Malemängu Tulevik Võimaliku Filosoofilise Ja Elulise Eelõpetusena

MALEMÄNGU TULEVIK VÕIMALIKU FILOSOOFILISE JA ELULISE EELÕPETUSENA

Aleksander Veingold Tolkinud˜ Üve Maloverjan

6. RAKENDUSLOOGIKA EHK MIDAGI MALEMÄNGU UUSIMAST AJALOOST Nagu tõendavad mitmed faktid (vt nt Grodzenski 1983), võib male teatud vaimulaadiga ja piisavalt aruka inimese jaoks saada üheks loomingulise intuitsiooni pidevaks allikaks, sest olles kord selle imepärase struktuuriga tutvunud, ei unusta inimesed seda tavaliselt kunagi päriselt, erinevalt näiteks paljustki sellest, mida meile kõikidele kooliõpetajad mitte kuigi edukalt on õpetanud. Seepärast näib mulle täiesti loomulikuna Bertrand Russelli (1872– 1970) hinnang Ludwig Wittgensteini teosele, kus võeti kasutusele mõiste “keelemäng” (siinkohal võiks meenutada, et Russell hindas Wittgensteini kõrgelt ja tegi omal ajal tema heaks palju): “Pean selles sisalduvat positiivset õpetust banaalseks, negatiivset aga põhjendamatuks. Minu arust pole Wittgensteini Filosooﬁlistes uurimustes midagi huvitavat ning ma lihtsalt ei saa aru, mis suurt tarkust terve koolkond neilt lehekülgedelt leiab.” (Bartley 1993: 233jj.) Ma kujutan ette, et nii karm hinnang ei tulnud mitte viimases järjekorras sellest asjaolust, mille toob esile Martin Gard- ner oma ühele tuntuimale malekomponistile pühendatud raamatus Sam Lloyd: Matemaatiline mosaiik: “Bertrand Russell märkis

Algus eelmises numbris.

1443 Malemängu tulevik võimaliku ﬁlosooﬁlise ja elulise eelõpetusena Aleksander Veingold

ükskord, et kaheksateistkümneselt paelus male teda sedavõrd, et Sugarman räägib ka seda, et Briti luure peakorteris küsiti GC & ta sundis end mängust loobuma, kartes, et vastasel juhul ei jõua ta CS-i tööle kandideerijate käest mõnikord ühe esimese asjana, mil- elus üldse midagi muud teha.” (Gardner 1984: 7.) line on intervjueeritava suhe malega (Sugarman 2009). Bletchley Täiesti loomulik, et malega tuttavale inimesele võib “kee- Parkis töötajad nimetasid mõnikord oma kontorit Golﬁklubiks ja lemängude” kontseptsioon tunduda banaalsusena, nagu see kind- Maleühinguks, sest just nii annab deˇsifreerida abreviatuuri GC & lasti omal ajal juhtuski Wittgensteini loenguid külastanud suure CS — samal ajal oli see aga ka täiesti sobiv kattevari asjasse mit- maleaustaja ja tõeliselt geniaalse Alan Turingiga (1912–1954) — tepühendatute jaoks. Loomulikult õigustasid maletajad igati neile arvutiajastu pioneeriga, kes lasi käibele termini “kompuuter” ja pandud lootusi, sealhulgas ka seepärast, et tegid ükskord olukorda kirjutas esimesena maailmas maleprogrammi “elektroonilisele õigesti hinnates ootamatu ratsukäigu, kasutades asja huvides ka ajule”, mida siis veel reaalselt ei eksisteerinudki. Oma vaat et oma isiklikke sidemeid. kõige kuulsamas artiklis, mis käsitleb küsimust “kas masin võib 1941. aasta oktoobris pöördusid Wehrmachti ja Luftwaffe mõelda?” (1950), märkis Turing, et üks kahest perspektiivseimast Enigmaga tegelnud 6. osakonna juhid (matemaatik Gordon Welch- võimalusest masin intellektuaalselt käituma panna on õpetada talle man ja tema asetäitja sir Stuart Milner-Barry (1906–1995), kes malemängu: “Paljude meelest oleks parim mingi väga abstraktne esindas aastatel 1937, 1939, 1952 ja 1956 maleolümpiate rahvus- tegevus — näiteks malemäng.” (Turing 2005: 2600.) Ent nagu sel- koondises Inglismaad ning kelle nime kannab ka kaks avanguva- gus alles üsna hiljuti, tegelikult mõistis Turing juba ammu enne rianti) ning 8. osakonna juhid Alan Turing ja Hugh Alexander, eelmainitud publikatsiooni ilmumist male tulevast rolli “tehisin- nähes, et sõjalis-strateegilisest vaatepunktist väga oluline töö pi- tellekti äädikakärbsena” — see oli veel sõja ajal (vt nt Artiﬁcial... durdub elementaarse kantseleitöötajate nappuse tõttu ning GC & s.a.) praegu maailmakuulsas Bletchley Parkis, kus asus Briti va- CS juhtkond ei suuda seda probleemi lahendada, oma vahetutest litsuse koodide ja ˇsifrite kool (GC & CS) ja kus Turing koos oma ülemustest mööda minnes kirjalikult otse... peaminister Winston kolleegidega, kelle hulgas oli küllalt palju tuntud maletajaid, te- Churchilli poole. Wehrmachti ja Luftwaffe deˇsifreerimisosakonna geles erakordselt edukalt natside sõjakoodide deˇsifreerimisega. tulevane juht (1943. aasta sügisest) Milner-Barry viis isiklikult Martin Sugarmani sõnul pistis Turing Bletchley Parkis ma- abipalvet sisaldanud kirja Downing Streetile ning Churchill rea- lemängus edutult rinda rahvusvahelise meistri Harry Golombekiga geeris juba järgmisel päeval: “Tegutseda kohe: veenduge, et nad (1911–1995), kel õnnestus muu hulgas murda lahti Abwehri poolt saaksid kiiremas korras kõik soovitu ja kandke mulle täitmisest Türgis kasutatud koodid. (Alan Turing 2006. Muuseas, pärast ette.” (Stuart... s.a.) sõda oli Golombek korduvalt male maailmameistrivõistlustel koh- Mõnede allikate järgi sõnanud üks Turingi Bletchley Parki kol- tunikuks, näiteks ka Botvinniku-Smõslovi matˇsil 1954. aastal ning leegidest kunagi: “Ma ei julge kinnitada, et me võitsime sõja tänu Spasski-Fischeri omal 1972. a.) 1941. aasta märtsist peale sai Turingile. Ent ilma temata oleksime võinud selle kaotada.” (Alan Turingi asetäitjaks GC & CS 8. osakonnas, mis tegeles Nat- Turing 2006.) Ma ei julge ka kinnitada, et tänane maailm oleks si-Saksamaa krüpteerimismasina Enigma abil kodeeritud mere- täiesti teistsugune, kui Inglismaa koondise liikmed 1939. aasta väe (Kriegsmarine) radiogrammide deˇsifreerimisega, toona Suur- Buenos Airese maleolümpial Hugh Alexander, Harry Golombek britannia tugevaim maletaja Conel Hugh O’Donel Alexander (ta ja Stuart Milner-Barry poleks külalislahkest Argentiina pealin- on võitnud Botvinnikut ja Bronˇsteini, mänginud viiki Aljohhini nast kohe lahkunud jagama oma riigiga ühte saatust, olles saaja Euwega), kes pärast Turingi edutamist GC & CS teaduse nud kuulda sellest, et Suurbritannia on Natsi-Saksamaale sõja peanõunikuks asus juhtima seda osakonda, varsti pärast sõja lõppu kuulutanud; või kui Winston Churchilli isa, üks Oxfordi üli- aga kogu Briti valitsuse deˇsifreerimisteenistust. kooli maleklubi asutajatest lord Randolph Churchill (1849–1895), kes oli oma pojale paljuski eeskujuks ja kellest poeg kirjutas ka

1444 1445 Malemängu tulevik võimaliku ﬁlosooﬁlise ja elulise eelõpetusena Aleksander Veingold

1905. aastal raamatu, poleks võtnud omal ajal eraviisilisi ma- seid. Üks neist seisneb näiteks selles, et malet võib vaadelda letunde oma sõbralt, esimeselt maailmameistrilt Wilhelm Stei- selle niivõrd raskesti saavutatava tõeotsingule suunatud filosoofi- nitzilt. Kuid arvestades asjaolu, et sõja ajal kasvab märgatavalt lise diskussiooni eeskujuna, millest võiks saada ka ükskõik millise liblikaefekti võimalus (ehk siis selliste omavahelises seoses ole- tsiviliseeritud diskussiooni eeskuju, sest nagu õigesti märkis Mor- vate sündmuste ahelate teke, kus väike lokaalne lainetus toob kaasa ris Kline oma suurepärases raamatus Matemaatika: Tõsikindluse globaalmõõtmelised tagajärjed), võime eeldada, et ilma Bletchley kaotsiminek: “Iga tsivilisatsioon, mis on väärt seda nimetust, te- Parki maletajateta oleks Teises maailmasõjas võinud märgatavalt geleb tõeotsingutega.” (Kline 1984: 18.) rohkem verd voolata. Muuhulgas ka seetõttu, et tänu Nõukogude Teine male eelis geomeetria või loogika ees seisneb siinkohal luure unikaalsetele saavutustele ei saanud Moskvas otsemaid tea- selles, et see võib tänapäeval edukalt etendada ka universaalse in- tavaks mitte ainult liitlaste tehnikasaavutused, vaid ka praktiliselt tellektuaalse propedeutika osa, aidates asja teadlikul käsitlemisel kogu nende käsutuses olev natsiriike ja nende sõjavägesid puudu- kaasa õppurite eelseisvas elus nii vajalike omaduste ja vilumuste tav teave. tõhusal kasvatamisel. Asi on selles, et filosoofia ja teaduse tänapäevasest arusaamast lähtudes kujutab inimsugu endast vaid väikest hallitust piiritu Kosmose väikseimal liivateral, seepärast on 7. HARIDUSE JA ELU AINULAADNE EELÕPETUS kogu inimkond kui selline sunnitud — kas teadlikult või mitte — Iga eelõpetuse ehk propedeutika — ühe või teise aine õppi- pidevalt mängima meie saatuse suhtes täiesti ükskõikse Univer- misele eelneva lühikursuse idee seisneb kuulaja ettevalmistamises sumi kehtestatud reeglite järgi. põhimaterjali edukaks vastuvõtmiseks, talle selliste oskuste ja Panuseks selles mängus on elukvaliteet, seepärast võib veel pädevuse õpetamises ning sellise intuitsiooni kujundamises, mis tänapäevalgi Sootsiumi ja Looduse võitluse korraldamises vaa- aitaks kaasa vastava kursuse põhisisu võimalikult põhjalikule delda ahnitsejalikku püüdlust laduda kõige suuremad raskused omandamisele. Nagu teada, rippus Ateena Akadeemia sissepääsu kõige nõrgematele õlgadele. Ehkki mida kauem kestab meie liigi kohal kiri: “Geomeetria mittetundjad ärgu sisenegu” — selles Pla- ajalugu, seda selgem on, et vaatamata kõigile varasematele viga- toni loodud õppeasutuses, millest sai esimene väga erinevate aka- dele on tunnetatav vajadus kogu inimkonna sellise iseorganisee- deemiate (sealhulgas ka maleakadeemiate!) reas, oli just geomeet- rumise järele, kus ainsaks legaalseks võitlusviisiks inimeste vahel ria filosoofilise eelõpetuse rollis. On olemas hulk küllaltki kaalu- tunnistataks lõplikult vaid intellektuaalne võitlus. Juba meie ajalgi kaid argumente — millest mõnega me juba ülalpool tutvusime — on kõigis edasijõudnud, tsiviliseeritult iseorganiseeruda püüdvates selle kasuks, et Platoni kooli taolise akadeemia taasloomise korral ühiskondades võitlus koha eest päikese all peaasjalikult intellek- tasuks selle sissepääsu kohale seada kiri: “Malemängu mittetund- tuaalne võitlus, mida peetakse vastavalt rangelt kehtestatud reegli- jad ärgu sisenegu.” Pole välistatud, et tänapäevastes tingimustes tele — seadustele. Ning siin on raske üle hinnata neid võimalusi, võiks nende kahe inimtegevuse ala kvaliteedilt uuendatud liit, kus mida pakub malemäng mõtlevale ja oma eesmärke selgelt tead- “võit saavutatakse mõistusega”, aidata muu hulgas kaasa ka nende vustavale pedagoog-kasvatajale. Juba isegi ainuüksi oskus võtta paralleelse nõudluse märgatavale kasvule. eluvõitlust kui peaaegu piiramatu voorude hulgaga ja osalejatele Kujutades endast suurepäraselt näitlikku ja seetõttu suhte- kehtestatud küllaltki selgete käitumisreeglitega kiirmaleturniiri on liselt lihtsalt omandatavat vasturääkivusteta struktuuri, mis ra- tulevases elus kindlasti suureks abiks, eriti kui seda täiendavad janeb pealegi selgelt ja ilmsel kujul formuleeritud aksioomi- malemängule nii omased teadlik sihikindlus, valiku probleemi del (mängureeglitel), on malel filosoofilise propedeutikana kaas- mõistmine ning soov ja harjumus otsida ja leida elu olukordade ajal — võrreldes enne selles rollis olnud geomeetria ja erine- malelaual parim käik — isegi kui suurde ellu astuv maailmakoda- vate loogikaliikidega — terve rida küllaltki silmnähtavaid eeli-

1446 1447 Malemängu tulevik võimaliku filosoofilise ja elulise eelõpetusena Aleksander Veingold nik (Gens Una Sumus!) pole isegi veel piisavalt vana minimaks- 8. “KUIDAS PEAB” VERSUS “KUIDAS ON” strateegia mõistmiseks. Mis aga puutub konkreetsetesse teadmistesse ja oskustesse, siis pole male meie arvates mitte lihtsalt üks paljudest “normaal- Loomulikult ei tasu oodata, et male võtab juba lähitulevikus fi- teaduse” näidetest, nagu märkis juba Thomas Kuhn oma tuntud losoofias sisse talle sobiva koha ning filosoofia leiab end mõne teoses Teadusrevolutsioonide struktuur (1962), vaid kujutab en- aja pärast omakorda lõpuks sobivalt kohalt kohustuslikus hari- dast normaalteaduse funktsioneerimise täiesti ainulaadset näidist, dussüsteemis. Sest kuigi mõned mõistavad juba hästi, et “tar- sest kätkeb endas üheaegselt nii näitlikkust kui ka haruldast kee- kusearmastus” kui inimsoo sajanditevanune enesemääratlemise rukust, mis ületab peaaegu alati nende normaalteaduste ülesan- katse lülitatakse varem või hiljem, kuid täiesti kindlalt, ühi- nete keerukusastme, mida meid õpetatakse lahendama kohustus- nenud inimkonna kohustuslikku haridussüsteemi (sest iga filo- likus haridussüsteemis — koolides ju ei õpetata üldse teisi teaduse soofiast ilma jäetud haridus meenutab kõige enam kompassi ja funktsioneerimise faase peale normaalse. Õigesti sisse kasvata- kaardita rändajat), annab “tarkusearmastuse” intellektuaalsetest tud harjumus lahendada puhtmalelisi mõistatusi võib väga suu- tragöödiatest ja isiklikest katastroofidest tulvil ajalugu tunnistust rel määral soodustada mis tahes ülesannete ja probleemide la- sellest, et tõde on kunagi ilmale tulles võimeline tavaliselt vaid hendamiseks vajaminevate harjumuste kujunemist. Nagu näitab järk-järgult, vaevaga ja mõnikord väga pika aja möödudes omale kogemus, saadavad vanemad oma lapsi rõõmuga kohustuslikule teed rajama... (vt lisa). maleõppele, kui igas suhtes vaieldamatult kasulikule puhtma- lelisele õppele lisaks võetakse avalikult eesmärgiks kujundada Seepärast tundub mulle nii male kui filosoofia tuleviku seisukohalt märksa perspektiivikam kõrvaltee, mis kasutab ära ma- lapses harjumusi — täies kooskõlas Benjamin Franklini vaade- lemängu mõningaid ainulaadseid omadusi ja võimaldab selle abil tega! — lahendada ükskõik millise õppeaine ülesandeid ning harjumusi, mis on ükskõik mis liiki intellektuaalse konkurentsi jaoks kasvatada õppurites — täies kooskõlas Franklini sõnadega — neid omadusi, mida nad tõepoolest edaspidises elus vajavad. Sel- hädavajalikud. lise lähenemise korral seisneb filosoofia roll malemängu tulevikus Olen veendunud, et eri maade haridusametnikud saavad varem eelkõige selles, et just tänapäeva filosoofia — ning ainult see! — on või hiljem viimaks lõplikult aru, et õigesti õpetatud malemäng ei suuteline põhjendatult määratlema, millised sellest isikuomaduste ole üldhariduslikus mõttes mingi parajalt mõttetu tegevus, vaid laiast spektrist, mida on võimalik selle iidse mängu abil õpilastele kujutab endast ainulaadset võimsat sirguva põlvkonna kõlbelise ja külge pookida, on tõeliselt tähtsad, millised aga on muutunud või intellektuaalse kasvu katalüsaatorit. Vastaval kujul organiseeri- muutuvad peagi atavismiks ühest või teisest pöördumatult kadu- tud ja põhjendatud maleõppe juurutamine riiklike haridusstan- nud konkreetsest ajalooperioodist, mis inimkonna elus tänapäeval dardite struktuuris võimaldab õppuritel juba elutee algusjärgus nii kiirelt vahetuvad. Vaid tänapäevastele teadusandmetele tugi- kujundada seda laadi pädevusi, mida elus endas kindlasti tar- nev filosoofia on suuteline põhjendatult andma sellise tuleviku- vis läheb ja mida ei saa tänapäeval lastele külge harjutada mitte mudeli, milleta pole võimalik tänapäeva hinnata ja millele orien- ühegi tavaõppeainega. See aitab märkimisväärselt tõsta õpilaste teerudes peab iga kohustusliku hariduse — sealhulgas ka male- konkurentsivõimet ja tõstab kohustusliku haridussüsteemi uuele, hariduse — süsteem püstitama endale teatud eesmärke ja ülesan- kõrgemale kvaliteedinivoole. deid. Kaasaegse filosoofia juhistega vastavusse viidud maleõpetus jätab alatiseks minevikku need ajad, mil malet peeti vaid “tarkusearmastuse” teatud ebamääraseks ja poolikuks palliatiiviks — nüüdsest hakkab selline õpetus assotsieeruma pigem tolle iidse intellektuaalse odaotsaga, mis põrmustas tõelise filosoofia käe poolt

1448 1449 Malemängu tulevik võimaliku filosoofilise ja elulise eelõpetusena Aleksander Veingold juhituna Sokratese aegadest alates tabavalt meile kõigile omast sel aksiomatiseeritud filosoofilisel süsteemil, mis määratleb õppe- ebaadekvaatsust. ja kasvatuslikud eesmärgid, meetodid ja muud haridusprotsessi Kuna filosoofia üksi on võimeline vaid üldjoontes määratlema koostisosad. Kahjuks seostuvad sõnad Akadeemia või Lütseum õpitulemusi, siis jäävad õpetuse sisu konkretiseerimine ja õpeta- tänapäeval aina harvemini nende haridusasutuste rajajate Platoni misviisi valiku probleem peaaegu täiesti antud konkreetse õppe- ja Aristotelese nimedega... Seepärast märgin ma siin kohe, et aine pädevusse. Nagu ma eelnevalt juba püüdsin näidata, on arvestades sellega seotud eri maades — peaaegu kõikjal — esi- malevõitlejate mitmete põlvkondade mitte just lihtsast kogemu- nevat haridusministeeriumi silmanähtavat ebaadekvaatsust, tasub sest saadud tulemused ja järeldused täielikult rakendatavad nii malemängu kasutamist elulise eelõpetusena alustada — loomu- õpetuse sisu konkretiseerimise kui ka õpetamisviisi valiku puht- likult vastava õppeasutuse direktori toetuse võitnuna — vahe- maleliste probleemide puhul, kattes need mõlemad teemad pea- tust pöördumisest lastevanemate poole. Praktika näitab, et just aegu täielikult. Selles seisnebki üks tänapäevase malemängu uni- selline algoritm toob parimaid tulemusi, sest kaasaegsest filo- kaalseimatest omadustest, mis on sõna otseses mõttes mängeldes soofiast loogiliselt järelduvad õppimise eesmärgid, mis on ma- võimeline genereerima juba algklassiõpilastes neid omadusi, mida lemängu õpetamise vastavalt korraldatud protsessis küllalt ker- neil elus hiljem nii vaja läheb. Olen veendunud, et kõigi uurijate gesti kättesaadavad, sedavõrd lihtsad ja ilmselgelt kasulikud, leia- tähelepanek, et male on suuteline võtma enda peale isiksuse intel- vad kergesti mõistmist ja heakskiitu iga vähegi haritud ja elu lektuaalse arengu katalüsaatori rolli, on paljuski seotud just nimelt tundva lapsevanema poolt. selle asjaoluga, et see mäng aitab õpilastel omandada mõningaid selliseid omadusi, mida ka tänapäeval ei teadvusta täiesti selgelt 9. KES ON SÜÜDI JA KES MIDA TEGEMA PEAB mitte ainult maleõpetajad ise, vaid tundub, et ka nende probleemi- dega tegelevad teadlased. Neid omadusi teadvustades ja selgelt Kuigi tõlked saksa keelest võivad erineda, osundatakse paljudes formuleerides saaksime kohustuslikus haridussüsteemis male õpe- kuningliku mängu edasise populariseerimise kasuks agiteeriva- tamise kasutegurit märgatavalt tõsta, viies selle süsteemi samaaeg- tes tekstides Siegbert Tarraschi laialdaselt tuntud ütlust: “Mul on selt uuele kvaliteeditasemele. veidi kahju neist, kes pole tuttavad malega — samuti nagu neistki, Niisiis, põhimõtteline erinevus siin välja pakutud malemängu kes ei tea seda, mis on armastus. Male võib sarnaselt armastuse, üldhariduskoolis õpetamise viisi ja nende meetodite vahel, mida muusika ja võimetega teha inimese õnnelikuks.” Kui võrrelda tavaliselt ellu viiakse või üritatakse viia, seisneb püüdluses seda lauset Einsteini väga tuntud ja küllaltki kategoorilise mõttega: harjutada selle suurepärase mängu õpetamise kaudu kasvavale “Kauneim, mida me kogeda võime, on saladuse tunnetamine. See põlvkonnale teadlikult ja selgekujuliselt külge kaasaegse filosoo- on igasuguse tõelise kunsti ja teaduse allikas. See, kes pole kunagi fia vaatepunktist absoluutselt vajalikke vilumusi ja oskusi. Ma seda tunnet tundnud, kes ei oska peatuda ja ujedast vaimustusest leian, et lähenemises maleõpetusele ei tasu eeskätt lähtuda mitte haaratuna järele mõelda, sarnaneb surnuga ning tema silmad on ebamäärasest eesmärgist, mida võib male abil lastele õpetada — suletud”, siis võib konstateerida, et planeedi tugevamaid maleta- sest selle abil võib õpetada väga ja väga paljut —, vaid esma- jaid võita suutva tark- ja riistvara tekkimisega ei muutu paljude joones tuleks mõelda, mida tuleks õpetada. Selle “mida tuleks” sajandite vältel domineerinud arusaam malest kui inimese potent- arhitektoonikat on aga filosoofia abita täiesti võimatu üheselt siaalsete intellektuaalsete võimete teatud mõõdikust sugugi mitte määratleda ja põhjendada. Muide, sama võimatu on filosoofia malele ja maletajatele soodsas suunas. abita määratleda ja põhjendada kogu kohustusliku hariduse arhi- Tõepoolest, sellest muistse mängu saladusliku veetluse kok- tektoonikat. Ei tasu unustada, et alates teatud ajaloohetkest on teilist, mida on arvutieelsel ajastul märkinud paljud väljapaistva pealekasvava põlvkonna harimine alati põhinenud ühel või tei- mõistusega inimesed, on praeguseks märgatavalt välja tuuldunud

1450 1451 Malemängu tulevik võimaliku ﬁlosooﬁlise ja elulise eelõpetusena Aleksander Veingold

üks tema tähtsamaid koostisosi — parima käigu leidmise saladus. leidunud neid, kellel on olnud küllalt alust mitte armastada ei filo- Kui enne oli see komponent olemas peaaegu igas mänguolukorras, soofiat ennast ega filosoofe. Näiteks kirjutab Pythagorase eluloo siis nüüd on selliste seisude klass märgatavalt kokku kuivanud ja autor Iamblichos sedasi: koosneb peaaegu täielikult puhtalt avanguprobleemidest... Ini- mesele kättesaamatutes mõõtmetes maleteavet hoida ja hetkega Kui pütagoorlased korraldasid Krotonis Miloni majas koosoleku ja arutasid ühiskondlikke asju, süütasid nad maja ja põletasid sinna ümber töötada suutvate räniajude teke inimesele kättesaamatutes sisse ära kõik peale Archippose ja Lysise, sest nemad olid kõige noo- mõõtmetes heidab ohtlikku varju malemängu puhtsportlikule remad ja tugevamad ja suutsid kuidagi välja pääseda. Kui see juhtus küljele. Pealegi on nüüdseks olemas juba niivõrd huvitavad ar- ja linnad ei teinud juhtunust mitte mingisugust numbrit, taandusid vutimängud — mille taga on pealegi väga võimas tööstusharu —, pütagoorlased oma tegevusest. See sündis kahel põhjusel: linnade et malemaailmal on viimaks aeg tõsiselt oma tuleviku üle järele tegevusetuse tõttu (sest nad ei pööranud mingisugust tähelepanu nii mõelda. suurele õnnetusele) ja kõige autoriteetsemate pütagoorlaste hukku- Malemaailmal on lõpuks saabunud aeg meenutada soovitust, mise tõttu. (Iamblichos 2004: 138.) mille andis Hermann Hesse oma viimases ja peamises teoses — See, et tõelise “tarkusearmastuse” saatus osutub algusest peale Klaaspärlimängus: ettemääratult raskeks, on täiesti loomulik — sest filosoofia mitte Aga kuidas saame päästa seda, mis ise ei soovi, et teda päästetaks? ainult ei saa tingimusteta tunnistada enda suhtes mingeid piire Kuidas saame arheoloogi, pedagoogi, astronoomi või mõnda teist või tabusid, vaid on lihtsalt sunnitud neis nagu kõiges muuski teadlast sundida, et ta loobuks enesega rahulolevast erialapiiratusest kahtlema. “Lollid kipuvad sinna, kuhu kardavad astuda isegi ing- ja avaks aknad kõikidele teistele distsipliinidele? Sundeeskirjadega, lid,” väitis väljapaistev inglise poeet Alexander Pope (1688–1744), näiteks klaaspärlimängu koolides ametlikuks õppeaineks kuuluta- kuid nagu teada “tarkusearmastuse” tragöödiatest läbi põimunud des me seda ei suuda, samuti ei aita see, kui me kogu aeg korrutame, mida meie eelkäijad selle mänguga on öelda tahtnud. Tõestada, et me sajanditepikkusest ajaloost, on filosoofid tihtilugu teinud just se- mäng ja meie ise oleme hädavajalikud, suudame üksnes sellega, et dasama. Asi on selles, et iga küllalt järjekindel katse vastata me mängu pidevalt kogu vaimuelu kõrgusel hoiame, iga uue teaduse neile inimliku olemise põhiküsimustele, mis Gauguin jäädvustas saavutuse, suuna ja probleemi valvsalt omaks võtame ja oma univer- oma ühe kuulsaima maali pealkirjas: “Kust me tulime? Kes me saalsust, oma üllast ja ühtlasi ohtlikku mängu ühtsusidee abil ikka oleme? Kuhu me läheme?” — lükkab järjekindla tõeotsija loogika ja jälle nii meeldivalt, veenvalt, ahvatlevalt ja kütkestavalt vormime hävitava vältimatusega sellesse valdkonda, kus ei valitse enam ning harrastame, et ka kõige tõsisem uurija ja usinam eriteadlane mitte Mõistus, vaid ambitsioonid ja saatuslikud kired: poliitikasse. kogu aeg tema kutset, tema võlu ja ahvatlust tajuma peab. (Hesse Sest üks või teine vastus olemise põhiküsimustele kutsub esile ka 1976: 187–188.) vastavad soovitused inimühiskonna elu organiseerimiseks (kuidas peab), mis võivad olla karjuvas vastuolus eksisteeriva reaalsusega, LISA. s.t sellega, kuidas on. Seetõttu võib filosoofia ajalugu veenvalt MÕISTUSMÄNGUDE PRAKTIKA: illustreerida uusaja ühe armastatuima mõtleja Arthur Schopen- haueri maksiimi: “Kes on sündinud siia ilma eesmärgiga õpetada MALE FILOSOOFIA AJALOO KONTEKSTIS inimestele tõsiselt suuri tõdesid, see võib pidada end õnnelikuks, kui ta terveks jääb.” (Schopenhauer 2007.) L1. Linnahullud Loomulikult ei adunud filosoofid küllalt kiiresti ära mitte üks- nes neid ähvardavaid ohte, vaid mõistsid ka seda, kust võib tulla Juba mõistete filosoofia (“tarkusearmastus”) ja filosoof kasutuse- nii müristamist kui äikest. Nii viitas Protagoras tema enda järgi levõtjaks peetud Pythagorase (570–490 eKr) aegadest saati on alati nime saanud kuulsas Platoni dialoogis vajadusele olla ettevaatlik,

1452 1453 Malemängu tulevik võimaliku filosoofilise ja elulise eelõpetusena Aleksander Veingold nimetades otse ära ka need, keda tarkusearmastajatel enim karta aega rääkida — ma nägin, et kõik see vastandub täielikult üldlevi- tasub: nud arvamusele; inimestel on ju raske tunnistada, et vastasel juhul ei saa võimalikuks ei nende isiklik ega ka ühiskondlik heaolu. (Platon, Kuigi ma kinnitan, et sofistlik kunst on väga vana, kartsid seda iid- Politeia, V, 473c–e.) setel aegadel vallanud mehed vaenulikkust, mida see tekitas, ning varjasid seda igati: ühtedele, nagu Homeros, Hesiodos ja Simonides, Mis siis sundis Ateena mõtlejat ikkagi välja ütlema seda, millest oli kattevarjuks poeesia, teistele aga saladused ja ettekuulutused — ta arukalt “nii pikka aega rääkida ei julgenud”? Loomulikult ei nagu Orpheuse ja Mousaiose õpilastele, mõnedele aga, nagu ma miski muu kui tõepüüdlus, sest juba mõiste “tarkusearmastus” ise tean, isegi gümnastika, nagu näiteks Tarentiumi Ikkosele ning meie eeldab, nagu Schopenhauer õigesti märkis, et filosoofile on kohane aja ühele esimesele sofistile, Selymbria Herodikosele, kes Megarast “otsida tõde isegi sealt, kus pole võimalik temast tulu oodata, sest pärit; muusika aga oli kattevarjuks teie Agathoklesele, suurele sofis- tulu võib kaudselt tekkida kusagil ootamatus kohas, [---] samasu- tile, Keose Pythokleidesele ning paljudele teistele. Kõik nad, nagu guse innuga tuleb avastada ja hävitada igasugused eksimused isegi ma ütlen, varjusid nende kunstide taha kadedust kartes. Mina ei sarnane selle poolest nendega, sest mõtlen, et nad ei jõudnud sugugi seal, kus pole võimalik temast kahju oodata, sest see võib vägagi oma soovitud eesmärgini ega jäänud varju nende eest, kel oli linnades kaudselt tekkida kusagil ootamatus kohas, sest iga eksimus sisal- võimu, kuigi vaid nende tarvis olidki need kattevarjud. Üldine mass dab endas mürki.” (Schopenhauer 1818: 729–730.) ei taipa ju lihtsalt öeldes mitte midagi, ja mis ette antakse, sellele nad kaasa laulavad. (Platon, Protagoras, 316d–317a.) L2. Riigiteenrid Nii et Ateena rahva nimel Sokratesele karistuseks määratud sur- manuhtlus ei olnudki tegelikult midagi erakordset... Sokratese poolt Platoni Riigis esitatud nõudmine “riigivõimu ja filosoofia ühtesulamisest” sätestas selle kõrge ja nii raskesti saa- Ent siiski ei loobunud ei Sokrates ega tema õpilane Platon tege- vutatava mõõga ja mõistuse ühtsuse ideaali, mille poole on hiljem lemast sellega, mis võis neile tagakiusamise kaasa tuua. Platoni püüelnud väga paljud. Tõepoolest oleks suurepärane omada juhti, kuulsas ja nüüdisajal tihtilugu taga kirutavas teoses Riik õpetab kes mitte ainult ei teaks, kuidas peab olema ja kuidas on, vaid kel Sokrates, justkui võimulolijaid provotseerides: oleksid ka kõik vahendid, et hoida ühiskonda õigel teel. Kui toimuks vaid üksainukenegi muutus, oleme me minu arvates 529. aastal pKr viis Platoni idee filosoofist valitsejast oma suutelised näitama, et sellega muutub ka terve riik; tõsi küll, see loogilise lõpuni Bütsantsi keiser Justinianus I, kes nimetas end muutus ei ole väike ega kerge, kuid sellegipoolest võimalik. “imperaator-vaimulikuks”. See tavaliste talupoegade hulgast võr- — Milles see siis seisneb? sunud suur poliitik, kes püüdis võtta riigi kontrolli alla kõike mis — Ma lähengi nüüd vastu sellele, mida me võrdlesime suurima lainega; võimalik, mitte ainult ei tõstnud ühe tollel ajal olemasolevatest ma ütlen selle välja, olgugi mind uhatakse nagu mühava lainega üle aksiomatiseeritud filosoofia variantidest — kristluse — riigireli- irvituste ja häbistamisega. Vaata, mida ma öelda kavatsen. giooni tasemele, mis andis tolle aja kohta küllaltki rahuldavaid — Räägi siis. lihtsaid ja ühetähenduslikke vastuseid nendele inimliku olemise — Seni, kui riikides ei tule võimule filosoofid või niinimetatud praegu- põhivajadustele, mille kohta Dostojevski oma Idioodis kirjutab: sed kuningad ja valitsejad ei hakka õilsalt ja põhjalikult filosofeerima “Jah! Uskuda millessegi! Uskuda kellessegi!” — ta kohaldas ka ning riigivõim ja filosoofia ei sula üheks, ning seni kui kohustusli- äärmuslikke meetmeid kristlusele kui maailmavaatele väljakutset kus korras ei kõrvaldata neid inimesi — ja neid on palju —, kes püüdlevad praegu eraldi kas võimu või filosoofia poole, seni, mu ar- esitada suutvate õpetuste suhtes. mas Glaukon, ei suuda riigid vabaneda hädadest ning inimsoo jaoks Justinianus I sulges oma ediktiga, mille tagajärgedest “tarku- ei saagi võimalikuks ega näe päikesevalgust see riigikord, mida me searmastus” siiani lõplikult toibunud ei ole, impeeriumi aladel just sõnades kirjeldasime. Seepärast ma just ei julgenudki nii pikka kõik filosoofilised koolid (mis muutusid hetkega “paganlikeks”),

1454 1455 Malemängu tulevik võimaliku filosoofilise ja elulise eelõpetusena Aleksander Veingold sealhulgas ka valitseja-filosoofi idee autori Platoni enda asutatud said tagajärgi” ning et “filosoofiast saadavat kasu pole tõestatud, Akadeemia Ateenas. Kahtlemata oli Bütsantsi keisri tegevus dik- aga kahju võib see küll tekitada”, ning likvideeris kõrgeima teeritud tolle karmi aja edasilükkamatutest kõrgematest riiklikest tahtega Vene impeeriumi ülikoolides nii filosoofiateaduskonnad huvidest, sealhulgas püüdlustest tugevdada impeeriumi sisemist kui -õppetoolid. (Pavlov 2002.)∗ ühtsust, sest nagu märgib toosama Platon: “Kui ühed mõtlevad nii Schopenhauer märkis oma tuntud kirjutises “Ülikoolifilosoo- ja teised teisiti, siis ei ole enam ühtset arvamust ja igaüks põlastab fiast” täpselt ära filosoofia kõikjal esineva ja juba tuhandeid aastaid tingimata teist tema mõtteviisi pärast.” Seitse Ateena akadeemi- kestva haleda olukorra põhjused: kut, keda juhtis Akadeemia viimane juht (skolarh) Damaskios, valitsus ei hakka maksma inimestele palka selle eest, et nad seisaksid olid sunnitud impeeriumist lahkuma tol hetkel Bütsantsiga sõda ... kas otse või vähemalt kaudselt vastu sellele, mida tema korraldusel pidanud Pärsiasse kuulutavad kõigist kirikukantslitest tema poolt ametisse pandud pas- Nagu näitas hilisem kogemus, jääb riiklike huvide ja võimutahte torid või jumalasulased, sest kui säärast liiki vastuolu oleks mõjukas, kombinatsioon alati tõepüüdluste üle domineerima, sest ükskord siis muudaks see nimetatud varasema institutsiooni kasutuks. [---] juba riiklikule tasemele tõstetud üks või teine maailmavaade muu- Filosoofiaprofessorile ei tule pähegi uurida uut süsteemi selle tõesuse tub üsna kiiresti — koos oma apostlitega — kroonu varaks kõigi vaatenurgast — ta pöörab kohe kogu oma tähelepanu sellele, kas sellest johtuvate tagajärgedega. Hierarhiat sünnitab ja tugevdab see võib olla kooskõlas riigireligiooni õpetuste, valitsuse plaanide vaid üksmeel ning järelikult ka rahu ja kord, seetõttu oli Platoni fi- ja ajastu valdavate seisukohtadega. Vastavalt sellele ta ka otsustab losoofist valitseja — soovis ta seda või mitte — sunnitud mängima selle saatuse üle. (Schopenhauer 2002.) Karl Popperi väljendit kasutades “uhket tõeomanikku” ning see Ent vaatamata parimatele kavatsustele pole riigireligioonid asjaolu tõrjus kiiresti olematusse sellised filosoofi põhiomadused suutnud päästa inimkonda Esimese maailmasõja ˇsokeerivast ja nagu “tarkuse andunud otsija”. Sedavõrd masendavas konteks- mõttetust veresaunast, mille tulemusel algasid paljudes maades tis muutus täiesti võimatuks avatud filosoofiline arutelu üldse, uute filosoofiate otsingud. Kuid nad kõik lõppesid nagu tavaliselt: sest pole ju võimalik nimetada aruteluks seda, mis peab kind- üks võimalikest variantidest omandas järk-järgult ametlikult riik- lasti päädima ette teadaoleva tulemusega — see pole enam aus liku seisukoha staatuse kõigi juba sellest tulenevate valusalt tut- kahevõitlus malelaua taga, vaid juba puhtakujuline farss... tavate tagajärgedega — legaalseks jäi ainult, nagu Schopenhauer Võimulolijate tõelisse tarkusearmastusse ametliku suhtumise seda tabavalt nimetas, “filosoofia valitsuse käsundil”. ajalooline spekter on olnud mõistagi küllalt lai, ent mõningaid Kas tasub siis sellise, inimkonna ajalugu pidevalt saatnud haruldasi erandeid arvestamata oli see isegi parimal juhul lihtsalt jäleda intellektuaalse fooni olemas olles imestada, et juba kau- ignoreeriv. Äärmuslikku vaatenurka peegeldab selles küsimuses getel aegadel ei peetud mõistuse ja tarkuse kehastuseks mitte filo- kaliif Omarile [634–644] omistatav kuulus ütlus pärast Aleksand- soofiat, vaid malemängu, mis koges oma eemaloleva abstraktsuse ria vallutamist muhameedlaste poolt, kui ta andis korralduse kütta ja poliitilise kahjutuse tõttu, olles juba oma määrangu järgi vaid linnasaunu kuulsa raamatukogu papüüruserullidega lihtsalt sel- tagasihoidlik mäng kui selline, tagakiusamist vaid lühiajaliselt ja lepärast, et “kui raamatutes on kirjas sama mis Koraanis, pole arusaamatuste tõttu. neid tarvis, ja kui midagi muud, siis nad valetavad.” Valgustatumal ajal nõustus keiser Nikolai I 1850. aastal riikliku haridusministri vürst Sirinski-ˇ Sihmatoviga,ˇ kes kirjutas oma ettekandes isevalitsejale, et filosoofia on suuteline “tekitama kaht- ∗See väide pole päris täpne, sest nt Tartu ülikoolis jagati 1850. a küll lusi jumaliku ilmutuse tõelisuses ja külvama noorukite pähe se- filosoofiateaduskond kaheks, teoreetilise ja praktilise filosoofia õppetool gadust, mistõttu ta ei vasta valitsuse vaadetele ega tõota sood- jäi aga alles. Toim.

1456 2 1457 Malemängu tulevik võimaliku ﬁlosooﬁlise ja elulise eelõpetusena Aleksander Veingold

L3. Gens Una Sumus püsivat väärtust kui kogu malemaailma suurepärast lipukirja Gens Una Sumus: Seitse viimast Bütsantsist põgenenud Ateena akadeemikut võeti Me [---] saadame nüüd brahmaanide juurde inglise misjonäre, [---] südamlikult vastu suure Pärsia kuninga Hosrau I Anuˇsirvani [531– et õpetada neile kaastundest juurde tarkust ja mõistlikkust ning sel- 579] poolt (kelle nimi tähendab “surematu hingega”), kes oli suu- gitada neile, et nad on loodud mittemillestki ja peavad selle eest repärane filosoofist valitseja, tänu kelle reformidele muutus Iraani tänulikuna rõõmustama. Kuid meiega toimub seesama mis kaljude impeerium vägagi võimsaks riigiks ning kellel on ainulaadne roll vastu tulistajaga. Indias ei juurdu meie usundid kunagi: inimkonna ka male ajaloos. Just Hosrau I Anuˇsirvan, kes sai hiljem Chatrang- iidne tarkus ei asendu sündmustega Galileas. Vastupidi, India tarkus namaki üheks peakangelaseks, saatis Indiast kodumaale malelaua pürib tagasi Euroopasse ja teostab põhjaliku pöörde meie teadmistes ja soodustas tänu oma kõrgele sotsiaalsele positsioonile ka selle ja mõtlemises. (Schopenhauer 1818: 729–730.) mängu kiiret levikut Pärsias (Murray 1962: 154). Hiigelsuurt riiki koguni 48 aastat valitsenud ning “õiglase kuninga etaloni” nime ära teeninud Hosrau I intellektuaalse ja mo- Kirjandus raalse taseme kohta võib oletusi teha kas või selle fakti põhjal, et kui 532. aastal lõppes sõda Bütsantsiga, nõudis Hosrau Justi- Alan Turing2006= Biografii, Intervь, Istorii (Biog- nianusega sõlmitud rahulepingusse sellise paragrahvi lülitamist, raphy and People story). http://www.peoples.ru/science/mathematics/ mis võimaldas Damaskiose juhitud Ateena filosoofidel Bütsantsi turing/ naasta, tagades, et neid nende vaadete pärast taga ei kiusata. Aleksejev jt 2000 = Alekseev, V., S. Nefedov, I. Po- Õiglust riigivalitsemise juhtpõhimõtteks pidanud tuntud 11. sa- bereжnikov. Modernizaci do modernizacii: sredneve- jandi muslimi riigitegelase Nizam al-Mulki (1018–1092) kuul- kova istori Rossii v kontekste teorii diffuzii.— sas Raamatus riigijuhtimisest (“Siy¯asat-n¯ame”) on just Hosrau I Vsemirna istori . http://hist1.narod.ru/Science/Tehinterp.html Anuˇsirvan toodud näiteks õiglasest valitsejast: “Ma kaitsen hun- Aristoteles 1978 = Aristotelь. O sofistiqeskih opro- tide eest lambaid ja tallesid,” ütles Anuˇsirvan. “Ma kärbin pika- verжeni h. — Soqineni v qetyreh tomah, 2. Moskva: leulatuvaid käsi ja pühin maapinnalt hävingu pooldajad, ma sean Myslь maailma sisse tõe, õigluse ja rahumeelsuse, sest olen selleks üles- Artificial intelligence(AI) s.a.— Britannica Online Encyclopedia http://www.britannica.com/eb/article-219089/artificial-intelligence andeks siia määratud.” (Aleksejev jt 2000.) B a r t l e y 1993 = Bartli, U. Vitgenxten. — Ldvig Vit- Pole välistatud, et see oma ettemääratust tundnud ja Ateena genxten: qelovek i myslitelь. Moskva: “Progress”- viimaste akadeemikute saatuse kujundamisel aktiivselt osalenud “Kulьtura” väljapaistev inimene võis aimata, millise tuleviku tema, jäiga C a r r o l l 1982 = Kзrroll, L. Priklqeni Alisy v strane Bütsantsi-vastase vaimsed järeltulijad “tarkusearmastusele” taga- qudes. Skvozь zerkalo i qto tam uvidela Alisa, ili Alisa vad, ning seepärast püüdiski ta igati kaasa aidata filosoofia süütu v Zazerkalьe. Moskva: Pravda surrogaadi tˇsatrangi levikule. Igal juhul võis see olla üks tema C a r r o l l 1991 = Kзrroll, L. Logiqeska igra. Moskva: tˇsatrangi juurutamise liikumapanevatest motiividest, ent kõik see Nauka on vaid oletus... C a r r o l l , Lewis 2008. Alice imedemaal. Alice peeglitagusel maal ja mida ta seal nägi. Tallinn: Tänapäev Tänu Hosrau I pingutustele levis India leiutis Pärsiast edasi juba Demurova 1979 = Demurova, N. Lьзs Kзrroll. Oqerk üle maailma, ning mina tahan lõpetada selle lisa ühe, nagu mulle жizni i tvorqestva. Moskva: Nauka tundub, prohvetliku tsitaadiga Schopenhaueri põhiteosest Maailm Einstein 1965 = Зnxten, A. Tvorqeska avtobiogra- kui tahe ja kujutlus, mis rõhutab muuhulgas nii malemängu enese fi . — Fizika i realьnostь. Moskva: Nauka

1458 1459 Malemängu tulevik võimaliku ﬁlosooﬁlise ja elulise eelõpetusena Aleksander Veingold

F r a n k l i n , Benjamin s.a. On The Morals of Chess. — The Chess Aca- Schopenhauer 2002 = Xopengauзr, A. Ob universitet- demy SES After-School Tutoring. http://www.thechessacademy.org/ sko filosofii. http://www.lib.ru/FILOSOF/SHOPENGAUER/ Ben Franklin.htm s o filosofii.txt G a r d n e r 1984 = Gardner, Martin. Sзm Lod. Matema- Schopenhauer, Arthur 2007. Elutarkus. 3. trükk. Tallinn: Olion tiqeska mozaika. Moskva: Mir http://www.philos.msu.ru/libfiles/schopengauer.txt Grodzenski 1983 = Grodzenski, S. Xahmaty v жizni S t u a r t Milner-Barry s.a.— Wikipedia, the free encyclopedia uqenyh. Moskva: Nauka http://en.wikipedia.org/wiki/Stuart Milner-Barry H e s s e , Hermann 1976. Klaaspärlimäng. Tallinn: Eesti Raamat S u g a r m a n , Martin 2009. Jewish Personnel at Bletchley Park in H u i z i n g a , Johan 1992. Mängiv inimene: Kultuuri mänguelemendi World War Two. — Jewish Virtual Library määratlemise katse. — Akadeemia, nr 3–9 http://www.jewishvirtuallibrary.org/jsource/ww2/bletchleyjews.html Iamblichos 2004= amblih. O Pifagorovo жizni. T h e Lewis Carroll Society Website s.a. — Lewis Carroll and Chess http://yanko.lib.ru/books/philosoph/yamvlih-piphagor.htm http://lewiscarrollsociety.org.uk/pages/lewiscarroll/randrchess.htm Kadon Enterprises s.a. Historical Games (Page 1 of 2) T u r i n g , Alan 2005. Arvutusmasinad ja intellekt. — Akadeemia, nr 12, http://www.gamepuzzles.com/histfun.htm lk 2572–2605 K a n t , Immanuel 1964. Vorrede zur zweiten Auflage. — Kritik der W i t t g e n s t e i n , Ludwig 1997. Loogilis-filosoofiline traktaat. Tartu: reinen Vernunft. http://www.gutenberg.org/dirs/etext04/8ikc210.txt Ilmamaa K l i n e 1984 = Klan, M. Matematika. Utrata opredelen- W i t t g e n s t e i n , Ludwig 2005. Filosoofilised uurimused. Tartu: Il- nosti. Moskva: Mir mamaa M a l c o l m 1993 = Malkolьm, N. Ldvig Vitgenxten: vos- Znakomtes . . . 1989 = Znakomьtesь: kompьter. Moskva: pominani . — Ldvig Vitgenxten: qelovek i mysli- Mir telь. Moskva: “Progress”-“Kulьtura” M o n k , Ray 1991. Ludwig Wittgenstein: The Duty of Genius. New York: Penguin Books M u r r a y , Harold 1962. A History of Chess. Oxford: Clarendon Press Orbeli, Trever 1936= Orbeli, I., K. Trever. ALEKSANDER VEINGOLD (sünd. 1953) on lõpetanud Tartu ülikooli Xatrang. Kniga o xahmatah. Leningrad: Gosudarst- füüsikuna (1976), 2005 kaitses doktorikraadi filosoofias (Tallinna üli- venny Зrmitaж kool). Ta on Tallinna maleakadeemia “Vabaettur” õppealajuhataja, rah- P a v l o v 2002 = Pavlov, A. Filosofi v Moskovskom uni- vusvaheline meister males. Akadeemias on varem ilmunud ta artiklid versitete. — Filosofski fakulьtet MGU im. M. V. Lo- “Metamodelleerimise alused” (1999, nr 2, lk 326–340) ja “Metamo- monosova. http://www.philos.msu.ru/fac/history/f-history/ delleerimine ehk aksiomatiseeritud filosoofia: Aristotelese programmist f history13.html “Filosoofia Elemendid”” (2002, nr 4, lk 833–850). Platon, Politeia. http://psylib.org.ua/books/plato01/26gos05.htm Platon, Protagoras. http://klein.zen.ru/pravda/001/sokrat/ plato01 2.shtml P u d n e y 1982 = Padni, D. Lьis Kзrroll i ego mir. Moskva: Raduga Saussure 1977 = Sossr, F. de. Kurs obwe lingvis- tiki. — Trudy po zykoznani. Moskva: Progress Schopenhauer, Arthur 1818. Die Welt als Wille und Vorstellung. http://www.schopenhauer-web.org/textos/MVR.pdf

1460 1461 ANDROGÜÜN GUSTAVE MOREAU LOOMINGUS

Kerli Ilves

Androgüün on 19. sajandi lõpu sümbol par excellence, s.t tal on korraga nii ajalooline, ajastuomane kui ka isiklik tähendus. Egiptlastelt ning Platonilt päranduseks saadud androgüün muutub sajandilõpu kirjanike (Théophile Gautier, Joséphin Péladan, Joris-Karl Huysmans, Jean Lorrain jt) ning kunstnike (Fernand Khnopff, Edward Burne-Jones jt) loomingu lahutamatuks osaks. Androgüünil on keskne koht ka maalikunstniku ning akvarellisti Gustave Moreau (1826–1898) loomingus. Vaatamata sellele, et Moreau töödes kujutatud figuurid pole otseselt androgüünid, vaid pigem androgüünsed, võib neid siiski iseloomustada “androgüüni” mõiste abil. Androgüün on ideaalis küll sootu ning erinevalt her- mafrodiidist puuduvad tal mõlema soo suguelundid, kuid 19. sajandi lõpu androgüüni ei saa sellegipoolest nii üheselt võtta nagu sümbolit ennast. Androgüün oli sajandi lõpul esmajoones ikkagi iluideaal, millele Moreau figuurid ka vastavad. Pealegi on sajan- dilõpu androgüün olemuselt varasemast androgüünist palju keerulisem, mistõttu ei pea ta ilmtingimata avalduma sootu figuurina. Moreau töödel kujutatud figuurid ei ole sootud mitte otseselt, vaid kaudselt, s.t androgüüniks võib ühel ja samal ajal olla nii ideaaliot- singuil olev naiselike (nii vaimsete kui ka füüsiliste) omadustega mees kui ka mehelike omadustega naine.1 Edasi pakuvad huvi androgüüni kui sümboli erinevad tähen- dustasandid, selle üldisem, s.t ajastul levinum ning isiklikum tasand. Moreau androgüünil, mis on esmajoones ikkagi isiklik sümbol ning annab tunnistust kunstniku teadvustatud ning

EDUARD OLE. Muusika (1929) 1Ka mõiste “androgüün” sisaldab nii mehelikku kui ka naiselikku alget. Etümoloogiliselt: anër-andrós ‘mees’, gunë-gunaikós ‘naine’.

1463 Androgüün Gustave Moreau loomingus Kerli Ilves teadvustamata püüdlustest, on sellele vaatamata ka sajandilõpule just tänu Péladani teostele võimalik analüüsida 19. sajandi lõpu omane tavapärasem tähendus. Samas ühendab androgüün endas androgüüni-sümbolit ning vaadelda, kuidas selle tähendus on aas- ka kaks erinevat kultuuripärandit, n-ö kaks erinevat meeltesei- takümnetega (kui mitte öelda aastasadadega) muutunud. And- sundit: neoplatonistlikku traditsiooni jätkates on tegu eelkõige rogüün on seega paljuski Péladani propagandistliku tegevuse tõttu üleloomuliku figuuriga, mis oma ajastu surve tõttu omandab eba- muutunud konventsionaalseks sümboliks, kuid see ei tähenda loomuliku ilme.2 veel, et tal puuduks isiklikum, s.t kättesaamatuks jääv tähendus. Sajandilõpu androgüün on erinevalt varasematest androgüüni- Kõrvutamegi allpool Péladani kirjanduslikku ja Moreau plastilist käsitlustest tõepoolest pessimistlik sümbol, selles avalduvad nii androgüüni ning vaatleme nende erinevaid tõlgendusvõimalusi. mal du siècle, isoleeritus, üksildus kui ka eneses-ammenduvus. Tähelepanuta ei saa jätta, et Péladan võttis oma teoses De l’andro- Pöörates selja ainelisele maailmale ning selle pahedele, on and- gyne (Androgüünist) kirjeldatud plastilise ideaali aluseks arva- rogüün ühtaegu illusioonide purunemise sümbol. Ebaloomuliku tavasti just Moreau tööd, mistõttu annab Péladan oma plastilise figuuri abil tehakse katse saavutada kaduma läinud ideaali, kuid androgüüni-käsitlusega paremini kui ükski muu teoreetik edasi ümbritsev maailm vajutab androgüünile sellegipoolest oma pitseri. Moreau figuuridele omast klassikalist, s.t androgüünset iluideaali. Ka Moreau tööd annavad sellest tunnistust, kuid samas võib öelda, et ta oli üks väheseid sümboliste (kui Moreau’d kõrvutada sajan- dilõpu sümbolistidega), kes suutis selle ideaali oma töödes mingil ANDROGÜÜN — PLASTILINE IDEAAL määral ka saavutada. Kunstniku maalidel kujutatud androgüün esineb kord haldja, kord femme fatale’ina, kuid põhimõttelistele erinevustele vaatamata on need kaks figuuri nii mõneski aspektis Kui nüüd tulla vormi, s.t plastika juurde, siis 19. sajandi lõpul oldi üsnagi sarnased. üsnagi üksmeelsel arvamusel, et puhta androgüünikontseptsiooni saavutas oma töödes juba Leonardo da Vinci, kes oli sajandilõpu 19. sajandi lõpu autoritest saab kõige paremini toetuda autorite, eriti Moreau ja Péladani üks lemmikkunstnikke, sest n-ö androgüüni-teoreetiku Joséphin Péladani seisukohtadele. Mo- 3 tema maalidel kujutatud inimfiguurid vastavad androgüünsele, reau mõistis küll kiivalt hukka Péladani tegevuse, kuid mõlema arhetüüpsele iluideaalile. Neis on midagi mõistatamatut ning sümbolisti ilukontseptsioon on vägagi sarnane. Suures osas on kütkestavat, mistõttu seostati Giocondat ning tema salapärast nae- ratust tihtipeale sfinksi ja tema mõistatusega. Péladani järgi astub 2Mario Praz nimetab sajandilõpu dekadentsi “romantiliseks agoo- Leonardo oma maaliga La Gioconda sammukese lähemale and- niaks”, sest see on tõepoolest varajasest romantismist välja kasvanud rogüüniseisundile, sest see pole mitte tavaline portree, vaid kunst- nähtus, mis on omandanud pessimistliku ilme (1986). niku enda peegelpilt. Péladan väidab, et La Gioconda on peegel, 3Moreau ühes kirjutises on suure tõenäosusega Péladanile ning tema millest Leonardo silmitses ennast intellektuaalsele Narkissosele kasvavale populaarsusele adresseeritud lõik: “Kunagi varem pole veel omase rahuloluga. See kuulus naeratus on kunstniku enda oma nähtud sellist põlvkonda, sellist noorust, kelle vaist, maitse, hoiak ning ning sellest tulenev salapära tema enda mõtteks. La Gioconda kombed oleksid positiivsemad, ja kunagi varem pole veel kohatud nii pole seega mitte midagi muud kui renessansimeistri enda autentne innukat püüdu nähtamatu järele, sellist tungivat vajadust leida väljund oma unistustele, salapärale, müstitsismile, sümbolismile ning kõigele autoportree (Péladan 1907: 36). Naisest saab 19. sajandi lõpul määratlematule. Oh milline snooblikkus! Oh milline poosetamine, mil- kunstniku peegelpilt, partner kunstisünni protsessis, sest selleks, line kohutav esinemine, millised ˇsarlatanid ja milline nõdrameelsus! Ja et olla võimeline looma, peab Kunstnik, kelleks saab Péladani järgi nad usuvad sealjuures, et suudavad teile sellega muljet avaldada ning olla vaid mees, ühendama endas kahe soo põhiomadused, s.t mehe oma hõrgu, haruldase ja ainulaadse maitse-eelistusega teis imetlust te- intellektuaalne element peab ühinema naise võimega “sünnitada” kitada” (1984: 161). kunstiteos (Hand 1984).

1464 1465 Androgüün Gustave Moreau loomingus Kerli Ilves

Péladan imetles Moreau’d eelkõige seetõttu, et tundis tema juuste, kehahoiaku kui ka hapra ülesehituse poolest naisfiguuri- loomingus ära Leonardo da Vincile omase iluideaali. Péladan kui dega. Tihtipeale on raske öelda, kas lõuendil kujutatud figuurid on ühe Ordre de la Rose+Croix’ (Roosiristlaste Ordu) asutaja sõnul õde ja vend,4 armastajapaar või hoopiski kaks venda või kaks õde. on Moreau ainus kunstnik, kes koos Félicien Ropsiga viib mõtted Sugudevaheline range eraldusjoon on hakanud kaduma. Mees Leonardole ning Kimääri, Helena, Herodese ja Oidipuse maa- on vaid siis ilus, kui temas on midagi naiselikku, ja naine siis, likunstnikku võib tõepoolest õigusega pidada Leonardo da Vin- kui temas on midagi mehelikku (Moreau puhul on selleks me- ci õpilaseks. Moreau on Péladani arvates selle ainulaadse kii- helikud iseloomuomadused): ideaalne inimkeha saadakse seega tuse ka ausalt ära teeninud (1888: 48). Moreau töödes kujuta- õitsvas eas oleva neitsiliku neiu ning noormehe “ühtesulatamise” tud androgüünsed inimfiguurid vastavad sealjuures ka Péladani tagajärjel. Selles seisnebki Péladani sõnul “esteetika briljantne androgüünikontseptsioonile, mis võtab oma lähtekohaks Antiik- ning täpne valem” (1910: 29, 67). Kui antud juhul on androgüün Kreeka iluideaali ning mille järgi androgüün sünnib maalikuns- segu neitsilikust noormehest ning neiust, siis ühes teises kohas tis järgmisel viisil: meesfiguure tuleb kujutada vähem nurge- mainib Péladan jällegi, et plastiline androgüünikuju kujutab en- liste ning nõtkematena, mistõttu nad ka oma poosides ja ˇzestides dast noorust, mis asub mehelikkusest ning naiselikkusest võrdsel tunduvad graatsilisemad. Naisfiguure seevastu ei tule kujutada kaugusel (1894: 44). liialt pehmete ega vormikatena, ka nende liigutused peavad olema Kui lähtuda Péladani esteetikakäsitusest, mis pidas eelkõige läbimõeldud ja konkreetsed ning looma mulje jõust ning enese- silmas just Moreau töid, siis on figuuride puhul oluline veel kindlusest. Et kunstis tuleb kujutada vaid kangelasi või kange- tardunud, rahulik ning kontemplatiivne või mediteeriv hoiak, lannasid, allegooriaid või personifikatsioone, siis ei jää üle muud mis välistab igasuguse liikumise. Näiteks võib tuua kas või kui muuta muusad mehelikumaks ning vapramaks ning jumalad Leonardo da Vinci Gioconda või Ristija Johannese oma spiri- naiselikumaks (Péladan 1910: 26–27). tuaalse, n-ö sfinksipärase naeratusega. Péladan kirjutab, et Miche- Tähelepanuta ei saa aga jätta asjaolu, et Moreau töödel kujuta- langelole, Tintorettole ning Rembrandtile omane, ükskõik kui tud naisfiguuril ei ole sellegipoolest liiga mehelikku hoiakut; hoo- jõulise mõjuga dramatism ei vääri sellist kiitust, nagu seda on väärt pis vastupidi, ta on ääretult nõtke ning naiselik. Luues mulje ene- rahulik Gioconda. See mõistatuslik figuur ei kujuta kokkuvõttes sekindlusest, ei kaota ta piiskagi oma graatsiast. Samas pole Mo- mitte midagi, kuid annab kontempleerijale peegli, et too avastaks reau naisandrogüün aga naiselik selle kõige ürgsemas tähenduses, selles iseenda peegelpildi (1910: 14, 63). Ka Moreau figuurid s.t tal ei ole üleliia ümaraid vorme ega laiu puusi, mida seosta- on igaüks tardunud oma unenäkku ning tunduvad Jean Lorrainile takse viljakusega. Olles rituaalsel kombel ehitud, on ta tõepoolest oma letargilises poolunes kauge ning lausa spektraalsena (2001: mõneti poisiliku välimusega ning vastab sel viisil Péladani plas- 250). Moreau rakendab oma töödes staatikat eelkõige selleks, et tilisele ideaalile. Moreau töödes on pigem mehed naiselikud kui dematerialiseerida kunst, kaotada teatraalsus ning muuta figuu- naised mehelikud. Kui kunstniku naisfiguur ei ole mehelik mitte rid pigem sümboliteks, mis hakkavad sel viisil kehastama igavesi otseselt, vaid annab sellest tunda pigem vihjamisi, siis tema mees- väärtusi ning kontsepte. “Inimkeha kontemplatiivne liikumatus” androgüün on silmanähtavalt omandanud naiselikud tunnusjoo- ei paku kunstniku sõnul mitte ainult silmailu, vaid soodustab ka ned. Samas on androgüüni esimeseks kriteeriumiks noorus. Mo- 4Alan J. L. Busst väidab, et androgüüni iseloomustab veel verepilas- reau maalidel on mõne erandiga kujutatud vaid noori, parem oleks tus. Dekadentlikule ajastule omane verepilastus polnud sellegipoolest öelda eatuid figuure, sest androgüün ei tunne Péladani sõnul ei uus nähtus, vaid kajastus juba vanakreeka ja vanarooma mütoloogias, kohta, aega ega inimlikke kirgesid. Ta kuulub puhaste arhetüüpide primitiivsetes ühiskondades ning alkeemias. Verepilastuse eesmärgiks oli säilitada rassi puhtus ning imiteerides Maa ja Taeva ühteheitmist, valda (1910: 63). Moreau meesfiguurid sarnanevad nii pikkade sümboliseeris see algset ühtsust (1967: 53–54).

1466 1467 Androgüün Gustave Moreau loomingus Kerli Ilves

üllaid mõtteid ning avab tee ideemaailma (Moreau 2002a: 54). NEOPLATONISTLIKU TRADITSIOONI Julius Kaplani sõnul muutub liikumistaju eemaldamise tagajärjel ANDROGÜÜN tegevus latentseks, potentsiaalseks ning vaataja täidab selle koha oma kujutlusvõimega (Kaplan 1974: 42). Kunstniku maalide analüüsimisel saab kasutada ka tema enda sõnu, mille abil ta kirjeldab Michelangelo töid: “Vaid see figuuridele omane sügavalt Kaotatud ideaali otsinguil unelev hoiak päästab need üksluisusest. Milliseid tegusid nad küll sooritavad? Millele nad mõtlevad? Millised tunded on võtnud Kui jätta kõrvale vorm ning vaadata selles sisalduvat Ideed, siis tu- nende üle võimust? Tegemist on jumaliku ning ebamaise ideega, leb alustada selle neoplatonistlikust tähendusest. Et androgüün on mis on pärit teisest sfäärist, kuhu ka need figuurid näivad kuulu- minevikult päranduseks saadud pika ajalooga sümbol, koondavad vat ning püüdlevat — kõik neid puudutav on meie jaoks ikkagi ka Moreau figuurid kultuurilise sümbolina endasse mitu erine- müsteerium. Nad ei puhka, et tegutse, ei liigu, ei kaalutle, ei nuta, vat tähendustasandit. Kuna isikliku tasandini on sümbolis väga ei mõtle meie planeedile, meie maailmale omasel viisil” (Moreau raske jõuda, tihtipeale jääb see üldsegi kättesaamatuks, siis on 1984: 198). mõttekam androgüüni käsitada kõigepealt ikkagi konventsionaal- sema, s.t ajastule omase sümbolina, ning alles seejärel vaadelda Moreau ise ei kasuta oma töid analüüsides kordagi sõna “and- selle intuitiivset ning alateadlikku tasandit. Viimasest rääkides rogüün”, küll kasutab ta aga mõistet “abstraktsioon”, mis on la- ei saa tähelepanuta jätta asjaolu, et sümbolis on paljude teoreeti- hutamatult seotud staatikaga. Abstraktsioon on tema jaoks miski, kute sõnul lisaks isiklikule alateadvusele peidus veel ka kollek- mis vastandub inimtundmustele ja kirgedele ning läheneb seetõttu tiivne alateadvus, mis paljudele ühisena ei ole sellegipoolest kon- ideaalile ning arhetüübile. Moreau lükkab looduse selle vulgaar- ventsionaalne ning seda on tihtipeale isiklikust alateadvusest väga sete ja liialt füüsiliste ilmingutega kõrvale ning annab end täiel raske eristada. Jung nimetab kollektiivseks inimpsüühika seda määral immateriaalse käsutusse (Moreau 2002a: 55). Moreau osa, mis on ühine ühiskonnale või ühele konkreetsele rahvale ja üritab oma töödes “tõlkida igavest mõtet”, mis vabastab ta mate- võib-olla koguni tervele inimkonnale (1958: 416). Müütide ning riaalse maailma eeskujudest ning vajadusest tõlgendada ajaloolisi arhetüüpide tekke ja taasloomise võib Jungi järgi panna seega ot- fakte (Moreau 1984: 134). Et oluline pole enam mitte karak- seselt kollektiivse alateadvuse arvele. ter, vaid plastika, siis saavad figuurid endale näoilme alles töö lõpujärgus (Moreau 2002b: 245). Arvatavasti on kriitikud just sel Ajastuomasest tähendusest rääkides tuleb seega silmas pi- lihtsal põhjusel pidanud Moreau figuure külmaks, salapäraseks dada asjaolu, et ühelt poolt võib sümbolil olla konventsio- ning isikupäratuks. Sürrealist AndréBretoni sõnul ilmub kunst- naalne tähendus, kuid teiselt poolt, kui rakendada Jungi teooriat, niku töödesse üks ja seesama naine peaaegu et muutumatul kujul on sümbol tihtipeale kollektiivse alateadvuse looming, mistõttu kord Salome, kord Helena, kord Dalila, kord Semelena (Breton mõiste “konventsionaalne” siin enam ei kehti. Olgu veel ette 1965: 465). Ka Ragnar Holten on temaga ühel nõul, väites, et ära öeldud, et ka isiklik võib omandada kollektiivse tähenduse, Moreau lähtub “reproduktsiooni printsiibist”, mistõttu on figuu- muutudes omamoodi kultuseks või “ajastu moeks”. See kehtib rid näitlejad, kes erinevaid rolle vahetades jäävad samaks (Hol- ka Moreau androgüünsete figuuride kohta, mis olles küll ääretult ten 1960: 49). Ka androgüün sünnib selle abstraktsiooni ta- isiklikud, annavad tunnistust ka ajastuvaimust. Kuna isikliku ning gajärjel. Võttes aga arvesse, et androgüün kujutab endast ar- kollektiivse vahele on raske eraldusjoont tõmmata ning Moreau hetüüpi ning kunstniku sõnul puhast plastikat, ei saa ta olla liialt mõtet võib ajastumõtte taustal vaid oletada, siis jäädakse kunst- isikupärane (Moreau 1984: 39). niku loomingust rääkides kohati ka üldiseks. Arvatavasti tunduvad just sel põhjusel niivõrd erineva temperamendiga isiksused, nagu seda on Moreau ja Péladan, oma seisukohtades üllatavalt sarnased

1468 1469 Androgüün Gustave Moreau loomingus Kerli Ilves ning just sel põhjusel võib selle uurimuse Moreau sümboli analüüs vaid asjade loomulik ja vajalik käik, ning tagasitee ideaalse and- tunduda lugejale liialt “Péladani-keskne”. Ranget eraldusjoont on rogüüni juurde saab võimalikuks vaid teadmise ja müüditundmise peaaegu võimatu tõmmata ka sümboli eri aspektide vahele, sest kaudu. Péladan võtab Fabre d’Olivet’ tõlgenduse Vana Testa- lisaks üheaegsele esinemisele need ka kattuvad üksteisega. Kui mendi loomisloost ning annab sellele oma tõlgenduse: kui Ju- tulla tagasi väljendi “konventsionaalne tähendus” juurde, siis siin- mal (Joah Elochim) loob Aadama (A¨ısch) oma näo järgi, s.t and- ses artiklis kasutatakse mõisteid “konventsionaalne” või “kultuu- rogüüniks, siis ta teeb sellega vea, sest Aadam ei leia loodusest riline sümbol” eelkõige olukorra lihtsustamiseks, selleks et anda mitte ühtegi elusolendit, kes asuks tema ning loodu vahel. Teisi- edasi androgüüni levinumat tähendust, mis võib (kuid ei pruugi) sõnu, Aadam ei ole veel enesest ja oma täiuslikkusest teadlik ning samal ajal olla ka alateadlik. vajab selleks peeglit, milles ta võiks end ära tunda. Et viga paran- Moreau androgüünikäsitus kasvab välja saksa idealistlikust dada, loob Jumal naise (A¨ıscha), kellega sünnib küll harmoonia, filosoofiast. Kui Schelling seab eesmärgiks monoteismi ning kuid selle harmoonia abil pole sellegipoolest võimalik üles leida näeb Kristuses inimkonna lunastajat, siis polüteistliku faasi lõpule oma algset terviklikkust. Alles mao (Nahash), s.t iha, igatsuse, jõudmine ei tähenda Moreau’le mitte ainult monoteismi tulekut, Erose mängutulekuga hakkab toimuma vajalik areng, mis aitab vaid sellega saavutatakse ka oma algne terviklik seisund.5 Et Mo- inimest kaotatud ideaali otsinguil. Ühelt poolt ei saa mees eksis- reau androgüün ei ole otseselt sootu, s.t terviklik, ning alles ihkab teerida ilma naiseta, sest iha, mille äratab mehes ellu just naine, on selleks saada, siis kuulub ta polüteistlikku vastandite maailma, ideaali saavutamiseks hädavajalik; teiselt poolt aga ei tohi ta nai- milles ta ka degradeerub. Moreau figuuridele omane sugu an- ses näha eesmärki ennast, sest armastuse objekt pole mitte maine nab tunnistust sellest, et androgüün on eemaldunud oma algsest armastus ise, vaid Absoluut (Péladan 1893b: 34–35). täiuslikkusest ning sarnaselt sümbolis sisalduva Ideega aheldatud Ideaal muutub sümbolistidele kõige lihtsamini kättesaadavaks oma keha, s.t mateeria külge. Moreau kunsti analüüsides tuleb eelkõige kunsti kaudu. Moreau peab neoplatonistliku filosoofia seega silmas pidada asjaolu, et tema töödel kujutatud androgüün vaimus kunsti eesmärgiks tõsta inimene puhta Ideeni ning juma- ei ole mitte ideaalne, s.t sootu, vaid alles kuulub soolise duaalsuse liku kontseptsioonini (1984: 163). Sama kehtib ka Péladani pu- maailma. hul, kes seab samuti kunsti ülimaks sihiks ingelliku, androgüünse Ka Péladani androgüün, nii nagu 19. sajandi lõpu androgüün vormi, mis väljendaks täiel määral Absoluuti, Ühte. Mõlemal ju- üldiselt, on alles saav, ning ka Péladan järgib oma teooriatega hul muutub kunst vahendiks, et saavutada soovitud tulemus — Schellingi filosoofiale lähedast valemit. Ta on nagu ka Schelling muutuda androgüüniks. Et selleni jõuda, peab lahti ütlema veendunud, et algse terviklikkuse kadumine ei ole mitte karistus, füüsilisest kirest, ka kunstiteos ei tohi meelelist iha esile kutsuda, vaid peab vanade maalide eeskujul rõhuma kujutlusvõime 5Analoogia Schellingi monoteismi-polüteismi-monoteismi ja and- osatähtsusele (Péladan 1894: 98). rogüünikontseptsiooni vahel on tõepoolest olemas. Algset monoteismi Selle asemel, et suhtuda naisesse ettevaatusega, hakkavad kehastaks sel juhul alkeemiline androgüün Aadam Kadmos, kes kuju- sümbolistid teda lausa kartma ning põlgama. Ka Moreau kannatab tab endast kadumaläinud ühtsust. Eeva loomisega algne terviklik sei- orror di femmina käes ning mõistab nagu teisedki ta kaasaegsed sund küll kaotatakse (Schellingi filosoofias vastab sellele polüteistlik hukka meelelise iha, pidades seda inimkonna kõige kohutavamaks faas), kuid läbi Kristuse ohvrisurma on see võimalik taas üles leida. kireks (Moreau 1984: 71). Péladan aga ei piirdu ainult teoreeti- Ka Kristus kujutab endast selle teooria järgi androgüüni. Kui Eeva liste seisukohtadega, vaid läheb koguni nii kaugele, et laseb roo- “sünnib” Aadama küljeluust, siis Oskar Pfister näeb Jeesuse torkehaavas siristlaste ordu tulevastel liikmetel anda “kasinusvande”, s.t nad sümboolset vulvat, mis sünnitab kiriku. (O. Pfister, Der Frömmigkeit des peavad tõotama suruda endas alla seksuaalse iha, et rakendada see Grafen Ludwig von Zinzendorf, Schriften zur angewandten Seelenkunde, VIII Heft, Leipzig, 1910; viidatud Busst 1967: 7.) üllama eesmärgi teenistusse: “Ma vannun oma igavese saamise

1470 1471 Androgüün Gustave Moreau loomingus Kerli Ilves nimel, et ma imetlen ning armastan Ilu, mis peitub kunstis ja sa- Surm pole seega mitte midagi muud kui võimalus saavutada sure- lapäras; et ma ülistan, teenin ning vajaduse korral kaitsen seda matus. Sellest räägib ka Moreau maal Jupiter et Sémélé (Jupiter oma elu hinnaga; et ma hoian oma südame puhtana sugulisest ar- ja Semele; 1894–1895), kuhu on koondunud kunstniku filosoofia mastusest, selleks et anda see ideaali käsutusse; et ma mitte kunagi põhituum ning mis annab seetõttu kõige paremini edasi Moreau ei otsi poeesiat naisest, kes on vaid selle jämedakoeliseks kujuti- ideaaliihalust. seks. Ma vannun seda roosiristlaste patrooni Leonardo da Vinci Lõputu ning ebamäärane igatsus, mis tähendab omamoodi me- ees” (Péladan 1893a: 28–29). lanhooliat ning millele ei suuda rahuldust pakkuda maise maailma Veidral kombel ei jäänud androgüün mitte ainult passiivseks rõõmud, iseloomustab kogu sümbolismiajastut. Igatsust tunnevad kontseptsiooniks, kunstniku kujutlusvõime viljaks, vaid seda püüti nii kunstnikud kui ka nende loodud androgüünid. Igatsus (iha), ka aktiivselt realiseerida, s.t valitses arusaam, et ka kunstnik mis käib lahutamatult kaasas inimese vaimse arenguga ning mille ise, selleks et olla võimeline looma ideaalset kunsti, peab muu- abil avaneb jumalik sfäär, pole Péladani sõnul otseselt ei hea ega tuma omamoodi androgüüniks, dekadentliku ajastu ideaalkujuks. halb, vaid muutub üheks või teiseks vastavalt eesmärgile, mida Péladan kirjutab, et see, kes on saanud tunda ideaali puudutust, püütakse saavutada (1892: 54, 58–59).7 Et mitte langeda iha sea- peab endast eemale lükkama kõik inimkonna tühised rõõmud ning tud lõksu, pühendatakse end täiel määral loometööle. Sümbolistid olles end lubanud ideaalile, tegutsema puhta mõtte rüütli kom- on üldiselt arvamusel, et seda lõputut igatsust suudab rahuldada bel (1894: 267). Moreau vaevalt küll järgis täiel määral neid vaid kunst ja mitte seksuaalne kogemus, mis seab oma eesmärgiks põhimõtteid, kuid ta oli tõepoolest mingil määral erak, kes kordagi androgüüni. Androgüüni loomise tagajärjel peab Veenus ka kuns- abiellumata pühendas end kunstile. Erinevalt Péladanist polnud tist kaduma (Péladan 1893b: 305). “eraklikkus” Moreau jaoks aga mitte ihaldatud eesmärk, vaid pa- See igatsus on kahtlemata päranduseks saadud neoplatonist- ratamatu tegelikkus. Ta keeldus suuresti just halvustava kriitika likult traditsioonilt. Plotinuse (ka Platoni) filosoofias saab igat- tõttu osalemast ka iga-aastastel kunstinäitustel ning võttis omaks sus alguse ilukogemusest ning avaldub eelkõige igatsusena Ühe esteetika, mida iseloomustab pigem odi profanum vulgus.6 Nagu järele. Olles kogenud Ilu,8 tunneb inimene ära oma spirituaalse aga juba öeldud, Moreau ei kavatsenud luua kunsti sellegipoo- kodu, mis jääb väljapoole ainelise maailma pimedust. Ka Pla- lest ainult iseendale, vaid tahtis selle tuua ühekorraga muuseumis toni teooria järgi on see anamneetiline kogemus — s.t ähmane välja tulevaste põlvkondade ette, kellest lootis rohkem kui oma mälestus või äratundmine — latentne või kadunud teadmisest tead- kaasaegsetest. Kunstnik ei tunnistanud seda küll ise, kuid teiste likuks saamise kognitiivne kogemus. Plotinus on seisukohal, et arvamus oli talle väga oluline. kui Iluga kaasneb äratundmine, siis inetus, mis pole inimesele Vaatamata sellele, et Moreau tundis põlgust n-ö madalate tun- loomuomane, tekitab pigem võõristust (Enn. I, 6, 2, lk 53). Ilust nete vastu, räägivad tema tööd (eelkõige hilisemad) meelelisest ning inetusest rääkides avaldub selgelt hinge ning keha (sümbolist kiusatusest. Sellest hoolimata on aga tema loomingu korduvaks rääkides Idee ja vormi) vastandus. Et inimesel on hing, siis on ta ning valdavaks teemaks üha kasvav igatsus ning kustutamata janu ideaali ja jumaliku järele. Moreau töödesse sisse toodud “maisem 7Prantsuse keeles kasutatakse mõistet désir, et anda edasi korraga mõõde” on moraliseeriva loomuga ning mõeldud tihtipeale vaid nii positiivset kui negatiivset tähendust. Eesti keel on selle koha pealt selleks, et suurendada veelgi kontrasti igavese ning kaduva vahel. ühemõttelisem, s.t prantsuskeelse termini désir saab tõlkida nii “igatsu- seks” kui ka “ihaks”. Kui esimesel on pigem positiivne tähendus ning ta annab hästi edasi hinge püüdlust millegi määratlematu järele, siis on 6Mõiste “vihkan labast massi” on pärit Horatiuse teosest Odes 3, teisel pigem kehaline mõõde, s.t iha käsitatakse ikkagi füüsilise (sek- 1 (Carminum liber primus) ning selle võttis uuesti kasutusele Peter suaalse) kirena. Cooke (2003). 8Plotinus ja Platon ei vaatle Ilu meelelise nähtusena.

1472 3 1473 Androgüün Gustave Moreau loomingus Kerli Ilves

jumalikku päritolu, hinge sidumine kehaga on aga vägivaldne ning tähendab omamoodi vangipõlve, hingele osaks langenud karis- tust (Enn. IV, 8, 4; 20, lk 246).9 Köidikutest aitab vabastada selja pööramine näivusele ning püüdlemine tõelisuse, tõeliste reaal- suste poole. Oluline pole seega mitte meeltetaju ning materiaalne maailm, vaid intellektuaalne kaalutlus, kontemplatsioon, mis taastab kaotsiläinud teadmise ning juhatab tagasi Idee, Ilu, Arhetüübi juurde. Need erinevad tähendustasandid on kindlasti ka Moreau and- rogüünis olemas. Moreau’gi rõhutab kontemplatsiooni osatähtsust, kuid ilust ning teadmisest rääkides kasutab ta pigem juba ülalgi välja toodud mõistet “transﬁguratsioon” (Moreau 1984: 90). Kuna transﬁguratsioon saab teoks vaid surmamüsteeriumi kaudu, siis on surm, mis taastab täiel määral kaotsiläinud teadmise ning avab tee ideemaailma, kunstniku loomingus kesksel kohal.

ANDROGÜÜN DEKADENTLIKU AJASTU KONTEKSTIS

Sümboli degradatsioon

Kujutlusvõimel on sümbolistide loomingus võtmekoht. Teisisõnu, ilma kujutlusvõimeta pole ka sümbolit ennast. Looduse otsese imiteerimise vastu oldi juba sel lihtsal põhjusel, et Ideed ei saa kujutada mitte otseselt, vaid üksnes kaudselt. Ka tihtipeale ainult neitsina esinev androgüün, kellel puudub otsene seos materiaalse maailmaga (sest tegemist on ikkagi abstraktsiooniga), loodi sama

9Plotinuse filosoofia puhul tuleb silmas pidada asjaolu, et ta laenab palju Platonilt. Vangipõlve all peab filosoof silmas Platoni koopamüüti ning karistusest ja ahelatest rääkides viitab ta esimesel juhul Platoni Phaedrusele ja teisel juhul Phaidonile. Platoni ühe teooria järgi si- seneb hing kehasse hingetiibade kaotuse tagajärjel (Platon 1998: 63). Inimene, omades küll kehalist eksistentsi, peab oma hinge eraldama kehast (mis kujutab endast omamoodi vanglat) nii palju kui võimalik, ega JUPITER JA SEMELE (1894–1895) tohi karta surma, sest surm pole mitte midagi muud kui hinge lahutamine × Õli lõuendil, 213 118 cm kehast (Platon 1994: 67b–68b; lk 78–79). Pariis, Gustave Moreau majamuuseum 1474 1475 Androgüün Gustave Moreau loomingus Kerli Ilves põhimõtte alusel. Füüsilisest kirest loobumine pole midagi muud sellest ärapöördumisega ning üleloomuliku poole püüdlemisega kui üks viis pöörata materiaalsele maailmale selg, et mitte lasta pandi tihtipeale eneselegi teadmata toime veelgi suurem kuritegu. oma meelt ning unistusi selle poolt rikkuda. Sümbolistide eesmärk Üleloomulik ning ideaalne saavutatakse sajandilõpul küll and- oli küll üllas, kuid tegelikkus nurjas nende plaani: end isoleeri- rogüünis, kuid selle eest makstakse kallist hinda, sest tegemist des avaldub seda enam androgüüni ebamaine, materiaalse maa- on ikkagi looduspõlgliku aktiga, millele peab järgnema karistus.12 ilma pahesid eirav päritolu. Androgüün ei tea küll midagi “liha- Sajandilõpu androgüün kannab endas seega negatiivset sõnumit, likest pahedest”, kuid nagu hiljem Salome puhul selgub, ei ole ta andes tunnistust dekadentliku ajastu allakäigust: Péladan kinnitab sellegipoolest alati “patust” puutumata. Hoopis vastupidi, and- oma 1891. aasta manifestis, et ta ei usu ei progressi ega lunas- rogüün muutub 19. sajandi lõpul omamoodi patu kehastuseks, tusse ning tema ja ta mõttekaaslaste ülesanne seisneb soovis anda sümboliseerides Alan J. L. Bussti sõnul nii mentaalset iharust ja väljasureva ladina rassi viimsesse auhiilgusse oma panus, millega “onanismi”,10 hea ja halva ambivalentsust kui ka deemonlikkust. pimestada barbareid ning millega valmistada pinnast ette nende Lisaks loetletud pahedele kehastab sajandilõpu androgüün Buss- tulekuks (1891a). ti sõnul veel homoseksuaalsust ning sado-masohhismi — kõike Juba Antiik-Kreekas nähti androgüünis või hermafrodiidis13 seda, mis moodustavad kurikuulsa vice suprême’i,11 s.t “ülima looduse koletut eksimust, halba ennet, mida tõlgendati jumalate pahe” (Busst 1967: 42). kättemaksuna. Et normist kõrvale kaldunud androgüün seadis Vice suprême on antud juhul loomuvastane kuritegu, mis pan- ohtu nii traditsioonilise rollijaotuse kui ka sotsiaalse tööjaotuse, nakse toime siis, kui loodusele pööratakse selg ning võetakse tuli ta hävitada (Brisson 1997: 13–39). Ka sajandilõpu naisand- omaks kunstlik. Baudelaire’i eeskujul väideti, et loodus annab rogüünist saab omamoodi koletislik figuur, kuid midagi sellist, nõu vaid kuritegude seisukohalt (Baudelaire 1976: 810), kuid mida ajalugu pole varem veel kohanud, nimelt “metafüüsiline monstrum” (Aurevilly 1926: xv), kelle suurim patt on soov elada 10Paljud sajandilõpu autorid (nende hulgas Péladan, Huysmans jt) tsölibaadis.14 Sümbolistid püüdsid kunsti abil kustutada lõputut kasutasid tihti mõistet “onanism” masturbatsiooni tähenduses, kuid see igatsust, kuid androgüün ei aita sellele ikkagi kaasa, vaid muu- tähendus polnud mitte otsene, vaid kaudne, s.t tegemist pole mitte tub tihtipeale ise omamoodi ihaldusobjektiks: leidmata rahuldust füüsilise, vaid n-ö mentaalse aktiga. end ümbritsevast maailmast, pöördutakse oma iharate fantaasiate 11Péladani üks kuulsamaid teoseid Le vice suprême (esitrükk 1889) poole. Selle asemel et lämmatada kõige inimlikumaid tundeid, käsitleb sümbolistliku ajastu kõikvõimalikke pahesid. Raamatutegelane kutsub sootu figuur neid tihtipeale hoopiski esile. Kunstnikud Mérodack annab vice suprême’ile järgmise seletuse: “Oh seda roojast . . . ei saavuta seega androgüüni kaudu seda, mida nad algselt soovi- mõtteonanismi astraalset joovastust, iharusevaimust kannustatud kii- sid. Kui kasutada psühhoanalüütilist terminoloogiat, siis subli- malisust, seda keha kõditavat hinge! See meeltejoovastus on lihtsalt vas- tikust tekitav, see orgaaniline sööst lihtsalt häbiväärt. Kuid see! See aga pole midagi muud kui ülim pahe” (1926: 216). Hea ja halva ambivalent- 12Karistus langeb androgüünile osaks juba Platoni Pidusöögis. Sel- sus avaldub hästi ka lõigus: “Kas halva mõttes mõlgutamine, õigusta- leks et luua ohutu distants maa ja taeva, mehe ja naise ning inimeste mine ning ülistamine, sellele altari püstitamine ning selle kõikvõimsana ja jumalate vahele, lõikas Zeus ohtlikuks muutunud androgüüni poo- näitamine pole kokkuvõttes mitte halvem selle sooritamisest? Kas kum- leks ning pani sel viisil aluse lõputule igatsusele, mis iseloomustab ka mardada saatanat või armastada kurja teha — tegemist on identse tõiga sümbolismiajastut. kas siis ebamäärasema või konkreetsema sõnastusega. Oma tungidele 13Antud kontekstis on tegemist eelkõige kahesoolise ja mitte rituaalse- leitakse rahuldus alati mingil määral pimesi ning kuritegu pannakse sümboolse hermafrodiidi või androgüüniga. uuesti toime enamjaolt ikkagi nõrgamõistusliku aktina; selle mõtetes 14Seejuures omandab negatiivse tähenduse vaid naine, kes soovib eostamine ning selle üle teoretiseerimine seevastu nõuavad alati külma muutuda omamoodi androgüüniks, ja mitte mees, kuid sellest allpool närvi ning läbimõeldust, see on aga ülim Pahe” (1926: 210). lähemalt.

1476 1477 Androgüün Gustave Moreau loomingus Kerli Ilves matsioon kaldub oma loomulikult rajalt kõrvale15 ning selle ase- poole negatiivsema ilme. Samasugune suundumus ilmneb ka mel, et leida üles kaduma läinud terviklikkus, saab androgüünist Moreau loomingus. Oma osa on siin kahtlemata dekadentlikul kunstniku teadvustamata fantaasiate, unistuste ning kartuste ke- ajastul, mis ei suhtunud naisesse just positiivse entusiasmiga. hastus. Et tegu pole otseselt ei mehe ega naisega, siis allub and- Ka sümboliste iseloomustab sellesarnane hoiak. Péladan pidas rogüün paremini kui mis tahes muu sümbol kunstniku teadvusta- naist põlastusväärseks, sest arvas, et too kustutab kunstniku loo- mata kapriisidele. misvõime. Moreau jagas Péladani seisukohta, kuid tundis end Moreau töödes avaldub naisandrogüün mitmesuguste variat- samal ajal vastassoo poolt lummatuna. Oma tööd Les Chimères. sioonidena: ükssarve silitava daamina, kättemaksuhimulise Salo- Décameron satanique (1864) analüüsides iseloomustab Moreau mena või siis pahelise kimäärina, kusjuures näib, et ühte figuuri naist kui ebateadlikult käituvat olendit, kui hullumeelset, kes la- on ühel ja samal ajal koondunud tihtipeale nii neitsilikkus kui and- seb end haarata kõigel tundmatul ning mõistetamatuks jääval; kui rogüünsus. Nagu juba öeldud, on androgüün ja neitsi teineteisest võrgutajat, kes kiindununa kurjusesse on võtnud saatanliku ning lahutamatud ka Péladani jaoks: neitsiks võib olla nii noormees, perversse kuju (Moreau 2002a: 123). kellel on natuke kaela ning puusad, või siis noor tütarlaps, kellel Meeleline kiusatus on Moreau töödes kahtlemata valdav teema, need puuduvad (1910: 40). Neitsilikkus ei välista aga pahelisust näiteks võib tuua kas või tema Salome. Naine ei tekita sellegipoo- või “mentaalset onanismi”, kui kasutada tol ajal levinud mõisteid. lest aga ainult tülgastust, vaid ka lummab ning veetleb. Moreau Sajandilõpul oldi arvamusel, et mida kättesaamatuma figuuriga on ei kujuta oma töödes ainult mõrvarlike kalduvustega naisi, vaid tegemist, seda rikutum ta oma mõtetes tihtipeale on, sest leidmata ka daame ükssarvedega ning haldjaid, kes on süüvinud iseendasse väljundit oma kirgedele, langeb ta nende ohvriks. Sama kehtib ega näi meest mitte mingilgi viisil ohustavat. Sellele vaatamata kunstniku puhul. Huysmans näiteks kirjutab, et mida kõlbeliselt on ka nendes figuurides nähtud midagi koletislikku. Näiteks näeb puhtam on kunstnik, seda kirglikumalt ning libertiinlikumalt ta Holten niivõrd pühas figuuris, kui seda on katoliku kiriku alle- lihalikke teemasid käsitleb (1929: 70). Pahelisusest ei pääse ka gooria (Fleur mystique (Müstiline lill), 1890), sfinksi või Helenat, Moreau naisfiguurid, keda Huysmans iseloomustab nii: “Need sest ka teda saadavad kõikjal laibad. Sarnaselt Helenaga ei pööra erinevad stseenid lõid mulje vaimsest onanismist, mis leiab üha ta vähimatki tähelepanu end ümbritsevale kaosele (Holten 1960: uuesti aset kõlbeliselt puhtas ihus; mulje neitsist, kelle keha ise- 8). Holteni väide on siinkohal õigustatud, sest lõpetamata kom- loomustab pühalik graatsia ning kelle hinge kurnavad üksildased positsioonil kujutatud figuur mõjub tõepoolest kurjakuulutavalt. ideed ning salamõtted; mulje naisest, kes iseendaga üksi jäetuna Lorraini sõnul on tegemist müstilise printsessi ning pühakuga, pobiseb endamisi mõistetamatuks jäävate palvete ning reeturlike kelle paheline loomus annab end tunda eelkõige hiiglasliku lil- üleskutsete loitse; need meelitavad aga pühadust teotama, liider- lena, millel ta istub ning mis toitub neitsi nimel valatud verest.16 dama, vägivallatsema ning mõrvu sooritama” (1929: 17–18). Kuid Holten ei piirdu ainult ülalmainitud figuuriga, vaid näeb Aasta-aastalt muutuvad Moreau naisfiguurid aina kurjakuu- isegi daamis, keda saadab konventsionaalse tähenduse järgi puh- lutavamaks. Pärast 1876. aastat, mil Moreau eksponeerib oma kaks kuulsamat tööd Salomédansant devant Hérode (Hérode (Sa- 16Lorrain kirjutab: “Roiskuvast kehade kuhjast sai alguse kõrgusse lome tantsimas Herodese ees) ja Apparition (Ilmutus), on tema paiskuv liiliavars. Roheka ning siledana tõusis see otseloodis ülespoole loomingus märgata järsku saatuslike naiste osakaalu tõusu. Alg- ning lille hiiglaslikel kroonlehtedel istus müstiline printsess, noor ning selt positiivne sümbol androgüün omandab üldse 19. sajandi lõpu sihvakas aupaistest ümbritsetud pühakufiguur; ühes käes hoidis ta maa- kera ning teises risti. Ja see imeline õitsemine pole tingitud mitte millest- ki muust kui mädaneva massihaua roiskunud verest: kõiki neid mõrvu 15S.t igatsus muutub ihaks; õnnestunud sublimatsioon seevastu oli vaja selleks, et see ingellik naisfiguur ilmavalgust näeks” (Lorrain tähendab igatsuse abil ideaali saavutamist. 2001: 253).

1478 1479 Androgüün Gustave Moreau loomingus Kerli Ilves tuse ning vooruslikkuse sümboliks peetud ükssarv (mis peaks annab tunnistust juba sõna enda algne tähendus: tähistades kreeka teooria järgi välistama kõik negatiivsed assotsiatsioonid), midagi mütoloogias lõvi pea, kitse kere ja draakoni sabaga koletist, muu- pahelist. Et neitsi näib Salome kombel ükssarvega tantsivat, siis tub “kimäär” 19. sajandi lõpul puhta fantaasia negatiivseks vas- omandab töö “perversse ning kummalise” ilme (Holten 1960: 22). teks — kättesaamatuks unistuseks, kelleks on tihtipeale pikkade Moreau töödes kujutatud naisfiguurid on kõik kaudsed and- kuldsete juustega kaunis naine. rogüünid. Ka androgüüni-ihalejast võib saada androgüün, mistõttu Moreau Salome meenutab väga mitmeski aspektis Péladani ei pruugi androgüünsus alati avalduda aseksuaalse ning sootu teose Le vice suprême’i (Ülima pahe) kangelannat Léonora figuurina. Péladan mainib, et androgüünsus avaldub eelkõige d’Este’i, sest mõlemad vastavad oma aja ideaalkujule ning ke- täiuslikkuse poole püüdlemises, mistõttu võib androgüün olla hastavad samas dekadentlikule ajastule omast pahelisust. Nii füüsiliselt nii mees kui naine (1892: 119). See teooria aitab üks kui teine on Huysmansi teose A` Rebours järgi eelkõige seletada Salome naiselikkust, kuid androgüünikontseptsioon ei “hävimatu Iharuse, surematu Hüsteeria ning neetud Ilu juma- piirdu Moreau töödes mitte ainult soo duaalsusega, vaid kujutab lanna”, “ükskõikne, vastutustundetu ning koletislik Metselajas”, üldiselt ontoloogiliste vastandite hea-halva, musta-valge, valguse- kes sarnaselt Trooja Helenaga hävitab ning neab kõik, millele pimeduse kooseksisteerimist, co¨ıncidentia oppositorum’it. Her- ta läheneb, mida näeb ning mida puutub (1981: 126). Lisaks meetiline ja alkeemiline traditsioon aga väidavad, et androgüün Péladani Léonora d’Este’ile illustreerib Moreau Salome korraga sünnib iga kord, kui kaks olemuslikku vastandit (näiteks kuu ja nii Flaubert’i Salambod, MallarméHérodiade’i kui ka Gautier’ päike, mees ja naine, väävel ja merkuur) kohtuvad.17 Kleopatrat. Ka sajandilõpu sümbol androgüün kehastab vastandite hea ja Sümbolismiajal saab naisest, kes androgüüni kombel püüdleb halva ambivalentsust, seksuaalne ning moraalne määratlematus ideaali poole, eelkõige kättemaksja. Ta ei ole enam allaheit- on antud juhul teineteisega väga tihedalt seotud.18 Näiteks ei tee lik ja kuulekas abikaasa, vaid võttes omaks mehe positsiooni Moreau androgüünsed figuurid Bussti sõnul vahet hea ja halva ning keeldudes mängimast traditsioonilist rolli, hakkab meheli- vahel, mistõttu nähti androgüünis, kelleks võis olla nii mees kui kule ülemvõimule vastu. Näiteks ei kujutata naist sümbolistide naine, korraga nii patust kui pühakut (1967: 51). Sajandi lõpul loomingus mitte kunagi emana, vaid pigem femme fatale’i, vam- oli levinud tendents seostada ilu kurjuse ja deemonlikkusega. Ka piiri või succubus’ena,19 kellega käib lisaks naudingule kaasas ka maalikunst annab sellest tunnistust: mida ilusama ning ebamai- hukatus ja häving.20 Naisest saab aga femme fatale või succu- sema figuuriga on tegemist (selleks on tavaliselt naine), seda pahe- bus sel lihtsal põhjusel, et ta loobub abikaasa ning ema rollist. lisem see tihtipeale on. Moreau maalidel ning akvarellidel ilmub Kui naine pöörab loodusele selja, on tegemist millegi kohutava paheline figuur kimäärina (Chimère). Tema kahetisest olemusest ning koletislikuga. Péladan kirjutab, et naine, kes aktsepteerib pühendunud abikaasana talle Jumala ning Isise kultuse poolt et- 17Moreau maalil Les filles de Thestius (Thestiose tütred) on kujutatud temääratud rolli, võib olla lausa meeliülendav, kuid niipea, kui ta nii kuud kui päikest. Päike on kunstniku sõnul meheliku jõu kehastuseks, tahab olla mehega võrdne, või mis veel halvem, tema üle dominee- kuu sümboliseerib aga naiselikku salapära (1984: 37). Kokku moodus- rida või ta enesele allutada, muutub ta põlastusväärseks ning neab tavad need justkui androgüüni. Androgüün, mis on Moreau tööde üks nii Jumalat ennast kui kõiki loomisseadusi (1926: 233). Miyna lahutamatu element, ei pea seega alati otseselt avalduma. 18Péladan kirjutab: “Oh milline põhjatu kuristik see meelerahuga sooritatud kuriteo oma! Oh milline rikutus, mis ei tunne iseenese ri- 19Käsitleme femme fatale’i, succubus’t ja vampiiri dekadentliku kutuse määra! Oh milline pahe, mis pole iseenesest teadlik! Tegemata naisandrogüüni sünonüümidena. vahet hea ja halva vahel, pannakse ebateadlikult toime kuritegu, see on 20Félicien Ropsi naine kui Mors Syphilitica vastab kõige otsesemalt aga andestamatu” (1926: 268). mehe huku ning hävingu põhimõttele.

1480 1481 Androgüün Gustave Moreau loomingus Kerli Ilves

Kaptan Belkora sõnul kaotab mees selle deemonliku olevuse ees oma viimsegi mehelikkuse; ta ei ole enam see, kes võtab, vaid see, kes annab. Selle sümboolse kastratsiooni tagajärjel ei muutu naiselikumaks mitte ainult mehe näojooned, vaid ka tema poosid ning kehahoiak (1986: 14). Ka Moreau töödes asendub Heraklesele omane mehelik jõud Adonisele omase graatsia ning nõtkusega, mis paljude kriitikute sõnul annab lisaks sajandilõpu üldisele suundumusele tunnistust ka Moreau enda seksuaalsest suunitlusest. Moreau meesfiguurid, kellega kunstnik end tihtipeale samastab ning kelleks on enamjaolt ideaali otsingul olevad poeedid, erinevad pahelistest naisfi- guuridest nii oma vooruslikkuse kui ka moraalsuse poolest, neile ei saa mitte midagi ette heita. Moreau meesfiguurid on nõtked ning naiselikud, kuid see ei tähenda veel, et nad alluksid naise ülemvõimule. Vastupidi, olles Oidipuse kombel vastanud sfinksi mõistatusele ning Narkissose kombel süüvinud iseendasse, on nad lõplikult vabad füüsilisest kirest ning hea ja halva, mateeria ja vaimu vahelisest võitlusest.21 Teisisõnu, nad on iseeneses am- menduvad ning meenutavad Le vice suprême’i üht võtmefiguuri Mérodacki, kes võib uhkusega väita, et on lahendanud mõistatuse, mille peale sfinks tal jalgu lakkus (Péladan 1926: 247). Péladan nimetab mehele hukatuslikult mõjuvat Salome-tüüpi mehelike omadustega naist günandroseks (gynandre)22: kui and- rogüün on eelkõige neitsilik noormees, siis günandros on mehe- likkusele kandideeriv “seksuaalne usurpaator” (1891b: 43). Kuid

21Lorraini sõnul on Moreau meesfiguurid sellegipoolest võimetud naiseliku veetluse ees: “Tema maalikunsti hiilguse paistel on sündinud täiesti uus põlvkond haiglaslikke ning unelevaid noormehi, kes on suu- nanud kindlameelselt oma pilgu möödunud aegade hiilgusele ning maa- giale; terve sületäis literaate ja poeete, kes lisaks paljudele teistele on üle kõige armunud sihvakatesse, oma alasti keha eksponeerivatesse unelma- preestrinnadesse ning nende õudusttekitavasse kiretusse pilku. Kunst- niku akvarellidel kujutatud kaametes ning vaikivates kangelannades on tõepoolest midagi maagilist” (2001: 250). 22Péladan peab vajalikuks täpsustada oma androgüünikontseptsiooni: “Androgüüni all peetakse silmas “naiselikustunud” meest (mitte segi ILMUTUS (1876) ajada naiseliku mehega); günandrose all peetakse silmas “mehelikustu- Akvarell, 105×72 cm nud” naist (mitte segi ajada meheliku naisega)” (1892: 110). Pariis, Louvre’i graafikaosakond

1482 1483 Androgüün Gustave Moreau loomingus Kerli Ilves sarnaselt Moreau n-ö positiivse sümboli haldjaga või muusaga, ning mitmetähenduslikkus omane. Kui nende vahele siiski eral- kes on mõningate eranditega vaba igasugusest pahest ning kel dusjoon tõmmata, siis Péladan räägib ühelt poolt minevikult seetõttu on ühisjooni poeediga, seisab ka n-ö negatiivne sümbol päranduseks saadud positiivsest sümbolist, mis on olemuselt suu- Salome materiaalse maailma naudingutest kõrgemal. Gautier resti neoplatonistlik, ning käsitab androgüüni lõplikku eesmärki iseloomustaks teda sõnadega, millega ta kirjeldab oma Kleopat- Ühena. Androgüün on sel juhul ülim, kolmas sugu, n-ö es- rat: “Kuninganna kujutab endast kedagi kättesaamatut, kes sei- mane, lõplik ja igavikuline sugu ning armastuse ja vormi abso- sab meestest niivõrd palju kõrgemal ning kaugemal, kui see on luut (Péladan 1910b: 70, 76). Teiselt poolt aga tuleb mängu sa- üldsegi mõeldav. Milline ülim enesekindlus söandaks end tema jandi lõpul lisandunud negatiivne sümbol, mis ei ole positiivse vääriliseks pidada? Tegemist pole enam mitte naise, vaid aukar- androgüüniga enam sarnases positsioonis. tust äratava pühakusarnase figuuriga, kellel puudub sugu ning keda Moreau jääb teoreetikuna idealistiks, ta rõhutab kunsti üllast ja tuleb kummardada põlvili, sealjuures teda armastamata, kui juma- kõlbelist aspekti ning ütleb, et kunstis peavad kajastuma eelkõige lakuju” (2006: 57). unistused, õrnus, armastus, entusiasm ning religioosne ülendus; Et femme fatale lükkab Sappho kombel mehed endast eemale kõik peab seal olema võimas, kõlbeline, head tegev ja hariv (Mo- ning eelistab jääda puutumatuks, siis seostatakse teda tihtipeale ka reau 2002a: 169). Kunstnik rõhutab küll kunsti vooruslikke ning safismiga. Olles oskuslikult omandanud võrgutuskunsti, jääb ta kõlbelisi omadusi, kuid sellele vaatamata pole ta oma töödes sel- kimääri kombel kättesaamatuks. Homoseksualism oli 19. sajandi liselt ühekülgne. Samas on aga ka negatiivne sümbol keeruline lõpul kahtlemata aktuaalne teema, ka androgüün annab sellest tun- ning vasturääkiv. Kui ideaalis on androgüün sootu ning tegelik- nistust: olles olemuselt ambivalentne, võib androgüün tekitada iha kuses ühesooline, siis praktikas hakkab ta Eliade sõnul meenu- nii mehes kui naises (Monneyron 1996: 20). Moreau hellenistli- tama üha enam “kahesoolist hermafrodiiti”23 (Eliade 1962: 123). kule iluideaalile vastavad meesfiguurid kannavad endas homosek- Juri Lotmani sõnul on selline kahetine olemus sümbolile vägagi suaalset ning nartsissistlikku sõnumit, mille loeb välja nii nende iseloomulik. Sümbol ei kuulu mitte kunagi mingisse ühte konk- välimusest kui ka kehahoiakust; naisfiguurid annavad sellest tunda reetsesse sünkroonsesse kultuuriläbilõikesse, vaid läbistab seda pigem vihjamisi. alati mööda vertikaali, tulles minevikust ning lahkudes tulevikku. Ühelt poolt on sümbol arhailine ning eksisteerib enne olemasole- vat teksti, ta on kui “tulnukas teistest kultuuriajastutest, kui meenu- DEGRADATSIOONI PSÜHHOLOOGILISED tus kultuuri iidsetest lätetest”. Erinevaid kultuurikihte läbistades TAGAMAAD 23Péladan ise nimetab androgüüni (pidades silmas günandrost) ko- Sümboli isiklik ning alateadlik tasand guni “plastiliseks patuks” ning monstrumiks. Näiteks kirjeldab Péladan Le Vice Suprême’i ühte androgüünset ning kurjakuulutavat tegelast Ninat Nagu analüüsitust järeldub, on Péladanil lausa kaks teineteisele kui vampiiri ning viimset monstrumit, kelle olemus ennustab ette maa- vasturääkivat androgüünikäsitust. Ka Moreau töödes vastandub ilmahukku (1926: 137, 188). Ka sfinksist, mis algselt sümboliseeris kaduma läinud ühtsust, saab midagi koletislikku ning pahelist: ta graatsiline meesfiguur ning vahel ka ebamaiselt külm ja ilus, võrdsustatakse naisega. Et naine sarnaneb sfinksi kombel metsloomaga pühakuga sarnanev neitsi (olgu selleks siis Galatea või Orfeuse ning esitab mehe jaoks sama laadi väljakutse, siis pole selline analoogia pead kandev Traakia naine) pahelisemale femme fatale’ile (nt Sa- sugugi üllatav. Mõistatuse suudab lahendada vaid androgüün, kes tun- lomele, Dalilale, Messalinale). See ei tähenda aga veel, et need neb naise olemust vajalikul määral. Teinud läbi teatava metamorfoosi kaks ei võiks korraga ühes isikus esineda, sest sümbolile (mis oma- ning muutunud ka ise naiselikuks, on ta Oidipuse kombel sfinksist võitu korda sisaldab justkui allegooriat) on juba selline ebamäärasus saanud.

1484 1485 Androgüün Gustave Moreau loomingus Kerli Ilves jääb ta üldjoontes alati muutumatuks. Antud juhul on selleks Pla- jandi lõpu kunstnike meelisteema. Péladan annab sellele järgmise tonilt päranduseks saadud androgüün. Teiselt poolt on sümbol seletuse: kuna naine jääb oma psüühika poolest sarnaselt muusi- sarnaselt Moreau Salomega oma ajastu nägu, muutudes läbi kul- kaga üldjoontes määratlematuks ning on alati aldis võtma ükskõik tuurikonteksti ning muutes seda ka ise (Lotman 1999: 224). millise kuju — erinevalt mehest, kellel on määratletud ning ta- Mircea Eliadel on õigus, kui ta kirjutab sajandilõpu sümboli hutud loomus —, siis allub ka naise plastika paremini kunstniku degradeerumisest. Eliade sõnul on Péladani androgüün eelkõige tahtele (1894: 197). “täiuslik” oma sensuaalsuse poolest, mistõttu “täiuslikkusel” Kui androgüünsed mehed on sajandilõpu kirjanduses ena- pole siin metafüüsilist tähendust, ning sajandilõpu androgüünist masti meeldiva või lausa ilusa välimusega tegelased, siis nai- rääkides on tegemist eelkõige “morbiidse, saatanliku hermafro- sed (günandrosed) on pigem iseäralikud. Oma pahelisele loo- diitsusega”. Kas seda ka Moreau puhul väita saab, on oma- musele vaatamata on Moreau kangelannad sellegipoolest ääretult ette küsimus, sest “tegemist pole mitte kahe vastassoo ühtesulan- naiselikud, lummavalt kaunid ning imetlusväärsed ega jää millegi dumise tagajärjel tekkinud täiusega, vaid erootiliste võimaluste poolest alla meesfiguuridele. Pealtnäha küll haprad ning ideaa- üleküllusega. Probleem ei seisne seega sugude ühtesulandumise lilähedased, ei pääse ka nemad ajastuomasest negatiivsest mõjust. tagajärjel tekkinud uue inimkonna ning apolaarse teadvuse sünnis, Moreau kujutab oma töödes nii androgüüni kui günandrost, kuid vaid n-ö sensuaalses täiuslikkuses, mis kaasneb kahe soo aktiivse nagu analüüsitust selgub, on tema töödel kujutatud figuurid vägagi koosesinemisega” (Eliade 1962: 123). mitmetähenduslikud ning vastuolulised, muutes oma olemust Péladan on sellest lõhest teadlik. Ta võtab koguni kasutusele vastavalt vaatajale, tema teadmistepagasile ning eelarvamustele. uue mõiste “günandros”, et märkida erinevust “androgüünist”. Kuna tihtipeale ka kunstnik ise ei tea, kuidas suhtuda naisesse, kas Günandrost näib vaja olevat eelkõige selleks, et kindlustada veelgi põlata teda või jumaldada, siis on väga raske anda tema töödele enam androgüüni positsiooni. Lisaks sotsiaalsetele põhjustele se- ühest tähendust. letab Frédérique Monneyron günandrose ebapopulaarsust nii: kui Vaatamata kõikvõimalikele loetletud pahedele, mis iseloomus- meesfiguurile anda naiselik välimus, siis see ei ohusta mitte mingil tavad günandrost, jääb mulje, et naisel ei ole Moreau loomingus viisil tema mehelikku olemust ega staatust, hoopis vastupidi: saa- alati negatiivne tähendus. Peale kurjakuulutavate kangelannade des endale naiseliku vormi, muutub mees ideaalilähedasemaks. on kunstnik kujutanud ka pühakuid ning unelevaid kaunitare, kelle Naisfiguuri puhul on lugu teine. Mehelike omadustega naine iseloomustamiseks ei saa kasutada sõnu, mille abil Huysmans kir- ei kujuta endast enam naist kui sellist, sest mehelikkus ei li- jeldab näiteks kunstniku Salomed. Võib koguni öelda, et Moreau sandu juba olemasolevale, vaid hoopiski eitab seda. Tulemu- on nendes figuurides saavutanud ideaali, ja mitte ainult plasti- seks ongi miski ääretult kurjakuulutav. Pealegi kuulub 19. sa- lise, ning suutnud paremini kui üksi teine tema kaasaegsetest oma jandi iluideaali kõik naiselik, graatsiline ning leebe. Olla mehelik ajastu eest põgeneda. tähendab eitada ilu, mistõttu on ka mehelik naine koletislik ning Samas ei jää ka Péladani naisekontseptsioon liiga ühekülgseks. aktsepteerimatu24 (Monneyron 1996: 68, 70). Just sel põhjusel oli Ka tema tunnistab positiivse sümboli — haldja — olemasolu.25 naine (sealjuures ka emantsipeerunud naine) ja mitte mees 19. sa-

24See teooria räägib vastu eespool välja toodud Péladani iluideaalile, sest oma teoses Androgüünist kirjeldab Péladan esmajoones ikkagi plas- mille järgi mees on ilus vaid siis, kui ta on naiselik, ja naine vaid siis, tilist ideaali. kui ta on mehelik. Samas väidab Péladan, et mida demokraatlikumaks 25Antud juhul on haldjas väga sarnane (mees)androgüüniga, n-ö maa- muutub ühiskond, seda mehemad on mehed ning naisemad on naised, giga. Mõlemad on saavutanud androgüüniseisundi. Romaanis Ülim seega siis inetud (1910: 29). Antud juhul peab Péladan aga silmas and- pahe on maagiks eelkõige Mérodack, kelles on tihtipeale nähtud Péladani rogüüni tema algses tähenduses või siis tema plastilist kontseptsiooni, ennast. Ka kaks Péladani teost Comment on devient mage (Kuidas muu-

1486 1487 Androgüün Gustave Moreau loomingus Kerli Ilves

Erinevalt günandrosest on aga tegu kõigest kontseptsiooniga, 14, 17).28 Androgüünne figuur allub nüüd sotsiaalsetele ettekir- mis ei leia endale vastet igapäevamaailmast, kuid seda ideaa- jutistele, mistõttu muutub günandros millekski äärmiselt pervers- lilähedasem haldjas oma olemuselt on. Péladan kirjutab, et kui seks ning lubamatuks, samas kui androgüün säilitab oma positiivse selline tõeline printsess, s.t naine, kes on üheaegselt nii ilus kui tähenduse. Kui alkeemilise ning hermeetilise androgüüni puhul ka intelligentne, tõepoolest olemas oleks, siis ta oleks avaldamise on mõlema soo esindajal võrdne osa, siis sajandilõpu androgüün asemel selle raamatu (Kuidas muutuda haldjaks) talle isiklikult muutub vägagi mehekeskseks. Et tegemist on esmajoones ikkagi viinud (1893b: xix). Haldjas on Péladani jaoks eelkõige voo- sümboli ja mitte igapäevase tegelikkusega, siis ei tohiks ka vahet ruslik naine, kes ei ole ilus mitte ainult välimuselt, vaid ka mo- olla, kas naine täidab traditsioonilisest rollijaotusest tulenevaid ko- raalselt. Erinevalt günandrosest on haldjas ilus ilu enda pärast hustusi või mitte, kuid ometigi pööratakse 19. sajandi lõpul sellele ja ei kasuta oma veetlust meeste enesele allutamiseks ega nende tähelepanu. hävitamiseks (Péladan 1893b: 98).26 Samas on degradatsioon lahutamatult seotud ajastule omase 19. sajandi lõpul tehakse androgüüni abil katse üles leida ka- melanhooliaga, mida iseloomustab eelkõige kannatamatus ning duma läinud ühtsus, kuid enamjaolt see katse ebaõnnestub. Selle püüd saavutada siin ja praegu see, milleni jõudmiseks läheks te- ebaõnnestumise tõttu avaldub aga selgemalt sümboli isiklikum ta- gelikult vaja aega ning kannatust. Kui degradatsioonile läheneda sand, mis muidu jääb tihtipeale kättesaamatuks. M. Schneider neoplatonistlikus võtmes, siis kunstnik, kes on näinud ning tund- on seisukohal, et sümbol degradeerub eelkõige seetõttu, et fantas- nud ära Ilu, piinleb lõputu igatsuse käes ning teeb kõik endast tilisele püütakse anda liialt materiaalne mõõde.27 Jumalik ning oleneva, et seda tunnet kas või natukenegi leevendada. Selle ajatu androgüün kistakse vägisi alla ajalisse sfääri, mistõttu see asemel aga, et saavutada soovitud seisund loomuliku arengu kaotab oma algse tähenduse. Iluideaal ei jää siin muutumata ku- käigus, haarab kunstnik ideaali järele ilma selleks vajalikke etappe jul alles, sest mateeria seab omad piirangud (Monneyron 1996: läbimata. Melanhooliku kombel üritab ta leida nähtumuste ta- gant substantsi, kuid selle tagajärjel muutub igatsus ihaks ning üleloomulik androgüün omandab ebaloomuliku ilme. Siinkohal tuda maagiks) ja Comment on devient fée (Kuidas muutuda haldjaks) tuleb meenutada Hegeli sümbolistliku kunstivormi Ideed. Kui He- analüüsivad androgüüni kahte avaldumisviisi. Kuid haldjas, nagu nai- geli Idee moonutab vormi, püüdes seda enesele vastavaks muuta, negi, jääb alati maagile, s.t mehele alla: naisel on nagu mehelgi nii keha siis Moreau sümbolis on vormi ning Idee vahelised suhted ümber kui ka hing, kuid tal puudub mehele omane vaim. 26 pööratud: vorm jääb ideaalseks, kuid annab sealjuures Ideele liialt Erinevalt Moreau’st ei saaks Péladani puhul öelda, et tema and- materiaalse mõõtme, mistõttu kaotab ka androgüün (või Idee üldi- rogüünikontseptsioon muutub ajas. Androgüün ilmub tema töödesse korraga mitme eri variatsioonina. Näiteks võib tuua kas või Ülima selt) oma algse ning jumaliku tähenduse. pahe, kus günandros (Léonora d’Este, Nine) ning androgüün (või maag Samas pole degradatsiooniidee ka päris võõras ei Platonile ega Mérodack) esinevad kõrvuti. Le vice suprême’i peeti kaasajal ja pee- Plotinusele. Mõlemad vastandavad hinge kehale ning näevad vii- takse ka tänapäeval dekadentlikuks romaaniks, sest see kujutab hästi mases vanglat, halvimal juhul isegi hingehauda.29 Kuna hing on n-ö maailmahuku eelset olukorda, kuid Péladan ei piirdu ainult sellega, aheldatud keha külge, täitub see naudinguihaluse ning kurbusega. vaid toob sisse spirituaalsema ning moraliseerivama mõõtme ning sellega seoses ka ideaalse androgüüni. Ideaalne androgüün ei avaldu aga ühe konkreetse tegelasena, vaid selle potentsiaalsusest annab tunnistust 28Näiteks võib tuua kas või Dorian Gray, kelle allakäik on tingitud teos tervikuna. just teda ümbritsevast maailmast. 27Viitame M. Schneideri teosele La littérature fantastique en France 29Platon pakub Timeuses sellegipoolest välja ka positiivsema teooria, (Fantaasiakirjandus Prantsusmaal) Monneyroni raamatu L’Androgyne mille järgi hinge laskumine materiaalsesse maailma on arengu üheks décadent (Dekadentlik androgüün) kaudu. oluliseks tingimuseks (Platon 1992: 34b; lk 123).

1488 4 1489 Androgüün Gustave Moreau loomingus Kerli Ilves

Just kehas kogeb hing senitundmatut, milleks on kõikvõimalikud Selle teooria järgi on androgüün kui positiivne sümbol sündinud kannatused ja hingepiinad, hirm või koguni hullus (Enn. IV, 8, 2– iha n-ö õnnestunud sublimatsiooni tagajärjel; günandros seevastu 3, lk 244–245). Hinge laskumisega kehasse või siis Idee sidumi- on loodud ärrituse ehk negatiivseks muutunud iha tulemusena. sega vormi külge kaotavad nii hing kui ka Idee palju oma vaimsest Péladani teooriat rakendades võib öelda, et esimesel juhul on algupärast ning omandavad psühholoogilisema mõõtme. tegemist igatsusega ning teisel juhul ihaga. Kuna 19. sajandi Kui rakendada psühholoog Paul Dieli teooriat, siis ka tema lõpul sai kunstnikuks olla vaid mees, siis pole sugugi üllatav, kirjeldaks sümboli degradatsiooni kõrgelennuliste püüdluste kari- et just naine omandas negatiivse tähenduse. Olles võimetu oma lejooksuna, kuid läheneks sellele psühhoanalüütilisemalt: et ihal- ihadele ning soovidele väljundit leidma, on kunstnik sunnitud datud ideaal on niivõrd kaugel ja kättesaamatu, siis rahulolema- looma günandrose, kes annab tunnistust tema liialt kõrgelennuliste tus aina kasvab ning toob endaga kaasa haiglaselt eksalteeritud püüdluste karilejooksmisest või siis seksuaalsest rahuldamatusest. kujutlusvõime, mis omakorda deformeerib vaimu. Kuna soovi- Moreau androgüünsete figuuride isikliku ning alateadliku tatud rahuldust ei leita, siis muutuvad ülepinge ning erutustunne sandi kohta on raske või võimatugi midagi konkreetset väita. Just väljakannatamatuks. Erutusest saab lõpuks ärritus, mis on te- sel põhjusel on seni jäädud võimalikult üldiseks. On aga teada, gelikult negatiivse tähenduse omandanud iha. Kui eksalteeru- et Moreau elas koos oma emaga kuni ta surmani ega abiellu- nud soovid ja ihad kogunevad ning ei leia endale väljundit, siis nud kordagi, nii et see peaks kuidagi kajastuma ka tema kuns- sublimatsioon kaldub oma loomulikult rajalt kõrvale (Diel 1966: tis. Péladan heidab Moreau’le koguni ette lahkumist seltskon- 29). Ka sümbolistid, selle asemel et kujutada arhetüüpi, and- nast kõige elavamal vestlushetkel, et minna koju ning pakkuda rogüüni, võtavad oma aineseks günandrose, kes ei kehasta enam seltsi oma emale (1895). Kui võtta arvesse Moreau eluviisi ning igavesi väärtusi, vaid kunstniku enda fantaasiaid ning alateadlikke tema töid, siis võiks ju mingil määral kehtida Huysmansi eelmai- hirme. Objektiivne omandab üha enam subjektiivse tähenduse. nitud seisukoht, et mida poissmehelikuma eluviisiga on kunstnik, Sümbolistide seas niivõrd hinnatud kujutlusvõime muutub siin seda erootilisemad on tavaliselt tema tööd, ning “aju-erektism” kontekstis negatiivseks võtmefiguuriks, halva printsiibiks, vice või “mentaalne hüsteeria”, mis suunatakse kunstiloomesse, peab suprême’iks. Ka Péladan võrdsustab rikutud mõtlemise, mis on endast seal ka tunda andma (Huysmans 1929: 72–74). enamjaolt just elava kujutlusvõime ning erudeerituse tagajärg, kri- Sümboli erootilist ning alateadlikku tasandit analüüsides ei minaalse aktiga, pidades mentaalset pattu koguni hullemaks tege- saa mööda vaadata dekadentlikule ajastule omasest nartsissismist, likult sooritatud kuriteost (1926: 210). mis iseloomustab ka Moreau melanhooliast kantud töid. Et nart- Dieli sõnul võib haiglaselt ärritunud kujutlusvõime tuua kaasa sissism tähendab perfektsionismi ning ideaaliihalust, siis on see koguni deliiriumi ning hallutsinatsioonid (1966: 30). Võttes ar- androgüüniga otseselt seotud. Ka Narkissos püüab alles saava vesse, et ideaaliiha ei iseloomusta mitte ainult kunstnikku, vaid androgüüni kombel taas üles leida oma algset terviklikku sei- ka tema töödel kujutatud günandrost, olgu selleks siis Péladani sundit ning tedagi saadab lõputu igatsus millegi määratlematu Léonora d’Este või Moreau Salome, võib seda teooriat ka nende järele (milleks on tema peegelpilt). Nartsissismiga seoses tuleb puhul rakendada. Näiteks näib Salome (keda on üldiselt kirjel- mängu peeglimotiiv, milleks kunstnikule on eelkõige kunstiteos. datud kui uneskõndijat ning kuutõbist) Holtenile deliiriumis või Narkissose kombel kujutab ta sellel iseenda idealiseeritud auto- uimastatud olevat, tardunud ning mumifitseeritud tundub talle ka portreed, mistõttu annab endast seda valusamalt tunda tegelikkus. troonil istuv tetrarh (Holten 1960: 20). Diel kirjeldaks nii Salomed Ka Moreau töid võib selles võtmes analüüsida. Nii nagu Péladan kui talle elu andnud kunstnikku (antud juhul ka Herodest) kui kurja peab Leonardo da Vinci La Giocondat autori enda peegelpildiks vaimu poolt vallatut, kui alla surutud ihade poolt hüpnotiseeritut, ning väidab, et see maal mitte ei kujuta, vaid pakub vaatajale sise- kes liigub ning tegutseb kui kuutõbine (Diel 1966: 31). vaatluseks peegli, nii avaldub ka Moreau töödes kunstniku alatead-

1490 1491 Androgüün Gustave Moreau loomingus Kerli Ilves vus. Kuna kunsti abil püütakse saavutada ideaali ning eneses taas ning kollektiivse vahel. Kui naise personifikatsioon anima kuju- üles leida kaotatud androgüüni, ei pruugi ka autori peegelpildiks tab endast günandrost, siis (meessoost) androgüünis võib näha alati olla mees. Pealegi naise, s.t enda vastandpoole kujutamisega persona’t. Esimene sümboliseerib inimpsüühika pimedamat ning muutub tasakaalu saavutamine lihtsamaks. irratsionaalsemat poolt, teine seevastu iseenda ideaalpilti, mis on Jung iseloomustaks Moreau maalidele omast günandrost või loomult mõistuspärane ning millega end tihtipeale samastatakse. ka haldjat anima’na, mis kujutab endast n-ö naist mehes, kunst- Ka siin annab end uuesti tunda peeglimotiiv, kus kohtuvad ideaal niku psüühika naiselikku poolt. See alateadlik kujutluspilt nai- ja tegelikkus: kui androgüünis loob kunstnik teadlikult idealisee- sest on Jungi sõnul suures osas tingitud just mehe suhetest emaga. ritud autoportree, siis günandrose puhul teeb ta seda teadvusta- Mida elutervemad need on, seda positiivsem on kujutluspilt. Kuid mata ning tulemus on ideaalist kaugel. Ajades kõik eneses pei- oma roll on siin kahtlemata ka kollektiivse alateadvuse loodud tuva halva, n-ö naise kraesse, ei anna ta enesele aru, et figuur, üldisel arusaamal naisest ning mehe isiklikel kogemustel õrnema mille ta on loonud, kujutab endast tema enda naiseliku poole per- soo esindajatega. Jung defineerib mõiste anima lahti selle an- sonifikatsiooni ning orror femmina on tegelikult hirm tundmatu tipoodi persona abil. See viimane kujutab endast mehe ideaal- ees. pilti, omamoodi eesmärki. Kui mees samastab end persona’ga, Anima puhul saab rääkida selle neljast erinevast staadiumist, siis projitseerib ta kõik negatiivse, mis on peidus tema psüühikas millele vastavad mehe vaimse arengu astmed. Mida kõrgemale ini- ning mida ta ei taha tunnistada, tihtipeale (kuid mitte alati) mene arengus on jõudnud, seda lähemal on ta ideaalile. Esimest, anima’le (Jung 1964: 143–199). Selline lähenemine ei saanud olla kõige madalamat tasandit iseloomustab veel instinktiivne Eeva- täiesti võõras ka 19. sajandi lõpul ning Péladan peab Leonardo tüüpi naine. Teise staadiumi anima Trooja Helena (Franzi sõnul da Vinci La Giocondat kirjeldades arvatavasti silmas just seda- Fausti Helena) on olemuselt juba esteetiline, kuid spirituaalse ar- sama anima’t. Ta annab sellele küll spirituaalsema tähenduse, mastuse tasand saavutatakse alles järgmise astmega, mida iseloo- kuid nagu Plotinuse puhul juba selgus, on spirituaalne tähendus mustab neitsi Maarja. Neist kõige kõrgemal seisab aga pühaduse samas ka psühholoogiline ja vastupidi (s.t kehas omandab spiri- ning puhtuse kehastus Tarkus (Sophia), millele maalikunstis vas- tuaalne hing psühholoogilisema mõõtme), ning nii või teisiti on tab Franzi sõnul kõige paremini Leonardo da Vinci oma Giocon- androgüün inimeses juba võimalikkusena olemas. Küsimus seis- daga (1964: 177–188). neb vaid selles, kuhu panna rõhuasetus, s.t kumba tähtsustada, kas Sümbolismiajastu iluideaaliks peetakse tõepoolest Giocondat, vormi või Ideed (keha või hinge). sest selle figuuri puhul pole tegemist enam Veenusele omase liht- Nagu öeldud, võib anima, mis on tihedalt seotud mehe eroo- labase veetluse, vaid androgüünse iluga. Leonardo da Vincit tiliste fantaasiatega, olude sunnil muutuda negatiivseks võtmefi- eelistati teistele renessansimeistritele sel lihtsal põhjusel, et tema guuriks. Sel juhul aga on tegemist lõksuga, mis sunnib inimest töödes kujutatud figuurid mõjuvad eriti mõistatuslikuna ning esi- pöörama selja tegelikkusele ning püüdlema millegi kättesaamatu tavad sellega vaatajale väljakutse. Moreau hindas oma teostusega poole (Franz 1964: 177–188). Selle teooria järgi on Moreau üldjoontes klassikalist vormiselgust (v.a hilisemad tööd), kuid see kunstis selleks mehele hukatuslikult mõjuvad kimäärid ja siree- ei tähenda veel, et ka vormis sisalduv Idee avalduks selgelt. Selle nid ning kurikuulus sfinks, mida võib omakorda kirjeldada kui koha pealt on ta tõepoolest mõneti sarnane Leonardoga. Moreau animus’e (n-ö mees naises) poolt vallatuid. Seda Jungi teooriat sümbol ei pääse küll degradatsioonist, kuid tema loomingus annab võib dekadentliku kunsti puhul ka üldiselt rakendada. Moreau’le endast silmanähtavalt tunda püüd saavutada spirituaalne tasand.30 omane individuaalne, antud juhul negatiivse tähenduse omandanud anima muutub seega omamoodi ajastumärgiks, femme fa- 30Siinkohal võib võrdluseks tuua Platoni Pidusöögi ning Plotinuse tale’iks või günandroseks, mistõttu ähmastub ka piir individuaalse teooria Ilust. Mõlemal juhul tuleb meelelisele ilule (mis on Ilu vari-

1492 1493 Androgüün Gustave Moreau loomingus Kerli Ilves

Pealegi iseloomustab nartsissism dekadentlikul ajastul just vai- gus kasvab Idee osakaal aasta-aastalt, kuid ideaali saavutamisega muinimest, kes, olles saavutanud kontrolli tungide üle, püüdleb leiab samal ajal aset vastandlik protsess — degradatsioon. Mo- üleloomuliku poole. Moreau tööde erootilise teostuse puhul on reau oli ise veendunud, et ta on oma kunstiga saavutanud ideaali Roger Dadouni sõnul aga tegemist ikkagi allegoriseeriva, mo- ning et tema töödesse sisse toodud maisem ja pahelisem mõõde on raliseeriva ning spirituaalse erotismiga (2003: 54). Kunstniku moraliseeriv ning mõeldud eelkõige selleks, et suurendada kont- androgüünsed figuurid ei meenuta enam luust ja lihast tegelasi, rasti ideaali ja tegelikkuse vahel. Tema eesmärk on sel viisil mistõttu pole ka nende eesmärk esile kutsuda inimlikke tundeid, näidata ideaali veelgi ihaldusväärsemana. Moreau ei tunnista oma vaid olles jõudnud ideemaailma lävele, kujutavad nad endast ar- töödele omast degradatsiooni, kuid ideaali saavutamise koha pealt hetüüpe. on tal mingil määral siiski õigus. Degradatsioon takistab ideaali lõplikult saavutamast, kuid samas on just ideaaliihalus ning ideaal see, mis loovad vajalikud tingimused degradatsiooni tekkeks. Just LÕPETUSEKS ideaali poole püüeldes annab endast valusalt tunda tegelikkus ning ideaali eraldav ületamatu kuristik. On ju ka degradatsioon tingitud Nii nagu sümbol üldiselt, nii on ka Moreau androgüün raskesti lisaks dekadentliku ajastu negatiivsele mõjule ning kunsti mate- mõistetav ning seisab kahe maailma piiril. See ideaalilähedane riaalsele olemusele ka valusast tõdemusest, et ideaal jääb ikkagi figuur koondab endasse nii psühholoogilise kui spirituaalse, nii väljapoole kunstniku haardeulatust. ratsionaalse kui irratsionaalse tasandi, ka siin kohtuvad ideaal ja Degradatsioon on Moreau loomingu lahutamatu osa, kuid tegelikkus. Androgüün ning sümbol üldiselt on antud juhul väga on oluline mõista, et ta ei taotlenud seda teadlikult; tema töid sarnased. Sümbol on oma esmase tähenduse järgi miski, mis koos- iseloomustab pigem suundumus kontrollida kontrollimatut ning neb kahest poolest, kusjuures kaheks jagunemine on toimunud soov vabaneda looduse, s.t inimloomuse kontrolli alt. Siin on murdmise või lõikamise, s.t sekkumise tagajärjel. Samasugune oluline osa müstifitseerimisprotsessil, sest selle abil pääseb ligi saatus langeb osaks ka Platoni androgüünile, kes kaotab oma algse väljendamatule, kuid teiselt poolt on tunda püüdu selguse poole. terviklikkuse poolekslõikamise tagajärjel. 19. sajandi lõpu and- Just seepärast võtab Moreau appi mõistuse ja intellekti ning püüab rogüün seevastu on palju keerulisem. Ta on alles saav androgüün, kunstis välistada juhuse. kes ei otsi oma teist poolt maises armastuses, mida talle võiks pakkuda üks vastassoo esindajatest (Platoni puhul ka samasooline), Sümbolistina vastandab Moreau ennast dekadentlikule ajas- vaid ütleb Narkissose kombel sellest ära. Seades eesmärgiks Ab- tule, kuid tunneb end samal ajal selle poolt lummatuna. Moreau soluudi, süüvib ta iseendasse, oma ideaalpilti, mis tuleb alles saa- ei tunnista seda küll ise, kuid dekadentsile omane perverssus, mil- vutada. Sajandilõpu androgüün, olles eemaldunud Aadam Kad- lest ta end eraldada püüab, muutub ka tema tööde lahutamatuks mosele omasest täiuslikkusest, on saanud enesest teadlikuks ning osaks või lausa kinnisideeks. Moreau võis ju rõhutada ideaali selle tagajärjel ka degradeerunud, kuid sellele vaatamata ihkab ta osatähtsust, kuid — nii irooniline, kui see ka tundub — kunstiaja- taas üles leida oma algset kaotatud terviklikkust. lukku on ta läinud ikkagi Salomede maalikunstnikuna. Moreau loomingule omane androgüün ning tema tööd tervikuna annavad tunnistust kunstniku metafüüsilisest eneseotsingust ning soovist saavutada ideaal. Pole kahtlustki, et Moreau loomin- kuju) pöörata selg ning minna üksikult üldisele. Justkui mööda astmeid ülespoole tõustes peab püüdlema aina kõrgemale ning kõrgemale, kuni lõpuks saavutatakse soovitud tulemus, s.t kuni jõutakse puhta Ilu endani.

1494 1495 Androgüün Gustave Moreau loomingus Kerli Ilves

Kirjandus J u n g , Carl Gustav 1958. Types psychologiques. Préface et traduction de Y. Le Lay. Genova: Librairie de l’Université, Georg et Cie, S.A. J u n g , Carl Gustav 1964. Dialectique de Moi et de l’inconscient. Tra- A u r e v i l l y , Barbey 1926. Préface. — Joséphin Péladan. Le vice duit de l’allemand; préfacéet annotépar Dr. Roland Cahen. Paris: suprême. Paris: Editions´ du Monde Moderne Gallimard B a u d e l a i r e , Charles 1976. Salon de 1846. Eugène Delacroix.— K a p l a n , Julius 1974. Gustave Moreau. Los Angeles: Los Angeles Œuvres complètes II. Editépar Claude Pichois. Paris: Gallimard Country Museum of Art B e l k o r a , Miyna Kaptan 1986. Thèse de Doctorat: Le thème de Lotman, Juri 1999. Semiosfäärist. Tõlkinud Kajar Pruul. Tallinn: l’androgyne en littérature et en peinture de 1875–1900. U.F.R. His- Vagabund toire de l’Art. Paris: UniversitéPanthéon-Sorbonne L o r r a i n , Jean 2001. Monsieur de Phocas. Paris: Flammarion B r e t o n , André1965. Le surrealisme et la peinture. Paris: Gallimard M o n n e y r o n , Frédérique 1996. L’Androgyne décadent: Mythe, fi- B r i s s o n , Luc 1997. Le sexe incertain: L’Androgynie et hermaphro- gures, fantasmes. Grenoble: Ellug Université disme dans L’Antiquitégréco-romaine. Paris: Les Belles Lettres M o r e a u , Gustave 1984. L’Assembleur de rêves. Ecrits´ complets de B u s s t , Alan J. L. 1967. The image of the androgyne in the nineteenth Gustave Moreau. Editépar Pierre-Louis Mathieu. Centre National century. — Romantic Mythologies. Edited by Jan Fletcher. London: des Lettres. Fata Morgana Routledge and Kegan Paul M o r e a u , Gustave 2002a. Ecrits´ sur l’art. Volume I, sur ses œuvres C o o k e , Peter 2003. Gustave Moreau et les arts jumeaux. Peinture et sur lui-même. Bibilothèque Artistique et Littéraire. Frontroide et littérature au dix-neuvième siècle. Le Romantisme et après en M o r e a u , Gustave 2002b. Ecrits´ sur l’art. Volume II, sur ses œuvres France. Vol. 7. Edited by Alan Raitt. Bern: Peter Lang, S.A Editions´ et sur lui-même. Bibilothèque Artistique et Littéraire. Frontroide Scientifiques Européennes P él a d a n, Joséphin 1888. La Décadence Esthétique. L’Art ochlocra- D a d o u n , Roger 2003. L’Erotisme´ . Paris: Presses Universitaires de tique. Paris: Camille Dalou Editeur´ France P él a d a n, Joséphin 1891a. Manifeste de la Rose+Croix. — Figaro, D i e l , Paul 1966. Le symbolisme dans la mythologie grecque. Paris: 2 sept. Petite Bibliothèque Payot P él a d a n, Joséphine 1891b. Gynandre. Paris: E. Dentu E l i a d e , Mircea 1962. Méphistophélès et l’androgyne. Paris: Galli- P él a d a n, Joséphin 1892. Amphithéâtre des Sciences mortes. La mard Science de l’amour. Paris: Chamuel Editeur´ E l i a d e , Mircea 1963. Aspects du mythe. Paris: Gallimard P él a d a n, Joséphin 1893a. Constitutions de La Rose+Croix, Le Temple F r a n z , Marie-Louise 1964. Le processus de l’individuation.— et Le Graal. Paris: Secretariat C. G. Jung, M. L. von Franz, Joseph L. Henderson, Jolande Jacobi P él a d a n, Joséphin 1893b. Amphithéâtre des Sciences mortes. Com- et Aniela Jaffé. L’Homme et ses symboles.(Sine trad.) Paris: Pont ment on devient fée. Paris: Chamuel Editeur´ Royal P él a d a n, Joséphin 1894. L’Art Idéaliste et mystique. Doctrine de G a u t i e r , Théophile 2006. Une nuit de Cléopâtre. — La morte amou- l’Ordre et de Salon Annuel des Rose+Croix. Paris: Chamuel Editeur´ reuse. Paris: Librio P él a d a n, Joséphin 1895. Gustave Moeau. — L’Ermitage, janvier H a n d , Marla H. 1984. Carloz Schwabe’s poster for the salon de la 1895. — Gustave Moreau par ses contemporains. Editépar Frédéric Rose+Croix: A herald of the ideal in art. — Art Journal, March, Chaleil. Paris: Les Editions´ de Paris, 1998 Vol. 44, Issue 1 P él a d a n, Joséphin 1907. Les idées et les formes: Introduction à H o l t e n , Ragnar von 1960. L’Art fantastique de Gustave Moreau. l’esthétique. Paris: Bibliothèque Internationale d’Edition´ Jean-Jacques Pauvert Editeur´ P él a d a n, Joséphin 1910a. De l’androgyne. Paris: Pardès Huysmans, Joris-Karl 1929. Œuvres complètes de J.-K. Huysmans P él a d a n, Joséphin 1910b. Hymne àl’androgyne. — De l’androgyne. X. Certains. Paris: Les Editions´ G. Crès et Cie Paris: Pardès Huysmans, Joris-Karl 1981. A` Rebours. Paris: Imprimerie Natio- P él a d a n, Joséphin 1926. Le vice suprême. Paris: Editions´ du Monde nale Moderne

1496 1497 Androgüün Gustave Moreau loomingus

P l a t o n 1992. Timée. — Timée. Critias. Traduction de Luc Brisson. Paris: GF Flammarion P l a t o n 1994. Phédon. Traduction de Albin Michel; préface et com- MILLEST RÄÄGIVAD PAIGAD? mentaires de Agnès Forestier-Nordmann. Paris: Presses Pocket P l a t o n 1998. Phèdre. Traduction de Claude Moreschini et Paul Paikade identiteet Vicaire. Paris: Les Belles Lettres Plotinus 1991. Du Beau. Ennéades I, 6 et V, 8. Traduction de Paul Mathias. Paris: Presses Pocket ja sotsiaalsed konstruktsioonid Plotinus 2002. Traités 1–6. Traduction de Luc Brisson, Francesco Fronterotta, Jérôme Laurent, Laurent Lavaud, Alain Petit et Jean- Eesti saartel Fran¸cois Pradeau. Paris: GF Flammarion P r a z , Mario 1986. The Romantic Agony. Translated by Angus Da- vidson. London: The Fontana Library Karin Lindroos

KERLI ILVES (sünd. 1982) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia kuns- SISSEJUHATUS titeaduse instituudi (2005) ning omandanud magistrikraadi Tallinna üli- kooli germaani-romaani keelte ja kultuuride instituudis (2008). Paiga identiteet ei ole pelgalt paiga loomupärane osa, vaid midagi sellist, mis on seotud inimestega. Ühiskondlike suhete rägastik, ajaloolisel taustal kujunenud sotsiaal-kultuuriline tähtsus ja inimeste igapäevaelu annavad paigale tähenduse ning määravad tema ülesehituse ja olemuse paigana. Inimeste ja paikade identiteetide põimumine on pidev protsess. Sotsiaalsed suhted paikades toimivad asustuses ja ehitistes. Nagu ütleb Doreen Massey (2002), on asulate “arhitektuur” ühtlasi sotsiaalsete suhete raamistikuks. Sotsiaalsete suhete ruum on konst- rueeritud samamoodi, nagu on ehitatud majad: need võivad kohan- duda, nagu on kohandatud ehitised. Sotsiaalsed suhted pole küll materiaalsed, kuid läbi sotsiaalsete barjääride võib olla raskemgi kõndida kui läbi seinte. See on mittemateriaalne arhitektuur — sotsiaalsete suhete konstruktsioon. Seal, kus toimivad sotsiaalsed suhted, leiab väljundi ja materialiseerub sotsiaalne praktika. Paigad on sotsiaalse praktika materialiseerumise tulemus. Ini- mesed muutuvad ja inimeste suhted muutuvad ning koos sellega muutuvad ka paigad ja nende tähendus inimeste jaoks. Erinevu- sed keskkonna mõistmisel ja tunnetamisel sõltuvad inimeste east, soost, elustiilist, antud paigas elatud ajast ning füüsilisest, sotsiaalsest ja kultuurilisest keskkonnast, milles inimene on elanud ja üles

1498 1499 Millest räägivad paigad? Karin Lindroos

kasvanud. Inimene armastab elada talle omases “maailmas”. Sot- MEETOD sialiseerumine, minevikukogemused ja antud paiga mõtestamine, mis hõlmab vaid teatud kujundlikke aspekte, võivad olla sarnased Tavaliselt on paikade ja nende identiteediga seotud uuringud kvali- üsna suurel inimrühmal. tatiivsed, põhinedes enamasti vaatlustel. Harva on juhtumiuuringu Inimeste tegevus on üldjuhul koondunud sotsiaalsetesse struk- kirjapanija juhtumis ise osaline olnud, nagu oli Doreen Massey ar- tuuridesse. Üheks olulisemaks teguriks paiga identiteedi kuju- tikli “Living in Whytenshawe” (2002) puhul, ja sedagi rohkem as- nemisel ongi sotsiaalsed struktuurid ja nende abil moodustunud jaolude kokkusattumise tõttu. Käesoleva kirjutise autor oli samuti konstruktsioonid, mis ühelt poolt võimaldavad, teiselt poolt aga oma uuringutes osaline, kuid selleks, et käsitlus liiga subjektiiv- piiravad inimese aktiivsust ja valikuvabadust. Inimesed organisee- seks ei jääks ja säiliks käitumisgeograaﬁale omane positivistlik ruvad ja moodustavad sotsiaalseid struktuure, uskudes, et nende suund, otsustasin testida formaalsete meetodite ja kontseptuaalse abil saavad nad edukamalt oma eesmärke saavutada. Ühiskonna, modelleerimise võimalusi. sealhulgas kogukonna areng toimub sotsiaalse süsteemi ja inim- Juba 1998. aastal kasutasin vaadeldava ala ning Läänemaa suhete kaudu. ranniku ja Vormsi uuringus ankeedipõhiseid struktureeritud inter- Väikestel funktsionaalsetel territooriumidel, nagu seda on Eesti vjuusid, küsides, milliseid paiku uuritava ala elanikud armastavad suursaared, paistab muidu peidetud sotsiaalsete suhete struktuur külastada, kus nad poes ja teenindusasutustes käivad ning mil- ja selle abil kujunev paiga identiteet silma, tõstatades küsimuse, lised on nende isiklikud sotsiaalse suhtlemise keskused ehk kus kuidas oleks seda võimalik kindlaks teha ja kaardistada. Selleks elavad nende sõbrad, sugulased ja tuttavad. 1998. aasta uuring tuli autoril leida infotöötlusmeetod, millel endal sisemine seman- läbis statistilise andmetöötluse ja ka tollase andmestiku puhul sai tika puuduks ja mille abil oleks võimalik analüüsida tavajuhul kasutatud geoinfosüsteeme, kuid tulemused polnud piisavad. omavahel võrreldamatuid andmeid, et leida nii lineaarsed kui mit- Oli vaja leida infotöötlusmeetodid, millel puuduks oma sise- telineaarsed seosed andmete vahel. Kõige sobivamaks osutusid mine semantika — selleks sobisid formaalsed analüüsimeetodid. formaalsed infotöötlusmeetodid, mis opereerivad ei- ja jaa-tüüpi Autoril oli võimalus kasutada Tallinna Tehnikaülikoolis Leo andmetega binaarses süsteemis. Eesti suursaarte puhul oleme oma Võhandu (1979, 1989, 2003) ja Joseph Mullati (1976) väljatöötatud analüüsis paigana käsitanud külasid, alevikke ja linnu. konformismiskaalat ja monotoonsete süsteemide tehnikaid1 ning Käesoleva artikli teoreetiline osa põhineb Hollandi geograaﬁde testida neid maailmas laialt levinud formaalse kontsepti analüüsi- Huigeni ja Meijeringi (2005) paiga identiteedi kontseptsioonidel. ga (Torim, Lindroos 2008). Konformismiskaala ja monotoonsete Siinkirjutaja arvates võtavad kuus järgmist mõtet kõige paremini süsteemide meetodi eeliseks on see, et me ei pea eelnevalt teadma kokku ka varasemad kontseptsioonid: andmetevahelisi seosed ega tundma sotsiaalsete suhete struktuuri,

I. Paik kui sotsiaalne konstruktsioon. 1Konformismiskaala on andmete korrastamise meetod, mille üles- II. Paiga identiteet põhineb paiga iseloomulikel tunnustel. andeks on väärtuste esinemissageduse leidmine ja vastavate sagedustei- III. Paiga identiteet on suures osas pärit minevikust. senduste tegemine maatrikstabeli ridades ja veergudes ning tabeli kor- IV. Paiga identiteet on vaieldav. rastamine. Tulemuseks on konformsuse järgi sorditud skaala. Mono- toonse süsteemi põhiideeks on lisaks sortimisele (konformismiskaala V. Paiga identiteet on seotud konkreetse kontekstiga. on üldjuhul monotoonse süsteemi eelduseks) näitajate eemaldamine. VI. Paiga identiteet on pidevas muutumises. Igale andmetabeli objektile saab luua mõõdu ehk kaalu, nii et ühe ob- jekti kõrvaldamisel teiste objektide mõõt kahaneb või jääb samaks. See nn nõrk monotoonsus võimaldab süsteemist objektide järjestikust elimi- neerimist ja korra loomist.

1500 1501 Millest räägivad paigad? Karin Lindroos ning vaatamata sellele, et analüüsi mõjutada pole võimalik, joonis- 1. kontseptsioon: paik kui sotsiaalne konstruktsioon tub vastav struktuur koos selles esinevate nähtamatute seostega ise välja, just nii peenelt, nagu me seda näidata soovime. Kontseptide Paiga identiteet on midagi sellist, mis haakub selle paiga inimes- põhjal saame erineva identiteediga käitumispaikade rühmad — tega. võiks öelda, et teatava klassiﬁkatsiooni. Oluline on siinjuures see, Lynch (1960, 1995) ja Rose (1995) eristavad paigale iden- et need kontseptid ja assotsiatsioonid põhinevad konformsusel ehk titeedi omistamisel kaht protsessi: (i) paiga identiteet põhineb sobivusel ühte või teise rühma ning analüüsiprotsessis mängivad paigaga seotud positiivsetel tunnetel: kodutunne, sõbralikkus, pe- rolli nii tõmbe- kui tõukejõud elementide ja nendega seotud tun- rekondlikkus, enese tundmine vabalt ja sundimatult. Või vastu- nuste vahel. pidi, (ii) paigaga seonduv tekitab inimestes ängi, mis võib ulatuda ebasõbralikkusest hirmuni selle paiga ees. Inimesed tõenäoliselt ANDMED vastandavad end sellistele paikadele. Need protsessid on seotud pigem inimeste, kultuuri ja tunne- Monotoonsete süsteemide meetod võimaldab eritleda nii lineaar- tusega kui paiga enesega. Paigale identiteedi omistamine võib seid kui mittelineaarseid seoseid näitajate ja objektide endi va- aega võtta. Identiteedi loovad paigale inimesed: eri inimesed hel. Töötlussüsteemid on võimelised opereerima suurte andme- eri ajal ja erinevatel põhjustel; luuakse ka mitmesuguseid lugusid massiividega. Seetõttu lisasime analüüsi nii palju tunnuseid, kui paika kuulumise kohta. Paiga imago on tema kasutajate määratud, konkreetsete paikadega seostada suutsime. Kokku saime 254 no- mitmetähenduslik ja ajas muutuv. See tähendab, et paiga identiteet minaalset tunnust; need on sotsiaalsed ja majanduslikud näitajad, on pidevas arengus, mille käigus kasvavad välja mitmed kultuurili- mis pärinevad enamasti Saare ja Hiiu maavalitsusest, omavalitsus- sed ja kronoloogilised kihid. See on sotsiaalne konstruktsioon, mis test ja krediidiinfost. kehastab ja ühtlasi väljendab elemente soovitud olukordades — Andmete valik on tihti küsimusi tekitanud. Kuid kes saab mitte ainult minevikus ja olevikus, vaid ka tulevikus. Nii näib, enne töötlusprotsessi lõppu ütelda, millised andmed on tegeli- et sarnaste huvidega inimesed moodustavad sotsiaalseid konst- kult määravad paikade sotsiaalse struktuuri tekkimisel? Autori ruktsioone, mida on formaalsete meetoditega võimalik kindlaks käsutuses olev uus kontseptuaalse analüüsi meetod lubab kasu- määrata ja kaardistada. Tulemus on kaardijoonistel täheldatav: tada suuri andmehulkasid koos väga erinevate näitajatega (nomi- suvitajate ja kohalike elanike vahel on sotsiaalne barjäär, kokku- naalsed tunnused ja arvulised vahemikud), mille analüüsimisega puutepunkte on vähe ja mustrid kattuvad harva; eeskätt paistab tavapärane statistika toime ei tule. see silma Saaremaal. Kohalike elanike seas esineb vanuselist di- ferentseerumist: on noorte ja vanade külad. Hiiumaa-uuringu põhjal võib öelda, et sealne asustussüsteem SISULINE TÕLGENDUS on üleminekujärgus ja paljude paikade identiteet on muutunud, samuti esineb olukordi, kus ühe küla territooriumil, s.t ühes paigas Sisuliselt sobib hollandlaste Huigeni ja Meijeringi käsitlus (2005) elavad inimesed moodustavad mitu erinevat sotsiaalset rühma, mis ka Eesti suursaarte puhul, ainult et meie tingimustes esineb tunta- kõik elavad oma elu — n-ö dihhotoomsed külad. vat sotsiaalsete rühmade kihistumist, mis tekitab ka dihhotoomiat paikade ja külade kui vaatlusobjektide vahel. Alustasime oma uuringut sisuliselt majandusuuringuna. Ana- lüüsi käigus (meetodiks oli niihästi monotoonsete süsteemide kui ka formaalse kontsepti analüüs) selgus aga, et asustuse määravad inimesed ja nende loodud sotsiaalsed võrgustikud. Võtmeteguriteks osutusid sotsiaalsed ja demograaﬁlised näitajad

1502 1503 Millest räägivad paigad? Karin Lindroos ning veel mingid hoopis tunnetuslikku laadi tegurid, nagu eel- E: Multifunktsionaalsed ehk paljude tegevusnäitajatega paigad, kirjeldatud sõbralikkus jms, mida me kõnealuses uuringus ei nende hulgas suured asulad ja administratiivkeskused. käsitlenud. Paiga tähendus on seega inimeste ja ühiskonna loova F: Pearühm, mille võib jagada kolmeks alarühmaks ja millesse ettekujutuse tulemus. kuuluvad saarte kõige tüüpilisemad paigad (eri tüüpi elamis- Sageli arvatakse, et paiga identiteet on paiga loomupärane paigad). omadus ja põhineb paika iseloomustavatel näitajatel. See kont- Süsteemi kujunemisel olid olulised 25 tunnust 254-st, pea- septsioon töötab, kuid kas sellest üksi piisab? miselt sotsiaalsed näitajad, mis kahel saarel tavaliselt kattusid. Määravaks osutus vaid 5% tunnustest (demograaﬁlised näitajad, 2. kontseptsioon: paiga identiteet põhineb paiga iseloomulikel nende hulgas suvitajate olemasolu). Loomulikult pole need tun- tunnustel nused kaugeltki piisavad, et paiga olemust kokku võtta. Paigale identiteedi omistamine pole juhuslik protsess. Organi- 3. kontseptsioon: paiga identiteet on suures osas pärit mine- seeritud ülesehitusega paikadele, mis koosnevad majapidamis- vikust test, äridest ja asutustest, omistavad inimesed identiteedi, et saavutada mingeid sisemistel vajadustel ja/või välistel väärtustel Lynch (1972, 1995) on vaadelnud paiku kui mineviku, oleviku ja põhinevaid eesmärke (Huigen, Meijering 2005). Paikade valikul tuleviku sümboleid, sest igal paigal on pikk ajalugu, mis kandub ja identiteedi määramisel võivad oluliseks saada paika iseloomus- tänapäeva. Kui paiga identiteet põhineb paljuski paiga tunnustel, tavad välised tunnused ja välisilme: suvituskülad, kohalike elanike kas ei peaks see siis puudutama paiga minevikku? Lynch (1972, töölisasumid, põllumajanduskülad ja majanduskülad on kõik ise 1995) arutleb selle üle, kuidas keskkond muutub ja kuivõrd on või nägu. Kaunis rannajoon on näiteks populaarsete suvituspaikade ei ole omavahel seotud keskkond ja sotsiaalsed muutused. Isik- eelduseks. Majanduskülade identiteedi määravad seal juba varem likud suhted on kõige tõhusamad siis, kui nad jätavad keskkonda majandustegevusi kajastanud näitajad ja infrastruktuur. jälje. Kuna tulevik on veel tundmatu, mängib minevik paigale Niisiis põhineb koha identiteet suurel määral tema iseloomu- identiteedi omistamisel tähtsat rolli. Suuresti iseloomulikel tun- likel tunnustel. Need on meie kasutatava infotöötlussüsteemiga nustel põhinev paiga identiteet on sama hästi tajutav ka minevikus. mõõdetavad. Selgitasime välja, millised neist on olulisimad paiga Inimesed on valinud endale sobivate tunnustega paiga. identiteedi tekkimisel. Kasutasime 254 nominaalset ja arvulist Vaadeldav kontseptsioon on seotud ka aja ja kohaga — ajavahemikku kajastavat tunnust binaarses jah- ja ei-tüüpi süsteemis. loolise pärandiga. Pärand koosneb ajaloolistest elementidest, mä- Tunnuste põhjal selgusid nii monotoonsete süsteemide meetodi lust ja säilinud (või järeletehtud) esemetest —pärand on nagu va- kasutamise kui formaalse kontseptianalüüsi käigus kontseptide hend, mis seob olevikku valitud ajaloolise kontekstiga. Pärand on teemad ehk sarnast identiteeti kandvate paikade rühmad (võiks ühtaegu nii teadmine, kultuuriline toode kui poliitline ressurss (Li- isegi öelda, et teatav klassiﬁkatsioon), kusjuures tegemist oli pi- vingstone 1992; Ashgate, Graham 2005). Kuid minevik ei saa gem jämeda jaotusega (Lindroos 2008; Torim, Lindroos 2008): paiga identiteedi loomisel ainumäärav olla (Graham 2000, 2002). A: Kõige ebatüüpilisemad paigad — need, kus inimesed ei ela. B: Lasteta külad. 4. kontseptsioon: paiga identiteet on vaieldav C: Suvituskülad. Robertsoni jt (1994) arvates on paiga identiteet määratletav D: Noorte külad, kus samasse sotsiaalsesse rühma kuuluv noorte kahe küsimusega: (1) millise looga me ennast iseloomustame, ja sootsium samastab end selle paigaga. (2) mida teised meie kohta räägivad?

1504 5 1505 Millest räägivad paigad? Karin Lindroos

Ühiskond koosneb erinevate eesmärkidega inimestest, kes omistavad paigale erinevaid identiteete. See tähendab, et paiga identiteet on alati vaieldav (Huigen, Meijering 2005). Selle väitluse jõulisemad osalejad, enamasti autoriteetsemad või jõu- kamad inimesed, kehtestavad paigale oma identiteedi teiste osa- lejate arvelt. Sellegipoolest võivad ka nõrgemad osalejad paigale oma identiteeti anda, mistõttu ühel ja samal paigal võib eri inimeste jaoks erinev identiteet olla. Mõnikord võib paiga identiteet olla kohalikele elanikele dikteeritud väljastpoolt. Saaremaa puhul on seda nähtust käsitlenud Helen Sooväli (2004). Eristatakse ka tugeva ja nõrga identiteediga paiku ning paiku, millel identiteet puudub. Sellisel juhul on tegu olukorraga, kus inimesed ei tunne paiga suhtes midagi või väärtustavad rohkem teisi paiku. Hiiumaa ja Saaremaa paikade identiteedi tugevust on kujutatud joonisel 1. Koha identiteedi vaieldavus torkab kõige enam silma Hiiu- maal. Hiiumaa asustussüsteem pole hierarhiat silmas pidades veel välja kujunenud, vaid on üleminekujärgus. Sellistel puhku- del oleks otstarbekas uurida riiklike plaanide kokkusobivust inimeste kujundatud paikade identiteediga. Mõneti on selge, miks just hollandlased kasutavad paiga identiteedi käsitlustes vaielda- vuse mõistet. Neil on olemas ka praktiline kogemus, kus tammide abiga merest maa juurdevõtmisel osutusid populaarsemaks paigad, mis polnud keskuseks kavandatud — oluliseks sai inimeste vaba tahe (Thisse 2000). Ühiskond on mitmekesine ning ei saa eeldada, et kehtib vaid üks kollektiivne paiga identiteet. Selge on aga seegi, et identiteedi kujundamisel on paigaga seotud pärandist olulisem roll paiga praegustel kasutajatel. Nii ei ole Hiiumaa paigad mitte ainult üleminekuprotsessis, vaid ühtesid ja samu paiku (külasid) on asustanud erineva identiteediga inimesed. Saaremaal seevastu on paikade identiteet välja kujunenud ja esineb tugev diferentseerumine. Joonis 1. Hiiumaa ja Saaremaa paikade arenguidentiteet: tugevama identiteediga paigad on tumedama koloriidiga. 5. kontseptsioon: paiga identiteet on seotud konkreetse kontekstiga sotsiaal-kultuurilises kontekstis vaadeldakse sotsiaalseid rühmi, kes paika asustavad, teisel juhul käsitletakse ka nende rühmade Paiga identiteeti võib vaadelda aja kontekstis (s.t ajas muutuvana; väärtushinnanguid ja käitumisnorme. Viimased on seotud paiga 3. kontseptsioon), ruumilises kontekstis läbi erinevate sotsiaalsete struktuuri ja funktsioneerimisega, luues omakorda soodsa pinnase rühmade prisma ja ka üksikindiviidi seisukohast. Sotsiaalses ja teatud planeerimistrendidele. Ka ideed kuuluvad mingisse sot-

1506 1507 Millest räägivad paigad? Karin Lindroos siaalsesse konteksti, kuigi, nagu juba mainitud, ei ületa kollek- kohta asustussüsteemis praeguseni leidnud. 1990. aastatest ala- tiivne identiteet siin individuaalset initsiatiivi. tes on olnud näha taandarengut kolhoosiaegsest põllumajandusest Ruumilist konteksti ehk lihtsalt paiknemist võime kirjeldada mahajäetud söötis väljadeni ning uut arengut korrastatud niitude klassikalise ühiskonnageograafia terminiga “geograafiline asend”. ja karjamaadega tänu Euroopa Liidu rahastamisele, mis soosib põllumajanduse taastumist. 6. kontseptsioon: paiga identiteet on pidevas muutumises Füüsiline keskkond on väga tähtis looduskaitse ja puhkamise seisukohast. Teravaid arengumuutusi täheldas autor seoses loo- Paiga identiteet on pidevas muutumises, sest uued osalejad keh- duskaitsega ja Kõpu rahvuspargi kavandamisega aastatel 1999– testavad ennast ning eesmärgid ja ideed muutuvad (Hatty 1996). 2003, mil kohaliku rahva vastuseisu tõttu ebaõnnestus väärtuslike Paiga identiteeti loovad eri inimesed eri ajal ja erinevatel põhjustel, elupaikade ja kultuuriväärtuste kaitseks mõeldud Kõpu rahvus- samuti luuakse erinevaid lugusid paika kuulumise kohta — nii te- pargi loomine. Suhteliselt madala haridustasemega põliselanikud kivad erinevad narratiivid. Paiga imago tekkimine ei ole lihtne ei väärtustanud enam oma elupaika, lubades kodukoha loodust ega juhuslik protsess. Paiga identiteedi kaudu püstitavad inime- hävitada maid ja metsi äritsejatele müües, kes seal metsarikkas sed eesmärke ja püüavad neid ka saavutada. Vahel võib paiga piirkonnas massiliselt lageraiet tegid. Kõpu poolsaare eluolu identiteetide paljusus konflikte tekitada ja isegi võitluseni viia. “pääses” tänu sotsiaalsele ja majanduslikule isereguleerumisele, 2 Ka kontekst, milles osalejad viibivad, võib muutuda. Hui- sest seda tulid taasväärtustama suvitajad väljastpoolt saart, kellest geni ja Meijeringi (2005) järgi määravad paikade tulevase iden- mõned asusid ka alaliselt Kõpu poolsaarele elama. titeedi kaks protsessi: (i) evolutsiooniline areng ja (ii) ootamatud Uued tulijad samastasid end Kõpu poolsaarega ja praeguseks sündmused, mida me ei oska ennustada. Näiteks läbis meie vaa- annab seal tooni kohalik initsiatiiv, mis lähtub suvitajatest, kes deldav territoorium ainuüksi 20. sajandi jooksul aristokraatliku kaasavad oma tegemistesse ka kohalikke elanikke (rohkem, kui maaomandi, taludeks ostmise, kollektiviseerimise ja neoliberaalse autor seda mujal saarte piirkondades täheldanud on). privatiseerimise perioodid — ühtegi neist faasidest polnud keegi Vaatamata kokkupuutepunktidele elavad kohalikud elanikud ja ette planeerinud, need juhtusid ajaloosündmuste taustal. suvitajad saartel kumbki oma elu. Esineb eespool kirjeldatud dihhotoomiat — suvitajate paigad versus kohalike elanike paigad —, Kolme viimast kontseptsiooni ei saa vaadata lahus eelnevatest, kuigi väärtuslik elukeskkond saartel ja kultuuriline identiteet aitab nad haakuvad omavahel. Kuues kontseptsioon tõstatab sotsiaal- äraläinud inimesel sidemeid kodukohaga säilitada. Ka kohalikud majanduslikust aspektist küsimuse Eesti saarte külade edasise elanikud on diferentseerunud: on vanade külasid ja noorte külasid. arengu kohta. Paikade identiteeti ja arengut käsitledes ei saa mööda minna saarte kui terviksüsteemide arengust. Saarte elanikel on koha- KUHU SUUNDUVAD EESTI SUURSAARED? peal töökohti; töötuse määr oli 2004. a 5,9–6,5% ja on endiselt võrdlemisi madal — tänavu II kvartalis Hiiumaal 7,5%, Saare- Paigad on pidevas muutumises. Huigen ja Meijering (2005) maal 8,6–9%. Hiiumaal annab 33% ulatuses tööd riik ehk ava- märgivad paiga identiteeti mõjutava olulise tegurina evolutsioo- lik sektor. 35% töötajatest on allhanketöölised väikestes plas- nilise arengu kõrval ootamatuid sündmusi, mille järel evolutsioo- tivabrikutes. Saaremaa majanduselus on tööandjana tähtsal ko- niline protsess taastub. Eesti ühiskonnas mängisid ootamatud sündmused olulist rolli 1990. aastate alguses ja nende mõju on 2Hiiumaal suvitajad on Eesti mõistes jõukad ja oma tegemistes võrd- saarte paigad läbi elanud peaaegu 20 aastat. Eriti teravalt on lemisi vabad inimesed, sest Hiiumaale sõit on keskmisele eestlasele, sh see täheldatav Hiiumaal, kus suur osa paiku pole oma kindlat hiidlastele endile, kallis ja aeganõudev.

1508 1509 Millest räägivad paigad? Karin Lindroos hal turismiettevõtted, on välja arenenud turismiteeninduse kultuur Saaremaal on hea infrastruktuur Kuressaares ja selle ümbru- ja Saaremaa identiteet turismipiirkonnana on hinnas. Sesoonsus ses. Meie uurimistöö ajal tehti enamik erainvesteeringuid Kures- lubaks suuremat külastajate voogu vaid hiliskevadest sügise al- saarde. Seetõttu on Saaremaal niihästi väga arenenud kui väga guseni, kuid saarlased on panuse teinud meditsiinile, taastusravile mahajäänud piirkondi. Suurim projekt meie uuringuaja vältel oli ja ürituste korraldamisele, mistõttu saar on atraktiivne tunduvalt Saaremaa süvasadama ehitamine ja avamine 2006. aastal. Ühtlasi suurema osa aastast. on plaanis korrastada teedevõrk Loode-Saaremaal. Hiiumaa on samuti suvituspiirkond, siia on rajatud suveko- Infrastruktuur on tänapäeva ühiskonnas oluliseks paiga tunnu- dusid ja suvilaid, kuid turismi osatähtsus Hiiumaa majanduselus seks sotsiaalse võrgustiku ja maastikuliste väärtuste kõrval. See on tegelikult väike. Suvitajate tõttu suureneb vaid kaubanduset- on ka valdkond, kus riiklik ja erainitsiatiiv enamasti ühtivad. Kuid tevõtete käive. Vastupidiselt riigi püüdlustele ei ole hiidlased ise vaatamata sellele, et Hiiumaal on loodud toimiv tänapäevane inf- turismiteenindusest huvitatud ja see niˇsˇson enam-vähem täidetud rastruktuur, on asustussüsteemi areng ja paikade identiteet kohati vaid jahiturismi alal. Puudub kohapealne sünergia turismiteenuste veel lahtine. Sotsiaalsete võrgustike analüüs näitas küll uute struk- pakkumisel (toitlustus, majutus, turismipaketid). Kõne all olnud tuuride tekkimist, kuid paljude paikade puhul ei ole selge isegi spaalaadse puhkekeskuse rajamiseks puuduvad Hiiumaal tradit- mitte edasine arengsuund. sioonid, turismiteeninduse kultuur pole välja arenenud. Koha Saaremaa asustussüsteem on seevastu välja kujunenud, samuti identiteet ei suuda ennast müüa, kuigi Käina lahes leidub ravi- tegevussüsteem, mis järgib traditsioone. Paiga identiteet annab toimega meremuda, mida tervistusasutuses kasutada. Saaremaa toodetele ja teenustele lisandväärtuse. Sõltuvalt paiga Hiiumaa erasektoris on ülekaalus väikesed töötleva tööstuse iseloomulikest tunnustest eristuvad Saaremaal selgelt põllumajan- ettevõtted, mis toodavad vähese lisandväärtusega allhanketooteid. duskülad, majanduskülad ja suvituskülad, rääkimata juba sarnaste Neil anonüümsetel pooltoodetel puudub ka igasugune seos paiga sotsiaalsete tunnustega paikadest (kohalike elanike eri tüüpi elu- identiteediga, neid võiks toota igal pool maailmas. Sellele vald- paigad). konnale Hiiumaa arengut üles ehitada ei saa, kuid samal ajal on ko- Suvitajate kasvav surve saarte igapäevaelule on märkimis- hapealse tööjõu haridustase võrdlemisi madal (madalam kui Saa- väärne. Arengut määravaks tunnusterühmaks tegevusnäitajate remaa vastav näitaja), mis ei võimalda viljelda spetsiifilisi tead- seas (v.a demograafilised jt sotsiaalsed näitajad) on suvitustege- misi ja oskusi nõudvaid tegevusi, rääkimata teadmistemahukast vus, mille hulka kuuluvad ka kalastamisvõimalused ja muud me- arendustegevusest (Juurikas 2004). rega seotud tegevused. Samal ajal on need tegevused saartel ka Hiiumaa eeliseks on korralik infrastruktuur kogu saarel: Hiiu- traditsioonilised ja pärimuslikud. See tunnuste rühm moodustab maa põhiteede võrk on asfaltkatte all, saar on kaetud mobiilside- lausa omaette kontsepti. võrguga, on võimalik kasutada internetiühendust, lauatelefoni- Ühest küljest annab nii Saaremaal kui Hiiumaal paigale li- võrk on osalt digitaliseeritud ning elekter on peaaegu igas Hiiu- sandväärtuse geograafiline asend, paiknemine mere ääres,3 loo- maa ettevõttes, kodus ja suvilas; probleeme on vaid Kõpu poolsaa- duslikult väärtuslikul alal. Teisest küljest määrab paiga populaar- rel. Sadamatevõrk on juba ajalooliselt välja kujunenud. Rekonst- suse sotsiaalne kontekst, mis tuleneb inimeste väärtushinnangutest. rueeritud on Heltermaa parvlaevasadam ja Sõru sadam. Kaubaveo Vanades kolhoosiasumites, praegustes majanduskülades, näiteks ja kalapüügi seisukohast on tähtsaim Lehtma sadam. Erainitsia- Taaliku Saaremaal või Emmaste koos Tärkmaga Hiiumaal, elavad tiivil on plaanitud renoveerida Kalana sadam Kõpu poolsaarel. töölised, ning hoolimata sellest, et mõlemad on avatud vaatega Hiiumaa transpordi ja infrastruktuuri arengus ongi tähtsal kohal olnud eraalgatus, mille tulemusena on saavutatud riiklikud inves- 3Meie kasutasime tunnustena küll vaid sadama, paatide maabumis- teeringud teede ja sadamate rekonstrueerimiseks. koha või ujumisranna olemasolu.

1510 1511 Millest räägivad paigad? Karin Lindroos merele (sellist pilti esineb metsastel saartel vähe), ei ole need pai- Kõige tähtsam selle uuringu puhul on aga see, et leidsime re- gad suvitajate seas populaarsed. Põhjus on kolhoosiaja pärandis gionaalse sotsiaal-majandusliku analüüsi tarbeks täiesti uue andja sotsiaal-kultuurilises kontekstis. meanalüüsi viisi, mis põhineb monotoonsete süsteemide mee- Paikade populaarsus kajastub ka kinnisvara hinnas: populaar- todi kasutamisel ja selle kombineerimisel formaalse kontsepti setes suvituspaikades on see märksa kõrgem kui ebapopulaarsetes analüüsiga. See võib anda täiesti uut ja olulist informatsiooni, paikades. Eelistatumad on paigad, kus on teisi omasuguseid ees. sest seosed eri tüüpi andmete vahel pole siin pelgalt lineaarsed. Tähtis osa on sotsiaalsel gravitatsioonil ja sotsiaalsetel suhetel. Nii Seejuures on võimalik tähtsaks osutunud tunnuste ja elementide kujunevadki sotsiaalsed konstruktsioonid. põhjal näha arengutendentse ja leida arengutuumikuid.

KOKKUVÕTTEKS Kirjandus

Huigeni ja Meijeringi kontseptsioonid haakuvad omavahel. Kõige A s h w o r t h , G. J., Brian Graham (eds.) 2005. Senses of Place: Senses olulisem neist on paiga kui sotsiaalse konstruktsiooni kontsept- of Time. GB, Wiltshire: Ashgate Publishing Ltd Graham,Brian,G.J.Ashworth,J.E.Tunbridge 2002. A Geo- sioon. Et asustuse määravad inimsuhted, selgus ka formaalse in- graphy of Heritage: Power, Culture and Economy. London: Arnold fotöötluse tulemusena. Mittelineaarses analüüsis kerkisid kõige H a t t y , S. E. 1996. The violence of displacement. — Violence Against tähtsamana esile sotsiaalsed näitajad, mille põhjal toimub asulate Women, Vol. 2(4), pp. 412–428 rühmitumine. Sotsiaalse konstruktsiooni mõistega käivad koos H u i g e n , Paulus P., Louise M e i j e r i n g 2005. Making places: A ka tunnetuslikku laadi karakteristikud, mis iseloomustavad inim- story of De Venen. — G. J. Ashworth, Brian Graham (eds.). Senses suhteid: sõbralikud paigad tõmbavad inimesi ligi, sarnane tõmbab of Place: Senses of Time. GB, Wiltshire: Ashgate Publishing Ltd, sarnast ligi (suvitajate külad, noorte külad jne). Kõnealuses uurin- pp. 19–30 gus kasutasime tunnuseid, mis on kas silmaga nähtavad (no- J u u r i k a s , Karin 2004. Hiiumaa potentsiaal peitub niˇsitoodete aren- minaalsed tunnused, osa sotsiaalseid näitajaid) või arvuliselt duses. — Äripäev, 26. november mõõdetavad (demograaﬁlised andmed, majandusnäitajad). Aren- J u u r i k a s , Karin 2004. Süvasadam seob Saaremaa Euroopa südame- gut määravate tunnuste põhjal eristuvad arenevad majanduskülad ga. — Äripäev, 26. november Lindroos, K. 2008. Mapping Social Structures by Formal Non- ja põllumajanduskülad Saaremaal ning suvituskülad nii Saare- kui Linear Information Processing Methods: Case Studies of Estonian Hiiumaal. Oluliseks arengut määravaks tunnusterühmaks on su- Islands Environments. Dissertations. TUT Press vitustegevus. Lindroos, K., A. Torim, L. Võhandu 2007. How to ﬁnd the Mingi osa iseloomulikest tunnustest on pärit minevikust: juba developing territories? — Baltic Business and Socio-Economic De- nimetatud kalastamine ja lautrikohtade olemasolu, põllumajan- velopment (BBSED): 3rd International Conference, June 17–19 2007 dusmaa ja põllumajandusliku tegevuse traditsiooni olemasolu. Tallinn. Tallinn University of Technology Looduskaitse on võimalik vaid inimeste poolt vähe ja loodushoid- L y n c h , Kevin 1960. The Image of the City. Cambridge: MIT Press likult kasutatud aladel, majandustegevus varasemast ajast pärit L y n c h , Kevin 1995 (1972). What Time is the Place? Cambridge: MIT majandusasumites jne. Press M a s s e y , Doreen 2002. Living in Wythenshawe. — I. Borden, J. Kerr, Paikasid asustavad erinevad sotsiaalsed rühmad (erineva sot- J. Randell, A. Pivaro (eds.). The Unknown City: Contesting Archi- siaalse taustaga inimesed), kellest igaühele on paiga tähendus eri- tecture and Social Space. Cambridge: MIT, pp. 461–472 nev. Paiga tähendus on seega seotud inimestega, see on inimeste M u l l a t , J. 1976. Extremal subsystems of monotonic systems I. ja ühiskonna loova ettekujutuse tulemus. www.datalaundering.com/download/extrem01.pdf

1512 1513 Millest räägivad paigad?

R o s e , Gillian 1995. Place and identity: a Sense of place. — D. Mas- sey, P. Jess (eds.). A Place in the World?: Places, Cultures and Globalization. Oxford: Oxford University Press EESTI ARSTID S o o v ä l i , H. 2004 Saaremaa Waltz: Landscape Imagery of Saaremaa Island in the 20th Century. Tartu: Tartu University Press LÄBI AEGADE T o r i m , A., K. L i n d r o o s 2008. Sorting concepts by priority using theory of monotone systems. — Conceptual Structures: Knowledge Visualization and Reasoning, 7–11 July, Toulouse, France. Heidel- Tohtritest, kelle tegevus berg: Springer-Verlag, pp. 175–188 V õ h a n d u , L. 1979. Express methods of data analysis. — Trans- arstiteadusest kaugemale ulatunud actions of TTU, No. 464, pp. 21–35 V õ h a n d u , L. 1989. Fast methods in exploratory data analysis.— Transactions of TTU, No. 705, pp. 3–13 Maido Sikk V õ h a n d u , L., P. V õ h a n d u 2003. Simple and effective methods of data handling in risk analysis: Risk and safety management in in- dustry, logistics, transport and military service. — New Solutions for the 21st Century: Proceedings of the international scientiﬁc- Eesti Organiseeritud Arstkonna tegevuse 25. aastapäeva pidulikul educational conference. Tallinn: Technical University of Tallinn, tähistamisel Tartu ülikooli aulas 10. oktoobril 1937 ütles rektor pp. 37–40 Johan Kõpp: “Eesti arstkond oma vanemas osas ei ole mitte ainult pidanud olema otsekohe üksikinimese teenistuses, vaid ta on pidanud kaasa aitama selleks ja kaasa töötama selleks, et eesti rahva tervislikud olud kujuneksid sellisteks, et meie rahvas võiks terve rahvana oma kodumaa pinnale astuda ja seal olla. [---] Ühtlasi on KARIN LINDROOS (sünd. 1973) on lõpetanud Tartu ülikooli geograaﬁa arstkonna liikmed olnud väga silmapaistvad inimesed mitte ainult erialal (2000) ning täiendanud end Wageningeni ülikoolis Hollandis ja oma erialal, vaid ka üldkultuuri alal” (Normann 1938: 492). Lundi ülikoolis Rootsis; PhD (Tallinna Tehnikaülikool, 2008). Praegu Üksikuid eesti haritlasi oli esile tõusnud juba 19. sajandil, kuid Tallinna Tehnikaülikooli avaliku sektori majanduse instituudi lektor. rahvuslik liikumine sai alles siis tekkida, kui kaotati teoorjus. See oli Eesti ärkamisaeg hariduse, majanduse ja poliitika alal. Eesti rahvas ihkas haridust. Kui rahva hulgast sirgunud mehed hakkasid ise hoolitsema oma rahvuskaaslaste vaimse silmapiiri avarda- mise eest, võeti kõik nende pakutu vastu. Kõnemehed ei väsinud õpihimulisele rahvale teadmisi vahendamast. Tänu väsimatule te- gevusele jõudis eesti rahvas lühikese ajaga, üheainsa inimpõlve vältel teiste Euroopa rahvastega võrdsele kultuuritasemele. Nagu on öelnud Karl Laagus: ööd ja päevad rühmati tööd teha, söödi silku, kartuleid, leiba ja piimaputru, koguti raha poegade koolita- miseks (Laagus 1932: 151). Esimeste eesti haritlaste seas oli märkimisväärne hulk arste, kelle tegevus ulatus arstiteadusest oluliselt kaugemale. Nimeta- gem siinkohal kas või Friedrich Robert Faehlmanni (1798–1850),

1514 1515 Eesti arstid läbi aegade Maido Sikk

Friedrich Reinhold Kreutzwaldi (1803–1882), Philipp Jakob Ka- Manteuffel ja Aleksander Paldrok (Sikk 2008: 149). 2. veebruaril relli (1806–1886), Gustav Reinhold Hirschi (1828–1907), Peeter 1920 kirjutas rahudelegatsiooni koosseisus Tartu rahulepingule Hellatit (1857–1912), Friedrich Enghofﬁ (1829–1909), Heinrich alla ka Asutava Kogu liige arst Mait Püümann (hiljem Püümets). Rosenthali (1846–1916). Rahuaja ülesehitustöö algas hariduse, kultuuri, spordi, tea- Ajavahemikku 20. sajandi algusest kuni Vabadussõjani on pee- duse ja tervishoiu arendamisest. Riigi Tervishoiu Nõukogu es- tud eesti arstkonna sünni- ja ettevalmistusajaks. Selle aja sisse jääb maseks ülesandeks kujunes tervishoiusüsteemi väljaarendamine ja Eesti Arstide Erahaigla avamine Tallinnas 1906. aastal ja Põhja- tervishoiualaste seaduste korrastamine. Novembris 1918 otsustati Balti Arstideseltsi asutamine 1912. Rahva tervishoiu küsimustele Põhja-Balti Arstideselts ümber kujundada Eesti Arstide Seltsiks. hakati üha enam tähelepanu pöörama. Vene suuremate linnade 1920. aastal asutati Eesti Arstide Seltsi asemele linnade ja eriars- eeskujul asutati Tallinnas tervishoiutöö korraldamiseks Tervishoiu tide seltse ühendav Eesti Arstideseltside Liit (Sarv 1938: 83). Büroo. Eesti ühiskondliku tervishoiu korraldustöö läks täies ula- 1921. aastal ilmus ajakirja Eesti Arst esimene number. See tuses eesti arstide kätte (Sarv 1938: 121). 1903. aastast hakkas oli Eesti Arstideseltside Liidu häälekandja. Tartu Arstide Seltsi Henrik Koppeli toimetamisel perekonnalehe Linda arstiteadusliku juures töötas alates 1921. aastast arstiteaduslike oskussõnade lisana üks kord kuus ilmuma ajakiri Tervis. väljatöötamise komisjon. Eesti arstiteaduslik oskuskeel oli juba Iseseisvuse saavutamisega tuli Eesti haritlastel enda kanda nii arenenud, et Eesti Arst võis vabalt ilmuda. Hulk sõnu, mis võtta senisest suurem koorem: oli vaja aidata üles ehitada Eesti esmakordselt selles ajakirjas kasutusele võeti, jõudis rahvakeele riik. Tuli astuda valitsusse, juhatada parlamenti, tegutseda diplo- pärisvaraks saada. Teadusliku keele arendamine ei piirdunud maatilisel tööl. Ka arstid ei piirdunud ainult oma kutsetööga, vaid ainult oskussõnadega, tähtsaks peeti ka stiili, sest teaduslikud tööd rakendasid kogu jõu rahva ja isamaa teenistusse. nõuavad väljenduse lühidust ja täpsust (Sinka 1938: 160). 24. veebruaril 1918 kuulutati Eestimaa Päästmise Komitee Vabadussõja lõpuni olid kihelkonnad enamasti ilma arstideta. päevakäsu number 1 järgi Eesti iseseisvaks vabariigiks. Eesti arst- Üksikuis kohtades praktiseeris mõni viimase kursuse arstiteaduse kond võib uhke olla, et see tähtis ajalooline akt kannab peale Kons- üliõpilane. Alates 1920. aastast, pärast Vabadussõja lõppu, siir- tantin Pätsi ja Jüri Vilmsi allkirja ka ühe ametivenna — dr Kons- dusid paljud sõjaväes teeninud arstid maale jaoskonnaarstiks. Ter- tantin Koniku oma. vishoiujaoskondade keskmine suurus maal oli kolm valda ehk 6–8 Eesti sõjaväe meditsiiniala korraldamiseks Vabadussõjas loodi tuhat elanikku (Eller 1938: 243). 21. novembril 1918 Sõjaväe Tervishoiuvalitsus. Selle ülemaks Lisaks riigi ülesehitamisele on hulk arste tuntuks saanud määrati 21. märtsil 1919 Arthur Aleksander Lossmann. Sellele mitmes kultuurivaldkonnas, nagu muusika, kunst, kirjandus, kohale jäi ta rohkem kui viieteistkümneks aastaks. Lossman- keeleteadus, sport. Kuid nende hulgas on ka majandus- ja nist sai Eesti sõjaväe meditsiiniteenistuse looja. Sõjaväe ter- põllumajandustegelasi. Järgnevad lühipildid kirjeldavadki nende vishoiusüsteem Vabadussõjas pidi tagama 100000-mehelise ar- eesti arstide elu ja tegevust, kes peale kutsetöö on saavutanud tun- mee meditsiinilise teenindamise. Sellesse kuulusid 27 haiglat ja tuse mõnel muul alal. Ajaliselt hõlmab uuring laias laastus aastaid väeosade meditsiiniteenistused. Haavatuid paigutati ka Punase 1900–1960. Arstid on järjestatud sünniaasta järgi. Valik põhineb Risti ja omavalitsuste haiglatesse. Diviiside juurde loodi nak- autori suval, välja on jäänud palju tublisid tohtreid, sest kõik po- kushaiguste vastu võitlemise salgad. Paljud staaˇzikad arstid as- leks ühte artiklisse lihtsalt mahtunud. tusid vabatahtlikult sõjaväeteenistusse. Nende hulgas oli ka Lydia Koidula vend Eugen Jannsen, kes 70-aastasena juhatas silmahaiguste osakonda Tallinna I sõjaväehaiglas. Konsultandina asusid sõjaväeteenistusse Tartu ülikooli professorid Werner Zoege von

1516 1517 Eesti arstid läbi aegade Maido Sikk

EUGEN JANNSEN ihuarstiks. Ta soovitas haavatute transportimiseks väliolukorras (1853–1930). Soome käru-vankrit, mis oli tol ajal uudiseks (Kalnin, Loit 1996: Silmaarst, tsensor 135). 1906. a käis ta Vene Punase Risti ülesandel Londonis Genﬁ konventsiooni väljatöötamisel. Eugen Jannsen sündis 22. oktoobril 1853 Johann Voldemar Jann- seni pojana Pärnus, õppis aastatel 1874–1880 Tartu ülikooli ars- Vabadussõja esimestel kuudel astus Zoege von Manteuffel va- titeaduskonnas ja promoveerus arstiteaduse doktoriks 1881. a. batahtlikuna Eesti sõjaväkke. Esialgu töötas ta Tallinna sõjaväe Pärast ülikooli lõpetamist töötas Kroonlinnas ja hakkas 1884. a hospitalis ja oli hiljem kirurg-konsultant. Vabariigi valitsus auta- Tartus silmaarstiks. Ühtlasi oli ta tsensuuriameti eesti tsen- sustas teda teenete eest Vabadusristiga ja andis talle sanitaarkind- sor. Eugen Jannseni kontrollile allusid kõik Baltimail ilmuvad ralmajori aukraadi. eesti trükised ja ajakirjad, samuti Tartus ilmuvad saksa- ja ve- Zoege von Manteuffeli kõige olulisemaks teeneks peetakse nekeelsed ning välismaalt sissetoodavad trükised. 1892. aas- kummikinnaste kasutuselevõttu kirurgiapraktikas. tal vabastati ta tsensori ametist. Vene-Jaapani sõja puhkedes Tartus jäädvustas Zoege von Manteuffel oma mälestuse Too- määrati ta sõjaväearstiks, komandeeriti 1904. a Peterburi kaardiväe memäel asuva Kuradisillaga, mille ta ehitas omal kulul. staapi ja saadeti hiljem Kaug-Idasse Harbiini. Vene-Jaapani sõjas Zoege von Manteuffeli armastatud spordialaks oli jahilkäimine. üles näidatud hoolsa teenistuse eest väljendas keiser Nikolai II Kuni elu lõpuni tegeles ta purjespordiga, ühendades selle oma 1906. aastal Jannsenile “kõige kõrgemat rahulolemist” (Normann kunstiharrastusega. Ta maalis küllaltki hästi, peamiselt loodus- 1932). pilte merest ja rannast. Kuni viimaste elupäevadeni tegeles ta Kuni lahkumiseni Vene riigiteenistusest 1913. a töötas Eugen ka musitseerimisega: mängis suurepäraselt viiulit ja komponeeris Jannsen erasilmaarstina. Ta osales vabatahtlikuna Vabadussõjas ja väiksemaid palasid — menuette, gavotte. juhatas veel 70-aastaselt silmahaiguste osakonda Tallinna I sõja- Zoege von Manteuffel oli üks oma aja kuulsamaid teadlasi- väehaiglas. 1921. a vabastati ta tegevteenistusest. Tartlastele oli kirurge ja mitmekülgsete huvidega inimene. Ta suri 14. märtsil Jannsen tuttav kui osav ja vilunud silmaarst, vanem põlvkond 1926 ja sängitati mulda Kopli surnuaiale (Kalnin, Loit 1996: 134). mäletas teda ka kui endist tsensorit. Viimased eluaastad veetis ta Tallinnas. HENRIK KOPPEL Eugen Jannsen põdes vähktõbe, mis oli sage haigus Jannsenite (1863–1944). perekonnas, ja suri 14. septembril 1930 (Normann 1932: 62). Leproloog, Tartu ülikooli rektor, ornitoloog WERNER MAXIMILIAN FRIEDRICH Henrik Koppel sündis 29. detsembril 1863 Naela talus Uusna val- ZOEGE von MANTEUFFEL las Viljandi kihelkonnas. Tartu ülikooli astus ta 1884. a sügisel ja (1857–1926). lõpetas arstiõpingud 1890. Arstiteaduse doktoriväitekirja kaitses Südame- ja veresoontekirurg, muusik Koppel Tartu ülikoolis 1891. a. 1893–1918 oli ta Muuli leprosoo- Werner Maximilian Friedrich Zoege von Manteuffel sündis 13. juu- riumi juhataja. 1920. a kinnitas vabariigi valitsus ta Tartu ülikooli lil 1857 Virumaal Määri mõisniku pojana. Ta õppis Tartu üli- rektori ametisse. Nii algas Henrik Koppeli kaheksa-aastane rek- koolis 1878–1885 arstiteadust ja kaitses 1886. a meditsiinidok- toripõli Tartus, millega ta jäädvustas end Eesti ajalukku. Just neil tori väitekirja. Zoege von Manteuffel on tuntud kui üks südame- aastail rajati Eesti rahvusülikooli vundament (Merila-Lattik 2000: ja veresoontekirurgia rajajaid. 1899. a valiti ta TÜ professoriks. 208). Ta võttis osa Vene-Jaapani sõjast ja töötas lahinguväljal nii sil- Oma harrastustena on Koppel maininud ornitoloogiat, õnge- mapaistvate tulemustega, et nimetati pärast sõja lõppu keisri au- sporti, kalakasvatust ja huvi taimede vastu. Eesti looduskaitse aja-

1518 1519 Eesti arstid läbi aegade Maido Sikk lukku on ta aga läinud linnukaitseala rajamisega Lääne-Saaremaale. ses doktoritööd 8. novembril 1904 Tartu ülikooli aulas. Juhan 1896. a valiti Henrik Koppel Eesti Loodusuurijate Seltsi liikmeks Luiga väitekiri on vundamendiks meie sotsiaalpsühhiaatriale. ja 1928. a auliikmeks. Ühtlasi oli ta Õpetatud Eesti Seltsi ja Lii- Esimesena kodumaa psühhiaatrite seas hakkas Luiga vaimu- vimaa Leepravastase Võitluse Komitee liige (Kalling 2007: 114, haigeid uurima nende harjumuspärases ümbruskonnas, kodus ja 115). Henrik Koppel suri Tallinnas 14. detsembril 1944. perekonnas. Selleks sõitis ta jalgrattal risti ja põiki läbi kogu Tar- FRIEDRICH KARL AKEL tumaa ning avastas suuri puudusi vaimuhaigete hooldamisel. (1871–1941). Psühhiaatrilise tegevuse kõrval osales Luiga poliitikas ning Silmaarst, riigivanem, välisminister, diplomaat võttis sõna kunsti ja kirjanduse päevaküsimustes. Ühtlasi süvenes ta aastate vältel Eesti rahva hingelaadi, mineviku ja vabadusvõitluse Friedrich Karl Akel sündis 5. septembril 1871 Pärnumaal Hal- uurimisse. Omaette raamatuna ilmus Eesti vabadusvõitlus 1343– liste kihelkonnas Kaubi mõisa Nosi karjamõisa omaniku pojana. 1345, milles Luiga näitas, et eestlased olid 12.–13. sajandi 1892. a immatrikuleeriti ta Tartu ülikooli arstiteaduskonda, mille sündmuste ajal kultuuriliselt samal tasemel skandinaavlastega lõpetas 1897. Seejärel täiendas ta oma teadmisi oftalmoloogia ning osalesid poliitiliselt ja sõjaliselt aktiivselt oma kodumaa ja alal Varssavis, Berliinis ja Leipzigis, alustas siis tööd silmaarstina ümbruskonna saatuse kujundamises. Põhiosa Juhan Luiga kirju- Riias ning avas erapraksise Tallinnas. Aastatel 1904–1905 osales tistest on koondatud raamatutesse Päevamured I ja II (1934) ning ta Vene-Jaapani sõjas. Poliitilised päevamured I ja II (1935; Talvik 1927: 385). 1924. a 26. märtsist kuni 16. detsembrini oli Akel riigivanem. Eesti rahvapärases meditsiinikirjanduses on Juhan Luigal kin- Peale selle oli ta kolmekordne välisminister ja Eesti saadik Soo- del koht. Tema parimate tööde hulgas ses valdkonnas on Lan- mes, Rootsis ja Saksamaal. Hiljem tegutses Akel majandusvallas getõbi, Päävalu ja Närvinõrkus. ja oli 1939.–1940. a ASi Eesti Esimene Põlevkivitööstus juhatuse Luiga oli närviarst, poliitik, ﬁlosoof, psühholoog, ajaloouurija, esimehe asetäitja. kunstiarvustaja, kirjanik, ajakirjanik ja esteet. Ta nägi kunstigee- Spordiga tegeles Akel kogu elu. Ta kuulus Eesti Spordi Kesk- niuste lähedust vaimuhaigetega, nende mõlema ergukava tundlik- liidu juhatusse ja Eesti Olümpiakomiteesse. Aastail 1928–1932 kust ja õrnust. Luiga teravmeelsed ja mitmekülgsed kirjutised on oli ta Eesti esindaja Rahvusvahelises Olümpiakomitees. koondatud esseekogumikku Mäss ja meelehaigus, millega Ilma- Pensionärina jätkas Akel arstitegevust oma silmakliinikus Tal- maa kirjastus alustas Eesti mõtteloo sarja. linnas. 17. oktoobril 1940 arreteeriti ta oma kodus ja mõrvati Juhan Luiga suri 19. oktoobril 1927 ja maeti Tartusse Raadi 1941. a 3. juulil. surnuaiale. Karl Akel valiti postuumselt Oftalmoloogide Seltsi esimeseks auliikmeks (Merila-Lattik 2000: 128). HANS LEESMENT JUHAN LUIGA (1873–1944). (1873–1927). Günekoloog, Eesti Punase Risti asutaja Psühhiaater, kultuuritegelane Hans Leesment sündis 13. veebruaril 1873 Viljandimaal Hal- Juhan Luiga sündis 31. märtsil 1873 Tartu lähedal Ropka val- liste kihelkonnas Vanamõisa vallas Reitle taluperemehe pojana. las Valgeristi talu peremehe Peeter Luiga lasterikkas peres kol- 1893. a astus ta Tartu ülikooli arstiteaduskonda ja lõpetas selle manda pojana. 1893. a astus ta Tartu ülikooli arstiteaduskonda 1899. 1900. a omandas ta Moskvas kreisiarsti diplomi. 1904– ja sai 1899. a ülikooli närvi- ja vaimuhaiguste kliiniku assisten- 1905 oli Leesment mobiliseeritud Vene sõjaväkke ja teenis Amuuri diks. Eriti põhjalikud teadmised omandas ta psühhiaatrias ja kait- kasakate välihaigla juhatajana. Aastatel 1908–1914 oli Leesment

1520 6 1521 Eesti arstid läbi aegade Maido Sikk eraarst naistehaiguste alal. Samal ajal tegutses ta ka Punase Risti KONSTANTIN KONIK haigemaja naisteosakonna juhatajana. I maailmasõjas oli Lees- (1873–1936). ment 1914–1917 haavatute transpordi vanemarst. Kirurg, Päästekomitee liige, haridus- ja 1917. aastal astus Hans Leesment Eesti rahvusväkke ja tee- sotsiaalminister, Tartu ülikooli arstiteaduskonna dekaan nis väikeste vaheaegadega Eesti Kaitseväe arstina kuni 1940. aas- Konstantin Konik sündis 31. detsembril 1873 Tartus voorimehe tani. Vabadussõjas osales ta Sõjaväe Tervishoiuvalitsuse ülemana pojana. 1893. a astus ta Tartu ülikooli arstiteaduskonda ja lõpetas ja esimese diviisi arstina. 1933. a ülendati Leesment sanitaarkind- selle kuus aastat hiljem. 1900. a sooritas Konik maakonnaarsti ek- ralmajoriks. sami, valides kitsamaks erialaks kirurgia. Järgnes osalemine haa- Hans Leesmendil on suuri teeneid Eesti Punase Risti loomisel: vaarstina Vene-Jaapani sõjas. Pärast sõja lõppu tuli Konik Tartusse ta oli selle esimene president aastatel 1919–1940. 1921. a saatis tagasi ja töötas aastail 1905–1908 ülikooli haavakliiniku assisten- Eesti Punane Rist Venemaa näljahädalistele kolm rongi toiduaine- dina. 1906. a asutas rühm eesti arste, nende seas ka Konstantin tega. Kaasa sõitsid ka Eesti Punase Risti tegelased, teiste seas Konik, Eesti Arstide Erahaigla. See töötas kuni vabariigi sünnini, president Hans Leesment. mil läks üle Eesti Punasele Ristile. Leesment oli Asutava Kogu ning I ja III riigikogu liige, rii- Konstantin Koniku elutee kõrgpunktiks oli juhtiv osavõtt Eesti ginõukogu liige 1938–1940, Riikliku Tervishoiu Nõukogu liige Vabariigi rajamisest. Pöördelisel 1918. a oli ta koos Jüri Vilmsi ja 1925–1940, Rahvusvahelise Punase Risti Liiga Nõukogu liige Konstantin Pätsiga Eestimaa Päästekomitee liige. 1925–1940, Eesti Noorte Punase Risti esimees 1927–1940, Rah- 7. märtsil 1920 sai Konikust Tartu ülikooli haavakliiniku vusvahelise Sotsiaalkomitee Eesti sektsiooni esimees 1929–1940 juhataja ning sama aasta sügisest ka arstiteaduskonna dekaan ja Ühisabi esimees 1932–1940. II maailmasõja aastail oli Lees- kümneks aastaks. Selles ametis kutsus ta ellu mitu uut asutust, ment Eesti Rahva Ühisabi sanitaarala juht. nagu närvikliinik, lastekliinik, kehalise kasvatuse instituut (Ar- Hans Leesment osales aktiivselt ka kultuurielus. Aastail 1900– jakas 2008: 142). Konstantin Konik oli Eesti Tuberkuloosi 1903 oli ta Pärnu Endla Seltsi juhatuse liige ja 1910–1922 Tallinna Vastu Võitlemise Liidu asutajaid ja selle juhataja. Kõigi oma Estonia Seltsi juhatuse liige, sellest kolm aastat ka Estonia teatri kõrvaltegevuste juures jäi ta ikkagi praktiseerivaks arstiks, tehes direktor. Lisaks täitis Leesment Tallinna Vabadusristi Vendade Maarjamõisa kliinikus kuni 300 operatsiooni aastas. Ühenduse aukohtu esimehe, Kristliku Rahvaerakonna liikme ja 1932. a läks Konik tagasi poliitikasse ja valiti riigikogu V koos- Eesti Vabadusvõitlejate Seltside keskliidu juhatuse liikme ülesan- seisu liikmeks. 1933. a töötas ta haridus- ja sotsiaalministrina deid. Jaan Tõnissoni kabinetis. Konstantin Konik suri 3. augustil 1936 Hans Leesmenti autasustati Vabadusristi III liigi 2. järgu ja maeti Tallinna Metsakalmistule (Laigna 1992: 22). märgiga. Kokku oli tal 31 au- ja teenetemärki, neist 18 välisriikidelt. Peale selle oli ta Jeruusalemma Püha Laatsaruse Ordu liige LUDVIG PUUSEPP 1933. aastast. (1875–1942). Hans Leesment suri pärast rasket haigust 26. augustil 1944 Tal- Neurokirurg, tervishoiuorganisaator linnas ja on maetud Vana-Kaarli kalmistule (Merila-Lattik 2000: 229). Ludvig Puusepp sündis 3. detsembril 1875 Kiievis. Tema kingse- past isa oli Rakverest sinna välja rännanud. 1894. a astus Puusepp Peterburi Sõjaväemeditsiiniakadeemiasse ja lõpetas selle 1899. a. Peterburis õppides jäid Puusepal head mälestused Władysław Krajewskist ja tema raskejõustiku ringist, kuhu noormees astus

1522 1523 Eesti arstid läbi aegade Maido Sikk

1895. a. Ringis treenis ligikaudu 30 noort meest, nende seas ka 2000. aastal asutati Ludvig Puusepa medal, mille esimeste saa- sellised tõusvad tähed nagu Lurich, Aberg ja Hackenschmidt, aga jate seas olid Ain-Elmar Kaasik, Enno Kross, Astrid Koppel, Liivi samuti näiteks Konrad Mägi (Raudam, Soomere 1977: 19). Luts, Ruth Paimre, Arvo Tikk (Asser 2000: 115). 1982. a avati Puusepp alustas juba üliõpilasena tööd neuroloogia alal pro- Tartus Maarjamõisas Ludvig Puusepa monument (autor Endel Ta- fessor Behterevi juhendamisel. 1902. a valmis tal doktoriväitekiri. niloo), samuti kannab Puusepa nime üks Maarjamõisat läbiv tänav. Puusepp ühendas neuropatoloogi ja kirurgi tegevuse. Oma mee- Ludvig Puusepp suri 19. oktoobril 1942 Tartus ja on maetud todeid tutvustas ta Pariisis, Viinis, Berliinis, Hamburgis ja Kopen- Tartu Raadi kalmistule. haagenis ning USAs. 1904. a viis Puusepa sõjaväekirurgina Vene- Jaapani sõtta. Loendamatute haavatute opereerimine Kaug-Idas ARTHUR ALEKSANDER LOSSMANN andis talle võimaluse oma neurokirurgilisi oskusi maksimaalselt (1877–1972). kasutada ja arendada. Rindel oli Puusepp Peterburi Punase Risti Eesti sõjameditsiini rajaja, sanitaarkindralmajor I lendsalga vanemarst. Kui Peterburi psühhoneuroloogilises instituudis avati neuro- Arthur Aleksander Lossmann sündis 5. oktoobril 1877 Pärnumaal kirurgia õppetool, kutsuti selle juhatajaks Ludvig Puusepp. See Vana-Vändra vallas metsniku pojana. Arstikutse omandas ta Peter- oli esimene neurokirurgia kliinik maailmas ja Puusepp esimene buri Sõjaväemeditsiiniakadeemias, mille lõpetas 1904. a. Pärast neurokirurgia professor maailmas. 1920. a jõudis Puusepp tagasi seda algas Lossmanni teenistus sõjaväearstina. Ta osales kolmes kodumaale ja rajas Tartu ülikoolis ainulaadse neurokirurgia klii- sõjas: Vene-Jaapani sõjas, I maailmasõjas ja Vabadussõjas. niku, mille professoriks ta ise oli. Ludvig Puusepp tegi esimese 8. aprillil 1919 määrati Lossmann Eesti Sõjaväe Tervishoiu- ajukasvaja operatsiooni Eestis. 1921. a ülendati ta sanitaarkind- valitsuse ülemaks, kellena ta töötas üle 15 aasta. Sõjameditsiini ralmajoriks, temast sai eluaegne kaitseväe neuroloogiakonsultant. kogemused Vabadussõjas võttis Lossmann kokku 1921. a ilmu- Ludvig Puusepp pani Eestis aluse neuroröntgenoloogiale. Ta nud raamatus Eesti vabaduse sõda XI.1918–II.1920: tervishoid- oli Eesti Neuroloogia Seltsi ja ajakirja Folia Neuropathologica Es- line osa. See on tõsiteaduslik uurimus, mille väärtus püsib täna- toniana asutajaid 1923. a ning ajakirja toimetaja, kuid ka paljude päevani. Pärast tegevteenistusest lahkumist 1935. a jäi Lossmann teiste seltside ja ühingute liige, nagu Eesti Loodusuurijate Selts, sanitaarala juhiks ja Eesti Punase Risti Peavalitsuse liikmeks. Eesti Vaimutervise Ühing, Vähi Vastu Võitlemise Selts jt. Ta oli Eduka ärimehena oli Lossmann aktsionär, juhatuse liige või Padova ülikooli audoktor, Portugali Teaduste Akadeemia kirjava- direktor mitmes ettevõttes. Oma talus keskendus ta tõuhobuste hetajaliige, Pariisi Kirurgide Ühingu välisliige, Ferrara Teaduste kasvatamisele ning oli ka Hobuse Asjanduse ja Arendamise Seltsi Akadeemia auliige. Tema arvukad publikatsioonid ajakirjades esimees. ja raamatud on ilmunud väga paljudes maailma keeltes. Puusepa Vabadussõja sangarina sai Lossmann autasuks Valtu talu Rapla tähtsaim teos on Die chirurgische Neuropathologie, mis ilmus aas- lähedal. Nõukogude okupatsiooni eest õnnestus tal Saksamaale tatel 1934–1939 (Merila-Lattik 2000: 292). põgeneda. Ta kirjutas: “Põgeneme kommunismi türannia ja ter- Nii ettekannetel välismaal kui ka loengutel Tartus kasutas Puu- rori eest inimestena vabasse maailma, et tagasi tulla, kui ükskord sepp rikkalikult illustreerivat materjali — fotosid ja ﬁlme. Ta on Eesti kommunismi kütkest vabaneb.” Oma huvitava elutee on teinud vähemalt seitse õppeﬁlmi. Ludvig Puusepa ühiskondli- Lossmann kokku võtnud mälestusteraamatus Rahutus maailmas, kust tegevusest oli suur osa pühendatud riikidevahelise kultuuri- sõdades, revolutsioonides ja vaba Eesti õnnistuses. See ilmus ja teadusalase koostöö arendamisele. Ta jäi truuks põhimõttele, et Stockholmis 1961. a. arst peab olema ühtlasi ka ühiskonnategelane (Raudam, Soomere Lossmann suri 1. augustil 1972 Londonis. Tema tuhastatud 1977: 58). põrm toodi kodumaale ja sängitati sõjaväeliste auavalduste saa-

1524 1525 Eesti arstid läbi aegade Maido Sikk tel Vabadussõja juhtide matmispaika Tallinna Kaitseväe kalmistul astus ta Kiievi ülikooli arstiteaduskonda ja lõpetas kursuse kiiren- 14. novembril 1998 (Sikk 2008: 149). datud korras 1914. Samal aastal mobiliseeriti ta Vene armeesse. ALBERT VALDES 1917. a sooritas Vares-Barbarus lõpueksamid Kiievi ülikooli juu- (1884–1971). res. Alates 1918. aastast oli ta eraarst Pärnus, olles eriti hinnatud Patoanatoom, Tartu ülikooli arstiteaduskonna töölisringkondades. dekaan, meditsiinialaste oskussõnade looja Vares-Barbarus osales vabatahtlikuna Eesti Vabadussõjas arstina. Ta on Vabadusristi I liigi 3. järgu kavaler. Albert Valdes sündis 1. detsembril 1884 Järvakandi mõisas tis- Aastail 1920–1924 tegeles Vares-Barbarus intensiivselt tuber- ler Otto Valdese pojana. 1909. a astus ta Tartu ülikooli arstitea- kuloosiprobleemidega. Ta oli Pärnu Eesti Arstide Seltsi asuta- duskonda ja sai arstikutse 1916. Esimesse maailmasõtta oli Val- jaliige, PEN-klubi Eesti osakonna liige ja Eesti Kirjanike Liidu des mobiliseeritud polgu- ja hospitaliarstina. Alates 1920. aas- liige. tast oli Valdes prosektori kohusetäitjana tööl Tartu ülikooli juures. 1939. a läks Vares-Barbarus koostööle kommunistidega ja ko- Tema doktoritöö oli esimene eestikeelne väitekiri; meditsiinidok- lis Pärnust Tallinna, saades Keskhaigekassa arstiks. Ta osales tori kraadi sai ta 1922. a. 1930. a kinnitati Valdes patoloogia ja kommunistlikus riigipöördes 21. juunil 1941 ning sai Zdanoviˇ patoloogilise instituudi juhatajaks. toel ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks. Augustis 1941 Alates 1921. a oli Valdes Tartu Eesti Arstide Seltsi liige ja juhtis ta Eesti delegatsiooni, mis sõitis Moskvasse paluma Eesti 1926–1928 seltsi esimees. Ta oli üks Eesti meditsiinialase pe- vastuvõtmist Nõukogude Liidu koosseisu. Saksa vägede sisse- rioodika arendajaid ja Eesti Arsti toimetaja 1925–1944 ning me- tungi eel põgenes Vares-Barbarus Nõukogude Liitu ja pöördus ta- ditsiinialaste oskussõnade looja. Seda tööd koos keeleteadlase gasi 1944, jätkates Ülemnõukogu Presiidiumi esimehena (Merila- Johann Voldemar Veskiga jätkas ta kogu elu. 1924. a ilmus Valde- Lattik 2000: 365). se sulest Kogu eestikeelseid oskussõnu. Koos Veskiga koostatud Ehkki Vares-Barbarus oli maailmavaatelt marksist, oli ta sa- Ladina-eesti-vene meditsiinilise sõnaraamatu materjal oli koos mal ajal ka jõukas kirjanik, kel oli tulutoov arstipraksis, kes elas juba 1930. aastate lõpuks, kuid tegelikult ilmus see alles 1982. a. luksuslikult sisustatud villas ja sooritas peaaegu igal aastal kulu- 1940–1960 töötas Valdes Tartu kliinikute prosektuuri juhata- kaid välisreise. Pärnus esines Vares-Barbarus härrasmehena. Ta jana. Aastail 1946–1949 oli ta Tartu ülikooli arstiteaduskonna kandis laia kunstnikukaabut, oli hästi riietatud, sõitis tihti Berliini dekaan. Valdesele omistati ka ENSV teenelise teadlase aunime- ja Pariisi vahet ning suvitas oma koolivenna Semperi perekonnale tus. kuuluvas talus Otepääl. Vaimseks lõõgastumiseks istus Valdes aeg-ajalt sõnastiku juu- Arstina oli Vares-Barbarus põhjalik ja alati kursis kaasaegse rest klaveri taha. Ta oli väga musikaalne, mängis peast nii rahva- meditsiiniga ning rahva seas hinnatud. Tal oli ulatuslik praksis ka viise kui ka Bachi (Valdes 2001: 25). maainimeste hulgas. Honoraripoliitika oli tal lihtne: võtta sellelt, Albert Valdes suri 16. detsembril 1971 Tartus ja on maetud kellel on, ja abistada vajaduse korral neid, kellel pole (Parek 1949: Tartu Raadi kalmistule (Merila-Lattik 2000: 362). 16). JOHANNES VARES-BARBARUS Isiksusena oli ta mitmekülgne: otsitud närvi- ja sisehaiguste (1890–1946). arst, poeet, kujutava kunsti huviline, sportlane, rännumees, keel- Ftisiaater, Ülemnõukogu Presiidiumi esimees, luuletaja teharrastaja. Barbaruse loomingus on väga palju arstitöö vahetuid kajastusi. 1920.–1930. aastate Eesti lüürika üldpildis oli Barba- Johannes Vares-Barbarus sündis 12. jaanuaril 1890 Viljandimaal rusel eriline koht (Peep 1981: 193). Heimtali vallas Kiisa talu pidaja Jaak Varese pojana. 1910. a

1526 1527 Eesti arstid läbi aegade Maido Sikk

Vares-Barbarus suri 29. novembril 1946. Kas see oli enese- väljaandmise. 1937. a alustati tervishoiualase suurteose Tervise tapp või mõrvati ta usalduse kaotuse tõttu? Ehk on vastus tema käsiraamat väljaandmist. Kolmeköiteline teos võitis suure popu- arvatavalt viimaseks jäänud luuletuses “Ühe luuletaja elukulg”, laarsuse. Sama suur levik oli Sumbergi koostatud käsiraamatul mis ilmus 1946. a Loomingus (nr 6, lk 682–684): Esimene abi, mis ilmus kuues trükis. Ta suri ammu enne, kui tend tabas gripp, Arstitöö kõrval tegutses Sumberg põllumehena. Kõik hono- Ta suri korduvalt, kui saabus sünge sügis, rarid ja sissetulekud paigutas ta Lubjaveski talusse Tartu vallas. Kuldkollendades kaskede kui kadalipp Ta tegeles ka kalakasvatusega tiikides ja vähikasvatusega Amme Ta meeltenarmaid suges — mure hinge trügis... jões. 23. oktoobril 1944 Voldemar Sumberg arreteeriti kuulumise Vares-Barbarus on maetud Tallinna Metsakalmistule. Vaid eest Otto Tieﬁ valitsusse (ta oli sotsiaalminister) ja viidi Patarei veidi hiljem maeti samasse ka tema enesetapu teinud abikaasa. vanglasse. Karistuseks määrati kaheksa aastat vabadusekaotust. Vangilaagris lisati sellele veel kaheksa aastat Eesti hümni laul- VOLDEMAR SUMBERG mise eest EÜSi aastapäeval. 1954. a vabanes ta amnestiaga ning (1893–1965) töötas arstina Novosibirski ja Kemerovo oblastis. Korduvad taot- Sanitaararst, sotsiaalminister, lused Eestisse naasta jäid tulemusteta. Voldemar Sumberg suri tervishoiumuuseumi rajaja 13. veebruaril 1965 Siberis (Sikk 2001: 359). Voldemar Sumberg sündis 9. aprillil 1893 Viljandimaal Helme kihelkonnas Lõve vallas. 1915. a astus ta Tartu ülikooli arstiteaduskonda, kuid õpingud katkestas Vabadussõja puhkemine. Sumberg BORIS VOOGAS läks vabatahtlikuna sõtta ning võitles üliõpilasvelskri ja asearstina (1897–1973). kuni sõja lõpuni 1920. a. Tartu ülikooli lõpetas Sumberg 1923. a. Arst, Eesti Punase Risti rajajaid Tervishoiumuuseumi rajamise mõtte algatas Tartu Eesti Ars- tide Selts. 28. mail 1922 tunnistas Eesti Arstideseltside Liit hai- Boris Voogas sündis 10. novembril 1897 Harjumaal Rapla vallas guste vältimise tähtsamaks haiguste ravimisest. Otsustati rajada raamatupidaja Georg Voogase pojana. 1916. a astus ta Tartu üli- Eesti Tervishoiu Muuseum kui tervishoiualase selgitustöö ja pro- kooli arstiteaduskonda, kuid õpingud katkesid Vabadussõja puh- paganda keskus Eestis. Muuseumi asukohaks määrati Tartu, kuna kemise tõttu. 18. detsembril 1918 asutati organisatsioon Ühis- oluliseks peeti koostööd ülikooliga. Muuseumi asjaajajaks valiti abi haavatute ja haigete abistamiseks. Sellest kasvas välja Eesti Tartu ülikooli tervishoiu instituudi assistent Voldemar Sumberg. Punane Rist (EPR), mille haavatute ja haigete abistamise osa- Muuseum avas külastajatele uksed 21. detsembril 1924. Kuni konna juhatajaks määrati Boris Voogas. 10. märtsil 1919 valiti 1944. aastani oli Sumberg muuseumi juhataja, täiendades end uue põhikirja järgi EPRi Peavalitsus, mille abiesimeheks sai Boris Helsingi, Pariisi, Berliini ja Dresdeni muuseumi juures. Muu- Voogas. seumi heaks korraldatud loteriid ja peod tõid sisse nii palju raha, Tartu ülikooli lõpetas Voogas 1924. a. Aasta hiljem sai temast et 1928. a osteti muuseumile Tartus maja aadressil Pepleri tä- Seli sanatooriumi arst. 1941. a astus ta Saksa armeesse ja teenis nav 32. seal 1944. aastani arstina. Sama aasta sügisel põgenes ta koos Muuseumil oli 16 osakonda. Lisaks püsinäitusele oli välja- perekonnaga üle Läänemere Rootsi. 1945–1946 töötas Voogas panek, mis rändas mööda Eestit. Väga elav oli kirjastustegevus. Karolinska haigla arhiivis ning avas 1948. a Stockholmis eraprak- Anti välja broˇsüüre, plakateid, postkaarte, marke. 1932. aastast sise. Ta valiti Rootsis Eesti Punase Risti aseesimeheks. Aktiivselt võttis muuseum üle 1921. a uuesti ilmuma hakanud ajakirja Tervis tegutses Voogas ka Eesti Arstide Seltsis Rootsis.

1528 1529 Eesti arstid läbi aegade Maido Sikk

Boris Voogas suri 12. augustil 1973 Stockholmis (Merila- MIHKEL KASK Lattik 2000: 508). (1903–1968). Hügienist, “raadiotohter” VIKTOR HION (1902–1969). Psühhiaater, “arst-kommunist”, Mihkel Kask sündis 16. novembril 1903 Pärnumaal Kilingi vallas esimene ENSV tervishoiuminister ja rahvakomissar Kabli külas talupidaja pojana. Tartu ülikooli arstiteaduskonda astus ta 1923. a ja lõpetas selle 1929. 1931. a määrati Kask Tartu Viktor Hion sündis 26. aprillil 1902 Järvakandis algkooliõpetaja ülikooli arstiteaduskonna tervishoiu instituudi vanemassistendiks. Georg (Jüri) Hioni pojana. Vabadussõjas osales ta koolipoiste 1933. a kaitses ta doktoriväitekirja teemal “Sugemeid Tartumaa pataljonis. 1920. a astus Hion Tartu ülikooli arstiteaduskonda tervishoiulistest oludest”, mis annab ülevaatliku pildi Tartumaa ja lõpetas selle cum laude 1925. 1926. a sooritas ta doktorandi selleaegsetest tervishoiuküsimustest. eksamid ja sai füsioloogilise keemia laboratooriumi assistendiks. Aastatel 1935–1936 täiendas Kask end Harvardi ülikoolis 1927. a käis ta stipendiaadina Pariisis ning tegutses seejärel aas- USAs, hiljem ka Kanadas, Prantsusmaal, Ungaris, Taanis jm. tatel 1928–1939 psühhoterapeudina Tartus. 1939–1940 oli Viktor 1939–1940 oli ta Tartu ülikooli kehalise kasvatuse instituudi juha- Hion Tartu Draamastuudio direktor, Tartu Töölisteatri kunstiline taja, 1940–1941 ENSV peasanitaarinspektor (Merila-Lattik 2000: juht ja lavastaja. 192). 1940. a astus Hion kommunistlikusse parteisse. Ta oli esimene Kogu elu oli Mihkel Kask ainulaadne meditsiiniliste tead- ENSV Tervishoiu rahvakomissar aastatel 1940–1946 ja ENSV ter- miste propageerija nii kirjasõnas kui raadios. Tema esimene vishoiuminister 1946–1950. Uhkusega kriipsutab ta oma ankee- esinemine raadios oli 24. veebruaril 1937 saates “Viis minutit dis alla, et on esimene eesti arst-kommunist (Merila-Lattik 2000: tervisele”. Eesti Raadio autasustas eriti teenekaid kaastöölisi 175–176). 1945. a anti talle ENSV teenelise arsti nimetus. hõbemikrofoniga. Esimese mikrofoni saaja oli 1963. a “raadio- 1952. aastal läks Hion tööle Epidemioloogia, Mikrobioloo- tohter” Mihkel Kask (Lään 2003: 67). gia ja Hügieeni Teaduslikku Instituuti, kuid vabastati sealt peagi. 30. juunil 1941 Kask arreteeriti ja saadeti troika otsusega 1953–1955 oli ta Pühajärve sanatooriumi arst. 1954. a täiendas riigireeturina vangilaagrisse. Järgmised 15 aastat parimast me- ta end Thbilisis ravikehakultuuri ja arstliku kontrolli alal. 1955. a heeast ja teadlase loomeajast kriipsutas läbi heitlik saatus. Aas- ennistati ta ametisse uurimisinstituuti, kus ta töötas kuni 1965. aastail 1941–1956 tuli tal töötada rasketes tingimustes Siberi eri pai- tani. gus — kord metsalõikajana, kord laagriarstina, kord vasekaevan- Hion oli ENSV Ülemnõukogu 1. ja 2. koosseisu saadik. Tema duse töölisena. sulest on ilmunud hulk populaarteaduslikke, nõukogude tervis- Pärast vangistusest vabanemist ja täielikku rehabiliteerimist hoiusüsteemi ülistavaid artikleid. 1956. a naasis Kask Eestisse ja asus taas tööle Tartu ülikooli Viktor Hion suri 24. juulil 1969 ja on maetud Tallinna Metsa- hügieenikateedris. 1958. a sai ta sama kateedri juhatajaks. kalmistule (Merila-Lattik 2000: 175). Talle anti tagasi meditsiinidoktori kraad ning 1962. a nimetati ta professoriks hügieeni alal. Mihkel Kask oli paljude tervise rahvaülikoolide asutamise initsiaator ja aktiivne lektor (Kalnin 2003: 12). Mihkel Kask suri 21. märtsil 1968 ja maeti Vorbusele kasesa- lusse, mille ta ise oli rajanud. Hauale on asetatud graniidist kivi,

1530 1531 Eesti arstid läbi aegade Maido Sikk millel kunstnik Rudolf Sepp on kujutanud vaskplaadil sümboolselt Ernst Raudam suri 11. augustil 1992 Tartus ja on maetud Raadi Mihkel Kaske kasepuuna (Kalnin 2003: 15). kalmistule.

LEO SCHOTTER ERNST RAUDAM (1917–1997). (1915–1992). Silmaarst, helilooja, kunstnik Neurokirurg, arstiteaduskonna dekaan, ülemnõukogu liige Leo Schotter sündis 19. märtsil 1917 Moskvas hilisema Eesti saat- Ernst Raudam sündis 21. aprillil 1915 Järvamaal. 1934. a as- konna arsti Hans Schotteri pojana. 1930. a tuli perekond Eestisse tus ta Tartu ülikooli arstiteaduskonda, mille lõpetas 1940. Samal tagasi. 1937–1940 õppis Leo Schotter Tartu Kõrgemas Muusi- aastal alustas ta tööd Paides jaoskonnaarstina, kuid kutsuti tööle kakoolis kompositsiooniklassis. 1940. a otsustas ta siiski arsti- ülikooli närvihaiguste kliinikusse, kus ta töötas assistendina pro- kutse kasuks ja asus õppima Tartu ülikooli arstiteaduskonda, mille fessor Ludvig Puusepa juures ja asus kohe teadustööga tegelema. lõpetas 1947. 1948. a sai Raudam neuroloogia ja neurokirurgia kateedri juha- Oma karjääri alustas Leo Schotter ülikooli oftalmoloogia ka- tajaks ning omandas 1949. a meditsiinikandidaadi kraadi. Tema teedri vanemlaborandina. Järgnesid tööaastad Vabariikliku Tartu üheks suurimaks teeneks oli noorte andekate arstide teadustöö soo- Kliinilise Haigla silmaosakonna juhatajana (1950–1958). Aas- dustamine. Neuroloogia ja neurokirurgia kateedris ning kliinikus tatel 1958–1965 töötas ta ülikooli oftalmoloogia kateedris ning kaitsti sõjajärgseil aastail arvukalt kandidaaditöid (35) ja neli dok- õppis samal ajal Moskvas aspirantuuris. 1963. a kaitses ta kan- toriväitekirja. didaadiväitekirja. Teenelise arsti aunimetus anti Leo Schotterile 1959. a valiti Ernst Raudam ENSV Ülemnõukogu saadikuks. 1966. a ja aasta hiljem professorikutse. Tema sulest on ilmunud 1967. a valmis tal doktoriväitekiri “Ägedatest viirusnakkustest 188 teadustööd. Elu jooksul sooritas ta üle 5500 silmaoperat- ENSV-s”. 1968 anti talle professori kutse ja ta nimetati ENSV siooni. teeneliseks arstiks. Aastatel 1969–1975 oli Raudam arstiteadus- Leo Schotter oli mitmekülgselt andekas inimene. Nooruses konna dekaan. Ühtlasi oli ta Neuroloogide ja Neurokirurgide tegi ta sporti ja oli Eesti noortemeister tõkkejooksus. Ta oli ka väga Seltsi asutaja, kuni 1984. aastani seltsi esimees ja hiljem seltsi musikaalne, mängis klaverit, tˇsellot ja kitarri ning komponeeris üle auliige (Merila-Lattik 2000: 298). 40 heliteose (nt “Ood Tartu Ülikoolile”, “Surematus” ja “Andante Oma 36 aktiivse tööaasta jooksul oli Ernst Raudam noorte ars- funebre”). Ta on ise kirjutanud sõnu oma heliteostele ja koostanud tide õpetaja, neuroloogilise abi arendaja Eestis, erialase teadustöö aforismide kogu. Kujutava kunsti alal on säilinud tema graaﬁlisi eestvedaja ja kõrgelt hinnatud närviarst-neurokirurg. Raudamil oli lehti ja Fryderyk Chopini bareljeef. eriline anne ära tunda oma eriala ja kogu meditsiini perspektiiv- Leo Schotter suri 2. aprillil 1997 ja on maetud Raadi kalmistule seid arengusuundi, oskus leida ja motiveerida oma kaastöötajaid. ülikooli professorite matmispaika (Nurmis 2007: 155). Karismaatilise isiksusena suutis ta oma ideede elluviimisse kaasa haarata võimuinstantsid nii Tallinnas kui Moskvas. ILO KÄBIN Kui 1958. a puhkes Eestis lastehalvatuse epideemia, hakati (1921–2003). Ernst Raudami eestvõttel elanikkonda massiliselt vaktsineerima. Kirurg, meditsiiniajaloolane Eesti oli esimene paik Nõukogude Liidus, kus tänu vaktsineeri- misele suudeti poliomüeliidi levik peatada (Paimre, Sinisalu 2004: Ilo Käbin sündis 18. veebruaril 1921 Narvas ja õppis aastail 1940– 858). 1943 Tartu ülikooli arstiteaduskonnas. 1943. a põgenes ta Soome

1532 1533 Eesti arstid läbi aegade Maido Sikk ja astus vabatahtlikult Soome sõjaväkke, teenides Jätkusõja rinne- ta Tartu ülikooli arstiteaduskonda. Pärast selle lõpetamist 1951. a tel eesti jalaväerügemendi JR 200 arstina Karjala kannasel. Aastail määrati Rootsmäe Mustvee rajooni sanitaar-epidemioloogiajaama 1945–1950 õppis ta Uppsala ülikoolis ning töötas seejärel kirur- peaarstiks, kellena ta töötas kuni 1957. aastani. Aastail 1960–1987 gina ja üldpraktiseeriva arstina Landskronas Rootsis. töötas Rootsmäe Tartu sanitaar-epidemioloogiajaamas. 1980. a jäi Ilo Käbin pensionile, et pühenduda täielikult ars- Lemming Rootsmäelt on ilmunud 186 teaduspublikatsiooni, titeaduse ajaloo ja Eestiga seotud väljapaistvate isikute tegevuse neist 30 meditsiinist ja meditsiiniajaloost, ülejäänud ornitoloo- uurimisele. Ta on avaldanud mitu raamatut ja kümneid artikleid giast. Peale selle on ta kirjutanud 18 raamatut — 16 ornitoloo- arstiteaduse ajaloost ning käsitlenud muu hulgas Tartu ülikooli osa giast ja kaks arstiteaduse ajaloost. Paljud linnuraamatud on kir- maailmakultuuris. 1998. a üllitas kirjastus Ilmamaa tema teose jutatud koos abikaasa Ilse Rootsmäega, kellega nad olid võrdselt Eesti ajalugu arsti pilgu läbi. innustunud linnuvaatlustest. Suurteoseks võib pidada teatmeteost Paljude tema uurimuste eesmärk on olnud eesti arstide tut- Eesti ornitoloogiline kirjandus 1656–1975. Põhjalikud raamatud vustamine maailmale. Nii on ta uurinud ka eesti arstide osalust Rootsmäe sulest on Nakkushaigused surma põhjustajatena Ees- kuulsate tsaariaegsete meresõitjate ekspeditsioonides. Sel teemal tis 1711-1850 (1977) ning Nakkus- ja parasitaarhaigused Ees- ilmus 1972. a Lundis raamat Maal ja merel. tis (1996). Ilo Käbina uurimused ja artiklid pole juhuslikult kirjutatud Lemming Rootsmäe suri ootamatult 30. juulil 1997 Tar- saksa, prantsuse ja inglise keeles. Tema eesmärgiks oli, et tus (Merila-Lattik 2000: 970). teave Eestist ja Eesti arstiteaduse saavutustest leviks kogu maailmas. Tema artikleid on ilmunud Rootsi Meditsiiniajaloo Seltsi IVAR GRÜNTHAL väljaandel. 1992. ja 1996. a ilmus Araabia Ühendemiraatide me- (1924–1996). ditsiiniajakirjas Emirates Medical Journal pikem uurimus neu- Terapeut, poeet rokirurgia rajajast Ludvig Puusepast. Artikkel steriilsete kummikinnaste kasutuselevõtust Tartu ülikooli kuulsa kirurgiaprofes- Ivar Grünthal sündis 8. juunil 1924 Tartus hilisema riigikohtuniku sori Werner Zoege von Manteuffeli poolt ilmus 1997. a ajakirjas Timotheus Grünthali pojana. 1942–1943 õppis ta Tartu ülikoo- Läkartidningen. lis arstiteadust. 1943. a siirdus Grünthal Soome, kus astus Hel- Kirgliku patrioodina elas Ilo Käbin kaasa Eesti taasvabane- singi ülikooli arstiteaduskonda, kuid läks peatselt vabatahtlikuna misele ja toetas seda arvukate kriitiliste artiklite avaldamisega. Soome sõjaväkke ning oli eestlaste jalaväerügemendi JR 200 liige. Teda on autasustatud Stockholmi Eesti rahvusfondi kuldmeda- Ühes soomepoistega tuli ta 1944. a 19. augustil tagasi Eestisse, liga. Suurte teenete eest Tartu ülikooli ajaloo tutvustamisel anti kuid pärast rügemendi reorganiseerimist põgenes Rootsi. 1945– talle ülikooli arstiteaduskonna medal. Samuti on Käbinil Tea- 1951 õppis Grünthal Lundi ülikooli arstiteaduskonnas ja lõpetas duste Akadeemia Baeri medal ning Eesti Punase Risti II järgu selle litsentsiaadikraadiga. teenetemärk (Merila-Lattik 2000: 528). Aastatel 1952–1958 töötas Ivar Grünthal arstina Visbys ja Ilo Käbin suri 3. septembril 2003 Stockholmis. 1959. aastast alates Göteborgis sotsiaalarsti, terapeudi ja güne- koloogina. LEMMING ROOTSMÄE Ivar Grünthal debüteeris värssidega 1939. a Tartu koolide (1921–1997). ajakirjades, sealhulgas trefneristide ajakirjas Miilang. Arstitöö Meditsiiniajaloolane, ornitoloog kõrvalt avaldas ta kuus mahukat luulekogu, kaks värssromaani, Lemming Rootsmäe sündis 25. augustil 1921 Tartus ülikooli ast- luuletõlkeid mitmest keelest ja esseistikat. Ivar Grünthal oli kul- ronoomia professori Taavet Rootsmäe pojana. 1942. aastal astus tuuriajakirja Mana asutaja 1957. a ja selle kauaaegne toimetaja.

1534 1535 Eesti arstid läbi aegade Maido Sikk

1995. a ilmus Ilmamaa kirjastuselt kogumik Grünthali luulest peal- VAINO VAHING kirjaga Neitsirike. See sisaldab tervikuna kuut Rootsis ilmunud (1940–2008). luulekogu. Kriitikud märgivad, et Grünthali eelarvamustevaba in- Psühhiaater, kirjanik tiimlüürika on rõhutatult erootilise värvinguga, mehelikult jõuline. Lüürilistesse stroofidesse poetab arstist luuletaja tihti ˇsokeerivaid Vaino Vahing sündis 15. veebruaril 1940 Tartumaal Meeksi val- väljendeid anatoomiast ja füsioloogiast. las väiketaluniku pojana ja omandas kõrghariduse Tartu ülikooli Ivar Grünthal suri 14. veebruaril 1996 Rootsis. arstiteaduskonnas, mille lõpetas 1963. a psühhiaatrina. Aas- tail 1963–1965 töötas ta Jämejala psühhoneuroloogiahaiglas, hil- HELVI JÜRISSON (SOANS) jem vaheaegadega kohtupsühhiaatria õppejõuna ülikooli kliinilise (sünd. 1928). psühhiaatria kateedris. Ta on kirjutanud artikleid psühhiaatriast, Ftisiaater, luuletaja, kirjanik näidendeid ja novelle. Kirjandusse tuli ta 1967. a ajakirja Noorus kaudu. Helvi Jürisson sündis 5. oktoobril 1928 Tallinnas inseneri peres Vahingu proosal ja näidendeil on oluline osa 1960.–1980. aas- ainukese lapsena ja veetis noorpõlve Kuressaares. 1947. a astus ta tate kirjanduse ainevalla avardamisel (Kalda 1991: 583). Vahingu Tartu ülikooli arstiteaduskonda, mille lõpetas 1953. Õpingute ajal Päevaraamat I ja Päevaraamat II ilmusid 2006. ja 2007. aastal. haigestus ta tuberkuloosi, kuid aastat vahele ei jätnud ning spetsia- Päevikutel põhinenud mälestusteraamatuid peetakse Vahingu vii- liseerus ftisiaatria erialale. Jürisson oli juba tudengina suurte kir- maseks suureks triumfiks. janduslike huvidega ja tegutses aktiivselt tolleaegseis mitteamet- Vaino Vahing kuulus väga selgelt kindlasse kirjanduslikku ea- likes üliõpilaste kirjanduslikes rühmitustes. Peale selle paelusid kaaslusse — kuuekümnendate põlvkonda. Ta oli mitmekülgsete teda astronoomia ja muusika. huvidega — kirjandus, psühhiaatria, teater, “salongipidamine” — 1953. aastal abiellus Helvi Jürisson vürst Andrei Volkonskiga. karismaatiline isiksus. Poeg Peeter Volkonski sündis 1954. a. Teist korda abiellus ta Vaino Vahing suri 23. märtsil 2008 ja on maetud Tartusse (Raave 1962. a kunstniku ja graafiku Olev Soansiga. Praegune lastekirja- 2008: 8). nik Kerttu Soans sündis 1961. a. Helvi Jürissoni töökohtadeks olid Nõmme tuberkuloosidispanser, hiljem Tallinna vabariiklik tuberkuloosidispanser ja Keila po- Kirjandus likliinik. Selle kõrval on ta kogu elu tegelnud kirjanduse ja luule- tamisega. 1956. a debüteeris ta luuletustega Loomingus. 1961. a A n t , Jüri 1990. Eesti 1920. Iseseisvuse esimene rahuaasta. Tallinn: ilmus esikkogu Mägedes sünnivad pilved. Talle kui luuletajale Olion on iseloomulik kiindumus teistesse kunstiliikidesse, eriti kujuta- A r j a k a s , Küllo 2008. Konstantin Konik 1918–1919. — Eesti Arst, vasse kunsti ja muusikasse. Alates 1972. aastast kuulub ta Eesti nr 2, lk 142–148 Kirjanike Liitu (Merila-Lattik 2000: 1018). A s s e r , Toomas 2000. Asutati professor Ludvig Puusepa medal.— Helvi Jürisson on kirjutanud värsse ka lastele. Allegoori- Eesti Arst, nr 2, lk 115–116 line luuletus “Mägra maja” tekitas esmailmumisel 1970. a aja- E l l e r , Mihkel 1938. Jaoskonna Arstide Selts 1921–1937. — Albert Valdes, Herbert Normann (trükki korraldanud). Eesti Organiseeritud kirjas Pioneer suurt pahandust ning tiraaˇzkorjati ära, sest mägra Arstkond 1912–1937. Tartu: Eesti Arst, lk 243–252 maja hõivanud kährikutes nähti otsest viidet Eesti okupeerija- J ü r i s s o n , Helvi 2007. Mägra maja. Tallinn: Tea kirjastus tele (Jürisson 2007: 6). K a l d a , M. 1991. Eesti kirjanduse ajalugu. V köide, nr 2 1993. aastal jäi Helvi Jürisson pensionile. K a l l i n g , Ken 2007. Rektor Henrik Koppel. Tallinn: Aasta Raamat

1536 7 1537 Eesti arstid läbi aegade Maido Sikk

K a l n i n , Viktor 2003. Mihkel Kask (1903–1968). (Mihkel Kase elust S i n k a , Robert 1937. Tartu Eesti Arstide Selts 1919–1937. — Albert ja tegevusest). — Astrid Saava (koost., toim.). Mihkel Kask 100. Valdes, Herbert Normann (trükki korraldanud). Eesti Organiseeritud Tartu: OÜ Paar, lk 9–15 Arstkond 1912–1937. Tartu: Eesti Arst, lk 144–217 K a l n i n , Viktor, Aleksander L o i t 1996. Werner Zoege von Mann- T a l v i k , S. 1927. Dr. med. Juhan Luiga. — Eesti Arst, nr 10, lk 385– teuffel (1857–1926). — Viktor Kalnin (koost.). Eesti arstiteaduse 387 ajaloost. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus V a l d e s , Vello 2001. Albert Valdes Eesti organiseeritud arstkonnas. — K a r j a h ä r m , Toomas, Väino S i r k 2001. Vaim ja võim: Eesti harit- Eesti Arst, aprill, lisa nr 2, lk 25–27 laskond 1917–1940. Tallinn: Argo L a a g u s , Karl 1932. Eesti ülikool Tartus: memuaare ja ajaloo andmeid ülikooli arengust 1632–1932. Tartu: Postimees L a a m a n , Eduard 1990. Eesti iseseisvuse sünd. Tallinn: Faatum L a i g n a , Karl 1992. Päästekomitee kolmas liige. — Aja Pulss, nr 2 MAIDO SIKK (sünd. 1936) on lõpetanud 1961. aastal Tartu ülikooli L ä ä n , Vello 2003. Raadiodoktor Mihkel Kask. — Astrid Saava (koost., arstiteaduskonna, töötanud samas hügieenikateedri assistendina 1960– toim.). Mihkel Kask 100. Tartu: OÜ Paar, lk 67–68 1961 ja 1971–1974 ning vanemõpetajana 1974–1980; jaoskonnaarstina Merila-Lattik,Helbe2000. Eesti arstid 1940–1960. Tallinn: Tal- Tartu rajoonis 1961–1963, Tartu rajooni peaarsti asetäitjana 1963–1970, linna Raamatutrükikoda Tartu linna TSN TK tervishoiuosakonna juhatajana 1970–1993; Eesti N o r m a n n , Herbert 1932. Kroonika. — Eesti Arst, nr 1, lk 62–63 NSV teeneline arst. Oli Eesti Punase Risti taasasutajaid 1991. aastal N o r m a n n , Herbert 1938. Eesti Organiseeritud Arstkonna tegevuse ja selle peavalitsuse liige 1991–1996. Akadeemias on temalt ilmunud 25. aastapäeva tähistamispidustused. — Albert Valdes, Herbert Nor- mann (trükki korraldanud). Eesti Organiseeritud Arstkond 1912– artiklid “Viina katk” (2003, nr 12, lk 2593–2602), “85 aastat Eesti Punast 1937. Tartu: Eesti Arst, lk 484–505 Risti” (2004, nr 2, lk 339–352), “Eesti Punane Rist eksiilis” (2005, nr 2, N u r m i s , Kristiina 2007. Dr. Leo Schotterit mälestati juubelisünni- lk 305–324) ja “See on ju elementaarne, Watson” (2008, nr 1, lk 96–113). päeval kahe näitusega. — Hippokrates, nr 9 (77), lk 155–157 P a i m r e , Ruth, Väino S i n i s a l u 2004. Professor Ernst Raudam — novaator Eesti meditsiinis. — Eesti Arst, nr 12, lk 858–860 P a r e k , Elsbet 1949. Mälestusi aastaist 1931–1949. Perona P e e p , Harald 1981. Johannes Barbarus. — Endel Sõgel (peatoim.). Eesti kirjanduse ajalugu, IV köide, 1. raamat. Tallinn: Eesti Raamat, lk 191–202 R a a v e , Raivo 2008. Morituri te salutant —- surmaminejad tervita- vad. — Postimees, 2. veebruar Raudam, Ernst, Ilmar Soomere 1977. Ludvig Puusepp. Tallinn: Valgus S a r v , Nikolai 1938. Eesti arstkond iseseisvuse ajal ning Eesti Arsti- deseltside Liit. — Albert Valdes, Herbert Normann (trükki korraldanud). Eesti Organiseeritud Arstkond 1912–1937. Tartu: Eesti Arst, lk 83–128 S i k k , Maido 2001. Eesti Tervishoiu Muuseum. — Hippokrates, mai (26), lk 359–360 S i k k , Maido 2008. Eesti sõjameditsiini rajaja meditsiinidoktor Arthur Aleksander Lossmann. — Eesti Arst, nr 2, lk 149–153

1538 1539 Aive Pevkur

Mõned eetika ajaloo suurkujud [---] tunnustavad üht kõrgeimat mo- raaliväärtust kõiki teisi sellega konfliktis olevaid (moraalseid ja mit- PLURALISTLIK LÄHENEMINE temoraalseid) väärtusi allutavana [---]. Ainus peab, väidavad nad, on peab, mis on tekitatud kõrgeima väärtuse poolt. (Beauchamp, MEDITSIINIEETIKALE Childress 2001: 11.) Selliseid teooriaid võib ühele, peamisele väärtusele orienteeri- tuse tõttu nimetada monistlikeks. “Monistid arvavad, et konflikte Aive Pevkur saab lahendada, kuna on võimalik esitada usaldusväärne väärtuste süsteem ja järelikult, et mingi väärtus on alati allutav” (Kekes 1993: 19). Monistlikke moraaliteooriaid on rakendatud meditsiinieetika probleemide lahendamisel, ilma üldist konsensust saavu- tamata.3 LÄHTEKOHAD Teine võimalus on leppida kokku, et teatud väärtused moodustavad aluse edaspidistele diskussioonidele. Ameeriklaste T. Beau- Sõna “pluralism” osutab mingisugustele entiteetidele, mida on champi ja J. Childressi poolt väljapakutud neli biomeditsiinieeti- rohkem kui üks. Pluralismi mõistet kasutatakse sageli kaas- ka printsiipi (Beauchamp, Childress 2001) või Barcelona dek- aegse ühiskonna kirjeldamiseks. Enam kõneldakse kultuuriplu- laratsioon4 on sellise käsitluse näideteks. Seejuures on olu- ralismist ja poliitiliste ideede pluralismist, vähem pluralismist kui line märkida, et Barcelona deklaratsioon on Euroopa vastus võimalikust eetikateooriast.1 nn Georgetowni mantrale, kus vastukaaluks neljale ameerikalikule Meditsiinile on tehnoloogia areng kaasa toonud uut laadi eeti- meditsiinieetika väärtusele esitatakse neli eetika põhiprintsiipi lised probleemid. Meditsiinieetika probleemolukordi võib lahen- euroopaliku meditsiinieetika ja seda reguleeriva seadusandluse dada juhtumipõhiselt või teooriapõhiselt. Esimesel juhul arvesta- jaoks. Miks mitte kaksteist või kuusteist või kolmkümmend kaks takse meditsiinieetika klassikalisi olukordi ja standardseid lahen- alusväärtust? Olles kahtluse alla seadnud teatud väärtuste univer- deid (mida on hakatud meditsiiniõiguses nimetama “tüpiseeritud saalsuse meditsiinieetika alusena, tuleb kahelda selliste alusprint- kasuistikaks”), kuid jäetakse sageli tähelepanuta klassikaline eeti- siipide võimalikkuses kontinendispetsiifiliselt, kuna jäävad rah- lise mõtte areng ja selle mõjud rakenduseetikatele. Teisel juhul vuslikud, kultuurilised, religioossed jms erinevused. Lahendusi, tekib küsimus valitavast teooriast. Lähtun teooriate liigitamisel mis rahuldaksid kõiki erinevaid pooli — arste, patsiente, eetikuid- nende aluseks olevate väärtuste hulgast. Meditsiinieetikas on filosoofe jpt —, ei ole seni suudetud leida. Ühe probleemi lahen- enam levinud kas ainult ühel või siis paaril väärtusel põhinevate dus ei ole seotud teisega ja valdkonna käsitlemisel tervikuna puu- käsitluste kasutamine moraalidilemmade lahendamiseks. dub teoreetiline alus. Lääne ühiskonna sotsiaalsete, kultuuriliste Traditsioonilised moraaliteooriad, nagu jumaliku käsu teooria, ja individuaalsete väärtuste paljusus on põhjuseks seisukohtade Kanti deontoloogia või utilitarism, on seisukohal, et eksisteerib mitmekesisusele. üks ja ainus mõistlik väärtuste süsteem.2 3Monistlike teooriate kasutamisprobleemidest meditsiinieetikas vt 1Pluralismist üldisemalt vt lähemalt Loone, Mätlik, Parve 2000. Pevkur 2002. 2Vt nt Singer 1994. Singer ründab elu pühaduse printsiibi kasuta- 4The Barcelona Declaration. Policy Proposals to the European Com- mise domineerimist meditsiinieetiliste dilemmade lahendamisel, jäädes mission November 1998 by Partners in the BIOMED-II Project; Basic järjekindlaks utilitaristiks. Ethical Principles in Bioethics and Biolaw.

1540 1541 Pluralistlik lähenemine meditsiinieetikale Aive Pevkur

Kolmas võimalus on tunnustada, et inimestel on erinevad Väärtuste järele küsimine on oluline hea elu saavutamiseks. väärtused. Sellest lähtuvalt saab moraaliteooria lähtekohana vaa- Pluralismiteooria seisukohalt saab elu nimetada heaks vaid juhul, delda väärtuste paljusust. Antud artiklis tõlgendan meditsiini- kui see on ühtaegu isiklikku rahuldust pakkuv ning moraalselt eetilisi probleeme väärtuspluralistlikult. Kaasaegsed käsitlused kiiduväärne (samas). Need komponendid on omavahel seotud, eetika rakendamisest pigem väldivad rangete teoreetiliste konst- ent mitte ühtelangevad. Sageli on moraalselt kiiduväärne ka isik- ruktsioonide loomist, eelistades lahenduste pakkumist praktilise likku rahuldust pakkuv, kuid rahuldust võivad pakkuda ka paljud eetika probleemidele (vt Beauchamp, Childress 2001). Käsit- asjad, mis on moraalselt neutraalsed, nagu esteetilised elamused, luse teoreetiline lähtekoht on John Kekesi väärtuspluralistlik mo- huumoritaju, professionaalsus jms. Kekesi järgi võib isiklik rahul- raaliteooria (Kekes 1993). Kekes esitab tervikliku teooria mo- olu olla põhjustatud nii moraalsete kui mittemoraalsete väärtuste raalist, mille aluseks on tõdemus tänapäeva ühiskondades valit- järgimisest ja seega ei ole hea elu küsimus ainuüksi moraalse hea sevast väärtuste paljususest, mida moraaliteooriad on seni eira- ja kurja küsimus (samas, lk 10). nud. Jätan vaatluse alt välja probleemid, mis tekivad teooria en- Pluralismieetika on niihästi kirjeldav kui väärtustav. Ta pakub daga (esmaste väärtuste kehtivus ja objektiivsus, esmaste ja tei- teatud maailmavaateliste ja tegelike tunnuste kirjeldusi, mis on seste väärtuste selge eristatavus, väärtuspluralismi suhe relativis- omased heale elule, samas ta ka väärtustab neid tunnuseid vasta- miga). Keskendun kliinilise meditsiinieetika mõnedele, eelkõige valt nende panusele heasse ellu (samas). Kekes vaatleb inimelu elu alguse ja lõpuga seotud probleemidele, seades eesmärgiks tervikuna ja küsib, mis tingimused peavad olema täidetud, et me küsimuse, kas väärtuspluralism teooriana võimaldab tuletada ra- saaksime elu nimetada heaks. Antud käsitluse huviobjektiks on kendatavaid praktilisi lahendeid. Väärtuspluralismi rakendamine olukorrad, kus “midagi on tõhusalt funktsioneeriva organismiga meditsiinieetikale tervikuna jääb edaspidiseks ülesandeks. valesti”.6 Traditsioonilised moraaliteooriad, mis seni on meditsiinieetikas enam kasutust leidnud, lähtuvad tõekspidamisest, et mo- PLURALISMIEETIKA raalsete dilemmade lahendused saavad ja peavad arvesse võtma vaid moraali suhtes relevantseid aspekte. Praktika näitab, et Kekesi pakutud pluralismieetika vaatleb moraali eelkõige ühis- moraalidilemmad pole lahendatavad vaid moraalselt relevantse- kondliku moraalina. “Ühiskondlik moraal sisaldab moraalinorme, tele argumentidele tuginedes. Arvesse tuleb võtta nii meditsiini- mis seovad kõiki inimesi kõigis paigus; mis tahes teised normid tehnoloogia arengut kui kultuurilisi, religioosseid jms uskumusi. ei ole moraalses elus põhilisemad” (Kekes 1993: 3). Kekesi järgi Nii nagu inimese hea elu ei sõltu vaid moraali puutuvast, nii ei saa on pluralismieetika5 “teooria väärtuste loomusest, mille realisee- meditsiinieetika dilemmasid lahendada ainult moraalinormidest rimine muudaks elud heaks” (samas, lk 9). Pluralismi eetikateoo- lähtudes. Eutanaasia lubatavust või lubamatust ei saa taandada elu ria põhitähelepanu ei ole mitte normide kirjeldamises ja ﬁkseeri- pühaduse doktriinile. Suremine on elu osa ja hea suremine hõlmab mises, vaid nende väärtuste väljatoomises, identiﬁtseerimises ja nii moraalseid kui mittemoraalseid aspekte. Mittemoraalsed as- nende omavaheliste suhete kirjeldamises, mis tegelikult determi- pektid võivad mõnikord moraalsetest olulisemad olla, kui väärikas neerivad moraaliotsustusi. elustlahkumine kaalub üles eluvõtu lubamatuse. Pluralismiteooria ütleb, et hea elu moraalsed ja mittemoraalsed komponendid võivad 5Antud juhul on sõna “pluralism” kasutusel teooria nimena. Kuigi pluralism viitab metafüüsilisele tasandile, tuleb siin ja edaspidi teha va- 6Sellise üldise sõnastuse haigusele pakub The New Dictionary of het aksioloogilisel pluralismil kui väärtuste paljususel ja eetilisel plura- Medical Ethics, ed. by K. M. Boyd, R. Higgs, A. J. Pinching, 1997; lismil kui teooria nimetusel. artikkel “Health, illness and disease, concepts of”.

1542 1543 Pluralistlik lähenemine meditsiinieetikale Aive Pevkur olla vastuolus ja mõningatel asjaoludel on mõistlik lahendada sel- ebamõistlikke eesmärke ja ebamõistlikke teid nende saavuta- line konflikt mittemoraalsete komponentide kasuks (Kekes 1993: miseks (samas, lk 14). 10). Väärtusi mõistetakse üldiselt kasudena (benefits), mille omamine muudab elu paremaks, kui see oleks ilma nendeta, ja mille Pluralismi lähtealusteks on järgmised teesid (samas, lk 11): puudumine muudaks elu halvemaks (samas, lk 38). Tuleb va- 1. me oleme tegutsedes mõjutatud paljudest erinevatest mo- het teha sellel, mis on väärtus, ja sellel, mida väärtustatakse. Me raaliväärtustest, nagu üldine hüve, kohus, isiklikud ideaa- võime midagi väärtustada, ent kui selle omamine ei muuda meie lid, armastus ja sõprus, enesearendamine, ustavus, õiglus, elu paremaks, ei ole tegemist väärtusega. Väärtusest saame rääkida inimõigused jne; ainult juhul, kui see on seotud kasude või kahjudega elu seisuko- 2. me oleme samuti motiveeritud paljudest erinevatest mittemo- hast. raalsetest väärtustest, nagu ilu, mängulisus, füüsiline heaolu, Kekes vaatleb väärtusi utilitaarsel rõõmude-kannatuste skaalal. karjäär, loovus, seiklus, stiilsus jne; Väärtuste päritolu, see, mida väärtustatakse, ei pärine inimvälisest 3. sageli seisame silmitsi konfliktidega, kus tekib pinge moraal- mõõtmest, vaid lähtub inimese enda väärtustatavast. Küsimus on, sete ja mittemoraalsete väärtuste vahel, ning need väärtused kas selline skaala on parim. Kekes väidab, et hea elu mõõde ise- põhjustavad vastakaid valikuid ja tegevusjuhiseid; enesest on taandatav rõõmude-kannatuste vahekorrale. Väärtusi 4. valikuid ja tegusid, mida väärtused nõuavad, saadab sageli kah- tuleb otsida subjektis, ja kui eelistada lihtsamat, seda, mida ini- jutunne, sest ehkki me teeme, mida peame õigeks, vastukaa- mene ise heaks peab, ja mitte seda, mida ta peaks heaks pidama, luks sellele, mis oleks hoolikalt kaaludes mõistlik, oleme sun- on tervemõistuslik eelistada rõõmu kohusele.7 Teiseks põhjuseks, nitud selles protsessis ohverdama olulisi väärtusi; miks eelistada väärtuste kindlakstegemisel rõõmude või kanna- 5. me ei koge sageli konflikte mitte ainult moraali sees, vaid tuste põhjustamist, on individuaalsuse ja personaalsuse taotlus. moraali ja teiste eluvaldkondade, nagu poliitika, esteetika, Kui kohus on eesmärk, mis peab olema kõigile ühesugune, siis lähedaste isiklike suhete või mõistlikult tõlgendatud isiklike rõõm on tagajärg, mis on eri indiviididel erinevate eesmärkide huvide vahel. saavutamise tulemuseks. Aksioloogilisele küsimusele väärtuste hulga kohta vastab plu- Kekesi pluralistliku eetikateooria kohaselt on heal elul kaks ralism, et pigem on väärtusi palju, kuna maailm ilmub vaatlejale olemuslikku elementi: kättesaadavad võimalused ja nende väär- mitmekesisuses. Mõned kasud ja kahjud on inimese enda tekita- tustamine. Esimesed on sageli väljaspool meie kontrolli, kuna nad tud, mõned mitte. Esimesi, nagu näiteks lahkus ja julmus, nime- sõltuvad poliitilistest, majanduslikest, ajaloolistest, hariduslikest tab Kekes “inimese tekitatud väärtusteks” (samas, lk 18). Need ja geneetilistest mõjutustest. Samas kujundame suhtumisi oma mõjutavad põhiliselt kas meid endid või teisi. Sellisel juhul võime võimaluste järgi. Eri inimestel kujunevad erinevad suhtumised moraalseid väärtusi identifitseerida inimese tekitatud väärtustena, ettetulevatesse võimalustesse. Moraalipluralism osutab sellele, et mis mõjutavad otseselt teisi. Teised on “loomulikult ilmnevad keskenduksime neile võimalustele, mis on teostatavad ja teeksid elu heaks. Pluralistlik ideaal on, et me peame hea elu ise endale tegema. 7Võimalik, et selline arutluskäik tundub õigena lääneeuroopalikus Pluralism mitte ainult ei tunnusta võimaluste võimalikkust, kultuurikontekstis ja oleks mõnes teises küsitav. Aga kuna käesoleva vaid mõistab ka piiride seadmise vajalikkust. Mitte kõik või- töö laiem raamistik peab vaikimisi silmas sellist mõttetraditsiooni, mille malused ei ole mõistlikud ja nende teostamine ei ole alati vas- üheks osaks on inimeste utilitaarsete eelistuste loomulikuks pidamine, tuvõetav. Kekes ütleb, et piirangud peavad olema, et välistada siis ilmselt ei vaja see pikemat õigustust.

1544 1545 Pluralistlik lähenemine meditsiinieetikale Aive Pevkur väärtused” — tervis ja haigused kuuluvad üldjuhul nende hulka jäigad. Nii kaalub näiteks elu pühaduse printsiip üles kõik tei- (samas). sed argumendid, kui kõne all on elu alguse või lõpuga seotud Kuigi inimesed taotlevad eri väärtusi eri põhjustel, tunnusta- küsimused meditsiinis. Pluralismieetika pakutavas raamistikus takse mõnd hüvet või kahju sellisena kõigi inimeste poolt. See mõtlemine avab selliste juhtumite analüüsimisel uue perspektiivi. tähendab, et on mõistlik tunnistada mõned hüved või kahjud nor- Väärtuste pluraalsuse tunnistamine nõuab lähtekohti väärtuste va- maalsetel asjaoludel üldinimlikeks. Need tulenevad inimloomu- hel valimiseks. Valikute näitlikustamiseks kasutan mõningaid me- sest ja sisalduvad kõikides hea elu kontseptsioonides. Need on ditsiinieetika probleemolukordi, eelkõige aborti ja eutanaasiat. “esmased” väärtused. Väärtused on sageli suhestatud viisil, kus ühe väärtuse järgimine “Teisesed” väärtused erinevad inimeseti, ühiskonniti, tradit- välistab teise. Soovimatus olla rase välistab täielikult võimaluse siooniti ja ajalooperiooditi. Need on mõjutatud meie sotsiaalsest ise sünnitada, samas kui suremine väärikalt pärast sügavaid kan- rollist, elatusviisist, isiklikest omadustest, maitse-eelistustest jne. natusi põhjustanud haigust ja mitte kannatada piinu välistavad tei- Kui esmaseid väärtusi jagavad kõik mõistlikud inimesed, siis teineteist vaid osalt. Raskete, väga tõenäoliselt surmaga lõppevate sesed väärtused osutavad kultuurilistele ja individuaalsetele erine- haiguste puhul võib psühholoogiliste vajaduste rahuldamine osu- vustele. Hüved ja kahjud, mis on fikseerunud esmastes väärtustes, tuda suuremaks väärtuseks kui füsioloogiliste vajaduste rahul- on universaalsed, kuid nende saavutamise või ärahoidmise viisid damine. Tahtes parimat, peame paratamatult leppima teatud on lugematud. Toitumine on esmane väärtus, ent mil viisil me väärtuste kõrvalejätmisega. Võime väärtustada inimelu igas olu- seda teeme, sõltub suurest hulgast asjaoludest. korras ja pidada õigeks aidata võimalikult paljusid, kuid stabiilse Väärtuste seas puudub peamine, mis allutaks kõik teised, ja vegetatiivse seisundi säilitamine ühel patsiendil nõuab suuri res- me võime kõiki väärtusi nimetada konditsionaalseteks ehk tingi- sursse ja vähendab abisaajate hulka. muslikeks. Kui tunnistame väärtuste tingimuslikkust, ei tarvitse Pluralismieetika seisukohtadest lähtudes ei saa me lahendada elul, olles konfliktis vabadusega (kas ma olen vaba tegutsema, kui kõiki juhtumeid ühe reegli järgi. Aborditemaatika on meditsii- tegevus lühendab elu) või õiglusega (kas eludega võib riskida õig- nieetikas üks väärtuskonfliktide allikas, mida on mõjutanud naiste luse nimel), olla eesõigust teiste väärtuste ees. See ei tähenda, et õiguste areng. Aborditeema on ise mõjutanud suhtumist elusse ja mõned väärtused ei võiks normaalolukorras olla olulisemad kui surma. Kui veel 1968. a Maailma Meditsiiniassotsiatsiooni (World teised. Medical Association) Genfi deklaratsiooni parandustest leiame: Kekes ütleb, et esmasteks väärtusteks on inimese kui liigi “Ma kohustun ülimal määral austama inimelu selle eostushetkest eksisteerimist puudutavad faktid, mis on seotud “minu endaga” alates”, siis 1970. a Oslo deklaratsioonis sisaldub lause: “Ema (füsioloogilised ja psüühilised vajadused), lähedusega (inimeste- ja lapse eluliste huvide konflikti korral sõltub olukorra lahenda- vahelised suhted) ja sotsiaalse korraga (meie suhestumine ühis- mine erinevast suhtumisest sündimata lapse elusse. See on isik- konnaga). Selline inimeksistenstsi põhivajaduste nimekiri koos- liku veendumuse ja südametunnistuse küsimus” (Mason, McCall neb nii-öelda aabitsatõdedest, mis lubavad järeldada, et inimloo- Smith 1999: 56). mus on universaalne ja muutumatu (samas, lk 39–40). Pluralismieetika järgi tuleks tugevalt hoida esmaseid väärtusi, näiteks sündimata lapse elu. Ent sama oluliseks tuleb pidada ka indiviidi õigusi esmaste ühiskondlike väärtustena. Tegemist on PLURALISMIEETIKA RAKENDUMINE väärtuste pluraalsusest tingitud konfliktiga. Ühe või teise esmase väärtuse eelistamine sõltub isiklikust väärtushierarhiast. Indivi- Nagu eespool öeldud, on klassikalised monistlikud moraaliteoo- duaalne väärtushierarhia lähtub tavadest, ühiskondlikust tradit- riad meditsiinis ettetulevate moraalsete dilemmade lahendamisel sioonist, mis määrab isikliku käitumise võimalused ja piirangud.

1546 1547 Pluralistlik lähenemine meditsiinieetikale Aive Pevkur

Kuigi me võime õigustada abordi lubamist või keelamist üldiselt, Meie uskumused maailma ja iseenda kohta on muutunud ja muu- ei saa loota, et mingid argumendid oleksid nii tugevad, et need tuvad pidevalt. Neid ei saa väljendada ühe väärtuse keskses võetaks omaks kõikides ühiskondades, kõikide indiviidide poolt. süsteemis. Ka oleks väär nõuda, et kehtiksid ainult ühe mo- Eestis on abort naise omal soovil lubatud 12. rasedusnädalani. raalisüsteemi dogmad. Sama väär on relativistlikult eeldada, et Kuni selle ajani on naine vaba valima kahe konﬂiktse väärtuse moraalselt on kõik lubatud. Kui kultuurirelativism toimiks abso- vahel. Inglismaal tohib aborti teha vastavate terapeutiliste ja sot- luutselt, ei oleks teatud kultuurides näiteks naiste õigusi kaitsvad siaalsete tingimuste korral kuni 25. rasedusnädala alguseni. Li- seadused vajalikud ja abordipiirangud oleksid õigustatud. See gikaudu 70% riikides on abort raseduse algperioodil lubatud.8 sunnib küsima, kas ei ole moraalis midagi, mis kehtib üldiselt, Erandi Euroopas valitsevast liberaalsest suhtumisest aborti moo- kultuurilistest erinevustest sõltumatult? dustab Iirimaa, kus abort on täiesti keelatud. Abordi aktsepteeri- Pluralism väidab, et ühiskondlik-kultuuriline kontekst on olu- mise põhjused võivad aga ühiskonniti erineda. Pluralismiteooria line, kuna selles väljenduvad teisesed väärtused. Kuid teisesed sõnadega öeldes võivad elust kui esmasest väärtusest olulisemaks väärtused on esmaste, inimloomusest tulenevate väärtuste reali- osutuda õigused esmase väärtusena, psüühiline heaolu esmase seerimisviisid. Esmased väärtused vajavad kaitset (seaduses). väärtusena, füüsiline heaolu esmase väärtusena vms. Üldjuhul Selgitan antud väiteid näidete varal. Kujutame ette, et naine ei ole soov valida lapse sugu piisav põhjendus elust kui esma- on seitsmendat kuud rase, aga tahab raseduse katkestada põhjusel, sest väärtusest loobumiseks. Aga teatud kultuurides võib teisene et rasedusega kaasnevad suured ebamugavused reisimisel. väärtus — meessoo eelistamine — saada olulisemaks sündimata Pluralismieetika järgi ei saa välja tuua kõigile kehtivaid abso- lapse elust ja olla abordi põhjuseks. luutseid reegleid. Kuna esmased väärtused on nii naise õigused kui Me puutume igapäevaselt kokku väärtuste põrkumise situat- elu, tuleb siin leida kompromiss. Eesti ühiskonnas on 12 nädalat sioonidega ja käitume neis viisil, kus igaüks saaks maksimaalselt raseduse katkestamiseks see piir, millega ühiskond on lahenda- teostada oma hea elu kontseptsiooni.9 Siit võib teha järelduse, et nud väärtuste konﬂikti. Et selline lahend on seadustatud, tuleb väärtuspluralism on reaalses elus laialt tarvitatav. Küsimus on sel- seda vaadelda kui ühiskonnas valitseva konsensuse transformee- les, kui palju me teadvustame väärtuspluralismi. Kui sotsiaalne ja rumist seadusandlusesse. Seega võib väita, et esmased väärtused, kultuuriline kontekst ei toeta meie valikuid, ei tule neid vaadelda nagu elu ja õigused, on leidnud konkreetse väljenduse teisestes jäiga raamistikuna, vaid kui muutuvat, arenevat keskkonda. Plu- väärtustes: õiguses teha aborti kuni 12. nädalani ja kaitstes sellest ralismieetika üheks peamiseks ideeks ongi interaktsioon indiviidi tähtajast edasi sündimata lapse elu. Kui naine sellele vaatamata taja ühiskondliku moraali vahel. hab teha seitsmendal raseduskuul aborti, on tal alati õigus esitada Pluralismieetika järgi sõltuvad meie valikud suurest hulgast oma argumendid ühiskonnale ehk pluralismikeeles väljendudes, väärtustest, nii moraalsetest kui mittemoraalsetest. Paljusid olu- tegutseda oma valikute laiendamise suunas. Kui ühiskond võtab kordi ei saa lahendada vaid ühele moraaliväärtusele tuginedes. omaks näiteks 28-nädalase tähtaja abordi katkestamise lubamiseks ja selle ka seadustab, võime öelda, et selles küsimuses teisesed 8 See ei tähenda, et abort oleks alati ka seadustatud. Näiteks on väärtused muutusid. Seega, esmased väärtused ajas ei muutu. Saksamaal esimese kolme kuu jooksul tehtud abort ebaseaduslik, kuid Muutuvad vaid teisesed, ühiskonnast ja kultuurist sõltuvad es- kriminaalsanktsioone selle suhtes ei kohaldata (Mason, McCall Smith maste väärtuste väljendused. Samamoodi saab kirjeldada muutusi 1999: 59). See näitab, et õigussüsteem ei saa eirata ühiskonnas aktsep- teeritavaid väärtusi. suhtumises homoseksuaalsusesse, naiste õigustesse jne. 9On juuksureid, kes keelduvad klientidele keemiliste lokkide tege- Eutanaasiavaidlustes domineerib enamasti retoorika mõrva lu- misest, kuna see kahjustab liigselt juukseid. Sellise juuksuri teenuste bamatusest. Mõrv on vägivald esmase väärtuse suhtes, kuid see, tarbimine on meie vaba valik. millist surmamist nimetada mõrvaks, sõltub konkreetsest kon-

1548 1549 Pluralistlik lähenemine meditsiinieetikale Aive Pevkur tekstist. Kurjategija karistamist ei peeta mõrvaks, vaid huk- ja kaalub teise üles. Kui näiteks keeld tappa on kõrgem väärtus, kamiseks karistusena. Tegelikkuses taandub eutanaasiaküsimus võib patsient küll oodata arstilt abi valude leevendamiseks, kuid sellele, kas inimene võiks ise oma elu lõpu üle otsustada, nii et mitte nende lõpetamiseks. Aitamissoovi täielikust realiseerimi- neid, kes aitavad tal lõpetada piinades elu, mida inimene ise enam sest loobumine peaks sellisel juhul toimuma kahjutundeta. Kui- väärtuslikuks ei pea,10 ei nimetataks mõrvariteks. Tõlgendades das aga toimida juhul, kui väärtused ei asetu hierarhiasse, s.t kui eutanaasia läbiviimist abina suremisel, kaob sellelt probleemilt me ühest küljest tahaksime piinade lõppemist, kuid teisest küljest inimsusevastase teo taak. peame oluliseks seisukohta, mis ei lase seda teha? Valikute tegemine ei tähenda valikuid ainult hüvede kui Kekes rõhutab, et mitte igasugune eetiline konflikt ei viita väärtuste vahel. Valikuid tuleb teha ka kahjude vahel, leid- väärtuste pluralismile. Väärtuspluralismi puhul on valiku mõlemad maks neist väikseim. Meditsiin tegeleb kahjudega juba olemus- pooled väärtustatud, kumbagi väärtust ei ole võimalik ei täielikult likult. Inimesed ei pöördu arsti poole, kui neid midagi ei vaeva. ega osaliselt järgida ja puudub sisemine mõõdupuu, mille aluselt Aga juba kõige tavalisem meditsiiniline protseduur nagu vere- neid võrrelda (Kekes 1993: 61). Kekes ütleb: proovi võtmine nõuab teatud ebameeldivuste kannatamist. Kui keegi nõuaks meilt igapäevaelus nõelaga torkimist, peaksime seda Sellised konkreetsed ja individuaalsed konfliktid tekivad sageli as- õigustamatuks nõudmiseks. Suhteliselt väikesi sekkumisi meie jaolude, iseloomu ja kohustuste õnnetu kokkusattumuse tõttu. Need heaollu meditsiinilistel põhjustel ei pea me arutlust väärivaks. konfliktid on konfliktid konkreetse inimese jaoks konkreetses olukorras, kus mõni teine ei näeks samas mingit konflikti. (Samas, Suudame kiiresti otsustada, kumb kahju on väiksem, kas süst või lk 62.) tablett. Analoogilised valikud tõusevad keerulisemate probleemi- dena raskete haiguste puhul. Kas operatsioon või kemoteraapia? Seda tüüpi dilemmasid kohtab meditsiinieetika kõige sagedamini Kas operatsioon või elukvaliteedi langus? Kas elu lõpetamine ja need on senistele eetikateooriatele kõige keerulisemad. või piinade kannatamine? Võib arvata, et selliseid valikuid pee- Ükskõik millise haiguse ravi ei ole võimalik sajaprotsendi- takse pigem puhtmeditsiinilisteks, kus patsiendi osaks on infor- liselt standardiseerida, kuna selle kulgu mõjutavad individuaal- meeritud nõusoleku andmine, nägemata siin laiemat eetilist — 11 sed eripärad. Samal põhjusel ei ole võimalik ka raviga seotud väärtusvalikulist probleemi. eetilisi probleeme standardiseerida, teisisõnu ei ole võimalik leida Konfliktid on kindel tõend väärtuste paljususest ja tingimuslik- ühte tüüpi reegleid, millest lähtuvalt lahendada sarnaseid eetilisi kusest, mis sageli on ka ühitamatud ja ühismõõdutud. Konstruee- küsimusi. Nii nagu ksülometasoliin nohurohu koostises ei ravi rin selle idee ümber hüpoteetilise, ent reaalselt väga tõenäolise si- igast nohust priiks ja atsetüülsalitsüülhape ei võta iga palavikku tuatsiooni, kus patsient palub arstilt abi oma piinade lõpetamiseks, ära, nii ei taha ka iga patsient oma diagnoosi teada ega igaüks kuna raske haigus on jõudnud letaalsesse faasi ja tervenemist pole tingimata ravitud saada. See aga ei tähenda, et meil puuduks loota. Soov aidata ja keeld tappa satuvad konflikti, kuna need võimalus vastava toimeainega ravimeid käsimüügist osta või ravi kaks väärtust on tavaarusaamas ühitamatud. Kui konflikti ei teki, ja adekvaatset informatsiooni saada. Tunnistades väärtuste plu- on kõige tõenäolisem võimalus, et üks neist väärtustest on olulisem raalsust, suurendame eetilisi valikuvõimalusi selle järgi, mis igas üksiksituatsioonis on meie jaoks parim. 10See ei käi muidugi kõigi nende kohta, kes oma elu väärtuslikuks ei pea ja soovivad sooritada enesetappu. Üldjuhul on esmaste väärtuste järgimine olulisem teiseste 11Patsiendile õmmeldi haava sisse vaglad, mis arsti kinnitusel oli väärtuste omast. Teatud juhtudel võivad aga teisesed väärtused tõhusaim ravim. Patsient aga tundis vaklade suhtes jälestust ja sai olla üksiku hea elu seisukohast sama olulised. Nii võib näiteks psühhoosi. Antud näide pärineb teleseriaalist, kuid on oma äärmus- luuüdi siirdamist vajava inimese lähisugulane abist keelduda, likkuses kujukas. kaitstes esmaseid väärtusi, nagu oma elu ja tervis. Ent kuna ta

1550 1551 Pluralistlik lähenemine meditsiinieetikale Aive Pevkur jätab kõrvale sellise teisese väärtuse nagu abivalmidus, siis võib konnas üldiselt omaksvõetud tavadest lähtudes. Teisisõnu, sageli ta ise seesugust elu pidada halvaks. Samuti võib Parkinsoni tõves me ei teadvusta, miks peame mõnd teguviisi taunitavaks ja teist inimene pidada teisesest väärtusest — väärikusest — ilmajäämist kiiduväärseks, kuna moraaliküsimusi ei ole harjutud analüüsima suuremaks kaotuseks esmasest väärtusest — elamisest — loobu- ega kriitiliselt vaatlema. Kuigi ütleme, et traditsioon lubab või misest. keelab, teevad seda tegelikult inimesed.12 Kujutame ette Eestis reaalselt lähiajal aset leida võivat dis- Parimate konfliktilahendite otsimine takerdub tihti praktiliste kussiooni eutanaasia legaliseerimise üle. Eutanaasiavastaste ar- piirangute taha (raha, aeg, oskused, teadmised jne) ja seetõttu pole gumendid on tõenäoliselt järgmised: esiteks, teoloogiline argu- vastuväited pluralismile mitte niivõrd teoreetilised, kui praktilised. ment elu pühadusest. Elu on väärtus ja selle üle otsustamine ei Ei ole võimalik pidada silmas kõiki aspekte, mida hea elu kont- tohiks olla inimese käes. Siia võime arvata kõik elu erinevate ar- septsioon sisaldab. See ei peagi olema eesmärgiks omaette, sest gumentidega väärtustavad seisukohad. Teiseks kaks meditsiinilist ajas muutub ka see, mida peame heaks eluks. Samuti ei saa kõiki argumenti. Arsti kohus on patsienti ravida, mitte aidata tal elust konflikte ette näha. Moraalne kujutlusvõime on vahendiks, et lahkuda. Kui lõpetame raskelt haigete ravimise, tunnistades nad uurida erinevate võimaluste rakendamist. Sel on oluline osa ühis- elulootusetuks, ei ole meditsiinil väljakutset, et edasi areneda. kondlikus elus, inimestevahelises läbikäimises. Ühiskonna toimi- Eutanaasia pooldajate argumendid on suures osas sarnased mine eeldab teataval määral tema liikmete käitumise ennustata- abordi pooldajate argumentidega, mis tunnistavad vabadust ise vust. Meil on ettekujutus teiste inimeste võimalikust käitumisest, oma elu üle otsustada. Inimesel peab olema võimalus loota ja elu ja mida paremini meie kujutlus vastab tegelikkusele, seda edukam eest edasi võidelda. Kuid inimesel peab olema võimalus vajaduse on interaktsioon. korral elust väärikalt lahkuda. Eutanaasia võimaluse legalisee- Arsti-patsiendi suhetes on teine esimesele tegutsemise objekt. rimine ei tähenda elu esmase väärtuse staatuse kaotamist. See Arst omab informatsiooni patsiendi tervislikust seisundist, saa- tähendab vaid, et teatud juhtudel võivad teised väärtused eluga des teavet uuringute ja analüüside tulemustest. Sellest lähtuvalt võrdväärselt oluliseks saada ja siis peab inimesel olema võimalus konstrueerib ta edaspidise tegevuskava. Patsiendi tahe ja soov saab järgida sellist hea elu kontseptsiooni, kus väärikus või kiire valude arvesse võetud niivõrd, kui patsient oskab oma soove väljendada. lõpetamine osutub kõige olulisemaks. Seetõttu on ravimise üheks võtmesõnaks patsiendi usaldus arsti Inimesel peaks olema võimalus järgida neid väärtusi, mis an- vastu. Selle muudab lihtsamaks asjaolu, et üldjuhul patsient teab, tud olukorras tema jaoks olulisemaks osutuvad ja mis on piisavalt mida arstilt oodata, kuidas arst käitub. Arsti tegevust regulee- põhjendatud, ilma et traditsioon seaks talle rangeid piiranguid. rib nii kutsetegevus kui kutse-eetika. Arsti tegevust iseloomustab Esmaste väärtuste, nagu elu puhul pole küsimus mitte väärtuse suunatus patsiendi tervise parandamisele. Kuid sageli jäetakse kaotuses, vaid mõistlikus põhjenduses, miks juurdunud tavasid rikkuda. Võib väita, et meditsiinilised piirsituatsioonid on teatud 12Hollandi ühiskonnas on eksisteerinud aastasadu normide muut- juhtudel piisavaks põhjenduseks, et esmaste väärtuste vääramatust mise praktika vastavalt muutustele inimeste tolerantsuses. Hollandi kee- rikkuda. Meditsiiniline kriisisituatsioon sunnib sageli isiklikus les tähistatakse sõnaga gedogen (täpse tõlkevaste puudumisel tõlgitakse väärtusskaalas ümberhinnanguid tegema, kus psüühiliste väärtuste teistesse keeltesse kui ‘pragmaatiline tolerants’), et “teatud spetsiifilistel roll kasvab. See toob omakorda kaasa konflikti traditsiooniliste tingimustel ei pea teatud konkreetse normi vastu eksijad kartma karis- väärtusarusaamade ja isiklike väärtuste vahel. tust. Tegu saab pidada pragmaatilise tolerantsi aktiks siis ja ainult siis, kui (1) A tolereerib teotseja B käitumist; (2) A on eelnevalt deklareeri- Moraali ei saa pluralismi seisukohalt käsitada väljaspool inim- nud spetsiifilised tingimused, mil B teotsemist tolereeritakse” (Gordijn tegevust. Indiviidid on need, kes peavad teatud teguviisi heaks või 2001: 230–231). Praktiline tolerants on mõjutanud suhtumist nii prosti- halvaks, me käitume ise ja anname teiste tegudele hinnanguid ühis- tutsiooni kui eutanaasiasse.

1552 8 1553 Pluralistlik lähenemine meditsiinieetikale Aive Pevkur tähelepanuta asjaolu, et patsiendil on samuti soov parandada ter- paternalistlikule suhtele meditsiinis, ei saa seda välistada meditsii- vist, kuid sellele lisandub soov vältida seda, mida ta enesele hal- nist tervikuna niikaua, kuni arsti ja patsiendi vastastikune usaldus vaks peab. Arstil puudub võimalus ainult kliinilise pildi pinnalt ei ole muutunud mõlemapoolse hea elu kontseptsiooni lahutama- ennustada patsiendi soove ja käitumist. Seetõttu on oluline infor- tuks komponendiks. meeritud nõusoleku nõue. Selleks et mingid väärtused saaksid võimalikeks valikuteks Arstkonna seas võib esineda arvamust, et informeeritud nõus- hea elu kontseptsioonide jaoks, peavad need nähtavaks saama, olek on põhimõtteliselt võimatu, kuna patsiendil puuduvad vasta- olema välja toodud. Seega peab inimestel tekkima huvi teatud vad teadmised, vastav haridus, et väljendada kompetentselt oma väärtuste vastu. Niimoodi võib vaadelda meditsiiniteaduse uusi seisukohti. Patsient on piisavalt kompetentne väljendamaks seda, valdkondi — bio- ja geenitehnoloogiat. Selleks et kujuneksid mis tema arvates on talle hea. Pluralistlikult sõnastades — patsien- välja valdkonna reguleerimiseks vajalikud reeglid, on vaja piisa- dil on olemas isiklik hea elu kontseptsioon, mille põhjal otsustada. valt suurt hulka eri väärtushoiakutega inimesi ses küsimuses ja eri Selles on informeeritud nõusoleku sügavam mõte. seisukohtade tutvustamist kõigile, et tekiks võimalus küsida, kas Hea elu eeldab paljude väärtuste järgimise võimalusi. Teades mõni neist seisukohtadest peaks saama minu hea elu kontsept- raske haiguse arenguetappe, on võimalik kujutleda elu mõnes vii- siooni osaks, ja kui, siis milline. Selle põhjal selgub, milliseid mases etapis. Kaotades võimaluse lähtuda neist väärtustest, mis seisukohti oleks vaja seadustada. Sellises otsustusprotseduuris haigusevaba elu ajal olid olulised, võib elu elamise enda pärast oleks võimalik arvesse võtta võimalikult paljusid väärtusi, mis on kaotada väärtuse. Sellises olukorras muutub oluliseks ühiskonna erinevate hea elu kontseptsioonide aluseks.13 ja arstkonna usaldus patsiendi vastu, et ta suudab iseenda jaoks Mida rohkem tunneme iseennast ja meid ümbritsevaid olusid, parimal viisil otsustada lähtudes infost, mida ta saab oma hai- seda paremini suudame kohandada võimalusi iseloomu ja tingi- guse kohta, ja patsiendi usaldus iseenda vastu lähtudes kujutlus- mustega, seda vähem tekitame asjatuid lootusi ja tunneme pettu- test, mida eri võimaluste läbimängimine talle pakub. Moraalne must täitumatutest lootustest. Selline teadmine iseenda kohta ei kujutlusvõime lubab mõista teiste moraalsete toimijate tegutse- anna meile suuremat kontrolli sotsiaalsete ja poliitiliste tingimuste mist. Mida rohkem tunneme asjaolusid, mis mõjutavad indiviidi, üle, kuid võimaldab vältida vigu, mis tekivad väärast võimaluste ja mida rohkem teame neist võimalustest, mida indiviid usub ise hindamisest. Eesti geeniprojektiga seoses oli kuulda, et üheks po- endal olevat, seda tõepärasemalt võime ennustada tema käitumist. sitiivseks tulemiks on võimalus individuaalravimeid välja töötada. Kui tavaelus usume pigem, et teisel indiviidil on rohkem va- Inimene, kes ei ole oma haigusele seniste ravimite abiga leeven- likuvõimalusi tegutsemiseks, kui meie kujutlus meile pakub, siis dust leidnud, võib arvata, et mõne aja pärast on talle sobiv ravim võib arvata, et meditsiinis on asi komplitseeritum. Arst valdab olemas. Olles teadlik, et selliste uuringute teostamine võib võtta olukorra kohta rohkem infot kui patsient. Tema teadmised eri- aastakümneid ja ka siis ei ole tegemist mitte ravimiga konkreet- nevate ravivõimaluste kohta on suuremad ja ilmselt on tal parem sele indiviidile, vaid teatud tunnustega grupile parima toimeaine ettekujutus erineva ravi võimalikest tulemustest. On tõenäoline, leidmisega, välditakse asjatuid lootusi. et arst eeldab, et patsient valib n-ö efektiivseima või parima tule- Hea elu kontseptsioonide osaks olevate võimalike väärtuste musega ravi. Ent patsient võib oma otsuse teha meditsiinivälistest hulga laienemine ei tähenda, et kõik peaksid neid väärtusi auto- asjaoludest lähtudes. Selline olukord võib viia selleni, et arst an- maatselt enda kontseptsiooni hulka kuuluvaks pidama. Kindlasti nab patsiendile valikuliselt infot või toimub info edastamine tea- on Hollandis inimesi, kes ei pea eutanaasiat õigustatuks. Samuti ei tud aspekte rõhutades. Arst üritab kujundada asjaolusid, millest lähtudes peaks patsient valiku tegema, et kindlustada otsuse mak- 13Vt deliberatiivdemokraatia ideestik, nt Gutman, Thomson 1997: simaalne ennustatavus. Kuigi selline käitumismudel on omasem 38, või Robert A. Dahli (1989) polüarhiakäsitlus.

1554 1555 Pluralistlik lähenemine meditsiinieetikale Aive Pevkur saa sundida kõiki arste abistama eutanaasia läbiviimisel. Hollan- tuleb kas tegutseda nende väärtuste lisamiseks teiseste väärtuste dis saab eutanaasiat nõuda vaid selleks nõusoleku andnud arstilt. valikusse või neist loobuda ja oma arusaama heast elust muuta. Ent kuna leidub inimesi, kes seda vajavad, ja inimesi, kes on nõus abi andma, siis see näitab, et vähemalt mõnede inimeste jaoks on selline võimaluste avardumine oluliseks hea elu kontseptsiooni Kirjandus osaks. Beauchamp,T.,J.Childress2001. Principles of Biomedical Ethics. Oxford: Oxford University Press D a h l , Robert A. 1989. Democracy and Its Critics. New Haven: Yale KOKKUVÕTE University Press G o r d i j n , B. 2001. Regulating Moral Dissent in an Open Society: The Dutch Experience With Pragmatic Tolerance. — Journal of Medicine Pluralism mõistab moraali kui pidevate muutuste sfääri, kus ei saa and Philosophy. Vol. 26, No. 3 eksisteerida igaveseks fikseeritud reegleid. Selles mõttes sarna- G u t m a n , A., D. T h o m s o n 1997. Deliberating about Bioethics. — neb pluralismi käsitlus eetilisest sfäärist pragmatistide käsitlusega Hastings Center Report. Vol. 27, Issue 3, May/June, pp. 38–42 tõest, kus see, mis ühel hetkel on selleks ajaks saavutatud tead- K e k e s , John 1993. The Morality of Pluralism. Princeton, NJ: Prince- miste taustal tõde, võib uute faktide ilmnedes muutuda ebapiisa- ton University Press vaks tõeks. Koos eluga muutub ka üldine moraal. Konkreetses L o o n e , Eero, Tanel M ä t l i k , Valdar P a r v e 2000. Konflikt, ajas toimivad moraalireeglid peavad arvestama muutustega ühis- konsensus, moraal. Tartu: TÜ Kirjastus konnas. Pluralismi järgi peavad olema tugevalt hoitud esmased Mason,J.K.,R.A.McCall Smith1999. Law and Medical väärtused, kuid see ei anna kindlaid reegleid selle kohta, mil viisil Ethics. London, Edinburgh, Dublin: Butterworths esmased väärtused leiavad oma väljenduse konkreetses ühiskon- P e v k u r , Aive 2002. Väärtuspluralism ja meditsiinieetika. Magist- nas. ritöö. Tartu: TÜ filosoofia osakond S i n g e r , Peter 1994. Rethinking Life and Death: The Collapse of Our Pluralismieetika väidab, et kaasaegsetes ühiskondades ei ole Traditional Ethics. Oxford: Oxford University Press võimalik sarnaseid eetikakonflikte lahendada alati ühe reegli järgi inimeste poolt hoitavate väärtuste pluraalsuse tõttu. Otsustamis- protsessile esitatavad ühiskondlikud piiranguid võivad muutuda koos individuaalsete väärtushierarhiate muutumisega. Kui tunnistame väärtuste paljusust, peame suurendama võimalikke valikuid AIVE PEVKUR (sünd. 1971) on lõpetanud 1994 Moskva ülikooli filo- konkreetses situatsioonis. Selleks peab ühiskond aktsepteerima soofia erialal, magistrikraad TÜ filosoofia osakonnast (2002), praegu TÜ erinevaid väärtussüsteeme. Biomeditsiinilistele eetikadilemma- filosoofiadoktorant. Töötanud õppejõu ja riigiametnikuna. Akadeemias dele saab olla edukaid lahendusi, mis ei suuna oma otsinguid mitte varem avaldanud kaks tõlget. ideaali, vaid konkreetse inimese poole, arvestades tema vajadusi ja väärtusi. Kuna pluralism ei anna üldisi reegleid sarnaste olukordade ühe- suguseks lahendamiseks, sunnib see iga inimest oma väärtuste üle mõtlema ja võrdlema neid ühiskonnas üldiselt aktsepteeritutega. Kui isikliku hea elu kontseptsiooni koostiseks olevad väärtused “mahuvad” seni aktsepteeritud valikutesse, saame täiel määral elada endale valitud head elu. Kui aga osa meie valikuid “jääb üle”,

1556 1557 AUTENTNE MINA

Ilmar Tammelo

“Inimene, tunne iseennast”, “Saa selleks, kes sa oled” on juhtmõtted, mis esindavad inimese põlist püüet leida väljapääs oma argipäeva tühisustest ja jõuda inimeksistentsi reali• seeritud lõppväärtuste juurde. Autentne Mina, mida need juhtmõtted implitseerivad, on tänapäeva ﬁlosooﬁa, kunsti ja vaimuteaduste otsingute põhiteemasid. Temale orienteerib iseend meelestav praktilinegi elu ja ta on olnud maailma kõikide suurte religioonide hoole üheks peamiseks objektiks. Tema saavutamine tõotab indiviidile rahu ja õnne; teisalt te• mas peituvad ühiskonna võimalused, mis suudab pakkuda püsivat julgeolekut ja õiglust. Autentne Mina on mingil moel ja määral aimeliselt an• tud meile kõigile kui “tõeline mina”, kui “parem mina”, kui “mõistus ja südametunnistus”, kui “jumalik säde meis”. Ometi ta näib haihtuvana või taanduvana, kui teda püüda haarata. Ta näib omavat horisondi iseloomu, mis eemaldub meist koos sammudega tema suunas, või tähe iseloomu, mis jääb ikka kaugeks, kui maisil teil või vahendeil tema poole liikuda. Sel• line mulje võib olla vaid illusioon, mis on tingitud Autentse Mina raskesti saavutatavusest empiirilisele minale. Ent isegi meist alatiseks kaugusse jäävana, isegi ainult regulatiivse printsiibina on ta meile realiteet ja väärtus. Püüdlused tema suunas ülendavad meid, annavad meile jõudu ja sirgjooneli• sust eluvõitluses ja avavad meile võimalusi maiseks eduks. Kui püüdlused Autentse Mina poole on nii olulised, osutub tarvilikuks tee tasandamine tema suunas, eriti aga ta vaa•

EDUARD OLE. Kunstniku abikaasa Helmi Ole (1942) Lugejalt kirjanikule: Koguteos eesti raamatusõpradelt ül e viie mandri. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1955, lk 136–140.

1559 Autentne mina Ilmar Tammelo tevälja selgendamine. Udu ja pilved, mis varjutavad või varja• Tolerantsi osas eriti lülitub vaimuavarus vaimse kannat• vad meile Autentset Mina, moodustuvad meie empiirilist mina likkusega. Viimane tähendab nõuet, et vaimutegevuses vaja• endasse mähkivaist eelistustest. Tee konarlus tema juurde te• likud kriitikad, analüüsid, lahkamised ja sünteesid olgu va• kib aga eelarvamustest, mis on uuristunud meie vaimsusse. bad ennatlikkusest, mis tavaliselt tuleneb isikliku prestiizi,ˇ Et pääseda välja ja valla meie püüdlusi Autentse Mina oma ühiskondliku grupi hüvede jms rõhutatud juhtmotiiviks poole takistavaist eelistusist ja eelarvamusist, on tarvis seadmisest ja vaimsete väärtuste nagu tõde, ilu, õiglus ja mõista nende tõelisi motiive. Selleks avavad võimalusi moodsa pühadus, silmapiirilt kaotamisest. Vaimne kannatlikkus eel• sügavpsühholoogia meetodid. Siht pole siin eelistustest ja eel• dab arusaama, et väärtuste tunnetamine, eriti aga nende rea• arvamustest lahtisaamine koguni, vaid nende läbinägemine, liseerimine, on aeganõudev protsess, mis ei saa toimuda iga neid korrigeeritavaiks, muudetavaiks või loobutavaiks tege• tunnetussammu hoolika veriﬁkatsioonita, ettevaatuseta ning mine, et nad oleksid vabamad, painduvamad ja peenemad. ümbervaatlikkuseta igal sammul nende taotlemisel. Nende Autentse Mina juurde teed ja vaatevälja avava vaimuava• põhimõtete unustamine väärtuste tunnetamisel ja realisee• ruse teine aspekt on vaimne sallivus. See sallivus seisab rimisel annab viletsaile ideedele elujõu pikemaks ajaks kui eelkõige tolerantsis iseenda suhtes. Sügavpsühholoogia on see on hea ja teeb kõrgelt väärtuslikkude ideedegi realiseeri• andnud arusaama, et meil kõigil on puudusi, omadusi, mida mise näruseks, näidates vastavaid ideesid endid kõverpeeglis õigustatult põlgame ja soovime hüljata. Ta aga on ka näidanud ja neid moonutavais värves ja valguses. meile, et neid tuleb meil meelerahus näha ja omaks võtta, Autentse Mina taotlused näivad põrkavat kokku inimese kui soovime neid kõrvaldada või teha neid talutavaks ja ohu• loomusega, nagu seda tavaliselt mõistetakse, ja põrkavat eel• tuks. Kõrvaldamatuilegi puudustele võib kaudselt kuuluda arvamuse vastu, et inimese loomust pole võimalik muuta. positiivne osa: nimelt nad võivad olla mustaks mullaks inim• Selle kohta võib öelda, et inimese loomus, niivõrd kui see saavutuste taimedele. Vaimne sallivus teisalt seisab tolerant• on muutmatu, ei antagoniseeri mingil moel ta evolutsiooni sis kaasinimeste vaadete, vigade ja puuduste suhtes. Lõppeks, Autentse Mina suunas, vaid soodustab seda. See aga, mis vaimne sallivus seisab tolerantsis objektiivse vaimu avalduste on inimese loomus vulgaarses kujutluses, pole muutmatu, suhtes: ta seisab siin arusaamas, et väärtusi nagu tõde, õig• vaid selle muutumine toimub kõikjal, kus inimene hinge• lus ja ilu pole kuski leida realiseeritult puhtal kujul, ja et kui liselt ja vaimselt küpseb ja kasvab, olles eriti hoomatav heidame totaalselt kõrvale vaateid, ideestikke, õppeid nende psühhoanalüüsides. Kindel on aga, et pole lühikest ega kiiret partsiaalse ebaväärtuse tõttu, hülgame ka nende väärtussisu, teed “inimese loomuse” muutmiseks. Nõndanimetatud vaim• lastes nii mööda võimalusi enda sisemiseks rikastumiseks. sed uuestisünnid (kui nad pole illusoorsed koguni) ei too selle Ebatolerantne inimene leiab väärtusi vaid seal, kus nende rea• radikaalset ümberkujunemist, vaid tavaliselt tähendavad liseeringuis koeksisteerivad ebaväärtused vastavad ta mait• murrangulist pööret selle positiivseks arenguks. sele, s.t mida ta peab oma individuaalsete eelistuste ja eelar• Ent mis on siis see taotletav, kuid haaramatu Autentne vamuste tõttu väärtusteks, ja nii predestineerib end vaimsele Mina, milles seisab ta olemus? Omades horisondi või juhttähe kehviklusele. Vaimne sallivus ei tähenda ebaväärtuste akt• iseloomu, ta on meie teadvusele oluliselt transtsendentne. Nii septeerimist väärtustena ja ta ei sule välja tarvet ja nõuet Autentse Mina olemuse probleem viib meid metafüüsilistesse kõike analüüsida ja hinnata. Ta ei sule välja tundmaõpitud arutlustesse, kust võiks loota vaid mittesiduvaid vastuseid. ideestikkude lahkamist, nende elementide ümberkorrasta• Nendesse laskumine olekski otsese tarbeta, sest inimese elu• mist, ja viimaste ühendamist muude elementidega uuteks tegelikkusele Autentse Mina metafüüsiline aspekt on indife• väärtuslikumaiks ideestikeks. rentne.

1560 1561 Autentne mina Ilmar Tammelo

Oluline on, et võime väita ta eksistentsi meile. Veendumus, toime loobumustega, kus teisiti see ei saa olla. Kirjandusest et ta on realiteet, kasvab meil neil hetkil, mil südametunnistus ta sõber lõpuks õpib tundma ja rakendama — ka iseenda suh• räägib meile meid tiivustava, ülendava keeli. Sama veendu• tes — huumorit, mis kuldab päikesepaistega halli argipäeva, mus saab meile omaks isegi kui meelestame end hetkil, mil hajutades nii mõnedki selle pilvist. meie hinges kõik mässab: tajume isegi siis, et kuski meil on Kõige läbi, mida kirjanik oma teostes pakub lugejale, on ta midagi rahulist, mis vaatleb ja hindab kõike meis toimuvat. moodsa inimese hinge peamisi vormijaid, on ta inimsaatuse Argipäeva elu tühisustes Autentne Mina kaob silmapiirilt. olulisi kujundajaid, inimolemise karjane ja hooldaja. Sellest Ta kaob sealt, kui inimene sulgub püsivalt endasse või elab tuleneb kirjaniku ülev, ta enda kannatusi mõtestav ja kor• püsivalt endast väljas. Ta kaob, kui inimene eraldab end kaas• vavgi osa Olemise lahtirullumisel; kuid siit tulenevad ka ta inimestest ebaväärtuste nagu vale, ülekohtu ja inetuse läbi. kohustused ja vastutus. Ta puudub seal, kus puudub armastus ja halastus. Autent• Sydney, 9. jaan. 1954. se Mina silmapiir avaneb inimeste takistamatus vaimses si• demes, kommunikatsioonis üksteisega. Kommunikatsioonis Autentne Mina on see entiteet, mis otsib, kuulab, süveneb, hindab, ühendab; entiteet, mis moodustab empiiriliste minade vahel silla üksteise mõistmiseks — ka kui vaated põhjalikult erinevad, lubades siis vähemalt haarata ja sõnastada erine• vusi. Takistamata kommunikatsioon avardab Autentse Mina saavutamiseks ja autentseks eluks üldse vajalikku kogemus• pinda, ta võimaldab meie empiirilise mina peegeldamist kaas• inimeste vaimus ja selle vaatlemist ning hindamist nende poolt meile kommunikeeritus. Ehtsa kommunikatsiooni säilitamisel ja süvendamisel ning seega isiku püüdlustel Autentse Mina poole on kirjanikul eten• dada tähtis osa. Kirjanduses lugeja tutvub viisidega oma mõtete ja tunnete paremaks kommunikatsiooniks, õppides nii teid ja vahendeid vaimseks suhtlemiseks oma ühiskond• liku mõjupiirkonnaga. Kirjanduses ta tutvub ka kommu• nikatsiooni häirivate või purustavate asjaoludega, et teada neid vältida oma elus. Kirjandusest lugeja õpib läbi nägema vulgaarse argipäeva ebaautentsust, milliseid arusaamasid ta jälle võib rakendada oma isiklikeks vajadusiks. Kirjandus viib lugejat kaasa elama tegelaste püüdlustega nende Autentse Mina poole, varustades nii teda arusaamadega selle tunneta• miseks ja tiivustades teda samadeks püüdlusteks. Kirjandus on suurepärane vahend lugeja vaimuavaruse kultiveerimisel, tema hingeelu peenendamisel, et ta oskaks paremini armas• tada, õigemini vihata ja väärikamalt võita iseennast ning tulla

1562 1563 Peeter Järvelaid

tööd (1939–1943) (1993: 205–216), kasutades nii eesti pagulas- teadlaste tööde bibliograafiat (Arens 1977: 25–30) kui ka Eesti ILMAR TAMMELO raamatukogude andmeid (Isotamm 1990; Järvelaid 1991). Pärast 1987. aastat Eestis avaldatud Tammelo tööde publikatsioonidest KUJUNEMISLUGU TEADLASEKS tuleb esile tõsta tema varaseid töid koondavat raamatut Ilmar Tammelo varased tööd (1939–1943) = The Works of Ilmar Tam- JA melo (1939–1943), sest selles ilmus ka tema käsikirjade esmapub- TEMA VARASED TÖÖD likatsioone (Tammelo 1993b, 1993c, 1993d). Kõik teised on olnud kas tema eestikeelsete tööde kordustrükid või siis võõrkeeltes ilmunud tööde tõlked. Tal on aga olemas veel mõned avalda- mata tekstid, mis tuleks üles leida ja teadlastele kättesaadavaks Peeter Järvelaid teha. Omaette küsimuseks on bibliograafia koostamine uurimus- test ja artiklitest, mis käsitlevad Ilmar Tammelo elu ning tegevust. Seni puudub ammendav bibliograafia õigusfilosoofi akadeemilise Inglise ajaloolane Charles Harold Williams on öelnud, et Saksa biograafia kirjutamiseks, kuid viimase veerandsajandi jooksul on ajaloolastel on tegevusharu, mida nad nimetavad periodiseerimi- ilmunud hulk töid, mis vääriksid kindlasti uute uurijate tähelepanu. seks, ja nad võtvat seda väga tõsiselt (tsit.: Meissen 2006: 42). Eesti ajalooteadus on tänapäevani suuresti selle ajalookirjutustra- ILMAR TAMMELO ditsiooni mõju all, mis tähendab seda, et Ilmar Tammelo (1917– 1982) elu ja tegevuse puhul huvitab meidki tema elu periodiseeri- TEADLASEKS KUJUNEMISE KESKKOND EESTIS mise probleem. 1993. aastal andsin ma ise sellesse biograafilisse periodiseeringusse oma osa, sest üllitades raamatu Ilmar Tammelo varased tööd (1939–1943), lõpetasin ma seal ta varase loomepe- Lapsepõlv ja kodused rioodi tekstide valiku Ilmar Tammelo Eestist Saksamaale lahkumise aastaga 1943. Ilmar Tammelo sündis 25. veebruaril 1917 edasipüüdlikku, maa- Tulles viisteist aastat hiljem tagasi Ilmar Tammelo varaste haritlastest kooliõpetajate suguvõssa. Tema ema Johanna Treu- tööde analüüsi juurde, sai mulle siiski selgeks, et tema esimese pe- feldti suguvõsast on pärit mitu õpetajat. Ka Ilmari vanemad olid rioodi loomingu surumine vaid aastate 1939–1943 vahele ei taha mõlemad kooliõpetajad, peres peeti haridusest lugu ja püüti seda 1 hästi õnnestuda. Seega avardasin neid periodiseerimise raame nii anda lastelegi. Ilmari isa ootamatu ja varajane surm oli nendele ettepoole (1937) kui ka pikendasin seda perioodi kuni 1948. aastani. See oli Ilmar Tammelo elus väga pingeline teadus- ja enese- 1Perekonnas räägitakse, et Ilmar Tammelo isa, Narva-Joaoru Alek- otsingute aeg. Pärast viit aastat Saksamaal — promotsioon Mar- sandri kirikukooli õpetaja Richard Eichelmann (1884–1919; Tammeloks burgis (1944) ja habilitatsioon õigusfilosoofia alal Heidelbergis — muutsid lesk ja pojad nime 1935. aastal) sai surma Soldino lahingus Va- lahkus ta Saksamaalt Austraaliasse (1948). badussõjas. Tolleagne Postimees kirjutab siiski, kuidas Eichelmann oli Kerenski ajal Narvas asunud kooliõpetaja ametist komissari ametisse, Ilmar Tammelo rahvusvaheliselt kõige rohkem kasutatud bib- kust enamlased ta ära ajanud. Pärast Narvast põgenemist oli ta Tallinnas liograafia on avaldatud koguteoses Objektivierung des Rechts- astunud Eesti sõjaväkke “ja Rakvere läheduses, hobuse selga istudes, denkens: Gedächtnisschrift für Ilmar Tammelo (vt Mayer-Maly kogemata kombel oma püssi läbi surma saanud”. Ta maeti Narva Kud- 1984), mida on täiendatud raamatus Ilmar Tammelo varased ruküla kalmistule. Vt Kodumaalt. 1919. Teisal on kirjutatud, et Eichel-

1564 1565 Ilmar Tammelo kujunemislugu teadlaseks Peeter Järvelaid püüdlustele vajutamas kahtlustepitserit. Rahapuudus tegi aga ha- Ilmar Tammelo gümnaasiumiõpilasena riduspüüu veelgi ahvatlevamaks. Ilmar Tammelo koolitee algas oma ema käe all Tartu lähedal asuva Mäksa valla Kaagvere alg- Gümnaasiumi lõpetamise aeg langes Tammelo vaimses arengus koolis (1923–1927). Ilmari varane kooliminek oli seotud õpetaja ajajärku, mille kohta ta oma elu lõpul kirjutatud filosoofilises lastel sageli esineva paratamatusega. Õpetajast emal polnud va- autoportrees mainib, et tundis soovi saada luuletajaks (Tammelo nema poja kooli-ikka jõudmisel nooremat koolitundide ajaks ku- 1982a). Ühtlasi huvitas teda luuletamise juures nii selle teoree- hugi jätta ja nii osales Ilmar juba varakult neis “vabakuulajana”. tiline külg kui ka teksti vormi analüüs. Tema enda väitel vii- Suur oli aga koolijuhataja üllatus, kui selgus, et see väike vaba- nud katsetused vormi alal paraku selleni, et huvi luuleteksti vormi kuulaja on õpetaja antu pareminigi omandanud kui teised lapsed, vastu hakkas juba poeetilisele kujutlusvõimele hävitavalt mõjuma. kes juba koolis pidid käima, ning koolijuhataja pealekäimisel ar- Tema luuletustest on meile teada siiski vaid mõni üksik 1930. aas- vati Ilmar Tammelo “vabakuulajaaeg” ametliku kooliaja hulka. tate teisest poolest pärit tekst (vt Tammelo 1937b, 1938, 1982, Seetõttu näeme Ilmar Tammelot oma esimesel koolifotol tugeva- 1993a). Tammelo kui teadusliku mõtlemise eeldustega andekast test maapoistest klassikaaslastest palju väiksemana. noorest mehest annab tunnistust tema esimene trükis ilmunud uuri- Ilmar oli sünnist saati nõrga tervisega. Väga vara avastati tal mus, “Irdriimist” (Tammelo 1937a). Huvi teksti struktuuri vastu tuberkuloos. Kord oli ta vanem vend Richard (1912–1996) see, jätkus õigusteksti vallas.3 kes lapsena suutis üksi kodus olles väiksemal vennal alanud ve- Perekonnatraditsioon pajatab, et Ilmar Tammelo ülikooli mi- rejooksu sulgeda ja ta elu päästa.2 Ta lähedased olid kahekordse nek oli pereringis otsustatud mõni aeg varem. Otsus polnud kerge, surve all — juba varakult selgus nii poisi nõrk tervis kui ka tema sest Tammelote pere sai rahanappuse tõttu toetada vaid ühe poja andekus. Tammelo õpingud jätkusid Tartu lähedal Puhja 6-klassi- ülikooliõpinguid. Vanem poeg Richard õppis kaupmeheks, et kii- lises algkoolis (1928–1930), mille lõpetamise järel ta astus Tartu remini iseseisvaks saada ja vaimsete huvidega venda vajadusel Poeglaste Gümnaasiumi (1930–1934). Emale ja sugulastele oli rahaliselt aidata. Ilmar Tammelo enda vaimse eneseteostuse tee selge, et nõrga tervise tõttu oleks poisile vaja anda enam koo- valik oli tehtud samuti pigem praktilist kasu silmas pidades. Eesti liharidust, et ta saaks oma eluks vajaliku teenida vaimse tööga. mittejõuka vaimse eliidi hulgas oli juristiks õppimine juba pika 1934. aastal tuli poisi edukale kooliteele kaheaastane vahe, sest traditsiooniga. Juristi kutse andis võimaluse vaimsete eneseot- ägenev kopsutuberkuloos vajas ravimist. Neil aastatel õppis ta singute jaoks, aga võimaldas ka omandada elukutse, mis tagas aktiivselt võõrkeeli. Gümnaasiumihariduse sai Ilmar Tammelo elus hakkama saamise. Eesti haritlastest on Tartu ülikooli õigus- aastatel 1936–1937 Tartu Linna Õhtusest Eragümnaasiumist. teaduskonnas õppinud palju neid, kes hiljem ei tegutsenud juristina, vaid said tuntuks kas ajakirjaniku, poliitiku, kirjaniku või isegi heliloojana. Ilmar Tammelo ülikooli astumise ajaks oli Ees- mann oli 1917. a märtsis valitud Narva linna miilitsaülemaks ning hiljem tis juristide tööturul siiski üleküllastuse aeg ja tasuva töö leid- ajutise valitsuse komissariks. Vabadussõjas oli ta Viru dessantroodu va- mine juristile kerge. Tammelo immatrikuleeriti Tartu ülikooli batahtlik ning saanud surma 18. jaanuaril 1918 Vaivara all (Riigiarhiiv, õigusteaduskonna üliõpilaseks 11. septembril 1937 (Ilmar Tam- f 2504, n 3, s 1769, l 25–27). melo üliõpilastoimik. — Eesti Ajalooarhiiv (= EAA), f 2100, n 1, 2Ilmar Tammelo oli oma vennale Richardile väga tänulik. Tema s 15 951, l 48; Album Academicum... 1994, III: nr 16156). Heidelbergi ülikooli habilitatsioonitöö kaanelt leiame pühenduse vennale (vt Tammelo 1948). Ta ei teadnud, mis oli vennast sõja ajal saanud, ja seetõttu on see sõnastatud “vennale Richardile, kelle saatusest ma ei 3Ka õigussemiootikale on Tammelo tööd suurt huvi pakkunud (vt Ve- tea”. Ilmar Tammelo oli õnnelik, kui vend sai teda tema elu lõpul veel renich 2005). Ühe tema hilisema artikli õigusfilosoofiast on USA õigus- Austrias külastada. semiootika ajakiri ka taasavaldanud (vt Tammelo 2005).

1566 1567 Ilmar Tammelo kujunemislugu teadlaseks Peeter Järvelaid

Tartu ülikoolis ülikooli) õigusteaduskonnas töötanud tunnustatud professoritele, oli hakanud head vilja kandma. Tekkinud oli uus põlvkond eest- Ilmar Tammelo suunamisel oli oluline koht ema vennal Jaan Treu- lastest professoreid. Tammelo teaduslik huvi väljendus ülikooli 4 feldtil (1888–1979). Tartu ülikooli õigusteaduskonnas õppinuna tuleku esimestest semestritest. Selle taga olid loomulikult tema oli tal vennapojale praktilist nõu anda. Onu oli see, kes viis õepoja üldised huvid, aga kaasa aitas ka Tartu ülikoolis tol ajal jõus olev ka Peterburis 1913. aastal eesti üliõpilaste asutatud korporatsiooni akadeemiline komme. 1920. aastatel jäi ülikoolis alles varasem Rotalia, mille üheks asutajaks ja 1930. aastatel kindlaks liidriks üliõpilastööde võistluse tava. Igal aastal kuulutas ülikool välja oli Tartu ülikooli õigusteaduskonna Eesti õiguse ajaloo professor konkursiteemad ja ülikooli aastapäeval 1. detsembril tehti aulas pi- Jüri Uluots (1890–1945). Uluots hindas Ilmar Tammelo andekust dulikult teatavaks auhinna pälvinud üliõpilased. Neid üliõpilaste 5 ja jäi tema akadeemiliseks juhendajaks oma elu lõpuni. iseseisvaid töid lugesid profesossorid väga tõsiselt ja nende kohta Ilmar Tammelo Tartu ülikooli astumise aeg langes selle õigus- anti kirjalik hinnang samamoodi nagu väitekirjade puhul. Auhin- teaduskonna jaoks väga soodsasse arenguperioodi. 1920. aastast natöid hinnati anonüümselt ja alles aktusel avati autorite nimega tehtud töö, et kasvatada Euroopa erinevates õigusteaduse keskus- ümbrikud. Ehkki 1930. aastatel ei antud üliõpilastele enam kul- tes kõrge kvaliﬁkatsiooniga õppejõudude koosseis, samas toetu- last medaleid, oli I või II auhinna saamine sel konkursil noor- des Vene impeeriumi tippülikoolide (põhiliselt Peterburi ja Tartu tele suureks tunnustuseks. Üliõpilase iseseisva teadustöö hin-

4 damine I auhinna vääriliseks tähendas, et seda arvestati ülikooli Jaan Treufeldti haridustee oli Peterburi kaubanduskursuste lõpe- lõputööna (sõltumata, millisel semestril see oli kirjutatud), teiseks tamise (1912) järel jätkunud Taanis Kopenhaageni veterinaaria- ja said õigusteaduskonnas auhinnatud tööde autorid tööd õigustea- põllumajandusülikoolis (1915) ja siis juba aastatel 1921–1926 Tartu üli- kooli õigusteaduskonnas. Pärast ülikooli lõpetamist oli ta vandeadvo- duskonna seminariraamatukogus ning neid arvestati akadeemilise kaat Ants Piibu abi Tallinnas 1927–1928, Kuressaares 1928–1930, van- järelkasvuna. Enamik Tammelot õpetanud professoreid õigustea- deadvokaat Aleksei Lelle abi 1930–1935 ning vandeadvokaat Kuressaa- duskonnas olid ise just sellisel teel endale ülikoolis tähelepanu res 1935–1940 Ta oli ajakirjanik ja kirjastustegelane (Peterburis ajalehe tõmmanud. Tammelol endal valmis uurimus väljakuulutatud tee- Pealinna Teataja kaasasutaja; ajalehe Meie Elu väljaandja Narvas 1918; mal “Simuleeritud toimingud ja toimingud in fraudem credito- ajalehe Põhja Kodu asutaja ja peatoimetaja Narvas 1919–1920; ajalehe rum”. Selle töö esitas ta ka konkursile, kuid 1940. aasta polii- Meie Maa väljaandja (1929–1940) ja peatoimetaja (1938–1940) Kures- tilised sündmused paiskasid ülikooli siseelu nii segi, et vähemalt saares jne). Ta oli ka trükikoja Treufeldt & Kallas kaasomanik. Treu- õigusteaduskonnas sel aastal enam auhinnatöid hinnata ei jõutud.6 feldt vangistati 15. veebruaril 1941 Kuressaares, viidi Venemaale ning Ilmar Tammelo õpingute väline käik avaneb tema üliõpilastoi- mõisteti seal 1943. aastal erinõupidamise otsusega nõukogudevastases tegevuses süüdistatuna 10 aastaks vangilaagrisse, vabanes 1954 ja pärast mikust (EAA, f 2100, n 1, s 15951, l 3–3 p); õpingute eripära aga Eestisse tagasi pöördumist sai loa emigreeruda Rootsi, kust asus elama tema ülikoolikaaslaste mälestustest, veidi ka Tammelo enda kom- Austraaliasse. mentaaridest õpingute kohta. Jaan Krossi (1920–2007) suuliste 5Korporatsioonis Rotalia oli Ilmar Tammelo akadeemiliseks isaks mälestuste järgi asus Tammelo üliõpilaspõlve üürikorter Tartus Heikki Aleksander Leesment (1914–2005; a-ni 1938 Lensment), kes kohtuhoone vastas Veski tänaval esimesel korrusel.7 See korter oli Tartu ülikooli õigusteaduskonna üliõpilane 1935–1940; töötas Tartu oli väga heas kohas, sest vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel asus ülikooli arstiteaduskonna dekanaadi asjaajajana 1940–1941, oli Oma- kaitse liige 1941, Tartu maavalitsuse sekretär 1942–1943 ja vandead- vokaadi abi Tartus 1943–1944; põgenes 1944. aastal Rootsi ning sealt 61942. aastal esitas ta sama uurimuse ülikooli lõputööna ja sai selle edasi USAsse. Tammelol säilisid kuni surmani väga lähedased suhted eest ka kõrgeima hinde (vt Tammelo 1942). Leesmendiga, kellele ta sageli usaldas kirjades ka kõige isiklikumaid 71941. aasta aprillis elas Tammelo Tartus Kastani tänav 86–1 (Rii- saladusi. giarhiiv (end. Parteiarhiiv; ERAF), f 12, n 2, s 225, l 1).

1568 9 1569 Ilmar Tammelo kujunemislugu teadlaseks Peeter Järvelaid

Toomel ülikooli raamatukogu ning sealt jäi vaid lühike tee ülikooli filosoofilise mõttesuunaga pole ma liituda võinud. Juriidiliste peahooneni, kus toimusid juristide loengud. probleemide lahendus alljärgnevas on seepärast rajatud teatavale Ilmar Tammelo jaoks sai õige varakult ülikooli kõige tähtsamaks omapärasele filosoofilisele lähtealusele, mille kujunemisel mind “peahooneks” ülikooli hästi komplekteeritud raamatukogu, kus ta on mõjustanud mitmesugused moodsed filosoofilised voolud, kuid tutvus uusima teoreetilise kirjandusega.8 Jaan Krossi kokkupuude ka Tartu Ülikooli õigusteaduskonna juriidilis-filosoofiline maa- Tammeloga ongi pärit ajast, kui tulevane õigusfilosoof olevat ena- ilmavaade, mis on väljendust leidnud nii üksikute õppejõudude miku aega kulutanud huvitava kirjanduse lugemiseks, eelistades teostes kui ka nende loengutes. Vaatamata nii mõnelegi põhilisele Krossi meenutuste kohaselt lugeda raamatuid küll kodus voodis arvamuste ja seisukohtade erinevusele, need ilmutavad — mulle pikutades, sest see võtvat vähem energiat. Loengutel käimiseks tundub — ometi mingit ühist joont, mis laseb aimata, et Tartu kulutas ta vähe aega, sest valmistus eksamiteks üliõpilaste poolt Ülikooli vaimne looming võrsub samast vaimsest pinnast”(Ilmar õppejõudude loengutest tehtud konspektide abil või õppejõudude Tammelo... 1993: 123). väljaantud õpikute järgi. Põnev on mõelda Tammelo väitele, et ta omandas oma õppejõududelt midagi, mida ta ise nimetab Tartu Ülikooli õigus- Ilmar Tammelo õpetajad ja mõjutajad Tartu ülikoolis teaduskonna juriidilis-filosoofiliseks maailmavaateks. Milles see “maailmavaade” seisnes, seda pole avanud ta ise ega pole sellele Ilmar Tammelo on oma õppejõude õigusteaduskonnas hinnanud suutnud ammendavat vastust anda Tartu ülikooli ajaloo uuri- 1943. aasta magistritöö sissejuhatuses: “Käesoleva töö teema jad. Ehk on seda võimalik tabada mõne Ilmar Tammelo ku- arendus sunnib paratamatult kokku põrkuma õigusteaduse põhili- junemiskäiku mõjutanud professori eluloopildiga. Kõik teda semate, raskeimate ja seni rahuldavat lahendust mitteleidnud prob- mõjutanud professorid olid värvikad isiksused ja kõigil neil oli leemidega. Et ma noore õigusteadlasena ometi söandasin hakata Eesti ühiskonnas oluline tähendus. kirjutama teaduslikku tööd teemal Õigusnorm ja struktuur, sele- tub ühtalt mu filosoofiliste huvidega, teisalt mu veendumusega, et Professor Nikolai Maim (1884–1976) juriidilisi spetsiaalküsimusi saab teadlane edukalt ja põhjendatult alles siis lahendada, kui ta tegelikult on püüdnud saavutada endale Et Ilmar Tammelo ei lõpetanud tervislikel põhjustel tavagümnaa- mingisugust selgust juriidiliste põhiprobleemide suhtes. Kuivõrd siumi, oli tema esimeseks eksamiks ülikoolis ladina keel (jaa- ma käesolevas töös neid rahuldavalt lahendada olen suutnud, seda nuaris 1938). Tema esimeseks õpetajaks õigusteaduse alal sai pole ma hetkel võimeline üle nägema. Ent usun, et ka siis, kui mu aga riigiõiguse professor Nikolai Maim, kellele juures ta õppis väited osutuvad ekslikeks ning arutluskäik vigaseks, käesolevale õigusfilosoofiat (vt konspekti Maim, Mägi 1936) ja hiljem ka tööle jääb minu jaoks vähemalt baasi väärtus, millele võin rajada riigiõigust (EAA, f 2100, n 1, s 15 951, l 3; Ilmar Tammelo... oma edaspidised vastavad ümberhinnangud, ümbersuundumised, 1993: 14). Nikolai Maim oli õppinud juristiks Vene impeeriumi mõttekäikude parandused ja täiendused. Ühegi üld- ega õigus- kahes kõige kuulsamas ülikoolis (Peterburi ja Moskva) ning olnud advokaadi abi ja riigiametnik Peterburis 1910–1917 ning sisemi- 8Tammelo valdas võõrkeeli kindlasti üle keskmise. Taon 5. veebruaril 1941. aastal kinnitanud, et oskab lugeda, kirjutada ja kõnelda eesti, saksa, nistri abi ja välisministeeriumi juriskonsult 1918–1919. Ta on esperanto (oli esperanto keele õpetaja) ja inglise keeles; lugeda ja kirju- läinud Eesti õigusteaduse ajalukku esimese eestlasena, kes jõudis tada prantsuse keeles; lugeda vene, itaalia ja ladina keeles. Sellele ni- Tartu ülikoolis õigusteaduse alal doktorikraadi kaitsmiseni. Tema mekirjale võib lisada tema Salzburgi-kolleegi Helmut Schreineri (1942– doktoritöö “Parlamentarism ja suveräänne riik” (vt Maim 1927) on 2001) arvamuse, et Tammelo valdas ka hispaania, portugali, soome ja kirjutatud põhiliselt Londoni ja Pariisi raamatukogudes. Seetõttu jaapani keelt (vt Ilmar Tammelo. . . 1993: 15–16). oli ta ka Ilmar Tammelo jaoks parim kaasaegse riigiõiguse ja õigus-

1570 1571 Ilmar Tammelo kujunemislugu teadlaseks Peeter Järvelaid

filosoofia kirjanduse tundja, eriti veel inglis- ja prantsuskeelse kui Teine maailmasõda oli näidanud vajadust suurema riikideva- kirjanduse osas. Inimesena oli Maim väga tolerantne ega suru- helise koostöö järele. Maim dateeris oma elulookirjelduses selle nud oma õpilastele peale mingeid kindlate koolkondade vaateid, temaatikaga alustamise ajaks juba 1934. aasta hilissuve (Maim mida professor ise pooldas, vaid püüdis tutvustada õpilastele kogu 2008: 398). Ta nimetas oma õpetuse mundoloogiaks, saksa keeles teadusliku diskussiooni spektrit, mis sel ajal maailmas olemas oli. Weltwissenschaft’iks (Maim 1946, 1946/47, 1949, 1957). Ilmar 1938. aastal kirjutas Ilmar Tammelo oma esimese uurimuse Tammelo pöördus selle temaatika juurde esialgu eestikeelsetes õigusteaduskonna üliõpilasena just Nikolai Maimi ühel lemmik- publikatsioonides juba 1952. aastal,10 põhjalikult aga 1957. aas- teemal, parlamentarismist. Tammelo käsitlus oli aga kindlasti tast (vt Tammelo 1957). väga praktiline, sest ta analüüsis oma töös alles 1. jaanuarist 1938. aastal jõustunud Eesti Vabariigi põhiseaduse teksti. Seda Professor Jüri Uluots (1890–1945) tema uurimust pole aga seni õnnestunud arhiividest ega raamatu- kogudest leida. Kui Nikolai Maimi mõju Ilmar Tammelo kujunemisele oli pigem Pärast Eestist põgenemist 1944. aastal sai Nikolai Maim vaimne, siis professor Jüri Uluotsa osa selles oli vägagi praktiline. järgmisest aastast Marburgi ülikooli õigusteaduskonna riigiõiguse Uluots oli Tammelo akadeemiline juhendaja ja vaimne isa selle erakorraliseks professoriks. Marburgis pidas ta loenguid võrdlevast sõna kõige otsesemas tähenduses. 9 riigiõigusest kuni USAsse emigreerumiseni. Maim oli ja jäi Jüri Uluots oli samuti Peterburi ülikooli kasvandik ja kuni parlamentarismi veendunud kaitsjaks. On kahju, et tema tööd 1918. aastani valmistus ta seal professori kutseks (s.t kirjutas (nt Maim 1926, 1929, 1931, 1932) on jäänud õiglase hinnanguta väitekirja). Tal on suured teened Eesti riigi seaduste süsteemi maailma teadusajaloo lehekülgedel (USAs siiski ühte tema tööd kujundamisel (vt Uluots 2004). Ta osales 1919. aastal esi- tutvustati, vt Eagleton 1933). meste riigiõiguslike aktide koostamisel, oli Eesti Vabariigi esi- Kui Ilmar Tammelo loomingut võib väga pindmiselt jagada mese põhiseaduse (1920) eelnõu autor ning eriti suur osa oli tal vähemalt kolme teemade ringi: õigusloogika, õigluse temaa- 1937. aastal vastu võetud Eesti Vabariigi põhiseaduse lõppredakt- tika ja nn maailmakorra temaatika, siis ka siin leiame mõjutusi siooni valmimisel (vt ka Uluots 1937a). Tartu ülikoolis oli ta tema Tartu-perioodi professoritelt. Nikolai Maim oli omaaegsete üks kolmest esimesest eestlasest juuraprofessorist, keda peetakse Tartu professorite hulgas oma maailmakorrateooriaga kindlasti selle rahvusliku õigusteaduskonna rajajateks. Jüri Uluots oli esin- üksikäija, kuid need tööd mõjutasid tema õpilasi. Maimi vahest danud Eesti Vabariiki juristina Rahvasteliidu komisjonides (vt La veidi liialt filosoofilised ja praktilisest jurisprudentsist ehk kau- loi... 1919), olnud Eesti-Saksa vahekomisjoni liige, võtnud osa gena näivad vaated hakkasid paistma uues valguses pärast seda, Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa läbirääkimistest jne. Aas- tail 1939–1940 oli ta Eesti Vabariigi peaminister ja 1940–1945 9Võrdlevast riigiõigusest jõudis Nikolai Maim loenguid pidada ka Eesti Vabariigi peaminister presidendi ülesannetes, pannes aluse Tartus (vt konspekti: Riigiõigus. . . 1939). Väga huvitavat allikainest Eesti riiklikule järjepidevusele ja selle püsimisele eksiilvalitsuse Nikolai Maimi kohta leiab tema isikutoimikust Marburgi ülikooli arhii- kaudu kuni 1992. aastani (vt Mälksoo 2003, 2005, 2006a, 2006b). vis, mis muu hulgas sisaldab ka pikki ja põhjalikke nn denatsifitseeri- Jüri Uluots kuulus Eesti Vabariigis poliitiliselt kõige mõjukamate misiseloomustusi ning -elulugusid. Maim oli muide Marburgi ülikooli õigusteaduskonna õppejõududest esimene, kes pärast tollast denatsifit- juristide hulka, kellel oli suur autoriteet ka akadeemilises pe- seerimisprotseduuri läbimist lubati vabalt õpetama. Tema Marburgis res. Eesti õigusajaloo professorina arendas ta välja õigusliku peetud loengute tekstid on hoiul Tartu ülikooli raamatukogu käsikirjade ja haruldaste raamatute osakonnas tema isikufondis (vt TÜR KHO, f 88, 101952. aastaga saab dateerida Tammelo pöördumist õigluse temaa- n 2). tika juurde (vt Tammelo 1952).

1572 1573 Ilmar Tammelo kujunemislugu teadlaseks Peeter Järvelaid järjepidevuse teooria (vt Uluots 1937b, 1975), mis leidis küll vahel 1981), palus ta end arvata diplomeeritud edasiõppijaks 1. juulist teaduslikku kriitikat, kuid praktikas osutus väga vajalikuks instru- 1943 kuni 1. juulini 1944. Ta kinnitas oma avalduses, et tal on mendiks Eesti riikluse tagamisel (Uluots 1940a, 1940b). Uluots väitekiri juba veerandi osas valmis. 1943. aasta augustiga on Tam- oli ka esimene jurist, kes sai 1938. aastal asutatud Eesti Teaduste melo dateerinud Puhjas oma magistritöö käsikirja “Õigusnorm ja Akadeemia akadeemikuks. ta struktuur” (vt Ilmar Tammelo... 1993: 121–204) ja 5. novemb- Kui Ilmar Tammelo registreerus 1938. aastal Jüri Uluotsa ril 1943 toimus Tartu ülikoolis selle töö kaitsmine (komisjonis õiguse üldõpetuse loengutele, sai ta hakkama teoga, mida ei osa- jällegi professorid J. Uluots, N. Maim ja E. Ilus). Jüri Uluots, nud oodata ei tema akadeemiline õpetaja ega kaasüliõpilased. olles ise kaasatud keerulisse poliitikasse, püüdis sellest noateral Uluots oli Peterburi ülikoolist saanud hea õigusteoreetilise et- liikumisest eemal hoida vähemalt oma kõige andekamaid õpilasi. tevalmistuse. Ta oli õppinud õigusfilosoofiat ja õiguse meto- Nii oli tal oma osa selles, et Ilmar Tammelo saaks 1943. aas- doloogiat tuntud poola päritolu õigusteoreetiku Leon Petrazitc- tal õppimisvõimaluse Saksamaal. Loomulikult oli Tammelo ka kij (1867–1931) juures, kes oli 1897–1921 Peterburi ülikooli ise aktiivne välismaal õppimiskoha leidmisel, kuid ilma Uluotsa õiguse entsüklopeedia ja õigusfilosoofia professoriks ja ühe tun- kindla toetuseta ei oleks see pruukinud nii kiiresti õnnestuda. tuma Venemaal ilmunud õigusajakirja Pravo (Õigus) kaasvälja- Kahjuks pole Ilmar Tammelo magistritööd tervikuna ühessegi andja (vt Baberowski 2001). Jüri Uluots tundis hästi kuni võõrkeelde tõlgitud. Kui aga lisaks lugeda Heidelbergis 1948. aas- 1920. aastateni õiguse üldõpetuse alast kirjandust ja diskussiooni. tal ilmunud habilitatsioonitööd (1948c), mille tekst suures osas Tema suur töökoormus ei võimaldanud aga jälgida kogu maailma kattub magistritöö omaga, siis võib välislugejagi saada ülevaate ka uusimat õigusmetodoloogilist arutelu, mis peeti eriti angloamee- nendest seisukohtadest, milleni Tammelo jõudis õigusloogika alal rika ja Prantsuse ning Itaalia õigusteadlaste vahel. 1943. aastaks Tartus (Puhjas). Tasuks meenutada professor Jüri Seetõttu oligi Tammelo õpingukaaslaste imestus suur, kui va- Uluotsa hinnangut Tammelo õigusloogikaalasele magistritööle. hetult enne Jüri Uluotsa eksamit ilmus müügile professori loengute Uluotsa arvates “peegeldub [sellest] autori täiuslik valitsemine konspekt (vt Uluots 1939), mis loengutes käinutele tundus palju ainestiku üle ja õhkub vastu ehtne teadusmehelik püüd otsida ja selgema esitusega; samuti hämmastas neid temaatika avardamine leida tõde” (Ilmar Tammelo... 1993: 19). ja autorite ringi kaasajastamine (Ilmar Tammelo... 1993: 15). Professor oli heatahtlikult nõus tunnustama Ilmar Tammelo osa- Professor Artur-Tõeleid Kliimann (1899–1941) lust selles töös. Selle õiguse metodoloogia ülevaate koostamisel oli kindlasti oma osa Tammelo tulevasel akadeemilisel karjääril. Ilmar Tammelo õpingud hakkasid 1940. aastal lõpule jõudma, Jüri Uluots hindas kõrgelt Tammelo andekust ja tegi talle ettepa- sest ta oskas väga intensiivselt end eksamiteks ette valmistada. neku hakata valmistuma Tartu ülikooli õigusteaduskonna tsiviil- Just oma juristiõpingute lõpusirgel sai talle võimalikuks väga protsessi professori ametiks. huvitav teaduslik dispuut professor Artur-Tõeleid Kliimanniga, Ilmar Tammelo tihedam suhtlemine Jüri Uluotsaga algas kes vähemalt akadeemilistes ringkondades oli üldtunnustatud kui 1942. aasta märtsis, kui Saksa võimud tühistasid Tartu Riiklikus jurist nr 1 (vt Järvelaid 1999; Mälksoo 2004). Artur-Tõeleid Ülikoolis väljaantud diplomid (ka Tammelol oli seega “vale” dip- Kliimann oli esimene Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli õigustea- lom). Tühistatud diplomite omanikud pidid sooritama lisaeksa- duskonna kasvandik, kes Eesti Vabariigi ajal õigusteaduse dok- meid, et nende diplomid oleksid jälle kehtivad. Nii tuli ka Tam- toriks promoveeriti (1932). Tema doktoritööd Administratiiv- melol 27. märtsil 1942 sooritada ülikoolieksamid. Teinud 22. mail akti teooria (1932) ei peetud mitte ainult Ilmar Tammelo õpin- 1943. aastal ka magistrieksami Jüri Uluotsale, Nikolai Maimile gute ajal, vaid ka vähemalt pool sajandit hiljemgi eestikeelsete ning tsiviilõiguse ja -protsessi professorile Elmar Ilusale (1898– õigusväitekirjade hindamisel ikka veel kvaliteedi osas standard-

1574 1575 Ilmar Tammelo kujunemislugu teadlaseks Peeter Järvelaid tekstiks. Kliimann oli Tartu Ülikooli lõpetamise järel õppinud liku õiguse normativistliku vaheteo kriitika” (ilmselt sai käsikiri kolm aastat Viini ülikoolis (1924–1926), kus kuulus ka Hans Kel- valmis 1941; eesti keeles ilmus esimest korda Ilmar Tammelo... seni õpilaste ringi.11 1939.–1940. aastal oli Kliimanni teaduslik 1993: 101–120). 1941. aastal tõlkis ta selle saksa keelde13 tippaeg. Ta oli just 1939. aastal oma 40. sünnipäevaks avaldanud ja otsis aastatel 1941–1944 sellele välismaalt hindajaid. Tam- monograafia Õiguskord, mida kolleegid üldiselt ülivõrdes hinda- melo saatis 1944. aastal selle töö hindamiseks professor Julius sid12 ning kriitilisem osa nendest vähemalt respekteeris kui väga Moórile (1888–1950) (vt Tammelo 1995a; kirja koopia asub Tartu kõrge teadusliku tasemega teoreetilist tööd. Ülikooli Raamatukogu käsikirjade ja haruldaste raamatute osa- Ilmar Tammelo huvi teadusliku väitlemise vastu oli sedavõrd konnas A.-T. Kliimanni isikufondis (f 89)), ning on andmeid, et ta suur, et ta ei jätnud ühtegi võimalust kasutamata. 1940. aasta saatis selle ka näiteks Hans Kelsenile.14 Kindlasti oli omamoodi sügisel kirjutas ta professor Kliimanni juures seminaritöö “Era- kummarduseks kunagisele õpetajale 20. aprillil 1944 saadud ot- ja avaliku õiguse normativistliku vaheteo kriitika”, milles võttis sus, kui Marburgi ülikooli professor Fritz von Hippel (1897–1991) terava kriitika alla Kliimanni Õiguskorras esitatud seisukohad. andis nõusoleku Ilmar Tammelole doktoritöö “Kritische Untersu- Näib aga, et kaks andekat meest mõistsid teineteist. Kuigi noore chungen zur normativistischen Unterscheidungen des Privat- und üliõpilase kriitika tunnustatud professori töö kohta oli temale har- des öffentlichen Rechts” kirjutamiseks. See 69-leheküljeline dok- jumatu, andis ta üliõpilase tööle kõrge hinnangu (maxime sufficit), toritöö, mis on hoiul Marburgi ülikooli arhiivis, langeb suuresti kuid ei jätnud üliõpilaste ees märkimata, et jääb seisukohale, et kokku sellega, mis Tammelo oli kirjutanud oma seminaritöös Tar- hoopis üliõpilane Tammelo eksib era- ja avaliku õiguse vaheteo tus professor Kliimannile 1940. aastal. 1950. aastal avaldas Tam- teooriates (Ilmar Tammelo... 1993: 16). Tammelo asus jälle melo eraldi artikli Kliimannist ajakirjas Archiv für Rechts- und uurima teoreetilist kirjandust, et koostada vastus oma professo- Sozialphilosophie (Tammelo 1950),15 kus Tammelo iseloomustab rile, kelles ta oli leidnud kõrgetasemelise partneri oma teaduslikes oma õpetajat teadlasena, kelle vaated olid kõige lähemal Austria taotlustes. ja USA õigusfilosoofidele Felix Kaufmannile (1895–1949) ning Enne jõudis aga Teine maailmasõda Eesti pinnale. A.-T. Klii- Fritz Schreierile (1897–1981). mann oli olnud Tartu Riikliku Ülikooli haldusprorektor ja hal- dusõiguse kateedri juhataja 1940–1941; Saksa okupatsiooni alul ta tapeti. Ilmar Tammelo kirjutas oma õpetaja mälestuseks Professor Helmut Kadari (Kristal) (1903–1976) väikese uurimuse “Professor Artur-Tõeleid Kliimanni era- ja ava- 1940. aasta juunisündmuste järel saabunud aega, kui Eesti Va- 11A.-T. Kliimann oli mõni aeg kindlasti tugevalt mõjutatud Hans bariik okupeeriti NSV Liidu poolt, võib iseloomustada profes- Kelseni õpetusest, kuid hakkas siis otsima oma teed õigusteoreeti- sor Michael Stolleisi (sünd. 1941) sententsiga “õigus õigusetu- kuna. Eraldi on temalt ilmunud ühe Kelseni töö arvustus (Klii- mann 1929); Kelseni loomingu põhjalikum analüüs on Kliimanni põhimonograafiate (eriti 1939. aastal ilmunud Õiguskorra) lehekülgedel. 13Tänu Ungari kolleegidele on see ilmunud Budapestis, vt Tammelo 12Eriti kõrgelt hindas seda monograafiat professor Juhan Vaa- 1995b. bel (1899–1971), kes oli samuti saanud oma teadusliku ettevalmis- 14Hans Kelseni instituudis Viinis on võimalik Kelseni tsitaatide tuse Viini ülikoolis Hans Kelseni ja tema kolleegide juures (vt arvus- elektroonilisest kogust leida Kelseni tehtud väljakirjutusi ka Ilmar Tam- tust Kliimanni teose kohta Vaabel 1939). J. Vaabel spetsialiseerus fi- melo töödest. nantsõigusele (vt Vaabel 1995) ja ta oli 1934. aastal valitud Tartu üli- 151989. aastal tõlkis Jaan Sootak selle lühendatult ka eesti ja kooli finantsõiguse korraliseks professoriks. Vaabeli kohta vt Juhan vene keelde ning avaldas ajakirjas Nõukogude Õigus ning selle paral- Vaabeli. . . 1995; Järvelaid 1995; Mereste 1995; Siigur 1995. leelväljaandes Sovetskoje Pravo (vt Tammelo 1989a, 1989b).

1576 1577 Ilmar Tammelo kujunemislugu teadlaseks Peeter Järvelaid ses” (Recht im Unrecht).16 Ilmar Tammelol oli jäänud vähe puudu sai ta õppida kriminaalõigust Heidelbergi ülikoolis professor Gus- kõigi juuraõpingute formaalsuste lahendamisest, mis oleksid ta- tav Radbruchi (1878–1949) juures (vt G. Radbruchi 6 kirja H. Ka- ganud veel enne 1940. aasta juunipööret Tartu ülikooli diplomi. darile. — TÜR KHO, f 148, s 11). Kui pärast sõda jõudis Ilmar Paradoks oli selles, et osa suuri muutusi Tartu ülikoolis toimus nii, Tammelo Heidelbergi ja otsis üles professor G. Radbruchi, polnud et senised osalised jäid esialgu ametisse. Tartu ülikooli õigustea- viimasele Tartu ülikool seetõttu sugugi enam tundmatu, vaid üli- duskonnas jäi alles enamik endisi professoreid ja dotsente. Samas kool, millega tema kolleegid varemgi olid suhelnud ning millelt ilma marksismi-leninismi õppimiseta ei antud ülikoolis ka kõik küsinud toetust ja nõu oma doktoritööde kirjutamiseks. ülejäänud eksamid sooritanutele diplomit. Noored inimesed, kes Kõik need sündmused olid Ilmar Tammelo elus 1941. aastal soovisid saada oma akadeemiliste õpingute eest diplomit, olid sun- väga lühikesse ajalõiku kokku surutud. Kui algas Saksa okupat- nitud sageli kaasa minema nõuetega, mille tähendust nad ehk isegi sioon ning uued võimud hakkasid ülikoolis õiendama arveid va- ei osanud pikemas perspektiivis täielikult hinnata. hepeal võimul olnutega või siis “endiste võimudega kaasajooksi- Helmut Kadari kui Tartu ülikooli õigusteaduskonna dekaani kutega”, polnud ka Tammelo olukord sugugi kiita.17 Teda päästis (1938–1941) ja Ilmar Tammelo teed ristusid otsustavalt just nendel vaid professor Jüri Uluotsa taasasumine ülikoolitööle, kes pol- väga rasketel aegadel Eesti riigi ja ta kodanike jaoks. Ilmar Tam- 17 melo oli kaotanud oma kõige mõjuvõimsama patrooni Jüri Ulu- Ilmar Tammelo värbamisega ÜK(b)P liikmekandidaadiks tegeles otsa, kes oli uute võimude poolt tagandatud peaministri ametist, 1941. a aprillis EK(b)P Tartumaa Komitee II sekretäriks määratud Ilmar vallandatud kui “kodanlik natsionalist” ülikoolist ja kantud koos Kruus (1913–1942), kes oli varem olnud ülikooli parteikomitee sek- retär ja kes jätkas töötamist ka ülikooli marksismi-leninismi kateedri perekonnaga ka küüditatute (arreteerimiseks) nimekirja. Tänu Jüri dotsendina. Oma soovituskirjas Ilmar Tammelole kirjutab Kruus, et oli Uluotsa sõpradele ja korporatsiooni Rotalia liikmetele, kes teda Tammeloga tuttavaks saanud 1940. aasta septembris. Teiseks soovita- varjasid, õnnestus Eesti Vabariigi peaministril end ja oma pere- jaks oli Tartu Segakaubastu (s.t kaubandusvalitsuse) abidirektor Peisah liikmeid siiski säästa Siberi vangilaagritesse saatmisest. Selles Abrami p Pats (1917–1999; lõpetanud Tartu õhtugümnaasiumi 1937, olukorras kutsus dekaan Kadari Ilmar Tammelo oma juhitud krimi- õppinud Tartu ülikooli majandus- ja õigusteaduskonnas 1937–1941 ning naalõiguse ja -protsessi kateedri laborandiks, mis tollal tähendas 1952–1956; oli mh EK(b)P Tartu maakonnakomitee erisektori juhataja tegelikult assistendi staatust. Nii sai Tammelost ülikooli töötaja 1941, ENSV prokuratuuri miilitsa järelevalve prokurör a-st 1946, viimati veel enne seda, kui talle jõuti kätte anda ülikooli lõpudiplom. kutsehariduse ühendatud vabariikliku nõukogu esimehe asetäitja), kes Helmut Kadari oli värvikas isiksus. Enne ülikooli tule- ise oli parteis olnud 1940. aasta augustist ja tundis Tammelot 1940. aasta juulist. Richard Tammelo töötas tema alluvuses inspektorina. Kolmanda kut oli ta õppinud kunstnik Ants Laikmaa käe all ja unista- soovitaja, autobaasi Rool juhataja (töökohana märgitud ka Tallinnas nud saada kunstnikuks. Pärast Tartu ülikooli õigusteaduskonna asuv Transpordi Peavalitsus) Valter Peetri p Saare (1906–?; lõpetanud lõpetamist (1926) kaitses ta magistritöö “Kahevõitlusest” (1929) Tartus õhtugümnaasiumi 1935 ning õppinud Tartu ülikoolis matemaa- ja sai võimaluse välisstipendiumideks, et end koolitada krimi- tikat ja õigusteadust 1935–1942) parteistaaˇzoli alanud 1. juulil 1940 naalõiguse alal Euroopa ülikoolides. Oma esimeses välislähetuses ning tema oli Tammelot tundnud juba 1937. aasta septembrist. Näib, et Tammelo värbamine kommunistlikku parteisse algas tema kutsumi- 16M. Stolleisi arvates saab õigusetuses eksisteerida õigus ka juhul, sega marksismi-leninismi ringi (kutsujaks Ilmar Kruus), mille tööst ta kui osa inimesi ei ole nõus laskma end diktatuuri teenistuses ära ka- enda sõnul oli “võimalust mööda” osa võtnud. ÜK(b)Psse astumisel sutada, või siis suudetakse luua õigusliku elu oaase keset õigusetust. pidi ära näitama ka oma varasemad kokkupuuted marksismi-leninismi Saksa okupatsiooni ajal suutis Jüri Uluots mingil määral sellise oaasi õpetusega; Tammelo pidi koostama ka teda mõjutanud isikute nime- Tartu ülikooli õigusteaduskonnas luua, mida Nõukogude okupatsiooni kirja. Esimeseks “mõjutajaks” olnud Tartu Poeglaste Gümnaasiumi di- kõige karmimate aastate (1940–1941, 1949–1950 jmt) kohta ei saa öelda. rektori Johannes Adamsoni (1883–1944) “ühes loengus väljaöeldud” Vt Stolleis 1994: 7. mõtted, seejärel aga pastor Jüri Kimmel (1899–1982), kes olevat taht-

1578 1579 Ilmar Tammelo kujunemislugu teadlaseks Peeter Järvelaid nud väiklane ja kaitses paljusid keerulisse olukorda sattunud ini- SAKSAMAAL mesi. Helmut Kadari, kes oli spetsialist kahevõitluse ja üldse (FREIBURG, MARBURG, HEIDELBERG) kriminaalõiguse teooria alal, ei osutunud heaks ajavoolu tund- jaks. Temagi kaotas juba 1941. aastal töökoha ülikoolis. Aeg 28. oktoobril 1942 saatis Tammelo Puhjast järelepärimise Mar- oli sedavõrd hüplik ja keeruline, et Tammelo tõmbus muidu suh- ... teliselt vaiksest ja isegi veidi unisest Tartust veidi eemale, Puhja, burgi, kas seal on võimalik kaitsta doktoritööd (Ilmar Tammelo kus tal oli võimalik oma sugulaste juures apteegimaja teisel korru- 1993: 18). Marburgi ülikooli arhiivis säilitatakse prodekaani vastust, milles soovitatakse pöörduda professor Fritz von Hippeli sel pühenduda teadusliku kirjanduse lugemisele ja teadustöö tege- poole. Kaitsnud Tartu ülikoolis magistritöö augustis 1943, kirju- misele. Samal ajal hakkas ta üha enam mõtlema Eestist lahkumise tas Tammelo 4. septembril 1943. aastal avalduse, milles palus sti- peale, et saada võimalus olla teaduskeskustes, kuhu tema eelkäijad pendiumi enesetäiendamiseks Saksamaal. Alates 15. novembrist võisid vabalt reisida ja kus Teise maailmasõja probleemid oleksid 1943 oligi ta ametlikult stipendiaat, kes võis hakata Saksamaale ehk veidi kergemini talutavad ning leiduks teaduslikult huvitavam reisima. keskkond. Saksamaale kavatses ta esialgu sõita üheks-kaheks semest- riks. Staˇzeerimiskohaks pidi saama Tübingeni ülikool, kuid seal ei õnnestunud Tammelol staˇzeerimist vormistada. 22. novembril 1943 on ta Freiburgist18 kirjutanud kirja, milles ta kõneleb nud usku ja kommunismi kokku sobitada. Poeglaste gümnaasiumis plaanidest hakata valmistuma doktorieksamiks, mis pidi toimuma võõrkeelte ja humanitaarringi esimeheks olles ning esperantoliikumist 1944. aasta märtsis, ja koguma materjali doktoritöö jaoks, mille edendades saanud Tammelo tuttavaks marksistlike vaadetega Arkaadi teemaks Jüri Uluotsa ettepanekul pidi olema tsiviilprotsess. Frei- Uiboga (1914–1957), samal ajal olnud tal kokkupuutumisi ka Paul Hu- burgist saadetud kirjades kiidab Tammelo linna, kus Schwarzwaldi beli (1913–1942; lõpetas poeglaste gümnaasiumi 1935, õppis ülikoo- läheduse tõttu olevat väga puhas õhk, mis on hea tema nõrkadele lis õigusteadust 1937–1941, II diviisi politruk 1940. a juulis) ja Val- kopsudele. Ta polnud aga sugugi vaimustuses kohalikust ülikooli ter Saarega. Partei liikmekandidaadiks saamisel pidi Tammelo tea- raamatukogust, mille ta Tartus saadud andmetel lootis olevat palju tama, et ta “isa sai surma kodusõjas valgete pool sõdides”, aru tuli parema. 1943/1944. aasta talvesemester kuluski Tammelol õpin- anda onu Jaan Treufeldti “kodanlaseks olemise pärast”, samuti oli kõne guteks Freiburgis ja sel ajal oli ka võimalik selgitada võimalusi all varasem kuulumine korporatsiooni Rotalia. Tammelo vastuvõtmisel kaitsta doktoritööd Saksamaal. 17. jaanuaril 1944. aastal ikka ÜK(b)P liikmekandidaadiks 26. aprillil 1941 ütles marksismi-leninismi veel Freiburgist saadetud kirjas selgitab Tammelo Jüri Uluotsale kateedri dotsent Voldemar Päll (1905–1941), et “poega ei tohi siiski oma otsust kaitsta doktoritööd kindlasti Saksamaal ja mitte tsiviil- vastutavaks teha isa eest, veel vähem sugulast sugulase eest. Ometi protsessi alal, vaid õigusfilosoofias, millega ta oli palju jõudnud peab algorganisatsioon eriliselt valvas olema, et kodanlised elemen- . . . tegelda juba Tartu ülikoolis õppimise ajal. Marburgi ülikooli ar- did ei saaks parteisse tungida ” (Koosolekust võtsid veel osa Ilmar hiivi andmed lubavad väita, et 1944. aasta kevadsemestril õppis Kruus, Armilda Männiste (1907–1941; õppis filosoofiateaduskonnas Tammelo juba Marburgi ülikoolis. 1929–1932, 1938–1942, TRÜ kaadriinspektor), A. Rängel ja Fried- rich Issak (1915–1991; lõpetanud Tartu poeglaste gümnaasiumi 1935, Ilmar Tammelo ja Gustav Radbruchi kirjavahetus (29. IV õppis ülikoolis matemaatikat, loodusteadusi ja õigusteadust 1936–1941, 1944 – 12. VII 1944), mida säilitatakse Heidelbergi ülikooli TRÜ ametiühingukomitee aseesimees 1940–41).) Lisada võib, et Ilmar raamatukogu käsikirjade osakonnas, aitab täpsustada Tammelo Tammelo oli ka TRÜ MOPRi (Revolutsionääride Abistamise Rahvusva- helise Ühingu) rakukese liige 15. märtsist ning üliõpilaste ametiühingu liige 26. märtsist 1941. a. Vt EKP Tartumaa Komitee toimik Ilmar Tam- 18Freiburgis elas I. Tammelo esialgu Fahnenstrasse 2 ja hiljem melo vastuvõtu kohta. — ERAF, f 12, n 2, s 225. Erwinstrasse 49-1.

1580 1581 Ilmar Tammelo kujunemislugu teadlaseks Peeter Järvelaid

Marburgis viibimise aega.19 Et valmistada ennast ette Marbur- pöörduma.20 Sel taustal on paremini mõistetav ka Ilmar Tam- gis toimuvaks promotsiooniks, registreerus Tammelo sel perioo- melo sõprade ring sõjajärgsel Saksamaal ja ka see, kui palju eest- dil vähemalt kuuele kursusele: õigusfilosoofia (Hippel), õigus- lasi tõusis Teise maailmasõja järel erinevates maailma ülikoolides filosoofia seminarid (Zimmerl), tsiviilõigus (Hippel), kriminaal- professoriteks. Aluse sellele rajas eestlaste üldine hoiak tulla kord õiguse loengud (Zimmerl), harjutused kriminaalõigusest (Stock) Eestisse tagasi ja olla valmis oma teadmisi kodumaal rakendama. ja administratiivõigus (Schätzel) ning veel erikursusele “Rahvas Ilmar Tammelo ei elanud Saksamaal DP-laagris, kuid pal- ja riik” (Ilmar Tammelo... 1993: 20). Marburgis esitas Tam- jud tema kaaslased küll. Heidelbergi ajal tekkis tal tihe suhtle- melo professor Fritz von Hippelile seminaritöö, meile juba tuttava mine näiteks Jüri Uluotsa juures õigusajaloolaseks spetsialisee- 1940. aastal Tartus A.-T. Kliimannile kirjutatud seminaritöö, mille runud juristi Ilmar Arensiga (1912–1994), kes osales aktiivselt ta 1941. aastal oli tõlkinud ka saksa keelde (“Normativistische ajakirja Estonia väljaandmisel ning oli ka Tammelole abiks tema Unterscheidung des Privatrechts und des öffentlichen Rechts”). Heidelbergi-perioodi artiklite avaldamisel. Saksamaa majandus- 20. aprillil 1944. aastal andis professor Hippel soovituse dokto- likus kitsikuses oli üheks sõprade ühistööks Tammelo habilitat- ritöö kirjutamiseks. sioonitöö avaldamise organiseerimine. Uurimus Untersuchungen Suurt energiakulu nõudis Saksamaal olles aga Tartu ülikooli zum Wesen der Rechtsnorm (Tammelo 1948c) ilmus tema sõprade muretsetud piirituse eest, sest see oli kirjastusele töö eest tasu- magistridiplomi tunnistamine. Kui Tartus oldi enne maailmasõda misel parem valuuta kui raha. Tammelole oli oluline, et ta sai arvamusel, et Tartu vana range magistrikraad vastab vormiliselt Heidelbergis habilitatsiooniks valmistuda21 professor Radbruchi Saksamaa ülikoolide doktorikraadile, siis tegelikult läks Tam- juures.22 Tammelo oli Heidelbergiga seotud juba 1944. aastast, melol vaja suuri jõupingutusi ja juristiosavust, et tema magistrikraad võrdsustataks Saksamaa ülikooli lõpetaja tasemega. Dok- toritöö kirjutamine sujus tal seevastu kiirelt, sest eeltöö selleks oli 20Ilmar Raamot kirjutab: “Rahva seisukohast on aga vajalik, et tal juba ammu tehtud. Doktoriväitekirja “Kritische Untersuchungen teatud protsent haritlasi oleks ja tulevase Eesti seisukohalt on see otse zur normativistischen Unterscheidung des Privat- und des öffent- hädavajalik. Meil on põhjust eeldada, et suurem osa Eestisse jäänud lichen Rechts” hindasid professorid Fr. von Hippel ja Leopold haritlaskonnast nii füüsiliselt kui vaimliselt närbub, samuti on küsitav, Zimmerl (1899–1945) heaks ning 26. oktoobril 1944. aastal soo- kuivõrd praegune Eestis võrsuv haritlaskond tulevikus sellisena oma ülesannet on suuteline täitma ja kindel on ka, et üks osa meie pagu- ritas Tammelo Marburgis ka suulise doktorieksami (komisjonis laskonnast sulab laia maailma teistesse rahvastesse ega pöördu kunagi olid professorid von Hippel, Walter Schätzel (1890–1961) ja Zim- oma kodumaale tagasi. Nii on kord vabanenud Eesti nõue haritlaskonna merl). 27. oktoobril 1944. aastal väljastas Marburgi ülikool Ilmar järel tõenäoliselt suurem, kui see kunagi varem on olnud. See on asjaolu, Tammelole doktoridiplomi. mis üksnes ei õigusta neid, kel õppimine pooleli, oma õpinguid lõpule viima, vaid see on kõigile neile ka moraalseks kohustuseks oma rahva Ilmar Tammelo õpingukaaslased Eestis ja Saksamaal ja kodumaa vastu. Tahame loota, et ka Hamburgi (resp. Pinnebergi) ja Müncheni üliõpilaskond praegusest ummikust rahuldava väljapääsu leiab ja oma õpingud ühel või teisel kujul saab lõpule viia. Samuti tahame Eesti Üliõpilaskonna väljaandes Estonia, mis hakkas Saksamaal loota, et ka õpetajaskond seni omalt kohalt ei lahku, kui leidub õppehi- ilmuma 1946. aastal, kutsus agronoom ja poliitik Ilmar Raa- mulisi noori, ja et hariduse andmine neile ka edaspidi edasi kestab. Aeg mot (1900–1991) eestlasi Saksamaal viibimise ajal maksimaalselt ja olukord manitsevad silmas pidama loosungit: Carpe diem” (1947: tõstma oma haridustaset (1946, 1947). Pagulusse jõudnud Eesti 10). haritlased elasid lootuses, et Eesti Vabariigi okupeerimine on siiski 21I. Tammelo elas Heidelbergis Molkestrasse 23, korter 1. vaid ajutine ja haritlaskonnal tuleb olla valmis kodumaale tagasi 22Tartu ülikooli suulisel magistrieksamil 1943. aastal oli Tam- melo üheks kohustuslikuks teoseks olnud G. Radbruchi Rechtsphilo- 19Marburgis elas I. Tammelo aadressil Rotenberg 21. sophie (Lepizig, 1932). Vt Ilmar Tammelo. . . 1993: 22.

1582 1583 Ilmar Tammelo kujunemislugu teadlaseks Peeter Järvelaid kuid ei saanud seal pidevalt viibida. Saanud oma teadmiste kohta Kirjandus positiivse hinnangu professor Karl Engischilt (1899–1990), sai ta lõpuks loa habilitatsiooniks ning 28. juulil 1947. aastal toimus Hei- A l b u m A c a d e m i c u m Universitatis Tartuensis 1918–1944 = The delbergi ülikoolis tema prooviloeng. 1948. aasta suvesemestrist Directory of the Student Body of the Tartu University in 1918–1944. oli Tammelo Heidelbergi Ruprecht-Karls-Universität’i eradotsen- Koost. Lauri Lindström, Toomas Hiio, Helina Tamman, Ene Hiio, tide nimekirjas. Noore eradotsendi loengutele registreerusid kõik Arti Hilpus, Leino Pahtma, Argo Kuusik, Salme Nõmmeots, Malle eestlased, kes sel ajal tema sõpruskonda kuulusid. Tema sõp- Loit, Shirley Kodasma, Valdek Pütsep. 1994. I–III. Tartu: Tartu radeks Saksamaal ja Rootsis olid peatsed õigusteaduse doktorid Ülikool Ilmar Arens, Ülo Sepp (1912–?), Karl Aun (1914–1995) ja Artur A r e n s , Ilmar 1977. Jurisprudence, Political Science, Sociology, Eco- Taska (1912–1994). 1950. aastal asus Ilmar Tammelo ümber Aust- nomy 1942–1976. (Folia bibliographica: A Bibliography of Works raaliasse, kus oli Sydney ülikooli õppejõuks 1952–1973; pärast Published by Estonian Scholars in Exile; 6.) Stockholm, pp. 25–30 Euroopasse tagasi pöördumist töötas ta Austrias Salzburgi ülikooli B a b e r o w s k i , Jörg 2001. Petrazickij, Lev Iosifovic (1867–1931). — professorina 1973–1982. Juristen: Ein biographisches Lexikon. Von der Antike bis zum 20. Jahrhundert. (Beck’sche Reihe; 1417.) Hrsg. von Michael Stol- leis. München: C. H. Beck, S. 492–493 KOKKUVÕTTEKS E a g l e t o n , Clyde 1933. [Book reviews; Maim, Nikolai. Völkerbund und Staat: ein Beitrag zur Ausarbeitung eines allgemeinen öffent- Kui Eestis hakati Ilmar Tammelo loomingut 1980. aastate lõpul lichen Rechts. Tartu: [s.n.], 1932.] — The American Journal tutvustama tõlgete kaudu, siis ilmus esimesena lühendatud tõlge of International Law, Vol. 27, No. 2, pp. 376–377. Vt heinon- tema õpetajale A.-T. Kliimannile pühendatud artiklist (Tammelo line.org/HOL/Page?handle=hein.journals/ajil27&id=1&size=2& 1989a, 1989b), millele järgnes tema 1971. aastal ilmunud mo- collection=journals&index=journals/ajil nograafia Survival and Surpassing (Melbourne: Hawthorn Press, Ilmar Tammelo varased tööd (1939–1943) = The Works of Il- 1971) tõlge (Tammelo 1990), mille eestikeelne pealkiri on heaks mar Tammelo (1939–1943). 1993. (Eesti õigusteaduse allikad 1.) võtmeks Tammelo antud perioodi loomingu juurde. Just “Ellu Toim. Peeter Järvelaid. Hamburg: D. A. Loeber jääda ja edasi minna” oli ka Tammelo enda elumoto, mis aitas I s o t a m m , Jaan 1990. Ilmar Tammelo teoste bibliograafia. — Aka- tal olla pidevalt loomeseisundis, ammutada ideid varasemast (an- deemia, nr 10, lk 2232–2240 tud juhul Tartu ülikooli ajast 1937–1943) ning genereerida uusi J u h a n V a a b e l i tööde bibliograafia (1921–1969). 1995. Koost. Pee- ideid ja süüvida nende üksikprobleemide analüüsi. Vähemalt sel ter Järvelaid. — J. Vaabel. Eesti riigi-maksundusõiguse põhiproblee- arenguetapil tuleb Ilmar Tammelot iseloomustada kui mõtlejat, me: Riigi-maksuõiguse normistiku ehitus ja rakendus. (Eesti õigus- kes kuulus oma alma mater’i koolkonda. Seetõttu kuuluvad Il- teaduse allikad 2.) Tartu: Fontes Iuris, lk 187–189 mar Tammelo Teise maailmasõja järgsed tööd “Õigusdogmaatika J ä r v e l a i d , Peeter 1991. Täiendusi Ilmar Tammelo teoste bibliograa- ja Mathesis Universalis” (eesti k 1946, inglise k 1948c), samuti fiale. — Akadeemia, nr 10, lk 2046 “Loogika ja nn puhtimmanentsed predikatsioonid” (1947), väike J ä r v e l a i d , Peeter 1995. Juhan Vaabel (1899–1971). — J. Vaa- artiklikogumik Drei rechtsphilosophische Aufsätze (1948a) ning bel. Eesti riigi-maksundusõiguse põhiprobleeme: Riigi-maksuõiguse veel ka “Artur-Tõeleid Kliimanns Rechtstheorie” (1950) kindlasti normistiku ehitus ja rakendus. (Eesti õigusteaduse allikad 2.) Tartu: tema varasesse loomejärku, kuid nende ideede mõju on jälgitav Fontes Iuris, lk 7–20 loomulikult ka tema hilisemas loomingus. J ä r v e l a i d , Peeter 1999. Artur-Tõeleid Kliimann (1899–1941). — Akadeemia, nr 2, lk 257–275 K l i i m a n n , Artur-Tõeleid 1929. Hans Kelsen. Vom Wesen und Wert der Demokratie. — Õigus, nr 8, lk 264–265 K l i i m a n n , Artur-Tõeleid 1932. Administratiivakti teooria. Tartu: Akadeemiline Kooperatiiv

1584 10 1585 Ilmar Tammelo kujunemislugu teadlaseks Peeter Järvelaid

Kodumaalt. 1919.— Postimees, nr 14, 30. I, lk 2 M e i s s e n , Thomas 2006. Forschungskonzepte und Realienkunde: L a l o i a g r a i r e devant l’Assemblée constituante. 1919. — Bulletin Die ersten Bände der “Enzyklopädie der Neuzeit”. — Neue Zürcher de l’Estonie, No. 5, pp. 22–27 Zeitung, 23. August, Nr. 194, S. 42 M a i m , Nikolai 1926. Parlamentarismist Prantsuse restauratsiooni- M e r e s t e , Uno 1995. Professor Juhan Vaabeli roll õigus- ja ma- ajal (1814–1830). Tartu jandusteaduse integreerimisel (eessõna). — J. Vaabel. Eesti riigi- M a i m , Nikolai 1927. Parlamentarizm i suverennoe gosu- maksundusõiguse põhiprobleeme: Riigi-maksuõiguse normistiku darstvo. (Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli Toimetused = Acta et com- ehitus ja rakendus. (Eesti õigusteaduse allikad 2.) Tartu: Fontes mentationes Universitatis Tartuensis (Dorpatensis). B; XIV,1.) Tartu Iuris, lk 21–26 M a i m , Nikolai 1929. Parlamentarism ja faˇsism. (Eesti Vabariigi M ä l k s o o , Lauri 2003. Illegal Annexation and State Continuity: Tartu Ülikooli Toimetused = Acta et Commentationes Universitatis The Case of the Incorporation of the Baltic States by the USSR. Tartuensis (Dorpatensis). B; XVII, 4.) Tartu A Study of the Tension between Normativity and Power in Inter- M a i m , Nikolai 1931. Völkerbund und Staat. Teil I. (Acta et commen- national Law. (Monographs on international law and human rights. tationes Universitates Tartuensis (Dorpatensis). B, XXIV, 2.) Tartu Erik Castrén Institute of International Law and Human Rights; 5.) M a i m , Nikolai 1932. Völkerbund und Staat: Ein Beiträg zur Ausar- Leiden—Boston: Brill beitung eines allgemeinen öffentlichen Rechts. Teil II. (Acta et Com- M ä l k s o o , Lauri 2004. Von der Demokratie bis zur Diktatur: mentationes Universitates Tartuensis (Dorpatensis). B; XXVI, 3.) ein verborgener Dialog zwischen Artur-Tõeleid Kliimann und Carl Tartu Schmitt. — Der Staat: Zeitschrift für Staatslehre und Verfassungsge- M a i m , Nikolai 1946. Weltwissenschaft: immer noch die apokalyp- schichte, deutsches und europäisches öffentliches Recht, Nr. 1, S. 57– tischen Reiter?. Stuttgart-Botnang: Kulturaufbau Verlag 82 M a i m , Nikolai 1946/1947. Liitunud rahvaste (UN) organisatsioo- M ä l k s o o , Lauri 2005. Which continuity?: The Tartu Peace Treaty nist. — Estonia. II. Göttingen, lk 70–82 of 2 February 1920, the Estonian-Russian Border Treaties of 18 May M a i m , Nikolai 1949. Staat und Weltorganisation. — Apophoreta 2005 and the legal debate about Estonia’s status in international Tartuensia: acta Universitati Tartuensi (Dorpatensi) ad diem res- law. — Archiv des Völkerrechts, Nr. 4, S. 513–524 titutionis Kal. Dec. MCMXIX nunc tricesimum celebrandum a pro- M ä l k s o o , Lauri 2006a. International status of Estonia in 1941–1944: fessoribus discipulisque eorum in exilio dedicata = Pühendusteos a legal appraisal. — Estonia 1940–1945: Reports of the Estonian Eesti Vabariigi Tartu Ülikoolile tema avamise kolmekümnendaks International Commission for the Investigation of Crimes Against mälestuspäevaks paguluses viibivate õppejõudude ja kasvandikkude Humanity. Tallinn, pp. 1107–1112 poolt. Ed. Jaan Olvet-Jensen. Holmiae: Societas Litterarum Estonica M ä l k s o o , Lauri 2006b. The government of Otto Tief and the attempt in Svecia, S. 208–216 to restore the independence of Estonia in 1944: a legal appraisal. — M a i m , Nikolai 1957. Suveräänsuse iganemine kaasajal. — Õigustea- Estonia 1940–1945: Reports of the Estonian International Commis- duslik Ajakiri, nr 1, lk 4–16 sion for the Investigation of Crimes Against Humanity. Ed. by Toomas M a i m , Nikolai 2008. Minu elulugu, nagu ta mulle näis. — N. Maim. Hiio, Meelis Maripuu and Indrek Paavle. Tallinn: Inimsusevastaste Mundoloogia. (Eesti mõttelugu 79.) Koost. Kristin Strauss. Tartu: Kuritegude Uurimise Eesti Sihtasutus, pp. 1095–1106 Ilmamaa, lk 386–402 R a a m o t , Ilmar 1946. Eesti haritlaskonna probleeme Saksamaal. — M a i m , Nikolai, Artur M ä g i 1936. Õigusfilosoofia ajalugu: loeng Estonia, nr 1, lk 2–4 N. Maim’i ja A. Mägi loengute järele. Tartu: A. Aasa koduülikool R a a m o t , Ilmar 1947. Eesti haritlaskonna probleeme Saksamaal. — M a y e r - M a l y , Dorothea 1984. Verzeichnis der Veröffentlichungen Estonia, nr 3, lk 9–10 von Ilmar Tammelo. — Objektivierung des Rechtsdenkens: Gedächt- R i i g i õ i g u s : eriosa. Eesti ja välismaade kehtiv riigiõigus: kons- nisschrift für Ilmar Tammelo. Hrsg. von Werner Krawietz, Theo pekt koostatud õigusteaduskonna üliõpilastele vastavalt prof. dr. iur. Mayer-Maly, Ota Weinberger. Berlin: Dunker & Humblot, S. 747– N. Maim’i eksamikavale. 1939. Tartu: Iustitia 753 S i i g u r , Heino 1995. Professor Juhan Vaabeli monograafia “Eesti riigi maksundusõiguse põhiprobleeme” ja tänapäev. — J. Vaabel. Eesti

1586 1587 Ilmar Tammelo kujunemislugu teadlaseks Peeter Järvelaid

riigi-maksundusõiguse põhiprobleeme: Riigi-maksuõiguse normis- T a m m e l o , Ilmar 1990. Ellu jääda ja edasi minna. Tlk Ilmar An- tiku ehitus ja rakendus. (Eesti õigusteaduse allikad 2.) Tartu: Fontes velt. — Akadeemia, nr 6–10, lk 1313–1344, 1521–1552, 1761–1792, Iuris, lk 27–28 1985–2015, 2205–2240 S t o l l e i s , Michael 1994. Recht im Unrecht: Studien zur Rechtsge- T a m m e l o , Ilmar 1993a. Lõpu eel (1935). — Ilmar Tammelo vara- schichte des Nazionalsozialismus. (Suhrkamp-Taschenbuch Wissen- sed tööd (1939–1943) = The works of Ilmar Tammelo (1939–1943). schaft; 1155.) Frankfurt am Main: Suhrkamp (Eesti õigusteaduse allikad 1.) Toim. Peeter Järvelaid. Hamburg: Tammelo, Ilmar 1937a. Irdriimist. — Raja album 6. Tartu: Tartu D. A. Loeber, lk 13 Õhtuse Ühisgümnaasiumi ja Kolledˇzi Õpilaskond, lk 14–15 T a m m e l o , Ilmar 1993b. Prof. Kliimann’i era- ja avaliku õiguse nor- T a m m e l o , Ilmar 1937b. Lahkumisõhtu; Põud; Loojang; Sentimen- mativistliku vaheteo kriitika. — Ilmar Tammelo varased tööd (1939– taalselt. — Raja album 6. Tartu: Tartu Õhtuse Ühisgümnaasiumi ja 1943) = The Works of Ilmar Tammelo (1939–1943). (Eesti õigus- Kolledˇzi Õpilaskond, lk 2, 20, 29 teaduse allikad 1.) Toim. Peeter Järvelaid. Hamburg: D. A. Loeber, T a m m e l o , Ilmar 1938. Lahkumisõhtu; Sentimentaalselt; Lõpu eel; lk 101–120 Põud. — Eesti Naine, nr 3, lk 42; nr 4, lk 53; nr 6, lk 84 T a m m e l o , Ilmar 1993c. Õigusteaduse metodoloogia. — Ilmar T a m m e l o , Ilmar 1942. Simuleeritud toimingud ja toimingud in Tammelo varased tööd (1939–1943) = The Works of Ilmar Tam- fraudem creditorum: Diplomitöö. Tartu Ülikool, õigusteaduskond. melo (1939–1943). (Eesti õigusteaduse allikad 1.) Toim. Peeter (Käsikiri Tartu Ülikooli Raamatukogus) Järvelaid. Hamburg: D. A. Loeber, lk 31–100 T a m m e l o , Ilmar 1946. Õigusdogmaatika ja Mathesis Universalis. — T a m m e l o , Ilmar 1993d. Õigusnorm ja ta struktuur. — Ilmar Tam- Estonia: Eesti Üliõpilaskond välismaal väljaanne. I. Göttingen, melo varased tööd (1939–1943) = The Works of Ilmar Tammelo lk 38–41 (1939–1943). (Eesti õigusteaduse allikad 1.) Toim. Peeter Järvelaid. T a m m e l o , Ilmar 1947. Loogika ja puhtimmanentsed predikat- Hamburg: D. A. Loeber, lk 121–204 sioonid. — Estonia: Eesti Üliõpilaskond välismaal väljaanne III. T a m m e l o , Ilmar 1995a. [Kiri prof. J. Moorile (Freiburg, 1944)]. — Göttingen, lk 36–38 Aus dem Nachlass von Julius Moór = Moór Gyula hagyatéká’ból. T a m m e l o , Ilmar 1948a. Drei rechtsphilosophische Aufsätze. Hei- Hrgs. von Csaba Varga. (Philosophiae iuris.) Budapest: Loránd delberg: Scherer Verlag Eötvös University, S. 45–46 T a m m e l o , Ilmar 1948b. Legal Dogmatic and the Mathesis Univer- T a m m e l o , Ilmar 1995b. Kritik zu Prof. Kliimann’s normativisti- salis. Heidelberg: Scherer Verlag scher Unterscheidung des Privat- und des oeffentlichen Rechts (Dor- T a m m e l o , Ilmar 1948c. Untersuchungen zum Wesen der Rechts- pat, 1941). — Aus dem Nachlass von Julius Moór = Moór Gyula norm. Heidelberg: Scherer Verlag hagyatéká’ból. Hrgs. von Csaba Varga. (Philosophiae iuris.) Buda- T a m m e l o , Ilmar 1950. Artur-Tõleid Kliimanns Rechtstheorie. — pest: Loránd Eötvös University, S. 63–145. Archiv für Rechts- und Sozialphilosophie, Bd. 39, S. 90–101 T a m m e l o , Ilmar 2005. About legal philosophy. — International T a m m e l o , Ilmar 1952. Õigluse probleem ja filosoofia. — Tulimuld, Journal for the Semiotics of Law, No. 1, pp. 83–94 nr 1, lk 41–43 U l u o t s , Jüri 1937a. Aus der Ideenwelt der neuen Verfassung Est- T a m m e l o , Ilmar 1957. Mõtisklus maailmaprobleemist. — Meie lands. — Die Verfassung der Republik Estland nebst dem Beschluss Side, nr 4, lk 2 des Estnischen Volkes betreffend die Einberufung einer Nationalver- T a m m e l o , Ilmar 1982a. A Self-Portrait. — Meie Kodu, 17. III, lk 9 sammlung und dem Gesetz betreffend die Übergangzeit: amtliche T a m m e l o , Ilmar 1982b. Lõpu eel (1935); Põud (1937). — Meie Übersetzung. Mit einleit. Aufsätzen von J. Uluots und J. Klesment. Kodu, 17. III, lk 9 Tallinn, lk 3–6 T a m m e l o , Ilmar 1989a. Artur-Tõeleid Kliimanni õigusteooria. U l u o t s , Jüri 1937b. Die Verträge der Esten seit dem Fremden im Tlk Jaan Sootak. — Nõukogude Õigus, nr 5, lk 346–348 XIII. Jahrhundert. Tartu: Akadeemiline Kooperatiiv T a m m e l o 1989b = Ilьmar Tammelo. Teori prava Artura Uluots, Jüri 1939. Õigusteaduse metodoloogia konspekt. [Koosta- Tyзle˘ida-Kli˘imana. — Sovetskoe pravo, } 5, s. 346–348 nud] Ilmar Tammelo J. Uluotsa loengute põhjal. Tartu: Iustitia

1588 1589 Ilmar Tammelo kujunemislugu teadlaseks

U l u o t s , Jüri 1940a. Eesti riik ajalooliselt vaatepunktilt.— ERK: Üld-, majandus- ja kultuuripoliitiline ajakiri, nr 2, lk 49–54 U l u o t s , Jüri 1940b. L’Etat estonien du point de vue historique. — ARVUSTUS Revue Baltique: Organe de la collaboration des etats Baltes, vol. I, n. 1, p. 20–28 Uluots, Jüri 1975. Eestlaste lepingud võõrastega XIII sajandil. KAS TE OLETE ÜKSNES (Maarjamaa taskuraamat 6.) Rooma: Maarjamaa Uluots, Jüri 2004. Seaduse sünd: Eesti õiguse lugu. (Eesti ÜKS (NÄRVI)RAKKUDE FUNKTSIOON? mõttelugu 59.) Koost. Hando Runnel. Tartu: Ilmamaa V a a b e l , Juhan 1939. Ühe kapitaalteose ilmumise puhul. [Rets. rmt: Jaan Aru, Talis Bachmann. Tähelepanu ja teadvus. Tallinn: Kliimann, A.-T. Õiguskord. Tartu, 1939.] — Õigus, nr 7, lk 331–333 Tänapäev, 2009. 384 lk. V a a b e l , Juhan 1995. Eesti riigi-maksundusõiguse põhiprobleeme: Riigi-maksuõiguse normistiku ehitus ja rakendus. (Eesti õigustea- Akadeemiliste psühholoogide Jaan Aru ja Talis Bachmanni hiljuti il- duse allikad 2.) Tartu: Fontes Iuris munud mahukas raamat kahest vaimse maailma kesksest nähtusest on V e r e n i c h , Vadim 2005. Introduction: The perspectives of the Tartu- tähtis sündmus nii eesti psühholoogias kui sellega haakuvates valdkon- Moscow semiotic school on legal semiotics. — International Journal dades, aga kindlasti ka märksa laiemalt, sest tegemist on ei rohkem for the Semiotics of Law, No. 1, pp. 1–4 ega vähem kui teadusliku püüdega uurida inimeksistentsi tuuma. Teema tänuväärsus ilmneb ühelt poolt teadvuse teadusliku uurimise üleilmses tähtsustumises alates läinud sajandi viimasest aastakümnest, kuid teisalt täidab see ühe suure lünga eesti teaduskirjanduses ning on ühtlasi ka PEETER JÄRVELAID (sünd. 1957) on lõpetanud Tartu ülikooli õigus- väga õnnestunud keeletegu, millele saab edaspidi julgelt toetuda vaim- teaduskonna 1981, filosoofiadoktor õigusteaduse alal 1990. Tartu üli- sest maailmast mõtlemisel. Olen veendunud, et selle töö näol saab hea kooli õigusteaduskonna õppejõud 1981–1997, sh Eesti õiguse ajaloo kinnituse vana arusaam, et vaid hea oskuskeele ja tekstide olemasolu korraline professor 1992–1997; Tallinnas Akadeemia Nord õigus- ja teeb üldse võimalikuks maailmaasjadega teatud (antud juhul teadusli- juhtimisteaduskonna korraline professor a-st 1997; justiitsministeeriumi kus) formaadis ja tasemel tegelemise ning Aru ja Bachmanni ligi nelisa- nõunik 1997–2000; sisekaitseakadeemia rektor 2003–2005, Eesti Me- da lehekülge teksti täiendavad tublisti seda keeleruumi, mis võimaldab eesti keeles tipptasemel tegelda inimesi läbi aegade köitnud ning iseenda reakadeemia rektor 2006–2007, sihtasutuse Jaan Poska Mälestusfond ja ümbritseva mõistmiseks nii vajalike küsimustega. nõukogu esimees. Akadeemias on ta avaldanud järelsõna Artur-Tõeleid Kliimanni artiklile (1999, nr 2, lk 257–275) ning arvustanud järgmisi Kuigi autorid märgivad eessõnas, et raamatu eesmärgiks on pakku- teoseid: Artur Taska. Õigusteaduslikke mõtteid (1990, nr 11, lk 2431– da baasteadmisi tähelepanu ja teadvuse kohta, tuleb pettuda neil, kes 2438); Tartu Ülikooli õigusteaduskonna lõpetanute ja õigusteadust õpe- loodavad need teadmised saada kergel moel ja lihtsustatud käsitluses. tanute nimekiri 1919–1989 ja Latvijas Universit¯ates Ties¯ıbu Zin¯at¸nu Autorid on nii stiili kui sisu mõttes võtnud oma ülesannet väga tõsiselt Nodalas absolventu saraksts 1920–1940 (1991, nr 10, lk 2215–2218); ning esitanud materjali õige rangel teaduslikul moel, kus esineb küll Priit Raudkivi. Maapäeva kujunemine: Peatükk Liivimaa 14.–15. sa- lugejaid virgutavaid illustreerivaid näiteid tavaelust, kuid domineerib jandi ajaloost (1992, nr 3, lk 620–623); Tekste kriminaalõiguse aja- siiski hoolikalt lihvitud ja eksperimentaalsele teadusele omane täpselt loost. I osa: Moosese seadustest Karolinani (1992, nr 5, lk 1090– piiritletud argumentatsioon ja keelekasutus. Selgesti on märgata kinni- pidamist klassikalisest akadeemilisest stiilist, kus autorite pretensioo- 1094); Vladimir Grabar. The History of International Law in Russia nikamaidki seisukohti serveeritakse väljapeetud lootuste sordiini abil. 1647–1917: A Bio-Bibliographical Study (1992, nr 11, lk 2413–2417) Samas on autorid varustanud teksti arvukate piltide, jooniste, graafi- ja Muinasaja loojangust omariikluse läveni: Pühendusteos Sulev Vahtre kute ja eraldi vormindatud tekstikastidega, mis peale teksti mõistmise 75. sünnipäevaks (2001, nr 10, lk 2186–2199). hõlbustamise hoiavad ühtlasi (raamatu teema kohaselt) lugeja tähelepanu

1590 1591 Arvustus Arvustus tekstis sisalduval sõnumil. Silma torkab ka mõnetine erinevus tähelepanu duses ning muu hulgas ka kokkupuudetest Talis Bachmanniga. See lisa ja teadvuse peatükkide stiilis. Kui tähelepanu käsitlus on erialaselt kajastab inimlikku asjaolu, et kõrged teadusedki on üksnes konkreetse- märksa tehnilisem ja põhineb peamiselt eksperimentaalpsühholoogia te isikute konkreetse tegevuse tagajärg ning seekordset teadvuse teema võttestikul, siis teadvuse teemade puhul kohtab märksa enam avara- teaduslikku restauratsiooni seostatakse õige sageli lisaks Crickile veel mat, filosoofiale ja teoreetilistele teadustele omast lähenemisviisi. Sa- kolme nobelisti, John Ecclesi, Gerald Edelmani ja Roger Sperry perso- muti loovad tähelepanu peatükid pigem tervikliku ettekujutuse teemast, naalse mõjuga teema tutvustamisel üldsusele ning õpetlaste ja teadusor- seevastu teadvuse käsitlus kujutab endast pigem valitud peatükke ak- ganisaatorite veenmisel teadvuse teemaga tõsiselt tegelda. tuaalsel teemal. Küsimus ei ole siin kindlasti mitte niivõrd autorite mait- Teises lisas tutvustatakse Benjamin Libeti eksperimente, mis oma ses teemasid ühel või teisel moel serveerida, vaid pigem teadvuse- ja teravmeelsuse abil on loonud võimalusi seostada igihalja filosoofili- tähelepanunähtuste ning nendega seotud mõistete sisulises, mahulises se probleemina tuntud tahtevabadust empiirilise teaduse kaanonitega. ja ka hetkesaavutuste-alases erinevuses. Kui tähelepanu on suhteliselt Seda laadi produktiivseid seoseid teoreetiliste mõistete ja mõõdetavate kindlapiiriliselt määratletud ja päris hästi empiiriliste vahenditega uuri- nähtuste vahel peetakse moodsas teadvuseteaduses tähtsaks paradigmaa- tud valdkond, siis teadvuse teaduslikul uurimisel ollakse praegu nii tiliseks aluseks. metodoloogilise avardumise kui endiselt ikkagi mõistelise klaarumise Kolmas lisa pakub lugejale juhtnööre selleks, kuidas leida moodsas faasis, kus ei ole suudetud leida ühemõttelist konsensust põhimõistete maailmas informatsiooni teadvuse erinevate teemade kohta. Heameel on sisus, mis omakorda raskendab saadavate empiiriliste andmete paigu- siinkohal lisada, et kuigi autorid on oma raamatuga viljelenud õige klas- tamist teaduses vastuvõetavatesse teoreetilistesse konstruktsioonides- sikalist informatsiooni edastamise viisi, on nad nüüd avanud ka raamatu se. See mõisteline klaarumine kulges veel läinud sajandilgi tõusude ja enda ja selle teemadega seotud veebisaidi, http://teadvus.wordpress.com/ mõõnadega, mida päris tabavalt on kirjeldanud ajakirja Behavioral and raamat/, mille kaudu saavad huvilised operatiivselt suhelda raama- Brain Sciences 1995. a artiklis briti neurofarmakoloog Jeffrey A. Gray, tu autoritega ning väljendada mõttekaaslaste ringis oma seisukohti kelle arvates tollasest üksnes kakskümmend aastat tagasi pidasid tead- tähelepanust ja teadvusest. lased teadvuse teemat filosoofide probleemiks ning enamik filosoofe omakorda üheks sügava keelelise segaduse sümptomiks. Teadvuse kui Neljandas lisas vaadeldavad teadvusel oleva aju uurimise meeto- teadusliku probleemi hiljutise aktualiseerumise üheks tunnuseks on ka did on kindlasti erilise tähendusega teema, mis kaasaegset teadvuse uurimist iseloomustab või isegi piiritleb. Ei ole kahtlust, et peale va- teatud pragmaatiline hoiak, et teemaga tuleb tegelda kohe ja võimalikult palju, ning mitte jääma eeltingimusena ootama mingite põhiprobleemide litud geeniuste mõttetöö on just põhjalik neurotehnoloogiline progress teoreetilise lahendamise saabumist. Seda mõneti õpetaja Lauri Tootsile tähtsaks teguriks teadvuseteaduse seekordses renessansis. Need meetodid peaksid lõpuks tegema võimalikuks tõsikindla lahenduse leid- antud rehkendusalase soovituse moodi lähenemist teadvuse teaduslikul uurimisel rõhutab mitmel pool ka Francis Crick — üks auväärsemaid mise keha-vaimu probleemile, mis nii kaua on teoreetilises plaanis persoone vaadeldavas väljaandes. nii filosoofide kui teadlaste tähelepanu köitnud. Närviteaduste senised edusammud ja tulevikuväljavaated on põhjalikku muljet avaldanud ka käesoleva raamatu autoritele, mida nad tunnistavad nii otsesõnu eessõnas Olemuslikud lisad kui pisut kaudsemalt ajuargumentide sagedase ilmutamisega raamatu eri peatükkides. Nii või teisiti tähendaks teadvuseuurimise põhjusliku Kuigi ehk arvustamise loomuliku järjekorra mõttes mõneti tavatult, on närviteadusliku projekti edu materialistliku ilmavaate lõplikku triumfi ja Francis Cricki käekäiguga seoses paslik meenutada, et autorid on raa- täiesti uusi reaalseid väljavaateid inimese vaimses ja vististi ka kehalises matu varustanud viie vägagi tähelepanuväärse lisaga, mis on küllap vaja sotsiaalses eksistentsis. Päris äärmuslikult on seda reduktsionistlikku litud stiili hoolika hoidmise kaalutlustel välja jäetud põhitekstist, ent väljavaadet esitanud käesolevaski raamatuski mainitud neurofüsioloog nendes kajastatud teemad on nii üldisemalt kui konkreetselt kõik väga Rodolfo Llináse loosunglik ütlus ühel teadvusealasel konverentsil: “Te olulised teadvuseuuringute kontekstis ning laiendavad märkimisväärselt ei kujuta endast muud kui üht närvirakkude funktsiooni.” See väljavaade käsitletu haaret. Esimeses lisas räägitaksegi lähemalt ja üsna isiklikus on muidugi põhimõttelise tähtsusega tervele psühholoogia valdkonna- võtmes Francis Crickist, tema rollist teadvuse teema taaselustamisel tea- le ja käesoleva raamatu autorid näikse oma seletustes selgesti lähtuvat

1592 1593 Arvustus Arvustus keha-vaimu probleemi tavapärasest materialistlikust lahendusest ühes ammutamise efektiivsust ja täpsust. T. parandab oluliselt teabe tead- kõige sellest tulenevaga. Keha-vaimu probleemi kaasaegse materialist- vustamisvõimalust ja teadvuse selgust ning taset (lk 344). liku lahenduse ideeliseks aluseks on doktriin närviraku nn interaktsioo- nilisest võimekusest, mille kohaselt närvirakud on võimelised sobituma Selles õige funktsionalistlikus määratluses keskendutakse tähelepanu füüsikas ja keemias tuntud protsesside varal nii keskkondade kui üks- rollile olla psüühika suunaja, informatsiooni selekteerija olulisuse alusel teisega sellisel viisil, et nende kooslused on samaaegselt nii tegelikkust ning psüühiliste protsesside kvaliteedi tõstja. Neist kaks esimest omavad loovaks osaks kui selle tegelikkuse teatud omaduste vormi ajutiseks sal- mitmekesist filosoofilist tagapõhja, mille üks osa tuleb vaimufilosoofide vestajaks, tõlgendajaks ja taasloojaks. Doktriinist tulenevalt püütaksegi poolt nii palju diskuteeritud intentsionaalsuse teemast ja teine üldisemalt kaasajal empiiriliste vahenditega visalt ja suurte jõududega tegelda nii ontoloogiast, kus eesmärgipärane ehk teleoloogiline valik on vähemasti närvistruktuuri erilisi omadusi loovate kriitiliste elementide (retsepto- juba Aristotelese aegadest metafüüsikute mõtlemist oma võlude ja ka- rid, geenid, bioelektrilisi potentsiaale võimalikuks tegevad ainete koos- ridega köitnud. Samuti on erinevad eesmärgipärase valiku viisid vägagi lused) selgitamise kui närvisüsteemide väljunditeks olevate omaduste, armastatud motiiviks bioloogide teoreetilistes konstruktsioonides, mis sh vaimsete nähtuste ja nende dünaamika kvantitatiivse kirjeldamise- näikse realiseeruvat bioloogilise organisatsiooni õige erinevatel tase- ga. Käesolevat raamatut võib kindlasti pidada ka selle doktriini edenda- metel, viidates valiku põhimõtte olemuslikule universaalsusele. Seega miseks eestikeelses teadusruumis. Siit ei ole tegelikult enam kuigi kaugel kumab autorite positsioonist selgesti vana head maailma ühtsuse ideed, ka laiaulatuslik funktsionalism vaimse ja kehalise ühiseksistentsis, mille kuigi määratlus käib konkreetselt vaid psüühikasse kuuluva nähtuse koh- kasutust on autorid selles raamatus piiranud pigem teadusmetodoloogi- ta. lise tööriista rolliga ega ole võimaldanud oma raamatus selle lähenemise TEADVUS — olendi võime subjektiivses vormis, läbielamistes ja kandumist tehisintellekti ja tehisteadvuse avarasse valdkonda. vahetus esimese isiku perspektiivis tunnetada ümbritsevat maailma Väga tänuväärses ja vajalikus viiendas lisas esitavad autorid sõnastiku ja iseennast. T. väljendub aistimises, tajumises, mõtlemises, emot- valdkonna olulisemate põhimõistete seletustega. Teadvuseuuringutes sioonides, meenutustes, kujutluses, mis on eksplitsiitsed, iseendale kulub tõepoolest endiselt palju auru mõistelise selguse saavutamiseks kogetavad ja arusaadavad ning teistele kirjeldustes, sõnades, kom- ning autorite püüdlus otse ja ausalt oma terminoloogilised positsioo- mentaarides edasi antavad. T. on kitsam mõiste kui psüühika, sest nid fikseerida väärib kõige suuremat tunnustust nii konkreetsemalt teose palju psüühilisi protsesse kulgeb mitteteadvustataval, mitteteadvus- sisulisemas püüdluses kui üldisemalt vastava eesti keele mõistelise seg- tatud või teadvuse-eelsel tasemel (lk 342). mendi kontekstis. Erinevalt tähelepanu definitsioonist paistab autorite teadvusemäärat- lus hoopis spetsiifilisem olevat, kuigi tavapäraselt peetakse teadvust Tähelepanu ja teadvuse mõistelisest sisust tähelepanust märksa avaramaks ja mitmekesisemaks nähtuseks. Määrat- lusest ilmneb selgesti autorite truudus klassikalistele psühholoogia sei- Vaatleksin järgnevalt pisut lähemalt, kuidas autorid on fikseerinud oma sukohtadele, mida nende stiilipuhas käsitlus loomulikult ka eeldab. Oma- raamatule pealkirja andnud mõisted: moodi väikse paradoksina mõjub siiski see, et konkreetsema tähelepanu nähtuse määratlus on raamatus sisult universaalsem kui laiema ulatusega TÄHELEPANU — psüühilise tegevuse ja teabetöötluse suunami- ja sellisel moel ka raamatus käsitletud teadvuse oma. ne ja keskendamine objektile, millel on isiku jaoks püsiv või olu- Üldisemas plaanis oleks siiski paslik juhtida tähelepanu (sic!) kahe- korrast tulenev tähtsus. T. on peamine selektsiooniprotsess vaim- le aspektile selles teadvusemääratluses. Kõigepealt rõhutatakse teadvuse ses teabetöötluses, mille abil erinevate tajutavate tunnuste, objektide subjektiivset loomust, mis teadusliku maailmavaate valitsemise ajastul ja sündmuste hulgast valitakse eelistöötluseks välja olulisim, huvi- nii mõnigi kord kipub tagaplaanile jääma, sest teadused püüdlevad just pakkuvam, pakilisem. Selle tulemusena valitu esindub tunnetuses nimelt inimese ja maailma objektiivse tunnetamise poole. Kuigi teadvuse kiiremini, täpsemini, selgemini; selle tulemusel on valituga praktili- komponentide tüübid näikse vähemasti liigiomased olevat, realiseeruvad ne manipuleerimine ja sellele reageerimine kiirem, täpsem, asjako- nad isikuti ometi märkimisväärse varieeruvusega, mis omakorda muudab hasem. T. aitab tõsta mällusalvestamise, meelespidamise ja mälust vaimse objektiivsuse üheks väga töömahukaks ettevõtmiseks, mis sageli

1594 1595 Arvustus Arvustus

õige raskelt üle kivide ja kändude oma eesmärgi poole tüürib. Küllap inimühiskonna tähelepanumehhanismid võiksid vähemasti potentsiaal- kirjeldab Galileo Galilei kunagine tuntud hüüatus “Eppur si muove!” selt evida omadusi ja paindlikkust, mis käesoleva raamatu teemaks olevas (Ta liigub siiski!) seda teekonda õige tabavalt. Samas ei tohi unustada, nähtuses puuduvad. Kontseptuaalselt on mõneti ootamatu peatükkides et subjektiivsus on asendamatu ja ammendamatu vaimse mitmekesisuse 6.1. ja 6.2. tähelepanu kui seisundi vaagimine erinevate virguse taseme- lähtematerjal, mida hiljem vastavalt olukorrale valitakse, töödeldakse ja te alusel. Nimelt passiks ehk isegi paremini laialt levinud viis eristada kasutatakse. Teiseks torkab silma, et autorid väldivad terminit “vaim”, hoopis teadvuse iseloomustamise eeskujul seisundi ja protsessi (sisu) seda nii probleemset, aga ometi traditsioonilist ja vajalikku mõistet vaim- aspekte ning tähelepanuprotsesside iseärasused on oluliseks kriteeriu- se maailma seletamisel. Nad kasutavad selle asemel järjekindlalt sõna miks teadvuse kui seisundi erinevate astmete identiﬁtseerimisel. Samas “psüühika”, mida võimaldab neile raamatu valdkondlik kuuluvus ning seostuvad teadvus ja tähelepanu omavahel sedavõrd tihedasti ning struk- nii käesolevas määratluses kui mitmel pool mujal rõhutatud tõdemus, tuursed jaotused ühes peegelduvad teatud eristustena ka teise nähtuse et suur osa psüühikast toimib teadvuseväliselt. Olnuks tõesti huvitav vaagimisel. ja küllap baasteadmiste kontekstis ka õpetlik teada saada, kuidas autorid paneksid eesti keeleruumis paika ingliskeelsed valdkonda katvad Teadvuseteaduse rajajooni piiritlevad närvirakud põhimõisted nagu mind, soul, consciousness, awareness, sense jt. Siis- ki ei kahanda see uudishimu kuigivõrd raamatu sõnastiku suurt tähtsust Nagu eespool mainitud, käsitletakse teatud põhjustel teadvust raamatus meie vaimse maailma mõistelisel kirjeldamisel. tähelepanust mõneti erinevalt, kuid siiski on sellegi käsitluse puhul autorite põhimõtteks püsida teaduse lainel ning vältida mitut masti müstikat, Tähelepanu kui keerukate süsteemide tervik mida teadvuse teemadega tegelemisel päris sageli kohata võib. Veelgi enam, autorid panustavad teadustest põhiliselt teadvuse psühholoogiast Arvustajal ei ole mingit vajadust ega tegelikult kompetentsigi asuda ja neurofüsioloogiast lähtuvatele lähenemistele ning mainivad vaid õige üle kommenteerima raamatu tähelepanupeatükkides esitatut, sest kir- põgusalt kvantfüüsika, bioinformaatika või tehisintellekti valdkondadest japandu räägib iseenda eest ning teeb seda väga hästi nii teemade veen- pärinevaid lähenemisi inimteadvusele. Niisugune lähenemine on selle va sisemise loogika (tähelepanu liigid, toimimine ruumis ja ajas, sise- raamatu autorite puhul mõistetav, sest üheks psühholoogia paratamatuks mised ja välised interaktsioonid) kui esituse täpsuse ja selguse poo- tegevusvaldkonnaks on teadvus ning teadvuse ja aju abielu on kaasaeg- lest, nii et huvilisel tekib tõesti lugemise tulemusena hea ettekujutus, ses psühholoogias sedavõrd püha, et selle erilisuses kahtlejad on väga mida tähelepanu psüühilised põhiprotsessid ja -omadused endas si- suure tõenäosusega määranud end keerukale eksirännakule, kus rahu- saldavad ning kui komplitseeritud infotöötlusega on meil tähelepanu toovat sadamat ei pruugigi leida. Nagu igas abielus, kerkib ka aju ja puhul ikkagi tegemist. Ehk vaid täienduse korras väärib siinkohal psüühika kooselus küsimus poolte omavahelistest suhetest ning prae- märkimist, et vähemasti tähelepanu selektiivsuse komponent saab lisaks guse “perekonnaseaduse” normiks on materialism ehk aju juhtiv roll psüühikas (või pigem ajus?) toimuvale tublisti täiendavaid töötingimusi selles liidus. Sellises kontekstis ei kujuta teaduslik maailmavaadegi en- meelesüsteemide perifeersetest osadest, kus meeleretseptorite ja neid dast midagi muud kui visa meeltepõhist võitlust materialismi eest. Väga ajuga ühendavate närvikiudude omadused määratlevad interakteeru- hästi illustreerib seda olukorda käesolevas raamatuski kajastuv medit- vate protsesside alusel olulisel määral, milliste tunnustega info üld- siini mõju teadvuseuuringutele: uurijate huviorbiidis on olukorrad, kus se psüühika kuningriigi poole teele asub ning seal jätkuvale, sh tead- seostatakse teatud ajutalitluse häireid neid saatvate psüühikahäiretega, vustatud kujul, infotöötlusele pääseb. Või kui püüda veelgi üldise- nt pimenägemine, ruumieiramissündroom või mitmesugused agnoosiad malt asju seada, siis elusorganismidel on olemas terve hulk erine- ja lõhestatud aju (lk 216–232). Niisamuti soosivad kaasaja pigem ajust vaid tähelepanusüsteeme, mis võimaldavad organismi potentsiaalselt lähtuvaid teadvuseuuringuid juba mainitud teadvusel oleva aju ja selle jõudvast infovoost välja valida talle eksistentsiks kõige vajalikuma ning järjest väiksemate alaosade talitluse vahetu hindamise järjest avardu- seadistada seda käepäraseks organismis olemasolevatele infotöötluse va- vad võimalused ühes nende vastava seostamisega uuritava psüühikas henditele. Inimese psüühiline tähelepanusüsteem on neist kindlasti üks toimuvaga. Siit saabki loomuliku lähtekoha teadvuse neuraalsete kor- spetsiiﬁlisemaid, ent samas küllap mitte arengu lõppjaam, sest erinevad relaatide (TNK) uurimine, mille käigus saadava empiirilise andmesti-

1596 1597 Arvustus Arvustus ku põhjal suudetakse ühel päeval teadusliku tõsikindlusega tuvastada näikse raamatu autorid andvat sellele selgesti jaatava vastuse. Samas ka olemuslikud seosed ajuprotsesside ja psüühika vahel. Siiani puudub õhkub nende tööst aukartust nii teadvuse kui teaduse vastu, millest esi- konsensus selle olemusliku seose konkreetse sisu küsimuses, mistõttu mene loob inimese eksistentsi ning teine pakub aukartusele mõistuslikku ongi päevakorral hulk erinevaid konkureerivaid vaateid, mida oleks ise- sisu, eemaldades sealt põhjendamatu üleoleku ja hirmu. Kuigi tead- gi sobivam teooriate asemel hüpoteesideks pidada. vus ja tähelepanu on meile sünnipäraselt kaasa antud, on kogu elu Kindlasti on põnev lugemine 9. peatükis esitatav ülevaade erine- põhiküsimuseks see, mis täidab meie tähelepanu ja teadvuse, ning see ei vatest hüpoteesidest teadvuse kohta, mis võib küll mõneti kurvastada ole teps mitte üheselt ära määratud närvirakkude füüsika ja keemiaga. filosoofe, sest sealt on enamjaolt puudu arvukad nende tsunftikaaslaste Andres Soosaar vaated ning esitatakse kindlameelselt ikka neid seisukohti, mida toetab arvestatav empiiriline andmestik, kuid eks teaduslikkusele pretendee- rivad vaated peavadki olema tagatud sobiva metodoloogilise ja empiirilise toega. Küllap võinuks see ülevaade sisaldada rohkem erinevaid vaateid ja/või käsitleda seal olevaid teooriaid põhjalikumalt, aga raa- ANDRES SOOSAAR (sünd. 1961) on lõpetanud 1985 TRÜ arstiteadus- matu mahtu ja proportsioone silmas pidades on kõige olulisem selles konna, 1989 meditsiinikandidaat psühhofarmakoloogia alal. 1989–2005 peatükis esitatud ning huvilistel ei ole kuigi raske leida täiendavat ma- oli vaheaegadega tööl TÜ arstiteaduskonna füsioloogia istituudis, alates terjali ühe või teise seisukoha poolt või vastu. Kindlasti soovitaksin selles 2005. a on ta TÜ arstiteaduskonna tervishoiu instituudi meditsiiniteooria ülevaates lähemalt tutvuda Talis Bachmanni enda teadvuse pertseptuaal- ja -eetika dotsent. Akadeemias varem avaldanud artikli “Tekhne arstitea- se retuˇseerimise teooriaga, kus kirjeldatakse üht 25 aasta eest loodud duses” (1999, nr 10, lk 2111–2116) ja neli tõlget. ja autori arvates siiani päris hästi töötavat neuropsühholoogilise aluse- ga teoreetilist konstruktsiooni, mille kohaselt “teadvus tekib ajukoore fluiidse-sarnaste talitlusomadustega virtuaalpinnana, mille moodustab mittespetsiifilisest taalamusest ajukoore püramiidneuronitele saabunud erutav presünaptiline mõju” (lk 281), mis peaks tegelikult päris inspiree- rivalt mõjuma peale psühholoogide ja närviteadlaste ka filosoofidele ja kognitiivteaduste teoreetilise suuna esindajatele. Kokkuvõttes edastavad autorid väga ladusalt ja sisukalt teadvuseteaduse olulisemad positsioonid ja meeleolud uue aastasaja esimese dekaadi lõpuaastate seisuga.

Aukartus teadvuse ja teaduse ees

1990. aastate teadvuseteaduse pioneeride üleskutse interdistsiplinaarsu- sele pidas oluliseks mõttevabadust ja tõemonopoli puudumist teadvuse küsimusega tegelemisel, kuid eks teaduse metodoloogiline rangus ja edusammud konkreetsetes empiirilistes valdkondades võivad jahutada valdkondadeülest entusiasmi. Ent ma loodan väga, et käesolev raamat aitab tublisti kaasa teadvuse teema interdistsiplinaarsele diskussioonile ka eestikeelses vaimses ruumis ning tugevdab erineval moel psüühika fenomenoloogilise poolega tegelejate ratsionaalset seljatagust oma uuri- misvaldkondades toimuva positsioneerimisel nii iseenda kui teistsugus- tesse sotsiaalsetesse maailmapiltidesse. Kui tulla tagasi arvustuse pealkirjas esitatud küsimuse juurde, siis oma teaduslike seisukohtade alusel

1598 1599 Abstracts

KERLI ILVES. Androgyne in Gustave Moreau’s works ABSTRACTS The androgyne as a legacy of the neo-Platonist tradition forms an inseparable part of the work of the late 19th-century writers and artists, also having a central role in the creation of the water-colour painter Gustave Moreau (1826–1898). Although ALEKSANDER VEINGOLD. The future of chess as possi- the figures depicted in Moreau’s paintings are not androgynes ble philosophical and practical propaedeutics. II proper but androgynous rather, they can still be described by the term “androgyne”, as the fin de siècle androgyne is, dif- The article examines some important aspects of the genetic ferently from the earlier androgyne, much more sophisticated connection between two games for the mind: philosophy and and not inevitably a sexless figure. The androgyne can thus be chess. The comparison of these artefacts of human culture either a woman with masculine features or a man with femi- allows one to surmise that the use of chess as philosophical nine features. While Moreau’s female figures are masculine propaedeutics can turn out to be very useful for philosophy, only indirectly, his male figures with their long hair, posture and using the results of modern philosophy is exceptionally and frail constitution directly resemble female figures. important for the teaching of chess as possible life propaedeu- The androgyne as a symbol has several levels of meaning: tics. a more universal level, i.e. a characteristic of the period, and Special attention is paid to the work of Lewis Carroll a personal level. Although Moreau’s androgyne is primarily a (Charles Lutwidge Dodgson), who was the first to create a personal symbol that testifies to the artist’s conscious and sub- “chess” interpretation of syllogistics and by these means no- conscious endeavours, it also possesses a more conventional tably contribute not only to logic but also to the formation meaning characteristic of the end of the 19th century. The an- of modern computer techniques. Chess as the “Drosophila drogyne unites two different cultural legacies, one might say of artificial intelligence” has always attracted the attention two different states of mind — continuing the neo-Platonist tra- of pioneers of the computer era — the article briefly outlines dition, it is primarily a supernatural figure, which, as typical the participation and serious contribution of England’s lead- of its era, acquires an unnatural look. ing chess players to the successful work of the Bletchley Park The fin de siècle androgyne, differently from the earlier code breakers. treatments of the androgyne, is an essentially pessimistic sym- With its obvious non-contractibility that is based on clearly bol; it reveals the mal du siècle, isolation, loneliness as well and evidently formulated axioms (rules), the game of chess as self-exhaustiveness. Turning its back to the material world as philosophical propaedeutics has a number of advantages and its vices, the androgyne is simultaneously a symbol of shat- over, for example, geometry that was used as philosophical tering of illusions. Through the unnatural figure, an attempt propaedeutics in Plato’s Academy. The author also consid- is made to reach the lost ideal, but the surrounding world still ers other unique properties of chess that allow it to be used leaves its imprint on the androgyne. The wish to achieve the as universal life propaedeutics even in the earliest stages of ideal may also turn into its opposite — the process of degrada- universal compulsory education. tion. This can be seen in Moreau’s works too — his androgyne The Appendix cites some usually not accentuated facts from also degrades and loses its original neo-Platonist meaning. the history of philosophy that enable one to understand why When analyzing Moreau’s art, one should consider that the namely chess, not philosophy, has very often been perceived androgyne depicted in his paintings is not ideal, i.e. sexless, as a certain abstract symbol of wisdom and why philosophy’s but vicious and belongs to the world of sexual duality. road to mandatory education system has almost always been Moreau’s oeuvre is very controversial and, characteristi- closed. (Auth.) cally of the Symbolist era, full of paradoxes. As a Symbol- ist, Moreau opposes himself to the decadent era and does not

1600 11 1601 Abstracts Abstracts

consciously strive for degradation. It is essential to under- mensional and qualitative indicators that cannot be measured stand that in his works he attempts to control the uncontrol- with statistical analysis, and obtain adequate quantitatively lable and shake off the yoke of the human nature. Still, the expressible results, to support the survey of how the behaviour artist is so much enchanted by the decadent era that the per- places and social networks, in turn, are developing in an en- versity characteristic of decadence, from which he strives to vironment. distance himself, unwillingly becomes an inseparable part of The place identity concepts are related to each other. That his works. Although Moreau could emphasize the significance a settlement is determined mostly by human relations was also of the ideal, ironically he has gone down in art history as a proven in our research where a nonlinear analysis identified painter of vicious Salomes. (Auth.) social indicators as the most important ones. The settlements were mostly grouped on the basis of social indicators. The KARIN LINDROOS. How places communicate: Place idea of social construction is also accompanied by cognitive identity and social constructions in Estonian islands characteristics which characterise human relations: friendly places attract people, similar attracts similar. So, vacation- Community development occurs as interaction between hu- ers’ villages and youth villages have come into existence in man agency and the social system. Human activity in general the islands communities. Normally the places are in dynamic is constructed in social structures. The structures both fa- development. But in the Estonian community, unexpected de- cilitate and restrain individuals’ activity. The structures are velopments have played a significant role since the beginning instruments of social practices, rules and resources. People of 1990s, and places on the islands have experienced unex- organize themselves because they believe that it is the most pected developments during the last 17 years, which could efficient way to reach their goals. Place identity is not an ob- be particularly sharply perceived in the settlement system of jective or naturally given but something that is attributed to Hiiumaa island where many settlements have not found their a place by people. The crisscrossing of social relations and specific role. Traditional three-generation villages were dis- socio-cultural significance, of broad historical shifts and the appeared as they have been displaced by identity villages after continually altering spatiality of the daily lives of individuals that process. (Auth.) make up something of what a place means, of how it is constructed as a place. The structure of social relations (includ- ing family and friendship) appears on small territories, which MAIDO SIKK. Estonian physicians through history: Doc- raises the question how to disclose and map this invisible or tors whose activities exceeded the medical profession hidden structure. We followed the concepts of place identity proposed by the The first Estonian intellectuals emerged in the 19th century, Dutch geographers Huigen and Meijering (2005), focussing ahead of the period of national awakening. People were crav- on observation of Estonian islands (Saaremaa with a popula- ing for education; farmers toiled day and night in order to be tion of 38,000 and Hiiumaa with 11,000 inhabitants) as target able to send their sons to the university. cases. Among the first Estonian intellectuals there were remark- Thereat we had to use formal information processing meth- ably many physicians whose activities reached beyond medi- ods for non-metric no-yes type data, as Conformity Scale, cine, e.g. Friedrich Robert Faehlmann (1798–1850), Fried- Monotone Systems and Formal Concept Analysis. These meth- rich Reinhold Kreutzwald (1803–1882), Philipp Jakob Ka- ods lack their own internal semantics and can be used to mea- rell (1806–1886), to name but a few. sure non-commensurate nominal features and to identify non- The first two decades of the 20th century are considered the linear relations of multidimensional data. Therefore, we had period of birth and early development of the body of Estonian to find the social structure of the settlement system besides deep medical doctors. A monthly medical journal started to appear ontological information. The appendage is to analyze multidi- in 1902, a private hospital of Estonian doctors was established

1602 1603 Abstracts Abstracts

in Tallinn in 1906, and the North Baltic Medical Society was Estonian SSR (1941–1946), poet; Voldemar Sumberg (1893– founded in 1912. 1965) — public health physician, founder of the Estonian As Estonia became independent in 1918, the intellectuals Health Care Museum; Boris Voogas (1897–1973) — physi- undertook the task of building up the state. In addition to cian, founder of the Estonian Red Cross; Viktor Hion (1902– their regular profession, they were members of the govern- 1969) — psychiatrist, “communist doctor”, the first minis- ment, chaired the parliament, worked as diplomats. This is ter of health and people’s commissar of the Estonian SSR; also true for the representatives of the medical profession. Mihkel Kask (1903–1968) — public health physician, “radio Dr Konstantin Konik was one of the three members of the Es- doctor”; Ernst Raudam (1915–1992) — neurosurgeon, dean tonian Salvation Committee and together with Konstantin Päts of the Faculty of Medicine at the University of Tartu, mem- and Jüri Vilms he signed order No 1 of the committee declaring ber of the Supreme Soviet of the Estonian SSR; Leo Schot- Estonia an independent republic. ter (1917–1997) — ophthalmologist, composer, artist; Ivar The War of Independence (1918–1920) put the professional Grünthal (1924–1996) — therapist, poet; Lemming Roots- skills and the organisational capacities of Estonian doctors mäe (1921–1997) — public health physician, medical histo- to test. The Estonian Red Cross was also born during the rian, ornithologist; Ilo Käbin (1921–2003) — surgeon, med- war (1919). ical historian; Helvi Jürisson (Soans) (b. 1928) — phtisiatrist, poet, writer; Vaino Vahing (1940–2008) — psychiatrist, In addition to nation-building Estonian physicians have writer. (Auth.) been active in many other walks of life — there are artists, mu- sicians, writers and poets, linguists and sportsmen, but also businessmen and farmers among them. AIVE PEVKUR. Pluralist approach to medical ethics The main body of the article contains a series of vignettes, describing the life of such physicians. The period under review As for their value attitudes, present-day western societies have roughly covers 1900–1960, and the selection has been made de facto pluralist values. In such a rapidly developing area as solely by the author: Eugen Jannsen (1853–1930) — oph- medicine, however, the treatment of ethical problems still often thalmologist and censor; Werner Maximilian Friedrich Zoege relies on classical monist theories of ethics. This, in its turn, von Manteuffel (1857–1926) — cardiovascular surgeon, mu- creates complicated moral dilemmas without a solution that sician, introduced the use of rubber gloves in surgery; Henrik would satisfy everyone. Thus, for example, universal solutions Koppel (1863–1944) — leprologist, rector of the University of are sought for the problem of abortion either on the principle Tartu, ornithologist; Friedrich Karl Akel (1871–1941) — oph- of sanctity of life or that of autonomy, the former excluding thalmologist, head of state, foreign minister, diplomat; Kons- abortion as destruction of life and the latter giving the woman tantin Konik (1873–1936) — surgeon, member of the Estonian an unlimited right to decide over her own body. Salvation Committee, dean of the Faculty of Medicine at the The moral problems of present-day medicine cannot be University of Tartu; Juhan Luiga (1873–1927) — psychia- treated solely from the viewpoint of arguments relevant for trist, versatile cultural figure; Hans Leesment (1873–1944) — morals. A much wider range of factors should be taken into gynaecologist, founder of the Estonian Red Cross; Ludvig account, like the development of medical technology, cultural Puusepp (1875–1942) — neurosurgeon, health care organ- and religious principles, etc. The article analyzes the problems iser; Arthur Aleksander Lossmann (1877–1972) — founder of of medical ethics relying on J. Kekes’ theory of the morality military medicine in Estonia, major general surgeon; Albert of pluralism. The aim of the morality of pluralism is to define, Valdes (1884–1971) — pathological anatomist, dean of the identify and describe mutual relations between the values that Faculty of Medicine at the University of Tartu, creator of Esto- actually determine moral decisions. The theory is based on nian medical terminology; Johannes Vares-Barbarus (1890– dividing values into primary (these are the benefits or harms 1946) — phtisiatrist, chairman of the Supreme Soviet of the that, under normal circumstances, are universally human) and

1604 1605 Abstracts Abstracts

secondary (these are influenced by our social role, means of PEETER JÄRVELAID. Ilmar Tammelo’s formative years livelihood, personal characteristics, taste preferences, etc.). and his early works As medicine and social attitudes develop, solutions to moral The best-known legal philosopher of the second half of the dilemmas should take these developments into consideration. 20th century who had received his education at the University One of the main ideas of the ethics of pluralism is interaction of Tartu was Ilmar Tammelo (1917–1982). An overview of his between the person and social morals. If the choices are in legacy is given in Objektivierung des Rechtsdenkens (1984), keeping with the tradition, there is no need for shifting the and another Gedächtnisschrift will be published in 2009, earlier value limits, but if the tradition sets restrictions to the which will look at I. Tammelo’s creation from the historical realization of primary values, traditions should be changed. It perspective. Ilmar Tammelo’s early papers became available is difficult to understand and justify keeping to such norms that to the international public already in 1993 in The Works of no longer meet the needs of the people or the society. This, for Ilmar Tammelo (1939–1943). The formative years of I. Tam- example, explains the changes in attitudes to the legalization melo as scholar can be dated as 1937–1943. This period of euthanasia in the Netherlands. includes his attempts at poetry made in secondary school as Pluralism does not provide general rules for universal so- well as his first short research papers dealing with the analysis lutions to similar situations. Each individual is supposed to of the poetic text. give some thought to their values and select them according I. Tammelo was strongly influenced by the professors to their idea of good life within the framework of values ac- of the University of Tartu Jüri Uluots (1890–1945, was cepted by society. Still, each individual has an opportunity to also Prime Minister of the Republic of Estonia), Nikolai broaden the values within the framework. (Auth.) Maim (1884–1976), Artur-Tõeleid Kliimann (1899–1941) and Helmut Kadari (Kristal) (1903–1976). ILMAR TAMMELO. Authentic ego At the request of I. Tammelo’s uncle Jaan Treufeldt (1888– The essay by the legal philosopher interprets the existential 1979), who was also a lawyer, J. Uluots became not only an attempt to find ways for changing the “human nature”, the academic mentor but also a person who advised the young ways to find one’s “real” or “better” ego. A helpful aspect man even in problems of everyday life. J. Uluots had studied in striving for the Authentic Ego is mental tolerance, which at St. Petersburg University under Leon Petrazitckij (1867– consists primarily in tolerance towards oneself as an empirical 1931). The young student’s contribution to publishing J. Ulu- ego, which, in its turn, opens communication channels with ots’ lecture texts (Õigusteaduse metodoloogia [Methodology other people. of Jurisprudence], 1939) was so notable that he is justly considered a co-author. I. Tammelo’s formation as a scholar In communication, the Authentic Ego is the entity that seeks, would have been unimaginable without the help of J. Ulu- listens, delves into things, unites; it is the entity which forms ots, who noticed the young man’s talent right at the beginning a bridge between empirical egos in order to understand one of Tammelo’s studies at the university. another — even if the views are radically different, it enables one at least to grasp and formulate the differences. In main- Very significant influence came from Artur-Tõeleid Klii- taining and developing genuine communication and thus in mann, who had studied in Vienna under Hans Kelsen. It a person’s strivings for the Authentic Ego, an important role is interesting that in 1940–1941 a discussion took place be- belongs to the writer. (Edit.) tween Prof. Kliimann and student Tammelo about normativist differences between private and public law. Fortunately, the discussion, unprecedented in the history of the University of Tartu, has been documented for the future generations. I. Tam- melo published an article about his teacher, “Artur-Tõeleid Kliimanns Rechtstheorie” (Archiv für Rechts- und Sozial-

1606 1607 Abstracts Abstracts

philosophie, 1950, Bd. 39), traces of Kliimann’s theory can be He studied Estonian and comparative folklore under Dr.Wal- found in both of Tammelo’s dissertations which he defended ter Anderson and Dr. Oskar Loorits as well as Jewish studies, in Marburg (1944) and Heidelberg (1948) in Germany (Kri- Semitic studies, history of religion and Biblical studies at the tische Untersuchungen zur normativischen Unterscheidungen University of Tartu from 1937–1941. des Privat- und des öffentlichen Rechts (Dr jur) and Unter- During the German occupation, he lived illegally in Estonia suchungen zum Wesen der Rechtsnorm (Dr jur hab)). from 1941–1944, from 1942–1945 was in concentration camps Very interesting influence was exerted by Nikolai Maim in Estonia and Germany, and from 1946 was imprisoned in the (1884–1976), Professor of Constitutional Law and Legal Phi- Soviet Union. losophy. N. Maim had studied at the universities of St. Pe- As there was allegedly no work in his speciality in Estonia, tersburg and Moscow and become the best expert in aca- he settled down, studied and worked in Leningrad. In 1967 he demic dispute on international legal philosophy. From 1934, defended a doctoral degree at the Institute of Oriental Studies however, N. Maim began to develop his own trend that he at the USSR Academy of Sciences in Moscow. Additionally, called mundology (Weltwissenschaft in German). After World he was, from 1966–1984, the leader of a research team for War II, Maim’s ideas on mundology became known to Julius systematization of folklore collections in Dushanbe, Tajikistan, Stone (1907–1985), a researcher of international law and legal and from 1970 fulfilled the same tasks in Yerevan, Armenia. philosophy at the University of Sydney. Stone acquired them Recognitions: Honorary Member of the Estonian Oriental greatly through the mediation of I. Tammelo and developed Society, the Order of the White Star, IV class 2001. them successfully, deserving great renown in the academic world. Publications: Märchen aus dem Kaukasus. Herausgegeben von Isidor Levin. Übersetzt von Gisela Schenkowitz. Düssel- A role in I. Tammelo’s formation as a scholar also belongs dorf 1978; Armenische Märchen. Herausgegeben von Isidor to Prof. Helmut Kadari. Through H. Kadari, Tammelo became Levin in Verbindung mit Uku Masing. Übersetzt von Gisela aware of the works of G. Radbruch, and after World War II, Schenkowitz. Düsseldorf 1982; Zarensohn am Feuerfluss. G. Radbruch was one those who conducted I. Tammelo’s ha- Russische Märchen von der Weißmeerküste. Herausgegeben bilitation in Heidelberg. (Auth.) von Isidor Levin. Aus dem Russischen übersetzt von Gisela Schenkowitz. Kassel 1984; Märchen vom Dach der Welt: Review Überlieferungen der Pamir-Völker. Herausgegeben von Isidor Levin. Übersetzt von Gisela Schenkowitz. Köln 1986. ANDRES SOOSAAR. Are you merely a function of (ner- At present, Isidor Levin lives as an emeritus professor in vous) cells? Hamburg, Germany. (Edit.) Jaan Aru, Talis Bachmann. Tähelepanu ja teadvus. [Attention and Consciousness.] Tallinn: Tänapäev, 2009. 384 pp. AUTHORS

Serial KERLI ILVES MA (b. 1982), Germanic and Romance philol- ogist ISIDOR LEVIN. From the treasury of my life and ideas: Memories. II PEETER JÄRVELAID PhD (b. 1957), professor of public law and legal theory at Academy Nord Isidor Levin (b. 1919 in Daugavpils, Latvia) is an internation- ally renowned researcher of folktales, particularly of fairy- ISIDOR LEVIN PhD (b. 1919), folktale researcher, theolo- tales, and theologian. gian, professor emeritus

1608 1609 Abstracts

KARIN LINDROOS PhD (b. 1973), lecturer at the Department of Public Economy, Tallinn University of Technology MINU ELU- JA MÕTTEVARAST EDUARD OLE (1898–1995), Estonian painter AIVE PEVKUR MA (b. 1971), doctoral student of philosophy at the University of Tartu Meenutusi MAIDO SIKK (b. 1936), doctor and cultural historian ANDRES SOOSAAR PhD (b. 1961), associate professor of theory and ethics of medicine at the Institute of Public Health, Faculty of Medicine, University of Tartu ILMAR TAMMELO (1917–1982), Estonian jurist and philoso- Isidor Levin pher ALEKSANDER VEINGOLD PhD (b. 1953), director of studies at Vabaettur Tallinn Chess Academy, international master in chess

1610 Isidor Levin

Säilinud on juudi ühingute raamatukogud, mis olid konfiskee• ritud esialgu sovetlikul 1940. aastal, ning ka küüditatud juutide erakogud, mis olid Jakob Pajensoni kaudu soetatud. Nad sattusid Tartu ülikooli raamatukokku, nagu ka need raamatud, mis saks• lased 1942. aastal konfiskeerisid (näiteks Gulkowitschi käsikirjad ja raamatukogu). See oli omanikuta jäänud vara, mis oli kuulu• nud mõrvatud eraisikutele. 1941. aasta juuniküüditamise ajal arreteeritud Tallinna äri• mehe Jakob Halbreichi (sünd. 1898 Riias) jidisikeelneˇ rikkalik kollektsioon ning Julius Gensi (1887–1957) kallid kunstialbumid sattusid samuti Tartu ülikooli raamatukogusse, kus selle kultuu• rivara teistkordselt 1942. aastal konfiskeeris sakslaste “Stab Ro• senberg”. See kurikuulus natside asutis, mis kandis Tallinna baltisakslase nime, kes oli tõusnud Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei (NSDAP) juhtivaks ideoloogiks, võttis kõik oma val• dusse. Kõigepealt kõrvaldasid rosenberglased ülikooli raama• tukogust Joseph Goebbelsi Göttingenis trükitud väitekirja saksa kirjanduslikust romantismist. See teos ei sobinud enam Hitleri asetäitja mainega kokku. “Stab Rosenberg” vajas röövitud lugemisvara kataloogi. Sel• leks võeti tööle Uku Masing, kes oskas heebrea, arami, araabia, pärsia ja etioopia keelt ning mõningaid Kaukaasia keeli, samuti Paul Ariste, kes natside nõutavat jidisitˇ lugeda oskas. Mõlemad

1613 Minu elu- ja mõttevarast Isidor Levin sortisid neid raamatuid, mis olid määratud hävitamisele või vii• vust kellassepana Viru tänaval ja sai koos naisega kasutada poole miseks kunagi hiljem Saksamaale. viisakast korterist. Sealt päästsid nad mõndagi omale. Ariste andis Masingule Halbreich oli kirglik jidisikeelseˇ kirjanduse harrastaja. Ta oli Tartus 1924. aastal Akadeemilise Juudi Ajaloo• ja Kirjanduse Seltsi Pajensoni kaudu ostnud kokku võimalikult kõik ilukirjandus• poolt avaldatud jidisikeelseˇ tudengite lauluraamatu kui harul• teosed, mis 1920.–1930. aastail selles keeles saada olid. Nüüd duse, sest tal endal oli juba eksemplar olemas (seda märkis Ariste pöördus ta TRÜ rektori poole palvega anda talle tagasi konfis• pliiatsiga raamatu kaanele julgelt jidisiˇ keeles). See eksemplar keeritud eraraamatukogu. Rektorile anti “kõrgemalt poolt” vihje on nüüd minu käes, olen selle kohta välismaal loengu pidanud. ning omanik sai loa raamatute tagasisaamiseks, mis aga kuulusid Uku Masing hoidis alal kunstiharrastaja Julius Gensi juudi maa• täielikult “erifondi” (“spetsfondi”, s.o keelatud raamatute osa• lijate albumid. Pärast sõda teatas Masing sellest omanikule, kes konda). Neid osakondi oli igas suuremas asutuses, sinna määrati tänades viis need ära Tallinna. “julgeoleku” ja partei “ustavaid seltsimehi”, kes tegelikult ei al• Kataloogimine Rosenbergi staabi jaoks jäi pooleli, raamatud lunud asutuse direktorile. Halbreich volitas mind vastu võtma aga said ülikooli raamatukogule. Direktor tahtis saada korralikku temale tagastatavad raamatud. nimekirja. Kunagi juudi algkoolis õppinud Tartu juut Movsaˇ Nagu selgus, oli eriosakonna juhatajaks seltsimees Mihhail Michelson (surn. 2007) palgati inventuuri tegema, aga temal pol• Sõstˇ sikovˇ (1911–1980; väga sobiva nimega, ta naljatas ise, et ta• nud vastavat haridust. hab eestistada oma vene nime Nuhisteks). Ja tõepoolest: sovet• Düsseldorfi Heinrich Heine ülikoolis, kus tegeldakse jidisiga,ˇ likul 1940.–1941. aastal oli ta olnud Tartu “julgeoleku” uurimis• kutsusin hiljuti nende aastakonverentsil üles sealseid üliõpilasi osakonna ülema asetäitja ja linnaelanikke tundis ta hästi. (Olin tulema appi, et koostada Tartu ülikooli raamatukogule kataloog kord 1938. aastal ta perekonna külalisena viisakalt temaga tutta• sealseist jidisikeelseistˇ raamatutest, mida Saksa üliõpilased vae• vaks saanud ta ema kaudu, kes on olnud “Läti küttide” punase valt mujal näha saavad. Paraku soovijaid ei leidunud, sest jidisiˇ meelsusega lätikeelne kirjanik. Ta pakkus mulle (Pajensoni soo• õppetoolide juhatajad ei mõistnud selle ülesande tähtsust. vitusel) oma romaani käsikirja lugemiseks, vestlesime läti kee• Eestis pole enam kedagi, kes jidisitˇ vajalikul määral oskaks. les.) Sõstˇ sikovˇ oli 1940. aasta suvel Petserimaa saadikuna vali• Küll on aga mitu kogukonda (Tallinnas kaks), kellel oleks õigus tud sovetlikku Riigivolikokku, mis muudeti Eesti NSV Ülemnõu• nõuda ülikooli raamatukogult tagasi konfiskeeritud trükiseid. koguks. Mõistagi ta perekond evakueeriti Venemaale. Sõja ajal Selle vastu pole vist huvi, sest enamus olevat ju “venelased”, sai ta saadikupalka ja •soodustusi. Ta oli vist loomuldasa laisk ja kes jidisitˇ ega heebrea keelt ei loe. mugav venelane, irvhammas ja küünik, mis ei sobinud “vastuta• vale tegelasele”. Sõja ajal ta kannuseid ei teeninud. Julgeoleku Võiks veel lisada, et kui Jakob Halbreich tuli pärast sõda va• teenistusest vallandati ta tagalas varakult, jäi aga “ustavaks sove• bana Eesti NSVsse tagasi (ta vabanes Sverdlovski oblasti Sever• tiinimeseks”, kes pärast sõda Tartus enamasti kohvikus istus, piip urallagist juba augustis 1942), soovis ta oma raamatukogu kätte ees, mängides malet muuseas hr Labinagiga. (Pahupidi lugedes saada. Tal oli ka vägev soosija — julgeolekupäälik Idel Ja• tuli välja ta õige nimi Ganibal tolle etiooplasest (“arapist”) poisi kobson (1904–1997), kes Eesti Vabariigi ajal oli istunud vanglas nime järgi, kelle Peeter Suur kuskilt hankis ja omale meremeheks põrandaaluse kommunistliku tegevuse eest. kasvatas. Luuletaja Puskinˇ oli sellest võsust pärit. Ganibalidel Kapitalist Halbreich toitis kommunist Jakobsoni vaeseid su• oli suur pärusmõis Pihkva kandis. Revolutsioonimöllus ohvit• gulasi. Siberis oli ta saanud kergelt läbi. Seal ta teenis raha kellas• serina Ganibal põgenes Tartusse, kus ta jäi päritud varandusest sepana, valmistades ka eraviisi müügiks kivikesi välgumihklite ilma. Olles väga vaene, mispärast tal ei sobinud kanda kuulsa jaoks, millest oli puudus. Tulnud Tallinna tagasi, jätkas ta tege•

1614 1615 Minu elu- ja mõttevarast Isidor Levin eelkäija auväärsest nime, võttis ta omale nimeks Labinag, mis aga Eestimaale asusid 18. sajandi paiku elama üksikud juudid Ve• saladusse ei jäänud.) nest (mitte Kuramaalt ega üldse Baltimailt). Neil oli pärast Pöördusin siis Halbreichi nimel ta raamatute asjus eriosa• väga pikka ajateenistust tsaari sõjaväes erandlikult lubatud konna ülema Sõstˇ sikoviˇ poole. Ülemus palus mind anda talle elada (muidu juutidele keelatud) Eestimaa kubermangus. Tavali• selgitust iga raamatu kohta, millel oli juba ülikooli raamatukogu selt võtsid nad naise lähedasest Jakobstadti (Jekabpils•Krustspils)¯ eksliibris. Püüdsin muidugi ilukirjandust kõigiti “neutralisee• maakonnast. Hiljem tuli Tartusse juurde juute Liivimaalt ning rida”, päästa, aga kuskil oli ka juudi keelatud kirjanduse so• Latgalest, s.o Lätist, ka Leedust ja Valgevenest. Nende teine või vetlik “indeks”: revolutsioonieelsete sionistlike tegelaste nimed kolmas põlvkond Eestis rääkis kodus enamasti segast jidisit.ˇ olid ammust ajast keelu all, samuti hukatud trotskistide omad. Kui ma 1938. aastal käisin Poolas Vilno Juudi uurimisinstituu• Jidisikeelseˇ piibli traditsioonilist, keeleliselt väga väärtuslikku Ye• dis (JIVO), palus selle ainulaadse asutuse kuulus direktor dr Max hoashi (Solomon Blumgarten; 1870–1927) tõlget ei antud tagasi, Weinreich (1894–1969) mind, et niipea kui lõpetan õpingud Wal• sest see olevat ju “usundlik” teos. Piibel olla rahvale kahjulik, ter Andersoni juures, tuleksin tema instituuti folkloori osakonda ohtlik ka siis, kui nad keelt ei mõista. juhatama, sest selle instituudi toimetistes oli ilmunud mu õpe• Nägin “eriosakonnas”, kuidas kirvega raiuti pukil makula• taja uurimus jidisiˇ keeles, milles ta näitas, kuidas rahvalaulu tuuriks ülikooli toimetisi, et saata need Räpina paberivabrikusse. peab uurima. . . Paremat soovitust kompetentsist minu kohta ei Timukana tegutses kunagine eesti rahvaluule innukas koguja võinud olla. hr Paulopriit Voolaine (1899–1985), kellele see tegevus kindlasti ei Selle ettepaneku peale hakkasin lektor Jerzy Kaplinski juures meeldinud. Tema sokutas minu kätte mõned Walter Andersoni ja aktiivselt poola keelt õppima, sest Poolas elas veel ligi kolm mil• Lazar Gulkowitschi teoste lahtilõikamata eksemplarid, sest tun• jonit juuti; nad mõtlesid, rääkisid ja lõid kirjandust jidisiˇ keeles, dis mind folkloristina. Äri eriosakonnas tollal ei tehtud. milles oli tunda poola keele mõju. See lektorikursus tuli mulle Lõpuks sain allkirja vastu raamatud kätte, juhisega “ainult suureks kasuks sõja ajal, kui mind koos teiste saatusekaaslastega omanikule lugemiseks”, ja viisin need Tallinnasse. Tänuks vaeva viidi Tallinna Patarei vanglast Stutthoﬁ koonduslaagrisse poola• eest sain kingiks kümmekond köidet Schalom Aschi kogutud kate sekka. teoseist. (Tahaksin annetada need raamatud Tartu ülikoolile ta• 2007. aastal külastasin JIVO instituuti New Yorgis, kuhu Wein• gasi, nagu hakkasin seda tegema oma isikliku raamatukoguga. reichil oli õnnestunud päästa hävingust hulk materjale Vilnost. Pärijaid või sugulasi mul pole ja mu endistel doktorantidel ning Õigesti dokumenteeritud jidisikeelsetˇ folklooriarhiivi pole pa• aspirantidel on muud huvid, neil puudub ka keelteoskus.) raku isegi mitte seal. Kui Jakob Halbreich suri, jäi ta abikaasa leseks; ta sai erandliku Instituudi Wissenschaftskolleg zu Berlin’i liikmena koosta• loa emigreeruda poja juurde, kes õppis või juba töötas Inglismaal sin juudi rahvakultuuri analüütilise dokumentatsiooni metoo• ülikoolis. Proua Halbreich lahkus Eesti NSVst legaalselt, võttes dikat, lootes, et Strasbourg’is rajatakse kavandatud Euroopa osa raamatuid kaasa. Kuhu nad jäid või jäävad, seda ma ei tea. jidisikeelseteˇ materjalide keskinstituut. Nüüd oleks Euroopa Jidisiˇ keelel tulevikku pole. Ja nii on Eestis Tartu ülikooli raamatu• Liidu taoline teaduslik asutus edukam Balti riikides, kuhu Eesti kogus üsna haruldane valik juudi ilukirjandust, aga asjatundjaid võiks anda Tartu ülikooli kaudu, selle jidisikeelseˇ kirjanduse ega selle huvilisi ei ole. kollektsiooni alusel, Lazar Gulkowitschi eraraamatukogu põhjal ning Eesti Rahvaluule Arhiivi juudi kogu kasutades väga olulise * rahvusvahelise panuse.

1616 12 1617 Minu elu- ja mõttevarast Isidor Levin

* Mõne aasta pärast tudengina valisin ülikoolis omale alamastme, peatselt ka kesk• ja ülemastme eesti ja võrdlevas rahvaluules, Leipzigi ülikooli ja 1934. aastast peale Tartu ülikooli professo• s.o folkloristikas, kuulsa muinasjuttude uurija professor Walter ril Lazar Gulkowitschil (1899–1941) oli traditsiooniline juudi fi• Andersoni (1885–1962) seminaris. See saigi minu erialaks piibli• losoofiline arusaamine teadusest. Algul ta õppis jesivaˇ ’s, mida teaduse ja semi keelte kõrval. nimetatakse saksa keeli “akadeemiaks”. See tugines “triaadile”, Anderson haaras rahvateadust (Volkskunde) laiemalt ja kriiti• kolmele “alusele”: Jumal, maailm ja Iisrael. lisemalt, konkreetselt. Tema skeptiline hoiak ja suur rahvusvahe• Ma ei tea, kuidas suhtus Gulkowitsch Jumalasse. Olen kindel, line eruditsioon võlus mind. Tema resoluutsusest annab muide et see polnudki piibellik Jahve, vaid pigemini Elohim preesterli• tunnistust see, et ülikoolis kukutati läbi doktoriväitekiri “Puskiniˇ kus mõistes; õigem oleks vist nimetus Gott jidisist.ˇ ja E. T. A. Hoffmanni suhetest”, kui Walter Anderson ex vulgo Maailm oli tal vist üsna kitsas, hõlmates Valgevene väikelinnu võttis sõna ja tõendas, et doktorant ei ole lugenud Hoffmanni Sirinitˇ ja Miri, kus elasid kõrvuti katoliiklased, õigeusklikud krist• teatud teost saksa originaalis, vaid tunneb ainult vene tõlget. Sel• lased ning juudid. Kas oli neil üks ühine, sama jumal? Selle üle lest piisas auväärt aulas, et komisjoni votum oleks negatiivne. pidi Gulkowitsch varem või hiljem mõtteid mõlgutanud olema. Folkoristikas sain ning jäin tema jüngriks. Esimese maailmasõja ajal sai noor Gulkowitsch näha Lõuna• Walter Anderson emigreerus 1939. aastal kas baltisakslasena Venemaad. Rohkem maailma pakkus mõistagi Königsberg ja (või ehk rootslasena) Saksamaale, kartes — nagu ta jumalaga saksa Euroopat Leipzig. Seda kultuurimaailma tunnetas ta jättes mulle rääkis — jääda teist korda bolsevikeˇ hirmuvalitsuse sügavuti juba filosoofiliselt, kaemuslikult. alla. Ta oli revolutsioonimöllus 1918. aastal olnud sunnitud lah• Kolmas, küllap olulisem alussammas oli Iisrael, mitte “maa”, kuma Tatarstani päälinnast Kaasanist, kus ta oli nagu ta isagi vaid “rahva” tähenduses, kelle rüpes Gulkowitsch sündis ja kas• professor, ja pöörduma sünnilinna Minskisse. Seal ta õpetas keeli vas. juudi keskkoolis, kuni sai 1920. aastal loa opteeruda Eestisse, et Kogu see “kolmainsus”, need kolm alussammast olid Gul• asuda Tartu ülikooli tema jaoks loodud Eesti ja võrdleva rahva• kowitschi meelest vaimsed, metafüüsilised suurused, nagu nad luule professori ametikohale. tulid ilmsiks hassidismis. Just sellega ta tegeles. Selle ümber keer• Walter Anderson koos perega siirdus 1939. aastal vist ajutiselt lesid ta mõtted ka juuditeaduse loengutel. (Juba nimetatud artik• Tartust Saksamaale ainult sellepärast, et sai teada, et Eesti liide• lis Gulkowitschi kohta ajakirjas Akadeemia väidan ma teravdatult: takse NSVLiga. Ta asus Königsbergi ja õpetas seal ülikoolis taas “Hassidistlik•müstilis•kabalistlik vaimuvara on jama, “tühi töö folkloristikat, kuigi võinuks tulusamini teenida raha politiseeri• ja vaimu närimine”, kuid “jamanduse” a j a l o o uurimine jääb tud Ida•Euroopa Maade Uurimisinstituudis. Ta ei soovinud aga teaduseks.”) toetada hitlerlasi. Kõigist Gulkowitschi loenguist ja seminaridest Tartu ülikoolis 1944. aastal tabas pomm Andersoni elumaja Königsbergis, võtsin ma innukalt osa — selleks ju olingi siia tulnud —, seejuures tema haruldane raamatukogu ja käsikirjad põlesid tuhaks. Ta küllalt hea ettevalmistusega, et tungida tema metodoloogiasse ja põgenes pealetungiva Punaarmee eest koos perega Kieli, kus sai mõttekäiku. Piirduda aga vaimselt kõigi tema kõrgesti õpetatud jälle professorikoha. eeldustega ning abstraktse, üldise kontseptsiooniga mul veel (või Volkskunde üldine olemus sattus pärast sõda tugeva kriitika juba?) polnud soovi. alla. Andersonil oli vähe kuulajaid ning vähe lusti meelitada marksistlikult häälestatud tudengeid pseudorevolutsiooniliste * fraasidega. Tal polnud anda praktikantidele aparaate helilin•

1618 1619 Minu elu- ja mõttevarast Isidor Levin distamiseks, millega võinuks teha õpetlaslikke uuringuid rahva• ühes tema tööde põhjaliku bibliograafiaga, hoolimata sellest et suust kogutud materjali põhjal. Ta kirjutas viljakalt metodoloo• Eesti NSVs professor Andersoni mitmeti taunis näiliselt “ideo• giast ning pani kirja tüpoloogilisi kommentaare muinasjuturaa• loogiliselt”, tegelikult aga väiklaselt ksenofoobselt filoloogiatea• matutele. duste kandidaat, TRÜ dotsent Eduard (Un•)Treu•Laugaste. Seal vaikses Kieli linnas sattus Anderson tänaval “sebrarajal” Ka Vene juhtivad folkloristid, näiteks professor Mark Aza• purjus autojuhi ette ning varsti suri haavade ning põrutuse ta• dovski (1888–1954), ei pidanud Andersonist (ega üldse välismaa gajärjel haiglas, kust sain temalt veel postkaardi palvega vastata rahvateadusest) suurt lugu, elades isoleeritult Leningradis. Aza• ühe ameeriklase — Alan Dundesi — saadetud küsimusele Lenin• dovski ei mõistnud Andersoni suurt rahvusvahelist tähtsust just gradi muinasjutu•uurija professor Vladimir Proppi kohta. Selline vene teadusele. eeskujulik kohusetruudus oli talle iseloomulik, olen püüdnud ka Kui Azadovski, keda Gorki austas, oli kord avastanud, et ses suhtes olla temaga sarnane. Puskiniˇ populaarne muinasjutt kalamehest on laen, pealegi Kieli kalmistul olen näinud marmortahvlit tema haual. Palu• Grimmide saksa muinasjutukogust ja prantsuskeelse tõlke järgi, sin ka Kieli ülikooli rahvateaduse professorit, samuti Tartu süüdistas Andrei Zdanovˇ teda — vist mõne nõuniku soovitu• ülikooli filosoofiateaduskonna dekaani midagi teha Andersoni sel kokku kutsutud “kosmopolitismivastases” “kontsiilis” Lenin• ümbermatmiseks Tartusse, või siis vähemalt seada üles mäles• gradi ülikoolis — autoriteetselt (nagu ikka kõrge Poliitbüroo liige) tustahvel ülikooli peahoone endises 6. auditooriumis. Mida aga “vene rahva au solvamises”. ütleb neile praegu Andersoni nimi? (Leedu professor Jonas Balys Professor Azadovski vallandati ametist ülikoolis kui vaenulik pidas küll Andersonist ja Looritsast lugu. . . ) Pelgan, et Ander• “kosmopoliit”, ühtlasi kõrvaldati ta NSVL TA Vene Kirjanduse soni haud on Kielis juba maatasa tehtud. Andersoni naine ja tütar Instituudi (Puskiniˇ Maja) folkloorisektori juhtimisest, s.t ta ei toh• jäid ellu, aga oma kaastundekirjale ma vastust ei saanud, nende tinud enam loenguid pidada. Ta viidi üle, vist esimese professo• aadressi mulle teada ei antud. rina Leningradi ülikoolis, väga väikesele pensionile. Andersoni uue eraraamatukogu, millest tohutu palju püsis Selles kampaanias noomiti kergelt ka professor Vladimir ta mälus ja millele saatsin pidevalt täiendusi posti teel, on minu Proppi (1895–1970), et ta tsiteerivat liiga palju välismaiste “ko• teada professor Kurt Ranke hankinud Göttingeni ülikooli Saksa danlike” teadlaste raamatuid muinasjuttudest. Propp tunnistas rahvateaduse seminarile. Anderson andis kontseptsiooni ning kohe kriitika õigeks ning jäi ametisse Leningradi ülikoolis. (Kord tegi väärtuslikku kaastööd tema ning Ranke 1957. aastast alates oli ta juba saksa keele õpetajana lühikest aega vanglas olnud.) välja antud ajakirjale Fabula. Andersoni kutsel kirjutasin sellese Meil olid väga hea suhted, kuigi ma tema marksistlikku “kir• artikleid minagi, muu hulgas eesti ja vene folkloristika kohta. jandusteaduslikku” suunda ei pooldanud. (Vt mu artiklit “Der Mul oli Andersoniga tihe kirjavahetus vene keeles, et näh• Märchenkundler Vladimir Propp”. — Märchenspiegel, August tamatu postitsensori vaeva Tallinnas ja Leningradis kergendada. 2001, lk 122–128, kus leidub kriitiline ülevaade Proppist ja talle Anderson rääkis 40 keelt kerge saksa aktsendiga, kuna tema saksa omistatud pöördest folkloristikas soome•eesti koolkonna seisu• keeles kuuldus emakeelne vene hääldus. Taõpetas loengutel eesti kohalt.) keeles, kus esimest korda avas ja vahendas mulle rahvusvahelist Leningradis jätkas muinasjuttude uurimist Walter Ander• teadust folkloorist. soni esimene õpilane Kaasanist, Nikolai Andrejev (1892–1942), Saksa DV Teaduste Akadeemia asepresidendi professor Wolf• kes töötas NSVL TA Vene Kirjanduse Instituudis ja oli üht• gang Steinitzi (1905–1967) tellimisel andsin ma tema kätte aval• lasi ka Herzeni•nimelise Pedagoogikainstituudi professor. Tema damiseks (ilma tsensuurita) Andersoni ulatusliku nekroloogi suureks teeneks oli Aleksandr Afanasjevi Vene muinasjuttude uue

1620 1621 Minu elu- ja mõttevarast Isidor Levin teadusliku väljaande koostamine “andersonliku” tüpoloogilise aastat vanem, aga vaimne vahe oli ning jäi hiiglaslik! Hakkasin kommentaariga (koos Azadovski ning Juri Sokoloviga). innukalt kuulama ka Masingu muid loenguid usundiloost, piibli• Võrdlev folkloristika jäi Venes 1930. aastatel soiku. Side teadusest ning eriti usundipsühholoogiast. See köitis mind, kuigi Andersoniga Nõukogude Liidus katkes. Isegi Andrejev ei vast õpitud eesti keeles oli raskvõitu seedida kõike. julgenud Andersonile kirja saata. (Muide, oma kirjale And• Õppisin dekanaadis kinnitatud individuaalse õppeplaani rejevile 1940. aastast, juba Eesti NSVst, ma vastust ei saa• järgi korraga kahes teaduskonnas. De jure oli see lubatud, kuna nud. Hirm.) Andrejevit ei evakueeritud Leningradist tagalasse, de facto mitut kursust, näiteks kreeka ja ladina keelt õpetati nii nagu tehti nimekate isikutega sõja ajal. Ta suri linna blokaa• filosoofia• kui ka usuteaduskonna üliõpilastele. Arstiteaduskon• dis nälga. (Vt lähemalt kogumikku Abhazskije narodnõje skazki, nas kehtis õndsa tsaari aegne koolilik “kursuse õppekorraldus” Moskva 1975, lk 425–430, kus mul läks korda formuleerida vastu• nagu üldse Venemaa ülikoolides. “Punktide” kolmeastmeline olud ühelt poolt sovetliku folkoristika ning teiselt poolt Ander• mõõduka vaba valiku süsteem teistes teaduskondades oli ees• soni võrdleva (komparativistliku!) geograafilis•ajaloolise soome• rindlik ja jääb selleks. Euroopas juurutatud ameerikalik varaküps eesti koolkonna vahel.) jaokaupa spetsialiseeritud hariduse süsteem — mis nähtavasti Leningradi ülikoolis ei õpetatud uurima mitte muinasjuttude kehtib nüüd ka Tartus — surub kõrghariduse taset alla. sisu, vaid kirjeldati jutustajaid, nende oletatud isiklikku loomin• Uku Masing oli sündinud Raikkülas luterlikult vaga põllumehe gulist omapära, nagu seda tehti kirjanike puhul. Ses suunas perekonnas, kus Piibel oli see “raamat” eesti keeles. Loomulikult hakati professor Mark Azadovskile järgnema, üldse venelaste oli eesti keel noores eas ainuke keel, milles ta elas, ja piiblilugude eeskujul, ka Tartus. tegelased olnud talle eesti talumehed. See oli üsna õige, sest pii• Sellist ignorantsi ja võhiklust kogesin valusasti minagi, ra• bellikus Iisraelis kehtis igas mõttes talu struktuur. (Eestlaste talu kendades Andersoni metoodikat tema viimse jüngrina rahvus• erines sakslaste mõisast vaid kvantitatiivselt. Uku isale kuulus vahelises folkloristikas, mida uute võimaluste tasemel arendasin “kolme hobuse” suurune talu.) Seepärast võis Uku mõista Piiblit edasi. Venes süüdistati nii Andersoni kui ka mind “formalis• esialgu eestilikult talupoja seisukohalt luterlikult vagalt, aga juba mis”, kodanlikus “kosmopolitismis”; ma kritiseerivat ekslikult üsna ebapreesterlikult. See on olnud väga oluline lähtekoht. või isegi eksitavalt sihilikult NSVLi vene teadlasi, hinnates alla Hiljem gümnaasiumis Tallinnas ja 1926. aastast Tartu üli• nende tähtsust maailmas jne. Omal ajal Nõukogude Liidus, sh ka kooli usuteaduskonnas õppis Masing usinasti ja põhjalikult keeli, Tartus, ei kirjutatud folkloristika, üldse rahvateaduse olemusest et algallikaid originaalis lugeda. Ülikool oli parajasti ülemi• konkreetselt ja lühidalt, vaid alati pealiskaudselt ning eelarva• nekul saksa keelelt eesti keelele, mis pani võrdlevalt mõtlema muslikult politiseeritult. Ehk pole liiga hilja seda käsitleda eda• asjadest, mida näiteks Saksamaal tudeng (hiljem professor või siviiva tagasivaate korras? vähemalt pastor) lihtsalt ei tunne. Just võrdlus ja vajadus tun• gida Piibli, üldse vaimuteaduste olemusse tegi talupoisist suure * ja sügava mõtleja, mis on eesti haritlaskonnas ainulaadne. Ta vii• bis 1930.–1933. aastal professuuriks valmistudes stipendiaadina Juba gümnaasiumis ning hiljem tudengina olen tegelnud tõsiselt Tübingenis ning Berliinis tunnustatud teadlaste, näiteks arabisti psühhoanalüüsiga. Tartu ülikooli noorim professor Uku Ma• Enno Littmanni (1875–1958) juures. sing (1909–1985) pidas 1938. aasta kevadsemestril usuteaduskon• Masing kirjutas suurt uurimust ühe väikse prohveti, Obadja nas seminari Sigmund Freudi, Alfred Adleri ning Carl Gustav kohta. See oli ta doktoritöö, algselt von Bulmerincqi juhtimisel, Jungi kohta, võib•olla Euroopa ülikoolides esimest korda. Läksin kelle parim õpilane ja ametipärija ta oli. Rasketel aastatel NSVLi uudishimuga sinna, nii tutvusimegi. Ta oli minust vaid kümme okupatsiooni all ning hoolimata kõigist takistusist, eriti kirjan•

1622 1623 Minu elu- ja mõttevarast Isidor Levin duse hankimisel, on Masing kirjutusmasinal kirjutanud kaks Õpetatud juudid tunnevad küll Piibli teatud laadi kommen• suurteost, saades konsistooriumilt töö eest vaid tippija tasu: Piibli taare ning Talmudi vaidlusi tekstide tähenduse üle, ent olles ise kommentaari ning Vana•Iisraeli aja• ja usundiloo (kokku 6000 lk). muutunud, nad ei tunne Piiblis kirjeldatud rahvast, samuti mitte Nende epohhiloov väärtus on tingitud sellest, et Masing küllalt otseselt Piibli tekste, mida õpiti sõna•sõnalt pähe vaid suutis kriitiliselt analüüsida kõike, mis teadlased olid varem kir• jutluse jaoks. See keerukas ja muutuv “maailmasõnastamine” jutanud, ning avastada tuntud tekstides palju uut, mida seni ei ilmneb Masingu töös mõnede keskmõistete analüüsist. olnud nähtud. Masing mõistis Iisraeli, samuti juuda rahvast eesti Veel praegugi ei õpetata juutidele (või neile, kes tahaksid juu• talurahvalikult, s.o suurel ja üllataval määral adekvaatselt, sest did olla, ilma juudiks saamata) Piiblit nii, nagu seda nüüdsel ajal Piibli rahvas olid talupojad. haritud inimesele tarvis oleks. Tõeline, Masingu moodi piibli• Mulle tundub, et piibliteadlaste seas oli vähe teolooge, kes teadlane on kohustatud tundma õppima teksti ﬁloloogilist krii• juba päritoluldasa, genuiinselt olid suutelised Piibli rahvast tikat ning adekvaatselt, vastavalt muutunud keelele, ka nende õigesti mõistma, ühtlasi ka prohvetitest, kes on rahvast kritisee• sisu mõtestama. Ainult uuema põlve arheoloogid, nagu profes• rinud, oma jutlusis manitsenud, aru saama. Need kaasaegse sor Israel Finkelstein jt, avastavad kaevates tõsiasju, mida Masing talupoegliku mentaliteediga lugejad kadusid peatselt (Paabeli tuletas ja sõnastas tekstist. Vahel ta küsis, kuidas juudid üht või võiduga Israeli/juuda riigi üle). Igapäevane loomade ohver• teist teksti traditsiooniliselt mõistavad. Olin õnnelik, kui sain damise kultus preestrite poolt Jeruusalemma Saalomoni templi pakkuda põhjendatud infot. altaril õnneks katkestati. Masingu usundilooline sügav ja võrdlev teaduslik käsitlus, Kui Pärsia kuningas Kyros (u 585 – u 529) lubas võõrsile mis hõlmas muu hulgas ka Hiina taoismi, India budismi ning küüditatud vangidel isamaale tagasi pöörduda, oli sealne talu• Vana•Aasia ja Ameerika põlisrahvaste usundi, on ainulaadne rah• rahvas põhiliselt muutunud, maa oli ära jaotatud alles jäänud vusvaheline, aga siiski eeskätt eestilik saavutis. Eestikeelne luge• võidetud põliselanike ning uustulnukate vahel. Eksiilijärgsest jaskond on aga selleks liiga piiratud arvult ja paraku ka vaimult. ajast kujunes kitsal Juudamaal Pärsia ülemvõimu all see rahvas, Selle all kannatas Uku Masing alati. mida tuntakse teoloogiliselt “juutlusena” ja veel hiljem rööbiti Talmudi targad vaidlesid roomlastega: kumb on etem, kas võrsunud “kristlusena”. Piibli sotsioloogiline ja psühholoogiline olla peaks rebasele või sabaks lõvile? See küsimus oli ja minu pädev mõtestamine ununes. Mõlemal poolel arenes juba eksii• teada ka on valusalt aktuaalne Eestigi haritlaskonnas. Sest siin lis “deuteronomistlikust” tempellikust preesterlikust käsitlusest kasvatati sovetlikult “monopoliste”, eriteadlasi kitsal ja kindlal juutlik “katoliiklik”, üsna ilmalik maailmavaade. Seda väga hiig• alal, sest tundus, et rohkem justkui “polevat Tartus vaja”. Masing laslikku protsessi (mida enamasti nenditakse usundiloos vaid kui tundis liiga palju asju, seepärast oldi tema peale kade, ja mõned tuntud tõika) mõistis Masing põhjalikult ja hiilgavalt. Oma suur• õpilased ei tahtnud mitte õppida, vaid kohe õpetada. Seda tüüpi teoses valgustab Masing Juudamaale kohale jäänud ning riikluse, inimesed võisid kergesti teha karjääri sovetlikus, kitsikusse aetud ka Jeruusalemma templi hävingu üle elanud põllumeeste konf• TRÜs ja hiljemgi. Sel teemal oli meil sageli juttu ka kirjades. likti nendega, kellel oli “ajalooline ehk juriidiline” omandiõigus Masingu käest olen väga palju õppinud. Ta mõjus väga veen• varale, taludele. (Masing muide ennustas seda vastuolu “ku• valt, iseäranis kristluse tekkeloost kõneldes, millest mul kui tu• nagi tulevikus”, kui võõrvõim langeb ja taastatakse Eesti Vaba• dengil oli siis armetult vähe aimu, olgugi et gümnasistina lugesin riik, et siis haaravad võimu “repatriandid”. . . ) Ma lugesin neid Uut Testamenti esmalt piibli•heebrea tõlkes, mis mulle ei meel• peatükke in statu nascendi, tekkeseisundis, kui autor need valmis dinud. Aimasin Talmudi haggada’st (s.o jutustavast osast juudi oli tippinud, ning arutlesime selle üle. kirjanduses, millel pole seadusandlikku tähendust), et lood Jee• susest pidanuks esitama, “taastama” tema kaasaegses heebrea

1624 1625 Minu elu- ja mõttevarast Isidor Levin keeles, või originaali keeles, mis on palju raskem, aga Masingule punaste võimude poolt mitmel põhjusel: mitteproletaarne sot• kui luuletajale ja meisterlikule tõlkijale ei käinud üle jõu, ning siaalne päritolu ning eo ipso “tagurlik”, s.t “idealistlik” ja “kodan• muu seas seda Piibli vaimus eesti keelde tõlkida, s.o interpre• lik” kõrgem haridus. Kommunistlikult meelestatud isikutega teerida. Tegin proove, mida näitasin Masingule, ka Gulkowitsch olin ma sõbrustamist vältinud, mis muutus nüüd ohtlikuks. Sel ergutas mind seda tegema. Paraku polnud mul selleks tõlketööks ajal olin Daugavpilsist vist ainuke, kes Tartu ülikooli ﬁlosooﬁatea• mahti, ega olnud ka lugejaid oodata. duskonnas õppis, ning järelikult pidanud omandama suhtumise marksismisse. See suhtumine oli aga eitav, s.t “reaktsiooniline”. * See oli mulle reaalne ähvardus. Julgemini ja ka kodusemalt tund• sin end Tartus. 1940. aasta maiks olid mul kõik eksamid sooritatud, nii•öelda Õpingud kulgesid edukalt, muid huvisid mul varem ja hiljem “ülikool lõpetatud”, võinuksin asjaajajalt tellida uhke ja ilusa polnud. 1939. aastal pakkus Uku Masing oma õe Agnese (1911– “diplomirulli” ning vanemaid rõõmustada. Oli ju see nende sisim 1981; abiellus 1939 kirikuõpetaja Evald Saagiga) ärasõidu järel soov, et saaksin kõrgema hariduse, mille eest olen tänapäevani mulle tuba tema kolmetoalises korteris Hurda tänav 9–3, eli• tänulik. Jäin aga immatrikuleerituks, sest tahtsin jääda Tartusse. taarsel ja “akadeemilisel” Tähtvere väljal. See oli pälvimatu, Hakkasin taotlema Eesti Vabariigi kodakondsust. Uku Masing, seepärast kohustav ja suur au. Elasin suure teadlase ja haruldase Gustav Suits ning Oskar Loorits toetasid mu taotlust. Ülikooli au• eestlase silme all, tohtisin kasutada tema raamatukogu. Küllap hinnatööks kuulutati välja kütkestav teema “Mõiste ‘jumalapoeg’ olen temaga köögilauas ja kokategevuses avameelselt vesteldes Piiblis”, mis võinuks kehtida magistritööna. Asusin uurima alli• saanud ehk rohkemgi tarkust kui auditooriumist. Olen talle kus• kaid. tumatult võlgu, et jäin edaspidi üldse ellu. . . (Sügavamalt võttes Uku Masing tuli 1940. aasta juuni alul Lätisse komandeerin• Uku Masingu tunnistused ülekuulamisel, kui olin vangis (16. III guga külla, sest Palestiinasse, “pühale maale” kavatsetud uuri• 1942 kuni 8. III 1945), polnud vale, vaid olemuslikult kõrgeim misretkele ta Teise maailmasõja tõttu (ning sellepärast, et pi• tõde, eriti tagantjärele, “post factum”. Ma vastutasin ju selle eest, das vajalikuks appi tulla tallu heina tegema) enam sõita ei saa• et Uku minu läbi kannatada ei saaks. Valetamine oleks Masingule nud. Temale, kes oli Lähis•Ida keeli, muinasajalugu, maastikku olnud piinaks, lausa nuhtluseks.) Austasin teda väga sügavalt ja kultuuri õppinud tundma raamatuist selliselt, nagu oleks ise kui õpetajat, kui ainulaadset teadlast ning ühtlasi kui tõesti püha seal sündinud ja elanud, polnud antud Piibli•maal reaalselt vii• inimest, kes siiralt, vabatahtlikult ja ohvrimeelselt osutus minu bida. Alles väga palju aega hiljem sai ta turistina külastada päästjaks. Ma pidin 5. oktoobril 1943 aastal kohtumisel Emajõel sellega sarnast Krimmi. . . Ülikooli eelarves Palestiina reisiks talle vandega lubama, et loobun kavatsusest vangis vabasurma määratud raha ta sai seega kasutada vaid teaduslikuks tutvu• minna. Ta tahtis, et ma oma vabal soovil elan, nimelt temalt miseks sünagoogidega Daugavpilsis ning väikese fotoaparaadi õpitud veendumuste järgi. Ma tahtsin tema eetikat elada. Sel Minoxi ostmiseks. Tema otsus minu poole külla tulla rõõmustas puhul ta pakkus üle minna sinatamisele. Ta oli esimene, keda mind väga. eesti keeles sinaga kõnetasin. Hoolitsesin selle eest, et tema auks Kahjuks pidime meeldiva puhkuse suvilas Stropi kuurordis juba eluajal istutati puu mälestustahvli manu Jeruusalemmas Yad järsku katkestama, sest Lätis ja Eestis toimus riigipööre. Sõitsime Vasemi Õiglaste Aia silmapaistvas kohas kui minu teada ainsale kiiresti Riiga. Hotelli mererannikul ei pääsenud, sest äkki hak• inimesele, kes Eestimaal julges Saksa okupatsiooni all riskida, kas kehtima uus võim, kohad olid antud kohalikule “töörahvale” et päästa ühe juudi elu hukatusest. Rääkisin talle hiljem, kui ta puhkuseks. Ööbisime mere kaldal lageda taeva all. Järgmisel tõsiselt haige oli, müstilisest kabalistlikust “võimalusest” kinkida päeval sõitsime Tartusse. Mina võinuksin karta repressioone

1626 1627 Minu elu- ja mõttevarast Isidor Levin

“oma” eluaastaid. Oleksin mulle “määratud” aastad (samuti ka oli: “Nagu ikka — pagariärist.” Üksnes karjäärile ei mõelnud ma silma) temale hea meelega ja kõhklemata kinkinud. siis ega ole mõelnud hiljemgi. See oli muidugi iidne haritud juu• Tulevane president Lennart Meri käis kord Masingu juures tide eo ipso “jeesuslik” hoiak, nimelt olla teener ainult “teadusele” jutul. Pikema vestluse järel, kui Meri oli juba ukse juures, ta “toora nimel”, s.t teadmiste endi pärast, mitte aga kui “teenistuse pöördus Masingu poole küsimusega, kas Wannsee talle midagi vahendile”, s.o materiaalse kasu pärast. Seda ideaalset, äärmus• ütleb, sest meenus äkki, et ta oli Masinguga saanud tuttavaks likku ja püha põhimõtet olen järginud kogu elu. tema isa, Eesti saatkonna nõuniku (1934–1938) Georg Mere juu• res pidulikul vastuvõtul Berliinis. Saatkond asus just Wannsee * kaldal. Saadiku poeg, siis alles poisike, vestles Tartu ülikooli dok• torandist külalisega, mis Merele jäi mällu. President Meri jutustas 1920. aastatel sõitis mu ema uudishimuliku turistina kolmeks mulle selle episoodi oma eelviimasel ametisoleku päeval, kui ta nädalaks Moskvasse. Hiljem, minu äraolekul, oli ta jaganud oli mu külla kutsunud, sest oli saanud teada endiselt Eesti kon• oma muljeid sõbrataridega. Mulle ta sisendas, et bolsevikke,ˇ sulilt Peterburis Jüri Treilt, et sooviksin presidenti, keda ma veel üldse sovetlikku Venemaad peab kartma. Kui ta mind mõnikord ei tundnud, isiklikult tänada mulle annetatud Valgetähe ordeni ebasündsa ülalpidamise eest noomis, ähvardas, et kutsub Venest eest. Vestlus oli pikk, ta kutsus mu ka järgmiseks päevaks koju kaks bolsevikkuˇ mind karistama. Hiljem nägin kinos esimest jutule, mille ta laskis lindile võtta. Meri soovis Masingu kohta Nõukogude helifilmi Tuusik ellu (1931). Mõndagi oli selles just kuulda põhjalikumalt ning seda seoses minu elulooga, ning vas• niisugust, nagu ema oli jutustanud tänavapoiste huligaanseist tasin ka küsimusile sündmusist Eestis sõja ajal. Riigikontrolör tempudest. Vene suurlinn mulle ei meeldinud ega meeldi prae• Juhan Partsile ütles ta, et rahuldagu minu soov saada Eesti koda• gugi. kondsus eeliskorras. See jäi saamata. 1940. aasta suvel oli järsku ümberringi palju relvastatud, Olin olnud Masinguga nagu ka Andersoniga lakkamatult kir• lõbusaid venelasi. Nad linastasid tasuta õpetlikke filme met• javahetuses kuni mõlema õpetaja surmani. Uku Masingu sur• sas järve ääres, küllap vist “selgitustöö eesmärgil” või siis maga kahanes mu eluhimu, kitsaks jäi mu maailm. Avaldasin sel sõdurite ajaviiteks. Sõjamehed olid enamasti kartlikud, aga vii• puhul nekroloogi (vt Ural•Altaische Jahrbücher 59 (1987), lk 1–7). sakad. Küsimustele vastasid pingega, kuidagi “ebaloomulikult”. Nähes, et loen raamatut, lähenes mulle üks leitnant ja küsis, * mis haridus mul on, tema on õpetajate instituudis ajalugu õppi• nud (nähtavasti sellepärast teenis “poliitjuhina”). Ta tõi järgmisel Olin 1940. aasta suve hakul tulnud Tartust Daugavpilsi nagu ikka päeval kaasa ajalooõpiku, milles oli tekstiridadel kohati musta puhkusele, hulk raamatuid ülikooli raamatukogust lugemiseks tusigaˇ tõmmatud paks kriips ja piltidele oli siin•seal peale lii• kaasas. Esialgu saanuks isa, kes oli siis heal palgal Riia AS Rita mitud valge paber. See oli minu esimene kokkupuude NSVLi osakonnajuhatajana Daugavpilsis, mu edasiõppimist rahastada, kooliõpikuga, mis pani traumaatiliselt mõtlema. kuni “leiaksin töökoha, mis mind toidaks”. Mul oli täpne raa• matupidamine, et oleksime teadlikud, kui palju raha isalt olen * saanud ning millele kulutanud. (See summa jäi vist 3000 krooni piiresse. Säärane oli sisseseatud “väikekodanlik” kord, teps mitte Ka Tartu ülikoolis algas uus ajastu. Piibliteaduse ja idamaa keelte perekondlik kohustus.) õpetamine lõpetati; usuteaduskond, samuti Gulkowitschi juudi• Tutvuskonnas küsiti mult sageli — küll sümpaatiaga, aga pi• teaduse õppetool filosoofiateaduskonnas suleti. Seda tegid Eesti sut mornilt: “Kust sa oma filosoofiaga leiba saad?” Mu vastus Vabariigi ajal tegutsenud ja kommunistide kontrolli all olnud va•

1628 1629 Minu elu- ja mõttevarast Isidor Levin bamõtlejate ühingu Humanitas nüüd võimule saanud mehed, bolsevikeˇ partei ajaloost, muidu diplomit ei antud. Samuti käisin vist Harald Haberman jt, ootamata direktiivi Moskvast! kuulamas professor Alfred Koorti “dialektilise materialismi ﬁlo• Kättemaksuhimuliselt kuulutasid nad teoloogia “ebateadu• sooﬁat”. seks”, sest Jumalat — ja selles olid nad absoluutselt veendunud — Haritlased püüdsid uute (tegelikult noaaegsete) õpetustega ei olevat olemas, “selle olevat mõtelnud välja preestrid rahva pet• enda arvates kuidagi “kõrgemal tasemel” leppides kohaneda ku• miseks”. Kellele või milleks on siis tarvis usuteaduskonda? juneva olukorraga. Seda hoiakut peeti esialgu häbiplekiks alles Tartu ülikooli usuteaduskonnas oli olnud võimalik õppida ja hiljuti veel vabameelse eesti haritlaskonna lühikeses ajaloos. Hil• uurida heebrea, arami, süüria, araabia ja pärsia keelt, mis Mosk• jem hinnati hirmu sunnil häbitult karjääri. Oli imelik kuulata, vas ja eriti Leningradis olid ametlikult ülikooli orientalistikatea• kuidas professor Koort püüdis oma endisi kuulajaid fenomeno• duskonna õppekavas ning Teaduste Akadeemias oli selleks isegi loogia seminarist nüüd järsku objektivistlikult marksismusega (!) suur instituut. See polnud Tartu ülikooli sovetiseerijaile tähtis. tutvustada. Ta tegi seda samas stiilis, milles oli varem rääkinud Hävitustööd tegid Tartu eesti soost haritlased. Auväärt Tartu Platonist. ülikool muutus provintslikuks ega ole sellest hoobist kosunud Seltsimees Koortist sai õnneks õppeprorektor, aga võim oli tänapäevani. ülikooli teise prorektori, “marksismi•leninismi kateedri” juha• Masingu professuur kaotati ja kraad muudeti kehtetuks. Usu• taja ja partorgi Kristjan Kure (1890–1961) käes. Tuli tundma teaduskonna õppejõud jäeti leivast ilma, pensionikorraldust pol• õppida “partei organisatsiooni” osatähtsust. Taheti jätta mulje, nud veel olemas. Endistel riigiametnikel, näiteks politseinikel, oli et (näiliselt) “vastutavatel kohtadel” istuvad kohalikud pärismaa• vormiliselt õigus pensionile, kuid neilt võeti õigus elada, neid rep• lased. Teaduslik kompetents polnud Tartu ülikooli juhtimiseks resseeriti kui “töötava rahva vägistajaid”, järelikult tagantjärele tähtis. Otsiti Venemaa eestlasi, et “vastutavale kohale” määrata, kui nõukogude korra vaenlasi. Paljud vahistati, küüditati Sibe• kuid neid oli vähe leida. 1937. aastal oli likvideeritud (tapetud) risse. suur osa seni veel ellu jäänud eesti soost tegelasi. 1940. aastal Jäin vabariiklikule akadeemilisele korrale ja teadusele truuks, vajati ohtrasti “kaadreid”, sest kohalikke asjatundjaid ei tahetud hoidsin lavastatud “rahvaülestõusust” kõrvale, minust ei saa• usaldada, ka siis mitte, kui nad olid nõus teenima punase lipu all. nud “kollaboraatorit”. Jäin parteituks põhimõtteliselt. Igasugu• Instruktsioonid “kõrgemalt poolt” tulid kaugelt ja vene keeles, ne parteilisus oli minu auväärt professorite meelest olnud alati kooskõlas kehtestatud sovetlike määrustega. See oli veider ning teadusele kahjulik kui paranoia, kui vaimuhaigus. eluvõõras poliitika, mis ei võinud pälvida usaldust. Noorte Meeste Kristliku Ühingu (YMCA) majas toimusid (Järgneb) Võitlevate Usuvastaste Liidu (VUL) koosolekud usuasjus. To• bedavõitu selgitusi andis keegi Max Laossoni nimeline tegelane. Vestluse lõpuks õpetati laulma midagi revolutsioonilist, see tule• tas meelde baptistide koosviibimisi. Oli lihtsalt piinlik kuulata poolharitlasest ateisti juttu. Rohkem ma sinna ei läinud. Kuulasin prorektor Kristjan Kure tõepoolest ebateaduslikke loenguid Nikolai Marri “uuest marksistlikust keeleteadusest” (pärast sõda mõistis Stalin “marrismi” hukka). See õpetus pidi täielikult välja tõrjuma Tartu ülikoolis seni õpetatud keeletea• duse. Kuulekalt kuulasin ja õiendasin ka kohustusliku eksami

1630 1631 EDUARD OLE. Aktid (1927)