vikeitaar 10/2002 Uku Masingu ekstaas ja meeleheide võrdluses G. M. Hopkinsi ja T. S. Elieti usulise nägemusega (V B. Leitch). Meie vestlus Vincent В. Leitchiga eesti luulest ja Ants Orasest. Anatol Lieveni mõtisklus Läänemaailma lõhe­ nemisest. Lõpeb käsitlus grafiast Eestis. Bukett prantsuse novelle ja Mehis Heinsaare "Mälestused elust". Jürgen Rooste ja Lauri Sommer! luulet. Kriitiku pilgu all on Runneli, Juske, Jaan Pühvli, Ilmar Vene, Kafka ja Sartre'i raamatud. Toomas Altnurme pildid. • Eesti Kirjanike Liidu ajakiri. Ilmub alates 1986. a.. juulist. 16. aastakäik. Oktoober, 2002. Nr. 10.

SISUKORD

Bertolt Barecht Koik muutub 1 INTERVJUU Eesti luule ja poeetika tagasivaates. Annie Saumont Pall vastu seina 2 Vestlus Vincent B. Leitcbiga 90 Georges-Olivier Chäteaureynaud Surnuteriiki 11 Anna Gavalda Epiloog 19 Anatol Lieven Läänemaailma lõpp? 103 Jürgen Rooste Luulet 36 Mehis Heinsaar VAATENURK Mälestusi elust. 1926 51 Jürgen Rocste Tondid on sees 114 Lauri Sommer Luulet 58 Ber к Vaher Kaksipidi raamat 115 Marek Tamm Alina Kurvitz Toomas Altnurme Parerga ja paralipotnena 118 aboriginaalne kõikjal 64 Eduard Parhomenko Lugude jutustamisest 122 Rainer Vilumaa Grafiti Eestis: Tallinn Kairit Kaur Ei mingisugust lootust ja Tartu H 66 enam? 124 Vincent В. Leitch Usuline nägemus Erkki Luuk Iivelduse vastu 125 moodsas luules: Uku Masing võrdluses Hopkinsi ja Eliotiga 77 FOORUM 127

Kujundus: Jüri Kaarma © "Vikerkaar", 2002.

Esi- ja tagakaanel: TOOMAS ALTNURME. Näitus "Aquarius Sun". Akrüül, lõuend. Noksapeongi metroojaam, Soul, Lõuna-Korea. 2001. Fragmendid maalidest. Michael McDowelli foto. BERTOLT BRECHT Koik muutub Saksa keelest tõlkinud Märt Väljataga

Koik muutub. Uue alguse Võid ka viimse hingetõmbega teha. Kuid mis on toimunud, on toimunud. Ja vett, Mille valasid veini, ei saa Enam kurnata sealt välja.

Mis on toimunud, on toimunud. Vett, Mille valasid veini, ei saa Enam kurnata sealt välja, aga Koik muutub. Uue alguse Võid ka viimse hingetõmbega teha. ANNIE SAUMONT PALL VASTU SEINA Prantsuse keelest tõlkinud Tanel Lepsoo

Põks-põks. Nii lihtne - käed ette - väike vibutus - kirbukiri

Kui mängida palli vastu seina, ilma et hetkekski peatuks, siis läheb hästi. Siis läheb väga hästi. Siis tuleb selline päev nagu kõik teised. Kus peaaegu mitte midagi ei juhtu. Diivani taga seisva mehe nägu on varjus. Pööratav lamp heidab pruunikas-violetsele vaibale valgussõõri. On riiulid ja kahe raamaturea vahel vaikse rahuliku tiksumisega elektrikell. On keegi koridoris, kes koputab arglikult naaberuksele. On avaneva ja sulguva ukse kriuksatus. On akna ette tõmmatud pruunikashallist riidest kardin.

On see, kes käib peale, nägu varjus: Ja siis? See onn?

Põks-põks. Kui mängida palli vastu seina, ilma et hetkekski peatuks...

Üks tööline kukkus happevanni. Uudis levis otsekohe üle terve linna.

Diivanile sirutunult nihutab tüdruk pisut pead, otsib õlgadele paremat tuge. Mees, kes end tema varju hoiab, oli öelnud (ükspäev, eelmisel korral): Teie vanuses ei ole artroosi. Tüdruk vaidles vastu: Ma vana­ nen täie kiirusega. Järgmisel esmaspäeval on mu sünnipäev. Esmaspäe­ val saan ma kaheksateist. Kaheksateistkümne-aastaselt ei ole artroosi, küll aga on menstruatsioon. Tavaliselt. Minul paistab algavat juba klii­ maks. Mees astub akna juurde ja kohendab eesriiet, ta teatab rahuli-

Tõlgitud vlj-st: Annie Saumont, Moi les enfants j'aime pas tellement. Paris, Syros, 1990.

2 SAUMONT kult, et tüdruk peab kõik algusest peale läbi võtma.

Põks-põks. Algus. Kitsas tänav. Umbtee. Mängimiseks on see mõnus. Pole autosid. Aeg-ajalt mõni logiseva jalgrattaga eputlev koolipoiss, kes üürgab, et need tüdrukute mängud on kuradi tobedad. Tehase esimesel korrusel pole umbtänava poole ühtegi avaust. Pall põrkab vastu seina põks-põks.

Nii lihtne - käed ette - siuhti

Kaks maalrit saadeti avausteta seina lupjama. Ühel õhtupoolikul saa­ busid nad umbtänavale, kaasas redelid, harjad ja panged. Algul olid nad valgendanud tehase fassaadi, mis jääb avenüü poole, ja keskõue majade esikülgesid. Nad hoiatasid lihtsalt, et enne kui palli edasi män­ gida, tuleb oodata, kuni kõik on kuivanud. Ütleme homseni, väikse­ ke.

Sel ajal ei kukkunud keegi happevanni. Ent tehasetöölised olid juba ametiühingu üleskutsel manifesteerinud, marssides linnas loosungite­ ga, mis nõudsid ohutuseeskirjade rakendamist ja õnnetuste vältimiseks hädatarvilike ettevaatusabinõude kasutuselevõttu.

Tüdruk ütleb: Ahjaa. Onn. Gilles'il ei olnud kunagi onni, võlutud pelgupaika, peidikut vana puu oksaharul. Me elasime rahvarohkes linnaosas, vanemad üürisid korteri suure maja viiendal korrusel. Me ei mänginud Gilles'iga kunagi mujal kui umbteel ja naabertänavatel, või siis alleedel, pargis, kus murul käimine oli keelatud.

Ugmar viis ühel päeval Gilles'i oma jalgratta pakiraamil karjääri juur­ de.

Gilles võttis minult jälle palli. Ma tean muidugi, et see on niisama, naljaviluks, kuid olen kõigest hoolimata heitunud. Mu peas miski hüpleb ja takerdub.

Põks-põks. Nii lihtne - käed ette - kirbukiri - siuhti.

SAUMONT 3 Poisid, kas Gilles või mõni teine, annavad mulle palli alati tagasi. Nad ütlevad: Võta, ära nuta, pühid endal silmad peast. Siis tuleb kähku katsuda, väriseva sõrmega, kas silmad on veel alles. Tüdruk ütleb, pilguga lage puurides: Vastu vaidlemata lasin ma Gilles'il end nöögata, kiusata, palli ära võtta, nukkudele sinise pliiatsiga vuntse pähe joonis­ tada. Oma vennal Gilles'il lasin endaga kõike teha.

Ugmaril on Gilles juba kaua aega lasknud endaga kõike teha. Gilles oli viieteistkümne-aastane. Ugmar oli suur ja ilus ja tugev. Ugmar oli ka­ hekümnene ja talle ei meeldinud tüdrukud.

Pärast kooli läks Gilles õhtul Ugmarile tehaseväravasse vastu. Mina jäin umbtänavale üksi. Õhtusöögiajani. Sellesse tühja paika, mis oli mu kuningriik.

Mees nihutab pööratavat lampi. Ring vaibal muudab kuju, suureneb. Mees nõuab: Noh, ja see onn?

See oli kõigest tagasihoidlik varjualune, kus kiviraidurid vanasti oma tööriistu hoidsid, siis kui karjäär veel töötas. Lüües kokku lahtised lauad, vajutades kinni roostetanud pleki, oli Ugmar endale metsarüp- pe selle varjualuse meisterdanud. Sinna ette muretses ta tööplatsilt vana tumeroheliseks värvitud tualetiukse, millesse oli lõigatud süda­ mekujuline vaateava. Maha oli ta laotanud sõnajalad.

Mees pärib rahulikult (see on vaevu küsimus): Käisite te selles onnis sageli?

Põks-põks. Väike vibutus - suur vibutus - piinamine - üks kaks.

Läbi südamekujulise ava paistsid vaid sõnajalad.

Tüdruk ütleb, et hiljem, Gilles'i poetamise ajal, kõikidel nendel päe­ vadel haiglas, kuulis ta teda onnist rääkimas. Gilles kordas: Läheme sinuga kaljude juurde onni elama. Ugmar väitis, et kivide vahele on peidetud varandus. Gilles leidis, et see lastejutt. Mingit varandust ei

4 SAUMONT ole. Kividel on päike. Põks-põks. Mängitakse palli. Gilles võttis palli ja viskas selle Ugmarile, nad jooksevad ja hüplevad, teineteisele palli pildudes. Hei, mine. Häh, püüa. Üks karjub: Andke mu pall tagasi. Nad puhkevad naerma: Noh, tule ja võta.

Väike vibutus - suur vibutus - siuhti - piinamine.

Tüdruk jooksis. Lõpuks polnudki karjäär nii kaugel. Sellest hoolimata oli vaja julgust, et minna sellele mahajäetud maale, millest nüüdseks on saanud park korralikus aedlinnakus. Sel päeval läbis ta tolmuse ja kivise tühermaa.

Sel päeval, nagu tavaliselt, ütleb tüdruk, andis Gilles talle palli ilma pikemalt palumata tagasi. Gilles seisis onni ees. Ta viskas palli liiga kõvasti. Tüdruk ei suutnud seda püüda. Pall põrkas vastu teel sõitva auto kapotti, juht pidurdas järsult. Ta tuli vihase näoga välja: Karjääris mängimine on keelatud. Gilles vaidles vastu: Me ei mängi. Autojuht (tema Ford Vedettä säras kogu oma uhkuses) küsis: Mida te siin jõlgu- te siis?

Gilles ütles: Me uurime kive.

Ugmar ei paotanud suud.

Gilles ütles: Ja ka putukaid. Gilles ütles: Ning öösiti tähti.

See oli insener, tehasest. Ta märkis, et karjäär kuulub tehasele. Kas te ei lugenud, mis sildi peäl kirjas on? Territooriumile sisenemine keela­ tud. Ta rääkis politseist. Karjäär on eraomandus ja seal viibimine kee­ latud. Onnis samuti. Gilles puhkes naerma. Ta ütles: Meie tegime selle onni korda. Ja veel: See ei tee kellelegi midagi, kui me seal natuke oleme. Kui sajab. Insener seletas vastu, et see pole lubatud ja kõik, pole mõtet vaiel­ da. Ta läks oma autosse tagasi ja lõi ukse kinni. Umbes samal ajal saavutasid tehasetöölised selle, mida nad olid

SAUMONT 5 nõudnud. Komitee otsustas, et redelile lisatakse käsipuu ja happevanni kohale kinnitatakse kaitsevõre. Insener surus läbi projekti, mis kiideti ekspertkomisjoni poolt heaks. Tööd planeeriti augustiks, siis kui tseh­ hid on suletud. Kolmekümne esimesel mail, kell neli õhtul, kukkus Ugmar happevanni.

Terve kvartal sai sellest väga kähku teada. Tüdruk ütleb, et ta ei ole midagi unustanud. Karjed, rahvamassi tunglemine tehaseväravas. Närvitsevad valvurid. Sireenide huilgamine.

Mees diivani taga soovitab: Lõdvestuge.

Pruunikashallile kardinale langeb rõdu kaunistavate lillede vari. Ge- raaniumid. Jasmiini pikad varred.

Mees köhatab ja lausub: Jätkake.

Hetkel kostab vaid kella vaikset tiksumist.

Seejärel lausub mees, endisel kiretul toonil: Te rääkisite sellest, mis toimus järgmisel päeval pärast õnnetust. Te rääkisite, et Gilles tuli teie juurde umbtänavasse. Tüdruk lausub, et jah, tuli ja istus, selg vastu valget seina. Gilles korrutas: Me läksime tülli. Ma ei tahtnud enam, et Ugmar mind puu­ dutaks. Ja et tüdruk oli talle süütult vastu vaielnud: Tõelised sõbrad hoiavad teineteisel käest kinni.

Põks-põks. Peatselt sai õnnetusest juba küllalt räägitud. Kodus hakka­ sid vanemad taas telekast oma järjekordset seriaali vaatama. Koolis ütles õpetaja: Lõpetage oma lobisemine. Või muidu ei saa keegi vahe­ tundi.

Käed ette - siuhti - kirbukiri - piinamine - üks kaks kolm siin ma olen.

Mina kuulsin ikka veel, ütleb tüdruk, tänavale kogunenud tööliste

6 SAUMONT hõikeid. Siin ma olen, ütleb ta veel kord, sest nii vastasin ma siis, kui Gilles pakkus, et võiksime koos onni juurde minna. Ta nuttis.

Ma panin talle käe ümber piha. Ta ei olnud minust palju pikem. Toe­ tasin oma pea ta õlale. Ma ütlesin: Siin ma olen. Ma olin kaheteist- kümne-aastane. Mängisin ikka veel palli vastu seina. Üksiku väikese tüdruku mäng. See oli poisilik. Kuid valge sein tõmbas mind. Otsekui valge lehekülg.

Mees küsib: Ja mida te sinna kirjutasite?

Tüdruk ei ütle midagi.

Ta kõhkleb. Ta ütleb: Ugmari surm. Ja siis Gilles'i surm. Ugmari surm ja see, kuidas Gilles seda nägi. Ma tundsin Ugmari nii vähe. Ma kir­ jutasin jubedus, kui Ugmar Kidrill happevanni kukkus, kohutav inim­ häälte kõmin. Ja Gilles'i lootusetus. Tema kahetsus ja ängistus. Õudus­ unenäod. Need pühapäevahommikud, kui ta tõusis ja rahulikult sõ­ nas, et täna Ugmariga... ja see jube vaikus. Veidi hiljem viidi Gilles haiglasse. Päevad täis ootust. Diagnoos. Leukeemia. Tunnid, mis ma tema juures veetsin, end sundides, et ta unustaks. Ta unustaski juba.

Ja liikumatu mees, kes vaatab kella, mis tiksub endiselt tasakesi: No nii, te ütlesite, et onn.

Põks-põks...

Nii lihtne - käed ette - väike vibutus - siuhti.

Onn? Ta ütleb, et igal pärastlõunal, haiglast koju tulles, nendel viimas­ tel kuudel, kuni Gilles suri, läbides puiestikku, kujutas ta ette, et kas­ tanite all pilluvad Gilles ja Ugmar teineteisele palli ja et peatselt hõi­ kavad nad: Hei, püüa. Eesuksest sisenedes, halli astudes ja mööda koridori edasi kõndides, tahtis ta hetkeks uskuda, ja hetkeks oligi ta kindel, et palat on tühi. Kuid siis kuulis ta Gilles'i häält, iga päevaga nõrgemini: Noh, siin sa oled.

SAUMONT 7 Põks-põks, pall jätab seinale jälje. Ei tohi hetkekski peatuda, sest mui­ du tuleb kõik meelde, tulevad sõnad, tuleb hirm.

Onn. Jah. See jääb veel öelda. Jah, sel päeval onnis heitis Gilles end sõnajalgadele pikali. Jah, tema oli Gilles'i juures.

Siis oligi Gilles rääkinud, ütelnud seda, mida ta nägi, laipa, mida sa­ nitarid kanderaamile tõstsid, aeglaste liigutustega, tarbetu ettevaatu­ sega. Koljut, milles ripnesid veel õhukesed juuksesalgud, happest söö­ dud nägu, põlenud keha mustade riideräbalate all, tursunud nahka kätel ja jalgadel.

Üteldes, korrates: Me läksime tülli.

Tüdruk pomises: Vaiki. Ta pani oma suu Gilles'i suule. Et teda vaiki­ ma sundida.

Surnuaia väraval rääkisid töölised juba algavast protsessist. Sellest, et keegi peab vastutust kandma, nagu ametiühing nõudis.

Nad viivitasid veel väikestes gruppides, kõrvuni pühapäevariietesse topituna. Õhtupoolik oli neil vaba. Ka insener oli seal. Gilles tõstis mahajäetud haualt üles ümber kukkunud lillepoti. Insener tuli ta juur­ de: Kuule, sa võid onni endale jätta.

Pärast, ütleb tüdruk, juhtus see, ilma et oleksime sellele mõelnud. Ma tahan ütelda, Gilles ja mina seal onnis.

Ta ütleb, Gilles surus end tema vastu, rind nuuksetest vappumas. Üle­ ni tema vastas, kleiti muserdades, libises ta käsi kleidi alla, püüdes huupi tabada naha pehmust. Gilles otsustas: Võtame endal riided sel­ jast, Ugmariga olime onnis alati paljalt. Gilles oli kõhnuke ja valge ja libe. Seejärel, alasti, häbi tundmata, ütles tüdruk: Palun ära nuta. Ja veel: Ma armastan sind. Ta surus Gilles'i enda käte vahele. Pingul ja kõva peenis tungis temasse. Tuli pisut verd. See tegi haiget. Vaevu.

8 SAUMONT Tüdruk ütleb, et talle tundus hetkeks, nagu oleks tal rohtu Gilles'i õnnetuse vastu. Otsekui mingi võluvõim.

Põks-põks. Nii lihtne - käed ette - kirbukiri - siuhti - piinamine - üks kaks kolm.

Määrdunud püksid muutusid kuivades kõvaks ja ärritasid nahka. Koju jõudes võttis tüdruk nad ära ja toppis prügikasti kartulikoorte alla. Mees nihutab veel kord pööratavat lampi. Tüdruk ütleb: Te peaksite tule ära kustutama. Väljas paistab päike.

Tüdruk ütleb poolihääli: Gilles suri. Mu silitused polnud midagi väärt. Haiglas ütlesid nad: leukeemia. Mina ütleksin: lootusetus. Hä­ vitades Ugmari käed, Ugmari näo, Ugmari peenise, tappis hape ka Gilles'i. Ugmar oli tema saavutamatu armastus. Keegi ei saanud sellest kunagi teada. Ainult mina. Lapsed teavad.

Ma jäin nii kauaks tema juurde, lõpuni. Mõnikord puudutas mu käsi tema asja. Gilles sundis ennast mulle naeratama. Sellega oli nii raske leppida, kui vähe ma talle korda läksin.

Mees astub diivanist eemale, ta kustutab tule. Ta tõmbab eest pruuni- kashallist riidest kardina.

Nüüd sätib ta raha lauasahtlisse. Ta ütleb: Järgmisel nädalal. Tüdruk vastab - ta on juba ukse juures ja ta käsi on lingil - ta vastab, et ei tule enam. Ta ütleb veel, et mäng on läbi. Et talle aitab sõnadega kemple­ misest. Sellest, et ütelda seda, mida ei saa ütelda.

Teiste surmast paranetakse. Gilles suri viieteistkümne-aastaselt leukee- miasse. Viiendal detsembril. Ugmar kukkus kolmekümne esimesel mail happevanni. Ugmar Kidrill oli kahekümnene.

Tüdruk astub mööda kõnniteed. Vihmahoog on just tänava puhtaks pesnud. Maailm on veel kord nagu uus. Ta peatub ja vaatab säravat asfalti. Ta pühib kinganinaga ära veretuga, mis oli kukkunud ta jalge

SAUMONT 9 vahelt. Ta tõstab pea. Ta ei ütle midagi.

Seejärel ta ütleb: Üks kaks kolm, siin ma olen.

ANNIE SAUMONT (s 1927) on üks tänapäeva tähtsamaid prantsuse novelliste; ta on kirjutanud üle saja novelli, mis on ilmunud tosinas kogumikus. 1981. aastal pälvis ta Goncourt'i novelliauhinna. Siinne lugu on tõlgitud kogust "Ma ei armasta nii väga lapsi" (Moi les enfants j'aime pas tellement, 1990). Vikerkaares on Saumont'ilt va­ rem ilmunud novell "Teisipäevane kõrvakiil" (2000, nr 8-9), samas leidub ka auto­ ri lähem tutvustus. M.T.

10 SAUMONT GEORGES-OLIVIER CHÄTEAUREYNAUD SURNUTERIIK! Prantsuse keelest tõlkinud Marvi Järve

Tagantjärele arvan, et oleksin ise pidanud selle peale tulema. Ma ei tundnud end küll päris haigena, kuid need pidevad peapööritushood oleksid siiski pidanud mind valvsaks tegema. Kaotasin aeg-ajalt tasa­ kaalu umbes nagu mere ääres. Lähed vees kaugemale, vajud, suled kähku suu ja pigistad ninasõõrmed kinni, ning külm vesi katab kiiv­ rina pea. Ruttu väike kannatõuge ja tõusedki ülespoole nagu mulli- ke... See tunne on kõigile tuttav. Aga mina ei olnud ju mere ääres, vett ei olnud, see juhtus õhus, või ehk isegi - elus. Kaotasin põhja jalge alt elus: tänaval või tööl, või restoranis pärast sööki laua tagant tõustes, või kodus, oma võõrastetoas, ükskõik kus. See ei kestnud kuigi kaua, ka mina kerkisin varsti pinnale nagu mullike. Kuna see nähtus oli nii põgus, ei olnud ma ülearu muretsema hakanud. Ja tõtt-öelda, mis kel­ lelgi ka ei juhtuks, mõtleb ta alati, et see läheb üle, et see on lihtsalt "niisugune tunne", ilma õige põhjuseta, ja et see ei tähenda midagi. Kuid lõpuks, sellelt distantsilt, millest ma just rääkisin, sellelt lõplikult eemalviibija positsioonilt, mille mulle annab mu uus olukord, on mul võimalik öelda, et kõigel on oma põhjus ja tähendus. Kui ma praegu mõtlen oma eilsetele iiveldushoogudele, arvan ma, et tegemist oli eel­ nähtudega, ja kui ma oleksin sellest õigel ajal arstile rääkinud, ei oleks asi nii kaugele läinud. Oeh! Kui peaks kartma iga väikseimatki aistin­ gut, kergeimatki pistet või süütut võpatust mingis organis või lihases, siis ei saakski üldse enam elada!... Aga tegelikult oligi ju asi nii, et ma polnud enam elus, ning juba ei-tea-kui-kaua. Minu arst ei suutnud mulle selles asjas mingit nõu anda. Kui ma lõpuks tema vastuvõtule läksin, ja muide, hoopis muu asja pärast, ütles ta mulle pärast läbivaa-

Tõlgitud vlj-st: Georges-Olivier Chäteaureynaud, Le goüt de l'ombre. Arles, Actes Sud, 1997, lk 7-20.

CHÄTEAUREYNAUD 11 tust tavalisest tõsisemal toonil ainult: "Pean teile halva uudise teata­ ma, vanapoiss... Te olete surnud!"

Sel hetkel ei olnudki ma eriti rabatud. Mu kaasvestleja vist isegi arvas, et ma teda hästi ei kuulnud, sest ta kordas: "Surnud, nii surnud, kui üldse saab, vaene semu!" Seekord piidles ta mind rääkides silmanurgast, nagu oleks ta kart­ nud mingit mõtlematut reaktsiooni, mingit "meeleheitesööstu", nagu öeldakse. "Kas... te saite ikka aru, mis ma ütlesin?" Noogutasin pead. "Ma arvan küll. Ma olen surnud, jah?" Ta noogutas omakorda ja patsutas mulle õlale. "Hea, et te seda niimoodi võtate. Peaksite nüüd koju minema. Tu­ leb omastele teatada. Mis minusse puutub, siis ma ei saa teie heaks enam midagi teha. Uskuge, mul on väga kahju." Tal oli siiralt kurb ilme. Tundsin kohustust öelda mõned lohutussõ- nad. "Ärge muretsege, doktor, saame hakkama... Tänan teid kõige eest!"

Maksin konsultatsiooni eest ja väljusin. Tänaval püüdsin asju ja inime­ si uue pilguga vaadata. Kuna ma sellega toime ei tulnud, või vähemalt mitte piisavalt hästi, siis püüdsin sisimas rohkem liigutatud olla. Lõp­ pude lõpuks ei olnud see ju mingi tühiasi, mis minuga oli juhtunud, ma olin surnud. Ent kuidas ma ka ei pingutanud ja oma hinge ei piit­ sutanud, kõik minus ja minu ümber oli endiselt selline nagu alati. Elu näis edasi minevat. Ja tunnistan, et pärast mõningast uudishimu ja peaaegu et kannatamatust, mis olid muidugi lapsikud, ent kokkuvõt­ tes täiesti andestatavad, tundsin sügavat, määratut kergendust. Minu jaoks oli läbi õudne orjus, millega maa peäl kõik lõpebki. Sellest te­ hakse suur number, aga tegelikult ei ole see kõneväärtki, see möödub nagu kerge tuulehoog või õitseb ära kui lilleke... Soovisin endale õn­ ne, et olin sellest nii kergelt pääsenud, ja palju ei puudunud, et olek­ sin tänaval tantsima hakanud, kui ainult oleksin osanud ja julgenud. Koduteel tegin peatuse matusebüroo juures, et oma matuste asi ära korraldada. Härra Charoni ei olnud kodus. Tema naine kutsus mind

12 CHÄTEAUREYNAUD sisse. Ma ei olnud kunagi suuremat huvi tundnud selle pika ja jõhkra naisterahva vastu, kelle silmad ja hambad meenutasid haugi omi. Ma ei olnud osanud ettegi kujutada, et ka tema võiks äriga tegelda. Tege­ likult oli see väga lihtne: proua Charon müüs hauakive ja surnuvank- reid, nagu ta toidupoe omaniku naisena oleks oma mehe eest ja tema asemel kaubelnud vorsti ja süldiga. Väikekaubandusele on see üsna iseloomulik, et ta üha täiustab juba niigi ühe ikke külge rakendatud abikaasade liitu, pulmajärgsest päevast kuni nende viimse hingetõm­ beni. Proua Charon igatahes oli mulle viimastel aastatel rohkem tähele­ panu pööranud kui mina talle. Ta oli mind tähele pannud ja jälginud, oli mõelnud minu juhtumi ja stiili üle. Vähemalt jäi mulle selline mulje meie vestluse põhjal. Lahkumishetkeks olin kinnitanud kõik tema et­ tepanekud minu kirstu ja selle polsterduse, rongkäigu pidulikkuseast- me ja korralduse, haua asetuse ja kujunduse asjus. Tasuks minu kuu­ lekuse eest naeratas ta mulle. Seda tehes paljastas ta hambad. Ma ei suutnud mõtlemata jätta mehele, kes jagas päevi ja öid sellise lõualuu omanikuga, ja vaimus võtsin härra Charoni ees mütsi maha. Kordasime teineteisele viimast korda kokkulepitud matusepäeva ja -aega, ja ma suundusin koju. Lubatagu mul maalida vaid pealiskaudne pilt mu perekonna kurvastusest seejärel, kui ma neile sündmusest olin teatanud. See kurvastus avaldus loomulikul viisil: karjete, õiete, nuuk­ sete, kuid ka etteheidete näol - vaatamata vabandustele, millega ma oma uudist saata püüdsin: et ma ei teinud seda meelega, et olin ise selle pärast kõige õnnetum ja nii edasi. See oli ebameeldiv moment, teisiti ei saanudki olla. Ausalt öeldes tundsin end sellest päris haigena, ja ma otsustasin kõrvale tõmbuda - arvatavasti ka teatud argusest. Alles hiljem andsin endale aru, et tegelikult just seda minult oodatigi. Olin olnud nii armastatud, kui üks abielumees ja pereisa iganes võis soovida, nad kannatasid täiesti siiralt, ja kui ma tahtsin oma perekon­ nale seda kõike kergemaks teha, võimaldada neil oma hingepiina oh­ jeldada ja paremini taluda neid tabanud lööki, siis pidin andma selles­ se oma panuse ja eelkõige mitte enam oma lesel ja orvukestel jalus vedelema. Läksin magamistuppa. Võtsin kingad jalast, lasin lipsu ja rihma lõd­ vemaks, tõmbasin kardinad ette ja heitsin voodisse. Sosinad, nutt ja

CHÄTEAUREYNAUD 13 summutatud nuuksed jõudsid veelgi söögitoa kaudu minuni. Need uinutasid mind nii, et jäin peagi magama. Uni oli lühike, kuid kosu­ tav: mõne tunni pärast ärgates tundsin end värskemana ja reipamana kui iial enne. Teatud mõttes oli see isegi sobimatu. Olin täis ülekeevat energiat, trampisin kannatamatusest paigal, sel ajal kui mu murest kurnatud omaksed unistasid vaid magamaminekust. Sel ajal kui mina puhkasin, oli mu naine söögituppa ajutise aseme teinud. Enda jaoks. Ei tulnud kõne allagi, et ta veedaks öö minu läheduses. Ma kinnitasin asjatult, et mul pole enam und, et ta puhkaks magamistoas paremini ja et ma lepiksin vajadusel imehästi ka söögitoa improviseeritud ma- gamisasemega, aga ta ei võtnud midagi kuulda. Jätsin pealekäimise, kui nägin teda silmi pööritavat nagu alati neil puhkudel, kui ta pidas mu käitumist kohatuks. Võin teile kinnitada, et seda ei juhtunud küll enam nii sageli kui meie abielu esimestel aegadel. Tegelikult pidas see naine, kellest mul oli põhjust uskuda, et ta mind õrnalt armastas, mind arvatavasti hingepõhjas alati poolmetslaseks, keda ta oli pisut kasvatanud ja viisakusvõõbaga üle pintseldanud. Ja pole võimatu, et mõni erapooletu kõrvaltvaataja talle õiguse annaks. Ma ei saa ju eita­ da, et kavatsesin sel õhtul söögituppa surnut sättida ja tahtsin lastega ühe partii täringuid mängida. Ma juba ütlesin, et väiksekesed olid viimse võimaluseni unised, aga nad oleksid võib-olla sellegipoolest nõus olnud, kui nende ema seda kategooriliselt ära poleks keelanud - hilise aja ja vajaduse tõttu järgmisel päeval kooliminekuks vara tõusta. Tundsin teda piisavalt, et hoiduda ette toomast võimalust teatud asja­ oludel ka koolist puududa. Selles, et isa kaotusele lisanduks ühe koo­ lipäeva kaotus, ei näinud ta meie laste jaoks küll midagi head. Lasin tal niisiis nad magama panna. Seejärel, kui ta valmistus nende eeskuju järgima, soovisin talle süüdlasel häälel "ikkagi, head ööd". "Püüa tagasi tulles mitte kolistada," ütles ta, nähes mind kuube sel­ ga tõmbavat. "Sa tead küll, et kui ma kord üles olen ärganud, ei õn­ nestu mul enam kuidagi magama jääda."

Tseremoonia toimus kahe päeva pärast. Härra Charon oli ikka veel ära. Ei tea, millega see tüüp küll tegeleb! Pean aga ütlema, et proua Charon tuli oma ülesandega suurepäraselt toime. Kui tegemist on ma­ tuste juhatamisega, siis ei ole vaja üles näidata mitte niivõrd lahkust

14 CHÄTEAUREYNAUD kui võimukust. Ja võimukust on prõua Charonil nii palju, et ta võiks seda lausa müütada. Temas on midagi halastamatut, mis hoiaks vist vaos ka kõige jultunumad irvhambad. Võin kindlalt väita, et minu matusetalitusel ei naerdud ja kõik kulges kombekohaselt, täiusliku nukrusega. Olin istunud proua Charoni kõrvale, kes oma mehe asemel furgoo­ ni juhtis. Kalmistu ei ole just lähedal, tuleb sõita linnast välja ja üle jõe... Proua Charon oli seletanud, et ettevaatamatud, kes sooritavad selle teekonna pikali kirstus, saavad omal nahal tunda, kuidas see mõ­ jub. Üsna sageli on neil kohale jõudes sisikond segamini ja süda paha, ning tuleb oodata, kuni nad end koguvad, et sündsalt toimida saaks. Selle kõige ärahoidmiseks kasutab proua Charon üht ametialast trikki: kadunuke reisib istudes, nagu kõik inimesed. Sellistel tingimustel ei ole ühtki mõeldavat põhjust, miks ta ei peaks heas vormis sündmus­ kohale jõudma. Nõnda siis troonisin ma parimal kohal ruumika fur­ goonauto eesistmel, samal ajal kui minu perekond oli kokku pressitud paari eriotstarbelisse sõidukisse. Ülesnäidatu suurepärastele omadustele vaatamata ei olnud proua Charon armastusväärsem kui tavaliselt. Võtnud mind enda kõrvale istuma, ei öelnud ta mulle enne jõest ülesõitu enam sõnagi. Muide, kui ta olekski seda teinud, ei oleks metallraha, mille mu naine mulle suhu oli pannud, lasknud mul talle küllalt selgesti vastata. Sillale lähenedes aeglustas matuserong liikumist. Proua Charon pea­ tas tõkkepuu ees auto ja pööras enda minu poole. Võtsin raha suust välja. Tahtsin seda enne talle ulatamist taskurätiga kuivaks pühkida, sest see läikis süljest. Ta haaras aga selle mul käest, porisedes midagi "idiootidest, kes ei saa peenutsemata läbi". Ta viskas raha magnetkor- vikesse ja tõkkepuu tõusis. Rongkäik suundus sillale. Oli pärastlõuna­ ne aeg, kuid oleks võinud arvata, et õhtu hakkab kätte jõudma. Ilma et ma oleksin seda tähele pannud, oli taevas sõidu ajal tumenenud. Raskete mustade, kuldservaliste pilvedega kaetud taeva all sarnanes jõe pulbitsev vesi sulatinaga. Jõe kaldanõlvakul olin lapsest saadik tihti käinud, iialgi aga ei olnud ma märganud, kui lai ta oli. Oli see tõepoo­ lest jogi? Samahästi oleks võinud seda kujutleda ka merelahena. Ja see sild, mis oli mulle ammu tuttav - alles nüüd hakkasin ma nägema, millise tohutu kunstiteosega oli tegemist! Isegi üsna suurel kiirusel

CHÄTEAUREYNAUD 15 paistis ülesõit lõputu. Üle jõudsime sellest siiski. Sillalt lahkudes suundus matuserong laia­ le avenüüle, mida ühesuguste vahemaade tagant lõikasid kitsamad teed, ühendades omavahel surnuaia osasid. Olin oodanud, et näen kalmistumüüri ja läbin pronksist värava, miks mitte suurejoonelise värava, olime ju ometi kohal? Aga ei, midagi selletaolist ei olnud, ilm­ selt oli meile, surnutele, reserveeritud terve jõekallas, ja ma tundsin korraks muret seltskonna pärast, kes mind siin ootas. Peab arvama, et elavad tahtsid kiiresti üle jõe tagasi minna ja taas oma ebakindlale kaldale jõuda. Igal juhul panid nad mu mulda kiiru­ sega, mida ma - kui mu lähedaste laastatud nägude nägemine mind poleks heatahtlikumaks teinud - oleksin nimetanud hoolimatuks, kui nii võib väljenduda. Nonoh, minge aga tagasi oma lootuste ja oma hirmude juurde, millest te veel priid pole! Tõmmake aga jälle selga punased tuunikad, millest ligimese surm meid lühikeseks ajaks vabas­ tab... Üksteise järel suudlesid nad mind laubale. Mäletan, et andsin kunagi sama suudluse oma isale. Mui oli siis tunne, et riivan huulte­ ga mõne ausamba kivi. Mui endal aga tundus olevat palavik... Ühesõ­ naga, pärast neid viimseid suudlusi andis proua Charon mulle märku hauda ronida ja kirstu pikali heita. Soostusin raske südamega. Õnneks läks kõik väga ruttu; kõik tulid järjekorras peotäit mulda viskama. Elavad ei kujuta endale ette, kui piinarikas see võib olla. Kui kõigil see minu meelest väheütlev žest oli tehtud, olid mul ninasõõrmed ja krae- vahe mulda täis. Ja minu aevastuste suhtes ükskõiksena pööraski rongkäik juba ümber ja jättis mind saatuse, või kui soovite, siis saa- tusetuse hooleks. See saatusetus oli suhteline, sest midagi siiski juhtus: hakkas sadama. Haud ei olnud sügav. Ronisin vaevata välja ja jooksin matuserongile järele. Ma ei oodanud küll, et mind avasüli vastu võe­ takse, ent kui ma oleksin selles asjas vähimatki lootust hellitanud, oleksin ma kaunis kõrgelt pidanud kukkuma. Mu naine, mu lapsed ja mu parimad sõbrad ei teinud minust väljagi. Mõned pöörasid minu poole oma kivistunud ja külmad näod. Mu ebaviisaka teo tõttu teesk­ lesid nad mind mitte märkavat. Ja siiski olin kindel, et nad mind nä­ gid, sest enne kui nende pilgud horisondile kinnitusid, vääratasid need minult ära pöördudes pisut, justkui mootorratas, mis libedal teel ko­ halt võtab... Mõned aga vahtisid mind pärani silmi nagu mõnd pätti.

16 CHÄTEAUREYNAUD Mõned tegid minu suunas tõrjuvaid liigutusi, mõned naeratasid mulle, püüdes seda teiste eest varjata, ja mõned vangutasid päid ning ohka­ sid. Ärritusest? Põlgusest? Kaastundest? Kas nad seda üldse isegi tead­ sid? Ja ikkagi, vaatamata oma vasturääkivatele hoiakutele, asusid kõik need inimesed külg külje kõrvale, et takistada mul taas rivisse astu­ mast, ning kiirendasid ise ka käiku. Jõudnud esimesena parkimisplat­ sile, ronisin võidukalt naerdes furgooni. Selline väljakutsuv käitumi­ ne üllatas saatjaskonda, kes nüüd enne autodesse jagunemist viivukese kõhkles. Veidi kõrvale tõmbunult ajasid minu naine ja proua Charon natuke aega salajuttu. Selle sisu läks mul kaduma, hoolimata pingutus­ test, mida ma tegin, et lugeda sõnu nende huultelt. Pärast viimast kok- kuleppegrimassi läksid nad lõpuks lahku. Mu naine läks laste juurde kõige mugavamasse autosse. Proua Charon hiivas end minu kõrvale furgooni. Heites mulle ühe oma jubedatest jahtipidava haugi pilku­ dest, keeras ta süüte sisse. Köhatasin kurgu puhtaks ja üritasin teda lepitada. "Ärge muretsege, teie töötasu ja kulutused saavad punktipealt kinni makstud. Ma hoolitsen selle eest!" Ta ei vastanud. Mu esimene mulje ei petnud mind, mõtlesin ma, see pole inimene, kellega kaubeldakse. Ta võttis käsipiduri pealt ja hakkas sõitma. "Teie jaoks ei muuda see midagi," kordasin. "Tahan öelda, et see, kas ma jään sinnapoole või siiapoole..." Ta vaikis endiselt. Arvasin, et olen järjestikku puudutanud ta hinge kaht kõige tundlikumat keelt, nimelt kasuahnust ja ükskõiksust ligi­ mese suhtes. Raskekujuline viga! Haugi ausust ei ole mõtet kahtluse alla panna. Ta oli oma ülesandest teadlik, ja hägustes vetes, tiigi vesi- kasvude vahel ei hakka ta mängima kalamaimu jälitamist, ta lihtsalt varitseb, ründab ja rebib lõhki. Proua Charon ootas, kuni furgoon jõudis sillale viivasse kurvi. Seal näitas ta üles otsusekindlust ja külma­ verelisust, mis jätsid mulle sügava mulje. Ta kasutas ära meile mõlema­ le toimivat tsentrifugaaljõudu ja kurvis ainult vasaku käega rooli hoi­ des avas ootamatult parema käega ukse, mille vastu kaldus mu keha­ raskus. Kui ma jälle püsti sain, jõudsin ühe auto aknast oma naise nägu märgata. Pisarad silmis, hammustas ta oma kätt. Kas ta tegi endale

CHÄTEAUREYNAUD 17 etteheiteid, et oli proua Charoni plaaniga nõustunud? Oh... Ma ei ole ju rumalam kui mõni teine, ja ma sain temast aru. Võitluses, mida tal tuli hakata pidama äraelamise ja laste kasvatamise nimel, ei oleks tal minust mingit kasu olnud. Ma oleksin võib-olla hoopis kõik raske­ maks teinud, kõik ära rikkunud... Juba olid teisedki autod minust kummide vingudes mööda kihutanud. Rongkäik sõitis juba sillale ja jõudis tõkkepuu juurde, kus mind iialgi läbi ei lastaks. Kehitasin õlgu, ja lahkudes sillale viivalt teeharult, laskusin longa­ tes jõe poole. Taipasin sel hetkel, et ma polnud endalt kunagi küsinud, kust ta algab ja kuhu suubub.

GEORGES-OLMER CHÄTEAUREYNAUD (sünd 1947) on Annie Saumont'i kõrval tänapäeva prantsuse novellikirjanduse üks kõige teenekamaid ja väljapaistvamaid esindajaid. Ehkki tema kirjanikukarjäär sai alguse Renaudot' kirjanduspreemia päl• vinud romaaniga La faculte des songes (1982), peab Chäteaureynaud ennast siiski en­ nekõike novellistiks ja on tänaseks avaldanud juba kaheksa novellikogumikku (lisaks kuuele romaanile). Kriitikud on teda nimetanud "fantastilise novelli suurmeistriks", sest kuigi Chäteaureynaud pole puhtakujuline fantaasiakirjanik, on tema novellid sageli läbi põimitud fantastilistest elementidest. Lisaks viljakale loometööle on Chäteaureynaud Prantsusmaal silma paistnud aktiivse ühiskondliku tegevusega, ta on kuulunud või kuulub mitmete ajakirjatoimetuste või preemiažüriide koosseisu ning juhtis kuni käesoleva aasta suveni Prantsuse Kirjanike Ühendust (Societe des Gens de Lettres), mille eesmärgiks on hea seista kirjarahva õiguste eest. M.T.

18 CHÄTEAUREYNAUD ANNA GAVALDA EPILOOG Prantsuse keelest tõlkinud Triinu Tamm

"Marguerite! Millal me sööma hakkame?" "Käi kuradile."

Sellest ajast saadik, kui ma novelle kirjutan, kutsub abikaasa mind pepule patsutades Marguerite'iks ja külas õhtusöögilauas istudes pa­ jatab ta, kuidas varsti võib ta tänu minu autoriõigustele tööl käimise sinnapaika jätta. "Et mina või? Ei mingit muret, ootan, kuni raha laekub, käin Jaguar XK 8-ga lastel koolis järel. Kindel värk... Muidugi pean tal aeg-ajalt õlgu masseerima ja väikseid loomingulisi kriise taluma, aga noh... et mis värvi auto? Salatiroheline." Ta muudkui jahvatab sellest ja teised ei tea enam õieti, kuidas asjasse suhtuda. Nad küsivad mult sellise häälega, nagu oleks tegemist suguhaiguse­ ga: "Kas sa tõesti kirjutad?" Ja mina kehitan majaperemehe poole oma klaasi sirutades Õlgu. Pobisen, et oh ei, ainult niisama, ei midagi erilist. Ja erutatud meesisik, kellega ma ühel nõrkushetkel abiellusin, paneb veel ühe pirni: "Mis asja... kas ta ei rääkinudki teile? Musike, kas sa ei rääkinudki Saint-Quentini novellivõistlusel saadud preemiast? Haa... kümme tu­ hat franki, see juba on midagi!! Kaks õhtut arvuti taga, mille ta viie­ saja eest heategevusväljamüügist ostis, ja kümme tuhat kukub lihtsalt sülle! Mis te kostate, ah? Ja ma ei hakka praegu rääkima kõigist teis­ test preemiatest... eksju, musike, me oleme ju tagasihoidlikud inime­ sed." Tõepoolest, sel hetkel tahaksin ta maha lüüa. Aga ma ei tee seda.

GAVALDA 19 Esiteks sellepärast, et ta kaalub kaheksakümmend kaks kilo (ise üt­ leb, et kaheksakümmend, aga see on paljas edvistamine), ja teiseks sellepärast, et tal on õigus. Tal on õigus, sest mis minust saab, kui ma ise ka sellesse kangesti uskuma hakkan? Kas tulen töölt ära? Ütlen lõpuks ometi hirmsaid asju kolleeg Micheline'ile? Ostan endale väikese seemisnahkse märkmiku ja hak­ kan tegema märkmeid edaspidise tarvis} Hakkan end tundma nii ük­ siku, nii kauge, nii lähedase, nii erinevana? Lähen Chateaubriand'i hauale mõtisklema? Ütlen: "Ei, mitte täna õhtul, ole hea, mul on pea niigi paks"? Unustan lapsele järele minna, sest mul on vaja peatükk ära lõpetada? Seda peab ise nägema, mismoodi need lapsed seal hoidja juures on, kui kell juba pool kuus on saanud. Niipea kui kella annad, tormavad nad kõik südame põksudes ukse juurde, see, kes ukse lahti teeb, on sind nähes raudselt pettunud, sest mitte temale ei tuldud järele, kuid esimesest löögist (mossis suu, lonti vajuvad õlad, põrandale libisev kaisuloom) toibununa pöördub ta kähku sinu poja poole (kes seisab õtse ta selja taga) ja kisab: "Louis, su ema tuli!!!" Millele vastatakse: "Häh... ma tean isegi."

*

Aga Marguerite'i väsitavad kõik need vigurdamised. Tema tahab, et asi oleks selge. Kui ta tõesti peab Combourg'i mine­ ma, siis parem, kui ta teab seda kohe. Ta valis mõned novellid (kaks unetut ööd), trükkis need oma arme­ tul printeril välja (rohkem kui kolm tundi selleks, et printida sada kolmkümmend neli lehekülge!), surus lehed vastu rinda ja läks nende­ ga koopiabüroosse ülikooli õigusteaduskonna kõrval. Ta seisis sabas koos lärmakate tikk-kontsadel üliõpilastega (ta tundis end ajast ja arust memmena, see meie Marguerite).

20 GAVALDA Neiu, kes teeb koopiaid, küsis: "Kas must või valge köide?" Ja juba vajubki ta jälle sügavaisse muremõtteisse (valge? see on just­ kui nagu mingi totakas leerilaps, või kuidas?... must aga on äkki liiga enesekindel, justkui mingi doktoritöö?... oh häda ja õnnetust!). Neiuke muutub kannatamatuks. "Mis asi see siis õieti on?" "Novellid..." "Mis mõttes novellid?" "Novellid noh, sellised isekirjutatud novellid, teate küll... Tahan need kirjastajale saata." "??? Ahsoo... nojah ma ei tea, mis värvi köide siis peab olema..." "Pange, mis ise tahate, ma usaldan teid." (Alea jaeta est.) "No ma panen siis türkiissinised, praegu on türkiissinise köite alla­ hindlus: 30 franki 35 asemel..." (Türkiissinine köide vasaku kalda elegantse kirjastaja laual... klõnks.) "Olgu, las olla türkiissinine." (Ära hakka Saatusele vastu, mu tüd­ ruk).

Neiu tõstab suure Rank Xeroxi kaane üles ja käib sinuga ümber nagu mingi labase tsiviilõiguse kontsuga, keerutab muudkui pakki sedapi­ di ja teistpidi ja nätsutab nurki. Kunstnik kannatab vaikides.

Raha kassase pannud, võtab tüdruk letilt poolelijäänud suitsu ja küsib: "Millest seal räägitakse?" "Kõigest." "Ahsoo."

a » "Aga kõige rohkem armastusest." "Ahsoo?"

Ta ostab imeilusa jõupaberist ümbriku. Kõige tugevama, kõige ilusa­ ma, kõige kallima, polsterdatud nurkadega ja eriti turvalise kinnituse­ ga. Ümbrikute Rolls.

GAVALDA 21 Ta läheb postkontorisse, ostab seeriamarke, kõige ilusamaid, moodsa kunsti piltidega. Ta limpsib neid armastusega ja kleebib neid hellalt, ta paneb oma saatuse ümbrikusse, õnnistab seda, teeb sellele ristimärgi ja veel mõned salamärgid, mis peavad siinkohal saladusse jääma. Ta astub postkasti juurde, millel on kiri "Pariis ja eeslinnad", suud­ leb oma kullatükki veel viimast korda, pöörab pilgu kõrvale ja laseb sel kukkuda. Postkontori vastas on baar. Ta nõjatub letile, tellib kalvadost. Ega see talle just eriti ei maitse, aga mis teha, neetud kunstniku roll tahab harjutamist. Ta süütab sigareti ja võib öelda, et sellest hetkest peale ta hakkab ootama.

Ma ei öelnud kellelegi sõnakestki. "Kuule, miks sul postkastivõti kaelas ripub?" "Niisama." "Kuule, mis sa selle pataka Castorama reklaamiga peale hakkad?" "Ei midagi." "Kuule, mis sa seal postiljoni koti kallal tuustid?" "Mitte kui midagi!" "Kuule sina... Oled sa temasse armunud või?" Ei. Ma ei reetnud sõnakestki. Kas kujutaksid ette mind vastamas: "Ma ootan kirjastajalt vastust." Kus selle häbi ots. Tõepoolest... reklaami topitakse ikka kohutavalt palju, tõesti liig mis liig.

*

Ja siis tööle ja Micheline ning tema lohakalt kleebitud kunstküüned ja siis pelargoonid tuppa tõsta ja siis Disney-videod ja väike elektriline mängurong ja selle hooaja esimene käik lastearsti juurde ja siis koer, kellel on karvad lahti, ja siis romaan "Eureka tänav", et võrrelda võr­ reldamatut, ja siis kino, sõbrad ja vanemad, ja siis veel igasugu emot­ sioone (aga tõsi ta on, et ei midagi erilist "Eureka tänava" kõrval) Meie Marguerite on leppinud mõttega rahulikust talveunest.

22 GAVALDA *

Kolm kuud hiljem. HALLELUUJA! HALLELUUJA! HA-LE-LUU-JA!

Ta jõudis kohale, see kiri. Ta on väga kerge. Libistan selle kampsuni alla ja hõikan oma Kikid: "Kiiiiiiiiiikiiiiiiiiii!!!" Lähen loen seda üksinduses, rahus ja vaikuses väikeses metsatukas, kus kõik linnaosa koerad hädal käivad. (Pange tähele, et isegi sellises olukorras säilitan ma selge pea.)

"Prõua, bläbläblä, lugesin suure huviga bläbläblä ja sellepärast bläbläblä tahaksin teiega kohtuda bläbläblä, võtke palun kontakti minu sekretäriga bläbläblä loodan peagi teid bläbläblä lugupeetud proua bläbläblä..."

Ma naudin. Ma naudin. Ma naudin. Lööb Marguerite'i kättemaksu tund.

"Kallis, millal me sööme?" "??? Miks sa seda minu käest küsid? Mis toimub?" "Ei midagi, lihtsalt tulevikus pole mul enam kokkamiseks eriti aega, kui pean hakkama kõikidele fännidele vastama, rääkimata festivali­ dest, kirjandussalongidest ja raamatulaatadest... ning kõigest sellest ringituiskamisest mööda Prantsusmaad ja meretaguseid departeman­ ge, ohjaa... Tule taevas appi. Niisiis, varsti pean hakkama korrapära­ selt maniküürija juures käima, sest tead.... autogrammide jagamise ajal on tähtis, et käed oleksid laitmatult korras... see on hullumeelne, kui oluliseks inimesed seda peavad..." "Mis asja sa jampsid?"

GAVALDA 23 Marguerite laseb vasaku kalda elegantse kirjastaja saadetud kirjal "pudeneda" oma abikaasa ümarale kõhule, kes on parasjagu ametis Auto Plus'i kuulutuste lugemisega. "Oota nüüd! Kuhu sa lähed?" "Ei kuskile, ma ainult korraks. Pean Micheline'ile ühte asja ütlema. Tee end ilusaks, ma viin su täna õhtul Aigle Noire'i sööma..." "AigleNoire'iWr "Jah, ma pakun, et Marguerite oleks oma Yanni sinna viinud." "MisYanni?" "Pähh, ah ei midagi... Sa ei tea kirjandusmaailmast ikka tuhkagi."

Ühesõnaga ma võtsin sekretäriga ühendust. See kukkus hästi välja, ma usun, sest neiu oli minuga ülimalt kena. Võib olla oli tal nina ees erkroosa post-it, millele oli kirjutatud: "Kui A.G. helistab, olla VÄGA kena!", kaks jutti alla tõmmatud. Võib olla... Kullakesed, nad arvavad ilmselt, et saatsin oma novellid ka teistele kirjastustele... Nad kardavad, et keegi jõudis neist ette. Mõni veel ele­ gantsem, veel nooblimal tänaval asuv vasaku kalda kirjastaja, kelle sekretär on telefonis veel kenam ja veel ilusama pepuga. Oh ei, see oleks nende suhtes nii ebaõiglane. Oleks vast katastroof, kui minu asjad ilmuksid kusagil mujal selle­ pärast, et sekretäril poleks roosat post-ifi nina ees? Ma ei julge sellele mõeldagi.

Kohtumine sai määratud järgmiseks nädalaks. (Siis oleme kõik paras­ jagu praadida saanud.) Olles korraldanud praktilised küsimused: võtnud pärastlõuna va­ baks (Micheline, homme ma ei tule!); usaldanud pisikesed kellegi hoolde, aga mitte ükskõik kuhu, vaid sellisesse kohta, kus nad oleksid õnnelikud, hoiatanud kallikest: "Ma lähen homme Pariisi." "Miks?" "Ühe asja pärast."

24 GAVALDA "Kas kohtamine?" "Peaaegu." "Kellega?" "Postiljoniga." "Ah nii, seda ma arvasin..." ... kerkib üles ainus tõeliselt oluline probleem: mis ma selga panen? Kas stiilis tõeline tulevane kirjanik, vähimagi elegantsita, sest tõeline elu on mujal. Ärge armastage mind minu suurte rindade pärast, ar­ mastage mind minu sügavate mõtete pärast. Stiilis tõeline tulevane bestsellerite pritsija, keemilised lokid peas, sest tõeline elu on siin. Ärge armastage mind minu ande pärast, ar­ mastage mind minu menu pärast. Stiilis elegantsete vasaku kalda meeste murdja, koheseks tarvitami­ seks, sest tõeline elu on teie kirjutuslaual. Ärge armastage mind minu käsikirja pärast, armastage mind minu kena ihu pärast. Hei, Atala, rahune maha. Lõppude lõpuks olen ma liialt pinges, on päris selge, et see pole sobiv päev mõtlemiseks, kuidas jalgu sättida, või selleks, et sukk lonti vajuks. See on raudselt minu väikese elu kõige tähtsam päev, ma ei hakka kõike ära rikkuma oma kahtlemata vastupandamatu, kuid üli­ malt tülika riietusega. (Oo jaa, mini-miniseelik on tülikas riietusese.) Ma lähen teksades. Just nii. Oma vanades, mõnusalt kulunud, küm­ me aastat vanades teksapükstes, kivipesu ja naharibad külgedel, puna­ ne firmamärk paremal pepupoolel, need püksid on omandanud minu kuju ja lõhna. Nad on minu sõbrad.

Korraks käis mul siiski peast läbi kaastundlik mõte selle elegantse ja särava mehe vastu, kes hetkel minu saatust oma peente näppude va­ hel hüpitas (annan välja? ei anna välja?), teksad on siiski liig mis liig, kui päris aus olla.

Oh jah...nii palju muret, nii palju muret.

Olgu, olen otsustanud. Teksades, aga pesu olgu jalustrabav. Jah, aga seda ta ju ei näe, võiksite öelda...

GAVALDA 25 Ärge tulge seda mulle rääkima, Kirjastaja Kõrge Kohani ei jõuta erilise andeta tuvastada kõige ootamatumas kohas peent pesu. Jah, need mehed juba oskavad seda. Nad teavad, kas nende vastas istuval naisel on nabani puuvillased püksikud, Monoprix' selvehalli roosad väljaveninud alukad või väike­ sed hullutavad asjakesed, mis panevad naised punastama (hinna pä­ rast, mis nad pidid maksma) ja mehed roosatama (hinna pärast, mis nad kohe varsti peavad maksma). Loomulikult nad teavad. Ja ma võin teile öelda, et võtsin täiskomplekti (järelmaksuga), vali­ sin kenasti sobivad püksikesed ja rinnahoidja, midagi täiesti muinas­ jutulist. Issand jumal... Super kaup, super materjal, super lõige, kõik elevandiluukarva sii­ dist Calais' väikeste prantsuse kudujate käsitsi heegeldatud pitsidega, olge lahked, pehme, ilus, hinnaline, õrn, unustamatu, just seda tüüpi asjake, mis just nagu sulab suus ja mitte näppude vahel.

Mu saatus, siin ma olen. Vaadates end pesupoe peeglist (nendel kavalpeadel on seal spetsiaal­ ne valgustus, mis muudab teid saledamaks ja päevitunuks, samad ha- logeenlambid, mis rikkama rahva kaubamaja kalaletis), ütlesin endale esimest korda Marguerite'i olemasolu jooksul: "Nõndaks, ma ei kahetse kõike seda aega, mis ma küüsi närisin, oma arvuti tibatillukese ekraani ees vinne kasvatasin. Oh ei! Koik see hiiglaslik tahtejõud, et ületada hirmu ja eneseusalduse puudumist, kõik mured, mis mu peakest vaevasid, asjad, mis ma ära kaotasin või unustasin, sest ma mõtlesin oma novelli "Clic-clac" peale näiteks, seda kõike ma ei kahetse..."

Ma ei saa öelda pesu täpset hinda, sest arvestades poliitilise korrekt­ suse, abikaasa bridžimängu-harrastuse, autokindlustuse ja sotsiaalabi- raha summa suurusega on oht šokeerida, aga võtke teadmiseks, et see on tõepoolest peadpööritav, ja arvestades veel, palju see kaalub, siis kilo hinnast ärme parem räägi.

26 GAVALDA Aga lõppude lõpuks ilma milletagi ei saa me midagi, hiir magava kassi suhu ei jookse ja kui me end ei pinguta, ega siis meid ikka ei avaldata ka, eks ole?

*

Siin ma nüüd olen. Pariisi kuues linnajagu. Linnajagu, kus kohtab sama palju kirjanikke kui parkimiskontrolö- re. Siin alles keeb elu.

Annan alla. Mu koht valutab, mu maks valutab, mu jalad valutavad, higistan suuri higipiisku ja *** frangised püksikud soonivad kannikate vahel. Kena vaatepilt küll. Olen eksinud, tänavanime pole kusagil kirjas, igal pool ainult aaf­ rika kunsti galeriid, ja miski ei sarnane rohkem aafrika maskile kui teine aafrika mask. Hakkan vaikselt aafrika kunsti vihkama. Lõpuks leian õige koha.

Mui lastakse oodata. Usun, et minestan otsekohe, hingan nii, nagu mulle õpetati sünni­ tuse jaoks. Nii... rahulikult... nüüd...

Istu sirgelt. Vaatle. Sellest võib alati kasu olla. Hinga sisse. Hinga välja. "Kas tunnete end halvasti?" "Oh... ei, ei, pole viga?" "Ta on praegu kokkusaamisel. Aga see ei tohiks enam kaua kesta, Ta peaks iga hetk tulema..."

"Kas soovite kohvi?" "Ei, aitäh." (Kuule sina, preilike, kas sa ei näe, et mul on kange taht­ mise oksele hakata? Aita mind, preilike, kõrvakiil, ämber, bassein, ok- sevastane rohi, klaas hästi külma kokat... midagi sellist. Ma anun sind.)

Naeratus. Ta naeratab mulle.

GAVALDA 27 Tegelikult oli see paljas uudishimu. Ei midagi muud. Ta tahtis mind näha. Ta tahtis näha, mis nägu ma olen. Mismoodi ma õieti välja näen. Ongi kõik.

Ma ei hakka jutustama meie vestlusest. Hetkel hoolitsen oma vinnide eest peaaegu puhta tõrvaga ja, vaadates, mis värvi on juba kraani­ kauss, pole tõesti tarvis, et asi veel hullemaks läheks. Niisiis, ma ei jutusta sellest.

No õige veidi siiski: ühel hetkel see kass (kui soovite rohkem üksikas­ ju, vaadake Luciferi "Tuhkatriinust"), kes vaatas hiirt oma käppade vahel ägedasti vehklemas, see kass, kes tundis lõbu "... on ikka paras maakas...", see kass, kes nautis olukorda, ütles viimaks: "Kuulge, ma ei salga, et teie käsikirjas oli huvitavaid asju ja et teil on teatud oma stiil, kuid arvestades (järgnes hea hulk üldisi tähelepane­ kuid inimeste kohta, kes kirjutavad ja konkreetsemalt kirjastaja raske elukutse kohta)... asjade praegust seisu arvestades ja põhjustel, millest te hästi aru saate, ei saa me teie käsikirja avaldada. Kuid mulle meel­ diks väga lugeda ka teie järgmisi töid ja olgu teile teadmiseks, et loen neid suurima huviga. Vot nii."

Vot nii. Kaabakas.

Jään istuma. Ei oskagi kohe muud öelda.

Tema tõuseb püsti (tal on hoogsad ja uhked liigutused), astub minu juurde, teeb näo, nagu tahaks mu kätt suruda... Nähes, et ma vähimal­ gi määral ei reageeri, teeb näo, nagu ulataks mulle käe... Nähes, et ma vähimalgi määral ei reageeri...

"Mis lahti? No kuulge... ärge olge nii norus, teate see on üliharv ju­ hus, et avaldatakse esimene käsikiri. Te teate ju, et mul on teisse usku.

28 GAVALDA Ma tunnen, et me teeme koos veel suuri asju. Ja ma ei varja, et ma koguni loodan teie peale." Pea nüüd ometi vähe kinni. Kas sa ei näe, et ma olen liikumisvõime­ tu. "Kuulge, mul on tõesti kahju, ma ei tea, mis minuga lahti on, aga ma ei saa enam püsti tõusta, mul pole nagu enam üldse jõudu. Tõesti tobe lugu." "Kas seda juhtub teil sageli?" "Ei, see on esimene kord." "Kas teil valutab kuskilt?" "Ei. Nojah veidi, aga see on muust." "Proovige sõrmi liigutada." "Ma ei saa." "Kas olete kindel???" "Nojah... olen küll." Pikk pilkude vahetus, kumbki ei lase teineteist silmist. (Närviliselt) "Te teete seda meelega või?" (Väga närviliselt) "Muidugi mitte, mis te õige mõtlete!!!" "Tahate ma kutsun arsti?" "Ei, ei, see läheb üle." "Nojah aga, asi on selles, et mul on teisigi kohtumisi tulemas... te ei saa siia jääda.

"Proovige veel..." "Ei midagi." "Mis pagana lugu see on!" "Ma ei tea... kust ma teadma peaks?... Võib-olla on see äge liigese- põletik või midagi, mis on seotud liiga tugevate emotsioonidega." "Kui ma ütlen teile: "olgu, ma anna teie käsikirja välja"... kas te siis tõusete püsti?" "Muidugi mitte. Kelleks te mind õige peate? Kas ma näen tõesti selline mats välja või?" "Ei, aga ma mõtlen, et kui ma tõepoolest avaldan teie käsikirja?" "Esiteks, ma ei usu teid... no kuulge, ma ei ole siin sellepärast, et teie käest almust paluda, ma olen halvatud, loodan, et saate vahest aru?"

GAVALDA 29 (Ta hõõrub oma peente kätega nägu) "Et see just minuga pidi juh­ tuma... Jumal küll..."

(Kella vaadates) "Kuulge, hetkel ma igal juhul kolin teid siit välja, sest mul on tõepoolest oma kabinetti tarvis..."

Ja juba ta lükkabki mu koridori, nagu ma oleksin ratastoolis, ainult et ma ei ole ratastoolis ja küllap ta seda omal nahal kuradima hästi tunda saab.... Mina konutan oma toolis edasi.

Söö nüüd seda suppi, mu sõber. Söö aga.

"Kas te nüüd sooviksite tassi kohvi?" "Jah, meeleldi. Väga kena teist." "Võib-olla soovite siiski, et ma kutsun arsti?" "Ei, ei, tänan ei. Küllap läheb üle samamoodi, nagu ta tuli." "Te olete liiga pinges." "Ma tean."

Neiukesel pole kunagi olnud roosat post-ifi telefoni küljes. Ta oli mi­ nuga telefonis kena, sest ta lihtsalt on kena inimene. Tänane päev pole siiski mitte päriselt untsu läinud. Tõesõna. Ei juhtu just sageli, et saab mitu tundi järjest temasarnast tüdrukut vaadata. Mulle meeldib tema hääl. Aeg-ajalt pöördus ta sõbralikult minu poole, et ma end vähem üksi tunneksin.

Siis jäid arvutid vakka, telefoniautomaatvastajad lülitusid sisse, tuled kustusid, inimesed lahkusid. Nägin, kuidas nad üksteise järel ära läksid, ja kõik arvasid, et ma istun seal, kuna ootan kokkusaamist. Mõelda vaid.

30 GAVALDA Lõpuks väljus ka Sinihabe kõigi paberimäärijate ahastuste koopast. "Te olete ikka veel siin!"

"Mis ma teiega peale hakkan?" "Ma ei tea." "Aga mina tean. Kutsun kiirabi või tuletõrjujad ja nad tassivad teid siit jalamaid välja! Te ei kavatse ometi siia magama jääda?!" "Ei, ärge palun kutsuge kedagi... See läheb üle, ma tunnen seda..." "Kindlasti, aga ma pean uksed lukku panema, sellest te saate ometi aru?" "Tõstke mind kõnniteele."

Nagu arvata võis, polnud see mitte tema ise, kes mu tänavale tõstis. Ta kutsus kaks läheduses olnud turvameest. Kaks pikka ja ilusat tätovee­ ritud lakeid tulid mulle toolikandjateks. Kumbki võttis ühest tooli käetoest ja nad tõstsid mu kenasti maja ette kõnniteele. Mõelda kui armas neist.

Minu ex-tulevane kirjastaja, see peenetundeline mees, kes lootis minu peale, jättis minuga hüvasti püstipäi. Ta eemaldus ja raputas mitu korda pead, justkui tahaks ärgata hal­ vast unenäost, jah tõepoolest, ta ei uskunud seda asja mitte üks põrm. Vähemalt on tal õhtusöögi ajal millestki rääkida. Tema naine on kindlasti rahul. Täna õhtul ei sunnita teda kuulama lugusid rasketest aegadest kirjastamises.

Esimest korda selle päeva jooksul tundsin end hästi. Vaatasin vastasasuva restorani ettekandjaid, kes askeldasid läikmust- riga laualinade ümber, nad olid väga stiilsed (justnagu minu novellid- ki, mõtlesin mõrult muiates), eriti üks, keda ma vargsi jälgisin. Just täpselt selline prantsuse gargon de cafe, kes paksudel Reebokites ameeriklannadel hormoonid kihama ajab. Tõmbasin ühe imeliselt hea sigareti, puhusin aeglaselt suitsu välja ja

GAVALDA 31 silmitsesin möödujaid. Minu õnn oli peaaegu täielik (välja arvatud mõned pisiasjad, nagu näiteks parkimisautomaat minu paremal kael, mis haises koera kuse järele).

Kui kaua ma seal istusin oma õnnetuse otsas? Ma ei tea.

Restoran oli rahvast täis ja võis näha, kuidas paarikesed istusid ter­ rassil ning naersid, juues klaaside kaupa rose'd. Vägisi tikkus mulle pähe mõte, et ühes teises elus võib-olla oleks minu kirjastaja viinud mind sinna lõunatama, "sest nii on mugavam", ajanud mindki naerma, pakkunud hulga paremat veini kui see Cõteaux de Provence... kiirustanud takka lõpetama romaani, mis on "üllatavalt küps teievanuse noore naise kohta...", taksopeatuse poo­ le suundudes mul käe alt kinni võtnud. Ta oleks mulle veidi külge löönud...... ühes teises elus kindlasti.

*

No heakene küll... ega see pole veel maailmalõpp, Marguerite, ja pea­ legi ootab pesu triikimist... Hüppasin hooga ja teksasid ülespoole sikutades püsti ning astusin imekauni noore naise juurde, kes istus Auguste Comte'i kuju jalamil. Seal juba oli, mida vaadata. Ilus, seksikas, loomulikult elegantne, laitmatud jalad, peenikesed pahkluud, ilus väike nina, kumer laup, sõjakas ja uhke ilme. Napis rõivastuses ja täis tätoveeringuid. Huuled ja küüned mustaks võõbatud. Vapustav tütarlaps. Ta heitis pidevalt vihaseid pilke kõrvaltänava suunas. Küllap jäi tema kallim hiljaks. Ulatasin talle oma käsikirja. "Võtke," ütlesin ma, "kingitus. Siis ei tundu ootamine nii pikk." Usun, et ta tänas mind, aga ma pole kindel, sest ta polnudki prants-

32 GAVALDA lanna! Selles pisiasjast päris lööduna oleksin peaaegu oma toreda kin­ gituse tagasi võtnud, aga..., ei tea mis hea pärast, ütlesin ma endale minema astudes, olin isegi pigem rõõmus. Minu käsikiri oli nüüdsest maailma kõige kaunima tüdruku käes. See lohutas mind. Veidi.

ANNA G AVALDA (s 1970) sooritas viimaste aastate suurima tähelennu prantsuse kirjanduses. Noor kooliõpetajast autor avaldas 1999. aasta lõpul ühes Pariisi väike- kirjastuses keerulise pealkirjaga novellikogumiku "Ma tahaksin, et keegi ootaks mind kusagil" (Je voudrais que quelqu'un m'attende quelque part), mis osutus ootamatult üheks kirjandushooaja kõige menukamaks raamatuks. Tänaseks on seda müüdud juba üle 700 000 eksemplari ja selle tõlkeõigused on omandanud 22 kirjastust üle maail­ ma. Raamatu 12 novelli, millest käesolevas on eestindatud viimane, vahendavad iroonilisest vaatevinklist erinevaid elusituatsioone tänapäeva Prantsusmaal. Lisaks novellikogumikule on Gavaldalt tänaseks ilmunud piiratud tiraazis trükitud pikem jutustus "Need, kes teavad, saavad aru" (Ceux qui savent comprendront, 2000) ning romaan "Ma armastasin teda" (Je 1'aimais, 2002). Seda purunenud abielust ja kee­ latud armastusest pajatavat lühiromaani on samuti saatnud suur lugejamenu. M.T.

GAVALDA 33 TOOMAS ALTNURME.

Näitus "Aquarius Sun". Akrüül, lõuend. Noksapeongi metroojaam, Soul, Lõuna-Korea. 2001.

Paremal: Fragment keskmisest maalist.

Michael McDowelli fotod. 7

\ • f JÜRGEN ROOSTE

Tegelikkus teen külmkapi ukse lahti ja tegelikkus hammustab mind oma tillukeste teravate hammastega õtse ninast tegelikkus sääl seisab koos paarist kuivand juustuviilust poolikust oakonservist majoneesipudelist ja natukesest kõntsast mis klammerdub hirmunult kõvasti-kõvasti kapiseintele mil mu käsi sirutub avamaks sügavkülma sääl on üks viinerikräbal ning jääkuubikuid võtan köögilauwa alt pooliku saaremaa ja kallan endale pitsi (teeklaasi) panen jääkuubikuid sisse võtan külmkapi seinast välja köögis jääb väga vaikseks nii vaikseks et ma kuulen oma hingamist nagu läbi valjuhääldi kallan siis veel pitsi - jää pole õnneks täiesti suland

36 ROOSTE õhtuks laeb tegelikkus rämedalt haisema ma katsun olla teistes tubades ning helistan lõpuks oma tüdrukule kondan läbi öise linna tema poole tegelikkus hakkab juba mu välisukse taga hoopis teistmoodi mekkima

Keine Ruhe

selle hullu maja akendes on täna öösel tuled

ma ärkan äkki võpatades oma naise kõrval voodis

on sügav öö valitseb onu pimedus ülakorrusel jooksevad

naabrilapsed kilgates edasi- tagasi edasi-tagasi kuskil kläfib koer selgub paar asja

selgub et magama jääda on pea võimatu et väljas paistab täiskuu ja

et naaber on tegelt alati siuke debiilik oid

naine võtab (unesegaselt) voodi kõrvalt põrmandult haavlipüssi ja põrutab - trahh - ühe kõmaka lakke saabub sügav ilus vaikus ainult krohv ja mõned tagasi langevad haavlid pudisevad voodile ja vaibale keeran naisepoolsele küljele ta paneb püssi põrmandule tagasi võtan tal kõvasti ümbert ja pigistan pisut siis jääme jälle ilusti magama mööda majaseinu tiniseb veel kauwa-kauwa vaikus

Ei ingleile vaatan aknast üks suur määrdund ja pleekind ja narmendav ingel lendab nukralt lääne poole kuni kellegi mingi maa raketitõrjesüsteemid ta taevast niidavad ingel langeb tolmuks ilus just seda me oleme alati tahtnudki

40 ROOSTE progress tulevik otsustusvõime väikse eduka sõja taktika sõdige inglite vastu

ärge laske neil lennata suurte ilusate klaasmetalllinnade kohal aastal 2002 ja edasi liituge kõigi föderatsioonide

ühenduste ja liitudega mis takistavad normaalsete inimeste elu häirimist pideva inglilennuga (ma'i vaata enam aknast missiin ikka vahtida)

Täna õhtul Taanilinna lahel kas ta kõnniks üle vee kui rafas plaksutaks ja huilgaks kui piletiraha oleks pea võimatu tagasi maksta valgustus kiirgaks täisvõimsusel ja ootusärevus pinevus paneks õhu vee kohal värelema kas ta tuleks ikkagi ja kõnniks üle vee rahu siimes

ROOSTE 41 TOOMAS ALTNURME.

Näitus "Aquarius Sun". Akrüül, lõuend. Noksapeongi metroojaam, Soul, Lõuna-Korea. 2001.

Paremal: Fragment vasakpoolsest maalist.

Üle-eelmisel ja ülejärgmisel leheküljel: Fragmendid keskmisest maalist.

Michael McDowelli fotod. pikad juuksed ja habe heljumas tuules mista honorar oleks ja kui me väga väga paluks kasta tuleks tõesti ja kõnniks

üle taanilinna lahe

Inglid ma loodan et inglid on kenad särtsakad tüdrukud siis võib pea sada prossa kindel olla et nad oma valgete hõlstide all maist pesu ei kanna ja see on nii neetult erutav et sa tead et nad on sääl käeulatuses sifakad ja seksikad a puutumatud pühad õrnad nagu sõbra tüdruk suveõdakul rannas kui semu ise tunnikeseks hääbind jääb aint unistada kui hästi need täiuslikud olendid oskaks suhu võtta mis neetult vägev tunne see võib olla

44 ROOSTE kui ingli pikad heledad juuksed su kõhul ripuvad uuuuhhh-rrrraisk! sa mait

Kohtumine augustiöös vihma sajab üks ingel on õhuaknast tuppa lennän ja rabeleb põrkleb nüüd vastu klaasi lükkan aknad augustiöhe valla veel natuke uimasena tuhiseb ingel aeda hiigelsuure toominga õtsa ta on ilus tüdruk ma tahaks talle miskit hääd lohutavat öelda aga ei oska viipan lihtsalt õllekannuga kannus loksub sünnipäävast jäänd sovetskoje millest on mullid välja läind inglile tekkib ühe silma ümber tasapisi suur sinikas ta võiks midagit külma pääl hoida hõikan et ega ta jääkuubikuid ei taha või

I -

ш

I miskit - tilka sovetskojet või ingel naeratab pisut häbelikult ja veidi mornilt raputab pääd

hetke pärast sirutab ta oma tiivad valla ja kaob kuskile raudtee ja lilleküla staadioni

poole väljas sajab ikka veel natike tõmban akna taas kinni võtan lonksu šampa sisse

on mullid tagasi tuld

Paradise Park

kui inimesed kunagi leiavad inglite luud ja kivistised

leiavad mõne jäätund ingli siis kloonitakse üks saaretäis

tiivulisi ning kutsutakse seda kohta ehk paradiisiaiaks inglid aga ei käitu

millegipärast nagu inglid vaid pigem nagu lendavad inimesed käituksid ja inimesed kes neid vaatama laevad et käitu nagu inimesed

48 ROOSTE vaid nagu turistid (õitsema hakkab põrandaalune pornoäri elusinglite ja jõulutemaatikaga) varem või hiljem muutub inglikaubandus väga oluliseks maj andusharuks

ülikoolides võib omandada kraade ingliteaduses mõnes paremas restoranis saab süia inglišašlõkki inglipraadi armulauwaveinikastmes inglisuppi munaga ingleid peetakse koduloomadena kuni ühel pääval trahh

TRAHH-TRAHH-TRAHH

Jumala üürituba (The Blues of the God of the Blues) ta istub ühes väikses umbses toas tpü karu tänava ühika esimesel korral päris valvurimuti kabiini lähedal tema toa akende ees on nii ööl kui pääval

ROOSTE 49 paksust kotiriidest vanad ja tolmund kardinad ja alati mängib sääl teleris vhl - kaheksakümnendate futurock ja disco hää vana raputav hingline sound tema toas on suur külmkapp millest leidub alati mõnd veidrat marki olle kuigi keegi pole teda kunagi väljumas näind ta üür on ette makstud aastaiks (võib-olla igavikuks) ta ei vaata kunagi uudiseid ega loe lehti ta ütleb et tal on kontaktist siukse tegeliku maailmaga kõrini et talle piisab kui toauks vahel praokile jääb ning säält paistavad mööduvad tüdrukud ja poisid vahel harva muudab ta reaalsuse struktuuri enese ümber nihutab veidi ajaposte objektide ruumikoordinaate kuidagi saavad ju sessid tehtud ning kappi tekib õlut

50 ROOSTE MEHIS HEINSAAR MÄLESTUSI ELUST. 1926

See aasta oli väga pikk, intensiivne ja eriline minu elus. Saatsin noil päevil korda tegusid, mida ma pole sooritanud ei kunagi varem ega kunagi hiljem, mu habe kasvas sel aastal rinnuni ning juuksed kanda­ deni, nii et võib ilma liialdamata öelda, et elasin sel aastal ligi kahek­ sakümne aastaseks. Ja ometi on kõige selle juures imelik, et ma ei mä­ leta oma tolle aasta suurtest tegemistest muud kui vaid ühtainust öö­ päeva, seda aga see-eest kõige peenemate detailideni. Jalutasin tol päeval oma üksildase maja ümber, mõtlemata või plaa­ nitsemata midagi erilist, kui märkasin äkki kellegi poolt mahaunusta­ tud ühepuuvenet. Pikemalt aru pidamata haarasin sellest kinni, lohis­ tasin vene trepist üles, oma üksildasse majja. Seejärel sulgesin seest­ poolt hoolikalt ukse, jäädes rõõmsalt käsi hõõrudes oma leidu silmit­ sema. Kõndisin, käed seljal, ise mingit viisijuppi ümisedes, mitu tiiru ühtepidi ümber vene, ja siis ots ümber, ning mitu tiiru teistpidi ümber vene. Oli ikka hea tunne küll. Kui kummardusin venet lähemalt uuri­ ma, ilmnes, et sinna oli midagi imepeenes ruunikirjas nikerdatud, mil­ lest pea täiesti võimatu aru saada. Aga mind ajas selline asi ainult naer­ ma, sest kui ma sulgesin oma parema silma, vasema seevastu täiesti pärani ajades, siis nägin ma ära kohe, milles asi on. Sest minu vasaku silmaga oli nimelt selline asi, et vaatamata oma kõrgele eale tegi see veel kolmesaja meetri pealtki toa- ja porikärbse vahel selgelt vahet. Ja kui ma siis oma vasaku silmaga seda ühepuuvenet lähemalt vaatasin, tuli välja, et sinna on nikerdatud vahva lugu ühest toredast mehest, kes ühel päeval taipas, et ta on surnud mis surnud. Õigemini taipas ta seda küll ühel novembrikuu hommikul tööle minnes, kui lumehelbed tema näole ja kätele langesid, aga ära ei sulanud. Ka hingeauru ei tul­ nud enam ta suust. Alguses tegi see mehele isegi nalja, aga üsna varsti jäi ta kukalt sügades seisma ega teadnud enam, kas olla säärase asja üle rõõmus või kurb. "Lõppude lõpuks olen ma hea ja abivalmis inimene, aga surnud se-

HEINSAAR 51 da ju enamasti pole," arutles ta. Ning sellest mõttest rahu tagasi saa­ des kõndis ta edasi. Aga veel samal päeval hakkas ta teisigi väga huvitavaid tähelepane­ kuid tegema, mis kinnitasid tema esialgseid kahtlusi enese surnuksole- mise asjus. Ta pani nimelt tähele, et hakid jäävad tema möödumisel imelikult vait ning hulkuvad koerad tõstavad koonu taeva poole ning kukuvad ulguma. Et töökaaslased ja sõbradki panevad end tema juu­ resolekul soojemini riidesse. Seda nähes muutus surnud mees väga murelikuks. Koguni nii murelikuks, et ei suutnud seda muret enam üksi kanda ning pidi veel samal õhtul naise käest nõu küsima.

Jõudnud nüüd lugemisega sinnani, ei näinud ma enam jutustust edasi lugeda, kuna õhtuvalgus oli muutumas juba öövalguseks ning elektrit selles üksildases majas polnud. Ja majas ringi vaadates selgus, et pol­ nud seal ka küünlaid ega mingit puumaterjali, rääkimata petroo­ leumilambist. Ja nii ei jäänudki mul muud üle, et võtsin oma parema jala kinga ja süütasin põlema selle. Kummardudes nüüd, leegitsev king käes, paadi ruunikirjade juurde, kissitasin jällegi oma vasemat silma, jätkates lugemist sealt, kus surnud mees oma kartustest ka kodus naisele rääkis. Ja mis välja tuli. Tuli välja, et naine teadis juba ammu, et ta mees surnud on. Pigem oli ta imestunud, et mees ise seda alles nüüd taipas. Selline asi sundis mind püsti kargama ning vene ümber vihasena tantsu lööma, surnud mehe aga võttis selline asi jällegi kukalt sügama. Ja kui ma olin mõnda aega tantsinud ja tema mõnda aega mõtelnud, küsis mees ääri-veeri naiselt, et kas sel juhul poleks nagu õigem, "et kas sel juhul poleks nagu õigem, et sa mu nagu kord ja kohus ristiini­ mese kombel maha laseksid matta?" "Nalja teed või!?" oli nüüd naise kord imestada. "Ma saan veel aru, kui sa üksi siin ilmas ringi kondaksid. Aga sul on ju kaks last ja mina - kes meid siis toidab? Ja su vanemad?" "Õigus küll, jah." "Kuidas sa sellise asja peale üldse tulla võisid?" "Noh ma-ma mõtlesin, et selliste asjadega on teinekord arusaama­ tusi ette tulnud. Aga kui sa mind säärasena sallid..." "Muidugi sallin, ma saan aru, kui sa jooksid ja ringi aeleksid ja räus-

52 HEINSAAR kaksid. Aga sa oled ju puhas ja korralik, tuled töölt alati õigel ajal koju, käid lastega väljas, mõned sõbrannad on mu peale koguni kade­ dad." "Ära sa märgi," imestas mees. "Nii see on." "Aga minu ihu on ju külm." "Sellest pole midagi. Väike karastus tuleb alati kasuks." Jõudnud lugemisega sinnamaale, märkasin, et põlevast kingast on järele jäänud vaid pool kanda, ning seegi oli muutunud sedavõrd kuu­ maks, et pillasin ta maha ja lasin kustuda. Istusin nüüd täiesti kottpi­ medas ja mõtlesin, et no on halb naine ikka sel mehel, aga mees ise on ikka ka loll, kui ta nii järeleandlik on. Aga et ma tahtsin teada, mis edasi saab, siis mõtlesin ka sellele, mida järgmisena põlema süüdata. Viimaks, kaaludes kõiki erinevaid variante, otsustasin juuste kasuks, kuna need olid mul paksud ja rasvased ning ulatusid peaaegu kanda­ deni. Ning üksildane maja lõi nüüd helendama kui südapäeval ja ma nägin jällegi ühepuuvenelt jutustust edasi lugeda. See jätkus nõnda: "Pärast seda kui surnud mees oli enda mahamatmise asjus naisega nõu pidanud ning eitava vastuse saanud, pöördus ta oma vanemate poole, et nendegi nõu selles asjas kuulda. Ja selgus, et noodki polnud tema mahamatmisega sugugi päri. "Tuled sa oma vanemaid pilkama või?!" küsis ema pojalt räusates. "Kellele me siis veel oma muresid ja haigusi kurta saame kui mitte sulle, ainuke poeg sa ju oled. Või et tema tahab mulla alla kobida! Ennäe mul logardit! Või ehk oligi sul plaanis oma vanemaid säärase jutuga narrima tulla?" Loomulikult polnud surnud mehel seda plaanis. Ta lubas oma vane­ matele neid säärase jutuga hoopiski mitte enam tüüdata ja läks välja puid lõhkuma ning loomadele vett ette tassima. Siiski otsustas ta veel nõu küsida ka oma sõpradelt. Ja seda tegi mees järgmise päeva õhtul, kui nad kõrtsis kokku said. Sõpradel oli selles asjas oma arvamus. "Noh, sinu kui sõbra heaks pole meil muidugi millestki kahju," lau­ susid nad. "Võiksime su juba hommepäev maha matta, kui seda ta­ had. Aga teisest küljest, me oleme sinuga juba sedavõrd harjunud, et

HEINSAAR 53 kuidagi kole hakkaks, kui sind äkki enam poleks. Oled ju alati olnud meie seltskonna hing - kellelgi meist pole nii teravat huumorisoont kui sinul! Nii et hiljem koduski saame su nalju teist korda üle naerda, kui neid oma naistele ja lastele räägime. Mingis mõttes oleks sinust ikkagi väga alatu meid sedaviisi maha jätta."" "No on reod!" röögatasin ma püsti karates, ja just nagu nimme põ­ lesid mu juuksed sel hetkel kuni juurteni ära ning ma jäin jällegi üksi kesk pilkast pimedust hambaid kiristama. Hakkasin närviliselt mööda üksildast maja ringi kõndima, komista­ des aeg-ajalt mõne tooli või ämbri taha, olles tige nii pimeduse, sur­ nud mehe kui tema sõprade peale. Aga samal ajal oli see lugu surnud mehest mu tuju väga elavaks muutnud, nii et ma tundsin taas üle hul­ ga aja nooruslikku viha ning tahtmist midagi otsustavat ette võtta. Ja nii süütasingi järgmiseks põlema oma kulmud, ja et need olid mul üsna tihedad ja puhmas, siis nägi nende valgel küllalt hästi lugeda. Põlevate kulmude valgel uuesti vene ligi kummardudes sain ma tea­ da, et surnud mees muutus nüüd sääraste arvamusavalduste peale kau­ nis nõutuks. Vähe sellest, tal hakkas hirm, hirm oma naise ja laste ees, hirm oma vanemate ees, koguni sõpru hakkas ta nüüd vältima. Ta eelistas sestsaati kõndida mööda kõrvaltänavaid ja hakkas üha enam armastama iseenese seltskonda, kuna sel kombel ei olnud tal vähemas­ ti pidevalt meeles, et ta surnud on. Ühel õhtul jällegi piki kõrvaltänavaid kodu poole minnes põrkas ta aga hämaral tänavanurgal kokku mehega, kelle näoprofiil oli seda­ võrd sarnane klassikalise klouni näojoontega, et surnud mehe vägisi naerule kiskus. Ent samas, kui klouni näoga mees oma näo tema poo­ le pööras, märkas surnud mees tema silmade põhjas suurt kurbust ja üksindust, nii et ta otsekohe naermast lakkas. "Vabandust," sõnas ta kohmetult, "aga ma vist ajasin teid kellega­ gi segi." "Kas mitte ühe tuntud klouniga," sõnas teine nukralt naeratades vastu. "Midagi sinnapoole jah." "Seda ma arvasin," ohkas võõras, "aga ega te ei pea selle pärast hä­ benema. Säärane segiajamine on minu puhul õigupoolest üsna tavali­ ne asi."

54 HEINSAAR "Ah nii." "Nii jah. Ja õigupoolest üsna naljakas asi on siinjuures see, et tege­ likult on minu kutsumuseks äärmiselt tõsine, lausa pühalik tege­ vus..."" Aga siinkohal põlesid mu kulmud ära, nii et jällegi lauspimedus mind ümbritses. Ja et ma nii olulise koha peäl ei tahtnud palju aega viita, süütasin järgmiseks põlema oma ripsmed, mis olid mul samuti ti­ hedad ja pikad, hakates tulega kokku puutudes säraküünaldena sihi- sema. ""...Nimelt olen ma kutsumuse poolest matusekõnede kirjutaja ja ettelugeja," tutvustas end klouni näoga mees, "kuigi säärases ametis on mind vist üsna raske ette kujutada, kas pole." "Tuleb tunnistada, et pisut küll," noogutas surnud mees. "Näete siis. Teinekord ei pruugi see, milleks sa kutsutud ning seatud oled, välimuse järgi üldsegi mitte silma torgata. Minu nekrolooge muide," sõnas klouni näoga mees nüüd vastu majanurka nõjatudes, "tellivad meie riigi kõige tähtsamad päevalehed, makstes mulle täht­ samate surnute puhul koguni topelthonorare. Aga viimasel ajal ei pii­ sanud enam sellestki, sest mu venna peresse sündis juba kolmas laps, ning kuna mu vend autoõnnetuses hiljuti sandistus, siis pidin tema pere ülalpidamise enese kanda võtma. Ja nii ei jäänud mul muud üle, kui hakata enda koostatud järelehüüdeid matustel ka ise ette kandma, et veidigi lisa teenida. Ja sealtmaalt alates on mu elu muutunud kau­ nis luupainajalikuks. Nimelt avastasin enese õuduseks, et matuseliste suud venivad mu suurepäraseid kõnesid kuulates vaikselt naerule, lau­ sa vastu nende eneste tahtmist. Ning mida härdameelsem ja sügavam oli mu kõne, seda laiemale naerule nende suud venisid. See viis sageli lausa valju naermiseni ning pisarsilmi kõhust kinni hoidmiseni. Nii et isegi vanaeided ja lapsed haudade vahel oiates ringi roomasid, kuna nende kõhulihased naerust täiesti krampis olid. Ja kui ma seda nähes püüdsin oma häälele suuremat paatost anda (mul on loomupäraselt mahe ja melanhoolne hääletämber), läks asi veelgi hullemaks. Täna­ seks päevaks on lugu sealmaal, et minu matusekõned on muutunud omaette etendusteks, on kuuldusi, et parematele kohtadele müüakse ilma minu teadmata lausa pileteid - kas pole õudne?!" "Selle vastu peab ju ometi midagi ette võtma!" hüüatas surnud mees. HEINSAAR 55 "Ah, ma ei tea, ma tõesti ei tea, mida teha." Ning maailma kõige andekama klouni näoga mees jäi kurvalt vait. Mehed ohkasid ja silmitsesid teineteist mõtlikult. "Ja niipalju kui ma aru saan," sõnas siis klouni näoga mees, "ega sinu elugagi vist kõik päris korras pole." "Jah," vastas teine, "ma olen nimelt surnud." "No näed, ega see kergem ole." "Tõsi ta on." Äkki klouni näoga mees elavnes. "Aga..."" Siinkohal põlesid paraku mu ripsmed lõpuni, nii et ma kärsitusest ja nördimusest lausa karjatades laua tagant üles kargasin ning huuli puredes mööda pimedat tuba ringi hakkasin kondama. Nii väga tegi nende kahe toreda mehe saatus mulle muret. Ja et ma ilmtingimata pidin teada saama, mis nendega edasi juhtub, siis süütasin järgmisena põlema oma pahema käe küüned, mis olid mul juba aastaid lõikamata ja ning seetõttu juba paraja peeru pikkuseks kasvanud. ""Aga ma tean ühte meest," lausus klouni näoga mees ärevalt, "ühte Veeho-nimelist meest, kes on nõid ja elab üksipäini kõrbes, ta on ääre­ tult üksik ja metsik, ja ma arvan millegipärast, et ainult tema oskab meile head nõu anda." "Nii et sa arvad, et me peaksime minema tema juurde?" küsis sur­ nud mees. "Jah, nii ma arvan." Ning mehed asusid veel samal õhtul kõrbe suunas teele." Siinkohal jutustus katkes. Aga nüüd ma juba teadsin, kuidas see lu­ gu jätkub. Seetõttu süütasin rahulikult kanarbikupiibu, puhusin pahe­ ma käe küüneotstest tule surnuks ja vajusin kergesse meeliskunne. Vastu hommikut koputati mu uksele. Ust avades leidsin sealt seis­ mas kaks meest. "Kas sina oled Veeho?" küsis üks neist. "Jah, olen küll." "Niisiis tead sa ka seda, kes oleme meie." "Arvata võib." "Oskad sa meid aidata?" "Jah."

56 HEINSAAR Ja kuigi ma sel hetkel veel ei teadnud, kuidas seda teha, aitasin ma neid mõlemaid juba järgmisel päeval. Kaotasin nad nimelt ära, ilma et oleksin neile vähimalgi määral haiget teinud ja ilma et neist oleks ühtki mälestust alles jäänud. See asi oli koguni lihtsam, kui ma arva­ sin.

HEINSAAR 57 LAURI SOMMER

* * *

Päikesest purjus vareseparved jauramas vana pargi puulatvades on enne. Kui ka Su nähes ei midagi parane, midagi järgi ei anta maailma rusuvaist piiranguist, äraolevasse sydamesse saabuvad hõiskamispäevad nagu võõrad, kes varem elasid selles majas, kus veel leidub nendele kuuluvaid asju: suu, mis puistab laulu jahenend õhtusse väga kaugele purjetavate pilvede all, koduselt astuvad jalad, mõni lohutav puhang silmade õuel. Midagi märkamatult Jumal on andnud ja mõtled, kuidas tänama peaks. Meele käänakul see laheneb, tundes, et miski pole "midagi", pole "veel", kõik on kohal ja ära, käies sisse ja välja taju ustest, mille lävelt ylased pyhivad tolmu, mille hinged joovastas liikuma päike niiet nad on hõiskamispäevadeks kutsuvalt valla.

* * *

Kallis, Su suu on riista täis ja Sina ei saa muga kõnelda. Tulivalusalt kahju on sellest, sest vaakumivaikuses

58 SOMMER kypseb läbistamatuks mu hukk. Teisel ööl hyydsid mind õrnemalt kõigist aga mu keel oli uppund Su häbemelimasse, purjus sõdurina solberdas seal unustanult kõik sõnad ja Su kaela sai pisaraist kee. Reedel tulid inglid nädalalõpuga me päitsisse et viia meid lauluga läbi Setomaa, vaatama Härmä myyri, seal nutma end puhtaks kui oskame, Ristikäiguga Petserist Pihkvasse minema oma kõõluses hingi itkedes. Reedesed inglid päästjalivreedes, kuid meie laulsime neile lorilaulu syrrpapakesest (Jolly Old Sigmund Freud) ja luule uhkusest piiramatus konstruimisvabaduses ning tõmbasime teki yle pea ja kleepuvate kiimaste kehade.

Nägu peegeldub mulle traagika seinalt silmade laieneva pilguga mis lööb sädelema põiki taeva poole jooksvad hõbesooned seinas. Pilk võtab järgmise tunni, kannab ta noogutavate hiiglaste alla ja tyhjendab asjatust. Vaadates hämaras läbi okste kus härmavõrguna lainetab kirikukellade kaja (yksikuid valgusetätraid on ununud sinna) sellele ekraanile joonistub lauritsapäeva hommik majas kus just vaikis kehade magus kaeblus, bella kebla, unistus paotas ust ja meeled pole veel jõudnud embusest isekatesse kestadesse tõmbuda. Ma värisen kesk naist ja udu akna taga sosistab: jäta see meelde.

* * *

Vahuste vete peäl on need lähedased, kes vaid unes siin elus ise mind emmanud kes kuidagi ehmatund minust ja jooksnud põdrasamblase kynka taha peitu ja tulnud välja, rutates sinises udus palmikud lahti Shaktolikist Unalakleeti mööda jääpankade puistunud võimu. Ärkveloleku valdjatarid on toond mulle näha tykke mu kunagi purunend minast ja rääkinud näitlikke muinasjutte sellest kuidas nad selle ja tolle kivikuju avastasid samblast juba lapsepõlves Lossimägedes käies nägid ära kurepesas lapsepõlves puude latvade poole vaadates leidsid tundmatu kylatee nõlvalt kevadel jalgratast soendades sellist mind nad teadsid ja kysisid endale siin aga see huvitas mind teisiti kui neid kelle vaim pole joonlaud minu mõõtmiseks kaubamärke ei ole

60 SOMMER mu vahel tiibadeks muutuvail kätel leidub siiski siin unustatut ja teisel pool unustamatut, sest Unalakleeti lumepimestuses yksikud põldpyyd, harvad sulised abid toitmas silmi ränklagedail väljadel läksin minagi.

* * *

Vaadake, Valguse Poegade ja Pimeduse Elukate vahel kõnnivad Halli lapsed, vaim täidetud kymnete rõhtsate värvikiirtega pooltoonides, mida pluss ja miinus ei tea. Jõudsa oana, mis ajab taga oma õie liblikatiiba, kassitapuna, kelle hõng hõljub saunast tulija ymber, ronivad taeva nende mõtted ja nende jalad kõnnivad järgi kevadisele vihmapiisale, mis voolab mäest alla, lubades algust. Eemal on mesikarged tammed, sarapuu-sõbrad ja vankuv uks, õrn seenering samblal. Ja kõikidel oma viisidel Halli lapsed puhtust katavad myrgiga endas, myrki puhtusega jälle ja jälle sest vana haav ajab valusalt pilli neis, lähitulevik sosistab ennatuid lootusi ja need kaks juttu vaikivad vikerkaarel.

SOMMER 61 * * *

Midagi tabas mind. Ei tea, kas Su silmade selgus uhtmas rada ju nyyd kolm ja yheksa aeooni enne kohtumist kadumatus või kirikukellad jõudsate puude yle päikese hoitud hommikul just enne kannatusrongi, talve karusel väraval.

Keski hoiab mind - ei tea ega ytle, ainult aimuse äärest pean kinni ja äärel on härm segi samblaga. Aga mu Hoidja on haarav, kõmav, käevarred minestust täis!

Midagi lõpetab mind, aga enne on sammud päikses, on kurbusest ryy, millest ainult Jumal näeb läbi, ja Tema gamelanimäng sydametuksetel, vaimu laul hõredas õhus.

* * *

Palveta öösel punase katusega maja kõrval mille korstnal magab toonekurg yhel jalal, pea tiiva all kollase altarilaterna valguses lausu õige sõna ja sydamelt langeb tolmu s. on veel nukralt nohistav rauk, kes pole ammu oma lemmikkommi söönud, ta on merepõhja vajutet majakas, mille kiired sunnitud valgustama

62 SOMMER uppunud laevade rusu ja mille kõrval on eskimo syvaveekaunitar Nuliajuki maja. N. ujub sealt välja ja Sinu hääle ja sõnadega ytleb vigiiliat öölindude koguduse hyyete vahele.

• * *

Valusa hingetoruga ööl saab kahest saledast valgustriibust seinal paar pikkade peadega Olendeid Teisest Maailmast kes noogutavad mulle saladusi kardinate liikumise taktis. Väljas vihmapiisad laulavad samast. Olendeist paremal valmistab öö mulle uusi mõtteid hämaras tiirutavatest molekulipiltidest. Vahel on tunne, nagu enese teadmata aitaks ma kedagi, seistes teise valgustriibuna Jumala kõrval kellegi jalutsis Sarawaki videvas või Aldebaranil, Elvas või Tuukani tähtkujus ja kõikudes pilte ta aja alla paindunud unne peaaegu kõigi oma lootuste jagu... ALINA KURVITZ TOOMAS ALTNURME ABORIGINAALNE KÕIKJAL

Tuleleegid lõõmavad sissepääsu juures Jääb mulje, et Toomas Altnurme on justkui iidsetel haudadel. Tohutu silm järginud üht zen-budismi printsiipi, mis puurib sissetulijaid terava tähelepanuga, ütleb: "tee üht... ja täiesti vastupidist - sümboliseerides mingit kõrgemat olendit, üheaegselt". Altnurme tunnistas ise, et ülimat vaimu. Muusika, etniliseksootilised talle meeldib idee, et uusimaid tehnoloo­ motiivid miksitud kaasaegsete rütmidega, giaid kasutades saab inimese taas loodu­ regivärsi ja klubimuusika sulam, viib vaa­ sele lähemale viia. Ta näitab täiesti loomu­ taja kergelt transsi, lainele, kus saab vastu likku - looduse ilu, ning kasutab selleks võtta signaale õtse kosmosest, teateid, arvutigraafikat. Välja tuleb disain, mis mille dekodeerib inimmõistus, kes kannab kõlbaks ööklubidesse, kus müriseb lääne nime Toomas Altnurme. Tema teated on meeletu industriaalmuusika, millesse on uskumatult kirkad, eredad abstrakt-konk- allhoovustena põimitud mütoloogilisi reetsed taiesed. motiive iidsest Idast, Indiast, Egiptusest, Abstraktsed, sest esmapilgul justkui ei Tiibetist. "Vaenlase võidad tema enese olegi midagi märgata, silm eristab vaid relvadega." Altnurme teab seda. värvilisi laike, lainetusi, triipe ja laialival­ Toomas on rahumeelne inimene, otsib guvaid tundmatuid objekte. Konkreetsed, harmooniat ja hingelisust ning on tõeli­ sest paarkümmend sekundit hiljem võib ne maailmakodanik, kosmopoliit. Ta usub juba hakata eristama kindlaid kujundeid, kultuuride ühtsusesse, ei pea kitsarinna­ mis meenutavad inimfiguure ("Veevala­ liselt vaid ühe kogemuse külge klammer­ ja päike", "Naishing"). Tekib õlimaalidele duma, maailma peab vaatama avara pil­ iseloomulik efekt - ei tasu pildile liiga guga, kuid samas ei saa kaotada iseenese lähedale tükkida, sest nii riskite kaotada identiteeti, kogemus peab olema isiklik, toe, pilt hajub tuhandeks killuks, mida on mitte suvaliselt laenatud. Minatunnetus, võimatu korraga haarata. Kuid sellel näi­ mõistate? Et seda mõista, võib proovida tusel ei ole ometi mitte ühtegi õlivärvide­ näiteks elamist üksikul saarel, näiteks ga maalitud tööd - pildid on loodud ar­ nädala jagu. Kuid jah, erakuelu oleks Alt­ vutis, graafilised tööd, mis on trükitud nurme jaoks üsna hale eksistentsi vorm. sünteetilisele kangale. Niisugusest tehni­ Palju parem on ringi rännata eksootilis­ kast ei ootakski tulemuseks maaliefekti, tel maadel või ka pöörata pilk sissepoole, vaid pigem vastupidist tulemust, näiteks fantaseerida, luua oma maailmu, unista­ mitmedimensioonilisi pilte, millele tuleb da, näha und või nägemusi. Nende kahe pilk õige sügavale ning lähedale puurida. eluviisi erksus ning jõud väljendub helen- 64 KURVITZ duvates värvides, mida piltide loomisel on structuur", "Armastus" ja "Naisbuddha" kasutatud, pildid justkui kiirgaksid. on müstilised, kuigi me saame aru, et Võibolla mõnd näitusekülastajat võib tegelikult on piltidel kujutatud ju lihtsalt see eredus häirida, mõned võivad seda inimesi. Ei midagi enamat. Jah, see ei ole stiili ka naiivseks ja lapselikuks pidada. iidol, see pole jumalanna, kelle ees peaks Mõni võib aga olla täiesti veendunud, et maad suudlema, kellele peaks meeleheaks neid maale on loodud kas otseselt narko­ ohvreid tooma, naisekuju ei ole siin mingi uimas või stimulaatoritest inspireerituna. fetiš, siin puudub igasugune pornograa­ Ma kaldun siiski arvama, et pigem on filine kõrvalmekk, me näeme naise kos­ Altnurme tööd ise hallutsinogeenid, mitte milist alget. Ei, ma ei räägi siin mingist nende vaikivad varjud. Näituse pildid Miss Universumist, Altnurme näitab meile võivad teil vabalt pea ringi käima panna, tarka kaunidust. meeleolu tõsta, viia teid kergesse joobesse Mis aga puudutab erksaid värve, jah (seda stimuleerib muidugi ka viiruk, mis tõesti, Euroopa looduses jääb neid tõe­ näitusel õhu paksuks kütab). Mõnus on poolest vaheks, me ei näe niisuguseid olla. Hea ja kerge, lahe. toone linnas, kus vaid üheainsagi hiina Paljude kunstnike arvates on erootilisus poest ostetud erkpunase kleidiga tütarlap­ inimmaailmas kõige tumeda allikas, see se ilmumine on tõeline ilmutus. Miks ei lahutab inimest loodusest, see kannaks peaks kunst värve kasutama? Vabalt võib. justkui mingit ebatervet müstilisuse pit­ Koik ei pea ju olema tume, "tõsine" (mis serit, samal ajal kui see pole midagi muud veel ei tähenda "tarka" või "väärtuslik­ kui vaid nende endi isiku peegeldus. "Kur­ ku") kunst. Kogu kunst ei pea ju endas ja allikas ei peitu kusagil mujal kui inime­ kandma protesti, negatiivsus üksi ei anna ses eneses," nagu kõneles Zarathustra. mingit sügavust. Jätke ka helgusele ruumi. Õnneks ei kuulu Altnurme nende kunst­ Kunst on kerge, vaba, mitmevärviline - nike ridadesse, tema jaoks on erootilisus nagu liblikatiivad. Nagu naeratused, mille helge, kuid see on sootuks teine kui see, kutsus esile ootamatult galeriisse sisse ja­ mida te praegu ehk ette kujutate. Altnur­ lutanud kass, kes kõndis lihtsalt, omapäi. me naine on tundmatu kauge galaktika, alati uus ja avarduv, piiritu, kuid mitte Vene keelest tõlkinud Margit Adorf laialivalguv. Naisi kujutavad tööd "Erotica

KURVITZ 65 RAINER VILUMAA GRAFITI EESTIS: TALLINN JA TARTU II

2.2. Deklaratiivne grafiti et sind aetakse ringist välja, kus sa pole enam keegi. (Kõrvalepõike korras: palju­ Deklaratiivne grafiti on interdistsiplinaar­ de, ehkki mitte kõigi grafitistide juures on ne ja omal moel kõiki žanre ühendav aimata kalduvust, mis meenutab vara- grafitiliik, ning sellevõrra ka raskesti mää­ kristlasi või mõnd muud suletud sekti. ratletav, sest eks ühel või teisel moel ole Näiteks leidub neilgi (pool)kinniseid te­ ju igasugune grafiti deklaratiivne. Niisiis gutsemiskoha, mis on kaetud vaid neile defineeritakse deklaratiivset grafitit kui endale ja omasugustele arusaadavate mär­ kirjutist, mille eesmärgiks on kuulutada kide ja sümbolitega nagu algkristlaste kirjutaja meelsust või väljendada seisu­ katakombid.) kohta mingis kindlas küsimuses, aga ta Esmapilgul näivad nood kaks teksti hõlmab ka lihtsalt humoorikaid kommen­ Kunstiakadeemia seinal üksteisega selgelt taare mingi elunähtuse, situatsiooni või suhestuvat ning koguni dialoogi pidavat, inimes(t)e aadressil.1 kuid dialoogilisus on siin õigupoolest vaid Deklaratiivses grafitis ilmneb eriti puh­ näiline - parimal juhul kommenteerib üks tal kujul grafiti üks peamisi toimemehha­ teist, mõlemad on ühtviisi deklaratiivsed nisme: indiviidi soov end jäädvustada, ja tegelikku dialoogi ei toimu. Seega ei saavutada sel moel mingigi osa surema­ maksa selliseid tekste segamini ajada kom­ tusest - exegi monumentum. Siinkohal munikatiivse grafitiga. kõlbab parimaks näiteks anonüümse (sid) Sama kehtib ka näiteks kahe ülestikuse autori kunagi Eesti Kunstiakadeemia sei­ grafiti kohta Tartus Kroonuaia ja Laia nale hõbedase aerosoolvärviga kirjutatud tänava vahelisel nõlval, millest esimese teadaanne "SIIN OLEN MINA", juures (alumise) autor nõuab: "KILL THE asukohta osutav nool. Huvitava kontras­ CHRISTIANS", teine, pealmine, aga teeb tina võib üsna selle kõrvalt leida kellegi kaugeleulatuvaid järeldusi esimese usuliste Freaki manitseva meeldetuletuse: ringis veendumuste kohta: "KILL THE SATA- allapoole suunatud noole ühes solidaar­ NISTS". Taas ei mingit dialoogi, ainult susele kutsuva tekstiga "KEEP UNDER­ kommentaar. GROUND".2 Seega justkui hoiatus inim­ Kui rääkida grafiti agressioonist grafiti liku edevuse eest ja ühtlasi ähvardus, vastu, siis selle üheks omapärasemaks ja

1 J. G a d s b у, Art Crimes. 1995. http://www.Gatech.edu/graf/faq/index.graffaqs.html 2 Illustratsioone vt Vikerkaar 2002, nr 7, lk 64-65.

66 VILUMAA kaunimaks näiteks on Andres Liivamägi oleks alust kahtlustada teda grafomaanias tööd Eesti Kunstiakadeemia 3. korruse - selle all kannatavad inimesed otsivad meeste väljakäigus - Eesti grafiti tõelises üldjuhul oma kirjutamisvajadusele kon­ Mekas. Nimelt otsustas mainitud kunst­ ventsionaalsemaid väljundeid. nik (ma ei pea tema täisnime avaldamist Kiple mobiilsus ja produktiivsus olid siin ebaeetiliseks, sest ta on kooli juhtkon­ imekspandavad. Ta jõudis oma tekste na ees juba vastust andnud...) nii sõna kui mõne aasta vältel jäädvustada pea igasse pildiga vastu astuda teismike tendentsli­ Eestimaa asulasse. Üle maa tuntuks sai kele viltpliiatsikritseldustele, mis järjest Kiple oma kahe tõekuulutustsükliga - pealetükkivamalt käimlaseintele kippusid "Haiguste ravi" ja "Jaotada maailma võim - neist tuleb hiljem juttu seoses rahvali­ kõigile". ku epigraafia ja pseudografitiga. Kasuta­ Esimese puhul on raske otsustada, kas des kirkaid aerosoolvärve ning modellee­ tegemist on nukra mõtisklusega vaimu­ rides kontuure šabloonide abil, varjas ta haiglasse sattunud inimese saatuse üle või küündimatud sirgeldused suure kirjaga, katsega sõnastada universaalset filosoo­ mis üksiti andis edasi hukkamõistvat suh­ filist tõde. Mõningate variatsioonidega tumist - "NO MORE SHIT HERE" - kulges teksti algusosa umbes järgmiselt: ning püüdis näidata "autoritele" kätte "Haiguste ravi kontrollitud: see on üksin­ nende kohta ealiselt positsioonilt: "SO dus, priisöökla ja voodikoht...", jne. Seda SMALL SO BAD". Õnneks ei piirdunud teksti levitas Kiple umbkaudu 1980. aas­ Liivamägi ainult pejoratiivsete märkuste­ tate keskpaigast alates, kusjuures suurtäh­ ga, vaid kattis ülejäänud täissoditud pin­ tedes šrift oli veel üsna väike ning üldjuhul nad näiliselt universaalsete, kuid samas to- kirjutatud hariliku või rasvakriidiga. Tekst pelttähendusi kandvate piltidega: kurja­ oli vormistatud suhteliselt kompaktse kuulutavalt irvitav Päike, kahtlase välimu­ plokina ning alusena kasutas ta üsna ta­ sega ja plotskit suitsetav Kuu ning sur­ valisi pindu - maja- ja garaažiseinu, kuu­ nupealuud käes hoidev volüümikas daam re, planke -, ehkki paiguti jäi selgusetuks, (memento mori?). Kahjuks otsustati need kuidas ta mõnes väga tihedalt käidavas suurepäraselt teostatud ning maja spetsii­ kohas (näiteks Viru ja Sauna tänava nur­ fikaga igati sobivad grafitid üle värvida gal) oli suutnud märkamatult nii kõrge­ ning enam pole neid võimalik näha. le ronida. Jääb üle arvata, et temagi tegut­ Deklaratiivse grafiti puhul ei saa möö­ ses öö varjus. Sealjuures oli omapärane, da Eesti kõigi aegade kuulsaimast grafiti- et Kiple võttis endale oma kirjutiste eest kirjamehest Ulo Kiplest, kelle isikust ja täie vastutuse, signeerides need nii ees- kui saatusest on küll paraku väga vähe teada. perekonnanimega. Küllap püüdis ta saa­ Laskumata psühhopatoloogiliste speku­ vutada rahvusvahelisegi auditooriumi latsioonideni võib lihtsustatud korras öel­ tähelepanu, kuna "Haiguste ravi" võis da, et Ulo Kiple näol oli tegemist klassi­ siin-seal kohata ka (väga vigases) inglise kalise vaimselt ebastabiilse maailmaparan­ ja soome keeles. dajaga, ehk isegi -päästjaga, kuid vaevalt Sedamööda, kuidas kasvasid Kiple

VILUMAA 67 ühiskondlikud pretensioonid, muutus ka Muidugi on Kiple deklaratiivse grafiti stiil. Tema teiseks teoseks kujunenud kõige ekstreemsem, rafineeritum ja kee­ "Maailma võim kõigile" sisaldas juba rulisem näide. See igapäevane deklaratiiv­ selgelt universalistlikke püüdlusi, kõlades ne grafiti, mida võib leida praktiliselt ligikaudu järgnevalt (kirjaviis muutmata): kõikjalt ning kirjutatuna igas eas, kõige "Jaotada kogu maailma võim 1-ikutele sagedamini küll noorte ja väga noorte kes 11 ei tea. Keelata halb, lubada ainult inimeste poolt, varieerub süütutest mää­ head ... UFO-d ... Maailma liidrid, nõud­ ratlustest ä la "Madis on loll" kuni õela­ ke Eestile vabadust!" Seda ligi kümnesen- mast õelamate spekulatsioonideni mõne timeetriste valge või sinise värviga plät- neiu eluviiside või noormehe seksuaalse serdatud tähtedega kirja võis näha kõik- sattumuse arvel, ning omab seega juba mõeldavates kohtades - pika lindina jook­ olulist kokkupuudet latrinaalia ja rahva­ sis see üle seinte, müüride, heitveetorude liku epigraafiaga. Kõige kummastavamat ning isegi kõnniteeservade. Stiilimuutus deklaratiivset grafitit võis omal ajal koha­ võrreldes "Haiguste raviga" oli nii radi­ ta Tartus, kus pila märklaudadeks olid kaalne, et võis tekkida tunne, nagu oleks kohalikud avaliku elu tegelased: "Tönn tegemist mõne teise "prohvet Maltsveti" Sarv - saatana sohipoeg", "Kulbok - Mu­ loominguga. Siiski leidus ka selle teksti rueide tütar"... juurest Kiple signatuur. Ehkki Kiple õige­ Oluliseks deklaratiivse grafiti vormiks kiri pole alati kõige veenvam, on selle on Eestis juba aastakümneid - umbes teksti silmatorkavamad kurioosumid 1960. aastate lõpust - olnud nn "bän- ("1", "11" vastavate sõnade asemel) tead­ digrafiti", mis on õieti väga lihtne grafiti likud ning ilmselt seletatavad püüdega vorm ning seisneb selles, et inimene kir­ tööd kiirendada ja tõsta produktiivsust. jutab mis tahes ligipääsetavale pinnale Ehkki Ülo Kiple ohtrat loomingut asuti oma lemmikansambli(te) või lihtsalt po­ usinalt kõrvaldama kohe selle ilmumise pulaarsele) esineja(te) nime(sid) ja iden­ hetkest peale, on tema vaimset kohalole­ tifitseerib end selle kaudu mingisse kind­ kut ikka veel tunda nii Tallinnas kui ka lasse noorsoogruppi kuuluvana. Mõistagi Tartus, kus see elab nüüdseks rahumeel­ saab sellist grafitit vaadeldes - niipalju kui selt kõrvu kaasaegse kunstilise grafitiga. vanemaid kihistusi säilinud on - jälgida On väidetud, et grafiti pidavat näitama, eri noorsooliikumiste tõuse ja langusi. kui terve või haige on ühiskond. Et mida Näiteks Tallinnas Laboratooriumi täna­ rohkem esineb grafitit (ilmselt mõeldakse val ehk nn Löve Streetil, mille nimigi on selle all just nimelt deklaratiivset grafitit), sümptomaatiline (ansambli The Doors seda haigem. Kui nii, siis oli Ülo Kiple ühe pala pealkiri), võis kohata hipiliiku­ selle väite elavaks tõestuseks. Tema mõju misega seotud nimesid ning ka tolleaeg­ Eesti elule oli ja on tegelikult tohutu, ta seid iseloomulikke hüüdlauseid, nagu on pakkunud ainet proosakirjandusele, "Make Löve Not War", "Flower Power" luulele, teatrile (nii stsenaristidele kui jne. Selle paiga eriline fenomen on seos­ stsenograafidele), kujutavale kunstile. tatav Venemaal hilinenult, kuid seda jõu-

68 VILUMAA lisemalt õitsele löönud hipiliikumisega piisas täiesti ka sõnast "punk" ning A- ning asjaoluga, et kuni Eesti Vabariigi tähest ringi sees selle kohal. taastamiseni - osalt veel hiljemgi - saabus 1980. aastate teisel poolel hakkas poo­ 1. mai paiku Tallinna hipisid pea kogu lehoidu koguma heavy metal, mis tõi uusi tollasest Nõukogude Liidust, ilmselt mee­ tuuli ka (bändi)grafitisse. Kuna pungiga litatuna suhteliselt vabamast õhkkonnast võrreldes puudus sel arvestatav ideoloo­ ja romantilisest vanalinnast. Löve Streeti giline taust ja ühtekuuluvustunne rajanes on mitmel korral üritatud puhastada nii eelkõige muusikal, siis lähtusid ka heavy ebasoovitavast kontingendist kui ka gra­ metal'i loosungid valdavalt muusikaga fiast, kuid ikka on nii üks kui teine sin­ seotud motiividest: "Heavy tuleb, Heavy na tagasi ilmunud. Ainult selle vahega, et tapab, keegi ei kuula enam ABBA-t". Esiko­ ajapikku on hipisümboolikat järjest vähe­ hal oli siiski ansamblite nimede kirjutami­ maks jäänud, lisandunud aga punkarite ja ne, kusjuures sedapuhku oli tähtis pida­ muude hilisemate radikaalsete noorsoo- da logo või embleem välja võimalikult liikumiste oma. sarnasena algupärasele. Kuna heavy-estee- Punkliikumine kujuneski Eestis 1980. tika lähtus paljuski pseudokeskaegsetest aastate keskpaiku ja teisel poolel üheks ideaalidest, gootikast ja õudustemaatikast, peamiseks grafiti kandejõuks. Punkarid oli erakordselt tähtis säilitada ja edasi väärtustasid (tollal küll veel viletsaid) anda just neid jooni. Olulisteks (ning sein- aerosoolvärve sedavõrd, et peale seinte ja tel-plankudel sageli esinevateks) iidoliteks plankude ei peetud paljuks nendega ka said AC/DC, Iron Maiden, W.A.S.P., oma riideid ning isegi soenguid kaunista­ Metallica, Manowar, Slayer, Ozzy Os­ da. Üldiselt olid punkarite grafitid pigem borne ning lugematud teised nimed, sest lakoonilised kui keerulised ning taotlesid selle muusika austajate hulgas oli pres- meelega ebaesteetilist ja väljakutsuvat tiižikas teada vähemalt nimepidi võima­ üldmuljet, harva olid need ka polükroom­ likult palju ansambleid. Loomulikult lei­ sed ning eelistatud värvideks olid must, dus piisavalt ka kollektiive, kes polnud punane, valge või kollase ja rohelise kriis­ küllalt "rasked", nii et nende nime kuhugi kavad toonid. Vastupidiselt hipidele pida­ kraapida või kirjutada peeti "tõsistes" sid punkarid bändigrafitis välismaiste ringkondades halvaks tooniks. Õigupoo­ ansamblite (The Sex Pistols, The Clash, lest ei olnudki grafiti selles kontekstis eriti The Exploited, Ramones, Dead Kennedys oluline mitte niivõrd meelsuseväljendaja- jne) kõrval au sees ka kodumaiseid artiste na kui rohkem muusikalise teadlikkuse ja (J.M.K.E., Kulo, Vennaskond, Generaa­ hea maitse näitajana. tor M jt). Et tänu anarhismiseostele oli Ei saa väita, nagu oleksid kaks viimati punk väga ideeline liikumine, peeti olu­ mainitud noorsoo identiteediotsingute liseks seintele jäädvustada ka anarhisdikke varianti ranges ajalises järjestuses ükstei­ ja punk-loosungeid, nagu "Punk on lahe", sele järgnenud, nad pigem põimusid ja "Anarhia on korra ema", "Peatage maa­ kattusid, ehkki heavy't peeti selle laiema ilm, ma tahan maha minna" jne, kuid leviku aegu (1986-88) aktuaalsemaks. Siis

VILUMAA 69 järgnesid juba märksa uuemad muusika- nikkond, kelle vapustatus ja frustreeritus nähtused -grunge, techno, rap - ja nõnda eestlaste ennenägematult rahvuslikust kuni tänapäevani, kus peale Nirvana, käitumisest leidis ventiili just nimelt dek­ Prodigy ja Scooteri ning eelpool mainitud laratiivses poliitilises grafitis. Hurju- rap-ansamblite nimede jäädvustamise jääb tamisi leidus igasuguseid, kuid kuulsai­ üle identifitseerida end üksnes vastandu­ maks näiteks kujunes kritseldus Tallinnas mise kaudu, nagu teeb venekeelne (õige­ Sauna tänaval, kus kõrvuti seisis kaks mini kakskeelne) nooruk Kroonuaia silla kirja, mille sisu vabas tõlkes oleks järgmi­ all Tartus: "Rap sux.. Рэп - это кал" ne: (1997). "Isake Stalin, ärka!" Deklaratiivse grafiti üheks iseloomu­ "Maga rahus, saame ise hakkama". likumaks ning ehk ka huvitavaimaks Leidus muidugi ka teistsuguse meelsu­ osaks on poliitiline grafiti, mis küll Ees­ sega venelasi, ja nii võis "Kotka" koope­ tis kuigi kaugele arenenud ei ole, ehkki ratiivi garaažil peagi näha kirillitsas näiteks Ulo Kiple loomingut ja osaliselt hiigeltähtedega kirjutatud võrdust noorsooliikumistegi tegevust võiks võtta "СТАЛИН = ГИТЛЕР". Selline paralleel ka selle osana. Kui aga tuua võrdluseks oli aga vanameelsemale elemendile liig näiteks niisugune vana poliitilise kultuu­ mis liig ja juba lähipäevil oli kiri loetama- riga maa nagu Itaalia, kus uusfašistide, tuseni rikutud, ehkki veel täiesti aimatav. kommunistide, anarhistide ning viimase! Pärast Eesti taasiseseisvumist on polii­ ajal ka Põhjaliiga separatistide grafiteid tiline grafiti taandunud Lääne imiteerimi­ võib territooriume märkimas kohata se tasemele. Ilmekaks näiteks sellest on kõikjal, jätab Eesti küllalt halli mulje. (olgugi võrdlemisi paeluvalt teostatud) Siiski on eri aegadel poliitilist grafitit uusnatside grafiti Rävala puiestee ja Kau­ esinenud - arvatavasti oli selle õitseajaks bamaja tänava nurgale jäävas kangialuses, 1987.-89. aasta nn rahvusliku taasärka­ mis iseteadvalt kuulutab: "Te ei näe meid, mise aeg, kui lihtlabase "venelased välja!" aga me oleme kõikjal!" Poliitiline grafiti kõrvale tekkis ka muud deklaratiivset ma­ võib väljenduda ka parodeerival kujul, terjali, kõigepealt fosforiidi kaevandamise naeruvääristades nõukogudeaegseid loo­ vastu suunatud, hiljem juba selgelt rahvus- sungeid. Arvatavasti tuleks poliitiliseks lik-poliitilise hoiakuga tekste, rahvussüm­ grafitiks lugeda ka vähemusgruppide boolikat jms. Loomulikult ei taotlenud emantsipatsiooni manifesteerivad kirju­ selline grafiti mingit esteetilist eesmärki, tised, näiteks "Homo sex rules!" Kuninga kuna kogu tekst oli tollal suunatud "aja­ tänaval, aga see on ka sisuliselt peaaegu loolise tõe" otsimise teenistusse - pilgud ainus omataoline. Ei feministe, ei muid olid selgelt suunatud minevikku. Ning marginaalseid gruppe. Erilise ebaorigi- deklaratiivsel informatsioonil oli ka muid, naalsuse märgina on siin-seal Tallinnas vii­ "soliidsemaid" kandjaid - loosungeid ja mastel aastatel hakanud silma rassisdikud plakateid, nagu murranguaegadel kom­ eksklamatsioonid ä la "Neegrid välja!". beks. Siis aga aktiveerus venekeelne ela­ Seda lõbustavam on lugeda kirja telefo-

70 VILUMAA niautomaadil Laikmaa tänaval, mis para­ näiteks küsimusena. Seega kujunevad fraseerib: "Neegrid sisse!" kommunikatiivsed grafitid sageli terveteks Kui muidu näib poliitiline grafiti olevat omaette foorumeiks-debattideks ja pa- varjusurmas, siis vähemalt üks poliitiline neeldiskussioonideks, kus võidakse nii jõud paistab kasutavat selle võimalusi täie lõbusalt ja/või rõvedalt lõõpida kui ka võimsusega - nimelt kanepitoodete legali­ arutada intiimseimaidki südameasju või seerimise liikumine. Peaaegu kõikjal, kus globaalprobleeme. Kommunikatiivses vähegi leidub tõsiselt võetavat grafitit - grafitis võib osaleda palju inimesi, on olgu pildilist, tekstuaalset või mõlemat -, teada koguni juhtumeid, kus ühele üles­ kohtab ka pidevalt ühtesid ja samu mo­ kutsele on tulnud kuni 36 vastust. tiive ning märgusõnu: kanepileht, ganja Kus kommunikatiivne grafiti põhiliselt (kanepi indiapärane nimetus, väga popu­ levib? Avalikes transpordivahendites, eriti laarne Ameerika ja Jamaika mustade rongivagunite ja busside seintel ja istme­ seas), dope (lihtsalt slängiväljend, 'nar- tel, raamatukogudes ning muudes avali­ kots'), "Legalize hemp!" ('legaliseerige kult külastatavates siseruumides, kus jä­ kanep!') jne, jne. Tavanähtuseks seda sorti relevalve pole eriti tugev, aga iseäranis grahtis on ka ara^(amfetamiin), LSD ning avalikes käimlates, mis on tõeliseks kom­ muud sünteetilisi drooge tähistavad tähe­ munikatiivse grafiti varamuks. See seob kombinatsioonid. Näib, et mida noore­ kommunikatiivset grafitit eriti tihedalt mad ja küündimatumad grafititegijad, latrinaaliaga, ning tõele au andes ongi seda ebatervemalt aktiivset huvi uimastite ühel potentsiaali saada teiseks ja vastupidi. vastu tuntakse. Mis parata, uimastid on Olgu siinkohal toodud üks näide Eesti üks väheseid meie ühiskonda alles jäänud latrinaalsest kommunikatsioonist, mis on tabuteemasid, ning seega oma illegaalse taas kord üles tähendatud Kunstiakadee­ ja pahelise imidžiga eriti atraktiivsed. mia 3. korruse meeste WCst. Taustatea- Ning seda kõike grafitis väljendada tun­ beks vahest seda, et esimest sententsi on dub kahekordselt närvekõditav. atribueeritud Curt Cobainile, populaar­ se ansambli Nirvana end noorelt tapnud lauljale. Järgneb dialoog: 2.3. Kommunikatiivne grafiti "I hate myself and I want to die." "Löve yourself and live!" Kommunikatiivne grafiti on deklaratiiv­ "OK, I changed my mind." sest märksa pretensioonitum, kuna ei "OK, so did I," ürita kuulutada absoluutseid tõdesid, vaid jne. kujutab endast eelkõige dialoogi, ükstei­ Kommunikatiivne grafiti võib moodus­ sele järgnevaid sententse. Tegelikult on ka tada ka dateeritud sissekannetest koosne­ kommunikatiivne grafiti deklaratiivne vaid külalisraamatu tüüpi seeriaid. Kuul­ seni, kuni talle pole saabunud vastureakt­ davasti pidi ainulaadset kommunikatiivset siooni ning sellele omakorda järgnenud grafitit kohtama Eesti Rahvusraamatuko­ reaktsiooni. Või kui ta pole vormistatud gu naiste WCdes, kus olevat muuhulgas

VILUMAA 71 esindatud ka kommunikatiivse grafiti üks Meil leidub (või ehk oleks täpsem öel­ oluline komponent - telefoninumbrid. da: on leidunud) ka algupärast, kõrgel Paraku ei ole siinkirjutanul olnud võima­ kirjanduslikul tasemel autorilatrinaaliat, lust seda oma silmaga näha. Olgu see sis­ peaaegu omaette kirjandusžanri, mida sejuhatuseks järgmisele peatükile. esindab tuntud eesti luuletaja ning kunst­ nik Indrek Hirv, kes õpingute ajal ERKIs 2.4. Latrinaalia kaunistas väljakäigu seinu järgmiste rida­ dega: Mõiste läks käibele 1960. aastatel, tähis­ tades poeetilis-humoorika suunitlusega Ju pärakas hüüab juhhei! - grafitit, mida võib leida puhkeruumides On sittumine mu hobi. ja avalikes WCdes ning mis üldjuhul on Su terviseks situn, Partei! vulgaarse, harvemini lausnilbe sisuga.3 Mu igapäevane lobi Üldjuhul on latrinaalia nagu muugi Nii vilets nii vedel et ei grafiti anonüümne või poolanonüümne, See sigadelegi sobi ning kuna tema peamisi levikukohti on Kuid pärakas teeb -tidiritt- avalike asutuste (bussi- ja bensiinijaamade, Mis haiseb on ikkagi sitt! söögikohtade, baaride jne) väljakäikudes, (1978) on kirjutajaskond küllaltki mobiilne ning internatsionaalne, sellega kaasneb ühte­ WC eripära grafiti uurimise seisuko­ de ja samade värsimotiivide kiire levik. halt põhineb käimla eikellegimaalikus Leidub ka kunstiliselt vormistatud lat- loomuses, siin avalduvas avaliku ja perso­ rinaaliat, kuid seal on prevaleerivaks naalse ruumi vastuolus ning selles, kuidas erootilised allüürid, mis lähenevad juba seda vastuolu märgiliselt ületatakse - olles vulgaarse epigraafia väljenduslaadile. küll üksinda oma intiimses sfääris, kuid Andmaks ettekujutust latrinaalia rahvus­ ühtlasi avalikult suheldes teiste inimeste­ vahelisusest, selle muutumatusest ajas ga, kellele see paik kunagi omakorda saab ning ruumis, toon siinkohal näite värsi- nende isiklikuks ruumiks. kesest, mida on õnnestunud näha nii ühe Olles kogu aeg tinglikult liikunud ajas Rooma pizzeria väljakäigus kui ka Eesti tagasi grafiti alglätte poole, võib nüüd end Rahvusraamatukogu meeste WCs: lugeda päralejõudnuks, on jäänud veel viimane liik, õieti küll esimene. Some come here to sit and think, some come here to shit and stink. 2.5. Rahvalik epigraafia I come here to scratch my balls and write some bullshit on the walls. Rahvalikule epigraafiale on omane vul­ gaarne, otsekohene väljenduslaad, ta on

J J. G a d s b y, Art Crimes. 1995.

72 VILUMAA kirjaoskusliku eneseväljenduse algelisim 3. Graffiti ja selle keskkond vorm, mida viljeldakse noa või mõne muu 3.1. "Grafitimonumendid". Tallinna ja terava esemega puud, kivi ning muid loo­ Tartu võrdlus duslikke pindu kraapides. Rahvalik epi- graafia väljendab kõige vahetumaid tun­ Ilmselt kogu Eestis ja võib-olla isegi maa­ deid, olgu see siis noaga puutüvve täksi- ilmas ainulaadseks (kommunikatiivse ja tud süda monogrammidega, jämedakoe­ deklaratiivse) grafiti monumendiks on line armastusavaldus või lapse tasemel Tartu Ülikooli ajaloolised kartserid, kuhu naljategemine ä la "Vainer + Rebekka = pika aja jooksul kogunes ainulaadset ma­ armastus", mida metatasandil viljeleb terjali. Imekombel on ülikoolis omal ajal Tartu grafitikunstnik-tätoveerija Edy Ma­ mõistetud selle nähtuse dokumentaalset ria Remarque. Tavamõttes, tänavatasandit väärtust ning mitmekülgset tähtsust. Teine silmas pidades, oleks rahvaliku epigraafia originaalne monument on Rahumäe ja lihtsaimaks näiteks lihtsalt sõna fuck või Järve raudteejaama vahele jääv punakas siis eestipärasemas variandis mõni m-tä- graniitrahn, mis on rahva seas tuntud ka hega algav sõna, kuhu juurde võivad kuu­ KÕM-kivi nime all (suurima sellel asuva luda ka fallokraatlikud illustratsioonid, grafiti järgi). Rähn on ilmselt jäänud üle mis sageli lubavad järeldada autori puu­ hauakivitoorikute murdmisest ning on dulikke anatoomiateadmisi. Tegelikult aastakümnete jooksul olnud nii kohalike peitub ju ka selles vallas suur hulk tabusid, noorte kogunemispaigaks kui ka eneseväl­ mis vaevalt kunagi kuskile kaovad, seetõt­ jendusvahendiks. Grafiti loodusvormil ei tu tehakse seda ikka ja jälle, ilmselt kuni tundu esmapilgul just kõige loomuliku­ aegade lõpuni. mana, kuid ometigi kooslus toimib ja jääb Nagu ütleb Mihhail Bahtin, on sõimu veel pikka aega toimima, sest pole näha, ja naeru temaatika ühiskonnas peaaegu et KÕM-kiviga niipea midagi juhtuda alati seotud groteskse keha temaatikaga. võiks. Keha, mis figureerib kõigis mitteametliku Üldjuhul ei ole grafitil või grafiast loo­ ja familiaarse kõne (loe: teksti) väljendeis, dud monumentidel siiski määratud püsi­ on viljastav-viljastatav, sünnitav-sünnita- ma jääda. Nii hävitati juba 1996. aastal tav, õgiv-õgitav, joov, haige, surev. Igas Tallinna üks keskseid grafiti-manifestat- keeles leidub tohutu hulk väljendeid, mis sioone - Kaarli puiestee tunnelimaalin- seonduvad niisuguste kehaosadega nagu gud. Eespool mainitud Laboratooriumi suguorganid, tagumik, koht, suu ja nina, tänava maalingute saatus ei ole olnud nii kuid hoopiski napimalt selliseid, kus figu­ karm, sest neid on aeg-ajalt ikka uuenda­ reeriksid teised kehaosad, näiteks jalad, tud, pealegi ei ole sinna püütud midagi käed, nägu, silmad vms. Viimastel puudub peale ehitada, mis on paikkonda hoidnud ses mõttes väljendusrikkus, ning nad ei Kaarli puiestee tunneli saatuse eest. Samas võta ka osa sõimust ja naerust.4 näib, et kui grafiti on sunnitud ühest ko-

4 M. В a h t i n, Valitud töid. Tallinn, 1987.

VILUMAA 73 hast kaduma, tekib ta kohe kusagil mu­ hoov, kus väidetavalt asub Nyrok City jal uuesti. Ja nii on tõepoolest läinud - staap (Nyrok City on/oli kohalik punkan­ Tallinna on sündinud ajapikku mitugi kes­ sambel, mis tegeles peale musitseerimise kust, omamoodi "aumüüri": Lasnamäe ka grafitiliikumise edendamisega). Ning karjäär, tööstushoone müür Paldiski sealgi peab kahetsusega nägema, kuidas maantee viadukti ja Tallinn-Paldiski raud­ jõeoru niiskus suurepäraseid grafiteid ri­ tee ristumiskohal jt. Näib ka, et kus gra- kub. Tõeliseks grafititempliks on aga Tar­ fitit on, sinna tuleb teda ka juurde, kus­ tus Pargi tänaval asuv endine varjendihoo- juures selgelt on näha ka tendentsi, et ne ehk nüüdne klubi Varjend, mille Edy sarnane tõmbab sarnast - tasemekõiku- Maria Remarque ning paljud teised on misi ühel pikemal lõigul samahästi kui ei kujundanud ehtsaks Kaose paleeks, kattes esine, küll aga on märgata mõningat se­ selle grafitiga nii seest kui väljast. gadust eetilistes küsimustes. Näiteks on Oluliseks vaheks Tallinna ja Tartu vahel Paldiski maantee müüril tulnud ette teiste on grafititegevusse haaratud kontingendi tööde ülevärvimisi, mis ei tohiks olla seo­ erinevus - kui Tallinnas domineerivad tud ruumikitsikusega - ja seegi ei vaban­ hiphopparid, siis Tartus on tegevuses ka daks nii ilmset disrespecü. punkarid. Ka on Tartule iseloomulik, et Tartu näib olevat mitmes suhtes märk­ grafitit on tootnud Kunstikooli õpilased. sa grafitisõbralikum linn. Küllalt kaua Tallinnas huvituvad Kunstiakadeemia püsis juba ainuüksi oma mõõtkavalt mo­ tudengid grafitist peamiselt ainult meta-, numentaalne "Lillemäe objekt", mille mitte praktilisel tasandil. Tallinnas on esi­ kallal töötasid paljud Eesti grafitikunst- kohal tag'id, tekstilisus, Tartus aga vasta­ nikud. Pole kahtlust, et tegemist oli üle- valt piece'id, pildiline materjal. Üldse näib eestilise tähtsusega mälestisega, mis tul­ Tartus valitsevat tõsikunstilisem suhtumi­ nuks kiiremas korras kaitse alla võtta ja ne grafitisse. Mis Tartut ja Tallinna ühen­ maja nii lammutamise kui lagunemise eest dab, on grafiti koondumine sinna, kus on päästa. Kahjuks 1999. aasta maikuus "Lil­ suurem liiklusvoog - Tallinnas raudteede, lemäe objekt" lammutati. Tartus Emajõe äärde. Grafiti ilmub niipea, Saatuse irooniana hukutab Tartus gra- kui selleks on loodud tingimused. Sealjuu­ fitit sagedamini siiski lagunemine kui res ilmneb Tallinna näite puhul üks Eesti otsene hävitamine - Võidu silla all olevad grafiti eripäradest - passiivsus möödasõit- grafitid on juba peaaegu viimseni hävi­ ja suhtes. Grafiti ei trügi esialgu veel ron­ nud, sest värv ei hinga ja kivi selle all gile. pudeneb vähehaaval kiht-kihilt maha. Tegelikult on Tartu linnas peaaegu kõik 3.2. Keskkond ja sotsiaalsus. Angažee- üle Emajõe viivad sillad tõelised grafiti- ritud grafiti. Pseudografiti monumendid, iseäranis külluslike maalin­ gutega on kaetud uus Kroonuaia sild. Grafitist on pea alati kombeks kõne­ Omaette vaatamisväärsuseks on Tartus leda keskkondlikus kontekstis, juurelda veel Laia ja Kroonuaia tänava vahele jääv selle sobivuse või sobimatuse üle ühes või

74 VILUMAA teises keskkonnas. Üldjuhul on grafiti Peeter (66), endine kinnisvaramaakler: retseptsioon alati positiivne seal, kus "Olen ligi 40 aastat Stockholmis ela­ keskkond on ilmetu ja monotoonne ning nud ja seal on graffitit massiliselt. Koik iga värvilaik teretulnud. Tallinnas näib metroojaamad on seda täis. Tundub, et valitsevat üleüldine hukkamõist vanalinna siin hakkab sama probleem tulema. Minu hoonetele või muudele mälestistele (lisaks arvates teeb see linna inetumaks, aga loo­ veel küündimatult) jäädvustatud grafiti mulikult on palju inimesi, kes teisiti arva­ suhtes, sest vanalinn on juba märgiliselt vad. Ma elasin mõnda aega New Yorgis. niigi kõnekas ega vajaks seetõttu lisa. Sinna ta sobis, seal võis see olla kunst." Paraku tuleb tunnistada grafiti järjekindlat Kaja (51), töötaja: pealetungi vanalinna seintele ja kangialus- "Mui ei ole midagi selle vastu. Kui see tesse, millega siiski peaks kaasnema teatav on oskuslikult tehtud, siis see kaunistab tagasihoidlikkus, maitsekus ning teostuse linna. Kindlasti on neis piltides sõnum. kõrge tase. Seevastu Lasnamäel ning ana­ Ega neid asjatult ei tehta. Graffitit teevad loogsetes paneelelamurajoonides nähakse ilmselt Kunstikooli õpilased." iga kunstilise korrapäratuse vormi meel­ sasti. Problemaatiline piirkond on kesk­ Nagu näha, on suhtumine grafitisse linn kui eikellegimaa, grafititegijaile üht­ keskkondliku nähtusena äärmiselt erinev, viisi paeluvaim ja ohtlikem "jahimaa". kuid peale näib siiski jäävat pigem soosiv Kuidas on aga grafiti retseptsiooniga kui tauniv suhtumine. Ning on huvitav Tartus? Sellele aitab valgust heita Postime­ märkida, et kõigil küsitletuist on grafiti hes ilmunud tänavaküsitlus.5 põhiolemusest mingisugunegi ettekujutus. Kas on aga võimalik rääkida angažeeritud Liina (14), õpilane: või institutsionaalset grafitist Eestis? "Nad on väga ilusad. Ma arvan, et neis Grafiti institutsionaliseerumine algas on alati sõnum, aga ma ei oska seda se­ Eestis õige varsti pärast selle ilmumist - letada. Neid pilte teevad ilmselt räp- nii kutsuti Lazer ja Kiwa 1997. aastal parid." osalema maalinäitusele "Konfrontatsioo- Marko (19), ehitaja: nid-kokkulepped". See tähendas üksiti "Mulle ei meeldi grafiti. See on inetu grafiti ametlikku tunnistamist kunstiks. ja rikub linna. Kindlasti ei ole see kunst." Hea näide nii institutsionaalselt heakskii­ Jaanus (19), õpilane: detud ehk legaalsest grafitist kui ka anga­ "Pole sel teemal eriti mõelnud. Eriti žeeritud grafitist oli kavandatud osa "Ter­ need pildid silma ka ei torka. Ma arvan, ritooriumist", iseäranis sponsorreklaam, et avalikku kohta ei maksaks graffitit teha. mis sponsorite otsesel nõudmisel tuli just Oleneb muidugi sellest, kuidas teha. Kui grafitilike vahenditega teostada - ilmselt inimene on joonistamist õppinud ja ilusti tahavad paljud firmad grafitis leida alter­ teeb, siis miks mitte." natiivset, uutmoodi reklaami, mis mõjuks

5 H. K ö b a s, Värvivad... Postimees, 22.10.1997.

VILUMAA 75 spontaanselt, sõltumatult ja värskelt. Ar­ ja kokkuvõttes tehti autoritele kolm ette­ vatavasti kõige "grafitisõbralikum" firma panekut seinte kaunistamiseks. Tundub, Eestis on raadiojaam Sky Plus FM, mis on et grafititegijaile pole eriti suureks prob­ linnaruumis juba mõjuvalt esindatud. leemiks tegutseda legaalselt ja tasu eest, Raadiojaam ostis meeleldi grafitistide tuues sellega ohvriks grafiti illegaalse osa, teenuseid, makstes kinni värvid ning ho­ kuid võimaluse eest ennast teostada on norari 250 krooni töö pealt. Et tegevus on see suhteliselt väike hind. legaalne, võimaldab see autoritel tegutse­ Pseudografitiks võib nimetada grafitile da avalikult ja päise päeva ajal, ning nii väliselt omaseid väljendusvahendeid ja avanes siinkirjutajalgi võimalus dokumen­ spetsiifikat jäljendavaid, kuid valesti või teerida grafititeose sündi ning autoritega küündimatul tasemel teostatud, ka epi­ vestelda. goonlikke "seinamaalingud", grafitit gra­ Tegutsejaiks osutusid Bass ja As Aka fiti tegemise nimel, mitte esteetilise või Bandit, kaks vene rahvusest Lasnamäe sotsiaalse kandepinnaga tulemuse saavu­ noormeest. Kui olin end ning oma töö ise­ tamiseks. loomu tutvustanud ning tõestanud teatud kompetentsust grafiti valdkonnas, noogu- tati heakskiitvalt ning öeldi "respect", 4. Grafiti tulevikuperspektiivid millega märgiti minu juuresoleku aktsep­ teerimist ning "omaks" tunnistamist. Töö, Rääkides grafiti tulevikuväljavaadetest mis vältas mitu tundi, kujutas endast ha­ Eestis, ei saa seda kuidagi vaadata lahus ruldast, nn oid s£oo/-stiilis lahendatud, kogu maailma kontekstist. Milline olu­ voolavat piece'i, mida reklaamiks pidada kord maailma grafitiliikumises siis valit­ oli raske (seletuseks: oid skool on ilmekas seb? Hoolimata esteetilisest kriisist 90. näide praegu noorte seas populaarsest aastatel on grafiti leidnud uusi suundi 1970. aastate retrofenomenist, mis grafiti ning stiiliarenguid. Grafiti, eriti selle ka­ puhul ilmneb tollase psühhedeelse kirja­ vandamine, on siirdunud küberruumi kunsti järellainetuse imiteerimises). Lisaks (vektorgraafika) ja leidnud seega endale oli kasutatud harvaesinevaid neoonvärve. päris uue keskkonna. Grafiti tegemist sattus juhuslikult pealt vaatama poepidajaid ning muid ärimehi

76 VILUMAA VINCENT В. LEITCH USULINE NÄGEMUS MOODSAS LUULES: UKU MASING VÕRDLUSES HOPKINSI JA ELIOTIGA

Kuigi kriitilised väljakaevamis- ja taasta­ tema spirituaalse hüljatuse luulest ning mistööd riskivad mõnikord sumbumisega viimaks võrrelda Masingu religioosset kirjanduse kõrvalteede labürinti, usun ma nägemust nonde kahe teise moodsa reli­ siiski, et enamasti nad parandavad meie gioosse luuletajaga. Kuid enne olgu öel­ arusaamist kirjandusest, esitades uusi dud, et kuigi Masing on oluliselt mõjuta­ vaatenurki. Kindlasti just tänu niisugus­ nud paljusid eesti luuletajaid, on ta seni tele arheoloogilistele ponnistustele on jäänud ühe vähetuntud moodsa kirjandu­ meieni jõudnud ameeriklanna Emily se silmatorkamatuks meistriks. Dickinsoni, inglase Gerard Manley Hop- Uku Masing (sünd 1909) pälvis esimest kinsi, hispaania poetessi Rosalia de Castro korda eesti lugeja tähelepanu 1935. aastal, ja nüüd osalt ka venelase Ossip Man- kui ilmus ta kogu "Neemed Vihmade delštami luule - kui mainida nelja väga lahte". Selle virtuoosse raamatu põhjal kuulsat näidet - ning see on tohutult ri­ võeti ta kolm aastat hiljem tähtsasse an­ kastanud meie praegusi teadmisi ja aru­ toloogiasse "Arbujad", mis tutvustas uut saamist moodsast luulest. Kui ma tutvus­ luulepõlvkonda. Kuigi tollal tundus Ma­ tan siin moodsa eesti luuletaja Uku Ma­ singu originaalne ja visionaarne uussüm- singu luulet, siis ei looda ma seega üksnes bolistlik luule paljudele lugejatele tarbetult lähianalüüsi kaudu tõmmata tähelepanu keerulise ja hämarana, mõistsid mõned Masingu luulele endale, vaid võrreldes peagi, et eesti moodsasse kirjanduslukku Masingu, Gerard Manley Hopkinsi ja T. on lisandunud uus oluline nimi. S. Elioti visioone, püüan pakkuda ka teist­ Varem oli Masing eesti intellektuaalide sugust vaatenurka religioossele nägemu­ seas tuntud kui särav, ehkki ekstsentriline sele moodsas luules. Niisiis üritan anda teoloog ja semiidi keelte õpetaja Tartu esmalt väikese kokkuvõtte Masingu elust Ülikoolis. Masingu intellektuaalne säde ja ja loomingust; teiseks lühida käsitluse talent ilmneb uurimuses ühest kõrvalise Masingu sakramentaalse visiooniga müs­ tähtsusega prohvetist "Der Prophet tilisest luulest; kolmandaks lühiülevaate Obadja" (1935) ning seejärel ingliskeelses

Vincent В. Leitch, Religious Vision in Modern Poetry: Uku Masing Compared with Hopkins and Eliot. Journal of Baltic Studies 1974, nr 5, talv 1974, lk 281-294. Autori poolt revidee­ ritud versioon 1980. a kogumiku jaoks "The Poetry of Estonia: Essays in Comparative Analysis" (Yale Lectures on Estonian Poetry).

LEITCH 77 uurimuses "The Word of Yahweh". Та la juurde, teise, kolmeteistkümnest luu­ tegutses ka Usuteadusliku Ajakirja toime­ letusest koosneva osa allegooriline Val­ tajana ning nõustas kirjastust Loodus ge Laev aga toob Kristuse inimese juur­ eestikeelse Piibli redigeerimisel. Pärast de. Viimases osas (üksteist luuletust) ku­ sõjajärgset sovetiseerimist on Masingu jutatakse sürrealistliku pildilisusega süm­ isikust vähe andmeid, kuid teada on, et boolset seisundit, milles inimene väljen­ tema huvi usuküsimuste vastu pole rau­ dab oma igatsust Jumala igavese kodu genud - ta on toimetanud Eesti Evangeel­ järele. See religioosne tervik hõlmab au­ se Luteri Kiriku aastaraamatu ning kirju­ kartusest kantud eepilisi müstilisi visioo­ tanud artikli võrdlevast usundiloost1, mis ne, nagu "Valge Laeva laul", milles kuu­ mõlemad ilmusid 1950. aastatel. Hiljuti lutatakse Johannese õpetust Sõna lihaks- on ta avaldanud kahes pagulaskirjastuses saamisest, aga ka intiimseid, peaaegu lap­ kolm luulekogu.2 selikult hardaid luuletusi, nagu sonett Et Masingu kuulsus rajaneb siiski raa­ "Yhel kaunil päeval", milles avaldub luu­ matu "Neemed Vihmade lahte" viieküm­ letaja pidev tajumus Jumala armastavast ne ühel luuletusel, siis räägin mõne sõna kohalolust. Ühesõnaga, Masingu luules selle teose üldisest ülesehitusest, et anda leidub väga mitmesuguseid usulisi teema­ laiemat tausta üksikluuletuste käsitlemi­ sid ja luulestiile, kuid seda kõike korrastab seks. Raamat algab pika ja intiimse pöör­ ja ühendab püsiv teadlikkus Jumalast.3 dumisega õtse Jumala poole, milles luu­ letaja kujutab end alandliku osakesena Jumala suurejoonelises kosmoses. Pärast Nagu raamatust ilmneb, otsib Masing seda jagunevad "Neemed" kolme tsüklis­ põhiliselt püsivat, katkematut Jumala se: "Kitsas rada keset metsi", "Inimese- kohalolu tunnetust ning teda häirib ta poeg Valgel Laeval" ja "Surm on ööma­ religioosse kogemuse haprus ja ebaühtlus. ja põllul". Esimene, kahtkümmend kuut Rõõmuhetkedel kuulutab ta oma näge­ luuletust sisaldav osa juhib inimese Juma­ must loodu korrast ja headusest ning Ju-

1 Vt U. M a s i n g, Osmi olemusest. Emakeele Seltsi Aastaraamat, nr 3, 1957, lk 134-148. 2 Džunglilaulud, Stockholm, 1965; Piiridele püüdes. Rooma, 1974; Udu Toonela jõelt. Roo­ ma, 1974. Masingu viimaseaegse luule kohta vt 1.1 v a s к, Uku Masing: A Poet Between East and "West. Journal of Baltic Studies, nr 8, kevad 1977, lk 16-21. 3 Siinse essee algupoolel esitatud andmed pärinevad mitmest olulisest eesti kirjanduse ülevaa­ test: W. K. M a 11 h e w s, Phases of Estonian Poetry. Gainesville (Fl), 1953, lk xv-xxix; A. Oras, Estonian Poetry. BNYPL, nr 61, 1957, lk 595-603; A. O r a s, Storia della Letterature Estone. Tlk O. Rossi. Rmt-s: Storia della Letterature Baltiche. Toim G. Devoto. Milano, 1957, lk 11-72; A. O r a s, A Brief Survey of Estonian Literature. Rmt-s: Estonian Literary Reader. Indian University Uralic and Altaic Series, nr 31. Bloomington (Ind), 1963, lk 1-24; А. О r a s, Geleitwort. Rmt-s: Acht Estnische Dichter. Stockholm, 1964, lk 9-19; 1.1 v a s k, A Short Biographical Note on the Poet. Käsikirjas: A Selection from the Poems of the Mo­ dern Estonian Poet Uku Masing. 1957, lk 12-13; 1.1 v a s к, The Main Tradition of Estonian Poetry. Rmt-s: Estonian Poetry and Language. Toim Viktor Kõressaar ja Aleksis Rännit Stockholm, 1965, lk 256-298.

78 LEITCH mala armastavast kohalolust tema loodud Abbey's" ja see ilmneb eriti tugevalt luu­ maailmas. See tõelusenägemus, mida tra­ letuse ülimalt stiliseeritud lõpukujundites. ditsiooniliselt nimetatakse "sakramentaal- Pärast algusjoovastust pöördub luule­ seks nägemuseks", tuleb esile luuletaja ja taja õtse ja intiimselt Jumala poole: Jumala otsesest ja lähedasest suhtest. Näiteks luuletuse "Löve lõikuskuu ööl" Jumal, Sa jälle oled mu kõrval alguses loobub luuletaja oma vihast teiste otsekui tiivustund rõõm vastu, et kiita rabavalt müstilist kogemust, ja Sinu kuue serval kus ohjeldamatu kujutlus "mina" ja loo­ on tähtede rohekas lõõm. duse panteistlikust ühtsusest näib peaaegu Eks Sina nyyd vaatad ju lehtede läbi, ületavat müstilise kombekuse piirid: paitad punavaid õunu? Kui nyyd pole mu ilusa päeva lõuna, Oh nyyd ei kaeble ma enam millal siis veel? nende pärast, kellele peaksin olema kuri ja siiski ei suuda. Siin avaldub selgelt Masingu sakra- Pole Jumala riikki kenam mentaalne nägemus - tunne Jumala ega Valge Laeva lakerdav puri. rõõmsast kohalolust maailmas. See mo­ Sest on kuu, on kuu ja pilvedest kotkas noloog lisab lõikuskuu öö ekstaasile ra­ ja selle pää olen ma, dikaalse religioosse mõõtme. Jõudes aga nyyd on tuul ja õõtsuvad muistendeist spirituaalse kogemuse lõunapunkti, hak­ puud kavad esile tükkima mööduva päeva pi­ ja templilaul olen ma. kenevad varjud: Kes nyyd kõnnib katuste yle kergelt nagu metsparte lend, Oi sinu imet, pole mul raisatud minuteist kes nyyd puude siristab lehis, enam ei tunne end. kui seisad äkki mu teel, Eks see ole minu, minu, sydame lind. naerad mulle vastu just kui ammu oleksid oodanud mind, Luuletaja ja pilvedest kotka ühtsus mõelnud: Miks ei ometi astu väidetakse olevat sama kaunis kui Jumala yle laguneva aia, ei usu, et ta lind, riik või Kristuse Valge Laev4. Enesetead­ kel on vahutavad tiivad, likkuse lõplik vaibumine ja kasvav lähe­ suled täis rohelist laant, dustunne kuu, tuule, puu ja lindudega viib kellele pilved on kiivad südame romantilise sulandumiseni kõik­ ja need, kes kiidavad paant. susega nagu Wordsworthi "Tintern

4 Matthews osutab, et Valge Laev oli eesti sektantliku jutlustaja Maltsveti ettekuulutustes lunastuse sümbol. Traagiline lugu selle salapärase laeva ootamisest on ingliskeelsele lugeja­ tele tuttav soome kirjaniku Aino Kallase jutustusest "Valge Laev". Põhjalikum käsitlus leidub Eduard Vilde romaanis "Prohvet Maltsvet".

LEITCH 79 Kuigi lõikuskuu-kogemus on tõeline Jeesus, kordan nagu silitust Su nime ime, mis paneb luuletaja kohtuma Jumala pimedusse, lambile ja tähtedele. rõõmuga, tuletab see ka meelde nimetu Kas Sa tead, et Sinu sammudki vaid ime, kurbuse tonti, mis seni ei ole lasknud mäletad, et veri oli tulihele? luuletajal ühineda kauni vahutavasulise Kõrverändur, naerdes kummardun Su ette, linnuga. Nõnda pöördub luuletaja nüüd panen kokku oma tolmust määrdund otsesõnu Manala deemonlike jõudude pihud. poole: Siin kõneleb luuletaja taas tundeliselt Kilgetuli Manala rannal, taas mina usun, oma rõõmust selle üle, et ta tajub Jumala sest on tõttav kuu ja taevas pilvedest lind armastavat kohalolu. Ja jällegi kujutab ta ning ta kadunud pää olen ma, end alandlikus palves oma Issanda ees. sest on tuul, Su aiast mullale vajunud Stroofi lõpuridades kuulutab pühendunud puud armastaja-poeet Kristuse suurejoonelist ja keset neid käed tõstan ma. kohalolu ja kiirgavat armastust:

Kinnitades oma liitu Jumalaga, tabab Rõõmu pole suuremat kui kuulatada luuletaja taas algse lennutunde, ja meenu­ kuidas lauldes kõnnid läbi leige õhu, tades tollase ekstaasi tuult, kuud ja pilvi, põlvitada kui näen kuskil Sinu rada tõstab just nagu lõpužestiks palves käed. yle õitsma löönud surnuluude põhu, Võrreldes algus- ja lõpuosa müstilist ko­ armastada Sind just nagu puid ja tähti, gemust, näeme seega: 1) kuidas luuletaja nagu sõudmist poole pilvi seatud ranna. kirjeldab oma teadlikkust Jumala valevast Ytle, kas siis kui Sind yles tõusnud nähti kohalolust ja 2) kuidas ta kujutleb Jumala maa veel oli tumm all Maarja pruuni imestust selle üle, miks luuletaja ei suut­ kanna. nud varem tõusta spirituaalsesse lendu koos pilvedest linnuga. Teisisõnu - lõikus­ Vaevalt jääb kellelegi märkamata Ma­ kuu müstilise kogemuse avakuulutuse ja singu erk tähelepanu loodusnähtuste vas­ lõpu vahel luuakse luuletaja ja Jumala tu: leht, õis, tähed, puud ja eriti pilved. otsene ja lähedane seos; nõnda areneb Masingule on need looduskujundid emb- esialgne panteism palju tähenduslikumaks lemaatilised, läbi imbunud tähenduslik­ sakramentaalseks kohtumiseks Jumala kusest, mis on sügavam kui näiteks mood­ maailmas-olemise sooja tõelusega. satel romantilistel naturalistidel5. Pigem Üks kõik silmapaistvamaid näiteid Ma­ näeb Masing Blake'i kombel looduses singu sakramentaalsest tõelusenägemusest vahetut spirituaalset väärtust ja tähendust. esineb luuletuse "Usust ja ei miskist Seejuures ei ole tema emblemaatiline pil- muust" teise stroofi alguses: distik staatiline ega ornamentaalne. Ta

5 Pean teiste seas silmas Dylan Thomase, :e Stevensi ja William Carlos Williamsi vara- semat luulet.

80 LEITCH aktsepteerib looduse dünaamilisust; pil­ luulendusi. Sugugi harvad pole ta luules ved on seega alati liikvel, lilled võrsumas, ka hüljatusekogemused, mida müstilises kuu tõttamas. Näiteks luuletuse "Usutun­ traditsioonis tuntakse la noche oscura del nistus suurel hommikul" lõpuridades üt­ alma'na (hinge pime öö). Mõnelgi pime­ leb Masing keha ülestõusmise kohta: dal ööl väljendab Masing oma viha ja "elan sel päeval kui täidab mu kuldsete meeleheidet selle üle, et Jumal on inime­ kontide matus / taeva ja õitseva maa." sest nii kaugel; mõnikord sajatab ta ini­ Isegi see viimsepäeva kirjeldus toetub mese tahtlikku eemaldumist Jumalast. spirituaalse viljumise kujutamisel loodus­ Mõlemal juhul on põhiprobleemiks ini­ liku kasvamise topos'ele. Masingu sakra- mese ja Jumala lahutatus - Looja ja loodu mentaalset nägemust iseloomustav kindel vahelise lähedase ja rõõmsa sideme puru­ arusaam jumalikust korrast on aluseks ka nemine.6 soneti "Yhel kaunil päeval" lõpuridade Näiteks luuletuse "Pimedus ei võta vas­ emblemaatilisele pildistikule: tu valgust" alguses kujutab Masing Juma­ lat osavõtmatu ja dekadentliku valitseja­ Ma palun, keela raju koerad hallid, na, kes on oma alamatest aastasadadeks et nad ei hiiliks õnnelaane taga hooletult eemale jäänud: ning päevad rohelised, rännukallid mul laota nagu palveks vaiba vaga. Turmaliinist uste taga moonimaitse suul Sest sygisel kui metsad päiksejallid jumal vaikselt magab, silmad tuhksed Sa ainsaks jääd, kes siiski veel ei maga. suletud. Tuhat aastat tagasi vist puhus neisse tuul Nii nagu teisteski näidetes, kohtame aga siis ka nimed seinuks, siis ka lailed siin Masingu rõõmsat nägemust sakra- juletud mentaalsest korrast ja Jumala armastavast olid nagu rangapilved kiirtekimbus ujuvad osalemisest looduslikus maailmas. Tunne­ yle maade, mida eales nad ei enam näe, tades Jumala väge ja hiilgust, tähelepanu kõrgemale ei saa tõusta, kiudsed pilved ja armastust, kaitset ja osalemist, kuulutab kujuvad luuletaja oma rõõmsat lähedust temaga ja turja yle halli telgi kattes päikse väe. jäägitut usku temasse. Siin on tuul ja pilved maast nii kaugel, • et moodustavad hoopiski loori, mis pei­ Kuid on ka aegu, mil Masing ei suuda säi­ dab inimese eest jumaliku maailma sära. litada oma rõõmsat teadmist Jumala ligi­ Erinevalt pilvedest, mis tõstsid luuletaja olust niisuguse intensiivsusega, mis iseloo­ müstilisse lendu lõikuskuu öö loves, eral­ mustab tema sakramentaalse nägemuse davad need pilved luuletaja Jumalast nagu

6 Täielikumat käsitlust pilkaspimedast ööst v nt: E. U n d e r h i 11, Mysticism: A Study in the Nature and Development of Man's Spiri ial Consciousness. London, 1940 (esmatrükk 1911), ptk 9; vt ka San Juan de la Cruzi luul tust "La noche oscura del alma".

LEITCH 81 surilina. Järgmiseski stroofis kujutatakse ajendab inimest Jumala juhatusest lahti turmaliinist uste taha varjunud Jumalat, ütlema ning muutma palmihiisi ja meresid aga nüüd võimas valitseja ja maailma isa kõrbedeks ja rabadeks (aga samas võib ka virgub pikast oopiumiuimast ja hakkab Jumala osavõtmatus ise inimese tegudest rahutult vaagima, kas külastada oma lap­ ajendatud olla). Antakse mõista, et ini­ si. Ta teab, et maa (kuusk, oja, käokukku­ meste pagendatus tuleneb nende enda mine) on samasugune nagu alati ja et reaktsioonist Jumala vihale. Jumal on inimesed palvetavad nagu ikka tema poo­ samavõrra süüdi kui inimene. Korduv püt le, aga ta kaalub inimese võimalikku ka­ Jumalast kui laisast ja jõuetust eemalvii­ ristamist - võtta nendelt oma nägu ning bivast valitsejast näitab teda meile man- jätta nad jumaliku hoole ja kaitseta tea­ dununa. Jumala iseloomupuuduste taga­ tavasse nietzschelikku maailma, milles järjeks on inimese hüljatus. Ometigi osu­ Jumal on inimeste jaoks surnud. tab luuletuse lõpp, et Jumal näib laisa ja Lõpuks lükkab ingel jälle uksed lukku: vastutustundetuna pigem inimeste piira­ tud ja pooliku nägemis- ja mõistmisvõi­ Turmaliinist uksed kinni ingel lykkas taas, me tõttu. Luuletaja, kes adub selle küsi­ Jumal silmad sules, pää tal vajus tukule muse kahetisust, küsib lõpuks, kas Jumal ja Ta kulmud varstigi on radadeta laas. üldse mõistab viimsel kohtupäeval inimes­ Inimesed omasoodu käivad vastu hukule, te hüljatust, kas suudab näha inimeste pii­ 7 hävitavad õiged tähed, pilved mutta ratusest kaugemale. rõhuvad, Veelgi eredam pilt inimese ja Jumala ulgumeri rabaks moondub, kõrveks vahelise sooja sideme katkemisest esita­ palmihiis... takse luuletuses "Udu ainult on kindel". Viimsed puud kui hyydes Teda uksed Kuigi tegu on hämaralt sümbolistliku luu­ maha lõhuvad letusega, tabab see pilkase öö metafüüsilisi ja Ta ärkab, kas Ta näha mõistab neid veel sügavusi, andes mõista - olgugi et krüp­ siis. tiliselt -, et luuletaja aktsepteerib aland­ likult oma piiratust, ehk küll kurdab oma Nüüd on selge, et Jumala ükskõiksus saatuse üle.8 Lukustatuna "mina" vanglas-

7 Luuletuse viimase rea tõlgendus lähtub Ants Orase ingliskeelsest tõlkest, milles asesõna "neid" võetakse inimeste ja mitte puude kohta käivana: "When the last trees shudder, the last tempests stir and cry for him/ Will he understand our despair when he awakes?" - tagasitõl- gitult: "Kui viimsed puud värisevad, viimsed tormid mässavad ja hüüavad teda, kas ta siis ärgates mõistab meie meeleheidet?" Et autor on pidanud siiski silmas puid, selgub Uku Masingu kirjast Aleksis Rannitile: ""Turmaliinist uste taga" on miskipärast olnud pahandu­ seks paljudele mitmel moel. Leitch on viimase salmi seletanud päris õieti, kyllap tema ainult. Teistega on lugu poolikum.[...] Kolmandas salmis on uksed "uue seadusega" taas lykatud kinni. Jumal ei taha ärgata enam, kui aga viimaste puude karjumine lõhub maha uksed, kas siis Jumal suudab mõista, et need ärapiinatud olendid on Tema loodud puud." Vt ka Masingu enda tõlgendust terve luuletuse kohta rmt-st U. Masing. Luule II. Tartu, 2001, lk 389-90. Tlk.

82 LEITCH se, adub luuletaja osaliselt siiski oma sü- Vastupidiselt sellele lühikesele hüljatus- vasidet Jumalaga: luuletusele, kus "mina" kurdab oma eral­ datuse üle Jumalast, kirjeldab nägelik ja Systik on tuul ja ta jalakapuust, prohvetlik eepiline luuletus "Tontide eest mina vaid õhuke hämarast koe taganejate sõdurite laul" allegooriliselt mille Jumala sõrmed ykssarve luust traagilist lahingut, milles surmavägede ketrasid tähtede toas kui see soe. vastu võidelnud spirituaalsed eluväed Systik on tuul, kuid mis lõngast on lõim püüdsid leida maapealset paradiisi. Peale muldseil telgedel ei mina tea, selle ilmse allegooria võib luuletust tõl­ sära udude vast kui neist suri võim, gendada ka allegooriana eesti rahva traa­ et mul pilvi ei ulatand pea. gilisest võitlusest halastamatute rõhujate vastu. Elusõduritele osaks saav meelehei­ Siingi esinevad Masingu temaatilises de ja lüüasaamine, mida on kujutatud pildistikus tuuled, tähed ja pilved. Algul teravate ja eredate detailide kaudu, osu­ näib, et ta on uuesti leidnud oma sakra- tavad neile siiski teed Jumala juurde: mentaalse nägemuse, kujutades end õhu­ kese koena, mille Jumal on kedranud Pillipuhujad oleme need, kellelt kodu võet, pühade tähtede soojas toas - kujund, mis naine ja laps, sarnaneb luuletaja müstilise metamorfoo­ on vaid valendav pilvedetriip ja hobuse siga pilvedest kotkaks "Loves lõikuskuu kärnane saps. ööl". Peagi aga pannakse selle loomisakti Ainult sinetav laotuseveer ja tolmune tähendus kahtluse alla. Teadmata oma konarais tee, tõelist loomislugu, oletab luuletaja, et ta siis kui maad pole enam meil järgi, võime on tehtud kunagi kõikvõimsate täheudu­ syydata merede vee. de hajuvast kiirgusest, kuid maa külge Oma varjudel astume ikka ja lippudeks on aheldatuna ei suuda ta enam tõusta pilve­ meie käed, deni. Luuletaja hüljatus tulenebki suutma­ kuna viimased siiski veel vabad on Jumala tusest tõusta ja saada kosmose osaks - taevaste mäed. pääseda välja maapealsest sfäärist. Oma jumalikust lättest äralõigatuna on ta maa Ka neis ridades kasutab Masing müs­ ja taeva vahel lõksus, tähtsusetu ja hajus tilise mõõtme loomiseks ürgalgseid kujun­ hämaruse kude, mis on kaugel kunagi nii deid, nagu taevas ja pilved. Vaprad lahin­ võimsatest kiirguvatest ududest, ning gus räsitud taganejad, kes on jäänud maa­ võimetu jõudma Jumala sakramentaalsete ta, kuid rühmavad veel mööda tolmust pilvedeni - st võimetu tõusma müstilises konarlikku teed, vaatavad kauge silmapii­ lennus Jumala poole. ri poole, kus saavad kokku maa, meri ja

8 Luuletuses ilmnev alandlikkus on tähtis - see kuulutab ette täielikuma religioosse nägemuse algust. Traditsiooni järgi alandlikkus "avab meid Isa andidele, murdes valla enesessesuletud ja eraldatud "mina"" . New Catholic Encyclopedia. Toim W. J. McDonald jt. New York, 1967, kd VII, lk 235.

LEITCH 83 taevas, tähistades püha valda - müstilist ("Udu ainult on kindel") vihjatakse poo- neeme -, kus vabadus ja vaimne täidemi- likumale lahendusele, mida pakub luule­ nek on võimalikud. taja alandlikkus Jumala ees. Suutmata Kuid rusuva olukorra üksikasjalik kir­ ühelgi hüljatusjuhul saavutada müstilist jeldus jätkub, rõhutades veelgi lüüasaanud ühtsust Jumalaga, näitab luuletaja selle­ sõdurite mahajäetust: gipoolest "Tontide eest taganejate sõdurite laulu" lõpus, kuidas inimene oma elu Varbad purunend kivide vastu ja keha on täielikult Jumalale pühendab: kibelev haav, syda kaotava maleva vettind on verega Inglitiibu kyll ihaldab retkel Su orjade lahingukraav. jonnakas ind, Pillid auke on kulunud täis ja lauludki aga kinni ei pidada suuda eal meie, oh tolm tapab eos õnnistus, Sind. aga siiski me läheme uhkelt, viled sinised Valget ootame vahelgi Laeva, lõppev karedas peos. leekides järel on sild, Metsad põlevad kuklate taga ja teame hästi, et tuhaks saab pea ka talade lõõmendab viljatu nurm, viimane kild. seda tunneme hästi, et jälgib meid tontide (...) kuningas Surm. Mis siis sellest, et ees on vaid ootus ja järgi on suitsune tuul, See dantelik valu- ja õudusemaastik sest me sydamed kunagi õitsvad ju Jumala laseb Masingul eriti tugevasti rõhutada jäädaval puul. vaimse maapao pimedat ööd. Hoolimata Pillipuhujad oleme sandid, kellel naist kõigist neist meeleheite-, lüüasaamis- ja pole, kodu ei last, mahajäetusmärkidest on sõduritele siiski ainult sinetav taevasteveer, selg Valgele alles jäänud sümboolsed vilepillid. Laevale mast. Nende kolme sünge luuletuse fookus On vaid hõbedast pilvedetriip, selg endale vaheldub: luuletuses "Pimedus ei võta oda ja piik vastu valgust" on keskmes Jumal, "Udu ja me silmades peegeldub suur kõrbe ainult on kindel" kõneleb "minast" ja taganev Jumalariik. Jumalast ning "Tontide eest taganejate sõdurite laul" ainult inimesest. See või­ Seega viivad inimese piiratus, igatsused maldab Masingul uurida religioosse ma­ ja kannatused ta viimaks ikkagi Jumala hajäetuse eri tahke. Igal juhul on põhikü­ juurde. Otsides hõbedast pilvedetriipu, simuseks Jumala ja inimese vaheline lõhe. oodates Valget Laeva, ihates nägemust Esimesel juhul ("Pimedus ei võta vastu Jumalast, mõistab inimene oma hüljatud valgust") antakse vaikimisi mõista, et maailma piires, et ta peegeldab Jumala­ lahendus peituks luuletaja aimuses, et riiki, et Valge Laeva mast on inimese selg inimese nägemus ja arusaamine Jumalast (ja ka Kristuse selg), et inimese lahusolek on piiratud. Teises hüljatusekogemuses Jumalast on tegelikult ainult ajutine ja

84 LEITCH näilik. Selles võidus hüljatuse üle ilmneb temaatilist ja stilistilist kirevust raamatu Masingu traagiline maailmanägemus, kolmeosalise ülesehituse kaudu: 1) rada mida tema sakramentaalsetest kuulutus­ Jumala juurde, 2) Valge Laev ja 3) öömaja test ei leia. (Surm) - igaüks neist mängib omakorda tähtsat rolli näiteks "Tontide eest tagane­ jate sõdurite laulu" sümbolite struktuu­ Neid esinduslikke palu tõlgendades and­ ris. Kokkuvõttes saab väita, et Masingu sime lühikese läbilõike Masingu religioos­ usuline nägemus on niihästi mitmekesine se nägemuse sügavusest ja avarusest. Me ja keerukas kui ka ühtlustatud ja korras­ nägime, kuidas Masing käsitleb suurt tatud. hulka religioosseid kogemusi ja emotsioo­ Masingu võrdlus Hopkinsi ja Eliotiga9 ne: müstilise ühtsuse kuulutamine "Loves võimaldab paremini mõista Masingu loo­ lõikuskuu ööl", armastaja palvelaadne mingut ning anda teistsuguse vaatenurga monoloog Kristusele luuletuses "Usk ja ei moodsas luules esineva usulise nägemuse midagi muud", hümn jumalikule korra­ käsitlemiseks. Nende luuletajate võrdle­ le ja ilule sonetis "Yhel ilusal päeval", mine nõuab mõistagi lühikokkuvõtet sar­ inimese ja Jumala vahelduv süüdistami­ nasustest ja erinevustest. Koik nad paik­ ne luuletuses "Pimedus ei võta vastu val­ nevad traditsioonilise Lääne religioosse gust", eleegia eksistentsile "Udu ainult on luule peavoolus, ehkki igaüks käsitleb kindel" ning elumaleva lüüasaamine ja oma usulisi tundeid, hoiakuid ja kogemusi lõpuks saabuv võit "Tontide eest tagane­ omal moel. Kui alustada niisiis ilmsetest jate sõdurite laulus". Masingu usuline sarnasustest, tuleb märkida, et tavapäraste nägemus hõlmab suurt hulka spirituaal­ mõõdupuude järgi kaldub igaüks neist seid tundmusi, hoiakuid ja kogemusi rõõ­ kolmest olema hämar, ekstsentriline ja must sügava meeleheiteni, hingelis-vaim- luulelaadi poolest originaalne. Samas sest hüljatusest kuni müstilise ühtsuseni, tegelevad nad kõik peamiselt traditsioo­ õndsusest pimeda ööni, lüüasaamisest niliste teemadega, nagu müstiline näge­ võiduni. Masing kasutab vaheldumisi mus ja ühtsus, tunnismärgid Jumala ko­ uussümbolistlikke ja -romantilisi stiile, halolust maailmas ning kogemus hinge apokalüptilisi ja hümnilisi vorme, trans­ pimedast ööst. Samuti käsitlevad kõik tsendentseid ja lapselikke varikõnelejaid, kolm sügavuti inimese püsisuhet Jumala­ ilmutades niisugust poeetilist suutlikkust ga - eriti Absoluudiga otsese isikliku si­ ja virtuoossust, mis meenutab William deme loomist ja hoidmist. Blake'i varajast ja hilist luulet. Samas mee­ Vaadeldes alguseks Hopkinsi kuulsat nutagem, et Masing korrastab kogu seda luuletust "Hurrahing in Harvest" (Hur-

' T. S. Eliot ristiti 1927. aasta juunis anglokatoliiklaseks; seejärel muutus ta luule otsustavalt ja teadlikult usuliseks. Siinses essees puudutan ma ainult Elioti keskmise ja hilisperioodi re­ ligioosset luulet. Enne aastat 1927 oli Eliot agnostik, kui mitte lausa ateist, nagu ta ütleb kirjas Mary James Powerile, vt Poets at Prayer Freeport (NY), 1968 (esmatrükk 1938), lk 126.

LEITCH 85 raa lõikuse puhul), näeme kohe hämmas­ mutervitus" lähenevad traditsioonilise tavaid sarnasusi Masingu "Lovega lõikus­ lembeluule sõnavarale ning viitavad, et kuu ööl": niisugune jumalik armastus on ülim. Ning sonett lõppeb värssidega: "The heart rears Summer ends now; now, barbarous in wings bold and bolder/ And hurls for beauty, the stooks rise him, О half hurls earth for him off under Around; up above, what wind-walks! his feet."11 what lovely behaviour Luuletaja kujutleb, et ta süda on len­ Of silk-sack clouds! has wilder, dav lind. Niisugune metamorfoos pööra­ wilful-waiver takse ringi Hopkinsi kõige kuulsamas Meal-drift moulded ever and melted luuletuses "The Windhover: To Christ across skies? Our Lord" (Tuuletallaja: Kristusele, meie Issandale ), milles lendav lind teiseneb I walk, I lift up, I lift up heart, eyes, Kristuseks. Mõlemal juhul on tegu Jumala Down all that glory in the heavens to glean kohaloluga maailmas ning müstilise nä­ our Saviour; gemuse ja ühtsuse kuulutamisega, nii nagu And eyes, heart, what looks, what Ups yet Masingu "Loves lõikuskuu ööl" ning gave you a "Usus ja ei milleski muus". Teisisõnu: Rapturous love's greeting of realer, of round samasugune sakramentaalne nägemus, replies?10 mis inspireerib Masingu luulet, esineb ka Hopkinsil, eriti 1877. aastal kirjutatud Neis avaridades vaatab luuletaja sügis­ kümnes Walesi sonetis, mille hulka kuu­ taevast, nähes esmalt viljahakkide bar­ luvad kõige tuntumatena "Hurraa lõikuse baarset ilu, seejärel tuule ja pilvede dra­ puhul" ja "Tuuletallaja". maatilist liikumist, tõstes viimaks südame Nagu Masing ja Hopkins, kuulutab ka ja silmad aastalõpu hiilguse poole ning Eliot Jumala kiirgavat kohalolu inimeste märgates seal Kristust. Nägemus Kristuse maailmas. Näiteks religioosse värssnäi­ kohalolust viib luuletaja retoorilise küsi­ dendi "The Rock" (Kalju) viimases kooris museni, mis parafraseeritult pärib: "Mil­ nähakse jumaliku valguse ilminguid siin­ line armastus on tõelisem ja täielikum kui poolses ilmas: nägemus Kristuse armastusest?" Fraasid nagu "pilgud", "huuled", "joovastav ar-

10 "Suvi lõpeb nüüd, nüüd barbaarselt ilusaina kerkivad viljahakid/ ümberringi; pea kohal mis tuulekäigud! kui kenasti käituvad/ siidkottpilved! Kas on metsikum, põikpäiselt lainetavam/ jahumass kunagi vormunud ja sulanud laiali üle taeva?// Ma kõnnin, ma tõusen, ma tõstan südame, silmad,/ et kogu sellest taevahiilgusest noppida üles me Lunastaja;/ Ja, mu silmad, süda - mis pilgud, mis huuled on eales andnud/ teie joovastavale armutervitusele tõelisemaid^ tuumakamaid vastuseid?" 11 "Süda laotab tiibu üha julgemini ja julgemini/ ja viskub tema poole, oo, maa ta jalge alt poolenisti viskub ta poole."

86 LEITCH Oo Valgus Nähtamatu, ole kiidetud! Masingu sakramentaalsest nägemusest Liig hele surelikele silmadele. selle poolest, et niisugused müstilised Oo Suurem Valgus, kiidame Sind nägemushetked on seal ülimalt harvad. vähemagi eest; Iseloomulik on ka Elioti huvipuudus loo­ Idavalgus, mis puudutab me torne duse vastu. Et Eliot oli eneseteadlik anti- hommikuti; romantik, kes võitles Lääne romantismi Valgus, mis langeb õhtuti me lääne- stiililiialdustega ja enesekesksete müstiliste väravaile, tendentsidega, siis ei ole sakramentaalsete Tiikide hämarikuvalgus nahkhiire kuulutuste puudumine tema puhul ülla­ lennu aegu, tav. Ja on arusaadav, miks sakramentaalse Kuuvalgus ja tähevalgus, öökulli ja nägemuse järele janunevad lugejad on ööliblika valgus, õppinud nii väga hindama just neid haru­ Jaaniussi kumav valgus rohuliblel. kordseid hetki, mis esinevad tema kuul­ Oo Valgus Nähtamatu, me kummarda­ sates "roosiaia kogemustes", eriti "Neljas me Sind!12 kvartetis". Nii nagu Masingul, on ka Hopkinsi Mõistes, et jumalik valgus ise on sure­ nägemuse teine oluline tahk religioosse like silmade jaoks liiga hele, kiidab koor hüljatuse kogemuses. Hopkinsi kuulsad Jumalat selle valguse eest, mis ta meile Dublini sonetid - eriti "Carrion Com­ saadab. Õhtu- ja hommikuvalguses, hä- fort", kus kõneldakse inimese ja Jumala marikuvalguses, kuu- ja tähevalguses ning eraldatusest, millest sütib viha ja heitlus öökulli, ööliblika ja jaaniussi valguses on Jumala vastu, - on kogu kirjanduse kõige tunda Jumala headust - tema kohalolu. dramaatilisemad näited hinge mustast Kuigi see ei ole päris õndsusenägemus, ööst. Isegi pealiskaudsel lugemisel on väljendavad näiteks "jaaniussi kumav selge, et Hopkinsi hüljatuseluule on märk­ valgus rohuliblel", "roosad täpid kirjatuna sa meeleheitlikuni ja valusam kui Masin­ hõrna seljale" (Hopkinsi luuletusest "Pied gul. Piisab, kui lugeda näiteks Hopkinsi Beauty" (Kirju ilu)) ja Masingu "pimedus, sonetti "No worst, there is none" (Midagi lamp ja tähed" miniatuuris niisugust sak- hullemat enam pole), kus luuletaja, kes on ramentaalset maailmanägemust. Ja nagu söandanud häbematult kahelda Kristuses Hopkins ja Masing, loevad ka Elioti vär­ ja Maarjas, väljendab peaaegu psühhooti­ sid üles ja ülistavad rohkem kui poolt list surmaigatsust ja eluhirmu. Samasugust tosinat muud väikest näidet Jumala näh­ mahajäetust kirjeldab Hopkins ka oma tavast ja armastavast hoolest inimese suh­ neljas viimases, surma eel kirjutatud so­ tes. netis, mis jätavad sünge varjundi kogu ta Elioti looming erineb aga Hopkinsi ja loomingule. Hopkinsi 1880. aastate kes-

12 Elioti järgi ei kõla selles kooris "dramaatiline hääl ... Kooriliikmed kõnelevad minu enda eest, mitte ei esita mõne tegelase lauseid" - T. 5! . E 1 i о t, On Poetry and Poets. New York, 1969 (esmatrükk 1957), lk 99.

LEITCH 87 kel ja lõpul kirjutatud hilisluules tajume Elioti jaheduse ja Hopkinsi tulisuse vahe­ pidevat meeleheitevarju, mis leeveneb le. Nietzsche kuulsat vastandust kasuta­ vaid juhuti - näiteks suurepärases luule­ des võib Hopkinsi ja Elioti erinevust ise­ tuses "That Nature is a Heraclitean Fire loomustada analoogselt erinevusega dio- and of the Comfort of Resurrection" (Sel­ nüüsiliste ja apolliliste kunstnike vahel. lest, et loodus on Herakleitose tuli, ja Sellest vaatenurgast võib väita, et Masing ülestõusmise lohutusest), mis tuletab väljendab mõlemale tüübile iseloomulikke meelde helgeid Walesi sonette 1877. aas­ hoiakuid, mis avalduvad vastavalt luule­ tast. tustes "Udu ainult on kindel" ja "Pimedus Elioti pöördumisjärgseid luuletusi lu­ ei võta vastu valgust". Niisiis asub Masing gedes ilmneb, et ka tema religioosses tõe- kusagil Elioti ja Hopkinsi vahel, kuid lusenägemuses mängib hüljatus olulist kaldub sagedamini siiski Hopkinsi isikliku rolli. Näiteks esimesed kaks "Arieli" luu­ intensiivsuse ja lüürilisuse poole. letust (1927 ja 1928), mis on loodud va­ Teispool müstilise nägemuse ja ühtsuse hetult pärast usulist pöördumist, kujuta­ kuulutamist, Jumala kohalolu rõõmsat vad surmakogemuselaadset meeleheidet, tajumist, ning kokkupuutumist hinge mille kutsub luuletuse tegelastes esile musta öö sünge reaalsusega ilmneb aga kokkupuude Kristuse tulemise reaalsuse­ kõigil kolmel luuletajal püsiv ja ühine ga. Mõlema Elioti tegelase jaoks toob uus soov luua Jumalaga otseside. Kuid siingi käsuseadus kaasa hirmu ja sellest võrsuva paistab välja igaühe eriomane individuaal­ surmaigatsuse. Ja lühiluuletuses "Som de sus. 1'escalina" (1929), mis hiljem lülitati Eliot kujutab inimese suhet Jumalaga 13 "Tuhkapäeva" (1930) , kujutab Eliot väga sageli kaudse ja pingelisena. Eliot ei üksildust ning põlgust maailma ja lihalik- kohtu kunagi Jumalaga palgest palgesse, kuse vastu, mis saadab kibedat teekonda ta ei kõnele kunagi õtse Jumalaga. Kui ta Jumalani. Ning "Burnt Nortoni" (1935) palvetab, nagu "Tuhkapäeva" lõpul, siis ja "East Cokeri" (1940) keskmistes osades näib ta väljendavat ebaveenvalt heroilise ning kvartettide "The Dry Salvages" tegelase meeleheitlikke soove, mitte aga (1941) ning "Little Gidding" (1942) teises ihaleva armastaja õrnu ja aupaklikke pal­ osas nagu ka mõnedes kõrvalisemates veid, nagu Hopkins oma Walesi sonetis kohtades uurib Eliot hüljatuse mitmesu­ "In the Valley of Elwy" (Elwy orus) ning guseid aspekte. Erinevalt Masingust ja Masing "Usust ja ei miskist muust" lõpus. Hopkinsist ei ole Eliot nii emotsionaalne Eliot jõuab Jumalale lähedale ainult har­ ega lüüriline, vaid kaldub analüütilisuse vades ja ähmastes roosiaia-nägemustes. ja filosoofilisuse poole. Seevastu Hopkins ja Masing on sageli Laias laastus näib, et Masingu kirjeldu­ Jumalaga lähedases kokkupuutes. Nende sed hinge pimedast ööst jäävad kusagile pöördumised Jumala poole, nagu luule-

13 Luuletus "Som de 1'escalina" ilmus algselt ajakirjas Commerce, nr 21, 1929, lk 99-103, koos prantsuskeelse tõlkega Jean de :'i sulest.

88 LEITCH tustes "Carrion Comfort" ning "Usust ja lühivõrdlus Hopkinsi ja Eliotiga üritas ei miskist muust", on aupaklike, kuid tuua Masingut suurema kriitilise publiku haavunud armastajate kõnelused; samuti ette ning pakkuda välja mõnevõrra teist­ on nende palvetes lähedus- ja kiindumus- sugust lähenemisnurka religioossele nä­ tunnet. Vihasena vaidlevad mõlemad luu­ gemusele moodsas luules. Selge on aga letajad Jumalaga ja süüdistavad teda, nii see, et igaüks neist kolmest luuletajast nagu suheldakse armsa sõbraga. Eliot aga käsitab religioosset rõõmu ja meeleheidet pöörab oma viha inimelu traagilisuse vas­ natuke erinevalt - omal moel; nii nagu tu, mitte Jumala käskude näiva ebaõigluse igal käsitletud luuletajal on ka oma eripä­ ja julmuse vastu. Elioti jaoks seab pattu­ rane ja kindel suhe Jumalasse. Allikate ja langemine inimese ja Jumala vahele üle­ mõjude teema jäi siinkohal puudutamata, tamatu tõkke; inimese nägemisvõime on aga küsimus laiemast traditsioonist - an­ piiratud ning ta kaldub ikka ja jälle hül­ tud juhul kristlusest - leiab vastuse nende gama askeetliku elu karme kohustusi. Nii igalt leheküljelt, igast lausest: Masing, nagu Eliotil, avaldub ka Masingul mõni­ Hopkins ja Eliot on Kristusele pühendu­ kord tunne, et Jumal on loomult kauge ja nud luuletajad. Kuigi nende tunded, mõt­ transtsendentne. Luuletuses "Pimedus ei ted ja kogemused on selle pühendumuse võta vastu valgust" ja "Tontide eest taga­ piires intensiivsed ja individuaalsed, on nejate sõdurite laulus" esineb Jumal kõi­ pikemata selge nende ühine austus ja ar­ keteadva valitsejana, mitte aga lähedase mastus Kristuse vastu. Kokkuvõtteks lu­ ja tundliku armastajana. Laias laastus võib batagu mul esitada omaenda salanäge- öelda, et Hopkinsi Jumal on alati imma­ mus nendest kolmest religioossest luule­ nentne ja Elioti oma alati transtsendentne, tajast: vargsi kujutlen ma Hopkinsit kui Masingul aga on ta kord lähedane, kord müstilist "armastajat", Eliotti kui intellek­ kauge, mis tähendab, et inimese põhisuhe tuaalset õpetlast ja Masingut kui armas­ Jumalaga vaheldub Masingul tugevasti tajat, kes on aldis intellekti ahvatlustele, olenevalt ühest või teisest religioossest - kui soovite, siis kui tagurpidi Fausti.14 kogemusest. Käesolev Masingu luule käsitlus ning Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

14 Tänan Viktor Kõressaart nõuannete ning Orast abi ja julgustuse eest.

LEITCH 89 INTERVJUU

Eesti luule ja poeetika to the 1980s" (1988, 458 Ik), "Cultural tagasivaates Criticism, Literary Theory, Poststruc- Vestlus Vincent В. Leitchiga turalism" (1992, 186 Ik), "Postmoder­ nism - Local Effects, Global Flows" Vincent Barry Leitch (1944) on Ühendrii• (1996, 195 Ik) - on kiidetud kui loetavaid kide juhtiv kirjanduskriitika ja -teooria ja usaldusväärseid teejuhte kaasaegsete ajaloo uurija. kriitikateooriate ja kultuuriuuringute la­ Tema viimane suurem töö oli toimeta­ bürindis. Tema teoste üksikasjalikum bib­ da teost "The Norton Anthology of Li­ liograafia (artiklid, peatükid raamatutest, terary Criticism", mis ilmus 2001. aasta sissejuhatused, toimetamine) on pikk ja juunis. 2625-leheküljeline antoloogia si­ kättesaadav võrguleheküljel http:/Щacuity•- saldab 140 autori tekste antiigist tänapäe• staff.ou.edu/L/Vincent.B.Leitch-1/ vani, tekstid on kommenteeritud, algavad home.html. sissejuhatava lühiartikliga ning annotee­ Leitch on õppinud New Yorgi riigiüli- ritud bibliograafia viitab täiendavale lek­ kooli Maritime College'is, Hofstra ülikoo• tüürile. Suurema osa antoloogia mahust lis ja Villanova ülikoolis. Doktorantuuris saab endale muidugi 20. sajand, mil teks­ oli ta Florida ülikoolis, kus kirjutas dok­ tid "dekonstrueeriti" ja "autor suri", ent toritöö Ants Orase juhendamisel. Ta on ometi kinnitavad antoloogia koostajad töötanud kirjandusprofessorina Florida kangekaelselt, et nende töös on "süsteemi- (1972-73), Merceri (1973-86), Tampere loov element" "inimene ja tema töö". (1979), Memphise (1991), Purdue (1986- A.W.W. Norton Publishing Company an­ 1997), Oklahoma (1997. aastast tänase• nab välja suurel hulgal antoloogiaid ja ni) ja Debreceni ülikoolis (2002). Ta on klassikute tekstikriitilisi väljaandeid, ti- lugenud kursusi kirjanduskriitika ajaloost, ražeerides sel moel kirjanduskaanoneid. poeetikast ja esteetikast, kaasaegsest kir­ Võib öelda, et kõnealune Vincent В. janduskriitikast ja -teooriast, kultuuri­ Leitchi antoloogia on Ühendriikide praegu uuringutest, postmodernistliku kultuuri kõige ambitsioonikam kirjanduskriitikat teooriatest, kultuuriteooriate tõlgendami­ edendav väljaanne. Seda enam et antoloo­ sest, filosoofia ja kirjandusteooria seostest, gia sissejuhatus tähendusrikkalt kuulutab: 20. sajandi ameerika luulest, jmt. Tema "Kunagi oli kirjanduskriitika ajalugu osa eluloo leiab "Who's Who in America" 48. kirjanduse ajaloost, nüüd on vastupidi." jj väljaannetest. Leitchi monograafilisi töid - "Decon- Eesti kultuuriloost huvitatud on ehk structive Criticism" (1983, 290 lk), "Ame­ märganud Vincent В. Leitchi nime Ber­ rican Literary Criticism from the 1930s nard Kangro bibliograafias "Eesti kirja-

90 INTERVJUU kuulutaja eksiilis" ning mõelnud, mille­ nimetatud 1968.169. õppeaastale (oktoob­ le võiks viidata kirje: The Poetry of Esto­ rist maini üks loeng kuus), ent mõni loeng nia, Bloomington 1981, 35 lk, mille peal­ jäi ka ajaliselt kaugemale: Ants Oras näi• dises on Leitcbi nimi. Intrigeerivalt mõjub teks rääkis Marie Underist juba 1963. Aleksis Ranniti 1985. aastal New Yorgis aasta märtsis, Vincent В. Leitchi loeng ilmunud valikluulekogule lisatud biblio­ Uku Masingust oli aga 1977. aasta jaa­ graafia, mis jätab mulje, nagu oleks India­ nuaris. Leitchi kirjast, mille ta saatis oma na ülikooli Uralica-sarjas 1984. aastal õpetajale vahetult pärast loengut, kus oli ilmunud mahukas koguteos "The Poetry "umbes viiskümmend kuulajat", on ka of Estonia: Essays in Comparative Ana­ lugeda, et Rännit on teinud talle ettepa­ lysis", toimetajaks Vincent В. Leitch. RVLi neku toimetada Yale'i loengute baasil olemas olles proovisin viimast laiast il­ väljaantavat trükist: Ranniti esialgne mast laenutada, ent üllitist ei leitud. Kuna plaan oli koguda kokku 15 peetud loen­ Tartu Kirjandusmuuseumi Ants Orase gut. Leitchi umbes tosinast ringkirjast fondis on olemas õbluke brosüür "The Orasele, potentsiaalse kogumiku ühele Yale Lectures on Estonian Poetry" kokku­ autorile, saab teada, et töö "sujub hästi", võtetega Aleksander Aspeli, Emery E. Indiana Uralica-sari on "The Poetry of George'i, Iise Lehiste, Felix J. Oinase, Ants Estonia" oma üllitiste hulka arvanud, Orase, Jaan Puhveli, Aleksis Ranniti ja Rene Wellek väljaandele üheleheküljelise Victor Terrase loengutest, mis peeti Yale'i eessõna kirjutanud (mille Leitch 1978 ülikooli võrdleva kirjanduse kateedris (nn Orasele ka saadab), 500 eksemplari väl• Welleki Instituudis) 1968.169. õppeaastal, jaandmise kulud on lubanud kanda Asso­ võis Indiana ülikooli salapärase toimetise ciation for the Advancement of Baltic kaastöölisi aimata, sest pagulastegevuse Studies ja Eesti Teaduslik Ühing Ameerikas vastu põgusaltki huvi tundes saab aru, et ning tänu Tõnu Parmingule on finantsee­ New Haven ja Indiana, Bloomington või rimine 1978. aasta lõpuks ka allkirjasta­ Gainesville on üksteisele umbes sama tud. Ent Leitchi hilisemates kirjades trü• lähedal kui Tallinn ja Tartu. Yale'i loen­ kist üllataval kombel enam ei mainita. gutest on 1969. aasta kolmandas Tulimul­ Viimase postkaardi, mis Kirjandusmuuseu­ las kirjutanud ka Paul Saagpakk. mis olemas, saadab Leitch Orasele 1979. Nõnda võis sündmustest rekonstruee­ aastal Soomest, kus ta õpetab Fulbright- rida järgmise pildi: Aleksis Rannitil, kes oli Haysi stipendiaadina pool aastat Tampere alates 1961. aastast Yale'i ülikooli slaavi ülikoolis ameerika luulet ja kriitikat. Post­ ja Ida-Euroopa keelte osakonna teadur ja kaardil on setu mõrsja ja peiupoiss 19. uurimuste kuraator professori kohustes, sajandi lõpust. õnnestus korraldada ülikoolis rida eesti Mis sai väljaandest? Kas käsikiri võiks luulele pühendatud loenguid, kasutades kusagil veel alles olla? Toimetaja käes? häid suhteid Yale'i võrdleva kirjandustea­ Vincent В. Leitchi koduleheküljelt oli sel­ duse kateedri juhataja prof Rene Wel- ge, et tegemist on parimais loomeaastais lekiga. Loengud kontsentreerusid juba literaadiga, kelle tülitamine muistse asjaga

INTERVJUU 91 ehk kohatu. On tal igale pärimisele vas­ keelt." Igatsus eesti kultuuri sõltumatuse tamiseks üldse aega ja tahtmist? Ent ol­ järele ei ole meil kuhugi kadunud. les lugenud Leitchi Orasele saadetud kir­ Arvan, et Eestil on Euroopa ja maailma jast, et ta on Felix Oinase õpiku ja linti­ rahvusriikide praeguses süsteemis juriidi­ de najal kuude viisi õppinud eesti keelt line ja poliitiline inimõigus autonoomiale ning "peale 'õ', Y-i ja palatalisatsiooni" ja rahvuslikule iseseisvusele, kuid eesti hääldamise selgeks saanud, lootsin siiski, omaaegsed ja praegused kunstnikud män­ et ehkki Yale'i loengute kogumik sündis givad oma rolli tänaste rahvuste kujunda­ surnult ja Leitchi ilmselt aastaid väldanud mises, mis algas hilisvalgustuse ja vara­ töö jooksis liiva, võib selles paarikümne romantismiga. Kõigile kunstnikele ei aasta taguses ajas olla ometi midagi, mida pruugi niisugune poliitiline kontekst ehk ta tahaks meenutada. Võtsin julguse kok­ meeldida. Kristjan Jaak Petersoni võib­ ku ja saatsin kirja. Vincent В. Leitch vastas olla üllataks (ja ehk jahmatakski) teada­ kohe, lähetas Tartu Kirjandusmuuseumis­ saamine, et temast on tehtud eesti rahvus­ se ja Eesti Riigiarhiivi Tallinnasse 374-le- liku luule esiisa. Tänases postmodernist­ heküljelise käsikirja "The Poetry of Esto­ likus perspektiivis pakuvad huvi pigem nia: Essays in Comparative Analysis. Edi­ autonoomiate murenemine, piiride hägus­ ted by Vincent B. Leitch" ja andis nõus­ tumine, kosmopolitism, traditsioonide he- oleku vastata küsimustele. terogeensus, paljukultuurilisus, valgustuse kriitika. Võib-olla Kristjan Jaak Peterson Teie 30-leheküljelise sissejuhatuse põhjal eelistanuks olla mitmes Euroopa tradit­ võib Teid pidada eesti luule heaks asja­ sioonis osalev kosmopoliit, mitte rahvus- tundjaks kuni 1970. aastate lõpuni. Te luuletaja. Ent see selleks. Laias laastus olete kasutanud pagulas- ja väliskriitikute tahan ma öelda, et kirjandus- ja kultuu­ töid, ja ka Endel Nirgi "Eesti kirjandust". riajaloolased kirjutavad oma minevikulu- Tsiteeriksin Teie sissejuhatusest ühe lõigu: gusid, lähtudes mingist hilisemast olevi­ "Südames rahvuslased, kirjutavad eesti kust, mis saab sellega ajaloo osaks. Mine­ luuletajad üldjuhul, kes rohkem, kes vä­ vik on oleviku ees kaitsetu. hem teadlikult või juhuslikult kosmopo­ Ma ei kujuta täpselt ette, missugune liitilist luulet. (...) Kaasaegsed kirjandus- võiks olla kaasaegse eesti luule postmo­ ajaloolased peavad aga vahel vajalikuks dernistlik ajalugu - võib-olla üsna sarnane rõhutada romantismi algaastatel taas tär­ selle komparativistliku ajalooga, mida ma ganud rahvuslikku traditsiooni. Sellist 70. aastate alguses üritasin uurida -, ent ajaloolist lähenemist ajendab soov eris­ kaasaegne ajalugu võtab kaasaegse rahvu­ tada põhimõtteliselt sõltumatut eesti kul­ se kujundamisest alati osa. Nõukogude tuuri. Isegi niisugust euroopa klassitsist­ Liidu kokkuvarisemine ja uute, juba ole­ likku luuletajat nagu Kristjan Jaak Peter­ masolevate või veel kujunevate natsioo­ son (1801-1822) kujutatakse iseteadvalt nide tekkimine näiteks Balkanil (kui piir­ rahvusliku luule esiisana, sest ta on oma duda vaid ühe piirkonna mainimisega) on mõjuvates luuletustes ülistanud eesti viinud ajaloolise rahvusriigi-mõiste teatud

92 INTERVJUU Vincent В. Leitch määral kriisi. Kriisi põeb ka rahvuskirjan­ koostanud Marju Rink-Parming, iga esi­ duse kontseptsioon. Möödapääsmatu neja lühike biograafiline tutvustus ja ni­ globaliseerumise ajal on see ilmselt para­ me- ning aineloend. Käsikiri ei ilmunud. tamatu. Niisuguses kontekstis, tänases Miks? On selle taga, Teie enda fraasi postmodernistlikus maailmas, määratleb laenates, "ajaloolised olud"? minu jaoks eesti kirjandust selle keeltekül- Lubage mul kõigepealt rääkida isiku- lane ja multikultuuriline konfiguratsioon: loolistest seikadest. 1975. aastal tegi Yale'i 1) eesti kirjandust ei kirjutata mitte ainult ülikooli slaavi ja Ida-Euroopa osakonna eesti, vaid ka ladina, rootsi, saksa, vene, raamatukoguhoidja ja eesti luuletaja soome, läti, inglise, prantsuse jt keeltes; Aleksis Rännit mulle ettepaneku esineda 2) mütoloogia, folkloor, laulud, tavandid, Yale'i ülikooli kümme aastat kestnud eesti päevikud, jutlused ja kollane kirjandus luule loengusarjas loenguga Uku Masin­ esindavad samamoodi nagu klassikalisem gust. Kutse lähtus minu aasta varem ilmu­ lüürika, draamakirjandus ja romaan; 3) nud artiklist "Religioosne visioon moder­ eesti kirjanduse tekste toodavad vähemus- nistlikus luules: Uku Masingu võrdlus grupid, pagulased ja immigrandid; 4) see Hopkinsi ja Eliotiga" (Journal of Baltic kirjandus ulatub regionaalselt Eestist lõu­ Studies 1974,5.4). Mui oli ettepaneku üle nasse, Balti riikidesse, ja edasi lääne poole, väga hea meel, seda enam et parasjagu oli Saksamaale jm, see hõlmab põhjapoolseid mul käsil artikkel - "Modernistlik luule: piirkondi, Soomet ja Rootsit, ning Peter­ Aleksis Ranniti ingliskeelsete tööde feno­ buri ja kaugemaid ida-alasid. Sellega olen menoloogiline analüüs"; kandsin selle ma modernistlikult puhastatud rahvuskir­ 1977. aastal kõigepealt ette ühel Washing­ janduse mõistele selgelt vastandanud post­ ton D.C. konverentsil ja hiljem see ka modernistliku mitmekeelse ja globali- ilmus (Journal of Baltic Studies 1979, seeritud eesti kirjanduse pildi. 10.3). Möödaminnes olgu öeldud, et sa­ mal, 1979. aastal olin ma Fulbrighti sti­ Käsikiri, mida Te 1970. aastate lõpus pendiaadina külalisprofessor Soomes, kus toimetasite, on muljetavaldav: 11 kom- kirjutasin oma kolmanda ja viimase soo- parativistlikku artiklit Gustav Suitsust, me-ugri/balti ekstsentrikutest luuletajaid Juhan Liivist, rahvuseepostest, Marie käsitleva artikli, mis ilmus hiljem pealkirja Underist, Valmar Adamsist, Heiti Talvi­ all "Postmodernistlik luule ja Pentti Saa­ kust, müüdist, Betti Alverist, eesti keele rikoski poeetika" (Scandinavian Review prosoodiast, Uku Masingust ja Aleksis 70, 1982, detsember). Rannitist, autoriteks vastavalt Ants Oras, Varsti pärast Yale'i loengut - mille juur­ Victor Terras, Felix J. Oinas, Emery E. de käis muide minu ettepanekul Ranniti George, Aleksis Rännit, Alexander Aspel, ja dekonstruktsiooniteoreetiku J. Hiilis Jaan Pühvel, Asta Willman, Iise Lehiste, Milleri ühine lõuna ning Ranniti kutsel Vincent В. Leitch ja Paul F. Saagpakk. Li­ õhtusöök Rene Wellekiga - palus Rännit saks 30-leheküljeline bibliograafia eesti mul toimetada Yale'i loengud raamatuks. luule ingliskeelsetest käsitlustest, mille on Olles käsikirjadega tutvunud, jäin nõusse:

94 INTERVJUU see tähendas kõikide loengute toimeta­ te, erinevusi kodumaa kirjanduselust jm. mist, bibliograafia ja registri tellimist, sis­ Järgnenud kirjavahetuses (aastatel sejuhatuse kirjutamist eesti luulest, kirjas­ 1975-84) Yale'i loengute kogumiku kaas­ taja leidmist (võtsin ühendust mitmega), tööliste, ennekõike Rannitiga, kerkisid rahastamise kindlustamist ja trükkitoime­ esile paljud eesti luulega seotud teemad. tamist. Rännit andis asja mulle üle lisatin­ Mainin siinkohal vaid mõnda. Olnuksin gimusi esitamata. Niisugune oli meie kok­ väga huvitatud esseest mõne noorema kulepe. Kui ma näiteks üsna alguses või­ luuletaja või luuletajate, kas Kalju Lepi­ malikud kirjastused pingeritta panin ja ku või Jaan Kaplinski või mõne teise koh­ nimekirja Rannitile näitasin (Rannitiga ta. Eesti luule ei lõpe ju 1940. aastaga. Ent kohtusin ma üldse kaks korda elus: korra 70. aastatel oli nõukogudeaegne luule Yale'is ja teine kord 1981. aastal Pariisis, mulle peaaegu kättesaamatu. Hea oli see, kus käisime koos lõunal), tegi Rännit et 1975. aastal saatis Rännit minu Masin- mulle selgeks, et otsustagu ma ise. Veel gu-artikli Tartusse Uku Masingule, ja Ma­ paar näidet: palusin Rannitit, et ta lisaks sing vastas mulle lahkesti, nimetades mind loengu Betti Alverist (arvasin, et raamatus oma parimaks kriitikuks. peaks kindlasti olema peatükk Alverist). Yale'i loenguid oli nõus avaldama In­ Mida Rännit ka tegi. Samuti palusin (küll diana ülikooli Uralic-Altaic Series; välja- tulemusteta) kaastööd Ivar Ivaskilt, eesti andmiskulud pidi kandma New Yorgis luule väga asjatundlikult kriitikult. Järel­ asunud Eesti Teaduslik Ühing (Estonian dasin Ivaskiga vahetatud kirjadest - need Learned Society) ning Balti Uuringute olid väga teravad -, et ilmselt suhtub ta Edendamise Assotsiatsioon (Association Rannitisse ja Yale'i loengutesse negatiiv­ for the Advancement of Baltic Studies, selt. Tõenäoliselt ei olnud teda kutsutud, AABS). Raamatu üllitamine usaldati Tea­ mis oli minu meelest suurim möödalask­ dusliku Ühingu ja AABSi juhatuste liikme, mine. Endastmõistetavalt olid minu suh­ eesti-arneerika sotsioloogi dr Tõnu Par- ted Aleksis Rannitiga komplitseeritud: mingu hooleks, kes pidi kasutama oma olin üheaegselt nii mõne tema poeetilise ülikooli uut arvutitehnoloogiat. Töö käi­ eksperimendi imetleja kui ka teistsuguse gus kerkis üles rida talumatuid tehnilisi tausta ja maailmavaatega noorema põlve probleeme ja tähtajad lükkusid bürokraat­ kriitik, kel oli asjadest oma arvamus, ning likel põhjustel korduvalt edasi. Oodanud lisaks Ranniti värvatud Yale'i loengute sõl­ viis aastat ja vaadanud, kuidas Parming tumatu toimetaja (kusjuures üks loeng oli ühestki tähtajast kinni ei pea ning töö Ranniti luulest ja teise pidas Rännit ise). aegub, loobusin projektist ja saatsin kõi­ Huvitav oleks muide lugeda eesti pagu­ kidele asjaosalistele ka vastava teate. See laskirjanduse ajalugu, mis analüüsiks selle oli kole küll. Käsikiri jäi sealtpeale mulle etappe 1940. aastate algusest tänase päe­ kappi tolmu koguma. Hiljuti, nagu te vani, geograafilisi keskusi (Rootsit, Kana­ teate, saatsin ma puhtast ja hästi loetavas dat, Ühendriike), kirjastusi, ajakirju, kild­ seisukorras käsikirjast Eestisse kaks kse- kondlikke suhteid, sisevaidlusi ja debat­ rokoopiat: "The Poetry of Estonia: Essays

INTERVJUU 95 in Comparative Analysis" (1980, 373 Ik) Commentators" (1931), "Notes on Some on nüüd Tartus Eesti Kirjandusmuuseu­ Mltonic Usages" (1938), "Pause Patterns mis ja Eesti Riigiarhiivis Tallinnas. in Elizabethan and Jacobean Drama" (1960), "Blank Verse and Chronology in Doktorantuuris oli teie juhendaja Ants Milton" (1966). Lisaks on ta eesti keel­ Oras. Missugune õppejõud ja juhendaja de tõlkinud seitse Shakespeare'i näidendit ta oli? Oras oli värsiõpetuse eriteadlane, ja 60 sonetti. Teadusartikleid renessanss- ent tema kriitilised (kriitikateaduslikud) luulest on kümmekonna ringis. Florida vaated? Oli tal nende sõnastamiseks anglistika kateeder ja tudengid teadsid Ühendriikides üldse põhjust? küll ähmaselt, et Oras on eesti, ladina, Olin Florida ülikooli anglistika kateed­ saksa, prantsuse ja teistes keeltes töötav ri doktorant aastatel 1968-1972. Spetsia- tõlkija, ent seda tööd peeti Euroopa mi­ liseerusin luule ja poeetika ajaloole ja nevikuga seotud kõrvalharrastuseks ja käisin Ants Orase loengutel, kes oli ka mu ainult vähesed andsid endale aru, et eesti töö juhendaja. Oras oli oma karjääri lõpe­ kontekstis ei ole pagulasest tõlkija Ants tamas: ta alustas 1930. aastate alguses Oras mitte ainuüksi renessanssluule vil­ Tartus dotsendina ja tuli Floridasse 1940. jakas uurija, vaid ka tooniandev literaat. aastate lõpus koos paljude teiste Saksa Ma ei nimetaks Ants Orast ei õpetla­ fašismi ja Nõukogude kommunismi ko­ seks, tõlkijaks ega kriitikuks, kuigi ta oli leduste eest põgenevate Euroopa pagulas­ ju ka kõike seda, vaid literaadiks. Järjest tega. Põgenemisest on Oras kirjutanud süveneva spetsialiseerumise ajal näib lite­ oma liigutavas raamatus "Baltic Eclipse" raadi mõiste vanamoeline. Tänane post­ (London, 1948; eesti k-s "Eesti saatus", modernistlik kultuur on selle renessanss- 2002). ja valgustustraditsioonist pärit mõiste aegunuks arvanud. Isiklikult tooksin ma Florida anglistikakateeder oli suur, Orase töödest eraldi välja tema kirjandus­ sinna kuulus 65 liiget. Struktuurilt ja all­ ajakirjades (vastandina akadeemilistele üksustelt oli see samasugune kui Ühend­ väljaannetele) ilmunud artiklid, mille sä­ riikide teised tolleaegsed (ja ka praegused) rava proosastiilini küünivad väga vähesed vastavad kateedrid: kirjanduse uurijad õpetlased. Orast kui literaati oskasid jaotusid vastavalt rahvuskirjandustele, mõista ja tunnustada pigem tema Euroo­ ajaloolisele perioodile, žanrile vm teemale pa kui Ameerika kolleegid, mida näitab (nt ameerika romantiline rajamaakirjan- paarikümne Euroopa kolleegi pühendus- dus või religioon ja poliitika iiri kaasaeg­ kogumik "Estonian Poetry and Language: ses dramaturgias). Ants Oras oli seal ing­ Studies in Honor of Ants Oras" (Stock­ lise renessanssluule, eriti prosoodia spet­ holm, 1965), mida toimetasid Viktor Kõ- sialist, kelle teisejärguliseks huviks oli ressaar ja Aleksis Rännit. luule ja poeetika ajalugu (mis erialana otseselt akrediteeritud polnud). Orase avastuslikud teadusmonograafiad ongi Millisena Te mäletate Orast kui inimest? kõik sel teemal: "Milton's Editors and Kuidas ta elas oma "päikeseriigis"? On

96 INTERVJUU Teil isiklikke mälestusi, mida Te tahaksite divas Tudorite-stiilis telliskivimajas. Tema meenutada? Kuidas hääldati Ameerikas kodutänaval olid suured varjulised puud, Orase perekonnanime? ja mõnel korral, mil ma neil külas käisin, 1971.-72. aastal, kui ma oma dokto­ oli majas jahe. Gainesville'is, mis on Põh- ritööd kirjutasin, oli Ants Oras juhendaja, ja-Floridas, on kolm aastaaega (suvi, sü­ kes andis mulle täiesti vabad käed ja lu­ gis, kevad), erinevalt lõunaosast, kus on bas uurida ning kirjutada omatahtsi. Mi­ aasta ringi suvi. Tundus, et Ants on koha­ na, kes ma mässasin parasjagu autoritaar­ nenud, ja ma ei mäleta, et ta oleks kunagi se katoliku kiriku (koduse tausta) ja kurtnud, kuigi muidugi oli kõigile selge, Ühendriikide valitsuse vastu (mis proovis et need kaks inimest on paguluses elavad mind värvata õnnetusse Vietnami sõtta), eestlased. olin sellega väga rahul. Tagasivaates tun­ 1972. aasta alguses rääkis Ants mulle dub, et Ants Oras sai aru, et mul on ole­ ühel päeval eesti luuletajast Uku Masin­ mas siht ja tahe ning mind ei pruugi kant­ gust (mõtlesin, et mis imelik eesnimi), kes seldada. Orasega suheldes imponeerisid kirjutavat samasugustest tunnetest nagu mulle ta arukus ja küpsus ning valmisolek need usukriisidest kirjutavad modernist­ minuga arvestada, mis paljudel juhenda­ likud luuletajad, keda olin käsitlenud oma jatel hästi ei õnnestu. Olen aastate jooksul doktoritöös. Sain Masingu varaste luule­ näinud, kuidas paljude doktorantide ja tuste tõlked ja hakkasin kirjutama võrd­ juhendajate suhted jooksevadki tulemusi levat artiklit Uku Masingust. Pidin selleks andmata liiva. õppima veidi eesti keele fonoloogiat ja 1972.-73. aastal, pärast doktorikraadi grammatikat, et jälgida oma töö jaoks kaitsmist, õpetasin aasta Florida ülikooli võtmeliste lõikude meloodiat ja saada aru humanitaarosakonnas ja käisin aeg-ajalt tähendusest. Käisin mitmel korral Antsu Orase ja väikese seltskonnaga pikkadel koduraamatukogust eestikeelseid raama­ ühislõunatel, millest võtsid tavaliselt osa tuid laenamas või täpsustamas hääldust, keskeas inglise romaanikirjanik Frank kõlalist ülesehitust ja tõlget. Ta aitas mind Taylor ja pensioneerunud ameeriklasest poeetilise dünaamika üksikasjades meel­ hispaania renessansskirjanduse uurija sasti - poeetilistes üksikasjades oli ta üle­ Francis Hayes. Arutasime päevaküsimusi tamatu meister. ja läksime siis edasi kas raamatupoodi või Tagasivaates ma näen, et minu uurimus raamatukokku. Käitusin vanemate ini­ religioossetest luuletajatest kriisis kajas­ mestega lugupidavalt, ent vasakpoolsete tab tõsiasja, et ma ise olin tollal oma usku vaadetega noore rabeda sõjavastasena oli kaotamas. Kui ma peaksin seda käsitlust meil üsna teravaid vaidlusi. Ühel niisugu­ täna uuesti kirjutama, siis ma sooviksin, sel korral tsiteeris Oras mulle ladina kee­ et mu Masingu-analüüs käsitleks ka les Vergiliuse mõtet, et sõja vältimiseks moodsas religioosses luules avalduvat tuleb selleks valmis olla. ühiskonnakriitilist mõõdet ja vastupanu, Ants Oras elas naisega suhteliselt taga­ aga ka muganevat rahulolu. Seda luulet sitõmbunult üsna ülikooli lähedal meel­ iseloomustab niihästi sundmõtteline kes-

INTERVJUU 97 kendumine isoleeritud ja haprale "mina­ Hea luuletõlke peamine klassikaline le" kui ka valus igatsus transtsendetsi jä­ kriteerium on, et see peaks tõlget emakee­ rele. Samas see luule enamasti eirab teda les lugevale inimesele mõjuma hea luule­ ajendavaid ahistavaid ajalootendentse, na. Originaalitruudus ja tõlke täpsus, nagu moodne ilmalikustumine, linnastu­ mida küll eeldatakse ja tunnustatakse, on mine, kommertsialiseerumine, natsiona­ kriteeriumina teisejärgulised. On luuleta­ lism, looduse laastamine ja (enamasti sõ­ jaid, kelle "sõnasõnaline" tõlkimine an­ jast põhjustatud) nihilism. Tagajärele ma nab väga häid tulemusi. Nagu näiteks märkan moodsas usulises luules kompen­ Victor Terrase tõlgitud Juhan Liivi luule. seeriva fantaasia elemente ning varjatud Mida kõnekeelsem stiil, mida olulisem ühiskonnakriitikat, mida ma varem ei narratiiv - sisu, tegevuskoht, tegelane, märganud. See, mis on minevik, ei ole teema -, seda edukam on "sõnasõnaline" kunagi lihtsalt möödas. tõlge. Kui aga määravad on poeetilised Inglise keeles mõjub nimi "Ants" võõ­ ornamendid ja musikaalsus - rütm, vo­ ralt ja tavaliselt hääldatakse seda ä-ga (nii kaalide ja konsonantide vaheldumine, et nimi saab tähenduse 'sipelgad'). "Ant­ meeleolu jm -, siis on sõnasõnaline tõl­ su" lahtist a-d ei hääldata mitte lahtise, ge originaalist tõenäoliselt kehvem. See vaid kinnise suuga nagu inglise sõna ants. on üldteada tõde. Mulle on jäänud mulje, "Orase" rõhk langeb inglise keeles teisele, et niisugune on olnud Marie Underi saa­ mitte esimesele silbile nagu eesti keeles, tus, kes on oma inglise keelde tõlkijate­ ja r tavaliselt ei porise, nii et nimi on le tõsine pähkel. kõlatu. Oras seletas mulle kord oma pere­ Kaheteistkümnest Ants Orase tõlgitud konnanime eestikeelset tähendust ja ma Marie Underi luuletusest, mis ilmusid ütlesin, et muidugi, ta ju ongi greenhorn kogumikus "Kuus eesti luuletajat. Six (s.o 'hilisimmigrant, uustulnukas', ent ka Estonian Poets" (Tallinn, 2002), on minu 'roheline', s.o 'kollanokk'). Küsisin talt meelest kõige mõjuvam ja südamessemi- naljaga pooleks, mis ta arvaks, kui teda nevam luuletus "Võõrsil" (In Foreign hüüda Hans Greenhorniks. Oras võttis Parts), 1946. aastal kirjutatud lüüriline itk vastuseks suust oma lahutamatu piibu ja kodumaalt pagendatusest, mis meeldejää­ muigas ühtaegu lõbustatult ja sallivalt. vates salmides kirjeldab meeleheite erine­ Nõnda, naeratavana, on ta mul seniaja­ vaid emotsionaalseid seisundeid. Luule­ ni silme ees: lühikesed püksid jalas, sär- tuse teise osa ingliskeelse tõlke riimitud gikaelus lahti ja ilme aval. Nimede suh­ jambiline tetrameeter on sorav ja sundi­ tes on kõik tundlikud. matu, tabades üllatavalt hästi Underi ka- heksasilbilisi riimuvaid värsipaare. Ivar Eesti luulega komparativistlikult tegeldes Ivaski kolmest Underi inglise keelde tõl­ pidite toetuma peamiselt tõlgetele. On gitud luuletusest, mis ilmusid Emery Teil meeles, kuidas mõjusid olemasolevad George'i toimetatud kogumikus "Con­ tõlked: luulena? tõlgitud sõnade, tõlgitud temporary Eastern European Poetry: An riimidena? Anthology" (Ann Arbor, 1983), on võim-

98 INTERVJUU saim sonett "Hommikurõõm" (Morning sid värsimõõdu ja andsid edasi tugevaid, Joy), ent seda mitte tänu ekstaatilisele hilisromantilis-sümbolistlikke kujundeid lüürilisele tundele, vaid originaali kütkes­ ja ängistavaid tundeid. Need tõlked on tavale kujundireale. Ivask ei ole seadnud nüüd ilmunud raamatus "Kuus eesti luu­ eesmärgiks edasi anda Underi riime, ja letajat Ants Orase tõlkes". Kui mind miski peab värsimõõdust kinni üsna umbkau­ häiris, siis värsi kramplik formaalsus ja du. Kui võrrelda Underi 1930. aasta luu­ kujundite ja sümbolite kohatine võõrus letust "Üksi merega" (Alone with the Sea) (Masing oli rara avis). Mulle tundub aga, Orase ja Ivaski tõlkes, siis Oras hoiab et eesti luulel pole seniajani tõeliselt head kinni Underi ebamugavast riimiskeemist ja viljakat inglise keelde tõlkijat. "Six ja valdavalt viiesilbilisest meetrumist, Estonian Poets" on üksainus õhuke raa­ Ivask aga silpe ei loe ja on Underi puhaste mat. Oleks ju tore, kui ilmuks mahukas riimide asemel kasutanud vaid üksikuid. eesti luule ingliskeelne antoloogia, mis Oras vahendab siin Underi kunsti äärmi­ annaks võimalikult nõtketes tõlgetes üle­ selt meisterlikult, Ivask annab aga origi­ vaate eesti luulest kaasajani välja. Või kui naalilähedasemalt edasi Underi sõnajär- inglise keeles oleksid olemas ka tugevad ge ja vahelduvaid meeleolusid. Mulle üksikkogud, näiteks Masingu "Neemed meeldiks, kui Marie Under oleks tõlgitud vihmade lahte" (1935). nii, et tõlge ei loobuks millestki, ei ütle­ Minu põlvkonna, Teise maailmasõja misviisist, meetrumist, riimidest, mee­ järgse beebibuumi ajal sündinud ameerik­ leolust jm. Peaksin vist lisama, et ei ole W laste "maitset" ja tõlke-eelistusi on mõju­ K. Matthewsi 1950. aastatel ilmunud tanud meie kujunemisaastatel käibinud Underi tõlgete austaja. Kui ma neid esi­ neli konkureerivat ingliskeelset luuletra- mest korda lugesin, mõjusid need mulle ditsiooni: 1) biitnikute whitmanlik bardi- ülespuhutuna. 1982. aastal pidas keele­ luule, ennekõike Allen Ginsbergi tuntud teadlane Iise Lehiste Los Angeleses Amee­ "Ulg", 2) äärmiselt mainekas oli William rika Kaasaegsete Keelte Ühingu aastakon­ Carlos Williamsi minimalistlik ja kõne­ verentsil meeldejääva ettekande eesti luule keelne vabavärsis lüürika, mis oli otseselt inglise keelde tõlkimise raskustest. Olin vastuolus 3) akadeemiliste luuletajate, seda kuulamas. Iise Lehiste luges oma­ Robert Frosti ja tema paljude järgijate poolse näitena ette Marie Underi ühe rangelt meetrilise luulega; 4) Wallace varasema vabavärsis ja riimimata luuletu­ Stevensi ja John Ashbery kõigist neist se "Täiskuu" (The Full Moon) sõnasõna­ täiesti erinevad, äärmiselt rafineeritud ja lise ja vaba tõlke. Valinud just selle luu­ tihti mõistatuslikud hilisromantilised me­ letuse, vältis Lehiste sõnaselgelt Underi ditatsioonid. Tahan öelda, et muutuvate/ meetrumi ja riimi tõlkimise "probleeme" konkureerivate stiilide ja kirjanduslike - ja ma saan tast aru. põlvkondade põimuv ajalugu teeb tõlgete, Eesti luule vastu tärkas mul huvi tänu tõlke taseme, tõlkekriteeriumide, nende Ants Orase Uku Masingu tõlgetele, mis õnnestumise või ebaõnnestumise hinda­ olid minu meelest suurepärased, säilita­ mise (ka mulle) raskeks. Aga ma loodan,

INTERVJUU 99 et eesti luulet tõlgitakse inglise keelde titutsioonides avalduvaid väärtusi, tavasid, edasi, ja paremini kui varem. kategooriaid ja kujutlusi. Varasematele põlvkondadele mõjub niisugune teooria Teie kunagisi sõnu kasutades "teooria ei propagandistlikuna; see ei ole enam poee­ ole enam see, mis varem". Nortoni krii- tika või kirjandusloo erapooletu objektiiv­ tikaantoloogia peatoimetajana olete õige ne uurimine. "Teisendusi" võiks muidugi inimene, kelle käest küsida: missugune on loetleda ridamisi: teooria kui poeetika ja tänane kirjanduskriitika ja -teooria? kirjandusteadus on teisenenud tänu pal­ Ühendriikide akadeemilised kirjandus­ judele uutele kir}andusvülistele suundu­ ringkonnad ei pea "teooriana" hetkel olu­ mustele; kultuurikriitika eelistamine on liseks mitte ainult poeetika- ja esteetika- teisendanud teooriat kui objektiivset ja alaseid või kriitikateaduslikke töid nagu erapooletut analüüsi; kirjandusteooriat varem, vaid ka retoorika-, meedia- ja kui kõrge- või keskmiselaubalist esteetilist diskursuseteooriat, semiootikat, rassi-, konstrukti on teisendanud madalalauba­ rahvus- ja soo- ning visuaalse ja popkul­ line popkultuur, massimeedia ja rämps- tuuri teooriaid. Teooria oma uuemas kirjandus; teisenenud on teooria eriala- postmodernistlikus tähenduses on ent siis­ keel, põhiprintsiibid ja normatiivsed ana- ki ka midagi enamat kui üksnes uute tee­ lüüsimeetodid; ja teooriat kui sidusat ning made ja tekstide ekspansioon. See hõlmab ühele valdkonnale keskendunud ettevõt­ küsimis- ja analüüsiviise, mis lähevad mist on teisendanud viimase aja viljakad kaugemale varasemast formalistlikust, kultuuriuuringud ning sellega kaasnenud kirjanduse "kirjanduslikkusele" kesken­ valdkondade ekspansioon. Teooria ei ole dunud lähilugemisest. Poststrukturalismi, enam see, mis siis, kui me seda Ants Ora­ kultuuriuuringute ja uute sotsiaalsete lii­ sega 1960. aastatel uurisime, keskendu­ kumiste, eelkõige nais- ja inimõiguste lii­ des stilistikale, filoloogiale, formalismile. kumise kombineeritud tagajärjena on Viimasele kolmekümnele aastale tagasi postmodernistlik teooria skeptiline süs­ vaadates torkab silma, et teooriaga on teemide, institutsioonide ja normide suh­ Ühendriigid hiilanud, aga näiteks luule või tes; varmalt asutakse kriitilistele seisukoh­ näitekirjanduse olukord pole nii hiilgav tadele ja ollakse opositsioonis; huvitutak­ olnud. Nagu paljud minu põlvkonnakaas­ se kõigest varjatust ja vastuolulisest ning lased, elasin ma kaasa 1970. aastatel ala­ moonutustest; lokaalseid ja individuaal­ nud teooria renessansile. Selleks ajaks oli seid tavasid seostatakse kultuuri laiemate 1930.-1960. aastate formalistlik paradig­ majanduslike, poliitiliste, ajaloolise ja ma - angloameerika uuskriitika - end eetiliste teguritega. Niisugune teooria - ammendanud ja seda rünnati järjest tera­ või pigem "kultuurikriitika", mis on mõis­ vamalt mitmest suunast. 1970. aastatel tena hõlmavam, - ei tegele enam üksik­ vahetasin ma formalismi välja esialgu asjalikult tingimuslike võimalustega nagu fenomenoloogia, siis poststrukturalismi kantiaanlik kriitika, vaid uurib ja kritisee­ vastu, ning hakkasin luule ja poeetika rib kultuuritekstides ja ümbritsevates ins­ ajaloo asemel uurima kriitika ja teooria

100 INTERVJUU ajalugu. Põlvkondlikust ja isiklikust suu­ millesse kaasaegsed eesti kriitikud on namuutusest annavad tunnistust nii minu suhtunud nii kiitvalt kui nihilistlikult. neli ilmunud monograafiat kui ka Nor- Märkusi oleks mitu. Esiteks oleks kena, toni teooria ja kriitika antoloogia. kui sellest tuntud kogumikust tehtaks Oma karjääri alustades valmistas mulle tõlge. Teiseks ei maksaks Orast mingil eesti luule uurimisel kõige suuremat nör­ juhul samastada ühe teosega, sest Orase dimust see, et puudusid võimalused õp­ huvid, ilmunud tööd ja saavutused ei piir­ pida keelt, saada stipendiume, puudusid du ju selle ühe tähtraamatuga: Oras on eesti keele õppeks vajalikud institutsioo­ tõlkinud eesti keelde Goethe "Fausti", nid. Alustasin külma sõja halval ajal. Vergiliuse "Aeneisi" ja Moliere'i "Misant- Pöördusin mitme fondi poole, ent tule­ roobi", avaldanud arvukalt teadustöid (nt musteta. Samal ajal hakkas mulle tundu­ ühe esimese TS. Elioti käsitluse, mono­ ma, et luule formalistlik analüüs, millega graafia Shelleyst, monograafia Marie Un- olin alustanud, on järjest mannetum, ent derist), olnud eesti-rootsi sõnaraamatu "teooria" oma uutes postmodernistlikes kaasautor, kirjutanud poliitilise analüüsi vormides näis olevat otsustavate läbimur­ "Baltic Eclipse", pannud kokku kaaluka rete ja avastuste lävel. Järgmine suur pet­ kirjanduslike esseede kogumiku "Laie­ tumus oli eesti luule Yale'i loengute nüri- masse ringi" (1961), avaldanud sadu ar­ sünnitus. 1981. aastaks olin ma juba Pa­ vustusi, artikleid entsüklopeediatele ja riisis ja võtnud uuesti käsile prantsuse tõlkeid võõrkeeltesse. Teinud rohkem kui keele, et olla pädev töötama Jacques Der- 60 aastat tööd. Kolmandaks, "Arbujate" rida, Michel Foucault' jt poststrukturalis- hindamise kriteeriumid - ja võimalik, et tide tekstidega. Minu esimene raamat kogu eesti luule ajalugu - vajaksid värs­ "Deconstructive Criticism" ilmus Co­ ket ülevaatamist. Lubage ma selgitan. lumbia ülikooli kirjastuses 1983. aastal. Kui piirduda praegu 1880.-1950. aas­ Seda tunnustasid kriitikud ja raamat müüs tate modernismiavangardi ründamisel hästi. Saanuks ma aga oma tahtmist, ol­ (kuhu arbujad vaid ühe näitena kuuluvad) nuks mu esimene raamat ilmselt kompa- ainuüksi puhta kunsti, formalismi või rativistlik analüüs modernismi vahetumi­ vaimsusega, on sellest vähe. Ajalooliselt sest luules postmodernismiga, kus ma on enamik avangardiste võidelnud kunsti vaadelnuksin kõrvuti eesti-, soome- ja autonoomia eest, vastandades end kom- ingliskeelseid luuletajaid. Ainult et läks mertshuvidele ja teistele survevormidele. teisiti. Tegemist oli ühiskonnakriitiliste kunstni­ kega, kes oponeerisid valitsevale kodan­ Yale'i loengute kogumiku juurde tagasi likule korrale ja hiljem kunsti sundpoli- tulles: Te hindate oma sissejuhatuses Ants tiseerimisele, mida nõudsid Euroopa fa­ Orase koostatud "Arbujaid" läbi 1938. šism ja Nõukogude kommunism. Tuleta­ aasta kriitiliste prillide. Kas Te ütleksite gem meelde, et sotsialistlik realism oli lõpetuseks oma arvamuse sellest Eestis riiklik sundpoeetika, mis sanktsioneeriti hiljuti uuesti väljaantud kogumikust, "Arbujate" ilmumisega üheaegselt. Kumb

INTERVJUU 101 on tänaselt perspektiivilt vaadates revo­ siivsem, murrangulisem, kujundab pare­ lutsioonilisem või radikaalsem, kas arbu­ mat tulevikku? Kirjandus- ja kultuurikrii­ jad või proletaarne kirjandus? tikud, eriti meie, vasakpoolsed, peaksime Kuigi ma organiseeritud religiooni tänases globaliseeruvas, postmodernistli­ võõristan, elan ma postkommunistlikus kus, täitmatu tarbimise ja turukesksete maailmas, kus arvukad religioossed ära- väärtuste maailmas, kus võimutseb pop­ tusliikumised, fundamentalistlikud hoia­ kultuur, autonoomiad kaovad ja avangar­ kud ja new age'i sulamid tõendavad, et di pole, andma värske hinnangu nii kunsti vaimsed probleemid, ehkki labiilsed ja autonoomia poliitikale, modernismi avan­ ohtudega seotud, ei kao ilmselt kuhugi. gardile kui ka vaimsuse rollile. Ja neil on alati komplitseeritud poliitili­ "Arbujate" kaante vahel on individu­ sed tagajärjed. Modernistlik utoopia rah- aalsed üksikanded ja nende puhul ei saa vaoopiumi väljajuurimisest äpardus. "Ar­ rääkida ühtsest rühmitusest. Vastupidi. bujates" avalduvat vaimsust tuleks hinna­ Võimalik, et Nõukogude ajal Eestis ma­ ta just seda silmas pidades, võttes sealjuu­ terialismi ja vaimsuse vahele tõmmatud res miinimumina arvesse niisuguse vaim­ liiga jäik reliktne eraldusjoon tuleks de­ suse ühiskondlikku ja poliitilist mõõdet. konstrueerida. Arbujate niinimetatud Ma usun, et vormil on oma poliitika, "vaimsus" pole minu meelest üheselt liht­ oma ideoloogia, mis on tundlik ajaloolise ne. Huvitav, mida annab tänases Eestis konteksti suhtes. Mida võiks tänane eest­ "Arbujate" ümberhindamine? Kui palju lane arvata sellest, et 1930. aastate noor­ pooleli vanu asju peab uus postkommu­ luuletajad nagu Uku Masing otsustasid nistlik rahvas läbi töötama, ja kui kiiresti? kirjutada äärmiselt hoolikat, meetriliselt Paistab nii, et tänastel kirjandusmaastikel korrastatud ja riimitud, uusromantilist ja ei lähe modernismi avangard (nagu arbu­ visionaarset lüürikat? Mis on niisuguse jad) meelest. vormi poliitika täna, tagasivaates? Kas me tahame endistviisi väita, et proletaarne Küsitles Anne Lange kirjandus oli siis või on praegu progres­

102 INTERVJUU AKEN

ANATOL LIEVEN vange inimlikult. Bushi valitsus on läinud Läänemaailma lõpp? mõnede siseriiklike meetmetega muret­ tekitavalt kaugele, aga see pole üllatav pä­ Natsionalismi lõkkelelöömine pärast 11. rast nii kohutavat rünnakut nagu 11. sep­ septembrit ei lase USA-1 tajuda Euroopast tembril. Pealegi on USA õigussüsteem kaugenemise ohtlikkust. Kui Ameerika kõige pöörasemad sammud selles suunas rünnak Iraagile ei lähe plaanipäraselt, siis tagasi tõrjunud, mis näitab, et ta on en­ võivad tekkida rahvusvahelised lahkhelid, diselt usaldusväärne. Seega ei tunne ma mis tähendavad "läänemaailmaks" nime­ poolehoidu nende Euroopa vasakpoolsete tatud kultuuriüksuse lõppu. suhtes, kes olid al-Qaida vastase sõja vastu Aasta tagasi, kohe pärast 11. septembri ning esitasid USA poliitika ja kultuuri rünnakuid, kirjutasin ma ajakirjas Pros­ kohta rohmakaid stereotüüpe. pect, et USA-1 ja tema liitlastel on tarvis Ma toetasin sõda Afganistanis, sest see "anda raevukas vastulöök". Kuigi Taubani oli USA enesekaitsesõda, mis kaitses ka režiim on tänaseks kukutatud ja al-Qaida maailmakorda ja tsivilisatsiooni - sh isla­ killustatud, ei ole saavutatud ülekaalukat mi tsivilisatsiooni - barbaarsuse ja obsku­ võitu, osalt Afganistani eripära ja Pakis­ rantismi vastu. Kuid sõda Iraagi vastu tanis asuvate hõimualade läheduse tõttu oleks juba hoopis teine asi, eriti kui seda ning osalt USA väejuhtide soovimatuse hakataks pidama liidus Ariel Sharoni Iis­ pärast kasutada suuremal arvul maaväge­ raeliga. Sellega kaasneks suur risk sattuda sid. Enamik al-Qaida juhte on seni vaba­ hukatuslikku konflikti suure osaga araa­ duses. Afganistan on praegugi ebastabiil­ bia maailmast ning see võib viia araabia ne. Ja mis veel hullem: sadu Afganistani maade sõjalise okupeerimiseni USA poolt. tsiviilelanikke on hukkunud USA sõjaväe Veelgi enam, sellest tulenev "tsivilisatsioo­ vigade tõttu. Meie afgaani liitlased aga on nide konflikt", millega kindlasti kaasnek­ tapnud, näljutanud ja piinanud vange sid korduvad terroriaktid läänemaailmas, ning USA on rumalalt ja vastutustunde­ võiks pikas perspektiivis kallutada Lääne tult õõnestanud Genfi konventsiooni. demokraatia autoritaarsuse teele ning Siiski on USA sõjavägi üldiselt püüd­ lõpetada praeguse liberaalse globalisee- nud hoolt kanda selle eest, et niivõrd kui rumisfaasi. Just seda radikaalsed islamistid realistlikud sõjalised kaalutlused lubavad, soovivadki. Niisugune sõda oleks suur välditaks tsiviilohvreid ning koheldaks viga ajal, kui Osama bin Laden ja tema

Anatol Lieven, The End of the West? Prospect, nr 78, september 2002.

AKEN 103 kaaslased on vabaduses, al-Qaida ohus­ otsimises". See laostab Ameerika vaimu; tab Pakistani ja teiste riikide stabiilsust hämmastaval kombel toimuvad Iisraelis ning püsib India ja Pakistani vahelise sõja endas märksa avatumad diskussioonid oht. asunduste küsimuses ja Iisraeli poliitika Ma jagan Michael Lindi arusaama üle üldiselt. (Prospect, aprill 2002), et Iisraeli lobby USA-Iisraeli liit on omandamas sama­ Ameerikas mängib selles olukorras oht­ suguseid vastastikku hukatuslikult mõju­ likku rolli - eriti Iisraeli enda pikaajalisi vaid aspekte nagu Venemaa kindel enese- huve silmas pidades. Unustagem jutt, et sidumine Serbiaga 1914. aastal. Võib isegi USA toob araabia maailma demokraatiat. öelda, et selle sideme tõttu on USA ja Iis­ Tunde, mis niihästi Iisraeli kui Ameerika rael oma kohti vahetamas. USA, mida karmi joone poliitikat ajendab, võttis ühel kaitsevad ookeanid ja võrratu sõjaline hiljutisel seminaril kokku Iisraeli lobby üleolek, on sattumas ohustatud Lähis-Ida üks tähtsamaid esindajaid, öeldes araab­ riigi rolli, kes usub, et teda ähvardab sur­ laste kohta: "Las nad vihkavad meid, maoht maadest, millel on kasutada ainult peaasi et nad meid kardaksid." Lind väi­ tilluke murdosa tema võimsusest. Samas dab, et niisuguste tegurite tõttu ajab Bushi on Iisrael tänu USA toetusele muutunud valitsus sageli segi nii oma vaenlased kui otsekui üliriigiks, mis suudab trotsida eesmärgid, mida "terrorismivastase sõja" niihästi tervet oma regiooni kui ka Euroo­ edukaks pidamiseks tuleks lahus hoida. pat. Selline olukord ei saa kesta kaua. Kuigi eurooplased ja ameeriklased peak­ Iisrael ei ole üliriik. Ta on küll rikas ja sid Iisraeli kui riigi eksisteerimist tugevalt võimas, aga ta on ikkagi üks väike Lähis- toetama, ei peaks see toetus laienema Iis­ Ida riik, mis peab otsima oma naabrite­ raeli võimule Läänekaldal ja Gaza sektoris ga kompromisse, kui tahab elada rahus. ega sealsetele Iisreali asundustele. Iisraeli Hämmastav on see, et Iisraeli ei mai­ poliitika kaitsjad Iisraelis ja USA-s on nitagi Robert Kagani mõjukas essees USA sunnitud otsima puhtmilitaarseid õigus­ ja Euroopa kaugenemisest (Prospect, tusi, nagu näiteks kaitseminister Donald august 2002), mille juurde ma veel tagasi Rumsfeldi hiljutine kommentaar: "Asun­ pöördun. Seda hoolimata faktist, et just dustele keskendumine praegusel ajal ei USA tingimusteta toetus Iisraelile on saa­ taba asja tuuma. Asundused nn okupee­ nud suurimaks pingeallikaks USA ja ritud alade mitmetes piirkondades on Euroopa vahel ning Euroopa kriitika Iis­ tagajärjed sõjast, mille Iisrael võitis" - raeli aadressil (mis mõnikord on olnud ka argument, mida oleksid võinud kasutada ebaõiglane, näiteks süüdistused Jenini ka Milosevic ja tema kannupoisid. USA-s "veresaunas") on andnud peamise ajen­ käib liigagi edukas kampaania, milles ka­ di viimasel ajal USA meedias ilmunud vi- sutatakse "terrorismivastase sõja" argu­ hasteks Euroopa-vastasteks rünnakuteks. menti ja tümitatakse asunduste üle disku­ Iisraeli mahavaikimise põhjuseks on teerijaid vaikima, süüdistades neid anti­ arvatavasti see, et USA rahvuslikest huvi­ semitismis ja "terrorismile vabanduste dest ja terrorismivastase sõja vajadustest

104 AKEN Anatol Ltever. lähtuva "realistliku" vaatevinkli järgi ei naalsuse järgi. Poolteist sajandit Euroopa ole Iisrael mitte kasulik liitlane, vaid tema ajalugu enne 1945. aastat näitab meile tingimusteta toetamine on üks USA pea­ liigagi hästi, kuhu natsionalistlik võimu- misi kohustusi. Nõnda on tõesti võima­ poliitika võib viia. Mis puutub "enne­ lik esitada tugevaid argumente Saddam tavasse ühepoolsesse vastulööki", siis see Husseini kõrvaldamiseks ning tema mas- on juba Orwelli-vääriline fraas. Eriti tobe sihävitusrelvade hävitamiseks. Just Iisrae- on niisugune sõjakas natsionalism USA li-Palestiina konflikti praegune seis ning puhul, sest just tema on ju see, kes glo­ Iisraeli tahe säilitada oma kontrolli suurte baalsest korrast kõige rohkem kasu lõi­ maa-alade üle teispool 1967. aasta piire kab, just temal peaks olema tugev huvi muudaksid sõja Iraagiga äärmiselt ohtli­ säilitada status quo ja kindlustada seda kuks. Ilma Iisrael-Palestiina konfliktita üldaktsepteeritud reeglitega. oleks USA-1 märksa lihtsam väita, et ta Õnneks ei ole me veel jõudnud punkti, tegutseb rahvusvahelise korra kaitseks, kus "läänemaailm" lakkaks olemast, - kas ning Saddami kõrvaldamise nimel peetav või juba sel põhjusel, et Bushi valitsus sõda leiaks regioonis märksa tõenäolise­ esindab kõigest üht Ameerika palet, mitte malt toetust. aga tervet maad. Aga kui USA läheb Iraagi Minu kunagine oletus, et 11. septembri vastu sõtta ja kui see sõda läheb halvas­ terrorirünnakud võiksid panna USA-d ti, siis on lähedal läänemaailma kui kul­ uuesti läbi kaaluma oma tingimusteta tuurilise ja poliitilise üksuse lõpp. toetust Iisraelile, tundub praegu naiivne. Võib küll väita, et 11. september näi­ 11. septembri, Iisraeli lobby ja mitmesu­ tas, et USA seisab tõepoolest vastamisi ko­ guste Ameerika ajaloo- ja kultuurisuun- hutavate ohtudega. Aga enne kui seda dumuste kombinatsioon on elustanud võtta õigustusena uutele natsionalistidele Ameerika natsionalismi, mis on esmajoo­ - või "realistidele", nagu nad end ise eks­ nes suunatud islamimaailma vastu, aga ka likult nimetavad -, tuleks vaadata, mida Euroopa või mis tahes riikide rühma vas­ nad kirjutasid enne 11. septembrit. Siis tu, kui see peaks vastustama USA plaane. saab selgeks, et nad - kui kasutada Bushi 11. september on sellesse segusse lisanud valitsuse ühe liikme ettevaatamatuid sõnu õigustatud hirmu ja viha, aga ka kõikidest - on lihtsalt "võtnud 11. septembri ja la- ainetest kõige joovastavama - tunde, et dunud selle selga kogu oma varasema te­ ollakse ainulaadse ülekohtu ohver. gevuskava". Robert Kagani ja William Kuid inimene, kellel on vähegi ajaloo- Kristoli toimetatud kirjutistekogumik tunnet, ei saa pooldada ühegi riigi ag­ "Present Dangers: Crisis and Opportunity ressiivset natsionalismi, ükskõik millised in American Foreign and Defence Policy" kallaletungid sellele riigile ka osaks oleks (Praegused ohud: kriis ja võimalused saanud. Paljud rahvad võivad väita, et nad Ameerika valis- ja kaitsepoliitikas; 2000) on olnud ülekohtuse agressiooni ohvrid; on sellest seisukohast väga kõnekas. See see aga ei tähenda, et neid ei tuleks hin­ on vihane rünnak Clintoni valitsuse vastu nata nende vastureaktsiooni proportsio­ ja sisaldab ühtlasi jõulisi soovitusi tuleva-

106 AKEN seie vabariiklaste valitsusele. Kooskõlas oma pinnal. Kristoli toimetatava Weekly 11. septembri eelse realistliku traditsioo­ Standards 15. juuli number määratleb niga ei huvitu autorid terrorismist ega samuti Saudi Araabiat USA peamise vaen­ ühiskondadesisese vägivalla ja stabiilsu­ lasena ning piirkonnana, kus tasuks kaa­ se küsimustest - selle asemel arvavad nad, luda interventsiooni. et USA-d ohustavad eelkõige teised, ole­ 1990ndatel püüdsid needsamad nat­ tatavasti võimsad riigid ja et kõigile neile sionalistid kujutada Venemaad ähvardava konkurentriikidele tuleb läheneda mak­ ülivõimuna, millele on loomuomased simaalse karmusega. Näiteks kogumiku agressiivsed ja autoritaarsed tendentsid. viimane essee kujutab endast paranoilist Ja seda ajal, mil Venemaa oli sooritanud katset võrrelda USA positsiooni Hiina suurima rahumeelse taganemise maailma suhtes Suurbritannia positsiooniga Saksa­ ajaloos, alistunud USA-le igas olulises maa suhtes 1930ndate algul. küsimuses ning Vene armee oli silmanäh­ Nagu kirjutas Jonathan Clarke ajakirjas tavalt lagunemas. On ehk veel võimalik National Interest: "Kui selle raamatu kõi­ tunda kaasa poliitilisele ja rahvuslikule ki soovitusi korraga rakendada, siis riskiks hüsteeriale, kui see puhkeb arengumaa­ USA üksipäini sõdimisega vähemalt viiel de vaesunud talupoegade ja väikekodan­ rindel, kusjuures lisaks õhutatakse veel ka laste seas, kes püüavad meeleheitlikult Iisraeli loobuma rahuprotsessist ning mi­ millegagi oma elu viletsust kompenseeri­ nema palestiinlastega pidurdamatusse da. Aga mida kosta, kui samasuguseid konfrontatsiooni." tundmusi väljendab Wali Street Journal? Bushi valitsuse maailmastrateegia on Selle vaimulaadi lätete käsitlemine jääb liikunud just selles suunas. Ameerika on käesoleva essee raamest välja. Olgu selle takerdunud ühte konflikti Afganistanis, juured millised tahes, on see nüüd täies millel on rängad tagajärjed kogu Lõuna- inetuses pinnale kerkinud Ameerika ja Aasiale. Ta kavandab sõda Iraagiga, mis Iisraeli natsionalistide suhtumises mitte võib viia pikaajalise sõjalise okupatsioo­ üksnes araabia maailma, vaid ka Euroo­ nini mitte ainult Iraagis, vaid ka teistes past lähtuvasse kriitikasse. Prantsusmaa maades. Bushi kõne "kurjuse teljest" lisas stereotüpiseerimine on muutunud nõnda veel kaks vaenlast, Iraani ja Põhja-Korea. õelaks, et olen kohanud haritud ameerik­ Ja veelgi kurjakuulutavam on see, et Kait­ lasi, kes ei suuda uskuda, et Prantsuse sepoliitika Nõukogule - mille eesotsas väed osalesid Lahesõjas, et Prantsuse ra­ seisab valitsuse julgeolekupoliitika peami­ huvalvajaid langes Bosnias serblaste käe ne guru Richard Perle - esitatud analüüs läbi rohkem, kui ameeriklasi on tänase­ kutsus üles ähvardama Saudi Araabiat ni langenud Afganistanis, või et Prantsuse naftamaardlate okupeerimisega, kui nad sõdureid, kes võitlesid märksa innuka­ ei osuta tingimusteta abi "sõjas terrorismi malt, hukkus Indo-Hiinas proportsionaal­ vastu". See kirjutis lisab, et ultimaatum selt rohkem kui ameeriklasi. peaks sundima saude keelama igasugused Hoolimata Ameerika natsionalismi Iisraeli- ja Ameerika-vastased avaldused lõkkelelöömisest pärast 11. septembrit ei

AKEN 107 tuleks siiski arvata, nagu esindaksid prae­ husetäitmisel: Johnson, McNamara, guse valitsuse karmi joone ajajad kogu Ühendatud Staabiülemate Komitee ja Ameerikat või nagu oleks kindel nende valed, mis viisid Vietnamini) pärineb H. domineerimine ka tulevikus. On märke, R. McMasterilt, majorilt, kes paistis sil­ et USA avalik elu on hakanud väljuma ma Lahesõjas. See on hävitav kriitika sellest natsionalismi tulvaveest, mis pärast Robert McNamara ja "tehnokraatide" 11. septembrit lämmatas üheksaks kuuks aadressil, kes viisid Ameerika Vietnami kõik debatid. Mõõdukamad kongressiliik- sõtta, ning kindralite moraalse arguse med on hakanud jõudu koguma vastus- vastu, kes ei söandanud vastu seista stra­ tamaks unilateraalset sõda Iraagiga ning teegiale, mille ekslikkust paljud neist nendega on liitunud mõned olulised te­ mõistsid. gelased vanadest vabariiklikest julgeole- Teine neist on romaan "Once an kuringkondadest eesotsas Brent Scow- Eagle" (Kord kotkas) merejalaväelase ja croftiga. Nad saavad ka tugevat telgita­ Teise maailmasõja veterani Anton Myreri gust toetust niihästi Colin Powellilt, vä­ sulest. Pealkirja tomclancylik kõla on lisministeeriumilt kui ka Pentagoni juhti­ eksitav, tegelikult pärineb see hoopis ühest vatelt ringkondadelt. Osalt väljendub Aischylose näidendist. Romaan jutustab selles konkreetne mure kõnealuste sõja­ ühe Ameerika sõduri loo aastast 1917 plaanide pärast, millest mõningad on kuni 1960ndateni ning raamatut on jaga­ juhtivate sõjaväelaste meelest lausa pöö­ tud kõigile USA merejalaväeohvitseridele, rased. USA sõjaväe vastuseis sõjale Iraa­ kelle seas see näib olevat saavutanud kul­ giga kuulub aga ka juba selle institutsiooni tusliku staatuse. USA armee Sõjakolledž imetlusväärse vaimu juurde, mis pole kasutab seda raamatut ohvitseride välja­ mingil juhul aldis uljaspäisele sõjalisele õppes ja kolledži ülem on seda nimetanud agressioonile. "kirjanduslikuks moraalikompassiks nii Ameerikas tervikuna on viimase põlv­ minu kui mu sõduritepere jaoks juba roh­ konna vältel Vietnami sõja mälestused üle kem kui kahe põlvkonna jooksul". võõbatud - nii et suur hulk Ameerika "Once an Eagle" ei ole väljapaistev teismelisi näib uskuvat, nagu võitnuks kirjandusteos, aga see on kirglikult mo­ USA selle sõja. Ameerika sõjaväel on seda raalne romaan. Selle põhisõnumiks on mõistagi märksa raskem uskuda. Amee­ vastumeelsus poliitilisest, isiklikust või ka rika ohvitseride kaks lemmikraamatut rahvuslikust oportunismist ajendatud näitavad, et sõjaväes on neist kogemustest läbimõtlematu sõjategevuse vastu ning see õppust võetud. Need teosed rõhutavad taunib ka sõjaväelasi, kes niisuguste män­ psühholoogilist, isegi lausa kultuurilist gudega kaasa lähevad (kuigi Myreri kan­ lõhet sõjaväeringkondade ja natsionalist­ gelane tunnistab, et lõppkokkuvõttes like ideoloogide vahel. Esimene teos, peab sõjavägi alluma valitud tsiviilisiku­ "Dereliction of Duty: Johnson, McNa- tele). See raamat tuletab meelde, et kriis­ mara, the Joint Chiefs of Staff and the kava retoorika varjus on siiski säilinud ka Lies that Led to Vietnam" (Hooletus ko­ vanem ja atraktiivsem Ameerika, niihästi

108 AKEN sõjaväes kui ühiskonnas tervikuna: Lin- poliitikat, mis oleks eurooplastele läheda­ colni, Granti, Marshalli ja Eisenhoweri sem. Ameerika, mida iseloomustab tugev, kuid Gore oleks ehk presidendina suuren­ agressiivsuseta patriotism ning sügav, kuid danud terase- ja muid tollitariife, et meel­ pealetükkivuseta kohusetunne - rooma­ dida ametiühingutele, aga tõenäoliselt ei likud voorused, mida on pehmendanud oleks ta eraldanud nii suuri subsiidiume kristlus ja valgustus. USA põllumajandusele. Clintoni tegude Kuigi Richard Perle on püüdnud sõda­ järgi otsustades oleks Gore arvatavasti de kavandamist üksnes poliitikute asjaks valinud märksa vastutustundlikuma käi­ kuulutada, ei saa tema ja teised natsiona­ tumisjoone Ladina-Ameerika majandus­ listlikud ideoloogid USA sõjaväe seisukoh­ liku stabiilsuse asjus. Ja Kyoto lepingu ja ti Iraagi küsimuses eirata. Sõjavägi on juba globaalse soojenemise küsimusele oleks olemuselt institutsioon, mida ei saa vai­ Gore lähenenud sootuks teisiti kui Bush, kima sundida süüdistustega patriotismi- või vähemalt oleks seda üritanud. Prae­ puuduses. Seda iseäranis põhjusel, et väga guste jõupingutuste asemel suurendada ja vähesed karmi joont pooldavad natsiona­ mitmekesistada USA naftatootmist olek­ listlikud intelligendid on ise USA sõjaväes sime olnud tõenäoliselt tunnistajaks kat­ teeninud. Vietnami sõja ajal nägid mõned setele põhjendada Lähis-Ida ebastabiilsu­ neist tõsist vaeva, et seda vältida. sega USA vajadust säästa energiat ja inves­ Nagu Wait Whitman ütles iseenda teerida alternatiivsetesse tehnoloogiatesse. kohta, võib öelda ka USA kohta: ta on Need erinevused ei ole väikesed ja nen­ suur, sisaldab palju erinevusi ja räägib de tagajärjel oleks "Euro-Atlandi ühtsus" sageli enesele vastu. Rahvusliku Relva- püsinud päris hea tervise juures, võrrel­ ühingu (NRA) ja John Ashcrofti Ameerika des praeguse haiglase ja võimalik et sur­ on samal ajal ka Sierra Clubi ja Kodani­ maeelse seisundiga. kuvabaduste Liidu Ameerika. Isegi mõned Nood Ameerika parempoolsed ja vabariiklased seisavad lähemal oma Euroopa vasakpoolsed, kes on ükskõik­ Euroopa ametikaaslastele kui Ameerika sed läänemaailma võimaliku surma suh­ kolleegidele. tes, teevad karuteene omaenda maadele, Niisuguses kontekstis tasub mõtelda aga ka inimkonnale üldiselt. On terve selle üle, milline oleks näinud USA polii­ hulk ohtlikke globaalprobleeme, mida tika välja siis, kui presidendiks oleks va­ pole võimalik käsile võtta ilma USA-ta. litud Al Gore - nagu demokraatia mõttes Kuid ilma Euroopata ignoreeriks USA olekski pidanud juhtuma. Mõned suured globaalprobleeme ilmselt niikaua, kuni asjad oleksid jäänud samaks. Aga sellistes need USA-le surmavalt ohtlikuks ei muu­ võtmeküsimustes nagu rahvusvaheline tu; ning ilma Euroopa rahuvalvajate ja kriminaalkohus, tuumakatsetuste keelus­ rahata ei oleks USA sõjalisi kiirvõite või­ tamise leping ja tuumarelvastuse kärpimi­ malik muuta millekski, mis sarnaneks se leping Venemaaga oleks Gore üritanud pikaaegse eduga. Euroopa rahuvalvajateta (Kongressi vastuseisu trotsides) ajada Kabulis ning Euroopa poolt finantseeritud

AKEN 109 ülesehitusplaanideta langeks Afganistan sireligioossetelt äärealadelt, fundamenta­ tagasi etnilis-religioossesse kodusõtta ning listlikust islamist ja radikaalsetelt ökosõ- al-Qaida koloniseeriks taas puštude alad. dalastelt. Olgu Ameerika demokraatlik messia­ USA domineerimine olemasolevas nism mõnikord kui tahes vihaleajav ja sil­ maailmakorras on päevselge; seetõttu makirjalik, on selle riigi demokraatlikel oleks loogiline, et USA tegutseks alal­ institutsioonidel olnud keskne tähtsus hoidliku jõuna, nii nagu Suurbritannia 19. kogu maailma demokraatiale, ja mitte sajandi teisel poolel. Iseenesestmõisteta­ ainult selle pärast et 1941-1989 oli valt oleks USA huvides luua globaalsete Ameerika Ühendriikide majanduslik ja reeglite, piirangute ja institutsioonide sõjaline võimsus elutähtis Lääne demo­ võrgustik, mis fikseeriks status quo. Miks kraatia kaitsmisel totalitaarsete režiimide aga Bushi valitsus seda ei tee? Põhjus pei­ vastu. 19. sajandi Lancashire' veskitöölis- tub Ameerika natsionalismis, mida kütab tel, kes toetasid Ameerika kodusõjas põh- üles Iisrael ja mille pani lõõmama 11. jaosariike, oli õigus, ehkki nende otsesed september. majandushuvid olid pigem seotud lõuna- See toob mind tagasi Robert Kagani osariikidega. Kui konföderatsioon oleks essee juurde, mis esindab intelligentselt ja võitnud, oleks Suurbritannia ja Euroopa argumenteeritult seda enesepetlikku ideo­ geopoliitiline ajalugu võtnud 1860ndatest loogiat, mis Bushi valitsust kannustab. alates palju autoritaarsemad jooned. Vastuseks sellele tuleks esitada vaid üks Ameerika demokraatia prestiiž on isegi lihtne küsimus: kui Euroopa praeguse islamimaailmas tugev; eriti ilmneb see poliitika lähtekohaks on tema sõjaline Iraani noorte hulgas. Arvamusküsitlused nõrkus, mitte aga jõud, siis kas sellest näitavad, et moslemite enamik imetleb järeldub, et Euroopa argumendid on va­ Ameerika demokraatiat, institutsioone ja led? Ehk on hoopiski võimalik, et Euroo­ majandussaavutusi. Üks kõige hämmas­ pa on võtnud mõned kasulikud õppetun­ tavamaid asju Ameerika natsionalistide nid oma 1945. aasta eelsest kohutavast puhul on nende tahtmatus mõista, kui ajaloost? Ja kui USA ja Iisrael neist õppe­ ülekaalukalt on Ameerika külma sõja tundidest ei hooli, kas pole nad siis mää­ võitnud, niihästi militaarse, majandusliku ratud kordama Euroopa kogemust? kui ka ideoloogilise hegemoonia mõttes. Ka hiljutised Euroopa koloniaalsõjad Nagu ma vahetult pärast 11. septembrit on oma õppetunde andnud, eriti prants­ märkisin, on ka al-Qaida ise selle tunnis­ lastele Indo-Hiinas ja Alžeerias. Indo-Hii- tuseks. Ainus alternatiivne moderniseeru- nas sai Prantsusmaa küll otseses mõttes mismudel oli surnud ja maailma juhtivate sõjaliselt lüüa, aga Alžeeriast ei taganenud riikide eliit oli haaratud USA poolt domi­ ta mitte selle pärast, et olnuks piirkonna neeritud kapitalistlikku maailmakorda enda käes hoidmiseks liiga nõrk (nagu ning huvitatud selle säilitamisest. Ideoloo­ Kagan üritab väita), nii nagu ka Ameerika giline vastuseis sellele korrale lähtus see­ ei taganenud Vietnamist mitte selle pärast, tõttu ainult äärmusreligioossetelt ja kvaa- et oleks lahinguväljadel otseselt lüüa saa-

110 AKEN nud. Nagu Ameerika Vietnamist, nii ta­ kaitsekulutustest USA arvele. Ühelgi riigil ganes Prantsusmaagi Alžeeriast selle pä­ pole lootust Ameerikale vastu hakata isegi rast, et maa okupeerimine oleks tähenda­ väga lokaalsete sõjaoperatsioonide tand­ nud pidevat sõda; Alžeeria säilitamiseks ril. USA-d ei ohusta mingi tõsine sõjaline vajalikud kohutavad vahendid (institutsio- ähvardus ühegi teise riigi poolt. Kuid ter­ naliseeritud piinamine jm) laostasid Prant­ rorismivastases sõjas on niisugune üleolek suse demokraatiat ning hävitasid ta mo­ üpris ebaoluline. Terrorismiohtu ei saa raalset ja kultuurilist mainet ning Alžeeria hävitada, vallutades ja okupeerides üht majanduslik ja geopoliitiline hind ei olnud islami riiki teise järel - vastupidi, miski ei lihtsalt tema hoidmiseks tarvilikke jõle­ suurendaks paremini toetust terrorismile. dusi ja verevalamist väärt. Sama kehtis Robert Kagani pilt hobbesilikust maa­ väiksemas mahus ka Suurbritannia välja- ilmast, kus iga riik seisab vastamisi teis­ tõmbumise puhul Aafrikast pärast Mau- te riikidega, lihtsalt ei kehti suuremas osas mau mässu verist mahasurumist Keenias. maailmast, sh USA tagahoovis Ladina- Samasuguseid õudusi koges Vietnamis ka Ameerikas. Ja paljudes teistes kohtades, Ameerika, kuid need mälestused on õn­ kus niisugune pilt ka tõele vastab, ei puu­ nestunud suurel määral kustutada. duta see USA huve ning USA ei hakka seal Võimupoliitika seisukohalt ei sarnane oma sõjaväge kasutama. Sierra Leone tänapäeva Ameerika kaugeltki Euroopa rahutagamisoperatsiooni juhtisid britid võimudega enne 1945. aastat. Kunagised ning austraallased tegid seda Ida-Timoris. Euroopa natsionalistid kujutasid küll sa­ Lõuna-Aasias valitseb tõesti riikidevahe­ geli teiste Euroopa riikide võimsust ja lise konflikti oht, aga USA roll India-Pa­ pahatahtlikkust teadlikult tegelikust suu­ kistani tülis - mida Colin Powell on imet­ remana, kuid nende riike ähvardati ka lusväärselt täitnud - seisneb diplomaatias, päriselt. Ühelgi Euroopa riigil enne 1914. mis kasutab kord ähvardusi, kord meele­ või 1945. aastat ei olnud niisugust ülekaa­ head, kord kompromisse. Ühesõnaga, lu relvajõus ja sõjatehnikas kui USA-1 tegu on USA ja Euroopa diplomaatia se­ praegu. Suurbritannial oli küll kõige tu­ guga. Läänt ähvardavad probleemid on gevam laevastik, aga tal oli põhjust pel­ enamasti arengumaade-sisesed: kodusõ­ jata kasvavat Saksa laevastikku, eriti all­ jad, haigused, immigratsioon ja keskkon- veelaevu. Kuigi Saksamaal oli kõige tuge­ nakatastroofid - s.o probleemid, millesse vam armee, oli Prantsusmaal ja Venemaal Bushi valitsus on suhtunud põlglikult ja rohkem sõdureid ja suurtükke, ning seega mida USA sõjavägi lahendada ei saa, isegi võis ta võitu loota ainult tehes panuse kui tahaks. tohutult riskantsele - ning nagu ilmnes, 11. september andis mõistagi tugeva ebaõnnestunud - avantüürile. Austriat äh­ löögi liberaalsele ja internatsionalistlikule vardas Venemaa sõjaline üleolek veelgi leerile USA-s. Vastastikuse sõltuvuse idee rohkem - ning Venemaad omakorda äh­ on nüüdseks varju jäänud. Laialt on maad vardas Saksamaa ja Austria liit. Seevastu võtnud tunne, ja seda mitte ainult parem­ tänapäeval langeb 40% ülemaailmsetest poolsete seas, et Euroopa ei ole enam

AKEN 111 tähtis. Näiteks Kagan: "Kas USA suudaks tähendaks hädavajalik sõjaline investeering kogu ülejäänud maailmaga toime tulla ilma ressursside koondamist ühte kadasse, nii et Euroopa abita? Vastus on, et nii see juba näiteks Prantsuse maksumaksjate raha lä­ praegu ongi. USA on hoidnud Aasias stra­ heks Briti allveelaevade või Saksa tankide teegilist stabiilsust ilma Euroopa abita. ostmiseks, ning selle majanduslik kasulik­ Lahesõjas oli Euroopa abi ainult sümbool­ kus on seega harilikele valijatele märksa ne, nii on see olnud ka Afganistanis ja sama vähem ilmne. kehtiks ka sissetungi puhul Iraaki. Pärast Ent hoolimata Ameerika natsionalistli­ külma sõja lõppu on Euroopal olnud USA­ kust retoorikast mängib Euroopa ikkagi le sõjalis-strateegilises mõttes vähe pakku­ USA võimalikes sõdades olulist rolli ning da." võtab endale ränki riske - isegi siis, kui ta Seda ebameeldivat tõde on vaja Euroopa ei anna ainsatki sõdurit. Euroopa panus valijatele, poliitilisele eliidile - ja sugugi seisneb nõusolekus lubada USA-1 kasutada mitte viimases järjekorras - intellektuaali­ oma õhuruumi ja Euroopas paiknevaid dele ikka ja jälle nina alla hõõruda. Seni kui baase. Ilma selleta muutuks USA üksuste Euroopa ei arenda välja tõsiselt võetavat varustamine Lähis-Idas juba kõvasti keeru­ sõjalist jõudu ega tahet seda kasutada, on lisemaks. Aga sõjaväebaaside olemasolu Euroopa riigid määratud jääma USA suhtes tõstab terrorirünnakute tõenäosust Euroo­ oma praegusesse jõuetult vinguvasse posit­ pas. siooni. Kui Euroopa valitsused hakkavad tõesti Tarvis ei ole lennukikandjate laevastikke, arvama, et USA poliitika Lähis-Idas kujutab mis võiksid sõdida Lähis-Idas või Lõuna- endast tõsist ohtu Euroopale, regioonile ja Aasias; tarvis on suutlikkust pidada sõda maailmale, siis peaksid nad olema valmis näiteks Balkani stabiliseerimise nimel. Alan­ keelama USA sõjaväel oma pinnal baaside dav äpardumine Bosnias 1990ndate algul kasutamise - ning võtma enda peale selle sandistas Euroopat psühholoogiliselt ja pani sammu võimalikud tagajärjed, see tähen­ ta USA sabas lohisema Kosovo sõtta, mis dab vastutama ise omaenda kaitsmise eest. rõhutas USA sõjatehnika massiivset üleole­ Niikaua kui Venemaa ja Türgi sõbralikud kut. Euroopal on aga raskem kaitsekulutusi püsivad, pole Euroopal tõsiseid konvent­ suurendada kui Ameerikal. USA-s ei ole sionaalseid ohte karta. Niisuguses konteks­ sõjalisi kulutusi tarvis kujutada "ohvritoo- tis on Euroopa kulutused laevastikule suu­ misena", sest ainult väike osa sellest rahast res osas mõttetud. Isegi hüpoteetiline inter- lahkub Ameerika rannikult. Enamasti on ventsioon Põhja-Aafrikasse sõltuks peami­ tegu lihtsalt Ameerika maksumaksjate raha selt Hispaanias ja Itaalias asetsevatest õhu- ülekandmisega Ameerika sõjalis-tööstusli- jõududest. kule kompleksile ja selle miljonitele tööta­ Kogenud ameerika ajakirjanik William jatele. Seetõttu on Kongress seda ka alati Pfaff ütles hiljuti International Herald toetanud. Sõjalised kulutused on olnud Tribüneas: "Euroopa NATO-riikide valit­ USA majanduskasvu ja tehnoloogiliste sused võivad keelata Ameerikal NATO uuenduste tähtis mootor. Euroopas aga Euroopa-baaside kasutamise rünnakus Iraa-

112 AKEN gi vastu. (...) NATO-t see ei hävitaks, sest Euroopa kriitikaga Iisraeli aadressil ei ole USA-1 on teda rohkem vaja kui Euroopal. seni kaasnenud mingeid tegusid. Aga kui Enamasti ei ole seda tõsiasja mõistetud. Euroopa peaks mõjutusvahendina tarvitu­ NATO ülesanne ei ole enam selles, et sele võtma majandussanktsioonid, siis Euroopat mingi hädaohu eest kaitsta. Oht mõjuksid need pikapeale Iisraeli majandu­ on möödas. Eurooplaste jaoks on NATO sele laastavalt. külma sõja kulukas jäänuk. USA jaoks peab Niisugused arengud seaksid Suurbritan­ aga NATO edasi eksisteerima. Washington nia koleda dilemma ette; Briti valitsuse ei pruugi küll hoolida oma liitlaste arva­ toetus USA praegusele poliitikale, ka Iraagi mustest ja sõjalisest toetusest, aga ta peab küsimuses, on seletatav just nimelt meele­ sellegipoolest säilitama liitlassidemed heitliku püüuga lükata kaugemale vajadust Euroopaga, sest NATO annab USA sõjalis­ langetada valik Ameerika ja Euroopa vahel. tele positsioonidele hädavajaliku infrastruk­ Loodetakse, et see annab Suurbritanniale tuuri terves Euroopas, Euraasias, Lähis-Idas mõjujõudu USA üle, mis aitaks ära hoida ja Aafrikas." tõsisemad tagajärjed. Suurbritannia on Kui USA tegevus peaks viima verise nagu mees, kes saadab purjus sõpra pime­ okupatsioonini Lähis-Idas, siis saaks NATO dal käänulisel teel, osalt selleks, et teda baaside säilitamisest Euroopa poliitikas aidata, ja osalt selleks, et too ei tülitaks ega oluline väitlusteema. Kui mängu tulevad ründaks möödakäijaid. Aga millalgi saabub terrorismiähvardused, siis hakkab Amee­ hetk, mil ka kõige parema sõbra kannatus rika, nii nagu Iisraelgi, Euroopa silmis katkeb ning ta peab käskima oma purjus paistma pigem ohu- kui toetusallikana. Ja kaaslasel kas kaineneda või jätkata oma nagu Pfaff viitab, toimuks see olukorras, ohtlikku teed üksi. kus Euroopa ei tunne end olevat kuidagi ohustatud idast. Pfaff rõhutab veel, et Inglise keelest tõlkinud M. V.

ANATOL LIEVEN on inglise ajakirjanik George Orwelli auhinna poliitilise ja ajaloolane, kes töötab praegu Wa­ zurnalistika alal. Vähemalt sama suurt shingtonis sihtasutuses Carnegie tähelepanu on äratanud ka ta raamatud Endowment for International Peace. Va­ "Chechnya: Tombstone of Russian rasemal ajal on ta töötanud ajalehekor- Power" (Tšetšeenia: Vene võimu hauaki­ respondendina Afganistanis, Pakistanis, vi; 1998) ja "Ukraine and Russia: Baltimaades, Rumeenias ja Tšetšeenias Fraternal Rivals" (Ukraina ja Venemaa - ning kajastanud sõjasündmusi Mägi- vennalikud rivaalid; 1999). Alates 1990. Karabahhias, Gruusias ja Tadzikistanis. aastate keskpaigast on ta korduvalt sõna Põlvnedes Liwimaalt, on ta kirjutanud võtnud russofoobia ja NATO laienemise seni populaarseima ülevaate Baltimaade vastu, viimastel aastatel aga eriti pead- vabanemisest "The Baltic Revolution: tõstva Ameerika natsionalismi vastu. Estonia, Latvia, Lithuania and the Path M.V. to Independence" (1993), mis pälvis

AKEN 113 VAATENURK

JÜRGEN ROOSTE tult uuwe aja nähtusi, süüvimata nende tä­ Tondid on sees hendusse või olulisusse - alates "kiusu pärast" hävitatud kaksiktornist ja lõpeta­ HANDO RUNNEL. OMAD. Ilmamaa, des Sõritsa katseklaasilastega või saunas Tartu, 2002. 110 lk. Hind 86 kr. asuva internetiga. Uuwe aja kohta pole Runnelil palju öelda. Ta on nördinud, et Runneli uus kogu näeb ilus välja - selle vaim pole küllalt tugev olnud. Et orjatak­ kujundus meenutab kümmekonna või se pattu ja raha. Heidab litsile ette, et see rohkemagi aasta taguseid stiilseid välja­ oma Jumala antud keha ropusti ära kasu­ andeid. Kuidagi nukrad või karmid lindu­ tab -Jah, vaesus on kibe asi, kuid persega de moodi olendid on end sättinud vaata­ püüli teha (lk 98, "Vahekohus") -, küsi­ ma kaugusse, raamatust väljapoole. Ainult mata, kui vana see tüdruk oli, kui ta end vanatühi ise teab, mida nad uurivad ja esimest korda müüs, kes teda müüs, mida hauvad. Ja kas need ongi "omad", nagu ta süstib, mis tõved ta külge on saanud, kaanetekst kuulutab? kes teda ostavad. See Runnelit ei huvita. Ehk kõige lähemad tiivulised olendid, Teda huvitab Moraal. Ja see, et "tunastele keda raamatus märgata võib, on inglid. punastele" pai ei tehtaks (lk 74). Õige ju Juba üsna alguses ajavad nad näpud sil­ ka, kuigi mitme otsaga lugu. Mõtteid on ma sellele objektiivtegelasele, kes meile sõnadeks raiutud juba aastakümneid ning luulemaailma vahendab, ning üritavad ta nägemused kujunenud valuradadel, neid hinge kiigata. Kas see ongi raamatu võti: ei muuda enam aegki: mees on siin tuge­ lihtne ja selge, klassikaline, valuline, pih­ vam kui kalju. timuslik hinge avamine lugejale, luuleline Aga kus ikkagi need "omad"? Aimasin peitusemäng, milles lugeja peab leidma lugedes enese tabavat, et autor oleks kui autori sisima sala? Ei - mänge on siin katsunud asju kirja panna nii, nagu iga­ palju rohkem kui vaid see kaunis ja kurb üks meist seda suudaks, vaid õige veidi maailmavalujant. väljapeetumas vormis ja sõnavalikus (sti­ Autor küll tihkab (ja kindlasti siiralt) listiliselt), kuigi mõlemas (eriti nende kok­ kuulutada: Te vastu üksi sõtta laen, / võib­ kupanekul) esineb ka "maitsevääratusi" olla kaotajakski jään.. J Pää kohal siiski - aga see võib olla kivinend luulekeelekaa- selge märk: I ei meeldi mulle patuvärk (lk nonite lõhkumiseks, seda me ei tea. Iga­ 95, "Omakohus"). Vastane jääb aga defi­ tahes otsib autor siin lähedust, teeb tekste neerimata, autor põlgab pattu ja pahesid lugejale "omadeks" mingi naiiivse algaja­ kõige üldisemas mõttes, konservatiivselt likkuse kaudu, mis hetkiti saab tõesti nau­ kristlikult positsioonilt lähtudes. Samuti ditavaks ja mõistetavaks ka elusa luule segab ta luulesse (või pilab) üsna valima- jahil olles. Imelise salmikuluuletusena

114 VAATENURK kõlab nt: Me tutvus algas vees, I me sõprus Neid Hal ei rüveta ründavad tondid. lõppes mullas, I me elu kulges mees I ning Nad röövivad endale elava keha. suvepäiksekullas. II See aeg ei olnud pikk, Hing, kuidas sind hoida, kuis säästa I kuid meile siiski jagus. / Õnn ärgu olgu sind, keha f pikk, I kuid olgu magus! (lk 15, "Me tut­ vus algas vees") - rütm ja riim on pea On siis Runnel üritanud oma luulest kõige ootuspärasemad, kirjutamine lõtv vaid puhtad kondid alles jätta - vahel vaid (kuid välja tuleb ju üsna loomulik ja kok­ kõlksuv vormistik, napp sisu. Ei mingit kukõlav asi); mingil hetkel võib peaaegu rüvedust. Samas on neil luuletusil siiski iga keelt oskav inimene säärase teksti sageli ka kehad, moraaliõpetusest tiine teha. Kas sellega tahabki Runnel naha liha. Ning siin peab küll ütlema, et vaa­ vahele pugeda? tamata autori ettevaatlikkusele, on ton­ Samas vallas on aga mängud vanade did ka nii mõnestki Runneli värsistusest lorilaulude teemadel kuidagi tüütud, ei elu ja hinge välja peksnud, muutes need hakka minema ega paku miskit põnevat: kõigi omaks, rändavatele vaimudele tal­ Jää Jumalaga, Mann, ja seisa ikka tramm lata. Eikellegi omaks. (lk 44, "Laul meiekeste maailmareisust"), või: Sauna taga oli tük. I Tiigi ääres män• gis Mann. I Mannil oli pihus pann. / Panni põhjas tillu konn (lk 45, "Sauna taga"), BERK VAHER või veel mõned niisugused eksperimendid Kaksipidi raamat (nt musta lae kujundiga). Seda üritaks ta justkui lunastada veel ootuspärasema ANTSJUSKE. KAKSIPIDI PILDID. Kunst, arendusega: Lorilaulude loori on eleegiate Tallinn, 2002. 60 lk. Hind 66 kr. üle, I muidu ei jõuaks I ju elada! (lk 91, "Lorilaulude loor"), a mis lorilaulud need Oma raamatus kaksipidi vaadatavaist pil­ on, kui pole nalja sees. tidest on Ants Juske ühes aspektis saavu­ Võtit "omade" tähendusele ei puista ka tanud sisu ja vormi täiusliku kooskõla. Ni­ kahejaoline nimiluuletus, vaid hoopiski üks melt on kõnealune teos üks viimaste aas­ raamatu põnevamaid tekste "Teekond läbi tate toredamaid kunstiraamatuid ja samas hämara põrgupõhjale" (lk 28), mis pajatab, ka üks nigelamaid. kuidas tondid inimeste kehadesse nende Milles "Kaksipidi piltide" hiilgus ja vi­ hingede asemele tungivad. Kuulakem: letsus siis seisnevad? Piltide valik on suurepärane. "Optilised Kui omasid täis vahel püsti on tuba, illusioonid, ambivalentsed kujutised, või­ seal äkitselt ehmud: need rohkem on matud kujundid ja sürrealistlikud visioo­ tondid. nid," lubab autor kaanepöördel ja ka täi­ On omade kehad, kuid kadund on dab oma lubaduse kuhjaga. On Arcim- hinged. boldot ja Escherit, Dalid ja Pärna, op- Seepärast on ausamad alasti kondid. kunsti, eksootikat ja karikatuure. Repre-

VAATENURK 115 sentatiivsemat kataloogi sedalaadi kunstist et Juske polegi Gombrichist kuigipalju pole minu silmad veel näinud. Võiks ju kehvem kunstiteadlane... kurta, et nn "stereopilte" on vaid üks (lk Aga kui Gombrich kirjutab lehekülge­ 33) ning seegi pisike ja mitte kõige efekt­ de kaupa sellest, miks me (tõenäoliselt) sem; kuid selle valla valimikke ("Magic midagi mingil viisil tajume, ja avab nende Eye" jt) on ju siiski ka juba Eesti kauban- tajumuste kultuuriloolist tausta, siis Juske dusvõrgus küllalt saadaval. Võiks ka õha­ loetleb põhiliselt nimesid ja daatumeid või ta, et klassikalise päkapikumütsi/jõepildi siis jutustab ümber seda, mida reprodel kõrvale (lk 30) tasunuks Priit Pärnalt li­ niigi näha on või mis on juba osundatud sada veel õige mitu stiilinäidet - aga kas pildiallkirjades. Näiteks lk 5 on kõrvuti pole see pigem õhkamine Pärna kogutud peaaegu seesama jutt nii põhitekstis kui teoste järele? pildimanuses. Muide, ka repro ise on Niipalju siis hiilgusest. Napimalt, kui samal leheküljel, mis selles raamatus on seda tegelikult on - aga pilte pole ju mõtet harv juhus - reeglina tehakse pildist juttu hakata ümber jutustama. ühel leheküljel, püt ise on aga mitu lehe­ Kui aga lahutada tekstist kõik pildid, külge eemal: pildi 13 kirjeldus on lehekül­ jääb juttu ennast järele - kuskil kümne le­ jel 12, pilt ise aga leheküljel 14; pilt 31 hekülje jagu suures kirjas. Niisiis - raamat, asetseb 28. leheküljel, kuid käsitlemist mida soovitatakse õppematerjaliks, pole leiab alles 49ndal! Küljenduslikult on tegelikult põhjapanev ja kõikehõlmav kä­ raamat paraku veel teisestki aspektist sitlus teemast, vaid konspekt, millega isegi ebaõnnestunud: mitmel puhul ei ole suu­ ühtainust pooleteisttunnist loengut oleks detud üht lõiku samal leheküljel ära lõpe­ raske sisustada. Juske viitab oma tekstis tada, vaid on see poolelt lauselt katkesta­ (leheküljenumbreid osundamata) muu­ tud patsahkami värvireprodega - kui need hulgas E. H. Gombrichi suurteosele "Art vaadatud ja lõik jätkub, on ammugi mee­ & Illusion" (lk 7/12,23/28 - sellest, miks lest läinud, millest jutt käis. Säält siis ka ma lehekülgedele niiviisi murrujoonega nood murrujooned - lk 7 jätkub lk 12, lk viitan, tuleb juttu allpool). See kõrvutus 23 jätkub lk 28 - poolelt sõnalt! -, lk 30 ei tule kindlasti Juskele kasuks. "Art & jätkub lk 38 - samuti poolelt sõnalt! Ku­ Illusion" käsitleb põhjalikult psühholoo­ jutage endale ette säärase loengu jälgimist: gia ja stiili seoseid, valguse kujutamist lektor lausub, et "Rubin oli samuti esi-", maalikunstis, kujutiste tajumist pilvedes. siis vakatab ja näitab-selgitab viis minu­ Ainuüksi päätüki "Conditions of Illusion" tit pilte, et jätkata: "-mene, kes jagas sää­ tekst on vähemalt viis korda Juske teks­ rased kujutised figuuriks ja fooniks" (lk tist pikem; analüüsi sügavust ei anna küll 30/38). Mida-mida?? kordades mõõta, aga kui võrrelda vald­ Ent tagasi analüüsi ja uurimuslikkuse konda veekoguga, siis Juske raamatu sü- juurde. Seda jagub tavaliselt ühte-kahte gavamais kohtades loksub vesi kohati üle lausesse - kui ikka jagub. Näiteks optilis- põlvegi, Gombrichil on aga inimpikkuse test illusioonidest: "Ühed on need, kus jagu üle pää. Siiamaani on küll tundunud, ruumilises kujutises petetakse vaataja ära

116 VAATENURK perspektiivi abil (13): taju konstantsuse Kindlasti paremini liigendatud ja eri­ mehhanism tooks nagu perspektiivses sü­ nevatele teemadele rohkem tähelepanu gavuses kujutatud objektid silmale lähe­ osutav. Dalist kõneleb Juske parasjagu väi­ male ja nii tekib mulje, et tagaplaanil olev kese päätüki jagu küll, Arcimboldost poo­ mees on tunduvalt suurem kui esiplaanil le väikese päätüki jagu, kuid Escherit kujutatud poiss. Mõõtmisel selgub, et nad mainib vaid põgusalt (lk 14) - ometi on on täpselt ühepikkused. Sama efekti an­ Escher vaieldamatult tuntuim graafik il- nab klassikaline Müller-Lyeri illusioon lusoorkunstis ja väärinuks raudselt oma (10), kus eksitava kõrvalmõjuga horison­ päätükid. Annoteeritud albumeid ta loo­ taalsed sirged on tegelikult ühepikkused. mingust on ju ometi Eestiski saada - sääl- Silma saab tõepoolest kergesti petta" (lk hulgas juba 80ndate lõpul ilmunud 12/14). Mis ikkagi toimub, kuidas too "Escher on Escher: Exploring the Infi­ taju konstantsuse mehhanism täpselt nite", kogumik vanahärra enda tervislikel funktsioneerib, kes on Müller-Lyer ja põhjustel pidamata jäänud loengutest, mis kuidas ta säärase illusiooni pääle tuli? jällegi võiks Juskele olla õpetuseks, kui­ Seda ei öelda. Rahuldugem sellega, et das antud teemal õppematerjale koostada. "silma saab tõesti kergesti petta". (OK, see oli veidi liiga ülbe lause - aga kel Sutike pikemalt informeerib Juske lu­ võimalus, võrrelge neid kaht raamatut!) gejat kaksipidi piltide fenomeni tajutaga- Eraldi päätükk tasuks kirjutada ka kak­ maadest (lk 38/41), toetudes kodumais­ sipidi piltidest eesti kunstis - Kaljo Põl­ tele tandemitele Bachmann/Huik ja Allik/ lu ja Priit Pärna näited on ju olemas. Viide Luuk. Intrigeeriv on ka viide muusikali­ Eduard Viiraltile läheb ses raamatus ko­ sele ambivalentsile (lk 44-45/47), mida linal pange, graafik on esindatud vaid ühe Juske pole siiski tihanud (osanud?) mu- nilbe karikatuurimoonutusega, kuigi tema sikoloogiavõhikule täienisti hoomatavaks "Põrgu" ju märksa meisterlikumaid näi­ sõnastada. Tajuerisuste kultuuriliste taga­ teid pakub. Peaks siiski tõmbama piiri maade selgitamiseks viitab Juske William isiku ja ta kunstiväärtusliku loomingu Henry Hudsoni uurimistööle, mis kinni­ vahele. Nii nagu suvaline lehenukale sir- tab, et euroopalik pildikogemus on kol­ geldatud ropp vemmalvärsikene ei saa memõõtmeline, aafrikalik aga mitte. Sel­ suureks kirjanduseks ka siis, kui selle on gituseks toob ta, et Aafrika kultuur on teinud poeta laureatus, nä ei maksa kuns­ ringjooneline, "tsiviliseeritud" (sic!) kul­ tiguru iga tobedat näpuharjutust veel pi­ tuuri osalist aga "ümbritsevad täisnurk­ dada osaks ta kunstipärandist. sed ja perspektiivsed vaated" (lk 49). Vastamata küsimusi on veelgi. Miks Võib-olla on probleem minus, aga ma ei nimetas Roger Penrose ruumiliselt võima­ hooma päriselt seost. Võib-olla on prob­ tuid kujutisi "võimatuse matemaatikaks" leem selles, et ma ei suuda välja mõelda, (lk 14)? Millisel opkunsti näitusel on ini­ mida tähendab "täisnurkne vaade". mesed minestanud (lk 23)? Milliste tra­ Milline peaks olema selle raamatu ditsionaalsete kultuuride muusikas kohtab täiendatud ja parandatud kordustrükk? kuulmisillusioone (lk 47)? Need on ehk

VAATENURK 117 pisiasjad, aga kindlasti ilmestavad üldkä- MAREK TAMM sitlust. Ja miks mitte arendada Arcim- Parerga ja paralipomena boldo stiili ennetanud tundmatu Madal­ maade kunstniku viitest (lk 23) välja terve JAAN PÜHVEL. ULGVELJA UMBES. omaette novell parimate elulugude stiilis? Poole sajandi hajalauitmeid, esseid ja ar­ Loojutustamise-annet tundub Juskel siiski vustusi. Tartu, Ilmamaa, 2001. 264 lk. olevat - lapsepõlvemälestus raudteeröö- Hind 118 kr.; JAAN PÜHVEL. EPILECTA baste joonistamisest (lk 49) on parimate INDOEUROPAEA. Opuscula Selecta illustreeritud aimeraamatute stiilis. Ehkki Annis 1978-2001 Excusa Imprimis ad Res tuleb ette ka kohmakust keeleliste näidete Anatolicas Attinenta. Innsbruck, 2002. toomisel. Mida arvata väitest "Näiteks (Innsbrucker Beiträge zur Sprachwissen- sõna "sõim" võib tähendada nii lasteasu­ schaft, Bd. 104). 309 lk. Hind 88 eurot. tust, kellegi kirumist kui ka loomalauda ühte osa" (lk 47)? Etümoloogiliselt... eks Mõnekuise vaheajaga ilmusid hiljuti Tartus ole. Ning raamatu kokkuvõttes (lk 57) ja Innsbruckis kaks esinduslikku vahekok- kisub iga lause jonnakalt omasse suunda. kuvõtet Jaan Puhveli pikast loometeest. Ants Juske võib eelneva kriitika pääle Esimene, "Ulgvel ja umbes", koondab Puh­ solvunud olla, aga tegelikult ma usun, et veli eestikeelse kirjapärandi, teine, "Epilecta ta on võimeline antud teemal ka märksa Indoeuropaea", kätkeb tema viimase paa­ tugevama raamatu kirjutama. Seniks võt­ rikümne aasta võõrkeelseid teadusartikleid. kem käesolevat üllitist kui reklaamtreilerit Tinglikult on mõlemad raamatud autori ja nautigem pilte. põhitöö kõrvalsaadused: "Ulgvel ja umbes" Puhveli peamise uurimisvaldkonna - indoeuroopa võrdleva keeleteaduse suhtes ja "Epilecta Indoeuropaea" tema viimaste kümnendite tähtsaima ettevõtmise - hetiidi keele etümoloogilise sõnaraamatu suhtes.1 Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia pälvinud "Ulgvel ja umbes" tutvustab meile Puhvelit mitme olulise ja ootamatu kandi pealt. Siit saame kõigepealt aimu autori sügavast huvist eesti keele kujunemise ja kujundamise vastu, mis omakorda seletab tema enda värvikat ja isikupärast sõnasea­ det. "Tänapäeva Eestis on keelenormid ettevaatlikult hallid," kurdab Pühvel ja kutsub üles "eesti sõnavara eest uut hoolt

1 Tänaseks on sellest hiigeltööst ilmunud viis cöidet (esimesed kaks ühtede kaante vahel): J. Pühvel, Hittite etymological dictionary. 1 -5. kd, Berlin, New York, 1984-2001. 118 VAATENURK kandma" (lk 15). Ometi ei innusta ta aavik- nialase Puhveli haruldaselt põhjalik teavi- likule joobumusele, vaid sedastab, et "Kõiki tatus kodueesti töödest ja tegemistest. Kui uuendusi saatku aga keeleajaloo põhjalik ma talle ise kunagi oma asjakohast imestust tundmine ja pieteet selle vastu" (lk 21). väljendasin, siis sain kuulda, et ta on suut­ Lisaks kõigele muule on "Ulgvel ja umbes" nud oma Los Angelese kodusse koguda näide ka sellest, kuidas on võimalik kirju­ vähemalt kümme tuhat eestikeelset või tada kujundlikku teadusteksti, mis ei maksa -ainelist raamatut! Tõsiasi, mida ta serveeris lõivu hämarusele ja kenitlusele. iroonilise kommentaari saatel: "Nii et see Väga hinnalised ja endiselt päevakajali- kurikuulus raudrimp lekkis nagu Danaii­ sed on kogumiku kaks kriitilist lugu "ajaloo dide sõel" (lk 244). keetmise nõiakateldest", st pseudoajaloo- Tegeldes küll juba aastakümneid surnud listest ulmadest Eesti muistse suuruse ja keeltega, on Pühvel ühtlasi diplomeeritud vägevuse kohta, mis veel praegugi aeg-ajalt prantsuse filoloog. Tõenäoliselt aitab see poolehoidjaid leiavad. Pühvel naeruvääris­ tõik mõista tema suurt huvi prantsuse kir­ tab leidlikult Edgar V Saksa fantaasiaid janduse vastu, mis kõnealuses kogumikus soomeugrilastest kui Euroopa algasukatest väljendub mitme krestomaatilise prantsuse ning Karl August Hermanni ja tema mõt­ luuletuse kommenteeritud eestinduses (Paul tekaaslaste elukubratsioone sumerlastest Valery "Merekalmistu" ja "Fragment du kui eestlaste lähisugulastest. Vastukaaluks Narcisse", Arthur Rimbaud' "Purjus laev") nimetatud autorite libaetümoloogiatele ning eesti kirjanduse Baudelaire'i-kajastuste aradeb Pühvel paaris lühemas kirjutises väl­ eritluses. Pühvel liigitab ennast tõlkijana japeetult eesti-liivi sõna 'helves' võimaliku selgelt pigem Orase ja Laabani vabama ja tungimise üle Lähis-Ida keeltesse (lk 39-45) jõulisema luulevahenduse traditsiooni, ja sõna 'saun' tõenäolise varagermaani võõristades veidi Sanga ja Kaalepi täpsemat päritolu üle (lk 46-47). ja rütmitruumat tõlketaidu (nii tõdeb ta Pikki aastaid on Pühvel tähelepanelikult näiteks Baudelaire'i eestindustega seoses: jälginud kodumaal ilmunud eestindusi kau­ "Sanga ja Kaalepi tööd (...) on üldiselt getest keeltest ja olnud teinekord koguni kõrgel tasemel, ei küüni aga alati luulesaa- nende ainus retsensent. Manas ilmunud vutustena Orase ja Laabani meistrinivoole", lk 113). arvustused Haljand Udami tõlgitud Ümar Hajjami värsivalimikust ning Linnart Mälli "Ulgvel ja umbes" tuumiku moodustab ja Uku Masingu sanskritist tehtud vahen­ arvatult autorile hingelähedane müüdite- dustest ("Vetäla jutud" ja "BhagavadgTtä"), maatika. Teatava regulaarsusega kirjutas mis nüüd uuesti ära trükitud, olid omal ajal Pühvel ajavahemikus 1954-1970 kolm kahtlemata tegijatele innustav vastukaja. emakeelset käsitlust müüdist ja võrdlevast Selles seoses tuleks omakorda toonitada mütoloogiast, mis nüüd kõrvuti kaante Puhveli tihedaid kontakte koduste orien­ vahel pakuvad huvitavat võrdlusainest ja talistidega, mille tähtsusele osutab ka Lin­ lubavad jälgida autori vaadete arengut. nart Mäll oma saatesõnas vaadeldavale raa­ Meenutame, et oma värskeimad seisuko­ matule. Ülepea paneb imestama califor- had müütidest ja nende uurimisest pani

VAATENURK 119 Pühvel kirja "Võrdleva mütoloogia" (e.k likut määravaks kriteeriumiks, mille alusel 1996) sissejuhatuses ja esimeses peatükis. sisuliselt omavahel seotud kirjatööd kah­ Üheks siinvaadeldava kogumiku kõige õn­ te lehte lüüa. Nüüd ei jää üle muud, kui nestunumaks palaks tihkaksingi lugeda loota, et kunagi koondatakse raamatuks ka 1999. aastal ühel Tallinna Pedagoogikaüli­ Puhveli võõrkeelne estica. kooli konverentsil peetud ettekannet "Ma­ Hilisemat, sel suvel ilmunud kogumikku hakäinud müüt kui eepika taimelava" (lk "Epilecta Indoeuropaea" seob eestikeelse 193-202), mille kõrvale soovitan lugeda veljega nii mõnigi niit. Nimelt leiame sellest Jaan Unduski sealsamas peetud ettekannet mõningaid artikleid, mis autori enda ees­ "mahakäivast maagiast kui lüürika taime­ tikeelses muganduses esinevad ka "Ulgvel 2 lavast". Eesti lugejale muudab Puhveli ja umbes" lehekülgedel (lk-d 39-45,56- mütoloogilised ekskursid hinnaliseks eesti 59, 203-212). Lisaks on eestikeelne artik­ ainese sidumine indoeuroopa iidsete müü­ kel sõna 'saun' etümoloogiast ühe varasema tide või keelenditega. Vaimselt vabastavaks ingliskeelse kirjatöö väikene edasiarendus. võib pidada tema hinnangut Eestis õilmit­ "Epilecta Indoeuropaea" esmane kaaslane sevast "indoeuropofoobiast". Pühvel nen­ on aga muidugi paari kümnendi tagune dib: "Eesti keel on vanimaist lademeist ala­ "Analecta Indoeuropaea", mis kätkes Puh­ tes tulvil indoeuropeisme, umbes nagu ing­ veli teadustöid aastaist 1952-1977.3 Kahte lise keel gallitsisme ja latinisme. Samuti on kogumikku võrreldes torkab esmalt silma eesti muinaspärand olnud aastatuhandeid (ja seda toonitab ka "Epilecta" alapealki­ osa suurest salvest ja tulvast, kus rändsuge- ri) uuema väljaande varjamatu hetiidi-kesk- med on algupärase ammugi üle ujutanud. sus, mis ei tähenda ometi, et tegemist oleks Olulisem on, mida iga rahvas ja pärimus on pelgalt pudemetega hetiidi keele sõnaraa­ saaduga peale hakanud, kuidas see n.-ö. matu koostaja töölaualt. Raamatut läbib omaks ja suupäraseks muundub" (lk 180). punase niidina kreeka ja vähemal määral Olles teinud raamatule ringi peale, pea­ ladina keele ja kultuuri seos Väike-Aasia- me tõdema, et Puhveli estica on tegelikult ga, konkreetsemalt hetiitide maailmaga. märksa mahukam, kui "Ulgvel ja umbes" Seda teemat käsitlevad mitmed kogumiku seda paista laseb. Mitte päris õigustatuks ei vahest kõige põnevamad artiklid, mis aita­ tahaks lugeda kirjastuse otsust jäta kaante vad uues valguses mõista nii Homerose vahelt välja kõik autori võõrkeelsed kirju­ kujundeid ja väljendeid kui ka olümpia­ tised eesti kirjandusest ja kultuurist, mis mängude ajaloolisi juuri. Ühes 1992. aasta ilmunud peamiselt ajakirjades World Li­ intervjuus on Pühvel rõhutanud selle vald­ terature Today ja Journal of Baltic Studies. konna uurimise tähtsust: "Väike-Aasia on Ei saa ju lugeda suuresti sunnitud keeleva- suurel määral tabula rasa, kust Homerose

2 J. U n d u s к, Eesti regivärsi parallelism ja maagilise elutunde taandumine. Rmt-s: Uurimusi müüdist ja maagiast. Koostanud P. Lepik. Tallinn, 2001, lk 110-134. 3 J. P u h v e 1, Analecta Indoeuropaea. Delectus Operum Minorum Plerumque Anglice Aliquando Francogallice Editorum Annos 1952-1977 Complectens. Innsbruck, 1981.

120 VAATENURK ajast pole palju tuntud, ehkki on selge, et kastavaid impulsse soome-ugri keelte uuri­ kreeklased olid seal rannikul juba II aasta­ misele, mida tema otsatu ainesetundmine tuhande lõpus. Homerose kõik seitse sün­ laseb tihtipeale hoopis uues valguses paista. nipaika on Väike-Aasias, seal toimub ju Puhveli vastse raamatuga seoses väärib "liiase" tegevustik, troojalased pidid olema esiletõstmist tõsiasi, et just tänavu möödub Väike-Aasia põliselanikud, kellele kreekla­ sada aastat hetitoloogia sünnist, mida Püh­ sed kallale läksid, nii et helleniseeritud võõ­ vel arvutab Norra assüroloogi Johan Knud- ba all on seal palju väikeaasialikku, mida tzoni raamatu "Die zwei Arzawa-Briefe" kreekastamisega seoses üle siluti."4 Selle ilmumishetkest 1902. aastal. Artiklis "He­ uurimistöö teeb mõistagi keeruliseks möö­ tiidi sõnaraamatute saatus" (1999) annab dapääsmatu pädevus nii hellenoloogias kui Pühvel, kes on ise olnud hetitoloogias te­ ka hetitoloogias, ent samuti juurdunud gev juba üle poole sajandi, väärtusliku üle­ mõttestambid ja distsipliinirajad. Pühvel vaate hetiidi keele uurimise ja sõnaraama­ nendib osundatud intervjuus: "Aga seda tute koostamise ajaloost, mis aitab ühtla­ oma põlistele ühekülgsetele klassikutele si paremini aduda tema enda hiiglasliku pähe rääkida on väga raske ülesanne", lei­ ettevõtmise, "Hetiidi keele etümoloogili­ des siiski teisal: "Homeros on liiga tähtis, se sõnaraamatu" tagamaid. Tuleb muuseas et teda jätta vaid kitsarinnalistele hellenis- toonitada, et seegi töö põhineb ennekõike tidele" ("Epilecta", lk 177). "filoloogilisel rassimisel" ("Sinna sõnaraa­ Tervikuna on "Epilecta Indoeuropaea" matusse läheb 90% filoloogiat ja 10% etü­ 5 ennekõike suurepärane näide võrdleva moloogiat" , nendib koostaja ise), mis on keeleteaduse ja konkreetsemalt etümoloo­ eelduseks etümoloogilistele ekskurssidele. gia võimalustest. Puhveli leidlike etümoloo- Osutatud artiklist saame teada, et esimene gjliste tähelepanekute võti peitub põhjalikus mõte sääraseks tööks turgatas Puhvelile eeltöös filoloogiliste küsimuste kallal. Seda pähe juba 1962. aastal. Varased eeltööd loeb ta ise niisuguse töö eelduseks: "Tegele sõnaraamatu koostamiseks toimusid 1969. filoloogiaga niikaua kuni valus hakkab. aastal ning põhitöö esimese köite kallal sai Ainult siis on lootust tõeliseks etümoloo­ alguse 1970. aastate lõpul (lk 242-243). giliseks ilmutuseks" (lk 126). Ja kui Puhvelit Nagu eespool öeldud, on tänaseks trükis il­ uskuda, siis kehtib see eriti hetiidi keele munud sõnaraamatu esimesed viis köidet, puhul: "Surnud keelte etümoloogia on mis on veidi üle poole kogu ettevõtmise üheksakümmend protsenti filoloogiline üldmahust. Väga mitmed "Epilecta" lühe­ rassimine. Anatoolia keelte puhul tõuseb mad lood lubavad heita pilku selle sõnaraa­ see mõõt üheksakümne kaheksa protsen­ matu koostamise telgitagustesse, jälgida, dini" (lk 118). Eesti lugejana tuleks jällegi kuidas sünnivad ootamatud seosed, saavad tõdeda Puhveli etümoloogiliste eritluste ri- lahenduse nii mõnedki etümoloogilised

4 Filoloogi tee - Westholmi koolipoisist vardi doktoriks. Prof. Jaan Puhveli intervjuu ajakirjale "Keel ja Kirjandus". Keel ja Kir 'us 1992, nr 4, lk 231-232. 5 Sealsamas, lk 231.

VAATENURK 121 obscuriora'd ja - last, not least - liigub dudes õtse vanade raamatute kataloogide uurija mõte, keüe keeltetundmine ja etümo­ hämarasse ruumi, on vahest üks kumma­ loogiline leidlikkus ei paista tundvat vähi­ lisemaid terves majas. Selle ukse poole maidki piire. suundudes, üle tema läve astudes, pole ma Nii nagu Pühvel hindas oma õpetaja kunagi kindel, kas ikka olen õigel teel, kas Georges Dumezili puhul tolle filoloogilist üldse tohib... Vasakut kätt, aga võib-olla taidu, mis lubas tal laskuda "nimede pin­ hoopis paremat, enne veel kui ukseni navirvendusest süvastruktuurideni" ("Ulg- jõuan, jääb käik, mis viib kuhugi sügavus­ vel ja umbes", lk 212), on ka Puhveli pu­ se, raamatuhoidlatesse vahest. Püüan seda hul imetlusväärne tema piiritu keeleline taip teelõiku alates kojulaenutusletist läbida ja teadusliku haarde ulatus. kiiresti ja langetatud silmil, et mitte las­ ta end omaenese pilgul eksitada. Vanade raamatute sedelkataloogide ruum oma hämaruses mõjub hüljatuna, EDUARD PARHOMENKO eriti nüüd, kus rekatalogiseerimise osa­ Lugude jutustamisest kond, mis asus siinsamas kõrge riiulirea taga, on lõpetanud oma tegevuse. Sellesse ILMAR VENE. PAHUSTUMINE ehk ruumi tuuakse nüüd eest ära katalooge, Uusaja olemus. Ilmamaa, Tartu, 2002. mis elektroonilise kataloogiseerimissüs- 366 lk. Hind US kr. teemi käivitamisega või muidu on muu­ tunud tarbetuks. Kangastub kalmistu. Raamatu "Trotsija. Katse mõista Uku Ma­ Hämaruse paistel tuhnib Ilmar Vene singut" lõpetuseks kirjeldab Ilmar Vene vanade raamatute kataloogi gootikirjalis- oma viimast Uku Masingu nägemist: "Vii­ tes sedelites - hea on, et teda ikka veel siin mane pilt Uku Masingust: uks, mis üli­ kohata saab! kooli raamatukogu ruumi, milles vanade Ega me ei kõnele, reeglina pea sõnatult raamatute kataloog, lahutab kojulaenu­ tervitame, kui pilgud juhtuvad ristuma. tusest, oli lahti ning selle avause raamis­ Kindlasti oleks see pealetükkiv, põhjustaks tuses, ilmselt raamatute toomist oodates, vastastikuse kohmetuse, kui kipuksin teda ta seisis, lõug esile tungimas, huuled tihe­ kõnetama. Siiski mõnikord ehk - ning jul­ dalt koos. Selline kergitatud peahoid tunult. andis näole, olgu peale et see paistis külg­ vaates, küsiva ilme; jäi mulje, et keegi, kes * ukseava ahtuse tõttu pole nähtav, on esi­ Tervitan Ilmar Vene kirjutiste ilmumist tanud küsimuse, millele vastata pole või­ alati ja rõõmuga. Samas, mis seal salata, malik." ma ei malda suurt neid lugeda, kui just Uks, kustkaudu Tartu ülikooli raama­ mõni väline asjaolu ei sunni. Nüüd see tukogu avarhelgest kataloogide saalist, "Pahustumine" - taas sõnadevool, justkui mis nüüd on peamiselt arvutite päralt, kevadine suurvesi Emajõel. Tahakski juba pääseb raamatute kojulaenutusletist möö- kosta nagu kauge Elea külaline muiste, et

122 VAATENURK lõpetatagu see lugude (mythos) jutustami­ ning asja mitte pelga 2500-3000 kirja­ ne (vt Platon, Sophistes 242c). Ja veel um­ margi või paarikümneminutilise talk bes nii: Asugem kord ometi asjade eneste show'ga mõõta, vaid omaenda ja veel juurde! Zu den Sachen selbst! teistegi eluga kinni maksta (asjast endast See kõlaks muidugi rämedalt ja ebavii­ me siinkohal vaikime), siis astuvad nad sakalt. Tuleks ehk kõigepealt kannatlikult tagasi: sorry! - reeglina on nad ju targad uurida, mis paneb Ilmar Venet meile Õh­ ja viisakad - ma pole filosoof, ma niisa­ tumaa vaimulugu ja -lookesi nõnda järe­ ma, ma ju kogemata ... nagu oleks asi lejätmatult vestma. Mis sunnib teda neid ametis, akadeemilises kraadis või sõjaväe­ taas ja ikka uuesti ja ümber ütlema? Mis lises auastmes. on tal üldse viga? * * Ja mis on viga Ilmar Venel? Ta ju samu­ Ka tema "Pahustumist" loen silmapiirilt, ti räägib lugusid, palju ja ohjeldamatult, mis avaneb filosoofia viibiva äraoluga nagu peakski see olema kohane nüüdsel siinmaal. ajal siinmaal. Ja ometigi on tema jutus­ Filosoofiast räägitakse siinmaal mitme­ tamises midagi kohutavalt kohatut, vahest ti: tõsi, peamiselt lugusid räägitaksegi. see tasane, pikk ja sügav hingamine, mis, Seejuures mõõdu näivad andvat ajalehed nagu paistab, ei taha enam hästi sobida ja televisioon. Nemad määravad oma eri- isegi seesinase maa üleskiidetud kultuu- pärastest tehnilistest ja ärilistest kaalutlus­ riajakirjadelegi. Seepärast ta aga mulle just test lähtuvalt, mida ja kuidas jutustada, meeldibki, see Ilmar Vene seal vanade raa­ määravad sellegi, et ainult lugusid rääkida matute kataloogide keskel raamatukogu sünnibki. Samas on muidugi ime (ilmne tagakambris, kus küll, tõsi, päevi tagasi arusaamatus, meediategelaste edevus ja säras äkitselt valgus - kuidagi ere ja ko­ rumalus), et sedagi sallitakse. Lugude hatult nõuetekohane. Ent ärgem katkes­ jutustamisest pole aga paraku pääsu - see tagem me vaikimist. käib olemuslikult nüüdisaja juurde. Ent siinmaal on eriomasel moel nii, et see seltskond, kes peab end kultuuriava­ likkuseks, selle arvamiste suunajaks, pole valdavalt võimeline eristama lugude jutus­ tamist asjast enesest. Iseloomulik on, et nende arvates asja ennast ehk (enam) ole­ mas polegi - ja see annab neile täiesti eri­ lise suva- ja üleolekutunde. Seda enam tahavad nad aga rääkida, palju pajatada, lavastada, vahendada, ka asjast arvamust kujundada, ent niipea kui asi läheb otsustavaks ja tuleb vastust anda

VAATENURK 123 KAIRIT KAUR ner on veel avastada. Ent miks ka mitte Ei mingisugust lootust enam? ühena neist Hiina müüri rajajatest raamatu nimiloost, kes ehitasid toda arhitektuurilist FRANZ KAFKA. HIINA MÜÜRI EHITAMI­ giganti tükati ja lünklikult, et vaimustus SEL. Koik lühemad ja lühilood. Saksa k-st projekti vastu ei kaoks. Tänaseks on see tlk Mati Sirkel, Ilvi Liive, Krista Läänemets müür aga valmis ja seiklusvaimul tuleb ja August Sang. Varrak, Tallinn, 2002. (20. astuda maale, kus kehtivad senisest erine­ sajandi klassika). 704 lk. Hind 230 kr. vad tingimused. Koos mahuga teisenevad lugemisvõimalused. Kuutsada lehekülge ei Seisin ülikooli raamatukogu uudiskirjandu­ ole võimalik neelata nagu vihikut. Kahjuks se riiuli ees, silmitsesin hiljuti ilmunud ja õnneks. Kahjuks sellepärast, et väikesed mahukat Kafka "lugude" kogu ja jäin mõt­ kogused on lugemissõltuvuse tekitamiseks lema - koos varasemate romaanitõlgetega ilmselt parimad doosid. Kuid vaadates, on kõik tähtsam Karkalt nüüd siis eesti kuidas see tõlkeraamat on üles ehitatud, ei keeles olemas, jutud lausa versioonide ja paistagi see olevat eesmärk - originaalide fragmentideni välja ning koos kommentaa­ ilmumiskonteksti täpne markeerimine ja ride ja Walter Benjamini kaasahaarava saa­ kommentaarid viitavad pigem sellele, et tesõnaga. Endalegi ootamatult tekitas selle väljaanne on mõeldud neile, kel esimene teadvustamine üsnagi ambivalentse tunde. tutvus Kalkaga on juba ammu tehtud, sõl­ Ühest küljest ja enesestmõistetavalt mui­ tuvus välja kujunenud ning keda ajendab dugi siiras wow! - äia. on tehtud hiiglaslik lugema kirjandusteaduslik huvi (muidugi töö, millest annab märku ainuüksi raamatu võib kommentaare eirata ja kasutada tekste telliskiviformaat, kuid ka sõna "kõik" peal­ nii, kuidas parajasti huvitavam ja vajalik kirjas. Kafka lühikesed lood on lõpuks tundub). Samas annab just mahukus - õn­ ometi monumentaalselt ja totaalselt kohal. neks - võimaluse Kafka tekstide džunglis Müts maha eelkõige Mati Sirkli ees, kellelt põnevalt ringi ekselda ja elementaarselt uut pärineb enamik tõlkeid ja kommentaarid. leida. Kuid siit ka kõhedus - ülearu palju Loomulikult kuulub imetlus ka kõigile teis­ asjade käigust ettekihutav mõte heidab tele, kes Kafka kohati ülikoomilis-irooni- õhku küsimuse: "Aga mis siis, kui ühel liste tekstide vahendamisega vaeva näinud. hetkel jõuadki viimasele leheküljele?" Siis Teisalt ja samaaegselt hakkas kuidagi on Kafka jutuvara otsast otsani läbi loetud nostalgiliselt nukker ja kohe. Kooli ajal ja kogu lugu! Ei mingisugust lootust, et seiklesin küla-, linna- ja kooliraamatuko­ kuskil ühes teises keeles on veel midagi ole­ gu vahel, ühes puudus üks ja teises teine mas. Mis on umbes sama kole mõte kui mõnedest neist varasematest väljaannetest, see, et oled oma lemmikrežisööri filmid mis vastse raamatu lõpus kenasti ära nime­ kõik peale ühe ära vaadanud, ja kui avaneb tatud. Järjekordset Loomingu Raamatuko­ ka see võimalus, siis pärast on võimalikud gu hefti kuskilt kätte saades võis tunda end veel vaid kordused. Kuid selline hirm on tõelise Kolumbusena, kes naudib teadmist, ilmselt irratsionaalne, sest vaadates, kuidas et liigub alles eelsaarestikes ja terve man­ Kafka enam kui poolesaja aasta jooksul on

124 VAATENURK pidevalt püsinud kirjandusteaduslikus kaa­ mine võiks juba iseenesest - kusjuures enne, nonis ja elanud üle igasuguseid tõlgendu­ kui seda üldse tegemagi hakatakse - iivel­ si - religioosseid, poliitilisi, psühhoanalüü­ dust tekitada, on mõistetav. Selline (tege­ tilisi, eksistentsialistlikke, poststrukturalist- likult ju ääretult ebasoodne) näis olevat likke ja kes-teab-veel-milliseid, ei ole mitte "Iivelduse" kui kirjandusteose igasugustest mingisugust alust arvata, et need tekstid aja- ja mõtteloolistest koordinaatidest lah­ end peatselt ammendaksid. Kafka on sala- tirebitud, "aktuaalne" kontekst. pära-klassik. Ja tema nii ulatuslik tõlkimine Kindlasti on olemas lugematu hulk viise, eesti keelde aastasündmus. Loodetavasti kuidas mingi raamat endale üdini ebameel­ osutuvad tema tekstid eesti keeles sama ins­ divaks lugeda, kuid ette rutates võib öelda, pireerivaks kui mujal ja, olles täieliku Kaf- et "Iivelduse" puhul tuleb lugejal ses osas ka-kooli selja taha jätnud, tekib sellesse vei­ tõesti mingi valik teha. Võib proovida seda di absurd-pragmaatilisse Eesti ellu juurde lugeda kui üht "järjekordset" ülalkirjelda­ uutmoodi salapära. tud tüüpi romaani, ja mingi aja see nõnda ilmselt toimibki, produtseerides lugejas täiesti ootuspärast tülgastust ja hirmu. Mõ­ ERKKI LUUK ne aja pärast näib see võimalus siiski am­ Iivelduse vastu menduvat - tekst on selleks lihtsalt liialt imelik, sundides lugejat välja töötama min­ JEAN-PAUL SARTRE. IIVELDUS. Prantsu­ git tekstispetsiifilisemat positsiooni. se k tlk Tanel Lepsoo. Varrak, Tallinn, 2002. Kas on üldse olemas sellist asja nagu (20. sajandi klassika). 232 lk. Hind 147 kr. "õige" lugemine? Võibolla mitte (ja abso­ luutselt - kindlasti mitte), kuid iga raamatu "Oh häda. Oh häda," mõtlesin, olles "Iivel­ jaoks on tõenäoliselt olemas parim lugemis­ dusega" vaid pealiskaudselt tutvust teinud. viis, mida selle puhul kasutama peaks. Best­ Päevik, ning pealekauba veel romaan. Ja sellerite puhul ei valita lugemisviisi muidugi mis veelgi hullem, nähtavasti romaan intel­ kunagi teadlikult - nende lugemist juhib lektuaali elu tühisusest, mõttetusest, iivel­ automaatpiloot -, kuid "Iiveldus", ehkki dusest ja melanhooliast, mida see tekitab. küll omaaegne hitt, oli seda mitmesugus­ Kuulu järgi olla keegi Nigov just hiljuti tel poliitilistel ja sotsiaalsetel, st mittekirjan­ millegi samalaadsega hakkama saanud - duslikel põhjustel. "Iiveldus" pole mingi eks seegi ülimalt salapärane asjaolu võis mu bestseller, ega, olgem ausad, saakski seda murelikkust suurendada. Aegade algusest olla, kuna on selleks liialt filosoofiline, (või siis vähemalt alates "Iiveldusest") on võibolla isegi liiga poeetiline. See pole tekst, lugeja üle ujutatud niivõrd paljude sarnaste mis oleks "oma ajas kinni" (või kui, siis romaanide ja "tõdedega", et veel ühe sellise ainult mõtteloos). Ka tõlkija Tanel Lepsoo lugemine peaks loomuliku vastureaktsioo­ näib olevat seisukohal, et kirjanik Sartre nina tekitama kõigepealt küsimuse, miks võlgneb oma tuntuse kellegi Sartre'i-nime- seda üldse tehakse. Mida unikaalset siis see­ lise intellektuaali tuntusele mõtteloos. See kord...? Lugeja kartus, et sellise asja luge­ on kahtlemata hämmastav kokkusattumus,

VAATENURK 125 ja antud juhul ehk pisut ülekohtunegi, kui­ tundub, ainult poeesias ja filosoofias - st võrd "Iiveldus" kujutab endast ka iseseis­ selles, mil määral raamat kumbagi sisaldab. valt täiesti mõtte- ja stiilitihedat romaani - "Iiveldus" on parajal määral nii üht kui ning seda ilma igasuguste möönduste ja teist. kummardusteta, mida Sartre'i kui Nobe­ Eksistentsi kude on mõistagi seotud aja­ 1 li preemia laureaadi jne aadressil parata­ ga (siinkohal võiks pasunakoori vabalt matult tehakse. Seega esimene ülesanne, sekkuda ka Heidegger), kusjuures alasti nagu iga kirjandusteose puhul, on vabasta­ aeg, eksistents, terve igavik, tulevik ja olevik da see autori kehast, et näha, k(uid)as see on tänaval jälgitav kui vanamutt, kelle sam- operatsiooni üle elab. Kuid, nagu selgub, mudejadast minategelane Antoine Roquen- on meil isegi veel peale sellist eraldamist tin enam aru ei saa, kas ta "neid näeb, või põhjust kõnelda "Iiveldusest" kui "eksis­ näeb ette. Ma ei erista enam olevikku tu­ tentsiaalsest romaanist". levikust" (lk 45). Mis iseloomustab eksistentsialisti? Lü­ Või kui (vahelduse mõttes) proovida nt hidalt, teadlikkus oma eksistentsist, veelgi "elada, siis ei juhtu midagi. Pik muutub, rohkem aga selle terav tunnetamine. Loo­ inimesed tulevad ja lähevad, ongi kõik. mulikult pole selline teadlikkus midagi Algusi ei ole kunagi. Päevad lisanduvad sellist, mis kedagi õnnelikuks võiks teha. päevadele, asja ees, teist taga, see on üks Kuid enamasti viib see siiski mingi isikliku lõputu ja üksluine liitmine" (lk 54). idiosünkraasiani, ja muuhulgas ka selleni, Siin on teravaid ja ajatuid tähelepane­ et isik sellele (oma idiosünkraasiale) kuidagi kuid, nagu "Õpetlase pronksi valamisega reageerib. Isiku etendumiseni - selleni, et tehti temast nõid" (lk 41) või "Ta sarnaneb isik (järgnevas näites: isiku käsi) end endale päev-päevalt üha rohkem oma tulevase esitama hakkab: "Ta elab, see olen mina. laibaga" (lk 92). Samuti puhast poeesiat, nt Ta avaneb, sõrmed laotavad ennast laiali ja suure näitusesaali ühel portreel kujutatu sirutuvad välja. Käsi on selili. Ta näitab kirjelduses: "Tema südamelöögid ja elun­ mulle oma rasvast kõhtu. Ta on nagu loom, dite tume muusika jõudsid temani vahetute kes ennast ümber keerab" (lk 127). õiguste näol" (lk 110), või ühe teise portree Seega viib selline (eksistentsialistlik) puhul: "Tema korrektsed vuntsid andsid kirjandus sisulises ja stilistilises plaanis ülal­ tunnistust lähenevast surmast" (lk 121). kirjeldatud laadi "etendusteni", üldisemas Lühidalt, tegu on kohati peaaegu hämmel­ ja abstraktsemas mõttes aga võõrandumi­ dust tekitavalt idiosünkraatilise ja väärtus­ seni. Sellise tegelase (või raamatu) parata­ liku, romaanikuube riietatud "teooriaga". matu "väärtus" on selles, et varem või hil­ "Vanalt Sartre'ilt" midagi sellist küll ooda­ jem alustab ta oma idiosünkraatilist tant­ nud ei oleks (ja "tõe huvides" peab maini­ su, mis (tõsi küll, olgem ausad) on a priori ma, et selle kirjutaski "noor Sartre")... mõttetu. Siit edasi on küsimus, nagu mulle Ning kokkuvõte, eksistentsi mõte? Ilm-

1 Täpsemini on ta teadaolevalt ainus Nobeli kirjanduspreemiast keeldunud laureaat - kui mitte arvestada Boriss Pasternakki (keda, tõsi küll, "mõjutati" seda tegema).

126 VAATENURK selt ükskõik mis, kuid raamatus pakuti joome, et oma väärtuslikku eksistentsi säi­ välja, et ""Ma mõtlen seda," üden naerdes, litada, kuid meil ei ole mingit, mitte mingit "et me istume siin nagu oleme, sööme ja põhjust eksisteerida"" (lk 144).

FOORUM

Tere, härrased. Austatud härrased!

Paljud põlised kasakad nägid hämmastu­ Mina ja mu hõimukaaslased - etnilised sega Teie auväärse ajakirja kaanel Peeter Tereki kasakad - avastasid hämmastusega Allika pilti "Kusev kasakas". Peame seda teie ajakirjas Peeter Alliku pildi "Kusev alandavaks, solvavaks kogu meie uhke kasakas". rahvuse suhtes. Meie rahvas on kaotanud Oleme eestlasi alati pidanud kultuur­ 80% oma meeskodanikest võitluses bol- seks ja haritud rahvaks. On uskumatu, et ševikega või laagrites. Sarnane saatus oli teie lubate sellist mõnitamist - te teate ka eesti rahval. meie rahva ajalugu, te teate, et me oleme Seetõttu on see meile kahekordselt esimene rahvas, keda bolševikud repres- arusaamatu. seerisid ja kes HAL nõukogude võimule Sergei Leonov, ei allunud. Tallinna elanik, põline kasakas See on kas kahetsusväärne möödalask­ mine või siis olete teie ajalugu nõukogude õpikute järgi õppinud. Kasakas Vladimir

VAATENURK / FOORUM 127 PERIOODIKA AS KULTUURIAJAKIRJADE 2003. A TELLIMISPAKETID Säästke aega ja raha: tellige mitu ajakirja korraga!

Tellimisindeks 78254, 1. pakett AKADEEMIA, VIKERKAAR 409 krooni, sääst 95 krooni

Tellimisindeks 78255, 2. pakett LOOMING, LOOMINGU RAAMATUKOGU 360 krooni, sääst 50 krooni

Tellimisindeks 78257, 4. pakett LOOMING, AKADEEMIA 434 krooni, sääst 80 krooni

Tellimisindeks 78260, 7. pakett LOOMING, VIKERKAAR 325 krooni, sääst 45 krooni

Tellimisindeks 78261, 8. pakett LOOMING, KEEL JA KIRJANDUS 320 krooni, sääst 50 krooni

Tellimisindeks 78262, 9. pakett KEEL JA KIRJANDUS, VIKERKAAR 295 krooni, sääst 65 krooni

Ajakirjade tellimusi võetakse vastu 1. oktoobrist 2002 tellimiskeskuses: tasuta tel 08002444, tel 6662535, E-R kl 8-20, L kl 8-13; internetiaadressil http://www.tellimine.ee

Eesti Posti sideettevõtetes ja OÜ Kirilind vahendusel tel 6408597, faks 6408598, e-post: [email protected] Vikerkaar TOIMETUS:

Märt Väljataga 646 4059 Marika Mikli 646 4054 Kajar Pruul Marek Tamm 646 4054 Keeletoimetaja Tiina Lias 646 4054 Kunstiline toimetaja Jüri Kaarma 646 4062

Toimetus käsikirju ei retsenseeri ega tagasta

Praakeksemplaride korral pöörduda trükikoja tehnilise kontrolli osakonda 627 7592

Toimetuse aadress: Voorimehe 9, 10146, Tallinn Fax: 644-24 84. E-mail: ° vikerkaar^/ vikerkaar.ee

Väljaandja: kirjastus "Perioodika", Voorimehe 9, 10146, Tallinn Trükk: ETPV Trükikoja AS, Hermanni 1 / Tartu mnt. 63, tel. 611 5556

"Vikerkaar" nr. 10/2002

"Vikerkaar" kuulub Euroopa kultuuriajakirjade võrgustikku www.eurozine.com.

Ajakiri "Vikerkaar" ilmub Eesti Vabariigi Kultuuri­ ministeeriumi ja Eesti Kultuurkapitali toel Vikerkaar 10/2002

ISSN 0234-fllbO

9 770234"81 6043

78245