Nõukogude Kool
Total Page：16
File Type：pdf, Size：1020Kb
NÕUKOGUDE KOOL ELAGU EESTI NSV X AASTAPÄEV! Eesti NSV Ministrite Nõukogu j. a. Polügraafiatööstuse, Kirjastuste ja Raamatukaubanduse Valitsuse Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus, Tallinn SISUKORD Juhtkiri. Kümme aastat Nõukogude Eestit . 577 A, Raud. Saavutusi ja edusamme Nõukogude Eestis hariduse alal............................................... 3Sb R. Viies. Õpetaja lähim abiline........................... 402 E. Kägu. Ametiühing on kommunismi kooliks meie haritlaskonnale ........................................................... 411 F Rägastik. Õpetajate enesetäiendamistöö teenistuses 416 .< Arak. Erialase kaadri sepikoda........................... 422 E. Suits. Lasteaedade hoogne areng Eesti NSV-s . 427 L. Paabo. Neist sirguvad tuhlid kommunismiehitajad 453 S. Jevdokimova. Meie eesmärgiks on täielik õppeedukus 43S Ed. Aus. Nõukogude kooli õilsate eesmärkide nimel 445 1 V 1 S 'Л T vr NINH1 7 'Л Kõigi maade proletaarlased, ühinege! NCUMCCLDE MC Cl EESTI NÕUKOGUDE SOTSIALISTLIKU VABARIIGI HARIDUSMINISTEERIUM PEDAGOOGILINE AJAKIRI VIII AASTAKÄIK Nr. 7 IUULI 1950 Kümme aastat Nõukogude Eestit. Tänavu 21. juulil möödub kümme aastat 1940. a. suve pöördelistest sündmustest, mis tegid jäädavalt lõpu eesti kodanlike natsionalistide verisele vägivallavalitsusele ja taastasid meie maal töörahva võimu, 6 7 9proletariaadi 8 6 diktatuuri. Nende sündmustega teostus see, mille nimel võitles eesti klassiteadlik töörahvas bolševike partei juhtimisel visalt ja ennastsalgavalt aastakümneid, kohkumata tagasi raskuste ees. Eesti rahva ajalugu on ülirikas sangarlikest võitlustest balti paru nite, oma rõhujate ja orjastajate vastu. See õiglane võitlus omandas suure ulatuse 19. sajandil, millal Venemaal, seega ka Eestis, toimus feodaalkorra aluste järk-järguline lagunemine ja kapitalismi hoogne areng, eriti sajandi teisel poolel. Need olid arvukad talurahvaüles- tõusud, mis jõudsid haripunkti sajandi teise poole algul Mahtra sõja verises draamas. Kuid need talurahvarahutused ei suutnud murda balti aadli ülem võimu ega tuua vabadust meie rahvale, nagu ei suutnud purustada feodaalkorra kammitsaid talurahvasõjad ja -ülestõusud Venemaal ega mujalgi. Selleks olid nad liiga stiihilised, isoleeritud, teadliku revolut sioonilise juhtimiseta töölisklassi poolt, sest talurahvaülestõusud, õpe tab seltsimees Stalin, „ . .. võivad tuua edu vaid sel juhtumil, kui nad ühinevad tööliste ülestõusudega, kui töölised juhivad talurahvaüles- tõuse. Ainult kombineeritud ülestõus töölisklassiga eesotsas võib viia eesmärgile." Kuid Venemaal ega meilgi polnud jõudnud töölisklass selleks ajaks kujuneda iseseisvaks poliitiliseks jõuks. Möödunud sajandi viimaseil aastakümneil areneb kapitalism Vene maal, sealhulgas ka meil, seitsme penikoorma sammudega. Feodalismi vanade vastuoludega kaasnevad tõusva kapitalismi uued vastuolud. 377 Koos kodanlusega tekib Venemaal ja meilgi proletariaat, kapitalismi hauakaevaja, ja konsolideerub kiiresti iseseisvaks ühiskondlikuks klassiks oma revolutsioonilise marksistliku partei juhtimisel. Seega toimub esimene vene revolutsioon käesoleva sajandi algul sootu uutes ühiskondlik-ajaloolistes tingimustes, imperialismi tingi mustes. Revolutsioonilise liikumise eesotsas asub proletariaat, juhti des talurahva miljonilist hulki. Eesti töölised ja talupojad võitlevad neis ulatuslikes revolutsioonilahinguis kõrvuti vene tööliste ja talu poegadega. Ja kui 1905. a. revolutsiooni tormilised sündmused ei suut nud siiski tsaarivõimu kukutada ja balti aadli selgroogu murda, siis oli selleks rida põhjusi: tööliste kui liikumise avangardi ja talurahva vahel polnud veel kindlat liitu, mistõttu talupojad tegutsesid liiga kil lustatult, organiseerimatud, nagu osutas Lenin; ka töölisklass ei tegutsenud täies üksmeeles, sest tema võitlusstaabis, Venemaa Sot siaaldemokraatlikus Parteis, polnud samuti ühtsust. Pealegi leidsid tsaar ja kodanlus, revolutsiooni peavaenlased, toetust Lääne impe rialistlikult kodanluselt, kes kartis revolutsiooni võitu nagu tuld. Imperialismi-ajastu suured ja üha teravnevad vastuolud viivad Esi mesele Maailmasõjale. Venemaa bolševikud Lenini ja Stalini juhti misel teevad neil aastail ülisuurt revolutsioonilist tööd, et suunata rahvahulkade järjest kasvavat revolutsioonilist rahulolematust tsaari ja kapitalistide vastu, tööliste ja talurahva lõplikuks vabastamiseks igasugusest rõhumisest ja ekspluateerimisest. Teine vene revolutsioon 1917. a. veebruaris pühibki minema tsaari, kes oli Venemaa rahvaste peavaenlasi, kuid menševike kokkulepluse ja reetlikkuse tõttu libiseb võim kodanluse kätesse, kes ei jäänud tsaa rist põrmugi maha rahva õiguste jalge alla tallamises. Neil pöördelistel päevadel, mis vapustasid tublisti vana korra alus tugesid, mõistsid eesti kodanlikud natsionalistid kohe, et nende huvid ja klassikasud ei asu hoopiski oma rahva, vaid vene kodanluse poolel. Eesti kodanlike natsionalistide ninamehed Tõnissoni, Viimsi, Raamoti jt. näol ruttasid Vene Ajutisele Valitsusele kohe teatama, et „Vene riigist lahkulöömise üle keegi Eestis ei mõtle ega kõnele". Isegi keele küsimuses rõhutasid eesti kodanlikud natsionalistid noil päevil oma truualamlust vene kodanlusele. Just sellest ajast päri nebki Vene Ajutise Valitsuse poolt Eestimaa komissariks nimetatud J. Poska, eesti kodanlike natsionalistide ühe liidri omamoodi kuul saks saanud resolutsioon talle eesti keeles esitatud palvekirjale: „Мне прошений на местном наречии не подавать." Kuid pärast Lenini kuulsaid aprilliteese, mis andsid parteile ja töö rahvale geniaalse võitlusprogrammi revolutsiooni edasiarendamiseks, hakkasid sündmused hoogsalt liikuma revolutsiooni „ . .esimeselt etapilt, mis proletariaadi puuduliku teadlikkuse ja nõrga organiseeri tuse tõttu võimu kodanlusele andis, — t e i s e 1 e etapile, mis peab o •ro R. Krautzwalcä nim- ENSV Riik!ik Raamatukogu f 3 9оо-§- võimu andma proletariaadi ja talurahva kehvimate kihtide kätte," kir jutas Lenin. See järsk pööre sündmuste arengus proletaarsele revolutsioonile tegi eesti kodanlusele õige pea selgeks, et tema rahapung on otseses ohus, et tema huvid ei asu eesti rahva poolel. Ja kui teated Oktoobri revolutsiooni võidust 26. oktoobri õhtul Tallinna jõudsid, lausus see sama Poska, kes kogu aeg oli ülima truualamlikkusega „ühist ja jaga matut Venemaad" teeninud: „Nüüd ei jää muud teed, kui Eesti iseseisvaks kuulutada." Seepärast märkis Viktor Kingissepp, eesti töö rahva tulihingeline juht, väga tabavalt, et iseseisvus oli eesti kodan lusele peale sunnitud. See oli tema klassiloosung proletaarse revolutsiooni vastu. Kuid eesti töörahvas, võideldes taas õlg õla kõrval vene töölistega, pühkis minema tagurliku Maapäeva, ajas nurja eesti kodanluse reakt sioonilised plaanid ja pani maksma oma võimu, nõukogude võimu. Oktoobrirevolutsioon murdis esmakordselt ka balti aadli selgroo, ja meie rahvas vabanes saksa mõisnike pikki sajandeid kestnud orjusest ja rõhumisest. Selles mõttes viis alles sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon võidurikkale lõpule meie rahva põlise võitluse saksa orjastajate vastu, mille algus kandub 13. sajandisse. Oktoobrirevolutsioon näitas, et rahvas suudab saavutada tõelise vabaduse vaid siis, kui selle võitluse eesotsas on proletariaat, ühis konna eesrindlikem klass, ja kui seda võitlust juhib proletariaadi revo lutsiooniline marksistlik partei, bolševike partei. Eesti töölised, maatamehed ja kehvikud asusid innuga sotsialistlikke ümberkorraldusi teostama, oma nõukogude riiki üles ehitama. See töö sai kesta aga lühikest aega. Trotski reetlikkus Bresti rahu konverentsil andis sakslastele võimaluse 1918. a. algul Baltimaad okupeerida. See oli eesti kodanlikele natsionalistidele teretulnud või maluseks, et äsja loodud töörahva võimuga arveid õiendada. See pärast asusid eesti kodanlikud natsionalistid iga hinna eest balti paru- nivõsudest saksa okupantidega koostööd otsima, kelle ikke all oli meie rahvas sajandeid kannatanud ja kelle rõhumisest meie rahva vabastas alles võidukas sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon. Eesti ko danlikud natsionalistid kinnitasid oma reetliku tegevusega taas mark sismi tuntud teesi, et kodanlus on valmis üldrahvuslikke huve alati maha sahkerdama, kui seda nõuavad tema taskuhuvid. Ainult eesti töörahvas bolševike partei juhtimisel pidas lepitamatut võitlust saksa okupantide vastu, jätkates seega meie rahva üllaid aja loolisi võitlustraditsioone, mida eesti kodanlikud natsionalistid uues ajaloolises olukorras nii häbitult porisse tallasid. Kodanlik revolutsioon Saksamaal 1918. a. novembris sundis oku pandid meie maalt lahkuma. Eesti bolševikud Viktor Kingissepa juhti misel suunasid töörahvast võitlusele nõukogude võimu taastamiseks 379 Eestis. Eesti kodanlikud natsionalistid teadsid väga hästi, et töörahvas neid ei toeta, seepärast asetasid nad kõik lootused võõrale abile: anuti eelkõige saksa okupante, et need maalt niipea ei lahkuks, aga kui vii mased olid sunnitud siiski lahkuma, hakati põlvitama inglaste ees, et need tuleksid Eestisse okupantideks, ja leiti hõlpsasti ühine keel vene valgekaartlastega, kes ei tahtnud Eesti iseolemisest kuuldagi. 1918. ja 1919. a. klassilahingute päevil demonstreerisid eesti kodan likud natsionalistid igal sammul oma üdini reaktsioonilist olemust ja sahkerdasid nurjatul kombel eesti rahva eluhuvidega. Kuid Lääne imperialistide mõjuval toetusel suutis eesti kodanlus töörahva vastu panu murda ja oma klassivõimu ajutiselt eesti rahvale peale suruda. Järgnes eesti kodanluse vägivallavalitsuse kahekümneaastane periood. Roninud võimule Lääne imperialistide otsesel sõjalisel ja poliitilisel toetusel, pidi eesti kodanlus