Enn Kunila Kunsti Täis Pühapäevad
Total Page：16
File Type：pdf, Size：1020Kb
persoon // 001 Audi magazin inspiratsioon Enn Kunila kunsti täis pühapäevad – Mis paneb ühe suurettevõtja kunsti koguma? On see tõesti armastus kunsti vastu, esteetiline vajadus, tulus investeering, isiklik ambitsioon või hoopis missioonitunne? Ainus, kes neile küsimustele vastata oskab on Eesti tuntuim kunstikollektsionäär Enn Kunila ise. Tekst: Riina Luik Fotod: Sergei Zjuganov – 002 Seda Konrad Mägi tööd „Itaalia maastik“ ei valinud Enn Kunila poseerimi- seks juhuslikult, kuigi möönab, et võinuks valida ükskõik missuguse Mägi töö, sest kõik nad on köitvad ja igaühega neist on seotud mõni huvitav lugu. „Itaalia maastik“ on seotud sellise looga. Mägi olnud Roomas ja joonud tänavakohvikus hommikukohvi. Ta oli haiglane ja hakkas köhima. Epneriga välja ka kollektsiooni tutvustava eksklusiivse Ehmunud ettekandja kiirustas ligi ja küsis: „ Härra, ega te ometi surema ei kunstiraamatu. Kui jätta välja tõsisasi, et sellist luksust hakka?“ Mägi vastanud: „ Miks mitte, Roomas võiks ju surra küll!“ saavad endale harva lubada isegi muuseumid, siis veelgi ebatavalisem oli Kunila järgmine samm – ta kinkis neist 500 eksemplari Eesti kooliraamatukogudele. Midagi sel- list polnud mitte keegi enne teda teinud! Kunila ütleb Julgen väita, et Enn Kunila elu muutus oluliselt ja käesolevas intervjuus, et just tema enda lapsepõlvest lõplikult pärast seda, kui ta 2010. aastal Tallinna Kunsti- pärit eredad kunstielamused ja nende tänuväärne mõju hoones näitusel oma kunstikogu aarded avalikkuse ette kogu tema hilisemale elule olid põhjuseks, miks ta on tõi. Näituse nimi oli „Kölerist Subbini. 150 aastat eesti algusest peale mõelnud ka kõige väiksemate näitusekü- klassikalist maalikunsti Enn Kunila kogust”. Seni tead- lastajate peale. sid vaid lähedased sõbrad ja kunstispetsialistid, millega suurärimees Enn Kunila lisaks oma hiigelkontserni iga- Viimane Enn Kunila erakollektsioonil põhinev päevase juhtimise veel tegeleb ja missugused Eesti maa- näitus „Kuldaja värvid. Eesti klassikaline maalikunst“ tõi likunsti väärtteosed tema koduseinte vahel tegelikult tal- eriti algusnädalatel Johannes Mikkeli muuseumisse taas lel on. Kunstihoonele jooksis rahvas näituse avamise järel arvukalt rahvast, nii et külastajate üleriiete äramahuta- üle aastakümnete suisa tormi, Eesti kunstiringkonnad miseks tuli Väliskunsti muuseumist riidenagisid juurde lõid elevusest kihama ja Kunila isik tõusis meedia valgus- tuua. Seekord üllatasid nii suuri kui väikesi kunstihuvi- vihku. Kes ta üldse on? Miks ta seda teeb? Teab ta midagi lisi näitusetöid tutvustava eriprogrammiga iPadid (taas ka kunstist? esmakordselt Eestis!) ning tulevased konrad-mägid said kätt harjutada toreda värviraamatu kaasabil. Kunila esialgne lihtne soov tuua oma kogus leidu- vad Eesti kunsti klassikud laiema vaatajaskonnani kasvas Meie intervjuu toimumise päevaks oli näituse sul- aga plahvatuslikult kiiresti palju laiema haardega kuns- gemiseni jäänud veidi enam kui kuu ning selle külastajate ti- ja haridusprojektideks, mis ületasid kohaliku näituse- arv oli juba ületanud kümne tuhande piiri. Näitusekoht maastiku harjumuspärased piirid ja vormid. Kuigi Kunila ise – 20. sajandi teise poole Eesti ühe mitmekülgsema ei pidanud paljuks lasta oma kulu ja kirjadega enne esi- ja laiahaardelisema kunstikoguja Johannes Mikkeli muu- mest suurnäitust Tallinna Kunstihoone kolletunud seinad seum – on aga sümboolne ja tähenduslik. Oma armastuse ja laed üle värvida, andis ta koostöös kunstiteadlase Eero ja kirega loodud kunstikogu Eesti Kunstimuuseumile an- 003 Audi magazin inspiratsioon netanud Mikkel on põhjendanud oma kollektsionäärikir- näevad.“ Aga just vaatamine õpetabki nägema. Mu oma ge uskumatult sarnaselt Kunilale: „See pole olnud minu lapsed panevad juba väga paljut tähele. Neile jäävad asjad hobi, vaid vajadus, nagu on vajaduseks ilukirjanduse tipud meelde, nad oskavad küsida ja esitavad vahel väga detail- ja helilooming oma kaunimates saavutustes.“ seid küsimusi palju päevi hiljemgi. Igal juhul – nii kunsti vaatamine kui selle üle mõtisklemine arendab igat last. Audi Magazin: Öelge palun, kas kunstikogumine on Teie lapsepõlveunistuse täitumine, juhuste kokkulangemi- Aga Teie enda puhul – kas kunstihuvi kõrval veel mõni ne, missioon või ambitsioon? huvi või harrastus, mis on just lapsepõlvest pärit? See pole niivõrd lapsepõlveunistuse täitumine, Võin öelda, et kõik minu huvid – kunst, muusika, kuivõrd mõjutatud lapsepõlvest pärit elamustest. Koht, male, tennis, lauatennis – pärinevad lapsepõlvest. kus me praegu istume (Eesti Väliskunsti muuseumi esine terrass - autor) on sümboolne ja otseselt sellega seotud. Mis vaim Teie Nõmme kodus valitses? Kes olid Teie pea- Võisin olla nii umbes kümnene, kui ema mu esimest kor- mised innustajad ja suunajad? da käekõrval siia näitusele tõi. Selle käiguga seostub üks Meie kodus valitsesid tagasihoidlikud olud, kuid väga emotsionaalne kogemus – kohtumine Konrad Mägi- väga kultuurilembene vaim, mis pärineb eelkõige minu ga, õigemini ühe tema väga konkreetse tööga. Aastaid hil- emapoolsest liinist. Mind kasvatasid ja suunasidki peami- jem, kui ma juba ise kunstiga tegelesin, püüdsin selgusele selt kolm inimest – ema, vanaema ja ema vend, onu Evald. jõuda, mis teosega võis toona tegu olla, sest selle nime Ehitusinsenerist onu oli väga musikaalne mees, kuid minu ma ei mäletanud. Sain sellele küsimusele vastuse, kui nä- eluhoiakuid kujundasid oluliselt ka tema suhtumine elus- gin esmakordselt Konrad Mägi tööd „Saaremaa etüüd“, se ja töösse laiemalt. Onu Evald korraldas meil näiteks mille esiplaanil on merikapsad Seda maali nähes käis mi- koduseid kontserte – muretses väga hea raadio- ja plaadi- nust läbi äratundmise nõks – nagu selgus, oli mulle lapse- mängija ning plaadid. Kogu pere istus koos kuulama, alati põlves nii suurt muljet avaldanud maal just Konrad Mägi oli teada, kes esinevad ja mida ette kantakse. Pärast aru- „Merikapsad“. tasime ja kommenteerisime kuuldut pereringis. Teil olevat aga veel üks maal, mis Teid kogu lapsepõlve saatis ja tugevasti mõjutas. Missugust muusikat Te armastate? Jah, see töö on täiesti olemas. See rippus mu voodi Armastan klassikalist muusikat, klassikalist jazzi kohal kogu mu lapsepõlve ja noorukiea. Selle romantili- ja ooperit. Muusika vallas on tänasel päeval minu harijaks se töö – lapitud purjega purjekas merel seilamas ja pildi Eesti ooperi grand old man Arne Mikk. Ma ise pole küll keskel mingi müstiline valguskuma –, on maalinud üks musikaalne, just nagu mul pole ka kunstiannet. >> tundmatu Balti-saksa kunstnik. Juurdlesin lapsena tunde ja päevi: mis kuma see küll pildil on? Alles aastaid hiljem sain teada, et majakavahid käisid ennemuistsetel aega- del paadi või purjekaga meremärkides valgust süütamas. Mõni aeg tagasi lasin töö restaureerida ja nüüd ripub see mu koduseinal. Tegelikult on kõik minu kollektsioonis olevad tööd rohkem või vähem restaureeritud, sest kol- lektsionääri kohus on muu hulgas oma kogu ka heas sei- sukorras hoida. See tähendab, et pärast soetamist võib kauaoodatud töö taas kuudeks seinalt kaduda? Tõsi, kuid tegelikult on huvitav hoopis üks teine asi. Mul on kaks väikest poega – üks kolmene ja teine ka- heksane. Ning kui üks või teine pilt kodust mingil põhju- sel „kaob“, siis poisid märkavad seda kohe ning tunnevad huvi, kuhu see maal läks. On poegadel juba tööde seas ka omad lemmikud välja kujunenud? Muide, ma ei ole seda neilt kunagi küsinud. (Nae- rab.) Veel vara hakata neid suunama või õpetama. Minu hea sõber maalikunstnik Olev Subbi on öelnud, et lapsi ei ole vaja oluliselt suunata ja neile rääkida ühe või teise vär- Minu kohus on töid hästi hoida, korrastada, tuua võimalusel vi eelistustest, las nad teevad ise oma valikud. Kui väiksem poiss oli veel beebi, võtsin ta sülle, Eestisse tagasi ja veel kord – neid teistelegi näidata. käisin pildi juurest pildi juurde ja rääkisin natuke juttu li- saks. Teadsin juba kogemusest, missuguse maali juures ta unele suikus. Lastele on värvimaailm väga oluline. Kuid nagu Olev Subbi on öeldud: „Kõik vaatavad, kuid vähesed Mind kui kunstikollektsionääri motiveerib võimalus anda oma kunsti- koguga ülevaade kogu Eesti kunstiajaloost, sest see periood haarab väga lühikest ajavahemikku – umbes 150 aastat. 005 Audi magazin inspiratsioon Aga on suur huvi kuulata ja vaadata. Tore on see, et minu jätkuvalt kujundaja Tiit Jürna. Koostöös spetsialistidega vanaema- ja onupoolne musikaalsus on löönud välja üle sündiski põnev multimeediaprogramm, ning iga näitusel põlve – üks mu noorematest poegadest on osutunud oleva maali ja selle autori kohta on võimalik tahvelarvuti- musikaalseks ja käis Musamari Koorikooliga tänavusel test rohkem teada saada. Nõnda on näitusesaalide seinad laulupeolgi. Samuti on ta suur raamatuhuviline. Ta lausa vaid maalide päralt. neelab neid ning igal vabal hetkel võib teda leida raamat käes. Ka mu ema oli kirglik lugeja ja ma mäletangi teda Kunstiteadlase Eero Epneriga olete teinud viljakat ko- just nii – ühes käes raamat, teises kohvitass. ostööd juba aastaid. Kuidas Te teineteist leidsite? Ikka läbi kunsti. Eesti kunstiringkond on sedavõrd Tagasi minnes varasema küsimuse juurde – on kunsti- väike, et varem või hiljem saavad selles valdkonnas tegut- kogumine missioon või ambitsioon, miks Te seda ikkagi sevad inimesed ikka kokku. Eero on suurepärane kunsti- teete? teadlane ja kirjamees. Ta on parim kirjutaja, kellega elu Kunstikollektsionäärina pean kunsti laiemat tut- mind on kokku viinud – ta teeb seda hästi, humoorikalt ja vustamist oma missiooniks ja lausa kohustuseks. Erakol- tohutu tempoga ning on leidnud üha uusi vaatenurki kol- lektsionäärina teen ma