Enn Kunila Kunsti Täis Pühapäevad

persoon //

001 Audi magazin inspiratsioon Enn Kunila kunsti täis pühapäevad

–

Mis paneb ühe suurettevõtja kunsti koguma? On see tõesti armastus kunsti vastu, esteetiline vajadus, tulus investeering, isiklik ambitsioon või hoopis missioonitunne? Ainus, kes neile küsimustele vastata oskab on Eesti tuntuim kunstikollektsionäär Enn Kunila ise.

Tekst: Riina Luik Fotod: Sergei Zjuganov

–

002 Seda Konrad Mägi tööd „Itaalia maastik“ ei valinud Enn Kunila poseerimi- seks juhuslikult, kuigi möönab, et võinuks valida ükskõik missuguse Mägi töö, sest kõik nad on köitvad ja igaühega neist on seotud mõni huvitav lugu. „Itaalia maastik“ on seotud sellise looga. Mägi olnud Roomas ja joonud tänavakohvikus hommikukohvi. Ta oli haiglane ja hakkas köhima. Epneriga välja ka kollektsiooni tutvustava eksklusiivse Ehmunud ettekandja kiirustas ligi ja küsis: „ Härra, ega te ometi surema ei kunstiraamatu. Kui jätta välja tõsisasi, et sellist luksust hakka?“ Mägi vastanud: „ Miks mitte, Roomas võiks ju surra küll!“ saavad endale harva lubada isegi muuseumid, siis veelgi ebatavalisem oli Kunila järgmine samm – ta kinkis neist 500 eksemplari Eesti kooliraamatukogudele. Midagi sellist polnud mitte keegi enne teda teinud! Kunila ütleb Julgen väita, et Enn Kunila elu muutus oluliselt ja käesolevas intervjuus, et just tema enda lapsepõlvest lõplikult pärast seda, kui ta 2010. aastal Tallinna Kunsti- pärit eredad kunstielamused ja nende tänuväärne mõju hoones näitusel oma kunstikogu aarded avalikkuse ette kogu tema hilisemale elule olid põhjuseks, miks ta on tõi. Näituse nimi oli „Kölerist Subbini. 150 aastat eesti algusest peale mõelnud ka kõige väiksemate näitusekü- klassikalist maalikunsti Enn Kunila kogust”. Seni tead- lastajate peale. sid vaid lähedased sõbrad ja kunstispetsialistid, millega suurärimees Enn Kunila lisaks oma hiigelkontserni iga- Viimane Enn Kunila erakollektsioonil põhinev päevase juhtimise veel tegeleb ja missugused Eesti maa- näitus „Kuldaja värvid. Eesti klassikaline maalikunst“ tõi likunsti väärtteosed tema koduseinte vahel tegelikult tal- eriti algusnädalatel Johannes Mikkeli muuseumisse taas lel on. Kunstihoonele jooksis rahvas näituse avamise järel arvukalt rahvast, nii et külastajate üleriiete äramahuta- üle aastakümnete suisa tormi, Eesti kunstiringkonnad miseks tuli Väliskunsti muuseumist riidenagisid juurde lõid elevusest kihama ja Kunila isik tõusis meedia valgus- tuua. Seekord üllatasid nii suuri kui väikesi kunstihuvi- vihku. Kes ta üldse on? Miks ta seda teeb? Teab ta midagi lisi näitusetöid tutvustava eriprogrammiga iPadid (taas ka kunstist? esmakordselt Eestis!) ning tulevased konrad-mägid said kätt harjutada toreda värviraamatu kaasabil. Kunila esialgne lihtne soov tuua oma kogus leidu- vad Eesti kunsti klassikud laiema vaatajaskonnani kasvas Meie intervjuu toimumise päevaks oli näituse sul- aga plahvatuslikult kiiresti palju laiema haardega kuns- gemiseni jäänud veidi enam kui kuu ning selle külastajate ti- ja haridusprojektideks, mis ületasid kohaliku näituse- arv oli juba ületanud kümne tuhande piiri. Näitusekoht maastiku harjumuspärased piirid ja vormid. Kuigi Kunila ise – 20. sajandi teise poole Eesti ühe mitmekülgsema ei pidanud paljuks lasta oma kulu ja kirjadega enne esi- ja laiahaardelisema kunstikoguja Johannes Mikkeli muu- mest suurnäitust Tallinna Kunstihoone kolletunud seinad seum – on aga sümboolne ja tähenduslik. Oma armastuse ja laed üle värvida, andis ta koostöös kunstiteadlase Eero ja kirega loodud kunstikogu Eesti Kunstimuuseumile an-

003 Audi magazin inspiratsioon netanud Mikkel on põhjendanud oma kollektsionäärikir- näevad.“ Aga just vaatamine õpetabki nägema. Mu oma ge uskumatult sarnaselt Kunilale: „See pole olnud minu lapsed panevad juba väga paljut tähele. Neile jäävad asjad hobi, vaid vajadus, nagu on vajaduseks ilukirjanduse tipud meelde, nad oskavad küsida ja esitavad vahel väga detail- ja helilooming oma kaunimates saavutustes.“ seid küsimusi palju päevi hiljemgi. Igal juhul – nii kunsti vaatamine kui selle üle mõtisklemine arendab igat last. Audi Magazin: Öelge palun, kas kunstikogumine on Teie lapsepõlveunistuse täitumine, juhuste kokkulangemi- Aga Teie enda puhul – kas kunstihuvi kõrval veel mõni ne, missioon või ambitsioon? huvi või harrastus, mis on just lapsepõlvest pärit? See pole niivõrd lapsepõlveunistuse täitumine, Võin öelda, et kõik minu huvid – kunst, muusika, kuivõrd mõjutatud lapsepõlvest pärit elamustest. Koht, male, tennis, lauatennis – pärinevad lapsepõlvest. kus me praegu istume (Eesti Väliskunsti muuseumi esine terrass - autor) on sümboolne ja otseselt sellega seotud. Mis vaim Teie Nõmme kodus valitses? Kes olid Teie pea- Võisin olla nii umbes kümnene, kui ema mu esimest kor- mised innustajad ja suunajad? da käekõrval siia näitusele tõi. Selle käiguga seostub üks Meie kodus valitsesid tagasihoidlikud olud, kuid väga emotsionaalne kogemus – kohtumine Konrad Mägi- väga kultuurilembene vaim, mis pärineb eelkõige minu ga, õigemini ühe tema väga konkreetse tööga. Aastaid hil- emapoolsest liinist. Mind kasvatasid ja suunasidki peami- jem, kui ma juba ise kunstiga tegelesin, püüdsin selgusele selt kolm inimest – ema, vanaema ja ema vend, onu Evald. jõuda, mis teosega võis toona tegu olla, sest selle nime Ehitusinsenerist onu oli väga musikaalne mees, kuid minu ma ei mäletanud. Sain sellele küsimusele vastuse, kui nä- eluhoiakuid kujundasid oluliselt ka tema suhtumine elus- gin esmakordselt Konrad Mägi tööd „Saaremaa etüüd“, se ja töösse laiemalt. Onu Evald korraldas meil näiteks mille esiplaanil on merikapsad Seda maali nähes käis mi- koduseid kontserte – muretses väga hea raadio- ja plaadi- nust läbi äratundmise nõks – nagu selgus, oli mulle lapse- mängija ning plaadid. Kogu pere istus koos kuulama, alati põlves nii suurt muljet avaldanud maal just Konrad Mägi oli teada, kes esinevad ja mida ette kantakse. Pärast aru- „Merikapsad“. tasime ja kommenteerisime kuuldut pereringis. Teil olevat aga veel üks maal, mis Teid kogu lapsepõlve saatis ja tugevasti mõjutas. Missugust muusikat Te armastate? Jah, see töö on täiesti olemas. See rippus mu voodi Armastan klassikalist muusikat, klassikalist jazzi kohal kogu mu lapsepõlve ja noorukiea. Selle romantili- ja ooperit. Muusika vallas on tänasel päeval minu harijaks se töö – lapitud purjega purjekas merel seilamas ja pildi Eesti ooperi grand old man Arne Mikk. Ma ise pole küll keskel mingi müstiline valguskuma –, on maalinud üks musikaalne, just nagu mul pole ka kunstiannet. >> tundmatu Balti-saksa kunstnik. Juurdlesin lapsena tunde ja päevi: mis kuma see küll pildil on? Alles aastaid hiljem sain teada, et majakavahid käisid ennemuistsetel aega- del paadi või purjekaga meremärkides valgust süütamas. Mõni aeg tagasi lasin töö restaureerida ja nüüd ripub see mu koduseinal. Tegelikult on kõik minu kollektsioonis olevad tööd rohkem või vähem restaureeritud, sest kol- lektsionääri kohus on muu hulgas oma kogu ka heas sei- sukorras hoida.

See tähendab, et pärast soetamist võib kauaoodatud töö taas kuudeks seinalt kaduda? Tõsi, kuid tegelikult on huvitav hoopis üks teine asi. Mul on kaks väikest poega – üks kolmene ja teine ka- heksane. Ning kui üks või teine pilt kodust mingil põhju- sel „kaob“, siis poisid märkavad seda kohe ning tunnevad huvi, kuhu see maal läks.

On poegadel juba tööde seas ka omad lemmikud välja kujunenud? Muide, ma ei ole seda neilt kunagi küsinud. (Nae- rab.) Veel vara hakata neid suunama või õpetama. Minu hea sõber maalikunstnik Olev Subbi on öelnud, et lapsi ei ole vaja oluliselt suunata ja neile rääkida ühe või teise vär- Minu kohus on töid hästi hoida, korrastada, tuua võimalusel vi eelistustest, las nad teevad ise oma valikud. Kui väiksem poiss oli veel beebi, võtsin ta sülle, Eestisse tagasi ja veel kord – neid teistelegi näidata. käisin pildi juurest pildi juurde ja rääkisin natuke juttu lisaks. Teadsin juba kogemusest, missuguse maali juures ta unele suikus. Lastele on värvimaailm väga oluline. Kuid nagu Olev Subbi on öeldud: „Kõik vaatavad, kuid vähesed Mind kui kunstikollektsionääri motiveerib võimalus anda oma kunsti-

koguga ülevaade kogu Eesti kunstiajaloost, sest see periood haarab väga

lühikest ajavahemikku – umbes 150 aastat.

005 Audi magazin inspiratsioon Aga on suur huvi kuulata ja vaadata. Tore on see, et minu jätkuvalt kujundaja Tiit Jürna. Koostöös spetsialistidega vanaema- ja onupoolne musikaalsus on löönud välja üle sündiski põnev multimeediaprogramm, ning iga näitusel põlve – üks mu noorematest poegadest on osutunud oleva maali ja selle autori kohta on võimalik tahvelarvuti- musikaalseks ja käis Musamari Koorikooliga tänavusel test rohkem teada saada. Nõnda on näitusesaalide seinad laulupeolgi. Samuti on ta suur raamatuhuviline. Ta lausa vaid maalide päralt. neelab neid ning igal vabal hetkel võib teda leida raamat käes. Ka mu ema oli kirglik lugeja ja ma mäletangi teda Kunstiteadlase Eero Epneriga olete teinud viljakat ko- just nii – ühes käes raamat, teises kohvitass. ostööd juba aastaid. Kuidas Te teineteist leidsite? Ikka läbi kunsti. Eesti kunstiringkond on sedavõrd Tagasi minnes varasema küsimuse juurde – on kunsti- väike, et varem või hiljem saavad selles valdkonnas tegut- kogumine missioon või ambitsioon, miks Te seda ikkagi sevad inimesed ikka kokku. Eero on suurepärane kunsti- teete? teadlane ja kirjamees. Ta on parim kirjutaja, kellega elu Kunstikollektsionäärina pean kunsti laiemat tut- mind on kokku viinud – ta teeb seda hästi, humoorikalt ja vustamist oma missiooniks ja lausa kohustuseks. Erakol- tohutu tempoga ning on leidnud üha uusi vaatenurki kol- lektsionäärina teen ma sisuliselt sama tööd, mida teevad lektsioonist kirjutamisel. Koos Eeroga oleme iga näituse- tavapäraselt muuseumid. Minu kohus on töid hästi hoida, ga välja andnud mahukama raamatu või kataloogi. Kokku korrastada, tuua võimalusel Eestisse tagasi ja veel kord – on neid ilmunud üle kümne. Lisaks on Eero koostanud kol- neid teistelegi näidata. On ju ka kunstikriitik ja filosoof lektsioonis olevate maalide passid, milledesse on koonda- Boris Groys öelnud mõtlemapanevad sõnad: enamikel tud oluline info maali ja autori kohta.’ juhtudel tähendab kunstiteose mittenäitamine seda, et antud kunstiteosel keelatakse olemas olla. Erakollekt- Oma mentorina, teenäitajana kunstimaailmas ja lähe- sionääri erinevus muuseumiga võrreldes on suur tege- dase sõbrana olete alati nimetanud Olev Subbit. Teie vusvabadus, sõltumatus ja otsuste langetamise kiirus. sõprus kestis aastakümneid… Ma ei pea kellegi käest luba küsima, kui soovin teha näi- Kahtlemata. Ja kui veel kord pöörduda tagasi tead- tusi ning võin olla ise näituse kuraator. Need aspektid on liku kollektsioneerimise alguse juurde, siis võin seda otse- olulised eriti siis, kui tahad oma kollektsiooni võimalikult selt seostada meie kohtumisega. Olin suur kunstihuviline palju näidata. Ja mina tahan. ja kohtusimegi just selle tõttu. Eesti kunstiturul on olnud Kuna ma ise olen saanud tugeva impulsi just lap- mitmesuguseid aegu. Esimesed kogujad olid need, kelle sepõlvest, olen suunanud näitusetegevust paljuski just perekonnad olid kuidagi kunstiga seotud ja kunsti osteti laste ja noorte kunstiharidusele mõeldes. Eriti oluline toonastest komisjonikauplustest. Mina hakkasin ostma on see juhul, kui peres ei juhtu olema inimest, kes lapsi vaid galeriides müügil olevat kunsti, kuid tõeliselt häid ni- kunsti juurde viiks. Minu jaoks ei alga ega lõpe Eesti Tal- mesid polnud kunagi saada – ei Subbit, Pääsukest, Maranit linnaga, vaid asub igaühe kodukohas. Ning kuna ma pean ega mitmeid teisi. Selleks, et neid töid soetada, hakkasin väga oluliseks just lapsepõlves saadud elamusi, püüan nii mind huvitanud kunstnike juures ateljees või kodus käima. palju kui võimalik viia näitusi ka teistesse Eestimaa pai- Aga Olev Subbit teadsin juba varasemast ajast – nooruses kadesse. Lastele mõeldes andsime käeoleva näituse raa- mängisime mõlemad lauatennist. Meie tihedam läbikäi- mes lisaks põhjalikule kataloogile välja ka värviraamatu. mine algas kohe meie taaskohtumise järel ning kestis üle Selles on kõrvuti teose originaal ja kunstnik Jaan Rõõmu- kahekümne aasta. se must-valge joonis, mida saab oma äranägemise järgi värvida. Eero Epner on piltide juurde kirjutanud toredad Vabandust, et nii otsekoheselt küsin, kuid kas Te ei kart- tekstid. nud näida vesteldes nii suure kunstikorüfeega nagu Sub- bi asjatundmatuna? Ühe vahva uuendusena võtsite just lastele mõeldes Mis seal karta, ma olingi asjatundmatu! (Naerab.) „Kuldaja värvide“ näitusel kasutusele iPadid – see on Aga huvi ju korvab. Ma olen ka lastele alati öelnud – küsige Eesti kunstielus esmakordne. kõike kohe, sest hiljem võib-olla mõnda asja enam ei sobi- Et seda tausta avada, pean ma tegelikult alus- gi küsida. See reegel, et tee endale kohe algul asi selgeks, tama meeskonnast. Käesoleva näitusega toimus meil kehtib igas vallas. Eks hiljemgi võinuks need „ämbrid“ põlvkondade vahetus – selleks hetkeks, kui hakkasime ehk vahel koliseda, kuid just Olev Subbi oli mulle alati hea tegelema näituse ettevalmistusega, oli Olev Subbi kah- nõuga toeks. Teiseks tulin ma esimeste töödega välja alles juks juba meie hulgast lahkunud ja ma tegin Eero Epne- kümme aastat pärast kollektsioneerimise algust ning lõp- rile ettepaneku võtta näituse kureerimine üle. Kuigi aru- pude lõpuks avaldub sinu kui kollektsionääri tõsiseltvõe- tasime neid asju koos, võin julgelt öelda, et kõik head ja tavus nendes töödes, mis sul on. Ma näitan ka praegu neid uued ideed kuuluvad Eerole. Lisaks tõi Eero meeskonda töid, mis on kollektsioonis päris algusest peale ja need näituse kujundajana kunstnik Tõnis Saadoja ning graafi- sobivad ka tänasel päeval mu kogusse hästi. >> lise disaineri Martin Pedaniku. Vanast meeskonnast aitas

006 Mis on ühe kunstikollektsionääri nö A, B, C? On see üld- se olemas? Kõige aluseks on armastus kunsti vastu. Teiseks, kuna kunstivaldkond on nii lai, on oluline keskenduda tee- male, mis on kõige hingelähedasem. Mind kui kunstikol- lektsionääri motiveerib võimalus anda oma kunstikoguga ülevaade kogu Eesti kunstiajaloost, sest see periood haarab väga lühikest ajavahemikku – umbes 150 aastat. See on täielik fenomen, mis poleks vanades kultuurmaades üldse mõeldavgi. Tänasel päeval on veel piisavalt palju neeritud Olev Subbi samanimelise maali järgi. Hiljem olen maale erakätes, ning seetõttu võimalus kogul täieneda. öelnud, et kogu see kunstiga tegelemine on minu jaoks üks Suur Pühapäev. Üksikud tööd käisid aga näitustel juba Millest Te kollektsiooni loomist alustades lähtusite – ni- palju varem ja üks eraldi tegevus ongi kollektsionääri medest, perioodist või millestki muust? jaoks see, et annad oma töid kunstimuuseumide näituste- Minu kollektsiooni põhiprintsiip on see, et selle välja. Kuid juba 2001. aastal oli Pariisis Senati Talveaias les oleksid esindatud kõik eesti kunsti kuldajaks (1910- näitus, mida kujundas Olev Subbi ja kus olid väljas kolm 1945) kutsutud perioodi olulisemad meistrid ning et minu kollektsioonist pärit tööd. Kogu mu näitusetegevu- tööd esindaksid hästi autorit. Ja loomulikult peab maal se nii kodu- kui välismaal teenib Eesti kunsti tutvustamise ise mulle meeldima. eesmärki ja ma olen kindlal veendumusel, et seda tuleb teha. Kas näitusel „Kuldaja värvid“ on väljas ka see teos, millest kollektsioon alguse sai? Tööde liikumise kohta järje pidamine, maalide näituste- Ei, sellist teost ei ole olemas. Sest kollektsiooni le ette valmistamine – kogu see paberimajandus on väga alguseks võin pidada hoopis seda, kui nägin, et kõik tööd suur töö. Kes seda teeb? ei mahu enam koduseintele ära ja midagi tuleb ette võt- Üks asi on meeskond, kes saab kokku siis kui tuleb ta – kas lõpetada edasine maalide soetamine või minna näitus. Igapäevaselt aga aitab mind selles pere. Abikaasa kuidagi teistmoodi edasi. Ja just see otsus minna edasi tegeleb hoidla poolega, aga samuti restaureerimise, raa- ja hakata maale ka avalikkusele näitama ongi minu jaoks mimise, klaasimiste ja arvepidamisega selle kohta, kus ja kollaktsiooni algushetk. kui kauaks mingi töö parasjagu väljas on. Iseenda kohta olen aga vahel naljaga pooleks öelnud, et mida sa ikka öö- Kuidas esimese töö ostmine konkreetselt välja nägi? sel kahe ja nelja vahel teed. (Naerab.) Öösel kaheni olen Märkasite, et raha on üle ja nö teeks sellega midagi sageli üleval, sest kui pere magab ja maja on vaikne, on tarka? mõttetööga väga hea tegeleda. (Naerab.) Raha ei ole ju kunagi liiga palju olnud, aga oli võimalus oma hobidega tegeleda. Ma loen ikka Kus Te oma kollektsiooni nüüd hoiate, kui see kodusein- palju meelsamini raamatuid kui raha. Aga rahast võib pal- te vahelt välja on kasvanud? ju kasu olla, kui oskad selle õige vankri ette rakendada. Praeguseks on valminud kaasaegne maalihoidla, kus on olemas nii hoiu- kui ka eksponeerimistingimused. Olete Te teinud ka emotsionaalseid oste? Kui Helsinki Taitehalli juhataja ja kunstieksperdid 2010. Eks kõik kunstiostud ole emotsionaalsed ostud. aasta kevadel Tallinnasse tulid, et töödele pilku heita, Tegelikult tasub just erakollektsioone selles mõttes te- kerkis kohe üles küsimus – kus nad neid töid vaadata saak- rase pilguga vaadata – siis märkad, et kollektsionäär ise sid? Siis tuli kiiresti kokku leppida näitus Haus Galeriis ja ongi kuraator, neil töödel on mingi ühisnimetaja ja ena- külastada Kuressaare Raegaleriid, kus parajasti toimus masti haakuvad tööd üksteisega hästi. minu kollektsiooni näitus „Meri, rand ja Saaremaa“. Kuid täna ei ole see enam asjakohane, sest kui keegi tunneb Aga kas Teile endale on tehtud ettepanekuid mõnda tööde vastu huvi, saan ta kutsuda hoidlasse ja seal töid oma töödest müüa? näidata. Enam ei ole, sest teatakse, et ma ei müü ja pole ka kunagi müünud. Ja ma saan ka ise nendest inimestest Missugustest arengutest või suundadest võib rääkida hästi aru, kes ei müü. Paljud maalid on kuulunud aasta- kunstikogujate seas maailmas laiemalt? kümneid ühele perekonnale ja põlvest põlve edasi päran- Kui vaatan lihtsalt tööde müüginumbreid, siis datud. Kuid elu ja olud muutuvad, ja maale siiski müüak- mulle tundub, et majanduskriis pole midagi muutnud ja se. Seejuures peavad paljud oluliseks, et nad neid maale ka huvi kunsti ostmise vastu pole kuhugi kadunud. Näib, ka edaspidi kusagil väljas näevad. >> et need, kellel on vahendeid kunsti soetamiseks, seda ka teevad. Minu jaoks ei ole aga kunst kunagi olnud inves- Millal toimus Teie kogu töödest esimene näitus? teerimise objekt. Kuid kui sa oled juba soetanud endale See toimus 2004. aastal minu kodus Lohusalus ja väärt autorite väärt töid, siis on see ühtlasi paratamatult kandis nime „Pühapäev“. Esindatud olid Olev Subbi tööd. ka investeering ja sellega ei tohiks suurt midagi juhtuda. Näitust saatis Jüri Haini poolt koostatud kataloog. Nii näi- Kuid olgem ausad – ega kunsti ei osteta viimaste säästude tusele kui kataloogile sai nimi sai valitud ühe seal ekspo- eest. Olen püüdnud oma hobis lähtuda sellest, et see ei

007 Audi magazin inspiratsioon Põhjus, miks Eestis on kunsti hinnad madalad, on

kunstituru väiksus. Meie kunstiteoste hinda välis-

maal mõjutab aga olulisel määral asjaolu, et meie

kunstnikke lihtsalt ei tunta.

kõigutaks minu pere heaolu, vaid mõjutaks seda hoopis matud. Kuid vastates küsimusele lühidalt, siis – hindade teisel tasandil. kujunemisel on väga oluline nii autori kui tööde tuntus. Põhjus, miks Eestis on kunsti hinnad madalad, on kunsti- Missugusest hinnaskaalast me Eesti maalikunsti puhul turu väiksus. Meie kunstiteoste hinda välismaal mõjutab üldse täna räägime? Pildi väärtus on ilmselt veel täiesti aga olulisel määral asjaolu, et meie kunstnikke lihtsalt ei omaette teema. tunta. Üks Louvre´i muuseumi ekspert ütles selle kohta umbes nii – teil eestlastel on väga vedanud, teil on väga Kollektsiooni täiendamine tähendab tihti ka tööde taga- kõrgel tasemel kunstnikud, ja ma ei näeks mingit problee- sitoomist välismaalt, kas pole nii? mi, et nad võiksid olla esindatud Euroopa suurlinnade olu- See on tõesti nii. Eesti kunst on sattunud välis- listes muuseumides. Aga teil pole õnnestunud kirjutada maale peamiselt kahel põhjusel. Esiteks jäid sinna paljud oma kunstnikke Euroopa kunstiajalukku, mistõttu Euroo- kunstnike poolt võõrsil maalitud tööd ja teisalt sattusid pas neid ei tunta. Küsisime raamatu „1001 maali, mida nad sinna sõja-aastatel, kui inimesed olid sunnitud Eestist elu jooksul peab nägema“ autorilt Stephen Farthingilt, emigreeruma ja võtsid armsaks saanud tööd koduseintelt et kuidas see juhtus, et ta otsustas Konrad Mägi sellesse kaasa. Olen soetanud töid nii Euroopa oksjonimajadest, raamatusse sisse panna (Eestiski ilmunud raamatu kaanel aga ostnud neid ka väliseestlaste kaudu. on K. Mägi maal „Maastik punase pilvega“ – autor). Ta vas- tas, et teadis kogu aeg, et Mägi PEAB seal sees olema ja Olete Eesti Kunstimuuseumi Kunstisõprade Seltsi juha- saatis oma meeskonna Tallinnasse konkreetset tööd väl- tuse esimees. Millega see selts tegeleb? ja valima. Muuseumi kogud vaadati läbi ja otsustati selle Peasajalikult kunsti propageerimise ja tutvusta- töö kasuks. Ega küsimus polegi selles, et kunstiasjatund- misega ning mõõdukal moel muuseumi toetamisega. Sa- jad meie kunstnike ei teaks, kuid on väga raske korralda- muti oleme püüdnud igal aastal mõne muuseumile huvi- da näitusi nimedega, kes on laiale auditooriumile tund- pakkuva maali kinkida (2013. aastal kingiti >>

008 muuseumile Enn Põldroosi töö „Keksumäng“ Mõtlesin, et ehk me täna Teie tööst ei räägi- - autor) ja ka aidata nõu ja jõuga kaasa päeva- gi, kuid Te ütlesite, et teisiti pole võimalik. ENN KUNILA probleemide lahendamisel. Just! Töö on olnud ja on praegugi kõi- Suurettevõtja, kunstikollektsionäär ge alus. Kõigepealt töö ja perekond, siis tule- ja metseen Millisesse maailma muuseumisse Te ise alati vad kunst ja teised harrastused. Olen osanik Sündinud: 19. märtsil 1950 Tallinnas minna tahaksite? ja üks juhtidest investeerimis- ja valdusette- Haridus: insener-tehnoloog metallide lõiketöötluse Pariisi võiks alati minna. Kuid mitte võttes NG Investeeringud, mis tähistab täna- alal ainult sinna. Maailmas on väga palju väärt vu 20. sünnipäeva ja kogu minu ettevõtjakar- Perekond: abielus, kahe tütre ja nelja poja isa kunsti, mida tahaks ikka ja jälle näha. Muide, jäär on olnud sellega seotud. Kunstisõprade Selts on korraldanud mitmeid Enn Kunila kollektsioonis on esindatud: Johann Kö- ler, Amandus Adamson, Paul Raud, Ants Laikmaa, aastaid oma liikmetele kunstireise – Londo- Teie põlvkond – tänase Eesti ärieliidi edukad Konrad Mägi, Nikolai Triik, August Jansen, Roman nisse, Firenzesse, Pariisi, Berliini.. Tänavu lä- esindajad – on maksnud oma edu eest koha- Nyman, Johannes Greenberg, Paul Burman, Ado heme Rooma. ti üsna ränka hinda, mõned tervise, mõned Vabbe, Aleksander Vardi, Adamson-Eric, Johannes isegi eluga. Mis on aidanud Teil sellest kõi- Võerahansu, Richard Uutmaa, Eerik Haamer, Lepo On Teil seoses oma kollektsiooniga mõni gest terve nahaga välja tulla? Mikko, Endel Kõks, Elmar Kits, Evald Okas, Henn unistus? Kuna olen elus, siis võib öelda, et on Roode, Olev Subbi, Tiit Pääsuke ja paljud teised kunstnikud. Kokku on kollektsioonis töid enam kui Teha Konrad Mägi näitus Pariisis! Ja ka õnne olnud. Kuid eks oma osa ole selles 60 meistrilt. teisteski olulistes kunstimekades. nii kunstihuvil kui ka kõigil muudel huvidel, eelkõige spordiharrastusel. Kõik need asjad Karjäär: kokku aitavadki nii muremõtetest eemale 1970–1974 remondi- ja mehaanikatehas Progress, Aga Pariis – see on ju tehtav! Küsimus on minna kui ka füüsiliselt vormis olla. Katsun vaneminsener-tehnoloog; 1974–1983 ENSV Ehitusmaterjalide Tööstuse Minis- pigem vist kohas, kus nimelt? võimalusel kolm korda nädalas tennist män- teeriumi spetsiaalne konstrueerimise büroo, minis- Just! Sellest asi algabki, sest väärt gida, minu partner on legendaarne Eesti ten- teeriumi peametroloog; kunsti ei saa eksponeerida juhuslikus kohas. niselegend Sven Eving. Oleme paar aastat 1983–1984 tootmiskoondis Vasar, turundusosakon- Tegemist peab olema tunnustatud muuseu- tagasi paarismängus isegi Eesti seeniorite na juhataja; mi või kunstigaleriiga. Oluliste ja aktseptee- meistriks tulnud. Malet mängin ma tänasel 1984–1990 tootmiskoondis Norma, turundusosa- ritud muuseumidega kokkuleppe saavutami- päeval põhiliselt arvutiga. Ma ei käi iga päev konna juhataja; 1990–1991 Tootmiskooperatiivide Liit, direktor; ne on aga äärmiselt keeruline ja aeganõudev tööl, kuid ma teen iga päev tööd. Ettevõtjana 1991–1994 rahvaettevõte Norma, ostudirektor; protsess. Kohad on loetud ja konkurents mõtlen tööle ja sellega seotud probleemidele 1994–1996 Norma AS, ostudirektor; äärmiselt tihe. Sellistel puhkudel on suures- pidevalt. Ma arvan, et meie edu võti ongi see, 1996–1999 Norma AS, nõukogu aseesimees; ti abiks isiklikud kontaktid ja suhted, samuti et oleme osanikena – ja neid on kokku kolm – 1994– ... NG Investeeringud OÜ, juhatuse aseesi- toetus kõige kõrgemal ehk riiklikul tasemel. oma ettevõtteile kogu aeg väga lähedal. mees. NG Investeeringute kontserni kuuluvad: Tal- Kui aga unistada, siis juba suurelt! Konrad linna ja Tartu Kaubamajad, Selverite kett, auto-, kin- ga-, iluärid. Eraldi seisvad veel kolm suurtööstust: Mägi tööde näitus Pariisis Orsay muuseumis Ja päris lõpetuseks: kuna intervjuu ilmub Liviko AS, Jäätise ja külmutatud toodete ettevõte oleks uhke ja väärikas tunnustus meie kuldaja ajakirjas Audi, ei saa kuidagi jätta küsimata: Balbiino ja sisustusfirma Kitman Thulema. kunstile. mis autoga Te sõidate? Olen olnud kakskümmend aastat Au- Tunnustused ja autasud: Mis on kõige olulisem, mida Te oma kunsti- dile truu ja pärast Nõukogude Liidus toode- Valgetähe IV klassi teenetemärk ettevõtluse eden- damise eest (2006) kollektsionääri teel inimesena õppinud tud Ladat pole mul ühtegi teist marki autot Eesti Muuseumisõber (Eesti Muuseumiühing, 2009) olete? olnudki. Põhjus on see, et esimese soetatud Baltimaade filantroopiaauhind (U.S. Baltic Founda- Sellele pole ühest vastust... (Peab Audiga tekkis kohe hea klapp ja hiljemgi pole tion, 2010) mõtliku pausi.) Kõige põhilisem on ikkagi ar- olnud põhjust marki vahetada. Praegu sõidan Aasta Kultuurisõber 2011 (Eesti Vabariigi välismi- mastuse süvenemine kunsti vastu ja suhtle- beeži Audi A8-ga. nisteerium, 2012) mine kunsti tundvate asjatundlike inimeste-

On alates 2007. aastast Eesti Toiduainetööstuse ga. Olen suure tänu võlgu nii Olev Subbile kui Te olete tehnikaharidusega inimene ja Liidu volikogu esimees, mitmete erinevate ettevõt- ka paljudele teistele, kes mind sellel teel on staažikas juht. Millal Te viimati auto kapotti lusega seotud ühiskondlike organisatsioonide juht- harinud ja aidanud. Olev Subbi toetus on ol- kergitasite? organite liige. Samast aastast MTÜ Eesti Kunstimuu- nud kahtlemata oluline. Ta oli kunstiga seon- Autode puhul on selleks ühtelugu va- seumi Kunstisõprade Seltsi juhatuse esimees; EKM duva enda jaoks ülimalt selgeks mõelnud, tal jadust, sest muidu ei saa klaasipuhastusvede- Kunstisõprade Seltsile olulist majanduslikku tuge olid väga täpsed asjakohased formuleerin- likku panna. Vene ajal olen pidanud palju auto pakkuvate patroonide kogu asutaja. gud. Me vestlesime väga palju. Tema sügavad kapoti alla vaatama ja ka neid ise remontima, kunstialased teadmised, mida ta minuga ja- nii et see tegevus pole mulle võõras. Audi gas, saadavad ja aitavad mind tänagi. puhul pole selleks muidugi vajadust. Aga ma tean, mis on daamide unistus – et ei peaks Kas kunstikirest on üldse võimalik iialgi mingit kapotti avama ja et klaasipuhas- vabaneda? tusvedelikku saaks panna väikesest luugist Mina isiklikult sellest vabaneda ei ta- nagu kütustki. (Naerab.) // hagi. (Naerab.) Olen ikka öelnud, et sellesse pisikusse ei surda, vaid sellega surrakse.

009 Audi magazin inspiratsioon 010