Muutuste Sajand Eesti Meditsiinis. Tartu

Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLV MUUTUSTE SAJAND EESTI MEDITSIINIS

Tartu Ülikooli muuseum 2017 Toimetaja: Lea Leppik

Keeletoimetaja: Sirje Toomla

Resümeede tõlked inglise keelde: Scriba tõlkebüroo, autorid

Kolleegium: PhD Lea Leppik, Dr iur Marju Luts-Sootak, Dr (uusaja ajalugu) Olaf Mertelsmann, PhD Erki Tammiksaar, PhD Tõnu Tannberg, DSc Tõnu Viik, PhD Seppo Zetterberg (Jyväskylä ülikool), cand hist Jüri Kivimäe (Toronto ülikool)

Küljendus: OÜ Intelligent Design

Autoriõigus Tartu Ülikool, 2017

ISSN 0206-2798 (trükis) ISSN 2346-5611 (võrguväljaanne)

ISBN 978-9985-4-1064-6 (trükis) ISBN 978-9985-4-1065-3 (pdf) http://ojs.utlib.ee/index.php/TYAK

Väljaannet toetab riiklik programm Eesti keel ja kultuurimälu ja Tartu Ülikooli kirjastamistoetus.

Kaanepilt: Leo Schotter ja Aleksandra Gerassimova opereerimas Tartu ülikooli silmakliinikus, 1978 (J. Laane foto, TÜM). Sisukord Sisukord ...... 3 Saateks ...... 5 Artiklid Lembit Allikmets, Ain-Elmar Kaasik Arstiteaduskond Eesti riigi taasiseseisvumise protsessis 9 Medical Faculty in the Process of Recreation of Estonian Republic ...... 22 Ken Kalling Arstiteaduskond stalinlike pseudoteaduste haardes . . . . . 24 Stalinist Pseudoscience at the Medical Faculty of the University of Tartu 51 Rita Nõmmela, Silvia Russak, Mare Saag Hambaarstide koolitusest ja erialaorganisatsioonide tegevusest Eestis 1918–2017 ...... 52 Dental Education and Dental Organisations in Estonia from 1918 to 2017 ...... 75 Heidi-Ingrid Maaroos, Marika Mikelsaar, Tamara Vorobjova Helicobacter pylori avastamise lugu: kliinilised, immunoloogilised ja mikrobioloogilised aspektid. Eesti uurijate panus Nobeli auhinnaga pärjatud uuringutesse ...... 76 Discovery of H. pylori: Clinical, Immunological and Microbiolo- gical Aspects. The Contribution of Estonian Scientists to Research That was Awarded a Nobel Prize ...... 100 Marika Mikelsaar Teadmiste spiraal. Sajand inimese mikroobiökoloogiat Tartu Ülikoolis ...... 102 A Spiral of Knowledge. A Century of Human Microbial Ecology at the University of Tartu 118 Heidi-Ingrid Maaroos, Ruth Kalda Peremeditsiin Eesti tervishoiukorralduses ...... 119 Family Medicine in the Estonian Health Care System 135 Paula Põder Albert Valdese doktoritöö ja tema panus eestikeelsete meditsiinioskussõnade väljatöötamisel ...... 137 Albert Valdes’s Doctoral Thesis and his Contribution into Developing Estonian Medical Terminology . . . . . 157

3 Väino Sinisalu Kuidas teaduse ja tehnoloogia progress meditsiinis mõjutab arsti-patsiendi suhteid? 158 How has Scientific and Technological Development in Medicine Influenced the Doctor-Patient Relationship? 165 Agu Tamm Nüüdisaegse laboratoorse meditsiini arendusloost Tartu Ülikoolis (1990–2016) ...... 166 History of the Development of Contemporary Laboratory Medicine at the University of Tartu (1990–2016) 184 Arne-Lembit Kööp Luumurdude lahastamise eestikeelsete terminite arengust 186 On the Development of Estonian Terminology Concerning the Splinting of Fractures ...... 193 Muuseumikogud Leili Kriis Laboratoorne portselan TÜ muuseumi kogudes 194 Laboratory Porcelain in the Collections of the University of Tartu Museum ...... 219 Tullio Ilomets Tartu Ülikooli kunstiajaloo kabineti rännulugu ja Karl Eduard von Lipharti foto- ja reproduktsioonide kollektsiooni saatus . . . 221 The Journey of the University of Tartu Art History Cabinet and the Fate of Karl Eduard von Liphart’s Collection of Photos and Reproductive Prints ...... 241 Janet Laidla, Kadri Tinn, Ragnar Saage Tartu Ülikooli muuseumi kogudes olevate 19. sajandi teleskoobipeeglite keemiline analüüs ...... 243 Analysis of the Chemical Composition of Two Telescope Mirrors from the University of Tartu Museum Collections . . . . 251 Kristiina Tiideberg Esimene teadaolev kujutis Tartu Ülikoolile kuulunud Gerhard von Kügelgeni Aleksander I portreest ...... 252 The First Known Image of the University of Tartu’s Portrait of Alexander I by Gerhard von Kügelgen . . . . 263 Kroonika Mairo Rääsk Tartu Ülikooli muuseumi 2016. aasta aruanne ...... 265

4 MUUTUSTE SAJAND EESTI MEDITSIINIS

Saateks Järjekorras 45. Tartu Ülikooli ajaloo küsimuste number jätkab rah- vusülikooli möödunud saja aasta vaatlemist. Seekord on tähelepanu keskpunktis meditsiinivaldkond. Osa siinsete kaante vahele jõudnud artikleid on edasiarendused 2016. aasta detsembris Tartu Ülikooli muuseumis peetud konverentsi ettekannetest, osa aga laekunud toi- metusele eraldi. Tartu Ülikooli muuseumi aastakonverents 6. detsembril 2016 koostöös meditsiiniteaduste valdkonnaga oli orienteeritud meditsiini sotsiaalsele rollile. On ju meedikute eesmärk läbi aegade olnud üks: inimesi ravida ja tervena hoida. Kuidas täpselt, millega ja milleks, kes ja kuidas selle eest maksab jne sõltub siiski iga ajajärgu teaduse arengutasemest, ühiskonnakorrast ja väärtushinnangutest. Medit- siin toimib alati sotsiaalsel taustal ja viimase saja aasta jooksul on nii arstiteadus kui meedikute koolitamine läbi teinud tohutud muutused, mis omakorda on põhjalikult muutnud arsti ja patsiendi rolle. Kogumiku avaartiklis vaagivad kaks arstiteaduskonna juhtivat professorit Lembit Allikmets ja Ain-Elmar Kaasik Tartu Ülikooli arstiteaduskonna arengut 1960. aastatest uuema ajani, asjalikult võrreldes nõukogudeaegse ja praeguse arstiõppe häid ja halbu külgi. Taasise- seisvunud Eestis on meedikud saanud moodsa õppebaasi ja tänapäe- va nõuetele vastavad õppekavad, kuid jälle on probleemiks muutunud noorte õppejõudude pealekasv, sest tegevarst teenib rohkem ja enam pole ka üliõpilaste teaduslikku ühingut, mis nõukogude ajal aitas tea- dushuvilised tudengid varakult välja selekteerida. Sellise institutsioo- ni puudumise üle on aeg-ajalt kurtnud ka teiste erialade õppejõud.

5 Saateks

Ken Kalling viib lugeja sõjajärgsesse Eestisse, aega, kus nii meedikutele kui bioloogidele dikteeris kommunistlik partei, millist uu- rimismeetodit või ravivõtet peab kasutama ja tohib kasutada ning milliseid mitte. Autori põhjalik uurimistöö näitab siiski, et tegelikult õpiti ennekõike kasutama õiget retoorikat ja kummaliste ideoloogiliselt põhjendatud teadussuundadega läksid kaasa peamiselt need uurijad, kelle teadushuvi oli ka varem samas suunas liikunud. Par- teiliste suuniste varjus oli õiget retoorikat kasutades võimalik teha siiski ka ratsionaalselt põhjendatud teadustööd ja nõutavaid ravivõt- teid kombineeriti sellistega, mis olid tegelikult tõhusad. Kui vaadelda meditsiinis viimastel aastakümnetel toimunud arengut, siis on tavainimese jaoks kindlasti suurima muutuse teinud läbi hambaravi – seda nii ravikabinettide varustuse kui ravivõima- luste poolest, rääkimata faktist, et just see valdkond on üleminekuga turumajandusele läinud peaaegu täielikult erameditsiini kätte. Sto- matoloogid annavad ülevaate kogu eelmise saja aasta hambaarstiõp- pest, teadustööst ja erialaorganisatsioonidest. Tartu Ülikooli mikrobioloogid on mitmete oma uurimisteemadega olnud teaduse eesliinil. Seda võib öelda nii maohaavandeid põhjusta- va helikobakteri kui ka mikroobiökoloogia uurimise kohta. Mõlemas uurimissuunas on arendatud välja suured edukad töörühmad paljude doktorantidega, kes aktiivselt suhtlevad vastava uurimissuuna rahvusvaheliste konverentside ja ajakirjadega ning on pärjatud kohalike ja rahvusvaheliste teaduspreemiatega. Täie õigusega võib öelda, et uuringud, mis lõpuks pärjati Nobeli auhinnaga, said alguse juba 19. sajandil Tartus. Ühtlasi on helikobakteri lugu hea näide ka sellest, kui raske on muuta välja kujunenud hoiakuid ja arvamusi, ja kuidas siis, kui murrang on kord teoks saanud, on kõik valmis ütlema: ei noh, kes seda siis ei tea ... Suurimate muutuste hulgas, mis pärast Eesti taasiseseisvumist meditsiinivallas tehti, oli kindlasti üleminek isetasuvale perearsti- süsteemile. See nõudis nii arstide ümberõpet kui õigusaktide põhja- likku muutust, mis oli võimalik vaid mitme ministeeriumi koostöös. Lisaks nõudis see laiemaid mentaalseid muutusi ühiskonnas. Arsti teenus sai hinna ja patsiendist sai klient, kuigi perearsti teenuse eest tasub suuremalt jaolt solidaarne Haigekassa. Eesti kogemus on võrreldes nii mõnegi teise riigiga osutunud esialgsetele raskustele ja vastuseisule vaatamata üsna positiivseks.

6 Saateks

Uue sisu ja näo on omandanud ka arsti-patsiendi suhted. Selles on oma roll nii teaduse ja tehnika arengul, mis on andnud paremad diagnoosimis- ja ravivahendid, erameditsiini tekkel kui ka info plah- vatuslikult levikul. Arst peab arvestama informeeritud patsiendiga ja parim ravi tuleb sageli leida koos, ravides rohkem inimest kui haigust. Arstikeskne meditsiin asendub järjest enam patsiendikeskse lähenemisega. Valdkond, millega patsient ehk alati vahetult kokku ei puutu, on laborimeditsiin. Professor Agu Tamme artiklist saame teada, kuidas Tartu arstiteadlased Euroopa Liidu projektirahade ja Põhjamaade kolleegide kogemuste abil ehitasid alates 1990. aastatest üles valdkonda, mis on äärmiselt vajalik igale iseseisvale riigile. Kõik me oleme ju huvitatud, et analüüsidel, mida tehakse, oleks ka tähendus. Laboriarstid on need, kes töötavad välja kõige efektiivsemad analüü- simeetodid ja -vahendid ning panevad paika väärtused, millele peaks analüüsid vastama, et patsiendile öelda, kas tema tervisega on kõik korras või vajab ta arstiabi. 1920. aastail tehti tohutu töö eestikeelse teadusterminoloogia loomiseks. Põhjaliku ülevaate doktor Albert Valdese tööst meditsiini oskuskeele arendamisel ja tema koostööst keelemees Johannes Vol- demar Veskiga annab Tartu Ülikooli ajaloomagistrant Paula Põder. Kui palju võib aega võtta üheainsa meditsiinitermini loomine ja kin- nistumine, seda näitab Ida-Tallinna Keskhaigla kirurgi Arne-Lem- bit Kööbi artikkel, mis käsitleb terminit lahas.

Muuseumikogudele pühendatud osa on sedapuhku üsna mahukas. Tartu Ülikooli muuseumi kauaaegne peavarahoidja Leili Kriis on põhjaliku vaatluse alla võtnud muuseumi laboratoorse portselani kogu. Kui paljudes teistes Eesti muuseumides leidub portselanist nipsasju ja tarbekeraamikat, siis sedavõrd rikkalik spetsiifiliste keemia- ja farmaatsialabori nõude kollektsioon on Eestis ainulaadne. Artiklist saame ülevaate nende nõude valmistajafirmadest, üldisest otstarbest ja teedest, kuidas ja millal esemed muuseumi on jõudnud. Laboratoorne portselan on üsna vastupidav ja nii leidub muuseumi kollektsioonis (kui firmamärkide järgi otsustada) ka esemeid, mis ilmselt muretseti 1844 loodud Vene riigi esimesele farmaatsiainstituudile.

7 Saateks

Tullio Ilomets ajab kriminalisti detailsuse ja järjekindlusega ühe kadunud kollektsiooni jälgi. 1920. aastate alguses kunstiühingule Pallas annetatud ja seejärel Tartu Ülikoolile müüdud tuntud kunsti- koguja ja metseeni Raadi mõisniku Karl Eduard von Lipharti fotokogu saatus on olnud äärmiselt keeruline, olles mõjutatud nii ülikooli struktuurireformidest, suurematest ja väiksematest ajaloosündmus- test kui ka konkreetsete inimeste soovidest, tahtmistest, tegudest ja tegematajätmistest. Nüüdseks on kunagisest uhkest kollektsioonist õnnestunud kindlaks teha umbes viiendik, millest väike osa on TÜ muuseumis ja ilmselt suurem osa Viljandimaal ühe kollektsionääri eravalduses (kes pildid prügikasti sattumisest päästis). Ikka ja jälle tuleb tõdeda, et inimeste vahetudes ja olude muutudes kaob järjepi- devus ja uued tegijad ei pruugi mõista neile sülle langenud vanade asjade väärtust, ja kui kunagi keegi siiski märkab, millega oli tegu, võib olla juba liiga hilja. TÜ kunstimuuseumi kuraator Kristiina Tiideberg on leidnud vä- hetuntud foto, mis kujutab Tartu ülikooli raamatukogu interjööri 19. sajandil. Pildil on muu hulgas näha ka tuntud maalikunstniku Ger- hard von Kügelgeni allegooriline maal Aleksander I-st, mis telliti 19. sajandi algul peahoone aula tarbeks. Leid on äärmiselt oluline, sest seni oli selle maali kohta, mis pool sajandit aulat kaunistas ja hiljem raamatukokku välja pandi, teada küll sõnalisi kirjeldusi, kuid mitte seda, kuidas see välja nägi. Teise maailmasõja ajal Voronežis lõpli- kult kaduma läinud maal aitab mõista nii Kügelgeni loomepärandit kui 19. sajandi alguse Tartu ülikoolis valitsenud vaimsust. Ajaloolane Janet Laidla, füüsik Kadri Tinn ja keemik Ragnar Saage on võtnud interdistsiplinaarse uurimise alla kaks Tartu tähe- tornis leiduvat 18.–19. sajandi teleskoobipeeglit. Eesmärk oli enne- kõike katsetada peeglite keemilise koostise määramiseks mitteinvasiivset meetodit, mis osutus ka edukaks. Ilmselt rõõmustab selliste võimaluste olemasolu kõiki muuseumitöötajaid, sest keegi ju ei taha museaalidesse auke puurida. Tulemuste interpreteerimine jääb esi- algseks, põhjalikumate järelduste tegemine eeldab ilmselt laiemat rahvusvahelist võrdlusalust. Kogumiku lõpetab Tartu Ülikooli muuseumi aruanne 2016. aasta tööst.

8 ARTIKLID

Arstiteaduskond Eesti riigi taasiseseisvumise protsessis

LEMBIT ALLIKMETS, AIN-ELMAR KAASIK

Sissejuhatus Selle kirjutise autorid on tegutsenud pikemat aega arstiteaduskonna ja ülikooli administratsioonis nii kateedri, instituudi või kliiniku juhatajatena kui ka dekaanidena ning seda NSV Liidu viimastel aas- takümnetel ja Eesti Vabariigi taastamise järel. Artiklis me ei käsitle nõukogude aega pikemas tagasivaates, vaid põhiliselt alates 1960. aastatest. Kuigi oleme sündinud 1930. aastate keskel, näinud Teist maailmasõda, Hitleri ja Stalini valitsusaega, millesse jäid meie kooliaastad, ei ole kirjutise eesmärk käsitleda neid perioode. Meie ülikooli- ja teadustegevuse aastatel olid Nõukogude riigi valitsejad Hruštšov, Brežnev, Antropov ja Gorbatšov.

Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLV (2017) 9 Lembit Allikmets, Ain-Elmar Kaasik

1950. aastate lõpus algas maailma majanduses suur tõus, mis jät- kus 1960. aastatel, minemata mööda ka NSV Liidust. Ehitati uusi teadusasutusi, ülikoolide hooneid (näiteks uus Tallinna Polütehni- line Instituut), koole, elamuid. Samuti suurenes tol perioodil mär- kimisväärselt teadustöö finantseerimine, rajati rahvusvahelisi teadlaste seltse ja ühinguid, korraldati järjest sagedamini ja suuremaid rahvusvahelisi erialakongresse, konverentse, ka üleliidulisi ja regio- naalseid teaduskonverentse ning sümpoosione NSV Liidus. Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonna professuur oli 1950. aastate lõpuks „välja suremas“ ja nii töötas 1960. aastal teaduskonnas ainult 12 eakat professorit. Nõukogudeaegset nõutavat teaduste doktori kraadi (lisaks kandidaadikraadile) teaduskonnas ei kaitstud, noori pro- fessoreid seega peale ei kasvanud. Lisaks oli Tartu suure sõjaväebaa- si tõttu suletud linn, kuhu välisteadlasi ei lastud. Professorite puudus teaduskonnas tingis vajaduse kiirete muutuste järele. Alates 1959/60. õppeaaastast otsis teaduskond sihtaspirantuuri võimalusi eelkõige Moskvas ja Leningradis, kus olid suured teadusinstituudid ja kirjan- dusega hästi varustatud raamatukogud. Nii suunatigi viie-kuue aasta jooksul nendesse suurlinnadesse, põhiliselt NSVL meditsiiniteaduste akadeemia instituutidesse üle 25 noore aspirandi ja seda paljudel erialadel: anatoomia, histoloogia, füsioloogia, patofüsioloogia, biokeemia, patoanatoomia, farmakoloogia, anestesioloogia, onkoloogia, pediaatria, sünnitusabi-günekoloogia, spordimeditsiin jt. Enamik sihtaspirantidest kaitsesid kandidaadiväitekirja õigel ajal ja naasnud Tartusse, arenda- sid laboratooriume ning jätkasid intensiivselt teadustööd doktorikraadi taotlemiseks.1 Kuidas leiti aspirantuuri kandidaate? Nõukogude ajal töötasid pea kõigi erialakateedrite juures Üliõpilaste Teadusliku Ühin- gu (ÜTÜ) ringid, mis selekteerisid üliõpilaste hulgast välja need, kes näitasid üles suuremat huvi teadustöö vastu. Igal õppeaastal peeti ÜTÜ konverentse, ka koos teiste liiduvabariikidega. Ainuüksi arstiteaduskonna üliõpilased kirjutasid igal aastal 110–120 võistlustööd nii ülikoo- lisisesele kui ka vabariiklikule ja üleliidulisele konkursile.2

1 Lembit Allikmets, „Arstiteaduskond“, Tartu Ülikooli Ajalugu. III (Tallinn, 1982), 252–271; Л. Алликметс, В. Калнин, Медицинский факультет Тартуского государственного университета (Тарту, 1982). 2 Hillar Palamets, „Üliõpilaste Teaduslik Ühing“, Tartu Ülikooli Ajalugu, III (Tallinn, 1982), 356–360; Toivo Hinrikus, Ain Raal, „Üliõpilaste Teadusliku Ühingu osa üli- õpilasteaduse organiseerimisel“, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, 38 (2010), 138–148.

10 Arstiteaduskond Eesti riigi taasiseseisvumise protsessis

Kuna aspirantuuri kohti anti ülikoolile vähe, siis mõnele erialale oli korralik konkurss. Kindlasti oli arstiteaduse eriala lõpetanutele aspirantuuri astumisel teatud motiiviks ka see, et ülikooli õppejõu- dude ja teadurite töötasu ületas tuntavalt praktiseerivate arstide palka. Veel üks tegureid arstiteaduskonna teadustöö elavdamisel oli 1961/62. õppeaastal ülikooli juures meditsiini teadusliku uurimise kesklaboratooriumi asutamine (lühidalt medkesklabor) – sinna hakkas koonduma samuti noori teadushuvilisi arste, proviisoreid, bioloo- ge, keemikuid ning hilisemateks medkesklabori sektorite ja laborite uurimisrühmade juhtideks said paljud sihtaspirantuurist tulijad, kellest said kiiresti pärast doktoriväitekirja kaitsmist professorid. Igal juhul oli 1980. aastate algul teaduskonnas juba ligi 50 professorit ja see arv suurenes Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajaks veel ligi 10 võrra (kuigi osa oli juba siirdunud pensionile).3 Nõukogude ajal, 1960. aastatel, olid teaduskonnas ka mõned aktiivsemad kateedrid, mille õppejõud Tartus edukalt aspirante juhendasid: neuroloogia-neurokirurgia, teaduskonna- ja hospitaalkirurgia ning sisehaiguste kateedrid, nendel erialadel polnud sihtaspirantuure vaja, sest edukat tööd tehti Tartus. 1960. aastail kaitsesid esimesi dok- toriväitekirju ka senised dotsendid Kuno Kõrge, Elmar Siirde, Jüri Saarma, Herman Vahter, Kaljo Villako jt, kes olid väljapaistvad professorid omal erialal ja teaduskonna juhtimisel.

Nikita Hruštšovi ajal, alates 1960. aastatest pandi alus noorte teadlaste välis- maal stažeerimise võimalusele. See toimus riikidevaheliste lepingute kaudu ja 6–12-kuuliste komandeeringutena. Meieealised, tol ajal noored teaduskraadi- ga isikud, said taotleda oma teaduslikust huvialast lähtuvalt konkreetse riigi, ülikooli ja viljeldava teadussuuna.4 Paljud said kasutada seda isegi korduvalt, stažeerides ka erinevates riikides. Ei saa märkimata jätta selle võimaluse suurt osatähtsust arstiteaduskonna professuuri ja üldse teadlaskonna väljakujundami- sel. Muidugi oli kohtade taotlemisel tegemist suure bürokraatiaga. Enne ko-

3 Л. Алликметс, В. Калнин, Медицинский факультет (Тарту, 1982); Malle Salu- pere, „Rektoraadis sula- ja stagnaajal“, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, 38 (2010), 163–181; Ain-Elmar Kaasik, Väino Sinisalu, „Soome sild neuroloogias. Koostöö alates 1973. Aastast“, Eesti Arst, 90 (2011), 274–279. 4 Salupere, 163–181; Kaasik, Sinisalu, „Soome sild“, 274–279.

11 Lembit Allikmets, Ain-Elmar Kaasik mandeeringut sai osaleda intensiivsel keelekursusel (inglise, prantsuse, saksa keel). 1960. aastatel läbipaistvamaks muutunud raudset eesriiet kasutasid Ees- tis ära mitme valdkonna asjatundjad. NSVL tervishoiuministeeriumi ja Soome riikliku tervishoiuvalitsuse vahel sõlmiti teadusliku koostöö leping, mis oli üks paljudest 1960. aastate algul sõlmitud lepetest. Nende eesmärgid võisid olla mitmesugused, kuid need lepped võimaldasid niihästi akadeemiliste isikute kui ka muude spetsialistide vahetamist varem kokku lepitud pariteedi alusel. Tartu ülikoolist hakkasid sellest kinni gastroenteroloogid eesotsas professorite Kal- jo Villako ja Vello Saluperega, kelle koostöö soomlastega kujunes teaduslikult väga viljakaks. Helsingi ülikooli poolseks juhiks oli professor Max Siurala, TÜ audoktor. Sellest töörühmast kasvasid välja professorid Eesti Teaduste Akadee- mia liige Raivo Uibo, Heidi-Ingrid Maaroos ja Agu Tamm. Koostöö soomlastega oli viljakas ka neuroloogia ja neurokirurgia valdkonnas, mis sai esialgsed raamid 1979. aasta novembris Tallinnas toimunud esimesel ettevalmistaval nõu- pidamisel. Selle valdkonna koostöö rajajaiks said professor Ernst Raudam ja tema Helsingi ülikooli kolleeg Erkki Kivalo, hilisem Tartu Ülikooli audoktor.5 Siinjuures võiks märkida ka mitmeid muid positiivseid külgi nõu- kogudeaegses kõrghariduspoliitikas ja teaduskonna töökorralduses: –– Pea kõigile üliõpilastele maksti stipendiumi (arstiteaduskonnas ~85%) ja väga hea õppeedukusega üliõpilased said 25% kõrgenda- tud stipendiumi.6 –– Kes soovis, pidi saama ühiselamukoha, kuigi sageli mitte kõige sobivamate sanitaarsete tingimustega. Ühiselamu üür oli tühine. Nii näiteks 1990. aasta teaduskonna lõpuaktusel aulas naljatas kursusevanem oma kõnes: „Meie kursus on viimane, kes sai hariduse täielikul riiklikul ülalpidamisel.“ –– Säilis eestikeelne õpe, kuigi 1950. aastast alates oli selle kõrval 25 üliõpilasega venekeelne õpperühm. –– Kuna oli riiklik tervishoiusüsteem, polnud raskusi üliõpilaste praktikaga väljaspool Tartut asuvates haiglates jt tervishoiuasu- tustes. Otseste Tartu õppebaaside kohta kehtis üleliiduline kliinilise haigla põhimäärus, mis võimaldas ülikooli töötajatel sidestu- da raviasutustega. Üldiselt oli teaduskonnal hea koostöö enamiku kliiniliste baaside peaarstidega.

5 Kaasik, Sinisalu, „Soome sild“, 274–279. 6 Ain-Elmar Kaasik, „Nõukogulikust stagnatsiooniperioodist suurte muutuste eelõhtuni“, Tartu Ülikooli Arstiteaduskond 1982–2007 (Tartu, 2007), 50–62.

12 Arstiteaduskond Eesti riigi taasiseseisvumise protsessis

–– Ülikooli õppejõudude palk oli suurem praktikas töötavate arstide ja proviisorite sissetulekust, mis võimaldas teaduskonnal leida aspirante ja õppe-teadustöötajaid. –– Professorite ja dotsentide arv ei olnud rangelt reglementeeritud – professori kutseks oli vajalik meditsiinidoktori kraad ja aktiivne õppe-teadustöö. –– 1970. aastatel avati uued kateedrid: spordimeditsiini, patoloogilise füsioloogia, operatiivkirurgia ja topograafilise anatoomia, ra- dioloogia ning onkoloogia. –– 1970. aastal rajati teaduskonna juurde arstide ja proviisorite täiendusteaduskond (keskus), mis tugevdas ülikooli ja praktiseerivate tervishoiutöötajate erialaseid sidemeid, võimaldas arenda- da kvalifikatsiooni mõlemapoolselt,7 samuti kureeris täiendustea- duskond 1970. aastal avatud internatuuri korraldust. –– Arstid jt tervishoiutöötajad olid kutsekindlad. –– Oli otseside tervishoiuministeeriumiga, sest dekaan oli ministeeriumi kolleegiumi liige; oli ka asjalik koostöö vabariigi kõrghari- dusministeeriumiga.8 –– NSV Liidus kehtis konservatiivne Saksa ülikoolide õppekava ja olid ühtsed õppeprogrammid, mis tegi võimalikuks ühtlustuda 1990. aastail kiiresti Lääne-Euroopaga. –– TRÜ juubelite laialdane tähistamine 1977. ja 1982. aastal rektor Arnold Koobi juhtimisel tõi ülikooli tagasi rahvusvahelisele tea- dusmaastikule.9 –– Lisaks meditsiini kesklaboratooriumile rajati teaduskonnas 1960.–70. aastatel mitmed kitsamate teemadega tegelevad teadusliku uurimise nn probleemlaborid. See võimaldas nende laborite ja medkesklabori ühendamisel luua teaduskonnas 1979. aastaks üld- ja molekulaarpatoloogia instituudi (ÜMPI). Instituudi töötajate arv kasvas 1980. aastail 300-ni, uuritavad probleemid muutusid kaalukamaks, tehti palju lepingulisi töid (aastas 20–25 uurimust).10

7 Pille Taba jt, „Tartu Ülikooli Arstiteaduskonna Täienduskeskus“, Tartu Ülikooli Arstiteaduskond 1982–2007 (Tartu, 2007), 424–435. 8 Aavo-Valdur Mikelsaar, Enn Seppet, Raivo Uibo, „Üld- ja Molekulaarpatoloogia Instituut“, Tartu Ülikooli Arstiteaduskond 1982–2007 (Tartu, 2007), 169–201. 9 Taba jt, 424–435. 10 Mikelsaar, Seppet, Uibo, 169–201.

13 Lembit Allikmets, Ain-Elmar Kaasik

–– Töötajaskond oli teaduskonnas ja ülikoolis toimuvast paremini ja laialdasemalt informeeritud – tavaliselt toimus aastas vähe- malt neli arstiteaduskonna nõukogu ja parteialgorganisatsiooni (NLKP) ühist koosolekut, mille liikmed olid ka paljud nooremad õppejõud, aspirandid, õppe-abipersonal, tehnilised töötajad; mõ- nikord olid koosolekud koos ka teaduskonna ametiühingu juhti- dega. Teaduskonna õppekoosseisust oli 85–87% partei liikmed.11 –– Ülikoolil olid heal tasemel eksperimentaaltöökojad, kus oli võima- lik konstrueerida ja täiendada ebastandardseid katseseadmeid, töökojas oli võimekaid insenere. –– Alates 1976. aastast pandi alus arstiteaduskonna aastapäeva tä- histamisele ja asutati teaduskonna medal, lisaks mälestusmeda- lid erialati, millega pandi alus väljapaistvate teadlaste mälestus (nimeliste)loengute seeriatele.

Kuid kahtlemata oli NSVL riiklikus hariduskorralduses ka märki- misväärseid negatiivseid nähtusi, mis häirisid arengut, takistasid teadustööde publitseerimist ja teadlaste vabamat suhtlemist ning tekitasid töötajates frustratsiooni: –– Uute hoonete ehitus venis, ehitusplaanid ei realiseerunud, tehti korduvaid projekte, mis kujunes raha raiskamiseks. Nii ei õnnes- tunudki nõukogude võimu lõpuni ehitada teaduskonna fundamentaalkateedritele uut hoonekompleksi, kuigi 20 aasta jooksul valmis kolm järjestikust projekti. Viimane projekt sai valmis, kui NSV Liit lagunes ja tollased finantsid lõplikult kadusid. Ka haiglate ehitused kestsid pikki aastaid.12 –– Puudus otseühendus välismaa ülikoolidega, komandeeringud käisid Moskva kaudu vaevalise bürokraatliku ettevalmistamise- ga.13 –– Tihti tuli loobuda osavõtust rahvusvahelistest konverentsidest ka peale ettekannete (loengute) programmi lisamist: kas polnud piisavalt valuutat või ei sobinud (poliitiliselt) isik või vahetati viimasel hetkel kellegi, ministeeriumile lähedasema „oma inimese“

11 Allikmets, „Arstiteaduskond“, 252–271; Л. Алликметс, В. Калнин: Медицинский факультет. 12 Kaasik, „Nõukogulikust stagnatsiooniperioodist“, 50–62. 13 Salupere, 163–181.

14 Arstiteaduskond Eesti riigi taasiseseisvumise protsessis

vastu välja. 1970. aastate teisel poolel arenes välissuhtluses tun- tav korruptiivsus. –– Teadusartikleid oli välismaa ajakirjades avaldada äärmiselt keeruline: eelnes mitmetasemeline, tihti küll formaalne kontroll ega artiklis „midagi uut ja seniavaldatut“ ei ole.14 –– Moodsa välismaa teadusaparatuuri hankimine oli seotud suurte raskustega, samuti puudus otseühendus firmadega uurimistöös vajalike kemikaalide ostmisel. –– Ülikooli raamatukogu teaduskirjanduse puudulikkus sundis aspirante ja õppejõude võtma komandeeringuid, et töötada hästi varustatud Moskva või Leningradi teadusraamatukogudes. –– Õpikute ja monograafiate väljaandmisel tekkis raskusi paberi ja mahtude limiteerituse tõttu. Ülikooli kirjastus küll kompenseeris seda osaliselt õppevahendite, loengukonspektide jne aktiivse pal- jundamisega. –– Arusaamatu oli üleliiduline vastuvõtt teaduskonna vene õppekee- lega rühma (25 üliõpilast aastas), mis välistas meie oma vabariigi vene koolide lõpetajatel arstiks õppimise. Vene õppekeelega rühma üliõpilased pidid kolme õppeaasta jooksul õppima eesti keelt, kuna jäid tööle Eestisse. Vahepealne vene keele fetišeerimi- ne 1970. aastate keskpaigast alates ei soodustanud keeleteaduskonna korraldatavat eesti keele õpet. Üldiselt oli kohalike vene koolide lõpetajate eesti keele tase arstidena palju parem teistest liiduvabariikidest siia õppima tulnute omast. Venekeelsed õppe- rühmad töötasid immigratsioonipumbana laialdaselt mitmes teaduskonnas. –– Väga piiratud aspirantuurikohtade arv oli otseselt üleliidulise ministeeriumi kontrolli all. See ei võimaldanud noori piisavalt kraadiharidusele suunata. –– 1980. aastatel esitati nõue, et 70% teaduskonda sisseastujatest peaks olema kaheaastane tööstaaž või läbitud armeeteenistus, mis alandas õppeedukust võrreldes otse keskkoolist tulnutega.15 –– Kuna Tartu oli välismaalastele suletud linn, oli väga suuri raskusi välisteadlaste Tartusse kutsumisel, üldjuhul sai teha vaid ühepäevaseid, ilma ööbimiseta visiite.

14 Kaasik, „Nõukogulikust stagnatsiooniperioodist“, 50–62. 15 Kaasik, „Nõukogulikust stagnatsiooniperioodist“, 50–62.

15 Lembit Allikmets, Ain-Elmar Kaasik

–– ENSV Teaduste Akadeemia liikmete seas puudusid arstid ja aka- deemial puudus koostöö teaduskonnaga. Küll aga jagas ENSV valitsus arstiteadlastele rohkelt aunimetusi: ENSV teeneline arst või teeneline teadlane või teeneline tervishoiutöötaja jne. Samuti said arstiteadlased valitsuselt riiklikke teaduspreemiaid.16

Maailmastumine ja uued algatused alates 1989 1988. aastal asutati Eestimaa Rahvarinne (RR), mis haaras suuresti ka meie ülikooli. Moodustati tugirühmad ja juhtimistasemed ka ülikoolis. Peab märkima, et põhiosa aktivistidest moodustasid õppe- jõud jt töötajad, üliõpilaste vahetu osavõtt RR-i üritustest oli tagasihoidlik – õppetöö toimus ju endiselt kindla kava järgi. Aktiivsemalt protesteerisid üliõpilased sõjalise õpetuse ja alates 1989. aastast ka armeeteenistuse vastu. Nii teaduskonnal kui ka ülikoolil tervikuna tekkisid nüüd või- malused süvendada autonoomiat, hakata realiseerima mõttes olnud plaane. Eelkõige muutus avatumaks suhtlus välismaaga, vähenesid takistused väliskomandeeringutes käia ja laienesid välismaalaste võimalused Tartut külastada. Otsesed vastastikused teadlaste kut- sumised realiseerusid, suurenes järsult naaberriikide, eriti Soome vabariigi ülikoolide arstiteaduskondade ja muude teadusasutuste materiaalne abi uurimistööks Tartus, aga ka meie noorte teadustööks Soomes. Otsest abi pakkusid tublisti ka Saksamaa, Rootsi, USA ja Kanada eesti soost arstiteadlased. 1989. aasta sügissuvel külastas Eestit ja Tartut paarsada väliseestlastest arsti ja arstiteadlast. Sa- muti said suurt materiaalset abi mitmed Tartu raviasutused. Arsti- teaduskond sai Rootsist rohkelt paljundustehnikat ja ka arvuteid.17 Uues situatsioonis oli arstiteaduskonna juhtkonna üks põhiüles- andeid fundamentaalkateedritele (alates 1991 instituudid) hoonete ehitamine. Mitu üleminekuaja Eesti peaministrit (Indrek Toome, Edgar Savisaar, Mart Laar, Tiit Vähi) käis Tartus asjaga kohapeal

16 „Lembit Allikmetsa märkmeid Arstiteaduskonna tegemistest (dekaan 1975–1984 ja 1989–1994)“, Tartu Ülikooli Arstiteaduskond 1982–2007 (Tartu, 2007), 37–49. 17 „Lembit Allikmetsa märkmeid“, 37–49; Ants Peetsalu, „Arstiteaduskond maist 1944 – maini 2007“, Tartu Ülikooli Arstiteaduskond 1982–2007 (Tartu, 2007), 24–37.

16 Arstiteaduskond Eesti riigi taasiseseisvumise protsessis tutvumas. Nii õnnestuski 1992. aastal valitsuse toetusel saada Maa- ilmapanga laen uue hoone projekteerimiseks ja ehitamiseks. Valitsus tasus laenu ja lisas 50%. Uus hoone – Biomeedikum – sai täielikult uudse sisustuse ja rikkalikult moodsat uurimisaparatuuri. 1999. aasta suvel kolisime ja 1999/2000. õppeaastal alustasime tööd uues hoones – kõik arstiteaduskonna alusteaduste instituudid olid nüüd koos, mis suurendas märgatavalt teadus- ja õppetöö intensiivsust.18 1991/92. õppeaastat alustasime meie enda koostatud uue õp- pekavaga. Selle koostamisel tegi suure töö professor Vello Salupe- re koos kolleegidega. Muutused olid küllaltki radikaalsed, jätsime välja ühiskonnateadused, võõrkeeled (kui keskkooli ained), kehalise kasvatuse, sõjanduse õppe jne. Seega suurenes meditsiiniliste ainete õpetamisele pühendatud aeg. Kliiniliste ainete õpetamise viisime tsüklitesse. Õppeaeg kevadsemestril oli plaanitud juuli keskpaigani. Mõne aasta jooksul toimusid küll uued muutused – ülikooli ja üliõpi- laskonna nõudmisel taastati võõrkeelte õpe, vähendati auditoorset õppetööd, lühendati kevadsemestri pikkust jne. 1997. aastat alustati uue, kohandatud õppekavaga.19 1990/91. õppeaastal muutsime ka teaduskraadide taotlemise süsteemi. Ülikoolis viidi sisse kolmeastmeline kraadide süsteem: bakalaureus, magister, doktor. Arstiteaduskonnas lõpetasime nõu- kogudeaegse kandidaadikraadide taotlemise ja läksime üle ühele meditsiinidoktori kraadile, mille taotlemiseks rakendasime diplomi- järgse nelja-aastase doktorantuuri. Lõppes NSV Liidu kõrgema ja keskerihariduse ministeeriumi kõrgemas atestatsioonikomisjonis (KAK, VAK) kraadide kinnitamise taotlemise nõue. Statuudi järgi võis doktoritööd esitada inglise, saksa või vene keeles. Mõne aasta jooksul taandus kõik inglise keelele. Esialgu oli kaitsmisel kolm opo- nenti, praeguseks on see taandunud ühele.20 1991. aastast lõpetasime vastuvõtu pediaatria- ja spordimedit- siiniosakonda, samuti vene õppekeelega raviosakonna õpperühma. Senised õppijad muidugi lõpetasid vastava õppekavaga oma erialal. Oluline uudne aspekt teaduskonna struktuuris oli Tartu Ülikooli

18 „Lembit Allikmetsa märkmeid“, 37–49; Peetsalu, „Arstiteaduskond maist 1944 – maini 2007“, 24–37. 19 Peetsalu, „Arstiteaduskond maist 1944 – maini 2007“, 24–37. 20 „Lembit Allikmetsa märkmeid“, 37–49.

17 Lembit Allikmets, Ain-Elmar Kaasik kliinikumi rajamine aastail 1990–1992. Meil õnnestus kõik Tartu raviasutused viia riigi ja ülikooli alluvusse ja siis ühendada ühtse juhtimise alla (1993 moodustati riiklik katusorganisatsioon Tartu Ülikooli Kliinikum, 1998 SA TÜ Kliinikum). Praeguseks on kõik kliinilised erialad koondatud ühte uude vastehitatud TÜ kliinikumi kompleksi Maarjamõisa linnaosas, kus asub ka Biomeedikum.21 Kadusid takistused teadustööde avaldamiseks välisriikides, tea- dustöös muutus valdavaks inglise keel. Teadusraha taotlemiseks tuli nüüd Moskva asemel pöörduda Brüsselisse. Ka Eestis arendati välja uued printsiibid riiklikust teadusfondist raha taotlemiseks (grandid ehk uurimistoetused). 1991. aasta sügisel avasime õendusteaduse osakonna, mida toetas palju Tervishoiuministeerium (A. Ellamaa, A. Sivenkov) ja viimaks ka Haridusministeerium (P.-E. Rummo). Kõrgharidusega õdede hulgas on praeguseks mitmed tervishoiu kõrgkoolide magistrikraadiga õppejõud, samuti tervishoiuasutuste juhtivad töötajad.22

Oluline muutus 1990. aastate algul oli teaduskonna lõpetajatele spetsialiseerumiseks residentuuriprogrammide koostamine. 1970. aastast oli teaduskonnas rakendatud pärast lõpetamist üheaas- tast internatuuri, mille me 1980. aastatel muutsime kaheaastaseks spetsialiseerumiseks. 1993.–94. aastal lõpetasime internatuuri ja läksime täielikult üle residentuuri rakendamisele. Erialati koostas programmid komisjon professor Raul Talviku juhtimisel. Esialgu oli residentuuri pikkuseks kolm aastat, peatselt diferentseerus see erialati 3–6 aasta peale. Esialgu oli suuri raskusi raha (stipendiumide maksmiseks) leidmisel, kuid tänu teaduskonna ja ülikooli pingutus- tele on see praeguseks riiklikult lahendatud küllaltki suure rahalise toega. Uudsena viisime residentuuri kavadesse sisse peremeditsiini eriala. Vastava professuuri avasime juba 1991/92. õppeaastal. Oli veel hulk muutusi õppetegevuses. Rakendasime kõigil teaduskonna kursustel valik- ja vabaainete süsteemi. Kõigil üliõpilastel oli kohustus igal õppeaastal mõni valikaine läbida, et vajalik punktide

21 „Lembit Allikmetsa märkmeid“, 37–49; Raul Talvik, Kliinikumi tekke lugu (Tar- tu, 2008), 9–80. 22 „Lembit Allikmetsa märkmeid“, 37–49; Peetsalu, „Arstiteaduskond maist 1944 – maini 2007“, 24–37.

18 Arstiteaduskond Eesti riigi taasiseseisvumise protsessis arv saada. Suurendasime võrreldes varasemaga doktorantuuri kohtade arvu mitmekordseks, korrastasime doktorantuuri programmid, eksamid, atesteerimise nõuded ja nõuded dissertatsioonidele. Tea- duskonna initsiatiivil (professor Lembit Rägo) asutasime 1991. aastal Eesti Ravimiameti, kus korrastati kasutatavate ravimite regist- reerimine, kvaliteet, samuti eestikeelne ravimite infosüsteem. Viimase 25 aasta jooksul on mõni arstiteadlane valitud ka Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks, on arenenud koostöö. Teadustööde finantseerimisel langes ära Moskva toetuse saamine. Selle asemel loodi Eestis oma teadusfond, mille kaudu sai taotleda uurimistoetusi (grante) vajalike teadusalade arendamiseks. Kuigi Eesti polnud veel Euroopa Liidu liige, sai juba 1990. aastate algusest taotleda uurimistoetusi ka Euroopa Komisjonilt Brüsselist. Järsult suurenes teaduskonna kooperatsioon paljude välisriikide ülikoolidega: koostööpartnerid olid pea kõik Soome ja Rootsi ülikoo- lid, Göttingeni, Kieli, Lübecki, Berliini (Humbolti) jt Saksa ülikoo- lid jne. Tartu Ülikooli koostöölepingute arv välisriikide ülikoolidega kasvas hoomamatuks – üle 50 partneri, mis peatselt küll konkreti- seerus erialati. Eriliselt peab rõhutama üleminekuajal rektorina (1988–93) tööta- nud professor Jüri Kärneri positiivset rolli arstiteaduskonna ettevõt- mistes: kliinikumi rajamine, Biomeedikumi ehitamine, õendustea- duse osakonna avamine, teadusuuringute eetikakomitee asutamine, residentuurisüsteemi rakendamine jne. Rektor Kärner seisis ka kindlalt arstiteaduse eriala üliõpilaste vastuvõtu vähendamise vastu. Rektor Peeter Tulviste tulekuga (rektor 1993–98) vähenes arstide vastuvõtt ülikooli pea kolm korda, mis põhjustas 21. sajandi algul arstide puudujäägi.

Vaatamata ülal esitatud suurtele muutustele teaduskonna tegevuses oli ka valdkondi, mis eriti ei muutunud. Teaduskonna õppe-teaduskoosseis jäi esialgu samaks, püüdlused eestikeelse kvalifitseeritud teadlaskaadri saamiseks endisest NSV Liidust või välismaalt ei kandnud vilja. Dekaan ja muu teaduskonna juhtkond jäid samaks kogu ülemineku (1989–94) ajal, samas olud muutusid pidevalt, töötati julgelt ja entu- siastlikult. Õppekavas jäi kehtima kursuste süsteem nagu Saksamaal

19 Lembit Allikmets, Ain-Elmar Kaasik ja mujal Kesk-Euroopa riikides. Õppetöö korraldus kuigi palju ei muutunud, vaatamata mõningasele õppekavade ja mahtude muutustele.

Siinjuures võiks märkida ka üksikuid negatiivseid ilminguid teaduskonna (ülikooli) töö tulemuslikkuses ja arengus 1990. aastatel. Kuna Eesti Vabariigi taasiseseisvumisega kadus tervishoiuministeerium (läks sotsiaalministeeriumi allstruktuuriks), nõrgenes teaduskonna otseside riigi tervishoiu juhtkonnaga ja polnud selgust, kui palju teaduskond peaks arendama tervishoiu ideoloogiat. –– Kibedust tekitas ja töörahu häiris inetu kampaania ülikoolis kor- raliste professoritega 1991/1992. õppeaastal, mil kõik seni ametis olevad, ka korduvalt taasvalitud professorid kuulutati erakorralisteks ja siis hakati nendega täitma nende seniseid töökohti ja ameteid. Paljudel see läks ka CV-sse ja tagantjärele ei saada aru, mis nende professoritega juhtus, et nad erakorralisteks taandati. –– Vanuse tsensuse – 65-aastaselt pensionile – püstitamine professoritele ja teistele õppejõududele alates 1992/93. õppeaastast põhjustas paljudes, seni tublides töötajates frustratsiooni. Eriti sattusid raskustesse esimestel aastatel, kuni aastateni 1998/99. pensioneerunud õppejõud, kellel ei lubatud sel ajal ülikoolis üldse enam palgal olla. Professorid said küll pensionilisa – emeriiditasu –, samal ajal kui pensionile saadetud dotsendid ja muud õppejõud ei saanud mingit pensionilisa. Dotsendid hakkasid aastaid hiljem küll samuti väikest tasu saama. 2000. aastate algul see 65-aastaselt sundpensioneerumise seadus tühistati ja praegu ulatub juba jälle paljude tegevõppejõudude vanus ülikoolis pea 80. eluaastani. –– Tööstuse ümberkorralduste ja üldse majanduslanguse foonil vä- henesid või kadusid lepinguliste tööde tellijad. –– Riigi taasiseseisvumise tulemusena vähenes järsult arstide ja teiste tervishoiutöötajate kutsekindlus – lahkuti meditsiinist ja mindi ärisse, poliitikasse, farmaatsiafirmadesse jne. Samuti hakkasid tervishoiutöötajad minema välismaale. See oli paljus tingitud Eesti majanduse nõrkusest ja väikestest palkadest. Vä- lismaale suundusid ka mitmed edukad arstiteadlased ja see nõr- gestas teaduskonna mõne eriala arengut. –– Ülikoolis kadusid stipendiumid, ühiselamud läksid kommertsalu- sele ja muutusid kalliks.

20 Arstiteaduskond Eesti riigi taasiseseisvumise protsessis

–– ÜTÜ lagunes, üliõpilaste teadusaktiivsus langes, uutes tingimustes tundsid üliõpilased palju suuremat huvi välissuhtluse vastu. Praeguseks on märgata jälle üliõpilaste huvi suurenemist teadus- töö vastu. –– Arsti eriala lõpetajad ei astu enam arstiteaduse fundamentaal- teaduste doktorantuuridesse: anatoomia, füsioloogia, farmakoloogia, patoloogia jt olulistel aladel. Neid erialasid ei saa aga meedikutele õpetada arstiteadust mitte õppinud bioloogid, keemikud, proviisorid, kes on küll edukad meditsiinialastes, eriti labora- toorsetes teadusuuringutes. Üks põhjuseid on majanduslik, sest arst-residentide sissetulek on ligi neli korda suurem doktorandi stipendiumist, olles dotsendi palga tasemel. –– Arstiteaduskonna õppekoosseisu palgad on jäänud maha praktiseerivate arstide sissetulekust. Siin on oluline, et küsimusega tegeleks ka Eesti Arstide Liit koos teaduskonna ja ülikooli juhtkonnaga. –– Märgatavalt on kasvanud administratsioon, bürokraatia ja huvi- taval kombel on see toimunud samal ajal IT-süsteemide arenguga. –– Seoses NSV Liidu lagunemise ja finantseerimise järsu vähenemi- se ning lepinguliste tööde ärakukkumisega lagunes ÜMPI, üksi- kud uurijate rühmad jätkasid ainult mõne instituudi juures. –– Vähenesid ja kadusid teaduslikud laboratooriumid kliinikute juurest, edasi tegeldi vaid epidemioloogiliste uurimistöödega. –– Õppetoolide süsteemi rakendamisega ja 65 eluaasta tsensuse sis- seseadmisega vähenes märgatavalt tegevprofessorite arv: mõni aasta oli situatsioon, kus tegevprofessorite arv oli väiksem teaduskonna emeriitprofessorite arvust.

Kokkuvõtteks Arstiteaduskonna üleminek NSV Liidust Eesti omariiklusele toimus sujuvalt ilma õppetegevust kuigi palju häirimata. Arstiteaduskonna materiaalne baas on praeguseks oma kliinikumi ja Biomeedikumiga Eesti arstiteaduse ja riigi tervishoiu edasise arengu tugev alus. Aga et teaduskonna õppejõudude palgad jäävad maha praktiliste arstide sissetulekust, on tekkinud raskused noorte õppejõudude leidmisel.

21 Lembit Allikmets, Ain-Elmar Kaasik

Arstiteaduse eriala lõpetajad ei astu enam meditsiini alusteaduste erialadel doktorantuuri. Ka kliinilistel erialadel napib doktorante. Praegu on olukord kvaliteetse õppetegevuse jätkusuutlikkuse seisukohalt kujunenud kriitiliseks ja see on tõsine väljakutse ülikoolile koos Eesti Arstide Liiduga. Teaduskonna osatähtsus Eesti riigi tervishoiusüsteemi ja ideo- loogia arendamisel peaks olema oluline ja juhtiv kõigil viljeldavatel erialadel – on ju TÜ arstiteaduskond Eestis ainus multiprofiilne teadus- ja õppeasutus, kus koolitatakse arste ja proviisoreid.

   Lembit Allikmets on TÜ meditsiiniteaduste valdkonna emeriitprofessor Ain-Elmar Kaasik on akadeemik ja TÜ meditsiiniteaduste valdkonna emeriitprofessor

Medical Faculty in the Process of Recreation of Estonian Republic LEMBIT ALLIKMETS, AIN-ELMAR KAASIK University of Tartu Faculty of Medicine

The paper gives a review of teaching medicine in the Soviet period at the University of Tartu and brings forth the changes made in the period of rebuilding the independent country. Already in the Soviet time the Medical Faculty occupied a noteworthy place in the Esto- nian public health-care system. However, in the autumn of 1944 the faculty started its work in very difficult conditions. Staffing the faculty was a rather complicated task. The property of the faculty was either destroyed or in a very damaged state. Nevertheless, the indis- pensable structure was restored and, especially from 1960-s some remarkable results in teaching and also in research were obtained. Great assistance in the training of the new generation of the teaching staff and scientists was rendered by medical scientists of the Medical

22 Arstiteaduskond Eesti riigi taasiseseisvumise protsessis

Academy of the USSR. From 1960-s onward considerable number of young staff members had even a possibility to work in different dis- tinguished centres abroad. It is worth to mention that most of the students received state stipend and the life in the dormitories was cheap. In the Soviet period young and ambitious students and also young doctors were motivated to start academic career since the salaries in the University were higher than in the general health-care system. Among many problems were shamefully backward structure and buildings, particularly in pre-clinical subdepartments, and also great difficulties in the communication with the Western World. Ne- vertheless, the faculty was able to maintain teaching medicine in Es- tonian. The transition started from 1989. Tartu became an „open city“, and we had many visitors from different countries. Despite difficulties in newly independent Estonia the government invested and in 1999 new Biomedicum was inaugurated. Hence, the pre- clinical subdepartments were moved from their XIX century lodgings. Another development was to unite in 1991 different public health- care institutions into the Tartu University Hospital. In the academic year 1991/1992 the new curriculum was introduced. It followed all European principles of teaching medicine. The same concerned postgraduate programs. In 1993/1994 residency programs were approved for all medical specialities. However, there are still several problems which need attention. The loyalty to the profession somewhat decreased, especially in the first years of transition. Due to remarkable differences in salaries some young physicians preferred to work for the pharmaceutical firms or moved abroad. The same concerns to the academic career where years of hard work are considerably less remunerated compared with the clinical practice.

23 Arstiteaduskond stalinlike pseudoteaduste haardes

KEN KALLING

Sissejuhatus Teaduse ajalooga kursis olijad teavad stalinlikus NSV Liidus aset leidnud moonutusi bioloogiateaduses, eeskätt peavoolu geneetika (toonases poliitilises slängis mendelismi-morganismi-veismanismi1) eitamist. Nähtus, tuntud ka kui lõssenkism, seostus peaasjalikult põllumajandusega, seda nimetatigi agrobioloogiaks ning sellel oli lisaks Trofim Lõssenkole (1898–1976) ka teisi tuntud käilakujusid, nt Ivan Mitšurin (1855–1935). Stalinlike kampaaniate kohta Eesti bioloogias ja põllumajanduses võib lugeda Anu Raudsepa ja allakir- jutanu artiklitest2 ning Hans Trassi (1928–2017), Viktor Masingu (1925–2001) ja Erast Parmasto (1928–2012) mälestustest.3 Siiski tasub meeles pidada, et ahistamine ei piirdunud vaid kolhoosnike ja loodusteadlastega, kannatas ka arstiteadus. Meditsiini tabasid li-

1 Vihje praegu üldtunnustatud pärilikkusõpetusele alusepanijatele, kelleks olid Gregor Mendel (1822–84), Thomas Hunt Morgan (1866–1945) ja August Weis- mann (1834–1914). 2 Anu Raudsepp, „Lõssenkism ja Tartu Ülikooli bioloogiaosakond stalinismi ajal“, Ajalooline Ajakiri, ½: (2009), 179−196; Ken Kalling, „Stalinistlikud pseudoteadu- sed põllumajanduse taustategureina”, Eesti Põllumajandusmuuseumi Aastaraa- mat, 1 (2007), 105–115; Ken Kalling, „Me ei oota looduselt armuande, vaid võtame need ise!“, Horisont, 1 (2017), 40–45. 3 Hans Trass, Üksi ja ühes: mnemograafia (Tartu: Ilmamaa, 2002); Viktor Masing, Sammud samblas ja liivas: meenutusi möödunust ja teatmeid tehtust (Tartu: Vanemuise Seltsi Kirjastus, 1999); Erast Parmasto, „See kurikuulus augustises- sioon“, Eesti Loodus, 11 (1988), 728–730.

24 Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLV (2017) Arstiteaduskond stalinlike pseudoteaduste haardes saks Ivan Pavlovi (1849–1936) õpetuse vulgaarne tõlgendamine ning Olga Lepešinskaja4 (1871–1963) väärteooria pealesurumine. Käesolev artikkel keskendub meditsiini valdkonnas neil aastail toimunule, püüab olla täienduseks Helbe Merila-Lattiku ülevaatele arstiteaduskonnas aset leidnud stalinlikest repressioonidest, samuti Lembit Raidi, Milvi Hirvlaane ja Arnold Jannuse (1919–2015) kirju- tistele.5 Eesmärk on vaadelda stalinlikke pseudoteadusi kui peatük- ki Eesti mõtteloost.

Nälg ideologiseeris bioloogia NSV Liidus, kus teadus ja selle rakendamine olid üldiselt kõrgel tasemel, toimus bioloogiateaduses 1930.–50. aastatel paraku hoopis taandareng. Toona mujal maailmas tooni andnud ja nüüdisaegse geneetikani viinud pärilikkusõpetuse eitamisel oli ideoloogilisi põh- jusi, näiteks kahtlustas vulgaarmaterialistlik bolševistlik lähenemi- ne pärilikkusaine põlvkondadevahelises edasikandumises (nii nagu seda enne 1953. aastal toimunud kaksikheeliksmudeli avastamist ja tänapäevase molekulaargeneetika tekkimist ette kujutati) justkui sisalduvat surematuse ideed. Kirjutati: „… on ju „pärilikkuseaine“ müstilise, tunnetamatu, mitteesemelise iseloomuga, mida tunnista- vad ka veismanistid ise, ja see viib tema tekkimise seletamisele üle- loomulike põhjustega.“6 Olulist rolli stalinlike pseudoteaduste sünnis mängis vene kseno- foobia ja messianism, mis tunnistas vaid „kodumaise“ teaduse prioriteetsust. Seda mõtteviisi võimendasid Üleliidulise Kommunistliku

4 Mitte segi ajada samanimelise kuulsa nõukogude balletitantsijaga, kes elas aastatel 1916–2008. 5 Helbe Merila-Lattik, „Rahvusliku õppe- ja teaduskaadri hävitamise katsed Tartu ülikooli arstiteaduskonnas aastatel 1940–1952“. Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, 28 (1993), 19–35; Lembit Raid, „Tartu ülikool stalinistlikus parteipoliitikas aastatel 1940–1952“. Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, 25 (1991), 12–33; Lembit Raid, „Tartu ülikool pärast EK(b)P Keskkomitee 1950. aasta märtsipleenumit“. Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, 27 (1993), 14–20; Milvi Hirvlaane, „Poliitiliste ümber- korralduste mõjust Tartu Ülikooli teadustöö olukorrale aastail 1944–1950“, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, 22 (1) (1989), 154–175; Arnold Jannus, „Mälestusi Tartu ülikooli arstiteaduskonna formeerimisest Eestis sõjaeelseil ja järgseil aastail“, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, 24 (1989), 93–108. 6 Andrei Bahharev, I. V. Mitšurini õpetuse teaduslik-ateistlik tähtsus (Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1955), 6.

25 Ken Kalling

(bolševike) Partei Keskkomitee poolt aastail 1946–48 vastu võetud hulk ideoloogiaotsuseid, mis olid suunatud nn uue kultuuripoliitika kohandamisele. Eestis kujunes sel pinnal välja kohalik parteipolii- tika eesmärgiga kärpida haritlaskonna tiibu. Kuigi esialgu otseselt teadust ei mainitud, avaldasid erinevad stigmatiseerivad märksõnad („kosmopolitism“, „lääne ees lömitamine“ jmt) tahes-tahtmata mõju ka teadlastele. Sealjuures ei olnud tegemist mitte nii väga teadus- teoreetilistele küsimustele tähelepanu pööramisega, vaid (rääkides olukorrast Eestis) ühe võttega rünnata nn kodanlikke natsionaliste.7 Bioloogia ideologiseerimist ning sedakaudu teaduse taandaren- gut põhjustas niisiis totalitarismi tingimustes teadusringkondades peetud võitlus võimu pärast. Tuntuim juhtum teadlaste vastu suunatud otsesest riiklikust vägivallast oli taimegeneetik Nikolai Vavi- lovi (1887–1943) vangistamine valesüüdistuse alusel 1940. aastal ja surm vanglas. Ideoloogiliselt tekitas nõukogude pseudoteadusi ka see, et NSV Liidus eeldati mis iganes vallas tehtava töö puhul selle põhimõtteli- selt uut ja endisele (vanale – „reaktsioonilisele“) vastandumist. Küsi- mus oli nn dialektikas – sotsialistlikus formatsioonis pidi ka teadus seisma uutel alustel võrreldes eelnenud ajastutega: „Ideede vahel käib terav võitlus, uus aga kohtab alati vastupanu vana poolt. Kuid meil, Nõukogude Liidus, võidab alati uus.“8 Olukorrale, kus bioloogiateooriaid hakati jagama ideoloogiliselt „õigeteks“ ja „valedeks“ ja inimesi selle alusel represseerima, andis erilise hoo riigis valitsenud nälg. Vaatamata punase Venemaa edusammudele industrialiseerimises, tervishoius jm, valitses riigis kogu selle ajaloo vältel toiduainete puudus. Selle põhjuseks oli sundkol- lektiviseerimine, kuid ideoloogilise võitluse tandriks sai ka bioloogia. Seostus ju bioloogia otseselt sellega, mis ja kui hästi põllul kasvas. Siinkohal kerkis esile Trofim Lõssenko, teadlasest aferist, kes oskas mõjutada riigi juhtkonda. Riigijuhid nõudsid tulemusi, kuivõrd aga akadeemiline teadus kiiret lahendust ei pakkunud, loodi müüte „ta- lupoeg-teadlastest“ ja „tare-laboratooriumidest“, mis olevat lahen- danud erinevaid probleeme mängleva kergusega. Lõssenko enda isa

7 Raid (1991), 15. 8 Trofim Lõssenko, „Miks kodanlik teadus astub välja nõukogude teadlaste tööde vastu?“ Agrobioloogia (Tartu: RK Riiklik Kirjastus, 1949), 686.

26 Arstiteaduskond stalinlike pseudoteaduste haardes näiteks olevat talinisu ikaldudes suutnud järelejäänud seemnevil- ja kevadel maha külvates (enne seda vernaliseerides9) ohtralt saa- ki saada.10 Niisiis, kui Jossif Stalin (1878–1953) tõi kolhoosnikke („praktikuid“) teadlastele („teoreetikutele“) eeskujuks, pidid viima- sed arvestama sellega, et nad on kõrgendatud ja väga ebameeldiva tähelepanu all. Tekitatud vaimne surve aitas teadlaskonda manipu- leerida. Edaspidi oleme tunnistajaks „enesekriitika“ lainetele ning pealekaebamistele. Venemaa poolt annekteeritud Eestis panustasid hirmuõhkkonna loomisse ka 1949. aasta küüditamine ja 1950. aastal korraldatud repressioonid rahvusliku haritlaskonna vastu. Agrobioloogias rõhutati, et „praktika on tõe kriteerium“. Tekki- sid uued teadusasutused, mille eesliide oli eksperimentaal-, Eestis näiteks Eksperimentaalbioloogia Instituut ning eksperimentaalse ja kliinilise meditsiini instituudid (EKMI).11 Veel 1963. aastal rõhutas toonane (aastatel 1950–68) Eesti NSV Teaduste Akadeemia (ENSV TA) president Johan Eichfeld (1893–1989), võrreldes omavahel bioloogiateaduse „mitšuurinlikku“ ja „formalistlik-geneetilist“ suunda (ta ise esindas mitšuurinlasi), et esmajärjekorras tuleks uurida em- piiriliselt arenemise ja pärilikkuse seaduspärasusi ning õppida neid kasutama praktikas, põllumajanduses. Teine tee – aminohapete tundmaõppimine – oleks kahtlane, sest „võimalike kombinatsioonide arv on määratu suur“.12 Päris ilma teooriata siiski ei saadud. Siin toetus agrobioloogia muu hulgas Ivan Mitšurinile. Mainitu teatas juba 1923. aastal, et Mendeli seadused sordiaretuses ei kehti.13 Teaduskeelt kasutades võib väita, et Mitšurin ei tunnistanud pärilikkusmehhanismide puhul dominantsust ja retsessiivsust, vaid leidis, et sõltuvalt organismi arengutingimustest ja/või -faasist võib üks ja sama tunnus olla kord

9 Vernalisatsioon – õite moodustumise esilekutsumine pikemaajalise madala temperatuuri toimel. T. Lõssenko kasutas siinkohal terminit jarovisatsioon – vt: Trofim Lõssenko,Jarovisatsiooni teoreetilised alused (Tartu: RK Teaduslik Kir- jandus, 1947). 10 David Joravsky, The Lysenko Affair (Chicago & London: Chicago Univ. Press, 1986), 60. 11 Esimene rakendusuuringutele keskendunud eksperimentaalmeditsiini instituut asutati Peterburis juba 1890. aastal. See oli ühtlasi esimene teadusinstituut Vene riigis. Autor tänab professor Lembit Allikmetsa, kes sellele tähelepanu juhtis. 12 ERAF, 6202-4-10, l. 43–44. 13 Joravsky, 48.

27 Ken Kalling retsessiivne, kord dominantne. Soovitud tunnuste domineerima kal- lutamine – mõjutades taimi erinevate keskkonnamõjutustega, arvestades sealjuures taime arenguetappi – oligi n-ö mitšuurinlik meetod. Seda mõtteviisi arendas edasi Lõssenko, kelle definitsiooni kohaselt ei iseloomustaks organisme mitte pärilikkus, vaid soodumus rea- geerida keskkonnamõjudele, n-ö loomus.14 Pärilikkusest kõneldi kui „konservatiivsusest“ või „tasakaaluolekust“. Teaduse eesmärk – eel- dusel, et esiplaanil püsis rakenduslik pool, nt sordiaretus või „looduse ümberkujundamine“ – olnuks seda tasakaalu kõigutada. Lõssenkism oli neo-lamarkistlik, st tunnistas indiviidi elu jooksul omandatud tunnuste edasi pärandumist. Lähtuti nn pangeneesi teooriast, mis oli antiikaega ulatuv õpetus, mille kohaselt tekiks pä- rilikkusaine kogu kehas, liiguks edasi sugunäärmetesse ning satuks seal sugurakkudesse. Hiljem toetasid seda teooriat juba paljud uus- aegsed evolutsiooniteoreetikud, sh Jean-Babtiste Lamarck (1744– 1829). Viimasena mainitu uskus, et pärilikkusainet tekiks enam neis kehapiirkondades, mida rohkem kasutatakse. Niisiis oleks järglastel need piirkonnad ka enam arenenud. Sellise, sisuliselt holistliku15 lähenemise piltlikustamiseks tasub veel tsiteerida Johan Eichfeldi: „Mitšuurinlased näevad pärilikkust kätketuna kogu organismi, mitte vaid „sugurakkude geenidesse“.“16 Usk omandatud tunnuste edasikandumisse saavutas lõssenkismi puhul äärmuslikema väljundi kiusatuses eitada bioloogilist liiki kui sellist. Usuti, et kasvutingimustega manipuleerimine võib päädida sellegagi, et külvatud nisust võrsub rukis, või siis – kui põld unarusse jäetakse (mida juhtus sagedamini) – umbrohi.17 Arstiteaduses hakkasid sellisest mõtteviisist lähtudes kõlama arutlused, mis panid näi- teks kahtluse alla mikroobide ning viiruste põhimõttelise erinevuse. Agrobioloogia tõrjus NSV Liidus mendelistlikku geneetikat jär- jest enam tahaplaanile ning saavutas 1948. aastal, pärast Lõssenko

14 Lõssenko, Pärilikkusest ja selle muutlikkusest, 4. 15 Õpetus, mis rõhutab terviku prioriteetsust selle osade ees ning kus terviku käitu- mine ei ole taandatav osade käitumise summale. Holismi vastand on partikula- rism, meditsiinis lokalism. 16 ERAF, 6202-4-10, l. 39–40. 17 Lõssenkismi suhtumisest liiki kui bioloogilisse ühikusse, vt: Trofim Lõssenko. „Uusi seisukohti liigi kohta bioloogiateaduses“. Sotsialistlik Põllumajandus, 12 (1950), 888–895.

28 Arstiteaduskond stalinlike pseudoteaduste haardes agressiivset sõnavõttu üleliidulise põllumajandusteaduste akadeemia istungil täieliku (õnneks ajutise) võidu.18 Selle murrangu järel puhkes ka Ivan Pavlovi vulgaarsete tõlgenduste laine ning algas Olga Lepešinskaja ebateaduse võidukäik.

Ivan Pavlovi õpetuse vulgaarne tõlgendamine Pärilikkuse eitamise peamine ideoloogiline sisu seisnes keskkonna- mõjude absolutiseerimises organismi kujunemisel. Selline lähene- mine sai endale liitlaseks Pavlovi reflekside õpetuse. Pavlovi tööde enamik ei vaja ümberhindamist, liiatigi algas Pavlovi kampaania alles pärast tema surma. Teisalt vähendas Pavlovi õpetuses sisal- duv loogika 20. sajandi alguses alles kuju võtva pärilikkusõpetuse sõnumit, sest pidas loomsete organismide peamiseks vormijaks när- visüsteemi (tingimatuid ja tingitud reflekse), inimese puhul aga selle arenenuimat osa – kõrgemat närvitalitlust („ergulist tegevust“), kus samuti keskne koht refleksidel. See nn nervismi (närvismi) õpetus taandas eluprotsesside mõistmise neurofüsioloogia pinnale ning kip- pus meditsiinis eitama lokalistlikke käsitlusi, pärilikkust jms. Seda lähenemist saab piltlikustada kirjakohaga ühest Artur Linkbergi (1899–1970) neil aastail kirjutatud artiklist: „Vastandina välismaa autorite poolt püstitatud lokalistlikele vaadetele, käsitavad nõuko- gude kliiniklaste koolkonnad […] maohaavandit mitte ainult ühe organi, vaid üldorganismi haigusena. Vastavalt sellele on nõukogude literatuuris kõikjal mao- ja 12-sõrmiksoolehaavandi asemel tarvitu- sel haavandtõbi. Selle juures haavandtõve tekitajaks ei loeta mingi- sugust üksikut, vaid tervet rida faktoreid […] iga üksik organ, mis on seotud keskergukava abil nii sisemise kui ka välimise miljööga, moodustab ühe osa organismi terviklikkusest.“19 Sellised, nn reaktiivsusega seotud teemad olid õpetlaste seas arutlusel olnud juba 18. sajandil, mil püüti eluga seostatavaid näh- tusi seletada läbi organismide, organite, kudede jms spetsiifiliste reageeringute erinevatele ärritajatele. 20. sajandil kujunes see lä-

18 Vt: Raudsepp, 180–182. 19 Artur Linkberg, „Haavandtõve kirurgiline ravi ja selle kaugtagajärjed teaduskon- nakirurgia kliiniku haigematerjali alusel“. Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised. Arstiteaduskonna töid, vihik nr 40 (Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1956), 135–136.

29 Ken Kalling henemine aktuaalseks immunoloogias. NSV Liidus aga rajati reaktiivsuse juurest sild lõssenkistlike kontseptsioonideni „tasakaalust“, selle „kõigutamisest“ jm. Pavlovi nervismi õpetus oli holistlik, nähes tervikuna organismi, kuid ka organismi ja seda ümbritsevat keskkonda. Loodust ümber kujundades loodeti muuta seal elavaid objekte, uusi liike introdut- seerides pidanuks aga saama tekitada muutusi keskkonnas jne. Ini- mese puhul lisandus füüsilisele keskkonnale ühiskondlik (kus vallas bolševikud ka meelsasti „eksperimenteerisid“). „Looduse ümberkujundamise“ juurest sai ehitada silla meditsiini juurde. Näiteks 1949. aastal, pärast ühte järjekordseid grandioosseid plaane arutanud kohalikku parteipleenumit, kirjutas EKMI juhataja Arnold Reiman (1903–63), et arstiteadus peab protsessiga kursis olema, kuivõrd soode kuivendamise (sellest jutt käis) tulemusel muutub ka kliima ning seega inimeste tervishoidlikud olud.20 Näeme, et NSV Liidus esile tõusnud holistlik lähenemine viis meditsiini mõnes mõttes tagasi antiikse humoraalteooria juurde, mille puhul indiviidi (mikrokosmost) ei suudetud näha lahus makrokosmosest. Üks aspekt kõnesoleva, meditsiini kaua mõjutanud õpetuse juures oli see, et humoraalteooria raames ei saanuks rangelt võttes panna kahte sarnast diagnoosi (sest inimesed ehk patsiendid on kõik erinevad).21 Sarnase mõtteviisi esilekerkimist näeme 1940. aastate lõpu Eestis, kus EKMI tööplaanis kirjutatakse: „Instituudi uurimistööd [suunati] esmajärjekorras väliskeskkonna faktorite mõju senisest palju põhja- likumale uurimisele haiguste etiopatogeneesi ja konstitutsionaalse dispositsiooni selgitamiseks. Selleks hakati senisest põhjalikumalt uurima haiguste anamneesi individuaalselt ja haige ning tema sugu- konna elu-olustikulisi tingimusi ühenduses keskkonna välisfaktorite toime selgitamisega.“22 Pärilikkus ei jäänud siiski täiesti tagaplaanile. Pavlovi õpetuses leidus üks komponent, mis sobis hästi omandatud tunnuste edasi pärandumisse uskuvale lõssenkismile. Pavlovil oli teooria, et inimesel on tänu kõnele (mis on samuti ärritaja, st kutsub esile reflekse)

20 ERAF, 6202-1-23, l. 88. 21 Humoraalteooria kohta vt: Ken Kalling, „Kommentaarid K. E. v. Baeri doktoritööle (tähistamaks 200 aasta täitumist selle kaitsmisest)“, Eesti Arst, 4 (2014), 237–240. 22 EAA, T-706-1-7, l. 9-10.

30 Arstiteaduskond stalinlike pseudoteaduste haardes kujunenud n-ö sekundaarne signaalsüsteem. Oluline oli see, et kõne ja sellele reageerimine pidi olema esialgu toiminud tingitud refleksi tasemel, evolutsiooni käigus oli see nähtus aga muutunud kaasa- sündinud instinktiivseks tingimatuks refleksiks. Aset leidnud kva- litatiivne hüpe tõstnuks inimese ülejäänud loodusest „kõrgemale“, andes omakorda võimaluse ühiskondlikuks arenguks. Pavlovi järgi olnuks inimene evolutsiooniliselt loomast sama kaugel kui loom tai- mest, sest „mateeria liikumisel järgnevad kõrgemad vormid erinevad põhjalikult eelnevatest madalamatest vormidest ja järelikult ei ole nendele redutseeritavad“. 23 Igatahes võtsid eespool kirjeldatud seisukohad Pavlovi loogikas kasutusele need isikud, kes tundsid pärast 1948. aastal toimunud Lõssenko sümboolset võitu soovitav olevat „hüpata“ „uue bioloogia“ „reele“. Korraga tundus riigis valitsevat konjunktuuri tajuvatele isi- kutele ka Pavlov olevat olnud mitšuurinlane.24 Pavlovi ärakasutamist soodustas seegi, et 1949. aastal oli võima- lik tähistada selle silmapaistva teadusmehe 100. sünniaastapäeva. Pidustuste käigus ilmnesidki uue kultuse sünni sümptomid. Lõpli- kult kanoniseeris Pavlovi doktriini bioloogia, meditsiini, psühholoo- gia ja pedagoogika jaoks 1950. aasta juunis toimunud NSVL TA ja NSVL meditsiiniteaduste akadeemia füsioloogiaõpetuse probleemi- dele pühendatud ühine sessioon (hiljem räägiti sellest kui „kahe akadeemia teaduslikust sessioonist“). Pavlovist sai ikoon, mida eriti arstiteadlastel kummardada tuli,25 sealjuures tehti meedikutele ülesandeks lähtuda „pavlovlikest mee- toditest“ ka praktilises töös. See tähendas eeskätt katseid reflekside kujundamise abil (päevarežiim jms) haigete tervenemist kiirendada, samuti säästa neid äärmuslikest emotsioonidest, mis oleksid organismi reaktiivust kallutanud ebasoovitavas suunas („kaitsev ravire-

23 V. Mirek, I. P. Pavlovi õpetus ja loomariigi arenemise probleem, (Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1954), 14–15. (Tegemist on iseenesest huvitava aspektiga nõukogude ideologiseeritud bioloogias, mis püüdis olla rangelt materialistlik, kuid antud juhul jõudis tagasi keskaegse olemise ahela juurde.) 24 Nikolai Krementsov, Stalinist Science (Princeton, New Jersey: Princeton Univ. Press, 1997), 263. 25 TÜR KHO, 129–164, l. 1. Vt ka: Voldemar Vadi, Akadeemik I. P. Pavlovi füsioloo- giaõpetuse probleemid NSVL Teaduste Akadeemia ja NSVL Meditsiiniliste Tea- duste Akadeemia teaduslikul sessioonil 28. juunist kuni 4. juulini 1950. (Käsikiri, 1950.) TÜR KHO, 129–165.

31 Ken Kalling

žiim“). Tooni andis „pavlovlike meetodite“ seas aga nn uniravi (sel teemal kirjutanud autorid kasutasid sageli terminit „uneravi“26). See tähendas, et praktikasse püüti viia Pavlovi õpetuses sisalduvat teooriat, mille kohaselt uni on sisemine kaitsev pidurdus, mis tervendab (regenereerib) närvisüsteemi ja sealtkaudu kogu organismi.27 Eriti olnuks uni tähtis inimese puhul, kel mäletatavasti Pavlovi kohaselt kontrollinuks organismi toimimist kõrgem närvitalitlus. Omal ajal seletati siin kirjeldatud lähenemist nii: „Kaasaegne füsioloogia vaatleb pidurdust kui protsessi, mis kaitseb närvirakke ülekurna- tuse eest ja soodustab spetsiifiliste närviprotsesside intensiivsuse vähenemise tõttu sünteesiprotsesside prevaleerimist lagunemisprot- sesside üle ja seega närvikoe energiatagavara taastumist.“28 Uinuti- tel-rahustitel oli toonastes ravivõtetes, eeskätt psühhiaatrias ja neuroloogias tõepoolest oma koht (on tänapäevalgi). Kampaania korras teemale lähenemine tõi aga uniravi huviorbiiti ka nakkushaigused ja haavaravi. Kirjutati isegi katsetest, mis justkui näitasid mürkide mõju puudumist narkoosi all olevatele katseloomadele.29

Olga Lepešinskaja käsitlus elusainest Meditsiinis tähendas organismi terviklikkuse põhimõte lokalistlike käsitluste hukkamõistmist. Esile kerkis n-ö funktsionaalne suund, kus tähelepanu all olid mitte morfoloogilised muutused, vaid pato- füsioloogilised funktsioonihäired. Näiteks Tartu arstidele soovitati stalinlike kampaaniate kõrghetkel tähelepanu pöörata kõrgema närvisüsteemi mõjudele sisehaiguste patoloogias ja teraapias, mitte seni arstidele tuttav olnud raku- ja organpatoloogiale. Kirjutati: „Paljude sisehaiguste etioloogia ja patogeneesi küsimused, haiguste kulg, paranemisprotsessi ja paljude seni näiliselt küllalt selgitatud

26 Eesti keele seletava sõnaraamatu järgi: uneravi – unehäirete ravimine; uniravi – ravimine une abil. – http://eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=ravimine (9.10.2017). 27 Elise Käer-Kingisepp. „Pavlovi õpetuse juurutamisest komplekssete teemade lahendamisel.“ TRÜ, 16. mai 1952, nr 16, 2. 28 H. Hanson, Lembit Tähepõld, „Süsivesikute ainevahetusest ajukoes ja maksas ning askorbiinhappe mõjust sellele kestva medikamentoosse une puhul“, TRÜ Toimetised. Arstiteaduskonna töid, 40 (Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1956), 26–39. 29 Populaarsel moel valgustab neid teemasid G. Kossitski, Uni I. P. Pavlovi õpetuse valguses (Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1956), 49–52.

32 Arstiteaduskond stalinlike pseudoteaduste haardes ravivahendite ja meetodite toimemehhanismi küsimused vajavad täielikku ümberhindamist ja lahendamist uutelt seisukohtadelt.“30 „Virhoviaanlusest“ – Rudolf Virchow (1821–1902) asetas haigustek- kes esikohale keharakus aset leidvad protsessid (raku-/tsellulaarpatoloogia) ning pööras suurt tähelepanu patomorfoloogiale – sai edaspidi veel üks stalinlik sõnavärd „morganismi“ jt samasuguste kõrval. Siinkohal tuleb rääkida veel ühest isikust, kelle tööd stalinlikele pseudoõpetustele bioloogias hoogu lisasid. Suhteliselt kõrges vanuses kerkis nõukogude teaduste taevasse Olga Lepešinskaja, ülelii- dulise eksperimentaalbioloogia instituudi tsütoloogia laboratooriumi juhataja. Tegemist oli teeneka revolutsioonilise liikumise tegelasega, kelle nn panus teadusesse seisnes Rudolf Virchowi rakuteooria „üm- berlükkamises“. Virchowit, kelle arvates saanuks elus rakk tekkida vaid eellasra- kust ning kes oli üks neid teadusmehi, kes tõi eluteaduse tähelepanu keskmesse elusa raku sees aset leidvad protsessid, võis tõepoolest süüdistada kõiges edaspidi juhtunus, muu hulgas raku- ja moleku- laarbioloogia, st „veismanismi-morganismi-jne“ sünnis. Lisaks sai Virchowile ette heita religiooni toetamist, usku loomismüüti (võis ju küsida, kust tulnuks Virchowi arvates esimene elus rakk – ega mitte Jumal loonud seda?!31) ning kõige elusa muutumatusse. Sta- linliku bioloogia jaoks, mis armastas ise ennast kutsuda uueks dar- vinismiks,32 oli igasugune staatilisus vastuvõetamatu, oli ju Stalin ise korduvalt teadusteoreetilistel teemadel sõna võtnud, rõhutades „dialektika“ olulisust.33 Lepešinskaja arvas end olevat tõestanud, et rakud tekivad ka mitte- rakulisest ollusest. Elusaineks nimetas Lepešinskaja „peamiselt valku-

30 Dokument Voldemar Vadi isikuarhiivis, TÜR KHO, f. 129. 31 Nõukogude teadusel oli siin vastus varnast võtta. Eesti NSV-s koolis käinud on kuulnud akadeemik Aleksandr Oparini (1894–1980) hüpoteesidest elu (ise)tekke kohta. – vt: Aleksandr Oparin, Gavril Deborin, Kaasaegne teadus elu tekkimisest maakeral: kokkuvõte 19.–24. augustil 1957. a. Moskvas toimunud rahvusvahelise sümpoosioni tulemustest elu tekkimise küsimustes (Tallinn: Eesti Riiklik Kirjas- tus, 1959). 32 Vt nt: Johan Eichfeld, „Mitšuurinlik õpetus on uus etapp darvinismi arengus“, Nõukogude teaduse arengust Eesti NSV-s 1940–1950 (Tallinn: Eesti Riiklik Kir- jastus, 1950), 363–375. 33 Vt nt: Aleksandr Oparin, Seltsimees J. V. Stalini keeleteaduse küsimusi käsitle- vate tööde tähtsus nõukogude bioloogiateaduse arenemisele (Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1952).

33 Ken Kalling dest koosnevat materjali, mis tingib ainevahetuse protsessi“. Tema töid tõlgiti ka eesti keelde ja nii võime lugeda, et „valkaine iga tilgakene, iga pisim osake, mis on võimeline ainevahetuseks, on elus ja võib tea- tavatel tingimustel areneda nähtavaks rakustruktuuriks. See olukord kummutab põhiliselt Virchowi reaktsioonilise teooria selle kohta, et elu algab ainult rakust, et väljaspool rakku pole midagi elusat“.34 Lepešinskaja apelleeris „uusimatele andmetele“, kuid tundub, et tema lähtealus oli pigem „vana“ teadus, nimelt 1866. aastal Ernst Haeckeli (1834–1919) loodud moneeride kontseptsioon. Tänapäeval tuntakse kunagisi moneere prokariootidena (eeltuumalised bakterid). Lisaks nägi Lepešinskaja raku tasemest madalamal toimivale elule kinnitust ka rakus enne pooldumist toimuvates protsessides. Siis tekkinuks rakus spetsiifiline „sõmerus“, mida ta pidas elusaks. Lepešinskaja kirjeldas raku pooldumisele eelnevaid mikroskoobis näha olevaid protsesse ning teadis nukleiinhapete rolli raku kujunemisel. Küsimus oli aga rõhuasetustes. Kuivõrd marksistlik dialektika ütles, et uus tekib vana rüpes, väitis ka Lepešinskaja, et pooldumisel ei teki kaks võrdset uut rakku, vaid tekivad ema- ja tütarrakk.35 Ka algloomad paljunenuks Lepešinskaja ja tema järgijate teooria kohaselt mitte ainult jagunemise „vaid ka peenima sõmeruse erita- mise teel“. Raku ontogenees algaks niisiis mingisugusest elusainest, kas rakus sees või rakuväliselt. Rakuvälise elu tekke tunnistamist Lepešinskaja poolt kinnitab seegi, et tema kirjutistes said kiita Mat- thias Jacob Schleiden (1804–81) ja Theodor Schwann (1810–82), Ru- dolf Virchowi eelkäijad rakuteooria loomisel. Mainitute arvates võisid rakud tekkida kudede rakkudevahelises ruumis (nn kristalliseeru- misteooria). Kahele sakslasele rakuvälise elu kirjeldajate nimekirjas lisas Lepešinskaja ka vene botaaniku Pavel Gorjaninovi (1796–1866). Lepešinskaja õpetus toetas neid lõssenkiste, kes mängisid liigi mõiste suhtelisusega. Üks selline oli üleliidulise eksperimentaalvete- rinaaria instituudi mikrobioloogia osakonna juhataja Gevork Bošjan (1908–?), kes uskus kristallide, viiruste ja bakterite üksteiseks ülemi- neku võimalust.36 (Tema oli ka, muide, üks väheseid, keda isegi siis, kui

34 Olga Lepešinskaja, Rakk ja tema tekkimine (Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1952), 5. 35 Lepešinskaja, Elu lätetel (Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1954), 78–80. 36 Геворк Бошьян, О природе вирусов и микробов (Мockвa: Изд-во и тип. Медгиза, 1949).

34 Arstiteaduskond stalinlike pseudoteaduste haardes

Stalin oli veel elus ja lõssenkism-lepešinskism elujõus, kolleegid tugevalt kritiseerisid ning kelle laboratoorium peatselt peale Stalini surma, 1954. aasta algul suleti kui perspektiivitu teadusega tegelev asutus37) Lepešinskaja õpetusega haakus juba 1933. aastal esitletud nn kuderavi, mille üks väljatöötajaid oli akadeemik Vladimir Filatov (1875–1956).38 Mainitu kasutas ravis erinevaid töödeldud kudesid (ka taimseid). Nt maksa, magu vms hoiti kõigepealt seitse päeva kolme-neljakraadises temperatuuris. Idee oli see, et kude peab asuma ras- ketes, kuid mitte surmavates tingimustes. Siis steriliseeriti materjali tunni jooksul autoklaavis 120 kraadi juures. Filatov kujutas ette, et protsessi esimeses faasis, mil rakud n-ö võitlevad elu eest, tekkinuksid neis erilised kaitsevahendid, mida akadeemik nimetas „biogeenseteks stimulaatoriteks“ (mis ei karda isegi 120 kraadi juures kuumutamist). Selliselt töödeldud koetükk pidanuks organismi viimisel (need siirdati naha alla) tugevdama elujõudu ja vastupanu- ning regeneratsioonivõi- met.39 Sarnaseid õpetusi tekkis teisigi, mõnd kasutatakse siiamaani (kuigi nende toime on ebaselge), üks selliseid on näiteks autohemote- raapia. Õigupoolest võis ka vereülekannet kuderaviks pidada.40 Lepešinskaja tegi kummarduse Pavlovi poole, kirjutades, et nii nagu kõiki protsesse organismis, juhib ka „elusainet“ närvisüsteem. Samuti arvas ta, et haigusi tuleb uurida organismi tervikluse seisukohast, lähtudes elusaine tähendusest haiguste arenemises ja välis- keskkonna tegurite mõjust.41 Lepešinskaja jõuline esiletõus algas samuti 1948. aastal toimunud lõssenkismi kindlustumise järel. 1950. aastal loodi NSVL TA bioloogia osakonna juurde „mitterakuliste eluvormide uurimise“ üksus. 1952. aastal raporteeriti nimetatud asutuse töö tulemustest esinduslikul üleliidulisel konverentsil ning tõdeti tähelepanuväär- seid saavutusi, sh uusi perspektiive ka meditsiinipraktikale: haava-

37 Евгений Сковородин, История Ветеринарии. https://skovorodinen.livejournal. com/8830.html (2.10.2017); http://bet-select.ru/tkanevaya-terapiya/ (2.10.2017). 38 Kuderavi oli tupiktee, kuid see ei käi kogu akadeemiku töö kohta. Filatov töötas välja sarvkoe siirdamise meetodi (sh surnud doonoritelt pärit materjali kasutamise) ning temaga seostatakse ka kirurgias siiamaani nahasiirdamisel kasutusel oleva nahalapi plastika väljatöötamist. 39 http://medcrimea.ru/tkanevaya-terapiya-po-metodu-akademika-v-p-filatova.html (2.10.2017). 40 EAA, T-720-1-5, l. 25. 41 Lepešinskaja (1952), 46.

35 Ken Kalling ravis, nakkuste vastases võitluses, siirdamises jm. Leiti, et võitlus virhoviaanluse, veismanismi jms vastu peab jätkuma.42

Kampaaniad tabavad Eestit 1948. aasta septembris peeti üleliidulise põllumajandusakadeemia augustisessioonile pühendatud TRÜ õppejõudude koosolek. Esialgne reaktsioon oli tagasihoidlik, kritiseeriti eeskätt vaid ilmunud õpikuid, enesekriitika käigus tunnistati, et on oldud liiga apoliitilised.43 1949. aasta märtsis (massiküüditamise eel ja järel) mindi juba isikliku- maks.44 Järgnenud aastatel aset leidnud teadlaste vastu suunatud repressioonidel siin artiklis ei peatuta, sest eespool viidatud on olukorrast ülevaate andnud. Korrakem vaid üle, et vaatamata kasutatud sõnavarale näis lõssenkistlike, pavlovlike jm dogmade pealesurumise peamine eesmärk olevat olnud mitte muuta nii väga teaduslikke tõekspidamisi, vaid rünnata isiklikult selliseid teadlasi, kes olid hariduse saanud enne sõda. Eeskätt „endised“ inimesed pidanuks teed andma neile, kes kavatsesid nõukogude võimu tingimustes karjääri teha. Lisaks tuleb arvesse võtta, et ei surutud peale ainult pseudoteaduslikke teooriaid, vaid valitses üldine vene teaduse prioriteetsust rõhutav vaimsus. Näiteks 1949. aastal oli vene teadust tutvustavaid kampaaniaid kahel korral – kevadel ja sügisel, lisaks kõikvõimalike suurmeeste sünni- ja surma-aastapäevade meenuta- mine. Olulisim ettevõtmine vastavas vallas oli ülikooli ajaloo ümber- kirjutamine, selle justkui 150. aastapäeva tähistamine 1952. aastal.45 Lõssenkism oma klassikalisel kujul, senise pärilikkusõpetuse ei- tamisena, kehtestas ennast ka arstiteaduskonnas. 1949. aastal kirjutati: „Mitšurini-Lõssenko progressiivse bioloogia seisukohast […] on vaja uurida kõiki neid tegureid, mis mõjustavad inimorganismi reaktiivsust […] et ta muutub vastuvõtlikumaks haigustele […] tu- gevdab organismi resistentsust ühe või teise kahjuliku teguri vastu.

42 EAA, 5311-7-108, l. 93–95. 43 EAA, 5311-7-47. 44 Raid (1991), 18. 45 See on ka põhjus, miks alates 1940. aastate lõpust kohtas Eestis üha enam „ülevalt poolt“ tulnud korraldusi tegeleda teaduse ja meditsiini ajalooga (nt luua arstide seltsides meditsiiniajaloo sektsioonid) – vt: Ken Kalling, „Eesti arstitea- duslikud seltsid esimestel nõukogude aastakümnetel“, Eesti Arst, 2 (2012), 77–82.

36 Arstiteaduskond stalinlike pseudoteaduste haardes

Selle probleemi kaudu on võimalik läheneda ka küsimuse lahen- damisele, kuidas on võimalik inimorganismi reaktiivsust tõhusalt muuta nii, et see positiivsena kujuneks pärilikuks.“46 Suundumus oli alanud juba mõne aasta eest ning keskset rolli oli sunnitud siin mängima Voldemar Vadi (1891–1951), teenekas sisearst ja õppejõud, kellelt ka eelnev tsitaat pärineb. 1948. aasta 10.–11. detsembril toimunud ENSV TA meditsiiniliste teaduste osakonna esimesel teaduslikul sessioonil jõudis osakonna juhataja Voldemar Vadi, ENSV TA akadeemik, esimene eestlasest NSV Liidu meditsiiniakadeemia korrespondentliige, oma avasõna- võtus peatselt Lõssenkoni, leides, et mitšuurinlikus valguses ei saa enam esiplaanil hoida endogeenseid faktoreid haiguste etiopatoge- neesis. Vadi teadis, et nõukogude meditsiin on asunud mitšuurinliku bioloogia alusele ja võtnud omaks akadeemik Lõssenko uurimistega „küllalt selgelt“47 tõestatud elavate organismide pärilikkuse muutu- mise võimaluse väliste elutingimuste mõjul. Eestis jäävat nüüd veel vaid lahti saada „arstiteadust ja eriti kliinilist meditsiini mõjustanud ebateaduslikkudest reaktsioonilistest ettekujutustest pärilikkuse ja konstitutsiooni muutumatuse kohta ja sellest tingitud väärast ette- kujutusest pärilikkuse ja konstitutsiooni osatähtsuse kohta paljude nn pärilikkude haiguste puhul“.48 Jääb mulje, et professor Vadi oli juba oma sõjaeelses ja -aegses teadustöös jõudnud teemade juurde, mis aitasid teda sõjajärgses Eesti NSV-s tõusta olulistele ametikohtadele.49 Juba varem alanud huvist teemade vastu, mis stalinismi tingimustes konjunktuurseks

46 EAA, 5311-7-65, l. 39. 47 Kõne trükitud variandis on selline kahtlus juba kadunud – vt: Voldemar Vadi, „Avasõna sessiooni avaistungil 10. detsembril 1948. ENSV TA Meditsiiniliste Teaduste Osakond“, Teaduslik sessioon 10.–11. detsembrini 1948. a. (Tartu: RK Teaduslik Kirjandus, 1949), 7. 48 TÜR KHO, 129-58, l. 6–7. 49 Vadi karjäärile võis kasuks tulla ka tema konflikt riigivõimuga sõjaeelse Eesti Vabariigi lõpuaastail, mil haridusminister andis 1939. aasta aprillis korralduse vabastada professor Vadi töölt kaitseseisukorra seaduse alusel (poliitilistel põh- justel riigi laimamine). President selle korralduse küll tühistas. Tüli oli tekkinud, kui Vadi juhtis tähelepanu sellele, et toonase Eesti Teaduste Akadeemia presi- dendi Karl Schlossmanni (1885–1969) doktorikraad ei pidanuks seaduste alusel Eestis kehtima (Schlossmann kaitses kraadi Voronežis ülikooli sinna evakueeritud olles, Eesti aga Nõukogude Vene asjassepuutuvaid dokumente ei tunnistanud). Tüli tegelik põhjus oli muidugi sügavam ning lähtus vaikiva oleku aegse riigi katsetest Tartu Ülikooli tasalülitada. – Vt: ERA, 1108-5-929.

37 Ken Kalling osutusid, annab kinnitust Vadi 1947. aastal ilmunud ülevaade mu- daravist Eestis, selles leiab kirjakohti, milles autor lähtub loogikast, mis sobis ka Pavlovi kultusele: „Muda mõjub nahale, sealt edasi vegetatiivsele närvisüsteemile ning siitkaudu kogu vegetatiivsele elule.“50 Reaktiivsuse teemaga tegelesid ka Vadi õpilased, nt Kuno Kõrge (1913–89), kes jätkas neid töid ka professor Vadi surma järel 1951. aastal (1963. aastal ilmus Kõrgelt kõneksoleval teemal ka dok- toritöö baasil valminud raamat.51) Kui 1946. aastal kinnitas Vadi töörühm tööplaani aastateks 1947–50 pealkirjaga „Organismi reaktiivsuse probleemi igakülgne uurimine mitmesuguste haiguste ja patoloogiliste protsesside puhul“, rõhutati: „Tänapäeva kliiniline meditsiin tahab uurida organismi elulisi funktsioone igakülgselt kooskõlastatult ja terviklikult.“52 Vadi uskus, et nn Suure Isamaasõja kogemused võimaldasid selgitada paljude haiguste patogeneesi ja arengut ühenduses sõjaolukor- rast tingitud organismi muutunud reaktiivsusega. Sõja järel tõdeti tuberkuloosi märkimisväärset levikut, muutusi täheldati reumatismi, haavandihaiguse, nakkushaiguste, septiliste seisundite, vere- rõhu muutuste jm haiguslike seisundite puhul.53 Vadi kirjutas, et niiviisi kerkis „uuesti üles organismi reaktiivsuse probleem ja selle tähtsus paljude haiguste tekkimises ja arengus“.54 Niisiis kavatse- ti uurida, kuidas mõjub neurohormonaalne süsteem patoloogilistele protsessidele ning erilist tähelepanu osutada mitmesugustele infekt- sioonidele (eriti tuberkuloosile) ning reumaatilistele ning allergilis- tele seisunditele ja vähktõvele. Muu hulgas oli plaan jälgida, kas

50 Voldemar Vadi, Eesti tervismuda: balneoloogiline uurimus (Tartu : Teaduslik Kirjandus, 1947), 92. 51 Kuno Kõrge, Organismi reaktiivsuse ja desensibiliseeriva ravi probleeme (Tallinn, Eesti Riiklik Kirjastus, 1963). 52 EAA, 5311-7-36, l. 5. Töö teostajateks olnuks lisaks V. Vadile ka Herbert Nor- mann (1897–1961), Kuno Kõrge (1913–89), Elmar Siirde (1910–88), Jüri Haldre (1896–1949) ja Karl Kaur (1900–72). 53 Siinkohal on huvitav teha kõrvalepõige psühhiaatria valda. Kogu maailm teab, et Teise maailmasõja ajal hävitasid sakslased puudega inimesi (vt: Ken Kalling, „Eesti vaimuhaigete saatus Saksa okupatsiooni aastail (1941–1944)“, Eesti Arst, 3 (2007), 183–192). Paraku oli ka sakslaste okupeerimata NSV Liidu aladel sõja ajal vaimuhaiglates väga suur suremus, eeskätt tuberkuloosi. Mis iganes seda tegelikkuses põhjustas, põhjendati seda olukorda kui kõrgema närvitalitluse sõja- oludes häirumise tulemust. – Tuberkuloos. Teatmik-käsiraamat arstidele (Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1955), 309. 54 EAA, 5311-7-36, l. 5.

38 Arstiteaduskond stalinlike pseudoteaduste haardes neurohormonaalse süsteemi reaktiivsuse muutmise abil on võimalik neid haigusseisundeid mõjutada.55 Vadi enda töö kõnesoleva „probleemi“ (uurimisteema) raames hõlmanuks reumatismi vallas tehta- vaid uuringuid kliima, aastaaegade, ekso- ja endogeensete faktorite, nakkuste, pärivuse, korteriolude, elukutse jne vallas.56 Postuumselt ilmunud artiklis kirjutab Vadi: „Otsustavat osa reumatismi etiopa- togeneesis […] ei etenda meie arvates mitte mikroorganism, vaid makroorganismi reaktiivsus“,57 ning et: „…organismi reaktiivsus, samuti ka kõikide allergiliste ja immunoloogiliste protsesside üldine füsioloogiline regulatsioon kui organismi ja väliskeskkonna suhete eri avaldumisvormid peavad olema väga tihedalt seotud närvisüstee- miga.“58 Selliste seisukohtadega oleme jõudnud jälle Pavlovi õpetuse juurde.

Pavlovi kampaania arstiteaduskonnas ja kliinikutes Ka Eestis moodustati Ministrite nõukogu 11. juuni 1949. aasta mää- rusega komisjon Ivan Pavlovi „100. aastapäeva mälestuse laiaula- tuslikuks tähistamiseks ENSV-s“. Komisjoni esimees oli füüsikust akadeemik Jüri Nuut (1892–1952), liikmed teiste seas Voldemar Vadi, Arnold Reiman, Viktor Hion (1902–69, toona ENSV tervis- hoiuminister), Aleksander Valsiner (1903–72, vabariikliku õpetajate täiendusinstituudi direktor), Elise Käer-Kingisepp (1901–89, TRÜ füsioloogia professor).59 Sama aasta septembris võttis ENSV TA par- teiorganisatsioon vastu resolutsiooni, mis kohustas kõiki asjassepuutuvaid Pavlovi õpetusega tutvuma.60 1950. aasta jaanuaris toimunud üleliiduliste arstiteaduslike seltside („nõukogude teaduseüldsuse eelsalkade“) pleenumil tehti enesekriitikat lähtuvalt alanud Pavlovi

55 Ibid, l. 13. 56 Ibid, l. 15. 57 Reuma etioloogias näis toona tooni andvat selle tõve infektsioos-allergiline pärit- olu. – Ülo Lepp, „Reumaatilise endotelioosi patogeneesist ja diagnostikast“, Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised. Arstiteaduskonna töid, 40 (Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1956), 106. 58 Voldemar Vadi, „Reaktiivsuse probleem reumatismi patogeneesis“, TRÜ Toimeti- sed, Arstiteaduskonna töid, 36 (Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1954), 80–82 59 TÜR KHO, 129-62, l. 17. 60 ERAF, 6202-1-23, l. 99–101.

39 Ken Kalling kampaaniast – seltsid polevat teinud piisavalt, et füsioloogiast saaks peamine tugi arstiteadusele.61 See sõnum jõudis ka ülikooli. 1951. aasta veebruaris toimus rektori ja arstiteaduskonna ka- teedrite nõupidamine Pavlovi õpetuse juurutamise teemal. Kohus- tuti kõrvaldama metoodilised vead; teostama õppeprogrammide ja õpikute kriitilist arutelu ning iga töötaja „järelevaatust“; alustama „Pavlovi loenguid“; korraldama ekskursioone ning organiseerima Pavlovi-nimelise üliõpilaste teadusliku ringi. Teadusliku töö osas kohustati „juurutama Pavlovi organismi tervikliku uurimise meetodit“.62 1951. aasta novembris külastas Tartut üleliidulise Pavlo- vi-nimelise füsioloogiainstituudi komisjon. See hindas füsioloogia- kateedri (millel lasus suurim vastutus kampaania õnnestumiseks) õppeprotsessi ja teadusliku töö üldiselt rahuldavaks, kriitika osali- seks said kateedri juhataja (ja rektoraat) aga selle eest, et nad ei ole asunud võitlusse antipavlovlike tendentsidega „professor-õpetajas- konnas“.63 Juba järgmise aasta jaanuaris toimus arstiteaduskonnas Pavlovi õpetuse süvendamiseks koosolek, kus füsioloogiakateedri juhataja professor Elise Käer-Kingisepp rõhutas, et Pavlovi teooria peab olema lähtekohaks kogu arstiteaduskonnale, kusjuures „ka kliinilised kateedrid peaksid kaaluma, kas üks või teine ravivõte on pavlovlik“. Mõned õppejõud said kritiseerida selle eest, et pole mõistnud, kuidas „arstiteaduse võit tuleb laboratooriumi katsete kaudu“.64 1952. aasta alguses puhkes arstiteaduskonnas niisiis järjekordne enesekriitika laine.65 TRÜ juurde loodi nn Pavlovi komisjon (komitee), mille juhatajaks määrati Elise Käer-Kingisepp.66 Juba samal aastal – mil stalinlikus vaimus tähistati TRÜ 150. aastapäeva – ilmus kogumik, milles ka arstid valdavalt enda Pavlovi vaimus tehtud töid tutvustasid.67

61 ERA, R-7-12-12, 3. 62 EAA, 5311-7-96, l. 13. 63 Elise Käer-Kingisepp, „I. V. Pavlovi õpetuse rakendamine Tartu Riiklikus Ülikoo- lis“, TRÜ, 19. jaanuar 1952, nr 3, 2. 64 „Pavlovi õpetuse rakendamine süsteemikindlamaks“. TRÜ, 23. veebruar 1952, nr 5, 1. 65 Ibid. 66 Selle töö kohta, vt: Elise Käer-Kingisepp, „TRÜ Pavlovi komitee tegevusest“, TRÜ, 28. juuni 1952, nr 22, 2. 67 Teaduslikud tööd pühendatud Tartu Riikliku Ülikooli 150. aastapäevale (Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1952).

40 Arstiteaduskond stalinlike pseudoteaduste haardes

Tartu haiglatesse oli Pavlov end juba sisse seadnud. 1951. aastal loodi Pavlovi komitee Tartu kliinilise haigla juurde. Novembris 1951 koostatud haigla „meditsiinilise teenindamise kontrollimise akt“ sedastab, et uutest ravimeetodeist rakendati muu hulgas uniravi ja kuderavi (viimase kohta allpool).68 Tartu linna kliinilise nakkushaigla sama aasta aruandest loeme: „Pavlovi õpetuse põhimõtteid on püütud rakendada ravis ja põetuses: püütakse vältida või kergenda- da tähelepanu kõrvalejuhtimisega valulikke ja ärritavaid protseduu- re, jaoskondades püütakse säilitada vaikust […] ravi, protseduurid, toitmised ja päevased puhkused teostada iga päev kindlatel kella- aegadel.“69 Naistehaiglas tegeleti Pavlovi valguses valutu sünnituse teemadega.70 Keskseks märksõnaks nii prekliinilistele erialadele kui ka klii- nikule sai Pavlovi kampaania käigus nn uniravi, selle uurimine ja juurutamine. Uinutite (sest nende abil inimesed unne suigutati) uurimisel avanes lai tööpõld. Teema ei olnud päris võõras, sest nii mõ- nigi kaasahaaratu, nt Käer-Kingisepp ise, oli uinuteid uurinud juba enne sõda vabades oludes.71 Vajadus uinutite mõju uurida tekkis olukordadest, kus kestva medikamentoosse une rakendamine tõi kaasa ebasoovitavaid kõrvalnäh- te (erinevad „patoloogilised neuroloogilised sündroomid“, aga ka pur- jusolek).72 Sisekliinikus lahendati sellisel pinnal kujunenud probleem haavandtõve ravis nii, et senine ravi katkestati ning kasutusele võeti „sugestioonuneravi ja ravi tingitud reflektoorse unega, mis on lähe- dane füsioloogilisele unele“. Tingitud reflektoorset und kutsuti esile platseebo-ravimiga (millest patsient eeldas unerohtu).73 1951. ja 1952.

68 EAA, T-399-1-117, l. 2. 69 EAA, T-613-1-58, l. 13. 70 EAA, 5311-7-108, l. 22. 71 Mis muidugi ei tähendanud, et varasemat tööd ei tulnuks ümber hinnata. Käer-Kingisepp kirjutas, et tema poolt tehtud „ulatuslik töö uinutite alalt ei andnud küllaldaselt soovitud tagajärgi, kuna endise metoodikaga ei olnud üldse võimalik uurida une toimet, võis jälgida ainult narkoosi“. – „Pavlovi õpetuse rakendamine süsteemikindlamaks“, TRÜ, 23. jaanuar 1952, nr 5, 1. 72 Artemi Vapra, „Tingitud reflektoorse uneravi rakendamisest haavandtõvehaige- tel“, Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised. Arstiteaduskonna töid, 40 (Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1956), 99. 73 Juhtus ka järgmine lugu: „Meie kliiniku materjalis esines juht, kus haige sai õe süü läbi võimaluse avada kapslit ja avastas selle sisu – imitaatori, mille tõttu häiriti uneravi tsükkel ka teistel haigetel.“ – Vapra, 100.

41 Ken Kalling aastal raviti Tartu kliinilise haigla siseosakonnas sellisel moel 22 meespatsienti (uneraviks oli eraldatud ainult üks palat). Kokkuvõttes leiti, et tingitud reflektoorne uniravi oli haavandtõve puhul efektiivne (eriti lühikese haiguskestuse ja kesknärvisüsteemi ülipinge nähtude puhul).74 Ei ole teada, millal sisekliinikus uniravist loobuti. Mõnes haiglas praktiseeriti seda veel ka pärast Stalini surma. Ülikooli raamatukogu käsikirjade osakonnas on foto uniravi pa- latist ülikooli neuroloogia kliinikus, nelja voodis lebava patsiendiga 1955. aasta septembrist.75 Närvikliinikus katsetati uniravi juba 1948. aastal, nelja voodiga palat seati sisse 1950. aastal.76 Esimese aastaga raviti 39 haiget, neist ainult kaks meest. 1954. aastal kasutasid neuroloogid meetodit 50 haigel.77 Funktsionaalsete häiretega patsiente hoiti narkoosi all keskmiselt kaks nädalat (pikim aeg 23 päeva), orgaaniliste kahjustustega inimesi kauem.78 Neuroloogia kliinikus tegeles uniraviga peamiselt 1950. aastal ülikooli lõpetanud Elena Tulmin (1926–92). Tema kohaselt olnuks uniravi näidustatud neurasteenia ja psühhasteenia puhul, orgaanilistest haigestumistest chorea minor’i puhul. Uniravi efektiivsus kõigi teiste hüperkineesi- de puhul vajanuks veel uurimist.79 Uniravi rakendati ka psühhiaat- riakliinikus. Siin olid paljud Pavlovi kampaania käigus esile toodud meetodid juba tuttavad. Psühhiaatrias oli erinevaid uinuteid ravis pruugitud alates 19. sajandi lõpust. Uniravi kasutamisest kirurgias kirjutas kirurg Arnold Seppo (1917–80). Näiteks põletuste ravis oli eesmärk suurendada patsiendi vastupanu šokogeensetele impulssidele. Selleks kombineeriti uniravi „vegetatiivseid funktsioone reguleerivate vahenditega“.80 1955 mais pidas Seppo loengu postoperatiivsetest tüsistustest kõhuõõne õõsorganite vigastuste puhul. Selgub, et juba sõja ajal oli Seppo kasutanud meeto-

74 Ibid., 103. 75 TÜR KHO, F 109 283: 28. 76 Virve Kull, Uneravist Vabariiklikus Tartu Närvikliinikus akad. I. P. Pavlovi õpetuse alusel. Auhinnatöö, TRÜ Neuroloogia kateeder, 1951, 12. 77 EAA, 5311-7-128, l. 9. 78 Kull, 16. 79 Elena Tulmin, „Uneravi rakendamisest närvisüsteemi orgaanilistel ja funktsio- naalsetel haigestumistel.“ Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised. Arstiteaduskonna töid, 36 (Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1954), 31–32. 80 Arnold Seppo. Poolt kehapinda ületavate termiliste põletuste ravi akadeemik I. P. Pavlovi õpetuse valguses. Teaduslikud tööd pühendatud Tartu Riikliku Ülikooli 150. aastapäevale. (Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1952), 437.

42 Arstiteaduskond stalinlike pseudoteaduste haardes deid, mida nüüd võis uniravi raamides meenutada. Eesmärk haavatute ravis sealjuures ei olnud pikk kestev uni, vaid ööune tugevdamine: „Väga kaua organismi uinutite mõju all hoida on raskete vigastuste puhul kahjulik.“81 Ka siin püüti vähendada šokogeenseid ärritusi. Ilmselt kõige ülevaatlikum kokkuvõte uurimisteemast „Une- teraapia füsioloogiline uurimine ja kliinikus rakendamine“ leidub TRÜ arstiteaduskonna 1954. aasta teadustöö aruandes.82 Ilmneb, et teemaga oli seotud teaduskonna 11 kateedrit, s.o füsioloogia, biokeemia, farmakoloogia, patofüsioloogia, patoanatoomia, teaduskonna sisehaiguste, sisehaiguste propedeutika, hospitaal-sisehaiguste, neuroloogia, psühhiaatria ja kohtumeditsiini, otorinolarüngoloogia ja oftalmoloogia kateeder. Uniravi kasutati veel stalinlike aastate lõppedeski. 1955. aasta oktoobris peeti uniravi teemal Tartus üle- liiduline konverents.83 Uniravi (uinutite) teemadel kaitsti Tartu üli- koolis mitu kandidaaditööd, viimane teadaolevalt 1958. aastal.

Olga Lepešinskaja „õpetuse“ mõju arstiteaduskonna tööle Olga Lepešinskaja teooriate mõju akadeemilisele elule saab jälgida professor Albert Valdese (1884–1971) näitel. Areng, millele siin tunnistajaks oleme, viis (staatilise) patoanatoomia juurest (dünaamili- se) patofüsioloogia väärtustamise poole. Valdese kohta meenutatakse, et tema loengud sisaldasid meditsiini põhitõdesid, mida 19. sajandi viiekümnendatel aastatel oli esimesena kirjeldanud saksa patoloog Rudolf Virchow […] Valdes nimetas seda õpetlast nüüdisaja arstiteaduse alusepanijaks, oma distsipliini kõige tähtsamaks esindajaks, kelle jälgedes ka professor ise sammuvat.84 Sellele meenutusele leiab kinnitust TÜ muuseumi fondis hoitavaid Valdese loengukonspekte sirvides. Selline rõhuase- tus aga muutus. Piltlikustamaks olusid, kus professor Valdesel tuli ühel päeval tööd teha, toogem tsitaat tema kolleegilt arstiteaduskon-

81 EAA, 5311-7-141. l. 28. 82 EAA, 5311-7-128, l. 3–17. 83 Тезисы Совещания по проблемам торможения и лечения сном 20–24 октября 1955 г. (Тарту: Тартуский государственный университет, 1955). 84 Sulev Maramaa, Legend elab. Albert Valdes eesti patoanatoom (Tartu: Tartu Üli- kool, 2012), 101.

43 Ken Kalling nast Voldemar Vadilt aastast 1949: „I. P. Pavlovi teened […] aitasid kaasa füsioloogia ja füsioloogiliste meetodite sissetoomisele […] endise osalt idealistlikel anatoomilis-lokalistlikel ideedel põhineva Vir chowi õpetuse asemele.“85 Toodud seisukohavõtt Virchowi suhtes oli veel küllaltki leebe, edaspidi kohtab sageli epiteeti „reaktsiooniline“. Ka Valdese 1950/1951. õppeaasta konspektidest võib lugeda, et ta on olnud sunnitud uusi tuuli arvesse võtma, kirjutades: „Patomorfoloo- giliste muutuste sugenemine ja arenemine on kõige tihedamas seoses füsioloogiliste toimuste häiretega, seega ei saa patomorfoloogilisi muutusi käsitleda isoleeritult, oma ette, nagu seda tehakse Virchowi tsellulaarpatoloogia mehhanistlike reaktsiooniliste kontseptsiooni- de järgi.“86 Üks väljund sellistele väljaütlemistele oli patofüsioloogia suurem väärtustamine (patoanatoomia kõrval). 1952. aasta oktoobris saatis TRÜ teadusprorektor Eduard Martin- son (1900–63) arstiteaduskonna dekaanile kirja, milles informeeris NSV Liidu haridusministeeriumi 13. augusti 1952. aasta käskkirjast pealkirjaga „Teadus- ja õppetöö ümberkorraldamisest histoloogias ja teistes valdkondades O. E. Lepešinskaja õpetuse valguses“. Ühtlasi teavitati TRÜ õpetatud nõukogu otsusest sellele käskkirjale reagee- rida. Küsimuse arutamiseks pidanuks kogunema arstiteaduskonna histoloogia, mikrobioloogia, bioloogia, biokeemia, füsioloogia, patofü- sioloogia ja patoanatoomia kateedrid (lisaks matemaatika-loodustea- duskonna darvinismi ja geneetika kateedrid). Selleks ajaks oli juba kokku lepitud, kes peab koosolekul ettekande. Vastu tulnuks võtta ka resolutsioon, kus kirjas konkreetsed ettevõtmised.87 Kuidas üles- kutsele reageeriti, ei ole õnnestunud selgitada. Lepešinskaja õpetusel, õigemini koolkonnal, mida ta esindas ning mis uskus mitterakulise elu olemasolusse, leidus konkreetne väljund kliinikumi töösse – see oli juba mainimist leidnud kuderavi. Lepešinskaja nimelt uskus, et mingid mitterakulised komponendid osalevad paranevates haavades uue rakulise koe loomisel. Väideta- valt olevat mõned NSV Liidu sõjakirurgid haavatute sidumisel kasutanud seepärast veriseid (kasutatud) sidemeid.88 Eespool on juba

85 Dokument Voldemar Vadi isikuarhiivis, TÜR KHO, f. 129. 86 ÜAM _ 1517:3 Ar. 87 EAA, 5311-7-108, l. 199. 88 Lepešinskaja (1954), 87–89.

44 Arstiteaduskond stalinlike pseudoteaduste haardes mainimist leidnud Vladimir Filatovi meetod, milles kasutati haava- ravis jahutatud ja siis autoklaavis steriliseeritud kudesid. Ka Eesti arstid teadsid Filatovi meetodit, kasutamist leidis Tartus aga Niko- lai Krause (1887–1950) nn konserveeritud kudede meetod. Krause hoidis kudesid klo(o)ratsiidi (Cloracidum) lahuses viis- kuus päeva (säilitada võis neid ligi kuu). Vahetult enne operatsioo- ni asetati koetükk NaCl isotoonilisse lahusesse, seejärel siirdati see naha alla või asetati haavale. Krause uskus, et tema meetodi taga on koes tekkiv proteolüüs (valkude lagunemine lahustuvateks ja orga- nismile omastatavateks aineteks), mille käigus tekivad organismi ja selle kudesid tervendavad, stimuleerivad ja regenereerivad nn toit- ained. Klooratsiidi kasutati NSV Liidus sõja ajal ja järel haavade töötlemisel, selle ühendi oli välja töötanud Krause töörühm. Seda ainet võis niisiis kasutada ka ilma konserveeritud koeta, ka siis näh- ti raviefekti proteolüüsis, mis lagundaks ka patoloogilisi kudesid (patogeene). Pavlovi ajastul usuti kõnesolevat ainet ja selle tekitatud valgu laguprodukte mõjutavat ka kõrgemat närvisüsteemi ning sealtkaudu kogu organismi tervenemist.89 Eestis kasutati klooratsiidi asemel klo(o)ramiini (mõlemaid pruu- giti 2% lahusena).90 Kirurg Arnold Seppo kuderavi seisnes selles, et ta asetas pikka aega mittetervenenud troofilistele haavanditele91 klooramiinis konserveeritud inimese lootekesti. Seppo tõdes haavas paranemisprotsesside ilmnemist ning uskus, et kuderavi on närvi- süsteemi nõrk ärritaja ja seetõttu regeneratsiooni esilekutsuja, mis vajalik organismi nõrgenenud reaktiivsuse puhul.92 Kuderavist võib lugeda ka Artur Linkbergi artiklist, kus on kirjas, et 23-st seda ravi

89 http://bet-select.ru/tkanevaya-terapiya (2.10.2017). 90 Vt nt: Артур Линкберг“ „Лечение длительно незаживающих язв по материалам клиники факультетской хирургии Тартуского Государственного Университета“, TRÜ Toimetised. Arstiteaduskonna töid, 36 (Tallinn: Eesti Riik- lik Kirjastus, 1954), 146. Ka klooramiin on kasutatav kui desinfektant. 91 Troofilised haavandid – kroonilised, halvasti paranevad haavandid, mis tekivad naha ja nahaaluse koe verevarustuse häiretest. On selge, et siin artiklis käsitleta- val ajastul nähti selliste haavandite sünnis keskset rolli närvisüsteemil ning abi otsiti Pavlovi õpetusest. – Линкберг, 140. 92 Arnold Seppo, M. Ots. „Kliiniline ja tsütoloogiline regeneratsiooni dünaamika troofilistes haavandites lokaalse kuderavi rakendamisel“,Teaduslikud tööd pühendatud Tartu Riikliku Ülikooli 150. aastapäevale (Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1952), 387-400.

45 Ken Kalling saanud troofilise haavandiga inimesest sai abi 22.93 Erinevalt uniravist taandus kuderavi teema eesti teaduskirjanduses kiiresti (raa- matukogudevaheline ühiskataloog sisaldab kaht auhinnatööd, kirjutatud 1950. ja 1954. aastal).

Kohanemine Eesti arstkond suutis uute oludega kohaneda. Seda toetas see, et kampaaniate käigus ette võetu ei olnud mitte kõik äärmuslikult ja- bur. Tervishoiuõpetus ei vaidle vastu toonase nn profülaktilise meditsiini sõnumile, mille kohaselt inimest ümbritsev keskkond (ühis- kond) määrab olulise osa paljudest tervisenäitajatest. Eitada ei saa ka toona palju tähelepanu leidnud „säästvat režiimi“. Mis puutub uniravisse, siis juba Ivan Pavlov oli püstitanud küsimuse, kas kunst- likult esile kutsutud narkoos on samastatav loomuliku unega. Tek- kis võimalus uurida uinutite mõju. Neuroloogide ja psühhiaatrite jaoks, kelle patsientide hulgas oli inimesi diagnoosidega, mille sümptomid olid muu hulgas unehäired, sai uniravi toonasel psühhofarmakonide-eelsel ajal üheks arvestata- vaks võimaluseks inimesi aidata. Professor Arvo Tikk meenutas al- lakirjutanule jutustatud mälestustes neuroloogia instituudis tehtud ravi, pärast mida olevat patsiendid arste tänanud. Psühhiaatria jaoks tähendas Pavlovi kampaania selle eriala lä- hendamist biomeditsiinile.94 Seda suundumust ei saa meie kaasaja vaatevinklist hukka mõista, sest areng ongi läinud seda teed. Alter- natiiviks olnuks psühhiaatria kaldumine psühholoogia95 või siis kirurgia valda, millest lähtuvalt toona samuti ebateadusi võis kohata.

93 Линкберг, 146. 94 Vt: Benjamin Zaijcek, Scientific Psychiatry in Stalin’s Soviet Union (Chicago: Univ. of Chicago, 2009). 95 Psühholoogia oli teadusharu, mis stalinistlike kampaaniate käigus tugevalt kannatas. Pärast 1950. aasta „kahe akadeemia teaduslikku sessiooni“ kuulutati kõik psühholoogiaõpikud mitterahuldavaks, kuna ei vastanud Pavlovi õpetusele. Peeti vajalikuks suunata psühholoogiaalane teadustöö kõrgema närvitegevuse seaduspärasuste uurimisele, st füsioloogia lainele. Psühholoogia puhul võeti 1950. aastate teisel poolel ka selge seisukoht, nimetades eriala arengut takistanud probleemina isikukultust ning Pavlovi õpetuse dogmaks tõstmist. – Ilmar Tagel. Tartu Riiklik Ülikool Eesti nõukogude psühholoogia edasiarendamise ja õpetamise keskusena aastatel 1944–1956. Diplomitöö, I kd. (Tartu: TRÜ Loogika ja psühho- loogia kateeder, 1978), 30, 35.

46 Arstiteaduskond stalinlike pseudoteaduste haardes

Mingi piirini oli Jüri Saarmal (1921–2001) isegi õigus, kui ta (rääki- des skisofreeniahaigete ravist) kiitis „meie kodumaise“ psühhiaatria üleolekut „kodanlike maade teadusest“: „Saksa psühhiaatria sattus skisofreenia, samuti ka teiste psüühiliste haiguste käsituses mende- listliku „pärilikkusõpetuse“ ummikusse ning rakendas haigete ravimise asemel nende steriliseerimist ja füüsilist hävitamist. Inglise ja eriti Ameerika Ühendriikide psühhiaatria on hägustatud ebateadus- liku freudismi ning mitmesuguste mehhanistlikkude „ajupatoloo- gia“ voolude poolt, millest on välja kasvanud ka näiteks skisofreenia operatiivse „ravi“ väär praktika.“96 (Saarma rääkis eugeenikast ja lobotoomiast, mõlemaid peatükke meditsiiniloos praegu taunitakse. Siiski tuleb siinkohal veelkord rõhutada, et elati ajastul, mil puudusid tänapäeval psühhiaatrilisi patsiente ja nende arste palju aitavad farmakoloogilised vahendid, siit ka meeleheitlikud võtted.) Tulgem nüüd aga nõukogude tegelikkuse juurde. Kampaaniad paljastasid inimeste võime nõukogude oludega kohaneda, leiti või- malusi ka pseudoteadusi ülemustele meelepäraselt töökindlatena näidata. Tingimused selleks lõi stalinistlik bioloogia ise, olles holistlik ja meditsiinis lokalismi eitav, seega (lähtudes jällegi ajaloolistest paralleelidest), oli ka polüfarmaatsia97 lubatav. Kuderavi puhul ilmselt oleks piisanud ka keemilisest ühendist, milles koepreparaati ette valmistati. Arnold Seppo rakendas lisaks kuderavile oma patsientide tervendamiseks kirurgilisi võtteid, likvideeris troofilisi häireid põhjustava faktori konventsionaalsel teel.98 Isegi Vladimir Filatovi puhul mainitakse, et ta kombineeris oma „ravi“ antibiootikumide ja vitamiinide manustamisega.99 Näeme, et toimus kohustuslike võtete sidumine efektiivsetega, kokkuvõttes sai võimudele ette kanda saadud tulemustest. Inimesed pidid olema valmis oma vaadete allasurumiseks. Lem- bit Raid seletab kampaaniatega kaasa minekut enesekaitsemehha- nismiga – seatud ülesandeid püüti täita võimalikult õigeks ajaks,

96 Jüri Saarma, „Kliinilisi kogemusi skisofreenia elekterkonvulsioonravil“, Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised, Arstiteaduslikke töid, nr 36 (Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1954), 65. 97 Erinevate ravimite üheaegne tarvitamine. Mineviku meditsiinis põhjustas seda ebaselgus tõve etioloogias. 98 Seppo, Ots, 391, 398. 99 http://bet-select.ru/tkanevaya-terapiya (2.10.2017).

47 Ken Kalling samas formaalselt: „Nõnda saab seletada mõndagi naiivseteemalist kõnekoosolekut või kirjatükki noil aastail.“100 „Andekamad“ teadlaste seast õppisid päris kiiresti kasutama kohustuslikku retoorikat. Näiteks Arnold Seppo (kes oli „Venemaa eestlane“ ja seega oli tal olnud suurem võimalus end mängureeglitega kurssi viia) õpetas 1950. aasta oktoobris kolleegidele, kuidas mõista põletikulist protsessi „dialektilist materialismi“ abiks võttes: „… patogenees põletikulise protsessi puhul – kvantiteet muutub kvaliteediks.“101 Võimude korraldatud kampaaniaid oskasid teadlased ka ära kasutada. Pärast seda, kui 1950. aasta märtsis andis NSV Liidu vaba- riikide õpetatud meditsiininõukogude (ÕMN)102 pleenum lõssenkismi vaimust lähtuva resolutsiooni, milles nõuti tegelemist eksperimen- taalteadustega,103 tekkis toona tooni andnud enesekriitika sekka ka eneseõigustust, täpsemini – pretensioone. Nimelt sai puudujääkides süüdistada eksperimentaalteaduste tegemiseks piiratud tingimusi.104 Kurdeti, et ei ole võimalusi katseloomi pidada, ei jätku uinuteid jms, sedagi, et 1944. aastal asutatud patofüsioloogia kateeder, „millel täita suured ülesanded bioloogiateaduste mitšuurinlikus suunas rakendamisel arstiteaduses“, pole vahendite puudusel ja kaadrite nappusel korralikult tööle hakanud.105 1951. aasta oktoobris, kui üli- koolis valmistuti palavikuliselt „150. aastapäevaks“, tõdeti arstiteaduskonnas, et olukord ei võimalda endise Jurjevi ülikooli kuulsuse taastamist. Seda seepärast, et valitses kaadrite vähesus (kateedris üks-kaks inimest), oldi isoleeritud tervishoiuministeeriumist (haiglad ülikoolilt ära võetud), teadustöö baas oli iganenud, lisaks polnud võimalik avaldada teaduslikke töid (1946. aastal suleti ajakiri Nõu- kogude Eesti Arst) jne.106 Küllaltki rafineeritud moel kasutati pseudoteaduste tekitatud fooni siis, kui pöörduti võimude poole palvega taasavada 1946. aastal ilmumise lõpetanud meditsiiniline kuukiri. Arstiteaduskonna ja Tartu

100 Raid (1991), 23. 101 EAA, T-720-1-5, l. 27. 102 Nimetatud organid, nende ülesanne oli korraldada meditsiiniteaduste tööd, asutati kõigi liiduvabariikide tervishoiuministeeriumite juurde (Eestis 1945. aastal). 103 ERA, R-7-12-12, l. 3. 104 EAA, 5311-7-47, l. 61 jm. 105 EAA, 5311-7-47, l. 4. 106 EAA, 5311-7-84, l. 17.

48 Arstiteaduskond stalinlike pseudoteaduste haardes linna juhtivad meedikud kurtsid 1950. aastal EKP KK esimesele sek- retärile, et oludes, kus NSV Liidus pööratakse palju tähelepanu nn kohaliku patoloogia107 küsimustele, on eestikeelne meditsiiniperioodika kaotatud (üleliidulised ajakirjad aga piirkondlikke teemasid ei kajasta). Kurdeti, et sellisel moel on Eesti teadlaskonnal raske lahendada lõssenkistlikus ja pavlovlikus vaimus nende ette seatud probleeme.108

Kokkuvõtteks Eelneva mõtestamisel tuleb arvesse võtta kõigepealt seda, et loodus- teadused ja meditsiin olid siin artiklis käsitletaval perioodil palju vähem arenenud kui tänapäeval ning nii mõnedki teadlaste ees seisnud küsimused (nt käsitlus reaktiivsusest) olid antud taustsüsteemis õigustatud. Teiseks tuleb mõista, et Eesti meditsiini jaoks oli 1940. aastate lõpp ja 1950. aastate algus mitmetahuliselt murranguline. Seda kõigepealt isiklikus plaanis – Lembit Raid kirjutab, et arvuliselt kõige enam kannatas ülikoolis repressioonide tõttu arstiteaduskond, kus vallandatute seas oli pea kogu sõjaeelne professorkond.109 Olukord rahunes alles siis, kui 1951. aastal sai rektoriks Feodor Kle- ment (1903–73), kes taandas ülikooli parteikomitee kaadripoliitika ajamisest.110 Olukorda rahustas ilmselt ka see, et samal 1951. aastal leidsid lahenduse päris mitmed protsessid, mida võiks seostada konkurentsiga institutsioonide ja isikute vahel. Need olid õhkkonda mürgistanud 1940. aastate lõpust ning pseudoteaduste pealesurumine andis sellele protsessile fooni ning lõi vahendid. Nõukogude Liidus pidanuks teadusega tegelema eeskätt teaduste akadeemia süsteemi asutused. Ülikoolile tekkiski 1946. aastal konkurent ENSV TA, millel oli meditsiiniteaduste osakond. Viimase egiidi all rajati 1947. aastal Tallinnasse EKMI. Tundub, et algusest peale valitses konkurents tervishoiuministeeriumi (komissariaadi) ja akadeemia vahel. Küsimus oli arstiteadusliku töö koordineerimises. Voldemar Vadi, kes oli teaduste akadeemia meditsiiniteaduste osakonna juhataja,

107 Siinkohal peeti silmas eespool juba palju kirjeldatud lõssenkistlik-pavlovlikku lähenemist, mis soovis näha organismi ühes tervikus teda ümbritseva keskkonnaga ning seetõttu välistas suuremad üldistused. 108 EAA, 5311-7-82, l. 33. 109 Raid (1991), 29. 110 Raid (1991), 28.

49 Ken Kalling rünnati alates 1948. aastast ning anti mõista, et ta tuleks vallandada.111 Meditsiiniliste teaduste osakond teaduste akadeemia juures suletigi 1951. aastal ning kontrolli meditsiiniteaduste üle sai tervishoiuministeeriumi ÕMN. Nõukogude allikad kirjutavad, et alles alates 1952. aastast hakkas arstiteaduslik uurimistöö Eestis tööle ühtse plaani alusel. Selleks tuli ÕMN-il koordineerida nii teaduste akadeemia, tervishoiuministeeriumi kui ka kõrgharidusministeeriumi teadustööd.112 1951. aastal lõpetas TRÜ esimene suur lend arste. Samal aastal avati Tartu haiglad jälle rohkem arstiteaduskonna teadustööks (ülikooli kliinikud olid ära võetud juba 1944. aastal). 1951. aastal oli viimast korda üleval küsimus arstiteaduskonna ülikoolist eralda- misest. Nüüd oli ka rektor sellele vastu, oli ju ülikool kaotanud juba metsandus- ja põllumajanduserialad. Lõssenkism ja teised siin artiklis tähelepanu all olnud nähtused hakkasid taanduma Stalini surma järel 1953. aastal. 1954. aastal hakkas jälle ilmuma eestikeelne meditsiiniajakiri Nõukogude Eesti Tervishoid. Alles 1960. aastatest alates saab rääkida tõsisema tea- dustöö tagasi tulemisest arstiteaduskonda. Tegemist oli reaktsiooniga NLKP Keskkomitee 1959. aasta juunipleenumi otsustele, mis kohus- tasid pöörama „otsustavat“ tähelepanu teaduse ja tootmise lähenda- misele ning vajadusele tugevdada ülikoole, et ära kasutada sealset kaadrit. Nüüd suurendati kõrgkoolide teadustöö võimalusi ning 1960. aastate alguses panigi Artur Lind (1927–89) aluse Eesti molekulaar- bioloogia koolkonnale. 1966. aastal toimunud NLKP XXIII kongress lõpetas ametlikult ühe selleks ajaks juba paarkümmend aastat NSV Liidu teadlasi ahistanud ideoloogilise piirangu. Alates 1966. aastast mitte ainult ei tohtinud, vaid lausa pidi jälle tegelema geneetikaga.

   Ken Kalling on TÜ meditsiiniteaduste valdkonna meditsiiniajaloo lektor

111 Vt nt: ERAF, 6202-1-23, lk 2, 5, 10. 112 ERA, R-7-12-100, l. 42.

50 Arstiteaduskond stalinlike pseudoteaduste haardes

Stalinist Pseudoscience at the Medical Faculty of the University of Tartu

KEN KALLING University of Tartu Faculty of Medicine

The scientific community and historians are rather well acquainted with so-called Lysenkoism, a Stalinist-era pseudo-science denying mainstream genetics (Trofim Lysenko was the most famous propa- gator of the doctrine based on Lamarckian foundations). The vulgar interpretations of the teachings of Ivan Pavlov and a theory by Olga Lepeshinskaya have received less attention among Stalinist pseudo-sciences. The latter challenged the cellular theory of Rudolf Virc- how. According to Lepeshinskaya, life as such can be witnessed also in biological matter that is not organised into cells. Basically, the concept was about spontaneous generation. All three doctrines—Lysenkoism, Pavlov’s cult and Lepeshins- kaya’s teachings—affected the work of Soviet medical professionals in the late 1940s, early 1950s. Numerous campaigns launched to int- roduce the new “teachings”, hit Estonian scholars especially hard, as the country had only recently been annexed by Soviet Russia and the Western scientific tradition was still strong in Estonia. In new circumstances Estonian medical professionals were obliged to intro- duce “sleep therapy” (based on Pavlov), “tissue therapy” (based on Lepeshinskaya) and accept the Lysenkoist denial of biological heritage. These ideologically inclined doctrines started to recede after Sta- lin’s death. Lysenkoism was declared a failure by the Communist Party only in 1966 and Soviet biology (and medicine) could turn back to the path of mainstream genetics. In Estonia the foundations for modern molecular biology were laid already in the early 1960s.

51 Hambaarstide koolitusest ja erialaorganisatsioonide tegevusest Eestis 1918–2017 Hambaarstide koolitusest Eestis 1918–2017

RITA NÕMMELA, SILVIA RUSSAK, MARE SAAG

Saja aasta jooksul on toimunud ühiskonna arengust ja vajadustest lähtuvalt väga suured muutused hambaarstide koolitamises ja hambaarste ühendavate organisatsioonide tegevuses. Õpetamise ja eriala arengu seisukohast on õppetöö kõrval oluline ka teadustöö. Järgnevas kirjutises antakse ülevaade nende valdkondade arengu- suundadest.

Hambaarstide haridusest 19. sajandist on teada üksikute hambaarstide eksamineerimine Tar- tu ülikooli juures, kuid õppida seda eriala ülikoolis ei saanud. Kõige esimene hambaarst Tartus eksamineeriti 1814 ja tema oli naine – Josephine Serre Krakowist. Viisteist aastat hiljem tuli tema tütar Marie Louise ja tegi samuti ülikooli juures eksami.1 Regulaarsemaks muutus hambaarstide eksamineerimine ülikooli juures alates 1890. aastatest, kui Vene impeeriumis asutati hulk hambaarstikoole ja kehtestati selged nõuded eriala omandamiseks. Kuna see ei nõudnud

1 Josephine Serre, EAA, 402-2-23142; Marie-Louise Serre, EAA, 402-2.23143. Vt ka М. О. Калнин, В. Калнин, „Первые женщины, получавшие звание зубного врача и дантиста в Тартуском университете“, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XII (Tartu, 1981), 54–68.

52 Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLV (2017) Hambaarstide koolitusest Eestis 1918–2017 tol ajal täieliku ülikoolikursuse läbimist, tuli hambaarstikoolidesse palju naisi, keda ülikoolidesse siis veel ei lubatud. Peale hambaarstikooli läbimist oli kutse saamiseks vaja teha eksam ülikooli juures. Tartu keiserliku ülikooli juures eksamineeritute nimekirjadega saab tutvuda arhiivis ja need näitavad, et kohalikke eksamineeritute seas esialgu peaaegu polnud.2 Eesti esimese hambaarstikooli asutas 1909. aastal endine Tartu ülikooli hospitaalteraapiakliiniku assistent David Levinovitš. Kool hakkas tegutsema temale kuulunud hambakliiniku alusel, mis asus Tartus Rüütli 23.3 Ka Tartu hambaarstikoolis õppisid enamasti naised. Seega läks hambaarstiamet naiste kätte juba eelmisel sajandi- vahetusel.4 Kõige rohkem oli õpilasi koolis 1916/1917. õppeaastal, mil kolmel kursusel õppis kokku 99 tulevast hambaarsti, neist kuus meest. Kooli algaastail pärinesid õpilased peaasjalikult Balti kuber- mangudest ja Leedust, kuid õpilasi oli ka Ukrainast, Tambovi, Per- mi ja Stavropoli kubermangust, isegi Taga-Kaukaasiast. Eesti ja läti rahvusest õppureid oli vaid üksikuid. Hiljem, eriti 1917/1918. õppe- aastal, suurenes eestlannade ülekaal märgatavalt ja juba 1920. aastal olid õpilased peaaegu ainult Eestist. Hambaarstikooli õppekava oli põhjalik. Kohustuslikud ained olid anatoomia, keemia, füüsika, füsioloogia, histoloogia, üldkirurgia, farmakoloogia. Õpetasid peamiselt Tartu Ülikooli eradotsendid, hammaste eemaldamist ja opera- tiivset kirurgiat õpetas näiteks Nikolai Burdenko. 1917. aastal võttis hambaarstikooli üle Julie Saarepera (snd Pa- ris), sama kooli kasvandik. 1918. aasta sügisel ja 1919. aasta esimesel poolel õppetööd koolis ei toimunud. See algas taas 6. oktoobril 1919. Viimane lend lõpetas Tartu hambaarstikooli 1924. aastal. Lühikest aega tegutses hambaravi osakond Rostovtsevi eraüli- kooli juures. See avati 1911. aastal ja Mihhail Rostovtsevi abikaasa Anna Rostovtseva (sündinud Degtjarjeva, lõpetanud 1912. aastal

2 Verzeichnis der Doktoren, Magister, Arzte und Medizinalbeamten 1881–1909. EAA, 402-9-253. 3 Koolist pikemalt: M. O. Лыви, „Деятельность преподавателей Тартуского университета в зубоврачебной школе“, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, IX (Tar- tu, 1979), 121–125. 4 Ameti feminiseerumisest vt: М. О. Калнин, В. Калнин, Э. А. Лепасаар, „Феминизация зубных врачей и врачей-стоматологов в Тартуском университете в конце XIX и в XX столетии“, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XVIII (Tartu, 1985), 103–110.

53 Rita Nõmmela, Silvia Russak, Mare Saag

Tartu hambaarstikooli) oli seal mõnda aega juhataja ning õpetas hammaste ravimist. Hambaarstiosakond eksisteeris kõigest mõned aastad ja õpilaste arv oli tagasihoidlik: 1911. aastal astus esimesele kursusele 15 õpilast, kellest üle poole olid naised, järgmisel, 1912. aastal oli erialal 12 kuulajat.5 1926. aastal registreeriti Pärnus K. Meri-Nigoli kaheaastane hambatehnikute kursus, mis andis ühe lennu lõpetajaid.6 Kaudseid andmeid on selliste kursuste tegutsemisest ka Tallinnas ja Tartus. Enamik hambatehnikuid alustas tavaliselt õpilastena kutseõigusli- ke hambatehnikute juures ja andis erialaeksami ministeeriumi komisjoni ees.7 Ajavahemikul 1926–1930 hambaarstide juurdekasvu Eestis peaaegu ei olnud. Eestis töötas sel ajal 197 hambaarsti, kellest 174 olid naised. Kuna hambaarstide kool oli suletud, siis hambaarstideks spetsialiseeruda soovijad pidid pärast Tartu Ülikooli arstiteaduskonna lõpetamist end täiendama, sageli tegid nad seda välismaal – Ber- liinis, Viinis ja mujal.8 Alles 1935. aastal avati arstiteaduskonnas eradotsentuur, mis 1936. aastal muudeti koosseisuliseks dotsentuuriks ja 1938. aastal adjunktprofessuuriks koos õppetooli loomisega. Hambahaigusi ja -ravi luges ning praktikume juhendas arstiteaduse doktor Valter Hiie, loengud ja praktikumid toimusid ülikooli hambapolikliinikus.9 Ülikooli hambapolikliinik avati Valter Hiie initsiatiivil 1935. aastal Toomel naistekliiniku ruumides. Seal said arstiteaduskonna üliõpilased praktiseerida hambahaiguste ravi alal. Polikliinikus töö- tas üks hambatehnik, kes oli varemgi teinud koostööd Valter Hiiega ning valdas kautšuki-, keraamika- ja kullatöö tehnikat.10 1939. aastal hakkas Eesti Vabariigis kehtima sotsiaalministri

5 Maie Lõvi-Kalnin, Silvia Russak, A. Põldoja, „Naishambaarstid ja Tartu Riikliku Ülikooli naisstomatoloogid õppejõududena“, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XV (Tartu, 1983), 178. 6 Aliia Kõdar, Ellen Lepasaar, „Ortopeedilise stomatoloogia õpetamisest Tartu Ülikoolis kuni 1950. aastani“, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XXI (Tartu, 1987), 171. 7 Haridusasutused Eestis 1919–1940 (Tallinn: Eesti NSV Ministrite Nõukogu ja Arhiivide Peavalitsus, 1989), 165. 8 Lõvi-Kalnin, Russak, Põldoja, „Naishambaarstid“, 179. 9 Maie Lõvi-Kalnin, Viktor Kalnin, „Esimene hambaarstide kool Eestis“, Nõukogu- de Eesti Tervishoid, 3 (1981), 208–210; Haridusasutused Eestis 1919–1940, 165. 10 Kõdar, Lepasaar, „Ortopeedilise stomatoloogia õpetamisest“, 171.

54 Hambaarstide koolitusest Eestis 1918–2017 arstide ja eriteadlaste kutsekorralduse määrus, mille järgi suu- ja hambahaiguste eriarstina töötamise õiguse saamiseks tuli pärast arstiteaduskonna lõpetamist töötada tasuta kaks aastat Tartu Üli- kooli hambapolikliinikus. Seega kestis hambaarsti õppeaeg pea ka- heksa aastat.11 Valter Hiie töötas ka juhatajana hambapolikliinikus, mis 1936. aastal kolis üle Rüütli 24 teisele korrusele.12 1937. aastal hakkas üli- kooli hambapolikliinikus volontäärassistendina tööle Georg Veerma. Eespool nimetatud dotsentuur reorganiseeriti 1938. aastal suu- ja hambahaiguste kateedriks. Nii dotsentuuri kui ka kateedrit juhatas Valter Hiie, kellele anti adjunktprofessori kutse. Volontäärassisten- dina töötas edasi Georg Veerma, kes pärast ülikooli lõpetamist kinnitati 1940. aastal suu- ja hambahaiguste nooremassistendi kohale. Et ortopeedilise stomatoloogia õpetamisel ja erialase abi osutamisel on vaja tunda laboratooriumitehnikat, siis õppis Veerma samal ajal tööga ülikoolis hambaproteeside ja näolõualuude ortopeedias kasutatavate aparaatide valmistamist. 1940. aastal sooritas ta sotsiaalministri määratud komisjoni ees kutseeksami ja talle anti hambatehniku kutse. Sellega oli loodud vajalik baas ortopeedilise stomatoloogia õpetamiseks Tartu Ülikoolis.13 Pärast nõukogude korra kehtestamist Eestis ja riiklike hambara- viasutuste väljaarendamise tõttu organiseeriti hambaarstide täien- duskursused Tartu Riikliku Ülikooli hambahaiguste kateedri baasil. Esimestele täienduskursustele 1940. aasta sügistalvel suunati aastail 1909–1924 hambaarstikooli lõpetanud hambaarstid, kes ei olnud õpitud alal töötanud. Korraga võttis kursustest osa 10 inimest. Peale hambaravi ja hammaste eemaldamise õpetati ka hambaproteeside valmistamist. Nende kursuste lõpetanutest komplekteeriti ka ham- baravikabineti koosseis, mis hakkas tööle Tartus Küüni tänava ja Raekoja platsi nurgal olevas majas.14 Kui seni spetsialiseerusid hambaarstiks ülikooli lõpetanud ars-

11 Maie Lõvi-Kalnin, Ellen Lepasaar, „Stomatoloogiaosakonna asutamisest Tartu Ülikooli 1942. aastal“, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XXVI (Tartu, 1991), 21. 12 Kõdar, Lepasaar, 171; V. A. Dunajevski, Maie Lõvi-Kalnin, Viktor Kalnin, „Odon- toloogia õpetamisest Tartu Ülikoolis ja Peterburi kõrgkoolides 19-ndal sajandil ja 20. sajandi alguses“, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XXI (Tartu, 1987), 52. 13 Kõdar, Lepasaar, 172. 14 Samas.

55 Rita Nõmmela, Silvia Russak, Mare Saag tid, siis alates 1942. aastast hakati Tartu Ülikoolis koolitama kõrg- haridusega hambaarste, selleks avati arstiteaduskonna juures professor Valter Hiie eestvedamisel 29. augustil 1942. aastal hambaravi osakond.15 Ülikooli rektori 19. oktoobri 1942 otsusega kinnitati hambaarsti eriala õppekava. Plaaniline õppekoormus oli 32 tundi näda- las: anatoomiat viis tundi, füüsikat neli tundi, füüsika praktikume kaks tundi, anorgaanilist keemiat viis tundi, histoloogiat ja embrüo- loogiat neli tundi, histoloogia praktikume neli tundi, hambatehnilise propedeutika loenguid kaks tundi ja hambatehnilise propedeutika praktikume kuus tundi nädalas.16 1943. aastal pidi esimesele kursusele vastu võetama 20 üliõpilast, sisseastumiseksamid olid eesti keeles ja bioloogias. Et üliõpilaskandidaate kogunes kõigest 19, siis jäeti eksamid ära ja kõik kohale tulnud võeti ülikooli vastu.17 Hambaravi osakond tegutses aastatel 1942–44. Poliitilise võimu vahetumisega 1944. aastal reorganiseeriti see stomatoloogia osakonnaks. Rinde lähenedes koliti 1944. aasta augustis hambapolikliinik ja õppejõud Haapsallu. Lahingute kaugenemisega Tartust tuli hakata tegema ettevalmistusi õppetööks. See oli raske ülesanne, sest lahingute käigus põles ära ka hambapolikliiniku hoone ja samas paikne- nud erialaraamatukogu. 1944. aasta lõpus ei olnud üle antud veel lubatud endist lastepolikliiniku hoonet Veski 6. Evakuatsioonist tagasi toodud õppeasutuse varad paigutati peahoone auditooriumisse 2 ja keemiahoone keldrisse. Õppejõud eksamineerisid üliõpilasi kodus. 1944. aasta oktoobris tegi Kliinikute Valitsuse juhataja professor Artur Linkberg kateedri vanemõpetajaks kinnitatud Georg Veerma- le ülesandeks organiseerida hambapolikliinik. Professor Valter Hiie oli hõivatud statsionaari organiseerimisega näolõualuude haigetele. 18. jaanuaril 1945 algas ravitöö Vabariiklikus Tartu Stomatoloogi- lises Ambulatooriumis (endises lastepolikliiniku hoones Veski 6) ja samal ajal sai alustada ka õppetööd. Vastavatud ambulatooriumi peaarstiks määrati Georg Veerma. 1948. aastal nimetati ambula- toorium ümber Vabariiklikuks Tartu Stomatoloogia Polikliinikuks. Selles oli õppebaasiks 340 m2 põrandapinda ja seitse ruumi: auditoorium, terapeutilise stomatoloogia praktikumide ruum, kirurgi-

15 Lõvi-Kalnin, Lepasaar, 21. 16 Lõvi-Kalnin, Lepasaar, 23. 17 Kõdar, Lepasaar, 175.

56 Hambaarstide koolitusest Eestis 1918–2017 lise stomatoloogia praktikumide ruum hammaste ekstraktsiooniks ja ambulatoorseteks operatsioonideks, ortopeedilise stomatoloogia praktikumide ruum, terapeutilise stomatoloogia fantoompraktiku- mide ruum, hambatehniline laboratoorium üliõpilaste proteesitöö- deks ning konverentsi- ja tööruum. Hoonet kohandati stomatoloogia õppebaasi vajaduste järgi. Samal aastal alustas tegevust kateedri kliiniline õppebaas, milleks oli Tartu Vabariikliku Haavakliiniku (II kirurgiakliinik) stomatoloogia osakond. See spetsialiseeritud näo- ja lõualuukirurgia kliinik oli ainuke sellelaadne Eestis kuni 1952. aastani, mil Vabariiklikus Tallinna Haiglas (tollal Tallinna II Linna- haigla) alustas tööd stomatoloogia statsionaar. 1949. aastal viidi stomatoloogiapolikliinik üle Pirogovi 8 (praegu Gildi 8), Tartu Linna Polikliiniku IV korrusele, kus toimusid peale ravitöö ka praktikumid. 1963. aastal asus stomatoloogiapolikliinik spetsiaalselt selleks ümberehitatud hoonesse Nõukogude väljak 6 (praegune Raekoja plats 6), kus on tänaseni. Statsionaarne näo-lõua- luudekirurgia osakond paikneb endiselt Tartu kliinilises haiglas, ainult kirurgiaosakondade jaoks ehitatud hoones (Puusepa 8), kuhu osakond kolis 1976. aasta kevadel.18 1945. ja 1946. aastal võeti esimesele kursusele 35 üliõpilast. 1949. aastal lõpetas 36 ja 1950. aastal 35 stomatoloogi. 1947/1948. õppe- aastast alates hakati stomatoloogia osakonda vastu võtma 25 üliõpi- last, selline vastuvõetavate arv püsis kuni 1979/1980. õppeaastani, mil hakati esimesele kursusele vastu võtma 40 üliõpilast. Sellel perioodil olid esimesel ja teisel kursusel loengud ja praktikumid vaid ülddistsipliinides ja koos raviosakonna üliõpilastega. Alles kolmandal ja neljandal kursusel lisandusid erialaained.19 Kuni 1949. aastani kestis hambaarstiõpe neli aastat, alates 1949/50. õppeaastast aga juba viis aastat. Seetõttu ei olnud aastal 1953 ühtegi lõpetajat. Lõpetajaid ei olnud ka 1956. ja 1958. aastal, sest aastatel 1951 ja 1953 uusi üliõpilasi vastu ei võetud. Tartu Riik- liku Ülikooli stomatoloogia osakonna lõpetanute arv oli 1945 – 0, 1950 – 35, 1955 – 20, 1960 – 24 ja 1965 – 22.20

18 Lõvi-Kalnin, Kalnin, Lepasaar, 38. 19 Lõvi-Kalnin, Kalnin, Lepasaar, 37. 20 Mihkel Kask, A. Sarap, Tervishoiu saavutusi Eesti NSV-s (Tallinn: Eesti Raamat, 1966), 21.

57 Rita Nõmmela, Silvia Russak, Mare Saag

Stomatoloogia eriainete õpetamiseks loodi 1944/45. õppeaastal arstiteaduskonnas kolm stomatoloogia kateedrit: kirurgilise (reorganiseeriti endisest suu- ja hambahaiguste kateedrist), terapeutilise ja ortopeedilise stomatoloogia kateeder. Üldse oli arstiteaduskonnas 33 kateedrit. Kirurgilise stomatoloogia kateedrit juhatas professor Valter Hiie, ortopeedilise stomatoloogia kateedri vanemõpetaja oli Georg Veerma, terapeutilise stomatoloogia kateedri juhataja koht kuulutati vakantseks ja selle kohusetäitjaks sai professor Valter Hiie. 1948. aastal reorganiseeriti need kolm kateedrit kaheks: kirurgilise ja terapeutilise stomatoloogia kateeder, juhataja Valter Hiie ning ortopeedilise stomatoloogia kateeder, juhataja Georg Veerma. 1949/1950. õppeaasta sügissemestril liideti kaks kateedrit üheks stomatoloogia kateedriks, mille juhatajaks jäi kuni 1963. aastani Valter Hiie.21 Kateedri juhatajad pärast Valter Hiie surma on olnud Nadežda Vihm (1963–75), Silvia Russak (1975–85), Maie Lõvi-Kal- nin (1985–92).22 1975. aastal kehtestati uute õppeplaanide järgi stomatoloogia osakonna lõpetajatele internatuur ja 1976/1977. õppeaastal subordi- natuur ühe semestri jooksul lõpetamise eel.23 Struktuuriüksuste ümberkorraldamise tõttu arstiteaduskonnas nimetati 1992. aastal stomatoloogia kateeder ümber stomatoloogia kliinikuks. Selle juhatajaks sai professor Edvitar Leibur (1992–2003), alates 2003. aastast on kliinikut juhatanud professor Mare Saag. Stomatoloogia osakonna õppeprogrammid on ajavahemikul 1950– 89 palju kordi muutunud, ainuüksi 1983–87 muutus õppeprogramm kaks korda. Muutused seisnesid peamiselt tundide ümberjaotamises õppeainete vahel. Nii näiteks tuli 1970. aastate lõpus omaette erialana lastestomatoloogia, mis omakorda jagunes terapeutiliseks ja kirurgili- seks stomatoloogiaks ning ortodontiaks. Alates 1977. aastast vähenes tundide arv fundamentaalainetes (anatoomia, histoloogia, füsioloogia) erialaainete ja ühiskonnateaduste kasuks, see aga kaugeltki ei parandanud kõrgharidusega eriarstide ettevalmistuse taset.24

21 Lõvi-Kalnin, Kalnin, Lepasaar, 38. 22 Lõvi-Kalnin, Kalnin, Lepasaar, 29–42. 23 Silvia Russak, Maie Lõvi, Nadežda Vihm, „Stomatoloogiaalasest õppe- ja teaduslikust tegevusest Tartu Riiklikus Ülikoolis“, Nõukogude Eesti Tervishoid, 5 (1980), 375–378. 24 Lõvi-Kalnin, Kalnin, Lepasaar, 42.

58 Hambaarstide koolitusest Eestis 1918–2017

Foto 1. Professor Foto 2. Dotsent Nade- Foto 3. Dotsent Silvia Valter Hiie, stomato- žda Vihm, stomatoloo- Russak, stomatoloo- loogia kateedri juhataja gia kateedri juhataja gia kateedri juhataja 1938–63 1963–75 1975–85

Foto 4. Professor Maie Foto 5. Professor Ed- Foto 6. Professor Mare Lõvi-Kalnin, stomato- vitar Leibur, stomato- Saag, stomatoloogia loogia kateedri juhataja loogia kliiniku juhataja kliiniku juhataja alates 1985–92 1993–2003 2003

1982–92 toimus õppetöö Nõukogude Liidus kehtestatud ühtsete õppeplaanide ja metoodiliste juhendite järgi. Stomatoloogia eriala oli sel ajal jaotatud neljaks distsipliiniks: terapeutiline stomatoloogia, kirurgiline stomatoloogia, ortopeediline stomatoloogia ja lastestomatoloogia.25

25 Mare Saag, „Stomatoloogia kliinik“, Tartu Ülikooli arstiteaduskond 1982–2007 (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007), 389.

59 Rita Nõmmela, Silvia Russak, Mare Saag

Riigikorra vahetumise järel õppekava ülesehitus ja õppeainete mahud kuigi palju ei muutunud. Küll aga seisis õppejõudude ees kohustus uuendada õppeaine sisu, kuna Lääne tehnoloogiad tungisid murranguliselt erialasse. Õppejõud pidid väga kiiresti omandama uued ravimeetodid ja neid üliõpilastele edasi andma. Kui näiteks hammaste taastamiseks olid Nõukogude Liidus kasutada põhiliselt tsement, plastmass ja hõbeamalgaam täidismaterjalidena, siis Lää- ne turu avanemisega jõudsid meile kõrgesteetika nõuetele vastavad täidismaterjalid, mille omadused ja kasutamise meetodid erinesid väga palju. Samasugused muudatused toimusid kõigil hambaravi erialadel. Selle ülesandega tulid meie õppejõud hästi toime. 1997. aastal revideeriti hambaarstide õppekava vastavalt Euroo- pa Liidu direktiivile, suurendades erialaainete mahtusid ja stomatoloogia õppekava nimetati ümber hambaarstiteaduse õppekavaks. Uus õppekava kinnitati ülikooli nõukogus 6. juunil 1997. Aastal 2000 hindas õppekava Euroopa hambaarstide koolitamise ühingu rahvusvaheline komisjon (Association for Dental Education in Europe), kii- tes õppekava ülesehituse heaks ja andes hulga soovitusi õppekava ja õppebaasi edasiseks arendamiseks. See külastus oli heaks koolitu- seks järgmiseks õppekava akrediteerimiseks 2001. aastal. Kuni 2001. aastani anti lõpetajale diplom, mis tõendas stomatoloogia õppekava läbimist ja pärast internatuuri said nad arst-stomatoloogi kutse. Alates 2002. aastast saavad Tartu Ülikooli lõpetanud hambaarsti diplomi ja internatuuri enam pole. Internatuuri, mis oli kohustuslik kõigile lõpetajatele, asendab nüüd spetsialiseerumiseks residentuur, kuhu pääsevad vaid üksikud. 2005. aastal vähendati üliõpilaste vastuvõttu 40-lt 32-le, mis tule- nes hambaarstide ja elanike arvu suhte paranemisest.26 Alates 2006. aastast on palju õppematerjali veebis. Pakume ka täies ulatuses veebipõhiseid kursuseid kõikidele üliõpilastele, et parandada noorte teadmisi suuhügieenist. Hambaarstiteadus on Tar- tu Ülikooli meditsiinivaldkonnas olnud veebi toel õppe juurutamisel esirinnas ja saanud suu- ja hambahaiguste propedeutika e-kursuse- ga suurima tunnustuse kui parim uustulnuk meditsiinivaldkonnas aastal 2007 ning pälvis 2011. aastal parima e-kursuse tiitli Eesti

26 Saag, „Stomatoloogia kliinik“, 389.

60 Hambaarstide koolitusest Eestis 1918–2017

Vabariigis. E-õpet kasutatakse ka erialaseks nõustamiseks. Kõigil Eesti ülikoolide õppuritel ja gümnasistidel on võimalus osaleda vee- bipõhisel kursustel „Aita ennast ise, siis aitab sind ka hambaarst“ ja „Suuhügieen breketravi ajal“. Perearstidele koostati valikaineks e-kursus suu- ja hambahaiguste tutvustamiseks ja selle põhjal ka e-õpik „Hambaarstilt perearstile“, mis aitab üldarstil paremini aru saada patsientide suuõõneprobleemidest. 2009. aastast kehtiva, veel kord korrigeeritud õppekava koostamisel on arvestatud Euroopa Liidus aktsepteeritud kohustuslike kliiniliste oskuste loetelu. Õppekava arendamine on protsess, mis pidevalt jätkub. Residentuuris toimuvad õpingud kolmel erialal: restauratiivne hambaravi (3 a), ortodontia (3 a), suu- ja näolõualuude kirurgia (5 a). Restauratiivse hambaravi koondnime all valmistatakse ette spetsialiste endodontia, parodontoloogia, hammaste-lõualuude proteesimise ja lastestomatoloogia erialal. Tihedad sidemed Põhjamaade kõrgkoolidega kujunesid juba 1990. aastail. Uusi kontakte loodi ka rahvusvahelistel konverentsidel. Meie üliõpilastel tekkis võimalus läbida vahetuse korras õppeka- va osaliselt Rootsis Karolinska instituudis ja Soomes Helsingi, Turu, Kuopio, Oulu ülikoolides ning Prantsusmaal Strasbourgi ülikoolis. Vahetuse korras on välisüliõpilased olnud üheks semestriks meie kliinikus, osaledes põhiliselt praktikumides. 2016. aastal tehti Tartu Ülikoolis struktuurireform, mille tulemusel kannab arstiteaduskond nüüd meditsiiniteaduste valdkonna nimetust, kuhu kuulub ka hambaarstiteaduse instituut.27 Ham- baarstiteaduse õppekava mahust täidab instituut 55%. Peale erialaainete osakaalu suurendamise on pandud suurt rõhku ka õppe infrastruktuuri arendamisele. Praktilised oskused omandatakse 20 töökohaga simulatsiooniklassis. Varasemaga võrreldes on suu- rendatud prekliiniliste õppeainete mahtu. Kliinikus on üliõpilastel kasutada nüüdisaegsed hambaravi- ja diagnostikaseadmed, instru- mendid ja materjalid. Igapäevapraktika on juureravi roteeruvate nikkel-titaaninstrumentidega. Kliinilises praktikumis on kasutada kaks mikroskoopi, kuigi õpiväljundite all ei ole kirjas mikroskoobiga

27 Instituudi koosseisu näeb aadressil www.ut.ee/et/kontakt/hambaarstiteaduse-instituut (31.10.2017).

61 Rita Nõmmela, Silvia Russak, Mare Saag töötamise valdamist. Üliõpilased täidavad elektrooniliselt haiguslu- gusid, analüüsivad haigusjuhte digitaalse radiograafia, sh kompuu- tertomograafia (kolmemõõtmeline kujutis uuritavast alast) baasil. Praktilisi oskusi on parandanud veelgi viienda kursuse üliõpilastele tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muudatusega lubatud osalemine tervishoiuteenuse osutamisel tervishoiutöötaja vastutusel kliinikutes väljaspool ülikooli.28 See toimib nagu lisapraktika, mis erineb selle poolest, et on vormistatud töösuhe ja ravitöö eest on või- malik tasuda vastavalt kokkuleppele. Hambaarstide peamine õp- pebaas on olnud SA Tartu Ülikooli Kliinikumi stomatoloogia kliinik (Raekoja plats 6), kus on toimunud õppetöö juba 54 aastat ja mis ei vasta juba aastaid meie vajadustele. 2019. aastal seisab plaani järgi ees kolimine Puusepa tn 1a asuvasse polikliinikusse, samasse majja hambaproteesiosakonnaga, mis kolis sinna juba 1995. aasta jaanua- rikuus.

Hambaravi teadustöö Kirurgilise stomatoloogia valdkonnas kaitsti üksikuid dissertatsioo- ne juba 19. sajandi esimesel poolel. Andmed stomatoloogiaalaste dis- sertatsioonide kaitsmise kohta sõdadevahelises Eestis kuni aastani 1940 puuduvad.29 Tulevane stomatoloogiaprofessor Valter Hiie kaitses 1932. aastal doktoriväitekirja Tartu Ülikooli haavakliinikus teemal „Pulsiaegade võnkumisist narkoosi vältel ja mitmes staadiumis peale narkoosi“. Tartu Eesti Arstide Seltsis pidas Valter Hiie siiski loenguid näo-lõualuude kirurgiast ja hambahaigustest, ta on esinenud ka Soome hambaarstide seltsis (29.04.1938) teemal „Teadmisi ja resultaate juuretäidiste puhul“. Samal aastal valiti Valter Hiie Soo- me hambaarstide seltsi korrespondentliikmeks.30 1940–60 publitseeriti vähe töid ja uurimissuunad ei olnud järjepi- devad. 1948.–50. aastal alustati arstide koosolekuid Tartu ja Tallinna stomatoloogia polikliinikutes, kus arutati mitmesuguseid hambara- viteemasid. Nendest koosolekutest kasvas välja esimene vabariiklik

28 Riigi Teataja I 2001, 50, 284; RT 2010, 41, 240, § 43. 29 Maie Lõvi-Kalnin, „Stomatoloogia küsimused Tartu Ülikooli juures kaitstud väi- tekirjades 1940. a-ni“, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XV (Tartu, 1983), 23, 34. 30 Lõvi-Kalnin, Kalnin, Lepasaar, 31–33.

62 Hambaarstide koolitusest Eestis 1918–2017 stomatoloogide teaduslik-praktiline konverents 1954. aastal, järgne- sid samalaadsed konverentsid aastatel 1956, 1958, 1968, 1973, 1979, 1983, 1988, 1993. Nimetatud konverentsidel olid esindatud tööd stomatoloogia eri valdkondadest, mida saab jagada järgmiselt:1) kliinilis-laboratoorse iseloomuga tööd, 2) haiguste levimuse uuringud, 3) uute ravimeetodite rakenduse uuringud.31 1980. aastatel uuriti terapeutilise stomatoloogia alal hamba kõva- kudede ja parodondihaigusi ning nende intensiivsust Eesti erinevates klimaatilis-geograafilistes regioonides (N. Vihm, S. Russak, V. Kiik). Eksperimentaalselt uuriti hamba kõvakudede mineraalset koostist (N. Vihm, V. Laurand). Uuriti ka sülje fermentatiivse aktiivsuse ja valgufraktsioonide muutusi hambakaariese ning parodontoosi korral endokrinoloogilistel haigetel (S. Russak). Eksperimentide abil on uuritud reparatiivsete protsesside kulgu kahjustatud parodondis (E.-M. Metsa) ja koekultuuris, hambaalgmete arengut ning kohalike ja üldiste tegurite toimet alveolaarluu resorptsioonisse ja moodustu- misse (E. Leibur). T. Seedre ja M. Saag on käsitlenud suulimaskesta ja igemehaiguste mõningaid patogeneetilisi aspekte. Kirurgilise stomatoloogia valdkonnast on käsitletud kaasasündinud huule-suulae- lõhedega laste dispanseerimist ning kompleksravi. Kaasasündinud näolõhede etioloogia väljaselgitamisel on tehtud geneetilisi uuringuid (M. Lõvi) ja uuringuid lõhedega laste ortodontilise ravi kohta (A. Kõdar).32 Pärast Eesti taasiseseisvumist on ellu viidud palju ühiseid tea- dusprojekte välisülikoolidega: Stockholmi Karolinska instituut, Turu, Helsingi, Oulu, Aacheni ja Kuveidi ülikoolid, Vietnami Danan- gi meditsiinitehnoloogia ja farmaatsia ülikool ning Hue meditsiini ja farmaatsia ülikool. Esimene välisdoktorant võeti doktoriõppesse vastu 2014. ja teine 2015. aastal ning see on viinud uute edukate ühisprojektide ja publikatsioonideni. Koostööd on tehtud ja jätkatakse Tartu Ülikooli teiste allüksuste- ga, nagu TÜ biokeemia instituut, mikrobioloogia instituut, pereme-

31 Nadežda Vihm, Aliia Kõdar, „Tegevarstide andam stomatoloogiaalastesse tea- duslikesse uurimustesse Eesti NSV-s nõukogude võimu aastail“, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XV (1983), 16–23. 32 Saag, „Stomatoloogia kliinik“, 395.

63 Rita Nõmmela, Silvia Russak, Mare Saag ditsiini ja rahvatervishoiu instituut, farmakoloogia, sporditeaduste ja füsioteraapia instituut ning matemaatilise statistika instituut, SA TÜK ühendlabor, sisekliinik, Eesti Biokeskus, TÜ kliinilise meditsiini instituut. Et ühte allüksusse on koondatud hambaarstiteaduse kõik kitsa- mad ainevaldkonnad, on teadustööde temaatika olnud 1990. aastatest tänini küllaltki lai. Vastavate ainete õpetamiseks vajame ainet sügavuti tundvaid spetsialiste ja sellest tuleneb ka teemade hetero- geensus. Suu- ja hambahaiguste teadustöös on uuritud järgmisi valdkondi: üliõpilaste suu tervise seisund ja hambahaiguste riskitegurid (M. Saag, R. Vasar); suhkrualkoholide toime sülje eritusele, hambaka- tule ja hambakaariesele (M. Saag, J. Olak, R. Runnel, R. Vasar, R. Nõmmela, S. Russak); Eesti ja Taani laste hammaste tervise ja ter- vishoiusüsteemide võrdlev hinnang (M. Saag); igemetasku mikroö- koloogia, parodonti haigestumine ja parodondihaiguste ravi efektiivsust mõjutavad tegurid (P. Kõll, E. Leibur, E.-R. Pähkla, T. Koppel, M. Saag); hammaste kaariesest kahjustatus väikelastel sõltuvalt ema suuõõne mikrofloorast ja hammaskonna seisundist ning sättu- musest regulaarse hambaravi suhtes (J. Olak, M. Saag); laste, noo- rukite ja eakate vietnamlaste suu tervis, riskitegurid, ravi vajadus ja tulemuslikkus (M. S. Nguyen, J. Olak, M. Saag); kroonilise apikaal- se periodontiidi tekke põhjused ja patogeneetilised mehhanismid (V. Vengerfeldt; R. Mändar, M. Saag, T. Kullisaar, R. Mändar). Ortodontias on uurimisteemadeks olnud kolju ehituse iseärasused hambumusanomaaliatega lastel (R. Nõmmela); hambumusanomaaliate sagedus väikelastel koos optimaalse raviaja väljaselgitamisega (R. Nõmmela, J. Olak, T. Jagomägi); varase ortodontilise ravi efektiivsus standardsete müofunktsionaalsete aparaatidega (R. Nõm- mela, M. Tõniste; R. Varul); mittesündroomse suulaelõhe levimus ja geneetilise etioloogia uuring Eestis (T. Jagomägi, M. Saag, M. Soots); lõhedega laste kõne uuring (T. Jagomägi, L. Lehes, T. V. Nguyen); Vietnami naiste näo kuldsete proportsioonide fotomeetriline uuring (T. Jagomägi, M. S. Nguyen, M. Saag); eakate vietnamlaste suu tervise, hambumuse ja alalõualiigese häirete seosed ja sümptomid (M. S. Nguyen, Ü. Voog-Oras, T. Jagomägi, M. Saag); huule-suulaelõhede ravi tulemuste esmane uuring Vietnamis (T. V. Nguyen, T. Jagomä-

64 Hambaarstide koolitusest Eestis 1918–2017 gi); erinevate hambumusanomaaliate esinemine ja ravivajadus Ees- tis (H. Sepp); hambumuse eripärad ja ravivajadus Vietnami osteo- genesis imperfecta haigetel (M. S. Nguyen, T. Jagomägi, M. Saag, A. Märtson. K. Maasalu, S. Kõks). Näo-lõualuukirurgias on olnud olulised näo- ja lõualuude kaa- sasündinud väärarendite etioloogiliste tegurite väljaselgitamine ja kompleksne ravi, nii kirurgiliste kui ka ortodontiliste ravimeetodite täiustamine (M. Lõvi-Kalnin, M. Soots, T. Jagomägi), parodondihaiguste patogeneesi (sh prostaglandiin E2 osatähtsus) ja kirurgilise ravi kliinilis-morfoloogilised uuringud (E. Leibur, H. Tääkre, Ü. Pintson, A. Tuhkanen); alveolaarluu regeneratsiooni ja osseointeg- ratsiooni hindamine pärast luutransplantaatide ja hambaimplantaa- tide kasutamist hambarea defektide ja parodontiidi ravis (E. Leibur, Ü. Pintson); odontogeensete kasvajate epidemioloogia, patogenees ja kliinilised aspektid (T. Tamme, E. Leibur); vanuse määramise ja identifitseerimismeetodite hinnanguline analüüs kohtumeditsiinis (H. Soomer ja E. Leibur); Euroopa hambatraumade multitsentriline ja prospektiivne uuring (T. Tamme); botuliini neurotoksiin-A kasutamine süljeeritushäirete raviks kesknärvisüsteemi haiguste korral (T. Tamme, J. Tiigimäe, P. Taba). Ortopeedilise stomatoloogia valdkonnas on olnud järgmised teemad: suu limaskesta epiteeli adaptatsioon eemaldatavate hambaproteeside puhul (O. Salum); periimplantiit-etioloogia ja patogenees (S. Liskmann ja O. Salum); hambaproteesidega patsiendi ravivajadus ja ravinõudlus Eestis (O. Salum); obstruktiivse uneapnoe stomatoloo- giliste aspektide üldistamine ja raviprintsiipide väljatöötamine, sh kasutades konservatiivset ravi apnoe oklusiooniaparaatidega, koos vastavate näidiste valmistamise ja kliinilis-laboratoorse metoodika juurutamisega (O. Salum, A. Korrovits); oklusiooni suhe alalõualii- gese düsfunktsiooni proteesikandjatel (A. Korrovits, O. Salum). Alalõualiigese patoloogiaga seonduvad järgmised uuringud: alalõualiigese patoloogia reumatoidartriidiga patsientidel, mõju elukvaliteedile (Ü. Voog); alalõualiigese haiguste patogenees: põ- letikumediaatorid, tsütokiinid, valu, serotoniini antagonistid ning ravi artrotsenteesi- ja artroskoopiameetodil (E. Leibur, Ü. Voog, O. Jagur), juveniilse idiopaatilise artriidi väljakujunemist mõjutavad tegurid Eesti populatsioonis (P. Niibo, C. Pruunsild, Ü. Voog-Oras,

65 Rita Nõmmela, Silvia Russak, Mare Saag

T. Jagomägi, T. Nikopensius, M. Saag); tööga seotud skeleti-lihassüs- teemi vaevused erinevas vanuses naissoost hambaarstidel (Ü. Voog- Oras, T. Pääsuke).

Üliõpilaste teadustöö Stomatoloogia küsimusi, iseäranis näo plastilise kirurgia valdkonnas, käsitlesid üliõpilased juba XIX sajandil, kuigi harva. Stomato- loogia ei olnud siis veel kujunenud omaette erialaks, näo-lõualuude operatsioone tegid tavaliselt üldkirurgid. Ka sõdade vahel käsitlesid meditsiiniüliõpilased stomatoloo- giaprobleeme harva. Meditsiinitudeng Valter Steinfeldi (hiljem stomatoloogiaprofessor Valter Hiie, kes täiendas end hambahaiguste ravi alal Viinis) eksperimentaalne uurimus 1925. aastal käsitles al- koholi mõju siseelunditele ja pälvis esimese auhinna.33 Tartu Ülikoo- li aastapäeva auks 1. detsembril 1939. aastal korraldatud pidulikul aktusel premeeritud 10 auhinnatööst kaks olid hambakaariesest. Arstiteaduskonna üliõpilase Selma Noveki töö „Hambakaariese sagedus ja profülaksise võimalused Eestis“ sai esimese auhinna ja teine töö samal teemal (autor üliõpilane Elmar Rõigas) teise auhinna. 1940. aastal väljakuulutatud auhinnatöö teemade seas oli samuti üks stomatoloogia teema: „Vaegtoite mõju kasvava organismi ham- mastesse (eksperimentaalne uurimus)“.34 Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonna üliõpilaste ulatuslikum organiseerimine teadustööle algas sõjajärgsetel aastatel. 1947. aasta sügisel loodi rida teaduslikke ringe, nende hulgas ka stomatoloogiaring. Ühel esimestest koosolekutest 1947/48. õppeaasta sügisse- mestril esines Linda Pullerits ettekandega epuuliste ravist. Sama õppeaasta kevadsemestril pidas Linda Tigas ettekande kuderavi rakendamisest stomatoloogias. 1947/48. õppeaasta kevadsemestri alguses sai Tartu Riiklikus Ülikoolis teoks üliõpilaste teadusliku ühingu (ÜTÜ) loomine NSV Liidu Kõrg- ja Keskerihariduse Ministeeriumi kinnitatud tüüppõ-

33 Maie Lõvi, E. Käsnapuu, S. Trull, „Üliõpilaste osavõtt stomatoloogia-alasest teaduslikust uurimistööst Tartu Ülikoolis“, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, VI (Tartu, 1977), 125–136. 34 Lõvi-Kalnin, Kalnin, Lepasaar, 33.

66 Hambaarstide koolitusest Eestis 1918–2017 hikirja alusel. 2. veebruaril 1948 kinnitas õpetatud nõukogu arstiteaduskonnas 11 üliõpilasest koosneva organiseerimiskomitee, mille esimeheks valiti Heiti Kadastik. ÜTÜ loomisega kasvas arstiteaduskonnas teaduslike ringide arv kolme kuuga 13-ni. ÜTÜ esimene konverents toimus 3.–9. mail 1948 ja sellest võttis osa 11 sektsiooni. 1949. aasta oktoobris peeti ÜTÜ teine konverents, mis oli pühenda- tud Ivan Pavlovi 100. sünniaastapäevale. Kahel esimesel üliõpilaste teaduslikul konverentsil stomatoloogidelt ettekandeid ei olnud. ÜTÜ kolmandal konverentsil 1950. aasta märtsis esitas esimese kirurgilise stomatoloogia valdkonda kuuluva töö neljanda kursuse üliõpilane Tamara Rekk teemal „Suuõõne vähktõve varajasest diagnostikast“. Samal ajal oli Tamara Rekk 1949/50. õppeaastal ÜTÜ stomatoloogiaringi esimees. 1950/51 sai esimeheks Nadežda Vesik (hiljem Vihm). Tema esitas 1951. aasta kevadel neljanda kursuse üli- õpilasena ettekande teemal „Lõualuude osteomüeliitide etioloogiast Vabariikliku Tartu Kliinilise Haigla materjali andmeil“. Mõlemad tööd valmisid professor Hiie juhendamisel. Järgmistest TRÜ ÜTÜ konverentsidest võtsid stomatoloogid osa tagasihoidlikult, esinedes keskmiselt ühe ettekandega. Ent 1954/1955. õppeaastal osales stomatoloogiaring ÜTÜ konverentside töös juba alasektsioonina, mille teaduslik juhendaja oli professor Valter Hiie. ÜTÜ konverentsi stomatoloogia alasektsiooni istungitel 1950–75 oli ettekandeid kokku 154, neist 36 kirurgilise, 77 terapeutilise ja 38 ortopeedilise stomatoloogia valdkonnast ning kolm meditsiini ajaloost. Tööde koostamisest oli osa võtnud üle 300 üliõpilase. Parimad tööd läksid teaduskonna konkursile. Võistlustöid esitati aastatel 1950–75 kokku 28, neist kuus kirurgia, 16 teraapia ja viis ortopee- dia ning üks töö meditsiini ajaloo valdkonnast. Konverentsil esitatud üliõpilaste teadustöödes käsitleti tavaliselt probleeme, millega tegeles stomatoloogia kateedri kollektiiv, sageli oli üliõpilastöö väike fragment ühes või teises mahukamas teaduslikus uurimuses.35 1970.–80. aastail iga-aastased ÜTÜ stomatoloogia sektsiooni konverentsid jätkusid, kestsid tavaliselt kaks päeva ja seal esitati väljaspool õppekava valminud uurimuslikke üliõpilastöid. Konve-

35 Lõvi, Käsnapuu, Trull, 125–136.

67 Rita Nõmmela, Silvia Russak, Mare Saag rentsi ettekannete arv kõikus aastati 17 ja 28 vahel. Konverentsi programm sektsiooniti avaldati TRÜ trükisena.36 Alates 2003/04. õppeaastast võeti valikainete loendisse „Teadus- töö alused algajatele“ (1 AP) ja teadustööst sai üliõpilaste põhiõppe osa, siis; 2004/05 oli õppekavas kaks valikainet: üks algajatele (1 AP) ja teine edasijõudnutele (3 AP). Vormiliselt valikaine oli tegelikult „vabatahtlik-sunniviisiline“, mille muutsime kohustuslikuks õppeai- neks „Teadusprojekt“ alates 2005/06. õppeaastast (4 AP). Uurimuse teema valik on üliõpilasele vaba. Parimad tööd on kantud ette Eesti Hambaarsti Üliõpilaste Liidu korraldatavatel kevadseminaridel.

Hambaarstide ühendused Eestis Hambaarstide seltside tegevuse Eestis võib jaotada tinglikult nelja perioodi: I 1921–1940, II 1954–1997, III 1998–2007, IV alates 2007. Nende perioodide vahel on tegevus peatunud või aeglustunud. Põh- juseks olid Eesti ühiskonnas toimunud suured muutused, mis nõudsid ka hambaarstide seltside tegevuse muutust ja uute tegevusvormide leidmist. Kõikidel perioodidel on olnud põhiülesandeks seltsi liikme- tele loengute, seminaride ja kursuste korraldamine. Lektoriteks on olnud seltsi oma liikmed, ülikooli õppejõud ja välislektorid teistest riikidest. Alati on peetud oluliseks ühiste probleemide lahendamist. Sellepärast võib rääkida järjepidevusest aastakümnete jooksul. I periood – 1921–40. Esimene eesti rahvusest hambaarstide selts, nimetusega Eesti Hambaarstide Selts, moodustati Tartus ja registreeriti Tartu-Võru Rahukohtus 26. novembril 1921. Asutajad

36 Tartu Riikliku Ülikooli Arstiteaduskonna ÜTÜ XXIX konverentsi programm. Sto- matoloogia ja otorinolarüngoloogia sektsioon 3.-4.aprill 1975 (Tartu, 1975), 23–25; Tartu Riiklik Ülikool, ÜLKNÜ 60. ja TRÜ ÜTÜ 30. aastapäevale pühendatud Humanitaar- ja loodusteadustealase üliõpilaste vabariikliku konverentsi meditsiinisektsioonide programm, 6.–7. aprill 1978, Stomatoloogia sektsioon (Tartu, 1978), 28–31, kahel päeval kokku 22 ettekannet; Humanitaar- ja loodusteadustealase üliõpilaste vabariikliku konverentsi meditsiinisektsioonide programm, 8.–9 aprill 1982, konverents on pühendatud Tartu Riikliku Ülikooli 350. aastapäevale. Sto- matoloogia sektsioon (Tartu, 1982), 30–33.

68 Hambaarstide koolitusest Eestis 1918–2017 olid Helmi Schlossmann, Juuli Sarepera (Tartu Hambaarstide Kooli juhataja) ja Alma Jüriado-Paris. 7. märtsil 1923 registreeris Tallin- na-Haapsalu Rahukohus Tallinna Hambaarstide Seltsi. See oli üks põhjusi, miks Tartu hambaarstid otsustasid muuta oma seltsi nime. Teine põhjus oli see, et seltsi tegevusest saaksid osa võtta ka teistest rahvustest hambaarstid. Seega sai Eesti Hambaarstide Seltsi juriidiliseks järeltulijaks Tartu-Võru Rahukohtus 12. jaanuaril 1924. aastal registreeritud Tartu Hambaarstide Selts. Esimene juhatuse esimees oli Juuli Sarepera. 30. jaanuaril 1926. aastal registreeris Tallinna-Haapsalu Rahu- kohus Tallinna Eesti Hambaarstide Seltsi. Kahe Tallinna hambaarstide seltsi baasil loodi Üle-eestimaaline Hambaarstide Seltside Liit, mille registreeris kohtu- ja siseminister 21. märtsil 1931. Seltside liidu liikmemaksuks arvestati üks kroon igalt alaseltsi laekunud viielt kroonilt. Ei ole teada, kas nimetatud seltside liiduga ühines ka Tartu Hambaarstide Selts, mis võttis küll osa seltside liidu organiseerimi- sest 1920. aastate lõpus.37 1930. aastail aastatel küpses tüli hambaarstide ja tehnikute vahel. Hambatehnikud süüdistasid hambaarste ekspluateerimises ja kõrgetes hindades, hambaarstid aga tehnikuid, et nende hinnad on kõrged ja nad töötavad patsiendi suus, ilma et neil oleks vastavat haridust. Tüli lõppes 1931. aastal seaduse vastuvõtmisega. Uue seaduse alusel keelati tehnikutel töötada suus ning hambatehnikuna võis sealtpeale töötada keskharidusega, Eesti kodakondsusega ja vastava kutseeksami sooritanud isik.38 Siseasjade rahvakomissari otsusega lõpetati meditsiiniseltside tegevus 1940. aasta sügisel. Põhjenduseks toodi, et „nende organisatsioonide tegevus võib kahjustada ühiselulise solidariteedi ja rahva ühtluse kujunemist ning mõnede nende organisatsioonide poolt taot- letavad eesmärgid on üle läinud riiklikele organeile“.39 Nii lõpetasid tegevuse kõik hambaravialased seltsid Tartus ja Tallinnas. II periood – 1954–97. Alates 1948. aastast hakati Tartu ja Tal- linna polikliinikutes korraldama erialaseid teaduslikke koosolekuid, mis valmistasid ette Eesti NSV Stomatoloogide Teadusliku Seltsi

37 ERA, 1981-1-2. 38 ERA, 1981-1-2. 39 ERA, 14-4-1341.

69 Rita Nõmmela, Silvia Russak, Mare Saag loomise 1954. aasta lõpus Eesti NSV Tervishoiu Ministeeriumi juures. Eesti NSV Stomatoloogide Teaduslik Selts kuulus NSV Liidu Stomatoloogide Teaduslikku Seltsi. Asutajaseltsid olid Tallinna ja Tartu stomatoloogide teaduslikud seltsid. Tallinna seltsi asutamiskoosolek toimus 28. augustil 1954. Asu- tajaliikmeid oli kokku 42, nendest 10 Harju, Haapsalu ja Rapla ra- joonist. Esimeseks seltsi esimeheks valiti Marta Grossthal. Tallinna Stomatoloogia Seltsil oli 31. detsembril 1972. aastal 202 liiget. Tartu Stomatoloogide Teaduslik Selts asutati 20. oktoobril 1954, esimene esimees Reili Saluri-Aasma (1954–56). Alul oli seltsi liikmeid 40, 1972. aastal 88. Lisandusid regionaalsed alaseltsid Viljandis ja Pärnus (1961), Narvas ja Kuressaares (Kingissepas) (1962), Rakveres (1964) ja Kohtla-Järvel (1972).40 Teadusliku seltsi liikmete arv kasvas pidevalt: 1964. aastal oli liikmeid 136, 1978. aastal – 571, 1987. aastal – 811, mis moodustas 92% kõigist Eesti hambaarstidest.41 Eesti Stomatoloogide Teadusliku Seltsi tegevust juhtisid: 1954–63 Valter Hiie, 1963–69 Georg Veerma, 1969–78 Nadežda Vihm, 1978–98 Silvia Russak. Peale seltsi koosolekute, vabariiklike konverentside (1954, 1956, 1958, 1964, 1968, 1974, 1979, 1983), kongresside (1988, 1993) ning regionaalsete seltside ja seltsidevaheliste laiendatud koosolekute pi- damise oli sellel perioodil väga oluline suutervishoiu tõdede propa- geerimine inimeste seas. Ainuüksi 1972. aastal pidasid seltsi liikmed 1172 sanitaarhariduslikku loengut laste- ja täiskasvanute kollektii- vides, sest sanitaarharidustöö kuulus arsti töökohustuste hulka (neli tundi nädalas).42 Üle-eestilise seltsi eestvedamisel moodustati 1962. aastal Tartus Hambatehnikute Selts, millel oli neli regionaalset filiaali: Tartus,

40 Nadežda Vihm, Eesti Stomatoloogide Teadusliku Seltsi tegevusest. IX Vabariik- liku stomatoloogide konverentsi materjalid, 30.11–01.12.1978 (Tartu, Tallinn, 1979), 3–7. 41 Silvia Russak, Eesti Stomatoloogide Teaduslik Selts 1954–1989. Tartu Ülikooli stomatoloogia kateeder 1938–1988 (Tartu, 1989), 6–8. 42 Russak. Eesti Stomatoloogide Teaduslik Selts, 6–8.

70 Hambaarstide koolitusest Eestis 1918–2017

Tallinnas, Pärnus ja Viljandis. Aastaks 1979 oli Hambatehniku- te Seltsil 180 liiget ja seltsi juhatas Juhan Hunt. Juba mõnda aega tegutseb Eestis kaks 2001. aastal asutatud organisatsiooni: Vaba- riiklik Kutseliste Hambatehnikute Selts, mis esindab diplomeeritud hambatehnikuid, ja Eesti Hambatehnikute Liit, mis kaasab ka laboris kohapeal väljaõppe saanud ja tehnikuna töötavaid isikuid. 25. jaanuaril 1994 kinnitas notar Tartu Stomatoloogide Seltsi põ- hikirja. Iseseisvumise perioodil kuni 1998. aastani kandis erialase tegevuse põhiaktiivsust Eestis just Tartu selts. 8. mail 1996. aastal kanti Eesti ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide registrisse Eesti Stomatoloogide Selts. III periood – 1998–2007. Olukord sarnaneb I perioodiga, kuna hambaravi on täielikult erameditsiini teha. 1998. aastal Eesti Sto- matoloogide Selts reorganiseeriti. 26. jaanuaril 1998 võeti vastu uus põhikiri, muudeti nime ja seltsi presidendiks valiti senine Tartu Sto- matoloogide Seltsi esimees ja Eesti Hambaarstide Liidu juhatuse liige Mare Saag. Eesti Stomatoloogia Selts (registrisse kantud Tartu Linnakohtus 30. detsembril 1998) oli juriidiliste isikute ühendus, millesse kuulus neli piirkondlikku seltsi kokku 527 liikmega. Liitumislepingud all- kirjastati 10. detsembril 1999. aastal. Liitunud seltsid olid Tallinna Stomatoloogia Selts (registreeritud Tallinna Linnakohtus 27. augustil 1999), esimees Anne Männik; Tartu Stomatoloogide Selts (registreeritud Tartu Linnakohtus 5. veebruaril 1997), esimees Piia-Heidi Kreegimäe; Saaremaa Stomatoloogide Selts (registreeritud Pärnu Maakohtus 21. jaanuaril 1998), esimees Meeri Koppel; Viljandi Sto- matoloogide Selts (registreeritud Pärnu Maakohtus 15. septembril 1999) – esimees Anna Adari. 2002. aastal esitas avalduse Eesti Stomatoloogia Seltsiga ühine- miseks MTÜ Vabariiklik Kutseliste Hambatehnikute Selts, esimees Tia Mere. Seltside ühinemisavaldused põhinesid soovil ühineda teiste sama eriala seltsidega, et paremini esindada oma liikmete huve. Hambaarstid jäid regionaalsete seltside liikmeteks. Eesti Stomatoloogia Seltsi tegevuse eesmärgid ja probleemid on tervikuna hämmastavalt sarnased esimese perioodi juures kirjelda- tuga. Reorganiseerimise järel seltsi tegevus intensiivistus ja muutus palju mitmekesisemaks. Järjest rohkem aega ja energiat on kulutatud

71 Rita Nõmmela, Silvia Russak, Mare Saag läbirääkimistele Eesti Haigekassa ja Sotsiaalministeeriumiga. Eesti Stomatoloogia Selts astus 1995. aastal Ülemaailmse Hambaarstide Föderatsiooni (FDI) liikmeks, FDI Euroopa regionaalse organisatsiooni (ERO) liikmeks ja Eesti Arstide Liitu. Meie inimesed kuuluvad paljudesse rahvusvahelistesse teadusorganisatsioonidesse. Alates 1996. aastast toimuvad suviti Eesti hambaarstide päevad, seda küll Quintessenz Eesti nimetuse all Tartu Stomatoloogide Selt- si alustatuna ja 1998. aastal reorganiseeritud üle-Eestilisele seltsile koos loenguprogrammi ja hambaravitarvikute näitusega üle antuna. Alates 1998. aastast on konverentsile kutsutud ka hambaarstide as- sistendid ja õed. Kahe erineva skeemi järgi (1998, 2004, 2016) on välja töötatud kulupõhised hambaraviteenuste hinnad, mis ei ole leidnud rakendust, vaid on olnud kõigest aluseks Haigekassale hambaraviteenuste hinnakirja kujundamisel, millest on loomulikult väga kahju. 2003. aastal kehtestati hambaarstide pädevussertifitseerimine. 2004. aastal soetati kinnisvarana kontoriruumid Tartus Lille 12–5. Kõrvuti koolitustega on seltsi töös olnud suure mahuga suu- ja hambahaiguste ennetustegevus. Aktiivsed on olnud ka suu- ja näo-lõualuukirurgid ja ortodondid. Eesti Näo-lõualuukirurgide ja Plastikakirurgide Selts registreeriti 10. juunil 2003 ja Eesti Ortodontide Selts 8. aprillil 2004. Koostöös teiste Balti riikidega korraldatakse regulaarselt erialakonverentse. Veel on Eestis toimetanud Naishambaarstide Ühendus (asutatud 20. juunil 2001) ja Eesti Meeshambaarstide Klubi (asutatud 1995, registrisse kantud 8. märtsil 2002). Viimane korraldas iga-aastaseid seltskondlikke üritusi, kuhu kuulus alati ka loenguprogramm. See kõik on elule värvi lisanud. Muutuste tõttu riiklikus tervishoiupoliitikas muutusid hamba- raviasutused isemajandavaks: polikliinikutel kadus riiklik eelarve, suured ettevõtted loobusid majanduslikel põhjustel hambaravikabi- nettide finantseerimisest, tekkis eraettevõtlus, mis ongi siiani ainuke hambaravi toimimise vorm Eestis. 1991. aastal asutasid Eesti Vabariigis töötavad erahambaarstid Eesti Hambaarstide Liidu (EHL), et kaitsta eraarstide huve. Pre- sidendiks valiti Riho Rätsep, tema järel Kristjan Gutmann (1998– 2007).

72 Hambaarstide koolitusest Eestis 1918–2017

Koos erameditsiini arenguga tekkis palju teisi lahendamist vaja- vaid probleeme lisaks koolitusele ja ennetustegevusele, millega selts oli nõukogude ajal tegelenud. Põhikirja kohaselt oli Eesti Hambaars- tide Liidu tegevuse eesmärk edendada igal võimalikul viisil stomatoloogia valdkonda Eesti Vabariigis, võtta endale ametiühingu funkt- sioonid hambaarstide jaoks. Seisuga 1. märts 1994 oli hambaarstide liidul 148 liiget, 2007. aastal, pärast erinevate seltside ühinemist aga juba 430 liiget. Eristati liidu täis-, noor-, seenior-, välis- ja auliik- meid. EHL-i egiidi all toimusid aastail 1994–2007 Tallinnas Eesti Näitustel hambaravimessid. Populaarsed on olnud EHL-i suvepäe- vad. Alates 1999. aastast on koostöös Eesti Hambatehnikute Liiduga välja antud ajakirja Hammas, toimetaja Tenno Jänes. Kuna sellel perioodil olid järjest suurema töömahuga läbirääki- mised Haigekassa ja Sotsiaalministeeriumiga, lahendati kõiki hambaarste puudutavad probleemid Eesti Stomatoloogia Seltsi ja Eesti Hambaarstide Liidu koostöö korras. Esimene ühine koosolek toimus 23. mail 1997 Tartus (EHL ja Tartu Selts). 15. mail 1998 allkirjas- tati Eesti Stomatoloogia Seltsi ja Eesti Hambaarstide Liidu ametlik koostööleping, mille kohaselt kohustusid mõlemad organisatsioonid konsulteerima teineteisega kõigis küsimustes, mis puudutavad Eesti hambaarstkonda tervikuna, ja välja töötama mõlemaid pooli rahuldavad ühisotsused. Tekkis olukord, kus kahe hambaravieriala organisatsiooni paralleelne tegutsemine muutus mõttetuks, järjest sagedamini kostis mõtteavaldusi ühinemise otstarbekusest. 29. jaanuaril 2003. aastal tegi Eesti Hambaarstide Liit Eesti Sto- matoloogia Seltsile kirjaliku ettepaneku alustada läbirääkimisi, et kahe organisatsiooni baasil luua üks – suurem ja tugevam. Tartus 27. augustil 2004. aastal kirjutasid ühinemislepingule alla kuue seltsi esimehed: Kristjan Gutmann (Eesti Hambaarstide Liit), Mare Saag (Eesti Stomatoloogia Selts), Piia-Heidi Kreegimäe (Tartu Sto- matoloogide Selts), Anne Männik, Siiri-Mai Mäenurm (Tallinna Sto- matoloogia Selts), Eva Tamkivi (Saaremaa Stomatoloogide Selts), Anna Adari (Viljandi Stomatoloogia Selts). IV periood – alates 2007. aastast. Uus põhikiri kinnitati 16. veebruaril 2007 ja üks, kõiki hambaarste ühendav organisatsioon MTÜ Eesti Hambaarstide Liit registreeriti Tartu Maakohtus 17. augustil 2007. Presidendiks valiti 5. oktoobril 2007 Piret Väli. Liik-

73 Rita Nõmmela, Silvia Russak, Mare Saag meid oli ühinemisel 692, arv on kasvanud 940-ni seisuga 1. märts 2017. Alates 2014. aastast on presidendiks dr Marek Vink. Liidu ees seisavad järgmised ülesanded: profülaktikaprogrammi arendamine; infolehtede ja informeeritud nõusoleku vormi väljatöötamine; Eesti hambaarstide päevade iga-aastane korraldamine; arengukava väl- jatöötamine/perioodiline uuendamine; Eesti hambaravi strateegia väljatöötamine; kollegiaalsuse suurendamine; jätkuv suhtlemine Haigekassa, Sotsiaalministeeriumi ja Terviseametiga; suhtlemine ja koostöö patsientide esindusorganisatsiooniga; E-tervise arendus Eestis ja Euroopas; välissuhete arendamine, sh osalemine hambaarstide rahvusvaheliste organisatsioonide töös; liikmete nõustamine ja soodustused; koolitused ja pädevussertifitseerimine; ajakirja Ham- baarst toimetamine (2012. aastal võttis ajakirja toimetamise Tenno Jäneselt üle Eve Kaju). Koostöös Balti riikidega on ESS/EHL toetanud rahaliselt ham- baravialase ingliskeelse teadusajakirja Stomatologija väljaandmist. Aktiivsed toimetuse liikmed on Edvitar Leibur, Mare Saag, Ülle Voog-Oras. Ravimeetodid ja kasutusel olev tehnika on saja aasta jooksul tundmatuseni muutunud, samuti on periooditi olnud väga erinev ravi kättesaadavus ja tervishoiukorraldus, kuid see on pikem lugu ja nõuab eraldi käsitlemist.

   Rita Nõmmela on TÜ Hambaarstiteaduse instituudi lastestomatoloogia dotsent Silvia Russak on TÜ meditsiiniteaduse valdkonna emeriitdotsent Mare Saag on TÜ Hambaarstiteaduse instituudi juhataja, suu- ja hambahaiguste professor

74 Hambaarstide koolitusest Eestis 1918–2017

Dental Education and Dental Organisations in Estonia from 1918 to 2017

RITA NÕMMELA, SILVIA RUSSAK, MARE SAAG UT Institute of Dentistry

Over the previous hundred years, immense developments in health care management and medical education have taken place in Esto- nia. The first dental school was founded in Tartu by D. Levinovich in 1909, providing education for students of many nationalities. The majority of the lecturers were private associate professors from the University of Tartu. Dentistry was first taught to medical students in the medical faculty of the University of Tartu in 1935 when Valter Hiie was appointed associate professor. When he was elected adjunct professor, the Chair of Dentistry was founded in 1938. This article gives a detailed overview of the developments in Estonian dentistry from the first associate professorship to the establishment of the Institute of Dentistry in 2016, including the changes in curriculum, infrastructure and staff. Research, including students’ scientific activity, an inseparable part of instruction at the University, is also explored. The first registered dental organisation called the Estonian Society for Dentists was founded in 1921 in Tartu to represent the interests of dental practitioners. Activities of Estonian non-profit dental organisations have been described in the article in four periods that differ from one other in view of activity and essence. Despite differences, the main aim of these organisations was to stand for excellent and easily accessible treatment, dental education and health policy development. University lecturers have always been actively involved in the activities of dental organisations in Estonia as proponents of well-rounded continuous education and dental practice. Over the previous hundred years, constant active intervention in the development of the Estonian society with a focus on the health care system has led to modern high-quality dental care in Estonia.

75 Helicobacter pylori avastamise lugu: kliinilised, immunoloogilised ja mikrobioloogilised aspektid. Eesti uurijate panus Nobeli auhinnaga pärjatud uuringutesse

HEIDI-INGRID MAAROOS, MARIKA MIKELSAAR, TAMARA VOROBJOVA

Teadusele ja progressile on iseloomulik, et nad järjepidevalt avavad meie jaoks uusi vaatevälju Louis Pasteur

Möödunud sajandi üks senist paradigmat muutnud teadusavastusi oli Helicobacter pylori avastamine 1982. aastal Robin Warreni ja Bar- ry Marshalli poolt Austraalias Perthis. Selgus, et kroonilise gastriidi ning kaksteistsõrmiku- ja maohaavandi korral koloniseerub mao limaskestas spiraalne bakter, mis neid haigusi tekitab. 2005. aastal anti sellele avastusele Nobeli auhind. Enne kui avame selle avastuse olulisust meditsiiniteadusele viimase 30 aasta jooksul, teeksime ta- gasivaate ajalukku,1 sest ükski avastus ei teki tühjalt kohalt.

1 Tamara Vorobjova, Heidi-Ingrid Maaroos.Helicobacter pylori avastamise ajalugu (suuline ettekanne TÜ Kliinikumi konverentsil Tartus 2005).

76 Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLV (2017) Helicobacter pylori avastamise lugu

Raamatus „Helicobacteri pioneerid“2 tutvustatakse teadlasi, kes avastasid spiraalseid baktereid ja uurisid mao ureaasi aastatel 1892–1982. Neid teadlasi on tõepoolest palju. Ajalooga tutvudes võib isegi üllatuda, et miks tunnustati bakteri olemasolu mao limaskestas alles 20. sajandi teisel poolel ning miks oli Helicobacter pylori avastamine nii ootamatu ja tekitas teadusringkondades pikka aega vastuseisu. Varasemaid bakteri avastajaid tabas ühesugune saatus – nende teadusavastusi ei tunnustatud ning need kadusid ilma erilise tähelepanuta. Mao bakteritega ja ureaasiga tegelesid enamasti patoloogid, mikrobioloogid või biokeemikud, uuringuid tehti küülikutel, koertel, kassidel, rottidel ja erandina inimestel postmortem. Puudu- sid võimalused elevate patsientide mao limaskesta uurida ning muutusi patsientide seisundiga seostada. Kui Ameerika gastroenteroloog Eddy Palmer3 alustas elupuhuste gastrobiopsiate võtmist aspirat- siooni meetodil ja diagnoosis gastriiti, siis ta ei leidnud oma proo- vitükkide suures kollektsioonis mao limaskestas baktereid. Maail- makuulsa gastroenteroloogi sõnum peatas mao limaskesta bakterite uurimise järgnevaks 20 aastaks. Alles elektronmikroskoopia ja ste- reoelektronmikroskoopia kasutusele võtmine võimaldas uuesti esile tuua baktereid mao limaskestal ning 1980. aastatel algas uus ajastu mao limaskesta uurimisel. Järgnevalt tutvustame silmapaistvamaid uurijaid helikobakteri avastamise eelsest ajastust. Tsiteerides dr Sulev Maramaa lauset artiklist „Helicobakteri lugu“,4 võib tõdeda, et „mao limaskestas asuva helikobakteri lugu algab õigupoolest Tartust“. Juba 1874. aastal näitas Tartu (Dorpati) ülikooli patoloogilise anatoomia professor (aastail 1861–83) Jacob Ernst Arthur Boettcher (1831–89) mik- rokokkide kolooniate olemasolu haavandivallil ja ümbritseval maolimaskestal perforeeritud haavandiga haigel.5 Professor Boettcheri initsiatiivil asutati 1867 Tartu arstide liit (Dorpater medizinische Gesellschaft) ja selle ajakiri „Dorpater Medizinische Zeitschrift“ (ilmus 1870–77), kus ta avaldas oma tähelepaneku artiklis „Zur Gene-

2 Helicobacter pioneers, ed. B. Marshall (Blackwell Publishing, 2002) 3 ED Palmer, „Investigation of the gastric mucosa spirochetes of the human“, Gast- roenterology, 27 (1954), 218–20. 4 Sulev Maramaa, „Helikobakteri lugu“, Hippocrates, 2 (2002), 114–118. 5 Arthur Boettcher, „Zur Genese des perforierenden Magengeschwürs“, Dorpater Medizinische Zeitschrift, 5 (1874), 148.

77 Heidi-Ingrid Maaroos, Marika Mikelsaar, Tamara Vorobjova se des perforierenden Magengeschwürs“ („Perforeeritud maohaavandi geneesist“). Selles artiklis oletas professor Boettcher, et vähemalt osa perforeerunud mao-ja kaksteistsõrmiksoole haavanditest on pa- rasitaarset päritolu. Märkimisväärsed olid itaalia histoloogia ja patoloogia professori Giulio Bizzozero (1846–1901)6 uurimistööd. Bizzozero töötas Pavia ja hiljem Torino ülikoolis, täiendas end histoloogia tehnika alal E. Frey laboris Zürichis ja R. Virchowi juures Berliinis. 1892. aastal, uurides koos oma õpilase Camillo Golgi’ga maoepiteeli struktuuri, avastas ta spirille koerte maolimaskestas. „Spirillid maonäärmete valendikus ja vakuuoolides” on ilusti nähtavad G. Bizzozero joonis- tel. Ta kirjeldas spirillide olemasolu mao funduse ja püloruse osas ja märkis nende paigutust nii näärmete põhjas kui ka pinnaepiteelil. Märkimisväärne on fakt, et Bizzozero täheldas, et spirillid, mis ta leidis koerte maolimaskestal, paiknevad endodermaalse päritoluga rakkudes ja võimalik, et need olid sinna aktiivselt penetreerunud. Pole välistatud, et Bizzozerro poolt nähtud bakterid olid Helicobac- ter heilmannii, või H. felis, aga võimalik, et teised Helicobacter liiki kuuluvad bakterid, mida hiljem, 1996, hakati nimetama Helicobac- ter bizzozeri’ks. Ta esitles oma uuringute tulemusi Torino meditsiiniakadeemia koosolekul 1892. Abraham Stone Freedberg (1908–2009)7 kirjeldab oma mäles- tustes, kuidas ta noore teadurina kardioloogia alal leidis, et mao hemoraagiate ja haavandite puhul võib olla tegemist infektsioosse šokiga. Bakterite leid maos ärgitas teda uurima teisigi resetseeritud magudest preparaate bakterite suhtes. Kasutades alguses he- matoksüliin-eosiini värvingut, ta baktereid ei näinud. Siis hakkas ta kasutama hõbedaga värvimist ja mõnes preparaadis ilmusid näh- tavale mikroorganismid maolimaskesta pinnaepiteeli osas. Nagu ta kirjeldab, on tal meeles see üllatuse ja hea tunde moment, kui ta esimest korda nägi pinnaepiteelil mikroorganisme. Professor Schle- singer, kelle juures patoloogia osakonnas Freedberg neid uuringuid

6 G. Bizzozero, „Sulle ghiandole tubulari del tubo gastro-enterico. Appendice: Sulla presenza di batteri nelle ghiandole rettali e nelle ghiandole gastriche del cane“, Centralblatt für Bakteriologie, 1 (1893), 623. 7 A. S. Freedeberg, „An early study of human stomach bacteria“, Helicobacer pioneers, ed. B. Marshall (2002), 25–27.

78 Helicobacter pylori avastamise lugu tegi, nõustus, et need bakterid pole artefakt. Freedberg nimetas neid spiroheetideks, kuigi mikroorganismid ei näinud välja nagu spirillid, mida enne nähti koerte maos. Nende üks ots oli lame ja teine kõver. Koos dr Louis E. Barroniga uuris Freedberg 35 resetseeritud magu kaksteistsõrmiksoole ja maohaavandi ning maovähihaigetelt ja nad leidsid 40% juhtudel neidsamu mikroorganisme. Selle uuringu tulemused avaldasid Freedberg ja Barron 1940. aastal ajakirjas American Journal of Digestive Diseases.8 Aastakümneid hiljem helistas Marshall Freedbergile ja küsis, kas tema oli selle 1940. aasta töö autor. Kuid, nagu meenutab dr Freedberg, olid kõik uuringu protokollid, parafiini sisestatud plokid ja uuritud lõigud 1990. aastal Harvardi meditsiinikoolis hävitatud (sest kool vajas ruumi). See oli juhtunud vahetult enne seda, kui dr Marshall kontakti võttis! Väga oluline etapp Helicobacter pylori avastamise loos kuulub ammoniaagi avastamisele maonõres, kuna ammoniaaki loetakse helikobakteri markeriks.9 Ja siin kuulub prioriteet jälle Tartu Ülikooli- le ja nimelt professoritele Friedrich Bidderile ja Carl Schmidti- le,10 kes 1852. aastal oma raamatus „Die Verdaaungssaefte und die Stoffwechsel“ kirjutasid ammoniaagi tähtsusest maonõre sekretsioo- nis. Hiljem osutasid mao ureaasile mitmed autorid, kuid suurt tähe- lepanu need leiud ei pälvinud. 1959. aastal näitasid E. J. Conway ja O. Fitzgerald kaasautori- tega11, et ureaasil on rakusisene päritolu. Dr Sulev Maramaa kom- menteerib oma 2006. aasta artiklis seda tulemust nii, et „praeguste teadmiste taustal võib seda seletada vaid helikobakteri sattumisega proovidesse“.12 Tartu Ülikooli biokeemiaprofessori Eduard Martin- soni ja tema aspirandi, hiljem tunnustatud arsti ja õppejõu Sulev Maramaa maoureaasi uuringud olid väljapaistvaks panuseks ka Helicobakter pylori ajalukku. Maramaa leidis nimelt, et ureaasi aktiivsus peaks pigem lokaliseeruma parietaalrakkudes. 1966. aastal

8 A. Stone Freedberg, Louis E. Barron, „The presence of spirochetes in human gastric mucosa“, The American Journal of Digestive Diseases, Volume 7, Issue 10 (October 1940), 443–445. 9 Maramaa, „Helikobakteri lugu“, 114–118. 10 F. Bidder, C. Schmidt, Die Verdauungssaefte und der Stoffwechsel. Ein physiolo- gischchemische Untersuchung (Mitau und Leipzig: G. A. Reyher, 1852). 11 E. J. Conway jt, „The location and origin of gastric urease“, Gastroenterology, 37 (1959), 449–456. 12 Maramaa, „Helikobakteri lugu“, 114–118.

79 Heidi-Ingrid Maaroos, Marika Mikelsaar, Tamara Vorobjova avaldas ta oma tulemused maailma tunnustatumas gastroenteroloogia ajakirjas Gastroenterology,13 kus näitas, et ureaasi aktiivsus on seotud nii parietaalrakkude kui ka mukoidsete rakkudega antrumis. Ureaasi aktiivsus funduses suureneb sekretsiooni stimuleerimisega. Märkimisväärne on Maramaa juba tollane oletus, et mittestabiilne ureaasi aktiivsus antrumis võib olla bakteriaalse päritoluga. Moskva gastroenteroloogia instituudi kliinilise ja eksperimentaalse patoloogia osakonna juhataja professor Igor Morozov,14 kes töö- tas 1974. aastal patoloogia laboris professor Leonid Aruini juhendamisel, kirjeldas esimesena elektronmikroskoopiliselt helikobakterit, uurides antrumi ja korpuse limaskesta peptilise haavandiga haigetel neli aastat peale vagotoomiat: kusjuures kahe viburiga S-kujuline bakter paiknes nii parietaalrakku sekretoorses kanaliikulis kui ka sekretoorsete kanaliikulite vahel. Professor Morozov kahetseb oma mälestustes, et nad ei osanud seostada haavandi patogeneesi selle leiuga, vaid seletasid seda kui mao mikrobiaalset kontominatsioo- ni puuduliku soolhappe sekretsiooni tõttu pärast vagotoomiat. 1974. aastal ei olnud enamik patolooge veel valmis põhjalikult revideerima seisukohti haavandi patogeneesi osas, sealhulgas ei arvestatud või- maliku bakteri rolliga. Nagu kirjutab professor Morozov, ei osanud nad kahjuks kokku viia oma avastust ja edukat haavandi ravi anti- mikrobiaalse toimega preparaatidega (metronidazool), mida kasutasid Nõukogude Liidu teadlased. Samal ajal, seitsmekümnendatel aastatel tegi oma avastusi ka dr Howard W. Steer15 Southamptoni ülikooli inimese morfoloogia osakonnas. Steer uuris antrumi ja korpuse biopsiaid, mida võeti haavandi haigetelt ja nägi elektroonmikroskoobi abil suurel hulgal limaskestaga seotud baktereid. Need bakterid olid pinnaepiteelil, mittekorrapärase paiknemisega ja olid seotud polümorfonukleaarse- te leukotsüütide migratsiooniga. Kusjuures normaalse limaskestaga maos bakterid puudusid. Steeril ei õnnestunud neid baktereid kasvatada, kuna laboris puudus võimalus kasvatada baktereid anaeroobses

13 Sulev Maramaa, „The distribution and functional changes of gastric urease activity“, Gastroenterology, 5 (1966), 657–664. 14 I. A. Morozov, „Helicobacter pylori was discovered in Russia in 1974“, Helicobacter pioneers, ed. B. Marshall (2002), 105–118. 15 H. W. Steer, „The discovery of Helicobacter pylori in England in the 1970s“, He- licobacter pioneers, ed. B. Marshall (2002), 119–129.

80 Helicobacter pylori avastamise lugu keskkonnas. Ainukesed bakterid, mida tal biopsia materjalist õnnes- tus kasvatada, osutusid aeroobseks Pseudomonas aeruginosa liigiks. Steer publitseeris oma tulemusi 1975. aastal ajakirjades Journal of Clinical Pathology ja Gut koos D. G. Colin-Jonesiga.16 Teel Mexico City gastroenteroloogia kongressile kohtus professor Colin-Jones rongis tolleaegse maailma tähtsama gastroenteroloogia ajakirja Gastroenterology peatoimetajaga dr Morton Grossmanniga, kes väga skeptiliselt küsis: „Kas te tõesti usute sellesse, mida te kirjutasite infektsiooni kohta haavandi puhul oma artiklis?” Samamoodi nagu professor Morozov, rõhutab Steer, et tollel ajal, seitsmekümnendatel oli üldtunnustatud seisukoht peptilise haavandi etioloogias gastriini ja maohappe sekretsioon ning bakterite rolli haavandi patogenee sis ei tunnustatud. Oma esimeses artiklis 1975. aastal näitas Steer ultrastrukturaalset seost leitud bakterite ja ägeda põletikulise vastuse vahel. Hiljem, juba 1982. aastal, uurides elektronmikroskoopiliselt biopsiat kroonilise duodenaalhaavandi haigel, keda raviti tsii- metidiiniga, õnnestus Steeril näha bakterit (tõenäoliselt H. pylori) maoepiteeli pinnal. Selle uuringu tulemused võeti kokku käsikirjas, mida saadeti ajakirja Gut mais 1983. Referendid saatsid töö tagasi, nõudes parandusi, ja see avaldati alles 1984. Dr John Robin Warren,17 kes töötas patoloogina Perthi kuningliku haigla patoloogia osakonnas, vaatles oma sünnipäeval, 11. juunil 1979 rutiinseid maobiopsia lõike ja nägi ühes aktiivse gastriidiga antrumi lõigus Campylobacter’i tüüpi bakterite esinemist. Eksperi- menteerides mitme värvimismeetodiga, leidis Warren, et bakterid tulevad kõige paremini nähtavale, kui kasutada Warthin-Starry vär- vingut. Seda meetodit kasutasime ka meie oma esimeses H. pylori uuringus. Dr Warren hakkas nüüd sihikindlalt vaatama igat uut biopsiat ja tema üllatuseks olid bakterid nähtavad üsna tihti (kuigi varem polnud ta kunagi neid näinud). Üsna varsti tuli dr Warren järeldu- sele, et need bakterid on tihedalt seotud aktiivse gastriidiga ja polü- morfonukleaarsete rakkude infiltratsiooniga. Seega sai kinnitatud

16 H. W. Steer, D. G. Colin-Jones, „Mucosal changes in gastric ulceration and their response to carbenoxolone sodium“. Gut, Aug, 16 (8) (1975), 590–597. 17 J. R. Warren, „The discovery of Helicobacter pylori in Perth, Western Australia“, Helicobacter pioneers, ed. B. Marshall (2002), 151–164.

81 Heidi-Ingrid Maaroos, Marika Mikelsaar, Tamara Vorobjova

Foto 1. Barry Marshall Eesti teadlastega Kopenhaagenis XVIII rahvusva- helisel konverentsil „Gastrointestinal Pathology and Helicobacter“, 12.–14. oktoober 2005. Vasakult: Heidi Annuk-Hynes, Marika Mikelsaar, Heidi-In- grid Maaroos, Barry Marshall, Tamara Vorobjova (erakogu).

R. Kochi esimene postulaat: „Mikroob peab esinema kõigil inimestel, kellel on vastav haigus; bakterit ja tema ainevahetusprodukte peab leiduma haigusest haaratud kehaosades.“ 1981. aastal kohtas dr Warren Barry Marshalli,18 kes oli noor gastroenteroloogia resident kuninglikus Perthi haiglas, ja tegi talle ettepaneku liituda uuringutega, mis puudutasid kõnealuseid histoloogilisi ja bakterioloogilisi leide ning nende seost haiguse kliiniliste sümptomitega. See oli esimene kord mao bakterite uurimise ajaloos, kui koos hakkasid probleemi lahendama patoloog ja praktiseeriv gastroenteroloog. Uuringu rõhuasetus oli patsiendikeskne. Arvame, et see tagas ka edasise edu tulemuste tunnustamisel ning oli kogu selle probleemi plahvatusliku uurimise tõukeks. Warren ja Marshall püüdsid kasvatada baktereid biopsia materjalist. Kochi teine postulaat väidab: „Mikroobi peab isoleerima puhaskultuurina infitseeritud isiku kahjustatud kudedest ja ta peab saama kultiveeritud väljaspool organismi.“ Läks kaua aega, enne kui alles 35. biopsiast saadud külv läks kuuen-

18 B. J. Marshall, „The discovery that Helicobacter pylori, spiral bacterium, caused peptic ulcer disease“, Helicobacter pioneers, ed. B. Marshall (2002), 165–202.

82 Helicobacter pylori avastamise lugu dal päeval kasvama, kuna ta jäi lihavõttepühade tõttu kauemaks ter- mostaati. Seega, 13. aprillil 1982 tõestati Kochi teine postulaat. 1983. aastal kirjutasid Robin Warren ja Barry Marshall abstrakti pealkirjaga „Spiraalsed bakterid gastriidi ja assotsieeritud haiguste korral“ ja saatsid selle Austraalia gastroenteroloogide seltsi koosole- kule, mis pidi toimuma Perthis. Autorid olid kindlad, et abstrakt võe- takse vastu, kuna see konverents oli kohalik. Aga paraku see polnud nii. Abstrakt, milles Warren ja Marshall kirjeldasid oma tähelepa- nekuid selle kohta, et maos leitud spiraalsed bakterid on etioloogili- selt seotud gastriidiga ja mao ning kaksteistsõrmiksoole haavandiga, lükati tagasi piiratud abstraktide arvu tõttu. Sama abstrakti saatis Marshall Brüsselisse 1983 rahvusvahelisele Kampülobakteri works- hopile, kus see vastu võeti. 1983. aastal avaldasid Warren ja Marshall oma „Kirjades toime- tajale“ fotod kampülobakteri histoloogilisest ja elektronmikroskoopi- lisest leiust maoepiteelis aktiivse kroonilise gastriidi haigetel. Aasta hiljem, 1984, avaldas Lancet nende täisartikli.19 Kochi kolmas postulaat väidab, et mikroobi puhaskultuuriga na- katatud vabatahtlikul või katseloomal peavad ilmnema vastava infektsiooni sümptomid. Marshall, kellel oli normaalne maolimaskest (tõestatud morfoloogiliselt) võttis suu kaudu 30 ml H. pylori kultuuri 12. juunil 1984. Seitsmendal päeval tundis ta iiveldust, oksendas, tal oli halb hingeõhk ja ebamugavustunne. Kümnendal päeval tehti uus gastroskoopia. Histoloogiliselt leiti polümorfonukleaarsete ja mononukleaarsete rakkude infiltratsioon antrumis. Mõõdukas hulk spiraalseid baktereid oli näha H&E värvitud lõigus. Seega sai tõesta- tud ka Kochi kolmas postulaat ja need tulemused publitseeriti 1985. aastal ajakirjas Medical Journal of Australia.20 Need arengud võiks kokku võtta Voltaire’i tsitaadiga: Mitte ükski maailma armee ei saa idee vastu, mille aeg on saabunud. Mis puudutab terminoloogiat, siis spiraalseid mikroorganisme, mida kirjeldasid Warren ja Marshall 1984. aastal, nimetati Campy-

19 B. J. Marshall, J. R. Warren, „Unidentified curved bacilli in the stomach of patients with gastritis and peptic ulceration”, Lancet, 323 (8390) (June 1984), 1311–1315. doi:10.1016/S0140-6736(84)91816-6. 20 B. Marshall B jt. „Attempt to fulfill Koch’s postulates forpyloric Campylobacter“, Medical Journal of Australia, 142 (1985), 436–439.

83 Heidi-Ingrid Maaroos, Marika Mikelsaar, Tamara Vorobjova lobacter pyloridis’eks. Ladina keele grammatika reeglid nõudsid selle ümbernimetamist Campylobacter pylori’ks, mida tehtigi 1987. aastal. Molekulaarbioloogilised uuringud (rRNA sekveneerimine) näitasid, et tegelikult bakter ei kuulu Campylobacter’i perekonda. 1989. aastal tegi Goodwin21 kaastöötajatega ettepaneku lugeda see bakter kuuluvaks uude perekonda Helicobacter (ladina keeles helica tähendab keerdu, spiraali; kreeka keeles έλικα – spiraal).

H. pylori uuringud Tartus 1986. aastal, juba kaks aastat pärast Marshalli ja Warreni publikatsiooni meditsiiniajakirjas Lancet,22 pidas professor Heidi-Ingrid Maaroos Tartus Sisearstide Seltsi koosolekul ettekande „Uustulnu- kas gastroenteroloogias“, esitledes sisekliinikus tehtud bakteri uuringute esialgseid tulemusi. 1987 ilmus Maaroosi artikkel esimestest uuringutulemustest seoses uue bakteriga ajakirjas Nõukogude Eesti Tervishoid.23 Euroopas oli selleks ajaks loodud Helicobacter pylori uu- rimisrühm EHPSG (European Helicobacter Pylori Study Group), mis korraldab seniajani igal aastal rahvusvahelisi multidistsiplinaarseid H. pylori uuringute konverentse. 1989 osales ka dr Maaroos esimest korda EHMSG (European Helicobacter and Microbiota Study Group, organisatsiooni muudetud nimi, selle nime all praegugi) konverentsil, mis toimus Ulmis. 1991. aastal kaitses Maaroos taastatud Eesti Vabariigis doktori- töö24 nr 1 sarjast Dissertationes Medicinae Universitatis Tartuensis H. pylori teemal. Alates 1991. aastast on Eestis H. pylori uurimus- test valminud 18 doktoritööd, neist enamiku kokkuvõtteid saab lugeda raamatust „20 aastat Helicobacter pylori uuringuid Eestis“.25

21 C. S. Goodwin jt. „Transfer of Campylobacter pyloridis and Campylobacter mustelae to Helicobacter pylori and Helicobacter mustelae“, International Journal of Systematic Bacteriology, 39 (1989), 397–405. 22 B. J. Marshall, J. R. Warren, „Unidentified curved bacilli in the stomach of patients with gastritis and peptic ulceration“, Lancet, 1 (1984), 1311–1315. 23 H. I. Maaroos, „Campylobacter pyloridis mao- ja kaksteistsõrmikuhaavandi ning kroonilise gastriidi korral“, Nõukogude Eesti Tervishoid, 5 (1987), 339–342. 24 H. I. Maaroos, The natural course of gastric ulcer in connection with chronic gastritis and Helicobacter pylori. Dissertationes Medicinae Universitatis Tartuensis (Tartu, 1991). 25 20 aastat Helicobacter pylori uuringuid Eestis, toimetaja Heidi-Ingrid Maaroos (Tartu, 2007).

84 Helicobacter pylori avastamise lugu

Tartu Ülikoolis ja Eestis on H. pylori uuringute temaatika olnud väga avar, hõlmates bakteri levikut, selle bakteritüvede omadusi, immunoloogilisi markereid ja organismi vastureaktsioone, kliinilisi avaldumisvorme ning ravitulemusi. Varakult formeerus H. pylori uurimisrühm, kuhu kuulusid erinevate erialade esindajad (gastroenteroloogid, kirurgid, perearstid, dermatoloogid, pediaatrid, mikrobioloogid, immunoloogid, patoloogid) Tartu Ülikooli arstiteaduskon- nast, Tartu Ülikooli Kliinikumist ja Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituudist. Eesti uurijad olid esimesed, kes avaldasid artikleid H. pylori uuringutest Nõukogude Liidu juhtivates ajakirjades Терапевтический архив26, Архив патологии27 ja Лабораторное дело.28 Üks eeldusi, miks H. pylori temaatika just Tartu Ülikoolis nii kiiresti teadusuuringutesse jõudis, oli varasem edukas gastriidi ja peptilise haavandi alane teadustöö. H. pylori uurimine Eestis on järg gastriidi uurimise pikaajalisele traditsioonile Tartu Ülikoolis, sellele pani 1930. aastatel aluse Lauri Walk,29 kes väitles end meditsiinidoktoriks peptilise haavandi ja kroonilise gastriidi diagnoosimise teemal. Tartus hakati juba 1960. aastatel uurima mao limaskestast aspiratsionimeetodil ja 1970. aastatel gastroskoopia teel võetud proovitükke, professorid Kaljo Villako30 ja Vello Salupere31 olid kuulsad oma gastroenteroloogiaalaste teadustööde poolest NSVL-s ja kogu maailmas. See oli ka põhjus, miks just Tartu Riikliku Ülikooli teadlased valiti Soome ja NSVL teadus- koostöö täitjateks 1971. aastal. Tsiteerides Kaljo Villakot:

26 Kh. I. Maaroos, „Campylobacter pylori in chronic gastritis“, Терапевтический. Архив, 61(2) (1989), 35–37 (vene keeles). 27 Kh. I. Maaroos jt, „Helicobacter pylori and chronic gastritis in the gastric biopsy material in randomly selected adult inhabitants of Estonia“, Архив Патологии, 52 (10) (1990), 9–11. 28 K. K. Kolts, M. E. Mikelsaar, H. I. G. Maaroos, „A method for isolation of Campy- lobacter-pylori from gastrointestinal mucosa“, Лабораторное дело, 2 (1990), 44. 29 L. Walk, Röntgenoloogilisest-, gastroskoopilisest- ja histoloogilisest leiust gastriiti- de puhul. Väitekiri esitatud Tartu Ülikooli Arstiteaduskonnale doctor medicinae astme omandamiseks. Tartu Ülikooli I Sisehaiguste Kliinik. (Tartu, 1941). 30 K. Villako, Gastroskoopia kui röntgenoloogilist uuringut täiendav meetod maohaiguste diagnostikas. Autoreferaat. Dissertatsioon esitatud Tartu Riiklikule Ülikoolile meditsiiniteaduste kandidaadi teadusliku kraadi taotlemiseks. Tartu Linna Kliiniline Haigla (Tartu, 1953) (vene keeles). 31 V. Salupere, Resektsioonijärgse maoköndi limaskesta morfoloogilistest muutustest gastrobiopsia andmeil ja nende seosest kliinikuga. Autoreferaat. Dissertatsioon esitatud Tartu Riiklikule Ülikoolile meditsiiniteaduste kandidaadi teadusliku kraadi taotlemiseks. Tartu Linna Kliiniline Haigla (Tartu, 1963) (vene keeles).

85 Heidi-Ingrid Maaroos, Marika Mikelsaar, Tamara Vorobjova

Soome ja N. Liidu esindajatest moodustatud segakomisjo- ni poolt fikseeriti Tartu Riikliku Ülikooli ja Helsingi Ülikoo- li Keskhaigla gastroenteroloogide koostöö 1971. a. ühe osana kahe maa ühisesse protokolli. Juba juulis esitasin NSVL Ter- vishoiuministeeriumi välissuhete valitsuse ülema asetäitjale meie kava selle kohta, mida koos uuritakse, kuidas seda tehakse ja mis võiks olla sellise tegevuse tulemus. 4.–8. oktoobrini 1972 peeti esimene ühine ettekandekoosolek.32

Ametlik koostöö professorite Kaljo Villako ja Max Siurala juhtimisel kestis 22 aastat, kuid ka hiljem oleme Soome kolleegidega koos avaldanud publikatsioone, korraldanud ettekandekoosolekuid ning vastastikuseid visiite. Kirjeldatud koostöö peamine teema oli krooniline gastriit ja selle arengutendentsid aastate jooksul. Juhusliku valikuga moodustatud eestlaste rühmade uurimisel selgus, et Eestis esineb kroonilist gastriiti üle 60%-l uuritutest.33 Käsitleti ka kroonilise gastriidi foonil tekkivaid haigusi, nagu peptiline haavand34 ja maovähk.35 Tartu gastroenteroloogide koolkonda iseloomustas tol ajal mitmekülgsus gastroenteroloogid ei tegelenud ainult patsientide kliinilise uurimisega, vaid lisaks gast- roskoopiale uurisid ka mao limaskesta histoloogilisi preparaate. Seda tehti koostöös Soome kolleegidega ning kogu materjal läbis topeltpi- mekatse, preparaate vaatasid Tartus Kaljo Villako, Vello Salupere ja Heidi-Ingrid Maaroos ning Soomes Max Siurala ja Pentti Sipponen. Selliselt tagati hindamismeetodite vastavus mõlema uurimisrühma proovitükkides ning kahe maa tulemusi sai võrrelda, ühtlasi oli võima- lik hinnata aastatepikkust limaskesta muutuste dünaamikat. Kroonilise gastriidi uuringute tulemused avalikustati ühistes publikatsioonides rahvusvahelistes ajakirjades. See oli Tartu teadlastele suur eelis, sest vastasel juhul oleks saanud publitseerida uu-

32 Kaljo Villako, Ajarännak. Teine osa (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2001), 336. 33 Kaljo Villako jt, „Epidemiology and dynamics of gastritis in a representative sample of an Estonian urban population“, Scandinavian Journal of Gastroentero- logy, 17 (1982), 601–607. 34 Maaroos H-I jt, „Seven-year follow-up study of chronic gastritis in gastric ulcer patients“, Scandinavian Journal of Gastroenterology, Mar, 20 (2) (1985), 198–204. 35 M. Kekki (ed.), „Gastritis, peptic ulcer and gastric cancer“, Scandinavian Journal of Gastroenterology, 26 (Suppl. 186) (1991), 1–150.

86 Helicobacter pylori avastamise lugu

Foto 2. Esimene H. pylori preparaat Toome kliinikust, Warthin-Starry värving (H. Maaroosi kogu). rimistulemusi vaid N. Liidus ilmuvates ajakirjades, mujale saatmine ilma rahvusvahelise koostööta oli keeruline. Tänu publikatsioonide- le jõudsid meie uurimistulemused ka Austraaliasse Barry Marshalli lauale, kes oma artiklis kirjutab:

... the benchmark Scandinavian studies of gastritis had samp- led a large group Estonian volunteers, and had followed these persons longitudinally for more than decade (13). Although the bacteria was never described, most of the „healthy volunteers“ in the study were found to have various degree of gastritis. In addition, the gastritis had apparently worsened with time, and progressed towards atrophic gastritis. Thus, the Scandinavian papers too, if read objectively, seemed to suggest thaet any organism associated with gastritis was likely to be a commensal.36

Tartu teadlased on korduvalt kohtunud Barry Marshalli ja Robin Warreniga ning arutanud ka Eestis tehtud gastriidi uuringuid ning seoseid H. pylori erinevate tüvede ning nende antigeensete kompo- nentidega (vt foto 1). Tartu Ülikoolis tekkis H. pylori uurimistööst huvitatud arstidest ja teadlastest uurimisrühm. Professor Marika Mikelsaar meenutab:

36 B. J. Marshall, „The discovery that Helicobacter pylori, spiral bacterium, caused peptic ulcer disease“, Helicobacter pioneers, ed. B. Marshall (2002), 165–202.

87 Heidi-Ingrid Maaroos, Marika Mikelsaar, Tamara Vorobjova

Foto 3. Restriktsioonanalüüsi (RFLP) muster kümnel perforeerunud peptilise haavandiga järelkontrolli patsiendil. (a) Enne ravi, (b) 2–5 kuud ja (c) 1 aasta pärast ravi; patsiendid on tähistatud numbritega 1–10. Real M on 100bp DNA marker ja real (+) on positiivse kontrollina H. pylori tüvi NCTC 11637 (H. Andreson, 2006).

Helicobacter pylori uurimisse kaasas TÜ mikrobiolooge 1980-ndate aastate lõpus professor Heidi-Ingrid Maaroos. Tema sügav huvi ja usk nähtamatu vaenlase alistamisvõima- lusse inimese seedekulglas köitis mikrobioloogide tähelepanu. Professor Kalju Villako ja dr. Agu Tamme organiseeritud se- minaridel TRÜ raamatukogus käsitleti seni selgitamata see- dekulgla haigusi ja nende tekkemehhanisme. Lugesime palju väliskirjandust ja pidasime tuliseid diskussioone. Histoloogiliste meetoditega oli H. Maaroos juba näidanud gast- riidist haaratud mao limaskestal elutsevaid väikesi kõverdu- nud baktereid (vt foto 2), õppides Austraalia arsti R. Marshalli preparaadi hõbetamise kogemusest.37

H. pylori ja krooniline gastriit Professor Kaljo Villako rühma kogutud suuremahulist gastrobiopsiate materjali uuriti uuesti (Heidi-Ingrid Maaroos) uue värvimismeetodiga värvituna (Giemza) H. pylori esinemise suhtes. Nii on Eestis andmed H. pylori esinemisest alates 1972. aastast ning kajastatud on dünaa- mika viieaastaste intervallidega kuni 1995. aastani.38 Isikutel, kellel

37 Marika Mikelsaare e-kiri, 2017. 38 H. I. Maaroos jt, „The occurrence and extent of Helicobacter pylori olonization and antral and body gastritis profiles in an Estonian population sample“.Scandina - vian Journal of Gastroenterology, 25 (1990), 1010–1017.

88 Helicobacter pylori avastamise lugu

Joonis 1. H. pylori gastriidi dünaamika ja seos peptilise haavandi ning maovähiga.

Joonis 2. H. pylori infektsiooni levimuse dünaamika lastel aastatel 1991–2002 (M. Oona, 2004).

89 Heidi-Ingrid Maaroos, Marika Mikelsaar, Tamara Vorobjova

Joonis 3. Immuunvastus Helicobacter pylori’le, selle seos kroonilise gastriidi dünaamikaga ja epiteelrakkude apoptoosi ning proliferatsiooniga antrumis ja korpuses (T. Vorobjova, 2001). diagnoositi krooniline gastriit, esines mao limaskestas ka H. pylori. He- licobacter pylori avastamine täitis senise lünga gastriidi tekkepõhjuste mõistmisel (joonis 1). Kõik eelnevalt uuritu sai uue tähenduse. Eda- sised sihipärased H. pylori uuringud näitasid, et nakatumine H. pyloriga on täiskasvanud eestlaste juhusliku valikuga moodustatud rühmas 73%,39 maohaavandi haigetest 91%40 ja kaksteistsõrmiksoole haavandi all kannatajatest 96%.41 Samuti leiti, et Eesti laste nakatumine on suur, mis on üks riskifaktoreid gastriidi tekkimisel juba lapseeas.42 Marje Oona uurimistöö laste H. pylori infektsiooni dünaamika kohta

39 H. I. Maaroos, „Helicobacter pylori infection in Estonian population: is it a health problem?“, Annals of Medicine, 27(5) (1995), 613–616. 40 H. I. Maaroos jt, „Grade of Helicobacter pylori colonisation, chronic gastritis and relative risk of contracting high gastric ulcers: a seven -year follow-up“, Scandina- vian Journal of Gastroenterology, Suppl. 186 (1991), 65–72. 41 T. Vorobjova jt, „Helicobacter pylori: histological and serological study on gastritis and duodenal ulcer patients in Estonia“, Scandinavian Journal of Gastroenterolo- gy, Suppl. 186 (1991), 84–89. 42 H. I. Maaroos jt, „Helicobacter pylori and gastritis in children with abdominal complaints“. Scandinavian Journal of Gastroenterology, Suppl. 186 (1991), 95–99.

90 Helicobacter pylori avastamise lugu näitas, et H. pylori infektsiooni levimus vähenes 10 aasta jooksul olulisel määral, olles 1991. aastal 42,2% ja 2002. aastal 28,1% (joonis 2).43 Sellele tulemusele toetudes võib loota, et H. pylori infektsioon Eesti populatsioonis järgnevatel aastakümnetel on tunduvalt vähem levinud. H. pylori infektsiooni vähenemist lastel täheldavad ka teised uurijad. Nii on näiteks H. pylori infektsiooni levimusmäär vähenenud Hollan- dis 15-aastaste hulgas 55 aasta jooksul (1940–95) 44%-lt 9%-ni.44 Valdava osa H. pylori uuringutest Eestis moodustasid peptilise haavandi pikaajalise kulu iseärasuste ning ravitulemuste,45 düspep- sia46 ja maovähi47 seose leidmine H. pylori infektsiooniga. Kirurgia kliiniku eestvedamisel uurisid Ants Peetsalu, Margot Peetsalu,48 Jaan Soplepman49 ja Toomas Sillakivi50 peptilise haavandi kirurgilise ravi järgset H. pylori kolonisatsiooni ning H. pylori infektsiooni peptilise haavandi tüsistuste perforatsiooni ning veejooksu korral. Leiti, et H. pylori on peptilise haavandi kroonilise kulu, retsidiveeru- mise ja tüsistuste riskifaktor51 ning peptilise haavandi retsidiveeru- mine katkeb eduka H. pylori eradikatsiooni tagajärjel. Seega võrdub tänapäevane peptilise haavandi ravi H. pylori infektsiooni raviga.

43 M. Oona jt, „Helicobacter pylori infection in children in Estonia:descending serop- revalence in the 11-year period of profound socioeconomic changes“, Helicobacter, 9 (3) (2004), 233–241. 44 R. Roosendaal jt, „Helicobacter pylori and the birth cohort effect: evidence of a continuous decrease of infection rates in childhood“, American Journal of Gastro- enterology, 92 (1997), 1480–1482. 45 H. I. Maaroos jt, „Risk of recurrence of gastric ulcer, chronic gastritis, and grade of Helicobacter pylori colonisation“. Scandinavian Journal of Gastroenterology, 29 (6) (1994), 532–536. 46 H. Kolk, „Open access endoscopyin a epidemiological situation of high prevalence of Helicobacter pylori infection“. Family Practice, 19(3) (2002), 231–235. 47 O. Kurtenkov jt, „Better survival of Helicobacter pylori infected patients with early gastric cancer is related to higher level of Thomsen-Friedenreich antigen-specific antibodies“, Immunological Investigations, 32 (1-2) (2003), 83–93. 48 M. Peetsalu jt, „Completeness of vagotomy, Helicobacter pylori colonisation and recurrent ulcer 9 and 14 years after operation in duodenal ulcer patients“, Euro- pean Journal of Gastroenterology & Hepatology, 10 (4) (1998), 305–311. 49 J. Soplepman jt, „Peptic ulcer haemorrhage in Tartu county, Estonia: epidemiology and mortality risk factors“, Scandinavian Journal of Gastroenterology, 32 (12) (1997), 1195–1200. 50 T. Sillakivi jt, „An attempt at Helicobacter pylori eradication with intravenous clarithromycin in perforated peptic ulcer patients“, Scandinavian Journal of Gast- roenterology, 36 (10) (2001), 1119–1120. 51 H. Andreson jt, „Persistence of Helicobacter pylori infection in patients with peptic ulcer perforation“, Scandinavian Journal of Gastroenterology, 42 (3) (2007), 324–329.

91 Heidi-Ingrid Maaroos, Marika Mikelsaar, Tamara Vorobjova

Immuunvastus H. pylori’le

H. pylori on tugevate immunogeensete omadustega, põhjustades antikehade produktsiooni ja paikse rakulise immuunvastuse maolimaskestas. Tartu Ülikooli immunoloogide töörühm Tamara Vorob- jova52 ja Raivo Uibo eestvedamisel on saavutanud märkimisväärse panuse H. pylori gastriiti tekitava toime mõistmisse53 (joonis 3). H. pylori tsütotoksiliste tüvede rolli gastriidi, peptilise haavandi ja maovähi patogeneesis uurisid Tartu Ülikooli immunoloogid Tamara Vorobjova ja Raivo Uibo koostöös oma Tartu ja Lundi ülikooli (Tor- kel Wadström54 ja Ingrid Nilsson) kolleegidega. Selgus, et H. pylori pinnaproteiinivastaste IgG tüüpi antikehade esinemissagedus täis- kasvanud eestlastel on väga suur (84–94%).55 Koolilaste hulgas (9–15 a) on H. pylori suhtes seropositiivseid 56%. Seejuures oli H. pylori tsütotoksiiniga assotsieeritud proteiini (CagA) antikehi Karksi-Nuia populatsioonis nii täiskasvanute kui ka laste vereseerumis vastavalt 63–70%56 ja 46%.57 Seega enamik eestlastest on saanud H. pylori nakkuse juba lapsena. Koolilastel, kes elavad maal, on võrreldes lin- nalastega suurem CagA antikehade levimus. H. pylori infektsioon ongi kohordifenomen, st nakatutakse lapseeas ja täiskasvanutel li- sandub uusi esmajuhte vähe. Eestis ja Soomes tehtud gastriidi ja H. pylori esinemise histoloogiliste uurimistega tehti kindlaks, et gastriit ja H. pylori esines neil, kes olid sündinud eelmise sajandi algusest kuni Teisele maailmasõjale järgnenud perioodini mõlemal maal

52 T. Vorobjova, Immune response to Helicobacter pylori and its association with dynamics of chronic gastritis and epithelial cell turnover in antrum and corpus. Dissertationes Medicinae Universitatis Tartuensis, 67 (Tartu, 2001). 53 T. Vorobjova, H. I. Maaroos, R. Uibo, „Immune response to Helicobacter pylori and it asssociation with the dynamics of chronic gastritis in the antrum and corpus“, APMIS, 116 (2008), 465–476. 54 Professor Torkel Wadström Lundi Ülikoolist valiti 2001 Tartu Ülikooli audokto- riks märkimisväärse panuse eest Tartu Ülikooli teadusuuringutesse. 55 T. Vorobjova jt, „The prevalence of Helicobacter pylori antibodies in a population from Southern Estonia“, European Journal of Gastroenterology & Hepatology, 6 (1994), 529–533. 56 R. Uibo jt, „Association of Helicobacter pylori and gastric autoimmunity: a population-based study“, FEMS Immunology and Medical Microbiology, Mar, 11 (1) (1995), 65–68. 57 Vorobjova T jt, „Seropositivity to Helicobacter pylori and CagA protein in schoolchildren of different ages living in urban and rural areas in southern Estonia“, European Journal of Gastroenterology & Hepatology, Jan, 12 (1) (2000), 97–101.

92 Helicobacter pylori avastamise lugu samasuguse sagedusega. Pärast seda vähenes gastriidi esinemine Soomes, mitte aga Eestis.58 H. pylori tsütotoksilised antigeensed komponendid (CagA, kuu- mašoki-proteiin) põhjustavad paikse immuunvastuse, mis avaldub kroonilise gastriidina. Gastriidi aktiivsus, maolimaskesta atroofia ja selle areng aastate jooksul ning epiteelrakkude kahjustus nii antrumis kui ka korpuses on rohkem väljendunud CagA positiivsetel isikutel. Korpuse limaskesta atroofia arenemine on seotud ka gastriidi aktiivsusega, antrumi limaskesta atroofia lisaks veel isikute vanusega. Nimetatud tulemus toetab H. pylori tsütotoksilise proteiiniga seotud antigeenide mõju maolimaskestas toimuvatele muudatustele ja atroofia tekkele.59 Maovähihaigetel esines tunduvalt sagedasem CagA seropositiivsus (87%) võrreldes Karksi-Nuia (63%) ja Saaremaa elanikega (70%). Samuti oli maovähihaigetel võrreldes kontrollrühma isikutega sagedamini VacA vastaseid antikehi.60 See tulem kinnitab tsütotoksiliste tüvede rolli maovähi riskifaktorina. Parietaalrakkude kanaliikulitega reageerivate antikehade levimus suureneb tunduvalt H. pylori tekitatud gastriidi pikaajalisel kestmisel. Meie uuringud näitasid, et nende antikehade esinemine on sagedasem korpuse limaskesta atroofia korral. Seega on kanaliikulitega reageerivate antikehade esinemine maokorpuse limaskesta atroofia marker. Varasemate uuringutega on tões- tatud parietaalraku autoantikehade ja atroofia seos. Käsitletav uuring näitas, et H. pylori positiivsetel isikutel suureneb seoses vanusega parietaalraku autoantikehade esinemissagedus, mis omakorda võiks olla nendel isikutel esineva korpuse limaskesta atroofia kaudne tunnus.61 Antikehi H. pylori kuumašokivalgu vastu esines täiskasvanutest 65%, kusjuures antikehade leid oli spetsiifilineH. pylori olemasolule

58 H. I. Maaroos, „Helicobacter pylori infection in Estonian population: is it a health problem?“, Annals of Medicine 27 (5) (1995), 613–616. 59 H. I. Maaroos jt, „An 18-year follow-up study of chronic gastritis and Helicobacter pylori association of CagA positivity with development of atrophy and activity of gastritis“, Scandinavian Journal of Gastroenterology, 34 (1999), 864–869. 60 T. Vorobjova jt, „CagA protein seropositivity in a random sample of adults population and gastric cancer patients in Estonia“, European Journal of Gastroenterolo- gy & Hepatology, 10 (1998), 41–46. 61 T. Vorobjova, H. I. Maaroos, R. Uibo, „Immune response to Helicobacter pylori and its association with the dynamics of chronic gastritis in the antrum and corpus“, APMIS, 116 (2008), 465–476.

93 Heidi-Ingrid Maaroos, Marika Mikelsaar, Tamara Vorobjova limaskestas (antikehi ei esinenud H. pylori negatiivsetel isikutel). H. pylori kuumašokivalgu vastaste antikehade esinemine sõltus H. pyloriga seotud põletiku astmest. Eriti tugevalt oli see seis väljendu- nud antrumi limaskestas esineva põletiku korral. See toetab arvamust, et H. pylori antikehade tekkes on oluline peremehe organismi immuunvastuse tugevus, mitte aga H. pylori kolonisatsiooni aste. H. pylori kuumašokivalgu vastaste antikehade esinemine ei korreleeru- nud gastriidi aktiivsusega ega atroofia arenguga. Uuringute tulemuste põhjal võib väita, et antrumis ja korpuses tekib limaskesta atroofia erineva sagedusega (18-aastase longitudi- naaluurimise põhjal antrumis 11%, korpuses 35%). Kuigi nii antrumis kui ka korpuses atroofiline gastriit oli enam väljendunud CagA positiivsetel isikutel, mõjutas CagA positiivsus atroofia arengut korpuses rohkem kui antrumis. Gastriidi aktiivsus korpuses korreleerub rohkem kui antrumis CagA olemasoluga. Immuunvastus H. pylori kuumašokiproteiinile ja sellega seotud muutused korreleeruvad rohkem kroonilise infiltratsiooniga antrumis kui korpuses. Niisugune leid võib tähendada seda, et H. pylori infektsiooni tulemusena tekkiv immuunvastus on antrumi ja korpuse limaskestas erinev.62 Eespool esitatust järeldub, et H. pylori, millel on tugevalt immu- nogeenseid proteiine, nagu on CagA, kuumašokivalk, kutsub esile paikse immuunvastuse maolimaskestas, mis ilmneb nii ägeda kui ka kroonilise põletikureaktsioonina (gastriidina) ja samuti tekitab süsteemse seroloogilise immuunvastuse. Seropositiivsus CagA proteiini suhtes võib olla gastriidi aktiivsuse ja atroofia märk, võimal- dades isegi prognoosida atroofia arengut, iseäranis korpuse limaskestas. Parietaalrakkude kanaliikulitega reageerivate antikehade korral võib oletada maokorpuse atroofiat, seropositiivsus H. pylori kuumašokivalgu suhtes aga võib olla kroonilise infiltratsiooni indi- kaator iseäranis antrumis. Seega, seropositiivsus erinevate H. pylori antigeenide suhtes võib peegeldada erinevaid histoloogilisi muutusi antrumi ja korpuse limaskestas. Seevastu apoptootiline indeks ei

62 Vorobjova T jt, „Seropositivity to Helicobacter pylori heat shock protein 60 is strongly associated with intensity of chronic inflammation, particularly in antrum mucosa: an extension of an 18-year follow-up study of chronic gastritis in Saare- maa, Estonia“, FEMS Immunology and Medical Microbiology, Mar; 30 (2) (2001), 143–149.

94 Helicobacter pylori avastamise lugu ole seotud atroofia arenguga, olles aga rohkem väljendunud gastriidi suurema aktiivsuse korral. Apoptootiline indeks antrumi limaskestas sõltub H. pylori kolonisatsiooniastmest.

H. pylori mikrobioloogia Tartu Ülikooli mikrobioloogide panus H. pylori uuringutesse on mär- kimisväärne, hõlmates bakteri geograafilist ja etnilist levikut (eest- lased, venelased) ning mikroobi mitmete omaduste, nagu virulent- suse ja antibiootikumtundlikkuse väljaselgitamist. Enim tsiteeritud artikliks on osutunud Heidi Annuki63 Tartu ja Lundi Ülikooli kolleegidega koostöös tehtud uurimus, kus selgitati erinevate ravimtai- mede potentsiaali helikobakteritest vabanemiseks. Neid andmeid on refereeritud 51 artiklis. Ilmselt pakkus töö huvi uudsuse poolest ja teistpidi viitas võimalusele seda praktiliselt rakendada. Seni on see teadustulemus veel rakendamise ootel. Viimastel aastatel pööratakse üha enam tähelepanu mao mikro- biootale. Ollakse veendunud, et maos on mitmekesisem mikroobide kooslus, kui varem arvati. Meie leidsime 1995. aastal oma patsientide gastrobiopsiate bakterioloogilisel uuringul peale H. pylori mitmeid teisi grampositiivseid ja gramnegatiivseid mikroobe.64 See tulemus vajus unustusse ning on leidnud aktuaalsuse just nüüd, kui mao mikrobioota uuringud on jõudnud teadlaste huviorbiiti. H. pylori omaduste uurimine oli oluline, kuid keerukas, sest kahjuks olid need kõverad bakterid üsna kapriissed katseklaasis elu- märke näitama. Meie rühma teadmised anaeroobsetest tehnikatest siiski võimaldasid noorel arstil Katrin Karm-Koltsil välja kasvatada esimesena Nõukogude Liidus elusaid paljunevaid baktereid gastrii- dihaigelt võetud mao bioptaadist.65 Nagu eespool juba öeldud, muutus bakteri süstemaatika uuringute käigus ja kampülobakter nimetati ümber helikobakteriks. Selle

63 H. Annuk jt, „Effect on cell surface hydrophobicity and susceptibility of Helicobac- ter pylori to medicinal plant extracts“. FEMS Microbiology Letters, 172 (1) (1999), 41–45. 64 M. Mikelsaar jt., „Helicobacter pylori gastritis in children: a clinical, bacteriolo- gical, and morphological study“, Microecology and Therapy, 22 (1996), 44–53. 65 K. K. Kolts, M. E. Mikelsaar, H. I. G. Maaroos, „A method for isolation of Campy- lobacter-pylori from gastrointestinal mucosa“, Laboratornoe Delo, 2 (1990), 44.

95 Heidi-Ingrid Maaroos, Marika Mikelsaar, Tamara Vorobjova erinevaid liike esineb ka loomadel ja inimesel peale mao ja kaksteist- sõrmiku ka näiteks maksas. Nimi Helicobacter pylori märgib selle mikroobi põhilist ründepunkti mao väratis. Helicobacter pylori kui uus senitundmatu mikroob pakkus palju huvitavaid lahendamata probleeme meie töörühmale. Neljas kaitstud dissertatsioonis leidsid doktorandid igaüks „oma kivikese“, mis on jäänudki bakteri teaduslukku. Krista Lõivukese ja Helgi Kolgi tihe koostöö mõlema doktorandi väitekirja materjali kogumisel või- maldas kiiresti saada mikroobi väljakasvatamiseks patsiendilt korja- tud mao bioptaate. Lõivukese töödest66 selgus, et H. pylori tegelikult ei olegi antimikroobse preparaadi metronidasooli suhtes resistentne, mida seni laialdaselt aktsepteeriti Ida-Euroopa iseärasusena. Kui bakterit kasvatada samasugustes anaeroobsetes tingimustes, nagu valitsevad mao limas, toimib metronidasool bakterile hävitavalt. Seevastu antibiootik klaritromütsiini suhtes muutus H. pylori aastate jooksul üha resistentsemaks, manitsedes arste tegema tundlik- kuse määramisi, et sobiva raviga vabaneda kauaaegsest nakkusest raske haavandtõvega haigetel. Huvipakkuvad ja seni lahendamata olid ka Lõivukese67 uuritud patogeeni kooslussuhted teiste maos kas ajutiselt või alaliselt püsivate mikroobidega. Ei laktobatsillide, kok- kide ega gramnegatiivsete bakterite hulgast õnnestunud leida H. pylori antagoniste, sobivaid probiootiku kandidaate. Probleem väärib ilmselt edasist süvauurimist. Doktorant Helena Aro-Andresoni68 välja töötatud molekulaarsed tehnikad helikobakterite tüpiseerimiseks võimaldasid leida suuri erinevusi mikroobitüvede vahel ja sellega seoses patsientide koloni- satsioonis. Patogeensuse mõõduks olevatest virulentsusfaktoritest – vacA ja cagA geenidest (foto 3)69 – sai tuletada nii teoreetilisi kui praktilisi infektsiooni püsimise või sellest vabanemise markereid.

66 K. Loivukene jt, „Metronidazole and clarithromycin susceptibility and the subtypes of VacA of Helicobacter pylori isolates in Estonia“, Scandinavian Jour- nal of Infectious Diseases, 32 (1) (2000), 59–62. 67 K. Lõivukene jt, „The gastric ecology of Helicobacter pylori positive and negative children and adults“, Microecology and Therapy, 29 (2002), 71–78. 68 H. Andreson jt, „Association of cagA and vacA genotypes of Helicobacter pylori with gastric diseases in Estonia“, Journal of Clinical Microbiology, 40 (1) (2002), 298–300. 69 H. Andreson jt, „Persistence of Helicobacter pylori infection in patients with peptic ulcer perforation“, Scandinavian Journal of Gastroenterology, 42 (3) (2007), 324−329.

96 Helicobacter pylori avastamise lugu

Kirurgiakliiniku arst Toomas Sillakivi70 jõudis labori molekulaarsete uuringute toel huvitava seaduspärasuseni, et eestlastel ja vene- lastel püsivad erinevad H. pylori tüved. Ilmselt toimub peresisene nakatus ja vähene kontakt eri rahvuste vahel Eestis. Huvipakkuvalt sarnanesid Eesti tüvede molekulaarsed markerid Aasia omadega,71 aga venelaste omad Euroopas levinud tüvedega. Ilmselt on tegemist inimese rakuretseptorite geneetilise erinevusega, kuhu H. pylori ko- loniseerib. See fakt ühtepidi võib selgitada eri rahvaste rännuteid kauges minevikus ja olla oluline ka tuleviku jaoks, nõudes spetsiifiliste etniliselt sobivate vaktsiinide väljatöötamist. Komplekssete helikobakteri uuringutega tekkis hüpotees, et He- licobacter sp. perekonnas kuulub enamik baktereid, samuti nagu Escherichia coli tüvedki, normaalsesse mikrobiootasse, millega kaas- neb mao limaskesta infiltratsioon lümfotsüütidega, kuid puudub põ- letikule viitav fagotsütaarne reaktsioon. Nii on E. coli mikrobioota tunnustatud komponent koos lümfotsütaarse rakulise reaktsiooniga sooles, kuid erinevate virulentsusfaktorite olemasolul bakteri ge- noomis või plasmiidides põhjustab viit kõhulahtisuse tüüpi, samuti urohaavainfektsioone ja sepsist. Samuti, kui H. pyloril on virulent- susgeene, sh vacA ja cagA geene, on peptilise haavandiga haigel mao bioptaadis lümfotsüütide kõrval nähtavad polümorfonukleaarsed leukotsüüdid. Nende ja mitmete teiste virulentsusfaktorite esinemise seaduspära on paralleelselt mikrobioloogidega selgitanud ka im- munoloog Tamara Vorobjova. Helicobacter pylori süsteemset toimet organismi homeostaasile on suhteliselt vähe uuritud. Dr Pirje Hütt72 näitas, et helikobakteritega koloniseeritud muidu tervetel täiskasvanutel olid veres tugevamad oksüdatiivse stressi markerid, mis võiksid soodustada ateroskleroosi teket. Tänapäeval uurib TÜ doktorant Natalja Sebunova professor Reet Mändari ja vanemteadur Jelena Stsepetova juhtimisel koos dot-

70 T. Sillakivi jt, „Diversity of Helicobacter pylori genotypes among Estonian and Russian patients with perforated peptic ulcer, living in Southern Estonia“, FEMS Microbiology Letters, 195 (1) (2001), 29–33. 71 S. O. Hynes jt, „Phenotypic variation of Helicobacter pylori isolates from geo- graphically distinct regions detected by lectin typing“, Journal of Clinical Micro- biology, 40 (1) (2002), 227–232. 72 P. Hütt jt, „Effects of a synbiotic product on blood antioxidative activity in subjects colonized with Helicobacter pylori“, Letters in Applied Microbiology, 48(6) (2009), 797–800.

97 Heidi-Ingrid Maaroos, Marika Mikelsaar, Tamara Vorobjova sent Toomas Sillakiviga, kas helikobakterite kolonisatsioon muutub tugevasti rasvunud metaboolse sündroomiga patsientidel enne ja pä- rast maovähendusoperatsiooni. Tundub, et 1982. aastal avastatud bakter pole ikka veel kõiki oma saladusi nähtavale toonud.

Kõik, mida me teame, on lõpmatult palju vähem sellest, mis jääb veel teadmata. William Harvey

Ülim nauding on rõõm teadmisest. Leonardo da Vinci

Helicobacter pyloriga seotud uuringud on võtnud hoogu kogu maailmas. Selleks et neid paremini koordineerida, asutati 1987. aasta oktoobris Kopenhaagenis Euroopa Helicobacter pylori uurimisrühm European Helicobacter pylori Study Group (EHPSG), mis hiljem, 2000. aastal nimetati ümber European Helicobacter Study Groupiks (EHSG) ja 2015. aastal European Helicobacter and Microbiota Study Group (EHMSG).73 Alates 1988 peetakse igal aastal mõnes Euroopa linnas EHMSG konverents. Mitmed rahvusvahelised organisatsioonid on tunnusta- nud H. pylori osatähtsust maohaiguste patogeneesis. 1994 tunnustas NIH (National Institute of Health) H. pylori seost haavandiga.74 Sa- mal 1994. aastal tunnustas ka IARC (International Agency for Re- search on Cancer), et H. pylori kuulub I grupi kartsinogeenide hulka.75 1997. aastal avaldas TIGR (The Institute of Genome Research) täieliku H. pylori genoomi.76 Lõpuks, H. pylori avastamise ajalugu sai pärjatud 2005. aastal, mil Barry J. Marshall ja J. Robin Warren pälvisid Nobeli füsioloogia- ja meditsiiniauhinna H. pylori avastamise ja selle tähenduse selgitamise eest gastriidi ja peptilise haavandi patogeneesis. Alates 2006. aastast antakse ühele tunnustatud H. pylori uurijale maailmas Marshalli ja Warreni medal. Kümnendana

73 https://helicobacter.org (10.10.2017). 74 https://consensus.nih.gov/1994/1994HelicobacterPyloriUlcer094html.htm (10.10.2017). 75 https://cancer.gov (10.10.2017). 76 J. F. Tomb jt, „The complete genome sequence of the gastric pathogen Helicobac- ter pylori“, Nature, 388 (7 August 1997), 539–547.

98 Helicobacter pylori avastamise lugu maailmas sai 2015 selle medali Heidi-Ingrid Maaroos, mis on suur tunnustus kõigile H. pylori uurijatele Eestis.

Kokkuvõte H. pylori avastamine on kujukas näide sellest, et meditsiinis saab teha mõjukaid avastusi sellisel juhul, kui baasteadused ja kliiniline praktika koos püüavad teadusprobleeme lahendada. Selliselt ellu viidud avastus lahendab ka kõige efektiivsemalt patsientidele olulisi probleeme. Uurijad peaksid seejuures olema piisavalt paindliku mõt- lemisega, et mõtteraamistik muutuks. H. pylori teema on maailmas ja ka Eestis ühendanud uurijaid väga mitmelt erialalt, teadusprobleemid ulatuvad üle erialade piiri- de. Näeme, et koos töötavad immunoloogid, mikrobioloogid, moleku- laarbioloogid, patoloogid ja mitmed kliinilised erialad. Saab nentida, et H. pylori uurimine on kujunenud suurepäraseks näiteks siirdeme- ditsiinilisest teadustööst kogu maailmas.

Tänuavaldus: Autorid avaldavad tänu Tartu Ülikooli H. pylori uu- rimisrühmale, eelkõige professor Ants Peetsalule, dotsent Margot Peetsalule ja dotsent Marje Oonale, tulemusrikka koostöö eest.

   Heidi-Ingrid Maaroos on Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna emeriitprofessor Marika Mikelsaar on Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna emeriitprofessor Tamara Vorobjova on Tartu Ülikooli bio- ja siirdemeditsiini instituudi immunoloogia osakonna vanemteadur

99 Heidi-Ingrid Maaroos, Marika Mikelsaar, Tamara Vorobjova

Discovery of H. pylori: Clinical, Immunological and Microbiological Aspects. The Contribution of Estonian Scientists to Research That was Awarded a Nobel Prize HEIDI-INGRID MAAROOS, MARIKA MIKELSAAR, TAMARA VOROBJOVA University of Tartu Medical Faculty

Discoveries that are directly able to change our understanding of pathological mechanisms, prophylactics and the treatment of wi- de-spread human diseases deserve our undivided attention. Undoub- tedly, the discovery of Helicobacter pylori (H. pylori) by Barry Mars- hall and Robin Warren in 1982, for which they were awarded the Nobel Prize in 2005, is one of these great breakthroughs. The Aust- ralian researchers showed that H. pylori bacteria cause most peptic ulcers, chronic gastritis and gastric cancer. The hypothesis about microbes that are able to damage gastric epithelium has been supported by clinical data, and new biotechnological and visualization methods. With the approval of this discovery scientists and specialists from different branches of science began concomitant research that has yielded successful results in translational medicine. Researchers started epidemiological, microbiological and clinical studies of H. pylori immediately after the discovery of the bacteria in Estonia and the University of Tartu as well. A H. pylori research group that con- sisted of different specialists (gastroenterologists, surgeons, microbiologists, immunologists) from the University of Tartu Faculty of Medicine, Tartu University Hospital and Institute of Experimental and Clinical Medicine (in Tallinn) was formed. In this field, 18 PhD theses have been defended. Professor Heidi-Ingrid Maaroos, a pioneer of H. pylori research in Estonia, was decorated with the Marshall & Warren medal for her long lasting research and development work in the field of gastrointestinal diseases and Helicobacter pylori on 27 September 2015 (she is the tenth researcher in the whole world who has been acknowled- ged like this up to now). The new approach to gastric diseases and the treatment of H. pylori infections allows to prevent the development

100 Helicobacter pylori avastamise lugu of peptic ulcers and to reduce the risk of developing gastric cancer. The treatment of duodenal and gastric ulcers, previously known as unavoidably chronic diseases that are often exacerbated, is now effective and previous principles of treatment have been fully reviewed. Nowadays the management of H. pylori is approved and recommend in diagnostic and treatment guides for the prevention and treatment of gastric diseases.

101 Teadmiste spiraal. Sajand inimese mikroobiökoloogiat Tartu Ülikoolis

MARIKA MIKELSAAR

Me elame kui kahetise surve all … Kui ilmaruumi ammu uurib astronoomi sond Kildhaaval kogund fakte nende vennaskond, siis mikromaailm, meile hoopis lähemal, sai uurimisobjektiks märksa hiljemalt.

Eugen Tallmeister

Inimkonna igatsus teadmiste järele on sageli seostunud hirmuga tundmatute nähtuste ees. Üks selliseid nähtusi on suured epidee- miad, nagu katk, koolera, rõuged või difteeria. Kui 19. sajandil suri kogu maailmas sõdades ligikaudu 19 miljonit inimest, siis tuberkuloos viis endaga kaasa peaaegu kaks korda rohkem – 35 miljonit inimest. Tollaste väljapaistvate teadlaste (Robert Koch, Louis Pas- teur, Joseph Lister jt) jõupingutused päädisid mitmete haigustteki- tavate bakterite avastamisega ja meetmete väljatöötamisega nende ohjeldamiseks. Kasutusele tulid antiseptika, antimikroobsed ained ja vaktsiinid. Päris uudse lahendusena lähtuti looduskooslustes, sh mikroobimaailmas endas kehtivast vastastikuse kasvu ja leviku kontrollist. Leiti Penicillium’i liiki kuuluvate seente antimikroobne

102 Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLV (2017) Teadmiste spiraal. Sajand inimese mikroobiökoloogiat Tartu Ülikoolis toime erinevate bakterite suhtes – nii leiutati antibiootikum penitsilliin, millele järgnes terve hulk looduslikke ja sünteetilisi antibioo- tikume. Kahjuks pole inimkond siiski õppinud päriselt taltsutama rikkalikku mikroobimaailma, mille arvukuse ja tiheda seose tõttu inimesega võib nende kahjustav võime osutuda mõõtmatuks. USA juhtiva mikrobioloogi Gail H. Casselli 1995. aastal väljendatud mõte „Eksisteerivate probleemide ulatuslikkuse tõttu ja rahaliste vahendite alalise nappuse tõttu pole tervishoiusüsteem korralikult ette valmistunud ei uute ega jälle uuesti esilekerkivate infektsioonide tõrjeks“ sobib kirjeldama ka praegust situatsiooni.1 Ilmekaks näiteks on viiruslikud nakkushaigused: inimese immuunpuudulikkuse viirusega (HIV) on nakatunud 36,7 miljonit inimest, kellest vaid 18,2 miljonit saavad aidsisur- ma ärahoidvat antiretroviirusravi. Samal, 1995. aastal Akadeemias avaldatud artiklis „Kas inimkond vabaneb kunagi nakkushaigustest?“2 olen kinnitanud vajadust range isikliku hügieeni ja vaktsineerimiste järele, seda igas elueas inimestele. Alates koolieast on tsiviliseeritud ühiskondades tiheda kätepesemi- se või nende desinfitseerimise harjumus üsna hästi juurdunud, samuti kaitseb toiduinfektsioonide eest riiklik järelevalve teenistus. Seevastu vaktsineerimiste spektri laiendamine on takerdunud esoteeriliste tõekspidamistega kogukondade väärasse mõjuvõimu. Ka Eestis on ohtlikult palju lapsevanemaid, kes keeldu- vad oma laste infektsioonikaitsest, ohustades oma lapsi ja ühiskonda seni kontrolli all olnud infektsioonide võimaliku levikuga. Aidata saab vaid teadmiste levitamine rahva hulgas. Teaduse progressi ei suuda miski peatada, teadis juba kuulus prantsuse teadlane, marutõve vastase vaktsiini leiutaja Louis Pasteur (1822–95). Üheks edasiseks nakkushaigusi ja inimese tervist kontrollivaks suunaks on saanud inimeselt pärinevate kasulike bakterite rakendamine. Just tervetelt inimestelt leitud kasulike omadustega bakterid on potentsiaalselt võimelised ajutiselt asustama uut peremeest. Nimelt on nende puhul kirjeldatud retseptorite vastavust, mis puudub näiteks hapukapsalt leitud mikroobidel-hapendajatel. Juba 20. sajandi alguses tõi vene teadlane Ilja Metšnikov (1845–1916) män- gu inimese mikroflooras leiduvad piimhapet tekitavad bakterid, mis

1 Gail H. Сassell. The need to provide biomedical research funding for NIH. ASM News, 1995, 4, 156–157. 2 Marika Mikelsaar. „Kas inimkond vabaneb kunagi nakkushaigustest?“, Akadee- mia (Tartu, 1995), 1693–1711.

103 Marika Mikelsaar oma metaboliitidega osutusid võimeliseks alla suruma ohtlikke in- fektsioonitekitajaid.3 Neile antagonistlikele bakteritele (nt Lactobacillus delbrueckii bulgaricus) omistas Nobeli auhinna laureaat Ilja Metšnikov veel ühe olulise omaduse: võime pidurdada vananemist. Juba 1905. aastal kä- sitles ta laktobatsille organismi ainevahetuse ja südame-veresoon- konna aterosklerootiliste kahjustuste võimalike korrigeerijatena. Nüüdseks teame palju rohkem mikrobioota ealistest muutustest ja seosest tervisega.4 Näiteks on selgunud, et tervisekaebusteta eakatel (üle 65 eluaasta), kes regulaarselt tarvitasid fermenteeritud piimatooteid, oli suurenenud seedekulglas kasulike laktobatsillide hulk. Neil isikutel olid mitmed tervise biomarkerid, nagu vere „hal- va kolesterooli“, LDL, veresuhkru ja triglütseriidide näitajad, optimaalsed.5 Saadud teadmised kinnitavad seoseid dieedi, mikrobioota ja vananemisega seotud tervisenäitajate vahel. Oma panuse mikrobioota kaitsefunktsiooni selgitamisse andsid ka Tartu Ülikooli teadlased, neist esimesena 1920. aastatel Tar- tu Ülikooli mikrobioloogia instituudi rajaja professor Karl Sch- lossmann (1885–1969), kes uuris Eesti ravimudade mikroobset koostist ja nende kasutamise võimalusi inimese tervise heaks.6 Mär- kimisväärselt trükiti tema uurimus 1939. aastal Inglismaal täies mahus raamatuna. Teise maailmasõja ja Nõukogude okupatsiooni alguses põgenes professor Schlossmann Rootsi. Peale ajutisi kohuse- täitjaid jäi mitmeteks aastateks kateedrijuhtajaks pediaater-infekt- sionist Felix Lepp. Tänuväärselt juhendas professor Lepp mitmeid arstiteadlasi teadusliku kraadini, pälvides hüüdnime Felix Lepp – Kaadrite Sepp.

3 Elie Metschnikoff, Prolongation of life. Optimistic Studies (New-York, London: Putnam’s sons, 1908). 4 M. J. Claesson, I. B. Jeffery, S. Conde, S. E. Power, E. M. O’Connor, S. Cusack, H. M. Harris, M. Coakley, B. Lakshminarayanan, O. O’Sullivan, G. F. Fitzgerald, J. Deane, M. O’Connor, N. Harnedy, K. O’Connor, D. O’Mahony, D. van Sinderen, M. Wallace, L. Brennan, C. Stanton, J. R. Marchesi, A. P. Fitzgerald, F. Shanahan, C. Hill, R. P. Ross and P. W. O’Toole. „Gut microbiota composition correlates with diet and health in the elderly“, Nature, 488 (7410), (2012), 178–184. 5 M. Mikelsaar, J. Stsepetova, P. Hütt, H. Kolk, E. Sepp, K. Lõivukene, K. Zilmer, M. Zilmer, „Intestinal Lactobacillus sp. is associated with some cellular and meta- bolic characteristics of blood in elderly people“, Anaerobe, 16 (3), (2010), 240−246. 6 K. Schlossmann, Estonian curative-sea-muds and seaside health resorts (London: Boreas Publishing Co., 1939), 5-42.

104 Teadmiste spiraal. Sajand inimese mikroobiökoloogiat Tartu Ülikoolis

Aastatel 1962 kuni 1965 juhtis tolleaegset mikrobioloogia kateedrit professor Lepa õpilane dr Eugen Tallmeister (1916–2006), kes algatas Eestis esimesena kromosomaalse ja plasmiidse enterobak- terite geeniinfo uurimise kõhulahtisusega lastel. Oma juhendatava bioloog Ain Heinaru kaudu pani dotsent Tallmeister aluse ka keskkonna bakterite geneetiliste iseärasuste selgitamisele. 1960. aastate keskel algasid Tartus inimese mikroobiökoloogia uuringud professor Akivo Lenzneri (1927–2012) juhtimisel. Mikroo- biökoloogia kirjeldab ja selgitab vastavate tervisenäitajate korral teatud kehapiirkonnas mikrobioota koostist, struktuuri ja metabolis- mi ning seoseid peremeesorganismiga. Iga inimese mikrobioota koosneb 10–100 triljonist sümbiootilisest mikroobist ja selle summaarne geenide arv ületab 100 korda inimese geenide arvu, seetõttu toimuvad sellises superorganismis (inimene + tema mikroobid) keerulised, inimese homöostaasi ja tervist mõjutavad metaboolsed suhted. Professor Lenzneri juhendamisel kaitsti aastail 1966–96 kokku 14 meditsiinikandidaadi väitekirja, neist Eestis üheksa.7 Tolle- aegsed aspirandid panid aluse inimese erinevate kehapiirkondade laktobatsillaarse mikrofloora uuringutele Eestis. Uuriti toetavaid ja antagonistlikke suhteid teiste samas kehapiirkonnas elutsevate mikroobidega, töötati välja ja omandati mitmeid innovatiivseid me- toodikaid, mida õpetati ka üle kogu Nõukogude Liidu Vanemuise tä- nava mikrobioloogia laborisse saabunud õppuritele, kellest viis said teaduskraadi Akivo Lenzneri juhendamisel. Tartu koolkonna tuntus kasvas ja 1970. aastate keskpaigast alates kaasati Eesti mikrobioloogid NSVL teadusliku ja poliitilise kuulsuse – kosmonautika tee-

7 M. Voronina, Inimese mao mikrofloora laktobatsillid. Kandidaadiväitekiri (Tartu, 1968); M. Türi, Merisigade intratestikulaarse nakatamisviisi kasutatavus INH-re- sistentsete ja katalaasnegatiivsete tuberkuloositekitajate uurimisel. Kandidaadi- väitekiri (Tartu, 1969); M. Mikelsaar, Laktobatsillid inimese rooja mikroflooras mõnede seedetrakti mitteinfektsioossete haiguste puhul. Kandidaadiväitekiri (Tartu, 1969); J. Uibu, Rooja laktobatsillaarse floora hulgaline koostis tervetel inimestel. Kandidaadiväitekiri (Tartu, 1972); L. Goljanova, Kooliealiste tervete laste rooja laktobatsillaarne floora. Kandidaadiväitekiri (Tartu, 1973); V. Brilis, Laktobatsillide adhesiivsed omadused. Kandidaadiväitekiri (Tartu-Moskva, 1983); T. Brilene, Tupe laktobatsillide adhesioon ja suguhormoonid. Kandidaadiväitekiri (Tartu-Moskva, 1990); T. Brilene, Tupe laktobatsillide adhesioon ja suguhormoonid. Kandidaadiväitekiri (Tartu-Moskva, 1990); L. Levkov, Laktobatsillide adhesiivsus segapopulatsiooni tingimustes. Kandidaadiväitekiri (Tartu-Moskva, 1991); T. Karki, Quantitative composition of the human lactoflora and method for its examination. Dissertationes Medicinae Universitatis Tartuensis (Tartu, 1996).

105 Marika Mikelsaar nistusse. Uurimisteemaks sai bioloogilise isolatsiooni mõju inimese tervisele ja vastupidavusele stressi tingimustes ning mikroobide osatähtsus neis protsessides. Stressi mõju uuriti Moskva N. Gama- leja nimelise epidemioloogia ja mikrobioloogia teadusliku uurimise instituudi gnotobioloogia laboris (prof E. Tsahava) ja Krasnojarski meditsiinilise bioisolatsiooni laborites, Moskva medikobioloogiliste probleemide instituudi ja Baikonuri treeningulaborites, kus katse- alused spetsiaalsetes „kosmosekapslites“ kuude kaupa treenisid (dr V. Shilov, dr N. Lizko). Neis kõigis töötasid lühemat aega ka meie kateedri kolleegid ja sealt saabusid kosmonautide soolkanali proovid Tartusse Vanemuise tänavasse. Kujunesid sidemed NSVL teiste teadusasutustega Riias, Kaunases, Tbilisis, Leningradis ja Moskvas. Tolleaegne (1970–89) Tartu mikrobioloogide tähtis teadussaavutus kosmosebioloogias oli tõestus, et erakordses keskkonnas, kus inimest koormavad radiatsioon ja isolatsioonistress, tekib kosmonaudi organismis düsbioos e mikrobioota ja organismi kooslussuhete lagunemine, millega kaasnevad seedehäired ja oluline valgukaotus.8 Düsbioo- si hindamiseks töötasid Tartu teadlased välja originaalse metoodika, mis eristas soolestiku residentset seinapidist ja valendikus olevat rohkem ajutist mikrofloorat.9 Juba lennueelsel ajal tekitab stress mikroflooras muutusi, mis lühiajalisel lennul süvenevad. Seevastu pikemaajalisel lennul on organismil ja tema mikrobiootal oluline adaptiivne võime, aga lennujärgne taastumisperioodi vaevalisus ja aeglus vajas toetust. Esimest korda rakendati kosmoselennul düs- bioosi vältimiseks personaalse meditsiini põhimõtteid: kosmonaudile anti reisile kaasa kapsleid tema enda kasulike laktobatsillidega, mis olid isoleeritud Tartus. Mitmetele kosmonautide organismist eraldatud laktobatsillitüvedele saadi NSVL autoritunnistusi, mis tänapäe- vases mõistes võrduvad patentidega. Sellega seoses arendati välja NSVL probiootikumitööstust (Gorki, Perm), kusjuures kaks Eestist

8 А. А. Ленцнер, В. М. Шилов, Н. Н. Лизько, М. Э. Микельсаар, „Исследование видового состава лактобацилл кишечника в условиях длительного пребывания человека в замкнутом пространстве“, Космическая биология и медицина, 3 (1973), 76–80; А. А. Ленцнер, М. Э. Тюри, Х. П. Ленцнер, М. Э. Микельсаар, В. М. Шилов, Н. Н. Лизько, Г. Д. Сырых, „Исследование чувствительности к антибиотикам лактобацилл из пищеварительного тракта экипажей „Союз-13“ и „Союз-4“, Космическая биология и медицина, 4 (1981), 36–39. 9 M. E. Mikelsaar, M. E. Väljaots, A. A. Lenzner, „Anaerobe Inhalts- und Wandmik- roflora des Magen-Darm-Kanals“,Die Nahrung, 23, 6/7 (1984), 727–733.

106 Teadmiste spiraal. Sajand inimese mikroobiökoloogiat Tartu Ülikoolis

Foto 1. Marika Mikelsaare teadusrühma tuumik 1999. aastal. 1. rida vasakult: Siiri Kõljalg, Tõnis Karki, Marika Mikelsaar, Paul Naaber, Reet Mändar. 2. rida vasakult: Heidi Annuk, Krista Lõivukene, Epp Sepp, Kai Truusalu. pärit laktobatsilli on tänini Venemaal miljonites tonnides levinud otetšestvennõje probiotiki (kodumaised probiootikud). Akivo Lenzner valiti Venemaa meditsiinilis-tehniliste teaduste akadeemia tegev- liikmeks. Sidemed Potsdami (Rehbrücke) toitumise ja hügieeni instituudiga (professor Helmut Haenel)10 võimaldasid mikroobiökoloogia konverentsidel Greifswaldis, Rostockis, Leipzigis ja Dresdenis luua laial- dasemaid kontakte Lääne teadlastega ning suunasid tartlasi tundma huvi mikroobide osa vastu toitumises, ka kosmonautide heaks. 1990. aastate algul kujunes mikrobioloogia kateedri (peagi instituudi) ja TÜ meditsiini kesklabori koosseisu kuuluva Maarjamõisa haigla kliinilise mikrobioloogia labori sünergias noorte arstide-mikrobioloogide tuumik, kellest 15 jõudsid Marika Mikelsaare juhendamisel varem või hiljem meditsiinidoktori kraadini. Neist esimene – Reet Mändar – valiti 2015. aastal Tartu Ülikooli meditsiinilise mikroobiökoloogia professoriks.

10 H. Haenel and J. Bendig, „Intestinal flora in health and disease“,Progress in Food & Nutrition Science, 1 (1975), 21.

107 Marika Mikelsaar

Tabel 1. Marika Mikelsaare juhendatud meditsiinidoktori väitekirjad Teema Dissertant Kaitsmise Dissertatsiooni pealkiri aasta Ema-lapse Reet 1996 Vaginal microflora during pregnancy mikrobioota Mändar and its transmission to newborn. Epp Sepp 1998 Formation of intestinal microbial ecosystem in children Infekt- Paul Naa- 1997 Clostridium difficile infection and sioonid, ber intestinal microbial ecology patogeenid Siiri Kõljalg 1999 Acinetobacter - an important nosoco- ja mikroobi- mial pathogen ökoloogia Annika 2001 Mycobacterium tuberculosis – spread Krüüner and drug resistance in Estonia Priit 2005 Indicators for tonsillectomy in adults Kasenõmm with recurrent tonsillitis – clinical, microbiological and pathomorpholo- gical investigations Helicobacter Krista 2003 Helicobacter pylori in gastric micro- pylori Lõivukene bial ecology and its antimicrobial mikroobi- susceptibility pattern ökoloogia Helena 2006 Diversity of Helicobacter pylori ge- Andreson notypes in Estonian patients with chronic inflammatory gastric disease Toomas 2003 Perforated peptic ulcer in Estonia: Sillakivi epidemiology, risk factors and relations with Helicobacter pylori Lakto-bat- Heidi 2002 Selection of medicinal plants and in- sillaarsed Annuk testinal lactobacilli as antimicrobial probiootikud components for functional foods Epp 2005 Evaluation of technological and func- Songisepp tional properties of the new probiotic Lactobacillus fermentum ME-3 Jelena 2011 The characterisation of intestinal Štšepetova lactic acid bacteria using bacterio- logical, biochemical and molecular approaches Pirje Hütt 2012 Functional properties, persistence, safety and efficacy of potential probiotic lactobacilli Kai 2013 Probiotic lactobacilli in experimental Truusalu persistent Salmonella infection

1993. aastal kaitses Marika Mikelsaar (1938) doktoriväitekirja,11 mis põhines umbes 25-aastasel teadustööl mikrobioloogia kateedris.

11 Marika Mikelsaar, Evaluation of the gastrointestinal microbial ecosystem in health and disease. Dissertationes Medicinae Universitatis Tartuensis (Tartu, 1993).

108 Teadmiste spiraal. Sajand inimese mikroobiökoloogiat Tartu Ülikoolis

Doktoritöös oli nii in vitro, eksperimentaalsete katseloomade kui ka gastriidi, mao kaksteistsõrmiksoole haavandi ja mao resektsioo- ni järgsete muutustega haigete soolkanali mikrofloora uurimisega arendatud edasi mikroobiökoloogilisi põhimõtteid haigustekitajate ja kasulike bakterite suhetest. Palju uusi teadmisi hakkas kujunema antibiootikumresistentsuse päritolu kohta mitmetes infektsioonides (tuberkuloos, haigla sisesed infektsioonid) ja inimese mikroobiökosüsteemi mõju sellele. Samuti selgitasime raskete kliiniliste infektsioonide tekitajate (helikobakterid mao haavandtõvel, streptokokid tonsilliidil, anaeroobsed klostriidid soolepõletikel) seoseid haigusprotsessi kujunemise ja seedekanali mikrobioota toimega.12 Alustati kliinilisi uuringuid düsbioosis tekkinud muutuste korrigeerimise võimaluste leidmiseks. 1993. aastal valiti Ma- rika Mikelsaar TÜ mikrobioloogia instituudi juhiks, milliselt kohalt ta emeriteerus 2003. aastal, jätkates tööd erinevate uurimisprojektidega. Mikroobiökoloogia kliinilise töörühma paiknemine Maarjamõisa haigla laboris alates 1991. aastast tõi kaasa vajaduse täiustada ja juh- tida infektsioonide diagnostikat suurkliiniku arvukates osakondades. Selleks töötati välja mitmeid kiiremaid tulemusi võimaldavaid metoo- dikaid, parandati antibiootikumtundlikkuse määramise meetodeid ja juurutati naaberriikide eeskujul kliinilisse praktikasse uusi antibiootikumravi põhimõtteid. Koos klinitsistidega päästeti ilmselt palju elusid. Suur proovilepanek oli 1991.–95. aasta difteeriapuhang Eestis, mis nõudis Tartu laborilt sadade proovide uurimist ja uudseid diag- nostikameetodeid. Puhangu põhjuseks oli tervishoiusüsteemi kokku- varisemine putšijärgsel Venemaal, vaktsineerimiste äralangemine ja suur rahvaste rändamine. Haigestumised algasid Peterburis, edasi Lätis ja jõudsid Eestisse. Esimene haige (ema-laps), kes Tartusse ron- giga saabus, oli väga raskes seisus. Kahjuks läks aega, kuni kogenud arst dr Astrid Kokk diagnoosis difteeria. Sõjaajast peale polnud selliseid juhte nähtud. See nõudis ka kliiniliselt mikrobioloogia laborilt sanitaar-epidemioloogilist tööd ja varustust. Üle-eestiliste pingutustega (dr Ants Jõgiste ja dr Unna Jõks) õnnestus epideemia ära hoida.

12 M. E. Mikelsaar, M. E. Türi, A. A. Lencner, „Possibilities of intestinal colonization with lactobacilli of white mice during several generations“, Abstracts of Estonian III Congress of Epidemiologists, Microbiologists, Infectionists and Hygienists (in Russian) (Tallinn, 1977), 62–63.

109 Marika Mikelsaar

Haiglas leviva ohtliku patogeeni Clostridium difficile puhul tões- tati infektsiooni tekkimist võimaldav mikroobiökoloogiline seos. Ni- melt soodustab C. difficile paljunemist laktobatsillide puudumine soolkanalis antibiootikumravi järel. Paul Naaberi vastavaid ekspe- rimentaalseid teadusartikleid tsiteeritakse tänini arvukalt.13 Ette rutates võib öelda, et viimaste uuringutega on Tartu Ülikooli mikrobioloogid tõestanud, et laktobatsillid on mitme funktsionaalse omaduse tõttu võimelised seda rasket verise kõhulahtisusega kulgevat infektsiooni otseselt pärssima.14 Probiootik Lactobacillus plantarum Inducia ja prebiootik ksülitool pidurdavad klostriidide eoste välja- kasvu sooles (Eesti patent saadi oktoobris 2017). Kombineerides probiootilisi baktereid neile toitaineid kindlustavate prebiootikute- ga, saadakse sünbiootikumid. Rakendades nimetatud sünbiootiku- mi, võiks see olulisel määral vähendada haiglasisese raske kuluga soolepõletiku (pseudomebranoosne koliit) levikut. Pikk on tee ideest ja isegi tõestusest selle rakenduseni: kliinilised katsetused algavad alles 2017. aastal. Märkimisväärseks erialaseks murranguks oli TÜ mikrobioloogi- dele sidemete teke Soome ja Rootsi teadlastega kohe iseseisvumise algaastail. Maarjamõisa kliinilises mikrobioloogia laboris saadi nõu ja abi kliinilise mikrobioloogia edendamiseks ja ettepanekud ühiseks teadustööks. Nüüdseks on kolm tolleaegset koostööpartnerit – Torkel Wadström, Bengt Björksten ja Seppo Salminen – tunnustatud Tartu Ülikooli audoktoriteks. Koostöös TÜ lastekliinikuga uuriti vastsün- dinute ja imikute mikrofloora kujunemist erineva toitmise, sh rin- napiima ja Valio OÜ imikute toidusegude mõjul. Selgusid mitmed olulised mikroobiökoloogilised seaduspärasused. Tampere ülikooli kliinikumis manustati Soome vastsündinutele probiootilist bakterit Lactobacillus rhamnosus GG. Samas arvas mitu USA teadlast, et see võib muuta mikroobiökoloogilisi suhteid niivõrd, et lastele vajalikud bifidobakterid ei leia enam sooles arenemisvõimalust. Epp Sepa uuringutest selgus, et see arvamus polnud õige, kusjuures leitud sea-

13 P. Naaber, M. Mikelsaar, „Antibiotic-compromised murine model of Clostridium difficileinfection“, Microecology and Therapy, 25 (1995), 201. 14 K. Krogh Andersen, N. M. Strokappe, A. Hultberg, K. Truusalu, I. Smidt, R.-H. Mikelsaar, M. Mikelsaar, T. Verrips, L. Hammarström, Harold Marcotte, „Neut- ralization of Clostridium difficile toxin B mediated by engineered lactobacilli producing single domain antibodies“, Infection and Immunity, 84 (2016), 335–406.

110 Teadmiste spiraal. Sajand inimese mikroobiökoloogiat Tartu Ülikoolis duspärasust arvestatakse tänini kehtivaks: nimelt koos laktobatsillide hulga suurendamisega kasvavad ka teiste kasulike mikroobide populatsioonid.15 Mikroobide ökosüsteemis on ju erinevate bakterite metaboliidid üksteisele toiduks ja toetuseks.16 Konsortsium koosseisus Anne Ormisson, Heili Varendi, Urmas Siigur, Irja Lutsar, Reet Mändar, Epp Sepp, Marika Mikelsaar pälvis selle töö eest 1994. aastal Eesti riigi teaduspreemia meditsiini valdkonnas. Üks professor Marika Mikelsaare teoreetiliselt olulisimaid saavutusi mikroobiökoloogias on hüpotees mikrofloora kujunemisest juba sünnieelsel perioodil.17 Nimelt tekitas ta 1977. aastal emakaudse nakatamisega ühe põlvkonna hiirtelt viie põlvkonna vältel püsiva laktofloora. Selline valikuline vastuvõtlikkus on ilmselt igale indivii- dile iseloomuliku mikroobide komplekti aluseks. Mikrofloora indivi- duaalsus oli 1980. aastatel juba ligi kümme aastat teada, kuid selle tekkemehhanismid mitte. Hüpoteesi sünnieelsest mikroobide üle- kandest emalt lootele tõestati kaksikute, rasedate ja vastsündinute uurimisega.18 Praeguseks on näidatud, et saadud tulemused on ka molekulaarsete tehnikate ajastul igati usaldusväärsed, kuna nii loo-

15 E. Sepp, M. Mikelsaar, S. Salminen, „Effect of Administration of Lactobacillus casei Strain GG on the Gastrointestinal Microbiota of Newborns“, Microbial Ecology in Health and Disease, 6 (6) (1993), 309–314. 16 M. Mikelsaar, E. Sepp, J. Štšepetova, E. Songisepp, R. Mändar, „Biodiversity of Intestinal Lactic Acid Bacteria in the Healthy Population“, Advances in experimental medicine and biology, 932 (2016), 1–64. 17 M. E. Mikelsaar, M. E. Türi, A. A. Lencner, „Possibilities of intestinal colonization with lactobacilli of white mice during several generations“, Abstracts of Estonian III Congress of Epidemiologists, Microbiologists, Infectionists and Hygienists (in Russian) (Tallinn, 1977), 62–63; M. Mikelsaar, „The possibilities of balanced coexistence in the system: organism and its microflora“, Endocytobiosis and cell research, 3 (1986), 150; М. Э., Микельсаар, У. Х. Сийгур, А. А. Ленцнер, „Оценка количественного состава микрофлоры фекалий“, Лабораторное дело, 3 (1990), 62–66. 18 Mikelsaar, Türi, Lencner, „Possibilities of intestinal colonization“; Sepp, Mikel- saar, Salminen, „Effect of Administration of Lactobacillus casei Strain GG“; R. Mändar, Vaginal microflora during pregnancy and its transmission to newborn. Dissertation (Tartu, 1996); R. Mändar and M. Mikelsaar, „Transmission of mother’s microflora to the newborn at birth“,Biology of the neonate, 30 (1996); M. Mikelsaar, E. Sepp, R. Kasesalu, K. Kolts, „Some considerations on the formation of normal human microflora during the first year of life“,Wissenschaftliche Zeit- schrift Ernst-Moritz-Arndt-Universität Greifswald, Medizinische Reihe, 38 (1989), 1–2, 27–30; R. Mändar, M. Mikelsaar, „Transmission of mother’s microflora to the newborn at birth“, Biology of the Neonate, 69 (1996), 30; M. Mikelsaar, E. Sepp, R. Kasesalu, K. Kolts, „Some considerations on the formation of normal human microflora during the first year of life“,Wissenschaftliche Zeitschrift der Ernst-Mo- ritz-Arndt-Universität, Greifswald. Medizinische Reihe, 38 (1989), 1–2, 27–30.

111 Marika Mikelsaar tevedelikus, platsentas kui ka vastsündinul esinevad individuaalsed emalt pärit mikroobitüved (süstematiseeritud ülevaade19). Muidugi lisanduvad neile keskkonna mikroobid. Seega on tookordne idee loote rasedusaegsest selektiivsest kolo- nisatsioonist leidnud 21. sajandil tõestamist. Juba 1986. aastal eksperimentaalse uurimuse põhjal püstitatud tees individuaalselt spetsiifilise laktofloora kujunemisest antenataalselt ootab siiski tänini praktilist rakendust – tervise seisukohalt kasulikku (metaboolse sündroomi, allergia, vananemise vastu), näiteks mõne kasuliku mik- roobitüvega emakaudset koloniseerimist looteeas. Maailmateaduses osutus läbimurdvaks Tartu Ülikooli teadlaste hü- potees allergia tekkest soole mikroobide hulga ja variatsioonide (depri- vation of biodiversity) vähenemise tõttu mikrofloora kujunemise ajal.20 Uuringuid alustati professor Bengt Björksteni projekti järgi, milles A. Strahani liigse hügieeni hüpotees transformeeriti soole mikrofloora võrd- levateks prospektiivseteks uuringuteks erineva sotsiaalse ja majandusli- ku keskkonnaga lastel arengu- ja arenenud maades. Selgusid erinevused allergia suurema ja väiksema esinemissagedusega maades (vastavalt Rootsis ja Eestis), kus 1990. aastate alguses nii toitumis- kui ka hü- gieenitingimused drastiliselt erinesid. Väga varases lapseeas on avatud „immunoloogiline aken“ tolerantsuse tekkeks. Kui industriaalühiskonna liigse hügieeni tingimustes puutub laps kokku väheste mikroobidega, sh piimhappebakteritega, siis ei kujunda tema organism edaspidiseks eluks välja mittereageerimist näiteks õietolmus või maapähklites leiduvatele kahjututele ühenditele. Mitte et imik peaks tolerantsuse tekkeks just nende ainetega kokku puutuma – nendega sarnaste reaktsioonide ja metaboliitide tekkes osalevad erinevad soolkanali mikroobid. Kui bakterite mitmekesisus on piiratud, jääb kujuneva immuunsüsteemi loomulik stimulatsioon puudulikuks ja edaspidi võivad geneetiliselt soodustatud isikutel tekkida atoopilised/allergilised reaktsioonid. TÜ mikrobioloogide rühma vastavateemaliste publikatsioonide tsiteeritavus kogu maail-

19 Mikelsaar, Sepp, Štšepetova, Songisepp, Mändar, „Biodiversity of Intestinal Lac- tic Acid Bacteria“. 20 B. Björkstén, E. Sepp, K. Julge, T. Voor, and M. Mikelsaar, „The intestinal microflora during the first year of life and the development of allergy“, The Journal of Allergy and Clinical Immunology, 108 (2001), 516–520; M. Mikelsaar, R. Mändar, „Development of individual lactic acid microflora in the human microbial ecosystem“, Lactic acid bacteria, ed. by S. Salminen, A. von Wright (New York: Marcel Dekker, 1993), 237–293.

112 Teadmiste spiraal. Sajand inimese mikroobiökoloogiat Tartu Ülikoolis mas on endiselt väga suur.21, Nende uuringute käigus pandi alus ka inimeselt pärinevate kasulike mikroobide kollektsioonile, millest nüüdseks on kujunenud rahvusvaheliselt tunnustatud ja uute uurimuste aluseks olev inimese mikrobioota biopank.22 Oluliseks teadussuunaks kujunes 2000. aastail uurimissuund inimese mikroobide mõjust tema ainevahetusele ja sellega seostatud tervisenäitajatele. Uurides laktobatsillide metaboolset potentsiaali, leiti, et eakatel inimestel on regulaarse probiootiliste fermenteeritud piimatoodete (jogurt, keefir, juust) tarvitamisel võimalik langetada ateroskleroosi riski. Nimelt suureneb sel juhul Ilja Metšnikovi 1907. aastal formuleeritud idee järgi laktobatsillide üldhulk soolkanalis. Selle hulga kasv on aga negatiivses korrelatsioonis ateroskleroosi tekke ühe olulisema markeriga, oksüdeeritud madala tihedusega li- poproteiinide (ox-LDL) sisaldusega vereseerumis. Suure töö ja õnneliku juhuse tulemusena õnnestus Eesti-Rootsi laste allergiauuringute käigus leida 1995. aastal üheaastase terve Eesti lapse soolestikust metaboolselt aktiivne laktobatsillitüvi Lac- tobacillus fermentum ME-3. Ulatuslike in vitro, eksperimentaalsetel katseloomadel ja vabatahtlikel tehtud uuringute põhjal leiti sel tü- vel soole- ja kuseteede infektsioonide vastane ja organismi antioksü- dantsust tõstev kaksiktoime, mida on kirjeldatud paljudes artiklites ja rahvusvahelistel konverentsidel.23

21 E. Sepp, K. Julge, M. Mikelsaar, B. Björksten, „Intestinal microbiota and immu- noglobulin E response in 5-year-old Estonian children“, Clinical and Experimental Allergy, 35 (2005), 1141–1146; J. Stsepetova, E. Sepp, K. Julge, E. Vaughan, M. Mikelsaar, W. M. de Vos, „Molecularly assessed shifts of Bifidobacterium ssp. and less diverse microbial communities are characteristic of 5-year-old allergic children“, FEMS Immunology and Medical Microbiology, 51 (2007), 260–269. 22 http://eemb.ut.ee (30.10.2017). 23 T. Kullisaar, M. Zilmer, M. Mikelsaar et al., „Two antioxidative lactobacilli strains as promising probiotics“, International Journal of Food Microbiology, 72 (2002), 215–224; T. Kullisaar, E. Songisepp, M. Mikelsaar, K. Zilmer, T. Vihalemm, M. Zil- mer, „Antioxidative probiotic fermented goats’ milk decreases oxidative stress-mediated atherogenicity in human subjects“, The British Journal of Nutrition, 90 (2003), 449–456; M. Mikelsaar, M. Zilmer, „Lactobacillus fermentum ME-3 – an antimicrobial and antioxidative probiotic“, Microbial Ecology in Health and Disease, 21 (1) (2009), 1–27; M. Mikelsaar, E. Sepp, J. Štšepetova, P. Hütt, K. Zilmer, K. Kullisaar, M. Zilmer, „Regulation of plasma lipid profile by Lactobacillus fermentum (probiotic strain ME-3 DSM14241) in a randomised controlled trial of clinically healthy adults“, BMC Nutrition, 1 (27), (2015), 1−13; M. Mikelsaar, H. Annuk, J. Shchepetova, R. Mändar, E. Sepp, B. Björksten, „Intestinal lactobacilli of Estonian and Swedish children“, Microbial Ecology in Health and Disease, 14 (2002), 75–80.

113 Marika Mikelsaar

Tartu Ülikoolil on mikroobitüve patenteerimine nõudnud aega ja vaeva (Eesti patent ME-3 kohta saadi 2006. aastal, alles viis aastat peale taotluse sisseandmist, samal aastal saadi ka Venemaa patent, USA patent 2007 ja Euroopa patent 2010). Eesti Tehnoloogiaagentuuri (ES- TAG) grandi tõhusal toel aga arendati juba 2005. aastal välja esimene Eesti funktsionaalne toode. AS Tere on Lactobacillus fermentum ME-3 abil rikastanud Helluse sarja piimatooteid ja tarbijad on need tooted hästi vastu võtnud. 2014. aastal õnnestus koostöös Prantsusmaa-Bel- gia firmaga VT Bioscience OY viia ME-3 toidulisandisse RegActiv, mille eesmärk on kolesteroolitaseme vähendamine tänu bakteri antioksüda- tiivsele potentsiaalile.24 Nimetatud firma toel turustatakse ME-3 bakterit nüüdseks kaheksas Euroopa Liidu riigis, USA-s ja Austraalias. Tehnoloogia arenduskeskuste programmi raames alustati koos- töös Tervisliku Piima Biotehnoloogiate Arenduskeskusega (TPTAK) uuringuid laktobatsillide omadustest ja nende võimest mõjutada inimese erinevate earühmade biomarkereid – tervise kindlustamiseks. Valmis järgmine funktsionaalne toit Südamejuust, mis sisaldab probiootilist Lactobacillus plantarum Tensia tüve (patenteeritud Ees- tis, Venemaal, Euroopas). Toote funktsionaalsus seisneb vererõhu regulatsioonis, veesisalduse langetamises ja südame-veresoonkon- na töö parandamises.25 Tensia toodab lämmastikmonooksiidi (NO), mis lõõgastab veresoonte silelihaseid, samuti tekitab ta veresoonte silelihaseid mõjustava ensüümi (ACE I) pärssijaid ja polüamiin put- restsiini. E-Piimas valmistatud Tensia tüvega funktsionaalse juustu vererõhku langetavat toimet on tõestatud sadadel tervisekaebusteta vabatahtlikel, kelle vererõhku loetakse piiripealselt kõrgeks.

24 T. Kullisaar, K. Zilmer, T. Salum, A. Rehema, M. Zilmer, „The use of probiotic L. fermentum ME-3 containing RegActiv Cholesterol suplement“, Nutrition Journal, 15 (2016), 93. 25 Hütt et al., „Impact of probiotic L. plantarum TENSIA in different dairy products on anthropometric and blood biochemical indices of healthy adults“, Beneficial Microbes, 6 (3) (2015), 233–243; E. Songisepp, P. Hutt, M. Ratsep, E. Shkut, S. Koljalg, K. Truusalu, J. Stsepetova, I. Smidt, H. Kolk, M. Zagura, M. Mikelsaar, „Safety of a probiotic cheese containing Lactobacillus plantarum Tensia according to a variety of health indices in different age groups“, Journal of Dairy Science, 95 (10) (2012), 5495–5509; K. K. Sharafedtinov, O. A. Plotnikova, R. I. Alexeeva, T. B. Sentsova, E. Songisepp, J. Stsepetova, I. Smidt, M. Mikelsaar, „Hypocaloric diet supplemented with probiotic cheese improves body mass index and blood pressure indices of obese hypertensive patients – a randomized double-blind placebo-controlled pilot study“, Nutrition Journal, 12 (2013), 138.

114 Teadmiste spiraal. Sajand inimese mikroobiökoloogiat Tartu Ülikoolis

Mikroobiökoloogiliste uuringute kõrval ei ole unustatud ka Ees- tis sagedamate infektsioonide uurimist (Helicobacter pylori infektsioonid, tuberkuloosi ravimresistentsus, antibiootikumresistentsuse probleemid kuseteede ja suukoopa infektsioonide korral). Selle töö eest pälvis Marika Mikelsaar teist korda Eesti Vabariigi meditsiini teaduspreemia 2002. aastal ja edaspidi 2010. aastal ka Eesti Va- bariigi teaduse elutööpreemia teemal „Inimese mikroobiökoloogia, kroonilised põletikulised protsessid, profülaktika ja ravi toetamine probiootikutega“. 1993. aastal emeriteerunud Marika Mikelsaare mikroobiökoloogi- lisi uuringuid jätkab edukalt professor Reet Mändar, kelle teadustöö peamised suunad on reproduktiivtrakti ja suuõõne mikroobiökoloo- gilised uuringud. Suguteede düsbiootilistest seisunditest naistel on tuntumad bakteriaalne vaginoos ja vaginaalne kandidiaas, mis tin- givad ligi kolmandiku günekoloogi visiitidest. Kuna paljudel naistel alluvad need haigused ravile halvasti või kipuvad korduma, alustati koostöös Tervisetehnoloogiate Arenduskeskusega uudsete kodu- maiste probiootikumide arendamist, mida saaks nende seisundite korrigeerimisel kasutada.26 Praegu on käimas Lactobacillus crispatus’e tüvesid sisaldavate preparaatide kliinilised katsed. Ka meeste eesnäärmepõletik ehk prostatiit on seotud olulise düsbioosiga – sel puhul on meessuguteede mikrobiootas suurtes hulkades oportunistlikke baktereid, kuid vä- hem kaitsvate omadustega laktobatsille kui tervetel meestel.27 Sel-

26 P. Hütt, E. Lapp, J. Štšepetova, I. Smidt, H. Taelma, N. Borovkova, H. Oopkaup, A. Ahelik, T. Rööp, D. Hoidmets, K. Samuel, A. Salumets, R. Mändar, „Charac- terisation of probiotic properties in human vaginal lactobacilli strains“, Micro- bial Ecology in Health and Disease, 12; 27 (2016), 30484; I. Smidt, R. Kiiker, H. Oopkaup, E. Lapp, T. Rööp, K. Truusalu, J. Štšepetova, J. Truu, R. Mändar, „Comparison of detection methods for vaginal lactobacilli“, Beneficial Microbes, 6 (5) (2015), 747–751. 27 P. Korrovits, M. Punab, S. Türk, R. Mändar, „Seminal microflora in asymptomatic inflammatory (NIH IV category) prostatitis“, European Urology, 50 (2006), 1338– 1346; K. Kermes, M. Punab, K. Lõivukene, R. Mändar, „Anaerobic seminal fluid microflora in chronic prostatitis/chronic pelvic pain syndrome patients“,Anaerobe , 9 (2003), 117–123; S. Türk, P. Korrovits, M. Punab, R. Mändar, „Coryneform bacteria in semen of chronic prostatitis patients“, International Journal of Andrology, 30 (2007), 123–128; R. Mändar, M. Punab, P. Korrovits, S. Türk, K. Ausmees, E. Lapp, J. K. Preem, K. Oopkaup, A. Salumets, J. Truu, „Seminal microbiome in men with and without prostatitis“, International Journal of Urology, 24 (3) (2017), 211–216.

115 Marika Mikelsaar line seisund seostub ka halvenenud viljakusnäitajatega.28 Selgunud on ka, et paaridel on suguteede mikroobikooslused komplementaar- sed – mõlemad mõjutavad teineteist.29 Suu mikroobikoosluste uuringud on näidanud, et sellise periodontiidi korral, kui terved hambad kipuvad logisema ja välja kukkuma, on suuõõnes mikroobiökoloogiline tasakaal oluliselt nihkes – vähem on piimhappebaktereid, kuid rohkem on proteolüütilisi anaeroobe, mis kahjustavad hamba tugikudesid.30 Häirunud mikroobikooslused võivad tungida juurekanalisse ja hambajuure tipu piirkonda,31 kut- sudes esile juuretipu periodontiiti. Selgitasime, et suhkruasendaja- tena kasutatavate polüoolide, näiteks erütritrooli prebiootiline toime muudab suu mikroobide kooslusi vähem kariogeenseteks.32 Kokkuvõtteks: „Alusteaduses kindlaks tehtud tõed kandku meid innovaatilistesse tervistavatesse toodetesse“ – see on olnud eelmise sajandi jooksul Tartu Ülikooli mikroobiökoloogide tegutsemismotiiv ja on seda ka edaspidi.

Tänuavaldus: Tartu Ülikooli mikroobiökoloogid on tänulikud Eu- roopa Liidu teaduskomisjoni ja Eesti Vabariigi poolsete (sh Eesti Teadusagentuur, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, Archimedes, Haridus- ja Teadusministeerium) teadustoetuste eest. Samuti täna- me ülikooli arengufondi, oma teaduskoostöö partnereid, vabatahtlik- ke katsealuseid ning riskivalmeid ja uuendusmeelseid Eesti ettevõt-

28 K. Ausmees, P. Korrovits, G. Timberg, M. Punab, R. Mändar, „Semen quality and associated reproductive indicators in middle-aged males: the role of non-ma- lignant prostate conditions and genital tract inflammation“, World Journal of Urology, 31 (6) (2013), 1411–1425. 29 R. Mändar, M. Punab, N. Borovkova, E. Lapp, R. Kiiker, P. Korrovits, A. Mets- palu, K. Krjutškov, H. Nõlvak, J. K. Preem, K. Oopkaup, A. Salumets, J. Truu, „Complementary seminovaginal microbiome in couples“, Research in Microbiology, 166 (2015), 440–447. 30 P. Kõll-Klais, R. Mändar, E. Leibur, M. Mikelsaar, „Oral microbial ecology in chronic periodontitis and periodontal health“, Microbial Ecology in Health and Disease, 17 (2005), 146–155. 31 V. Vengerfeldt, K. Špilka, M. Saag, J.-K. Preem, K. Oopkaup, J. Truu, R. Mändar, „Highly diverse microbiota in dental root canals in cases of apical periodontitis (data of Illumina sequencing)“, Journal of Endodontics, 40 (11) (2014), 1778–1783. 32 J. Štšepetova, J. Truu, R. Runnel, R. Nõmmela, M. Saag, J. Olak, H. Nõlvak, J. Preem, K. Oopkaup, K. Krjutškov, H. Honkala, S. Honkala, K. Mäkinen, J. Vermeiren, D. Bosscher, P. Decock, R. Mändar, „The impact of polyols on oral microbiome of Estonian schoolchildren“, The Fifth Beneficial Microbes Conference, 10–12 October 2016, Amsterdam.

116 Teadmiste spiraal. Sajand inimese mikroobiökoloogiat Tartu Ülikoolis teid, kelle toetusel on olnud võimalik mikroobiökoloogia uuringuid teha ning luua tervistavaid biotehnoloogilisi tooteid.

   Marika Mikelsaar on emeriitprofessor Tartu ülikooli bio- ja siirdemeditsiini instituudis

117 Marika Mikelsaar

A Spiral of Knowledge. A Century of Human Microbial Ecology at the University of Tartu

MARIKA MIKELSAAR University of Tartu Medical Faculty

The possibility of controlling devastating infectious diseases through the application of beneficial bacteria has been an important challen- ge throughout centuries. Lactobacilli of human origin serve as the first candidates that could help in achieving this goal according to the ideas of the 20th century Russian scientist I. I. Metsnikof. The researchers of the University of Tartu (UT) have elaborated upon several theoretical approaches and studied probiotic preparations of beneficial bacteria to control the pathogenesis of gastrointestinal infections but also human metabolism and health markers to prevent the development of atherosclerotic lesions. In the 1960s the first three personalized and patented Lactobacillus sp. probiotic strains were administered to Russian astronauts to alleviate dysbacteriosis during long stressful space flights. As of 1992, approximately 15 members of the group of microbial ecology achieved PhD degrees owing to investigating healthy and diseased microbiota. Worldwide recogni- tion has been obtained by deciphering some problems connected to gastrointestinal infections, allergies and lipid metabolism. In 2001 the group succeeded in creating the antimicrobial and antioxidative strain of Lactobacillus fermentum ME-3 DSM14241. With systemic studies, the strain was elaborated into a probiotic and patented in Estonia, Russia, the US and EU. The double-antioxidative and antimicrobial effects of the L. fermentum ME-3 strain have been shown by more than 40 publications. Besides Estonia, it has been licenced for dairy enterprises and food supplement companies in Latvia, Lithuania, Poland, Finland, Belgium, France, the US and Australia. The UT collection of human lactobacilli (HUMB.ee) has been used in research for the development of novel functional food and feed pre- servatives together with two research and development centres in the framework of the Estonian Biotechnology program. The principles discovered with basic microbial ecology will hope- fully help us create innovative healthy products!

118 Peremeditsiin Eesti tervishoiukorralduses

HEIDI-INGRID MAAROOS, RUTH KALDA

Igasugune ettevõtmine sisaldab endas riski, kuid see on märksa väiksem, kui tegevusetusest tulenev risk.

John F. Kennedy

Murrangulised ajad 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses ning Eesti iseseisvuse taastamine tõid endaga kaasa muutusi kõikides valdkondades, sealhulgas tervishoius. Ajaloolist olukorda kirjeldas tolleaegne (1992–94) sotsiaalminister Marju Lauristin järgmiselt: Vähemalt algusjärk oli meeletult raske. Eesti oli tõesti nagu maastik pärast lahingut. Nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Maastik pärast lahingut tuli puhtaks teha. Ei saa olla poolikut lahendust. Ma- sinavärk tuli täielikult maha võtta.1 Või tsiteerides Margus Lemberi väitekirja: Muutused tervishoius lähtusid ajaloolisest kogemusest (st tervishoiukorraldusest Eesti Vabariigis enne sõda) ja uutest liberaal- setest ideedest, mis valitsesid ühiskonnas. Viimane aastakümme oli tõestanud, et on vaja muutusi tervishoius kogu maailmas. Esmata- sandi arstiabi muutus oluliseks kõikjal.2 Kõikides Kesk- ja Ida-Eu- roopa maades tekkis huvi juurutada perearstisüsteemi. Tolleaegsed tervishoiujuhid hakkasid meditsiini nägema Läänes asuvate naaberriikide kogemuste kaudu. Tervishoiureformi vajalik-

1 Marju Lauristin, Ene Hion, Margit Visnap, Marjustini sajand (Tallinn: Hea Lugu, 2016), 182. 2 Margus Lember, „Implementing modern general practice in Estonia“, Acta Uni- versitatis Tamperensis, 603 (Tampere, 1998).

Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLV (2017) 119 Heidi-Ingrid Maaroos, Ruth Kalda kust nähti mitmel tasandil: poliitikud, arstid, tervishoiujuhid, Tartu Ülikool, patsiendid. Ajakirja Nõukogude Eesti Tervishoid korraldusel peeti 1989. aastal ümarlaud, mille üks sõnumeid oli see, et seni ek- sisteerinud nõukogulik jaoskonnaarstide süsteem vajaks muutmist. Soome koostööpartnerid toetasid seda ideed ning Mauri Isokoski, kes oli Tamperes rahvatervise instituudi rajaja ja meie kauaaegne koos- tööpartner gastroenteroloogia uurimistöös, kutsus rahvusvahelisele perearstide koolitajate kursusele kolm arsti Eestist. Sinna läksid arstid Margus Lember, Rein Kermes ja Vahur Keldrima. Samal ajal, 1989. aastal toimus Berliinis Euroopa perearstide konverents ning esimest korda võtsid sellest osa ka Tartu linnapolikliiniku juhataja Sigrid Aru, arstiteaduskonna teadusprodekaan Jaak Maaroos, sisehaiguste õppejõud Margus Lember ja Tartu kliinilise haigla peaarsti asetäitja Rein Kermes. Uusi kogemusi nii koolituselt kui ka konve- rentsilt jagati arstiteaduskonna täienduskeskuse juhataja Raul Tal- vikuga, kelle soovitusel alustati 1991. aastal perearstiks ümberõppe kursusi. Kursuste koordinaatoriks sai Margus Lember, kursuste sisu ja korraldus arutati läbi Soome kolleegidega, kes osalesid esimestel aastatel ka õppejõududena. Kursusele registreerus 30 arsti, kes olid töötanud jaoskonnaarstide või pediaatritena. Need arstid asutasid kohe, 1991. aastal ka Eesti Perearstide Seltsi. Esimesed kursustel osalejad olid innustunud uue eriala omandamisest, sest olid oma töötamise ajal näinud senise tervishoiusüsteemi puudusi ning tunnetanud vajadust pöörata suuremat tähelepanu just meditsiini esmatasandile. Tartu Ülikooli arstiteaduskonna nõukogu ees esines 1991. aastal EURACT (European Academy of Teachers in General Practice Family Medicine) president Morten Kvist. Nõukogu ja arstiteaduskonna dekaan toetasid akadeemilise peremeditsiini eriala loomist ning 1992. aastal avatigi peremeditsiini professuur ja õppetool.3 Esimeseks professoriks valiti Heidi-Ingrid Maaroos, kes seni oli töötanud arstiteaduskonna sisekliinikus dotsendina. Tsiteerides Heidi-Ingrid Maaroosi elulookirjeldust Eesti Teaduste Akadeemia kogumikus „Eesti Vabariigi teaduspreemiad“:

3 Tartu Ülikooli arstiteaduskond 1802–2007, toim Ken Kalling (Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2007).

120 Peremeditsiin Eesti tervishoiukorralduses

Kuna Tartu Ulikooli arstiteaduskonnas avati peremeditsiini professuur 1992. a, otsustasin sellele kandideerida ning osutusin valituks. Tana seda valikut hinnates olen onnelik, et tegin oige otsuse, sest minu ulesannete haare kasvas tohutult, juhtisin eriala ja kollektiivi jargnevad 18 aastat, ma ise arenesin mitmekulg- semaks, tökamaks ning voimekamaks. Õppe-, ravi- ja teadustö oli mulle tuttav, aga nüd oli minu ja kolleegide esmaseks ules- andeks uue eriala ja selle akadeemilise staatuse loomine. Pereme- ditsiini eriala Eestis seni veel polnud, meil oli voimalus luua eriala parimate eeskujude ning oma oskuste jargi. Olin veendunud, et just eriala akadeemilise staatuse loomine on esmane ulesanne, et uldse uut eriala tunnustataks. Selles ma ei eksinud.4

Peremeditsiini professorina töötas ta aastail 1992–2009 ning seejärel emeriteerus. Õppetooli koosseisu suunati endisest sisehaiguste kateedrist õppejõud Sulev Maramaa, Kaido Põlluste, Margus Lember ja Anna Šablina. Õppetooli sekretäriks sai Lehte Põder, kes jätkab ainukesena praegugi tööd nüüdseks uuenenud peremeditsiini ja tervishoiu instituudis. Teised õppejõud on emeriteerunud või vahetanud töökohta. Arstiteaduskonna otsus lõi eeldused, et peremeditsiini eriala õpetamine sai eluõiguse kõikide teiste meditsiinierialade õpetamise kõrval. Perearsti kui akadeemilise eriala põhimõtteid tutvustas Hei- di-Ingrid Maaroos ajakirjas Eesti Arst:

Perearsti eriala ei ole, nagu sageli on ekslikult arvatud, pel- galt mitme eriala (sisehaigused, lastehaigused, naistehaigu- sed, närvihaigused, nina-kõrva-kurguhaigused) mehhaaniline summa, vaid meditsiinieriala oma spetsiifikaga. Eriala muutub akadeemiliseks, kui tema õppimiseks on avatud õppetool selle eriala professuuriga ning kui sel erialal toimub teadustöö.5

Eriala loomine saigi perearstiteaduse eestvedajatele, kellel seni puudus selle eriala kogemus, tõeliseks proovikiviks. Arstiteaduskonna

4 Eesti Vabariigi teaduspreemiad, toim Richard Villems (Tallinn: Teaduste Akadee- mia, 2012), 16–40. 5 Heidi-Ingrid Maaroos, „Perearst akadeemilise erialana“, Eesti Arst, 2 (1994), 138–141.

121 Heidi-Ingrid Maaroos, Ruth Kalda julge otsus erines paljudes teistes maades levinud arusaamast eriala loomisest ja vastavat akadeemilist eriala, st õpetamist ülikoolis, pole veel paljudes Euroopa riikides. Põhjuseks on akadeemilistele nõue- tele vastavate teadustööde puudumine peremeditsiinis, mistõttu üli- koolides ei avata selle eriala professuure. Kohe alguses tekkis vajadus tegeleda terminoloogiaga, mis oli seotud uue eriala nimetamisega. Tsiteerides 1992. aastal ilmunud ajakirja Eesti Arst artiklit:

Maailmas leiavad perearst (ingl. k. family doctor, family physician) ja üldarst (üldpraktiseeriv arst) (ingl. k. general practitioner) kasutamist sünonüümidena. Eesti keeles tuleks eelistada mõistet „perearst“, selles peitub teatud positiivne hinnang võrreldes üldarsti „üldisega“. Sel viisil oleks võimalik vahet teha perearsti ja ka meil praegu kasutusele võetud üldarsti mõistel. Nõnda võiks Eestis kasutusel olla „perearst“ ja „üld arst“, kusjuures esimene neist tähistaks spetsialisti taset ja teine spetsialiseerumata arsti.6

Kokkuleppeliselt nimetataksegi Eestis esmatasandil töötavaid eriala omandanud arste perearstideks (general practitioner, family pysician, family doctor). Üldarstid on Eestis arstid, kes pole eriala omandanud ja praegusel ajal on üldarstideks peamiselt kuueaasta- se arstiõppe lõpetanud. Uut meditsiinivaldkonda nimetasime algul eestikeelse nimetusega perearstiteadus, hiljem hakati rohkem kasutama nimetust peremeditsiin. Perearstide töökohti hakati nimetama perearstikeskusteks, seal võis töötada üks või mitu perearsti. Sotsiaalminister Marju Lauristini teene oli peremeditsiini eriala viimine arstide erialade loetelusse 1993. aastal. Kui esimesed kursuste lõpetajad said perearsti tunnistuse, siis anti need pidulikult üle minister Marju Lauristini osavõtul ning need olid juba erialatun- nistused. Ministril oli kaasas värske määrus perearsti eriala loomise kohta. Marju Lauristinil oli väga suur osa peremeditsiini eduka arengu alustamisel ja hindamatu panus Biomeedikumi loomise toe- tamise kaudu kogu arstiõppesse. Tsiteerime Mauri Isokoskit:

6 Margus Lember, Rein Kermes, „Perearst tänapäeva meditsiinis“, Eesti Arst, 6 (1992), 453–455.

122 Peremeditsiin Eesti tervishoiukorralduses

Foto 1. Peremeditsiini õppetooli õppejõud 1992. aastal. Vasakult: Sulev Maramaa, Kaido Põlluste, Heidi-Ingrid Maaroos, Anna Šablina, Margus Lember (foto õppetooli arhiivist).

18. jaanuaril 1993. a sõitsime tugeva läänetormiga Tallinnasse. Reisiseltskonna moodustasid professor Kari Mattila Turu Ülikoo- list, doktor Irma Virjo ja mina Tampere Ülikoolist. Eesti Perears- tide Seltsi esimees Rein Kermes juhatas meid sotsiaal- ja tervis- hoiuminister Marju Lauristini jutule. Vestlus toimus soome keeles. Minister oli kohtumise jaoks varunud terve tunni. Minister tänas Soome osapoolt aktiivsuse eest, millega on toetatud perearstiteaduse arengut Eestis, kus just valmistati ette perearstide tegevust puudutavaid seadusi ja perearstiteaduse spetsialistide ametikirjel- dust. Projekti koostamine oli antud Tartu Ülikooli perearstiteaduse õppejõududele ja Eesti Perearstide Seltsile. Minister palus meid tutvuda projektiga ning anda asjakohast nõu.7 Minister Lauris- tin võttis peremeditsiini arengut väga tõsiselt, ta isegi tutvus sel eesmärgil, et asja paremini korraldada, Hollandi perearstisüstee- miga. Tema toetus avaldus kindlasti ka selles, et Eesti tervishoiuprojekti üheks komponendiks sai 1994. aastal perearstiteaduse õp- petooli arengu ning perearstide praktilise tegevuse toetamine.

7 Peremeditsiin, toim Heidi-Ingrid Maaroos, Margus Lember (Tartu, 1998), 5.

123 Heidi-Ingrid Maaroos, Ruth Kalda

Foto 2. Peremeditsiini õppetool 2011. aastal. Vasakult: Juta Oha, Pille Öö- pik, Kaiju Suija, Heli Tähepõld, Lehte Põder, Ruth Kalda, Kaido Põlluste, Anneli Rätsep, Urmas Takker, Heidi-Ingrid Maaroos, Tarmo Loogus, Marje Oona, Liina Pilv (foto õppetooli arhiivist).

Uue eriala loomisel püüti järgida mitmeid rahvusvahelisi eeskujusid ning uue õppetooli õppejõud ja eriala omandavad perearstid tutvusid nendega, külastades maailmas tuntud peremeditsiiniga riike. 1992. aastal stažeeris Heidi-Ingrid Maaroos ühe kuu Tamperes ja kaks kuud Londonis. Ta meenutab:

Tamperes tutvusin perearstiteaduse õpetamisega Tampere Üli- koolis, eriti uudne oli varajane kursus 2. aasta üliõpilastele. Selle idee oli, et ennem veel kui üliõpilased jaotuvad ülikoolis erialade järgi õpetamisse, saaksid nad tuttavaks patsientide esmatasandi probleemidega ning saaksid aru, kes kohtub patsiendiga tervis- hoiusüsteemis esimesena. Huvitavad olid ka patsiendikesksed õppeseminarid, kus patsienti koos arutasid üldarst, erinevate sisehaiguste erialade arst ja kirurg olenevalt patsiendi problee- mist. Patsient ju liigub kõikide nende erialade vahel oma probleemi lahendamiseks ning see süsteem peab koos töötama. Eestis varasemalt sellist lähenemist ei tuntud. Kõike seda hakkasime rakendama ka oma korraldatavas peremeditsiini õppetöös.

124 Peremeditsiin Eesti tervishoiukorralduses

Akadeemiline peremeditsiin tekkis Ühendkuningriigis juba 1952. a ja seepärast oli Londoni kogemus eriti hinnaline. Seal sai tutvuda klassikalise peremeditsiiniga, kuid mitte ainult. Londoni stažeerimine lõi suhted peremeditsiini juhtivate persoo- nidega. Oli võimalus tutvustada meie äsja iseseisvuse taasta- nud riiki, muutusi tervishoius ja uue eriala – perearst – loomist. Meie kavatsustest rajada Eestis peremeditsiinieriala said teada Euroopa perearstide organisatsiooni president Lotte Newman, professorid Paul Wallace, Roger Jones, Lesly Southgate, Ani- ta Berlin jt. Esialgu nimetasid nad mind heatahtlikult „high jacker“, st tungisin teisest meditsiinivaldkonnast peremeditsiini. Aga hoomates, et soovin tõepoolest selle eriala arendamisega Eestis alustada, siis jätkus neil toetavaid nõuandeid ning hiljem mitmed neist külastasid Eestit ekspertidena. UK kontaktid töötasid meie kasuks veel aastakümneid – osalesime edukates rahvusvahelistes teadusprojektides tänu just neile 90ndate alguses loodud kontaktidele ning sellele, et Eesti ja Eesti peremeditsiini eestvedajad olid neile tuntud ning usaldusväärsed.8

Aastatel 1991–97 arendati peremeditsiini ilma vastavate muuda- tusteta Eesti Vabariigi tervishoidu puudutavates seadusandlikes aktides. Sotsiaalministeerium toetas küll igati peremeditsiini arengut, Eesti tervishoiuprojektist finantseeriti õppejõudude koolitusi välismaal, peremeditsiini õpiku väljaandmist, perearstide varustuse hankimist. Praktilises meditsiinis aga kehtisid sel ajal kõik vara- semad töökohti, rahastamist, patsientide piirkondlikku jaotumist, töövahendeid ja üldisemalt töökorraldust reguleerivad määrused. Siiski stimuleerisid uued oskused juba eriala omandanud perearste kasutama oma teadmisi laialdasemalt, võtma kasutusele uusi uurimismeetodeid ning tegutsema laiahaardelisemalt kui varem. Selleks alustasid mitmed perearstid (näiteks Siiri Lüdimois, Pille Ööpik, Helle Känd) tööd väljaspool polikliinikuid füüsilisest isikust ettevõtjatena. Tartus korraldas linnavalitsus aselinnapea Toomas Savi eestvedamisel ning linnavalitsuse arstide Sigrid Aru, Kaiu Suija ja Vilve Etsi toetusel uue, kogu linna territoriaalselt katva

8 Intervjuu Heidi-Ingrid Maaroosiga, 2012 Kuku Raadio.

125 Heidi-Ingrid Maaroos, Ruth Kalda perearstikeskuste võrgustiku loomist. Esimesed uut tüüpi perearstikeskused – Mõisavahe, Nõlvaku, Puiestee, Ropka ja Maarjamõisa polikliinik – avati 1994–96. Tol perioodil oli eesmärk katta Eesti tervikuna patsiendile lähedal asuvate perearstikeskuste võrgustikuga. See õnnestus täielikult 2000. aastate alguses. Patsientidele olid perearstikeskused lähedal nii maal kui linnas, perearstid ja pereõed töötasid soolopraksistena või väikeste gruppidena, säilisid vaid ük- sikud endiste polikliinikute baasil töötavad suuremad perearstide kooslused. Perearstide töö oli laiahaardelisem, nad tegelesid lisaks täiskasvanutele ka vastsündinute ja lastega ning nende pakutavate teenuste maht kasvas.9 Perearstide koolitusse lisati selle toetamiseks loenguid praksiste majandamisest ning äriseadustikust. Maar- jamõisa polikliinikus toetas tollane peaarst dr Aili Pikk aastatel 1994–97 polikliinikus töötava 20 perearsti eelarvete eraldamist teiste erialade eelarvetest ning selliselt kujunes igal arstil ettekujutus oma kuludest ja tuludest. See oli tõeline majandusanalüüsi õppimi- ne töö käigus. Sellist oskust oli perearstidel hiljem, kui alustati tööd oma nimistutega, väga vaja. Perearstide laienenud oskused tingisid hädavajalikke muutusi perearstikeskuste töövahenditega varustatuses. Tsiteerides Margus Lemberi väitekirja: Eesti perearstikeskused olid 1992. aastal läbi viidud uuringu kohaselt üsna vaesed. /…./ enamiku protseduuride lä- biviimist spetsialisti poolt peeti otstarbekamaks.10 Perearstipraksiste varustatuse standard töötati välja perearstide tööjuhendis, mille kinnitas sotsiaalminister. 1997. aastal andis sotsiaalminister välja määruse11, millega esimest korda reguleeriti perearstide tööd ja rahastamist. Selle määruse põhimõtted lisati hiljem tervishoiuteenuste korraldamise seadusesse12 eraldi peremeditsiini kohta käiva peatükina. Eraldi määrusena avaldati perearsti töö-

9 H. I. Maaroos, K. Meiesaar, „Does equal availability of geographical and human resources guarantee accsess to family doctors in Estonia?“, Croatian Medical Journal, 45 (2004), 567–572. 10 The offices of the Estonian district doctors were quite poor during the survey in 1992. /.../ the situation where most procedures are performed by specialist was considered more economical“. M. Lember, „Implementing modern general practice in Estonia“, Acta Universitatis Tamperensis, 603 (Tampere, 1998), 57. 11 Riigi Teataja (RT) (1997), 75:430. 12 Riigi Teataja Lisa (RTL) (2001), 50:284.

126 Peremeditsiin Eesti tervishoiukorralduses juhend.13 Määruse alusel hakkasid perearstid töötama patsientide nimistute printsiibil, nimistu suurus oli 1600 ± 400 patsienti. Igal arstil võis olla üks nimistu ning igal patsiendil üks perearst, keda patsient võis vabalt valida. Perearstid alustasid 1997. aastal tööd iseseisvalt, nad ei kuulunud enam polikliiniku koosseisu ning äri- seadustiku järgi on nad eraettevõtjad. Turumajanduse printsiipide sisseviimist kirjeldab sotsiaalminister Marju Lauristin:

Suutsime algusaastail mitmed asjad niiviisi paika panna, et need toimivad siiani. Kui ei oleks toona paljukirutud haigus- kindlustust, oleksime praegu väga suures hädas. Või seegi, et inimesed absoluutselt ei kujutanud ette, mida tähendab turu- majandus arstiabis. /…/ kutsusin vihased arstid kokku ja me arutasime kõik läbi. Meil oli nendega arutamist pidevalt, ma nii mäletan, kuidas nördinud arstid, rusikad rullis, protesti- sid:„Mis on tervishoiu teenuste hind, ega me ole mingid kaup- mehed. Me teenime rahvast ja ravime haigeid, mingit hinda me ei tea ega tahagi teada.“14

Ometigi hakkas raviteenuste hinda arvestav süsteem tööle. Perears- ti tööd patsientidega rahastab haigekassa nimistus olevate patsientide arvu alusel. Haigekassaga sõlmib perearst lepingu ning selle tingimused on perearstile kohustuslikud. Seega rahastamise poolest ei määra perearst ise raviteenuste hinda, ravikindlustusega patsiendile on perearstiabi tasuta. Sellest ajast annab esmatasandi arstiabi erialaga perearst ja esmatasand on eraldatud haigla ja ambulatoor- sest eriarstiabist. Määrusega kehtestatu oli igati positiivne perearsti eriala mainele. Iseseisev tegutsemine oli tööga rahulolu tagatis. Tsi- teerides Ruth Kalda uurimistööd:

Suurem osa perearsti eriala omandanud arstidest on rahul oma tööga praksises ja oma edasise tööalase karjääriga üldi- semalt. Iseseisvalt töötavate perearstide rahulolu oli suurem kui jaoskonnaarstidel töövahenditega, sissetulekuga, töö korraldusega, töötingimustega, iseseisvusega ja võimalusega are-

13 RTL (2001), 130:1887. 14 Marjustini sajand, 188.

127 Heidi-Ingrid Maaroos, Ruth Kalda

neda igapäevatöö käigus. See tingib ka perearstide tugevama motiveerituse.15

Patsientide arvamuste uuringust16 1993. aastal selgus, et enamik 146 vastanust Tartus (seal planeeriti perearstiabi Eestis kõige varem) leidis, et senine polikliinilise arstiabi korraldus vajaks täiusta- mist, ning soovis muudatusi selles valdkonnas. Oodati perearstide tööle asumist ja neile pandi suuri lootusi, et nende kaasabil töökor- ralduse ja esmatasandi arstiabi kvaliteet paranevad. 1998. aastal tehtud patsientide rahulolu uuringust17 selgus, et Ees- ti täiskasvanud elanikkonna hulgas on 2,5 korda rohkem neid, kes hindavad esmatasandi arstiabi süsteemi muutusi paremuse poole. Inimeste rahulolu mõjutas positiivselt kõige rohkem isikliku perearsti olemasolu ja töötamine väikses perearstikeskuses. Inimesed, kes ei olnud valinud endale perearsti, olid vähem rahul nii arstiabi organi- satoorsete kui ka arsti-patsiendi omavahelist suhtlemist kajastavate aspektidega. Nende üldine rahulolu arstiabiga oli väiksem kui neil, kes olid endale perearsti valinud. Patsientide arvamused ja rahulolu julgustasid astuma järgmisi samme perearstisüsteemi arendamisel. Nagu on näidanud regulaarsed patsientide rahulolu uuringud18 järg- miste aastakümnete jooksul, ei ole patsientide rahulolu vähenenud, vaid püsib endiselt enamasti üle 80%, olenedes hinnatavast aspektist. Peremeditsiini õpetamise arendamine Tartu Ülikoolis oli tihedalt seotud Eesti tervishoiuprojektiga. Peremeditsiin oli Eestis eelisaren- datav eriala. Perearstiteaduse (peremeditsiini) aineprogrammide loomist alustati 1992. aastal kohe õppetooli rajamise järel. Üliõpilaste ainekavadesse lisati teisel ja kuuendal kursusel perearstiteadus, alustati residentide koolitust ning peremeditsiini doktorantuuri. Tänu arstiteaduskonna dekaani Lembit Allikmetsa ja pro- dekaani Edvitar Leiburi mõistvale suhtumisele uue eriala loomise vajalikkusse eraldati tunniplaanis tunnid perearstiteaduse õpetami-

15 R. Kalda jt, „Motivation and satisfaction among Estonian family doctors working in different settings“, European Journal of General Practice, 6 (2000), 15–19. 16 U. Takker jt. Eesti Arst, 3 (1995), 258–260. 17 R. Kalda, Structure and outcome of family practice quality in the changing health care system of Estonia. Dissertationes Medicinae Universitatis Tartuensis, 68 (Tartu, 2001). 18 www.haigekassa.ee (12.10.2017).

128 Peremeditsiin Eesti tervishoiukorralduses

Foto 3. Perearsti kabinet, perearst professor Ruth Kalda (foto õppetooli arhiivist). seks. Loodi põhiõppe, residentuuri, doktorantuuri19 ja spetsialiseeru- miskursuste programmid.20 Aineprogramme hindasid 1993., 1994. ja 1995. aasta Maailma- panga missioonide ajal rahvusvahelise eksperdid. Tsiteerides Eesti tervishoiuprojekti alakomponenti B1:

Nimetatud tervishoiuprojekti komponent (perearstiteaduse arendamine) toetab uuendatud ja kindla suunitlusega õpet nii arstidele, residentidele kui ka üliõpilastele, selle komponendi eesmärgiks on toetada arstiteaduskonna õppekava uuenda- mist, integreerides preventsiooni- ja raviprobleemid kliinilisel ja prekliinilisel tasemel kasutades probleemile orienteeritud metodoloogiat.21

Diplomieelne perearstiteaduse õpe hakkas kuuluma kõikide üliõpi- laste põhiõppe programmi ning seega kõik arstiteaduskonna arsti diplomiga lõpetanud arstid teavad perearstiteaduse aluseid, hoolima-

19 Heidi-Ingrid Maaroos, Perearstiteadus (Tartu, 1997). 20 Margus Lember, Perearstiks spetsialiseerumise kursuste programm (Tartu, 1996). 21 Tervishoiuprojekti dokumentide arhiiv: Maailmapanga missiooni aruanne 1995.

129 Heidi-Ingrid Maaroos, Ruth Kalda

Foto 4. Perearsti protseduuride ruum (foto õppetooli arhiivist). ta nende hilisemast erialavalikust. Üks erialasid, mida üliõpilased residentuuris saavad omandada, on perearsti eriala. Seega oli kuni aastani 2004 Eestis korraga kaks erialalise perearstiõppe võimalust: ümberõppe kursused ja residentuur, nüüd on jäänud vaid residentuur. Mõlemal viisil saadud eriala vastas samadele Euroopa Liidu direktiivi22 standarditele ning kuulus arstide registris registreerimi- sele erialana „perearst“ (general practitioner, family physician, family doctor, Soomes erikoistunut yleislääkäri). Asjaolu, et üleminekupe- rioodil võimaldati varem esmatasandil töötanud arstidel omandada töö kõrval uus eriala ning seda käsitleti võrdsena residentuuris omandatud erialaga, tegi ülemineku paindlikuks, enamasti vastuseisu esmatasandi arstide hulgas ei tekkinud ning nad ei kaotanud tööd. Sellist üleminekuviisi kasutasid Eestist eeskuju võttes mitmed Kesk- ja Ida-Euroopa maad (Horvaatia, Rumeenia Tšehhi, Läti, Leedu jt). Peremeditsiini kolmeaastases residentuuris töötavad residendid pool ajast perearstipraksistes nii linnas kui ka maal. Residentuuri teine pool toimub mitmete teiste erialade kliinikutes.23

22 93/16/EMÜ tiitel IV, artikkel 30–41. 23 Peremeditsiini residentuuri korraldus: https://meditsiiniteadused.ut.ee/et (12.10.2017).

130 Peremeditsiin Eesti tervishoiukorralduses

Teadustöö

Peremeditsiini teadustöö ja doktorantuur algas tänu õppetooliga liitunud õppejõudude edukale teadustöö kogemusele jõuliselt kohe õppetooli loomise järel. Heidi-Ingrid Maaroosi doktoritöö24 seede traktihaiguste ja Helicobakter pylori infektsiooni teema uurimine jätkus. Viimati mainitud teemal tegid uurimistööd ja kaitsesid väi- tekirju O. Uibo25, M. Oona26, H. Kolk27, K. Lõivukene28, K. Abram29 ja N. Vendt30. Alustati uurimistöid, mille teemad tulenesid uue eriala vajadustest. Uuriti peremeditsiini organisatoorseid aspekte, töömee- todeid, perearstide motivatsiooni, patsientide rahulolu, perearstiabi kvaliteeti (M. Lember31, R. Kalda32, H. Tähepõld33, M. Tiik34, E. Me- rilind35), sagedasi terviseprobleeme täiskasvanutel ja lastel (M. Jär-

24 H. I. Maaroos, The natural course of gastric ulcer in connection with chronic gastritis and Helicobacter pylori. Dissertationes Medicinae Universitatis Tartuensis, 1 (Tartu, 1991). 25 O. Uibo, Childhood coeliac disease in Estonia: occurrence, screening, diagnosis and clinical characterization. Dissertationes Medicinae Universitatis Tartuensis, 11 (Tartu, 1994). 26 M. Oona, Helicobacter pylori infection in children: epidemiological and therapeutic aspects. Dissertationes Medicinae Universitatis Tartuensis, 103 (Tartu, 2004) 27 H. Kolk, Dyspepsia and Helicobacter pylori infection: the diagnostic value of symptoms, treatment and follow-up of patients referred for upper gastrointestinal endoscopy by family physicians. Dissertationes Medicinae Universitatis Tartuen- sis, 83 (Tartu, 2003). 28 K. Lõivukene, Helicobacter pylori in gastric microbial ecology and its antimicrobial susceptibility pattern. Dissertationes Medicinae Universitatis Tartuensis, 82 (Tartu, 2003). 29 K. Abram, The prevalence and risk factors of rosacea. Subjective disease percep- tion of rosacea patients. Dissertationes Medicinae Universitatis Tartuensis, 176 (Tartu, 2010). 30 N. Vendt, Iron deficiency and iron deficiency anaemia in infants aged 9 to 12 months in Estonia. Dissertationes Medicinae Universitatis Tartuensis, 147 (Tar- tu, 2008). 31 M. Lember, Implementing modern general practice in Estonia. Acta Universitatis Tamperensis, 603 (Tampere, 1998). 32 R. Kalda, Structure and outcome of family practice quality in the changing health care system of Estonia. Dissertationes Medicinae Universitatis Tartuensis, 68 (Tartu, 2001). 33 H. Tähepõld, Patient consultation in family medicine. Dissertationes Medicinae Universitatis Tartuensis, 123 (Tartu, 2006). 34 M. Tiik, Access Rights and Organizational Management in Implementation of Es- tonian Electronic Health Record System. Thesis on Mechanical Engineering E70 (Tallinn: TUT kirjastus 2012). 35 E. Merilind, Primary health care performance: impact of pyment and practice-based characteristics. Dissertationes Medicinae Universitatis Tartuensis, 246 (Tar- tu, 2016).

131 Heidi-Ingrid Maaroos, Ruth Kalda velaid36, P. Ööpik37, K. Suija38, A. Rätsep39). Kokku on peremeditsiini õppetooli tegutsemise ajal 1992. aastast siiani kaitstud 15 doktori- väitekirja ja uurimistööde tulemused on olnud otsene abi perearsti- süsteemi sisse viimisel Eesti tervishoidu. Nii käsitles Margus Lember oma doktoritöös40 peremeditsiini kor- ralduslikke aspekte, perearstide ja jaoskonnaarstide töö erinevusi, töövahendeid ja meetodeid, töös võrdles ta ka Eestis töötavate arstide töökohtade erinevusi. Uurimuse väljund oli perearsti tööjuhendi vastuvõtmine ja sotsiaalministeeriumi nõustamine perearstabi kor- raldamisel Eestis. Ruth Kalda uurimistöö41 üks järeldusi oli see, et perearstisüsteemile üleminek ei vähendanud laste vaktsineerimisega hõlmatust. Tol ajal oli see tulemus kaalukas argument sagedastes diskussioonides „perearst või esmatasandi pediaater“. Rohkelt uut informatsiooni perearstide töö iseloomu kohta andis rahvusvaheline koostööprojekt, milles uuriti perearstide konsultat- sioonioskust. Selle viis läbi doktorant Heli Tähepõld.42 Perearsti töö on privaatne tegelemine patsientidega vastuvõtul, millest teatakse üsna vähe. Suhtlemist ja aja ratsionaalset kasutamist vastuvõtul on võimalik harjutada, kuid enne on vaja teada, kuidas arstid tegelikult patsientidega suhtlevad, millised probleemid vastuvõtul esile ker- kivad ja kuidas neid lahendatakse. Selle uurimusega avastati erinevaid konsultatsioonistiile, saadi teada patsiendikeskse konsultatsiooni tunnused ja ettekujutus, kuidas konsultatsiooni tulemuslikult labi viia. Neid uurimistulemusi kasutatakse laialdaselt üliõpilaste ja residentide õppes, kus programmi kuulub ka konsultatsioonioskuse harjutamine video vahendusel.

36 M. Järvelaid, Health damaging risk behaviors in adolescence. Dissertationes Medicinae Universitatis Tartuensis, 95 (Tartu, 2004). 37 P. Ööpik, Management of depression in family medicine. Dissertationes Medicinae Universitatis Tartuensis, 136 (Tartu, 2007). 38 K. Suija, Major depression in family medicine: associated factors, recurrence and possible intervention. Dissertationes Medicinae Universitatis Tartuensis, 174 (Tartu, 2010). 39 A. Rätsep, Type 2 diabetes care in family medicine. Dissertationes Medicinae Universitatis Tartuensis, 159 (Tartu, 2009). 40 M. Lember, Implementing modern general practice in Estonia. Acta Universitatis Tamperensis, 603 (Tampere, 1998). 41 R. Kalda, Structure and outcome of family practice quality in the changing health care system of Estonia. Dissertationes Medicinae Universitatis Tartuensis, 68 (Tartu, 2001). 42 H. Tähepõld, Patient consultation in family medicine. Dissertationes Medicinae Universitatis Tartuensis, 123 (Tartu, 2006).

132 Peremeditsiin Eesti tervishoiukorralduses

Foto 5. Õppetöö praktiliste oskuste kabinetis, keskel õppejõud Urmas Tak- ker (foto õppetooli arhiivist).

Perearstisüsteem pole kunagi lõplikult valmis. Aktiivselt 25 aastat tegutsenud peremeditsiin on selle aja jooksul võrreldes algusaastate- ga tublisti muutunud ja arenenud. Tänapäeval pööratakse rohkem tähelepanu perearstiabi kvaliteedile ja võimalustele haigusi ennetada. Tegutsemist on pidevalt analüüsitud ning tulemused on kavan- datavate muudatuste aluseks. Nii näiteks tõdes Eero Merilind43 oma perearstide töö kvaliteeti hindavas uurimuses, et perearstide kvali- teedisüsteemi juurutamisel perearstide ja pereõdede visiitide arv kasvas, laste vaktsineerimisega hõlmatus paranes, hüpertensiooniga ja diabeediga patsientide haiglas viibimise hõlmatus aga kahanes. Seega suurem tähelepanu ennetusele ja krooniliste haiguste jälgimisele suu- rendab küll perearstisüsteemis visiitide arvu, parandab aga järjepide- vust patsientide jälgimisel ning vähendab teiste erialade spetsialistide töökoormust. Selliseid muutusi peavad arvestama tervishoiuteenuste planeerijad ja rahastajad. Tehnoloogia sajandil mõjutab perearsti ja patsiendi suhtlemist ka kolmas osaline – arvuti. Samas peab arstiabi

43 E. Merilind, Primary health care performance: impact of pyment and practice-based characteristics. Dissertationes Medicinae Universitatis Tartuensis, 246 (Tartu, 2016).

133 Heidi-Ingrid Maaroos, Ruth Kalda jääma patsiendikeskseks. Patsiendi terviseandmed peavad olema hõlpsasti kättesaadavad kõikidele tema probleemiga tegelevatele arstidele ja selle tagab kvaliteetne andmebaas.44 Seepärast on Eesti tervishoius eriti aktuaalne tervise infosüsteemi e-tervise kasutuselevott. Oleme ka sellesse andnud oma panuse – meie oppetooli doktorant Ma- dis Tiik45 uuris e-tervise susteemi loomise eeltingimusi ja seadusand- likke akte. Uuenduslik on ka võimalus rakendada tervishoius teleme- ditsiini, mille vahendusel on võimalik perearstist kaugemal asuvaid krooniliste haigustega patsiente jälgida ning aidata. Esitatu on vaid killuke peremeditsiini hoogsast arengust aastatel 1991–2017, mil õnnestus luua ning tööle panna uus eriala esmatasandi tervishoiu ülesannete täitmiseks ning rajada akadeemiline koolkond46 peremeditsiini õpetamiseks, praktiseerimiseks ning teadustööks. Peremeditsiiniga alustamine Eesti tervishoiusüsteemis oli 1990. aastate alguses uskumatult innovatiivne ja julge idee. Peremeditsii- ni areng 25 aasta jooksul on ka edaspidi suutnud püsida uuendus- likuna, reageerides tänapäevase infoühiskonna arengule, et tagada perearstidele erialaoskuste kvaliteet ja patsientidele järjepidev õmb- lusteta arstiabi. Progressi ei saa peatada, muutustega tuleb süstee- mi positiivselt häälestada.

   Heidi-Ingrid Maaroos on TÜ meditsiiniteaduste valdkonna emeriitprofessor Ruth Kalda on TÜ meditsiiniteaduste valdkonna peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi juhataja

Tänuavaldus. Artikli autorid tänavad professor Margus Lemberit ja doktor Rein Kermest pikaaegse koostöö ning sõbraliku toetuse eest.

44 Heidi-Ingrid Maaroos, „Perearst kui patsiendikeskse koostöö juht“, Perearst (det- sember, 2016), 3. 45 M. Tiik, Access Rights and Organizational Management in Implementation of Es- tonian Electronic Health Record System. Thesis on Mechanical Engineering E70 (Tallinn: TUT kirjastus, 2012). 46 H. I. Maaroos, „Family medicine as a model of transition from academic medicine to academic health care: Estonia’s experience“, Croatian Medical Journal, Oct; 45 (5) (2004), 563–566.

134 Peremeditsiin Eesti tervishoiukorralduses

Family Medicine in the Estonian Health Care System

HEIDI-INGRID MAAROOS, RUTH KALDA University of Tartu Faculty of Medicine, Institute of Family Medicine and Public Health

At the beginning of the 1990s, the situation was favourable for making changes in the Estonian health care system. Innovation was supported by physicians, patients, politicians, health care managers and the academic society. The most profound improvements were planned in the field of primary health care. Up to the 1990s, there was no specific training for and specialty of family doctor/general practitioner in the field of primary care. The primary health care system based on family physicians/general practitioners had existed for more than twenty years in several Western Europe countries and its ef- ficiency for providing health care for the population had been proven. Countries with strong primary care provide high-level, cost-effective and prevention-orientated services for patients. The implementation of the family medicine system in Estonia was the result of different stakeholders’ cooperation. Initially, international experts were invi- ted to provide specific training, especially Finnish colleagues from the Universities of Tampere and Turku. Professor Mauri Isokoski was later elected Honorary Doctor of the University of Tartu for support and cooperation in the field of family medicine. Academic lecturers and family doctors were sent to courses of family medicine in the Nordic countries, United Kingdom, Canada and elsewhere. In 1991 a specialised course for family doctors was launched. Pre- vious district doctors and paediatricians were the first trainees. They were interested in reorganising their work to provide comprehensive care to patients. Training was conducted by the Department of Fa- mily Medicine in cooperation with other specialties. Family doctors who had been retrained step-by-step started teaching and they were the first supervisors of residency training in family medicine. The Estonian Society of Family Doctors was established. In 1992 the Department of Family Medicine in the Faculty of Me- dicine, University of Tartu was opened, including a professorship in

135 Heidi-Ingrid Maaroos, Ruth Kalda family medicine. Family medicine was included in the basic programme of students in the medical faculty. Residency training in family medicine was organized according to European Union standards. Re- search in family medicine started; a PhD programme in family medicine was launched. During following decades, 15 PhD theses were prepared and defended. Family medicine in Estonia was recognized as an academic specialty. In 1993 the specialty of family medicine was included into the list of specialties in Estonia. It means that family doctor is a specialty with specific training, evidence and research-based practice in Esto- nia, equal with other medical specialties. The Estonian Health Project conducted by the Estonian Minist- ry of Social Affairs supported the development of instruction in family medicine, the training of family medicine lecturers abroad, and replacement of office equipment and the creation of a legal environ- ment suitable for family medicine. In 1997 a regulation of the Estonian Ministry of Social Affairs was issued to control the implementation of patient lists, financing from the Health Insurance Fund, and specifying the job description of family doctors. In 2002 all those principles were included in the Health Services Organisation Act. Follow-up surveys of patients’ satisfaction with the family doctors’ system showed that patients were mostly satisfied and usually got help for their problems at family doctors’ offices. International cooperation within the World Health Organization, EURACT, WONCA, World Bank and other working groups allows to share Estonian experiences of developing family medicine as well as to learn from other countries. Implementing family medicine in the Estonian health care system was successful thanks to cooperation between physicians, the University of Tartu, Ministry of Social Affairs, local government institutions and patients.

136 Albert Valdese doktoritöö ja tema panus eestikeelsete meditsiinioskussõnade väljatöötamisel

PAULA PÕDER

Artikli eesmärk on anda ülevaade Tartu Ülikooli patoloogilise anatoomia professori Albert Valdese (01.12.1884–16.12.1971) tegevusest meditsiinioskuskeele arendamisel. Albert Valdes avaldas kirjutisi oskuskeelest eelkõige ajakirjas Eesti Arst, mille juures ta oli tegev 1921–44,1 kuid ka eraldi väljaannetena (1924. aastal „Kogu eestikeelseid arstiteaduslisi oskussõnu“, 1929. aastal „Eestikeelseid anatoomilisi oskussõnu“).2 Laiemale lugejaskonnale tutvustas Albert Val- des uusi termineid ajakirjades Tervis, Agu ja Loodus. Postuumselt avaldati Albert Valdese ja Tartu Ülikooli eesti keele professori Jo- hannes Voldemar Veski „Ladina-eesti-vene meditsiinisõnaraamat“.3

1 Maie Toomsalu, Vello Valdes, Legend elab: Albert Valdes, Eesti patoanatoom (Tar- tu, 2012), 10, 128, 134, 148. 2 Albert Valdes, Johannes Voldemar Veski, Kogu eestikeelseid arstiteaduslisi oskus- sõnu (Tartu, 1924); Albert Valdes, Eestikeelseid anatoomilisi oskussõnu (Tartu, 1929). 3 Albert Valdes, Johannes Voldemar Veski, Ladina-eesti-vene meditsiinisõnaraa- mat, I osa, teadustoim Paul Alvre, Viiu Sillastu (Tallinn 1982); Albert Valdes, Johannes Voldemar Veski, Ladina-eesti-vene meditsiinisõnaraamat, II osa, teadustoim Paul Alvre, Viiu Sillastu (Tallinn, 1983).

Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLV (2017) 137 Paula Põder

Ülevaade eesti arstiteadusliku oskuskeele arenemisest enne Albert Valdese tööd

1920. aastate alguses oli meditsiini oskuskeel küll olemas, kuid puudu- lik, ebatäpne ja kohmakas. Oma eelkäijatest Eesti meditsiinilis-kirjandusliku kultuuri väljatöötamisel pidas Valdes ise oluliseks esile tõsta kolme meest ja teost: Friedrich Reinhold Kreutzwaldi „Kodutohtrit“ (1879), Peeter Hellati „Terwise-õpetust“ (esimene trükk 1894, teine trükk 1913) ning Heinrich Niggoli „Eesti arstiteaduslist sõnastikku“ (1914).4 Kreutzwaldi „Kodutohter“ oli Valdese sõnade kohaselt teos, „mille tähtsus populaar-meditsiinilise raamatuna on juba ammu täies- ti iganenud, kuid mille väärtust meie arstinduse teatava ajajärgi peegeldajana tuleb kõrgelt hinnata“.5 Kreutzwald pakkus mõnedele võõrsõnadele välja uusi eestikeelseid vasteid, näiteks nerwude-ühen- duskond või weresoonte-ühenduskond,6 kuid need on hiljem asenda- tud sobivamate sõnadega, vastavalt närvisüsteem ja veresoonkond. Samas on Kreutzwald tutvustanud sõnu, mida Valdese kaasaegsed pidasid uudissõnadeks, näiteks täheldama (beobachten).7 Peeter Hellat võttis oma „Terwise-õpetuses“ avaldatud oskussõ- nade puhul appi murdekeele, avaldades raamatu esimese trüki ees- sõnas arvamust, et võõrkeelsetele laensõnadele tuleks eelistada mur- desõnu. Mõned Peeter Hellati poolt kasutusele võetud oskussõnad on tänini käibel, näiteks were-libled, tuiksoon. Teisi on edasi arendatud ja väikeste muudatustega on needki meile tuttavad, nagu nakkajad haigused (nakkushaigused) ja ajusong.8 Teise trüki eessõnas kirjutab ta: „Rõõmuga pean tunnistama, et suur hulk uusi oskussõnu (termini technici) ehk anatoomilisi ja fisioloogilisi terminusi, mis raamatu esimene trükk tõi, niihästi rahwa kui ka kirjanikkude poolt heaks on tunnistatud ja üleüldiseks rahwa omanduseks on saanud.“9 Keelelis-

4 Albert Valdes, „Eesti meditsiinilis-kirjandusliku kultuuri arenemisest“, Sugemeid Eesti arstinduse ajaloole („Eesti organiseeritud arstkond 1912–1937“ täienduse- ga), korraldanud A. Valdes, H. Normann (Tartu, 1940), 429, 452. 5 Albert Valdes, „Mõnda tegeleva arsti meditsiinist 60 aastat tagasi“, Eesti Arst, 8 (Tartu, 1938), 608. 6 Friedrich Reinhold Kreutzwald, Kodutohter. Õpetus, kuda haigedega peab ümber käidama ja neile arsti abi puudusel kergitust tehtama (Tartu, 1879), 7. 7 Samas, 14. 8 A. Valdes, „Eesti meditsiinilis-kirjandusliku“, 435. 9 Peeter Hellat, Terwise-õpetus (Peterburg, 1913), XXIV.

138 Albert Valdese doktoritöö tes küsimustes abistasid Peeter Hellatit esimese trüki juures Jakob Hurt ja Peeter Org ning teise trükiga Johannes Voldemar Veski ja Kaarel Leetberg.10 Järgmine etapp meditsiinilise oskuskeele arengus on seotud aja- kirjaga Tervis (1903–10) ja selle tegevtoimetaja professor Henrik Koppeliga. Vaatamata Tervise lühiajalisele ilmumisele täitis see tähtsat ülesannet, rakendades mitmeid arste kirjanduslikule tööle ning arendades meditsiinilis-kirjanduslikku kultuuri. Samuti valmistas ajakiri ette Tartu Ülikooli arstiteaduskonna eestikeelset õp- petegevust, sest Tervise kaastöölistest olid Henrik Koppel, Aleksan- der Paldrock, Aleksander Rammul, Konstantin Konik, Aadu Lüüs, Karl Schlossmann ning Siegfried Talvik Eesti Vabariigi rahvusliku ülikooli esimesed õppejõud.11 Heinrich Niggoli „Eesti arstiteaduslises sõnastikus“ on toodud vasted 3180 ladinakeelsele oskussõnale. Niggol tõstis eestikeelsete sõnade puhul esile kahte nõudmist: selgust ja sõna kõlavust.12 Uute sõnade loomisele pööras ta vähe tähelepanu, sest peaasi oli eestikeelset terminoloogiat ühtlustada ning käepäraseks muuta. Valdese hinnangul oli Niggoli sõnastik väga hea abimees, kui Tartu Ülikool muutus eestikeelseks. Ent peagi jäi sõnastik materjali ulatuselt siiski liiga napiks ega suutnud vajadusi rahuldada.13

Albert Valdese doktoritöö „Glükogeeni hulka vä- hendavate tegurite mõju üle südame spetsiifilise lihassüsteemi glükogeeni peale“

Albert Valdes puutus eestikeelse meditsiini oskuskeele piiratuse- ga kokku 1920. aastate alguses doktoriväitekirja kirjutades. Vaja- dus oskussõnade väljaarendamise ja ajakohastamise järele viis ta koostööle keeleteadlase Johannes Voldemar Veskiga. Nende ühine ettevõtmine jätkus ka pärast Valdese doktoritöö kaitsmist.14 Valdes

10 A. Valdes, „Eesti meditsiinilis-kirjandusliku“, 435. 11 Pavel Bogovski, Ilmar Laan „Eesti arstiteadusliku oskuskeele arenguloost“, Tea- duslugu ja nüüdisaeg, 7/2 (Tallinn, 1991), 80–81. 12 Heinrich Niggol, Eesti arstiteadusline sõnastik (Tartu, 1914), eessõna. 13 A. Valdes, „Eesti meditsiinilis-kirjandusliku“, 452, 454. 14 Viiu Sillastu, „Albert Valdes Eesti meditsiinioskuskeele ja -kirjasõna arendajana“,

139 Paula Põder kaitses oma doktoritöö pealkirjaga „Glükogeeni hulka vähendavate tegurite mõju üle südame spetsiifilise lihassüsteemi glükogeeni peale“ 1922. aastal.15 Kuigi pikka aega on Valdese tööd peetud esimeseks eestikeelseks doktoritööks, jõudis Arnold Liin temast siiski ette ning Valdese töö on teine eestikeelne doktoritöö.16 Kuid Valdese töö ilmus trükis, Liini oma jäi käsikirja. Valdes tegi oma doktoritöö tarvis järgmised katsed: katsed nälgi- misega, katsed ülisoojusega, katsed külmetamisega, katsed adrena- liiniga, katsed surnult seismisega. Esimese nelja katse puhul toitis ta mõnesid loomi tavaliselt, kuid teisi näljutas. Katseloomadeks olid kodujänesed, merisead, kassid ja oinas. Lisaks uuris ta hiirte ja kuk- kede normaalseid südameid, kuid ise katseid nendega ei teinud.17 Doktoritöös jõudis Valdes järgmistele järeldustele: 1) „Nälgimise tagajärjel võib glükogeenihulk südame spetsiifilises lihassüsteemis kahaneda, kuid sealt mitte täiesti kaduda. Väga vähe või peaaegu mitte sugugi ei vähene glükogeenihulk atriovent- rikulaarsüsteemi lõpuharude Purkinje kiudude tüüpi kiududes; 2) Nälgimise tagajärjel ei kao glükogeen ka südame hariliku lihasti- ku osadest mitte täiesti, – nälga surnud loomade südame kõrvade ja eeskodade lihastikus leidub glükogeeniga varustatud kiudusid; 3) Ülisoojuse mõjul võib glükogeenihulk atrioventrikulaarsüsteemi lõpuharude kiududes väheneda või täiesti kaduda; 4) Külmetamine ja adrenaliin iseäralist tuntavat mõju südame glü- kogeeni peale ei avalda; 5) Peale surma kaob glükogeen südamest kiiremini kui teistest elun- ditest. Juba esimeste tundide jooksul võib glükogeen südame ha- rilikust lihastikust ja osalt ka spetsiifilisest lihassüsteemist täiesti kaduda. Kõige kauemini püsib glükogeen atrioventrikulaarsüstee- mi lõpuharudes; 6) Normaalses südames võib rohkesti sisaldavaid kiudusid leida mitte ainult kõrvades ja eeskodades, vaid vahel ka kambrite tipu- poolses osas, trabeeklites ja näsalihastes;

Nõukogude Eesti Tervishoid, 1 (Tallinn, 1982), 24–25. 15 Toomsalu, V. Valdes, Legend, 30. 16 Terje Lõbu, „Eesti ülikooliks võõrkeelte abil“, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, 42 (Tartu, 2014), 53–78, siin 65. 17 Albert Valdes, Glükogeeni hulka vähendavate tegurite mõju üle südame spetsiifilise lihassüsteemi glükogeeni peale (Tartu, 1922), 9–10, 46.

140 Albert Valdese doktoritöö

7) Ka kõhrerakkudest ei kao glükogeen nälgimise tagajärjel, ja siin pü- sib see peale surma nähtavasti kauemini kui südame lihastikus.“18 Valdese doktoritöö ise on küll juba eestikeelne, kuid töö lõpus esitatud tabelites leiduv informatsioon katsete kohta ning jooniste seletused on esitatud lisaks eesti keelele ka saksa keeles.19 Doktoritöös leidub ka mitmeid ladinakeelseks jäetud termineid: sinus coronarius, septum fibrosum, pars membranacea septi, vena cava superior, sulcus terminalis, trigonum fibrosum. Neljas kohas on sulgudes eestikeelse seletuse järele toodud ladinakeelne nimetus: sidekoe võrsumine, sidekoe kasvamine lihaskiudude vahele, sidekoelised rohke proto plasma ja suure ümara tuumaga rakud (myocarditis fibrosa); sidekoe võrsumine on lihaskiud üksteisest kaugele lahutanud ja need on paiguti atrofeerunud (myocarditis fibrosa chronica). Sealjuures on trigonum fibrosum jäetud ka saksakeelses kokkuvõttes tõlkimata.20 Mõnedele doktoriväitekirjas leiduvatele ladinakeelseks jäetud terminitele oli Niggol oma sõnastikus vasted välja pakkunud, kuid ilmselt ei pidanud Valdes neid piisavalt täpseteks. Teiste ladinakeelsete oskussõnade puhul Niggoli sõnastikus täpne vaste puudus, kuid olemas olid sõnad, millest terminit tuletada. Võrdlesin Valdese doktoritöö keelelist poolt Niggoli 1914. aasta „Eesti arstiteaduslise sõnastiku“ ning tänapäevase keele poole pealt Katrin Rehemaa tõl- gitud ning Sirje Ootsingu ja Laine Trapido toimetatud 2004. aasta „Meditsiinisõnastikuga“. Tabelis 1 on esitatud kuus Valdese dokto- ritöös veel ladinakeelseks jäetud mõistet. Heinrich Niggoli „Eesti arstiteaduslise sõnastiku“ puhul olen esitanud ladinakeelse mõiste, mille järgi on võimalik eestikeelset vastet sõnastikust leida. Katrin Rehemaa „Meditsiinisõnastikust“ olen esitanud tänapäevase eestikeelse sõna. Vajaduse korral olen võrdlusmaterjalina kasutanud ka Albert Valdese ja Johannes Voldemar Veski 1924. aasta „Kogu eestikeelseid arstiteaduslisi oskussõnu“ ning Valdese 1929. aasta „Eesti- keelseid anatoomilisi oskussõnu“.21

18 Samas, 61. 19 Samas, 68–73, 76–78. 20 Samas, 1–2, 36–37, 52, 58–59, 66. 21 Niggol, Eesti arstiteadusline sõnastik; Katrin Rehemaa, Meditsiinisõnastik, toim Sirje Ootsing, Laine Trapido (Tallinn, 2004); Albert Valdes, Johannes Voldemar Veski, Kogu eestikeelseid arstiteaduslisi oskussõnu (Tartu, 1924); Albert Valdes, Eestikeelseid anatoomilisi oskussõnu (Tartu, 1929).

141 Paula Põder

Tabel 1. Albert Valdese doktoritöös ladinakeelseks jäetud terminid Ladinakeelne „Eesti „Kogu ees- „Eestikeelseid „Meditsii- termin arstiteadusline tikeelseid anatoomilisi nisõnastik“ A. Valdese sõnastik“ (1914) arstiteadusli- oskussõnu“ (2004) doktoritöös si oskussõnu“ (1929) (1924) Sinus südame tõmb- pärgurge pärgurge coronarius soonte loik Vena cava vena cava – õõ- vena cava – ülemine superior nes tõmbsoon õõnesveen, õõnesveen superior – ülemine Septum fibrosus – kiuli- fibrosus – fibra – fibrosum ne, septum – fibroosne, kiud, vahesein kiuline, kiud-, septum – sidekoeline; vahesein septum – vahesein Pars pars – osa, pars – osa, membranacea membrana – membrana – septi22 kile, piige, sep- membraan-, tum – vahesein kile-, septum – vahesein Sulcus sulcus – vagu, sulcus terminalis uure-, rööbas, terminalis terminalis – (cordis) – otsa-, ääre- (südame) piirvagu Trigonum fibrilla – kiud, fibrosum23 narmas 22 23 Nende ladinakeelsete oskussõnade kõrval leidus Valdese doktoritöös termineid, mis Niggoli sõnaraamatus olid olemas, kuid mida Valdes oli veidi muutnud. Näiteks südame eeskoda24 on Niggolil südame eeskammer (atrium cordis), Rehemaal südamekoda. Väitekirjas esinenud vöötlihas (quergestreifter Muskel) oli Niggolil veel vöödiline

22 Valdese ja Veski „Ladina-eesti-vene meditsiinisõnaraamatus“ on näiteks pars membranacea septi interventicularis – „interventikulaarvaheseina-membraa- nosa“, nii et eelnevat eeskujuks võttes võiks selle tõlkida tänapäeval „vaheseina membraanosaks“. 23 Valdese ja Veski „Ladina-eesti-vene meditsiinisõnaraamatus“ on tõlkeks „fibroosne kolmnurk, fibrooskolmnurk“. 24 A. Valdes, Glükogeeni hulka, 1.

142 Albert Valdese doktoritöö lihas (полосатая мышца).25 Doktoritöös kasutas Valdes veel sõna südame kambrid (ventriculus cordis), millele ta on ise juba „Kogus eestikeelseid arstiteaduslisi oskussõnu“ tõlkeks pakkunud tänapäe- val tuttava südamevatsakese. Mitmel juhul eelistas Valdes oma dok- toriväitekirjas Niggoli sõnastiku eestikeelsetele pakkumistele pigem ladinakeelse sõna eestindatud vormi (tabel 2).

Tabel 2. Näited ladinakeelse sõna eestindatud vormist Albert Valdese doktoritöös Ladinakeelne termin „Eesti arstiteadusline A. Valdese dissertatsioon sõnastik“ (1914) (1922) glycogenum maksatärklis glükogeen bronchus kõriharu bronh aorta peatuiksoon, elusoon aort endocardium südame sisekest endokard trabeculae välmed, juhtraad trabeekel thermostatum sooja või haudumise termostaat kapp injectio sissepritsimine injektsioon

Valdese doktoriväitekirjas oli kasutatud ka sõnu, mille otseseid vasteid Niggoli sõnastikust ei leia, kuid mida oli võimalik Niggoli sõna- raamatu abil tuletada. Näiteks näsalihased26 (musculus papillaris), mille puhul näsa (papilla) ja lihas (musculus) on Niggoli sõnastikus olemas, kuigi erinevate lihasetüüpide all seda eraldi välja pole toodud. Lisaks ladina keelest eestindatud uutele sõnavormidele lõi Val- des oma doktoritöös uusi vasteid. Näiteks sõna kõhre,27 mis Niggo- lil oli tõlgitud krõmpsluuks või kõrsluuks (cartilago) ning mis veel Ferdinand Johann Wiedemanni 1923. aastal ilmunud „Eesti-saksa sõnaraamatus“ oli tõlgitud krõnks-kondiks, kõrkeks, kõrkmeks või kõrre-luks.28 Ka Valdese doktoritöös kasutatavat sõna ärritusjuh- tesüsteem (systema conducens cordis, Erregungsleitungssystem) ei leidnud ma Niggoli sõnastikust. Tänapäeval kasutatakse terminit

25 H. Niggol, Eesti, 46; A. Valdes, Glükogeeni hulka, 69 (tabel). 26 A. Valdes. Glükogeeni hulka, 34. 27 Samas, lk 15. 28 Ferdinand Johann Wiedemann. Eesti-Saksa Sõnaraamat, 3. trükk teisest, dr Jakob Hurt’i poolt redigeeritud väljaandest (Tartu, 1923).

143 Paula Põder südame erutusjuhtesüsteem.29 Uus sõna oli ka siinussõlm30 (Sinus knoten), mida Rehemaa „Meditsiinisõnastiku“ kohaselt nimetatakse tänapäeval sinutriaalsõlmeks (nodus sinuatrialis). Ilmselt pärinevad Valdeselt ka sõnad atrioventrikulaarsüsteem ja atrioventrikulaar- kimp,31 sest atrioventricularis Niggoli sõnaraamatus puudub. Valdese doktoritöös leidsin mõningaid sõnu, mille algupära ma ei suutnud tuvastada. Näiteks eba-kõõlusniidile (freiverlaufender Zweig des Atrio-Ventrikular Systems)32 ei leidnud ma vastet Niggoli ega Re- hemaa sõnastikust. Ilmselt selline mõiste tänapäeval enam kasutusel pole, ent kuna mul ei õnnestunud ladinakeelset terminit leida ega tuletada, siis kahjuks otsimine paremaid tulemusi ei andnud.

Albert Valdese keeletöö ajakirjas Eesti Arst Ajakirja Eesti Arst hakkas 1922. aastal regulaarselt välja andma Tartu Eesti Arstide Selts. Selts ise asutati 1919. aastal. 1921. aasta aprillis valiti Albert Valdes seltsi arstiteaduslike oskussõnade komisjoni, kus ta alguses doktoritöö kirjutamise tõttu eriti kaasa ei löönud.33 Alates 1922. aastast kuulus Albert Valdes ka Eesti Arsti toimkonda. Aastatel 1925–28 valiti ta Eesti Arsti teiseks tegevtoime- tajaks, kelle ülesanne oli keele ühtlustamine ning referaatide-osakonna toimetamine.34 Aastatel 1929–44 oli Valdes Eesti Arsti pea- toimetaja.35 Pärast väitekirja kaitsmist 1922. aastal otsustas Valdes kesken- duda keele arendamisele. Suvel kogus ta rahvakeelseid sõnu, mida sai kasutada uute terminite loomisel.36 Johannes Voldemar Veski- ga saadi sel ajal kokku tavaliselt kaks korda nädalas, teisipäeval ja reedel kell neli Valdese korteris ning arutelu sõnade üle venis sageli kella kaheksani õhtul. Albert Valdese abikaasa Maria Valdes abistas samuti selle töö juures, kirjutades sõnastikest märksõnu välja. Valde-

29 Rehemaa, Meditsiinisõnastik. 30 A. Valdes, Glükogeeni hulka, 2. 31 Samas, 1. 32 Samas, 76. 33 Sillastu, „Albert Valdes“, 23, 25. 34 A. Valdes, „Eesti meditsiinilis-kirjandusliku“, 464, 466, 468. 35 Samas, 466; Toomsalu, V. Valdes, Legend, 134. 36 Sillastu, „Albert Valdes“, 23, 25.

144 Albert Valdese doktoritöö se ja Veski koostöö jätkus 1960. aastateni. Selleks ajaks puudus juba tarvidus pidevate koosistumiste järele ning uued oskussõnad said läbi arutatud telefoni teel, kus konsensus ühe uue sõna puhul saa- vutati sageli alles pärast mitut peaaegu pooletunnist telefonikõnet.37 Valdes ja Veski selgitasid oskussõnade loomisel esiteks välja termini täpse definitsiooni, mida võõrkeelne oskussõna väljendas. Sellest lähtudes kaaluti võimalikke olemasolevaid eestikeelseid väl- jendusi või otsiti algeid uue oskussõna loomiseks Ferdinand Johann Wiedemanni „Eesti-saksa sõnaraamatust“ või mõnest teisest alli- kast. Püüti leida sõnavorme, mis ühelt poolt rahuldaksid teaduslikke nõudeid, kuid teisalt oleksid ikkagi rahvakeelepärased.38 Ajakirja esimese numbri eessõnas kirjutas Henrik Koppel: „Jääb küsimus, kas meie keel on juba küllalt arenenud eriteadusliste tööde jaoks? Alguses on muidugi natukene raskusi, aga õpetegevus kesk- koolides ja ülikoolis näitab, et need raskused ammugi nii suured ei ole, kui kardeti. Ühegi rahva keel ei ole iseenesest teadusliste mõistete ega nimetuste jaoks sünnis olnud, ta on selleks tehtud ja see töö on ka meil tehtav, nagu paari aastase tegevuse järele näeme.“39 Samas numbris on ka Valdese üleskutse: „Oskussõnade-toimkond palub asjast huvitatuid lahkesti teatada toimkonnale igasuguseid paranda- vaid märkusi olemas olevate eestikeelsete oskussõnade kohta ja uusi eestikeelseid oskussõnu arstiteaduse alalt.“40 Järgnevatel aastatel avaldas Valdes Eesti Arstis mitmeid kirjutisi oskuskeele kohta. Suurem töö oskussõnade arendamisel algas 1923. aastal, mil oskussõnade komisjoni teised liikmed olid tööst ajapuudusel loobunud. Küsimuse peale, kuidas ta üksi toime tuleb, olevat Valdes vastanud: „Mul on nii paremgi, palju rahulikum.“41 Al- guses oli Eesti Arstis lubatud töid avaldada nii eesti kui võõrkeeles,42 kuid 1924. aastast hakati avaldama ainult eestikeelseid kirjutisi.43

37 Samas, lk 25–26. 38 Albert Valdes, „J. V. Veski ja eesti arstiteadusliku oskuskeele arendamine“, No- naginta, Eesti Emakeele Seltsi Toimetised, 6 (Tallinn, 1963), 67, 71. 39 Henrik Koppel, „Eessõnaks“, Eesti Arst, 1 (1922), 5. 40 Albert Valdes, „Kroonika. Eesti arstiteaduslised oskussõnad“, Eesti Arst, 1 (1922), 63. 41 Sillastu, „Albert Valdes“, 25. 42 Ludvig Puusepp, Aleksander Rammul, Siegfried Talvik (Ajutine Toimetus), „„Ees- ti Arsti“ ilmumise puhul“, Eesti Arst, 1 (Tartu, 1922), 2. 43 „Arstiliste organisatsioonide tegevus. V Eesti Arstideseltside Liidu peakoosoleku protokoll“, Eesti Arst, 5 (Tartu, 1925), 154.

145 Paula Põder

Ilmar Laan jagas Albert Valdese tööd Eesti Arstis aastatel 1922– 40 kolmeks perioodiks. Esimesel perioodil (1922–24) avaldas ta kuus kirjutist oskussõnade kohta ning lisaks juhtis tähelepanu keelelis- tele vajakajäämistele ka referaatide kokkuvõtetes. Teisel perioodil (1925–28) ilmus temalt arstiteaduslikust oskuskeelest artikleid kolm, kuid neljal juhul juhtis ta keeleküsimustele tähelepanu refe- raate ja raamatuid tutvustavates kirjutistes. Kolmandal perioodil (1929–40) avaldas ta oskuskeele kohta kuus kirjutist ning lisaks kä- sitles keeleküsimusi veel kaheksas kirjutises.44 Käesolevas artiklis pean kohasemaks Eesti Arstis ilmunud Valde- se oskuskeele kirjutiste jagamise kolmeks olenevalt töö iseloomust: 1) nimekirjad uutest oskussõnadest, kus eestikeelne vaste käib koos ladina-, saksa- või venekeelse sõnaga; 2) valitud oskussõnade pikemad seletused; 3) keeleprobleemide väljatoomine referaatide ja kirjanduse arvustustes. Keelearenduse osaks võib lugeda ka tema arsti- teaduslikud artiklid, milles ta mõnd uut sõna tutvustas. Oskussõnade nimekirju hakati Eesti Arstis avaldama 1923. aastal, mil kolme numbri lõpus avaldati nimekiri oskussõnadest A–Fäulnis.45 1924. aastal ilmus Valdesel koostöös Veskiga „Kogu eestikeelseid arstiteaduslisi oskussõnu“, mis sisaldas umbes 3000 terminit saksa-, ladina- või venekeelsete vastetega. Järgnevatel aastatel jätkas ta erinevate meditsiinivaldkondade oskussõnade avaldamist Eesti Arstis: 1925. aastal füüsikalise teraapia alalt,46 1926. aastal diagnostilisi os- kussõnu,47 1930. aastal juhised lahanguprotokollide koostamiseks.48 Albert Valdes avaldas korduvalt Eesti Arstis mõnede meditsiini os- kussõnade pikemaid seletusi, et tagada nende kasutamine õiges kontekstis. Esimesed säärased ülevaated ilmusid temalt 1924. aastal kahes osas ja avaldati ka „Kogus eestikeelseid arstiteaduslisi oskussõnu“.

44 Ilmar Laan, „Albert Valdes, ajakiri „Eesti Arst” ja oskuskeel“, Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised, 686 (Tartu, 1984), 16–18. 45 Albert Valdes, „Eestikeelsed arstiteaduselised oskussõnad“, Eesti Arst, 3 (Tartu, 1923), lisa; Albert Valdes. „Eestikeelsed arstiteaduselised oskussõnad“, Eesti Arst, 6 (Tartu, 1923), lisa; Albert Valdes. „Eestikeelsed arstiteaduselised oskussõnad“, Eesti Arst, 10 (Tartu, 1923), lisa. 46 Albert Valdes, „Eestikeelseid oskussõnu füüsikalise teraapia alalt“, Eesti Arst, 6, (Tartu, 1925), 174–178. 47 Albert Valdes, „Diagnostilisi oskussõnu“, Eesti Arst, 11 (Tartu, 1926), 435–437. 48 Albert Valdes, „Arstiteaduslik oskuskeel. Keelelisi sugemeid lahanguprotokollide koostamiseks“, Eesti Arst, 1, (Tartu, 1930), 11–24.

146 Albert Valdese doktoritöö

1924. aastal andis ta pikemad selgitused järgmistele oskussõnadele: lubjastuma, rasvastuma, veetlustama, värvitustama, -veresus, külme- tama, külmetuma, külmama, külmuma, külmutama, külmutuma, song, kärbumine, roisk-kärbus, haav, paise, lamatis,49 -kusesus, veritsustõbi, verevalum, rike, korratus, häire, haigestus, haigustuma, haigustama, haigus, tõbi, haiguma, tervistama, tervistuma, tervistus, nakkus, naka- tama, nakatuma, nakatus, kiduma, kõduma, väärastuma, manduma, kivind, kivistis, toituma, toitumus, toidustama, toitsus, toitus, haisema, lõhnama, lehkama, vinama, koolnu, kulg, näht, juhus, juht, süstima, süste, süstel, tüsilik, tüsitus, tüsitama, võrsuma, vohama.50 1925. aastal avaldas Valdes füüsikalise teraapia oskussõnu, andes pikema selgituse viiele uuele sõnale ja nende tuletistele: suplema, kümblema, ravi, tervistus, toimima ja mõjuma. Seal on võr- reldud näiteks sõnu suplema ja kümblema, millest viimane pärineb murdekeelest.51 1929. aastal esitas ta ligikaudu 160 oskussõna selgitused, sealhulgas tegi Valdes ettepaneku võtta nõuandepunkti asemel kasutusele nõuandla ning külgehakkavate haiguste haigemaja asemel nakkushaigla.52 1930. aastal avaldas Valdes juhendi lahanguprotokollide koos- tamise kohta, kergendamaks kirjutajate vaeva ning ühtlustamaks lahanguprotokollide keelt. Artiklis on toodud lühendatud kirjeldus lahanguprotokollist ning lõppu on lisatud veel peaaegu 100 oskussõ- na seletused.53 Arstiteaduslikes kirjutistes tutvustas ta samuti oskuskeelt, esitades tavaliselt uuemate sõnade järele sulgudes ladinakeelse nimetuse. Näiteks artiklis „Südame suurte arteriaalsete soonte transpositsioonist, eriti korrigeeritud transpositsioonist“ on sõna pärgurge puhul sulgudes antud ladinakeelne nimetus sinus coronarius.54 Tegu

49 Albert Valdes, „Mõnede eestikeelsete arstiteadusliste oskussõnade selgituseks I“, Eesti Arst, 2 (Tartu, 1924), 29–32. 50 Albert Valdes, „Mõnede eestikeelsete arstiteadusliste oskussõnade selgituseks II“, Eesti Arst, 10, (Tartu, 1924), V–VIII. 51 A. Valdes, „Eestikeelseid oskussõnu füüsikalise teraapia alalt“, 174–175. 52 Albert Valdes, „Arstiteaduslik oskuskeel. Mõningate oskussõnade selgituseks“, Eesti Arst, 6 (Tartu, 1929), 230–231. 53 A. Valdes, „Arstiteaduslik oskuskeel. Keelelisi sugemeid lahanguprotokollide“, 11, 22–24. 54 Albert Valdes, „Südame suurte arteriaalsete soonte transpositsioonist, eriti korrigeeritud transpositsioonist“, Eesti Arst, 11 (Tartu, 1929), 406.

147 Paula Põder on sõnaga, mille Valdes oma doktoriväitekirjas 1922. aastal veel tõl- kimata jättis. Referaatide ja kirjanduse tutvustuse juures leidis Valdes korduvalt võimaluse viidata puudujääkidele oskuskeeles, oli selleks refe- reeritava teose autori eksimus või eestikeelse sõnavara üldine puudulikkus. Vastavaid kirjutisi leiab 1922., 1925., 1929., 1933. ja 1939. aasta Eesti Arstis. Näiteks 1922. aastal tõi ta soomekeelse arstiteadusliku sõnastiku tutvustuses välja probleemi, et eesti keeles puuduvad kindlad vasted terminitele vulnus ja ulcus, mille mõlema puhul kiputakse kasutama sõna haav. Niggoli „Eesti arstiteaduslikus sõ- nastikus” oli sõna ulcus puhul kasutatud ka vastet paise ning Valdes tegi ettepaneku, et seda tuleks järjekindlalt rakendada.55 1924. aastal välja antud „Kogus eestikeelseid arstiteaduslikke oskussõnu on ulcuse vasteks paise,56 kuid 1930. aastal on sõna tõlkeks haavand,57 millist vastet me ka tänapäeval kasutame. Samas 1922. aasta tutvustuses tõstatas Valdes probleemi, et sõnad Eiterung ja Fäulnis tõlgitakse eesti keeles mädanemiseks.58 Tema kaks aastat hiljem ilmunud sõnakogumikus on Eiterung tõl- gitud mädanemiseks ning Fäulnis roiskumiseks. Lisatud on märkus, et teaduslikus keeles nende mõistete mitteeristamine on kõige jä- medam keeleviga ning lisaks on selgitus, mis aitaks inimestel vahet teha: „Mädanemine on patoloogis-bioloogiline protsess, mis ainult elavas organismis toimub. Roiskumine aga on organismi surnud kudede lagunemine teatavate mikroobide tegevusel lihtsamateks keemi- listeks ühendusteks, millest mõned väga vastikult haisevad.“59 Oma raamatuarvustustes tõi Valdes korduvalt välja oskuskeele vale kasutuse. Toon mõned näited. 1925. aastal tõi ta teose „Tervis- hoid Eestis“ puhul välja järgmised arstiteadusliku keele vead: difte- riit (õige difteria või difteeriline põletik), kihvtitus (mürgistus), lao- põletik (laupõletik), luumurre (luumurd), kõriharud (kopsutorud), luxatio kui väljanihe, distorsio kui nikastus.60 1929. aastal ilmunud

55 Albert Valdes, „Kirjandusest. Saksalais- ja latinalais-suomalainen lääketieteelli- nen sanasto“, Eesti Arst, 2 (Tartu, 1922), 121. 56 A. Valdes, J. V. Veski, Kogu, 34. 57 A. Valdes, „Arstiteaduslik oskuskeel. Keelelisi sugemeid lahanguprotokollide“, 23. 58 A. Valdes, „Kirjandusest“, 121. 59 A. Valdes, J. V. Veski, Kogu, III. 60 Albert Valdes, „Kirjanduse tutvustus. Tervishoid Eestis“, Eesti Arst, 11 (Tartu, 1925), 346.

148 Albert Valdese doktoritöö arstilise kalendri tutvustuses tõdes Valdes, et kuigi keelelise toimetamise poolel on märgata edu, leidub ikkagi küllaldaselt vigu. Välja tõi ta näiteks, et mürgituse asemel peaks olema mürgistus, strychnin asemel strühniin ja tina ühendused asemel tinaühendid.61 Tänu neile arvustustele on jälgitav teatud määral ka oskuskeele areng. Kui 1924. aasta teoses „Kogu eestikeelseid arstiteaduslisi os- kussõnu” on luxatio tõlkeks väljanihe, siis 1929. aastal heidab Val- des arvustuses teosele „Esimene abi õnnetusjuhtudel“ ette, et seal on luxatio tõlgitud väändumiseks, kuid tegelikult peaks olema nihestus. Lisaks tõi ta vigadest välja veel: soojuslöök (õige kuumarabandus), siifilis (süüfilis), suukoobas (suuõõs), kõrikaas (kõripealis), murre (murd).62 Mõnikord tõi Valdes referaadis sisse ka täiesti uue oskussõna, näiteks pärssima (hemmen).63 Mitte kõik Valdese välja pakutud terminid pole tänapäeval kasutusse jäänud. Näiteks soovitus kasutada sõna kompimine asemel komplemine.64 Mõnes sõnas on muutunud mõni täht, näiteks haigustuma ja haigustama on tänapäeval vastavalt haigestuma ja haigestama.65 Meditsiinilise oskuskeele puhul ei piirdunud töö ainult eesti keeles puuduvate sõnade väljatöötamisega, vaid töö käigus ilmnes vajadus vahetada välja juba tuttavaid oskussõnu või muuta nende keelelist kuju. Põhjused sõnu muuta olid järgmised: võõrapärased sõnad; pikad ja ebatäpsed liitsõnad; mitut tõlgitsusviisi võimaldavad sõnavormid; sõnad, mis ei võimalda luua vajalikke sõnatuletisi; mitut mõistet tä- histavad sõnad; mõiste olemust mitteväljendavad sõnad ja grammatikareeglite vastu eksivad sõnad. Iga põhjuse juurde on lisatud näited.66 Võõrapäraste sõnade puhul soovitas Valdes kasutada saksapärase kihvti asemel mürki. Ebatäpsete sõnade puhul juhtis tähelepanu, et

61 Albert Valdes, „Kirjanduse tutvustus. Arstiline kalender 1929“, Eesti Arst, 1 (Tar- tu, 1929), 33. 62 Albert Valdes, „Kirjanduse tutvustus. Esimene abi õnnetusjuhtudel“, Eesti Arst, 2 (Tartu, 1933), 98. 63 Albert Valdes, „Referaadid. Über die temperaturherabsetzende Wirkung des Sch- merzes“, Eesti Arst, 4 (Tartu, 1925), 112. 64 Albert Valdes, „Kirjanduse tutvustus. Lastehaigused“, Eesti Arst, 12 (Tartu, 1939), 817. 65 A. Valdes, J. V. Veski, Kogu, V–VI. 66 Albert Valdes, „Eesti arstiteadusliku oskuskeele arendamisest“, Eesti Arst, 11 (Tartu, 1926), 432–433.

149 Paula Põder pika küljeluu-krõmpsluu asemel saab oskussõnade lühemalt kasutada roidekõhr. Mitmetähenduslike sõnade puhul tõi ta välja mürgituse – ühest küljest mürgi toime kehasse ja teisest küljest mürgita olek. See- pärast soovitas kasutada mürgistust. Külgehakkav haigus ei võimalda luua vajalikke tuletisi, mida saab luua nakkushaigusega – nakatis, nakkama. Mõnikord on olemas sõna, mis tähistab mitut mõistet, nagu mädanemine, kuid tegelikult peaksid eri protsesside jaoks kasutusel olema nii mädanema kui roiskuma. Sõna, mis ei väljenda mõiste olemust õigesti, oli näiteks glandula suprarenalis, mida oli tõlgitud li- saneeruks, kuid kuna tegu pole seesuguse koelise ehitusega organiga nagu neer, siis oleks A. Valdese kohaselt täpsem tõlkida neerupealseks näärmeks. Segamini tarvitatavatest mõistetest tõi ta välja üdi, säsi ja aju.67 Eesti Arsti artiklite põhjal on näha, kui kaua mõne sõna juurdu- miseks aega võis minna. Kui võtta näiteks juba läbi käinud ulcus, siis 1926. aasta Eesti Arstis on kokkuvõte Tartu Eesti Arstide Seltsi koosolekult, kus pidasid ettekande Peeter Hansen ja Albert Valdes. Kuigi juba 1924. aastal oli Valdes välja pakkunud ulcus’e asemele sõna paise, siis veel kaks aastat hiljem on ettekandes kasutatud eestindatud sõna ulkus. Sealjuures teostas Valdes kõnealusel haigusju- hul patoloogilis-histoloogilist uurimist.68 Valdes rõhutas teaduskeele arendamisel stiili osatähtsust. Tea- duslikud tööd nõudvat „väljenduse lühidust ja täpsust; neis ei tohi olla ilmaaegseid sõnailustusi ega kõrvalmõtete veeretamist“. Ta esitas näiteid, kuidas teaduslikes töödes mõtteid võimalikult lühi- dalt avaldada. Lause „Mis puutub maksasse, mida ma olen ka, nagu juba eespool tähendatud, histoloogiliselt uurinud, siis pean ma küll tunnistama, et selles elundis pole ma võinud mikroskoopiliselt min- gisuguseid iseäralikke muutusi tähele panna“ soovitas ta asendada kolme sõnaga: maks histoloogiliste muutusteta.69 Oma sihid ja soovid teadusliku keele arendamisel võttis Valdes kokku järgmiselt: „Meie teadusliku keele arendamine oskussõnaliselt ja stiililiselt võimaldab meil saavutada sõna tõsises mõttes kultuurset

67 Samas. 68 Peeter Hansen, Albert Valdes, „Nahatuberkuloosi ja kartsinoomi differentsiaal- sest diagnoosist“, Eesti Arst, 1 (Tartu, 1926), 31. 69 A. Valdes, „Eesti arstiteadusliku oskuskeele arendamisest“, 434–435.

150 Albert Valdese doktoritöö keelt. Ja kui see keel on saanud meie kirjanduse pärisomanduseks, siis alles võime maitsta kultuurse keele üllust ja siis alles näeme, kui kohmakas teaduslikkude mõistete väljendamiseks on olnud meie keel enne selle arendamist.“70

Populaarteaduslikud artiklid Valdeselt on ilmunud palju populaarteaduslikke artikleid ajakirjas Ter- vis, aga ka ajakirjades Agu ja Loodus. Lisaks pärinevad temalt mitusada meditsiinikirjutist „Eesti entsüklopeedias“, kus ta oli arstiteaduse osakonna toimetaja.71 Valdes on kirjutanud: „Populaarteaduslikud tööd suurel määral taotlevad uute eestikeelsete meditsiiniliste terminite, aga ka oskuskeeleliste väljenduste juurutamist kirja- ja kõnekeelde.“72 Hinnangu Valdese populaarteaduslikele töödele andsid tema professoriks valimise puhul H. Koppel ja H. Kull.

„Keikides (populaar-arstiteaduslistes) töödes käsitatakse aineid üldise patoloogia alalt, nagu juba nende pealkirjad näitavad. Näiteks: „Mädanemine ja roiskumine“, „Põletik bioloogilise probleemina“, „Song“ [--] j.n.e. [--] Nende tööde mõistmiseks eeldatakse loodusteaduse eelteadmisi keskoolide kursuse ulatuses. [--] Keik need tööd annawad tunnistust autori suurest osawusest üksikute mõistete seletamisel, kui ka aine ülewaatlikul käsitamisel. [--] Autori populaar-arstiteaduslistes töödes ei ole aga mitte ainult aine eeskujulikult käsitatud, need on eeskujulikud ka oma keele poolest, autor on ka nende keelelise wäljatöötamise peale suurt rõhku pannud, tarwitusele wõttes neis oma poolt soowi- tatud oskussõnu. Igale, kellel arstiteadusliste ainete üle seletusi anda ehk kirjutada tuleb, osuttub nende dr Valdes’e töödega tutwunemine wäga kasulikuks.“73

70 Samas, 435. 71 Peeter Treiberg, Johannes Voldemar Veski, Eesti Entsüklopeedia I, A – Chamdi, peatoim Richard Kleis (Tartu, 1932), VII. 72 Viiu Sillastu, „Albert Valdese publikatsioone“, Nõukogude Eesti Tervishoid, 6 (Tallinn, 1984), 455. 73 Prosektor Dr. med. A. Valdes’e filoloogiliste ja populaar-arstiteadusliste tööde kohta arwamise awaldamine. Rahvusarhiivi ajalooarhiiv (EAA), 2100-2-1298, l. 101p–102.

151 Paula Põder

Nendes ajakirjades avaldatud artiklites on taas näha meditsiini oskuskeele muutusi. Kui 1923. aastal kasutas Valdes ise artiklis „Mädanemine ja roiskumine“ veel sõnu verekihvtitus ja pisilane,74 siis 1924. aastal pakkus ta „Kogus eestikeelseid arstiteaduslisi os- kussõnu“ saksakeelse Gift vasteks mürk ning 1925. aasta Tervises kirjutas ta juba pisikutest (pisilastest) ehk bakteritest.75 Laiemale lugejaskonnale mõeldud populaarteaduslikes artiklites oli ühelt poolt rõhk pildimaterjalil, mis aitaks lugejal oskussõnava- ra kinnistada ning samas paremini protsesside toimumist mõista. Seda tõid esile ka Kull ja Koppel oma arvamusavalduses: „Antawa pildi iseäranis selgelt silmade ette kujutamiseks aitawad weel mõ- juwalt kaasa töödele juurelisatud rohkearvulised joonised, mis autor ise walmistanud.“76 Oskussõnade mõistelisi erinevusi seletas Valdes mõnikord ku- jundlike näidete abil, näiteks kärbumine ja roiskumine:

„Kui näituseks inimene on õnnetul kombel wankri alla jäänud ja rattad üle tema säärte läinud, siis wõiwad muljumise kohal kehakoed puruneda ja weresooned katkestuda. Jalaosad allpool wigastuse kohta jääwad küll weel keha külge, kuid ei saa enam werd. Kõik rakud selles jalaosas kärbuwad toidu puudusel. [---] Kui purustatud ja kärbunud jalga pisilased pääsewad, siis algawad seal niisamasugused lagunemisprotsessid nagu wedelewas surnukehas wõi lihatükis. See on – kärbunud kehaosa hakkab roiskuma.“77

Oskussõnavara tutvustas Valdes populaarteaduslikes kirjutistes sageli, esitades üht sõna selle paremaks kinnistamiseks mitu korda. Näiteks artiklis „Inimkehas tekkiwatest kiwidest ja nende põhjusta- tud haigustest“ tõi ta sulgudes lisatud tähendusega välja järgmised sõnad: mulk (auk), pisikud (pisilased), ussjätke-põletik (pimesoole-põ-

74 Albert Valdes, „Mädanemine ja roiskumine“, Agu, 2 (Tallinn, 1923), 57–58. 75 Albert Valdes, „Inimkehas tekkiwatest kiwidest ja nende põhjustatud haigustest“, Tervis, 11 (Tartu, 1925), 164. 76 Prosektor Dr. med. A. Valdes’e filoloogiliste ja populaar-arstiteadusliste tööde kohta arwamise awaldamine. EAA, 2100-2-1298, l. 102. 77 Albert Valdes, „Mõned mõisted üldisest haiguseõpetusest“, Tervis, 12 (Tartu, 1923), 139.

152 Albert Valdese doktoritöö

Foto 1. Albert Valdes loengut pidamas (uamf119_4) letik), mulgustumine (augutekkimine), koostis (koosseis), kulgema (edasi kestma wõi käima), seedimishäire (rike), kahkjad (kahvatud), lahustuma (sulama), arstim (arstirohi), mikroskoop (suurekstegev klaas), kusiti (kust väljalaskev toru), lewima (laiali lagunema), pitsu- ma (kinni jääma), kusetus (kuseta olek), ägedalt (kiiresti). Sealjuures esinesid sõna arstim koos tähendusega kolm korda, mulk ja mulgus- tama aga kaks korda.78

Ladina-eesti-vene meditsiinisõnaraamat Albert Valdese ja Johannes Voldemar Veski keelealase koostöö lõpp eesmärk oli välja anda põhjalik meditsiiniterminite sõnastik,79 milleks sai „Ladina-eesti-vene meditsiinisõnaraamat“. Veski sõnade kohaselt valmis selle käsikiri juba 1945. aastal, kuid jäi trükiolude sunnil seisma ning esitati kirjastusele 1956. aastal.80 Pavel Bogovski väitel oli 1945. aastal siiski olemas vaid kartoteek, mida ta ka ise 1946.–49. aastal kasutas. Käsikiri olevat koostatud alles pärast 1955. aastal kehtestatud Pariisi nomenklatuuri (Parisiensia nomina ana-

78 A. Valdes, „Inimkehas tekkiwatest kiwidest“, 161–175. 79 P. Bogovski, I. Laan, „Eesti arstiteadusliku“, 82. 80 Johannes Voldemar Veski, Eduard Vääri, „Minu sõnaraamatutealasest tegevusest“, Emakeele Seltsi Aastaraamat, 14–15 (Tallinn, 1969), 19.

153 Paula Põder tomica, PNA) ning esitatud kirjastusele 1958. aastal.81 Nõukogude Liidus võeti PNA vastu 1956. aastal.82 Kirjastus esitas käsikirja anatoomiaterminoloogia komisjonile ja 1959. aastal otsustas komisjon, et kuna retsenseerimine tähen- daks omapoolsete muudatuste väljapakkumist ja nõuaks kahe aasta tööd, ei ole käsikirja võimalik esitatud kujul retsenseerida.83 Valdes ja Veski otsustasid käsikirja tagasi võtta. „Vahepeal olid aga anatoomia sõnastiku koostamisel tööle hakanud mitmed teised autorid. Selgus ühtlasi, et põhiline erinevus meie ja teise kollektiivi vahel on suhtumine terminoloogiasse. Meie pidasime tarvilikuks eestikeelse terminoloogia loomist ja juurutamist, nemad aga leppisid ladinakeelsete terminite eestipärastamisega.“84 1962. aastal on „Ladina-eesti-vene meditsiinisõnaraamatu“ käsi- kirja annoteerinud Richard Kleis.

„Sõnaraamat kujutab endast kindlas süsteemis teostatud põh- jalikku teaduslikku tööd ja sisaldab üle 30 000 termini eesti ja vene vastetega kõigilt arstiteaduse aladelt. Sõnaraamatus ei piirduta üksnes eesti ja vene vastete andmisega ladinakeelsei- le märksõnadele, vaid seletatakse ka märksõnadena esinevate oskussõnade päritolu ning koostisosade tähendusi ja õpetatak- se võõrkeelseid termineid õigesti hääldama. [--] Sõnaraama- tu avaldamisel trükis oleks suur tähtsus eesti meditsiinilise terminoloogia tarvitamise ühtlustamise seisukohalt niihästi praktikas (hääldamisel) kui ka teaduslikus ja õppekirjanduses. Seepärast tuleb sõnaraamatu kirjastamist võimalikult juba lä- hemas tulevikus kõigiti pooldada.“85

„Ladina-eesti-vene meditsiinisõnaraamatu“ täiendatud käsikiri valmis ja selle teine eksemplar esitati kirjastusele 1964. aastal.

81 Pavel Bogovski, „Meditsiinisõnaraamat: saamislugu ja kriitikat“, Keel ja Kirjan- dus, 9 (Tallinn, 1983), 515–516. 82 Paul Alvre, Arne Lepp, Ela Lepp-Kogerman, „Humaananatoomia oskussõnade olukorrast“, Keel ja Kirjandus, 8 (Tallinn, 1969), 490. 83 Samas, 516. 84 J. V. Veski, E. Vääri, Minu, 19–20. 85 Richard Kleis, Annotatsioon. A. Valdese ja J. V. Veski, Ladina-eesti-vene meditsiiniline sõnaraamat (käsikiri), Tartu Ülikooli raamatukogu (TÜR KHO), fond 70, säilik 110, l. 62 (11.07.1962).

154 Albert Valdese doktoritöö

Lepingut siiski ei sõlmitud, kuna kirjastus tahtis enne kätte saada ka esimese eksemplari, pärast seda oleks kirjastuse toimetaja alustanud käsikirja ettevalmistamist. Pavel Bogovski arvates võis Val- des sellest järeldada, et käsikirjas tahetakse teha muudatusi, ning ei saatnud seepärast käsikirja kirjastusele.86 27. jaanuaril 1970 õnnestus kirjastusel Valgus sõlmida leping Valdese ja selleks ajaks juba surnud Veski pärija A. Veskiga. Algu- sest peale oli selge, et teose toimetamine võtab aega ning alguses arvati, et sõnaraamat võiks ilmuda 1973. aastal.87 1971. aastal suri ka Valdes ning järgmistel aastatel jäi töö sõnaraamatu kallal soiku. 1976. aastal said kirjastuse teadustoimetajateks keeleteadlane professor Paul Alvre ja dotsent Viiu Sillastu88 (professor Valdese tütar), kes käsikirja lõpetasid. Umbes 30 000 oskussõna sisaldava kaheköi- telise „Ladina-eesti-vene meditsiinisõnaraamatu“ esimene köide ilmus 1982. aastal, teine köide 1983. aastal.89 Bogovski on oma arvustuses „Ladina-eesti-vene meditsiinisõna- raamatule“ ette heitnud peamiselt kahte sorti vigu: 1) võõrsõnadega ülepakkumist; 2) paigutist ebajärjekindlust. Bogovski arvates puudub liiga võõralt kõlavatel sõnadel lootus juurduda. Näiteks on ta toonud välja, et kolmiknärv on parem vaste kui eestipärastatud võõrtüveline trigemiinnärv (nervus trigeminus) või võõrkeha parem kui alieenne korpus ehk keha, alieenkorpus (corpus alienum). Järjepidevusetuse all tõstis ta esile näiteks sõnu, millel on antud eri kohtades erinevad tähendused – compressor musculus kui ühes kohas kompressorlihas, sururlihas ja teises kohas kokkusurujalihas, kokkusuruja.90 Siiski ei tohiks mõnedele puudustele vaatamata alahinnata seda tööd, mis „Ladina-eesti-vene meditsiinisõnaraamatu“ koostamisel ära tehti. Lisaks oskussõnavarale on sõnastikus toodud erinevate keelte rõhuase- tus ja hääldus, andmed sõnade tuletamise ja päritolu kohta, omaette peatükina veel ladina keele grammatika.91 Bogovski sõnade kohaselt oli

86 Bogovski, „Meditsiinisõnaraamat“, 517. 87 V. Pillau, „Vastukajad“, Nõukogude Eesti Tervishoid, 3 (Tallinn, 1970), 239. 88 Bogovski, „Meditsiinisõnaraamat“, 517. 89 Lea Boston, „Albert Valdese elust ja tööst“, Akadeemia, 6 (Tartu, 2001), 1259. 90 Bogovski, „Meditsiinisõnaraamat“, 518–519; Albert Valdes, Johannes Voldemar Ves- ki, Ladina-eesti-vene meditsiinisõnaraamat, I osa (Tallinn, 1982), 215, 229, 605, 627. 91 Vello Laos, „A. Valdese ja J. V. Veski „Ladina-eesti-vene meditsiinisõnaraamat“ kahes köites“, Nõukogude Eesti Tervishoid, 6 (Tallinn, 1984), 457.

155 Paula Põder sõnaraamatu ilmumine suursündmus kogu Nõukogude Liidu ulatuses, kuna tegemist oli kolmanda põhjaliku meditsiiniterminite sõnaraama- tuga pärast ladina-vene-läti ja vene-tadžiki-ladina sõnaraamatut.92

Kokkuvõte Albert Valdes oli Tartu Ülikooli patoloogilise anatoomia professor, kes 1922. aastal kaitses ühe esimese eestikeelse doktoriväitekirja Tartu Ülikoolis. Töö kirjutamise käigus puutus ta kokku eestikeelse medit- siiniterminoloogia puudulikkusega. Vajalike oskussõnade väljaaren- damiseks pöördus Albert Valdes Tartu Ülikooli professori Johannes Voldemar Veski poole, kellega koos tegeleti aastakümneid arstiteadusliku oskussõnavara väljaarendamisega. Tähelepanu ei pööratud ainult eesti keeles puuduvate sõnade leidmisele, vaid üle vaadati ja vajaduse korral asendati ka juba kasutusel olevaid oskussõnu. Peamised põhjused sõnade muutmiseks olid järgmised: võõrapä- rased sõnad; pikad ja ebatäpsed liitsõnad; mitut tõlgitsusviisi võimal- davad sõnavormid; sõnad, mis ei võimalda luua vajalikke sõnatuleti- si; mitut mõistet tähistavad sõnad; mõiste olemust mitteväljendavad sõnad ja grammatikareeglite vastu eksivad sõnad. Sealjuures ei olnud Valdes nõudlik mitte ainult teiste loodud sõnade suhtes, vaid jätkas ka enda välja pakutud sõnade täiustamist. Oskussõnavaraalaseid kirjatöid avaldas Albert Valdes peamiselt ajakirjas Eesti Arst, aga ka populaarteaduslikes ajakirjades Tervis, Agu ja Loodus. Lisaks koostas ta mitusada kirjutist „Eesti entsüklo- peediale“, mille arstiteaduse osakonna toimetaja ta oli. Postuumselt ilmusid Valdese ja Veski koostööst 1982. ja 1983. aastal „Ladina-eesti-vene meditsiinisõnaraamatu“ kaks köidet. Sõnaraamat sisaldas umbes 30 000 oskussõna ning tegu oli kolmanda põhjaliku meditsiiniterminite sõnaraamatuga Nõukogude Liidus.

   Paula Põder on TÜ ajaloo ja arheoloogia instituudi magistrant ja TÜ muuseumi projektijuht

92 Bogovski, „Meditsiinisõnaraamat“, 517.

156 Albert Valdese doktoritöö

Albert Valdes’s Doctoral Thesis and his Contribution into Developing Estonian Medical Terminology PAULA PÕDER University of Tartu Museum

Albert Valdes was a Professor of Anatomical Pathology and one of the first in the University of Tartu to defend his doctoral dissertation in Estonian, which he did in 1922. When writing the dissertation, he struggled with the problem that Estonian medical terminology was inadequate. Valdes turned to another Professor of the University of Tartu, Johannes Voldemar Veski, to develop the necessary technical terms and they continued to work together for decades with that aim. Their purpose was not only to find terms lacking in Estonian but also to review and, if necessary, replace the technical terms already in use. Primarily the following terms were replaced: foreign loans; long and inaccurate compound words; words that could be interpreted in multiple ways; words that did not enable to create necessary compound words; words that had multiple meanings; words that did not convey the correct meaning and words that breached grammar ru- les. Valdes was not only demanding about technical terms created by others but also continued to improve ones he himself had suggested. Valdes published his writings on technical terms mainly in the journal Eesti Arst (Estonian Physician), but also in popular scientific magazines Tervis, Agu and Loodus. In addition, a couple hundred of his writings were published in the Estonian Encyclopaedia, where he also acted as the editor for the medical section. In 1982 and 1983 two volumes of the Latin-Estonian-Russian Medical Dictionary by A. Valdes and J. V. Veski were published posthumously. The dictionary included about 30,000 technical terms and it was the third thorough medical dictionary that has published in the Soviet Union.

157 Teaduse ja tehnoloogia progress ning arsti-patsiendi suhted

Kuidas teaduse ja tehnoloogia progress meditsiinis mõjutab arsti-patsiendi suhteid?

VÄINO SINISALU

Viimase saja aasta vältel on teaduse ja tehnoloogia kiire areng mär- gatavalt muutnud arusaamu haigustest, avanud uusi võimalusi haigusi diagnoosida, ravida ja ennetada. Eriti kiire on olnud areng viimase 50 aasta jooksul. Sellekohaseid näiteid võib tuua palju. Tõeline revolutsioon põletikuliste haiguste ravis oli antibiootikumide avastamine ja kasutuselevõtt. Esimene antibiootik, mille avastas 1928. aastal Alexander Fleming, oli penitsilliin ja seda manustati esimest korda inimesele 1941. aastal.1 Tänu antibiootikumidele ei ole näiteks kopsupõletik enam sagedasti surmaga lõppev haigus, samuti on tuberkuloos enamasti edukalt ravitav. Tänapäevased meditsiinis kasutatavad visualiseerimismeeto- did – ultraheliuuringud, röntgenkompuutertomograafia, magnetresonantstomograafia – võimaldavad elupuhuselt nähtavale tuua muutusi erinevates organismi piirkondades ja elundites. Saab hinnata haiguslike protsesside ulatust ja nende dünaamikat, seega ka ravimeetodite efektiivsust. Need meetodid on igapäevases ars- tipraktikas rutiinselt kasutusel, teisiti ei kujuta ei arstid ega patsiendid haiguste diagnoosimist ega ravimist ettegi. Ometigi on need

1 C. M. Grossman, „The first use of penicillin in the United States“,Annals of Inter- nal Medicine, 149 (2008), 135–136.

158 Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLV (2017) Teaduse ja tehnoloogia progress ning arsti-patsiendi suhted meetodid kasutusel alles suhteliselt lühikest aega – röntgenkom- puutertomograafia 1971. aastast,2 magnetresonantstomograafia 1980. aastast.3 Moodne tehnoloogia on ka haiguste kirurgilise ravi muutnud vä- hem traumeerivaks, patsiendile palju ohutumaks, paremini taluta- vaks ja efektiivsemaks. Moodsad intensiivravimeetodid võimaldavad paljudel juhtudel edukalt ravida ka kriitilises seisundis patsiente. Kunstlik hingamine, kehaväline vereringe, neeruasendusravi on haiglates iga päev kasutatavad ravimeetodid. Endastmõistetavaks on saanud liigeste endoproteesimine või neeru, südame, silma sarv- kesta ja kopsu siirdamine. Märkimisväärsed on saavutused südame-veresoonkonnahaigus- te ravis ja ennetuses. Parimaks näiteks sellest on Soomes aastatel 1972–92 läbi viidud Põhja-Karjala projekt, mis edukalt demonst- reeris, kuidas elanikkonna eluviisi ja toitumisharjumusi muutes on võimalik vähendada suremust südame-veresoonkonnahaigustesse. Lihtsate meetmetega – suitsetamisest loobumine, rasvase toidu ja soola tarbimise vähendamisega – vähenes 1992. aastaks (1972. aastaga võrreldes) Põhja-Karjala piirkonnas, samuti kogu Soomes mär- kimisväärselt suremus nimetatud haigustesse.4 Moodsad infotehnoloogia võimalused on teinud kergesti kätte- saadavaks ja kiiresti levitatavaks meditsiiniteaduse saavutused. In- ternetis on nii meedikutele kui patsientidele kättesaadav enamiku teaduslike meditsiiniajakirjade sisu. Viimasel paaril aastakümnel on juurdunud uus haiguste diagnoosimise, ravimise ja ennetami- se kontseptsioon – tõenduspõhisus.5 Otsused ja soovitused peavad põhinema juhuslikustatud platseebokontrollitud pimeuuringute analüüsil, mitte vaid autoriteetide arvamusel ja senistel kliinilistel kogemustel. Neid põhimõtteid aluseks võttes koostatakse haigussei- sundite käsitlusjuhendeid ja soovitusi.

2 E. C. Beckmann, „CT scanning early days“, The Bitish Journal of Radiology, 79 (2006), 5–8. 3 W. S. Hinshaw, P. A. Bottomley, G. N. Holland, „Radiographic thin-section image of the human wrist by nuclear magnetic resonance“, Nature, 270 (1977), 727–723. 4 P. Puska, J. Salonen, A. Nissinen, J. Tuomilehto, „The North Karelia Project“, Preventive Medicine, 12 (1983), 191–195. 5 Evidence-Based Medicine Working Group, „Evidence-based medicine. A new approach to teaching the practice of medicine“, JAMA: The Journal of the Ame- rican Medical Association, 268 (1992), 2420–2425.

159 Väino Sinisalu

Infotehnoloogia on abiks ka meditsiinilise dokumentatsiooni sal- vestamiseks ja edastamiseks arstiabi eri tasandite vahel ja selle säi- litamiseks. Ka on igal patsiendil võimalus tutvuda oma elektroonili- se haigusloo andmetega. Kõigile meditsiiniteaduse- ja tehnoloogia edusammudele vaatamata ei ole arstiteadus kõikvõimas. Haigustega võitlemine on nagu võitlus mitme peaga lohega – raiud neist ühe maha, kasvab teine asemele. Tänapäevased raviviisid sageli ei suuda haigust välja ravida, küll aga seda paremini kontrolli all hoida. Inimene elab edasi koos oma haigusega ja suudab enda eest hoolt kanda, ka töötada, kuid jääb sõltuvaks ravimitest või spetsiaalsetest raviviisidest. Ela- nikkonna vananemise tõttu kasvab patsientide hulk, kel on mitu haigust. Sellises olukorras võib arstidel olla keeruline leida optimaal- seid lahendusi patsiendi käsitlemisel. Vaatamata moodsatele uurimismeetoditele ei ole harvad olukor- rad, mil haigel on kaebused, mis pärsivad ta toimetulekut ja halven- davad elukvaliteeti, kuid hoolikal uurimisel ei leita kõrvalekaldeid ei analüüsides ega piltdiagnostika leius. Need on nn funktsionaalsed häired, mille täpset patogeneesi tänapäeva teadus ei tunne ja mida praegu seostatakse isiku võimetusega kohastuda kiiresti muutuvate olukordadega elus ja töös. Selliste seisundite eristamine konkreetsete elundite haigusseisunditest on arstile väga töömahukas ja suure ressursside kuluga, kuid ravitulemused sageli ei rahulda ei haiget ega patsienti. Arsti ette jääb ikka ja võimalik, et alatiseks dilemma: kas ravida haigust või ravida haiget inimest. Ühest lahendust siin ei ole. Küll aga peab alati lähtuma sajandeid püsinud arstimise kuldreeglist: ära kahjusta. Sajandeid on arsti-patsiendi suhteis valitsenud paternalism. Ars- til on informatsioon haigustest ja nende ravimisest ning patsient eeldab, et eetiline arst kasutab neid teadmisi ja oskusi tema parimates huvides. Sajandeid on õpingud lõpetanud arstid andnud Hippokra- tese vande, millega kohustuvad oma arstitöös pühenduma inimese abistamisele ja humaansuse põhimõtete teenimisele. Teaduse ja tehnoloogia progress meditsiinis on teinud omad korrek- tiivid ka arsti-patsiendi suhetesse. Praegu ei ole arst enam meditsiini puutuva informatsiooni ainuvaldaja, järjest enam kohtab arst teadlik-

160 Teaduse ja tehnoloogia progress ning arsti-patsiendi suhted ke patsiente, kes esitavad rohkelt küsimusi ning kel on soov ja õigus teada saada ja kaasa rääkida tema tervist puudutavates küsimustes.6 Järjest enam leiab kirjandusest viiteid sellele, et tõeliselt tõendus- põhised on kliinilised otsused siis, kui lisaks teaduslike uuringute tulemustele arvestatakse otsuse tegemisel haige isiklikke vajadusi, eelistusi ja väärtushinnanguid. Juurdunud on mõiste patsiendikeskne meditsiin. Termini võttis kasutusele inglise psühhoanalüütik Erin Balint 1969. aastal, kirjeldades viisi, kuidas läheneda psühhosomaatiliste sündroo- midega haigetele. Sellise käsitlemisviisi korral tuleb välja selgitada, mida patsient eelistab ja mida ootab määratavast ravist, ning tegurid, mis võiksid mõjutada tema paranemist. Haige soovib ju personaalset kontakti, adekvaatset selgitust oma seisundi kohta ja arsti empaatiat.7 Aeg on näidanud, et tõenduspõhise meditsiini põhimõtted ei ole praktikas universaalselt kasutatavad kõikidel juhtudel. Kriitikute hinnangul on kitsaskohad järgmised:8 1. Ka hästi planeeritud kliinilised uuringud annavad statistiliselt kesk- misi andmeid, mis alati ei sobi rakendamiseks konkreetsele haigele. 2. Tihti on patsiendil mitu haigust. Sellist kombinatsiooni uuringute baasil koostatud käsitlusjuhendites enamasti ei käsitleta. 3. Ilmselgelt on koostatud palju ja mahukaid haiguste käsitlusju- hendeid, nendes on raske ja aeganõudev orienteeruda. 4. Mõneti on üle tähtsustatud juhendite osatähtsus, neid ei saa vaadelda kui kokaraamatuid. Nende täht-tähelt jälgimist ei tohi pidada ravikvaliteedi näitajaks. Tõenduspõhise meditsiini edasi- ne arendus peab olema patsiendikeskne. Keskne küsimus peaks olema, milline on parim arstlik käsitlus konkreetsele haigele, arvestades tema seisundit ja eripära. Haige, kel on adekvaatne info oma haiguse, uurimistulemuste ning ravivõimaluste kohta, para- neb paremini, tema funktsionaalne võimekus taastub kiiremini.9

6 R. Kaba, P. Sooriakumaran, „The evolution of the doctor-patient relationship“, International Journal of Surgery, 5 (2007), 57–65. 7 P. Karazivan, V. Dumez, L. Flora, et al. „The patient-as-partner approach in health care: a conceptual framework for a necessary transition“, Academic Medici- ne, 90 (2015), 437–441. 8 T. Greenhalgh, J. Howick, N. Maskrey, „Evidence based medicine: a movement in crisis?“, The BMJ, 348 (2014), g3725. 9 P. Karazivan, V. Dumez, L. Flora et al, „The patient-as-partner approach in health care: a conceptual framework for a necessary transition“, Academic Medici- ne, 90 (2015), 437–441.

161 Väino Sinisalu

Patsiendikeskne käsitlus põhineb arsti ja patsiendi heal kommu- nikatsioonil, arsti empaatial ja patsiendi partnerlustundel. See tagab parema ravitulemuse ja patsiendi rahulolu. See on humanistlik, mitte kõrgtehnoloogiline lähenemine raviprotsessile, millele vajaduse korral kaasatakse meditsiini kõrgtehnoloogilised lahendused.10 Patsiendikeskne käsitlus tähendab patsiendi kaasamist tema kohta käiva meditsiinilise otsuse tegemisele. Seda hinnatakse praegu kui head kliinilist praktikat ja eetilist imperatiivi patsiendi ak- tiveerimiseks ja kaasamiseks raviprotsessi.11 Patsiendi arvamus ja seisukoht otsuse tegemisel on eriti oluline, kui ühe või teise probleemi lahendamiseks on mitu võimalust, aga pole ainuõiget lahendust. Arst ja patsient kaaluvad siis partneritena koos ühe või teise lahen- dusvõimaluse riske ja kasu. Kindlasti on vaja veenduda selles, et patsiendil oleks piisav, talle arusaadav info, mille alusel otsustada. Kindlasti ei välista patsiendikeskne käsitlus ka paternalismi arsti-patsiendi suhetes, need võivad omavahel kombineeruda. Sageli juhtub, et patsient jätab otsuse tegemise arstile, usaldades teda kui professionaali. Juhtub ka seda, et patsient soovib ka teise arsti arvamust, enne kui otsustab, kas nõustuda soovitatud raviga või mitte. Universaalne põhimõte on haige informeerimine talle arusaadaval viisil, sealjuures peab arst veenduma, et tema selgitustest on aru saadud.12 Patsiendikeskne käsitlus, kirjanduses nimetatud ka jagatud ot- sustus, meditsiiniline konsumerism, patsiendi revolutsioon, ei tähen- da kindlasti arstide soovi vastutusest kõrvale hiilida, see on tegelikult viis, kuidas meditsiiniabi kvaliteeti parandada.13 Hea ravitulemus on võimalik vaid siis, kui patsient sellele aktiivselt kaasa aitab. See tähendab soovitatud ravirežiimi täpset jälgimist, vajaduse korral korduvatele uuringutele ilmumist, eluviisi ja toitumisharjumuste muutmist, tervist kahjustavatest harjumustest loobumist, aktiivset

10 R. M. Epstein, R. L. Jr. Street, „The values and value of patient-centered care“, The Annals of Family Medicine, 9 (2011), 100–103. 11 T. R. Fried, „Shared decision making – finding the sweet spot“,The New England Journal of Medicine, 374 (2016), 104–106. 12 C. Danbury, „When mental capacity becomes an issue in medical practice“, The BMJ, 352 (2016), i222. 13 T. Richards, V. M. Montori, F. Godlee, P. Lapsley, D. Paul, „Let the patient revo- lution begin“, The BMJ, 346 (2013), f2614.

162 Teaduse ja tehnoloogia progress ning arsti-patsiendi suhted tegevust oma tervise eest hoolitsemisel. Ainus võimalus selleni jõud- miseks on motiveeritud patsient, kes tunneb end arsti partnerina ja sisuliselt mõistab arsti soovitusi ja pakutud ravivõimalusi. Tänapäevaste võimaluste juures osutatud arstiabi on väga kallis. Haiguste diagnoosimise ja ravi võimalusi on palju, järjest enam tõu- seb päevakorda küsimus arstiabiks osutatud vahendite ratsionaal- sest kasutamisest. Kirjanduses on tutvustatud mitmeid sellealaseid algatusi: choosing wisely (valides targalt), less is more (vähem on enam) ja mitmed teised.14 Mõistagi soovib patsient, et tema probleemi lahendamiseks kasutataks kõiki võimalusi. Arsti ülesanne on patsiendile selgitada erinevate diagnoosimise ja ravi võimaluste kasu ja võimalikke tüsistusi. Ainult koostöös patsiendiga on võimalik leida optimaalsed lahendused, mis rahuldavad patsienti ja väldivad n-ö liigset meditsiini.15 Arenenud riikides kehtib solidaarne ravikindlustus. On enesest mõistetav, et isik (patsient), kes kasutab selle süsteemi hüvesid, on kohustatud neid hüvesid mõistlikult kasutama ja teadlikult mitte riskima oma tervisega. See on elementaarne kohustus ka kaaskoda- nike ees, kellega koos solidaarsesse ravikindlustusse panustatakse ja selle hüvesid kasutatakse. Seega patsiendil on teatud õigused, aga ka kohustused.16 Neid kohustusi ei saa seaduseraamatusse raiuda ja nende eest vastust nõuda. Haigeks olemise eest ei saa kedagi karis- tada. Patsiendi kohustused ja neist kinnipidamine kuuluvad eetika ja moraali valdkonda. Kui patsient on kaasatud oma tervise kohta tehtava otsuse tegemisse, tunnetab ta paratamatult ka oma vastu- tust otsuse täitmisel. Patsiendikeskne lähenemine aitab tagada ka patsiendi vastutustundlikku suhtumist oma tervisesse, selle paran- damisse ja hoidmisse.17 Tänapäeva arusaamade kohaselt on patsiendi meditsiiniliste probleemide lahendamisel patsient ja arst partnerid, kes koostöös

14 ABIM Foundation. American Board of Internal Medicine; ACP-ASIM Foundation. American College of Physicians-American Society of Internal Medicine; European Federation of Internal Medicine, „Medical professionalism in the new millennium: a physician charter“, Annals of Internal Medicine, 136 (2002), 243–246. 15 D. Allen, K. J. Harkins, „Too much medicina“, Lancet, 366 (2012), 782–783. 16 H. Lie, „Should patients have obligations?“, Tiddskrift for Den Norske legeforering, 131 (2011), 16–19. 17 J. A. Jarousse, „Population health and the rise of consumerism“, Hospitals & Health Networks, 89 (2015), 47–57.

163 Väino Sinisalu jõuavad patsiendile parimate otsusteni. Siiski on arstil kui professio- naalil keskne ja suunav osa selles koostöös. Hea klinitsist on see, kes nii tegudes kui ka sõnades näeb patsienti läbi tema silmade, mõistes patsiendi vajadusi, ootusi ja arusaamu.18

   Väino Sinisalu (dr. med.) on TÜ Kliinikumi neorokirurg.

18 M. J. Barry, S. Edgman-Levitan, „Shared decision making – the pinnacle of patient-centered care“, New England Journal of Medicine, 366 (2012), 780–781.

164 Teaduse ja tehnoloogia progress ning arsti-patsiendi suhted

How has Scientific and Technological Development in Medicine Influenced the Doctor-Patient Relationship? Väino Sinisalu Tartu University Hospital

Progress in medical science and technology during the previous hundred years has opened up new possibilities in the diagnostics and treatment of many medical conditions. Unfortunately, not all diseases can be cured; in many cases medicine can help the patient live with his or her disease, to adapt to everyday life and even work. Paternalism is gradually receding in the doctor-patient relationship. Owing to modern technology, patients have access to medical information as well as their own medical data. Very often they have adequate information about their illness; they ask many questions from the doctor and expect a high level of competence from him/her. In recent decades a new paradigm—evidence-based medicine— has emerged. It is based on the tenet that decision-making in case of different medical conditions should be based on evidence drawn from well-designed and well-conducted research. Guidelines for medical practice are also compiled by using evidence. In everyday medical practice it is sometimes impossible to handle a patient only on the basis of evidence. The patient may have concur- rent medical problems and even the best designed research may be unhelpful in such cases. The further development of evidence-based medicine is only possible in cooperation with the patient, through sharing decision-making with him or her. The principles of shared decision-making, patient-centred care and medical consumerism are based on informing the patient, considering his/her preferences and individual needs. The doctor and the patient should be equal partners in making the best decision for the patient.

165 Nüüdisaegse laboratoorse meditsiini arendusloost Tartu Ülikoolis (1990–2016)

AGU TAMM

Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas on laboratoorseid tehnikaid üliõpi- lastele tutvustatud kõige suuremas mahus sisehaiguste propedeutika kursusel. 1990. aastate algul revideeriti õppekava ning selle käigus otsustati luua iseseisev õppeaine – kliiniline keemia. Selle kujundamise ja lugemise kohustus pandi ÜMPI vanemteadurile Agu Tammele, algul n-ö ühiskondliku ülesandena. Kolleegideks said Tiit Salum, kes varem oli töötanud biokeemia kateedris (täiskoormuse- ga), ja Milvi Topmann, kes jätkas tööd lastekliiniku laborijuhatajana (0,5 koormusega) (foto 1). Agu Tamm määrati erakorraliseks professoriks 1. mail 1993. Uued õppejõud võtsid oma ülesannet tõsiselt ja loominguliselt, sest valmis eeskujusid polnud. Ka varustus oli kesine ja esimene õpperuum kahasse teise õppeainega. Selleks, et uuendada senist õppekava, tegime kaks süsteemset uuringut. Esiteks küsitlesime kogenud arste ja õppejõude, kes tööta- sid kõrgema etapi haiglates (Maarjamõisa haigla, lastehaigla). Palu- sime neil nimetada laboratoorsete uuringute „tuumikut“ ning uurisi- me iga asja kohta ühtlasi, kas arstiteaduskonna üliõpilased peaksid seda teadma ja/või oskama. Teiseks soovisime sedasama teada esmatasandil töötavate arstide vaatenurgast. Kuna samal ajal alustati Eestis perearstide koolitust, küsitleti Eesti jaoskonnaarste, Soome üldarste ja vastavate erialade residente, kokku 469 arsti. Projekti

166 Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLV (2017) Nüüdisaegse laboratoorse meditsiini arendusloost Tartu Ülikoolis

Foto 1. Milvi Topmann hematoloogia laboratoorsete testide praktikumi andmas, L. Puusepa 1a (autori foto).

TaTaTu (Tartu, Tampere, Turu, „Perearstide töö eeldused“, 1992– 93) tulemusena saime selged viited nii esmatasandi kõige vajaliku- mate testide kui ka koolituste mõju kohta.1 Nimetatud komponendid said aluseks uuendatud õppeplaanile, kus 62 tundi auditoorset tööd jaotus IV ja VI kursuse vahel. Eriala arengule aitasid otsustavalt kaasa kaks ülikoolivälist asjaolu. Esiteks valmis 1994. aastal uus polikliiniku hoone Puusepa 1a (peaarst Rein Kermes), kus oli võimalik täielikult rahuldada (veel loomata) õppetooli ruumivajadused. Teiseks avardusid erialaste kontaktide võimalused välisülikoolidega. Heasoovlikku nõu pakkusid Soome kolleegid. Sihipärase toetusega said tuntuks Turu ülikoo- li professor Veiko Näntö ja Kuopio ülikooli professor Ilkka Penttilä. Ka pakuti 1990. aastate algul Ida- ja Kesk-Euroopa, sh Balti riikide ülikoolidele võimalust saada majanduslikku toetust töötajate

1 A. Tamm, I. Virjo, A. Pikk, K. Mattila, M. Lember, R. Kermes, M. Isokoski, „Requirements for laboratory tests in primary healt care: Estonian and Finnish options“, H. Adlercreuttz (ed), Proceedings 11th IFCC European Congress of Cli- nical Chemistry (Tampere, July 1995), abstr 196.

167 Agu Tamm koolituse ja infrastruktuuri loomise jaoks Phare/Tempus (Trans-European Mobility Project of University Studies) programmi alusel – muidugi, kui taotlus osutus konkurent- sivõimeliseks. Hilisem statistika näitas, et projekt JEP 7784 „Akadeemili- se laboratoorse meditsiini arendamine Eestis“ aastail 1994– 97, mida toetasid Glasgow’, Odense ja Turu ülikooli suurte kogemustega spetsialistid (pro- jektijuhid vastavalt dotsent Marek Dominiczak, professor Mogens Hørder, professor Vei- ko Näntö), jäigi üheks kahest kliinilise meditsiiniga seotud Foto 2. Turu ülikooli kliinilise kee- Tempuse projektist Balti riiki- mia professor Veikko Näntö (autori des. Omapärane kogemus oli foto). Turu ülikooli osalus Euroopa Liidu (EL) projektis ajal, mil Soome veel polnud EL-i liige, kuid valitsusel oli EL-suunaline poliitiline kurss. Niiviisi sai professor Näntö (foto 2) oma sotsiaal- ja tervishoiu ministeeriumilt fondi, mis lubas silmapaistva paindlikkusega toetada projekti algatusi, märki- misväärselt mahendades Brüsseli bürokraatlikku jäikust. Ligi 4,7 miljonit Eesti krooni ühele väikesele erialale oli tollases majandus- surutises summa, mis lubas teha pikaajalise vaatega investeerin- guid nii infrastruktuuri väljakujundamiseks kui ka laiema taustaga personalikoolitust. Lisaks õppejõududele said kolme aasta jooksul väliskoolitustes käia 24 inimest tulevaste baashaiglate laboritest, Maarjamõisa haigla arvutispetsialistid ning ka võtmeisikud teaduskonna ja kliinikumi juhtkonnast. Sellise n-ö laiema ringi kaasahaa- ramise eesmärk oli ümber kujundada üldine suhtumine erialasse ja selle vajadustesse, samuti kaasa aidata meditsiinihariduse arendamisele Tartus.

168 Nüüdisaegse laboratoorse meditsiini arendusloost Tartu Ülikoolis

Diplomieelne koolitus

Koos uute õppekavade rakendamisega planeeriti õppeklass ja hematoloogia tsükli juhendaja varustada moodsate mikroskoopidega, teha arvutipõhiseks loomisjärgus ühendlabori töö (juhataja Urmas Sii- gur) ning rajada erialaraamatukogu. Kõik need plaanid viidi ka ellu. Plaanide realiseerimine nõudis suuri pingutusi, kuna kogu suhtlus toimus inglise keeles, mis meie inimestele polnud sugugi tavaline. Seatud tähtaegades aga ei tehtud mingeid järeleandmisi, viidates EL-i päritoluga finantsidele ja aruandlusele. Loomulikult laiendas õppejõudude silmaringi tutvumine tegeliku õppetöö käigu ja praktilise laboritööga partnerülikoolides. Nii avaldasid muljet sujuv organi- seeritus ja üliõpilaste initsiatiiv rühmatöös Odense ülikooli kliinilise biokeemia ja geneetika osakonnas (foto 3 ja 4), samuti probleemipõ- hiselt korraldatud õppes Tampere ülikoolis. Uus diplomieelne õppekava Tartus jaotus III, IV ja VI kursusele kokku 82 tunni ulatuses. Koostati praktikumide õppematerjal (u 120 lk). Mõne aasta jooksul katsetati ka kahe õppejõu integreeritud praktikume (kokku 7 tundi) lastehaiguste ja gastroenteroloogia tsüklites, kuid see idee ei ühildunud senise õppemetoodika ja tasustamisega, mistõttu tuli sellest loobuda. Turu ülikoolil olid suured kogemused kaugkoolituse loengutega interneti kaudu. Seda proovisime ka Turu ja Tartu vahel. Lektoritele oli see muidugi suur kergendus, kuna polnud vaja füüsiliselt Tartus- se sõita. Siiski osutus see meetod igapäevase kasutamise seisukohalt keerukaks (vajas IT-tehniku juuresolekut), mistõttu hiljem sellest loo- busime.

Õppebaasi ja infrastruktuuri arendamine Projekti alates tegi laboritöö automatiseerimine isegi suurtes hospida- lides alles esimesi samme, kasutusel olid vaid mõned poolautomaatsed analüsaatorid, valdav oli käsitsitöö. Puudus oli kvalifitseeritud töötaja- test, sh laborantidest. 1990. aastate algul tekitasid elevust nn humani- taarabi saadetised Põhjamaadest ning Saksamaalt. Üsna süsteemitult saabusid konteineritäied kasutatud aparatuuri, mis alati ei pruukinud olla isegi kasutamiskõlblikud (mõni detail puudu, kasutusjuhendita).

169 Agu Tamm

Fotod 3. Rühmatöö Odense ülikooli kliinilise biokeemia ja geneetika osakonnas: individuaalne valmistumine (autori foto).

Olukord paranes, kui tekkisid otsekontaktid saajate ja doonorite vahel. Kuopio ülikooli saadetised erinesid teistest väga palju, sest saa- detav aparatuur oli remonditud ja korraldati ka töötajate väljaõpe. Tempuse projekti üks eesmärke oli toetada Eesti suurima me- ditsiinilabori arvutistamist. Projekt toetas nii raudvara oste kui ka tarkvara arendusi Maarjamõisa haigla laboris. Jõuti selleni, et labori analüüse sai tellida elektrooniliselt ja analüsaatorid töötasid on-line, mistõttu sai tulemusi elektrooniliselt arhiveerida ning tellijale saata nii paberil kui ka elektrooniliselt. Lisaks loodi labori infosüsteemi uued juhtimiselemendid, nagu töökoormuse aruandlus, kvaliteedi kontroll ja arveldused.

Diplomijärgne õpe 1993. aastal alustati teaduskonnas ka residentuuri ümberkorralda- mist ja sätestati varasemast pikem diplomijärgne eriarsti koolitus. Tollal tuli meil langetada valik, kas kujundada erialast tehniline ja suhteliselt lühiajalise õppega (4 a) distsipliin nagu Hollandis, või

170 Nüüdisaegse laboratoorse meditsiini arendusloost Tartu Ülikoolis

Foto 4. Rühmatöö Odense ülikooli kliinilise biokeemia ja geneetika osakonnas: tulemuste ettekandmine seminaris (autori foto). kliiniline ja pikaajalise väljaõppega (9–11 a) nagu Põhjamaades. Füüsika-keemiateaduskonna keemiaosakond oli valmis alustama esimest varianti, kuid arstiteaduskond sellist ei pooldanud. Lõppot- sus oli: kujundada sellest arstlik eriala. Algul kliiniliseks keemiaks nimetatud erialal fikseeriti residentuuri õppeajaks kolm aastat, seega eriarsti diplomini ühtekokku 6+1+3=10 aastat. Sellist residentuuri kestust nimetas välisaudiitor ikka veel liiga lühikeseks (võrreldes Põhjamaade praktikaga). 1997. aastal õnnestuski teaduskonnal seda aega neljale aastale pikendada. Teiseks küsimuseks oli eriala nimi. Enamikus naabermaades oli see kliiniline keemia, mis osutas piirdumisele biokeemiliste testide- ga. Kuivõrd pooldasime seda, et peale selle kuuluvad „tuumikusse“ ka hematoloogilised analüüsid ja muude kehavedelike uurimine, ot- sustasime eelistada laboratoorse meditsiini nime. Meeldiv oli näha, et järgmistel aastatel hakkasid ka suured rahvusvahelised organisatsioonid (IFCC täpne nimetus on nüüd International Federation of Clinical Chemistry and Laboratory Medicine) kalduma samas suunas.

171 Agu Tamm

Esimeste residentidena võeti vastu K. Kristoffel ja Karel Tom- berg, kellest nüüdseks on saanud juhtivad laboriarstid. Meie residentuuri kava koostamine sattus ajale, mil oli vastselt (1990) koostatud samasisuline Euroopa õppekava (European Syllabus for Postgraduate Training in Clinical Chemistry), mille põhijooni sai kasutada. Residentuuri on laborimeditsiini erialale igal aastal võetud kuni kolm arsti. Sel viisil on aastail 1993–2016 koolituse läbinud 30 inimest, seitsmel on praegu õpingud pooleli. Võib veendunult väita, et uue põlvkonna laboriarstid on uueks kujundanud suuremate meditsiinilaborite töökorralduse.

Tempuse projekti panus laborite kaadri koolitusse Nagu eespool nimetatud, oli projektil ambitsioonikas eesmärk pakkuda erialase täiendamise võimalust laiemale hulgale spetsialistide- le kui ainult mõned õppejõud. Programmi õpirände teine komponent olid külalislektorite loengud laboritöö peamistes valdkondades: kvaliteet hematoloogilistes uuringutes (dotsent A. Rajamäki), uriinianalüüsi uuendused (dotsent T. Kouri), põletiku biomarkerid, kaasasündinud ainevahetus- häired (dotsent K. Pulkki), esmatasandi laboriteenused (E. Birkemo- se Nielsen, Taani), mürgistused ja ravimite monitooring (J. Kneipl, Suurbritannia), uudised endokriinsüsteemi testimisel (D. Shapiro, Suurbritannia), labor kardiovaskulaarse riski hindamisel (A. Pettig- rew, Suurbritannia). Lisaks oma teemade auditoorsele käsitlusele tutvusid külalised ka töökorraldusega laborites ja vajaduse korral nõustasid meie spetsialiste arengukavade koostamisel Tartus ja Tal- linnas (A. Rajamäki, T. Kouri, J. Kneipl). Lisaks lühiajalistele visiitidele pakkus Glasgow’ ülikool välja ka pikemate koolituste võimaluse. Pikematel õppereisidel (2–11 kuud) käisid haiglate keemikud A. Aab (Glasgow, Kuopio, Turu), P. Kip- pasto ja Ü. Vaher (Glasgow), labori residendid K. Tomberg (Turu, Glasgow), A. Rähni, M. Mägi ja R. Randoja (Turu). Loomulikult pakkusid need reisid suuremaid võimalusi, et süveneda partnerite töösse.

172 Nüüdisaegse laboratoorse meditsiini arendusloost Tartu Ülikoolis

Tempuse projekti panus arstiteaduskonna õppekava arendamisse

1996. aastal oli arstiteaduskonnas suuremahuline õppekava reform, mille käigus vastav komisjon vaatas läbi kõik õppeained. Arstide au- ditoorse õppekava mahtu vähendati umbes 1000 tunni võrra (6500-lt 5500-le), nagu see oli paljudes teistes Euroopa ülikoolides. Meie projekt toetas seda tegevust, tasudes osa õppekava arendava eriülesan- netega spetsialisti Tiina Johansoo töökoha kuludest. Alates 1997/98. õppeaastast rakendus uuendatud õppekava arstidele, hambaarstide- le ja farmatseutidele. Projekti vahetud tulemused (õppekavade arendamine, infrastruktuuri nüüdisajastamine, õppe- ja muu laboripersonali koolitused) päädisid kahe olulise struktuurimuutusega. Nii teaduskond (dekaan professor Ants Peetsalu) kui ka TÜ kliinikum (juhatuse esimees professor Raul Talvik, peaarst doktor Urmo Kööbi) toetasid uuendusi: eriala baasina loodi majanduslikult iseseisev ühendlabor (1996) ja TÜ sisekliinikus moodustati laboratoorse meditsiini õppetool (1997).

Infovahetuse korraldamine Meie projekt toetas ka teaduskonna muid püüdlusi: nii rahastati nelja rahvusvahelise sümpoosioni „Concepts in Education“ (Oden- se, jaanuar 1995; Tartu, jaanuar 1996, oktoober 1996 ja juuni 1997) korraldamist, kus parimad asjatundjad valgustasid meditsiini õppe- kavade reformide käiku naabermaades (professorid A. Pasternak, J. Ohisalo, E. Vouri, P. Holmberg, K. Juva Soomest; professor M. Hør- der Taanist, professor H. Egidius Rootsist). Kiiresti selgus, et jooksva projektiinfo levitamiseks ei piisa mõne juhtiva tegelase ettekannetest või selgitustest. Projekti tulemuste järkjärguliseks tutvustamiseks hakati välja andma oma infolehte (toimetaja Veli Kairisto). Selle kaudu said kõik huvilised võrdselt informatsiooni. Arvestades, et trükisõna on jäävama iseloomuga, toi- metati neid tekste hoolega. Samuti on tänuväärne, et talletati ka korraldatud sümpoosionide kavad koos lektorite nimedega (foto 5 A-B). Projekti juhid Dominiczak ja Näntö võtsid oma rolli täie tõsidu- sega, et lõpptulemused vastaksid rahvusvaheliselt aktsepteeritava-

173 Agu Tamm

Foto 5 A-B. Infobülletääni esilehed: (A) 1994. aasta aruanne ja uuendatud diplomieelne õppekava; (B) Tartus peetud sümpoosionid õppekavade uuen- dustest projektis osalevais ülikoolides (autori foto).

Foto 6. Esimene sõit Labquality päevadele, veebruar 1996. Vasakult: resident Katrin Kristoffel, Maarjamõisa laborijuhataja Urmas Siigur, ülem laborant Piret Laik, laborant Ella Joost, esireas Tartu linna polikliiniku laborant Agnes Arula ja lastekliiniku vanemlaborant Hille Nilbe (autori foto).

174 Nüüdisaegse laboratoorse meditsiini arendusloost Tartu Ülikoolis le tasemele. Et see ei jääks üksnes arvamuseks, tegi projekt 1997. aasta kevadel läbi täiemahulise välisauditi, mida Euroopa Liidu Tempuse projektidelt tegelikult ei nõutud. Audiitor professor Elvar Theodorsson Linköpingi ülikoolist võrdles meie tulemusi juba skaalal „nagu teistes õpetavates allüksustes Euroopas“. Ta tutvus saavuta- tud töötingimustega ja varustusega, sh infotehnoloogia arendustega, intervjueeris üliõpilasi, residente ja juhtivaid ülikooli töötajaid kuni rektorini ning tegi hulga asjalikke märkusi ja tähelepanekuid. Kok- kuvõttes hindas ta projekti edukaks mitmes plaanis. Esmalt muidugi eriala õpetamise ja hea tehnoloogilise taseme saavutamise seisukohalt, kuid ka renomee saavutamisel omaette erialana. Ta arvas, et projekt iseenesest võiks olla eeskujuks teistele maadele. Tulevikuks juhtis audit tähelepanu vajadusele laiendada residentide teadustöö võimalusi.

Kaugtulemustest ja doominoefektist Projekti üks eesmärke oli baaslaborite töötajate laiema ringi koolitus. Lisaks Tartus toimunud loengutele ja seminaridele väärib märkimist professor Näntö soovitus tutvustada meie inimestele koolitusi, mida juba aastaid praktiseerib Helsingi haiglatevaheline kvaliteedikes- kus. Iga-aastane konverents, nn laborikvaliteedi päevad, kus käsit- leti paljusid praktilisi laboritöö aspekte ja toimus ka laboriseadmete näitus, võeti kiiresti omaks. Esimese laevareisi koos professor Nän- töga Helsingi kvaliteedikeskuse päevadele tegi kaasa üheksa meie laborite töötajat (foto 6). Arvestades tolle perioodi majandusraskusi, oli oluline, et Tartu spetsialistide esimesi reise toetati meie projekti rahast, Tallinna haiglate omi aga Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiu Ameti poolt (juhataja L. Karu). Nii oli tavaline, et järgnevatel aastatel nägime Labquality konverentsil osalemas ligi 40 inimest Eesti laboritest. Nüüdseks on enesestmõistetav, et enamik Eesti haiglate ja polikliinikute laboreid on oma nn välise kvaliteedi kontrolli alal lepingulises vahekorras Helsingi laborikvaliteedi keskusega. Projekti aastatel korraldati kaks suvekooli Eesti asjast huvitatud laboritöötajatele. 1996. aastal oli peateemaks täielik kvaliteedijuhti- mine, 1997. aastal laborieelsed faktorid, mis tulemusi oluliselt mõ- justavad. Võimalus erinevate laborite kolleegidega kohtuda ja täht-

175 Agu Tamm said teemasid arutleda, kuid vähem akadeemilises vormis, osutus nii populaarseks, et augustikuised suvekoolid leidsid alalise koha meie kalendris ja toimuvad tänini igal aastal. Kokkuvõtlikult on selle projekti käiku, uut õppekava, mõnd pika- ajalist koolitust ning üht sümpoosioni kirjeldatud vastavas raamatus.2 Niiviisi olime saavutanud märksa laiema baasi, n-ö kriitilise massi laboritöö nüüdisajastamiseks ning sellel erialal õpetamiseks mitte üksnes Tartus, vaid ka Eestis laiemalt. Selle kohta, kuidas seda võiks teha, oli kogunenud ka selliseid kogemusi, mida pakkuda teistele, nii naabritele kui ka Euroopa kolleegidele. Naabrite, st Läti ja Leedu kolleegide huvi meie kogemuste ülevõtmise ja juurutamise vastu oli täiesti aktiivne. Üsna palju energiat panustasime ka ühise projektitaotluse ettevalmistamisesse, sest oli võimalik taotleda Tempuse projekti jätku, suunitlusega kogemuste levitamisele. Lõpuks seda taotlust siiski ei rahastatud, küllap jätku kirjeldus ei osutunud konkurentsivõimeliseks. Märksa kergem, võrreldes uue rahastuse leidmisega õppekava arendamiseks naaberriikides, oli esitleda oma kogemusi rahvusvahelistel kongressidel. Neid oli hulgaliselt (Euroopa MedLab, Tampere ’95;3 Balti Laborimeditsiin, Jurmala ’96;4 Euroopa MedLab kongress, Basel 19975).

2 Joint European Project: Development of Academic Laboratory Medicine, ed-s. M. Dominiczak, V. Näntö (University of Glasgow, 1999), 240 p. 3 A. Aab, T. Ruus, „Computer based laboratory data handling system in Tartu University Maarjamõisa Hospital“, H. Adlercreutz et al, ed-s, Proceedings of the 11th IFCC European Congress of Clinical Chemistry (Tampere, 2–7 July 1995), abstract 344. 4 U. Kärtner, P. Rintola, M. Lember, A. Tamm, V. Nänto, „Developments in the laboratory of the Tartu Policlinic in 1993–1996“, The 3rd Baltic Congress of Laboratory Medicine (September 6–8, 1996, Jurmala, Latvia), 7; M. Topmann, P. Kippasto, T. Salum, U. Kärtner, „First experiences with interlaboratory QC of blood counts in Tartu clinical laboratories“, The 3rd Baltic Congress of Laboratory Medicine (September 6–8, 1996, Jurmala, Latvia), Abstracts p. 9; K. Tomberg, K. Kristoffel, U. Siigur, A. Tamm, „Postgraduate specialisation: Curriculum in Clinical Chemistry in Tartu University“, The 3rd Baltic Congress of Laboratory Medicine, (September 6–8, 1996, Jurmala, Latvia), Abstracts p. 11. 5 V. Näntö, J. Rinta-Kanto, H. Lahtinen, M. Domander, V. Kairisto, A. Tamm, „Dis- tance Learning in Medical Education: Laboratory Medicine“, 12th IFCC European Congress of Clinical Chemistry 1997, Basel August 17–22 (Publisher Labolife, 1997), abstracts B137; V. Näntö, A. Tamm, M. Topmann, U. Siigur, U. Kärtner, V. Karisto, M. Hörder, „International Development of Laboratory Medicine in Estonia“, 12th IFCC European Congress of Clinical Chemistry, 1997, Basel August 17–22 (Publisher Labolife, 1997), abstracts B138.

176 Nüüdisaegse laboratoorse meditsiini arendusloost Tartu Ülikoolis

Saadud kogemused veensid meid, et teiste kogemustest on palju õppida, kuid mitte kõik importsoovitused ei pruugi juurduda. Parima tulemuse saavutamise valem: on vaja kohalikku initsiatiivi, soodsaid asjaolusid ja juhtkonna toetust. 1998. aastal võidi asutada juba Eesti Laborimeditsiini Ühing (ELMÜ) – Eesti laboriarste, kõrgharidusega laborispetsialiste, kliinilisi mikrobiolooge ning teisi laborimeditsiinist huvitatud füüsilisi ja juriidilisi isikuid koondav erialaühing. ELMÜ koosseisu kuulub 225 liiget. Ühingul on kuus toetajaliiget (firmad). Üldkoosolekud on kujundatud põhjalikes ühepäevasteks konverentsideks, kus iga hu- viline kuuleb viimaseid erialaseid uudiseid, samuti toetajaliikmetest firmade uuemaid soovitusi. ELMÜ ise on kollektiivne liige alljärgnevates erialaorganisatsioo- nides: IFCC (International Federation of Clinical Chemistry and La- boratory Medicine) ja EFLM (European Federation of Clinical Che- mistry and Laboratory Medicine). Panusest teiste erialade arendusse väärivad kindlasti nimetamist loengud, seminarid ja täienduskoolitused viimase 20 aasta jooksul. Algul toimusid need TÜ arstide ja proviisorite täiendusteaduskonna kaudu, hiljem alustasid ka haiglate laborid oma koolitusi. Nüüdseks on väga populaarseks saanud lühiajalised, enamasti ühepäevased täienduskoolitused, mille temaatika varieerub vajaduste järgi.

Ühemeheetendus Loomulikult oli 1990. aastail lisaks projektile palju ka muid kontakte teiste riikide kolleegidega. Eraldi märkimist väärib Stockholmi Karo- linska instituudi dotsendi Anders Kallneri lugu. Tema tuli Tartusse ja hiljem ka Riiga ning Vilniusse, samuti Peterburi loenguid pidama kaugema sihiga õhutada Baltimaade laborite spetsialiste omavaheli- sele koostööle samal viisil, nagu see oli kujunenud Põhjamaades, kus toimib ühine selts Nordic Federation of Clinical Chemistry (NFKK). Kallneri innustusel peeti 1. Balti riikide laborimeditsiini kongress Tar- tus 1992 ja 1999 registreeriti ametlikult Balti Laborimeditsiini Assot- siatsioon (BALM). Selle juhatuse liikmeiks valiti põhikirja alusel kuus liiget (2+2+2). Esimeseks presidendiks valiti professor Agu Tamm, asepresidendiks professor Zita Kućinskiene. Selle ühenduse egiidi all

177 Agu Tamm on iga kahe aasta järel toimunud roteeruvad Balti kongressid, mida peetakse kordamööda Eestis, Lätis või Leedus. Kallner korraldas ka mitmepäevaseid kursusi laboritöö kvaliteedi hindamisest, õpetas andmete hindamise meetodeid. Samas peab tunnistame, et Balti riikide omavaheline koostöö edenes visalt. Märkimaks Kallneri suurt panust laboritöö kvaliteedi arendamisel Balti riikides, anti talle viimatisel, XIII kongressil, mida peeti 2016. aastal taas Tartus (foto 7), pidulikult üle mälestusese.

Oma teadus- ja arendustöö temaatika kujunemine Labori enda teaduslikud uurimused lähtusid praktilise töö vajadustest. Esmane vajadus oli laboratoorsete referentsväärtuste (endiste normide) kontroll. Ühelt poolt on see elementaarne asi, et põhjenda- tud otsuseid langetada, kuid rahastuse poolest ei pidanud seda toeta- misväärseks ei Haigekassa ega Eesti Teadusfond. Lõpuks suutsime siiski esmased hematoloogilised referentsväärtused täpsustada, kaa- sates asjast huvitatud perearste ja meie eriala residente ning saades veidi toetust Sotsiaalministeeriumilt.6 Järgmisena tulid päevakorda täiesti uued testid – luustiku biomarkerid, sest raviarstidel oli aktuaalseks muutunud osteoporoosi haigete käsitlemine, sh ravitulemuste hindamine. Nende markerite referentsväärtuste selgitamine oli juba tõeline koostöö, kuhu panustasid nii meie residendid S. Leedo ja M. Keps kui ka günekoloogid M. Pastik, F. Kirss, M. Ramm. Vajalikud reaktiivid kindlustasid tootjafirmad DPC Estonia OÜ (esindaja T. Reitsnik) ja SA Surgi- tech / Roche Diagnostics GmbH (P. Metsik). Selle rakendusprojekti- ga7 algas tänini kestev uurimis- ja arendustegevus kudede biomarkerite vallas. Nende teadmiste baasil arenesid juba täiemahulised koostööprojektid Turu, Reykjaviki, Lundi ja Lausanne ülikooliga (vt suuremad EL RP7 teadusprojektid: liigeskudede biomarkerite diag-

6 Agu Tamm, Kaido Beljaev, Karel Tomberg, Kärt Palo, Milvi Topmann, Urve Kärt- ner, „Hematoloogiline analüüs: täiskasvanute referentsvahemikud ja kliiniliselt oluliste muutuste piirid“, Eesti Arst, 82 (2) (2003), 452–459. 7 Agu Tamm, Sirje Leedo, Galina Zemtsovskaja, Maret Ramm, Maie Pastik, Fred Kirss, Mare Lintrop, Margus Lember, „Luu ainevahetuse biokeemilised markerid Eesti fertiilses eas ja postmenopausi perioodis naistel“, Eesti Arst, 82 (4) (2003), 270–277.

178 Nüüdisaegse laboratoorse meditsiini arendusloost Tartu Ülikoolis

Foto 7. Karel Tomberg, ELMÜ juhatuse esimees ja Anders Kallner, Karo- linska Instituut, Tartus XIII Balti Laborimeditsiini kongressil, 12.–14. mai 2016 (autori foto). nostilisest ja prognostilisest rollist ning Londoni King’s Colledge’i al- gatusel – osteoartriiti soodustavatest geenidest). Seejärel soovisid kardioloogid juurutada natriureetilise propeptii- di määramist. Resident Kaja Kallionil edenes kenasti koostöö professor Rein Teesalu ja tema kolleegidega. Töö8 sai tehtud ja üks tõhusa- test südamepuudulikkuse markereist leidis oma koha labori menüüs. Lisaks teadusliku töö praktikale pakkusid rahvusvahelise suhtlemise võimalust Baltimere-äärsete riikide roteeruvad konverentsid Baltic Bone and Cartilage Conference (BBCC, 1999 Rönneby, Root- si; 2002 Binz, Saksamaa; 2005 Naantali, Soome; 2007 Tartu, Ees- ti; 2009 Nyborg, Taani; 2011 Malmö, Rootsi; 2013 Poznan, Poola). Alates 2005. aastast tekkis juba veendumus, et siinseid uurimusi kolleegid respekteerivad. Selle väite kinnituseks võib tuua järgmisi näiteid. Esiteks, järgmine konverents peeti Tartus. Samal ajal mää-

8 Agu Tamm, Kaja Kallion, Rein Teesalu, Tiia Ainla, Üllar Soopõld, „Natriureetiline propeptiid – täiendav võimalus müokardiinfarktiga patsiendi prognoosi hindamisel“, Eesti Arst, 85 (4) (2006), 278–284.

179 Agu Tamm rati üks kolmest Ida-Euroopa doktorantidele mõeldud grandist, mille Euroopa kaltsifitseeruvate kudede ühing (ECTS) 2006. aastal välja kuulutas, meie doktorandile (Jaanika Kumm9). Niiviisi tekkisid pikaajalised suhted sama valdkonna teadlaste ja firmadega. Viimaste hulgast tuleb kindlasti märkida Rootsi firmat Ana- Mar Medical AB (J. Hed), Taani firmat Nordic Bioscience (D. Kasper) ja Kanada firmat IBEX Technologies Inc (P. Baehr), kelle toetusel täiene- sid meie kogemused ja biomarkerite nimistu.

Laborite akrediteerimine Uute testide juurutamine on laboritöö loomulik osa. Samal ajal aga on tähtis, et kõik laboris tehtavad uuringud vastaksid hea kvaliteedi nõue- tele. Seda saavutada ja hoida on üsna keerukas, nõudes aastatepikkust igapäevast tööd. Veelgi komplitseeritum on selle taseme tõestamine. Sisuliselt on tegemist eksamiga, mille käigus hinnatakse konkreetse meeskonna kokkumängu ning tehniliste vahendite ja üksikliikmete individuaalse pädevuse vastavust rahvusvaheliselt kokkulepitud standarditele, meditsiinilaborite puhul ISO 15189 nõuetele. Hinnatakse juba toimunud ja jätkuvalt toimuvat tegevust, mitte selle eeldust. Esimesena saavutas akrediteeringu 1999. aastal Rakvere Haigla labor (juhataja K. Tuttelberg). Aegamööda lisandusid Lääne-Tallinna Keskhaigla ja Quattromedi laborid OÜ (2004), praeguse nimega Syn- lab Eesti, järgnesid TÜ Kliinikumi ühendlabor (2005), Pärnu Haigla ja Ida-Tallinna Keskhaigla (2007) ning Põhja-Eesti Regionaalhaigla (2010) laborid. Akrediteering on tõend asutuse pädevuse ja võimekuse kohta teatud toimingute nõuetekohaseks sooritamiseks. Seega on tänapäeval kõik suuremad laborid Eestis tõestanud oma pädevuse nii kodu- kui välismaa klientidele arusaadaval skaalal. Praktilise näitena võib tuua Synlab Eesti loo (juhatus R. Aamisepp, K. Beljaev). 1999. a Taru Ülikoo- li spin-off-firmana asutatud Quattromed HTI Laborid OÜ kasvas Eesti suurimaks erakapitalil põhinevaks meditsiinilaboriks ja sai akrediteeringu 2004. aastal. Seejärel liitus see 2008. aastal juba teise Baltikumis tegutseva ettevõttega ja alates 2013 tegutseb Saksa SYNLAB Holding GmbH laboriketi osana Eesti, Soome ja Leedu meditsiiniteenuste turul.

9 Jaanika Kumm, Project title: Early stage knee osteoarthritis: involvement of bone, cartilage and synovium – longitudinal and cross-sectional study.

180 Nüüdisaegse laboratoorse meditsiini arendusloost Tartu Ülikoolis

Paljud rakendusuuringud, mida erinevate laborite töötajad on viimasel kümnendil teinud ja vallanud, ei mahu aga selle käsitluse piiridesse. Kui summeerida eespool kirjeldatud koolitusi ja uuendusi ning samal ajal tehtud praktilist laboritööd, siis pole üllatav, et hakkasid val- mima ka oma inimeste väitekirjad. Kaks esimest (Alar Aab, 199710 ja Aivar Orav, 200811) olidki pühendatud nimelt laboritöö kvaliteedi kind- lustamisele. Uude küpsuse järku jõudsime 2010. aastatel, mil väitekirjade val- mimise ja kaitsmiseni jõudsid labori oma õppejõud (Tiit Salum, 201112; Mailis Tõnisson, 201413) ning kunagised residendid (Jaanika Kumm, 201214 ja Irina Kerna, 201415). Lõpuks sobiks lühidalt iseloomustada nelja teadus- ja arenduspro- jekti, milles oleme osalenud.

Õppetooliga seotud kollektiivi suuremad teadus- ja arendusprojektid 2004–14 –– Erinevate luustiku biomarkerite käitumine osteoporoosi ravi saavatel Eesti naistel / Assessment of Bone Turnover During

10 Alar Aab, magistrikraad (teaduskraad), (juh) Andres Metspalu; Urmas Siigur, Biokeemiliste testide kvaliteedi tagamise süsteemi väljatöötamine Maarjamõisa Haigla laborile (Tartu Ülikool, Bioloogia-geograafiateaduskond, 1997). 11 Aivar Orav, magistrikraad (teaduskraad), (juh) Alar Aab; Agu Tamm, Anioonivaeguse kasutamine postanalüütilises etapis kvaliteedikontrolli meetodina ABL700 ja ABL800 seeria happe-aluse tasakaalu ja veregaaside analüsaatoritel (Tartu Ülikool, 2008). 12 Tiit Salum, doktorikraad, (juh) Mihkel Zilmer; Eero Vasar, Similarity and Diffe- rence of Temperature-dependence of the Brain Sodium Pump in Normal, Different Neuropathological, and Aberrant Conditions and its Possible Reasons (Normaal- sest, patoloogilisest ja geneetilise mutatsiooniga ajukoest isoleeritud Na-pumba temperatuurisõltuvuse erinevus ja sarnasus ning selle võimalikud põhjused) (Tartu Ülikool, 2011). 13 Mailis Tõnisson, doktorikraad, (juh) Vallo Tillmann; Marika Väli, Symptoms and changes of biochemical tests in children with acute alcohol intoxication (Etüülalko- holi intoksikatsiooni kliiniline pilt ja olulisemad biokeemilised muutused lastel), (Tartu Ülikool, 2015). 14 Jaanika Kumm, doktorikraad, (juh) Agu Tamm; Kalervo Väänänen, Molecular markers of articular tissues in early knee osteo-arthritis: a population-based longitudinal study in middle-aged subjects (Liigeskudede molekulaarsed markerid põlveliigese varase osteoartroosi korral: rahvastikupõhine longitudinaalne uuring keskealistel isikutel) (Tartu Ülikool, 2012). 15 Irina Kerna, doktorikraad, (juh) Agu Tamm, Kalle Kisand; The contribution of ADAM12 and CILP genes to the development of knee osteoarthritis (ADAM12 ja CILP geenide roll põlve osteoartriidi arengus) (Tartu Ülikool, 2014).

181 Agu Tamm

Antiresorptive Therapy in Postmenopausal Estonian Women (15.03.2005−31.12.2006 by Surgitech / Roche Diagnostics). –– Euroopa majanduspiirkonna P48 Angiogeensed, põletiku ja luustiku markerid kindlate osteoartriidi vormide puhul Eesti ja Islandi patsientidel / Angiogenic, inflammatory and skele- tal markers for specific forms of osteoarthritis in Estonian and Icelandic patients (1.04.2008−31.12.2010). Uurimise all oli uus aspekt OA patogeneesis, kus angioge- neesi roll ilmnes varastes osteoartriidi järkudes. –– EL RP7 Euroopa siirdemeditsiini rakenduslike tehnoloogiate uuring osteoartriidi kohta / TREAT-OA, Translational Rese- arch in Europe Applied Technologies for Osteoarthritis (2008– 12). Esimene ülegenoomne uurimus põlve osteoartriidi kohta, et välja selgitada uudseid osteoartriidi patogeneesi radasid, et pakkuda uusi ravi sihtmärke ja tuvastada haiguse riski ja progresseerumisega seotud diagnostilisi ja prognostilisi markereid (geneetilisi ja biokeemilisi). –– EL RP7 Uudsete nanotehnoloogial põhinevate diagnostilis- te süsteemide arendamine reumatoidartriidi ja osteoartriidi tarbeks / NanoDiaRA, Development of Novel Nanotechnology Based Diagnostic Systems for Rheumatoid Arthritis and Os- teoarthritis (1.02.2010−31.01.2014). Suuremahuline 15 partnerit integreeriv projekt põhiees- märgiga välja töötada modifitseeritud superparamagnetiliste rauaoksiidide nanoosakeste (SPION) rakendused reumatoidartriidi ja osteoartriidi varajaste staadiumide diagnoosimi- sel.

Uus etapp on saabunud ka praktilises laboritöös. Üha laiemalt tulevad kasutusele portatiivsed laboriseadmed, mis on loodud kasutamiseks väljaspool laboreid, nn ravi-koha-testide (Point-of Care tests) tegemiseks. Üldjuhul kasutavad neid inimesed, kes pole saanud vastavat väljaõpet (õed, raviarstid, patsiendid). Mää- ramiste tulemusteks ja raviotsuste tegemise aluseks on arvud, mis peaksid kvaliteedilt vastama neile tulemustele, mis saadakse (samal patsiendil) labori analüsaatoritel. Ootuspäraselt võib siin

182 Nüüdisaegse laboratoorse meditsiini arendusloost Tartu Ülikoolis tekkida aga hulgaliselt lahknevusi, mis ei pruugi alati olla haigele soodsad.16 Ülal esitatud arenduslood ja kogemused peaksid olema kinnituseks, et laborimeditsiin kui akadeemiline eriala on Eestis oma koha leidnud. Ikka vajavad lahendamist järjest uued ülesanded, kuid selleks on meil olemas kõrgesti kvalifitseeritud spetsialistid ning korralik materiaalne baas.

   Agu Tamm (dr. med.) on TÜ meditsiiniteaduste valdkonna emeriitprofessor

16 Agnes Ivanov, Kuido Nõmm, Agu Tamm, „Laboratoorsete kiirmeetodite usaldus- väärsus. Standarditud protrombiiniaja ja INRi kiirmeetodi juurutamisest Tartu Ülikooli Kliinikumis“, Eesti Arst, 93 (5) (2014), 296–299.

183 Agu Tamm

History of the Development of Contemporary Laboratory Medicine at the University of Tartu (1990–2016) AGU TAMM University of Tartu Faculty of Medicine

During the revision of the curriculum in the early 1990s, it was decided by the University of Tartu Faculty of Medicine to create an independent subject called clinical chemistry. Agu Tamm, MD PhD, DMedSc, Senior Research Fellow at the Institute of General and Mo- lecular Pathology, was originally nominated to prepare and provide instruction in this subject. In1993 Tiit Salum, MD, biochemist; and Milvi Topmann, MD (0.5 work load), head of the laboratory of the Children’s Hospital, were employed as the first lecturers/assistants. In order to modernize the subject, instruction was provided both to domestic doctors (at the hospital and on the primary care level) and at foreign practices (in Holland and Finland). In the years 1994–1997, financial support was received under the PHARE / TEMPUS (Trans-European Mobility Project of Univer- sity Studies) program JEP 7784 “Development of Academic Labora- tory Medicine in Estonia” for staff training and the development of teaching infrastructure. Updating the undergraduate and postgraduate curricula was supported by experienced specialists from the University of Glasgow (project leader M. Dominiczak), Odense Uni- versity (Prof. M. Hǿrder) and University of Turku (Prof. V. Nän- tö). In addition to the lecturers, during the project term, 24 people from future basic hospital laboratories, computer specialists from the Tartu University Hospital, as well as key personnel from the faculty and the University Hospital administration were trained in partner universities. The aim was to transform the general attitu- de towards the specialty and its needs. As an output of the project, Tartu University Hospital established United Laboratories (1996) and the University of Tartu established the Chair of Laboratory Me- dicine (1997). The project also facilitated the reform of the entire curriculum of the Faculty of Medicine, as a programme of seven guest lecturers was

184 Nüüdisaegse laboratoorse meditsiini arendusloost Tartu Ülikoolis established and four symposiums on curriculum design was organised in several universities. During the project, specialists from Estonian medical laboratories got acquainted with the Finnish Center for Quality Control (first at Labquality Days). Thenceforward, an external quality control system for hospitals’ laboratories began to operate, and it is still the predo- minant system to date. Two summer school programs for Estonian laboratory staff were also organized in the framework of the project. Summer schools have also remained in our calendar even now. Initially, scientific research in our field proceeded from the needs of practical work, e.g., verification of laboratory reference values (former test “norms”) and quality assurance. This was followed by the introduction of a few new bone and heart biomarkers (2003–2006). These implementation projects launched research and development in the field of tissue biomarkers, which still continues today. Our specialty reached a new level of maturity in the 2010s, when our lecturers (T. Salum, 2011 and M. Tõnisson, 2014) and former residents (J. Kumm, 2012 and I. Kerna, 2014) completed and defended their dissertations. Our international cooperation was largely based on participation in the Baltic Bone and Cartilage Conference (BBCC 2003–2013) and on the successful application of two EU 7th Framework Programme projects. The facts presented above confirm that laboratory medicine as an academic specialty has found its feet in Estonia.

185 Luumurdude lahastamise eestikeelsete terminite arengust

ARNE-LEMBIT KÖÖP

Luumurd on vigastus, mis peaaegu alati teeb inimesele valu. Luu- murrust tekitatud valu on võimalik vähendada, kui oskusliku esmaabi korras vigastatud jäse immobiliseeritakse ehk lahastatakse. Lahastamine on iidne tegevus, mida on tuntud juba tuhandeid aastaid. Lahastamiseks kasutatavate vahendite ja sellega seotud eestikeelse terminoloogia arengut saab jälgida esimestest eestikeelsetest luumurdude raviga seotud trükistest alates 1771. aastast kuni 1940. aastani, kui kujunes välja praegu kasutatav terminoloogia. Luumurru lahastamiseks soovitatud käepäraseid vahendeid on palju: õhukesed lauad, peerud, muud majapidamises leiduvad vahendid, vihmavarjud, jalutuskepid ja ka selleks otstarbeks toodetud vahendid. Neid on nimetatud ladased, lahased, siinid ja veel teisiti. Nende vahendite kasutamist luumurru immobiliseerimiseks on nimetatud: ladasse panek, lahasse panek, latti panek, lahastamine. La- hastamine ehk murru immobilisatsioon on praegusel ajal peamiselt ainult esmaabivõte vigastatu viimiseks arsti juurde. Konservatiivse ravi korral võib lahas olla ka ainuke vahend, mida kasutatakse es- maabist kuni murru täieliku paranemiseni. Enne eesti kirjakeele kujunemist kasutati võõrkeelseid termineid. Kõige vanematel, ladinakeelsetel terminitel on enamasti tähenduse lahas kõval veel mitmeid vasteid, näiteks ferula (põõsast lõigatud kepp), lectulus (säng, voodi, katafalk), torulus (torus – ase, säng, alus, madrats, katafalk), narthecium (salvi-, mingikastike). Ajal,

186 Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLV (2017) Luumurdude lahastamise eestikeelsete terminite arengust mil meditsiinis kasutati valdavalt ladina keelt, arvatavasti pruugi- ti luumurdude konservatiivseks raviks sageli õlgedest valmistatud lahaseid. Õlglahas annab immobiliseerimiseks piisava jäikuse ja on kokkupuutel nahaga pehmem kui puit, vähendades lamatiste tekke ohtu. Nii leiame sõnastikest vasted: õlglahas – lectulus stramineus ja torulus stramineus. Kui ülikoolides hakati kasutama teisi keeli, tulid saksakeelsete terminitena käiku lahas – die Schiene, der Schienen- verband ja vene keeles шина. Esimesed meditsiiniga seotud eestikeelsed kirjutised „Lühhike öppetus…“ (1766) ja „Arsti Ramat“ (1771) trükiti Põltsamaal. Viima- ne sisaldab kümnel leheküljel peatükki luumurdude ravist. Teosed kirjutas Saksamaal koolituse saanud ja Põltsamaa lossi omaniku Woldemar von Lauw’ poolt Lätist Põltsamaa haiglasse tööle kutsutud arst Peter Ernst Wilde (1732–85) saksa keeles. Wilde kirjutised tõlkis eesti keelde Põltsamaa koguduse õpetaja ja koduloouurija Au- gust Wilhelm Hupel (1737–1819). Kui Hupel hakkas tõlkima Wilde käsikirju, ei olnud tal eeskujuks varasemaid meditsiini käsitlevaid eestikeelseid trükiseid ja ilmalikku kirjavara oli üldse veel vähe ilmunud. Hupeli töö tuleb lugeda õnnestunuks, kuna ta suutis luua hästi loetava ja arusaadava teksti. Nende teostega algas alusepanek eestikeelsele meditsiinisõnavarale. Hupeli töödes lahastamise termineid, mida teised autorid edaspidi luumurdude ravi käsitlemisel kasutanud oleks, ei esine. Luumurru tunnused esitab autor põhjalikult ja annab murru ravi juhised. Esiteks tuleb murd paigaldada, mis on oluline tegevus ja seda tuleb teha hästi, et murru otsad oleks koha- kuti. Siis polsterdada jäse laia sidemega ja õhukese padjaga, mis ulatub ümber vigastatud jäseme. Polsterduse peale murdunud jäseme ümber soovitab autor siduda õhukesed lauad: „…sinna [sina] pead ka õhukesed lauad leikama, wahhest pool teist waksa pitkad, ehk pisut lühhemad, ni kitsad et woib nelli tüki ehk ennam selle murtud kohha ümber panna. Need lauad panne padja ümber kolme nöriga kinni, esiste keskelt, pärrast üllewelt ja alt.“ Sääreluu murru raviks soovitab autor valmistada kolme küljega kasti, kuhu paigutada pols- terdatud ja õhukeste laudadega immobiliseeritud jalg.1 Siin esitatud juhised olid mõeldud nendele maa-arstidele, kes luumurdude raviga

1 Peter Ernst Wilde, Arsti ramat (Põltsamaa: Woldemar Johann von Lauw, 1771).

187 Arne-Lembit Kööp tegelema pidid. 18. sajandi keskel oli Eesti- ja Liivimaal nii vähe arste, et autoril ei olnud alust soovitada haigele arsti poole pöörduda. Järgmine autor, Kuressaare linnaarst Johann Wilhelm von Luce (1756–1842) kirjutas 1816. aastal raamatu „Tervise katekismusse ramat“. Selle tõlkis eesti keelde Valjala koguduse õpetaja Gustav Hendrik Schmidt. Luce soovitab arsti poole pöörduda siis, kui haava põhjas on näha, et „kond on viga saanud“.2 Nende kahe teose vahele jääb 45 aastat, selle aja jooksul oli arstide arv kasvanud ning luumurruga haigel tekkis võimalus arsti poole pöörduda. Läks veel 40 aastat, enne kui Laiusel sündinud ja Riias eesti Jakobi koguduse pastoriametit pidanud Otto August von Jannau (1800–65) andis välja teose „Ma-rahva Koddo Arst…“ 1857. aastal. Tema oli võimeline ise kirjutama eesti keeles populaarmeditsiinilist teksti. Jannau raamatus on ka peatükk luumurdudest, kus ta immobilisatsiooni vahendit nimetab ladas ja murdunud luuga jäsemele soovitab „kinnitada ladased pika paelaga“.3 Ehkki Jannau raamatust ilmus kuus kordus trükki, on tema terminit ladas hiljem kasutanud ainult Konstantin Konik 1914. aastal artiklis „Käerandme vigastustest“ („käsi pannakse ladasse“).4 Nagu näeme, on esimesed kaks luumurde käsitlevat trükist eesti keelde tõlkinud kirikuõpetajad ja kolmanda raamatu ise kirjutanud Riia eesti koguduse õpetaja. Seega kirikuõpetajad olid ainsad, kes sel perioodil olid võimelised eestikeelseid populaarmedit- siinilisi tekste kirjutama, 18. sajandil ja 19. sajandi alul teisi kirjutajaid ei olnud. Luumurru lahastamisega seotud terminiteni jõudis neist ainult Jannau, kasutades terminit ladas immobilisatsioonivahendi nimetusena. 1869. aastal välja antud Ferdinand Johann Wiedemanni „ Ees- ti-saksa sõnaraamat“ annab terminid: lahas (ladas, lahes); lahas(s)e panema murdunud lu(u)d, lahastama. Siit on mõned hilisemad es- maabist kirjutajad leidnud ka sobivad väljendid. Mitte kõigil autoritel ei ole ilmselt olnud käepärast Wiedemanni akadeemilist sõna-

2 Johann Wilhelm Luce, Terwisse Katekismusse ramat. Ma kele ümberkirjutanud Kusto Hinrik Schmidt (Tallinn: J. Kresseli kirjadega, 1816). 3 Otto August Jannau, Ma-rahwa Koddo-Arst ehk lühhikenne juhhataja, kuida iggaüks mõistlik innimenne ommas maias ja perres, kui kegi haigeks saab, agga arsti ep olle sada, wõib aidata (Tartu: H. Laakmann, 1857). 4 Konstantin Konik, „Käerandme vigastustest“, Terwis. Põhja-Balti Arstideseltsi kuukiri, 2 (1914), 26–27.

188 Luumurdude lahastamise eestikeelsete terminite arengust

Joonis 1. Aleksander Paldroki artiklit illustreeriv joonis küünarvarreluu- de murru lahastamisest. raamatut ning siis on kasutatud omaloomingulisi termineid, mis on mitmetel autoritel jäänudki ainult ühekordselt kasutatuks. 1886. aastal soovitas Pärnu linnaarst Paul Schneider (1839–1910) raamatus „Õpetus, kuda haigeid piab ravitsetama …“ murdunud luuga jäseme, mis kõveraks on läinud, sirgeks panna ja kolmest kül- jest ümbritseda „pikkade peerudega“ ja siis alt ja pealtpoolt murdu kinni mähkida, vigastatud jalg teise külge või käsi keha külge siduda ning seejärel võib haiget ilma suurema valuta ühest kohast teise viia. Schneider oli esimene, kes eesti keeles soovitas hea ravivõttena vigastatud jäseme teise külge sidumist või ülajäseme rindkere külge sidumist.5 1904. aastal kasutas Aleksander Paldrok (1936. aastani Paldrock, 1871–1944) väga põhjalikus artiklis ajakirjas Terwis „Esi- mene abi õnnetuste korral“ nimetust laha ja selle kasutamisel murd pannakse lahasse. Paldroki artikli juures on ka joonis küünarvar- reluude murru lahastamisest (joonis 1).6 Konstantin Konik (1873–1936) soovitab Terwises 1905. aastal ilmunud artiklis „Haavadest ja nende arstimisest“ luumurru korral valu vähendamiseks „ jalg ehk käsi … kahelt poolt peergude vahele siduda“ .7 1915. aastal kasutas ta ajakirjas Terwis artiklis „Jalaliik- me vigastustest“ esimest korda väljendit „jalg tuleb latti panna“.8

5 Paul Schneider, Õpetus kuda haigeid piab ravitsema ja äkiliste haiguste ja õnne- tuste juures abi tehtama (Tartu: H. Laakmann, 1886). 6 Aleksander Paldrock, „Esimene abi õnnetuste korral“, Terwis, 1 (1904), 2–9. 7 Konstantin Konik, „Haavadest ja nende arstimisest“, Terwis, 5 (1905), 75. 8 Konstantin Konik, „Jalaliikme vigastustest“, Terwis. Põhja-Balti Arstideseltsi kuukiri, 2 (1915), 30–31.

189 Arne-Lembit Kööp

Joonis 2. Voldemar Sumbergi raamatu „Esimene abi õnnetusjuhtudel“ viienda trüki (1939) kaanepilt.

Konik on immobilisatsioonivahendi nimetusena kasutanud veel termineid lada ja laha ja vastavalt sellele murd pannakse ladasse või lahasse. 20. sajandi algul arenes meditsiinilistes kirjutistes kasutatava sõnavara ja terminoloogia väga kiiresti. Peterburis töötanud kõrva-, nina- ja kurguhaiguste arsti Peeter Hellati (1855–1912) „Tervise õpetus“ (1894) ja selle suurte ning põhjalike parandustega kordus trükk (1913), Heinrich Niggoli „Arstiteadusline sõnastik“, Paldroki, Koniku ja teiste artiklid ajakirjades Terwis (1904 ja 1915) sisaldavad pikki meditsiinilisi tekste, kus kasutatakse selleks ajaks väljakuju- nenud terminoloogiat. Samal ajal jätkusid otsingud: võeti kasutusele uusi termineid ja prooviti nende sobivust edasiseks kasutamiseks. See puudutab ka luumurdude ravis ja esmaabis kasutatavaid termineid. Tolleaegsete kirjutajate emakeel oli juba eesti keel, kuid kooliharidus oli omandatud siiski peamiselt võõrkeeltes. Seetõttu oli Albert Valdese arvates autorite eesti keele kasutuses „keel kangeks jäänud“, artiklite kirjutajaid ajakirjale Terwis oli vähe ja ajakirja ilmumine lõppeski artiklite puudumise tõttu. Terwises esialgu kasutatud terminid, nagu laha ja latti panek, asendusid hiljem uute-

190 Luumurdude lahastamise eestikeelsete terminite arengust ga – lahas, lahasesse, lahasse panek. 1932. aastal kasutas Voldemar Sumberg lahasesse paneku kõrval viimase autorina oma raamatus „Esimene abi õnnetusjuhtudel …“ väljendit latti panemine, ja veel korduvalt selle raamatu täiendustega kordustrükis 1939. aastal (joonis 2).9 Teadusliku meditsiinilise eesti keele sünd on seotud Johannes Voldemar Veski ja Albert Valdese koostööga10 ja see leidis esialgu väljenduse kirjutistes ajakirjale Eesti Arst. Eesti Arst hakkas ilmuma 1921. aasta detsembris. Valdes oli ajakirja toimetuse liige alates 1921. aastast ja vastutav toimetaja 1928–44. Aastal 1925 võttis Bo- ris Voogas (1897–1973) raamatus „Esimene abi“ kasutusele termini lahas – vahend, millega tehakse „liikme fikseerimine“. 11 Immobi- lisatsoonivahendite nimetuseks on mitmed autorid pakkunud veel termineid kest, shiin, hädalaha, padjand, köide, neid ei ole aga hiljem teiste autorite poolt korduvalt terminitena kasutatud. Voldemar Sumbergi (1893–1965) terminid lahas, lahasesse panemine (1932. aastast) ja Boris Voogase lahas ja lahastamine (1925. ja 1938. aastast) on jäänud käibesse praeguseni.12 Nüüdisajal kasutatakse sõna lahas sageli liitsõna osana, lahase materjali või kuju esiletoomiseks: kipslahas, rennlahas, papplahas, traatlahas, plastlahas, pneumolahas, vaakumlahas, õlglahas; lahase funktsiooni tähistamiseks – abduktsioonlahas või koos autori nimega Crameri lahas, Brauni lahas, Böhleri lahas, Thomase lahas. Terminiga lahastamine konkureerivad immobilisatsioon, immobiliseerimine, mis on meedikute igapäevases keelepruugis ja teaduslikes artiklites võrdselt kasutatud väljendid. Õigekeelsussõnaraamatus 2013 leiame terminid lahas, lahasesse (lahasse) panema ja lahastama, mis on keeleteadlaste soovitatud väljendid. Lahasesse panek on igapäevases kõnekeeles kasutusel, väljendi latti panek on keeletead- lased kõrvale jätnud.

9 Voldemar Sumberg, Esimene abi õnnetusjuhtudel. Samariitlase käsiraamat (Tar- tu: Eesti Tervishoiu Muuseum, Naiskodukaitse Keskjuhatus; 1932); V, täiendatud trükk (1939). 10 Vt Paula Põderi artiklit samas numbris. 11 Boris Voogas, Esimene abi. Õnnetujuhtumiste ja äkiliste haiguste puhul arsti kohalejõudmiseni (Tallinn: Eesti Punane Rist; 1925). 12 Boris Voogas, Esmaabi ja tervishoid: Eesti Punase Risti samariitide, õdede ja velskerite käsiraamat (Tallinn: Eesti Punane Rist; 1938).

191 Arne-Lembit Kööp

Tabel 1. Erinevate autorite poolt kasutatud terminoloogia Autor Aasta Vahend Toimingu kirjeldus

P. E. Wilde 1771 Õhukesed lauad Lauad kolme nööriga siduda

O. A. Jannau 1857 Ladas, ladased Kinnitada ladased

P. Schneider 1886 Pikad peerud Peerud kinni mähkida

A. Paldrok (Paldrock) 1904 Laha Murd pannakse lahasse

K. Konik 1905 Peerud Jäse kahelt poolt peergude vahele siduda

K. Konik 1914 Lada Käsi pannakse ladasse

K. Konik 1915 Laha Lahasse panna, jalg latti panna

B. Voogas 1925 Lahas Liikme fikseerimine

V. Sumberg 1932 Lahas Lahasesse ehk latti panemine

B. Voogas 1938 Lahas, laha Lahastada, panna lahasse

V. Sumberg 1939 Lahas Lahastamine

ÕS 2013 Lahas (Lahasse), lahasesse panema, lahastama

Meditsiinisõnastik 2004 Lahas Kehaosa immobiliseerimine

Luumurdude lahastamisel kasutatavate vahendite nimetused erinevatel autoritel ja nende kasutamise toimingu kirjeldused on esitatud tabelis 1. Nagu näeme, võttis luumurdude immobiliseerimisel kasutatava sõnavara kujunemine Hupeli esimestest eestikeelsetest õpetussõnadest teaduskeelena kasutatavate sõnavormideni 170 aastat.

   Arne-Lembit Kööp on ortopeed Ida-Tallinna Keskhaiglas.

192 Luumurdude lahastamise eestikeelsete terminite arengust

On the Development of Estonian Terminology Concerning the Splinting of Fractures

ARNE-LEMBIT KÖÖP East Tallinn Central Hospital

The first publications in Estonian (published in 1771–1816) on the treatment of fractures did not contain terminology about the use of devices employed in the first aid for fractures. In 1857 O. A.Jan- nau used the term laha. The Estonian-German dictionary published by F. J. Wiedemann in 1869 provided the terms lahas (splint) and lahasesse panna (to splint). A number of later authors failed to ac- quaint themselves with Wiedemann’s dictionary and created their own terms, which were solely used by the authors themselves. B. Voogas (1925) and V. Sumberg (1932) introduced the terms lahas and lahastama (to splint) in generally informative medical writings. These terms have stood the test of time and have been used in scientific literature ever since. The development of scientific terms to denote the splinting of fractures took nearly 170 years.

193 MUUSEUMIKOGUD

Laboratoorne portselan TÜ muuseumi kogudes

LEILI KRIIS

Eesti muuseumides leiduvates portselanikogudes (Mikkeli muuseum,1 Eesti Kunstimuuseum, Eesti Ajaloomuuseum) on valdavalt esindatud lauanõud, iluesemed ja tähtpäevade meened. Ka Tartu Ülikooli muuseumi meenete kogus on mõned huvitavad portselanesemed laekunud ülikoolile kingitustena teadusasutustelt üle maailma. Mõned neist pä- rinevad kuulsatelt Meisseni (medalid) ja Berliini (meened) portselani- tööstustelt. Portselani ajaloo seisukohalt on ehk huvipakkuvaim Korea vabariigi suursaadikult Dong Chil Yangilt saadud meene õlilamp (ka viirukilamp), mis on kaetud seladonglasuuriga.2 Hiinlased tundsid ja kasutasid seda glasuuri ohtrasti eriti Songi dünastia ajal (960–1279), mil selle vaabaga kaeti enamasti reljeefse dekooriga kaunistatud nõusid.3

1 Mikkeli muuseumi ekspositsioonijuht (Eesti Kunstimuuseum – Mikkeli muuseum, 2017), 28 lk. 2 Hiina päritolu hallikasroheline või hallikassinine põldpaoglasuur, iseloomulik Hiina Songi dünastia perioodile (960–1279). Värvitoon saavutatakse 0,5–1,5% punase raudoksiidi lisamisega glasuurile, mis reduktsiooni käigus muutub mustaks. Reduktsioonpõletus teostatakse temperatuuril 1250–1300 kraadi (Leo Rohlin). 3 Inge Teder. Keraamikast. Muuseumi varahoidja meelespea (Tartu, 2008), 13.

194 Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLV (2017) Laboratoorne portselan TÜ muuseumi kogudes

Foto 1, 1a. Õlilamp seladonglasuuriga ning sertifikaat (ÜAM 1175:5 Aj, ÜAM 1175:5d Ar).

Tartu Ülikooli muuseumi portselanikogu on oma põhiolemuselt aga siiski laboratoorse portselani kogu, mis on soetatud ülikooli ins- tituutidele teaduslikul ja õppeotstarbel. Laboratooriumiportselani muuseumi kogus on varasemates avaldatud töödes4 vaid põgusalt puudutatud. Käesolev ülevaade püüab olla pisut põhjalikum, võt- tes vaatluse alla portselanesemete päritolu, kogu moodustumise, varasema kasutuse ja muud andmed. Kõigile portselanihuviliste- le on aga heaks abimeheks Tartu Ülikooli muuseumi laboratoorse portselani koguga tutvumisel Eesti Muuseumide Infosüsteem MuIS (www.muis.ee), kuhu sisestatud andmeid pidevalt täiendatakse.

4 Tullio Ilomets, „Laboratory Glassware and Ceramics at the Museum of Tartu University History“, Annual 1996 (Tartu, 1997), 17–20; Leili Kriis-Ilves, „Che- mical Instruments and Collections from the 19th century in the History Museum of Tartu University“, Proceedings of the XXth International Congress of History of Science (Liége, 20–26 July 1997). Volume XVI. Scientific Instruments and Mu- seums (Belgium: Brepols Publishers, 2002), 261–270.

195 Leili Kriis

Portselani tootmise algus Euroopas

Keraamika ajalugu on pikk. Üldtermin „keraamika“ (kr keramos – põletatud savi) põletatud savist valmistatud esemete kohta võeti kasutusele 19. sajandil. See on ühtaegu nii teadus kui kunst, mis nõuab oma loojalt tehniliselt täpseid teadmisi savide erisugustest omadustest, põletustemperatuurist ja põletusprotsessi iseloomust, glasuuride keemilisest koostisest jne. Keraamilisi tooteid võib liigitada mitmeti, levinuimad on kolm lähtekohta: põletustemperatuuri kõrguse põhjal, põletatud keraa- milisele massile omase struktuuri ja värvuse põhjal ning keraamiliste toodete funktsiooni põhjal. Madalal, kuni 1150-kraadisel temperatuuril on valmistatud põhiliselt majapidamisesemeid (ma- dalkuumuskeraamika). Üle 1150 kraadi juures põletatud esemeid iseloomustab tihe, kraapimisele mittealluv, kivikõva veekindel mass (kõrgkuumuskeraamika). Kõrgkuumuskeraamika üks alaliike on portselan – kõige kvaliteetsem keraamikaliik.5 Just portselan on tänu suurele tihedusele, happe- ja ilmastikukind- lusele, erilisele valevusele ja teatud liikide puhul ka läbikumavusele väga hinnatud tööstuslik ja kunstiline materjal. Portselani põletus- temperatuur on üldjuhul 1250–1500 kraadi. Portselanimassi vajalik koostisaine on raskesti sulav kaoliin (eriline valge savi), millele lisa- takse põldpagu, kvartsiliiva ja muid komponente. Portselanesemeid glasuuritakse läbipaistvate värvitute või värviliste portselaniglasuu- ridega ning kaunistatakse kas glasuurialuse või -pealse maalinguga. Glasuurimata portselani nimetatakse biskviitportselaniks ja sellest sai klassitsismiperioodil portselanplastika lemmikmaterjal. Termin portselan võeti Euroopas üldmõistena kasutusele 16. sajandil. See on tuletatud tõenäoliselt portugalikeelsest sõnast porcel- lana, millega tähistati Lõunamerest saadud kauneid küütlevaid teo- karpe. See asjaolu inspireeris ilmselt ka Marco Polot (1254–1324) nimetama Hiinas nähtud kaunilt läikivaid keraamikatooteid port- selaniks. Portselani leiutajad olid Tangi dünastia ajastu (618–906) hiinlased. 16. sajandi algul jõudsid esimesed Hiina portselanisaade- tised Euroopa õukondadesse (1557. aastal Macaus rajatud Portugali

5 Leo Rohlin, Keraamika käsiraamat (Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2003), 15–18, 311.

196 Laboratoorne portselan TÜ muuseumi kogudes kaubanduskeskuse vahendusel) ning muutusid siin kohe ihaldata- vaks luksuskaubaks. Hiinlased hoidsid oma saladust, kuid pikapeale õppisid ka eu- rooplased portselani tegema. 1710. aasta tähistab kõvaportselani tootmise algust Euroopas. Selle valmistamise saladuse avastamise au kuulub Saksi õukonnakeemikule Johann Friedrich Böttgerile (1682–1719) koostöös matemaatik ja füüsik Ehrenfried Walther von Tschirnhausiga (1651–1708). Böttger orienteerus pärast luhtunud katseid kulda saada Saksi kuurvürsti August II Tugeva ülesandel keraamikaalastele otsingutele. 1709. aastal leidis ta Dresdeni lä- hedalt kõvaportselani tootmiseks vajalikud kaoliinivarud ja 1710. aastal alustas Saksimaal Albrechtsburgi kindluses Meisseni lähedal tööd portselanimanufaktuur, kus esimesena Euroopas toodeti ehtsat kõvaportselani. Meisseni vabrikus saadud portselan oli Hiina omast tugevam ning materjal võimaldas veelgi peenemat modelleerimist. Portselani valmistamise saladust ei suudetud kuigi kaua hoida, juba 1719 asutati portselanimanufaktuur Viinis ning sajandi keskel tegutses Saksamaal 23 portselanimanufaktuuri.

Laboratoorne portselan Lähtudes keraamiliste toodete funktsioonist, liigitub laboratoorne portselan nii keemiatööstuse keraamika alla – tooted, mis peavad vastu hapete ja gaaside toimele ning on hõõrdumis- ja survekind- lad – kui ka sanitaar-meditsiinilise keraamika alla – keraamilised sanitaarseadmed ning laboritarbed. Laboratooriumis kasutatavad portselannõud on valmistatud kõvaportselanist, põletustemperatuu- riga üldjuhul 1250–1500 kraadi. Kõvaportselanist esemed taluvad hästi temperatuurimuutusi, võimaldavad vaakumtsentrifuugimist ning on vähetundlikud keemiliste toimeainete suhtes. 19. sajandi algusest alates tekkis teaduse arengu ja ülikoolide arvu kiire kasvu tõttu suurem vajadus mitmekesise laborisisseseade järele. Nii hakkasid mitmed 18. sajandil tegutsemist alustanud portselanimanufaktuurid oma toodangusse lisama apteekidele mõeldud toodete kõrval ka keemia- ja farmaatsialaboritele vajalikke esemeid. Toodangu nimistuid ja nende muutusi ajas kajastavad portselanimanufaktuuride tootekataloogid. Ka Tartu Ülikooli instituutides

197 Leili Kriis on säilinud saksa portselanimanufaktuuride tootekatalooge ja rek- laamlehti, mis on nüüdsest leidnud oma koha muuseumis. Tooteka- taloogid on portselanesemete nimetuste ja muude andmete väljasel- gitamisel aluseks ka antud ülevaates. Kuigi 20. sajandi teise poole portselanivabrikute toodangu katalooge autoril kasutada ei olnud, võib täheldada, et nii esemete olemus kui kasutusvaldkond on võr- reldes varasema ajaga jäänud samaks. TÜ muuseumi laboratoorse portselani kogusse kuulub mitmekesine valik portselanesemeid, mida vajati keemia-, farmaatsia-, farmakoloogia- ja füüsikalaboratooriumides. Keemialaboratooriumides vajati portselannõusid ainete analüüsimisel, sh gaasanalüüsi teos- tamisel. Farmaatsia- ja farmakoloogialaboritest pärit esemed olid kasutusel ravimite valmistamisega seotud protseduuride tarvis. Füüsikaosakonnas kasutati portselannõusid näiteks elavhõbeda hoiustamiseks ja fotograafia lisaseadmete juures. Tartu Raekoja apteegist pärit portselannõud on tüüpiliselt tolleaegsetele apteekidele kasutusel olnud erinevate ainete (pulbrid, droogid) hoiunõudena. Saksamaa portselanimanufaktuurid, kelle toodang oli väga rikkalik alates lauanõudest ja iluesemetest, on laboratooriumide tarbeks toodetud portselani reklaaminud mitmeti, nagu keemilised ja tehnilised vahendid parimast Meisseni kõvaportselanist,6 keemia ja farmaatsia otstarbelised töövahendid (tööriistad),7 laboratooriumi töövahendid kõvaportselanist8 ning tervishoiualane portselan.9

Muuseumikogu esemete päritolu neil leiduva märgistuse järgi Vanemad Tartu ülikooli laboratooriumide tarvis tellitud ja säilinud portselanesemed on dateeritavad 19. sajandi keskpaigaga (alates aastatest 1844–47) ning on tehtud Berliinis (Königliche Porzellan

6 Staatliche Porzellan-Manufaktur Meissen, Preisliste über Geräte für chemische und technische Zwecke aus bestem Meissner Hartporzellan (Meissen, 1929). 7 Köningliche Porzellan-Manufaktur Berlin, Preis-Verzeichnis Nr. V. Gerätschaften zu Chemischen und Pharmaceutischen Zwecken (1. April 1913). 8 Staatliche Porzellan-Manufaktur Berlin, Kleine Liste über allgemeine Laborato- riumsgeräte aus Hartporzellan. 9 Preis-Verzeichnis der Sanitäts-Porzellan-Manufaktur W. Haldenwanger (Sharlot- tenburg Spandau, 1905).

198 Laboratoorne portselan TÜ muuseumi kogudes

Manufaktur Berlin). 19. sajandil ja 20. sajandi esimesel poolel on üli- koolile portselani tellitud teisteltki, peamiselt Saksamaa ettevõtetelt nagu Staatliche Porzellan-Manufaktur Meissen, Sanitäts-Porzel- lan-Manufactur W. Haldenwanger, Spandau jt. Keemialaboratooriu- mile on soetatud šamott- ja kivinõusid ka mujalt Euroopast (Inglis- maa, Prantsusmaa).10 Pärast Teist maailmasõda, alates 1950–60. aastatest soetatud laboratoorne portselan on valdavalt Leningradi ja Riia portselanivabrikute ning Moskva oblastis Klinis asuva vabriku (tänapäevase nimega Alfapribor) toodang. Nii varasemate kui hilisemate laboratoorse portselani esemete hulgas on ka märgistuseta esemeid. Nende puhul võib toodete päritolu aimata esemete iseloomu ja portselani kvaliteedi (väliste tunnuste) järgi. Euroopa vanima portselanimanufaktuuri Meisseni toodang on kogus esindatud üksikute esemete kaudu. Saksimaa vapilt pärinevat motiivi ristatud mõõgad koobaltiga (punkti või tärniga) on kasutatud Meisseni toodetel alates aastast 1724 (nn Böttgeri perioodil Meisseni tooteid ei märgistatud, selle ajastu Meisseni portselani mass oli veel hallikaskollane ja värvipalett üsna tagasihoidlik). Kõige rohkem on muuseumis säilinud nn laevukesi (Schiffchen11), mida kasutati ainete analüüsimisel. „Laevukesi“ esineb aasakesega (vanem vorm) ja ilma, nii glasuuritud kui glasuurimata (poorne portselan) kujul, samuti šamotist valmistatuna. Esemetel oleva märgistuse järgi on kogus esindatud tooted dateeritavad ajavahemikuga 1860–1924. Enim säilinud laboratoorse portselani esemeid vanemast perioodist kannab Berliini kuningliku portselanimanufaktuuri (König- liche Porzellan-Manufaktur Berlin) märgistust. See manufaktuur oli Meisseni kõrval Saksamaa olulisemaid portselanivabrikuid. Esimese Berliini portselanimanufaktuuri rajas aastal 1751 villavabrikant W. C. Wegely. Aastal 1761 läks see üle siidivabrikant J. E. Gotzkowsky omandusse. Aastal 1763 ostis raskustes ettevõtte Preisimaa kunin- gas Friedrich II ning sealt algab Berliini kuningliku portselanimanufaktuuri suur ajalugu riikliku ettevõttena. Portselanimass oli siin märksa pehmem, aga glasuur kõvem ja vastupidavam kui Meisse-

10 Kriis-Ilves (2002), 262–263. 11 Staatliche Porzellan-Manufaktur Meissen (1929), 7.

199 Leili Kriis

Foto 2, 2a. Valik „laevukesi“ muuseumi kogust, 1860–1924. Staatliche Porzel- lan-Manufaktur Meissen (märk) (ÜAM 785:26, ÜAM 896:28, 30-32 AjM).

Foto 3. Königliche Porzellan-Manufaktur Berlin märgitabel (ÜAM 1175:7c Ar).

200 Laboratoorne portselan TÜ muuseumi kogudes

Foto 4, 4a. Valik retorte muuseumi kogust, 1837–1849. Berliini kuninglik portselanimanufaktuur (ÜAM 896:9 AjM, ÜAM 1598:473 AjM). nil.12 Tootemärgiks sai sinine skepter ning tähed KPM, mis väheste variatsioonidega on kasutusel tänapäevani. Tooteid on märgistatud ka teisiti. Näiteks oli alates 1832. aastast märgistuseks punane riigi- õun koos tähtedega KPM, alates 1911 sama märgistus sinisega ning alates 1913 rohelisega. 1844–47 oli märgistuseks Preisi kotkas täh- tedega KPM ning 1847–49 sama kotka kujutis, millel ümber kiri: Koenigliche Porzellan-Manufactur. 1918. aastal, pärast keiser Wilhelm II tagasiastumist hakkas et- tevõte kandma Berliini riikliku portselanivabriku (Staatliche Porzel- lan-Manufaktur Berlin) nime. Vana nimi taastati 1988. aastal (Kö- nigliche Porzellan-Manufaktur Berlin GmbH) ning koos skeptriga moodustab see nimetus toodete tänapäevase märgistuse. Berliini ettevõttes valmistatud esemed muuseumikogus kannavad valdavalt skeptri märgistust (helesinine valgel) ning varieeruvat kirja: KPM, Royal Berlin Germany või lihtsalt Germany. Üksikutel, aastatel 1844–70 märgistatud esemetel on Preisi kotka kujutis ilma tekstita (1844–47), tekstiga ümber (1847–49) ning koos skeptriga (1849–70). Vanemad esemed muuseumikogus kannavad just kotka kujutisega märgistust: portselanretordid, aurutusnõud, elavhõbeda- vannid jm. Mitmekesine on ka W. Haldenwangeri portselanimanufaktuurist pärit esemete loetelu. Ettevõtte rajas 1865. aastal silmapaistev teh- nilise keraamika arendaja Wilhelm Haldenwanger (srn 1916), endi-

12 Portselanikunsti ajalooline ülevaade (Tallinn: Kristlik Noorte Naisühing, 1935), 11.

201 Leili Kriis

Foto 5, 5a. W. Haldenwangeri tootemärgistusega esemeid: tilkreaktsioonide analüüsialused ning lehtersõel (ÜAM 1598:393, 394 AjKF).

Foto 6, 6a. Uhmer ja sulatustiigel. W. Haldenwanger, Berlin (ÜAM 1598:273, 478 AjKF). ne Berliini portselanimanufaktuuri (KPM) kaastöötaja. Ta nimetas oma ettevõtte Sanitäts-Porzellan-Manufactur W. Haldenwanger, rõhutades nii keskendumist apteegitarvete ja tervishoius kasutatavate portselantoodete valmistamisele. Haldenwangeri tooteid mär- gistab sinine nool, suunatud alla tähele H. Märgistust kannavad erinevad elavhõbedavannid ning kuumfiltreerimiseks mõeldud fil- tersõelad Büchneri järgi (Büchner-Trichter13), mitmed spetsiifilised esemekomplektid ning muidugi portselanist ja kaanega hoiunõud, apteegipurgid. Üksikutel esemetel võib näha hilisemat märgistust, asukohaga Berliin.

13 Haldenwanger Porzellan Handbuch. 3. Auflage (Berlin-Spandau), 17.

202 Laboratoorne portselan TÜ muuseumi kogudes

20. sajandi teisest poolest pärit laboratoorne portselan on peale üksikute erandite valdavalt Peterburi ja Riia portselanivabrikute ning Moskva oblastis asuva Klini vabriku (tänapäevase nimega Al- fapribor) toodang. Esimene portselanimanufaktuur Venemaal avati 1744. aastal keisrinna Jelizaveta ajal ning see kandis kuni 1917. aastani nime Peterburi keiserlik portselanimanufaktuur. Venemaal õnnestus kõva portselani saada esimesena keemik Dmitri Vinogra- dovil (1720–58) aastail 1746–47 ja temast sai keiserliku portselanitehase asutaja. Pärast revolutsiooni tehas natsionaliseeriti ja nimetati 1918. aastal riiklikuks portselanitehaseks (GFZ – Государственный фарфоровый завод). 1925. aastal Venemaa teaduste akadeemia 200. aastapäeva puhul nimetati tehas ümber Lomonossovi-nimeliseks riiklikuks portselanivabrikuks (LFZ – Ленинградский фарфоровый завод имени М. В. Ломоносова). 1993. aastal tehas erastati nime all Lomonossovi portselanitehas (Lomonosov Porcelain Factory), 2005. aastal anti talle tagasi endine nimi – Vene keiserlik portselanivabrik. Muuseumi laboratooriumiportselani kogus leidub üksikuid portselanesemeid märgistusega LFZ, mis on valmistatud suure tõenäo- susega ajavahemikul 1945 kuni 1993. Riia portselanitehas (Riga Porcelain Factory, Рижский фарфо ровый завод) moodustati 1963. aastal kahe varem tegutsenud ette- võtte baasil. Need olid 1841. aastal Vene ettevõtja Sidor Kuznetso- vi asutatud ning 1886. aastal Saksa ettevõtja Jacob Jesse asutatud vabrikud, mis olid senini tegutsenud teineteisest sõltumatult. Riia portselanitehase märgistust (RFZ) kannavad paljud esemed: sulatustiiglid, kuumutusnõud, uhmrid, uhmrinuiad, spaatlid jm. Klini päritolu portselan on märgistatud omapärase kujundiga (nn pilveke). Muuseumikogus leidub valik klaasnõusid sama märgistu- sega, sealjuures mitmeid haruldasi esemeid kvartsklaasist. Klinis on tegutsenud ja tegutseb mitmeid laboriseadmete valmistamise ettevõtteid. Kuulsaim neist, klaasivabrik Medsteklo tähistas 2012. aastal oma 120. aastapäeva.14 Tänapäeval reklaamib laboratoorse portselani esemeid „pilvekese“ märgistusega firma Alfapribor ning toodete nimistu kattub täiesti muuseumikogus sama märgistust kandvate toodetega.

14 http://www.medsteklo.com (25.10.2017).

203 Leili Kriis

Foto 7, 7a. Riia portselanitehase tooteid: lehtersõel, kauss, uhmrinuiad (märk) (ÜAM 1598:17, 29, 145, 285. 289 AjKF).

Foto 8, 8a. Klini vabriku tooteid: kann, keedunõu (märk) (ÜAM 1598:27, 305 AjKF).

Kõige enam Klini märgistusega esemeid laekus 2016. aastal keemiahoone laoruumidest, soetatud ülikoolile 1960. aastatel ja hiljem: portselanist Büchneri lehtersõelad, käepidemega kastrulid, äravoo- lutilaga kruusid, kuumutuskausid, uhmrid ja uhmrinuiad, sulatustiiglid, filterplaadid, spaatlid jm. 20. sajandi teise poole Leningradi, Riia ja Klini vabrikute portselani- toodang erineb 19. sajandi teise poole ja 20. sajandi alguse Saksa labo- ratooriumiportselanist nii portselani kvaliteedi kui glasuuri viimistluse poolest. Hilisemad laborinõud on visuaalselt robustsemad ja viimistlus on lihtsam, ka välimuselt sarnanevad nad enam kõvafajansiga, mille

204 Laboratoorne portselan TÜ muuseumi kogudes koostisainete vahekorrad ja savitüüp võivad olla pisut erinevad kõ- vaportselanist. Kuid see ei mõjuta esemete kasutusotstarvet ja -võima- lusi, sest need on toodetud spetsiaalselt keemia- ja farmaatsialaboritele. Muuseumis olevad laborinõud, isegi vanemad, on küllaltki hästi säilinud, vaatamata nende pikaaegsele kasutusele. Vaid vanemaid uhmreid on säilinud üksikuid eksemplare, see-eest hilisemast ajast pärit uhmreid leidub rohkesti. Vanemate esemete hulgas on enam spetsiifilisi ja eriotstarbelisi esemeid, samas kui hilisemate seas on ülekaalus üldisemat laadi laboratooriumi töövahendid.

Laboratoorse portselani kogu moodustumine Muuseumi laboratoorse portselani kogu on moodustunud järk-järgult, aastakümnete vältel ülikooli õppehoonetes vanavara kogumise käi- gus. Sageli on esemete kogumine olnud seotud ühe või teise õppetooli ümberasumisega uude asupaika, nagu füüsika instituutidest, taimefü- sioloogia õppetoolist, farmaatsia instituudist ning keemiaosakonnast laekunud esemete puhul. Kolimise käigus oli põhjust teha põhjalikum vara revideerimine ning kasutusest kõrvale jäänud esemed annetada muuseumile. Portselanesemeid on saadud nii üksikuina kui suuremate kogustena, nii muude instrumentide ja esemete kõrval kui ka eraldi suurema kollektsioonina. Varasematel aastatel on laekunud rohkem vanemat portselani ning hilisematel, 20. sajandi teisel poolel valmistatud esemeid. Esimene suurem laboratoorse portselani tulme laekus muuseumi esimesel tööaastal 1979 ning sisaldas keemiaõppejõu dotsent Tullio Ilometsa poolt farmakoloogia- ja keemialaboratooriumidest sama aasta augusti- ja septembrikuul kogutud esemeid. Need portselanesemed panid aluse ülikooli muuseumi ühele alakogule paljude teiste kõrval. Viimane ulatuslikum esemekogu on vastu võetud 2016. aastal (üle 500 säilitusühiku) ning see pärineb ülikooli vanast keemiahoonest, täpsemalt hoone keldrikorruse laoruumidest, kus hoiti klaas- ja portselanesemeid 1960. aastatest alates. Laboratoorse portselani kogu moodustumise ülevaatest nähtub, missugustest õppetoolidest mis esemed muuseumikogusse on saadud. Äratoodud loetelud ei hõlma kõiki esemeid, vaid tähelepanu- väärsemaid ja ka tüüpilisemaid nimetusi. Niisiis olid 1979. aastal laekunud portselanesemed kogutud (Tullio Ilometsa kirjade järgi

205 Leili Kriis

Foto 9. Port- selankausid e tilkreaktsioonide kausid. Bavaria, Berliini kuninglik portselanimanufaktuur (ÜAM 36:41, ÜAM 896:21, 22-23).

Foto 10, 10a. Elavhõbedavannid, 1844–49. Berliini kuninglik portselanimanufaktuur (ÜAM 317:18, 19 AjKF). esemetel) valdavalt Tartu ülikooli farmakoloogia kateedrist, ük- sikud ka anorgaanilise keemia kateedrist. Esemed on valmistatud Saksamaa portselanivabrikutes, dateeritavad 19. sajandi keskpaigast alates kuni 1930. aastate lõpuni. Siin on gaasipõleti Tecly järgi, digereerimis- ehk tõmmistenõud puidust treitud käepidemetega,15

15 ÜAM 36:53,54 AjM.

206 Laboratoorne portselan TÜ muuseumi kogudes

õhukesest portselanist tilkreaktsiooni kausikesed (seest musta kat- tega) (Uhrglasförmig), väikesed portselanuhmrid ja uhmrinuiad, portselanfiltrid (Absaugegefäss, Nutsche), nelinurkne tilkreaktsioonide/analüüside tegemise alus 25 nelinurkse süvendiga,16 kogum väikesemõõdulisi sulatustiigleid (Schmelztiegel) koos kaantega, kui- vatusnõu väävelhappega kuivatamiseks (Schwefelsäure-Trockenap- parat mit 6 Abteilungen und mit Ausguss, glasiert)17 ning aurutus- kausside kogum (KPM, W. Haldenwanger). Üks ese kannab Bavaria (Saksamaa) märgistust ning üks uhmrinui on valmistatud 1960. aastail Riia portselanivabrikus. Füüsikaosakonnast on 18. septembril 1983 kogusse vastu võetud muude instrumentide kõrval ka kaks elavhõbedavanni (Quecksil- berwannen) (Koenigl. Porzellan Manufactur), märgistuse järgi dateeritavad aastatega 1847–49,18 ning 10. jaanuaril 1985 spetsiaalsed portselanpudelid elavhõbeda hoiustamiseks.19 Samast pärineb kolloid- lahuse (fotoemulsiooni) valmistamise anuma komplekt (vaskne ümb- ris, mille sees kõrge portselananum kaanega, ajaloolised numbrid 070- 1-142, Fi 660), valmistaja firma I. Riting, St. Peterburg, 19. sajand.20 1983. aastal laekusid kogusse apteegipurgid kaantega (valge portselan, peal mustaga ainete nimetused21). Purkidel esineb W. Hal- denwangeri portselanimanufaktuuri märgistus. Samast on pärit ka kaks leotiste valmistamise nõud puukäepidemega.22 Esemed jõudsid muuseumi Raekoja apteegist, kus nad olid juba aastaid kasutusest kõrvale jäänud ning hoiustatud keldriruumidesse. Raekoja apteek asus Tartu raekoja alumisel korrusel, selle eelkäija oli 1922. aastal loodud Tartu linnaapteek. Farmakoloogia kateedrist 5. oktoobril 1990 vastuvõetud laborinõu- de seas on tähelepanuväärne firmalt W. Haldenwanger, Spandau,23 pärinev 10 esemest koosnev torukujuliste, ümarapõhjaliste filterküü-

16 Platten, glas., viereckig, mit 25 viereck. Vertfg. W. Haldenwanger (1905), 31; ÜAM 36:11 AjKF. 17 Königliche Porzellan-Manufaktur Berlin (1913), 181. 18 ÜAM 317:18, 19 AjKF. 19 ÜAM 408:37, 38 AjKF. 20 ÜAM 760:43 AjKF. 21 ÜAM 371:1–20 AjM. 22 ÜAM 371:21, 22, viimasel käepide eemaldunud. 23 Preis-Verzeichnis der Sanitäts-Porzellan-Manufaktur W. Haldenwanger (Spandau, 1905), 20–21.

207 Leili Kriis

Foto 11. Balloonfilter ja valik filter- küünlaid (ÜAM 785:6 AjM, ÜAM 1108:24 AjM, ÜAM 1598:49, 52 AjKF).

Foto 12. Kuivatusnõu väävelhappega kuivatamiseks (ÜAM 896:5 AjM). nalde komplekt (poorsed, suue glasuuritud), mis asub puidust statii- vil.24 6. aprillil 1992 on keemiaosakonnast kogusse vastu võetud klaasist ja portselanist laborinõusid,25 mille seas samuti portselanist elavhõbedavann, lusikas, suur sõelumise seade randiga, mille ää- rel süvendid (tsentrifuugi vms juurde), kausid, lehter-sõel jms (kõik

24 ÜAM 633:35a-j, 36ab AjM. 25 ÜAM 720:1-12 AjM.

208 Laboratoorne portselan TÜ muuseumi kogudes

KPM). Sarnane tulme nii keemia- kui farmaatsialaboritest on kogusse vastu võetud ka 1993. aastal,26 siis laekusid balloonfilter (Bal- lonfilter), valmistatud „aus poröser, hartgebrannter Porzellanmas- se27“, lehtrid ja lehtersõelad Büchneri järgi28, sealhulgas komplekt portselanlehter eemaldavate sõeltega,29 filterküünlad, keraamilised vannid, tiiglikaaned ja rõngad. Väga haruldased on kolm tervena säilinud retorti, pealt glasuurita, seest glasuuritud30 (kõik KPM, dateeritavad aastatega 1837–49), elavhõbedavann (W. Haldenwanger) ning „laevukesed“ aasaga (Meissen). Farmaatsia ja keemiaõppetoolidest on 8. märtsil 1995 kogusse vastu võetud taas kord Berliini portselanimanufaktuuris (KPM) 19. sajandil valmistatud esemed.31 Tulmet võib pidada samuti harul- daseks, kuna esindatud on vanemad esemed, mida on võimalik da- teerida portselanimärkide järgi. Need on spetsiaalsed aurutusnõud väljalõikega küljel (Abdampfkapelle mit Ausschnitt),32 dateeritavad ajavahemikuga 1844–49,33 kuivatusnõu väävelhappega kuivatamiseks,34 portselanretordid tuubuseta (ümarapõhjaline) ning tuubusega,35 pealt glasuurita, seest glasuuritud, dateeritav aastatega 1849–70,36 mitmes suuruses sõelad, spetsiaalsed filtri kuivatusnõud (Gefäss zum Filtertrocknen, glasiert mit Ausnahme der unteren Bo- denfläche),37 kaas destilleerimisnõule kahe tuubusega, tilkreaktsioonide alused, kolmnurkne statiiv (kirurgilistele) instrumentidele,38

26 ÜAM 785:1-149 AjM. 27 KPM (1913), 202. Balloonfiltrit kasutatakse teatud aine eraldamiseks teisest. 28 Büchner valmistas koonilise seinaga lehtri asemel püstseinaga lehtri, saavutades suurema filtrimispinna. Ülalmainitud lehtrid valmistatakse peamiselt portselanist. Neid tarvitatakse hapete filtrimiseks ka ilma filterkihita, sest plaati läbib suur hulk väikesi, pealt kitsamaid, alt laiemaid, filtri ummistust vältivaid auke. Büchneri lehtrid on suure dimensiooniga, kuni 250 mm läbimõõdus. Nad täidavad imemisfiltri aset. (Nikolai Veiderpass,Galeeniline farmaatsia (Tartu: RK „Tea- duslik Kirjandus“, 1947), 43). 29 ÜAM 785:12 AjM. 30 ÜAM 785:60-63 AjM. 31 ÜAM 896:1-38 AjM. 32 KPM (1913), 3. 33 ÜAM 896:8, 9, 10 AjM, vt foto 14. 34 KPM (1913), 181. ÜAM 896:5 AjM, vt foto 12. 35 KPM (1913), 129. 36 ÜAM 896:8-10 AjM. 37 KPM (1913), 75; ÜAM 896:19, 20 AjM. 38 Instrumententräger (Messerbänkchen für chirurgische und chemische Zwecke). – W. Haldenwanger (1905), 23.

209 Leili Kriis

Foto 13. Bunseni põleti. Berliini kuninglik portselanimanufaktuur, 1870–1940 (ÜAM 897:1 AjM). portselanplaat rõngastega (Deckplatte, Satz von 6 Ringen),39 filtree- rimisaparaadi detail ning koonussõelad randiga.40 Heas korras portselanist Bunseni põleti41 näib olevat säilinud täiesti kasutamata. Tulme endisest taimefüsioloogia kateedrist on kogusse vastu võetud 19. veebruaril 1996. Laekunud esemed42 pärinevad juba 20. sajandi teisest poolest: kausid ja keedunõud äravoolutilaga, erinevad uhmrinuiad, sõelaplaadid ja spaatel, kõik valmistatud Riia portselanitehases. Anatoo- mia instituudist laekus 27. juunil 1996 muude esemete seas ka uhmri nui (Riia). Taimefüsioloogiast on veel 26. novembril 1996 laekunud sarnane tulme eespool tooduga43: eksikaatori komplektid, sees portselanist sõelaplaadid, massiivsed uhmrid äravoolutilaga, valik uhmrinuiasid, lehtersõelad ja kauss, kõik pärit Riia ja Klini portselanitehastest.

39 KPM (1913), 44; ÜAM 896:13 AjM. 40 Filterkorb (Konus) mit Rand/ Trichter zum Filtrieren. 41 Brenner nach Bunsen, Form A. – KPM (1913), 28; ÜAM 897:1AjM, vt foto 13. 42 ÜAM 963:1-20 AjM. 43 ÜAM 1008:8-18 AjM.

210 Laboratoorne portselan TÜ muuseumi kogudes

Foto 14. Abdampfkapelle (spetsiaalne aurutusseadme kate). Berliini kuninglik portselanimanufaktuur, 1844–49 (ÜAM 896:3 AjM).

TÜ farmaatsia osakonnast on kogusse võetud 18. detsembril 1998 uhmrid ja uhmrinuiad, pärit Riia ja Leningradi portselanitehastest.44 Vaid ühel uhmrinuiadest45 on puidust treitud käepide ning see on pärit varasemast ajast,46 samuti äravoolutilaga uhmer (Germany Royal Berlin). TÜ hügieeni ja tervishoiu instituudist on 22. märtsil 1999 kogusse vastu võetud muude materjalide hulgas ka mõned portselannõud: Büchneri lehtersõel, äravoolutilaga uhmrid ning uhmrinui, kõik valmistatud Leningradi portselanitehases 20. sajandi teisel poolel.47 Mikrobioloogia instituudist on 10. mail 1999 kogutud muude tööva- hendite seas ka mõned portselanesemed: ristkülikukujuline port- selanvann, firma FX (põhja all graveeringud 4814.18) ning poorsed portselanfiltrid kirjadega: Made in France (Controle L2, L349). Farmaatsiaosakonnast on kogutud ja vastu võetud 24. jaanuaril 2001 valik vanemaid, haruldasi, suuremõõdulisi portselanesemeid.50 Iseloomulikult farmaatsiast laekunud esemetele on ka selle tulme

44 ÜAM 1097:2-12 AjM. 45 ÜAM 1097:4 AjM. 46 Pistille mit Hollzstiel. – W.H., 30. 47 ÜAM 1106:53-58 AjM. 48 ÜAM 1108:20 AjM. 49 ÜAM 1108:23, 24 AjM. 50 ÜAM 1171:1-13 AjM.

211 Leili Kriis portselannõudele lisaks firmamärgile (enamasti Royal Berlin, Ger- many, KPM) kantud 1920. aastatel tolleaegne rohuteaduse instituudi inventarinumber (R.I.), mida täiendab nõukogude ajal lisatud metallist lipik inventarinumbriga. Esemed ise pärinevad aga 19. sajandi teisest ja 20. sajandi esimesest poolest. Tähelepanuväärsed on suured aurutuskausid randi ja äravoolutilaga (Royal, Berlin) ning kahte tüüpi elavhõbedavannid (Köningliche Porzellan-Manufaktur Berlin, W. Haldenwanger) vastavalt 4 kg ja 2 kg elavhõbedakogusele. Elavhõbe kuulus salvide, nagu valge ja hall elavhõbesalv, koostises- se, need on ühed vanimad apteegiravimid ja nende valmistamist õpe- tati tulevastele farmatseutidele.51 Huvitavad esemed on ka kolmest esemest koosnev kiirfiltreerimissõel52 (Royal Berlin, Germany) ning suured dekanteerimisanumad53 (Dekantiertöpfe od. Abklärgefässe54), külgedel käepidemenupud ja lisaks ühel küljel kuus ava vedeliku ee- maldamiseks erinevatel kõrgustel. Nõrutamine ehk dekanteerimine on vedeliku eraldamine mittelahustuvast sademest või kahe mittese- guneva vedeliku eraldamine teineteisest vedeliku äravalamise teel. Keemiaosakonnast on aastail 1998–2000 kogutud väga kaunis portselanist laevukeste komplekt (Schiffchen, zum Einfetzen in Roh- re, glasiert55) ning sarnased pisut suuremad teadmata päritoluga ša- motist esemed. 2003. aastal on kogusse vastu võetud kaks spetsiifilist portselanist filterseadmete komplekti farmaatsia instituudist: anum, millel allääres tuubus, peal sõel ning sees sõel-segaja56 (Royal Berlin, Ger- many. R.I.Inv.465, TRÜ 20949) ning anum, millel kaks tuubust küljel, kaas-sõela ning kraaniga57 (Berlin, Germany. R.I.Inv.466, TRÜ 20950). 17. septembril 2005 on kogusse vastu võetud farmaatsia instituudis kasutatud aparatuuri, muu hulgas ka portselanesemeid: suur kõrgel postamendil paiknev seemneemulsiooni uhmer, külgedel nu- pud58 (W. Haldenwanger, Berlin-Spandau), koos puidust uhmrinuia-

51 Veiderpass (1947), 190-191. 52 ÜAM 1171:11 AjM. 53 ÜAM 1171:3,4 AjM. 54 W. Haldenwanger (1905), 17. 55 Staatliche Porzellan-Manufaktur Meissen (1929), 7; ÜAM 1192:69a,b AjKF. 56 ÜAM 1271:8 AjM. 57 ÜAM 1271:9 AjM. 58 ÜAM 1330:6/1-3 AjM.

212 Laboratoorne portselan TÜ muuseumi kogudes ga. Seemne-emulsioonide valmistamiseks kasutatavad uhmrid olid 12–15 cm kõrged ning valmistatud erilisest kõvast portselanist. Neis võib tugevate tõugetega seemneid purustada, ilma et oleks karta uhmri vigastamist.59 Samuti on vastu võetud neli „laevukest“ (Meis- sen, Staatliche Porzellanmanufaktur Berlin), kuumutusvann mes- singalusel,60 kaks leotiste valmistamise nõude komplekti (press-sõe- la)61: portselantiigel puidust käepidemega (sees metallist sõel, kaas), pärit arvatavasti Klini vabrikust. Keemiaosakonnast on laekunud kolm massiivset portselanist aurutuskaussi62 (kõik KPM, Germany). Kõige mahukam portselanesemete tulme on kogusse vastu võe- tud 2016. aastal63 ning sisaldab vana keemiahoone (Jakobi 2) keld- rikorrusel asunud keemiaosakonna ladudesse kogunenud klaas aparatuuri ja portselanesemeid, mis olid ilmselt juba 1990. aastatel käibelt kõrvale jäänud. Portselanesemete hulgas on tõeliselt vanu haruldusi, kuid enamik esemeid on siiski nõukogudeaegsed, Riia ja Leningradi portselanivabrikute ning Klinis tegutseva ettevõtte toodang, soetatud ajavahemikul 1960.–90. aastad. Vanemaid esemeid on taas portselanretort64 (KPM kotkamärgi- ga), dateeritav 1847–49. Huvitavad esemed on alus süvendiga, sulatustiigel (W. Haldenwanger, Berlin), tilkreaktsioonikausid ehk uuriklaasid (KPM), aurutusnõu kuppel väljalõikega65 (kotkamärgi- ga, tähed KPM), dateeritav aastatega 1844–47, aurutuskauss ära- voolutila ja randiga (KPM Germany, W .Haldenwanger), „laevukesed“ šamotist ja portselanist (Meissen), suur lehter randiga (Franz Hugerschoff Leipzig D.R.G.M.), silindrikujuline keedunõu (W. Hal- denwanger), ümarkolb (KPM66), kaks erineva kujuga elavhõbeda- vanni ning kaks tilkreaktsioonide analüüsialust süvenditega (W. Haldenwanger67).

59 Nikolai Veiderpass, Retseptuuri põhijooned (Tartu: RK „Teaduslik Kirjandus“, 1946), 103. 60 ÜAM 1330:20 AjM. 61 ÜAM 1330:27, 28 AjM. 62 ÜAM 1427:56-58 AjKF. 63 ÜAM 1598:1-503 AjKF. 64 ÜAM 1598:473 AjKF. 65 ÜAM 1598:29 AjKF. 66 Retortenvorlage (Rundkolben) mit Hals und Tubus. KPM (1913), 129. 67 Platten (auch Gewichtsplatten) mit verschieden grosse Vertiefungen, z. Analyse. W. Haldenwanger Spandau (1905), 32.

213 Leili Kriis

Foto 15. Valik sulatustiigleid, keskel Goochi sõel-tiigel (ÜAM 36:69, 86, 97 AjKF, ÜAM 1598:161 AjKF).

Mahukas kogum on mitmesuguseid filtreerimisvahendeid: leh- tersõelad Büchneri järgi (Royal Berlin Germany, LFZ, RFZ), koonus- lehtersõel (äärel madal rant, mille all väike ava), silindrikujulised sõelad (KPM Berlin), sõelaplaadid, Goochi tiiglid (sulatustiiglid, millel põhjaks sõel)68 (Klin, Riia, Berlin, Germany) ning kumera põhjaga sõel Ambergi järgi (Saksamaa), ümarapõhjalised poorsed filtertiiglid (Trade Norton Mark, A. Lundum 5811 RA 360 Reg. U.S. Patent), filterküünlad randiga (Berkefeld), sõelfilter ning poorsed portselanist filterplaadid. 20. sajandi teisest poolest pärineb ulatuslik kogum üldiseid laboratooriumi töövahendeid, nagu mitmes suuruses kannud (mensuu- rid) käepideme ja äravoolutilaga (RFZ, Klin), keedunõud (-peekrid) (Klin, Riia), keedunõu äravoolutila ja käepidemega (-kastrul) (Klin), spaatlid, lusikad ja sulatustiiglid (Klin, Riia), erinevas suuruses

68 Imemisfiltrina tarvitatakse Goochi tiiglit. See on tiigli ja sõela kombinatsioon, nimelt augulise põhjaga tiigel, millesse paigutatakse sõelplaat. Sõelpõhja ja sõel- plaadi vahele ning sõelplaadile asetatakse filtrina asbest. Veiderpass (1947), 43.

214 Laboratoorne portselan TÜ muuseumi kogudes kolmnurkalused sulatustiiglitele, kaaned sulatustiiglitele, uhmrid äravoolutilaga, uhmrinuiad ning suur hulk ümmargusi sõelaplaate eksikaatorile, erinevas suuruses ja arvus avadega,69 kõik valmistatud Riia ning Klini vabrikutes. Laboratoorse portselani kogu mitmekesisust täiendavad portselanist terviklikud seadmete komplektid nagu kaks kuulveski komplekti, vanem70 arvatavasti Saksamaa ning uuem71 Leningradi päritolu. Kuulveskis pulbristati elastseid ja õli sisaldavaid drooge. Kuulves- kid koosnevad suletavast roteerivast silindrilisest portselantrumlist, millesse on paigutatud kuulid. Portselankuulidega ning pulbristata- va ainega veski trummel asetatakse horisontaalsele võllile. Aeglaselt pöörlev trummel (30–40 tiiru minutis) tõstab pisut kuule pöörlemise suunas. Kuulide tagasilangemisel pulbristavad nii löögid kui ka paralleelselt toimuv hõõrumine trumlisse asetatud aine.72 Tähelepanuväärne on ka vaakuum destilleerimisseadme komp- lekt73 (KPM74). Vaakuumaparaadid olid farmaatsiatööstuses hädava- jalikud droogide ja kemikaalide töötlemisel. Neid kasutati vedelike destilleerimiseks ja ainete kuivatamiseks.75 Omapärased on laboratooriumisisustuse elemendid: kaks koht- valamu komplekti ning seebialus,76 kõik valmistatud meditsiiniteh- nikat tootvas ettevõttes Krasnogvardejets 1960.–80. aastatel; lam- bikuppel, statiiv, portselantorud77 ning portselananum randiga78 (kaetud hiljem hõbedase värvikihiga).

Miks viimasena laekunud mahukas kogu jäi kasutusest kõrvale laoruumidesse seisma? Arvatavasti on põhjus nii ülikooliõppes kui laboratooriumivaldkonnas toimunud muutustes. Farmatseudi välja- õppe juurde kuulus varem põhjalik ravimite valmistamise õpetus, sest apteekides valmistati kohapeal paljusid ravimeid (tinktuurid,

69 ÜAM 1598:424-470 AjKF. 70 ÜAM 1598:472/1-4 AjM. 71 ÜAM 1598:381/1-3 AjM. 72 Veiderpass (1947), 64. 73 ÜAM 1598:382/1-3 AjKF. 74 Staatliche Porzellan-Manufaktur Berlin (1927), 2–3. 75 Veiderpass (1947), 90. 76 ÜAM 1598:408, 409, 410 AjKF. 77 Isolationsrohre für Thermo-Elemente. 78 ÜAM 1598:499 AjKF.

215 Leili Kriis

Foto 16. Kuulveski komplekt. Leningradi portselanivabrik (ÜAM 1598:381/1-3 AjKF). salvid, raviküünlad jm), see tegevus on aja jooksul üle kandunud suurtele ravimifirmadele. Ka on laborivaldkonnas lisandunud uusi, spetsiifilisi tulekindlaid ja vastupidavaid materjale, millest valmistatud laborivahenditel on teisi ja paremaid kvaliteedinäitajaid võr- reldes traditsioonilise portselaniga. Nii on juba muuseumikogusse laekunud uuemaid sulatustiigleid, mis on valmistatud teflonist, kuu- makindlast keraamikast jms, soetatud Saksamaalt Jaani kiriku ter- rakota glasuuride analüüsimise ja renoveerimise projekti raames.79

Kokkuvõte Muuseumi laboratooriumiportselani kogu sisaldab valdavalt Tartu Ülikooli laboratooriumidele uurimuslikel eesmärkidel (ainete ana-

79 ÜAM 1466:29-42 AjKF.

216 Laboratoorne portselan TÜ muuseumi kogudes lüüsimine jm) ning õppeotstarbel (praktiline tegevus, nt ravimite valmistamise õpetus) soetatud portselanesemeid. Eesti muuseumides leiduvates portselanikogudes (Mikkeli muuseum, Eesti Kunsti- muuseum, Eesti Ajaloomuuseum) on valdavalt esindatud lauanõud, iluesemed ja tähtpäevade meened. Vaid apteeginõusid esineb mitmete muuseumide (Saaremaa, Järvamaa) kogudes. Tartu Ülikooli muuseumi laboratoorse portselani kogul on ajalooline väärtus, väljendades laboratoorse portselani arengusuundi üldises keemia- ja farmaatsialaboratooriumide ajaloolises arengus. Vanemad esemed kogus on tellinud suure tõenäosusega 19. sajandil tegutsenud professorid Carl Schmidt (1822–94, keemiaprofessor 1852–92) ning Georg Dragendorf (1836–98, farmaatsiaprofessor 1864–94). Mõlemad professorid said võimaluse 19. sajandi keskpaiku uuendada oma laboratooriumide sisustust ja seda ka tehti. Eriti väärtuslik on farmaatsia instituudist pärit vanemate portselanesemete rikkalik valik, mille hulgas on tõenäoliselt neidki, mis tuli tellida 1844. aastal keemia osakonnast eraldatud iseseisvale farmaatsiainstituudile. Laboratoorse portselani kogu on moodustunud aastate jooksul ja sinna kuulub üle tuhande eseme. Vanemad Tartu Ülikooli laboratooriumide tarvis tellitud säilinud portselanesemed on dateeritavad 19. sajandi keskpaigaga, alates aastatest 1844–47 (Königliche Porzellan Manufaktur Berlin). 19. sajandil ja 20. sajandi esimesel poolel ülikoolile tellitud portselani leidub teisteltki, peamiselt Sak- samaa ettevõtetelt, nagu Staatliche Porzellan-Manufaktur Meissen, Sanitäts-Porzellan-Manufactur W. Haldenwanger, Spandau jt. Sa- mal ajal keemialaboratooriumile soetatud šamott- ja kivinõusid on tellitud ka mujalt Euroopast (Inglismaa, Prantsusmaa). Pärast Teist maailmasõda, alates 1950–60. aastatest soetatud laboratoorne portselan on valdavalt Leningradi ja Riia portselanivabrikute ning Moskva oblastis Klinis asuva vabriku toodang. Toodangu nimistut ja selle muutusi ajas kajastavad portselanimanufaktuuride tootekataloogid, mis olid ka antud ülevaates aluseks portselanesemete nimetuste ja muude andmete väljaselgitamisel. Euroopa vanima portselanimanufaktuuri Meisseni toodang on kogus esindatud üksikute esemete kaudu. Enim säilinud laboratoorse portselani esemeid vanemast perioodist kannab Berliini kuningliku portselanimanufaktuuri märgistust, mis oli Meisseni kõrval Saksa-

217 Leili Kriis maa olulisemaid portselanivabrikuid. Mitmekesise valikuga on esindatud ka W. Haldenwangeri portselanimanufaktuur. 20. sajandi teisest poolest pärit laboratoorne portselan on valdavalt (vaid üksikute eranditega) Peterburi ja Riia portselanivabrikute ning Moskva oblastis asunud Klini vabriku toodang: üksikud esemed Leningradi portselanivabrikust ja mitmekesine valik laboratoorset portselani Riia portselanivabrikust ning Klini ettevõttest. Leningradi, Riia ja Klini portselanivabrikute toodang erineb 19. sajandi teise poole ja 20. sajandi alguse Saksa laboratooriumiport- selanist nii portselani kvaliteedi kui glasuuri viimistluse poolest. Hi- lisemad laborinõud on visuaalselt robustsemad ning ka viimistlus on lihtsam, välimuselt sarnanevad nad enam kõvafajansiga, mille massi koostisainete kogused ja ka savitüüp võivad olla pisut erinevad kõvaportselanist. Ka on vanemate esemete hulgas enam spetsiifilisi, eriotstarbelisi esemeid, samas kui hilisemate seas on ülekaalus üldi- semat laadi laboratooriumi töövahendid. Paljud portselanesemed on kasutusest kõrvale jäänud nii ülikoo- liõppes kui laborivaldkonnas toimunud muutuste tõttu. Farmatseudi väljaõppe juurde kuulus varem põhjalik ravimite valmistamise õpe- tus, sest apteekides valmistati kohapeal paljusid ravimeid (tinktuurid, salvid, raviküünlad jm), kuid see tegevus on aja jooksul üle kandunud suurtele ravimifirmadele. Ka on lisandunud uusi, spetsiifilisi tulekindlaid ja vastupidavaid materjale, millest valmistatud tööva- henditel on teisi ja paremaid kvaliteedinäitajaid võrreldes traditsioonilise portselaniga.

   Leili Kriis (MA) on Tartu Ülikooli muuseumi kuraator

218 Laboratoorne portselan TÜ muuseumi kogudes

Laboratory Porcelain in the Collections of the University of Tartu Museum

LEILI KRIIS University of Tartu Museum

The University of Tartu Museum’s laboratory porcelain collection mostly includes items that were purchased for the University of Tar- tu laboratories for research (substance analysis etc.) and teaching purposes (for performing practical tasks such as making medicines). The porcelain collections in Estonian museums (the Mikkel Museum, Art Museum of Estonia and Estonian History Museum) mainly con- sist of tableware, ornaments and memorabilia. Several museums (e.g., in Saare and Järva Counties) have apothecary ware. The University of Tartu Museum’s laboratory porcelain collection reflects the evolution of ceramics in the general historical development of chemistry and pharmaceutical laboratories. The oldest items were likely ordered by two professors active in the 19th century: Carl Schmidt (1822–1894, Professor of Chemistry 1852–1892) and Georg Dragendorf (1836–1898, Professor of Pharmacy). Both professors had the opportunity to renew their laboratory equipment in the middle of the 19th century, which they did. The most valued part of the collection is the vast selection of older porcelain items from the Institute of Pharmacy, created in 1844. The collection of laboratory porcelain has accumulated over the years and it currently consists of more than 1,000 items. The oldest pieces ordered for the University of Tartu laboratories date from the mid-19th century, starting from 1844–1847 (Köningliche Porzellan Manufaktur Berlin). The porcelain items that were ordered for the University in the 19th century and the early 20th century come from other sources, too, mainly from German companies such as Staatliche Porzellan-Manufaktur Meissen, Sanitäts-Porzellan Manufactur W. Haldenwanger and Spandau. The grog and stoneware purchased for the chemistry laboratory at the same time also came from other parts of Europe (the United Kingdom and France). The porcelain labware purchased after World War II starting from the 1950s and 1960s mainly came from the porcelain factories

219 Leili Kriis of Leningrad and Riga and Klin in Moscow Oblast. The product list and its changes are reflected in catalogues issued by porcelain companies, which were also used for determining the names and details of the porcelain items discussed in this overview. The collection only has a few items produced by Europe’s oldest porcelain manufacturer Meissen. Most of the items from the older period bear the marking of the Royal Porcelain Factory in Berlin, which was one of the main porcelain manufacturers in Germany apart from Meissen. The list of items from W. Haldenwanger’s porcelain factory is also varied. Apart from a few exceptions, the laboratory porcelain from the second half of the 20th century mainly comes from the porcelain factories of St. Petersburg, Riga and Klin in Moscow Oblast: the collection includes a few items from the Porcelain Factory in Leningrad and a varied selection from Riga and Klin. The products of these three factories differ from German laboratory porcelain from the late 19th and early 20th century both for the quality of the porcelain and finishing of the glazing. The later labware is visually more robust and has simp- ler finishing, visually resembling hard earthenware, the ingredient quantities and clay type of which can slightly differ from hard-pas- te porcelain. The older objects include more specific items made for special purposes while the majority of the later ones are of general nature. Many porcelain items fell into disuse due to advancements in university studies and laboratories. Pharmacist training used to include detailed courses on preparing medicines, because many products (e.g., tinctures, ointments and suppositories) that are now produced by large drug companies used to be made in pharmacies. Additional- ly, new special fireproof and durable materials have been introduced in the field of labware, the use of which results in different and better quality indicators than those of traditional porcelain.

220 Tartu Ülikooli kunstiajaloo kabineti rännulugu ja Karl Eduard von Lipharti foto- ja reproduktsioonide kollektsiooni saatus

TULLIO ILOMETS

Tartu Ülikooli paljude teaduslike ja ajalooliste kollektsioonide hulgas oli ja on oluline koht kunstiajaloo kollektsioonidel, mille algus ulatub 1803. aastasse, kui taasavatud Tartu ülikoolis pandi alus ülikooli kunstimuuseumile. Muuseumi 200-aastane ajalugu on kokkuvõtli- kult esitatud 2006. aastal ilmunud valikkataloogis.1 1. detsembril 1919 pidulikult avatud eestikeelne Eesti Vabariigi Tartu Ülikool ei saanud Esimese maailmasõja ajal Venemaale evakueeritud ülikooli varadest tagasi ülikooli kunstimuuseumi hinnalisemat osa, ehkki 2. veebruaril 1920 Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel sõlmi- tud rahuleping Tartu Ülikooli varade tagastamisega seoses seda ette nägi. Ülevaate sellest annab 2006. aastal ilmunud kataloog.2 1919. aastal loodud klassikalise muinasteaduse instituudi juhatajaks valiti rootslane, ladina keele ja klassikalise arheoloogia professor Johan Bergman (1864–1951, ülikoolis 1919–23), Kreeka ajaloo ja arheoloo-

1 200 aastat Tartu Ülikooli Kunstimuuseumi. Valikkataloog (Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2006). Inge Kukk, „Kroonika“, samas, 22–25; Dorpat-Yuryev-Tartu and Voronezh: The Fate of the University Collection, I. Catalogue (Tartu: Ilmamaa, 2006), 390. 2 Dorpat-Yuryev-Tartu.

Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLV (2017) 221 Tullio Ilomets gia dotsendiks 1916. aastal Peterburi ülikooli lõpetanud Pärtel Ba- uman (1928. aastast Haliste) (1890–1944, ülikoolis 1916–44). Tartu Ülikooli esimeseks kunstiajaloo professoriks ja kunstiajaloo kabineti asutajaks sai rootslane Tor Helge Kjellin (1885–1984, ülikoolis 1922–24). Võrguentsüklopeediast Vikipeedia leiab nii kunstiajaloo õppetooli3 kui kunstiajaloo kabineti4 kohta kokkuvõtlikud ülevaated. Käesoleva kirjutise esmane ülesanne on anda teavet Karl Eduard von Lipharti (1808–91) reproduktsioonide kollektsiooni arvulisest suurusest ja saatusest Tartu Ülikoolis. Kollektsioon kuulus professor Kjellini initsiatiivil 13. novembril 1922 kunstiühingult Pallas Tartu Ülikooli kunstiajaloo kabinetile ostetu hulka. Artikkel jälgib kunstiajaloo kabineti ja ta varade rännet ja ajalist paiknemist ülikooli erinevates hoonetes alma mater’i enda ajaloo taustal. Artikli põhiosa on pühendatud Karl Eduard von Lipharti fotode ja fotoreproduktsiooni- de, nn Lipharti kollektsiooni saatusele nii ülikooli piires kui ka kollektsiooni sellele osale, mis Tartu Ülikooli klassikalise muinasteaduse muuseumist 1996. aastal Viljandi Kultuurikolledžile ära anti. Professor Kjellin sai kunstiajaloo kabineti jaoks kaks tuba Rüütli 2, nn vana ülikoolimaja kolmandal korrusel5 ning hakkas seal kabinetti vajalikuga sisustama. Õie Utter kirjutab 1975. aastal ilmunud artiklis „Tartu Ülikooli kunstivarade ajaloost“,6 et 1922. aasta lõpul sai teoks esimene ost, nimelt kunstiühingu Pallas kogud. See materjal oli Raadi mõisniku Reinhold von Lipharti kingitus, mille kunsti- ühing nüüd soliidse summa eest ülikoolile edasi müüs. Ost koosnes umbes 2000 raamatust ja rohkem kui 15 000 fotost, reproduktsioo- nist ning gravüürist.

3 „Kunstiajaloo õppetool“, https://et.wikipedia.org/wiki/Tartu_%C3%9Clikooli_kuns- tiajaloo_%C3%B5ppetool (23.10.2017). 4 „Kunstiajaloo kabinet“, https://et.wikipedia.org/wiki/Tartu_%C3%9Clikooli_kuns- tiajaloo_kabinet (23.10.2017). 5 Eero Kangor, „Art Historical Photograph Collection of University of Tartu. From the Past to the Future“, Baltic Journal of Art History (Autumn, 2009), pp 153– 178, siin 156. Vt TÜ valitsuse kiri Kunstiajaloo kabineti juhataja herra professor Kjellinile (4. III 1922 Nr 1873) Kunstiajaloo kabinetile ruumide eraldamise kohta rohuteaduse instituudi maja III korrusel (kaks tuba). Allkiri: rektor H. Koppel (ÜAM 1300:2 Ar). 6 Õie Utter, „Tartu Ülikooli kunstivarade ajaloost“, Tartu Ülikooli Ajaloo Küsimusi, I (Tartu, 1975), 71-78 (viitega: RAKA, 2100-6-361, 1. 5); lisaks: Õie Utter, „R. von Lipharti annetatud kunstiesemete üleandmine Tartu Ülikoolile“, Tartu Ülikooli Ajaloo Küsimusi, VII (Tartu, 1979), 126–133.

222 Tartu Ülikooli kunstiajaloo kabineti rännulugu

Illustratsioon 1. Tor Helge Kjellin. Tartu Ülikooli esimene kunstiajaloo professor, kunstiajaloo kabineti rajaja.

Ka Ingrid Saha andmeil ostis ülikool 1922. aasta lõpul kunsti- ühingult Pallas umbes 2000 raamatut, 15 000 fotot ja pilte. 7 Täpsem nimekiri või dokument graafika üleandmise kohta kunstiühingult Pallas ülikoolile on siiani leidmata. Seetõttu on keeruline selgitada, millega oli nimetatud pildimaterjali puhul täpsemalt tegu – kas fotode, fotogravüüride, trükipiltide või mõne graafikatehnikaga (nt litograafia). Eero Kangori andmeil osteti kunstiühingult Pallas 12 710 fotograafilist ja 7475 graafilist reproduktsiooni.8 Ingliskeelses artiklis viitab ta samale allikale nagu Õie Utter ja Ingrid Sahk. Lipharti pärandi fotode ja reproduktsioonide kohta on Kangor andmeid saa-

7 Ingrid Sahk, „Kingituseks järeltulevatele põlvedele. Liphartite graafikakogust Raadi mõisas ja Tartu ülikoolis“, Unistuste Raadi. Liphartite kunstikogu Eestis. Kataloog. Tartu 2015, lk 113–143, siin 137). Õie Utter ja Ingrid Sahk viitavad Pallaselt ostetud Lipharti kogu arvulise suuruse kohta H. Kjellini 02.06.1923 Üli- kooli Valitsusele kirjutatud kirjas olevale märkusele 2000 raamatu, 15 000 foto ja muu reproduktsiooni paigutamise raskuste kohta (EAA, 2100-6-361, l. 11-11p.). 8 Eero Kangor, Kunstiajalooline fotokogu (tutvustus) (TÜ raamatukogu, 2009).

223 Tullio Ilomets

Illustratsioon 2. Karl Eduard von Liphart. Tema poja Ernst Friedrich von Lipharti litograafia, 1. september 1888 (TÜ KM GR 1771). nud ka TÜ kunstiajaloo instituudi inventariraamatust nr 1.9 Ingrid Sahk kirjutab 1. detsembril 2016 oma kirjas,10 et Lipharti testamendis on loetletud 90 mappi fotodega. On teada, et Liphart oli suur fo- tohuviline ning ühe kaasaegse sõnul olevat endale ostnud kõik fotod, mis Itaalia kunstiväärtuste kohta tollal ilmusid.

9 ÜAM, 1404:2 Ar. 10 Ingrid Sahk, e-kiri T. Ilometsale: On teada, et 1922 sai ülikool Pallaselt 15.000 fotot ja reproduktsiooni. /…/ Fotode arvust. Lipharti testamendis on loetletud 90 mappi fotodega. 90 mappi, kui arvutada igasse mappi 50-100 fotot, siis tuleb kokku ca 5000–9000 fotot. See on umbkaudne hinnang, aga suurusjärk on reaalne /…/.

224 Tartu Ülikooli kunstiajaloo kabineti rännulugu

Põhidokumendiks Pallaselt tehtud ostu kohta võiks lugeda TÜ muuseumis leiduvat ostu-müügiakti ärakirja „Akt Haridusministee- riumi vahekirja nr. 31282 määratud komisjoni otsusest K. Ü „Palla- selt“ fotode, reproduktsioonide, raamatute ja muu ostmise küsimu- ses kokku 250 tuhande marga ulatuses. Ärakiri, H. Kjellin, allkiri. 13. nov. 1922“. Käsikiri ühel lehel.11 1923. aasta suvel, kui professor Kjellin viibis Rootsis, koliti osa kunstiajaloo kabinetist temale teatamata uude asukohta – botaa- nikaaiaga külgneva Tartu Ülikoolile kuuluva maja, Lai 36 teisele korrusele. Olukorrast saame ülevaate Kjellini kirjast, mille ta 22. augustil 1923 Lundist ülikooli valitsusele saatis ja mida ta niisuguse kooskõlastamata teguviisi kohta arvas.12 Kunstiajaloo instituudi ni- mel 14. detsembril 1923 ülikooli valitsusele saadetud professor Kjel- lini eestikeelsest kirjast selgub, et osa kunstiajaloo kabineti varasid oli ikka veel Rüütli tänaval, põrandale kuhjatud üle 10 000 pildi jm.13 Lõpuks saadi vajalik hulk ruume juurde ja kunstiajaloo kabinet jäi Laiale tänavale kaheksateistkümneks aastaks. 1933. aastal valiti TÜ kunstiajaloo professoriks Rootsi kunstiajaloolane Sten Ingvar Karling (1906–87, ülikoolis 1933–41), kes 4. aprillil 1933 võttis üle kunstiajaloo kabineti varad.14 Vahemärkusena täheldame, et lahkudes 1924. aastal ülikoolist, võttis Kjellin kaasa kõik kunstiajaloo kabineti inventariraamatud. 14. veebruaril 1925 teatas Kjellin Lundis kirjutatud kirjas Tartu Ülikooli valitsusele, et saadab Stockholmi Eesti esinduse kaudu kunstiajaloo kabineti inventariraamatud tagasi. Raamatute vastuvõtu kohta on ülikooli esindaja allkiri samal kirjal.15 Sten Ingvar Karlingi tulekuga kanti 1. aprillil 1933 kunstiajaloo kabineti varade nimekiri uude inventariraamatusse.16 Sellesse on lk 41 sisse kantud: ülesvõtte koopiaid (fotod) kokku 12 951, ja lk 79: graafilisi reproduktsioone 4474, mitmesuguseid reproduktsioone 3000, kokku 7475. Koguhulk on selle dokumendi järgi 20 426.17

11 ÜAM, 1300:21 Ar. 12 EAA, 2100-6-361, l. 17-18p. 13 EAA, 2100-6-361, l. 20. 14 ÜAM, 1404:2 Ar, l 1. 15 EAA, 2100-6-361, l. 28. 16 ÜAM, 1404:2 Ar. 17 ÜAM, 1404:2 Ar.

225 Tullio Ilomets

Illustratsioon 3. TÜ muuseumis leiduv ostu-müügiakti ärakiri kunsti- ühingult Pallas Tartu Ülikoolile fotode, reproduktsioonide, raamatute ja muu ostmise kohta (ÜAM 1300:21Ar).

226 Tartu Ülikooli kunstiajaloo kabineti rännulugu

22. juunil 1941 algas sõda Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel. Sõja algul viidi kunstiajaloo kabineti vara Laialt tänavalt hoiule pea- hoonesse ülikooli anorgaanilise keemia laboratooriumi ruumidesse. 25. juunil andis kunstiajaloo õppetooli juhataja professor Armin Tuulse (1907–77, läks 1944 Rootsi) anorgaanilise keemia laboratooriumi juhatajale professor August Parisele (1888–1944) hoiule 11 200 slaidi, 20 000 fotot, 3948 fotonegatiivi, 346 joonist ja plaani.18 Selle 20 000 foto hulka tuleb lugeda ka Lipharti fotokogu. Ülikooli peahoones seati sisse Saksa välikomandantuur, kuid füüsika ja keemia tiib sõja ajal selle valdusesse ei kuulunud. Eero Kangori andmeil ei saanud kunstiajaloo kabinet 1941. aasta sügisel oma endist asukohta Laial tänaval enam tagasi ja osa varasid sai nüüd hoiupaiga majas Ülikooli 18a (nn von Bocki maja või hiljem „marksu maja“) ruumis, kuhu kogu vara ei mahtunud. Ülejäänud osa palus Armin Tuulse oma sõbral füüsik Villem Koernil (1903–73) võtta ajutiselt hoiule füüsika instituudi ruumidesse.19 Sõjajärgseil aastail, 1945–48, asus kabinet puust elumajas Ves- ki 20 esimese korruse korteris, kus hoiutingimused olid võrdlemisi halvad. Selles korteris oli omal ajal elanud kunstiajaloo professor Kjellin.20 Veski tänavalt koliti kabinet ülikoolile kuuluvasse majasse Lai 30, kus ta sai head avarad ruumid.21 Asukoht oli kollektsioonide hoidmiseks sobiv – ruumikas ja keldriruumid kohased slaidide ja fo- tonegatiivide hoiuks.22 Kuid seal sai kabinet olla vaid aastani 1950. 1950. aasta sügisel likvideeriti 1944 loodud kunstiajaloo kateeder, mida juhatas Voldemar Vaga (1899–1999). Kunstiajaloo kabineti varad paigutati samas majas ümber kahte väiksesse toakesse. Keldriruumid jäid kabinetile alles.23 1951. aasta oli kabinetile kõige raskem aeg, sest kunstiajaloo kabinet praktiliselt likvideeriti. Varad, sealhulgas ka mööbel, tassiti üle ülikooli mitmele poole laiali.24

18 Kangor, „Art historical Photo collection“, 162 (viitega: EAA, 2100-6-361, l. 43). 19 Kangor, „Art historical Photo collection“, 164. 20 Kangor, „Art historical Photo collection“, 166. 21 Tullio Ilomets, „Väsimatu rändkabinet“, Tartu Riiklik Ülikool, nr 18 (22. mai 1970). 22 Kangor, „Art historical Photo collection“, p 167. 23 Ilomets, „Väsimatu rändkabinet“. 24 Ilomets, „Väsimatu rändkabinet“.

227 Tullio Ilomets

1951. aastal, uue rektori Feodor Klementi ametisse astumisega sai kabinet eluõiguse tagasi, aga endisi ruume mitte. Kabineti varad koondati kokku ja paigutati äsja valminud keemiahoone keldrisse, kuhu osa varadest oli juba enne viidud.25 Ülikooli majad Laias tä- navas anti 1951. aastal loodud Eesti Põllumajanduse Akadeemiale. 1951/52. õppeaastast kuni 1961 asusid kunstiajaloo kabineti varad keemiahoones. Kunstiajaloo kabineti asukoht oli esialgu keemiahoone kahes keldriruumis. Üks ruum oli kuiv ja kuum, ilma ven- tilatsioonita, teine seevastu külm ja niiske. See oli varadele raske aeg. Neid hooldada ja korrastada oli pea võimatu.26 Varsti pärast keemikute sissekolimist uude hoonesse algasid esimesel korrusel ümberehitused. Suure tagumise fuajee akendepoolsest osast ehitati auditoorium ja ülejäänust väikesed pimedad ruumid ülikooli kino- ja fotolaboratooriumi tarvis. Ühte koridoriäärsesse pimedasse ruumi kolitigi keldrist kunstiajaloo kabineti vara. Minu mäletamist mööda oli kunstikabineti vara ka tänavapoolses otsmises väikeses laboris, mis veel orgaanilise keemia kateedri valduses ei olnud. Keldrikorru- se tänavapoolses küljes algas samuti ümberehitus tsiviilkaitse tarvis ja keldriruumid tuli vabastada. 1961. aastal taastati iseseisev klassikalise muinasteaduse muuseum ajaloo-keeleteaduskonna koosseisus. Muuseumi juhataja oli aastail 1961–86 ajaloolane ja kunstiajaloolane Õie Utter (1930– 2010). Aastail 1961–68 oli kunstiajaloo kabinet klassikalise muinasteaduse muuseumi allüürnik, kuhu ta keemiahoonest toodi. Kabineti varad kuhjati kokku muuseumi kahte väiksesse tuppa.27 Peahoones oli kabinet seitse aastat. 3. juulil 1966 alustasin Õie Utteri abiga tutvumist klassikalise muinasteaduse muuseumi fotokogudega, saamaks ülevaadet seal olevatest kollektsioonidest. Tegin ka märkmeid, mis praegu mõnel määral huvi pakuvad.28 Kõigepealt tutvusin Karl Eduard von Lip- harti koguga, mis oli väga mahukas ja sisaldas fotograafide nimedega fotosid, papile kleebitud fotosid, kleepimata ja rulli keerdunud või keeratud õhukesel paberil fotosid. Suur osa fotosid oli pappalustel,

25 Ilomets, „Väsimatu rändkabinet“. 26 Ilomets, „Väsimatu rändkabinet“. 27 Ilomets, „Väsimatu rändkabinet“. 28 Tullio Ilometsa märkmeklade. Alustatud 07.03.1966.

228 Tartu Ülikooli kunstiajaloo kabineti rännulugu osa (umbes 2000) lahtiselt. Nii Õie Utter väitis. Peale fotode oli kogus rohkesti kunstialaseid trükipilte. Utterilt sain ka andmeid, kuidas, kellelt ja millal see kollektsioon ülikooli jõudis ning milline on kogu sisu ja teema. Lipharti fotokogu üldarv oli Utteril olevate andmete kohaselt 12 485. Edasi tuli kunstiajaloo kabineti fotokogu, mille suurus oli 4368 eksemplari ja sisaldas peamiselt fotosid Eesti keskaegsest sakraal- ja kommunaalarhitektuurist ning Tartu ja Tallinna klassitsistlikust arhitektuurist. Sama valdkonna negatiivide kogusse kuulus 8805 eksemplari. Õppeotstarbeline valguspiltide (slaidide) kollektsioon sisaldas 11 570 valguspilti. Neile lisaks oli seal veel mitmeid fotoalbumeid ja väiksemaid fotokollektsioone ning üksikfotosid, mida siin lähemalt ei käsitle. 1961. aastal muuseumi juhataja kohale asudes oli Utteril arvatavasti vaja saada ülevaade selle kohta, mis keemiahoonest muuseumi toodi, ja kontrollida, kui palju midagi veel alles on. Põhikollektsioonide kohta minule antud arvulised suurused olid tal 1966. aasta märtsis teada. Hiljuti selgus, et TÜ muuseumis on Õie Utteri kirjaliku pärandi hulgas 17. novembril 1965 tema enda kirjutatud masinakirjas dokument „Klassikalise Muinasteaduse Muuseumi fotokogu ja negatiivide iseloomustus“.29 Seni teadaolevalt on Utter pärast 1944. aastat ainuke, kellel on kirjas Lipharti fotokogu eraldi, omaette koguna.30 Tekstist selgub, et kunstiajaloo kabineti vara kuulub klassikalise muinasteaduse muuseumile. Miks see siis

29 Õ. Utteri kiri. Klassikalise Muinasteaduse Muuseumi fotokogu ja negatiivide iseloomustus. 17. detsembril 1965. aastal. Klassikalise Muinasteaduse Muuseumi juhataja kt. Aruandelaadne kiri muuseumi fotokollektsioonide kohta. Käsikiri Õie Utteri pärandi hulgast, mida hoiustatakse 2017. aastal TÜ muuseumis Toomel. 30 Õ. Utter, vt. eelmine viide: Fotokogu koosneb kahest suurest ajaliselt erinevalt kujunenud grupist: I Fotod, mis pärinevad umbes ajavahemikust 1850–1900. Need on ülikoolile tulnud pärast 1919. aastat Lipharti kogust. Põhiline osa võt- teid on tehtud renessansi või baroki skulptuurist, arhitektuurist ja maalist. Selle hulgas leidub ka etnograafilise ja ajaloo alase kallakuga materjale. Suurem osa on kleebitud pappalustele ja on selliselt säilitamisele sobivas olukorras. Vähe- ne osa vajab alustele kinnitamist või erimappidesse paigutamist. Materjal oma iseloomult kuulub Muuseumi abifondi koosseisu, omab suurt tähtsust fotograafia ajaloo seisukohalt ja teadusliku võrdlusmaterjalina. Kogu suurus 12.485 tk. II osa fotokogust pärineb põhilisel aastaist 1920–1957 ja koosneb ülesvõtteist Eesti keskaegsest ja klassitsistlikust arhitektuurist. Kogu suurus arvuliselt 4.358 tk. Muuseumis on ka negatiivide kogu 8.865 tk, millest umbes 4.000 on Eesti keskaegsest arhitektuurist ja umbes samapalju diapositiivide negatiive. /…/ Fotograa- filisest toodangust kuulub muuseumile veel diapositiivide kogu 11.570 tk, mis on otseselt õppekogu ja ei oma museaalset väärtust. Lipharti kogust pärinevad fotod on süstematiseerimata ja määramata.

229 Tullio Ilomets

1968. aastal muuseumi varast eraldati ja vanasse anatoomikumi viidi? Ilmselt soovisid kunstiajaloolased taastada kunstiajaloo kabineti omaette allasutusena. 1968–71 oli kabineti asukohaks vana anatoomikum, kuhu ta üli- kooli peahoonest üle viidi. Ka sealsete ruumide olukord ei olnud kabineti varade säilitamise ja normaalse õppetöö tarvis nõuetekohasel tasemel.31 Voldemar Vaga andis 1970 järgmised andmed: „Kunstiaja- loo kabineti varadest võiks märkida järgmisi: raamatuid 4500, diapositiive 11 570, fotonegatiive 8805, fotokoopiaid ja reproduktsioone 21 317, väljakirjutusi arhiividest 1375. Suure väärtusega on ka mitmed originaalfotokogud.“32 Need andmed, mis on minu ajaleheartiklis esitatud nii kabineti rände kui varade kohta, pärinevad klassikalise muinasteaduse muuseumi juhatajalt Õie Utterilt, kelle valduse alt kabinetile kuuluv vanasse anatoomikumi üle viidi. Tema kasutada olid kindlasti kabineti varanduse kohta peetud inventariraamat(ud) ning samuti üleskirju- tused kabineti asupaikade kohta, alates 1941. aastast kuni vanasse anatoomikumi viimiseni. Allpool selgub, et väike osa Lipharti kogust jäi siiski kartoteeki kirja panduna klassikalise muinasteaduse muuseumi. Kunstiajaloo kabineti inventariraamatud ja dokumendid leiti hiljem professor Voldemar Vaga (1899–1999) pärandi hulgast.33 Olulist teavet saab kunstiajaloo kabineti kohta 2004. aastal kunstiajaloo õp- petoolilt ajaloo muuseumile üle antud dokumentidest.34 Vanas anatoomikumis oli kunstiajaloo kabinet ligi neli aastat. 1971. aasta suvel koliti kunstiajaloo kabinet Jaak Kangilaski organiseerimisel ja osalemisel ning mõne tudengi abiga anatoomikumist Eesti Üliõpilaste Seltsi hoone raamatukogu ruumi. Jaak Kangilaski luges 1967–71 kevadsemestritel Tartu Riiklikus Ülikoolis kunstiaja-

31 Ilomets, „Väsimatu rändkabinet“. 32 Ilomets, „Väsimatu rändkabinet“. Vt. V. Vaga kirjas 12. VII 1970 T. Ilometsale. „Kunstiajaloo kabinet“, milles ta annab lühiülevaate kabineti tegevusest, on säili- kute kohta täiesti samasugused arvud nagu ajalehe artiklis. 33 Selle andis V. Vaga pärijate esindaja Irja Rammot 16.05.2008 TÜ ajaloo muuseumile üle. Üleandmist vahendas ka kunstiteadlane Mari Nõmmela. Vastuvõtuakt 2008:17. Vt 4 E. Kangor. p. 168. „Tänu Tartu ülikooli Ajaloo muuseumi teadusdi- rektor Lea Leppikule võeti mitmed inventariraamatud ja dokumendid muuseumi vastu“. 34 Vastuvõtu akt nr 28, 25.10.2004, ÜAM 1300:21 Ar.

230 Tartu Ülikooli kunstiajaloo kabineti rännulugu loo eriala üliõpilastele kunstiajalugu ja läks seejärel Tallinna Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti. 1971–92 asus kabinet ülikoolile kuuluvas, endise Eesti Üliõpi- laste Seltsi majas olevas raamatukogu ruumis, mis samuti ei olnud piisavalt suur kunstiajaloo kabineti varade otstarbekaks paigutami- seks. Eesti Üliõpilaste Seltsi maja jäi kunstiajaloo kabineti asukohaks 20 aastaks. 1991. aastal andis ülikool de jure Eesti Üliõpilaste Seltsile nende maja tagasi ja nüüd terendas kunstiajaloo kabinetil ees järjekordne välja kolimine. Eesti Üliõpilaste Selts sai de facto oma maja kätte 1992. Kaur Alttoa andmeil algas kunstiajaloo kabineti varade välja kolimine 1992. aasta septembris, mil majas oli alanud hädavajalik remont. Alttoa ise oli septembris ja oktoobris Saksamaal. Naasnu- na leidis ta remonditava raamatukogu ruumi tühjaks kolituna, kuid oma üllatuseks ja ehmatuseks märkas toa nurgas sinna maha jää- nud suurt hulka karpe negatiividega. Need viis ta oma koju hoiule.35 Kabineti raamatukogu oli Alttoa sõnutsi viidud varjule ülikooli kirikus olevasse raamatukokku, seminarkasse. Ülejäänud vara, tuhan- ded fotod, sealhulgas Lipharti kogu, slaidid jm oli viidud kusagile.36 Kuhu – see oli senini oletuste tasemel. Selgust annab Kaarel Ta- randilt 22. mail 2017 saadud kiri kunstiajaloo kabineti vara EÜS-i raamatukogu ruumist ära viimise kohta; see sai teoks 8. septembril 1992.37 Koht, kuhu kolitav kraam hoiule viidi, oli ülikooli õpperaa- matukogu (seminarka) fondiruum. Käesolevaks ajaks on kindel, et ka osa Lipharti kollektsioonist viidi sama autoga 8. septembril koos muu varaga sinnasamasse. Senini oletasin, et Lipharti fotokogu viidi Eesti Üliõpilaste Seltsi raamatukogust samuti klassikalise muinasteaduse muuseumi 1992.

35 Kaur Alttoalt saadud andmed 28. märtsil 2017. Kaur Alttoa hoiustas oma korteris ainult negatiivide kollektsiooni, mitte aga kunstikabineti kogu vara, nagu väide- takse Vikipeedia artiklis. Lossi 3 saadi sisse kolida alles 1995. aastal, mitte 1994. Vt 3. lk 4. 36 Raamatukogu ruumi tühjendamist organiseeris Eesti Üliõpilaste Selts (K. Alt- toalt saadud teade). 37 K. Tarandi kiri 22.09.1992 T. Ilometsale. EÜSi 03.09.1992 lihtüldkoosoleku protokollis on päevakorrapunktis 17 kirjas järgmiselt: „Ksv! [Agur] Benno teatab, et ilmselt järgmisel teisip. lahkub seltsist TÜ kunsti ajaloo kabinet . Kui saadakse kütust, tuleb auto kell 10, vajab abi“. Kuna hilisemates protokollides sellest rohkem märkeid pole, peab järeldama, et kõik juhtuski ja vastavalt on kolimise kuupäev 8. september 1992. Allkiri K. Tarand.

231 Tullio Ilomets aasta septembris, kuna raamatukogu ruum vabastati seltsi tarbeks ja sinna mingit võõrast vara ei jäetud. Aastaarvulist kinnitust sellele siiski ei saanud ei minu enda 1992/93. aasta märkmetest ega ka seltsi liik- meilt. Ülikooli kunstimuuseumi sedelkataloogist aga selgub, et alates sedelist nr 725 on sedelite täitmise aasta 1996. Näiteks sedel nr 902 on täidetud jaanuaris 1996: foto saadud TÜ Kunstiajaloo õppetoolist kui likvideeritud õppevahend ja sedelil on selle täitja Liia Meoma allkiri.38 Nüüd kerkis küsimus, millal siis tegelikult see kapitäis Lipharti kogusse kuuluvat EÜS-i raamatukogu ruumist peahoone muuseumi toodi? Mingeid muid orientiire ei olnud kui klassikalise muinasteaduse muuseumi inventariraamatusse kirja pandud sissekannete aas- taarv 1996. Hakkasin läbi vaatama oma märkmeraamatuid lootuses, et nendes võiks olla kirjas midagi asjakohast. 1995. aasta märkme- raamatust leidsin, et Lipharti kogu äratoomine oli hoopiski 1995. aasta detsembris. Ja selguski, et 12., 13., 14. ja 15. detsembril 1995 tehtud ülestähendused annavad võrdlemisi üksikasjaliku ülevaate toimunust. On kirjas, et 12. detsembril helistas mulle professor Jaak Kangilaski ja küsis, mida teha EÜS-i raamatukogu ruumis olevate piltidega.39 Käisime seda samal päeval vaatamas, et seinakapis oleva Lipharti päranduse suhtes seisukohta võtta. Sain temalt volituse, et kollektsioon üle anda, kuhu vaja. 13. detsembril konsulteerisin TÜ ajaloo muuseumiga ja jõudsime seisukohale, et selle peaks võtma enda hoolde klassikalise muinasteaduse muuseum. Leppisime Anu Laansaluga40 kokku. Asi oli otsustatud ja sõitsime varale järele. Ve- dasime muuseumi restauraatori Ain Ilvesega tema autoga kogu kapi sisu peahoone õuele ja tassisime autost klassikalise muinasteaduse muuseumi õuepoolse veranda kaudu muuseumi tagumisse väiksesse ruumi. Seal seda tolmust varahunnikut siis sorteeriti ja puhastati.

38 K. Tiidebergi teade 11.05.17: Anu (Laansalu) kinnitas, et need fotod, mis on sisse kantud 1996. a mais, toodi muuseumi sama aasta kevadel. Külli Valk kontrollis 1996. a täidetud kartoteegi kaarte (15.05.17). 39 T. Ilometsa 1995. a märkmeraamat: Käisime professor Kangilaskiga kell 16 EÜSi majas neid pilte vaatamas. Seinakapis oli Lipharti kollektsiooni kuuluv, üleni tolmunud ja laokil. Puudusid rullis olevad fotod, mida nägin kunagi peahoone muuseumis. Oli masendav vaadata mis seisus kapi sisu oli. 13. detsembril jõud- sime kokkuleppele ja kell 16 olime EÜSi majast varanduse kätte saanud. Kaarel Tarand andis lisaks veel 40 vana grammofoniplaati, millede pakendiks oli „Rahva Hääl“, teisipäev 04.05.1954. 40 Muuseumi juhataja Jüri Linnus suri 12. juunil 1995. Laansalu oli muuseumi juhataja kohusetäitja.

232 Tartu Ülikooli kunstiajaloo kabineti rännulugu

Mingi osa sellest, mis ei olnud ei fotod ega trükipildid, vaid muu trü- kimaterjal, viidi ära (ilmselt kunstiajaloo õppetoolist keegi41). Foto- sid puhastas ja sorteeris Liia Meoma. 15. detsembril 1995 sain teada, et Lipharti fotokogust on midagi veel ülikooli endises kirikus asuva õpperaamatukogu (seminarka) fondiruumis. Sealt tõime needki 24. jaanuaril 1996 klassikalise muinasteaduse muuseumi. Selle kohta on andmed minu 1996. aasta märkmeraamatus.42 Lipharti fotokogusse kuulunud trükipildid anti Anu Laansalu ütluse järgi Viljandi Kultuurikolledžile õppematerjaliks. Niisugune teadmine, et ära anti ainult trükipildid ja fotod säilitati muuseumis, püsis minu teadmises kuni 2016. aasta novembrikuuni, mil hakkasime huvi tundma Lipharti foto- ja reproduktsioonide kollektsiooni osade vastu, mis olid kunstimuuseumis peahoones ja muuseumis Toomel.43 Eriti pälvisid tähelepanu maalikunstniku, litograafi ja hi- lisema fotograafi Franz Hanfstaengli (1804–77) ateljees Münchenis sügavtrüki tehnikas valmistatud 51 fotogravüüri, milleks ta kasutas ainult enda fotosid originaalidest. Segaduse tingis asjaolu, et Eesti Üliõpilaste Seltsi majast lahkuti enne, kui uus asukoht valmis oli. Uued ruumid kunstiajaloo õppetoo- lile ja kabinetile olid ette nähtud ehitatavas hoones Lossi 3. Kunsti- ajaloo õppetooli ja kunstiajaloo kabineti kogusid oli võimalik uude hoonesse sisse kolida alles pärast 28. aprilli 1995,44 mitte 1994.45 Siis

41 Minu mäletamist mööda olid need kunstialased trükiteavikud, mitte fotod ega trükipildid, ära viijad olid ülikooli inimesed, nii mulle öeldi. Kes ütles, enam ei meenu. 42 T. Ilometsa 1996. a märkmeraamat: 24.01.1996. Kella 13.30 ajal läksime Se- minarkasse, et sealt ära tuua peahoone muuseumi kunstiajaloo kabineti poolt hüljatud Lipharti pildikogu (fotod, trükipildid jm). Selleks kulus mitu tundi – kandvaiks jõududeks olid hr Ilves (Klassik. Muinas. Muuseumi restauraator) ja H. Helves – meie, orgaanilise keemia magistrant. Need on enamikus 1870-date ja 80-date autorite fotod Euroopa, peam. Itaalia – kunstiväärtustest. Osa oli jälle kannatada saanud, tolmused ja ka määrdunud. 43 1996. a lõpul Toomel oleva Lipharti koguga tutvumisel võtsime kõigepealt vaatluse alla just Hanfstaengli 51 fotogravüüri, millede materiaalset osa on Maris Tuuling juba kirjeldanud ja Exceli tabelisse koondanud. Temaatiliselt on piltidel Madalmaade vanema aja kunstnike tööd. Fotogravüürid kõigepealt sellepärast, et tundsin juba varem fotogravüüride valmistamise ajaloo ja tehnoloogia vastu huvi. 44 TÜ kinnisvaraosakonna töötaja Madis Noore andmeil Lossi 3 valmimisjärgud: IV korrus, Toome-poolne tiib 28. veebruar 1994; II ja III korrus ja trepikoda 28. aprill 1995; IV korrus Ülikooli tn poolne tiib 31. jaanuar 1996; kogu ülejäänud osa majast (I korrus ja keldri korrus) 19. november 1997 (kogu hoone kasutusloa kuupäev). Madis Noore e-mail 15. märtsil 2017 T. Ilometsale. 45 Kangor, „Art historical Photo collection“, 167.

233 Tullio Ilomets sai valmis keskne trepikoda, kolmas korrus ja kunstiajaloo õppetooli ruumide paiknemiseks ette nähtud teine korrus. 1992. aasta 1. jaanuaril loetleti Tartu Ülikooli varade inverteeri- misandmikus kunstiajaloo kabineti varadena 11 570 diapositiivi, 25 658 ülesvõtet, 1375 väljakirjutust arhiivist ja 4464 reproduktsiooni. Kolimiste käigus läks kaduma kunstiajaloo kabineti fotokogu inventariraamat, seega tuleb neid arve kaudselt lahti seletada.46 1992. aasta septembrist kuni 1995. aasta maikuuni olid kunstiajaloo kabineti varad seega jälle mitmes hoiupaigas laiali. Alles 1995. aasta maikuust alates oli võimalik kabineti raamatukogu ja fotokollektsioone hakata kokku koondama.47 Professor Jaak Kangi- laski valiti 1995. aastal Tartu Ülikooli kunstiajaloo professoriks.48 Tema õlule jäi kunstiajaloo kabineti vara 1995. aasta teisel poolel uude asukohta, Lossi 3 jälle kokku koguda. Lipharti kogust pärit osa toodi ülikooli ajaloo muuseumi enne 1999. aastat. See sai olla ajavahemikus 1995–98. Alates 1995. aasta maikuust, kui varjupaikades laiali olnud kunstiajaloo kabineti vara õppetooli kokku koguti, otsustati seal millalgi see suhteliselt väike- ne, õpperaamatukogus varjul olnud Lipharti kogu osa kui mitteva- jalik, TÜ ajaloo muuseumile üle anda.49 Selle kohta üleandmise akt puudub. Pole teada, kes tõi ja millal täpselt toodi. Muuseumis hakati toodut sorteerima alles 2007(2008). aastal. Sorteeris ja kogumi kohta üldnimekirja koostas muuseumi praktikant Kerli Pütsepp, nimekirjas on 1294 fotot, 51 fotogravüüri ja 655 trükipilti. 25. oktoobril 2001 andis professor Jaak Kangilaski TÜ muuseumile üle 219 kasti diapositiive. Ta tõi need tudengite abiga muuseumi. Mitte 2002. aastal, nagu kirjas Eero Kangoril.50

46 Kangor, Kunstiajalooline fotokogu, 4; Kangor, „Art historical Photo collection“, 167–168; Kaur Alttoa sõnutsi on aruandes toodud andmed formaalsed, sest kogude inventuuri vahepealse 40 aasta jooksul ei toimunud (Vikipeedia artikli andmete kohta). 47 Kangor, „Art historical Photo collection“, 167. 48 J. Kangilaski oli kunstiajaloo professori ametikohal kuni 2003. a juulikuuni. 49 Tõenäoliselt oli üks osa Lipharti kogust viidud hoiule koos ülejäänud suure fo- tokoguga õpperaamatukogu fondiruumi ja 1995. a toodi sealt mingi hulk kunstiajaloo õppetooli, teine osa jäi raamatukogusse, kust see 24.01.1996 peahoone muuseumi viidi. Kunstiajaloo õppetoolist anti see kogum Toomele TÜ ajaloo muuseumi. 50 E. Kangori väide, vt Tartu Ülikooli kunstiajaloo õppetool https://et.wikipedia.org/ wiki/Tartu_%C3%9Clikooli_kunstiajaloo_%C3%B5ppetool.

234 Tartu Ülikooli kunstiajaloo kabineti rännulugu

Ülikooli kunstimuuseumis on MUIS-is registreeritud u 800 Lip- harti fotokogust pärinevat fotot.51 Fotode päritolu pole kirjes märgi- tud. 2005–08 inventeeriti kunstiajaloo õppetoolis sinna 1995. aastal koondatud kunstiajaloo kabineti fotokogu. Kunstiajalooliseks fotoko- guks nimetati see 2006. aastal.52 2011. aasta maikuu lõpus53 loovutas TÜ kunstiajaloo õppetool seal asunud fotokogu tervikuna Tartu Ülikooli raamatukogule. Kokku 14 033 säilikut: 7967 negatiivi, 10 477 fotot, kokku 18 444 eksemplari. Kogu praegune ametlik nimi on kunstiajalooline fotokogu. Fotokogu korrastas ja kandis andmebaasi Eero Kangor. Tema koostatud on ka fotokogu eestikeelne ülevaade ja ingliskeelne artikkel.54 Lipharti fotokogust pole neis üldse juttu ega ka ühtegi fotot.55 Hakkasin 2017. aasta algul tundma huvi Lipharti fotokogu selle osa vastu, mille äsja täpsustatud andmete kohaselt 13. detsembril 1995 Eesti Üliõpilaste Seltsi raamatukogu ruumi seinakapist klassikalise muinasteaduse muuseumi tõime ja 24. jaanuaril 1996 se- minarkast sellele veel lisa saime. Mind huvitas, kui palju oli neid trükipilte, mis Viljandi Kultuurikolledžisse56 ära anti ja kus nad praegu võiksid olla. Sellele ei saanud ma esialgu vastust ei mainitud õppeasutuse noorema ega vanema põlvkonna töötajailt, kelle poole olin teabe saamiseks pöördunud. 5. aprillil 2017 sain vestluses kunstimuuseumi juhataja Jaani- ka Andersoniga muu jutu sees vihje, et Viljandi Pauluse kirikus on hoiul mingeid ülikooliga seotud fotosid. Saatsin 5. aprillil Viljandi Pauluse kiriku koguduse pastorile Allan Praatsile e-postiga selleko- hase järelpärimise. Samal päeval tuli vastus, et kollektsioon on ol-

51 Kunstimuuseumi fotokogus olevaist 930 fotost on MUIS-is piltideta fotode kirjete põhjal ning K. Tiidebergilt 27.04.17 ja 02.05.17 saadud andmete alusel arvutades Lipharti kogust pärinevate fotode arv u 800 või veidi enam. 52 https://et.wikipedia.org/wiki/Tartu_%C3%9Clikooli_kunstiajaloo_kabinet. Selles Vikipeedia artiklis on mõned ebatäpsused, peab olema: Kaur Alttoa hakkas ülikoolis tööle 1989 (K. A. enda sõnul), majasse Lossi 3 koliti 1995, valguspiltide kogu anti TÜ ajaloo muuseumile üle 2001, kunstiajalooline kogu anti TÜ raamatukogule üle 2011. 53 https://et.wikipedia.org/wiki/Tartu_%C3%9Clikooli_kunstiajaloo_kabinet. 54 Sulo Lembineni e-mail T. Ilometsale 3. märtsil 2017. 55 Sulo Lembineni teatel raamatukogus Lipharti fotokogu fotosid ei ole. 56 Praegu Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia.

235 Tullio Ilomets nud Pauluse kirikus hoiul pikemat aega.57 Ta saatis minu kirja edasi EELK Konsistooriumi arhivaarile Janis Tobrelutsule, kellel oli selle kollektsiooni kohta enam teavet ja kes mulle kohe ka vastas.58 Janis Tobrelutsult sain teada, et pildid toodi kirikusse Viljandi Paalalin- na koolist. Talle oli ka teada, kes kaks aastat tagasi selle fotokogu Viljandi Pauluse kirikust ära viis ja kelle omandusse ta selle edasi andis.59 Anu Laansalu selgituse järgi töötas Liia Meoma klassikalise muinasteaduse muuseumisse toodud Lipharti kollektsiooni osa läbi ja seejärel valisid nad sealt välja muuseumi tarbeks sobivad fotod. Muuseumi fotokogu jaoks arvati sobivaiks skulptuuri- ja arhitek- tuurifotod. Sissekannetest nähtub, et valiti välja 204 fotot ning võeti muuseumi fotokogusse arvele.60 Ülejäänud fotod ja trükipildid pa- kiti sisse ja Ain Ilves viis need kokkuleppe kohaselt õppevahendina kasutamiseks Viljandi Kultuurikolledžisse,61 kuigi algul oli kokku

57 Allan Praatsi vastus T. Ilometsale 5. apill 2017: Jah, see kollektsioon on olnud Vil- jandi Pauluse kirikus tükk aega ja hea kui need jõuaksid omanikule tagasi. Kõige paremini teab ja oskab nende olukorrast ülevaadet anda EELK Konsistooriumi arhivaar Janis Tobreluts./…./. Saadan teie kirja temale edasi. Head koostööd. Allkiri Pauluse koguduse õpetaja Allan Praats. 58 Janis Tobrelutsu kiri Tullio Ilometsale 5. aprill 2017: Viljandi Pauluse kirikusse jõudis u 10 aastat tagasi Viljandi Paalalinna koolist u 800 (??) papile kleebitud fotot ja trükipilti enamasti Itaalia kunstiteostest. Paalalinna kool läks remonti ja meile teatati, et kooli prügikonteineri kõrval on hulgaliselt ära viskamiseks mi- nevaid pilte. Kõikidel piltidel oli nurgas hariliku pliiatsiga kirjutatud number ja väikesel osal tsaariaegse Tartu ülikooli venekeelne pitsat. Kahjuks polnud kiriku kliima piltide säilitamiseks sobiv ja pildid kippusid hallitama. Pakkusime kogu umbes 5 aastat tagasi TÜ kunstimuuseumile, sealt käidi isegi vaatamas, siis jäi asi soiku. Kuna kirikus ei saanud neid pilte enam hoida ja tundus, et ülikool pole neist huvitatud, andsin paar aastat tagasi selle kogu ühele huvilisele Järvamaalt. Allkiri EEKL Konsistooriumi arhivaar Janis Tobreluts. 59 Viljandi Pauluse kirikust kollektsiooni Järvamaale toimetaja andis selle üle seal- se fotoajaloohuvilise kollektsionääri omandiks. 60 Anu Laansalu kiri 06.04.17 T. Ilometsale: /…./Sorteerisime välja, mis muuseumi kogusse sobisid. Liia koostas inventarikaardid ja võttis fotokogusse arvele. Ülejäänut pakkus Ain Ilves oma tuttavale Viljandi Kultuurikolledži õppejõule üliõpilaste õppe- materjalina kasutamiseks. Pakkisime ära, auto peale ja nii nad Viljandisse said /…/. 61 Aprillis 2017 sain Ain Ilveselt teada, et kokkulepe olevat olnud kolledži õppejõu kunstnik Mare Hundiga, kellega nad koos Ilvese autoga need sisse pakitud fotod ja trükipildid ülikooli Klassikalise Muinasteaduse Muuseumist Viljandi Kultuurikol- ledžisse toimetasid. Mare Hunt ise niisugust kokkulepet ei mäleta ega võimalikuks pea. Ta oli kunsti-, mitte kunstiajalooõpetaja. Autos võis ta olla kaassõitjana, et Tartust Viljandisse saada. Muuseumi juhtkonna seisukoht valiku tegemiseks ja ära andmiseks olevat olnud ruumipuudus (!!) ja seetõttu oli ülejäänust vaja kiiresti vabaneda, nagu meenutas Ain Ilves. Ilmselt mingit varu varjupaika ülikooli piires ei peetudki selle kogu ülejäänud osa jaoks vajalikuks otsida.

236 Tartu Ülikooli kunstiajaloo kabineti rännulugu lepitud, et Lipharti kogu kuulub säilitamisele klassikalise muinasteaduse muuseumi valduses. Millal aga kolledžisse viidud kollektsioon Viljandi Paalalinna gümnaasiumi jõudis, vajas selgitamist. Päästetud, alles jäänud koguse asukoht ja valdaja on nüüd teada. Küll oli aga vaja selgust, kas Paalalinna gümnaasiumist pärit fotokogu on sama, mis Tartu ülikoolist Viljandi Kultuurikolledžisse viidi, või on need kaks erine- vat, Lipharti kollektsioonist minema viidut? Sellelegi küsimusele on saadud nüüd vastus.62 Viljandi Paalalinna gümnaasiumis olnud Lip- harti kollektsioon on sama, mis Tartust Viljandi Kultuurikolledžisse viidi. Kultuurikolledži tolleaegne kunstiõppejõud Mare Hunt on kogunud olulist teavet, mis aitab Lipharti kollektsiooni segasesse loosse selgust tuua. Mare Hunt kirjutab, et kunstiajaloo õppejõu Tiiu Män- niste sõnul oli tema parajasti tööl, kui Ain Ilves tuli autotäie piltidega Tartust Viljandi vene kooli õuele.63 Käidi ka koos kooli ruume vaatamas. Kolledži kaks allasutust asusid Viljandi vene kooli ruumides. Sinna seda kogust ruumipuudusel vastu ei võetud, kui, siis ainult väike osa. Seda Männiste täpselt ei mäleta. Kunagine kooli juhataja Enn Siimer ja majandusjuhataja Anne Kuum ei mäleta sellise suure piltide koguse kooli tulekut ja majutamist. Arvatavas- ti viidi need siiski kultuurikolledžisse hoiule. Huvitav oleks teada, kuhu nad pandi olukorras, kus koolist hakati välja kolima ja olud olid kitsad.64 Viljandi Paalalinna kooli kunstiõpetaja, kes tuli kooli õpetajaks 1997, väidab, et Paalalinna kooli toodi nimetatud pildikogu alles 2003. või 2004. aastal kultuurikolledži black box’i saalist või saali kõrvalruumist. Jällegi hoiuruumi puudusel. Kogu vastuvõt- misega oli nõus tollane Paalalinna kooli direktor Vello Unt. Pildid olevat kõik olnud pakitud, toodi mikrobussiga kooli juurde ja viidi õpilaste abil katusealusesse kunstiklassi. Pärast 2005. aastat algas koolimajas remont. Katusealune ruum, kus kollektsioon asus, otsustati tuleohutusnõuete täitmiseks tühjendada. Seetõttu sattuski foto-

62 Mare Hundi kiri 22. mail 2017 Tullio Ilometsale. Kirjas annab ta ülevaate sellest, mida tal on õnnestunud teada saada Viljandi Kultuurikolledžisse toodud Lipharti kogu saatusest Viljandis. Tekstis on kirja refereering. 63 Kogu saadeti Viljandisse ilmselt 1996. aasta esimesel poolel. 64 1997 hakati Viljandi Kultuurikolledžile ehitama oma koolihoonet ja mitu eriala oli viidud laiali linna eri paikadesse.

237 Tullio Ilomets kogu kooli prügikonteineri juurde. Kooli kunstiõpetaja võttis kiiresti ühendust kolledži õppejõu Külli Salumäega, Viljandi Pauluse kiriku õpetaja Mart Salumäe abikaasaga. Mart Salumäe65 tuli oma autoga pildihunnikule järele ja toimetas selle Pauluse kiriku ühte kambris- se varjule. Enne remonti võttis kunstiõpetaja ühendust mõnede kol- leegidest kunstiõpetajatega, kes käisid seda pildikollektsiooni kooli kunstiklassis vaatamas. „Mina sealhulgas“, kirjutab Mare Unt. „Siis nägin seda kogu esimest korda. Mäletan, et see oli üks katusealune kitsas ruum, mis oli taolisi pilte täis. Kokkuvõtvalt jääb mulje, et pildid sattusid kummalisel kombel Viljandisse, kus justkui ei olnud keegi neist huvitatud ning ka sobivat kohta ei leitud. Nii veetigi neid ühest kohast teise. Ikka ei tea praegu, kelle initsiatiivil see kogu Vil- jandisse toodi ja kes seda siitpoolt ootas ning kasutada tahtis. Kah- juks on juba üsna kaugele jäänud see aeg, et inimesed väga täpselt mäletaksid.“ Niisiis on Lipharti foto- ja reproduktsioonide kollektsioonist üks osa Tartu Ülikooli muuseumis ja teine, nüüd juba teadaolevalt, eravalduses Järvamaal. Kas Lipharti fotode ja reproduktsioonide kollektsioonist kusagil veel midagi alles on, pole senini teada ega kindlaks tehtud. Aru saada, miks K. E. von Liphartil oli vaja niisugust suurt kuns- tialast fotode ja trükipiltide kollektsiooni koguda, aitab Londonis tegutseva fotoajaloolase Anthony Hamberi 1990. aastal ilmunud uurimus „The Use of Photography by Nineteenth Century Art His- torians“66. Eero Kangor on Hamberi uurimust refereerinud oma artiklis.67 Vaatamata suurtele kadudele on Lipharti fotode ja reproduktsioonide kollektsiooni säilinud osal suur väärtus fotograafia ja fotode trükitehnikasse viimise ajaloo seisukohalt, aga samuti 19. sajandi paljude silmapaistvate Euroopa fotograafide ja fotoateljeede toodangu näidiste kollektsioonina, kunstiajaloo seisukohast oma aja origi-

65 Mart Salumäe oli Viljandi Pauluse kiriku õpetaja 1991–2011. Allan Praats on Viljandi Pauluse kiriku õpetaja alates 2011. 66 Anthony Hamber, „The Use of Photography by Ninetheenth Century Art Histo- rians“, Visual Resources, Vol. 7 (1990), 135–161. Published online 4. jan. 2011; See artikkel on trükitud ka kogumikus: Art History through the Camera Lens. Ed. by Helene E. Roberts (1995), online. 67 Kangor, „Art Historical Photograph Collection“, 151.

238 Tartu Ülikooli kunstiajaloo kabineti rännulugu naaldokumentidena. Just niisugusest vaatekohast pole seda kollektsiooni, eriti viimase paarikümne aasta kestel, asjaosalised osanud vaadata ega hinnata. Kui otsustada olemasolevate andmete alusel, on sisuliselt väga oluline osa Lipharti kollektsioonist nüüd eravalduses. Selle eravalduses oleva kogu suurus on u 3530 erinevas tehnikas fotot, nende hulgas 150 trükipilti ja mõni graafiline leht. On andmeid, et Viljandi ühes antikvariaadis oli müügil kogum Lipharti fotosid, mille üks Vil- jandis elav ja tegutsev kollektsionäär ära ostis.68 Sagedaste kolimiste ja mitte ainult kolimiste tõttu on aegade jooksul K. E. v Lipharti kollektsioonil olnud suuri kadusid: hävimist hoolimatusest, lihtsalt hävitamist, aga ka tahtlik kõrvaldamine on oma osa mänginud. Selleks on olnud piisavalt võimalusi. Arvestades kollektsiooni algset väga suurt kogust, võib mingi osa, eriti fotod, kusagil veel varjul või hajunult laiali olla.69 Kõige vähem on osatud hinnata nn trükipilte, mille hulgast kaod on eriti suured. Ülevaate, milline kogus K. E. v Lipharti fotode ja -reproduktsioonide kollektsioonist on tuvastatud ja alles ning kus need paiknevad, annab allpool esitatud tabel.

Tabel 1. K. E. v Lipharti fotode ja -reproduktsioonide kollektsiooni teadaolev osa arvudes (tk)70 Koht Fotod Trükipildid Fotogravüürid Kokku

TÜ muuseumis Toomel 1454 655 51 2160

TÜ kunstimuuseum 830 0 114 graafikas 944

Eravaldus 3380 150 ? 3530

Kokku 5664 805 165 6634

Tabelist nähtub, et ülikooli valduses on fotosid 2284, eravalduses seni teadaolevalt 3380. Lipharti fotokogu suurus oli inventariraama- tu (ÜAM 1404:2 Ar) kohaselt 12 951 fotot. Sellest kogumist moodus- tuvad alles olevad fotod u 44%. Fotode arvus on edasised täpsustused

68 Selle teabe tõele vastavust on vaja kontrollida. 69 Ka kollektsionääride kogunemistel on Lipharti fotosid nähtud. 70 Tabelisse on kantud ka hiljuti TÜ muuseumile annetustena tagastatud 190 Lip- harti fotokogu fotot.

239 Tullio Ilomets võimalikud, aga nüüdseks on üle poole fotokollektsioonist kaduma läinud. Niisugune on olnud ülikooli ühe suure ajaloolise foto- ja foto- reproduktsioonide kollektsiooni saatus.

Tänuavaldused. Tänan Tartu Ülikooli muuseumi koguhoidjat Vir- ge Lelle arhiivialase abi eest ja koguhoidjat Maris Tuulingut, TÜ kunstimuuseumi juhatajat Jaanika Andersoni, kuraatorit Kristiina Tiidebergi, kuraatorit Ingrid Sahka ja haridusprogrammide kuraatorit Külli Valku. Tänan Viljandi Kondase Keskuse haridustöö kuraatorit kunstnik Mare Hunti.

   Tullio Ilomets (knd, keemia) on Tartu Ülikooli muuseumi konsultant

240 Tartu Ülikooli kunstiajaloo kabineti rännulugu

The Journey of the University of Tartu Art History Cabinet and the Fate of Karl Eduard von Liphart’s Collection of Photos and Reproductive Prints TULLIO ILOMETS University of Tartu Museum

Art historical collections form a significant part of the University of Tartu’s many scientific and historical collections. This paper pro- vides an overview of the founding of the Art History Cabinet by the Swedish art historian and the University of Tartu’s first Professor of Art History Tor Helge Kjellin in 1922 and the travels of the cabinet and its objects, which began in 1941, as well as their temporal journey through the various University buildings. It also focuses on the fate of the vast collection of photos and reproductive prints that once belonged to the owner of the Raadi Manor and art collector Karl Eduard von Liphart, purchased for the Art History Cabinet from the Pallas Art Society on 13 November 1922 at the initiative of Professor H. Kjellin. The paper seeks to find out what is left of this collection today after frequent moving and constant lack of space. The Art His- tory Cabinet and its items have been located in 12 different places between 1922 and 1995. It has not had its own rooms since 1941. The last place the cabinet remained for a longer period (20 years) was the building of the Estonian Students’ Society, in the dissolved (at 1940) society’s former library where it stayed from 1971 to 1992. The cabinet moved out from there in March 1992 and its objects were divided between several locations, because the University’s new building, which was supposed to become the cabinet’s new home, was not finished yet. The Liphart collection was severely damaged due to moving, but probably also due to deliberate destruction and disposal, because it was not considered thematically equal to other collections in the cabinet. At the end of December 1995, parts of the Liphart collection—mostly photos, but also reproductive and art prints that were somehow left behind or forgotten there—were discovered from a wall cupboard in the library of the building returned to the Estonian Students’ Society. The Department of Art History did not want this

241 Tullio Ilomets part of the collection back and thus it was decided to store it in the Museum of Classical Antiquities. In January 1996, additional photos were brought in from the Study Library’s storage room where most of the Art History Cabinet’s assets, including a part of the Liphart collection, were kept since March 1992. The museum selected 204 photos from the received collection and decided to send the rest, which were declared unnecessary, to the Viljandi Culture College in spring 1996, stating that only prints were sent there. These were not used as study aids but remained boxed and were stored in the college’s new building. The storage place had to be cleared due to a lack of space somewhere around 2003 and Viljandi Paalalinna Gymnasium agreed to accept the collection. The renovation of the school began in 2005 and, thanks to a teacher’s and college lecturer’s quick thinking, the photo collection found its new home in a room in St. Paul’s Church in Viljandi. Upon closer inspection of the collection stored in the church it was found that it included photos bearing the University of Tartu Art Museum stamp from the times of the Russian Empire, which meant that these came from the University of Tartu. The University of Tartu Art Museum was notified of this around five years ago and people were sent over to inspect the collection, but its fate remained undecided. It was concluded that the museum was not interested in retrieving the collection. Two years ago, this part of the Liphart collection—3,380 photos, which make it one of the largest known to survive—was given to a collector interested in the history of photography. According to an inventory book from 1933, the Liphart photo collection included 12,951 photos. Preliminary data suggests that the University owns 2,284 photos today. This means that 44% (including the pieces in private collections) of the Liphart photo collection has survived and is known to researchers. The photos and reproductive prints in the Liphart collection continue to be highly valued as exam- ples of the history of photography but also photo printing and, from the perspective of art history, original documents of their time. How- ever, the people involved have been unable to study and assess this collection from this perspective, especially in the last few decades.

242 Tartu Ülikooli muuseumi kogudes olevate 19. sajandi teleskoobipeeglite keemiline analüüs

JANET LAIDLA, KADRI TINN, RAGNAR SAAGE

Esimese peegelteleskoobi valmistas kõige levinuma käsitluse kohaselt Inglise füüsik Isaac Newton (1642–1727), kuigi teoreetiliselt kirjeldasid peegelteleskoopi enne Newtonit mitmed teisedki teadlased. Kõige kaugemale jõudis James Gregory (1638–75), kes lasi peegleid lihvida, kuid kelle esimesed tulemused ei olnud piisavalt kvaliteet- sed.1 Newton teadis, et 17. sajandi algusest populaarsust kogunud läätsteleskoopidel on puudusi (nt kromaatiline aberratsioon2), mida peegelteleskoopidel ei teki. Peegelteleskoopidel ilmnesid aga uued puudused (metallpeeglid tuhmusid kiiresti), mis said takistuseks nende laiemale kasutusele astronoomias ning läbi 18. sajandi ei saa kindlasti rääkida peegelteleskoopide võidukäigust. Ent juba 19. sajandi alguses kirjutas James Little, et on vähe asju, mis ilmestavad

1 Vt Henry C. King, The History of the Telescope (New York, Dover Publications, Inc. Mineola, 2003), 71. Vrdl E. Pettit, „The Reflector“,Astronomical Society of the Pacific Leaflets 7, No. 331 (1956), 249–256 (kättesaadav http://articles.adsabs. harvard.edu/full/1956ASPL....7..249P) ja Phyllis Allen, „Problems Connected with the Development of the Telescope (1609–1687)“, Isis 34, No. 4 (Spring, 1943), 302–311, 305. 2 Kromaatilise aberratsiooni korral murdub eri värvi valgus läätse läbides erineva nurga all ja seega ei saa eri värvi valguskiired samas punktis kokku. Üks lahendusi oli teleskoobi fookuskauguse suurendamine, mis tähendas väga pikkade ja raskesti käsitlevate teleskoopide ehitamist. Kromaatilist aberratsiooni peeti nii suureks probleemiks, et Phyllis Alleni hinnangul oli see põhiline motivaator kõikide teleskoobi täienduste tegemiseks 17. sajandil. Allen, „Problems Connected“, 303.

Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLV (2017) 243 Janet Laidla, Kadri Tinn, Ragnar Saage käelise osavuse ja teadustöö head koostööd paremini kui peegelteles- koobid.3 Peegelteleskoopide populaarsuse kasvule aitas tugevasti kaasa Hannoverist pärit muusikust amatöörastronoom William Herschel (1738–1822), kes, kolides Inglise kuurortlinna Bathi, tegeles pärast päevatööd astronoomiaga. Herschel asus lihvima ja hiljem valama teleskoobipeegleid. Tema tegevus oleks võinudki piirduda vaid ho- biga, kui ta poleks omavalmistatud seitsme jala pikkuse fookuskaugusega teleskoobiga avastanud 1781. aastal planeeti Uraan. Koos kuulsusega tulid ka arvukad teleskoopide tellimused, mistõttu leidub neid mitmetes vanades observatooriumides ning teadusmuuseu- mides,4 nii ka Tartus. Peegelteleskoopide valmistajad otsisid terve 18. sajandi parimat peegli koostist, katsetades erinevate koostisosade, nende omavahe- liste vahekordade, sulatamisjärjekorra ning temperatuuriga. Põhi- liselt koosnesid peeglid vase ja tina sulamist, millele lisati teisi me- talle ja muid aineid. Ka ühe valmistaja peeglite koostis võis seega periooditi erineda. Kahe Tartu Ülikooli muuseumi kogus leiduva peegli keemilise koostise uurimine annab lisateavet 18. ja 19. sajandist pärit teoreetilistele käsitlustele ning annab võimaluse kontrollida, kas kaasaegsed retseptid ning valminud peeglid lähevad oma koostisosades ja vahekordades kokku. Käesoleva uurimuse eesmärk oli katsetada mitteinvasiivset viisi teleskoobipeegli koostise määramiseks ning hinnata, kui palju vastavad tulemused meie varasematele teadmis- tele peegli koostisest.

Teleskoobipeegli retsepti otsingud Isaac Newton alustas ideaalse metallisulami otsinguid ning tõstatas probleeme, mis lahenesid alles mitusada aastat hiljem, kui hakati valmistama esimesi klaasist, hõbedaga kaetud peegleid. Newton ise

3 Rev. James Little, „Observations on the Metallic Composition for the Specula of Reflecting Telescopes and the Manner of casting Them…“,The Transactions of the Royal Irish Academy, 10 (1806),119–188. 4 William Herscheli elu ja tegevuse kohta vt nt Michael Hoskin, Discoverers of the Universe. William and Caroline Herschel (Princeton, Oxford: Princeton University Press, 2011).

244 19. sajandi teleskoobipeeglite keemiline analüüs kasutas koostist, mida tol ajal nimetati kellametalliks ja mis koosnes kuuest osast vasest ja kahest osast tinast. Vask tuhmus aga kiiresti ja seetõttu oli vaja peegleid pidevalt uuesti poleerida. Newton lisas retseptile ka ühe osa arseeni, et sulam oleks heledam ja seda oleks võimalik paremini lihvida.5 Arseeni soovitati kasutada vismuti asemel, sest arseeni lisamine ei tekitanud nii palju poore. Newton katsetas ka teiste koostisosadega, nagu antimon ja hõbe.6 Astronoom Samuel Molyneux (1689–1728) proovis vähemalt 150 retsepti tinast, vasest ja messingist. Vaid ühel juhul on mainitud ka arseeni kasutamist.7 Šoti matemaatik ja optik James Short (1710– 68), kes valmistas omal ajal väga hea kvaliteediga teleskoobipeegleid, ei avaldanud oma ametisaladusi ja legendi kohaselt lausa hävitas oma tööriistad enne surma.8 Samas pidas Short kirjavahetust füüsik John Mudge’iga, kes avaldas mõtteid teleskoobipeegli jaoks sobivate sulamite kohta, mida Shorti katsetused võisid mõjutada. Muu hulgas soovitas Mudge loobuda hõbeda, messingi ja arseeni lisamisest.9 Kuna eri koostisosadel oli erinev sulamistemperatuur, katsetati ka erinevaid aegu, millal mõnd lisandit lisada, ning mõnikord jahu- tati segu vahepeal maha ning siis kuumutati uuesti, lisades järgmisi koostisosi.10 Vase ja tina sulami puhul soovitas näiteks John Mudge lisada tina, lasta segul jahtuda ja siis sulatada segu uuesti. Selliselt toimides ei jäävat tulemuseks olevale peeglile poore.11 Mudge’i kaasaegne vaimulik John Edwards katsetas raua, plii, vismuti ja tsingi lisamist sulamile. Parima tulemuse andis tema hinnangul 32 osa vaske, 15 osa tina, 1 osa messingit, 1 osa hõbedat ja 1 osa

5 King, The History, 74. 6 A. A. Mills, P. J. Turvey, „Newton’s Telescope. An Examination of the Reflecting Telescope Attributed to Sir Isaac Newton in the Possession of the Royal Society“, Notes and Records of the Royal Society of London, 33, no. 2 (March, 1979), 133–155, 139. 7 King, The History, 80. 8 King, The History, 84–86. Vrd. G. L’E. Turner, „James Short, F.R.S., and His Contribution to the Construction of Reflecting Telescopes“,Notes and Records of the Royal Society of London, 24, no. 1 (June, 1969), 91–108. 9 King, The History, 88. 10 King, The History, 89. 11 John Mudge, „Directions for Making the Best Composition for the Metals of Reflecting Telescopes; Together with a Description of the Process for Grinding, Polishing, and Giving the Great Speculum the True Parabolic Curve. By Mr. John Mudge; Communicated by Alexander Aubert, Esq. F. R. S.“, Philosophical Tran- sactions of the Royal Society of London, 67 (1777), 296–349, 301.

245 Janet Laidla, Kadri Tinn, Ragnar Saage arseeni.12 James Little olevat proovinud ka tsingi ja kulla sulamit, kuid jõudis järeldusele, et ainuke aktsepteeritav segu koosneb vasest, messingist, tinast, hõbedast ja arseenist. Messingi puhul soovitas Lit- tle kasutada vaid kõige parema kvaliteediga messingit ning tina lisada täpselt nii palju, kuni vask ja teised koostisosad on küllastunud. Kui seda lisada liiga palju, on tulemuseks pehme ja tuhm peegel, kui aga liiga vähe, siis ei jää sulam piisavalt valge ja tuhmub kiiresti.13 Lord Oxmantown mainib oma katsetuste kirjelduses raskusi tsingi lisamisega peegli metalli sulamile.14 Kirjanduses on mainitud ka te- raspeegleid.15 Erinevate lisanditega katsetamise põhiline eesmärk oli sulami tugevust suurendada16 ja peegeldamisvõimet parandada. William Herschel katsetas samuti mitmesuguste metallisulami- tega. Ta proovis rauda, kuid see oli liiga poorne. Lõpuks jõudis ta oma suuremate peeglite puhul vahekorrani, milles oli u 71% vaske ja 29% tina.17 Suurematele peeglitele tuli lisada rohkem vaske, et vähendada peegli haprust, paraku vähendas vask peegli sära, tegi selle kollasemaks ja tundlikumaks välistingimustele.18 Suurem läbimurre peegelteleskoopide ajaloos sündis 19. sajandi teisel poolel, mil Prantsuse füüsik Léon Foucault (1819–68) asus koos teleskoobivalmistaja Marc Secretaniga valmistama klaasist hõ- betatud peegleid.19

Museaalide keemilise koostise analüüs 2017. aasta suvel analüüsiti Tartu Ülikooli arheoloogialaboris kahe Tartu Ülikooli muuseumi kogudesse kuuluva peegli koostist. Ana-

12 King, „History of Telescopes“, lk 89. 13 Little, „Observations“, 122–124. 14 Lord Oxmantown, „An Account of Experiments on the Refecting Telescope. By the Right Honourable Lord Oxmantown, F.R.S.“, Philosophical Transactions of the Royal Society of London, 130 (1840), 503–527, 507. 15 Allen, „Problems Connected“, 308. 16 Nikkeli, antimoni ja arseeni lisamisest loodeti peegli tugevuse suurenemist, kuid eriti arseen, aga ka antimon vähendasid peegli helendust (lustre). The Scientific American Cyclopedia of Formulas, Ed. Albert A. Hopkins. (New York, Munn & Co., Inc, 1919), 89–90. Raamat annab mitmeid teleskoobipeegli metalli retsepte. 17 King, The History, 124. 18 Oxmantown, „An Account“, 504. 19 William Tobin, „Evolution of the Foucault-Secretan Reflecting Telescope“, Journal of Astronomical History and Heritage, 19(2) (2016), 106–184.

246 19. sajandi teleskoobipeeglite keemiline analüüs

Tabel 1. Peegli ÜAM 1146_44a koostis Proov Cu Zn Sn Pb Fe As Bi Ni Ag Co ÜAM 54,5% <1% 43,9% <1% <1% 1% <1% <1% 0% 0% 1146_44a peegli pind ÜAM 50,8% <1% 45,0% <1% 1,9% 1% <1% <1% 0% 0% 1146_44a auk taga- küljel ÜAM 66,0% 30,9% <1% <1% <1% <1% 0% <1% <1% 0% 1146_44a raam

Tabel 2. Peegli ÜAM 1146_71a koostis Proov Cu Zn Sn Pb Fe As Bi Ni Ag Co ÜAM 52,2% <1% 46,3% <1% <1% <1% 0% <1% <1% <1% 1146_71a peegli pind ÜAM 70,1% 29,6% 0% <1% <1% 0% 0% <1% 0% 0% 1146_71a peegli raam lüüsiks kasutati portatiivset röntgenfluorestsents-spektromeetrit (edaspidi pXRF).20 Museaalide puhul pidasime aparaadi suureks eeliseks seda, et pXRF mõõdab eseme pinna keemilist koostist pinda kahjustamata.21 Kindlasti tuleb tulemusi analüüsides arvestada aga sellega, et koostist sai mõõta vaid pinnal ning ühel peeglil ka läbi tagaosas oleva avause. Peegli segu aga võis olla ebaühtlase jao- tusega ning tulemust võib mõjutada ka peegli lihvimine ja poleeri- mine ning seal kasutatavad abivahendid, mis võivad peegli pinnal vähendada vase või tina osatähtsust. Samuti asjaolu, et peeglid ei ole aastate jooksul kogu aeg seisnud kindlalt suletud karpides, vaid olnud valguse ja õhu käes. Mõlema peegli pinnalt võeti 10 proovi 10 kohast (nii keskelt kui servadelt). Tabelites on toodud tulemuste keskmised.

20 Bruker Tracer III-SD. Seaded: 40kV; 11µA; 60sek; 305 μm Al + 25 μm Ti filter. Kvantitatiivseks analüüsiks kasutati Brukeri kalibratsiooni CU1. 21 Näiteks Isaac Newtoni peegelteleskoopidest on võetud proove, mille tulemusel jäid palja silmaga vaadates nähtamatud, kuid mikroskoobi all siiski nähtavad jäljed. Mills, Turvey, „Newton’s Telescope“, 146–147.

247 Janet Laidla, Kadri Tinn, Ragnar Saage

Üks peegel (ÜAM 1146:44a) sobib oma mõõdult ja kujult kokku mu- seaaliga ÜAM 1170:3, mis on identifitseeritud kui William Herscheli seitsme jala pikkune teleskoop. Kuna Tartu tähetornil oli oma ajaloo jooksul vähe teleskoobipeegleid ning Herscheli teleskoopi kasutati mitmesugustel põhjustel teadustööks vähe ning peamiselt vaid 19. sajandi esimesel poolel, siis on vähetõenäoline (ent mitte võimatu), et teleskoobile valmistati hiljem uus peegel. Peegli ÜAM 1146:44a pinnalt võetud proovid annavad tulemuseks vahekorra 54,5% vaske ja 43,9% tina ning vähem teisi keemilisi ühendeid. Peegli puhul oli vase- ja tinasisaldus ühtlane ning selle kõikumine mahub 0,5% sisse ära. Sellel peeglil oli tagaküljel raamis avaus, mille läbi proovisime samuti proovi võtta. Tulemus erines pinna proovist. Tulemust võis mõjutada auku ümbritsev raam (nt raua ja tsingi osas) ning asjaolu, et peegli pind on poleeritud, ent tagumine osa mitte. Teist peeglit (ÜAM 1146:71a) on seostatud Johann Gottlieb Fried- rich Schraderiga (1763–1832 v 1833). Schrader õppis Göttingeni üli- koolis loodusteadusi ning töötas 1790. aastast Kieli ülikoolis, alates 1792. aastast füüsika ja matemaatika professorina. Teoreetilise töö kõrval valmistas ta teleskoobipeegleid muu hulgas ka Bremeni lä- histel Lilienthalis tegutsevale Johann H. Schröterile (1745–1816), kes enne ostis mitu peeglit ja teleskoopi William Herschelilt.22 1797. aastast töötas ta professorina Peterburi teaduste akadeemia juures, kuid proovis kätt ka eraettevõtjana.23 Tartu keiserliku ülikooli rektor Georg Friedrich Parrot (1767–1852) tellis 1802. aastal Schraderilt mitmeid instrumente, sh 10-jalase fookuskaugusega peegelteleskoobi. 1804. aastal on teleskoobi eest makstud 500 rubla ettemaksu. Terve teleskoop ei valminud kunagi ja seega on säilinud vaid peegel.24 Schraderi asemel pidi töö lõpule viima Peterburi TA mehaanik Anton Rospini,25 ja Parrot, kes Peterburiga aktiivselt suhtles, on sel

22 King, The History, 135. 23 Felix Lühning, „Schrader, Johann Gottlieb Friedrich“, Neue Deutsche Biographie, 23 (2007), 510. https://www.deutsche-biographie.de/gnd117024333.html#ndbcon- tent (20.10.2017). 24 Rentei sekretär Hehn kirjutas professor Pfaffilt 1809 kabinetti üle võttes, et professor Schraderile on makstud 500 rbl BA 10-jalase reflektori eest. EAA, 402- 6-536, l. 3–4; TÜ valitsusele on tulnud 21. oktoobril 1820 kiri mehaanik Rospinilt, kes väidab, et teleskoop on üle antud. EAA, 5374-1-384, l. 32. 25 Vt: Антон Роспини, Русский биографический словарь А. А. Половцова, 1896–1918, veebis kättesaadav: http://rulex.ru/xPol/ (18.09.2017).

248 19. sajandi teleskoobipeeglite keemiline analüüs ajal, kui tähetorni juhataja Friedrich Georg Wilhelm Struve oli pi- kal välisreisil (1820. aasta suvel), nõudnud siiski ettemakstud telli- muse täitmist. Dokumentidest paistab, et midagi Tartusse saadeti, aga kas teleskoop oli komplektne või miks see käiku ei läinud, pole päris selge. Struve väljaütlemistest paistab, et ta oli selle teleskoobi suhtes umbusklik algusest peale. Nimelt kirjutas ta novembris 1820: „Kui hiljuti tähetorni saabunud peegelteleskoop peaks tõepoo- lest osutuma kasutuskõlblikuks, mille üle peab otsustama kogemus, siis ei ole see teleskoop ikkagi märgatavalt võimsam teistest siinse tähetorni liikuvatest teleskoopidest, ja teadus võidaks sellest tõenäo- liselt vähe.“26 Loomulikult tuleb arvestada ka Struve erapoolikust, sest antud juhul tahtis ta rektorit veenda väga suure uue kulutuse vajalikkuses, et osta Tartule Fraunhoferi suur refraktor, mis oli sel ajal Münchenis ehitamisel. Kuid edaspidi pole Struve kusagil väl- jendanud oma huvi selle peegelteleskoobi vastu, kogu ta tähelepanu kulus läätsteleskoopidele – Dollondi passaažiriistale, 1822 saabunud Reichenbach-Erteli meridiaanringile ning 1824 Tartusse jõudnud Fraunhoferi refraktorile. Kuigi peeglil ei ole meistrimärki, tuleb taas mainida, et Tartu tä- hetornil ei ole palju peegelteleskoope, mistõttu on tõenäoline, et mu- seaal on siiski 19. sajandi algusest pärinev Schraderi peegel. Peegli ÜAM 1146:71a uuringud näitasid sulamit, milles oli 52,2% vaske ja 46,3% tina, lisaks väiksemas koguses teisi ühendeid. Vase- ja ti- nasisalduse kõikumine oli peeglis ÜAM 1146:71a veidi suurem kui Herscheli peeglis, mahtudes siiski ühe protsendi sisse. Mõlema peegli puhul vastavad tulemused üldjoontes sellele, mida 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi esimeste kümnendite teleskoobipeeglite valmistamisest ja keemilisest koostisest kirjanduse põhjal teame. Vase ja tina vahekord ei vasta päris täpselt sellele, mida keskmiselt retsep- tides mainitakse ehk mõlemas peeglis oli vähem vaske ja rohkem tina. Võimalik, et kuna tegemist oli väiksemate peeglitega (läbimõõduga

26 Sollte also das kürzlich der hiesigen Sternwarte zugekommene Spiegelteleskop auch wirklich brauchbar seyn, worüber die Erfahrung entscheiden muss, so wird dasselbe doch nicht bedeutend mehr leisten als die andere bewegliche Fernröhre der hiesigen Sternwarte, und der Wissenschaft wahrscheinlich wenig Gewinn aus demselben werden. Struve aruanne rektorile välisreisist, 17.11.1820 (ärakiri). EAA, 5374-1-384, l. 39. Rospini nõudis oma töö eest Tartu Ülikoolilt 402 rbl, mille maksmise kohta pole jälge õnnestunud leida. EAA, 5374-1-384, l. 54.

249 Janet Laidla, Kadri Tinn, Ragnar Saage alla 40 cm), siis ei lisatud nendesse nii palju vaske.27 Retseptide puhul ei ole kirjanduses alati mainitud, kas tegemist on suure või väikese peegliga või puudutavad kirjeldused just suuri peegleid. Mõlema võr- reldud peegli koostis on võrdlemisi sarnane nii vahekordade kui lisan- dite poolest. Herscheli peeglis on pisut enam arseeni ja vismutit, Schra- deri peeglis pisut rohkem pliid. Suure tinasisaldusega vasesulamid on haprad, mistõttu on mõlema peegli raamid valmistatud messingist.

Kokkuvõte Kokkuvõttes saame järeldada, et pXRF võimaldab saada teavet museaali keemilise koostise kohta ilma selle pinda kahjustamata. Li- saks on aparaat mugavalt käsitletav ning oma suuruse tõttu vajaduse korral ka transporditav suurema museaali juurde. Samas annab see vastuse vaid sulami pinna kohta ning ebaühtlase segu puhul ei pruugi anda väga täpseid andmeid. Paraku ebaühtlase segu puhul ei anna ka peegli sisse uuristatud augud täiuslikku tulemust, kuigi need võimaldavad ligipääsu metalli sellele osale, mida ei ole poleeritud ning mis ei ole korrodeerunud. Analüüsi tulemused vastavad üldjoontes kirjalikele allikatele, kuid vase ja tina vahekord on piisavalt erinev, et tõstatada küsi- must, kas tõesti alustati kahe osa vase ja ühe osa tinaga või muutus vahekord valmistamise käigus või räägitakse kirjanduses peamiselt suuremate teleskoobipeeglite valmistamisest, mis on arusaadavalt keerulisem protsess. Ja väiksemad peeglid sisaldasid vähem vaske põhjusel, et vask tuhmus kiiresti ja peegleid tuli tihti uuesti poleerida, ent suured peeglid oleksid vähese vasesisaldusega jäänud liiga hapraks, mistõttu tuli peegli tuhmumisega leppida.

   Janet Laidla (PhD) on Tartu tähetorni juhataja Kadri Tinn on Tartu tähetorni kuraator Ragnar Saage (MA) on Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi nooremteadur

27 Vt ülal ja Oxmantown, „An Account“, 504.

250 19. sajandi teleskoobipeeglite keemiline analüüs

Analysis of the Chemical Composition of Two Telescope Mirrors from the University of Tartu Museum Collections JANET LAIDLA, KADRI TINN, RAGNAR SAAGE University of Tartu Museum and Institute of history and archaeology

The purpose of this research was to try and determine the suitability of a portative X-ray fluorescence spectrometer (pXRF) for ascertai- ning the chemical composition of telescope mirrors in a non-invasive way. Both of the mirrors in question very probably date back to the early 19th century and were made by William Herschel and Johann Gottlieb Friedrich Schrader (although this is not 100% clear). One aim was to see whether the chemical composition of the objects was similar to what we know about the telescope mirrors of the time. The search for the perfect composition of a telescope mirror haunted telescope makers from the 17th century until the second part of the 19th century when silvered glass mirrors were developed by Léon Foucault and Marc Secretan. A mixture of copper and tin was used to make speculum metal with the addition of a variety of metals and other compounds to add strength and lustre to the telescope mirror. The results of the pXRF tests show both mirrors are similar in composition. The chemical composition of the mirrors is also similar to contemporary recipes. However, the mirrors show less copper and more tin than the recipes would allow. It cannot be conclusively determined whether this is due to the restrictions of xPRF measur- ing (only from the surface of the mirror) or less copper was included while making smaller mirrors in the early 19th century.

251 Esimene teadaolev kujutis Tartu Ülikoolile kuulunud Gerhard von Kügelgeni Aleksander I portreest

KRISTIINA TIIDEBERG

Sissejuhatus Saksa kunstniku Gerhard von Kügelgeni (1772–1820) nimi ei vaja Eesti vanema kunstilooga kursis olevatele inimestele pikka tutvus- tamist. Tema ja maastikumaalijast kaksikvenna Karl von Kügelgeni tegevus on viimasel ajal olnud Eesti kunstiajaloolaste huviorbiidis ning alles hiljuti avas nende loomingut rahvusvaheline näitus „Dres- deni ja Peterburi vahel. Kunstnikest kaksikvennad von Kügelgenid“ Kadrioru kunstimuuseumis.1 Kügelgenide looming märgib olulist murrangut Balti kunstis. 18. sajandi lõpus Liivimaale saabudes tõid nad endaga kaasa uue valgustusideedest kantud pildikeele ning muutsid otsustavalt kunstnikuameti staatust kohaliku baltisaksa aadli silmis. Mõlemad vennad ka abiellusid baltisaksa aadlipreilide- ga. Tartu ülikooli jaoks seostub Gerhard von Kügelgeni nimi esmajoo- nes viie väga väärtusliku ülikooli kogudesse kuuluva portreemaaliga. Kõigi maalide omandamise eest on ülikool tänu võlgu kunstimuuseumi ja raamatukogu esimesele direktorile professor Karl Morgenster- nile. 1820. aastatel jõudsid siia esmalt nn kolme Weimari klassiku J. W. von Goethe (1808–09), Chr. M. Wielandi (1808–09) ja J. G. von Herderi (1809) portreede esmavariandid, hiljem Karl Morgensterni

1 Dresdeni ja Peterburi vahel. Kunstnikest kaksikvennad von Kügelgenid, koost Kadi Polli (Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, 2015).

252 Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLV (2017) Gerhard von Kügelgeni Aleksander I portree

Joonis 1. K. A. Senff. (J. W. Krause järgi) Ülikooli aula läbilõige (G. Ewers. Die Kaiserliche Universität zu Dorpat. Fünfundzwanzig Jahre nach ihrer Gründung. Dorpat, 1827 [1819]). erakogust ka tema enda (1808–09) ja arheoloog K. A. Böttigeri (u 1812) portreed.2 Eriti kõrgelt on hinnatud just Weimari klassikute portreid, mida on nimetatud üldse ühtedeks olulisemateks teosteks Eesti kunstikogudes.3 Lisaks neile viiele teosele on ülikoolile kuulunud veel kaks Ger- hard von Kügelgeni maalitud portreed, mille saatus on pikka aega olnud teadmata. Üks neist on esimese rektori Georg Friedrich Par- roti portree, mille autorikordus tänu õnnelikule juhusele 2016. aastal tagasi Tartusse jõudis.4 Teine on allegooriline portree antiikses rõivastuses keiser Aleksander I-st, see maaliti ülikooli aula tarbeks (1803–04). Tegemist on üsna salapärase teosega, millest ei olnud teada ka ühtegi piltkujutist.5 Pärast portree valmimist lubas ülikooli joonistusõpetaja Karl August Senff küll portreed vasegravüüris ko- peerida6, kuid suure tõenäosusega ja teadmata põhjusel ei saanud

2 Dresdeni ja Peterburi vahel, 122–129, 134–135, 138–139. 3 Dresdeni ja Peterburi vahel, 122. 4 G. Fr. Parroti portreed ja selle uuringute tulemusi tutvustati esmalt näitusel „Maali lahkamine. G. F. Parroti portree“ (kuraator Ingrid Sahk) TÜ vanas anatoomikumis 5.07.–3.09.2017. 5 Üldse maalis Kügelgen Aleksander I-st teadaolevalt kokku viis täisfiguurilist portreed. Neist on säilinud ainult üks, mis valmis Eestimaa rüütelkonna tellimu- sel ja asub praegu Eesti Kunstimuuseumis. Dresdeni ja Peterburi vahel, 68–69. 6 Juhan Maiste, Anu Ormisson-Lahe, „Peahoone“, Johann Wilhelm Krause, Kata- loog 4: Ülikool Emajõe Ateenas (Tartu: Tartu Ülikool, 2016), 65.

253 Kristiina Tiideberg see kunagi valmis. Nii märkimisväärset portreed poleks Senff kindlasti oma olulisemate teoste loetelust välja jätnud.7 Seetõttu on kõ- nealuse portree ainsaks piltkujutiseks olnud seni võimalik pidada üksnes selle imeväikest kujutist ülikooli 1827. aasta juubelialbumis publitseeritud aula joonisel (joonis 1). Nüüd võime aga suure tõenäo- susega arvata, et leitud on foto, mis annab esimest korda visuaalse ettekujutuse ka sellest kadunud maalist.

Gerhard von Kügelgeni maalitud Aleksandri portree lugu Senine teadmine Aleksander I portreest on tuginenud peamiselt professor Karl Morgensterni kirjeldusele, mis on publitseeritud 1827. aastal keisrile pühendatud mälestuskõne juures. Kuna seni pole seda tervikuna eesti keeles avaldatud, on põhjust tõlge siinkohal ära tuua:

Keiser Aleksander õitsva noorukina valges kullaga tikitud rüüs, selle peal veelgi rikkalikemate tikanditega purpurman- tel, tühjendab parema käega, mille Pallas Athena pead kuju- tava gemmi abil kinnitatud mantel vabaks jätab, kuldse kau- si sütesse antiikses stiilis kaunistatud kolmjalal, vasak käsi on toetatud küljele. Ta seisab kahe teise ohvrianuma vahel. Tema juuksed on tumeblondid, kergelt lokkis, tema malbed silmad taevasinised. See on Apolloni kuju. Tema taga paremal on näha pronksist symplegma [embav skulptuurigrupp], Minerva osutab tahvlile, millelt võib lugeda [sõna] HUMANI- TATI. Istuva kuju vasakule põlvele toetab oma mõtliku pea tiibadega poisike, kes kujutab järeltulevat imetlevat põlvkon- da. [Maali] tausta moodustab roheline kuldnarmastega rikkalikult kaunistatud draperii kannelleeritud marmorsambal. Selle alumise osa ümber hõljub suitsunõust tõusev viirukisuit- su pilv. Mida kujutab see pilt monarhist? Aleksander I-st kui hu- manismi, tõelise hariduse ülempreestrit oma pühaduses. Pildil endal ei ole näha ühtegi kõigi venelaste isevalitseja atribuu-

7 Karl August Senff (1803–1838). Rahvusarhiiv, EAA, 402-3-661, l. 64-64p.

254 Gerhard von Kügelgeni Aleksander I portree

ti. Need olid, seni kuni maal ülikooli aulas rippus, suursugu- se laia kuldraami kohal: kõige kõrgemal keisrikroon, selle all skepter ja riigiõun padjal, kõik kullatud, rikkalikult kaunistatud, maaliliselt alla rippuvate loorberivanikutega. 1803–1804 maalitud elusuurusel pildil, millele keiser kindlasti ei poseeri- nud, pole näha sarnasust hilisemate aastate kujutistega. Kuid aatelist sarnasust leiab alati, kel ammumöödunud aastatele ustavaks jäänud mälu.8

Kahtlemata kumab sellest erandliku kompositsiooniga maali kir- jeldusest läbi Tartu ülikooli rajajate sügav austus ja imetlus noore valgustusmeelse keisri vastu. Portree telliti ülikoolile rektor Georg Friedrich Parroti vahendusel ja Dorothee von Hellermanni arvates võis Parrot anda kunstnikule ka juhised maali kompositsiooni loomiseks.9 Kügelgenilt portree tellida oli plaanis juba 1802. aastal.10 1803. aasta maikuus esitas Parrot ülikooli nõukogule hindamiseks kaks Kügelgeni kavandit, ühel oli keiser antiikses ja teisel kaasaeg- ses rõivastuses. Ülikooli nõukogu otsustas esimese kasuks ja nõus- tus Parroti soovitusega paluda Kügelgenil võtta ette veel üks reis Peterburi, et keiser saaks pildi jaoks poseerida.11 On vähetõenäoli- ne, et reis ka teoks sai. Kügelgen oli juba 1803. aasta alguses asunud koos perega Peterburist Eestimaale Ojasoo mõisa ning suundus 1804. aastal lõplikult tagasi Saksamaale.12 Portree sai valmis 1804. aastal ning asus esialgu Parroti korteris,13 pärast ülikooli peahoone valmimist aga ülikooli aulas. Enne peahoone valmimist täitis ülikoo- li peasaali rolli raamatukogu saal, kuid pole selge, kas keisri portree vahepeal ka sinna üles seati.

8 Karl Morgenstern, Vom Verdienste: Zum Gedächtniss Alexanders des Ersten (Mi- tau, Hamburg, 1827), 29. Tänan abi eest teksti tõlkimisel Mare Randa. 9 Dorothee von Hellermann, Gerhard von Kügelgen (1772–1820): das zeichnerische und malerische Werk. (Berlin, 2001), 196, 138. 10 Protokollextrakte und Briefwechsel mit dem Kurator des Dorpater Lehrbezirks, den Malern u.a. über die Anschaffung von Gemälden der Kaiser. Rahvusarhiiv, EAA, 402-5-13, l. 1. 11 Protokollextrakte und Briefwechsel mit dem Kurator des Dorpater Lehrbezirks, den Malern u.a. über die Anschaffung von Gemälden der Kaiser. Rahvusarhiiv, EAA, 402-5-13, l. 2. 12 Dresdeni ja Peterburi vahel, 34. 13 Friedrich Bienemann, Der Dorpater Professor Georg Friedrich Parrot und Kaiser Alexander I (Reval, 1902), 221.

255 Kristiina Tiideberg

Joonis 2. Emakeelse ülikooli avaaktus 1. detsembril 1919 ülikooli aulas (Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolise arhiivi fotokogu, EKLA, B-6:171)

Aleksander I portree oli ülikooli aula sisearhitektuuri orgaani- line osa. Kügelgeni portree sai valmis mitu aastat enne aulat ja nii sai arhitekt Johann Wilhelm Krause projekteerimise käigus sellega juba arvestada. Krause paigutas portree aula pikikülje keskele kateedri kohale, nii et sellele olid suunatud kõigi kuulajate pilgud. Ta kavandas maali toetamiseks rõdu barjäärile etteulatuva rinna- tise ja külgedele langevate loorberivanikutega raami. Viimasest on säilinud ka mitmed kavandid.14 Krause kavandatud raam püsis aulas märksa kauem kui maal ise ja seda võib näha veel rahvusüli- kooli avaaktuse fotodel 1. detsembril 1919. aastal (joonis 2). Varsti pärast seda ehitati rõdu dekoratiivne keskosa lõplikult ümber ja keisri portree kohale paigutati väike astmikfrontoon, mida, muide, on nimetatud arhitektuurilt mitte kõige õnnestunumaks lahendu- seks.15

14 Juhan Maiste, Anu Ormisson-Lahe, „Peahoone“, Johann Wilhelm Krause, Kataloog 4: Ülikool Emajõe Ateenas (Tartu Ülikool, 2016), 103–105 (nr 28–30). Kavandite võrdlemisel aula hilisemate jooniste ja fotodega on ilmne, et nr 28 ja 29 on alles lõplikust tulemusest erinevad tööversioonid. Detailideni väljajoonistatud ornamendiga raami joonis nr 30 võib kujutada juba lõppversiooni. 15 Kalvi Aluve, Tartu Ülikooli aula (Tallinn, 1970), 22.

256 Gerhard von Kügelgeni Aleksander I portree

Joonis 3. Georg Friedrich Schlater. Tartu ülikooli aula 12. detsembril 1852. Litograa- fia, 1853 (Eesti Ajaloomuu- seum, G 4811).

Joonis 4. Thomas Wright (Georg Dawe järgi). Aleksan- der I portree. Vasegravüür, 1826 (Tartu Ülikooli raamatukogu, ÜR 521)

257 Kristiina Tiideberg

Kügelgeni maal asus aulas 1826. aastani, mil see uue, tuntud Ing- lise portretistilt Georg Dawe’lt tellitud Aleksander I portree vastu väl- ja vahetati. Miks seda tehti, pole päris selge. Võimalik, et maitse oli muutunud ja põhjus võib peituda ka vihjes, mille annab Morgenstern: maalil kujutatud tsaar ei meenutanud enam kuigipalju hiliste aastate keisrit. Uus portree telliti 1825. aasta alguses, kuid kohale jõu- dis see juba pärast Aleksandri surma.16 Just Dawe maalitud portreed võib näha nii ülikooli aula kõige varasemal, 1852.–53. aasta sisevaatel (joonis 3) kui ka kõigil tsaariaegsetel aula fotodel. Maal on nüüdseks kadunud, kuid sellest ettekujutust saada ei ole raske, sest see oli arvatavasti autorikordus Dawe maalitud portreest, millest on alles nii esmavariant (1824, Riiklik Ermitaaž, Peterburi) kui mitu kordust. Sa- mal aastal läkitas kunstnik Tartu ülikooli kunstimuuseumile ka selle vasegravüüris koopia, mis on siiani ülikooli kogudes (joonis 4). 17 19. sajandi jooksul lisandusid aulasse ka kõigi järgmiste keisrite paraadportreed, kuid ometi jäi Kügelgeni maalitud Aleksandri portree kõige tuntumaks ülikooli aula keisriportreeks, millest kirjutati ka siis, kui maali enam ammu aulas ei olnud. Näiteks kirjeldatakse Riia almanahhis veel 1881. aastal, kuidas Tartu ülikooli aulas asunud Gerhard von Kügelgeni allegooriline maal Aleksander I-st olevat koos selle all asunud kateedriga moodustanud muljetavaldava vaa- tepildi.18 Samuti on maal olnud hästi teada Kügelgeni biograafidele. Teisi aulas asunud keisrite portreid peaaegu ei mainita ning nende autoridki on tänapäevaks enamjaolt ununenud.

Portree saatus pärast ülikooli aulat Mis sai aga Kügelgeni portreest edasi? Pärast aulast mahavõtmist anti see üle ülikooli kunstimuuseumile.19 Muuseumi inventariraa- matus, kuhu see on Morgensterni käega sisse kantud, puuduvad

16 Protokollextrakte und Briefwechsel mit dem Kurator des Dorpater Lehrbezirks, den Malern u.a. über die Anschaffung von Gemälden der Kaiser. Rahvusarhiiv, EAA, 402-5-13, l. 12–18. 17 Tartu Ülikooli raamatukogu, ÜR 521. Alles on ka kunstniku kaaskiri, kus ta tänab muu hulgas professor Morgensterni tunnustavate sõnade eest aula maali aadressil. Tartu Ülikooli raamatukogu, KHO, F 3, Mrg CCCXLII, kd. 11, l. 120–121. 18 „Das Universitätsgebäude in Dorpat“, Rigascher Almanach für 1882 (Riga, 1881), 47. 19 Morgenstern, Vom Verdienste, 13.

258 Gerhard von Kügelgeni Aleksander I portree märkused selle edasiste liikumiste kohta,20 kuid 1881. aasta teate järgi oli Kügelgeni Aleksander I portree üles seatud hoopis ülikooli raamatukokku.21 See teadmine meenus mulle siis, kui sattusin Eesti Filmimuuseumi fotokogus nägema ülikooli raamatukogu lugemis- saali 1910. aasta sisevaadet (joonis 5). Fotol on selgelt eristatavad tä- nini ülikooli kogudesse kuuluvad tuntud kunstiteosed: Morgensterni poolt raamatukokku tellitud muusade kipsvalandid, vasakul seinal Kügelgeni maalitud Weimari klassikute Goethe, Herderi ja Wielandi portreed. Aga keda võib kujutada keskel asuv suur portree? Raamil oleva keisrikrooni järgi saab tegemist olla ainult Vene keisri portree- ga. Tänapäeval ülikooli kunstikogudes sellist teost kindlasti ei leidu. Ülikooli raamatukogu 19. sajandi lõpu kunstivarade inventarini- mestikus on mainitud ainult üks täisfiguuris keisriportree: elusuu- ruses Aleksander I portree kuldraamis koos mahagonist raamistu- sega (Kaiser Alexander’s I Bild in Lebensgrösse in Goldrahmen nebst Mahagony-Gestell). 22 Kahjuks ei ole nimestikus mainitud autorit ja maali päritolu,23 kuid ilmselt on fotol näha ka mahagonist raamistus, millele maal on eksponeerimiseks seatud. Hoolikal vaatlemisel on võimalik näha, et maalil pole keisrit kujutatud traditsiooniliselt sõja- väemundris. Pildil on näha heledates põlvpükstes ja keebiga seisvat täispikkuses figuuri, kes toetub paremale jalale, vasak käsi puusas, parem välja sirutatud. Keep on kinnitatud paremal õlal. Maalil on heledapäise noore mehe habemeta nägu kerges parempöördes. Taus- tast ei ole häguse foto tõttu kahjuks suurt midagi võimalik aru saada. Sarnasusi Morgensterni kirjeldusega on siin ridamisi. Sobiv on käte asend (vasak puusas ja parem välja sirutatud), heledat tooni (valge?) särk, mida katab tumedam keep; keebi kinnitus on õigel õlal,

20 Verzeichniss des Museums der Kunst der Kaiserliche Universität zu Dorpat, Bd. 3 (1808–1837), l. 5. Käsikiri Tartu Ülikooli kunstimuuseumis. 21 „Das Universitätsgebäude in Dorpat“, Rigascher Almanach für 1882 (Riga, 1881), 47. 22 Inventarium der Dorpater Universitäts-Bibliothek (1872–?). Tartu Ülikooli raamatukogu, KHO, F 4, n. 1, s. 529, l. 1. Kõnealuse kirje järel on viide ka varasemale raamatukogu inventariloendile, mis ei olnud selle artikli kirjutamise ajal ülikooli raamatukogu remondi tõttu kahjuks kättesaadav. 23 Inventariloendi algdaatumi järgi peab maal olema raamatukokku jõudnud enne 1872. aastat. Tõenäoliselt on maali jõudmine kunstimuuseumist raamatukokku seotud muuseumi reorganiseerimisega 1850.–60. aastatel, kui võeti suund antiik- kunsti kogumisele ja mitteprofiilseks peetud varad, sh graafika ja maalid, anti üle teistele ülikooli asutustele.

259 Kristiina Tiideberg

Joonis 5. Tartu ülikooli raamatukogu lugemissaal 1910. aastal (Eesti Filmiarhiiv, f. 197, foto nr 0-29813). habemeta ja heledate juustega nägu võiks võrrelda Apolloniga; paremal servas võiks ehk aimata ka samba kujutist. Seega: kuigi meil pole võrdlemiseks võimalik kasutada teist fotot või gravüüri ja ka foto allkiri ei viita kuidagi pildil kujutatud kunstiteostele, saab üsna julgelt väita, et oleme tuvastanud ainsa seni teadaoleva foto Tar- tu ülikoolile kuulunud Kügelgeni maalitud Aleksander I portreest. Kügelgeni maal oli seega 19. sajandi teisest poolest kuni Esimese maailmasõjani üles seatud raamatukogu ruumides (praeguses üli- kooli muuseumi valges saalis). Võib-olla seadis raamatukoguhoidja teadlikult Gerhard von Kügelgeni tööd ligistikku?

Kuhu Kügelgeni Aleksandri portree ülikooli kogudest kadus? Lõpuks jääb veel küsida, et kuhu portree siis ülikooli raamatukogust kadus. Tegelikult on selge, kuhu tuleks kõigepealt vaadata. Tartu ülikooli varad evakueeriti Esimese maailmasõja ajal Vene-

260 Gerhard von Kügelgeni Aleksander I portree maale, kunstivarad läksid teele kõige esimese evakuatsiooniga 1915. aastal. Ülikooli raamatukogul õnnestus hiljem tagasi saada 14 maali, nende hulgas ka Weimari klassikute portreed.24 Kügelgeni Aleksandri portreed tagastatud maalide hulgas kahjuks polnud ja seda ei leidu ka Voroneži jäänud ülikooli kunstivarade kataloogis.25 Kas Aleksandri portreed siis ei evakueeritud või kadus see muudel asjaoludel Tartu ülikoolist? Päring Voroneži oblasti kunstimuuseu- misse andis vastuseks kinnituse, et Kügelgeni maal siiski jõudis koos teiste Tartust evakueeritud varadega Voroneži, kuid kadus muuseumist Teise maailmasõja aastatel. Voroneži oblasti kunstimuuseumi kogud elasid Teise maailmasõja aastatel üle segaseid aegu, mil jäi kadunuks nii kogusid kui ka vanu inventariraamatuid ning kadunud varadest ei ole midagi ka hiljem kuskilt välja tulnud.26 Seega tuleb pidada tõenäoliseks, et Kügelgeni maal hävis Teises maailma- sõjas Voronežis. Venemaa Teises maailmasõjas kadunud kunstivarade nimekirjas on loetletud ka Kügelgeni Aleksandri portree koos kirjeldusega.27 Kuigi see kordab suuresti juba meile teadaolevat, väärib see lõpetu- seks ära toomist maali saatuse dokumenteerimise huvides ning ka seetõttu, et lisab mõne uue detaili, sealhulgas maali mõõtmed:

Gerhard von Kügelgen. Aleksander I portree Rooma imperaa- torina. Lõuend, õli, 256 × 174. Inv. nr 682, Voroneži ülikooli muuseumi inv. nr 565. Portree kujutab Aleksander I täispikku- ses, näoga vaataja poole, mis kergelt paremale pööratud. Sel- jas valge särk, valged lühikesed (poolde säärde) pantaloonid, kõige üle Rooma keisri roosa tooga. Tema vasak käsi toetub puusale, paremaga kallab väiksest kuldsest anumast ohvri-

24 Inge Kukk, „Tartu ülikooli varade reevakueerimine 1920–1930“, 70 aastat Eesti ülikooli. Tartu ülikooli ajaloo küsimusi, XXII (1) (Tartu, 1989), 128. 25 Dorpat-Jurjev-Tartu ja Voronež: ülikooli kollektsiooni saatus: kataloog I, koost Anu Hindikainen, Inge Kukk, Jelena Pšenitsõna ja Anatoli Vilkov (Tartu Ülikool, 2006). 26 Voroneži oblasti kunstimuuseumi direktori Vladimir Dobromirovi e-kirjad autori- le 15.09.2017 ja 22.09.2017. 27 Сводный каталог культурных ценностей, похищенных и утраченных в период Второй мировой войны. Том 10: Воронежский Областной Художественный Музей им. И. Н. Крамского (Москва, 2003), 72. Tänan välja- võtte edastamise eest Vladimir Dobromirovit.

261 Kristiina Tiideberg

andi leegitsevale altarile. Altari kõrval seisab kitsa kaela ja kumera käepidemega kõrge metallkann. Lõuendi ülaosas vasakul on kujutatud kuldse kiivriga jumalannat (Athena) hoid- mas käes tahvlit, millele on kirjutatud: Humanitut28. Hoides parema käega tahvlit, osutab ta vasakuga kirjutisele. Samba lähedal on puto (inimlikkus ja armastus). Foon – roheline draperii, mille kõrvalt avaneb vaade kaugusesse. Laias kullatud puitraamis.29

⃰

Tänuavaldused. Tänan sellele artikli valmimisele kaasa aitami- se eest häid kolleege Mare Randa, Irina Opletajevat, Ave Teesalu ja Moonika Teemust ning Voroneži oblasti I. N. Kramskoi nimelise kunstimuuseumi direktorit Vladimir Dobromirovit.

   Kristiina Tiideberg (MA) on Tartu Ülikooli muuseumi kuraator

28 Siin peab tegemist olema veaga. 29 Фон Кюгельген Герхард (1772–1820). Портрет Александра в виде римского императора. Холст, масло, 256 х 174. Инв. No 682. Инв. No 565 музея ВГУ. Портрет изображает Александра I в рост, в фас к зрителью с неболшим поворотом головы вправо. На нем белая рубашка, белые короткие (до половины икр) панталоны, сверху надета розовая тога римского императора. Левой рукой он упирается в бок, правой совершает возлияние из неболшього золотого сосуда на пылающий жертвенник. Oколо жертвенника стоит высокий металлитческий кувшин с узким корлышком и изогнутой ручкой. С левой стороны в верхней части холста изображена богиня в золотом шлеме (Афина), держащая скрижаль, на коротой начертано: „Humanitut“. Придерживая правой рукой скрижаль, она указывает левой на подпись. Около башни - амур (человечность и любовь). Фон – зеленая драпировка, открывающая вид на воздушную даль. В широкой золоченой багетной раме.

262 Gerhard von Kügelgeni Aleksander I portree

The First Known Image of the University of Tartu’s Portrait of Alexander I by Gerhard von Kügelgen KRISTIINA TIIDEBERG University of Tartu Museum

The article focuses on the fate of the portrait of Alexander I of Russia painted by the renowned German artist Gerhard von Kügelgen (1772– 1820), which used to belong to the University of Tartu, and introduces what is thought to be the first photograph of this portrait. The collections of the University of Tartu include six highly valuable portraits by Kügelgen. In the 1820s, the University of Tartu Art Museum ac- quired—with the help of the Museum’s Director Professor Karl Mor- genstern—the portraits of the so-called three Weimar classics: J. W. von Goethe (1808–1809), Chr. M. Wieland (1808–1809) and J. G. von Herder (1809) with the later addition of the portraits of Morgenstern himself (1808–1809) and the archaeologist K. A. Böttiger from Mor- genstern’s private collection. In 2016, it also managed to obtain the portrait of the first Rector of the reopened University Georg Friedrich Parrot. No known images survive of the allegorical portrait of Emperor Alexander I of Russia, which used to hang in the University’s Assem- bly Hall. A detailed description of the portrait was published with Karl Morgenstern’s speech dedicated to the emperor in 1827 (Karl Morgen- stern. Vom Verdienste: Zum Gedächtniss Alexanders des Ersten. Mi- tau, Hamburg, 1827): a full-length figure of Alexander I as an Ancient Roman priest emptying the contents of a golden bowl into a sacrificial tripod. Behind him stood the statue of Athena pointing at a tablet with the word ‘Humanitati’ on it. The portrait was ordered through Rector Parrot for the University’s Assembly Hall and was finished already in 1804. The portrait was first displayed in the rector’s apartment, but was later moved to the Assembly Hall where it remained from 1809 to 1826. The portrait’s frame was designed by the University ar- chitect Johann Wilhelm Krause. In 1826, Kügelgen’s painting in the Assembly Hall was replaced by a new portrait of Alexander I by the artist Georg Dawe. Kügelgen’s portrait was handed over to the Art Museum and it remained in the University’s Main Building. An article

263 Kristiina Tiideberg published in the Riga Almanac in 1881 (Rigascher Almanach für 1882) states that the portrait was put on display in the University Library. The author remembered this article when she noticed a large portrait of the emperor (Figure 5) in a photograph of the interior of the Uni- versity Library. The photo depicts what is now the White Hall of the University of Tartu Museum in 1910 with artworks that can be found in the University’s collections even today: Kügelgen’s portraits of the Weimar classics and plaster sculptures of the muses. At the centre of the photograph there is a full-length portrait of an emperor of Russia, which is not part of the University’s collections today. A contemporary library inventory book features only one full-length portrait of a Russian emperor: Portrait of Alexander I (Kaiser Alexander’s I Bild in Lebensgrösse in Goldrahmen nebst Mahagony-Gestell). The quality of the photograph is poor, but the figure depicted in it bears great resemblance to Karl Morgernstern’s description. The photo depicts a full-length figure wearing a cape and light-coloured clothing. The pose, the position of the hands (the left hand on the hip and the right one extended), the clothing and its colour match, too, and the fastening of the cape is on the correct shoulder. The painting depicts the face of a fair-haired young beardless man. On the right-hand side there is also a faint image of a pillar. Even though the photograph cannot be compared to another image and its description does not include any references to the artworks depicted on it, one can safely say that it features Kügelgen’s portrait of Alexander I, which used to belong to the University of Tartu. The University’s art collections were evacuated to Voronezh in Russia in 1915 due to World War I. Some of these were returned, but a large part of them still remain in Voronezh even today. The fate of these collections is recorded in a catalogue published in 2006 (Dorpat-Yuryev-Tartu and Voronezh: the Fate of the Univer- sity Collection: Catalogue I. By Anu Hindikainen, Inge Kukk, Yele- na Pchenitsyna and Anatoli Vilkov. University of Tartu, 2006). The catalogue does not mention Kügelgen’s portrait of Alexander I, yet an enquiry made to the Kramskoy Museum of Fine Arts in Voronezh confirmed that Kügelgen’s painting was evacuated to Voronezh but disappeared from the museum’s collection during World War II. The painting is thought to have perished. Thus, we have a new piece of information regarding the fate of the University collections in Voronezh.

264 KROONIKA

Tartu Ülikooli muuseumi 2016. aasta aruanne

MAIRO RÄÄSK

1. jaanuaril 2016 jõustus Tartu Ülikooli uus põhikiri, mille järgi jäi muuseum valdkondadevaheliseks asutuseks. Seda toetas ka ülikooli muuseumi nõukogu. Tartu Ülikooli muuseum (ajalooline toomkirik) oli külastajatele aasta esimesed neli kuud remondi tõttu suletud, kuid sellegipoolest õnnestus eesmärk suurendada kasutajate arvu täita. Õnnestumise taga on sihipärane töö muuseumi sihtrühmadega ning pakutavad näitused ja programmid. Ka muuseumi omatulu oli 2016. aastal läbi aegade parim. Kokku teenis muuseum piletite ja meenete müügist ning rendist ümmarguselt 185 000 eurot (koos käibemaksuga), millele lisanduvad tulud õppeprogrammide läbiviimisest Tartu linna koolide õpilastele. Ülikooli muuseumi kui Eesti kultuuriloolise rahvuskollektsiooni osa finantseeriti Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu ja see või-

Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLV (2017) 265 Mairo Rääsk maldas jätkata kollektsioonide digiteerimist ja sisestamist andme- baasidesse (Ester, DSpace, MuIS). Aasta alguses oli suur osa muuseumi ressurssidest seotud toomkiriku avamisega. Remondi tõttu näitusesaalidesse ning hoidlates- se jõudnud tolm tõi palju lisatööd: puhastati museaale, vitriine ja eksponaate. Samuti oli palju tegemist mööbli ja näitusetarvikute ko- limisega. Arendustööde seisukohast oli muuseumile kõige olulisem sündmus toomkiriku hoone taasavamine külastajatele 1. mail. Re- mondi tulemusel rajati nüüdisaja nõuetele vastav evakuatsioonisüs- teem, paigaldati üle 60 tuletõkkeukse, rajati uus WC-de plokk ning värskendati muuseumi trepikodasid ja mõningaid ruume. Muuseumi esimese korruse külastajatele mõeldud osa on nüüd terviklikult välja arendatud. Taasavatud muuseumis alustas Toompood senisest kaks korda suuremal müügipinnal, mis väljendus ka meenete müügist teenitud omatulu märkimisväärses kasvus. Suureks õnnestumiseks saab pidada tähetorni aias augustis esi- etendunud Vanemuise teatri suvelavastust „Julie ja tähed“, mille autor on Loone Ots ning lavastaja Margus Kasterpalu. Näidend on kirjutatud spetsiaalselt tähetorni keskkonda ning tegelased on tähe- torniga seotud ajaloolised isikud. Publik võttis näidendi hästi vastu. Hästi alanud koostöö Vanemuisega jätkub ka 2017. aastal. Lisaks etendati toomkiriku pööningul kevadel 2016 üheksa korda Vilde teatri etendust F. Kafka „Protsess“. Eraldi väljatoomist väärib muuseumi edukas koostöö linnafestivalidega: kirjandusfestival Prima Vista, UIT, armastusfilmide festival Tartuff ja Tartu valgusfestival. Kõikidel festivalidel oli muuseum väljas oma eriprogrammiga. Kõige suuremaks õnnestu- miseks peame koostööd Tartu valgusfestivaliga (21.–23. oktoobril), mille keskmes oli valgusinstallatsioon toomkiriku tornides. Koostöö linnafestivalidega tõi muuseumi tegevuse linlastele ja linna küla- listele lähemale ning väärtustas ajaloolist arhitektuuriansamblit, kus muuseum asub. Samuti läks igati korda hansapäevadel peetav teaduslinn, mis on rahvarohkeim suvine Eesti teaduse popularisee- rimise üritus. 2016. aasta oli muuseumile äärmiselt edukas Eesti muuseumide aastaauhindade (Muuseumirott) jagamisel, kokku saadi seitse nomi- natsiooni ja neli laureaaditiitlit:

266 Tartu Ülikooli muuseumi 2016. aasta aruanne

–– Virge Lell. Avakogu „Kingitud hobuse suhu ei vaadata“ loomine. Aasta koguhoidja nominatsioon ja laureaaditiitel; –– Maris Meus. Tartu Ülikooli kultuurivara. Aasta muinsuskaitsja nominatsioon ja laureaaditiitel; –– Annika Pindis, Arle Puusepp, Mairo Rääsk. Hullu teadlase II teaduskonverents „Muld kui kuld“. Aasta haridustegevuse eden- daja nominatsioon ja laureaaditiitel; –– Kerttu Palginõmm, Mairo Rääsk, Jaanika Anderson, Janet Laidla, Terje Lõbu, Karoliina Kalda, Pilvi Käiro, Urmet Pa- loveer, Marianne Sokk. Koostöö Tartu linnafestivalidega. Aas- ta turundaja nominatsioon ja laureaaditiitel; –– Karoliina Kalda, Terje Lõbu, Paula Põder, Mairo Rääsk. Aastanäituse „Maailma mõõtmine“ nominatsioon; –– Urmet Paloveer. Üritustesari „Teeõhtu teadlasega“. Aasta tea- dusürituse nominatsioon; –– Inge Kukk, Juta Keevallik, Ingrid Sahk, Juhan Maiste, Piret Õunapuu. Unistuste Raadi – Liphartite kunstikogu Eestis. Aasta teadustrükise nominatsioon. Tartu Ülikooli muuseumi kollektiiv nomineeriti ka Tartu aasta kultuurikandja 2016 tiitlile kutselise koosluse kategoorias.

2016. aasta omatulu oli viimaste aastate kõrgeim: omatulu ja toetus- projektide peale kokku ümmarguselt 280 000 eurot. Nagu varemgi, sai TÜ muuseum lisaks Tartu Ülikoolile toetust Tartu Linnavalit- suselt, Kultuuriministeeriumilt, Eesti Kultuurkapitalilt, Tartu Kul- tuurkapitalilt, Hasartmängumaksu Nõukogult, SA-lt Archimedes, SA-lt Eesti Teadusagentuur, Haridus- ja Teadusministeeriumilt ning muuseumi tegevust toetasid oma toodetega mitmed firmad. Tulud kokku: 1 007 084 Üldfondist: 725 926 Teadus- ja arendustegevus: 40 062 Muud tulud (omatulu, projektitoetused): 271 098 Sildfinantseerimine: –30 002

Kulud kokku: 999 625 Tööjõukulud: 525 646 Ruumide kulu: 239 192

267 Mairo Rääsk

Muud kulud: 204 785 Sildfinantseerimine: 30 002

Vaatamata suurenenud omatulule ja kasvanud külastajate arvule oli muuseumi eelarve seis 2016. aastal väga pingeline, mille põhjustas üli- koolipoolse üldfondi eraldise vähendamine. Seega oli ja on muuseumi suurim väljakutse leida vahendeid arendustööde tarbeks. Tänu Kul- tuuriministeeriumi tegevustoetusele, Tartu linna ja erinevate fondide abile ning teenitud omatulule õnnestus tegevuskavas toodud arendus eesmärgid üldjoontes täita. Nii panustas muuseum lisaks aastanäi- tusele ja satelliitnäitustele ka Hullu Teadlase kabineti uuendamisse, muuseumipoe arendamisse, õppeklassi kaasajastamisse, pööningunäi- tuse tegemisse ning kunstimuuseumi muumiakambri arendustöösse. 31. detsembri 2016 seisuga töötas muuseumis 39 inimest (täide- tud ametikohti 29,45). Aasta kolleegipreemia – aasta Tullio pälvis Maris Meus.

Külastuste statistika

TÜM kasutajate arv: 79559

2166 2745 Grupid (sise) Grupid (välis) 7253 20025 Üksikkülastajad (sise) Üksikkülastajad (välis) 11794 Haridusprogrammid 10290 Üritused

Joonis 1. Tartu Ülikooli muuseumi kasutajaid 2016

268 Tartu Ülikooli muuseumi 2016. aasta aruanne

Toomkirik Kunstimuuseum Tähetorn 31147 26601 25309 22783 20798 18528 16605 15364 13781

2014 2015 2016

Joonis 2. Tartu Ülikooli muuseumi külastuste võrdlus majade kaupa 2014–16

17448; 22% Toomkirik (sh tornid 9588)

39328; 49% Kunstimuuseum (sh aula ja kartser 11202)

22783; 29% Tähetorn

Joonis 3. Tartu Ülikooli muuseumi külastused majade kaupa 2016

200000

150000

100000

50000

0 Piletid Suveniirid Renditulu Annetused Kokku

2014 2015 2016

Joonis 4. Tartu Ülikooli muuseumi teenitud omatulu 2014–2016 (tabel ei kajasta projektitoetusi ja Tartu Linnavalitsuse haridusprogrammide hanke tulu)

269 Mairo Rääsk

Ekspositsioon ja näitused

–– Aastanäitus toomkirikus „Maailma mõõtmine“ (1.05.2016– 25.02.2018), projektijuht-kuraator Mairo Rääsk, kuraatorid Terje Lõbu, Karoliina Kalda, Paula Põder.

Satelliitnäitused –– Kunstimuuseumis „Teekond Hommikumaale. Otto Friedrich von Richteri (1791–1816) reisid ja kollektsioon“ (26.05.2016– 13.05.2017), kuraatorid Jaanika Anderson, Kristiina Tiideberg. –– Tähetornis „Maailmaruumi mõõtmine: Tartust Universumi äär- de“ (27.04.–30.09.2016), kuraator Janet Laidla. –– „Maailma mõõtmine ja satelliitnäitused“ (näitus Küüni tänaval, juuni-juuli 2016), kuraatorid Mairo Rääsk, Kristiina Tiideberg, Janet Laidla. –– 13.07.2016 „Tartu muinsuskaitsepäevad 14.–17. aprill 1988“, koostanud Tullio Ilomets ja TÜM-i meeskond. –– Teadlaste Öö posternäitus püramiididest ja vandenõuteooriatest, koostajad K. Tiideberg, K. Ird.

Püsiekspositsiooni uuendused TÜ muuseum –– 01.05.2016. Hullu Teadlase kabineti taasavamine. Projektijuht Kerttu Palginõmm, meeskond: Mairo Rääsk, Annika Pindis, Kai- ja-Liisa Koovit, Arle Puusepp. –– 01.05.2016. Varakambri taasavamine näitusega „Toomkiriku hiilgus“. Projektijuht Kerttu Palginõmm, meeskond: Tiina Vint, Terje Lõbu. –– Uue museaali vitriin Tulnukas: taskumikroskoop vutlaris Erich Kuke kogust; Tullio Ilometsa prepareeritud rästikunahk; Arnold Koobi portreebüst.

TÜ kunstimuuseum –– 24.02.2016. Graafikagaleriid TÜ peahoone koridorides, koostajad: K. Tiideberg, I. Sahk. –– 24.02.2016. TÜ peahoone ajaloo näitus TÜ peahoone fuajees, koostajad: K. Tiideberg, T. Lõbu.

270 Tartu Ülikooli muuseumi 2016. aasta aruanne

Teiste muuseumide ja organisatsioonide näitused TÜ muuseum –– 1.06–30.09. „Lapsed ja sõda. 1941–1944“ pööningul (Eesti Ajaloo- muuseum, Tartu Mänguasjamuuseum, kuraatorid Karin Konksi, Helena Grauberg), projektijuht Maris Meus. –– 5.07–6.10. Ain Toim, „Reaalsuse jäätmed“ Tartu Ülikooli muuseumi valges saalis. –– 02.10–30.12. Viljandi kultuuriakadeemia „Lendutõus X“ Tartu Ülikooli muuseumi valge saali rõdul. –– 27.10–29.11. „Tsivilisatsiooni jälg: Hiina raamatukultuur läbi aegade“ Tartu Ülikooli muuseumi valges saalis, koostaja Märt Läänemets. –– 27.10–31.12. „Taiwan eestlaste silmade läbi“ Tartu Ülikooli muuseumi liftivõrel, koostajad: Kätlin Haas-Tšernjuk, Virge Loo, Märt Läänemets, Lauri Niilisk, Sander Saarmets, Siiri Sommer, Mart Tšernjuk.

TÜ kunstimuuseum –– 27.11.2015–29.02.2016. Ivo Lille „Mälukiri – Memory Code“, projektijuht Jaanika Anderson. –– 09.03.–25.03.2016. „Antiikkirjanduse eestindamine – elukutse, missioon, hobi“, koostajad klassikalise filoloogia tudengid K. Vii- dingu juhendamisel.

Haridustegevus 2016. aastal korraldati Tartu Ülikooli muuseumi majades järgmisi haridusprogramme: –– kunstimuuseum – 145 haridusprogrammi (2274 õpilast); –– tähetorn – 127 haridusprogrammi (2553 õpilast); –– toomkirik – 170 haridusprogrammi (3428 õpilast). –– Tartu tähetornis tehti koolirühmadele 18 ekskursiooni (420 õpi- last), lisaks 17 planetaariumietendust (394 õpilast). –– Hullu Teadlase linnalaagrid toimusid märtsis, juunis, augustis ja oktoobris. Kevad- ja sügisvaheaja laagrid korraldati koostöös kolme muuseumimajaga, kus iga maja sisustas ühe laagripäeva. Juu- ni- ja augustikuiste laagrite peakorraldaja oli toomkirik, teised majad osalesid programmis töötubade ja tegevusjuhendajatena.

271 Mairo Rääsk

Laagri toimumise aeg Laagrite arv Osalejate arv

märts 1 19

juuni 3 60

august 4 75

oktoober 1 20

–– Kunstimuuseumis viidi läbi kolm sünnipäevaprogrammi, kus osales 37 last. –– Tähetornis viidi läbi 36 sünnipäevaprogrammi, kus osales 472 last. –– Toomkirikus viidi läbi 57 sünnipäevaprogrammi, kus osales 687 last. –– Sügisest 2016 teeb tähetorni lasteklubi Reegulus koostööd TÜ ha- ridusuuenduskeskusega, kasutades nende ruume ja tehnikat. –– 1. mail 2016 avati uuendatud Hullu Teadlase kabinet. 2016. aastal viidi läbi 11 Hullu Teadlase koolitundi, milles osales 191 õpi- last. –– Igal laupäeval toimuvad Hullu Teadlase kabinetis eksperimen- dihommikud 5–12-aastastele lastele. 2016. aastal oli 49 eksperi- mendihommikut, millest võttis osa 360 huvilist. –– 2015/2016 õppeaastal toimus TÜ muuseumi eestvedamisel üle-eestiline 1.–3. klasside õpilastele mõeldud projekt „Hullu Teadlase II teaduskonverents „Muld kui kuld““, millest võttis osa 12 maakonda, 32 kooli ja 330 õpilast. Projekti rahastas Hasart- mängumaksu Nõukogu. –– 2016/2017. õppeaastal alustati projekti „Hullu Teadlase III teaduskonverents „Olen tragi, sordin prügi!““, millest võtab osa 14 maakonda, 28 kooli ja 685 õpilast. Projekti rahastab Hasartmän- gumaksu Nõukogu. –– 2016. aastal külastas Hull Teadlane programmiga „Kutsu Hull Teadlane kooli!“ Eesti koole ja lasteaedasid. Korraldati 17 programmi, millest võttis osa 890 õpilast. –– 13.08.2016 astus Hull Teadlane üles Paide arvamusfestivali las- tealal, kus neljast töötoast võttis osa 120 huvilist. –– 2016. aasta teises pooles alustati koostööd Eesti Televisiooniga – Hull Teadlane ja tema assistent astusid üles kahes ETV lastesaa- te „Lastetuba“ episoodis (teemad: elekter ja halloween).

272 Tartu Ülikooli muuseumi 2016. aasta aruanne

Foto 1. Näitus „Lapsed ja sõda“ Toomkiriku pööningul (Andres Tennuse foto)

–– Augustis 2016 ilmus TÜ muuseumi ja kirjastuse Tammerraamat koostöös lasteraamat „Hull Teadlane“ (autor Mihkel Truman, illustratsioonid Andres Varustin). Raamatu tekstidele on lisatud eksperimendikirjeldused, mida lugejad saavad ise järgi proovida.

Arendustöö TÜ kunstimuuseum –– Erivajadustega inimeste teenindamise võimaluste suurendamine: „Vanakreeka kultuur“ kirjeldustõlke programmi loomine vaegnä- gijatele ja viipekeeletõlke programmi arendamine vaegkuuljatele. Pimedate kirjas välja töötatud ekspositsiooni tutvustavad tekstid. K. Valk. –– IT-arendused ja muukeelse külastajaga suhtlemise võimaluste suurendamine: nn muumiakambri ekraan (informatsioon muumiakambri, Egiptuse kultuuri ja O. Fr. von Richteri muististe kollektsiooni kohta), nn saaliekraan (informatsioon muuseumi ajaloo, ekspositsiooni, Kreeka kunsti jm kohta), nn Pompei maa- lingute ekraan (Pompei stiilis seinamaalingud Eestis ja TÜ kunstimuuseumis). I. Sahk, J. Anderson, K. Tiideberg, K. Valk.

273 Mairo Rääsk

–– Õppevahendid: õppemäng „Memori“, idee, illustratsioonid ja kujundus A. Arus; õppemäng „Kreeka jumalad ja oraakel“, idee, teostus L. Pabstel, kujundus A. Arus; tööleht „Kreeka ja Egiptus“, koostaja K. Valk, illustratsioonid ja kujundus A. Arus.

TÜ muuseum (toomkirik) 2016. aasta teises pooles alustati tööd TÜ muuseumi toomkiriku maja 5., 6. ja 7. korrusele interaktiivse õpikeskkonna „Inspiratooriu- mi“ loomiseks, mille peamine sihtrühm on lasteaia vanemate rüh- made ning põhikooli esimese ja teise kooliastme õpilased ning õpe- tajakoolituse tudengid ja õpetajate täiendõppe kursustel osalejad. Loodav keskkond hõlmab erinevaid teemakeskusi: loodus, meditsiin, kaunid kunstid, keeled, ajalugu. Keskkonna loomist rahastatakse TÜ ASTRA projekti kaudu.

Üritused Suurüritused –– 01.05. Hullu Teadlase sünnipäev. Tagasitulek rännakult (446 kü- lastajat) –– 14.05. Muuseumiöö. Öös on laineid (4771 külastajat) –– 09.07. Teaduslinn. (Hansapäevad „Perega koos“) (5800 külasta- jat) –– 30.09. Teadlaste Öö festival (1064 külastajat) –– 17.11. Akadeemilise pärandi päev (u 60 külastajat)

Linnafestivalid –– 23.04.–04.05. Prima Vista –– 19.07. Ööülikooli loeng –– 22.08–23.08. UIT. Toomemäe salapaikade ekskursioon, läbiviija Karoliina Kalda. –– 02.–04.08. tARTuFF. Vestlused ja ekskursioonid seoses Maailma mõõtmisega. Kõiki vestlusi juhtis Kerttu Palginõmm. –– 21.–23.10. Tartu Valgus 2016 | TAVA16. Valguskunsti õpikojad, mille tulemusena valmisid Tina Wikströmi ja Johan Moritza töö- toas valguslahendus toomkirikule ning Jenni Pystyneni valgusinstallatsioon A-B Tartu tähetornile.

274 Tartu Ülikooli muuseumi 2016. aasta aruanne

Sariüritused Toomkirik Teeõhtud –– 03.02. Antti Roose „Vahi – 21. sajandi Annelinn“ –– 07.03. Andra Siibak „Anonüümsete kommentaaride ohud ja või- malused“ –– 13.04. Karin Bachmann „Hea linn“

Minu Eesti läbi „mugavuspagulaste“ silmade –– 13.09. Minu Eesti läbi „mugavuspagulaste“ silmade: Hiina fookus (Tauno Tõhk, Urmas Pappel, Martin Pärn) Tartu tudengipäevadel –– 24.11. Minu Eesti läbi „mugavuspagulaste“ silmade: Inglismaa fookus (Mart Kuldkepp) –– 05.12. Minu Eesti läbi „mugavuspagulaste“ silmade. Ameerika fookus (Kristo Nurmis) –– Ideekohver –– 15.09. Maailma mõõtmine läbi seljakotiränduri pilgu (Helleka Koppel) –– 13.10. Maailma mõõtmine läbi palveränduri pilgu (Martti Kalda) –– 17.11. Maailma mõõtmine. Rahvaste piirid (Eiki Berg) –– 08.12. Maailma mõõtmine. Siberi rahvaste minevik ja tänapäev

Kunstimuuseum Antiigikuu –– 09.03. Tõlkimise kunst I osa. Theophrastos „Inimtüübid“ –– 16.03. Tõlkimise kunst II osa. Lukianose „Tõelised lood“ –– 23.03. Tõlkimise kunst III osa. Titus Livius „Linna rajamisest alates“

Kunstikolmapäevad –– 27.01. Ain Mäesalu. Tartu on 13.–14. sajandi emailmaalingutega klaaspeekrite suuremaid leiukohti Euroopas –– 17.02. Eve Koha. Eesti klaasikunst 21. sajandil –– 13.04. Marju Luts-Sootak. Immanuel Kant modernse õiguse põh- jendajana –– 14.09. Vladimir Sazonov. Küüditamine ja terroripoliitika Assüü- ria impeeriumis 900–610 eKr

275 Mairo Rääsk

Foto 2. Kunstimuuseumi saabus 17. juulil 2016 ajalooline ost USAst – Gerhard von Kügelgeni maal rektor Georg Friedrich Parrotist (Andres Tennuse foto)

–– 12.10. Ivo Volt. Antiikmaailma ühiskondlikud suhted Egiptuse papüürustes –– 16.11. Lea Leppik. „Temast saab suur mees …“ Gustav Ewers noore Richteri kasvatajana –– 07.12. Kristiina Tiideberg. Richteri kirjad Hommikumaalt ehk kuraatoriga näitusel

Tähetorn Astronoomialoengud –– 19.01. Jaan Pelt, Laurits Leedjärv, Rain Kipper ja Tiit Sepp. Koh- tumisõhtu astronoomidega –– 02.02. Tõnu Viik. Johannes Kepleri elu ja töö. Osa 2 –– 16.02. Martin Vällik. Kas Maa ongi lame? –– 01.03. Elmo Tempel. Universum meie ümber –– 15.03. Jaan Pelt. Gravitatsioonilised lained – lõpuks mõõdetud –– 29.03. Lea Leppik. Professor Huthi pärand –– 05.04. Taavi Tuvikene. Vanad astronoomilised fotoplaadid ärka- vad uuele elule –– 09.04. Enn Kasak. Lõpmatusest

276 Tartu Ülikooli muuseumi 2016. aasta aruanne

–– 03.05. Jaak Jaaniste. Päikesevarjutus Indoneesias; Janet Laidla. Merkuuri üleminek 9. mail –– 17.05. Kadri Tinn. Reisimisest Universumis pöidlaküüdiga ja ilma –– 06.09. Karl Reinkubjas. ESTCube-2 ja uuemad suundumused kosmosetehnikas –– 20.09. Lea Leppik. Hagenid, Schwarzid ja tähed –– 04.10. Jaak Jaaniste. Komeedid, asteroidid ja muu taevane prügi –– 01.11. Mare Kõiva ja Andres Kuperjanov. Üllatavaid fakte Stonehenge’ist ja Aveburyst ning sissevaateid Herscheli elulukku –– 15.11. Maarja Kruuse. Galaktikad – nende kauguste määramine –– 29.11. Juhan Kangilaski. Kohaspetsiifiline kolonisatsioon: isema- jandav elamise üksus Marsil

Hoiu- ja kogumistöö TÜ muuseumis on 108 991 museaali, milles MuISi on sisestatud 52 885, sh 15 007 digikujutisega (seisuga 31.12.2016)

Põhikogu koosseis: –– Ajalooline astronoomia-matemaatika kogu 355 (ÜAM AjAM) –– Ajalooline esemeline kogu 16 289 (ÜAM Aj) – sh juurdekasv 7 –– Ajalooline füüsika-keemia kogu 3135 (ÜAM AjKF) – sh juurdekasv 503 –– Ajalooline kunstikogu 459 (ÜAM AjK) – sh juurdekasv 2 –– Ajalooline meditsiini kogu 10 624 (ÜAM AjM) –– Arhiivkogu 26 013 (ÜAM Ar) –– Fotokogu 19 125 (ÜAM F ja KMM F) – sh juurdekasv 238 –– Skulptuurikogu 474 (KMM S) –– Gemmivalandite kogu 18 823 (KMM GE) – sh juurdekasv 1750 –– Mündivalandite kogu 3505 (KMM Nv) – sh juurdekasv 522 –– Graafikakogu 7614 (KMM GR) –– Joonistuste kogu 552 (KMM JO) –– Maalikogu 267 (KMM MA) – sh juurdekasv 1 –– Ikoonikogu 228 (KMM IK) –– Antiigikogu 73 (KMM A) –– Numismaatikakogu 336 (KMM N) –– Bonistikakogu 123 (KMM B)

277 Mairo Rääsk

–– Medalikogu 33 (KMM ME) –– Medalivalandite kogu 771 (KMM Mv) – sh juurdekasv 410 –– Tarbekunst 192 (KMM TK)

Kokku juurdekasv kokku: 3433 (annetused, kogumistöö, üleandmi- ne; ost – maal KMM MA 267)

Kogude kasutamine –– Teaduslik kirjeldamine kokku 2662 –– Retrospektiivne sisestamine MUISi kokku 5533 –– Objekte eelregistreeritud MUISis kokku 525 –– Korrastatud objekte kokku 1027 –– Konserveeritud objekte kokku 20 –– Inventuuris kontrollitud objekte kokku 8118 –– Museaalide digiteerimine kokku 5721 –– TÜ raamatukogu kataloogi Ester sisestatud kokku 501 eksemplari-, 423 bibliokirjet 627 foto kohta ning 15 trükise kohta. –– TÜ raamatukogu digitaalsesse repositooriumi DSpace sisestatud kokku 480 sisestust 633 foto kohta –– Kogude kasutamine kokku 15 058 museaali: –– Kohapeal tutvunud 91 inimest, neist 57 väljastpoolt muuseumi –– Uurimiseks kasutatud 14 726 objekti –– Näituste ettevalmistamiseks, eksponeerimiseks 112 objekti –– Täidetud 17 asutusevälist koopiatellimust, väljastatud 172 digi- koopiat –– Kogusid puudutavatele päringutele vastamine: 48 päringut

Teadus –– Välja anti üks publikatsioon: kogumik Tartu Ülikooli ajaloo küsi- musi XLIV alapealkirjaga „Rahvusülikooli omad ja võõrad“ koos- töös humaniora valdkonnaga, toetas riiklik programm „Eesti keel ja kultuurimälu“. –– 06.12. Muuseumi aastakonverents „Muutuste sajand Eesti meditsiinis“, koostöös medicina valdkonnaga, 13 ettekannet, väike väl- japanek. UTTV tegi ülekande ja salvestist on vaadatud 498 korda (07.01.2017 seisuga).

278 Tartu Ülikooli muuseumi 2016. aasta aruanne

Konverentside kaaskorraldamine: –– 07.–08.09. Struve Geodetic Arc Coordinating Committee Tallin- nas ja Tartus (peakorraldaja Maa-amet, kohal esindajad kõiki- dest riikidest, mida Struve kaar läbib). –– 05.–07.10. International conference „The university landscape in the light of the Enlightenment“ (vt projektid). –– 12.12. Tiina Vint. Eesti Konservaatorite Ühingu III teadusseminar „Tagasivaade ajas ehk varasemate konserveerimistööde ja -metoo- dikate analüüs tänapäeva kontekstis“. Seminari kaaskorraldaja- teks olid Tartu Ülikool ja Tartu Kõrgem Kunstikool. Täpsemalt http://www.eestikonservaator.ee/konservaatorite-teadusseminar –– Tiina Vint. Eesti Ajaloomuuseumi õpituba sarjast „Asja armasta- jad“ teemal „Vanu mänguasju Eesti Ajaloomuuseumi kogus ja eri- nevatest materjalides tehtud esemete säilitamine kodus.“ Õpituba juhtisid Maia Madar (Eesti Ajaloomuuseumi kultuuriloolise kogu hoidja) ja Tiina Vint (Tartu Ülikooli muuseumi peavarahoidja). –– 09.05. Tiina Vint. ICOM Eesti seminar muuseumitöötajatele „Värv või värvitus muuseumis“ korraldusmeeskonna liige.

Muuseumitöötajad tegid rahvusvahelistel konverentsidel 11 ettekannet ja kodumaistel konverentsidel 6 ettekannet. Avaldati 12 kõr- getasemelist publikatsiooni, need leiab ETIS-st.

Teadusprojektid –– BE-SmaRT, seitsme partneri koostööprojekt, mida rahastatakse Erasmus+ programmist. Projekti juhtpartner on Pädagogische Hochschule Freiburg. Tartu Ülikoolist on projekti partnerid hari- dusteaduste instituut (Äli Leijen, Maarit Saks, Indrek Lillemärgi) ja Ülikooli Muuseum (Mairo Rääsk). –– Kerttu Palginõmm oli Anti Selarti personaalse uurimistoetuse täitja. PUT 107: Keskaegne Liivimaa: Euroopa ääremaa ja tema keskused (12.–16. sajand). –– Jaanika Anderson. Projekti „Ülikoolimaastik valgustusajastu valguses (1.09.2015−30.11.2019)“ (Juhan Maiste, Mariann Raisma, Tartu Ülikool) tegevusena konverentsi „The University Land- scape in the Light of the Enlightenment“ kaasorganiseerimine, 05.–07.10.

279 Mairo Rääsk

–– Osalemine publitseerimisprotsessis: J. J. Winckelmanni teoseid publitseerivas sarjas avaldatakse 3469 gemmivalandi kirjet, si- sukirjeldust ja digikujutist: Johann Joachim Winckelmann, Sch- riften und Nachlaß, volume VII, 2: Description Kommentar, hrsg. Von A.H. Borbein, M. Kunze und Axel Rügler, Darmstadt, 2017/2. Kollektsiooni pildistas: S. Stepaško, Koordineerimine: J. Ander- son. –– Muuseum on haaratud Eesti muuseumide kogumis- ja uurimis- projekti, mis tegeleb Eesti lähiminevikuga. 2016. aasta lõpus alustatud kogumisaktsiooni koordineerib Terje Lõbu. –– L. Leppik on E. Tammiksaare juhitavas uurimisrühmas, mis või- tis rahvusülikooli ajaloo kirjutamise konkursi. –– 19. sajandi baltisaksa graafika kaardistamine Tartu ja Lõu- na-Eesti mittekunstimuuseumides (rahastus kultuuriministee- riumi muuseumide arendamise programmist). Projektijuht Kris- tiina Tiideberg, koostöös Moonika Teemusega (TÜ raamatukogu). –– Riiklikust programmist „Eesti keel ja kultuurimälu“ saadi 1999 eurot toetust „TÜ ajaloo küsimuste“ väljaandmiseks (projektijuht L. Leppik). –– Lea Leppik. Tartu kultuuritöötaja stipendium SIC-i sümpoosioni jaoks 447 eurot. –– Janet Laidla. Kristjan Jaagu stipendium SIC-i sümpoosioni jaoks 675 eurot.

280