101 Teatrisyndmust 0602.Indd

Sisukord Eessõna 8 1. 1529 – esimene teatrietendus Eestis 10 2. 1680 – esimene Eestis kirjutatud ja ette kantud ooper – Mederi „Kindlameelne Argenia” 12 3. 1783 – Tallinnasse asus elama August von Kotzebue 14 4. 1788 – eesti keel ja eestlased tegelastena esimest korda teatrilaval – Kotzebue „Isalik ootus” 16 5. 1809 – avati Eesti esimene kutseline teater – Tallinna Linnateater 18 6. 1812 – Tartus kehtestati teatrikeeld 20 7. 1819 – esimene eestikeelne etendus – Steinsbergi „Häbbi sellel, kes petta tahhab” 22 8. 1870 – esimene eestikeelne lavastus eestlastele – Koidula „Saaremaa onupoeg” 24 9. 1870 – esimene eesti teatrifoto – Koidula „Maret ja Miina” 26 10. 1873 – C. R. Jakobsoni „Arthur ja Anna” 28 11. 1878 – Vanemuise seltsi näitejuhiks sai August Wiera 30 12. 19. sajandi lõpp – skandaalne teatrielu 32 13. 1903 – Gorki „Põhjas” Estonias 34 14. 1906 – avati Vanemuise teatrimaja 36 15. 1906 – avati esimesed eestikeelsed kutselised teatrid 38 16. 1906 – Vanemuise teatri juhiks sai Karl Menning 40 17. 1906 – Karl Menningu „Tuulte pöörises” 42 18. 1908 – Paul Pinna Napoléonid 44 19. 1911 – Karl Menningu „Libahunt” 46 20. 1913 – avati Estonia teatrimaja 48 21. 1913 – esimene eestikeelne „Hamlet” ja Hamlet 50 22. 1913 – Theodor Altermanni „Tabamata ime” 52 23. 1913 – ilmus „Teatri-raamat” 54 24. 1914 – Theodor Altermanni „Pisuhänd” 56 25. 1914 – Karl Menning lahkus Vanemuisest 58 26. 1919 – Paul Pinna „Salome” 60 27. 1919 – Erna Villmeri „Pelléas ja Mélisande” 62 28. 1919 – tantsijanna Maggie Gripenbergi külalisetendused Tartus 64 29. 1920 – Estonias alustas tööd Hanno Kompus 66 30. 1921 – tegevust alustas Hommikteater 68 31. 1921 – tegevust alustas Draamastuudio 70 32. 1922 – Paul Sepa „Kuningas Oidipus” 72 33. 1922 – esimene täispikk eesti tantsijatega balletilavastus – „Coppélia” 74 34. 1922 – Karl Jungholzi „Aida” 76 35. 1923 – Liina Reimani Jeanne d’Arc ja Maria Stuart 78 36. 1924 – Ants Lauteri „Masinahävitajad” 80 37. 1924 – Ants Lauteri „Juudit” 82 38. 1925 – Estonia ballettmeistriks sai Rahel Olbrei 84 39. 1928 – esimene eesti ooper – Aava „Vikerlased” 86 40. 1929 – Ruut Tarmo „Mikumärdi” 88 41. 1931 – Erna Villmer ja Ants Lauter – Koidula ja Kreutzwald 90 42. 1932 – Wuolijoki „Koidula” 92 43. 1932 – esimene Tammsaare-dramatiseeringu lavastus – „Vargamäe” 94 44. 1932 – Priit Põldroosi „Kosjasõit” 96 45. 1934 – Andres Särevi „Tagahoovis” 98 46. 1937 – Mari Möldre Toots 100 47. 1937 – Priit Põldroosi „Kolmekrossiooper” 102 48. 1943 – esimene eesti ballett – Tubina „Kratt” 104 49. 1946 – Jakobsoni „Elu tsitadellis” 106 50. 1954 – Kulno Süvalepa ja Kaljo Kiisa „Kevade” 108 51. 1954 – Helmi Puuri Odette ja Ottilie „Luikede järves” 110 52. 1955 – Kaarel Karmi ja Aino Talvi Antonius ja Kleopatra 112 53. 1955 – Kaarel Ird sai taas Vanemuise peanäitejuhiks 114 54. 1955 – Voldemar Panso hakkas lavastama 116 55. 1957 – avati Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateeder 118 56. 1958 – Tiit Kuusiku Lendav Hollandlane 120 57. 1962 – Voldemar Panso „Inimene ja jumal” 122 58. 1963 – Mai Murdmaa hakkas lavastama 124 59. 1966 – Jüri Järveti Claudius 126 60. 1967 – Ülo Vilimaa hakkas lavastama 128 61. 1967 – Hendrik Krummi Manrico 130 62. 1968 – Georg Otsa Rigoletto 132 63. 1969 – Suitsu-õhtu 134 64. 1969 – Evald Hermaküla „Tuhkatriinumäng” 136 65. 1969 – Jaan Tooming hakkas lavastama 138 66. 1970 – Heino Mandri Willy „Proovireisija surmas” 140 67. 1971 – Adolf Šapiro „Kirsiaed” 142 68. 1971 – Evald Hermaküla ja Jaan Toominga Aadam ja Lucifer 144 6 69. 1972 – Ita Everi ja Eino Baskini naine ja mees 146 70. 1973 – Voldemar Panso „Tants aurukatla ümber” 148 71. 1974 – Kaarin Raidi „Külalised” 150 72. 1975 – Kalju Komissarovi „Protsess” 152 73. 1975 – Merle Karusoo hakkas lavastama 154 74. 1976 – Lembit Petersoni „Godot’d oodates” 156 75. 1976 – Jaan Toominga „Põrgupõhja uus Vanapagan” 158 76. 1977 – Aarne Üksküla ja Linda Rummo George ja Martha 160 77. 1978 – Juhan Viidingu Hamlet 162 78. 1981 – Mati Unt hakkas tööle lavastajana 164 79. 1982 – Merle Karusoo „Meie elulood” ja „Kui ruumid on täis ...” 166 80. 1983 – Mikk Mikiveri „Pilvede värvid” 168 81. 1987 – asutati VAT Teater 170 82. 1989 – Georg Malviuse „Viiuldaja katusel” 172 83. 1990 – toimus esimest korda festival Baltoscandal 174 84. 1991 – Elmo Nüganeni „Armastus kolme Apelsini vastu” 176 85. 1993 – Priit Pedajase „Tagasitulek isa juurde” 178 86. 1995 – Elmo Nüganeni „Kolm musketäri” 180 87. 1995 – Elmo Nüganeni „Pianoola ehk Mehhaaniline klaver” 182 88. 1999 – Marika Vaarik Miss Ameliast Savisaareni 184 89. 2000 – Mati Undi „Laulatus” 186 90. 2001 – avati Kanuti Gildi SAAL 188 91. 2002 – Priit Pedajase „Eesti matus” 190 92. 2003 – Peeter Jalaka ja Saša Pepeljajevi „Luikede järv” 192 93. 2004 – Peeter Jalaka „Eesti ballaadid” 192 94. 2005 – tegevust alustas teater NO99 196 95. 2007 – Von Krahli näitlejad oma vanematega lavastuses „Kajakas” 198 96. 2007 – Dmitri Bertmani ja Neeme Kuninga „Wallenberg” 200 97. 2008 – Ain Mäeotsa „Detektiiv Lotte” 202 98. 2008 – Teemu Mäki „Harmoonia” 204 99. 2009 – Ruslan Stepanovi „Kevade” 206 100. 2010 – Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi „Ühtne Eesti suurkogu” 208 101. 2013 – Renate Keerdi „Pure mind” 210 Isikunimede loend 212 Valik viidatud ja refereeritud kirjandust 218 Lühendid 220 7 EESSÕNA Oletan, et iga teatriuurija või -huviline on mõttes mänginud „Eesti teatrisündmuste” mängu, koostades näiteks nimekirja oma elu teatrisündmustest või teatriaasta teatrisündmustest (vt nt Teater. Muusika. Kino teatriankeeti). Ühe seda tüüpi mängu tulemused on avaldatud Reet Neimari raamatus „Sajandi sada sõnalavastust” (2006), mis esitleb eesti kutselise teatri esimese saja aasta sadat sõnalavastust. Nimetan selliste raamatute kirjuta- mist mänguks, sest see on subjektiivne, autorikeskne nägemus teatrist. Vaatamata sellele ei ole ma mänginud süüdimatult vabamängu, vaid seadnud endale kindlad reeglid ja põhimõtted, mida ka järgnevalt tutvustan. Kõige olulisem info puudutab selle raamatu suhet nii eelkäijate kui ka võimalike lugejatega. „101 Eesti teat- risündmust” ei püüa kehtivat teatrilookaanonit lõhkuda ega lammutada, pigem ikka kinnitada, edasi ehitada ja pisut laiendada. Kaanonit lammutada olekski riskantne ettevõtmine, sest minu töö põhineb suures osas eelkäijate kirjutistel lavastustest, rollidest ja isikutest, mida/keda mul oma suhteliselt lühikese eluea tõttu näha pole õnnestunud. Raamatut kirjutades pidasin lugejatena silmas eelkõige teatrihuvilisi, kellel pole veel väga sügavaid teadmisi teatriloost, kuid on huvi teatrit tundma õppida. Tahtsin, et sellest tuleks põnev ja intrigeeriv, kuid samas ometi ülevaatlik ja hariv lugemine. Käesoleval teosel on teiste samalaadilistega (näiteks Reet Neimari raamatuga) võrreldes mitmes mõttes teistsugune struktuur. Esiteks, puuduvad ajalised piirangud. Teiseks, 17.–19. sajandi teatrist on kaasatud ka asjaarmastajate tegevus, kuna kutselist teatrit sel perioodil Eestis veel kuigi palju polnud. Kolmandaks, lisaks sõnateatrile pälvib tähelepanu ka muusika- ja tantsuteater. Ning neljandaks, teatrisündmusena käsitletakse erinevat tüüpi nähtusi: lavastusi, rolle, teatritegelaste mõjuvälja, institutsioone, teatriskandaale, kirjutisi ja fotosid. Miks nii? 20. sajandi teatrit on nimetatud lavastajateatri ajajärguks, sest erinevalt varasemast, kui teatriprotsessis valitsesid kirjanikud ja näitlejad, võttis 19. sajandi lõpus juhtohjad enda kätte lavastaja, keda hakati pidama lavastuse täieõiguslikuks autoriks. Sellepärast ongi 20. sajandi teatriajalugu suuresti kuulsate lavastajate ja lavastuste ahel. Selline lähenemine jätab aga varju näitlejad ja suurepärased rollid, kui need juhuslikult ei ole sündinud suurepäraste lavastuste raames. Selles raamatus on näitlejaile, lauljaile ja tantsijaile antud võimalus ka üksi või koos lavapartneriga hiilata. Aga mida teha mõjukate teatritegelastega, kes ehk pole olnud lavastajad või kelle tööd ja tähendust ei ole võimalik suruda ühte-kahte lavastusse? Nagu teatriprotsessis nii ka selles teoses 8 ilmuvad nad areenile iseseisvate isikulugude kaudu. Kui mõelda ja kirjutada teatrist ainult inimeste kaudu, siis võib kergesti unustada materiaalse ja institutsionaalse baasi, mis neid koos hoiab või pühitseb. Ma pean siin silmas eelkõige teatrimaju, kultuurimonumente linnaruumis, kuid ka nähtamatuid võrgustikke, mis tekivad inimeste vahel ajas ja ruumis. Kuid kuhu jääb siis publik, teatrietenduse vältimatu tingimus? Kuna teater pakub huvi mitte ainult kunstilise, vaid ka sotsiaalse nähtusena, siis ei tahtnud ma ka publikut „suurest teatrimängust” välja jätta. Vaatajad saavad teatrisündmusi kujundada ja oma seisukohti avaldada mitte ainult „jalgadega hää- letades” ehk piletit ostes, vaid kõige selgemini tuleb nende hääl esile just siis, kui puhkeb mõni teatriskandaal. See on hetk, kui kunst ja ühiskond teineteisega tõsiselt rääkima hakkavad. Lõpuks, teatrikriitikud, -uurijad ja fotograafid, ka teil on võimalus panna alus mõnele teatrisündmusele! Sellise struktuuri kaudu on esindatud raamatus kõik teatrisündmuse peamised tegijad: lavastajad, näitlejad, teatrijuhid, majad ja institutsioonid, vaatajad ja teatrist kirjutajad. Tõsi, teatrikunstnike töö tõuseb esile vaid mingil määral nii tekstis kui ka fotodel, kuid pean teatrit ennekõike ikkagi kollektiivseks loominguks. Kuidas selles teoses on defineeritud mõistet „teatrisündmus”? Kellel ja millel on üldse võimalus teatrisünd- museks saada? Teatrisündmus võib olla ükskõik milline teatriga seotud aspekt, mis tõuseb esile omasuguste seast või äratab laiemat tähelepanu. Kui arvestada potentsiaalseteks teatrisündmusteks võimelisi institutsioone,

Load more