reoter- muusiko -kinо ISSN 0207 — 6535

ENSV Kultuuri­ ministeeriumi, Eesti Heliloojate

Eesti Kinoliidu ja Eesti Teatriliidu IX aastakäik

Esikaanel: Kaader Rao Heidmetsa nukufil­ mist «Papa Carlo teater» («TalMnnfilm». 1988). Tagakaanel: H. Raudsepa — M. Undi «Vedel vorst» Noorsooteatris (lav M. Unt). Tiiu — Piret Kalda, Kustav — Guido Kangur. T. Huigi foto

TOIMETUSE KOLLEEGIUM

JAAK ALLIK AVO HIRVESOO ARVO IHO TÕNU KALJUSTE ARNE MIKK MARK SOOSAAR ,|l!4f>> PRIIT PEDAJAS LINNAR PRIIMÄGII OLO VILIMAA

PEATOIMETAJA MIHKEL TIKS, tel 44 04 72

TOIMETUS: Tallinn, Narva mnt 5 postiaadress 200090, postkast 3200

Peatoimetaja asetäitja Peeter Tooma, tel 66 61 62 Vastutav sekretär Helju Tüksammel, tel 44 54 68 Teatriosakond Reet Neimar ja Margot Visnap, tel 44 40 80 Muusikaosakond Mare Põldmäe ja Mart Siimer, tel 44 31 09 Filmiosakond Jaak Lõhmus ja Sulev Teinemaa, tel 43 77 56 Keeletoimetaja Kulla Sisask, tel 44 5468 Fotokorrespondent Toomas Huik, tel 44 47 87

KUJUNDUS: MAt EINER, tel 44 47 87

(C) «Teater. Muusika. Kino», 1990 юотег

SISUKORD TEATER VASTAB MATI UNT

German Schutting AUTOPORTREED MASKIDEGA

Mihkel Tiks KAS VEDEL VORST SAAB AUGEIASE TALUD PUHTAKS? (Diirrenmatti «Augeiase tallid» Nukuteatris ja «Vedel vorst» Noorsooteatris)

Jaak Allik APRILLITEESID («Da.ttoni surm» Eesti Draamateatris)

Veiko Jürisson TEISITI OLEMISE RÖÖM («Ulguv mölder» «Endlas»)

Lilian Vellerana MUUT JA ELU («Saatuse heidikute kuu» «Endlas»)

Enn Siimer SILVI VRAIT PÄRNU TEATRIS (»Zorbas» «Endlas») MUUSIKA Tõnu Kalam LUDVIG JUHT JA ENDEL KALAM: KAKS ELUKÄIKU EESTI MUUSIKAS

MUUSIKA TRÜKISÕNAS («Scripts Musicalia»)

Rudolf Põldmäe VIIES ÜLDLAULUPIDU

Eik Toivi EESTI RAHVUSLIKU ORKESTRI SENISEST JA EDASISEST

Priit Kuusk MUUSIKAMAAILM. Hooaeg 1988/89

Umberto Eco DO YOUR MOVIE YOURSELF

Raimc Kinisjärvi KUI VAATAJAT HAARAB ÖUDU3 (Pilk õudusfilmi ajaloole*

Zbigniiew Herbert. VENE MUINASJUTT KÜSIJA SUU PEALE EI LÖÖDA! (TMK lugejaankee".) SELTSKONNAKROONIKA GRAND PRIX RAO HEIDMETSA JÄ JAAK ARRO «PAPA CARLO TEATRILE» ESPINHO MULTI- FILMIFESTIVALIL PORTUGALIS \J \ w

и! Для всех нас — борцов против зует в этом зале, и свершения се ъездом по телеви- а? Vene muinasjutt

ZBIGNIEW HERBERT

Vanaks jäi isake tsaar, vanaks jäi. Ei suutnud käed enam tuvilgi kaela kahekorra keerata. Istus troonil, kuldne ja külm. Ainult habe kasvas, põrandani ja üha edasi. ¥õim oli ammugi teise, teab kelle käes. Uudishimulik rahvas piilus paleeaknast sisse, aga Kõvernina varjas aknad võllapuudega. Ainult pcodud said niiviisi ühtteist näha. Lõpuks suri isake tsaar lõplikult ära. Kellad kõmasid, aga surnukeha ei kantud välja. Oli tsaar trooni külge kas­ vanud. Troonijalad olid tsaari jalgadega segi. Käed käetu- gede küljes kinni. Ei saadud teha kuidagi lahti. Aga tsaari ühes kuldtrooniga maha matta — kah kahju. . Poola keelest tõlkinud RIHO LAANEMÄE

Zbigaiew Herbert (sünd 1924) — poola kirjanik. Elab Pariisis.

TIHHON HRENNIKOV (s 28. V 1913), NSV Liidu rahvakunstnik, sotsialistliku töö kange­ lane, Lenini ja riiklike preemiate jpm laureaat, aastast 1948 NSV Liidu Heliloojate Liidu esimene (aastani 1957 pea-) °sekretär. Ma:i Unt 1. veebruaril 1990 Tallinnas Noorsoo­ teatri väikesel laval. T. Huigi foto Vastab Mati Unt

Sa oled kirjanik ja lavastaja, järelikult on sul elus olnud ka topelthulk kriitikuid. Kas üks esimesi «undolooge» ei olnud Marju Lauristin? Muide, pärast 1970. aasta «Nooruses» avaldatud artiklit «Kirjanduse mõttest» arutati ülikooli partei­ aktiivil tema «personaalküsimust». Täna telliti mult telefoni teel Marju Lauristini kui võimalikku tulevast presidenti pooldav artikkel. (Naer.) Tohoh! Seda ma muidugi ei teadnud. Aga ma sain hiljuti Marju käest indulgentsi. Me polnud ammu kokku saanud ja sügisel kohtusime kogemata Helsingis ühes äärelinna majas, kus peeti sama juhuslikult Peeter Vihalemma sünnipäeva. Oli vähe külalisi ja ma kutsusin Marju üles pööningule, kus küsisin, kas ta ei pahanda, et ma poliitikas ei osale. Marju ütles, et oi kui hea, et sa seda ei tee, jumal tänatud! Selle indulgentsi üle olen ma väga õnnelik. (Naer.) Ei, Marju suhtes on mul täiesti siirast respekti, Marju artiklid olid omal ajal parimad, mis minu kui kirjaniku kohta on Eestis kirjutatud. Kirjanikuna on mul elus olnud vähe kriitikuid, kes mulle tähtsad on olnud. Ütleksin isegi nii, et siin maal vähe, mujal on vahest rohkemgi nii kirjutatud, et endal ka on huvitav lugeda. Minu meelest oli teil ülikooli ajal palju ühiseid sõpru ja ühiseid huvisid, sealhulgas ka huvi üksteist harida? Jaa. Minul ei olnud teistele palju öelda, ma rohkem kuulasin, sest olin kõige noorem ja nende ringi hiljem tulnud, viimane veel, kes vankri peale võeti. Seal olid siis Marju, Paul-Eerik, Ehin, Kaplinski, Kangilaski, ka Hel­ lat, Rähesoo, Ly Seppel, Matti Vaga. . . Kaalep, Suuman ja Alliksaar olid muidugi omaette, teistmoodi tutvus, vanem generatsioon. Meie, nooremad, harisime tõesti üksteist. Kõikvõimalikud imažinistid, luulekujundi teooriad Ehinilt, kunstiajalugu Kangilaskilt, igaühelt midagi, mina olin küll eelkõige see haritav, mitte harija. Hilisemast ajast lisandusid Vahing, Valton, Runnel, Mäll, J. B. Isotamm, Joel Sang . . . Korraldati koduseminare. Nüüd liigub infot rohkem, igaüks võib ise raamatu läbi lugeda, tollal käidi üksteise juures külas ettekandeid ja referaate kuulamas, Vahing ja Kangilaski olid siis salongide põhikorraldajad, iga nädal oli üks päev, kus uksed olid avatud. Aga «Thespis», käsikirjaline teatrialmanahh, juba «Vanemuise» ajal — seda tegite Vahinguga? Kui palju neid numbreid tuli? Ei tea, mul endal polegi teda enam. Mina laenasin enda omad Vello Pohlale, kes tahtis neid väga uurida, siis kui ta veel roheline ei olnud, kui ta punases Keskkomitees töötas. Tagasi on unustanud tuua, võib-olla valgete ajal toob. (Naer.) «Thespiseid» oli ju ka väga vähe, üks kümmekond eksemplari tegime. Tollal oli kunstist (kirjandusest, teatrist) mõtlemine endastmõistetava­ malt ka ühiskonnast mõtlemine või — kui üldse ühiskonna probleemidest rää­ giti, tehti seda tihtipeale kirjanduse ja kunsti analüüsi kaudu. Nagu nüüd «Reedes» meenutatud, olid «Sirbis» näiteks lahingud võõrandumise ja Valtoni ümber. Koik oli nagu põimunum. Või arvad sa ka, et see pole asjade loomulik seis? Kuna miski polnud õieti lubatud ja iga asja pärast tuli sõdida ja tülitseda, siis see rohkem ehk mõjus poliitikana. Poliitiliselt mõjusid ka puhtinimlikud, filosoofilised kategooriad. Sein oli vastas, võitluseks keela­ jatega või seltsimeestega, kes olid spetsialiseerunud eelkeelamisele, keelajatele märku andmisele, kulus hulk aega ja energiat, kõik elasid kaasa, see mõjus siis ka poliitikana. Tegelikult on poliitika ikka midagi muud ja kas meie üldse teame siin ühiskonnas tänase päevani, mis see on. Nüüd on hakatud jälle nõudma puhtaid ankeete, mitte ainult puhtpoliitiliselt, vaid ka loominguliselt arveid tegema. Kas sina oled ka kodus mõelnud: kui palju ma ennast müünud olen, kus ma konjunktuuri peale läksin, mida mulle võidakse ette heita? Ei, ma eriti ei ole. Mida mulle ikka võiks muud ette heita peale kahe Kin­ gissepa? Aga kui neid filme, «Surma hinda küsi surnutelt» ja «Saja aasta 5 pärast mais», vaadata hoolega, kui neid vaadata heatahtliku pilguga, siis minu arust on küll selge, millest jutt, kuigi see pole seal verbaalselt välja öeldud. Teises filmis vähemasti võib näha, et tegemist on paranoikuga. Ja kui keegi tuleb mulle ütlema, et Kingissepp oli spioon, siis ei usu ma seda versiooni praegugi. Kuna mul ei olnud selle kohta andmeid siis, ehkki ma arhiivist otsisin, ja ei ole nüüd ka. Arvan, et tal lihtsalt ei olnud mingit tege­ vust ega reaalsust, ta konutas põranda all, kuni mõtles välja, et peab märtri­ surma surema. Muud väljapääsu tal lihtsalt enam ei olnud. See on omamoodi õpetlik lugu ja ma ei näe selle käsitlemises midagi häbiväärset. Sest paradoksaalne olukord oli ju selles — nagu ma olen maininud ka Panso «Inimese ja jumala» puhul —, et kuna tegelikult oli ühiskonda võimatu kritiseerida, see lihtsalt ei läinud läbi, siis ega õtse keegi ei kritiseerinudki. Uku Masing ka ei kritiseerinud avalikult ühiskonda, sest see ei olnud võima­ lik. Ja nii tekkisid sellised perverssed paradoksid, et Eesti Vabariigi salapo­ litsei kaudu püüti vihjata KGB-le, eks ole, ja Panso püüdis jumala ja usu­ õpetuse sildi all ilmselt vihjata marksistlikule usuõpetusele, küllap dogma­ dele kui niisugustele. See võib praegu tunduda perversne, aga intelli­ gentne inimene pidi neid asju mõistma kui koodi. Ja mõistiski. Nüüd suhtutakse sellesse mimikrisse üheselt jäise põlgusega: sõnavabadust polnud ning vihjed ja allegooriad ei loe. Aga kui publik siiski mõistis ja dešifreeris, jõuame siit ühe huvitava asjani — intelligentsi hoiaku ja väärtusorientatsioonini, in­ telligentsi missioonini mis tahes tingimustes. Järelikult oli mingi vabameelsus ikkagi pidevalt olemas. Heäl juhul võiks eesti kunstiinimeste-vabamõtlejate allegooriates ja vihjetes näha isegi. . . vaikset visa vastupanuliikumist? Jah, muidugi. Lugedes Tiit Madissoni, aga ka teiste etteheiteid, et miks ei nähtud vangilaagrites eesti intelligente, miks oli eesti intelligents stagna­ ajal nii lojaalne, tekib mul selle vastu küll protest. Nimelt on asi veel selles, et inimene kui niisugune ei ole tegelikult loodud võitlemiseks mingi monstrumi või üldse mingi asja vastu, tähendab, maailmakorra muutmine — kas tahab maailma muuta Kingissepp või tahab Madisson, ega ma suurt vahet ei näe — on inimelu seisukohalt ebaloomulik tegevus. Minu arust üle­ üldse mõte maailma teiseks luua on iseendast pisut paranoiline mõte. Ja mina küll ei häbene, et ma ei olnud põranda all, ei saatnud Läände infot, ei valmistanud lendlehti või pomme. Minu arust oli mu ümber ainus reaalsus, ja kuigi ma omamoodi võib-olla isegi imetlen neid inimesi, ega ma ei tea küll, kui palju nad tegelikult siis ära tegid. Nüüd on hea rääkida, et nemad olid ja tegid. «Eesti Ekspressis» nõudis kunstiteadlane Ants Juske ju kohe väga konkreetselt: kus on eesti kultuuriintelligentsi ohvrid? Kujuta ette, rohkem ohvreid — miks nii vähe surnuid, vange, keelatud autoreid, keelatud teoseid? Keda oleks eesti rahvas võinud konkreetselt ohverdada — Krossi või Kaalepi, Mikiveri või Toominga? Kas rahvus oleks siis tervem, õnnelikum, elujõulisem? Kus näidendis on see lause... ahjaa, Bulgakovil «Don Quijotes»: «Härra, hoidke oma pead! » Ega ei saa kedagi keelata ennast ohverdamast. Inimesel on vaba valik, kui keegi tahab afektiivselt käituda ja afektiivselt surra mingisuguse idee nimel — taevas halasta, las ta teeb seda. Mina isiklikult pole küll tundnud vajadust ennast ohverdada ei nõukogude võimu heaks ega nõukogude võimu vastu. Ma ei häbene seda ja ei arva, et eesti kultuuriinimesed peaksid häbenema, et Mikiver ja Veljo Tormis mängi­ sid «Lindpriides», selle asemel et ise lindpriidena põgeneda või laagris istuda. Aga «40 kirjale» sa kirjutasid alla? Jah, aga ma ei koostanud seda. Ja seal ei olnud ka tegemist üles­ tõusuga või pöördekatsega. Ta oli lihtsalt märgukiri. Muidugi oli see tollal ohtlik, aga ma ei leia, et see oleks olnud mingi kangelastegu. Ja tulemused, järeldused ei olnud ka nii hirmsad, nagu mõned meie hulgast nüüd kirjel­ davad. See ei lõppenud nii koledasti. Kui mõni heideti parteist välja, siis — kes käskis sinna astuda. Ja päris viimasel ajal ei sobi ju üldse märtrit mängida põhjusel, et sind komparteist välja visati, nüüd on moodne vastu­ pidi, visata kompartei ise mängust välja. (Naer.) Kogu teadliku elu oled sa elanud vabamõtlejana vabameelses seltskonnas, nüüd 6 huuled ja loed, et oli läbinisti kultuurivaenulik aeg, milles edukad olid üksnes moraalilagedad kohanejad. Milles võiks olla seda paradoksi tekitanud metodoloo­ giline viga — et ei tehta vahet sula ja stagna väärtusorientatsioonide, ofitsiaalse ja sisulise rahvuskultuuri vahel? Ikka, kui tulevad ühiskondliku arvamuse hoobade juurde uued jõud, lei­ takse, et nendest algab ajalugu. Ikka põlatakse eelkäijaid. Võib-olla Andre- senile ja Barbarusele tundus ka, et eesti ajal pole eesti kultuuri heaks küllalt tehtud, et nemad loovad uued viljakad tingimused? See nähtus on ju nii vana, kui on maailm. Eesti kultuuri paradoks on praegu muidugi selles, et taastades vanemat mälu tallatakse uuemal mälul. Aga küllap on õigus näha kõike, mis seljataga, mingi jamana. Ja lõpuks XXI sajandil mainitakse juba kõige kohta möödaminnes, et terve XX sajand oli jäma. Siis ei tehta ehk I ega II maailmasõja vahel ka enam vahet. Mis vahe seal on?! (Naer.) Sa oled kirjanikuna nii mõnigi kord andnud väga adekvaatseid läbilõikeid oma kaasaegse inimese elutunnetusest. Mis sa arvad, kui kaua eestlane praeguse ootusäreva aktiivsuse staadiumi välja kannatab? Minu arust võib ta selle lõputult välja kannatada. Ta on kõigega nii har­ junud, et kui teda hoitaks isegi paar sajandit niisuguses pinges, oleks ta varsti harjunud ka sellega. Meie rahvas on väga paindlikult kohanduv. Ja ma kardan, et ta on kohanenud praegusega juba täiesti. Praegu on väga paljud aktsioonis, et teisi ässitada. Omaenda isikliku eksistentsi mõtestamine, isiklik lunastus — see kõik jääb tegemata. Peaks ikka enda peale ka mõtlema, kas või teispoolsusele ja muudele seesugustele problee­ midele. Aga kui sisendused «vabadus saabub veel sel aastal» ja tunne «homme ärkame vabana» ei täitu? Kas kardad oma rahva vaimse tervise pärast või arvad, et kaitsev skepsis ajaks taas juured alla? Jah, kui läheb halvasti, siis harjutakse paratamatusega ruttu. Ja vabadusvõitlejad — ühed hakkavad loomulikult jälle otsima, kes on süüdi, kes rikkus ära ilusa laulu, tegelikult aga nad siiski on sunnitud kohanema ja kohanevadki salaja; teised teevad sedasama leplikumalt, inimlikumalt, normaalsemalt. Sest ütle, mis siis õigupoolest muud üle jääbki? Parimal juhul säilitatakse vaba vaim. Teoreetiliselt rääkides, ma ei usu, et inimeses on olemas mingi tuum või karakter. Ma arvan, et inimene koosneb tegelikult nendest vektoritest, mis reaalsusest tulevad, ja normaalne inimene kohaneb nende toimel, orienteerub, kui elu seda nõuab, ümber. Mingit jäävat karakte­ rit või jäävat programmi ma ei usu. Muutumatus on kohanematus, ja see ei saa olla norm. Selle jutu üle on ilmselt nii poliitiliselt kui ka inimlikult kasulik järele mõelda. Aga ühtlasi tuli nüüd ka kirjaniku ja teatrimehe suust üks selge kreedo. Ongi ülim aeg rääkida lõpuks ka teatrist. Kas näitlejad ei ole sulle selles punktis vastu hakanud? Sest nemad vist ikka vajavad kindlapiirilist karakterit või ühest arusaamist — keda ma mängin? Ma ei tea, ma olen vist pääsenud lahkhelidest seetõttu, et olen neile asemele pakkunud muid võimalusi. Kui stiil ja mängumaneer vaheldub, siis see pakub neile huvi. Tavaliselt pannakse nad, jah, läbiviidud karaktereid esitama, mitu tundi järjest, ja rõõmu või mängulusti, et saab ka õige tobedaid asju teha, millel ei ole selle karakteriga nagu midagi ühist, et saab end ka teisest küljest näidata — neid võimalusi on näitlejal üsna vähe. Nad mängivad heameelega tragöödiale õtsa komöödiat või teevad igasuguseid hääli või hüppavad vahepeal natuke. Isegi kogenud meistrile, kui ta ei ole näitlejana just kivistunud, meeldib see vaheldus isegi rohkem kui jälle kolm tundi laua taga istudes ja suitsetades vestelda ja viskit juua ühessamas vanas rollis. Sa oled ikka rääkinud, et sina lood koes näitlejaga, vaatad, mis näitlejale sobib, mis ta välja pakub. Aga kui sina sundida ei taha ja peale pressi ja ei ole, siis . .. Olen küll tegelikult. Kuidas sa pressid siis? Visalt ja vaikselt. See passiivse pealtvaatamise jutt minu poolt on olnud üks jumala vale jutt. Tegelikult peab alguses meeleheitliku pingutusega püüdma integreerida inimesed kõik . . . noh, ühte süsteemi või stiili. Kui see hoiak — mis suunas meie tervik peaks minema — on alguses ära tabatud, 7 siis ma võin lubada igasugu vabadusi seal sees — niipalju kui keegi just soo­ vib. Kuid täielikku kaost ei tohi olla, kogu eklektikale või polüstilistikale vaatamata, mida ma soosin. Just algul tuleb saada inimesed kiiresti oma usku, ehkki on ju pisut tragikoomiline see, et alguses ise ka veel täpselt ei tea, kuidas kõik kulgema ja välja nägema peaks. Esimestel proovidel on mul alati paaniline hirm, sellepärast ma seal hirmsasti mängin ette, seletan, hüppan ja kargan — rööpad tuleb võimalikult ruttu, umbes viie päevaga maha saada. Siis läheb kergemaks, siis võib hakata vabadusi andma. Hea küll, oletame, et rööpad on maas ja on juba antud suhteliselt palju vabadust. Näitleja improviseerib. Koos otsite ja leiate. Kuidas sa fikseerid? Kuivõrd täpselt sa fikseerid selle, mis jääb? Need kohad kujunevad välja võrdlemisi ruttu. Arvan, et keskeltläbi umbes iga viie minuti järel peaks olema üks viimistletud misanstseen või tundeelu seisund, mis on täielikult kokku lepitud ja täpne. Iga viie minuti järel juba valmis etenduses? Ja-jah. Ma nimetan neid nagu maanteeäärseteks postideks, tähtis on, et sinna ikka jälle välja jõutaks. Ja tavaliselt on lavastuses mõned kohad, mida ma maniakaalse järjekindlusega jälitan, seal pole küll mingit vabadust. Aga nende vahel on jälle vabadus ja näitleja oma voli. Šapiro rääkis kunagi «Kirsiaia» esietenduse eel, et lavastus ei ole veel nii valmis, kui tahaks, et ta on jõudnud proovides umbes 5-minutiste lõikude läbitöötamiseni, aga peaks olema nii, et iga minuti tagant on kokkulepitud ülesanne ja näitleja teab, mis ta siin teeb. Kurtis, et tal on need plokid liiga suured. Mis sa selle kohta ütled? Ma ei tea, kas minu kui lavastaja seisukohalt on vaja teada iga minut, mis näitleja laval teeb. See küll tuleb asjale ainult kasuks, kui näitleja ise seda teab. Aga mind teinekord isegi ei huvita mõnda aega lavale vaadata. Vahel on ju nii, et 2—3 minutit laval midagi ei juhtu ega muutu, üks tegelane räägib ja räägib. Siis mul tekib juba teine, metatase, milles väljendub juba teatri kui niisuguse tragöödia: mees istub ja räägib ja muud ei midagi, räägib ja räägib mõttetult.. . Aga see on juba tõesti eksistentsiaalne tasand. Kui palju sa kasutad lavastaja (või õieti — kirjaniku) õigust näha ja näidata ka publikule laval toimuvat teise pilguga, kui näitleja stseenis osaledes ise arvab? Kui palju sa jätad mõne misanstseeni või võtte tegeliku mõtte näitlejale ära seletamata? Mui on küll vahel stseenis mingit topeltirooniat, aga, ma ütleksin, see ei käi näitlejate kohta, see käib teatri kohta. Jah, seda olen ma küllalt kasu­ tanud oma tükkides, et aeg jookseb, inimene räägib, ja saalis mõtled, et mis mõtet teatril üldse on. Aga näitleja kurjasti ärakasutamist ma ei poolda. Kas kriitik peab teadma, mis proovis toimus? Arvustuse kirjutamiseks küll ei pea. Teatri tundmaõppimiseks oleks see mõnikord vajalik, aga mitte retsensiooniks. Ja arvustaja ei peaks ka mõista­ tama ega oletama, kes leiutas proovis selle või teise lahenduse — lavastaja või näitleja, mida on käskinud lavastaja, mida realiseeris või jättis realisee­ rimata näitleja, kes keda takistas või kes keda õhutas või välja vedas. See on minu meelest täitsa viljatu töö. Kriitikud peaksid tegelema resultaadiga, sellega, mida nad näevad. Etenduse struktuuri kirjeldamisega? Rolli ja suhete analüüsiga etenduse põhjal? See sobiks sulle? Just nimelt. Kui kriitikut huvitab, mis millest sündis või miks midagi äpardus, siis istugu juba kogu aeg proovidel, sest proovid on kord juba selli­ sed, et kui on näiteks madalrõhkkond või, oletame, minul väga halb tuju, ütlen ma näitlejatele, et täna te peate mind õhutama, teinekord aga jälle näitlejal pea valutab ja siis on vastupidi. Seda ei tea kunagi, mis täna proovis juhtub. Võib-olla mõnel raamatupidaja tüüpi lavastajal on kõik läbi mõel­ dud, aga isegi selle äramõistatamine valmis etenduse põhjal on igal juhul äärmiselt kahtlane asi. Ja mõjub intriigitaoliselt. Kui kriitik kirjutab kahe kuuse vahega kaks arvustust minu lavastuste kohta: ühel juhul nii, et mul on head näitlejad, kuid ma olen halb lavastaja ja segan neid, olen nad metsa 8 viinud; teisel juhul aga, paar kuud hiljem, et ma olen päris hea lavastaja, Т. Huigi foto kuid mul on kahjuks halvad näitlejad, mis nendega saabki välja tulla, siis on see intriig, mis tekitab lihtsalt pingeid ja kasu ei mingisugust. Ma olen näiteks Rein Heinsalule tahtnud avaliku kirja kirjutada, ja väga südamliku, paludes, et kui ta saaks olla inimene ja mitte enam kirjutada minu lavastus­ test, ma oleksin tänulik. Sest etendusi ja lavastajaid on eesti teatris piisavalt palju, talle ei tohiks see midagi maksta — ühe lavastaja töö oma mängust välja jätta, kui see ilusasti inimese moodi palub. Aga teoretiseerivad-prognoosivad, tendentse, voole, näiteks ümberkehastumist ja etendamiskunsti käsitlevad artiklid? Meil, eesti teatrikriitikas või?! Ei no kirjutada võib kõike. Aga teatri sise- protsessidega ei ole sel küll palju pistmist. Ma ei ole iial aru saanud, mis need heietused tähendavad, aga ma respekteerin neid kui haritud inimese tekste. Kui leht oma ruumi sellele annab, miks peaksin mina seda siis keelama? Ei, mina kui endine, ja miks mitte ka praegune kriitik ei saa olla muidugi krii­ tika vihkaja, päris palju kriitikuid on mu lavastustest ka aru saanud ja mis nad on ise vahel juurde mõelnud, see on kriitiku õigus. Üldse, igal inimesel on õigus laval mängitava loo piires üht-teist välja mõelda, kui ta on midagi näinud, mis neid mõtteid ärgitas. Kas sina repertuaariteatrit ikka pooldad? Või igatsed ka Broadway süsteemi, kus ühte tükki mängitakse pidevalt, kuni publikut jätkub, ja siis tehakse uus trupp, uued lepingud, uus näitemäng? Parem oleks, kui säiliks siiski mingi sümboolnegi alus, mille peale ehitada näidendi truppi. Kui on päris nii, et kõik näitlejad pimedusest tule­ vad ja pimedusse kaovad, juhul kui sina nendega järgmiseks lavastuseks lepingut ei sõlmi — seda ma siiski ei poolda. Meie siin ei ole vähemalt sel­ leks küpsed. Ma eelistaksin, jah, enam-vähem sellist teatrisüsteemi, nagu meil on siiani välja kujunenud. Lepinguline alus võib ju olla. Näiteks püsiv trupp, 3-aastase lepinguga, ja sellele lisaks vajalikud külalisnäitlejad — leping ühe rolli peale. Miks ei ole meil sinu arvates enam selliseid lavastajaid-teatrijuhte, kes tahaksid teatrit juhtida ja üles ehitada «oma teatrina» — oma programmi ja näo järgi, kellel oleks nii auahnust kui ka tegelikku valmidust keskenduda, pühenduda, valvata ja jaurata? See peaks olema kaasa sündinud. Ju siis ei ole praegu ei Panso, ei Irdi tüüpi mehi meil olemas. Mis ei tähenda, et ei oleks isiksusi, eks ole, isiksusi võib olla ju mitut tüüpi. Kuidas on see võimalik, et nii erinevatel inimestel, nagu Mikiver, Hermaküla, Komissarov, Tooming, Peterson, Karusoo, sina ise — kõigil on sünnipäraselt üks ja seesama vedru puudu? Kusjuures minevikus olid olemas ka Lauter, Kalmet, Põldroos jt. Tähendab ka teatrimaailmas ei ole eesti iseloomule «peremehe»- dominant võõras? Meid on rikutud ära siis järelikult, tasapisi,aastate jooksul. Ma olen ise ka sama aja laps. Võib-olla et on rikutud kogu rahvus. Keegi ei taha ju enam vastutada, ainult oma asjad huvitavad. Mind ka. Hoolimatus on ikka suur. Ehk üleüldisem usupuudus, sisemise veendumuse puudus. Võib-olla on meie põlvkonna jaoks kompromiteeritud Juhtimise idee. Juhtimine, Peremees olemine — seda see ju tähendakski, kui Mina vastutan ja Mina olen iga päev hilisööni majas ja Mina koostan parima repertuaariga, parimate lavastaja­ tega teatri. Mõtlen, kui olud sunniksid, julgeksin ise ehk hädakorral 15 inimese saatuse eest vastutada, kusjuures 15 on võrdlemisi tinglik arv. Ja seda riskiks ehk mõnigi neist, keda sa loetlesid. Aga kui on tegemist meie tavalise suure teatriga, eriti veel näiteks «Vanemuisega», kus töötab sadu inimesi — kes see julgeks, kes see tahaks! Nii et teatrid on liiga suured, et hoida neid koos, valitseda ja armastada? Meie praeguste inimeste jõu ja potentsiaali jaoks — jah. Tänapäeval on üldse väikeste truppide, väiketeatrite aeg. Draamateatrites vähemalt. Mis ei välista, et kunagi taas tuleb Massistseenide aeg . . . Enne siiatulekut mõtlesin: mis on nüüd muutunud? Kirjanik oled sa alati olnud, teatraal oled alati olnud, keeled on sul alati suus ja välismaine teatrikirjandus käepärast olnud, mis on viimastel aastatel lisandunud? Ja leidsin, et nüüd oled sa siis lavastamise ära õppinud. Või arvad, et oled ka seda alati osanud, peaaegu «Vanemuise» aegadest saadik? Kas on tunnet, et alles hiljaaegu oled tõepoolest teise elukutse omandanud, uue töörahu ja tööoskuse kätte saanud? Nagu ükskord keegi siin teatris, vist Allabert, enda meelest kiitvalt ütles: oleme küll kaotanud huvitava eksperimentaatori, kuid võitnud profes­ sionaali. Ise ma tunnistan seda küll, et nüüd ma paraku tean, mis on laval põhimõtteliselt väljendamatu ja väljendamatut väljendama ma kahjuks enam ei viitsi hakata. Ja umbes kust alates, milliste lavastuste aegadest see uus realiteedietapp on tajutav? Võib-olla «Kummituste» kandist edasi — «Preili Julie», «Toatüdrukud», «Päike ja mina», «Tango», nüüd «Vedel vorst» ja «Sünnipäevapidu». Ma küll ise ei mäleta, mis mul enne «Kummitusi» oli? Kõrvalt vaadates tundub ka, et kvalitatiivne vahe algab enam-vähem sealt. Enne olid sul «Röövlid» ja «Kameeliadaamid», «Bernarda Alba maja» ja «Torquato Tasso». Ja Lermontovi «Meie aja kangelane». õige jah, Lermontov on väga hea näide, seal ma püüdsin väljendad i pea­ aegu et kõike. Seda, mida polegi võimalik väljendada. Seepärast ta meeldibki mulle siiamaani. Neid kirjutuslaua tagant režissuuri tulijaid on katsetanud Eestimaal juba mitu — Allik, Kretšetova, viimati Priimägi, oma hoiakult literaadina töötab teatris ka ilmselt Viiding. Sind peetakse juba nii vanaks teatri(h)undiks, et paljud on haka­ nud unustama, et olid selles reas esimene, vähemalt Eestis pärast Mettuse- järgset pikka pausi. Aga tegelikult on vahe küll: mina ei ole kunagi lavastanud kui kirjanik või kriitik, kui literaat. Ka oma kõige segasemate taotluste aegadel olen lähtunud ikka teatrist, mu ideed on olnud teatrialased. Pigem olen õppinud Hermakülalt, Toomingalt, Irdilt, Raidilt, Komissarovilt, kui tulnud oma li- teraadi-ideid teatrisse realiseerima. Tavaliselt, kui literaat lavastab, lähtub ta kirjandusteosest, kõige tähtsam on talle tekst ja ta püüab seda mõtestada ja kõlama panna maksimaalselt adekvaatselt. Ta püüab teha nii, et ei oleks segamas lavastaja soperdamist. Mina ei ole kunagi selle peale välja läinud, ma ei ole kunagi ka deklareerinud, et näitlejad ja lavastajad on hullud, aga mina, literaat, nüüd näitan teile, mis ühes teoses tõeliselt peitub. Oma kirjanduslikud ideed ma realiseerin paberil, teatris ma lähtun ruumist või näitlejast. Teatraalsetest efektidest! Näe siin, oma kriitikaraamatu tagakaanel, oled sa ju esile tõstnud lõigu: «Tangod, püssipaugud, punane valgus — niisugused asjad on mind ikka vaimustanud. On see teater? Vist on.» Seda ei ole mina tekstist välja tõstnud. Selle on toimetaja kaanele valinud. Aga ta ei ole seda ka päris juhuslikult teinud, sa oled korduvalt sellest rääkinud. See tuletab mulle meelde tervet tangode ahelat eesti uuemas teatriloos. Tango kui märk, kui võte, kui motiiv? Ahah, sellel on, jah, küll oma järgnevus, kui keegi märkab, on hea. Ainult et see ei ole üks ja seesama tango. Hermaküla «Kõrvakiilude» finaali- tangot kordas Kaarin Raid mõni aasta hiljem «Punjaba potitehases» küll teadlikult, tsitaadina, ainult horisont liikus finaalis tango ajal vastupidi. Aga minul on «Tango» finaalis hoopis teine tango, see, mis Mrožek ise on ette kirjutanud, «La Cumparsita». Noh, nii väga palju mul neid tangosid muidugi ka ei ole: varem oli «Hamleti lauludes», «Kameelia­ daamides» ja jupikaupa on praegu veel «Toatüdrukutes». Aga tango ise — mul on ju olnud kogu aeg huvi sajandivahetuse või Esimese maailmasõja eelse kultuuri vastu, täpsemalt selle elutunnetuse vastu . . . Wedekindi «Lulu» jäigi sul tegemata. Võib-olla teen veel kunagi, sellest on nüüd üles leitud lõpuks ka kogu tervik. Tango on ehk üks märk maailmast, kust ma olen palju aineid võtnud — Ibsenite-Strindbergide maailmast. Ja loomulikult on temast eesti teatris pooljuhuslikult saanud meie põlvkonna lavastajate noorust ja avangardi meenutav parool. Aga Mrožeki «Tango» puhul ma mõtlesin siiski suhteliselt vähe oma põlvkonna peale. Siit võiks leida muidugi 60. aastate ja minevi­ kuga arveteõiendamist. Aga mind see ei huvita. Tegelikult me tegime ikka olevikku suunatud tükki. Küllap on mõned naljad «Tangos» ka minu põlv­ konna aadressil ja mõnesse tegelasesse puutuvad need asjad rohkem — omal ajal, kui «Tango» ilmus, siis Paul-Eerik leidis, et Stomil on nagu 11 Panso, nüüd ma vaatan, et Stomilis on mind, Komissarovit ja Too­ mingat. Kuid see ei olnud meil terviku seisukohalt kõige tähtsam. Kõige tähtsam on vahest see, et näidend osutus nii prohvetlikuks ja «töötab» minu arust nüüd palju rohkem kui enne 1968-ndat. Ja kuidas on «Tango» siis olevikku suunatud? Ta on praegusest eesti ühiskonnast mõeldes tehtud. Keegi ütles, kui And­ rus oli suvel juurde võtnud, ja uute prillidega, et ta meenutab Savisaart. Mui ei olnud see nii mõeldud, aga see sobis. Meie praeguse ühiskonna suhtes oled sa siis skeptik. Õigupoolest oled sa eesti rahva enesearmastusele ja tema mentaliteedile alati varba peale astunud. Mui on tõepoolest niisugune väike sari lavastusi välja kujunenud: «Ma armastasin sakslast», «Kapsapea ja Kalevi kojutulek», nüüd siis «Vedel vorst». Ja sinna juurde käib muuseas veel «Vanalinnastuudio» «Raha!», mis läks küll natuke metsa, kuna ma mõtlesin ja pingutasin seal üle, ajasin asja liiga segaseks; võõras teater, võib-olla sellest ka. Igatahes on see seeria alguse saanud kaunis ammu: kui kaks esimest tükki lavale tulid, polnud vähemalt poliitikas rahvuslust veel avalikult kuulda ega näha. Mulle meeldiks küll, kui mu rahvas, ja mina koos temaga, säilitaksime teatud enese­ kriitika ja eneseiroonia, et me ei hakkaks mõtlema, et oleme eriti väljavalitud rahvas — eriti töökas, eriti aus, eriti kultuurne. Tegelikult oleme praegu vajumas natsionalismi sohu. (Naer.) Mitte ainult. Vaata, kui ausse on vastukaaluks Venele tõusnud ka balti­ sakslased. Ja-jaa, ja korporatsioonid! Ja igat asja, mis toimub, peavad pastorid õnnistama. Minu arust natuke silmakirjalik ja pealispindne see mood nüüd on — nagu iga mood. Kuidas sinu enda suhted religiooniga on? Mui on oma isiklik religioon. Individuaalne. Mitte ükski religioon, mis on seotud mingi instantsiga. Kui religioon on institutsionee- ritud, kui ta on muutunud kirikuks, kus peab jälle midagi üheskoos tegema — ükskõik mis laadis —, siis ma ei saa sellest osa võtta. Võib ju öelda, et see on minu tragöödia, et ma ei suuda. Tõnis Mäe kontserdist ma vist «Eesti Ekspressis» kirjutasin, kuidas ma seal olin sunnitud esimest korda elus, nagu ütleb Kukumägi, laelupjamist tegema — Kuku nimetab neid käed- üleval-kätest-kinni-kõikumisi laelupjamise lauludeks, ja see on hästi tabav. Kõige rohkem, keda ma võin uskuda, on Jeesus Kristus, Jumalat või Jehoovat kahjuks küll mitte. Ja kas mitte Toomas Paul ei ole ka ütelnud, et tuleks lugeda ikkagi Uus Testament läbi. Selles mõttes on Kaplinski kõikumine kristluse ja zen-budismi vahepeal olnud mulle kõige sümpaatsem. Mõni kuu on ta nimetanud end zen-budistiks, mõni kuu kristlaseks, aga neil asjadel on midagi ühist ka, ja vaba, avatud lähenemine meeldib mulle palju rohkem kui ükskõik milline dogma, mida peaks justkui jälle austama hakkama. Minu teada käis Eesti Vabariigi ajal ka arutlus, kuidas saaks ki­ riku lahutada koolist, et usuõpetust vägisi peale ei surutaks. Kristuse lugu võiks ju tõesti rahvale õpetada, aga mitte kampaania korras, mis on meil nüüd äkki tekkinud. Minu arust see kõik ei näita muud, kui et oleme praegu niisuguses segaduses, et kõik asjad, kõik «õilsad üritused kaotavad teo nime». Mis sa üldse arvad eesti rahva vaimsest «ärkamisest» — selles mõttes, et millal see uneaeg oli? Kas eesti rahvas oli tõesti viiskümmend aastat okasroosike, kelle prints Trivimi Velliste üles äratas? Ei-ei, ei olnud. «Ülesäratajatele» ei saa aga nende rolli ära keelata, ühelegi inimesele ei saa seda rolli, kellena ta end välja pakub, kunagi ära keelata. Mingit surmaund ei ole see rahvas küll maganud, ainult suu oli kinni topitud. Muidugi on «ärkamine» järjekordselt üks lihtsustatud mudel, uusmüüt. Aga nähtuse teeb eriti keeruliseks see, et praeguses «ärkamises» on ühinenud nii äärmised ja hämmastavad kujud. Kas või sellepärast ei julgeks vabaks saada, kui vaatad, mis isikud kõik on meie vabaduse poolt. (Naer.) Aga vaata nüüd seda teie kunagist sõprade ringi — Marjust rääkimata, aga Paul-Eerik on valitsuse nõunik! Valton tegutseb Kodanike Komitees, Ehin 12 Rahvarinde volikogus, Kangilaski on rektor ja Kultuurifondi esimees, Kap- linski kirjutab artikleid poliitikast ja valiti saadikuks, nagu ka mitu eel­ nimetatut. Tuleb nii välja, et sa oled omaaegse sõpruskonna viimaseid vanade väär­ tuste kandjaid, viimaseid puhta vaimuelu rüütleid, kes pole astunud poliiti­ kasse? Aga räägime sellest poliitikast ometi. Need on mu noorpõlvesõbrad, muidugi suhtun ma neisse leebemalt. Ju nad loodavad midagi ära teha. Kuigi, jah, ma ei usu ühessegi valitsusse, ühessegi nõunikusse. Ei usu põhimõtteliselt sellesse võimalusse. Olen veendunud individualist. Mulle oli sokiks see, kui ma lugesin, et Linnar Priimägi, meist küll palju noorem, aga just nimelt puhas humanitaar, puhas vaimsus, kel polnud mingit seost eluga, on nüüd ka Tartu linnavalitsuse nõunik. (Naer.) Ja kuidas sulle meeldivad Kaplinski viimase aja artiklid poliitikast? Need küll meeldivad. Teistega võrreldes tasakaalukad ja targad. Meil seisab võib-olla ees see nukker asi, et kui Eesti saab iseseisvaks, peame asuma opositsiooni Eesti Vabariigi vastu. Mäletad, kui kriitiliselt võttis Tamm­ saare algusest peale vastu Eesti Vabariigi. Ja pane tähele, Tammsaare pole praegu ju üldse moes, teda peaaegu ei sobigi nagu mainida, eks ole. (Naer.) Ma tahaksin Tammsaarega ühist keelt leida, Tammsaare uuesti ausse tõsta: kavatsen lavastada «Tõe ja õiguse» III osa, mis on minu meelest tema parim romaan. Ja mis muide algab nii, et «Dvigatelis» on streik. . . Aga seda keegi ei mäleta (naer), tundub, et juba ammu pole Eestis keegi seda raamatut üle lugenud. Tammsaare nägi Eesti ühiskonnas immanentselt peituvaid ohte ja tendentse, mille puhul me peame alati küsima, kas see rahvas väärib üldse iseseisvust. Pärast seda on küll kiusatus küsida, mida sa veel kavatsed lähemal ajal lavastada? Ma tahan teha Musset' «Lorenzacciot». Ohhoo! Ära räägi! Väga intrigeeriv mõte praegusel ajal, pealegi üllatus eesti publikule: ka ju omamoodi vabariigi taastamise näidend! Jah, näidend on suurepärane ja ajakohane, aga nii pikk, et keegi ei taha seda tõlkida, sest pärast tuleb niikuinii pool maha tõmmata, et ühte õhtusse ära mahtuda. Kõigil on hirmus palju tööd ees. Leppisime Ott Ojamaaga nii kokku, et kuna mina prantsuse keelt ei oska, siis teen saksa- ja venekeelse (kui leian, ka ingliskeelse) põhjal mingi toortõlke, koostan ühe lühema va­ riandi ja Ott vaatab ja võrdleb siis originaaliga ning otsib, kas prantsuse keeles ei ole veel mõnda hääd lauset või kohta, mida võiks ka sisse panna. Steriilsete tõlkeimperatuvide järgi on see üks must tegu, aga ma olen prag- maatik, mul on kiiresti teatriteksti vaja. Ja ükski soliidne tõlkija ei taha seda 150—200 masinakirjalehekülge ju vahele võtta, lisaks oma plaanidele ja pidevale uudiskirjanduse voolule ja välissõitudele. Aga Mati, millal tuli viimati Undi oma näidend? Väga ammu! No kui oleks mõni lavastaja, kes mind inspireeriks ja tahaks hirmsasti mu tükke lavastada, keegi, kes jutustaks ja fantaseeriks, mis tal vaja läheb — ma ju teeksin seda. Aga ise ma omakirjutatud näidendit siiski lavastama ei hakka. Jah, üks kord ma olen seda teinud ja see ei lõppenudki nii halvasti — «Vaimude tund Jannseni tänaval». Aga siis oli ka täpne tellimustöö Pärnu teatri poolt, etteantud tingimustega. Ehkki tellimuses oli ainult üks naine, Koidula, oli üldiselt ülesanne selge, see koondas mõtted siiski konkreetsele ainestikule, pani otsima kõrvalt veel ristuvaid võimalusi. Ka stsenaristina — see on küll kino sõna —, aga ikkagi, jah, stsenaristina, dramatiseerijana olen ma küll olnud väga empaatiline ja teinud hea meelega, mis lavastaja soovib. On see olnud Hermaküla või Komissarov, Raid või Kiisk, ma olen alati püüdnud lavastajasse sisse elada ja pakkuda seda, mis oleks tema algidee või tema teoksil oleva lahenduse seisukohalt huvitavam. Stsenarist või dramaturg selles mõistes ongi põhimõtteliselt lavastaja teenistuses, ta ei peagi vaba olema. Oma isiklikud ideed realiseerin ma mujal, romaanis või lavastuses.

Sa oled tõesti koostööd teinud väga erinevate lavastajatega. Paljud näiteks imestasid omal ajal, kuidas te Komissaroviga üldse kokku saite ja klappisite. Sa tulid «Tartu vaimu» õhustikust ja hoopis teistsuguste meeste juurest. Kui ta poleks kunstnik olnud, ega ma poleks ju temaga klappinud. Minu meelest oli ta piisavalt tolerantne, ja see on väga tähtis. See kurikuulus 13 «poliitika» pole temas kunagi see kõige olulisem tuum olnud. Ta on kunstnik — samavõrd või rohkemgi kui mõni neist, kelle puhul pole selles kunagi olnud kombeks kahelda. Ja tal oli hea ka, et üks minusugune apoliitiline või teistes ringkondades omaksvõetud kaastööline tal kõrval oli. Sest kui mina temaga Tallinna tulles kokku puutusin, siis ringkondades, kus mina liikusin, oli tema suhtes kaunis negatiivne hoiak, aga see leevenes tasapisi ära. Selle sa leevendasid, puhverdasid ära? Muidugi. (Naer.) Sa oled elanud kaua teatrite mikrokliimas. Teatri siseelu on mõnikord üpris dramaatiline või kiputakse teda siis ise dramatiseerima. Teatris on tihtipeale emotsioonid teravamad, elu labiilseni. Kas sinu vaadetes teatrielule on aja Jooksul midagi muutunud? Tartus me elasime tookord ikka päris ühise perena. Koos arutasime, lugesime, mõtlesime välja, tegin kaasa kogu protsessi ja eraelu oli teatriga läbi põimunud. Uskusin, et inimesed, kellesse ma suhtun hästi, on tihtipeale lihtsalt väljendusvormilt teatraalsed, et nende afekte ei pea tingimata võtma kui midagi ühetähenduslikku. Osaliselt arvan seda tänapäevani. Tuleb ka arvestada, et seal liikus samal ajal Vahing, kes soosis enesepaljastusi ja provotseeris üksteise paljastusi, dramaatilisi puhanguid, kellele see kui hul­ luarstile oli kohe leivanumbriks. Samal ajal olen mina ikka jäänud natuke ka kirjandusinimeseks, päris lahtist emotsionaalsust, afekti, pöörasust olen alati salaja peljanud. Ajuvaba tundeelu õhustikus olen tundnud end ajuti kodukassina džunglis. Kas sul ei ole tahtmist tulnud «Via Regia» esimene, dokumentaalne variant, välja otsida ja nüüd lõpuks lasta ka ära trükkida? Ei. Tagantjärele vaadates — ega ta ei ole erilise väärtusega teatriajaloo- line salaprotokoll, seal ei ole midagi eriti ausat või hingelist. Ka seal on oma maneer ja elu dramatiseerimise moment juba juures, ta on juba kirjandus ega erinegi nii väga sellest hilisemast, trükitud variandist. Ses mõttes on raamatuna ilmunud «Via Regia» seesama, ainult parem, kunstilisem, lihvitum. Jah? Aga siis oli poistel, Jaanil ja Evaldil, ju omal ajal õigus, kui nad sind süü­ distasid peaaegu et võltsingus, väites, et see käsikiri pole dokumentaalne? Tean, et Kaalep püüdis teid kõiki maha rahustada. Noh . . . (paus). . . arvatavasti. Ah, see tüli tundub tagantjärele nii tühine, ja mina ei olnudki seal nr 1, Tooming ja Hermaküla ise hakkasid parajasti eri teid minema. Kas just eri teid meetodi või stilistika mõttes, aga nad olid ja on tegelikult ääretult erinevad inimesed. Kui palju on pärast seda teatrites tülisid, lahkuminekuid ja uusi algusi olnud! Nüüd ma suhtun sellesse rahulikumalt. Ega hästi ei viitsigi enam väljaspool proovi­ saali suhelda ja majas palju õiendada. Üldiselt arvan, et teatrisse muidugi ei pea panema nii palju oma elu, oma emotsioone ja energiat. Kirjutamine kui individuaalne tegevus võtab palju rohkem psüühilist energiat ära. Teater selle poolest hea ongi, et siin saab energiat vahetada. Muide, täpselt sama kehtib ka otsese näitlemise kohta laval. Näitleja ei pea kogu oma hinge mängu panema. Ma ei ütle ka seda, et ta teesklema peaks, aga kunst on kunst, elu on elu ja hullus on hullus. Kunsti võib teha nii et silme ees must, kuid sama asja võib teha ka hästi teadlikult. Kas «silme ees must» ei ole su meelest diletantlik tee? Diletantlik muidugi, aga niisugust täielikku eneseunustamist on meil vahepeal ka propageeritud, ja Turkka näol paistab see nüüd olevat ringiga Soome jõudnud. See totaalne füüsiline äraandmine, animaalsed reaktsioonid — mulle tundub see juba natuke naljakas vaadata. Ju see on veidi vana­ duse asi ka, täitsa võimalik, et noorukid bioloogiliselt lihtsalt tahavad panna kõik mängu, kisendada ja väherdada. Mulle meeldib vaadata, kui näitleja teeb täitsa külmavereliselt, aga samas pannes teadlikult oma hingest ka mingi osa mängu. Nii et ta ise teab, kui palju ta ikka paneb. Juhul,

14 Järg lk 76 TMK lugejaankeet

Küsija suu peale ei lööda!

Toimetus pakub ühele oma lugejatest priisõidu Soome osalema augusti lõpul — septembri algul 1990 toimuvas «Helsinki Juhlavii­ kot» kultuurisündmuses. Tuusiku sisse kuulub edasi-tagasi laeva­ sõit, kaks ööd hotellis koos tasuta söögiga ning pilet kunstisündmu• sele. Sõidu on ajakirjale kinkinud Soome reisifirma «Area». Sellise kultuurimatka vastu huvi tundvat lugejat palume lahkesti vastata mõnele küsimusele, mis aitaks toimetusel paremini aru saada, kes on ajakirja lugeja ja mida ta ootab. Priituusiku omanik selgub ankeedile vastanute hulgast loosimise teel. Palume küsimustele vastata ka neil lugejail, kes reisist huvitatud ei ole.

1. Kas tellite ajakirja «Teater. Muusika. Kino» voi ostate kioskist? (Vastus alla kriipsutada.) 2. Kas loete TMK-d järjekindlalt või juhuslikult? 3. Millisesse valdkonda — teatri, muusika või kino — kaldub teie enda kunstihuvi kõige rohkem? Või pakub võrdselt huvi kõik? 4. Kas eelistate tõsist või meelelahutuslikku kunsti? 5. Kuidas hindate ajakirja tervikuna, kas: raskepärane, populaarne, elitaarne, igav, kohati huvitav, liiga erialane, kõrgetasemeline, vähe problemaatiline, eesti kultuurile väga oluline, eestikauge, oluline mineviku kultuuripärandi tutvustaja, liiga minev ikuaineline, väga huvitav . . . 6. Kuidas reastaksite teatri- (a), muusika- (b) ja kinoalased (e) kirjutiste paremusjärjestuse huvitavuselt? (Näiteks: a, b, c) 7. Järgmisi rubriike ja kirjutisi loen a) alati huviga, b) aeg-ajalt, c) pealiskaudselt, d) mitte kunagi Avaveerg (a, b, c, d); Filmigloobus (a, b, c, d); Vastab (a, b, c, d); Seltskonna­ kroonikat (а, b, c, d); Mõttevaramu (а, b, c, d); Rahvusvahelisi filmi­ auhindu (a, b, c, d); Kunstilehekülg (a, b, c, d)\ Muusikamaailm (o, b, c, d); Vademecum (a, b, c, d); Kroonika (a, b, c, d); Teatritargutused (a, b, c, d); Kunstiteoreetilised artiklid (a, b, c, d); Kes? (o, b, c, d); Tänapäeva Eesti kunstiteoste jooksev kriitika (а, b, c, d); Teatriankeet (a, b, c, d); Teatri- gloobus (а, b, c, d); Mälestused ja muud minevikuainelised lood (a, b, c, d)\ Maailma kunstikorüfeede tutvustused (а, b, c, d); Ülevaade maailma kunstielu sündmustest («. b, c, d). 8. Kas tuleb meelde mõni eriti meeldinud kirjutis?

9. Kuidas hindate TMK: kujunduslikku külge? fotode taset? (kõrgelt, päris nägus, käib kah, igavavõitu, ei kõlba kuhugi). 10. Millest on teie arvates TMK-s puudu? 11. Mida peate ülearuseks?

12. Milline ettevõte sobiks teie arvates TMK sponsoriks?

13. Kas olete rahul ajakirja nimega? Kui ei, siis milline võiks teie arvates olla uus nimi?

Teie andmed: 1. Nimi 2. Sugu 3. Vanus 4. Amet 5. Haridus 6. Perekonnaseis 7. Aadress

Toimetus tänab juba ette vaeva eest ja ootab vastuseid 1. juuniks 1990. Palun vastuseleht välja lõigata ja saata aadressil: Tallinn 200090, Narva mnt 5, pk 3200, «Teater. Muusika. Kino». Do your movie yourself

UMBERTO ECO UMBERTO ECO (sünd. 1932), filosoof, semiootik, kirjanik, on oma uurimus­ tes põhiliselt käsitlenud keskaja esteetikat («Esteetiline probleem Aquino Thomase teostes» /«Il problema estetico in Tommaso d'Aquino», 1956; «Kunst ja ilu keskaja esteetikas» / «Arte e bellezza neil' estetica medievale», 1986), XX sajandi kunstivorme, visuaalset kommunikatsiooni, iildsemiooti- lisi probleeme («Avatud teos»/«Uopera aperta», 1962, «Traktaat üldse- miootikast» /«Il trattato di semiotica generate», 1975, «Puuduv struktuur»/ «La struttura assente», 1968, «Lector in fabula», 1980), massikommuni­ katsiooni mõju inimesele ja kultuurile. 1980. aastal ilmus Eco esikromaan «Roosi nimi» («Il поте della rosa»: Strega preemia 1981), millele 1988. aastal lisandus «Foucault' pendel» («Il pendolo di Foucault»). Semiootika ja filmi vahekorda käsitleb Eco arvukates artiklites («Kine­ matograafilise koodi artikulatsioonist» /«Sull'articolazione del codice cinematografico» kogumikus «Linguaggio e ideologia nel film», 1968, «Fil­ mikunsti panusest semiootikasse» /«Sulla contribuzione della semiotica alla cinematografia» kogumikus «La teoria di semiotica», 1975, jt). Teadagi on film tema looja ja vaataja vaheline kommunikatsioon. Tänu muutlikule kontekstile loob filmi sõnum iga kord erilise seose märkide vahel, nii et vaataja peab teose koodi pidevalt revideerima. Koodi tundmine võimaldab tuvastada teose loomingulised aspektid. Looming avaldub, kui sõnum sisaldab midagi, mis pole muutunud tinglikuks (konventsionaal­ seks) sotsiaalseks mõisteks. Semiootilise analüüsi esmaülesanne ongi teisen­ dada mis tahes spontaanne nähtus tinglikuks, iga loomulik faktor kultuuri­ faktoriks, viia iga analoogia vastavusse koodiga, iga ese sümboliga ja iga reaalne ilming sotsiaalse möistepj. Semiootika annab kollektiivse psühho• loogia valvesüsteemid, mis kujunevad mõtlemise viisideks. Ilma semiootilise analüüsita ei pea Eco võimalikuks mõista filmi sotsiaalset tähendust ja esteetilist funktsiooni. Filmi keel on seega justkui ideoloogilise ja kultuuri­ lise determinandi peegeldus. Kinematograafiline kood ei ole samane lingvistilise koodiga. Erinevalt keele koodi kahesest artikulatsioonist eeldab Eco kinematograafilise koodi kolmest artikulatsiooni. Kui keele puhul on minimaalseks tähendust kand­ vaks märgiks sõna, siis filmi puhul on selleks kaader (esmane artikulat­ sioon). Teine artikulatsiooniaste oleks lingvistikas foneem (või grafeem), kinematograafias fotogramm. Kuid fotogrammi võib veel liigendada üksik• elementideks ehk figuurideks (kolmas liigendus). Huvitav on Eco käsitlus märkide (õigemini märk-funktsioonide) deno- tatsiooni ja konnotatsiooni vahekorrast. Näiteks sõna «mõrvar» deno- tatsioon (põhitähendus) oleks: inimene, kes tapab, ja konnotatsioon (kaas­ tähendus): halb inimene (sest sina ei pea tapma!). Seejuures konnotatsioo- nile eelneb denotatsioon. Kuid «mõrvari» puhul võib vastuvõtjal tekkida ka teistsuguseid konnotatsioone, mida tingib mõni teistsugune kodeerimis- alus. «Mõrvar», kes tapab kodumaa reeturi, ei ole mõrvar, vaid «kangelane». Paljud konnotatsioonid on kultuuris selgelt kodeerimata. See paneb aluse vaataja-poolsele semiootilisele initsiatiivile. Film mängib riskantset mängu kultuuris kodeeritu ja kodeerimata vahel. Kultuur on otsekui liim, mis ühendab seni tuvastamata või ühitamata koodid. Film on paljude se­ miootiliste nähtuste kokkupuutekoht. Ta kätkeb endasse enne teda olemas olevaid koode ja lisab juurde enda omasid. Filmi semiootika on alles välja töötamata. Ilma semiootiliste seaduste tundmiseta või nendega arvestamata võiks pidada filmi reaalsuse spontaanseks väljenduseks (Pasolini) ja unus­ tada selle taga varjuvad kultuurimustrid. 17 Kas asjad loovad filmi? Ei, film loob asjad. Lisaks tõsiteadlase mainele on Eco tunnustatud paroodiameister. Võiks arvata, et tegemist on nii-öelda vasaku käe kirjatükkidega. Eco ise nii ei arva. Paroodiate ja ebaesseede esimesi ja üllamaid funktsioone on heita kahtlusevarju liiga tõsistele asjadele, ka nendele, millega autor ise tegeleb. See on paroodia tõsine funktsioon. Mis peab paroodiale vastu, on väärt jääma kultuuri; mis ei pea, kadugu sealt. Veel on Eco arvamisel, et see, mida praegusel hetkel keegi naljaga pooleks teeb või ütleb, võib kümme aastat hiljem mõne kriitiku tõsiseks meetodiks kujuneda. Naer (ka pilge) on temale tõsine asi. Romaanis «Roosi nimi» laseb ta võitluses naeru poetiseerimise poolt ja vastu tuhaks põleda keskaegsel kloostril. «Tee ise oma kino!» on võetud kogumikust «Miinimumpäevik» («Diario minimo»). Otsustagu lugeja, missugusele artikulatsiooniastmele osutavad valiksüžeede alfabeetilised tähised. Ü. P.

Umberto Eco.

UMBERTO ECO 1993. aastal, pärast videomagnetofoni lõplikku juurutamist kõigil elu­ aladel, tabas kriis üheaegselt nii kommertskino kui ka underground'!. Võimuvahetus oli viinud nii kaugele, et kinematograafia muutus kõigile kättesaadavaks argiharrastuseks; nii vaataski iga mees oma kino ja jättis avalikele filmilinastustele minemata. Uuendused auto armatuurlauda paigaldatavate videokassettide paljundus- ja projitseerimistehnikas tõrjusid igaveseks kõrvale filmiklubide käsitöönduslikud võtted. Noil aastail läksidki liikvele käsiraamatud ä la «Tee ise Antonionit! ». Tarbija omandas süžee mudeli, õigemini valiksüžee «sõrestiku», mille ta võis täita terve rea kõige erinevamate standardiseeritud kombinatsioonidega. Üksainus süžee koos vastava juurdekuuluva kombinatsioonipaketiga võimaldas näiteks valmistada 15 751 Antonioni filmi. Järgnevalt toome ära filmikassettide tarvitusjuhendi. Alfabeetilised indeksid märgivad erinevaid situatsioone ja^ viitavad paketis sisalduvatele variatsioonidele. Näiteks Antonioni põhimudel — «Üksik hüljatud lagendik. Naine eemaldub.» — võib inspi­ reerida tegema muid filme, nagu «Häguselt paistev Pavesi grillkohvikute labürint. Mees katsub kaua mingit eset» jne. VALIKSÜŽEE TEIE ANTONIONI FILMIDELE. 18 Üksik" hüljatudy lagendikz. Naine11 eemaldub". Variatsioonid: x Kaks, kolm, lõputu hulk. Võrgustik. Labürint. Mingi muu. y Tühi. Silmapiirini ulatuv. Päikesekiirte peegeldumise tõttu häguselt paistev. Udune. Suurtest võredest piirdeaedadega ligipääsmatuks muu­ detud. Radioaktiivne. Lainurkobjektiivi poolt moonutatud. г Saar. Linn. Automagistraalide sõlmpunkt. Pavesi grillkohvikud. Maa-alune metroojaam. Naftamaardla. Pioltello Nuova. Rooma maailma­ näituse paviljon. Dalmine torude riit lahtise taeva all. Autokalmistu. FIAT-i tehased pühapäevasel päeval. EXPO pärast sulgemist. Kosmose- uurimiskeskus südasuvel. California ülikooli territoorium, kui üliõpilased on Washingtonis. Fiumicino lennujaam. k Mees. Mõlemad. n Jääb paigale. Katsub kaua mingit eset. Eemaldub, siis peatub hämmel­ dunult, astub kaks sammu tagasi, eemaldub uuesti. Ei eemaldu, aga kaamera karu tõmmatakse tagasi. Vaatab ilmetul pilgul kaamerasse, katsudes rätti kaelas. VALIKSÜZEE TEIE GODARD4 FILMIDELE. Mees saabub8 ja siis mürakib plahvatab tehas0 ameeriklasedd mees astub vahekorda6 tankitõrjerusikatega' relvastatud kannibalid8 tulistavad11 raudteed1 naine kukub1 sõelapõhi"1 musketilaskudest" pöörase kiirusega" läheb mees Vincennes'ip Cohn Bendit4 istub rongir ja räägib5 kaks meest* tapavad naise" naine loeb Mao maksiimev Montesquieu2 viskab pommi" Diderot'x pihta too tapab endak müütab «Figarod»-1 saabuvad punanahady. Variatsioonid: a On juba kohal ja loeb Mao maksiime. On automagistraalil tapetud, ajud väljas. Sooritab enesetappu. Viib läbi poliitõppust. Jookseb mööda täna­ vat. Hüppab aknast alla. b Põraki. Krahh. Crack. Sbranghete sbranghete. Karprauhti. c Lasteaed. Notre Dame. Kommunistliku Partei hoone. Parlament. Vaos­ hoitud viha. Parthenon. «Figaro» toimetus. Palais de 1'Elysee. Pariis. d Sakslased. Prantsuse õhudessant. Vietnamlased. Araablased. Juudid. Politsei. e Ei astu. f Jataganidega. «Figaro» koopiatega. Kaaperdamiskonksudega. Punase värvi purkidega. Kollase värvi purkidega. Oranži värvi purkidega. Musta värvi purkidega. Picasso piltidega. Punaste parteipiletitega. Piltpost- kaartidega. e Indiaanlased. Terve kari raamatupidajaid. Dissidentlikud kommunistid. Hullumeelsed veoautojuhid. h Loobivad kividega. Pommidega. Valavad purkidest punase, rohelise, kollase, musta värviga üle. Valavad mingi libeda ainega üle. 1 Champs Elysees'd. Nanterre'i Ülikooli. Piazza Navonat. 1 Heidetakse CIA agentide poolt aknast alla. Kaotab õhudessandi ajal süü­ tuse. Tapetakse Austraalia aborigeenide poolt. m Koht lõhki rebitud, kust purskab ojadena kollast, punast, sinist, musta värvi. Astub vahekorda Voltaireaga. n Ihu siniseid plekke täis. ° Ebakindlal sammul. Jube aeglaselt. Paigal seistes, samal ajal kui taust (kasutada läbipaistvaid materjale) liigub. p Nanterre'i. Flins'i. Bastille' väljakule. Clignancourt'i. Veneziasse. q Jacques Servant Schreiber. Jean Paul Sartre. Pier Paolo Pasolini. D'Alambert. r Jääb rongist maha. Sõidab jalgrattaga. Rulluiskudega. s Nutab. Hüüab: «Evviva Che Guevara!» * Jõuk indiaanlasi. u Koik. Mitte kedagi. v Brechti tsitaate. Inimõiguste deklaratsiooni. Saint-John Perse'i. Vürst Korzybskyt. Eluard'i. Lo Suni. Charles Peguy'd. Rosa Luxemburgi. z Diderot. Sade. Restif de la Bretonne. Pompidou. w Tomati, mis jätab lõhki plötsatades punaseid, siniseid, kollaseid, musti larakaid. Michelangelo An­ tonioni, «Varju­ tuse, 1962. Moni­ ca Vitti ja Alain Delon.

Michelangelo Antonioni, «Varjutas*, 1962. Francisco Rabal ja Monica Vitti. Daniel Cohn Benditi. Nixoni. Madame de Sevigne. Voiture'i. Van Vogti. Einsteini. Läheb minema. Tapab kõik ülejäänud. Paneb pommi Triumfikaare alla. Lõhkab elektronaju. Viskab vastu maad kollase, rohelise, sinise, punase kruntvärvi, musta värvi purke. Mao maksiime. Kirjutab ta-lze-bao'd. Loeb Pierre Emmanueli värsse. Vaatab Chaplini filme. õhudessant. Sakslased. Karjade kaupa nälginud raamatupidajaid, kaaperdamiskonksud peos. Soomusautod. Pier Paolo Pasolini ja Pompidou. Kuurorti sõitvate autode vool. Diderot, kes käib «Entsüklopeediat» müütades ühe ukse tagant teise taha. Marksistide-leninistide liidu liik­ med tõukeratastel. Jean-Luc Godard, «Eribande», 1964.

Jean-Luc Godard, «Päästku end, kes saab* («Elu»), 1980. Anna Baldaccini.

VALIKSÜZEE TEIE OLMI FILMIDELE. Tööta" puuraidur15 eksleb kaua ringi0, siis naaseb koduküllad ja leiab ema' surnuna'. Uitab metsades* ja vestleb hulkuriga13, siis mõistab1 puude1 kaunidust ja jääb sinnasamasse™ mõtisklema™. Variatsioonid: a Ületöötanud. Kurb. Koik sihid kaotanud. Haige. Vallandatud. Tühjus- tunnet hoomav. Usu kaotanud. Taas usu leidnud. Paavst Johannese ilmutust näinud. b Äsja linna saabunud nooruk. Endine partisan. Pettunud tippjuht. Alpi- kütt. Kohtla-Järve kaevur. Suusainstruktor. 21 Jean-Luc Godard, «Hiinlanna», 1967. Anna Wiazemsky.

c Natuke aega ringi. Juhib automagistraalil mini-«Cooperit». Toimetab furgooni Bergamost Brindisisse. d Vennale kuuluvasse saekotta. Karjusehütti mägedes. Pizzo Gloriasse. Chamonix'sse. Lago di Carezzasse. Onupoja tubakaärri Corvetto platsil. e Mõne muu esimese järgu sugulase. Kihlatu. Sõbra. Külapreestri. f Haigena. Moraalselt langenuna. Usu kaotanuna. Taas usu leidnuna. Paavst Johannese ilmutust näinuna. Prantsusmaale sõitnuna. Lumela­ viini poolt rudjutuna. Igapäevaselt tähenärijalikuna. g Automagistraalil. Hüdroplaanide stardipaiga lähedal. Rogoredo ümbru­ ses. Läbi neitsipuhta lume. San Giovanni sotto il Monte all. Ülivõõran- datult mõjuva reklaamibüroo koridorides. h Endise alpikütiga. Külapreestriga. Monsinjoor Loris Capovillaga. Endise partisaniga. Teejuhiga mägedest. Suusainstruktoriga. Puuraidurite brigadiriga. Tööstusdisaini firma tippjuhiga. Töölisega. Töötuga maa lõunaosast. 1 Ei suuda mõista. Meenutab. Taasavastab. Hakkab mõistma tänu Paavst Johannese ilmutusele. I Lumeväljade. Ehitustandri. Üksinduse. Sõpruse. Vaikuse. m Läheb jäädavalt ära. II Mitte millelegi mõtlemata. Koik sihid kaotanuna. Uue elusihiga. Üheksa- päevase palveseeriaga Paavst Johannese poole. Et hakata puuraiduriks (teejuhiks mägedes, hulkuriks, Kohtla-Järve kaevuriks, veevedajaks). VALIKSÜ2EE TEIE SAMPERI, BELLOCCHIO, FAENZA JT FILMIDELE. Lastehalvatuses* nooruk rikkasty perekonnast liigub ratastoolisz mööda 21 villat" keset kruusatatudk alleedega parki, vihkab arhitektist onupoegaw- Ermanno Olmi, «Vakantne koht», 1961. radikaali4 ja astub0 sugulisse vahekorda omaenda emaga" bioloogiliselt kor­ rektsel viisiF, siis tapab endaf, olles enne mänginud majordoomusega3 maletJ. Variatsioonid: x Alakehast halvatud. Hüsteeriasse kalduv. Muidu närvihaige. Uus- kapitalistlikku ühiskonda vihkav. Kolmeaastaselt vanaisa poolt seksuaal­ selt kuritarvitatud. Väriseva lõuaga. Ilus, kuid impotentne. Blond, füüsiliste puuetega (ja seepärast rahulolematu) Hullumeelsust teesklev. Tervemõistuslikkust teesklev. Religioosse maania küüsis. Marksistide- leninistide liidu liige, kuigi neurootilistel motiividel. y Jõukast. Dekadentlikust. Vaimsete hälvetega. Lõhkiläinud. Lahus elavate vanematega. z Istukil. Karkudel. KunstjalgadeL Hambaproteesist välja ulatuvatele pikkadele kihvadele toetudes. End ühelt (masti)puult teisele vinnates. n Mööda jahti. Aedlinna. Sanatooriumi. Isa kliinikut. k Muu materjaliga kaetud, peaasi et see suure silindrimahuga autode rataste all pidevalt rabiseks. s Urbanistist. Kirjanikust. Italia Nostra presidendist. (Edukast) börsi­ maaklerist. Tegevkirjanikust. w Mõnda muud sugulast (vabal valikul). Oletatavaid poolvendi ja mitte- veresugulasi. Ema (isa, tädi, vanaema, majordoomuse, kihlatu) armukest. 4 Ajakirja «Espresso» tellijat. Amendola fraktsiooni kommunisti. Demo- kraadist professorit. Endist garibaldiinide salga komandöri. Plaaniko­ mitee liiget. Teodorakise sõpra. Sergio Zavolit. Roberto Guiduccit. Berlingueri onupoega. Endist üliõpilasliikumise liidrit. c Üritab astuda. Tormab kallale ja osutub impotentseks. Mõtleb astuda (oneiriline sekvents). Võtab süütuse jalgrattapumba abil. b Vanaemaga, tädiga, isaga, õega, onutütrega, täditütrega, vennapojaga, vennaga. v Tagantpoolt. Pistes talle dünamiidiküünla tuppe. Maisitõlviku abil (sellele peab eelnema radikaalist arhitekti poolt juhuslikult poetatud Faulkneri tsitaat, vt s-q). Via cunnilingus. Teda metsikult nüpeldades. Naiseks riietatuna. Niimoodi riides, et sarnaneb omaenda isaga, vana­ emaga, tädiga, emaga, vennaga, onutütrega. Fašistlike rünnakrühmade föderatsiooni sekretäriks travesteerituna. Mereväelase vormis. Kandes 23 Luchino Viscanti, «Gepard», 1962. Burt Lancaster ja Claudia Cardinale.

24 Luchino Visconti, «Surm Venezias», 1971. Dirk Bogarde ja Björn Andresen. plastmassmaski ä la Diabolik. SS-väelase mundris. Scorpio Rising vormis. Paco Rabanne'i ülikonnas. Preestririietes. f Valab end bensiiniga üle. Neelab unetablette. Ei tapa end, aga mõtleb seda teha (oneiriline sekvents). Tapab ta ära. Onaneerib, lauldes: «Vaata oma rahvast, kaunis daam.» Helistab sõbra telefonil. Laseb õhku posti­ maja. Urineerib perekonna hauasambale. Paneb pöörase naeru saatel põlema lapsepõlvefoto. Laulab kavatiini ooperist «Norma». a Tädiga. Vanaemaga, õenatukesega. Iseenda peegelpildiga. Surnud emaga (oneiriline sekvents). Mööduva postiljoniga. Vana guvernandiga. Sergio Zavoliga. Ühega Bellocchio vendadest (vabal valikul). ' Mängu: kivi, käärid, paber. Tinasõduritega. Trihvaad. Kulli. Kaarte. Kurbmängu. Keksu. VALIKSÜZEE TEIE VISCONTI FILMIDELE. Hansalinna" lesbiline parunessb reedab oma meessoost armukese0, FIAT-i töölised, andes ta välja6 politseile'. Mees saab surma8 ja pärast patukahet­ sust11 korraldab naine koos travestiitidega1 orgialiku1 peom La Seäla teatri keldrites" ja mürgitab enese0. Variatsioonid: a Monaco. Sitsiilia. Paavstlikku kõrghierarhiasse kuuluv. Ghisolfa. b Hertsoginna. Vaarao tütar. Markiis. Dupont'i aktsiaseltsi liige. Kesk- Euroopa muusik. c Naissoost armukese. Abikaasa. Poja, kellega tal on loomuvastane vahe­ kord, õe, kellega tal on loomuvastane vahekord. Tütre armukese, kusjuu­ res tal on tütrega loomuvastane vahekord, mille ta on eelnevalt reetnud, astudes vahekorda tütre armukesega. Ülem-Sileesia SA Oberkomman- danturweltanschaunggotterdammerungführeri. Impotentse rassistist abikaasa homoseksualistist prostitueeriva sõbra. d Tremiti kaluri. Falki mägilase. Jõelaeva kasiino mänguri. Natsliku kontsentratsioonilaagri hullumeelse arsti. Vaarao kergeratsaväe pealiku. Radetzky väliadjutandi. Garibaldi asetäitja. Gondoljeeri. e Andes talle valesid teejuhiseid. Usaldades talle vale salasõnumi. Kutsudes ta Suure Reede ööl surnuaiale. Riietades ta Rigoletto tütre kostüümi ja toppides ta kotti. Avades ta jalge all põrandaluugi esivanemate lossi salongis, samal ajal kui too laulab Andre Chenier'd Marlene Dietrichiks travesteerituna. f Marssal Radetzkyle. Vaaraole. Tigellinusele. Parma hertsogile. Vürst Salinale. Pommerimaa SS Oberdeutscheskriminalinterpolphallusführe- rile. e Laulab romanssi ooperist «Aida». Läheb kaluripaadis Maltale ega anna endast enam elumärki. Saab ühe hooajastreigi käigus raudlattidega nüpeldada. Langeb Hornburgi vürsti teeniva ulaanieskadroni sodomiitliku rünnaku ohvriks. Saab suguhaiguse, astudes vahekorda Vanina Vaniniga. Müüakse sultanile orjaks ja kui Borgiad ta Porta Portese vanakraami­ turult taas leiavad, antakse vaarao tütrele voodiesiseks jalamatiks. h Hoopiski pattu kahetsemata ja rõõmust meeletu. Hullunult. Lidol bala- laikahelide saatel supeldes. 1 Kõlvatute lastega. Saksa homoseksualistidega. «Trubaduuri» ooperi­ koori lauljatega. Bourboni sõduriteks riietatud lesbiliste naistega. Kar­ dinal Ruffo ja Garibaldiga. Ghiringhelliga. Gustav Mahleriga. 1 Müstilise. Dramaatilise. Barokk. Ekskrementistliku. Sadistlik-masohhist- liku. ш Matusetseremoonia. Satanistliku riituse. Te Deum'i tänulaulu. n Pere Lachaise'i kalmistul. Hitleri punkris. Schwarzwaldi lossis. Fiat Grandi Motori 215. osakonnas. Lido «Hotel de Bains'is». ° Võtab osa kogu «Nibelungide sõrmuse» ettekandest. Mängib gimbardil burgundia kantsoone. Võtab end peo haripunktis paljaks ja näitab, et on tegelikult meesterahvas, siis kastreerib enda. Sureb end gobeläänidesse mähkides tiisikusse. Neelab alla sulavaha ja maetakse Grevini muuseumi. Laseb endal mingi treiali poolt kõri läbi lõigata, ise süngeid endeid lausudes. Ootab Püha Markuse väljakul tõusuvett ja uputab enda. Itaalia keelest tõlkinud ÜLAR PLOOM 25 Ludvig Juht ja Endel Kalam: il ^ kaks elukäiku eesti muusikas

TÕNU KALAM Tahan juttu teha kahest silmapaist­ nas, kus temast sai peatselt «Estonia» vast eesti muusikategelasest, kelle elu­ sümfooniaorkestris esimene kontrabass. eesmärk oli tutvustada ja propageerida Ühtaegu andis ta kontserte teistes linna­ eesti muusikat vabas maailmas. Need on des ja alevites, samuti Lätis. Ludvig Juht ja minu isa, Endel Kalam. 1921. aastal siirdus Juht Saksamaale Mõlemad pühendasid sellele suure osa professor Juoni juurde kompositsiooni oma elust. õppima. Ülalpidamist teenis ta vabakut­ Ludvig Juht sündis 24. juunil 1884 selise muusikuna trahterites ning juhus­ Väägveres Oja talupidaja peres. Juba like esinemistega Berliini Filharmoonia seitsmeaastasena alustas ta trompeti- orkestris. Esimene soolokontsert Berliinis õpinguid, hiljem katsetas ka flöödi ja toimus 18. veebruaril 1922. Hiilgavad ret­ klarnetiga. Seejärel sai temast tromboo- sensioonid sillutasid tee esinemisteks pal­ nimängija kohalikus külaorkestris, mida judes Saksa linnades. Edu oli pidurda­ juhatas Peeter Virkhaus, kes oli ühtlasi matu. Nüüd asus ta reisima, et mängida ka kontrabassimängija. Jaht ise kõneles Soomes, Rootsis, Lätis, Leedus, Poolas, sellest nõnda: «See pill tõmbas mind al­ Prantsusmaal, Inglismaal. 1930. aastal gusest saati. Tema müstiline ja võimas kutsuti Juht Londonisse kuulsasse Savoy heli pani värisema põranda ning oli ime­ orkestrisse, kus ta mängis kaks aastat, pärane jälgida, kuidas Peeter Virkhaus põhiliselt solistina. Seejärel, aastail meelitas mänguriistast välja nõnda 1932—1934, täiendas ta end Läti konser­ kandvaid, võimsaid helisid.» vatooriumis, esinedes solistina paljude Varsti usaldas saatus kontrabassi Läti orkestritega. Juhti kätte. Kord orkestriproovi vahe­ Juht emigreeris Ameerika Ühend­ ajal, kui Peeter oli väljunud harjutus- riikidesse 1934. aastal, ja juba kolme ruumist, haaras Ludvig pilli ning viipas kuu pärast leidis aset tema esimene esi­ orkestrantidele: «Las käia!» õnneks oli nemine Bostoni Sümfooniaorkestri kont­ noodipuldil lihtne pala. Kui tükk oli serdil, kus ta mängis Kussevitsky Kont- esitatud, sõnas Juhti selja taha ilmunud rabassikontserti helilooja juhtimisel. Sel­ Peeter Virkhaus naeratades: «Võta siis le etteastega oli Juhti tulevik Ameerikas nüüd oma riist vastu ja kanna seda.» kindlustatud. Talle tehti ettepanek Ludvig Juht lahkus kodunt 18-aasta- astuda tööle Bostoni Sümfooniaorkest­ sena, et teha läbi põlhimajanduskur- risse ja ta nõustus. sused Tartus, hiljem Taanis. Varsti aga Juht oli Bostoni Sümfooniaorkestri- nähti noorukit kinos kontrabassi mängi­ peres väga populaarne: suur eestlane mas. Avanes võimalus võtta tunde pro­ suure pilliga, loomult sõbralik, alati fessor Helderilt, kes juhatas Tallinnas naeratav. Ta ei teinud numbrit näiteks vabaõhukontserte. Ludvigi areng oli sil­ sellest, kui mina, 7—8 aastane jõmpsikas, mapaistev. Talle anti õigus mängida kat- keeranud kord lahti kruvikese tema pilli seesinemistel, mille tulemusena temast küljest, jooksin kekseldes toast tuppa, sai Helsingi Linnaorkestri esimese kont­ lauldes ühte ja sedasama: «Onu Ludvigi rabassi mängija. Orkester, mille dirigent väike kruvike,» mis põhjustas kaunikesti oli Robert Kajanus, oli omandanud Kaja- ebalemist.* Kuulutasin, et olin selle ak­ nuse, Sibeliuse ja Merikanto juhatamisel nast välja visanud. Seltskond laskus kõrge taseme. 1918. aastal naasis Juht Eestisse, siin hakkas ta esinema soolomängijana. * Inglise keeles on sõnal screw ka üsna pikantne 26 Tema esimene sooloesinemine oli Tallin- tähendus. Tõlk. kruvikest otsima, seda muidugi leidmata, kes alles mõni aasta tagasi ametist lah­ sest olin selle poetanud kuhugi toanurka. kus ning asus elama Maine'i osariiki Tuli osta uus kruvike. väga lähedale Blue Hillile, kus mina pean Peatselt pärast tööleasumist Bostoni ametit suvemängude tegevdirektorina ja Sümfooniaorkestris sai ta tähelepanu­ nõukogu liikmena. Nõnda tutvusin härra väärse pilli. Sellel, 1679. aastal Fran­ Mathewsiga ning olen temaga koos aja­ cesco Ruggieri poolt Cremonas valmis­ viiteks koguni musitseerinud. Oli üsna tatud instrumendil mängis ta surmani tore elamus jälle kord kuulda Ludvig (1957). Muuseas, instrumendi ostis mõni Juhti pilli heli. Härra Mathews teatas aasta hiljem John Mathews, Baltimore'i hiljaaegu, et Chicago asjatundjad olid sümfooniaorkestri esimene kontrabass, talle pakkunud pilli eest 100 000 dollarit,

Ludvig Juht ent vähemasti seni pole tal veel kavatsust vabale maailmale meie heliloojaid ja instrumendist loobuda. nende loomingut. Sellest eesmärgist olid Oma orkestritegevuse kõrval kasutas kantud tema püüdlused leida tihedas Ludvig Juht iga võimalust sooloesine­ töögraafikus aega ka kontrabassipalade miseks ning heliloominguks. loomiseks. Igal kontserdil esitas ta neist Reisitee viis teda taas Euroopasse, kus mõne, märkimisväärsemad on «Legend» ta esines Jean Sibeliusele pühendatud kontrabassile ja klaverile, «Mälestused» raadioprogrammis. Saate lõppedes Sibe­ ja «Skertso» kontrabassile ja orkestrile lius helistas ning õnnitles teda hiilgava (või klaverile). Ta seadis ka eesti mängu puhul. Helilooja väljendas ühtlasi rahvalaule kontrabassile ja klaverile. kahetsust, et oma kõrge ea tõttu pole ta Kõige tähelepanuväärsem tema loomin­ enam suuteline kirjutama Juhti tarvis gus oli Kontsert kontrabassile ja orkest­ spetsiaalset kontrabassikontserti. Küll rile c-moll. Ta kirjutas veel «Eesti aga palus ta, et Juht teda Soome sattudes tantsu» orkestrile, Prelüüdi ja fuuga ikka külastaks. klaverile ning hulganisti rahvalaulusea- Kord päris üks ajakirjanik Juhtilt, deid häälele ja klaverile. Tšello ja viola da millist esinemist peab ta kõige õnnes­ gamba palade transkriptsioonid kontra­ tunumaks. Virtuoos nimetas seitset: bassile olid teretulnud ühekülgsevõitu esinemist Kussevitsky Kontrabassikont- repertuaaris. serdiga Bostoni Symphony Hall'is; 1939. Tähtteoseks eesti pärastsõjaaegses aastal Jean Sibeliusele pühendatud muusikas on Eduard Tubina Kontra- raadioprogrammis; sooloesinemist 1940. bassikontsert, pühendatud Juhtile. Tu­ aastal New Yorgi maailmanäitusel, kus bin ise rääkis, et ta oli alles koolipoiss, kuulajaid 30 000, ning New Yorgi Filhar­ kui kuulis esmakordselt suurt Ludvig mooniaorkestri 100. aastapäeva kontser­ Juhti mängimas. Mees nägi instrumen­ dil 1942. aastal; 1946. aasta ühemehe- diga tõsist vaeva, sõna otseses mõttes esinemist New Yorgi Town Hall'is, mis maadles sellega, ometi meelitas välja me­ pälvis muusikakriitikult Noel Straussilt loodiaid, mis tuletasid meelde tšello heli­ kiitva arvustuse ning märgiti ära aasta­ sid, passaaže, mis said alguse sügavus­ raamatus «The Year in American Music test ning tõusid seejärel kõrgele, meenu­ 1946—47»; sooloesinemist arvuka kuula­ tades sädelevaid viiulitoone. Tõenäoliselt jaskonna ees Stockholmis 1947. aastal ei oleks Tubin ja Juht kohtunudki, kui ning Toronto Eaton Hall'is 1949. aastal. sõda poleks toonud Tubinat Stockholmi. 1945. aastal pakuti Ludvig Juhtile Seal sõlmisid nad esimesed sidemed õppetooli Bostoni ülikoolis, aasta hiljem ning Juht tegi Tubinale ettepaneku kir­ oli ta juba New Englandi konservatoo­ jutada midagi oma pilli jaoks. Tubin riumi õppejõud. 1948. aastal toimus uus kõhkles, seletades, et ei tunne küllal­ sooloesinemine Town Hall'is, kusjuures daselt pilli mängutehnikat. Juht aga ei programmi teine osa oli sisustatud üks­ jätnud ja käis peale: «Hakkame pihta, nes eesti muusikaga. Juht oli pidevalt näitan sulle kätte mõningad mänguteh­ ühenduses Juhan Aaviku, Eduard Tu­ nika põhimõtted, edasi võime asja ajada bina, Leo Virkhausi ja Kaljo Raidiga, juba kirja teel.» Juht tegigi Tubinale kes olid seda meelt, et tuleb kirjutada selgeks kontrabassitehnika aluspõhimõt- ka kontrabassile, sest on olemas inter­ ted ja töö võis alata. Bostoni ja Stock­ preet, kes suudab neid teoseid oivaliselt holmi vahel käis pidev kirjavahetus. esitada. Sel kontserdil kandiski Juht ette Juhti isikupärane ja leidlik eneseväljen- Tubina Kontrabassikontserdi, Raidi dusviis, nõndasamuti kui tema nakatav «Spirituaali», Aaviku «Fantaasia-para- huumorimeel aitasid Tubinat tema loo­ fraasi» ning Virkhausi «Prelüüdi ja mingus tublisti. Juht ise märkis: «Oma tokaata». Esitada Ameerika kuulajas­ viimase kontserdiga tõestasin, et kontra­ konnale tundmatu maa tundmatute heli­ bass on soolopill, ja seda pidid tunnista­ loojate loomingut oli vapper tegu. Juht ma kõik muusikaarvustajad. On häbiasi, ise oli aga veendunud, et eesti muusika on et kontrabassile pole loodud rohkem ori- küllaldaselt kõrgetasemeline, et seda esi­ ginaalpalu. Heliloojad ei taha sellele tada avalikel kontsertidel ükskõik kus. instrumendile muusikat kirjutada, sest Ludvig Juht oli esimene eesti inter- pole esitajaid; esitajaid aga ei ole see­ 28 preet, kelle suurim soov oli tutvustada tõttu, et pole midagi mängida.» Tubina Kontrabassikontserdi esiette­ meister. Samal ajal moodustasid orkestri kanne oli 19. juulil 1948 täismajale Rock- liikmed Hubert Aumere, Artur Värik, portis Massachusettsi osariigis. Juht kir­ Endel Kalam ja August Karjus keelpilli­ jutas hiljem Tubinale, et selle kontserdi kvarteti. eesmärk oli teha nime Eestile ja eesti 1943. aasta suvel suundus kolm eest­ muusikale. Ülistavas arvustuses «Glou­ last, Olav Roots, Endel Kalam ja Roman cester Daily Times'is» nimetati Tubinat Toi, Salzburgi muusikafestivalile, et Eesti Sibeliuseks. Juht tunnistas ise, et jätkata dirigeerimisõpinguid kuulsa Cle­ õhtu kõrghetk oli siis, kui reverend mens Kraussi juures. Salzburgist tulles Evald Mänd astus enne kontserdi algust said Toi ja Kalam õiguse juhatada ring­ valdavalt Ameerika päritoluga kuulajas­ häälingu orkestri ees ühte heliteost — konna ette ning iseloomustas Tubinat Toi Weberit, Kalam Sibeliust. Arvustus kui suurimat eesti heliloojat ning Põhja­ oli mõlema suhtes soosiv. E. Kalami maade tõusvat tähte. Juht kahetses esimene iseseisev sümfooniakontsert toi­ vaid, et helilooja polnud seda menu tun­ mus 17. detsembril 1943, kavas Wilhelm nistamas. Jegeri, Mozarti ja Cesar Francki loo­ Sama kava kordas Juht kuu hiljem ming. E. Kalam juhatas sümfoonia­ Maine'i osariigis Portlandis ning oktoob­ orkestrit ka 24. veebruaril 1944 Eesti ris New Yorgi Town Hall'is. Palju aastaid vabariigi iseseisvuspäevale pühendatud hiljem tuli Tubina Kontrabassikontsert kontserdil, kus kavas eranditult eesti ettekandele Bogotas, solistiks kohaliku muusika. Tallinna Konservatooriumi lõ­ orkestri esimene kontrabassimängija, petas ta viiuli ja dirigeerimise erialal dirigeeris Olav Roots. 1944. aastal. Ludvig Juht oli esimene muusik, kes 1944. aasta sügisel sundis sõjategevus tutvustas eesti muusikat Põhja-Ameeri- mu vanemaid põgenema Saksamaale, kus kas. Juhti viimased sõnad esimestel eesti eestlastest kolleegid Lüübekis otsisid isa muusikapidustustel Kanadas 1956. aastal abi ja nõu meie muusikaelu alalhoidmi­ peetud kõnes kõlasid nõnda: «Laulgem seks, kontserttegevuseks Inglise okupat­ täna, laulgem alati — laulgem, et olla sioonitsoonis. Lühikese, kuuajalise kont- rõõmsad, laulgem, kuni poliitiliselt pime­ serdireisi ajal anti kümneid kontserte, dad näevad jälle ja poliitiliselt kurdid kus kõlas ka eesti muusika. Kalamil lasus kuulevad jälle. Laulgem, kuni kaljud vastutus kontserdikavade sisustamise kisendavad meie inimeste vintsutustest. eest, ta taotles reisilubasid ning hoolitses Nõnda, sellise tahte läbi laulame me varustuse kohaletoimetamise eest. Üks Eesti taas vabaks!» kõrghetki selles tegevuses oli 1946. aasta Ludvig Juht suri aasta hiljem, 20. 24. veebruaril Eesti iseseisvuse 28. aasta­ jaanuaril 1957. päeva tähistamiseks toimunud Olden­ burgi Riigiooperi orkestri menukas kont­ * * * sert. Solist oli Dagmar Kokker, Sibe- Endel Kalam sündis 19. detsembril liuse, Griegi, Kreegi, Elleri, Tobiase ja 1915 koolijuhataja peres, ema oli algkoo­ Tubina helitööde ettekannet juhatas En­ liõpetaja. Ameti tõttu viis nende tee del Kalam. esmalt Mäo ja Tamsalu kooli Järvamaal, 1946. asusid muusikud Lüübekist kus isa, õppinud viiulimängija, oli asuta­ 6000 elanikuga väikelinna Blombergi. nud noortest asjaarmastajatest orkestri. Seal elas juba varem hulgaliselt kunsti­ Kaheksa-aastane Endel pidi esmalt inimesi Lätist ja Leedust, õhus heljus õppima löökpille. Pärast Viljandisse ela­ plaane Balti Ooperi loomiseks. Eestlastel ma asumist õpetas Endel Kalamit oli aga kavandatud hulga kontserdi- Jonase-nimeline viiuldaja, kes pani eri­ reise, nii et vaatamata ulatuslikule ette­ list rõhku kammermuusikale. Tallinna valmistavale tegevusele jäi too projekt Konservatooriumis õppis ta professor rahapuuduse tõttu õhku rippuma. Kahe­ Johannes Paulseni viiuliklassis, orkest- aastase agara tegutsemise järel oli jõu­ rijuhtimist hulk aastaid koos Olav Root­ tud anda 267 kontserti, neist 174 pagu­ siga. Raha teenimiseks tuli mängida öö­ lastele, 58 Briti sõduritele, 31 sakslastele, klubides. Siis aga, 1938. aastal sai ta 4 raadiokontserti. Kuulajate koguarv ringhäälingu orkestris viiuldaja koha, ulatus 73 000-ni, esinemispaiku tuli üle 1941. aastast oli ta orkestri kontsert­ 86, kõige põhjapoolsem neist Flensburg, 29 tel aastatel abistas samamoodi umbes 300 eesti pagulasperekonda. Nõnda viis saatus kokku need kaks tulihingelist eesti muusika patriooti. Kalam oli sunnitud asuma tööle vabri­ kus, harjutamiseks jäid vaid öötunnid. 1950. aasta lõpul korraldas Ludvig Juht kontserdi, kus osalesid ka Endel ja Erika Kalam. Nõnda põimus vabrikutöö muu- sikategevusega, kuni kontrollesinemine New Yorgis tõi altviiulimängija koha pakkumise Indianapolise sümfooniaor­ kestris. Kalam soostus ettepanekuga 1952. aastal, tegutsedes seal kolm hoo­ aega. Sel ajal asutas ta Balti kontserdi- ühistu ning Balti keelpillikvarteti, mille püsirepertuaari kuulus Kaljo Raidi muu­ sika. Tollesse aega langeb veel ülesastu­ mine «Ameerika Hääle» igakuistes lin­ distustes eesti muusikaelu tutvusta­ miseks Põhja-Ameerikas. 1952. aastal arvati Kalam Tanglewoo- di suvise muusikafestivali kammermuu- sikaprogrammis osalejate hulka. Seal tuli tal lävida Ameerika muusikaeliiti Endel Kalam kuuluvate inimestega. Sama aasta sügi­ sel leidis Carnegie Hall'is aset Balti muu­ lõunapoolseim Berohtesgaden. Sõideti sika galakontsert, dirigentideks Bruno maha üle 20 000 km. Kahel korral lin­ Skulte, Jeronimas Kacinskas ja Endel distas eesti muusikute esinemisi ka BBC. Kalam. Iga rahvus oli esindatud oma ni­ Kordumatu muusikasündmus oli Mart mekate heliloojate töödega, ettekandja­ Saare loomingu õhtu, kus esinesid Liidia teks selleks puhuks eraldi sõlmitud Aadre, Naan Põld ja Karin Prii. lepingute alusel orkestrandid New Yorgi Eesti iseseisvuse 30. aastapäeva tä­ filharmoonia orkestrist. Eesti muusikat histasid pagulased jälle Briti sektoris esindas Tubina Viienda sümfoonia me­ Detmoldis, kus Loode-Saksa Filharmoo­ nukas esiettekanne Ameerikas. Üks niaorkester esitas Endel Kaiami juhatu­ arvustajaid märkis: «Dirigent Endel Ka­ sel soome ja eesti muusikat, viimasest lam, keda tuntakse kui eesti muusika Tubina Viienda sümfoonia (esiettekanne tulist propageerijat, juhatas 73-liikmelist Saksamaal). Kohalik muusikakriitik tundmatut orkestrit kindlalt ja veatult.» ülistas seda võimsat sümfooniat ja diri­ Olevat võinud tajuda käsituse küpsust gendi vitaalsust. ja see imponeerinud ka orkestrile. Arves­ Väljasõidukontserdid jätkusid, neil tades, et orkestriproove oli vaid kolm, osales Rootsis elav Olav Roots. Tal ava­ olnud tulemus imetlusväärne. Koguni nes tänu Endel Kaiami pingutustele Arturo Toscanini saatnud õnnitlustele­ võimalus musitseerida kontsertidel viie grammi, paludes ühtlasi Tubina sümfoo­ nädala kestel ning esineda ka Müncheni nia noote. Need Kalam talle ka saatis. raadios. Tanglewoodi muusikapidustuste teisel Viis aastat hiljem õnnestus Kalamil suvel täiendas Kalam end Leonard laiendada oma muusikategevust ka välja­ Bernsteini dirigeerimisklassis. Tema ju­ poole Saksamaad. Rootsis esines ta viiu­ hatusel esitas üliõpilasorkester Brahmsi lisolistina kirikutes, mängides alati ka Viiulikontserdi. Lisaks osales ta veel aldi- eesti muusikat. mängijana kuues kammermuusikapro- 1950. aasta augusti lõpul suundus grammis. Tanglewoodis oli ta ka järgmi­ meie pere Ameerikasse. Mina olin tollal sel suvel, mil Ludvig Juht tähistas kahene. Meie toetaja Ameerikas polnud 60. sünnipäeva ning 20. hooaega Bostoni 30 keegi muu kui Ludvig Juht, kes järgmis­ Sümfooniaorkestris. Indianapolise kultuurielu 1950. aas­ 1956. aastal asutas Endel Kalam tail Kalamit päriselt ei rahuldanud Bostonis Balti kontserdisaali, kus igal ning ta pöördus koos perega 1955. aastal muusikahooajal üks eesti, üks läti ja üks Bostoni. Kohe alustas ta kontserdireise leedu interpreet esineb täiskavaga. Raha­ Bostoni Pops Orchestra'ga. Anti 70 kont­ liste raskuste tõttu jäi paar aastat va­ serti Ühendriikides ja Kanadas. Koostöö hele, ent hiljuti tähistas seriaal oma selle kollektiiviga kestis 21 aastat. 30. aastapäeva galakontserdiga, kus Intervjuus ajalehele «Vaba Eesti juhatasin New Englandi kammerorkest­ Sõna» tähendas Kalam, et tema eesmärk rit. Esinesid Balti riikidest pärit heli­ on eesti muusika populariseerimine. loojad ja interpreedid, kaasa arvatud Selleks on aga vaja nii organisatsioo­ Kaljo Raid. nilist kui ka finantsabi kaalukamatelt eesti organisatsioonidelt. Tubina Viienda Endel Kalam rändas korduvalt mööda sümfoonia minipartituuri kirjastamine Ühendriike ja Kanadat sääraste truppi­ Rootsis aitas seda ideed ameerika diri­ dega nagu näiteks Henri Temianka ja gentide hulgas edasi nihutada. Kuid Ka­ Roman Totenbergi kammeransambel, lam mõistis, et erilist rõhku tuleb panna Bostoni Pops Orchestra ning Chicago lootustandvate nooremate heliloojate Little Symphony. toetamisele, nagu Udo Kasemets ja 1957. aastal algas 21 aastat kestnud Kaljo Raid. Tubina 50. sünnipäeva pidus­ koostöö Marlboro muusikafestivaliga tustel esines Kalam ettekandega helilooja Vermonti osariigis, esmalt aldimängi- elukäigust ja tööst. Tubina loomingut jana, seejärel kava direktorina. Selle esitasid D. Kokker, K. Prii ja H. Riivald tuntud muusikafestivali muusikajuht on ja New Yorgi Eesti Meeskoor. kuulus pianist Rudolf Serkin. Kalam esi­ Ludvig Juht oli Balti Ameerika Seltsi nes neil muusikapäevadel nii kammer- asutaja Bostonis ning ühtlasi selle kaua­ muusikaansambli kontsertidel kui ka aegne president. Pärast Juhti surma Marlboro Festival Orchestra koosseisus valiti presidendiks Endel Kalam. Koos legendaarsete Pablo Casalsi, Alexander Juhti lese Amandaga moodustas ta Schneideri ja teiste suuruste taktikepi Ludvig Juhti Eesti memoriaalfondi. all. Samuti osales ta arvukate «Colum­ Fond toetas noori eestlastest muusikuid bia» firmaplaatide sissemängimisel. stipendiumidega. Parimad neist, nagu 1965. aasta hilissuvel suundus ta Marl­ näiteks Zelia Aumere, Carmen Prii, boro ansambli koosseisus viienädalasele Evi Liivak, Olav Roots, Dagmar Kokker, USA Riigidepartemangu korraldatud Irene Loosberg, Naan Põld, Heinz ja Asta kontserdireisile Euroopasse: Prantsus­ Riivald ning Endel Kalam said tänu maale, Itaaliasse, Sveitsi, Kreekasse ja fondi eestseismisele võimaluse esineda Iisraeli. Seejärel esines ta Mehhikos, kontsertidega New Yorgis. Fond oli tegev Gaudalajaras, samuti mängis 12-nädalas- ka eestisisuliste saateseeriate korralda­ tel muusikapäevadel esimest alti Puerto misel New Yorgis raadiojaamas WNYS Rico sümfooniaorkestris. Nüüdsest võis ning Bostoni WCRB-s ja NGBH-s. teda talvehooajal kohata regulaarselt Kaalukamaid fondi ettevõtmisi oli Bostoni Ooperi, Bostoni Balleti, Bostoni Mart Saare laulude ja klaveripalade Filharmoonia ja Händeli ning Haydni salvestamine kõrgkvaliteetsetele heli­ ühingu orkestris esimese aldimängi- plaatidele. Saare loomingut esitasid jana. Naan Põld ja Dagmar Kokker. Teine 1967. aastal tõime koos isaga esiette­ oluline projekt oli noortele interpreeti­ kandele Ameerikas New Yorgi Eesti dele mõeldud valitud kolme klaveripa­ Meeskoori aastakontserdil Tubina So­ lade kogumiku kirjastamine 1958. aastal, naadi altviiulile. 1968. aastal, jällegi meie mis sisaldas Juhan Aaviku, Eduard Tu­ iseseisvuspäeva tähistamiseks, asutas isa bina, Lembit Avessoni, Udo Kasemetsa, New Englandi kammerorkestri, mille Diana Krulli, Harry Oldi, Kaljo Raidi ja esimese avaliku kontserdi kavasse Isa­ Avo Sõmera loomingut. Fond toetas veel bella Stewart Gardener Museum'is arvas Tubina Eesti tantsude kogu avaldamist ta üksnes eesti ja soome heliloojate ning saatis paljudele ameerika dirigenti­ loomingut: Sibelius, Kokkonen, Tobias, dele laiali nii helilindid kui ka teose Tubin, viimaselt tuli esiettekandele Muu­ partituurid. sika keelpillidele. 31 1969. aastal algas Kalamil koostöö aega hiljem juhatasin sama kava isa mä­ Bostoni ülikooliga. Alguses juhendas ta lestuseks. Kavalehel oli Viktor Rosen- kammermuusika programmi, mis polnud baumi, Longy muusikakooli direktori pü­ seal kuigi heäl järjel. Igal õppesemestril hendus: «Nüüd, mil šokk ja kurbus tegeles sellega vaid kuus ansamblit. Endel Kalami ootamatust surmast on lee- Mõne aastaga jõudis ta sinnamaale, et vendumas ning aeg aitab paremini mõis­ iga nädal oli tegutsemas 65 kollektiivi ta tema elu ja töö vitaalsust ja energiat, parimate juhendajate ja õpetajate käe võime tema näite varal saada inspirat­ all. Temast endast sai üks nõudlikumaid siooni pühendumusest, väärikusest, õpetajaid, jäädes sinna kuni lahkumiseni täiuslikkusest. Tänane kontsert, mis suu­ ülikoolist professor emeritus'ena. 1982. resti on ette valmistatud Endli juhenda­ aastal. Mõne aasta vältel juhatas ta misel, seab samu sihte. Ja nii nagu selle ülikooli kammerorkestrit, kandes sellega töö lõpuleviimine, mida Endel oli alusta­ ette ka Tubina Muusika keelpillidele ja nud, on see kontsert ühtlasi meie viis Viienda sümfoonia. avaldada lugupidamist rikkale vaimule, mis tõi muusikat teiste juurde kogu oma Kogu selle aja oli mu isa «Vaba elu kestel.» Eesti Sõna» kaastöötaja. Teda ärritas väga leida ajalehest sõnumit Eesti ise­ Ludvig Juhti ja Endel Kalami pionee- seisvuspäeva tähistamisest kontsertide­ rirolli aastatest saati leiavad uued muusi- ga, kus esitati Schumanni, Chopini või kategijad eest avaramad rajad, kuulajas­ Liszti teoseid. Tema arvates tähendas konna vastuvõtlikumana eesti muusika­ see meie muusika lubamatut unarusse­ le. Hiljutiste märkimisväärsemate saa­ jätmist, kui meil on ometi Eller, Saar, vutuste seas on Neeme Järvi tohutult me­ Tubin, Aavik jpt. nukas Tubina orkestriteoste plaaditsük- Hiljem palgati teda kaunis tihti asen- kel, samuti Arvo Pärdi muusika edu nii dusmängijaks Bostoni Sümfooniaorkest­ Euroopas kui ka Ameerikas. Olen olnud risse, mida juhatas Seiji Ozawa, kellega õnnelik üles kasvades nõnda idealistli­ tal avanes võimalus rännata 1978. aastal kult meie muusikale pühendunud kesk­ ka Hiina Rahvavabariigis. Turneelt konnas. naasnuna sõlmiti temaga leping veel Tõlkinud AARNE KUNINGAS kaheteistkümneks nädalaks. 1980. aastal sai Kalam kutse Haitilt juhendada kuu aega kammermuusikuid ja juhatada nende filharmooniaorkestrit vastvalminud kontserdisaalis Port-au- Prince'is. Kohustuslik lahkumine Bostoni üli­ koolist ei tähendanud aktiivsuse vähe­ nemist. Vastupidi, tal oli arvukalt kont­ serte New Englandi kammerorkestriga, viimane Nova Scotias kolm nädalat enne surma. Ta asus tegutsema nüüd veel kammermuusika juhendajana ja koordi­ neerijana Longy muusikakoolis Camb- ridge'is ning Longy kammerorkestri dirigendina. Selle kollektiiviga toimuski tema viimane esinemine 11. detsembril 1985. Kava sisaldas Vivaldi, Haydni, Stravinski ja Mozarti loomingut. Mängi­ da jõuti üksnes Vivaldi Sinfonia't, Haydni 7. sümfoonia Allegro lõpuhelide kõlades asetas ta taktikepi noodipul­ dile ning libises vaikselt põrandale, jättes meid maha selle tegevuse keskel, mida ta oli armastanud üle kõige — osasaamisel 32 suurest muusikast koos noortega. Kuu Muusika trükisõnas Viies üldlaulupidu

RUDOLF PÕLDMÄE

Laulupeorongkäik on jõudnud Tartu Raekoja platsile. Neljas üldlaulupidu 1891. aastal põhiliselt õnnestus, nii hakati peagi mõtlema järgmise peale. Kuid kuna Eesti Kirjameeste Selts, neljanda laulupeo korraldaja, 1893. aastal likvideeriti, polnud sobivat korraldajat kerge leida. «Vanemuise» selts kartis, et talle ei anta peoluba, pealegi puudusid seal vastavad jõud. 1894. aastal möödus 75 aastat pärisorjusest vabastamisest ja see oli taas sobivaks peo põhjuseks, nagu ka esimesel ja teisel üldlaulupeol. Mõtte algatajad oli «Postimehe» ringkonna tegelased, Grenzstein (ja ajaleht «Olevik») oli vastu, nagu ka eelmise puhul: pidu pole vaja, rahvas on veel eelmisest väsinud, parem peetagu kihelkondlikke • laulupäevi. «Postimees» vaidles vastu: seltsielu elavneb, kriisist on üle saadud, laulupeod virgutavad rahvast. Peo korraldajaks sai äsja asutatud Tartu Eesti Käsitööliste Abiandmise Selts, mille esimeheks oli Heinrich Koppel, tulevane professor, «Posti­ mehe» ringkonna mees. Ettevalmistustesse püüti haarata teisigi seltse, kuid kaaskorraldajaks jäi ainult «Vanemuine». 1893. aasta lõpul avaldati ajakirjanduses üleskutse, millest üksnes «Olevik» keeldus, avaldades järg-

34 * Artikkel on kirjutatud 197C*. aastate alguses. nevaid teateid ainult tasu eest. Grenzstein tunnistas end avalikult laulupeo vastaseks, kuna tema ringkond olevat ettevalmistustest eemale tõrjutud. Üleskutsegi olevat Grenzsteini arvates kirjutatud «türgi luuletajate kõne­ toonis», mida teised rahvad võivat naeruks panna. Selle oli kokku seadnud arvatavasti pateetikasse kalduv J. Tõnisson, kes oli peatoimkonna palgaline sekretär ja Grenzsteini äge vastane. Laulupeo vastaselt oli häälestatud ka valitsusmeelne ajaleht «Valgus», põhjendusega, et eesti rahva vabastajateks nimetati üleskutses esimeses jär­ jekorras balti mõisnikke, alles seejärel Aleksandreid. See jäigi peamiseks

Vaade laulupeo tegelaskonnale. vaidluse teemaks peo ajal ja hiljemgi. Mõned korraldajad ei soovitanud pidutoimkonda luuagi, kartes seal tülisid eri ringkondade vahel. H. Koppeli soov oli, et pidu juhiksid eestlased ise. Oli ka neid, kes tahtsid organiseerimis­ töösse kaasa tõmmata tähtsaid baltisaksa tegelasi, et luua ühisrinnet tsaarivalitsuse vastu. Baltisakslaste kutsumine pidutoimkonda äratas aga kohe vene ajakirjanduse tähelepanu. «Vanemuine» kavatses oma riigi­ truuduse tõestamiseks lavastada näidendi «Elu keisri eest», millega paraku ei tuldud toime. Lõpuks lepiti hoopis algupärase laulumänguga «Muru­ eide tütar». Lauljate arv kasvas jõudsasti, ulatudes peagi 4000-ni. Peoplatsi üle vaieldi komisjonis kõvasti, lõpuks jäädi Tartu Saksa näituse platsi juurde, kus peeti ka esimene laulupidu. Üüri maksti 200 rubla, kõlakoja ehita­ miseks kulus 1800 rubla. Jumalateenistused otsustati pidada kolmes luteri ja ühes kreekakatoliku kirikus. Suures rahapuuduses tehti võlgu, laenati isegi näiteks Jakob Hurda käest. Jutlustajaks valiti võimalikult eesti pastoreid: Hurt, Bergmann, kindralsuperintendant Hollman, ka Willige­ rode, kes oli eelmiste laulupidudega tihedalt seotud olnud. Pidutoimkonna presidendiks valiti linnapea v Bock, koore juhatama J. Kappel, K. Türnpu ja K. A. Hermann, orkestreid — D. O. Wirkhaus. ' Peole kutsuti rohkesti aukülalisi, eriti tähtsaks peeti Peterburis kõrgetele kohtadele jõudnud eestlasi, keisri ihuarsti Hirschi ja piiskop C. Friefeldti, viimane aga ei julgenud tänu oma viletsale eesti keelele kohale ilmuda. 35 Idee kutsuda aukülalisteks kõik kõrgharidusega eestlased kukutati läbi, samuti nagu Weitzenbergi, Köleri ja Adamsoni aukülalisteks nimetamise ettepanek. Pidutoimkond kippus omavolitsema ja «Vanemuist» kui teist korraldajat kõrvale suruma. Intriigid kasvasid nii suureks, et isegi Hermann ähvardas toimkonnaga suhted lõpetada, ja kõlakoda ehitamine kippus hilinema. Mai algul puhkesid vaidlused laulupeo üle muukeelses ajakirjanduses, «Rižskij Vestnik» andis mõista, et eesti rahva vabastajateks tahetakse teha balti aadel ja valitsuse teened sellel alal hoopis maha vaikida, «St. Peterburger Zeitung» ütles selle õtse välja, «Moskovskie Vedomosti» väitis jälle vastupidist. Palju vaidlusi oli ka peo kava ümber. Üldiselt võeti kavva seni trükis ilmunud ja tuttavaid laule, mida kerge õppida. «Virulase» endine toimetaja J. Järv soovitas vähem eesti ja rohkem teiste rahvaste kuulsaid lugusid, Hermann jälle vastupidi. Voit jäi Hermannile, kes suutis ka oma laule läbi suruda. Tulemus oli, et 17 ilmalikust laulust 11 olid eesti algupärased. Poole kavast moodustasid vaimulikud laulud, kus muidugi valitsesid saksa autorid. Sel peol oli juba segakooride ülekaal, neid oli 131, meeskoore 94 ja puhkpilliorkestreid 38, keelpille enam polnud. Esinesid ka Venemaal olevate eesti asunduste koorid. Pidu algas rongkäiguga raekoja ette, kus tervitati ametimehi. Rong­ käigu pikkus oli 1,5 versta, lehvis rohkesti kooride lippe ja rahvariided kutsusid esile aplausi. Ent, näiteks «Novoje Vremja» leidis palju laidu­ väärset: talurahva pidurongkäigu ees sammus Liivimaa rüütelkonna peamehe asetäitja parun Nolcken kullaga tikitud mundris, tema kõrval Saksamaalt talle külla sõitnud kindral, «kullast särav helepunane kindrali - munder seljas ja valgete sulgedega ehitud kolmenurgeline kübar peas». Nende kõrval jäid eestlased hoopis varju. Kontsertidega tuldi toime, kuigi noodid olid üsna hilja kätte saadud. Kappel ja Hermann üldjuhtidena olid lauljatele juba tuttavad, Türnpu võitis kohe südamed. Pidusöögil oli 700 inimest, peeti tervituskõnesid ja saadeti kõrgetele ametimeestele tervitustelegramme. Peol viibis ka parun Nolcken, pastor Eisenschmidt tervitas teda lausa orjaliku alandlik­ kusega. «Valgus» arvustas eriti ägedalt just pidusööki. Peolaua taga istunud uhked «saksa mehed», teistes laudades riiklikud ametmehed. Üks koolmeister hakanud omaalgatuslikult Vene keisrile tänu avaldama, kuid tema kõne katkestatud. Teisel päeval näidati «Akademische musse» saalis «eesti vanaasjade kogu», seletusi andis Oskar Kallas. Mõned Soome külalised märkasid, et korraldajad kõnelesid omavahel põhiliselt saksa keeles. Ilmalikul kontserdil oli umbes 20 000 kuulajat, meeldisid eriti koorile seatud rahvalaulud. «Valgus» kiitis väga Konstantin Türnpud. Teise päeva õhtul korraldati esmakordselt eesti solistide kontsert, esi­ nesid Aino ja Jaan Tamm, mitu pala tuli kordamisele. Kolmandal päeval esinesid üksikud koorid ja oli võistulaulmine. Sega­ kooridest võitis esikoha Riia «Imanta», II Tallinna Kaarli kiriku ja Põltsamaa koor, III Tartu Maarja, Iisaku ja Äksi; meeskooridest I Viljandi, II Vaalu, III Vana-Tänassilma ja Rõngu; orkestritest I Holstre, II Kilingi- Nõmme, III Tudulinna. Oli nurisemist, et linnakoore hinnati ühel alusel maakooridega, kel ju halvemad tingimused. Pealegi laulvat linnakoorides peamiselt sakslased, kel ei sobikski eesti peole auhindu saama tulla. Peo järel kiideti seal valitsenud korda. Viinajoomine näis olevat vähe­ nenud, puhvetipidaja saanud 200 rubla kahju. Sün nähti karskusseltside otsest mõju. Tartu linnapea v Bock avaldas lauljatele tänu nähtud vaeva ja «ütlemata ilusa korrapidamise eest, millega nad näidanud, et haridus nende seas kaunis heale järjele on jõudnud ja nad kõrgesti haritud rahvaga üheskoos pidu võivat pidada». Korduvalt lauldi riigihümni ja ajaleht «Valgus» märkis, et paljud teinud seda vene keeles, «mis igatahest kiita on». Peo lõpul lasti elada mitmesuguseid ametimehi, «Valguse» andmetel peamiselt pastoreid. Siis tulnud taktipulti üks lihtne koorijuht, kes lasknud elada keisrit, peoloa andnud siseministrit, raudteesõidul hinnaalanduse 36 teinud teedeministrit, Baltimaid revideerinud senaator Manasseini ja teisi riigitegelasi, kes «eesti rahvale palju head on teinud ja neile mitmesugust kergitust toonud». «Valgus» kiitis, et lihtne mees teinud seda, mida pidu- toimkond tegemata jättis. Ka laulupeoga opositsiooni jäänud ajalehed pidid lõpuks tunnistama selle kordaminekut, jätmata siiski nõrku kohti torkamata. «Valgus» arvas, et pidu tõi suurt majanduslikku kahju kaotatud heinapäevade tõttu ja reisikulud ulatuvat umbes 100 000 rublale, seejuures olevat pidu siiski küllalt suur «vaimne kosutus». Sääraseid pidusid ei tohtivat sagedasti olla, sest need kurnavat rahvast majanduslikult. Olevat käimas suur lähe­ nemine vene rahvale, kuid laulupidu pidurdanud seda, «nii et janulistel janu kustutamiseks karastava allikavee asemel ühte märjukest pakuti, mis pead kihama ja südamed pööritama ajas», kirjutas «Valgus». Nõuti ka laulupeo rahalist aruannet, millega aga viivitati. Auhinnatud koorid ja üldjuhid said tasu, millest jäi kena summa, nõnda, et kumbki korraldav selts sai umbes 1000 rubla. Laulupeo «häälekandja» oli «Postimees», kus loomulikult ülivõrdes kiitust kasutati. «See oli pidu, mille sarnast meie rahvas enne mitte pühit­ senud ei ole.» Tegelasi ja publikut oli umbes 50 000. Ajaleht kiitis jutlusi, sest olevat kõneldud aina vabadusest, mis tulnud Läänest ja jõudnud meile varem kui Venemaale. Hermann ei leidnud enam sõnu peo ülistamiseks: «See oli armas, kaunis, ilus, hiilgav, rõõmustav, vaimustav!» Ajaleht pidi siiski arvestama ka kriitikat ja sellele vastu vaidlema. Vene ajalehed väitsid, et pidu olnud liiaks «saksa maiku». «Postimees» vastas: ka sakslas­ tel polnud keelatud peole tulla, aga eestlased olnud peremehed. Sakslased kiitnud eestlaste haridust, eriti «noodi- ja muusika tundmist». Vene aja­ lehed süüdistasid peamiselt Hermanni, kes olevat pastorid peole kutsunud, eelistanud saksa laule vene omadele, «ja peole saksa maigu andis». Hermann vastas südilt: tema polnud peol juhtiv tegelane, just tema püüdnud vene laule kavasse panna, kuid lõpuks olnud seal mitmed tema seatud eesti rahvalaulud. Arvustamine kestis hilissügiseni. «Revelskie Izvestijas» alustas rün­ nakut J. Trull vanade argumentidega: eesti ja saksa laulude ülekaal ja vene laulude vähemus peegeldavat rahvaste suhteid, pidusöögil hoidnud rahvas venelaste, juhid aga sakslaste poole. Hermann oli taas sunnitud vastama: kavas olnud ainult seitse saksa laulu, needki enamasti vaimulikud, sest venelastel puuduvat vaimulik koorimuusika. Vene rahvalaule laul­ davat koolides, kuid koorilauludeks need ei sobivat. Ka Peterburi kontserti­ del esitatavat põhiliselt saksa muusikat. Pastorid olnud enamikus eesti rahvusest. Keisrile lauldud mitu korda hümni ja ei olevat unustatud tema heategusid. «Postimees» refereeris ka Läti ajakirjandust, mis andis suhteliselt positiivse hinnangu, kuid sealgi laideti liigset saksa keele kõlamist. Hermann vaidles vapralt kõigi süüdistajatega, kuid tõmbas sellega enda peale veelgi suurema meelepaha. Vene ajalehed heitsid talle ette, et ta takistab vene ja eesti rahva lähenemist, mis oli tol ajal väga ränk süüdistus. Sääraseid isehakanud rahvajuhte ei tohtivat lasta enam suuri rahva­ pidusid juhtima. Hermann vastas küll, et tema ei tegele poliitika, vaid muusikaga, kuid arvatavasti olid need süüdistused üheks põhjuseks, miks ta oli sunnitud «Postimehe» toimetaja kohalt lahkuma. Aga osa vene ajakirjandust suhtus peosse pooldavalt, nagu näiteks «Severnõi Vestnik» küsis: «Millal saavad niisugused seltsid ka meie (vene) küladesse asutatud?» Tunnustust avaldas ka baltisaksa ajakirjandus, kuigi sellel oli juba puhtalt poliitiline tagamõte. Ka Soome ajakirjandus ei olnud kiitusega kitsi, isegi rootsikeelne. Ainult «Päivälehti» nimetas tervi­ tuskõnede ja eladalaskmiste rohkust orjameele märgiks. «Postimees» pidi loomulikult sellelegi vastama: ka Soomes tehtavat nii. Kahtlemata oli viies üldlaulupidu muusikaliselt tähtis ettevõtmine, ühtlasi ka viimane pidu, mis peeti Tartus. See pidu toimus raskes poliiti­ lises olukorras: tsaristlik venestus oli jõudnud haripunkti ja sellele oli praktiliselt võimatu oponeerida. Haritlaskond tegi katset liituda balti- sakslastega, aga arvestades rahvahulkade suhtumist balti parunitesse, jäi see silmatorkavalt demonstratiivseks. Paratamatult pidi ka see illusoorne niit katkema. зт Eesti rahvusliku orkestri senisest ja edasisest

EIK TOIVI Meie praegused rahvamuusikaorkest- mass väga jõuline. Võrumaa «Eesti Män­ rid ja -ansamblid on võitnud hea maine. gudel» 1939. aasta juuni teisel poolel 1988. aastal Elvas toimunud kuuendal va­ esines juba 60-liikmeline külapillimeeste bariiklikul rahvamuusikapeol oli koond- orkester. orkestris osalejaid üle tuhande ühesaja. Seisak eesti rahvusliku orkestri alal Rahvusliku orkestri katsetused Eesti Kui 1940. aastal kehtestati nõukogude Vabariigi ajal kord, siis olin mina ja A. Vedro uuele Eesti rahvusliku orkestri loomine ker­ korrale kaasaastujatena seotud uute üles­ kis päevakorda 1938. aastal. Algatajaid annetega, mis ei jätnud aega rahva­ oli kolm: professor Adolf Vedro, Ustus pilliorkestri küsimustega tegelemiseks. Toomendi ja Eik Toivi. Kui A. Vedro ja Avanes aga võimalus tutvuda sellega, U. Toomendi Tallinnas olid teineteise te­ mida sel alal oli NSV Liidus saavutatud. gemistest teadlikud, siis siinkirjutaja, Vene rahvapilliorkestri väljakujunda­ elades tollal Räpinas, tegeles täiesti oma­ mine oli alanud juba XIX sajandi lõpul, ette. teostajaks Vassili Andrejev koos pilli­ Eesti rahvusliku orkestri teadlikku meister S. Nalimoviga. Nõukogude korra kujundamist alustas A. Vedro, kuigi ta ajal rikastas N. Ossipov vene rahvapilli­ vältis oma tegevuse avalikustamist. Ar­ orkestrit veel mitme pillirühmaga. vatavasti seadis Vedro oma ülesandeks lahendada enne rahvapillide koosmängu Eesti rahvusliku orkestri sihikindel kitsaskohad, et siis astuda avalikkuse kujundamine ette juba tulemustega. Tal oli oma katse- Nõukogude korra taaskehtestamise jä­ ansambel. Vedro tutvus ka U. Toomendi rel, alates 25. veebruarist 1945 sai minust uuendatud kandlega, kuid asus siiski ise Rahvaloomingu Keskmaja inspektor pil­ uut meisterdama. Vastu tulles «Eesti limuusika alal. Rahvusliku orkestri ku­ Mängude» juhtkonnale moodustas Vedro jundamine kuulus minu otseste tööüles­ 1939. aastal improviseeritud rahvapilli­ annete hulka. Kohe komandeeriti mind orkestri, millega saatis rahvatantse. kunstilise isetegevuse ülevaatust korral­ U. Toomendi tegeles kandle tehnilise dama Võru ja Tartu maakonda. Üle­ täiustamisega, avardas kandlemängu vaatuse lõppfaas oli parimate esinemine helistikulisi võimalusi sellega, et asetas Moskvas. Minul tuli rahvatantsude saa- diatoonilise kandle f, с ja g keelte otste teansambel koostada ja seda juhtida. juurde kangikesed, mille abil võis keeli Seejärel ootas Eesti puhkpilliorkestri­ häälestada pooltooni võrra kõrgemaks. te tegevuse taastamine. Orkestrijuhtidele Neid kandleid oli tal mitmes diapasoonis. tuli seminare korraldada ja pille muret­ Minu esialgseks sihiks oli seada ümb­ seda. Samal ajal leidsid lahenduse ka ruskonna külapillimehed orkestrisse koos mõned rahvapilliorkestri põhiküsimused. mängima. 5. juunil 1938 toimunud kont­ Kunstide Valitsus moodustas rahvapilli- serdil mängis 29 pillimeest, repertuaar komisjoni, kuhu kuulusid Harri Kõrvits, pidi neile tuttav olema, ainult iga pilli­ Eduard Visnapuu, Hugo Lepnurm, Eik mehe individuaalsed viisikäänud tuli Toivi, hiljem ka Aron Tamarkin, Juhan ühtlustada. See läks libedasti ja tulime Zeiger ja Boris Kõrver. Rahvapilli- toime isegi Miina Härma kooriseades komisjoni olulisemaks ülesandeks oli or- «Tuljakuga». Orkestri partituuris oli kestrikandle leidmine. U. Toomendi avar­ ette nähtud ka flööt, kaks klarnetit, kaks das diatoonilise kandle helistikulist trompetit (need sekkusid rõhukohtades), piiratust vajalike kandlekeelte lühenda­ tromboon ja kontrabass. Kaasa mängis mise teel poole võrra. Seda printsiipi ka üks lõõtspill. laiendades laskis J. Zeiger valmistada Räpina ümbruskonna pillimehed võlliga kandle, mis paistis esialgu palju­ mängisid kannelt katmis-libistamisteh- tõotavana, kuid tihedamal võlli keera­ 38 nikas, nii oli kandle akordisaate kõla- misel pingutasid mügarad kandle üld- häälestuse ebapuhtaks. Sel põhjusel ei suunata. Nii siirdusin minagi Viljandi saanud sellest pillist orkestrikannelt. Kultuurhariduskooli orkestriala õppe­ Pärast 1947. aasta laulupidu, kus 25- jõuks. liikmeline rahvapilliorkester saatis J. Zeigeri juhatusel rahvakunstiõhtul tant­ sijaid, tehti mulle ettepanek esitada eesti Rahvamuusikaorkestrid rahvapilliorkestri pilliline koosseis. Eesti Raadio rahvamuusikaorkestrit Orkestrikandlena esitasin Teatri- ja hakkas juhatama Uno Veenre, seal olid Muusikamuuseumis oleva Janseni kahe- lisaks eesti rahvapillidele ka klarnet ja roobilise kandle prototüübi, sest selle akordion. Peagi organiseeriti vabariiklik diatoonilise ja kromaatilise keelterea orkestrijuhtide orkester, juhtkonnas U. paiknevus näitas klaveri klahvistiku Veenre, Erich Loit, Els Roode ja Ahto analoogiat. Veel pidid orkestri koosseisu Nurk, kes on hoolitsenud ka repertuaari kuuluma akordikannel ja basskannel, ka eest. Pidevalt on korraldatud orkestri­ viiul, kui meie rahvale eriti meelepärane juhtide seminare, rahvamuusikapidusid, pill. Rahvuslikest puhkpillidest leidsid üksikesinejate võistlusi. poolehoiu vilepill ja roopill. Kuna meie löökpillid on väga primitiivsed, tulid need kõne alla vaid episoodiliste pilli­ Eesti rahvapilliorkestrit meil veel dena. ei ole! Ühel rahvapillikomisjoni koosolekul, Meie rahvamuusikaorkestri põhitäm- kust ma puudusin, otsustati eesti rah­ ber on pigem kergemuusikaorkestri kui vapilliorkestri koosseisu lülitada ka eesti rahvapilli kõlaline. Valitsevalt klarnet ja akordion. Leppisin nende kui kõlab akordion, siis viiulid, seejärel asenduspillidega, seni kui suudetakse basspillid ja puupillid ning viimasena valmistada vastav eesti puhkpill ja kro­ kandled. Ometi ei tohi meie rahvuslikus maatiline Teppo lõõts. orkestris viiulid kandlest üle kõlada. Üks 1949/50. õppeaastal kutsuti mind Tal­ hädasid on selles, et kannelt mängitakse linna Muusikakooli kandleõppejõuks. harfi võtetega, aga harfil on sooltest Alustada tuli nullist. Esialgne õppimine keeled, mida sõrmeotstega mängides püsis kandle diatoonilise keelterea piires, saavutatakse küllalt tugev kõla, kannelt vaid vähesel kromatismi kasutamisel, ja niiviisi mängides on heli märksa kahva­ õppimine laabus, õppetöö laienemine tum. Särava kõlani jõuame kannelt kromatismi alale näitas, et kummagi roo­ lipitsaga mängides. Kui solist mängib bi keeltelt saime eritämbrilised helid. kannelt harfi tehnikaga, kõlab see ke­ Niisuguse kandlega õppetööd jätkata ei nasti, kuid ansamblis jääb tugevusest saanud, tuli leida sobiv pill. vajaka, forte's on kõla klaveri ja harfi Soomlastel oli kromaatiline kannel, vahepealne. mille kromatismi täiendavad keeled pidid Et kannel orkestris kuuldav oleks ja olema diatoonikat moodustavate keelte säraks, peab kandleheli obertoonide hu­ vahekohal veidi sügavamal. Leidsin, et vides kannelt mängima lipitsa abil. Or­ kui kromaatikat moodustavate keelte kestris mängides tuleb kasutada katmis- keerpulgapoolseid otsi tuua väljaula­ akorde, samuti ka meie rikkalikke glis- tuvalt kõrgemale diatoonikat moodusta­ sando võimalusi ning piano's vahest isegi vatest keeltest, siis oleks sellise kandle flažolette. Meie ristuvate keeltega kand­ mängimine päris soodne. Selle kirjelduse lel saab edukalt kasutada ka kromaa­ järgi valmistas pillimeister Väino Maala tilist glissando't. J. Hivaski konstruee­ laitmatu ristuvate keeltega kandle. Mõni ritud akordikannel on andekas leiutis, aeg hiljem tõi Jaan Hivask muusikakooli mille võimalusi tänapäeval vähe kasu­ akordikandle, millel akordikombinatsioo- tatakse. Praegu mängitakse sellel kolm­ nide saavutamine oli akordioni omast kõlasid ja vahel ka dominantseptakor­ avaram. Nii õnnestus meil 1953. aastal di. Teised akordid on ka võimalikud. jõuda kandleni, mis on omapärasemaid ja Uks puudujääk sellel kandlel siiski on: mänguvõimaluste poolest rikkamaid mit­ vähene kõlakandvus, sest akordikandle te ainult Eestis, vaid kaugemalgi. Neid keelte pikkus on tulnud mahutada poo­ kandleid hakkas valmistama Tallinna lele kandlele. Normaalse keeltepikkuse Klaverivabrik. Pillimeister Kubu val­ jaoks peaks kannel olema märksa pikem, mistas laitmatu vilepilli, kõlblikku roo- aga see oleks ebamugav. Otstarbekam pilli pole meil aga siiani. oleks heli võimendada. Aastatel 1950—1960 kujunes Tallinna Kagu-Eesti katmis-pöidla kandlemän- Muusikakooli rahvapilliorkester Eesti tu­ gu puhul pannakse pöidla õtsa umbes gevaimaks, ent 1950. aastate lõpul ilm­ 3 mm laiune terasplekist riba, mille nes, et lõpetajaid pole kuhugi tööle lõpuotsaga, mis ulatub üle pöidla õtsa, 39 mängitakse viisiosa (seda sobiks nimeta­ kandlekeele põrkega vastu mängijapool- da «mängusõrmukuks», rahvakeeles «pä- set keelt. karaud»). «Sõrmukutega» varustas tun­ Vaieldav on akordikandle võimenda­ tud kandlemängija Joosep Kotkas kahte mine, sest see moonutab kandle kõla. See või kolme sõrme. kannel on tekkinud rahvuslikku koos­ Puhkpillidest on meie meistrid suut­ mängu alles selle sajandi alguses, kõla­ nud valmistada laitmatu vilepilli. Eesti koloriidilt erineb ta mõnevõrra põhi- rahvapilliorkestris tahetakse kuulda ka kandlest, kuid ei ole seganud koosmängu. roopilli häält, kuid orkestri nõuetele J. Hivaski akordikannel on tuhmi kõlaga, vastavat pilli pole seni suudetud val­ sest keelte pinge on nende lühisuse mistada. Omaette küsimus on klarneti tõttu nõrk. püsimine eesti rahvapilliorkestris, see Meil on ehitatud suurepärane ristu­ pole ju rahvapill, kuigi ta sobib orkestri vate keeltega põhikannel (E. Toivi) ja kõlapilti, rikastades kesk- ja kõrgemat veel omapärasem akordikannel (J. Hi- registrit ja andes madalamatele viisidele vask). Meil on laitmatu vilepill (Kubu). kõlakandvust. Klarnet ei halva eesti Lestkeeltega pille asendab klarnet. Teppo rahvapilliorkestri põhitämbrit, tema lõõts vajab orkestripilliks meisterdamist. üksikute registrite rakendamine sobib Löökpillidest on loku (E. Luhats). On kenasti. kujunenud rahvapilliorkester, kuid selle Meie rahvapilliorkestri jaoks peaks edasiarendamine on jäänud seisma. valmistama kromaatilisi Teppo lõõts­ Et meie rahvuslik orkester kujuneks eesti pille. See oleks reaalne ja tulemus kindel. rahvapilliorkestriks, on vaja mitte ainult Teppo lõõtspillile on omane õrn kaaskõla juhtide, vaid ka mängijate entusiasmi. ja kuulmise järgi vasaku käega võetavad Nii ongi seni olnud ja küllap jääb ka akordihelid kaks oktavit kõrgemad. Tep­ edaspidi. Tuleb mõndagi ümber hinnata po on ka vasaku käe akordikombinat- ja uutele rööbastele seada, nüüdisaegne sioonide helid varustanud oktavikahen- rutiin nõuab seda. Ja millal seda veel dusega. teha, kui mitte praegu. Umbhelilistest löökpillidest on meil kasutusel jauram, mille eeskujuks on ar­ vatavasti saksa pill. Pilli kand on varus­ tatud kummist muhviga, mis annab kanna põrandalöögi puhul tumeda trum- mikõlalise heli. Kannatele ülemisse õtsa on asetatud vastamisi kaks väikest tald­ rikut, mida lööb kokku kannalöök metallist telje kaudu. Väikese trummi osa lüüakse kepikestega traadile, mis on tõmmatud üle piist karbikese. Nii on siin koos suure ja väikese trummi funkt­ sioonid väiksema ja vaiksema orkestri jaoks. Ent jauramit saaks veelgi täien­ dada. Elmar Luhats töötas lokulaudade alusel välja viiside mitmekesistamiseks löökpilli loku. Ansamblite rütmiliseks ergutamiseks on meie rahvas kasutanud kaapimist, nii on tekkinud pingipill ja põranda kaapimine luuavarrega. Nüüd on siin kõik võimalik ritta ase­ tatud, mida annab teostada alles aja jook­ sul. Peamine, et meie rahvuslikel orkest­ ritel oleks ka rahvuslik põhikõla. Selle saavutamiseks peab silmas pidama just kandle kohta orkestris. Lipitsaga kandle- mängimine on mõnevõrra ebamugavam ja komplitseeritum kui näppimistehnika, kuid ometi kergesti omandatav. Harfi tehnikaga kandlemängijail olgu teada, et lipitsaga ülespidi kitkudes tuleb kand­ lelt hädine heli. Rahvuslik lipitsatõmme 40 sooritatakse libistades üle mängitava Vampiir esmakord­ selt kinolinal. «No. ferala» (Friedrich Wilhelm Murnau. 1922).

Kui vaatajat haarab õudus

RAIMO KINISJÄRVI Filmikunst on kogu oma ajaloo vältel le algusest peale, on samuti ammutanud laenanud väljendusvahendeid populaar­ ainestikku nii kirjandusest, melodramaa- kultuuri erinevatelt avaldumisvormi­ tilisest teatrist kui ka kujutavast delt. Õudusfilm, kuuludes filmilukku sel- kunstist. 41 õudusfilmi koht filmiajaloo üldises põhiteosed nagu «Frankenstein», «Dra­ kontekstis on olnud vahelduv. Zanri va­ cula» ja «King Kong». rasemad tähtteosed sündisid Euroopas, Järgneva kümnendi tugevamad täpsemalt Saksamaal, kuid sealse suuna õudusfilmid valmisid RKO stuudios hääbumine 1930. aastate alguses lubab spetsiaalselt selleks loodud väikesearvu­ meil ennekõike kõnelda Ameerika õudus­ lise, ent kõrge professionaalsusega töö­ filmi fenomenist. Sel ajal valmisid ju grupi käe all, mida juhtis Vai Lewton. teisel pool ookeani sellised hirmufilmi Vaatamata väikestele eelarvetele suudeti t**1* t#(p*l^ rfx

»Linnud» (Alfred Hitchcock, 1963). enese ajalugu tsiteerivaks, miaevikku kordavaks. luua arvestatavaid hirmulugusid, mis inspireerisid filmitegijaid hiljemgi. Filmiõuduste allikad Teise maailmasõja järgseil aastail elas 18. saj lõpu ja 19. saj alguse vara­ õudusfilmi žanr üle mõõnaperioodi, romantilises inglise romaanikirjanduses hoogustumata oluliselt ka 50. aastate rõhutati salapära, üleloomulikke nähtu­ esimesel poolel, mil esiplaanile trügis si, saatuslikke kirgi jne. See nn gooti science fiction. romaan oli esimeste õudusfilmide põhili­ 60. aastate Ameerika filmitoodangust semaks inspiratsiooniallikaks. Mary on õudusfilmi ajalukku läinud Roger Shelley «Frankenstein» on tänapäeval Cormani tööd, mitmed vanade lugude vahest tuntuim selle ajajärgu teos. Kir­ uued versioonid ning eelkõige Edgar Al­ jandusliku põhigalerii, millele traditsioo­ lan Poe tekstide ekraniseeringud. Põhja­ niline hirmufilmgi üllatavalt suurel likku murrangut hirmu- ja õudusfilmi määral toetub, lõi Horace Walpole ro­ arengus tähistavad Alfred Hitchcocki maanis «Otranto loss». Gooti romaani «Psycho» ja «Linnud». Ühtaegu hakkas parimate saavutuste mõju hilisemale kir­ paljude filmide keskseimaks väljendus­ jandusele on olnud suur, viimane oma­ vahendiks kujunema ohjeldamatu vägi­ korda on mõjutanud uuemat filmikunsti. vald. Selliseid klassikalisi lugusid nagu 1980. aastatel olid õudusfilmid popu­ «Dracula», «Dr Jekyll ja mr Hyde» või laarsemad kui kunagi varem. Sabloonne «Dorian Gray portree» on ekraniseeritud vägivalla rõhutamine, ebanormaalsuste rohkem kui kord, sama kehtib E. A. Poe kokkukuhjamine, samas aga ka klassika loomingu kohta. Kaasaegse Ameerika taaslavastamine ja järgede tegemine en­ õudusfilmi nähtavaks allikaks on kahtle­ distele menufilmidele oli ajajärgule tüü­ mata Stephen Kingi bestsellerid, milles piline. Olemuslikuks tunnuseks sai mäng traditsioonilised hirmuelernendid on ase­ filmikunsti traditsioonidel, õudusfilm tatud kaasaegsesse argiolustikku. muutus üha enam n-ö meta-filmiks, oma­ õudusfilm on oma kesksed tegelased 43 Õudusfilmi teemad Tavalise ja ebatavalise, normaalse ja anormaalse vastandamine on kõige sage­ damini õudusfilmide lähtekohaks. Hirmu tekitamiseks vaatajas on vaja panna ta tajuma ohtu, kusjuures valdavalt on see üleloomulikku laadi. Endisaegsetes lina­ teostes on oht pärit kaugelt — kui mitte just teistelt planeetidelt nagu filmis «Ke- havarastajate sissetung» («Invasion of the Body Snatchers», 1956) või kaugetest võõrastest kultuuridest («King Kong», 1933), siis vähemalt (ameeriklastele) Euroopast. Alles 1960. aastate filmides

Uppunu tagasitulek. «Reede needus» (Sean S. «Ärapööranud» tüdruk jahmatab vaatajat fan Cunningham 1980). taasialennuhate eriefektidega filmis «Manaja» (William Friedkin, 1973).

(paharetid, nõiad, võlurid, kaksikolen- did, kummitused, vampiirid) üle võtnud kirjandusest. Muus osas on ainet andnud teisedki kunstiliigid. Teatriajalugu tun­ neb prantsuse Grand GuignoVi teatrit, mis spetsialiseerus üksikasjalikult kuju­ tatud õudustele ja vägivallategudela. Saksa ekspressionistlikus tummfilmis ilmnevad kujutava kunsti (Arnold Böck- lin, Caspar David Friedrich) mõjud. mine on tüüpilisemaid motiive, mida me õudusfilmidest võime leida. Üheks teera­ jajaks filmidele, mis kujutavad alluta­ mist võõrale tahtele, kujunes tänaseks juba klassika mainega «Dr Caligari ka­ binet» («Das Kabinet der Dr Caligari», 1919). Ülevõimu püüdlustega on seotud enamik vampiirifilme («Nosferatu», 1922; «Vampiir», 1932; «Dracula», 1931). Sama teemaga liitub zombi motiiv. Tea­ tud kultuuritausta ja uoodoo-usku kuu­ luvatest lähtekohtadest on viimastel aastakümnetel küll loobutud, zombi on hakanud tähistama vaid inimlikkuse kaotanud inimest, kelle oht kätkeb tema üksnes instinktidest ajendatud käitumi­ ses. Tavaliselt samastatakse see oht kannibalismiga. Õudusfilmi kuuluvad erilised piir­ situatsioonid, üleminekud ühest reaal­ susest teise. Vahetu kokkupuude surma- «Carrie» (Brian De Palma, 1976). ga surnu tagasitulek elavate keskele, elutu muutumine elusaks on sagedamini muutuvad hirmu allikad lokaliseeritu- korduvaid võtteid. Inimene võib tahtma­ maks, olles normaalse pahupooleks, tei­ tult muutuda kiskjaks («Dr Jekylli ja seks minaks. Tõsi küll, kaksikolendi mr Hyde'i» teema eri variandid, liba- teema on sama vana kui õudusfilmi žanr hundifilmid jne). ise. Teisenemine, sattumine võõra tund­ Zombid inimliha jahil. «Elavate surnute öö» matu võimu valda ja identiteedi kaota­ (Georg A. Romero, 1968).

45 Põrgust pääsenud? «Verised saetalgud Texases» (Tobe Hooper, 1974). ta on «Psycho» tähistanud ka uue tegela­ se sündi, kes võitleb oma sisemise deemo­ õudusfilmi murrang 1960. aastatel ni või minevikuneedusega. Ameerika šokifilmide üheks tunnus­ «Linnud» avasid tee looduse kätte­ jooneks 60. aastatel oli vägivalla otsene maksu teemale ja katastrooffilmidele. kujutamine ekraanil. Kõne all on eel­ 1970. aastate paljude sellesse kategoo­ kõige odavalt tehtud ja teatud nõudlu­ riasse mahtuvate tööde süžeeline sõlmi­ sega turule suunatud kommertsfilmid. tus saab alguse ökoloogilise tasakaalu Äärmuslikumaks näiteks nimetatud suu­ rikkumisest majandusliku kasu saamise nast on Herchell Gordon Lewise lina­ eesmärgil või sõjaliste eksperimentide teosed, mida autor seitsmenda kümnendi tagajärjel. alguseks oli jõudnud kokku vorpida «Rosemary's Baby» siirdus «hirmsa umbes 40, sisuks seninägematu vägivald lapse» teemale Ameerika filmis. Siin ja sadism. peitis painaja end keset perekonda: laps Uue hirmutüübi tõid mängufilmi Alf­ tõuseb oma vanemate, vanemad oma lap­ red Hitchcocki «Psycho» (1960) ja «Lin­ se vastu. Kodu ja perekond ei paku enam nud» (1963). Pöördelised olid 60. aastate kaitset, omaste seast tulev oht on õud­ lõpul valminud «Rosemary's Baby» ja seim. «Elavate surnute öö» («Night of the «Manajas» («The Exorcist», 1973) Living Dead»). haaravad võõrad jõud enda võimusesse «Psycho» peategelane on olnud ees­ tütarlapse, kes seejärel pöördub oma va­ kujuks arvukatele õudusfilmi neurooti­ nemate ning nende tõekspidamiste vastu. listele mõrtsukatele ja ka 1980. aastatel Hoolimata filmis peituvast religioossu­ levinud «rappimisfilmide» hullumeelse­ sest ja müstilistest motiividest võib «Ma­ tele kõrilõikajatele. Klassikalisel kujul najat» põhimõtteliselt tõlgendada ka kui ilmneb see 1978. aastal alguse saanud peegeldust radikaalsetest muutustest «Halloweeni» sarjas, mis on tänaseks Ameerika ühiskonnas, noore põlvkonna jõudnud juba viienda osani, või siis 1980 mässuna. Sotsioloogiline meetod õudus­ käivitunud «Reede needus» («Friday The filmide analüüsimisel pole võõras. Seda 13th») filmide seerias (kuuldavasti 8osa). kasutades on tõlgendatud näiteks seits­ 46 Neist äärmuslikest ilmingutest hoolima­ mekümnendate lõpul alustatud sarja «Amityville'i õudus» («The Amityville sakond» («The Brood», 1979) ilmnevad Horror»), milles kajastatav kriis pere­ perekonna sisemised vastuolud väikeste konnas tulenevat majanduslikust suruti­ mõrtsukolenditena. Groteskini jõuab sest. «koletisliku lapse» motiiv filmides «See Aastal 1976 valmis «Carrie», film on elus» («It's Alive», 1973) ja «See tüdrukust, kes kasutab lähikondlaste, kaasa arvatud oma usufanaatikust ema «Pelk töö ilma lõbuta teeb Jackist morni mehe». vastu telekineetilisi võimeid. Filmis «Pe­ Jack Nicholson Stanley Kubricki filmis «Hiilgus» («The Shining», 1981). elab taas» («It Lives Again», 1978) vast­ Reaktsioonilise filmi peategelane välis­ sündinud verejanuliste ebardite kujul. tab igasuguse kaastunde — ta on vastik «Elavate surnute öö» pööras õudus­ otsast lõpuni. Selliste filmide tunnus­ filmi senised traditsioonid pahupidi. joonte hulka kuulub muuseas ka koletise Lugu on rühmast inimestest, kes kindlus- kujul esitatud peategelase seksuaalsete tuvad maamajja, kaitsmaks end ellu- tunnuste ebamäärasus. Ilmekas näide ärganud surnute vastu. Lihanäljaseid tagurlikust filmist on Woodi arvates zombisid on võimatu peatada, tegelastest John Carpenteri «Halloween», kus tapja ei pääse lõpuks keegi, viimasegi ellu­ valib oma ohvrid nende seksuaalse vaba­ jäänu tapab päästekomando . .. Kaitsjad meelsuse põhjal: koletis on seksuaalsuse sõdivad ka omavahel, lõksu sattunud avalikku väljendamist karistav puritaan. pere hukkub sisetülides. Kogu filmi ko­ Mõned kriitikud on vaadelnud õudus­ hal ripub lootusetuse kuma. Kui varase­ filmi kui omapärast modernset initsiat- mates analoogides tõrjuti oht lõpuks siooniriitust, lävena lapsepõlvest täiskas- ikkagi välja, siis kõne all olevas oopuses vanuikka. Taolisest vaatepunktist on tuuakse abitus olukorra üle kontrolli käsitletud ka «Reede needust» ning teisi saavutamisel eriti esile. «Elavate surnute sellest mõõtu võtnud filme. öös» avaldub teravalt 1970. aastate Kaheksakümnendate aastate fenome­ õudusfilmidele omane poliitilise ja sot­ nide hulka kuulub juba viienda osani siaalse kaose teema. jõudnud sari «Luupainaja Elm Streetil» Kannibalismiga on tegu ka sellises («Nightmare on Elm Street»), lugu ühe verises vaatemängus, mida võiks tõlkida linnakese noorte unenägudest tõelisuseks «Verised saetalgud Texases» («The Texas muutunud koletisest Freddy Krugerist. Chainsaw Massacre», 1974), kus tähele­ Kuigi filmi esimene osa on üsna tähele­ panu keskmes on kõrvalises maakohas panuväärne töö, taustaks idee vanemate elav inimsööjatest degenerantide pere­ pattude nuhtlemisest noorema põlv­ kond. Hüsteeriline õgimisorgia saab al­ konna kätte, on iga järgmine film aina guse pahaaimamatute noorte sattumisel rohkem eelmisi plagieeriv. kannibalide vaatevälja. Zanri kriisile viitab ka süvenev paro­ deerimine. Videote levimise ajastul tun­ takse õudusfilmi klassikalist pärandust Uuema aja õudusfilm — tõlgendusi vahest paremini kui kunagi varem ning Seoses vägivalla ning spetsiaalsete žanritüübi konventsioonidega mängimi­ šokiefektide möödapääsmatusega Amee­ ne, filmide tegemine filmidest on üha rika filmides, nende kujunemisega ees­ üldisem. märgiks omaette, on hakatud rääkima õudusfilmi kui žanri allakäigust. Taolisi Tõlkinud VILLU KÄND filme on peetud kunstiväliseks, hea kom­ be kohaselt ei ole neid võetud tõsisema arvustuse objektiks. Märkimisväärse impulsi žanri põhja­ likumaks teoreetiliseks uurimiseks andis kriitik Robin Woodi 1979. aastal ilmunud artiklitekogumik «Ameerika painaja» («The American Nightmare»). Üldista­ des 1970. aastate õudus- ja vägivalla­ filme, täheldab Wood ühiskonna sotsiaal­ sete muutuste — patriarhaalse ja hetero­ seksuaalse elukorralduse, kodanliku süs­ teemi kriisi — kajastumist kinoekraanil. Wood klassifitseeris õudusfilmi ühis­ kondliku ja poliitilise sisu järgi reakt­ siooniliseks (tagurlikuks) ja progressiiv­ seks, olenevalt, kas nad kindlustavad kehtivaid norme või otsivad alternatiive. Liigituse määrab see, millisel moel kole­ ate tis (psühhopaat, mõrtsukas) esitatakse. Autoportreed maskidega

GERMAN SCHUTTING

James Ensor, «Autoportree maskidega», õli 1899.

John Gielgud: Näitleja, kes on sama­ mingulist tahet avaldumas terviku igas aegselt ka lavastaja, satub paratama­ elemendis, osade omavahelises seoses, tult erilisse seisundisse — töötab toimuva mõtestatuses ja sihipärasuses. ta ju topeltkvaliteedis. Usub, teisi tõendeid nõudmata. Looja koht on ikka olnud väljas­ Alternatiiv sellele on looja kehastumi­ pool tema enda kätetööd — kusagil seal, ne oma loomingus. kõrgemal või kaugemal: taevakummil, Siinse artikli eesmärgiks ongi luubi käsikirja kohal, molberti ees, kaadri ta­ alla seada see topeltkvaliteet, s. о vaa­ ga, teispool rampi. Ühesõnaga seal, kust delda mõningaid variante, mis seotud võib näha tervikut, sest eemaletõmbu- lavastaja staatuse muutumisega etendu­ nuna on kergem objektiivsust säilita­ ses, lavastaja- ja näitlejafunktsiooni da, vaataja, kohtuniku, «võõra» posit­ taotlusliku, loomeideelise ühendamise­ sioonile asuda. Piisab vaid lavastaja ga. nimest kavalehel ja juba publik usubki, Eespool öeldust järeldub, et meie teema et looja on olemas, näeb kõikjal tema seisukohast ei paku huvi sellised lavas­ nähtamatu kohaloleku märke, tema loo­ tused, kus looja kehastumine oma loo- 49 mingus, s.o režissööri kehastumine oma Siinkohal põrkame ilmtingimata vas­ lavastuses näitlejana ei oma peale selle tuväitele, mis väga lihtsa, kuid raskesti fakti enda mingit printsipiaalset, struk­ ümberlükatava loogikaga seaks kahtluse tuuri loovat tähendust. Selliste tööde alla meie püüdluse näha peamiselt näit­ hulka kuulub näiteks M. Mikiveri lavas­ le j aharidusega lavastajate soovis end ka tatud «õli», kus ta kahasse näitleja osatäitjana, realiseerida midagi süga­ A. Lutsepaga ka ise aeg-ajalt üht pea­ vamat ja tähenduslikumat kui isiklike osa mängis. Mikiver-näitleja sisenes Mi- näitle j aambitsioonide rahuldamist. Kuid kiveri-lavastaja loodud tervikusse ning meid huvitavad näited, mis sisaldavad lahkus sealt taas, loovutades oma koha siiski midagi rohkemat kui lavastaja teisele osatäitjale, ilma et lavastus kirge publiku ees mängida. sellest sisuliselt muutunuks. Sõltuvalt Aktsioon, mida oleme nimetanud la­ vastaja kehastumiseks, allub nii «Tor­ mis» kui ka «Misantroobis» ühtedele ja samadele seaduspärasustele. Üks nendest on kaasamängiva režissööri ja ülejäänud trupi vahelised lavasuhted. Mõlemal ju­ hul ei püüagi lavastaja varjata oma seisundi erandlikkust, luua võrdsusillu- siooni teiste esitajatega. Lavastaja on ju alati olnud teatrihierarhias see, kelle käes on vabadus mängureegleid määra­ ta, näitleja aga a priori allutatud tema tahtele (kui liberaalseks lavastaja ennast ka ei deklareeriks). Meid huvitavatel juhtudel toimubki selle lavastusprotsessi põhiseaduse absolutiseerimine, selle hie- rarhiaprintsiibi ülekandmine lavale, näi­ dendi tegelaste vahelistesse suhetesse. Tulemuseks on järsk kontrast maskideks muudetud, rangesse rollijoonisesse suru­ tud, peaaegu marionettidena käituvate reategelaste ja vaba, identse isiksusena kõige selle kohal lehviva režissööri vahel. (Mõlemas lavastuses on see maskiprint- siip leidnud küllalt otsesõnalise lahen­ duse: «Tormis» paksu maskitaolise grim- mikorrana osatäitjate näol, «Misantroo­ Moliere i «Misantroop», Noorsooteatri väike lava. bis» otseste tsitaatidena commedia dell' Lavastaja Lembit Peterson Alceste'i rollis». Phi- arte maskikogumikust.) linte — Sulev Luik. Eliante — Maret Mursa. Tegelikult on näo ja maskide, vaba isiksuse ja determineeritud maailma ro­ esitaja ja vahelduvate partnerite oma­ mantiline vastandamine olemas juba pärast muutusid vaid peategelase mõnin­ lavastuste algmaterjaliks valitud drama­ gad jooned. On ilmne, et režissööri- turgias. Shakespeare'il on nendeks vas­ ja näitlejafunktsiooni on siin rangelt la­ tanditeks endine hertsog Prospero ja te­ hus hoitud. ma vastu vandenõu sepitsenud õukond. E. Hermaküla asendamine «Tormis» Moliereal aga äärmuseni avameelne Al- või L. Petersoni asendamine «Misantroo­ ceste ning silmakirjatsevad etiketitund- bis» pole aga põhimõtteliselt mõel­ dav, sest nendel juhtudel on tervik jad. Vahe on vaid selles, et Prospero loodud mitte saalist, vaid etendu­ võtab lahingu vastu oma territooriumil, se seest.' Siin võib lavastajat võr­ Alceste aga võõral, maskide pärusmaal. relda pottsepaga, kes on end kannu Shakespeare'i kangelane on Saare — tor­ sisse müürinud; et sealt jälle välja pää­ mide ja vaba vaimu riigi — peremees, seda, peab ta kannu seestpoolt purusta­ tema sundkülalised aga kehastavad või­ ma. «Torm» ja «Misantroop» on eten­ mustruktuuri, mis Saare liikuvas atmos­ dused, mis on printsipiaalselt rajatud fääris kiiresti^ lagunema hakkab. Molie- eespool nimetatud funktsioonide ühen­ re'i kangelane aga raevutseb Salongis, damisele, režissööri kehastumisele oma mis on Saare otseseks alternatiiviks. lavastuses. Siin pole kohta vabal eneseväljendusel, loomingulisel originaalsusel, kõike nivel­ ' S. Luik siiski asendas (dubleeris) L. Petersoni leerib rituaal, etikett, norm. Mõtteliselt 50 «Misantroobis» Alceste'ina. Taim. võiks seda territooriumi nimetada ka Milano hertsogiriigiks, kust Prospero on tide sarnasus ilmne. Ühiskond — üksik­ välja kihutatud. Kui Alceste lõpuks, nee- isik. Salong — Saar. dussõnad huulil, Salongist põgeneb, et lei­ Teater — Lavastaja. da koht, «kus voorus valitseb ja au ei luu- Hetketi lubab Petersoni Alceste enda­ га oht», siis tähendab see seda, et ta suun­ le etenduse ajal puhtlavastajalikku dus otsima oma Saart, kus pole kohustust poosi: nagu kõrvalt oma kätetööd jäl­ maski kanda. Ja kas pole ka Prospere gides vaatleb ta Salongis toimuvat ko­ pagendus vaid vabatahtlik, alceste'lik metit, pakkudes ka vaatajale selle lava- põgenemine Salongi läppunud atmosfää­ reaalsuse hindamiseks oma iroonilist rist! Tundub, et nende kahe näidendi vaatepunkti. Markiide, Oronte'i, Arsinoe vahel on uks, et nad on tegelikult bufonaadlikkus, Celimene'i käitumise ühendatud anumad. Igatahes on konflik­ ilmne näotus ja teiste ümbritsevate ini-

Shakespeare'i «Tormi» lõppstseen Eesti Draama­ teatris. Lavastaja Evald Hermaküla Prospero rollis. P. Lauritsa foto meste puudused võimenduksid nagu mit­ mekordselt lavastaja-Alceste'i pilgu läbi nähtuna. Ühtelugu vajub kõrges stiilis väljapeetud salongimenuett itaalia mäs- kikomöödia madalaks väljakuparoo- diaks. Selle edevuse laada keskel on Alceste teistest peajagu kõrgem, just sedavõrd, et näida ainsa täiemõõdu­ lise inimesena. Alceste teab, et ta on siin (mitte Moliere'i tahtel, vaid oma kehas­ taja volitusega) marionette nöörist tõm­ bava nukujuhi rollis. Ülbetel nukkudel pole aga sellest aimugi, nemad näevad Alceste'is omasugust, kui mitte palju madalamat. Tundub, et just seda — tasemete ühtlustamist — ei suudagi Alceste välja kannatada. Nukujuht põge­ neb, sest ta ei soovi olla võrdne oma nukkudega, kel puudub loominguline ta­ he. Igapäevane, tihti varjatud teatrisi-

Evald Hermaküla — lavastaja ja näitleja. «Torm». P. Lauritsa foto 51 sene konflikt lavastuse autori ja esita­ liste tootmissuhetega on kaugel stuudio- jate, režissööri ja trupi vahel on Peter­ ideaalist. Prospero võidu fiaskoks muu­ sonil publiku ette toodud. Ning kui looja tev ideaalse ja reaalse teatri mitte­ peab ta tunnistama oma jõuetust lava vastavus saab etenduses süžeeväliseks ja etenduse ees, kus miski pole kunagi mänguks, tema ülemiseks korruseks, mil­ nii, nagu tahaks, kus kõik on vale: le akendest võib näha kogu Herma­ ühed mängivad teisi kolmandate jaoks, küla teatrimudelit. «Tormi raamivates kes teevad näe, et nad üldsegi ei maga. lavastustes («Tuul Olümposelt...», «Ma­ See on «normaalse» teatri tüüpiline jahoidja», «Palkon») täpsustab ka kehas- košmaar, mille vastu aitab ainult põge­ tumisvõimetu maailma piirjooni — maa­ nemine sinna, kus teatrit pole ja näivus ilma, kus hulguvad pimedad, kel pole ke­ vastab tegelikkusele. dagi, kes nad materialistliku illusiooni Hermaküla on teistsugune lavastaja- ummikust välja juhiks. Siin on Herma­ natuur ja ka tema teater on teine. Tal küla mängust kõrvalejäämine niisama tä­ pole mõtteski oma trupi juurest põgene­ henduslik kui tema «Tormis» osalemine- da, vaid nad hoopis kindlalt lavasaare gi. Traditsiooniline situatsioon (režissöör võrkudesse püüda, et seejärel oma hoole­ väljaspool lava) omandab siin süžeelise alused (näitlejad) utoopia säravatesse tähenduse, saades hingetu ja vaimutu kõrgustesse juhtida. Selline tühiasi nagu maailma metafooriks. «Juudases» õnaga juhitavate nõusolek teda loomulikult ei lavastaja endale lavaruumis jällegi pide­ huvita. Trupile on jäetud mängida hierar- va koha leidnud. Vaataja ootas kind­ hiasuhteid, st inimesi, kes on lahti öelnud lasti, et see koht saab olema terviku oma näost (isiksusest) ja asendanud se­ suhtes tsentraalne, kuid Hermaküla püsib ie juba mainitud maskiga — õukondlase rõhutatult etenduse perifeerias, loovuta­ funktsiooniga. Kuna hierarhia eeldab des keskse koha hoopis A. Lutsepale, aga isiksuse asendamist eraldusmärkide­ kes vaatamata väga andekale osakehas- ga, siis on näitlejad topitud raskeisse tusele (aga võib-olla ka tänu sellel) mõ­ kassikuldseisse rõivaisse, kaetud kõik­ jub ikkagi ainult variisikuna. Juudase võimalike kettide ja kroonidega. Kui argine ummikteadvus ei vasta kuidagi maskikandmine on näitlejate ja silma- kehastunud looja ampluaale ja seepärast kirjateenrite privileeg, siis on «Tormis» on režissööri asendamine ühega talle need mõisted kui mitte võrdsustatud, alluvaist näitlejaist siin üpris loogiline. siis vähemalt maksimaalselt lähendatud. Hermaküla-instseneerija tahte kohaselt Nagu Petersoni Alceste'ki, nii näeb ka määrab Juudase teadvus ka lavakosmose printsipiaalselt demaskeeritud Herma­ iseloomu, milles puudub Õpetaja, pole küla Prospero mannekeen-õukondlaste Eesmärki. Kristus ise laval ei kehastu, foonil välja ainsa elava inimesena. Nagu vaid eksisteerib kusagil hoopis kõrgemal «Misantroobi» lavastaja nii hoiab ka te­ tasandil — aga siin all, teadvuse pilka­ ma alati pisut kõrvale — jälgib kõike ses pimeduses temast ainult räägitakse. distantsilt, teeb korrektiive, organi­ Juudasel pole selle maailma loomisega seerib kollisioone, manipuleerib teiste midagi pistmist — ta on vaid osake figuuridega, ühesõnaga, säilitab selgelt sellest absoluutsest tervikust, mida ta po­ lavastajapositsiooni, mängib režissööri, le võimeline tajuma, mis jääb lavaraamist kes lavastab saarepuhastusmängu. väljapoole ja millel on olemas oma tõe­ Siin toimub huvitav demaskeerumine: line Looja. Hermaküla aga istub lavanur- režissöör vabastab näitlejad tema enda gas ja jälgib pimeda kobamisi, püüdes sepistatud ahelaist, sest ainult tema ise jääda märkamatuks — üheks statisti­ võis asetada oma trupi nii ebasoodsa­ de hulgas. Kuid ta ei sega ka vaatajat tesse tingimustesse, s.o suruda näitlejad teda märkamast ja tema funktsiooni maskidesse, mis kammitsevad nii hinge mõistmast. Ta ei sekku tegevuse käiku, kui keha, anda neile elluärganud kivi­ jättes endale siiski õiguse juhtunut resü­ kujude plastika ja vahakujude miimika. meerida. Ei peatanud ju ka õpetaja Mööda Saart hulkudes ja oma kaunistusi Juudast, vaid ainult määras kindlaks kaotades väljuvad nad aga järk-järgult tema rolli oma saatuses (Joh. 13: oma rollidest, libisevad välja maskidest 26, 27) Vaatamata endale võetud ülesande oma loomuliku välimuse, miimika, plas­ näilisele tagasihoidlikkusele on Herma­ tika ja olemuse poole — seisundi poole, küla «Juudase» etendustel niisama asen­ mis Hermakülale juba etenduse algusest damatu nagu «Tormi» peaosaski. Oma omane on. See on stuudioliidri ja tema passiivse kohalolekuga tõmbab ta ära tä­ õpilaste suhete modelleerimine, ainult helepanu etenduse valetsentrilt ja lubab selle väikese vahega, et õpilasteks on aimata laval toimuvate sündmuste teist, siin professionaalse teatri tuntud ja tee- kõrgemat ja kehastumata tasandit. 52 nelised näitlejad, teatris, mis oma tüüpi­ «Tormi» kangelastel vedas, nen- dele sai looja kohalolek päästvaks. Kuid paindlikku struktuuri ka oma isiklikud tõelist happy end'i ei tulnud, sest tõe ja suhted lavaga, trupiga. Siinkohal võib õigluse võidukäik laval sundis mõttesse muidugi kaasa tunda näitlejale, selle saali, pimeduses istuvad kaasaegsed, kel­ suure ja keerulise mängu etturile, kes lel pole oma päästjat Prospero näol ohverdab ennast ja oma loomingulisi või oma Godot'd oodata. Ja Arieli võimalusi . . . mille nimel? Paraku on aga päästev käsi ei küündinud isegi esimeses lavastajateater oma algusest peale nõud­ reas istujateni, sest teater jäi ka seekord nud näitlejalt lahtiütlemist tema loo­ vaid teatriks, varjude mänguks, mille mingulisest iseseisvusest, režissööri ab- võimuses on küll lava, mitte aga maa­ soluutvõimu vastuvaidlematut tunnus­ ilm teisel pool rampi. tamist. «Kaasaegne režissuur on polit­ Küsimusele, kas looja võimuses asuv seiriigi ideaal, see on riigi jumalusta­ Prospero Saar-lava võib hõlmata ka need mine! » hüüatas juba 1907. aastal Stanis- territooriumid, mida valitseb tema usur- lavski ja Meierholdi vihane oponent ja paatorist vend Antonio, st reaalse maa­ näitlejateatri tuline poolehoidja, krii­ ilma teisel pool rampi, vastavad viimaste tik A. Kugel. kümnendite teatriutoopiad jaatavalt, Meid huvitavates töödes teeb lavas­ tänane Prospero aga enam mitte. Ta taja osavõtt mängust selle loomingulise kannatab võimetuse all tulla üle rambi ebavõrdsuse eriti ilmekaks ja vältima­ reaalsusesse, väljuda teatri piiridest, sa­ tuks, kuna mõlemad lavastused räägivad mal ajal neist ka lahkumata tema peale kõige muu ka teatrist kui õigu­ vahendeid kasutades (s.o lakkamata ole­ setu maailma mudelist, teatri ületami­ mast mina ise) — kannatab, sest talle sest, temast põgenemisest. Sõna «näit­ pole enam kättesaadav miski peale teat­ leja» saab antud kontekstis vabaduseta ri. Traagiline utoopia. inimese sünonüümiks ja vabaduse puudu­ Niisiis on nii «Torm» kui ka «Misant­ mist ennast on tõlgendatud kui maa- roop» lavastused teatrist. Režissöörid ilm-teatri õiglusetuse tagajärge. Vaba­ modelleerivad klassikalise dramaturgia duse ja oma identiteedi taasleidmine on aga võimalik üksnes loobumise kau­ Beckett, «Oodates Godot'd», Eesti Draama­ du oma rollist, näitlejaks olemisest üldse, teatri väike lava. Riikmatöös osalejad: Juhan mida esitatakse utreeritud negatiivsuse­ Viiding — Estragon ja Tõnis Rätsep — Vladi­ ga — kui võimetust jääda iseendaks, mir. kui inimkonna globaalset haigust. P. Lauritsa foto Hermakülal saavutab see tees oma apoteoosi: näitlejale on jäetud vaid nii­ palju liikumisruumi, kuipalju on tarvis tema etteasteks, isiklikuks trikiks. Tema lavastuses eksisteerimise põhimõte sar­ naneb milleski estraadi või tsirkusega: igaühel on oma number ning keegi on koostanud nendest numbritest program­ mi. Esinejad ise tervikut ei näe, kuhu lähevad — ei tea. Ja kas hakkabki näitleja sellest paremini mängima, kui tal on tervik silme ees. Kui «Tormis» võime jälgida lavastaja varjamatut ja printsipiaalset soolot, siis «Misantroobis» on meil tegemist maski- grupile vastanduva duetiga. Mis hoiab Alceste'i süžees kinni, mis segab teda ju­ ba alguses, seda salongif arssi lõpuni vaa­ tamata, ust enda järel kinni löömast ja etendusest põgenemast? Kui uskuda Moliere!, siis armastus Celimene'i vastu. Petersoni Alceste'i hoiab kinni aga hoo­ pis muu, see, et ta pole Philinte'iga oma vaidlust lõpuni vaielnud. Tõsi, paralleel­ selt esitatakse publikule ka Celimene'i liini, millele on aga silmanähtavalt teise­ järguline osa määratud. Selle tõestuseks tuletagem meelde, et Peterson mängis lavastuses mitte ainult Misantroopi, vaid ka tema sõpra Philinte'i, vaheta- 53 des näitleja Sulev Luigega aeg-ajalt liht­ kuna tema «olla või mitte olla» on salt osi. (Selles, et lavastaja vahetab jagatud kahe persooni vahel, kellest küll rolli, aga etendusest ei välju, mõlemad on valmis oma ideed lõpuni ongi «Misantroobi» printsipiaalne erine­ kaitsma. Samal ajal on need kaks aga ka vus «Õli» tüüpi lavastustest.) Niisugune lahutamatud, koguni äravahetamiseni rollijaotus võimaldab kehastunud režis- sarnased; püüdke näiteks ära mõistata­ sööri eristaatust laiendada mõlemale osa­ da, kumb neist oleks võinud kirjuta­ le, nii Alceste'ile kui ka Philinte'ile. da «Sisyphose müüdi» — Alceste või Celemene on aga loomulikult sellest Philinte? Kui Alceste ust paugutades õigusest ilma — lavastuse ülesehituse ära läheb, veenab Philinte teda tagasi loogika nihutab ta halastamatult peri­ tulema (sellest räägib ka tema viimane feeriasse, teiste maskidega ühisesse grup­ repliik). Ja Alceste tulebki, sest tees ei pi. Vaatamata Moliere'i või Petersoni saa ilma antiteesita. enese vastupanule. Alceste'i ja Philinte'i vaidluse lõputust Publiku tähelepanu tõmbab endale rõhutab omamoodi ka etenduse kordumi­ niisiis kullatud ajastu foonil vaidlev ne repertuaaris. J. Lotman jälgib ühes keskne paar. Repliikide kiire, paiguti oma artiklis3 müüdi (tsüklilise aja) automaatnegi vahetamine viitab asjaolu­ transformatsiooni looks (lineaarajaks). le, et tegemist on juba harjumusse Teater teeb võimalikuks vastupidise: ta­ suubuva mänguga — nii alustavad ma- gastab algusest ja lõpust suletud süžeele leavangut vanad vastased. Milleks heita tema tsüklilisuse, korduvuse, s.o muu­ veel pilku lauale või kulutada mõtlemis­ dab ta jälle müüdiks selle palju kordi aega, kui kõik käigud on niikuinii ette sureva ja tagasipöörduva kangelasega. teada. On selge, et meie ees käib vaidlus, Me ei tea, kas Peterson arvestas tead­ mis vältab juba nii kaua, et vaidlevad likult võimalusega pidada kogu «Misant­ pooled enam isegi ei mäleta, millest kõik roobi» etenduste seeriat üheks tervikuks, algas, veel vähem aga võivad oletada, kas ta omistas mingit tähendust etenduse millal see kõik lõpeb. Siinkohal tasuks kordumisele repertuaaris. Igatahes lah­ meenutada, et Peterson ja Luik on endi­ kus ja pöördus tema Alceste palju sed kursusekaaslased ja et Alceste'i ja kordi tagasi, kinnitades sellega lõppe­ Philinte'i vaidlus algas juba üliõpi­ matut vaidlust kui üht eksisteerimisviisi, laspõlves, teatrikooli arvestusel esi­ kui võimalust otsuseid vastu võttes lü­ tatud etüüdis ning sest ajast peale on kata nende lahendus kaugele edasi ning ülejäänud etendus talle lihtsalt ümber kasvanud.2 Kuid meid huvitab peatege­ jääda maailma, millest on ammu ähvar­ laste rollivahetus muidugi eelkõige la­ datud lahkuda. Mitte vähem traagiline vastuse idee seisukohast. olukord, kui sellel, kes teeb otsustava hüppe kurstikku, kuid ikkagi palju «Tormis» sobib lavastaja kehastumi­ kindlam, sest öeldud on «Sina ei tohi seks vaid üksainus roll — Prospero Issandat, oma Jumalat, kiusata». (Mat. (tõsi, Hermaküla mängib veel ka Poots­ 14:7). A. Camus: «. . . on ainult kaks manit, kuid tema ilmumisel selles osas on filosoofilist lahendust: jaatav ja eitav. terviku seisukohast niisama vähe täht­ See oleks aga liiga lihtne. Peab aru sust, kui Mikiveri juhuvisiitidel «ölis- saama ka neist, kes järeldustest hoidudes ki»). «Misantroobis» leiab aga Peterson siiski küsimuse esitavad. Vaevalt on siin lavastajale ka teise hüpostaasi ning loob põhjust irooniaks — niisugused küsijad koos S. Luigega efektse kaksikkuju, moodustavad enamiku.»4 mille mõlemad poolused teineteist suure­ Kõike eespool öeldut resümeerides päraselt täiendavad. Alceste'i on nime­ märkigem, et Hermaküla-looja kehas­ tatud ka Moliere'i Hamletiks. Kuid tumise monoloogiline versioon erineb Moliere'il pole ju Hamlet mitte ainult kardinaalselt Petersoni dialoogilisest Alceste üksi, vaid Alceste pluss Philinte. versioonist. Esimesel juhul on meil tege­ See on Hamlet, kes põhimõtteliselt pole mist usuga absoluutse tõe olemasollu. suuteline lahendama oma dilemmat, Teisel — kahe võrdõigusliku, kuid teine­ teist välistava tõe kokkupõrkega. Pros­ 2 Püstitatud hüpoteesi võivad kahtluse alla seada pero armastab jutustada maailma kõve­ mõned kiuslikud faktid. L. Peterson on tegelnud rusest. Alceste'ile-Philinte'ile on tähtsam «Misantroobi» lavaletoomisega küll 1974. aastast saada selgust nende enda omavahelises, saadik (alates teatrikooli II kursusest), kuid alati (mitmes eelnenud variandis) mängis Alceste'i isiksuslikus konfliktis. Siin on eesmär- S. Luik (või keegi teine) ja mitte kordagi varem pole mänginud kaasa lavastaja ise. 1986. a osade- Ю. M. Лотман. О мифологическом коде сюжет­ jaotus (L. Peterson ise laval Alceste'ina ja Phi- ных текстов. Сборник статей по вторичным linte'ina) tekkis alles viimase variandi ettevalmis- моделирующим системам. Tartu, 1973, lk 86—90. 54 tamisel. — Toim. 4 A. Camus. Sisyphose müüt. Tln, 1989, lk 9. giks mitte massiline, vaid individuaalne maid situatsioone. Absurdi tulek on üsna hingepäästmine. otseselt seotud inimeksistentsi mõttetus- Samal ajal on mõlemale versioonile tundega ilma autorita maailmas, ilma ühtmoodi omane väide looja üksindusest ülevalt saadetud ideeta. Ainus võimalus ülejäänud maskide seas. Nii terviklik autoril kinni haarata üha viirastusliku- (Prospero) kui ka lõhestunud teadvus mast reaalsusest on imiteerida omaenda (Alceste-Philinte) on piisavalt enesesse puudumist. Autori ootamise situatsiooni sulgunud, et vastandada end sootsiumi provotseerimine on veel üks variatsioon mõttetusele. Võtmekujundiks saab siin ettantud teemale. Saar. Pole see ju mitte ainult vaba Autori ootajad on sunnitud pikale ve­ vaimu kuningriik, vaid ka eraldatud, en­ ninud pausi millegagi täitma — näiteks da ümber sulgunud territoorium.0 jutuajamise, žestikuleerimise, trikkide­ * * * ga. Mäng väljaspool mõtet, mõtte ootu­ sel nõuab improvisatsioonilisuse imitee­ Looja põhimõtteline, deklareeritud rimist. Siin määrab kõik suvalisuse puudumine on samuti üks meie valitud printsiip. Iga roll on lavastatud oma­ teema variatsioonidest. ette, igaühel on oma soolo. Näitleja Autori võimutäiusest loobumise tule­ laval viibimisel puudub igasugune põh­ museks on tavaliselt osatäitjate impro- jendus, seepärast käib avalik motiivide visatsioonivabaduse järsk tõus. Kuidas otsimine, iga lavahetk peab leidma enda­ on seda võimalik ühendada lavastaja­ le mängulise põhjenduse. Võiks öelda, teatri poolt kultiveeritava püüdlusega et etenduse teemaks on aeg, täpsemalt terviklikkuse poole? Enne, kui seda prob­ need kaks konkreetset tundi, mille ajal leemi vaatlema asume, toome omamoodi ta toimub, õigupoolest koosneb kogu siseepigraafina ära ühe tsitaadi. «Täna­ lavastus katsetest vastata küsimuse­ päeval loodavad kunstiteosed on saa­ le: «Aga mida me siin laval tegelikult vutanud keerukuse sellise astme, et teeme?» Ideaalis peaks seesama küsimus vaataja seisukohalt ei erine nad enam ka saalis istujat vaevama, sest tegevuse millegi poolest improvisatsioonide juhus­ asemel on meie ees kohaltammumise likest tulemustest.»6 Vastupidiselt eelöel­ apoteoos, mis kipub välja nägema nagu dule ei tahaks me selle seisukohaga närviline klounaad: kogumik trikke saa­ vaielda. Lavastaja nime puudumist Eesti baste, porgandite, kübarate, teiste part­ Draamateatri hiljutise grupitöö «Ooda­ nerite, hüpete, kukkumiste ja pidevate tes Godot'd» kavalehelt võib pidada põ­ vassimistega. Katkendlik, sünkopeeritud himõtteliselt õigeks lähenemiseks Bec- rütm saavutatakse pauside, kõlatühemi- ketti näidendile. See vastab sama häs­ ke, kiirkõne ja karjete vaheldumisega. ti autori ideele kui näiteks lavastaja Kaose kujul pakutud rafineeritud džässi- esinemine Prospero rollis Shakespeare'i kompositsioon. Iga takt selles stiihili­ «Tormis». Tõepoolest, Godot'd ju ei tule. selt tekkinud tervikus on omal kohal — Aga maailm ilma Godot'ta on maailm miski pole üleliigne, sest puudub üldine ilma ideeta, ilma loojata, ilma lavastaja­ plaan. ta. See on printsipiaalse kaose maailm, Draamateatri etendust ei sunnita vaa­ mida ei valgusta ükski mõttekiir ja mille tajale peale kui vaieldamatut esteeti­ absurdsust rõhutab näidendi teine vaa­ list väärtust. Vastupidi — ta provot­ tus kui esimese nüri peegelpilt. seerib teadlikult kahtlusi, sunnib ikka Tegelased autorit otsimas — see on ja jälle meenutama Petersoni «Godot'd», XX sajandi teatri üks sümptomaatilise- mis lisaks kõigele sööbis mällu kui etendus, kus vaataja tundis end muga­ valt, kus laval toimuv ei pannud küsi­ 5 Tundub, et mitte juhuslikult ei ilmu sõna «saar» Petersoni Moliere'i-jargse lavastuse pealkirjas: märgi alla tema saalis viibimist. B. Kangro näidendis on muuseas saare kui eba­ Kuid autori puudumise imiteerimine, õiglase maailma alternatiivi motiiv üsna tugev. laiendades absurdi piire ka lavastuse Vähem püsiv pole ka Salongi teema Hermaküla loomis- ja vastuvõtuprotsessile, kujutab Shakespeare'i-järgsetes lavastustes: Pinteri maja- endast äärmuslikku lavastusideed, mida hoidjapugerik või Genet' lõbumaja on vaielda­ uues töös võib küll korrata, kuid matult salonglikud territooriumid. (Täpsemalt sel­ mida ei saa arendada. Seepärast pole lest minu artiklis «Vaade «Palkonilt».» ÖL 23. IX 1988.) Üldse võiks aga püsivate arhetüüpiliste midagi üllatavat selles, et jätkates kujundite analüüs lavastaja loomingus üpris huvi­ Becketti lavastamist muutsid Viiding & tavaks ja tulemuslikuks kujuneda. — G.S. Co järsult kurssi. Järgmisena näidatud ' 8 «Melos, 1969, nr 7/8. Марианна Кестинг. «Õnnelikud päevad» — sisuliselt Rita Хэппенинг. Анализ одного симтома. Современ­ Raave monoetendus — võttis suuna staa­ ное буржуазное искусство. Критика и размыш­ tilisele teatrile. Viimati aga tuli kuuest ления. М. 1975, lk 329. miniatuurist koosnev «Mis kus», milles 55 seda juba sajandi alguse sümbolistlikust tuid ja vormilt ideaalseid mõttetusi ja teatrist tuntud lavastusprintsiipi jätku­ ummikuid, mis millegagi meenutavad valt arendatakse. palvet, pihtimust, rituaali. «õnnelike päevade» staatika on dra­ Me vaatlesime lavastusi, milles režis- maturgi enda dikteeritud. «Mis kus»- söör ka näitleja funktsiooni täitis (või lavastuses on see aga juba režissööri- näitleja režissööri oma). Neid lavastaja idee, mis lühipalad üheks stiilitervikuks ja teatri suhete nelja varianti võib koondab. Siinkohal tasub märkida, et lugeda ka professionaalse lava rutiini sümbolistide katsetused teatristaatikaga ületamise vajaduse neljaks erinevaks il­ läksid teatrilukku kui näited võimu minguks. Konflikt teatri argipäeva nor­ äärmuslikust kontsentreerumisest režis- midega kasvab üle konfliktiks «nor­ sööri kätte ja näitleja muutmisest maalse» teatriga üldse, mille tavaliseks loomingulise tahteta materjaliks. «Mis tulemuseks on lavastaja lahkumine teat­ kus» on temaatiliselt seotud «Godot'ga», rist ja sukeldumine stuudiotöösse, st kuid ka temale alternatiiviks — oma lait­ teistsuguse kvaliteediga kollektiivi, kel matu ülesehituse ja range, varjamatu on ka teistsugused arusaamad koos- režissuuriga, mis välistab improvisat­ loomisest ja kaasautorlusest. siooni. Anonüümseks jääda sooviv la­ Teine rutiini ületamise võimalus on vastaja pole praeguses lavastuses, vastu­ aga stuudiolikkuse imiteerimine tradit­ pidiselt «Godot'le», enda varjamisega sioonilise teatri raames, n-ö tootmis- vaeva näinud, vaid esineb avalikult. suhteid katkestamata. Nagu näeme, on Ütleme nii: «Godot'le» imiteeris trupp sellele ahvatlusele, kas avalikul või var­ lavastaja puudumist, etenduses «Mis jatud kujul, andunud enamus meie kus» aga tema olemasolu. juhtivaid režissööre. Peale tegelikult Oletatav Lavastaja (J. Viiding) eksis­ akadeemilisest teatrist lahkunute (Karu­ teerib etenduses umbes samal põhi­ soo, vahepeal ajutiselt ka Tooming, mõttel, nagu üks teatud tegelane lühi­ kes töötas faktiliselt oma stuudioga) palast «Katastroof». Tema meetodid töös näikse ka ülejäänud asuvat oma loomin- näitlejaga sarnanevad paljuski lavater- gukeskkönnaga konfliktsetes suhetes, viku looja meetoditega. Teda ei huvita ei sublimeerides seda konflikti ka oma la­ Peategelase hääl, ei tema nägu ega vatöödes. plastika. Veelgi enam: ta tühistab need, Niisiis võib lavastaja igasugust reaal­ jättes alles vaid inimese üldkontuuri — sust vaadelda kui teatraliseerimisobjek- vormi, milles puudub individuaalsus. ti — sealhulgas ka omaenese teatris Umbes sama toimub ka kõigis teistes eksisteerimist. Teatraliseerides reaalsust katkendites. Näiteks varjavad näitlejad õpime seda paremini tundma. Teatrali­ peakallutusega tihti oma nägu või seerides loomeprotsessi ja omistades sel­ peidavad oma profiili parukalokkide lele iseseisvat esteetilist väärtust, looja varju. «Elava» hääle asemel kõlab fono­ mitte ainult ei tunneta ise oma suhteid gramm. Plastika on värvitu, intonatsioo­ looduga, vaid toob nad ka teiste jaoks nid monotoonsed. Ühesõnaga, kaunis jär­ esile sellise vahetu ja elava näitlikkuse­ jekindlalt on kõrvaldatud kõik võima­ ga, milleks on võimeline ainult teater. lused näitleja eneseväljenduseks ja oma Sealjuures on sündiv lavamudel «re- kuju individualiseerimiseks. Selle asemel žissöör contra teater» ülimalt individu­ taotletakse ansamblilikku kõla, kus kõik aalne, kuna looja isiksus on selles va­ hääled sulaksid üheks monoloogiks. Kelle hetult kaastegev. Kuid teisest küljest monoloogiks? on see mudel ka piisavalt universaalne, «Mis kus» lavastaja ei viibi laval nagu sest toimib kõige erinevamatel tasandi­ Alceste või Prospero, kuid ta ei puudu tel — kui esteetiline traktaat lava­ ka üldse nagu Godot. Ta on lahustunud kunstist, ja kui eetiline jutlus tõelistest lavastuses, samastab end temaga ja loob ja näilikest väärtustest; kui ühe põlv­ ennast ise. Tema stiiliks on Salong, ta konna pihtimus oma suhetest maailma­ on laitmatu vormi vang oma sisu ootu­ ga ja kui isiksuse ning Looja intiimne ses. Ta pole ju protagonist, ta on pihtimus oma loomingu algallikaist. nemad, trupp. Rühmatöö printsiip välis­ tab lavastaja ja teatri vastasseisu, kõr­ » Vt GRAND PRIX valdades lavastusest nii messiaanluse kui RAO HEIDMETSA JA ka eskapismi. Juba oma olemuselt ei JAAK ARRO «PAPA CARLO TEATRILE» saa grupilavastaja pretendeerida ainsa ESPINHO MULTI- nägija rollile pimedate seas. Ta võib FILMIFESTIVALIL vaid Godot'd oodata, tunnistades oma PORTUGALIS, lk 96. jõuetust tunnetamatu tõe ees ning nagu Kaadrid Rao Heidmetsa nukufilmist «Papa 56 enda üle irvitades luua väliselt laitma­ Carlo teater».

Kas Vedelvorst saab Augeiase tallid puhtaks?

MIHKEL TIKS

Eks jätke kord liiderdus maha mängivad lavakunstikateedri XIV lennu ja tehke, mis on teie töö diplomandid, teist Noorsooteatri profid. (F. Dürrenmatt, «Herakles ja Esimene lavastus räägib Heraklese üri­ Augeiase tall») tusest Elise maal sõnnikuuputusealast Kui inimene «innuga asub tegelemise perestroikat läbi viia, teine raskustest kallale», nagu H. Raudsepa «Vedel­ Ameerika abi miljonite rakendami­ vorstis» tarmukas neitsi Tiiu seda teeb, sel Näsnäruda taluperemehe vankri siis vaevalt tal enam mahti jääb elu ette. Mõlemaid etendusi antakse Tallin­ üle sügavamalt järele mõtelda. Ei ole nas Laial tänaval, paar maja vahet: siis enam aega ka teatris käia, või üht Nukuteatris, teist Noorsooteatris. kui just, siis mõnel meelelahutustükil. Mõlema loo moraal on lihtne: Herakles Kcmöödia on tänase eesti teatrikassa ei jää alla mitte sõnnikule, vaid kohali­ päästerõngas ja kõige parem on, kui see kule bürokraatiale; Näsnäruda rahva lustmäng räägib veel midagi ka meist «muld ja materjaan» on liialt vedel, endist siin ja praegu. Just seda sorti et sellele ameerika vaimu sisse puhuda. valikud tahavad olla F. Dürrenmatti Kaks pessimistlikku iva lõbusa koore «Herakles ja Augeiase tall» ja H. Raud­ sees. sepa «Vedelvorst». See on mäng kindla «Heraklest ja Augeiase talli» oli peale, vaatamata komöödiate ajalisele ja seisuga 1. veebruar 1990 mängitud 9 ruumilisele kaugusele tänapäeva Eestist. korda, Nukuteatri saalis käis vaatajaid Esimese tüki on lavastanud Eesti NSV 40% võimalikust. «Vedelat vorsti» oli rahvakunstnik Rein Agur, teise Eesti seks ajaks esitatud 12 korda. Noorsoo­ NSV rahvakirjanik Mati Unt. Ühte teatri väikesest saalist oli 1989. aasta

F. Dürrenmatt, «Herakles ja. Augeiase tall». Lavastaja Rein Agur. Lavakunstikateedri 14. lennu diplomilavastus Nukuteatris. Deianeira — Kärt Tomingas, Herakles — Jaan Tätte. A. Saare foto etendustel täis 68% kohtadest, 1990. handes ametkonnas. Dürrenmattil on aastal 100%. « Heraklesest» oli ilmunud asjaloo kohta anda ka peenem seletus, lõik 1989. aasta 28. juuli «Reedes» kui president Augeias poeg Phyleusele E. Värgi Nukuteatri hooaja ülevaates. lõpuks resigneerunult sõnnikuveo äpar­ «Vedela vorsti» kohta oli kirjutatud 4 dumist põhjendab: «Sellepärast, et arvustust (L. Vellerana, «Eesti Eks­ elislased kardavad seda, mida nad taha­ press» 17. XII 1989, T. Ritson, «Noorte vad ja millest nad teavad, et see on Hääl» 31. XII 1989, T. Kaalep, «Noorte arukas, mu poeg. Sellepärast, et mõistus Hääl» 7.1 1990, K. Uibo, «Reede» 19. I nõuab suuri ajavahemikke, et end maks­ 1990). Siit on näha, et üks lavastus ma panna ja et sõnnikurookimine ei ole kutsub kirjutama, avalikkuse tähelepanu ühe põlvkonna, vaid mitme põlvkonna omakorda tõmbab saalid täis. Iseenesest asi.» tekib küsimus, miks üks tüübilt sarnas­ Kui see sõnum tuleks läbi etenduse test etendustest seda suudab ja' teine ja kaasaelamise, võiks ta praegu mõjuv mitte. olla. Lavastuses jääb see aga õõnsaks SÕNNIK deklaratsiooniks, millel eelnevaga ühist Ühes lavastustest on kangelaseks ei ole. Et algatus bürokraatiasohu mees, kes pole iial tegu teinud, teises — upub, on meie elukogemuse juures nii­ maailma suurim vägitegude tegija. Mõle­ võrd loomulik asi, et ainult seda poleks ma ees seisab etenduses vajadus üks asi vaja lavalt näidata. «Vedelvorsti» idee, jutti ajada ja, nagu kunstis ikka, kum­ et me omaenda viletsuse tõttu hakkama mastki pole ajajat. Mõlemas lavastuses ei saa, on suhteliselt uuem avastus. on kunstiliseks keskkonnaks sõnnik, olgu Nii tundub mulle Raudsepa vaatenurk otseses või ülekantud tähenduses. Ja oma kangelasele värskem kui Dürren- põhiküsimuseks jääb, kas õnnestub maa matti oma. Viimase lavastaja järgib puhtaks rookida või mitte. «Vedelas peaaegu algusest lõpuni autori lugu, vorstis» on takistus sisemist, hingeelu­ kuid mitte tema paradokslevat mõtte­ list, «Herakleses» välimist, ühiskond­ viisi, Eesti kaob silmist ja etendus ei likku laadi. Vedelvorst tegeleb iseenda, puuduta mind rohkem kui mõni muu Herakles bürokraatiaga. Heraklese saa­ üldinimlik aja ja kohata filosoofiline tus otsustatakse hetkel, kui ta Augeiase allegooria. laudas teatab lüpsjast presidendile: «Ma olen heasüdamlik inimene, presi­ H. Raudsepp — M. Unt, «Vedel vorst». Noorsoo­ dent Augeias. Ma tahan selle maa sea­ teater. Lavastaja Mati Unt, kunstnik Priit Kõiv. Teenijatüdruk Maali — Helene Vannari: Kas dustest lugu pidada ja asun teele peremehe a'asid üles? Sulane Joosep — Kalju Veeametisse.» Sellega läheb ta otseteed Orro: Kas sa ei tunne Vene riigi seadust — põhjatusse bürokraatialaukasse, sest peremees pervoi, sulane turukoi! Näsnäruda pere­ järgnevad lõputud kooskõlastamised tu­ poeg Kustav — Guido Kangur. Ebamugavused algavad «Herakleses» juba raskesti läbitavast sõnnikusest takistusribast, mis hõlmab terve lava. Seda ületada püüdes komistavad näit­ lejad alatasa ka rolliväliselt, lõhkudes illusiooni ning pannes vaataja mõtlema jalaluumurdudele. Mängu organisaatori­ na tegutsev Heraklese sekretär Polybios (R. Rosberg) vajub kohe sissejuhatuses konferansjeestampidesse ega ole põrmu­ gi omamoodi. «Heraklese» nõutavad armustseenid on aga lavastatud nii raskemeelselt, et polekski nagu tegu päikeselise Hellase kirglike noortega, vaid Kalevipoja ja Saarepiiga armu- ohetega külmas Põhjamaa talves. Tui­ malt veniva etenduse krooniks on maski- mäng, mis «paljastab» Eliase ametnik­ konna juhmuse ja nüriduse ja mis nukulavastaja käes peaks olema eriti vahe relv. Ometi on «linnavolikogu» püüdlikku esinemist, kus noored näit- lejanäod on ilmetute, «lollust» personi­ fitseerivate maskide taha peidetud, tap­ valt igav jälgida. Miks see kõik nõnda on ja kuhu jääb noorte värske isikupära ja rikkumata vaim, millega diplomi- etendused traditsiooniliselt laineid on

«Vedel vorst'. Joosep —Kalju Orro: Kaua'n Inime ede lööb, kui laseb enese tööga tappa? Raasuke valetada, raasuke varastada, heast ivake ja pahast paluke, nii õige mees saab ilmast läbi.

G. Vaidla fotod «Vedel vorst». Ameerika Tiiu — Piret Kalda- Armas jumal, kui elu on antud, kuidas ma ta maha magan! Kustav —Guido Kangur: Muld ja mater­ iaan on, mis meis tagasi ihkab magama, nagu ta magas, näädsa, enne maailma loomist. T. Huigi foto

löönud, jääb lavastuse mõistatuseks. Tundub, nagu oleks energiat jätkunud vaid Dürrenmatüi näidendi stoori maha­ mängimiseks, mitte aga oma arusaamise ja hingega loodud uue kunstiteose sünniks. Viga võiks otsida noorte ande- puudusest, kui seda oletust selgelt ei kummutaks H. Pinteri ja M. Undi «Sünnipäevapidu» Noorsooteatris. Veel­ gi «abstraktsemat» mängu eeldav Pinter on täiesti nauditavalt välja tulnud, samad «Heraklese» etendust kandvad näitlejad on tundmatuseni muutunud. Neis on stiili ja neid on huvitav jälgida. «Herakles» aga on lavastatud mingis raskepärases «kannatavas» laadis, mida noortel on osutunud võimatuks huvita­ valt välja pidada. Et aga «Heraklesega» nii läks, seda enam on põhjust kesken­ duda «Vedela vorsti» edule. EESTI NÄSNÄRUDA VABARIIK Hugo Raudsepa lugu ja keel, lavastaja väljajätted, ümbertõsted ja täiendused, tsitaadid «Hamletist», uutest isamaa­ kõnedest ja näidendi-arvustustest, kimp ekstra loodud levilauluparoodiaid, tänase eesti elu taustkära — see kõik kokku Undi vaimust viljastatuna annab tiheda keskkonna, kus näitlejad end hästi näivad tundvat. Tulemuseks on lavas­ tus, mida kriitika on pidanud nii «rõõm­ saks Raudsepa-mänguks» moraaliga «laiskus kaunistab inimest» kui ka «rahvalikuks kõverpeegliks», ehkki «heatahtliku ja leebe huumoriga», nii «eneseirooniliseks pullitegemiseks rah­ vusliku vedelduse teemal» kui ka «õudseks olevikustsenaariumiks». Raske oleks selle hinnanguteskaala otsi veel rohkem laiendada. Kas see kõik tõesti ühte lavastusse ära mahub? Tegevus toimub sajandi lõpul kroonu­ vallas Näsnäruda talus (Raudsepa mää­ ratlus). Ennast varakult mõttetu tööga hauda ajanud Peremehe asemel juhib nüüd Näsnäruda asju tubli kollektiiv, õigused, kohustused ja vastutus selle eest, mis välja tuleb, jaotub ebamää­ raselt nelja näsnärudalase vahel. See on üsna tüüpiline galerii. Vanemat

Guido Kangur Byron, Puškin või Näsnäruda Kustav? K. Orro foto «Vedet vorst». Esimeses reas: Tanel — Andres Ots, perenaine Mari — Marje Metsur, teenija­ tüdruk Maali — Helene Vannari; teises reas: Mees — Kalev Tammin, perepoeg Kustav — Guido Kangur, sulane Joosep — Kalju Orro, Tiiu — Piret Kalda. T. Hulgi foto

väiklaseks, räpaseks. Ema ülevoolava aktiivse labasuse eest on perepoeg Kustav (Guido Kangur) katnud end lais­ kuse kaitsekihiga. Iseendale on Kustav minnalaskva eluhoiaku talutavaks tei­ nud kodukootud elufilosoofia abil. Kus­ tavi kujus ilmnebki õieti ainus suurem ebakõla Raudsepa tsaariaegsete tegelaste ja meie aja kangelaste vahel. Tänane Kustav ei tarvitseks oma laiskust õigustada «mulla ja materjaaniga», mis põlve esindab perenaine Mari (Marje teda aina tagasi enda juurde pikali Metsur), seda sorti naisterahvas, kel kisub. Nüüd saab palju parema enese­ pole enam vana taluperenaise eetikat õigustuse, kirudes olusid, süsteemi ja ega aru, veel mitte aga ka uut haritud võimu. Kui Moskva käsi enam eesti asja ega kultuurilist tuuma. Sellise inimese ajamist ei takista, siis on Näsnäruda juhm enesekindlus ja primitiivne ahnus viletsuses süüdi kohalikud bürokraadid, on lagundava toimega kõige suhtes, internatsid, kooperaatorid-spekulandid, mis ette jääb. Millega niisugune naine lollid IME-tegijad, punane EKP, roosa iganes kokku puutub, kõik muutub rahvarinne jne. Nii magus on näha tema puudutusest või sõnast madalaks, endas Heraklest, kes sõnnikulaviinile *1 alla jääb, mitte aga Vedelvorsti, kes ise kiire ümberorienteerumine naisevõtule. seda rohkem juurde teeb, kui ära koris­ Tüdruk Maali esindab iseseisvusetut tab. M. Undi ja G. Kanguri Kustav ja passiivset rumalapoolset massiini­ on peenem nähtus. Temasse mahub ka mest. Selles mängurite mängukannis po­ rahulolu oma viletsusega ja hädas le autunne küll surnud, kuid aastatega säilinud huumorimeel, mida veel tänagi sissekasvanud jõuetu apaatia matab selle kohtab vanema põlve maarahva seas. praktilises elus täiesti. Ehkki Maali kui Kustavis on uinuval kujul elujanugi, inimtüübi põhivärviks on tuimalt hall, kuid liha ja vaim on Näsnärudal kasva­ mängib Helene Vannari teda värvikalt des nõnda nõdraks jäänud, et pole loota ja peenelt. Tema Maalis on ohtrasti kosumisele isegi Välis-Eesti abi najal. seda, mille pärast teatris käiakse — («Ameerika onu» on Undi muunde-' elavat inimest, kelle mõtte- ja tundeelu vorm Raudsepa naaberkihelkonna kiriku virvendusi vaataja loeb nagu avatud vöörmündrist Tanel Ristmetsast, 3000 raamatust (vt ka H. Vannarit «Tangos» vene rublast on sajandipikkuse inflat­ ja «Tühivaimus»). siooniga saanud 300 000 US dollarit, H. Raudsepa «Vedelvorsti» karja­ kahekümnest vene verstast kaksküm- poisi Eedi asemel, kes küllap 1941 või ment tuhat meremiili). «Pärandustom­ 1949 oma terava keele pärast kannatada buga» saabunud Tanel (Andres Ots) on sai ja seetõttu 1990 M. Undi «Vedelas valmis peagi käega lööma, sest jänkis- vorstis» enam ilmuda ei saa, on laval tunud vanema põlve eesti mees, kellele vaikiv migrant (Kalev Tammin). Mees money-tegu on kõik ja businessi — Amee­ küll eesti keelt ei oska ja seetõttu rika kõigi väärtuste mõõt, ei suuda Näsnäruda kultuurielust osa võtta ei Näsnärudat (hääldada «nõukogude») saa, kuid talle jääb lavastaja tahtel kauem taluda. Üksnes tema efektne viimane sõna. Pärast eestlaste võidu­ tütar Tiiu, teise põlve väliseestlane, joovastust ilmub ta aktsiooni Fortinbra- külluses üles kasvanud ja enda ümber sena, kel teatavasti on sellele maale aina head tööd näinud, võtab asja ker­ maksvaid õigusi. gelt. Temale on maailm pigem lõbus ja huvitav paik kui rahategemise koht. RÕÕMUS RAUDSEPA-MÄNG Kohalike aborigeenide elu jälgimine pa­ VÕI ÕUDNE OLEVIKUSTSENAARIUM? kub talle tunnetuslikku mõnu, seda Mida rohkem selle kriitika hinnangute enam, et need veidrad pärismaalased lahkumineku üle juurelda, seda enam olla temaga ühte sugu. Võib arvata, hakkab tunduma, et vastus ei peitu mitte et vähemasti järgmiste ülemaailmsete laval, vaid kriitiku silmis. Nii see just eesti noorte päevadeni mõtleb ta siia jää­ on, nagu teile näib. Kes on «Eesti asja» da. Siis ootab tedagi Seremetjevo aero- läbi näinud, kaldub rohkem vaatama droomil «Boeing», mis Tallinna lennu­ Raudseppa ja naljamängu. Kes on tões jaamas iialgi maanduma ei hakka. ja vaimus ühiskondliku sasipuntra kes­ Näsnäruda elus on oluline roll sulasel kel, seda kohutab kõik see, mida Unt Joosepil. See on oma täiuslikus autuses, prohvetina näitemängu ümber on kokku kõlvatuses, himuruses, põhimõttelagedu­ kandnud. Painava tegelikkuse käest ses ja julmas egoismis seesuguse ühis­ teatrisse põgenenud vaataja loodab vähe­ konna pärl. Sellele mehele on praegused malt siin näha, et ükskord me võidame sogased veed parimad röövpüügiks oma niikuinii. Siis aga tuleb Unt, võõrutab täitmatu saamahimu rahuldamisel. Joo­ teda Raudsepast Shakespeare'iga ja ha­ sep esindab «kapitali esialgse akumu­ jutab viimased illusioonid. Lavastuses latsiooni» staadiumis oleva Eesti ühis­ valitseb halastamatu aja, koha ja tegevu­ konna mängurite kihti, kes pidupäe­ se ühtsus. Ajaks on tänane päev, kohaks vadel hõiskab sinimustvalge lipu all räpane reostatud Eestimaa, mille üle isamaalaule, äripäeval aga juhindub kihutavad möirgavad okupatsioonilen- asjaolust, et raha ei haise. Aeg-ajalt nukid, nii et vaestel kohalikel jutulõng haarab tema kiskjavaim loiu perepojagi sassi läheb (Joosepi ja Kustavi stseen). Ja läbivaks kõikehõlmavaks tegevuseks (Mõhk ja Tölpa perenaiselt sissevehi- on võitlus sissejuurdunud laiskuse ja tud leiba õgimas). Kalju Orro esituses rahahimu vahel. Püt saab troostitu kisub Joosepi sädelev vitaalsus vaa­ ja kurb. Naer, mida etendus ohtrasti taja kaasa. Stseenid Maaliga (Joosep esile kutsub, asendub kõheduse ja kaine­ kuuleb titest, on kimpus, kuni tuleb nemisega. Kas tõesti on ime- ja võidu- päästev idee) ja Kustaviga (Joosep müüt puhas bluff? Kas tõesti me oma tüürib peremehe sobivasse sadamasse) vabadusega midagi peale ei oska hakata? on nii nauditavad, et asja kogu sigadus- Lavastus väidab, et Vedelvorst Augeiase likkus jääb hetkeks varju. Ainus eba- talle küll puhtaks ei tee. 62 selge, ebaloogiline koht tundus lõpu Aprilliteesid

JAAK ALLIK

Revolutsioon on Peliase tütarde sarnane: sid oma tavalises headuses. Kohati mee­ ta raiub inimkonna tükkideks, et seda nutas laval toimunu lugemisproovi, noorendada. Nagu oleks ta alles esmakord­ selt loodud, tõuseb inimkond verekatlast kohati, kui lavatöölised poolvalguses ii rg tugevate ihuliikmetega otsekui maa mööblit sisse-välja tõid, nägime ka veeuputuse lainetest. lõpuni lahendamata tehnilist köögipoolt. G. Büchner Peale Dantoni (Jüri Krjukov) ja Robes- pierre'i (Sulev Luik) tegelased ega nende Tänaseks on Eesti siis vist vaba. Igata­ maailmavaated oluliselt ei eristunud. hes kõikvõimalikud valimised, kongres­ Jälgitavuselt oli parem Sulev Luik, kes sid, deklaratsioonid, väljaastumised ja lugemisel alati vähem lavastajaabi va­ väljakuulutamised peaksid olema selja­ jab. Ja muidugi Salme Reek, kelle iga taga. Revolutsioon on lõppenud, purus­ sõna kostis saali. See oskus vist kaob koos tatud, vabadus käes. Või mitte? Kas viimaste eestiaegsete näitlejatega. Kul­ Eesti revolutsioon saab olema unikaalne minatsioonide ja konfliktideta, tõusude ja diktatuurile ei järgnegi veel hullem ja mõõnadeta suundus see lavastus surve, vabaduspüüe ei upugi «vaenlaste» rahulikult igaviku poole, murumuna verre, ühed võimukandjad ei asendugi suus. Ja kadus. Jälgegi jätmata ei teiste ja mitte parematega? Igatahes Draamateatri ega Eesti revolutsiooni veebruaris, kui neid ridu kirjutan, on kaardile. vastused veel teadmata, meie jakobiinid Kes siiski oli kes ja mida nad õieti veel võimule tulemata ja termidoor toimumata. Küsimused on aga õhus, tahtsid, see uudishimu suunas allakirju­ mõtisklema nende üle läksin Eesti Draa­ tanu 'uuesti Büchnerit lugema. Loetu mateatrisse, kus Prantsuse revolutsiooni äratas mõtteid. Neid tahangi lugejaga 200. ja meie 2. aastal lavastati Georg jagada, probleemitsedes sündimata jää­ Büchneri «Dantoni surm». nud sõnumi võimalustest, mis lavalt oleks võinud ehk siiski tänasele Eesti­ 30. septembril 1989. aastal esieten­ maale kosta. dunud teost mängiti 25. jaanuaril 1990. aastal viimast korda. Saal oli Herault: REVOLUTSIOON ON REOR- hõre, kokku sai mängukordi 10 ja vaata­ GANISEERIMISSTAADIUMI JÕUD­ jaid 2017. Kas revolutsiooniaastal revo- NUD. REVOLUTSIOON PEAB LÕPPE­ lutsiooniprobleemid vaatajaid tõesti ei MA JA VABARIIK ALGAMA. huvita? Sama teatri repertuaaris olevad Robespierre: SOTSIAALNE REVO­ prantsuse komöödiad lähevad tõepoolest LUTSIOON EI OLE VEEL LÄBI: KES tunduvalt menukamalt. On see seadus­ REVOLUTSIOONI POOLIKULT LÕPE­ pärane, et kui poliitikat tehakse miitin­ TAB, KAEVAB ISEENDALE HAUA. gul, tullakse teatrisse end välja puhka­ Igale kainelt mõtlevale ja ajalugu ma? Ajaloos on olnud ka teisiti. Mitmed­ tundvale inimesele peaks ju ometi üks­ ki revolutsioonid on alguse saanud just kord selgeks olema saanud, et ühiskonna lavalaudadelt. Draamateatri juhtumi revolutsiooniline areng millelegi heale ei järgi üldistust küll teha ei tohiks. vii. Revolutsioonidega peaks ju ometi Selleks oli laval toimunu liialt hõre, ükskord lõpp olema. Veri toob kaasa kirgede kraad liialt nullilähedane, tege­ vere, kättemaks uue tasumise, terror laste suhtumine asjasse inertne, lavas- häbistab moraalselt tema kasutajaid! tajakeel olustikuline, nüüdisaegne sõ­ Aga ei saa selgeks! Ei ole lõpp! 1989. num sündimata. Igas heas kunstiteoses aasta on Ida-Euroopas võrdväärne 1848. pidavat peituma mõistatus. Selle teose ja 1918. aastaga. Miitingud, barrikaadid, mõistatuseks sai — miks küll Soomest tulistamised. Ceausescut ei veetud küll tulnud naislavastaja oma Tallinna- hobuse saba külge seotuna läbi maa, debüüdiks just .«Dantoni» valis. Sellest nagu ennustasin novembris Rumeenia mõistatusest kunstiteose sünniks veel ei KP kongressi televiisorist jälgides, kuid piisanud. Draamateatri näitlejad tööta­ ta lasti detsembris revolutsioonitribunali 63 otsusel mingis tagahoovis maha kui sammsammulist muutmist. Mis see õigus marutõbine koer. Honeckeril ja Zivkovil aga maksab? Revolutsiooniline, katast- läks pisut paremini, nende üle hakatakse rofaalne areng paistab olevat ajalooli­ vist avalikult kohut pidama. Küllap seks seaduspärasuseks, sest ainult revo­ satuvad kohtupinki ka Husak ja Jakeš. lutsioonihetked annavad selle tõeliselt Isegi Mongoolia nõuab Tsedenbali välja­ magusa vabadusetunde. Lääne-Euroopa andmist. Mõne täna veel võimul oleva ja USA areng püüab seda seaduspärasust riigijuhi saatuse eest ei annaks punast kummutada. Kuid kui kauaks? 1968. pennigi. Toimuv on revolutsioon. Ka seal, aasta Prantsusmaa oli juba üsna revo­ kus pead veel ei lange. Revolutsioonil lutsiooni lävel. Hispaania ja Portugal on aga omad seaduspärasused, raudsed jõudsid siiski revolutsiooni kaudu demo­ ja ebameeldivad. Tõsi, revolutsioon üle­ kraatiani ilma suuremate verevalamis- tab võõrandumise, lülitab rahvahulgad teta. Kas jätkub ka meil selleks arukust omaenese saatuse kujundamisse, toob ja enesepiirangu võimet? kaasa joovastuse. Sotsiaalse vabaduse Robespierre: MEID EI HUVITA, tunne on aga üks inimese suuremaid rõõ- KAS MÕNI MEES SELLE VÕI TEISE mutundeid. Sellel põhinebki revolutsioo­ PATRIOOTILISE TEOGA HAKKAMA

G. Büchner, tDantoni surm». Eesti Draamateater. Lavastaja Anita Myllymäki, kunstnik Reijo Paukku (külalistena). Esietendus septembris 1989. Saint-Just — Mati Klooren, Robespierre — Sulev Luik.

nide igavesus. Kuid vabadusele piire ette ON SAANUD, MEID HUVITAB KOGU tõmmata on üsna raske kui mitte või­ TA POLIITILINE ELUKÄIK. matu. Ja nii viib joovastus anarhiani, Ühiskondlike pöörete ajal toimub kaoseni, terrorini. Revolutsioonitüüri alati arvete klaarimine. Inimesi jaota­ juures vahelduvad üha ekstremistliku­ takse mustadeks, puhasteks ja kõige mad juhid. Eelmised neelab giljotiin, puhtamateks. Lahknevad printsiibi-ini- püssikuul, ühiskondlik hukkamõist. Meie mesed ja teoinimesed. Printsiibi-inimesed revolutsioonis päid veel ei lange, kuid on valmis printsiibi nimel, idee puhtuse samalaadne areng on ka meil alates nimel üle laipade minema. Kui kõik on 1988. aasta juunist jälgitav. Kas saame hävitatud, siis jääb vaid printsiip. Mõne selle peatada enne uue diktatuuri sündi? aja pärast selgub, et printsiip on mää­ õigus on vist neil, kes ükskõik kui ritud verega ja kõik hakkab jällegi õilsate loosungitega revolutsioonile otsast peale. Üksteise minevikus on mui­ 64 eelistavad ühiskonna evolutsioonilist, dugi huvitav sorida. Minevikus leidub kurjategijaid ja kaasajooksikuid, leidub saab olla vaid see revolutsioon, mille vaikijaid ja leidub neid, kes iga uue lipukirjal on teiste sõnade kõrval ka pöörde puhul vaimustunult lärmavad. «sallivus». Just sallivust peaks rahvas Parim kaitse on rünnak, lärm varjab oma liidritelt nõudma, sest vaid selles tihti lärmaja enda musta minevikku. on tema enda pääsemine järjekordsete Tegutsemismotiivid võivad inimestel olla «erilise meelega» misjonäride õnne- olnud erinevad. Kas tulemuse hindamisel eksperimentidest. peab ka motiivi arvestama? Millise kaaluga eraldada asjalikud inimesed asja- Robespierre: VABARIIGIS ON tuist? Kuhu tõmmata piir, kuidas saada AINULT VABARIIKLASED KODANI­ teada ümbersünni siirusest? Kas pat­ KUD, ROJALISTID JA VÄLISMAA­ riootlik tegu lunastab elukäigu räpa­ LASED AGA VAENLASED. suse? Esimene kodanik: MAHA LÜÜA, KES LUGEDA JA KIRJUTADA OSKAB! Dumas: REVOLUTSIONÄÄRIDEL Teine kodanik: MAHA LÜÜA, KES ON ERILINE MEEL, MIS TEISTEL INI­ VÄLISMAALE SÕIDAB! MESTEL PUUDUB, JA SEE EI PETA Hääled: TAL ON NINARÄTIK! NEID IIALGI. ARISTOKRAAT! LATERNA KÜLGE, LATERNA KÜLGE! Sallivuse asemel läheb revolutsioon aga tavaliselt vaenlase kuju otsimise ja seejärel ka loomise teed. Rahvas läheb liikvele millegi vastu, veel paremini aga kellegi vastu. Esimene vaenlane (ku­ ningas, Karl Vaino jne) hävitatakse hõlpsasti. Elu paremaks minemist ja õnd­ sust see aga kaasa ei too. Selleks, et ise mitte vaenlasteks saada, peavad uued juhid leidma kiiresti uusi vaenlaste

tDantoni surm». Camille Desamoulins — Martin Veinmann, Danton — Jüri Krjukov.

Missioonitunne ja veendumus oma erakordsuses on iseloomustanud kõiki revolutsioonijuhte. Vastasel korral puu­ duks nagu moraalne õigustuski rahva­ hulkade etteotsa pürgida. Siit edasi on aga vaid sammuke soovini rahvas piit­ saga paradiisi kihutada. Teisitimõtlejad on kas rumalad või vaenlased. Hea oleks nad hävitada, sest nad takistavad rahval kiiresti õnnele jõudmast. Kui sellisel oma õiguses ja «erilises meeles» veendunud «Dantoni surm». Pime naine — Salme Reek, inimesel puudub enesekriitika ja huumo­ Giljotiini palveõde — Irja Aav, Marian — Kaie rimeel, siis võib hirmsaid asju juhtuda. Mihkelson. P. Lauritsa fotod Ka meie ühiskondlike liikumiste ees­ otsas on selliseid liidreid. Aga kas inime­ kujusid. Hilinemine sellega on elu­ ne, kellel on võime end kõrvalt vaadata ohtlik ja annab kohe trumbid uutele ning kalduvus enesekriitilisteks hinnan­ võimulepürgijatele. Üsna märkamatult guteks, sobib üldse revolutsiooni juhi asendus Eestiski märklaud «IME vaen­ kohale? Kahtlus paneb kõikuma, kõiku­ lane» märklauaga «IME teostaja», märk­ mine vähendab veenvust. Revolutsioon laud «Moskva» asendub märklauaga ja fanatism on kaksikvennad. Dantonil «Gorbatšov», vaenlase kuju «stagnant» oli huumorimeelt ning liiga vähe fana­ vaenlasega «EKP liige». Kõige salaka­ tismi. Ta giljotineeriti. Kuid giljotiinist valamad on vaenlase kujud «bürokraat» ei pääsenud ka huumorimeeleta fanaatik ja «partokraat». Nende märklaudade Robespierre. Kas joovastuses on võimalik pihta tulistajad ei annaks nagu endale säilitada kainet mõistust? Inimesekeskne aru, et võitluse edukuse korral astuvad ** nad ise kohe samadele positsioonidele ja farssi «Tango». See on mitmeks kuuks ette satuvad sellega samuti turmtule alla. välja müüdud. Rahvas lustib saalis nii Metsikus ajujahis vaenlasele jääb täiesti kunstisära kui ka täpse sotsiaalse allteksti kahe silma vahele vajadus leida liitlasi, üle. Mati Unt on südamega mõistnud, mis on olla avatud ja mittesektantlik. Selline restauratsioon. Ma ei julge öelda, et Undile poliitika tundub olevat kokkuleplik ja restauratsioon ei meeldi, pigem on ta suutnud nõrk, ta ei kisu kaasa masse ja ei innusta mõista nii restauratsioonis peituva õnne kogu revolutsioonilist vaimustust. See «meie» suurust kui ka õnnetuse kogu sügavust. See­ ja «teie» piir aga määrabki ära kogu pärast õnnestus ka lavastus. Eesti teatrielus liikumise saatuse. Portugali ja eriti on tekkinud huvitav mõistatus: miks vana Hispaania revolutsiooni edukuse aluseks kontrrevolutsionäär Unt on eesti revolutsioo- ongi olnud üllatuslik tõsiasi, et revolut­ nipäevil asunud teatri kaudu sekkuma eesti siooni teinud «meie» pole hakanud kit- sotsiaal-poliitilisse ellu, seevastu tulihingelise senema. Rahva juhtimine mitte hävita­ revolutsionääri Komissarovi viimastest lavas­ misele ja kellegi mahalöömisele, vaid tustest ei suuda kriitikud aga kuidagi täpset millegi loomisele — selle ülesandega sotsiaalset mõtet leida. Selle mõistatuse lahen­ pole enamik revolutsioone toime tulnud, dus peitub vist G. Büchneri «Dantoni sest see vajaks sallivaid liidreid, revo­ surmas», eriti kui silmas pidada, et 1988. lutsioon aga ei salli sallivust. aastal «Ugalas» samuti lühiajaliselt mängitud Anita Myllymäki lavastuse määras R. Rolland'i «Dantonis» kehastas nimitegelast ebaõnnestumisele eelkõige see, et lavas­ Komissarov. taja pole südamega tundnud, mis asi on revolutsioon. Talle lihtsalt ei meeldi revolutsioon. Nagu Büchnerilegi. Kuid Büchner, olles ise revolutsiooni laps, suu­ tis seda nähtust mõista. Myllymäki revolutsionäärid (jakobiinlased) on liht­ salt halvad inimesed, sadistid. Büchneri revolutsionäärid on printsiibi-inimesed, idee-inimesed, fanaatikud, kes püüavad inimkonda õnnelikuks teha. Revolutsioo­ nist saab sisukalt rääkida vaid mõistes temas peituva õnne kogu suurust ja õnnetuse kogu sügavust. Ainult ühest poolest rääkides me valetame ja ei ütle tegelikult midagi. Revolutsioonid on tõe­ poolest inimkonna ajaloo vedurid ja revolutsionäärid, ka kõige verisemad, nende vedurite juhid. Kui järjekordne vedur, kas või meil Eestis, kraavi sõidab, siis on selles muidugi oma seadus­ pärasus, kuid XX sajandi lõpul ka meie oma rumalus ja harimatus. Võimalusi tema rööbastel hoidmiseks on aja­ looline kogemus juba andnud ja eks leidu neid ka Büchneri näidendisse süü­ vimisel. Kahju, kui kasutamata jääksid ka kõik teised võimalused. Robespierre: KES EDASIRUTTA- VAS INIMSUMMAS SEISMA JÄÄB, AVALDAB SAMASUGUST VASTU­ PANU KUI VASTASSUUNAS LIIKU- JAGI: TA TALLATAKSE JALGE ALLA. Käesoleva artikliga tunnistab autor, et ta on edasiruttavas inimsummas seis­ ma jäänud. Mis temast saab, selles võib õnnelik lugeja aprillikuus ise veenduda.

P.S. Mõned päevad pärast revolutsioonidraa- 66 mat nägin Noorsooteatris restauratsiooni- Teisiti olemise rõõm

VEIKO JÜRISSON

A. Paasilinna, «Ulguv mölder». Keskel: mölder Huttunen — Priit Pedajas. A. Paasilinna «ULGUV MÖLDER» «Endla» teat­ ris. Instseneering ja lavastus — Mai Murdmaa; kujundus — Lilia Blumenfeld. Esietendus 14. det­ teatripildis, kuid kahjuks ei ole tüki käekäik sembril 1988. a. soodustanud lavastaja ideede ja isikupära maksvuselepääsu. Kohe alguses peaosatäitja välissõidust tingituna etenduskordade vahele Pean tunnistama, et olen asetanud end tekkinud pikad pausid jahutasid tublisti raskesse seisu, avaldades esialgu üsnagi ting­ kriitikute esialgset huvi lavastuse vastu, likku valmisolekut kirjutada vastukaja Mai levisid rohkem kuulujutud kui silmaganägi- Murdmaa esimesele draamalavastusele. Loo­ jate tunnistused. Vaikis ajakirjandus. Kõige gika oli lihtne: kui sa räägid, et sulle meeldis, selle tõttu võis karta, et see lavastus ei leiagi eks siis kirjuta! Sümpaatsena on muljed oma kohta teiste tänaste hulgas, vaid jääb püsinud tänini, seda ka pärast teistkordset üksiklasena uitama nagu lavaloo isepäine vaatamist, millele oli eelnenud rohkem kui peategelane Gunnari Huttunengi. kolmveerandaastane vaheaeg, kuid ometi on Mai Murdmaa näiliselt lihtsakoelises lavas­ alguse tegemine kuidagi tavatult raske. tuses on midagi, mis kunsti kaalukeeltele Olen sügavalt veendunud, et M. Murdmaa asetatuna vaeb üles ka mitmed õige ilmselged lavastusest oleks pidanud kirjutama keegi puudusedki. Küllap selles peitubki põhjus, teine, kogenud ja tundliku krütikusilmaga miks läinudsügisesel Tallinna-etendusel oli inimene, kes ei ela samaaegselt läbi oma esi­ teatriinimesi, kolleege ja kriitikuid, märksa mese arvustuse kirjutamise ahistust. «Ulgu­ enam teatrisse tulnud, kui neid ühel külalis­ val möldril» puuduo analoog meie praeguses etendusel keskmiselt näha võib. Midagi oodati, 67 järeleaimamine — niivõrd, kuivõrd stiili ei ole omaks võetud mõtlemisviisina. Sellest aspektist on M. Murdmaa lavastused tundu­ nud alati stiilipuhtad, neid kannab üks kindel mõtlemisviis, mitte lahendusse osavalt sobita­ tud võtted, õieti siis võtete välised tunnus­ jooned. Raske oleks sellest vaatevinklist ette­ heiteid teha ka «Endlas» valminud esimesele draamala vastusele.

«Ulguv mölder». Politseinik Portimo — Jaan Rekkor, postiljon Piittisjärvi — Jüri Vlassov.

midagi loodeti ning saali erksat vastuvõttu hinnates võib isegi oletada, et publikul ei tulnud oma eelhäälestatuses pettuda. Arto Paasilinna romaanist «Ulguv möl­ der» pidi algidee kohaselt saama а к о r d i o- nimuusikal! Kui hakata mõtlema, mis asi see on ja milline ta välja võiks näha, jätkuks fantaasiale tööd tükiks ajaks. Kahtlemata intrigeeriv. Kuid kahjuks jäi muusikal ära, seda meenutab etenduse alguses vaid üksik akordion. Teades lavastuse esialgset suunitlust ja žanrimääratlust, tundub Murdmaa libretolik instseneerimispõhimõte, mille juurde kuulu­ vad ka mõned nn «numbrid», täiesti mõiste­ tav. Ei ole midagi loomulikumat kui see, et koreograaf valib oma žanrile lähedase instse- «Ulguv mölder». Piittisjärvi — Jüri Vlassov, neerimisviisi, pealegi sisaldab muusikal kõiki Huttunen — Priit Pedajas. kolme: laulu, liikumist ning sõna, olles seega ühendavaks sillaks, võimalikuks teeks ühest teatriliigist teise. Ja siiski on kahju, et «Ulguvast möldrist» Mai Murdmaa lavastustes on alati olnud ei saanud «akordioniniuusikali». Oletuste te­ imeteldav tugevast loomingulisest algest tule­ gemine, mida lavastus muusikalises vormis nev «dissidentlik» mõtlemisviis, ebatraditsio- võinuks võita, on kahtlemata spekulatiivne ja naalsus, mis sunnib kaasa looma või mõtlema ebaõiglane, sest ei saa ju lavastaja ise kirju­ samade reeglite järgi. Mind, koreograafias tada oma idee teostamiseks muusikat, kui tal täielikku võhikut, on alati haaranud tema ei ole käepärast parajasti sobivat partituuri justkui kogu eelnevat kogemust eitav hoiak, (või linti). Ometi on raske vabaneda tundest, mis alustab lahenduse otsimist iga kord taas et lavastustervikule oleks läbikomponeeritud algusest, pöördudes aina tagasi enda juurde. muusikaline alusmaterjal võinud anda mit­ Dialoogist interpreteeritava teose ja lavastaja meid kindlamaid pidepunkte. vahel sünnib uus kordumatu tulemus. A. Paasilinna on jaganud oma romaani Keegi praktikuist, ei mäleta, kas just teatri kaheks pooleks, pealkirjastades need järg­ alal, on öelnud, et mõtlemisviis ongi stiil. nevalt: «Hullu veski» ja «Erakujaht». Põhi­ Kui tavaliselt tekitab «stiili»-termin hinnan­ mõtteliselt sama jaotus on säilinud ka la­ gutes teatavat ebalust, siis mainitud sõnastu­ vastuses. ses on selle sisu avatud küllaltki ammendavalt Esimene alapealkiri toob silme ette midagi ja tõelähedaselt. Tavapäraselt käibivana vii­ kaleidoskoopilist, hullumeelse karusselli tao­ tab «stiil» kunstiteose välistele omadustele, list ning ka tegelikult käib siin tants taltsu­ kuigi tegelikult kandub selle kaudu edasi kas tamatu möldri ja tema kummalise ulgumise tugevalt isikupärane või sotsiaalpsühholoogi­ ümber. Vaataja ette kerkib värvikate küla- liselt determineeritud mõtlemisviis. Koik muu tüüpide galerii, kellest kokku moodustub pii­ 48 on suuremal või vähemal määral plagiaat, ratud mõistmisvõimega ühiskond, mis väär- tustab oma eelarvamuslikud normid ning saab va Sipose-eide (L. Tarmo) läbivaatus valla­ seeläbi saatuslikuks isiklikku vabadust ihka­ arst Ervise (F. Kark) poolt, kus kogu küla vale ning oma äranägemist mööda tegutsevale, kaastundlikult pealt vaatamas, või politseinik muidu aga igati töökale ja toimetulevale Portimo (J. Rekkor) ja postiljon Piittlsjärvi mölder Huttusele (P. Pedajas). Dramaturgilist (J. Vlassov) duetid jalgrattale, pasunale ja konflikti pingestab ühelt poolt Huttuse järjest pooltühjadele pudelitele. Neid sõnatuid stseene plahvatusohtlikumaks muutuv läbisaamine kandis selline mängunärv ja -lust, mille meie vallarahvaga, teisalt preili aianduskonsultant sõnateater on peaaegu täielikult unustanud. Sanelma Käyrämö (K. Nielsen) ja möldri kum­ Nalja sai ja tehti tegelikult ei millestki, malisi teid pidi (juurviljapeenarde kaudu) mängis minimaalne žest, miimika, puhas mi­ tärkav sümpaatia, mis langeb paratamatult sanstseen ja täpsed suhted. Samasugust la­ ühiskonna terrori ohvriks. vastuslikku ökonoomsust ja detailitäpsust Ühel päeval ütleb vallarahvas, et mõõt on võis kohata veel mitmetes teistes stseenides: täis, seob Huttuse kinni ja saadab Oulu. näiteks Huttuse ja Sanelma esimesel metsas­ Oulus on hullumaja. Nii vabanetakse eba­ käigul mängisid kogu suhete gamma ära vaid mugavast inimesest. Huttunen tuleb aga ta­ nende (st P. Pedajase ja K. Nielseni) saali gasi, ilma vihata, leplikult, endastmõisteta­ paistvad jalatallad. valt — koju. Ta ei mõista, et kord ühiskonnast Hästi tabavalt on mängitud stseenid, mil­ välja heidetud inimest enam tagasi ei võeta, les ilmneb õhuke piir normiks nimetatu ja et temast on saanud eikeegi. Algab eba­ sellest kõrvalekaldeks peetu vahel. Nii talu­ võrdne võitlus. peremees Viittavaara (J. Hein) kui ka valla­ Erakujaht. Lavastaja on pidanud siin seis­ arst Ervinen (F. Kark) püüavad Huttuse ma küllalt keeruka probleemi ees — kuidas kombel loomi ja linde jäljendada. Esimene anda teatrilaval edasi üha kasvavat, vere­ neist on nii saamatu, et Huttusel ei tule janulisemaks muutuvat inimjahti, mis sõna seda vaadates muud pähe kui teda «hulluks» otseses mõttes kasvab üle kõigi sõjaks ühe nimetada, sest tema arvates ei mahu nii kehv vastu. Romaanis tekib situatsioonide tragi- esinemine (improvisatsioon, sisseelamine) koomilisusele vaatamata mulje toimuva üha mõistetavuse piiridesse. Samas esitab kirglik kasvavast hirmuäratavusest, kuid lavastuses jahimees Ervinen talveunest tõusvat karu täie ei leita ohutundele päris õiget võtit või läbi­ sisseelamisega ega märkagi, et see on ju see­ vat inimjahi kujundit, stseenid vahelduvad sama, mille pärast ta möldri hetk hiljem hul­ endises rütmis, justkui vahepeal polekski luks tembeldab ja oma majast välja ajab. midagi juhtunud. Koomilisteks vastandusteks annab romaa- Esimene vaatus pakub mitu meeldejäävat stseeni, millest võiks kirjutada pikalt. Eriti «Ulguv mölder». Huttunen — Priit Pedajas. sellised tummstseenid nagu halvatust teeskle­ K. Pruuli fotod

69 ni esimene osa hulgaliselt tänuväärset mater­ mängib lahtiselt, suure diapasooniga, mõnuga jali. Lavastaja nägemusena on I vaatuses kehaplastikat tajudes ja kasutades, nautides vallarahva üksikutest tüüpidest vormitud ül­ ilmselt ka ise värvide vaheldumist oma män­ distatud ühistegelane, kes just sellise sabatu ja gus. Nii nagu romaani Huttunen jääb ka sarvituna käitub kui olend, kelle mõistus aset­ Pedajase mölder lõpuni lapseks, keda haarab seb kuskil naba piirkonnas. See tölplaste või jäägitult mäng, teisitiolemise rõõm. See väl­ kilplaste kamp ei mõtle oma tegude põhjus­ jendub lindude-loomade matkimises või siis tele ega tagajärgedele. Näitemängu teises paisub vastupandamatuks huilgeks, mida ta pooles haarabki neid kollektiivselt kinnis- ohjeldada ei suuda. Hoolimata kogu kibedu­ ideeline hullus, mis kangesti sarnaneb kilplas­ sest, hoolimata talle tekitatud ülekohtust. te seajahiga, kus põllud ära trambiti ja küla Lõpuks Huttunen, ulguv mölder, lihtsalt maha põletati. Kahtlemata on kõigi eespool kaob. Kuhu? Romaanis autor müstifitsee­ nimetatud kujundlike lahenduste loomisel mit­ rib lõpu, lavastaja lõpukujund jääb aga kindla te sugugi väike osa lavastaja koreograafi- vastuse andmiseks natuke liiga ähmaseks. andel, ruumi ja plastika kasutamise oskusel. Inimlikult väga sümpaatse kuju on loonud Kõike seda nautides tuli äkki pähe ehmata­ näitlejanna K. Nielsen, tema aianduskonsul- ma panev tõdemus, et selline metafooridel ja tant on just see õilis hing, kes sobib hullule mängul rajanev teater on meil samahästi kui möldrile naiseks. Sanelma Käyrämö on osali­ välja surnud. Minu kõige eredamad mälestu­ selt samasugune suur laps nagu Huttunengi, sed niisugusest teatrist on seotud K. Raidi ka veidi üksik ja «teistsugune». Sellisena on lavastatud «Külaliste» ja «Epp Pillarpardi romaanitegelase kujustus erakordselt õnnes­ Punjaba potitehasega», mis suurele osale aja­ kirja praegustest lugejatest vist enam midagi tunud. Osa kehastamisel mängib soodsalt kaa­ ei ütle. Seda teed käis 70. aastatel ka J. Too­ sa isegi K. Nielseni veidi palataliseeriv kõne­ ming ning osalt teisedki lavastajad (Herma- maneer, mis mõnel muul puhul loob mitte­ küla, Komissarov, Karusoo, Kerge, Trass). Siis vajaliku mulje karakteri lapsikusest. aga võttis üha rohkem maad sotsiaalseks Kui teistegi, väiksemate rollide puhul võib või publitsistlikuks teatriks nimetatu, mis rääkida päris mitmetest õnnestumistest, siis tõstis esmatähtsaks ridade vahelt peibutiste J. Rekkori politseinik Portimo roll on näitle­ jagamise. Mäng hakkas kalduma poliitikale, jatöö, mis pani esmakordsel vaatamisel tõ­ kui teatrilavalt tehtud vihjeid poliitikaks siselt üllatuma. Selles tüsedas ja rahulikult võib nimetada. Teater hakkas taas märkama­ toimetavas, vaikselt kähiseva hääle ning hal­ tult kaotama suveräänsust, oma poeesiat, lide sorakil vuntsidega mundrikandjas oli kujundlikkust, metafoorsust, võib isegi öelda peaaegu võimatu ära tunda seni lavalaudadel enamasti elumehe ampluaasse kinnistatud — oma keelt, mida I960.—1970. aastatel oli J. Rekkorit. Peab ütlema, esitus oli sedavõrd alles hakatud tasapisi taasomandama. Meil on veenev, et olin sunnitud vaheajal kavalehelt nüüd olemas kirjandusteater, televisioonitea- osade jaotust kontrollima! Teistkordsel näge­ ter, kinoteater, päevaleheteater ning oma koo- misel kolmveerand aastat hiljem hakkas miksilamedusega kõike lämmatama kippuv osatäitmises silma mõningaid pealiskaudsuse bulvariteater. Seda aga, et teatri võimuses on märke, mida selliste saavutuste puhul aga ei midagi, mis mujal sündida ei saa, tundsin ma tohiks endale lubada. viimati kõige tajutavamalt (ma ei räägi Kuid, jah, kust võivadki tegijad teada, mis väljaspool Eestit nähtud etendustest) E. Her- on nende töö väärtus, kui lehtedes valitseb maküla^ kavastatud Shakespeare'i «Tormi» hauavaikus ja lavastus kaob isegi repertuaa­ puhul Draamateatri väikeses saalis. Män­ rist ilma põhjalikumate retsensioonideta.* guline metafoorsus ja kujundlikkus muutus Kuid kas see vaikimine on vabandatav seal lavastaja juhitud tervikuks, milles kõik ainult üldise väsimuse ja püsivalt ebasood­ konkreetse aegruumi piiresse jääv on lubatud sate tingimustega jooksva kriitika avaldami­ — ja mida vaadates tunned, et see mäng seks? on päris. On tõsi, et ka lavastuse käekäik pole Ent veel kord tagasi «Ulguva möldri» olnud kõige ladusam, loodan vaid, et «Ulguv juurde. L. Blumenfeldi lavakujundus on mölder» püsib «Endla» repertuaaris veel seekord äärmiselt funktsionaalne ja napp, kas või mõneks etenduskorraks Tartu ja andes maksimaalsed võimalused varieerimi­ Tallinna publiku jaoks. Nii nagu «Ugala» on seks ja mänguks. Isegi võimatu on siin kujun­ hoidnud repertuaaris kümne aasta vanust dusest eraldi rääkida, samas aga peab mär­ «Kihnu Jonni», võib-olla kui näidet ühest kima, et Blumenfeldi töö annab tunnistust teistsugusest teatrist. kunstniku väga täpsest tajust, milline lava- ruum on ühe või teise lavastuse jaoks vajalik. * Ilmunud on vaid ülevaateartikkel «Endla» Raske on otsustada, kas P. Pedajase möl­ külalisetendustest Tartus — K. Murutar, «Väe­ der Huttunen sarnaneb A. Paasikivi isepäise tist ja seemet mängumurule», «Edasi», 24. IX 1989 ja intervjuu M. Murdmaaga — ««Ulguv romaanitegelasega, kellest igal lugejal võib mölder» — rahvakunstniku lavastajadebüüt», 70 tekkida mõnevõrra erinev kujutlus. Pedajas «Pärnu Postimees», 2. II 1989. — Tolm. Müüt ja elu EUGENE 0'NEILLI «SAATUSE HEIDIKUTE KUU» «ENDLAS»

LILIAN VELLERAND

E. O'Neill, «Saatuse heidikute kuu», Pärnu «Endla». Lavastaja Priit Pedajas, kunstnik — Vello Tamm. Esietendus detsembris 1989. Josie Hogan — Liina Tennosaar, James Tyrone — Jaan Rekkor, Phil Hogan — Arvi Hallik. K. Pruuli foto Mis häirib siin nagu paljudes O'Neilli oma artikli «Saatuse heidikute kuu» ilmumise näidendites, on küsimus sellest, kuivõrd puhul. on autor ise ohvriks langenud sentimentaal­ Niiviisi, teose stilistilisi küsitavusi rünna­ susele ja enesehaletsusele, mida ta oma lava­ tes on kriitika algusest peale seda draama- kujudes kliiniliselt uurib. Kuivõrd on O'Neill geeniust jälitanud. Aga alati on leidunud ise sisse võetud James Tyrone juniori neid, kes siis Dostojevski või Dickensi võrd­ «traagilisest» figuurist, kes pole muud kui luseks toovad. Kas Priit Pedajase lavastus haletsusväärne inimvare? Jääb mulje, et O'Neilli suurust lõpuni tõestada suudab, ei O'Neill ei tea isegi, et ta tõstab selle karak­ julge, õigemini ei oska öelda. Aga lavastuse teri esile kui küsimuse, millele loodab hea­ nõrkused või küsitavused ei ole nii olulised, tahtlikku vastust. Tehniline tahumatus teeb et nende pärast saal igavlema jääks või taotluse tajumise raskeks. Siiski, vaatamata keelduks teda võtmast kui elavat laiku meie juuksuriäriharmooniale, mida märkad O'Neilli poolsurnud teatrielus. Nüüd, kus süsteemide, loomingus alati, äratab see näidend lugu­ struktuuride ja muu sarnase analüüsist pidamist oma müütilise jõu ja transtsen­ on tekkinud üleküllastus, võib silm silma dentaalse elemendiga, mis tuleb puiselt vastu seismine O'Neilli indiviidi ja tema uni­ nähtavale nagu suur kodukootud Trooja versumiga mõjuda lohutava vaheldusena. hobune. — Niiviisi mõtiskledes lõpetab Ja kuigi on ilmtingimata õigus neilgi peentel Ameerika tuntud teatrikriitik Mary McCarthy kirjanduslikel kõrvadel, kes arvavad, et 71 O'Neill sõna suhtes kurt on, mõjub tema meeleolu korraga ootamatult teise äärmusse. tekst näitleja suus jõuliselt. Energia, haarde- Jaan Rekkor asus hämmastava tõetruuduse ulatus, südikus — see, mida 0'Neilli loomingu ja varjundirohkusega mängima purjus meest, tugevateks külgedeks on peetud, näib võlunud kelle kannatused ja süütunne rüvetatud püha­ ja sütitanud olevat ka «Endla» truppi. duse ja elu pärast vesisesse viskiuima upuvad. Märgid 0'Neilli lunastavast elujoovastusest Olustikutäpsus varjas tragöödia. Nii et Surm, on lavastuses olemas. Jamesi ainus pääs ja lunastus, näitas ennast Nähtud etendusel (22. jaanuar Eesti Draa­ Josie sõnades, mitte Jamesi pihtimuses. mateatris) tekkis algul midagi pettumuse- Kaastunnet — katarsise ülevalt kõrguselt — sarnast, sest otsekohe ei tundnud end haaratud ei tekkinud. Distants, kõrvalpilk püsis, vaata­ olevat Pedajase lavastuste tihedasse lumma­ mata sellele, et võis tekkida kahtlus, kas ei vasse atmosfääri. See «väike koduteater», mil­ olegi ohvriks langetud sentimentaalsusele ja le Josie — Liina Tennosaar, tema isa Phil — enesehaletsusele. Arvi Hallik ja James — Jaan Rekkor (korraks Hoolimata küsitavustest, mis Rekkori tõl­ ka T. Stedmani — Jaak Heina ja vend genduse puhul jäävad, ei saa eitada sümpaa­ Mike'1 — Enn Keerdi kaastegevusel) üksteise tiat, mille tekitas rolli elav energia. Võib-olla lõbuks korraldasid, ei olnud sugugi halb, peitubki O'Neilli dramaturgia mõju eesti lage, tõsisema põhjata komöödia, aga need teatrile eelkõige selles, et ta on mõnikord elunäitlejad vajasid enda ergutamiseks või suutnud äratada või taasäratada näitleja pingetest vabastamiseks liiga palju liiku­ eluimpulsi. Nii oli see näiteks Kaarel Karmi misi ja tühikäike. Nii palju, et need inimelu James Tyrone sen puhul M. Mikiveri lavas­ salapärast kudet lõhkuma hakkasid. (Miks tuses «Pikk päevatee kaob öösse», nii oli ei kasutanud P. Pedajas siin oma äraproovitud see Leila Sääliku Mary Tyrone'i puhul «Uga­ mõjuvat staatikat, mis selle näidendiga hästi las», Kaarin Raidi lavastuses, nii oli see sobiks, jäi küsimuseks.) ka Andres Noormetsa Ebeni puhul Raidi Kui Josie ja Jamesi suures dialoogis ehk «Ihas jalakate all». Aga kas pole näitleja- apokalüptilises koidustseenis hakkas juba kunstis kõik muu juba teisejärguline? (O'Neil­ tekkima meie teatris nii haruldane inimlik li ülevuseni tõest Elu tajusin ka M. Karusoo ja isegi meeleline kontakt, kaldus etenduse vabaõhulavastuses «Elektra saatus on lein», pigem mängukoosluse kaudu.) Näitlejakolmi- «Saatuse heidikute kuu». Josie Liina Tenno- kust Rekkor— Hallik—Tennosaar on koos ras­ saar, Phil — Arvi Hallik. ke midagi ütelda, sest igaüks mängib oma K. Pruuli foto mängu. Väga võluv Phil nagu astuks oma eri-

Щк j

H ^ ЯШ

£*^Ш —* 11 1

w "^ щ^ 4*^1* 72 Iise distantseeritusega sellest kolmikust üldse välja. Alles etenduse lõpus näitleja otsekui loobuks oma andekast etendamiskunstist ja saaks iseendaks, ka Josie leebunud huumor so­ bib stseeni harmooniliselt. Võib ainult tekkida küsimus, kas see ei ole seesama juuksuriäri- harmoonia, millest näidendi puhul räägib ameerika kriitik. Niipea kui mingil põhjusel Silvi Vrait Pärnu teatris jääb tabamata nende kahe elutraagika, ähvar­ dab stseeni magus ilu. Josie ja Phili eelnev näitemäng 0'Neilli loomingus korduvast pere­ ENN SIIMER konnadraamast, kus põrkavad kokku vaimne ja materiaalne, on intellektuaalse komöödia päraselt kirgedest puhas. Selles jääb «hea Ikka ja jälle suudab Ingo Normet meid maitse» kindlasti riivamata, aga riivamata üllatada huvitavate leidude ja köitvate lahen­ jäävad ka vaataja vaistud. Vist ei olegi dustega. Möödunud hooajal oli selleks ungar­ 0'Neilli jõulise ja julge dramaturgia lavas­ lase G. Spirö meie jaoks aktuaalne drama­ tamisel midagi raskemat kui ratsionaalse turgia, nüüd on ta andnud väikelinnas lava­ ja emotsionaalse, mõistusliku ja vaistliku elu maailmakuulsale muusikalile «Zorbas». tasakaalustamine. Et lavastus sellele nii sel­ Vähe sellest, ka lavastus ise üllatab. I. Normet gesti osutab, on hea, üllatav, hariv. on lavale kutsunud bigbändi «Pärnu» ning, Sümbolistlikku atribuutikat ei ole P. Peda­ mis kõige olulisem, koondanud põhilised jas selleski lavastuses kasutamata jätnud ja vokaalpartiid Tallinnast kutsutud Silvi Vrai- teeb seda nagu tavaliselt äärmise diskreetsu­ dile. Viimane üksinda suudaks ilmselt kind­ sega. Nägemata jäi must ja valge ringhori- lustada publiku ükskõik millisele muusika­ sont (kujundus Vello Tammelt), mis kuulda­ lavastusele, kuid sama kindel olen ma ka vasti Draamateatri lavale ei mahtunud. selles, et ükskõik missugusesse lavastusse Aga oli kaks nööritäit kellukesi, mida kor­ Silvi Vrait poleks tulnud. See sümbioos, ra (?) liigutas James, korra müütiline hiigla- I. Normeti režii ja head näitlejad, bigbänd neitsi Josie. Seal ta seisis, tuhmpruuni pleedi «Pärnu» ning S. Vrait on andnud tulemuse, mähitud, käsi pea kohal, nagu jumalanna. millel peale kassamenu on ka märkimis­ Surmaunes mehe pea suure sooja neitsi, ema ja väärne sisuline kaal. armsama süles — seda ruumiliselt hästi ekspo­ See ei ole küll esimene kord, millal neeritud sümbolpilti ei lastud hetkegi imet­ rajooniteater maailmakuulsa Broadway muu- leda, juba tuli oma laulujoruga Phil. Kujut­ len, et see hetk on lavastuses olemas. Või J. Rander, F. Elbb, J. Stein, «Zorbas», «Endla». Lavastaja Ingo Normet, kunstnik Vello Tamm, kui ei ole, aitab kujutlusestki. Küll aga usun, dirigent Loit Lepalaan. Esietendus novembris et tavaliselt tabab James oma suures pihtimis- 1989. Zorbas — Felik Kark. monoloogis ka traagilise äratudmisviivu, mis tõstab tema süütunde, kannatused ja kogu lavastuse 0'Neilli tõeilmutuse tasemele. Kuna 0'Neilli puhul on isegi targad ini­ mesed nii palju rumalusi rääkinud, siis võtsin endale julguse jääda siinses vastukajas puh­ talt intuitiivsele pinnale.

73 tZorbas». Nimiosas Feliks Kark. sikäli kavva võtab, kuid just see tekitaski algul veidi kahtleva ootuse. Muusikal liht­ salt nõuab head tehnilist taset nii vokaalses kui ka plastilises mõttes, rääkimata siis Samavõrd tükist johtuvalt on paradok­ näitlejameisterlikkusest. Ilma nauditava tase­ saalne seegi, et Aare Laanemetsa poolt meta kukub muusikal nagu operettki tavali­ täpselt mängitud kirjanik Nikos ei saa esile selt kokku kui tühi kott, sest dramaturgi­ tõusta eeskätt seepärast, et talle niivõrd lised väärtused avanevad alles tehnilise osavõtmatu ja passiivne roll ette on kirju­ meisterlikkuse eeldusel. Mõned aastad tagasi tatud. Tõsi küll, siin oleks ilmselt olnud «West Side'ga» proovinud Rakvere teatri võimalik sellele osavõtmatusele ka sisuline kogemus tegi ettevaatlikuks. Pärnu teater põhjendus leida, eeskätt vahest lesesse suhtu­ on aga oma ülesandega igal juhul toredasti mise kaudu (võrreldes Zorbase elu- ja kire- toime tulnud. julgusega on kirjanik passiivne, kuna ei suuda Kohe peab ütlema, et S. Vrait ei kanna endas selgusele jõuda ning ei tee sellega mitte üksi vokaalset osa, vaid lisab lavas­ haiget mitte ainult endale, vaid ka teistele), tuse dramaatilisele mõttele olulisi värve — kuid siin on lavastaja läinud lihtsamat teed aitab ühendada lavalist tegevust. ning seletanud karakterit kirjaniku-positsioo- Teiseks selle lavastuse suurüllatajaks oli ni distantsivajadusega. Feliks Kark. Oleme ju teda näinud (eeskätt Kuid lavastuses tundub olevat ilmsemaid- Rakvere laval) üksjagu ja seetõttu kujunes ki, sisulisi vajakajäämisi. Kavalehel ja ka mmul tema suhtes välja juba teatud stereo­ kujunduses (Vello Tamm ja Lilia Blumen- tüüp sellest, mida ta suudab ja mida mitte. feld) on rõhutatud tegevuspaiga ja rahva Zorbasena on F. Kark ootamatult orgaaniline konkreetsust. Arvan, et see polnudki juhus­ ning näitlejana nagu uuesti sündinud: hoog­ lik, dramaturgiline materjal ise tingis selle. ne ja värske. Igati nauditavad on tema ja Sedasama oleks oodanud ka režissöörilt ja Lii Tedre duetid, eeskätt muidugi mitte liikumisjuhilt. Siin, nagu vanasti öeldi, niivõrd vokaalselt kuivõrd dramaatiliselt. muutub rahvas tõepoolest peategelaseks, Ka L. Tedre Hortense jääb erksalt meelde, kuid paraku mitte ülendavaks jõuks. Rahvas kuid tema puhul on täpne ja pingestatud on «Zorbases» selline peategelane, kes oma roliilahendms ootuspärane. Näitlejatöös kehtib pimeda põlguse ja kadedusega hukutab lese, karm paradoks: üllataja pälvib suuremat noore Pavlise ning ka Hortense. Rahvas ei tähelepanu kui see, kes traditsiooniliselt talu isiksusi. 74 heäl tasemel oma rolli täidab. Rahva nagu ka indiviidiga on juba kord nii, et temas peituvad tohutud vaimsed jõud ning kõik oleneb sellest, millises suunas nad vabanevad. Nad võivad avaneda ka aren­ gulisel, looval sotsiaalsel moel ning olla sellisena inimest ja rahvast ülendavaks stiimuliks. Enamasti on elus need tendentsid omavahel seotud ning kõik oleneb sellest, milline neist on valdav. Ühega on seotud alalhoidlikkus, teisega areng. Ühega loom, teisega inimene kui isiksus. See teema on meie ümbritsevat tegelikkust silmas pidades omajagu aktuaalne (või sel­ liseks muutumas), kui mõtleme, millise miitin- gulise massipsühhoosiga ühiskondlikke prob­ leeme tihtilugu lahendada püütakse. Kõikide

«Zorbas». Zorbas — Feliks Kark, Nikos — Aare Laanemets, Hortense — Lii Tedre. K. Pruuli fotod

tingitud režiist ja pealiskaudselt seatud lava­ lisest lükumisest (Elga Drulle külalisena Lätist). Kõike head korraga kunagi ei saa. Mis siis ikka, ka sellisena on «Zorbas» nauditav etendus mitte ainult Pärnu teatri kontekstis, vaid praeguses kahvatuvõitu Eesti teatri­ pildis tervikuna. Haruharva suudab teater leida lahendusi, mis köidavad publikut atraktiivsusega ning on samal ajal ka süga­ vama sisulise potentsiaaliga. Antud juhul on see just nii, kuigi kaugeltki mitte kõik või­ malused pole võrdväärset lahendust leidnud. «Zorbas». Mustlanna — Silvi Vrait (külalisena). revolutsioonide ajalugu on näidanud, et algul on rahvas see, kes ühiskonnastruk- tuuris sügavad muutused esile kutsub, kuid seejärel muutub ta õige pea poliitikute käes kergesti manipuleeritavaks jõuks, kes on võimeline jalge alla tallama ka need väärtused Ua selle kandjad), mis alles hilja­ aegu tema suurimaks paleuseks olid. Kahju, et see Pärnu laval väljendust ei leidnud. Rahva teema on I. Normetil mitmes varasemas lavastuses jäänud hästi ja dramaa­ tiliselt kõlama (esimesena meenub K. Saja «Puutuvad», kuid näiteid võiks tuua lähe­ maltki). Kõige otsesemalt on see seotud juba märgitud kolme surmaga, mille puhul ei tahakski etteheiteid teha näitlejatele, et need sündmused lavasündmuseks ei kuju­ nenud. Antud juhul oli see kõige rohkem Algus lk 14

kui ei aeta metoodiliselt hulluks, ei viida transsi trummi tagumisega või mingite seanssidega, siis näitlejad ikka teavad küll, mis nad teevad. Selleks, et mängida dramaatilist rolli, ei pea tingimata ja alati kannatama, pihtima, heitlema, lapsepõlve avama. See võtab palju aega ära ja on võrdlemisi tüütu. Ja mina just tahtsin hakata sinu lapsepõlve avama, luua kogu loole biograa­ filist kontrapunkti. Fakt, mis mind alati on hämmastanud, mida ma ei oska sinuga seostada, on see, et oled maapoiss, kohe päris maalt, Tartumaa metsade vahelt. Kunstnikuna oled sa aga alati olnud põhjani linnainimene, linnakirjanik, sügavalt põlisintelligentsi mõtteviisiga. Su talupojapäritolu ei paista naljalt kuskilt välja. Ega mulle maaelu lapsena ei meeldinud kah. Nagu Oscar Wilde ütleb, et seal on insektid, kes hammustavad. Kui metsa maha istud, tulevad sipelgad. (Naer.) Mulle ei meeldinud lapsest saati heinatöö ega sõnnikuvedu, isegi mitte marjakorjamine. Linna tulin 14-aastaselt, 8. klassi, ja pärast seda polnud mul kunagi oma maakodus kuigi kaua püsi. Ema jäi vanaks, nüüd ta sai keskusesse linnatüüpi korteri, ja talu ma müüsin ära ühele edasi­ püüdlikule mehele, kes seal ehitab. Talus hakkas kõik lagunema, aga minust ei olnud talu pidajat. Sa olid üksik laps? Jah. Ja vanemad olid küllalt vanad, kui ma sündisin. Isa oli 46-aastane, ema 38-ne. Aga ikka talurahavas? Ei ole sul seal koolmeistrit, köstrit, vallasekretäri? Mitte ehk päris puhas talurahvas, aga külaintelligentsiks oleks ka raske nimetada, sest peale asunikutalu pidamise oli isa eesti ajal vallakirjutaja — mitte sekretär, vaid lihtsalt kirjutaja, ja pärast sõda töötas meiereis raama­ tupidajana. Ema oli ka pärast sõda kolhoosi arveametnik. Raadio meil kodus oli, raadio mängis muusikat. Ma mäletan, et mulle meeldisid estraadi­ lauljad, kuigi ma polnud ühtegi näinud. Mäletan, et kui ma maal olin üksi kodus, siis ma püüdsin peegli ees teha nägu, et olen ka estraadilaulja. Seda kujutlust mäletan. Olin küllaltki introvertne laps ja mõtlesin igasuguseid asju välja, aga teatrisoove mul seal maal küll veel ei olnud, kirjandussoove ka vist mitte. Kas 14—15-aastase Mati üleminek linnakeskkonda oli algul raske? Ei, mitte eriti. Mui tekkisid ruttu väga head kultuurihuvidega sõbrad. Minu kaaslased olid Kuno Otsus, Ülo Matjus ja Illimar Külvand, kes nüüd on surnud ja kellest ma kirjutanud olen. Veel oli Andres Tampere, mu pingi­ naaber, kes oli rahvaluuleteadlase Herbert Tampere poeg ja hiljem õppis TPI-s, kuid kes nüüd on minu silmist kuhugi kadunud. Meie klassis oli veel hilisem tõlkija, aastaid Leedus elanud ja seal surnud Tõnu Kõiv. Meist eespool, kas 10. või 11. klassis käis siis, kui mina 8-ndasse läksin, Rein Saluri. Kirjutamise puhul olen ma ennegi öelnud, et Saluri oli juba kooliajal kirjanik ja minu varajane looming on puhas Saluri jäljendamine. Tal oli ikka koolialmanahhides juba oma stiil. Mulle tundus ta kui päriskirjanik, ja ma tahtsin ka olla. (Naer.) Pealegi olid vanemad poisid nagu elu- või täis­ mehed, kuskil igatahes käis mingi elu, millest meie, juntsud, midagi ei teadnud. Ülo Matjus on nüüd filosoof ja Heideggeri uurija. Kooliajal oli ta äärmi­ selt introvertne, väga mõtlik, väga hämar kuju, ta pidas päevikut, luges palju raamatuid ja oli hirmus iseseisev. See mind häiris, ja oli mulle eesku­ juks. Ma tahtsin ka saada iseseisvaks. Teater oli tema jaoks liiga madal ma­ teeria, teda huvitasid ja huvitavad vist ka praegu salapärasemad asjad. Paralleelklassi poiss Kuno Otsus oli aga teatrihull. Tal oli tutvusi ja ta liikus väga palju «Vanemuises». Kodus oli tal teatrimakett ja mingeid rekvisiite. Tema mind teatriga nakataski. Sabassörkija ma just päriselt polnud, mul tekkis oma vaateid ka, aga algul olin talle ikka õpilase eest küll. Tema juhatas mind sellesse maailma sisse. 76 Illimar Külvandi vanemad töötasid «Vanemuises», Rakvere teatri endi- sed näitlejad Terje Kukk ja Harald Metsis. Elasid seal «Vanemuise» väikese maja vastas, kus praegu asub Tartu TV. Ja mina käisin seal tihti Illimaril külas. Kunol olid jälle riidehoidjad või piletörid tuttavad, ta sai alati sisse. Siis me käisimegi üle tee ikka oopereid vaatamas. Illimar teadis jälle kulis­ sidetaguseid saladusi, keegi neiu oli seal Jaan Sauli pärast ennast ära mürgitanud, Saul elas samas majas, seal elas palju rahvast. Nii me liikusime teatris ja selle ümber, vahel tõlgendasime tagaukse juures. Ird meid ei tundnud ja meie teda ka mitte. Hiilisime mööda rõdusid ja kui Ird tuli, katsusime kaduda, enne kui sõimata saime. Aga siis sa veel joonistasid? Jah, mul oligi plaan kunstikooli minna, Silvia Jõgeveri juures käisin kodutundides, et õppida natüürmorte joonistama. Kuidas sa siis ikkagi ülikooli sattusid? Mu kavatsus muutus vist 11. klassis, kevade poole. Vello Saage segas end asjasse. Olin kirjutanud kooliromaani, «Kollase kassi», ilmus see küll alles pärast kooli lõpetamist, õpetaja Saage, jah, veenis mu ümber, et kirjandus on nagu õigem asi. Ja hea ka, pärast ma olen mõelnud, et kunstnikuks saamine oleks nõudnud hirmus palju tööd ja vaeva. Nüüd läks mu elu lihtsamalt. (Naer.) Ja viimaks lõppsõna — saatuse käsi Vello Saage nii paljude selle põlvkonna Tartu noorte mõjutajana. «Saage poisid» on ainult natuke vähem kuulus sõnapaar kui «Treffneri poisid» või «Westholmi poisid». Milles võis olla selle fenomeni sisu? Kõige kavalam asi, mis ta tegi, on minu meelest see, et tunnid tundideks, aga ta oskas meid, Kunot ja mind ja Illimari, koolis esile tõsta, teiste silmis väärtustada. Me olime tohutu tähtsad kujud üle kooli. Kunstnikud. Näit­ lejad. Kirjanikud. Mis vist ka siis üldiselt nii väga moes ja hinnas ei olnudki, nagu see ka praegu popp ei ole. Elumees olla on ju palju parem, praegusel ajal äri- ja jõumehest rääkimata. Aga Saage õpetas meile ja kogu koolile seda, et niisuguse asjaga saab ka uhkustada — ja nii et kooli peäl kõik järele vaatavad, et seda tasub ka hinnata. Meie noorusliku edevuse peale ta rõhus ja «juurutas» niimoodi klassikalisi humanitaarseid väärtusi. Vestelnud REET NEIMAR

~X 77 Muusikamaailm Hooaee 1988/89

PRIIT KUUSK

Järgnev on juba kaheksas TMK «Muusikamaailma» hooajaring (vt 1982, nr 8; 1984, nr 1; 1985, nr 2; 1986, nr 2; 1987, nr 3; 1988, nr 4; 1989, nr 4). Maailma muusika-aasta huvitavamate sündmuste ülevaade on kokku pandud ajakirjades «Opernwelt» (Zürich), «Opera News» (New York, Metropolitan Opera Guild), «Neue Zeitschrift für Musik» (Mainz), «Musica» (Kassel), «International Music and Musicians» ja «The Musical Times» (London), «österreichische Musikzeitschrift» (Viin), «Dissonance» (Bern), «Gramophone» (Harrow, Middlesex), «Nordic Sounds» (Kpbenhavn), «Pieni Muusiikkilehti» (Helsingi) jt ning ajalehtedes (NB! Esmakordselt okupatsiooniaastail avanesid Eestile 1988. a viimastel kuudel kaalukamad Lääne väljaanded!) «The Guardian», «The Times», «International Herald Tribune» (Pariis), «Süddeutsche Zeitung» (München), «Die Zeit» (Hamburg), «Die Ргеззе» (Viin), «Neue Zürcher Zeitung», «Le Monde», «The Financial Times», «Corriera della Sera», «Dagens Nyheter», «Helsingin Sanomat», «Kansan Uutiset», «Eesti Päevaleht» ja «Teataja» Stockholmist jt avaldatust, hooajakavade, koondkataloogide, infokeskuste väljaannete, festivalibuklettide jms põhjal, aga ka enda nähtust ja etenduste ning kontsertide raadio- ja teleülekannetest ja salvestustest (peamiselt Soome ULL ja Soome TV). Lühendid: ME — maailmaesiettekanne, EE — esmaesitus konkreetsel maal, KE — (ooperi) kontsertettekanne, RO — Riigiooper, FSO — filharmoonia sümfooniaorkester, RSO — raadio sümfooniaorkester, KMK — kõrgem muusikakool, d — dirigent, pead — peadirigent, 1 — lavastaja, s — solist(id), n-o — nimiosatäitja, kj — kunstiline juht, h-a — hooaeg, a-p — aasta­ päev, a-õ — autoriõhtu, s-õ — sooloõhtu, F — festival, UMF — uue muusika festival.

OOPERITEATREIST KLASSIKA POOLELT Schmidt, Paul Frey); Mozarti «Figaro pulm» (1 Giorgio Streh- Kõigepealt uuslavastusest kuul­ ler, d R. Muti, s Patrizia samates ooperimajades. Pace, Cheryl Studer); Verdi Milano La Seäla alustas nagu «Luisa Miller» (d Zoltän Pesko, tavaliselt Milano pühaku Püha nimiosas skandaalselt lahkunud Ambrosiuse päeval 7. XII: Katia Ricciarelli asemel Kallen Rossini «Wilhem Teil», 1 Luca Esperian USA-st, Luis Lima, Ronconi, d Riccardo Muti, к G. Zancarano, P. Burtšuladze, Giorgio Zancarano, Cheryl Stu- Alexandrina Milceva); milano- der, Chris Merritt (peatselt tehti lase Giacomo Manzoni «Dr Faus- ka plaat «Philipsile»); järgmis­ tus» ME-1, Rimski-Korsakovi teks uudisteks Weberi «Oberon» • Muinasjutt tsaar Saltaanist» (1 L. Ronconi, d Seiji Ozawa, (1 L. Ronconi, d G. Roždestvens­ Varssavi Rahvusfilharmconia ki); Glucki «Orpheus ja Eury- koor, s Philip Langridge. dike» (d R. Muti, nimiosalisi Elizabeth Connell, Trudeliese rootsi metso Anne-Sofie von Ot- Renato В Placido Domingo ter ja Leila Cuberii). * New (1 Anthony Besch, d Colin leri «Meistri ja Margarita» Yorgi Metropolitan Opera Davis, s Stuart Barrows, Anne- ME-ga, et kolida uutesse, Opera uudiste hulgas: avaõhtuks Wag­ Sofie von Otter, Carol Vaness); Bastille' ruumidesse, kuhu ner! «Jumalate hämarik» (1 Verdi «Trubaduur» (1 Piero jõuti 1990. a märtsis (kuigi Otto Schenk, d James Levine, Faggioni, d B. Haitink, s plaanis oli jaanuaris), avaeten­ s Gwyneth Jones, Matti Sal­ Placido Domingo, Rosalind duseks Berliozi «Troojalased». minen, kogu «Nibelungide sor­ Plowright, Sergei Leif erkus); * Ooperitest rahvusvahelistel mus* mängiti läbi neli korda); L. Berio «Un re ascolto» EE festivalidel. «Viini pidunäda- R. Straussi «Salome» (1 Nico- (1 Graham Vick, d autor, s lad»: Brüsseli Ooperilt «Haare­ laus Lehnhoff, d Marek Janows- Donald Mclntyre, Robert Tear); mirööv» (d Nicolaus Harnon- ki, s Eva Matron nimiosas debü- kavas ka Massenet' «Manon» court) ja KE-s Cesti «Porno teenmas Mefis, Mignon Dunn, (d Michel Plassoni), Britteni d'oro», ka Viini RO «Elektra». Bernd Weikl, Helga Dernesch); «Alberti Herring» (d Roger Bregenzi järvelaval «Lendav Schõnbergi «Ootus» ja Bartöki Norringtoni), «Haaremirööv» (d Hollandlane» (1 David Pount- «Hertsog Sinihabeme loss» (1 Jane Gloveri). * Viini Riigi- ney). * Ka Salzburgis Viini Göran Järvefelti Afefi-debüüt, ooper: «Hovanštšina» (1 Alf­ «Elektra», uus «Maskiball» (1 d J. Levine, s mõlemas Jessye red Kirchner, d Claudio Abbado, John Schlesinger, s Josephine Norman, Sinihabemena Samuel Bratislava Filharmoonia koor, Barstow, Leo Nucci, P. Domin­ Ramey); repertuaaris ka J.-P s Nikolai Gjaurov, Ljudmila go), Barstow laulis ka «Tõs­ Ponnelle'i lavastatud ja kujun­ Semtšuk, P. Burtiuladze, Vladi­ eas» (n-o ka Anna Tomova- datud Mozarti «Idomeneo» ja mir Atlantov); O. Schenki la­ Sintov, P. Dvorsky, d Geor­ «Figaro pulm»; Donizetti «Lu­ vastuse järgi taas G. v Einemi ges Pretre), eelmisest hoo­ cia di Lammermoor» Edoardo «Vana Daami visiit» (d Alfred ajast «Haaremirööv» (1 J. Mülleri ja Verdi «Don Carlos» Walter); Verdi «Saatuse jõud» Schaaf, d H. Stein) ja «Titus» (1 Jahn Dexteri) J. Levine juha- (1 Giancarlo del Monaco, d Car- (d R. Muti, s Carol Vaness, cia Navarro, kunstnik Josef Gösta Winbergh). * «Praha Svoboda, s Eva Marton, Renato kevadel» «Don Giovanni» (s Bruson, Peter Dvorsky); Schõn­ bergi «Moosese ja Aroni» Viini EE 30. aastapäeva tähistav eten­ dus (1 Götz Friedrich, d Horst Stein, s Theo Adam ja Wolf­ gang Neumann, Noriko Sasaki, Sergei Корсак), С. Abbadole R. Straussi debüüdina «Elektra» (1 Harry Kupfer, s E. Marton, Brigitte Fassbaender, С. Stu- der); «Hovanštšina» ja «Elekt­ ra» läksid EE-1 ka õtse TV-sse.

* Lääne-Berliini Deutsche Oper: Mare Neikrugi «Los Alamose» ME; Puccini «Boheem» (1 G. Friedrich, d Jesus Lopez Cobos); Stravinski «Elupõleta­ ja tähelend» (1 Jürgen Tam- Cris Merrit china, d Stefan Soltesz); Haydni tusel; «Jevgeni Oneginit» diri- «Asustamata saar» (1 Arne Lan- Cheril Studer geerimas nooruke Andrew Lit­ ger, d Christoph Hagel); kavas Francisco Araiza, P. Burtšulad- ton (n-o Jorma Hynninen); peadirigent Jifi Kouti juhatusel ze, Magdalena Hajossyovä), Ric- «Boheem» (1 F. Zeffirelli, d ka Sostakovitši «Katerina Iz- ciarelli, Burtšuladze, Carol Va- Nello Santi); Massenet' «Wert­ mailova» ja Janäceki «Katja nessi, Ruggero Raimondi soolo- her» Jean Fournet' ja «Madame Kabanova»; h-a lõpul veel õhtud. * Londoni ooperifestival Butterfly» Myung-Whun Chun- Bemsteini «Candide» John Dew muutub üha kaalukamaks: neli gi juhatusel; Britteni «Billy lavastuses. 1989. a sügisel aga lavastust Covent Garden'ilt, Budd» (1 J. Dexter, s Thomas avati hooaeg kontserdiga (ava­ kolm Inglise Rahvusooperilt, Allen, James King). Anne- teoseks Beethoveni «Coriola- KE-d Londoni SO-ga, inglaste Sofie von Otter laulis ka nus») Martti Talvela mälestu­ väiksemad trupid ja esinejaid Met'is «Figaro pulmas», J. seks, kus kõneles pealavastaja väljastpooltki. Glyndebourne'i Hynninen «Oneginis» (tema kol­ G. Friedrich. * Pariisi Opera festivalil: Janäceki. «Jenufa» mas osatäitmine Met'is «Don hooaja esimese poole uuslavas­ (d uus kj Andrew Davis, 1 N. Carlose» Rodrigo ja «Figaro tused: «Rigoletto» (d Alain Lehnhoff, s Roberta Alexander, pulma» Krahvi järel). * Lon­ Lombard, s Neil Shicoff, Alain Anja Silja, Philip Langridge); doni Covent Garden Opera: Fondary); «Julius Caesar» (d «Figaro pulm» (Orchestra of «Nibelungide» uue sarja alus­ Jean-Claude Malgoire, s Jochen Age of Enlightenment origi- tuseks «Rheini kuld» (1 Juri Kowalski, Felicity Lott); «Nürn­ naalpillidel, d Simon Rattle); Ljubimov, d Bernard Haitink, bergi meisterlaujad» (1 Herbert R. Straussi «Arabella» (1 J. s E. Wlaschiha, H. Dernesch, Wernicke, d Lothar Zagrosek); Cox, s F. Lott, S. Leiferkus); Jadwiga Rappe); Mozarti «Cosi Busoni «Doktor Faust» (1 David kordustena Britteni «Suveöö fan tutte» (1 Johannes Schaaf, Pounteny). Tater lõpetas tege­ unenägu» (d Jane Glover, 1 Peter d Jeffrey Tate) ja «Titus» vuse Gamier' palees York Höl- Hall); Stravinski «Elupõletaja» 79 carano, Renato Bruson). Berliozi festivalil (1989 biennaalina) Lyonis «Benvenuto Cellini» (d Serge Baudo). * Aixen-Proven- ce'is «Võluflööt» (1 Jarge Lavel- li) ja Purcelli «Haldjakuiingan- na». * Schwetzingenis Rossini- tsükli järjena ühel õhtul «Abi- eluveksel» ja «Signor Bruschi- no» Kölni Ooperilt, «Ariadne Naxoselt» Ida-Berliini Koomi­ liselt Ooperilt, sooloõhtutega Lucia Popp, Rene Kõllo, Eva Lind j» F. Araiza, Tom Krause. * Dresdenis Koomilise Ooperi «Lendav Hollandlane» (1 Wolf­ gang Wagner), Händeli «Ores- te» Hallest, «Vaiki? daam» Karlsruhest, Haydni «Speziale»

Bernd Weikl Ruggero Raimondl (1 J. Cox). * Savonlinnas «Aida», «Võluflööt», «Lendav ning Pergolesi «Gelose Scher- Hollandlane», Stockholmi Ku­ nito» ja «Maestro di Musica» ninglikult Ooperilt «Tõsea» ja Varssavi Kammerooperilt. * G. de Frumerie «Singoalla». * Müncheni ooperifestival: Cilea Pariisi festivalil Donizetti «Luc- «Adriana Lecouvreur» (Mirella rezia Borgia» KE (d Richard Freni, P. Domingo), R. Straussi Bonynge, s Joan Sutherland, «Capriccio» (d Wolfgang Sawal- Alfredo Kraus), zarzuelad «La lisch, s L. Popp, В. Fassbaen- Chulapona» ja «Cosa Rara». * der, T. Adam), «Võluflööt» (d Revolutsiooni suurjuubehks Bernhard Klee, s Helen Donath, Versailles' lossis: Giordano Kurt Mõll, F. Araiza) jmt. * «Andrea Chenier» (s K. Riccia- Bayreuthis uus «Parsifal» (1 relli, P. Domingo, Natalja G. Friedrich, d J. Levine, s Troitskaja, Ermanno Mauro, Waltraud Meier, B. Weikl, Hans Juan Pons, G. Zar.ca.rtno; ja Sotin, Stanislav Masura). * «Traviata» (s Edita Gruberova, Hollandi festivalil Mussorgski Sherrill Milnes, Giacomo Ara- «Salambo» (d Z. Pesko). * gall, F. Araiza, J. Pons, G. Zan- Firenze: avamas Debussy «Pel- Thomas Allen leas ja Melisande» (1 Liviu Ciulei, d Esa-Pekka Salonen, Jean-Pierre Ponnelle s Ueana Cotrubas, Samuel Ra- mey), Mozarti «Idomeneo» (1 John Sox, d Myung-Whun Chung). * Verona kuulsal Are- na'l: Verdi «Nabucco» (d Daniel Oren, s Piero Cappuccilli, J. Nesterenko, P. Burtšuladze), «Aida» (d Pinchas Steinberg, s Aprile Millo, Florenza Cossotto, Franco Bonisolli), «Saatuse jõud» ja «Talupoja au». * Bar- celonas «Simson ja Delila» (s Agnes Baltsa, P. Domingo) ja Rossini «Tancredi» (1 Pier Luigi Pizza, s Marylin Home, K. Ricciarelli). * Pesaro Rossini- festivali uus lavastus oli «Va­ rastaja harakas» (1 Michael Hampe, d Gian Luigi Gelmetti, s Ricciarelli, Ramey, Furlanetto). Hannoveri Ooper — 300: pidus­ tused avati Agostino Steffani ooperiga «Enrico Leone» (1689). Ateena Ooper — 100: seal de­ büteeris 4. VII 1941 17-aastane Maria Kalogeropoulos (Callas). Uued ooperimajad avati Essenis (IX 88, A. Aalto projekt, ava­ etendus Jaroslav Chundela skan- daalseks kujunenud «Nürnbergi heks tõusnud Kathleen Battle meisterlaaljate» moodne lavas­ on väga nõutud Euroopas: sel tus, d Heinz Wallberg) ja hooajal sooloõhtud Salzburgis, Kairos (X 88). Üheksa kuud Viinis, Pariisis, Varssavis, Mün­ ehitati ümber Baieri Riigioope­ chenis, Bonnis, Frankfurdis, rit, neli kuud Deutsche Oper'it Amsterdamis. La Scala'gi ei näi L-Berliinis. Münchenis lavastas saavat enam läbi noorte amee­ bariton T. Adam Straussi «Cap­ riklaste Cheryl Studeri ja Chris riccio». Viinis Donizetti 62. Merrittita. * Veel mõnest impo­ ooperi, «La Favorite» KE-1 osa­ santsest lavastusest: «Carmen lenud soliste Agnes Baltsat ja massidele» Londoni Earl Court'- Alfredo Krausi eelistas «tenori­ is, kus Harvey Goldsmithi la­ te kuningas» Luciano Pavarotti vastus läks maksma 4,5 miljonit ka oma lavastuses La Fenice's. naela, müüdi 100 tuhat piletit, Joan Sutherland laulis Nocmat nimiosas Maria Ewing. «Vürst Costa Mesa lavastuses USA-s. Igor» esimest korda Münchenis, Maestro August Everding on ak­ Olympiahalle's 3000 kuulajale tiivne: kogu «Nibelungide sõr­ (1 G. del Monaco, s Bodo Brink- mus» tuli lavale Varssavis (d mann, Nelly Miricioiu, M. Lipov- Robert Tear «Punane raamat» («Llibre ver­ meil», libr XIV saj ladina käsi­ kirjadest, 1 Josep Espada, d Antoni Ros-Marba), Barcelona, Teatre del Liceu. * Alva Hen­ derson, «West of Washington Square» (2 vaatust, libr Janet Lewis), San Jose (USA). * Tom Johnson (USA), «Riemannoper» (klaverile ja 4 solistile, tekst Riemanni leksikonist), Bremen. * Charles Chaynes, «Verine pulm» (F. Garcia Lorca j, riik­ lik tellimus), Montpellier' F-l ja Pariisi Champs-Elysees' teat­ ris. * Herbert Lauermann, «Wundertheater» (libr Chris­ tian Fuchs) Viini Kammeroope­ rilt. * Erich Urbanner, «Ninive»

Hildegard Behrens ja Seiji Ozawa Robert Satanowski). Menukas on šek, J. Nesterenko) * Kurt Met'is austria dirigent Ralf Pahleni ooperimonograafiatest Weikert, Euroopa lavadel noor ilmus raamat Verdi «Saatuse taanlane Michael Schonwandt, jõust». Ilmus ka New Yorgi lauljatest Marjana Lipovsek, Met'ikokaraamat (!) P. Domingo soomlanna Karita Mattila, eessõnaga, sees toiduretsepte hispaanlanna Cecilia Gasdia, paljudelt kuulsustelt, sh Do­ veel nooremad Josephine Bars- mingo ise, L. Pavarotti, F. tow ja Eva Lind. Met'i tä- Corelli, J. Levine. Götz Friedrich UUSOOPERITE MAAILMAESIETTE- Sherill Milnes KANDEID (libr Herbert Vogg piibli Joo- 1988 nase-loo j, 1 Helmut Wlasak, * Peter Maxwell Davies, «Üles­ d Edgar Seipenbusch) Tirooli tõusmine» («Resurrection»), he­ Maateatris. * Friedrich Jae- lilooja teine täispikk ooper, cker, «Transgeisleriana» («liu- «rocki, klassika ja moderni kom­ väljaooper» Frankfurdi vaksa­ binatsioon», Darmstadti Linna­ lis 100. aastapäevaks, libr Gode- teatri tellimus ( 1 Peter Brenner, hard Schramm). * Rene Koe- d rockansambli ees Hans Dre- ring, «Der Radetzkymarsch» wanz). * Mare Neikrug (USA), (libr Daniel Besnehard, Joseph «Los Alamos», Deutsche Oper'i Rothi romaani j, 1 Pierre Bar- tellimus, esitati «Berliini pidu- rat, d Luca Pfaff), Strasbourg'i nädalatel» (libr MN ja Joe 2000. aastapäevaks. * Dominick Caraci, 1 John Dew, d Arturo Argento, «The Aspern Papers» Tamayo). * Xavier Benquerel, (D. A. libr Henry Jamesi kuulsa 81 d Donald Johnson), Opera En­ semble of New York. * Edward Thomas, «Iha jalakate all» (O'Neilli draama j libr Joe Masteroff, ka «Kabaree» libre­ tist, 1 David Gately, d Leigh Gibbs), New York Opera Reper­ tory Theatre. * S. Cappaletto, «Gesualdo di Venosa» (libr G. Barbieri), Festival di Fermo. * Giacomo Manzoni, «Dr Faus- tus» (helil libr T. Manni j, 1 Robert Wilson, d Gary Bertini), Milano La Seäla.

MUUSIKAELU SÜNDMUSI Alustame muusikamaailma praeguseks pealinnaks peetavast Londonist: üha laienev ooperi-

Rlccardo Muti ja Linda Roark-Strurnmer romaani j, 1 Mark Lamos, d Koblenzi ooperimaja 200. aasta­ Nicola Resigno, s Frederica päeva puhul. * Gerhard Schedl, von Stade, Elisabeth Söderst­ «Schas» (kammerooper neljale röm, Katherine Ciesinski), Dal­ solistile, H. C. Artmanni näi­ las Opera. * Philip Hagemaniii dendi j), Viin, ansambliga Kont­ samanimelise ooperi ME samal rapunkte, d Peter Keuschnig. * päeval (19. XI) Evanstonis Gerard Maimone, «Malcolm, ühe (Illinois). * Jay Reise, «Ras­ printsi lugu» (libr Olivier An­ putin» (1 Frank Corsaro, d gele, i Georges Lavaudant, d Christopher Keene) New Yorgi Annick Minek), Lyon. * Louis City Opera's. * Gerhard Kom- Andriessen, «De Materie» (R. zelmann, «Mustkunst niku mui­ Wilsoni luuletekst). Hollandi nasjutt» («Gauklermärchen», festival, Amsterdam. * Detlef libr Michael Ende. 1 Florian Heusinger, «Der Turm» (Peter Leibrecht, d Hilary Griffith) Weissi näidendi j, d Klaus Kölni Ooperi Hooaja avaeten­ Bernbacher), Bremen. * Hugo dus, teatri intendandi Michael Weisgall, «Will You Marry Hampe tellimus. * Sydney Hod- Me?» (Alfred Sutro näidendi j, kinson, «St. Carmen of the Giuseppe Patani Main» (libr Lee Devin Michael Kiri Te Kanawa Trembley näidendi j) Guelphi kevadfestivalil (Ontario). * Kaks ME-d Lääne-Berliini kul­ tuurifestivalil: Helge Jörni «Eu­ ropa ja sõnn» («Europa und der Stier», libr Rolf Stein, 1 Henry Akina) Lääne-Berliini Kammerooperilt ja Hans Joac­ him Hespose «Nacht-Vorstel- lung» (libr Peter Wagenberth) Hamburgi Opera Stabile'lt. * Philip Glass, «Planeet 8» («The Making of the Representative for Planet 8», libr Doris Lessing, 1 Harry Silverstein, d Michael Lloyd; ka Kieli, Amsterdami, Houstoni tellimus), London, Inglise Rahvusooper.

1989 Volker Blumenthaler, «Sinu pea. Holofernes» (kammerooper, libr Otto Winzen), Gelsenkirchen. * Klaus Arp, «Odysseus Ogygialt» (1 ja libr Wolfgang Ploch Fritz 82 von Unruh'j, d Hiroaki Masuda), festival, imposantne ladina­ ameerika festival, kus üks oluli­ semaid tegelasi on Kuubast pärit helilooja, dirigent ja uue muu­ sika ansambli «Lontano» kuns­ tiline juht Odaline de la Mar- tines. Sostakovitši sari South Bank'is M. Rostropovitši alga­ tusel (7. sümfoonia vapustav esitus, lisaks uued versioonid teose programmi kohta, 9. süm­ foonias olevat saavutanud Rostropovitš-dirigent esma­ kordselt võrdse taseme Rostro- povitš-tšellistiga). Huvitav õhtu • Sweet Seventeen» : 17-aastaste Mozarti (Klaverikontsert KV- 175), Mendelssohni (avamäng «Suveöö unenägu»), Chopini (Variatsioonid Mozarti teemal «La ci darem»), R. Straussi Mozarti «Haaremirööv» Theater an der Wien'is

P. Badura-Skodalt mälestus­ kontsert W. Backhausile kavaga, millega too 1969 siinseid festiva­ le alustas, Austria EE-1 Mahleri «Laulu Maast» klaveriseade, s Marjana Lipovšek ja Peter Sch- reier. «Mozartwochel» Salzbur­ gis Mozarti «Il re pastore» KE-s (s Arleen Auger, Edith Mathis, Ueana Cotrubas, Peter Sehreier), Salzburgis toimusid suvel muu hulgas 9 laulja õhtud: E. Gru- berova, J. Norman, J. Carreras, D. Fischer-Dieskau, K. Battle, F. Araiza. Grazis uus festival N. Harnoncourt'i algatusel — «Styriarthe». Innsbruckis vana­ muusika festivalil Cavalli «Gia- sone» (d Rene Jacobs). Gidon Kremeri festival Lockenhausis: olulisimaks Schuberti viiuli- Erich Leinsdorf klaverisonatiinid, esitajad G. Kremer ja Oleg Maizenberg, (Serenaad puhkpillidele), Brit- saartel on neid aga 168. Oste- teni («Quartetino») teosed. Aina tavamaid plaate Inglismaal on uued festivalid, uued konkursid. G. Holsti «Planeedid». Walesis Roger Eno «Valgustusajastu orkestri» Longollenis toimus taas koori- õhtud Elizabeth Hall'is Frans festival, osavõtjaid 153. * Viin. Brüggeniga (Beethoveni «Eroi- Strausside uusaastakontserdil ca» kõlas esmakordselt origi- «MusiKvereinis» seisis Filhar- naalpülidel), samas aga moonikute ees Carlos Kleiber. juhatas F. Bfüggen esmakord­ Claudio Abbado algatatud uue selt Händeli «Messiast» Wa­ muusika festival «Wien Mo­ lesi RO-s tänapäeva instru- dern». Moodsa tantsu ja tant­ mentidega(!), Robert Holi esi­ suteatri festival ja konverents. tas Schuberti «Talvise tee­ Leonard Bernsteini juubelikont­ konna» Wigmore Hall'is, kla­ sert (70) C. Abbado juhatusel veril Andras Schiff. Londonile (sh R. Raimondilt «Tonight»). nii omased «Promenaadkontser- Külluslikud «Viini pidunäda- did» Albert Hall'is (juuli-sept): lad», kus toimus ka S. Freudile 58 päeval 68 kontserti (sh D. pühendatud sümpoosion «Psüh­ Fischeri-Dieskau ja N. Harnon- hoanalüüs ja muusika». Viini courfi siinsed debüüdid, Inglis­ muusikasensatsiooniks kujunes maal EE-s Lutostawski Klaveri­ Claude-Michel Schoenbergi kontsert ja A. Pärdi 3. sümfoo­ «Hüljatute» (libr Alain Boublil) nia, d N. Järvi). «British Music saksakeelne EE Raimund- Yearbook 1989» märgib, et Lon­ theater'is (ME 1988 Pariisis). donis tegutseb kokku 25 sümfoo­ Austrias «Carinthia suvel» Ro­ nia- ja kammerorkestrit, Briti bert Holli «Schuberti päevad». S. Gubaidulina 3. kvartett, vessiinimuueikale, Edinburgh's D. Milhaud' ja Arthur Lourie (paljude teiste järel) keskseks vähetuntud teosed või nende Hispaania teema (seal oli ka versioonid, A. Pärdi «Tabula N. Järvi Göteborgi SO-ga), sisu­ rasa» (s G. Kremer ja T. Grin- kas Schleswig-Holsteini festival denko), osa F-i kavast kõlas aina laieneb: seekord 163 kont­ ka «Viini pidunädalatel», sh serti SLV 34 linnas; 50 aastat Pärt. * Suur Prantsuse Revo­ festivali Luzernis (kaasategev lutsioon — 200. Mitmed pü­ taas 96-s pianist Mieczyslaw hendusteosed (Henri Pousseur, Horszowski), «Berliini pidunä- S. Matthus, R. Bischop jpt). dalad» (L Berliin) võttis enda al­ Festivalid Montpellier's, Mento- la Euroopa Muusikafestivalide nis, pianistide «paraad» La Ro- Assotsiatsiooni peaassamblee. que d'Antheronis, Aix-en-Pro- Händeli-festivalid Göttingenis vence'is jpm, Pariisis juhatas (69. korda, oratooriumid «Saul» M. Plasson Poulenci «Karmelii- ja «Susanna», d Martin Hasel- te», Versailles's toimus kaks böck, Purcelli-Kuhnau «Forsa­ pidulavastust. Opera Bastille' ken Saul») ja Karlsruhes («Ime- avaõhtu 13. VII 1989 Georges neo», d Charles Francombe), Pretre'i juhatusel, kavas katken- Bachi-päevad «Bach ja Tšehho­ slovakkia» Würzburgis; C. Ph. E. Bachi 200. surma-aastapäe- vaks Duisburgis The English Concert (d Trevor Pinnock), в Leonard Siatkin pella Coloniesis (d William Christie), Ton Koopman ja Hans poolelt veel: Eisenstadtis süm­ Pischner, peamiselt imposantses poosion «Haydn ja tema aja Mercator-Halle's; Utrechti festi­ ooper», Brno F-l kollokvium val (osales ka «Hortus Musicus») «Janäcek ja tänapäev», «XIX pühendus barokkviiulile, esma­ sajandi sümfoonilise muusika kordsed vanamuusika päevad traditsioonidest» Bonnis, muusi­ Moskvas, suur Schumanni-fes- kute autobiograafide alane süm­ tival Düsseldorfis, G. Mahleri poosion Viinis; rahvusvaheline F-d Kasselis ja Hamburgis (siin Meyerbeeri ühing asutati Mün­ ka Mahleri kongress), seotud cheni lähedal Germeringis; Köl­ Hamburgi peasadama 800. aas­ ni linn ja kultuurifond ostsid tapäeva pidustustega. Hambur­ 360 000 marga eest Kölnis gis rv balletipäevad (kj J. sündinud J. Offenbachi käsi­ Neumeier, ka A. Schnittke «Peer kirju; Haydni partituuride Simon Rattle Gynt»), millest osa ka L-Ber- ost British Liberary'le, kus mui­ liinis F-l «Theater der Welt»: de on ka palju eesti muusika Bachi ft-moll missa, «Sarafina», noote. * Edeneb «Neue Mozart did prantsuse ooperitest, s «Peer Gynt»... Teistkordselt R. Raimondi, June Anderson, Ausgabe» Austrias (a-ks 1991), uue aasta festival Sofias (kj mis tahab olla revolutsiooniline Alain Fondary, Shirley Verrett, Emil CSkarov) ja rahvusvahe­ P. Domingo, Martine Dupuy, just Mozarti autentse instru­ line kunstifestival Pekingis (seal mentaariumi osas. Šveitsis tuli A. Kraus, Jean-Philippe Lafont, ka Soome Rahvusballett), Dres­ T. Berganza, B. Hendricks, 2700 päevavalgele A. Stradella ora­ deni F wõib-olla viimast korda toorium «Il Martirio di Santa kuulajat, sh 33 välisriigi pead. seda laadi motoga: «Neli aasta­ Suursari Londoni South Bank'is Cecilia» (EE aprillis Genfis), kümmet sotsialistlikku muusi­ Beethoveni nn X sümfoonia vi­ kandis nimetust «Revolution. kakultuuri». * Muusikateaduse Revisited», kavas Pariisi sanditest Bonnis jm tekivad IRCAM-i muusikat (mitme maa partituurid: 14 minutit Barry autoritelt), külas Strassbourg'i Cooperilt kõlas Londonis Liver­ pooli SO-lt (d Walter Weller), SO, kõlas ka Berliozi «Kleopatra Eliot Gardiner surm». «Frankfurter Feste» oli samas ka Mendelssohni Viiuli­ pühendatud Prantsuse revo­ kontserdi algvariandi ME Luigi lutsiooni 200. ja Teise maailma­ Alberto Bianchilt. Beethoveni sõja alguse 50. aastapäevale «Broadwoodi» flüügelil plaadis- kavas Britteni «Sõjareekviem* tas tema neli sonaati P. Badura- ja Prokof jevi «Aleksander Nevs Skoda. Kontrabassivirtuoosi ja ki». * Pariisis rajati Rahvus -helilooja G. Bottesini 100. mä- vahelise Teatri- ja Muusika lestusaasta lai tähistamine. * liidu juurde (algatajad Jean- Ajalooline plaadisari W. Men- Louis Barrault, Rolf Lieber- gelbergiga Amsterdami Concert- mann, Sylvia Montfort) rahvus­ gebouw — 100. puhul firmalt vahelise videokeskusena teatri- «Teldec». «Deutsche Grammop- ja ooperiarhiiv «Memoire», ma­ honi» 100-plaadiline «Karajan- terjali on kiiresti kogunenud, Edition» maestro juubeliaastal. ruumid uurijaile valmis. * Brug­ * Aasta 1989 enim kõne all ge varajase muusika festival olnud plaat nii Euroopas kui 8* keskendus klavessiinile ja kla- ka Ameerikas oli Mahleri 2. sümfoonia esitus Londoni SO-lt vel avati Hallases nüüd maailma «ühe sümfoonia dirigendi» Gil­ üheks kaunimaks kontserdisaa­ bert Kaplani juhatusel. * Uute liks peetav Morton H. Meyerson «meteooride» lennud: USA Symphony Center's (suur saal viiuldaja Joshua Bell (juba 5 2 065 kuulajale), Dallase SO «Decca» plaati), Jevgeni Kissin uus residents, 81,5 miljoni dol­ (esinemised ja plaadid koos lari maksumusega kunsti- ja Karajaniga — «viimase 30 a suu­ kultuurikompleks. rim pianistitalent»), Aleksei Veel tähtpäevi. Mussorgski 150: Sultanov (pärast võitu Cliburni- «Hovanštšina» Viini RO-s, Bar- konkursil Texases). * Eesti celonas, Budapestis, Düsseldor­ jaoks olulisim EBU sarja kont­ fis, Zürichis KE. «Boriss Godu­ sert 30. I 1989 Tallinnas, kas nov» Varssavis, Bolognas (n-o ka eesti muusika nädal Hel­ R. Raimondi), Tallinnas ja Leed- singis? * Euroopa Noorte Kam­ dsis (d D. Lloyd-Jones), «Sorot- merorkestri Hispaania-Inglis- šintsõ laat» Pforzheimis jne. maa-India reis (d Zubin Mehta, 90: Austria helilooja Grete von s Ravi Sjankar) J. Nehru 100. Zieritz. 85: USA pianist Rudolf sünniaastapäeva puhul, New Serkin ja itaalia helilooja Goff- Yorgi Filharmoonia SO (d Z. redo Petrassi. 80: põnev juubeli- terida kolmest eri kaugusest, dets 1988: 10. XII Olivier Mes- sianen, 11. XII Elliot Carter J- Jr Щ (USA nimekamaid heliloojaid), Jeffrey Tate 12. XII Gustav Ernesaks. 1989: šotlaste tuntumaid heliloojaid, kateadlane ja sotsioloog Kurt Soti ja Walesi ooperiteatrite dir, Blaukopf. 70: rootsi koorijuht ooperite «Full Circle», «Hermis- Eric Ericson ja dirigent Stig ton» (ME Edinburgh' F 1975) ja Westerberg, soome koorijuht koomilise «On the Razzle» (1988) Harald Andersen ja bass Kim autor Robin Orr, 30 a Düssel­ Borg, Sveitsi sopran Lisa della dorfi Ooperis juhatanud Alberto Casa, saksa Bachi-uurija Georg Erede, soomlane Olavi Pesonen, von Dadelsen; viljakas heli­ saksa Wagneri ja R. Straussi looja, Praha Rahvusteatri ja laulja Hans Hotter, Mozarti Filharmoonia dir, HL esimehi oopereis hinnatud Austria bari­ Jifi Pauer; «Ruch Muzyczny» ton Erich Kunž, Viini KMK toimetajaid. Euroopa muusika- tuntumaid kompositsioonipro- avangardismi juhte, maali­ fessoreid Alfred Uhl (oratoo­ kunstnik ja Viini KMK profes­ rium «Gilgameš») ja organist sor helilooja Roman Hauben- Alois Forer, USA helilooja ja Jesus Lopez-Cobos ja lan Foun- stock-Ramati, tantsija ja Londo­ muusikakirjanik, folkmuusika ni Kuningliku Tantsuakadeemia uurija Elie Siegmeister, saksa dir Margot Fonteyn. 60 sünni­ helilooja, esimesena elektriinst- Mehta) reis seitsmesse Euroopa päeva tähistasid bariton Her­ rumente rakendanud Harald riiki, sh viiele festivalile. * mann Prey, dirigendid Bernard Genzmer. 75: prantsuse tšel- H. v Kärajani loobumine Lääne- Haitink ja Andre Previn. Lisa­ list Paul Tortelier ja helilooja Berlimi FO peadirigendi ametist gem veel Stockholmi Filhar­ Maurice Chana, Bartõki inter­ 24. IV 1989, aasta lõpuks tema mooniaorkestri 75 ja Viini preet pianist Andor Foldes, asemel «aasta sündmusena» Kontserdimaja samasugune tšehhi dirigent ja helilooja Claudio Abbado. * Tenor Jose juubel. P. S., Hr-de Robin Orri Rafael Kubelik, Austria muusi- Carrerase haigusj argne come­ ja Kurt Blaukopfiga on ka Eestil back ja ta Münchenis ilmunud kenad sidemed olemas. «jSingen mit der Seele». * Maria Callase 10. mälestusaastaks il­ Hans Werner Henze UUE MUUSIKA MAILT munu hulgas oli Callase sekre- Veel üheks alustamiseks jätkus ääri Nadia Stancioffi (USA) jõudu (ikkagi akadeemiliste) «Maria Callas Remembered», ooperimajade ja orkestrite seni­ Londonis aga Jacqueline du Pre sel peadirigendil Claudio Abba- biograafi Carol Eastoni raamat dol: et rehabiliteerida Viini ja Nicolas Kenyoni esikteos kui muusika uuendusliku kesku­ dirigent Simon Rattle'ist. * se mainet, sündis uus festival Uued kontserdi- ja teatrimajad: «Wien Modern». 28 kontserti uus teatrihoone Canadian Opera (X—XI 1988), kavades keskse- Compuny'le ja siinsele balletile; maiks Boulez, Kurtäg, Ligeti, Los Angelese Wait ja Lily Nono, Rihm (sünd 1923—26, Disney nim kultuurikeskuses vaid Rihm 1952!), vahele Mozart teatrimaja koos kontserdisaa­ ja Haydn, alguses Abbado liga; Philadelphia SO sai samuti kolme kontserdiga, siis Inter- endale uue maja; uus kontserdi­ Contemporain, Kontrapunkte, hoone on avatud ka Madridis Ensemble Modern, Arditti- (suur saal 2 280 kuulajale); su­ kvartett, Euroopa Kammeror- 85 hauseni juubeli viimased õhtud sünnilinnas Kölnis * Olivier Messiaeni 80: sh «Tristani triloogia» Rootsi Raadio SO-lt (kt Yvonne Loriod oma õpilas­ tega), improvisatsiooniseminar kontsertidega Freiburgis (siinse­ te kursuste 20. aastapäevaks), Aloyse Michaely ja Theo Hirsch- brunneri uued raamatud M-st jpm.* Tagasihoidliku, aga suure itaallase Giacinto Scelsi mäles- tuskontserdid Bonnis ja Baselis * Adriana Hölszky ja Sofia Gubaidulina suur menu kõikjal Läänes * W. Lutosfawski autori­ õhtud jätkumas: Salzburgi F-l, Bales's, Southamptoni muusika­ nädalal jm, inglise EE-1 Klave­ rikontsert, «Slides», Anne-So­ $£Л< Bxg. phie Mutterilt Viiulikontsert ja «Chain II» * Heinz Holligeri Stseen Wagneri «Meisterlauljatest» Essenis. Victor Braun Hans sisukas 50: Freiburgis, Baselis Saoksina. (tema loomingu kollokvium), kester, suured orkestrid jt, portreekontserdid: Luca Lom- H-i nim muusikanädal Stutt­ põnevad intervjuud «öster- bardi, P. Maxwell Davies, Wil­ gardis, ca 70 plaadile lisandu­ reichische MZ-s», spetsiaalne helm Killmayer, W. Lutoslaws- mas uued, «Scardanelli-Zyklus» sümpoosion. Uues muusika sari ki. * «Ars Musica» Liege'is: ka Helsingi biennaalil. * Väga ka «Viini pidunädalatel», kont- avamas Henri Pousseuri «Dec­ aktiivne on Wilhelm Killmayer: serdid-loengud F-l «österreich- larations d'orage» («Tormidek- 1989 ME-d nimekaimatel festi­ heute». * Salzburgi suveaka- laratsioonid», revolutsiooni validel Salzburgis, «Frankfur­ deemial suureneb järjest uue juubeliks, ME). * Donaueschin- ter Festel», «Praha kevadel». * muusika osa (1988, Stockhau- geni F-i kõrghetki: Elliot Car- Ingvar Lindholmi «Kontakioni» sen, 1989, Berio), eraldi «Aspek­ teri Oboekontsert (s Heinz Hol- suur menu kõikjal, eriti Põhja­ te» (enam itaallasi: Petrassi, liger, d Michael Gielen). * maadel. * Hamburgis toimusid Manzoni, Donatoni, Bussotti, ka Eksperimentaalse ooperi festival Ligeti päevad «Für Ligeti» ja Ferrari, Carillo, Vyschnegrads- «Open Opera» St. Gallenis, kongress. * Mauricio Kageli ky). * Vanimad, Darmstadti 43. Zagrebi biennaal juba 15. korda, retrospektiiv Stuttgardis, kavas kursused ja kontserdid teema) 10 viimase aasta muusikat «Exotica», «Dressur», «La «Muusika ja ruum» * IGNM-i tutvustab Wrocfawi F (4. korda). Trahison Orale», Klaveritrio, festival Hongkongis, osana 12. * Helsingi biennaali avamas «Trio le Cercle», «Quodlibet» Aasia kunsti festivalist, ka ka Magnus Lindbergi «Cinetics» (1988), «Finale». * Luciano Berio «Asian Composers Leauge» kon­ ME, Paavo Heinineni «Siid- päevad Londoni Kuninglikus verents (puudusid Tai, Sri Lan­ trummi» etendus, Erkki Joki- Muusikaakadeemias, helilooja ka, Malaisia, Singapuri heliloo­ neni 3. kvartett (Oslo kvarteti- ise oli kohal, kavas 15 teost, aga jad). * Lääne-Berliini kultuuri­ konkursi kohustuslik teos), E. ka sealsete üliõpilaste töid. * festivalil viie «suurhelilooja» Carteri Klaverikontsert, kohal Arvo Parti mängiti paljudel autorikontserdid (sh G. Kurtäg, ka K. Stockhausen oma ansamb­ rahvusvhelistel festivalidel: G. Ligetile 4 õhtut!)- * Witteni liga, samuti Gerard Grisey uue kammermuusika päevil loenguga (kava lõpetamas ta Steve Reich «Akustilised ruumid»), põneva­ Siegfried Malthus maid esinejaid USA Kronos- kvartett (kavas ka A. Part), kj Kaija Saariaho (temalt ka­ vas «Nimfea») suutlikkus nii­ suguseks programmiks oli väga hinnatud. Viitasaaris («Times of Music») nimekamana külas Vin- co Klobokar. * «Kaasaja muu­ sika kohtumistel» Metzis eel­ kõige Messiaen ja Stockhausen, 1. korda kompositsioonikon- kurss. * Rahvusvahelisena toi­ mus 1. korda Britteni-nim kom- positsioonikankurss Alde- burgh's. * Samasugusel Amster­ dami «Gaudeamuse» muusika­ päevadel olid parimad noored Sveitsist, Kreekast, Jaapanist, Hispaaniast, Ungarist — 253 töö hulgast! * Karlheinz Stock- Viinis ja Lockenhausis «Tabula rasat» (s G. Kremer, T. Grin- denko), Lääne-Berliinis «Johan­ nese passiooni», Helsingi bien­ naalil «Fratrest» (Kronos-kvar- tett), «Varssavi sügisel» «Seit­ set Magnificat-antifoniumi» 9- häälsele koorile, juunifestivalil Zürichis kogunisti sarjas «Moodsa traditsioonid vene ja nõukogude kultuuris». Christian Baieri põhjalik artikkel «Re- petitiivne muusika» ilmus «ÖMZ-s» A. Pardilt võetud mo­ toga: «Taandamine miinimumi­ ni, suutelisus lühendada — see on olnud kõigi suurte heliloojate tugevus.» * Zürichi festivalil oli ka vene veerandtoonimuu­ sika õhtu. * Helsingis viidi läbi Ameerika muusika nädal, avaõhtu d Jose Serebrier. * Como järve F-l osalesid IRCAM Pariisist, «Centro di Sonologia» Padiuast jt. * Imeteldav on Londono Arditti-kvarteti töö­ maht: näiteks oli nende reper­ tuaari 237 teosest 82 ME-1. Näiteks kahel õhtul Baselis esi­ tati Bartoki 4-, Scelsi 3., Jona­ than Harvey 3., Brian Ferney- hough' 3. ja 4., Ligeti 2. kvar­ tett- * Uuest muusikast Prant­ suse Raadios: 1989 on «France Musique» ööpäevas 24 tundi kestvatesse programmidesse tel­ linud 46 uut teost, lisaks toimus 126 teose EE Prantsusmaal. * Rõõmustab soomlaste edu rah­ vusvahelistel kompositsiooni- Stseen Händeli ooperist в Julius Caesar», Pariisi Suures Teatris, konturssidel: Kaija Saariahole nimiosas Graham Pushee. ainus preemia «Ars Electroni­ cal» Linzis, Olli Kortekangale grupis). Sellel konkursil on klaverimuusika plaadistas «Phi­ «Prix Italia», UNESCO Tribü­ soomlased varemgi edu saavuta­ lipsile* Zoltän Kocsis (d Ivan neal Pariisis olid rootslase Da­ nud. * Leiti ja esitati К. A. Fischer). * Venezia biennaalide niel Börtzi järel võidukad Tapio Hartmanni «Sinfonia tragica». kunstiliseks juhiks on määra­ Nevanlinna, Olli Koskelini j a Välja ilmus ka William Waltoni tud Silvano Bussotti. * Ja lõpuks Jukka Koskineni (parim noorte peateose «Belsazzari pidu» ori­ ginaal (ilmus Waltoni lese mä­ Herbert von Karajan oma tee lestusteraamat). * Bartoki kogu hakul 1943. aastal tööhoos kont­ Luciano Berio sertmeister Siegfreid Borriesiga. «Songs of the Aztecs» Mehhi­ kos Teotihuacani templi jalamil (d autor, s P. Domingo). Pierre Boulezi «Repons» uues täienda­ tud versioonis Avignoni F-l (d autor). R. Haubenstock-Ra- mati «Imaginaire» Viinis (d Leopold Hager). Gottfried von Einemi «Concerto carintico» Carinthia F-l, Kurt Rapfi Flöö- dikontsert Austria Raadios, Ce­ sar Bresgeni müsteeriumimäng «Der Schiffmann von Laufen» (post mortem), Gerhard Wim- bergeri «Nachtmusik Trauermu- sik Finalmusik» Salzburgi Mo- zartwoche'1. Mitu ME-d vana­ meister Günter Bialaselt. Manf­ red Trojahni «Lieder auf der Heinz Holliger Flucht» Frankfurter Feste'1 (d L. Zagrosek), Aribert Rei- ME-de pikk rida mitmelt poolt: manni «Seitse fragmenti Schu- M. Kageli «Quodlibet» Metzi manni mälestuseks» Hambur­ F-l, «Ballet d'Action Tantz gis, Kurt Schwertsiki Kontra- Schul» Viinis, Muusika klahv­ bassikontsert (Alpisarve- ja pillidele Kölnis. Steve Reieni Viiulikontserdi järel) Heidelber­ «Different Trains» Londonis, gis. Vassili Lobanovi 2. tsello- Kölnis jm maailmalennul. L. sonaat Londoni Almeida F-l. Berio «Concerto II» (pühenda­ Marco Tutfno koorirapsoodia tud D. Barenboimile) Pariisis, «Black Beauty» Roomas. Ric­ seade Brahmsi Klarnetisonaa- hard Rodney Bennetti Sonaat dist. O. Messiaeni «Un vitrail sopransaksofonile Londonis. et des oiseaux» Pariisis (s Arne Nordheimi «Creo» ja Jan John Lill Y. Loriod). A. Schnittke 4. Sandströmi «Inti» Stockholmis. Concerto grosso (5. sümfoonia) Eero Hämeenniemi 2. sümfoonia 22 korda. * Londonis tegutsev Amsterdamis. Dieter Schnebeli Helsingi F-l, Mikko Heiniö kuuba dirigent ja helilooja Oda- «Dahlemer Messe» M. Lutheri Klaveritrio Kuhmo F-l (Fonte- line de la Martinez sai Brasii­ nimepäeval L-Berliinis. Paolo nay-trio Hambrugist). * John lia valitsuselt H. Villa-Lobosi Area «Triplo Concerto» Roo­ Cage ütles ühes intervjuus, et nim medali. * Stuttgardi toetus- mas. Malcolm Arnoldi Tšello- tal on valmis või käsil 4. keel­ preemia noortele heliloojatele: kontsert (Julian Lloyd Webbe- pillikvartett, Pala 2 klaverile, 1. Manuel Hidalgo, 2. Christoph rile) Londonis. Charles Wou- «Freemani etüüdid» sooloviiu­ Staude, 3. Adriana Hõlszky. rineni «Machault non chou» lile, Pala 3-le plaadimängijale. * E. Kreneki nim preemia sai San Franciscos. Münchenis, sar­ Austrias elav jaapani nais­ jas «Musica viva» juhatas Udo helilooja Kyoko Abe (orkestri­ Zimmermann Hartmanni «Sin­ pala «Midnightsummer»). * Do- fonia tragicat» ja enda uut PREEMIAID JA naueschingeni F-i Karl Szuka «Gantebein-Gesänge» baritonile TUNNUSTUSI preemia sai Luc Ferrari teose orkestriga. Lalo Sckifrini «Verirrt. Ein Labyrinth» eest. * 1988 Bourges'i elektronmuusika F-i Witold Lutostaivski Briti kuningliku perekonna preemia sai austria helilooja toetusel väljaantavad «Inter­ Dieter Kaufmanni uusim töö national Allmusic Awards» aas­ «Le voyage au Paradis». * ta muusikud: USA trompetist Austria Vabariigi «Suur höbe- Wynton Marsalis, inglise heli­ aumärk» anti 70. sünnipäeval looja Richard Rodney Bennett, lauljate hinnatuimale klaveri- maestro Leonard Bernstein, an­ partnerile, kammerlaulu asja­ sambel «The King's Singers» tundjale, muusikakirjanik Erik Londonist (20. a-p puhul), «Me­ Werbale, kes valiti ka Viini dia »-isiksusena Brian Matthews, Muusikasõprade ühingu sekretä­ noore kutselise kunstnikuna riks. * Stuttgardi Balletiga ligi Evelyn Glennie, eripreemia sai kolm aastakümmet seotud olnud aga Yehudi Menuhin. * E. v (a-st 1975 kunstiline juht) Mar­ Siemensi muusikapreemia Mün­ cia Haydee vääris Deutsche chenis sai laulja ja dirigent Tanzpreis'i. Peter Schreier (senised lau­ reaadid ka L. Bernstein ja 1989 С Abbado). * Viini Riigi­ Maailma kaalukamaid, Louis- ooperi Kammersangerin'i aus­ ville'i ülikooli Grawemeyeri tava tiitli pälvis ka sopran kompositsioonipreemia vääris Gabriela Benackovä, kes on Kampucheast pärit Arizona üli­ a-st 1978 laulnud seal Jenufat kooli muusikaprofessor Chinary Ung orkestriteose «Inner Voire» liikmed: inglise (walesi) sopran eest * Schleswig-Holstedni Gwyneth Jones (debüteeris RO-s Braimsi-ühingu preemia anti L. 1966, sagedane solist tänaseni) Bernsteinüle ja «Viini Filhar- ja bulgaaria bass Nikolai Gjau- moamkutele» ning helilooja Ad­ rov (debüteeris 1957, nüüd aus­ riana Hõlszkyle. * USA helilooja tas direktor Claus Helmuth Dre- Günther Schulli-r sai Columbia se teda pärast Greminit «Jev­ ülikooli W. Schumani nim geni Oneginis»). RO tiitli preemia (50 000 dollarit). * Kammersänger värske omanik Lääne-Berliini helilooja Aribert on aga hispaania tenor Gia­ Reimann asutas uue, F. Busoni como Aragall. * Mustanahaline nim noorte heliloojate preemia, bass Simon Estes valiti Siena selle vääriliseks peeti Stefan College'i audoktoriks USA-s. Carow'd Potsdamist. * New Yor­ * Austria tšellist Angelika gi E. Segali nim noorte teatri- May sai Tšehhoslovakkiast B. j õudude preemiad: Metropoli­ Martinu medali esimeseks välis­ tan Opera noorte kunstnike maiseks omanikuks. * Salzburgi programmis esinenud sopran «Camerata Academica» k-j pro­ Andrea Gruber ning Broadway fessor Sandor Vegh sai Unga­ Kyung Wha Chung lavastuse «Sarafina» kõik 23 rist Bartõki-preemia, «Camera- osalejat. * Helilooja ja pianist ta'ga» vääris S. Vegh ka Lifari Pariisis asutatud «Prix Friedrich Gulda sai Viini linna­ Ch. Cros' Heliplaadiakadeemia Diaghilev». * Inglise muusika­ pealt Viini linna ausõrmuse. suure auhinna of the Most teadlane Michael Kaye sai Luigi * Viini Riigiooperi värsked au- Excellent Order'i (sh ka töö Illica preemia Milanost panuse eest Mozarteumi prof-na). * eest Puccini uurimisel (eeskätt H. C. Robbins Landoni kuulsaks Siegfried Köhler soololaulud), raamatu «The Un­ saanud raamat «1791. Mozarti known Puccini» ja väljaantud viimane aasta» sai Briti Auto­ nooditrükiste eest (laulud plaa- rite ühingu R. Machelli nita distab P. Domingo firmale preemia kui aasta parim kunsti­ «CBS Masterworks») kirjastu­ raamat (kirjastus «Thames and ses «Oxford University Press». Hudson», London). Raamatu * Euroopa Kooriorganisatsioo- prantsuskeelne tõlge sai aasta nide Liidu (AGEC) parima varem ka Prantsuse Muusika­ kooriteose konkursil (žüriis kriitikute auhinna. * Soomlase 5 000 000 raadiokuulajat) võitis Olli Kortekanga radiofooniline Krzysztof Penderecki «Agnus teos «Memoria» Tapiola-koori Dei» (3. preemia — Pekka kaastegevusel sai eripreemia Kostiaineni «Missa In Deo «Prix Italia» konkursil, «Grand Salutarem»). * Legendaarne Hotel» preemia Salzburgi TV- noor viiuldaja Anne-Sophie ooperite F-l. *. Prantsuse diri­ Mutter valiti oma kodulinna gent Georges Pretre vääris Pa­ Wehri aukodanikuks. riisi Suure muusikapreemia. * Väljapaistva tegevuse eest ko­ reograafina ja balletidirektori- na anti Hamburgi RO balleti- šefile John Neumeierile Serge

Arvo Part MUUSIKAMAAILMA deli ja Haydni uurija (juba Dorati (82-a, suri Šveitsis). * KAOTUSI 1930. aastatel Haydni-uurimus- Ungari päritolu kunstnik, tun­ tele tänapäevase suuna and­ nustatud tantsija ja koreograaf 1988 nud), a-st 1975 Washingtoni Aurel von Milloss (82-a), kes 97-aastane Austria päritoluga Kennedy Center" Musicologist- algul esines solistina Itaalia, Frida Kern * Indiast pärit in-Residence taanlane Jeans Pe­ Saksamaa, Lõuna-Ameerika Kaikhosru Shapurij Sorabij ter Larsen (86 al. * Teenima­ truppides, siis töötas koreograa­ (96-a), huvitav, aga ka oma tult vähe tuntud, viimaste aas­ fina Kölnis, Viini Riigiooperi teoste komplitseerituse tõttu tate uue muusika jt festivali­ ja Milano La Scala's, seadis vähe mängitav ja nii ka tunnus­ del aina rohkem mängitav itaa­ lavale ka Miihaud', Petrassi, tamata helilooja, ligi 4-tunnise lia helilooja Giacinto Scelsi Ligeti, Cerha jm uut muusi­ «Opus clavicembalisticumi» (83-a>. * Sajandi teise poole kat. * Saksa «sotsialistliku» (1930) jt klaveri- («Arleechines- suurimaid plaadistajaid (üle muusikakunsti üks alusepani­ ca» sündis ju veel 1982!), or­ 600 plaadi, 31 preemial saa­ jaid, Saksa DV Heliloojate ja kestri- ja kooriteoste autor, nud), Dallase, Minneapolise, Muusikateadlaste Liidu presi­ muusikakriitik ja -kirjanik, kes Stockholmi, Washingtoni, Det­ dendiks olnud helilooja Ernst kogu oma pika elu elas Inglis­ roidi ja mitme Londoni or­ Hermann Meyer (82-a). * Walesi maal üsna erakuna. * Hispaania kestri peadirigent, ka heli­ muusikaelu kesksemaid kujusid, klassikalise, rahvusliku muusika loojana tuntud ungarlane Antal helilooja ja dirigent (BBC Welsh nestoriks nimetatud Pablo Soro- SO), walesi-aineliste oratooriu­ zäbal (91-a), populaarsete zar- Herbert von Karajan mide «Dewi Sant» ja «Pantyce- zuela'de «Sadamakõrtsi neiu», lyn» ning ooperi «Menna» autor «Tsirkusekloun Black» jt autor. Arwel Hughes (79-a). * Itaalia * Itaalia pianist ja helilooja muusikakriitik ja raamatute Guido Agosti (87-a), Beethoveni autor (Verdi biograafia, Mo­ ja Brahmsi interpreet, esinenud zarti klaverimuusikast, «Eks­ ansamblis Pierre Fournier', perimentaalne muusika ja es­ Severino Gazzelloni ja Enrico teetika»), saksa kirjandusklas­ Mainardiga, eesti päritolu (ja sika tõlkija Massimo Miia (78-a). äsja kodumaad külastanud) laul­ * Saksa muusikateadlane (oope- ja ja näitleja Lydia Stix-Agosti riasjatundja, eriti slaavi ooperi abikaasa. * Saksa tuntumaid alal) ja -kirjanik, äsja H. Wolfi muusikakirjanikke ja -teadlasi, monograafia lõpetanud, «Opern- Schönbergi biograaf, ka Busoni, welti» autoreid Kurt Honolka Stravinski, Raveli, Blacheri jt (75-a). * Meie sajandipoole üheks monograafiate autor ning muu­ väljapaistvamaks kammerlaul- sikaajaloo professor Hans Heinz jaks peetud, Salzburgi, Edin­ Stuckenschmidt (85-a). * Hän­ burgh' jt festivalidel triumfee-

Viini Filharmoonikute uusaastakontserti 1989 juhatas Carles Kleiber rinud, 1950-datel Met'is ja La burgi F-l Toscanini käe all ja berg! kogutud teoste välja­ Sccla's debüteerinud Irmgard NY Met'is debüteerinud, kus andja Carl Dahlhaus (61-a). * Seefried (69-a), kellele on kirju­ oli solist a-ni 1966. * Herbert Münchenis Baieri Riigiooperi tanud ka Henze ja Liebermann. von Karajan suri 16. VII Salz­ orkestri ees varises kokku sealse IS oli abielus viiuldaja W. burgis. * Sloveeniast pärit Raadioorkestri šeff, Napolis, Schneiderhaniga. * Esimene austria tenor, Viini Riigiooperi Linzis ning alalise külalisdiri­ naisdirigent New York City solist kolmel aastakümnel, Mo- gendina Viini RO-s, La Scala's, Opera orkestri ees, hiljem Eu­ zarti-lauljana hinnatud, ka ora­ Met'is ja Lääne-Berliini Deut­ roopas, ka La Fenice's, Frank­ tooriumis ja kammerlaulus sil­ sche Oper'is tegutsenud Guisep- furdi Ooperi peadirigent ungari ma paistnud Anton Dermota pe Patane (58-a) * Ja nooremate päritoluga Judith Somogi (46-a). (79-a). * Bulgaariast pärit, meeste pikk, kurb rida: soom­ * Ja veel muusikaga seotud ol­ Frankfurdis ja Gelsenkirchenis laste bass Matti Talvela (52-a). nud lahkunuid: suri 1974 Lon­ jm tegutsenud dirigent Lju- * 1982. aastal raske haiguse donisse emigreerinud Carolina bomir Romanovsky (77-a). * tõttu esinemistest loobuma Prokofjev (91-a), S. Prokofjevi Soome koorimuusika Gesualdoks pidanud inglise pianist, «Tšai- lesk, kes viibis aastatel 1953— nimetatud, Soome Raadios ja kovski kuld» John Ogdon 1956 Põhja-Uuralis. * Düsseldor­ Sibeliuse Akadeemias uue muu­ (52-a). * Saksa dirigent Jo­ fis suri George H. Mendelssohn- sika õppejõuna tegutsenud hannes Winkler (39-a) — huk­ Bartholdy, Felix M.-B. järel­ Bengt Johansson (74-a.) * kus autoõnnetusel teel Leip­ tulija, tuntud plaadifirma «Vox Tšehhi helilooja ja dirigent, zigist Düsseldorfi, vahetult enne Records» asutajana. viimasel ajal enam ooperilavas- S. Matthuse «Krahv Mirabeau» tajana tuntud Väclav Kašlik ME-sid Karlsruhes ja Esse­ (71-a), eriti hinnatud SLVs nis. * Euroopas väga tunnus­ koostöö kunstnik J. Svoboda- tatud USA klavessinist ja orga­ 1989 ga). * Itaalia tšellist, ansambli- nist Scott Ross (38-a), kes mängija ja dirigent, Milanos, Ameerika muusikateaduse nes­ 1987 sai Prantsuse muusika­ Zagrebis {Solisti di Zagrebi), kriitikute «aasta muusikaisik- tor, Viinis, Londonis, Bosto­ Saarimaal, Salzburgis (Camera- nis ja Santa Barbaras tegut­ suseks», kelle viimaseks eduks ta Academica), Düsseldorfis ja jäi D. Scarlatti kõigi 555 sonaadi senud, Ameerias nõutavate Stuttgardis pedagoogina töö­ Bachi, Brahmsi ja Haydni raa­ salvestamine 34 CD-le. * Katkes tanud, ka Eestis esinenud Anto­ veel üks side I. Stravinskiga: matute autor Carl Geiringer nio Janigro (71-a). * Inglise (89-a). * Ungari dirigent, Mün­ 83. eluaastal suri Genfis tema pianist ja pianismialaste raama­ poeg, maalikunstnik Theodore chenis ja 1923 New Yorgi Met'is tute autor Denis Matthews abidirigendina alustanud, Mosk­ Stravinski. Lahkus Pasternaki- (70-a). * Saksa muusikateadlane, de pere neljast musikaalsest lap­ va Raadio, Pariisi Opera ja Wagneri uurija, uue muusika Comique'i juures tegutsenud, sest noorim, Borissi õde Lydia tundja ja leksikograaf («Neue Pasternak-Slater (87-a Oxfor­ 1961 ka Tallinnas juhatanud Handbuch der Musikwissen- Georges Sebastian (Sebestyen, dis), kes õppis samuti muusikat schaft» 11 köites, Riemanni lek­ (ema oli kontsertpianist Rosa 85-a|. * Kaasaja silmapaistva­ sikon), ajakirjade «Neue Zeit- maid lauljaisiksusi, Zagrebist Koffmann), sai tuntuks aga B. schrift für Musik» ja «Melos» Pasternaki tõlkijana^ inglise pärit sopran Zinka Milanov toimetaja, Wagneri ja Schön­ (83-a New Yorgis), 1937 Salz­ keelde.

ОШ11ШПЕ!

3. aprill — KARIN PRII, pianist — 75 5. aprill — KIRILL RAUDSEPP, dirigent, Eesti NSV rahvakunstnik — 75 15. aprill — MAIE TOOMPERE, Nukuteatri näitleja — 50 16. aprill — HERARDO CONTRERAS, Vene Draamateatri näitleja, Eesti NSV teeneline kunstnik — 50 17. aprill — OLGA BUNDER, «Vanemuise» ooperisolist — 50 26. aprill — HELMI BETLEM, lauljatar — 80 28. aprill — VELLO LOOGNA, puhkpilliorkestri dirigent ja pedagoog, Eesti NSV teeneline kunstitegelane — 50 28. aprill — LY-MARET JAANSOO, «Estonia» noodikogu hoidja — 60 Seltskonnakroonika Vähstuultcs purjetavat rahvakunstnikku Miikk Mikiveri kohtab Eestimaa avalikkuses nüüd harve­ mini. Heidame pilgu vahepealsele etapile. Mis oleks lugejale põnevam: rahvmsvaheline filmielu või Т. Veermäe, J. Ellingu ja T. Huigi fotod. MMi perekonnaelu? Asetame esipildi õigustesse eesti noore pere, nagu nüüd kombeks. Siin nad on: õnnelik M.M., Norras sündinud Jon-Arnold Mikiver ja noor ema Carmen Uibukant.

Millega on Mikiver vahepeal veel tegelnud peale Eesti Teatriliidu liidriks olemise ja Moskvas saadi­ kuks käimise? Teadagi, soome režissööri Rauni Mollbergi filmi «Sõbrad ja tuttavad» võtte­ paigad olid Norras ja Lapimaal, seltskond hää: soomlased, rootslased, norralased, jaapanlased ja Elle Kull, Ain Lutsepp, Jaanus Orgulas, Nikli- miljonär Arno Jurmala (MM.) naist Lisat mängib alati suurepärane Stina Ekblad. Aga niipea kui tee koju toob, Tõnu Mikiver: «Kas ei vaja sius Pekka Mikiver, võidujanune ja külastab Mikiver kõige suurema üksi lavastaja Kristust, kes äsja võitlusvalmis, oma esimese poja järjekindlusega oma elus korv- ristilt alla astunud?» õigusega. ~ pallisaali. Näib, et seda teeb ka kogu meessoost dünastia — pe­ rekeskne on MJM. ka siin. Laupäevi alustab Mikk kell 8 väikese keksimisega.

Võidumängu kolm osalist — Mikk pojaga, Pekka onuga, Tõnu vennaga. isiko • kin THEATRE. MUSIC. CINEMA. APRIL 1990 ESTONIAN CULTURAL MAGAZINE. PUBLISHED MONTHLY BY PERIODIKA. EDITOR-IN-CHIEF: MIHKEL TIKS. ASSISTANT EDITOR: PEETER TOOMA. THEATRE EDITORS: REET NEIMAR, MARGOT VISNAP. MUSIC EDITOR: MARE PÕLDMÄE, MART SIIMER. CINEMA EDITORS: JAAK LÕHMUS, SULEV TEINE- MAA. ART DIRECTOR: MAI EINER. NARVA MNT. 5, PK 3200, TALLINN 200090, ESTONIA

L. VELLERAND. Myth and life (71) THEATRE The distinguished theatre critic looks at the new production in the Endla Theatre in Pärnu, of one MATI UNT answers (5, 76) of O'Neill's latest plays A Moon for the Misbego­ An interview with Mati Unt, a well-known Esto­ tten, directed by P. Pedajas. Referring to the nian writer and theatre critic, who has also showed overall complexity of the play, the reviewer himself a theatre director of an increasing self- is tolerant about the production, pointing out, confidence and professionalism in the past few however, that alongside scenes that have been years. He talks about the relationship between successfully dealt with and come alive, there is a theatre and literature, the rehearsing process, lack of dramatic tension, a lack of a connecting his participation in the innovatory productions of or uniting feeling. the Vanemuine Theatre in the 1960s/ 1970s, the intellectuals' opinion of the ongoing social proces­ E. SIIMER. Silvi Vrait on the Pärnu stage (73) ses in Estonia, the Estonian struggle for freedom. Balancing on the slender possibilities that a small The interviewer is Reet Neimar. town theatre has, the Pärnu theatre brought a G. SCHUTTING. Self-portraits with masks (49) new production of a former Broadway hit Zorbas A review in the form of a literary etude dis­ (direction — I. Normet) before the Estonian cusses the productions in which the director also audiences. Silvi Vrait, a gifted singer from the ca­ appears as an actor. The reviewer puts forward pital city, now at the height of her powers, a couple of hypotheses explaining the functions appears as a guest star in the production, and which the director-actor takes upon himself. She in the character the director has skillfully united analyses L. Peterson's direction of Le Misanthrope all her major vocal parts. The reviewer supports (the director as Alceste, or Philinte), E. Herma- the venture in principle, but finds the theme of the kiila's direction of The Tempest (himself as Pros- masses and mass scenes to be weak and thinly trea­ pero), J. Viiding's direction of Waiting for Godot ted, and the choreography to be quite unsuitable (as Estragon), Happy Days (as Willie) and a set of in the context. short plays by Beckett under the title What and Where? MUSIC M. TIKS. Will the lazybones cleanse the stables T. KALAM. Ludvig Juht and Endel Kalam: two of Augeas? (58) careers in Estonian music (26) The reviewer speaks on two productions which have Tõnu Kalam, a conductor who lives and works in obvious points of contact with what is happening the USA, wants to specify the role that the world- on Estonian political scene today, namely Her­ famous double-bassist Ludvig Juht (1884— cules and the Stables of Augeas by F. Durrenmatt 1957) and Endel Kalam (1915—1985), his own fat­ and The Lazy Bones, a popular comedy by an Esto­ her, a viola player and conductor, played in nian classic H. Raudsepp. The latter is presented in world music. The task that both men set I hemselves a modernized version as interpreted by the Esto­ was to introduce Estonian music on the American nian author Mati Unt. In comparison, The Lazy continent. A detailed account of their careers is Bones gains more points with its political up- given. The article also contains recollections by todateness, also showing a little more originality Ludvig Juht on how he collaborated with Eino in social thinking (and being more sceptic towards Tubin on the famous Double-Bass Concerto. the «Estonian cause»). Speaking about E. Kalam, we must say that his J. ALLIK. The April abstracts (63) work in the German refugee camps after the The reviewer who proceeds from an unsuccessful Second World War was of utmost importance. production of G. Buchner's The Death of Danton Both men were leading figures on the Estonian (guest director A. Myllymäki from Finland) in the music scene in America, always prepared to give Drama Theatre, presents a fascinating and original financial and moral assistance to young Estonian treatise on the Estonian condition of today and musicians in emigration. its possible association with a revolution (or a restoration). Music in print (33) » In February Scripta Musicalia, an edition of the V. JÜRISSON. The joy of being different (67) Tallinn Conservatory, saw its first print. The Mai Murdmaa, the best Estonian choreographer editor of this music paper, Andrus Kallastu, a and ballet director has surprisingly emerged on 4th-year composition student, introduces the pros­ the Estonian theatre scene as a new directing pects and aims of this periodical. The paper will personality with her first drama production based be published twice a month, and there are also on a short story by the Finnish author A. Paasi­ plans to publish thematic editions, for example, a linna entitled A Howling Miller. Veiko Jürisson, collection dedicated to the work of Arnold a former theatre actor and director, now a script­ Schoenberg, etc. writer and drama editor, here appearing as a de­ butant reviewer, comments on a rather original R. POLDMAE. The fifth Estonian national song production. Priit Pedajas, a director from the festival (34) 94 Pärnu Theatre, has been cast in the title role. In 1894 the fifth Estonian national song festival was held in Tartu in which 131 mixed choirs, 94 male choirs and brass bands with a total of 4, 000 participated. The festival took place in a CINEMA complicated situation because of the russifica- U. ECO. Do your movie yourself (17) tion policy pursued by the tsarist government, This article by Umberto Eco, an Italian philosop­ so it is a wonder that it took place at all. There her, semiotician and author (b 1932) is a reprint was a lot of argument (and later even reproa­ from his Dlario minino and, at the same time, the ches) about the music programme. Eventually 11 first introduction of Eco to the general public Estonian originals out of 17 secular songs re­ in Estonia. Eco, a renowned scholar, is also a master mained. Half of the programme was made up of parody who thinks that the first as well as the of religious songs, the majority of which were noblest aim of parody is to cast a shadow of written by the Germans. As no Russian songs doubt on the things that tend to be too serious. In were included, there was a lot of resentment this article Eco shows how simple it is for one on the part of the pro-Russian Estonians and who has mastered a kind of a model story to fill Russian-language press. The Estonian intellec­ it in with a whole string of standardized tuals, organizers of the festival, compromised with combinations and, in this way, to make up, let's the Baltic barons in order not to collaborate say, 15, 751 Antonioni films. The same can be done with the Russians. The leaders of the major with the films of Godard, Olmi, Bellochio, Vis- event were K. A. Hermann, J. Kappel, К. Türnpuu conti, etc. as Eco points out in a very suggestive and D. О. Wirkhaus. way. The translator Ülar Ploom has added an E. TOIVI. On the Estonian folk music orchestra — introduction to the life and work of Umberto now and in the future (38) Eco. Several attempts were made in the 1930s to estab­ R. KINISJÄRVI. When the audience is filled with lish an Estonian folk music orchestra. The reviewer horror (41) claims that the possibilities of Estonian folk instruments have not been fully used, the The article gives a survey of the history of orchestra sounds more like any orchestra horror film as a distinctive genre, looks at its playing popular music. And yet we have such sources and major themes with a concentration on wonderful orchestral instruments as the Estonian the breakthrough years of the 1960s. Finally the kantele. reviewer presents his own interpretation of the latest horror films reaching the conclusion that P. KUUSK. The world of music, season 1988/1989 horror film is obviously in a state of crisis. (78) E. KOMISSAROV, J. ARRO. Grand prix awarded A survey of top music events in the world has to Rao Heidmets and Jaak Arro on the Espinho been published eight times in the magazine, but animated film festival in Portugal (96) this is the first time that the reviewer has A conversation between the art critic Eha Komis- had access to the most influential music (and sarov and the painter Jaak Arro which sheds not only music) magazines of the world. The light on the motives behind Rao Heidmets' survey covers the new productions by the cartoons Papa Carlo's Theatre (1988) and Noblesse world's leading opera theatres (La Seäla, the oblige (1989) in which dolls, the size of human Met, etc.), singers, conductors, performers. Also beings, have been used. included are the new works of the still active distinguished composers, modern music festivals, etc.

Ajakirja «TEATER. MUUSIKA. KINO» saate väljaspool NSV Liitu tellida aadressil: Akateeminen Kirjakauppa The Academic Bookstore Subscription Services PO BOX 128 SF — 00101 Helsinki Finland Phone (90) 12141, telex 125080 akahe sf Telefax+358 0 121 4441 «Teater. Muusika. Kino» tellimisindeks 78224

«TEATEP. МУУЗИКА. КИНО.. («Театр. Музыка. Кино.) Laduda antud 15. 02. 1990. Trükkida antud 19. 03. 1990. Журнал министерства культуры. Союза композиторов, Formaat 70X100/16. Ofsetpaber nr 1. Ofsettrükk. Trüki­ Союза кинематографистов и Союза театральных деяте­ poognaid 6,0. Tingtrükipoognaid 7,8. Arvestuspoognaid лей ЭССР. На эстонском языке. Выходит один раз в 12,7. Trükiarv 18 000. Tellimuse nr. 833. EKP Kesk­ месяц. Редакция: 200090 Таллинн, п/я 3200. Нарвское komitee Kirjastuse trükikoda, 200090 Tallinn, Pärnu шоссе 5. Издательство «Периодика», 200001 Таллинн, mnt 67-a. Hind 75 kop. Пярнуское шоссе 8. Типография Издательства ЦК КПЗ. 200090 Таллинн, Пярнуское шоссе 67-а. Toimetus: 200090 Tallinn, pk 3200, Narva mnt 5 Kirjastus: «Perioodika», 200001 Tallinn, Pärnu mnt 8. GRAND PRIX RAO HEIDMETSA JA JAAK ARRO «PAPA CARLO TEATRILE» ESPINHO MULTIFILMIFESTIVALIL PORTUGALIS. •.

Eha Komissarov: Osalesid nukufilmi loomisel, mis sai rahvusvahelise auhinna. Mida sul on rääkida «Papa Carlo teatri» loomisest? Jaak Arro: See film on mingil kombel jätk meie varasemale tegevusele ja ma alustak- singi Kunstiinstituudi rockbändist «Päratrust» 1979. aastal, kuhu peale minu kuulu­ sid ka H. Volmer, J. Kermik, E. Olle ja U. Vool. Armastasime show'sid ja seetõttu läksimegi kino peale. Rao Heidmets on minu klassivend, kes parasjagu käis amatöör- filmi kursustel ning ta liitus meiega. Tegime peamiselt mõneminutilisi süžeelisi filme ja näitasime neid pidudel, kus me esinesime. Saime nii kuulsaks, et kui kuskil koolis esinesime, keelasid õpetajad selle peagi ära. Tollal olid ju noorte rahutused aktuaalsed ja meie esindasime puhast vastukultuuri. EK: Kas te määratlesite end kunagi undergroundina"? JA: Praegu arvan, et «Päratrust» oli lihtsalt puhas punk, kuigi mina ei teadnud pungist veel midagi. Meil ei olnudki eeskujusid, sest kogu see filmitegemine oli seotud rockikontsertidega. Warholi underground-tümidest polnud me igatahes midagi kuulnud. Tegime igasugust jäma ja see meeldis meile. Näiteks sekundeeris «Stalke- rile» meiepoolne film «Kalkar», kus esitasime oma kogemusi keskkonnast. Filmile eelnevat mõtet meil tavaliselt polnud, tassiti lihtsalt kodunt kokku naljakaid asju ja nendega improviseerides sündiski film. Publik oli meiega samal lainel ja koolipidudel võis alati midagi huvitavat kohata. Mäletan siiani luuletust, mida 2. Keskkoolis luges keegi noormees: sõitsid tankid/ sõitsid reed/mööda verist külateed/kõige ees oli punalipp/püsti nagu tuletikk/ katjuša oli kõige viimane/külatee oli liivane/. Asu­ sime väljaspool hea ja halva maitse piire, sest pungiga kultuuriprobleeme ei teki. Punk paneb armastama allakäiku, provokatsioone, tema laeng on ennekõike negatiivne. Arvan, et sellist kogemust vajati tollal. Kord esinesime kõrgkoolidevahelisel ise- tegevusülevaatusel Pedas. Kui meie filmide näitamiseks läks, paluti meil lahkuda. Ent rahvas nõudis žürii otsuse tühistamist ja žürii lahkuski publiku nõudel. Järgnevalt tegime filme «Turistfilm» sildi all, ja see oli juba teadlik naljafilmide tegemine, mida mõjustas Benny Hill. Meil oli 16mm kaamera, filmid ilmutati salaja TV-s, monteeris Rao. Mina olin peamiselt loominguline kaader ehk teisisõnu tegelesin lolluste väljamõtlemisega. Kui meie kontserttegevus «ära väsis», jäin sest kõigest kõrvale. Ainult vahetevahel kirjutasin enda lõbuks stsenaa­ riume, mis järgisid laulutekste, sealt pidanuks tulema videofilm, aga sinna see jäi. Olin täielikult hõivatud maalimisega ja siis ilmus Rao Heidmets välja. Oli 1987. aasta, mul oli salonginäitus, kus ma esmakordselt esitasin oma puupäid. Rao tegi mulle ettepaneku elusuuruste nukkudega filmi valmistamiseks ja ta veenis mu ära. Rao oli sürrealismimõtet endas kaua kandnud ja otsis sellele väljundit. Minu mannekeenid andsid talle vajaliku idee. EK: Kas sul endal oli sürrealismiga hea suhe? See läks just parasjagu moodi. JA: Arvan, et Rao oleks need filmid teinud veelgi sürrealistlikumad, kui nad olid, aga ma hoidsin teda tagasi. Filmikunstis on sürrealism kahtlemata kihvt asi, kuid mulle meeldib Tarkovski filmikunsti ajatus ja kohatus palju enam kui sürrealistlik filmiklassika. Pidasin selles filmis rohkem silmas Chiricot tema metafüüsikaga ja Delvaux'd kui Dalid, kes on oma ideedega huvitavam kui maalijana. Viimane on mulle tähtsam. EK: Sinu «puupead» andsid algtõuke filmi loomiseks, ent mis sai edasi? JA: Kujund ja sündmustik sõltuvad selles filmis tõesti teineteisest väga olulisel määral. Stsenaariumi tegime koos, ent meil oli kohutavalt raske oma ideid realisee­ rida. Filmis mängib suurt osa valguse-varju mäng ja ruumis valitsev atmosfäär, neist tulenevadki õieti filmi kaks pealiini. Ühelt poolt hämar, totaalne lavatagune maa­ ilm oma sahinatega ja teiselt poolt lava teatraalse, värvikireva, pidevalt vaheldu­ vate meeleoludega keskkonnana. Kavatsesime teatri tähenduse totaalset laiendamist. Tahtsime sellest luua absurdse, sürrealistliku maailma, sest kus veel võiks nukk paremini esile pääseda. Kerge polnud nukule tegevuste väljamõtlemine, selleks oli vaja mitmesuguseid story'sid leiutada ja hoolitseda nende vormilise lahenduse eest. Tehnilisele personalile olid meie taotlused liiga metafüüsilised ja seetõttu raskesti järgitavad. «Päratrusti» aegadel realiseeris meie team analoogilisi eesmärke tundu­ valt kergemini ja kiiremini, kõigile oli asi lihtsalt selge. Filmi tegemine nõudis seda­ puhku palju tööd, mida jääb meenutama tohutu hulk musta materjali. Võisime seetõttu asuda kohe teise samalaadse filmi tegemisele («Noblesse oblige»), millest vaid niipalju, et seal läksime veelgi teadlikumalt sürrealismi ja metafüüsika peale. EK: «Papa Carlo» rahvusvaheline edu seob sind tõenäoliselt ka edaspidi filmiga? Mida te edasi teha kavatsete? JA: Kahtlemata on filmikanal põnev võimalus ennast loominguliselt välja elada, eriti kui režissöör sind kuulda võtab. Ma ei usu siiski, et enam õnnestuks niisama lihtsalt selliseid filme teha, arvan, et meil ei jätku selleks raha. 96 EK: Palju tänu vestluse eest. Eks me proovime uskuda imedesse.

0 w. V Ui

<•

Äi ^ *

El J ti

•r i Я^^^внНбн 1

j^y.^..4- КтВдт^^ИФШы^у^^тВт^ЧКг^! S^^^M^Hi

75 kop 78224