MONUMENTA ESTONIAE ANTIQUAE VANA KANNEL EESTI REGILAULUD ESTONUM CARMINA POPULARIA XI 1 EESTI KIRJANDUSMUUSEUM EESTI RAHVALUULE ARHIIV MONUMENTA ESTONIAE ANTIQUAE I VANA KANNEL CARMINA POPULARIA XI TARTU 2014 2 EESTI KIRJANDUSMUUSEUM EESTI RAHVALUULE ARHIIV VANA KANNEL XI KODAVERE REGILAULUD KOOSTAJAD LIINA SAARLO, EDNA TUVI TARTU 2014 3 Avaldatud tekstid pärinevad Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi, Eesti Kee- le Instituudi eesti murrete ja soome-ugri keelte arhiivi ning Tartu Ülikooli eesti murrete ja sugulaskeelte arhiivi kogudest. Toimetajad: Janika Oras, Kristi Salve Keeletoimetajad: Janika Oras, Kadri Tamm Toimetaja assistent: Annika Kupits Küljendus: Maris Kuperjanov (tekstid), Siret Roots (illustratsioonid) Kaas: Paul Luhtein Raamatu ettevalmistamist ja väljaandmist on toetanud Eesti Haridus- ja Teadusminis tee- rium (Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi sihtfi nantsee ri ta vad tea dusteemad SF0032470s03, SF0030180s08; institutsionaalne uurimistoetus IUT22-4; riiklikud program- mid „Eesti keel ja rahvuslik mälu“, „Eesti keel ja kul tuuri mälu“); Eesti Kultuuriministeerium (Eesti kirjanduse toetusprogramm, Peipsi veere kultuuriprogramm); Eesti Teadusfond (grandid 2158, 2743); Eesti Kultuurkapital. Autoriõigused: autorid (sissejuhatused, registrid) AS Regio (kaart) EKM Teaduskirjastus ISBN 978-9949-490-95-0 ISSN 1406-2267 4 SAATESÕNA „Vana Kannel“ (Monumenta Estoniae Antiquae I: Estonum Carmina Popularia) on regilaulude teaduslik sariväljaanne, mille iga osa sisaldab ühe (resp. kahe) kihelkonna kõiki temaatilis-tüpoloogiliselt korraldatud regilaule. Väljaande algatas eesti rahvusli- ku ärkamise suurkuju dr Jakob Hurt, kes jõudis ise koostada kaks esimest osa: „Vana Kannel“ I, 1875–1886 (Põlva kihelkonna laulud) ja VK II, 1884–1886 (Kolga-Jaani). Nüüdseks on ilmunud veel: VK III, 1938 (Kuusalu); VK IV, 1941 (Karksi); VK V, 1985 (Mustjala); VK VI: 1 ja VK VI: 2, 1989 (Haljala); VK VII: 1, 1997 ja VK VII: 2, 2003 (Kihnu); VK VIII, 1999 (Jõhvi ja Iisaku); VK IX, 2009 (Lüganuse); VK X, 2012 (Paide ja Anna). Käesolev „Vana Kandle“ XI osa sisaldab Kodavere kihelkonnast kogutud regilaule. „Vana Kannelt“ koostades on lähtutud põhimõttest avaldada esmajärjekorras laulu- rikaste piirkondade laulud. Kuidas jõudis järg Kodavere kihelkonna regilaulude avalda- mise kätte? Põhjuseks on kõigepealt Kodavere regilaulutraditsiooni omapära ja teiseks piirkonna läbikogutus. Kodavere on kihelkond, kus läheb piir (ja samas toimub segunemine) põhja- ja lõuna- eestiliste nähtuste vahel, teisalt kohtab paljusid Kodaveres esinevaid idaeestilisi jooni Kirde-Eestist Kagu-Eestini välja. Kunagised seosed vadjalastega on siin jätnud omalaadse vadja-substraadi nii murdesse kui folkloori.1 Kodavere regilaulutekstides on valdaval kohal põhjaeestilised jooned, viisides on palju lõunaeestilisi mõjusid. Laulutraditsioonis on jooni, mis ulatuvad Kagu-Eestist läbi Kodavere Kirde-Eestisse ja sealt Vadjamaani välja (lõikuslaulud, kaasikute laulud), mõned laulud on ühised Lõuna-Eestiga („Lemmkibu laul“). Täheldada võib arhailisi loitsulisi ja itkulisi jooni vaeslapse- ja orjuslaulude sajatusmotiivides ning surma ja leinaga seotud lauludes. Ääremaises ja vaeses Kodaveres, mis jäi uuemoelise linliku kultuuri keskustest kõrvale, oli rahvaluule kogumise kõrgajal veel vana regilaulu oskajaid. Siin olid säilinud laulude vanemad jooned, vanamoelised tavad ja nende toetusel ka tavandilaulud.2 1 Herbert Tampere sõnavõtt rahvaluule kogumise küsimuste arutamise koosolekul 11.04.1955 Keele ja Kirjanduse Instituudi folkloristikaosakonna, Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonna ja TÜ eesti kirjanduse ja rahvaluule kateedri esindajate osavõtul. EKM arhiiv, n 1, s 196. 2 Kristi Salve, Põhja-Tartumaa töö- ja tavandilaulud. – Kristi Salve, Ingrid Rüütel, Põhja- Tartumaa regilaulud I. Töö- ja tavandilaulud. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn 1989, lk 8–11; Herbert Tampere, Mõningaid eestlaste etnilise ajaloo küsimusi suulise rahvaloomingu valgusel. – Eesti rahva etnilisest ajaloost. Tallinn 1956, lk 257. 5 Esimesed, pastor Jakob Wilhelm Everthi kogutud Kodavere regilaulud avaldati baltisaksa estofi ilses ajakirjas „Beiträge“ 1825. aastal. Pärast seda on Kodavere regi- laulu traditsiooni lisaks juhuslikele kirjapanekutele jäädvustatud mitme rahvaluule kogumisaktsiooni käigus. Jakob Hurda stipendiaadid Mihkel Koik ja Johannes Härms (1887), Eesti Üliõpilaste Seltsi stipendiaadid August Liiv ja Johannes Raja (1905) ja Eesti Rahva Muuseumi stipendiaat Arnold Simson (1920) jäädvustasid suurema osa meieni jõudnud Kodavere vanemast regilaulupärandist, kokku üle 300 laulu ja 59 viisi. Pärast Teist maailmasõda, kui vanema rahvaluule, sh regilaulu kogumine ja uurimine oli ras- kendatud, sai huvi Peipsi-äärse piirkonna vastu põhjendada vajadusega uurida eestlaste ja venelaste kokkupuuteid. Nii tegigi Erna Normann Kirjandusmuuseumis 1948. aastal ettepaneku uurida eesti–vene suhteid Peipsi rannikul. 3 Selle ettepaneku tulemusena toimusid 1954.–1955. aasta suvel (pärast mõningaid eeltöid) ekspeditsioonid Kallaste rajooni. Lisaks poliitilise tellimuse täitmisele – eesti–vene suhete uurimisele – koguti ka väga palju klassikalist folkloori. Juba ainuüksi kirjapanekuid on sellest perioodist kokku tuhatkond lehekülge, lisaks tehti helisalvestusi ja noteeriti viise. Idamurde tuumikalana on Kodavere olnud ka murdeuurijate tähelepanu keskpunktis. Suurkogumiste tulemusena on Kodaverest jäädvustatud ligi 1500 regilaulu ja nõiasõna. Sellele lisanduvad 2000 lastelaulu ja salmi Andersoni lastelaulude kogumisaktsioonist 1920.–1930. aastatel. „Vanas Kandles“ avaldatavad tekstid on läbinud valikusõela. Kodavere regilaulutraditsiooni iseloomustab töö- ja tavandilaulude rohkus, need moodustavad veerandi 1528 väljaandes avaldatud laulust. Rohkem kui veerandi jagu on väljaandes lastelaule ja loitse. Nn üldist lüürikat ja lüroeepikat esindab alla poole lauludest. Üldise lüürika seas on silmapaistval kohal noorrahva elu kajastavad ja kosjateemalised laulud. Hoolimata sellest, et lüroeepiliste laulude osakaal on üsna väike, nagu eesti regi- laulus üldiselt, leidub nende hulgas siiski huvitavaid, mitme variandiga esindatud laule. Kodavere laulutraditsioonile on iseloomulik üksikute silmapaistvate lauluoskajate esilekerkimine 20. sajandi keskpaiku. Nende juurde pöörduti korduvalt tagasi ja seetõttu on 20. sajandi teisel poolel üles kirjutatud ja helisalvestatud laulude liigilis-tüpoloogiline valik üsna napp, eriti võrreldes varasema perioodiga, mil lauluoskus oli üldisem ja selle tulemusena ka kihelkondlik repertuaaripilt tunduvalt mitmekesisem. 20. sajandi teisel poolel on tuntud peamiselt kalendri- ja pulmatavanditega seotud üksikuid laulutüüpe ning lastelaule. Sama ainese korduvast jäädvustamisest tuleneb ka mõne laulutüübi ülisuur teisendite arv – 26 laulutüübil 459st on 10–54 teisendit ja need moodustavad kolmandiku avaldatavatest lauludest. 3 EKM arhiiv, n 1, s 67. 6 Kodavere regilaulude väljaandmine võeti „Vana Kandle“ tegijate plaanidesse alles 1973. aastal.4 „Vana Kandle“ Kodavere köite sihipärase koostamisega hakkas tegelema Urmas Oras, kes noore regilaulu-uurijana 1987. aastal Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonda tööle asus. Toona oli „Vana Kandle“ koostamine üks regilaulu-uurijate enesest- mõistetavaid tööülesandeid. Piirkonna valiku tingis teadmine, et Kodavere on huvitava ja rikkaliku lauluvaraga, korralikult läbikogutud kihelkond. Oma rolli mängisid ka Urmas Orase Kodavere juured. 1995. aastal võttis koostamisjärje üle Liina Saarlo, tollal veel TÜ üliõpilane. Toonane käsikiri koosnes kahest mapitäiest tüpologiseeritud laulutekstide masinkirjakoopiatest. Muutunud tehnilised võimalused tingisid selle, et uue koostaja esimeseks tööks oli laulutekstide arvutisse sisestamine. Edna Tuvi töö Kodavere regi- lauluviiside osa koostamisel algas 2006. a. Mitmesugustel põhjustel venis „Vana Kandle“ käsikirja ettevalmistamine pea kahele aastakümnele. Pärast Kodavere laulude täiendavat väljaotsimist käsikirjadest ja helisalvestustelt oli tulemuseks väga mahukas algkäsikiri 3500 rohkem või vähem regivärsilivormilise laulu ja nõiasõna, lastelaulu ja -salmiga. „Vana Kandle“ koostamise põhimõtete väljatöötaja Herbert Tampere on avaldanud veendumust, et regilaulude akadeemilises väljaandes peaks kajastuma regilaulu kogu eluiga, regilaulueelsetest vormidest siirdevormiliste lauludeni.5 Kodavere laulude puhul oleks äärmuste rohkus jätnud regilaulude tuumiku vähemusse, varjutades nii Kodavere omapärase arhailise regilaulutraditsiooni. Seetõttu otsustasid koostajad ja toimetajad avaldatavaid laululiike piirata, lähendades Kodavere köite koostamispõhimõtteid „Vana Kandle“ seeria esimestele, Jakob Hurda poolt välja antud osadele. Otsustati mitte avaldada karjasehuikeid, labajalavalsilaule ja loodushäälendeid, küll avaldatakse aga mõningaid kohalikus traditsioonis kinnistunud siirdevormilisi laule (nt „Hobune varastatud“). Tõsiselt piirati ka Kodavere rikkaliku loitsuvara avaldamist, väljaandes ilmuvad loitsud, kus esineb nii alliteratsiooni kui parallelismi.6 Kuna Walter Andersoni kogus on väga palju Kodaverest pärit lastelaule, otsustati nende liigivalikut piirata, jättes väljaandesse ainult hällilaulud, hüpitus- ja mängituslaulud, ahellaulud ja regivärsilised lastelaulud. Välja otsustati jätta mitmes eelnevas „Vana Kandle“ köites ära trükitud lastesalmikesed ning liisutuslugemised. Kuna mõne Kodavere lastelaulutüübi teisendite hulk on äärmiselt suur (nt laulutüübist „Sõit-sõit sõtsele!“ on 54 teisendit), ei peetud otstarbekaks kõiki minimaalsete erinevustega teisendeid