Ъ ^Vfrtf*-*'!'.

• IQ 6 5 SISUKORD

К. Leht. Aadu Mindi kirjanikutee algus . . 449 S. Issakov. Eesti-Vene kirjanduslike suhete uurimiso põhiprobleeme 46П 0. Runk. Terminoloogia arendamise printsiipi­ dest (matemaatiku vaatevinklist) 167 U. Mereste. Ühest pealtnäha heast, tegelikult halvast tõlketavast 177 V. Alttoa. Unt vanima eestikeelse luule kohta 182 E. Siirak. Kaks kildu vanimast eestikeelsest kirjasõnast 185

PUHIIKATSIOONl-: JA MATERJALE

O. Ibius. Tartu eeslinlaste sõjaartiklid aas­ tast 1700 188

KEELELISI KII DE

V. Kruuspere. Ollemisi-mõllemisi keelekõverus- test 492 Küsimusi — vastuseid 492 Keeli ja Meeli 493 E. Rajandi, H. Tarand. Puhteesli võõrnimi Lii 491

VÄITEID JA VASTUVÄITEID

Veel kord Hella Vuolijokist ja ta vanemaist 496

RAAMATUTE KESKEL

R'. Krusten. Mis juhtus muutlike ilmade ajal 197 P. Alvre. Kuldseid vilju ühe teadlase töö­ põllult 499 A. Annist, H. Moora. Teos eesti rahvausundi uurimise alalt 501

RINGVAADE

A. Kurtna. «Väike lllimar» bulgaaria keeles 509 H. Kaal. Murdekogujate kokkutulek Tallinnas 509 Väitekirjade kaitsmine 510 I eadushk fantastiline kirjandustoodang Лшее rikas õli Esperanto .... 511 Õienduseks 512

Kaanel: «Ennem Kesselai.l see liigub. (Juhan Sinuni.) (11. Joonuksi foto.) KEEL «* KIRJANDUS

E. E S T f NSV EESTI NSV TEADU S ТЕ ia KIRJANIKE ÄKAD EEMIA LIIDU

AJA I R J

Nr. 8 AUGUST 1965 VIII AASTAKÄIK

Aadu Hindi kirjanikutee algus

KALJU LEHT

astal 1934 ilmus A. Hindi esikromaan «Pidalitõbi», mis tun­ nistati «Looduse» kirjastuse romaanivõistlusel teise auhinna vääriliseks. Uustulnuk äratas tähelepanu erakordse aine ja kirjandusliku laadiga. Küllap seda omanäolisust pidas sil­ maAs ka Fr. Tuglas lakoonilises hinnangus: «. . . nii hästi ei debüteerita sagedasti.» 1 Ei tohiks olla huvituseta jälgida neid ajendavaid jõude, mis viisid noore Saaremaa kooliõpetaja loomismõtte juurde. Pealegi pole A. Hindi kirjandusliku tee algus hoopiski nii lakooniliselt dateeritav, sellele eel­ nes mitu tähendusrikast astet. A. Hint põlvneb nii isa kui ema poolt põlisest rannaperekonnast. Koik sugulased olid olnud kas kalurid, meremehed või ehitajad; vaimu­ tööga, liiati kunstiloominguga polnud siiani keegi leiba teeninud. Mõnedes joontes on kirjaniku perekonnalugu tuttav autobiograafiliselt tiheda «Tuulise ranna» kaudu. Kirjaniku vanemad — isa Aleksander ja ema Marie voi Kopli San­ der ja Mann (Mare), nagu neid oma kandis hüüti — olid läbilõike- rannainimestest vaimuerksamad ja pidasid oma elu suureks mõtteks lastele (kolmele pojale ja tütrele) haridust anda. Laste koolitamise asjus olnud eestvedajaks ema; isa tahtnud vanemast pojast Aadust kohapärijat kasvatada.2 A. Hindi kodukülast pärit ajakirjanik H. Hein-

1 Fr Tuglas, Eesti romaan 1934. «Eesti Kirjandus» 1935, nr._3, lk. 119. 2 Andmed A. Hindi kodu ja vanemate kohta on saadud Kuusnomme küla vane­ matelt elanikelt — A. ja E. Heinväljalt ja Priit Rannalt 1963. a.

29 Keel ja Kirjandus nr. 8. 1965. 449 väli kirjutas, et see hariduspüüe äratanud naabrites koguni võõrastust ja halvakspanu.3 Kui mere- ja põllutöö vähegi hõlpu andis, peeti Kopli talus lugu raamatust ja ajalehest. Pere omaenda kirjavara oli üsna kasin: mere- asjanduslike käsiraamatute kõrval (isa oli eriharidusega meremees, kes vaheaegadega sõitis tüürimehena, hiljem kaptenina merd) leidus seal Juhan Liivi «Kirjatööde kogu», E. Vilde, J. Mändmetsa ja A. Kitz- bergi töid.4 Juhan Liivi luuletusi luges ema suure hardusega, sellest ajast on pärit ka A. Hindi austus Liivi vastu. Suureks sõbraks oli kohalik ajaleht «Meie Maa», millest isa jälgis sõnumeid ja poliitilist päevakaja. Muhulasest ema paelusid toimetaja Jaan Vormsi joonealused romaanid ja vested Muhu ainetel.5 Aleksander Hindi huvi ja aktiivsus ulatus realugejast kaugemalegi: «Minu isa Aleksander Hint oli kõva ajalehelugeja ja saatis ka merd sõites või kodus rannakülas viibides tihti sõnumeid kohalikule «Meie Maale». Selle kaudu tõstis ta siis üles Saaremaa meremeestele ja kaluritele valu­ said küsimusi. Mäletan, et üht isa kirjutust6 «Meie Maas» külarahvas väga palju arutas, mõned kiitsid, mõned laitsid — aga viimaks sai kir­ jutise mote ometi .teoks, asutati kohalik kaluriteühistu «Noot».»7 Alek­ sander Hint tegi kaasa Rožestvenski eskaadri tohutu pika reisi Balti merest Vaiksesse ookeani ja elas üle Tsušima merelahingu. Kogu elu kavatses ta neid muljeid kirja panna, kuid ikka ei leidnud selleks mahti. Kirjameheapetiitidest annab tunnistust ka päevikupidamine, ehkki mitte järjekestev. Isa kirjapanekuist on kimbuke kirjaniku valduses tänini säilinud. Lugupidamisest kirjasõna vastu said osa ka lapsed, eriti Aadu, kelle esimesed «Meie Maa» toimetusele saadetud kirjaseadmise katsed tekkisid ilmselt isa eeskujul. Mõnesuguse vaimse äratuse kõrval sai nooruk kodunt kaasa ka sügavaid religioosseid mõjutusi, millest vaba­ nemise jälgi näeme varasemas loomingus. Kirjanduslikke ärkamisi otsitakse harilikult koolipõlvest. A. Hindi koolitee algas 1917. a. «Sel talvel tõi ka Kopli Mann Kuusnõmmest oma 7-aastase mustajuukselise poja Aadi — Adolf Hindu — Lümanda vallamaja saali õppima ega pannud raskeks teda talvel sügava lumega hommikuti 6—7 km tagant hobusega kooli sõidutada,» kirjutab A. Hindi endine õpetaja. Poiss olnud pisikest kasvu, vaikne ja väga püüdlik. Matemaatikaga juhtunud puhuti raskusi, lugemine ja kirjandite kirju­ tamine edenenud ladusalt. Kui Aadi klassis midagi jutustas, kuulatud pingsa tähelepanuga. Mõnikord _sattunud poiss sedavõrd hoogu, et arendanud loetut oma fantaasia põhjal edasi. Teistest lastest suuremaid võimeid osutanud Hint ka näitemängus. Laval osanud ta teisi osalisi äpardustes aidata ja asja edasi viia. Ühes lastenäidendis tulnud Aadil

3 H. Heinväli, Rannateedel ja meretuultes. «Meie Maa» 13. I 1940, nr. &. — Heinrich Heinväli oli lootustandev noor kirjamees. .1940. a. töötas ta «Meie Maa» toimetuses ja oli aktiivne kommunistlik noor, okupatsiooniajal ta vangistati ja mõr­ vati. Lähemalt: Heinrich Heinväli — sirgjooneline võitleja, andekas ajakirjanik. «Kommunismi Ehitaja» 17. XI 1956, nr. 136; A. Hint, Kallis mälestus Seal­ samas. 4 A. H i n t, Kallis mälestus. 5 A. Hindi teade 10. IX 1964. 6 Ilmselt on mõeldud pikemat artiklit «Meie Maas» (12., 19. ja 22 apr 1922), milles on juttu ka kalapüügi ebaõiglasest ja ebaotstarbekohasest korraldamisest. Kala­ meeste ühing «Noot» asutati samal aastal, selle esimeheks valiti Aleksander Hint. 7 A. Hint, [Mõtteid ajakirjanduse päeva puhul]. «Noorte Hääl» 5 V 1956 nr. 105. 450 nutma hakata. Poiss teinud seda nii suure sisseelamisega, et ei suut­ nud ka lava taga nuuksumast lakata.8 Fabuleerimislust ja emotsionaalsus näivad pärinevat emalt, kelle tundelist loomust, mõnusat jutupuhumist ja sõnaosavust meenutatakse veel praegugi. Tähelepandav oli ka ema rahvaluuletundmine. Ta tea­ dis peast rohkesti rahvalaule ning võis kohases meeleolus omaendagi mõtte värsivormi sobitada.9 Pärast Lümanda algkooli lõpetamist (1923) jätkas A. Hint õppimist Saaremaa Ühisgümnaasiumis. Need polnud hoopiski murelahedad aas­ tad. Lapsed pidid ka ise maast-madalast tööd rügama. «Algul sügisel kooli tulles olid suvisest rühmamisest ja vähesest magamisest küll alles nii uimane ja väsinud, et silmad mones igavamas tunnis vägisi kinni kippusid, kuid paari nädala jooksul hakkas tööväsimus järele andma ja nüüd püüdsid koolist tõepoolest kõike võtta, mida see pak­ kuda suutis.» 10 Tõsine õppimisrežiim ei luba ennastunustavat andumist huvialadele. Ometi hakkavad hargnema ka huvisuunad. Loomupärane musikaalsus kisub harrastama klaveri- ja orelimängu; muusika köidabki koolipõl­ ves kõige enam. Kirjanduslike huvide domineerimist, vähemalt loomin­ gulisi katsetusi, A. Hint ise ei rõhuta. 1935. aastal ajalehele «Vaba Maa» antud intervjuus on märgitud: «... ta ei hiilganud eestikeele kir­ jatöödes, sest need, olgugi keeleliste vigadeta, õpetaja arvates ei vas­ tanud küllalt mitte koolikirjatöö nõudeile. Seda enam neis kirjatöödes just võiski vast ennustada hilisema «Pidalitove» autorit, kuna nad aval­ dasid omapärast joont.»11 Kirjanik ise mäletab ühtainsat õnnestunud koolikirjandit, nimelt «Libahundi» ainetel. К Taev, kes oli gümnaasiumi lõppklassis A. Hindi kirjandusõpetajaks, ei mäleta Hinti ka aktiivsete kirjanduseharrastajate hulgas, ehkki koolis tegutses kirjandusring ning anti välja almanahhi «Kume Rivi». Samal ajal meenutavad A. Hindi klassikaaslased tema köitvaid ja isikupäraseid sõnavõtte, mis tundides alati elevust tekitasid.12 Kirjaniku enda tunnistust mööda mõjutas teda gümnaasiumipolves kirjanduslikult kõige enam saksa keele õpetaja, riigisakslane dr. Adolf Graf, «kes oma eruditsiooni ja humaanse käitumisega oli elavaks näi­ teks, et baltisaksa paruneid ja saksa rahvast ei saa hoopiski ühte panna ning kes õpetas mind Goethet hindama. (Goethe «Werde, der du bist!» saigi mu esimese raamatu motoks)» 13. Tõenäoliselt luges A. Hint güm- naasiumiaastail klassikalist programmikirjandust ka saksa keeles, mis oli koolis esimeseks võõrkeeleks. Seda soodustas kooli üsna rikkalik raamatukogu, kus saksakeelsete teoste arv ulatus üle tuhande.14 Selle kõrval kasvab viimastes klassides ka omaalgatuslik lugemishuvi. Ootus­ päraselt saab lemmikteoseks J. Londoni «Martin Eden»: enesearendus ja -kasvatus, olude kiuste elust läbimurdmine oli ka noore Hindi põhi­ mõtteks. Koolipingist saab alguse ka huvi Nietzsche vastu15, ehkki sügavamat osasaamist tema filosoofiast võib vaevalt eeldada.

8 M Tõsine-Seppel (A. Hindi õpetaja Lümanda algkoolis), Mälestusi Lümanda koolist. Eesti NSV Pedagoogika Teadusliku Uurimise Instituudi kogus. 9 E Alli, M. Kajupanga, V. Teäri jt. teated 1963. a. i° A Hindi autobiograafilised märkmed 1962. a., lk. 7. Kirjaniku valduses 11 Keskpärasest kooliõpilasest auhinnatud kirjanikuks. «Vaba Maa» 11. I 1935, 12 A. Hindi klassiõe Helene Varesti kiri artikli autorile 10. II 1964. 13 A. Hindi autobiograafilised märkmed, lk. 8. .... 14 Käsikirjaline materjal V. Kingissepa nim. Kingissepa Keskkooli eelkäijate kohta. Koostanud N. Pukk. Kingissepa raj. Koduloomuuseum, SM 7549 15 А К Adolf Hint. [Vastuseid küsimustele.] «Vaba Maa» 30. V 1936, nr. 121.

29* 451 1929. aastal lõpetas A. Hint Saaremaa Ühisgümnaasiumi pedagoo- gikaharu ja valiti samal aastal Rootsiküla algkooli õpetajaks (praegu Kihelkonna 8-klassiline Kool). Pedagoogitööl (esialgu Rootsikülas, ala­ tes 1936. a. Tartus) oli suur mõju A. Hindi vaadete, elumõistmise ja loomingu kujunemisele. Kolleegid ja õpilased mäletavad teda väga tõsise ja püüdliku õpetajana, kelle põhimõtteks oli nõudlikkus ja jär­ jekindlus, soov lapsi mõista ja neile lähedal olla; erilise huviga tegi ta psühholoogilisi vaatlusi ja tähelepanekuid.16 Märgatav on A. Hindi osavõtlik huvi õpilaste sotsiaalsete olude vastu. 20-aastane õpe­ tajakandidaat kirjutab: «Kihelkonnal on majanduslikud vahed kaunis silmatorkavad. Jõukamates kodudes on hoolitsetud tervishoidlikkude nõuete täitmise eest; lastel on korralik toit, riiul raamatute jaoks, oma töölaud. Sarnaseid kodusid on vaid üksikuid (kaupmeeste ja ametnike kodud)._Enamasti ei võimalda aga vanemate vilets elujärg lastele sar­ naseid õppimisvõimalusi luua. [ ] Asjaolu, et mõned vanemad lapsi häämeelega kooli saata ei taha, ei olene mitte koolist või õpe­ tajaskonnast, vaid lastevanemate majanduslikust kitsikusest.» 17 Hint_oli püüdlik õpetaja, kuid oma tööst ta täit rahuldust ei tund­ nud: «Tosi, ma püüdsin olla hea õpetaja, salajas hellitasin lootust isegi mõnd koolijuhataja kohta ära teenida, kuid mu süda ei rippunud nii­ võrd koolitöö kui kavandatava romaani küljes.» 18 Rööbiti ilukirjanduslike kavatsustega kirjutab Hint mõned ajalehe­ artiklid, milledest sisu poolest toekamad on «Kihelkonna ja Lümanda vallad» ning selle poleemiline jätk «Kihelkonna elu varjukülgi».19 Noor õpetaja taunib didaktilises toonis ja õige käremeelselt alevielu negatiiv­ seid nähtusi: kooliolude halba korraldust, «liiga suuri majanduslikke vahekordi [erinevusi]», «suurt alkoholi tarvitamist», «jannsenlikku romantilis-lüürilist ärkamisaja vaimu». Aadu Hindi esimene suurem ilukirjanduslik töö on 4-vaatuseline näidend «Jumalamees»20, mille ta kirjutas «kahekümne ühe aastase kooliõpetajana [s. o. 1931. a.] öötundidel pärast vihikute parandamist»21. Alles 1933. a. mais valminud käsikirja saatis autor ÜENÜ kirjandus­ võistlusele, kus see draamažanris esikoha vääriliseks tunnistati.22 Näidendi peategelane on rannakoguduse õpetaja Harry Kihno. Tema siseheitlustesse on kätketud draama konflikt ja idee. Äsja ametisse õnnistatud pastor peab ettevõtliku meremehega paari laulatama_ oma üliõpilaspõlve armastatu Asta. Kihno usu alustes on ennegi mõrasid. «Olen nüüd päris veendunud, et tõde — kui teda üldse leida saab, siis ainult tunnetades või aimates, kuid tõe saavutamiseks midagi uskuda tähendab enamasti tõe tapmist,»23 tunnistab ta II vaa­ tuses. Need kahtlused ennustavad pattulangemist, mis III vaatuses

16 V. Teäri (A. Hindi kolleeg Rootsiküla koolist) ja A. Hindi õpilase A. Tõkmani teated 1963. a. 17 Opetajakandidaadi Adolf Hint'i praktikaaruanne Saaremaa Ühisgümnaasiumi direktorile 1930. a. A. Vinkeli valduses. 18 A. Hindi autobiograafilised märkmed, lk. 9. 19 «Meie Maa» 24. X 1929, nr. 121, ja 26. XI 1929, nr. 135. — Nagu eespool margitud, kirjutas A. Hint ajalehele juba koolipõlves. Tagantjärele on neid kirju­ tisi ka kirjaniku enda abiga raske isa omadest eraldada, allkirjastamisegi (Hint H-t H, -t) järgi pole võimalik vahet teha. Viidatud artiklite autorsuses (nende all ori H.) ei ole kahtlust. 2° A. Hint (Vesi loo), Jumalamees (Ime). Käsikiri A. Hindi valduses A. Hindi autobiograafilised märkmed, lk. 10. 22 Vt. L. Soonberg, II ÜENÜ kirjandusvõistluse tulemusi. «Eesti Noorus» 1935, nr. 1, lk. 14—15. 23 A. H i n t, Jumalamees, lk. 52. 452 sünnibki: taasärganud noorusarmastus viib'pastori intiimsuhetesse abi­ elunaisega. Laev, mida Asta mees kaptenina juhib, on hukkumisohus. Meeskonnaliikmete omaste soovil palub Kihno merehädaliste ellujää­ mist ja ühtaegu oma armukese mehe surma. Neljas vaatus annab lõpplahenduse. Tee abielusadamasse on vaba, kuid jumalamees ei suuda sel kombel võidetud õnne omaks võtta ja kaotab just laulatus- päeval vaimse tasakaalu. Põhikonflikti on püütud rõhutada situatsioonianaloogiatega. Kella­ mehe naine elab madrusega, koguduse liikme Viia mees on endale armukese soetanud. Petetud abielupooled tulevad pastorilt nõu ja tuge saama. Näidend on kirjutatud kaasakiskuva hooga. Pastori vaimne ja hingeline ummik on üsna veenev, ehkki kõiki psühholoogilisi pöörde­ punkte lavale ei tooda ja niigi ilmsele näpuga osutatakse. Kunstilise tasakaalu puudumisest annab tunnistust ka melodramaatiliselt ülepin­ gutatud lõppvaatus. Esikteose kohta on näidend üllatavalt lavaline, mida märkis ka žürii liige Albert Üksip kirjas autorile 29. XII 1934: «Ta [«Jumala­ mees»] on ausalt kirjutatud, ning samana ette kantud, peaks ta mõjuma kuulajaile-vaatajaile. Eriti hästi on õnnestunud õrn ja tagasihoidlik kirgliku tunde puhkemine, milles on midagi ibsenlikku Kordan, näi­ dend haaras mind väga. See, et Teie peakangelane on sügava sise­ tundega inimene, on tänapäev haruldane nähe.... Näidend sisaldab endas köitvaid lehekülgi ja peaks läbituntud ettekandes mõjuma hästi neile, kes on suutelised veetma paar tundi tõsises õhkkonnas.» Võib-olla tuleb selles hinnangus, mis oli vastuseks noore autori ärevale järelepärimisele, näha ka mõnesugust julgustamispüüet. Kum­ matigi on kahju, et teos trükki ega lavale ei pääsenud. Ta oleks ümber- töötatult neil aastail värskelt mõjunud. A. Hindi näidendi peakange­ lane elab oma usukõhklused üle eitamiseks. Niisama veenvalt on tau­ nitud kirikut kui kõlbelist suunajat. Need motiivid olid tolleaegses eesti kirjanduses uudsed. Võib küsida, mispärast A. Hint valis esikteoseks draama. Oleta­ tavasti mõjus selles suunas ergutavalt asjaolu, et Kihelkonnal lõi A. Hint kaasa seltsimaja näiteringis. Talle olevat meeldinud tugevad karakterosad ja ta mänginud suure sisseelamisega. Praegugi mäleta­ takse tema õnnestunud osatäitmisi peategelasena Agapetuse «Patu­ oinas» (mille lavastamist ta ka juhatas) ja sulase Antsuna H. Raud­ sepa «Mikumärdis». Kui arvestada, et A.Hint oli üks repertuaari vali­ jatest ning näidendite tellijatest24, on tõepärane oletada vastavasuu- nalist huvigi. Hindi tolleaegses lugemuses on tähtsal kohal ka skan­ dinaavia kirjandus (Bojer, Strindberg, Hamsun, Lagerlöf jt.), mis on rikas pastoraadimotiivide poolest. Avalikkusele tundmatuks jäänud näidendil oli A. Hindi kirjandus­ likus alguses suur tähtsus. Tõsisem käeproovimine ja asjatundlikum arvamus mõjusid julgustavalt ning andsid hoogu mõnda aega meeles mõlkunud romaani loomiseks. Näidendis väljendub autori kujunev kiri- kuvastane hoiak, mis romaanis «Pidalitõbi» uutes seostes edasi areneb. Pealkirjas märgitud aine juurde viisid A. Hinti niidid, mis olid saa- tusraskelt seotud kirjaniku isiku, omaste ja kogu ümbrusega. Kaas­ aja meditsiin on leeprast jagu saamas, aga A. Hindi noorusajal elas kogu ümbrus püsivas hirmus kohutava, tollal veel ravimatu haiguse ees. Leepra levikualad olid eelkõige Sõrve ja Lääne-Saaremaa, kusjuures

24 V. Teäri suulised teated 1963. a. 453 Lümanda ja Kihelkonna valda on uurijad eriti ohtlikeks tõvepesadeks nimetanud.25 Sajandivahetusel tõusis haigusjuhtude arv sedavõrd, et praegusel Viidumäe looduskaitsealal Audaku talus rajati leprosoorium. Haiguse kohutav välispilt, sundinterneerimine ja perekonnast lahuta­ mine ning kogu pere sattumine põlu alla sisendas põlvest põlve masen­ davat hirmu. Praegused Kihelkonna ja Lümanda elanikud räägivad, et Audaku leprosooriumist hoiti eemale nagu tõelisest katkukoldest. Ei söandanud keegi lähedasest raiesmikust marja suhu pista, ei astutud meelsasti haigete kallatud heinamaarajale. A. Hindi isa võitles «Meie Maa» veer­ gudel maakonnavalitsuse kavatsusega anda Audaku asutusele Kuus- nõmme talude heinamaaga piirnev maatükk. Tõvehirm heitis muremusta varju ka Kopli pere elule. Audaku ja Surnuaiamägi — pidalihaigete matusepaik — asusid mõne kilomeetri kaugusel. A. Hindi isaema vend ja vennanaine surid leprosooriumis. Lähedasi kokkupuutumisi oli perel õtse naabruses elanud nelja lapse emaga, kes Audakule viidi. Tõvehirm olnud Hintide peres nii suur, et sellest ei söandatud omavahel suurt rääkidagi.26 Lapseiga ja noorust varjutanud hirmukompleks mõjutas tugevasti A. Hindi huvide ja elukäsituse kujunemist. Kõigepealt tõukas tõvekar- tus religioonist tuge otsima. «Kuna inimeste tarkus pidalitõve vastu ei näinud aitavat, hakkasin lootma jumala pääle. Kümnest kaheküm­ nenda eluaastani olin väga usklik ja alles hilisemail aastail vabanesin nii pidalitõve hirmust kui ka usust järk-järgult, eriti pärast oma esimese romaani kirjutamist,»27 ütleb A. Hint. Niisiis otsisid noorusaastate rängad elamused väljapääsu ja leidsid selle loomistöös: «Pidin kirju­ tama oma alamusetundest ja pidalitõvest, see oli nagu mingi käsk.»28 Esmase väljenduse leiab see seesmine sund lühijutus «Uus pidali­ tõbine», mis kirjaniku enda tunnistust mööda on kirjutatud 1931. a. kodanlikus sõjaväes aega teenides. Autor saatis töö «Vaba Maa» lühijuttude võistlusele, kus see Hannes Vesiloo varjunime all ka aval­ dati.29 «Uus pidalitõbine» ongi A. Hindi esimene trükis ilmunud ilu­ kirjanduslik töö. Jutu keskseks sündmuseks on haigestunud noormehe tulek varju­ paika, mis tekitab tõbila vaikelus korraks erutava puhangu. Peatege­ lasele, kelle autor_nimetuks jätab, on kõikvõimalikke pahesid omistatud. «Ema olevat tal õmbleja ja hoor, kes magatavat veel praegugi Saa­ remaa läänerannikul väikesel Salava saarel tihtipeatuvaid juhuslikke merimehi.» Poisi senine elu «olevat olnud joomine ja hooramine kõdu­ ja välismaa sadamais, teenimine piirituslaeval, suguhaigused ja nüüd lõppeks pidalitõbi». Morn, paheline noormees elustab haigetes oma sõgedate laulude ja lõõtspillimänguga meelelisi kujutlusi endisest elust. Jutustuse lõpp-pilt näitab tõbist paadis põgenemas. Naturalistlik lopsakus ja pingutatud kontrastid tasandasid nähta­ vasti jutule teed võistlusel, millest oodati eelkõige meelierutavat joone- alusetäidet. Arenguloolist huvi pakub töö ses mõttes, et peategelases visandatud tüüp suurelt osalt ühte langeb Tiudur Soomusega romaanist «Vatku tõbilas».

S. Talvik, Die Lepra im Kreise Oesel. Tartu, 1921. Vt ka К Kõrge Leepra Saaremaal 1921—1933. «Eesti Arst» 1934 nr 9 26 A. Hindi teade 1963. a. , td ^;, H!?ri aut°biograafilised märkmed Eesti NSV TA Keele ja Kirjanduse Instituudile 1954. a. 28 A. K., Adolf Hint. 29 «Vaba Maa» 9. X 1932, nr. 238. 454 1933. aasta suvel võttis A. Hint ennast igasuvisest kodutööst vabaks, kolis Harjumaale Tsitre randa, üüris seal endale tibatillukese toa ning asus «pingeliselt ja kindla päevakava järgi kirjutama, luba­ mata endale mingit vaheldust või lõbu peale hommikuse võimlemise ja ükskõik mis ilmaga meres ujumise»30. Niiviisi valmis paari kuuga romaani «Pidalitõbi» esialgne variant. Lopu kallal aga vaevles autor terve talve ja alles järgmisel suvel Tartus õpetajate täienduskursustel kujunes enam-vähem vastuvõetav lõpuvariant. Otsustavaks sai nähta­ vasti konsulteerimine dr. V. Hioniga (sel otstarbel sõitis Hint ka 1934. a. kevadel Tartu), kes individuaalpsühholoogia tundjana töö sel­ lest seisukohast läbi vaatas ja vastavaid näpunäiteid andis. Käsikirja lähetas autor «Looduse» romaanivõistlusele. 1934. a. võistlusel oli välja kuulutatud suur peaauhind — miljon senti. Võistlus kujunes osavõturohkeks (käsikirju tuli kokku saja rin­ gis), kuid suurt auhinda välja ei antud. Esikohale tuli A. Mälk aja­ loolise romaaniga «Surnud majad», teisena märgiti «Sillaehitaja» var­ junime all esitatud «Pidalitõbe». Kirjanduselus kogenematu autor sõl­ mis «Loodusega» lepingu kiirustades ja ebasoodsalt. Honorariks jai isegi tollal tagasihoidlik 200 krooni ja teos ilmus «Looduse» kroonise romaani sarjas.31 E. Hubelile saadetud kirjas lubas autor käsikirja ümber töötada32 žürii liikmete (peamiselt E. Hubeli ja H. Raudsepa) märkuste kohaselt. Need soovitavad esijoones kärpimist (autor on neid ka arvestanud); kohati avaldatakse kahtlust psühholoogilise tõe­ pärasuse suhtes. Et algkäsikiri pole säilinud, võib autori poolt_ tehtud parandustest mingi ülevaate saada nimetatud kirjast E. Hubelile. A. Hindi esikromaan on tuntavalt kodukohaaineline ja mõneti auto­ biograafiline. Kohati leiame eriomast rannaelu hingust, mis on J. Mänd­ metsa ja A. Mälgu loomingu põhihoovuseks. Kuid kirjandusse astujale €i ole tähtsaim rannaelu maalimine, ta läheb sülitsi kokku suurte eeti­ liste ja filosoofiliste probleemidega. Ideeliselt on «Pidalitõbi» näidendi «Jumalamees» temaatiliselt avardatud jätk. Täpsemalt määratledes on tegemist arenguromaaniga, ühe isiksuse vaimse ja kõlbelise kujune­ mise teega. Romaanis võib märgata S. Freudi psühhoanalüüsi ja A. Ad­ leri individuaalpsühholoogia jälgi. Austria psühhiaatri ja neuroloogi Sigmund Freudi psühhoanalüüsi meetod (nimetatud ka freudismiks ja süvapsühholoogiaks) ning tema järeltulijate (eriti A. Adleri) individuaalpsühholoogia — mõlemaid tuleb käsitada kui subjektiivse idealismi vastupeegeldust psühholoo­ gias — olid Lääne-Euroopas väga levinud ja ka kirjanduses tugevasti pinda võitnud. 20-ndaist aastaist saab freudism tuttavaks ka Eestis levides peaasjalikult ülevaatlike käsitluste eestinduste kaudu. A. Hint tutvus freudismiga 1934. a. kevadel dr. V. Hioni vahendusel33, ilma et sellele oleks eelnenud olulist lugemust. Pettumine religioonis loi eel­ soodumuse tugeva formaalse loogikaga kujundatud psühhoanalüütilise meetodi vastuvõtmiseks. Mõne kuu jooksul, mis kirjanikule esikteose ümbertöötamiseks jäi, ei võinud osasa_amine ei Freudi ega ka Adleri meetodist kuigi määrav olla («Pidalitõves» on see märgatav oluliselt ümbertöötatud lõpposas). Sügavamaid jälgi leiame järgmistest teostest, eriti romaanist «Kuldne värav». Niihästi freudismi kui ka teiste mõju­ tegurite osakaalu ei tuleks ennatlikult üle hinnata, veel vähem neid

30 A Hindi autobiograafilised märkmed, lk. 11 31 A. Hint, Pidalitõbi. Tartu, 1934 32 A Hint E. Hubelile '22. X 1934. KM KO, F 182, M 2 : 12. 33 А. Hint E. Hubelile 22. X 1934. Vt. ka A. K., Adolf Hint. 455 oletamisi välja pakkuda. A. Sokolov väidab, nagu oleks kõigis A. Hindi kodanliku perioodi teostes «suuremal või vähemal määral tunda dekadentlike kirjandusteooriate mõju»34. Sokolovi artiklis jääb «dekadentlik kirjandusteooria» sisuliselt täpsustamata vulgaarsotsio- loogiliseks käibefraasiks. Ei ole andmeid, et A. Hint oleks oma loo­ mingu algusjärgus moodsamate kirjandusteoreetiliste kontseptsiooni­ dega tuttav olnud. Niisama meelevaldne on seletada A. Hindi «eksi­ rännakuid psühholoogilises rägastikus» Dostojevski teoste mõjuga.35 Just süvapsühholoogilised mõjutused, mis on ilmsed ja selgesti tõesta­ tavad, on selles käsitluses märkimata jäänud. Mis puutub kõnesolevasse ajajärku, siis oleks vahest kõige õigem arvata, et kirjanduselust eemalseisev ja kutsetööga koormatud kooli­ õpetaja otsis loomistöös eelkõige seesmiste vastuolude lahendusi, pür­ gis vaimse eneseteostuse poole, püüdes kõiges võimalikult omanäoliseks, jaada. Kirjanduslikust (konjunktuurist tulenevad mõjutused, kaasa arvatud moodimineva psühholoogilise romaani viljelemise ahvatlus tulevad arvesse vahest «Kuldse värava» puhul. Vaatleme nüüd A. Hindi esikromaani lähemalt. Vaese kaluripoisi Paul Laidi lapsepõlv on töörohke. Vanema venna toetusel saab ta keskkooli,jtöötab seejärel kooliõpetajana, et luua või­ malusi ülikoolis pastoriks õppida. Seesugune raskusi trotsiv eneseteostuspüüe on kirjandusele palju­ kordselt ainet pakkunud ega osutu veel üllatuseks. Kuid Paul Laidi ideeliste otsingute motiivid on täiesti erilaadilised. Pauli lapsepõlves haigestub lesk ema pidaliiõppe; ta viiakse varju­ paika, kus ta peatselt sureb. Mõneteistkümnene poisike ja pisut vanem vend jaavad maailma suure mure ja valuga südames. Pauli hellas hin­ ges areneb tovehirm rängaks, saatuslikuks kompleksiks. Tõvekahtlus põhjustab alamustunde, mis sunnib välismaailma eest pelgu pugema endasse sulguma. Jäid kaks tugipunkti — vend Jaan ja jumal — üks maine, teme taevane. Kui Jaan merel hukkub, on jumal Paulis ainu­ valitsev. «Jumalamees» olla, jumala tahte täitmiseks välja valitud saada — selle tahe all möödub pingutav koolipõlv. Kodukihelkonna hingekarjaseks saanud, on Paul oma suure eesmärgini jõudnud Kihlu­ mine ümbruskonna kauneima ja jõukaima neiuga tõotab õnnele maist Jisa Ja sus järsku annab vereamalüüs leeprakahtlase resultaadi Ala­ teadvusse surutud tovehirm ärkab uue jõuga ja purustab usuhoone ühel hoobil: «Kogu ta elu oli ju olnud põgenemine — põgenemine makke .... sest all sügavikes õõtsus sünge pidalitõvesoo» (lk 195) A ?-l-lLaidl}e selgub, et ta on petnud ennast ja teisi, kõige enam pidalitobiseid: «Taevas on nende viimane lohutus, viimane tõde mida nad usuvad. Ja miks siis mitte neile, kellelt on võetud kõik reaalne, pakkuda ülevaid, kauneid illusioone» (lk. 167). See lohutav vale on otsekui Gorki Luka suust kukkunud, ehkki kirjanik näidendit «Põhias»- tollal ei tundnud. J Mida suudab kirjanik senistest tõdedest taganenud kangelasele toeks pakkuda? Sotsiaalse ülekohtu tajumine on noorel Hindil erk ja siiras, kuid teadlikuma pidemeta; selle «kõrvaldamine ainult armutu klassivõitluse abil näib talle [Paul Laidile] olevat niisama läbiviimatu kui tooreski, niisama toores ja julm kui praeguste miljardäride egoist-

A S 0 0 a U K Umikus: 15 аа kirjandu st. T allinn, r95Ž ?k SŽf "^ °š ^ eesti nõukogude 35 Sealsamas. 456 lik raha- ja varandusekuhjamise kirg» (lk. 94). Nii astubki A. Hint kodanlike intelligentide palju tallatud rajale — inimese eetilise puhas­ tamise teele. Tuleb julgeda olla ka pidalitõbine, lohutada tõbiseid eluks, mitte surmaks, kinnitab Laid endale. Avaramalt kõlab tunnetus järg­ miselt: «. . . kes oma elu hoiabenesele ja oma issandale — see kaotab selle. Aga kes oma elu kaotab ühiskonnale, kaasinimesile, loodusele — suurele jumalale — see alles võidab selle» (lk. 226). Nii on jumala mõistega sümboliseeritud humanistlikke püüdlusi. M. Metsanurk väidab «Pidalitõbe» arvustades: «A. Hint on realist, kallakuga enam siseelu jälgimisele kui välismaailma vaatlusele.»36 Õigupoolest väljendub romaanis pigem autori elunägemise kitsus, vaa­ tamine läbi pidalitõve-kompleksi pilu. Sellest itulebki, et Hint ei näe füüsilist pidalitõbe otseühenduses sotsiaalse pidalitõvega. Seetõttu oleks ülepakkumine rääkida järjekindlast realismist. Ometi on õige rõhutada inimese kujutamise kohati head taset ja tabavat olustikunäge- mist. Need on tulevase realisti palju lubavad ended. Nagu omaaegses kriitikaski valdavalt tunnistati, on tugevamad romaani esimesed peatükid — Paul Laidi lapse- ja koolipõlve, ema haiguse ja surma kujutus. Pidalitõbi toob vaesesse, ent vastastikusest mõistmisest soojendatud lapsepõlve traagilise pinevuse (ema meele­ heide, vendade abitus ja hirm, sünge matusetalitus), mis on kooskõlas karmi ainega. Ainevalitsemine ja psühholoogiline veenvus jääb teata­ val määral püsima ka Pauli õppimisaastate käsitluses. Marraskil hin­ gega poisi trotslik endassesulgumine kodanliku aja gümnaasiumis, kus altpoolt haridusepüüdjale nagunii kõõrdi vaadati, on usutav. Romaani lõpposa on nõrgem, tegevus ja miljöökujutus taanduvad, andes maad filosofeerimisele. Kui pidalitõve-kompleks sisearengu tõukejõuna on erakordne, siis üldisemalt võttes ei ole A. Hindi kangelane oma aja tegelikkuses juhus­ lik inimene. Tema per aspera ad astra püüdes on palju ühisjoonelist noorukitega, kes klassiühiskonna majanduslikus kitsikuses vaimumaa­ ilma pürgisid ja ideelises ebaselguses heitlesid. «Pidalitõbi» äratas kriitikas laialdast tähelepanu. Sõnavõtjaid oli rohkesti ja toon ilma erandita heatahtlikult -tunnustav. Rõhutati idee­ list ja kõlbelist siirust, sisendusjõudu ning aine värskust. Summeeriv mulje on vahest tabavaim Fr. Tuglase arvustuses: «Hindi raamatule tuleb vaadata esialgu muidugi kui asjaarmastaja katsele. Kuid sellisena on see hea, oma ideelisis ja kunstilisis taotlusis aus, siiras, kohusetunde- line. Selle lugemine rikastab, teeb paremaks, hoolimata oma puudu­ sist.»37 Ei Tuglas ega teised arvustajad arutle reaalelu peegeldamise üle, nägemata jäävad ka freudistlikud motiivid ja autori ideeline ummik. Humanistlik hoiak näib kõiki sõnavõtjaid rahuldavat. Hoopis ebaharilikuks aga kujunes 'teose vasrtuvõtt kodukandis Kihelkonnal. Juba noorkirjaniku esilekerkimine ise irriteeris kadaklik-väikekodanliku aleviku vaikelu. Pealegi leiti, et autor on äratuntavalt riivanud kohalikke isikuid. Asi läks nii kau­ gele, et üks Kihelkonna jõukamaid kodanikke kaebas A. Hindi solvamise pärast koh­ tusse. Süüdistust põhjustanud tekst on järgmine: «.. . Muidugi, autobus suriseb mööda ning ta jälgib seda harjunud kombel aknast. Suriseb, rappub ja peatub siis turtsuva kiunumisega postkontori ees. Ukse avanedes väljuvad sõidukist juht ja ta abi — vennad, liinipidaja pojad. Vanem neist — juht — madalakasvuline, endast lugu­ pidav noorhärra, kuidagi vastand totakana paistvale pikakasvulisele nooremale ven­ nale, alevikužargoonis «Pussi Tinasilmale», kellel tõepoolest «üks silm vahib taskusse ja teine taevasse»» (lk. 5).

36 E. Hubel, Adolf Hint: Pidalitõbi. «Looming» 1935, nr. 1, lk. 97. 37 Fr. Tuglas. Eesti romaan 1934, lk. 119. 457 Hagi tuli arutusele jaoskonnakohtu väljasõiduistungil Kihelkonnal 12. märt­ sil 1935. «Meie Maa» kirjutas sel puhul: «Päeva tõmbenumbriks oli kahtlemata meie noorkirjaniku Adolf Hinti romaani «Pidalitõbi» ilmumise tagajärjel tekkinud kohtu­ protsess Eriti olid millegipärast asjast huvitatud kadakasaksualt häälestatud papid ja mammid Intelligentne ja haritud noorsugu leidis, et polnuks põhjust süüdistust üles võtta.» 38 Esimese astme kohus mõistis A. Hindi «laimamise tundemärkide puudumise tõttu» õigeks. Teise astme kohtus (Kuressaares 21. mail 1935) oli vastaspool «palga­ nud endale eestseisjaks puhastverd paruni, advokaat Stackelbergi, kes kõrgeaulisele kohtule selgeks tegi, et nimelt nõudja .... on ikkagi üks minu romaani prototüüpi­ dest»39. Seekord mõistis kohus kirjaniku seitsmeks päevaks aresti._ Ehkki karistus oli rohkem sümboolne, erutas otsus A. Hinti tõsiselt, sest tekkis oht kooliõpetaja kohalt vallandatud saada, pealegi polnud meeldiv kohalikele väike­ kodanlikele tegelastele alla vanduda. Ta kirjutab E. Hubelile ühtejärge kaks kirja40, paludes abi ja toetust. E. Hubel nähtavasti soovitas apelleerida Riigikohtusse, kus süüalune saavutaski õigeksmõistva otsuse. Sekeldusrikkad kirjanduslikud ristsed ei heidutanud noore kirjaniku loomistahet. Enne kui käärimine «Pidalitõve» ümber rahunes, sepitses ta juba uut romaani. Karkassides sündis see «Pidalitõve» loomise prot­ sessis. Kui autor M. Metsanurga näpunäidete alusel teost kompaktse­ maks kohendas, tekkis mingi aine pooldumine. Uus romaan ongi «Pida­ litõve» jätk aineühtsuse alusel. Romaan «Vatku tõbilas»41 valmis õige kiiresti, kui arvestada, et kirjutamine toimus kutsetöö kõrval, — 1935. aasta jooksul. Romaani sündmused arenevad valdavalt leprosooriumis. Enamasti vaatleb kirjanik Vatku inimesi ja olusid noore neiu Juuli Hiilase pilgu läbi, kes juba lapsena varjupaika on toodud ning nüüd terveks tun­ nistatakse. Isa kõrval koju sõitval Juulil ei tärka kodutunnet. Kartus kodust elu tõvekahtlusega mürgitada sunnib teda leivateenistust otsima perekonnast, kust pereema on tõbisena Vatku viidud. Elupelglik tütar­ laps on tervete keskel kohmetu ja kaitsetu. Juuli sattumine seikleja võrku, kes ta last ootavana maha jätab, valmistab ette tema tagasipöör­ dumist Vatku. M. Metsanurk, kes «Pidalitõvele» palju osavõtlikku tähelepanu osu­ tas, ei varja romaani «Vatku tõbilas» puhul pettumust. Teda häirib ideelise pinge lõtvus, Juuli kõhklus ja osavõtmatus, mille tõttu jääb «lugejagi tema saatuse vastu leigeks, ei hakka talle täie hingega kaasa elama» 42. Romaani arvustajatel on küll õigus, kui nende arvates mitmed tegelased ja episoodid on peategelase sisearenguga nõrgalt seotud või pole seda üldse. Kuid need irdepisoodidki on aine- ja kohaühtsu­ sest tulenevas meeleolupinges sügavatundelised. Selline on näiteks kahe tõbise, Villemi ja Liisu välismaailmas alanud armastuslugu, mis jätkub Vatkus. Ängistavas suletuses rõhub süütunne neid veel ränge­ malt, rõhub ja ühendab. Samuti kujutatakse pidalitõbise Viia elutraa­ gikat. Viia on öötunnil varjupaigast koju hiilinud, et magavatele lastele korrakski pilku heita: «Härdunult vaatab neid pidalitõbine ema. Tahaks puutuda laste päid, vaid ckorra siluda üle valikjate juuste» (lk. 112). Selsamal ööl katkeb õnnetu naise viimane side koduga: mees teatab uuesti abiellumise kavatsusest. See terviklik peatükk on motiivi- ja situatsiooniühtsuse alusel kõrvutatav A. Mälgu jutustusega «Surnu surm» (1926). Arendused aga on erinevad. Hindi jutustuse tõbine naine

38 «Pidalitõbi» lööb laineid. «Meie Maa» 15. ja 18. III 1935, nr. 31 ja 32. 39 A. Hindi autobiograafilised märkmed, lk. 14. 40 A. Hint E. Hubelile 21. V 1935 ja 23. V 1935. KM KO, F 182, M 2 : 12. 41 А. Hint, Vatku tõbilas. Tartu, 1936. 42 Ed. H[ubel], Pidalitõbiste keskel. «Uus Eesti» 17. V 1936, nr. 193. 458 taganeb alistunult; Mälgul areneb pidalitõbise mehe öine koduretk veri­ seks tragöödiaks, milles mees naise armukese kae läbi hukkub. Naturalistlikult lopsakad on peatükid Tiudur Soomusest, kelles on palju ühist jutustuse «Uus pidalitõbine» nimetu peategelasega. Vara­ sest noorusest ula ja raisku elanud Tiudur Soomuse elusaatuse kuju­ tamises on kõige selgemini tunda psühhoanalüüsi mõjutusi. Võikad kujutlused väärdunud lapsepõlvest rõhutavad freudistlikku teesi, et lapseea mõju on inimsaatusele määrav. Kuid A. Hint osutab ka välis­ oludele, mis kangastuvad süngetes visioonides. Tiudur Soomuse elus ei ole ühtki heledamat laiku, haigestumine lõikab inimväärsed jätkud hoopis läbi ja enesetapumõtte tekkimine on loogiline. Enne oleme veel Tiuduri alateadlike instinktide väljapursete tunnistajaks. Päris oota­ matult ärkab ses risustatud hinges argne puhas tunne — peidetud kiindumus Juulisse. Lootusetuse ööd enda üle tundes lõpeb see nurju­ nud elu kahekordse enesetapuga. Tiuduris ei tohiks ometi näha üksnes psühhoanalüütilist etüüdi, vaid ka ühe elu umbsõlme selle sotsiaalses tingituses, mis rõhutab kontrasti tõbila ja välismaailma vahel (tuleb ju Tiudur Vatku kõigi oma nega­ tiivsete kompleksidega). Sellesama tegelasega on seotud romaani üks mõjuvamaid episoode — suur metsatulekahju. Karakteriarenduse arvel on tihendatud olustikukujutust, kusjuures episoodilised tegelased sellesse sulavad. Seepärast võiks rääkida olus­ tiku- ja miljööromaanist. Psühhoanalüüsi rakendamise katsed ei suuda läbivalt kahjustada sisseelamisega nähtud tõsielu, ehkki see on antud väga kitsas lõigus. Romaani sünge põhihoovus ja naturalistlikud motii­ vid mõjuvad ängistavalt. Kuid polnud ju võimalik maalida seda mil­ jööd pastelltoonides, võltsimata niikuinii sünget tegelikkust. Etteheit­ valt võib küll rääkida ülepingutatud naturalistlikust kujundlikkusest ühenduses tegelaste hingeelu psühhoanalüütilise eritlemisega. Romaani sõnastusstiil on «Pidalitõvega» võrreldes vabanenud dek­ laratiivsetest lisanditest. Siitmaalt võime Hindi tugevaks küljeks pidada sõnavararikkust ja ergast kujundimeelt. Enam häirib nüüdset lugejat sagedane lauseehituse ja sõnajärjestuse pingutatus.

Kahe käsitletud romaaniga võikski tähistada A. Hindi tulekut kir­ jandusse. Nende lugemisel on loomulik küll puhuti häiritud olla, kuid mitte ükskõikseks jääda. Sedavõrd siiras on noore kirjaniku suhtumine ainesse kogu selle erakordsuses. Meelevaldne oleks A. Hindi loomingu algusjärku tervikuna psühhoanalüüsi ja individuaalpsühholoogia liis­ tule tõmmata, nagu eespool juba näidatud. Kui kirjanik on andnud tunnetuslikke ja esteetilisi väärtusi, siis ongi esijoones hinnatav see ja mitte loomisprotsessi ajendanud tegurid. Kunstniku ülekasvamist oma loomingu lähteideedest tuntakse paljude näidete najal. Ka Hindi esimestes romaanides võib täheldada freudistlike konstruktsioonide kunstilist ületamist. Ja lõpuks: kas söandamegi väita, et need ideelised ja psühholoogia-alased otsingud pole kirjaniku loomismeetodisse ka mõnda positiivset jälge jätnud?

459 Eesti-Vene kirjanduslike suhete uurimise põhiprobleeme

SERGEI ISSAKOV

i ole vist enam vajadust hakata pikemalt põhjendama, kui suur tähtsus on eesti-vene kirjanduslike suhete uurimisel. Küll aga peab siinkohal veel kord kahetsusega nentima, et ses valdkonnas on väga vähe tehtud ja et teoksil on veelgi vähemB. Suhete uurimise poolest on eesti kirjandusteadlased kõigist teistest nõukogude rahvastest tagapool. Oleme maha jäänud ka lät­ lastest ja leedulastest, kuigi tingimused on umbes samasugused. Et kindlaks määrata eesti-vene kirjanduslike suhete uurimise tule­ vikuülesandeid, põhilisi probleeme ja suundi, heitkem kõigepealt üle­ vaatlik pilk seni tehtud tööle. Artikkel käsitleb Oktoobri-eelse perioodi kirjanduslikke suhteid.

Enne Oktoobrirevolutsiooni ei tuntud peaaegu üldse huvi eesti-vene kirjanduslike suhete uurimise vastu. See on mõistetavgi, kui arvestada tollase eesti kirjandusteaduse noorust ja kogemuste vähesust. Seevastu aga on tolle aja kriitikas ja ajaleheartiklites üsna sageli kõrvutatud eesti ja vene kirjanduse nähtusi ning räägitud vene mõju­ dest üksikute eesti kirjanike loomingus, seda eriti «Noor-Eestiga» ühen­ duses toimunud poleemikas. Need tähelepanekud ei kajasta küll uuri­ mistulemusi ja on tihti üpris subjektiivsed, tihedalt seotud oma aja kirjandusliku ning ühiskondliku võitlusega. Ideoloogilisest võitlusest tingitult ilmus tol ajal ka üks (ainuke) eri artikkel eesti-vene kirjanduslike suhete kohta. See on B. Linde kirjutis «Vene mõju Eesti kirjanduses» '. Artikkel on täiesti tendents­ lik, teadusliku väärtuseta, ta annab küsimusest sihilikult moonutatud pildi. B. Linde arvates on vene mõjud algusest lõpuni negatiivsed. Vene kirjandusest tulevat eesti kirjandusse ainult halba: seal valitsevat «probleemide käsitamise kalduvus», sealt tulevat «raisonneeriv toon» ja «labaste sümboolide otsimine». Vene mõju olevat suurenenud 1905. a. revolutsiooni ajal ja selle eel, kuid revolutsiooni taandumisega kaduvat ta iseenesest. Eestlastel ei olevat tarvis venelastelt õppida, sest venelased ise olevat Lääne kultuuri õpilased; värskendavaid mõjusid voivat saada Lääne-Euroopa kirjandusest kui «otsekohestest allika­ test». Ühtaegu on B. Linde sunnitud tunnistama, et vene kirjandus on Eestis siiski mõju avaldanud, näiteks Fr. Tuglasele, M. Metsanur­ gale, A. Gailitile ja eriti märgatavalt J. Lintropile. Kodanliku võimu ajal ei ilmunud Eestis peaaegu midagi eesti-vene kirjanduslike suhete kohta. See ei saanud ametliku suhtumise ja Lääne orientatsiooni tõttu teisiti ollagi. Kuid vene mõjud sajandi alguse eesti kirjandusele olid sedavõrd ilmsed, et neist ei saadud vaikides mööda minna. Neist kirjutati ühenduses H. Visnapuu, Fr. Tuglase, M. Metsa­ nurga, J. Mändmetsa, K- Rumori ja paljude teistega. Eriti hulgaliselt 1 «Eesti Kirjandus» 1911, nr. 5, lk. 177—182.

460 leidub niisuguseid tähelepanekuid Fr. Tuglase «Kriitika» kaheksas köi­ tes. Enamasti on need lühikesed üldsõnalised märkused, mis laiemale argumentatsioonile ei toetu. Tänapäeval aitavad nad juhtida meie tähelepanu eesti-vene kirjanduslike suhete üksikprobleemidele, mille vastu teadlane võiks huvi tunda. Siiski kuulub ligilähedaselt samasse ajajärku ka üks eri raamat eesti-vene kirjanduslike suhete kohta. Ameerika Ühendriikides avaldas Elizabeth Judas teose «Russian Influences on Estonian Literature» (Los Angeles, 1941). Raamat äratab huvi, kuid on väga pinnapealne ja materjali poolest puudulik. Autor puudutab lühidalt vene kirjanduse tõlkimist eesti keelde, vene mõjusid Jakob Tamme loomingus ja A. H. Tammsaare suhteid vene kirjandusega. Sealjuures tegeleb E. Ju­ das Lääne komparativistika vaimus eeskätt kokkulangevuste ja rööp- nähtuste otsimisega. Raamatu väärtust vähendab ka see, et autor ei tunne kuigi hästi vene kirjandust ja vaatleb seda läbi valge-emigrant- liku prilli. Tõsisem töö eesti-vene kirjanduslike suhete uurimisel Nõukogude Eestis vois alata pärast soja loppu. Sealjuures on kõige rohkem tähele­ panu pühendatud vene kirjanike biograafilistele ja loomingulistele side­ metele Eestiga, vene klassikute tõlkimisele eesti keelde, nende näiden­ dite lavastamisele eesti teatris. Niisiis on vaadeldud peamiselt suhete arengu kõige konkreetsemalt tajutavat faasi. Vastavad tööd on kirjel­ davad, piirduvad faktide kindlakstegemisega. Tähelepanu koondumine kõigepealt seda laadi ülesannetele on täiesti loomulik ja vastavaid käsitlusi ei tarvitse seepärast ka alahinnata. Uurijate töö tulemusena oleme saanud kõige üldjoonelisema kujutluse sellest, millisel määral võis eesti lugeja enne revolutsiooni olla tuttav Puškinaga, Lermontoviga, Gogoliga, Turgeneviga, Blokiga, Gontša- roviga, L. Tolstoiga voi M. Gorkiga ja kuidas eesti kriitika nende teoseid vastu võttis.2 Hiljuti ilmus S. Issakovilt ja M. Aljohhinalt ka ülevaatlikum artikkel selle kohta, kuidas vene kirjandus 1880-ndail aas­ tail Eestisse tuli.3 L. Kriguli ja mõne teise autori töödes on leidnud käsitlemist vene klassikute lavastamine eesti teatris.4 Üsna rohkesti on uuritud probleemi n.-ö. vene aspekti — vene kirjanike biograafilisi sidemeid Eestiga ja nende teoseid, milles käsitletakse eesti aineid.

2 Puškin eesti keeles. Tallinn, 1949; V. Adams, «Jevgeni Onegin» eesti keeles. «Looming» 1958, nr. 6, lk. 937—946; V. Adams, Lermontov eesti keeles. «Looming» 1956, nr. 2, lk. 248—252; V. Adams, Gogol eesti keeles. «Looming» 1959, nr. 4, lk. 615—622; V. Adams, Turgenev eesti keeles. «Looming» 1957, nr. 6, lk. 925—929; V. Adams, Aleksander Blok ja Eesti. «Looming» 1963, nr. 12, lk. 1896—1910; S. Issakov, I. A. Gontšarov ja Baltimaad. «Looming» 1962, nr. 6, lk. 946—952; B. Sööt, Leo Tolstoi ja eesti kirjandus. «Looming» 1956, nr. 12, lk. isOO—1811; B. Sööt, Leo Tolstoi tutvustamine eesti perioodikas kirjaniku eluajal «Looming» 1960, nr. 11, lk. 1741—1746; N. Andrese n, Eesti kirjanduslikust elust sajandi vahetusel ja L. Tolstoist. «Keel ja Kirjandus» 1960, nr. 11, lk. 667—671; N. Andre­ se n, Maksim Gorki ja Eesti. «Looming» 1959, nr. 7, lk. 1077—1096, ja 1961, nr. 8, lk. 1227—1245; S. Issakov, Vene rahvaraamat XIX sajandi eesti lugeja laual. «Keel ja Kirjandus» 1964, nr. 2, lk. 80^88; A. Annist, T. Voikova, Leo Tolstoi kirjavahetus eestlastega. «Keel ja Kirjandus» 1964, nr. 6, lk. 321—333; В. Адаме, «Евгений Онегин» на эстонском языке. Ученые записки ТГУ, 65.' Тарту, 1958! lk. 5—16. 3 С. Г. Исаков, M. Е. Алехина, Русская литература в Эстонии в 1880-ые гг. Ученые записки ТГУ, 139. Тарту, 1963, lk. 95—163. 4 L. Krigul, Eesti teatri sidemeist vene teatriga. Eesti Nõukogude teater II Tallinn, 1956, lk. 142—165.

461 XIX sajandi esimese poole vene kirjandust on selle vaatenurga alt uurinud nende ridade kirjutaja5, W. Küchelbeckeri eestiainelisest jutus­ tusest «Ado» on kirjutanud V. Adams 6. A. Bestužev-Marlinski Liivimaa jutustusi on uurinud Leningradi ja Moskva teadlased V. Bazanov, S. Volk, T. Mihhaleva jt.7 Palju vähem on käsitletud kirjanduslike suhete arenenumate ja kõr­ gemate vormidega seotud nähtusi, mis ühtlasi on varjatumad, — vene kirjanduse retseptsiooni iseärasusi Eestis, eriti aga vene kirjanduse mõju eesti kirjanike loomingule, kirjandusvoolude, meetodi ja poeetika kujunemisele. Eesti-Vene kirjanduslike suhete sügavamad juured, nende suhete seos ühiskondlik-poliitilise võitlusega, nende vastuoluline ise­ loom ja lõpptulemused on veel vähe valgustamist leidnud. Siin on teh­ tud ka kõige rohkem vigu ning ilmneb kõige rohkem pealiskaudsust. Siiski ei ole uurimistöö jätkajail tarvis kõigega otsast peale hakata. M. Gorki, L. Tolstoi ja I. Turgenevi retseptsioonist ning käsitusest Ees­ tis on kirjutanud N. Andresen, B. Sööt ja V. Adams, R. Alekõrrelt ja E. Pringilt on ilmunud artikkel «Vene kirjanduse mõjusid Jakob Tamme loomingus» 8. Viimase juures tuleb lähemalt peatuda. R. Alekõrs ja E. Prink tõs­ tavad kõigepealt täiesti.õigesti küsimuse, kui palju võis J. Tamm vene kirjandust tunda ja kui suur oli ta lugemus. Nad seostavad J. Tamme loomingus ilmnevad vene mõjud tema tõlketegevusega ning analüüsi­ vad seepärast lähemalt kirjanikku kui tõlkijat. Oluline ja huvitav on autorite seisukoht, et Tamme köitsid vene kirjanduses need kunstiväär­ tused, mida ta eesti kirjandusest ei leidnud, aga mille järele oli juba nõudmine. Kuid teoreetiliselt õiged seisukohad ei leia kirjanduslike näh­ tuste konkreetsest analüüsist alati kinnitust. Autorid otsivad tihtigi vene mõjusid sealt, kus tuleb näha lihtsalt tegelikkuse peegeldust ja mõneti ka varasema eesti kirjanduse mõju. Artiklis ei ole mitmelgi juhtumil lahus hoitud kaht tüüpi suhteid — kirjanduslikke kokkupuu­ teid ja ajaloolise olukorra sarnasusest tingitud tüpoloogilisi sarnasusi. Seetõttu näevad autorid kokkupuutesuhteid seal, kus ühisjooned võõr- mõjudest ei sõltu. Hoolimata õigetest teoreetilistest lähtekohtadest kannatab R. Ale- kõrre ja E. Pringi käsitlus tervikuna ühe üldise metodoloogilise puuduse all. Ei asetata küsimust, kuidas J. Tamm vene klassikute loomingut mõistis ja vastu võttis. Rääkides Puškini ja Lermontovi, Krõlovi ja Nekrassovi mõjust J. Tamme loomingule, lähtuvad autorid igal pool samasugusest käsitusest, mis meil on nendest kirjanikest tänapäeval. Nad lähtuvad sellest, et Nekrassov avaldas J. Tammele mõju kui revolutsiooniline demokraat, kui tsarismi vastu võitleja, Tšernõševski ja Dobroljubovi ideekaaslane. Ent nagu näitavad Tamme tõlked, oli

5 С. Г. Исаков, О ливонской теме в русской литературе 1820—1830-х годов. Ученые записки ТГУ, 98. Тарту, I960, lk. 143—193; С. Г. Исаков, Ю. М. Лот- м а н, П. А. Вяземский и Эстония. Ученые записки ТГУ, 104. Тарту, 1961, lk. 293— 295; С. Г. Исаков, Остзейский вопрос в русской печати 1860-х годов. Ученые записки ТГУ, 107. Тарту, 1961; С. Г. Исаков, Прибалтика в русской литературе 1830-х—1860-х годов. Ученые записки ТГУ, 119. Тарту, 1962, lk. 133—134. 6 В. А д а м с, «Эстонская повесть» В. К. Кюхельбекера. «Известия Академии наук СССР. Отделение литературы и языка» 1956, XV, 3, lk 255—259; V. Adams, Dekabrist V. К. Kühhelbekeri eestiaineline jutustus. «Looming» 1956, nr. 4, lk. 515—521. 7 В. Г. Б а з а н о в, Очерки декабристской литературы. Публицистика. Проза. Критика. Москва, 1953; С. С. Волк, Исторические взгляды декабристов. Москва- Ленинград, 1958; Т. И. Михалева, Ранняя беллетристика А. А. Бестужева (1821—1825). Ученые записки Московского областного Педагогического института им. Н. К. Крупской, LXXXV, 1960. 8 «Looming» 1952, nr. 5, lk. 561—591.

462 eesti kirjanikul Nekrassovist sootuks teistsugune kujutlus. Liiatigi ei saanud ta mitmeid Nekrassovi kõige revolutsioonilisemaid luuletusi üldse tunda. J. Tamme silmis oli Nekrassov lihtsam ja vähem revolut­ siooniline, kui tunneme teda meie. Sellise Nekrassovi mõjugi pidi olema teistsugune. Peale selle pühendavad autorid liiga palju tähelepanu üksi­ kutele rööpnähtustele ja temaatika samasusele, jättes kõrvale küsi­ muse, kuidas üks kirjanik vois teist abistada tegelikkuse kunstilisel tunnetamisel. Kõigest eelöeldust, samuti ka vene klassikute loomingu pisut lihtsustatud käsitusest tuleneb, et R. Alekõrre ja E. Pringi kõik järeldused ei tundu praegu enam endastmõistetavad. Ent siiski on tegemist oma aja kohta arvestatava ja kasuliku artikliga. Ajalehekirjutised aga sisaldasid teinekord üpris otsejoonelisi lihtsustusi, nii et ei oska ära- imestadagi. Millest siis sellised puudused kirjandusteadlaste töös? Põhjusi on mitmeid: esiteks, eesti-vene kirjanduslike suhete uurimine oli täiesti uudne ülesanne; teiseks, kirjanduslike suhete uurimise metodoloogia oli välja kujunemata; kolmandaks, isikukultusaegne olukord. Viimasel asjaolul tuleb eraldi peatuda. Isikukultuse ajal hakati kirjandusteadustelt nõudma, et nad rõhu­ tasid vene mõjusid kõigi teiste rahvaste kirjanduses. Hakati suurte liialdustega näitama ka vene mõjusid eesti kirjanduses. Vene kirjandus kuulutati peaaegu ainsaks või vähemalt peamiseks teguriks eesti kir­ janduse arengus, realismi voiduletulekus ja eesrindlike ideede levikus. Niisuguseid liialdusi oli eriti palju B. Söödi ja R. Alekõrre 1950.— 1951. a. ilmunud «üldistavais» artikleis.9 Need artiklid sisaldasid tol ajal eesti-vene kirjanduslike suhete kohta teada olevaid andmeid, kuid neis tähtsustab üle vene kirjanduse mõju eesti kirjanduse arenemisele. Sellele aitas kaasa ka vaikimine muudest (eriti saksa) mõjudest, samuti ei puudutatud asjaolu, et tegelik elugi mõjustab kirjanduse kujune­ mist. Autorid nägid sageli vene mõjusid seal, kus neid ei olnud. Suhete ajalugu käsitleti lihtsustatud, primitiivse skeemi järgi: kõik vene mõjud olid head, kõik saksa mõjud olid halvad. Kuid eks venegi kultuuris olnud kaks kultuuri — demokraatlik ja reaktsiooniline. Väga sageli joondusid isegi progressiivsed eesti tegelased just viimase järgi. Ajaloo konjunktuuriline käsitlus, reaalsete vastuolude ignoreerimine, primitivism mineviku nähtuste hindamisel ning lihtsalt vene ja eesti kirjanduse halb tundmine ilmneb A. Ljubarski paljudest artiklitest ja tema raamatust-«Sõpruse sõna» (1956). Eesti-vene kirjanduslike suhete uurimises isikukultuse lõpu poole tehtud liialdused tekitasid kirjandusteadlaste hulgas umbusu suhete uurimise vastu. Nii mõnigi hakkas arvama, et see pole teadus, et siin tegeldakse vaid väljamõeldistega. Tagajärjeks on, et eesti-vene kirjan­ duslike suhete käsitluste arv on viimastel aastatel isegi vähenenud. Ilmneb katseid vene mõjusid maha vaikida isegi seal, kus neid vaiel­ damatult on. Võtkem näiteks A. Grossi artikkel M. Metsanurga varasema loo­ mingu kohta.10 Tänini ei ole_keegi kahelnud, et noor Metsanurk oli tugevasti vene_kirjanduse mõju all. Aastakümnete jooksul mainisid seda peaaegu kõik autorid, kes Metsanurgast kirjutasid, räägiti L. Tols-

9 B. Sööt, Vene eesrindliku kirjanduse mõju eesti kirjandusele XIX sajandil. «Edasi» 26.-27. XII 1950, nr. 302 ja 303; R. Alekõrs, Võitlus realismi eest eesti kirjanduses (Vene kirjanduse viljastav mõju eesti kirjanduse arenemisele). «Nõu­ kogude Õpetaja» 20. ja 27. IV 1951, nr. 16 ja 17. 10 A. Gross, Mait Metsanurga loomingulise tee algus. «Keel ta Kirjandus» 1959, nr. 11, lk. 654—662.

463 toi Tšehhovi, Gorki, Kuprini jt. mõjudest.11 Ka kirjanik ise on seda mit­ mel korral selgesõnaliselt tunnistanud. 1930. a. kirjutas Metsanurk «Loomingu» ankeedivastuses, et nooruses tundis ta sügavat huvi vene kirjanduse vastu ja et tema esimesed lühijutukesed olid «vist Tšehho- vist mõjutatud, tema ergutatud» n. Hiljem on Metsanurk niisama selge­ sõnaliselt tunnistanud L. Tolstoi mõjusid.13 Kuid nõukogude kirjandus­ teadlasel A. Grossil ei ole tekkinud küsimustki vene kirjanike mõjust Metsanurga loomingule.

Eesti-Vene kirjanduslike suhete uurimiseks tuleb kõigepealt eristada kaht aspekti. Nimetagem neid tinglikult vene aspektiks ja eesti aspek­ tiks. Vene aspekt hõlmab järgmisi põhiküsimusi: 1) eesti ained vene kirjanike teostes; 2) eesti kirjanduse tundmine vene lugejaskonnas; 3) vene kirjanike biograafilised sidemed Eestiga. Vene aspekti uurimiseks on seni mõndagi tehtud. Millele aga tuleks rõhku panna edaspidi? Teosed, mida vene kirjanikud on loonud eesti ainetel XIX saj. esi­ mesel poolel, on enamikus juba kindlaks tehtud ja läbi uuritud. Seda­ sama aga ei saa ütelda XIX saj. teise poole ja_XX saj. alguse kohta. Kõige silmahakkavamaid teoseid (P. Boborokinilt, N. Leskovilt, D. Mamin-Sibirjakilt, V. Veressajevilt, kelle kohta ajalehtedes on aval­ datud artikleid) tuntakse, aga eesti aineid käsitlev rahvalikum lugemis­ vara ootab veel väljaselgitamist. Et selliseid teoseid vene ajalehte­ dest, ajakirjadest ja kogumikest välja otsida, tuleb kirjanduseuurijail teha veel väga palju tööd. Vastavaid bibliograafiaid ei ole. Ehkki K. Weltmanni kartoteek TRÜ Teaduslikus Raamatukogus ligi viiekümne aasta jooksul tehtud töö tulemusena registreerib vene keeles Eesti ja üldse Baltimaade kohta ilmunud trükiseid, osutub ta just meid huvi­ tavas küsimuses ebatäielikuks. Ent olemasolevadki andmed tõendavad, et neid materjale on palju ja mõned neist on üpris huvitavad. Olgu mainitud kas või I. Annenski, К Slutševski, A. Korinfski, K Balmonti, F. Sologubi, I. Severjanini jt. luuletusi, M. Lissitsõni jutustusi jne. Suhete aspektist ei ole uuritud isegi N. Leskovi loomingut, ent ometi puudutas see kirjanik Eestit mitmetes ilukirjanduslikes teostes ja eriti artiklites. Tänavu on oodata eessõnaga ja põhjalike kommentaaridega varus­ tatud eestikeelse antoloogia «Vene kirjanikud Eestist» ilmumist. Kaht­ lemata aitab see eesti lugejaid paremini kurssi viia vene kirjanike eesti- aineliste teostega. Eriti väärivad tähelepanu vene kirjanike ja teadlaste memuaarid Tartu ülikooli kohta, mida on avaldatud väga palju. Mitmedki neist kuu­ luvad vene memuaarikirjanduse paremikku. Mainitagu kas või N. Piro- govi ja V. Veressajevi üldtuntud memuaare, J. Arnoldi, I. Golovini, V. Sollogubi, P. Boborõkini, J. Degeni ja M. Lissitsõni huvitavaid

11 B. Linde, Vene mõju Eesti kirjanduses, lk. 179; A. H e 1 e m a, Mis on Mait Metsanurga toodangus vene-laadilist. «Vaba Maa» 12., 13., 19. ja 20. VI 1922, nr. 133, 134, 140 ja 141; H. Raudsepp, Mait Metsanurk ja tema aeg. Tartu, 1929, lk. 131; O. U r g a r t, Mait Metsanurk. Tema 60. sünnipäeva puhul. «Eesti Kirjandus» 1939, nr. 11, lk. 473—476. 12 «Looming» 1930, nr. 7, lk. 838—839. 13 M. Metsanurk, Muljeid ja mälestusi L. N. Tolstoi teoste lugemisest. «Loo­ ming» 1960, nr. 11, lk. 1731 — 1735.

464 mälestusi, V. Manasseini ja P. Krassovski (pseud. P. Kretšetov) pool- memuaarilisi teoseid. Seda kirjandust on vaja uurida, jälgida ta aren­ gut ja sidemeid Tartu ülikooli ajalooga. Oleks ülimalt soovitav välja anda kogumik «Tartu ülikool (kaasaegsete mälestustes». Moskva ja Leningradi ülikool on sellised kogumikud juba avaldanud. XIX sajandil ja XX sajandi algul tundsid vene lugejad, isegi kõige haritumad, eesti kirjandust väga piiratult. Tõlkeid oli vähe, ülevaatlikke artikleid ilmus ainult mõni. «Kalevipoeg», venekeelne kogumik «Soome ja Eesti luuletajad» (1898), üksikud tõlked ja kirjutised pea­ asjalikult ajalehtedes «Revelskije Izvestija» ja «Rižski Vestnik», eesti kirjanduse osa kogumikus «Otetšestvo» (1916) — see on peaaegu kõik, mille kaudu vene lugeja võis eesti kirjandust tundma õppida. Kuid seda vähestki ei ole täies ulatuses läbi uuritud. Bibliograafiline töö võib edaspidi ilmsiks tuua veel uusi materjale. Peale P. Ariste u ja V. Alttoa 15 ei ole eesti kirjanduse varasemate vene tõlgete vastu keegi huvi tundnud. Tänini ei ole meil selget ettekujutust M. Gorki ja V. Brjussovi katsest anda 1916.—1917. a. välja eesti kirjanduse anto­ loogia kirjastuse «Parus» seerias, milles armeenia, läti ja soome kirjanduse valimik olid juba ilmunud. Antoloogia koostamisest pidid eestlaste poolt osa võtma G. Suits, B. Linde ja Fr. Tuglas. Sellest kat­ sest teame peamiselt B. Linde mälestuste põhjal 16, mis aga ei tundu täiesti usaldusväärsed. Muidugi tuleb uurida vene kirjanike biograafilisi sidemeid Eestiga, see ipeaks olema pikemata selge. Juhtigem aga siinkohal tähelepanu vene kultuurikeskustele Eestis ja nende tõenäolisele osale eesti-vene kirjanduslike suhete arengus. Selliseks omapäraseks keskuseks sai 1810-ndate aastate lõpul Tartu ja Tartu ülikool. Siin tegutsesid vene (A. Vojeikova ja M. Moieri) kir- jandussalongid, töötasid mitmed nimekad vene kultuuritegelased (A. Kaissarov, A. Vojeikov). Pikemat aega elas Tartus V. Žukovski, Tartus viibisid I. Dmitrijev, K. Batjuškov, P. Vjazemski, A. Bestužev- Marlinski, tõlkija M. Vrontšenko, siin õppis V. Dal. Tartus tekkis oma luulekoollkond eesotsas tollal kuulsa poeedi N. Jazõkoviga (I. Villamov, A. Peterson, A- Tjuttšev, P. Skljarevski, V. Sollogub, A. Karamzin, P. Aleksejev, N. Ivanov jt.). Töötas üliõpilaste kirjandusring. Tartu vene kultuurikeskus oli kõigi kirjandusuudistega kursis, peeti kirjavahe­ tust A. Puškiniga ja tema uutest teostest saadi mõnigi kord teada varem, kui nendest hakati rääkima Peterburis. Tartu vene haritlastel oli sidemeid kohalike saksa literaatidega. Nad aitasid K. von der Borgil koostada esimest saksakeelset vene luule antoloogiat («Poetische Er- zeugnisse der Russen», 1820—1823). Tartu vene kultuurikeskus oli tol ajal omataoliste hulgas üks suuremaid. Umbes samal ajal, osalt veel 1840-ndail aastail, tegutses vene kul­ tuurikeskus ka Tallinnas, kuid see oli väiksem. Sel ajal sai Tallinn tuntuks kui suvituslinn, kus ajutiselt viibisid ka paljud kirjanikud. Siin käisid puhkamas P. Vjazemski, A. Delvig, Puškinite ja Karamzinide perekond, hiljem viibisid Tallinnas F. .Dostojevski, N. Nekrassov ja V. Belinski perekond, paljudest vähem tuntud literaatidest kõnelemata. Suviti tekkis Tallinnas omapäraseid kirjanduslikke ringe ja salonge,

14 P. Ariste, «Kalevipoja» tõlgetest. Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised. Vihik 53. Tartu, 1957, lk. 7—55. 15 V. Alttoa, Luule tõlkimisest. Kirjanduse radadelt. Tallinn, 1960, lk. 442—453. 16 B. Linde, Rännakuid keeristes. Tallinn, 1936, lk. 121—127; B. Linde, Koh­ tamisi vene kirjanikega. «Looming» 1940, nr. 8, lk. 866—877. Vrd. Eesti almanak vene keeles. «Postimees» 14. V 1916, nr. 109. 30 Keel ja Kirjandus nr. 8. 1965. 465 millel oli sidemeid kohalike saksa kultuuritegelastega. 1830-ndate aas­ tate algul andis K. Knorring Tallinnas välja A. Gribojedovi «Häda mõistuse pärast» saksa keeles (selle teose esitrükk), samuti alustas ta seeriat «Russische Bibliothek für Deutschen». Tallinnas ilmus ka Balti­ maade esimene vene ajakiri «Raduga» (1832—1833) ja anti välja vene­ keelseid raamatuid. Sajandivahetuse paiku võib täheldada umbes samadel asjaoludel mingit vene kultuurikeskust ka Narva-Jõesuus. Suviti elasid seal I. Gontšarov ja N. Leskov, kelle ümber kogunes teisi literaate ja sõpru (A. Faressov, L. Vesselitskaja-Mikulitš, A. Hirjakov, M. Menšikov), seal käis D. Mamin-Sibirjak ja luuletaja K. Slutševski ehitas endale Narva-Jõesuhu toreda suvila. Sagedased külalised olid seal ka kuul­ sad vene kunstnikud (I. Repin, I. Siškin) ja heliloojad (E. Naprav- nik jt.). Õleks vaja uurida ka möödunud sajandi lõpul ja käesoleva algul Tartus töötanud Vene Üliõpilaste Seltsi kirjanduslikku tegevust. Õigu­ poolest oli see selts internatsionaalne, 1890-ndail aastail oli tema esi­ meheks tuntud ukraina kirjanik ja ühiskonnategelane M. Kossatš, Lesja Ukrainka vend, ja XX saj. algul grusiinlane G. Hirseli. Seltsi auliikmed olid Korolenko, Tšehhov, Tolstoi, Gorki ja teised vene kirjanikud, kel­ lega selts oli kirjavahetuses. Seltsiga olid tihedas ühenduses tuntud vene kirjanikud ja kirjandusteadlased V. Veressajev, V. Desnitski ja N. Piksanov, kes olid õppinud Tartus.

Peatugem nüüd eesti aspekti juures. Vene kirjanduse tõusmist eesti kirjanduse vaateveerule võib jao­ tada nelja faasi: esiteks — informatsiooni faas, teiseks — publitseeri­ mise faas, kolmandaks — retsenseerimise ja interpreteerimise faas, neljandaks — kirjandusliku mõju faas.17 Jaotus on muidugi üsna ting­ lik, kuid võib tööskeemina otstarbekaks osutuda. Kõige tähtsam, ent ka kõige raskem on uurida kolmandat ja eriti neljandat faasi. Kahjuks unustatakse meil alatihti, et teise rahva luge­ misvaraks saades hakkab kirjandusteos elama otsekui uut elu, tema mõju laad ja tähendus muutuvad, lugejad ja kirjanikud omandavad temast teistsuguse käsituse kui kodumaal. Tekib teise rahva kirjan­ duse retseptsiooni probleem. Retseptsiooni muutumine on tingitud ühis­ kondliku situatsiooni ja kultuuri erinevustest, kummagi rahva erine­ vast kultuuriastmest, rahvuslike traditsioonide erinevusest. Tekib hulk keerulisi küsimusi. Milline käsitus tekkis ühest või teisest vene kirjani­ kust eri ühiskonnakihtides? Miks Eestis mõnda nimekat vene kirjanikku või isegi mõnda kirjanduslikku gruppi (näit. revolutsioonilisi demo­ kraate) kaua aega peaaegu sugugi ei tuntud, kuna mõned vähem täht­ sad autorid (näit. G. Danilevski) said väga populaarseks? Miks mõni vene klassik sai Eestis tuntuks palju hiljem kui Venemaal? Niisuguseid küsimusi tekib suurel hulgal ja nende lahendamiseta ei saa kirjandus­ like mõjude uurimist alustada. (Järgneb)

17 Niisugust skeemi pakutakse artiklis: E. Reissner, Die Forschung auf derrt Gebiet der Rezeption russischen Literaturgutes in Deutschland, ihre Problematik, ihre Methodik und ihre Aufgaben. «Zeitschrift für Slavistik» 1962, Bd. VII, Heft I.

466 Terminoloogia arendamise printsiipidest (matemaatiku vaatevinklist)

OTT RUNK

erminoloogiaga tegelevates instantsides tekkida võivate vil­ jatute vaidluste vältimiseks oleks tarvis aegsasti kokku lep­ pida üldistes printsiipides, millest oskussõnavara täienda­ misel ja muutmisel juhinduda. Käesolev artikkel tahab olla tagasihoidliT k katse selles suunas. Tõuke nende ridade kirjutamiseks on andnud mõnda aega kestnud töö väikese matemaatikasõnastiku koos­ tamisel, millega autor on viimaseil aastail Haridusministeeriumi mate- maatikakomisjoni ülesandel koos E. Etvergi ja A. Vihmaniga tegelnud. Arvestades matemaatika osatähtsuse pidevat kasvu tänapäeva tea­ duse paljudes harudes, oleks hädavajalik just matemaatika põhiline terminoloogia varakult hoolega üle vaadata ning selle puudused kõr­ valdada. Seesugusest taotlusest on komisjonil ajapikku välja kasvanud mõned kindlad seisukohad. Küllap on need niivõrd üldised, et kõlba­ vad rakendada enamiku teaduslike distsipliinide alal. Illustreerivad näited käesolevas kirjutises kuuluvad paraku peaaegu eranditult mate­ maatika valdkonda, loodetavasti ei häiri see teiste erialade esinda­ jaid. Näiteis pole autor ennast piiranud ainult kooskõlastatud uuen­ duste esitamisega. Keelekorralduse tuntud üldistest põhimõtetest • tuleks terminoloo­ gia arendamisel silmas pidada kõigepealt selguse, teiseks öko­ noomia taotlust. Selguse primaat paljude teiste, sageli omavahel võistlevate põhimõtete ees peab punase joonena läbima kogu termino- loogia-alast printsiibiõpetust. Ökonoomiaprintsiibi alusel tuleb oma­ ette kaaluda ja hinnata lühidust koos süsteemsusega, samuti võtta seisukoht sünonüümia ja homonüümia asjas. Sekundaar­ selt tuleb haarata terminoloogia korrastamise sfääri ka küsimused nagu keele rikastamine (unustamata sealjuures keele risustamise ohtu) ning keeletraditsioonidesse suhtumine.2 Terminoloogia-alases poleemikas argumenteeritakse väga sageli otstarbekusega, unustades, et otstarbekus on ajalooline kategoo­ ria: mis pole kaasajal otstarbekas, võib seda tulevikus olla, ja ümber­ pöördult. Näiteks mõne senise (kuid puudustega) termini asendamine uuega [ilmselt paremaga) võib meile tunduda ebaotstarbekas, sest et see nõuab meilt (s. t. kaasaegsetelt) ümberõppimist. Kui aga lähe­ neda asjale perspektiivis, võib otsus kujuneda vastupidiseks, sest tule­ vastel põlvedel pole vaja mingit ümberõppimist, kui nad omandavad kohe tolle uue (parema) keelendi.

1 Üksikasjaliku, ehkki osalt vananenud ülevaate neist põhimõtteist võib leida raamatust: V. T a u 1 i, Õigekeelsuse ja keelekorralduse põhimõtted ja meetodid. Tartu, 1938. 2 Üksikasjaliku käsitluse terminoloogia printsiibiõpetusest vene keele baasil annab raamat: Д. С. Лотте, Основы построения научно-технической терминоло­ гии. Москва, 1961.

30* 467 Üldse tundub, et terminoloogia edendamisel tuleb julgemalt kui seni suunata pilk tulevikku. Tulevaste põlvede nimel ei tohiks nüüdis­ aeg karta mõnesuguseid ebamugavusi, mida talle valmistab vanadest harjumustest loobumine.

Spetsialistide ja lingvistide koostöö On muidugi vaieldamatu, et terminoloogia arendamisest peavad osa võtma erialade spetsialistid koos keeleteadlastega. Vaielda võib aga selle üle, kumma poole sõna peab peale jääma. Kogemused näitavad, et üksmeele leidmine pole kerge ühe või teise poole esindajail oma- vahelgi, rääkimata eri poolte seisukohtade kooskõlastamisest. Vajadus mõne uue oskussõna loomiseks või olemasoleva muutmi­ seks kasvab ikka välja spetsialisti loomingulisest tööst. Sealt tuleb esialgne idee, järelikult spetsialist on siin kõige uue sigitaja, tema on ka tulevikus selle uue peamine kasutaja. Lingvist võib küll olla uue termini sünnitaja või sünnitusabi andja, samuti kritiseerija, levitaja ning populariseerija (sõnavõttude ja sõnaraamatute kaudu), mitte aga algne sigitaja, sest tema silmaring talle võõras teadusval­ las harilikult ei küünigi nende eteni, kus uued teaduslikud ideed teki­ vad. Niisiis saavad keeleteadlased terminoloogia loomisel kaasa aidata ainult spetsialistide instrueerimisega, viimastele aga peab jääma otsuste kinnitamise õigus. Keeleteadlased saavad vajaduse korral eri­ alade esindajaid ka mitmel moel kaudselt mõjutada, näiteks ebaõnnes­ tunud terminite taunimisega, sõnaraamatuväravate sulgemisega sää­ raste ees. Koostöö vastastikuse kontrolli all peaks küll garanteerima toodangu kõrge kvaliteedi.

Selguse primaat Mis tahes muud printsiipi kangekaelselt järgides võib kergesti vas­ tuollu sattuda selguse primaadi printsiibiga. Viimase võiksime kokku­ võtlikult sõnastada järgmiselt: mis tahes muu printsiibi rakendamine antud olukorras on lubatav ainult siis, kui selgus selle tagajärjel ei vähene, s. t. sel­ gus peab kas suurenema või jääma vähemalt endisele tasemele. Sel­ guse hindamine paraku on küll--ikka mõnevõrra subjektiivne, kuid suuri möödalaskmisi siin siiski karta pole. Esitame mõned konkreet­ sed näited, kuidas selgust kaaluda. Diferentsiaalarvutuse põhilises teoorias figureerib väga olulise mõis­ tena juurdekasv. Kahjuks võib aga nii argumendi kui ka funktsiooni juurdekasv olla kas positiivne või negatiivne. Negatiivne juurdekasv tähendab muidugi kahanemist, seega oleme tavalise keelepruugi sei­ sukohalt jõudnud ebaloogilisele tulemusele: kasvamine võib olla ka kahanemine. Seesugusest segasusest pääsemiseks proovisime juurde­ kasvu asendada uue sõnaga, märksa lühemaga: muut. Esialgu näis see lahendus väga õnnelik. Tõesti, lühidus ise juba annab suurt ökonoo­ miat, rääkimata sellest, et muut on neutraalne sõna suuna mõttes. Uue sõna proovimine lausestuses tekitas aga tõsiseid kahtlusi. Nimelt on teooria seletamisel vaja öelda näiteks nii (vana terminit kasuta­ des): «Kui anname argumendile juurdekasvu Ax, siis funktsioon saab juurdekasvu Ay.» Uue terminiga kõlaks see lause aga vähem selgelt: «Kui anname argumendile muudu Ax, siis funktsioon saab muudu Ay.» Otsus: endise termini juurdekasv revideerimisele võtmine on küll põh­ jendatud, kuid muutmine esitatud viisil — ebasoovitav.

468 Teine näide. Ridade teoorias on juttu nii püsivate märkidega kui ka vahelduvate märkidega ridadest. Tekib küsimus, kas ühendid püsi• vate märkidega ja vahelduvate märkidega oleks otstarbekohane kompri- meerida terminiteks püsimärgiline ja vaheldav(a)märgiline. Vastus on eitav, nimelt järgmistel kaalutlustel. Esiteks: ridade liigitamine püsi- märgilisteks ja vahelduvmärgilisteks pole ridade teoorias tarvilik, sest neil liikidel puuduvad muud oluliselt erinevad tunnused. Teiseks: nimetatud terminite tarvituselevõtt tingiks vajaduse vastavate mõis­ tete defineerimiseks, need definitsioonid aga ei tõstaks mingil määral ainekäsitluse selgust, võrreldes vastavate kahesõnaliste väljenditega. Pealegi tulevad need mõisted matemaatikas niivõrd harva ette, et ühesõnalistele terminitele üleminek siin ei saakski anda nimetamis­ väärset efekti — ei mõttetöö hõlpu ega aja- või ruumisäästu kõnes ja kirjas. Kolmas näide. Geomeetrilistes mõttekäikudes tuleb üsna sageli rakendada nurgapaare, mis tekivad kahe paralleelse sirge lõikamisel mingi kolmanda sirgega. Et nurkade paarideks sidumise rohketest või­ malustest tervelt kolmel on praktiline tähtsus, siis peab siin termini­ telt nõudma eriti suurt selgust, et hõlbustada õppimist ja vältida segiminekuid. Parema ülevaate saamiseks esitame ka joonise ning anname olukorrast ülevaate tabeli näol:

Nurgapaarid Venekeelsed Saksakeelsed Eesti keeles on terminid terminid kasutatud Ettepanekuid

1 ja 5; 2 ja 6 соответствен­ gleichliegende vastavad nur­ kohasnurgad ные углы Winkel, Stufen-, gad, kaasnurgad (võib ka päri- 3 ja 7; 4 ja 8 Gegenwinkel nurgad)

1 ja 7; 2 ja 8 накрест лежа­ Wechselwinkel põiknurgad (si­ щие углы (вну­ semised ja väli­ 3 ja 5; 4 ja 6 тренние и внеш­ mised) ние)

3 ja 6; 4 ja 5 односторонние Entgegenge- lähisnurgad, lähisnurgad ja углы (внутрен­ setzte Winkel rindnurgad kaugnurgad 1 ja 8; 2 ja 7 ние и внешние) (sisemised ja välimised)

Praktika seisukohalt on kõige tähtsam esimesena nimetatud rühm. Kahjuks on aga just selle rühma jaoks igati sobiva nimetuse leidmine kõige raskem, mispärast siin ongi tekkinud rööptermineid — mitte üksnes meil, vaid ka teistes keeltes. Tundub, et vastavad nurgad (mida meil tarvitati varemalt ja mis on heas kooskõlas venekeelse ter­ miniga соответственные углы) on sisuselgem kui kaasnurgad (mida meie koolikirjanduses tarvitatakse praegu). Kõige sisuselgem termin on aga saksakeelne gleichliegende Winkel, mis otseses tõlkes annaks meile väljendi samal viisil (kummastki lõikepunktist lähtudes samas suunas, samal kohal) paiknevad nurgad. Siit edasi mõeldes ongi saadud ettepanekuna esitatud sõna kohasnurgad. Tabelis kolmandal kohal toodud nurgapaaride praegune nimetus lähisnurgad on selguse seisukohalt täiesti sobimatu nurgapaaride 1 ja 8 ning 2 ja 7 puhul, kus paarilised asuvad teineteisest just kauge­ mal. Seepärast tuleks siin eelistada omal ajal käibel olnud terminit

469 rindnurgad (sisemised ja välimised) 3 või minna üle prof. A. Humala poolt soovitatud sõnadele lähinurgad (pro sisemised lähisnurgad) ja kaugnurgad (pro välimised lähisnurgad). Ökonoomiaprintsiip A. Lühidus ja süsteemikindlus tunduvad olevat kee­ leliste väljenduste arengus kõige loomulikumad ihaldused. Kuid ihal­ datavat aina taga ajades võime kergesti kaotada mõõdutunde, kalduda liialdustesse ja sattuda vastuollu selguse primaadi printsiibiga. Lühidus saavutatakse sagedasti enamasõnaliste väljendite liitsõ­ nadeks komprimeerimise või lekseemide muuviisilise kokkusulatamise teel. Näiteks: sirge joon -*- sirgjoon -»- sirge; kahest vaatest koosnev joonis -»- kahevaateline joonis ->• kaksvaade; kaldenurk põhiprojekt- sioonitasapinna suhtes -> põhikaldenurk; isomeetriline ristaksono- meetria ->• ristisomeetria; püüdma küündida ->• püündima 4 jne. Lühiduse taotlus ilmneb ka rahvusvaheliste või võõrkeelsete termi­ nite eelistamises, kui vastavad omakeelsed on pikemad või kohmaka­ mad. Näiteks: ekraan pro kujutisetasapind, romb pro kaldruut, okia- eeder pro kaheksat ahukas, reeper pro ühikukolmik. Lühidust ja süsteemikindlust tuleks ikka korraga silmas pidada, kumbagi neist ei tohiks teisele ohvriks tuua. Paremal juhul aga saame lüüa kaks kärbest ühe hoobiga. Esitame mõned näited. Geomeetriliste joonte enamikul on nimed, mille lõpus ei ole tarbe­ tut ripatsit sõna -joon näol (ellips, hüperbool, parabool, sinusoid, spi­ raal, ovaal, tsükloid, kissoid, lemniskaat, kardioid jne., mitte aga ellipsjoon, parabooljoon jne., mis oleksid niisama ebaloomulikud nagu koerloom, lammasloom jne.). Seepärast tunduvad terminid sirgjoon, kõverjoon, ring joon, kruvijoon ja aheljoon süsteemist hälbinud erandi­ tena. Üritused seesuguste erandite süsteemipärastamiseks ei tohiks olla ülearused. Terminid sirgjoon ja kõverjoon lasevad ennast vaja­ duse korral hõlpsasti lühendada sirgeks ja kõveraks — lihtsalt vas­ tavate omadussõnade substantiveerimise teel. Liitsõna ringjoon võime rahulikult lühendada ringiks. Sõna kruvijoon asemele soovitaksin kõi­ gepealt vintjoont; selle lühendamisel saaksime kohe heakõlalise ja süsteemipärase monolekseemi vint või ka vindik. Senist aheljoont aga sobiks asendama näiteks ketik (sõnast kett). Liitsõnadeks põhisõnaga -joon jääksid nõnda ainult kuju või asukoha po.olest konkretiseerimata, üldtähenduslikud joonkujundid, nagu nivoojoon, langusjoon, juhtjoon, mähisjoon, püstjoon, rõhtjoon, telgjoon, ristjoon, servjoon, murd- joon jm. Aga säärastegi hulgas leidub mitmeid, millel juba on oma kindel ühesõnaline nimetus (näiteks moodustaja, rööbik, kõõl, puutuja jm.).

Tasapinna lühendamine tasandiks, nagu seda Tartu õpetatud mehed juba mõnda aega visalt üritavad, tundub kahjuks senise kindla (traditsioonilise) süs­ teemi rikkumisena. Kui vana, traditsiooniline termin tahetakse asendada uuega, siis peab vanal midagi viga olema. Seni pole aga ükski tasandi pooldaja avalikult selgitanud, mis kaalutlustel ta tasapinnale tahab kriipsu peale tõmmata. Rikutud süsteemi on tartlastel õnnestunud ka kõrgema kooli õpikuisse ja ajakirjandusse sisse suruda, koolikirjandus on sellest pahest seni õnneks veel puutumata jäänud. Tasa-

3 Vt. näit. T. Koik, Matemaatika õpperaamat kesk- ja kutsekoolidele II. Algebra ja geomeetria. Viljandi, 1936. 4 Uudistermini püündima on autor loonud verbide püüdma ja küündima kokku­ sulatamise teel ning soovitab seda termini lähenema asemele. Viimast kasutatakse ohtrasti matemaatilises piiriprotsessis, kuid tal on puudusi. Uus termin on nendest puudustest vaba.

470 "kaalustamiseks peaks kas tasandist taas loobuma (mida õigustab seegi tosiasi, et uus adjektiiv tasandiline ei kõla hoopiski nii tasakaalukalt kui endine tasapinnaline) või tuleks ka kõverpinnale leida lühem vaste. Et kõverd ei tule arvesse halva kola tõttu ning tuletamiskatsed muudegi sufiksite abil ei tõota £õue/--tüvest anda midagi head, siis võiks siin õnne katsuda ka mõne hoopis uue tüve rakendamisega. Tüvede valik on kahjuks väga napp: kübar-, küür- ja kumm-. Koos keelemees E. Elistoga lõime omal ajal termini kübarik (= kõverpinna tükk), mis on juba ka trükimasi­ nasse pääsenud. Kui küsida, kas tüve kübar- sobiks laiendada tervele sellele ula­ tuslikule tsüklile, mis on seotud kõverate pindadega, siis tuleks ikkagi vastata eita­ valt, sest see viiks traditsiooniga liiga teravasse vastuollu. Teiselt poolt tundub tasand süsteemi rikkumisena ka tuletuspõhimõtete seisu­ kohalt. Nimelt kui sirgjoone ja kõverjoone lühendame sirgeks ja kõveraks lihtsalt vastavate adjektiivide substantiveerimise teel, siis ootaks samasugust tuletamist ka terminite tasapind (= tasane pind) ja kõverpind (= kõver pind) puhul. Sel teel aga jõuaksime tulemustele: tasapind = tasane ja kõverpind = kõver (!). Esimene neist, nagu näeme, ei anna nimetamisväärset võitu lühiduse mõttes (silpide arv jääb endiseks), teine aga viib välja väärvõrdusele (kõverpind = kõver = kõver­ joon). Viimane asjaolu omakorda veenab meid, et tüvi kõver- on tõesti üle koorma­ tud ning et temalt koormuse osaline ärajuhtimine mingile muule tüvele oleks soo­ vitav. Võiks proovida kõverpinna asemel hoopis kõverjoonega seotud tsüklile uut tüve anda. Siinkohal väärib märkimist, et kõverate pindade nimetustes on liitsõnaline vorm ^põhisõnaga -pind) tunduvalt loomulikum kui kõverate joonte puhul (põhisõnaga -joon või -kõver). Nimelt on siin pinnalisuse toonitamine terminis vajalik mõiste «ristamiseks vastavast kehast; näit. koonuspind annab koonusele kui kehale osa välispinda; rõngaspind on rõnga kui keha välispind jne. Süsteemikindluse nõude rakendamise kohta esitaksin veelgi mõned näited. Meil on kaua kasutusel olnud sümmeetria põhiliste liikide jaoks terminid teljeline sümmeetria ja tsentraalsümmeetria, mis säärasel kujul ilmselt ei moodusta süsteemikindlat paari. Süsteemikindlateks paarideks aga oleksid kas aksiaalsümmeetria ja tsentraalsümmeetria või telgsümmeetria ja kesksümmeetria. Kõigist neist saab lahedasti moodustada ka vajalikke omadussõnu (aksiaalsümmeetriline, ... , kesk- sümmeetriline), katsutagu aga moodustada omadussõna terminist tel­ jeline sümmeetrial Väga sügavasti keelde juurdunud terminil täisnurk (90°) on kaks väga kaaluvat puudust. Esiteks pole ta kooskõlas terminiga täispööre (360°). Teiseks pole tema komponent täis- kooskõlas teise 90°-list nurka tähendava tüvega rist- (ristsirged, niitrist, ristprojektsioon, rist- haaradega nurgad, risthüperbool jm.). Seepärast oleks soovitav kaa­ luda võimalust täisnurga ümberristimiseks ristnurgaks. Sellega kõr­ valdaksime mõlemad eespool nimetatud puudused. Ilma selge süsteemita on meie omakeelne terminoloogia praegu ka mehaani­ lise liikumise põhiliste liikide alal, milledeks teatavasti on translatoorne liikumine ja rotatoorne liikumine ning nende abil defineeritud kruviline liikumine. Siin oleks võimalik süsteemi luua, lähtudes verbidest lükkama, pöörama ja vintama, järgmiselt: 1) translatoorne liikumine ->• translatsioon ->- lükkliikumine, tukkumine; lükka• mine, lüke, lükand-, lukk-; 2) rotatoorne liikumine ->- rotatsioon ->- pöörlemine, pöördumine; pööramine, pööre, pöörd-, pöörel-; 3) vintliikumine ->- vintlemine; vintamine, vint, vintel-, (vintus, vindik). Olgu tähendatud, et meil kuidagi käibele pääsenud kulgev liikumine (transla- toorse liikumise tähenduses) tuleks käibelt kõrvaldada, sest kulgema ja liikuma on ju peaaegu adekvaatsed, seega kulgev liikumine « liikuv liikumine sa kulgev kulgemine (!). Mõnevõrra paremini kõlab siirdliikumine, kuid sellelgi on puudusi. Süsteemikindluse nõude seisukohalt maksaks veel analüüsida erakordselt laia rakendusalaga terminite komplekti: pikkus, pindala ja ruumala. Süsteemi puudumine torkab siin kohe silma: esimene sõna pole tuletatud kahe viimase eeskujul. Kui tun­ nistada kaks viimast sõna süsteemipäraseks, peaks esimene olema nende eeskujul hoo­ pis joonala, mis aga on võimatu. Järelikult tuleks revideerida, kas kahe viimasega loodav süsteem on üldse usaldusväärne, otstarbekohane. Selle üle aastaid mõeldes olen jõudnud veendumusele, et see süsteem ei ole hea, et see on liiga kergekäeliselt

471 loodud.5 Õigem oleks olnud omal ajal süsteem luua hoopis esimese termini (pikkus) eeskujul. Ühe omapoolse katsetusena esitan siin järgmise süsteemikindla (ja pealegi kõlaühtse) kolmiku: pikkus, kaetus, täidus (kõik kolmandas vältes), mis kõigele lisaks on heas kooskõlas ka muude samalaadiliste terminitega (suurus, väl• tus, kaugus, laius, kõrgus, paksus, raskus jm.). Niisiis selle ettepaneku kohaselt on joonlõigu suuruseks pikkus (nagu seni), pinnatüki (pinnaku) suuruseks kaetus ja ruumitüki (ruumiku, keha) suuruseks täidus. Näiteks kera kaetus S = Anr2; kera täi- 4 dus V = j- пгъ. Kas ei kola see senisest keelepruugist paremini?6 Muidugi on see ettepanek aastakümneid hiljaks jäänud ning peab nüüd paraku traditsiooniga kokku põrkama. B. Sünonüümide olemasolu terminoloogias on taunimist leid­ nud nähtus. Kuid nende vastu võitlemisel varitseb ka oht liialdus­ tesse sattuda, mille tagajärjeks oleks keele stiililiste vahendite kär­ pimine, mida muidugi ei tohiks lubada. Sünonüümide tekkimise mehhanism on tuntud: eri autoriteedid (uurijad, lektorid, autorid) eelistavad ühte või teist võimalikku lahen­ dust, sageli puhtsubjektiivsetel kaalutlustel (harjumus, pretendeeri­ mine prioriteedile jm.) — ning igaüks propageerib nimelt oma lemmi­ kuid. Sõnaraamatute ja entsüklopeediate koostamisel on siiski tähtis absoluutsete sünonüümide hulka rahvuskeelses terminoloogias võima­ likult vähendada. Konkreetsete sünonüümide puhul tuleb iga üksiksõna vajalikkust või mittevajalikkust kaaluda ka stiili ja sõnastuse huvisid arvestades. Näiteks sünonüümid astendatav ja astme alus on mõlemad vajalikud ainult sõnastuse paindlikkuse huvides. Poleks ju stiililiselt asi korras, kui oleksime sunnitud andma reegli järgmises sõnastuses: «Võrdsete astendatavatega astmete korrutamisel astendajad liidetakse.» Paral- leeltermin astme alus võimaldab siin sama mõtet väljendada märksa stiilsemalt: «Võrdsete alustega astmete korrutamisel. . .» Stiili huvides peame tunnistama vajalikeks paralleelterminiteks veel näiteks järgmi­ sed: vahemaa ja kaugus, keskpunkt ja kese, ligikaudne ja lähis-, mõõ- dusuhe ja arvmõõt, meelevaldne ja suvaline (ka mis tahes), lüke ja nihe, ühtivus ja kokkulangevus, ladus ja sujuv (ka sile) jm. Tundub, et paralleeltermineid sageli taunitakse mõtlematult. Ter­ minoloogia risustamise vastu võitlemise sildi all võidakse nii tege­ likult (tahtmatult) osutada karuteeneid teaduskeele stiili huvidele. Säärasele libedale teele võivad sattuda ka spetsialistid-mittelingvis- tid näiteks siis, kui nad oma erialasõnastike koostamisel jätavad sõnas- tusvõimalused vaatluspiirkonnast välja. Arusaadavalt pole see õige! Esitame lõpuks näiteid tõesti tarbetutest parallelismidest. 1) Terminites ellipsiline = elliptiline, püramiidiline = püramidaal- ne, prismaline = prismaatiline ja koonuseline = kooniline võiks teisel kohal antud sõnad rahulikult käibelt kõrvaldada. Viimase paari puhul eelistaksime nii küll pikemat vormi lühemale, kuid seda korvab saavu­ tatud süsteemikindlus. 2) Kaua on meie õppekirjanduses võistelnud adekvaatsed terminid jada ja järjend ('последовательность, Folge'). Otsust ühe või teise kasuks on olnud väga raske teha sellepärast, et mõlemad on igati head ja ilmekad sõnad, koostiselt ja kõlalt aga tublisti erinevad. Stiili huvides ei täidiks kummalegi neist kriipsu peale tõmmata. Prob­ leem on analoogiline jõu — tungi omaga, seepärast võiks katsetada

5 Selle süsteemi üksikasjalikum kriitika ei mahu käesolevasse artiklisse. 6 Sõna kaetus kuulukse RMN-i väljaandeis äsja tarvitusele võetud olevat, kuid teises tähenduses: see on protsentuaalne kaetud osa mingist tervikpinnast (trükitar- belise joonise tegijale tasutakse vastavalt joonise pinna kaetusele). — Toim. 472 lahendamistki selle eeskujul, s. t. diferentseerimisega, kas või näiteks nii: jada t= mis tahes esemete (elementide, sealhulgas arvude) joon­ datud hulk mis tahes (kas või kaootilise) järjestusega; järjend = suuruste (eriti arvude) joondatud hulk mingi kindla (seaduspärase) järjestusega. Seesuguse kokkuleppe järgi oleks jada üldisem mõiste, mis mahutaks endasse ka järjendi, teiste sõnadega: järjendite hulk oleks jadade hulga osahulk. Toonitame siiski, et nii peen diferentsee­ rimine tundub tarbetu, s. t. tuleme toime ka üheainsa, üldisema ter­ miniga (jada), kasutades seda tavaliselt kitsamas mõttes. Nii võik­ sime järjendi reserveerida mõne tulevase uue mõiste jaoks. 3) Aritmeetikast kõigile hästi tuntud toimingut, näiteks 420 = = 2 • 2 • 3 • 5 • 7, on meie õppekirjanduses nimetatud (arvu) algteguri­ teks lahutamiseks, . . . jagamiseks ja ... jaotamiseks. Ükski neist kolmest sõnast aga ei istu siia hästi. Soovitaksin siin katsetada verbiga tegurdama, millest saaksime toimingu jaoks termini tegurdamine ja tulemuse jaoks termini tegurdus7, näit.: 420 = 4-7-15; Sa2b2— 3ö2 = = 3b2(a2—1); (arvu, avamise) aigtegurdus (s. o. lõpuni viidud tegurdus), näit.: 420 = 2 - 2 - 3 • 5 • 7; Sa2b2 — 3b2 = 3b2(a + 1) (a — 1). C. Homonüümide olemasolu igas keeles on kõige selgem tõend, et keeled aktsepteerivad ökonoomiaprintsiipi. Mõistete diferent­ seerimisel ja defineerimisel oleks teadlastel muidugi kergem, kui homonüüme üldse ei oleks. Seepärast püütaksegi vähemalt termino­ loogia arendamisel uute homonüümide teket vältida. Muidugi pole see alati võimalik, eriti kui uue loomisel soovitakse rangelt jääda olemasoleva keele baasile. Kui senises terminoloogias mingi homonüümiajuhtum osutub sega­ vaks, siis tuleks midagi ette võtta sõna koormuse vähendamiseks. Nii näiteks sõnal konstruktsioon on vähemalt kümmekond sisult üks­ teisest enam või vähem erinevat terminilist tähendust. See on mui­ dugi liig mis liig. Toome veel näiteid homonüümidest, mis pakuvad rikkalikult ebameeldivusi: 1) lõige (lõikamine; kujundite ühiste punktide kogu; lõigatud eseme kujutis; разрез, läbilõige; сечение,ristlõige; rätsepatöös juurdelõikami- sel kasutatav paberist šabloon); 2) lõik (lõikamisel saadav tükk; eraldatud või piiratud osa; sirg- lõik; segment; sektor; lõigatud keha kujutis; tekstiosa); 3) mittestandardne (standardist erinev; alaväärtuslik); 4) vaade (vaatamine;- eseme «väljanägemine», temast vaatamisel saadav mulje; eseme projektsiooniline kujutis; arvamus); 5) joonis (рисунок; чертёж; картина; фигура); 6) pöörama (вращать; обращать; совмещать; konjugeerima); 7) lähis- (lahendus-, ligikaudne; прилежащий); 8) number (numbrimärk kümnendsüsteemis: 0, 1,2,3, ... 9; mis tahes loomuliku arvu nimetus; numereeritud hulga elemendi sümboolne nimetus). Terminoloogias võib täheldada ka homonüümide ebaõnnestunud, samuti tarbe­ tut diferentseerimist. Ebaõnnestunud diferentseerimise näiteks on meil üldisema ter­ mini joonistama kõrval spetsiaalsema joonestama kunstlik loomine ja tarvitusele võtmine. Kui hakkame joonestamist täpsemalt määratlema, siis satume raskustesse ning peame tunnistama, et eristamise vajalikkus on üldse küsitav, eristamise alused ebaselged. Pealegi: keeleline eristamine küllalt pikas sõnas ainult ühe tähe asenda­ mise teel teisega, koguni kõlalt sarnasega (i vrd. e), pole kuigi tark tegu. Mõne­ võrra paremaks lahenduseks oleks siin võinud olla jooneldama (pro joonestama). Katse vahet teha selle järgi, kas kujutis valmistatakse vaba käega voi riistade 7 Samuti on küsimuse omal ajal lahendanud ka tuntud koolimees-matemaatik T. Koik oma õpikus, millele viitasime eespool. 473 abil, on ebaõnnestunud, sest vahendite valik pole siin määrav ei toimingule endale ega selle tulemusele. Et joonistamise ja joonestamise teineteisele vastandamine abi­ nõude valiku alusel pole asjalik, see selgub sellestki, et tulemuseks on mõlemal juhul joonis. Mõnevõrra mõistlikum oleks olnud siin diferentseerida sõltuvalt sellest, kas kujutamine toimub projekteerimise vahendusel või mitte, kuid seesugunegi eris­ tamine oleks mõnevõrra kunstlik, peaaegu tarbetu. Tarbetu diferentseerimise näiteina olgu esitatud veel paarid ringjoon ja ring ning sfäär ja kera. Teatavasti ringjoon on erikujuline ellips, nimelt võrdsete pooltel- gedega ellips. Kui ellipsi puhul üldiselt piisab ühestainsast terminist, siis peaks see niisamuti olema ka ellipsi ühe erijuhtumi puhul. Pole ju midagi katki, kui ellipsi defineerime joonena, kuid vajaduse korral mõistame sama sõna all ka selle joonega piiratud ala joone tasapinnal. Samuti toimime ju ka kolmnurga ja iga muu tasa­ pinnalise kujundi korral. Tunduks ju päris pentsikuna ettepanek näit. trapetsi kõr­ vale välja mõelda veel üks uus sõna (olgu see naljaviluks näiteks tripats), mis tähendab trapetsiga kui joonkujundiga piiratud tasapinnatükki. See sunniks (süsteemi huvides!) kohe ka kõigil muudel juhtumitel (kujundeid on aga palju!) analoogiliselt talitama. Nii peaksime välja mõtlema suure hulga uusi (tarbetuid!) termineid, mille tagajärjel terminoloogia minetaks selles loigus oma senise ökonoomia. Geomeetriliste kujundite defineerimisel pole erilist põhjust rangelt eristada piiret või kesta (kui vormi) selle valdusest (sisust). Väide kehtib niihästi tasapinnaliste kui ka ruumiliste kujundite kohta. Nii näiteks defineeritakse hulktahukat kui tasapinnatükkidega (tahkudega) piiratud keha, kuid antakse sinna juurde kohe klausel, et hulktahuka all kitsamas mõttes võib mõelda ka ainult selle keha välis­ pinda (tahustikku). Analoogiliselt tähendab ellipsoid niihästi pinda kui ka selle pinnaga piiratud keha. Täpselt samuti (järjekindluse mõt­ tes) peaks 'ka kera tähendama ühtaegu keha ja ikeha välispinda ega ole sõna sfäär sinna juurde tarvis.

Keele rikastamise printsiip On selge, et iga tõesti vajalik uus sõna (ka oskussõna) rikastab keelt. Aga millise etalooniga ja kuidas saaks mõõta sõna vajalikkust keeles? Uus sõna (oskussõna) tuleb ikkagi kõigepealt kuidagi käi­ bele lasta, kas sõnas või trükis. Tõesti vajalik sõna hoolitseb siis juba ise oma juurdumise eest. Arvan, et uute terminite tutvusta­ miseks kõige sobivam platvorm on erialasõnastikud ja õpikute ning monograafiate lõppu paigutatavad märksõnastikud. Nendes peaks kõik uued (voi uuemad) oskussõnad märgistatama, et tarvitaja võiks need kohe teiste hulgast üles leida ning nende suhtes seisukoha võtta. Keele rikastamise üldiselt üllas taotluses' ei märgata sageli mõne­ suguseid salakarisid. Näiteks püüdlused võimalikult paljudele rahvus­ vahelistele terminitele omakeelseid vasteid luua võivad keele rikasta­ mise sildi all kujuneda hoopis keele risustamiseks. Rikastamise ja risustamise vahele piiri tõmbamine pole sugugi lihtne asi, sest rikas­ tamise huvid põrkavad vahel teravasti kokku ökonoomiaprintsiibiga. Toepoolest, rahvusvahelisest ja samatähenduslikust omakeelsest termi­ nist koosnev paar tähendab keeles tegelikult parallelismi. Seda paral­ lelismi aga ei või hoobilt üldiselt tarbetuks tunnistada, nimelt järg­ mistel kaalutlustel. Esiteks on omakeelne termin nooremaealistele tar­ vitajatele (õpilastele) vastuvõetavam (suupärasem, arusaadavam, sisu- selgem), rahvusvaheline vaste aga on tähtis silmaringi laiendamise mõttes, see hõlbustab võõrkeelse õppekirjanduse mõistmist. Teiseks on mõlema vaste käibimine sageli tarvilik stiili huvides. Esitame mõned näited, millest ilmneb rahvusvahelise ja omakeelse termini rahulik kooseksisteerimine ehk asjalik dualism: paralleelsus = rööbikus, tsenter — kese, normaal = ristsirge, diameeter = läbimõõt, perimeeter = ümbermõõt, mastaap <= mõõtkava, skaala = astmik, 474 resultaat = tulemus, visand — eskiis, reegel = juhis, koefitsient = kordaja, originaal — algupärand, polüeeder = hulktahukas, polü- noom '= hulkliige, tsükloid = veerekõver. Siinne loetelu on esitatud ilma erilise valikuta. Märkame, et asjaliku dualismi puhul on paarili­ sed enam-vähem ühepikkused, s. t. lühidusprintsiip pole eelistuse küsimuses saanud kaasa rääkida. Võib arvata, et paarides nagu paral- lelogramm <= rööpkülik, transformeerima = teisendama ja proportsio­ naalne = võrdeline, mille liikmed praegu veel esinevad paralleelselt, teeb aeg kunagi lõpliku otsuse lühema (käesoleval juhul omakeelse) kasuks. Mitmesugused (sageli mitte hõlpsalt kindlakstehtavail) põhjustel on meie keelde juurdunud hulk rahvusvahelisi termineid puhtalt, ilma käi­ biva omakeelse vasteta (näit. ekvivalentne, ekvidistantne, invariantne, kaatet, hüpotenuus, sektor, segment, silinder, koonus, prisma, püra• miid, romb, aksioom, teoreem, diagonaal, raadius, integraal, diferent­ siaal, korrelatsioon, interpolatsioon, komponent, resultant, logaritm, süsteem, determinant, funktsioon, sümmeetria, aksonomeetria, koordi­ naat, ekstsentriline, homogeenne, koplanaarne jpt.). Neile kõigile oma­ keelsete vastete otsimine vaevalt võiks keelt just rikastada. Teiselt poolt aga on meil suur hulk primaarselt omakeelsetena juurdunud matemaatilisi termineid, millede kõrval nende rahvusvahelisi vasteid üldse ei kasutata ega tuntagi (igaühel pole vahest säärast olemaski), näiteks: joon, pind, tipp, suund, külg, tahk, nurk, kaar, haar, kõõl, kolmnurk, ruut, ring, risttahukas, rööptahukas, võrrand, võrdus, tule­ tis, liitma, lahutama, korrutama, jagama, astendama, juurima, telg, kaid- jt. Pole mingit mõtet hakata juurutama näiteks järgmisi rahvus­ vahelisi termineid: paralleelepipeed 'rööptahukas', polügoon 'hulknurk', trigoon e. triangel 'kolmnurk', klinogonaalprojektsioon 'kaldprojekt- sioon', helikoid 'kruvipind' jpt.8 Omakeelsete ja rahvusvaheliste terminite dualismi kohta kokkuvõtet tehes peame asuma seisukohale, et siin tuleb suurel määral austada keele traditsioone. Ilma erilise vajaduseta pole mõtet headele rahvus­ vahelistele terminitele omakeelseid vasteid looma hakata. Dualismi ole­ masolu korral kasutame mõlemaid paralleelselt või eelistame lühemat ja selgemat. Kujutavas geomeetrias näiteks tuleb lugematul arvul tarvitada terminit kujuti- setasapind e. projektsioonitasapind ning tuletada sellest veelgi kohmakamaid uusi liitsõnu, nagu põhiprojektsioonitasapind jm. Et pääseda säärasest koormavast koh­ makusest (mis muide selles ainevallas lokkab vene keeles veel hullemini kui eesti keeles), otsustasid TPI joonestamise ja kujutava geomeetria kateedri õppejõud hakata projektsioonitasapinna asemel tarvitama lühikest ja selget terminit ekraan, ning nad teevad seda hea eduga juba viiendat aastat järjest nii eesti- kui venekeelses õpe­ tuses. Huvitav oleks kuulda, mida arvavad keeleteadlased sellest julgest katsest. Keele rikastamise printsiipi käsitledes peame puudutama ka uute omakeelsete terminite soetamise viise, allikaid ja ressursse. Kõige pakilisem vajadus uute omakeelsete terminite loomiseks tekib teadus­ liku, populaarteadusliku ja õppekirjanduse tõlkimisel teistest keeltest. Allikad, mille poole lingvistid tavaliselt ise pöörduvad ning soovitavad ka teisi pöörduda, on hästi teada (loetleme neid siin eelis­ järjekorras): kirjakeel, murded, sugulaskeeled, teised keeled. Niisiis peaasi, et kõik uus kasvaks tingimata välja olemasolevast. Aga kui kõigist loetletud allikaist tohutu otsimisvaeva peale vaatamata ikkagi

8 Märkimisväärne on, et rahvusvaheline termin punkt on meil välja tõrjunud toreda omakeelse sõna täpp (sellest on kahju!). Vene keeles on точка suutnud säi­ litada oma auväärse positsiooni. 475 •midagi sobivat ei leita (nagu see paraku praktikas kipubki olema), mis siis teha? Arvan, et praegusajal tormiliselt areneva teaduse vajadusi termi­ nite järele ei saa enam rahuldada üksnes otsimise-tuletamisega ole­ masolevate varasalvede baasil. Sageli oleks vahest ökonoomsem luua uus sõna kombineerimismeetodil ä la J. Aavik. Julgen sellele viisile ennustada terminoloogia alal tulevikus järjest avaramat rakendus­ välja. Kõigile neile, kes sõnade kunstlikult loomise võimalust tauni­ vad, ütleksin, et iga sõna, mis keeles mingil ajamomendil eksisteerib, on kunagi varemalt «kunstlikult» loodud. Sest ilmselt pidi kord olema aeg, kus seda sõna veel ei olnud. Nagu puu ei arenda ennast edasi mitte ainult olemasoleva võra laiendamise teel, vaid ajab uusi võr­ seid välja ka harude vahelt, kännust ja juurtest (seesugused uued võr­ sed, mida varematel aegadel ekslikult peeti tarbetuteks vesivõsudeks, on puule tegelikult noorendamisvahendiks, millega ta oma elujõudu suurendab, oma eksterjööri rikastab, kaunistab), nii ka keel peab ammutama uut elujõudu täiesti uutest sõnatüvedest. Inimesed, kes neid uusi tüvesid loovad, on võrreldavad puu uinuvate pungadega. Sõnade kunstlikult loomise mooduse eitajad tavaliselt väidavad, et kunstlikult loodud sõnad ei taha hästi keelde juurduda. Sel puhul ütlek­ sin, et niikaua, kui sõnade kunstlikult loomise moodusesse eitavalt suh­ tutakse ega toetata rahva (sealhulgas teadlaste) sellekohaseid katse­ tusi, vaid, vastupidi, neid ignoreeritakse, on uudisloomingu juurutami­ sega tõesti raskusi. Iga käibele mineva uudistüve autor väärib preemiat, mis ei tohiks väiksem olla näiteks lauluteksti või -viisi loomise honorarist. Ärgem unustagem, et iga vajalik uus sõna jääb keelde väga pikaks ajaks püsi­ ma, tema leidmine pole aga sugugi naljaasi. Keele rikastamise printsiibist juttu lõpetades tahaksin püstitada järgmise loosungi: osa meie murdeuurijaid tuleks suu­ nata ajutiselt tööle uudismaale — terminoloogia alale. Meie murdekogud on tõesti tohutu varasalv, kust paljudel juhtudel peaks õnnestuma vajalikku leida. Mittelingvistidel aga pole aega, teadmisi ega oskusi, mis kõik on vajalikud, et selles varasalves teadlikult sorida. Murdeuurijad ise aga ei tea seni just palju meie keele vajadustest terminoloogia alal. Järelduse tegemine polegi raske: murdeuurijate ja terminoloogide sümbioos osutuks praegu üsna palju­ tõotavaks kombinatsiooniks. Siinjuures meenutame, et meie termino- loogiakartoteekides on praegu sadu tuhandeid sedeleid (ja nende arv kasvab pidevalt), keskmiselt iga kümnes sedel aga sisaldab küsimusi. Iga nailiselt_ tühisegi terminoloogiaprobleemi lahendamine võib kuju­ neda üsna tõsiseks tööks. Niisiis on tööpõld küllalt lai!

476 Ühest pealtnäha heast, tegelikult halvast tõlketavast

UNO MERESTE

ui kasutada eesti keelde tõlgitud erialateostega rööbiti ka vas­ tavaid _originaalväljaandeid ja jälgida, kuidas neis sisalduvat oskussõnavara on tõlgitud, siis torkab tihtipeale silma, et kas teadlikult või ebateadlikult on enamikku vene keeles võõr­ sõnadenKa levinud termineid püütud ka eesti keeles edasi anda just nimelt võõrsõnadega. Kokkupuudetest tõlkijate ja toimetajatega, kelle käe alt käib päevast päeva läbi õige paljude alade kirjandust, jääb mulje, et selline tõlkepraktika ei ole juhuslik. Ilmselt tugineb see võrdlemisi levinud veendumusele, et teaduslike ja populaarteaduslike teoste tõlkimisel on selline talitusviis kui mitte ainuõige, siis vähemalt soovitav. Otsest reeglit, kus oleks sõnaselgelt soovitatud vene võõrsõnu ka eesti keeles peaasjalikult võõrsõnadega tõlkida, on muidugi tarbetu kuskilt otsida. Siiski võib õige käepärases kohas, nimelt 1955. a. ilmu­ nud «Poliitika ja majanduse oskussõnastiku» (PMO) eessõnas, leida sel teemal mõttearenduse, mis ilmselt pole tagajärgedeta jäänud. Kirjuta­ tud on: «Poliitika ja majandusalase terminoloogia fikseerimisel on vene keeles tarvitatava võõrkeelse oskussõna vastena märgitud ka eesti keeles enamasti rahvusvaheline sõna.» Arusaadavalt eeldab sellise põhi­ mõtte järjekindel rakendamine samasisulist tööreeglit (mida PMO-s ongi järgitud). Huvitav, et sõnastiku autorid on seda reeglit pidanud kuidagiviisi seotuks purismi väljajuurimisega eesti keelekorraldusest, sest kohe edasi vihjatakse sellele, et kui varasematel aegadel «pea­ aegu iga rahvusvahelise sõna kõrvale loodi paralleelne eestitüveline termin, siis on käesolevast sõnastikust säärased tegelikult tarvitusele mittetulnud puristlikud rööpsõnad välja jäetud». Põhimõte vene keeles võõrsõnadega tähistatavaid mõisteid eesti keelde samuti enamasti võõrsõnadega tõlkida tundub esimesel pilgul hea ja käepärane. Siiski tekib kahtlus, kas selle reegli rakendamine ikka tagab oskuskeele täpsust, polüseemia ja paralleelkeelendite kõrvalda­ mist, mida temaga näikse taotletavat (vt. PMO eessõna). Majandus­ alase oskuskeele arengu jälgimisel see kahtlus igatahes süveneb. Probleemi üksikasjalikumal käsitlemisel aga jõuab paratamatult järel­ dusele, et on tegemist väärprintsiibiga, millest just teaduslike ja pool- teaduslike tekstide tõlkimisel ei tuleks juhinduda. Rakendatav võiks see olla vahest ilukirjanduslike teoste puhul, kui originaalis on võõr­ sõnade abil püütud luua teatavat koloriiti või tahetud tegelasi nende kaudu kuidagi iseloomustada. Nendest juhtumitest pole aga põhjust siin pikemalt juttu teha. Et kõnesoleva printsiibi väärtusetust lähemalt näidata, vaadelgem esiteks põhjalikumalt üht, olgugi kitsast terminirühma. Eesti keeles on olnud väga pikka aega kasutusel keele üldsüsteemi hästi sobivad ja kergesti arusaadavad ütlemised rahvamajandus, rahva­ tulu, rahva rikkus, rahva vara jne. Nagu Venemaal, nii arenes majan-

477 dusteadus möödunud sajandil ja käesoleva sajandi esimestel kümnen­ ditel ka Eestis peaasjalikult saksa keeles kirjutavate autorite (K. Marx jt.) mõju all. Rahvamajanduse mõistes on saksa keeles olnud ja on tea­ tavas ulatuses ka praegu käibel kaks sünonüümset sõna Votkswirtschaft ja Nationalökonomie (neist viimane on laen inglise keelest ning oma­ korda kahetähenduslik, peale rahvamajanduse on sel ka veel rahva- majandusteaduse tähendus). Kui eesti keelde võeti neist terminitest ainult esimese tõlkevaste rahvamajandus, siis osutab see minevikus toiminud keele- ja majandusmeeste asjatundmisele ning heale keele­ vaistule. Nii pole siiani eesti keeles termini N ationalökonomie teised võimalikud vasted natsionaalökonoomia, rahvusökonoomia, natsionaal- majandus ja rahvus majandus õnneks üldse kasutusele tulnud. Ja mui­ dugi pole selles avaldunud mingisugust ebasoovitavat purismi, kui sõna N ationalökonomie on aastakümneid tõlgitud saksa keelest eesti keelde liitsõnaga rahvamajandus. Oleks aga juba läinud sajandil eesti kirjasõnas majandusprobleeme käsitlenud sulemehed teadnud oma kurssi seada sama põhimõtte järgi, millele on viidatud artikli alguses, oleksime tänapäeval vähemalt paral- leeltermini natsionaalökonoomia võrra kindlasti «rikkamad». Selle ole­ tuse tõepärasuses ei saa kahelda, kui jälgida teise analoogilise sõna, nimelt rahvatulu kurba saatust, eriti pärast PMO ilmumist. Saksa sõna Volkseinkommen tõlkevasteks on olnud kümneid aas­ taid eesti keeles ainult rahvatulu ja vene keeles ainult народный доход, ehkki saksa keeles on sellelgi olnud veel tunduvalt rahvusvahelisema maiguga paralleel Nationaleinkommen. Viimase paarikümne aasta jook­ sul on venekeelses teaduslikus kirjanduses hakatud aga üha enam kasu­ tama just terminit национальный доход. Huvitav on võrrelda selle levi­ kut matemaatiliste täppismeetodite juurdumisega majandusteadusse. Majandusmatemaatika rahvusvaheline kirjandus on ülekaalukalt ing­ liskeelne. On omamoodi loogiline, et koos majandusmatemaatika moodi- minekuga on vastava inglise terminiga national income väliselt pare­ mini kooskõlastuv национальный доход saanud vene keeles sagedamini kasutatavaks terminiks. PMO-s on eessõnas väljaöeldud tõlkimisprintsiipe järgides antud ühendi народный доход vasteks rahvatulu ja ühendi национальный доход vasteks rahvuslik tulu, natsionaalne tulu. Rööpsõnade vältimise seisukohalt on see tulemus paljuütlev: varem oli eesti keeles tarvitusel ainult üks oskussõna, nüüd aga on sõnastikus antud eluõigus juba kolmele ühe tähendusega, paralleelsele terminile! On huvitav, et ühes keeles täiesti kõrvaliste tegurite (moe, mõne populaarse teadlase isikliku kõnepruugi jne.) mõjul toimuvaid termino­ loogilisi pisinihkeid, millel pole vastavate kategooriate sisuga mingi­ sugust seost, kaldutakse teise keele piirkonnas tihti oluliseks tähiste- vahetuseks pidama. Nii kanduvad ühes keeles tekkivad paralleelvormid tõkestamatult teise keelde üle, peale selle võib tekkida veel sisulisigi segadusi. Vaadeldaval juhul oli psühholoogiliselt väga huvitav tähel­ dada, et koos natsionaalsele tulule üleminekuga levis teatavas ulatuses ka arvamus, nagu erineks see kuidagi rahvatulust. (Ja paraku pole see ainuke juhtum, kus sõnadele sisu otsitakse, selle asemel et sisule sõna otsida.) Tegelikult pole nende vahel mingisugust sisulist vahet. Seda on pealegi väga lihtne tõestada. Tegemist on nimelt kvantitatiivse suurusega, mille numbriline väärtus leitakse teatavate kindlate arvu- tuseeskirjade kohaselt. Kõneldagu rahvatulust või natsionaalsest tulust, 478 arvutuseeskirjad on mõlemal juhul viimase üksikasjani ühesugused. Nende sarnatähenduslikkusele on vihjatud ka kirjanduses.1 Juba üksnes see näide tõestab, et võõrsõnade võõrsõna­ dega kolkimise põhimõte ei tarvitse vähendada, vaid võib hoopis suurendada rööpsõnade arvu. Põh- jus_ seisneb siis terminoloogia ebastabiilsuses nende keelte piires, kust võõrsõnad meile tulevad. Mida järjekindlamalt arvustatavat printsiipi järgida, seda kindlamini kantakse teistes keeltes olevad või seal tek­ kivad paralleelsonad meilegi üle. Terminoloogia sellest muidugi ei liht- sustu, vaid muutub aina raskepärasemaks. Praegu võib märgata, et vene keeles ilmuvas majandusmatemaatika kirjanduses hakkab rahvamajanduse mõistes seni ainukasutatud väl­ jendi народное хозяйство asemel üha sagedamini kohtama selle uut paralleeli национальная экономика (inglise keeles national economy). Kas seda eeskuju tuleks järgida ka eesti keeles ja hakata meilgi pruukima tõlketekstides vastavatel kohtadel natsionaalset ökonoomikat} Paralleelkeelendite vältimise seisukohalt tuleb igale sellisele taotlusele vastu vaielda. Ja vastu tuleb vaielda muidugi mitte ainult natsionaal­ sele ökonoomikale, mida eesti keeles seni veel pole kohanud, vaid ka natsionaalsele tulule, natsionaalsele rikkusele, natsionaalsele varale jms., mis on viimastel aastatel meie majandusalase kirjanduse lausa üle ujutanud. Sõna natsionaalne kasutamine on eesti keeles kõigil neil puhkudel ebasoovitav juba seetõttu, et ta on raskemini arusaadav kui vastavad terminid sõnaga rahvas. On ju natsionaalne olnud eesti keeles juba väga kaua praktiliselt samatähenduslik rahvuslikuga (vrd. nat­ sionaalne omapära = rahvuslik omapära, natsionalist <= rahvuslane, natsionaalsotsialism <= rahvussotsialism, natsionaalliberalism = rah- vusvabameelsus = rahvusliberalism jne.). Seepärast on täiesti reegli­ pärane, et kui kõneldakse natsionaalsest tulust, seostub see kuulaja peas otsemaid mingi konkreetse rahvusega. Nii on juba esimesed assotsiatsioonid teravas vastuolus sellega, mida öelda tahetakse, sest tegelikult pole ühegi riigi — ei sotsialistliku ega kapitalistliku — national income seotud mingi kindla rahvusega. See, et inglise ja mõnes teises keeles rahvuse, rahva ja riigi vahel alati vahet ei tehta2, et kus­ kil need mõistedki meie seisukohalt vaadates lubamatul kombel segi aetakse, ei tohi meile ometi eeskujuks olla. Näiteks Eesti NSV rahva­ tulu loomisest võtavad osa kõigi Eestis elavate rahvuste ehk natsioo­ nide liikmed, mitte ainult eestlased. Samuti on lugu kõigis teistes rii­ kides. Et terminis natsionaalne tulu on sõna natsionaalne just kõigi inimeste, s. o. kogu rahva mõistes, seda seletavad suure vaevaga kõik poliitilise ökonoomia õppejõud ja pahatihti ilma erilise tagajärjeta, sest kogemused näitavad, et isegi inglise keelt appi võttes on üliõpilas­ tel, eriti aga tehastes korraldatavate seminaride kuulajail, raske tai­ bata, miks seda ja teisigi analoogilisi mõisteid just natsionaalseteks tuleb nimetada.3 Kõigis üksikasjus täpselt samasugune on lugu ka

1 Малая советская энциклопедия, т. 6. Москва, 1959. 2 J. Silveti «Inglise-eesti sõnaraamat» (Tartu, 1948) annab järgmised tähendused: nation 'rahvus, natsioon: rahvusriik, rahvas, riik'; nations piiblisõnana 'paganarahvad, mitte-juudid'; national 'rahvuslik, .rahvus-, natsionaalne, natsionaal-; riigi-'; nationals '(teatavasse) rahvusse kuuluvad isikud, (mingi riigi) kodanikud, -maalased'. 3 Kuigi natsionaalne tulu on «Eesti Raamatu» väljaannetes juba hulk aastaid ainuvalitsev, pole tegelikult paljud kõrgemate õppeasutuste (näit. TRÜ ja TPI majan- dusteaduskondade) õppejõud seda aktsepteerinud ning kasutavad oma loengutes endi­ selt rahvatulu.

479 rahvusliku ehk natsionaalse rikkusega, mis saab lugejaile-kuulajaile täiesti arusaadavaks alles siis, kui võtta appi inglise keele tähendus­ õpetus ja näidata, et see on rahva rikkus, ning rahvusliku ehk nat­ sionaalse varaga, mis on äraseletatult rahva vara. Ei ole vaja olla kuigi suur spetsialist õpetamise metoodikas, et näha, milleni on jõutud. Siin on terminoloogia korraldamine (loe: tarbetult kirjuks ajamine) teinud teoreetilise majandusteaduse õpetamisele küll karuteene.^ Ent medalil on veel teine külg. Väär tarvitus mõjustab sõnu oma mõistesisu muutma ja seega süvendab polüseemiat. On muidugi alu­ setu karta, et tähenduspiirid rahva ja rahvuse vahel sellest lõplikult ähmastuvad, et rahvus hakkab tulevikus tähendama ka rahvast. Prae­ gune tõlkepraktika aga töötab igatahes selles suunas. Et küsimus ei ole paaris sõnas, vaid printsiibis, siis järelikult võib reegel tõlkida võõrsõnu enamasti võõrsõnadega põhjus­ tada polüseemia ulatuslikku laienemist kes teab kui suurtes sõnavarapiirkondades. Otsest seost purisminähtuste vastu võitlemise ja võõrsõnade_ ena­ masti võõrsõnadega tõlkimise printsiibi vahel pole. Küll aga tõukab selle põhimõtte järjekindel elluviimine päris kindlasti teise äärmusse: võõrsõnadega liialdamisse. Pole kahtlust, et tarbetute võõrsõnade suur tulv, mida viimastel aastakümnetel võib keeles täheldada, on põhjusta­ tud osaliselt sama reegli otsesest või kaudsest mõjust. Arengu mitmesuguste iseärasuste tõttu on mõistete ring, mida eesti ja vene keeles tähistatakse kas omade või võõrsõnadega, mitmeti eri­ nev. Kui nüüd eestitüveliste sõnadega püütakse tõlkida enamasti ainult neid mõisteid, mis pole vene keeles väljendatud võõrsõnadega, ja enam­ vähem kõiki vene võõrsõnu tõlkida enamasti rahvusvaheliste sõna­ dega, siis peavad eesti tõlketekstid tulema tunduvalt võõrsõnarikka- mad kui vastavad originaalid. Et see on tõesti nii, pole raske veenduda, kui võrrelda kas või eesti- ja venekeelseid ajalehti. Võõrsõnade suurem sagedus muudab teksti harva loetavamaks ja rahvalikumaks, pigem küll vastupidi. Ei oska midagi head näha selles, kui ajalehes kirjuta­ takse arst-stomatoloogidest ja arst-pediaatritest. Lugejale, ja mitte ainult kõige vähem kooliskäinule, oleks palju vastuvõetavam näha, et lehes kõneldaks hamba- ja lastearstidest. Ajalehtedest on kadunud näitekirjanikud, nad on saanud dramaturgideks (ehkki esimene on ühe-, teine kahetähenduslik sõna!). Majandusalases kõnepruugis kipuvad näi­ teks kokkuhoid ja sääst kurvalt tagaplaanile jääma. Ehkki tähendustega ülekoormatud ökonoomia asendamine täiesti ühemõttelise säästuga aitaks oskuskeelt tunduvalt täpsustada, teevad mõnedki toimetajad käsi­ kirjadesse just vastupidiseid parandusi, asendades nende arvates purist- liku kõrvalmaiguga säästusid igal võimalikul juhul ökonoomiatega. Käesolevate ridade kirjutajal on tulnud korduvalt sirvida käsikirju, kus kaupade müük, toodangu koostis, pooltoode, seadmete kasutamise tõhu­ sus, lähetus, majandusteadus, laen, halduskulud jms. on autorite origi­ naalkäsikirjas (mitte tõlkes!) püüdliku toimetajakäega maha tõmmatud ja asendatud šablooniliste realiseerimise, struktuuri, poolfabrikaadi, efektiivsuse, komandeerimise, ökonoomika, krediidi ja administratiivku­ ludega. Omade sõnadega ei maksvat liialdada (!), sest rahvusvaheline sõna olevat ju igal juhul parem ja teaduslikum (!). Siin on ilmselt millegagi üle pingutatud. Parim pole ju ükski sõna üheski kontekstis seepärast, et ta on kas rah­ vusvaheline või oma, vaid ikka oma sisu täpsu­ se ja stiililise sobivuse tõttu. Kui võrrelda näiteks palju kasutatud kaupade realiseerimist nende müügiga, siis on selge, et vii-

480 mane on tunduvalt konkreetsem ja täpsem väljend. Sõna realiseerimine võib tähendada ju ka veel teokstegemist, elluviimist, täidesaatmist jne. Niisiis: kasutada eelistavalt võõr- (rahvusvahelisi) sõnu tähendab pahatihti just täpsemast, s. o. teaduslikumast ütlemisviisist loobumist. Täiesti käegakatsutav on see niisugustel juhtudel, kus eestitüvelised sõnad on tähenduslikult täpsemini diferentsitud kui vastavad rahvus­ vaheliselt levinud terminid. Süvenegem veel paarisse juba mainitud sõnasse. Rahvusvaheliselt tuntud ökonoomia ja ökonoomika on teine­ teisest õige uduselt eraldatavad. Võib ju ökonoomia tähendada majan­ dust, säästu, kodust majapidamist, ent ka majandusteadust (poliitiline ökonoomia); ökonoomika võib tähendada majandust, majanduslikku olukorda, majandamist ja samuti ka majandusteadust. Tihti ei selgu ka kontekstist, mida täpsemalt mõeldakse. Näiteks väljendist süve• neda ökonoomika uurimisse ei selgu, kas tuleb süveneda majan­ duse või majandusteaduse uurimisse. Kui nüüd tõlketegevuse mõjul öko• noomika ja ökonoomia peaaegu kõigis neis tähendustes väga levima kipuvad, siis kõneleb see küll kõigest muust, mitte aga oskuskeele täpsustamisest. Oleks väga soovitav, et vene sõnu экономика ja эконо­ мия alati ei tõlgitaks eesti keelde trafaretsete ökonoomika ja ökonoo• miaga, vaid võimaluse korral vastavate eestitüveliste sõnadega, mis lubavad väljenduda tunduvalt täpsemini. Tehkem kokkuvõte: ei saa õigeks pidada põhimõtet kasutada vene keeles tarvitatavate võõra päritoluga oskussõnade vastetena ka eesti keeles enamasti rahvusvahelisi sõnu. See põhjustab paralleelterminite takistuseta liikumist ühest keelest teise, polüseemia süvenemist, võõr­ sõnadega liialdamist ja keeles endas olemasoleva väärtusliku sõnavara kõrvaletõrjumist. Oskuskeele arengule toob see kasu asemel kahju. Sobi­ vate tõlkevastete otsimisel ei saa järelikult tugineda sellisele mehaani­ lisele tööreeglile. Tõlkimisel peaks juhinduma ikka vanast heast põhi­ mõttest: leida originaali igale oskussõnale, sealhulgas ka igale võõr­ sõnalisele terminile tema sisu kõige täpsemalt edasi­ andev vaste, olgu see siis omatüveline või rahvusvaheline.

31 Keel ja Kirjandus nr. 8. 1965. 481 Uut vanima eestikeelse luule kohta

VILLEM ALTTOA

iimastel aastatel on seoses «Eesti kirjanduse ajaloo» I köite koostamisega huvipiirkonda nihkunud ka varasem kirjan­ dus. Vastavate ajajärkude uurijad ei saanud piirduda ainult V senistes publitseeringutes avaldatuga, vaid asusid lisa otsima arhiividest, raamatukogudest ja mujalt. See vaev andis ka mõningaid tulemusi. Nende ridade autor püüdis leida täiendavat materjali XVII sajandi ja XVIII sajandi alguse juhuluule kohta, mida on teatavasti väga vähe säilinud — pisut üle kahekümne lauluteksti ja needki mitte kõik originaalidena. Säilinud tekstid on muutunud harul- dusteks, neid on ainult üks-kaks eksemplari. Osa tekste on kaotsi läi­ nud, nende kohta on vaid kaudseid teateid. Aga aeg-ajalt tuleb siiski midagi taas päevavalgele. Nii tegi H. Treumann üldiselt teatavaks konvoluutide «Võta nuptialia» säilitamispaiga ', mida seni teadsid ainult üksikud kirjandusteadlased. Kirjanduslugudes on neid Kampmaast peale kadunuks peetud, kuid sama konstateeriti juba 1896. a. ÖES-i toi­ metiste XVI köite 4. vihikus (lk. 281 jj.). Kadunud tekstide nimekirjas- püsib Tallinna Pühavaimu kiriku vaimuliku Johannes Cohseni (Koh- seni) pühendussalmik Christoph Blume raamatus «Matthaei Judicis kleines Corpus Doctrinae» (1662), mille avastas H. Weiss.2 Täiesti tundmatuks on jäänud Mustjala pastori Johannes Elias Pastelberghi (Pastelberger) tõlge ühest Jehuda Lebhi heebreakeelsest laulust. Sellest on kirjutanud G. v. Rauch.3 Tõlge ilmus 1709 Pärnus ja selle üks eksemplar asus Riias Ajaloo ja Arheoloogia Seltsi raamatukogus, mis likvideeriti. Fondid anti üle teistesse raamatukogudesse, kus ei ole õnnestunud kõnesoleva trükise jälile saada. On aga olnud ka kordaminekuid. Л Viljakaim XVII ' * sajandi pulmalaulude

чьем* Оъоотаят* It «nrttA* autor on Reiner ^ i4^*P W Brocmann, kellelt on Щги»2* tuntud kolme luule­ m tuse tekstid. F. K- Ga- R. Brocmanni autograaf ^RAKA. F 1187, nim. 2, debuschi «Livlän- dische Bibliothek» märgib aga veel ühte Brocmanni laulu, David Cunitzile pühendatud pulmaluuletust.4 Seni tundmatuks jäänud laul õnnestus hiljuti avastada Läti NSV Riigiraa­ matukogus. Neljaleheküljeline kvartkaustas vihikuike sisaldab peale eestikeelse luuletuse veel kreekakeelse laulu, ladinakeelse kaksikvärsi ja saksakeelse «Pulmamõistatuse». Kõigi autoriks on R. Brocmann. 1 H. Treumann, «Kadunud» pulmalaulud. «Keel ja Kirjandus» 1962, nr. 4, lk. 217—221. 2 Vt. «Beiträge zur Kunde Estlands» XX. Tallinn, 1935—1936, lk. 59 jj. 3 G. v. Rauch, Die Universität Dorpat und das Eindringen der frühen Auf- klärung in Livland 1690—1710. Essen, 1943, lk. 352. 4 F. K. Gadebusch, Livländische Bibliothek nach alphabetischer Ordnung. I kd. Riga, 1777, lk. 129. 482 Zuit roötwttl mwgaraa/ f5**«ms ettet maggtts SRettee/ 1Вйят arm«»« ЩШй% %айтЬ mmmtrnt ftStoto/ Š5tbbutmtma№imft$m Olrfff Penbui атмШ$/ ОШ Wttztt mmm °2{е$к ОШ2ар(и arroas 3Wefp/ ÕWo mmml arroaef %оф(» Vihik pärineb 1643. aastast, seega Wit mulmmas šSubbamtst. on kõnealune laul Brocmanni hili­ seim teada olev eestikeelne luuletus. R. Brocmann oli sel ajal juba Kad­ £>Ш& ÄtiAr Ш *фМШ/ rina pastor, Tallinna gümnaasiumi щ ЩгтГфШифтаШ'* poeetikaprofessor David Cunitz oli <ВтпШЬфЩ&Ы$шар2(фа tema endine kolleeg. ЩЬ maul Ягаю-3;* «ftt. Brocmanni laul on peigmehe pöördumine pruudi poole. Erinevalt teistest oli eestikeelne laul mõeldud laulmiseks, kuid tema viisi («Ane- mona meine Wonne»), samuti teiste pulmalaulude viise ei ole seni õn­ nestunud leida. Laul on tunduvalt ladusam kui autori varasemad luuletused. Sel­ les on keele rahvalikkust (Ilma Mah, Tuddokanna 'rabakana'), ja kuigi sõnu on riimi taotledes moo­ nutatud, võime konstateerida isegi mingit poeetilist sõnastust, näiteks kolmandas stroofis. Pikantne viide teises stroofis on tagasihoidlikum kui autori esimeses laulus («KVi önnisz on see Mees »). Laul on loetav ilma selgitavate kommentaa­ rideta. »Sõnakuju Kucker ''kukkur' leidub Wiedemannil, segasem on sõna Tocht tähendus. Oletatavasti võiks see olla riimi pärast tehtud moonu­ tus sõnast tohu 'udu'. Laulu lõpus asuv vinjett, mis kujutab peaingel Miikaeli kuradit tapmas, pole lauluga sisuliselt seotud, seda leidub korduvalt ka teiste Tallinna gümnaasiumi trükikojas trükitud pulma­ laulude juures. Teine, küll vähem

31» 483 lest Ditmar kunagi koopia valmistas. Kadunuks peetud raamatu andis Tal­ linna gümnaasium ülikoolile üle & BKceLLtntisstuus 1927. a., kuid millegipärast ei huvi­ tanud saajaid tema sisu. Dn.M.HENR Uusavastustest võiks veel lisada, CUS VULPIUS,CyranafijRc- et Mathias Lemckeni pühenduslau- vaiienfis Rc&or & Infpeuor mc- lust «SA rühit Söbber nüüd / se rkiHtimis, • fLARlSSlMO, PRMStstmUSIMO tarcka Mäe poole », mis on lisa­ if mocnssma tud H. Ch. Wageneri väitekirjale (Tartu, 1696) 5, leidub peale Upsala Dn.DAVIDI CUNL ülikooli raamatukogus asuva eksemp­ TIO» Poeticcs apud Revalienfb Pro­ lari veel kaks Riias- Läti NSV Riigi­ fetoi digniffimo, SPONSÖ, raamatukogus ja Läti TA raamatu­ CdSTlSSIUM LE&riSSIMMgaE kogus. Uusi andmeid on selgunud ka CATHARYNJEVULPLE, pulmalaulu «KVhle / Peickmees / ra», SPONSJ:, minnu Suhst » autori kohta. Kuni viimase ajani oli luuletus tuntud ära­ kirja järgi, loojana figureeris Johan­ REJNERO aaocMANNo. nes Tansitins, nagu tundmatu kopee­ REVAUjE.TfpljHENiUCJ UTESTfHi rija oli vigaselt kirjutanud. Origi­ naali taasleidmisel parandati nimi АвИИ Taustiuseks ja omistati laul Käina pastorile Johannes Taustiusele. Usu­ tavamale autorile, Käina kirikhärra Tiitel: «Neljakeelne pulmalaul pulma­ deks, mis auväärne, väga kuulus ja pojale, kelle nimi samuti oli Johan­ ülimalt silmapaistev isand magister nes Taustius, juhtis nende ridade kir­ Heinrich Vulpius, Tallinna gümnaa­ jutaja tähelepanu dots. L. Tük, kes siumi üliteenekas rektor ja inspektor, oma teisesuunalistes uurimustes oli ülikuulsale, suurepäraseimale ja kõr­ gesti õpetatud isandale David Cunitzi- sattunud tolle Hiiumaa vaimuliku le, üliväärikale poeetikaprofessorile perekonnaasjadele. Mainitud pulma­ Tallinnas, kui peigmehele ja ülivoorus- laulu autor Johannes Taustius ütleb likule ning valituimale neiule Catha­ enda kohta «Livonus», milleks tema rina Vulpiusele, oma tütrele, kui pruu­ dile 25. septembril korraldas; ette välismaal sündinud isal alust pol­ kandnud Reiner Brocmann. Tallinnas, nud. Samuti on nimetatud laulu si­ gümnaasiumi trükkali Heinrich West- saldava vihiku tiitellehel autoritena phali kirjadega, a. 1643.» märgitud Tallinna gümnaasiumi kas­ vandikud. Need tõigad kinnitavad Johannes Taustius noorema autorsust. Pulmalaulu autori kohta on vähe materjali. Napiersky, Beise jt. teatmeteosed teda ei maini. Ta õppis Tallinna gümnaasiumis, immatrikuleerus 13. veebruaril 1641 Tartu Academia Gustaviana usuteaduskonna üliõpilaseks (matriklis seisab tema nime taga «Livonus»), oli 1655 Kuressaares diakoniks ja 1687 Saaremaal Püha kiriku pastoriks. J. Taustius noorem suri 10 septemb- ril 1689. Saaremaad käsitlevates teostes on tema nimi mõnikord'antud kujul Faustius.6 Peale siin nimetatud eestikeelse laulu on J. Taustius kirjutanud ka saksa- ja ladinakeelset pulmaluulet. Nagu selgub, ei ole vanema trükisõna otsingutel jõutud veel kau­ geltki põhjani. Lisa võiks leida Liivimaa ülemkonsistooriumi arhiivist, kui see hoolikalt läbi tuhnida, aga vahest mujaltki, kui aga otsijaid oleks.

5 A. R. Cederberg, Kaks eestikeelset mälestusmärki Tartu-Pärnu ülikoolist Rootsi valitsuse ajal. «Eesti Kirjandus» 1921, nr. 10, lk. 337—340. 6 A. v. S с h m i d t, Die Pastoren Oesels seit der Reformation. Tartu, 1939. 484 Kaks kildu vanimast eestikeelsest kirjasõnast

ERNA SIIRAK

1 oskvas Lenini-nimelise Raamatukogu käsikirjade osakon­ nas (F 201, nr. 40) säilitatakse XVII sajandist pärinevat arst Hartman Gramanile kuulunud albumit. Graman sün­ dis Tüüringis, õppis Jenas, Leipzigis ja Wittenbergis ning praktiseeriMs hiljem Halles. Graman sattus ka eestlaste maa-alale, sest ta võttis arstina osa Holsteini «suurest saatkonnast», mis läkitati Pär­ siasse (1633—1635 ja 1635—1639). Saatkonna koosseisu kuulus ka tun­ tud reisikirjelduse autor Adam Olearius, kelle reisimärkmetes on juttu sellestki, kuidas Graman edukalt ravis saatkonna liikmeid ja koha­ likke elanikke, kellega teekonnal kokku puututi. Oleariuse reisikirjel­ duses (1647. a.) leidub ka Gramani pilt. Saatkonna arstina sai Graman Moskvas väga populaarseks ja talle tehti ettepanek astuda Vene tee­ nistusse. 1639. aastast alates töötaski Graman Moskvas. Ta suri 1658. a. Hartman Gramanile kuulunud album koosneb 263-st (14,9X9,2) raamatuks köidetud lehest, seal on rohkesti käsikirjalisi sissekandeid ja hulk joonistusi. Paljud pühendused väljendavad tänu eduka ravimise eest. Leidub ka aforistlikke mõtteteri. Albumi 235. leheküljel ja pöör­ del on eestikeelne sissekanne, mis on eesti kirjasõna ajaloos seni märkimata. Kirjutus kannab pealkirja «Symbolum» ja selle autoriks on Turust pärit olev pastor Jacobus Francisci, kes oma sissekande tegi tõenäoliselt Vaivaras kas 1634. a. lõpul või 1635. a. jaanuaris (24. dets. 1634 lahkus reisiseltskond Moskvast läbi Novgorodi, Narva, Vaivara ja Tallinna, jõudes Liivimaa ja Ida-Preisimaa kaudu 1635. a. aprillis Gottorpi tagasi). Eestikeelses sissekandes püüab Jacobus Francisci väljendada tänu arstidele ja tunnustada nende tegevust. 6 viimast rida on ladinakeelsed. Teistest sissekannetest Hartman Gramani albumis on 30 ladina­ keelsed, 5 saksakeelsed ja 3 venekeelsed, lisaks on kirjutusi veel pärsia, aserbaidžaani, armeenia, araabia, hollandi, inglise, itaalia ja kreeka keeles ning ühes india murrakus. Sissekirjutajate hulgas on näiteks rootsi geograaf ja matemaatik Andreas Bureus, Pärsia Vene saadik Aleksei Romantšukov, arst Mathias Engelhardt jpt. Peale sissekannete on albumis ligi 40 pilti (portreed, tüüpide ja kostüümide visandid) — pliiatsi- ja tušijoonistust ning akvarellegi. Mitmeid joonistusi on Olea­ rius kasutanud oma reisiraamatus.1

2 Ajakirjas «Zeitschrift für Ostforschung» (1963, Heft 4, lk. 673—687) ilmus V. Helgi artikkel «Jesuiidid Tartus (1583—1625)» [«Die Jesuiten in Dorpat (1583—1625)»], mis toob mõningaid uusi andmeid jesuiitide 1 Albumit on kirjeldatud: Я- H. Щапов, Альбом Гартмана Грамана. Записки отдела рукописей. Вып. 17. Москва, 1955, lk. 84—98. 485 tegevuse kohta eestikeelse kirjasõna viljelemisel. Autori andmete alli­ kaks on olnud Archivum Romanani Societatis Iesu (ARSI). Kõigepealt Busaeuse nimega seotud tõlkimisfakt. Seni oli meil Kölni teoloogi Michael v. Isselti 1587. a. kroonikamärkmete põhjal teada, et hollandi jesuiit, Tartu kolleegiumi rektor Thomas Busaeus oli hea eesti keele oskaja ning andis 1586. a. välja eesti keelde tõlgitud

F ли/ Л/П /TV"/? .£<•'- • 4 <-» I

А- Л/ А*Ч* %УФ ******* ** v-Äf^^-^*'*' /

И f- **$ * 1

J

/ V.-Г"

Jacobus Francisci eestikeelne pühendus Hartman Gramani albumis. katoliku katekismuse. Neid andmeid täpsustab ja täiendab V. Helk. Ta väidab, et 1585. a. septembris ja oktoobris oli Vilniuse jesuiiditrüki- kojas elav tegevus: sel ajal trükiti seal katekismused eesti ja läti keeles. Eriti huvitav on asjaolu, et eestikeelsel katekismusel olevat olnud lisa vaimulike lauludega. Seni oli meil teada, et inimpõlv hiljem Braunsbergis trükitud ja tavaliselt Bucciuse nimega (Buccius sündis just 1585. a. Liivimaal) seotud «Institutiones Esthonicae» (trükitud 1622. või 1623. a.) sisaldas eestikeelseid riimitud laule. Nüüd aga lük­ kub katoliiklikul alal lõuna-eesti-keelse, arvatavasti ka tõlkelise kiriku-

486 laulu algus XVI sajandisse. Ei ole võimatu, et just Vilniuse katekismuse ettetöötust kasutasid hiljem Buccius ja tema kaastõlkijad. Braunsbergi katekismus-käsiraamatuga seonduvalt on jesuiidibibliograafid rääkinud ka riimitud laulust ja hümnist, seepärast on võimalik, et sellist kirikulaulu sisaldas juba Vilniuse katekismus. Kui meenutame, kuidaas Georg Müller XVII saj. algul oli protestantlikus Tallinnas hädas tõe­ näoliselt rütmita ja riimita kirikulauluga, mis koguduse lauldes and­ nud mulje «kudt ned rumalat Lambat segkamasze», ja kuidas Heinrich Stahl veel 1637. a. komberdas kirikulaulu proosatõlgetega, siis tähen­ das see jesuiitide riimitud laulu olemasolu korral suurt tagasilangust. Millise iseloomuga oli veelgi varasem, 1551. a. protestantliku «mitte­ saksa lauluraamatu» käsikiri, mille tõlkijana oli tegev Tallinna eesti koolipoiss Hans Susi, ei ole täpsemalt teada. Vilniuse katekismuse tõlkimise ja trükkimisega oli lähedalt seotud paavstlik diplomaat Antonio Possevino, kes saadeti Poola ja Moskva vahel rahu sobitama. Possevino kavatses energiliselt teostada katoliik­ likku vastureformatsiooni Liivimaal, kusjuures Tartu kujunes üheks jesuiitide misjonitöö keskpunktiks. Vilniuse eestikeelse katekismusega ühel aastal ilmus Mantuas väike raamatuke, mis sisaldas Possevino kirja Mantua hertsoginnale (dateeritud'9. VIII 1585). Kirjas jutustab Possevino Eestimaa elanikest, eestlaste uskumustest ja kommetest. Tema arvates polnud eestlastest kunagi saanud õigeid protestante, sest nad olid kõvasti kinni oma esivanemate uskumustes. Kirjas märgib Possevino Vilniuses trükitud katekismuse tõlkijana Tartu kolleegiumi rektorit Busaeust, kuid V. Helk arvab, et siin oli tõenäoliselt tegev ka Veltherus (Werther -—< Völcker), kelle mõned eestikeelsed tekstid alles hiljuti avalikuks said.2 Tõenäoliselt sama Possevino kiri on aluseks olnud ka Isselti 1587. a. kroonikateateile. Katekismuse trükiarv on olnud ligi 1000 eksemplari, 150 eksemplari olevat Possevino endaga kaasa võtnud ja suurema osa neist tõenäoli­ selt ise Tartusse viinud. Märtsis 1586 lasknud Possevino 30 eksemplari köita. Sel ajal oli kombeks sääraseid trükiseid kinkida nimekatele isi­ kutele, mistõttu ei oie võimatu, et moni eksemplar on veel kusagil säilinud. Seni aga pole ei Busaeuse-Veltheruse ega ka Bucciuse nimega seo­ tud lõuna-eesti-keelsetest katoliiklikest katekismustest ilmsiks tulnud ühtki rida. Kui rootslased 1601. a. Tartu esimest korda vallutasid, hävi­ tati enamik Tartu kolleegiumi jesuiitlikust kirjavarast, sealhulgas vis­ tisti suuremalt jaolt ka Vilniuse'katekismus. Riia vallutamisel aga viidi jesuiitide raamatukogu Stokholmi ja seetõttu pääses mõnigi trükis hävi­ tamisest. Nii leitigi juba 1921. a. Upsala ülikooli raamatukogus osa lätikeelsest Petrus Canisiuse katekismusest, mis trükiti koos eestikeel­ sega 1585. a. Vilniuses. Jesuiitide lõuna-eesti-keelne kirjavara ei saanud pealetulnud sõdade tõttu kohapeal märkimisväärset mõju avaldada. Kui siin leiduski eesti­ keelset riimitud kirikulaulu, siis jäi see ikkagi üksiknähtuseks. Torkab silma, et just Lõuna-Eesti aladel säilis proosatõlkeline lohisev kiriku­ laul kuni XVII saj. lõpuni ja seda leidus veel 1690. a. lõuna-eesti-keel- ses lauluraamatuski.

2 H Weiss Ein estnisches Sprachdenkmal aus der Zeit der Gegenreformation. «Zeitschrift für Ostforschung» 1963, H. 4, lk. 688-699; vt samuti E. Oissar, Ühest XVI sajandi eesti keelemälestisest. «Keel ja Kirjandus» 1964, nr. 10, lk. 6i3 JJ.

487 PUBLIKATSIOONE JA MATERJALE

Tartu eeslinlaste sõjaartiklid aastast 1700

astal 1958 avaldas A. Saareste «Virittäjäs» (nr. 2, lk. 175 jj.) eestikeelse sõdurimäärustiku ja vandeteksti aastast 1697.1 Tartu magistraadi arhiivis lei­ duvad linnaelanike jaoks kohandatud sõjaartiklid saksa ja eesti keeles aas­ A 2 tast 1700. Sõja korral rakendati kaitsejõududena peale regulaarväe ka relvakandmisvõime- lisi meessoost linnaelanikke. Koik mehed jaotati kompaniideks, kompaniid rühma­ deks. Tuli läbi teha sõjaline õppus, mis seisnes põhiliselt märkilaskmises, osa võtta vahiteenistusest ja vaenlase kallaletungi puhul linna kaitsta. Sõjaliste ülesannete täitmisel vastutasid elanikud sõjaväelise määrustiku ehk nn. sõjaartiklite järgi. Üht­ lasi vannutati kõik meessoost linnaelanikud Sõja puhul. Linnaelanikud jäid siiski alatistest sõjaväelastest suuremalt osalt erinevasse olu­ korda, sest nad võtsid sõjaliste ülesannete täitmisest osa ainult ajutiselt ja lühi­ kest aega, oma põhitöö kõrval. Seepärast ei olnud vajadust nende käitumist regulee­ rida nii üksikasjaliku määrustikuga kui alatiste sõjaväelaste oma ja nende jaoks koostati lühendatud sõjaartiklid. Kui soldatite käitumine oli täpselt normeeritud nii sõjateenistuses kui ka vabahetkel, siis linlastele anti eeskirjad ainult selle kohta, kui­ das nad peavad käituma sõjaliste ülesannete täitmisel. Ööl vastu 12. veebruari 1700. a. tungisid Saksi väed kallale Riia linnale. Sellega algas Põhjasõda. Oli karta, et Saksi armee võib kergesti tulla Tartu alla. Tartu komandant ooberst С G. Skytte alustas kiiresti ettevalmistusi linna kaitsevõime tõst­ miseks. Sissekanded Tartu rae protokolliraamatus võimaldavad täpselt jälgida linna­ elanike kaitsetegevusse rakendamise käiku. 19.—23. veebr, vaadati meeselanikud raekojas üle, jaotati üksusteks, vannu­ tati ja osalt relvastati. 26. veebruaril arutas raad koos mõlema gildi oldermannide ja vanematega sõjaartiklite koostamise küsimust, sest komandant oli teatanud, et sõja­ artiklite koostamine või endiste sõjaartiklite ettelugemine on ülimalt vajalik', «selleks et kodanikkond õpiks käsku täitma [commando parirenj». Raad otsustas 'koostada väljavõtte Karl XI sõjaartiklitest, selle paraadil ette lugeda ja ärakirjad vahtkonna- ruumidesse anda, et keegi ei saaks end vabandada eeskirjade mitteteadmisega.3 Väljavõte koostatigi ning saadeti läbivaatamiseks Liivimaa kindralkubernerile E. Dahlbergile Riiga, kes selle 6. märtsil heaks kiitis ja kodanikel selle järgi käia käskis. 11. märtsil anti sõjaartiklite ärakirjad mõlemale gildile üle, et need gildiliik- metele ette loetaks.4 Need tekstid olid saksakeelsed. Samal päeval otsustati nad tõl­ kida ka «mittesaksa», see tähendab eesti keelde ja eeslinlastele anda. 15. märtsil van­ nutab eeslinlased ja tehti neile sel puhul teatavaks, et järgmisel päeval antakse neile üle sõjaartiklid.5 Eeslinnas elasid peaaegu eranditult eestlased: voorimehed, kalurid, töölised, õlle­ pruulid jt. Eeslinlaste kompaniidki koosnesid siis eestlastest, ainult ülemad olid'saks­ lased.

iQRQ1 Läh.em,r11;Jt. E. Siirak, XVII sajandi sõdurimäärustik. «Keel ja Kirjandus» J9b3, nr. o, lk. 313 JJ. 2 ENSV RAKA, F 995, nim. 2, s.-ü. LXIII 27 1 1 ja 2 3 ENSV RAKA, F 995, nim. 1, s.-ü. 283, 1. 87, 91, 92 ja 97 9 Dim 2 s ü LXIH 27 L 5 a nim FNIV ГЖ* l 3 - ; ENSV RAKA, F 995, mm. 1, -s.-ü- . 283, 1.' 113 jJ'a 6118; . ' 1. s.-ü. 283, 1. 112. 488 Niiviisi koostatud ja kehtestatud sõjaartiklite saksa- ja eestikeelne tekst on säi­ linud. Järgnev eestikeelne tekst on saksakeelsega põhiliselt kooskõlas, kuid esineb ka väiksemaid lahkuminekuid. Need näivad tulenevat tõlkimisraskustest, ühel juhul, 1. art. algul, nähtavasti ka mõne sõna kogemata vahelejätmisest. Saksakeelse teksti järgi tuleks välja: «Et kõik õnn ja edenemine kõikvõimsast jumalast kui õigest alli­ kast tuleb ja ainuüksi teda ka kõik rahvas, nõnda kui ta ennast oma pühas sõnas on avaldanud, austama ja paluma peab ....» Tõlkija isiku kohta ei ole mingeid andmeid. Käekiri on teine kui saksakeelsel tekstil. Suure ja väikese algustähe edasiandmine ei ole järgnevas äratrükis vist mitte alati täpne, sest käekirjas ipole neil selget vahet. Ei ole leitud sama kirjutaja muid tekste, mille najal võiks vahest suuremale selgusele jõuda. Ka kokku- ja lahkukirju­ tamine ei ole alati selge. Tähe у täpid on trükis ära jäetud (käsikirjas on nad igal pool olemas). O. IBIUS

Pormeistrit, ninck Raty Wannemmat, sest Künniga Linast Tartust

Et niit sel sinnatzel wayno ninck sõdda ayall, ny heste nee koddanickkut, kuy kas kick nee allewe ellajet, meye wiholaiste' kummat tneye lina ette thahawet tulla, ülles marsima2 ninck wachti peame piddemma, sest omma Raddi wannembat kest leudnut mey armolleko õnsa kunninga maystety kries Articktide 3 sissest welge wõtta need nuchtlusse pünetit, kumma perrä igga ütz ennesse wahi peel, ninck marschmifšen peawe endest piddama, ninck nuchtlusse est kuy neinde krigs Articklide sissen seisab hoidme, kuy nemme sien perrä kirjutut saisap. p.

Art: 1 Kuy kick öhn ninck õnnistus Jummalast kicke weggewest taywast tullep, kummalle temma omma sõnna om teda andnut tahab awustut, ninck palleldut samme, see perrest peame meye kick ebba usck, ninck ilma asjata pruckmlnne lummale nimmi mitte ennese suhe wõtma, ey kas ilma asjatte wannume ninck wölsmä, kummat kick se Kunninga Krisarticklide sissen suhre nuchtlujie man om erra keldut, meye peame öndanckult ninck hommungult kont korrin 4 pallema Jummalat eet temme tahas see sinnatze mey ehn saipwe kurja ninck wayno aja meist nick meide liena, ninck maah sest erre kendä Art: 2 Ewerdep ütz ge/neinõ omma jelt weflit, schersantit, förarit6 rust meistrit7, capralit, ellick kas rotmeistrid8 keeka lüwa ellick wastu sajsltck om kuy temme teile mlddeke kessep komderinge assjan9 krono polest, kee sidda tunnistus rahwa ka ülle tunnistut saab peab omma henge mistrha 10 Art: 3 Seehl Capltainil ninck kickele muille obserille " caprally saedi peab icka ütz gemein comderinge asjan kulick ollema, sest üllembest kicke allembadi saedy kuy Krisartick­ lide sissen saisab kirjutut Art: 4 Rayob 12 ütz ütteke omma pealickut feldis 13, ellick lina sissen see samma peab omma henge mlstama Art 5 Kuy keaeke obseer ellick gemein ütte suhre herra leheden ollen omma moka welja tömmab, see mötten kagjo se ka teua om see ütz pelick see peab ommast ammettist

489 ilma passitta erra heidetut saama, ütz gemein peab kuup kördt lebby kolme sadda meest lippo josckma Art 6 Kuy see sünnib lippo all ütte wihazest melest, olcko temma Iinan, feltin, ellick kus temma woip olla, see samma peab maha lastut sahma Art: 7 Kumb ütteke wifli ka, olcko lehris ellick lienap, wahi wasto söimo sõnnade ka, wahi all!4 weljatõmmat wihazen mehlen se peab omma henge mistma

Art: 8 Kumb ütteke wifii ka, olcko lehris ellick lienafl, wahi wasto söimo sõnnade ka, soumab ellick wastu pannep, ninck kuy keddeke kinni tahetes wõtta wahi kan, sedda samma afwitap ellick erra sadab see peab henge straffi kaji 15 nuheldut sama

Art: 9 Kuy ützike wachtimest kumb omma posty peehl seisap löb olcko se lehris ellick lienas se saab henge nuchtlusse kan nuheldut samma

Art: 10 Kummat pattrully ellick rundi keijate wasto wihazest mellest omma mõeka tõmbat ninck kahjo teep se peab henge nuchtlusse ka traffwitut sahma

Art 11 Ützike ey pea nie juleke ollema, öse ajall ellick muido lerin lienan kuy wiholaise aick ют ütteke larmmi teua, ellick ilma apjata püssid laskma kee sidda teeb peab henge mistma Sünip see muido ütten lienan ellick kus see wõib olla kui ey suhr kedda olle wiholaisest, sis peab se pehllck kes sidde teep omma gewer 16 mistama, ninck katz ku raha ütz gemen peab kolm kord lebby lippo joskma

Art: 12 Kuy passunat ajetas, ellick trummit lühwes wachi pehle tulla, ellick muido su sõnna kas teda andas, ey pea ützyke erre jema, kee ey tulle se peab nuheldus sahma, pu hobbeseka, raudude ka, ellick kinni pandus sahme ninck wee ja leiwa ka södetut sahma, om see ütz pelick peab temma ütz ku gemeinis pandut sama Art 13 Mackab ützike omma wahi pehl olcko see lehris ellick linan see peab maha 'lastut sahma Art: 14 Leheb ützike omma posty pelt ärra enne kuy temma erre löisetes ", ellick joob endes jobunus nie et temme ey wõi/ omma wachty piddada, olcko see pehlick ellick ütz gemen, see peap maha lastus sama Art 15 Kumb pehlick, ellick gemen wiholaistelle kundskappiis annap, olko see mis kombeka se wõib olla ilma Kunninga Maytty, suhre herra feltmarskalky tedtmette ellick kesk- mette, olcko see feltis ellick linan, see om omma ello, auw, kautano, kui ützike wiholessele see losing19 annap teda, olcko temma pelick ellick gemein, se peab omma henge mistma, Art 16 Kumb ülle Josep wihuleste manna, temme nimmy peab lülly20 pehle lödut sahma, ninck temma hee21 ninck õnnistus erra wötut sahma, ja kuy tedda see joskmisse pehl kinny sayas, peab temma henge kas masma

490 Mis perrä igga ütz pehlick, koddanick, animittysellit ninck allewe ellejet endes marsi pehl kuy kas wahi pel ennese kulickult peawa piddama, ninck kahjo est ende hoidma, Tarto see 26 Febr 1700 Pormeistrit, ninck Rad у W anne mb at sest simatzest linast

Et see suhr suckune Hr Gref ninck felt Marskalck Dalbergh see mis Radi wannetnbat Künniga Maytt Krigs Artiklide sissest wõttit kochto punctit, neyle koddanickulle ette kirjotunnut om, see om sest suhrest herras rigast22 kuendes peiw Marty kuun ja seell seitzetöiskümm sadda astall hest leudnut ed ne koddanickut se jerrel endest peawe piddame, se perrest see suhr suckune suhrher sedda mollembil gillale peab ette kand и t sama Dor pat den 11 Martzy 1700 В or g me is t r it, ninck Radi wanne ni bat s let sammast

1 vaenlaste, vrd. sm viholainen 'vaenlane'; 2 end lahingukorda seadma, sks auf- marschieren; 3 sõjaartiklite; 4 vahihoones, peavahis (Corps de Gardien); 5 alamväe- lane, sks Gemeiner; 6 ülemat; 7 varustusohvitseri, relvurit; 8 rühmaülemat; 9 teenis- tusasjus; 10 kaotama; M ohvitseridele, vrd. sm upseeri 'ohvitser'; 12 raiub, s. t. lööb mõõgaga; 13 (sõja)väljal; 14 vahtkonna lähedal ja juures; 15 hingetrahviga, s. t. surmanuhtlusega; 16 püss, relv; 17 välja vahetatakse; 18 teateid; 19 parool; 20 kaagi, võlla; 21 varandus; 22 Liivimaa kindralkuberner E. Dahlberg. Saksakeelses tekstis on suure härra asemel nimi ühes kõigi tiitlite ja ametinimetusega. Võimalik, et suurt härrat on siin püütud tarvitada ekstsellentsi tõlkimiseks.

491 KEELELISI KILDE

Ütlemisi-mõtlemisi keelekõverustest

Et aja jooksul ühe või teise sõna kunstiõhtu piletitel oli märgitud, mitmen­ tähendus avardub, on vististi loomulikja dale «kontserdile» see või teine pilet sis­ seaduspärane. Paraku esineb aga mõne sepääsu võimaldab! Kui tantsijatari esine­ sõna kallal omavolitsemist, mis põhjustab mist ja rahvatantsude massettekannet mõttehälbeid. saab viia kontserdi mõiste alla, ega siis Toogem selle kohta näiteid. vist ole kaugel aeg, kus loeme teateid ka 1) Tänini tähistati sõnaga tiraaž ühes pingpongikontserdist (eeldusel, et publik trükis ilmunud eksemplaride arvu, trüki­ on kohal), kindlasti aga ka malekontser- arvu. Nüüd näikse selle sõna piire tundu­ dist maailmameistri tiitlile (sest seal istu­ valt laiendatud olevat. Nii on ajakirjan­ vad võistlejad ikka kuskil nähtaval ja duses räägitud isegi ühe trikotaaživabriku publikut on meri). Ons see ikka nõnda uute toodete tiraažidest! Kui juba suk­ „õigus ja kohus? kade ja sokkide arvu kohta öeldakse 3) Ajalehtedes on kirjutatud Pelgu­ tiraaž, siis võib kindel olla, et antavale ranna kultuuri- ja puhkepargist. Tihti­ eeskujule toetudes hakatakse üsna varsti peale on juttu tehtud sõnaballastist, mis rääkima ka vesikringlite ja Vändra sae- täpsustamise sildi all kipub segastama laudade tiraažist. Eeskuju — käesoleval juba selgeid sõnu. Puhkepark! Milli­ juhul «tagakuju» — on nakkav. seid parke siis veel võiks olla? Kas töö- 2) Siiamaani on eesti keeles kontser­ park? Kas õppimispark? Oleks igati ots­ dil olnud kaks tähendust: a) avalik muu­ tarbekohane ära jätta ülearused sõnad ja sikateoste ettekanne, b) teataval pillide ja öelda lihtsalt Pelguranna park. Aga kas pillirühmade «võistlusel» põhinev ulatus­ me julgeme? Äkki mõni ajab taksiautopar- likum helitöö. Mõnevõrra laiahaardelisem giga segi! tähendus on sõnal концерт vene keeles, 4) Ajakirjandusest loeme: «Tänavu kus selle alla mahuvad ka estraadil esitata­ püstitatakse uusi võimsusi mineraalväetis­ vad sõnalised, koreograafilised ja muud te tootmiseks.» Sõnade tagant ju aru ettekanded. Nüüd on meil astutud veelgi saab, mille rajamisega on tegemist, sel­ julgemaid novaatorlikke samme. Mõni gem ja arusaadavam oleks aga rääkida ajaleht kirjutab näiteks nii: «Kolm küla- vabrikutest, tehastest, kombinaatidest — liskontserti andis tantsijatar Sõna Arae- ühtekokku käitistest. lio.» Möödunud kuul toimunud rahva- V. Kruuspere

Küsimusi — vastuseid

Küsimus. «Õhtulehe» kuulu­ Asutuse nime koosseisu kuuluvad liit­ tustes võib järjekindlalt kohata sõnad, mis tähistavad asutuse tege­ pärisnimesid ENSV Tervishoiu Mi­ vusala, kirjutatakse järgnevast sõnast nisteerium, Tallinna TSN TK Ter­ lahku. Selle alusel saame põhjendada vishoiu Osakond jne. «Tallinna Te­ nimekujusid Sotsiaalkindlustuse Ministee­ lefonivõrgu abonentide nimekirjast» rium, Väliskaubanduse Ministeerium, (1964) aga leiame ENSV Tervis­ Kommunaalmajanduse ja Elanikkonna hoiuministeeriumi. ÖS-is on märk­ Elukondliku Teenindamise Ministeerium. sõnadena tervishoiuasutus, tervis­ Juhisele vastavad ka Tervishoiu Ministee­ hoiuosakond, haridusministeerium, rium, samuti Tallinna TSN TK Tervishoiu haridusosakond, rahandusministee­ Osakond. rium, rahandusosakond. Millest Kui pärisnime esimene osis märgib tuleb ministeeriumide ja osakon­ küll asutuse tegevusala, kuid pole liit­ dade nimede kirjutamisel juhin­ sõna, siis on tavakohane kokkukirjuta­ duda? mine: Haridusministeerium, Rahandusmi­ А. K. Tallinnast nisteerium, Kaubandusministeerium, Ehi­ tusministeerium, Sideministeerium. Vastus. Asutuste nimede kirjapilti Lahkukirjutamine on ette nähtud ka reguleerib ÖS järgmiselt (vt. lk. 843). sel juhul, kui pärisnime esimeseks pooleks 492 on 'teadusharu nimetus (Keemia nitud tingimuste korral eeskätt pä­ Instituut, Etnograafia Muuseum). risnimedes ja tavaliselt. Juhis haarab ühtlasi asutuste allüksusi, Siin toodud selgitusele peab siiski li­ mis kirjutatakse väikeste algustähtedega, sama, et ÕS-i seisukoht ei ole üldist tun­ näit.: (Keele ja Kirjanduse Instituudi) nustust suutnud võita ning asutuste ni­ mede, eriti väiksemate üksuste (kateed­ keeleuurimise sektor; bibliograafia osa­ rite, sektorite, osakondade) nimetuste kok­ kond. OS-i märksõna tervishoiuosakond ku- ja lahkukirjutamises on kõikuvusi. oleks sõnaraamatu enda tõekspidamistest Küllap selles on süüdi ka reegel ise, nii kõrvalekalduv, kui reeglis poleks paari et tema süvenenum läbimõtlemine peaks «pehmendavat asjaolu»: nimelt on seal kindlasti kuuluma õigekeelsuslaste töö öeldud, et lahku kirjutatakse eespool mai- päevakorda.

Keeli ja Meeli

Meeli: Tuttav lasteaednik rääkis täna, Keeli: Ei, näpuga. Loe siit: Meis­ kuidas neil joonistamis- ja voolimistege- ter luges näpuga freesitud vust läbi viiakse. hambaid. Keeli: Ahah. (Vaatab aknast välja.) Päike on paistmistegevuse lõpe­ Meeli: Siin kirjutatakse mingisugusest tanud, nüüd alustab vihm sadamis- rasvatustatud piimast. Kas see tegevust. pole kooritud piim ehk lihtsalt lõss? Meeli: Mida küll siin kõike pole kokku Keeli: On küll, aga väljenduda tuleb kirjutatud: esimesed tuleristsed, võimalikult võimatustatud keeles. massilised tapatalgud, vap­ per kangelaslikkus... Meeli: Sporditeadetes öeldakse, et Keeli: See on vist autori esimene võistleja näitas head aega. Ma debüüt. Üldse aga on säärane kirju­ ei saa aru: kas ta jättis hüvasti või? tamine üks kurb tragöödia. Keeli: Ei, ta saavutas hea aja. Hüvasti jätma on selles keeles hüva s- Meeli: Ajalehes öeldakse, et koosolekul tijätuga esinema. oli kirjanikke ja poeete. Mis see tähendab? Keeli: Seda, et toimetuses on aja­ Keeli: Siin on üks kirjutis «tranapor- kirjanikke ja reportereid. diliikluse» alalt. Tuleb välja, et Tallinna Autobussipargil on 200 000 reisijat Keeli: Millega freesitakse hambaid? ööpäevas, taksopark püüab reisijaid Meeli: Freesitakse? Kas arst enam ei aina paremini teenindada, äsja hakka­ puuri neid? sid reisijad kasutama trollibusse ... Keeli: Ei, ma mõtlen hammasratta Kuhu sa jooksed, Meeli? hambaid. Meeli: Mui on kole kiire, pean kohe Meeli: Noh, siis freespingil. reisima trammiga Kadriorgu!

493 NTMENÜRK

Puhteesti võõrnimi Lii

Vanal eesnimel ei ole tähendust: Eesti nimede ja eestipäraste eesnime­ Jaan ja Leena on paljad kõlad või kir­ de hulgas ei leidu seda nime F. J. Wie- jakujud, samuti ka Johannes või Helena. demannil (1869), J. Mägistel (1929 ja Uue eesnime võib kergesti mõne sõna­ 1936) ega A. Saarestel (1958). Sünni­ tähendusega seostada: Kalju ja Luule on registrisse on esimene Lii kantud Tartus 'kalju' ja 'luule'. hiljemalt 1932. a., Li viis aastat hiljem. Aga ka vanast nimest võib tähendus Viimase kirjakuju kirjanduslik vanus eesti mõnikord läbi paista: juba 750 aasta eest keeles on 10 aastat suurem, sest B. Kel- kirjapandud Ilo (= Ylo) seostub kergesti lermanni romaani «Yester ja Li» tõlge i 1 u mõistega. Seda sellepärast, et tege­ ilmus eesti keeles 1927. a. (saksa origi­ mist on omakeelse nime ja sõnaga. Ka naal 1904. a.). Varem kui sünniregistreis vanadel võõrnimedel on muiste tähendus leidub ka Ly meie trükisõnas näitleja olnud: näiteks Helena seostub kreeklas­ Lasneri kunstnikueesnimena. 1930-ndate tel mõistega 'helendav, loitev'. aastate lõpu poole on Tallinnas Ly'd ees­ Teine oluline erinevus vanade ja uute nimeks võetud võib-olla Kellermanni, nimede vahel ilmneb selles, et vanad võib-olla Lasneri eeskujul, võimalik aga, nimed on multiplitseerunud paljudeks tei­ et ka lihtsalt hüüdnime ofitsialiseerimise senditeks ja lühenditeks, uued aga esi­ teel. Hulgalise nimede muutmise ajal nevad peamiselt ainuvormidena. Helena (1935—1940) on Tallinnas ametlikult kir­ on kolme aastatuhande jooksul muutu­ ja pandud vähemalt 2 Lü-nimelist naist, nud naisenimedeks nagu Elina, Ellen, ühel endine nimi Rosalie (hääldati rosa- Hele, Heli, Ilo, Ilona, Leena, Leeni, Lee­ lii), teisel Alide. Paides ulatus Lii sage­ nu jne., kokku ümmarguselt sajaks eri dus nimeandmisel 1962. a. 12 promillini, nimeks. Luulel lühendeid ei ole, ka teisen­ 1963. a. kanti ülevabariigiliselt sün­ deid mitte. niregistrisse Lii 9, Li 1 ja Ly 27 korral. Uute nimede ajalugu on üheliiniline Teada olevail andmeil pole seesugu­ ja selge. Vanade nimede, eriti nende seid naisenimesid tarvitusel ühelgi meie lühendite seletamisel satume aga sageli naabril, ei vene, soome ega läti pruu­ raskustesse. Hulk nimesid on mitmelähte- gis. Saksaski tuntakse Li'd vaevalt väl­ lised: Leena alusnimeks pole näit. mitte jaspool mainitud romaani. Kui Kellerman­ ainult Helena, vaid ka Magdalena. ni tõlge võis meil esimestel nimevõtmistel Meie vanad nimed on valdavalt rah­ teatava tõuke anda, siis tõelised põhju­ vusvaheliste nimede liigist. Neil pole eest­ sed, miks Lii eesnimena legaliseerus, lase kõrvale ega teadvusele kunagi mida­ olid teistsugused. Juba ehk eelmiselgi sa­ gi tähenduslikku öelda olnud, sest nad jandil võidi pearõhulise /a-silbiga nai­ olid tekkinud voõrkeelseist sõnadest juba senimedest tavaliste kahesilbiliste lühen­ ammu enne meile tulekut. Meie uued ja dite kõrval hüüdnimena tarvitada ka ühe­ elluäratatud vanad nimed on mingi silbilist hüpokoristikumi. Kui suur osa tähendusega seetõttu, et nad on tuleta­ /i'(7)-põhinimesid XX sajandi teiseks vee­ tud eestikeelseist sõnadest. Niisamuti randiks moest oli läinud — ja samuti nagu nimel Lembitu venelase või saks­ nende kahesilbiliste lühendite enamik —, lase jaoks tähendust ei ole, pole eestlase siis kerkis seni hüüdnimeline Lii täisni­ jaoks mingit sisu nimedel Vladimir ja mena esile. Järgneva loetelu tähelepanelik Friedrich. Niisuguseid tähenduseta nime­ vaatlemine tõestab seda väidet küllalda­ sid kannab enamik praegu elavaid eest­ selt. Vanad nimed, millel on olnud oma lasi. Saja aasta eest puudusid eestlas­ suurem või väiksem osa Lii kujundamisel, tel omad nimed veel peaaegu täiesti, on järgmised: Adeli(i)na i—• Adeli(i)ne, nüüd kannab neid ligi 20% naistest ja Akuli(i)na, Alice, Ali(i)de —< Aliida, meestest. Ali(i)na ~ Ali(i)ne, Angeli(i)na, Caro­ Aga on ka eesnimesid, mida ei saa lina —•> Caroline, Elina, Eli(i)sa >•—> Eli(i)- lugeda rahvusvahelisteks, sest et neid sabet(h) ~ Eli(i)se, Gali(i)na, Karo­ teiste rahvaste pruugis ei leidu, kuid ei liine, Magdati(i)na, Melissa — Melitta, saa ka lugeda omadeks, sest et neil min­ Oli(i)via, Pauli(i)na •— Pauli(i)ne. Li(i)- git eestikeelset sõnatähendust pole. Uks algulised nimed esitatagu eraldi; neist seesuguseid on näiteks Lii, kirjas vahel on praeguses pruugis kasutatavatele ni­ ka Li ja Ly. Igast tuhandest tütarlap­ medele sulgudes lisatud ülevabariigiline sest on viimastel aastatel selle nime saa­ esinemiskordade arv 1963. a.: Lia (5), nud 6, kui aga liitnimed (nagu Anne-Ly Liana (2), Liane, Liang, Libli, Lida (1), —' Anneli) kaasa arvata, siis igast tu­ Liddy, Lidi, Lidia (2), Lüa (21), Liida handest 26. (1), Liide, Liidi, Liidia (3), Liie (I), 494 Liila, Uile (1), Lilli (14), Liilia (8), Lil­ nud sajandi nimed. Esimesele maailmasõ­ lian (2), Lillit, Lill ja '(1), Liita, Liina (9), jale järgnenud aastakümnel moes olnud Liine, Liiri, Liis, Liisa (1), Lllsab, Liisbet, lühendid Dolly, Molly, Vally jms. aitasid Liise, Lilsel, Liisi (2), Liiso, Liispet, Lii­ omakorda soodsat pinda luua praegustele su, Liivi (50), Liivia (5), Liivika (3), uutele //-nimedele nagu Eili, Erll, HIIU, Li/a, Li/a, LUI (5), Li7ia (5), Lilian (7), Häll, Illi, Kelli, KUU, Lalli, Meril, Ralli, Liliana, Lille, Liilia, Llllta, Llllth, Lilja Relll, Serll, SUU, Sirli, Tuuli, Oili, Olli. (1; soome nimekalendrist); Liljan (2), Kui LifO-algulisi naisenimesid 1963. a. Ш, L///a, /л//е (3), Lilles, LUU (3), sündinud tütarlastele anti (koos nime­ Lillian (soome kai), LUllk, Lilllke, Luio, dega Lii >— Li '— Ly) 217 korral, siis Lilly (1), Lllo (1), L//u, Lily (9; soome loetletud ja teisi //-lõpulisi (koos Anneli kai.), Ljna, Linda (3), Lindu, Linnu, Lisa jt. seda tüüpi liitnimedega) anti 437 kor­ (soome kai.), Lisbeth, Llset, Lisette ral. Seejuures pole arvestatud neid //-silpi (prantsuse nimi), Llse, Lissu (soome sisaldavaid nimesid, kus -II- on rõhutuks kai.), Lissy (inglise), Lizzl(e) (skandi­ järgsilbiks (Leelia, Natalia, Ottilie, Ama­ naavia), Llvla (1), Luuli (4), Lya (1), lie, Julia, Jullka, Relya jt.). Keskelt läbi Lyana (1), Lydia, Lyyll (soome kai.). sisaldub silp -II- praegu pruugitavaist nai­ Mõnesugust osa Lil kujunemisel on senimedest igas neljandas-viiendas. See­ kindlasti mänginud naisenimi Annell(i), suguste nimedega varustatakse umbes mille tõenäoliseks allikaks on saksa demi­ 12% igal aastal sündivatest tütarlastest. nutiiv nimest Anna. Seda deminutiivi on Üks kaheksandik kõigist 1963. a. antud eesti nimetarvitaja teadvus pseudoetümo- naisenimedest algab /-häälikuga. Mehe­ logiseerinud kui liitnime, mida tõendavad nimedes on li meil nii algus- kui ka lõpp­ kirjakujud Anne-Ly, Annely ja Annelil. silbina juhuslik. 1963. a. on Eesti NSV-s selle nime saa­ Lü-nimede arv on viimase kolmekümne nud 16%o registreeritud tütarlastest: aasta jooksul mitmekordistunud. Li-algu- Anneli esineb'78, Annelil 2, Annely 5 ja lisi naisenimesid esines 1935.—1940. a. Anne-Ly 5 korda. nimevahetustel Tartus ainult 10, Tallin­ Kui Anneli leiab meil tõlgendust nagu nas 14. ümberpööratud Lisanne (mõlemad koos­ Niisuguste nimede puhul, millel tähen­ nevad selles käsituses põhinimedest Eli­ dust ei tundu olevat, küsivad lapsed, aga sabeth ja Anna), siis on ootuspärane, et ka täiskasvanud tavaliselt, mis keelest sama -ll(l) ka teiste naisenimedega liitub. nimi tuleb. Lü-nimeline ei saaks palju Meie viimase aastakümne sünniregist­ targemaks sellest, kui ta kuuleks, et tema risse ongi kantud nimesid nagu Enell, nime võib tuletada heebrea, kreeka, ladina, Kalli (ja isegi Gaill), Marllli, Malli, Eve- itaalia, prantsuse, saksa, vene või puhta ly (vist siis mitte < Evelyn, vaid < eesti algupäraga sõnadest. Lii analüüsi Eve -f- Lil), Merilt. Seda laadi moodus­ tulemus kuulub moodsa nimeloomingu tiste puhul näib suur tähtsus olevat min­ psühholoogia alale: uued nimed tekivad gil keelevaistulisel käsitusel Iist kui fe­ praegu peamiselt keelemuusikali- miniinsest nimesilbist. Lisaks loetelus too­ s e 1 alusel. Nad on rahvaloomingu pro­ dud 82 Lt(l)-ri\me\e on meie praeguses duktid, nad ei vaja tähendust ega isi­ pruugis üle 50 //-lõpulise naisenime, nen­ kut, kelle kultus neid kannaks. Kuid nad de hulgas väga suure sagedusega nimed vajavad nimelist traditsiooni, nagu Aili (1963. a. 43 korda), Heili (12), seost ühe või mitme juba ammust ajast Heli (80), Kalli (9), Külli (62), Leili (15), nimena pruugitud sõna kõlaga. Ilma sel­ Meeli (13). Vähemal arvul esineb praegu leta ei või ka tänapäeval nimeks saada vanu /('-nimesid, mis aga kahtlemata on isegi parima kõlaga sõna või silp. uute rohkust ette valmistanud: Miili, Maa­ li. Madli, Eili, Nelli, Olli, Tüll jt., enamasti E. Rajandi juba Wiedemannil registreeritud möödu­ H. Tarand

495 VÄITEID M VASTUVÄITEID

Veel kord Hella Vuolijokist ja ta vanemaist

Möödunud aastal ilmus «Keeles.ja Kir­ lakirjutaja põhjalikult ja sellega ongi se­ janduses» (nr. 10, Lk. 622—623) J. Rii- letatav tema edu nurgaadvokaadina Val­ salö kirjutis «Hella Vuolijokist ja ta vane­ gas.» maist», mis autori sõnade järgi toetub Kirjaniku vanemate Ernst Murriku ja H. Vuolijoki sugulaselt E. Sarapuult: saa­ Lupe peretütre Katarina Kokamäe abiellu­ dud andmetele. Selle kohta on toimetusele mise lugu J. Riisalo kirjutises nimetab saatnud pikema kirjutise Mari Tõrvand M. Tõrvand väljamõeldiseks. «Vähe usu­ Nuiast. Kirjutises käsitletakse üksikasja­ tav, et iseteadev Mulgimaa talutütar, kelle likult Hella Vuolijoki perekonnalugu ja isa lõi С R. Jakobsoni surma puhul oma lükatakse ümber enamik J. Riisalo poolt käega Taagepera kiriku kella ja kes ise esitatud andmeid. M. Tõrvand on oma abi­ pani Lupelt lauakoormad peale ja viis kaasa kaudu lähedalt kokku puutunud Taageperast Viljandisse, kui ehitati põllu­ H. Vuolijoki omastega ja ka kirjaniku en­ meeste seltsi maja, oleks poolvägisi me­ daga. J. Riisalo kirjutises leiduvatele ek­ hele läinud.» Ernst-Henn Murrik oli Taa­ situstele osutades tugineb ta peade isik­ gepera vallakirjutaja ja M. Tõrvandi ar­ like mälestuste veel mitmesugustele and­ vates «ärksate ja andekate inimestena ei metele, mida ta kirjaniku, tema vane­ saanud ju ometi Murrik ja Kokamäed sel mate ja sugulaste kohta on kogunud. ajal üksteisest mööda minna», s. t. nad Kõigepealt juhib M. Tõrvand tähele­ pidid enne abiellumist tuttavad olema. Ja panu asjaolule, et «Hella isa Ernst-Henn kõige kaalukam argument: «Kui see lau­ Murrik ei ole sugugi andmete andja latus olekski jäänud maksma, mida kirjel­ E. Sarapuu isa noorem vend. Ei ole ta dab J. Riisalo — mis küll luteri usu Karksi Riidamäel kasvanud ega kunagi seaduste järgi ei oleks olnud võimalik —, elanud. Selle tõttu ei ole teda ka keegi milleks siis veel uus laulatus Helme õpe­ kunagi Riidamäe Ärniks kutsuda saanud, taja Behse poolt?» M. Tõrvand oletab, et nagu kõneleb Riisalo». Kirjaniku vanaisa J. Riisalo kirjutises esitatud loo tekki­ Henn Murrik pidas Muriku talu ja oli ka miseks võis ainet pakkuda üks Taagepera Tauga karjamõisa rentnik. Kui pärast vallas asetleidnud «naljalaulatus», mil­ Henn Murriku surma algul Tauga ja hil­ lest räägitakse veel praegugi, kuid mis jem ka Muriku lese käest ära võeti, läks ei ole kuidagi Hella Vuolijoki vanemate perekond elama vanema tütre Mari Karu abiellumisega ühenduses. juurde Turandile. Samuti on mitmete päri­ J. Riisalo eksib ka seal, kus ta väi­ muste järgi Murikuite esivanemad tulnud dab, et kirjaniku isa on maetud Taage­ Karksisse Saaremaalt, mitte Abjast, nagu pera kalmistule. «Ernst-Henn on maetud on öeldud J. Riisalo kirjutises. Soome, mitte Taageperasse,» kirjutab Ebaõige on J. Riisalo väide, et Ernst M. Tõrvand. «Ta suri sõja ajal ja teda Murrik õppis Tartu ülikoolis õigusteadust: ei olnud võimalik Eestisse tuua, kuigi «Ülikooli Ernst Murrik ei saanud. Koik Hella oli tõotanud vanematele, et toob need «tudengijutud», mida Riisalo räägib, nad Eesti mulda.» Samuti selgitab M. Tõr­ ei pea paika. Tema ametlik haridus on vand, et kirjaniku ema Katarina Murriku Helme kihelkonnakool, mis andis saksa matusele jäeti peale Riidamäe Murikute keele oskuse. Tema juriidiline ülikool oli kutsumata ka paljud teised kaugemad saksa keel, väga suur andekus, osavus sugulased (keda on väga palju) ja oleks seal rattaid mäända, kus vaja, ja Balti väär näha selle taga mingit vana vimma, eraseadus. Seda tundis ta kui endine val­ nagu J. Riisalo mõista annab. 496 RAAMATUTE KESKEL

MIS JUHTUS MUUTLIKE ILMADE AJAL

Väino Ilus. Muutlike ilmade ajal. Kirjastus «Eesti Raamat», Tallinn, 1965. 180 lk. Hind 50 kop.

1954. aasta novellivõistlusel auhinna­ mide käsitlemine ja lahendamine — toi­ tud autorite hulgas oli ainult üks kirjan­ mub teatavates raamides, mida lugeja duslikule avalikkusele tundmatu nimi — võib juba ette aimata ja mille juures tal Väino Ilus. Tema premeeritud jutustus endal pole tarvis mõtteid pingutada. «Põllud» väljendas 50-ndate aastate kesk­ Just nimelt see ongi kõige suurem puudu­ paiga kirjanduse üldist püüdlemist elu jääk tänapäeva kirjandusliku taseme sei­ tõetruu ja ilustamata kujutamise poole. sukohalt. Noore autori esimesed jutustused «Põllud» ja «Sügisesed päevad» on maa-ainelised. Hilisemate tööde puhul on tunda auto­ Peamiselt käsitletavate probleemide tõsi­ ri mõtete elavamat liikumist. Juku Särje duse, hea ainetundmise ja ajajärgule kujunemine kulgeb küll veel üsna tradit­ omase uudse lähenemisnurga tõttu ära- sioonilises laadis, kusjuures kõik arengut taski noor kirjanik üldisemat tähelepanu. soodustavad ja pärssivad teguridki on Sellest on nüüd möödunud kümmekond tuttavad («Mida Juku õpib...»), kuid ei aastat. Väino Ilusast on kujunenud nime­ saa eitada selle tegelase elulist omapära, kas prosaist, mitme ulatusliku teose suuremat individuaalsust, võrreldes Sil- autor. Tema viimane raamat, lühiproosa- landiga «Sügisestest päevadest». Evald kogumik «Muutlike ilmade ajal» sisaldab Jans («Raudvara») on aga juba üsnagi toekamat, mis Ilusal on selles žanris pak­ nõtkelt loodud karakter. Tema psüühika kuda, ja peegeldab sellisena nii autori jälgimine seoses tsehhijuhatajaks eduta­ enese kui ka kogu meie proosakirjanduse mise, sellelt kohalt mahavõtmise ning uue arengutendentse. Muutunud on selle aja­ edutamisettepanekuga on meie kirjandu­ vahemiku vältel nii mõndagi, mida tõen­ ses meeldivalt uudne. Inimesesse suhtu­ dab ka käesolev raamat. mise probleemi on nähtud värskest as­ pektist. «Sind peaks kah niimoodi. . . Olen Omal ajal elevust tekitavalt mõjunud ma masinavärk või.. .» ütleb Jans direk­ «Sügisesed päevad» valmistab nüüd pet­ torile ja tal on tuline õigus nii öelda. tumuse. Kuid see fakt iseenesest ei anna Hea kunstilise üldistuseni jõuab Ilus põhjust pessimistlikeks, vaid vastupidi — Marguse Juuliga («Marguse Juuli ja ta optimistlikeks mõteteks. Tähendab, kirjan­ vaim»). See «oravasilmadega» vanaeit, duse tase on märgatavalt tõusnud; see, kelle kolhoosi tagasiastumise avaldus mis kunagi oli kordaminek, jääb nüüd saab lähema mineviku ja oleviku hinda­ allapoole keskmist taset ka selle raamatu mise mõõdupuuks, jääb oma elulise veen­ piirides. Mitte et probleemid laiemas mõt­ vusega meelde ja räägib autori elutun­ tes oleksid oma aktuaalsuse kaotanud, netuse süvenemisest. Pean lugu Marguse kuid ometi . . . Lugeja tunneb õtse instink­ Juulist V. Ilusa kogumiku kõige ereda­ tiivselt, et kogu jutustus areneb rangelt maks saavutuseks, sest mitte ainult auto­ ettenähtud ja valmis šabloonide järgi, et ri mõte, vaid ka tema üldiselt ühetooni­ karakterid liiguvad mööda neile määra­ line vestmine on selles jutus elavamaks tud trajektoori, millest kõrvalekaldumist muutunud; häid kujundeid ja muhedaid ei saa ollagi. Ei teki mõtteid ega küsi­ ütlemisi leidub siin õige tihedasti. musi, kõik on ära öeldud ja selge, nii Kunstilise süvenemise võime suurene­ selge. misest V. Ilusa loomingus räägib ka ju­ Selgus iseenesest oleks kuldaväärt asi, tustus «Rikas sulane». Õieti öelda on kui selle tagant ei paistaks lugeja ala­ Mart Kiltri sarnast tegelast meie kirjan­ hindamine, ebateadlikuks ja naiivseks pi­ duses mitmelgi korral käsitletud, tema damine, nii et talle tuleb kõik otsesõnu saatuses, mis kujuneb klassivõitluse ära õpetada. Jutt on muidugi kogu oma­ loogikas, pole samuti midagi enneole­ aegse kirjanduse ebaõigest tendentsist, matut. Siiski on Ilusa lähenemisnurgas mis omajagu on mõjutanud ka V. Ilusa oma vastsemgi motiiv, mis eriliselt rõhu­ varasemaid jutustusi. Ei ole tunda autori tab ühiskondlike suhete ja tingimuste ta­ otsivat, avastavat mõtet, kõik — isegi gasimõju karakterile. Mardi elutraagika tunnustust väärivalt aktuaalsete problee­ algab juba armetust kopikakorjamisest,

32 Keel ja Kirjandus nr. 8. 1965. 497 ainukesest lootusest, mis võib tõotada vä­ ametlik, mitte mingeid inimlikke motiive hegi paremaid tulevikuväljavaateid. Oma ja tundeid arvestav ega väljendav noor maa ja majapidamise peale mõeldes peab mees tõesti meenutab. Seejuures ei saa Mart unustama, et ta on inimene, et töölised salata Remmelkoore asjatundlik­ ta on noor mees, kelle kõrval on armas­ kust, tema silmapaistvat võimekust töö tav naine. Üksainus unustusetund, mille organiseerimisel. tagajärgi Mart kardab, paljastab temas Marguse Juulil on küll küüned kõ­ toimunud moraalse väärastuse. Mart on vasti enese poole konksus, kuid nad oska­ nagu painajast vabanenud ja õtse õnne­ vad ka tööle kibedasti pihta anda. Ja lik, kuuldes Kati pihtimust, — peaasi, et kas polnud Juulil küllalt põhjust öelda rahakogumine võiks jätkuda. Ja siiski — valusaid sõnu kolhoosi kohta, mis mitu mida saab Mardile ette heita? Eks olnud aastat oli inimeste, lootusi petnud? elutingimused süüdi selles, et sulasel ei V. Ilusa lühiproosa areng näitab sel­ olnud võimalust perekonda luua ja eks gesti neidsamu suundi, kuhu läheb kogu käinud rahakorjamine, närune koonerda­ meie kirjandus, — elunähtuste sügavama,, mine ometi tulevikulootuste nimel, mille mitmekülgsema ja tõetruuma kajastamise juurde kuulusid ka naine ja lapsed, Ainult poole. See on oluline, kuid mitte loomin­ et see kõik tõi muudatusi inimese iseloo­ gu kõiki külgi haarav tunnusmärk. Hoo­ mus, sünnitas väiklasi, ebameeldivaid limata V. Ilusa pidevast edasiliikumisest omadusi. tõusujoones ei saa tema üldine ainekäsit­ Huvitavaid probleeme tekib seoses lus lahti teatavast ühetoonilisusest, värvi- V. Ilusa karakteritega. «Sammud eemale» ja tundevaesusest. Robotitaolise inimese ja «Sügisesed päevad» on selles suhtes suhtes on Ilus küll skeptiline, kuid napp ja kõige kesisemad. Nagu juba eespool öel­ üheplaaniline kipub olema ka teist laadi dud, valitseb neis jutustustes ajajärgule karakterite sisemaailm. Jutustuses «Mida omane primitiivsevõitu selgus — kes po­ Juku õpib ...» on olemas küll erinevad sitiivne, kes negatiivne, kes arenev tege­ karakterid, kes käituvad ja tegutsevad: lane. oma sisemise loogika põhjal, kuid luge­ V. Ilusa hilisemate jutustuste tegelasi jale ei selgu enamiku tegelaste mõtted ega ei saaks enam kolme rühma jagada, kui tunded. Seetõttu jäävad väheütlevaks näi­ keegi seda teha prooviks. Kuhu panna teks Silvia Jogi ja brigadir Endel Muru Sass («Mida Juku õpib...»), kuhu Rem- samast jutustusest. Ega autoril Sassi või melkoor («Raudvara»), kuidas hinnata Vaskatki lugejale päris lähedaseks õn­ Marguse Juulit voi Mart Kiltrit? Need nestu muuta. Omajagu kannatavad selle on juba karakterid-probleemid, nad paku­ puuduse all ka «Raudvara» ja isegi «Ri­ vad ainet mõtisklusteks. Jutustuses «Mida kas sulane». Ei ole nende jutustuste Juku õpib...» asetab kirjanik kõrvuti tegelaste seas ühtegi (tunnete poolest erk­ Sassi, _kes harukordse visadusega aina sat inimest (kõige rohkem on seda Jans, õpib, õpib ja töötab, ning kergekaalu­ kuid ka ainult tööalases mõtlemises). Ka. lise, ilma kindla eesmärgita Juku. Trans­ selles suhtes tuleks karakterite valikut portööri parandamise stseenis avanevad mitmekesistada, veelgi lähemale tungida mõlemad karakterid uuest küljest. Sassi inimese hingeelule, seda senisest tugeva­ inertsust, mis ei seisa kaugel hoolimatu­ mini valgustada. Ainult eemalt võib pais­ sest, taunib isegi Juku, kes ülemuse käsku ta, et inimese sisemaailm on piiratud või ootamata oma südametunnistuse järgi primitiivne, enamasti on vaja leida vaid tööd alustab. Kas ongi suurel edasipüüd­ võti selle avamiseks. Ja see ongi kirjani­ misel erilist positiivset tähendust, kui ini­ ku üks tähtsamaid ülesandeid. mene seejuures ei suuda või ei taha elust V. Ilusa lühiproosal on isikupärane, loova aktiivsusega osa võtta, kui ta on asjalik-kaine ilme ja oma kindel koht enesesse sulgunud ja ääretult ükskõikne meie kirjanduses. Tagasihoidlike, ent sa­ kõige muu vastu? Teisest küljest pole mal ajal tõsiste probleemide käsitlemisel muidugi suurt väärtust ka Juku-taolise on tal omad avastused ja leidmised, mis- aktiivsusel, mida ei toeta teadmised. polegi iga kord suured, kuid siiski vajali­ «Raudvaras» nimetavad töölised uut kud meid ümbritsevate inimeste ja näh­ tsehhijuhatajat Remmelkoort robotiks, tuste paremaks mõistmiseks. mida see alati rahulik, alati täpne, alati R. Krusten

498 KULDSEID VILJU ÜHE TEADLASE TÖÖPÕLLULT

Sõna sõna kõrvale. Paul Ariste teaduslikust tegevusest. Emakeele Seltsi toimetised. Tallinn, 1965. 128 lk. Hind 70 kop.

«Sõna sõna kõrvale», milles peale koostöös teiste esperantistidega «Esperan- P. Ariste teoste bibliograafia antakse ka to-eesti sõnastik» ja kirjutis kunstliku kee­ ülevaade teeneka teadlase elust ja tööst le volapüki kohta. Esperanto juurde on ning esitatakse lehekülgi tema uurimus­ P. Ariste pärast pikemat vaheaega taga­ test, on vajalik raamat igale eesti või si pöördunud 1956. ja 1960. a. soome-ugri filoloogiaga tegelejale. Tuleb Osates paljude keelte hulgas kõiki Ees­ igati tervitada Emakeele Seltsi algatust tis kõneldavaid keeli, on P. Ariste õige koostada eesti viljakaima keeleteadlase varakult võtnud oma huviringi ka jidiši tööde täielik loetelu, liiatigi et mitmed ja mustlaskeele. Tartu ülikoolis õppimise neist töödest on laiali pillatud paljudesse ajal (1925—1929) koondus tema tähele­ kodu- ja välismaistesse kogumikesse, aja­ panu peamiselt eesti-rootsi keelelistele ja kirjadesse ja ajalehtedesse. rahvaluulesuhetele. Rootsi keelest on ta Sissejuhatavad leheküljed «Paul Ariste olnud huvitatud tänini, olgugi et peatöö elust ja tööst» on kirjutanud prof. sel ajal lõpeb aastaga 1940. A. Kask, kes peale biograafiliste andmete Alamsaksa laenudest eesti keeles on kokkusurutud esituse tõstab esile olulise­ P. Ariste samuti huvitatud olnud juba maid momente P. Ariste uurimistegevu­ õpinguaastail ülikoolis. Sellest huvist on sest. võrsunud väärtuslikke töövilju kuni kõige Raamatu tuumikosa moodustab viimase ajani. P. Ariste tööde bibliograafiline loetelu. Suur hulk P. Ariste bibliograafias too­ See hõlmab ajavahemikku 1921—1964. dud töödest kuulub mõistagi foneetika Bibliograafia on järjestatud aastate valdkonda. Esirinnas on siin doktoritöö kaupa. Süsteemiks aasta piirides näib ole­ «Hiiu murrete häälikud» (1939). Mitmed vat: algul eraldi teosed, siis artiklid ko­ väiksemad tööd on olnud otsekui taustaks gumikes, ajakirjades ja lõpuks ajalehte­ foneetikaõpikute koostamisele («Eesti fo­ des. Kahjuks puuduvad kirjetel järje­ neetika», 1946; «Eesti keele foneetika», korranumbrid. Samuti pole kuskil maini­ 1953; ka «Eesti keele hääldamine», 1939, tud bibliograafia koostajat (või koosta­ ja «Vene keele hääldamine», 1941). jaid). Täielikult puudub sissejuhatav osa, P. Ariste foneetilised uurimused ulatuvad millest selguks, missugust süsteemi on ka sugulaskeelte alale. bibliograafias kasutatud ja kas teoste loe­ Kui piirduda nende P. Ariste uurimus­ telu on ammendav või mitte. Teadmata tega, mis on vahetult seotud eesti keele ja jääb, kas bibliograafia on koostatud de tema murretega, võiks peale rikkalike ja visu või kõrvalallikatele tuginedes. Võib huvitavate sõnaseletuste mainida veel arvata, et paljudel juhtudel, eriti välismaa rahvaluulealaste sõnade, isiku- ja ko­ perioodikas ilmunud artiklite puhul, on hanimede käsitlusi. Üldise tunnustuse on läinud vaja tööde autori otsest abi. Suurt leidnud nime Kalev teravmeelne selgitus vaeva on nõudnud retsensioonide välja­ (1946). Mitu pikemale ajavahemikule jao­ selgitamine, millede kirjed on paigutatud tuvat kirjutist on toonud uudset mater­ vahetult asjaomase töö kirje järele. On jali eesti murrete kohta. toodud ka resümeede pealkirjad. Vähem «Kalevipoja» uurimise ja tõlgetega tuntud keeltes pealkirju on püütud varus­ seotud küsimused on kuulunud P. Ariste tada tõlgetega nurksulgudes. Pealkirju, teemaringi juba 1926. aastast ja see huvi mis sisu ei ava, on annoteeritud. on jätkunud tänini. P. Ariste tööde bibliograafia näib ole­ Ka need, kes tunnevad huvi eesti kir­ vat üsna ammendav, sest see hõlmab isegi jakeele ajaloo vastu, leiavad P. Ariste entsüklopeediatele kirjutatud artikleid ja tööde bibliograafiast ainestikku. Aastail TRU rotaatoripaljundusi ning rotaprindi- 1926—1941 ei langenud P. Ariste töö trükiseid. Mõningaid tehnilist laadi vää­ raskuspunkt veel sugulaskeelte uurimisele, ratusi arvestamata (neist ligemalt all­ kuigi ka selles suunas olid esimesed sam­ pool) tuleb suurt täpsust nõudvat biblio­ mud astutud. Esimene sugulaskeel, mis graafilist loendit pidada õnnestunuks ja pikemaks ajaks köitis uurija tähelepanu, ajanõuetele vastavaks. oli vadja keel, kuid ka liivi ja karjala Näeme, kuidas seoses P. Ariste huvi­ keelega oli esimene kontakt juba sõjaeel­ alade avardumisega on aasta-aastalt muu­ sel ajal loodud. Nõukogude aastail on tunud mitmekesisemaks ka tööde temaa­ soome-ugri keeled olnud P. Ariste põhi­ tika. Ajavahemikus 1921—-1926 jutustab liseks uurimisalaks. Eriti südameläheda­ noor autor (a. 1921 alles 16-aastane koo­ seks on talle saanud vadja keel. Sellel liõpilane) liivlastest ja nende kirjandu­ kirde-eesti murdest tekkinud, arhailisema sest, käsitleb esperanto propageerimise kuju säilitanud hõimukeelel on meie ema­ meetodeid, hääldamise, terminoloogia jms. keele ajaloo ja murrete uurimise seisu­ küsimusi, milledele 1927. a. lisanduvad kohast eriline tähtsus. Seepärast tuleb

32* 499 P. Ariste sellesuunalist uurimistegevust olema lk. 3. Viimasel juhul, kus pealkirja pidada väga oluliseks. P. Ariste on pan­ ei ole, mõjub eksitavalt toimetuse antud nud aluse ka suurele vadja sõnaraama­ üldpealkirjale viitamine. Sellest ka sega­ tule, olles ise suurim vadja keeleainestiku dus leheküljenumbrites. Niisugusel juhul talletaja. Oma ligi 35 000 sõnasedelist tuleb kirje anda artikli algussõnadega koosneva kogu on ta andnud kasutada (siin: «Kui näär on möödas.. .») ja li­ Eesti NSV TA KKI Soome-Ugri sektorile, sada nurksulgudesse annotatsioon artikli kus töö sõnaraamatu koostamiseks on sisu kohta. Praktikas on kasutusel ka tublisti edenenud. ainult annotatsioon; siin võiks olla «[Uus­ Mitmed P. Ariste uurimused on pü­ aastatervitus noortele]». Sama on lugu hendatud isuri ja liivi keelele. Eriti olu­ kirjutisega «Vastab Professor Tean Koik» line on artikkel «Isuri keelest» (1956). («Pioneer» 1958), mis algab lausega: Läänemeresoome hõimude omavahelisi «XVI sajandi lõpus olid Euroopa õpetla­ suhteid ja nende kokkupuuteid balti ning sed õnnelikud, kui neil oli 25 keele kohta slaavi rahvastega käsitleb autor mitmes lähemaid andmeid.» Annotatsioon on siin põhjapanevas uurimuses. Soome-Ugri keel­ omal kohal. See oleks aga vajalik veel te ainestikust on välja kasvanud ka mit­ näit. artiklite «Vastuseid ankeedile» (mis­ mete üldkeeleteaduse probleemide lahen­ sugusele?) ja «Miloš Lukas...» (1959) dused. Mitmes kirjutises on P. Ariste jäl­ puhul. Tööde võõrkeelsete pealkirjade tõl­ ginud Soome-Ugri keelte uurimise aja­ kimisel pole oldud küllalt järjekindel: kui lugu Eestis. on peetud vajalikuks prantsuse keele tõl­ Kui lisada veel 43 arvustust keeleliste kimist, oleks tulnud sama teha ka näit. jm. tööde kohta, Hatšatur Abovjani kä­ läti keelega (vrd. lk. 49 ja 50). Tõlkeid sitlevad kirjutised, keeleteaduslikke kong­ ootaks ka tšehhi ja poola keele puhul resse ja nõupidamisi tutvustavad ülevaa­ (lk. 28 ja 29), kuigi on tegemist arvusta­ ted ning paljud õppe- ja kasvatustööga tavate teoste tiitlitega. Et bibliograafias seotud artiklid Tartu Riikliku Ülikooli on palju kirjutisi ajalehtedest ja ajakir­ häälekandjas, hakkab kujunema teatav jadest, mõjub häirivalt, et nende puhul ülevaade P. Ariste bibliograafias loetle­ pole kinni peetud kronoloogilisest järje­ tud tööde temaatikast. See pole aga kau­ korrast. Alfabeetiline järjestus eraldi geltki kõik. P. Ariste on palju kirjuta­ ajalehtedele ja üksikteostele-kogumikele- nud kirjanikest ja kultuuritegelastest, fik­ ajakirjadele ei näi end sama aas­ seerinud soome-ugri keeleteaduse üles­ ta piirides õigustavat. Puuduseks on, andeid ja tutvustanud laiemale üldsusele et üleminek ühelt alfabeetiliselt järje­ soome-ugri keeli ning keeleteaduse päeva- korralt teisele on jäänud trükiteh­ probleeme. niliselt märkimata. Muide, ka alfabeetili­ sest järjekorrast on tublisti kõrvalepõi­ P. Ariste tööde ülelugemisel ja lehit­ keid. Küsitav on, kas suure algustähe semisel köitsid allakirjutanu tähelepanu kaotamine ingliskeelsetest pealkirjadest muu hulgas mõned noortele määratud kir­ on küllalt põhjendatud, sest bibliograafia jutised, milles räägitakse soome-ugri keel­ peaks jkkagi kajastama originaali peal­ te uurimisest ja isegi häälikuloolistest kü­ kirja tõetruult (välja arvatud otsesed trü­ simustest sellise lihtsuse ja iseenesest­ kivead, näit. lk. 33 «in the Estonian is­ mõistetavusega, et ei näi kaugel olevat land dialects», originaalis «in the Esto- aeg, kui noorte huvialaks juba enne üli­ nan Island Dialects»). Vähemalt oleks kooliõpinguid võivad kujuneda keeled sa­ tulnud seda laadi muudatustest lugejat mal määral, nagu on seda praegu näi­ informeerida. Nii eeldab bibliograafiline teks raadioasjandus või keemia. Esitada traditsioon ja hea komme. Teatavaks mii­ keerukaid asju lihtsalt ja populaarselt on nuseks on veel asjaolu, et puuduvad vii­ suur kunst, mida vaid vähesed oskavad. ted separaatide olemasolu kohta. Üle veerandi P. Ariste artikleist ongi kir­ jutatud populaarteaduslikus vormis laia­ Mainitud puudused, milledest mõni dele lugejahulkadele. võib ehk olla vaieldavgi, on siiski ainult Statistilistelt andmetelt on küllaltki iludusvead, mis ei suuda oluliselt vähen­ huvitav P. Ariste tööde keeleline jaotus. dada bibliograafia väärtust. Lõviosa töödest on ilmunud eesti keeles, Järgneb valimik lehekülgi P. Ariste ent 88 kirjutist 12 muus keeles. Viima­ uurimustest. Siia on koondatud huvita­ sed jaotuvad järgmiselt: vene keeles 31, vamaid ja laiemalegi üldsusele arusaada­ esperantos 18, saksa keeles 13, soome kee­ vamaid katkendeid. Alustatakse ülevaa­ les 8, rootsi keeles 5, inglise keeles 5, tega, mis tegelikult on doktoriväitekirja prantsuse keeles 2, juudi keeles 2, ungari «Hiiu murrete häälikud» (1939) uurimis­ keeles 1, läti keeles 1, leedu keeles 1, tulemuste kokkuvõte. Lugeja saab siin armeenia keeles 1. teada Hiiumaa allmurretest (murraku­ P. Ariste tööde bibliograafiasse on test), nende keerukast vokalismist, mor- sattunud paar ebatäpsust: lk. 28 ja 29 foloogilistest erijoontest jm. Ühtlasi sel­ on märgitud artikli «Eesti sulghäälikud gub, miks Hiiumaa murrakuil ja liivi kee­ k, p, t ja b, d, g» ilmumiskohaks «Eesti lel on mitmeid ühiseid arenguid. Kirjuti­ Keel» 1933, nr. 3 ja 4, peab aga olema ses «Lausefoneetilisest kvantiteedist eesti nr. 3 ja 6; lk. 60 «Uue aasta künnisel» keeles» jälgitakse kvantiteedi muutumise — «Noorus» 1964, nr. 12, lk. 2—3, peab reeglipärasusi eesti ühiskeeles. Kvantiteedi 500 muutumine sõltub peamiselt sellest, kas et rahuldada enamikkugi ostjaskonnast. vastav sõna on lauses rõhulises või rõhu­ Allakirjutanu arvates oleks trükiarv või­ tus asendis. Eriti altid muutustele on ühe­ nud olla vähemalt 4—5 korda suurem, silbilised sõnad, mis liituvad mõne ilma et oleks tulnud karta raamatu seis­ teise sõnaga foneetiliselt -üheks sõnaks. majäämist kauplustesse. Mahukamaks Järgneb suurt tähelepanu äratanud ja oleks võinud planeerida raamatu lõpposa, Nõukogude Eesti preemiaga hinnatud kuhu oleksid oivaliselt sobinud ladusas uurimus «Läänemere keelte kujunemine ja keeles ja hea stiilitundega kirjutatud le­ vanem arenemisjärk». Selles näidatakse, heküljed reisist Norrasse kaheksandale kuidas praegused seitse läänemeresoome rahvusvahelisele keeleteadlaste kongres­ keelt on kujunenud viiest hõimukeelest sile (1957), samuti katkendid artikleist (liivi, lõuna-eesti, põhja-eesti. karjala, «Mustlastest» (1959), «Slaavlaste ja lää­ vepsa). Samas artiklis peatutakse ka kok- nemerelaste vanimaist ikeelelisist kokku­ kupuuteil slaavi naabritega ja selgita­ puuteist» (1952) ning «Vanimast lääne­ takse, et läänemeresoome aluskeel oli tõe­ merelaste põllundusest keeleliste andmete näoliselt olemas juba IV—III aastatu­ põhjal» (1955). Teatava läbilõike saami­ handel e. m. a. Artiklis «Vadja keele ja seks P. Ariste tööde temaatikast oleks eesti murrete suhetest» näidatakse leksi­ võinud sinna paigutada ka kirjutisi Soo­ kaalse, foneetilise ja morfoloogilise aines­ me-Ugri keeleteaduse ülesannetest ja üht­ tiku põhjal, et vadja keelt, kuigi ta on teist sugulaskeeltegi kohta. väga lähedane eesti keelele, ei saa pidada eesti keele murdeks; põhjendamata on Mis puutub aga puht-populaarteadus- samuti L. Kettuneni teooria, nagu oleks likesse kirjutistesse ja eriteemalistesse vadja keel arenenud soome keelest. ajaleheartiklitesse, siis tuleb soovida, et neilegi leiduks koht P. Ariste valitud töö­ Edasi järgnevad kirjutised «Kalevist», de kogumikus; teadet sellise koostamise «Mustlas-sõnu eesti keeles» (manguma), kohta võiks ainult tervitada. Ühtlasi ta­ «Mõningaid sõnaseletusi» (jaanalind) ja haks soovida, et praegu veel käsikirjas «Sunnik». Kolmeleheküljeline «Saksa laen­ olevad matkapäevikud ja arhiivimaterja- sõnad Heinrich Stahli eesti keeles» on lidki leiaksid tee lugejateni. P. Ariste ulatuslikuma uurimuse katkend, mis sisaldab Stahlil esinevate saksa pä­ Akadeemik P. Aristelt kui eesti ja ritoluga sõnade loetelu mõistealade kau­ soome-ugri filoloogia korüfeelt võib pal­ pa. P. Ariste uurimuste viimane näide ju õppida isikliku kontakti kaudu, kuid «Reigi» selgitab selle kohanime etümoloo­ suureks eeskujuks noorema põlvkonna giat: nii eesti Reigi kui ka Islandi pea­ uurijatele on samuti tema teaduslik loo­ linn Reikjavik on põhimõtteliselt sama ming, mis kuulub meie keeleteaduse raud­ päritolu (vrd. vana-rootsi *reykja 'suits; vara hulka. Millist uurimisviisi mingis elamu'). ainevaldkonnas kasutada; kuidas teadus­ liku fantaasia abil panna kõnelema sur­ «Sõna sõna kõrvale» on koostatud nud faktid; kuidas organiseerida tööd nii, huvitavalt ja mitmekülgselt, sest peäle õn­ et see annaks kuldset lõikust, — neile nestunult valitud katkendite sisaldab raa­ küsimustele saab vastuse P. Ariste töö­ mat ka fotosid P. Ariste elust ja tegevu­ dest, millede juurde keelehuvilised leia­ sest. Kunstnik A. Pilter on kujundanud vad tee teose «Sõna sõna kõrvale» vahen­ kaane ja kaaneümbrise nägusalt ning dusel. maitsekalt. Kahjuks on tiraaž liiga väike (800!), P. Alvre

TEOS EESTI RAHVAUSUNDI UURIMISE ALALT Oskar Loorits. Grundzüge des estnischen Volksglaubens. I. Lund, 1949. XVI + 591 lk. II. Lund, 1951. 490 lk. III. Lund, 1957 [—1960]. 691 lk.

Viimaseil aastakümneil on välismaal Dr. O. Loorits oli teatavasti kodan­ ilmunud eesti rahvausundit käsitlevaid liku Eesti tuntumaid folkloriste, kel on uurimusi, millest ka meie folkloristid ja teened J. Hurda ja M. J. Eiseni töö jät­ etnograafid ei saa tähele panemata möö­ kamisel nii eesti rahvapärimuste kogu­ duda. Eelkõge tuleb mainida mõne aasta mise kui ka nende korraldamise ja uuri­ eest (12. XII 1961) surnud Oskar Loorit­ mise alal. Tema loodud eesti rahvaluule sa saksakeelset teost «Eesti rahvausundi arhiivi Fr. R. Kreutzwaldi nimelises Kir­ põhijooned» («Grundzüge des estnischen jandusmuuseumis peetakse üheks koge Volksglaubens» I—III), mis ilmus Rootsi eeskujulikumaks kogu Nõukogude Liidus. Gustav Adolfi nimelise Rahvateaduse Looritsa varasematest uurimustest Akadeemia väljaandel. mainitagu deskriptiivset ülevaadet «Liivi 501 rahva usund» I—III (1926—1928), lühi­ ette äpardumisele määratud, vähemalt ülevaateid «Eesti rahvausundi maailma­ seal, kus rahvaloomingu omadusi ei püü­ vaade» (1932) ja «Estnische Volksdich- ta põhjendada mitte niivõrd rahva toot­ tung und Mythologie» (1932), samuti ma- like jõudude igakordse arenguastmega ja terjalikogu «Endis-Eesti elu-olu» I—II sotsiaalsete vahekordadega kui mingi igi- (1939—1941). Talle kuulub veel suur hulk püsiva «rahva iseloomuga», s. o. tegeli­ üksikuurimusi. Saksa okupatsiooni ajal oli kult «tõupsühholoogiaga», mis teatavasti Loorits Tartust pagendatud ja 1944. a. on igasuguste ebateaduslike spekulatsioo­ emigreeris ta Rootsi, kaasa võttes õige nide aluseks ja meetodiks. See oma­ rohkesti oma käsikirju ja materjale. Nende moodi «rassism» ongi Looritsa teose üks põhjal koostaski ta umbes 15 aasta jook­ peamisi väärlähtekohti. sul oma kolmeköitelise peateose, mis 1772 Teiseks püüab Loorits kindlaks mää­ leheküljel taotleb kokku võtta tema uuri­ rata eesti rahvausundi ajalugu, näidata mistegevuse tulemusi. tema rahvusvahelisi suhteid, jälgida iga Kahjuks tumestavad Looritsa nime ja uskumuskompleksi algupära ja arengut mälestust tema tasakaalutu ning ühtlasi viimaste aastasadade ja isegi aastatuhan­ agressiivne iseloom ja mitmed sellest tin­ dete jooksul. Ta on küll püüdnud ära gitud väga teravad ja ebaõiglased välja­ kasutada kõiki arheoloogia, keeleteaduse astumised nii kodanlikus Eestis kui ka ja etnograafia andmeid (ka mõnda Nõu­ emigrandipõlves. Need viisid ta tülijalalc kogude Eesti teadlaste viimaste aastate paljude teiste uurijatega. Emigrandina töödest), aga tundub, et põhjendusmater- esines ta korduvalt laimavate avaldus­ jali ei ole nii suurte ajalooliste järeldus­ tega Nõukogude Liidu ja selle tead­ te tegemiseks siiski veel piisavalt. Äärmi­ laste vastu. Tema tasakaalutu impul­ selt laiast haardest ja sageli liiga julge­ siivsus ja haiglus on jätnud jälgi ka ta test, juba luule valdkonda ulatuvatest teaduslikesse töödesse, kaasa arvatud ta üldistustest tuleneb Looritsa töö huvita­ peateos, milles teaduslikud järeldused sa­ vus, kuid sellest tekivad ka suured küsi­ geli põimuvad ülekeeva fantaasiaga. Ome­ tavused. ti on Looritsa viimane suur töö leidnud Looritsa töö koosneb kahest ebavõrd­ laialdast tähelepanu välismaal, seda on sest osast, süstemaatilis-deskriptiivsest ja meilgi tsiteeritud ja tuleb ikka jälle ka­ ajaloolisest. Esimeses on aine korralda­ sutada, sest Looritsa uurimuses on juba tud eri uskumuskomplekside järgi. Pea­ seal avaldatud tohutu materjalihulga tõt­ rõhk on materjali esitamisel, mida te­ tu väga palju ka tõeliselt väärtuslikku. hakse õige põhjalikult ja ekstensiivselt, Looritsa saksakeelne peatöö viib eesti aga ka selle psühholoogilisel analüüsil. folkloori ainest rahvusvahelisse teadus­ Vaatluse käigus püütakse ühtlasi sel­ likku ringlusse kaugelt suuremal hulgal gitada uskumuste või kujutluste va­ kui ükski varem ilmunud vastav raamat. nemaid ja uuemaid elemente, nende iga Koigil neil põhjustel on meilgi tarvis tema ja algupära. Alles III köite teises pooles teost kriitiliselt tutvustada. antakse kokkuvõtlik ülevaade meie rah­ O. Looritsa «Eesti rahvausundi põhi­ vausundi ajaloolisest arengust eri etap­ joonte» üldised lähtekohad on umbes sa­ pide järgi. Neid aga ei seostata küllal­ mad nagu temalt varem ilmunud «Eesti daselt ühiskonna igakordse üldise (s. o. rahvausundi maailmavaates». Loorits on, majandusliku ja sotsiaalse) arenguast­ nagu ta ise tunnistab, kõigepealt suure mega, vaid grupeeritakse võrdlemisi eba­ soome usundiuurija Uno Holmberg-Harva määraste, peamiselt keeleajaloo abil pii­ õpilane. Loorits püüab nagu Harvagi rah­ ritletud perioodide järgi («ühissoome vapärimusi vaadelda rahvapsühholoogia aeg», «ühismordva aeg», «ugri aeg» jne.), seisukohalt. Ta ei esita uskumusi ning arvestades nendele umbes vastavaid «kul- usundlikke kujutlusi ainult deskriptiiv­ tuuriringe» (indo-euroopa kultuuriring, selt, nagu tegi M. J. Eisen, ka ei uuri ta uraali kultuuriring jne.). Ka sellest on kõigepealt laenuelemente nagu kompara- tingitud paljud Looritsa järelduste küsi­ tivistid, vaid katsub seletada, miks sel­ tavused. lised uskumused on tekkinud, mida nad Esimeses köites tutvustatakse eesti õigupoolest sisaldavad ja millised rahva- rahvapärimustes avalduvaid vaateid ini­ psühholoogilised vaateviisid neis aval­ mese elu ja hingeelu erisugustele näh­ duvad. Loorits kirjutab eessõnas: «Raa­ tustele ja rahva katseid neid nähtusi mat ei ole määratud ainult usundiuuri- seletada. Lähtekohaks peab autor loomu­ jaile ja rahvateadlastele, vaid ka rahva- likku uskumust, et igas elavas olendis ja psühholoogidele, sotsioloogidele, arheoloo­ inimeses toimuvaid protsesse juhib min­ gidele, keeleteadlastele, kultuuriloolastele gi elujõud. Oma stiihilises materialismis jne. Olen teadlikult valinud sünteetilise järeldas rahvas, et «vaim» («kehahing») töömeetodi, sest ma ei taha siin piirduda võib säilida ka tervikust lahutatud keha­ üheainsa teadussektoriga, vaid tahaksin osades, isegi hääles, varjus, nimes jne. haarata rahva vaimu kui orgaanilist ter­ Loodusinimene püüab oma elujõudu maa­ vikut.» giliselt kaitsta või suurendada, näit. tu­ Muidugi on säärane programm äär­ geva looma või vaenlase verd juues, tema miselt huvitav, kuid ka riskantne ja juba südant või aju süües, nime ja algupära 502 ära arvates, pilti (joonist) noaga läbi mentaliteeti, vaid siin on tegemist pigem pistes, tema kehaosi või isegi «jälgi» samade kujutluste erineva arenguastmega maagiliselt ära kasutades jne. või ka paralleelse, ambivalentse suhtumi­ Teiseks lähtekohaks on kujutlus elujõu sega. Sellega ei taheta eitada, et meie («vaimu») nõrgenemisest ja mingi vae­ «kurjade kodukäijate» usule kaasa aita­ nuliku jõu tungimisest inimesesse hai­ sid ka germaani mõjud ja et sealtpoolt guste ja surma puhul. Kurje jõude püüti on tõlgitud kodukäija nimetuski. Tundub •eemale tõrjuda, näit. Setus mängiti su­ aga liialdusena, et koos- ja segamini ela­ rija juures kannelt või tehti hirmutus- mist muinasgermaanlastega (500 e. m. a. iaigu. Sõna «tooni» on algupäraselt — 400 m. a. j.) nii tähtsaks on peetud. (nagu praegugi veel hantidel) tähenda­ Autor arvab, et ürgugriline «vaba- nud ainult laiba lehka, sest just «mäda­ õhumatus» asendus maasse matmisega nemises ja lehkamises saab tajutavaks juba umbes 1000 a. e. m. a. ja et seüeks vaenulik jõud, mis elava olendi on lai­ kaasa aitasid ka indo-euroopa mõjud. baks teinud, ta tapnud» (I, lk. 70). Nii Kuid vaevalt võib järeldada, et see tähen­ kaugele, kui levis lehk, ulatus ka toone das nii põhjalikku muutust kogu meie (surma) võim. Tol ajajärgul võis inim­ hõimude maailmakäsituses ja et sellele lik mõtlemine olla ainult antropomorfiline, järgnes terve aastatuhande kestnud «pikk kõiki elavaid olendeid seesmiselt inimese­ ja raske kultuurivõitlus» (I, 132). taoliseks pidav, seepärast kujutleti ka Ei ole usutav, et soomeugrilased oleksid surmavat jõudu inimesetaolise olendi kõrgemal arenguastmel ja tihedama asus­ Toonena. Tema ohvrite, surnute ehk too- tuse korral niisuguse mõjuta oma surnuid nelaste elukoht aga arvati olevat seal, ikka lihtsalt metsa jätnud ja uskunud, et kuhu laip asetati, kas lahtiselt metsas need seal edasi elavad. Suhtumine surnud (hiies) või maa all — Toonelas. Kõige­ omastesse on aga loomulikult veel kaua pealt seostub surmava jõu kujutlus lai­ ambivalentne, neid armastatakse, aga baga kui vaenuliku jõu poolt haaratud, ühtlasi kardetakse nagu surnuid ikka. aga siiski veel mitte hävinud inimesega. Näha siin nii suuri tõulisi pohierinevusi Nii tekib n.-ö. preanimism ehk usk ela­ on liialdus, mida võib nimetada rassist­ vasse laibasse, kes mingil möet elab ka likuks. maetuna ja kellelt võib karta kõiksugu Huvitav on Looritsa väide, et muinas­ halba. juttudes ei nimetata «head surnut» kunagi Autor näitab, et alles pikkamööda kodukäijaks, vaid vanapaganaks, mis «vist (peamiselt unenägude mõjul) tekib ku­ on pärit ristiusustamise ajajärgust ja ve­ jutlus kehast eraldi _elavast ja liikuda ne keelest laenatud» (I, 138). Alles hil­ -võivast hingest: jõutakse nn. animis­ jem olevat kujutlus inimestesse indife­ mini. Loodusinimese ürgsele materialis­ rentselt suhtuvatest surnutest ehk vana­ mile vastavalt kujutletakse seda «ird- paganatest liitunud hiiu- ja kuradimotii- hinge» (Sonderseele) omakorda mate­ videga ning lõpuks saanudki «vanapa­ riaalselt mingi putuka või linnuna voi gan» hiiu või kuradi tähenduse. On usu­ -vähemalt «hingetuulena». Autor püüab näi­ tav, et surnu kui hiieelaniku kardetav kuju data, et alles germaanipoolsetel mõjudel kergesti seguneb mingi «metsapaganaga», tekib muinaseestlastel umbes 2000 aastat s. o. pahareti või kuradiga. Raskem on tagasi uskumus, et ka loodusolendeid, oletada vilbusliku surnu ja äärmiselt loomi, puid, järvesid jne. juhivad mingid «füüsilise» ning ülisuure hiiu kujutluse inimesekujulised vaimolendid, haldjad. ühtesulamist. Teatava ülemineku kajasta­ Välja arvatud haldja nimetus, on see lae­ jaks võiks ehk olla näiteks Karksi vana­ namine küsitav, sest Lõuna-Eestis tuntak­ pagan, niisamuti on võimalik, et vanapa­ se haldjate asemel hiljemgi loodusvaimu­ gan kui surnud hiieelanik ja hiid kui dena ainult «emasid» ja «isasid» (samuti elav hiieelanik võisid lihtsalt seguneda. volga soome rahvail) ja need on kindlasti Muide, pagana nimetus eesti ja soome vanemad kui haldjad. keeles ei tarvitse just vene keelest (пога­ Küsitav on ka autori väide, et alles ный) laenatud olla, seda vois toetada indogermaani mõjul on tekkinud nn. ka ladina paganus'e mõju. Pidasid ju kurja surnu kujutlus, sest varem olevat kohalikud katoliku papid kõiki mittekrist- soomeugrilased surnut pidanud ainult lasi kui paganaid metsinimesteks või ebapuhtaks olendiks, «keda küll surma­ peaaegu paharettideks. Igatahes nõuab jõud on vallanud, aga kes ise edasi elab see probleem veel põhjalikumat uurimist. ja elavatesse passiivselt suhtub, kui teda Looritsa uurimismeetodi tugevaim ei häirita» (I, 95). Viimase suhtumise külg on lingvistiline. Eesti rahvapärimus­ jälgi näeb autor veel näit. laulus «Vaene­ te määratu rohkeist üleskirjutustest on ta laps ema haual», hingede kojukutsumise omal ajal välja otsinud palju muistse kombes jne. Ometi näitab ta ise, mil maailmaseletusega ja uskumustega seotud määral ka meie matusekommete peaees­ väljendeid, mida on vaadeldavas teoses märk on surnu tagasituleku takistamine põhjalikult kasutatud ning analüüsitud. ja kuidas see on seoses kõige ürgsema Tema etümoloogiad ja muud järeldused hirmuga surnut vallanud vaenuliku, kurja on muidugi palju sügavamad ja kindla­ jõu ees. Nii ei tarvitse me «kurja surnu» mad kui M. J. Eisenil (näit. sõnade «juu­ kujutluse aluseks pidada indogermaani das», «äi», «kurat» etümoloogiad). Kah- 503 Juks segavad Looritsat teatav lühinäge­ nõudis kalade ja kaluri endagi hügieen). likkus faktide tõlgendamisel, liiga lennu­ Tegemist ei ole mingite «sügavate ja kas fantaasia, ennatlike tõupsühholoogi- kogu hingeelu haaravate loodusela- liste jt. järelduste tegemine, liigne enese­ mustega, mis läbi aastatuhandete soo- usaldus ja teiste uurijate vaadete eelarva­ meugrilastele on omaseks jäänud ja nen­ muslik alahindamine. de vaimsust ja usundlikku maailmavaadet Muinaseestlaste loodusemõistmist kä­ pidid mõjustama», nagu Loorits arvab sitledes näeb autor siingi kõigepealt sur­ (I, 364). Küllap soomeugrilastegi peamis­ nute, hingede voi siis elavate «irdhin- teks elamusteks olid nälg ja hirm oma gede» usu kajastusi. Kunagi sugukondü- peatoidust ning elu kaotada. Need igimõ- kul ajal arvati, et «tulihänna» (meteoori) jurid sundisid neid suhtuma ka loodu­ kujul lendab taeva all põletamisel kehast sesse nii, nagu nad omaaegse arusaamise vabanenud hing; hiljem hakati uskuma, järgi arvasid kõige kasulikuma ole­ et ka elava nõia hing võib kehast lah­ vat. Samaaegselt võis looduse suhtes «hel- kuda ja varandust kogumas või virma- lameelne» soomeugrilane olla vägagi julm lisena vehklemas käia. Alles orjaajal tek­ kaasinimeste vastu (näit. jutustavad vol­ kis rootsi-saksa mõjudel kujutlus, et ku­ ga soomlaste rahvalaulud vanade vane­ radi abil võib ise teha krati (< rootsi mate metsaviimise kombest, eesti rahva­ skratten) või «varavedaja» (I, 279 jj.). laul kõneleb tütarlaste uputamise kom­ Üldse peab autor feodalismiajastut eesti best jne.). Looritsa seletus, nagu oleks rahvausundi degeneratsiooni ajaks, kus soome-ugri ürgvana looduseaustus dege­ varasemat looduselähedast, õiglast ja kõi­ nereerunud alles feodalismi ajal ja loo­ gile heasoovlikku maailmakäsitust, mida duse _ekspluateerimise püüetki eestlas­ autor ilmselt idealiseerib, ikka enam mõ­ tele õpetanud alles sakslased oma musta justasid germaanlaste usundi julmus, ris­ maagiaga (I, 373), on lihtsalt naiivne tiusuga kaasnev must maagia ja orja- ja romantiline liialdus. psüühikast võrsuv kadedus ning hooli­ Tõele lähemal on Loorits, kui ta rõhu­ matu saamahimu. Ka libahundiks käimise tab muinaseestlaste loodusekäsituse staa­ usu õitseajaks peab Loorits alles hilise­ tilisust, ühekordse loomise kujutluse puu­ mat feodaalaega (eriti nõiaprotsesside dumist jne. Aga seegi on seletatav kõi­ aega XVII sajandil) ja peamõjustajaiks gepealt arenguastmega, kus teoreetiline sakslasi, kuigi hundiks moondumise va­ mõtlemine oli lapsekingades ja stiihiline rasemad motiivid on juba «varjaagide materialism ning pluralism maailmasele­ ajal» tulnud idast (I, 311). Algupärasele tuseks veel piisavad. Raamatus on toodud eesti usundile polnud aga iseloomulik mit­ rohkesti huvitavaid pärimusi, mis räägi­ te inimese moondumine mingiks loomaks, vad meie muistsest kosmogooniast, maa- vaid inimese «irdhinge» rändamine ja nii­ ilmasambast. linnuteena üle taeva lange­ siis ka mõnesse loomasse siirdumine. Nii­ nud maailmapuust, hingestatud taevast samuti võib hing pärast surma saada tä­ jne. Muide, .taeva heledusest, särast või heks taevasse (vrd. «Kalmuneiu» lõpp), «jumest» püüab autor tuletada ka jumala puuks, kalaks («Maie laulu» lõpp) või nimetust, lugedes selle sünniajaks nn. hundiks, kes on üks ürgseid hingeloomi permi ajajärku (I, 397). Kuivõrd see etü­ (I, 327 jj.). moloogia (ja pisut segasevõitu genees) Loorits ei pea surnute hingi loodusvai­ paika peab, jäägu lingvistide kontrol­ mude tekkimise ja üldse animistliku loo­ lida. Vaevalt aga on õige seletus (I, 402 dusekäsituse ainsaks lähtekohaks nagu jj.), et setu laulus «Ilmatütar» ei ole­ mõned varasemad uurijad (teataval mää­ vatki neiu «Weltallstochter», nagu J. Hurt ral ka K. Krohn). Tema arvates ei saa­ omal ajal tõlkis, vaid lihtsalt «ilma» kui nudki loodusinimene loomi, taimi, päikest kogu külakonna (vene мир) kallike, teis­ või tuult moista teisiti kui endanäoliste te sõnadega — libu! Tõenäoliselt on selle «hingehstena». Küllap on Looritsal õi­ laulu faabula lähtekohaks katoliiklik päri­ gus, kui ta arvab muinasugrilastele oma­ mus neitsi Maarjast (vrd. «Kalevala» seks erku loodusetunnet, kõigi loodusolen- Marjatta), kes imemarja söömise tõttu dite endaga võrdseks pidamist, puhtuse- äkki imeilusaks muutub (rasedaks jää­ nõuet looduse suhtes jne. Aga ta ei too­ mise on setu laulikneiud häbelikult ära nita ega näegi piisavalt, et seda tingisid jätnud!) ja «taeva kaarele» tõstetakse, majanduslikud vajadused, keskkond. Loo­ kust ta enam ühelegi tööle alla ei tule. rits toob näiteks mari jahimehe, kes öösel Laul on tööga koormatud külaneidude metsa jäädes isegi puult luba palub, et ilutsev soovunelm, milles kajastub kato­ tema varjus magada, kes ei tihka õitse­ liiklik legendimotiiv, mitte aga hingede vale rukkipõllule läheneda, sest «vilja pul- rändamise usk, nagu Loorits arvab. Viltu mavoodi» juures viibimine võiks põldu läheb ta oma teoretiseeringuga ka «Sal­ solvata. Näide ei räägi soorneugrilaate eri­ me laulu» analüüsis (I, 417 jj.), nähes lisest ornatundelisusest looduse suhtes, laulus hingede rändamise usu kajastust. vaid lihtsalt tolleaegsetest «jahieeskirja­ Muistse kosmogoonia alal leidub meie pä­ dest», «agrotehnikast» (nagu ka jahimehe rimustes tõesti üsna fantastilisi asju, kuid riietuse puhtuse nõue, mille aluseks on ju ka Loorits kui seletaja on siin vahel tähelepanek, et hais metsloomi peletab, või kaldunud fantastikasse. järve ja joe vee roojastamise keeld, mida Siinkohal ei ole võimalik kõiki Looritsa 504 paljusid mõttekäike tutvustada, veel vä­ ja nõidade ning tarkade tegevusele. Faehl- hem detailselt analüüsida. Peatuda ta­ manni ja Kreutzwaldi loodud pseudomü­ haks veel esimese köite peatükil, kus kä­ toloogiat ja eesti «kõrgemaid jumalaid» sitletakse «etioloogilisi ja ešatoloogilisi eitab Loorits täiesti, tundub, et paiguti muistendeid», ka hiiu- ning Kalevipoja- isegi liialdades, näit. Taara ja Uku puhul. lugusid. Seal on palju õigeid tähelepane­ Kui autor ise toob vähemalt Tooru aus­ kuid ja järeldusi, näiteks: eesti vanimas tamise kohta rohkesti andmeid kogu Põh- muinasusus puudub looja, kes oleks maa­ ja-Eestist, kuidas saab siis öelda, et Too- ilma loonud ühe korraga; maailma nähtu­ rut pole peetud «tõeliseks jumalaks», vaid sed on kas ikka olnud või tekkinud ja ainult «surnud, tardunud nimeks» (II, tehtud ükshaaval (Emajõe kaevamine); 40)? Muidugi polnud Tooru või Läti Hen- idealistliku maailmakäsituse jooned, juma­ riku Taara mingi kõikvõimas ülijumal, la ja kuradi osa loomistöös on juurde arvatavasti oli ta aga austatud taeva- või tulnud peamiselt kreeka-katoliku usu sek­ piksehaldjas nagu ta kauge paralleelgi tidelt (bogomiilid). — obi ugrilaste Toorem ehk Tuurem. Ka Kalevipoja puhul on üldiselt õieti ka­ Uku tundmine on kas või kohanimede sutatud Annisti omaaegse väitekirja tu­ kaudu mõnevõrra tõestatud. lemusi, kuid mõnda tema väidet on te­ Põllu- ja viljakusehaldjaid vaadeldes ravalt eitatud, seda ligemalt tundma õp­ peatub Loorits pikemalt setude Peko kul­ pimata. Teatavasti asus Loorits varem ja tusel, milles ta õigusega näeb viljakuse asub vaadeldavaski teoses n.-ö. nooreest- kasvu taotleva üleeuroopalise müsteeriumi laslikul «Kalevipoja» kui eepose ja ka jälgi. Ühtlasi püüab ta Peko kultuses Kalevipojast kõnelevate rahvapärimuste eristada kolme pärimuskihti: 1) kõige ühekülgse halvustamise seisukohal. Nii hilisem — venelastelt laenatud vennas- püüab ta rünnata Kalevipoja kui rahvus- tusküünla pühitsemine; 2) germaanlastelt vägilase esiletõstmist Annisti omaaegses laenatud viljakusmüsteerium; 3) kõige al­ uurimuses ja tõlgendada Kalevipoega kui gupärasem — soomeugriline surnutepüha ainult germaanipäraste seletusmuisten- hoimuvanema austamiseks. Peko puust dite hiidu. Kalevipoja seletusmuistendite kuju arvab ta tähendavatki just esivane­ ja germaani hiiulugude paljusid ühisjooni mat, kelles keskendub hõimu elujõud ja pole ka Annisti töös eitatud, ümber­ keda seepärast püütakse rakendada ka vil­ pöördult, need on seal kätte näidatud. jakuse suurendamiseks (II, 109). Kalevipojale eriti iseloomulikud on siiski On tähelepandav, et muidu nii roh­ germaani loodushiidudest erinevad vägi- kesti laenusid märkiv Loorits ei loe sõna lasljkud jooned — eriti ühenduses tema «hiis» enam germaani laenuks, vaid peab mõõga- ja surmalugudega —, mis lähen­ — nagu ka mõned uuemad lingvistid — davad teda vene hiidvägilastele ja isegi seda ürgvanaks Soome-Ugri sõnaks metsa Kaukaasia titaanidele. Kalevipoeg on liit- ja ühtlasi surnute maailma tähenduses. kuju, kus nii lääne- kui ka idapoolsed Alles hiljem hakati hiieks nimetama spet­ motiivid ühinevad meie enda ajalooliste siaalseid kalmistusalusid, kuhu püstitati pärimustega, ja just selle tõttu saigi ta ka surnute puukujud. Kuid Hiiumaa ja üle maa tuntud rahvusvägilaseks ega hiidlase puhul säilitas hiis veel lihtsalt jäänud ainult hiiuks, nagu jäid näit. metsamaa ning metsade elaniku tähen­ Lääne-Soome Kalevanpojad. Ekslik on ka duse. Surnute asukohana andis hiis nime Looritsa väide, nagu oleks meie põhja­ ka kardetavatele vilbustele (rahvalaul poolne kontaM venelastega tekkinud alles «Hiide noormees»), Soomes isegi paha­ pärast Põhjasõda ja üle Narva. On fakt, retile (Hiisi) ja nähtavasti ka hiiule või et Peipsi ääres ja ka Alutaguses oli asun­ hiiglasele kui primitiivsele metsaelanikule dusi mitu sajandit varem. voi «metsapaganale». Looritsal võib õigus olla, kui ta meie Kahtlasena tundub seletus, et ohvriki­ vanimate hiiulugude sünni viib ühendusse vides olevad lohukesed tähendavad süm­ muude germaanipoolsete kultuurilaenu­ boolselt aukusid, mille kaudu surnu hing dega (näiteks keele alal) ja nende va­ pääseb teise maailma (III, 54). Palju nust nii ligemalt dateerib umbes paari loomulikum on neid pidada ohvrikausi- tuhande aastaga. Veider on aga, et ta kesteks, kuhu igale lahkunule (või ta Kalevipoega sellest hoolimata peab eba­ hingelinnule) pandi ohvriverd jne. Et aga eestiliseks ja seega «vähehuvitavaks». Kui neid auke vahel harva puuriti ka kivi kül­ isegi paari tuhande aastane viljelus üht je peale, võib, nagu M. Haavio näitab, kuju rahvaomaseks ei tee, siis tuleb «pä- olla lihtsalt hilisema kombetäitmise tule­ ris»-eestilisi jooni ja päris «oma» menta­ mus (augu algtähendus oli juba tuhmu­ liteeti otsida vist küll ainult müstilisest nud). tõuhinge sügavusest ja võib-olla juba Loorits püüab idealistlikult ainult ahviajastust. .. rahva mentaliteediga seletada fakti, et Teine köide on pühendatud meteoro­ muinaseestlastel ei arenenud välja ei sur­ loogiliste nähtustega (taevas, äike, viker­ nute ega jumalate riigi kujutlust, ka kaar, tuul, külm jne.) ja tule, maa, vee mitte reaalset riiki (III, 92). Riigid või­ ning loomadega seotud kujutlustele, eri- sid tekkida ju alles suurema majandusliku sugustele haldjatele ning ohverdamistele, jõu keskendumise alusel, kõigepealt aga mitmesuguste haiguste vastu võitlemisele ühiskondliku diferentseerumise alusel. 505 Muinaseestlaste vanemail polnud veel nii det (II aastatuhat e. m. a.) ja läänemere­ palju võimu ja rikkust, et enda ümber soome ladet (umb. 1000 aastat e. m. a. — püsivat kaasväge kujundada ja naaber- 400 m. a. j.; periodiseerimine on siin eri­ hõimude üle valitsejaks saada. nev meie uurijate seisukohast, mille jär­ Üldiselt on Looritsal hea silm, et rah­ gi soome hõime asus Eestis juba III—II vusvahelisi motiive ja vanu müüdiaineid aastatuhandel e. m. a.). Lõpuks näidatak­ ära tunda ka nende fragmentidest. Nii se vanade müütide ümberluulendusi ja annab ta meile mitmeid uusi tõendeid, et eesti rahvausundi puhteestilisi jooni. Kok­ eestlastel oli vanu kultuurisuhteid Ida­ ku on siin palju uusi ja huvitavaid töö­ maade ja Bütsantsiga. Kuid siin on veel hüpoteese, aga ühtlasi avanevad just siin lahtisi probleeme, mida ei saa lahendada kõige selgemini Looritsa meetodi põhili­ nii kergekäeliselt, nagu sageli teeb Loo­ sed puudused. rits. Nii on eestlastele (ja kõigile «uraal- Edasi vaatleb autor ligemalt eesti ja lastele») omistatud indoeurooplaste omast uraali vaimude ning haldjate kujutlusi. erinev vaimsus kindlasti enam luule kui Sõna «vaim» eaks loeb ta umbes 5000 teadus. Soomeugrilaste ürgseteks tõuoma- aastat, tähendus aga on läbi elanud mitu dusteks peab Loorits südamlikkust, hel- muutust. Nagu Uno Harva, nii väidab ka lameelsust, vähest agressiivsust, demo­ Loorits, et algupäraselt elujõudu ehk kraatlikku sotsiaalsuhet, loodustunde staa­ «kehahinge» tähendav sõna «vaim» on ha­ tilisust, püüdu loodust mitte ekspluatee­ kanud peamiselt unenägude «kogemusel» rida, vaid austusega kohelda, jne. Koik tähendama ka kehast eraldi esinevat «ird- need omadused — niivõrd kui neid meie hinge». Alles selle eeskujul on eraldi esi­ ja teiste soomeugrilaste rahvaloomingus nevaid «vaimusid» hakatud oletama ka võib kohata — on aga «igipüsivate tõu­ loomadel, puudel, metsal, järvel jne. omaduste» asemel seletatavad pigem ma- Autor toob nende vaimukujude ja vas­ janduslik-sotsiaalsete teguritega. On loo­ tava kultuse kohta rohkesti näiteid, eriti mulik, et jahist ja kalapüügist elatuvad Setumaalt ja Kraasna maarahvalt. Üht­ hõimud, kes suurel määral sõltuvad loo­ lasi näitab ta rooma- ja kreeka-katoliku duse armust, püüavad teda (kõigepealt kiriku legendide ja pühakute usu mõju metsa- ja veehaldjaid) kohelda kui sõpra, eriti vanale rahvakalendrile ja selle kom­ igatahes enam kui põlluharijad. Viima­ beile, toonitades, et ka siin tungib wahel sed sõltuvad rohkem maast ja taevast (il­ läbi vana soome-ugri hõimude «panteist­ mast) ning püüavad meelitada nende taga lik» (õigemini: naiivmaterialistlik) maa­ aimatavaid jõude, tundes metsa ja vee­ ilmakäsitus. Kristlik ainujumal või ülem- kogude vastu umbusaldust. jumal kaotab uuesti oma spirituaalsuse Teose lõpus püüab Loorits iseloomus­ ja kõikvõimsuse ning laguneb erisugus- tada «eesti rahvausundi rahvapsühholoo- teks kaitseolenditeks, kelle materiaalne ja gilist ja sotsiaalset tagapõhja», kusjuu­ psüühiline jõud toimivad üheskoos (I, res sotsiaalsed tegurid jäävad üsna vaes­ 581_ jj.). Kristluse ülepingutatud ja elu­ lapse ossa. Autor arvab üleolevalt, et võõras spiritualism ning universaalne «kommunistlikud ajaloolased on usundit dualism jäävad talurahvale ikka arusaa­ printsipiaalselt ainult omaaegse majan­ matuks. Muide, kristlik-katoliiklikud mo­ dusliku ja sotsiaalelu reflektoriks lugedes tiivid on meie rahvaluulesse tulnud pea­ end naeruväärseks teinud» (III, 464), miselt Vene ja Setumaa või siis Soome kuid just Looritsa vastupidine äärmus kaudu, balti härraskiriku mõju on ikka kipub olema naeruväärne. On vahel õtse olnud ses suhtes üsna väike. imekspandav, kui vähe ja võhiklikult Looritsa töö kõige huvitavam, aga ka muidu nii erudiitne Loorits ühiskondlikke kõige rohkem küsitavusi sisaldav osa on tegureid ning arenemisastmeid mõistab ja ligi 300 lehekülge haarav ajalooline kok­ arvestab. Ta iseloomustab küll üsna õieti kuvõte muinaseestlaste usundi ja maa­ uraali «kultuuriringi» kui «metsakultuuri», ilmavaate arengust eri ajajärkudel. «Kul- mis kasvatab inimestes julgust, töökust, tuuripilti» iseloomustatakse kõigepealt nn. perekondlikku ühtekuuluvust, kuid ka Par­ «uraali kultuuriringis» (umbes 5000— tikularismi, separatismi jne. (III, 497). 1000 aastat e. m. a.), siis «Idabalti elu­ Kuid ta käsitleb neid otsekui igipäritavaid ruumis» pronksiajal ja varasemal raua­ ja muutumatuid toulisi omadusi, näge­ ajal (umbes 1000 aastat e. m. a. — 400 mata, et teistsugustes oludes aktiviseeru­ m. a. j.), nn. «viikingiajal» (umbes vad neissamades hõimudes ka sootuks a. 800—1200) ja viimaks «orjaajal». Edasi teistsugused dispositsioonid. Looritsale on käsitletakse «eesti rahvavaimu ja -usundi uraallane igipõliselt «perekondlik ja täiesti peamisi_ ladestusi». Siin püütakse juba passiiv-staatiline inimtüüp ilma mingi kokkuvõtvalt tabada soomeugrilaste ise­ tungita end individuaalselt jäädvustada» loomu ja selle erinevusi naabrite (indo- (III, 469). «Kultuurikokkupuuted sääraste germaanlaste) omast, muu seas ka eest­ naabritega on selles hingepildis aja jook­ laste mentaliteedi erinevust soomlaste sul küll palju muutnud, aga kuni prae­ omast jne. Vaadeldakse eesti rahvausun­ guseni ei ole eesti rahvahing mitte nii dis leiduvat uraali põhiladet (V—VI aas­ väga pattude lunastamist ja ülestõusmist, tatuhat e. m. a.), soome-ugri ladet (umb. veel vähem kättemaksuhimu ja anasta- III aastatuhat e. m. a.), volga-permi la­ mist, kangelastegusid ja võimu ning kuul- 506 suse saavutamist ja veelgi vähem eks­ L. Simonsuuri retsensioonid teose I ja II pansiooni ja agressiooni oma elu­ köite puhul («Virittäjä» 1950, lk. 340— ideaalideks teinud, vaid ehteestili­ 342, ja 1953, lk. 420—422). Neis kiide­ sed eluideaalid on kõigepealt elu jät­ takse autori laia haaret, taotlust anda kamine põlvest põlve ja iga inimese sünteesi rahva loomingust ja maailmavaa­ töö või vastavalt kultuurilooming test. Looritsa mõnede seisukohtade ja se­ mesilase hoolsusega, aga ilma egotsent­ letuste suhtes on arvustaja kaunis krii­ rismita kogu elu läbi, hällist hauani.» tiline. Ta leiab, et mitmete järelduste alu­ Looritsa iseloomustus on nii ilus ja nii seks on peamiselt muistendid või mui­ lapselikult natsionalistlik ning külakool- nasjutud, mis on enamasti rahvusvaheli­ meisterlikult moraalitsev, et on nagu eba- sed, kuna tõelisi rahvauskumusi näitavad sünniski meenutada, kui paljud eestlased kõige paremini memoraadid, rahvamäles- «ehteestilistest eluideaalidest» loobusid, tused. Puudusena mainitakse ka teose kui neil selleks ainult välised võimalu­ vähest ülevaatlikkust, sest samast asjast sed avanesid. Vaesed indogermaanlased kõneldakse väga paljudes kohtades. Mõ­ aga muutuvad Looritsa käsitluses kõik negi tähtsa kujutluse (näiteks kuradi) otsekui hitlerlikeks «üliinimesteks», kelle kohta puuduvad aga üldse kokkuvõtted. ainsaks elueesmärgiks on sõja ülistamine, Teose põhiveaks loetakse asjaolu, et Loo­ vägivallaga maailma vallutamine ja muu rits peab oma ülesandeks ainult mingi «egoistlik eneseigavikustamine». Nii ül­ kujutluse algupära selgitada; niipea kui distades langeb Loorits ise oma väidetes ta arvab, et tegemist on laenuga, ei uuri- vahel õtse rassistliku veremüstika tase­ gi ta seda enam, kuigi see kujutlus on mele. võib-olla tuhat aastat rahvaomane olnud. Näib, nagu oleks autor teose lõpul Sellest hoolimata jääb Looritsal «uraali olnud juba väsinud või üksikasjade ääre­ hinge» mõiste ikka veel üsna uduseks. tust merest tülpinud ja seetõttu endale Rootsi ajakirjades on Looritsa tööst, veel enam fantaseerimist lubanud kui esi­ peamiselt selle sisu ja seisukohi refe­ mestes köidetes. Kuid võhiklikke üldistusi, reerides, mitmel puhul kirjutanud Ivar sootuks eri miljöödest, eri ajajärkudest ja Paulson («Folk-Liv» 1959—1960, lk. 77— eri kultuuritasemetelt võetud argumenti­ 79; «Arv» 1962—1963, kd. 18—19, lk. dega manipuleerimist leidub siin-seal ka 376—381). Ka Paulson leiab, et Loorits kogu uurimuse ulatuses. Idealistlik fan­ soomeugrilaste ja indoeurooplaste «antro­ tastika ei tee teost tervikuna väärtusetuks, poloogilise dualismi eetilise dualismiga aga on liigliha, mis muidu asjalikku ära vahetab» ja et ta «küllaldasel määral faktide esitust ja analüüsi tugevasti moo­ ei arvesta iga rahva ja ajajärgu sotsiaal­ nutab. majanduslikku korda ja kihistumist». Looritsa töö lõpus on antud suur, Ka tuntud norra uurija R. T. Chris­ 155-Ieheküljeline nimede ja märksõnade tiansen («Rig» 1950, lk. 128—132) kõne­ register. Alles selle abil ongi võimalik leb väga kiitvalt Looritsa teose andme- kasutada teose tohutut materjalihulka, rikkusest, on aga üsna skeptiline «uraali mille esitus on võrdlemisi laialivalguv. hinge» otsimise ja selle «indoeurooplaste Lõpuks pole Looritsa töö kaugeltki ainult hingele» vastandamise suhtes. Veenvalt eesti usundi, vaid kogu eesti rah­ näitab ta, et soomeugrilastele omistatud valoomingu ajaloo katse, kus ikka «monistlik» usk elava ja surnud looduse ja jälle kõneldakse ka rahvalauludest, sarnasusse ja surnukeha osalisse edasiela­ muinasjuttudest, vanasõnadest, rahvaka­ misse vastab ka skandinaavlaste muistse­ lendrist, kombestikust jne. Paiguti on teos tele uskumustele; terav vahetegemine ela­ nagu rahvaloomingu antoloogia, kus va ja surnu, heade ja kurjade jumalolen- tuuakse lehekülgede kaupa tekste. Kui dite vahel, mida Loorits peab iseloomuli­ juurde arvata ka bibliograafiliste and­ kuks indoeurooplastele, on seal .levinud mete määratu hulk, siis näib, et autor on alles kristlaste mõjul. Umbes niisamuti oma töö mõelnudki mingi entsüklopee­ jäävad retsensendi arvates õhku rippu­ dilise käsiraamatuna kogu meie folkloris­ ma paljud teised Looritsa uljad tõuteo- tika alal. Kui see pole tal küllalt õnnes­ reetilised üldistused. Looritsa teine pea­ tunud, siis peamiselt metoodiliste ja maa­ eesmärk — ära näidata, mis rahva usun­ ilmavaateliste puudujääkide tõttu. dis mingil ajajärgul on olnud oma ja Vastukaja Looritsa teosele välismaa mis laen — jääb sageli saavutamata. Va­ teaduslikes ajakirjades on õige lai, arvus­ nade eestlaste suhtumine metsasse ei tar­ tusi on ilmunud Soomes, Rootsis, Norras, vitse seepärast veel olla ürgugriline, et Lääne-Saksamaal ja Inglismaal, võib-olla ta osaliselt kokku langeb maride (tše- veel mujalgi. remisside) omaga: (ta võib mõlemal rah­ Kõige paremad eeldused Looritsa töö val ka paralleelselt arenenud olla. Samuti õigeks hindamiseks peaksid olema Soo­ ei saa mõisteid «vaim», «elu», «jõud» jne. mes, kus oma ja eestigi rahvausundi kü­ võtta nii kindlatena, nagu .teeb Loorits, simustega pidevalt tegeldakse. Kuid seal­ sest need võisid igal rahval ja igal aja­ sed sõnavõtud on jäänud peamiselt tut­ järgul olla pisut erineva sisuga. Ometi vustusteks, millele on lisatud üldsõnalist arvab retsensent, et Loorits on just oma kiitust, eriti autori 60-nda sünnipäeva ja usundialaste etümoloogiatega uurimistööd surma puhul. Üksikasjalikumad on ainult edasi viinud. 507 Äke Campbelli retsensioon inglise ant­ test, mistõttu siin on tingimata tarvis ropoloogide ja etnoloogide ajakirjas kasutada ka etnoloogia, keele ja usundi­ «Man» (1950, nr. 152, lk. 98—99) pea­ loo andmeid. Üldjoontes hindab Peuckert miselt refereerib teose 1 köite sisu ja Looritsa sünteetilist, rahva psühholoogi­ seal puudutatud probleeme, kõigepealt list olemust iseloomustavat meetodit väga «vivismi, dünamismi ja animismi» kui väärtuslikuks ja avaldab lootust, et varsti Looritsa usundipsühholoogia alust. Üldi­ kirjutatakse etnoloogia alusel umbes sa­ selt hinnatakse teost kõrgelt, sest see tut­ masugune «saksa rahva olemuse aja­ vustab seni vähetuntud soome-ugri mater­ lugu». jale ja pakub palju ka võrdlevale usun­ Meie, nõukogude teadlased, peame eks­ diuurimises. likuks niihästi Looritsa töö mitmeid üksik- Õige heatahtlik on oma arvustuses ka järeldusi kui ka tema idealistlikku üld­ Lääne-Saksamaa silmapaistev folklorist kontseptsiooni, millest tulenevad paljud W. E. Peuckert («Die Nachbarn» 1954, muud vead. Kuid sellest hoolimata tuleb lk. 171 jj.). Ainuüksi II köitest olevat meilgi pidada Looritsa teost tähelepanda­ retsensent teinud umbes 200 tähtsat vii­ vaks, sest ta on seni kõige täielikum det Göttingeni muistendite kartoteegi süstematiseeritud materjalikogu meie jaoks. Eriti huvitavaks peab ta eesti põl­ rahva muistse maailmakäsituse ja vaimse lundus- ja karjanduskommete seksuaal­ loomingu alalt, seda enam et töö on aval­ set ilmet, millest voivat järeldada, et datud rahvusvaheliselt tuntud keeles. kuigi ugriline algkultuur oli metsa- ja Kahjuks pole ette näha, et lähemas tule­ jahikultuur, kaasnes sellega juba ka eel- vikus ilmuks moni teine niisugune teos, mdogermaaniline, naiselik (matriar- sest Nõukogude Eestis ei tunta nende haadiaegne) vegetatsioonikultus. Salle küsimuste vastu praegu veel küllaldast näitamine olevat Looritsa «kõrgeväärtus­ huvi. liku teose eriline teene». Ka oma teises Looritsa töö on kõigist vigadest hoo­ retsensioonis (Looritsa töö III köite koh­ limata esimene katse anda süstemaatiline ta; «Zeitschrift für Volkskunde» 1959 ülevaade meie ja kõigi soome-ugri rah­ 55 : 2, lk. 301—305) hindab Peuckert seda! vaste usundi ja kogu vaimse rahvaloo­ et teos toob rohkeid paralleele muinas- mingu arengust aastatuhandete jooksuL germaani usundile ja on seega tähtis vii­ Olgugi Looritsa tõlgendused sagedasti mase uurimiseks. Ühtlasi leiab Peuckert, ebaveenvad, ent need vähemalt taha­ et Loorits ei ole mitmeid väiteid (sõrmu- vad lähtuda objektiivsetest andmetest ja sekandmise polisus, päikeselaeva ja sur- on suunatud kirikliku usundi- ja ajaloo­ nutelaeva identsus, 9000-aastase metsa­ käsituse vastu._ See kõik annab teosele kultuuri jäänused meie muinasjuttudes väärtusi ka nõukogude teadlaste jaoks. jne.) kullalt põhjendanud. Kahtlevalt suh­ Looritsa peateos on_meile peamiselt suur tub ta ka mõnesse Looritsa üldistusse materjali- ja osalt tõestamata tööhüpotee­ (nait. ugrilaste «staatika» ja indoger- side kogu. On selge, et teoses avaldatud maanlaste «dünaamika» vastandamine) arvamusi ja seisukohti tuleb kasutada, Peuckert peab õigeks, et vähe jälgi jät­ aga ikka ettevaatlikult ja kriitiliselt. va metsa- ja puukultuuri ajastu vaatle­ miseks ei piisa arheoloogilistest uurimus­ A. Annist H. Moora

508 RlN GVAADE

«Väike Illimar» nastust siiski vesisemalt Leidub muidki, väikse­ bulgaaria keeles edasi antud. Võtame teose maid libastuim.isi. Lk. 7 on esimesest lõigust kas või lause «Ning see ei andnud sellise näite: «Palju sinust enam rahu» asemel tõlkes: on minus kadunud ja palju «И това напълно прого­ uut juurde tulnud. Mis on ни съня» («Ja see peletas ehtsam, mis parem, too­ une täielikult»). Samal lehe­ kordne või nüüdne?» Bul­ küljel on Lülletemäest tõl­ gaaria keeles kõlab esime­ kes saanud «Lülletemäe ne lause korrektselt, ehkki mägi» (планината Люлете- mõnevõrra lihtsustatult: мяги), mis meenutab ühelt «Много нещо у тебе из- topograafiliselt kaardilt_ lei­ чезна и вместо него се tud imenime «ozero Võrts- появи ново.» Edasi aga ju­ järv-See». tustatakse tarbetult ümber, Koik Nõukogude Liidus, täpsustatakse: «Koe e no- Poolas ja demokraatlikul Малкнят хубаво, кое по-вече изра- Saksamaal ilmunud retsen­ зява твоето истинско лице: sioonid, mis on silma puu­ Млилшр тогавашното или сегаш- tunud, kõnelevad tavaliselt ното?» («Mis on ilusam, Tuglase imepärasest või­ mis väljendab sinu tõelist mest tabada lapse maailma palet rohkem: kas tookord­ poeesiat või — nagu Goe­ Aasta algul ilmus Sofiias ne või nüüdne?»). the ütleb — «esmamuljeid». bulgaaria keeles Fr. Tugla- Kahekümnenda peatüki Ka bulgaariakeelse välja­ se «Väike Illimar» (Фриде- algusest loeme: «Illimar oli ande ümbrispaber peaaegu берт T у г л а с, Малкият äkki nagu uude maailma et tsiteerib nõukogude ar­ Илимар. История на едно sattunud. Kuid ta oleks vustajaid F. Vigdorovat ja детство). Teose on vene­ võinud selle veidraid olu­ N. Berzerit, kes «Väikese keelse väljaande järgi tõl­ sid ükskõiksemana Illimari» esimese venekeel­ kinud Margarita Mihhal- võtta, kui need poleks se tõlke puhul sõna võtsid kova. õtse tema enese elu mõju­ ajakirjades «Novõi Mir» ja Piirdugem bulgaariakeel- tanud. Nüüd aga oli ta «Družba Narodov». se «Väikese Illimari» puhul sunnitud neile alistu- m a, suutmata neid ometi Me oleme tänulikud oma mõne märkusega, mis tek­ kirjanduse tutvustamise kisid seda kauni välimuse­ seletada. Koik ta ümber muutus käsitama­ eest ka siis, kui tõlge on ga väljaannet sirvides. Kõi­ tehtud teise keele vahendu­ gepealt hakkab silma rea- tuks» (minu sõrendused — A. K). Bulgaaria keeles sel, kuid ometi on kahju, aluslikkus, mis teatavasti et teose erilaadsest võlust on üks halli tõlke tunnu­ on kaudtõlke tõttu sellest on selle tõttu mõndagi ka­ seid. Omal ajal märkas lõigust autori isikupärane ütlemisviis kadunud ja dunud. juba teose poola keelde tõl­ A. Kurtna kija Maria Kowalewska asendatud trafaretsete väl­ venekeelses tekstis teata­ jenditega (vrd. eriti viimast vaid venitamisi ja pöördus lauset!): «Изведнаж Или­ oma töös tihti saksakeelse мар попадна сякаш в друг Murdekoguj ate tõlke, hiljem ka originaali свят. Странностите на kokkutulek poole. Kahtlemata on «la­ този нов свят не биха го Tallinnas koonilisuse koefitsient» занимавали толкова, ако eesti ja bulgaaria keeles не бяха засегнали веднага erinev. See, mis bulgaaria неговото собствено съще- Emakeele Seltsi murde- keeles kõlaks liiga järsult, ствуване. Той трябваше toimkonna korraldusel toi­ maneerlikult ja hakitult, ei да се покорява на т о - mus 11. juunil Tallinnas jäta eesti keeles sugugi nii­ ва ново битие, макар järjekordne murdekogujate sugust muljet. Tegemist on че не умееше да го обяс- kokkutulek, millest võtsid lihtsalt kummagi keele ни. Всичко около него osa seltsi murdekorrespon- spetsiif:kast tingitud stiili­ беше стан ало не­ dendid, KKI keeleuurimise lise erinevusega. Käesole­ ясно и непонятно» sektori ning Emakeele Selt­ vas tõlkes on meie vana­ («Koik ta ümber muutus äh­ si töötajad jt. Korraldaja­ meistri täpset nappi sõ­ maseks ja arusaamatuks»). te heameeleks oli semina-

509 rile tulnud ka mitmeid uusi alalt. Kõigi soovitatud tee­ kohalikus laulutraditsioo­ keeleentusiaste Tallinnast, made kohta anti korrespon­ nis, individuaalse ja kollek­ Tartust, Pärnust, Viljan­ dentidele küsitluskavad. tiivse traditsioonilise loo­ dist, Kadrinast, Palamuselt Õhtupoolikul käidi ühiselt mingu suhet. Esmakordselt jm., kes alles kavatsevad Tallinna Vabaõhumuuseu­ meie folkloristika-alases asuda koguma murdema­ mis. Tänu KKI keeleuuri­ kirjanduses antakse siin terjali oma kodukohast. mise sektori heatahtlikule igakülgsed kriteeriumid Üldse oli kohal 52 inimest. abile läks murdekogujate rahvalauliku mõiste piirit­ Seminari sisustamisel oli kokkutulek hästi korda. lemiseks. Dissertant selgi­ silmas peetud eesti murde­ H. Kaal tab tänapäeva folkloristika keele sõnaraamatu mater­ ühe sõlmküsimuse — imp­ jalide täiendamise vajadust. rovisatsiooni ja traditsiooni Murdekogujate ees esinesid Väitekirjade suhete — uurimise metodo­ sõnaraamatu koostajad. kaitsmine loogiat. Kolme eri aegadel Nad rääkisid sellest, milli­ elanud Kihnu suurlauliku seid lünki ja ebapiisavusi repertuaari ja ülemaalise on veel sõnaraamatu karto­ regivärsilise lauluainese teegis. S. Nigolil oli oma võrdlemisel põhineva detail­ sõnade kinnituseks rohkesti se värsianalüüsi abil teeb näiteid. Ule-eestiliselt levi­ O. Kõiva uudseid tähele­ nud sõnal ujuma on palju panekuid improvisatsiooni tähendusi. Kui sõna põhi­ ja traditsiooni suhete ning tähenduse kohta on and­ rahvalauliku loomismeetodi meid enam-vähem piisavalt, kohta. siis arvukate ülekantud O. Kõiva dissertatsioon ning lisatähenduste kohta on ühe lauluala monograa­ leidub teateid üsna napilt. filine käsitlus, kuid teh­ Sama on lugu ka hänna ja tud järeldused on laiemad. veel pajjude teistegi sõna­ Töö on väärtuslikuks lisaks dega. Vähe materjali öeldi ka Kihnu etnilise ajaloo olevat ka enesekohaste te­ uurimisele. gusõnade ringist. Näidete varal osutas esineja, kui­ Ametlikud oponendid olid võrd olulised on sõnavor­ TRU Ajaloo-Keeleteadus- filoloogiadoktor P. Ariste mid. Viimaste küsitlemisel konna nõukogu avalikul ja filoloogiakandidaat E. peab koguja olema eriti koosolekul 3. VI 1965 kait­ Normann. O. Koivale otsus­ täpne ja tähelepanelik. Min­ ses Kirjandusmuuseumi tati anda filoloogiakandi- gil juhul ei tohi ise ana­ teaduslik töötaja Ottilie daadi kraad. loogia põhjal vorme konst­ Kõiva kandidaadiväitekirja rueerida, muidu võivad tek­ «Regivärsilise rahvalaulu kida hoopis uued sõnad, traditsioon Kihnu saarel». mis murdes tegelikult puu­ Uurimuse esimene pea­ duvad. Oma ettekannet lõ­ tükk annab Kihnu regivär­ petades avaldas S. Nigol silise lauluainese võrdleva lootust, et keelehuvilisite iseloomustuse ning jälgib pere aitab sõnaraamatu ma­ laulude seost rahva elu ja terjale jõudumööda täien­ tavanditega. Selguvad lo­ dada ja kontrollida, et see kaalsed laulutüübid ja lo- teoksil olev väljaanne ku­ kaalredaktsioonid, seosed juneks tõepoolest eesti kee­ teiste laulualadega ja vas­ le . suurteoseks. tastikused mõjutused. Eriti põhjalikult käsitletakse Täiendavate andmete ko­ Kihnus tänapäevani elavat gumiseks olid sõnaraamaitu pulmatraditsiooni ja rikka­ koostajad kokku seadnud likku pulmalaulude reper­ mõned uued küsimustikud, tuaari. Ülevaade rahvalau­ mida kohalviibijaile tutvus­ lude esitamise tavadest on 9. VI 1965 kaitses Eesti tas M. Mäger. koondatud teise peatükki. NSV TA Ühiskonnateaduste Huvitavalt kõneldakse Osakonna nõukogu avalikul Seltsi tegevliige logopeed kihulastele iseloomulikust koosolekul oma kandidaadi­ E. Lepik pöördus murde­ teel laulmise kombest ning väitekirja KKI teaduslik kogujate poole üleskutsega mitmesugustest neidude ja töötaja Helmi Neetar. Väi­ jälgida, kuidas rahvas ni­ naiste kooskäimise vormi­ tekirja teema oli «Aluse ja metab mitmesuguseid kõ- dest (käsitööõhtud jms.), öeldise ühildumine eesti nedefekte, ning tutvustas mis soodustasid lüroeepika murretes». H. Neetari väi­ vastavat küsitluskava. Mur- ja tavandivälise lüürika tekirjas on esimest korda detoimkonna poolt pandi arengut ning regivärsitra- rikkaliku materjali alusel kohalviibijaile südamele, et ditsiooni kauast püsimist süstemaatiliselt ja ammen­ viimane aeg oleks koguda Kihnu saarel. Kolmas pea­ davalt läbi töötatud kõik teateid rahvameditsiini tükk käsitleb lauliku osa aluse ja öeldise ühildumise 510 juhud eesti murretes ning fiction'h toodang Itaalias» meelde, et ülemaailmse ka­ antud vastus sellel alal on pärit Stefano Andreani tastroofi hädaohusse ei tohi kerkinud probleemidele. Au­ sulest; teine — «Tulevik, ükskõikselt suhtuda. Selles tor on esitanud rikkalikult tema eelkäijad ja valeproh­ mõttes on teadusliku fan­ võrdlusmaterjali sugulas­ vetid» — on nõukogude au­ tastika mõningal osal pat­ keeltest, peamiselt lääne­ toritelt J.- Brandiselt ja V. sifistlik alus. Ei maksa ala­ meresoome keeltest, mis Dmitrevskilt. hinnata selletaolise kirjan­ tunduvalt suurendab töö Andreani vaatleb põhili­ duse aktiivset hoiakut, kui teoreetilist väärtust. selt ameerika teaduslikku ta püüab konkreetselt kuju­ Lisaks otsesele teema- fantastikat. Autori arvates tada dramaatilisi olukordi. lahendusele on väitekirjas on ameerika kirjanduse tea­ Selles suhtes ei sarnane palju põhjalikke keeleaja­ duslik fantastika irratsio­ teaduslik fantastika sugugi loolisi ekskursse morfoloo­ naalne. Ta nimetab seda muu massikirjandusega gia ja häälikuloo valdkon­ «metafüüsiliseks mässuks», nagu kriminaalromaanid da (näit. fese-oleviku ja mis tuleneb ebamäärasest või fotoromaanid oma sen­ mitmete lõunaeestiliste rahuldamatustundest ja sel­ timentaalse romantikaga. pöördelõppude päritolu kü­ lega kaasnevast võimetusest Nõukogude autorid on simus, sõna eks etümoloo­ saavutada positiivset laadi muide õigesti ära märki­ gia jms.). Need ekskursid õnne. Niisugusel taustal nud, et ameerika teaduslik- on tihedalt seotud põhi­ mõjub teaduslik fantastika fantastilises kirjanduses on probleemiga. Nad aitavad nagu põgenemine tegelikku­ ülekaalus aatomiohu teema, selgitada uuritud vormide se eest. «Mäss on metafüü­ mis on viinud paljude «ne­ osa aluse ja öeldise ühil­ siline: tegelikkust eitades gatiivsete utoopiate» (anti­ dumises, ent ühtlasi moo­ usutakse, et ta on ületatud, utoopiate) loomiseni. dustavad iseseisvaid uuri­ selle asemel aga demoni- muslikke väärtusi. Väite­ seeritakse teda [s. o. pee­ kiri pakub olulist lisa ees­ takse kurjuse kehastajaks], kätt süntaksi alal, kuid ei poetakse varjule science- ESPERANTO tohiks ka teiste grammati- fiction'i temaatika teokarpi. kalõikude edasisel uurimisel Oma loomult on see aja­ ф J. Palu artikkel «Rah­ tähelepanust kõrvade jääda. viitekirjandus ja sureb kõi­ vas, kes laulis enese va­ baks» ilmus Tööl on ka praktiline ge labasemal kombel väl­ peäle «Heroldo tähtsus, sest tema alusel ja.» Seda väites toetub de Esperanto» veel soome on võimalik kindlaks teha, Andreani mõningate amee­ ajalehes «Turun Sanomat» millises ulatuses tuginevad rika teaduslik-fantaatiliste (24. II), Kuuba ajalehes praegu kehtivad aluse ja (süvapsühholoogia uurimu­ «Adelante» (31. III), hol­ öeldise ühildumise reeglid si ja andmeid kasutavate) landi päevalehes «De murdekeelele ja millises jutustuste analüüsile. Oma Typhoon» (Zaandamis 8. IV) ulatuses need reeglid arves­ käsitluses paljastab ta nn. ja lühendatult ka Inglis­ tavad eesti keele arengus massile määratud kirjan­ maal Bristoli ajalehes. Sak­ väljakujunenud põhilisi ten­ duse sümbolistlikku ja sa FV-s ilmus artikkel ühes «neurootilist» iseloomu. fotoga lauljate ajakirjas dentse. «Lied und Chor». Sama ar­ Töö positiivseid tulemusi tikkel on kohtadel tõlgitud rõhutasid ametlikud opo­ Artiklis avaldatud tähele­ panekud on kahtlemata te­ bulgaaria, ungari, rumee­ nendid prof. A. Kask ja nia, tšehhi ja itaalia keel­ K. Kont. H. Neetanile ot­ ravmeelsed ja paikapida­ vad. Tuleb siiski rõhutada, de; ilmumist ajalehtedes sustati anda filoloogiakan- või ajakirjades on oodata. didaadi kraad. et «mässu» temaatika (õi­ gem oleks küll seda mäs­ Praha raadio andis nime­ su ängistuseks nimetada) tatud artikli põhjal saate, kujutab endast ainult üht milleks palus heliplaate osa teadusliku fantastika rahvalauludega. Heliplaa­ teemade ringist. Samuti ei did saatis Välismaaga Sõp­ tohi unustada, et ängistuse ruse ja Kultuurisidemete Teaduslik-fantastiline põhjuseks on peamiselt Arendamise Eesti Ühing. kirjandustoodang aatomisõja õudused, mis 9 Et esperantot prakti­ Ameerikas kummitavad kaasaegse ini­ liselt rakendada juba õppi­ mese kohal ja mille seleta­ misel, on organiseeritud Rooma ülikooli pedagoo­ miseks ei ole vaja välja esperantokursuste rahvus­ gika instituudi väljaandena mõtelda mingit «metafüüsi­ vaheline sidekeskus «Ora ilmuv ajakiri «Comunicazi- list mässu». Kui peab pai­ spiko» («Kuldne Viljapea»), oni di Massa» (võiks tõl­ ka arvamus, et üks osa mis ühendab enam kui 100 kida umbes «Massidevahe- teaduslikust fantastikast kursust. Keskus asub Bul­ lised Suhted») avaldas püüab aatomisõja hirmust gaarias. Esperantoringe ja möödunud aasta septembri­ lahti saada loitsimise ja õpetamist koolides ühendab numbris kaks artiklit tea­ posimisega, siis on õige ka 1956. a. alustatud ajakiri dusliku fantastika kohta. see, et tehes inimesele sel­ «Grajnoj en Vento» («Vil­ Neist esimene, «Metafüüsi­ geks ta hirmu päritolu, tu­ jaterad Tuules»). Seni il­ line mäss ehk «science- letab teaduslik fantastika munud 90 numbrisse on

511 andnud oma panuse 18 maa ganisatsioonidega ja aktiiv­ kohti, mille täitjatelt oleks lapsed. semate esperantistidega. normaalselt nõutud väga © Esperanto keeles ilmu­ Komisjon varustab organi­ suurt kautsjonit, et võima­ nud norra kirjanduse bib­ satsioone ja toimetusi mit­ like kahjude tasumine liograafia «Norvega Bib- mesuguste artiklite, foto­ oleks kindlustatud. Selliseid liografio» sisaldab 398 näituste, albumite, nootide, varandusega ametnikke raamatu, jutustuse ja luu­ heliplaatide ja muude ma­ peaaegu polnudki. Seepä­ letuse nimetust 123 autorilt. terjalidega Armeenia kohta. rast asutati — nagu p # Äkad. Rin Tšeni su­ Samuti võtab ta vastu del muudel maadel — kind- lest ilmus 1964. a. lõpul välismaa esperantiste, kes lustusfumktsiooniga ühing, esimene esperantoõpik mon­ külastavad Armeeniat ja mis tasus oma liikmete või­ golitele. vajavad tõlkide abi. Espe- malikud puudujäägid ja ra­ в 31. märtsil 1965. a. rantokomisjon töötab äkad. halised kahjud. Oli muidugi moodustati Saksa DV-s G. Sevaki juhtimisel. endastmõistetav, et ühingu Saksa Kultuuriluga (Deut- liikmeiks ei tahetud võtta scher Kulturbund) raames neid, kelle raiskamiskaldu- esperantistide keskring vused jne. kuidagi teada (Zentraler Arbeitskreis der Õienduseks olid.» N. Andresen lisab Esperantofreunde). Selle oletuse: «K u i Vilde ro­ programmil on selge im­ N. Andresen on tähele­ maanis parodeeritud ühin­ perialismi- ja sõjavastane panu juhtinud veale E. gul oli eeskujusid, siis kõl­ iseloom. Esperantot kavat­ Treieri kommentaarides E. baks selleks hoopis enam setakse kasutada sotsialist­ Vilde «Rahva sulaste» ma­ J. Pitka «Valveliit» kahe­ liku ülesehitustöö tutvus­ terjalide publikatsiooni kümnendate aastate algu­ tamiseks välismaal. juurde («Keel ja Kirjan­ sest.» # Jugoslaavias ilmuvas dus» 1965, nr. 4, lk. 215). Kõnesolevat ajalehevälja­ ajakirjas «Süda Stelo» Nimelt ei ole E. Vilde saa­ lõiget on Vildel romaani (1964, nr. 6, lk. 122) on nud Mängul Viherpuu ka­ materjalina siiski tarvis avaldatud kolm Anna Haa­ vatsetud salajaste valvera- läinud, nagu selgub Män­ va luuletust («Ei mina kukeste eeskujuna mõelda gul Viherpuu vihjest min­ õnne usu», «Sügis» ja «Uks organisatsiooni, millest kõ­ gile «artellisarnasele koon­ ainus kord») Hilda Dreseni neldakse artiklis «Vastas­ disele», mis «taotleb teata­ tõlkes ühes märkusega luu­ tikku vastutavate ametnik­ vasti kitsas raamis liialt letaja 100. sünni-aastapäe- kude ühing uutes ruumi­ ühekülgset eesmärki: oma va tähistamise kohta. des», nagu väidab E. vähese liikmeskonna usta­ # Välismaaga Sõpruse Treier. Nimetatud ühingu vuse ainelist taga­ ja Kultuurisidemete Aren­ kohta teatab N. Andresen: mist» (E. Vilde, Jutustu­ damise Armeenia Ühingu «Jutt on ühingust, kes vas­ sed IV. Tallinn, 1953, lk. juurde on asutatud espe- tutas oma liikmete eest va­ 534). Romaani tegelane ni­ rantokomisjon, kelle üles­ randuslikult. Nii riigi- kui melt rõhutab, et ta oma andeks on astuda kontakti erateenistuses oli hulk va­ valverakukesi ei taha näha välismaa esperantistide or­ randuslikult vastutavaid sellise organisatsioonina.

TOIMETUSE KOLLEEGIUM: P. Ariste, O. Jogi (toimetaja), A. Kask, K. Kääri, E. Nirk, J. Peegel, E. Päll, E. Riikoja, J. Semper, Ü. Tedre. Toimetaja kt. E. Kindlam

Toimetuse aadress: Tallinn, Sakala 3, tel. 474-28, 491-26. Ladumisele antud 20. VI 1965. Trükkimisele antud 23. VII 1965. Trükiarv 3480. Paber 70ХЮ8, Vie- Trükipoognaid 4,25. Formaadile 60X90 kohaldatud trükipoognaid 5,95. Arvutuspoognaid 6,37. MB-06021. Tellimuse nr. 5138. Hans Heidemanni nim. trükikoda, Tartu, Ülikooli 17/19. II. Kirjastus «Perioodika», Tallinn, Pikk t. 37, tel. 483-37. Tellimishind: aastaks rbl. 3.60, 6 kuuks rbl. 1.80, 3 kuuks 90 kop. Tellimusi võtavad vastu sideasutused ja Ajakirjandusliidu osakonnad. Орган Академии наук Эстонской ССР и Союза писателей Эстонской ССР «Кээль я кирьяндус» («Язык и литература») № 8, август 1965. 1

СОДЕРЖАНИЕ

К. Лехт. Начало творческого пути Ладу Хинта 449 С. Исаков. Основные проблемы исследования эстонско-русских ли­ тературных связей 460 О. Рюнк. О принципах развития терминологии (с точки зрения математика) 467 У. Мересте. О мнимо хорошей, действительно плохой практике перевода 477 В. Альттоа. Новые данные о ранних эстонских стихах 482 Э. Сийрак. Две заметки о древнейшей эстонской письменности 485 ПУБЛИКАЦИИ И МАТЕРИАЛЫ 0. Ибиус. Военное наставление тартуских форштатских людей с 1700 г " 488 ЛИНГВИСТИЧЕСКИЕ ЗАМЕТКИ 492 ДИСКУССИЯ Еще раз о Холле Вуолийоки и ее родителях 496 СРЕДИ КНИГ Р. Крустен. Что случилось в переменчивую погоду (Вяйно Илус. В переменчивую погоду. Таллин, 1965) 497 П. Альп ре. Плодотворная деятельность на поприще языкознания (Слово к слову. О научной деятельности Пауля Аристе. Таллин, 1965) 499 А. Аннисг, X. Моора. Исследование о древних верованиях эстон­ цев (Oskar Loorits. Grundzüge des estnischen Volksglaubens. 1. Lund, 1949; II. Lund, 1951; III. Lund, 1957—1960) 501 ОБОЗРЕНИЕ 509

INHALTSVERZEICHNIS

K. Leht. Der Anfang der Schriftstellerlauibahn von Aadu Hint . . 449 S. lssakow. Grundprobleme der Erforschung der estnisch-russischen literarischen Beziehungen 460 O. Runk. Ober Prinzipien der Bntwicklung des Fachwortschatzes (voin Qesichtswinkel eines Mathematikers) ... 467 U. Mereste. Von einem scheinbar gnten, in der Wirklichkeit schlechten Obersetzergebrauch 477 V. Alttoa. Neues über die frühe estnische Dichtung 482 F.. Siirak. Zwei Notizen über das älteste estnische Schrifttum . . . 485 PUBLIKATIONEN UND MATERIAI.IEN 0. Ibius. Kriegsartikel der Tartuer Vorsiädter vom Jahre 171)0 . . 488 SPRACHLICHE MISZELLANEEN 492 DISKUSSION Nochmals von Hella Vuolijoki und ihren Eltern 496 REZENSIONEN R. Krusten. Was geschah bei veränderlichem Wetter (Väino Ilus. Bei veränderlichem Wetter. Tallinn, 1965) 497i P. Alvre. Goldene Früchte vom Arbeitsfeld eines Sprachforschers iWort auf Wõrt. Von der wissenschaftlichen Tätigkeit Paul Aristes. Tallinn, 1965) 499 A. Annist, H. Moora. Beilrag zur Forschung des estnischen Volks­ glaubens (Oskar Loorits. Grundzüge des estnischen Volksglaubens. 1. Lund, 1949; 11. Lund. 1951; III. Lund, 1957-1960) 501 RUNDSCHAU 509 огЛгЯ. //

30 кор. Indeks 78167

JÄRGMISEST NUMBRIST LOETE: Keskkooliõpilaste kirjandusolümpiaadi tulemustest • Johannes Semperi reisi- sõnast • Sajaani samojeedi keeltest • Õpetajate arvamusi uue kirjandusõpiku kohta • Välismaa strukturalismi filo­ soofilistest alustest • Sean 0'Casey kirju tartlastele • Gustav Suitsu noo­ rust tutvustavast raamatust

Uuendage aegsasti ajakirja „Keel ja Kirjandus" tellimus aasta lõpuni!