(Kiili Vald/Jüri Kihelkond) 2019. Aastal Gurly
Total Page:16
File Type:pdf, Size:1020Kb
Arheoloogiakeskus MTÜ Aruanne arheoloogilistest uuringutest Sookaera külas (Kiili vald/Jüri kihelkond) 2019. aastal Gurly Vedru, arheoloog Tallinn 2019 Arheoloogiliste uuringute aruande vorm nr 1. Loa number: 23143 Mälestise nimetus Kivikalme „Kiviarumägi“ Registrinumber: / uuringu objekt: Kivikalme „Kivistikumägi“ 17965 17966 asulakoht A31036 Aadress (uuringu objekti asukoht): Harju maakond, Kiili vald, Sookaera küla, Lundu (30401:001:2389) Harju maakond, Kiili vald, Sookaera küla, Viimsi metskond 194 (30401:002:0424) Harju maakond, Kiili vald, Sookaera küla, Kangru (30401:002:0351) Koordinaadid: Kangru kinnistul uuritud ala nurgad: X: 6570323, Y: 544940; X: 6570372, Y: 545053; X: 6570296, Y: 545058; X: 6570283, Y: 544962 Uuringute eesmärk ja kokkuvõte: Arheoloogiline uuring Sookaera külas kivikalmetel Kiviarumägi ja Kivistikumägi ning võimalikul asulakohal. Selgus, et mõlemad kivikalmed on tegelikult looduslikud pinnavormid, asulakohal aga mälestise kultuurkiht puudub. Kuna kihelkonnakirjelduses on kalmete asukohad ebaselged, siis otsiti matmispaiku ka laiemalt alalt, kuid neid siiski ei leitud. Oletatud asulakoht kunagise Peebu karjamõisa alal paikneva praeguse Kangru talu maal jääb osaliselt madalale lammialale, mida iseloomustab tume leiutühi muld. Kõrgematel aladel on tegu pruuni leiutühja põllumullaga. 1971. aastal kogutud kolmest savinõukillust kaks on kedral valmistatud ning pärinevad ilmselt lähedalasunud karjamõisast. Kolmas kild on väga väike ning seda ei õnnestunud määrata. Tehtud/tellitud analüüsid ja dateeringud: Välitööde juhataja ja asutus: 14C Gurly Vedru, MTÜ Arheoloogiakeskus dendro Toimumisaeg: November 2019 Tööde tellija: Muinsuskaitseamet luu Kaevandi või uuritud ala pindala: U 189470 m² muu Leiud (peanumber): Puudusid Märkused: 2019. aastal teostatud maastiku-uuringute käigus kivikalmeid ei tuvastatud. Ilmselt on siin tegu looduslike pinnavormidega – võimalike rannavallidega – mida on ekslikult inimtekkelisteks peetud. Asulakohaks peetud alal puudus nii kultuurkiht kui ka leiud. Varem samast leitu kolm savinõukildu pärinevad ilmselt lähedalpaiknenud Peebu (Peebo) karjamõisast. 2 Kuupäev: 19. 11. 2019–22.01.2020 Allkiri 3 Sisukord Sissejuhatus.................................................................................................................................3 Uurimisobjektide asukohad ja kohakasutuse ajalugu.................................................................3 2019. aasta välitööde metoodika.................................................................................................6 2019. aasta välitööd.....................................................................................................................6 Asulakoht....................................................................................................................................6 Uuringud kivikalmetel Kiviarumägi ja Kivistikumägi.............................................................10 Lundu kinnistule kaevatud šurfid ja matmispaiga otsingud lähiümbruses...............................10 Kalme Kivistikumägi................................................................................................................11 Kokkuvõte, eksperdihinnang ja tegevuskava edaspidiseks.....................................................11 Kasutatud materjalid.................................................................................................................12 Lisa 1. Sookaera küla Kangru kinnistult 12.11.2019 kogutud loomaluud (koostanud Liina Maldre)......................................................................................................................................13 Joonised ja tahvlid.....................................................................................................................14 4 Sissejuhatus 2019. aasta novembris teostati arheoloogilisi uuringuid Sookaera külas Kiili vallas (Jüri kihelkond) Harjumaal (joonis 1), kus uuringute objektiks olid kivikalmed Kiviarumägi (17965) ja Kivistikumägi (17966) ning Kangru talu maal paiknev võimalik muinasasulakoht (A31036; joonis 2). Tööde eesmärgiks oli välja selgitada kalmete täpsed asukohad maastikus ning nende piirid, samuti taheti piiritleda asulakoha kultuurkihi levikuala ning teha kindlaks selle iseloom. Kalmete leidmiseks teostati ulatuslikku maastikuvaatlust, mis hõlmas ühtteist erinevat kinnistut. Viimaste rohkuse tõttu antakse nende nimed ja katastriüksuste tunnused vastavas alapeatükis. Uuringud tellis Muinsuskaitseamet ning neid viis läbi Arheoloogiakeskus MTÜ arheoloog Gurly Vedru juhatusel. Töödel osalesid ka Liina Maldre ja Reet Maldre TLÜ Arheoloogia Teaduskogust ning detektorist Ants Rulli. Uurimisobjektide asukohad ja kohakasutuse ajalugu Sookaera küla asub Kiili valla lääneedelapoolsel serval, jäädes Kiili alevis paiknevast vallakeskusest u 4,5 km edela poole. Küla jääb suurest Tallinn–Rapla–Türi teest (riigimaantee 15; 71816:001:0001) u kaks kilomeetrit idakagu poole ning on sellega ühendatud väiksema ida–lääne suunalise Tõdva–Nabala tee kaudu (11151; 30401:002:0061). Viimane läbib Sookaera küla lõunapoolset osa, kus kulgeb üsna kurviliselt. Nii uuritud asulakoht kui ka kivikalme Kiviarumägi (17695) jäävad vahetult selle tee äärde. Asulakoht paikneb sellest põhjaloode pool ning kivikalme Kiviarumägi lõuna pool. Ka kivikalme Kivistikumägi jääb teest lõuna poole, kuid selle kaugus teest on u 430 meetrit (joonis 2). Sookaera küla põhjapoolse osa hõlmab enda alla ulatuslik Sausti soo, mis praeguseks on osaliselt kuivendatud ning osaliselt kasutusel turbatootmisalana. Mainitud märgala tekkis kunagise järve soostumisel (Kink 2008, 19). Sausti soo lõunapoolne osa kandis 1858.–1861. aasta kaardil nimetust Sookaera raba ning selle kagupoolne, pisut eraldiseisev osa Paigna raba nime. Viimane tuli Paekna küla tolleaegsest nimest Paigna. Sookaera küla läbib ligilähedaselt selle keskosas peamiselt põhjakirde–lõunaedela-suunaline madalaveeline kraav, mis viib oma veed Vääna jõkke. Võimalik, et see oli algselt oja, mida on aegade jooksul kraavitatud. Kirjeldatav veekogu voolab Kangru talu lähistel ning just selle põhja- ja lääneloodepoolsel kaldal paikneb oletatav muinasasulakoht. Asulakohana (tahvel I: 1) on määratletud umbes 5471 m² suurune ala Kangru talu (30401:002:0351) maal, kus Oskar Raudmets leidis 1971. aasta maikuus kolm savinõukildu (AI 4763). Selle territooriumile jääb ka madal oja- resp. kraavisäng, mis on kallastest vähemalt pool meetrit madalam ning mis veerohketel aegadel on kindlasti vee all (tahvel I: 2). Oja kaldavööndis on tegu samuti madala alaga, mis võib samuti olla suurvete ajal üleujutatud. Maapind tõuseb aga lääne poole liikudes ning kõrguste vahe võimaliku asulakoha lääne- ja idapoolse osa vahel on 1,5 meetrit. Asulakoha ala on pikka aega olnud kasutusel põllumaana, praegu on see niidetav heinamaa. Asulakoha kõrgema läänepoolse osa põhjapoolsel küljel ja keskosas levib gleistunud leostunud muld (joonis 3: Kog). See muld on ajutiselt ja/või nõrgalt liigniiske, mida antud kohas põhjustab kõrgele ulatuv põhjavesi. Läänepoolse osa läänepoolsel küljel ja lõunapoolses servas leidub kitsal alal gleistunud rähkmulda (joonis 3: Kg). Seegi muld on ajutiselt ja/või nõrgalt liigniiske. Kuna tegu on ümbritseva suhtes kõrgema alaga, siis ilmselt valgusid veed siit ära ning põhimõtteliselt oli koht elamiseks siiski sobiv. Seda viimast ei olnud aga kindlasti madal ojasäng, kus levib leostunud gleimuld (joonis 3: Go). Viimane on alaliselt ja/või keskmiselt liigniiske ning siin kasvavad lopsakad niiskuslembesed taimed. 5 Kivikalmed Kiviarumägi 17965 ja Kivistikumägi 17966 jäävad asulakohast vastavalt 675 meetrit kagu- ja 923 meetrit lõunakagu poole. Neist esimene paikneb Lundu kinnistu (30401:001:2389) põhjapoolses osas Tõdva–Nabala teest u 10 meetrit lõuna pool (tahvel VII– VIII). Varem metsane ala oli välitööde tegemise ajaks lagedaks raiutud ning maapinna reljeef seetõttu hästi jälgitav. Sellel alal olid ligilähedaselt ida–lääne suunalised paralleelsede madalad vallid, mis lõuna suunas muutuvad järk-järgult kõrgemaks. Need vallid on sada või rohkem meetrit pikad, ulatudes idapoolses osas jätkuvalt metsasele alale. Eesti geoloogilise baaskaardi Kohila lehe seletuskirjas on sellel alal mainitud õhukese pinnakattega kõvikut ja moreenikünkaid (Suuroja jt 2012, joonis 2.2). Kaugemale lõuna poole jääv kalme Kivistikumägi asub Viimsi metskond 194 kinnistul (30401:002:0424), kus ta on osa maastikus hästi esile tulevast piklikust pinnavormist (tahvel IX–X). Viimane on rohkem kui 560 meetri pikkune, kuni 30 meetri laiune ja ümbritsevast rohkem kui kaks meetrit kõrgem ligilähedaselt põhja–lõuna-suunaline kivivall. Tegu on loodusobjektiga – jääjärve liigestamata rannamoodustisega (Suuroja jt 2012, joonis 2.2), mis koosneb suurtest ja väga suurtest raudkividest. Seega vastavad siinsete kalmete nimed, mis on kohapeal kasutusel kalmetest suuremat kohta tähistavate mikrotoponüümidena, väga hästi paikade loodusele. Mõlemad võimalikud matmispaigad rajati koreserikkale rähkmullale (joonis 3: Kr). See on kogu profiili ulatuses karbonaatne, keskmise kuni kõrge huumusesisaldusega muld. Samasugune on ka nende läheduses leiduv rähkmuld (joonis 3: K). Kuigi antud kohas kivine, on tegu siiski vähemalt osaliselt harimiseks sobiliku mullaga. Vanim kaart, millel on kujutatud Sookaera küla, pärineb 1867. aastast (joonis 4; EAA.1.2.C-I- 17, leht 1). Sellele Johann Holmbergi poolt 1687. aastal koostatud kaardile on märgitud nii üheteistkümnest majapidamisest koosnev Sockor-nimeline küla kui ka Pebo karjamõis. Tolleaegsetest