Kilde Viljandi Meditsiini Ajaloost Koostaja: Heiki Raudla
Total Page：16
File Type：pdf, Size：1020Kb
Kilde Viljandi meditsiini ajaloost Koostaja: Heiki Raudla Toimetaja: Krista Valdvee Fotod: Viljandi Muuseumi arhiiv ja eraarhiivid Küljendus ja trükk: OÜ Vali Press © Heiki Raudla ja SA Viljandi Haigla ISBN 978-9949-30-323-6 Saateks Et 2012. aastal möödub 185 aastat ajast, mil Viljandis avati esimene haigla Das Fel- linche Stadt-Militar Krankenhaus (linna kaitseväe haigla), täitub 115 aastat Jämejala haigla rajamisest ja 10 aastat SA Viljandi Haigla algusest, pöördus sihtasutuse juha- tuse esimees Ülle Lumi ligi kolm aastat tagasi minu poole ettepanekuga koostada nende sündmuste tähistamiseks ülevaade Viljandi haigla tegevusest. Üsna pea sai selgeks, et raamatu pealkiri saab olema „Kilde Viljandi meditsiini ajaloost“. Selleks oli mitu põhjust. Esiteks on kõik meditsiinivaldkonnad omavahel tihedalt seotud ja teiseks on materjali ainult haigla raamatu koostamiseks ebaühtlaselt. Et aga kõigest ja kõigist väga põhjalikult kirjutada, tulnuks koostada mitu raamatut. Allikmaterjalina on peamiselt kasutatud Eesti Riigiarhiivi, Ajalooarhiivi ja Filmi- arhiivi ning Viljandi Muuseumi materjale, ajalehtedes Sakala (Tee Kommunismile), Oma Maa ja Viljandi Uudised avaldatud artikleid ning raamatuid, milles kirjutatak- se Viljandi arstidest ja haiglatest. Neid viimaseid on suhteliselt vähe. Seal, kus on vajalik ja ajale iseloomulik, on tsiteerimisel kasutatud tolleaegset kirjaviisi. Lisaks on raamatu koostamisel kasutatud tervishoiutöötajate mälestusi, fotosid ja meenutusi. Suureks abiks olid Tiina Parre ja Herki Helves Viljandi muuseumist ning kümned haigla endised ja praegused töötajad: Asta Sims, Elvi Gabriel, Eva Ganitše- va, Tiina Väre, Benno Abram, Eduard Viira, Felix Keel, Jaan Kõiv, Ülle Lumi, Riina Jents, Andres Tiit, Mari-Ann Kõrgesaar, Linda Pedanik, Aivi Saharov, Malle Laur- soo, Salme Murd, Hildegard Hensen, Eva Mäemets, Ilme Tropp, Asta Rosenfeldt. Samuti Sirje Tamm ja Heli Toomla Viljandi maavalitsuse rahvastiku toimingute ta- litusest ning Kiti Põld. Suur tänu neile selle eest. Minu eriline tänu aga raamatu toimetaja Krista Valdveele, kes pidi tähelepanelikult sõklad ja terad eraldama ning paljudki segased laused selgemaks kirjutama. Ja loomulikult tuleb tänu öelda kõi- gile neile arstidele, õdedele, hooldajatele jt sadadele ja tuhandetele inimestele, kes selle pika aja jooksul on Viljandi inimeste tervise eest seisnud. Kui polnuks neid, polnuks ka seda raamatut. Heiki Raudla koostaja KILDE VILJANDI MEDITSIINI AJALOOST | 3 Proloog Niikaua, kui inimesed elavad, on neil ka mitmesuguste haiguste ja hädadega võidelda tulnud. Abiandmises ja nõu leidmises on mõned iseäranis osavust üles näidanud ja niisugustest ongi aegamööda teiste aitajad, arstid, välja kujunenud. Enne Tartu Ülikooli asutamist ei tasu Eestist arste otsida. 1632. aastal asutatud ülikoolil oli olemas ka arstiteaduskond, kuid teaduskonnas oli vaid kaks professorit, kellest üks oli lisaks veel Tartu linnaarst. Olulist mõju see siinsete eestlaste ravimisele veel ei avaldanud. Sõna arstki on tollal tundmata. Alles Anton Thor Helle tarvitab eesti keeles sõna arstima. 1766. aastal hakkas Saksamaalt pärit Põltsamaa arst eestlastele eestikeelse sisuga tervis- hoiualast ajakirja „Lühhike öppetus“ välja andma. Kuidas aga arstiabi saamisega 18. sa- jandi lõpul Eestimaal üldse ja eriti maarahva juures asjad olid, sellest kirjutas 1793. aastal Haapsalu maakonnaarst dr. S. Winkler järgmiselt: “Igas maakonnas oli ainult üks arst. Selle ülesandeks oli kohtuarstiline tegevus ja üldjuhatuste andmine tõbede puhul. Kuidas võib arvata, et arst oma maakonnas kõige raskemaidki haigeid kasvõi üks kord suudaks vaatama minna ja neile arstiabi anda.“ Alles 19. sajandi teisel poolel hakkab märgatavalt kasvama eesti arstide arv. Neist läheb palju Venemaale, kuid neid jääb ka Eestisse, kõige rohkem aga Tallinna. Tartus oli 20. sajandi algul vaid viis praktiseerivat eesti arsti. (Albert Valdes, Herbert Normann „Eesti Organi- seeritud Arstkond“ Tartu, 1938) 4 | KILDE VILJANDI MEDITSIINI AJALOOST Arstivanne läbi aegade Arstiamet oma kõrgete eetiliste põhi mõtete ja kohustustega, mis on kogu meditsii- nilise tegutsemise aluseks, tugineb Hippokratese vandele. Eesti keeles kõlas selle originaaltekst 1939. aastal järgmiselt: „Ma vannun arst Apolloni ja Asklepiose, Hügiela ja Panakeia ja kõikide jumalate ja jumalannade juures, neid tehes tunnistajaks, et ma täidan järgmise vandelise kohus- tuse, nii palju kui jätkub mul jõudu ja otsusevõimet. Ma tahan austada oma õpetajat selles minu kunstis nagu oma lihalikke vanemaid; minu elu peab temale kuuluma ja ta võib kasutada minu vara ja omandust, kui ta seda vajab; ma austan tema järglasi nagu oma vendi ja õpetan neile ravikunsti, kui nad tahavad seda õppida, ilma tasuta ja ilma lepinguta; ma annan eeskirja ja suusõnalise õpetuse ja kogu sinna kuulu- va teaduse oma poegadele edasi kui ka minu õpetaja omadele, ja peale selle ainult seesuguseile õpilasile, kes juba kohustatud ja vannutatud arstilise seaduse põhjal, muidu ei kellelegi. Ma korraldan haigete eluviisi nende kasuks parema võime ja otsuse järele; aga kõik, mis kahjustab või vigastab haiget, tahan neilt eemal hoida. Ma ei anna kellelegi surmavat toimivat mürki, isegi kui ta seda minult palub; ka ei anna ma sellele sihitud nõu. Samuti ei anna ma ka kunagi naisele vahendit idaneva elu hävitamiseks. Pühalt ja puhtalt tahan ma oma elu ja meie kunsti säilitada. Kellelegi ei tee ma kivilõiget, vaid jätan selle oma käsialustele, kes seda tegelust tunnevad. Kui paljudesse majadesse ma ka ei astu, ikka tahan ma sisse astuda haigete tervistu- seks ja eemale jääda igast ettenähtavast ja hävitavast kahjustusest, eriti aga lihahimu tegudest naiste ja meeste, vabade ja orjade kehadel. Mis ma aga ravi ajal näen või kuulen või ka väljaspool ravi läbikäimisis inimesiga, mis ei tohi levida, sellest tahan vaikida ja kõiki neid asju käsitleda kui saladusi. Kui ma seda vannet pean ja ei riku, siis olgu mulle lubatud minu elust ja minu kut- sest rõõmu tunda, igavesest ajast jäädes kõikide inimeste juures lugupidamisse. Kui ma aga vannet murran ja valevandlikuks saan, siis tabagu mind vastupidine saatus.“ Tõenäoliselt on nn Hippokratese vanne vanem kui Hippokrates (u 469 – u 370 e.Kr.) ise. Vande andsid arstikutset taotlevad arstiõpilased, alustades õpinguid mõne tun- nustatud arsti juures, nagu see tol ajal toimus. Oli ju arstikutse omandamine siis üksnes eraasi. KILDE VILJANDI MEDITSIINI AJALOOST | 5 Millal hakati arstivannet andma Eestis? Esimene teadaolev arstivanne on pärit 1812. aastast. See oli saksakeelne, juba lühem ja ka tekstis oli muutusi. Kuni 1825. aastani kirjutati kõik vanded oma käega, hiljem hakati kasutama trükitud blankette. 1893. aastast olid arstivanded juba venekeelsed, ehkki tekst oli tõlgitud viimasest saksakeelsest vandesõnastusest. Sellisena püsis vanne kuni 1918. aastani, mil lõpe- tas tegevuse Tartu vene ülikool. Eesti ülikooli avamisega Tartus 1919. aastal võeti tarvitusele seesama vandetekst juba eestikeelses sõnastuses. Ajapikku selgus vajadus arstivannet ajakohasemaks muuta. 1939. aastal kiideti Tartu Ülikooli valitsuse koosolekul heaks tekst sõnastu- ses, mis püsis kasutuses 2009. aastani: „Sügava tänutundega vastu võttes teaduse poolt minule antud arsti õigused ja täies ulatuses hinnates selle kutsega kaasaskäivate kohustuste tähtsust, tõotan ja vannun kogu eluaja püha ja puhta hoida selle kutse au, kuhu praegu astun. Tõotan avitada oma paremat teadmist mööda minu oskust vajavaid abiotsijaid, pühaks pidada mi- nule teatavaks saanud isiklikke ja perekondlikke saladusi ja mitte kurjasti tarvitada minule osutatud usaldust. Tõotan järjest edasi töötada arstiteaduse vallas ja kõigest jõust kaasa aidata selle õitsele viimiseks, teadusilmale teatades kõiki oma avastusi. Tõotan mitte valmista- da ega levitada salajasi ravivahendeid. Tõotan õiglane olla oma ametivendadega ja mitte haavata nende isikut. Tõotan tõsisematel juhtudel nõu küsida enam vilunud ning suuremate teadmistega ametivendadelt ja, ise nõu andma kutsutuna, õiglaselt ning südametunnistust mööda hinnata oma ametivendade tööd ja püüdeid haige abistamisel. Tõotan ning tahan igal ajal talitada haige terviselistes huvides ja taotle- da rahva kehalist ja vaimset hüvangut.“ 18. märtsil 2009 kinnitas Tartu Ülikooli arstiteaduskonna nõukogu uuendatud ars- tivande: „Olles omandanud arstikutse, tänan oma õpetajaid. Tõotan oma au ja südametun- nistuse nimel, et pühendun arstitöös inimese abistamisele ja humaansuse põhimõ- tete teenimisele. Minu tegevuse sihiks olgu rahva tervise säilitamine ja edendami- ne, haiguste ennetamine, haigete ravimine ning nende kannatuste leevendamine. Lähtun oma töös arstiteaduse põhimõtetest ja kasutan vaid selliseid raviviise, mille tulemuslikkus on teaduslikult ja eduka praktika kaudu tõendatud. Uuringu või ra- viviisi soovitamisel austan patsiendi tahet ning teavitan teda nii selle oodatavast kasust kui ka võimalikest ohtudest. Suhtun oma kolleegidesse austusega ega keeldu abist, kui nad oma patsiente ravides minu poole pöörduvad. Täiendan pidevalt oma teadmisi ja oskusi ning jagan neid oma kolleegidega. Hoian kõrgel arstikutse au nii patsientide kui ka kogu ühiskonna ees. Pean hoolikalt saladuses, mida patsiendiga seoses mulle on usaldatud. Täidan oma arstikohust ühtviisi kõigi patsientide suh- tes, kedagi eelistamata. Miski ei saa mind sundida oma oskusi kasutama arstieetika põhimõtete vastu.“ 6 | KILDE VILJANDI MEDITSIINI AJALOOST Haigustest ja ravimisest Viljandis Arstimisega on Viljandis tegeldud juba ammustes aegadest. Raviasutustest saab rääkida aga alates 13. sajandist, mil Viljandi ordulinnuse