Looduslikud Pühapaigad. Väärtused Ja Kaitse
Total Page:16
File Type:pdf, Size:1020Kb
Õpetatud Eesti Seltsi Toimetised Verhandlungen der Gelehrten Estnischen Gesellschaft Commentationes Litterarum Societatis Esthonicae XxxvI Looduslikud pühapaigad Väärtused ja kaitse AGNE TRUMMAL 9.09.1973 – 6.11.2005 Õpetatud Eesti Seltsi Toimetised 36 Maavalla Koda Tartu Ülikool Õpetatud Eesti Selts Looduslikud pühapaigad Väärtused ja kaitse Tartu 2007 Koostajad: Ahto Kaasik, Heiki Valk Toimetaja: Heiki Valk Korrektuur: Katrin Soon, Mari-Ann Remmel Resümeede keeletoimetaja: Mariko Veldi Kujundaja ja küljendaja: Pille Niin Esikaanel: Pael Samma hiiepuu tüvel. Foto Ahto Kaasik Tiitellehe pöördel: Agne Trummal Muinsuskaitseameti juhatajana. Foto Erik Riikoja Raamatu väljaandmist on toetanud: Muinsuskaitseamet, Hasartmängumaksunõukogu, Kultuuriministeerium, Siseministeerium, Keskkonnaministeerium ning Haridus- ja Teadusministeerium ISSN 1406-8486 ISBN 978-9949-151-75-2 Sisukord Heiki Valk Saateks 9 Preface 15 Agne Trummal Konverentsi “Eesti ajaloolised looduslikud pühapaigad eile, täna, homme” avasõna 17 Greetings to the conference Historical Natural Sanctuaries Yesterday, Today, Tomorrow” 20 Ahto Kaasik Ajaloolised looduslikud pühapaigad – väärtused looduse ja kultuuri piirimail 23 Historical natural sanctuaries – values on the borderland between nature and culture 72 Aare Kasemets Looduslike pühapaikade kultuuri- ja looduspärandi kooshoidmine: jätkusuutlikkuse eeldused 77 Cultural and natural heritage of holy natural places: preconditions for sustainability 128 Heiki Valk Looduslikud pühapaigad kui muistised: arheoloogia vaatenurk 135 Sacred natural places as archaeological objects 169 Eerik Leibak Hiied kui loodusobjektid 173 Sacred forests as natural objects 181 Auli Kütt Maarahva pühade puude ja puistutega seotud käitumisnormid 185 Behavioural norms related to sacred trees and groves of Estonia 211 Mall Hiiemäe Pühapaigad kui mentaalse maastiku objektid: mõiste ja väljund 215 Holy natural places as objects of mental landscape: the concept and its manifestations 235 Mari-Ann Remmel Hiiepärimuse sõnum tänases Eestis: lähteandmeid ja tõlgendusvõimalusi 239 Message of the grove-tradition in the present time: source materials and interpretations 257 Kärt Vaarmari Ajalooliste looduslike pühapaikade kaitse õiguslikke aspekte 263 Legal aspects of protecting sacred natural places 285 Marju Torp-Kõivupuu Ristipuud Lõuna-Eesti maastikul ja rahvapärimuses 289 Cross-trees in southern Estonian landscape and folk beliefs 314 Autorid 317 Lisad 1. Eesti ajaloolised looduslikud pühapaigad. Uurimine ja hoidmine. Valdkonna arengukava 2008–2012 321 2. Näiteid pühapaikade kohanimedest 345 3. Head tavad hiies 349 Saateks See raamat kõneleb Eesti looduslikest pühapaikadest – hiiekohta- dest, pühapuudest, ohvrikividest ja -allikatest. Samuti nende olukorrast ja tähendusest meie kultuuri- ja identiteediruumis nii minevikus kui ka kaasajal. Ehkki looduslikke pühakohti võib pidada siinse põliskultuuri lahutamatuks osaks, on nende järkjärguline taandumine elavast kultuuripildist alanud ammu. Paljud neist hävitati võõraste isan- date käsul juba mõisaajal, veelgi tõsisemat mõju avaldasid aga 19. sajandil toimunud suured muutused maarahva väärtushinnangu- tes ja võõrdumine vanadest tõekspidamistest. Arvukatele püha- paikadele said nüüd saatuslikuks talunikest põllumehed, sageli ümberasujatest uusasukad – tavalised inimesed, kelle jaoks oli esmatähtis maast saadav tulu. Eelkõige majanduslikult mõtlevaid inimesi on leidunud läbi aegade. Suur hulk pühapaiku hävis ka 20. sajandi teisel poolel maaparanduste ja ehitustööde tagajärjel ning kahjuks on pühakohad vahel praegugi vaid takistuseks äriprojek- tide teostamisel. Paljud looduslikud pühapaigad ei ole aga hävinud, vaid on lihtsalt unustusse langenud, sest läbi suurte aja- ja kultuuri- 10 Heiki Valk murrangute pole teadmised, tõekspidamised ja arusaamad ühelt põlvkonnalt teisele edasi kandunud. See, mis oli tähtis vanasti, on praeguseks tihti asetunud mälu ääremaadele ja teadmine pai- kadest, mille kohta võib rahvaluulearhiividest leida veel küllalt- ki üksikasjalikke pärimusi, püsib täna sageli vaid kohanimedena. Ka mäletavad looduses olevaid pühakohti ja oskavad neid kät- te näidata enamasti üksnes vanemad põlisasukad – need, kelle lapsepõlv jääb sõjaeelsesse aega. Paraku on selliseid inimesi alles jäänud vähe, sest nõukogude aeg tõi suuri katkestusi asustuse ja teadmiste järjepidevusse. Siiski võiksid eestlased oma kultuuritraditsioonide kestvuse ja pikaealisuse üle uhkust tunda. Läbi aegade on siinse maarahva teadvuses leidunud kindel koht looduses asuvatele pühapaikadele ning need kohad on olnud ka praktilise abi allikad. Nõnda on see olnud 19. sajandi ärkamisajani ning kohati kauemgi. Sedavõrd suur uskumuslik mitmekesisus ja põliskultuuri traditsioonide säilimine kristliku kultuuri üldises raamistuses on läänepoolse Euroopa laiemal taustal silmapaistvalt erandlik. Vaatamata aegade muutumisele pole pühapaigad kaotanud oma tähendust ka kaasaegses Eestis. Vastukaaluks linnastumi- sele ja tänapäevasele rahamaailmale on ühiskonnas selgesti ole- mas teistsugused – loodust, keskkonda ja traditsioone toetavad väärtushinnangud. Ehkki mitte enam samal viisil kui sajandite eest, vajatakse pühakohti ning teadmist nende kohta ka praegu. Inimesi, kelle jaoks on tähtis side looduse ja minevikuga, leidub ühtviisi nii maal kui linnas. Tuleb tõdeda, et riiklikul tasandil on looduslike pühapaikade- ga seotud probleemid jäänud kõrvaliseks ühtviisi nii loodus- kui ka muinsuskaitse seisukohast. Seda mitte ainult nõukogude aja vältel, vaid Eesti omariikluse aegadelgi. Et tagada Eesti kultuuri- ja loodusruumis leiduvate väärtuste säilimine, pöördus Maavalla Koda 2000. aasta paiku looduslike pühapaikade küsimuses mitme Saateks 11 riigiasutuse poole. Nii Kultuuri-, Sise-, kui Keskkonnaministee- riumis saadi positiivse tagasiside osaliseks. Pikaajalise töö tule- museks oli Eesti looduslike pühapaikade riiklikku programmi ettevalmistava töörühma loomine Kultuuriministeeriumi juures. Töörühm tegutses 2004. aasta sügisest 2005. aasta hiliskevadeni, määratledes kavandatava ajaloolisi looduslikke pühapaiku käsit- leva riikliku programmi ülesanded ja valmistades ette selle es- mased alusdokumendid. Seda töörühma juhtis Muinsuskaitseameti noor peadirek- tor Agne Trummal, keda iseloomustas ühest küljest asjalikkus ja keskendumisvõime, teisalt aga suur inimlik soojus ning soov ja võime mõista kõiki osapooli. Ja lisaks teadmine, et muinsus- kaitse peaks hõlmama mitte ainult materiaalsete mälestiste, vaid ka vaimse pärandi ja kultuuritraditsioonide kaitsmist. Siiras tahe jõuda probleemide olemuseni ning püüd neile parimat lahendust leida olid Agnele omased ka pühapaiku puudutanud aruteludes, olgu siis tegemist töörühma koosolekutega või nõupidamistega Paluküla hiiemäe küsimuses. Tõsiselt häid juhte ei ole palju, ühega neist oli võimalus kok- ku puutuda ka pühakohtade töörühma liikmetel. Paraku mitte kauaks: Agne lahkus meie hulgast Tallinn–Tartu maanteel 2005. aasta pimedal novembriööl. See raamat on tehtud teda mälesta- des ja tema mälestuseks. Raamatu lähtekohaks on 2005. aasta 17. märtsil Rahvusraa- matukogus Maavalla Koja eestvõtmisel toimunud konverent- si “Eesti ajaloolised looduslikud pühapaigad eile, täna, homme” ettekanded. Ürituse avasõnavõtt pärineb Agnelt. Samal kombel, sissejuhatusena järgnevale, avab see ka käesoleva raamatu. Et te- gemist on helilindilt mahakirjutatud tekstiga, mida kõneleja pole ise näha ega muuta saanud, on toimetamine olnud vähene ning hõlmab vaid mõnede kõnekeelele omaste ütlemisviiside ja lausete kohendamist. 12 Heiki Valk Nii nagu konverentsil, on ka raamatus mitmelaadseid üles- astumisi ja sõnavõtte: mõned rohkem mõtisklevad-arutlevad, tei- sed teaduskesksema lähenemisega. Arvestades pühapaikade tee- ma iseloomu, pole ühtluse ja ühtsuse taotlemine omaette sihiks olnudki. On ju looduslikud pühapaigad avar ja mitmepalgeline valdkond, mis puudutab väga erineva tausta, mõtteviisi, haridus- tee ja suundumustega inimesi. Lõppkokkuvõttes vahendab kirju- tatu aga ikkagi ühte ja sama – lihtsat, looduslähedast, ökoloogi- list ja kultuuritraditsioonide hoidmist pooldavat mõtteviisi. Raamat hõlmab mitmesuguseid vaatenurki: muinsus-, loodus- ja keskkonnakaitse ning erinevate teaduste omasid. Kirjutised võiksid pakkuda kaasamõtlemist üsna erinevate huvidega ini- mestele. Autorid loodavad, et raamatust on abi ka nende otsuste langetamisel, mis puudutavad Eesti looduslike pühapaikade tule- vikku nii riigi kui ka kohalikul tasandil. Kuna paljud looduslike pühapaikade saatust määravad otsused võetakse vastu omavalit- sustes, võiks raamat jõuda iga vallavalitsuseni. Olen kindel, et ajaloolisi looduslikke pühapaiku leidub kõigis Eesti haldusüksus- tes – seda vaatamata asjaolule, et paljud neist pole riikliku kaitse all ega kajastu mälestiste registrites. Ligi kahe aasta eest Rahvusraamatukogus toimunud ürituse ülesandeks oli veidi üksikasjalikumalt avada kavandatava Eesti looduslike pühapaikade riikliku programmi tähtsust ja eesmär- ke: ei paku ju ametliku dokumendi tekstile esitatavad mahu- ja kontsentreeritusnõuded selleks kuigi palju võimalusi. Vajadus tutvustada Rahvusraamatukogus kõneldut laiemale avalikkusele pole kadunud ka praegu. Osalt rohkem otsesõnu, osalt ridade va- hel on looduslikele pühakohtadele riikliku tähelepanu pööramise vajadus ka käesoleva kogumiku kirjutiste teemaks. Agne juhitud töörühm täitis oma ülesanded 2005. a kevadel ennetähtaegselt. Selle tegevuse tulemusena on tänaseks langeta- tud otsus käivitada Kultuuriministeeriumi haldusalas aastateks Saateks 13 2008–2012 riiklik valdkonna arengukava