MUINSUSKAITSERAAMAT 2010 MUINSUSKAITSERAAMAT 2010

MÕISA-AASTA / MÄNGUASJAMUUSEUMI TEATRIMAJA / PÄRNU VALLIKÄÄR / LINNAMILJÖÖ / AMANDUS ADAMSONI SUVEATELJEE / PROMENAAD / TAPEETIDE RESTAUREERIMINE / AJALOOLISED LINNAMAASTIKUD ARHITEKTUUR MARGISARJADEL / RINGVAADE AIN MULDMAA

Toimetajad: KAIS MATTEUS, LIINA JÄNES Keeletoimetaja: EPP VÄLI Tõlkija: EPP AARELEID Kujundaja: TUULI AULE Väljaandjad: MUINSUSKAITSEAMET, TALLINNA KULTUURIVÄÄRTUSTE AMET, EESTI KUNSTIAKADEEMIA MUINSUSKAITSE JA RESTAUREERIMISE OSAKOND Trükk: TALLINNA RAAMATUTRÜKIKOJA OÜ Toetas: EESTI KULTUURKAPITAL

Kolleegium: BORIS DUBOVIK, KALEV UUSTALU, ILME MÄESALU, LILIAN HANSAR, LEELE VÄLJA, HILKKA HIIOP, JUHAN KILUMETS, MART KESKKÜLA

Esikaanel Kõltsu mõis. Foto Martin Siplane mõis. Foto Martin Siplane 5 Tartu mänguasjamuuseumi uks. Foto Egle Tamm 35 mõisa tapeet. Foto Kadri Kallaste 65 Tatari asumi õhufoto. Foto Peeter Säre 75 kiriku orel. Foto Alexander Eckert 83 Märjamaa Maarja kirik, torni vaade lõunast pärast põlemist. Foto Armin Tuulse, 1943. Tartu Ülikooli kunstiajalooline fotokogu 97 Bath, Ühendkuningriigid. Foto Dennis Rodwell 103 Tallinna linnamüür Oleviste tornist vaadelduna. Foto Liina Jänes 113

ISSN 2228-0766

2011 sisukord

AJAGA SILMITSI. Anton Pärn 2 miljöö Vana hea linnamajapidamine. Kommunaal- mõisa-aasta majanduse mälestusmärkidest Tallinnas ja Kiltsi mõisa peahoone ja tiibhoonete mujalgi. Oliver Orro 76 restaureerimine. Nele Rohtla 6 Kuressaare Salvkaevud. Mihkel Koppel 82 LAUPA MÕISAKOOL. Jaan Jõgi 10 Puurmani mõisa peahoone restaureerimine. uuringud Sille Raidvere 14 Linnast muinsuskaitsealaks. Linnaehituslike KÕLTSU MÕIS. Artur Ümar, Jüri Irik 18 struktuuride muutused Eesti väikelinnades. MÕIS. Külli Must 22 Lilian Hansar 84 Restaureerimistööd mõisas: EESTI AJALOOLISED ORELID EI OLE ENAM TERRA peahoone, ait ja tall-tõllakuur. Mart Keskküla, INCOGNITA. Külli Erikson, Alexander Eckert 89 Kaarel Truu 25 17. sajandi lisandusi keskaegse Risti kiriku VIIMASED KÜMMEKOND AASTAT MÕISAS. ehitusloole. Kaire Tooming 93 Olev Suuder 29 Saka mõisa taastamise lugu. Tõnis Kaasik 32 Pfaffi suvemõisa häärber. Oliver Orro, Katrin ajalugu Etverk 34 Kunstiajaloo pärand mitme tule vahel. Muinsuskaitsest Eestis II maailmasõja ajal. ehitised Kristina Jõekalda 98 Kas Tartu mänguasjamuuseumi teatrimajal on mälestise tunnused? Egle Tamm 36 maailmast Uuenenud muuseum: Kiek in de Kök ja Eesti suunab maailma pärandipoliitikat bastionikäigud. Henry Kuningas 41 2010–2013. Riin Alatalu 104 Dominiiklaste kvartali Tuhkatriinu. Ajalooliste linnade haldamine. Henry Kuningas 45 Dennis Rodwell 107 Aadlimaja Toompeal. Kaljo Palo, Ville Lausmäe 48 Tallinna vanausuliste palvemaja. Niina Mäger 50 ringvaade Amandus Adamsoni suveateljee Paldiskis. Riigile kuuluvatest kultuuriväärtuslikest Kätlin Janson 51 hoonetest. Kalev Uustalu 114 Pärnu vallikäär: arheoloogia renoveerimis- MUINSUSKAITSEAMETI 2010. AASTA PARIMAD töödel. Rünno Vissak 54 KOOSTÖÖPARTNERID 116 Pärnu vallikäär: ajalooline linnamaastik TALLINNA KULTUURIVÄÄRTUSTE AMETI uues kuues. Kristiina Kupper, Karri Tiigisoon 58 RESTAUREERIMISPREEMIAD 117 Haapsalu promenaad ja kuursaal. Programm Eesti XX sajandi väärtusliku Tõnis Padu 59 arhitektuuri kaardistamine ja analüüs. ANGLA TUULIKUTE RESTAUREERIMINE. Tõnu Sepp, Leele Välja 118 Mihkel Koppel 62 Muinsuskaitseameti arhiivi peidus pool. haapsalu Raudtee ambulants. Tõnis Padu 64 Riina Hiob 120 Projekt SHIPWHER. Maili Roio 122 VILLEM RAAM 100. Juhan Kilumets 123 kunst RASMUS KANGROPOOL 80. Boris Dubovik 124 Tallinna Issanda Muutmise peakiriku 2010. AASTAL KAITSTUD MUINSUSKAITSE- JA ikonostaasi ajalugu ja konserveerimine. RESTAUREERIMISEALASED LÕPUTÖÖD 125 Maria Lillepruun 66 UUED MÄLESTISED 127 PUURMANI MÕISA TAPEEDID. Kadri Kallaste 69 Arhitektuur margisarjadel. Ain Muldmaa 128

1 Anton Pärn ajaga silmitsi

AJAGA SILMITSI

Raske on ennustada, millal suudame ületada kõik need Ometi oli võimalus restaureerimisprojekte olukorda arves- kärbete lõhed, mida tekitas viimaste aastate turbulentse tades paindlikult muuta, ehitustööde tähtaega pikendada täis majanduskliima. Kõike sai nähtud, nii alanud tõusu- või hoopis kokkuhoitud raha arvel uut sisustust hankida. aastaid muinsuskaitsealastes ettevõtmistes kui ka ma- Muidugi kaasnes sellega üks „aga”: iga suurem muuda- janduskriisist tulenenud ressursside drastilist vähenemist tus nõudis Brüsseli finantsmehhanismide kantselei kin- kogu valdkonnas. Nendes muutuste virrvarris oli mõisa- nitamisotsust, mis aga tihendas ehitaja ajagraafikut. Ka koolide „saak” kindlasti üks kümnendi meeldejäävamaid. ei puudunud meie praktikas tagasilöögid ehitushangete Põhjuseks 2008. aastal alanud ja sel kevadel lõppev Norra läbiviimisel. Seepärast valitses ehitusel tavapäraselt väga ja Euroopa majanduspiirkonna finantsmehhanismi suur- suur ajapuudus ja pingeline õhkkond, kus „tellija ja ehitaja toetus kogusummas 9,35 miljonit eurot ehk „vanas rahas” pole restaureerimistöid piisavalt väärtustanud, … kus tööd 146 miljonit krooni. Abi tuli kahest põhivaldkonnast: Eesti on sügisesse jäänud ja ehitaja võtnud endale suure riski, arhitektuuripärandi säilitamine ja võimalik kasutamine; … kus tehtud töö tuleb uuesti ümber teha, … kus restau- eeskätt ajalooliste mõisahoonete multifunktsioonilise reeritava osa maht on tunduvalt suurem planeeritust, … kasutamise toetamine (koolid) ning erivajadustega laste kus probleeme tekitab kõige rohkem vesi, … kus rohke õpi- ja arengukeskkonna parendamine. Viimasel juhul järelevalve hajutab vastutust, … kus tuleb võtta aeg maha, toetati kooli. Kui arvestada toetusele juurde et anda ehitajatele puhkust ning võimaldada kooli alusta- kooliomanike 15%-ne kaasrahastus, saame kogusum- mist rahulikumas õhkkonnas.” Ent ometi, mida rohkem maks pea 11 miljonit eurot ehk 170 miljonit krooni. Ja lõpu poole, seda enam muutus senine tonaalsus. Nii on seda kolme aasta jooksul! Ka nimekiri on soliidne: Kiltsi, lõpptulemuseks „silmapaistev konserveerimis- ja restau- Koigi, Lahmuse, Laupa, , Puurmani, Rogosi reerimistööde näide, … kus olulise panuse õnnestumisele (Ruusmäe), Suure-Kõpu, Vasta ja Väätsa – kokku andsid vald ja kooli juhtkond, … kus ehitaja arvestas kõigi KÜMME mõisakooli viies Eesti maakonnas. Kümmekond järelevalve märkustega ning töötas oma võimete piiril, … aastat tagasi, mõisakoolide programmi koostades, arvu- kus projekti autor leidis kõigile probleemidele jooksvalt la- tasime välja, et 65 koolile hooldusringi pealetegemiseks hendused” ja kus meie järelevalvaja võis lõpuks tõdeda, et vajame umbkaudu viissada miljonit krooni. „Norra küm- on „uhke talle usaldatud vastutusrikka ja huvitava objekti me” näitasid, et praegu see enam ei kehti. Rusikareeglina restaureerimistööde järelevalve eest.” Peale jäi tõdemus, on ühe kooli kordategemiseks vaja vähemalt miljon eurot. et järjekordselt taastati üks mõnusa õpikeskkonna ja aja- Niipalju arvude maagiast. loolise sisuga Eesti mõisakool. Ehkki viimased aruanded on veel lõpetamisel ja ehi- Tahan veel kord rõhutada, et ehitustööd peahoonetes tusarved ootavad tasumist, osutusid taastamistööd varem toimusid samaaegselt töötava kooliga: kõik pidid ühte plaanitust märksa tulemusrikkamaks. Oli võimalik eralda- majja mahtuma ja leppima tolmu, müra ning lastega. Tuli da täiendavaid vahendeid mitte ainult ruumide ajalooliste harjuda vastakate mõtetega, et koolis ei saa teha õppetööd interjööride ennistamiseks, vaid ka sisustuse hankimiseks. normaalsetes tingimustes ja ehitustööd ei tohi segada Oma osa oli siin restaureerimistööde jäämine kahe ajastu samas koolitööd. Kannatust pidi mitmel pool jätkuma põkkumise keskmesse, kus senine võidukallinemine oli paariks aastaks, mida leevendas vaid ootus taastatud aja- asendunud võiduodavnemisega. Lisaväärtusena algatati loolise oma kooli järele. näiteks Olustveres ja Väätsal keskkonnaprojektide abil Aruanded kõnelevad meile ka kõigi nende mõisa- ulatuslikke korrastustöid mõisaparkides. Kultuuriminis- koolide juures töötanud endiste Kultuurimälestiste Riikli- teeriumile langes Norra abi koordineerimisel vastutava ku Projekteerimise Instituudi (KRPI), Eesti Restauraatori ministeeriumi roll (v.a Lahmuse), mis tähendas ehitusar- ja KAR-Grupi pagasiga arhitektide, konservaatorite, vete kontrollimisi ja kinnitamist, doonorile mitmesuguste kunstiajaloolaste märkimisväärsest panusest. Kes teab, aruannete koostamist ning riigipoolse järelevalve korral- võib olla saavad need mõisakoolid tulevikus omamoodi damist objektidel. monumendiks just sellele põlvkonnale. Eesti Kultuur- Nüüd, kui enamik töid seljataga, saan jagada ühe kapitali 2010. aasta restaureerimispreemia määramine kõrvalseisja mõtteid. Lehitsedes igakuiseid aruandeid, Laupa mõisakooli projekti autorile arhitekt Jaan Jõgile tabasin end ühtäkki vanal luulereal „ei ole paremaid, hal- räägib enda eest. Loodan väga, et need tööd ärgitavad vemaid aegu”. Tõesti, kõik kordub: meie ehitusliku kon- meid kõiki elavamalt kaasa mõtlema ja arutama kasutatud serveerimise pikale praktikale vaatamata jagus neil ajaloo- konserveerimis- ja uurimismetoodikate, insenertehniliste listel ehitusplatsidel läbielamisi kõikides spektrivärvides. ja konstruktsiooniliste lahenduste, aga ka eksponeeritud

2 ajaga silmitsi Anton Pärn

(1)

(2)

(1) Laupa mõisakooli lapsed. Foto Kaarel Aluoja (2) Restaureeritud Suure-Kõpu mõisakool taasavati 1. aprillil 2011. Pildil kunagise söögisaali pompei stiilis seinamaalingud. Foto Jaan Vali

3 Anton Pärn ajaga silmitsi interjöörielementide või uute ruumikujunduste teemal. muud majandamismudelid, nagu vabaajaveetmine ja Meie praegune seis ja võimekus – kõik see vajab edasi- spaaturism Saka ja Vihula mõisate näidetel või (rahva) vaatavat arutelu. kultuuri- ja loomemajandusega mõisa kõrvalhoonete Arvestades riigi ja kohalike omavalitsuste praeguseid täitmine Olustveres ja Moostes. Kõrvale pole jäänud tra- tagasihoidlikke võimalusi suuremate tervikprojektide alga- ditsioonilise, kodusema eluviisi säilitamine Kõltsu mõisa tamiseks, on Norra abi ainus võimalus läbi aastate peava- näitel. lu valmistanud mõisakoolide halba tehnilist olukorda pa- Tahan väga uskuda, et külaelu elavdavad mõisa- randada ja koos sellega kaasaegne koolimiljöö ühes majad ja -ansamblid on võimelised maal inimesi kinni unikaalse, mõisale omase kõrge esteetilise keskkonnaga. hoidma. Mõisa ja küla hääbumise seosele viitas pea pool Aeg on näidanud, et seal, kus restaureerimistöödega on sajandit tagasi mõisavalitseja pojast arhitektiks sirgunud hooneis avatud ajaloolised interjöörikihistused, on ka mõis Edgar Johan Kuusik oma kurvas tõdemuses: „Kui esialgu ise end avanud mitmekihilise kogukonnaelu keskusena. paistis, et küla mõisa hävingust oli võitnud, näitas asjade Tundugu see mõnele praegu veel unistusena, kuid tänu edaspidine areng, et külale oli sama saatus määratud. enamikule mõisakoolidest on ümberkaudsel kogukonnal Nüüd seisame küla varemeil.”1 Kui meie ajal taas elule võimalus kaasa lüüa kohaliku hariduselu korraldamise äratatud ja taastatud mõisad suudavad kaasa rääkida ko- kõrval nt ringitöödes, vabaajakeskustes, osaleda piir- halikus igapäevaelus ning on jätkuvalt osa paiga kultuuri- kondlikus kultuurikorralduses (nt kontserdid, näitused, identiteedist, siis küllap on ka külal tugevust ja tulevikku. konverentsid-seminarid), turismile ja väikeettevõtlusele Olla kaasarääkija muutustes, on üks võimalus pääseda kaasaaitamises. Kohalikule elanikkonnale loob see kind- kõrvalejäetusest ja unustusse langemisest. lasti eeldusi uuteks tegevusaladeks ning kohalikule oma- valitsusele täiendavat tulubaasi. Mõisate arenduse tervikpilt on viimastel aastatel 1 E. J. Kuusik. Mälestusi ja mõtisklusi. I–V. [,] Eesti Päevaleht, päris kirev. Koolide kõrval on jätkuvalt juurdumas mitmed Akadeemia, 2011, lk 12

(3)

(3) Puurmani mõisa ahju kõrvalt krohvi alt leitud tekst ütleb, et siin töötas maaler Valgast. Foto Kadri Kallaste

4 mõisa-aasta

5 Nele Rohtla kiltsi mõis / mõisa-aasta

Liivaküla küla, Väike-Maarja vald, Lääne-Virumaa Arhitekt, muinsuskaitseline ja autorijärelevalve: OÜ Mõisaprojekt (Nele Rohtla) Insener: OÜ Edepol (Virgo Eiche) Arheoloogilised uuringud: OÜ Muinaslabor (Tõnno Jonuks) Ajaloolane: Ants Hein Peatöövõtja: AS Ervin Ehitus

Kiltsi mõisa peahoone ja tiibhoonete restaureerimine

Kiltsi mõisa peahoone koos poolkaarjalt liituvate galeriide Restaureerimislugu ja tiibhoonetega on pärit 18. sajandi lõpukümnest (pea- Peahoonet ja sellega külgnevaid tiibhooneid on restauree- hoone valmis 1790. a, tiibhooned mõned aastad hiljem) ritud mitmes järgus. 1995. aastaks sai katuse varemetes ning seda võib lugeda üheks silmapaistvamaks varaklas- olnud vasakpoolne tiibhoone. 2000. aastaks valmisid sitsistlikuks mõisahooneks Eestis. Omapäraseks teeb klassiruumid ja söökla parempoolses tiibhoones, 1997.– ehitise asjaolu, et see rajati vasall-linnuse varemetele, 1998. aastatel restaureeriti peatrepikoda ja sellega külg- kasutades kogu ulatuses ära vana vasall-linnuse gabarii- nevaid ruume. did koos kahe ümartorni ja kahe nelinurktorniga. OÜ Mõisaprojekt alustas uurimise ja projekteerimi- sega 2000. a. Uuriti põhjalikult värvi- ja krohvipindu ning Ajalugu arheoloogilisi kihistusi. Ehitamisele eelnenud tööjoonised Säilinud linnusemüüridel võib leida mitmeid ehitus- ja põhjalikud uuringud olid väga olulised edasise restau- etappe. 13. või 14. sajandist pärit linnus ehitati arvatavasti reerimisprotsessi õnnestumiseks. 2003.–2004. aastal 15. sajandi alguses ümber, kui seoses tulirelvade kasu- kindlustati nelinurktornide vundamenti, restaureeriti tuselevõtuga toimus linnuse arhitektuuris suur murrang. esimest korrust ning ehitati keldrisse katlamaja. 2008.– Tõenäoliselt on hoone nelinurktornidega lääneosa ehi- 2010. a toimusid peahoones suuremahulised restaureeri- tatud pea pool sajandit kestnud Liivi sõja ajal, kui tekkis mistööd, mis osaliselt puudutasid ka mõlemat tiibhoonet vajadus uue ajakohasema linnuse järele. Põhjasõjas kandis ja galeriid: paigaldati uus kivikatus ja krohviti fassaade. linnus suuri purustusi ja jäi aastakümneteks varemetesse, Projekt hakkas aga 2008. aastaks osaliselt vananema. kuni säilinud müüridele ehitati varaklassitsistlik mõisa- Uued andmed, eriti väljakaevatud keldri kohta, ja ruumi- hoone. programmi muutused tingisid ehituse käigus muudatus- Kiltsi mõis sai oma nime Gilsenite aadlisoo järgi, projekti tegemise. kelle käes püsis mõis 1581. aastani. Alates 1588. aastast Projekteerimisel püüti ühendada kaht nõuet: ajaloo- kuni 18. saj alguseni oli mõis Uexküllide, 1778. aastast lise lähtematerjali maksimaalne säilitamine ning hoone Bencendorffide nimel. Bencendorffide ajal ehitatigi kohandamine koolimajaks. Eriti rikkalikku ajaloolist in- vasall-linnuse varemetele varaklassitsistlik mõisahoone. formatsiooni sisaldav ainulaadne hoone nõudis aga mitte 1816. aastal omandas mõisa kuulus meresõitja Adam ainult materjali säilitamist, vaid ka maksimaalset ekspo- Johann von Krusenstern, kes kirjutas oma põhilised tea- neerimist. Sellest põhimõttest lähtutigi. Kuigi kogu hoone dustööd just seal. Krusensternide järeltulijate käes püsis on täis ajalooliselt väärtuslikku informatsiooni, rajati tu- mõis veel 19. saj lõpuni, mil see pärandus Rüdigeridele. rismi arendamiseks keldrisse linnuse eri ehitusjärkude ja Viimane omanik oli alates 1911. aastast Alfred von Uexküll- detailide tutvustamiseks muuseumiruumid. Güldebandt. 1920. aastast alates on mõisas kool. Nii välis- kui ka sisearhitektuuris püüti põhiliselt Peahoone ruumisituatsiooni mõjutasid suurel määral taastada varaklassitsistlikku ehitusjärku, kuid osaliselt on vanemad ehitusetapid. Varaklassitsismile iseloomulikuna eksponeeritud ka hilisemaid kihistusi. Peahoone lõuna- võib märkida siiski avarat vestibüüli ja üldjoontes anfi- küljele on taastatud 19. saj keskpaigast pärit rõdu, sise- laadset ruumijaotust. Sisekujunduses on väärtuslikuks ruumides on eksponeeritud mitmeid detaile ja maalinguid osaks tisleritöö – arvukalt säilinud tiibuksed, pea- ja 1870. aastatest ja 20. saj algusest. kõrvaltrepi kujundus – ning mitmetes ruumides leiduvad Väga väärtuslik on keldri keskaegne ruumilahendus seina- ja laemaalingud ning laekarniisid. 19. ja 20. sajan- ning säilinud viimistluse katked: eriti tuleb esile tõsta dil ehitati hoonet suhteliselt vähe ümber ning oma põhi- keskaegselt krohvilt leitud süvistatud piirjoontega kujutisi. lahenduses on see siiani üldjoontes muutmata. Detailidest on tähelepanuväärsed näiteks rootsiaegne

6 mõisa-aasta / kiltsi mõis Nele Rohtla

(1)

(2) (5)

(3) (6)

(4)

(1) Kiltsi mõisa teevad ainulaadseks peahoone esist väljakut ääristavad kaarjad tiibhooned. Foto Avo Seidelberg (2) Kiltsi mõisa fassaad. Foto Nele Rohtla (3) Barokse kahepoolse trepiga fuajee. Foto Avo Seidelberg (4) Heli Tuksam ja Tuuli Puhvel seinamaalinguid restaureerimas. Foto Nele Rohtla (5) Pompei stiilis maalingud. Foto Avo Seidelberg (6) Ustel õnnestus välja puhastada kõige alumine värvikiht. Eriti mõjusad on vana värvikihiga uksed restaureeritud seina- ja laemaalingutega ruumides – pompei stiilis maalingutega ruumis ja selle kõrval olevas pavil- joni toas –, kus need moodustavad koos seinte ja laega ühtse algse viimistlusega terviku. Foto Avo Seidelberg

7 Nele Rohtla kiltsi mõis / mõisa-aasta

(7) (10)

(11)

(8) (12)

(9) (13)

(7) Nurgatorni restaureeritud seinamaalingud. Foto Nele Rohtla (8) Parkettpõranda kahjustunud kilpi üles võttes avastati loomakarvade alt 19. saj algusest pärinevad märkmetega kaardid, mida tõenäoliselt kasutas A. J. von Krusenstern oma merereisidel. Need konserveeriti ning üks paremini säilinutest riputati sama ruumi seinale. Foto Kais Matteus (9) Parempoolse ümartorni restaureeritud laemaaling. Foto Nele Rohtla (10) Ka mõisa pööning on eksponeeritud: katusekonstruktsioon proteesiti, katusekivid määriti alt mördiga, soojustus kaeti liivakihiga ja vanadest laudadest paigaldati korralikud käiguteed. Foto Avo Seidelberg (11) Kooli võimla keskaegses linnuseruumis. Vana munakivisillutise peale paigaldati uus paeplaatidest põrand. Lisandina projekteeriti trepiga puitrõdu, mis võimaldab hõlpsamat liikumist ning on vajalik evakuat- sioonitee. Foto Avo Seidelberg (12) Keldrikorruse muuseumi-osas eksponeeritakse linnuseruume nii, nagu nad kaevates välja tulid. Foto Avo Seidelberg (13) Unikaalne leid keldriruumi seinal. Keskaegselt krohvilt leitud süvistatud piirjoontega kujutised: inimese näoprofiil ja Malta risti kujund. Foto Nele Rohtla

8 mõisa-aasta / kiltsi mõis Nele Rohtla trepp ja keskaegse keerdtrepi alus võimlemisruumis (huvi- kogu pinda alumiste kihtideni ei puhastatud, säilitati kihid ruumis), üksikud raiddetailid müürilaos ja langev võlviosa fiiberkiuga lubipahtli all. (linnuse kanalisatsioon). Säilinud on veel hüpokaustahju Säilitati ja restaureeriti vanad uksed, aknad, kamin alus, soojakanali katteplaat ümmarguse avaga ja vanad saalis ja ahi kolmandal korrusel, keraamilistest plaatidest munakivipõrandad keldrikorrusel. põrandad trepikojas ja mõisaaegses vannitoas, laud- Keldris välditi müüride uuesti ladumist, varisemis- põrandad ja üks parkettpõrand ümartornis. Parkettpõranda ohtlikud kohad kinnitati. Vana krohv keskaegsete grafiti- restaureerimisel avastati huvitav leid: kahjustunud kilpi tega ruumis konserveeriti. Muuseumi-osas püüti linnu- üles võttes leiti A. J. von Krusensterni merereisi andmete seruume eksponeerida nii, nagu nad kaevates välja tulid. põhjal koostatud 19. saj algusest pärinevad kaardid. Need Kooli võimlas on vana munakivisillutise peal uus paeplaa- konserveeriti Ennistuskojas Kanut ning üks paremini tidest põrand, mis kaetakse tundide ajal võimlemismat- säilinutest raamiti ja riputati seinale. tidega. Lisandina projekteeriti trepiga puitrõdu, mis on Uste restaureerimisel püüti vältida värvikihtide ee- vajalik funktsionaalsest seisukohast ja evakuatsiooniks. maldamist alumiste kihtideni. Osadel ustel jäeti värvikihid Linnuseruumide kasutuselevõtmisel pidi arvestama uue viimistluse alla, mõnedel eemaldati pealmised värvi- kõrgvee perioodil keldrisse tungida võiva veega (u viie aas- kihid ja eksponeeriti alumist kihti. Eriti hästi mõjuvad ta jooksul korra). Keerulise olukorra lahendamiseks pro- vana värvikihiga uksed restaureeritud seina- ja laemaalin- jekteeriti läbi osade siseruumide drenaaž. Sellegipoolest gutega ruumides – pompeimaalingutega ruumis ja selle peab seal pidevalt niiskusrežiimi jälgima ning kasutama kõrval olevas paviljoni toas –, kus uksed, seinad ja lagi perioodiliselt niiskusimureid. moodustavad ühtse algse viimistlusega terviku. Mõisaaegne ruumijaotus säilitati võimalikult suures Kogu restaureerimisprotsess oli keerukas ja raske, mahus. I korruse võlvruumides olevad pesemisruumid, paljud konstruktsioonid ja viimistlus olid vajumisest ja WC-d ning saun on eraldi puidust kappides, et mitte niiskusest tingituna väga halvas tehnilises seisukorras. lõhkuda terviklikku ruumilahendust. Vanad trepid restau- Hoone esiosal polnud vundamenti ning läbisadude tõttu reeriti ja rahuldavad nüüd tulekaitse nõudeid. Õppe- oli katuse- ja vahelaekonstruktsioonide olukord kehv. Nii köökki õnnestus sobitada mõisaaegsesse kööki, kus on sise- kui ka välisviimistlus olid kahjustunud ja hilisemate alles 20. saj algusest pärit pliit koos soojakapiga. Isegi parandustega rikutud. Olukorda raskendas riigihanke pööningut võib eksponeerida: vana katusekonstruktsioon protsess, kus valiku määras alapakkumine. Oli hea välja- proteesiti korralikult, soojustus kaeti liivakihiga, katu- õppega restauraatorite gruppe, samas ka restaureerimist sekivid määriti alt mördiga ja vanadest laudadest tehti halvasti tundvaid alltöövõtjate gruppe, samuti neid, kes käiguteed. vanast väärikast hoonest sugugi lugu ei pidanud. Suured Hoone teise korruse ruume kaunistavad mitmetest tõrked tekkisid peahoone fassaadide restaureerimisel ja ajajärkudest pärinevad maalingud. Enam restaureeriti algul krohvitööde tegemisel siseruumis, kus tuli mitu varasema perioodi (18. saj lõpu) maalinguid. Hilisemad, korda brigaadi vahetada. Eriti halvasti läksid plekitööd, vähem väärtuslikud trafarettmaalingud olid ka halvemini kuid häid meistreid on Eestis ka vähe leida. Mitu aastat säilinud, kohati vaid loetamatute katketena. Paiguti eks- väldanud restaureerimisprotsess kinnitas, et alltöövõtjatel poneeriti hilisemate maalingute fragmente vanemate kih- ja põhilistel vastutavatel töötajatel (ka meistritel) peavad tide peal, ruumi üldmuljet killustamata. Kõik maalingud endal olema vajalikud oskused ja tegevusluba, peatöövõtja eksponeeriti, osaliselt neid tervikliku üldmulje huvides ühe inimese litsents ei garanteeri head tulemust. Samas retušeerides. Vanade eeskujul maaliti ka uusi ornamente. õnnestusid mõned väga rasked tööd hästi, näiteks suu- Näiteks saalis, kus värvisondaažid seintel maalinguid remahuline katuse- ja vahelae proteesimine (alltöövõtja ei tuvastanud, kasutati kõrvalruumist leitud ornamenti. OÜ Silby), uste puhastamine ja siseruumide karniiside Saaliga külgnevas loodusõpetuse klassis (varasem söögi- restaureerimine. Head tööd tegid ka linnuseruumide saal) taastati samast leitud fragmendi järgi seina ülemises konserveerijad ja müüriparandajad. Kiitmist väärivad veel osas varaklassitsistlik ornament. Kogu hoonest võib leida maalingute restaureerijaid: Tartu Kõrgema Kunstikooli hulgaliselt värvisondaaže, mis näitavad kihistusi ja vii- õpilased ja vilistlased, kes töötasid Heli Tuksami ja Tuuli mistluse mitmekesisust. Erilist tähelepanu on pööratud Puhveli juhendamisel. sondaažidele saali kõrval olevas muusikaklassis (hilisem Kokkuvõtteks võib öelda, et hoolimata mitmesugus- söögisaal), kus eksponeeriti suuremõõdulised sondaažid test ehitusaegsetest raskustest on esialgu püstitatud põ- põhilistest ajajärkudest: jahikimbumotiiv 18. saj lõpust, hilised eesmärgid täidetud ja üks meie huvitavamaid mõi- maalitud lillemotiivid 19. saj. lõpust, mitmes toonis maa- sahooneid kogu oma keskaega ulatuva ajalooga väärtusta- litud juugendlik karniis 20. saj algusest. Ruumides, kus tud nii üldlahenduse, detailide kui ka viimistluse osas.

9 Jaan Jõgi laupa mõis / mõisa-aasta

Laupa küla, Türi vald, Järva maakond Restaureerimisprojekt (2005) ja muinsuskaitseline järelevalve: OÜ Arhitektuuribüroo Kapiteel (Jaan Jõgi) Peatöövõtja: Pärnu REV AS (Märt Käige) Trafarettmaalingute restaureerimine: Õie Tilk Omanikujärelevalve: OÜ Valby (Mati Hürenen) Tellija: Türi Vallavalitsus

LAUPA MÕISAKOOL

2008. aastal avanes võimalus Norra riigi ja Euroopa ning esile tuues maksimaalselt õppeasutuse vajadusi ar- majanduspiirkonna finantsmehhanismide toel alustada vestav kaasaegne mõisakool. Peamine probleem oli kooli- Laupa mõisa peahoone terviklikku restaureerimist. Vara- töö vajadustele ebasobiv ruumijaotus, halb korrustevaheli- sema kümne aasta jooksul restaureeriti katus, fassaadid, ne ühendus ja arhitektuuristiilidevaheline konflikt. peatrepikoda ja mitmed siseruumid. Restaureerimistööde Siiani olid kooliruumidena kasutusel kaks maapeal- käigus tuli mul arhitektina tegeleda ka sisekujunduse kü- set korrust ja ainult pool keldrikorrusest, mida esimese simustega, nagu sobivate värvilahenduste leidmine, par- korrusega ühendas vaid üks trepp. Nüüd on kogu hoone, kettide, lühtrite ja kamina kujunduse kavandamine ning kõik kolm korrust, pandud terviklikult koos funktsioneeri- keldrikorruse garderoobide mööbli projekteerimine. ma. Seejuures on igal korrusel säilinud ja rõhutamist leid- Laupa mõisast on esimesi kirjalikke teateid Rootsi nud oma eripära ja staatus. Keldrikorruse seni kasutamata ajast, 1627. aastast. Üle kahe sajandi, aastatel 1630– osade kasutuselevõtuga suurenes oluliselt kooliruumide 1849, kuulus mõis Fersenite suguvõsale, kelle valitsemise pind. Funktsionaalse paratamatusena rajati esimese kor- ajal ehitati puidust õlgkatusega ühekorruseline häärber, ruse klaaskoja ja keldrikorruse vahele uus trepp, mis va- mille mõõtudeks oli 38x18 küünart. Praeguses mõisa- bastab kogu ruumilahenduse surutisest ja tagab loomuli- hoone ehituskehandis keldrikorrusel sellise hoone jälgi ei ku vaba liikumise läbi kõigi korruste. Olemasolevad trepid leidu, arvatavasti asus kirjeldatud puidust hoone mõnes vestibüülist teisele korrusele ja parempoolse tiiva kolme muus kohas. 1849. aastal sai mõis Taubede suguvõsa korrust ühendav külgtrepp restaureeriti, neist viimane omandiks ja 1856. aastal valmis praeguse hoone asukoha- üsna põhjalikult, lisades sellele raudbetoonaluse. Pea- le puidust ühekorruseline keldriga peahoone. Kahjuks sissepääs paikneb taas oma algsel asukohal peaterrassi põletasid selle mässajad 1905. aasta revolutsioonisünd- vasakpoolse klaasitud veranda otsaküljel. Suletuse tunnet muste ajal koos viinavabrikuga maha. Praegune ehk juba hoones ei teki, sest esimeselt korruselt avaneb kolm välja- kolmas Laupa mõisa peahoone on rajatud viimaseks jää- pääsu rikkaliku kujundusega terrassidele. Keldrikorruselt nud mõisniku parun Otto von Taube ajal aastatel 1911– on veel kaks väljapääsu ja lisaks teiselt korruselt neli 1913 arhitekt Jacques Rosenbaumi projekti järgi. Paraku pääsu rõdudele. jäi uue peahoone mõisaaeg lühikeseks. Kõige atraktiivsemad ja dekooriküllasemad ruumid Kool on Laupa mõisa peahoones katkematult asunud paiknevad ootuspäraselt hoone kahekorruselise keskosa juba 1922. aastast alates. Sellest ajast pärinevad ka väik- esimesel korrusel. Siin asub n-ö arhitektuurne raskuske- semad muudatused siseplaneeringus. se. Eriliselt tõusevad esile kaminaga vestibüül, mõisatuba Hoone on kõrge sokli ja esiletõusva kahekorruselise (endine saal) ja tütarlaste käsitööklass (endine söögi- keskosa ning ühekorruseliste eri pikkusega tiibadega tuba), kuhu on tellija soovil projekteeritud parkettpõran- kiviehitis, mida kroonib toretsev, keskosa sümmeetriateljel dad, kuigi algselt hoones neid ei olnud. Mõisatoa ja paiknevate lopsakate frontoonidega ning uukakendega käsitööklassi parketi muster on sümboolset järjepidevust mansardkatus. Hoonel on palju rikkaliku kujundusega taotledes tuletatud põlengueelset mõisasaali kujutava treppe ja rõdusid. Neobarokkstiilis fassaadikujunduse vana foto järgi. Vestibüüli parketi mustrile eeskuju andnud meisterlikkuse ja dekoorikülluse poolest on tegemist oma põrand asub hoopis Rootsis. Ruumide erilisust rõhuta- aja mõisaarhitektuuri tippteosega. Sümmeetriataotlusega vad messing-valgustid. Vestibüüli lühtrid on suhteliselt fassaadidest justkui sõltumatu juugendihõnguline plaani- täpsed koopiad ühest Laupaga mitte seotud ajaloolisest lahendus on raskepärane, mis on tingitud ilmselt sellest, valgustist. Mõisatoa ja käsitööklassi valgustid on aga arhi- et eelmisest hoonest oli põlengus säilinud kelder, mida tekti edasiarendus samadel ainetel. Nüüdsest kaunistab uue maja ehitamisel ära kasutati. Sestap püüti projektee- mõisatuba ka hävinud kamina asemele laotud uus valge rida ruumide asetus vana hoonega sarnane. kahhelkamin. Laupa mõisa peahoone restaureerimise peaeesmär- Vestibüüli kõrval olev kantselei ja direktori kabinet giks oli luua diskreetseid, kuid vajalikke muudatusi tehes on oma taastatud aaderdusega akende ja uksega samuti ja samal ajal kõike arhitektuuriliselt väärtuslikku säilitades silmapaistvad, külaraamatukogu osa on tagasihoidlikum.

10 mõisa-aasta / laupa mõis Jaan Jõgi

(1)

(2) (3)

(1) Laupa mõisa peafassaad. Projekti autor arhitekt Jaan Jõgi pälvis selle töö eest Eesti Kultuurkapitali 2010. aasta restaureerimispreemia. Fotod Martin Siplane (2) Mõisatuba (endine saal) (3) Kaminaga vestibüülile lisavad erilisust põneva mustriga parkett ning messingvalgustid

11 Jaan Jõgi laupa mõis / mõisa-aasta

(4) (7)

(5) (8)

(6) (9)

(4) Tütarlaste käsitööklass, endine söögituba (5) Peatrepi aluste vundamentide tühjaks kaevamisel saadi keldrikorrusele täiesti uus ruum – õpilaste garderoob (6) Massiivse kesksamba ning nelja võlvikuga keldrisaali kasutatakse rekreatsiooniruumina. Kogu keldrikorruse põrandat katavad dolomiidiplaadid ning ääristavad samast materjalist lõigatud profileeritud põrandaliistud(7) Esimesele korrusele viiv restaureeritud trepp (8, 9) Seinad kaeti uue viimistlusega, mille peale rekonstrueeriti ajalooline muster. Originaalsed trafarettmaalingud eksponeeriti sondaažidena

12 mõisa-aasta / laupa mõis Jaan Jõgi

Korruse parempoolne tiib jäi üleni kasutusse klassiruu- Mõisa restaureerimise jaoks eriti olulised värviuu- midena. Valgustuseks tuli seetõttu paratamatult kasutada ringud viidi läbi samaaegselt ehitustöödega, et need ei kaasaegseid päevavalguslampe. Siinse koridori muudab segaks tavapärast koolielu. Mitmete ruumide seintelt köitvaks kolm restaureeritud neobarokset seinakappi. avastati trafarettmaalingute jälgi, paiguti isegi mitu kihti. Korruse vasakpoolses osas paikneb varem mõisaruumi- Leiti, et lihtsate trafarettmaalingute puhul ei ole kogu dest kohandatud võimlaplokk, mille mõne aasta tagust maalingu väljapuhastamine põhjendatud. Igasse ruumi lahendust nüüd vaid värskendati. jäeti sondaažiaknad, kuid (seinu katva) uue värvikihi peale Suurimaks muutuseks oli enamjaolt põlengueelsest rekonstrueeriti ajalooline muster. Ruumides, kus maalin- hoonest pärineva keldrikorruse täieulatuslik kasutuse- gujälgi ei tuvastatud, kasutati ära mõnest teisest ruumist levõtt. Korruse arhitektuurne lahendus on uus ja eristub leitud mustreid. Kuna kooli jaoks on erakordselt oluline selgelt põhikorruste omast. Keskseks ruumiks ja domi- seinte pestavus, oldi sunnitud värvima siseseinad firma nandiks sai vana katlamaja kiviseinte eemaldamise järel Caparol sisetöödeks ettenähtud silikaatvärvidega, kuigi avanenud kesksamba ja nelja võlvikuga saal, mida nüüd algselt oli seinte viimistlemiseks kasutatud lubikaseiin- kasutatakse rekreatsiooniruumina. Saal koos sellega värve. Hoones säilinud originaalsed avatäited restauree- liituvate koridoridega moodustab tervet korrust siduva riti. Mõned vahetasid vastavalt muudatustele seejuures ruumiketi, mille ehteks on suuremõõtmelistest Orgita asukohta. Puuduolevad avatäited tehti ajalooliste eeskujul. dolomiidi plaatidest laotud põrand, mida omakorda ää- Restaureerimisel suuri konstruktiivseid probleeme ei ristavad samast materjalist lõigatud profileeritud põran- esinenud. Olulisim oli keldrikorruse väljakaevatud ruumi- daliistud. Puhta geomeetrilise ruumimõju säilimiseks on des ette tulnud arvatust suurem allavundeerimise vajadus. ruumidesse teadlikult valitud maksimaalselt neutraalse Tööde käigus uuendati keskkütte- ja elektrisüsteem ja disainiga kaasaegsed valgustid. Täiesti uus ruum sel kanalisatsioon. Tehniliselt oli kõige keerulisem probleem korrusel on esikülje peatrepi alla tühjaks kaevatud vunda- nõuetele vastava ventilatsiooni paigaldamine hoonesse. mentide vahele rajatud õpilaste garderoob. Keldrikorruse Tööde keskel meeskonnaga nõuandjana liitunud venti- ruumide ülaosas jäi mõjuma väljakaevatud paekivimüüri- latsiooniinsener Ants Viilup seadis formaalsete normide tis, sellest allpool ehivad seinu allavundeeritud betoonist asemel esikohale füüsikaliste protsesside loogika ja veel väljaulatuvad suured maakivid, ebaesteetilise faktuuriga pooleliolev ventilatsioonilahendus sai kergem ja vähem pinnad kaeti lubikrohviga. Kooli vajadusteks said ära ka- märgatav. Halva üllatusena selgus, et erakordselt suurte sutatud kõik muudki keldrikorruse ruumid, millel enne sadude korral tõuseb põhjavee tase keldrikorruse põran- selget funktsiooni ei olnud. Siia mahub nüüdsest ka poiste dani, kuigi põrand on kogu aeg olnud samas tasapinnas ja tööõpetuse klass, mille vana laudpõranda alt leitud algse info varasematest sellesarnastest intsidentidest puudus. tellispõranda tervena säilinud kividest laoti näidiseks Igal juhul vajab see probleem võimalikult kiiret ja lõplikku väiksem samasuguse kalasabamustriga põrand väiksesse lahendust, mil iganes selleks raha ka leitakse. muuseumiruumi. Söögisaalis ja tualettruumides avati va- Fassaaditööd olid peamiselt varasema restaureerimi- helae konstruktsiooni eksponeerimiseks krohvi alt teras- se vigade parandus. Välistreppidele ja terrassidele paigal- talade vahele laotud tellisvõlvikud. Kõik krohviparandused dati uus hüdroisolatsioon, tehti krohvi- ja värviparandusi, tehti lubikrohviga ja seinad värviti lubivärviga, mille toonid muutmata sealjuures eelnevate restaureerimistega saavu- ei põhine siiski sondaažidel. tatud ilmet. Teine korrus, mis koosneb keskosas täiskorrusest Hoone restaureerimisel taotletud ehitusaegne stii- ja hoonetiibades mansardialusest korrusest, on täielikult litunnetus, keldri uus ruumilahendus ja esimese korruse kooli kasutuses. Koolipoolne nõue oli säilitada korruse keskosa esindusruumide siseviimistluse meisterlik taas- keskosas oleva saali lava ja varasemast remondist pärinev tamine on andnud mõisale pea samaväärse pidulikkuse, saali parkettpõrand. Lava portaalile anti ovaalse kaare ku- mis oli tal uuena. Mõisatuba, kus nüüd asub uus valge ju, lavaesine trepistik tehti sahtlitena lahtikäivaks ja lisati stuudioklaver, võimaldab koos kõrvalruumidega pääs saalist tagarõdule. Seni restaureerimata klassid said korraldada kooliväliseidki pidulikke üritusi. hoone ehitusaegse ilme, ainult valgustus on tänapäevane. Restaureeritud mõisahoone pakub koolile väärika ja Vasaku tiiva mansardialune kujundati avatud toolvärgiga samas kaasaegse õpikeskkonna. Tänu hoone funktsionaal- tervikuks, mis tugineb küll olemasolevale konstruktsioo- sele paindlikkusele on selle kestev kasutus tagatud ka nile, kuid mida organiseerivad kolm hoone pikiteljega risti tulevikus. Kool on mõisahoonele parim peremees: ei ole paiknevat järjestikku asetatud ovaalsete ülakaartega juu- ühtegi inimest, kes võiks seda sellisel juhul enda oman- gendivihjelist laia klaasust. Paremas tiivas säilitati tellija diks nimetada, küll aga on palju neid, kes võivad öelda, tahtel mõned varem remonditud ruumid muutumatult; et see maja on meie oma. osa sama tiiva ruume sai uue näo.

13 Sille Raidvere puurmani mõis / mõisa-aasta

Puurmani alevik, Puurmani vald, Jõgevamaa Muinsuskaitse eritingimused ja projekt: OÜ Ehitusmaa (Anu Kulbach, Kaja Onton) Uuringud: OÜ Mõisaprojekt ja AS KAR-Grupp Restaureerija: AS TEVO Stukk-dekoori ja maalingute restaureerija: OÜ Vana Tallinn Sisearhitekt: AS Restor (Reet Saluveer) Tellija: Puurmani Vallavalitsus

Puurmani mõisa peahoone restaureerimine

1860. aastatel ehitatud Puurmani mõisa peahoone on Välitööd neorenessanss-stiilis mõisaarhitektuuri väljapaistev näide. Hoonele paigaldati uus katuseplekk ning uuendati kogu Hoonet ilmestab neljakorruseline kaheksakandiline nur- vihmaveesüsteem. Fassaadilt eemaldati ulatuslikult gatorn. Põhiplaan on liigendatud: risaliidid neljas küljes, tsementkrohvi, tehti lubikrohviga parandused ning pind polügonaalsed väljaehitised nurkades, talveaed ja kaugele värviti lubivärviga. Et saada vanale krohvile võimalikult lä- eenduvad trepid. Külluslik fassaadidekoor on korrektse hedane koostis, tehti analüüsid. Uue krohvi koostiseks sai teostusega: esimese korruse sügava profiiliga krohvrus- Saaremaa lubi, purustatud lubjakivi ja liiv, mille koostist tika, lai vahekarniis, keeruka hammaslõikega peakarniis, ja fraktsiooni näitasid ka krohviuuringud. Hoone fassaadid toskaana sambad, torni ülemisel korrusel sammastele värviti valgeks – selle tooniga on aastakümnete jooksul toetuv kaaristu. harjutud. Saali ja teiste esindusruumide sisekujunduses on Äravajunud peasissekäigu trepp sai uue vundamendi kasutatud keerukates kombinatsioonides mitme ajaloolise ja graniitastmed. Mõisahoonele paigaldati ka uus välisval- stiili (rokokoo, varaklassitsism, klassitsism) elemente: gustus, mis aitab ehitise dekoratiivseid detaile ja karniise tahveldised girlandide ja portreemedaljonidega, rangelt esile tuua ka pimedal ajal. sümmeetrilise taimornamendiga laerosetid, lillevanikud, Puurmani mõisahoone põhjafassaadil peasissepääsu -palmikud, -kimbud, -vaasid, kannelüüridega pilastrid. ees olev veranda on algselt olnud tõenäoliselt avatud ja Heatasemelise tisleritöö näited on tõrvikute ja loorberi- hiljem akendega suletud. Veranda siseseinte uurimine tõi pärgadega kaunistatud kõrged tiibuksed, uksepealsed välja aaderduse, mis taastati. Tartu Kõrgema Kunstikooli karniisid, ehiskonsoolid, söögisaali kassettlagi. Ajaloolist mööbliosakonna õppejõud Annes Hermann oma mees- interjööri vääristavad ka mitmed historitsistlikud kahhel- konnaga taastas ka aknaraamide ja uste aaderduse. ahjud ja kaminad. Lõunakülje talveaiast pääseb imposantselt laienevate Hoonel on terviklikult säilinud algupärane välisilme, astmetega kivibalustraadiga trepistikule, millest suur osa ehituskonstruktsioonid ning fassaadi- ja interjööridetailid. oli hävinenud ning balustrid asendatud nõukogudeaegsete Mõisahoones on juba 20. sajandi esimesest poolest betoonpostidega. Seetõttu valati uued tagatrepi raketised alates asunud kool. Tänapäeval asub seal Puurmani ning valmistati maa seest leitud originaalbalustri järgi Gümnaasium. uued.

Restaureerimine Sisetööd 2009. a sügisel alustati Norra mõisakoolide programmi II etapis restaureeriti mõisahoone I korruse ruumid ja rahastamisel mõisahoone restaureerimist. Tööde alguses uuendati kõik eriosad. Enne restaureerimist uuriti lagesid, moodustati regulaarselt koos käiv grupp, kuhu kuulusid seinu ja põrandaid ning koostati esimese korruse sise- Puurmani Vallavalitsuse ja Puurmani Gümnaasiumi kujundusprojekt. esindajad, projekteerija, muinsuskaitseline järelevalve, Töid alustati 2010 jaanuarist I korruse saali ja esin- Muinsuskaitseameti maakonna vaneminspektor, omaniku dusklassi seinte lisauuringutega. Esindusklassi ehk tam- järelevalve ning restaureerimisfirma esindajad. Iga prob- mepuust kassett-laega söögisaali seinalaudise avamisel leemi kerkides arutas töögrupp jooksvalt läbi restauree- tuli välja hästi säilinud tapeet, mille restaureeris Eesti rimiskontseptsioonid ning tegi tõhusat koostööd parima Kunstiakadeemia restaureerimise ja muinsuskaitse osa- tulemuse nimel. konna doktorant Kadri Kallaste. Tartu Kõrgema Kunsti- kooli maalingute osakonna õppejõud Heli Tuksam uuris saali seinu ning avastas liivakivi-imitatsiooniga marmo- reeringu. Vanast marmoreeringust säilitati sondaažiaken,

14 mõisa-aasta / puurmani mõis Sille Raidvere

(1)

(2)

(1) Puurmani mõis. Foto Anatoli Makarevitsh (2) Puurmani mõisa peahoone restaureeritud saal. Uuringud fikseerisid seinte alumises viimist- luskihis lubjakivi-imitatsiooniga marmoreeringu, mille taastasid OÜ Vana Tallinn meistrid. Sammastega ühendatud saal ja talveaed said ühise parkettkatte, mille muster tehti saali vana parketi eeskujul. Fotod Raivo Tasso, Maakodu

15 Sille Raidvere puurmani mõis / mõisa-aasta

(3) (6)

(4)

(5)

(7)

(3) Fuajee seinad said tagasi mõisaaegse värvilahenduse ning trafarettmaalingud. Põrandal eristuvad ja sobituvad vanad ja uued põranda- plaadid. Vanadelt tahvelustelt ja uksepõskedelt eemaldati 8–10 värvikihti, et tuua esile suurepärane tisleritöö (4) Eeskoja seintelt leiti aader- datud pindasid ja erksiniseid toone. Aaderduse taastas Tartu Kõrgema Kunstikooli õppejõud Annes Hermann oma meeskonnaga (5) Söögisaal on hoone suurim üllatus. Pärast puittahveldise eemaldamist ilmsiks tulnud tapeet oli pea täies ulatuses säilinud, olgugi et kehvas seisukorras. Tammepuidust kassettlagi vajas vaid puhastamist ning värskendamist (6) Mõisaproua ruumide seinapaneeli alt leitud hiina tapeet ning kosmeetilise restaureerimiskuuri läbinud kahhelkamin. Ukseava viib nurgatorni, kus nüüd asub kooli direktori kabinet (7) Aastakümneid koolilaste rutakaid samme kandnud esimest ja soklikorrust ühendav kaunis metallist keerdtrepp sai puuduvad trepikäsipuupulgad

16 mõisa-aasta / puurmani mõis Sille Raidvere

ülejäänud pind aga viimistleti selle eeskujul. Stukkdekoo- Rikkalik puit-ornament ustel ja uksepõskedel puhastati saali lagedel maalinguid ei leitud. kuni viimaste värvikihtideni ja värviti üle. Sama töö tehti Stukkdekoori on esimesel korrusel rikkalikult. Mitmes ka kooli kantseleiruumis, mille täisulatuses puitpaneeli- ruumis leiti seintelt trafarettmaalinguid, mis puhastati dega kaetud seintel leidub ohtralt pärlikarbi ja lillemotiivi- osaliselt välja ja rekonstrueeriti. Mitmed ruumid said sise- dega puitdekoori. kujundusprojekti alusel uued, kuid ajastukohased tapeedid Paljud uksed ja aknad olid mingil perioodil olnud või värvilahendused. aaderdatud. Söögisaali kahepoolsetel ustel oli puidusüüd Algselt plaanitud saali vana parketi restaureerimise imiteeriv maaling niivõrd hästi säilinud, et ühel uksel õn- asemel pandi vana parketi peale uus, kuna vana oli kohati nestus esitleda vana originaalaaderdust, retušeerides seda nii õhukeseks kulunud, et pärast lihvimist oleks alles vaid kergelt. jäänud vaevalt millimeetripaksune kiht, mistõttu hakkaks Ahjud hoones on suuremalt osalt valged ornamenti- põrandakate kiirelt lagunema. Vana parketti eksponeeri- dega kahhelahjud, mida restaureerimiseks polnud tarvis takse ruutmeetri jagu saali nurgas. Uus kilpparkett telliti lahti võtta, neid korrastati vaid kergelt. Värvitud ahi pu- täpselt vana järgi, identse mustri ja mõõtudega. Sama hastati ja kaeti uuringute käigus välja tulnud toonis. Ah- põrandakate pandi ka talveaeda, kuna ruumid on avatult jude funktsiooniks mõisahoones on praegu ventilatsioon. ühendatud ning talveaia mõisaaegne betoonplaatidest Kosmeetilist laadi restaureerimistöid vajasid ka kaminad. põrand oli väga kulunud. Talveaia-kasvuhoone funktsiooni Kogu restaureerimiskontseptsiooni aluseks oli puu- ruum enam ei täida, pigem jääb see saalist kaunite sam- tuda vana võimalikult vähe, samas eksponeerida seda, mis mastega eraldatult salongiks. Betoonplaatidest põranda- avamiste käigus välja tulnud ning asendada kaotsiläinud kate säilitati uue parketi all ning sellest eksponeeriti detailid originaalide koopiatena. Sisetöid tehes tuli arves- vähemkulunud osa ahju ümbruses. tada, et hoones asub kool. Kooli tingimused eeldavad head Restaureerimiskontseptsiooni järgides üritati võima- valgustust klassides, seega oli üpris paratamatu, et klas- likult palju vanu puitpõrandaid alles hoida, siiski on hoo- siruumid said tavapärased lihtsad päevavalgustuslambid. nes ruume, kus pärast põrandate avamist ja puhastamist Esinduslikemates ruumides, nagu saal ja õpetajate tuba otsustati lõpuks uue materjali kasuks. Fuajee põranda paigaldati ajastukohased lühtrid. Esimese korruse klassi- vana betoonkivi säilitati seinte ääres vähem kulunud piir- ruumid jäävad gümnaasiumi vanemate klasside õpilaste kondades ning purunenud ja kulunud plaadid asendati päralt, kes ehk oskavad pärandit enam väärtustada ning uutega põhimõttel, et vana ja uus materjal peavad jääma hoida. silmaga eristatavaks. Uste ja seinapaneelide uurimisel leiti alumistes Mitmest ruumist leitud ajalooliste tapeetide kohta loe viimistluskihtides kullatise jälgi. Ustele jäeti sondaa- täpsemalt Kadri Kallaste artiklist „Puurmani mõisa žiaknad, et dokumenteerida kõiki varasemaid värvikihte. tapeedid” lk 69–74.

17 Artur Ümar, Jüri Irik kõltsu mõis / mõisa-aasta

Laulasmaa küla, Keila vald, Harju maakond Arhitekt: Arhitektibüroo Ehala & Irik OÜ (Jüri Irik) Sisekujundaja: OÜ Sisearhitektuuribüroo Art Aku (Kaire Kemp-Tišler ja Ea Andla) Ehitaja: AS Merko Ahjud: OÜ Oldschool Pargi I etapi kujundus: OÜ Kivisilla (Ülle Grišakov ja Triin Järve)

KÕLTSU MÕIS

Endise Keila kihelkonna mõisate hulgas on noorim ning rid, millel soojustus puudub, kuna ruume tarvitati vaid pindalalt üks väiksemaid. Landstelle ehk „poolmõisa” suvitades. Enamik Tallinna lähiümbruses paiknevatest suuruseks on märgitud sajandivahetuse aastaraamatutes suveresidentsidest (millest suurem osa on tänapäevastes 100 tiinu (0,18 adramaad),1 seega jäi ta suuruselt alla linnapiirides) olid soojustamata, kaugemad aga, mille isegi kirikumõisatele. Kauni Lahepera lahe äärde kujun- hulka kuulub ka Kõltsu, olid elatavad ka talvel. datud suvitusmõisa praegune uhke peahoone pärineb von Uue žanriga arhitektuuris muutus ka vorm ning Uexküllide valitsemise perioodist. Siis veel Wellenhofina stilistika. Teatavasti oli huvi rahvakunsti traditsioonide tuntud kanti tekkis teisigi suurejoonelisi villasid, nagu vastu kasvanud juba 19. sajandil keskpaigast peale, kuid näiteks Tallinna linnapea Maydelli ning Mohrenschildtide 1880ndatel sai see hoopis uue hoo. Lõikuvate katuse- suvemaja, kellele kuulus ka lähedal asunud tänapäevaks pindadega, erineva kõrgusega viilude ning torniga Kõltsu hävinud mõis. Sealse suvituskultuuri arengule mõisa peahoone on kaunistatud, võiks isegi öelda üle aitas oluliselt kaasa Tallinna – raudteeliini ava- kuhjatud, rahvuslike puitdetailidega. Äravahetamiseni mine. sarnase dekooriga on ka teine tänaseni säilinud Tallinna Sajandivahetuse arhitektuuri huviorbiiti tõusis eel- lähiümbruse suvemõis – XIX sajandi lõpus ehitatud kõige elamu, täpsemalt linnaäärne villa, maamaja. Just Annenhofi suvemõis Pirita-Kosel Kose tee 66. Erine- selles hoonetüübis leiti võimalus ilu ja otstarbe kõige har- val Kõltsu mõisast on Annenhofi mõisa arhitekt teada: moonilisemaks ühendamiseks. Tõeliselt väärtuslikku elu Brennen Mecklenburgist. Samas tekib Kõltsu mõisaga võimaldas vaid kesk rohelust paiknev eramaja – sellise tõ- lähemalt tutvudes kahtlus, kas arhitekti oskusi mõisa- demusega algas enamik toonaseid arhitektuurikäsiraama- hoone ehitamisel üldse kasutati. Plaanilahenduse teata- tuid. Sel ajal süvenes seisukoht, et ka mõisaansambel võib vad ebakõlad ja fassaadide ja katusekujunduse ebaühtlus olla midagi muud kui üksnes majanduslik keskus. Kõltsu ning kirevus viitavad tublile ehitusmeistrile (või ka tellija oli just selletaolise mõtteviisi üks paljudest viljadest. fantaasiaküllusele), kes ei suutnud loobuda kõigi oma Peahoone valmides 1883.–1885. a pälvis Kõltsu oskuste ja ehitusvõtete näitamisest, mis aga torni konst- mõisasüda toonases kirjanduses tunnustust ning imetlust. ruktsiooni juures oli juba selgelt üle jõu käinud. Nii näiteks kirjutas Eestimaa aiandusseltsi instruktor Fr. Nõukogude ajal tegutses mõisas pioneerilaager, Wrinkler 1898. aastal Kõltsust järgmist: „Klooga jaamast mille tarbeks püstitati ümbrusse palju uusehitisi. võib lühikese ajaga jõuda Kõltsu mõisa – paruniproua Hoone projekteerimisega alustati 2007. a lõpus. B. Von Uexkülli residentsi. Kogu selle suvelossi ümbrus Projekteerijatele anti üsna vabad käed, kuna mõisa oma- on perenaise enda kujundatud. Vaevalt too, kes seda mõi- niku ainus kindel eesmärk oli mõisa taastamine. Arhitekt sat näiteks 12–15 aasta eest on näinud, seda ära tun- ja sisekujundajad otsustasid hoone taastada elamuna, kus nekski. Arhitektuuriliselt ilmekas ehitis on ümbritsetud on ühtlasi võimalik korraga vastu võtta kuni 80 külalist kõigist külgedest hästi hooldatud lillepeenardega. Kuna ning neile mõnusat ajaviidet ja selle kõrvale ka keelekas- tööle on võetud asjatundlik aednik, on kõik lillerühmad tet ning suupoolist pakkuda. Romantiline ja puitpitsiline parimas korras. Üks minu projekteeritud suurem osali- kujundusjoon, mis iseloomustab hoone välislahendust, selt köetav kasvumaja võimaldab selleks toota vajalikku jätkub interjöörides. Alumisel korrusel asuvad kaks uhket taim-materjali...2” Isegi 1913. aasta Baltikumi aadressi- historitsistlikku saali, mida kaunistavad 19. sajandi lõ- raamat, mis muidu hinnangutes tagasihoidlik, peab va- pust pärinevad Turu kahlitehases (Abo kfab) valmistatud jalikuks Kõltsu kohta rõhutada: „Üks haruldaselt kena ja kaminahjud, väga uhke ning Eesti kontekstis haruldane kaunilt haljastatud elupaik3”. Sellisena oli mõisamaja 20. puittahveldisega lagi ning algselt hoone põhikehandiga lii- sajandi vahetusel tõusmas arhitektuurilise huvi keskpunk- detud juugendliku aknajaotusega veranda. Samuti tumeda ti mitte majandusliku keskusena, vaid ideaalse maamaja tahveldisega raamatukogu ning valge saal koos hiiglas- tüübina. Sel perioodil ehitatud maavillad võib tinglikult liku uue spetsiaalselt selle ruumi jaoks OÜ Oldschool’i jagada kahte gruppi: häärberid, mis olid soojustatud, kujundatud ja laotud kaminahjuga. Vanade kahhelahjude võimaldades eluruume kasutada ka talvel, ning häärbe- kahjustunud kivid asendati uutega, mille tähelepanelikum

18 mõisa-aasta / kõltsu mõis Artur Ümar, Jüri Irik

(1)

(2)

(1) Võssakasvanud pioneerilaagri majast on saanud taas uhke häärber, mida ümbritseb korrastatud park. Fotod Tiit Veermäe (2) Esimese korruse esinduslikke saale kaunistavad uhked historitsistlikud kaminahjud

19 Artur Ümar, Jüri Irik kõltsu mõis / mõisa-aasta

(3) (6)

(4) (7)

(5) (8)

(3) Kõik ajaloolised interjöörielemendid säilitati ning restaureeriti. Vanade kaminahjude puuduvate kahlite asemele tehti koopiad ning kütte- kolded seati taas töökorda. Tähelepanu väärib ka haruldane puittahveldistest kujundatud vana lagi. Foto Karl-Kristjan Nigesen (4) Värviliste akendega verandalt avanes kunagi ilmselt vaade läbi mõisapargi merele. Fotod Tiit Veermäe (5) Raamatukogutoale lisab ajaloolist hõngu sügav-roheliseks glasuuritud kividest vana kaminahi (6) Taastatud keerdtrepp fuajees (7) Moodne köögitehnika on peidetud ajalooliste vormi- de taha ning sobitub hästi mõisainterjööri (8) Katusekorrusel paiknevad hubaselt sisustatud magamistoad

20 mõisa-aasta / kõltsu mõis Artur Ümar, Jüri Irik

vaatleja tänu glasuuri tooni väikesele erinevusele ka üles parki rajatud sobimatud hooned lammutati. Mõisapargi leiab. I etapi kujundus tehti maastikuarhitektide Ülle Grišakovi Praegune mõisaköök vajab eraldi äramärkimist kui ja Triin Järve jooniste ja näpunäidete kohaselt. Merepool- uskumatu saavutus tehnika peitmises ning moodsate se pargiosa töödega jätkatakse 2011. aastal. Maantee- vahendite tootearenduses, et nad ajaloolised välja näeksid äärse sepistatud piirdeaia ja väravad valmistas Kunstiaka- ja ümbrusse sobituksid. Lõunatiiva nelja anfilaadse asetu- deemia professor kunstsepp Heigo Jelle. sega toa keskmised kaks ruumi kujundati WC-pesuruu- Projekteerimine ja restaureerimine sujus tihedas ja mideks ja garderoobideks nii maja tulevastele elanikele kui meeldivas koostöös omaniku ja Muinsuskaitseametiga. ka külalistele. Trepihall, milles taastati kulunud astmetega On vähe hooneid, mille restaureerimisse on omanik nõus puittrepp, avati teisele korrusele. pea piiramatult ressursse paigutama. Kohati võib isegi Katusekorruse ruumide lahendus muudeti muga- tunduda, et restaureerimisega on liiale mindud, vaadates vamaks. Sinna paigutati viis magamistuba koos iga toa pimedal ajal tuledesäras valgustatud mõisahoonet, kuid juurde kuuluva vannitoa ja garderoobiga, lisaks väiksemad eks see olnudki eesmärk – ideaalmaastiku kujundamine. panipaigad ning ventilatsioonikamber. Avati torni „mõ- Ajalool on omadus korduda. Nii nagu ütles Fr. Wrinkler tiskluskambrisse” viiv puittrepp. Mõisahoones mugava 1898. a Kõltsu kohta, võib korrata ka tänapäeval: „Vaevalt elukeskkonna tagamise seadmed, nagu maasoojuspump too, kes seda mõisat näiteks 12 – 15 aasta eest on näi- koos soojaveeboileri ja ventilatsiooniseadmega mahtusid nud, seda ära tunnekski.” kenasti veranda-alusesse keldriruumi. Suured torustikud paigutati varjatult põrandate alla ja seinte sisse. Mõisa ajal hoone üldmõju rõhutanud korrastatud 1 Baltisches historisches Ortslexikon. Wien 1985, lk 662. 2 park oli veel hiljaaegu vägagi metsistunud, nii et maan- Fr. Wrinkler. Mitteilungen über die Wirksamkeit des Estländischen Gartenbau-Verein zu Reval, 1898, lk 64. teelt arhitektuuripärli nähagi polnud. Kuid praeguseks 3 A. Richter. Baltische Verkehrs- und Adressbücher. Bd. 3. Estland. on teemant uuesti läikima löödud. Pioneerilaagri ajal Riga 1913.

(9)

(9) Valgusküllase salongi ehteks on spetsiaalselt selle ruumi jaoks tehtud ajalooliste motiividega suur kreemikat tooni kahhelahi. Foto Karl-Kristjan Nigesen

21 Külli Must alatskivi mõis / mõisa-aasta

Alatskivi alevik, Alatskivi vald, Tartumaa Muinsuskaitse eritingimused: ARC Projekt OÜ Projekteerija: ARC Projekt OÜ Ehitajad 10 aasta jooksul: Eviko AS – katus, läänetiib, peasissepääs; OÜ Framuug – idatiiva aknad; AS Haspo, AS Ehitusettevõte Rand ja Tuulberg – idatiib, fassaad Muinsuskaitseline järelevalve: ARC Projekt OÜ (Arvi Soonsein, Olev Suuder) Sisearhitekt: ARC Projekt OÜ (Ruth Pärnoja) Omanikujärelevalve viimases etapis: AS Tari (Heiki Part)

ALATSKIVI MÕIS

Ajalugu Restaureerimine 1753. aastal ostis XVI saj keskel rajatud Alatskivi mõisa Lossi restaureerimise lugu on kestnud juba kümme aas- Stackelbergide perekond, kelle omanduses oli mõis tat. Esialgu ulmelisena tundunud unistus on nüüdseks järgmised sada aastat. 1843. aastal abiellus krahvipreili teoks saanud. Sophie Heloise Marie Euphrosine von Stackelberg 1999. aasta detsembris toimus lossi äratuskontsert. paruni Ernst Friedrich von Nolckeniga. Nii läks Alatskivi Liivi Muuseumi eestvõttel koguti annetusi, koristati ja mõis Nolckenite suguvõsale. Sophie ja Ernsti vanem poeg köeti ruume, taastati ruumilahenduse algset seisu. Tööde Arved Georg von Nolcken oli see mees, kes oma kavandite planeerimiseks paluti abi Eesti Kunstiakadeemia Restau- järgi lasi ehitada oma perekonnale esindusliku eluhoone – reerimiskoolilt, kes prof Juhan Maiste juhtimisel korraldas Alatskivi lossi. Ehituse valmimist toetasid nii Nolckenite tulemusliku magistriõppe meistriklassi, millest omanik sai kui ka Arvedi abikaasa Loewensternide perekond. Lossi- hulgaliselt soovitusi lossi restaureerimise kavandamiseks. ehituse eeltööd algasid 1876. aastal, nurgakivi pandi 2003. a valmisid muinsuskaitse eritingimused ja 1880. aastal ja valmimist tähistati 1885. aastal. Hoone restaureerimiskontseptsioon, mille eesmärgiks oli lossi rajati Suurbritannia kuningliku residentsi –Šotimaal esindusliku rolli säilitamine ja taastamine. Aluseks võeti asuva Balmorali lossi (ehitatud 1853.–1855. aastatel) 1910. aasta fotod ja ajalooline õiend. – eeskujul. Sarnaseid kujunduselemente on mitmeid. Hoone konstruktsioonid olid suhteliselt heas seisu- Alatskivi loss oli Arved Georg von Nolckeni viieliikmelise korras, aga plekk-katuse tõsised läbijooksud tingisid perekonna kodu 20 aastat. Pärast 1905. aasta talurahva- esmatähtsaks tööks katuse vahetuse. Idatiivas ligi rahutusi Nolckenite perekond Alatskivi lossi enam alalise 120 aastat säilinud algne kiltkivikatus meelitas taas selle elupaigana ei kasutanud ja mõis renditi välja. materjali kasuks otsustama. Nii sai loss 2003. aastal taas 1919. aastal läksid Eesti Vabariigi Asutava Kogu kiltkivikatuse. vastuvõetud maaseadusega rüütlimõisad võõrandamisele. Kuna kõik Nõukogude ajal rajatud kommunikatsioo- Alatskivi mõis võeti 1919. aastal Eesti Põllutööministee- nid olid täiesti kasutuskõlbmatud, rajati järgmise etapina riumi hoolekande alla. 1923. aastast toimis ta aga riigi- lossi läänetiiba ning tuumikruumidesse uued elektri-, mõisana. 1920–1929 rentis Alatskivi vald riigimõisalt los- keskkütte-, vee- ja kanalisatsioonisüsteemid. 2005. a si ruume Alatskivi Kõrgemale Algkoolile. Lisaks paiknesid toimus juba peasaali, söögisaali, salongi, vestibüüli ja lossis veel metsavahi ning politseikordniku toad ning kabineti restaureerimine. I ratsapolgu telefoni keskjaam, osa ruume oli sõdurite Järgmine tähtis etapp oli 2006. aastal projektide käes. koostamine: idatiiva arhitektuurne põhiprojekt, sise- 1937. aastast üüriti lossi piirivalve Peipsi jaos- kujunduse projekt, välisfassaadide restaureerimiprojekt konnale. Sõdade ajal oli hoone sõjaväelaste käsutuses, ja pargi kujundusprojekt. Need lõid eelduse viimase ra- 1945. aastast masina-traktorijaama keskuseks, seejärel hataotluse esitamiseks EASile, seekord piirkondade kon- Kallaste rajooni täitevkomitee ja selle arvukate osakon- kurentsivõime tugevdamise programmi, et Alatskivi loss dade asupaigaks ning Alatskivi sovhoosi, külanõukogu, lõpuni restaureerida ja sisustada. Rahastamisotsus tuli söökla, kinosaali, raamatukogu jms teenistuses. 2009. aasta veebruaris ning 2010. a novembriks olid 1993. aastal anti loss 50 aastaks rendile Soome äri- riigihanke võitnud ehitusfirmad lossi põhilises osas res- mehele, kes aga restaureerimisega ei alustanudki. Rendi- taureerinud. Samal ajal viidi ellu ka pargi kujundustööde leping lõpetati kohtu korras 1999. aastal. Alatskivi lossi I etapp ja läänetiiva ruumide restaureerimine restoraniks. kordategemine oli taas Alatskivi valla kohustus, mida Kokkuvõtteks võib öelda, et kümne aasta jooksul algselt allasutuse Liivi Muuseumi ja hiljem Sihtasutuse toimunud restaureerimistööd on tehtud tundlikult, Alatskivi Loss abil täidetigi. hoone eripära arvestades. Restaureerimisprotsessi

22 mõisa-aasta / alatskivi mõis Külli Must

(1)

(2) (3)

(1) Öine aeg lisab lossile muinasjutulisust – fassaadivalgustus joonistab välja tornid ja astmikfrontoonid. Fotod Tõnis Järs (2) Restaureeritud eenduvad tornikesed lossi tagaküljel (3) Algupärase värvilahendusega trepihall

23 Külli Must alatskivi mõis / mõisa-aasta

võiks võrrelda lapse kasvatamisega, kus vanemad are- Alatskivi loss on suhteliselt uus härrastemaja ja see- nevad koos lapsega, saades ise targemaks, küpsemaks, tõttu erilisi üllatusi tööde käigus ei ilmnenud. Põnevust arvestavamaks. Samamoodi on arenenud ka Alatskivi lossi pakkusid soojuspumba trassi kaevamisel leitud suur praegused omanikud ja arendajad. Tõenäoliselt on meil kogus jahipüsse, huvitava kogemuse andis suhtlemine väga vedanud, et Nõukogude ajal planeeritud ulatuslikud lühtrite soetamisel Veneetsia Murano klaasitehasega ja restaureerimistööd raha puudumisel seiskusid. Tänu elevust tekitas värskele informatsioonile tuginev täiesti sellele jäi palju väärtuslikku pöördumatult rikkumata. uus värvilahendus galeriis. Tänapäevased restaureerimispõhimõtted ja materjali- 2011. a maikuuks on kogu Alatskivi loss sisustatud. valikud ning töövõtted on oluliselt paremad 30 aastat Kardinad, vaibad, mööbel ja näitused lisavad ajaloolisse varasematega võrreldes. hoonesse vürtsi veelgi. I korrusele tulevad lossiajaloo ja Kuna kaasaegsed Alatskivi lossi kasutusfunktsioonid restaureerimisprotsessi näitused, sest muidu kipub tegi- oli võimalik sobitada algsesse ruumilahendusse, jäi see jailgi ununema, kui hullust olukorrast hoone välja veeti. põhilises osas endiseks. Nii palju kui võimalik, püüti taas- II korrusele endistesse külalistetubadesse saabuv auline tada algseid interjöörilahendusi. Alglahenduste uuringud „külaline” Eduard Tubina muuseumina loob lossi külasta- ei lõppenud muinsuskaitse eritingimuste või põhiprojekti jatele arvestatava kultuurilise lisaväärtuse. staadiumiga. Uut informatsiooni lisandus pidevalt eelkõi- Alatskivi vald lossi omanikuna on hoonesse inves- ge ajaloolistelt fotodelt, mistõttu projektidesse viidi sisse teerides loonud Euroopa Liidu rahastamisprojektide toel mitmeid korrektiive. Olulist teavet saime näiteks lossi alg- võimalused turismiettevõtluse elavnemiseks kogu Peipsi- sete omanike Nolckenite järeltulijailt. Kuna väärtuslikem veeres. Nüüd, kui Alatskivi loss on taas õitsele puhkenud, osa lossi mööblist on tänaseni nende Saksamaa kodus, tunnetame seda paremini osana meie kultuuriruumist. olid sealt saadud värvifotod mööblivaliku aluseks.

(4) (6)

(5) (7)

(4) Peasaali ehivad kuulsate Veneetsia klaasimeistrite traditsioonide järgi valmistatud Murano lühtrid (5) Parunite endises söögisaalis, praeguses restoranis, restaureeriti kassettlagi, seinatahveldis ning kahhelahi (6) Elav tuli salongi restaureeritud kaminas meelitab külastajaid (7) Paruniproua magamistuba ootab kardinaid, vaipa, mööblit. Ruumis saab olema lossi ajalugu tutvustav ekspositsioon

24 mõisa-aasta / vihula mõis Mart Keskküla, Kaarel Truu

Vihula küla, Vihula vald, Lääne-Virumaa Projekteerijad: AS Restor (arhitektid Mart Keskküla ja Ija Kuuse; sisearhitektid Heli Eensalu ja Reet Saluvere) Ehitaja: AS Restor (projektijuht Indrek Eensalu, objektijuhid Ahto Viksne, Lembit Kilm)

Restaureerimistööd Vihula mõisas: peahoone, ait ja tall-tõllakuur

Vihula mõis asub Lahemaa rahvuspargis ning on ansamb- välimus. Hooneosad erinevad nii mõõtmetelt kui ka stiili- lisse kuuluva üle 20 hoonega piirkonna üks suuremaid elementide ja materjalikasutuse poolest. mõisakomplekse. Vihula paikneb geograafiliselt küllaltki Vihula mõisa rüüstati 1917. aasta revolutsiooniliste lähedal Põhja-Eesti tuntumatele ja mõisa- sündmuste ajal. Suur hulk peahoone sisustusest peksti tele, ent on seni ilmselt kehva seisukorra tõttu võrreldes puruks või tassiti laiali. Pärast mõisate natsionaliseeri- teistega tagaplaanil olnud. mist 1919. aastal jäeti mõisnikele õigus mõisasüdamesse Vihula mõis asub looduslikult atraktiivses kohas. elama jääda. Seda õigust Schubertid ka kasutasid ning Kompleksi läbib kõrgete paekallastega Mustoja jõgi, mis lahkusid Eestist alles 1939. aastal. 1941–1944 asus mõi- on veski ees tiigiks paisutatud. Peahoone paikneb jõe sas Saksa luurekool ning 1951. a seati sinna sisse invalii- vasakul kaldal ning seda ümbritseb terve kobar abihooneid didekodu, mille tarbeks tehti ruumilisi ümberkorraldusi. – õliait, tuvila, pesuköök, jääkelder –, ning veidi eemal 1982. aastal puhkes peahoones tulekahju. 1983. aastal ida pool asuvad tall-tõllakuur, ait ja valitsejamaja. alustatud restaureerimistöid ei viidud lõpule ning viimaste Vihula kujunes mõisaks juba 15. sajandil. Aastate aastateni olid kasutusel vaid põhjatiiva ruumid, ülejäänud vältel jõudis see olla Wrangelite, Lodede, Helffreichide, maja seisis tühjana. Schubertite ja teiste tuntud aadliperekondade valduses. 2008. aastal alustati projekteerimisega, mille üles- Pärast Teist maailmasõda kasutati Vihula mõisa hooneid andeks oli mahutada vanasse hoonesse restoran ja hotell. invaliidide koduna kuni 1982. aastani, mil peahoones Keldrikorrusele planeeriti köögi abiruumid, laod, tehni- toimus põleng ja see sai tugevalt kannatada. Pärast seda lised ruumid ning veinikelder. Keldrikorruselt algab uus ei ole kompleksi hooned terviklikku kasutust leidnud. korrustevaheline trepp ja lift teenindavale personalile. 2008. aastal omandas kompleksi OÜ Vihula Mõis ja I korrusele projekteeriti hotelli vastuvõturuum koos alustas kohe hoonete korrastamist. 2008–2009 restau- abiruumidega, baariruum, söögisaal ning restoranisaale reeriti ja korrastati tagamõis (vana mõisahoone), tuvimaja, teenindav köögiplokk koos abiruumidega. pesuköök, õliait, palmimaja, jääkelder ja kohvimaja. II korrusele projekteeriti restorani- ja baariruumid Aastatel 2009–2010 tehti töid ka peamajas, aidas ligikaudu 100-le külastajale koos sanitaarsõlmede, garde- ja tallis-tõllakuuris. Kolme viimati mainitud hoone peale roobi ja abiruumidega. on renoveeritud pinda kokku 2860 m² ja investeeringu III korrusele (pööning) projekteeriti hotellitoad ja suurus u 50 miljonit krooni. Kogu kompleksis on nüüd abiruumid teenindavale personalile nii, et arhailine man- 44 hotellituba, mis kõik vastavad 4* nõuetele. telkorsten jäi vaadeldavaks. Pööningu kasutusele võtmise tõttu lisati katusele vintskapid. Peahoone Hoone esialgsed avatäited olid suures osas viimases Kuni 19. sajandi alguseni asus Vihula mõisa peahoone tulekahjus hävinud. Uued uksed ja aknad projekteeriti praegusest kohast mõnevõrra eemal, seda funktsiooni 19. sajandil valmistatute eeskujul. täitis praegune nn tagamõis ehk valitsejamaja. Suurema lammutuse tingis liftišahti ehitus keldri- Peahoone ehitati mitmes järgus, ent põhiosas korruselt teisele korrusele. Sanitaarsõlmedesse, kööki, pärineb see 19. sajandi teisest poolest. Vanim on hoone restorani ja baaridesse projekteeriti sundventilatsioon. keskmine, sümmeetrilise ülesehituse ja keskse mantel- Ülejäänud ruumides on arvestatud loomuliku ning akende korstnaga osa, mille ehitusajaks on eri allikates pakutud tuulutusavade kaudu toimuva õhutusega. I korruse küte 18. sajandi viimaseid kümnendeid. 1860.–1870. aastatel on lahendatud veekandjal põrandaküttega, II ja III korruse ehitati esialgse hoone otstesse historitsistlikud juurdeehi- ruumidesse on paigaldatud veekandjal radiaatorid. tised, millega muudeti plaanilahendus ebasümmeetrili- seks. Lisatud lõunatiib on kahekorruseline, ent esialgsest Tall-tõllakuur hoonest veidi madalam, põhjatiib on kolmekorruseline. Tall-tõllakuur ja sellega samal joonel asuv ait paiknevad Mitmetest ehitusetappidest annab tunnistust ka maja mõisasüdames peahoone ja valitsejamaja vahelise pargiala

25 Mart Keskküla, Kaarel Truu vihula mõis / mõisa-aasta

(1)

(2) (4)

(3) (5)

(1) Sissesõit mõisa territooriumile on tähistatud kahe kivist väravapostiga. Need asuvad künka otsas tuuleveski kõrval ja paistavad maanteed mööda tulijale juba kaugelt ära. Postid on paigutatud pika allee algusesse, mõisahoonetest eemale (2–5) Mõisa peahoone enne (fotod 2 ja 3) ja pärast restaureerimist (fotod 4 ja 5)

26 mõisa-aasta / vihula mõis Mart Keskküla, Kaarel Truu

(6) (10)

(7) (11)

(8) (12)

(9) (13)

(6) Enamik mõisahooneid paiknevad veski ees tiigiks paisutatud Mustoja jõe kaldal (7, 8) Peahoone saal enne ja pärast restaureerimist (9) Saali parketi keskosa rõhutav muster (10) Peahoonesse rajati restoran ja hotell, taamalt paistev kunagine tall-tõllakuur aga kohandati spaa-keskuseks ja hotelliks (11) Lagunev ait enne restaureerimist (12, 13) Nii ait kui ka tõllakuur on ristkülikukujulise põhiplaaniga ühekor- ruselised poolkelpkatusega paekivihooned. Majad on ligikaudu ühesuurused ja neil on ka stiililt sarnaseid elemente. Tall-tõllakuur ja sellega samal joonel asuv ait paiknevad mõisasüdames peahoone ja valitsejamaja vahelise pargiala servas, mõisa sissesõidutee ääres. Fotod Restor, Peeter Sirge (5, 8, 12), Terje Ugandi (6)

27 Mart Keskküla, Kaarel Truu vihula mõis / mõisa-aasta servas, mõisa sissesõidutee ääres. Tall- tõllakuur, ait ja karniisist. 30.10.2008 varises uurimistööde käigus oota- nende vahel asuv kasvuhoone ning kõrge paemüüriga matult aidahoone idaosas eraldi asuva kuivati paekividest ümbritsetud rohtaed nende taga moodustavad arhitek- laotud vana tulemüüri viiluosa, mis välisel vaatlusel oli tuurselt ühtse ansambli. Nii ait kui ka tõllakuur on ristkü- eriliste kahjustusteta. likukujulise põhiplaaniga ühekorruselised poolkelpkatuse- Aida poolkelpkatus oli enne restaureerimistöid kae- ga paekivihooned. Majad on ligikaudu ühesuurused ja neil tud eterniidiga, kuid asendati algse eeskujul kivikatusega. on ka stiililt sarnaseid elemente, näiteks asuvad mõlema Katuse kandekonstruktsioon oli üldiselt hästi säilinud, v.a maja otsafassaadidel poolkelba all kaaraknad ning kül- endises kuivatis. Seal ei olnud säilinud algne toolvärk ning gedel sama kujuga petikud. Kõnealused hooned on mär- hilisem katusekonstruktsioon ei sobinud kivikatuse kan- gitud 1820. aastast pärinevale plaanile, ent nende täpne dekonstruktsiooniks ja vajas väljavahetamist. Muus osas ehitusaeg ei ole teada. Tõllakuuri ühe ukse kõrval müüris kandekonstruktsioon säilitati ja eksponeeriti. asub kivi aastaarvuga 1883, mis viitab tõenäoliselt mõnele Läbi kahe korruse paiknev endine kuivatiruum säilis ümberehitusele. esialgses mahus; katuse kandekonstruktsioon (toolvär- Talli-tõllakuuri keskmine osa on olnud pikivaheseina- gipostid ja tugikäpad) toetuvad projekteeritud ringrõdule. ga kaheks jagatud, seal asus tall. Hoone idapoolses otsas Avar 130-kohaline teisaldatava sisustusega saal võimal- olid tallimehe eluruumid ja lääneotsa kasutati tõllakuuri- dab korraldada konverentse, esitlusi ja muid suuremaid na. Kui mõisakompleks 1982. aastal Viru kolhoosi valdus- üritusi. Samas on veel kaks eri suurusega konverentsi- se läks, seati tall-tõllakuuris sisse puidutöökoda. saali, kus on säilitatud ja eksponeeritud originaalne risti 2003. aastal ehitati hoone läänepoolsesse osasse – asetsevate puittaladega vahelagi koos selle peal oleva tõllakuuri – saun koos vajalike abiruumidega. 2009. aas- laudisega. Puitvahelae peale valati uus betoonvahelagi, tal alustatud tööde käigus kohandati tall-tõllakuur spaa- mis võimaldas katusekorrusele rajada hotelli numbritoad keskuseks ja hotelliks. Põhikorrusele rajati spaa-kompleks (kaheksa kahekohalist tuba duširuumidega), koridori ja vajalike abiruumidega: kuus massaažiruumi ning puhke- kaks evakuatsioonitrepikoda ning tehnilised ruumid. Tu- ja riietusruumid. Samuti jäi toimima juba olemasolev badele tagavad loomuliku valguse katuseaknad. Fassaadi saunakompleks koos abiruumidega. liigendus ja kõik fassaadielemendid (karniisid, suured Uue funktsiooni ja ruumiprogrammi tõttu on petiknišid, krohvrustika) säilitati ja restaureeriti. lõunapoolsesse suuremasse talliruumi projekteeritud kergvaheseinu spaa-ruumide tarbeks. Vanu paekivist Probleemid kapitaalvaheseinu säilitati maksimaalselt; amortiseerunud Kõigil hoonetel esines vajumisest tingitud pragusid ning ja mitteväärtuslike ahjude lammutamisel tekkinud müüri- keerulisemaks tööks kujunes vundamentide tugevdamine. avasid kasutati ukseavadena. Katusekorrusele rajati hotelli Ait ja tõllakuur olid ehitatud madalatele maakivist vun- numbritoad (kaheksa kahekohalist tuba duširuumidega), damentidele, kus puudus siduv segu. Mitmete insener- neid ühendav koridor ja kaks evakuatsioonitrepikoda ning lahenduste hulgast valiti konstruktor Kuldar Ojala oma: tehnilised ruumid. Tubadele tagavad loomuliku valguse vundamendi väliskülg kaevati lahti ja maakivid seoti mo- lõunaküljele projekteeritud katuseaknad. noliitse betoonvaluga ning laiendati taldmik. Peahoones tuli tehniliste ruumide saamiseks rajada uued keldrid otse Ait liivakivisse ja valada olemasolevatele vundamentidele kuni Sarnaselt peahoonele ja tall-tõllakuurile on ka aita mit- kahe meetri sügavuselt tugevdused. meid kordi ümber ehitatud. Kõige selgemalt annab sellest Aidas ja tõllakuuris oli suurem töö betoonvahelagede tunnistust fassaadi keskosas asetsev kivitahvel kirjaga valamine sildega kuni 12 m. Kuna aidas olid originaalsed „Renovirt 1834, 1853”. katusekonstruktsioonid alles, tehti kogu valu vahelage ja Ristkülikukujulise põhiplaaniga (47 m x 15 m) hoone katust maha võtmata. Toolvärk toetati hiljem betoonile. on jaotatud põikvaheseintega viieks osaks, kõige idapool- Tõllakuuri originaalne toolvärk oli säilinud ainult osaliselt semas ruumis asus kuivati, ülejäänud ruumid funktsio- ning seal võeti kogu katus maha ja toolvärk paigaldati neerisid aitadena. Hoone algne plaanilahendus on põhi- hiljem tagasi. joontes säilinud. Aidahoone restaureeriti ja võeti kasutusele hotelli-ja Kokkuvõte konverentsikeskusena. Põhikorrusele projekteeriti avarad Aastakümneid ehitajatele, restauraatoritele ja muinsus- konverentsiruumid ja vajalikud abiruumid. kaitsjatele vaid peavalu ja probleeme valmistanud Vihula Massiivse paekiviehitise fassaadi kattev lubikrohv mõis pakub nüüdsest kõigile külastajatele silmailu. oli kohati suurte laikudena maha langenud, kahjustunud Vanadesse hoonetesse on maitsekalt pakitud rohkem oli ka suhteliselt keeruka profiiliga räästakarniis ja sokli kui nelikümmend numbrituba. Tsementkrohvilaigulistest krohvrustika. Osaliselt olid halvas olukorras ka paemüü- vanadest majadest on saanud minevik ja mitmekesise rid. Läänepoolses otsaseinas ja sellega külgnevas esisei- arhitektuuriga mõisakompleks kaunistab taas Mustoja nas olid suured praod, mis said alguse poolkelba alusest jõe kallast.

28 mõisa-aasta / mooste mõis Olev Suuder

Mooste alevik, Mooste vald, Põlvamaa Karjalaut – Folgikoda Projekt: Kurmik OÜ Ehitaja: Semuehitus AS, EVIKO AS Omaniku järelevalve: Vealeidja OÜ Muinsuskaitseline järelevalve: ARC Projekt OÜ Tellija: Mooste Vallavalitsus

Tööhobuste tall – Restaureerimistöökojad Projekt: Kurmik OÜ, ARC Projekt OÜ Ehitaja: Semuehitus AS, Kolmeti OÜ Omaniku järelevalve: Vealeidja OÜ Muinsuskaitseline järelevalve: ARC Projekt OÜ Tellija: Mooste Vallavalitsus

Viinavabrik – Fototurismi keskus Projekt: ARC Projekt OÜ, arhitekt Siiri Laanemaa Sisekujundaja: Kristina Lõuk Ehitustööd: Kolmeti OÜ Muinsuskaitseline järelevalve: Olev Suuder Tellija: Andrus Sipsaka

VIIMASED KÜMMEKOND AASTAT MOOSTE MÕISAS

Mooste mõisa uued hooned valmisid sadakond aastat ajaloolise keskuse eluspüsimise ja arengu teed, tagasi: peahoone 1909, karjahoov tööhobuste talli, kar- seda eeskätt tänu entusiastist vallavanem Ülo Needole. jalauda, sealauda, vankrikuuri, sepa-ja puutöökoja ning Tegevusi mõisas on nähtud koostoimivana ja jätkusuutli- ringmüüri, väravate ja kellatorniga 1904–1905, viinavab- kuna. Niisuguselt platvormilt lähtudes on ehitiste kohan- rik 1910, lisaks veel teisi hooneid. Terve mõisaansambel damine ja restaureerimine kõiki asjaosalisi kaasav ja in- sai täiesti uue kujunduse ja mõtte. Niisuguseid lühike- nustav. Ehitustööd on ju alles esimene etapp endise lauda sel ajavahemikul nagu ühe hingetõmbega uuendatud või viinavabriku uues elus. Elushoidmise püsikulud tuleb mõisakeskusi ei olnud Eestis palju, ammugi siis on neid teenida pideva läbimõeldud tegevusega. tänaseni säilinud. N-ö päris mõisaaeg e Nolkenite periood jäi uuenenud Moostes mõne aasta pikkuseks. Juhuste Karjalaut – Folgikoda tõttu jäid mõisahooned mõistlikku kasutusse ka pärast 1904–1905. a ehitati mõisa karjalaut kui mitte karjapi- murrangulisi sündmusi: maareform, sõjad, kolhoosikord. damise viimase sõna, siis arenenud kohaliku traditsiooni Härrastemajast sai koolimaja, mis töötab tänaseni. Kõrval- ja tehniliste võimaluste järgi: maakividest tellisääristuses hoonete kasutusviis on aja jooksul muutunud ning lähi- seinad, puitkonstruktsiooniga katus ning terastaladest ja minevikus neil otstarve peaaegu puudus. Karjahoov oli malmpostidest aluskonstruktsioon. üldpildis säilitanud kunagise väljanägemise, kuid seda ei Seinad ja katusekonstruktsioon olid üldiselt heas kasutatud ning tehniline seisukord oli rahuldav vaid tänu seisukorras. Vaid kohatised läbijooksud olid puitu mädan- arhitektuuri ja konstruktsiooni kapitaalsusele. Kuidas danud ning põhjapoolne külgsein oli veidi välja vajunud. leida uus kasutus hoonetele, mille algne funktsioon Hoone algupärane terviklahendus tuli säilitada, selleks oli tulevikus enam tagasi ei tule? Millega täita kunagised uus funktsioon, nii karikatuurne kui see esmapilgul võib mõisa karjalaudad, tallid, viina- ja õllevabrikud, meiereid, tunduda – karjalaudast kontserdisaaliks ehk folgikojaks veskid? Suurim probleem ongi vormi säilitamine pärast –, täiesti sobiv. Plaanilahenduslikult on mõlema tunnu- sisu kadumist. seks üks suur ruum. Kõik algupärased välisseinad säilitati Tänaseks on restaureeritud peahoone (1995–2005), viimase fassaadidetailini, otsaseinte puidust ehisdekoor ringmüür koos väravate ja torniga (2008–2009), puu- restaureeriti hävinud elemente asendades. Avatäited töökoda ehk praegune linakoda-külalistemaja (2005– valmistati analoogia põhjal uued, kusjuures soojapida- 2006), sepikoda, valitsejamaja ehk Mooste külalis- vuse tõstmiseks lisati nii pakettklaasidega topeltuksed stuudio (1990–2010) ning jahuveski ehk veskiteater kui ka aknad. Saali ja vestibüüli osas on ka välisseinte (2006–2007). Mooste mõisas ei ole ehituspärandi säilita- sisekülg säilitanud oma algupärase maakivi eksponeeriva mist võetud kui lühiajalist projekti, vaid kui laiemat, terve kujunduse. Kõrvalruumides on seinte soojustamiseks

29 Olev Suuder mooste mõis / mõisa-aasta kasutatud roomatte ja savikrohvi. Algne katusekonstrukt- ku kasutusse. Lootused täitusid: 2010. a oktoobris avati sioon säilitati, v.a lava kohal ja ees, kus ruumi kõrgemaks viinavabrikus fototurismi keskus ja külalistemaja. muutmiseks asendati see toekamate teraspostide ja liim- Viinavabrikul, nagu ikka restaureeritavatel ehitistel, puit-tarindiga. Põhiruumides ei ole ühtegi kaasaegset oli rohkesti kurvastavaid üllatusi varuks. Pärast lagune- sisekujunduslikku dominanti, interjöör jäeti vaid algupä- nud konstruktsioonide kõrvaldamist paljastus esmapilgul rase konstruktsiooni päralt, isegi folgikoja põranda okslik üsnagi rahuldavas seisukorras tundunud hoone tegelik tammelaud ei mõju segavana. Tahkel kütusel kekkütte- olukord. Segakonstruktsioonis hoone puitosad olid niivõrd süsteem on esindusruumides lahendatud põrandaalusena. kahjustatud, et need tuli kõik eemaldada. Algupäraste Ruumide aktiivse kasutuse ajaks on olemas ka puudega raudbetoonist vahelagede metallsarrused olid nii rooste- köetav õhkküte. tanud, et terastaladevahelised sektsioonid tuli demontee- rida ja uuesti valada, algsena säilitati vaid üks sektsioon. Tööhobuste tall – Kuna viinavabriku ühe nurga juures immitsev allikas oli Restaureerimistöökojad aja jooksul pisut kohta vahetanud (algselt voolas allikavesi Tööhobuste tall on laudaga samalaadne maakiviehitis, spetsiaalset renni mööda järve) ning selle tõttu muutus ainult pisut väiksem. Selle eksterjöör on restaureeritud küsitavaks seinte ja terassiinidel tellisvõlvi püsimine, tuli viimse detailini, k.a väljastpoolt ettetõstetavad aknad. osa müüritist ja kogu lagi lammutada ja uuesti ehitada. Restaureerimistöökodadele (põllumajandusmasinad, Väljapoole alusmüüre paigaldati drenaaž. savitöö) sobiv ruumilahendus tekitati uute vaheseinte- Katusekonstruktsioon vahetati täies ulatuses välja. ga. Oluline on ka välisseinte sisekülgede soojustamine Uueks katusekatte materjaliks valiti kummibituumen, kaasaegsete materjalidega. Algsest ruumist annab ette- algne materjal oli arvatavasti tõrvapapp. Fassaadi puitosa kujutuse akna ja selle ümbruse pakettklaasiga kaetud krohviti uuesti, kiviosas tehti parandusi. Huvitav on algse osa. Hoonet köetakse puidu keskküttega. lahenduse materjaliühtsuse mulje, puitosa krohvitud sei- nad on dekoreeritud laudadest karniiside ja aknaümbriste- Viinavabrik – Fototurismi keskus ga, millele on maalitud tellised. Kohandatud ja restaureeritud mõisahoonete hulgas oli Hoone madala osa katuse väljaehitised taastati kõige keerukam objekt järve kaldal paiknev viinavabrik 1981. a foto ja konstruktsiooni jälgede järgi. (tegelikult liitub stiiliühtselt sellega töölistemaja). Siseruumis jäi nagu viinategemisegi ajal domineeri- See oli mõisaansambli üks vähestest eravalduses ma kõrge destilleerimisruum oma transmissioonivõlli ja olevatest hoonetest, mis oli aastaid välismaalasest oma- treppidega. Töölistemaja muudeti külalistemajaks: prae- niku käes olnud ning lagunenud. 2006. aastal ostis vald gust luksust ega vaadet järvele pole seal varem kunagi viinavabriku tagasi ning müüs uuele ostjale tingimusel, et olnud. hoone peatselt restaureeritakse ja see jääb osaliselt avalik-

30 mõisa-aasta / mooste mõis Olev Suuder

(1) (5)

(2) (6)

(3) (7)

(4) (8)

(1) Mooste mõisaansambel 20. sajandi alguses (2) Endisest karjalaudast on saanud folgikoda. Foto Riho Semm (3) Folgikoja kontserdisaal. Saali interjööris oli võimalik eksponeerida maakivimüüre. Kõrvalruumide seinad kaeti soojustamisel roomattide ja savikrohviga. Foto Olev Suuder (4) Tööhobuste tall restaureerimistöökodadeks. Foto Riho Semm (5) Välisseinte siseküljed soojustati kaasaegsete materjalidega. Algne seinapind jäeti akende ümbruses pakettklaasiga kaetult siiski nähtavaks. Foto Olev Suuder (6) Kunagine Mooste mõisa viinavabrik. Avariilises seisukorras olnud hoone restaureeriti ning see funktsioneerib nüüd edukalt Eesti Fototurismi Keskusena (7) Masinaruum muudeti aatriumiks, kus saab vastuvõttusid korraldada. Säilitati osa viinavabriku omaaegsest sisseseadest, mis viitab hoone kunagisele funktsioonile. Teisel korrusel paikneb külalistemaja (8) Lagunev interjöör enne restaureerimist. Foto Olev Suuder

31 Tõnis Kaasik saka mõis / mõisa-aasta

Saka küla, Kohtla vald, Ida-Virumaa Projekt: Fredi Tomps, Kalle Rõõmuse Arhitektuuribüroo (Kalle Rõõmus, Kristiina Renter) Sisearhitektuur: Tiiu Lõhmus, Kristiina Renter Seinamaalingud: Tartu Kunstikool Restaureerija: Ferdmaster (välisfassaad ja katus), Restor (sisetööd)

Saka mõisa taastamise lugu

Saka mõis asub maastikuliselt erakordses kohas, otse Tol hetkel juhtisid minu otsust emotsioon ja 30 aasta Põhja-Eesti pankranniku serval. Alguses Suur-Saka vanune mälestus piirivalve poolt kinnipeetuna Saka (ß-Sack) nime kandnud mõis rajati 17. sajandil pärast mõisaõues veedetud päevast. Alguse tegi raskeks see, et seda, kui Rootsi kuningas Gustav II Adolf kinkis sealsed mõisa peahoone varemed koos amortiseerunud garaaži ja maad 1626. aastal Śotimaalt Aberdeenist pärit Jürgen ohvitseride lagunenud elamuga müüdi vallasvarana, see (Jöran) Leslie´le. Ka Saka mõisa viimased omanikud tähendab ilma maata. Mõisa valitsejamaja koos kõigi abi- Löwis of Menarid, kelle valduses oli mõis aastast 1810 ja majandushoonetega ning suurema osa ümbritsevate kuni riigistamiseni 1919. aastal ja viimase paruni lahku- maadega oli riik juba varem erastanud. See tegi võimatuks miseni 20 aastat hiljem, olid Śoti juurtega. Seda teades mõisakompleksi tervikuna taastada, mis oleks enam vas- võiksime ehitises justkui eeldada Śoti mõjutusi, kuigi tanud minu nägemusele. Teine probleem oli, et pakutava säilinud peahoone on pigem Itaalia renessansiarhitektuuri vara hulka ei kuulunud samas paiknev, kuid Siseministee- näide, erinedes oluliselt enamikust Eesti mõisatest. Saka riumi halduses olnud endise Nõukogude piirivalve prožek- võis olla ka eeskujuks 30 aastat hiljem siia lähedale ehita- torihoone, mis asus mõisa juurde erastatud maade keskel. tud villalaadsele, sarnase valgustorniga Oru lossile, mis See hoone õnnestus Kohtla valla abiga omandada paar tänaseks on säilinud vaid piltidel. Heade proportsioonide- aastat hiljem ning integreerida olemasolevasse kompleksi. ga Saka härrastemaja ehitati aastail 1862–64, mil mõi- Mõisa asukoht maastikukaitseala läänepiiril, saomanikuks oli pikaajaline Eestimaa maanõunik Oskar Eesti rahvuslikuks loodus-sümboliks valitud Põhja-Eesti Gustav Woldemar Konrad von Löwis of Menar. Tema pankranniku kõige kõrgemas osas, oli minu silmis suure poeg Hermann Oskar von Löwis of Menar, kellele kuulu- turismipotentsiaaliga. Kuid kümme aastat peremeheta sid ka Maidla, Aidu ja Rääsa mõisad, elas talviti Maidlas seisnud hoonete, nende reostatud ja risustatud ümbruse ja suviti Sakal. Paar kuud pärast Saka mõisa võõrandamist ning hooletussejäetud pargi kordategemine eeldas suuri 25. oktoobril 1919 siirdus ta Saksamaale. Maareformist investeeringuid ja lõputut entusiasmi, lisaks hirm, kas puutumata jäänud Saka mõisasüdant jäi viimase Löwis of siia ikka hakkab inimesi tulema, või on koha ilu vaid minu Menaride esindajana pidama Hermann Löwis of Menar silmades. Alustada tuli elementaarse infrastruktuuri raja- koos abikaasaga. Pärast nendegi lahkumist Saksamaale misest, sest ka 130 m sügavuse puurkaevu oli riik vahetult 2. novembril 1939 sai Sakast militaartander. Strateegiline enne müümist lasknud tamponeerida. Polnud teedevõrku, asukoht Soome lahe kõrgel kaldal pakkus sõjavägedele kanalisatsiooni, elektrit ega sidet. Tõsiseks probleemiks head tugipunkti nii suurtükipatareide paigutamiseks kui oli parki läbiv tolmav maantee. ka merepiiri valvamiseks. Saka mõisas ja pargis paiknesid Ala esmase planeeringu tegi arhitekt Fredi Tomps. eri aegadel kolme riigi sõjaväed: Eesti rannakaitsepatarei, Mõisakompleksi taastamine toimus samm-sammult. Waffen-SS väeosa aastail 1941–44 ning mõningate vahe- 2004. aasta kevadel avas uksed ohvitseride elamust üm- aegadega Nõukogude piirivalve. Pärast Teise maailmasõja berehitatud 63 voodikohaga Saka Cliff Hotell koos resto- lõppu asusid Saka mõisaparki sakslaste ehitatud barakki- raniga, seejärel sai pangaveerel asuvast piirivalve prožek- desse ajutiselt elama Kohtla-Järve Põlevkivikeemiakom- torihoonest arhitekt Tiit Kaljundi abiga seminariruumide- binaadi ehitusele saabunud noored tervest Nõukogude ga Meretorn, sõjaväe laohoonest kämpingumaja karavani- Liidust. Pärast Nõukogude sõjaväe lahkumist 1992. aastal turistidele. Rajati esmane pargiteedevõrk ja parklad. Va- jäi Saka mõis peremeheta. Mõisa uksed-aknad olid pärani rem vaid 50 meetri kõrguselt paekaldalt silmitsetav meri nii loodusjõududele kui vandaalidele. Võssakasvanud ja ilusa liivarannaribaga sai puhkajatele kättesaadavaks tänu kaevikutest lõhestatud parki risustasid lagunenud mili- kahele randa viivale trepile, millest üks pärjati maastikku taarrajatised. sobitumise eest koguni kõrge arhitektuuriauhinnaga. 2001. aasta sügisel, kui riik oli juba kolmandat korda Trepimademelt saab heita pilgu „Põhjamaa vihmametsa”, pannud tühjana seisvad Saka mõisa varemed avalikule laialehise lehtpuumetsa ja sõnajalatihniku ülepakutud enampakkumisele, leidus neile lõpuks minu näol ostja. lopsakusse, Eesti omanäolisele metsatüübile, mille

32 mõisa-aasta / saka mõis Tõnis Kaasik tuntud metsateadlane Teodor Lippmaa nimetas klindi- maluse ja otsustasin iseseisvalt restaureerimisega pihta metsaks (Estonia clivosa). Järgnevatel aastatel valmisid hakata. Oluliselt tuli ümber teha ka arhitekt Fredi Tompsi hotelli laiendusena wellness SPA koos basseiniga, laulu- koostatud esialgne projektdokumentatsioon. Rahvusvahe- lava sõjaväe prügimäena kasutatud endisesse kruusaauku, lisele avalikkusele suunatud külastuskeskuse funktsioon tennise- ja rannavõrkpalliväljakud. Militaarmälestusmär- asendus eravalduses oleva turismimõisa funktsiooniga. kidena taastati mõned kaevikud ja kaitserajatised kui osa Kalle Rõõmuse arhitektuuribüroos arhitekt Kristiina Klindimõisa matkarajast. Renteri käe all sai soklikorruse ekspositsiooniruumidest 2009. aastaks oli Saka mõisakompleksis pea ainu- võlvitud lagedega stiilne mõisarestoran. Kavandati kolm, keseks kordategemata hooneks härrastemaja, mis troonis Riigivanema, Mõisahärra ja Mõisaproua nime kandvat jätkuvalt tondilossina keset üha enam korda saavat parki. sviiti. Katusekorrusele nähti ette ehitada välja üheksa Esmane idee oli teha mõisast Ölandi saarest Laadoga jär- ajaloolise ilmega külalistuba, mis kannavad kauneid nai- veni ulatuva 1200 km pikkuse Balti klindi rahvusvaheline senimesid. Sisearhitekt Tiiu Lõhmus tegi mõisa esialgse külastuskeskus. Koht tundus olevat selleks suurepärane, sisekujunduse, tema kavandamisel ja Tartu Kunstikooli sest klindi kui Läänemere geoloogilise suurvormi maasti- õppejõudude ja üliõpilaste teostuses valmisid suure saali, kuliselt kõige silmapaistvam lõik asub just nimelt Põhja- seminarideks mõeldud Šoti saali ja kaminasaali seinajoo- Eesti pankrannikul Saka ja vahel. Idee tegi minu ar- nised. Restaureerimistöödega hakati pihta 2009. aasta vates eriti atraktiivseks asjaolu, et samal ajal taotles Kesk- kevadel. Sama aasta lõpuks olid korrastatud mõisahoone konnaministeerium Balti klindi lülitamist UNESCO maa- välisfassaad ja katus, sisemiste restaureerimistöödega ilmapärandi nimekirja. Mis oleks tundunud loogilisem, alustati 2010. aasta jaanuaris. Tööd lõpetati sama aasta kui rajada nii loodus- kui ka kultuuripärandite kaitsmisega augustiks ning 5. novembril peeti mõisa avaüritus. tegeleva maailmaorganisatsiooni egiidi all looduspärandi Kokkuvõtlikult võib öelda, et restaureerimistööde külastuskeskus otse selle väravas asuvasse arhitektuuri- ja alguseks oli Saka mõisa muinsusväärtusest säilinud väga kultuuriväärtusega mõisakompleksi. Kuid see jäigi unistu- vähe. Viiskümmend aastat militaarkasutust koos mitme- seks, sest EAS ei toetanud ideed ja nii jäi mulle kaks või- kordsete ümberehitustega, lisaks pikad tühjana seismise malust: kas lasta mõisahoonel edasi laguneda, mis oleks perioodid, mil hoone oli avatud nii tuultele-tormidele kui viinud mõne aasta pärast selle muinsuskaitsealuse ehitise ka vandaalidele, olid teinud hoone kallal põhjaliku hävitus- lõpliku hävimiseni, nagu on juhtunud suurema osa Eesti töö. Muinsuskaitse eritingimustes oli väärtuslikuna välja mõisahoonetega, või taastada mõis oma vahenditega, toodud vaid valgustorni klaaslae puitraamistik. Peaaegu saades moraalset rahuldust võimalusest panna mõisa õue kogu ülejäänu taastati analoogia põhjal. Tulemuse üle silt No public money used, nagu seda Inglismaal tehakse. võib otsustada igaüks, kes Sakale satub. Ma valisin kulukama, kuid missioonitundest kantud või-

Härrastemaja 2010. aasta sügisel. Tondilossist on saanud esinduslik turismimõis

33 Oliver Orro, Katrin Etverk pfaffi suvemõis / mõisa-aasta

Narva mnt 81, Tallinn Projekt ja sisearhitektuur: AB Katrin Etverk OÜ Ehitaja: Facio Ehituse AS Tellija: Kaitseliidu Tallinna Malev

Pfaffi suvemõisa häärber

Tallinna 19. sajandil ümbritsenud ja hiljem äärelinna renoveerima asuti, selgus, et ajastuomane kujundus on majade vahele jäänud suvemõisate hoonetest on järel ük- säilinud nii eksterjööris kui interjööris, ka maja algne elu- sikuid. Enamik neist lammutati 1960.–70. aastail, ilma skeem oli vaatamata vahepealsetele funktsioonimuutustele et neid oleks isegi mõõdistatud või pildistatud. Ka vähesed täiesti loetav. säilinud on enamalt jaolt põhjalikumalt läbi uurimata ja Kuigi hoone ei ole mälestis (üksnes kinnistu puistu pakuvad põnevaid üllatusi. mnt 81 asuv ja vanade on looduskaitse all kui Pfaffi aed-park), kooskõlastas tellija kaartide ning Kadrioru põliselanike suulise pärimuse järgi projekti muinsuskaitsega ning maja taastati restaureeri- varem Tannenhofiks või omaniku, Julius Pfaffi järgi ka valt. Hoone välis- ja kandeseinad on monteeritud püst- Pfaffi suvemõisaks (rahva suus Vahvimõis) kutsutud palkidest ja krohvitud. Fassaadid olid kohati väga väsinud mõis on vähe tuntud. Näiteks Aleksander Kivi ja Eduard ilmega ja katuselekete tsoonis esines ka puidu mädanikku. Alamaa märgivad käsikirjalises ülevaates Tallinna suve- Kahjustatud krohv eemaldati ja tehti palkseinte parandusi. mõisate kohta: „selles ei ole midagi esialgsest suvemõi- Värvitoonid määrati säilinud alumiste värvikihtide järgi. sast säilinud”.1 Nähtavasti ei olnud 19. sajandi keskpaiga Interjööris võib eriti väärtuslikuks pidada stukkla- ja II poole hoonestus eelkõige 18. sajandi jälgi otsivatele gesid, mis olid säilinud 11 ruumis. Tehniliselt hästi olid uurijatele piisavalt „vana” ega huvipakkuv. säilinud ka väärispuidust tahveldisega puittrepp ja tamme- Hilisema Fahle aia serva jäänud pisike hilisklassit- puust välisuks, tahveldatud siseuksed, akende kremoone sistlik, ilmselt 19. sajandi keskel rajatud ja 1880. aastail ja linke. Eriti kõrgelt peab hindama välisukse restaureeri- ümber ehitatud häärber on tegelikult pisiasjadeni stiilne, mist, see puhastati, augud plommiti ja viimistluseks kasu- ent kuna see kuulus Nõukogude ajal armeele (siin oli tati tiigipuu õli, mis tõi uuesti esile tammepuidu tooni ja algul staabihoone, hiljem sõjaväehaigla), mistõttu sinna lõi ukse särama. ei saanud sisse, on see varasemate uurijate huviorbiidist

kõrvale jäänud. Taasiseseisvumise järel sai hoone enda- 1 Tallinn. Linna asustus- ja ehitusajaloolisi materjale. IV köide. Koostajad le Kaitseliidu Tallinna malev. Kui hoonet 2009. aastal E. Alamaa, A. Kivi. Tallinn, 1966, lk 210.

(1) (2)

(1) Endine Pfaffi suvemõis Tallinnas Narva mnt 81. Foto Henry Kuningas(2) Väärtuslikud stukklaed oli säilinud koguni 11 ruumis. Foto Katrin Etverk

34 ehitised

35 Egle Tamm Tartu mänguasjamuuseum / ehitised

Lutsu 2, Tartu Arhitektuurne projekt: ARC Projekt OÜ, arhitekt Kaido Kepp Siseviimistlusprojekt: Laika, Belka & Strelka OÜ Maalingud: Madis Liplapi ideede põhjal Ehitaja: Tartu Ehitus AS Muinsuskaitse järelevalve: Arvi Soonsein Tellija: Tartu Linnavalitsus

Kas Tartu mänguasjamuuseumi teatrimajal on mälestise tunnused?

Ajaloost ole klassitsism, mis hoone juures avaldub kuigi stiilipuhas Praegune Tartu mänguasjamuuseumi teatrimaja Tartus ja väärtuslik. Hoone on märkimist leidnud peamiselt see- Lutsu ja Jakobi tänava nurgal ehitati algselt Jaani kiriku tõttu, et ta olevat – kindlad andmed meil puuduvad – üks pastori Tobias Plaschingi elamuna. Ärklitoaga ühekorru- väheseid puitelamuid, mis jäi järgi 1775. a hiidtulekahjust. seline palkmaja valmis aastatel 1755–1758. Peatselt pas- Nii huvitav kui see asjaolu ei olegi, ei oma ta allakirjuta- tor suri ja 1758. aastal müüs tema lesk maja kammerhärra nute3 arvates siiski nii suurt väärtust, et õigustaks kulu- Samuel Heinrich Petersenile.1 Ehitamisel kasutati eesku- tama summasid, mis võivad kujuneda küllaltki soliidseks. juna Peterburi Ehituskomisjoni 1717. aastal välja töötatud Sellepärast teevad allakirjutanud ettepaneku lammutada tüüpprojekti, mille arhitekt oli Domenico Trezzini.2 kõnesolev elamu”.4 Kuna maja rõhtpalkidest seinad olid väljastpoolt Sellele seisukohale tuginedes nõustus Arhitektuuri- värvitud Rootsi punast tooni, võib oletada, et hoone seisis mälestiste Kaitse Inspektsioon 1960. aastal hoone kustu- esialgu mõnda aega laudiseta. Kui kaua see nii oli, ei ole tamisega arhitektuurimälestiste nimekirjast.5 Eesmärk oli teada, kuid ilmselt siiski juba 18. sajandil kaeti palgid püs- ehitada maja ümber spordikooli, spordiliidu ja jahindus- tise profileerimata laudadest laudisega. Laudise alumine, klubi soovide kohaselt, mis tähendas täiskorruse pealeehi- vaevusäilinud värvikiht oli sinakas-hallikat tooni, nii nõrk, tamist ja põhikorruse plaanilahenduse muutmist. et tagasi mõeldes tundub miraažina. Selle peal oli paks Korruse pealeehitamine jäi siiski ära, sest ümberehi- kiht pruunika varjundiga ookrit. 20. sajandi I poolel elamu tusprojekti autor H. Russak (PI Kommunaalprojekt) ei pi- krohviti: veel 1914. aasta Johannes Pääsukese fotol on danud seda tehniliselt võimalikuks: „… kuna olemasoleva maja laudisega, 1938. aasta fotol aga krohvituna. küllaltki vana ja põhiplaanilt viltuste seintega hoone juures Maja tuli õnnelikult välja nii Tartu 1775. aasta suur- ei ole see ratsionaalne”.6 Ka duširuumid jäid kanalisat- tulekahjust kui ka 20. sajandi sõdadest, kuuludes linna siooni väljaehitamiseks vajaliku pinnase liigse süvenda- algse mahuga vanimate ehitiste esikümnesse. Pärast Teist misvajaduse tõttu keldrisse rajamata. Teine korrus oli seni maailmasõda muutus maja funktsioon: elamust sai Tartu ühe ärklitoana välja ehitatud, kuid tuleohutusnõuete tõttu Linna Noorsoo Spordikooli hoone. loobuti teisest korrusest täielikult ja Jakobi tänava poolne katuseväljaehitus kaotati. Katuse kivikate asendati eter- 1960. aastad: kaitse alla ja kaitse alt ära niidiga. Remonttöödega alustati 1962. a ja need lõpetati Mis aastal võeti maja muinsuskaitse alla, ei ole teada, 1963. aasta kevad-suvel.7 Remonttööde tulemusel säilis kuid 1960. aasta dokumentides on see juba arhitektuuri- enam-vähem maja välisilme, interjööris aga lammutati mälestis. kahhelahjud ja laekarniisid, laed ehitati kõrgemaks, lõhuti 1960. aastal hinnati arhitektuurimälestise Lutsu 2 vaheseinu ja ehitati uusi vastavalt spordikooli vajadustele. seisukord avariiliseks. Hoone arhitektuurset ja linnaehi- Ainsa dekoratiivse elemendina säilisid baroksed siseuk- tuslikku väärtust peeti aga kesiseks: „Nii eksterjööris kui sed. Algselt oli kavas asendada ka barokne välisuks ja ka interjööris ei esine midagi ainulaadset. Elamu vorm on portaal, kuid projekteerimise käigus sellest loobuti. lihtne ja tagasihoidlik ning seda isegi teiste Tartu sama- Kuna maja oli arhitektuurimälestis, tuli see enne aegsete ehitustega võrreldes. … Ka tänava-, resp. linna- lammutamist üle mõõta ja pildistada ning lammutustööde füsiognoomilisest seisukohast vaadelduna ei oma hoone ajal fikseerida leiud ja säilitamisväärsed detailid mon- eriti suurt väärtust. Lisaks tuleb veel asjaolu, et hoone al- teerida ja säilitada Tartu linnamuuseumis.8 Tartu linna- gehituslikku ruumijaotust, sisekujundust ning oletatavast muuseumisse deponeeriti ja seal säilitatakse tänaseni nn. väliskujundusest on aegade jooksul ümberehitusega 76 ahjukahlit – enamik valged, kolm sinise dekooriga – tugevasti muudetud. Arvesse võttes võimalust, et hoone ja 2 katusekivi.9 Inventeerimistööd telliti Teadusliku võis püstitatud olla barokk-stiilis, kuna säilinud portaal on Restaureerimise Töökojalt ja selle teostas arhitekt teostatud just mainitud stiilis. … Sellest tulenevalt aga ei Aluve. Selles dokumendis märgitakse, et Kommunaalpro-

36 ehitised / Tartu mänguasjamuuseum Egle Tamm

(1)

(2) (4)

(3) (5)

(1) Pärast restaureerimist mänguasjamuuseumi teatrimajana. Foto Egle Tamm (2) Lutsu 2 elamu 1914. aastal. Foto Johannes Pääsuke, Eesti Rahva Muuseum (3) Peaaegu kogu 20. sajandi oli maja krohvitud. Foto Egle Tamm, 2007 (4) Tartus haruldane seinakonstruktsioon: väljas- pool rõhtpalk, seespool püstpalk või paks laud. Puupulgad pidid tagama savikrohvi parema püsimise. Foto Egle Tamm, 2009 (5) Keldri süvista- misel leidsid arheoloogid keskaegse kerishüpokaustahju. Foto Marge Pärnits

37 Egle Tamm Tartu mänguasjamuuseum / ehitised

(6)

(7)

(6) Interjööris kasutatud materjalid on ajaloolised, kujundus kaasaegne. Foto Sulev Kuuse (7) Ristvõlvidega keldriruumid. Foto Aldo Luud

38 ehitised / Tartu mänguasjamuuseum Egle Tamm jekt oli ENSV MN riikliku ehituse ja arhitektuuri komitee seas säilis omakorda ainult üks kelpkatuse ja otsasisse- kirjast valesti aru saanud ja tegelikult on maja endiselt pääsuga hoone aadressil Lutsu tn 2. Ainuke ja Tartu arhitektuurimälestis, sest ehituse ja arhitektuuri komitee vanim on ka selle maja barokne portaal ja välisuks. ei jõudnud veel teha Ministrite Nõukogule vastavat esi- Maja 18. sajandi ilmet taastav krohvi eemaldav tist.10 Seega olukorras, kus oli selge, et suurem ümber- restaureerimine-rekonstrueerimine toimus alles aastail ehitamine ei ole võimalik, pöörati protsess tagasi ning 2008–2010. Seejuures esitas Tartu Postimehe ajakirjanik 10. mail 1965 väljastati kaitsekohustuse teatis.11 hoone omaniku esindajale, Tartu Linnavalitsuse linnava- rade osakonna juhatajale Kunnar Jürgensonile intrigeeri- Mälestise tunnused vaid küsimusi.13 Intervjuust jäi domineerima ajakirjaniku Tagasipööramise tarvis koostas Helmi Üprus 1964. aastal seisukoht, et vanast säilib ainult välisuks ja 1/3 palke. hoonele ajaloolise õiendi, resümeerides: „Mõned aastad Artikkel tõi Tartus kaasa valulise reaktsiooni, kostis kogu- tagasi toimunud remontides kaotas hoone oma tervikliku ni seisukoht, et sellisel juhul tuleks maja mälestise staatus arhitektuuri. Hoone praegune välis- ja siseviimistlus ei üle vaadata. Artiklile vastas peaprojekteerija ARC Projekti vasta enam esialgsele kujule ja me võime konstateerida, nimel kunstiajaloolane Olev Suuder, selgitades vajadusi ja et hoone kui ehitismälestise väärtus neis remontides on võimalusi vaagides kasutatud lahenduste paratamatust.14 tublisti kahanenud. Kuna aga Tartu linnaehituses just väi- Tõe huvides toon lühidalt välja hoonest säilinud keelamutel on olnud eriti suur tähtsus ja et väikeelamute „vana”, st 18. sajandi ja varasema substantsi, mida polegi hulgas antud hoone on ainus esindaja ühest kindlast ela- üle 250-aastase puitmaja kohta vähe. Säilis 2/3 välis- mutüübist, siis on tema säilitamine ka antud kujul ikkagi seinte palkidest, seejuures kasutati alumiste raiekordade põhjendatud.”12 väljavahetamisel sama mõõduga vanu palke. Maja seina- Miks ei näinud 1960. aastal ajaloolastest-arhitek- konstruktsioon oli tavatu: väljaspool rõhtpalgid, seespool tidest eksperdid hoonel mälestise tunnuseid, kuid viis 7 cm paksused püstised lauad ja kohati püstised palgid. aastat hiljem, kui suur osa sisedetaile oli hävinud, neid Need olid algselt krohvitud keskmiselt 6 cm paksuse õl- nähti? Kas nelja-viie aasta jooksul oli toimunud mälestise gedega segatud savikrohviga, mille peale oli hiljem lisatud kriteeriumide muutus? Kas hinnang oli kinni persoonides: u 1 cm paksune lubikrohv. Nimetatud kihid on algsel kujul kas Jaani kiriku tollase uurijana tuntud kunstiajaloolane säilinud maja Lutsu tänava poolsetes ruumides. Lutsu Olev Prints ja Jaani kiriku hilisemat taastamisprojekti tänava pool küljes on lahti võtmata kujul alles ka ¾ alg- juhtinud arhitekt Udo Tiirmaa tõepoolest ei näinud 18. sa- sest sepanaeltega välislaudisest. jandi krohvitud puumaja väärtust keskaegse Jaani kirikuga Säilinud on Tartu linna vanim algupärane välisuks võrreldes? Kas tegemist oli poliitilise survega? Ja kui see ja portaal (valgmikuaken on uus) ning enamus 1. korruse oli poliitiline surve, siis mis oli selle põhjus? Kas põhjus siseuksi on samuti originaalid. Ülejäänud sisedetailid oli ideoloogiline või korruptiivne? Need küsimused jäävad pärinesid 1960. aastatest ja hilisemast ajast, olid omal ajal selles artiklis vastamata, vajades analüüsiks rohkem ma- valmistatud kunstilise ambitsioonita ja kehva kvaliteediga, terjali, ruumi ja aega. juhuslikud ja hädapärased. Nende säilitamisel ei olnud Kui 1960. aasta akti koostajad on lähtunud üksnes seetõttu mõtet. Maja sisekujundust ei taastatud 18. sajan- välisest vaatlusest ja hetkeolukorrast, siis Helmi Üprus di analoogide põhjal, vaid veidi kelmikalt, mõeldes teatri süveneb ajalukku ja jõuab Johannes Pääsukese 1914. aasta vajadustele ja lastele. Praeguse sisekujunduse põnevatest fotode alusel maja üdini: eemaldades krohvi, koorub selle elementidest võib tuleviku tarbeks jääda säilitamisväärset alt nähtavale heade proportsioonide ja detailikäsitlusega põlvkondadeks. ning tugeva stiilitundega barokne elamu. Vana on ka vundament ja keldrid. Kuna teater vajas Pärast Põhjasõda ja enne 1775. aasta suurtulekahju rohkem pinda kui olemasolev maja pakkus, nähti projektis oli ühekorruseline puitelamu Tartu linnale iseloomulik ette majaaluse keldri laiendamine ja kahe olemasoleva elamutüüp, mille tekkepõhjused olid seotud linnaelanike ristvõlvidega keldri kõrvale rekvisiitide hoiuruumide tar- majandusliku olukorra ja tsaaririigi poliitikaga. Põhjasõja beks ruumi süvistamine. Uue keldriruumi süvistamisel päevil 1708. aastal küüditasid venelased saksa soost ko- jõudsid arheoloogid keskaegse maja müürideni ja kerishü- danikud Venemaale ja hävitasid linna, maad oli kiratsevas pokaustahjuni. Kuna ahju sooviti külastajatele eksponeeri- linnas seetõttu küllalt ja vajadust ehitada ühekorruselisest da, tuli rekvisiitidele pinna leidmiseks jätkata uuringutega kõrgemaid maju ei olnud. Alles 1775. aasta tulekahju, maja viimases keldrita tsoonis. Päevavalgele tuli hüpo- mis hävitas suurema osa linnast, tõi kivimajade ehitamise kaustahju suue. Nii paigutati rekvisiidid ikkagi algselt nõude ning ülikooli taasavamine lõi eeldused linna jalule- planeeritud asupaika ja avalikkusele eksponeerimiseks tõusuks ja vajaduse kõrgemate majade ehitamiseks. Nii jäi keskaegse küttesüsteemi suudmega ruum. kujunes 19. sajandil välja Tartu linna klassitsistlik kuvand. Keldrist katusele minnes on ainus algne element 1775. aasta suurtulekahjust pääsesid Jaani kirikust põhja katuse toolvärk, mis on ruumis eksponeeritud. Laetalad, ja läände jäänud kvartalid, mis säilitasid kuni II maailma- sarikad ja peenem puukraam on välja vahetatud, seejuu- sõjani valdavalt 18. sajandi iseloomu. II maailmasõda res oli vahetamisele läinud tarind valdavalt 1960. aastate vähendas ühekorruseliste puumajade arvu viieni ja nende remondi aegne. Katuse- ja laetarindi peamine probleem

39 Egle Tamm Tartu mänguasjamuuseum / ehitised oli seekord läbivajumine. Esimese korruse laetaladena 1 Eesti Ajalooarhiiv, f 995 n 1 s 21866 l 254. 2 kasutati liimpuitu. Liimpuit ei kuulu küll ajalooliste Tartu Linnavalitsuse (TLV) kultuuriväärtuste teenistuse arhiiv, nr 14. Ehitusmälestis Tartus, Võimla tn 2. Ajalooline õiend. Köide I, lk 2. konstruktsioonimaterjalide hulka, kuid võimaldas antud 3 O. Prints – Teadusliku Restaureerimistöökoja teaduslik töötaja; juhul katusekorruse täies ulatuses ühiskondlikul otstar- U. Tiirmaa - RAEK Tartu Inspektsiooni juhataja; L. Baumann – Tartu bel kasutusele võtta, tagades korruse nõutava kõrguse ja Linnamuuseumi direktor. 4 TLV kultuuriväärtuste teenistuse arhiiv, nr 125. Võimla 2 säilitades seejuures endise katuse kõrguse, sest väiksema (pagineerimata). läbimõõduga liimpuidust tala on traditsioonilise tala tuge- 5 Samas. vusega. 6 TLV Linnaplaneerimise ja maakorralduse osakonna arhiiv. Tartu linnas, Võimla tn 2 asuva Tartu Linna noorsoo spordikooli admin.-eluhoone Kuigi maja algsest substantsist on säilinud alla poo- kapitaalremondi tehniline tööprojekt. Kaust I: Seletuskiri ja arhitektuur- le, väärivad hoone ainulaadsus ja ajalooline arhitektuurne ehituslikud tööjoonised (pagineerimata). vorm mälestise staatust. Samas on Tartus mitmeid hoo- 7 TLV kultuuriväärtuste teenistuse arhiiv, nr 42. Tartu, Võimla tn 2 puidust neid, millele kaitsekohustuse teatises nõutava mälestise elamu tehnilise seisukorra kirjeldus ja kaalutlused remont-konserveeri- mistöödeks. Köide II. ENSV Ministrite Nõukogu Riiklik Ehituskomitee tunnuse leidmine nõuab erilist vaimuseisundit. Olukorda Teaduslik Restaureerimise Töökoda, 1965, lk 5. mõnevõrra karikeerides võib öelda, et mälestiste hulgas 8 TLV kultuuriväärtuste teenistuse arhiiv, nr 125. Võimla 2 on nõukogudeaegse kapitaalremondiga hooneid, mis on (pagineerimata). 9 Tartu Linnamuuseum. Vastuvõtuakt 1963:95, 23. september 1963. kaotanud välise pinnakatte, kunagise dekoori, avatäited, 10 TLV kultuuriväärtuste teenistuse arhiiv, nr 42. Tartu, Võimla tn 2..., lk 4. ahjud ja algse plaanilahenduse ja mille ainsaks algseks 11 TLV kultuuriväärtuste teenistuse arhiiv, nr 125. Võimla 2 osaks on teadmata säilivusprotsendiga kehand. Pealegi (pagineerimata). 12 TLV kultuuriväärtuste teenistuse arhiiv, nr 14. Ehitusmälestis Tartus..., on selliseid maju säilinud kümneid, kui mitte sadu. Need lk 4. majad vajavad ekspertiisi ja mõnel juhul ilmselt ka väliuu- 13 N. Niitra. Ehitajad võtavad Lutsu tänava majalt vana. – Tartu ringuid, et eraldada terad sõkaldest. Mänguasjamuuseum Postimees 21.04.2009. 14 on minu arvates ekspertiisi läbinud ja hoone võib terade O. Suuder. Pikk tee restaureerimiseni. – Tartu Postimees 13.05.2009. hulka arvata.

40 ehitised / kiek in de kök ja bastionikäigud Henry Kuningas, Toomas Abiline

Komandandi tee 2, Tallinn Muinsuskaitse eritingimused: H.Uuetalu OÜ Projekt: H.Uuetalu OÜ, AB Katrin Etverk OÜ Ehitusinsener: Heino Uuetalu Ehitajad: Facio Ehitus OÜ (käigud), Remet AS (tunnel), Tarrest OÜ (torn) Muinsuskaitseline järelevalve: H.Uuetalu OÜ Ekspositsiooni disain: OÜ Leonardo Disain (Leonardo Meigas), Männi Disaini OÜ (Ivari Männi) Ekspositsiooni sisu: Tallinna Linnamuuseumi kollektiiv Tellija: Tallinna Kultuuriväärtuste Amet

Uuenenud muuseum: Kiek in de Kök ja bastionikäigud

Alljärgnev artikkel annab lühikese ülevaate ühest Eesti Kiek in de Kök suurejoonelisemast militaararhitektuuri tutvustavast Mõned kuivad faktid: torni kõrgus Rataskaevu tänava muuseumikompleksist, mis avati 2010. aasta kevadel: pool on 50 m, Komandandi tänaval 36 m; kuuekorruseli- Kiek in de Köki suurtükitornist ning sellega maa-aluse se, võlvitud lagedega torni läbimõõt on 17 m ja välismüüri käigu kaudu liidetud Ingeri ja Rootsi bastionide käikudest. paksus 3,8 m. Kui seni räägiti Tallinna Linnamuuseumi filiaali majuta- Kiek in de Kök rajati 1475. aasta paiku oma aja kõige vast Kiek in de Kökist kui Tallinna suurimast suurtüki- moodsamate kaitsepõhimõtete kohaselt kõrge suurtüki- tornist, siis pärast renoveeritud Ingeri ja Rootsi bastio- tornina ning ümbritseti 1533. a rondeeliga. Viimatimai- nikäikude liitmist Kiek in de Kökiga saab lõpptulemust nitud vanematüübiline muldkindlustus osutus hädavaja- nimetada juba Tallinna kindlusajaloo kompleksiks, mis likuks lisandiks, mida tõestasid edukalt üle elatud Vene annab põhjaliku ülevaate Tallinna kui kindluslinna aren- väe piiramised Liivi sõja ajal. Suure tuntuse saavutas Kiek gust keskajast kuni uusajani. in de Kök 1577. a piiramise käigus, mil Tõnismäele pai- gutatud Vene suurtükivägi pommitas torni ööl ja päeval. Bastionikäigud Marulise pommitamise tagajärjel aga, nagu Balthasar Üks põnevamaid elamusi värskeltavatud kompleksist on Russow teatas, „ühel pool ühe augu läbi lõi, kust paar kindlasti Ingeri ja Rootsi bastionide maa-alused käigud härga korraga võisid sisse minna”.3 ning neis avastamist ootav uus ekspositsioon. Kuna 1958. aastal alustati korrastustöid seoses torni üle- käigud restaureeriti juba aastatel 2005–2006, ilmus andmisega Tallinna Linnamuuseumile ja selle esmakordse 2006. aasta „Muinsuskaitse aastaraamatus” üks Tallinna avamisega külastajaile. Torni kõikidelt maapealsetelt kor- bastionide kaitsekäikude ajaloolist arengut ning ehitus- rustelt eemaldati vaheseinu, pliite, suitsulõõre, mis sinna lugu tutvustav artikkel1 ning ka ülevaade Ingeri ja Rootsi olid tekkinud viimase kahe sajandi jooksul; 1966–1968 bastionide kaitsekäikude restaureerimisest2. Aastaraa- läbi viidud rekonstrueerimistööde käigus kujundati torn matu koostajate hinnangul oli tollal tegemist lausa aasta lõplikult muuseumiks, juurdeehitusena rajati ka maa-alu- sündmusega, millega peab nüüdki nõustuma. Vältimaks ne vestibüül. asjatut kordust ei hakka siinkohal uuesti kirjeldama bas- 2009. ja 2010. aastal Heino Uuetalu järelevalve all tionide ja kaitsekäikude ehituslugu ega ka restaureerimise läbi viidud restaureerimine oli torni kehandit puudutavas protsessi. osas konserveeriva iseloomuga. Torni restaureerimise pu- Ingeri bastioni idapoolsed kasematid – Vabaduse hul oli põhirõhk valdavalt tehnosüsteemide uuendamisel väljakuga paralleelse eskarpmüüri varjus – olid veel ja rajamisel, mida eeldas ka uus ja kõrgendatud nõudeid 2006. aastal, kui ülejäänud käigud restaureeriti, kohati esitav ekspositsioon. Kuna rajati bastionikäike ja torni osaliselt või täiesti vee all. Mayeri treppide poole langevat ühendav maa-alune tunnel, laiendati ka torni vestibüüli. käiku saadeti uurima isegi akvalangistid. Liigvee prob- 2007. ja 2008. aastal läbi viidud vestibüüli laien- leem lahenes mõneti ootamatult: nimelt voolas kogu vesi damise ja tunneli rajamise käigus tuli päevavalgele nii Vabaduse väljaku rekonstrueerimise käigus 2009. aastal oodatud kui ka ootamatuid ehitusarheoloogilisi leide, sh Ingeri bastioni kasemattidest maa-alusese parkla süven- 1530.–80. aastatel rajatud uusitaalia süsteemis poolbas- disse. Kuigi „lisandunud” bastionikäikude osa on nüüd tioni eskarpmüür ning oletatavalt 15. saj II poolel rajatud kuiv, koostatud on ka projekt selle restaureerimiseks, ei Toompea lõunapoolne kaitsepiire koos hästi säilinud vära- ole veel tööde alustamiseni jõutud. vaportaaliga, mis laoti kinni ilmselt juba 1670.–80. aasta-

41 Henry Kuningas, Toomas Abiline kiek in de kök ja bastionikäigud / ehitised

(1) (4)

(5)

(2) (6)

(3) (7)

(1) Vaade suurtükitornile. Foto Jaan Künnap (2) Muuseumi sissepääsu ja torni bastionikäikudega ühendava maa-aluse tunneli rajamine, 2007. Foto Jaan Künnap (3) Ingeri bastioni kirdepoolne uppunud galerii, 2006. Foto Martin Kagadze, Jüri Kaljundi (4) 15. saj II poolest päri- nev väravaportaal Toompea lõunapoolses kaitsepiirdes. Foto Peeter Talvar (5) Maa-alused käigud. Foto Jaan Künnap (6) Osa väljapanekust on pühendatud käike asustanud kodututele ja punkaritele. Foto Jaan Künnap (7) Vaade Kiek in de Köki kolmandale korrusele. Foto Jaan Künnap

42 ehitised / kiek in de kök ja bastionikäigud Henry Kuningas, Toomas Abiline

(8)

(9)

(8) Kiek in de Köki viienda korruse relvakamber. Foto Jaan Künnap (9) Torni kuuendal korrusel asub suurepäraste linnavaadetega kohvik. Foto Jaan Künnap

43 Henry Kuningas, Toomas Abiline kiek in de kök ja bastionikäigud / ehitised tel seoses Ingeri bastioni rajamisega.4 Arvatavasti ligi Bastionikäikude ekspositsioon algab lõbusa animafil- 3,6 m kõrgune raidkividest värav oli tõeliselt sensatsioo- miga (OÜ Produktsioonigrupp) linnakindlustuste ajaloost niline leid, kuna säilinud plaanimaterjali põhjal ei osatud ning viib siis külastaja „ajarännakule” – giidi juhitud seda oodata. Väravaportaali ülemine osa on tunnelis eks- jalutuskäigule piki tunneleid. Väljapanekust osa on pü- poneeritud. hendatud käike asustanud kodututele ja punkaritele, saab tutvuda nõukogudeaegsete tsiviilkaitse varjendite ning Ekspositsioon sõjaeelsete õhu- ja gaasikaitse varjendite miljööga. Vaataja Tallinna Linnamuuseumi ekspositsioon uuenenud muu- jaoks ehk kõige elamuslikum-ehmatavam on eksposit- seumikompleksis kannab koondnimetust „Ajarännak. siooni 1944. a 9. märtsi pommitamist käsitlev osa, kus Tallinn 1219–2219”. Mida siis „rännak ajas” külastajale heliefektide ja filmimontaaži abil on võimalik läbi elada pakub? pommitamise traagikat. Püsiekspositsioon algab Kiek in de Köki kolmandalt Asjatundlikule külastajale pakub kindlasti rõõmu korruselt, kus saame ülevaate linnakindlustuste arengu- lähemalt silmitseda Põhjasõja aegsete Rootsi armee loo varasemast etapist – vertikaalkindlustuste ajajärgust. mundrite täpseid koopiaid (konsultant Kalle Kroon) ning Makettide kujul on eksponeeritud kolm linna hävinud heita pilk autentse atmosfääriga, veel korrastamata käigu- väravaehitist: Nunne, Viru ja Harju väravad ning kõik osadesse. linnamüüri tornid 1530. aastate seisuga. Väärtuslikuks Külastajate hulgas on populaarne ka fantaasiaretk eksponaadiks on 1683. aastal Rootsi Kuningriigi forti- Tallinna tulevikku. Istudes „ajarongi”, originaalse lahen- fikatsioonide ülema Eric Dahlbergi tellimusel valminud dusega allmaasõidukisse, saab kaasa teha kujuteldava Tallinna kindlustuste maketi täpne koopia (originaal asub retke tulevikku, aastasse 2219, mil möödub 1000 aastat Rootsi Sõjaajaloo Muuseumis Stockholmis). Korrusel Tallinna esmamainimisest. võib näha ka 1660. aastal Elert Thiele poolt Tallinna kaagi Lisaks mainitule on muuseumis avastamiseks ka jaoks nikerdatud suurt puust mehepead ning 1939. aastal teabemahukas multimeediaprogramm „Tallinn – retk läbi „Arsenali” tehases valminud täpset koopiat 1525. a sajandite” (teostus OÜ A4) ning torni-teemaline arvuti- Tallinna timuka mõõgast. mäng lastele (OÜ Ecwador). Rohkesti teadmisi ja ajaloo võlu pakub film „Kroonik Tallinna Linnamuuseumi seisukohalt on Kiek in de Balthasar Russow jutustab” (autor Igor Ruus), mida Köki ning bastionikäikude ühendamine väga õnnestunud külastaja saab jälgida kolmel suurel ekraanil. lahendus. Tervikuks on seotud kaks unikaalset militaar- Torni neljas korrus on pühendatud sõjalistele sünd- arhitektuuri mälestist – üks keskajast, teine uusajast –, mustele Tallinnas läbi aegade. Põnevamateks eksponaati- millele muuseum on püüdnud anda lisaväärtust atrak- deks on vastvalminud pronksist koopiad Liivi sõja aastatel tiivse ekspositsiooniga, mis pakub teavet nii linna ajaloo Tallinnas valatud suurtükkidest „Lõvi” (1559, meister kohta kui ka elamusi eri vanuses külastajale. Muuseum Karsten Middeldorp) ja „Kibe surm” (1560, meister Kort on asunud täitma mitmekülgse kultuurikeskusegi rolli, Hartmann), koos kogu vajaliku laadimisvarustusega. olles nii galeriiks kui ka kontserdipaigaks. Torni hinnalisemaks aardeks on aga Lambert Glandorfi Mustpeade mälestusepitaaf aastast 1561, millel näha ka vanim teadaolev Tallinna vaade. Saab vaadata filmi, kus jutustaja rollis seekord Vana Toomas. Viiendal korrusel on vaatamiseks väljas kogu Linna- 1 R. Treufeldt. Kaitsekäigud Tallinna bastionides. – Muinsuskaitse aasta- muuseumi relvavara, mis hõlmab nii külm- kui tulirelvi raamat 2006. Toim L. Välja. Tallinn, [2007], lk 8–13. 14.–20. sajandini. See on üks mahukaim relvaajaloo- 2 B. Dubovik. Bastionide kaitsekäikude uus elu. – Muinsuskaitse aasta- alane väljapanek Eesti muuseumides. raamat 2006. Toim L. Välja. Tallinn, [2007], lk 14. 3 B. Russow. Liivimaa kroonika II. Tartu, 1921, lk 104. Tsiteeritud: Tallinn. Kuuendal korrusel leiab külastaja eest stiilse disaini- Linna asustus- ja ehitusajaloolisi materjale. III köide. Koostajad ga kohviku (disainer Leonardo Meigas), mis pakub tänu- E. Alamaa, A. Kivi. Tallinn, 1966, lk 214. 4 väärt võimalust jalgu puhata ning nautida suurepäraseid P. Talvar. Aruanne arheoloogilisest järelevalvest ja uuringutest Tallinnas, suurtüktorni Kiek in de Kök ja Ingeri bastioni vahelise tunneli tranšee linnavaateid. Korruse pilkupüüdvaimaks kujunduselemen- kaevamisel (Komandandi tee 2 ja 4) 2007. ja 2008. aastal. Tallinna diks on hiiglaslik „suurtükikuul-ajanäitaja”. Kultuuriväärtuste Ameti arhiiv, n 10 s 250.

44 ehitised / vene 16 Henry Kuningas

Vene 16, Tallinn Muinsuskaitse eritingimused: Aleksandr Pantelejev Projekt: OÜ Vana Tallinn Konserveerimistööd: OÜ Vana Tallinn ja Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja restaureerimise osakond Ehitus- ja restaureerimistööd: Toivo Undrits ja Reaks Ehitus OÜ Arheoloogilised uuringud: Agu EMS Tellija: Rooma-Katoliku Kiriku Peeter-Pauli Kogudus Tallinnas

Dominiiklaste kvartali Tuhkatriinu

Tallinnas Vene tänaval, kunagise dominiiklaste kloostri Keskaegne viiluga hoone, mõneti tüüpiline diele- territooriumil asuv väliselt tagasihoidlik, historitsismihõn- dornse süsteemis kaupmehe elamu, mis on hästi jälgitav gulise fassaadiga Vene 16 hoone on pakkunud Tallinna vanadelt fotodelt, ehitati põhjalikult ümber 1921. aastal vanalinna arhitektuuri- ja kunstipärandi uurijatele ja res- Erich Jacoby projekti kohaselt, mh rajati ka hoone keskne tauraatoritele ühe viimaste aastate suurema üllatuse. trepikoda. Üheks ümberehituse põhjuseks oli kindlasti Kui Peeter-Pauli kiriku kogudus soovis 2009. aasta hiliskeskaegse naaberhoone lammutamine eelmisel, s.o alguses neile kuuluvas kahes esimese korruse toas teha 1920. aastal, mis andis võimaluse rajada sissepääs Vene kerget viimistlusremonti, värvida üle seinad ja lagi, ei osa- 16 hoone tagumistesse ruumidesse ka hoovi poolt ning nud keegi asjaosalistest unistadagi, et kaks aastat hiljem raiuda hoovi poole täiendavaid aknaid. Nõukogude ajal on konserveeritud ja eksponeeritud üks kõige tervikliku- tegutses hoones aastakümneid Tallinna Kinomehhaanika malt säilinud 17. ja 18. sajandi jõuka Tallinna kodanlase katsetehas. maja interjöör. Konserveerimine ja Ehituslugu restaureerimine Käsitletava kinnistu kohta pärinevad esimesed kirjalikud Kogudus soovis kaks silmatorkamatut tuba kohandada andmed 1546. aastast, mil ühise laeka eestseisjad müüsid ruumideks, kus pärast jumalateenistust saaks koguduse- osa mustade munkade, st dominiiklaste kloostri kinnistust liikmetele pakkuda tassi teed või pidada pühapäevakooli. raehärra Euert Rotertile.1 1572. aastal müüsid viimase Mõlema ruumi laed ja seinad olid kipsplaatidega kaetud, pärijad kinnistu – maja ja õue koos juurdekuuluva kivi- need oli esialgselt plaanis eemaldada ning krohvitud sei- aidaga – kaupmees Thomas Eeckile (Eyke). Kinnistu nad ja lagi värvida. Nagu oligi eeldatud, ilmes ripplae ee- päris 1597. aastal ilmselt viimase poeg, samuti Thomas maldamisel, et selle varjus paiknes lihtne peegelvõlvidega Eeck, kes sai linnakodanikuks 1596 ning suri juba 1608. lagi. Tõeline üllatus aga avanes krohvitud lage kandva Viimatimainitud kaupmehel on meid huvitava hoone arhi- laudise eemaldamisel: suurepäraselt säilinud polükroom- tektuuriloos keskne roll, kuna ilmselt just tema tellimusel ne maalitud talalagi, mis konserveerimistööde käigus osu- tehti suurem ümberehitus, mida tõestab ka aastaarvuga tus talalae kolmandaks maalingukihiks ning oletatavasti „1601” tähistatud dornse akna raidpõsk. Järgnevatel on maalitud 18. saj keskpaiku. Lisaks kunstiajaloolisele sajanditel käis kinnistu käest kätte, kuni 1845. aastal ostis hinnangule toetab seda seisukohta ka küllaltki sarna- selle väike, kuid kiiresti kasvav rooma-katoliku kogudus,2 ses võtmes teostatud kõrvalruumi laes leitud maalitud mille käes kinnistu oli kuni II maailmasõjani. Pärast taas- talalagi, mis on ühel aknasillusel dateeritud aastaarvuga iseseisvumist tagastati kinnistu kogudusele. „1753”. Vene 16 hoone oli veel 20. saj algul tüüpiline hilis- Kuna päevavalgele tuli sedavõrd väärtuslik ning hästi gooti elamu kõrge viilu, teravkaarse perspektiivportaali, säilinud ajaloolise interjööri kihistus, oli vaja muuta tööde suurte ristkülikukujuliste esikuakende ning luugiavadega iseloomu ning viimistlusremondi asemel tõusis esiplaanile viiluväljal. Fassaadi on ajapikku tublisti muudetud, kuid põhjalike väliuuringute vajadus. Kõiki ootusi ületanud tu- portaal on omal kohal. Dominiiklaste kloostri ehitusloost lemused ei lasknud ennast kaua oodata. Järjekorras tulid senini ainsana raamatu avaldanud Elfriede Tool-Marrani päevavalgele maalitud aknasillused, paarisakna vaheline andmetel on poolakeelsel plaanil aastast 1800 see hoone polükroomne sammas, kolm raidkivist aknapõske alam- märgitud priori majana.3 Millal kloostriülem maja kasutas, saksakeelse süvistatud vaimuliku teksti ning maalingute- selle kohta andmed puuduvad. Kuna 18. saj lõpul elavnes ga, osaliselt säilinud seinamaalingud, kõrvalruumi talalae Tallinnas katoliku kiriku tegevus ning siia saabus domi- ning aknasilluste maalingud; seejärel veel keskaegse ka- niiklastest munki, näib nimetus pärinevat sellest ajast. lorifeeri plaat ning siis, kui tundus, et rohkem tõesti enam

45 Henry Kuningas vene 16 / ehitised midagi ei leita, tõelise üllatuspommina 1921. aasta üm- alumine osa võib kuuluda dominiiklaste kloostri lääne- berehituse käigus rajatud trepikoja põranda alt keldritrepp poolse klausuuri esimesse ehitusetappi, vajab ilmselt ning sügav kaev. põhjalikumaid uuringuid.7 Maalingutega talalagede ning paarisakna vahelise, Koos kaevuga ilmsiks tulnud keldritrepp oli samuti samuti polükroomse raidsamba ja kolme aknapõse kon- säilinud heas seisukorras. Kuigi praegu jäi trepp keldri serveerimise protsessist ja metoodikast on ilmunud mitu poolt avamata, jääb vajaduse tekkides võimalus keldri ja artiklit,4 mistõttu ei hakka kordama seal mainitut. Mainiks esimese korruse ehk endise dornse vaheline ühendus niipalju, et dornse põhjapoolse paarisakna ainsal säilinud taastada. Pärast konserveerimistöid on mõlemad keskaeg- raidpõsel on kujutatud purpurse mantli, krooni ja valitse- sed detailid eksponeeritud, paraku on ligi seitsme meetri misõunaga Kuningate Kuningas, Jumal Kõigevalitseja, sügavusele kaevule paigaldatud purunemiskindlale klaa- idapoolsel raidpõsel aga peremärk initsiaalidega T ja E sile astumine paljudele nõrganärvilisematele külastajatele ning ümberehitust dateeriv aastaarv 1601. Viimase „paa- liiga suur eneseületamine. rilise” avamiseks sekundaarsetest toestustest tuli varjatud Sedavõrd ulatusliku väärtuslike arhitektuuri- ja sillusega täiendavalt kindlustada ajalooline raidsillus. Ava- kunstilooliste detailide kontsentratsiooni avastamine tud raidpõsel on samuti polükroomne maalingukiht, kuid ei ole Tallinna vanalinnas sugugi tavapärane sündmus. paraku pole see säilinud üheselt loetaval kujul. Arvestades Alates vanalinna kõige sügavamast majasisesest kesk- teiste aknapõskede vaimulikku sisu, seda nii tekstide kui aegsest kaevust kuni 18. sajandi filigraanse teostusega kujutatu põhjal, võib eeldada, et ka kolmandal raidpõsel maalinguteni on iga detail tähelepanuväärne ka oma- on religioosne süžee. ette kunstiteosena, mõjudes ometi just koos tõeliselt Ruumide restaureerimise viimase etapina oli kavas gesamtkunstwerk’ina, mis rikastab oluliselt meie seni- paigaldada uus laudpõrand, eesruumis kui kõige käidava- seid teadmiseid Tallinna vanalinna ehitus- ja kunstiaja- mas kohas paeplaadid. Täieliku üllatusena tuli eesruumi loost. Loodetavasti võimaldavad uued leiud jätkata domi- põrandalaudade alt aga välja umbes 4 meetrit sügav kuiv niiklaste kvartali uuringuid ning ühtlasi tõestavad, et kaev ning esmapilgul sellega ühes ehitusetapis rajatud palju olulist informatsiooni võib veel varjul olla. keldritrepp. Edasise uurimise käigus selgus, et laias laastus ümmarguse plaanilahendusega paekivist voodriga kaev on kaheosaline. Pärast hilisema täitepinnase eemalda- 1 L. Tiik. Väljavõtted Tallinna vanematest kinnistuteraamatutest. Tartu, 1966/67. Käsikiri Muinsuskaitseameti arhiivis, P-1001. Refereeritud mist fikseeriti oletatava kaevu põhja sügavuseks esimese tekstist: A. Pantelejev. Tallinn, Vene tn 16 hoovipoolsete ruumide korruse põrandapinnast 6,9 meetrit, millest alumine osa arhitektuuriajalooliste väliuuringute aruanne. Tallinn, 2009. Tallinna läbimõõduga ligi 2,5 meetrit asub nii kõrguse kui asuko- Kultuuriväärtuste Ameti arhiiv, n 9 s 5881. 2 ha poolest osaliselt hoone keldri all. Ülespoole kitseneva Rooma-katoliku kogudus oli juba mõnda aega selles kvartalis tegutsenud ning koguduse kasvades ehitati 1841–1845 kloostri klausuuri põhja- kaevu ülemine osa on aga rajatud koos keldritrepiga, poolne osa Peterburi arhitekti Carlo (Karl) Rossi projekti järgi ümber mida tõestab kaevu ja keldritreppi eraldav suur paekivist Peeter-Pauli kirikuks. Kiriku tänane fassaadilahendus pärineb 1920. aasta plaat. Üllatuslikult jäi kaev kuivaks ka pärast täitepinnase Erich Jacoby ja Franz de Vriesi projektist. 3 E. Tool-Marran. Tallinna Dominiiklaste klooster. Tallinn, 1971, lk 106. eemaldamist, mille tulemusena on kaevu põhi ligi kaks 4 V. Vahter. Ajaloolise interjööri restaureerimine. – Muinsuskaitse meetrit merepinnast allpool.5 aastaraamat 2009. Toim K. Matteus, L. Jänes. [Tallinn], 2010, lk 48–50; Kuna vesi kaevu ei tule ega seal püsi, tekitab selle H. Hiiop ja EKA muinsuskaitse ja restaureerimise osakonna tudengid. Dornse seinamaalingute maalitehniline kirjeldus, stratigraafiline analüüs joogivee kaevuks nimetamine mõningaid kõhklusi. Ei saa ning restaureerimine. – Muinsuskaitse aastaraamat 2009, lk 50–51. siiski välistada, et hilisemate sajandite jooksul on kas loo- 5 Kaevu konserveerimistööde ajal valati kaevu põhja mitu ämbrit vett, mis duslikel põhjustel või inimtegevuse tagajärjel veesoonte asu- imbus imekiiresti. 6 kohad muutunud ning kaev oma algse otstarve kaotanud.6 Kaevetöid läbi viinud arheoloog Villu Kadakas on viidanud võimalusele, et kaevu põhjast leitud 17. saj alguse olmepraht on otseselt seotud Kaevu ehitusaeg on samuti problemaatiline. See, et 1601. aasta ümberehitustega ning et siis lõpetati ka kaevu kasutamine kaevu alumine, laiem osa asetseb osaliselt olemasoleva, algsel eesmärgil. Järgmine prahikihistus pärineb 19. sajandist. 7 ilmselt samuti siiski keskaegse keldriruumi all ning et Dominiiklaste kloostri ehitusloost on viimati pikema ja varasemaid seisu- kohti polemiseeriva artikli avaldanud Anneli Randla. Tallinna ülemine, kitsam osa on rajatud koos keldritrepiga, viitab Dominiiklaste kloostri ehitusloo ülevaade. –Vana Tallinn V(IX). Tallinn, vähemalt kahes ehitusetapis teostatud tööle. Kas kaevu 1995, lk 35–57.

46 ehitised / vene 16 Henry Kuningas

(1) (4)

(2) (5)

(3) (6)

(1) Vene tänava katoliku kiriku hooned 20. saj alguses. Foto Tallinna Linnaarhiiv (2) Kipsplaadiga kaetud silmatorkamatud ruumid peitsid terviklikult säilinud 17.–18. saj jõuka kodanlase maja interjööri. Fotod Henry Kuningas (3) Hilisema trepikoja põranda alt tuli välja ligi 7m sügavune kaev (4) Dornse kõrvalruum (5) Talalae polükroomsed maalingud on suurepäraselt säilinud (6) Dornse akna raidpõsel on keskalam- saksikeelne tekst, peremärk initsiaalidega T ja E ning aastaarv 1601

47 Kaljo Palo, Ville Lausmäe toom-kooli 1 / lossi plats 2 / ehitised

Toom-Kooli 1/ Lossi plats 2 Muinsuskaitse eritingimused: Aleksandr Pantelejev Projekt: Kaljo Palo (Arhitektuuribüroo Adrikorn & Rets OÜ) Sisearhitekt: Ville Lausmäe (VL sisearhitektuur OÜ) Peatöövõtja: OÜ Tarrest Ehitus Restaureerimistööd: AS KAR-Grupp Muinsuskaitseline järelevalve: Tiina Linna (OÜ T-Linnaprojekt) Tellija: OÜ Toomkooli Invest

Aadlimaja Toompeal

Sarnaselt paljudele vanalinna hoonetele on Toom-Kooli 1 tekitasid keldrikorrusel tehtud tööd: vundamentide kind- hoonel kirev ehituslugu, mis on jätkunud ka sellel sajandil. lustamine ja väline niiskusisolatsioon, mis oli väidetavalt Kunagise esindusliku aadlielamu esimesel korrusel lõpetatud, kuid tööde mahtu polnud võimalik kontrollida. on asunud toidupood ja restoran. Ülakorrustel olid üüri- Paralleelselt projekteerimisega alustati avariilise korterid, mida on vahelduva eduga ostetud, müüdud ja katusekonstruktsiooni remondi ja fassaadide restauree- remonditud, kuid viimast ilma tervikliku kontseptsioonita. rimisega. 1990. aastatel paigaldatud aknad ja välisuksed 2008. aastast sai maja endale praeguse omaniku ja tänu asendati ajalooliste eeskujude järgi valmistatud koopiate- sellele algas hoone kompleksne projekteerimine ja ehita- ga. Algupärastest avatäidetest oli säilinud vaid kaks väik- mine. Tellija soovi kohaselt kavandati majja neli korterit, semat akent ja kaks rokokoo stiilis esinduslikku siseust, bürooruumid ja veinikelder. mis restaureeriti. Ehitusajalooliste uuringute käigus avati ja fikseeriti Ehitusloost kõik veel säilinud ajaloolised konstruktsioonid ja viimist- Kinnistu asub Toompea väikese linnuse idamüüri esisel luskatked. Õnneks oli varasemate remontide käigus kips- alal, osalt endise kaitsekraavi kohal, osalt selle idakaldal. plaadiga kaetud seintel säilinud 18. sajandi stukkdekoori 17. sajandi lõpul oli kinnistu veel hoonestamata. Linnuse ja 19. sajandi lõpu dekoratiivmaalinguid. Samuti leiti kaitsekraav täideti ja tasandati 1767. aastaks seoses uue hoone kunagiselt välisseinalt kaks nišši ja väike aknaava, kubermanguvalitsuse hoone ehitamisega. Siis sai võima- keldrikorrusel aga kolm suurt kaarnišši. likuks ka krundi lääneosa hoonestamine. Krundi idaosas asus 18. sajandil väike ühekorruseline mantelkorstnaga Sisekujundus elamu. 1776. aastal ehitati selle asemele kolmekorru- Sisearhitektuurse lahenduse loomisel peeti silmas enne- seline esinduslik elumaja, mille projekteeris P. N. Pauly, kõike hoone terviklikkust ning väga ühtlast ja keskmisest hilisem Eestimaa kubermangu arhitekt. kõrgemat kvalitatiivset taset. Ühtki pinda ei ole eelistatud 1825. aastal valminud Tallinna Insenerkomando teisele, kõik ruumid, sealhulgas fuajee ja trepikoda, samu- koostatud joonistelt on näha, et kinnistul asus kaks ti äripind, on lahendatud analoogselt korteritega. hoonet: kõrge kelpkatusega elamu, mille fassaadid olid Terviklikkust püüeldakse ka stiililiselt. II ja III korruse nii Lossi platsi kui ka Toom-Kooli tänava poole ning ühe- korterite elutubades leitud 18. sajandi stukkdekoori frag- korruseline abihoone. Lossi platsist olid need eraldatud mendid ning algsed värvitoonid on terve hoone sisekujun- praeguseks lammutatud piirdemüüriga. duse lähtekohaks. Säilinud vähesed fragmendid ennistati Järgmised suuremad ehitustööd toimusid 1890. aas- ning nende stiilist kantuna on hoone ülejäänud pindadel tatel arhitekt Rudolf Otto von Knüpfferi projekti alusel. kasutatud samu printsiipe ja võtteid. II korruse elutuba Ümberehituste käigus ühendati majad tervikuks. Hoone rekonstrueeriti osaliselt säilinud varaklassitsistliku stukk- kolmekorruselist mahtu suurendati ligi kolmandiku võrra dekoori põhjal, III korruse stukkdekoori rangem lahendus ning rajati uus kivitrepikoda, läänepoolne maht endise võeti aga eeskujuks mujal hoones. vallikraavi kohal jäi ühekorruseliseks. Hilisemad ümber- Maja läbivas värvigammas on põhitoonid valge ja ehitused pole hoone välisilmet oluliselt muutnud. murtud valge, mida on kantud pindadele vastavalt stukk- dekoori rütmile, et tuua esile pindade reljeefsust. Valgusti- Restaureerimistööd teks on valitud valged portselanlühtrid, mis ei kerki heledal 2008. aastaks oli ümberehitusega juba alustatud. Suurem taustal liigselt esile ja rõhutavad õhulist ning kerget ruu- osa eelmiste remontide käigus tehtust oli lammutatud ning mimõju, balansseerides ajaloolise ning moodsa kujunduse alustatud ka juba uute töödega. Kahjuks on nende tööde piirimail. Elanikul on seega võimalus sisustada ruume kas käik täiesti dokumenteerimata. Tööd tuli alustada olu- ajalooliselt või tänapäevasemalt. Värvi ja rõhku toovad in- korras, mis ei võimaldanud enam täiemahulisi uuringuid, terjööri põrandad: vastavalt ruumide esinduslikkusele kas samuti pidi arvestama juba tehtuga. Enim probleeme tammeparkett või eri puiduliikidega mosaiikparkett.

48 ehitised / toom-kooli 1 / lossi plats 2 Kaljo Palo, Ville Lausmäe

(1) (4)

(2) (5)

(3) (6)

(1) Toom-Kooli 1 kinnistu asub Toompea väikese linnuse (castrum minus) esisel alal, endise kaitsekraavi kohal, mistõttu see hoonestati alles 18. sajandil. Restaureerimistööde käigus sai kunagine aadlielamu tagasi oma esinduslikkuse. Foto Liina Jänes (2) Teise korruse korteri elutu- ba on hoone kõige esinduslikum ruum. Osaliselt säilinud varaklassitsistlike fragmentide põhjal rekonstrueeriti stukkdekoor, rokokoo stiilis siseuksed on algupärased. Foto Ville Lausmäe (3) Interjööris on kasutatud kõrvuti ajalooliste eeskujude järgi rekonstrueeritud ja tänapäevaseid lahendusi, mis võimaldab elanikul lähtuda ruumide sisustamisel kas traditsioonilisest või moodsast stiilist. Pildil kasutuseta jäänud kivitrepi ümber sobitatud duširuum. Foto Liina Jänes (4) Kolmanda korruse korter on hoone üldisest stiilist erinev. Selle kujundamisel võeti aluseks renoveerimistööde käigus leitud 19. sajandi trafarettmaaling: maalingute rütm, värvitoonid ning tumedama koloriidiga viimistlusmaterjalid on valitud säilinud fragmentide järgi. Foto Liina Jänes (5) Veinikelder. Foto Ville Lausmäe (6) Teise korruse magamistoas on eksponeeritud tööde käigus avatud seinanišš ja väike aknaava. Nišid asuvad hoone kunagisel välisseinal ja nende otstarve pole teada. Foto Liina Jänes

49 Niina Mäger VANAUSULISTE PALVELA / ehitised

Kibuvitsa 6, Tallinn Arhitekt ja muinsuskaitseline järelevalve: Niina Mäger Ehitusinsener: Aleksander Danil Peatöövõtja: AS KMG Ehitus (2009), OÜ Hammer (2010) Puidutööd: OÜ Kuukaar Tellija: Tallinna Kultuuriväärtuste Amet

Tallinna vanausuliste palvemaja

Tallinna vanausuliste palvemaja ehitusloo alguseks võib 2009. a ehitati uus katuse kandekonstruktsioon, uus lugeda 29.08.1930. a, mil taotleti „apostliku vanausuliste valtsitud tsinkplekk-katus ja harjatorn. Asendati mädane- palvemaja” ehitamist tollase aadressiga Kanarbiku 6 kin- nud ja seenkahjustatud seinakonstruktsioonid välisseinte nistule. Hoone valmis sama aasta detsembris ja pühitseti allosas ja põhjaseinas ning osaliselt kahjustatud välislau- Maarja kuulutamise ikoonile. Palvela peasissepääs oli dis, välisseinad soojustati järgmises etapis. Kõik aknad Nelgi (praegu Loo) tänavalt, kus peaukse kohale oli ka- koos sulustega restaureeriti. vandatud laudadest poolkaarekujuline päikesekiirte kujutis Palvela saal remonditi-restaureeriti täies ulatuses. ja rist. Saali kohale katusele oli kavandatud väike haritorn Seintelt ja laest eemaldati vineer, mille alt ilmnes profiil- tagasihoidliku sibulkupli ja ristiga. Kas projektis välja laudis. See restaureeriti valikuliselt – lae horisontaalne joonistatud detailid ka kõik ellu viidi, pole teada – üldine osa ning ikonostaasi tagune sein –, ülejäänud lae- ja suundumus oli ka siis maju ehitamise aegu lihtsustada. seinapinnad olid nii tugevate kahjustustega, et need asen- Esmase projekti tegi insener Joosep Lukk. Palvela- dati originaalile ligilähedase profiillauaga. Palvelaruumi hoone meenutas ajatut puitagulimaja, ühekorruseline ja põrand vahetati kuni ikonostaasi kõrgendikuni-astmeni, rõhtpalkidest välisseintega, mille ehislaudvooder sarnanes kuna ikonostaasi ei saanud lahti võtta ega teisaldada. Tallinnas juba 19.–20. sajandi vahetuse paiku esinenud Selle tagune kahjustunud põrandaosa oli asendatud kaunistusvõtetele. Juba järgmisel aastal tellitud juurde- esimeses etapis koos alumise seinaosa proteesimisega. ehituse vormivõtete otsene pöördumine historitsismi Saali ja kõrvalruumi vahele ehitati uus ahi. tulenes ilmselt arhitektist, kelleks oli Nikolai Thamm Harjatorni arhitektuurse lahenduse eeskujuks võeti noorem. Uus katus ning edelaküljel paiknev abiruumi- eespool nimetatud ajaloolised projektid, kuid lõpliku ilme dega eeskoda ehitati pärast sõda. Tõenäoliselt eemaldati said harjatorn ja sibulkuppel MPAÕK ehitus- tornid ja varikatus 1960. aastatel. Hiljem andis pühakojast konstruktsioonide järgi (insener Aleksander Danil). aimu Loo tänava fassaadil olev rist. 2000. aastate alguse Projekteerimistööde käigus leiti, et vana varikatus ei sobi korrastustööde käigus rist eemaldati, kuna see oli kõdu- enam taastamiseks, vaid tuleks teha uus. Varikatus on nenud. kujundatud Peipsi-äärse vanausuliste Raja kellatorni ja Kaks aastat kestnud restaureerimistööd hõlmasid palvemaja detailide eeskujul. palvelahoonet, selle sise- ja välisviimistluse ning tehno- Restaureerimistöid tehti kahel aastal, kõiki projekti- süsteemide uuendamist. Põhiline muudatus tehti hoone järgseid lahendusi ei jõutud realiseerida, kuid iseloomuli- välisilmes: katusele ehitati sibulkupliga harjatorn ning ku sibulkupliga harjatorni ja varikatusega on palvelahoone tänavapoolsele ehk peasissepääsu kohale uus varikatus. saanud tagasi pühakojale väärilise ilme.

(1) (2)

(1) Enne restaureerimist meenutas Kibuvitsa tänava palvela harilikku puitagulimaja, igasugused viited pühakojale puudusid. Foto Oliver Orro (2) Põhiline muudatus tehti hoone välisilmes: katusele ehitati sibulkupliga harjatorn ning peasissepääsu kohale ristiga varikatus. Foto Olev Liivik

50 ehitised / ADAMSONI SUVEATELJEE Kätlin Janson

Adamsoni 3, Paldiski, Harjumaa Peatöövõtja: Rihti Projekt AS Järelevalve: Arhitektibüroo Allan Strus OÜ Muinsuskaitse eritingimused: FIE Urmas Arike Põhi- ja sisetööde projekteerija: Arhitektibüroo Allan Strus OÜ Vee-, kanalisatsiooni ja elektritööde projekt: AS Kommunaalprojekt Värvi- ja krohviuuringud: KAR-Grupp AS

Amandus Adamsoni suveateljee Paldiskis

12. novembril 2010. aastal, Amandus Adamsoni ette tänavapoolsesse kiviseina uute ukse- ja aknaavade 155. sünniaastapäeval, avas külastajaile uksed raiumise, põrandate vahetamise, katusekonstruktsiooni Amandus Adamsoni ateljeemuuseum Paldiskis. Ateljee- ringiehitamise ja papist katusekatte vahetamise eterniidi muuseum asub kunagi skulptor Adamsonile kuulunud vastu, uue pliidi ehitamise koos soojamüüriga ning kuiv- suveateljees. Muinsuskaitse alla olev hoone on üks kol- käimla tegemise. Projekti asuti ellu viima, kuid kõiki mest säilinud puithoonest Paldiskis. planeeritud töid ei jõutud teha. Katusekate vahetati pleki vastu ja parandati voodrilaudist, kuid uued ukse- ja akna- Ajalugu avad ning küttekolded jäid õnneks rajamata. Amandus Adamson omandas kinnistu 8. juunil Corinna soovis väga avada Amandus Adamsoni 1896. aastal, kui Aleksander Valling müüs selle skulp- muuseumina ateljee keskmes oleva ruumi. Eesti Kunsti- torile 200 rubla eest. Varsti pärast krundi omandamist muuseumi abiga valmis sinna koguni skulptori elu ja loo- algas väikese puidust maali- ja skulptuuriateljee projek- mingut tutvustav ekspositsioon, kuid Paldiski kuulumine teerimine ja ehitamine. Suure tõenäosusega tegi projekti kinnisesse tsooni muutis muuseumi külastamise komplit- vähemalt osaliselt skulptor ise, sest pisikese maja ruumi- seerituks. paigutus on ebatavaline. Ants Laikmaa on oma mäles- 1991. aastal alustas skulptori noorem tütar Maria tustes meenutanud, et nägi maja ehitamise ajal skulptorit Maddalena Carlsson protsessi, et saada täies mahus ta- ennast tellingutel töötamas. Adamsoni kätetööks on gasi skulptorile kuulunud kinnistu. Tütre elukoht Rootsis arvatavasti ka leegitsevat tõrvikut kujutav tuulelipu-alune muutis tagastamisprotsessi keerulisemaks ja venitas selle puitkaunistus ning peaukse kohal oleva viilualuse puit- mitme aasta peale. Õigusvastaselt võõrandatud vara ta- dekoor, kus Hiina kultuurist huvitunud Adamson kujutas gastamise akt allkirjastati lõpuks 7. jaanuaril 1998. aastal. maja kaitsjatena kahte draakonit. Eeldatavasti valmis hoone 1899. aastal, sest sellist aastaarvu kannab tuule- Hoone seisukord lipp. enne restaureerimist Maja vähene soojustus ja ebapraktilised küttekolded Kuna Rootsis elades oli keeruline maja hooldada ja ülal lasevad arvata, et eluasemeks ei plaaninud Adamson pidada, otsustas Maria Carlsson 2005. aasta novemb- ateljeehoonet ehitada. Tõenäoliselt kasutas ta siiski maja ris suveateljee Eesti riigile kinkida tingimusel, et selles elamiseks suviti Paldiskis viibides, kui suveateljee juurde avatakse Amandus Adamsoni elu ja loomingut tutvustav rajatav elumaja alles valmimisjärgus oli. 1918. aastal ko- muuseum. Hoonest sai Harjumaa Muuseumi filiaal, lis Amandus Adamson oma perega lõplikult Paldiskisse. Amandus Adamsoni ateljeemuuseum. Hiljem kolis sinna ka skulptori abikaasa Eugenie ema Ida Kinkelepingu järgselt oli suveateljee ehituslik seisu- Maess, kelle koduks sai just suveateljee hoolimata hoone kord rahuldav, aga mitte kiita. Katus sadas paiguti läbi, sobimatusest aastaringseks elamiseks. üks sisemistest vaheseintest ja osa põrandast olid läbi II maailmasõja puhkedes olid kõik Paldiski elanikud mädanenud. Enamik ühe välisseina voodrilaudadest olid sunnitud linnast lahkuma. Elumaja ja ateljee pidi maha kahjustunud, üks korstendeist sisse vajunud. Hoones oli jätma ka Adamsonide perekond. Tühjaks jäänud hooned ajutine elekter, veevarustust ja kanalisatsiooni polnud. natsionaliseeriti. Suveateljeesse said hiljem loa tagasi Siseruumide seinad oli kaetud tapeedikihtide ja vineeriga. pöörduda Amandus Adamsoni lesk Eugenie ning tema Õnneks oli säilinud maja esialgne ruumilahendus ning vanem tütar Corinna oma mehe ja kahe lapsega. Alates kõik uksed. Aknaid oli aastate jooksul vahetatud, mistõttu 1960ndatest elas suveateljees Corinna ja tema poeg kõik aknad olid eriilmelised. Värvi- ja krohviuuringute käi- Toivo koos naise Emiliaga. gus selgusid esialgsed viimistluslahendused ning üllatu- 1953. aastal koostati Kultuuriministeeriumi eest- sena ilmnes, et kolme suurema siseruumi seinte ülaosas vedamisel suveateljee kapitaalremondi projekt, mis nägi on huvitava ornamendiga trafarettmaalingud.

51 Kätlin Janson ADAMSONI SUVEATELJEE / ehitised

Muuseumil õnnestus 2007. aastal kõrvalkrundi võrra Värvide valimisel olid aluseks algsed toonid. Ainsaks kinnistu piire suurendada 2568 ruutmeetrini. Varasemad erandiks kujunes hoone välisfassaadi värvitoon, mis uu- maja remondiprojektid olid aegunud ning tuli tellida uued. ringute järgi oli tumedam kui see, mida lõpuks kasutati. Samuti tuli restaureerimiseks leida rahastusallikaid. Uksed oli küllaltki hästi säilinud ning need õnnestus Ateljeemuuseum sai enamiku restaureerimisele kuluvast kõik restaureerida. Kahjuks polnud hoonel peaaegu ühtki rahast Euroopa Liidu struktuurfondide piirkondade kon- esialgset aknaraami, kuna neid oli aja jooksul korduvalt kurentsivõime tugevdamise programmist. Puudujääva uutega asendatud. Ühe algse aknaraami järgi valmistati osa kattis Kultuuriministeerium. suveateljeele uued aknad. Samuti oli säilinud vaid üks kremoon. Selle alusel on kõik akende ja uste kremoonid Restaureerimine antikvariaatidest kokku otsitud ja restaureeritud. Ena- Tööd algasid 2009. aasta mais ning lõppesid aasta hiljem. mikes ruumides oli puitpõrand säilinud üllatavalt heas Eesmärgiks oli suveateljee taastamine võimalikult algupä- seisukorras, vajades vaid puhastamist ning värvimist. rasena, kasutades looduslikke värve ja krohvi. Lähtuti põ- Ühe ruumi põrand oli aga läbi mädanenud ning selle himõttest, et vana ja esialgset tuleb säilitada nii palju kui taastamine ei õnnestunud. Puitpõranda ehitamise ase- võimalik. Puuduolevad või väljavahetamist vajavad detailid mel otsustati põrandaalune valada, paigaldada elektriline püüti asendada võimalikult suurel hulgal samaaegsete põrandaküte ning katta see pealt lihvitud paeplaatidega. vanadega või kaasaegsete, kuid ajastutruude detailide ja Restaureerimine tõi hoonesse kõik kaasaegsed materjalidega. Suurimateks erinevusteks tegeliku olukor- mugavused ja tingimused kaotamata seejuures vana ja ra ja ehitusliku ekspertiisi vahel kujunesid kahe kandva algupärast väljanägemist ning atmosfääri. laetala seisukord, mis vajasid väljavahetamist, ning maja ühes küljes puuduv vundament, mis restaureerimistööde käigus rajati.

(1)

(1) Restaureeritud ateljee. Foto Martin Siplane

52 ehitised / ADAMSONI SUVEATELJEE Kätlin Janson

(2) (6)

(3)

(4) (7)

(5)

(2) 20. sajandi algusest pärineval postkaardil on kujutatud Amandus Adamsoni ateljeed (3) Kaunis puitpitsiline hoone pakkus enne restau- reerimist nukrat vaatepilti. Aastaid hooldamata seisnud ja lagunema hakanud maja paistis vaevu metsistunud õunaaiast välja (4) Ateljee pä- rast restaureerimist. Fotod Kais Matteus (5) Lisaks ateljeele restaureeriti ka muuseumiõuel asuv Adamsoni kunagisest elumajast säilinud keldriosa koos välistrepiga ning paekivist abihoone (6) Katuseakendega ateljeetuba (7) Kahe töötoa ning nende vahele jääva ateljee seintelt avastati põnevate mustritega trafarettmaalingud. Säilinud maalingupinnad restaureeriti ning piirkondades, kus maaling oli hävinud, tehti rekonstruktsioon

53 Rünno Vissak pärnu vallikäär / ehitised

Arheoloogiline järelevalve: MTÜ Arheoloogia ja Ehitusajaloo Grupp AEG (Rünno Vissak) Ehitaja: Merko Ehitus AS (Indrek Moorats, Raimo Talts) Projekt: Lootusprojekt OÜ Tellija: Pärnu Linnavalitsus

PÄRNU VALLIKÄÄR: Arheoloogia renoveerimistöödel

Pärnu vallikääru pargiteede ja rohus looklevate radade Eeluuringutest lähtudes nihutati projekteeritava kohal laotus pikki aastaid rahu ja vaikus, kuid 2010. aasta sulundseina joon Luna bastioni lääneflangi ja kurtiini esimestel päevadel hakkas maa bastionide ja vallikraavi juures kaldast mõnevõrra eemale. Kahjuks ei nõutud ümber värisema ning mahajäetuse idüll purunes.1 eeluuringuid vallikraavi madalale kaldale projekteeritud Arheoloogiline järelevalve Pärnu vallikääru pargiala sulundseina kõrvale jääval kaldaribal. Varem koostatud renoveerimisel algas 17. detsembril 2009. aastal ning vallikääru eelprojekti seletuskirjas erinevate uuringute intensiivne ehitusperiood kestis kuni juunini 2010. Tööd (nt Geoengineeringute OÜ jt) alusel esitatud mitmesu- hõlmasid ligikaudu 13 000 m2 ehk 13 hektari suurust ala; gused väited ja spekulatsioonid vääriksid võib-olla eraldi lisaks järelevalvele olid paiguti vajalikud ka põhjalikumad kriitilist äramärkimist, kuid ruumipuudusel ei ole see uuringud ja muinsusväärtuste säilimise nimel tuli tööde siinkohal võimalik. käigus teha projektis üsna mitmeid muudatusi. Allakirju- Rekonstrueerimistööd algasid sulundseina rajamise- tanu hinnangul oli koostöö tellija, Muinsuskaitseameti, ga vallikraavi lõunapoolsele madalale kaldale harukraavist peatöövõtja ja projekteerijaga hea. lääne pool paiknevas lõigus. Kuna sulundseina süvis- Pärnu linna ümbritsenud kindlustusvööndi seitsmest tamise seade vajas 1,4 m laiust vaba tsooni süvistatava bastionist on tänaseks säilinud vaid vallikääru pargialal mooduli ning seadme vahel, tuli kalda servas osaliselt paiknevad 17. sajandi II poolel rajatud Luna ja Venuse külmunud pinnas kohati kuni 1 meetri laiuselt ning kuni bastionid. Bastionide lääne- ja lõunaküljel on säilinud lõik planeeritud vaiade otste sügavuseni eemaldada. Kaevami- vallikraavist, mis muus osas 1860ndatel aastatel muld- sel paljandusid kalda ääres pinnasega pakitud keskmise kindlustuste likvideerimisel vallide tasandamise käigus suurusega maakivid ning pisut sügavamal, kuhu valgus täideti. Vallikraavi vastaskalda (nn madal kallas) ala on vallikraavi vesi, rõhtsatest palkidest konstruktsioonide püsinud valdavalt hoonestamata aasana, pargi- ja haljas- osad ja püstpostide otsad. Päevavalgele tulnud konstrukt- alana, ajalooliselt asusid seal bastionide eelkindlustused ja siooniosad fikseeriti alusplaanil, fotodel ja detail- esplanaadi ala ning kulges Tallinna väravast üle vallikraavi joonistel. Pärnu jõe ületuskohale suundunud tee. Lisaks bastionide Vallikraavi lõunakalda varasem kaldaserv maakividest ees paiknevale vallikraavile, mis 1881. aastal alanud talve- ja palkidest konstruktsiooniga ja 2009. aasta kallas veepii- sadama rajamisel süvendati ja ühendati Pärnu jõega, on rile projekteeritud kaldakindlustusega paiknesid lõikuvatel säilinud ka vallikraavi kõrvalharu lühike lõik, mis kulges joontel, seetõttu jäi osa ilmnenud konstruktsioonidest ümber Tallinna värava ees paiknenud ravelliini Abendstern. rajatava seina kohale ning ülejäänud osa ühele või teisele poole sulundseina. Eeluuringud aastal 2009 Veebruaris ja märtsis teostati uuringuid harukraavile Renoveerimistööde eel toimusid 2009. aasta mais ja juu- (nn „luigetiik”) rajatava silla läänepoolse otsa vundamen- nis Luna ja Venuse bastionide ning nende vahel paikneva di alal, kus puhastati välja kaldakonstruktsiooni nurk. Piki kurtiini e peavalli vallikraaviga piirneval küljel arheoloo- kaldajoont kulgesid kaks paralleelset palgirida (vahekau- gilised eeluuringud2 selgitamaks, kas muldkindlustuste gus 0,8 m), mis toetusid palkide all 1–1,2 m vahedega äärde veepiirile kavandatud sulundseina rajamine võib asetsevatele püstpostidele (läbimõõt 23–31 cm); eelni- kahjustada kalda ääres säilinud konstruktsioone. metatud rõhtpalkide vahel olid kalasabatappidega kinnita- Eeluuringute käigus fikseeriti Luna bastioni lääne- tud ristpalgid, mis paiknesid enamasti püstpostide kohal küljel madala veeseisu juures kaldaäärses vees ja veega või väikese nihkega. Palkidest konstruktsiooni sees ja küllastunud liivas paiknevad puidust tugikonstruktsioo- peal olid pinnasega pakitud maakivid.3 Lisaks kirjeldatud nide osad, bastioni lõunaküljel aga konstruktsioone ei hilisemale konstruktsioonile puhastati samas välja punn- leitud. Kurtiini ja Venuse bastioni läänepoolse flangi juu- seotisega 10–12 cm paksustest ja kuni 30 cm laiustest res leiti mõned üksikult või ridadena paiknevad lühikesed püstprussidest 4,5 m pikkune varasema kaldakindlustuse püstpostid, mida ei saa pidada muldkindlustuste tugi- juurde kuulunud seinalõik, mille siht ei ühtinud vallikraavi konstruktsioonideks ega palissaadideks. lõunakalda ega ka harukraavi läänekalda joonega.

54 ehitised / pärnu vallikäär Rünno Vissak

(1) (2)

(1) Projekt: http://www.parnu.ee/index.php?id=2201 (2) Poterni Õhtu tänava poolsed tugimüürid (3) Sulundseina süvistamine vallikraavi jäält

55 ehitised / pärnu vallikäär Rünno Vissak

Vallikraavi lõunakaldal idapoolses osas ja bastionide- veetaset langetati ligikaudu poole meetri võrra. Vallikraavi poolsel kaldal kasutati sulundseina süvistamisel sead- lõuna- ja läänekalda juures ilmusid seejärel täiendavalt meid, mis ei vajanud madalamaks kaevatud tsooni. Kuna nähtavale puidust kaldakindlustuste osad. Kuna varake- bastionide juures töötasid need seadmed vallikraavi katva vadel ei olnud veetaimestik veel kasvama hakanud, olid jää peal, ei tekkinud ka probleeme mehhanismide ligi- konstruktsioonid mõne aja vältel hästi vaadeldavad. Lõu- pääsu või paigutamisega vmt. na- ja läänekalda nurgas puhastati välja kaldakindlustuste lõik, kus hilisemad sisserammitud püstpostid olid sattu- Potern ja kurtiin nud varasema puitkonstruktsiooni peale. Samaaegselt järelevalvega vallikraavi ääres tehti uurin- Harukraavist ehk luigetiigist vahetult ida poole pal- guid Luna ja Venuse bastionide vahel paikneva kurtiini jandusid sulundseina vahetus läheduses veepiiril ja mada- poternis. Tunnelisse kaevati kaks ning vallikraavi-poolse las vees 17. sajandi II poole ehitusperioodi puidust kalda- ava ette üks proovišurf, samuti kaevati välja poterni mõle- kindlustused, mis kohati olid sulundseinaga läbistatud. ma ava ees asunud tugimüürid. Kaevatud ladestused Lõuna- ja läänekalda nurgas ning harukraavile ra- ei olnud arheoloogiliselt huvipakkuvad, kuna käiku läbis jatud silla juures paigaldati vallikraavi põhja pärast muda 20. sajandil paigaldatud kanalisatsioonitrass, millega eemaldamist geotekstiil ja savimatid ning nende peale seoses olid varasemad kihid hävitatud. Märkimisväärseks 20 cm paksune valkja kruusa kiht, mis mõnevõrra takistab leiuks osutusid käigu põhja- ja lõunaseina süvistatud veetaimede vohamist ja muudab madala vee alla jäävad pesadesse kinnituvad üksikud säilinud prussid, mis viita- konstruktsioonid paremini vaadeldavaks. vad kunagisele puitpõrandale. Kaldakindlustuste betoonosa valamise järel puhastati Poterni vallikraavi pool paiknenud ava ees välja kae- Luna bastioni lõunaküljel varasema kaldajoone juures vatud tugimüüride pikkus oli 2,7 – 2,8 m (paksus 0,9– 3 m pikkusel lõigul välja bastioni servas paiknev puidust 1 m), külgvaates kolmnurksed tugimüürid järgisid muld- tugikonstruktsioon. Fikseeriti kaheksa kõrvutiasetsevat kindlustuse valli kunagise nõlva kalde (u 45 kraadi) nurka. 160 cm pikkust, 28–34 cm laiust ja 6,5–7,5 cm paksust Käigu vallikraavipoolse ava lävetasapinnast sügavamal lauda, mis olid mõlemast otsast ümara, 2,5 cm läbimõõ- oli vundamenditsoonis kaks silluskaart, neist ülemine oli duga puidust tihvtiga kinnitatud nende all asuvate risti serviti paekividest, alumine aga tellistest. Viimasest süga- paiknevate prusside külge. vamale vundament enam ei jätkunud. Alumise silluskaare, tugimüüride asendi ja käigu Kokkuvõtteks pikitelje mõningane ebasümmeetria, samuti ka vuuk põh- Arheoloogilise järelevalve ja uuringute põhiülesandeks japoolse tugimüüri ja poterni põhjaseina vahel viitavad, et kujunes varasemate kaldakindlustuste kaardistamine ja tugimüüre on poterni hilisemal kasutamisperioodil uuen- nende konstruktsiooni väljaselgitamine. Mõistagi püüti datud ja ümber ehitatud. võimalikult minimeerida nimetatud rajatiste kahjustamist. Poterni Õhtu tänava pool paikneva sissepääsu ees Ilmselt kujuneb bastionidel ja vallikraavi ääres asuv park väljakaevatud lubimördiga seotud maakividest ja paest tu- ja haljasala pärast renoveerimist atraktiivseks ja aktiivselt gimüürid olid ülaosas valdavalt hävinud. Müürid osutusid kasutatavaks kaasaegse kujundusega avalikuks alaks ja eeldatust märksa pikemateks, ulatudes peaaegu tänava kultuurisündmuste toimumispaigaks. asfaltkatte servani. Müüride pikkus oli 6,7 m, paksus kuni 1,35 m. Seoses kurtiini välisküljele kavandatud pargiteega teostati uuringud, milleks kaevati kaks valliga risti aset- senud transheed (pikkused 7 ja 8 m, sügavus kuni 2 m). Kaevete profiilis oli tuvastatav eelvalli ja selle taga asunud kaitsekäigu paiknemine. Eelvalli kehandi säilitamiseks nihutati tee ning selle all paiknevate torustike asukohta mõnevõrra nõlva kõrgema osa suunas, kus see põhiosas 1 paigutus kaitsekäigu kohale hilisemate täitekihtidega alale. Vibratsiooni kohta ilmunud kajastusi kohalikus pressis vt nt „Vallikääru ehituse aegu tekkisid Viikingisse praod. – Pärnu Postimees 16.02.2010 2 R.Vissak. Arheoloogilised uuringud bastionide Luna ja Venus ning Vallikraavi kaldaserv nende vahel paikneva kurtiini alal Pärnus 2009. aastal. Tartu, 2009. pärast veetaseme langetamist Muinsuskaitseameti arhiiv; tekst, fotod ja joonised http://sites.google.com/site/arheoloogiaaeg/Home Kaldakindlustuste betoonosa valamiseks suleti ajutiselt 3 Dendrokronoloogilise dateerimise kohaselt pärineb hilisema kalda- ühendus vallikraavi ja Pärnu jõe vahel ning vallikraavi kindlustuse puit aastatest 1776–1788.

56 Rünno Vissak pärnu vallikäär / ehitised

(3) (7)

(4) (8)

(5) (9)

(6) (10)

(3) Korrastustööd on oluliselt parandanud ajalooliste muldkindlustuste vaadeldavust nii päevasel kui ka öisel ajal. Fotod Indrek Aija (4) Et jahid vallikääru uute kaide äärde pääseksid, on võimalik silda avada (5) Vallikääru kontserdiala värskendatud kujul (6) Mere pst sihis kulgeva puies- tee juures on laudteega tähistatud suund üle kunagise ravelliini (7) Illumineeritud Tallinna värav (8) Vaade Luna bastionilt Vallikääru aasale (9) Valgustatud jalgteed valli serval (10) Uued ujuvkaid ootavad külalisi ka tuleval suvel

57 Kristiina Kupper, Karri Tiigisoon pärnu vallikäär / ehitised

Pärnu vallikäär: ajalooline linnamaastik uues kvaliteedis

Pärnu peab olema tänulik Erik Dahlbergile, kelle jooniste Et linnakodanikele ja külalistele paremini Pärnu järgi XVII sajandil barokne kindlustus rajati ja loomulikult ajalugu tutvustada, on valminud kolm maketti linna eri neile, kes otsustasid säilitada osa kindlustusest, mis on ajalooetappidest. Ajalugu võib tutvustada nüüd kas või nüüd tuntud kui Pärnu vallikäär. 3000 inimesele korraga kontserdipaigas amfiteatri keskel Vallikäär on ilmselt kõige imposantsem maastiku- oleva ajaloolise kaardi abil. Ühtlasi võib kaart olla toredate objekt Pärnus, mis annab vahetult edasi ajalooliste muld- etenduste lavakujunduseks ja ideepagasiks. Makette kindlustuste võimsust. Vanalinnaga külgnev piirkond on leidub veel sepikoja juures ja Tallinna väravate lähedal. oluline osa Pärnu parkide ja alleede süsteemist. Rohke Mida need räägivad, võib igaüks ise vaadata. isetekkelise haljastusega valgustamata ja ebaturvaline ala Üks olulisemaid võite, mis vallikääru korrastamisega nõudis juba aastaid põhjalikku uuendamist. Korrastamise saavutati, on tunduvalt parem juurdepääs veele. Nii be- muutis keerukaks soov kasutada vallikääru võimalikult toonist kaldakindlustus, ujuvsillad kui ka piki vallikääru mitmekülgselt. Eesmärk oli muuta nii maa kui ka veeala kulgevad jalgteed muudavad selle erilise ruumi oluliselt aktiivses kasutuses olevaks kontserdipaigaks ning vabaaja nauditavamaks. Inimeste vallikraavi äärde toomiseks sai veetmise kohaks. juba detailplaneeringusse sisse viidud kunagise ravelliini Enne projekteerimist oli vajalik teha arheoloogilised osa ja vallikääru aasa vahelist kraaviharu ületava silla ra- väljakaevamised, dendroloogiline inventuur ning käsitii- jamine, mis oleks kutsuv nii eraldiseisva objektina kui ka valiste uuring, kuna tegemist on muinsuskaitsealal asuva pakuks võimalust hetkeks peatuda ning imetleda vaateid arhitektuurimälestisega, millel on ka kõrge arheoloogiline Tallinna väravatele, Luna bastionile või veesõidukitele väärtus ning lisaks hõlmab piirkond looduskaitsealust vallikraavis. Ainsaks takistuseks vallikraavi kallastel on Valli parki. Uuringute tulemusi ning nende põhjal tehtud jätkuvalt Sadama tn 4 kinnistu, mille kallasrajal paikne- soovitusi võeti projekteerimisel arvesse. vaid lukus väravaid ei ole seadused tänaseni suutnud Tööde planeerimisel oli oluliseks faktoriks 2010. a lahti murda. juunis Pärnus toimunud rahvusvahelised hansapäevad. Ei saa jätta välja toomata üksikuid objekte sellel suu- Ürituse süda pidi olema vallikäär ning selleks ajaks sooviti rel alal. Neist olulisim – Tallinna värav – on samuti kor- korrastustöödega valmis olla. Aeg aga läks ning projektee- rastatud ning öisel ajal kaunilt valgustatud. Edaspidi on rija OÜ Lootusprojekt ja tellija Pärnu Linnavalitsus pidid plaan võtta kasutusele värava all olevad väiksed ruumid. lahendama mitmesuguseid probleeme, et siiski õigeaeg- Samas leiate XVII sajandi bastioni kurgust rekonstrueeri- selt töödega alustada. Suurim mure oli kallaste püsivuse tud sepikoja – kus töötab sepp ning kus saab ka ise sepa- tagamine – kuna isegi rasketehnikaga vallil töötamine töödes kätt proovida. Lastele mõeldes on alale kavandatud võinuks kaasa tuua lihke. suur mänguväljak. Ka mänguväljaku atraktsioonide ku- Projektiga soovisime tuua vanad kindlustused taas jundamisel lähtusime ümbritsevast keskkonnast: kasuta- esile nii päevasel kui ka öisel ajal. Täiendavat haljastust tud on nii kindluse kui ka mere temaatikat. Samuti oluline lisati suhteliselt vähe: uus allee Sadama tänava äärde, on kõnni- ja rattatee ehitamine Sadama tänava äärde. mänguväljakule ning veeäärsete pinkide ümber. Aasa ala Osa sõiduteest on kaetud munakividega – see ala on soovisime kasutada võimalikult multifunktsionaalselt ning mõeldud parkimiseks. seetõttu jäeti see lagedaks. Kõikvõimalike ürituste korral- Projekti ainus puudus on see, et lapsevankrite ja damiseks veeti aasale nii vee- ja kanalisatsioonitorustik jalgratastega liiklejatel on keeruline treppe kasutada, mis- kui ka vajaliku võimsusega elektrikaablid. Kaldakind- tõttu treppideäärne muru on isegi aktiivsemas kasutuses lustuse rajamisega tekkis võimalus kasutada vallikraavi kui trepid. sadamana. Kirjeldatud tööd on aga vaid projekti I etapp. Plaanis Oluliselt parandati bastionite ja kaitsevalli geomeet- on veel rajada kontsertide paremaks korraldamiseks kont- riat, mistõttu kaitserajatiste kontuurid on nüüd selgemad serdipaiga juurde administratiivhoone ning väike sadama- ja imposantsemad. hoone Sadama 2 kinnistule.

58 ehitised / haapsalu promenaad ja kuursaal Tõnis Padu

Promenaadi projekt: OÜ Lootusprojekt Kuursaali projekt: arhitekt Eva Laarmann, insener Aleksander Danil Peatöövõtja: AS Facio (promenaad), OÜ Riverside (kuursaal) Järelevalve: OÜ Öesel Consulting (promenaad), OÜ Kattero Group (kuursaal) Tellija: Haapsalu Linnavalitsus Rahastajad: Haapsalu linn, Euroopa Regionaalarengu Fond, Muinsuskaitseamet

Haapsalu promenaad ja kuursaal

Nüüd juba üle saja viiekümne aasta vana, Haapsalu Taga- Promenaadi remondiprojekt telliti maastikuarhitekt lahe edelakaldal asuva rannapargi – Haapsalu promenaa- Kersti Lootuselt. Projekti koostamise alusmaterjalina di – algus ja hilisem areng on otseselt seotud siinse kuu- kasutati Liivi Künnapu koostatud Haapsalu haljasalade rordiga. 1825. aastal väikese mudaravilaga alustanud kuu- ülevaadet ja Tõnis Padu Haapsalu promenaadi detailpla- rort oli sajandi keskpaigaks tõusnud Venemaa tuntumate neeringu lähtematerjale. Lisaks neile vaadati läbi Ajaloo- suvituskohtade hulka, kus tavatses suve veeta Peterburi arhiivis leiduvad Haapsalu linnaplaanid, palju kasulikku kõrgaadel, sealhulgas ka tsaaripere. Sajandi keskel alusta- teavet saadi Läänemaa Muuseumi fotokogust. Projekti ti tollaste kuurordiarstide eestvõttel promenaadi rajamist. sihiks oli remonditöödega säilitada ja taastada promenaadi Võib-olla oli selle üheks põhjuseks asjaolu, et olulise ajalooline miljöö ning tagada mere mõjudele avatud kalda- ravifaktorina käsitleti värsket mereõhku ja raviasutuse kindlustuse püsivus. kõrval olev rannapark andis hea võimaluse jalutuskäiku- deks. Kavandatava pargi kontuurid on kantud 1848. aasta Kaldakindlustus ja teed linnaplaanile, nagu sellelt näha, rajati enamus pargist Ligi ühe kilomeetri pikkune vana kaldakindlustus lammu- täitepinnasele. Kaldarinnatis ehitati peaaegu vertikaalse tati, rinnatiseäärne puhastati roostikust ning süvendati. palkseinana. Umbes poole kilomeetri pikkust promenaadi Vana rinnatise ehitamiseks kasutatud graniitkivid taas- ilmestasid mitmed paviljonid, omapärasem neist oli raud- kasutati uue rinnatise viimistlemisel. Huvitava detailina teejaama perrooni meenutav, puitsammastele toetuv ligi paljastus kuursaali ümbruse pargi 19. sajandil ehitatud saja meetri pikkune katusealune. 19. sajandi viimastel drenaaž – tollane täitepinnas oli paigaldatud haokubu- aastatel kavandati ja ehitati promenaadi keskossa, osa- dele, mille kaudu liigne sajuvesi sai merre valguda. Uue liselt merre ulatuvana kuursaal. Kuursaal ja selle lähem kaldakindlustuse kavandamisel lähtuti kahest eesmärgist: ümbrus kujunes Haapsalu suvituselu keskpunktiks. tagada kaldakindlustuse pikaealisus ning kujundada ta Aegajalt kippusid sügisesed kõrgveed ja tormid kal- ilmelt sarnasena vanale rinnatisele. Uue kaldakindlustuse darinnatist ja pargiteid lõhkuma, tavaliselt iga paarikümne konstruktiivseks põhiosaks on tagurpidi T-tähe kujuline aasta järel tuli teha korrastustöid. Neist ühed suuremad u 3 meetri kõrgune betoonelement, elemendid liidab toimusid 1929. aasta sügistormi järgsel kevadel. Siis tervikuks kaldapealne raudbetoonist vöö. Rinnatise veest asendati enamus puidust kaldarinnatisest põllukividest välja ulatuv pind kaeti graniidist müüritisega. Kuursaali laotud kaldakindlustusega. 1930ndaist pärinevad ka ümbruses säilitati ja restaureeriti sinna 1930. aasta ke- enamus promenaadi kaunistavad dekoratiivskulptuurid vadel ehitatud graniitkividest kaldakindlustus. Pargialale ja monumendid. Teise maailmasõja järgseil aastail tegeldi rajati drenaaž, enamasti oma vanale kohale jäänud teed promenaadi hooldamisega tagasihoidlikult. 1960ndail said korrektse aluse ja uue katendi. asendati osa maakividest kaldarinnatisest silohoidlate ehituseks mõeldud betoonplaatidest kaldakindlustusega. Ehitised ja väikevormid Halvasti ankurdatud plaadid kippusid ära vajuma. Ka hi- Algusaegade promenaadi rannajoone oluliseks ilmesta- lisemad parandused tehti monteeritavate betoonelemen- jaks olid supelsillad koos meres asunud supelonnidega. tidega. Kaldarinnatise olukorda halvendasid 1990ndate Ajapikku lisandus paviljone ning 1920–30ndatel mitmeid lõpul rinnatiseäärse ranna süvendustööd, kohati süvendati dekoratiivskulptuure. Supelonnidele hakati eelistama siis merepõhja allapoole kaldarinnatise vundamenditalda. lihtsalt rannast ujuma minekut, sellest ajast pärineb Promenaad ja kaldarinnatis said tugevalt kannatada ka Aafrika ranna plaaž. Vana supelsilla eeskujul taastati 2005. aasta jaanuaritormis ja sellega kaasnenud üleuju- Aafrika rannas asuv puitpukkidele toetuv sild ning ka tuses. Sama aasta suvel alustati ettevalmistusi Haapsalu Supeluse tänava pikendusel asuva paadisilla eeskujuks oli promenaadi ulatuslikuks remondiks. kunagi siin asunud omapärase ilmega sild. Tagasi ehitati

59 Tõnis Padu haapsalu promenaad ja kuursaal / ehitised promenaadi veeres asuv Allikapaviljon, sellel kohal kal- tikohased I20 terastalad on asendatud raudteerööbastega, darinnatise veerest niriseva allika vett reklaamiti sajand mille kandevõime on oluliselt väiksem I-talade omast. tagasi terviseveena. Taastatud paviljoni keskel asuvale Kuursaali vundamentide eripäraks on asjaolu, et sambale kantud skaalal saab jälgida merevee taseme hoone keskmisel, saali osal on eraldi vundament ning muutumist. Paviljonis on väljas promenaadi kujunemist saalimahtu ümbritseval, algselt avatud galeriil eraldi kajastav näitus. 1936. aastal Aafrika ranna lähistele ehi- vundament. Seda põhjusel, et esialgu oli kuursaal kavan- tatud ja mõnikümmend aastat tagasi tulekahjus hävinud datud väiksemana ning hoonet ümbritsev galerii lisandus rannahotelli vundament kujundati puidust tantsupõranda- ehitustööde käigus. Vundamendid moodustavad kaks ga ja osalise katusealusega suviseks pidukohaks. Liivast paralleelset suletud kontuuri. Saali keskosa põranda alla Aafrika randa liigendavad puittasapinnad ja ilmestavad ligi ei pääsenud. Põrandaalune oli ehitatud tuulutatavana, laste puidust mänguseaded, 1930ndate hõngu lisavad nii sisemises kui välimises vundamendis olid tuulutus- tollaste telgikujuliste riietuskabiinide eeskujul valmistatud avad. Maa pool olid tuulutusavad natuke kõrgemal kui analoogid. merepoolses vundamendis, sellega tagati tõusuvete aegu Haapsalu promenaadile on iseloomulikud rohked põrandaalusesse tungiva merevee vaba tagasivalgumise dekoratiivskulptuurid. Kõigi nende autoriks on Haapsalus võimalus. Ilmselt 1997. a remondi käigus betoneeriti töötanud skulptor Roman Haavamägi. Siin asuvad monu- kuursaali merepoolse kaldarinnatise pealne kõrgemaks mendid heliloojatele Tšaikovskile (Tšaikovski pink) ja ja sellega suleti merepoolsed tuulutusavad. Üleujutusvesi Tobiasele ning Haapsalu mudaravi algatajale dr K. A. ei saanud enam välja valguda. Hunniusele. Enamus promenaadi skulptuuridest ja deko- 2009. a maikuus vaadati põrandaalune põhjalikult ratiivvormidest olid halvas korras, osa dekoratiivsetest tee- üle. Ülevaatus oli raskendatud, kuna põranda kandetalade tõkistest hoopiski hävinud. Promenaadi remondi käigus ja maapinna vahe on umbes 40 cm ja sinna pääses vaid puhastati ja korrastati kogu promenaadi kaunistav skulp- põrandasse tehtud ava kaudu. Selgus, et galeriiosa põran- tor Haavamäe looming, osa hävinud tee tõkispostidest daalune oli üldjoontes kuiv ja soojustamata põrandakonst- taastati. Algse ilme said tagasi päikesekell ja kummalgi ruktsioon rahuldavas seisukorras. Saali põrandaalune pool kuursaali asuvad dekoratiivtrepid. ruum oli niiske, muldpõrandal olid nähtavad jäljed vee ko- gunemisest ja voolamisest. Põranda all leidus ohtralt ehi- Kuursaal tustööde jäätmeid, mis soodustas hallitusseente levikut. Juba 1900. aastal avatud olnud kuursaali viimatised Kandetaladena oli kasutatud osaliselt vana puitu, mis võis suuremad remondid tehti 1997. Hiljem on kuursaali vaid olla juba kahjustunud. Saali põranda puitkonstruktsioonid värvitud ja tehtud pisemaid sisemisi remonditöid. olid kahjustunud ning alumised kihid osaliselt varisenud. 2008. a sügisel kuursaali remonti kavandades tuvas- Remonti alustati 2010. aasta kevadtalvel ning tööd tati, et saali parkettpõrand nõtkub ning on välisukse esisel lõpetati suvel. Remondi käigus ilmnes, et põrandakonst- mõne cm võrra esialgsest kõrgusest alla vajunud. Põranda ruktsiooni seisund oli esialgsete uuringute käigus tuvas- loodimisel ilmnes, et kogu põrand on nõgus, erinevus ho- tatust veelgi halvem. Kahjustuste peamiseks põhjuseks risontaaltasapinnast kuni 5 cm. Baarileti taga oli põrand oli põrandaaluse halb tuulutus ning soojustusmaterjalide kohati üles porsunud. Kuna saali keskosa põranda alla ei ebakohane kasutamine: plastmaterjalisse pakitud kivivill pääsenud ligi, avati deformeerumise põhjuse täpsustami- säilitas niiskuse ja oli vahetus kontaktis puidust põranda- seks baarileti-tagune põrandakonstruktsioon. taladega, kile ei võimaldanud niiskusel konstruktsioonist Ilmnes, et parketi alusena on projektikohase põran- välja kuivada. Seenkahjustusega puitosad eemaldati, välja dalaudise asemel kasutatud saepuruplaati, plaatide vahel kaevati ka põrandaalune seeneeoseid sisaldav pinnas ning on põranda hingamist takistav kile, saali põrand on asendati uuega. Uut põrandakonstruktsiooni ei soojusta- soojustatud 15 cm paksuse kivivillaga, mis on osaliselt tud, saali keskosa põrandaaluse ruumi parema õhuvahe- pakitud aurutihedasse sünteetilisse tapeeti ning et projek- tuse tagamiseks paigaldati kaks ventilatsioonikorstent.

60 ehitised / haapsalu promenaad ja kuursaal Tõnis Padu

(1) (5)

(2) (6)

(3) (7)

(4) (8)

(1) Supeluse tänava pikendusel asuva paadisilla kavandamisel oli eeskujuks siin 1920ndatel asunud omapärase toestusega paadisild (2) Allikapaviljonis saab tutvuda promenaadi kujunemislugu käsitleva näitusega ja hinnata merevee taset (3) Promenaadi kaldakindlustuse uuendamisel paljandus uue kaldakindlustuse kaevandis 19. sajandi keskelt pärinev haokubudest drenaaž (4) Kaldakindlustuse põhiosa on u 3 m kõrgune tagurpidi T-tähe kujuline betoonelement. Merepoolne külg laoti vana rinnatise ehitamisel kasutatud graniitkividest (5) Aafrika rannas on asunud supluskoht juba üle saja aasta. Promenaadi remondi käigus kujundati siia rohkete võimalustega laste mänguväljak (6) Enamus promenaadile suubuvate tänavate otstes asunud dekoratiivposte olid hävinud. Need ning osaliselt ka dekoratiivtrepid taastas fotode põhjal ja säilinud detaile taaskasutades restauraator Paul Uibopuu (7) Kuursaali katuseharja ja viile kaunistavad saelõiketehnikas puitpitsid valmistati vanade fotode ja algse projekti eeskujul (8) Vastrestaureeritud kuursaalis asub taas suverestoran

61 Tõnu Sepp, Mihkel Koppel ehitised / angla tuulikud

Angla küla, Leisi vald, Saaremaa Projekt: Asum Arhitektid OÜ (Mihkel Koppel) Töövõtja: OÜ Muinassepp (töömehed: Arne Maripuu, Riho Maripuu, Mati Allas, Lembit Korb) Muinsuskaitseline järelevalve: Tõnu Sepp Tellija: MTÜ Angla Tuulikumägi

ANGLA TUULIKUTE RESTAUREERIMINE

Nelja Angla tuuliku (Tedre, Viite, Laose ja Reinu) restau- Angla ainukese Hollandi tüüpi veskile tehtud täiendused reerimistööd toimusid aastatel 2009–2010. Viies, Vilidu on palju silmatorkavamad ja probleemidki tõsisemad. Kuna tuulik restaureeriti juba 2008. aastal. Viimati nimetatu veski seinad on kaldu ja ühekordne poolpunnlaudis ei ole taastati sedavõrd põhjalikult, et on uuesti töökorras. eriti veetihe, vaatamata sellele et tagantpoolt veesoontega Mahukate restaureerimistööde käigus demonteeriti varustatud liistudega kaetud, on kõik akna- ja ukseavad kõik pukktuulikud ning ehitati suures osas uuesti üles. ning muud läbi seinalaudise ulatuvad osad potentsiaalsed Taaskasutada oli võimalik vaid üksikuid osi. Veidi paremas lekkekohad. Probleemi minimeerimiseks varustati kõik seisukorras oli Tedre (Hollandi tüüpi) veski, kus säilus aknad ja uksed veeninadega ja avade servad ning galerii enamik vanast konstruktsioonist. Vaid veski pea ehitati talade läbiviigud tihendati pliiplekiga. Pliiga kaeti ka tiiva- täiesti uuesti, kasutades siiski mõnda vana detaili. võlli välimine ots ja saba ning juhtmete ülemised otsad. Angla tuulikute restaureerimistööd tõstatasid kordu- Need on lahendused, mida tuuliku ehitamise ajal kindlasti valt küsimuse: kui suures ulatuses on õigustatud restau- ei kasutatud ja mis on ka silmaga nähtavad. Tänu kasu- reeritavate objektide puhul kõikvõimalike ehitustehniliste tatud ilusale materjalile ei ole need lisandused õnneks lahenduste paremaks ehk töökindlamaks (sic!) tegemine. üldkontseptsiooniga visuaalselt vastuolus ja nende kaas- Iseenesest oleks ääretult lihtne kopeerida algset lahen- aegsust oskab märgata vaid spetsialist. dust, viidates mitmetele restaureerimisfilosoofia postulaa- Tööde käigus kerkis üles vägagi diskuteeritav küsimus tidele või restaureerimise termini definitsioonile endale. proteesimistööde ulatuse kohta: millistel puhkudel on õi- Aga kuidas selgitada tellijale/omanikule või lihtsalt huvili- gustatud proteesimistööde asemel konstruktsiooni elemen- sele, et tuuliku sein võibki suurte vihmade ajal seestpoolt tidest koopiate valmistamine? Lähtusime seisukohast, et märg olla või et selles ei ole midagi imelikku, kui talvel tuulikud on eelkõige tehnikamälestised, mille puhul peaks on tuulikus mõned lumehanged. Omanikku ei rahulda olema prioriteet konstruktsiooni loogilise terviklikkuse, tavaliselt selgitus, et originaalkonstruktsioon ongi ehi- funktsionaalsuse ja esteetika säilitamine. Iga vana, s.o tatud selliselt, et laseb tuult ja vihma mingil määral läbi. originaalmateeria tüki kasutamine on pigem teisejärguline. Hiljem kuivab see aga tänu oma hõredusele üsna kiiresti Hollandi veski puhul seda probleemistikku tegelikult ära. Tuuliku eest tuleb lihtsalt hoolt kanda. Vajadusel see esile ei kerkinudki. Karkassipostide alumised otsad olid kõik näiteks teise suunda keerata, et tuuled ei saaks vihma ja mädanikkahjustustega, aga ülemised osad suhteliselt heas lund ukse alt sisse suruda. seisukorras, mistõttu tervet posti ei olnud vaja asendada. Angla tuulikute puhul võtsime enesele siiski õiguse Pukktuulikute seis oli palju keerulisem. Karkassid mõningaid tehnilisi täiendusi teha. Pukktuulikute ele- olid kõik ühtlaselt mädanikust ja mardikatest puretud. mentaarse konstruktsiooni juures ei olnudki suurt midagi Siit ja sealt oleks saanud ehk meetripikkuseid tükke, aga parandada. Ühe väikese varjatud lisandina pandi tuulikute kas on mõttekas ühte karkassi kandvat paari või posti seinalaudise ja karkassi vahele 4 mm kummtsingitud kolmest-neljast tükist kokku monteerida? Lähtusime põ- traat, mis peaks teoreetiliselt võimaldama konstruktsioo- himõttest, et üks-kaks proteesi ühel postil on maksimum. nil kiiremini kuivada ja seetõttu vähendama mädaniku- ja Sisuliselt tähendas see uute karkasside ehitamist. mardikakahjustuste . Kõige suuremad restaureeri- Suurt koormust taluma pidavate tuulikuosade – mistööde mahu muudatused ilmnesid just seoses sel- söömrite ja tiivavõllide – proteesimisest loobusime üldse lega, et seestpoolt vaadates oli karkass suhteliselt heas ja valmistasime uued eksemplarid. Originaalid on aga seisukorras, aga seinalaudise eemaldamisel selgus, et kavas konserveerida ja paigutada need tuulikute juurde karkassiosade välimine külg on väga suurte mädanik- kui eksponaadid, mida on igal huvilisel võimalik lähedalt ja mardikakahjustustega. uurida. Oluliseks motiiviks oli siin tõsiasi, et selliste Teise, mitte enam nii varjatud muudatusena kaeti konstruktsiooniosade proteesimisel lisanduvad neile tiivavõlli välimine ots pliiplekiga. Angla tuulikute puhul ei kõikvõimalikud klambrid, poldid, tugevdusprussid, mis ole teadaolevalt seda lahendust varem kasutatud. Iseene- oluliselt moonutavad nende väljanägemist ja esialgset sest on tegemist väikese visuaalse muudatusega, mis aga konstruktsiooniloogikat. Pigem jäägu need siis ehedal kindlasti pikendab tiivavõlli eluiga. kujul säilinud museaalideks ja tööd tehku koopiad.

62 angla tuulikud / ehitised Tõnu Sepp, Mihkel Koppel

(1)

(2) (3)

(4)

(1) Angla tuulikud. Fotod Tõnu Sepp (2) Reinu tuuliku taassünd (3) Pliiplekiga kaetud veelaudade ja lävepakuga Tedre veski galerii uks (4) Tüüpilised kahjustused: karkassi sisepind on sile ja kena, väljast aga ... !

63 Tõnis Padu haapsalu raudtee ambulants / ehitised

Raudtee 10, Haapsalu Projekt: Haapsalu Linnavalitsus Peatöövõtja: OÜ Resteh Järelevalve: OÜ Öesel Consulting Tellija: Haapsalu Linnavalitsus Rahastajad: Haapsalu linn, regionaalsete investeeringutoetuste andmise programm

haapsalu Raudtee ambulants

1905. aastal ehitatud ühekorruseline puithoone kuulub kasutajaks sotsiaalhoolekande asutus. Ambulantsimaja Haapsalu raudteejaama hoonete ansamblisse. Selles ma- on üks paremini säilinud hoonetest kogu raudteejaama jas asus raudtee ambulants (vedurijuhtide tervisekontroll). ansamblis. Säilinud on hoone algne välisviimistlus, Hoone fassaade ilmestab historitsistlik saelõiketehnikas uksed-aknad, aga ka sisemine ruumijaotus ning rohkelt puitornamentika. Fassaadide kujundus on sarnane teiste algupäraseid detaile. Remonditööde käigus korrastati Haapsalu raudteejaama hoonete omaga. hoone graniitkivist sokkel, fassaadid puhastati koorunud Pärast raudteel liikluse lõppemist kasutas seda värvist ja remonditi katus. Hoone värvikavandi aluseks hoonet AS Haapsalu Haljastus, mõned aastad seisis vana olid eelnevad uuringud. ambulantsimaja kasutuseta ning alates 2008. aastast on

Pärast fassaadide remonti on raudtee ambulatoorium üks paremini korras olevaid ehitisi Haapsalu jaamahoonete ansamblis. Foto Tõnis Padu

64 kunst

65 Maria Lillepruun tallinna issanda muutmise peakiriku ikonostaas / kunst

Tallinna Issanda Muutmise peakiriku ikonostaasi ajalugu ja konserveerimine

Tallinna Issanda Muutmise peakirik ikoonide maalimine umbes poolteist aastat. Daatum Tallinna vanalinnas asuvast Tallinna Issanda Muutmise „1720”, mis on kantud ikonostaasi Peetruse ja Pauluse peakirikust (Suur-Kloostri 14) on suurem osa pärit kuninglikele ustele, märgib tõenäoliselt ikonostaasi lõp- 13.–14. sajandist. Algselt kuulus kirik tsistertslaste ordu liku valmimise aega. Valmis ikonostaas saadeti kastides peaingel Miikaelile pühendatud nunnakloostrile. Mitmed saanidega Moskvast Peterburi ja seejärel laevaga Tallinna, allikad on Püha Miikaeli kloostri asutamise ajaks pakku- kus see 1734. aastaks kirikusse üles seati. nud eri aegu, kuid täpsed aastad pole tänapäevani teada. Ikonostaas on üles ehitatud arhitektuurse fassaadi Kõige kindlam on kloostri asutamise ajaks nimetada põhimõttel ja koosneb üksikutest, omavahel liidetud 13. sajandi III veerandit. Pärast reformatsiooni, aastal osadest. See on valmistatud puust nikerdus- ja gravee- 1543, muutus nunnaklooster tütarlaste õppeasutuseks. rimistehnikas ning kullatud ja kaunistatud 29 puule 1631. a sai kuningas Gustav II Adolfi käsul endisest tempera- ja õlitehnikas maalitud ikooniga. Ikonostaasi kloostrist kuninglik gümnaasium. Kloostrikirik läks aga kogulaius on ca 16 m ja see ulatub 10 m kõrgusele ehk üle siinsele Rootsi garnisonile. Põhjasõja tagajärjel kapitu- kiriku võlvideni. Kuna kirik on kahelööviline, koosneb ka leerus Tallinn 29. septembril 1710. a – peaingel Miikaeli ikonostaas kahest sümmeetrilisest poolest: lõunapoolne päeval. Kui võim läks üle Vene impeeriumile, andis tollane on pühendatud Issanda muutmisele ning põhjapoolne Eestimaa ja Liivimaa kindralkuberner – suurvürst A. Peetrusele ja Paulusele. Pooled on omavahel ühendatud D. Menšikov – 1716. a jaanuaris korralduse anda senine kerge proportsionaalse kantsliga, mis on kaunistatud rootslaste luterlikule kogudusele kuulunud Püha Miikaeli baldahhiini ja ümarplastiliste skulptuuridega. Kantsel, kirik õigeusu kogudusele. Niiviisi sai Rootsi garnisoni mis asetati ikonostaasi keskele Peeter I käsul, on õigeusu kirikust Tallinna komandeeritud Vene garnisoni kirik, mis kiriku jaoks tavatu. Kullatud nikerdustega ikonostaas kandis püha Feodor Stratilati (Theodorus Stratilatese) on väga rikkalikult dekoreeritud: ornamendi seast leiab nime. 1732. a pühitseti kirik ümber Issanda Muutmise hulganisti kristluse ja Vene Impeeriumi võimsuse süm- kirikuks ja anti üle Tallinna õigeusklikest linnakodanikele. boleid. Mitmetel loorberipärgade ja okstega motiividel on Kirik täitis vene õigeusu peakiriku ülesandeid kuni I. Zarudnõi armastatud triumfisümboolika. Ikonostaasi 1900. aastani, mil Toompeal valmis Aleksander Nevski dekoratiivses lahenduses on ruumilises puunikerduses ka- katedraal. Alates 1920. a kuulub Issanda Muutmise kirik sutatud ka naturalistlikke taimornamente, eelkõige viina- Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikule. marjamotiive. Ikonostaasi pilastrid on kaunistatud peene graveeringuga ja lühendatud kirjadega slaavi kirjaviisis. I. Zarudnõi ikonostaas Ikonostaasi soklitaset kaunistab samuti peen graveering. 17. sajandi lõpust alates kogus Venemaal ja teistes Slaavi- maades populaarsust nn „slaavi barokk”. Eestis on selles Ikonostaasi konserveerimine stiilis loodud kunstiteoseid suhteliselt vähe. Kõige uhkem I. Zarudnõi ikonostaasi on restaureeritud korduvalt: säili- Vene valitsemisaja ehitis Tallinnas on Kadrioru loss, mille nud on andmed restaureerimistööde kohta 19. sajandist ja lasi rajada 18. saj alguses – koheselt pärast Põhjasõja 1930. aastatest. Ikonostaasi konserveeriti ka 1950ndail ja lõppu – Vene tsaar Peeter I. Samal ajal valmistati ka uhke 1960ndail, 1990. aastatel konserveeriti vaid ikoone. Iko- ikonostaas Issanda Muutmise kirikule, mis otsustati sa- nostaasi pika ajaloo jooksul on selle säilitamise nimel vaeva muti teha moodsas barokkstiilis. Teadaolevalt andis iko- näinud nii eesti, vene kui ka bulgaaria restauraatorid, kes nostaasi valmistamise korralduse Peeter I isiklikult. Vürst kõik on lähtunud oma ajale iseloomulikest restaureerimis- Menšikovi korraldusel sai ikonostaasi kavandi autoriks metoodikatest ja kasutanud tollal kättesaadavaid töömater- ja vastutavaks isikuks 18. saj tuntud kunstnik, arhitekt jale. Viimased ulatuslikumad konserveerimistööd algatas ja skulptor Ivan Petrovitš Zarudnõi. Zarudnõi moodustas aastal 2000 EAÕK Tallinna Issandamuutmise kogudus Issanda Muutmise kiriku ikonostaasi valmistamiseks ja neid 2010. a sügiseni kestvaid töid korraldas Tallinna erimeeskonna, mille koosseisu oli määratud suur hulk Kultuuriväärtuste Amet. Riikliku kunstimälestise konser- erinevaid meistreid: 29 ikoonimaalijat, 8 maalikunstnikku, veerimiseks panustas Tallinna linn üle kahe miljoni krooni. 9 kuldajat, 7 nikerdajat ja 2 puuseppa. Ikonostaas tehti Dekaadipikkuses konserveerimisprotsessis osales palju valmis Moskvas ja kokku kestis selle valmistamine ning Ennistuskoja Kanut ja AS-i KAR-Grupp konservaatoreid.

66 kunst / tallinna issanda muutmise peakiriku ikonostaas Maria Lillepruun

(1)

(2) (4)

(3) (4) (5)

(1) Ikonostaas pärast ligi kümme aastat kestnud restaureerimistöid. Foto Stanislav Stepaško (2) Detail enne restaureerimist. Kullatisekiht oli paiguti koos krundiga maha varisenud või puidupinnalt irdunud. Kullatis oli määrdunud ja tolmune. Graveeritud pinnad olid varasemate puhastus-restaureerimistööde käigus kaetud ebaühtlaselt pronksvärviga, mis oli aja jooksul märgatavalt tumenenud. Ikoonide pinnad olid väga määrdunud. Fotod Jaanus Heinla (3) Pool detaili on puhastatud (4) Pärast kinnitamist, puhastamist ning kruntimist (5) Krunditud pinnad on retušeeritud

67 Maria Lillepruun tallinna issanda muutmise peakiriku ikonostaas / kunst

Tööde alguseks oli ikonostaasi seisukord muutunud mida sai ikonostaasi hapraid pindu mustusest, vahast ja kriitiliseks. Rikkalikult nikerdatud ikonostaasil leidus ala- tumenenud pronksvärvist puhastada. Pärast kinnitamist sid, kus kullatisekiht oli koos krundikihiga maha varise- ja puhastamist krunditi varingualad, et kinnitada paremini nud või koos krundiga puidupinnast lahti. Kullatis oli kogu lahtiseid krundi- ja kullatisekihte. Minimaalsete krunditud ulatuses määrdunud ja tolmune. Graveeritud pinnad olid alade toneerimiseks kasutati akvarellvärve ja kullapulbrit, varasemate puhastus-restaureerimistööde käigus „üle tänu millele muutus puhastatud ikonostaasi ilme ühtla- puhastatud” ning ebaühtlaselt kaetud pronksvärviga, mis seks. Seda mõjutas ka oluliselt 1960. aastatel mardika- oli aja jooksul märgatavalt tumenenud. Peaaegu täielikult kahjustuste tõttu uuendatud sokli puitosa viimistlemine olid pronksvärviga kaetud mõlemad kuninglikud uksed. kullatist imiteeriva pigmenditud linaõliga. Viimistleti Ikonostaasi tagakülje viimistlus oli väga ebaühtlane ja va- veel ikonostaasi tagakülg ja konserveeriti ees paiknevad jas samuti korrastamist. Ikoonide pinnad olid määrdunud seinalühtrid ja ripplambid. ja kattelakk tumenenud. Konserveeriti ka ikonostaasi koosseisu kuuluvad Religioosse kunstiteose säilitamine on dünaamiline ikoonid. Enamiku ikoonidest konserveeris 1991.– protsess. Kuna see on mõeldud eelkõige kasutamiseks, 2007. aastatel H. Vernomasing. Ennistuskoda Kanut peab konserveerimisel arvestama nii loomingulisi kui ka restaureeris neid ikoone, mida H. Vernomasing ei olnud religioosseid aspekte. Töö nõuab tehniliste oskuste integ- varem restaureerinud, kuid vaatas üle ja mõnevõrra värs- reerimist filosoofilisse ja teoloogilisse tausta. Ikonostaasi kendas ka juba varem restaureerituid. Ikoonid puhastati, konserveerimine pakkus muinsuskaitsjatele ja konservaa- värvikaod krunditi ja toneeriti. Vajadusel liimiti ikoonide toritele palju mõtlemisainet. Problemaatika seisnes mitte alustahvlid kokku ja täideti laudadevahelised praod liimi ainult objekti kahjustuste paljususes ja keerukuses, vaid ja puidutolmu seguga. ka selles, kuidas säilitada niivõrd olulisel objektil origi- 2010. a novembris toimus konserveeritud ikonostaasi naalmaterjal maksimaalses ulatuses ning maksimaalse pidulik avamine ja sissepühitsemine Tallinna ja kogu Eesti kasuga koguduse ja vaimulike jaoks. Tallinna Issanda metropoliit Stefanuse poolt. Muinsuskaitsjad, konservaa- Muutmise peakirik on tegev kirik, mis tähendab, et iko- torid ja Tallinna Issanda Muutmise kogudus jäid tööde nostaasi konserveerimisel ei saanud piirduda vaid objekti tulemusega rahule. kahjustuste kõrvaldamisega, vaid tuli taastada ka selle Tallinna Issanda Muutmise peakiriku ikonostaas eksponeerimis- ja kasutuskõlblikkus. Vaimulikud kasuta- on hinnaline pärl meie kirikukunsti pärandis, mis vajab vad ikonostaasi pidevalt: kuninglikke uksi ja diakoniuksi erilist järelevalvet ja hooldust. Ikonostaasi seisukorda avatakse ja suletakse jumalateenistuse ajal korduvalt. tuleb edaspidi regulaarselt jälgida ning kahjustuse tekki- Seetõttu oli I. Zarudnõi ikonostaasi konserveerimistööde misel see kohe kõrvaldada. Kuna Eesti kliima ei ole kuns- eesmärgiks objekti üldine säilitamine, kullatise irdumis- tiväärtuste kirikutes säilitamiseks just kõige parem, vajab ja varingualade taandamine, ikoonide korrastamine ning ka hoone erilist tähelepanu. See ei ole mitte ainult oluline ikonostaasi funktsionaalsuse taastamine. keskaegne ehitis ja oma aja märk, vaid ka laegas Eestis Kümme aastat kestnud konserveerimistöödega täide- ainulaadsele kunstiobjektile, mille olemasolust võib ja ti kõik püstitatud eesmärgid. Ikonostaasi konstruktsioon peab uhkust tundma Issanda Muutmise kiriku kogudus tugevdati, kuid puuduvad detailid jäeti rekonstrueerima- ja kogu eesti rahvas ning meie linna külalised. ta. Ikonostaasi krundi- ja kullatisekihid kinnitati, pärast

68 kunst / puurmani mõisa tapeedid Kadri Kallaste

PUURMANI MÕISA TAPEEDID

Artikkel kirjeldab 2010. aasta talvel Puurmani mõisast ses, mil mõisahoonesse kolis kohalik kool. Algset kont- leitud ajaloolisi tapeete ning käsitleb nende säilitamisega septsiooni järgides oleks tulnud paneelid säilitada ning seotud probleeme. Täpsemalt vaadeldakse mõisa söögi- selle all olev ajalooline tapeet ühe tahveldise osas klaasi toa tapeetide konserveerimise ning osalise rekonstrueeri- all eksponeerida. Kuna aga tahveldis ei olnud originaalse mise projekti. Lisaks sellele võrreldakse leitud tapeete seinakujunduse osa, otsustati see eemaldada ning ekspo- ning kasutatud kujundusskeeme 19. sajandi lõpus neerida hoopis selle all säilinud tapeeti. Euroopas levinud põhimõtete toel. Artikkel aitab mõista Pindadel, kus tahveldist polnud, oli tapeet hävine- tapeetide kasutuse ulatust ning tähtsust 19. sajandi lõpu nud. See oli säilinud vaid mõisa söögisaali kolmel seinal interjöörides. põrandast kuni tahveldise ülemise servani, see tähendab 2010. aasta talvel Puurmani mõisa esimese 174 cm pikkuste paanidena. korruse esindusruumides alanud restaureerimistööde Lähemal uurimisel selgus, et seinu katab koguni käigus avastati suur hulk hästi säilinud ajaloolisi tapeete. kaks kihti tapeeti. Vanimad võib dateerida mõisa ehituse aega, nimelt 1880. aastate algusesse, uuemad aga 20. sajandi vahe- Söögitoa alumise kihi tapeet tusse. Üle kümne ajaloolise tapeedileiu seas oli viis ta- Alumine ehk esimene tapeedikiht pärineb 1880. aastatest, peedi ja kaks bordüürimustrit vähemalt ühe korduse osas mil mõisahoone omandas praeguse kuju. Seda tapeedi- täies ulatuses säilinud. Muudest kahe elukorruse paljude kihti eksponeerival sondaažil peasaalipoolsel seinal on ruumide seinu katnud tapeetidest olid alles vaid üksikud paista kuusnurksete raamistuste sees jahitemaatiline kitsad ribad. Restaureerimistöödele eelnenud ajalooliste kompositsioon hirvepeast, jalgupidi ülesriputatud tedrest, viimistluskihtide uuring tuvastas neid suurel hulgal nii jahisarvest ja püssirohukotist. Ühel Eesti Rahva Muu- aknaluukide kui ka põrandaliistude tagant. Leiukohtade seumi fotokogusse kuuluval ülesvõttel Koluvere lossi järgi võis oletada, et varem olid lisaks seintele tapetsee- interjöörist on näha sarnast kuusnurkadest kombineeritud ritud ka aknapõsed ning -sillused. Fragmendid annavad mustriga tapeeti. Kui suures ulatuses täpselt Puurmani küll aimu mõisas kasutatud tapeetide värvivalikust, ma- söögitoa esimene tapeedikiht säilinud on, pole teada. Ka- terjalide kvaliteedist ning trükimeetoditest, kuid tervik- he seinalt eemaldatud pehkinud tapeedipaani niisutamisel likke mustreid ning seina kujundusskeeme on nii vähese ning kihtideks eraldamisel selgus, et alumine tapeet on säilinud materjali põhjal raske määrata. säilinud vaid fragmentaarselt. See tähendab, et enne uue Näidete hulgast tuleb esile tuua krahv Manteuffeli kihi paigaldamist rebiti vanem seinakate osaliselt maha. endise kabineti tapeeti, millest oli aknapõskedel säilinud Tapeet oli kaetud šellak-lakiga, mis muutis pinna läi- vaid 5–6 cm laiused, kuid üle kahe meetri pikkused ribad. kivaks, libedaks ning vastupidavaks, tänu millele oli seda Neid üksteise kõrvale asetades rekonstrueeriti muster võimalik puhastada. Tavaliselt töödeldi selliselt koridori, pea kogu paani ulatuses. Selle asümmeetriline kujundus köögi ja vannitoa tapeete. Šellakiga oli kaetud ka Puurmani meenutab Põhja-Ameerika indiaanlaste kootud tekstiile. mõisa fuajeest leitud keraamilisi plaate meenutava must- Etnograafiliste ja orientaalsete, sealhulgas india, hiina, riga tapeet, mis kogu ulatuses seinalt eemaldati. moori ja ka jaapani mustritega seinakatteid kasutati laial- daselt Ameerika Ühendriikides1 ja Inglismaal 1890. aasta- Söögitoa pealmise kihi tapeet tel, kust need ka saksakeelsetesse riikidesse üle kandusid. Tapeet meenutab distantsilt vaadates gobelääni või tikitud Puurmani mõisa rikkalikust tapeedivalikust saab põhjali- tekstiili. Selle külluslikku tihedat lehestikku, eksootilisi kumalt vaadelda kolme, mida oli võimalik säilitada in situ linde, putukaid, erivärvilisi õisi ja puuvilju kujutava mustri ehk kohapeal: endise söögisaali, Hiina salongi ja krahvin- peale on trükitud peen ruudustik. Kahjuks pole teada, na magamistoa tapeete. Kõige suuremas koguses, umbes millal tapeet paigaldati. Mustritüübi järgi võib selle da- 50 ruutmeetri ulatuses oli tapeeti säilinud kunagises teerida 1890ndate ning 1910ndate vahele jäävasse aega. söögitoas, mida tänapäeval kasutatakse Puurmani Kuigi selle perioodi kujundust mõjutas tugevalt juugend- Gümnaasiumi esindusklassina. stiil, eksisteerisid samal ajal edasi ka erinevate materjalide imitatsioonid ning historitsistlikud stiilid.2 Selleks andis Söögituba võimaluse 19. sajandi alguses leiutatud ning kiirelt edasi Enne restaureerimist katsid ruumi seinte alumist osa arenenud valtstrükimeetod, mille abil sai juba 1860ndatel puitpaneelid, mis paigaldati arvatavasti 20. sajandi algu- kuni 24-värvilisi tapeete trükkida.3

69 Kadri Kallaste puurmani mõisa tapeedid / kunst

Seinakujundus originaalpaberile. Väiksemad pinnakaod ning putukakah- Vastupidiselt praegusele moele ei kaetud 19. sajandi lõpul justuste tõttu tekkinud augud täideti 5% Klucel G ja jah- seinu maast laeni, vaid ühe tapeediga. 1870ndatel levima vatatud happevabast paranduspaberist valmistatud mas- hakanud kolmeosaline seinakujundus oli populaarne kuni siga, mis pärast kuivamist toneeriti. Lubivärvi pritsmete sajandilõpuni, mil seda soovitati kasutada aga vaid külalis- ning voolujoonte mehaanilisel eemaldamisel tekkinud tele avatud ruumides4, nagu salongid ja söögitoad.5 lakuunid ning muud värvikaod retušeeriti vesivärvidega. Informatsiooni erinevate sisekujundusvõtete kohta Söögisaali avaneva nelja ukse kohalt eemaldatud puit- jagati nii dekoraatoritele kui koduperenaistele mõeldud konsoolide tagant tuli nähtavale veel umbes 8 m² ulatuses ajakirjades6, nagu „Deutsche Kunst und Dekoration”, hästi säilinud tapeeti ning bordüüri. See avastus tõestas, „Tapetenzeitung”, ”Illustrierte Zeitung”, „Studio”7 ja et varem oli kogu ruumi seinapind maast laekarniisini ta- „Zeitschrift für Tapezierer und Decorateure”. Vastavalt petseeritud. Kolme konsooli tagant otsustati tapeeditükid 19. sajandi lõpust pärinevale sisekujundust käsitlevale eemaldada, et kasutada neid nähtavale jääval seinapinnal kirjandusele, oli soovitatav lasta seinal mõjule pääseda. kadude täitmiseks. Viitena hilisematele põlvedele jäeti Selleks tuli see põrandast ja laest visuaalselt eraldada. tapeet peasaali suunduva ukse kohalt eemaldamata. 19. sajandi keskel täitsid seda rolli puittahveldised ning friis või bordüür lae all. Kunstipärasema ning kaunima Rekonstrueerimine tulemuse saavutamiseks hakati aga bordüüre kasutama Ruumile tervikliku mulje andmiseks otsustati hävinenud nii tahveldise ülaservas kui ka vertikaalselt ruumi nurka- tapeediosa rekonstrueerida. Kujundusskeemi taastamine des, raamistades tapeedi neljast küljest.8 Inglismaal, kus täies ulatuses, st säilinud tapeedi servast kuni laekarniisi- tapeedil ei õnnestunud puittahveldisi välja tõrjuda, tapet- ni, oleks andnud kõige täiuslikuma tulemuse, kuid piira- seeriti vaid seinaväli ning friis.9 tud eelarve tõttu langetati otsus osalise rekonstruktsiooni Puurmani mõisa söögisaali tapeedid on ilmekas näi- kasuks. de eelpool mainitud kolmeosalise seinakujundusskeemi Tapetseeritud ruumi rekonstrueerimises saab eris- kohta. Selle keskse osa moodustas muster, mida neljast tada kolme suunda: arheoloogilist, illusionistlikku ning küljest raamistas lai kullatisega bordüür. Seda omakorda in-nuovo.10 Nn arheoloogilise rekonstrueerimise puhul piiras nii ülalt-alt kui ka külgedelt ühetooniline paberist säilitatakse tapeedifragmendid leiukohal. Kadude täitmi- äärisriba. Bordüüri ristumiskohti katsid mustriga sobi- seks kasutatakse neutraalse tooniga paberit, mis muudab tuvad nurgikud. Tapeet on ajastule omaselt tumedates aga terviku nägemise keeruliseks. toonides. Sarnaseid seinakatteid soovitati kasutada kunsti Illusionistliku lähenemise puhul asendatakse puudu- – piltide, vaaside, skulptuuride – paremaks eksponeeri- vad osad reproduktsiooniga. Tulemuse autentsus sõltub miseks, sest heledal taustal ei pääsenuks need mõjule. sel juhul aga koopiate valmistamise tehnikast ning ma- terjalide kvaliteedist. In-nuovo põhimõtet järgiv rekonst- Restaureerimine rueerimine, nagu nimestki võib järeldada, tähendab seina- Pärast söögisaali seintelt puitpaneelide eemaldamist oli katte taastootmist täies ulatuses. See tuleb aga kõne alla avanev vaatepilt ehmatav: tapeet oli mattunud ämbliku- vaid siis, kui tapeete pole võimalik nende halva seisukorra võrkudesse, selle pind oli kaetud valgete lubivärvi pritsme- tõttu enam algsel kohal säilitada.11 Puurmani projekti võib tega ja voolujälgedega ning bordüüridesse olid torude ja seega pidada illusionistliku ning in-nuovo põhimõtte radiaatorite paigaldamisel rebitud suured augud. Tugeva kombinatsiooniks. niiskuskahjustuse tõttu oli 12 m² tapeedist niivõrd pehki- Tapeedi koopiate valmistamiseks kaaluti mitmeid nud, et puudutamisel pudenes see näppude vahel väikes- võimalusi, sealhulgas siidi-, linool- ning digitaaltrükki. teks tükkideks. Ülesande keerukuse ning väheste ressursside tõttu valiti Restaureerimistööd vältasid veebruarist juuni lõpuni. viimane variant. Iga tehnika annab erineva tulemuse, kuid Pärast tapeetide hoolikat pildistamist ning mõõdistamist kõige tähtsam on siiski loodava ruumikujunduse atmo- eemaldati seinalt pehkinud tapeedipaanid ning mehaani- sfäär.12 liselt kahjustatud bordüürid, mille puhastas ja dubleeris Restauraator Kristiina Ribelus valmistas rekonstrukt- restauraator Kristiina Ribelus. Suur osa tapeete olid sioonid. Selleks tuli seinalt eemaldatud tapeedipaan sisse stabiilses seisukorras ja tugevalt seina küljes kinni ning skaneerida, digitaalselt retušeerida, korduvaks mustriks neid polnud vaja aluspinnalt eemaldada. Need puhastati liita ning välja trükkida. Sama protsess kordus ka bordüüri pindmisest mustusest ning lubivärvi plekkidest pintslite, ning sellega sobituvate nurgikute puhul. Kuna printeriga Faber-Castell`i söekustutuskummi ning skalpelli abil. oli võimatu saavutada originaalbordüürile omaseid kuld- Puitpaneelide paigaldamisel tapeedile grafiitpliiatsiga selt läikivaid pindu ja detaile, tuli need šablooni abil käsitsi kraabitud numbreid ja tähti otsustasid restauraatorid säi- paberile kanda. Ühetoonilise paberist äärisliistu valmistas litada kui märke ruumikujunduse muutustest. Aluspinnalt Kristiina käsitsi. Selleks segas ta originaalile lähedase irdunud tapeediribad kinnitati 2% Klucel G liimiga eelne- tooniga liimvärvi ning kandis selle tapeedi aluspaberile. valt seinale kleebitud 36 g/m² happevabale Gampi pa- Rekonstruktsioonid on ajaloolistest tapeetidest vi- berile, mis funktsioneeris kui makulatuur ja tugi haprale suaalselt eristatavad. Need on trükitud paari tooni võrra

70 kunst / puurmani mõisa tapeedid Kadri Kallaste

(1)

(2) (4)

(3)

(1) Päinurme mõisa punane salong enne sõda. Tapeet on raamistatud neljast küljest ühetoonilise paberist äärisribaga. Üksteisest eraldab neid peen iluliist. Seina alumist osa katab tahveldist imiteeriv tapeet. Fotod Eesti Rahva Muuseum (2) Vaade läbi Koluvere mõisa tubade umbes 1890. Esimese toa seintel on näha kuusnurksetest kartuššidest komponeeritud tapeet, mille kujundus meenutab Puurmani mõisa söögitoa esimese kihi seinakatet (3) Uuemõisa mõisa sisevaade aastast 1911. Sarnaselt Puurmani mõisa söögitoale oli ka nähaolevas ruumis kasutatud kolmeosalist seinakujundus-skeemi: tapeet on raamistatud bordüüri ning ühetoonilise äärisribaga. Erinevalt Puurmani mõisast on Uuemõisa interjööri seinad tunduvalt elavamalt liigendatud (4) Paunküla mõisa kabinet aastatel 1880. Leitud fragmentide põhjal võib oletada, et sarnast etnograafilise (mauri või indiaani) mustriga tapeeti oli kasutatud ka Puurmani mõisa krahvi kabinetis

71 Kadri Kallaste puurmani mõisa tapeedid / kunst

(5) (7)

(6) (8)

(5) Pärast söögitoa seinte alumist osa katnud puitpaneelide eemaldamist avanenud vaatepilt. Tapeet oli mattunud ämblikuvõrkude ja tolmu alla, selle pind oli kaetud värvipritsmetega ning torude ja radiaatorite paigaldamisel oli sellesse rebitud suured augud. Suur osa tapeedist oli niivõrd pehkinud, et pudenes puudutamisel näppude vahel väikesteks tükkideks (6) Söögitoa seinalt avastati kaks kihti tapeeti. Alumine ehk esimene tapeedikiht pärineb 1880. aastatest ja sellel on kujutatud jahitemaatilisi kompositsioone hirvepeast, jalgupidi ülesriputatud tedrest, jahisarvest ja püssirohukotist (7) Ruumile tervikliku mulje andmiseks otsustati hävinenud tapeediosa rekonstrueerida. Seinalt eemaldatud tapeedipaan skaneeriti, retušeeriti digitaalselt, liideti korduvaks mustriks ning trükiti välja (8) Restauraator Kristiina Ribelus uusi tapeedipaane seina kleepimas

72 kunst / puurmani mõisa tapeedid Kadri Kallaste

(9)

(10) (11)

(9) Säilinud tapeedipinnad sulanduvad rekonstrueeritud paanidega ühtseks tervikuks. Paremal all on näha alumist tapeedikihti eksponeeriv sondaaž (10) Endise mõisaproua salongi (Hiina salongi) puitpaneeli tagant tuli nähtavale väga hästi säilinud hiinapärane tapeet. Selle muster koosneb neljast romantilisest stseenist tuulelohesid lennutavate laste, sõudepaatide ja väikeste paviljonidega (vt vahelehe fotot) (11) Mõisa- proua magamistoa seinte alumist osa katva puidust tahveldise all on säilinud lamburi-idülli kujutav tapeet. Üks tahveldistest asendati klaasiga, et võimaldada selle alla jäävat seinakatet imetleda

73 Kadri Kallaste puurmani mõisa tapeedid / kunst külmemates ehk sinakamates toonides. Samuti on koo- siooni poolest sarnaneb see aga mujal Euroopas tehtavate piate valmistamiseks kasutatud paber tunduvalt libedam töödega. Restaureerimise kõige keerulisemaks etapiks ning paksem kui originaal. Seina ülaossa, kus vana sei- kujunes söögitoas visuaalse terviku loomine. Kõige parem nakate oli täielikult hävinud, valisid restauraatorid neut- variant oleks olnud seinte endise kujunduse täieulatuslik raalse ühetoonilise ning kerge säbruga Soomes toodetud rekonstrueerimine, mis oleks andnud edasi 19. sajandi lõ- pabertapeedi. Tervikliku mulje saavutamiseks kaeti kahe pu söögitoale omase atmosfääri. Piiratud eelarve tõttu tuli eri mustriga seinakatte puutejoon peene originaalbordüüri aga jõuda kõiki osalisi – restauraatoreid, töödejuhatajat mustrist inspireeritud ribaga. ning tellijaid – rahuldava kompromissini. Kuna söögisaali seinu katvat kujundust võib asjatundmatu külastaja valesti Hiina salong tõlgendada, on plaanis sellest digitaalne rekonstruktsioon Kaks ülejäänud suurt tapeedileidu pärinevad endistest teha ning seda võimalusel samas ruumis eksponeerida. mõisaproua tubadest. Ühte neist võib vaadelda tänapäe- Interjöörikujundust ning tapeetide ajalugu käsitleva val Hiina salongiks kutsutavas toas. Suures osas katavad kirjanduse põhjal võib öelda, et Puurmani mõisa tapeedid ruumi seinu neorokokoo stiilis puittahveldised. Enne on 19. sajandi lõpus levinud kujundusideede tüüpiline restaureerimistöid eemaldatud puitpaneeli tagant tuli näide. Arhiivifotodelt võib järeldada, et Eesti mõisates on nähtavale väga hästi säilinud, päikesest pleekimata hiina- leidunud veel teisigi sarnase kujundusega ruume. Ena- pärane tapeet. Selle muster koosneb neljast romantilisest mus nendest on tänaseks aga hävinud. Tapeedinäited, mis stseenist tuulelohesid lennutavate laste, sõudepaatide ja veel suuremate või väiksemate fragmentidena säilinud on, väikeste paviljonidega. viitavad tugevatele Kesk-Euroopa mõjutustele. Seega ei Hiinas käsitsi maalitud tapeedid olid Kesk-Euroopas saa meie ajaloolistes hoonetes säilinud tapeete Euroopa populaarsed juba 17. sajandi lõpus. Suure nõudluse ning kontekstis erandiks pidada, Eesti kontekstis aga küll. kõrgete hindade tõttu hakkasid Inglise tapeeditootjad juba siis Hiina eluolust inspireeritud korduva mustriga tapeete trükkima.13 Puurmani hiinapärased tapeedid on pärit Eu- roopast ning neid võib pidada suhteliselt hiliseks toodan- guks, sest 19. sajandi lõpuks, mil mõis ehitati, oli nn chi- 1 th noiserie-hullustus juba möödas. Puidust paneelide taga C. Woods, J. Kosuda Warner, B. Jacqué. Proliferation: Late 19 Century Wallpapers, Markets and Manufacturers.– The Papered Wall. The on aga peidus veel ruutmeetrite kaupa vana ning hästi History, Patterns and Tehniques of Wallpaper. Toim L. Hoskins. Thames säilinud tapeeti. Sarnaselt mõisa söögitoale on ka Hiina and Hudson, 1994, lk 173. 2 salongi seintel kolmeosaline kujundus. Piiramata pinnaga S. Thümmler, M. Turner. Unsteady Progress: From the Turn of the Century to the Second World War. – The Papered Wall. The History, muster on ääristatud beeži äärisriba ning käsitsi trükitud Patterns and Tehniques of Wallpaper. Toim L. Hoskins. Thames and seitsmevärvilise bordüüriga, mis kujutab hernekaunu ning Hudson, 1994, lk 186. lopsakaid krüsanteemiõisi. 3 S. Thümmler, M. Turner. Unsteady Progress..., lk 178. 4 C. Woods, J. Kosuda Warner, B. Jacqué. Proliferation..., lk 152. 5 B. von Savigny. Tapeten und Dekorationsstoffe. – Jugendstil in Freiburg. Mõisaproua magamistuba Begleitbuch zur Ausstellung „Jugendstil in Freiburg” 2. März–13. Mai Kolmas in situ säilitatud tapeet asub Hiina salongi kõrval 2001 im Augustinermuseum Freiburg. Toim Saskia Durian-Ress. endises mõisaproua magamistoas. Ruumi seinte alumist Rombach Verlag, 2001, lk 199. 6 C. Woods, J. Kosuda Warner, B. Jacqué. Proliferation..., lk 151. osa katva puidust tahveldise all on säilinud lamburi-idülli 7 B. von Savigny. Tapeten und Dekorationsstoffe, lk 196. kujutav tapeet. Üks tahveldistest on asendatud klaasiga, 8 J. von Falke. Die Kunst im Hause. Geschichtliche und kritisch- mis võimaldab selle alla jäävat seinakatet vaadelda. Tapee- ästhetische Studien über die Decoration und Ausstattung der Wohnung. Fünfte vermehrte Auflage. Druck und Verlag von Carl Gerold`s di peene joonega muster on trükitud metallist plaadiga, Sohn, Wien, 1883, lk 230. millesse on ornament sisse graveeritud. Kuna tapeet on 9 B. von Savigny. Tapeten und Dekorationsstoffe, lk 199. avatud vaid ühe tahveldise ulatuses, pole võimalik ruumi 10 J.-B. Martin. Wallpaper reconstructions in historic interiors: balancing the aesthetic with authenticity.– Art, Conservation and Authenticities. seinakujunduse kohta kindlaid järeldusi teha. 19. sajandi Material, Concept, Context. Proceedings of the International Conference lõpu interjööre käsitleva kirjanduse põhjal võib vaid öelda, held at the University of Glasgow, 12–14. Toim E. Hermens, T. Fiske. et intiimsema funktsiooniga ruumides, kuhu külalisi ta- Archetype Publications Ltd, 2004, lk 90. 11 valiselt ei sattunud, piirduti tapeedi ning peegelvõlvi all J.-B. Martin. Wallpaper reconstructions..., lk 93. 12 A. Wells-Cole. Wallpapers and the Restoration of Temple Newsam 14 jooksva bordüüriga. Magamistubade seinte kaunistami- House – New Discoveries. New Research. Papers from the International seks soovitati heledaid lihtsa mustriga tapeete, mis elani- Wallpaper Conference at the Nordiska Museet, Stockholm, 2007. Toim ku pead ringi käima ei paneks. E. Stavenow-Hidemark. Nordiska Museet Vörlag, 2009, lk 69. 13 C. Taylor. Chinese Papers and English Imitations in 18th Century Britain. Puurmani tapeetide projekt on seni suurim omalaad- – New Discoveries. New Research..., lk 39. ne Eestis. Kasutatud restaureerimisvõtete ning -konsept- 14 C. Woods, J. Kosuda Warner, B. Jacqué. Proliferation..., lk 152.

74 miljöö

75 Oliver Orro kommunaalmajanduse mälestusmärgid / miljöö

Vana hea linnamajapidamine. Kommunaalmajanduse mälestusmärkidest Tallinnas ja mujalgi

Koos linnade tekkimisega tekkis ka linnamajandus, sest uusaegsete majade hoovidest ning keldritest on arheoloo- tihedalt koos elavate inimeste elu oli vaja kuidagi korral- gid leidnud algelise kanalisatsiooni jäänuseid. Eeslinna dada. Näiteks veevärk ja teedeehitus ning -hooldus ei ole ja väikelinnadesse jõudis kanalisatsioon vähehaaval alles „eile tekkinud” tegevusvaldkonnad, meenutatagu kas või 19. sajandi viimastel kümnenditel ja 20. sajandi algul. Hu- Rooma akvedukte ja Pompeji hästi sillutatud tänavaid. vitavateks ning nii linnamajanduse ja ühishügieeni kui ka Kommunaalmajanduse ajalugu on oluline osa inimtege- metallitööstuse arengut kajastavateks mälestisteks on ka- vuse ajaloost ning eri aegade linnamajanduse nähtavad nalisatsioonikaevude katteluugid tänavatel. Vanimad neist jäljed on huvitavad märgid meid ümbritseva argiruumi pärinevad Tallinnas 19. sajandi lõpust – 20. sajandi algu- kujunemisest ja muutumisest. sest, selliseid on väga vähe järele jäänud. Need tunneb ära Üheks kõige olulisemaks linnaelu toimimist tagavaks venekeelsete pealiskirjade järgi, tsaariaegsele päritolule võrgustikuks on veevärk. Tallinnas hakati juba keskajal viitab ja nõukogudeaegsetest aitab neid eristada vana linna ühise veeallikana kasutama Ülemiste järve ning kirjaviis ja teksti sisu, näiteks valmistamiskohaks märgi- sealt juhiti vesi pika, algul lahtise, hiljem võlvitud kanali tud Peterburi linn. Enamik säilinutest on siiski 1920.– abil linna. See veekanal, mis on andnud nime ka Veerenni 30. aastatest ja kannavad toonaste tootjate nimesid ja lo- tänavale, on ilmselt maa all suuremas osas alles ning selle gosid: C. Siegel, Tõnisson & KO, Franz Krull AS jt. Huvi- üksikuid osi on arheoloogid siin-seal ka tuvastanud. Hil- tavad on hiliseimad, juba 1940. aastast pärinevad luugid, jem, 19. sajandi II poolel vähehaaval välja ehitatud kaas- mis üldkujunduselt sarnanevad varasematega, kuid tootja aegne veevärk on andnud meile mälestistena Tallinnas nimeväli on tühjaks jäetud: tehased on juba natsionali- Tõnismäe veetorni ja Juhkentali pumbamaja. Uhkeid aja- seeritud, ent uut kujundust pole kanalisatsiooniluukidele loolisi veetorne on alles teisteski linnades, tsaariaja lõpust veel välja mõeldud. Ükski kanalisatsioonikaevu katteluuk pärinevad mitmed veetornid Tallinnas Kopli poolsaarel, eraldi tehnikamälestisena kaitse all ei ole, need vajaksid mis varustasid veega tehaseasulaid. Neist silmapaistvaim kõigepealt süstemaatilist inventeerimist ja tüpologisee- on raudbetoonist kandetarindiga Bekkeri veetorn (1913), rimist. Eestiaegseid kaevuluuke on siinkirjutajale silma mis on ka oluline oma aja insenertehniline monument. hakanud ka teistes linnades, näiteks Rakveres ja Tartus. Omaette uurimisteemana vajaksid tähelepanu nõukogu- Tunnelkollektorid pärinevad enamjaolt nõukogude ajast, deaegsed veetornid, millest praegu ükski eraldi mäles- üksikuid varasemaid ja sageli siiani toimivaid võlvkanaleid tisena kaitse all ei ole, ometi on needki muutunud juba lookleb Tallinna ja Tartu vanalinna tänavate all ka, kuid oluliseks osaks ajaloolisest linnamaastikust ja olulisteks need on tagasihoidlike mõõtmetega, võimsat 19. sajandi maamärkideks, eriti näiteks Ida-Virumaa linnades. Vee- kloaaki, nagu võib näha Euroopa ja Ameerika miljonilin- tornide kõrval kohtab muidki varasemate kümnendite elu- nades, meil ei kohta. olmet kajastavaid veemajanduse mälestisi. Väikelinnades Nii, nagu roiskvett ära juhtida, tuleb linnas parata- on mõnel pool kehvemates linnaosades siiani kasutusel matult koguda ja ära vedada ka prügi. Linnaarheoloogide- tänavakaevud. Euroraha toel ka kõige kõrvalisematesse le on vanad jäätmekastid sageli üheks kõige tänuväärse- kohtadesse roomav veevärk on alles viimastel aastatel maks uurimisobjektiks. 19. ja 20. sajandi prügimajanduse sundinud need arhaismid taanduma. Eheda agulimiljöö valdkonnast on säilinud vähe mälestisi. Neist unikaalseim loojatena võiks kaaluda mõne säilitamist iluasjana. Aed- on Kreenholmi tööliskasarmute prügipõletusahi Narvas, linnades oli igal majaomanikul siiski oma kaev. Tallinnas mis varase jäätmekäitlusrajatise näitena on tähtis isegi Nõmmel on harukordsete väikevormidena siin-seal mõnel üle-euroopalises kontekstis. Tallinn-Nõmmel tä- krundil säilinud kaevupaviljonid, neist üks on ka riikliku naval kunagise kitsarööpmelise raudtee jaama juures oli kaitse all. kaitse all I maailmasõja ajast pärinenud raudteetööliste Kui voolav vesi juba majja sisse toodud, peab ka solk betoonist jäätmekast, mis on kultuurimälestiste registrist kuhugi ära jooksma. Roiskveetorustik on miski, millest kustutamata, aga tegelikult looduses hävinud. Õnneks me tavaliselt mõelda ei taha. Inimese argielu toimimiseks on mõni selline huvitava olmerajatise näide säilinud teiste on see aga hädavajalik ning suure elamistihedusega linna- raudteejaamade juures, näiteks Kehras. Prügikastid tun- keskkonnas on juba aastasadu otsitud mooduseid jääkvete duvad koledad ja räpased asjad, mille säilitamist tunduks ära juhtimiseks. Paljude Tallinna vanalinna kesk- ja vara- justkui veider nõuda, samas on kahju, et varem kasuta-

76 miljöö / kommunaalmajanduse mälestusmärgid Oliver Orro

(1) (4)

(2) (5)

(3) (6)

(1) Kohtla-Järve stalinistlik veetorn. Foto Lilian Hansar (2) Tänavakaev Rakveres. Fotod Oliver Orro (3) Kojamehekraan meenutab aegu, mil majahoidjad mitte ainult ei pühkinud, vaid ka pesid kõnniteid, sillutamata tänavaid aga põua ajal ka niisutasid (4) Kaevupaviljon Tallinnas Nõmmel. 1910.–1920. aastad (5) Kanalisatsioonikaevu katteluuk Tallinnas Tatari tänaval. Sõjaeelsete tootjate reklaamkirjadega kaevuluugid on sageli väga hästi säilinud ning väärivad tähelepanu teeremondiprojektide ja detailplaneeringute koostamisel (6) Veefiltrite saal Tallinna filterveevärgis. 1920. aastail arhitekt Erich Jacoby projekteeritud ja Nõukogude ajal laiendatud Tallinna veepuhastusjaama ajalooline hoonete- kompleks on oma mastaapsuses Eestis erandlik kommunaalmajanduse mälestis, samas töötab edukalt siiani oma algses funktsioonis

77 Oliver Orro kommunaalmajanduse mälestusmärgid / miljöö

(7) (9)

(10)

(8)

(11)

(7) Kreenholmi tööliskasarmute prügipõletusahi Narvas (8) Ümmargune prügikonteiner Peterburis Vassili saarel. Nõukogude perioodi esi- mesel poolel olid sellised kasutusel ka Tallinnas (9) Nõukogudeaegne prügikast Tallinnas Kaupmehe tänaval. Kunagi olid seesugused kõikjal raudteejaamades, parkides ja avalikes hoonetes (10) 20. sajandi alguse suurlinnade ilmet mõjutasid oluliselt mitmesugused kokku needitud metallsõrestikkonstruktsioonis rajatised: raudteesillad, metrooestakaadid, laevaehitusdokid, metallkanduritel katusega turuhallid, apogeeks muidugi Eiffeli torn. Tallinnas, kus nii võimsate rajatiste joaks puudus vajadus, esindavad seda kihistust 1920. aastate elegantse vormiga trammipostid (11) Franz Krulli masinaehitustehases valmistatud trammiliini kandurpost, 1920. aastate lõpp

78 miljöö / kommunaalmajanduse mälestusmärgid Oliver Orro

(12) (15)

(13)

(14) (16)

(12) Veel paarikümne aasta eest nii tavalised paekiviplaatidest kõnniteed on linnapildist kadumas. Paekiviplaatidest kõnnitee sillutis Tallinnas Nõmmel (13) Sillutamata ja kõnniteedeta agulitänav Tartus Supilinnas on ehedalt arhailine tänavaruum, mis hämmastava intensiiv- susega kannab 19. sajandi lõpu eeslinna miljööd. Ka kaasaegse heakorra puudumine võib olla kõnekas märk kommunaalmajanduse ajaloost (14) Uusklassitsistlik elektrialajaam Riias. Riias on selliseid, tsaaririigi lõpuaastatest pärinevaid alajaamu alles paarkümmend ja praeguseks on nad peaaegu kõik arvel kaitstavate mälestistena (15) 1920. aastate algusest pärinev hilisjuugendlik elektrialajaam Paides on arhitektuuri- mälestis (16) Elektrikapp Tallinnas Kadriorus, arvatavasti 1920. aastad

79 Oliver Orro kommunaalmajanduse mälestusmärgid / miljöö tud avalike prügikastide tüüpidest ei ole enamasti isegi et on kokku needitud, mitte keevitatud, teised aga ümara üksiknäidiseid säilinud. Kas mäletate näiteks ümmargusi ristlõikega valatud malmpostid uhke dekoratiivse jala- prügikonteinereid, mida veel 1980. aastatel võis siin-seal miosaga, kus tihti peal tootja embleemid. Tänapäeval on Tallinna vanalinnas ja ka puiteeslinnades kohata? Selgub, hakatud viimaseid säilinud trammiposte uutega asenda- et ükski muuseum ei taibanud mõnda neist oma kogusse ma, põhjenduseks nende lõplik amortiseerumine ja mitte- hoiule võtta, vähe sellest, neid ei ole isegi pildistatud. vastavus tänapäeva tehnilistele nõuetele. See on elanike Mõnel pool võib veel näha väiksemaid nõukogude ajast seas siiski tekitanud ka palju pahameelt, viimati näiteks pärinevaid prügikaste, selliseid, mis seisid raudteejaama- Kadriorus, kus terve Weizenbergi tänava vanade sõrestik- des või bussipeatustes. Siin-seal on plankude või puuma- postide rida ilmetute europostidega asendati. jade seinte küljes alles omapärased rõngad, mille külge Liikumise ajaloolises linnaruumis muudavad elamus- omal ajal kinnitusid väiksemad prügiurnid, mida tühjen- likuks erinevad katendid, vanalinna ebamugavatel muna- dasid kojamehed. kividel ukerdades sa ju tõepoolest otseselt tunned ajalugu Tänavavalgustusega on ühel või teisel määral oma jalge all! Tallinna vanalinna munakivi- ja parkettki- tegeldud juba varasematel sajanditel, mil on andmeid üle visillutised, mille säilimise eest Rasmus Kangropool pidi tänava jooksnud nööride külge kinnitatud õlilaternatest, omal ajal seisma, on tänapäeval siiski iseenesestmõistetav seda nii Tallinnas kui Tartus. Gaasilaternate ajastul, mis argipäev, mille säilitamise vajalikkuses keegi ei kahtle, Tallinnas algas 1865, kasutati valdavalt puitposte või hoida ja tähele panna tuleks pigem eripalgeliste ja linna majaseintele kinnitatavaid metallkonsoolidel valgusteid, arenguloost rääkivate sillutisviisidega tänavaid mujal: viimastest kohaldati osa hiljem elektrivalgusele ning neist olgu siis Palli tänava munakivisillutis Tallinnas Nõmmel, on omakorda välja arendatud nn vanalinna laterna val- Kuperjanovi tänava oma Tartus või Viru tänav Rakveres. gustitüüp, mis Tallinna vanalinnas siiani kasutusel. Gaasi Paides on jõutud isegi selleni, et ühelt vanalinna tänavalt saamiseks asutati gaasivabrikuid, üht-teist on alles nii võeti asfalt üles ja pandi munakivid tagasi. Sama on muide Tallinna kui ka Tartu gaasivabriku hoonestusest. Atraktiiv- tehtud Riias ühe puitmajadega eeslinnatänavaga. Tallin- ne tööstusehitis on Tallinna gaasivabriku gaasimahuti nas Nõmmel on alles veel ka paekiviplaatidest kõnniteid, hilisema elektrijaama taga, kuid kõrvutus Peterburi või mis mujalt on päästmatult kadumas, kuigi isegi veel Riia gaasivabrikute samast ajastust pärinevate hiiglaslike nõukogude aja lõpus oli neid ka kesklinnas mitmeid alles. analoogilist tüüpi gasomeetritega annab ettekujutuse Linnamajanduse ajaloo seisukohalt on kõnekas ka sillutise nende linnade jõukuse ja elanike arvu mastaabi erinevu- puudumine: agulites olid sageli sootuks sillutamata või sest 19. sajandi lõpu Tallinnaga võrreldes. Dekoratiivsed üksnes killustikuga prügitatud tänavad, suvel tolmavad, metallpostid, mis on ühed silmapaistvamad tänavavalgus- sügisel-kevadel põhjatult porised. Selliseid teid on üksi- tuse mälestised, ilmuvad tänavaruumi üldiselt koos elekt- kute lõikudena siiani väikelinnade puitasumites, ka Tartus rivalgustuse tulekuga 1920. aastail. Hilisjuugendlikke Supilinnas, koos ehedate agulimajadega on need väga sõjaeelseid valgustiposte on Tallinnas säilinud üksikuid, stiilsed ning toredad, samas on vist siiski liiga radikaalne näiteks Balti puuvillavabriku asunduses Sitsi tänaval. kuulutada, et mõne lõigu peaks miljööeheduse huvides Rohkem on sõjajärgseid, laiema alaosaga stalinistlikke selliseks jätmagi. malmposte. Uhkeid stalinistlikke metallist valgustiposte Omaette teema, millel ka pikk ja põnev ajalugu, võib näha Ida-Virumaa linnades, näiteks Sillamäel, kus on tänavate puhastamine. Vanad majaomanikele ja koja- need moodustavad ühe efektse osa totalitaarse võimu meestele mõeldud eeskirjad on kasulik ja omal moel õpet- poolt totaalselt läbi disainitud tervikkeskkonnast. lik lugemisvara. Füüsilisi märke on sellest jäänud vähe, Paisuvas linnas saab oluliseks ühistransport. siiski tasub ära märkida mõnede vanade majade soklitsoo- Linnasisene ühistransport algab hobuomnibussidega, nides tänava pool olevad kojamehekraanid. Need meenu- 1920. aastatel hakkavad nii Tallinnas kui Tartus regu- tavad aegu, mil majahoidjad mitte ainult ei pühkinud, vaid laarselt liinidel sõitma juba esimesed mootoriga bussid. ka pesid kõnniteid, sillutamata tänavaid aga põua ajal ka Vanu busse on mõni ka säilinud, rohkem küll nõukogude niisutasid, et vähendada nende tolmamist. ajast, kuid n-ö liikuvad tehnikamälestised pole seekordse 20. sajandi inimese, eriti linnainimese elumaailma kirjutise teema. Küll aga on tänavate ääres alles mõned lahutamatuks osaks nii kodus kui avalikus ruumis sai bussiooteputkad, mis on teinekord lisaks linnamajandus- ka elekter. Elektriga seotud ajaloolistest objektidest on ja transpordiajaloolisele väärtusele huvitavad ka arhitek- silmapaistvamad vanad elektrijaamad, mis suurte hoone- tuuriajaloo seisukohast. Tallinnas väärivad küllap enim kompleksidena kuuluvad aga juba pigem tööstusmäles- tähelepanu 1960. aastail ehitatud paekivist laia karniisiga tiste kilda ning millest siinkohal ei jõua lähemalt rääkida. modernistlikud paviljonid, mida on mõni alles Hiiu ja mõni Tuntuimad ajaloolised soojuselektrijaamad on Tallinna, Mõigu kandis. Pealinnas, kus sõidab tramm, on üheks Ellamaa ja Pärnu vana elektrijaam, lisaks hulk väiksemaid huvitavaks alateemaks trammiliinide kandurpostid. Hilis- hüdroelektrijaamu. Nõukogudeaegsetest väiksematest juugendlikud, ilmselt Krulli ja Wiegandi masinaehituste- jõujaamadest on üks põnevamaid Kärdla reservelektrijaa- hastes valmistatud mastid jagunevad kahte alatüüpi: ühed ma kompleks. Vähem on mälestistena teadvustatud trafo- on sõrestikpostid, mis hilisematest erinevad selle poolest, alajaamu, mis kuuluvad otseselt 20. sajandi linnamaastiku

80 miljöö / kommunaalmajanduse mälestusmärgid Oliver Orro juurde. Uhked dekoratiivsed tornilaadsed 1920. aastate test pärinevaid kapitaolisi nn trafopunkte ja liitumiskilpe, alguse alajaamahooned on kaitse all Tartus (üks Karlovas, näiteks Kadrioru pargis Weizenbergi 26 maja juures. teine raudteejaama kandis Kuperjanovi ja Kastani ristis), Huvitavad on ka kunagistest elektrisisenditest jäänud ke- väga atraktiivne juugendlik alajaam on arhitektuurimä- raamilised isolaatorid mitmete vanade hoonete välisseinte lestiseks tunnistatud Paides. Muide, Riias, kus elekter küljes, võimalik, et neid peaks siin-seal näiteks restauree- laiemalt levis juba tsaariajal, on terve rida I maailmasõja rimisprojektis ära märkima kultuuriväärtusega detailina, eelõhtust pärinevaid uusklassitsistlikke alajaamaputkasid, mida peab säilitama. mis on praeguseks valdavalt kõik kaitse all. Tallinnas on Käesolev ülevaatlik kirjutis ei saa mõistagi käsitleda selle perioodi alajaamadest säilinud vaid riismed, näiteks kaugeltki kõiki linnamajanduse mälestisi ega nende liike, kunagise kahekorruselise alajaama alumine osa (esimene seda enam, et materjal on süstemaatiliselt läbi uurimata. korrus) on varemetena näha Tondil algselt suvemõisa, Eelnevaga seostuva, kuid siiski hoopis omaette teema- hiljem eriinternaatkooli juurde kuulunud pargis. Rohkem deringi, mida peaks eraldi käsitlema, moodustab näiteks on alajaamu nõukogude ajast, neist enamik ilmetud linnadisaini ajalugu: kioskid, istepingid, postkastid, rek- utilitaarehitised, mõned aga ka ajastu arhitektuuristiili laamkirjad hoonetel, liiklusmärgid, tänavasildid, telefoni- esindavad. Tööstuse tänaval lammutati hiljuti näiteks putkad, igasugused veekogude kallastel ja sildadel olevad 1950. aastate algusest pärit alajaam, mis oli tõeline sta- piirded jne. Kokkuvõttes võib öelda, et kogu see valdkond linistlik elektripalee, moodustades peahoonest ja kahest tervikuna vajaks ja vääriks lähemat uurimist, tutvustamist madalamast tiibhoonest ning viimaseid ühendavast de- ja, mis peamine, senisest palju enam muinsuskaitsjate koratiivsest metallpiirdest koosneva klassikalise „lossian- tähelepanu. sambli”. Mõnel pool on säilinud väiksemaid 1920. aasta-

81 Mihkel Koppel salvkaev / miljöö

kuressaare Salvkaevud

Salvkaevud on linnades nüüdseks pea kõikjal oma funkt- ni tänaval täies sügavuses säilinud salvkaev ohutuse ees- siooni kaotanud. Ka järgmine veemajanduse lähiajaloo märgil kõnnitee betoonplaadiga, kuid kahjuks ei mäleta nähtus – galonkad – on asendunud mugava, igasse elanikud täna enam selle täpset asukohta. elamusse otse siseneva ühisveevärgiga. Kui tänavanurgalt Linna salvkaevude veetase on viidud vee- ja kanali- demonteeritud galonka kaob elanike mälust kiirelt, siis satsioonitrasside rajamisel alla, jättes madalamad kaevud krundisügavuses paiknev salvkaev võiks säilida elu loomu- kuivale, mis vaid hoogustab salvkaevude täis ajamist. liku osana ka siis, kui teda tegelikult enam vaja ei ole. Tugeva tagasilöögi salvkaevude tarbevee kvaliteedile on Kuressaare vanalinnas on salvkaevud olnud enamasti andnud ka 1980. aastate Kingissepa Autobaasi autope- kahe krundi peale ühised, aadlimajadel on valdavalt aga suplatsi ulatuslik õlireostus, mis halvas aastateks umbes individuaalsed kaevud. Enamlevinud salvkaevu tüübiks 30% aedlinna kaevudest, samuti 2000. algusaastate vee on kaarjate dolomiitplokkidega vooderdatud 1–1,5m lä- puhtuse uuringud aedlinnas, mis avastasid tugeva koli- bimõõduga kaev, mille kaks plokirida ulatuvad rakmetena bakteri sisalduse enamikus aedlinna veevõtukohtades – maapinnale. Pealispind on harilikult kaetud puidust või tingitud kuivkemmergutest, solgihunnikutest jm tavapä- mitmest dolomiitplaadist kokkuühendatud paksu kaevu- rasest aedlinlikust eluviisist. plaadiga. Valdavalt kroonib kaevusid nõukogudeaegne Vanalinna majade muinsuskaitse eritingimused üld- kohalike lukkseppade valmistatud kaevupump, mõnedel juhul salvkaevusid ei maini, mõningatel juhtudel annavad kaevudel võib leida eestiaegse pumba või vändasüsteemi. vaid üldsõnalisi korrastamissoovitusi kaevude ajaloolist Säilinud on vaid üks algupärane puidust vändakaevu pea- tausta ja kohalikku eripära rõhutamata. Parim viis kaevude lisehitis (Vaikne 7). Üksikud järele jäänud kooguga kae- kohta infot saada oleks siiski kaevude inventeerimine, mis vud mõjuvad linnamaastikus eriliselt arhailiste reliktidena on ühtlasi nii muinsuskaitseline kui ka insener-tehniline (Uus-Roomassaare 20). ülesanne. Kaev on tavapäraselt piirdeaia järel miljööväär- Kuna kaevusid ei vajata enam, lakatakse neid üldju- tuslikem rajatis krundil. Huvitaval kombel võivad piirdeaia hul hooldamast ja aetakse täis, kaevupealsed demontee- kujunduse teemalised vaidlused minna väga tulisteks, ritakse või kaetakse kinni. Näiteks Saaremaa kaubamaja kaevud aga ei huvita kedagi. Ometi seisneb kaevu ja piir- parkla ehitusel (Raekoja 1) aeti täis ning likvideeriti per- deaia ainus erinevus selles, et piirdeaia arhitektuurne fektses korras eestiaegse raudpumbaga salvkaev. Samas maht on suures osas maapinnal, kaevul aga maa sees. Kuressaare Muusikakooli hoovilt (Komandandi 9) leiti Kaevude hävingule juhtivat taustsüsteemi arvestades remonttööde ajal juba varem, ilmselt 20. sajandi alguses jääb linna salvkaevudele alles vaid kaks head omadust: nad täisaetud salvkaev, mis jäi huvi puudumise tõttu arheo- on väliselt atraktiivsed ja heal juhul saab neist kastmisvett loogiliselt läbi kaevamata ning vormistati maapinnal vaid ammutada. Meeldiv ja kasulik ühes – suurepärane kom- istumisplatvormina. 1970. aastatel näiteks kaeti Garniso- binatsioon!

(1) (2)

(1) Üks väheseid, kui mitte ainus kooguga kaev Kuressaares. Fotod Mihkel Koppel (2) Kaev ühes Vaikse tänava hoovis

82 uuringud

83 Lilian Hansar linnast muinsuskaitsealaks / uuringud

Linnast muinsuskaitsealaks. Linnaehituslike struktuuride muutused Eesti väikelinnades

Kultuurinähtuste uurimisele pühendunud teadusharude tuuriosana keskaegsete linnakeskuste tänavatestruktuur ning mõtlemise metodoloogiline paljusus viitab tänapäeval ja taastus tiheda hoonestusega tänavafrondi ehitamise kultuurilisele pöördele kui muutuvale ja jätkuvale protses- traditsioon. 18. sajandil oli enamuses ajaloolistes linnades sile. Nii on ka 20. sajandil kujunenud linnauurimise teo- valdavaks madal puithoonestus. reetilised lähenemised ja vastavad meetodid olnud pidevas Linnade arenemisele andis uue tõuke nende muut- muutumises, olles praktikas tihti kasutusel omavahel mine 1783. aastal Vene riigi kreisikeskusteks. Järgne- põimununa. Linnaehitusliku arengu uurimisel on säilinud vad kaks sajandit oli Eesti ajaloolistele linnadele olulise vajadus jätkata traditsioonilist topograafilis-morfoloogilist tähtsusega: sel ajal kujunes välja tänapäeval kaitstavate analüüsi, mida saab kasutada linnaehituse väärtuste ava- vanalinnade ulatus ja üldilme. Ajastu linnaplaneerimist rama mõtestamise alusena. esindab kõige paremini 1784. aastal rajatud Võru, mille Käesoleva artikli aluseks oleva uurimuse1 eesmärgiks ruudustikplaani struktuur on praeguseni säilinud. Varase- oli tuua esile vanalinnade ajaloolised kihistused: need mär- mate linnakeskuste kõrvale ehitati uusi regulaarse täna- gid ja mustrid, mis võimaldavad paremini mõista ajalooliste vatevõrguga linnaosi Viljandis, Rakveres ja Kuressaares. linnade tähendust. Ühtlasi teenib uurimistöö eesmärki Plaanistruktuuris olid tüüpilised pikad kitsad krundid, mis täiendada teadmisi Eesti ajalooliste linnade ehitusloost: on tänapäevani kohati säilinud vaid Lihulas ja Rakveres; ilma vanalinnu tundmata ei ole nende kaitse mõistetav. nende haljastatud alad on hiljem hoonestatud Paides, Laiem teadmiste horisont on eelduseks tähendusrikkusele Viljandis ja Võrus. ja seeläbi kultuuriväärtusi mõistvamale hoiule. Kruntide hoonestamise viisi ja arhitektuuri mõjutasid Vene impeeriumis 19. sajandil linnaehituse korrastami- Linnade plaanistruktuuri seks kehtestatud ehituseeskirjad. Iseloomulikuks kujunes muutumine 20. sajandi alguseni kindla rütmiga paiknev madala hoonestusega tänavafront. Muinasaegsed teed ja asustus on olnud paljude Eesti Ehitusmääruste nõudel muudeti sageli ka olemasolevate vanade linnade tekke aluseks. , ja Valga majade välisilmet, mistõttu vajavad erilist kaitset ja tä- vanemad tänavad tuginevad muinasaja liikumisteedele, helepanu 18. sajandi hilisbaroki traditsioone kandvad need on aimatavad Tartus ja Viljandis ning oletatavasti ka vähesed säilinud puithooned. 18. sajandi lõpus ehitati Paides. vanalinnadesse vaid üksikuid senisest kõrgemaid kivist Keskaegsete linnade rajamise tulemuseks Eesti ala- haldushooneid, mis seniseid hoonestusstruktuure del oli esimene suurem varasema kultuurikihistuse häving oluliselt ei muutnud. ja uue teke. Raudteede ehitamise ja kuurortide rajamisega alga- Kõik Eesti keskaegsed linnad on kujunenud kivilin- sid 19. sajandi lõpukümnenditel vanalinnades esimesed nuste juurde, erandiks on vaid Valga. Enamuses vane- funktsionaalsed muutused. Hoonestus laienes raudtee- mates linnades on võrdlemisi hästi säilinud keskaegne jaamade suunas (Rakvere, Paide, Valga, , Tartu), tänavastruktuur, halvemini vaid Pärnus ja Narvas. Seega alustati uute linnakeskuste ehitamist (Rakvere). Kuuror- on tänavatevõrk muinsuskaitsealade vanim ja kõige tervik- tide rajamine Haapsalus, Kuressaares ja Pärnus toimus likumalt säilinud linnaehitusliku struktuuri komponent. seni hoonestamata aladel, mistõttu nende linnade vara- 17. sajandil ei muutnud linnade Rootsiaegsed kind- semates hoonestusstruktuurides olulisi muutusi ei toi- lustamis- ja uuendusplaanid oluliselt keskaegseid plaani- munud. Kuid sel perioodil algasid suuremad muudatused struktuure; ajastule iseloomulikud ruudustikplaanid seos- mitmete teiste vanalinnade seni võrdlemisi homogeenses tati Narvas ja Pärnus olemasoleva tänavaskeemiga, Tartu hoonestuses. Varasematest kõrgemad ja uue arhitektuu- keskaegset tänavastruktuuri ei muudetud. riga ehitised on nähtavad eriti Viljandi, Rakvere ja Pärnu Liivi sõja ja Põhjasõja käigus hävis enamus ligi viiesa- keskaegses osas. Kõige suuremad muudatused toimusid ja aasta jooksul kujunenud linnaruumi nähtavaid ehituski- Valgas, kus alustati vanast keskusest eemal suurlinliku histusi. ilmega äritänava hoonestamist. Järgmistel aastakümnetel toimus purustatud linnade Eelneva kokkuvõttena saab järeldada, et ligi kahesaja taastamine keskaegsetes piirides. Vaatamata muutustele aasta jooksul kujunenud ajaloolistes linnades säilis kuni hoonestuses, säilis sel perioodil vanalinnade olulise struk- 20. sajandi alguseni keskaegsete linnaosade tänavate

84 uuringud / linnast muinsuskaitsealaks Lilian Hansar struktuur, lisandusid ruudustikplaaniga linnaosad ning mis oleks nende plaanistruktuuri oluliselt muutnud. rajati ajastu linnaehitusviisi esindav uus linn Võru. Kõige Seega säilis varasem tänavatestruktuur, muutused algasid suuremad muudatused on tänaseks toimunud sel perioo- kruntide ja hoonestuse struktuurides. Kuigi mitmes lin- dil väljakujunenud krundistruktuurides. Hoonestusstruk- nas oli ajalooline hoonestus planeeritud asendada uuega, tuurid on homogeensemana säilinud Paides, Lihulas, ei jõutud tegudeni. Paarkümmend aastat kestnud Eesti Tartus, Kuressaares, Haapsalus ja Tartus. 19. sajandi Vabariik oli liiga lühike aeg, et alustatud linnauuendusi lõpus alanud muutused hoonestuse kõrguses ja eriilmeli- ellu viia. Vanalinnade ümber planeeritud aedlinnadest ses arhitektuuris on nähtavad Rakveres, Viljandis, Võrus, kujunesid puhvertsoonid järgnevatele linnaehituslikele Valgas ja Pärnus. arengutele.

Linnaplaneerimise mõju Planeerimine Eesti NSV-s vanalinnadele Eesti Vabariigis ja muutused vanalinnades Eesti Vabariigi ajal algas linnapiiride laiendamine ja Nõukogude võimu kehtestamisega Eestis 1944. aastal linnade planeerimine. Uute arengute alusel on linnad algasid linnade planeerimises ja ehituses senisest kõige liigitatavad kahte gruppi: (1) uued keskväljakud planee- ulatuslikumad muutused. Kui sõjajärgsete aastate ar- riti ajaloolisest keskusest eemale (Tartu, Pärnu, Viljandi, hitektuuris ja suuremate linnade generaalplaanides on Rakvere); (2) keskväljak säilitati algsel kohal (Haapsalu, püütud ajaloolisi struktuure taastada, siis väikelinnade Kuressaare, Paide, Valga, Võru, Lihula). planeeringud nägid ette nende muutmist. Seega väited, Rakveres, kus kavandati kõige ulatuslikumat laien- et esimesed sõjajärgsed generaalplaanid olid ajaloolist damist ning uute keskväljakute rajamist, oli tulemuseks pärandit ja vanalinnu säästvad, on olnud mõneti ennatli- ajalooliste tänavate osatähtsuse vähenemine. Seetõttu kud: enamus planeeringuid nägi ette ajalooliste keskuste on tänapäeval kaitstaval alal säilinud valdavalt tsaariajal tänavatevõrgu ja hoonestuse uuendamist. väljakujunenud hoonestusstruktuur. Vaatamata uute esin- Kuni 1950. aastate keskpaigani tuginesid planeerin- dusväljakute rajamisele Viljandis, Pärnus ja Tartus, säilis gud traditsioonilistele planeerimisprintsiipidele. Kavandati varasemates keskustes halduslik ja äriline funktsioon, sümmeetrilisi kompositsioone, kus kesksed esindusvälja- millega kaasnes sinna suuremate uute hoonete ehitami- kud moodustasid suurejoonelisi ansambleid – linnu pla- ne. Viljandis jätkati juba varem alanud vana keskväljaku neeriti kui suuremahulisi skulptuurseid kunstiteoseid. täiendamist uute hoonetega, vanalinna piirest eemale Enamikus linnades (v.a Lihula) oli sõjajärgsete hakati rajama uut administratiivkeskust. Pärnus kavandati planeeringutega kavandatud ajaloolised keskused uue uus väljak ajaloolise kesklinna äärde, kus säilis varasem hoonestusega asendada. Mitmes linnas oli osaliselt säili- ärifunktsioon. Suurem tähelepanu oli Pärnus suunatud tatud küll varasem tänavatevõrk, kuid uued väljakud ning kuurordiala väljaarendamisele. Tartu Ülikooli peahoone tänavate laiendused ja läbimurded ajaloolistest kvartalitest ümbruse uuendamise kava, mis realiseerus vaid osaliselt, kavandasid varasemate ehitiste lammutamist. Sõjas enam oleks vanemaid ehitisi märksa suuremas ulatuses hävita- purustatud linnade esimesed planeeringud olid alalhoid- nud. likumad. Pärnus plaaniti varasem tänavatevõrk säilitada, Väiksemates linnades säilitati keskuse funktsioonides Valgas oli purustatud aladele kavandatud pargid ning küll varasem turuplats, kuid ajaloolise linnatuumiku hoo- Pärnus ja Viljandis haljasalad. nestus oli plaanis asendada kõrgemate kiviehitistega. Kar- Nii sõjajärgsetes kui ka hilisemates generaalplaani- dinaalsemaid muutusi planeeriti Paides, Võrus, Rakveres des oli kohustuslikuks linnaplaani osaks uus esindus- ja Viljandis, kus säilitati küll varasem tänavatestruktuur, väljak. Sobivaid krunte otsiti vanalinna peatänavalt kuid kõveraid tänavaid plaaniti õgvendada ja laiendada. (Haapsalu, Valga, Lihula) või ajaloolise keskuse lähedalt Kuressaare, Haapsalu, Võru ja Lihula vanalinnades suure- (Viljandi, Tartu, Paide, Pärnu), samuti sõjas purustatud maid muutusi Eesti ajal ei planeeritud. hoonetest vabaks jäänud platsidelt kesklinnas (Kures- Planeeringute ja tegelikult tehtu alusel saab järel- saare). Eesti Vabariigi ajal planeeritud väljakuid täiendati dada, et kavandatu jäi põhiosas realiseerimata, mistõttu uute hoonetega (Rakvere, Viljandi, algul Pärnu). Süm- üksikud ja valdavalt kõrgemad kivihooned annavad ajaloo- meetrilise lahendusega uute väljakute äärde kavandati lise hoonestusega tänavaseinas märku lõpetamata linna- võimuasutused, sealt said alguse laiad ja sirged puiesteed, ehituslikest plaanidest. Suuremad kontrastid on nähtavad mis orienteeriti mingile olulisele objektile (nt raudteejaam Haapsalus, Võrus ja Viljandis. Üksikuid varasemast eris- Lihulas ja Kuressaares, jõe sild Pärnus, esindushooned tuvaid hooneid on ehitatud Tartusse, Pärnu ja Paidesse. Viljandis, rannapark Haapsalus). Kõige suuremahulise- Uusi ehitisi sobitati vanadega Kuressaares, Viljandis, mat ajaloolise hoonestuse lammutamist uue väljaku ja tä- Haapsalus ja Tartus. Vanalinnad, kuhu sel perioodil navate jaoks planeeriti Pärnu 1952. aasta planeeringuga. varasemast suuremaid maju ei ehitatud, on Kuressaare, Enamikus vanalinnades 1940.–1950. aastatel pla- Rakvere, Valga ja Lihula. neeritud suurejoonelisi muudatusi ellu ei viidud. Kavanda- Kokkuvõttena järeldub, et vaatamata planeeritule, ei tu teostus vaid sõjas oluliselt kannatada saanud linnades: tehtud Eesti Vabariigi ajal enamikus vanalinnades midagi, Pärnus rajati ajaloolise hoonestuse kohale uus esindus-

85 Lilian Hansar linnast muinsuskaitsealaks / uuringud väljak ja ehitati laiad liiklusmagistraalid, Valgas laiendati uuel perioodil püütud saabuvale tulevikule ruumi teha. linna peatänavat, Tartus ehitati turuväljaku äärde uute Vana asemele või kõrvale on kerkinud uus, olles märgiks majade kvartal. eri aegade tõekspidamistest. Muutustega on kaasnenud 1960.–1970. aastate generaalplaanidele oli iseloo- varasemate kultuurikihistuste hävitamine ja uute loomine. mulik olemasolevate hoonestusalade rekonstrueerimine ja Nii peegeldavad vanalinnade pikka ajalugu ühest küljest uute ühiskondlike hoonete paigutamine ajaloolisse kesk- küll eri ajastute arhitektuurikihistused, teisalt aga eba- konda. Planeeringutega seadustati varem ehitatud uusi ühtlane hoonestusstruktuur. Tänavapildis on tüüpiline hooneid. Võru planeeringus oli linn jagatud horisontaal- hoonestuse kõrguse vahelduvus ja tühjade kruntide lün- seteks vöönditeks, kus paiknesid vaheldumisi suurelamud gad, tähistades kunagisi lõppe ja uusi algusi. Seega sai ja ajalooline madal hoonestus, mis võimaldas uusehituse muinsuskaitse pärandiks sajanditepikkuse ajalooga, kuid jätkamist vanalinnas. Kõige suuremaid muudatusi vastuolusid peegeldavad vanalinnad: need on linnad, mis kavandati olemasolevaid kvartaleid läbivate uute laiade asuvad üksteise peal ja all, linnad, millel on olnud palju tänavatega Kuressaares. Ka Viljandis, Paides ja Rakveres algusi ja samapalju lõppe. Kuid ajaloo mitmekihilisus ja plaaniti vana hoonestus asendada uuega, kuid ajaloolises tähenduslikkus ühendavad sadade aastate vanuseid linnu tänavatevõrgus suuri muudatusi ei planeeritud. Haapsalus ning lepitavad kontraste. jätkati seni väljaehitamata keskväljaku kavandamist vana- linna peatänavale, kuid uue äri- ja kaubanduskeskuse pla- Kaitsetsoonide loomine neerimine selle praegusele kohale säästis ajaloolist linna Vastukaaluks ajaloolise keskkonna ulatuslikule uuen- uusehitistest. Valgas oli plaan lammutada kiriku kõrval damisele sai 1960. aastate keskel alguse vanalinnade üks väheseid allesjäänud vanemate hoonetega kvartaleid. kaitsetsoonide ettevalmistamine. Selle aluseks oli Eesti Ajalooliste keskuste suhtes olid alalhoidlikumad ajaloolaste ja arhitektide koostatud uurimismeetod, mis 1970. aastate alguse generaalplaanid, kus kajastusid koosnes linnaehituse ajaloo ja linnaehituslike struktuu- koostamisel olevad kaitsetsoonid (Pärnu, Kuressaare). ride analüüsist. Vanalinna väärtustati kui tervikut, mida Mõningast respekti pärandi suhtes näitavad kõigis pla- hoiab koos tänavatevõrk, kvartalite ja kinnistute struk- neeringutes mälestistena tähistatud hooned. tuur, hoonestuse paigutuse ja mahtude traditsioonid ning 1960.–1970. aastatel ehitati vanalinnadesse kõige linnaarenguliselt ja arhitektuuriajalooliselt väärtuslik rohkem varasemast märksa suuremaid ajaloolisi hoo- arhitektuur. Tähelepanu väärib kaitsetsoonide moodus- nestusstruktuure lõhkuvaid maju. Kõige ulatuslikumad tamise aegne liberaalne suhtumine, mil regenereerimine muutused tänaste muinsuskaitsealade piires toimusid kui vanalinna elustamise meetod ühendas endas nii res- Võrus, aga ka Kuressaares, Paides, vähesel määral Tartus, taureerimist kui rekonstrueerimist. Kuigi vahetult pärast Pärnus ja Haapsalus. kaitsetsoonide moodustamist välditi uusehitiste rajamist Kokkuvõtvalt saab järeldada, et kuigi esimestel sõja- vanalinna, käsitleti ajaloolisi linnu juba siis muutuva järgsetel aastatel loodeti purustatud linnad taastada, ei ol- nähtusena. nud koostatud planeeringud väikelinnades ajaloolisi linna- 1973. aastaks oli loodud kümne vanalinna kaitse- ehituslikke struktuure säästvad. 1950. aastatel vanu linnu tsoonid. Eesti linnade kaitse leidis toona nii üleliidulist uutega asendavate planeeringutega kavandati uusi ideaal- kui ka rahvusvahelist tunnustust. Vanalinnade uurimine linnu, mille elluviimine osutus ebareaalseks. 1960. aastatel tähistas kvalitatiivselt uue etapi algust ka Eesti arhitek- hakati planeerima uuselamurajoone ja nende teenindus- tuuriajaloo kui teadusliku distsipliini ajaloos. Muinsus- keskusi vanalinnadest eemale, kuid vaatamata sellele kaitse seadustamine võimaldas kõnelda ja kirjutada aja- jätkus ajalooliste linnade rekonstrueerimine ja sinna uus- loost, kultuurist ja arhitektuurist, mis mõjutas rahvusliku ehitiste rajamine. Nõukogude võimuga oli loodud planee- identiteedi säilimist. rimiseks soodne ühiskondlik foon: kogu maa kuulus riigile, Ajalooliste linnade kaitset on võimalik tõlgendada mis võimaldas luua utoopilisi linnaehitusplaane. utoopiatele iseloomuliku kriitilise vastureaktsioonina mo- Vanalinnade kujunemise ülevaade lubab järeldada, dernistlikule linnauuenduspoliitikale, millega Eestis kaas- et nendega toimunud suuremad muutused on seostatavad nes ühtlasi vastuseis Nõukogude režiimile. Muinsuskaitse Eestis valitsenud impeeriumite totalitaristlike ideoloogiate omandas varjatud vastupanu alatooni ja rahvuslike väär- ja utoopiliste linnaehitusideedega, millega on kaasnenud tuste edasikandja oreooli. Samas on kaitsetsoone peetud utoopiatele iseloomulik korra ja ratsionaalsuse taotlus. linnade arengu pidurdajaks, tänapäevast muinsuskaitset Sellisteks näideteks on keskaegsed reeglipärase plaaniga on käsitletud totaalkaitsena. Seega saab muinsuskaitset kindlustatud koloniaallinnad, Rootsi-aegsed regulaarsed pidada ühest küljest vastureaktsiooniks valitsevatele väär- ideaallinnaplaanid ja kindlustused, tsaariaegsed linna- tushinnangutele, teisalt on see aga ennast kehtestav ja ehitusregulatsioonid, tüüpfassaadid ja ruudustikplaanid, samas kaitsepositsioonil olev institutsioon. Mõlemal pu- Eesti-aegsed suurlinnaideed ning Nõukogude-aegsed hul on tegemist utoopiale iseloomuliku nähtusega, mille totaalsed linnauuenduskavad. vastuolu selgitab selle kahenäolisus: utoopia balansseerib Eesti vanalinnad on sarnase, aga samas erineva ideaalide ja tegelikkuse piiril. Nii võib ka muinsuskaitsjaid arengu sümbioos. Linnade arenguid üldistades on igal vaadata kui tasakaalu hoidjaid uue ja vana piirimail.

86 uuringud / linnast muinsuskaitsealaks Lilian Hansar

(1) (4)

(2) (5)

(3) (6)

(1) 1695. aasta Kuressaare linna plaanile on paigutatud 1652. aastal N. Tessini koostatud Kuressaare ideaallinna plaan. Originaalplaanid Rootsi Sõjaarhiivist. Koostanud T. Org (2) Haapsalu 1683. aasta plaan. Koostanud S. Waxelberg. Rootsi Sõjaarhiiv (3) Paide planeering, 1931. Koostanud M. Luht. Järvamaa Muuseum (4) Võru 1785. aasta plaan. Koostanud C. Von Bronsert. Eesti Ajalooarhiiv (5) Viljandi 1948. aasta planeering. Koostanud E. Laasi. Eesti Arhitektuurimuuseum (6) Pärnu 1953. aasta planeering. Koostanud A. Soans. Eesti Arhitektuurimuuseum

87 Lilian Hansar linnast muinsuskaitsealaks / uuringud

Utoopiatele vastanduvana pooldatakse tänapäeval mia (EKA) kunstikultuuri teaduskonna muinsuskaitse ja järjepidevaid arenguid ja traditsioonide orgaanilist juurde- restaureerimise osakonna magistri- ja doktoritöödes. kasvu, mis säilitab kultuuri mitmekesisust. Ulatuslikud Eestis ei ole muinsuskaitse ja restaureerimise kü- muutused vanalinnades on argumendiks alalhoidlikkusele. simustega teoreetilisel tasemel tegelevat institutsiooni, nagu seda olid TRT, VRV ja KRPI. Kuna Muinsuskaitse- Ettepanekud järgnevateks ametil on vaid riikliku järelevalve funktsioon, võiks seda uurimistöödeks lünka täita EKA muinsuskaitse ja restaureerimise osa- Muinsuskaitsealadega seonduv kartograafiline materjal kond selle koosseisu täiendavate teaduritega. on küll süstematiseeritud, kuid selle laiemat kasutamist Huvipakkuvad on ka ajaloolistes linnades toimuvate võimaldaks digitaalse andmebaasi loomine. Käsitleda muutustega seonduvad teoreetilised tagamaad. Vanalin- tuleks vanalinnade kaitse järgnevaid perioode, mil uuri- nade säilimise seisukohalt on oluline teada, „kuidas saab mismetoodika täienes ja lisandus hulgaliselt seda kajasta- süsteem areneda, säilitades samas oma identiteedi”.3 vat materjali. Uurimist vajaks kaitsetsoonide ja hilisemate muinsuskaitsealade toimimine. Tähelepanu tuleks pöörata vanalinnade kaitse seadusandlikele aktidele. Kui vanalin- 1 nade kaitsetsoonidele eelnenud uurimismetoodika loo- L. Hansar. Linnast muinsuskaitsealaks. Linnaehituslike struktuuride muutused Eesti väikelinnades 13.–20. sajandil. Doktoritöö. [Tallinn], mise ajal oli selgelt sõnastatud linnaehituslik tervik, seda Eesti Kunstiakadeemia Kunstikultuuri teaduskonna Muinsuskaitse ja moodustavad struktuurid ja nende elemendid, siis nüüdne restaureerimise osakond, 2010. 2 muinsuskaitse seadusandlus on selles osas vastuoluline. P. Larkham. Conservation and The City. New York, London, Routledge, 1996; J. Jokilehto. Considerations on Authenticity and Integrity in World Lisaks terminoloogilistele ebatäpsustele ei kajastu Eestis Heritage Context. – New Views on Authenticity and Integrity in the muinsuskaitsealastes dokumentides uuenenud rahvusva- World Heritage of the Americas. San Miguel de Allende, Guanajuato, helised suundumused, mis käsitlevad linnade identiteedi August 24–26, 2005. ICOMOS Monuments and Sites XIII. Paris, 2005, lk 35–48; Policy and Law in Heritage Conservation. Ed R. Pickard. loomet, autentsuse aspekte ja väärtustamise konsensus- London, New York, Spon Press, 2001; A. Orbaşlı. Architectural 2 likku iseloomu. Ühiskondlik kokkulepe kui tänapäevane Conservation. Principles and Practice. Oxford, Blackwell Science, 2008; kultuuriväärtuste kaitse alus vajab suuremat teavitustööd, J. Jokilehto, Complexity of Authenticity. – Kunstiteaduslikke Uurimusi, mille üheks väljundiks võiksid olla muinsuskaitsealade kd 18 (3-4). Tallinn, Eesti Kunstiteadlaste Ühing, 2009, lk 125–141; J. Pendlebury. Conservation in the Age of Consensus. London, New York, teemaplaneeringud. Eelloetletud teemad vajavad teoreeti- Routledge, 2009 jt. list mõtestamist, mis võiks kajastuda Eesti Kunstiakadee- 3 J. Lotman. Kultuur ja plahvatus. Tallinn, Varrak, 2005, lk 9.

88 uuringud / eesti ajaloolised orelid Külli Erikson, Alexander Eckert

EESTI AJALOOLISED ORELID EI OLE ENAM TERRA INCOGNITA

Ajaloolised orelid on huvi äratanud nii oreliehitajates, mängimiseks tuult jaotatakse), traktuur (ülekandemeh- organistides kui ka kodu-uurijates juba aastakümneid, hanism, mis edastab klahvivajutuse impulsi vileventiilini) viimastel aastatel tulevaste kultuurimälestistena aga ka ning lõõts koos tuuleülekandesüsteemiga. Ühed lahen- muinsuskaitsjates. Mälestiste nimekirjades figureerib orel dused on sobivamad polüfoonilise muusika esitamiseks, küll juba ammu, kuid seni vaid fragmendina: mälestistena kus häälte liinid ükshaaval esile tõstetakse, teised jällegi on Eestis seni kaitse all sadakond kunstiliselt kujundatud sümfoonilise iseloomuga muusika esitamiseks, kus helid oreliprospekti (oreli ümbriskapi fassaadipoolt), kuid nüüd- peavad võimalikult tihedalt kokku sulanduma. Kunstilist seks on päevakorrale tõusnud oreli kaitsmine tervikkuns- tervikut kroonib oreli väliskujundus: koguteose see as- titeosena ning kultuuriministri allkirja ootavad mälestise pekt, mida Eestis on seni muinsusväärtuslikuna käsitletud staatusesse tõusmiseks 113 orelit. Senise fragmentaarse ning mis oskajale vaatajale juba eemalt üldise tüpoloogia kaitse põhjus on olnud selgelt objektiivne. On ju kultuuri- kohta teavet annab. pärandi mõistmise aluseks ning muinsuskaitselise tege- Seega: materiaalsel tasandil kõnetab ajalooline orel vuse baasiks läbi aegade olnud esemete teaduslik uurimi- meid mitmeti. Sellele lisanduvad aga vaimsed tasandid. ne, mis eeldab objektiga tegelemist akadeemilisel tase- Kõlaiseloomu analüüs juhib uurija muusikaajaloo trendide mel. Eestis pole aga viimase sõja järgsel ajal organoloogiat juurde. Kui jälgida üksikorelite ehituse ajaloo põhjal ore- kui instrumenditeadust kuigivõrd arendatud. Seetõttu limeistrite kui käsitööliste liikumist ning uurida välismaa on orelid kuni viimase ajani püsinud teaduslikus mõistes suurematest töökodadest siia tarnitud orelite lugusid, on terra incognita’na. Oreliprospektide stilistika analüüsi- tegemist juba kultuurilooga laiemalt – mõjutatakse ju sis- mine ning mõistmine on olnud kunstiajaloolaste pärus- setooduga kohalikke protsesse. Sealjuures tuleb rõhutada, maa, kuid oreli käsitlemine multifunktsionaalse esteetilise et orelimeistrid rändasid juba alates keskajast sageli riigist tervikuna väljub juba selle eriala raamidest. riiki, alguses oma oskusi täiendades, hiljem neid vähem Orel on oma karakteristikute poolest nii kunstimä- konkurentsi pakkuvates paikkondades rakendades ning lestis – täpsemalt helikunsti- või kõlamälestis – kui ka kohapeal ka õpilasi välja õpetades. Tööstusliku ajastu tar- tehnikamälestis. Orelit tuleb näha oreliehitaja kunstniku- nepiirkonnad olid juba iseenesest avatumad ja suhtlemine tegevuse tulemusena, mis on algusest peale kavandatud mobiilsem. Seega peab organoloogiline uurimus alati läbimõeldud tervikuna: seda nii kõlalis-emotsionaalsest ületama riigipiire ning ühe maa organoloogiast rääkides kui ka tehnilis-funktsionaalsest aspektist. Ühe või teise on tegu samal ajal kindlasti vähemalt Euroopa mõõtmetes aspekti tähelepanuta jätmine häirib ja kahjustab tuntavalt protsessi osaga. Samas – pöördudes tagasi mikrotasandi- kogu objekti tajumist. le – on ühe paikkonna orelisaamise lugu sageli tähelepa- Kõlapildi esteetika allub tavaliselt ehitusaegsetele nuväärne osake koduloost, kuna eksklusiivse instrumendi muusikalistele taotlustele, omandab aga lõpliku iseloomu loomise algatamine ja finantseerimine kaasab mitmeid oreliehitaja käsitöö ning konkreetse esteetilise taotluse isikuid ja institutsioone, kujunedes sel moel kohaliku elluviimiseks vajalike tehniliste lahenduste käigus. Kont- tähtsusega sündmuseks. septsiooni toimimise teenistuses seisavad ka materjalid, Eelpool öeldut arvesse võttes väärib mainimist, et seda eriti vileehituses. Puitvile kõlab teisiti kui metallvile, anno 2010 täienes Euroopa organoloogiliste uurimuste ka erinevates vahekordades valmistatud metallisulamid hulk veel kahega, mis olid keskendunud Eestis asuvatele annavad vilekorpusele erinevaid kõlaomadusi. Lõplik tu- ajaloolistele orelitele. Trossingeni Riiklikus Muusika- lemus saavutatakse viletoorikute intoneerimisega (vilesuu kõrgkoolis Saksamaal kaitses OrganExpert’i-nimelise ehk laabiumi kuju ja suuruse kujundamisega, vilejala ava rahvusvahelise magistrikursuse raamides oreliekspertiisi suuruse muutmisega, vileküljele täiendava pilu ehk eks- erialal magistritöö Külli Erikson. Tema koostatud töö on pressiooni lisamisega jne) ning häälestamisega (vile he- Walckeri oreliehitustöökojas nüüdis-Eestile ehitatud ore- likõrgust mõjutavate vileosade spetsiaalse painutamise või lite kataloog, kus esitletakse pillide ehituslugu ja nende nihutamisega). Seega sõltub siin palju oreliehitaja muu- algset ning tänapäevast komplekssust. Teksti täiendavad sikalisest kuulmisest ja käsitöölisest andekusest, aga ka dispositsiooni- ja vilekoosseisu tabelid ning fotod. Walckeri ratsionaalsest konstruktorimõtlemisest. Tuleb nimelt lisa- oreliehitustöökoda asus Lõuna-Saksamaal alates 18. sa- da, et kõlaiseloomu kujundamise teenistuses on ka oreli jandi viimasest veerandist ning oli omal alal tegev kuni tuulepõhja konstruktsioon (hermeetiline tuulekast, kust 21. sajandi esimeste aastateni. 19. sajandi keskpaiku, ala- sellel asetsevatesse oreliviledesse ventiilide avamise teel tes ajast, mil töökoda asus juhtima orelimaailmas märgili-

89 Külli Erikson, Alexander Eckert eesti ajaloolised orelid / uuringud

(1) (3)

(4)

(2)

(1) Keila kiriku oreli (E. F. Walcker, 1842) sissepühitsemise jumalateenistuse laululeht. Foto Eesti Ajaloomuuseum (2) Koeru kiriku oreli (E. F. Walcker & Cie, 1900) vilestiku vaatlustööd. Foto Alexander Eckert (3) Narva Jaani kiriku oreli (E. F. Walcker & Cie, 1902) prospekti kavand. Foto Wirtschaftsarchiv Baden-Württemberg (WABW) (4) Narva Mihkli kiriku oreli (E. F. Walcker & Cie, 1913) prospekti joonis. Foto WABW

90 uuringud / eesti ajaloolised orelid Külli Erikson, Alexander Eckert

(5) (7)

(6) (8)

(5) Nõo kiriku orel (E. F. Walcker & Cie, 1890). Ehitamisel taaskasutas Walcker teadmata asukohaga J. A. Steini oreli detaile. Foto Alvis Melbardis (6) Kihelkonna kiriku orel (J. A. Stein, 1805). Fotod Alexander Eckert (7) Kihelkonna kiriku oreli prospekti värvikihi uurimis- tööd (8) Suure-Jaani kiriku orelis säilinud J. A. Steini vilede kui võrdlusmaterjali uurimine, fotol Külli Erikson ja Läti orelirestauraator Alvis Melbardis

91 Külli Erikson, Alexander Eckert eesti ajaloolised orelid / uuringud se tähenduse omandanud isik Eberhard Friedrich Walcker oreli dokumentatsioonitööde näitel selgub veel kord, kui- (1794–1872), saavutati oreli kõlaiseloomus täiesti uus, võrd vajalik on alustada restaureerimise ettevalmistamist hiljem kogu romantismiajastule omaseks saanud stan- ning kavandamist ulatuslikumate uuringutega. Tõestatak- dard. Seetõttu said Walckeri orelid tuntuks esmalt üle se ka, et organoloogiliste ning materjalitehniliste uurin- Euroopa, seejärel aga üle kogu maailma. Eesti alale tarnis gute korraldamine on Batlikumis võimalik, seega saaksid Walckeri firma alates 19. sajandi keskpaigast umbes 80 Kihelkonna oreli restaureerimise ettevalmistustööd kuju- aasta jooksul neliteist uut või ümberehitatud orelit, millest neda edaspidi näidistöödeks. kaks vanimat (Tallinna Oleviste ja Keila kirikus, mõlemad Autorite pidevad erialalised kontaktid magistritööde aastal 1842) olid veel kuulsa E. F. Walckeri enda teosed. valmimise käigus näitasid allakirjutanutele aastate jooksul Mõlemast on hoolimata hilisematest ümberehitustest veel sedagi, et teadustegevus on selgi alal võimalik vaid in- säilinud originaalmaterjali ning need on Walckeri uurijate terdistsiplinaarses ja rahvusvahelises kommunikatsioonis tähelepanu pälvinud ka väljaspool Eestit. Järgmised orelid oma erialal põhjaliku ettevalmistuse saanud inimestega. ehitas Eestisse juba Eberhard Friedrichi järeltulijate üle- Vaid nõnda sündinud uurimused saavad tulevikus anda võetud firma E. F. Walcker & Cie. Kolm neist asus Narva olulisi impulsse nii Baltikumi oreliehitusele, rekonst- linnas ning on praeguseks kahjuks hävinud. Kaks suurt ruktsioonile kui ka restaureerimisele. Nagu iga teisegi ümberehitust (Niguliste ning veel kord Oleviste kirik) uue valdkonna kehtestamisel, tekivad omad raskused ja ka viimane, 1923. aastal Walckeri siia ehitatud oopus siingi, sest töö vajalikkus ning seostatus praktilise eluga (Kaarli kirik) valmisid Tallinnasse. Ülejäänud 19. sajandi ei pruugi leida mõistmist. Näiteks jäid omaniku vastu- lõpul ning 20. sajandi alguses ehitatud pillid olid väikse- seisu tõttu tegemata Käsmu kirikus asuva, Baltimaade mad ja asusid peamiselt maa- ja väikelinnakirikutes. Töö vanimaid orelidetaile ning parimaid säilinud Steini käsitöö koostamise käigus äratas tähelepanu Lohusuu orel, mis fragmente sisaldava instrumendi alusuuringud. See orel alates ehitusaastast 1898 kuni aastani 2008 oli kirikus renoveeritakse lähiajal ilma vajalikul tasemel tehtud ette- säilinud ilma igasuguse vahepealse ehitusliku sekkumise- valmistusteta. Magistritööde koostamise käigus kohtasid ta, sh ka elektrimootorita. Selliseid näidiseid minevikust aga allakirjutanud orelitele ligipääsu paludes eranditult on kogu Euroopaski säilinud vaid väheseid. Nüüdseks on toetavat ja mõistvat suhtumist, mis andis tööde valmimi- aga orelile praktilistel kaalutlustel elektrimootor installee- sele väga postiivseid impulsse. Seega: olgugi et kaasaeg- ritud ning olukord muutunud. se orelimuinsuskaitse ideede arenguteel on ees veel palju Alexander Eckert kaitses magistritöö Oderi-äärses selgitus- ning veenmistööd, on hea algus juba tehtud. Frankfurtis Viadrina Euroopa-Ülikooli muinsuskaitse- teaduse õppetooli juures. Õppekava kandis nimetust „Euroopa kultuurivarade kaitsmine”. Tema töö koondab endasse Kihelkonna kirikus asuva Steini oreli uuringud. Niivõrd spetsiifilise alaga tegelemiseni jõudsid tööde autorid üsna Baltikumis töötanud Lõuna-Saksa päritolu oreliehitaja erineval moel. Külli Erikson alustas orelite uurimist Tartu Ülikoolis Johann Andreas Stein (1752–1821) ehitas 19. sajandi õppinud kunstiajaloolasena, millele järgnenud kümme aastat kestnud alguses Kihelkonnale instrumendi, mis veel sügavale kirikumuusika-õpingud lisasid organisti vaatenurga. OrganExpert’i barokiaja oreliehituse traditsioonidesse juurdus. Magist- õpingud, mis olid korraldatud eeskätt Lõuna-Saksamaal Trossinge- ritöö heidab pilgu oreli juures seni läbi viidud uurimistele: nis, aga ka Itaalias ja Göteborgi Ülikooli orelite uurimise instituudis kirjeldatakse nii pilli ennast kui teda mõjutavaid keskkon- (GOArt), võimaldasid Eriksonile kokkupuudet oreliehitusega Euroo- nafaktoreid ning esitletakse uuringute käigus vaadeldud pas ning Lõuna-Saksamaa Ludwigsburgi Walckerite oreliehitusdü- võrdlusinstrumente. Lisaks arutletakse Kihelkonna oreli nastiaga. Sealtsamast Lõuna-Saksamaalt pärit, kuid praegu Eestis võimaliku algse häälestuskõrguse ning häälestustüübi üle elav Alexander Eckert jõudis oreliteaduseni praktilist liini mööda, ja võrreldakse selle häälestuskõrgust teiste Steini ehita- omandades esmalt instrumendiehitaja elukutse algul orelimeister (OBM) M. Kreiszi juures ning seejärel Ludwigsburgis praegu Oscar tud pillidega. Töö käigus tõestatakse, et Kihelkonna orel Walcker nime kandvas oreliehituse kutsekoolis. Olles töötanud oreli- sisaldab nii Lõuna-Saksa-Elsassi kui Kesk-Saksa ehitus- te uusehituse juures, liikus ta aga edasi museaalsele alale ning jõudis mõjusid ja ühendab endas seega kahe kuulsa Silbermanni läbi Trondheimi Norra rahvusliku muusikariistademuuseumi restau- oreliehituskoolkonna traditsioonid. See järeldus kinnitab reerimistöökodade ning Viini Kunstiajaloomuuseumi vanade muu- omakorda vaadeldava oreli ainulaadsust ning olulisust sikariistade kogude Kölni Rakendusteaduste Kõrgkooli kunsti- ja kogu Põhja-Baltimaade orelite seas. Töö lõpus formulee- kultuurivarade restaureerimise erialale. Olles siin spetsialiseerunud ritakse soovitused kultuurivaraga ümberkäimiseks ning instrumendirestaureerimisele, tekkis tal soov täiendada end edaspidi eelseisva restaureerimise ettevalmistamiseks. Kihelkonna Frankfurdis muinsuskaitse alal.

92 uuringud / RISTI KIRIKU EHITUSLUGU Kaire Tooming

17. sajandi lisandusi keskaegse Risti kiriku ehitusloole

2010. aastal algas Risti kiriku koori ja käärkambri inter- sevad valged vuuke markeerivad jooned. Järgneb paremini jööri ning pikihoone põranda restaureerimine. Sellega säilinud maalingukiht, mida katab hilisem, olemasolevat kaasnes kauaoodatud võimalus Eesti ühe omanäolisema maalingut suures osas kordav kiht. Et tegemist on prak- keskaegse kiriku ehitusloo täiendavaks uurimiseks. Tööde tiliselt identse paariga, siis lähtun edaspidises käsitluses käigus on tulnud päevavalgele leide, mis heidavad valgust esmasest maalingust. Maalingu põhielement on musta nii kiriku ehitusajale kui ka hilisematele perioodidele. piirjoonega ümbritsetud hall kvaadrimotiiv, mis jookseb Ootamatult palju on uuringute käigus saadud andmeid võidukaare siseküljel, koorist käärkambrisse viiva ukse Liivi sõjale järgnenud perioodist, mis võimaldab veidi palenditel ning markeerib ka pikihoonest käärkambrisse lähemalt vaadelda 17. sajandil Risti kirikus toimunut. viiva uksekäigu ava. Võidukaart ümbritseb nii pikihoone Restaureerimistöödega kaasnevad uuringud jätkuvad kui ka koori poolsel küljel musta piirjoonega hall siksak- 2011. aastal, mil peaks enam selguma ka keskaegse dekoor, mis rõhutab ka kõikide kooriruumi seinaniššide Risti kiriku ehitusloost. silluskaari. Koori akende ümber jookseb mustaga mar- Senini on Risti kirikut kõige põhjalikumalt uurinud keeritud ning piirjoonega ümbritsetud hall kalasabamotiiv. Villem Raam, kelle käsitlus on aktuaalne tänapäevalgi. Ootamatult rikkalik on aga käärkambri dekoor. Käär- Selle kohaselt valmis kirik mitme ehitusetapi käigus 14. ja kambri võlvi katab tähtvõlvi kujundusel põhinev maaling,7 15. sajandil ning tõenäoliselt 17. sajandil lisati koori põh- mis lähtub võlvikandadesse maalitud kolmnurksetelt jaküljele käärkamber.1 Raam tõi käibesse teooria kiriku konsoolidelt. Akent ümbritseb musta piirjoonega hall Liivi sõja aegsetest suurtest purustustest,2 mida toetab raamistus. Ukseavadel on dekoor säilinud vaid pikihoo- ka 17. sajandi lõpust pärinev kiriku kirjeldus: 1685. aastal nesse viiva ava ümber, kus palendeid ääristavad kvaadrid kirjeldas toonane Harju-Madise ja Risti kihelkonna pastor ning sillust kooriruumist tuttav siksak-dekoor. Sarnaselt Gabriel Herlini oma kirjavahetuses Risti kiriku seisukorda on kujundatud ka restaureerimistööde käigus üllatusli- järgmiselt: „Pärast suurt katku 1601–1602 oli venelaste, kult leitud kamin käärkambri loodenurgas. Seina alaosas poolakate ja taanlaste poolt rüüstatud kirik varemates, nii jookseb musta piirjoonega hall paneel. Lisaks maalingule et kariloomad võisid ronida võlvidele, kus kasvasid puud. ja kaminale pakkus käärkamber veel ühe ootamatu leiu. Kirikukellad olla taanlased viinud Saaremaale. Kuningas Mädanenud puitpõranda eemaldamisel leiti selle alt neli- Johani3 ajal alustati remonttöid, kuid katuse alla viidi kirik nurkne tellisseintega, paega ääristatud ja osaliselt kaetud alles kuningas Gustavi4 ajal, kui Thomas Ramm Padiselt kamber, mille põhja viib kolm trepiastet. Selle otstarve on ja Lars Svensson Hatust said kiriku vöörmündriteks.”5 praegu teadmata, kuid võib eeldada, et see on olnud pani- Interjööri restaureerimise ning sellele eelnenud vii- paik. Käärkambris asuvad kamin ja põrandaalune panipaik mistluskihtide uuringute käigus6 joonistuski selgelt välja on meie kirikutes erandlikud, seda olenemata ajastust.8 periood, mil kirik on olnud väga halvas seisukorras, suure Kirjeldatud maalingukiht pärineb käärkambri ehi- tõenäosusega katuseta. Sel ajajärgul kahjustusid tugevalt tusajast, millest annab tunnistust tõik, et käärkambris võlvi- ja seinapinnad, mistõttu kiriku vanemad viimistlus- asub see ehitusaegsel krohvipinnal ning võlvimaalingu kihid on säilinud fragmentaarselt. Läbivettinud müüride alusjoonis on kantud veel pehmele krohvipinnale. Käär- kuivamisel tekkinud sooldumisprotsesside tõttu on ka- kambri ehitusel on kasutatud savi ja suuri lubjatükke si- dusid ka hilisemas siseviimistluses. Käärkambri ja koori- saldavat mörti, mis eristub teistest Risti kirikus kasutatud ruumi viimistluskihtide põhjal saab lagunemise perioodi mörtidest. Müüri- ja krohvimörtide uuringu tulemusena dateerida käärkambri ehitusele eelnenud aega, mis saab väita, et käärkambri ehitusajal on sisse murtud nii Raami kronoloogiat arvesse võttes peaks langema hilje- käärkambrit kooriga ühendav ukseava kui ka pikihoonega malt 17. sajandisse. ühendav uksekäik. Sama mördiga on kinni müüritud ka Praeguses uurimisseisus, kui toimunud on kiriku kooriruumi lõunaportaal. interjööri uuringud ning restaureeritud on koor ja käär- Nagu eelnevast selgub, on käärkambri ehitus kuu- kamber, on leitud kolm dekoreeritud viimistluskihti, mis lunud suuremasse, kogu kirikut hõlmavasse ehitus- ja pärinevad tõenäoliselt 17.–18. sajandist. Kõigi kolme remonttööde programmi. Uuringute käigus ilmnes, et puhul on kasutatud kvaadri motiivi. Vanimast maalingu- selle ehitusjärguga on seotud ka kantsel, täpsemalt selle kihist on säilinud loetavad fragmendid vaid võidukaarel asukoha muutus. Kantsel pärineb Tobias Heintze töö- ja pikihoone piilaril ning need kujutavad tumehallide kojast ning selle annetas kirikule Thomas von Ramm ja piirjoontega halle kvaadriplokke, mida omakorda ümbrit- tema abikaasa Margarethe von Fahrensbach enne aastat

93 Kaire Tooming RISTI KIRIKU EHITUSLUGU / uuringud

(1)

(1) Käärkambri võlvi maaling pärineb hooneosa ehitusajast ning kujutab stiliseeritud tähtvõlvi. Sarnase kujundusega olid ka pikihoone võlvi- maalingud. Fotod Peeter Säre (2) Risti kiriku varauusaegne siseviimistlus on vaatamata kadudele üllatavalt rikkalik

94 uuringud / RISTI KIRIKU EHITUSLUGU Kaire Tooming

(3)

(4)

(5)

(3) Käärkambri ehitusel kujundati koori seinanišist uksenišš ning dekoreeriti kvaadri- ja siksakmotiiviga (4) Hilisematest viimistluskihtidest puhastatud võidukaare maalingu fragment (5) Kõlaräästa paiknemine märgib algset kantsli korpuse asukohta. Foto Kaire Tooming

95 Kaire Tooming RISTI KIRIKU EHITUSLUGU / uuringud

1631.9 Kantsli algse asukoha määrab kõlarääst, mis prae- kantsli annetamisega kirikule. Samasse perioodi paigutab guseks ei asu kantsli korpuse kohal, nagu võiks eeldada, Villem Raam ka keskaegse Kolgata-grupi toomise Risti vaid on sellest mõnevõrra nihkes põhja suunal. See näitab, kirikusse.10 Teine teadaolev kiriku remont võeti ette pärast et kantslit on liigutatud pikihoone kesktelje poole. Kantsli aastat 1671, mil Risti kiriku diakoniks sai Gabriel Herlin. asukohta muudeti suure tõenäosusega käärkambrisse 1685. aasta kirjavahetuses nimetab ta kiriku seisukorda viiva uksekäigu ehituse pärast, sest oma algses asukohas ametisse saabumisel lagunenuks ning mainib patroonide oleks kantsli sissepääs komplitseerinud uksekäigu ka- korraldusel ette võetud remonttöid.11 Paraku ei ole praegu sutust. Selle ehitusperioodi kasuks räägib ka võidukaare mingit alust siduda käärkambri ehitust ja samaaegset pikihoonepoolne siksak-dekoor, mis arvestab kantsli uut kiriku interjööri remonti Herlini tuleku järgsete remont- asupaika. Kõlaräästa kõrval märgivad kantsli asukoha töödega ning peame selle ehitusetapi ajalisel määramisel muutust ka kantsli jalg ning korpuse ümberehitus. Kantsli rahulduma dateeringuga pärast 1630. aastaid. jalal on modelleeritud kolm külge, mis näitab, et algselt on see pidanud seisma positsioonis, kus jala tagakülge varjab sein. Kantsli korpuse ümberehitustööd on piirdu- nud paneeli lisamisega kooriruumi poolsele küljele. Sel- leks on kasutatud sisustuse detaili, mille hammaslõige on 1 V. Raam. Harju-Risti kirik. – Eesti arhitektuur 3. Tallinn, Valgus 1997, identne keskmise pingirea looži ning lõunapoolse pingirea lk 14–15. 2 Samas. ees asuva paneeli ülaserva hammaslõikega. Viimatini- 3 Rootsi kuningas Johan III, kes valitses aastail 1568–1592. metatud sisustuselemendid ei ole siiani erialakirjanduses 4 Rootsi kuningas Gustav II Adolf, kes valitses aastail 1611–1632. 5 käsitlust leidnud, kuid ilmselt kuuluvad need Risti kiriku A. Põldvee. Pakri rootslaste kaebused Karl XI-le 1684. aastal. Muutuste aeg Harju-Madise ja Risti kihelkonnas. Keila, Harjumaa Muuseum 2001, vanima inventari hulka. On tõenäoline, et need pärinevad lk 97. perioodist, mil kirik Liivi sõja purustuste järgselt taas ka- 6 Vt E. Mölder, K. Tooming. Harju-Risti kirik. Siseviimistluse uuringute sutusele võeti. Siinkohal võiks küsida, kas Tobias Heintze aruanne. Tallinn 2009–2010. Muinsuskaitseameti arhiivis, A–9377. 7 Uuringute põhjal võib väita, et sarnase kujundusega olid ka pikihoone töökojast telliti Risti kirikusse lisaks kantslile ka muud võlvimaalingud. sisustust? 8 Ainsa paralleelina saab tuua Pöide kiriku, mille käärkambris on samuti Eelnevast järeldub, et käärkambri ehitus on toimu- kamin ja põrandaalune panipaik, mis esialgsetel andmetel võiksid olla nud pärast kantsli annetamist kirikule. 17. sajand oli Risti käärkambri põhikehandi suhtes sekundaarsed. 9 Annetajate vapid olid algselt kantsli kõlaräästal, kuid on tänaseks kaduma kirikule märkimisväärne aeg, millest pärineb rohkelt kiriku läinud. Dateering põhineb Thomas von Rammi surmadaatumil (suri sisustust ning teadaolevalt toimus sel ajal vähemalt kaks 1631). S. Karling. Holzschnitzerei und Tischlerkunst der Renaissance suuremat remonti. Remonttöödest peab esimesena maini- und des Barocks in Estland. Tartu 1943, lk 129. 10 V. Raam. Sakraalehitised. – Harju rajooni ajaloo ja kultuurimälestised. ma Liivi sõja purustuste likvideerimist, mida võiks siduda Tallinn, 1988, lk 93. eelpoolnimetatud esimese kvaadermaalingu kihi ning 11 A. Põldvee. Pakri rootslaste kaebused…, lk 104.

96 ajalugu

97 Kristina Jõekalda MUINSUSKAITSE II MAAILMASÕJA AJAL / ajalugu

Kunstiajaloo pärand mitme tule vahel. Muinsuskaitsest Eestis II maailmasõja ajal

Eesti muinsuskaitsesüsteemi hakati välja töötama väga laiu ja tähtsaid teemasid, samal ajal tohutult kiirus- 1920. aastate algul, kaitseseadus võeti vastu 1925. a, kuid tades: koosolekud kestsid vaid paar tundi (ühel korral läbis 1936. a uuenduskuuri – tegelikult arenes kaitse- jätkati järgmisel päeval5). Kohtuti enamasti Tallinnas Eesti korraldus välja alles iseseisvusaja lõpuks, jõudes täisvõim- Omavalitsuse Haridusdirektooriumiks ümber nimetatud susel töötada vaid mõne aasta.1 Käesolev artikkel püüab haridusministeeriumi ruumides, viimasel korral Tartus selgitada, mis sai sellest 1940. a järel, ja nimelt kümnendi Kunstiajaloo Instituudis. I poolel, mida enamus ülevaateid tavatseb eirata. Tegu Endiselt olid liikmete seas nii TÜ kunstiajaloo kui on seega esmakordse ülevaatliku sissevaatega toonase ka arheoloogia õppetooli, samuti Eesti Rahva Muuseumi muinsuskaitse ajalukku. Suurem osa materjalist pärineb (ERM) esindaja ning muinsuskaitseinspektor. Lisandus Tartu Ülikooli (TÜ) Kunstiajaloo Instituudi kirjavahetust üks arhitekt, Osvald Mitt (õppinud 1930. aa Münchenis, ja muinsuskaitsedokumentatsiooni talletavatest, põhiliselt töötas sõja ajal Eesti Omavalitsuse juures ja lahkus see- Voldemar Vaga isikuarhiivi kuuluvatest säilikutest. järel tagasi Saksamaale6), kelle komisjoni lülitamise ta- Loogiliselt peaks alustama ümberasujate ja seadu- gamaid ma ei ole suutnud täpselt määratleda – võimalik, sest tuleneva kunsti väljaveo keeluga2, kuid et sellest on et ta oli seal hoopis Haridusdirektooriumi või Kõrgehitus- üht-teist juba kirjutatud, ei hakka ma olemasolevat korda- valitsuse esindajana. See-eest oli koosseisust teadmata ma, keskendudes hoopis arhitektuuripärandi küsimustele põhjustel eemaldatud Eesti ja Põhjamaade ajaloo profes- (lühidalt olgu öeldud, et enamus 1939–41 kinnipeetud sor. Füüsiliselt jätkas eelmisest koosseisust vaid Harri kunstist-mööblist hävis pommitamistes, osa viisid endised Moora (kes TÜst aga 1942 vallandati ja hiljem rahvusliku omanikud ära Saksa okupatsiooni ajal).3 tegevuse pärast vangistati), Eerik Laidi ja Sten Karlingi Mõnes mõttes võiks väita, et kuigi 1940. a tõmbas oli vallandanud juba Nõukogude võim ning mõlemad lah- senisele muinsuskaitsele kriipsu peale, oli suuremaks kusid peatselt Eestist, Ferdinand Linnus oli küüditatud, katkestuseks alles 1944, sest vahepealsel Natsi-Saksa Hans Kruus saanud TÜ rektoriks. perioodil kasutati mitmeti ära iseseisvusajal sissetöötatud Lisaks spetsialistidele, keda võis kaasata vastavalt meetmeid. Muinsuskaitsetegevus aktiveerus eriti 1942. a käsitletavatele teemadele, osalesid kõigil istungitel nüüd kevadel, osalt sakslaste kannustatuna. Kohe tuleb aga aga ka Kindralkomissariaadi esindajad. Mitte-liikmetest öelda, et muinsuskaitsjate ja võimude huvid olid koostööst juuresviibijatel vabariigiajal hääleõigust ei olnud, kuid hoolimata erinevad, kohati vastassuunalisedki, tulenedes nüüd võisid asjad olla teisiti (protokollides see täpsemalt ometi mõlemad sõjasündmustest (kahjustuste likvideeri- ei avaldu). Lahtiseks jääb rida küsimusi: kuivõrd see pii- misest vs sõjalistest kaalutlustest). Kõige otsesemalt saab ras, kallutas ja tingis arutluse alla võetavaid teemasid, sellest rääkida Muinsuskaitse Komisjoni näitel. tehtavaid otsuseid? Kas komisjoni kokku kutsujaks olid professorid või Saksa võimukandjad? Kas liikmeid oli Muinsuskaitse Komisjon komisjonist eemaldatud kindlatel kaalutlustel? Nõukogude võimu kehtestamisega tehti mitmeid ümber- korraldusi ka muinsuskaitses. Ma ei ole leidnud iseseis- Referent muinsuskaitse alal vusaegset Muinsusnõukogu (asutatud kaitseseadusega, 1936–40 inspektorina töötanud Laid määrati kohe esi- käis koos mõne kuu tagant või vastavalt vajadusele4) laiali mesel okupatsiooniaastal tööle ERMi: „Kuna muinsus- saatvat akti, kuid 1940. a selle tegevus lakkas. Mitte aga kaitse inspektori ametikoht sovjeti süsteemis oli täielikult lõplikult: kuigi päriselt ei saa rääkida järjepidevusest, haa- tundmatu, kaotavad uued võimud tasalülitamise huvides ras 1942. a teatepulga Muinsuskaitse Komisjon, mis töötas sellise koha ka Eestis”.7 Laid juhatas nüüd kaevamisi ja lühidalt, siis aga kuuajaste intervallidega ja intensiivselt. ekspeditsioone, kuid vastutas ka varade evakueerimise Üht pidi on üsna ootuspärane, et sõja ajal ei hakatud eest ja püüdis Saksa väeosasid takistada Raadi mõisa- ümber korraldama kogu institutsiooni, vaid kasutati või- hoonesse kolimast, toimides sel viisil süsteemis kaudselt malust mööda olemasolevat struktuuri, tehes sellesse va- edasi. Juurdekutsutuna osales ta ühel Muinsuskaitse jalikke täiendusi. Mõneti teisenenud kujul jätkas komisjon Komisjoni koosolekul. 1943 põgenes Laid (tema kaaslusel vormiliselt toimimist samadel alustel. Kuigi asjaajamine toiminud rahvusliku organisatsiooni paljastamise tõttu) oli osalt muutunud saksakeelseks, järgis isegi protokolli- Soome, 1944 edasi Rootsi.8 de ülesehitus 1930. aa skeemi. Kolm teadaolevalt ainsat Saksa okupatsiooni ajal inspektori koht Haridus-di- istungit toimusid 1942. a aprillis, mais ja juunis. Arutati rektooriumi juures taastati, nüüd nimega „referent muin-

98 ajalugu / MUINSUSKAITSE II MAAILMASÕJA AJAL Kristina Jõekalda suskaitse alal”, kirjavahetuses aga kohati endiselt abistas mh varade maapiirkonda hoiule toimetamisel.17 „(muuseumide ja) muinsuskaitse inspektor”. Sellel ko- Võrreldes vabariigiaegse muinsuskaitse arheoloogia- hal oli 1941–43 ajaloolane Evald Uustalu (kes töötanud kesksusega nihkus põhirõhk nüüd kunstiajaloole: Saksa 1930. aa mh Berliini saatkonna atašeena, emigreerus ehituspärand huvitas nii komissariaadi kui eriüksuse tee- 1943 Soome, hiljem Rootsi ja USAsse). Seejärel oli refe- nistujaid Eesti esiajaloost märksa enam. Nii oli Muinsus- rendiks (kuni ametiposti taassulgemiseni 1944) kunsti- kaitse Komisjon kirikukelli või mõisahäärbereid loetledes, ajalugu õppinud arheoloog-etnoloog, hilisem maali- mis näisid tõesti olevat peamised võime huvitavad teemad, restauraator Eerik Põld.9 sisuliselt Natsi-Saksa ametivõimude käepikendus. Här- rastemajade seisundit kavatses komisjon usaldusmeeste Koosolekud ja teemad kaudu selgitada õigupoolest täiendavate objektide regist- Üldjoontes oli komisjoni päevakord üsna sarnane sõjaeel- reerimiseks/kustutamiseks18 (varem oli muinsuskaitse sega: võeti uusi objekte kaitse alla, hinnati muinasleide all 55 mõisa peahoonet, nüüd tehti 66 uut ettepanekut), ja määrati hüvitussummasid, anti lube arheoloogilisteks tegelikult tingis põhjalike nimestike koostamise aga hoo- kaevamisteks, puudutati ehitusmälestiste restaureerimi- pis vajadus saada ülevaade sõjaliseks otstarbeks kohal- se, mõõtmise, kirjeldamise jt jooksvaid küsimusi. Mh jät- datavate avalike hoonete kohta.19 Vastuolu kinnitades oli kati aktiivselt vabaõhumuuseumi asutamise ideega, mida ka Uustalu üheks Eestist põgenemise põhjuseks „vastu- plaaniti Pirita kloostri naabrusse.10 meelseks muutunud suhtlemine” Saksa võimuesindajate- Suurimaks erinevuseks Muinsusnõukogu istungi- ga. Teisalt võimaldas inspektorikohalt taandumist „minu tega oli sõjateemade rohkus. Kohati näib, nagu olnuks võhiklikkus kunstiajaloos” (n-ö järeleaitamistunde sai ta komisjoni kohtumised ise ja ka arutatavad teemad otseselt Armin Tuulse käe all, viibides poole tööajast Tartus).20 tingitud võimude huvidest. Kindralkomissariaat soovis nt täielikku loetelu 1940–41 Venemaale viidud varade Metallikogumise aktsioon kohta – juhuks, kui saksa väed peaksid need edasi tungi- 1942. a märtsist peale käis okupeeritud aladel hoogne des leidma.11 Arutluse alla tõusis ka kunstivarade kaitse värviliste metallide kohustusliku üleandmise propaganda, õhurünnakute korral, mis andis juba iseenesest aimu kogumine kestis läbi aasta ja pidi lõpetatama oktoobriks. sakslaste sõjalise olukorra (ümber)hindamisest. Lõuna- Võimude silmis oli komisjoni kokkukutsumise peamiseks Eestis korraldasid varade varjuleviimist ERM ja TÜ, Põh- vooruseks just see „[b]olševismi vastu peetava sõja võidu- ja-Eestis Haridusdirektoorium.12 Kinnisobjektidest otsus- ka lõpuni viimiseks” vajalik aktsioon. Üleskutse kohaselt tati kõige tähtsamad (Paulseni epitaaf Oleviste seinas, tuli mh ära anda „ilu- ja ehteesemed (kujud, reljeefid, de la Gardie hauamonument toomkirikus, Mustpeade seinailustised, nimeplaadid, ilustusliistud, ehteasjad, mä- maja portaal) kaitsta liivakastidega. Nigulistest ja kuns- lestusrahad jne)”, samuti „mälestussambad, kirikukellad, timuuseumist peeti tarvilikuks teosed mujale paigutada, mälestus- ja kunstiesemed”, isegi ahjuuksed. Ometi said nt pommivarjendiks sobivasse Aleksander Nevski kiriku selle üsna mitmemõtteliselt sõnastatud dokumendi koha- keldrisse.13 Ühel hilisemal kohtumisel otsustati (sõjaõnne selt möönduse elu normaalset käiku pidurdavad esemed, pöördudes?) aga varade evakueerimisest ajutiselt loobuda mis pole asendatavad teise materjaliga või „mis omavad ning „dr. Esser’i volitada tarbekorral kõiki vajalisi kaitse- erilise ajaloolise ja kunstilise väärtuse”.21 abinõusid tarvitusele võtma”.14 Vähemalt kästi „mahavõetavatest pronks au- ja Esser oli Einsatzstab Reichsleiter Rosenberg’i kuns- mälestussammastest teha hoolikad gips äratõmbed”, et tiekspert, kes mängis võimude poole pealt muinsuskaitse- saaks edaspidi valmistada koopia või jäljendit muuseumis küsimustes juhtrolli. See natsiideoloog Alfred Rosenbergi uurida. Hiljem tehti siiski korrektuure: „otsustati erilise järgi nimetatud eriülesannetega staap oli väidetavalt kaitse alla võtta, mis kindlustab nende allesjäämist[,] kõik loodud kunstivarade kaitseks, tegelikult okupeeritud alade Eesti Vabadussõja mälestussambad ning kõik surnuaeda- pärandi väärtuslikuma osa hõivamiseks ja Saksamaale del asuvad hauasambad”, lisaks veel kümme monumenti, transportimiseks – kuriositeetidena säilitamiseks ning asendada neli monumenti kivist koopiaga ning Russalka teaduslikuks uurimiseks – erilise tähelepanuga natsio- ja Harjumäe Linda jätta esialgu sulatamata.22 naalsotsialismi vaenlaste (juudid, vabamüürlased) varadel. Juba kaitse all olevate väärismetallist esemete Et Esser rändas Suur-Saksamaa ida-aladel ringi, ei ole (küünlajalad, lühtrid, ristimisvaagnad jm) nimekiri suudeti võimatu, et lühikesele ajale kokku surutud istungid tule- koostada kohe aktsiooni algul (enne istungeid!), liigenda- nesid otseselt tema siinviibimisest. Kunstiajaloo Instituu- tuna maakondade, linnade ja kirikute kaupa. Hiljem esitati dis täitis Einsatzstab’i eriülesandeid Vaga.15 Nõukogude põhjalikum loetelu (pea eranditult 17.–18. saj esemed armee pealetungi ohus oli igal juhul tõsiselt teemaks Eesti kokku 19 kirikust).23 varade evakueerimine välismaale, milleks oli väidetavalt Tuulse koordineerimisel loodeti mõne nädalaga saada „lubatud erialalist nõuannet, pakkimismaterjali ning va- täielik pilt kõigist Eesti kirikukelladest, selleks plaaniti guneid. Kärutagu eesti rahvas ise oma tuleviku elu ning üliõpilasi-stipendiaate ja muuseumiametnikke saata kultuuri alused maalt välja.”16 Sellele võitles aktiivselt vas- välitöödele. Seejuures paluti kirjeldused „(suurus, vorm, tu Laid, käies Rootsist kahel korral salaja ka Eestis, kus kirjad, materjal, valmistaja ja valmistamise aeg) koguda

99 Kristina Jõekalda MUINSUSKAITSE II MAAILMASÕJA AJAL / ajalugu nii, et nende järgi oleks võimalik otsustada, missugused junenud muuseumitüüpidele otsustati õppesuundadena kirikukellad kuuluksid igal juhul alleshoidmisele ja mis- välja pakkuda etnograafia, muinasteadus, kunstiajalugu ja sugused võiks kokku sulatada nende täpse kirjelduse rahvaluule, millest tudeng pidi spetsialiseeruma ühele.32 järele jäädes.”24 Kaitse alla võeti 11 kõige väärtuslikumaks Alates 1944. a hakati kunstiajaloolasi koolitama TRÜ peetavat kella (kuigi registreerimiseks esitatud loetelus oli ajaloo-keeleteaduskonna kunstiajaloo kateedris. neid 7 lk).25 Tööjõu puudusel loobuti plaani sellisest teos- tamisest ja andmed hangiti kirikuõpetajatelt kirja teel.26 Teadustöö ja inventeerimised Massilist kellade sulatamist ette valmistades tuli Inventeerimisel kasutati varasemaga võrreldes suuresti komisjonil ametlike korraldustega leppida. Militaarsed samu tegijaid ja põhimõtteid. Kuigi valitsesid sõjaalased eesmärgid mobiliseerisid aga ka muinsuskaitselisi sihte diskussioonid, mis alanud õieti juba 1930. aa,33 ei kesken- teostama märksa jõulisemalt: nimekiri suudeti kuu-paari- dutud siiski eranditult nendele: esmajärjekorras olid küll ga tõesti teoks teha. Viimasel istungil otsustati: „Äraanta- kahjustatud objektid, iseäranis seni mõõdistamata kirikud, vate kirikukellade kindlaksmääramine toimub kokkuleppel seejärel pidi aga edasi mindama süsteemselt.34 dr. Esser’i ja dr. Tuulse vahel ajal, mil võimalikult kõik Peamiselt jõuti inventeerida Tartu ja selle ümbruse andmed kirikukellade kohta juba koos on.”27 Et rohkem ei ehitatud pärandit: plaane koostas ja mõõdistas tehnikaüli- kohtutudki, on ainet küll arvata, et kooskäimised toimusid kooli tudeng Jaan Armolik, kes viimati oli töötanud Tartu nimelt võimude initsiatiivil. Jaani kirikuga ja seejärel asunud maakirikute kallale35. Kirikute ning mõisate kirjeldamisega tegelesid lektor Vaga Kunstiajaloo Instituut ja kunstiajalootudeng Niina Raid, ülesvõtteid-reprosid Siiski ei olnud Muinsuskaitse Komisjon käsitlusalusel (mh arvukatest muuseumieksponaatidest ja hauatähis- perioodil kaitsetegevuse ainsaks elluviijaks. Kunstiajaloo test) tegid fotograaf Eduard Selleke ja instituudi abijõud pärandi kaitset juhatas endiselt Kunstiajaloo Instituut, Olga Paris (Berendsen), samuti Tuulse, kes ka inventeeri- kelle jõududega enamus tööst ära tehti, püüdes päästa, mist juhatas, paludes muinsuskaitseliste kohustuste roh- mida veel annab. kuse tõttu isegi oma õppejõukoormust vähendada. Kogu- Hädapäraste parandustöödega suudeti alustada tud materjal kavatseti koondada teosesse „Eesti ehitus- ja juba sõja kestes. Instituudilt sooviti pidevalt kooskõlastusi kunstimälestised”, mis pidi valmima kohe seejärel, kui on ja seisukohavõtte. Nõu oli Haridusministeerium samal saadud täielik (!) ülevaade kõigist Eesti kunstivaradest.36 kombel küsinud varemgi, ka populariseerivas leheartiklis Mitme hävinud objekti puhul on need fotod nüüdseks kirjutati, et instituudi „seisukohtadega muinsuskaitse ainus uurimismaterjal. Muinsuskaitsetööd tutvustavas küsimuste lahendamisel arvestati juba Eesti omariikluse leheartiklis nimetati seda kummaliselt koguni varade säili- ajal”.28 Kui aga paluti kiirustades kinnitada põlenud kiri- tamiseks „algkujul meie kunstiajaloole”, sest „[õ]igeaegse kute Kõrgehitusvalitsuses koostatud ülesehitusprojekte, pildistamise, plaanistamise, vajaduse korral ka skitseeri- oli instituut tehtud eskiiside suhtes põhjendatult kriitiline, misega on nad päästetud vähemalt meie kunstiajaloole.”37 toonitades järjekindlalt „kõikjal juba ammu sääduseks Dokumenteeriv väärtus sai eriti mõistetavaks sõja lõppe- kujunenud põhimõtet, et vanade ajalooliste ehitiste juures des, nt Narvas koos sisustusega hävinud maja koh- ka iga võiksem detail väärib säilitamist”.29 ta märgiti: „Kahju, et kodanlikul ajal ei ole tehtud nende Instituudi juhataja kohusetäitjana pöördus Tuulse kunstiesemete kirjeldusi ja päevapilte, nii et käesoleval (1942–44 kunstiajalooprofessor, lahkus 1944 Rootsi) ajal pole isegi teada, mis on kadunud.”38 „mõningate muinsuskaitse huvisid puutuvate ettepaneku- tega” Tartu linnapea poole, et „kasutada ära kunstiajaloo Teavitustöö huvides suuri Tartu linna taasehitamistöid, mis pakuvad Muinsusteadlikkuse kasvatamine jätkus varasemaga teaduslikule uurimisele ainulaadset võimalust”. Paludes sarnastel alustel, kuid omandas teistsuguse varjundi. kaaluda kannatada saanud hoonete erilise hoole alla võt- Propaganda vajalikkust mõistsid, teadagi, ka Natsi- mist, arvas ta (tollaseid arusaamu illustreerides) ühtlasi, Saksa võimukandjad.39 et nt Lutsu 2 pommikildudest vigastatud barokkportaali 1940. a järel keskendus muinsuskaitsealane avalik „endisesse kujju viimine ei tekitaks [... vanu fotosid kasu- arutelu suuresti sõja tagajärgedele ja uute kahjustuste tades] erilisi r_askusi”.30 Kõrgehitusvalitsuse asulaehituse ennetamisele. Kuigi 1943. a arvati purustuste taustal: osakonna koostatud Tartu planeerimiskava käsitleti Tuulse „Ei leidu enam kindlasti ühtki teadlikku eestlast, kes pealekäimisel ka Muinsuskaitse Komisjonis, kus leiti see kahtleks vanade kultuurimälestiste jäädvustamise vastuvõetamatu olevat, ning volitati Esser ja Tuulse koos- tähtsuses”,40 tulid siiski ilmsiks kohalike kehvad teadmi- tama vastuettepanekut.31 sed. Kellade ankeetlehtedelt selgus, et kirikuriistadega Õppetöö käis TÜs Saksa ajal „sõjaaegsete eriõppe- käiakse hoolimatult ümber ning „et enamik pastoreid kavade” järgi, kunstiajaloos kaitsti igas astmes ka tea- ei tea, millised esemed nende kirikus on muinsuskaitse duskraade. Mh töötati välja museoloogia õppekava, mis all”.41 N-ö valve kõvendamiseks plaaniti uuesti saata kõi- pidi hõlmama vallas- ja ehitusmälestiste konserveerimist, gile kirikutele ja kohalikele võimuorganitele kaitsealuste kogude korraldamist ja muinsuskaitset. Vastavalt väljaku- objektide nimestikud. Samuti taheti koostada muinsus-

100 ajalugu / MUINSUSKAITSE II MAAILMASÕJA AJAL Kristina Jõekalda pedagoogiline brošüür, mis võtaks kokku „muinsuskaitse Kuigi osa dokumente on kaduma läinud ja ka teadlikult piirid, sellega kaasuvad õigused ja kohustused”. – Kuns- hävitatud, moonutades tervikpilti, võib siinkäsitletud tiajaloopärandi kaitse kompaktset ülevaadet ei olnud eesti allikate põhjal öelda, et pärast esimese Nõukogude oku- keeles jõutud koostada ning nüüd oli vajadus selle järele patsiooni kaasatoodud katkestust jätkus Natsi-Saksa suuremgi kui rahu tingimustes, mil mälestise ainsaks perioodil – mitmetest olulistest ja põhimõttelistest muu- ohuks oli olnud omanik.42 Kogemused olevat näidanud, et tustest hoolimata – varasem kaitsekorraldus, eriliselt omavalitsustele ja politseile ei saa kontrollimise ülesannet aktiivne oli 1942. a. Süsteem pöörati täielikult pea peale panna, sest muinsuskaitse jääb neil muude kohustuste alles Nõukogude võimu taaskehtestamise järel; juba kõrval tähelepanuta, pealegi puuduvat neil spetsiifiline 1944 asutati Eesti NSV Ministrite Nõukogu Arhitektuuri huvi ja eelteadmised. Seetõttu peeti vajalikuks laiendada Valitsuse alla muinsuskaitse osakond, mis teostas ka ka usaldusmeeste võimupiire, muutes nad muinsus- „arhitektuuri muinsusesemete ja nendega seoses olevate kaitsevolinikeks, kes saaksid „väärnähete korral” nõuda monumentaalmaali, skulptuuri ja tarbekunsti esemete omavalitsuse tegutsemist, jättes lõpliku otsustusõiguse arvelevõtmist, kaitset ja restaureerimist”.44 „keskvalitsusele”. Seda mitte üksi maal, vaid ka linnades, Teisalt oli Saksa okupatsiooni aegsel korraldusel kus plaaniti kaitsealuste ehitiste seisukorra jälgimine anda omariiklusaastatel väljatöötatud ja paika loksunud mõne muuseumiametniku ülesandeks. Nt Paides kardeti muinsuskaitsega küll mitmeid sarnasusi, kuid paljus oli varemete laialitassimist ehitusmaterjaliks (linnades oli muutunud „kaitse” olemus ja eesmärk. Et suur osa nii omavolilisi üles- ja ümberehitamisi üldse ohtramalt).43 mõisatest kui ka kelladest sõjas hävis, on nende loetelud tänapäeval siiski tänuväärseks allikaks, eriti kuna need olid põhjalikumad, kui muinsuskaitselistel kaalutlustel teha jõuti/taibati/suudeti.

Muinsusnõukogu (1925–36) / Muinsuskaitse Nõukogu (1936–40) töös osalesid:

Nimi vahemik Alus See on rekonstruktsioon liikmete nõukogusse Aarne Michaël Tallgren 1925 TÜ arheoloogiaprofessor kuulumise ajavahemikust, lähtudes osalenud Arno Rafael Cederberg 1925–28 TÜ Eesti ja Põhjamaade ajaloo professor isikute ametiaegadest ning sellest, et kõik Ilmari Manninen 1925–28? ERMi direktor koosseisulised kohad oleksid kogu aeg täide- Pärtel Haliste (Bauman) 1925–29 TÜ kunstiajalooprofessori kohusetäitja tud (sh asendusliikmed). Nimekiri ei pruugi Gottlieb Ney 1925–35 Haridusministeeriumi esindaja, nõukogu esimees olla täielik, iseäranis juurdekutsutud liikmete Marta Schmiedehelm 1925–40 sekretär, juurdekutsutu (arheoloog) osas, kes vahetusid üldjuhul iga istungiga. Harri Moora 1925–40 TÜ arheoloogiaprofessor (alul kohusetäitjana) Allikad: ERA, f 1108 n 5 s 371: Muinsus- Ernst Ederberg 1925 juurdekutsutu (arhitekt) nõukogu kodukord (1926) ja kirjavahetus Voldemar Vaga 1928?–40 juurdekutsutu (kunstiajaloolane) (u 1925–33); ERA, f R-14 n 1 s 467 l 2: Ernst Kühnert ? juurdekutsutu (arhitekt) Muinsuskaitse Nõukogu kodukord (1936); Hendrik Sepp 1928–32? TÜ Eesti ja Põhjamaade ajaloo professor Samas s 432 ja EAA, f 5358 n 1 s 56: Muin- Matthias Johann Eisen 1929 ERMi esindaja suskaitse Nõukogu protokollid (1936–40); Otto Freymuth 1929–33? TÜ kunstiajalooprofessori asendusliige Muinasvarade kaitse seadused (1925 ja Ferdinand Linnus (Leinbock) 1929–40? ERMi direktor 1936); M. Schmiedehelm. Kümme aastat Hans Kruus 1932–39? TÜ Eesti ja Põhjamaade ajaloo (erakorraline) professor esiajalooliste muististe kaitset [1935]. – Sten Karling 1933–40 TÜ kunstiajalooprofessor Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamat XI Eerik Laid 1936–40 Haridusministeeriumi muinsuskaitseinspektor, esimees (1935). Tartu, 1937, lk 3. Karl Koljo 1935–36 Haridusministeeriumi esindaja Juhan Vasar 1936–40 Haridusministeeriumi esindaja Erik Tender 1936–40 juurdekutsutu (Õpetatud Eesti Seltsi Mündikabinetist) Helmi Kurrik 1937 juurdekutsutu (rahvarõivauurija)

Muinsuskaitse Komisjoni (1942 aprill–juuni) töös osalesid:

Nimi Alus Kõik põhiliikmed olid toimunud istungitel Armin Tuulse TÜ kunstiajaloo õppetooli esindaja (liige) kohal, Kindralkomissariaadi esindajad aga Gustav Ränk ERMi esindaja (liige) vaheldusid. Osalejaid loetledes tegid proto- Harri Moora TÜ arheoloogia õppetooli esindaja (liige) kollid kohalviibijatel enamasti selgelt vahet, Osvald Mitt ? (liige) tuues esile, et Kindralkomissariaadi näol pole Evald Uustalu referent muinsuskaitse alal (liige), komisjoni esimees tegu ei liikmete ega asjatundjatest juurdekut- dr Esser Kindralkomissariaadi esindaja (Einsatzstab Rosenberg’i ekspert) sututega. Kõigil juhtudel ei ole ma suutnud Niels von Holst Kindralkomissariaadi esindaja (kunstiajaloolane) kindlaks teha isiku eesnime, sel juhul on see dr A. Taube Kindralkomissariaadi esindaja (rahvusküsimuste referent) tabelis ära toodud protokollis esitatud kujul. Hugo Peets Kindralkomissariaadi esindaja Allikad: EAA, f 2100 n 5 s 286c ja f 5358 n 1 dr Abels Kindralkomissariaadi esindaja s 56: TÜ Kunstiajaloo Instituudi kirjavahe- Eerik Põld juurdekutsutu (etnoloog) tus ja Muinsuskaitse Komisjoni protokollid Eerik Laid juurdekutsutu (etnoloog, arheoloog, muinsuskaitsja) (1940. aa); E. Uustalu. Tagurpidi sõudes, Harald Sultson juurdekutsutu (arhitekt) lk 183. hr [Ants?] Elken juurdekutsutu [joonestaja, arhitekt] Aleksander Loorits protokollija Voldemar Vaga protokollija

101 Kristina Jõekalda MUINSUSKAITSE II MAAILMASÕJA AJAL / ajalugu

1 Vt K. Jõekalda. Muinsuskaitsekorraldus 1920.–30. aastate Eestis. Ideed 25 Need olid Jõelähtme (1596), Harju-Risti kell (1613), 4 Narva õigeusu ja praktika arhitektuuripärandi kaitsel. – Muinsuskaitse aastaraamat peakiriku kella (sh aa 1688 ja 1694), Viljandi luteri kiriku kell (1792), 2009. Toim K. Matteus, L. Jänes. [Tallinn,] 2010, lk 97–102; 2 Valga luteri kiriku kella (1744 ja 1757), Tailovo õigeusu kiriku (1697) K. Jõekalda. Eesti aja muinsuskaitse rahvuslikkus/rahvalikkus. Muinsus- ning Satserinna õigeusu kiriku kell (Samas, l 149–152: protokoll pedagoogika ja „võõras” arhitektuur aastatel 1918–1940. – Mälu. Toim (20.05.1942)). Vrd samas, lk 156–162: Kellad, mis tuleks võtta A. Randla. Eesti Kunstiakadeemia toimetised 20, Muinsuskaitse ja muinsuskaitse alla. Haridusdirektooriumile (30.04.1942); Kirikukellad restaureerimise osakonna väljaanded 5. Tallinn, 2011, lk 73–136. Eestis / Church Bells in Estonia. Koost J. Kilumets, T. Saaret. Tallinn, 2 Muinasvarade kaitse seadus. – Riigi Teataja 1936, nr 67, lk 1492; Eesti Kunstimuuseum, Niguliste muuseum, 2007, lk 48. Muinaswarade kaitse seadus. – Riigi Teataja 1925, nr 111/112, 26 EAA, f 5358 n 1 s 56 l 149–152: protokoll (20.05.1942). lk 603, 605. 27 Samas, l 153–154: protokoll (2.06.1942). Vt samas, lk 166–178: 3 E. Vende. Idamissiooni lõpp [1975]. – Tuna 2003, nr 4, lk 72–75; Glocken (erinevad saksakeelsed loetelud, 1942). E. Vende. Kunstiväärtusi päästmas [1978]. – Kirjutamata memuaare. 28 Ett. Kunstiajaloo Instituut ehitus- ja kunstimälestiste talletajana. – Katkendeid kaasaegsete elukroonikast helilindil 1. Koost L. Lauri. Tallinn, Postimees 11.09.1943. 1986, lk 86–98. Tänan nende viidete eest Anne Unterat. Vt A. Lõugas. 29 EAA, f 2100 n 5 s 286b l 65: Kunstiajaloo Instituudi seisukoht , Baltisakslaste kunstivarad Poznańi Rahvusmuuseumis. Peatükk ühe Lüganuse ja Märjamaa kirikute taasehitamise projektide kohta. rahvusgrupi ajaloost. – Kunstiteaduslikke Uurimusi 9. Tallinn, 1998, Muinsuskaitse referendile (ilmselt 03.1942). Vt samas, s 286c l 5: lk 187–222; Baltisakslaste ümberasumisest. – Tuna 2003, nr 4, lk 88. E. Uustalu kiri Kunstiajaloo Instituudile (27.02.1942). Vrd R. Pārpuce. Die Arbeit des Paritätischen Ausschusses in den Jahren 30 Samas, l 2: A. Tuulse kiri Tartu linnapeale (16.01.1942). 1939–1940. Die Aufteilung der lettischen Kulturgüter. – Forschungen 31 See pidi adresseeritama Kindralkomissari IV osakonnale (EAA, f 5358 zur baltischen Geschichte 2008, Bd. 3, lk 164–196. n 1 s 56 l 153–154: protokoll (2.06.1942)). 4 K. Jõekalda. Muinsuskaitsekorraldus..., lk 100. 32 EAA, f 2100 n 5 s 286c l 55: Muuseumialaliste teaduste (museoloogia) 5 Eesti Ajalooarhiiv (EAA), f 5358 n 1 s 56 l 143–148: Muinsuskaitse õppekava TÜ Filosoofiateaduskonna sõjaaegse õppekorralduse raamides Komisjoni protokollid (10.–11.04.1942). (G. Ränk, A. Tuulse, 16.10.1942). 6 L. Kuus. Märkmeid Münchenis veedetud ajavahemikust. – 33 Eesti Riigiarhiiv (ERA), f R-14 n 1 s 467 lk 37–46, 257–264, 298, 302: Korporatsioon Vironia, http://vironia.ee.edicy.com/korp/meenutused/ kirjavahetus (1930. aa). Vt K. Jõekalda. Muinsuskaitsekorraldus..., lk 100. markmeid-munchenist [kasutatud 9.01.2011]. 34 EAA, f 5358 n 1 s 56 l 145: protokoll (10.04.1942). Vt V. Vaga. Tartu, 7 I. Talve. Eerik Laid. Äärjooni teaduslikust tegevusest. – E. Laid. augusti lõpp – septembri algus 1944. – Mälestusi Tartu Ülikoolist Paopaigad. Koost P. Erelt, H. Runnel. Eesti mõttelugu 13. Tartu, 1997, 1900–1944. Koost S. Issakov, H. Palamets. Tallinn, Olion, 1992, lk 460; lk 460. M. Nõmmela. A. Tuulse ja V. Vaga kirjavahetus. – Artiklite kogumik. 8 Samas, lk 460–461; P. Erelt. Saateks. – Samas, lk 466–467; A. Viires. Eesti Ajalooarhiivi toimetised / Acta et Commentationes Archivi Historici Kaks sõjasuve (eel- ja järelmänguga). – Tuna 2001, nr 1, lk 126–127. Estoniae 9 (16). Tartu, 2002, lk 198, 201. 9 EAA, f 5358 n 1 s 56 l 143–154: protokollid (1942); EAA, f 2100 n 5 35 Mh koostas ta 1942–43 , Hanila, Kaarma, , Karuse, s 286b l 65 ja s 286c l 5, 103: kirjavahetus (1942–43); TLÜAR väliseesti Kihelkonna, Kullamaa, Martna, Mihkli (Soontagana) ning Muhu kiriku isikute andmebaas, http://www.tlulib.ee/isik/index.php?m= plaanid-lõiked (E. Selleke reprod TÜ kunstiajaloolises fotokogus). [7.01.2011]. Samast ajast on sealses kogus nt rida Esseri fotosid Petseri kloostri 10 EAA, f 5358 n 1 s 56 l 143–154: protokollid (1942). Kloostrimetsa oli kirikuinventarist. selle potentsiaalseimaks asukohaks ka nõukogudeaja algul (E. Ederberg. 36 EAA, f 2100 n 5 s 286c l 32 ja 67: Aruanne teaduslikust tööst 1942. a Tähtsamad sõja ajal hävinud arhitektuuri ja kunsti muinsusesemed Eesti II semestril (A. Tuulse, 8.07.1942) ja A. Tuulse kiri TÜ rektorile NSV-s. – ENSV Arhitektide Almanahh 1946. [Tartu,] 1946, lk 63). (22.01.1943); Ett. Kunstiajaloo Instituut.... Vt ka M. Nõmmela. 11 EAA, f 5358 n 1 s 56 l 147–148: protokoll (11.04.1942). Voldemar Vaga (1899–1999) ja Eesti kunsti ajalugu. EKLA töid 12 E. Uustalu. Tagurpidi sõudes. Mälestusi ajavahemikult 1914–1943. kirjandusest ja kultuuriloost 5. Tartu, 2008, lk 88–92, 248–249; Stockholm: Teataja, 1982, lk 182. E. Kangor. Art Historical Photograph Collection of the . 13 EAA, f 5358 n 1 s 56 l 149–152: protokoll (20.05.1942). Kirikut ennast From the past to the future. – Baltic Journal of Art History 2009, peeti varisemisohtlikuks, kuid kelder võeti tõesti kasutusele (E. Vende. Autumn, lk 164–167. Samalaadne koguteos oli arheoloogidel valminud Kunstiväärtusi päästmas, lk 96–98), samuti Kiek in de Köki alumised 20 a varem (Eesti kinnismuistised: muinasaegsed ja poolajaloolised. korrused (E. Uustalu. Tagurpidi sõudes, lk 182). [Toim H. Moora.] Tartu Ülikooli Arkeoloogia Kabineti toimetused III. 14 EAA, f 5358 n 1 s 56 l 153–154: protokoll (2.06.1942). Tartu, 1925). 15 EAA, f 2100 n 5 s 286c l 46: Kunstiajaloo Instituudi töötajate andmed. 37 Ett. Kunstiajaloo Instituut.... Eriliselt toodi välja Paide linnust, Lüganuse 16 E. Laid. Meie pärisomand [1944]. – E. Laid. Paopaigad, lk 250. kirikut ja Põltsamaa lossi. Vt I. Tarand. Kultuuriväärtuste kaitsest, eriti sõja ajal. – Indrek Tarand 38 E. Ederberg. Tähtsamad sõja ajal hävinud..., lk 63. mepsite 21.09.2010, http://www.tarand.ee/2010/09/ 39 EAA, f 2100 n 5 s 286c l 27: Eesti Omavalitsuse teadaanne kõigile kultuurivaartuste-kaitsest-eriti-soja-ajal/ [10.01.2011]. direktoritele ja direktooriumide allasutistele (28.05.1942). 17 P. Erelt. Saateks, lk 467. 40 Ett. Kunstiajaloo Instituut.... 18 EAA, f 5358 n 1 s 56 l 147–148: protokoll (11.04.1942). 41 EAA, f 5358 n 1 s 56 l 155: Soove muinsuskaitse korralduse kohta 19 Samas, l 153–154 ja l 179–188: protokoll (2.06.1942) ja Übersicht über (2.07.1942). den Zustand der unter dem Denkmalschutz stehenden Herrenhäuser 42 Samas. Vt K. Jõekalda, Eesti aja muinsuskaitse rahvuslikkus/ (1942). rahvalikkus, lk 94, 102, 119–120. 20 E. Uustalu. Tagurpidi sõudes, lk 182–183. 43 EAA, f 5358 n 1 s 56 l 155: Soove muinsuskaitse korralduse kohta 21 EAA, f 2100 n 5 s 286c l 10–12: TÜ majandusosakonna ringkiri kõigile (2.07.1942). Seejuures soovitati panna rõhku taluhoonetele. ülikooli allasutistele (27.03.1942). 44 E. Ederberg. Tähtsamad sõja ajal hävinud..., lk 59. Vt F. Tomps. Eesti 22 EAA, f 5358 n 1 s 56 l 143–146 ja 153–154: protokollid (10.04. ja arhitektuurimälestiste kaitsest ja kasutamisvõimalustest. – Ehitus ja 2.06.1942). arhitektuur 1985, nr 1–2, lk 2; A. Tvauri. The Conservation of 23 Samas, l 60–75 ja 149–152: Muinsuskaitse all olevate muinasvarade Archaeological Heritage in Estonia. – Archaeological Research in nimestik (3.03.1942) ja protokoll (20.05.1942). Estonia 1865–2005. Eds. V. Lang, M. Laneman. Estonian Archaeology 24 Samas, l 143–146: protokoll (10.04.1942). 1. Tartu, 2006, lk 247–266.

102 maailmast

103 Riin Alatalu UNESCO / maailmast

Eesti suunab maailma pärandipoliitikat 2010–2013

Kui meil siin kodukamaral tundub, et muinsuskaitse ei dega. Piirkonnad jagunevad omakorda valimisgruppideks. ole vähemalt eelarve eelistuste järgi riigi jaoks oluline, siis Komitee algusaegadel piirati liikmeks oleku aega kuue rahvusvahelisel tasandil usaldab riik oma eksperte väga aastaga, kuid uuel sajandil kestab liikmelisus neli aastat: kõrgelt: Eesti on maailmapärandi komitee täieõiguslik iga kahe aasta tagant vahetatakse välja kas 9 või 12 liiget. liige aastateks 2010–2013. Tõele au andes tuleb mui- Konkureerida tuleb esmalt oma valimisgrupi maadega. dugi tunnistada, et pääs 21 riigist koosnevasse maailma 2010 kandideerisid meie valimisgrupist ehk sisuliselt muinsuskaitset tipptasemel suunavasse organisatsiooni Ida-Euroopast Bosnia-Hertsegoviina, Bulgaaria, Horvaa- on siiski pigem Välisministeeriumi rahvusvahelistesse tia, Eesti, Ungari ja Venemaa. Eelvoorust sai piirkonnale organisatsioonidesse kandideerimise n-ö riikliku plaani eraldatud koha Venemaa, Eesti pääses komiteesse veel ja eduka poliitilise lobitöö saavutus. tihedamas sõelas valimiste üldvoorus. Lisaks meile ja Konkureerimisel andis enesekindlust teadmine, et meie idanaabrile valiti seekord komiteesse Lõuna-Aafrika meil on maailmale pakkuda kogemusi praegu olulistel Vabariik, Tai, Prantsusmaa, Šveits, Kambodža, Araabia rahvusvahelise pärandikaitse teemadel: Eesti Kunsti- Ühendemiraadid, Etioopia, Mehhiko, Iraak ja Mali. Eel- akadeemia professor Mart Kalm on 20. sajandi arhitek- mistest valimistest olid komitees ees ootamas Austraalia, tuuri spetsialist, kes lisaks akadeemilisele taustale on Rootsi, Bahrein, Barbados, Brasiilia, Hiina, Egiptus, muinsuskaitse nõukogu ja arhitektuuri ekspertnõukogu Jordaania ja Nigeeria. liikmena kokku puutunud ka mälestiste haldamisega. Looduspärandit esindav Keskkonnaministeeriumi loodus- Töökorraldus kaitseosakonna peaspetsialist Urve Sinijärv on tegelenud Maailmapärandi komitee koguneb üks kord aastas, pärandmaastikega, tema peamine huviala – pargid – on vahepealsel ajal aetakse asju peamiselt UNESCO saa- aga sõna otseses mõttes segapärand (kultuur+loodus) dikute vahendusel. Eestit esindas seni meie suursaadik ehk loodus- ja muinsuskaitset ühendav lüli. Prantsusmaal, alates 2011. aastast loodi juurde uus Lisaks nimetatutele olid Kultuuriministeeriumi moo- saadikukoht, kes esindab Eestit nii UNESCOs kui ka dustatud töörühmas Margit Siim (UNESCO Eesti Rah- OECD-s. vuslik Komisjon), Ülle Reier (Tartu Ülikool), Liina Jänes Igapäevaselt korraldab rahvusvahelist muinsuskaitse- ja allakirjutanu (Tallinna Kultuuriväärtuste Amet). Samuti tööd Maailmapärandi Keskus, kes valmistab ette ka kõik Eesti suursaadik Prantsusmaal ja UNESCOs Margus materjalid komitee tööks. Komitee koguneb jaanipäeva Rava. Koduste jõududena toetasid esimese koosoleku paiku kümne päeva pikkuseks sessiooniks. Enamasti on ettevalmistamist Anneli Randla (Eesti Kunstiakadeemia), istungi korraldajamaa ka komitee liige. Olgugi et istung Robert Treufeldt ja Kaire Tooming (Eesti ICOMOS), tähendab 800-1000 külalist ja võimsat meediatähelepanu, Ants Kraut ja Madis Tuuder (Muinsuskaitseamet) ning käib selle korraldamine suurele osale riikidest, sealhulgas Nele Ingerpuu (Tartu Ülikooli Loodusmuuseum). ka Eestile, üle jõu, sest kulud, nagu ruumide rent, tehni- Eesti tähelennule UNESCOs andis võimsa stardi ka, pidev sünkroontõlge mitmesse keelde, dokumentide Eesti ekspertide Kristin Kuutma ja Margit Siimu töö trükkimine ja muu jääb rahaliselt suuresti korraldajariigi vaimse kultuuripärandi komitee esimeses koosseisus kanda. Valmisolek peab olema täiuslik, sest kultuuride aastatel 2007–2010. Eesti on vaimse pärandi nimekirjas erinevuse tõttu kipuvad istungid kohutavalt venima. Nii oli hästi esindatud: kui maailmapärandi nimistu 911 kandest 2010. aasta koosolekul Brasiilias tavapärane, et hommikul esindavad Eestit vaid Tallinna vanalinn ja Struve meridiaa- kell 8 alanud tööpäev kestis õhtu kümneni, lisaks võeti nikaar, siis vaimse pärandi nimekirja 232 kandest on ajahädas ära komitee liikmetelt nende ainuke töövaba ja Eestiga seotud tervelt kolm: laulu- ja tantsupeod, seto kohapeal ringi vaatamiseks mõeldud päev. Sellest kõigest leelo ja Kihnu kultuuriruum. hoolimata korraldati ühel õhtul veel ka nn ööistung. Komitee töös on hulk tavapärast bürokraatiat: Komitee aruanded ja eelarve. Viimane on paraku napimast napp. Maailmapärandi komitee liikmed valitakse kõigi konvent- UNESCO suuremad programmid toimuvad doonorriikide, siooni ratifitseerinud 189 riigi seast ja konkurents on tihe. nagu Norra, Kanada, Jaapan, Holland jt toel. UNESCO mõistes on maailm jagatud viieks: Euroopa Sisuline töö on aga väga põnev, sest avardab mitte ja Põhja-Ameerika, Aafrika, Aasia ja Vahemere maad, ainult teadmisi pärandi ja kultuuride kohta, vaid ka rah- araabiamaad ja Ladina-Ameerika koos Kariibi mere maa- vusvaheliste suhete ja poliitiliste mängude kohta.

104 maailmast / Unesco Riin Alatalu

Kuus nädalat enne istungit saadetakse komitee Üldiselt püütakse UNESCOs teha konsensuslikke otsu- liikmetele laiali istungi materjalid, mille on läbi töötanud seid, kuid sel komitee istungil tuli päris palju kasutada Maailmapärandi Keskuse ja selle ametlike ekspertorgani- hääletamist, et kuidagigi vastu astuda mõnede riikide satsioonide ICOMOSi, ICCROMi ja IUCNi asjatundjad, diktaadile. Õige mitu korda nõuti lausa salajast hääletust, ning valmistanud ette lõppotsuse ettepanekud ja mahukad mille tulemused erinesid märkimisväärselt eelnevate seletuskirjad. Lisaks missioonide raportid, riikide enese- sõnavõttude üldisest meelsusest. IUCNi soovitust jätta kiidulaulud ja ekspertide kriitika. Materjale on sõna otse- Galapagos ohustatud pärandi nimekirja, et tagada rah- ses mõttes tuhandeid lehekülgi. vusvahelist vastutust, järgisid vaid Eesti, Rootsi, Šveits, ja Bahrein. Ja nii jäi ka edaspidi: Eesti, Rootsi ja Šveits jäid Probleemne pärand toetama eksperte ning demokraatlikku asjaajamistava, Sisulise töö alustab juba nimekirja kantud paikade ülevaa- Prantsusmaa ja Austraalia valisid pooli vastavalt hetkeolu- tus, komitee ette jõuavad siiski vaid need, kus on tõsiseid korrale. Nn BRIC riigid Brasiilia, Venemaa ja Hiina kuri- probleeme. Paraku on neid tugev neljandik nimekirjast. tarvitasid aga selgelt oma positsiooni komitees, mätsides 2010. aastal näiteks 37 loodus-, 5 sega- ja 74 kultuuripä- kinni koduseid probleeme ja vastandudes heale tavale randi objekti. Lisaks on koostatud eraldi ohustatud päran- mitte esitada nimekirja uusi ühikuid oma liikmelisuse ajal. di nimekiri, kus 2010. aastal oli 15 looduspärandi ja Just viimased korraldasid komitee ajaloos pretsedendituid 16 kultuuripärandi objekti. Esmalt viimastest. Kultuu- allkirjade kogumisi otsuse eelnõude muutmiseks ja käisid ripärandi nimekirjas olid peaaegu kõik ohud tekitanud mõjutamas teiste riikide delegatsioone. inimene, ainuke erand oli Bami linn Iraanis, mis kannatas Enamikke delegatsioone juhtisid diplomaadid, 2003. aastal maavärinas. Kuue paiga hädad võib otseselt meie oma oli pealtnäha erandlikult eksperdikeskne. Siiski seostada sõjalis-poliitiliste konfliktidega: Iraagis ja Afga- juhendas meid selles poliitilises pokkeris siis veel suur- nistanis kaks paika, Jeruusalemma linn ja Serbia kirikud saadikuna töötanud Margus Rava, tema esindas Eestit ka Kosovos. Silmatorkav osa ohustatud pärandist asub nn tagatoapoliitikas. Valida oli huvidepõhise ja väärtuste- islamimaades: lisaks nimetatutele ka Jeemen, Egiptus, põhise poliitika vahel. Valisime viimase ja olgugi et jäime Pakistan. Teine suurem ohustatud kant on Lõuna- ja vähemusse, lihtsustas see meie olukorda: peale mõnin- Ladina-Ameerika: Tšiili, Peruu, Venetsueela. Looduspä- gaid katseid jäeti meid rahule ega mahitatud erinevatesse randi poole peal domineerivad selles nimekirjas Aafrika sobingutesse. Ekspertorganisatsioonidega nõustumine oli riigid. ka meie suurim puudujääk ettevalmistustes: me polnud Olgugi et ohustatute nimekirjas on paiku, mille kodus valmis mõelnud plaani B ehk seda, mida teha, kui haldamisel võib ette heita hoolimatust, teadmatust ja ekspertide arvamus maha hääletatakse. Aga seda juhtus ükskõiksust, püütakse ikkagi hoida joont, et tegu ei ole sageli. Oma osa siin on maailma muinsuspoliitika igikest- häbipostiga, vaid probleemidele rahvusvahelise tähele- val ida-lääne vastuolul. Teatavasti lähtub suur osa hartasid panu pööramise vahendiga. Seitse murelast, sh mitmed ja konventsioone euroopalikust ja konservatiivsest, sääst- sõjakoldes paiknevad mälestised võetigi maailmapärandi likku arengut ja autentsust kaitsvast mõtteviisist. Istungil nimekirja juba ohustatuna, et tagada rahvusvahelist vas- kasutatud retoorika oli siiski pigem poliitiline kui sisuline, tutust. Teisalt kasutatakse ohustatud pärandi nimekirja stiilis „ärge teie, lääne inimesed, tulge meid õpetama”. siiski vastuolulise ähvardusena: nii mitmegi jälgimise all Kokkulepeteni laskuti ennekõike uute paikade maa- oleva paiga puhul – lähematest näidetest Istanbul, Kiiev, ilmapärandi nimekirja kandmise tõttu. Kohati tundus, Peterburi, Tbilisi, Baikal jne – oli ekspertorganisatsioo- nagu oleks tegemist olümpiamängude medalijahiga: mida nide ja maailmapärandikeskuse lõppotsuse ettepanekus rohkem, seda uhkem. Kuna päevakord on üles ehitatud hoiatus, et kui nõudeid ei täideta, kantakse objekt ohus- nii, et uute paikade nimetamine tuleb pärast nimekirjas tatud pärandi nimekirja. Mõnel pool on pärand tõsiselt olevate ülevaatust, saab toetuse lubamisega mõjutada ka ohus, aga Tallinn sai näiteks 2008. aastal hoiatuse selle eelmiste küsimuste hääletust. Ekspertorganisatsioonid eest, et tegemata oli reaalset kaitset vähe mõjutav kait- manitsesid korduvalt mitte võtma nimekirja kohti, mis sekorralduskava. Ähvarduste tulemus on ühene: nii juba jõuavad tõenäoliselt kohe probleemsete nimekirja, aga ohustatud kui ka ohustatuse ohuga riigid panevad kõik see ei heidutanud. Esimese ehmatuse saime, kui komitee, rattad käima, et sinna nimekirja mitte sattuda. Väga jõuli- seega ka Eesti, kiitis sisuliselt heaks suurte kivisöemaard- se lobitöö tulemusena arvati tänavu ohustatute seast välja late rajamise Mapungubwe kultuurmaastikul Lõuna- näiteks haruldase looduskooslusega Galapagose saar, Aafrikas. Sealt edasi keskendusime kiirreageerimisele. mida ohustab ekspansiivne meresõit ja areng, kuigi kõigile Ausalt öeldes olid probleemid enamasti sellised, mille saalisviibijaile oli selge, et saare tulemuslik kaitse oli veel peale kodus ei oskakski tulla. Oleme ju küll arendussurve- ebareaalne. ga harjunud, aga maailm pakkus veel karmimaid üllatusi. Väga piinlikud hetked tekkisid näiteks, kui hiinlased ürita- Poliitiline mäng sid poole võrra vähendada 2006. aastal kaitse alla võetud Juba Galapagose hääletusel sai selgeks jõudude poliitiline looduskaitseala piire, sest nüüd taheti hakata maavarasid vahekord saalis ja meetodid oma tahtmise läbisurumiseks. kaevama. Venemaa arvates on täitsa normaalne suunata

105 Riin Alatalu Unesco / maailmast

tselluloosi tootmisjäägid maailma kõige olulisemasse Elbe oruga 2009. aastal. Aga nimekiri kasvab kiiresti, magevee reservuaari Baikali järve. Mitte ainult et komitee praegu on seal 704 kultuuri-, 180 loodus- ja 27 segapä- liikmesriik ajas naerma oma jutuga „maailma kõige kar- randi objekti kokku 151 riigist. Nii uhkuse kui murega mimatest” saastenormidest, vaid nad olid ka mitu aastat oodatakse 1000 piiri ületamist. Ametlikult on mindud IUCN-ile valetanud, et tehas seisab. uute kohtade nimetamisel palju rangemaks. Nimekiri Väga suurelt üldistades võib öelda, et suurriikide peaks ideaalis kajastama kõiki maailma arenguetappe ja peamine probleem on saastamine, arenevate riikide, en- seda mõjutanud sündmusi. Varasemate n-ö maailma- diste kolooniate ja liiduvabariikide probleem kontrollimatu imede nimetamise kõrval kanti 2010. aastal nimekirja arendus, autentsuse asemel n-ö vana ainetel ülesehitus näiteks Bikini atoll kui külma sõja ja Austraalia vangide ja Euroopa vanades linnades pilvelõhkujate püstitamine. jaotuslaagrid kui Euroopa ekspansiooni ja maakera kukla- Reaktsioone oli erinevaid: kui Köln tühistas mõne aasta poole asustamise tunnismärgid. Nimekirja paisudes üri- eest toomkiriku vaadeldavuse kaitseks kõrghooneid lu- tatakse vältida kordusi, ometi esitab juba 35 mälestisega bava planeeringu, siis Peterburi tegi ettepaneku lõigata esindatud Prantsusmaa pea iga aasta mõne keskaegse ajaloolist linna siluetti varjava Okhta torni alune maa katedraaliga linnasüdame ja 40 paigaga Hiina ei häbene muinsuskaitsealast välja, just nagu muudaks see torni esitada mäestikku, mille väljapaistva väärtuse moodusta- nähtamatuks. vad „punased kaljud, rohelised metsad ja valged pilved”. Igal aastal on teemasid, mis on täiesti avalikult po- Üsna jahmatav oli võõrustajamaa linnakese São Cristóvão liitilised: juba aastaid veeretatakse nagu kuuma kartulit keskväljaku ja Vietnamis Thang Longi kindluse surumine Jeruusalemma linna ja Kosovos paiknevate Serbia kirikute maailmapärandi nimistusse. Mõlemad on küll huvitavad teemasid. Uue teemana on päevakorral Preah Viheari kohad, kuid nende väärtuse ülemaailmsus, mis tuleb tempel Tai ja Kambodža piiril. Olgugi et need on komitee vastuvõtmisel defineerida, on küll enam kui küsitav. Eks- päevakorras, toimuvad arutelud väga kõrgel poliitilisel pertorganisatsioonid olid selliste korralikult läbimõtlemata tasemel suletud uste taga ja komitee ette tuuakse vaid paikade vastuvõtmisest nii häiritud, et keeldusid omalt otsus. Üldjuhul tähendab otsus seda, et midagi ei otsusta- poolt seda sõnastamast. ta. Aga suletud uste taha tipp-poliitikat korraldama jagus Nagu eelpool mainitud, hoidis Eesti delegatsioon eestlasigi: UNESCO peadirektori büroos tol hetkel tööta- ennast rootslaste ja šveitslastega sama – autentsust, nud Krista Pikkat. vastutustunnet ja apoliitilisust väärtustava – joone peal. Eri küsimustes oli meil veel erinevaid liitlasi. Võõrastav oli Uued kanded jälgida, kuidas poliitika rullis üle asjatundjate arvamusest. Tõeline lehmakauplemine on aga uute objektide vastu- Vaatlejate sõnul ei ole niivõrd poliitilist komitee istungit võtt. Maailmapärandit peetakse UNESCO ettevõtmistest varem olnud. Arvan siiski, et võime oma esimese istun- üheks edukamaks: esiteks on tegu populaarse konvent- giga vägagi rahul olla: Eesti sai korduvalt ja siiralt kiita siooniga, teiseks aga ka selle pärast, et komitee on alla asjatundlikkuse ja sirgeselguse eest ja selle eest, et jäime andnud vaid kahel korral: nimekirjast arvati välja oorük- truuks konventsiooni ja selle rakendusjuhiste põhi- site kaitseala Omaanis 2007. aastal ja Dresdeni linn koos mõtetele.

(1) (2)

(1) 2010. a põnevamaid kandeid oli Bikini atoll. Foto Liina Jänes (2) Eesti delegatsioon maailmapärandi komitee 34. istungil Brasiilias: Urve Sinijärv, Margus Rava, Mart Kalm, Ülle Reier, Riin Alatalu, Liina Jänes ja Margit Siim

106 maailmast / ajalooliste linnade haldamine Dennis Rodwell

Ajalooliste linnade haldamine

Sissejuhatus laienemisambitsioone. Sama muster kordus ka teistes Perekonnasidemete ja hariduse kaudu on ajaloolised suurtes Briti linnades nagu Edinburgh ja Liverpool. kohad ja paigad mänginud minu elus tähtsat rolli niikaua, Ajastu vaim on jäädvustatud neljas ajaloolise linna kui ma mäletan. Mu lapsepõlvekodu asus Thamesi jõe aruandes, mille valitsus avaldas 1968. aastal. Neist Bathi ääres Hamptonis, Londonist edela poole jäävas ajaloolises oma (selles linnas veetsin ma oma keskkooliaja 1960. aas- külas, mis on andnud nime Hampton Courti kuningapa- tate esimesel poolel) väljendas kõnealuse linna selge ja leele paar kilomeetrit allajõge. lihtsa arhitektuuri tähtsust, kasutades eeskätt teatriku- Mu ema suguvõsa on pärit Portsmouthi meresa- junduse sõnavara. See oli „linlik lavakujundus”, mis ei damast, kus kaiehitised ja ajalooline kesklinn said sõja näinud mingit väärtust linna kohalikus arhitektuuris ning ajal pommitamise käigus rängalt kannatada, ent kus on pidas linnakeskuse kaubanduslikku otstarvet teenivat säilinud tervete piirkondade kaupa 19. sajandi lõpu ja parkimislahendust hoonestusest tähtsamaks. Teine, Yorki 20. sajandi alguse ridamaju koos nurgapoodide, kunstiäri- aruanne (külastan seda ajaloolist linna sageli oma praegu- de ning vilka kohaliku seltsi- ja kultuurieluga. Kõike seda sest kodust Kagu-Šotimaal) nõudis, et rohked kunstitöö- kogesin ma 1950. aastatel. kojad, vabrikud ja laohooned, mis iseloomustasid müüriga See oli enne, kui mälestis omandas keskse tähtsuse, ümbritsetud raudteelinna mitmekihilist segakasutust, ajal, mil ajalooline keskkond (muidugi enne selle termini kõrvaldataks kui „ebasobivad”, mis tähendas teatud liiki väljamõtlemist) tähendas paika, kus inimesed elasid oma funktsionaalset puhastust. Sellise mõtteviisi võtab kokku igapäevaelu, enamasti mitmeid põlvkondi järjest. Aja- publikatsioon, mis tähistas Euroopa arhitektuuripäran- loolisi hooneid ja linnu ei olnud veel valitud pärandiks; diaastat 1975: „Ajaloolise linna puhul tuleb lähtuda selle ma julgeksin öelda, et need ei olnud veel taandunud üha ajaloolisusest ja visuaalsest iseloomust, mitte aga teisejär- akadeemilisema uurimistöö ja määratlemise puhtfüüsilis- gulistest sotsiaalsetest, majanduslikest või isegi ökoloogi- teks objektideks, mille tähtsuse kaitsvas seadusandluses listest argumentidest”.2 kinnistas üksnes nende „arhitektuuriline või ajalooline hu- Mõtteviis, et inimtegevuse eripära ajaloolistes linna- vipakkuvus” (kasutades nii Ühendkuningriigi kui ka teiste des – helisid, lõhnu, saginat ja ühiskondlik-majanduslik- riikide süsteemis kehtivat terminoloogiat). Pigem hinnati ku suhtlust ning linnade ainulaadset kohavaimu – tuleks neid endiselt subjektidena, sest neist õhkus kordumatut moodsas maailmas eitada, on kummaline hinnang selliste isikupära ja paiga vaimu, genius loci’t, mis tulenes vähe- linnade kultuurilistele ja veelgi enam ühiskondlikele malt samapalju neis toimuvast sotsiaalsest, majandus- ja väärtustele ning samuti olulisele panusele, mille nad jät- kultuurielust kui nende tähtsatest monumentidest ja arhi- kusuutliku arengu näidetena meie ülimalt konkurentsiti- tektuuriansamblitest. hedasse maailma annavad. Tsiteerin: „Pärandinimekirja kandmata ehitised talle- Mina isiklikult pean tähtsamaks ajalooliste linnade tavad endas inimeste lugusid, kogukonna mälestusi. Just haldamise evolutsioonilist lähenemisviisi, mis austab ja need kujutavad endast tõelist pärandit, määrates kindlaks kasutab täiel määral nende linnakujunduse ainulaadseid identiteedi-, koha- ja kuuluvustunde. Need on paigad, kohaspetsiifilisi omadusi, morfoloogiat ja ühiskondlik- kus ajalooline keskkond on jätkusuutlike kogukondade majanduslikku funktsionaalsust – lühidalt öeldes nende keskmes”.1 Tänapäeva Ühendkuningriigis on kogukon- individuaalsust ja eripära. Tõepoolest tunnetan ma, et naidentiteedi säilimine ajaloolistes linnades harv nähtus, tänapäeva üha ühetaolisemaks muutuvas maailmas on piirdudes enamjaolt väiksemate linnadega, mille näiteks kultuuriline eripära – nii materiaalne kui ka mittemate- tuuakse sageli Shropshire’is asuvat Ludlow’d. riaalne – jätkusuutliku edenemise ja edu eeltingimus. Mu isa lapsepõlvekodu oli asunud kesk-Londonis, suures ja tihedas, raudtee-eelsel 18. sajandil ja 19. sajandi Linnaplaneerimise kontekst alguses kavandatud ridamajade piirkonnas, millel õnnes- Sõjajärgne linnaplaneerimine Britannias lähtus põhimõ- tus 1940.–41. aasta Välksõjast puutumata jääda. Teisele tetest, mille juured peitusid Ebenezer Howardi (1850– maailmasõjale vahetult järgnenud aastakümnetel kahjus- 1928) ja Le Corbusier’ (1887–1965) kirjutistes ja töös. tasid aga taolisi kvartaleid tõsiselt lammutustööd, mida Mõlemad olid mõjutatud 19. sajandi Briti ja Prantsuse viidi tihtipeale läbi „agulipuhastuse” eksitava nimetuse tööstuslinnade negatiivsetest kogemustest. Ajalooliste all või siis selleks, et mahutada Londoni Ülikooli jõulisi linnade voorusi jätkusuutlike kogukondade arhetüüpidena

107 Dennis Rodwell ajalooliste linnade haldamine / maailmast

(1)

(2)

(3)

(1) Pärandinimekirja kandmata ehitised talletavad endas inimeste lugusid, kogukonna mälestusi. Just need kujutavad endast tõelist pärandit. Fotod Dennis Rodwell (2) siluett Notre Dame’i katedraalist vaadatuna. La Défense on vaevu märgatav läänepoolsel horisondil (3) Rooma on veel üks linn, kus polütsentriline strateegiline planeerimine ja linnamaastiku kõrguse range kontroll võimaldavad funktsionaalsel ja füüsilisel kohatundel areneda, mitte lõplikult katkeda

108 maailmast / ajalooliste linnade haldamine Dennis Rodwell

(4)

(5)

(6)

(4) Sajandeid Thamesi kaldapealsete üle domineerinud Londoni Tower jääb nüüd alla kirevale reale toretsevatele ehitistele, mille on kavandanud oma „käekirjaga” arhitektid (5) Liverpool – merekaubanduse linn, mis kanti 2004. aastal maailmapärandi nimekirja. Tom Dyckhoff, The Times’i arhitektuurikriitik on kirjeldanud uut mereäärset arhitektuuri kui kerglast ühe-päeva-arhitektuuri, mille oleks võinud ehitada ükskõik kes ükskõik kuhu (6) Place des Voges, Pariisi Marais’ kvartali keskus

109 Dennis Rodwell ajalooliste linnade haldamine / maailmast ei tunnistatud. Uusi linnu tuli kujundada – ja vanu ümber panoraamile ja hoonete kõrgusele kehtestatud normidega kujundada – lähtuvalt kasutusfunktsioonide eraldatuse maahindu ajaloolises keskuses. Samuti vähendas see mantrast: elu-, töö- ja puhkepaiku ühendasid nüüdsest olulisel määral ajalooliste hoonete ja kvartalite lammuta- transpordimehhanismid. Segakasutust – seda spetsiifi- mise ja uuesti üles ehitamise vajadust. list spontaanse korralduse vormi, mis kujutab linnapla- Pariis esindab polütsentrilise suurlinna mudelit, mis neerijate jaoks kaost – peeti tabuks: seda ei mõistetud pakub kujunduslikku ja arhitektuurilist väljendusvabadust ühiskondlik-majanduslikust vaatepunktist ega kiidetud väljaspool linnakeskust, kaitstes samal ajal linnamustrit heaks linnaplaneerimise kontekstis. Eripalgelisus oli ja segafunktsiooni teenivate kvartalite ühtsust ajaloolises out, ühetaolisus aga in. linnasüdames. Need kvartalid toimivad seitse päeva nä- Sihikindel plaan kõik ajaloolised linnad ümber dalas ning toetavad väikeste kunstiäride ja traditsioonide korraldada, olenemata sellest, kas need olid vaevelnud järjepidevust – sealhulgas Prantsusmaa pealinna tradit- ebasanitaarsete tingimuste käes, mida portreteerivad sioonilist kohvikukultuuri, milleta Pariis kui kohaspetsii- Charles Dickensi ja Emile Zola romaanid või Gustav Doré filine segu materiaalsetest ja mittemateriaalsetest kul- sugestiivsed illustratsioonid, dikteeris minu saare rahva tuuritraditsioonidest ei oleks lihtsalt Pariis. Tegu on igas seas valitsenud mõtteviisi, mis on kujunenud meie kõige mõttes elava pärandiga, mis on ajatu ja püsiv, ühtaegu kahjutoovamaks „ekspordiartikliks”, kandudes sotsialis- nii ajalooline kui ka kaasaegne. mijärgsetel aastakümnetel muu hulgas üle Kesk- ja Ida- London seevastu on sama perioodi jooksul kujune- Euroopasse. nud üha monotsentrilisemaks metropoliks, kus põhifunkt- Varamodernistlik visioon kujunes käsikäes ülimalt sioonid – iseäranis töö- ja elukeskkond – on üksteisest selektiivse käsitlusega sellest, mida tuleks kaitsta ja lahutatud, füüsiline linnasüda, City, toimib üksnes töö- säilitada. Sellega kaasnenud mõtteviisi, et kõik muu on päevadel ning kust väikesed kunstiärid on välja tõrjutud. ajaloolises keskkonnas ebaoluline, väljendas selgelt Le London vastab läänelikule postindustriaalsete linnade Corbusier’ 1925. aasta Plan Voisin, mis esitas nägemuse mudelile, mida edendasid Howard ja Le Corbusier. Sellest Pariisist, kus kõik muu peale käputäie tähtsate monumen- annab tunnistust tänapäeva Londoni City siluett oma tide nagu Louvre’i palee, Jumalaema kirik, Triumfikaar ja rohkete pilvelõhkujatega, mille proportsioonid muutuvad Sacré-Coeuri basiilika, pidi kõrvaldatama ning mille järgi üha veidramaks ja ebakõlalisemaks. tulnuks 17. sajandist pärit Marais’ kvartal oma sadade Pariis esindab vanade ja uute linnakvartalite har- hôtel particulier’idega (linnaresidentsidega) täielikult moonilist kooseksisteerimist, mida sõjaeelses Itaalias maha lammutada ja taas üles ehitada uueks 18 pilvelõh- väljendas Gustavo Giovannoni (1873–1947) ning kus kujaga administratiivkvartaliks. Niisugust ülimalt selek- kaitstakse ajaloolise linnakeskuse visuaalset terviklikkust, tiivset lähenemisviisi väljendasid selgelt ka kaks Ateena kohatunnetust ning ühiskondlik-majanduslikku ja ka kul- hartat 1930. aastatest: 1931. aasta restaureerimisharta tuurilist identiteeti. Visuaalne terviklikkus on siin põhiline ja sellele järgnenud 1933. aasta modernistlik harta. eripära indikaator, niisiis peaks selle kaitsmine olema Arvatavasti aga jõudis üldsuse vastuseis Le Corbusier’ ajalooliste linnade kahe- ja kolmemõõtmelises strateegi- Pariisi-visioonile kahest Ateena hartast ette ja kujundas lises ja detailplaneerimises peamine tegur. Kõik see mudeli laiapõhjalisemaks lähenemisviisiks ajalooliste viitab jätkusuutlikule funktsionaalsusele ja ühiskondlik- linnade haldamisele. Seda mudelit on hoolikalt järgitud kultuurilisele järjepidevusele. suures osas Lõuna-Euroopast, ehkki mujal on see jäänud Pariisi puhul rakendatud strateegiline lähenemine tähelepanuta. sõltub mitmetest tähtsatest vahenditest, mis ulatuvad ta- Esmakordselt külastasin ma Pariisi 1960. aastal. gasi 19. sajandi keskpaika. Polütsentriline regionaalplaan, Charles de Gaulle oli president, linn ootas ikka veel pu- mille osa on ka La Défense, pärineb 1950. aastatest; hastamist, metroo säilitas oma kuulsa juugendliku kujun- hoonete kõrgust hakati reguleerima 1930. aasta „loodus- duse ning must Citroën Traction Avant oli levinuim takso- pärandi ja paikade seadusega” (seega enne kumbagi sõiduk. Käesoleva artikli kontekstis on aga veelgi tähtsam Ateena hartat), väikesemastaabilise ja segakasutusega asjaolu, et ma pildistasin Pariisi linnamaastikku, vaadates linnamustri kaitsmine linnaplaneerimisalaste määruste Notre Dame’i tornist lääne poole. ja kunstiärisid toetava poliitika kaudu ulatub aga tagasi Võrdlus fotoga, mille tegin peaaegu pool sajandit 1850. aastatesse. Lisaks oli Marais’ konserveerimispõhise hiljem, illustreerib strateegilist lähenemist Euroopa uuendamise kava esimene, mida rakendati 1962. aasta suurlinna planeerimisele, mis erineb olulisel määral Malraux seaduse raames. näiteks Londonist, Pariisi vastest Ühendkuningriigis. Pariis ja London on vastandlikud suurlinnanäited. Ainus oluline muutus Pariisis pärast Teist maailmasõda Jalutades läbi mis tahes tänapäeva Inglise ajaloolise linna oli 1958. aastal Ile-de-France’i sõjajärgse detsentrali- keskuse, ükskõik kui suure linnaga tegu, ning võrreldes seerimiskava raames rajatud La Défense’i administra- seda samalaadse linnaga Prantsusmaal, on irooniline tiiv- ja ärikvartal Lääne-Pariisis, väljaspool Boulevard mõelda, et Napoleon nimetas inglasi halvustavalt „pood- Périphérique’i. See regionaalne kava kaitses Pariisi üle- nike rahvaks”. Ühendkuningriigi ajaloolistes linnades arenguga seotud survete eest ning reguleeris koos linna- valitseb nüüd vaid poekettide ja kaupluste monokultuur.

110 maailmast / ajalooliste linnade haldamine Dennis Rodwell

Sõltumatu kohalik poodnik on mineviku mälestus; kuns- kultuurilise mitmekesisuse väljendusena tõhus ja titöökojad liigina on välja surnud. Winchester – veel üks jätkusuutlik. ajalooline linn, millel oli minu lapsepõlves tähtis koht – See tähistab märkimisväärset nihet säilitamist esindab „kloonlinna” tüüpi, kus ajaloolised linnakeskused vajavatelt objektidelt protsessidele, mida tuleb taaselusta- on pakutavate teenuste poolest muudetud linna serval da või toetada, keskendumist esemelise lähenemise ase- asuvate ostukeskuste sarnaseks ning on suuresti mineta- mel inimkesksele lähenemisele. Just siin tuleb mängu nud oma eripära, mis tõmbaks ligi nii uusasukaid kui ka ja omandab keskse tähtsuse mõiste „muutuste külalisi. haldamine”.

Ajaloolised linnad ja UNESCO UNESCO ajalooliste Asusin Ühinenud Rahvaste Hariduse, Teaduse ja Kultuuri linnamaastike algatus Organisatsiooni (UNESCO) juures aktiivselt konsultan- UNESCO Maailmapärandi Keskus on teinud kindlaks dina tööle 1998. aastal: esmalt Maailmapärandi Keskuses mitmed olulised probleemid, millega ajaloolised linnad ning seejärel ka kultuuripärandi osakonnas. Sel ajal hakati kõikjal maailmas silmitsi seisavad. Nende hulka kuuluvad üha enam teadvustama, et ajalooliste linnade päritud muutuste kiirus ja dünaamika ning arengusurvete koon- väärtuste säilitamine oli kujunenud suureks väljakutseks dumine linnade tundlikematesse, ajaloolistesse piirkon- ning põhimõtteid nende haldamiseks ei ole. Tõepoolest ei dadesse; pilvelõhkujate ja teiste ebaproportsionaalsete olnud selgust väärtuste termini ulatuses ja määratluses. hoonete rajamine ajaloolistesse linnakeskustesse ja nende Kas tegu on lihtsalt akadeemiliselt määratletavate arhitek- naabrusse ning sobimatu „ikooniline” kaasaegne arhi- tuuriliste ja ajalooliste väärtustega, mida saab aja jooksul tektuur; surved suurte haldus-, kaubandus-, müügi- ja kinnistada üksnes kindlate objektide säilitamise kaudu? teenustehoonete ehitamiseks ning ohud, mida need kõik Kui mitte, siis kuidas võiks ajaloolisi linnu edukalt hallata endast kujutavad ajalooliste linnade olemusele, mustrile, kooskõlas nende arenguga subjektidena: paikadena, kus funktsionaalsusele ja eripärale. toimub inimtegevus ning mis peavad tunnistama pidevaid UNESCO ajalooliste linnamaastike algatuse, ühiskonnamuutusi ja olema nendega kooskõlas? mis keskendub kõnealustele väljakutsetele, ajendiks oli 1972. aasta maailmapärandi konventsiooni termi- Wien-Mitte näide: kõrghoonete rajamine Austria pealin- noloogiast, mis liigitas mälestised „monumentideks”, na ajaloolise keskuse lähedusse, mis päädis 2005. aastal „hooneansambliteks” ja „paikadeks”, ei olnud kuigi palju Viini memorandumiga „Maailmapärand ja kaasaegne abi. See kajastas eeskätt monumentaalset ja esteetilist arhitektuur – ajaloolise linnamaastiku haldamine”. Pärast lähenemisviisi füüsilistele objektidele, mis on isoleeritud mitut piirkondlikku nõupidamist ja töötuba eri kontinen- nende ühiskondlik-majanduslikust ja inimlikust konteks- tidel on UNESCO „Soovitus ajalooliste linnamaastike tist. Tänaseks määratlevad UNESCO maailmapärandi haldamiseks” praegu lõpliku kooskõlastamise järgus konventsiooni rakendusjuhised selgema tähendusega ning esitatakse vastuvõtmiseks UNESCO Üldassambleel alusmõiste asustatud ajaloolised linnad, mis tekitab aga tänavu sügisel Pariisis. probleeme, kui asi puudutab tõhusate haldusmeetmete Akadeemilisel tasandil kiideti uusim määratlus väljatöötamist. heaks 2008. aasta novembris Pariisis peetud planeeri- Sellega paralleelselt on UNESCO laiendanud kon- misekspertide nõupidamisel: „Ajalooline linnamaastik ventsioonide spektrit, et see hõlmaks vaimset kultuuri- on mõtteviis, nägemus linnast või selle osadest kui seda pärandit (2003) ja kultuurilist mitmekesisust (2005). ruumiliselt, ajaliselt ja kogemuslikult kujundavate loo- Samuti kuuluvad nüüdseks terminoloogiasse kultuur- duslike, kultuuriliste ja ühiskondlik-majanduslike prot- maastikud. 2005. aastal tehtud algatus seoses ajaloo- sesside tulemusest. See on sama palju seotud hoonete liste linnamaastikega on veel töös. Lisaks sõnastas ja ruumidega kui rituaalide ja väärtustega, mis inimesi 2008. aasta ICOMOSi Peaassamblee kohavaimu mõiste linna kutsuvad. Mõiste hõlmab sümboolse tähendusega kui ajalooliste linnade väärtuse olulise komponendi. kihte, vaimset pärandit, väärtustunnetust ning ajaloolise Niisugune avarduv tunnetus ja paralleelsete tege- linnamaastiku elementide omavahelisi seoseid. Samuti vuste kogunemine hõlmab ka mälestise ümbertõlgen- hõlmab see kohalikke teadmisi, mis on muu hulgas seo- damist. Kui algselt oli see midagi, mis seondus üksnes tud ehituspraktikate ja loodusressursside haldamisega. minevikuga ning mida valiti ja säilitati ajaloolise tõendi ja Selle kasulikkus seisneb arusaamas, et see hõlmab turismiobjektina, ning seejärel käsitleti seda UNESCO muutumispotentsiaali.”3 määratluse kohaselt „meie pärandina minevikust, millega me elame tänapäeval ja mille anname edasi tulevastele Ajalooliste linnade põlvkondadele”, on see nüüdseks teisenenud geokultuuri- haldamine tänapäeval lise identiteedi ja loomingulise järjepidevuse antropoloo- Sageli on peetud paratamatuks viisi, kuidas ajaloolised giliseks visiooniks, mis peab olema seotud ühiskondlike linnad arenevad meie globaliseerunud maailmas kooskõ- ja kultuuriliste protsesside dünaamikaga ning inimeste ja las modernistliku visiooniga ning lõputu eripära ja rikkuse kogukondade järk-järgult kujunevate püüdlustega, et olla taandumisega ühetaolisuseks ja banaalsuseks.

111 Dennis Rodwell ajalooliste linnade haldamine / maailmast

Ajalooliste linnade edukas haldamine tänapäeval eeldab koordineeritud lähenemist mitmetes põhiküsimus- Dennis Rodwell on arhitektuuri- ja planeerimiskonsultant. Ta töötab rahvus- vahelisel tasandil kultuuriväärtuste valdkonnas, keskendudes ajaloolise kesk- tes, sealhulgas: konna haldamise parimate tavade edendamisele ja saavutamisele. Viimasel Ajalooliste linnakvartalite ja nende moodsate ajal on ta koostanud raporteid UNESCO ja ICOMOSi ürituste kohta, mis kaaslaste suhe: keskenduvad ajalooliste linnamaastike algatusele. Varemalt on ta juhtinud arhitektuuri konserveerimisega tegelevat erapraksist ning töötanud ka kohali- – harmooniline kooseksisteerimine tänu kel võimupositsioonidel konserveerimisametniku, linnakujundaja ja planeeri- – strateegilisele planeerimisele (nii kahe- misjuhina. Lisaks on ta aidanud edukalt kaasa paljude ohusolevate ajalooliste kui kolmemõõtmelisele) hoonete päästmisele. Rodwell kirjutab ja avaldab aktiivselt tekste ajalooliste linnade konserveerimise ja jätkusuutlikkuse teemal ning on muu hulgas välja andnud teose Conservation and Sustainability in Historic Cities (Blackwell, Moodsad sekkumised: Oxford, 2007). Lisateavet ja publikatsioonide loetelu leiab aadressil: – harmoonilise lõimumise saavutamine läbi www.dennisrodwell.co.uk – vastastikuse austuse (nii mastaabis kui . kujunduses)

Funktsioonide skaala ja lähedus ajalooliste linna- kvartalite sees ja nende naabruses, tähtsustades – väikesemõõdulist segakasutust, mis on saavutatud – üksikasjaliku planeerimise abil (hõlmab kunstitegevuse toetamist)

Hoonestus, üldiselt domineeriv ajalooline kasutus (1. korrus) ajaloolistes linnakvartalites – funktsiooni kaitsmine koos – sotsiaalse ja kultuurilise segu kaitsmisega

Lisaks turismi ülekaalukuse vältimine

Kokkuvõtteks 2010. aasta septembris paluti mul Lublinis konverentsil rääkida teemal „Ajalooliste linnade visuaalne terviklikkus versus majandusareng”, võttes aluseks kummalise, ent (vähemasti kinnisvaraarendajate hulgas) levinud arvamu- se, mille kohaselt on kõrghooned tänapäeva maailmas mehisuse ja majandusliku edu hädavajalik tingimus. Oma Lublini ettekande kokkuvõttes väljendasin seisukoh- ta, et ajalooliste linnade visuaalse terviklikkuse säilitamine on jätkusuutliku ja pikaajalise majandusarengu oluline 1 eeldus. Et ajaloolised linnad oleksid tänapäeva ülimalt Central Salford Urban Regeneration Company esimehe Felicity Goodey kõne Ajalooliste Ehitiste Konserveerimise Instituudi iga-aastase suvekooli võistluslikus maailmas edukad, peavad nad täiel määral ajal Liverpoolis, 2007. kasutama oma eripära. Enam ei piisa konkurentide ko- 2 Architectural Conservation in Europe. Toim Sherban Cantacuzino. peerimisest, vaid tähtis on nende seast esile tõusta. Aja- Architectural Press, London, 1975, lk 4; väljavõte lõigust Bathi kohta. 3 Lugejaid julgustatakse vaatama dokumenti World Heritage Papers 27, looliste linnade tohutuks eeliseks on nende ainulaadsed Managing Historic Cities, UNESCO, 2010 (http://whc.unesco.org/ päritud omadused. Kui need kaovad, kaob kõik. documents/publi_wh_papers_27_en.pdf)

112 ringvaade

113 Kalev Uustalu riigile kuuluvad kultuuriväärtuslikud hooned / ringvaade

Riigile kuuluvatest kultuuriväärtuslikest hoonetest

Kultuurimälestiseks tunnistatud hooned kuuluvad vara Aktsiaseltsile kuulub 26 väärtuslikku hoonet, millest konfessioonide ja kohalike omavalitsuste kõrval kõige neljas asuvad ministeeriumid, neljas koolid, neljas õiguse- arvukamalt Eesti riigile. 2010. a lõpu andmete kohaselt mõistmisega ja seitsmes politseiga seotud asutused. oli riigil 443 hoonet, mis on tunnistatud mälestiseks või Riigi omandis on väga erinevad objektid: administra- asuvad UNESCO maailmapärandisse kuuluvas Tallinna tiivhoonetele lisaks mõisa pea- ning kõrvalhooned, nagu vanalinnas. See tähendab, et riigile kuulub iga kümnes aednikumajad, vankrikuurid, keldrid jne. Mitmed riigi- kultuuriväärtuslik hoone ehk kogusummast 9,4 protsenti. asutused ja avalik-õiguslikud institutsioonid kasutavad Paljud olulisemad riigiasutused ja institutsioonid on ko- ajalooliseid hooneid nende ehitusaegses funktsioonis. linud ajalooliselt ja kultuuriliselt tähelepanuväärsetesse Näiteks Olustvere mõisakompleksi üle 20 hoones töötab hoonetesse. asub ajalooliselt ja arhitektuuriliselt teenindus- ja maamajanduskool. Kõnealused hooned ei tähtsas kompleksis, mis hõlmab Toompea linnuse, kuber- ole mitte ainult igapäevaselt kasutuses, vaid ka suhte- manguvalitsuse hoone ja Riigikogu hooned. Vabariigi liselt heas korras. Positiivne on olukord Lääne Virumaal President resideerib hoones, mis on kaitse alla võetud kui Mõdriku mõisa kuue riigile kuuluva kultuuriväärtusliku Teise maailmasõja eelse riikliku esindusarhitektuuri ise- hoonega, mida kasutab Haridus- ja Teadusministeeriumi loomulik näide. Peaministri kabinet ning Vabariigi Valit- haldusalasse jääv Lääne-Viru Rakenduskõrgkool. Samal suse kogunemiskoht on Toompeal aastatel 1787–1792 ajal peab kahetsustundega tõdema, et Lääne-Viru Maa- ehitatud kohtuhoonete ansamblis, praeguse nimetusega valitsusele kuuluva Vaeküla mõisakompleksi kaheksast Stenbocki maja. hoonest on mitmed halvas seisus. Üheks põhjuseks on Kõige enam ehk 143 riigile kuuluvatest kultuuri- ilmselt nende hoonete külje alla ehitatav uus koolihoone, ajaloolistest hoonetest asuvad Harjumaal, neist 117 mistõttu vanad majad jäävad kasutuseta. Milline raken- Tallinnas. Tallinnas asuvatest hoonetest 22 ei ole küll eral- dus ootab edaspidi Vaeküla mõisa kultuuriväärtuslikke di kaitse alla võetud, kuid nad on UNESCO maailmapä- hooneid, pole teada. randi nimestikus oleva Tallinna vanalinna lahutamatu osa. Sotsiaalministeeriumi haldusalas olevale AS-ile Tallinna vanalinna alal ongi kõige suurem riigile kuuluvate Hoolekandeteenused kuulub 24 mälestiseks olevat hoo- kultuuriväärtuslike hoonete esinemistihedus: kokku net, sealhulgas Lääne-Virumaal mõisa kompleksis 43 hoonet. Valgamaal on riigil kultuuriväärtuslikku seitse hoonet, mõisas neli, Harjumaal kümme ja kinnisvara vähe, ainult üks endine pangahoone. Maja Läänemaal mõisa kolm hoonet. Vaeküla mõisa- valmis 1912. a ja selle autoriks on peetud Riia arhitekt kompleksiga sarnane kahetsusväärne olukord on ka W. Roesslerit koostöös arhitekt H. Johansoniga. Maja on Udriku mõisakompleksiga. AS Hooldekandeteenused rekonstrueeritud haldushooneks ja on praegu Valga maa- lõpetab teadaolevalt 2012. a alul tegevuse Udrikul, kuid valitsuse kasutuses. Järvamaa, Ida-Virumaa, Jõgevamaa milline on sealsete kultuuriväärtuslike hoonete edasine ja Põlvamaa on Eestis piirkonnad, kus riigil on samuti saatus, sellele ei ole nende säilitamist silmas pidades suhteliselt vähe mälestiseks tunnistatud hooneid: nime- mõeldud. tatud neljas maakonnas kokku 5,7% kõigist kõnealustest Riigivaraseaduses, Vabariigi Valitsuse 2007. aasta objektidest. septembris heakskiidetud riigi kinnisvarategevuse stratee- Eri ministeeriumidel on kasutada väga erinev gias ja valitsuskabineti 18. veebruari 2010. a nõupidamise arv kultuuriväärtuslikke hooneid. Nii asub Haridus- ja otsuses on juttu kinnisvara valitseja ülesannetest. Rõhu- Teadusministeeriumi haldusalas mälestiseks tunnistatud asetus on suunatud sellele, et valitseja on kohustatud hooneid 97, Kultuuriministeeriumi haldusalas 94. Samas hoonestatud kinnisvaraga tegelema või tellima Riigikin- ei ole Justiitsministeeriumil ja Rahandusministeeriumil nisvara ASi kaudu kinnisvara riigile kasutamiseks andmist neist ühtegi. Suhteliselt arvukalt on mälestiseks olevaid ning riigi kinnisvara haldamist, arendamist, kasutamiseks hooneid Sotsiaalministeeriumi (43), Majandus- ja Kom- andmist, võõrandamist ja omandamist. Paraku ei ole munikatsiooniministeeriumi (36) ja Siseministeeriumi nimetatud strateegias käsitletud riigi kinnisvara sekka (29) kasutuses. Keskkonnaministeeriumi haldusalas on kuuluvaid kultuuriväärtuslikke ehitisi, kuigi nende jaoks kokku 35 mälestiseks olevat hoonet, millest 29 kasutab on Muinsuskaitseseadusega kehtestatud erinõuded. Kuna Riigi Metsamajandamise Keskus. Kaheksateistkümne kultuuriväärtuslikele hoonetele on esitatud erinõuded, on väärtusliku ehitise omanikuks on Tartu Ülikool. Riigi arusaadav, et nende remontimine, restaureerimine ja eks- omandis olevate ehitiste haldamiseks loodud Riigi Kinnis- pluateerimine on tõenäoliselt kulukam kui tavahoonete

114 ringvaade / riigile kuuluvad kultuuriväärtuslikud hooned Kalev Uustalu puhul. Seetõttu on haldajal majanduslikus mõttes kasu- asutuse kolimisel uutesse ruumidesse, või oleks vaja teha likum viia asutused muinsuskaitsealusest hoonest välja pärandi säilimiseks täiendavaid kulutusi, jättes asutus funktsionaalsematesse ja soojapidavamatesse kaasaegse- endistesse hoonetesse. Juba ongi tekkinud olukord, kus tesse ehitistesse. Samas peaks riigi kasutuses olevatest tühjenevad majad, mis on riiklikult väärtuslikuks tunnis- kultuuriväärtuslikest hoonetest elutegevuse väljaviimine tatud ning on võetud kohustus neid säilitada. Kui kinnis- olema läbikaalutud samm mitte ainult sellest aspektist, varastrateegias ei pöörata tähelepanu kultuuripärandile, kuivõrd efektiivsem ja odavam on uutesse ruumidesse siis see nähtus süveneb. Kohustuste täitmiseks on vaja suunduva asutuse majandamine, vaid ka sellest, mis saab ka tühjana seisvate mälestiste jaoks riigieelarvest raha mahajäävatest majadest. Riigile kuuluvatest mälestistest leida, et lappida neid lagunevaid maju. Seetõttu oleks riigi asutuste väljaviimise kavandamisel on põhjust kaaluda kinnisvarastrateegiasse vaja majanduslike argumentide kahju, mis tekib riigi enda väärtustatud ehitiste tühje- kõrvale tuua jõulisemalt rahvusliku kultuuri säilitamise nemisel. Millised on kavandatavate sammude tagajärjed argument. Nii saab riigi rahaga säilitada kultuuriväärtus- rahvuslikule kultuuripärandile ja kas on õigustatud päran- likke hooneid, hoida neis elu ning luua väärtustatud asu- di säilimise hinnaga saavutada majanduslik efekt mõne paigaga riigiasutused.

Riigile kuuluvad kultuuriväärtuslikud hooned 2010. a -viru a u e e v a a a ndi pl a lg a -viru a o kk aa r e a rtu jõg e põlv t võru k Riigivara valitseja h a rju hiiu id järv a lään lään pärnu r s v a vilj Haridus- ja Teadusministeerium 9 4 0 2 3 3 14 1 3 0 0 3 0 34 21 97 Kaitseministeerium 9 0 0 0 0 0 0 0 0 7 0 1 0 0 0 17 Keskkonnaministeerium sh 2 0 0 0 0 0 19 0 8 0 3 3 0 0 0 35 Riigimetsa Majandamise Keskus (18) (8) (3) (29) Kultuuriministeerium 30 5 1 0 0 2 25 1 1 3 16 7 0 2 1 94 Majandus- ja 15 11 0 0 0 2 1 5 0 0 2 0 0 0 0 36 Kommunikatsiooniministeerium Põllumajandusministeerium 2 0 0 4 1 0 0 0 1 0 0 0 0 0 0 8 Siseministeerium 2 0 3 0 0 1 8 0 1 3 6 2 1 2 0 29 Sotsiaalministeerium 27 0 0 0 0 3 12 0 0 0 1 0 0 0 0 43 Välisministeerium 5 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 5 Presidendi Kantselei 4 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 4 Riigikantselei 4 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 1 0 0 0 5 Riigikogu 4 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 4 Riigikohus 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 1 0 0 0 1 Eesti Pank 5 0 0 0 0 0 0 0 0 0 1 0 0 0 0 6

Avalik-õiguslik juriidiline isik Tartu Ülikool 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 17 0 1 0 18 Tallinna Ülikool 4 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 4 Tallinna Tehnikaülikool 3 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 3 Eesti Rahvusraamatukogu 1 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 1 Eesti Teaduste Akadeemia 2 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 2 Eesti Maaülikool 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 4 0 4 Eesti Kunstiakadeemia 1 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 1 Riigi Kinnisvara AS 15 0 3 0 1 0 1 0 0 0 1 3 0 2 0 26

KOKKU 144 20 7 6 5 11 80 7 14 13 30 38 1 45 22 443

115 preemiad / ringvaade

MUINSUSKAITSEAMETI 2010. AASTA PARIMAD KOOSTÖÖPARTNERID

Muinsuskaitseamet tunnustab igal sügisel aasta parimaid Viltina Villemi tuuliku tiibade paigaldamisel muinsuskaitsjaid: omanikke, ettevõtteid ja aktiivseid ko- Sergei Ruus: Viltina pukktuuliku järjepideva hool- danikke, kelle panus kultuuripärandi kaitsesse on märki- damise ja korrastamise eest misväärne. 2010. aasta tegevuse eest pälvisid 14. oktoob- ennistuskoda Kanut: Silmapaistva ja kõrge- ril 2010 tunnustuse 41 koostööpartnerit, kellest kaks said kvaliteedilise töö eest Tallinna Issandamuutmise kiriku ka 5000 kroonise preemia kultuuripärandi hooldamise ja ikonostaasi konserveerimisel korrastamise eest. MTÜ vanausuliste kogudus: Varnja vanausuliste kiriku ja selle inventari heaperemeheliku Tartu Mänguasjamuuseum: Tartus Lutsu 2 säilitamise, restaureerimisvõimaluste otsimise ja hea asuva hoone restaureerimise ja kasutuselevõtu ning hea koostöö eest koostöö eest Tõnis Kaasik: Saka mõisa peahoone restaureeri- Kaido Kepp: Tartu Mänguasjamuuseumi teatri- mise, hoidmise ja hooldamise eest maja ja Tartu vanalinna muinsuskaitseala ning selle kaitse- Tiina Annus: Kõltsu mõisa peahoone taastamise vööndi hoonete restaureerimisprojektide kõrgetasemelise ja restaureerimise eest koostamise eest Ave Kitsel: mõisa kärnerimaja säästliku Üllar Juhanson: Tartu Mänguasjamuuseumi hooldamise ja restaureerimise eest teatrimaja kõrgetasemelise restaureerimise eest Vesa-Antti Lappalainen: Pidula mõisakomp- Piret Rammo: Tänuväärse tegevuse eest kultuuri- leksi eeskujuliku hooldamise ja arendamise eest pärandi hoidmisel ja Järvamaa mõisakoolide restauree- Külli Kuldkepp: Kärstna mõisa kabeli konser- rimise eestvedamisel ning Laupa mõisa restaureerimise veerimistööde organiseerimise ja mälestiste ümbruse korraldamisel pideva korrashoidmise eest Jaan Jõgi: mõisa valitsejamaja muinsuskait- Rapla vallavalitsus: Rapla valla perspektiivi- se eritingimuste ja Laupa mõisa peahoone restaureerimis- tundega ning kultuurimälestisi arvestava üldplaneeringu projekti koostamise ning muinsuskaitselise järelevalve koostamise eest teostamise eest Haapsalu linnavalitsus: Haapsalu prome- Märt Käige: Kõrgetasemelise projektijuhtimise ja naadi ja kuursaali restaureerimise korraldamise eest kaasamõtlemise eest Laupa mõisa peahoone restaureeri- Monika Rogenbaum: Tänuväärse tegevuse eest mistöödel Taheva valla kultuuripärandi hooldamisel ja korrastamisel Harjumaa Muuseum: Amandus Adamsoni maja vallavalitsus: Vastseliina restaureerimise korraldamise eest linnuse restaureerimistööde korraldamise eest Allan Strus: Amandus Adamsoni majamuuseu- vallavalitsus: Tänuväärse tegevuse mi restaureerimisprojekti kõrgetasemelise koostamise ja eest arheoloogiamälestiste hooldamisel ja korrastamisel eeskujuliku muinsuskaitselise järelevalve eest Aime Pärna: Tartu ajalooliste kalmistute sihikindla Jaak Reinula: Viljandis Tartu 4a asuva büroo- hooldamise ja hoidmise eest hoone ja Mart Saare majamuuseumi muinsuskaitse eri- Vello Väinsalu: Avariilises seisus Esku kabeli tingimuste ja restaureerimisprojekti eeskujuliku koosta- katuse restaureerimise korraldamise ja omavahendite mise eest kasutamise eest Valeri Volkov: Rapla kivisilla restaureerimispro- Külli Erikson: Panuse eest orelite mälestiseks jekti kõrgetasemelise koostamise eest tunnistamise dokumentatsiooni ettevalmistamisel, samuti Tanel Kaur: Maarja-Magdaleena kiriku katuse pikaajalise koostöö eest õigeusu kirikute inventari kaitse- väga heal tasemel restaureerimise eest kohustuse teatiste ja eksperdihinnangute koostamisel Aet Maasik: Kõue-Triigi mõisa peahoone siseku- Merle Vaidem: Tänuväärse töö eest Olustvere junduse põhiprojekti kõrgetasemelise koostamise eest mõisa pargi hooldamisel ja korrastamisel Rünno Vissak: Arheoloogilise järelevalve kõrge- Mart Soon: Tänuväärse tegevuse eest kultuuri- tasemelise teostamise ning sihikindla tegevuse eest Pärnu väärtuslikust leiust teavitamisel ja hävitamisest päästmisel linnakindlustuste uurimisel ja säilimise tagamisel (allegooriline puitfiguur „Ahastav neitsi”) Arne Maripuu ja tema meeskond: Kõrge- Kuno Kübarsepp: Tänuväärse tegevuse eest tasemelise töö eest Angla tuulikute restaureerimisel ja kultuuriväärtuslikust leiust teavitamisel ( 12. saj

116 preemiad / ringvaade matmispaik) Kaarle Kumer: Operatiivse ja tulemusliku te- Ülar Tooming: Koostöö eest kultuuripärandi gutsemise eest kunstiteose lõhkumise juhtumi ning var- säilitamisel (Kukruse 12. saj matmispaik) guse juhtumi lahendamisel (skulptuur „Naine ankruga” Enar Viljamaa: Tänuväärse tegevuse eest Viljandi kalmistul) Vanaküla kalmistu säilitamisel ja muinsuskaitseseaduse Raul Kurg: Tänuväärse tegevuse eest kultuuripä- eeskujulikul täitmisel randi hoidmisel ja säilitamisel Rebala muinsuskaitsealal Loniida Bergmann: Tänuväärse tegevuse eest Külli Must: Tänuväärse tegevuse eest Alatskivi Võisiku mõisa kalmistu ja kabeli järjepideval hooldamisel mõisa peahoone ja pargi restaureerimistööde korraldami- ja hea käekäigu eest seismisel ning vabatahtliku giiditöö sel tegemise eest Võisiku mõisakompleksi ja selle ajaloo Ilmar Kõverik: Tänuväärse tegevuse eest kul- tutvustamisel tuuripärandi hoidmisel ja hooldamisel, järjekindla võitluse Rain Jano: Võhma küla mälestiste ja kultuuriväär- eest autentse keskkonna säilitamiseks ning hea koostöö tuslike objektide korrastamise ning looduses tähistamise eest eest

TALLINNA KULTUURIVÄÄRTUSTE AMETI RESTAUREERIMISPREEMIAD

Tallinna Kultuuriväärtuste Amet jätkas iga-aastast tra- Lisaks eraomanike majadele ennistati eelmisel aastal ter- ditsiooni ja premeeris parimate aasta jooksul restaureeri- ve rida olulise tähendusega mälestisi, mis kuuluvad linna- tud majade omanikke, arhitekte ja ehitajaid. Varasemate le või riigile ja mille puhul tänati häid koostööpartnereid: aastatega võrreldes oli tervikuna restaureeritud maju – vanausuliste palvela Kibuvitsa 6 restaureerimine vähem, sest töid tehakse pigem jupikaupa ja mitme aasta (Tallinna Vanausuliste Kogudus, Niina Mäger, vältel. Siiski valiti välja neli preemiasaajat, seitse otsus- OÜ Kuukaar) tati märkida ära linnavalitsuse tänukirjaga. Preemiafond – Kiek in de Köki suurtükitorni restaureerimine ja 6000 eurot jagunes arhitektuurimälestiste ja miljööalade bastionikäikude võrra laiendatud linnamuuseumi majade vahel. Restaureerimispreemiaid on jagatud juba filiaali avamine (OÜ H.Uuetalu, OÜ Leonardo alates 2003. aastast. Disain, Männi Disaini OÜ, OÜ Tarrest Ehitus) – Glehni lossi vaatetorni ennistamine (Tallinna Parim restaureeritud interjöör Tehnikaülikool, OÜ Tarve, AS Ehitusfirma Rand ja Tallinna vanalinna muinsuskaitsealal: Tuulberg, 1Partner Ehitus OÜ) Vene 16, tellija Rooma Katoliku Kiriku Tallinna Peeter- – Munkadetaguse ja Hellemani torni ning nende- Pauli Kogudus ja tööde teostaja OÜ Vana Tallinn vahelise kaitsekäigu restaureerimine ning linna- Parim restaureeritud hoone Tallinna rahvale avamine (OÜ T-Linnaprojekt) vanalinna muinsuskaitsealal: Toom-Kooli 1, tellija OÜ Toomkooli Invest, restaureerimisarhitekt Kalju Palo ja sisearhitekt Ville Lausmäe Parimad restaureeritud majad miljööaladel: Õie 17 Nõmmel (omanikud Tõnu Hinno ja Aldur Parts) ja Õle 43 Pelgulinnas (Taavi Leis) Tänukiri stiilse värvilahenduse eest: korrastatud fassaadidega stalinistlikud kortermajad Videviku 19/21 Uues Maailmas (korteriühistu Videviku 19/21, värvilahenduse autor Epp Ilveste) ja J. Pärna 3 Torupilli asumis (korteriühistu J. Pärna 3, projekti autor Põldme Arhitektuur OÜ) Tänukiri stiilitundliku ja muinsus- kaitse nõuetele vastava restaureerimise eest: Narva mnt 81 endine Pfaffi suvemõisa häärber, praegune Kaitseliidu Tallinna maleva staabihoone (Kaitseliidu Tallinna malev, AB Katrin Etverk OÜ, Facio Ehituse AS) Pidula mõis Saaremaal. Foto Tõnu Sepp

117 Leele Välja XX sajandi arhitektuur / ringvaade

Programm Eesti XX sajandi väärtusliku arhitektuuri kaardistamine ja analüüs

Nimetatud programmi ellukutsumise põhjused said laie- vm tõttu on väga küsitav, tellitakse dokumenteeri- malt ilmsiks Sakala keskuse lammutamisega. See kahet- mine, mis jäädvustab objekti tuleviku tarbeks vä- susväärne protsess tõi selgelt ilmsiks meie arhitektuuri- hemalt tema praeguses seisundis. Tänaseks on lae- pärandi kaitsmise juhuslikkuse ja riikliku kaitse all olevate kunud juba sadakond eksperdihinnangut ja doku- objektide nimekirja vähese representatiivsuse Eesti arhi- mentatsiooni, nende hulgas on nii üksikobjekte kui tektuuriloo seisukohalt. Et viimaste kümnendite arengud ka suuremaid komplekse. on enam rõhunud selgelt adutavatele ja (rahas) mõõdeta- vatele väärtustele ning kiiretele arengutele, on see tähen- Esimesed järeldused danud õige paljude objektide kadu. Ehkki ehitiste säilimist Ekspertkomisjon on jõudnud üle vaadata üle poole mater- garanteerida on õige keeruline – ei saa ju iga objekti juur- jalist. Selle põhjal võib kõhklusteta öelda, et kogu projekt de mehitatud valvet tekitada – võimaldab see ometi neid on ennast õigustanud: kaardistatud on palju väärtuslikke fikseerida, teadvustada, dokumenteerida ja olulisemaid objekte ja nende hulgas ka tõelisi pärleid, mis kindlasti objekte ka kaitsta. Projekti esimene etapp algas aastal väärivad kohta meie arhitektuuriloos. 2008 ja tähendas oluliste XX sajandi objektide esmast Ekspertkomisjoni töös on ilmnenud ka probleeme fikseerimist maakondade kaupa. ja täiendavate tegevuste vajadust. Oluliseks faktoriks 2009. aastaga sai ring peale kõigile Eesti maakon- on saanud aeg: nii mõnigi maakondlikes töödes esitatud dadele ja linnadele, mille tulemusena kogunes 19 tööd objekt on praeguseks lammutatud või tundmatuseni (lisaks maakondadele said eraldi käsitluse Tallinn kahes ümber ehitatud. Valides välja esimeses järjekorras töös- osas, Tartu ja Pärnu). Samal aastal õnnestus leida Euroopa se minevaid objekte, saigi üheks oluliseks kriteeriumiks Sotsiaalfondi rahastus jätkuprojektiks, mis keskendub ohustatus: püüd vähemalt jäädvustada hooneid, mida kogutud materjali läbitöötamisele ja edasiste sammude homme enam ei pruugi olla. Teine suurem probleem on ettevalmistamisele. Jätkuprojekti (2010–2013) täidevii- valdkondlike uuringute puudumine: paljude hooneliikide jaks valis Kultuuriministeerium Eesti Kunstiakadeemia parimate näidete riiklikku kaitse alla valimiseks peaks muinsuskaitse- ja restaureerimise osakonna. Töö toimub olema olemas nende esinduslik ülevaade koos põhjendus- koostöös Muinsuskaitseametiga. tega. Seda lünka õnnestub ehk programmi raames pisut vähendada. Komisjoni töös on ilmsiks saanud ka maa- Jätkuprojekti olulisemad tegevused: kondlike tööde ebaühtlus. Seda kompenseeritakse prog- 1. Maakondlike tööde tutvustamine kohalikele: selleks rammi valitud objektide nimekirja jooksva täiendamisega. korraldab Muinsuskaitseamet igas maakonnas info- Komisjoni töös on üles kerkinud ka terve rida üsna päeva, kus tegija(d) tutvustavad olulisemaid ette- komplitseeritud probleeme, mille lahendamisel jäävad panekuid ja markantsemaid leide, mida töö käigus selle programmi käed lühikeseks. Mõned markantsemad leida õnnestus. 2010. aastal toimus 4 infopäeva: neist: Harjumaal, Pärnumaal, Valgamaal ja Tartumaal. 1. Õigeusu kirikute ja nende ansamblite kaitse temaati- 2. Kogu programmiga seotud informatsiooni kättesaa- ka. Kui vanematest kirikutest on enamik kaitse all, davaks tegemine internetis. Selleks on Muinsuskait- siis 19. sajandi teisel poolel sageli tüüpprojektide seameti koduleheküljel riiklikus kultuurimälestise järgi ehitatud kirikute osas on valik äärmiselt juhus- registris omaette alajaotus, kust leiab nii seni valmi- lik. Sama kehtib ka kõrvalhoonete kohta. Selle süs- nud maakondlikud tööd ning kuhu riputatakse edas- teemi korrastamiseks vajalik töö jääb aga suurelt pidi üles valmivad ekspertiisid ja dokumentatsioonid. osalt välja XX sajandi programmi piirdaatumitest 3. Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse- ja restau- (1870–1992) ja on ilmselgelt ka mastaapsem kui reerimisosakonna juurde moodustati ekspertkomisjon selle programmi vahendid võimaldavad. ülesandega selekteerida maakondlikest töödest välja 2. Vanausuliste külad. Peipsiäärsete vanausuliste arhi- olulisemad objektid, mis suunatakse edasi ekspertiisi tektuuripärand on praegu sisuliselt kaitsmata: re- tegemiseks või dokumenteerimiseks. gioonis puuduvad üksikmälestised, moodustatud on 4. Ekspertiiside ja dokumenteerimiste läbiviimine. küll esimesed miljööalad, kuid seda ilma kaitse- ja Objektidele, mis ekspertkomisjoni arvates väärivad kasutustingimusteta, mis võimaldaksid ehitustege- kaitset, tellitakse eksperdihinnang. Neile väärtuslike- vust reaalselt suunata. Üks võimalik arengustsenaa- le objektidele, mille säilimine nende asukoha, seisundi rium on moodustada muinsuskaitseala kõige

118 ringvaade / XX sajandi arhitektuur Leele Välja

paremini säilinud külla. Siin on takistuseks kaks et nende hulgas peaks olema ka vähemalt üks kihel- asjaolu: esmalt raskused selle ühe ja parima välja- konnakeskus, üks stalinistlik linnakeskus, miks mitte selgitamisel ning teisalt on selle kultuuri ja miljöö ka ajalooline vabrikuasula, vanausuliste tänavküla, oluliseks kandjaks piirkonna terviklikkus ja homo- kolhoosikeskus jne. Ilmselt täiuslikku läbilõiget Eesti geensus, mis ühe küla eristamisega kindlasti ei võida. asulatüüpidest meil saada ei õnnestu, teatud esinda- Teine võimalus on Peipsiveere rahvuspargi moodus- tus aga küll. Samas on seegi selgelt mastaapsem ja tamine, mis hõlmaks mõned senised kaitsealad ja laiapõhjalisem ettevõtmine kui käimasolev programm, aitaks säilida nii loodus- kui ka kultuuriväärtustel. eeldades muuhulgas ka poliitilist tahet ja erialast See eeldab küll mitme maakonna koostööd, kuid on konsensust. sisulise toimimise aspektist kindlasti perspektiivikam Suurim töö arhitektuuripärandi kaitsel seisab aga lähenemine. ees: kuidas viia arusaam ehitiste väärtustest inimesteni, 3. Ida-Virumaa stalinistlikud linnad. Ida-Virumaa rohke kelle otsustest nende saatus sõltub? Programmi edasistes stalinistlik pärand vajaks tingimata enamat doku- väljundites ongi kavas suunata senisest enam tähelepanu menteerimist ja pakuks oma arhitektuurse eksooti- avalikkusele. Lisaks maakondlikele infopäevadele tähen- kaga teatud turismipotentsiaali. See eeldaks mas- dab see näituseid, artikleid, konverentse. Kohalik huvi taapset dokumenteerimisprogrammi ja sellele järgne- ja teadvustamine on parim kaitse mistahes objektile ja vat meediaväljundit, mis võimaldaks huvilistel need sageli ongi paljud hooned olulised eelkõige kohaliku kul- paigad ka avastada. tuurikonteksti ja asulamiljöö aspektist. Kui seda kohapeal 4. Muinsuskaitsealad. Praegused 12 muinsuskaitseala üldse ei aduta, siis kas pole see koht lihtsalt neid objekte ei anna läbilõiget Eesti erinevatest asulatüüpidest. väärt? XX sajandi programmi ekspertkomisjon on leidnud,

(1) (3)

(2) (4)

(1) Peipsi vanausuliste külad on lisaks kohaliku kultuuriidentiteedi kandmisele väärtuslikud ka arhitektuuriloos asulatüübi ja rohke vernaku- laarse tellishistoritsismi poolest. Praeguse seisuga on sealsed väärtused juhuse hooleks jäetud – kohalikul tasandil puuduvad nii kompetents kui sageli ka tahtmine arenguid säästlikkuse suunas tüürida. Kalda tänav Raja külas. Foto Tõnis Padu (2) Mõisaküla raudteevabriku tööliste elamud pakuvad ehedat sissevaadet sajanditagusesse miljöösse. Kahjuks on see suhteliselt elujõuetu piirkond, kus tuleb leppida museaalse miljöö kiire dokumenteerimisega ja edasi jälgida vaid vaikset hääbumist. Esimese maja müüs omavalitsus juba ehitusmaterjaliks... Foto Epp Lankots (3) Aastaid tühja ja rüüstatuna seisnud linakaupmees Puki häärber Hallistes on originaalitruult taastatud ilma muinsuskaitse sekku- miseta – näide sellest, et soovi korral on kõik võimalik, jätkuks vaid taipamist ja tahtmist. Foto Epp Lankots (4) Suvilaarhitektuur oma mas- silise levikuga moodustab vägagi olulise peatüki Eesti arhitektuuriloos, kuid on seni täiesti kaitse ja tähelepanuta jäänud. Ka siin tiksub aeg: esimesed sobimatud ümberehitused on jõudnud juba ka kaugematesse piirkondadesse, millel selgelt puudub nõudmine muutuda aastaring- seteks elupiirkondadeks. Suvilapiirkond Võsul. Foto Leele Välja

119 Riina Hiob muinuskaitseameti arhiiv / ringvaade

Muinsuskaitseameti arhiivi peidus pool

2010. aasta 31. detsembri seisuga oli Muinsuskaitseameti jali hulk aina kasvas ja ununes see, kust täpselt üks või arhiivis hoiul 30 677 säilikut, lisaks 43 001 fotonegatiivide teine dokument pärit on, mis joonised need on või kes komplekti. Kõik nõuetekohaselt arhiveeritud ja hoidlaruu- teab, mis fotodega tegemist on. mides riiulitele karpidesse-mappidesse paigutatult ajaloo Vastuseta on jäänud küsimus, kes ja millal kogus tarbeks talletatud. Andmed säilikute kohta on infoajastule kokku ja miks jäi Uue tänava keldrisse kastidesse seisma sobivalt kergesti leitavad oma töölaua tagant lahkumata, osa Teadusliku Restaureerimise Töökoja (TRT), Vabariik- piisab, kui sisestada märksõna Rahvusarhiivi infosüsteemi liku Restaureerimisvalitsuse, Vabariikliku Arhitektuurimä- AIS1 ja viide säiliku asukoha kohta ilmub arvutiekraanile. lestiste Kaitse Inspektsiooni, Kultuurimälestiste Riikliku Muinsuskaitseameti arhiivi valdusesse on aga kogu- Projekteerimise Instituudi jt asutuste dokumentidest, kui nenud suur hulk väärtuslikku materjali, mis ei ole ava- osa samalaadseid dokumente on üle antud Riigiarhiivile. likkusele kättesaadav ja millest ei ole senini olnud täit Dokumentide olulisusest sai aimu alles pärast seda, kui ülevaadet arhiivi töötajatelgi. 2010. a suvel võisime lõpuks arhiivikorrastusfirma andis üle säilikute nimistu. Sealt öelda, et kõik seni kastides, kottides ja virnades seisnud leiame kirjavahetust muinsuskaitse üldküsimustes paberid, mis Uus tänav 18 keldrist ja Pikk tänav 2 nel- 1944. aastast 1993. aastani, kirjavahetust Tallinna vana- jandalt korruselt arhiivi toodi, on sorteeritud. Sellel, miks linna regenereerimise kohta 1970–1991, kodanike ja Muinsuskaitseameti 17 tegutsemisaasta jooksul ei ole asutuste avaldusi ja ettepanekud arhitektuurimälestiste suudetud neid materjale arhiveerida, on mitmeid põhju- kohta 1950–1992, kirjavahetust kõrtsihoonete küsimus- seid. Peamiseks põhjuseks kindlasti see, et pikka aega tes, TRT restaureerimise nõukogu protokolle jne. oli arhiivile ette nähtud ainult üks ametikoht. Harvad ei ole juhud, kui tuleb näiteks arhitekt A ja Kuidas niisugune nn varjatud fond üldse tekkis ja ütleb, et nägi kunagi aastaid tagasi arhitekti B laual firmas mida see sisaldab? C vana kausta, kus olid sees Tallinna vanalinna uste fotod. 1994. aasta juunis kirjutab EV Kultuuri- ja Haridus- Kas see kaust ei ole teile jõudnud? Veidi sorteerimist arhi- ministeeriumi kantsler Veiko Jürisson Riigi Arhiiviameti veerimata materjalide kapis ja kaust on leitud. Selgub, et peadirektorile: „Kultuuri- ja Haridusministeerium on seal ei ole sees mitte üksi uste fotod, vaid ka 1934. a koos- seisukohal, et kogu kultuurimälestiste kohta käiv doku- tatud nimekiri Tartus arhiivis asuvatest Tallinna vanalinna mentatsioon peab olema koondatud ühte kesksesse arhiivi, 1834.–1879. a projektidest. mille tööd korraldab ja juhib riiklik muinsuskaitseamet.”2 Arhitektuurimuuseumist otsiti taga Olev Printsi Sama aasta novembris annab Eesti Riigiarhiiv dokumen- 1960. aastatest pärit käsikirjalisi materjale Tartu Jaani tide deponeerimise aktiga Muinsuskaitseametile üle RASi kiriku sondaažide kohta. Selgus, et otsitud materjalid on „Eesti Ehitusmälestised” arhiivi, kuhu on kogutud Eesti hoopis Muinsuskaitseameti arhiivis ja seisavad arhiveeri- arhitektuuripärandi uurimist ja projekteerimist puudutav mata. Kuidas ja kelle käest jõudsid arhiivi vanavarakoguja dokumentatsioon alates 1950. aastast. Muinsuskaitse- ja pärimusmuusiku August Pulsti 1921. a Ruhnu saarel ameti arhiiv jätkab säilikute nummerdamist sealt, kus see tehtud joonistused? Miks on meie arhiivis mapp 19. saj ja on pooleli jäänud. 20. saj alguse väikelinnade elamute originaalplaanidega? Seda, et Muinsuskaitseameti arhiiv on selletaolise Need on ainult mõned näited dokumentide kohta, mis materjali jaoks kõige õigem koht, arvasid ka paljud tolle- ootavad järge, et leida oma paik arhiivisüsteemis. aegsed ehitusmälestiste restaureerimise, uurimise ja pro- 2011. a on plaanis arhiveerida ja koostada teatmestu jekteerimisega seotud spetsialistid. Nii kogunes aastate Muinsuskaitseameti arhiivis olevatest ülesmõõtmisjoonis- jooksul suur hulk materjali, mille andsid arhiivi üksikisi- te algistest vatmanil, mis lisaks sellele, et kannavad infot kud ja mille kohta puudusid üleandmis- ja arvestusdoku- mälestise kohta, on ka ise muutunud omaette väärtuseks, mendid. Üle 30 aasta arhivaari ametit pidanud Koidula iseloomustades aega, kui joonis jõudis paberile inimkäe ja Ahveldti meenutuste kohaselt toodi dokumendid kohale tušisule, mitte arvutiprogrammi abil. sõnadega, et võtke hoiule, muidu oleks prügimäele viidud. Oleme oma valduses olevad arhivaalid vaadanud Harvad ei olnud ka juhud, kui lauanurgale ilmusid kaus- üle ka selle pilguga, kas Muinsuskaitseameti arhiivis on tad, mille kohta ei saadudki teada, kes nad tõi. võimalik arvestada kõigi teabekandjate eripäraga. Kas Muinsuskaitseameti arhiivist sai kindel koht ja varju- on võimalik tagada säilitamiseks vajalikud tingimused ja paik, kuhu anti üle kõik, millel oli üleandja silmis vähegi juurdepääs neil olevale informatsioonile? 2010. aastal seost muinsuskaitsega. Säilikuteks vormistamata mater- andsime üle 63 filmikarpi ja 13 videokassetti Eesti Filmi-

120 ringvaade / muinuskaitseameti arhiiv Riina Hiob

arhiivile, kus on nende jaoks kindlasti õigem koht. 2011. a 1 http://ais.ra.ee 2 plaanime võimalusel üle anda ka Kalju Pärtna kultuurimä- Eesti Vabariigi Kultuuri- ja Haridusministeeriumi kantsleri kiri Riigi Arhiiviameti peadirektorile 21.06.1994. Muinsuskaitseameti arhiiv, lestiste fotogramm-meetriliste mõõdistamiste klaasnega- nr 1–3/1055 (kirja koopia toimikus: RAS Eesti Ehitusmälestised arhiivi tiivide kogu. üleandmine Riigiarhiivile ja Muinsuskaitseametile). 3 Seni viimaseks leiuks arhiivi peidus poolelt oli suvel Tallinna Linnaarhiiv, f 149 n 5 s 2662. 4 Fr. Tuglas. Noorusmälestused. Esimene välisreis: pagulasmälestusi kolimise käigus riiuli alt välja tulnud tolmunud ja keskelt Prantsusmaalt ja Itaaliast 1909–1910. Tallinn, Eesti Päevaleht, pooleks rebenenud umbes 2 m rull Friedrich Eurichi Akadeemia, 2011, lk 7. Tallinna linna plaaniga 1879. aastast. „Plan von den Strassen und Publiken Plätzen der Gouv: Stadt Reval” kaardi vastu tundis huvi Tallinna Linnamuuseum, aga kahjuks ei olnud neil võimalik restaureerimise eest maks- ta. Ja hea meel on selle üle, et ajalooline linnaplaan leidis endale koha Tallinna Linnaarhiivi kaardikogus.3 Tsiteerides Tuglast: „Inimlik mälu pole küll kes teab kui usaldatav allikas: ta on kapriisne, säilitades vahel tüh- ja-tähja ning kaotades kõige olulisemagi aegade jooksul,”4 loodame, et Muinsuskaitseameti arhiiv jõuab peagi nii kaugele, et info kogu meie valduses oleva dokumentaalse kultuuripärandi kohta jõuab andmebaasidesse ja saab talletatud nii ajas kui ruumis.

(1) (2)

(3)

(1) Tartu Jaani kiriku põhja kõrgseina piilari sondaaži ülesjoonistus. Olev Prints, 1953 (2) Noodaparandaja. August Pulsti joonistus, Ruhnu, 1921 (3) Jekaterina Ivanova väikeelamu projekt, Kuressaare, 1889

121 Maili Roio ringvaade / Projekt SHIPWHER

Projekt SHIPWHER

2010. aasta kevadel käivitus Muinsuskaitseameti eest- koondatakse arhiivides peituvad materjalid laevahukkude vedamisel rahvusvaheline projekt Laevavrakid: digitali- ning allveearheoloogiliste välitööde andmed leitud laeva- seerimine ja avatud ligipääs mereajalooallikatele ehk vrakkide kohta. Samuti lisatakse objektide juurde viited SHIPWHER, mis sai toetust Euroopa Liidust Euroopa juba olemasolevatele internetipõhistele andmebaasidele, Regionaalarengu Fondi kaudu ning kestab kolm aastat nagu Muinsuskaitseameti hallatav kultuurimälestiste (Vt ka: www.muinas.ee/shipwher). Projekti koostööpart- riiklik register (http://register.muinas.ee), Rahvusarhiivi nerid on Muinsuskaitseamet, Rahvusarhiiv, Eesti Mere- SAAGA (www.ra.ee/dgs/explorer.php) ning Rootsi regis- muuseum ja Rootsi Rahvuslik Meremuuseum. ter (www.fornsok.se). Seega tehakse laiemale üldsusele Laevavrakid on rahvusvaheline kultuuripärand kõige ühe teema kohta kättesaadavaks ning lihtsalt leitavaks otsesemas ja laiemas tähenduses. Ühe laeva ajalooga ala- mitmekülgne informatsioon, mida edaspidi saavad ka- tes ehitamisest kuni hukuni on tavapäraselt seotud mitu sutada merepärandi uurijad, arendajad, sukeldujad ning riiki. Nii võib üks Hollandis ehitatud Rootsi lipu all sõitev üldse kõik, kes huvituvad merenduse ajaloost. alus vedada Venemaale kuuluvat lasti ning uppuda Eesti vetes. Sajandeid hiljem, kui laevavrakk leitakse, tuleb selle Tegevused identifitseerimisel lisaks allveearheoloogilistele töödele Lisaks andmebaasi loomisele ja täitmisele toimuvad nii teostada uuringuid mitmetes arhiivides ka väljaspool Eestis kui ka Rootsis ühised välitööd ning korraldatakse Eestit. Arhiivimaterjalid ja uppunud laevad on allikad, infopäevi, mis on mõeldud ennekõike hobisukeldujatele, mis täiendavad üksteist ning annavad olulist teavet ajaloo- ent oodatud on teisedki huvilised. Projekti raames toimu- sündmuste kohta. Nende allikate otsimisel ja tõlgendami- vast saab jooksvalt teada meie Facebooki lehelt, uurimis- sel tuleb kasutada mitmete spetsialistide abi, kes antud tulemuste kohta koostatakse raamat ning kogu protsessi projektis teevad tihedat koostööd. jääb meenutama film. Projekti lõpetab 2013. aastal Rootsis toimuv konverents. Projekti eesmärgid SHIPWHER’i projekti raames luuakse Eesti kultuuri- mälestiste riikliku registri juurde uus andmebaas, kuhu

(1)

(1) Muinsuskaitseameti välitööde üheks olulisemaks etapiks on uuringud külgvaate sonariga ja allveeroboti ehk ROV-iga. Sonariga toimuvad otsimis- ja dokumenteerimistööd, ROV-iga saab filmida ja objekti täpsemalt üle vaadata. Pildil projektijuht Marii Asmer VideoRay allveerobotit katsetamas. Foto Maili Roio

122 villem raam 100 / ringvaade Juhan Kilumets

VILLEM RAAM 100

30. mail 2010 möödus 100 aastat kunstiteadlase ja rid Peeter Säre ja Juhan Kilumets). Mitmest tuhandest muinsuskaitsja, paljude tänaste tegijate kolleegi, õpetaja negatiivist valitud poolsada ülesvõtet avavad Villem Raami ja eeskuju Villem Raami sünnist. elutöö üht olulist, kuid seni pisut varju jäänud tahku – Kolmepäevane juubeliürituste programm avati pildistamist. Näitusefotode negatiivid pärinevad Tartu 28. mail Kuressaare linnuse kapiitlisaalis konverentsiga Ülikooli kunstiajaloolisest fotokogust, Villem Raami isiku- „Villem Raam 100”. Keskaja kunstile ja Villem Raamile fondist Rahvusraamatukogus ja Muinsuskaitseameti pühendatud ettekannetega esinesid Jaan Tamm, Villem arhiivist. Näituse valik algab eksootilise Petserimaa Raam 100 – fragmentaarium; Kaur Alttoa, Vikkel- buketiga 1930. aastate lõpust, järgnevad tööd kodumaale sambake; Knut Drake, Durchgang oder Prozession?; naasmise aastast 1956 kuni 1980. aastateni. Rohkem Anu Mänd, Tallinna Niguliste ja Püha Vaimu kiriku tähelepanu on näitusel pälvinud Villem Raami suured peaaltari pildikeelest; Merike Kurisoo, Keskaegsete armastused Pirita ja Padise kloostrid ning Saare-Lääne ristimiskivide kasutamisest luterlikul Saaremaal kirikud, oma koht on ka „hetkearmumistel” ning lihtsalt 16.–17. sajandil; Boris Dubovik, Villem Raamiga võluvatel hetkedel. Kindlasti mitte pole Villem Raami Pühalepa kirikus – meenutus. Koos autori mälestustest fotopärand pelgalt korralike ja ilusate piltide kogu, vaid kantud sissejuhatusega vaadati Andres Söödi filmi moodustab omaette peatüki meie arhitektuuriajaloo pä- „Mälu” (Tallinnfilm 1984). randis. Külluses on peatatud hetki seisudest, mis tänaseks Teine päev oli pühendatud Saaremaa kirikutele. on muutunud, või objektidest, mis sootuks kadunud. Kurssaare Laurentiuse kiriku viimaste aastate interjööri Näituse avamisel esitleti Baltic Journal of Art restaureerimistöid tutvustas konservaator Eva Mölder, History erinumbrit „Villem Raam 100” (toimetaja Anneli Villem Raami seoseid objektiga meenutas Juhan Randla). Eesti keskaja kunsti ja arhitektuuri käsitlevate Kilumets. Püha kiriku ehitusajaloolistest uuringutest ja artiklite kõrval leiab kogumikust ka olulisi lisandusi Villem konserveerimisest rääkisid kunstiajaloolane Kaire Tooming Raami pärandi tutvustamise ja mõtestamise loole. Samas ja Eva Mölder. Valjala kiriku maalingute uuringuid ja sei- kuulutati välja Eesti Rahvuskultuuri Fondi ja Eesti sukorda valgustasid konservaator Hilkka Hiiop ja kunsti- Muinsuskaitse Seltsi väljaantava Villem Raami preemia ajaloolane Anneli Randla. Ringsõidu lõpetas arheoloog kolmas laureaat – kunstiajaloolane Anu Mänd. Preemia Villu Kadakas ehitusloolise ekskursiooniga Pöide kirikus. varasemad laureaadid on Kaur Alttoa (2000) ja Kersti 30. mail avati Niguliste kirikus fotonäitus „Raami pildid. Markus (2005). Villem Raam fotograafina” (kujundaja Liina Siib, kuraato-

(1)

(1) Villem Raam linnamüüri konserveerimistöid fotofikseerimas. Foto Rein Zobel, 1959. Muinsuskaitseameti arhiiv.

123 BORIS DUBOVIK rasmus kangropool 80 / ringvaade

RASMUS KANGROPOOL 80

Rasmus Kangropool oli unikaalne isiksus, kes oli ühtviisi linnast huvitatud uurijaid võrdselt, olgu nad algajad või hea ametnik ja teaduslik uurija. 1958. aastal sai ta vast- juba kogenud. Kui ma alles alustasin vanalinna keskaeg- loodud Tallinna Arhitektuuri Mälestusmärkide Kaitse sete elamute uurimist, oli just Kangropool üks suure- Inspektsiooni juhiks ning juhtis pealinna muinsuskaitset matest suunajatest, kes abistas ja mõtles kaasa, millised 40 aastat – kuni 1998. aastani. Väga paljud Tallinna aspektid aitaksid paremini aru saada, kuidas neid maju vanalinna restaureerimisprogrammid said teoks tänu ehitati ja kasutati. tema algatusele ja initsiatiivile. Üks suurematest restau- 27. detsembril 2010 möödus 80 aastat Rasmus reerimisobjektidest oli Niguliste kirik, mille ehituse ajalu- Kangropooli sünnist. Sel puhul korraldas Tallinna Kultuuri- gu uuris põhjalikult Kangropooli abikaasa Mai Lumiste. väärtuste Amet raekojas mälestusseminari, kus meenutati Teised suuremad projektid oli linnamüüri ja selle tornide tema aega Tallinna muinsuskaitses ja peeti ettekandeid restaureerimine ning muidugi vanalinna üks tähtsamaid erinevatel vanalinnaga seotud teemadel, n-ö jätkates objekte – raekoda. Rasmus Kangropool mitte ainult ei Kangropooli uurijatööd. Raimo Pullat, Jüri Kuuskemaa kooskõlastanud projekte, vaid pühendas oma elu nende ja Pille Turovski meenutasid teda kolleegi ja sõbrana; objektide uurimisele ning jõudis publitseerida ka raama- Kalmer Mäeorg rääkis Rasmus Kangropooli fondist, mis tud Niguliste kiriku ja raekoja kohta. on hoiul Tallinna Linnaarhiivis; Anton Pärn Tallinna ühest Kangropoolil oli väga suur huvi mitte ainult selle vanemast hoonetüübist (steinwerk-kem(e)nate), Anneli vastu, kuidas üks või teine arhitektuurne objekt ehitati, Randla dominiiklaste kloostrist ning ürituse võttis kokku vaid ka selle vastu, kes ehitas ja millal. Elu lõpuni tege- allakirjutanu ettekanne Tallinna muinsuskaitse viimase les ta käsitööliste andmebaasi koostamisega, mis toetus 10 aasta tegevussuundadest. Linnaarhiivi andmetele kiviraiduritele, puunikerdajatele jt Konverents oli väike panus Rasmus Kangropooli elu meistritele erinevatel objektidel tasutud summade kohta. ja tegevuse mälestamiseks. Väga põnev oli vaadata Filmi- Linna ajalugu muutub elavaks, kui lisaks hoone ehitamise arhiivi ja ETV arhiivi vanu filmilõike, kus Kangropool rää- aastale on teada ka, mis aastal tasuti ühele või teisele kis vanalinnast. Nende nägemine tekitas tunde, et homme meistrile näiteks 200 marka raidpiilarite valmistamise avaneb Raekoja plats 12 maja uks, Rasmus astub sisse ja eest. me jätkame vestlusi vanalinna ajaloost. Selle kõige kõrval tahan rõhutada Rasmus Kangropooli inimlikkust ja oskust kohelda kõiki vana-

Rasmus Kangropool pärast Valgetähe medaliga autasustamist oma kabinetis, 23. veebruaril 1998. Foto Olaf Multer

124 ringvaade / 2010. aasta lõputööd

2010. AASTAL KAITSTUD MUINSUSKAITSE- JA RESTAUREERIMISEALASED LÕPUTÖÖD

EESTI KUNSTIAKADEEMIA Karola Mursu: Pidula mõisa peahoone interjööri restaureerimiskontseptsioon. Juhendaja dr Anneli Randla Muinsuskaitse ja restaureerimise osakond Andres Muts: Laudise ja vahekarniiside profiilid Doktori- ja magistritööd: Kalamaja hoonetel. Juhendaja mag Maris Suits Lilian Hansar (doktoritöö): Linnast muinsus- Kadi Särgava: Miljööaladel paiknevate hoonete kaitsealaks. Linnehituslike struktuuride muutused Eesti soojapidavuse tõstmise problemaatika. Juhendaja mag väikelinnades 13.–20. sajandil. Juhendaja dots Kaia Maris Suits Lehari, konsultant mag Kaur Alttoa, eelretsensendid nele Hanson: Tallinna paneelelamute välisvii- prof Kaisa Broner-Bauer ja prof Juhan Maiste, oponent mistlus ja selle kaasajastamise problemaatika. Juhendaja prof Juhan Maiste mag Maris Suits Maria Lillepruun (magistritöö): Tallinna Issan- Liina Viil: Suur-Sadama 11 Kuressaares. Muin- da Muutmise Peakirik: eksterjöör ja interjöör. I. Zarudnõi suskaitse eritingimused ja restaureerimiskontseptsioon. ikonostaasi restaureerimine läbi aegade. Juhendaja dr Pia Juhendaja dr Anneli Randla Ehasalu, konsultant mag Kriste Sibul, retsensent mag Maria Silla: Puitmõisad Eestis. Tüpoloogia, Isabel Aaso-Zahradnikova väärtused ja kaitse. Juhendaja mag Leele Välja Virge Schmidt (magistritöö): Värv Viljandi villa- Kärt Pauklin: Söejoonistuste konserveerimine arhitektuuris – juugendvillast valge majani aastatel ning süsinikupõhised joonistusvahendid. Julie Hagen- 1900–1930. Juhendaja prof Juhan Maiste, retsensent Scwarzi, Erik Obermanni ja Eduard Wiiralti söejoonistus- mag Rita Peirumaa te konserveerimise näitel. Juhendaja Margit Pajupuu Mariette Aavik (magistritöö): Sõjajärgne individuaalelamu Nõmme miljööalal. Juhendaja mag Kunstiteaduse instituut: Riin Alatalu, retsensent dots Leele Välja Tiina-Mall Kreem (doktoritöö): Viisipäraselt Villu Kadakas (magistritöö): Stratigraafia põ- ehitatud. Luterlik kirikuehitus, -arhitektuur ja -kunst himõtted ja metoodika ehitusarheoloogias ja selle raken- Eestis Aleksander II ajal. Juhendaja prof dr Krista Kodres, damisvõimalustest Eesti vanema arhitektuuri uurimisel. eelretsensendid dr Karin Hallas-Murula ja dr Urmas Juhendaja dr Erki Russow, retsensent mag Kaur Alttoa Petti, oponent dr Karin Hallas-Murula Kristina Jõekalda (magistritöö): Eesti Bakalaureusetööd: muinsuskaitse ja võõras pärand. Muinsusteadlikkuse hAnna Schutting: Ikooni restaureerimine kujundamine 1920.–30. aastatel. Juhendaja mag Linda vene traditsioonis. Juhendaja mag Hilkka Hiiop Kaljundi, konsultant prof Mart Kalm, oponent prof Krista Lauri Vaher: Tahvelklaveri dokumenteerimine, Kodres konserveerimine ja presenteerimise kontseptsiooni välja töötamine. Juhendajad Alexander Eckert ja mag Hilkka Hiiop TARTU ÜLIKOOL Allan Talu: Saatse EAÕ kiriku vana puukiriku ikonostaasi kuninglike väravate konserveerimine ning Analüütilise keemia õppetool: ikonostaasi virtuaalne rekonstruktsioon. Juhendaja mag Maiu Varner (magistritöö): Pinnakatete roll Hilkka Hiiop tahvelmaalide stabiliseerimisel. Juhendaja dr Ivo Leito, Mihkel Lember: 19. sajandi instrumentide res- retsensent dr Kurmo Konsa taureerimine. Juhendaja mag Isabel Aaso-Zahradnikova Kille Onton: Elmar Kitse maalide „Narva pano- Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia raam kosega” ja „Fr. R. Kreutzwald ja J. Köler Võrus” rahvusliku käsitöö osakond, rahvusliku ehituse maalitehniline võrdlus ning konserveerimine-restaureeri- eriala (2009) mine. Juhendaja mag Hilkka Hiiop Egon Römer: Paabo talu mademega kaheruumi- Marika Pungas: Arheoloogiliste nahaleidude lise aida ehitus. Juhendajad mag Andres Uus, mag Priit- konserveerimine ja hoiustamine. Juhendaja mag Isabel Kalev Parts Aaso-Zahradnikova Tarmo Tammekivi: Männiku Metsatalu suitsu- saun. Juhendajad Vello Truu, mag Priit-Kalev Parts

125 2010. aasta lõputööd / ringvaade

Kristi Ristmägi: Nigula talu sauna restaureeri- tEA Šumanov: Nahast puusapõlle ERM mine. Juhendajad Dan Lukas, mag Priit-Kalev Parts C19:27ab konserveerimine. Juhendaja Ülle Vahar, Erki Markson: Kurepesa talu maakeldri renovee- retsensent Kurmo Konsa rimine. Juhendajad mag Madis Rennu, mag Priit-Kalev Anne Arus: Varane litograafia Tartu Ülikooli Parts Kunstimuuseumis. Albrecht Düreri litografeeritud Heiki Mürk: Vana-Kaurimetsa talu rehemaja joonistuste konserveerimine. Juhendajad Vilja Sillamaa, renoveerimise projekt. Juhendajad mag Joosep Metslang, Inge Kukk, retsensent Heige Peets mag Priit-Kalev Parts Maalingute osakond: Kait Kipper: Konserveerimis-restaureerimistööd Varnja ja Nina kirikus. Juhendaja Heli Tuksam, Janek TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOLI Mägi (kirjalik osa), retsensent Ene Sarap TARTU KOLLEDŽ Vesta : Laemaali konserveerimine Kiltsi mõisas. Juhendaja Heli Tuksam, retsensent Hilkka Hiiop Maastikuarhitektuuri õppetool Nele Moor: Elfriede Margarethe Kingo- Magistritööd: Espenberg’i maalide konserveerimine. Juhendaja Hilkka hElen Mihkelson: Eesti 18.–19. sajandi Hiiop, retsensent Merike Kallas regulaarpark. Pargi ja maastiku suhe. Juhendaja Sulev Nurme Mööbliosakond: Tiina Kuusepuu: Lauluväljakud Eestis ning villem Vilberg: Puurmani mõisa aaderdatud nende asukohavaliku eelistused 20.–21. sajandil. uste konserveerimine ja restaureerimine. Juhendaja Juhendajad Sulev Nurme, Ülle Kunnus Annes Hermann, retsensent Valdo Neerut Merle Ambre: R. Rathke kabinetklaveri Bakalaureusetööd: restaureerimine-konserveerimine. Juhendaja Kristjan pAula Helm: Ehitusühingu „Oma Kolle” poolt Bachmann, retsensendid Aldo Põldmäe ja Kersti Siim ehitatud elamukompleksi ajalooline, arhitektuuriline ja Kristiina Piirisild: Eesti Rahva Muuseumi kultuuriline väärtus sealsete elanike jaoks. Juhendaja kogus olevate talupojakappide konserveerimine ja Mart Hiob eksponeerimine. Juhendajad Indrek Tirrul, Kurmo Konsa Sandra Hiiesalu: Haapsalu promenaadi (kirjalik osa), retsensent Vaike Reemann kujunemine alates kuurordi tekkimisest. Juhendaja Pille Vilgota: Lakk-kilpkellade konserveerimine. Sirle Salmistu Juhendajad Arvi Tragel, Kurmo Konsa (kirjalik osa), Mikko Kuusik: Ajalooliste abihoonete analüüs retsensent Hilkka Hiiop Karlova kahe kvartali näitel. Juhendajad Mart Hiob, Taavi Laar: Luterma korpusmööbel ja Luterma Reesi Soodla puhvetkapi restaureerimine. Juhendaja Annes Hermann, Liisu Lehari: Maastikumärgid Koguva külas. retsensent Indrek Tirrul Juhendajad Nele Nutt, Kadri Tüür Veiko Kuusik: Biidermeierkummuti restauree- Kaisi Udumäe: Karlova mõisa lähiümbruse rimine. Juhendaja Indrek Tirrul, retsensent Eva-Kaia hoonestusala arhitektuurilised ja haljastuslikud elemendid Vabamäe 20. sajandi esimesel poolel. Juhendaja Epi Tohvri Skulptuuriosakond: Karl Purga: Ahjukahlite valmistamine ajaloolisel TARTU KÕRGEM KUNSTIKOOL toppimismeetodil. Juhendajad Meedi Ümar, Artur Ümar (kirjalik osa), retsensent Külli Must Nahadisaini osakond: Marjeta Porman: kon- Katrin Dreiling: Roland Lõhmuse piiblikogu vendihoone ehisvapi ennistamine. Juhendajad Ain Ilves, katalogiseerimine. „Suure Piibli” restaureerimine. Tiiu Oja (kirjalik osa), retsensent Mart Siilivask Juhendaja Silli Peedosk, retsensent Tiia Nurmsalu

126 ringvaade / Uued mälestised

UUED MÄLESTISED

2010. aastal täienes kultuurimälestiste nimekiri 8 mälestise võrra

liik nimi registri number AAdress Ajaloomälestis Elmar Kitse suvemaja 28354 Vastse-Kuuste vald, Põlvamaa Arhitektuurimälestis Elamu 29978 Tiigi 21, Kärdla linn, Hiiumaa Pikavere vennastekoguduse palvemaja 27837 Pikavere küla, Koonga vald, Pärnumaa Arheoloogiamälestis Ühepuupaat 29970 Pulli küla, vald, Võrumaa Ühepuupaat 29969 Kiruvere küla, Kõue vald, Harjumaa Laevavrakk 29968 Soome laht Laevavrakk „Kazanets” 29967 Soome laht Laevavrakk „Stella” 29966 Soome laht

(1) (4)

(2) (5)

(3) (6)

(1, 2) Kunstnik Elmar Kitse suvemaja Põlvamaal. Hoone tagasihoidlikust arhitektuurist suuremaks väärtuseks on Kitse enese kujundatud interjöörielemendid ja seinamaalingud. Fotod Mart Siilivask, Ülle Jukk (3) Aurik ja kaubalaev Stella ehitati 1889. aastal Saksamaal tehases Flensburger Schiffbau-Gesellschaft. Laev hukkus miinikaitse lõhkelaengutel Naissaarest põhja pool 22.08.1915. Foto Ivar Treffner (4) Elamu Kärdlas. Foto Andres Matteus (5, 6) Autentsena säilinud vennastekoguduse palvela Pikavere külas. 2010. a suvel tõrvati palvela uus kimmkatus. Fotod Sille Sombri

127 Ain Muldmaa arhitektuur margisarjadel / ringvaade

Arhitektuur margisarjadel

Postmarkide kasutusala on oluliselt laiem kui olla ainult tatud navigatsioonikaardil. Kunstnik Roman Matkiewiczi postiteenuste eest tasumise vahend. Postmark jäädvustab kujundatud postmarkidel on arhitektuuri arengu käigus Eesti riigi tähtsündmusi ja olulisi teemasid, kannab edasi pika tee läbinud tuletornid tänapäevases väljanägemises. ajalugu ja kultuuri ning on filatelistide kogumisobjektiks. Filatelistid hindavad kõrgelt markidel olevat tehnilist tea- Eesti linnuseid kujutav postmarkide sari sai alguse vet. Käesoleval aastal ilmub Vergi tuletornile pühendatud 12. oktoobril 1993, siis ilmus kunstnik Jaan Saare ku- mark ja sari jätkub kindlasti järgmistelgi aastatel. jundatud mark Toompea linnusest ning samal aastal veel Aastatel 2007–2009 ilmusid kunstnik Indrek Narva Hermanni linnust ja Haapsalu piiskopilinnust ku- Ilvese kujundatud vesiveskit, Põlma tuulikut jutavad margid. Kokku anti aastatel 1993 kuni 1997 selles (Hollandi tüüpi tuulik) ja Angla tuulikut (pukktuulik) seerias välja kümme postmarki. kujutavad margid. 1993. aastal hakkasid ilmuma kirikuid kujutavad 6. mail 2011 antakse Soome, Läti ja Rootsi ühis- postmargid jõulumarkidena. Esimesteks olid 3. detsembril projektina välja margiplokk „Struve geodeetiline kaar”. ilmunud kunstnik Henno Arraku puugravüürid, mis ku- UNESCO maailmapärandi nimistusse kantud kaare üks jutasid Haapsalu toomkirikut ning Tallinna toomkirikut. punktidest asub Tartu tähetornis ning Jaan Saare kujun- Järgnevatel aastatel ilmusid Ruhnu puukirikut, Urvaste datud plokil on Tartu tähetorni vaade ajal, mil F. G. W. kirikut, Türi Püha Martini kirikut, Kaarli ja Püha Vaimu Struve märkis seal ära ühe peamistest mõõtmispunktidest. kirikut Tallinnas ning Harju-Madise kirikut kujutavad Ehitisi kujutavate sarjade kõrval väärib kindlasti mär- postmargid. Sari lõppes 1997. aastal Püha Anna kimist ka 2006. aastal ilmunud margiplokk: 100 aastat kirikuga. Koos postmarkidega anti välja ka kirikuid kujuta- kutselise Estonia teatri asutamisest. Ploki kujunduses on vad maksimumkaardid. kandva elemendina kasutatud Armas Lindgreni ja Wivi Eesti kirikuid kujutavad postmargid hakkasid uuesti Lönni kavandatud Estonia teatri- ja kontserdimaja fassaadi ilmuma 2005. aastal Karja Katariina kirikuga, kunst- joonist. Ülle Marksi ja Jüri Kassi kujundatud margiplokk nikuks Riho Luuse. 2006. aastal jätkus sari Nõo Püha hinnati rahvusvahelisel muusikateemaliste postmarkide Laurentsiuse kirikuga ning sellel aastal ilmub 25. augustil konkursil „Jehudi Menuhhini auhind 2007” teise koha Karuse Margareeta kirikut kujutav postmark. vääriliseks. Auhinda antakse välja alates 2000. aastast Sari „Mõisahooned Eesti postmarkidel” ilmus maailmakuulsa viiuldaja ning helilooja Jehudi Menuhhini 1999 kuni 2010, kokku 12 margist koosneva sarja ku- mälestuseks ning sellega pärjatakse läinud aasta kõige jundas kunstnik Jaan Saar. Esimesel margil oli kujutatud silmapaistvamaid muusikateemaliste postmarkide kujun- Olustvere mõisa ning viimasel Hiiu Suuremõisa. dajaid maailmas. Eesti tuletornide sarja esimene mark ilmus 5. juulil 1995 ja kujutas Pakri tuletorni rannajoone taustal lihtsus-

128 ARHITEKTUUR MARGISARJADEL / RINGVAADE AIN MULDMAA

Toimetajad: KAIS MATTEUS, LIINA JÄNES Keeletoimetaja: EPP VÄLI Tõlkija: EPP AARELEID Kujundaja: TUULI AULE Väljaandjad: MUINSUSKAITSEAMET, TALLINNA KULTUURIVÄÄRTUSTE AMET, EESTI KUNSTIAKADEEMIA MUINSUSKAITSE JA RESTAUREERIMISE OSAKOND Trükk: TALLINNA RAAMATUTRÜKIKOJA OÜ Toetas: EESTI KULTUURKAPITAL

Kolleegium: BORIS DUBOVIK, KALEV UUSTALU, ILME MÄESALU, LILIAN HANSAR, LEELE VÄLJA, HILKKA HIIOP, JUHAN KILUMETS, MART KESKKÜLA

Esikaanel Kõltsu mõis. Foto Martin Siplane Laupa mõis. Foto Martin Siplane 5 Tartu mänguasjamuuseumi uks. Foto Egle Tamm 35 Puurmani mõisa tapeet. Foto Kadri Kallaste 65 Tatari asumi õhufoto. Foto Peeter Säre 75 Kihelkonna kiriku orel. Foto Alexander Eckert 83 Märjamaa Maarja kirik, torni vaade lõunast pärast põlemist. Foto Armin Tuulse, 1943. Tartu Ülikooli kunstiajalooline fotokogu 97 Bath, Ühendkuningriigid. Foto Dennis Rodwell 103 Tallinna linnamüür Oleviste tornist vaadelduna. Foto Liina Jänes 113

ISSN 2228-0766

2011 MUINSUSKAITSERAAMAT 2010 MUINSUSKAITSERAAMAT 2010

MÕISA-AASTA / TARTU MÄNGUASJAMUUSEUMI TEATRIMAJA / PÄRNU VALLIKÄÄR / LINNAMILJÖÖ / AMANDUS ADAMSONI SUVEATELJEE / HAAPSALU PROMENAAD / TAPEETIDE RESTAUREERIMINE / AJALOOLISED LINNAMAASTIKUD