Vabariigi Valitsuse määruse „Jõgeva, Tartu ja Viljandi maakonna uuendamata kaitsekorraga alade kaitse alt väljaarvamine”

SELETUSKIRI

1. Sissejuhatus

Vabariigi Valitsuse määrus „Jõgeva, Tartu ja Viljandi maakonna uuendamata kaitsekorraga alade kaitse alt väljaarvamineˮ on ette valmistatud looduskaitseseaduse § 10 lõike 1 alusel.

Eelnõukohase määrusega arvatakse kaitse alt välja Jõgeva maakonnas kuus uuendamata kaitsekorraga kaitseala: Kebjamägi (Kabjamägi), linnamägi, järveäärne puhkeala, Linnutaja linnamägi, linnamägi ja linnamägi; Tartu maakonnas viis uuendamata kaitsekorraga kaitseala: Kabelimägi ehk Kalevipoja iste, Kollase nartsissi kasvukoht, Vellavere Kogrejärv ja Kullamägi, Viinamäetigude esinemispaik ja Õvi kivikülv ning Viljandi maakonnas üks uuendamata kaitsekorraga kaitseala – Närska botaaniline mikrokaitseala, kuna nende kaitsmine riikliku kaitsealana ei ole otstarbekas. Samas tunnistatakse kehtetuks otsused, millega võeti kaitsealad kaitse alla. Alade looduskaitse alt väljaarvamisega kaotatakse aladel kehtinud looduskaitselised piirangud.

Kaitstava loodusobjekti kaitse alla võtmise otsuse kehtetuks tunnistamisel kohaldatakse looduskaitseseaduse § 13 lõike 1 kohaselt looduskaitseseaduse §-des 8 ja 9 sätestatut.

Vabariigi Valitsuse määruse eelnõu on koostanud Keskkonnaameti kaitse planeerimise büroo kaitse planeerimise spetsialist Kaidi Erik (tel 5666 4780, e-post [email protected]), eelnõu vastavust looduskaitseseadusele ja seletuskirja nõuetekohast vormistust on kontrollinud Keskkonnaameti kaitse planeerimise büroo juhtivspetsialist Eleri Laidma (tel 5304 7558, e-post [email protected]). Eelnõu õigusekspertiisi on teinud Keskkonnaameti üldosakonna jurist Reelika Metshein (tel 5697 7994, e-post [email protected]) ja keeleliselt on toimetanud Siiri Soidro (tel 640 9308, e-post [email protected]). Keskkonnaministeeriumi kontaktisik eelnõu ministeeriumite-vahelisel kooskõlastamisel ja kinnitamisel on Marika Erikson, (tel 626 2880, e-post [email protected]).

2. Eelnõu sisu, kaitse alt välja arvamise põhjendus

Määruses käsitletud uuendamata kaitsekorraga kaitsealad on kaitse alla võetud enne Eesti Vabariigi taasiseseisvumist asjaomase ametiasutuse otsuse või käskkirjaga. Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järel võeti kõik seni kaitse all olnud objektid riikliku kaitse alla.

Vastavalt looduskaitseseaduse (edaspidi LKS) § 91 lõikele 1 jäävad enne looduskaitseseaduse jõustumist moodustatud kaitsealade ja looduse üksikobjektide kaitseks kehtestatud kaitse-eeskirjad ja kaitsekord kehtima kuni nimetatud seaduse alusel kehtestatud kaitse-eeskirjade jõustumiseni või kaitse kehtetuks tunnistamiseni.

LKS § 10 lõike 1 kohaselt võtab ala kaitsealana kaitse alla Vabariigi Valitsus ning lähtudes eeltoodust ja haldusmenetluse seaduse § 68 lõikest 2 tunnistab senise kaitse-eeskirja või kaitsekorra kehtetuks samuti Vabariigi Valitsus. Kehtetuks tunnistatakse kõik kaitseala kaitse alla võtmist puudutava otsuse vastavad osad.

Vastavalt LKS § 13 lõikele 1 kohaldatakse loodusobjekti kaitse alla võtmise otsuse kehtetuks tunnistamisel seaduse §-des 8 ja 9 loodusobjekti kaitse alla võtmise kohta sätestatut.

LKS § 7 kohaselt on kaitseala kaitse alla võtmise eeldused ohustatus, haruldus, tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või esteetiline väärtus või rahvusvahelistest lepingutest tulenev kohustus või kui see on vajalik nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50) või Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (ELT L 20, 26.01.2010, lk 7–25) rakendamiseks.

Lisaks kaitse alla võtmise eeldustele tuleb LKS § 8 lõike 4 kohaselt kaitse alla võtmise menetluse algatamise otsuse tegemisel hinnata ka kaitse alla võtmise otstarbekust. Arvestades LKS § 8 lõiget 4, võib jätta loodusobjekti kaitse alla võtmata või loobuda objekti kaitsest, kui see ei ole otstarbekas. Otstarbekuse korral hinnatakse eelkõige seda, kas on olemas alternatiivseid meetmeid, mis aitaksid loodusobjekti ohustavaid tegureid vähendada või vältida, ning seda, kas kaitse on vajalik, arvestades selle väärtuse seisundit.

Otstarbekuse hindamisel lähtutakse LKS §-s 2 esitatud põhimõtetest ja arvestades §-s 1 nimetatud eesmärke, st loodust kaitstakse looduse säilitamise seisukohalt oluliste alade kasutamise piiramisega, sealjuures tuleb iga kord kaaluda alternatiive. Looduse säilitamise seisukohast olulisteks loetakse neid alasid, kus asuvad liikide elupaigad ja/või elupaikade osad, mis pole veel piisavalt kaitstud (soodsa seisundi saavutamiseks vajalik), mistõttu võib tõenäoliselt väita, et liigi pikaajaline säilimine levialal ei ole tagatud.

Kaitse alla võtmise otsustamisel tuleb arvestada ka LKS §-s 48 esitatud nõudeid, mille kohaselt tagatakse liigi soodne seisund I kaitsekategooria liikide korral kõikide teadaolevate elupaikade või kasvukohtade kaitsmisega kaitsealade või hoiualade moodustamise või püsielupaikade kindlaksmääramise kaudu. II kaitsekategooria liikide puhul tuleb kaitse alla võtta 50% leiukohtadest ja III kaitsekategooria liikide puhul 10% leiukohtadest.

Kui LKS §-s 48 sätestatud nõue on täidetud, kaitstakse kaitsealadelt, hoiualadelt ja püsielupaikadest väljajäävaid kaitsealuseid liike LKS § 55 kohaste isendikaitse sätete abil. Nende kohaselt on kaitsealuse loomaliigi isendi püüdmine ja tahtlik häirimine paljunemise, poegade kasvatamise, talvitumise ning rände ajal keelatud. Keelatud on looduslikult leiduvate lindude pesade ja munade tahtlik hävitamine ja kahjustamine või pesade kõrvaldamine ning lindude tahtlik häirimine, eriti pesitsemise ja poegade üleskasvatamise ajal. Keelatud on I ja II kaitsekategooria taimede ja seente kahjustamine, sealhulgas korjamine ja hävitamine. Keelatud on ka III kaitsekategooria taimede, seente ja selgrootute loomade hävitamine ja loodusest korjamine ulatuses, mis ohustab liigi säilimist selles elupaigas.

Elupaikade korral hinnatakse eelkõige seda, kas ala kaitse on vajalik elupaikade soodsa seisundi saavutamiseks või selle hoidmiseks.

Alternatiivide kaalumise all peetakse silmas eelkõige seda, kas kaitse alla võtmise asemel on olemas muid inimeste õigusi ja vabadusi vähem piiravaid ja samas tõhusamaid meetmeid, mida saaks rakendada eesmärkide täitmiseks.

2.1. Kaitse-eesmärkide vastavus kaitse alla võtmise eeldustele ja kaitse alla võtmise otstarbekus

Alljärgnevalt on hinnatud loetletud alade vastavust kaitse alla võtmise eeldustele ja hinnatud nende riikliku kaitse jätkamise otstarbekust.

2.1.1. Kebjamägi ehk Kabjamägi (KLO1000489) asub Põltsamaa vallas Kalana külas. Ala on kaitse alla võetud Jõgeva Rajooni TSN TK 17. juuni 1964. a otsuse nr 94 „Looduse kaitsest Jõgeva rajoonisˮ lisa 1 „Riikliku kaitse all olevad kohaliku tähtsusega looduskaitse objektidˮ punktiga 42 „Kebjamägiˮ ning Jõgeva Rajooni TSN TK 17. juuli 1968. a otsuse nr 113 „Looduse kaitsest Jõgeva rajoonisˮ lisa 1 „Riikliku kaitse all olevad kohaliku tähtsusega looduskaitseobjektidˮ lõigu C „Maastiku üksikelemendidˮ punktiga 5 „Kebjamägiˮ. Kebjamägi (joonis 1) on loode-kagusuunaline oos koos sellega liitunud küngastega, mille maksimaalne suhteline kõrgus ulatub 4,5 meetrini, seega ei ole tegemist mõõtmetelt erakordse loodusobjektiga. Kaitsealustest liikidest on Kebjamäele inventeeritud III kaitsekategooriasse kuuluva laialehise neiuvaiba (Epipactis helleborine) väheesinduslik leiukoht. Kebjamäel on mõningane kultuurilooline tähtsus, sest see on seotud Kalevipoja lugudega. Tegemist on ka ammuse jaanitulede ja rahvapidude paigaga. Pärandkultuuri objektidest leidub alal lubjaahi, kiigeplats ja kruusakarjäär (kruusaauk). Kebjamägi koosneb põimkihilistest kruusadest ja liivadest, mistõttu võib ka tulevikus ala ohustada kaevandamine.

Joonis 1. Kebjamäe asukoht (allikas: keskkonnaregister, Maa-amet) Hetkel kehtiva endise Pajusi valla üldplaneeringu kohaselt jääb Kebjamägi puhkeotstarbelise maa piirkonda, olles märgitud ka kaitse- ja hoiumetsana. Menetluses oleva Põltsamaa valla üldplaneeringu kohaselt jääb Kebjamägi rohevõrgustiku alale, kus tegevusi, sh kaevandamist kavandades, tuleb arvestada rohevõrgustiku toimimisega. Kebjamäe looduskaitse alt väljaarvamine ei vähenda ala puhkemajanduslikku väärtust. Kuna Kebjamäel ehk Kabjamäel puudub looduskaitseline väärtus riiklikul tasemel, on põhjendatud arvata Kebjamägi kaitsealana riikliku kaitse alt välja.

2.1.2. Kassinurme linnamägi (KLO1000484) asub Jõgeva vallas külas. Ala on kaitse alla võetud Jõgeva Rajooni TSN TK 17. juuni 1964. a otsuse nr 94 „Looduse kaitsest Jõgeva rajoonisˮ lisa 2 „Riikliku kaitse all olevad vabariikliku tähtsusega looduskaitse objektidˮ punktiga 11 „Kassinurme linnamägiˮ ning Jõgeva Rajooni TSN TK 17. juuli 1968. a otsuse nr 113 „Looduse kaitsest Jõgeva rajoonisˮ lisa 2 „Riikliku kaitse all olevad vabariikliku tähtsusega looduskaitseobjektidˮ lõigu D „Maastiku üksikelemendidˮ punktiga 1 „Kassinurme linnamägiˮ. Kassinurme linnamägi (joonis 2) on Kalevipoja sängi tüüpi linnus põhja-lõuna-suunalisel 7-10 m kõrgusel seljakul Kassinurme küla lähedal. Kassinurme linnamägi on võetud muinsuskaitse alla ja kantud arheoloogiamälestisena kultuurimälestiste riiklikusse registrisse (9233). Objektil on ka kultuurilooline väärtus, kuna see on seotud rohkete Kalevipoja muistendite ja rahvapärimustega. Keskkonnaregistri andmetel ei asu Kassinurme linnamäel (pindala 1,2 ha) kaitsealuste liikide leiukohti.

Joonis 1. Kassinurme linnamäe asukoht (allikas: keskkonnaregister, Maa-amet) Eesti ürglooduse raamatusse on Kassinurme pindalaga 121,6 ha kantud kui omanäoline liustikutekkeline negatiivse liigestusega mõhnastik, mis asub ebatavaliselt laial Patjala voorel. Mõhnastiku teket on seostatud liustikusetetesse mattunud jääpankade sulamisega hilisjääajal. Sulglohkudest ja piklikest nõgudest tugevasti liigestatud pinnamoes valitseb loode-kagu suunaline orientatsioon, mis on samasugune kui voorte teljed. Oosilaadsed piklikud vallseljakud on järsunõlvalised. Mõhnastik koosneb tõenäoliselt liustikujõetekkelistest liivadest ja kruusadest (alale ulatub ehitusliiva aktiivne reserv- ja prognoosvaru). Kaevandamisega on Kassinurme mägesid varem rikutud, alal asuvad vanad kruusaaugud ja karjäärid. Arheoloogiamälestisena riikliku kaitse all olemine välistab tulevikus planeeritavad kaevandamised, kuna muinsuskaitseseadusega on keelatud mälestise kahjustamine. Kassinurme mäed on kohalikele ja ka Jõgeva linna elanikele oluliseks puhkealaks ning väärtustatud roheala kohaliku omavalitsuse tasandil. Kassinurme kant, mis hõlmab nii linnamäge kui ka Kassinurme mägesid, võiks Keskkonnaameti hinnangul olla kaitse all kohaliku omavalitsuse tasandil. Kassinurme linnamägi asub Jõgeva maakonnaplaneeringu 2030+ kohaselt rohevõrgustiku koridoris ning maakondliku tähtsusega väärtuslikul maastikul ja puhkealal. Kassinurme linnamäe riikliku looduskaitsekaitse alt väljaarvamine ei vähenda ala puhkemajanduslikku ja maastikulist väärtust. Muinsuskaitseameti hinnangul ei mõjuta Kassinurme linnamäe riikliku looduskaitse alt välja arvamine linnuse arheoloogilise ja muu kultuuriväärtuse säilimist. Kuna Kassinurme linnamäe kaitse on edaspidi tagatud muinsuskaitse kaudu ning objektil ei ole looduskaitselist väärtust riiklikul tasemel, on põhjendatud arvata Kassinurme linnamägi kaitsealana riikliku looduskaitse alt välja.

2.1.3. KuremaaÄ järve äärne puhkeala (KLO1000502) asub Jõgeva vallas Kuremaa alevikus ning Soomevere, Änkküla ja külas. Ala on kaitse alla võetud Jõgeva Maavalitsuse 6. mai 1992. a määruse nr 81 „Kohalike looduskaitsealade moodustamine“ punktiga 1.1. Kuremaa järve äärne puhkeala (joonis 3) on võetud kaitse alla ilmselt seal asuvate parkmetsailmeliste puistute tõttu. Praegune 21,07 ha suurune kaitsealune puhkeala kattub 9,58 ha ulatuses looduskaitse all oleva Kuremaa mõisa pargiga (KLO1200470), mis on omakorda muinsuskaitse all. Puhkealal on üks vääriselupaiga tunnustega ala - VEPL01406 (Tammik), lisaks asub Kuremaa järveäärne puhkeala suurel määral 100 m laiuses kalda piiranguvööndis, osaliselt 50 m laiuses kalda ehituskeeluvööndis (LKS §-d 37 ja 38) ja 10 m laiuses veekaitsevööndis (veeseaduse § 29).

Joonis 3. Kuremaa järve äärse puhkeala asukoht (allikas: keskkonnaregister, Maa-amet)

Kuremaa mõisa pargi looduskaitseliste väärtuste säilimiseks piisab kaitsealuste parkide, arboreetumite ja puistute kaitse-eeskirjas sätestatust. Vääriselupaikade kaitse korraldamist reguleerib metsaseadus ning seaduses nimetatud ministri määrus, millega on reguleeritud vääriselupaikade kaitse. Eelnimetatud seadus ja määrus loovad kaitsekorra, mis on piisav avalik-õigusliku juriidilise isiku omandisse kuuluvasse metsa inventeeritud vääriselupaiga kaitseks (keelatud raie, välja arvatud erandkorras tehtav raie ja kujundusraie Keskkonnaameti nõusolekul). Järve-äärne kalda piiranguvöönd, ehituskeeluvöönd ja veekaitsevöönd toetavad puhkeala säilimist, reguleerides vööndites tegutsemist, sh puu- ja põõsarinde raiet, ehitamist jms.

Kuremaa järve äärne puhkeala asub Jõgeva maakonnaplaneeringu 2030+ kohaselt rohevõrgustiku territooriumi tuumikala servas ning on märgitud ka maakondliku tähtsusega väärtuslikuks maastikuks ja puhkealaks. Kuremaa järve äärse puhkeala riikliku kaitse alt välja arvamine ei vähenda ala maastikulist ja puhkemajanduslikku väärtust.

Kuremaa järve äärse puhkeala säilitamine eraldiseisva objektina ei ole põhjendatud ja vajalik, sest alal asuvate väärtuste kaitse on tagatud teiste määruste ja seadusest tulenevate piirangutega. Seetõttu on põhjendatud Kuremaa järve äärse puhkeala kaitsealana kaitse alt välja arvamine.

2.1.4. Linnutaja linnamägi (KLO1000519) asub Mustvee vallas Tarakvere külas. Ala on kaitse alla võetud Jõgeva Rajooni TSN TK 17. juuni 1964. a otsuse nr 94 „Looduse kaitsest Jõgeva rajoonisˮ lisa 2 „Riikliku kaitse all olevad vabariikliku tähtsusega looduskaitse objektidˮ punktiga 12 „Linnutaja linnamägiˮ ning Jõgeva Rajooni TSN TK 17. juuli 1968. a otsuse nr 113 „Looduse kaitsest Jõgeva rajoonisˮ lisa 2 „Riikliku kaitse all olevad vabariikliku tähtsusega looduskaitseobjektidˮ lõigu D „Maastiku üksikelemendidˮ punktiga 4 „Linnutaja linnamägiˮ. Linnutaja linnamägi, mis on kantud keskkonnaregistrisse terve Linnutaja mäe ulatuses (joonis 4), asub Tarakvere oosisüsteemi ühel vallseljakul, mille ühes otsas asub ajalooline linnamägi (linnus „linnutajamägiˮ) ja mida piirab idast Sääse oja. Keskkonnaregistri andmetel ei ole vallseljakul kaitsealuste liikide leiukohti. Linnusekoht on võetud muinsuskaitse alla ja kantud arheoloogiamälestisena kultuurimälestiste riiklikusse registrisse (9390). Linnutaja kandiga on seotud palju Kalevipoja muistendeid ja rahvapärimusi.

Joonis 4. Linnutaja linnamäe asukoht (allikas: keskkonnaregister, Maa-amet) Eesti ürglooduse raamatusse on kantud kogu Tarakvere oos (pindalaga 65,2 ha) kui osa liustikujõetekkelisest ooside-mõhnade-orgude süsteemist Saadjärve voorestiku kirdeosas, mis on tekkinud hilisjääajal liustiku põiklõhedes. Tarakvere oosisüsteem koosneb neljast kirde- edelasuunalisest ja valdavalt järsunõlvalisest oosilülist. Kirdepoolseim oosilüli on kuni 250 m laiune ja 10 m kõrgune tasase lavaja laega (absoluutne kõrgus u 57 m), kuid see on kaevandamisega tugevalt rikutud. Kolm edelapoolset oosilüli on samuti lavajate, kuid kitsaste lagedega absoluutse kõrgusega 55-56 m, neist kõige kirdepoolsem (joonisel Linnutajamägi) on karjääri osaks määratud. Linnutaja linnamägi asub Jõgeva maakonnaplaneeringu 2030+ kohaselt rohevõrgustiku territooriumil. Linnutaja linnamäe kaitse alt välja arvamine ei vähenda roheala väärtust ega säilimist. Muinsuskaitseameti hinnangul ei mõjuta Linnutaja linnamäe riikliku looduskaitse alt välja arvamine linnuse arheoloogilise ega muu kultuuriväärtuse säilimist. Kuna üksik oos ei anna pilti mandriliustikku tekkinud põiklõhest ning linnamäe arheoloogiline ja kultuurilooline väärtus säilib, on põhjendatud arvata ala riikliku looduskaitse alt välja. Kaaluda võiks objekti kaitset kohalikul tasandil.

2.1.5. Reastvere linnamägi (KLO1000002) asub Jõgeva vallas Reastvere külas. Ala on kaitse alla võetud Jõgeva Rajooni TSN TK 17. juuni 1964. a otsuse nr 94 „Looduse kaitsest Jõgeva rajoonisˮ lisa 2 „Riikliku kaitse all olevad vabariikliku tähtsusega looduskaitse objektidˮ punktiga 9 „Reastvere linnamägiˮ ning Jõgeva Rajooni TSN TK 17. juuli 1968. a otsuse nr 113 „Looduse kaitsest Jõgeva rajoonisˮ lisa 2 „Riikliku kaitse all olevad vabariikliku tähtsusega looduskaitseobjektidˮ lõigu D „Maastiku üksikelemendidˮ punktiga 3 „Reastvere linnamägiˮ. Reastvere linnamägi (joonis 5) asub edela-kirde-suunalisel oosikatkel, mis paikneb omakorda väikeses mõhnastikus. Reastvere linnamägi on võetud muinsuskaitse alla ja kantud arheoloogiamälestisena kultuurimälestiste riiklikusse registrisse (9444). Keskkonnaregistri andmetel ei asu Reastvere linnamäel kaitsealuseid liike. Reastvere kandiga on seotud mitmed Kalevipoja muistendid ja pärimused.

Joonis 5. Reastvere linnamäe asukoht (allikas: keskkonnaregister, Maa-amet)

Reastvere linnamägi jääb Jõgeva maakonnaplaneeringu 2030+ kohaselt maakondliku tähtsusega väärtusliku maastiku piirkonda. Linnamäe kaitse alt välja arvamine ei vähenda piirkonna maastikulist väärtust.

Muinsuskaitseameti hinnangul ei mõjuta Reastvere linnamäe riikliku looduskaitse alt välja arvamine linnuse arheoloogilise ja muu kultuuriväärtuse säilimist.

Kuna Reastvere linnamäel puudub looduskaitseline väärtus ja ala on muinsuskaitse all, on Reastvere linnamäe väärtuste säilimine tagatud. Seetõttu on põhjendatud arvata Reastvere linnamägi riikliku looduskaitse alt välja.

2.1.6. Vilina linnamägi (KLO1000112) asub Jõgeva vallas Vilina külas. Ala on kaitse alla võetud Jõgeva Rajooni TSN TK 17. juuni 1964. a otsuse nr 94 „Looduse kaitsest Jõgeva rajoonisˮ lisa 2 „Riikliku kaitse all olevad vabariikliku tähtsusega looduskaitse objektidˮ punktiga 10 „Vilina linnamägiˮ ning Jõgeva Rajooni TSN TK 17. juuli 1968. a otsuse nr 113 „Looduse kaitsest Jõgeva rajoonisˮ lisa 2 „Riikliku kaitse all olevad vabariikliku tähtsusega looduskaitseobjektidˮ lõigu D „Maastiku üksikelemendidˮ punktiga 2 „Vilina linnamägiˮ. Vilina linnamägi asub voore nõlval paikneval loode-kagusuunalisel väikesel seljakul (joonis 6). Mäge on inimtegevusega rikutud: nõlvadesse on kaevatud kartulikoopad, otsavallil on lubjaahju varemed (EMKK 1988). Vilina linnamägi on võetud muinsuskaitse alla ja kantud arheoloogiamälestisena kultuurimälestiste riiklikusse registrisse (9244). Keskkonnaregistri andmetel ei asu Vilina linnamäel kaitsealuseid liike.

Joonis 6. Vilina linnamäe asukoht (allikas: keskkonnaregister, Maa-amet) Eesti ürglooduse raamatusse on kantud kogu Laiuse voor (pindalaga 2775 ha) kui Eesti suurim keeruka morfoloogiaga maismaavoor, mille ulatus loodest kagusse on umbes 10 km, laius ligi 2 km, suhteline kõrgus 60 m ja absoluutne kõrgus 144 m. Laiuse voor on tähelepanuväärne ka rohkete sulglohkude (söllide) tõttu voore lael ja nõlvadel. Vilina linnamägi asub Jõgeva maakonnaplaneeringu 2030+ kohaselt maakondliku tähtsusega puhkealal. Linnamäe riikliku looduskaitse alt väljaarvamine ei vähenda ala puhkemajanduslikku väärtust. Muinsuskaitseameti hinnangul ei mõjuta Vilina linnamäe riikliku looduskaitse alt välja arvamine linnuse arheoloogilise ega muu kultuuriväärtuse säilimist. Kuna ala on muinsuskaitse all, on Vilina linnamäe arheoloogia ja kultuuriväärtuste säilimine tagatud. Seetõttu on põhjendatud arvata Vilina linnamägi kaitsealana kaitse alt välja.

2.1.7. Kabelimägi ehk Kalevipoja iste (KLO1000094) asub Elva vallas, Elva linnas ja Nõo vallas Voika külas. Ala on kaitse alla võetud Tartu Rajooni TSN TK 9. septembri 1964. a otsuse nr 99 „Looduse kaitsest Tartu rajoonisˮ lisa 1 „Riikliku kaitse alla võetud kohaliku tähtsusega loodusobjektide loeteluˮ punktiga 13 „Kalevipoja iste e. Kabelimägiˮ ning Tartu rajooni TSN TK 29. novembri 1972. a otsuse nr 378 „Tartu rajooni kohaliku tähtsusega ajaloo-, arheoloogia-, arhitektuurimälestistele ning looduskaitsealastele objektidele täiendavast kaitse kehtestamisest ning mõnede ajaloo-, arhitektuurimälestiste ning looduskaitse objektide kaitse alt mahavõtmisestˮ lisa nr 3 „Nimekiri Tartu rajoonis täiendavalt kaitse alla võetud looduskaitse objektide kohta (kohaliku tähtsusega)ˮ punktiga 4 „Kalevipoja-isteˮ. Kabelimäe ehk Kalevipoja istme piir on leitav keskkonnaregistri arhiivikihilt (joonis 7) ja selle alusel jääb Kabelimägi osaliselt ka Elva maastikukaitseala (KLO1000644) Elva piiranguvööndisse. Kabelimägi on küngas, mis ei ole mõõtmetelt erakordne ja millel ei ole esteetilist väärtust. Kaitsealuseid liike alale inventeeritud ei ole. Kabelimäel ehk Kalevipoja istmel on mõningane kultuurilooline väärtus, kuna see on seotud Kalevipoja muistendiga, kuid tool on raudtee ehitamisega rikutud. Kabelimägi on võetud muinsuskaitse alla ja kantud arheoloogiamälestisena kultuurimälestiste riiklikusse registrisse (mälestise registri nr 12787) kui oletatav linnamägi.

Joonis 7. Kabelimäe asukoht (allikas: keskkonnaregister, Maa-amet)

Kabelimägi jääb Tartu maakonnaplaneeringu 2030+ kohaselt rohevõrgustiku servaalale (vastu tiheasustusala) ning on märgitud ka väärtuslike maastike piirkonda. Kabelimäe riikliku looduskaitse alt välja arvamine ei vähenda maakondliku roheala väärtust ega säilimist. Kuna Kabelimägi on võetud muinsuskaitse alla ja objektil puudub looduskaitseline väärtus, on põhjendatud arvata Kabelimägi kaitsealana riikliku looduskaitse alt välja. 2.1.8. Kollase nartsissi kasvukoht (KLO1000496) asub Peipsiääre vallas Sookalduse külas. Ala on kaitse alla võetud Tartu Rajooni TSN TK 9. septembri 1964. a otsuse nr 99 „Looduse kaitsest Tartu rajoonisˮ lisa 1 „Riikliku kaitse alla võetud kohaliku tähtsusega loodusobjektide loeteluˮ punktiga 80 „Looduslik kollase nartsissi kasvukohtˮ. Kollase nartsissi leiukoht Sookalduse külas (joonis 8) on üks tuntumaid ja ulatuslikumaid kollase nartsissi leiukohti Eestis ja Baltikumis. Kollast nartsissi (Narcissus pseudonarcissus) kasvab looduslikult Lõuna-Euroopas. Eestisse toodi liik 19. sajandi alguses ning praegu on see meil ilutaimena laialt levinud. Metsistumist või naturaliseerumist – loodusliku koosluse liikmeks saamist – juhtub kollasel nartsissil harva. Naturaliseerunud liik peab levima looduslikes kooslustes iseseisvalt, inimese abita ja kokkuleppeliselt kulub selleks taimeliigil 250 aastat (Kukk, 2017). Kollane nartsiss ei kuulu kaitsealuste liikide hulka. Loodusvaatluste andmebaasis on metsistunult leiduvate kollaste nartsisside leiukohti (Harjumaal, Ida-Virumaal, Järvamaal, Jõgevamaal, Pärnumaal, Põlvamaal ja Tartumaal) kokku 22.

Joonis 8. Kollase nartsissi kasvukoha asukoht (allikas: keskkonnaregister, Maa-amet)

Kuna kollane nartsiss ei ole Eesti loodusesse looduslikult levinud ja liigi leiukohti on Eestis ajaga üsna palju juurde tekkinud (kuigi mitte nii esinduslikke), ei ole leiukoha riikliku kaitse all hoidmine põhjendatud. Kuna tegemist on piirkonna ühe sümboliga, mis asub hästi vaadeldavas kohas tee ääres, soovib kohalik omavalitsus Peipsiääre Vallavalitsus Sookalduse külas asuva kollase nartsissi kasvukoha kaitse alla võtta kohaliku omavalitsuse tasandil üldplaneeringuga, mis on praegu koostamisel.

2.1.9. Vellavere Kogrejärv ja Kullamägi (KLO1000444) asub Elva vallas Vellavere külas. Ala on kaitse alla võetud Tartu Rajooni TSN TK 9. septembri 1964. a otsuse nr 99 „Looduse kaitsest Tartu rajoonisˮ lisa 1 „Riikliku kaitse alla võetud kohaliku tähtsusega loodusobjektide loeteluˮ punktiga 10 „Kullamägiˮ ning Tartu rajooni TSN TK 29. novembri 1972. a otsuse nr 378 „Tartu rajooni kohaliku tähtsusega ajaloo-, arheoloogia-, arhitektuurimälestistele ning looduskaitsealastele objektidele täiendavast kaitse kehtestamisest ning mõnede ajaloo-, arhitektuurimälestiste ning looduskaitse objektide kaitse alt mahavõtmisestˮ lisa nr 3 „Nimekiri Tartu rajoonis täiendavalt kaitse alla võetud looduskaitse objektide kohta (kohaliku tähtsusega)ˮ punktiga 10 „Vellavere Kogrejärv ja Kullamägiˮ. Keskkonnaregistri andmetel Vellavere Kogrejärves ja Kullamäel (joonis 9) kaitsealuste liikide leiukohti ei ole. Vellavere Kogrejärve pindala on 3,9 ha, suurim sügavus 5,5 m ja keskmine sügavus 2,4 m, mistõttu ei ole tegemist mõõtmetelt erilise veekoguga. Kullamägi kuulub Vellavere moreenkõrgendike hulka ja tähistab mandrijää serva asendit, kuid ei ole mõõtmetelt eriline. Kullamägi on seotud ka mitme muistendiga ning künka servas asub talu, kus veetis vanaduspäevi kirjanik Ado Reinvald.

Joonis 2. Kogrejärve ja Kullamäe asukoht (allikas: keskkonnaregister, Maa-amet) Tartu maakonnaplaneeringu 2030+ kohaselt jääb Vellavere Kogrejärv ja Kullamägi väärtuslike maastike piirkonda. Objekti riikliku looduskaitse alt välja arvamine ei vähenda piirkonna maastikulist väärtust. Kuna Vellavere Kogrejärvel ja Kullamäel puudub looduskaitseline väärtus, on põhjendatud arvata need kaitsealana riikliku kaitse alt välja.

2.1.10. Viinamäetigude esinemispaik (KLO1000436) asub Elva vallas Annikoru külas. Ala on kaitse alla võetud Tartu rajooni TSN TK 29. novembri 1972. a otsuse nr 378 „Tartu rajooni kohaliku tähtsusega ajaloo-, arheoloogia-, arhitektuurimälestistele ning looduskaitsealastele objektidele täiendavast kaitse kehtestamisest ning mõnede ajaloo-, arhitektuurimälestiste ning looduskaitse objektide kaitse alt mahavõtmisestˮ lisa nr 3 „Nimekiri Tartu rajoonis täiendavalt kaitse alla võetud looduskaitse objektide kohta (kohaliku tähtsusega)ˮ punktiga 12 „Kavilda ürgoru nõlvak – Viinamäetigude (Helix pomatia) esinemispaikˮ. Viinamäetigude esinemispaik asub Kavilda ürgoru nõlval (joonis 10). Viinamäetigu on meile toodud tema algkodust Lõuna-Euroopas. Looduskaitse alla võeti viinamäetigu Eestis haruldase ja pisut eksootilise liigina 1958. aastal, praegu ta kaitsealuste liikide nimistusse ei kuulu, sest on siin üsna hästi kohanenud. Eesti punases nimestikus (2008) on viinamäetigu ohulähedases kategoorias. Viinamäetigu on EL loodusdirektiivi V lisa liigina selliste loomade seas, kelle kasutamist ja korjamist tuleb reguleerida nii, et asurkond püsiks.

Joonis 3. Viinamäetigude esinemispaik (allikas: keskkonnaregister, Maa-amet) Viinamäetigude esinemispaik jääb Tartu maakonnaplangu 2030+ kohaselt rohevõrgustiku alale. Endise Konguta valla üldplaneeringuga tehti ettepanek arvata kaitstavate loodusobjektide hulgast välja viinamäetigude esinemispaik Annikorus, sest viinamäetigu on ümbruses laialt levinud ega vaja enam kaitset haruldase liigina. Viinamäetigude esinemispaiga riikliku looduskaitse alt välja arvamine ei vähenda maakondliku roheala väärtust ja säilimist. Kuna Viinamäetigude esinemispaik on oma väärtuse minetanud, on põhjendatud arvata objekt kaitse alt välja.

2.1.11. Õvi kivikülv (KLO1000426) asub Tartu vallas Metsanuka ja Õvi külas. Ala on kaitse alla võetud Tartu Rajooni TSN TK 9. septembri 1964. a otsuse nr 99 „Looduse kaitsest Tartu rajoonisˮ lisa 1 „Riikliku kaitse alla võetud kohaliku tähtsusega loodusobjektide loeteluˮ punktiga 75 „Õvi kivikülvˮ. Õvi kivikülvi (joonis 11) kivisem osa on aastakümneid tagasi maaparandustöödega likvideeritud ning seda tõendasid ja tõendavad praegugi sealsed suured kivihunnikud (Tartu metsamajandi järelvalvepiirkonna loodusobjektide väljavõtte, M. Raid 1984). Järelejäänud kivine ala enam kivikülvi tihedust välja ei anna.

Joonis 11. Õvi kivikülvi asukoht (allikas: keskkonnaregister, Maa-amet)

Õvi kivikülvi territooriumilt ja selle lähiümbrusest on leitud künnapuid. Künnapuu (Ulmus laevis) on Eestis hajusalt levinud puu, mis on Eesti punase nimestiku järgi ohulähedases seisus ning on arvatud LKS alusel vähenevate elupaikade ja väheneva arvukusega liigina III kaitsekategooria kaitsealuste liikide hulka. Künnapuu kasvab peamiselt salu- ja lammimetsades ning põõsastikes. Künnapuu esinduslikumad alad jäävad Õvi kivikülvi territooriumilt välja.

Kuna Õvi kivikülvi väärtuslikumad alad on hävinud, ei ole Õvi kivikülvil riiklikku looduskaitselist väärtust. Piirkonnas teadaolevate künnapuude kaitseks piisab isendikaitse rakendamisest. Seetõttu on põhjendatud arvata Õvi kivikülv kaitsealana kaitse alt välja.

2.1.12. Närska botaaniline mikrokaitseala (KLO1000304) asub Viljandi vallas Vardja külas. Ala on kaitse alla võetud Viljandi maakonnavalitsuse 9. novembri 1992. a määrusega nr 413 „Looduskaitse korraldus Viljandi maakonnasˮ lisa 4 „Riikliku looduskaitse all olevate objektide nimekiriˮ punktiga 37 „Närska liigikaitsealaˮ. Närska botaaniline mikrokaitseala moodustati kollase käokinga (Aconitum lycoctonum) kaitseks. Närska kaitseala piir ei ole keskkonnaregistrisse kantud, kuid on olemas asukoha skeem (joonis 12). Skeemi alusel tehtud välitöödel on ala kontrollitud (H. Lapp 2008. a novembris), kuid kollast käokinga ei ole leitud. Keskkonnaregistrisse on kantud üksnes III kaitsekategooriasse kuuluvate suure käopõlle (Listera ovata) ja tähkja rapuntseli (Phyteuma spicatum) väheesinduslikud leiukohad.

Joonis 12. Närska botaanilise mikrokaitseala asukoht ja ligikaudne piir.

Kuna Närska botaanilisel mikrokaitsealal puudub looduskaitseline väärtus, on põhjendatud arvata objekt riikliku kaitse alt välja.

3. Menetluse kirjeldus

Jõgeva, Tartu ja Viljandi maakonna uuendamata kaitsekorraga alade kaitse alt väljaarvamise määruse eelnõu avalik väljapanek toimus ajavahemikus 20. oktoobrist kuni18. novembrini 2020. a. Materjalidega sai tutvuda Keskkonnaameti kodulehel. Teated määruse eelnõu avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu kohta ilmusid 19. oktoobri 2020. a üleriigilises päevalehes Õhtuleht ja 20. oktoobri 2020. a maakondlikes ajalehtedes Sakala, Tartu Postimees ja Vooremaa. Väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmus määruse eelnõu avalikustamise teade 19. oktoobril 2020. a. Looduskaitseseaduse § 9 lg 4 p 3 alusel tehti ettepanek arutada asja ilma avaliku aruteluta. Ettepanekut avaliku arutelu korraldamiseks ei tehtud.

Looduskaitseseaduse §-s 9 sätestatud kaitse alla võtmise menetluse käigus saadeti kaitsealadel paiknevate viiekümne neljale eraomanikule, Riigimetsa Majandamise Keskusele, Maanteeametile, Jõgeva, Põltsamaa, Mustvee, Elva, Peipsiääre, Tartu ja Viljandi Vallavalitsusele, Eesti Erametsaliidule ja MTÜ Eesti Metsa Abiks teade määruse eelnõu avaliku väljapaneku kohta koos määruse eelnõu ja seletuskirjaga.

Määruse eelnõule ettepanekuid ei esitatud.

4. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Euroopa Liidu õigus ei reguleeri otseselt määruse eelnõus käsitletud küsimusi.

5. Määruse mõju ja rakendamiseks vajalikud kulutused

Vastavalt maamaksuseaduse §-le 4 kaasneb määruse jõustumisega kohalike omavalitsuste maamaksutulu mõningane suurenemine. Maamaksuseaduse § 4 lõike 2 kohaselt makstakse LKS §-s 31 sätestatud piiranguvööndi maalt maamaksu 50% maamaksumäärast. Kaitse alt arvatakse välja 12 objekti kokku pindalaga 67,6 ha, mille maaomand jaguneb vastavalt eraomandis 38,2 ha, munitsipaalomandis 18,8 ha, riigiomandis 10,6 ha.

Võimalik maamaksust laekuv tulu suureneb Jõgeva vallas umbes 57 eurot, Tartu vallas umbes 27 eurot, Põltsamaa vallas umbes 23 eurot, Elva vallas umbes 15 eurot, Mustvee vallas umbes 11 eurot ning Peipsiääre vallas alla ühe euro aastas. Kokku suureneks maaomanike makstav maamaks umbes 135 euro võrra. Lähtuvalt asjaolust, et Kuremaa järve äärne puhkeala kattub kaitsealuse Kuremaa mõisa pargiga, ei kaasne puhkeala kaitse alt välja arvamisega maamaksumõju Järve tn 1 (24805:001:1040) katastriüksuse omanikule.

Ükski nimetatud alast ei jää Natura 2000 võrgustikku kuuluvale loodusalale, seega puuduvad erametsa toetustega seotud mõju ja poollooduslike koosluste hooldamisega seotud kulud.

6. Määruse jõustumine

Määrus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist.

7. Määruse vaidlustamine

Määruse üldkorraldusele ehk haldusakti tunnustele vastavat osa on võimalik vaidlustada, esitades halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras kaebuse halduskohtusse. Määruses on üldkorralduse regulatsioon suunatud asja (kinnistu) avalik-õigusliku seisundi muutmisele, hõlmates eelkõige asja kasutamist ja käsutamist reguleerivaid sätteid. Seega vastavad määruses üldkorralduse tunnustele sätted, millest tulenevad kinnisasja omanikule või valdajale õigused ja kohustused on konkreetse kinnisasjaga tihedalt seotud ning puudutavad kinnisasja kasutamist või käsutamist. Halduskohtumenetluse seadustiku § 46 lõike 1 kohaselt võib tühistamiskaebuse esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti teatavaks tegemisest arvates ja sama paragrahvi lõike 5 kohaselt kaebuse haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemiseks kolme aasta jooksul haldusakti andmisest arvates.

8. Eelnõu kooskõlastamine

Eelnõu on kooskõlastatud teiste ministeeriumitega eelnõude infosüsteemi EIS kaudu. Ministeeriumid on kooskõlastanud eelnõu vaikimisi. Vabariigi Valitsuse reglemendi § 7 lõike 4 kohaselt, kui kooskõlastaja ei ole sama paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatud tähtaja jooksul eelnõu kooskõlastanud või jätnud seda põhjendatult kooskõlastamata, loetakse eelnõu kooskõlastatuks.