Eesti NSV / Eesti Vabariigi Ülemnõukogu XII Koosseis 29.03.1990–29.09.1992
Total Page：16
File Type：pdf, Size：1020Kb
Eesti NSV / Eesti Vabariigi Ülemnõukogu XII koosseis 29.03.1990–29.09.1992 Statistikat ja ülevaateid Riigikogu Kantselei Eesti Rahvusraamatukogu Tallinn 2013 Peatoimetaja Aaro Mõttus Koostajad Gerli Eero, Rita Hillermaa, Arne Koitmäe, Margit Muul, Aaro Mõttus, Mihkel Pilving, Lii Suurpalu, Piret Viljamaa Konsultant Rein Järlik Keeletoimetaja Inna Saaret Küljendaja Anu Ristmets ISBN 978-9949-413-44-7 Autoriõigus – Riigikogu Kantselei 2013, Eesti Rahvusraamatukogu 2013 Trükkinud Print Best OÜ trükikoda Sisukord Peatoimetaja saatesõna / Aaro Mõttus 5 Ülemnõukogu ajaloolisest rollist 1990–1992 / Marju Lauristin 7 1. Ülemnõukogu valimised 9 1.1. Valimised arvudes 9 1.2. Valimistulemused ringkonniti 11 1.3. Ülemnõukogu valimise seadus 55 1.4. Seadlus valimisringkondade moodustamise kohta 69 2. Ülemnõukogu koosseis 74 2.1. Ülemnõukogu liikmed arvudes 74 2.2. Ülemnõukogu liikmed 29.03.1990 – 29.09.1992 75 3. Ülemnõukogu organisatsioon 93 3.1. Ülemnõukogu esimees, juhatus, Presiidium, vanematekogu 93 3.1.1. Ülemnõukogu esimees 93 3.1.2. Ülemnõukogu juhataja ja juhataja asetäitjad, Ülemnõukogu juhatus 93 3.1.3. Ülemnõukogu Presiidium 94 3.1.4. Ülemnõukogu vanematekogu 96 3.1.5. Eesti Vabariigi Erakorraline Kaitsenõukogu 96 3.2. Alatised komisjonid 97 3.2.1. Alatised komisjonid 97 3.2.2. Alatise komisjoni moodustamise ettepanek 106 3.3. Muud komisjonid, töögrupid ja töörühmad 107 3.3.1. Eri- ja probleemkomisjonid, töögrupid ja töörühmad 107 3.3.2. Eelnõude väljatöötamiseks loodud komisjonid, töögrupid ja töörühmad 110 3.3.3. Eelnõude redaktsiooni- või kooskõlastuskomisjonid 111 3.3.4. Häältelugemis- ja valimiskomisjonid 115 3.3.5. Muude komisjonide ja töögruppide moodustamise ettepanekud 116 3.4. Saadikurühmad 117 3.4.1. Saadikurühmad Ülemnõukogu ajutise töö- ja kodukorra alusel 117 3.4.2. Saadikurühmad Ülemnõukogu reglemendi alusel 125 3.4.3. Saadikurühmade loetelu 133 3.5. Välisdelegatsioonid ja -esindajad 134 3.6. Muud ühendused 137 4. Tööaeg 139 5. Õigusloome 143 5.1. Õigusloome arvudes 143 5.2. Vastuvõetud seadused, otsused, deklaratsioonid ja pöördumised 144 3 5.2.1. 1990. aasta 144 5.2.2. 1991. aasta 163 5.2.3. 1992. aasta 185 5.3. Ülemnõukogu tööd reguleerinud aktid: ajutine töö- ja kodukord ning reglement, nende muutmine 197 5.3.1. Aktide loetelu 197 5.3.2. Tekstid 198 6. Ülemnõukogu ja teised institutsioonid 239 6.1. Ülemnõukogu ja valitsus 239 6.1.1. Vabariigi Valitsuse esimehe (peaministri) ametisse nimetamine 239 6.1.2. Valitsuskabinetid 239 6.1.3. Umbusalduse avaldamine ja eelnõu sidumine usaldusküsimusega valitsusele 242 6.2. Arupärimised ja kirjalikud küsimused 243 6.2.1. Arupärimised 243 6.2.2. Kirjalikud küsimused 245 6.3. Ametiisikute nimetamine ja vabastamine 266 6.3.1. Ülemkohus 266 6.3.2. Teised kohtud 268 6.3.3. Riiklik Arbitraaž 270 6.3.4. Eesti Pank 271 6.3.5. Riigikontroll 272 6.3.6. Eesti Vabariigi rahareformi komitee 272 6.3.7. Maavanemad ja linnapead 273 6.3.8. Vabariigi Valitsuse erivolitustega esindaja Kirde-Eestis 275 6.3.9. Muud ametiisikud 275 7. Ülemnõukogu ja põhiseadus 277 7.1. Põhiseaduse Assamblee 277 7.2. Põhiseadus 279 Kasutatud allikad 284 Nimeloend 286 Lühendid ja tähised 288 4 Peatoimetaja saatesõna Käesoleva kogumiku koostamise idee pärineb 20. Augusti Klubi juhatuselt. Kuivõrd Riigikogu Kantselei ja Rahvusraamatukogu on alates 2004. aastast andnud välja kogumikke Riigikogu eri koosseisude tegevust kajastavate andmetega, pöördus klubi juhatus kantselei poole ettepanekuga teha sarnane statistikakogumik ka viimase Ülemnõukogu kohta. Ettepanekule oli võimatu ära öelda, arvestades seda, kui huvitav oli Ülemnõukogu tegutsemisperiood ning kui olulist rolli etendas see Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisel. Nii käivituski 2012. aasta lõpul töö andmete kogumiseks ja süstematiseeri- miseks. Kogumiku ülesehitus on sarnane Riigikogu statistikakogumike omaga, ent erineb neist siiski mitmeski mõttes. Nii on Ülemnõukogu valimiste peatükis põhjalikult, ringkondade ja kandidaatide kaupa esitatud hääletamis- ja valimistulemused, kuna eraldi teost, mis sellist teavet sisaldaks, ei ole välja antud. Kuna valimistel kasutati üksiku ülekantava hääle meetodit, mida hiljem on rakendatud üksnes Ülemnõukogu-sisestel valimistel, mitte aga parlamendi- ega kohalikel valimistel, on kogumikus esitatud tabelite mõistmiseks seda meetodit põgusalt ka selgitatud. Õigusloome peatükis on loetletud kõik Ülemnõukogu, Ülemnõukogu Presiidiumi ja selle esimehe õigusaktid, kuid sellist statistikat nagu on Riigikogu kogumikes seadusandlike algatuste hulga ja nende edukuse kohta, mitmel põhjusel käesolevast kogumikust ei leia. Esiteks ei olnud Ülemnõukogu tegutsemisajal õigusloomeprotsessi reguleerivat raamistikku, nagu see tänapäeval põhiseadusest tulenevalt eksisteerib ning teiseks oleksid valminud tabelid andmete puudulikkuse tõttu jäänud paratamatult ebausaldusväärseks. Kogumikus on esitatud ka Ülemnõukogu valimise korda ning töökorraldust reguleerinud õigusaktide tekstid. Kuigi need on elektroonilises Riigi Teatajas kättesaadavad ning pealegi suurendavad kogumiku mahtu, pidasin peatoimetajana eelkõige Ülemnõukogu reglemendi süstematiseeritud kujul avaldamist oluliseks parlamendiõiguse arengute kajastamise aspektist. Neist tekstidest ilmneb, et mitmed hiljem põhiseadusesse kirjutatud ning Riigikogu kodukorda ülevõetud põhimõtted ja protseduurid on kuju- nenud just viimase Ülemnõukogu tegevuse käigus. Allikatest. Andmed kogumiku tarbeks on saadud Ülemnõukogu ja Ülemnõukogu Presiidiumi õigus- aktidest, Ülemnõukogu istungite stenogrammidest ning Riigiarhiivi materjalidest (Ülemnõukogu juhatuse ja alatiste komisjonide protokollid, arupärimised, valimiste territoriaalkomisjonide protokollid valimistulemuste kohta jne). Kahjuks ei ole vaadeldav periood korrektselt dokumenteeritud, paljud dokumendid on dateerimata, eri allikad on vastuolulised. Seetõttu oleme peale kirjalike allikate toe- tunud ka asjaosaliste mälule. Selgitavaid märkusi võib lisaks joonealustele viidetele leida ka tabelite ja peatükkide lõpust. 5 Lõpetuseks on mul meeldiv kohustus tänada neid häid kolleege, kes andsid oma panuse kogumiku valmimisse. Tohutu töö andmete koondamisel ja täpsustamisel tegid ära Rita Hillermaa, Piret Viljamaa, Gerli Eero ja Lii Suurpalu Rahvusraamatukogust ning Margit Muul Riigikogu Kantseleist. Arne Koitmäe ja Mihkel Pilving aitasid valimiste statistika ja valimissüsteemi selgitustega. Toonased Ülemnõukogu ja praegused 20. Augusti Klubi liikmed Rein Järlik ja Ants Käärma olid suureks abiks ettepanekute, märkuste ja tähelepanekutega. Suur-suur aitäh! Loodan, et käesolev kogumik osutub uurijaile ja asjast huvitatuile allikaks, millest leiab rohkesti vajalikku ja huvitavat teavet. Head tutvumist! Aaro Mõttus Riigikogu Kantselei asedirektor, õigus- ja analüüsiosakonna juhataja 6 Ülemnõukogu ajaloolisest rollist 1990–1992 Käesolev pakub uurijatele, ajakirjanikele ja asjahuvilistele ammendavat ja usaldusväärset andmestikku selle kohta, kuidas valiti ja millega tegeles 1990. aasta märtsist 1992. aasta septembrini Eesti Vaba- riigi Ülemnõukogu ning kõik tema organid, Presiidiumist saadikurühmade ja ajutiste komisjonideni. Nende materjalidega tutvumine annab võimaluse objektiivselt hinnata Ülemnõukogu tegevust, mis tänaseni on olnud seinast seina ulatuvate vastakate hinnangute märklauaks. Kogumikus toodud andmestik tõendab veenvalt, et kahe aasta vältel vastu võetud saja viiekümne viie seaduse ning arvukate otsuste abil lõi Ülemnõukogu oma tegevuses kindla juriidilise aluse Eesti iseseisva riikluse taastamisele ja arendamisele, vaieldes läbi ja vormistades seadusandlikeks aktideks sellised põhja- paneva tähtsusega probleemid nagu taastatava Eesti Vabariigi riigivõimu korraldus, maa- ja omandi- reform, ravikindlustussüsteem, kodakondsus jpt. Ülemnõukogu otsusega Eesti riiklikust iseseisvusest käivitati ka Eesti Vabariigi kaasaegse põhiseaduse loomise protsess. Vaidlustest Ülemnõukogu kui demokraatliku parlamentaarse institutsiooni töökorralduse üle on välja kasvanud tänase Riigikogu töö reglement. Kogumikus leiduv materjal pakub põhjalikku ülevaadet sellest, kuidas valiti Ülemnõukogu ja tema tööorganid, samuti andmestikku iga üksiku liikme poliitilisest kuuluvusest ja saadikuaktiivsusest. Valimiste õiguslik ja praktiline korraldus on iga parlamendi legitiimsuse aluseks. Ses suhtes pakub käesolevas kogumikus detailselt kirjeldatud valimiste protseduur nii mõndagi avastuslikku ja ehk tänaseski päevas kasulikku. Eesti oludes oli tegemist unikaalse kogemusega pluralistlike isikuvalimiste korraldusest, kus oli täidetud demokraatia põhireegel: oli tagatud selge ja läbipaistev valimiste protse duur, mille rakendamise tulemus oli aga ettearvamatu, st täielikult valijate otsustada. Kandidaatide esitamine oli vaba kõigile organisatsioonidele ja kodanike gruppidele. Valimiskampaania korraldus andis kõigile kandidaatidele võrdsed võimalused oma isiku ja ideede tutvustamiseks. Üksiku ülekantava hääle keeruline reeglistik tagas iga valija tahte täieliku arvestamise. Tulemuseks kujunes koosseisult kirju rahvaesindus, mis peegeldas Eestis tol hetkel valitsenud ühiskondlikke suundumusi. Enamik Ülem- nõukogu liikmeid olid erinevate rahvaliikumiste taustaga, sh Eesti Kongressi liikmeid oli 105-st 44. Eesti Komitee liikmeid oli Ülemnõukogu liikmete seas 22, samas kui ENSV Ülemnõukogude vara- sematesse koosseisudesse kuulunuid vaid 14. Andmed Ülemnõukogu liikmete kuulumise kohta eri saadikurühmadesse pakuvad põnevat pilti esialgse poliitilise kaootilisuse järk-järgulisest settimisest erakondlikeks rühmitusteks, millest on võrsunud tänaseni tegutsevad erakonnad. Materjaliga