EESTI GEOGRAAFIA SELTSI AASTARAAMAT 44. köide ESTONIAN GEOGRAPHICAL SOCIETY YEARBOOK OF THE ESTONIAN GEOGRAPHICAL SOCIETY VOL. 44 Edited by Arvo Järvet TALLINN 2019 EESTI GEOGRAAFIA SELTSI AASTARAAMAT 44. KÖIDE Toimetanud Arvo Järvet TALLINN 2019 YEARBOOK OF THE ESTONIAN GEOGRAPHICAL SOCIETY VOL. 44 EESTI GEOGRAAFIA SELTSI AASTARAAMAT 44. KÖIDE Edited by: Arvo Järvet Toimetaja: Arvo Järvet Aastaraamatu väljaandmist on toetanud: Tartu ülikooli geograafia osakond Tallinna ülikooli ökoloogia keskus Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja keskkonnainstituut Autoriõigus: Eesti Geograafia Selts, 2019 ISSN 0202-1811 Eesti Geograafia Selts Kohtu 6 10130 Tallinn www.egs.ee Trükitud OÜ Vali Press SAATEKS Eesti geograafia tähistab tänavu olulist aastapäeva – 100 aastat tagasi detsembris 1919 alustas Tartu ülikool õppe- ja teadustööd rahvusülikoolina ning ühe uue üksusena alustas ülikoolis tegevust geograafiakabinet, mille juhendajaks oli TÜ esimene geograafia- professor Johannes Gabriel Granö. Paljud eesti geograafid võivad end tänapäevalgi kaudselt Granö õpilasiks lugeda – sedavõrd olu- line ja tulevikkusuunav oli tema ideede ja uurimismeetodite osa. Tartu ülikooli geograafia osakond on jäänud eesti geograafiateaduse ja kõrghariduse lipulaevaks tänaseni. Geograafiliste uuringutega on lisaks Tartu ülikoolile tegeletud ka teistes teadusasutustes: nõukogude perioodil rohkem Teaduste Aka- deemia majanduse ja geoloogia instituutides ning Tallinna botaanika- aias, Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise järel Eesti Maaülikoolis ja Tallinna ülikoolis. Geograafia rakenduslikud teemad on olnud aasta- kümneid mitmesuguste riiklike asutuste tööplaanides ning valitsemis- asutustele on geograafide nõuandeid ja eksperditöid ikka vaja läinud. Lisaks tavatööle on vajalik ka suhtluskeskkond. Kui 1955. aastal alustas tegevust Eesti Geograafia Selts, kujunes seltsist aastaküm- neiks erinevais asutustes töötavate geograafide ja nende lähemate kolleegide kokkusaamise ning teadustööde tulemuste tutvustamise koht. Selle üheks väljundiks olev EGSi aastaraamat on ainuke igal aastal ilmuv geograafide väljaanne, kus on võimalik eesti keeles avaldada erinevas mahus ja detailsuses paljude valdkondade eesti uuringute tulemusi. Nii ka tänavu, kui see saatesõna on alustuseks EGSi aastaraamatu 44. köitele, milles varasemaga võrreldes on roh- kem ruumi antud meenutusartiklitele, sh neile, mis kajastavad nõu- kogude perioodil ettevõetut. On ka põhjust, sest ikkagi juubeliaasta! Andres Tõnissoni mahukas ja põhjalik ülevaade Eesti maa- kondlikest koguteostest on kui rännak läbi rahvusliku geograafia ühe suuna, Eesti regionaalse uurimise, ajaloo. Neid raamatuid ei saa kuidagi alahinnata ei praegu ega tulevikus. Nõukogude perioodi (1944–1991) Eesti geograafiat on mõnigi kord nimetatud ka mõttetuks. Tollased poliitilised olud ei võimaldanud alati geograafiale tunnuslikku ruumikäsitlust, eriti selle kajastamist kaardipildis, vajaliku objektiivsusega ja viisil, mis geograafidele iseenesest mõistetav. Kuid võime ka tõdeda, et tollest perioodist on võimendatud halba ja taunitavat, jättes kõrvale tulemused, mis kinnitavad eesti rahvusliku geograafia arengut läbi vastuolulise nõu- kogude aja aastakümnete. Oskuslikult kasutatud poliitklassikute tsitaadid olid abiks plaanide ja põhjenduste koostamisel, nii et neid oli raske otsustajail ignoreerida. Eesti geograafia ajalugu, mis on rahvus- kultuuri ja -teaduse üks paljudest aluskividest, vajab objektiivset tolle- aegse elu, saavutuste, õnnestumiste ja ebaõnnestumiste käsitlust. Neid aastakümneid Eestis elanud ja töötanud inimeste seisukohalt olema- tuks teha ei saa. Sõjajärgsed nõukogude aastad polnud üksnes kom- munistide ja metsavendade, kolhoosnike ja vabrikutööliste, katla- kütjate ja dissidentide aeg. ENSV oli Eesti 20. sajandi teise poole reaalsus, mille geograafia-alased tulemused väärivad uurimist ja tutvustamist, hindamist ja väärtustamist oma aega arvestades, sest need on ka osaliselt aluseks tänapäeva uurimisteemadele. Jüri Jago- mägi on geoinformaatika- ja kaardifirma Regio loo üleskirjutamisel teinud ära suure töö ja talletanud mälestused, mis hädavajalikud mõistmaks praeguseid uurimussuundasid, mille algus oli juba rohkem kui poolsajand tagasi, 1960. aastate keskpaigas. Lisaks 1919. aasta eesti akadeemilise geograafia algusele, on 9-ga lõppevad aastad olnud eesti geograafia varase ajaloo märkimisvääri- vaiks verstapostideks. 1849. aastal ilmus Läänemaa lõunaserval Viga- la kihelkonnas tegutsenud Jädivere koolmeistrite seminari õpetaja Berend Gildemanni esimene eestikeelne geograafiaõpik ”Maailma made õppetus”. Sellest alates hakkab maateadus tungima küla- koolidesse, muutudes Liivimaa (1874) ja Eestimaa maakoolide seadu- sega (1875) kohustuslikuks õppeaineks. Uue etapi kooligeograafias avab 1859.a esimene atlas. 1919 ilmub trükist esimene eestikeelne seinakaart 1 : 420 000 Sõjaväe topograafia jaoskonna poolt. 1989. aas- ta on rahvusliku geograafia taassünniaasta. Põlvest põlve saab 21. sajandil lugusid kanda vaid kirjasõna, kas trüki- või digikujul või mõlemal viisil, ja niisuguste lugude puhul pole tähtis, et üleskirjutatu oleks rangelt teaduslik, kuid peab olema ajalootäpne. Arvo Järvet, aastaraamatu toimetaja Eesti Geograafia Seltsi aastaraamat, 44. köide EESTI GEOGRAAFIA SELTS [100]1 Otto Johannes Kiesel Eestis on aeg elule kutsuda ühinguid ja seltsisid, mis tungivalt nõuab uus avar poliitiline vaatepiir ja rahvusvaheline suhe. Iseäranis tähtsateks tuleks arvata teadusliste ülesannetega asutused, mis uuriksid Eesti rahvusmajanduslisi olusid, seades üles uusi põhijoone. Eesti loodus, sellest tingitud majandus ja m. küsimused olid suure- malt jaolt üksikute käsitleda, kes asja teaduslikkusest huvitatud. Kui nimetatud alal ka mõned seltsid töötasid, siis oli aluseks ikkagi enam vähem kohalise, piiratud tähtsusega harrastus. Tänini puudusid ka sündsad tingimised mitmete küsimuste lahenda- miseks nende täies ulatuses. Nüüd on aga kõik Eestisse puutuvad küsimused riiklise tähtsuse omandanud. Meie tulevik kujuneb selle järele, kuidas läbistume mõttega, et maa ja rahva huvid on riigi huvid. Tänini oleme rahvas, kelle ilme Vene olusid kajastas. "Eesti kubermang" ja "Liivi kuber- mangu" põhjapoolne osa ei sünnitanud Vene riigis riiklise tähtsu- sega üksust. Sellest tuli ka, et meie looduse, rahva elu ja tema majanduse laadi kohta Vene riiki kirjeldavates töödes ainult paar rida oli pühendatud. Koolides eelistati "suure isamaa" tundmist, leppides raasukestega, mis võrdlemisi põhjalikult uuritud Vene- maast Eestile pudenesid. 1 Käesolev Otto Johannes Kieseli artikkel ilmus ajalehes Vaba Maa 2. oktoobril 1919. Selles on teadaolevalt esimest korda avalikult esitatud mõte luua Eesti Geograafia Selts. Toim. 8 Kalev Kukk Nii ei või edasi jatkata. Enam ei avita meid ka üksikute teadusliste kalduvustega isikute harrastus, vaid tuleb asuda põhjalikule Eesti uurimisele ja nimelt Eesti looduse, geograafia ja rahvamajandusliste iseäralduste vaatlemisele. Rääkimata sellest, et koolides ei ole kasvavaile riigi kodanikkele pakkuda põhjalisi ja õigeid teadmisi Eesti geograafiast, on niisama halvatud väljavaate saamine meie majanduslisest tulevikust. Mitte ainult puhas teadusline huvi ei ole tähtis, vaid ka praktiline ülesan- ne: mis meie oleme ja mis meie võime ilutseda tulevikus. Eesti maadeteadust ei ole veel. Palju tänuväärt tööd on ses suhtes juba tehtud, aga korjatud materjaalil puudub teadusline ühtsus ja erapooletu valgustus. Ei ole olemas ka rahva tööstuse ja majanduse kohta käivaid uurimisi. On vaja keskkoht luua, kuhu koguneks materjaal, mis moodustab Eesti geograafia. Sarnaseks tsentrumiks võiks olla Eesti geograafia selts, mille asutamine rohkem kui ajakohane on. Õige on, et sarnased seltsid mujal suuremat rõhku panevad teadus- liste küsimuste lahendamiseks. Meil tuleks peale selle veel praktilisi ülesandeid silmas pidada. Eesti geograafia seltsi ümber koonduksid maa intelligent jõud. Selts korraldaks laiajoonelist Eesti uurimist, kodumaa tundmist jne. On vaja huvi äratada laiemates ringkondades ja siis ei ole vist raske asuda Eesti geograafiaseltsi teostamisele. Kommentaar (Kalev Kukk) 5. detsembril 1918, s.o Vabadussõja rasketel ja kibedatel päevadel hakkas ilmuma Tööerakonna häälekandjana päevaleht Vaba Maa, millest kujunes üsna kiiresti Eesti juhtiv ja mainekaim päevaleht, seda vähemalt 1920. aastate keskpaigani. Lehe toimetajaks oli algus- aastatel Tööerakonna juhtivaid poliitikuid, hilisem välisminister aastatel 1933–36 Julius Seljamaa. Eesti Geograafia Selts [100] 9 2. oktoobril 1919 ilmus Vabas Maas Otto Johannes Kieseli kirjuta- tuna lühike artikkel "Eesti geograafia selts". Ilmselt võib seda lehe- lugu lugeda Eesti Geograafia Seltsi loomise mõtte sünnipäevaks. Igatahes näib see olevat esimene kord, kui avalikus kirjasõnas käidi välja ettepanek luua Eesti geograafia selts kui geograafilist mõtet kandev avalik ühendus, mille ülesandeks oleks kõnealuse leheloo autori sõnutsi Eesti geograafiline uurimine ja kodumaa tundma õp- pimine. Niisiis võime käesoleval, eestikeelse geograafia 100. sün- nipäeval tähistada ka Eesti Geograafia Seltsi, mille asutamine jõu- dis tegelikkuseni küll alles 1955. aastal, mõtte 100. aastapäeva. Otto Johannes Kiesel (Kiisel) oli tuntud kooliõpetaja ning ühis- konna- ja haridustegelane. Ta sündis 20. oktoobril 1886 Tallinnas. Omandas algkooliõpetaja kutse, hiljem õppis Tbilisi õpetajate instituudis (1906–10) ja oli pärast selle lõpetamist Tbilisi kauban- duskoolis õpetaja kuni tagasitulekuni Eestisse 1918. Lühemat aega õppis ta veel Tartu Ülikoolis keemiat. O. J. Kiesel oli mitme kooli juhataja,