Acta Semiotica Estica VII
Total Page:16
File Type:pdf, Size:1020Kb
Acta Semiotica Estica VII Acta Semiotica Estica VII Tartu 2010 Koostajad ja toimetajad: Elin Sütiste, Silvi Salupere Raamatu väljaandmist toetas Kultuurkapital Keeletoimetaja: Eva Lepik Kaanekujundus: Rauno Thomas Moss Kaanefoto: Timo Maran Toimetuskolleegium: Henri Broms (Helsinki, Soome) Hasso Krull (Tartu, Eesti) Peet Lepik (Tallinn, Eesti) Peeter Linnap (Tartu, Eesti) Andres Luure (Tallinn, Eesti) Aare Pilv (Tartu, Eesti) Marek Tamm (Tallinn, Eesti) Aleksei Turovski (Tallinn, Eesti) Jaan Valsiner (Worcester, USA) Vilmos Voigt (Budapest, Ungari) ISSN 1406–9563 Autoriõigus Eesti Semiootika Selts, 2010 Tartu Ülikooli Kirjastus www.tyk.ee Tellimus nr 362 Acta Semiotica Estica VII SISUKORD EESSÕNA .................................................................................. 7 MARIA-KRISTIINA LOTMAN, MIHHAIL LOTMAN, REBEKKA LOTMAN Autometakirjeldus eesti luules III ......................................... 10 KRISTA KEEDUS Gooti katedraal kui Karl Ristikivi ajaloolise sarja esteetiline ideaal ..................................................................................... 35 KATRE KIKAS Rahvaluulekoguja raamatuid otsimas. Hans Anton Schults ... 64 OTT HEINAPUU Taara tammikud: ideaalse pühapaiga tung tekstist maastikule ............................................................................. 102 MART KULDKEPP Looduse ja kultuuri kohtumised Islandil ................................ 139 MAARJA SALDRE Tühirand eesti kultuurimälus ................................................. 160 JAANUS KAASIK Keskkonna modelleerimine filmis ......................................... 183 PRIIT PÕHJALA Kahest vastandlikust sõnade grupist reklaamileksikas (eesti reklaamide näitel) ......................................................... 204 MARI-LIIS MADISSON Hirmu verbaliseerimine (tänapäevases legendis) .................. 221 6 Sisukord ANDRES KURISMAA Abduktsioonist mitmekeelses süsteemis: psühhiaatriline implikatsioon ................................................. 237 SILVER RATTASEPP Väljamõeldiste vadin, reaalsuse vaikus .................................. 252 MARGUS OTT Pilk ......................................................................................... 271 MÄRKAMISI Kaj Sand Jensen Kuidas kirjutada läbinisti igavat teadusteksti .............................. 285 Tiit Kuuskmäe, Kristiina Omri Ninanips mas(end)u(se)le, kolmes vaatuses ................................ 294 Roman Jakobson Tõlkimise keelelistest aspektidest ............................................... 299 Aleksandr Pjatigorski Mõningatest semiootika teoreetilistest eeldustest ........................ 307 In memoriam Aleksandr Pjatigorski .................................................................. 310 Juri Levin ..................................................................................... 314 Linnart Mäll ................................................................................. 317 KROONIKA 2009 ..................................................................... 319 ABSTRACTS ............................................................................. 331 Acta Semiotica Estica VII Eessõna Acta Semiotica Estica seitsmenda numbri avaartiklis jätkub kolme autori (Maria-Kristiina Lotmani, Mihhail Lotmani, Rebekka Lotmani) ühistööna autometakirjelduslike nähtuste uurimine ning seekord on vaatluse all suuruse-väiksuse teema sisulised ja vormi- lised avaldumised eesti luules. Nagu varasemateski osades, muudab ka seekord uurimuse eriti nauditavaks tihedate kirjelduste vaheldu- mine rohke näitematerjaliga. Kirjandusliku temaatikaga jätkab Krista Keeduse artikkel, kes käsitleb Karl Ristikivi loomingut uudsest vaatenurgast: nimelt haarab artikli autor kinni Ristikivi kirjas Uku Masingule väljendatud soovist struktureerida oma ajalooliste romaanide tsüklit gooti kated- raali eeskujul. Autor jälgib, kuidas ja millistel tasanditel on see kavatsus romaanisarjas teostunud ning näitab veenvalt Ristikivi maailmavaate ja romaanitsükli seoseid Pseudo-Dionysios Areopa- gita filosoofia ja Dante Alighieri “Jumaliku komöödiaga”. Kirjandusloo ning folkloristika piirimail liigub Katre Kikase artikkel rahvaluulekoguja Hans Anton Schultsi muistsetele eesti raamatutele pühendatud lugudest. Eesti rahvusliku identiteedi teemat jätkab teise nurga alt Ott Heinapuu, kes uurib püha ehk Taara tammikut kui üht eesti rahvus- diskursuses domineerivat motiivi. Autor näitab, kuidas paradoksaal- sel kombel seostub eestlaste rahvusliku identiteedi märk õhtumaise klassikalise kultuuriga, varjutades samas kohaliku kultuuri aspekte, mis on seotud maastikuga suulises pärimuses. Rahvuskultuuri konstrueerimist looduse kaudu käsitleb ka Mart Kuldkepp, kelle materjaliks ei ole küll Eesti, vaid hoopis Islandi kultuurilugu. Autor vaatleb “looduse ja kultuuri” ühtepõimumist Islandi rahvuslikus diskursuses ja arutleb võimaluse üle asendada ühelt poolt rahvuslik-müütiline looduskäsitlus ja teiselt poolt puht- utilitaarne, ekspluateeriv loodusesse suhtumine kolmanda, tervikli- kuma ja ökoloogilise mõtteviisiga. Omal moel on loodus ja kultuur ühendatud ka Maarja Saldre artikli keskses tähelepanuobjektis, tühiranna kujundis. Tühirand on ühelt poolt Mati Undi samanimelise lühiromaani ning selle ainetel valminud Veiko Õunpuu filmi ja Ingomar Vihmari lavastuse sünd- 8 Eessõna muste toimumise paik, kuid teisalt peategelase mentaalne seisund ja ühtlasi teose filosoofiline dominant. Autor uurib tühiranna kujundi meediumispetsiifilist ja meediumiülest ehk transmeedialist ilmne- mist mainitud tekstides ja kultuurimälus. Filmi keskkondi modelleerivat filmikeelt kirjeldab Jaanus Kaasik, kes pakub välja viieosalise keskkondade jaotuse: kunstiline reaalsus, dokumentaalsus, metareaalsus, metadokumentaalsus ja hü- perreaalsus. Vastavasse keskkonnaliiki kuulumist rõhutava elemen- dina on autor kasutusele võtnud termini “keskkonnaviit”. Eestikeelsete reklaamide sõnavarast ja selle toimimisest räägib Priit Põhjala rohkete värvikate näidetega varustatud artikkel. Tähelepanu keskmes on kaks reklaamileksikale eriti tüüpilist, kuigi teineteisele vastanduvat sõnade gruppi: võtmesõnad, mis on lihtsad ja emotsionaalsed (enamjaolt adjektiivid), ning mille abil lisatakse reklaamitavale kaubale või teenusele soovitud väärtusi, ja hälbelised sõnad, mille eesmärk on püüda ja hoida tähelepanu oma uudsuse ja keerukusega, sundida tarbija reklaami üle järele mõtlema, sellesse süvenema. Mari-Liis Madissoni uurimus vaatab seagripi-juhtumi näitel hirmu verbaliseerimist, põimides Bill Ellise verbaliseerimisetappide käsitluse Juri Lotmani kultuurisemiootiliste ideedega autokommu- nikatsioonist ja kultuurist kui vähemalt kakskeelsest mehhanismist, näitamaks, millistele kultuurimehhanismidele toetudes hirmu verba- liseerimisprotsess areneb ja lõpuks laguneb, toimides omalaadse kaitsemehhanismina. Semiootika ja psühhiaatria valdkondi püüab integreerida Andres Kurismaa, kasutades abduktsiooni ja mitmekeelsuse mõisteid ja suhestades omavahel lähemalt Charles S. Peirce’i, Gregory Batesoni ning Juri Lotmani tööde keskseid kontseptsioone. Dualistliku maailmapildi vastu argumenteerib Silver Rattasepp, kes astub vastu üldlevinud eristustele looduse ja kultuuri, tegelik- kuse ja representatsioonide, päris- ja keeleliselt vahendatud maailma vahel, mis läbib suurt hulka tänapäeva filosoofiat ja kultuuriteadusi. Ta kutsub üles loobuma ette ära otsustamast, millisesse poolde uuri- tav nähtus langeb — vaimu või tegelikkusse, keelde või reaalsusse, subjektiivsusse või objektiivsusse, ning katsuda näidata pigem kõi- kide eluprotsesside ühtepõimitust, mille uurimisel sellised eristused ei ole kõnekad. Eessõna 9 Inimese ja keskkonna suhet käsitleb ka Margus Ott, lähtudes mõningatest Jakob von Uexkülli ja Jean-Paul Sartre’i mõistetest, mille abil saab mõelda loodust ja selle liikmeid omaenese vaate- punkti omavatena, nii et nad “vaatavad” üksteist ja meid, inimesi. Veenvalt põhjendatakse ära inimese “ökoloogilisus”: sest “Olemine on inimese elu koda ehk oikos, tema “öko”. Ja olendid on selle koja kõne või kõma, logos ehk “loogia”. Olemise ja olendite pilk koos ongi inimese koja kõne ehk “ökoloogia””. Käesoleva numbri Märkamiste rubriik sisaldab mitmeid ajaliselt ja/või temaatiliselt olulisi kirjutisi. Huvitavad ja südamlikud on ülevaated tunnustatud teadlaste, Tartu–Moskva semiootikakool- konna aktiivsete liikmete, Aleksandr Pjatigorski, Juri Levini ning Linnart Mälli elust ja loomingust, mille paraku nukraks ajendiks on olnud nende lahkumine siitilmast. Neist ühe mõtleja loomingu näitena on huvilistel võimalik lugeda A. Pjatigorski arutlust semioo- tika teoreetilistest eeldustest (Silvi Salupere tõlkes). Samas rubriigis võib lugeda ka teise maailmakuulsa semiootiku, Roman Jakobsoni raudvarasse kuuluvat artiklit tõlkimise keelelistest aspektidest (Elin Sütiste tõlkes). Hoiatuseks tuima ja formaalse “teaduse tegemise” eest on Kaj Sand-Jenseni artikkel (Silver Rattasepa tõlkes), mis jagab iroonili- ses võtmes juhiseid, kuidas kirjutada igavat teadusteksti. Tiit Kuuskmäe ja Kristiina Omri annavad värvika ülevaate Tallinnas toimunud avalikust arutelust “Noored haritlased mas(end)u(se) vastu: mida suudavad sotsiaal- ja humanitaarteadused?”. Muidugi ei puudu ka Kroonika rubriik ja ülevaade semiootika osakonnas kaitstud magistri- ja doktoritöödest. On rõõm märkida, et alates sellest numbrist täiendavad Acta Semiotica Estica toimetuskolleegiumi kaks uut ja väärikat liiget: Andres Luure ja Marek Tamm, kes mõlemad on oma muude tege- vuste kõrvalt leidnud aega pühendada tähelepanu ka semiootikale. Samuti oluline muutus puudutab Acta Semiotica