TÕNIS TATAR Kolmas Tee Eesti NSV Kunstis: Avangardi Ja
Total Page：16
File Type：pdf, Size：1020Kb
DISSERTATIONES TÕNIS TATAR HISTORIAE UNIVERSITATIS TARTUENSIS 36 Kolmas tee Eesti NSV kunstis: avangardi ja võimumeelsuse vahel TÕNIS TATAR Kolmas tee Eesti NSV kunstis: avangardi ja võimumeelsuse vahel Tartu 2015 ISSN 1406-443X ISBN 978-9949-32-820-8 DISSERTATIONES HISTORIAE UNIVERSITATIS TARTUENSIS 36 DISSERTATIONES HISTORIAE UNIVERSITATIS TARTUENSIS 36 TÕNIS TATAR Kolmas tee Eesti NSV kunstis: avangardi ja võimumeelsuse vahel Tartu Ülikooli ajaloo- ja arheoloogia instituut, Tartu, Eesti Kaitsmisele lubatud TÜ filosoofiateaduskonna ajaloo ja arheoloogia instituudi nõukogu otsusega 24. märtsil 2015. a. Juhendajad: prof. emer. Jaak Kangilaski prof. Juhan Maiste Oponendid: prof. dr. Jörg Hackmann (University of Szczecin) Sirje Helme, PhD (Eesti Kunstimuuseum) Doktoritöö kaitsmine toimub 18. juunil 2015. aastal kell 16.15 Tartu Ülikooli senati saalis, Ülikooli 18–204, Tartu. ISSN 1406-443X ISBN 978-9949-32-820-8 (trükis) ISBN 978-9949-32-821-5 (pdf) Autoriõigus: Tõnis Tatar, 2015 Tartu Ülikooli Kirjastus www.tyk.ee SISUKORD SISSEJUHATUS ............................................................................................. 7 1. Teema valik ................................................................................................. 7 2. Metodoloogia, struktuur ja allikad .............................................................. 12 3. Ülevaade historiograafiast .......................................................................... 17 1. TEOREETILINE JA AJALOOLINE TAUSTSÜSTEEM ........................ 25 1.1. Kunstiteoreetiline kontekst ................................................................. 25 1.2. Mõistete ja arengute kohaldatavusest olukorrale Eesti NSV-s ........... 53 1.3. Kunst ja võim Eesti NSV-s sulaajal ja pärast seda ............................. 59 1.4. Uue kultuurisituatsiooni väljakujunemine 1960.–1970. aastate vahetusel ............................................................................................. 66 1.5. Vahelduvad kultuuriteadvused: visandeid stagnatsiooniaegsest mentaliteedist ...................................................................................... 82 1.6. Ühiskondlike ja üldkultuuriliste faktorite mõju kunstile .................... 89 2. JÜRI ARRAKU LOOMING JA TÕEKSPIDAMISED EESTI NSV PERIOODIL ......................................................................... 95 2.1. Looming kuni 1976. aastani ............................................................... 95 2.2. Seisukohad kuni 1976. aastani ............................................................ 109 2.3. Looming pärast 1976. aastat ............................................................... 119 2.4. Seisukohad pärast 1976. aastat ........................................................... 136 2.4.1. Maailmavaatelised seisukohad ................................................. 136 2.4.2. Seisukohad kunstiküsimustes: moodsa kunsti kriitika ............. 140 3. OLAV MARANI LOOMING JA TÕEKSPIDAMISED EESTI NSV PERIOODIL ......................................................................... 150 3.1. Looming kuni 1968. aastani ............................................................... 150 3.2. Seisukohad kuni 1968. aastani ............................................................ 168 3.3. Seisukohad pärast 1968. aastat ........................................................... 173 3.3.1. Usuline pöördumine ................................................................. 173 3.3.2. Maailmavaatelised seisukohad ................................................. 177 3.3.3. Seisukohad kunstiküsimustes ................................................... 180 3.4. Looming pärast 1968. aastat ............................................................... 187 3.4.1. Olav Marani vaikelude poeetika ............................................... 190 4. KALJO PÕLLU LOOMING JA TÕEKSPIDAMISED EESTI NSV PERIOODIL ......................................................................... 200 4.1. Tegevus ja seisukohad kuni 1973. aastani .......................................... 200 4.2. Looming sarjani „Kodalased“ ............................................................. 223 4.3. Seisukohad mütoloogiliste sarjadega tegelemise ajal ......................... 231 2 5 4.4. Looming alates „Kodalastest“ kuni nõukogude perioodi lõpuni ........ 245 4.5. Looming postkolonialistlikus perspektiivis ........................................ 256 KOKKUVÕTE ............................................................................................... 270 SUMMARY .................................................................................................... 275 KASUTATUD KIRJANDUS JA ALLIKAD .................................................. 281 ELULOOKIRJELDUS ................................................................................... 292 CURRICULUM VITAE ............................................................................................................................. 293 6 SISSEJUHATUS 1. Teema valik Ajaloolise tõsiasjana paigutub suur osa eesti professionaalse kunstikultuuri aja- loost aastakümnetesse, mil Eesti oli annekteeritud Nõukogude Liidu koosseisu. Nõukogude võimu püüdlus eesti kultuuri ning seeläbi rahvust tasalülitada andis selle aja kunstile, teatrile, kirjandusele ja muudele kultuurivaldkondadele pool- avaliku missiooni, mis erineb kunsti eesmärgist ja toimimislaadist demokraat- likus rahvusriigis. Kui üldiselt võiksime kunsti „normaalse“ otstarbena nimetada vaata jale esteetiliste elamuste ja nende kaudu elu mõtestamise võimaluste pakku- mist, siis suure osa Eesti NSV-s loodud kunsti puhul need ülesanded säilisid, ent ühiskondlik-poliitilisest olukorrast tingituna lisandus neile missioon säilitada ja taasluua eestlaste identiteeti – kinnitada eesti kultuuri läänelikku olemust, anda julgust ja enesekindlust võõrvõimu väljakannatamiseks, pakkuda emotsionaalset kompensatsiooni poliitilisele allajäämisele, võimaldada alternatiivi ametlikule ideoloogiale, nihutada piire lubatud ja keelatud eneseväljenduse vahel, esitada rohkem või vähem varjatud kujul võimukriitilisi mõtteid, konsolideerida rahvast positiivsete eeskujude ja liidrite ümber, kinnitada kultuurilist järjepidevust ja elu- jõudu jne. Need on ülesanded, mida vabas ja demokraatlikus ühiskonnas kunstile tingimata esimeses järjekorras ei esitata, kuna need pole kas aktuaalsed või täida- vad neid funktsioone omariiklikud institutsioonid. Nimetatud poolavaliku pealis- ülesande – eestlaste identiteedi säilitamise – erinevaid aspekte kandsid kultuuri erinevad suundumused. Kui nn laulupeokultuur sai edukalt täita rahvast konsoli- deerivat funktsiooni, kinnitada kultuurilist järjepidevust ning rahvuslikku identi- teeti, siis alternatiivsed avangardnähtused võisid julgemalt esitada võimukriitilisi mõtteid, rõhutada kultuuri kaasaegset läänelikku iseloomu, rünnata lubatud ja keelatud eneseväljenduse piire. Kumbki kultuuriline diskursus poleks saanud täita teise ülesannet, seega olid kokkuvõttes mõlemad poolused vajalikud. Nagu ühiskond ja kunst, ei olnud Nõukogude Liidus vabad ka kunsti uurivad diskursused – kunstikriitika ja kunstiajalugu. Seetõttu on eesti kunstiajaloolased alates 1990. aastatest tegelenud Eesti NSV ajal loodud kunstiajaloo n-ö desoveti- seerimisega. Sotsiaalpoliitilised ja -psühholoogilised tingimused, milles see ümberhindamine aset leidis, kujutab endast omaette keerulist teemat. Siinkohal võib nentida, et vabanemine riiklikust tsensuurist ei tähendanud seda, et kunsti- teaduses oleks muutunud võimalikuks kehtestada sirgjoonelist ja erapooletut tõde. Põhjuseks on kunstiajaloo paratamatu ligidus ideoloogilisele vallale, mis muudab objektiivse tõe taotluse üldse problemaatiliseks. Lihtsalt öeldes, kunstiteos ei allu kuigi hästi kvantitatiivsele hinnangule, kuid kvalitatiivsed hinnangud sõltuvad 7 väärtustest. Kunstist kirjutamise taustal olev küsimus väärtuste kohta, mida me kunstilt eeldame, paigutub üheselt ideoloogia valdkonda. Vaadates kunstiajalookirjutuses alates 1990. aastatest langetatud hinnanguid nimetatud kahele suunale Eesti NSV kunstis (nimetagem neid siis ametlikuks ja mitteametlikuks, traditsiooniliseks ja avangardseks või peavoolu- ja alternatiiv- kunstiks või muud moodi), ilmneb, et need ei ole omavahel sugugi tasakaalus. Kultuurirevolutsioonidele iseloomulikult kaldus nüüdki pendel äärmusest teise – seni mõnel määral tõrjutud või lausa unustuse hõlma vajunud mitteametlikust kunstist kujundati tagantjärele nõukogude aja kunsti peanarratiiv. Tõsi, täitmaks nõukogude režiimist kunstiajalukku jäänud valgeid laike toodi näitusesaalidesse ning uurijate luubi alla ilusaid ja huvitavaid asju, olgu siis Ülo Soosteri ja Tartu sõpruskonna mitteametlik looming, Tallinna maalijate nagu Enn Põldroosi, Olav Marani, Henn Roode 1960. aastate abstraktne kunst, sürrealism ja kollaaž või siis rühmituse ANK’64 liikmete modernistlikud tööd samast kümnendist. Kuid Eesti vabanemisega alanud kunstiajaloo ümberhindamine ei piirdunud nõukogude režiimi sallimatuse tõttu varem peidetuks jäänud kunstivarade päevavalgusse too- misega. Ei piirdunud ka läbi nõukogude aja valminud ofitsiaalse kunsti, algu- ses hirmust ning hiljem materiaalsete hüvede nimel meisterdatud kommunistide büstide või rahvariides kolhoosirahva kujutiste fondipimedusse pagendamisega. Alates 1990. aastatest aset leidnud radikaalne muutus hinnangutes, mille taga oli ühelt poolt seniste tõrjutute revanšism ning teiselt poolt kunstiteadlaste soov konstrueerida meie lähimineviku kunsti põhjal Lääne universaalse jutustusega konvergeeruv narratiiv,