KADUNUD KAHEKSA- KUMNENDAD sissejuhatus Sirje Helme. Miks kaheksakümnendad? Miks kadunud? 5 kunst | kunstiterminoloogia Ants Juske. Nõukogude postmodernism 12 Johannes Saar. Võistlevad maastikud: kunstipanoraamide ja kontekstide vaheldumine 1980. aastate kunstitekstides 22 Heie Treier. Ülev ja kitš 36 maal | graafika | plakatikunst Eero Epner. Iluaias kõnnib nägus neid, võlub austajate südameid 46 Kädi Talvoja. Tartu slaidimaal: grotesk – mäng või taktika? 63 Anu Allas. Kohatu kangelane: Kalevipoeg 1980. aastate eesti maalis 72 Vappu Thurlow. Lõvi seljas tulevikku 80 Jüri Hain. Plakatikunsti “kuldsed kaheksakümnendad” 99 skulptuur | tarbekunst | kujunduskunst Juta Kivimäe. Laguuniskulptuur: kriitiline pop, romantiline sümbolism, hüperrealism ja sürrealism 1980. aastate eesti skulptuuris 122 Inge Teder. Tarbekunst kaheksakümendatel 134 Krista Kodres. Me võime, aga me ei saa: eesti kujunduskunst ja disain 1980. aastail 143 personaalsed perspektiivid Raoul Kurvitz. Leegiheide: eesti performance kaheksakümnendatel 158 Peeter Laurits. Kaheksakümnendate eesti fotost 164 uus meedia Tuuli Lepik. Eesti arvutikunsti teke 173 kronoloogia 199 KUMNENDAD KAHEKSA- KADUNUD 1980. aastateeestikunstis teemadjatähendused Probleemid, kronoloogia uus meedia personaalsed skulptuur maal kunst sissejuhatus perspektiivid tarbekunst graafi ka kunstiterminoloogia kujunduskunst plakatikunst Koostaja Sirje Helme Toimetaja Andreas Trossek, kaastoimetaja Johannes Saar Eestikeelse teksti korrektorid Tiina Hallik, Daila Aas Eesti-inglise tõlkijad Katrin Kivimaa, Epp Aareleid-Koop, Livia Ulman, Re:fi ner Tõlke korrektorid Michael Haagensen, Justin Ions Kujundaja Andres Tali Väljaande ilmumist on toetanud Eesti Kultuurkapital. ISBN --------------- © Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, 2010 4 Miks kaheksakümnendad? sissejuhatus Miks kadunud? Sirje Helme Selle kogumiku lugu ideest raamatu valmimiseni on olnud mitmel põhjusel üsna pikk.1 Aastaid tagasi, veel enne Kumu avamist Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuses töötades tundus mulle, et parajasti toimuvat sõjajärgse kunsti konsteptualiseerimist võiks aidata ja täiendada erinevatele teemadele ja perioodidele fokusseerunud kunstiajalooliste tekstide kogumikud, mis kirjeldaksid üht perioodi või teemat võimalikult eri vaatenurkade alt, eri- nevate autorite poolt. Kogemus “Ülbete üheksakümnendate”2 koostamisega näitas, et autorite hoiakud, kirjutamise stiil ja metodoloogia võivad küll erineda, kuid andmestik ise ei vanane. Kirjutamisel oli tookord, ja on ka praegu, mitmeköiteline eesti kunsti ajalugu, aga ükski koguteos ei suuda asendada väiksemaid sügavamaid sisselõikeid, mida selline kogumik võimaldaks. Miks kaheksakümnendad? Ja miks kadunud? Kunstiajaloolaste huvid erinevate perioodide vastu vahelduvad omamoodi nagu moetrendid, kord pakub huvi üks, siis hoopis teine ajastu või teema. Pikka aega, aastaid tagasi, oli selleks sõjaeelne modernism, siis liikus huvi pikkamööda kuuekümnendate suunas – arhitektuuri, keskkonna, sotsiaal- sete probleemide kaudu. Osaliselt oli sellesse huvisfääri tõmmatud ka järgmine kümnend. Kõige vähem on tegeldud kaheksakümnendatega. Seda kümnendit on ikka peetud ajaks, mil justkui midagi ei juhtunud, kõik oli stagnatsiooni karmi kanna alla surutud ja kui midagi toimuski, siis tõenäoliselt klooniti eelmiste kümnendite ideid ning saavutusi. Tegelikult, nagu artiklitest näha, on tegu väga mitmekihilise kümnendiga, mille algust tähistas aktiivne venestamispoliitika ja lõppu fosforiidisõda, öised laulupeod ning kunstielus esimene vaba, väliskuraatorite korraldatud eesti kunsti näitus “Struktuur ja 1 Ettekannete päev “Kadunud kaheksakümnendad” Rotermanni soolalaos 9. XII 2003. Esinesid Ants Juske, Eha Komissarov, Heie Treier, Sirje Helme, Piret Lindpere, Raivo Kelomees, Kädi Talvoja, Pirjo Urvak. Ettekannete päeva korraldasid Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus ja Eesti Kunstiteadlaste Ühing. – Toim. 2 Vt Ülbed üheksakümnendad. Probleemid, teemad ja tähendused 1990. aastate eesti kunstis. Toim Sirje Helme, Johannes Saar. Tallinn: Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, 2001. 5 Sirje Helme metafüüsika” Soomes, Saksamaal ja Rootsis. Ja ometi on olnud raske leida süsteemi, kuidas ja kuhu seda aega paigutada. Nagu kirjutab Ando Keskküla: “Kümnendile ei ole võimalik leida ühist nimetajat. Kümnendi algus ja lõpp on suuresti erinevad.”1 On raske leida ideid, mis oleksid edasi elanud üheksakümnendates, need justkui algasid, lõppesid ja omasid tähendust vaid oma aja sees. See vastuoluline aastakümme, mis tootis korraga nii masendust kui lootust, justkui sulgus uue kümnendi tulekul, uutes poliitilistes tingi- mustes – nagu sfi nks (nii armastatud kujund kaheksakümnendate kunstis). Kaheksaküm- nendad olid kadunud. Siia kogumikku artikleid tellides ei lootnud ma seda süsteemi leida või leiutada. Ei saanud ka autoritele väga selget lähtekohta pakkuda, seega ei saa erinevatest tekstidest suuremat konsensust oodata. Minu arusaam sellest, kuidas on kaheksakümnendad aja- loos koha sisse võtnud (ja mida ma allpool kirjeldan), ei pruugi olla aktsepteeritav kõiki- dele autoritele. Siiski, avaldatud tekstid ei lähe sellest ka liiga kaugele. Algselt planeeri- sin kogumikku ka sotsiaalset situatsiooni analüüsivaid tekste, sest see aeg sõltus nii palju poliitilistest reaalsustest. Johannes Saare ja Andreas Trossekiga asju arutades loobusime aga sellest ideest. Üks kogumik ei saa tegelda kõikide küsimustega – on ju siinsest vaat- lusspektrist välja jäänud ka arhitektuur või näiteks fi lm. Kaheksakümnendad vajavad kind- lasti edasiuurimist ja teemasid on kümneid. Kohandumisest Kaheksakümnendad eristusid mingi määratlematusega ka läänes, kuigi just see kümnend oli uute muuseumide, galeriide kui ajakirjade loomise poolest rikas aeg, samuti ei läinud kunstiäril halvasti. Ja ometi kirjutab Arthur C. Danto 1989. aastal kaheksakümnendatest kui “esteetiliselt halbadest aegadest” ning tsiteerib seejuures Roy Lichtensteini: “Stiile küll on, aga sisu ei paista sugugi olevat. Kaheksakümnendatel ei paista olevat hinge... Ja seitsmekümnendad taas tunduvad, nagu neid poleks kunagi olnudki.”2 Kaheksakümnendatel on eesti kunstis kaks põhimõttelist küsimust, mis võiksid olla taustaks ja põhjenduseks perioodi arengutele. Esimene on küsimus võimalusest käsitada kümnendit kui ühe kultuurilise mudeli valmissaamist ja kehtestumist, ja teine, sellega tihedalt seotud, tähistab paratamatut loobumist paralleelarengutest lääne kunstiga, mis kord tugevamalt, kord nõrgemalt on täheldatavad meie sõjajärgses kunstis ja mille kaudu oleme sidunud oma kunsti lääne modernismiga. 1 “Kaheksakümnendad sulgudes”. Kumu Kunstimuuseum 19. I–2. IX 2007. Kuraator Ando Keskküla. Näituse kata- loogi eessõna. Käsikiri autori valduses. 2 Arthur C. Danto, Esteettisesti huonot ajat. – Arthur C. Danto, Taiteen nykyhetki. Soumentanut Leevi Lehto. Hel- sinki: Taide, 1991, lk 279. 6 Miks kaheksakümnendad? Miks kadunud? Kaheksakümnendad oli nõukogude võimu ja ühtlasi sotsialistliku realismi kui ideo- sissejuhatus loogia lõpukümnend, aga me võime ka teisiti küsida: kas nõukogude võimu tingimustes elatud aeg oli juba nii pikk, et kaheksakümnendatel hakkaski vormi omandama erilaadne, oludega kohanduv ja kohanev kunstimudel? Kogumikus “Kohandumise märgid” on sis- sejuhatuses esitatud kolm teesi, mis võtavad kokku eesti vaimuilma olukorra nõukogude perioodil. Oluline on seejuures kohandumise ja kohanemise küsimus ja autorid teevad nendel sõnadel vahet. “Kultuuridiskursuse muutusi ei saa määratleda üheselt poliitilisel koostöö – keeldumise – allumatuse – ükskõiksuse skaalal, mistõttu ka kohandumise mõiste pole samastatav kollaboratsionismiga. [---] Kollaboratsionism oleks pingutatult poliitiline ja jätaks perioodist must-valge jälje, kohanemine taas rõhutaks üksnes leplikku passiivsust.”1 Järgmises, 2005. aastal ilmunud samateemalises kogumikus “Kohanevad tekstid“ täpsus- tatakse kohanemise mõistet: “Kohanemist võiks nimetada “oma koha leidmiseks ajas“. See on niisiis tegevus, mis pole selgelt piiritletud alg- ja lõpp-punktiga, mis toimub aja jooksul ning seob juba sõnakujus keskkonna ja aja.“2 Pärast stalinlikke repressioone, alates nn sulaaja saabumisest määrasid meie kunsti sisekliimat ja esteetilisi ideoloogiaid suures osas opositsioonilised vahekorrad poliitilise ning ideoloogilise võimuga: sula ja modernismi tagasivõitmine, kuuekümnendate avan- gard ja noortekultuuri teke, seitsmekümnendate alternatiivsed arengud (hüperrealism, geomeetriline kunst, kontseptualismi mõju). Katsetati erinevates suundades, eksperimen- teeriti väljendusvõimalustega, üritati etteantud vaimuruumi võimaluste piires avaramaks venitada. Ideed arenesid, hargnesid, jõudsid erinevatesse faasidesse. See on andnud põhjust rääkida pikkadest kuuekümnendatest või pikkadest seitsmekümnendatest, sest piiri on nende kahe kümnendi vahele raske tõmmata. Kaheksakümnendad on aga ise nagu kaks selgelt eristuvat perioodi. Kümnendi algus tegeleb aktiivse kohandumisega. Kümnendi teine pool on seotud uue põlvkonna esilekerkimisega, toonase Eesti Riikliku Kunstiinstituudi noorte andekate lõpetajatega, kelle tegutsemise olulisim tunnus on aga eraldusjoone rõhutamine, kui mitte selle lõplik kehtestamine, igapäevase ühiskondliku situatsiooni ja omaenda loomingu vahel. Kunsti elevandiluutorni ehitamist jätkatakse üha massiivsemalt ja glamuursemates vormides. Seepärast võibki küsida, kas protsess, mis algas Nõukogude okupatsiooniga, hakkas just kaheksakümnendatel lõpuks oma lõplikumat vormi võtma ja hingamisruumi ehk põhjust loominguga tegelemiseks otsiti virtuaalsetes kujutlusmaailmades? Kas kohandumine on selle läbi lõplikult toimunud? 1 Kohandumise