Tatar Tonis.Pdf
Total Page：16
File Type：pdf, Size：1020Kb
Tartu Ülikool Filosoofia teaduskond Ajaloo ja arheoloogia instituut Kunstiajaloo õppetool Tõnis Tatar OLAV MARANI KUNSTNIKUTEE Magistritöö Juhendaja prof. Jaak Kangilaski Tartu 2008 1 SISUKORD HISTORIOGRAAFIA.....................................................................................................................5 PROBLEEMIASETUS JA STRUKTUUR.....................................................................................8 I ELULOOLINE KUJUNEMINE.................................................................................................10 1.1. Varased aastad........................................................................................................................10 1.2. Õpingud Kunstiinstituudis......................................................................................................11 II KUUEKÜMNENDATE AASTATE KUNSTIUUENDUS......................................................18 2.1. Viiekümnendate aastate lõpp, sulailmingute algus.................................................................18 2.2. Kaasaegsuse temaatika, karm stiil..........................................................................................23 2.3. Esimesed noortenäitused ja 1959. aasta põlvkond..................................................................26 2.4. Tallinna ja Tartu konfrontatsiooni küsimus............................................................................33 2.5. Tallinna sõpruskonna kujunemine, kunstiarengud 1960. aastate esimesel poolel..................36 2.6. Kunstiuuenduse arengud 1964-1968......................................................................................40 III LOOMING JA VAATED 1959-1968......................................................................................52 3.1. Tegevus ja looming 1959-1968..............................................................................................52 3.2. Maailmavaatelised ja kunstilised veendumused 1959-1968...................................................68 3.3. Retseptsioon 1959-1968.........................................................................................................74 IV LOOMING JA VAATED PÄRAST 1968. AASTAT.............................................................84 4.1. Usuline pöördumine................................................................................................................84 4.2. Kunstilised veendumused pärast usulist pöördumist..............................................................90 4.3. Maailmavaade pärast usulist pöördumist................................................................................96 4.4. Suhtumine kunsti üldistesse arengutesse..............................................................................100 4.5. Looming pärast 1968. aastat.................................................................................................102 4.6. Retseptsioon pärast 1968. aastat...........................................................................................109 4.7. Olav Marani vaikelude poeetika...........................................................................................124 KOKKUVÕTE............................................................................................................................134 LISAD..........................................................................................................................................139 Heldur Viires, 12. aprill, 2008, Tartus.........................................................................................139 Jüri Arrak, 17. aprill, 2008, Tallinnas..........................................................................................142 Enn Põldroos, 20. aprill, 2008, Tallinnas....................................................................................143 Herald Eelma, 9. mai, 2008, Tallinnas........................................................................................148 Olav Marani maalid Eesti Kunstimuuseumis..............................................................................152 Olav Marani maalid Tartu Kunstimuuseumis..............................................................................153 KASUTATUD KIRJANDUS JA ALLIKAD..............................................................................155 SUMMARY.................................................................................................................................161 2 SISSEJUHATUS Olav Maran on kunstnikuna tegutsenud peagi viiskümmend aastat, sellest esimesed vähem kui kümme aastat avangardistina ning ülejäänud neli kümnendit traditsioonilise laadi viljelejana. Marani nimi ei vaja eesti kunsti pisutki tundvale inimesele tutvustamist, kunstnik on ennast kindlalt kirjutanud nii kunstiajalukku kui publiku südametesse. Kummatigi, ja sellel probleemil ma sissejuhatuses peatungi, ei ole need sissekirjutused kattuvad, nad on üsna vastandlikud. Nii tunneb kanooniline kunstiajalookirjutus Maranit eelkõige modernistina, sellist lähenemist esindab nii „Lühike eesti kunsti ajalugu“ kui Kumu püsiekspositsioon, millesse kuulub Marani töid üksnes esimeselt loomekümnendilt. Rahvas seevastu tunneb ja armastab Maranit peaasjalikult kui vanameisterlike vaikelude autorit. Mis veelgi kummastav – ka Maran ise peab oma esimese kümnendi loomingut ebaküpseks ning ekslikelt alustelt lähtuvaks. Mõnigi kord eelistab laiem publik väärtuslikule loomingule kitšimaigulisi kunstiilminguid, aga Maranile ei saa populistlikku lati alt läbi jooksmist kuidagi ette heita. Vastupidi, pärast esimese üheksa aasta sageli rabedavõitu otsinguid, mis pakuvad nii suurt huvi meie kunstiajaloole, on kunstniku looming saavutanud haruldase täiuslikkuse vormis ning sügavuse sisus. Viimast kinnitavad neljakümne aasta jooksul kogunenud arvustused ja analüüsid, mille autorite asjatundlikkuses ja heas maitses vaevalt keegi kahtleb. Niisiis, mööngem tõsiasja: kanooniline kunstiajalookirjutus ja inimlik arusaam väärtuslikust kunstist lähevad Marani loomingu erinevate etappide hindamisel diametraalselt lahku. Et selle ilmingu põhjuseid mõista, tahan järgnevalt heita põgusa pilgu mõnedele modernistlikku kunstiajalugu konstitueerivatele diskursustele. Kunstiajaloo ja modernismi seostest kirjutanud Charles Harrisoni järgi toetub modernistlik kunstiteooria kolmele põhilisele eeldusele. (1) Kunsti puhul pole midagi olulisemat kui esteetiline väärtus. (2) Kriitilist tähelepanu väärivad üksnes kõrgeima esteetilise väärtusega teosed, mille põhjal joonistub välja ajalooline areng. (3) Kui esteetiline otsustus satub konflikti moraalse otsustuse, poliitiliste ideaalide või ühiskonna huvidega, ei kuulu revideerimisele mitte esteetilise otsustuse, vaid moraalse otsustuse, poliitiliste ideaalide või ühiskonna huvide põhjendatus.1 Marani looming vastab neile tingimustele mingil määral vaid esimesel üheksal loomeaastal, mille vastu tunneb suurt huvi ka valitsev kunstiajalugu. Alates kuuekümnendate aastate lõpust, mil kunstnik jõudis jälile (vähemalt tema enda meelest) sügavamatele väärtustele kui kitsalt kunstilised, kaotas tema looming kunstiajaloo jaoks huvitavuse, ning leidis koha inimeste südames. Saksa kunstiajaloolane Hans Belting eristab modernistlikus kunstidiskursuses nelja põhilist 1 Harrison, Charles, Modernism, Critical Terms for Art History, The University of Chicago Press, Chicago & London, 1996, lk. 149. 3 karakteristikut: (1) universaalne globaalne pretensioon, (2) tabude vastu võitlemine, (3) tehnoloogiline optimism ja (4) kodanlusevastasus.2 Alates kuuekümnendate aastate lõpust on Marani kunst olnud rõhutatult pretensioonitu, nii vormiliste tunnuste kui eetiliste väärtuste poolest traditsiooniline ning poliitiliselt indiferentne. Kunstiajalugu konstrueerivad diskursused on tihedalt läbi põimunud suuremate maailmapilti konstrueerivate diskursustega, üheks iseloomustavaks karakteristikuks on ajastule iseloomulik kronotoop. Uusaegset maailmapilti kujundanud tehnoloogilisele revolutsioonile ja selle abil saavutatud kiiretele muutustele inimeste argielus vastas lineaarne ajalookäsitlus ja valgustuslik progressinarratiiv. Nii kinnistus ka kunsti käsitamine individuaalsete avastuste progresseeruva reana, sisemise loogikaga lineaarse arenguna ühelt stiililiselt perioodilt järgmisele. Modernsusele sai iseloomulikuks pinge traditsiooni ja progressi vahel, progress hakkaski tähendama tagurlikuna markeeritud traditsioonist eemaldumist. Kuigi modernistlik kunstiteoreetik Clement Greenberg väidab artiklis Modernist Painting, et „modernism ei ole kunagi tähendanud ega tähenda ka praegu mingit katkestust minevikuga“3, näeme ükskõik millist modernistlikku kunstiajalugu lehitsedes või ükskõik millisesse moodsa või kaasaegse kunsti galeriisse astudes midagi muud. Modernistlikule kunstiajaloole ontoloogiliselt omane ühesuunaline ja lineaarne progressiivsus viis modernismi küpsedes ja erinevate vormiuuenduslike võimaluste järkjärgulise ammendumise tingimustes selleni, et praktikas sai avangardistliku kunstiloomingu üheks põhiliseks eesmärgiks mitte mingil tingimusel senist kunstiajalugu korrata. Traditsioonile toetumist, sellest õppimist hakati pidama uuenduslikkuse nõude vastu eksimiseks ja epigoonluseks. Mineviku(kunsti) olemasolu on küll modernistliku mudeli jaoks eluliselt oluline, aga selle roll piirdub etendada midagi, mille vastu on kohustuslik mässata. Nagu kirjutab Harrison: igasuguse modernismi eelduseks on eelnev traditsioon või stiil, mida tajutakse kui vanaaegset, muutumatut ja stagneerunut.4 Ühtlasi determineeris kunstiajaloo kui stiilide autonoomse arenguloo