Nõukogude Absurd 41
Nõukogude absurd 41 Nõukogude absurd 1960. aastate eesti kunst eksistentsialismi taustal ANU ALLAS Artikli eesmärk on vaadelda eksistentsialismi ühe võimaliku taustana kolmele 1960. aastate eesti kunstikirjutistes esile kerkinud uuele teemale: kunsti „filosoofilisuse” küsimus, kunstilise kujundi probleem ning poleemika inimese ja tema olemuse üle. Martin Esslini loodud mudelile toetudes on osaliselt eristatud eksistentsialismi ja absurditaju ning tõstetud esile külma sõja aegsetes Idabloki riikides tekkinud absurditaju eripära, keskendudes peamiselt nn mõõdukale modernismile („karm stiil”) ja sürrealismi mõjule eesti maalis ning graafikas. Sissejuhatus Arutelu eksistentsialismi üle oli üks peamisi 1960. aastate II poole eesti kirjanduselu iseloomustajaid1 ning oluline teema – eelkõige uue näitekirjanduse kaudu, aga ka esi- meste absurdidraama lavastuste tõttu2 – tolleaegses eesti teatris. Paari aasta jooksul kümnendi keskel ilmusid „Loomingu Raamatukogus” Albert Camus’ romaanid „Katk” (1963) ja „Võõras” (1966), Jean-Paul Sartre’i autobiograafiline raamat „Sõnad” (1965), li- saks Franz Kafka „Protsess” (1966, koos Roger Garaudy esseega „Kafka”). Mõnevõrra hiljem anti välja Sławomir Mrożeki „Tango” (1967), Samuel Becketti „Õnnelikud päe- vad ja teisi näidendeid” (1969) ning 1970. aastate alguses ka Camus’ „Sisyphose müüt” (1972); „Eesti Raamat” avaldas Eugène Ionesco „Ninasarviku” (1967).3 Suletud ühis- konnas, kus palju loeti, kujunes ilmselt just nende tõlgete mõjul eksistentsialismist 1 Vt M. Velsker, Stalinismi võidud ja kaotused kuuekümnendatel aastatel. – Vikerkaar 1998, nr 10/11, lk 124–126. 2 Laiema publiku ette jõudsid küll vaid Eesti Televisioonis 1966.–1967. aastal lavastatud kolm Mrożeki näidendit ja üks Becketti tekst, kuid absurdidraama lavastamise plaane tegid teisedki; näiteks kirjutas Evald Hermaküla Kaarel Irdile 1967. aastal: „Veelkord, Mrožeki, Ionesco ja Becketti lavastamiseks on meil kõige viimasem aeg kätte jõudnud, küsimus on ainult selles, kus kohalt oleks targem peale hakata.” (Hermaküla.
[Show full text]