Kalju Lepiku, Ado Lintropi Luulet; Peeter Sauteri Jutt
Total Page:16
File Type:pdf, Size:1020Kb
ГУ ISSN 0234-811 Vikerkaar 1/1988 Kalju Lepiku, Ado Lintropi luulet; Peeter Sauteri jutt «Tallinn 84»; Byroni «Sonett Chillonist»; Ants Orase «Lermontov ja Byron; Mart Orav Ants Orasest; kas pööre filosoofias?: Meelik Kattago «Traktaat iseliikumise allikast»; komsomoli elav aja lugu: Toomas Sutt ja Peeter Vihalemm; Evald Hermaküla sõna võtt Teatriliidu asutamise puhul; «Vikerkaare» aastapreemiad 1 ELKNÜ Keskkomitee ja ENSV Kirjanike Liidu ilukirjanduslik ja ühiskomdlik-polii- tiline ajakiri. Ilmub alates 1986. aasta juulist. 2. aastakäik. Jaanuar 1988, nr 1 Sisukord George Gordon Byron Sonett Chiilo- Poeetika lühikursus nist 1 Mihhail Lotman Kunstikommunikat- Peeter Sauter Tallinn 84 2 sioonisi 15 Kalju Lepik Luulel 22 Lepdlaused. Püsimõtted Maimu Berg Lakkujad 27 Liinnar Priimägi Robinsonid 78 Mägedes 30 Elav ajalugu Ado Lintrop Luulet 32 «Vikerkaare» kuumustele vastavad Too Tsitaadimosaiik 37 mas Sutt ja Peeter Vihalemm 81 Harry Liivrand «Rühm T» aasta hiljem Vaatenurk 40 Hasso Krull Keha elamused ja mõtted Lauri Vahtre Soomeugri ja ugrimugri 85 Kaleidoskoop Kymme aastat nvydisaegseid sirvilaudu Peeter Olesk Lugemisnopmed IV 87 9 Sulev Tešnemaa Filmimaailm. Kadunud Ants Oras Lermontov ja Byron 55 mainet taastama* 8 Mart Orav Märkmeid Ants Orase tege «Vikerkaare» aastapreemiad 1987 93 vusest aastail 1940/41 60 Foorum Lev Gumiljov Mõtteid etnosest 63 Teatriliidu asutamise puhul 93 Meelik Kattago Traktaat iseliikumise Mart Kalm, Piret Lindpere Kas demo allikast 67 kraatia vajab regaale? 95 Kujundus: Jüri Kaarma Fotograafid: Tiit Veermäe ja Anton Mutt Esikaanel: «Rühm T». Näitus A. H. Tagakaanel: «Rühm T». Näitus A. H. Tammsaare majamuuseumis. 1987. Tammsaare majamuuseumis. 1987. © «Vikerkaar». 1988 GEORGE GORDON BYRON Sonett Chillonist Tõlkinud Märt Väljatagu Idee, mis igavesti kütkeid kaotab! Sa, Priius, oled vanglais eredaim, Ei jää sääl kängu sõltumatu vaim - Vaim, mis end üksnes sinu alla vaotab. Kui võim su poegi lämmatada taotab Ja sulgeb pimedasse kongi nad, Sa sellest ainult jõudu juurde saad, Su kuulsus igas tuules tiibu laotab. Chilloni vangla! Pühamu on see, Mil kivipõrand altariks, sest tallas Ta sisse Bonivard kord pika tee, Kui kivi olnuks pehme liivakallas! Need jäljed püsigu! Nad taevale Türanne süüdistavad vägivallas. ntm^ E #«• Riiklik I *в«т*гикоаы I ii ü -n ичпДВЛ PEETER SAUTER TALLINN 84 «Vabandage palun, kas te aitaksite mul selle kasti üles viia.» See oli üks mutt, kes elab meist kaks korrust kõrgemal. Oli mingi suure kastiga trepikotta maandunud. Varem me ei olnud rääkinud. See kura muse kast oli raske, nagu oleks ta kuivalt rauda täis olnud. Arvata vasti vanaraud. «Tänan teid väga,» ütles mutt, kui ma kasti ta ukse ette maha panin. Ta vaatas mulle õtse silma, aga ei mõelnud minust midagi. Vaatas lihtsalt nagu teist inimest. Hea, et ma ei ütelnud «olge lahked» või «palun väga». Selgub, et kaks korrust meist kõrgemal elas kena mutt. See on loll kartus, et sa teed midagi valesti. Loeks midagi, aga milleks ma seda loen. Tunnen, et ma kuidagi raiskan oma elu, kui midagi teen. Kuigi enamasti ei mõtle sellele. Raiskan elu, kui midagi innu kalt teen. Sest ega see ei ole ju tähtis. Ma ei tea, mis oleks tähtis. Kool oli vale. Seda ma tean. Tähendab, ta ei olnudki lihtsalt midagi. Midagi sellist, mis tast muidu mõeldakse. Mis ta tegelikult oli, see selgub võib-olla kunagi hiljem. Võib-olla koht, kus koos käidi. Aga võib-olla on siis ainult mälestused. Ülikool on jäma. Seda ma tean. Mui on tunne, et mõnel alal sul on diplomit vaja, et keegi ei saaks sulle õtsa vaadata ja mõttes öelda: sul seda ei ole. Midagi tõelist seal ei ole, seda ma tean. Mõnel on seal võib-olla meeldiv aega viita, mõnel mitte. Paljud tulevad sealt ära. Räägin kellegagi, tunnen — raiskan aega, käin kuskil — mõttetu — milleks. Ainult kui lihtsalt istud ja ei tee midagi — siis lihtsalt ei teegi midagi. Ma arvan — see on alati nii olnud. Kui nüüd sõda tuleb, siis meid rindele ei saadeta. Küllap rinnet lihtsalt ei ole. Ei mingit Hemingwayd ega Remarque'!. Ei tea, kuidas meie surma saame. Uks pomm ja ongi kõik. Mui ei olnud piletit ja kontroll hakkas karjuma. Seisin ja vaatasin aknast välja. Mõtlesin väga aeglaselt muid asju, Ta hakkas mind sakutama. Mui ei olnud raha. Mui ei olnud raha ka piletit osta. Kunagi ma oskasin ilma piletita sõita, see oli kerge ja lihtne. Nüüd on see igavene rist ja viletsus. Uks mees tahtis mu eest ära maksta. «Ma ei taha teie raha,» ütles kontroll. Kõigil võiksid olla püssid, ja kui nad midagi halba tahavad öelda, siis parem pangu püss palge ja tulistagu. Muidugi ma loodan, et nad ei söanda. Aga kui ei tulista, siis olgu vait. Küllap meid saadetakse koos kontrolliga mõlemaid põr gusse ja mina pean talt lõputult piletit küsima ja tema süümekat tund- 2 Sauter ma. Ma ei taha seda piletit talt küsida, aga sõnad tulevad ikka ja jälle mu suust. Küllap saadab see kontroll mind homme rindele. Kõige valusa masse lõiku. Ma tulistan vastamisi teise poole meestega ja me tapame üksteist nagu sõbrad. Lausa tore. Õhtupoole lugesin. Ema tuli koju ja hakkas köögis nikerdama. Mui oli juba enne selline tunne. Niisiis tegin kiire käigu poodi. Mui oli kümme rubla. Mõtlesin, et kui on normaalset konjakit, siis võtan selle. Võtsin «Palinka». Drinkisin tasapisi kodus. Keska ajal oli igavene jäma. Vahel lõpetasin terve pudeli kodus vaikselt ära. Ema ei taiba nud midagi. Nüüd ütles: «Sa ei lähegi magama?» — «Ei lähe veel. Varsti lähen.» Istud, keegi ei helista, teate küll. Vaatasin, kell oli üks. Läksin jalutama. Mõtlesin: ah, lähen tema poole. Midagi konkreetset mõttes ei olnud. Ei tahtnud marsaga sõita. Jalutasin taksopeatusesse. Neli rubla oli järel. Hea oli sõita. «Voiko täällä polttaa tupakkaa,» küsisin taksojuhilt. See vaatas nagu segast. Oli lihtsalt hea tuju. Mehel oli silt: Don't Smoke Here. Internatsionaalne paik. Tema pool oli pime. Taksojuht küsis: «On see kõik või?» Istusin ja vaatasin ta pimedat akent. Lasin masinal minema sõita. Siis läksin ja koputasin ta uksele. «Kes on?» «Mina olen.» «Tule sisse, uks on lahti. Mui oli kogu aeg tunne, et keegi tuleb.» Seda ütles ta kenasti. Kohe tekkis hea tunne. Ta oli voodis. «Teeks teed või,» küsis ta. «Nojah.» Ma panin tee ise üles. Ta istus voodis. Naeratas. Oli hea rahulik. Veidi aja pärast ühed jorisesid akna taga. Teadsin, kes need olid. Soovisin, et ma poleks seal olnud. Teed oli parasjagu kahele. Mui oli napsu kaasas. Seda oli ka parasjagu kahele. «Kas võib sisse tulla?» «Võib ikka.» «Tervitus, mis uudist.» Nad istusid maha. Nad küsisid: «Miks te nii vait olete?» Meil polnud korraga midagi teha. Nad küsisid: «Kas peaks midagi tooma?» See oli küll loll küsimus. Ega nad peale ei käinud. Lehitsesin ühte raamatut. Kati oli üles tõusnud. «Kuu on taevas,» ütles ta. Ma istun toas põrandal ja vaatan pilvi. Kuidas saaks olla, et selline asi nagu mõte oleks sellistel asjadel nagu pilved. Et pilvedel oleks mingi mõte. Pilved lihtsalt on muutuvad. Ei olegi sellist küsimust: kas jumal on olemas või ei — see on mõistuse väljamõeldud või paremal juhul kuskilt seest tulnud küsimus. Igal juhul ta ei mõtle. On see, mis on. Sauter 3 Küllap on lihtsalt kena viisakas lahke helendav tühjus. Habemega mees võib ju kuskil meie toanurgas istuda. Kõige tõelisem mõte, mis vahel tuleb, on: miks see kõik just nii on. Miks on just see tuba, just need asjad siin nii laua peäl, nii palju üksikasju mu ümber just nii. Kuidas see kõik just nii tuli läbi miljonite aastate arengu. Miks just nii? Imestus, muud midagi. Ma tean, et vastust ei ole. On midagi muud. Aga seda muud ei ole ka veel. Kas me peame püüdma, et higi õtsa ees, jooksma kohapeal või on see täielik lollus. Ma arvan, et mõlemat. Püüdma ja puhkama. Viimasel ajal läheb nii. Märkad: jälle esmaspäev (täna ei tule lehte). Või: jälle laupäev. Kui ei oleks nädalapäevade lugemist, siis ei märkaks aja möödumist. Ei oleks nukrust, et aeg läheb. Vanemaks nii kiiresti ei muutu, et seda märkaks. Sellega harjub tasapisi. Mida suuremaks saame (ma ei mõtle vanust, aga seesmiselt suu remaks, nii et vaatad üle majade, üle kirjanduse, üle Eesti, siis üle oma aja, oma põlvkonna), seda vähem omavad tähtsust asjad, mis on üldiselt tähtsad inimestele, ja seda tähtsamaks saab iga hetk. Koik juhuslik, mis meile vastu tuleb. Moraal, eetika, neid pole olemas. Neid luuakse igal sammul. On see, mis liigub (meie kõigi sees, all) ja selle suhe kõigesse, õigemini iseendasse. Mida suuremaks saame, seda vähem läheb korda meie elu, meie maine saatus. Suurtele võib surm tulla iga hetk. Kodu, pere, varandus, isamaa on olemas, aga iga mööduv hetk on tähtsam. Mann ja Kati. Olin öösel Manni juures. Ta on väga ilus. Ma tean, et ta peab mind targaks, ehkki ma ei ole tark. Aga ma püüangi siis tark näida, et tal oleks hea. Ma räägin tarka juttu ja seda on päris tore teha. Igasugused asjad tulevad keelele, mida olen hiljuti mõelnud, mida ma olen kuskilt lugenud ja mis on mind erutanud, ja niisama naljad ja lora. Mann on pahane, et ma toon peaaegu alati joodavat kaasa. Mina toon seda tihti oma viimase raha eest. Toon seda enda jaoks. Meie jaoks. Et meil võiks olla kerge, lihtne ja armas. Ärge öelge, et me teineteist petame. Me oleme kenad teineteise vastu. Ma olin jälle seal. Olin tulnud taksoga. Oli öö. Umbes kilomeetri jagu enne pidin juhile ütlema: pidage kinni. Taksomeeter näitas kahek sakümmend kuus kopikat ja mul oli kaheksakümmend kuus kopikat. Ma ei tahtnud Manni käest raha küsida. Aga taksojuht peatas pagana aeglaselt ja taksomeeter tegi veel ühe klõpsu. «On see kõik või?» küsis taksojuht. Ma ei saanud talle öelda: «Siin on kaheksa kümmend kuus kopikat, ma jään kaks kopikat teile võlgu.» Ütlesin: «Ei ole, sõitke sinna, kuhu ma ütlesin.» Läksin Manni ukse taha. «Kes seal on.» «Mina olen.» (Ei tahtnud lollakalt kurva häälega rääkida, aga see tuli nii.) «Võid mind ära ajada, võid vaibaklopitsa võtta.» «Tule sisse.» 4 Sauter .