Rahvastikuteadus Ja Eesti Rahvastikuarengu Pöördepunktid
Total Page：16
File Type：pdf, Size：1020Kb
RAHVASTIKUTEADUS JA EESTI RAHVASTIKUARENGU PÖÖRDEPUNKTID Kalev Katus, Allan Puur 3. EESTI RAHVASTIKUARENG EUROOPA KONTEKSTIS On selge, et Eesti rahvastikuarengut käsitledes peaks olema kas või pinnapealne ettekujutus peamiste demograafiliste murrangute ajastusest (naaber)rahvaste ja kogu Euroopa arengu taustal. Kõige muu kõrval aitab selline “kaart-kompass” mõnelegi esmapilgul kummalisele ja keerulisena tunduvale nähtusele anda lihtsa se- letuse, ent ka vastupidi: mõni harjumuspärane nähtus võib osu- tuda hoopis keerukaks ja samuti siis murettekitavaks. Järgnev lühiülevaade püüab lugejat varustada just niisuguse kaardi-kom- passiga, et aidata eristada Eesti rahvastikutaastes olulist ja eba- olulist, ootuspäraseid ja ootamatuid suundumusi ning kokkuvõttes kogu Eesti rahvastikuarengut terviklikult mõista. 3.1. Demograafiline üleminek Eesti rahvastikuarengut traditsioonilise taastetüübi, täpsemini küll selle tüübi viimaste sajandite raames on kõige põhjalikumalt uuri- nud Heldur Palli. Viide põhjalikkusele pole niisama sõnadetege- mine, vaid tähistab peretaaste meetodi rakendust, mille abil re- konstrueeritakse üksikisikute ja perede eluteed — vastav koos- käsitlus tagab ülevaate terve piirkonna rahvastikuarengust (Henry Algus eelmises numbris. 491 Rahvastikuteadus ja Eesti rahvastikuarengu pöördepunktid Kalev Katus, Allan Puur 1961). Peretaaste meetod on seda laadi ülesande jaoks kõige oleks Hajnali joon õigem tõmmata Narva linnast Triesteni (Kurs täiuslikum vahend, aga nõuab pühendumist, sihipärast tööd ja to- 1994; Katus, Puur, Sakkeus 2000). hutult aega. Pallilt pärineb kolme Eesti kihelkonna — Karuse, Nõnda sattus Eesti uute demograafiliste arengusuundade levi- Otepää ja Rõngu — süvakäsitlus 18. sajandi kohta (Palli 1973, ala idapiirile. Ühtlasi oli Euroopa abiellumistüüp esimene oluline 1984, 1988). Samaväärset uurimistööd pole meie lähemate naa- nähtus, mis eristas Eesti rahvastikuarengu selgepiiriliselt Vene- berrahvaste, aga kahetsusväärsel kombel ka mitte 19. sajandi Eesti maa, samuti enamiku Kesk- ja Ida-Euroopa maade arengust ter- kohta, kui eestirootslasi käsitlev uurimus kõrvale jätta (Hyrenius vikuna. Geopoliitiliselt küll tol ajal — Vene impeeriumi koos- 1942). seisu lülitatuna — Ida eelpost Läänes, osutus Eesti demograafilise Kolme kihelkonna käsitlused Pallilt, nagu teisedki asjaoma- arengu vaatenurgast hoopis Lääne eelpostiks Idas. Ka võib suu- sed uurimused ei jäta kahtlust, et Eesti rahvastikutaaste kulges resti just 18. sajandisse arvata Baltoskandia regiooni tänapäeva 17.–18. sajandil sarnaselt teiste Euroopa rahvastega. Sündimus ulatuva eripära kujunemise. Baltoskandia olemus hakkas nii tea- oli traditsioonilise taastetüübi kohaselt suhteliselt kõrge, keskmi- duslikus kui pragmaatilises tähenduses selguma 20. sajandi esi- selt neli-viis last naise eluea jooksul, kellest üle kolme tavaliselt mesel poolel (Kant 1935). Piirkonna terviklikkuse katkestas — täisikka ei jõudnud. Suremus oli kõrge ja sünnieluiga pikema pe- ilmselgelt ajutiselt — Vene okupatsioon Baltimaades, mis küll rioodi keskmisena kõikus 25–35 eluaasta vahel. Vahemärkusena paraku pikale venis ja nüüdse Eesti ilmet õige tugevasti mõjutab. olgu öeldud, et 17.–18. sajandi vahetusel tabas Eestit ligi ka- Õpetlik on tähele panna, et ligikaudu 200 aastat tagasi kujune- hekümneaastane rahvastikukriisi ajajärk: Suur nälg aastail 1694– nud rahvastikuarengu ebasünkroonsus on jäänud oluliseks Eesti 1697 andis teatepulga üle laastavale Põhjasõjale, mis tipnes vii- rahvastikuolukorda mõjutavaks teguriks kuni praegusajani. mase jõulise katkuepideemiaga 1711–1712 (Konks 1961; Kõpp Demograafilise ülemineku algust tähistavad muutused rahvas- 1929; Liiv 1938; Palli 1996). Rahvaarvu äkiline vähenemine tikuarengus ilmnesid Eestis 19. sajandi keskpaiku. Kuigi suremus kriisiperioodil — rohkem kui kaks korda — asendus võrdlemisi ja sündimus, vähemalt üldkordajate kaudu väljendatult, olid juba kiire rahvaarvu tõusuga 18. sajandil. Sellele aitas kaasa kasvu- mitu kümnendit ilmutanud langustrendi, algab kõnealuste rahvas- soodne vanuskoostis, mis iseloomustab kriisijärgset rahvastikku, tikuprotsesside intensiivsuse pidev alanemine 1850.–1860. aasta- samuti suremuse pikaaegne püsimine n-ö normaaltasandil ning tel. Esimesest Eesti territooriumi hõlmanud tänapäevasest rah- sisseränne. Peapõhjust tuleb siiski otsida traditsioonilisele taas- valoendusest (1881) alates on võimalik jälgida sündimuse kui tetüübile omasest põlvkondade intensiivsest vaheldumisest, mille tähtsaima demograafilise arengu ajastusindikaatori trendi Prince- toel depopulatsiooni tagajärgedest suhteliselt kiiresti üle saadi. toni projekti metodoloogia vaimus ning asjaomast metoodikat Enam-vähem samal ajal teiste demograafilise arengu pioneer- rakendades. Esimest korda Eesti ala kohta arvutati Princetoni rahvastega, 18. sajandi algupoolel, ilmnesid ka eesti rahval esime- indeksid Tsaari-Venemaa-aegsetes kubermangupiirides (Coale, sed traditsioonilise taastetüübi lagunemise algusele viitavad tun- Anderson, Härm 1979). Maakonnakaupa käsitletuna täpsustus demärgid. Olulisim neist oli teadagi Euroopa abiellumistüübi teke Eesti rahvastiku sündimusülemineku käik oluliselt, muidugi sel- ja levik, mida mainisime juba eespool. Euroopa abiellumistüüp gus ka piirkondlik variatsioon ning tekkis võrdlusvõimalus naab- poolitas kontinendi Peterburi ja Trieste tinglikku joont pidi, jättes ritega (Katus 1992, 1994). Arvnäitajad esitame allpool, nagu Eesti lääne poole. Tuleb rõhutada, et uue abielumudeli leviku ida- ka põhijärelduse, et sündimusülemineku poolest kuulub Eesti piiri nihutamisel Peterburini, lisaks vormilisele viitamisele piir- rahvastik, Prantsusmaad kõrvale jättes, esimese viie-kuue kõige konna suurlinnale, on igati ka sisulist alust. Euroopa abiellu- varasema ajastusega rahva hulka. Muide, just tol ajal kinnis- mistüüp haaras tõepoolest vähemalt osalt ka Ingerimaad ja in- tus Baltoskandia rahvastikuarengu ühtne samm, kus Eesti-Rootsi- gerlasi. Alles hilisemat Ingerimaa ümberrahvastamist arvestades Läti (täpsemini Läti Liivi- ja Kuramaa osa) üheaegse ajastuse 492 493 Rahvastikuteadus ja Eesti rahvastikuarengu pöördepunktid Kalev Katus, Allan Puur ümber on tihedalt koondunud teised kohalikud rahvad, jättes vaste puhul võib pidada üleminekuaegse kasvu alampiiriks. Eesti Soome ja Leedu sündimusülemineku veidi hilisemaks. rahvaarvu kasv kippus maha jääma isegi Prantsusmaast enesest ja Suremusüleminek kulges Eestis sündimuse langusega üsna jäi muidugi mitu korda alla naaberrahvastele Baltoskandias. Nii- kõrvuti ehk eelmisest alapeatükist tuttava Prantsuse tüübi koha- viisi kätkeb demograafiline üleminek Eestis paradoksi: just kõige selt. 1881. aasta rahvaloenduse vanuskoostise põhjal arvutatud kiirema rahvaarvu juurdekasvu ajastul jääb Eesti rahvaarvu kasv elutabel, võetuna kolme Balti kubermangu — Eesti-, Liivi- ja tegelikult teistest maha, olles võib-olla väikseim maailmas. Jakob Kuramaa kohta koos, annab keskmiseks sünnielueaks 39,1 aas- Hurda mõte — me ei saa suureks arvult, kuid võime seda saada tat meestel ja 42,7 aastat naistel (Besser, Ballod 1897). Se- vaimult — kajastab igati adekvaatselt rahvastiku taastearengut nii davõrd kõrged näitarvud, eriti naaberkubermangude taustal, ja tol ajal kui ka tänapäeval. muuseas ka sünnieluea sooline erinevus naisrahvastiku kasuks, räägivad selget keelt juba paar aastakümmet varem alanud sure- 3.2. Pärast demograafilist üleminekut musüleminekust (Katus 2000). Sama võib järeldada imikusure- muse trendi alusel, mida peaaegu kogu 19. sajandi jooksul võib Üleminekujärgse rahvastikuarengu esimesed viis aastakümmet on jälgida Viljandi maakonna kohta (Nõges 1925). mitmes olulises faasis kulgenud Eestis silmatorkavalt teisiti kui 1930. aastate alguseks oli keskmine sünnieluiga tõusnud mees- enamikul võrreldava demograafilise arenguga rahvastel. Eelne- tel 53,1 ja naistel 59,6 eluaastani, aga mis olulisem, surmapõhjuste vast on teada, et demograafilise ülemineku pioneerrahvaid ise- struktuuris olid ülekaalu saavutanud modernsele taastetüübile ko- loomustas sündimuse tõus Teise maailmasõja järel ja omamoodi hased endogeensed põhjused (Katus, Puur 1992, 1997). Eluea beebibuumi ajajärgu väljakujunemine. Eestis jäi beebibuumile pikenemine jätkus Eestis üsna ühtlase tempoga 1950. aastate nime andnud sündimuse tõus olemata (Katus 1997). Arvatavasti lõpuni — viimasel kümnendil eriti imikusuremuse languse ar- võib taastetasandist õhkõrnalt kõrgema sündimuse 1940. aastate velt —, aga põhimõtteline pööre tänapäevasele suremusele oli lõpul kirjutada eelkõige sissesõitnute arvele, keda tol ajal iseloo- aset leidnud juba enne Teist maailmasõda. Ehkki Eesti ei kuu- mustas põlisrahvastikuga võrreldes märgatavalt kõrgem protsessi lunud suremuslanguse kiiruse ja intensiivsuse poolest Euroopa intensiivsus. Perioodinäitajate kaudu väljendatud sündimus püsis juhtmaade hulka, erinevalt sündimusarengust, edestas ta keskmise Eestis taastetasandist allpool veel paar aastakümmet, mistõttu sünnieluea poolest Ida- ja Lõuna-Euroopa maid ikkagi (Kr¯umi¸nˇs 1950. aastate jooksul iseloomustas Eesti rahvastikku Euroopa ning 1993). Võrreldes teiste Põhja- ja Lääne-Euroopa riikidega oli Ees- järelikult ka maailma üks madalamaid, kui mitte kõige madalam tile iseloomulik imikusuremuse mõnevõrra aeglasem alanemine, sündimustase. mis süstemaatiliselt madaldas sünnieluiga. Eesti demograafilise Eesti rahvastiku sündimuse ainulaadset arengujoont Euroopa ülemineku ajastuse kohast teadmist kokku võttes võib selle aja- kontekstis — ennekõike protsessi taseme stabiilsust erakordselt raami paigutada vahemikku 1850–1940, millele