Lugemik Ferenc Liszti Elust Ja Isiksusest

Lugemik Ferenc Liszti elust ja isiksusest

1 Koostaja: Urmas Bereczki Väljaandja: Ungari Instituut Vastutav väljaandja: Urmas Bereczki Tõlkija: Ivar Sinimets Lugemik Ferenc Liszti Toimetaja: Reet Klettenberg Kujundaja ja küljendaja: Inga Heamägi Raamat ilmub sarjas Miscellanea Hungarica elust ja isiksusest

ISBN 978-9949-38-716-8 (epub) ISBN 978-9949-38-715-1 (pdf )

Originaaltekstid pärinevad alljärgnevatest teostest: Liszt Ferenc életének krónikája Dr. Nádor Tamás Zeneműkiadó, Budapest, 1975, ISBN 963 330 084 3

Ő volt Weimar napja. Liszt-olvasókönyv kezdőknek és haladóknak Szerkesztette: Gracza Lajos Balassi Kiadó, Budapest, 2008, ISBN 978-963-506-762-6

Liszt Ferenc személyisége Dr. Szilágyi András Garbo Kiadó, Budapest, 2011, ISBN 978-615-5007-09-5

Ungari Instituut Tallinn 2015

2 3 SISUKORD

Eessõna

I Ferenc Liszti elulugu Péter Esterházy hertsog Esterházy ja Haydni suhetest 1811–1830 1830–1838 1838–1843 1844–1847 1848–1861

II Kaasteelised Lisztist Aus meinem Künstlerleben als Primadonna in Deutschland, Österreich und Italien Ta nägi selgesti seal, kus teised ainult aimasid Ta kutsus oma kümne sõrmega välja helide vaimu Ta silmades pärlendas noorusesära Ta oli vürst ja tema valdustes ei läinud päike kunagi looja Tema teosed kõnelevad hämmastaval viisil

III Ferenc Liszti isiksus Ferenc Liszti kui ungarlane ja eurooplane Armutunne. Kas Liszt oli donžuan? Vanaduspõlv, involutio. Liszti surm

4 5 Ferenc Liszt 22.X.1811–31.VII.1886

1885. aasta kevadel loeb noor pianist August Stradal vanale Lisztile ta Budapesti korteris ette Schopenhaueri „Parergat“. Peatükis „Kriitikud, edu ja kuulsus“ jõutakse tuntud ridadeni pürotehnikust, kes süütas oma kauneimad raketid ja sai seejärel teada, et kõik ta pealtvaatajad olid pimedad. Siinkohal ohkab Liszt sügavalt ja ütleb, et peab end ammu selliseks püro- tehnikuks, kuid – tuleb aeg, mil ta pime publik saab nägijaks. 73-aastane Liszt, kelle ees Euroopa Šotimaast Konstantinoopolini, Moskvast Gibraltarini põlvitas ta noorest east alates; kellel 1839. aastal tuli Roomas pähe hulljulge mõte sisustada kontsertõhtu ainuisikuliselt, esinedes üksinda (sealt saab alguse mõiste klavierabend e klaveriõhtu); kes oma erakordset populaarsust kasutades pakkus kuulajatale harjumatut, ka minevikumeistrite loomingust – klaveritranskriptsioone Schuberti lauludest, Bachi oreliteostest, Beethoveni ja Berliozi sümfooniatest, kõne- lemata fantaasiatest ja parafraasidest kaasaegsete heliloojate teemadel; kes oli rajanud Budapesti Muusikaakadeemia; kes oli Weimaris dirigendina toonud lavale 43 ooperit, neist kaheksa – maailma esiettekandes; diri- Liszt Ferenc mõni kuu enne surma geerinud sümfooniakontserte, kirjutanud muusikutest ja nendega seotud Teose „Isoldens Liebestod“ käsikiri probleemidest; õpetanud ja julgustanud noori muusikuid pooles Euroo- pas – miks arvab Liszt oma publiku olevat pimeda? Sest ta oli oma kaasaegsete jaoks vaid klaverivirtuoos. Heliloojat Liszti eriti ei tunta, ta teoseid ei arvata hindamisväärseiks. Ometi – Liszt tõi oma loominguga muusikasse väga palju uut: uued žanrid (sümfooniline poeem, rapsoodia), vormiuuendused (üheosaline sonaat ja kontsert), uus klaverikäsitlus. Mis iseloomustab Liszti heliloomingut? Tunde ja vormi vaheline tasakaal, püüd ühendada poeetilist ja muusikalist. Elusündmuste filosoofiline kajastamine nõuab varasemate vormi- konstruktsioonide eitamist Liszti poolt. Kunstnik ei saa oma fantaasiat suruda varem valmis vormiskeemi. Muusika sisemine side poeesiaga annab muusikalisele loogikale uued arengusuunad. Liszti programmilisus

6 7 on pigem filosoofilist laadi. Ta kannatab koos Tassoga, kelle elukäigu ja ripedagoogile Czernyle „Transtsendentsed etüüdid“ ja on nii üks, kes viib loomingu hilinenud tunnetuse kibe vastuolu paneb teda, Liszti, tundma etüüdi harjutusruumist kontserdilavale. end Tassona… Kas tundis ta end ka XIX sajandi Orfeusena või Pro- Aga pühendus eakaaslasele kolleegile võib olla ka mõnevõrra intrigee- metheusena? riv. F. Chopin kirjutab oma etüüdide esimese oopuse peale „Oma sõbrale Liszti huvitab kangelase siseilm, hingelised üleelamised, ta valib si- F. Lisztile“. tuatsiooni, probleemi, kus on võimalik ideeline mõtestatus (vastupidiselt Robert Schumann, kes 1831. aastal kuulutab endavanusele Chopini- Berliozile, kes valib kergesti illustreeritava olukorra). Liszti uuendused or- le suurt tulevikku ja pühendab talle 1838 oma suurteose „Kreisleriana“, kestratsiooni valdkonnas olid tähelepanuväärivad, paraku tuntakse neid on paar aastat varem pühendanud Lisztile oma Fantaasia C-duur. Lisz- rohkem Wagneri partituuride kaudu. Liszt oli helde ja suuremeelne, mida ti vastukummardus Schumannile – Sonaat h-moll – valmib 1853. aasta hilisema väimehe kohta öelda ei saa. ta veebruaris. Teose esimene avalik ettekanne toimub 22. jaanuaril 1857 Liszti hilise perioodi uuendused olid Wagneri meelest selge märk Berliinis, kus sellega esitletakse ühtlasi esimest Bechsteini kontsertklave- Liszti ande kustumisest. XIX sajandil on Liszti teosed veelahkmeks mitte rit. Mängib Liszti õpilane Hans von Bülow. Esiettekande viibimise põhjus ainult klaveritehnika ja -fraktuuri arengus. Uuendused harmoonia vallas, ei pruugi peituda kaasaegsete üldises vastuseisus Liszti teostele, võimalik meloodika sfääri uuenemine, erakordselt suur tähelepanu rahvamuusikale on helilooja delikaatsus Schumanni traagilise haiguse ja varase lahkumi- (ainuüksi ungari temaatikaga on seotud ligemale 130 teost), muudatu- se suhtes. (Schumann suri 1856. aasta 26. juulil 46-aastasena Endenichi sed helisüsteemi struktuuris, kompositsioonivõtted ja esteetilised vaated närvikliinikus.) – „Liszt avab oma teostes nii palju uusi võimalusi, ammendamata neid Üheosaline Sonaat h-moll (760 takti, kestvus ~ 30 minutit) demonst- lõpuni, et ta looming annab meile võrreldamatult suurema stiimuli kui reerib monotematismi, teemade transformatsiooni, ühtset vormi, mis Wagneri oma,“ toonitab oma ettekandes Liszti loomingu probleemidest ühendab sonaadivormi ja sonaattsükli printsiibid ja on väga selgete into- Béla Bartók akadeemikuks valimise puhul Budapesti Teaduste Akadee- natsiooniliste vihjetega nii autori päritolule kui tõeotsijale Faustile. Mitte mias 3. veebruaril 1936. Bartók oli esimene, kes kongeniaalsena mõistis juhuslikult ei järgne h-moll sonaadile „Faust-sümfoonia“, mille algusteema Liszti muusika seotust ungari folklooriga ja ta prohvetlikku tulevikumuu- oma suurendatud kolmkõladega on puhas dodekafooniline helirida. Oda sikaaimdust. 1874. aastal kirjutas Liszt, et tema ainus auahnus seisab tulevikku oli juba heidetud… Pole imestada, et just Liszt on see, kes jälgib nüüd vaid selles, et „heita oda võimalikult kaugele lõputu tuleviku riiki“. noori ametivendi terves Euroopas ja julgustab ärkavaid rahvuskoolkondi Richard Strauss pidas Liszti kõige olulisemaks teoseks Sonaati h-moll. oma tee otsinguil, nimetagem siin vaid Griegi, Borodini, Mussorgskit. Noore Bartóki kontsertpianisti karjäär algab 21.X.1901 Liszti h-moll so- Omal ajal kirjutas Heinrich Heine Pariisist: „Ta tunneb vajadust mu- naadi menuka ettekandega. Süvenemine Liszti loomingusse, selles peituva retseda inimsoo kõikide hädade pärast ja seetõttu topib ta rõõmsalt oma epohhaalselt olulise avastamine võtab aega. XX sajandi alguses on Bartók nina kõikidesse kohtadesse, kus Issand Jumal keedab tulevikku. Et Franz sellel teel üsna üksi. Liszti Sonaat h-moll on pühendatud Robert Schu- Liszt ei või olla rahulik pianist rahulike kodanike tarbeks ja mugavate öö- mannile. tanude jaoks, on enesestki selge.“ Kellele pühendab helilooja oma teose? Tavaline on pühendus tellijale C. Saint-Sains tahtis pühendada Lisztile oma kolmanda sümfoonia, või metseenile: Beethoveni sonaadid op. 30 – keiser Aleksander I-le, op. paraku ta hilines: „Orelisümfoonia“ on pühendatud Liszti mälestusele. 106, 111 – ertshertsog Rudolphile. Austusavaldusena vanemale kolleegile Haydnile kirjutab W. A. Mozart kuus keelpillikvartetti ja Beethoven oma Tiia Järg õpetajale A. Salierile – viiulisonaadid op. 12. Liszt pühendab oma klave- 19. oktoober 2015

8 9 I Ferenc Liszti elulugu

Kunstnik Josef Danhauseri maal „Liszt am Flügel“, 1840

10 11 Aastal 1700 ilmunud suur foliant „Trophæum Nobilissimæ ac Antiquis- simæ Domus Estorasianæ“, see maitsetult kokkupandud väljamõeldis, kal- laletung kainele mõistusele, sisaldab mu esiisa genealoogiat ning esitleb 171 täissuuruses vaselõikel arvatavaid ning tõelisi esivanemaid. Suure osa piltidest on teinud hertsogi üks õuekunstnikest nimega Petrus. Minu esiisa Neitsi Maarja ja perekonnakultus on pärit samast allikast, mida kenasti sümboliseerib ka kaanel kasutatud vaselõige, sellel valvavad allegoorilise Herkulesena kujutatud sümboolne Kangelaslikkus (Fortido) ja Marsina kujutatud Õilsus (Generositas) seda sammassaali, kus ingel ulatab pad- jale asetatud krooni – siinkohal järgneb mu isa nimi – Aule (Honor) ja kus Honor ilmub peaaegu ühemõtteliselt Neitsi Maarjana, peas Ungari kroon. „Trophæumi“ kohaselt arvab mu esiisa meid pärinevat mitte ainult Aadamast, Noast jne, vaid lähemale tulles Attilast, veelgi lähemal Csa- bast, kuningapoeg Csabast, kellest ka Árpádide kuningadünastia põlvne- vat. Fiktsiooni kohaselt Ungari praegustele aladele tulnud juhtidest kõige kauem elanud vürst Eurs oli omal ajal tegelikult suveräänne valitseja, sellele lisaks Ungari püha kuninga Istváni nõbu. Temast pärineb meie esiisa Estoras, kelle ema olnud noch dazu Decebali lapselaps, daaklaste kunin- gatütar Ida – nagu teada, mu esiisa teostamatute ideede sekka kuulus ka Transilvaania taasliitmine Ungariga. Estoras on võrreldav Püha Istvániga, sest tedagi ristis Püha Adalbert, loomulikult sai ta nimeks Pál. Ja esiisad tulevad ja tulevad lõpmatu reana, kuni XV sajandil elanud tõelise Be- nedekini. Köite eraldi peatükis on toodud algusest lõpuni väljamõeldud kuninglikud annetuskirjad Pühalt Lászlólt, Jeruusalemma Endrelt, Lajos Suurelt, Zsigmondilt, Mátyásilt jne, millega need – tegelikult mitteeksisteerinud – tublidele esiisadele mitmesuguseid õigusi olevat kinkinud. Ühe mitteeksisteerinud dokumendi kohaselt tundnud Püha László erilist heameelt selle üle, et kallis sugulane pärineb perekonnast, mis oli jõudnud kaugele juba Jeesus Kristuse ajal. Muide, mu esiisa on juhtinud tähelepanu dokumentide fiktiivsele sisule. Tõsi, pärsia keeles, aga siiski. Ta andis meie Ferenc Lisztti teose „Quatrième Valse oubliée“ käsikiri nimele ka uue etümoloogia. Selle kohaselt on pärsia keeles lohe vasteks Ez- der, seega on perekonna nimi tegelikult Lohekodu, ja see lohe pole midagi

12 13 muud kui meie vapilt kujutatud griff, kes väljatõmmatud mõõgaga kodu- Ferenc Liszti elu kroonika2 maad kaitseb. Aga see pole veel kõik, hiljem mõtiskleb mu esiisa pikalt ka selle üle, et mitte igal perekonnal pole taolist dokumentidega tõestatud „Liszt heitis oda palju kaugemale tulevikku kui Wagner. Kulub inim- iidset minevikku, Ungaris sebib ringi sellisedki perekondi, kes on (nii mu põlvi, enne kui teda tõeliselt mõistma hakatakse.“ Seisku need Carolyne esiisa ütleb!) kõigest kaks-kolm tuhat aastat vanad, sest Ungarit tabanud Sayn-Wittgensteini ennustusena kõlavad sõnad Liszti elust jutustava saatuselöökide tõttu on arhiivid hävinenud, aga pole viga, sest aadliseisus kroonika algul. Las nad valgustavad elukäiku, mida nüüd tundma õpime on midagi väärt ainult koos voorustega, hehehe, mitte üksnes oma pärit- ning mis oma erakordselt rikka sisuga muudab täieliku kroonika kirjuta- olu tõttu, mis iseenesest on justkui lubjatud kirst – sees täis jälkust. mise juba ette võimatuks. Juba ainuüksi Ferenc Liszti kompositsioonid lummavad meid oma tohutu hulga ja žanrilise mitmekesisusega. Nende- Minu esiisa hindas Haydnit, nii inimese kui kunstnikuna, seda võib pida- le lisanduvad Liszti kirjandusliku väärtusega kirjutised („Gesammelte da faktiks. Ta kutsus Haydni mitu korda oma lauda sööma, aga kui külali- Schriften“, Leipzig 1881) kuues köites, samuti tema kirjavahetus, mille sed tulid, siis kaeti Haydnile, nagu ka meile, lastele, laud mõnes kõrvalruu- jaoks läheks vaja tervet raamatukogu. La Mara (Marie Lipsius) avaldas mis. Kord tulid meile külla kaks väga suurtsugu lordi Inglismaalt, nende aastatel 1893–1905 Liszti kirjavahetuse üheksas köites, rääkimata Wag- peent võõrast parfüümi oli tunda juba kaugelt, nad valmistasid ette admi- neri, Bülowi, Corneliuse, Berliozi, Borodini jt kirjadest ning memuaari- ral Nelsoni külaskäiku. Vaevalt laua taga istet võtnud, tundsid nad juba dest. Liszti elulugude, monograafiate, tänase päevani ilmuvate suurema- huvi, kus on Haydn. Haydn lõunatab täna oma kodus, valetas mu esiisa te-väiksemate käsitluste arv on aga vaat et lõputu (katse koostada Liszti silmagi pilgutamata. Kuid heliloojat jumaldavad inglased ajasid peale, et bibliograafia on 1936. aastal teinud Lajos Koch). soovivad istuda Haydniga ühes lauas. Mida esiisa saigi teha, tiris Haydni hambaid kiristades kõrvalruumist välja ning pani ta ühe oma kõige graat- Jaanuar 1748. Sebestyén Liszt, Ferenc Liszti isapoolne vaarisa asub koos silisema naeratuse saatel laua taha istuma. Lollid inglased irvitasid õnneli- ümberasujatega Alam-Austriast elama Győr-Soproni komitaadi lääneser- kult, Haydni jättis kogu asi külmaks. Äkilise otsusega (kättemaksuks) lasi val paiknevasse Rajka külla. Helilooja varasemad elulookirjutajad (näiteks esiisa serveerida õhtusöögiks mõeldud neere sinepikastmes, mis Hayd- Lina Ramann) on andnud vaarisale sõjaväelase tiitli, kuid uuemad uurin- ni-taolisele podagrahaigele oli lausa tappev, muidugi mitte sõna-sõnalt. gud (Ernő Békefi) on kindlaks teinud, et tegemist oli popsiga. Nii sõid lõpuks kõik rahulolevalt. (Öeldakse, et teenijaskonnal olevat reu- 14. oktoober 1755. Rajka kirikuraamatu kohaselt sündis Sebestyén ma, härrastel podagra. Seegi on tõend, et käisime Haydniga ringi hästi.)1 Listi ja tema esimese abikaasa Mária Rothi kolmanda lapsena György Ádám, Ferenc Liszti vanaisa. Rahutu iseloomuga, paljude asjadega tegeleva, muusikat armastava mehe elust teatakse juba rohkem. Ta õppis Rajka kooliõpetaja Mihály József Feldingeri käe all muusikat, mängis viiulit ja kirikus orelit. Kooli- õpetaja kodus tutvub ta vahest ka simbli või spinetiga. 1 Katkend Péter Esterházy romaanist „Harmonia cælestis“. Péter Esterházy on tänapäe- 17. jaanuar 1775. Oroszvári kirikuraamatus on kirjas: „…vallaline va tuntumaid ungari kirjanikke ja seda mitte ainult Ungaris, vaid näiteks ka saksakeelses 20-aastane Nemesvölgyi koolmeister Ádám List ja 21-aastane kohalik kultuuriruumis. Aastal 2000 ilmunud mammutromaanis „Harmonia cælestis“ on Ungari neiu Borbála Schlesack sõlmisid abielu.“ Abielupaar elas väikeses külas ühe tuntuma aadliperekonna järeltulija postmodernistlikke vahendeid kasutades oma su- guvõsa ajalukku süüvinud. Kaks tsitaati ongi pärit Euroopa kultuurilooga tihedalt haaku- kümme aastat, neile sündis seal kaheksa last. vast romaanist, milles autor käsitleb helilooja ühiskondlikku staatust hertsogi õukonnas, 2 Dr Tamás Nádor, Liszt Ferenc életének krónikája, Budapest 1975. milles viibis ka Ferenc Liszti isa Ádám Liszt.

14 15 16. detsember 1776. Nemesvölgyi külas sünnib György Ádám Listi esi- risse Doborjáni (Raiding) lambapidamise järelevaatajaks. Ta võtab kaasa mese abielu teise lapsena Ádám Liszt, kellest saab Ferenc Liszti isa. oma kaks muusikainstrumenti, klaveri ja tšello. Doborjáni vaikus mõjub 1785. aasta lõpul või 1786. aasta algul. György Ádám List kolib koos pärast elavat seltskonnaelu masendavalt. perega Köpcsényi (Kittsee) külla, kus on toimetulekuks paremad tingi- Siis mõtleb ta perekonna rajamisele. Naabruses asuvas Nagymartonis, mused. Ta jätkab koolmeistrina, kuid läheb peatselt riidu küla juhtkonna- kus elab isa György Ádám List, külastab ta tihti kohalikku seebikeetjat ga ning lahkub seetõttu sealt. Poeg Ádámi kasvatusele pöörab ta endiselt Franz Xaver Lagerit ning saab tuttavaks selle õe Maria Anna Lageriga. suurt tähelepanu, ta ise õpetab pojale muusikat ning saadab ta siis kõrge- Viimane on sellal Viinis teenijatüdruk, kuid käib aeg-ajalt vennal Nagy- ma astme kooli. martonis külas. 1790. Ádám Lisztist saab Pozsonyi (praeguse Bratislava) kuningliku Detsember 1810. Noorte suhe muutub tõsiseks. katoliikliku gümnaasiumi õpilane. Tema on esimene, kes kirjutab oma 11. jaanuar 1811. Ádám Liszt ja Mária Anna Lager sõlmivad hertsogi nime ungaripäraselt sz-iga. loal abielu. 21. september 1795. Pärast gümnaasiumi lõpetamist astub Ádám Liszt Oktoober 1811. Pourtalès kirjutab, et „neile (st doborjánlastele) pakub Malackas frantsiskaanide ordusse. palju mõtteainet komeet, mis ilmub igal õhtul taevavõlvile. Ádám Liszt 29. juuli 1797. „Ebapüsiva ja muutliku iseloomuga“ noormees saade- peab seda heaks endeks.“ takse kloostrist minema. Sügisel asub ta õppima Pozsonyi akadeemia Ööl vastu 22. oktoobrit 1811 sünnib kauaoodatud poisslaps. Kõhn ja humanitaarteaduskonda. Rahvuskooli muusikaõpetaja Ferenc Pál Rigler nõrk laps ristitakse Ferenciks. õpetab talle orkestreerimist. 1. jaanuar 1798. Viletsus ja arvukad näljased õed-vennad sunnivad „Minu nootide mängimise ja kirjapanemisega veedetud tähtsusetu elu Ádám Liszti õpinguid katkestama ning astuma hertsog Esterházy teenis- jaguneb viieks vaatuseks nagu klassikaline tragöödia, isegi kui mitte tusse. klassikalisel viisil.“ (Ferenc Liszt) 6. august 1805. Senine majanduspraktikant edutatakse valitsejaprak- tikandiks. Hertsog Esterházy resideerib sellal Kismartonis. Ádám Liszt I veedab siin kolm aastat. See on tema elu tasakaalustatud ja helge periood, Lapsepõlv. Kuni isa surmani sest mõisavalitsemise kõrval on tal aega ka musitseerimiseks. Suure lossi 1811–1830 oli 1683. aastal lasknud ehitada hertsog Pál, suurepäraste freskodega ehitud saalis korraldatakse muusikapidustusi. Ádám Lisztist saab hertsogi Milstejn kirjutas Liszti eluloos: „Ádám Liszti kasin sissetulek katab vae- orkestri tšellist. Õukonnakontsertidel tutvub ta Kismartonit tihti külas- valt perekonna ülalpidamise. Ka maja ei kuulu neile, vaid hertsogile. Toa tava Haydniga, samuti Mozarti tuntud õpilase, helilooja ning klaverivir- sisustus on enam kui tagasihoidlik: lihtne voodi, kus Liszt sündis, ainsa tuoosi Johann Nepomuk Hummeliga. Ta õpib tundma ja mängib „oma aja kitsa võretatud akna all lauake, rohmakas puupink, mõned toolid ning ning eelnevate aastakümnete muusikaparemikku“. tarbeesemed – see on kõik, mida Liszti vanemad enda omaks said pida- 1806. Rahutu György Ádám List vahetab taas töökohta, temast saab da. Hiljem, kellegi rikka kaupmehe kingitusena, tekib majja väike spinett, Nagymartonis mõisavalitseja. Ta sõlmib kolmanda abielu. poisike kasutab seda harjutamiseks, kuid esialgu on poiss veel kidur ja 13. detsember 1808. Pole välistatud, et Ádám Liszt osaleb Beethoveni nõrguke ning jääb aeg-ajalt tõsiselt haigeks. Vanemate andunud hoolitsus, „Missa C-duur“ ettekandel, mida helilooja ise juhatab. pidev tähelepanu ja hea külaõhk teevad lapse tervise korda.“ Muusikast kantud aastatele tuleb ootamatu lõpp. Edutamise nime all 1812. Prantsuse armee alustab tagasitõmbumist Moskva alt. Vanaisa viiakse Ádám Liszt Kismartonist üle lõputult igavasse, hingetapvalt nü- György Ádám List lastakse „mitmesuguste, tõenäoliselt kitsikusest põh-

16 17 justatud kuritarvituste tõttu hertsogi teenistusest lahti.“ Ádám Liszt, kes matuid edusamme. Enam-vähem korrapärased klaveriõpingud toimuvad elab abikaasa ning ainsa lapsega küll tagasihoidlikes tingimustes, võtab isa isa käe all. Kuid Ádám Liszt tunnetab varsti, et poisike ei tohi kauemaks ja selle pere enda juurde elama. tema õpilaseks jääda. Õpinguid tuleb jätkata sobivama meistri juures. Esi- Kui poiss on kolmene, arvavad vanemad pärast rasket haigushoogu, et teks valib ta välja vahepeal Weimarisse kolinud Johann Nepomuk Hum- laps on surnud. Väikekülas pole arstiabi saada, tellitakse isegi kirst ära… meli, kuid viimane küsib iga tunni eest kuldluidoori. Seda ei saa Ádám Saladuslikud haigused kestavad kuuenda eluaastani. Liszt endale lubada. Siis otsustab ta sõita Viini, et seal kohapeal „teha Lapsepõlves kogub poiss endasse külaelu elamused ja mõjud. Hiljem väike ülevaatus ja valida poisile õpetaja“. Kõige sobivamaks peab ta kuul- on Liszt nendest aastatest ise kirjutanud, kuid sellest perioodist teatakse sat muusikapedagoogi Carl Czernyt (1791–1857), kes on varem olnud ka muude allikate põhjal. Ta meenutab alati meelsasti Ungari looduse vär- Beethoveni õpilane. vikaid pilte, „avaraid karjamaid, kus rahulikud loomakarjad vabalt rohtu Czerny kirjutab oma eluloos sellest külaskäigust järgmist: söövad“, „metsa, kust kostab jahimeeste hüüdeid.“ Tema hinge jääb kogu „Ühel hommikul 1819. aastal otsis mind üles keegi mees koos umbes 8-aas- eluks ka ungari muusika. Peaaegu kõik helilooja elulookirjutajad on kirja tase poisiga ning palus, et ma kuulaksin lapse klaverimängu. Laps oli kahvatu pannud, et „väike Liszt tunneb heameelt eriti siis, kui läbi tema kodukü- ja näis nõrgukesena, mängides kõikus ta aeg-ajalt toolil, justkui oleks purjus, la lähevad mööda tolmust teed Soproni suunas mustlased – see oli suur ma arvasin vahel, et ta kukub maha. Tema mäng oli täiesti ebaühtlane, segane sündmus. Mustlased jäävad laagrisse tavaliselt külaservale ning sellistel ja polnud puhas, sõrmekasutusest polnud tal aimugi, ta libistas sõrmi mööda puhkudel muutub Doborjáni unine elu elavaks. Poisike kuulab mustlas- klahvistikku täiesti meelevaldselt. Kuid sellele vaatamata pani talle looduse muusikat tundide viisi, mängitakse selliseid viise, mida isa seletuste koha- poolt kaasa antud anne mind hämmelduma. Lasksin tal ka üht-teist lehest selt polnud keegi kirjutanud ja mis olid sündinud ainult rahva hinges…“ mängida. Ta mängis täiesti naturaalselt, kuid siiski nii, et oli näha – loodus on Kuna Doborjánis pole võimalust mängida orkestris, istub Ádám Liszt antud juhul sünnitanud tõelise pianisti. Tundsin seda ka siis, kui andsin talle selle korvamiseks tihti klaveri taha. Sirguv laps pöörab muusikale üha isa soovil teema improviseerimiseks. Poisil polnud vähematki aimu harmoo- enam tähelepanu. niast, kuid ikkagi suutis ta mängu tuua geniaalse sisu. 31. jaanuar 1817. György Ádám Listi noorima lapsena sünnib Eduárd Isa rääkis mulle, et ta nimi on Liszt, ta olla hertsog Esterházy väikeamet- Liszt. Tema on ainus, kellega Ferenc Liszt säilitab perekondlikud side- nik, on senini poega ise õpetanud, kuid nüüd palub, kas ma võiksin väikest med, tema haldab Liszti vara, Viinis peatub Liszt tema pool. Franci õpetada, kui aasta pärast Viini kolitakse. Loomulikult andsin ma lah- 1817. Ádám Liszti päevikust (mis on küll kaduma läinud, kuid Pariisi kesti lubaduse ning jagasin ka nõuandeid, demonstreerisin helistike mängimist ajakirjanik Joseph d’Ortigue on seda lugenud ning selle ka avaldanud): ning muud, kuidas esialgu poisikest edasi õpetada.“ „Kord 6-aastasena kuulis ta, kuidas ma mängisin Riesi kontserti cis- Tagasi Doborjánis alustab Ádám Liszt visa, kangelaslikku võitlust moll. Ferenc kuulas klaverile toetudes ja mõttesse vajununa. Õhtul, kui ta poja tuleviku nimel. Pälvimaks hertsogi soosingut ja abi, kirjutab ta üks- aiast tuppa tuli, laulis ta ette kontserdi teema. See oli tema muusikaande teise järel alandlikke palvekirju. esimene märk. Ferenc palus vahetpidamata, et alustaksime klaveriõpingu- 24. juuni 1818. Weimari suurhertsogipaari Karl Friedrichi ning Maria tega. Kuid kolme kuu pärast jäi ta jälle palavikku ning tuli teha vaheaeg.“ Pavlowna pojana sünnib Karl Alexander, kes hakkab valitsema 28. augus- Saladuslikud palavikud kadusid siiski kiiresti, Liszti elujõud tuli tagasi til 1853. Temast saab Liszti sõber ja toetaja. ja ta jätkas õpinguid. Nagu ta ise on tunnistanud, „oskas ta noodikirjuta- 8. veebruar 1819. Monastervkas Kiievi lähedal sünnib Poola päritolu mise kunsti varem, kui tundis tähestikku“. Peter Iwanowski ja Paula Podoska tütrena Carolyne, hilisem hertsoginna Tegemist pole siiski süstemaatiliste õpingutega, kodukülas õpib ta ai- Sayn-Wittgenstein, Liszti elukaaslane. nult kirjutama, lugema ja arvutama. Kuid muusikas teeb poiss lausa usku- 4. august. Ádám Liszti kiri saksa keeles hertsog Miklós Esterházyle:

18 19 „Armuline Hertsog! September. Kismartonis jahil viibinud hertsog kuulab Ferenc Liszti Suvatsesite minu seitsme ja poole aastase poja muusikalist talenti oma tä- isiklikult ning „kingib talle vaimustusest Ungari paraadmundri“. helepanuga vääristada ning samas mulle käsu anda, et ma kõrge toetusega Ádám Liszt ei loobu Viini kolimisest, ta lükkab selle ettevõtmise vaid seoses suuliselt esitatud kõige alandlikuma palve, samuti tema harimise kõige edasi. sihipäralisema viisiga seoses esitaksin kirjaliku taotluse, mida käesolevaga kõi- Oktoober. Üheksa-aastase Ferenc Liszti esimene avalik kontsert Sop- ge alandlikumal moel teha söandan. Et saada haridust piiritu muusikakuns- ronis, vanas Klubihoones. Muusik, kelle kontserdil ta osaleb, oli varase- ti valdkonnas, et muusikateose esteetilist vaimu, ilu, täpsemalt öeldes hinge mate elulugude kirjutaja parun Brauni andmetel pime flöödimängija või tundma õppides muusikat esitada ja lõpuks ka ise uusi teoseid luua, selleks pianist, uuemate Sopronis tehtud uuringute kohaselt oli tegemist viiulda- on tal vaja pidevat teoreetilist ja praktilist harjutamist, võõraste keelte tund- jaga. Ferenc Liszt mängis koos orkestriga Riesi Es-duur klaverikontserti ja maõppimist, reisimist, teadmisi etnograafiast jne. Et seda kõike viljakal moel pani sellega – kuid veel enam improviseerimisega – publiku vaimustuma. omandada, oleks vaja 26. november. Liszti esimene kontsert Pozsonyis Esterházyde palees esiteks, saata poiss Viini, muusikapealinna, anda ta usaldusväärsesse kohta, (praegu Venturi tänav 15). kus ta saaks osa mitte ainult ülalpidamisest, vaid ka heast kõlbelisest kasvatusest; Selles linnas otsustati noore Liszti saatus – viis ungari kõrgaadelkon- teiseks, palgata hea muusikaõpetaja, kes teda nädalas vähemasti kolmel na esindajat (Amadé, Apponyi, Esterházy, Szapáry ja Viczay) hääletasid korral õpetaks; et ta kulukatest õppetundidest ikka kasu saaks, selleks oleks Lisztile õpingute jätkamiseks kuueks aastaks stipendiumi, mille suurus oli erakordselt tähtis, et keegi asjatundlik inimene veenduks poisi arengus või 600 forintit aastas. Pole teada, mis sellest õilsast žestist sai. Ádám Liszti tagasiminekus, sest õpetajad on tihtipeale kõigest erapooletud, sama kehtib ka kaeblikud kirjad lubavad järeldada, et ta seda summat siiski ei saanud… prantsuse keele ja muusika jaoks nii vajaliku itaalia keele õppimise kohta; 28. november. Pozsonyi ajalehes „Pressburger Zeitung“ ilmub arvustus, kolmandaks, et areng oleks kiirem, et jõutaks võimalikult peatselt eesmärgi- see on Liszti kohta esimene, tõenäoliselt Pozsonyi helilooja ja muusikape- ni, selleks peaks poiss tihti kuulama kirikumuusikat, oopereid, avalikke kont- dagoog Henrik Kleini, helilooja Ferenc Erkeli õpetaja sulest: serte ning kodust musitseerimist, selleks oleks taas tarvis juhendajat, sest last ei „Käesoleva kuu 26. päeval pälvis 9-aastane virtuoos Ferenc Liszt au oleks paslik nii suures linnas omapead jätta…“ esitleda oma klaverikunsti armulise krahvi Miklós Eszterházy palees ko- Kuid hertsog Esterházy ei täida Ádám Liszti palvet ega taga talle töö- halikule kõrgaadlile ning arvukatele kunstisõpradele. Kõnealuse kunstni- kohta Viinis. ku erakordne ettevalmistus, samuti ka kõige raskemate palade lahendami- 13. aprill 1820. Ádám Liszt ei anna alla. Ta palub hertsogilt enda üle- se võime ja kiirus – ta mängis lehest kõik, mis ta ette pandi – kutsus esile viimist Viini järjekordses kirjas. üldise imetluse ning annab alust kõige suuremaks lootuseks.“ „Kahekümne kahe kuu jooksul Bachi, Mozarti, Beethoveni, Clementi, Hummeli, Crameri etc igasuguseid raskusi kergusega ületada, kõike, ka kõige raskemaid muusikapalasid ilma neid varem nägemata lehest mängida kõige 1822 rangema tempoga, veatult ja täpselt – seda võib minu muusikalise ärenägemise põhjal pidada hiiglaslike sammudega arenemiseks… Asjatundjad võiksid ehk Kevadel palub Ádám Liszt hertsogilt uuesti aastast puhkust ja ka saab selle. selles ka põhjusega kahelda ja minu sõnu kiitlemiseks pidada. Kuid ma tõestak- 8. mai. Ádám Liszt teeb rahaks kogu oma vallasvara ja lahkub vaatasin seda mitte ainult vastava proovilepanekuga, vaid julgen lisada: kui korduv mata kainema mõtteviisiga abikaasa hoiatustele koos pojaga Doborjánist haigestumine, õpetamise ning noodimaterjali puudus mu poega takistanud po- ning kolib Viini. leks, siis oleks tema kunst võib-olla saavutanud ennekuulmatu taseme.“ Minnakse Carl Czerny juurde, et see vastavalt lubadusele poissi õpeta- Hertsog ei taga seegi kord Ádám Lisztile töökohta Viinis. ma hakkaks. „Ádám Liszt ootab kannatamatult hetke, kui Ferenc klaveri

20 21 taha istudes alustab Riesi kontserdiga. Laps aga, teades, et on lõpuks leid- dusteed kunagi lõpule viia… näen juba selgesti, et tulen tagasi vaesununa ning nud meistri, kes jagab temaga Beethoveni-vaimustust, hakkab mängima meeleheitel. Põlvitades palun seega armulist hertsogit, et ta halastaks mu vae- sonaati As-duur. Czerny üllatus rahuldas täiel määral isaliku edevuse, sele, kuid kahtlemata andekale pojale, kes toob hertsogile kuulsust mitte ainult ehkki too väljapeetud mees ei minestanud vaimustusest ega pildunud epi- kodu-, vaid ka välismaal.“ teete geniaalne ning imepärane. Kui Ferenc oli lõpetanud, ütles Czerny: Noor Liszt elab hiilgavate paleedega Viinis sõna otseses mõttes vilet- „Sinust võib saada suurem pianist kui me kõik kokku.“ suses. Carl Czerny kirjutab oma eluloos „Erinnerungen aus mein Leben“: 27. mai. Sel päeval sünnib Joseph Joachim Raff (1822–1882). Hiljem „Kuna mul päeval vaevalt vaba aega leidus, siis pühendasin poisikesele saab temast Liszti sõber, tema truu abiline. peaaegu kõik õhtud. Mul pole kunagi olnud nii innukat, geniaalset ning hool- Suvel õpetab Lisztile laulu ja teooriat – tasuta – Antonio Salieri sat õpilast. Mul on olnud juba võimalus kogeda, et geeniuste puhul arenevad (1750–1825), Viini keiserliku ja kuningliku õukonnaorkestri dirigent. Ta vaimsed võimed palju kiiremini kui füüsiline jõud, seepärast on neil kalduvus kirjutab väikese Liszti huvides hertsog Esterházyle isegi kirja. põhjalik tehniline töö unarusse jätta. Seega pidasin ma vajalikuks esimestel 25. august. Salieri kiri hertsog Esterházyle: kuudel kõigepealt nimetatud pool korda teha, püüdsin mehaanilised oskused „… möödunud kuu keskpaigast saati on isa oma poja kolm korda nädalas rajada tugevale alusele, et hilisematel aastatel asjad untsu ei läheks. minu juurde toonud, poiss teeb laulmises, generaalbassis ning erinevate parti- Lühikese ajaga mängis ta heliredelid igas helistikus meisterliku sujuvusega, tuuride lugemises hämmastavaid edusamme. Kuna ta tuli kuumadel suvepäe- sellele aitas kaasa ta suurepärane käekuju. Clementi sonaatide tõsise uurimise- vadel kell 11 minu poole alati higisena ja ülekuumenenult, siis ütlesin ta isale, ga – neid võib pidada pianistide kõige paremaks kooliks, kui oskame õpetada et halva ilmaga võib selline teekond hapra tervisega poisile väga ohtlik olla ja Clementi enda vaimus – tugevdasin ta seni täiesti puudulikku taktitunnetust, seepärast oleks parem, kui poiss elaks linnas. Isa vastas, et on sellise palvega õpetasin talle head klahvikasutust ning kaunist tooni, kõige otstarbekamat pöördunud Teie armulisuse poole, kuid pole vastust veel saanud. sõrmede kasutamist ning korralikku muusikalist deklamatsiooni, ehkki algul Ma ei taha Teie armulisust pikalt oma kirjaga tüüdata, kirjutasin vaid leidis elav ja alati heatujuline poisike need teosed olevat üsna kuivad. seepärast, et ühinen nimetatud palvega kogu hingest. Luban Teie armulisuse- Taolise meetodiga saavutasin selle, et kui mõni kuu hiljem võtsime käsi- le, et kahekordistan oma hoolt ja siis saab laps käia minu pool iga päev, sest le Hummeli, Riesi, Moschelesi, seejärel Beethoveni ja Sebastian Bachi, siis temale Jumalast antud muusikaline talent on tõesti väärt kogu tähelepanu…“ ei pidanud ma enam nii palju tähelepanu pöörama tehnilisele küljele ja sain Oktoober. Lisztid elavad juba kesklinnas, Krugerstrasse 1047 kolman- õpetada hoopis erinevate heliloojate vaimu ning loomuse mõistmist… Väike- dal korrusel. Viinis hakatakse poisi nime teadma, ta mängib erinevates se Liszti alalise hea tuju, lõbususe ning andekuse erakordse arenemise tõttu paleedes ja levivad jutud tema andekusest. hakkasid mu vanemad teda niimoodi armastama, nagu olnuks ta nende poeg, Muusikateooria-alasele ettevalmistusele järgneb varsti katsetamine mina aga tema vend. Ma mitte ainult ei õpetanud teda täiesti tasuta, vaid kompositsiooniga. Harmooniaharjutuste tegemiseks kirjutab ta muu hul- varustasin teda ka vajalike nootidega, ehk siis kõigi heade ja kasutuskõlbulike gas ka kirikumuusikakoori „Tantum ergo“. Koos teiste varajaste teostega muusikateostega, mis seni ilmunud olid.“ on seegi kaduma läinud. Czerny oli algul küsinud iga antud tunni eest forinti, kuid pärast ka- heteistkümnendat õppetundi, kui Ádám Liszt otsis välja rahakoti, tõstis 1823 Czerny protesteerivalt käe. „Ei, lapse hämmastav areng on mulle tehtu eest piisav tasu!“ 1. jaanuar. Sünnib Sándor Petőfi. 15. mai. Ádám Liszti kiri hertsog Esterházyle: „…olen ohverdanud Jaanuar. Leipzigi muusikalehe „Allgemeine Musikzeitung“ Viini kor- kogu oma abikaasa varanduse… ma ei suuda oma lootustandva poja hari- respondent teatab vaimustunult Liszti kontserdist, mis aga on ikka veel

22 23 pigem sensatsioon kui kunstisündmus: Vahepeal saab otsa Ádám Liszti aastane puhkus. Ta saab hertsogi „Taas noor virtuoos, kes on kukkunud justkui taevast ja kutsunud esile ametnikelt loa, et enne reisi Lääne-Euroopasse annab noor Ferenc Liszt kõige suurema vaimustuse. Tema ea kohta on lausa uskumatu, mida poisike hüvastijätuks mõned kontserdid Pestis. publikule pakub. Kohe ei mõista, kuidas see kõik puhtfüüsiliselt võimalik on. Seega sõidavad nad Pozsonyi kaudu Pesti. On ime, kuidas nooruk (või pigem laps) paneb kõlama Hummeli erakordselt 1823. aasta aprilli lõpus ilmusid Pesti tänavatele järgmise tekstiga raske teose, eelkõige selle viimase osa, kuidas ta selle ennekuulmatult väsitava saksakeelsed plakatid: „Olen ungarlane ja ma ei tea suuremat õnne, kui et kompositsiooni publikule müristab. Kõige sellega kaasneb rikas tundemaailm, saan oma kasvatuse ning õpingute esimesi vilju enne Prantsus- ja Inglismaale väljendusoskus ning kõige peenem nüansirikkus. reisimist kiindumuse ning tänu märgina demonstreerida kallile kodumaale. Ta mängivat ükskõik mida lehest ja olevat sama osav ka partituurilugemi- Mis mul veel küpsusest puudu on, selle püüan visa usinusega omandada ning ses. Kandku Polyhymnia hoolt selle hapra taime eest, hoidku teda tormide eest ükskord avaneb mul ehk õnnelik võimalus saada oma kalli kodumaa ehteks.“ ning kasvatagu ta suureks! On erakordselt meisterlik, kuidas see väike Herku- 1. mai. „Vereinigte Ofner und Pester Zeitungi“ artikkel imelapse esi- les improviseerides – pigem capriccio kui fantaasiana – sulatas ühte Beethove- nemise kohta: ni VII sümfoonia Andante-osa Rossini ooperi „Zelmira“ ühe motiiviga. „Lugupeetud publik! Est Deus in nobis!“ Ungaris sündinud Ferenc Liszt, 11-aastane poiss, Viinis üldiselt tunnus- Kevadel valmistub noor Liszt järjekordseks kontserdiks Viinis, ta ta- tatud klaverikunstnik esitleb oma pianistioskusi täna õhtupoolikul kell neli ka haks sinna kutsuda Beethoveni. siin, muusikalise Akadeemia raames suures Seitsme Vürsti saalis. 12. aprill. Beethoveni kurtuse pärast kasutatud vestlusvihikus on Beet- Õhtupoolikul on Ferenc Liszti esimene Budapesti ülesastumine Seits- hoveni sekretäri Schindleri märkus: „Eks ole, teete veidi ebasõbraliku vastu- me Vürsti saalis praegusel Váci tänaval. Ta esitab Riesi klaverikontserdi, võtu heaks sellega, et ilmute homme väikese Liszti kontserdile? See innustaks Moschelesi variatsioonid ning improviseerib. poissi. Lubage, et tulete!“ 3. mai. Suurte kiiduavaldustega toimunud kontserdi kohta avaldab 13. aprill. Liszti teine kontsert Redoutensaalis, kus 4000 kuulaja seas kõige tähtsam Pesti ajaleht „Hazai s Külföldi Tudosítások“ 3. mail artikli, olevat istet võtnud ka Beethoven. milles Ferenc Liszti kohta öeldakse: Liszt mängib kõigepealt Hummeli kontsertpala, seejärel omaloodud „Mida suuremat andekust nõuab kunstihelide tabamine ja mida suu- fantaasia. remat osavust näitab nende õige harjutamine, seda suuremat tähelepanu Beethoveni ja Liszti uurijad on värskemates kirjutistes kahtluse alla ja imetlust väärib see, kes on ühendanud andekuse suure harjutamise suu- seadnud, et Beethoven tõepoolest kontserdisaalis viibis ning Liszti laubale repärase täiuslikkusega. Taoline harv nähtus lummas meid möödunud suudles. Vaidlusalusel kohtumisel on seega pigem sümboolne tähendus. neljapäeval Seitsme Vürsti saalis, kus Ferenc Liszt, 11-aastane poiss Sop- Kainelt mõtlev isa arvab, et Viini õpinguaastad on lõpule jõudnud. Pä- roni komitaadist näitas oma klaverikunsti. Meie kodumaa suurmehed, kes rast edukat vahepeatust oma loojangut elavas Viinis viib teekond edasi peavad iga patriootliku asja edendamist vajalikuks, olid kohal nii Pestist Pariisi, sellesse valguse linna, mille Conservatoire eesotsas Cherubiniga kui Budast, ja kohal oli ka selle kahe linna kaunim pool. Pärast Fried- on maailmakuulus. rich Schneideri Ouverturi mängis noor meister Concerti ning Moschelesi Czerny taunib plaani: „Isa soovis poja kaudu jõuda suure materiaalse suured variatsioonid; vahepeal laulsid preili Tayber ning Bobnigg. Lõpuks kasuni ja kui poiss oli kõige paremas õpihoos, kui ma just olin hakanud õpe- mängis tema etteantud teema järgi vabalt fantaseerides imeilusad variat- tama kompositsiooni, siis viis isa ta ära kontserte andma, esiteks Ungarisse, sioonid. Ilus heledapäine nooruk ilmutas sellist osavust, kergust, täpsust, seejärel Pariisi ja Londonisse ning mujale, kus Liszt omaaegsete lehtede põhjal tundeküllust, meeldivat jõudu ning meistrivõtteid, et kogu suursugune otsustades suurt furoori tekitas.“ publikum oli imetlusest haaratud. Kõik loodavad tema suurepärase män-

24 25 gu põhjal, et poisist saab meie kodumaa kiituseks suur kunstnik. Soovime Esimesel korral ütles kuningas: „Ja sina pisike, oli sul julgust esineda pärast sellele kaunile hingele tervist ja pikka elu juba ainuüksi seepärast, et ta Moschelest?“ Kui valmistusime lahkuma, siis ütles kuningas: „Pisike, tule siia, soovis oma kodumaale teha reveransi enne Prantsus- ja Inglismaale minema pean sulle musi andma.“ Ja ta tegigi seda. Mu silmad täitusid pisaratega…“ kut. Kus ta kindlasti ungari andele suurt au toob.“ Esinemise suure edu mõju all palkas noore kunstniku kaheks kont- 19. oktoober.3 Noore Liszti kontsert toimus reedel, 17. oktoobril. Vaatamata serdiks Kuninglik linnateater. Kontserdiarvustusest saame teada, et Liszt oma lapseeale on poiss muusikafenomen, kes kutsub esile imetluse ning imet- tundis juba Rákóczi marssi ning Csermáki, Lavotta ja Bihari verbunko- lemise, võiks öelda, et ta ületab kõik pianistid. Tema mängu iseloomustavad si-muusikat. osavus, vilumus, maitse ning kindlustunne. Publik premeeris teda kõige tulise- 24. mai. Lahkumiskontsert Pesti linnateatris, nn saksa teatris. Pestist mate poolehoiuavaldustega. sõidetakse Pozsonyisse, kus Liszt annab taas kontserdi, seejärel reisitakse 28. oktoober. Huvitava noore klaverivirtuoosi Ferenc Liszti viimasele kontser- tagasi Viini. dile reedel, 24. oktoobril kogunes publikut nii arvukalt, et paljud ei saanud kohta. Ádám Liszt pöördub siis uuesti hertsogi poole. Ta palub järjekordset Oma erakordse andega kõiki Müncheni muusikasõpru lummanud muusik soovis puhkust, et saata poega Pariisi-teekonnal. Tema palvele vastatakse eita- reisida edasi Pariisi. Ühe muusikasõbra palvel, kes tahtis jagada sellist rõõmu ka valt. Pärast seda on Ádám Liszt sunnitud ise ametist lõplikult lahkuma, Augsburgi elanikega, nõustus ta siiski veetma mainitud linnas mõne päeva ning „jätma sinnapaika koha, kus ta 22 aastat on töötanud, ning seadma poja andma kontserdi. ning abikaasaga sammud tundmatuse poole“. 30. oktoober. Esmaspäeval, 27. oktoobril andsid kaks kena noormeest, 20. september. Liszti pere asub Viinist teele Pariisi suunas. Algab esi- Carl ja Anton Ebner kontserdi kuninglikus õukonnateatris ning demonstreeri- mene rännak. sid oma annet. Kontserdil võis kuulda ka pisikest pianisti Ferenc Liszti. Huvi 26. september. Õhtul jõutakse Münchenisse, kus viibitakse enam kui oli nii suur, et paljud pidid pileti puudumisel lahkuma. (…) Tagasihoidlik- kuu aega. kus ja sündsus on sellised omadused, mis sobivad eriti hästi poistele. Publik 17. oktoober. Liszti esimene kontsert Münchenis. Kuna ta nime veel ei pidanud sobivaks, et noor Liszt nõudliku ja arvuka publiku püsti tõustes ja eriti ei tunta, siis koguneb saali vähe publikut. Kuid Ádám Liszt kirjutab lahkudes ainult pead noogutas, seda isegi mitu korda. Vähem mõistva publiku Czernyle ülevoolavalt õnnelikuna: puhul oleks see võinud tema jaoks väga ebameeldivate tagajärgedega lõppeda, „…meile langeks siiski osaks see, et kohale tulid armuline kuningas ning seepärast oleks hea, kui ta õpetaja sellele tähelepanu juhiks. ka hertsoginnad. Edu oli meeletu ning paluti anda kohe ka teine kontsert, mis 31. oktoober. Ferenc Liszti ja vendade Ebnerite kontserdist. Mida küll toimuski 24. oktoobril. Pean siinkohal lühidalt mainima, et oleks olnud esimesel mõtleksid kaugemate paikade muusikasõbrad, kui kuulevad, et 11-aastane kontserdil nii palju inimesi, kui teisel kontserdil oli sunnitud kohtade puudu- poiss paneb kogu Müncheni kihama, sellist asja pole siin veel nähtud (…) misel lahkuma, lõpuks olime sunnitud kassa sulgema. Lisan paar manust edu Poisis elab Vaim, kes lisaks sellele, et ta on mängu kõigi tehniliste ja mehaani- tunnistusena, mida Zizy (selline oli väikese Liszti hellitusnimi) saavutas. Kui liste elementide valdaja, tahab oma ümbrusele edasi anda Ilu elavat kehastust algul möödus aeg tegevuseta, siis pärast esimest kontserti olime hõivatud kõik- ja vajutab seepärast kõigele oma eksimatult äratuntava pitseri. Ma pole veel jalt saabuvate kutsetega. Kuningliku teatri direktorite ärgitusel lubasin, et ta kunagi kogenud seda, mida need väikesed käed suudavad klaveriga teha, ka esineb kahe viiuldaja Ebneri kontserdil, kus üldise soovi kohaselt tuli korrata improviseerides. (…) Tema fantaasiad annavad tunnistust harmooniatead- Teie variatsioone Es-duur, kuid sissetulekust me osa ei saanud. Sellega aga saa- mistest ning lubavad loota, et Liszt on kunagi palju rohkemat kui lihtsalt üks vutasime kustumatu kuulsuse ja ka hea kuningas ise ütles: „See oli Teist kena, et väga andekas praktiseeriv muusik. Te neid kaht inimest toetasite.“ Kaks korda langes meile osaks kõrge au osaleda kõige armulisema valitseja audientsil, kus meid võeti vastu armuliku lahkusega. 3 Ő volt Weimar napja, lk 15–16.

26 27 8. november.4 Augsburgi „Allgemeine Zeitungi“ peatoimetaja saatis järg- rubini juurde, et suudelda ta kätt. Ja siiski, esimest korda elus, mõtlesin neva soovituskirja Stuttgarti ajalehe omanikule: ma hetkeks, et äkki pole see Prantsusmaal kombeks, ja mu silmad täitu- „Mu väga lugupeetud sõber! sid pisaratega. Segaduses ja häbitundes ei julgenud ma tõsta pilku suurele Mõned siinsed lugupeetud mehed, kellele ma ei suuda milleski ära öelda, heliloojale, kes oli julgenud astuda vastu isegi Napoleonile, püüdsin kogu ärgitasid mind saama jagu oma vastumeelsusest soovituskirjade suhtes ning jõust mitte lasta kõrvust mööda ühtegi tema sõna ega hingetõmmet. Õn- andma Teie aadress noorele Ferenc Lisztile, hetrsog Esterházy ametniku poja- neks ei kestnud mu piinad kaua. Meid oli ette hoiatatud, et vastuvõtt Con- le, kes reisib isa järelevalvel Pariisi ning Londonisse. servatoire’i põrkub takistustele, kuid me ei teadnud senini ettekirjutust, Nooruk, 11- või 12-aastane poiss (kellest ehk olete juba lugenud „Florast“ mis ühemõtteliselt keelas seal välismaalastel õppimise. Esimesena teatas või mõnest muust ajakirjast), on tõesti reeglist erandiks. Olen kuulnud mitut sellest meile Cherubini. See tabas mind nagu pikselöök. Ma värisesin niinimetatud imelast, kuid sellist virtuoossust või pigem geniaalsust, millega kogu kehast. Isa ajas siiski jonni, anus, tema häälest sain minagi julgust noor Liszt klaverit mängib ja improviseerib, pole ma veel kogenud. Võib-olla ning püüdsin mõne sõna suust pigistada. Palusin alandlikult nagu Kaa- suutis nii mängida Mozart, kui isa ta 8- või 10-aastasena Itaaliasse, Prant- nani naine, et mulle lubataks sama nagu mõnele koerakutsikale, et võik- susmaale ja Inglismaale viis. sin toituda kasvõi nendest raasukestest, mis laste laualt maha pudenevad. Kui saaksite aidata kaasa, et Stuttgartis tagada talle arvukas publik, siis Kuid kehtiv kord oli muutumatu ja mina lohutamatu. Tundsin, et kõik on kuulajad ei peaks seda kindlasti kahetsema. Siin Augsburgis mängis ta täisma- kadunud, isegi mu au, ma ei uskunud enam saavat mingit abi. Minu anu- jale neli korda. Ta esineb meelsasti ka erasalongides. mistel ja ohetel polnud otsa ega äärt. Asjata püüdis isa ning meid võõrus- Teie kõige alandlikum tanud perekond mind lohutada. Haav oli liiga sügav ja veritses veel kaua.“ Stegmann.“ Liszti õpingute nö ametlikust jätkamisest loobutakse. Õnneks osutusid Czerny kool ja loomulikult Liszti anne piisavaks aluseks tagamaks 11. detsember.5 Lisztid saabuvad Pariisi. virtuoosi maksvuselepääsmist, Pariisi avaliku arvamuse vallutamist. Con- „…kuna ajalehed ning erakirjad olid meie tulekust ette märku andnud, servatoire’i asemel avanesid tema ees aristokraatide salongid, Liszt sattus siis pärast päevast-paari puhkust olime ka siin hõivatud ning meid võeti vas- mõne napi nädalaga Pariisi tähelepanu keskmesse. Uute sõprade seas oli tu kõige suurema vaimustusega,“ teatab Ádám Liszt Czernyle. Esimene tee kuulus klaverivabrikant Sébastian Érard (1752–1831), samuti nimekas viis Conservatoire’i, mille direktoriks oli Itaalia päritolu Luigi Cherubini itaalia helilooja Ferdinando Paër (1771–1839), keiserliku orkestri oma- (1760–1842). Täpselt kell 10 astusid nad üle rue de Faubourg-Poissonnière’i aegne dirigent, kes õpetas noorele Lisztile kompositsiooni. Nemad silusid läve. Selle visiidi valutav mälestus tuleb Lisztile meelde ka aastaid hiljem: petit Litzi teed. Korda saadi ka majanduslik pool. „See siin, mõtlesin ma, on koht, kus otsustatakse minu saatus. Siin, Kõigest sellest teatab Ádám Liszt õnnelikult Czernyle: selles kõrges pühamus asub kohus, kes kuulutab välja igavese needuse või „Oleme siinviibimise ajal võtnud vastu 36 kutset kõige paremate salongide igavese õnne. Vähe puudus, et oleksin põlvili langenud nende paljude ini- soiréedele, ühe soirée eest ei maksta vähem kui 100 franki, aga mõnikord on meste ees, keda pidasin kõiki kuulsusteks ja kes minu kõige suuremaks makstud ka 150. Mitmest kutsest oleme pidanud loobuma, et mu poeg saaks imestuseks käisid edasi-tagasi nagu tavalised surelikud. Pärast piinavat ikka nii puhata kui ka harjutada. Kord mängis ta hertsoginna Berry pool, kus veerandtunnist ootamist avas teener viimaks direktori kabineti ukse ja oli kohal kogu kuninglik perekond, kui Ferenc improviseeris neljal etteantud viipas, et astuksime sisse. Ma polnud ei elus ega surnud, kuid mind oleks teemal. Kolm korda on ta mänginud Orleans’i hertsogi pool. Ta võitis nende tol hetkel vallanud justkui mingi vastupandamatu jõud, ma tormasin Che- sümpaatia niimoodi, et teda kutsuti sellesse kahte kõige tähtsamasse paleesse 4 Ő volt Weimar napja, lk 13–14. veel korduvalt.“ 5 Liszt Ferenc életének krónikája.

28 29 1824 kogu ööks, järgmisel hommikul väljendas Tema kõrgus kõige täielikumat ja kõige suuremat rahulolu ühe oma kammerhärra kaudu, kes andis üle tšeki 50 7. märts. Liszti esimene avalik kontsert Pariisis, Itaalia ooperis, „mis anti naelaga. Siis tutvusime Windsori vaatamisväärsustega, mis meie ootused igas meie kasutusse tasuta koos orkestri ja valgustusega. Kõik meie väljaminekud mõttes ületasid.“ olid ainult 343 franki. Puhtalt jäi meile seega 4711 franki, kahju, et teater on nii väike, ja ma ei tahtnud ka piletihindu silmatorkavalt tõsta, muidu oleksin 1825 kindlasti saanud kaks korda niipalju. Loožid oli loožirentijad juba kaheksa päeva varem enda tarvis hoidnud ja nii ei saanud loožikohti keegi teine. See on Märtsis kontserditurnee Prantsusmaa provintsilinnades Bordeaux’s, Tou- kirjeldamatu, milline edu mu pojal oli,“ loeme Ádám Liszti kirjast Czernyle. louse’is, Lyonis ja Marseille’s. Kõikjal saavutati võit. Kontsert, millel osales ka Giuditta Pasta, kuulus itaalia lauljanna, Juunis minnakse teisele külalisturneele Inglismaale. Ádám Liszti kirjutab Stendhali sõbranna, oli „meie poja jaoks avalik triumf “. Lina Ramanni ar- Czernyle: „… jäime sama rahule nagu mullu, ehkki mitmed kõrged perekon- vates petit Litzi vaba improviseerimine ei vaimustanud mitte ainult pub- nad olid sõitnud Reimsi kroonimispidustustele – ja vaatamata sellele, et valdav likut, vaid ka teda saatnud ooperiorkestrit, nii et orkestrandid unustasid osa kunstnikuhärrasid töötas meie vastu. Kui saan kord lõpuks tulla Viini, siis tutti ajal oma sisseaste. kulub meil mitu päeva, et seda arutada, ja nii vabandan end välja ülejäänud Noore Liszti edu kindlaks märgiks oli seegi, et talle usaldati ooperi üksikasjade kirjeldamisest. Kuid ühest soirée’st pean Teile siiski jutustama, see komponeerimine. Teksti kirjutab Paër ise, koos keskpärase andega poeedi toimus kuulsas majas, kohal olid kõige paremad kunstnikud, teiste hulgas flöö- Théauloni ja Rancéga. Teose nimeks saab „Don Sanche ehk Armastuse dikunstnik härra Nicholson (inglaste Drouet), ta esitas omale teemale unelma loss.“ Selline ülesanne antakse lapsele, kes pole veel 13-aastane, „kes tut- ja variatsioonid. Kui kord jõudis tema kätte, oli klaver õnnetuseks häälestatud vub eluga salongides, kasvab nagu rohi ning mängib hampelmanniga, mil- pool tooni madalamalt kui flööt, sest kuna tol õhtul laulis ka Velutti, siis tuli le oli talle kinkinud hilisem Louis-Philippe“. tema häält arvesse võttes klaver pool tooni madalamalt häälestada. Monsieur 7. mai. Viinis kõlab esimest korda Beethoveni IX sümfoonia. Potter (üks filharmooniaseltsi neljast juhatajast), kes istus klaveri taga ja saatis Liszti edu kibestavad anonüümsed ähvarduskirjad. Need kuulutavad, lauljat, ütles Nicholsonile: „Teie flööt on liiga kõrge.“ „Kena,“ ütles too, „peate et ta on andetu virutoosimasin, ilma hingeta, kelle „improvisatsioone ning pala transponeerima, sest mina flööti madalamaks häälestada ei saa.“ „Misas- väiksemaid palasid valmistab kodus ette isa“. Lävel oleva skandaali eest ja – pala on C-duuris ja mina peaksin mängima Cis-duuris? Sellega ma ei kat- tahaksid Lisztid põgeneda. Suurepärase võimaluse pakub Pierre Érard seta, see ei lähe.“ Mu poeg oli sealsamas kõrval selle nõrkusehetke tunnistajaks. (1796–1855), klaverivabrikandi nõbu, kellel on tegemist Londoni filiaalis. Viimaks küsis monsieur Potter Francilt: „Kas oskate veidi transponeerida?“ Ta kutsub Lisztid Londoni-reisile kaasa ja ahvatleb neid isegi kontsertidega. „Jah, veidi,“ vastas Franci, „see polekski vist liiga julge temp.“ „Kena, proovige Ádám Liszti abikaasa meest ja poega Londonisse enam ei saada. Pä- aga, sest mina end sellise suurepärase seltskonna ees küll kompromiteerida ei rast valulist lahkumist pöördub ta tagasi Grazi õe juurde. Ta ei oska aima- taha.“ Franci istus kiirustades klaveri taha ja transponeeris pala selliselt, nagu tagi, et lahkus mehest igaveseks… oleks ta muusikapala ise kirjutanud. Lubage mul mitte kirjeldada, millist vai- 29. juuli. Ádám Liszti kiri Londonist Czernyle: „Eile langes meile osaks mustust, millist imetlust see pisiasi äratas nii kohalviibivate kunstnike kui ka suur au – meid esitleti Windsori lossis Tema kõrgus Georg IV-le. Soiréel osale- kõrge publiku seas.“ sid vaid vähesed daamid ja härrad. Franci mängis üksi, pealegi veel enam kui Inglismaalt sõideti Boulogne’i, mere äärde, kus „suplesime iga päev me- kaks tundi… Seekord oli kohal ka hertsog Pál Esterházy, kes kuulis Francit res ja pesime Inglismaa väsimuse maha, varahommikul ja hilisõhtul jalutasime mängimas esimest korda; ülejäänut võite ette kujutada. Jäime Windsorisse merekaldal, korjasime merekarpe, imetlesime saabuvaid ja lahkuvaid laevu ning kalureid merekaldale ehitatud imekaunis kohvikus istudes, kuhu kogunes

30 31 alati peen seltskond, ja mille salongis, kus oli ka klaver, me suurepäraselt lõbut- isegi selles algses vormis on tegemist korraga nii tõsiste uurimisvahendite sesime. Seltskonna innuka palve peale andsime ka kontserdi, mis mitte ainult kui ka -tulemustega. ei katnud meie sealviibimise kõiki kulusid, vaid andis tulemuseks ka 600 fran- Lõuna-Prantsusmaalt tullakse tagasi Pariisi. ki puhaskasu…“ Liszt jätkab täie jõuga kontrapunktiõpinguid Conservatoire’i kuulsa Tulnud tagasi Pariisi, jätkab Liszt „Don Sanche“ orkestreerimist. õppejõu, tšehhi päritolu Antonín Reicha (1770–1836) juures, kes mõne 17. oktoober. Ühevaatuselise ooperi „Don Sanche ehk Armastuse loss“ kuu möödudes teatab: „Ferenc on õpingud lõpetanud, ta on omandanud esiettekanne Suure Ooperi laval. Saal on lõhkemiseni täis. Osatäitjate ees- meistrioskused.“ otsas on kuulus tenor Adolphe Nourrit ja mademoiselle Grassari. Ta l v e l on tal kontserdid Šveitsis. Talvise reisi peatuspaigad on Genf, Ooper valmistas pettumuse. „Journal des Débats“ kirjutab „varajasest Bern, Luzern ja Basel. katsest“, üks teine ajaleht aga ütleb, et „poolküpselt rebitud puuviljal jääb puudu mekist.“ Ja „ta pole väike Mozart, ainult hea õpilane“ ning pole mi- 1827 dagi imestada, et 14-aastane laps „ei suuda ilma naiivsuseta illustreerida pastoraali tobedusi“. 26. märts. Õhtul kell kolmveerand 6 lõpeb Viinis pärast pikka surmaheit- „Gazette de France’i“ kriitiku arvamus on kõige asjalikum: „Need, kes lust Ludwig van Beethoveni elutee. ootasid lapselt veatut teost, ei saa tõepoolest rahul olla. Sest noore Liszti parti- Mais on kolmas kontserditurnee Inglismaal. Saksa pianisti ja helilooja tuuris leidub tõesti ka väga nõrku kohti, ja veel sellistes kohtades, kus veel ilma Ignaz Moschelese (1794–1870) arvates on Liszti mäng „ületanud kõik se- habemeta helilooja on sunnitud kujutama tundeid, mida ta veel ei tunne: valu, nikuuldu nii jõulisuse kui ka raskuste ületamise poolest“. armukadedust, vihkamist, tumedaid ja saatuslikke kirgi. Kuid mõistlikud ini- 16. mai. Krahv Charles d’Agoult, ratsaväekolonel, troonipärijanna mesed (ehk siis need, kes ei nõua võimatut) jäid meie väikese – nüüd küll juba pearatsameister, sõlmib abielu Pariisis endast 20 aastat noorema Marie üha suurema – Mozarti erakordsete võimetega rahule; pehmemate ja õrnema- de Flavigny’iga. te tunnete muusikalise väljenduse oli ta nimelt lahendanud väga õnnestunult 9. juuni. Liszt mängib Inglismaa kontserdil omaloodud a-moll klave- ja osavalt. Mida saaks lisaks sellele veel nõuda?“ rikontserti, Moschelese arvates „sisaldab see kaootilist ilu“. Liszti-uurijate 19., 21. ja 26. oktoober. Liszti ooper esitatakse uuesti, siis vajub see arvates võib tegemist olla hilisema „Malédictioni“ esimese variandiga. unustusehõlma. Kurnavate reiside ja aastaid kestnud ränga töö tagajärjel saab kanna- tada nii isa kui ka poja tervis. Ooperi ebaõnnestumisest, alandavast eks- 1826 hibitsionismist, ilmalikust hiilgusest tüdinud, vastuolude küüsis piinlev Liszt pöördub hingelises kriisis usu poole. Ta tahab astuda mungaordus- Aasta algul on Liszt taas koos isaga turneel, seekord Prantsusmaa linna- se. Isa veenmisel Liszt sellest kavatsusest siiski loobub. des. Marseille’s näeb ilmavalgust nende aastate kõige tähtsam teos, hilise- Arst määrab mõlemale rahu ning mereveevannid. mate meistrietüüdide (1838. aastal kirjutatud „Suurte etüüdide“ ja 1851. Suvi veedetakse arsti nõuandel merekaldal Prantsusmaal Boulog- aastal kirjutatud „Transtsendentsete etüüdide“) eelkäija: „ÉTUDE pour ne-sur-Meris. Puhkus, vaikus, mittemidagitegemine parandab noore le Piano-Forte en quarante-huit Exercices. Dans tous les Ton Majeurs et Liszti tervise. Valmistutakse juba kojusõiduks, kui Ádám Liszt ootama- Mineurs composés et dédiés a Mademoiselle Lidie Garella par le jeune tult haigestub. LISZT“. 48-st „kõigis duurides ja mollides kirjutatud harjutustest“ valmis 24. august. Liszti kiri emale Grazis. „Hetkel, kui Teile kirjutan, tunnen 12, need pole enam kerge kontserdiedu tarvis kergel käel, kaalututena ja väga suurt muret isa pärast. Ta oli juba siia saabudes veidi haige, kuid haigus erilise fantaasiata kirjutatud kompositsioonilised improvisatsioonid, vaid on läinud hullemaks ja täna ütles arst, et see võib muutuda ka ohtlikuks. Isa

32 33 palub Teil olla julge, sest tunneb end väga haigena ning seda teades palus mul pettumus jätab mõlema hinge igavese jälje. (Caroline’ist saab hiljem isa vali- Teile kirjutada. Võib-olla oleks võimalik, et tuleksite Prantsusmaale? Aga ta ku kohaselt d’Artigaux’ abikaasa, kuid abielu on lõpuni rõõmutu.) arvab, et ootame veel mõne päeva…“ Järjekordne kriis puhkeb siis, kui Liszt saab teada, et Caroline soo- 28. august. Ádám Liszt sureb, ta maetakse Boulogne’is. Pärast matu- vib minna kloostrisse. Ajalehed teatavad tema surmast: „Noor Liszt suri seid pöördub Liszt tagasi Pariisi. Kahjudega müüb ta maha oma Érard’i Prantsusmaa pealinnas…“ „Etoile“ avaldab isegi tema nekroloogi. kontsertklaveri. Paranemise esimene märk on see, kui tema õpilane Wilhelm Lenz viib September. Liszti ema saabub Pariisi, korter üüritakse rue Montholonil. talle Weberi pala „Kutse tantsule“ ja see annab murtud kunstnikule elujõudu. Liszt tagab nende äraelamise klaveritundidega. Sellega on Liszti elu esi- 21. mai. Liszt kirjutab teose, mille käsikirjale kirjutab: „Zum Andenken mene, tähtis etapp lõppenud. Kümme aastat hiljem meenutab ta seda aega von F. Liszt. Paris, den 21. Mai 1828.“ „Mälestuseks“ on esimene ungari- kirjutises pealkirjaga „Lettres d’un bachelier ès musique“ järgmiselt: „Kui pärane teos – László Fáy ning János Bihari verbunkosi meloodiatele kom- tulin üksi Pariisi tagasi, siis hakkasin aimama, mis võib kunst tähendada, ja poneeritud variatsioonid. mind peaaegu purustasid need paljud võimatud asjad, mis mind igast küljest Siis pöördub Liszt kirjanduse poole. Ta loeb valimatult kirjandust piirasid teel, mille olin endale sihiks seadnud. Ja kuna ma ei saanud ainsatki kunsti, filosoofia, poliitika, religiooni valdkonnast, aga ka ilukirjandust. poolehoidvat sõnakest, mitte ainult seltskonnainimestelt, vaid ka kunstnikelt, Lisaks Voltaire’ile, Rousseau’le, Pascalile, Lamennais’le, Kantile, Schel- kes tukkusid mugavas ükskõiksuses, ja kuna ma ei teadnud mitte midagi ei lingile ja Hegelile uurib ta ka Victor Hugo ja Lamartine’i teoseid. Suurt endast ega püstitatavast eesmärgist ega mulle osaks saanud jõust, siis valdas mõju avaldab talle Chateaubriandi’ „René“, samuti Senancouri „Oberman“. mind tahtmatult mingi vastik kibestumine kunsti suhtes, mis, nagu ma siis „Tutvusta mulle kogu prantsuse kirjandust!“ palub ta oma sõpra, advokaat nägin, oli kuivanud kokku enam-vähem kasumit toovaks ametiks, hea selts- Crémieux’d. konna lõbustamiseks, ja ma oleksin olnud maailmas ükskõik mis, ainult mitte November. Liszti hingeline tasakaal on taastunud sel määral, et ta ülikute teenistuses muusik, keda siis toetatakse ja autasustatakse nagu mõnd mängib Conservatoire’i kontserdil Beethoveni klaverikontserti Es-duur, mustkunstnikku või nutikat koera Munitot.“ mis on tolle aja kohta erakordne saavutus.

1828–1829 II Esimese ja teise vaatuse vahel – murdeea kriis 1830–1838 Varaküps nooruk tahab iga hinna eest korvata ärajäänud kooliharidust elu „Närvesööv õppimine ja töö Pariisis, mõnda aega Genfis ning Itaalias, tei- ja kirjanduse koolis. Ta loeb ja õpib ahnelt. Ja annab klaveritunde. se esinemiseni Viinis (1838), sealne edu määras ära kogu minu edaspidise Tema õpilaste seas on ka krahv Saint-Cricqi, Martignaci valitsuse mi- virtuoosikarjääri.“ nistri 17-aastane tütar Caroline. Tüdruk on sügavate tunnetega mõtiskle- jatüüp, tal on kõigest kaunist huvituv hing, ta tunneb nii vanemat kui ka 1830 uuemat kirjandust. Liszt tunnetab alles nüüd oma seniste õpingute liigset ühekülgsust, hariduse puudulikkust ning oma õpilase abil õpib kõige roh- 8. jaanuar. Sünnib Hans von Bülow. kem ta ise. Nende loetu ja vestlused venitavad klaveritunnid pikaks. Tunded Maailmast eemaldunud, elust võõrdunud Liszti toob taolisest seisun- puhkevad märkamatult, krahvinna Saint-Cricq jälgib seda sümpaatiaga. Pä- dist lõplikult välja juulirevolutsioon. Ema sõnade kohaselt „ravis ta terveks rast krahvinna surma lõpetab krahv aga klaveritunnid ja palub päevavargast kahurikõmin“. Tänavail oli päevade kaupa kuulda kahurilaske, püssituld, muusikaõpetajal lahkuda. Võidu said klassivastuolud… See varajane hüüdeid: „Maha Polignac, elagu konstitutsioon!“

34 35 27. juuli. Varasel pärastlõunal rue de Richelieu suunas tormava rahva- esimene vili on viruooslik „Grande fantaisie sur la Clochette de Paganini“, massi kära meelitab Liszti pööningukambri akna juurde. Oli puhkenud mida saab mängida ainult tema ise. Kasutatud on itaallase viiulikontserdi revolutsioon! h-moll teemat, sellest saab Liszti Paganini-töötluste esimene teos. 28. juuli. Notre Dame’is lüüakse hädakelli. Varahommikust saati on Aasta lõpul saabub Pariisi Fryderic Chopin (1810–1849). tuhmid kärgatused linna värisema pannud. Liszt istub pärast pikka pausi 21. detsember. Mme Auguste Boissier, kelle tütrele Valérie’le Liszt hil- taas klaveri taha ja „komponeerib vaimustuspalavikus, tõelises ekstaasis jem klaverimängu õpetab, kirjutab raamatu pealkirjaga „Liszt Pédagogue“. „Revolutsioonilise sümfoonia“, mille pühendab Lafayette’ile“. Esimesest kohtumisest Lisztiga on ta kirjutanud järgmiselt: 4. detsember. Kohtumine Hector Berlioziga (1803–1869) „Fantastilise „Eile kell üks avanes mu külalistetoa uks, nägime heledapäist habrast sümfoonia“ esiettekande eelõhtul. Berliozi memuaarides on kirjas: hoolitsetud välimusega kena noormeest… See oli Liszt… Ta on väga tark „Varem me teineteist ei tundnud. Rääkisin talle Goethe „Faustist“, nagu ta ja originaalne, ta ei rääkinud nii nagu teised, tema mõtted on väga huvita- tunnistas, polnud ta seda veel lugenud, varsti oli aga temagi sellest vaimustu- vad ja kuuluvad tõesti temale endale. Tema käitumine on laitmatu, peen, ses. Olime teineteisele ühemõtteliselt sümpaatsed, hiljem muutusid meie suh- distsiplineeritud, tähelepanelik, tema tagasihoidlikkus on peaaegu aland- ted ainult tihedamaks ja tugevamaks. Ta osales minu kontsertidel ning torkas likkus, sedavõrd, et paneb kahtlema selle siiruses.“ kogu kuulajaskonnale silma plaksutamise ning vaimustuse avaldamisega.“ 5. detsember. Liszt viibib Berliozi „Fantastilise sümfoonia“ esiettekan- 1832 del. Teos tekitab temas vaimustust. Liszt osaleb üha jõulisemalt Pariisi suurilma elus. Ta jahib edu, eriti aris- 16. jaanuar. Mme Auguste Boissier’ märkmed: tokraatide ja naiste hulgas; teda tabanud sotsiaalse ebaõigluse häbi, kibes- „(Kaheksas tund.) Täna mängis ta kõigepealt mõned sellised passaa- tumise ja valu tasakaalustab ta tihtipeale agressiivse ja edeva käitumisega, žid, mida peab väga tähtsaks kahe käe jõuliseks ja kuulekaks muutmisel. millele lisandub tugev kriitikatunnetus, ühiskondlike eelarvamuste põlga- Siis mängis ta ette ühe Moschelesi etüüdi. „Kas prooviksite seda pala? See mine, usk muusika kõrgesse missiooni. See viib ta saint-simonistide juurde. on ühe mu sõbra looming,“ ütles ta armastusväärselt. Ta mängis haaravalt, Juulirevolutsioon ja saint-simonistide mõju muutsid Liszti iseloomu unistava vabadusega ning kaunilt, pingeta, õrnalt, originaalselt, teatud vai- olulisel määral. Ta kasutas iga võimalust oma aja väljapaistvate isiksus- mustusega – ja see kõik sulas imeliseks tervikuks… Enne kui ta laskis tega lähedaste sõprussuhete sõlmimiseks. Kunstnikest kohtub ta tihti seda mängida Valérie’l, luges ta ette Victor Hugo oodi Jennyle, nii tahtis Eugène Delacroix’ga, kirjanikest Victor Hugoga, sakslase Heinega, poo- ta avada pala olemuse, kuna nägi luuletuses sarnasust. Ta soovib, et väljen- laka Mickiewicziga, Musset’ga, tollal Pariisi kolinud, mehest lahutanud duslaad toetuks eranditult tõeliselt sügavatele tunnetele ning täiuslikule ning meeskunstniku eluviisi harrastava George Sandiga, Sainte Beuve’iga, loomulikkusele. Lisztile pakub silmanähtavalt huvi iga hingeliigutus. Ta Dumas’ga. Varsti seob teda soe sõprus Berlioziga. Aga Pariisi ilmuvad ka külastab tihti haiglaid, mängupõrguid, hullumaju, vanglaid. Ta on näinud uued tähed Paganini ja Chopini kujul. juba ka surmamõistetuid. Liszt on palju mõtlev, mõtisklev, kõige sisemus- 9. märts. Niccolò Paganini (1782–1840) esimene kontsert Pariisi Oo- se vaatav noormees. Ta on oma mõistust harinud samamoodi nagu oma peris. Liszt läheb kontserdile ja vaatab huviga itaallast, kes „olevat saatana sõrmi, ja kui ta poleks suurepärane muusik, siis oleks temast saanud ehk kehastus ise“. Paganini virtuooslikkus avaldas talle vapustavat mõju, täi- silmapaistev filosoof või kirjandusinimene.“ tis teda lõputu vaimustuse, aga samal ajal ka hirmuga. Liszt saab aru, et 26. veebruar. Liszt viibib Chopini esimesel kontserdil Pariisis Pleye- virtuoos võib olla ka väljendusrikas kunstnik, mitte ainult instrumendiga li saalis. Chopini elegantne mäng haarab teda, aga veelgi rohkem üllatab žongleerija. teda teoste originaalsus, värskus ning söakus (Chopin mängib kontser- Paganini mäng raputab üles Lisztis peituva auahnuse. Paganini-mõju ti f-moll ning variatsioone Don Juani teemale). „Mäletan hästi,“ kirjutab

36 37 Liszt, „tema esimest esinemist Pleyeli saalis. Vaimustunud aplaus, millega seda põlgama hakanud, ära neednud ning taga nutnud.“ teda tänati, tundus mulle tagasihoidiku austusavaldusena tema originaalsele Salongimelus tutvub ta Marie D’Agoult’ga (1805–1876). andele, sest ta tõi nii palju imelisi poeetilisi avastusi ja juhtis kunsti seni tund- Naine on kahekümne kaheksa aastane, kuus aastat abielus, kahe lapse matutele radadele.“ ema, tunneb kirjandust keskmisest paremini (tal on olnud isiklikud kok- Sünnib sõprus. Chopin teeb külaskäigu rue de Provence’ile, kus koh- kupuuted Goethe ja Chateaubriand’iga) ja kuna ta mehe kõrval igavleb, tub Victor Hugoga. Liszt aga külastab Chaussée d’Antini, kus tutvub otsib ta meelelahutust. krahvinna Potockaga. Nende kohtumisest, sellest, millisena Marie d’Agoult õppis tundma Paganini annab taas kontserdi Pariisis. Elamused panevad Liszti kirjuta- Liszti, on krahvinna hiljem kirjutanud oma memuaarides: ma vaimustunud kirja, mille ta saadab oma õpilasele, noorele Pierre Wolffile. „Pikk sale mees, valge nägu, suured mererohelist tooni silmad, vaheteva- 2. mai. „Mu aju ning sõrmed on juba kaks nädalat töötanud nagu hullunud hel löövad need särama nagu päikesekiir lainetel; kannatavad ning samal ajal kuradid: Homeros, Piibel, Platon, Locke, Byron, Hugo, Lamartine, Chateaub- käskivad näojooned, ebaühtlane kõnnak, sest ta pigem veeres kui astus; ha- riand, Beethoven, Bach, Hummel, Mozart, Weber on kõik siin mu ümber. jameelne rahutu näoilme, justkui mõnel fantoomil, kelle pimeduse jõud iga Tudeerin ja neelan neid hoolega, mõtisklen nende üle; lisaks sellele päevas 4–5 hetk tagasi võivad kutsuda – sellised olid minu muljed noorest geeniusest, kes tundi harjutamist (tertsid, sekstid, oktaavid, tremolod, korduvhelid, kadentsid mu ees seisis, ja kelle saladuslik elu suurt uudishimu tekitas, kuna tema era- jne). Oh, kui ma ainult hulluks ei lähe, siis leiad sa siia tulles minus kunstniku! kordseid võite kadestati veel isegi mitte nii väga ammu. Ferenc tutvustas end, Jah, kunstniku, sellise, millist soovid näha, sellise, millist tänapäeval vajatakse! istus mu kõrvale ja hakkas minuga vestlema sellise julge usaldusliku lahkusega, „Minagi olen maalikunstnik!“ hüüdnud Michelangelo, kui nägi esimest korda nagu oleksime juba ammused tuttavad. Omapärase välimuse taga, mis esialgu šedöövrit… Ehkki väike ja vaene, kordab su sõber Paganini viimasest kont- tekitas minus imestust, tundsin ma iseseisva vaimu jõudu ja vabadust, ning see serdist saati selle suure inimese sõnu. Missugune inimene, missugune viiul, paelus mind. Ja veel tublisti enne seda, kui meie vestlus oleks lõppenud, leidsin missugune kunstnik! Mu Jumal, kui palju kannatusi, viletsust, piina peitub ma juba, et tema mulle nii harjumatu olemus on lihtne ja loomulik. selles neljas viiulikeeles!“ Ferenc rääkis väga kiiresti ja tuliselt. Ta avaldas kirglikult oma ideid ja hinnanguid, mille leidsin olevat omapärased, sest need ei ühtinud minu se- 1833 nituntud igapäevaste vaadetega. Tema välkuv pilk, žestid ja naeratused pee- geldasid kord sügavat ja lõputut lahkust, kord irooniat ja ärgitasid kord pro- Mai. Liszti elu üks tormilisi perioode. Ta külastab tihti Pariisi salonge, testeerima, kord aga nõustuma. Kõikusin nende kahe vahel, üllatununa selle kuulab huviga lobisemist, flirdib daamidega. Kuid suurilmaelu tõttu on ta iseäraliku tutvuse lennukusest, ja vaevu vastasin talle.“ hingeline seisund veel enam tasakaalust väljas. Pärast esimest kohtumist külastab Liszt d’Agoult’de kodu üha sageda- Liszti kiri oma õpilasele Valérie Boissier’le: mini, ja mitte ainult rahvarohkete suareede ajal. Ta ilmub kohale ka väljas- „Ma pole end välja maganud enam kui neli kuud ja pole ka puhata saa- pool vastuvõtuaegu, saadab naist tihti jalutuskäikudel, viimasele imponee- nud: sünnilt aristokraadid, andelt aristokraadid, õnnelt aristokraadid, bu- rib, et Liszt „põlgab Louis-Philippe’i ja tema süsteemi, et ta on vabaduse duaaride elegantsed koketid, diplomaatiliste salongide lämmatav atmosfäär, ja võrdsuse pooldaja“. mõttetu lärm, haigutamine ning elagu-hüüded kirjandusõhtutel, egoistlikud ja 24. juuni. Sünnib Lina Ramann (1833–1912), kes kirjutab hiljem solvunud sõbrad ballidel, lobisemine ja rumalus õhtustel teejoomistel, häbi ja Liszti eluloo. südametunnistuspiinad järgmisel hommikul, võidud salongides, heatahtlikud Suvi. Kui Marie d’Agoult kolib Croissy’sse, kutsutakse sinna ka Liszt. arvustused ja kiidulaulud ajalehtedes, kunstnikupettumus, publikumenu – see Nad vestlevad palju maailmast ja endist, avastades teineteises üha uusi kõik on mulle osaks langenud, olen selle kõik üle elanud, läbi tunnetanud, olen väärtusi.

38 39 1834 Siin valmib tema uurimistöö pealkirjaga „Tuleviku kirikumuusikast“. Abee Lamennais’ mõju talitseb ajutiselt Liszti kiindumust Marie Jaanuar-aprill. Liszti kiri Marie’le: d’Agoult’ vastu, kuid oluliselt seda ei muuda. Nende tunded muutuvad „Seega ei saanud ma Teid eile näha ja ei näe Teid ka täna. Täna, kui päev-päevalt tugevamaks. Marie d’Agoult on Lisztist kirglikus vaimustu- kõik tunnevad end hästi ja kõik söövad kompvekke, mina aga köhin ja ses ja talle meeldib ka antud situatsioon, on ta ju alati ihanud erakordset joon odraleotist. Mida see tähendab aastaks 1834? Kirjutage ometi sõ- rolli, tähelepanu. nakenegi. Kogu maailmas tähendate minu jaoks elu ainult Teie, olen ai- Liszt teeb maal viibimisele lõpu. Enne kojusõitu kirjutab ta Laches- nult sellepärast lohutu, et ei näe Teid. Kirjutage. Rääkige eilsest, tänasest naye’st Marie’le veel ühe kirja: „Enne kui pöördun tagasi Pariisi, lähen veel ööst. Kuidas olid kammitud Teie juuksed? Kas Te köhisite? Kas tantsisite Saint Malosse ja võib-olla ka Mont-Saint-Micheli. Peatun ka Lavalis, seal valssi? Rääkige mulle kõigest. Olgu mu haigus justkui eemalolek, kaks on klooster, mida tahan külastada. Nii paari nädala pärast oleme taas koos.“ päeva, mille veedan Teist eemal. Las ma loen. Täna hommikul on mul pa- Aasta lõpul tutvub ta George Sandiga (1804–1876). Selline oli Luci- rem. Tahaksin homme minna Itaalia teatrisse. Teiste sõnadega – tahaksin le-Aurore Dupin’, parun Dudevant’i lahutatud naise kirjanikunimi. Tollal Teid näha. Millal ma Teid näen? Neetud nohu… Oli aeg, kui oleksin ol- on tema sulest juba ilmunud romantilised sotsiaalsed romaanid „Indiana“ nud õnnelik, kui veidike külmetust vabastab mind elust. Nüüd ajaks surm ja „Lélia“, ning ta on juba naasnud reisilt Itaaliasse, kuhu oli asunud teele mind meeleheitele. Miks? Ma armastan Teid. Tahan näha Teie heledaid koos Musset’ga. Ta on Marie d’Agoult’ hea sõbranna. juukseid ja siniseid silmi ja tahan kuulda Teie kõnet, ja ma loen, sest ar- Kiri George Sandile: „…kui mind ei peataks poolel teel mõte, et segan mastan. Tahan elada. Ma armastan Teid. Ja Te näete: ma jään elama, sest Teid või tülitan ebasobival ajal, siis tabaks teid korduvalt ebameeldivus kuulda armastan Teid. Haigust tuleb karta ainult siis, kui ta haarab hetkel, kui oma klaveril minu improvisatsioone. Kas ma tohin loota, et pärast tagasipöör- oled haige. Aga jumalaga, köhahoog peatab moodsa inimese. Jumalaga ja dumist arvate mu taas nende 5–6 inimese hulka, keda vihmastel päevadel kirjutage paar sõna.“ meelsasti näete?“ Liszt loeb ja õpib palju. Marie annab talle nõu. Ta tutvub ja saab sõb- 25. detsember. Muusikalisel matineel Pleyeli saalis mängivad Liszt ja raks Alphonse de Lamartine’iga (1790–1869), prantsuse luuletajaga, kel- Chopin Moschelesi pala neljale käele ja Liszti töötlust kahele klaverile ühe le teosed on Lisztile avaldanud suurt mõju juba alates kahekümnendatest Mendelssohni laulu teemal. aastatest. Abeest kirjanik Félicité de Lammenais (1782–1854) kutsub Liszti 1835 oma maakodusse Lachesnaye’s. Liszt isegi veidi põgeneb teda vallanud armastustunde eest. Aasta algul muutub Marie d’Agoult’ ja Liszti armastus üha tulisemaks. Ta kirjutab hüvastijätukirja Marie’le Rennes’i postijaamas: Kui krahvinna 6-aastane tütar sureb, otsustavad nad põgeneda, vaata- „Esmaspäeva õhtu… Mu südames on alati üks ja ainus mõte: surra, mata sellele, et abee Lamennais püüab mõlemat veenda taolisest ettevõt- surra. Mu hinges on alalõpmata üksainus pilt: surra, surra. Ei midagi misest loobuma. muud, ainult mälestus, mitte midagi muud, ainult lootus, ainus soov: sur- 9. aprill. Marie d’Agoult sõidab koos emaga Šveitsi. Peatselt järgneb ra, surra, surra… Oo, kui tuline, kui hõõguv on su viimane suudlus mu talle Liszt. Nii algavad tema rännuaastad, ühtlasi ka tema maailmakuul- huultel! Kui taevalik, kui jumalik on Su ohe mu rinnal… Jah, kõik Sinule, suse aastad. Liszt ja Marie d’Agoult kohtuvad Baselis. Marie ema naaseb mu südame arm, kõik Sinu nimel…“ Prantsusmaale, ilmselt leidis ta oma katsed olevat lootusetud – saatus sai Abee Lamennais’ juures toimuvad tõsised filosoofilised ja kirjandusli- oma tahtmise, Marie lõikas läbi kõik sidemed, mis teda seltskonnaga sidu- kud vaidlused, see kõik aitab oluliselt kaasa Liszti vaimsele rikastumisele. sid, seda seltskond aga ei andesta.

40 41 Marie’ hilisematest memuaaridest: räpastes, halva heliisolatsiooniga ruumides?“ kirjutab ta Pariisi majesteetli- „Me ei teinud mingit plaani ega reisiprogrammi. Šveitsi juhtis meid juhus. ku konservatooriumi kohta), protesteerib teatrite ja kontserdivusserdajate Tõsi, oli ükskõik, kuhu reisida. Me ei soovinud midagi muud kui ainult koos vastu. Kirglikus toonis kirjutatud artiklite valmimise ajal reisib ta koos elada ja üksi olla, kaevata endi ja oma mineviku vahele sügav kraav. Tahtsime Marie d’Agoult’ga. muuta oma elu just nii, nagu maailm oli meie ümber muutunud, ihkasime Marie kirjutab hiljem oma memuaarides: üksildust, süvitsi minemist, tahtsime töötada… Kõik andis tunnistust meie „Nii möödus kaks kuud… Kui reisisime imelistes mägedes, ei saanud me hingesugulusest, mis meid nii tihedasti ühte sidus… sellest, et olime loodud ainsatki kirja. Üksildastes maamajades või külades, kus olime kõige meelsami- teineteise tarvis ja et pidime tahes või tahtmata teineteist armastama.“ ni, ei teadnud keegi meie nime. Kõikjal peeti meid õeks-vennaks, kuna meie Nad asuvad elama Genfi ja leiavadrue Tabazani ning rue de Belles-Fil- juuksed, silmad, jume, kasv ja hääletoon olid sarnased… Olime pikemalt Wal- les’ nurgal sobiva korteri, kust avaneb imeilus vaade Salève mäele ning Juu- lenstadti järve kaldal. Franz kirjutas mulle melanhoolse pala, selles on kuulda ra mägedele. veelainetust ning aerusulpsatusi – ma ei suutnud seda pala kunagi pisarateta Liszt õpetab ka Genfis, annab palju eratunde ning on Genfi uue kon- kuulata. Siis läksime Rhône’i orgu Bexi lähistel, kus lugesime „Obermani“ ja servatooriumi klaverieriala juhataja. Ta kirjutab emale uhkusega: „Jocelyni“. Seal jõudis lõpule meie esimene unelm.“ „Mu päev on tegus hommikul kella 9-st – varem ma ei tõuse – kuni 11. oktoober. Ilmub Liszti artikliseeria kuues osa, milles ta väljapää- õhtul kella 11-ni. Hommikupoolik kuulub konservatooriumile, metoo- su otsides paneb kirja selle, mida on vaja teha. Ta propageerib muusikute dikale ning minu teostele. Pärast lõunasööki loen, mängin klaverit, käin maailmaliidu loomist ning selle eesmärke, kui kirjutab, et „kutsume üles külas ning töötan artiklite kallal. Õhtul kirjutan kirju või puhkan.“ kõiki muusikuid, kõiki neid, kes on suure ja sügava kunstitunde vallas: ühine- Liszt otsib uusi väljendusvahendeid, ta tahab luua uue klaverikunsti. Ta gem ühtseks liiduks, sugulashingede organisatsiooniks, aheldagem end püha- hakkab kirjutama tööd pealkirjaga „Klaverimängu metoodika“, mis jääb lõ- desse ahelatesse, loome üldise maailmaliidu, mis seab endale ülesandeks: petamata. Marie kirjutab artikli Victor Hugost, Liszt paneb paberile abee … parandada kunstnike olukorda ja saatust, likvideerides ärakasuta- Lamennais’ juures sündinud mõtted. Koos Marie’ga kirjutab ta Pariisis al- mised ja ülekohtu, mis kunstnikke tabavad, ja rakendada vajalikud meet- guse saanud artikliseeria, mis ilmub „Gazette musicale de Paris’“ veergudel. med nende tunnustamise huvides; Maist augustini ilmub „Gazette musicale de Paris’“ lehekülgedel ar- … seada sisse muusikaõpetus rahvakoolides, levitada seda ka teistes kooli- tikliseeria „De la situation des artistes et de leur condition“ („Kunstnike des ning sellega seoses luua uus kirikumuusika; olukorrast ja ühiskondlikust rollist“) 6 kirjutist. Liszt viitab muusika ja … rajada muusikaajaloo ning filosoofia õppetoolid; muusikute, samuti Prantsusmaa kunstiasutuste nukrale olukorrale. „Ma … tagamaks muusika kättesaadavus tuleb odavate väljaannetena avaldada ei tea, milline õnnetu saatus on mõistnud kunstnikud kiratsema väljaspool vanemate ja uuemate heliloojate kõige olulisemad teosed alates renessansiajastust.“ ühiskonda, jätnud nad ilma austuse ja lugupidamise pühadest õigustest. Ai- Ehkki me praegu juba teame, et suur osa Liszti kirjutistest on pärit nuüksi nende eksistents sõltub mingisuguste untsantsakate armulikkusest või Marie’lt, on kahtlemata tegemist Liszti enda mõtetega. armutusest, oma niinimetatud institutsioonidele aga pööratakse niisama vähe 18. detsember. Reede õhtul kell 10 sünnib Marie’ ja Liszti esimene laps tähelepanu.“ Ta toob veenvad näited kunstnike alandava sõltuvuse kohta. Blandine. Liszt vaatleb mitmesuguste kunstiinstitutsioonide tegevust juulimonar- 21. detsember. Pärastlõunal kell 2 kirjutab Liszt Hollay nime kandva hia tingimustes. Eriti tõstab ta esile provintsi muusikaelu kurba olukorda, ametniku juuresolekul alla järgmisele dokumendile (vastavalt omaaegse- millega ta oli tutvunud kontsertturnee käigus. Julgelt ja teravalt kritiseerib le tavale muudeti teadlikult Liszti tütre sünni registreerimisel lapse ema ta teatrite ja konservatooriumite juhtimist („…kas elu, töö ja tõesti sügav, Marie d’Agoult’ perekonna- ja eesnimi, sünnikoht ja -aeg): leegitsev armastus kunsti vastu on kujuteldav rue de Faubourg Poissonière’i „Blandine Rachel, sündinud 18. detsembril 1835 reede õhtul kell 10

42 43 Genfis Grand’rue majas nr 8. Genfi elanike Ferenc Liszti, Ungaris Do- meie vahel ette mingit rivaalitsemist?!“ borjánis sündinud kahekümne nelja aasta ja ühe kuu vanuse muusika- Ta jääb lühikeseks ajaks Pariisi. Pariisis viibimise ajal esineb Liszt ka- õpetaja ning Pariisis sündinud 24-aastase, pensionist elava Katherine hel korral kutsutud ja valitud seltskonnale Pleyeli saalis ning Érard’i saalis. Adelaïde Merani väljaspool abielu sündinud laps. Liszt tunnistas Genfi Ta mängib Beethoveni sonaati „Hammerklavier“. elanike, 25-aastase muusikaõpetaja Pierre Etienne Wolfi ning 36-aastase 12. juuli. „Revue et Gazette musicale’is“ ülistab Berlioz Liszti, kes on majaomaniku Jean James Fazy kui tunnistajate juuresolekul vabatahtlikult klaverimängu lausa revolutsiooniliselt uuendanud: „Too Liszt, keda me ning meeleldi, et on lapse isa.“ kõik möödunud aastatel tundsime, jääb – vaatamata ta tollasele väljapaistvu- Marie d’Agoult on sellal 30-aastane. sele – kaugele maha tänasest Lisztist. Ta on uskumatu kiirusega tõusnud nii kõrgele, et võime julgesti öelda neile, kes teda pole nüüd kuulnud: te ei tunne 1936 Liszti!“ Kirjutise lõpul analüüsib Berlioz Liszti mainitud esinemist, kus Liszt Jaanuaris ilmub Pariisi kunstitaevasse uus täht – noor Viini klaverivir- esitas sonaadi „Hammerklavier“, selle „üleva luuleteose, mis tänase päevani tuoos Sigismund Thalberg (1812–1871) vallutab linna Seine’i kallastel oli pianistidele justkui sfinksi mõistatus… ja see uus Oidipus, Liszt lahendas kontsertide ja briljantse tehnikaga. Sensatsioonihimulised ajalehed kuu- selle, lahendas sellisel viisil, et kui helilooja oleks teda hauas kuulnud, siis oleks lutavad ta juba peaaegu maailma esipianistiks. Tuntud muusikaloolane, teda haaranud rõõmu- ja uhkusevärinad… See oli antud teose ideaalne esitus, Brüsseli konservatooriumi direktor Fétis tervitab teda kui ajastut loovat mida seni oli peetud teostamatuks. Mõistes seni mõistetamatut heliteost, tões- geeniust. Uudis isegi Liszti kuulsust varjutava edu kohta jõuab ka Genfi ja tas Liszt, et ta on tulevikupianist. Kuulugu see au talle!“ äratab Liszti uudishimu. Liszt tuli Pariisist tagasi Marie’ juurde ning jätkas loometööd. Ta lõpe- Ta kirjutab emale: „Tahaksin Thalbergiga tutvuda. Tema teosed, mida tas Šveitsi tsükli („Années de pélerinage“) mitu pala, kirjutas „Hugenotti- olen näinud, on talutavad. Ajalehtede kiidulaul huvitab mind vähem.“ de fantaasia“, alustas Berliozi sümfoonia „Harold“ ja avamängu „Kuningas Liszt muutub rahutuks. Vari langeb ka suhtele Marie d’Agoult’ga. Ma- Lear“ klaveritöötlusi, milles saavutas sisutiheda orkestrimõju. rie tahaks elada üksinduses, pühendudes täielikult oma armastatule. Ehk- Suvel katkestasid heliloomingu mitu korda väljasõidud Marie’ga Šveit- ki tunnete võitluses jääb võitjaks Marie ja Liszt jääb tema juurde, reisib si kaunitesse paikadesse. Liszt tahaks oma elu kõige õnnelikumat suve Liszt Thalbergiga seotud uudiste tõepärasuses veendumiseks ootamatult jagada sõpradega. Ema vahendusel kutsub ta külla Chopini. Liszti kiri Lyoni kaudu Pariisi. Ta kirjutab sealt Marie’le: „Thalbergi pole juba kümme emale: „Kui näete Chopini, siis öelge talle, et armastan teda samuti nagu en- päeva seal (Pariisis) olnud. Mme Montgolfier ei öelnud tema kohta midagi negi ja oleksin väga õnnelik, kui ta veedaks kõige kaunimal aastaajal kuu või erakordset ja tema uuemad teosed, mida olen näinud, on ühemõtteliselt nõrgu- kaks koos meiega. Madame d’Agoult soovib teda kirglikult näha ja kuulda. kesed. Räägime temast rohkem siis, kui olen tagasi. Oh, nüüd kui see viirastus Proovige teda selles veenda, meie omalt pool teeme kõik, et ta siinviibimine on möödas ja seda igaveseks, võin tunnistada, et kaks-kolm päeva piinas mind oleks meeldiv.“ hirmus soov sõita Pariisi ning kohe saabumispäeval võtta istet Itaalia teatri or- George Sandi kutsub Liszt eraldi kirjas. kestris Thalbergi kontserdil. Ma tundsin, ma teadsin, et pealtvaataja köidaks Sügisel George Sand tulebki. saali tähelepanu enam kui seda suudaks peaosaline. See oleks olnud justkui Liszt, Marie d’Agoult, George Sand ja tema lapsed, samuti nende Gen- tagasipöördumine Elba saarelt. Oleksin tahtnud talle plaksutada ning hüüda fi teadlasest sõber Pictet teevad väljasõidu Mont Blanci jalamil paikne- põlglikult braavo!, sest sel hetkel tunnen oma rinnas tuksuvat midagi kõrge- vasse Chamonix’sse. George Sand on selle helge kohtumise jäädvustanud mat, midagi tugevamat. Oleksin jäänud Pariisi kõige enam seitsmeks päevaks. kirjutises pealkirjaga „Lettres d’un voyageur“: Oleksin külvanud üle kõrkusega need, kes nagu Adolphe Nourrit kujutavad „Peatun juhusliku valiku järgi võõrastemajas Union, mis kohalike häälduses

44 45 saab kuju Oignon (ehk siis sibul), seekord hoidun ma pärimast üle Euroopa tun- Tegevusala: hulkurid tud kunstniku järele nimepidi. Kohanen valgustatud rahva teadmiste taseme- Kinnitab: üldine arvamus ga, keda mul on õnn külastada, annan küsitava isiku kirjelduse. Kehale liibuv Nende vaimukate märkuste faksiimiled on toodud Robert Bory albu- pikk-kuub, pikad ja sassis juuksed, kulunud kübar, nööriks keerdunud kaelaside, mišedöövris „La Vie de Franz Liszt par l’image“. hetkel lonkab ning tavaliselt jorutab meeldiva häälega laulda „Dies irae’t“. Tagasi koju jõudnud, külastavad nad Freiburgi linna, kus astuvad sisse „Just nii, mu härra,“ vastab võõrastemajapidaja, „nad tulid just äsja. Püha Nicolause katedraali. Liszt istub kuulsa Freiburgi oreli taha ja hak- Daam on väga väsinud, kuid tüdruk on heas tujus. Minge trepist üles, nad kab mängima. elavad number 13-ndas.“ „Lähenes õhtu. Sadas vihma. Gooti stiilis saledad võlvkaared kadusid „Vale koht,“ mõtlen mina, aga pole midagi. poolhämarusse. Kõrgusest kõlasid Mozarti „Reekviemi“ Dies irae karmid Torman üles 13-ndasse, valmis langema esimese raskemeelsuse käes kan- helid. Liszt mängis. Tundus, et suur kunstnik võlus kitsaste kahvaturoosade natava inglase kaela, kes mu haardeulatusse satub. Olin nii porine ja räpane, ning hallide teravkaarte alla kogu Dante põrgu ning purgatooriumi. Kuulasi- et see pisike harjuskile kohane nali oleks käinud küll. me kirgastunult ja liigutatult. Ka Lisztist endast sai jagu hardumus. Ta nägu Esimene objekt, kes mu jalgade külge klammerdub, on võõrastemajapidaja väljendas täiuslikult ta tundeid. Franzi firenzelik profiil polnud mulle veel mit- poolt tütarlapseks nimetatud Puzzi. Tekil ratsaasendis on Liszti õpilane tänu te kunagi avanenud nii kahvatu ja puhtana, müstilise õuduse ja religioosse pikkadele pruunidele kiharatele ja pihale liibuvale naiselikule pluusile nii ära- nukruse süngete pilvede vahel,“ kirjutas George Sand. tundmatu, et ausõna, ma satun segadusse, ei tunne Hermann Cohenit ära ja Pärast külaskäiku Chamonix’sse pöörduvad Liszt, Marie d’Agoult ja kergitan tema ees kübarat: „Kaunis paaž, valgusta mind, kus on Lara?“ George Sand tagasi Genfi. Selle lause peale tõuseb Inglise mantli sügavusest Arabella heledajuukseline George Sand on Liszti külaline oktoobri keskpaigani. Liszt kirjutab pea ja kui ma tema poole suundun, heidab Ferenc end mulle kaela, Puzzi aga tollal teose „Rondeau fantastique“ Manuel García laulule „El Contraban- hüüatab üllatusest, meist saab üksteist embav pundar. Imestades, et kuidas dista“. Ta mängib selle ühel sügisese päeva loojangul ette Georg Sandile, seni räpaseks tallipoisiks peetud noormees ikka kalllistab nii kaunist daami viimane saab muusikast inspiratsiooni ja kirjutab selle mõjul ühe roman- nagu Arabella, laseb toatüdruk käest kukkuda küünla ja pasundab kohe kogu tilise novelli. majas, et 13-nda numbri on hõivanud saladuslikud, arusaamatud inimesed, Siis lahkub Georg Sand Genfist. nende juuksed on nagu metsloomadel, võimatu on aru saada, kes neist on 6. detsember. „Gazette Musicale’is“ ilmub Liszti kiri George Sandile mees, kes naine, kes härra ja kes teenija. „Pajatsid!“ ütleb väärikalt peakokk, pealkirjaga „Lettre d’un voyageur à George Sand“. näol põlglik ilme. Seega oleme sildistatud ja meie poole näidatakse näpuga, 18. detsember. Liszt pöördub tagasi Pariisi ning esineb oma sõbra Ber- mind valdab õudus. Inglise daamid, keda koridoris kohtame, langetavad häbe- liozi kontserdil. Ta võetakse vastu jäise vaikusega. Programmis on Berliozi likult loorid näo ette, nende väärikad mehed aga arutavad omakeskis, et palu- „Fantastilise sümfoonia“ klaveritöötlus. Liszti mäng on minut-minutilt üha vad meil õhtusöögi ajal oma oskusi demonstreerida – sobiva jootraha eest…“ võidukam. Tema edu on otsustava tähtsusega, „kuna pärast seda jäid vaid ka Sellele liialdavale kunstnikuhuumorile on iseloomulik George Sandi kõige lärmakamad ning Marie’ seltskonnast väljaheitmise needus kaob“. täidetud registreerimisleht: Liszt otsustab jääda Pariisi pikemaks ajaks, ta esineb mitmel kontserdil. Reisijate nimi: perekond Piffoëlsid Elukoht: loodus 1837 Tulid: Jumalast Lähevad: taevasse 11. veebruar. Pariisis jätkuvad suure eduga kammermuusikaõhtud. Sünnipaik: Euroopa 12. veebruar. „Gazette Musicale’is“ ilmub Liszti uue sarja („Lettres d’un

46 47 bachelier ès musique“) esimene kiri. Liszti elulookirjutajad mainivad üht lehvikut, mille poolkaarele Au- Veebruaris tuleb Pariisi tagasi Thalberg. Liszti ja Thalbergi vahelise guste Charpentier on paigutanud Nohant’i boheemlased lilleaia keskele: võitluse lained löövad taas kõrgele. Liszti arvustuse peale avaldab Fétis maalikunstnik Calametta maona, Maurice Sandi, kirjaniku poja tiibadega Liszti isiklikult ründava kirjutise. Liszt vastab talle avaliku kirjaga. seefirina, näitleja Bocage’i faunina, loodusteadlane Arago on maskeeritud 30. aprill. Kirjutisest pealkirjaga „Igavene rändur“: triitoniks, aukohal on aga Liszt, kes põlvitades avaldab ilmselt armastust „Esmajoones kunstniku kohta kehtib tõsiasi, et telk tuleb püstitada va- üldsegi mitte idealiseeritud George Sandile, kelle käel istub lind – Cho- hetevahel üheks tunniks, kuid püsivat maja ei tule ehitada mitte kuhugi. pin, nende vahel on maalikunstnik Delacroix’ kirgiisipea ja nii edasi… Siin Kas ta pole inimeste seas alati võõras? Kas ta kodumaa pole mitte kusagil küpseb mõte järjekordsest kirjutisest klaveri kaitseks: „Klaver on mulle mujal? Ükskõik mida ta teeb, ükskõik kuhu läheb, ta tunneb end kõikjal nagu meremehele laev, nagu araablasele ratsu, või isegi veel rohkem, sest mu pagendatuna… Kunstnik elab üksilduses. Kui sündmused ta ka ühiskon- klaver, see olin ma ise, minu elu; minu usaldusalune, kes teab kõik, mis minus nale lähedale viivad, siis ta hing loob segaste helide keskel talle siiski läbi- nooruse tulistel päevadel mäsles. Minu kirg on pannud helisema selle keeled, tungimatu üksinduse, kus ei pääse talle ligi ükski inimhääl.“ klahvid kuuletusid igale mu kapriisile!“ 1. mai. Liszt lahkub Pariisist, et kohtuda George Sandi valdustes No- Juuli lõpul tekivad George Sandi ja Marie d’Agoult’ vahel vastuolud ja hant’is Marie D’Agoult’ga. Seal viibib ka Chopin, kelle Liszt oli saatusli- Liszt lahkub Nohant’ist kavatsetust mõnevõrra varem. Itaaliasse on veel kult hiljaaegu naiskirjaniku poole toonud. Nohant paikneb Berrys, versta vara reisida, seepärast minnakse Lyoni. kaugusel La Chatre’ist. Nagu Pourtalès on kirjutanud: „Louis XVI stiilis 3. august. Liszt annab kontserdi Lyonis. Siin vapustab teda taas süga- pisut rohmakas vana majake, uhke lilleaed ning igihaljaste puudega varjuline valt ning paneb mõtlema „hirmus viletsus, mis minu õiglustunnet riivab“. metsatukk. Marie’ tuba on esimesel korrusel. Seal seisab ka Liszti imeilus kla- Suve lõpul asuvad Liszt ja Marie d’Agoult taas rännuteele. Nad reisivad ver, mis transporditi kohale suurte kulutustega.“ piki Saône’i Maçoni suunas, et külastada Saint-Point’s Lamartine’i, kes Liszt saab Nohant’is tagasi kaotatud rahu. Päeval jalutab ta Indre’i jõe töötab parajast „Langenud ingli“ kallal. Teel astuvad nad sisse kuulsasse kaldal, loeb Dantet, Shakespeare’i, Montaigne’i, Hugod ja saksa filosoofe. kloostrisse Grand-Chartreuse’i. Õhtuti istub seltskond tihedate sirelipõõsastega ümbritsetud terrassil ja Nad reisivad läbi Genfi, sihiks Itaalia. „kui kauguses kaovad ka viimased helid ning loodus jääb omaette“, siis 17. august. Üle Alpide saabutakse Lago Maggiore kallastele, sealt edasi Mila- istub Liszt klaveri taha. nosse. Liszti kirjast prantsuse kirjanikule Louis de Ronchaud’le (1856–1887): Hilistel öötundidel töötab ta Beethoveni sümfooniate kalveriversioo- „Kas arvad, et torman vaatama toomkirikut, muuseumi, raamatuko- nide kallal. „Jätkan seda nüüd Beethoveni sümfooniatega, mida ma Berliozi gu? Oh, üldsegi mitte! Mitte midagi sellist… Nüüd logelen Milano tä- sümfooniaga alustasin. Teoste põhjalik tundmaõppimine, nende lõputu ilu sü- navatel, nagu oleksin logelenud ka Pariisi bulvaritel, ja korraga leian end, gav läbitunnetamine, klaveri kui instrumendi võimalused, mida olen pideva isegi teadmata, kuidas see juhtus, Scala vastast, Ricordi äri ukse juurest. harjutamise käigus täiuslikult tundma õppinud – kõik need asjaolud teevad Sa tead, või siis ehk ei tea, sest tänu Jumalale pole Sa kunagi kirjutanud mind ehk teistest sobivamaks, et lahendada selline raske ülesanne.“ ega müünud kuueteistkümnendiknoote, et Ricordi on Itaalia esimene ja Kuni Liszt komponeerib, töötab Georg Sand „Mosaiigivalmistajate“ Euroopa üks kõige lugupeetavamaid noodikirjastajaid. Ja see kirjastus kallal. Selle raamatu eessõnast: „Ma ei tea, miks, kuid ma pole midagi muud on muusikute haldur, „salus infirmorum“, „refugium peccatorum“, selliste kirjutanud niisuguse naudinguga nagu seda. Oli suvi… Ma pole kunagi näi- rändurmuusikute hoolekandja, nagu mina olen. Astun sisse ja istun ilma nud oma aias nii palju lilli ja linde. Liszt mängis allkorrusel klaverit, ööbikud, mingi sissejuhatuseta avatud klaveri taha. Improviseerin avamängu – nii kes muusikast joobusid… laksutasid ümberringi sirelipõõsastes justkui aru on mul kombeks näidata oma soovituskirja. Ricordi on seal. Ma ei tunne kaotanult…“ teda, tema ei tunne mind. Ta kuulab mind ja läheb põlema, kuid – nagu

48 49 ta hiljem mulle tunnistas – ta pole veel lõunat söönud, on väga näljane ja 3. oktoober. Liszt esineb Genfis Itaalia põgenike hüvanguks korralda- vaimustus ainult suurendab ta söögiisu, ta mõtleb risotole, mis teda juba tud heategevuskontserdil, neljal klaveril mängib ta koos oma õpilaste Pier- ootab… Ühe orelpunkti ajal jookseb ta minema, kogub jõudu ning tuleb re Wolfi, Hermann Coheni ja Bonoldiga. palju soodsamalt meelestatuna tagasi. Ta ei räägi minuga, kuid ma kuulen, Sügisest on seekord loometöös kasu. Liszt töötab etüüdidega, „Album kuidas ta poesellile ütleb: „Questo è Liszt o il Diavolo“, „See on kas Liszt d’un Voyageuriga“, teeb visandeid Dante sonaadi tarvis, jätkab arranžee- või kurat.“ Selle metsiku kahtlustuse peale tõusen püsti, lähen tema juur- ringute ning fantaasiate seeriat. de ning tutvustan end. Viis minutit hiljem, ma ei tea, kuidas see juhtus, 25. detsember. Bellagios Villa Melzis sünnib Marie’ ja Liszti teine laps, on Ricardi andnud minu käsutusse oma maamaja Brianzas, looži Scalas, kes Como päevade mälestuseks saab nimeks Cosima. Sündides ta veel isa kaariku, hobuse ning need tuhat viissada partituuri, mis talle kuuluvad.“ nime ei saa, sünnidokumentidesse kantakse tütarlaps sisse ema neiupõlve- Septembri algul jäädakse peatuma Bellagios, Como järve kaldal paik- nime järgi Cosima Flavigny’ina. nevas mägikülas. See on nende armastuse kauneim ajajärk. Ronchaud’le 30. detsember. Sünnib Marie Lipsius (La Mara), kes hiljem avaldab saadetud kirjast: Liszti kirjavahetuse. „Päeva kõige kuumematel tundidel puhkame tihti Villa Melzi plaatanite all. Loeme „Divina Commediat“ Bomelli marmorkuju „Beatrice juhib Dan- III tet“ jalamil! Milline aines! Ja kui halvasti skulptor on asjast aru saanud! Beat- 1838–1843 ricest on tehtud paks maine naine, Dantest aga keegi armetu ja kidur, häbenev vaene mees ja mitte see „quel signor dell’altissimo canto“, nagu ta ise Homerost Kontsertreisid Pariisis, Londonis, Berliinis, Peterburis jm, fantaasiad, ar- kutsus. Aga Dante mõistmiseks oleks vaja olnuks Michelangelot! Kuid siiski ranžeeringud, elu keeb (Saus und Braus) – ma ei tea, kas tunnistada seda Sulle? – selles hiiglaslikus, millegagi võrrelda- matus luuleteoses on ta lähenenud Beatricele mitte kui armastuse ideaalkujule, vaid teadusideaalile. Mind puudutab ebameeldivalt, et leian vaimsusest kan- 1838 tud kaunis kehas teoloogiateadlase vaimu, kes selgitab dogmasid, eitab ketser- likkust, vaidleb seoses müsteeriumidega…“ Jaanuari lõpus kolivad Liszt ja Marie d’Agoult Como järve äärest Mila- Siis läheb Liszt üle Bellagio argipäevade kirjeldamisele: nosse. Lisztil tekivad lähedased suhted Rossiniga, kelle muusikaüritustel „Olin senini nautinud kõige sügavamat inkognitot, ehkki tagusin kogu Liszt korduvalt esineb ja improviseerib. Ta esineb ka Ricordi pool, kaas- jõust üht Viini klaverit, mis leinab taga peaaegu kõiki keeli. Kellelegi ei tulnud aegsete andmetel tormilise eduga. pähe sellele vähematki tähelepanu pöörata või kahtlustada minus kedagi teist Kuid Liszti edu pole täiesti ühemõtteline. Milanolastele meeldib üks- kui üsna tugeva randmelöögiga õnnistatud amatööri. Kuid täna kodu suu- nes jagusaamine uskumatutest tehnilistest raskustest. nas astudes kohtusin politseinikuga, kes mulle au andis; majaperemees tundis Peale kontsertidel esinemise imetleb Liszt Raffaello ja Leonardo da hoolitsevat huvi, kas ma olen õhtusöögiga rahul, ja ma märkasin, et habeme- Vinci maale. ajamise ajal oli mu juuksur Geronimo enam tähtsust täis ja samas lõi seepi 10. märts. Artiklist Scala kohta: siiski lugupidavama näoga vahule kui tavaliselt. Sain mõistatusest varsti jagu. „Väljaspool Scalat pole õndsust. Scala on ainus kohtumispaik, hii- Vaadates üle Milano ajalehti, näen ma, et sõber Ricordi, soovides müüa maha gelmahuti, Milano seltskonna tõeline raskuskese. Kui Scala uksed suleb, minu vitriinidesse kuhjunud partituurid, annab teada õnnelikule Itaaliale, kes siis läheb laiali ka seltskond. Võiks öelda, et Milano seltskond vajab ek- siiani isegi ei aimanud, kui õnnelik ta on, et minu näol on au näha maailma sisteerimiseks teatri suitsust õhku ja et muusikariistade müra paneb nad esipianisti ja et mulle pole võrdset „nel genere fantastico ed ispirato“.“ unustama oma tähtsusetust. Siin, selles hiiglaslikus laevas koguneb igal

50 51 õhtul suursugune, vähem suursugune ja üldsegi mitte suursugune selts- kirjeldust õnnetust suurveest Pestis. See läks mulle südamesse. Tundsin kond, loožiridades on paigas täpne hierarhia, inimesed jõllitavad üksteist harjumatut kaastunnet ning vastupandamatut vajadust aidata neid nii ar- läbi neid lahutava pimeda tühjuse… Publik lobiseb või magab, viiendas vukaid õnnetuid inimesi. See erutus, see tunnetepalang avastasid mulle loožis süüakse õhtust või mängitakse kaarte, orkester ja lauljad kohtuvad sõna „kodumaa“ tähenduse. Mu vaimusilme ette kerkis imeline maastik: siin nagu võõrad, kellel pole üksteisega midagi pistmist, keset publiku see oli tuttav mets, mis kajas jahimeeste hõigetest, see oli Doonau, mis huvipuudust on nemadki hajameelsed, tüdinud, ükskõiksed. Nad pole murrab endale teed läbi kaljude, ja hiiglaslikud aasad, kus loomakarjad kunstnikud, vaid ametnikud, kes tunnitasu eest musitseerivad. Pole mi- vabalt rohtu söövad, see oli Ungari, tugev ja heldekäeline maa, mis kan- dagi hirmsamat kui need etendused Itaalias. Intonatsiooni ja liikumise nab oma kamaral nii üllaid inimesi. Ühesõnaga – see oli mu kodumaa! lummav itaalialik kirg on isegi vaatamata oma liialdustele asjatu. Tõesti Patriootlikus vaimustuses hüüdsin, et minagi kuulun selle tugeva inimtõu suurest etendusest ei saa juttugi olla, nüanssidest pole jälgegi, koosmän- hulka. Minagi olen selle igijõust pakatava, talitsematu rahva poeg ja seda gust veel vähem. Kõik kunstnikud mõtlevad ainult iseendile ega pööra tä- rahvast ootavad kindlasti veel paremad päevad… Oh, mu metsik ja kauge helepanu partnerile. Aga miks nad peaksidki püüdma? Äkki selle publiku kodumaa, mu tundmatud sõbrad, hiigelsuur pere – sinu valu kutsus mind nimel, kes neid niikuinii ei jälgi?“ tagasi sinu juurde. Kaastunne pööras mu sisemuse pahupidi ja ma lange- Krahvinna d’Agoult’ märkmetest: tasin pea – häbist, et olin su nii kauaks unustusse jätnud…“ „Ühel päeval tormas Ferenc oma tavalistele kommetele vastupidiselt minu Viinis tutvub Liszt Clara Wieckiga, Schumanni kihlatuga (1819– tuppa, nii et kolin taga. Tal oli käes saksakeelne ajaleht, mis andis teada Doo- 1896), tollal 19-aastase pianistiga, keda Liszt hindab kui sügavatest ja au- nau suurest üleujutusest. Katastroof oli põhjustanud suurt viletsust. Heatege- satest tunnetest kantud ülevat kunstnikku. vus pidi tegema suuri pingutusi. Clara Wieck kirjutab päevikusse: „Kuulasime Liszti. Teda ei saa võr- „See on hirmus,“ ütles Ferenc. „Tahaksin kogu oma vara sinna saata.“ relda teiste kunstnikega, ta on omas žanris ainulaadne. Ta tekitab õudust ja Kuid ta lisas kibeda naeratusega: imetlust, ja on lisaks sellele äärmiselt armastusväärne. On võimatu kirjeldada, „Aga mul pole midagi, ainult minu sõrmed ja nimi. Mis Te ütleksite, kui kuidas ta klaveri taga istub. Selleski on ta originaalne. Ta vajub muusikariista ma nüüd ootamatult Viini sõidaksin? Sel oleks imeline mõju. Kogu linn soo- ees lausa kokku. Tema kirglikkusel pole piire. Vahel teeb ta ilutundele liiga sel- viks kuulata seda väikest imet, keda on näinud lapsena. Viinlastel on kalduvus lega, et rebib meloodia tükkideks. Ta on suurejooneline isik. Tema kohta võib jumaldada ning pillata. Suudaksin muusikaga saada kokku hiigelsumma… öelda, tema kunst ja tema elu on üks.“ Reis kestaks nädala. Mis Te arvate?“ Liszti kontsertidest annavad kõige usaldusväärsema pildi 19-aastase „Pean seda väga heaks mõtteks,“ vastasin mina.“ Teréz Walteri päevikumärkmed. Kirjast viiulikunstnikust sõbrale Lambert Massart’ile: 19. aprill. Teréz Walteri päevikust: „Saatus on imepärane! Viisteist aastat tagasi jättis mu isa maha ra- „Eile läksime kella poole 1-ks Liszti kontserdile, mille ta andis oma kaas- huliku kodu, et tulla koos minuga suurilma keerisesse, ja vahetas külaelu maalaste ungarlaste hüvanguks. Olin sellest meteoorist palju kuulnud, nii olid nimetu vabaduse kunstnikuelu kuulsusrikka orjuse vastu, ta asus elama mu ootused ka hirmus suured. Minu ettekujutused ja reaalsus olid samasugu- Prantsusmaale kui kõige sobivamasse keskusse, kus saaks arendada minu ses suhtes nagu minu esimesed Veneetsia-muljed… Liszt avaldas mulle süga- muusikavaistu, mida ta oma uhkes naiivsuses nimetas „minu geeniuseks“. vat mõju, tema klaverimäng samamoodi nagu tema geniaalsus, mille tundsin Olen sellest ajast harjunud kutsuma Prantsusmaad oma kodumaaks ja olevat üks tema inimlikkusega… ma polnud mõelnud, et mul on ka teine kodumaa. Juhuslik asjaolu äratas Liszti välimuse leidsin kohe ta esinemise ajal väga huvitava olevat, aga minus tunde, mille arvasin olevat kustunud, ehkki see oli ainult uinunud. kui ta mängis, siis oli ta näol aeg-ajalt selline vaimne aristokratism, mis tegi Lugesin Veneetsias ühel hommikul saksakeelsest ajalehest üksikasjalikku ta minu jaoks ideaalseks. Ta esitas Weberi kontsertpala, algul imetlesin selle

52 53 raskust, tema mängu jõulisust, stiilsust ja imelist vilumust nii vaimsuse kui ka etüüdi, oma nn lemmiklapsed, samuti Paganini Capriccio klaveritöötluse, tehnika mõttes, varsti aga ei mõelnud ma enam millelegi, ma ainult tundsin, milles ta võtab justkui kokku oma tehnika senised saavutused. Valmib ka elasin kaasa, see liigutas mind nii väga, et pidin nutma…“ Schuberti „Divertissement à la hongroise’i“ (op 54) ungaripärane töötlus 24. aprill. Liszti järjekordne kontsert Viinis. Teréz Walter kirjutab pealkirjaga „Mélodies hongroises (d’ après Schubert)“, samuti „Grand ga- oma päevikus vaimustusega ka sellest: lop chromatique“. „Klahvid kuuletuvad tema harmoonilistele sõrmedele samal viisil nagu helid tema geeniusele! Midagi omapärast on tema muusikas, mis on tegelikult 1839 tunnete vahendaja, see suudab väljendada ning tekitada palju mõtteid ja ideid, aga siiski see, mida meis peituv jumalik säde tunnetab temas sugulasena, on Jaanuari esimestel päevadel saabuvad Liszt ja Marie d’Agoult Rooma. Nad juba nii ebamaine, nii et me ei mõtle seda läbi, ainult unistame sellest. Seda üürivad korteri Trinità dei Monti lähedal via della Purificazionel. Liszt tundsin eile Liszti fantaasia ajal. Räägiti soovidest. Mõned oleksid soovinud veedab siin pool aastat: annab kontserte, komponeerib ning käib mööda olla Liszti asemel. Mina soovisin ainult seda, et saaksin kogu elu teda iga tänavaid, väljakuid, külastab muuseume, lausa lummatud igavese linna nädal korra kuulata ja temaga palju kordi juttu ajada. Ma võiksin Liszti lõ- ilust, aaretest, vaatamisväärsustest. Teda juhib Marie d’Agoult. putult austada, geeniust, mis on temas leidnud kehastuse. Minu soov Liszti Liszt tutvub Dominique Ingres’iga (1780–1867), nimeka maalikunst- suhtes ei ole naise oma, kes ihkaks täielikku andumust vaid seal – nagu ma nikuga, kes viib Liszti antiikaja mälestusmärkide juurde, samuti muuseu- seda korduvalt rõhutanud olen –, kus tema tunnetele ka vastatakse. Minu midesse, käib temaga koos läbi Vatikani saalid. Lisztile saab üha selge- vaimustus Lisztist tõmbab mind tema poole, kuid see kuulub üksnes vaimule, maks mõiste Gesamtkunstwerk. Suhted Ingres’iga ja selle mõju peegeldub mis väljendab muusikaga nii truult kõike seda, mida olen nii kaunina ning ka Liszti kirjutistes. sügavalt tundnud ning ette kujutanud. Oma talendiga äratab ta täiuslikult Veebruaris kirjutab ta oma päevikusse: ellu selle, millest olen veel enne tema kuulmist tihti unistanud, tundes, et nii „Kui mul elujõudu jagub, siis püüan kirjutada Dante sümfoonia. Seejärel peab olema!“ kolme aasta pärast Fausti sümfoonia. Siis aga kolm visandit: Surma võit, Sur- 4. mai. Teréz Walteri päevikust: ma komöödia ja Dante.“ Pisa Camposanto kuulus fresko (Liszt arvab selle „Meile tulid parun Mainberg, Benoit, G. Mocenigo, Liszt ja Lickl. Liszt olevat veel Orcagna töö) inspireerib teda kirjutama aastaid hiljem sündiva saatis mu laua juurde. Vestlesin temaga Šveitsist, maalidest, prantsuse ja saksa „Surmatantsu“ esimese visandi. keelest, pikemat jutuajamist meil ei kujunenud, ma ei söandanud, kartes, et tal 1. märts. Liszti kiri Massart’ile: on igav või et väsitan ta ära. Ta köhib palju. Ta on inimene, kelles on tunda „Ma armastan Roomat, kuid ainult seda Roomat, mis kuulub minevikule, üleoleku eneseteadlikkust, ta valdab keelt täiuslikult, teeb kergesti otsuseid ja uus mind ei tõmba. Campo Vanino, Forum Romanum, Colosseum, Caracalla avaldusi, on sõbralik ja viisakas, nii et tema juuresolekul tunned end sundi- termid, Palatinus – need on mu lemmikpaigad jalutamiseks. Varemed ära- matult.“ tavad minus kirjeldamatuid tundeid. Need kütkestavad mind, kuid vaevalt Ka keisrinna soovis Liszti kuulata. Politseiminister küll hoiatas tema võtaksin kunagi ette nende ilu väljendamise.“ kõrgust, kuid Liszt ilmus siiski kohale ja võitis kogu õukonna südame. Märtsis annab Liszt kontserdi vürst Galicini Rooma palees Palazzo 25. mai. Liszti viimane kontsert Viinis. Liszti viibimisele Viinis teeb Polis, kuhu kogunevad kunstimaailma esindajad. Kontserdi korraldab lõpu kiri, mis annab teada Marie’ haigusest. Liszt saadab ungarlastest tuntud asjaarmastaja Mihhail Vielgorski. See on esimene, lausa ajaloo- kaasmaalastele kogutud 25 000 forintit ja asub siis teele Veneetsiasse. lise tähtsusega avalik sooloõhtu – või klaverimonoloog, nagu Liszt seda Itaalias tuleb lisa tsüklile „Album d’un voyageur“ ja tsükkel saab uue kutsub –, kus Liszt esineb üksi, ilma kaasesinejateta, eelkõige ilma senini nime: „Années de Pélerinage“ – „Rännuaastad“. Liszt kirjutab siin 12 suurt vältimatute lauljateta.

54 55 14. aprill. „Gazette Musicale’is“ ilmub järjekordne kiri tsüklist „Lettres 4. Improvisatsioonid antud meloodiatele, ikka jälle eelpoolmainitu. d’un Bachelier ès musique“, milles Liszt annab Raffaello Püha Ceciliat ku- See on kõik. Ei rohkem ega vähem. Vaheaegadel elav arutelu ja vaimustus, jutava kuulsa teose poeetilise kirjelduse. Kirjutise pühendab ta prantsuse aga mäherdune!“ muusikakriitikule Joseph d’Ortigue’ile (1802–1866). Liszt kirjutab Berliozile: „Raffaello ja Michelangelo aitavad mul paremi- 15. juuni. Lahkumine Roomast. ni mõista Mozartit ja Beethovenit. Giovanni Pisano ja Fra Beato selgitavad Kahaneva armastusega, kasvava ärritustundega, iseenda eest põgene- mulle Allegrit, Marcellot, Palestrinat. Näen Tiziano ja Rossini olevat sama- des minnakse kõigepealt Luccasse. väärse säraga tähed. Colosseum ja Campo Santo on suguluses Requiemi ja Suvi veedetakse Luccas. Sinfonia eroicaga. Dante on jõudnud maalikunstilise väljenduseni Orcagna ja Siin saab Liszt teada, et Beethoveni sünnilinnas Bonnis kavatsetakse Michelangelo töödes, võib-olla tabab tema muusikalise väljenduse keegi tule- püstitada suurele meistrile kuju, kuid kuludeks on seni kogunenud üksnes viku-Beethoven.“ 424 franki. Sünnib veel kaks teost klaverile: „Sposalizio“ ja „Il pensieroso“. Esime- Oktoobris kolitakse Pisa lähedale väikesesse kalurikülasse San Rosso- ses kasutatakse pentatoonset lahendust ja modaalseid toone, inspiratsioo- resse Liguuria mere rannikul. ni allikaks oli Raffaello maal, teist inspireeris Michelangelo skulptuur Me- 3. oktoober. Liszt kirjutab Pisast Beethoveni mälestusmärgi komisjo- dicide hauakambris. Liszt õpib tundma Itaalia preklassikalisi heliloojaid, nile Bonni: ta kuulab nende teoseid Sixtuse kabelis. Ta ise mängib orelil kõike, mis „Kuna Beethoveni mälestusmärgi heaks annetamine läheb aeglaselt ja selle talle Palestrinalt, Allegrilt ja Victorialt kätte satub. teostumine tundub väga kaugena, siis teen omalt poolt ettepaneku. Teen et- 9. mai. Sünnib Liszti ja Marie’ poeg Daniel. Marie d’Agoult’ kiri Georg tepaneku, et katan ausamba püstitamiseks puuduva summa oma ainelistest Sandile: „Tegelikult oli meil kavas teha suvel viisakusvisiit sultanile, kuid rei- vahenditest ning ei nõua seejuures mingeid privileege, jätan endale vaid skulp- sist ei tulnud midagi välja. Meie plaani teokssaamist takistas väikemees, keda tori väljavalimise õiguse. Skulptor on Bartolini Firenzest, keda peetakse Itaalia mul oli tuju ilmale tuua. Poiss tõotab kasvada väga ilusaks ja teda toidab Pa- parimaks meistriks.“ lestrina kauneima naise piim. Kahjuks on Ferenc taas melanhoolne; mõte, et Berliozile kirjutab Liszt järgmist: „Sellele kraaklemisele tuleb teha lõpp, ta on kolme lapse isa, rusub teda väga.“ sest selline vaevaline korjandus on Beethoveni mälestuse üle irvitamine. Kok- Lisztile teeb muret ka materiaalne olukord. Ta teab, et peab võtma vas- kukraabitud, suure piinaga lunitud annetused pole meie Beethoveni mälestuse tu kindlat äraelamist pakkuva dirigendiameti või ootab teda virtuoosikar- väärilised! Milline häbi see kõigile on ja milline kibedus meile, muusikutele!“ jäär, mis tõotab häid sissetulekuid, ehkki ta seda iseenesest vihkab. Sügisel lähevad Liszti ja Marie d’Agoult’ teed lahku. Marie pöördub ta- 4. juuni. Liszt kirjutab hertsoginna Cristina Belgiojosole (tema palees gasi Pariisi üksi. Liszti ema ja lapsed hakkavad elama eraldi majapidamises. toimus kuulus Liszti-Thalbergi võistumängimine) oma uuelaadsest kont- Pärast mitmeid Itaalia linnu, Firenzet ja Roomat reisib Liszt Triesti serdist humoorikalt: kaudu Viini, ta on otsustanud seal lõpuks minna Ungarisse. „… Kujutlege vaid, pärast seda, kui olin kogu väest püüdnud kokku panna Oktoobris kirjutab Liszt emale: „Madame d’Agoult pöördub Pariisi taga- mõistlikku programmi, heitsin ma publikule ninakalt, kujutades end olevat si üksi, tõenäoliselt novembri keskel. Niipea, kui ta täpsema aja teada saab, Louis XIV: „Kontsert, see olen mina!“ Saadan Teile huvi pärast selle muusi- kirjutab ta Teile, palvega, et otsiksite talle kaheks esimeseks Pariisi-kuuks (15. kalise monoloogi kava: novembrist 15. jaanuarini) ajutise korteri. Hiljem otsib Mme d’Agoult endale 1. Avamäng Wilhelm Tell, esitab hr Liszt. sobiva korteri ise. Meie korterisse, millel pole midagi tegemist tema omaga, 2. Puritaanlaste reministsents, fantaasia; helilooja ja esitaja ülalmainitu. saaksite asuda elama pärast uusaastat… Kahe kuu pärast lahkun sellelt kuul- 3. Etüüdid ja katkendid, ülalmainitu. susrikkalt maalt ja minust saab ometi kord tark ja kasulik inimene.“

56 57 Tegelikult lõpeb sellega oluline periood Liszti elus. Pärast õpinguaas- üksikasjade kirjeldamine oleks pikk, küllap edutu ja võib-olla ka võimatu. Teda taid ja rännuaastaid jõuab noor Liszt meheikka, ta astub kuulsuse teele, peab kuulma, kuulma helide merd, mille ta loob oma kümne sõrme tabamatu mis valgustab ka tulevikku. osavusega; kuulma võlu, mida ta laulu matkimise ja saate mängimisega teki- Meheea esimene teekond viib aga kodumaale. Sealt suundub ta edasi, tab… Tema jaoks ei tundu miski olevat võimatu. Tema esitlusest paiskuvad et vallutada rahvaste kodumaa, suur maailm. laavana esile kirjeldamatu tuli ning liikumisvabadus. Vaatamata kõige kole- 18. detsember. Liszt saabub Pozsonyisse. Ta valib esimeseks esinemis- damale ilmale (sel päeval langesid taevast rasked vihmahood, võib-olla ainult paigaks kodumaal linna, mis oli tema lapseea edu tunnistajaks ja oli teda selleks, et meie austatud kaasmaalase võitu muuta veelgi silmapaistvamaks) oli alati kõrgelt hinnanud. kogunenud umbes 1000 inimest, kes võtsid ta vastu korduvate elagu-hüüetega 19. detsember. Liszt kirjutab Pozsonyist hommikul kell 9 kirja Marie’le. ning aplaus kõlas nii esinemise eel kui järel…“ „Oh, see minu metsik ja kauge kodumaa! Oh, mu sõbrad, aamen! Saabu- 29. detsember. Teine kontsert samas Vigadó suures saalis. Pooleteisele mine Pozsonyisse hommikul kell 5. Täna keskpäeval on mu esimene kontsert. tuhandele kuulajale esitati järgmine kava: Eile oli õhtusöök krahv Batthyányi pool, ta on praegu opositsiooni juht Unga- 1. Fantaasia ooperi „Lucia di Lammermoor“ motiividel. Autor ja esitaja ris, külastasin ka Széchenyit, kes oli minu vastu väga lahke. Ta on Pesti silla härra Liszt. tõttu kaotanud peaaegu kogu populaarsuse, kuid on suurepärane inimene. 2. Beethoveni „Adelaida“. Laulja proua Schodelit saadab härra Liszt. Suur õhtusöök Fiume kuberneri härra Kissi pool, kus kõik olid kohal ja kus 3. Fantaasia ungari teemadele ja Schuberti „Metsakuningas“. Esitab ma osalesin kui päevakangelane. Kuigi Pozsonyi publikul on hirmus kuulsus, härra Liszt. et see on väga külm, on kõik veendunud, et vaimustus on samasugune kui 4. „Margarete voki taga“. Laulab proua Schodel, saadab härra Liszt. mujal. Armas detail: asehaldur lükkas edasi suure üldkogu, mis oleks pidanud Publiku tormilise aplausi peale esitab Liszt Rákóczi marsi. Tema soo- täna toimuma, sest suurem osa magnaatidest tuleks meelsamini minu kont- vil olid piletid trükitud ainult ungari keeles, mis oli Pestis esmakordne serdile kui istungile. Kirjutan pärast kontserti paar rida veel, kuid enne pean nähtus. Teiega rääkima asjast, mis on mulle üsna meeldiv. On tõenäoline, et kuu aja pärast või isegi varem annab Ungari parlament 1840 mulle aadlitiitli. Kuna see on rahvuslik asi, mida ma pole sugugi jahtinud ega palunud, pole seda isegi ihanud, siis pean tunnistama, et taoline asi teeb mulle 4. jaanuar. Neljanda kontserdi annab Liszt Ungari Teatri hüvanguks. Seda rõõmu. Ma ei tahtnud sellest Teile rääkida enne, kui asi pole lahendatud. kontserti meenutab kirjanik László Bártfay (ajaleht „Fővárosi Lapok“, 17. Kuid on üks pisike raskus, mis pole tegelikult raskus. Kui mulle antakse aadli- jaanuar 1877) hiljem järgmiselt: tiitel, siis pean saama ka vapi. Ma tahaksin, et Teie mõtleksite mulle selle vapi „Läksin teatrisse. See oli puupüsti täis ning kõik tundus seda uhkemana, et välja. Senini on Festetics leidnud sobiva olevat ainult öökulli, sest lauto, harf ja teater oli täistuledes… Viimaks tuli lavale maailmakuulus helikunstnik, teda paberirull oleksid vastuvõetamatud, kuid öökulli kõrvale oleks vaja ka midagi võtsid vastu aplaus ning lõputud elagu-hüüded. Tal oli seljas ungaripärane muud, midagi tähenduslikku.“ riietus: tumepunane Zrínyi-dolman, kuldsete ehisnööridega sinised püksid, 23. detsember. Saabumine Pesti õhtupoolikul kell 4. Vastuvõtt ületab kannustega safiansaapad. Tema mängust oleks kasutu rääkida, see oli kirjel- kõik senikogetu. damatu, seda peab kuulama ja imetlema!… Pärast kaht pala kutsuti ta üha 27. detsember. Esimest korda esineb ta vanas Vigadós (see paiknes uuesti ja uuesti tagasi, tema liigutused ei väljendanud enam tänu, vaid pigem praeguse kontserdisaali Vigadó lähedal Doonau kaldal). Liszt mängib teatud järeleandmist. Tükk aega kummardas ta möllavale publikule, käed vas- Bellini „Puritaanlaste“ teemadele kirjutatud unelma, Rossini ja Schuberti tu rinda surutud. Korraga ajas ta end sirgu, läks kärmelt, vaat et kalpsates klaveritöötlusi. Ajalehe „Honművész“ kriitik kirjutab: „Tema erakordse ande klaveri taha ning pärast paari hingevapustavat akordi kõlas ta sõrmede all

58 59 Rákóczi marss.“ „Festeticsi maja, kus ma elan, on Ungari Teatrist väga kaugel. Kui olime Sama kontserdi kohta kirjutab Liszt Marie d’Agoult’le: kolmandiku teest läbinud, ütlesin Festeticsile: „Ma ei ole selles sugugi kinni, et „4. jaanuaril mängisin Ungari Teatris Lucia Andantet ja Galoppi, ja kuna peaksime sõitma tõllaga, lähme jalgsi, ärgem mängigem teie tõllas aristokraa- aplaus ei vaikinud, siis Rákóczi marssi (see on omamoodi ungari aristokraat- te.“ Avan tõllaukse ja kümme minutit vahetpidamata kestnud hüüded muu- lik „Marseillaise“). Tol hetkel, kui tahtsin minna tagasi kulisside taha, astusid tuvad lausa raevunutena kaks korda valjemaks. Rahvas astub kõrvale ja me sisse krahv Leó Festetics, parun Bánffy, krahv Teleki, kõik kolm magnaadid, hakkame jalgsi minema: Festetics, Augusz ja mina (keskel), kõik kolm ungari- Eckstein, Augusz ja üks kolmas, kelle nime ma olen unustanud. Nad olid pärastes riietes (minu omad – olgu sulgudes öeldud – maksid oma tuhat franki kõik ungari paraadriietuses. Festetics hoidis käes uhket kuldmõõka, 80—100 ja olid väga lihtsad, see oli vajalik kulutus). Mul on võimatu Teile edasi anda kuldluidoori väärt mõõk oli ehitud türkiisidega, rubiinidega jne. Ta pidas mul- kogu rahva vaimustust, austust, armastust. Õhtul kell 11 olid kõik tänavad le publiku ees lühikese ungarikeelse kõne, publik plaksutas kui arust ära, siis tulvil inimesi. Hüüded ei vaibunud. See oli võidukäik, nagu seda olid kogenud kinnitas Festetics ungari rahva nimel mõõga mu vööle. Palusin Auguszi abil vaid Lafayette ja mõned revolutsionäärid.“ luba kõnelda publikuga prantsuse keeles.“ 8. jaanuar. Pesti linn nimetab Ferenc Liszti aukodanikuks. „Kuulame, kuulame!“ kõlas kõikjalt. László Bártfay mälestuste koha- 11. jaanuar. Liszt annab Ungari Teatris kontserdi loodava konserva- selt: „Liszt tuli ja lükkas klaveri veidi tahapoole, tõstis kahvatu, veidi hirmu- tooriumi hüvanguks. Ta esineb esmakordselt ka dirigendina. tava näo ja pidas algul pisut katkendliku, vaimustusest kantud kõne: Kontserdi sissetulek 1377 forintit läheb rajatava rahvuskonservatoo- „Kallid kaasmaalased! Ma hoian kogu elu alles mõõga, mille ungari rahva riumi fondi. esindajad mulle kinkisid, selle ungari rahva esindajad, kelle julgust ja rüütel- 13. jaanuar. Liszti kiri Pestist Marie d’Agoult’le: likkust imetleb kogu maailm. Sellest mõõgast saab mu kõige armsam ja kallim „Mu kallim ja kallim, lõpuks on Pesti kontserdiebameeldivustel lõpp. Need ese. Nüüd, kui mu südant pitsitab meeleliigutus, ei suuda ma sõnades väljen- lõpetas eile (pühapäeva) hommikupoolikul toimunud lahkumiskontsert. Jään dada, kui väga liigutatud olen ma teie lugupidamise ja armastuse sellisest aval- siia veel homseni, et end veidi välja puhata, ja kolmapäeval reisin tagasi dusest. Mõõga, mida omal ajal kasutati kodumaa kaitseks, andsite te nüüd Pozsonyisse; teel peatun 24 tunniks Győris. Pestis veedetud aja kokkuvõte. nõrkadesse ja rahumeelsetesse kätesse. Kas see pole sümboolne? Kas ei taheta Neli kontserti minu kasuks (puhtalt umbes 10 000–11 000 franki). Kolm sellega mitte öelda: Ungari, kes on lahinguväljal saavutanud nii mitmeid võite, kontserti muusikaühingu, Ungari Teatri ja aasta – 18 kuu jooksul rajatava tahab nüüd uut kuulsust kunstidelt, kirjanduselt, teaduselt, rahu sõpradelt? konservatooriumi heaks (taas vähemasti 10 000–12 000 franki puhtalt nen- Ungari ei tohi jääda ilma ühestki kiidusõnast, sest ta on kutsutud käima rah- dele erinevatele institutsioonidele)… Aga minagi kulutasin üsna palju raha. vaste esirinnas ühtviisi nii oma kangelaslikkuse kui ka rahuliku vaimuga.“ 1. Minu ungaripärane rõivastus (1000 franki). Ta lõpetas kõne vaimustunud üleskutsega: 2. Õhtusöök 22 mehele hotellis Magyar Nádor (600 franki). „Mu härrad! Kui vaja, siis tõmmakem mõõk välja tupest, sest see pole 3. Supee eile pärast konservatooriumi heaks korraldatud kontserti. Kut- läinud rooste! Meie rünnakud on sama hirmsad nagu vanasti, ja valagem ka susin sinna kõige elegantsemad ja peenemad daamid (Wenckheim, Szapáry, viimane veretilk meie õiguste, kuninga ning kodumaa nimel!““ Zichy jt). Oli umbes viisteist daami ja umbes kolmkümmend meest. Ungari Kõne tõlkis parun Antal Augusz ungari keelde ning publik võttis selle Teatri kaksteist parimat lauljat, kes tulid mulle serenaadi andma, esitasid koo- vastu lõputu aplausi ning elagu-hüüetega. rilaule. Supee venis hommikul kella kolmeni. Õhtusöök ja veinid olid oivalised Pärast kontserti istutakse sõidukitesse. Väljak on täidetud hiiglasli- ja läksid mulle maksma ainult umbes 900 franki, sealhulgas oli ka valgustus kust rahvamassist, kel on käes lõõmavad tõrvikud, kohal on ka sõjaväeor- ja kõik muu. kester. Hüütakse „Elagu! Elagu!“ See kiri sarnaneb väga majapidamisaruandega. Kuid see on parim viis Liszti kirjast saame teada järgnenust: taoliste asjade arutamiseks. Lisan oma kuulsa kõne ungarikeelse artiklina,

60 61 võite selle rahulikult mu sekretäril lasta endale tõlkida (muide, palkasin ta 22. veebruar. Liszt kirjutab sünnikohta tehtud külaskäigust Marie lõplikult ja loodan, et olete temaga rahul), kui taas Pariisis olen. Kui kõne Teile d’Agoult’le: meeldib, siis kirjutage mulle; vastasel juhul mitte sõnakestki. See on juhuslik „… möödunud kolmapäeval, järgmine päev pärast kontserti, mille and- tekst, mille kirjutasin ja esitasin südame ning hingega.“ sin Sopronis vaeste heaks, tegin palverännaku Doborjáni. Tundsin ära kõik 23. jaanuar. Liszti kiri Pozsonyist Marie d’Agoult’le. „Kallis, ma teeäärsed külad, kõik tornid, põlluteed, isegi paar maja. Ma ei mõista kuida- pole Teile nüüd kirjutanud nädal aega. Ma pole Pozsonyist kuhugi saanud. gi seda lapsepõlvemälestuste jäävust, sest lapsepõlvel oli minu jaoks nii vähe Kázmér Esterházy majutas mu mugavalt enda pool. Temast on saanud mu veetlust, nagu Te teate. Paar versta enne Doborjáni tulid meile ratsa vastu sõber. Széchenyi, Batthyány, Bezerédi ja paljud teised võtsid mind vastu sellise oma kakskümmend uhkelt üles löödud talumeest ning saatsid mu kohtuniku lahkusega, millest Prantsusmaal pole inimestel aimugi. Parlamendiistungijärk majani. Kõik elanikud (umbes 1000 inimest) olid kokku kogunenud. Lap- veel kestis, see asjaolu andis linnale palju juurde. Lasin end 3–4 päevaks „ära sed – poisid ja tüdrukud – nõtkutasid minu ees põlvi. Mul oli tükk tööd, et võrgutada“. Dirigeerin homme muusikaühingu heaks korraldatud kontserti, neid taas püsti saada. Mõned talumehed tulid mul kätt suudlema, enamus siis asun teele… Erinevad uudised. Tsensuur keelas ära Rákóczi marsi trük- jäi aupaklikku kaugusse. Preester, kes oli tulnud mind vastu võtma, viis mu kimise (sellisel kujul, nagu ma seda Pozsonyi ja Pesti kontsertidel mängisin). isa maja juurde, mis on umbes samasuguses olukorras nagu siis, kui sealt lah- Peab märkima, et sel polnud peal mingit pealkirja ega teksti… Pesti daamid kusin. Nägin seda kõike ilma meeleliigutuseta, tundsin puudust Teist. Ainult valmistuvad mulle albumit saatma. Pozsonyi daamid annavad kuldpeekri.“ Teile kuulub mu õrnus ja kogu mu õrnus. Preester pidas vaikse missa, kirik Kirja lõpul püüab ta Marie’d rahustada: „Kindlasti kujutate ette, et olen tei- oli rahvast tulvil. Siis läksime tagasi kohtuniku majja (mind saatsid Alberti ja nud hulgaliselt vallutusi ning äratanud kirge. Aga ei, mul pole olnud ainsatki Schober, kelle värsid ma Teile Pestist saatsin), seal valmistati meile omletti ja seiklust. Olin kõigest kena, nagu Teil on kombeks öelda, kahe-kolme kõige kohvi. Lasin talumeestele veini anda ning palkasin need muusikud, kes meie ilusama ja elegantsema vastu. Tahaksin, et leiaksite mu olevat kena, kui tulen ees käisid, et valsse mängida. Täiuslik vabaõhupidu lumel. Talumehed tõid tagasi, kuid julgen vaevalt seda loota.“ sinna oma kõige ilusamad tütred ja palusid mul nendega tantsida. Ma ei tea, 16. veebruaril kirjutab Liszt Viinist Marie d’Agoult’le: miks mõtlesin Teie kirjakesele, mille kirjutasite mulle Croissyst ja milles Teiegi „Mu elu on sest saati, kui oleme lahus, ainult pidev ärevus ilma eesmärgi ja rääkisite külapeost. See mälestus muutis kogu stseeni ebamääraselt melanhool- rahulduseta… Oma ameti leian pidevalt olevat naeruväärse või põlastatava. seks. Viimaks asusin kella ühe paiku tagasiteele, mind saatsid samad talume- Mul on võimatu tõsiselt töötada. Kirjutasin siiski neli või viis ungari tantsu, hed, kellele olin jätnud vallamajja oma sada tukatit. Jõudsime Sopronisse taga- loodan, et need meeldivad Teile. Need on väga efektsed.“ si kell 3. Hiiglaslik ühine pidusöök umbes 80 isikule Redoute’i väikses saalis.“ 17. veebruar. Liszt saabub Sopronisse, linna, kus ta kahekümne aasta Pärast edukaid kontserte kodumaal algas Liszti elu kõige tormilisem, eest oli andnud esimese kontserdi. kõige pingelisem periood. Et lõpuks saaks rahulikult kuhugi elama asuda, 18. veebruar. Kontsert Soproni klubihoone suures saalis. Sissetuleku süvenenult ja segamatult loominguga tegelda, komponeerida nii klaveri- annetab Liszt väikelastehooldajate, vaeste meistrisellide ja teenijate haigla, le kui orkestrile, et muusikat edasi viia – selleks oli vaja palju raha. Just samuti muusikute ühingu heaks. Ta nimetatakse Soproni aukodanikuks. seetõttu oli ta ajutiselt nõus väsitava reisimisega. Virtuoosina kihutas ta Siin kuulis Liszti klaverimängu esimest korda Petőfi. Noor luuletaja mak- tollastes reisitingimustes läbi Euroopa Šotimaalt Konstantinoopolini, sis selle eest ränka hinda. Tollal teenis Petőfi lihtsa reasõdurina. Moskvast Gibraltarini. Järgnenud kümme aastat nõudsid kunstnikult us- 19. veebruar. Sopronist teeb Liszt sõidu oma sünnipaika Doborjáni. kumatuid jõupingutusi: peaaegu iga päev kontsert, pidevalt muutuv kava, Ta seisab liigutatuna sünnikodu ees, aitab küla vaeseid, kingib suure sum- pidulikud lõunasöögid, vastuvõtud, külaskäigud, öösse venivad peod. ma oma kunagisele kooliõpetajale ning annetab ka kohaliku oreli paran- 7. märts. Liszt esineb Prahas. damise heaks. 16. märts. Liszt esineb suure eduga Dresdenis. Lisztiga kohtuma

62 63 sõitnud Schumann kirjutab pärast kontserti järgmist: hiljutine turnee Ungaris, ma osa võtta ei saanud, kuulasin tükk aega igavledes, „Publik võttis ta juubeldades vastu, siis hakkas ta mängima. Olin teda kuni Liszt lõpuks sõbralikult minu poole pöördus ja küsis, millega võib mulle kuulnud ka varem, kuid kunstnik mängib teistviisi publikule kui ainult mõ- kasulik olla. Tundus, et Laube soovituse oli ta unustanud. Tema küsimusele ei nele kuulajale. Lisaks sellele on Liszt ka ise muutunud… Niimoodi publikut osanud ma vastata midagi muud, kui et soovisin temaga tutvuda, selles suhtes võluda, kõrgustesse tõsta, kaasa haarata ei suuda ükski teine kunstnik, välja temal mingeid vastuväiteid ei paistnud olevat. Ta kinnitas, et ei unusta mind ja arvatud Paganini… Kõige raskem on tabada Liszti kunsti olemust. Tema saadab mulle pileti järgmisele matineele. Kõik minu püüdlused temaga kunstist kunst ei ole enam üksnes sellist või teist stiili klaverimäng, vaid sellise hiilgava rääkida piirdusid küsimusega, et kas tema, Liszt, tunneb Schuberti „Metsaku- isiksuse avaldumine, kellele saatus on andnud võimu ja kuulsuse võitmiseks ningale“ lisaks ka Loewe oma? Kuna ta vastas mu küsimusele eitavalt, siis oli rahulikud vahendid, mitte aga surmatoovad relvad. Võime Lisztiga kõrvutada arglikul katsel lõpp ja mu visiit lõppes nii, et andsin oma peatuspaiga aadressi, paljusid mineviku ja kaasaja kuulsaid kunstnikke, kuid energia ja julguse poo- kuhu Liszti sekretär Belloni saatis varsti pileti, lisades sellele mõne lahke sõna…“ lest jäävad nad kõik temast maha. Eriti meelsasti on teda ühte rivvi paigutatud Järgnevad kontserdid Brüsselis, seejärel Baden-Badenis, Wiesbadenis, Thalbergiga. Kuid piisab kui neile pilk peale heita, ja küsimus on otsustatud.“ Frankfurdis ja Bonnis, kus Liszt annetab Beethoveni mälestusmärgi tarvis Leipzigi sõidab Liszt koos Schumanniga. 10 000 franki. 17. märts. Liszti esimene kontsert Gewandhausi kuulsas saalis. Siin 26. oktoober. Hamburgis jääb Lisztil aega vastamiseks François Bu- tabab Liszti kui kunstnikku esimene ebaõnnestumine. Milstejni arvates loz’le (1803–1877), „Revue des Deux Mondes’i“ peatoimetajale: olid Liszti Leipzigi kontserdid halvasti organiseeritud ning kõrgete pi- „Mu härra! letihindadega oli publik juba ette Liszti vastu häälestatud. Publik käitus Teie ajakirja oktoobrinumbris mainiti minu nime seoses mõningate kunst- külmalt ja seejärel lausa vaenulikult, pärast sümfoonia „Pastorale“ töötluse nike arutute soovide ning põhjendamatu menuga; lubage mul sellele reageerida esitamist oli kuulda ka kohatist vilistamist ja sisistamist. märkusega. Ebaõnnestumine tegi Liszti haigeks. Lillepärjad, mida New Yorgi ja Palermo kunstiaustajad preilide Elssleri ja Liszti teine kaaslane Leipzigis, Mendelssohn, kirjutab Moschelesile: Pixise jalge ette kuhjasid, on publikuvaimustuse hiilgav ilming. Ja mõõk, mis „…tõeliselt meisterliku mänguga ja sõrmeotsteni mõjuva musikaalsusega mulle anti Pestis, on autasu, mille üks rahvas täiesti rahvuslikus vormis mulle valmistas ta mulle suurt rõõmu; tema kiirus ning paindlikkus, eelkõige prima annetas. vista esitamine ning muusikaga samastumine on omas žanris ainulaadne, sel- Ungaris, sellel iidseid ja rüütlitavasid säilitaval maal, on mõõgal pat- les kõiges on ta ületamatu.“ riootlik tähendus. See on tõelise mehisuse märk, kõigi nende meeste relv, 31. märts. Liszt lahkub Leipzigist, annab kontserdi Metzis ja sõidab kel on õigus relva kanda. Kui kuus mu kodumaa kõige silmapaistvamatest siis Pariisi. poegadest kaasmaalaste üldise juubeldamise saatel selle mulle üle andsid, Aprill. Enne üht kontserti külastab Liszti hotellis Richard Wagner samal ajal kui Pest ja Sopron nimetasid mu aukodanikuks ja Pest palus (1813–1883). Tema Kõrguselt minu tarvis aadlikirja, siis tähendas see, et pärast viie- Wagneri memuaaridest: „Minu Pariisis viibimise saatuslikul teisel talvel teistkümne aasta pikkust eemalolekut tunnistati mind taas ungarlaseks. andis Laube mulle ühel ilusal päeval teada, et Ferenc Liszt tuleb Pariisi ja ärgu See oli autasu nende pisikeste teenete eest, mida ma kodumaal kunstile ma unustagu teda külastamast, sest Liszt on suuremeelne ja valmis mind igal olen teinud, põhiline eesmärk oli aga (mina tundsin niiviisi) siduda mind tingimusel aitama. Kui olin saanud teada tema saabumisest, siis otsisin Liszti au läbi endaga ning panna seega mulle tõsised kohustused, kohustused hotellis üles. See oli varajasel hommikupoolikul, leidsin ta salongist eest kolm kogu eluks mulle kui inimesele ja kui kunstnikule. härrasmeest, kellega hommikumantlis Liszt mõne aja pärast ühines, kujunes Olen Teiega nõus, mu härra, et see ületas kaugelt kõik, mida olin senini ära sõbralik jutuajamine. Prantsuskeelsest jutuajamisest, mille teemaks oli Liszti teeninud. Seepärast nägin taolises austusavalduses pigem lootuse väljendust kui

64 65 hüvitust. Ungari tervitas mind kui inimest, kellelt oodatakse kunstnikukuul- Novembri algul lahkub Liszt Nonnenwerthilt. Ta alustab koos Felix sust pärast neid paljusid sõjaliste ja poliitiliste teenetega kuulsusi, keda Ungari Lichnowsky ja Telekiga kontserttuuri Põhja-Saksamaal. Frankfurdis as- on nii suurel arvul ilmale andnud. Lapsena sain oma kodumaalt tunnistust tub ta vabamüürlaste looži; järgnevad Kassel, Aachen ja teised linnad. huvist ning materiaalsed vahendid, et saaksin kaugele reisida oma kunstniku- 27. detsember. Liszti esimene kontsert Berliinis. Edu ületab kõik oo- kutsumuse elluviimiseks. Kui pärast pikki aastaid suureks kasvanud noormees tused. toob kodumaale tagasi oma töö viljad ning oma tahte tuleviku, siis poleks õige Ka tema edasisi ülesastumisi saadab pidev juubeldamine. Need kont- ajada segamini talle avanevate südamete vaimustust ning rahvusliku rõõmu serdid märgivad Liszti kui klaverikunstniku karjääri üht tippu. Statistika palangut kunstiarmastajatest publiku möllava demonstratsiooniga. järgi andis Liszt: „Berliinis kümne nädalaga 21 avalikku kontserti. Esime- Taolises võrdluses, tunnen ma, on midagi sellist, mis solvab õigustatud rahvus- sed kümme Singakademie saalis, aga kuna see osutus liiga väikeseks, siis likku uhkust ning sümpaatiaavaldusi, mille üle olen uhke. Ma palun Teil avalda- ülejäänud anti Ooperis. 21 avalikul kontserdil esitas ta 80 erinevat teost, da need read oma järgmises numbris ning võtta vastu minu lugupidamine.“ mis hõlmasid kogu tollast muusikaliteratuuri, Bachi orelifuugade klaveri- Aastalõpu veedab Liszt taas Londonis, Manchesteris ja teistes Inglis- töötlustest kuni Liszti kaasaegsete heliloojate Mendelssohni, Schumanni maa linnades. Windsori lossis esineb ta kuninganna Victoriale. ja Chopinini.“ Lisaks ametlikele kontsertidele esineb Liszt korduvalt õukonnas ja 1841 erapaleedes. Ta ka dirigeerib – Beethoveni V sümfooniat. „Seda on võima- tu kirjeldada! Te ei oska kujutledagi, kuidas ma elan! Olen juba kaks päeva Jaanuaris palkab Liszt omale sekretäriks Gaetano Belloni, kes Liszti vir- haige olnud. Vahel on mul tunne, et mu pea ja süda lõhkevad!“ kaebab ta tuoosiaastail tööülesandeid täites Liszti rahulolu pälvib, ta on kontserdi- kirjas Marie d’Agoult’le. turneedel Liszti lahutamatu reisikaaslane. Kriitika kiidab Liszti üksmeelselt. Berliini kurikuulus muusikakriitik Mais reisib Liszt koos Marie d’Agoult’ga Inglismaale. Publiku osavõt- Ludwig Rellstab kirjutab „Vossiche Zeitungis“: matuse tõttu tuleb aga turnee pooleli jätta. „… Kontserdi lõpuks mängis ta kuulsat „Kromaatilist galoppi“, mis meie 9. juuli. Pärast kontserti Hamburgis reisib Liszt Kieli, sealt edasi arvates on tema virtuoosivõimete tippsaavutus. Seitsme esitatud palaga andis Kopenhaagenisse, kus annab mitu iseseisvat kontserti. Ta esineb seit- kunstnik seitsmekordselt tunnistust sellest, et pärast Paganini võluväe pagen- se korda muusikalembesele kuningas Christian VIII-le Christiansborgi damist Merlini hauda on meie ajastu suurim virtuoos tema.“ rüütlisaalis. Suve veedab Liszt koos Marie’ ja lastega Reini Nonnenwerthi saarel 1842 täielikult tagasitõmbununa. Aga sinnagi jõuab uudis, et kuningas Friedrich Wilhelm IV alustas 12. veebruar. Preisi Teaduste Akadeemia valib Liszti oma liikmete hulka. annetuste kogumist Kölni toomkiriku valmisehitamiseks. Liszt otsustab Berliini Ülikooli filosoofiateaduskond lükkab aga tagasi Liszti palve tea- sel eesmärgil anda Kölnis kontserdi. dusliku doktorikraadi omistamise kohta. 23. august. Liszti kontsert Kölnis. Sissetulek on 1140 forintit ja Liszt 2. märts. Liszt annab Ooperis lahkumiskontserdi, mille kohta Ludwig annetab selle toomkiriku heaks. Annetuslehele kirjutab ta järgmist: „Ma Rellstab kirjutab järgmist: ei tea miks, aga katedraali nähes tunnen alati erilist liigutust. Kas see on nõn- „… Ta jagab üllalt oma kunsti nii kõige kitsamale kui ka kõige laiemale da, kuna muusika on helide arhitektuur või on arhitektuur kristalliseerunud ringile ja küllap just see heldus suurendas kuulajate arvu, sest Liszti sooviti muusika? Ma ei tea, aga on kindel, et kahe kunsti vahel on tihedad sugulussi- imetleda mitte ainult tema ainulaadse kunstnikutalendi tõttu, vaid sama suurt demed. Minagi annan oma sendid toomikiriku valmimise nimel.“ külgetõmbejõudu omas ka tema soe ja südamlik isiksus. Temast on saanud

66 67 selline vaimne sündmus, mis lisaks muusikale avaldab mõju kõigis kunstivald- filosoofiateaduskonnale ja tänab doktorikraadi eest: kondades. Ja seepärast usume, et lahkumiskontsert polnud kuulajatest tulvil „Ma kordan, olen uhke muusika õpetaja tiitli üle (ja rõhutan, et kasutan siin mitte seetõttu, et tegemist oli just lahkumiskontserdiga, ja mitte seepärast, sõna muusika üllas antiikajastu tähenduses), mille vääriliseks Teie, lugupeetud kuna teati, et kui need read ilmuvad, siis on ta meist juba kaugel, vaid selle tõi härrad, mind pidasite; võtan endale kohustuse väsimatult õppida ja töötada.“ kaasa empaatia, mis suurte lainetena voogas tema suunas justkui põhjatust al- Liszt annab Miitavis kolm kontserti ja Dorpatis (Tartus) kaks. likast. … Me ei taha temaga vaidlema hakata üksikasjade, pisikeste liialduste Aprillis kirjutab Friedrich Engels õele Liszti kontserdist Berliinis: tõttu, ta lubas neid endale oma väljendusjõu ülevoolaval määral ja heitis need „Oma klaverimänguga võlus ta ära kõik daamid. Berliini daamid läksid nii rikkalikule värvipaletile kui välgusähvatused; kui need ei tähenda Beethovenit segi, et hakkasid Liszti mahapillatud kinda nimel üksteisega lausa kähmlema. ennast, siis on need vaimselt Beethovenile lähedased ja võib-olla oleks samuti Krahvinna Schlippenbach valas Kölni vee põrandale ning kallas suure Liszti mõelnud ka Beethoven, kui ta oleks omanud sellist tehnikat, millega enne meie allesjäänud tee tassist oma pudelikesse…“ kunstnikku ei saanud keegi arvestada. Tervik oli suurejooneline, teose hinge 16. aprill. Liszt saabub laupäeval Peterburi. Ajalehed ja ajakirjad olid elav peegelpilt, ja täitis kuulajaskonna tõelise vaimustusega. Seekord arvesta- kuulutanud tema tulekust ette juba mitu päeva. Kontserdipiletite hinnad me ka orkestriga kui kuulajatega, sest Liszti vaimu tuline kiir tabas välguna tõsteti kõrgeks. ka neid ja süütas nad põlema… Sel õhtul mängis kunstnik erakordse hooga, 17. aprill. Pühapäeva õhtul ilmub Liszt tsaar Nikolai I ette. nii meile tundus, ta soovis jätta hüvasti endale väärilisel moel.“ 20. aprill. Esimene kontsert aadliduuma saalis. Saal on täis juba tund 3. märts. Juba reisiriietes mängib Liszt veel Hotel de Russie’is. Hü- enne kontserdi algust. Publiku seas on mitmed muusikud, teiste seas ka vastijätust kirjutab saksa publitsist ja kriitik Varnhagen von Ense (1785– Glinka. Liszt esineb taas üksi, ilma teisteta. 1858) järgmist: „Schlossplatz, Königstrasse on rahvast sama tulvil nagu Tsiteerime selle esimese kontserdi kohta 18-aastase Vladimir Vassil- kroonimispidustuste ajal. Kõikjal kuni Friedrichsplatzini on sõidukid ja jala- jevitš Stassovi (1824–1906) ning tema sõbra, samuti kuulsa 22-aastase käijad… Õukond ja aristokraatia olevat olnud endast väljas, et üht muusikut Aleksandr Nikolajevitš Serovi (1820–1871), helilooja ja kriitiku kirjutisi: tervitatakse selliselt nagu kuningat, või isegi veel suurema vaimustusega.“ „Saali oli kokku pressitud enam kui 3000 inimest. Kontserdil oli tavapära- Kadedad ja tujurikkujad püüavad õhutada Liszti-vastast meeleolu. Tao- sest kõik erinev. Esiteks see, et kogu kontserdi oli laval ainult Liszt, peale tema lise eesmärgiga kirjutati ka artikkel „Abendzeitungis“: „Juubeldatakse, tema ei esinenud mitte kedagi – ei orkestrit ega lauljaid ega ka ühtki instrumentaal- auks mängitakse öömuusikat, keegi daam heitis tema ette põlvili ja palus luba solisti. Kõik leidsid selle olevat kuulmatu, erakordse uudsuse, isegi hulljulguse. suudelda tema sõrmeotsi, teine embas teda avalikult kontserdisaalis, kolmas kal- Milline edevus, milline ennekuulmatu kõrkus! „Ennäe, minust endast piisab las tema allesjäänud tee endale pudelikesse, sajad kandsid tema pildiga kindaid, küll! Kuulake ainult mind, kedagi teist pole vaja!“ Siis viis, kuidas ta oli lask- paljud kaotasid mõistuse. Keegi kunstikaupmees valmistas tema pildiga klaas- nud seada pisikese poodiumi keset saali, justkui saare keset ookeani, nagu kõr- plaate ja müüs neid ehisasjadena, tuhanded kerjasid tema poolehoidu ja raha, ge trooni rahvamassi peade kohale – ja sealt kiirgas ta siis kõigile oma jõudu aga kõik see pole veel midagi. Hullumeelsus pole ealeski nii vägevalt võidutsenud.“ ja võimu. Ja veelgi enam, vaadake, millisest muusikast ta kuulutustel teada 14. märts. Königsbergi ülikooli filosoofia õppetool annab talle muusi- annab: mitte ainult klaveriteostest, mis moodustavad ta ainsa ja õige ülesande, kadoktori kraadi. ei, sellest tema mõõtmatule edevusele ei piisa, vaid ta asendab ka orkestrit ja 16. märts. Liszt jõuab Venemaa piirile. Ta peatub lühikest aega Tilsitis. inimhäält. Ta on valinud Beethoveni „Adelaide“ ja Schuberti laulud – ilma Siin kirjutab ta järgmist: „Mis mõte on mu edeval kuulsusel? Milleks need lauljate ja lauljannadeta! Eranditult klaveril. Ta on valinud suured orkestriteo- rohked piinad ja ekslemine? … Ma tunnen, et minus kasvab ja elavneb see, sed, avamängud ja sümfooniad – ja needki mängib ta orkestri asemel üksinda, mida labaselt kutsutakse luuletajavõimeks.“ ilma mingi abita, toetumata isegi ainsamale viiulile, metsasarvele, timpanile! Miitavis (praeguses Jelgavas) kirjutab ta tänukirja Königsbergi ülikooli Ja veel lisaks sellises suures saalis! On alles veidrik!“

68 69 Stassovi esimene mulje kontserdist on see, et ta näeb (esimest korda) kunagi kohtunud vahetult sellise geniaalse, kirgliku, deemonliku olemusega, Glinkat, hiljuti valminud „Ruslani ja Ludmilla“ autorit. Siis ilmub rõdu- kes kihutab kord orkaanina, kord kiirgab õrna ilu ja graatsiat…“ sammaste tagant ka Liszt, koos kõhuka krahv Mihhail Jurevitš Vielgorskiga Serovi kirjast, mis on kirjutatud Stasovile samuti kontserdi mõju all: (1788–1856). „Liszt oli sidunud ette valge kaelasideme, mille peal uhkeldas „On möödunud juba ligi kaks tundi, kui lahkusin kontserdisaalist, ja ma ei kuldsete paeltega orden, ta oli selle hiljuti saanud paavstilt, tema frakirevääri- suuda ikka veel toibuda. Mis minuga on juhtunud? Kus ma olen? On see unes del rippusid väikeste ketikeste otsas samuti mingid autasud. Ta oli väga kõhn, või ilmsi? Kas ma kuulasin tõepoolest Liszti? Pean tunnistama, et ootasin te- veidi kühmus, ja ehkki olin palju lugenud tema kuulsast firenzelikust profiilist, malt eelkuuldu põhjal palju, ja mingi tundmatu sugestiooni mõjul tundsin ma mis tegevat ta sarnaseks Dantega, ei leidnud ma ta näos midagi head. See paljutki ette, kuid tegelikkus ületas kõik ootused. Oleme õnnelikud, et elame autasude jumaldamine ei meeldinud mulle üldsegi ja ma polnud vaimustuses aastal 1842, kui selline esineja on saabunud meie pealinna ja me saime teda ka kunstlikest maneeridest, millega ta tema poole pöördujatega suhtles. Aga kuulata. Tema ümber lüüakse hirmsasti lärmi, minu maitsele liigagi palju, mis üllatas kõige enam, see oli ta hiiglaslik hele juuksepahmakas. Venemaal ei kuid pole midagi teha, minagi ei suuda end valitseda, pean saama üle sellest julgenud sellist soengut tollal kanda mitte keegi, see oli kõige karmimalt keela- lüürilisest kriisist, kuni suudan end taas mõistlikult väljendada… Palun, ära tud. Saalis puhkes kohe summutatud pomin, kõlasid märkused ning kriitika ole minu peale seepärast pahane… Oh, kui õnnelik ma olen, milline pidupäev Liszti kohta… Aga siis heitis Liszt pilgu kellale ja tuli rõdult alla, tegi endale on täna, isegi taevas vaataks meid justkui kuidagi teisiti! Ja kõike seda tänu teed läbi rahvamurru ning läks kiiresti poodiumi juurde. Selle asemel aga, et ühe inimese mängule! Oo, kui suur on muusika mõju! Ma lihtsalt ei suuda mööda astmeid poodiumile astuda, ta hoopis hüppas küljelt sellele, tõmbas val- kainelt mõelda, kogu mu olemus on pingul, mingis seletamatus palavikus, see ged glasseekindad käest ning viskas need klaveri alla, tegi sügava kummarduse põleb mingis jumalikus uimas… Nüüd saan ma juba aru, miks Liszt on vali- neljas suunas ning siis kõlas selline maruline aplaus, mida Peterburis polnud nud just klaveri, miks on ta end ohverdanud esinemiskunstile! Nüüd ma juba kuuldud ilmselt 1703. aastast peale (siis rajati see linn). Siis võttis ta istet. mõistan, mis on tõlgendamine ja mis on muusika.“ Hetkega oli saal vaikne, justkui oleksid kõik surnud, ja ilma mingi sisseju- 12. mai. Liszt korraldab heategevusliku kontserdi Peterburi lastekoori hatuseta alustas Liszt Rossini avamängu „Wilhelm Tell“ tšellofraasiga. Kui heaks. Lisaks sellele esineb ta Peterburi patriootliku naisseltsi erakoolide, ta oli avamängu lõpetanud, pani mürisev aplaus saaliseinad värisema, Liszt mõne viletsuses elava kunstniku ning Hamburgi tulekahju läbi kannata- astus ootamatult teise klaveri juurde (see seisis esimese vastas), nii vahetas ta nute hüvanguks. See oli tollases Peterburis tavatu. klavereid iga pala puhul, olles näoga kord saali ühe, kord teise poole suunas. Esimene võidukas turnee Venemaal jõudis lõpule. Sellel kontserdil esitas Liszt veel Andante „Lucia di Lammermoorist“, enda Suve ja varasügise veetis Liszt taas Nonnenwerhi saarel koos Marie’ga. kirjutatud fantaasia „Don Juani“ teemadel, Schuberti „Ständcheni“ klaveri- Nad justkui jätaksid hüvasti kustuva armastusega. Liszt pühendab Marie’le töötluse, Beethoveni „Adelaide“, Schuberti „Metsakuninga“ ja lõpuks muusi- laulud „Am Rhein“, „Die Zelle von Nonnenwerth“, „Mignon“ ja „Loreley“. kaliselt väga nõrga ja mittemidagiütleva, kuid rütmi ning harmoonia poolest omapärase „Kromaatilise galopi“…“ Marie’d George Sandiks pidanud paruness Marie von Czettritz und Nau- Liszti mäng võlub ja haarab kuulajaskonna tõeliselt kaasa. „Pärast haus iseloomustab teda kirjades oma võõrastütrele.6 Ta kirjeldab Liszti ja kontserti olime Seroviga justkui lummuses, vahetasime vaevalt mõne sõna ja Marie d’Agoult’ kolmekuulist viibimist Nonnenwerthis aastal 1841. kiirustasime koju, et võimalikult kiiresti teineteise tarvis panna kirja oma mul- Täna üheksa päeva eest saabus vihmase ilmaga Mainzi laevaga mus- jed, nägemused, vaimustus. Siis andsime muu seas teineteisele vande, et see ta riietunud prantsuse daam koos kammerneitsi ning paljude elegantsete päev, 8. aprill 1842 (õigeusu kalendri järgi) on meile igavesti püha ja me ei pakkidega. Ta üüris toa number 3 meie kohal, tellis vanni ning soovis, et unusta kuni hauani selle ainsatki hetke. Olime justkui armunud, justkui aru 6 Ő volt Weimar napja, lk 42–50. kaotanud. Pole ime. Me polnud kunagi midagi sellist kuulnud ja polnud

70 71 kõik toad ehitaks lilledega. (Lilled lasti tuua linnast ja neid telliti iga kuu.) Kui ta õhtul saalis mängis, ütles Auguste von Cordier: „Ma ei julgenud Vannivette valati hirmus palju essentse ja selles lahustati 125 g tärklist. teda kõnetada, ja kui oleksin seda siiski söandanud teha, siis oleks pida- Kord läks ta minust mööda, siis ma teda nägingi, temas on peenust, ta võis nud teda kutsuma Tema Hiilguseks. Kontserdil ei öelnud ma tema ees olla väga ilus, kuid nüüdseks on teda juba riivanud sügis. Vihm peletas ta sõnakestki ta mängu kohta, ainult seda: „Mida öelda sellele, kes sirutab tagasi tuppa. Külalisteraamatusse kirjutas daam nime Madame Mortier end tähtede suunas.““ Ja see on tõsi. Siin käisid kölnlased teda palumas, et Defontain. Öösel tekitas üks uus külaline suure segaduse, ta läks ilma pi- ta mängiks toomkiriku lõpetamise heaks. Ta oli sellega kohe nõus. Esmas- kema jututa kohe daami juurde. Ütlesin isale, et lõpuks viivad sandarmid päeval mängib ta Emsis. Ta ei tea mitte midagi ja tal pole sentigi, kui tal ta veel minema, kuna prantslannast daam ja hiljem toimunud sündmu- midagi vaja on, siis palub ta teenijatelt ja kindlasti küsib ta sekretärilt, kas sed meenutasid üht ilusat prantslannat võltsitud võlakirjadega, kes peatus meil raha on veel, kuid kunagi mitte seda, et kuidas ja millest. Tema sekre- Mainzis hotellis Holländischer Hof ja viis väga lühikese ajaga kaasa 20 tär sõidab alati ette ja teeb kõik ettevalmistused, ta ise ei tea sedagi, millal 000 taalrit. Järgmisel hommikupoolikul tuli isa aiast ja ütles, et daam istub ta mängib, ega ka teisi üksikasju. Ta tuleb ja mängib. Muidu elab ta nagu salus ja tema meelest on daami kõrval istuv härra Ferenc Liszt. Jooksin mõni jumal. Nädala pärast laupäeval kavatseb ta esineda Kölnis. Siin ta- välja, püüdes nendega kohtuda, ja tõepoolest – kes teda kord näinud on, hab ta end välja puhata ja komponeerida, et viia Berliini ja Peterburi täiesti ei unusta Liszti iial. Oli näha, et nad soovivad olla kahekesi, nii ma loo- uued palad, ta pole veel kummaski linnas käinud… Nüüd laulis krahvinna mulikult vältisin neid. Oli näha, et Liszt kohtles daami suurima lugupida- ühe laulukese, tal on ilus hääl, Liszt saatis teda. Oleme pidevas ärevuses misega. Järgmisel päeval läksid nad paariks tunniks Bonni, sellal saabusid ja liikumises. Tunni aja eest lendas teiselt korruselt alla leegitsev raamat, hertsog Felix Lichnovsky ja Émile Girardin7, kes läksid samuti üles. Isa pool sellest oli veel terve, oleksin raamatu meelsasti üles korjanud, kuid ei oli siis Lisztiga juba vestelnud. Nende toas on kaks raamatuid täis lauda, julgenud, ma käitun üldse kõige suurema ettevaatlikkuse ja diskreetsusega iga päev saabuvad neile prantsuskeelsed ajalehed. Aeda tulevad nad alles sellest ajast peale, kui mu kahtlused tõeks osutusid. Nad tahavad jääda veel kell üks, kell neli einestavad nad oma toas, kell kümme joovad teed. Kuna kuuks ajaks, seega on mind veel mõningad naudingud ees ootamas. meil on ühine pesunaine, siis nägin eile juhuslikult daami valgest siidist Ja veel midagi! Madame Defontaine – nii teda kutsutavat – oli minu ja Veneetsia pitsist magamistanu ning peeneid päevapluuse, kõik erilise juures, meelitasin ta sisse Schneideri huvides. Rääkisime kirjanik Rahel lõikega. Ütlesin isale: „Saksamaal kujutavad inimesed teda ette meheliku Varnhagenist: „Vaimukas naine, tahaksin temaga tutvuda.“ Ta palus meil naisena, kes kandvat kannustega ratsasaapaid, käivat ringi piibu ja rummi- talvel Pariisi tulla. Teda rääkimas jälginud isa ütles, et ta istuvat nagu mõt- pudeliga, kuid ta on hoopis kõige peenem daam.“ lev mees: jalad ristis, üks käsi küünarnuki, teine lõua all. Isa jaoks pole Liszt andis kolmapäeval kontserdi Bonnis. Sõitsime linna. Mängis ai- samuti hetkekski kahtlust, just seepärast, kuna ta pole piisavalt noor ja nult tema. Ma ei unusta seda kunagi ja ma ei kuula enam kunagi ühtki ilus, et pidada noort meest sellises pinges ja tähelepanus enda kõrval. See pianisti, jäägu sellest mulle igavene mälestus. Ma arvan, et temagi ei mängi on suur vaimne suhe. niimoodi alati ja tol õhtul oli ta esitus ülim, ja ka tema ise on tippvormis. Laupäev. Eile sai meile osaks kena üllatus. Madame Tormann tuli (Mul on väga raske kirjutada, sest ta mängib vahetpidamata.) Kontserdi enam kui kolmekümne noore daami, õpetaja ning professor Breidenstei- vältel tuli ta kaks korda minu juurde, võid ette kujutada, et see äratas tä- niga, nad ehtisid Liszti ukse, peegli ja klaveri lillepärjaga ja valmistasid helepanu. Isa ütles, et kõigi pilgud jäid pidama minul. Ta on kõige parem pärja ka Liszti tarvis. Nii võtsid nad vastu Liszti, kes leidis selle olevat ja armastusväärsem mees, keda ainult suudan ette kujutada, suuremeelne meeldiva üllatuse. ja vabameelne, ja kõige oma vaimukuse juures justkui laps. Liszt kutsus seltskonna saali, mängis noortega pimesikku, oli lõbus 7 Émile de Girardin (1806–1881) on prantsuse kirjanik ning ajakirjanik, ajalehe „La nagu laps. Ta mängis neile poolteist tundi valsse ja galoppe, et noored Presse“ peatoimetaja, krahvinna kirjaniku- ja publitsistikarjäärile kaasaaitaja. tantsida saaks, ega lõpetanud mängimist enne, kui need olid läinud.

72 73 Hiljem ütles von Cordier madame Sandile, kui nad Lisztist rääkisid: ebadiskreetne, kui ütlen Sulle, et pole kunagi näinud taolist elegantsust ja „Oleks see hea inimene ometi väga õnnelik!“ Millele daam vastas: „Kes sära. Ta asjad on kõik uued ja moodsad, tema asjade värskust nähes võiks maailmas on täiesti õnnelik?“ arvata, et ta kannab neid ainult korra ja viskab siis minema. Sukad on Kirg on mõlemapoolne, justkui oleksid nad pulmareisil, mis nende pu- valgest või mustast pitsist või siidist, pluusid siidist, batistist või perkalist, hul ei avaldu selliselt nagu teiste puhul, nii kaldume seda pidama vaimseks taskurätik on hinnaline, nagu praegune mood nõuab; kõik on sametist ja suhteks, sest nad loevad ja kirjutavad lõunani ning õhtust hilisööni vestle- siidist, kašmiirist, ja ometi on tegemist kõige suurema lihtsusega, teda ei vad elavalt, kirjutavad ja loevad. puuduta ega ümbritse miski, mis poleks peen ja valitud. Tal on ka nipsasju, Pärast õhtusööki nad jalutavad, kohvi juues suitsetasid kõik sigaret- kuid need on teistsugused kui teistel, kõik ta pudelikesed ja karbikesed, ti, ainult isa ja mina mitte, daamid tundusid oma sigaritega kentsakad. kuldanumakesed on omal moel meistriteosed, tal on ka mappe ja kaustu. Kuid ilm muutus tormiseks ja me läksime Liszti tuppa, kus ta meile veel Lisztiga on samuti: tema laual lebavad stiilsed noodid ja raamatud, ta on mängis. Enne kui jätkan kirjutamist, pean Sulle veel ütlema, et Liszt või- endale Londonist toonud vihikuid, mis on kaunistatud vaselõigetega, me- dab meie (räägin alati isast ja endast) südameid tund-tunnilt enam, ja daleid, ja siin võib näha ainult kõige uuemaid ja paremaid, ta laual on ka mitte millegi muuga kui ülevoolava südamlikkusega, tõeliselt lapseliku üks uus Thorwaldseni medal. Tema elu seda osa võin ma vaid kadestada. hea tujuga. Mis puutub tema klaverimängu, siis olen veendunud, et ta on Kogu ümbruskonnas räägitakse, et ta olevat Sand, seegi on põhjus, miks jõudnud tippu, rohkemat saavutada pole enam võimalik. Mis aga puutub hoian ennast temast eemale, sest taolises suhtlemises ei nähta õilsat uudis- krahvinnasse, siis ma pelgan naise sellise tasemega mõistust ja teadlikkust himu. Ja kuna valdav enamus peab teda mandunuks, kergemeelseks, isegi ning tõmbun üha enam tagasi. Mul tekib hirm, ja ma ei häbene, et ütlen moraalituks naiseks, siis ma ei taha, et mind arvatakse kiitvat heaks kõike selle tagasihoidlikkuse sildi all ka välja. Mida tal olekski minuga teha, ma seda, mida ma muide ei näe ega kuule. Inimeste ette ilmub kõige puhtam pole piisavalt haritud, et öelda talle midagi uut saksa kirjanduse kohta; ja õilsam. Jumal näeb südametesse, ma usun, et ta on Lisztiga abielus, et selline naine vaatab asju alati teisest vaatevinklist, on kõik välja uurinud, need kaks hinge on üks, et nad ei suuda teineteiseta elada; usun abielusse selgitanud ja ammendanud; kaldub ühelt teoorialt, võib-olla ühelt eksi- seepärast, kuna ta on Lisztist vanem ja vaatamata kogu oma võlule närbu- tuselt teisele. Kuidas see küll lõpeb, küsin ma vahel. Võib-olla kloostris vas eas. Armastus on alati hirmus ja krahvinna armastab teda, kas siis hirm erakuna või veidrikuna. Ma ei taha teda rohkem nautida, kui olen seda võimaluse ees ta kaotada ei võinud sundida teda sõlmima kindlat suhet? siiani teinud. Kui jutt on maalidest, siis on ta hinnang suurepärane, sa- Olen kindel, et kui ta kaotaks Liszti, siis kaotaks ta elu või kaine mõistuse. muti ka arhitektuuri, maastiku, raamatute või isikute puhul; kõik, mis on väiklane või tühine, see on pagendatud. Tead, kuidas ma teda veel nautida Karl Schorni mälestustest pealkirjaga „Milline erinevus oli…“.8 suudaksin? Vaikselt nurgas, kui ta räägib Lisztiga muusikast, Thorwald- Võidukate kontsertidega Euroopas jõudis Ferenc Liszt loomulikult ka seniga skulptuuridest, Corneliusega maalikunstist, ühesõnaga – kui ta Kölni. Teda pidi nägema ja kuulma, et saada ettekujutus sellest vaimus- räägib suurmeestega suurtest asjadest. Müstiline on see, mis meid, naisi, tusest, mille tekitajaks ei olnud mitte ainult tema võimas mäng, vaid ka hirmuga täidab, küsin alati, miks ma teda ühel hetkel armastan, teisel aga ta suursugune, lugupidamist tekitav välimus. Pikk ja sale, kuid tugev ke- pelgan? Mu käitumine on üsna väljapeetud; kui ta tahab minuga olla, siis haehitus, suur pea, tugevad slaavilikud näojooned, tumedate silmade läbi- olen koos temaga, kuid ma ei tüki talle kunagi seltsiks, pigem väldin teda. tungiv pilk, paksud juuksed, mis langesid laialt laubalt lakana ta õlgadele; Mulle on selge: tema on Sand, ainult tema saab see olla; mida ma näen ja nii astus ta kontserdisaali, heitmata ootavale rahvamassile ainsatki pilku; kuulen, raamatute valik, kõik, ka minu ümbruskondsed ütlevad sama, ja pikkade sammudega kiirustas ta poodiumile klaveri taha, heitis juuksed sellisena olengi ma teda ette kujutanud, kuni riietuseni välja. Mul ei tule 8 Ő volt Weimar napja, lk 70–74. kunagi pähe vaadata kellegi garderoobi, üldse asju, ja nüüd olen ülimalt

74 75 taha ning libistas pikkade tugevate sõrmedega hiiglaslikud käed üle klavia- kloostrisaali. Tõsised ja ülevad laulud muutsid avarad ja kurvad ruumid tuuri; kõigepealt mängis ta avamängu fortissimos, seejärel algul mõõdukalt, elavamaks. Siis mindi kloostri lähedal asuvasse varjulisse lehtlasse, et nau- hiljem aga üha tugevamate helidega ja ootamatult julgete üleminekutega, tida kenasti kaetud laudade taga vastuvõtja külalislahkust, ikka ja jälle et demonstreerida ületamatult meisterlikku mängu ja saavutada tormiline tõsteti peremehe terviseks klaase varjulillega maitsestatud booliga ning vastuvõtt, mis paneb värisema lae ja seinad. Tema välimuses oli midagi kõlasid rõõmsad laulud. Auväärsete kloostrimüüride vahel vaevalt et oli saatürlikku, olemuses midagi deemonlikku. Tema lummav pilk sarnanes kunagi kõlanud ilusamaid ja poeetilisemaid laule. Külalisi võtsid vastu tol- hüpnotiseerija pilguga, sest teisiti pole võimalik seletada maagilist, aru lal veel noor Liszt ja tema kergemeelne sõber krahv Teleki, Lisztil oli seljas kaotamiseni viivat võimu kuulajaskonna üle. healõikeline pruun sametülikond. Söömise ja laulmise ajal nägime aeg- Daamide lausa hullumeelsusele kalduva vaimustuse kõige uskumatu- ajalt Liszti sõbrannat, uhke rühiga pikakasvulist krahvinna d’Agoult’d, kes maid ilminguid võis näha ja kuulda nii kontserdisaalides kui ka väljaspool koos kahe armsa tüdrukukesega aias jalutas, kuid meie juurde ei tulnud.9 neid. Oli näha leegitsevate pilkudega ja poikvel huultega erutatud noori Kahjuks lähenes kojusõiduaeg kiiresti, nii pidime liiga peatselt sõbraliku- ja keskealisi iludusi, kes värisedes vaatasid ja juubeldades tervitasid olüm- le saarele hüvasti ütlema. Siiski laulsime veel ühe laulu eelpool mainitud poslikku ilmingut, kui ta sageli piinatud instrumendist imelisi helisid välja saalis, kus Liszt saatis talle omasel tulisel moel „Metsakuningat“ esitavat võlus. Kui ta palus värskenduseks klaasi vett ja seda viimase tilgani tühjaks Andreas Pützi. ei joonud, siis tormasid hullunud iludused kontserdi lõpul haarama klaasi, Liszti ilus ja tark sõbranna on sündinud 1808. aastal Frankfurt am et tõsta see huultele ning allesjäänud piiskadega oma iha vaigistada. Sama Mainis, ta on prantslasest emigrandi krahv Flavigny’i tütar. Krahv abiel- toimus ka väljaspool kontserdisaali veini ja teega, mida ta oli oma palju- lus Frankfurdi patriitsi Bethmanni tütrega. Kui krahvinna oli lahutanud dele, kuid mitte igaühele kättesaadavate huultega puudutanud. Kord han- oma mehest krahv d’Agoult’st, oli tal aastaid Lisztiga suhe, millest sündis kis üks daam endale isegi Liszti pooleli suitsetatud sigari ja tõmbas selle kolm last. Pärast lahkuminekut pöördus krahvinna tagasi Prantsusmaale, upsaka hardusega lõpuni, vaatamata sellele, et tal korduvalt halb hakkas. kus suri aastal 1876. Ta oli juba 40-ndatel aastatel tuntud kui mitmete Kölnis võeti Liszt erilise vaimustusega vastu ka seetõttu, et neljaküm- paeluvate novellide autor, ta oli need avaldanud Daniel Sterni nime all; nendate aastate suvekuudel oli temast pooleldi saanud Reinimaa elanik: hiljem ilmusid tema poliitilised ja ajalooteemalised kirjutised, mille seast ta oli valinud suvekoduks vaikse ja idüllilise Nonnenwerthi saare, kus ma- on kõige parem 1848. aasta revolutsiooni käsitlus. Tema lastest suri poeg hajäetud ja tühjas kloostris elas üksnes keegi vana ja vaene omanik. Ge- juba 1859. aastal, Blandine Liszt abiellus advokaat Ollivier’ga, kes pälvis niaalne Liszt seadis seal endale sisse mugava suveresidentsi koos vajalike hiljem kahtlase kuulsuse ministrina; teisest tütrest Cosimast sai Hans von mugavustega ja ilusa Érard’i klaveriga. Saarel viibis ta koos oma sõbra, Bülowi ja hiljem Richard Wagneri abikaasa. Hiljem juhtis ta Wagneri le- ungari krahvi Telekiga ja armastatu, krahvinna d’Agoult’ga; tegi sealt tih- sena Bayreuthi festivali. ti külaskäike Kölni ja teistesse linnadesse Reini kallastel, elas hiilgavat ja Kohtusin Lisztiga korduvalt hiljem, nimelt Reini muusikapidustuste seikluslikku elu. Kölni toomkiriku pidustuste ajal andis ta 1842. aastal ajal, kuna tema dirigeeris pidustustel 1857. aastal. Kaks aastat varem oli ta mitu kontserti toomkiriku heaks ja enda kuulsuse kasvatamiseks. Võluv pidustustel Düsseldorfis olnud ühe päeva kutsutud külalisena, järgmisel saar Reinil sai ta südamele nii lähedaseks, et Liszt pidas tõsiseid plaane päeval oli ta juba lahkunud, sest tal polnud kombeks olla kaua paigas, kus saare ja kloostri ostmiseks; plaan aga luhtus, arvan, et vastuolude tõttu austusavalduste keskmes oli keegi muu kui tema. Kakskümmend aastat võlausaldajatega. hiljem kohtusin Lisztiga Firenze vaksalis, ta kandis musta, rongis tolmunud 1843. aasta suvel võttis kohalik koor vastu Liszti kutse külaskäiguks Nonnenwerthi saarele. Aurulaeva saabumisel kajasid haubitsalasud vas- 9 Siin küll autor eksib, sest tol aastal veetis suve vanematega koos ainult tütar nimega tu Siebengebirgelt ja lõbusad lauljad tulid orkestri saatel mööda alleed Blandine.

76 77 preestrirüüd, suus oli tal sigar, ja mul oli õnn temaga veerand tundi lobise- LISZT da. Ta sõitis Rooma sõbrast kardinali Gustav von Fürst Hohenlohe-Shil- veedab siin igal aastal kolm kuud, septembri ja oktoobri või oktoobri ja lingsfürsti juurde, mina aga vastupidises suunas. Milline erinevus oli Reini novembri, lisaks nendele kuudele veebruari. saarel sametülikonnas nähtud Liszti ja vananenud, mustas rüüs abee vahel. 1. Ta jätab endale tema korraldatavatel konsertidel orkestri dirigeeri- Vaatamata oma nõrkustele ja vigadele oli Liszt siiski kokkuvõttes ar- mise õiguse, tahtmata seejuures teha liiga härra Chélard’ile, kes dirigeerib mastusväärne, õilsa südamega ja heatahtlik, temast rääkides domineerivad orkestrit kõigil teistel puhkudel. head omadused, mis meenutused temast säraga kuldavad. Ta oli helde- 2. Härra Liszt soovib jääda kogu eluks härra Lisztiks, ta ei võta vastu käeline, see pääses mõjule alati, kui jutt oli vaeste kunstnike toetamisest ühtegi tiitlit. või üllate humaansete eesmärkide saavutamisest, siis ei tundnud ta piire. 3. Mis puutub rahalisse külge, siis on härra Liszt rahul ükskõik millise Nagu juba mainisin, tunti teda Reinimaal toomkiriku ehitamisest ja Beet- summaga, mida talle 3-kuulise tegutsemise eest soovitakse anda. hoveni-pidustustest saati kui suurepärast heategijat. Liszt teatab intendant Ziegesaarile, et võtaks tänu ja rõõmuga vastu Kogu tsiviliseeritud maailma hõlmanud võidukatel turneedel kogutud audirigendi töö. miljonid sulasid tema lahkete käte suuremeelsuse tagajärjel, ja ta anne- 2. november. Weimaris avaldatakse dekreet Liszti kohalemääramisest. tas, kus aga sai aidata, vaatamata isegi oma Pariisi pankuri pankrotile. Liszt jätkab kontserditurneed. Ehkki ta oleks võinud elada ja surra kröösusena, lahkus ta siit ilmast talle 8. detsember. Liszt kirjutab Marie’le Utrechtist: Weimari suurhertsogi poolt kasutada antud väikesest ja tagasihoidlikust „Ma ei salga enda eest: mu elu on kolm aastat olnud palavikuline ja tihti aednikumajast idüllilises Weimari pargis peaaegu vaese mehena. Selles mu enda soovitud pingete jada, mis on viinud vastikuse ja südametunnistus- viimases kodus, mille eluruumid on täis tema kunstnikuelu trofeesid ja piinadeni. Pean ennast pillama ja pealegi pean pillama oma elu, jõudu, raha instrumente ja millest sai Liszti muuseum, võttis ta elu lõpuni vastu õpila- ja aega veel selliselt, et mul pole rõõmu praegu ega lootust tulevikus. Olen end si ja austajaid, õpetades ja võludes neid oma vaimukusega. võrrelnud mänguriga. Kui ma ei arvesta lakkamatut pinget, kustutamatut janu, siis võin end võrrelda ka inimesega, kes tormab otse üle põldude, puistab Oktoobris10 asub Liszt kontserditurneele Tüüringis. Temaga ühineb itaal- tuulde lilled, puuviljad, puud ja seemned, ilma et ta neid külvaks, künnaks või lasest laulja Giovanni Battista Rubini (1795–1854). poogiks. Mu tervis on nüüdki nagu raud. Mu moraalne jõud pole kahanenud, 8. oktoober. Weimari troonipärija Karl Alexander ja Hollandi hertso- mu iseloom on ehk tugevamini karastatud. Kas need on õnne tingimused? Kas ginna Sofia sõlmivad abielu Haagis. ideaal on veel võimalik? Ma ei oska sellele vastata. Peate seda ise otsustama.“ 22. oktoober. Värske abielupaar saabub pidulikult Weimarisse. Pidus- Ka rännuteedel ei unusta Liszt oma kaugel elavaid ja kasvavaid lapsi, ta tuste kunstilise sära huvides kutsutakse sinna ka Liszt ja Rubini. suunab neid pigem kirjade kui isikliku kohalviibimisega. 29. oktoober. Liszt osaleb heategevuslikul kontserdil. Leskhertsoginna 23. detsember. Liszt kirjutab Münsterist Blandine’le: jutustab Lisztile oma kavatsusest – ta sooviks, et Liszt viibiks Weima- „See kiri, mu kallis laps, jõuab loodetavasti Sinuni veel Su sünnipäeval. ris alaliselt. Temale usaldataks iga-aastase kontserdihooaja juhtimine. Ka Ma ei saaks seda päeva unustada ja veel vähem suudaksin sellele mõelda ilma Lisztil tekib siis esmakordselt mõte, et ta vajaks rahulikku, turvatunnet pisarateta. Mu kallis laps, ehk võiksid Sa veidi lohutada oma ema, nendest pakkuvat nn peakorterit. Ükski teine linn ei paku talle seda sellisel määral paljudest kannatustest johtuvalt, millest Sa hiljem teada saad! Kui Sa vaid nagu Weimar, kus olid tegutsenud Goethe, Schiller, Herder ja Wieland. teeksid tõeks mu südame kõige sügavamad lootused! 30. oktoober. Liszt koos intendant Ziegesaariga töötab välja lepingu- Mu laps, Sa oled veel väga noor, kuid ma ei oskaks Sulle ikkagi kirjutada visandi: nii, nagu on kombeks kirjutada tüdrukukestele. Kui Sa ka ei mõista, mida ma 10 Liszt Ferenc életének krónikája, Budapest 1975. Sulle öelda tahan, siis ära pööra sellele tähelepanu, küll Sa hiljem aru saad.

78 79 Suudle oma õekest Cosimad, suudle vennakest Dánieli; ütle, et isa armas- nagi, et Teie fantaasia ei luba anda järele minu kõige mõistusepärasematele ja tab neid ja kannab nende eest hoolt.“ kõige õigustatumatele soovidele, Te purustate taas mu südame – ja sellest pole kasu mitte kellelegi; kuid näib, et see on Teie saatus ja mina olen Teile lõpuni 1843 hea vaid selleks, et oma purustavat jõudu minu peal harjutada. See pole lihtne. Ma tunnistan, et pidasin armastust ja südameheadust alati paremaks kui oma Liszt alustab aastat Berliinis, kus teda ei võeta vastu enam sellise juubel- fantaasiaid, kuid ma ei jaga midagi elust. Miks Te ei lasknud mul surra?“ damisega nagu varem. Publik on vaoshoitud, kriitikute toon jahe. Selle 1. veebruar. Liszt dirigeerib esmakordselt ooperit – Mozarti „Võluflöö- põhjuseks on tema edu igal juhul vähendada püüdev irooniline ajakirjan- ti“ Wrocłavi teatris. duslik sõjakäik, mis algas Liszti eelmise Berliini viibimise ajal ja jätkus 7. veebruar. Pärast kümmet kontserti lahkub Liszt Wrocłavist ja pöör- pärast seda. dub tagasi Berliini, kus annab taas mitu kontserti. Ta kohtub Meyerbeeri Jaanuaris kirjutab Liszt Marie’le: „Veebruari lõpul võtan ette sama tee- ja Schellingiga. konna nagu eelmisel aastal, tõenäoliselt koos Rubiniga kuni Peterburini… 27. veebruar. Liszt teatab Marie d’Agoult’le, et „…mu elus on toimunud Peterburis viibin vähe aega, et sel korral mitte jätta kõrvale Moskvat.“ muutus. Teleki, kellest ma Teile rääkinud olen, tuleb koos minuga Venemaale 11. jaanuar. Liszti kiri Berliinist Marie d’Agoult’le: „Danieli värsiapsud ja tõenäoliselt jääme sinna üheks-kaheks aastaks. Ta on lihtsa, ülla ja suurepä- on vapustavad. Blandine kirjutas mulle väga toreda kirja, veidi liiga korraliku. rase iseloomuga. Tema kehas on kaks kuuli ning kolm või neli haavajälge. Ma Kui ta järgmine kord kirjutab, siis laske tal ise kirjutada, ärge dikteerige talle usun, et temast saab lõpuks mu sõber.“ midagi, las ta kirjutab tobedusi, aga olgu need tema tobedused. Ma armastan seda last ja tahaksin, et ta oleks minu suhtes tema ise. Ma kardan, et teda kas- Marie von Czettritzi memuaaridest:11 vatatakse liiga hästi. Milleks see hea on?… Miks peab teda nii teadlaslikuks Aga enne tahan sulle veel rääkida Liszti Berliinis veedetud viimastest ja harituks tegema? Kui talle meeldib muusika, las ta siis tegeleb veidi sellega. päevadest. Kahe kuu jooksul andis ta kakskümmend kontserti, osa enda Mul oleks väga hea meel, kui ta piisavalt hästi klaverit mängiks… Kas olete kasuks, osa heategevuslikel eesmärkidel. Publiku huvi oli endine, isegi leppinud kokku Mme de Montigny’iga? Mulle kirjutas sellest ema, õigesti tegi, suures ooperimajas oli raske kohta leida. … kuid ta tahaks teda veel põhimõtteliselt veidi hoida enda juures. Kõik sõltub Kontsert oli ilus, kõik olid liigutatud, Liszt oli kahvatu ja kurb. Hoone Teist, tehke nii, nagu õigeks peate.“ ees seisis tihe rahvamass, kes hüüdis: „Hurraa! Jumalaga!“ Ta pidi mitu Kauge kodumaa tõmbab Liszti ikka ja jälle. Ta planeerib turneed sinna korda ilmuma aknale; rahvamurd oli väljakutel ja tänavatel, kuni maan- järgmisel, 1844. aastal ja tahab, et ka Marie tuleks temaga kaasa. „Kas teeni välja; kõik aknad olid ehitud justkui kuninga saabumise puhul, kõik- nõustute? Ärge vastake sellele küsimusele, sest ma ei taha, et ütlete ei. Ja nii jal hüüti hurraa ja lehvitati rätikutega. Kontserdi ajal tuli ta minu juurde kaugelt ei saa Te öelda jah. Ma arvan, et pean varsti oma virtuoosikarjääri lõ- ja palus vabandust, et polnud saanud meie kutset vastu võtta, kuna oli petama. Ungari on loomulik ja vajalik lõplik lahendus. Ma arvan, et hakkate olnud hirmus hõivatud. Ta kirjutas Kreutzerile: „Igasuguse igavuse ema toda maad armastama, ja ma ahvatlen end mõttega, et saan seal veeta mõne on korralikkus!“ Kuidas see fraas teda küll iseloomustab! Ta ei lahkunud aja Teiega. Oh, see minu metsik ja kauge kodumaa! Võib-olla saame ome- meelsasti, ma usun seda, kuna siinset edu polnud ta veel kogenud ja selle ti kord teha teoks meie kunagised Konstantinoopolis väljamõeldud plaanid. kauneimad viljad on veel ees; soovin talle vaid kogu südamest, et ta koguks Võib-olla! Võib-olla! Looda, laps, homme, ja siis taas homme!“ hesperiidide kuldõunu, et tulevik tooks talle kaasa meeldivat. Ta on mulle 30. jaanuar. Marie d’Agoult’ vastus: „Ma ei vasta sellele, mida kirjutasite liiga oluline, ma ei saa tema liigse heldekäelisuse pärast mitte muret tunda. Ungari kohta. Küll me räägime sellest juunis, ja kuna senini ei muutu ei mina ega ka Teie, kuna tegutsete oma fantaasiate põhjal, siis ei mõista ma mitte ku- 11 Ő volt Weimar napja, lk 63–64.

80 81 Õukonnas võeti ta vastu erakordselt lahkelt, ta mängis mõned korrad ku- krahvile mitu teost. Elulookirjutajad mainivad küll väga harva, et magnaa- ningale, kui kohal polnud ühtki võõrast. Kuid tema lahkumisele eelnenud dist Teleki oli asjaarmastajast muusik. Kuid see on eksitus, sest Liszti ja õhtul tema viimasel kontserdil toimus ooperis midagi sellist, mis ta sõpru Teleki suhete aluseks polnud muusika. Nende sõpruse kandepinda tuleb kindlasti väga kurvastas. Vaheajal andis õuemarssal härra von Meyerinck otsida XIX sajandi romantilistest ideedest. talle üle kuninga saadetud teemantsõrmuse, sellele oli aga lohakusest Krahv Teleki on ungari romantismi tüüpilisi kujusid, võiks öelda, et (nüüd ei taha keegi selle eest vastutust endale võtta) külge jäänud juveliiri selle kadunud põlvkonna viimaseid esindajaid, kes jätsid XIX sajandi esi- hinnasedel 620 taalri kohta. Kui Liszt märkas, ei tea, kas hinnasedelit või mese poole ajalukku leegitseva jälje. „Ungari d’Artagnan!“ – selliselt kutsus sõrmust, siis raevus ta sedavõrd, et viskas kõigi teatriinimeste ning von teda prantslasest sõber, kirjanik Victor Hugo. Kui heidame pilgu Teleki Meyerincki juuresolekul sõrmuse maha, trampis selle peal jalgadega ning elule, siis näeme, kui õige selline määratlus on. kasutas kõige vihasemaid väljendeid. Sellises ägestunud meeleseisundis Krahv Sándor sai oma vanematelt väga hoolika hariduse. Kodunt lah- ruttas ta Meyerbeeri juurde, kes istus parteriloožis, ning kukkus igas kee- kumise järel siirdus ta ülikooliõpinguid jätkama Heidelbergi ja seejärel les nii tuliselt vanduma, et kõik katsed teda maha rahustada olid asjatud. Berliini. Just seal tutvus ta Lisztiga. Noor magnaat oli täis vaimustunud Järgmine päev ilmus ta välja korralikult paistetanud, vigastatud käega, sest imetlust kuulsa kaasmaalase vastu ja varsti said neist head sõbrad. Liszt oli kodus raevus aknaklaasi puruks löönud!!! Kuidas teda ka ei armastaks, liikles Berliinis nelja tuhkruga tõllas, hobused oli lasknud tuua Preisimaa kas saab siis sellist käitumist andestada? Ma ei tea, kas lugu jõudis ka ku- pealinna oma Sármási hobusekarjast Teleki. Nende sõprus oli üldtuntud. ninga kõrvu, Preisimaa hertsog sai igatahes asjast järgmisel päeval teada See oli põhjus, miks Teleki pidas Liszti pärast kahevõitluse. Nii kirju- ning oli väga nördinud, nagu ka hertsoginna. tas krahv sellest emale: „Neetud duelli lugu on järgmine. Ma jalutan mõne poolakast üliõpila- Ungari pianisti ja muusikapublitsisti András Somssichi memuaaridest sega Unter den Lindenil. Minu ees kõnnib keegi hästiriietunud härra, kes pealkirjaga „Olen Liszti ustav sõber“:12 vahetpidamata ümber pöördub, mind vahib, ja paistab, et tahab iga hin- Ungaris teavad kõik Koltó lossi, kui mitte mujalt, siis ajaloost. Pető- na eest minu tähelepanu endale tõmmata. Tuleb tänavakaupmees Liszti fi kirjutas siin oma kõige kaunimad luuletused, ja krahv Sándor Teleki piltidega ja küsib härralt, kas ta ei soovi üht osta. Tundmatu võtab pildi, (1821–1892) külalisena sai ta siin veeta Júlia Szendreyga mesinädalad, maksab selle eest ja vaatab mulle pilkavalt otsa, teades, et olen Liszti ustav enne kui lahingusarv ta võitlusväljale kutsus. Kuid vähesed teavad, et me- sõber. Valjult naerma hakates viskab ta pildi maha ja tallab sellel jalgadega, muaarikirjanikust, publitsistist ja vabadusvõitlejast krahv, kes magab iga- ise mind vaadates. Üliõpilasel oleks olnud vääritu argus sellist asja sõna vest und perekonna hauakambris mitte väga kaugel kuulsast kirss-kont- lausumata taluda. Mul tõusis veri näkku, haarasin tal käest, et teda tagasi puust, mille all Petőfi oli kirjutanud oma surematud värsid, see krahv oli minema sundida ja ütlesin talle poolakate ees: „Mida Teie, mu härra, teha nii ungarlaste suurima poeedi Petőfi kui ka ungarlaste kuulsaima helilooja suvatsesite, see on kelkimine, mida võib endale lubada esimene vastutu- Ferenc Liszti sõber, ja et kuidas nende saatused ka ei kujunenud, ei pu- lev hulgus, kellel on taskus kümme fillerit!“ Seepeale küsis ta mu nime ja rustanud seda sõprust mitte miski. Tõendeid leiab kirjadest, mida Liszt adressi. Andsin talle oma nimekaardi, millele kirjutasin pliiatsiga aadres- ja Teleki elu lõpuni vahetasid. Nendes kirjades tuletavad nad meelde oma si, lisades, et olen kodus kella kümneni. Järgmisel päeval saatis ta minu ilusaid noorpõlvemälestusi ja sealt kumab läbi, kuidas nad vastastikku tei- juurde oma sekundandi, kes pidi teatama, et kohtumine toimub tunni aja neteist imetlesid. Liszti elulookirjutajad jätavad tihti Teleki mainimata, pärast, sest ta soovivat veel samal päeval sõita Leipzigi. Jäin nõusse, mär- ehkki sellele nimele ei peaks unustusevaipa heitma, on ju Liszt pühendanud kides, et üks meist ei sõida täna kuhugi. Läksin ja otsisin üles poolakast krahvi Bulichowsky, kes oli sellistes asjades väga vilunud, ja palusin tal olla 12 Ő volt Weimar napja, lk 79–87. minu sekundandiks, läksimegi kohe minu vastase korterisse. Tema nimi

82 83 oli von Nordhausen, ta oli kunagine kapten ja kuulus tülinorija. Tal olevat hakkas krahv tööle kutsarina kellegi serblasest seakaupmehe juures, põge- olnud juba arvukalt duelle ja ta tundvat alati rõõmu, kui saab kakelda. nes seejärel Türki, kus oli taas kellegi teenistuses. Türgist purjetas ta Ing- Kuid seekord õnn teda ei soosinud, sest ta polnud veel kunagi mõõgaga lismaale. Laeval tahtis keegi Austria valitsuse agentidest teda vahistada. võidelnud. Haav, mille ma otsmikule sain, on juba täiesti paranenud, tema Krahvi õnneks viibis laeval Inglismaa saadik, kelle sekkumine Teleki pääs- aga kannab kätt senini kaelas. Haav on täitsa taoline, nagu selle sai György tis. Londonis tutvus krahv pururikka lady Jeanne Becherstradtiga, kellega Komáromi, selle vahega, et mõõk tungis kuni luuni välja. Pärast oleme Teleki paar päeva hiljem ka abiellus. tihti tänaval kohtunud ja teretame teineteist alati lahkelt, ta paistab olevat See abielu tuletab ungarlastele meelde krahvi sõbra Petőfi kihlust näit- viisakas inimene. lejanna Kornélia Priellega, mis ei kestnud kauem kui kolm päeva. Teleki Tutvuksin temaga meelsasti lähemalt, kuid ootan, et tema teeks alga- kinkis mõrsjale perekonnaehted, mis tal Inglismaal kaasas olid. Kui abielu tust. Suudlen ema ja vanaema kätt.“ lahutati, tahtnud naine neid talle tagasi anda, krahv aga keeldunud eh- Liszt ei unustanud kunagi seda galantset tegu, kui ta oli kontserdi- teid vastu võtmast, sest mees ei võtvat tagasi seda, mille ta juba naisele on turneel Venemaal, siis oli krahv tema saatjaskonnas. Vaatame, kuidas nad andnud. Naine teatas omalt poolt, et ta ei pea enda omandiks kingitust selle asja otsustasid! Teleki kirjutab ühes kirjas järgmist: mehelt, kellest ta juba kolme päeva möödudes lahutas. Pooled ei suut- „Saatsime Liszti Münchenini, kus kogu seltskond öö läbi pidutses. nud küsimuses kokkuleppele jõuda, seepärast sattusid ehted Kensingtoni Liszt kutsus mu oma tuppa ja ütles lõbusalt: „Ma kuulsin hertsog Lich- muuseumi, kus neid võib näha praegugi. nowskylt, et sa tuled koos minuga. Kas see on tõsi?“ Vastasin, et läheksin Seejärel sai Teleki tunda kõiki pagenduspiinu. Ema saatis talle Pesti pan- meelsasti, kui mu vanemad lubavad ja mulle raha saadavad. Liszt vastas: kuri Malviex’ga raha. Üks pankuri alluvatest reetis asja politseile, kust saa- „Sa ei vaja raha. Kui palju sa tahad? Palun, siin on veksel 4000 taalrile; deti kohe kaks agenti pangakontorisse läbiotsimist tegema. Pankur polnud mulle meeldib anda pigem sõbrale, kui see panka viia. Annad tagasi siis, õnneks veel raha dokumentidest läbi kandnud, nii ei leitud tal mingit süüd. kui ma Pesti lähen, kui me varem ei kohtu.“ Tänasin, kuid teatasin, et ei Pankur pääses küll vahistamisest, kuid ta katkestas Telekite perekonnaga saa seda vastu võtta. „Küll sa oled veider inimene,“ vastas tema, „valasid igasugused suhted. Teleki jäi seega ilma rahata, äraelamiseks pidi ta pantima minu eest verd, mida seni polnud veel keegi teinud, ja keeldud ikkagi võt- oma ketiga kuldtaskukella, karusnahkse kasuka ja seejärel aluspesu. mast vastu seda tühist summat, milleta mina ilusti hakkama saan. Kui Kord jalutanud ta Jersey sadamas ja ta pilk jäänud peatuma hoonel, kust mul veab, siis teenin Peterburis selle summa ühe õhtuga, see reis mõjutab tulnud vastikut haisu. Vastuseks küsimusele sai ta teada, et tegemist on härra kogu mu elu ja lisaks teenin selle reisiga ka oma kodumaad.“ Ma vastasin, Aspalet’ rasvaküünlatehasega. Uudishimust läks krahv tehasesse, ajas juttu et solvaksin oma vanemaid, kui raha vastu võtaksin, seepeale loobus ta ühe töölisega, kes ütles sedagi, et teenib päevas kaks franki. Teleki esitles end oma pakkumisest.“ järgmisel päeval omanikule, kes pärast mõningat palumist ta tööle võttis. Seiklusjanu sai Telekist alati võitu, kui ta sai sellisele ihale järele anda. Paari nädala pärast laskis juhataja krahvi kontorisse kutsuda ja teatas, et an- Ülestõusu ajal Hispaanias leiame ta koos sõber Felix Lichnowskyga sealt. nab krahvile tööd pakkimisruumis ülevaatajana, palgaga viis franki päevas. Ta langes vangi ja vabanes alles pärast paavsti sekkumist. Kui 1848. aastal Tollal elas Victor Hugo Jerseys. Saanud teada, millises olukorras Tele- puhkes Ungaris vabadussõda, siis pöördus ta tagasi Ungarisse ja astus va- ki on, kutsus ta krahvi endale külla. Kirjanik ütles, et pole piisavalt rikas, et batahtlikuna rahvusväkke. Tema oli see, kelle kätte sattusid rumeenlastest krahvile igakuist elatisraha maksta (krahv oleks selle niikuinii tagasi lüka- ülestõusnud, kes olid parun Huszári pooleks saaginud. Ta poos rumeen- nud), kuid annab talle laenuks teatud summa, mille krahv maksab tagasi siis, lased üles ja sundis nende omakseid laipu võllast alla võtma. Kui viimane kui on saanud raha. Teleki võttis kirjaniku ettepaneku rõõmuga vastu. Varsti ungari sõjaväeosa alla andis, pandi ta Aradis vangi. Tal õnnestus põgeneda oli ta tõesti sellises olukorras, et sai laenuks saadud summa tagasi anda. Te- ning krahv ühines Sándor Rózsa röövlijõuguga. Kui röövlijõuk lagunes, leki ema oli palunud viia pojale raha krahv Sámuel Vassil, kes oli saanud loa

84 85 perekonna rahaasjade korrastamiseks Inglismaalt kodumaal käia. Igavese ustavuse ja südamlike tervitustega, Ferenc Liszt. Teleki oleks seega nüüd taas võinud rahulikku äraolekut nautida, kuid Budapest, 9. märts 1876.“ tema revolutsiooniline temperament viis krahvi uutele võitlusväljadele. Kahurid kõmisesid Itaalias, kus olid rullitud lahti rahvusvärvides lipud. Liszt asus teele Peterburi suunas.13 Pikemalt peatus ta Varssavis. Kontser- Teleki teenis vabatahtlikuna Garibaldi armees ja ta nimi sai noore kuning- tidel mängis ta eelkõige Chopini teoseid. Tema armastus poolakate vastu riigi võrdõiguslikkuse nimel peetud lahingute ajaloos tuntuks. tekitas keiserlikus õukonnas kahtlusi, ehkki krahvinna Kalergis (hilisem Pärast Ungarisse tagasipöördumist leidis Teleki muutunud tingimus- proua Muhanov) saatis keisrinnale rahustava kirja. tes uue põlvkonna, kelle arusaam asjadest oli palju kaalutletum kui te- Reisil Peterburi oli Liszti reisikaaslaseks Sándor Teleki, planeeritud mal ja kes jäi talle alati võõraks. Tema hing otsis peidupaika teatri ja luule kaasesinejast Rubinist on ta vahepeal lahku läinud. Peterburis ootab teda ideaalmaailmast, kuhu ta aeg-ajalt tagasi tõmbus. itaalia laulja kiri, mis on adresseeritud „kuulsaimale kõige kuulsamatest Krahv külastas usinasti Kolozsvári (praegune Cluj) teatrit, näitlejate- pianistidest, rüütlile Lisztile“, ta pakub välja ühiskontserdi ning lõpetab ga oli ta sõbrasuhetes, need valisid ta isegi trupi auliikmeks. Tegemist oli kirja järgmiste sõnadega: „Teid oodatakse siin avasüli ja ei räägita millestki sama alateadliku romantismikiindumusega, mis viis ta tagasi Liszti juur- muust kui Teie saabumisest.“ de, kes kuulus samasse põlvkonda ning võitles samuti filosoofia, poeesia ja Rubini kiri on liialdus. Tegelikult võeti Liszt seekord Peterburis vastu kunstide revolutsiooni nimel nagu tema. jahedalt, ajalehtedes vaevalt mainiti ta saabumist. Õukond ei ilmutanud Kaks noort revolutsionääri, romantismi poolehoidjat, olid juba eakad, mingit soosingut. Raske öelda, mis oli sellise antipaatia peamine põhjus. kui teineteist uuesti nägid. Nende kirjades on mälestusi, eluepisoode, tea- Võib-olla Liszti esimese külaskäigu ajal tema ja keisri vahel tekkinud pi- tud melanhoolsust, kuid ka alati muutumatut sõprustunnet. Näeme seda sike erimeelsus. Võib-olla 3. osakonna salaettekanne, mille kohaselt Liszt järgnevas kirjas, mis on kirjutatud tollal: oli Varssavis näidanud üles lausa demonstratiivset sümpaatiat mahasuru- „Mu kallis sõber! tud Poola suhtes. Võib-olla solvas kõrgseltskonda, Nikolai I ja tema kaas- Tänan nende kaunite mälestuste eest. Vananedes ei kao minu armas- kondlasi Liszti iseteadlik käitumine. Ükskõik, kuidas lugu ka oli, Liszti tus vanade sõprade vastu ja Sina kuulud selles väikses ringis kõige pare- peaaegu ei märgatud, kui ta ootamatult Peterburi saabus. mate hulka kui erandlik ja sümpaatne inimene! Kui paljud head ja kaunid 1. mai. Liszt suundub öösel Peterburist Moskvasse. mälestused mind Sinuga seovad! Alates Berliini Liszti-duellist, lõpetades 4. mai. Liszt saabub neljapäeva õhtul Moskvasse. reisidega Venemaal ja Transilvaanias jne, jne. Nendest sündmustest saab 7. mai. Esimene kontsert Suures Teatris. Stassovi sõnade kohaselt oli vaevu rääkida, kuid need on erakordsed tänu Sinu hoogsusele ja üllatavale „Moskva Lisztist piiritult võlutud, peaaegu nii, nagu Peterburi 1842. aas- originaalsusele. Möödunud suvel veetsin meeldejääva päeva Meiningeni tal.“ Liszti kõik kontserdid (27. ja 29. aprillil, 2., 4., 9., 12. ja 16. mail) hertsogi pool koos Sinu omaaegse professori Karl Werderiga. Tuletasime möödusid suure eduga. meelde filosoofiakursust 1842. aastal Sinu pool, Sinu elamine oli rikkali- Liszt leidis ka Moskva kiirete päevade ajal aega kirjutada Marie’le: kult varustatud pudelite ja toiduga, mis oli kergemini seeditav kui Hege- „… Moskva publik oli minu suhtes erakordselt hästi meelestatud. Mul li transtsendentalism. Isegi kolmkümmend kolm aastat hiljem lõbustas ei õnnestu vist lahkuda enne nädalalõppu. Peterburis pean veetma vähe- meid, Werderit ja mind Sinu kuulus küsimus professorile: „Kas annate malt kümme päeva. Belloni pole veel saanud kokku „oma summat“ ja peab ausõna, et Hegeli teesid ja järeldused on õiged?“ Küllap olid Sina see, kes mulle armutult tõejutlusi.“ pakkus välja Poseni (praegu Poznańi) Mõõdukusseltsi põhimõtte kõigile 13. mai. Herzen (1812–1870) kirjutab oma päevikus: taolistele seltsidele: „Enne kui teeme karskuse kohustuslikuks, tuleb kõi- gepealt ära pruukida kõigi maade veini- ja alkoholivarud.“ 13 Liszt Ferenc életének krónikája.

86 87 „Eile oli metsik mustlaskontsert. See vaimustas Liszti. Mustlasmuusika ja 1844 -laul pole kõigest laul, vaid draama, kus solist haarab kaasa koori – pidurdamatult ja metsikult.“ Jaanuaris alustab Liszt dirigendina tegutsemist Weimaris. Selliste elamuste põhjal kirjutab Liszt teose „Souvenir de Russie“. 7. jaanuar. Liszt dirigeerib esmakordselt Weimaris, esitatakse Beetho- 18. mai. Pidulik lõunasöök Liszti auks. „Moskovitjanini“ sõnumi ko- veni V sümfoonia ning Hummeli kontsert h-moll. Järgnevatel kontserti- haselt huvitab Liszti vene rahvamuusika, niipea kui „kõlasid vene rahva- del dirigeerib Liszt Beethoveni III ja VII sümfooniat, Schuberti sümfoo- meloodiad, lõi ta kaasa nende rütmi, saatis žestidega meloodiamuutusi, niat C-duur, Berliozi avamängu „Kuningas Lear“. andis end kurbade meloodiate, kuid veelgi enam tantsulaulude hoogsuse Weimarist suundub Liszt turneele Saksamaale. Ta annab kontserdi meelevalda“. Dresdenis ja vaatab seal ka Wagneri „Rienzi“ etendust. Liszt lubab Wag- 21. mai. Keiserlike teatrite direktor Verstovski: „Liszt on hullutanud nerile, et uurib tema teoseid ja võimaluse korral soovitab neid esitada. Moskva! Ta mängib kõikjal ja kõigile. Ta on kunstnik, kellega ei saa võis- Seiklus tantsijanna Lola Montez’ga, kes saadab Liszti mitu nädalat. telda ükski Euroopa instrumentalist. Kui ta mängib midagi Meyerbeerilt, Aprillis pöördub Liszt tagasi Pariisi. Ta kohtub Marie d’Agoult’ga, kuid siis võib Meyerbeer kahetseda, et tal pole õnnestunud välja mõelda seda, kohtumine kujuneb saatuslikuks – krahvinna tahab seikluse pärast Lola Mon- mida Liszt talle juurde lisab. Kui ta mängib „Wilhelm Tellist“, siis võinuks tez’ga Lisztist lõplikult lahku minna. Veel kirjutatakse mõned närvilised kirjad. Rossini vihast juukseid katkuda, et miks talle ei tulnud pähe need mõtted, 11. aprill. Kiri Marie d’Agoult’le: „Olen väga kurb ning sügavas masen- millega Liszt teost täiendas… Või kuidas peaksin ma kirjeldama seda, kui duses. Pean arvet kõigi nende hoopide üle, mis olen Teie südamele põhjusta- läksin kord üsna hilja õhtul tema poole ja leidsin ta põrandal istuvat, tema nud; mitte keegi, mitte miski ei päästa mind iseenda käest. Ma ei taha enam ümber huilgas pidurdamatult mustlaskoor, ja tema kuulas vaimustusega. Teiega rääkida, ma ei taha Teid näha, veel vähem Teile kirjutada. Kas Te siis Mõne laulu järel hüppas ta klaveri taha ning improviseeris mustlasmotii- ei öelnud mulle, et olen komödiant? Jah, nende kombel, kes mängivad surevat videl terve fantaasia. Mind ei saa niisama lihtsalt vaimustuma panna, olen gladiaatorit, kui on joonud põhjani surmaputkekarika. Ükskõik. Vaikimine ka ise kunagi ammu improviseerinud…. Liszt kui improviseerija on ime- lõpetab kõik mu südamepiinad. Franz.“ line, pianistina mängib ta oktaavides seda, mida kõige paremad pianistid Lõplikku lahkuminekut ei takista enam miski. Lahkumineku põhju- lihtsalt ei suudaks, näiteks „Nõidküti“ avamängu, veel enam aga Schuberti seks on „nende sügavalt erinev iseloom“. „Metsakuninga“ fantaasiat. Ta pigistab klaverist välja kõik selle, mis pole Pärast lahkuminekut Marie’st annab Liszt kaks erakordselt edukat õnnestunud ka kõige kuulsamatel pianistidel.“ kontserti Pariisis. Nüüd saab alguse tema küpse meheea suurim võidu- Juuni algul naaseb Liszt Peterburi. käik, seda nii kunstilises kui ka materiaalses mõttes. Ka seekord pole tal taolist menu nagu eelmisel aastal, „enam ei tuntud Pau’s kohtab ta oma nooruspõlve esimest armastust, krahvinna Caro- huvi selle imelise, poeetilise, kunstilise väärtuse vastu, mida ta kuulajatele line d’Artigaux Saint-Cricq’i. Kohtumise mälestuseks kirjutab Liszt laulu oma imetlusväärsetel kontsertidel kinkis,“ ütles Stassov. „Ich möchte hingehn, wie das Abendroth“, mis on muusikalises mõttes Enne Liszti lahkumist korraldab Glinka tema ja ta sõprade auks must- sugulane poolteist aastakümmet hiljem kirjutatud „Tristaniga“. laspeo koos laulude ning veiniga. Oktoober. Liszt jätkab pärast kontserte Lõuna-Prantsusmaal võidukäi- Suvi. Liszt on viimast korda koos Marie d’Agoult’ ja lastega Non- ku Pürenee poolsaarel. nenwerthi saarel. Alabjevi „Ööbiku“ ainetel valmib kuulus „Rossignol“. Ta l v e veedab Liszt Hispaanias ja Portugalis. Ta annab Madridis 14 Marie töötab oma memuaaride ning romaanivisandi kallal. kontserti, Liszt esineb ka kuninganna Isabeli õukonnas, kuninganna an- Sügisel lähevad nende teed taas lahku. Krahvinna sõidab lastega Pariisi, netab talle Carlos III ordeni rüütliristi. Lissabonis annab Liszt 12 kont- nad elavad Liszti ema juures rue Blanche’il. serti. Ta esineb Sevillas, Córdobas, Valencias.

88 89 1845 ajal ka minu kohus. Seega, kuna nad on minu lapsed, siis on neil loomulikult oma isa kodakondsus; seega, kas nad tahavad või mitte, nad on ungarlased ja 18. mai. Liszti kui isa hoolt ja muret peegeldab tema kiri Grenoble’ist abee neile kehtivad tolle maa seadused. Niisiis on kõige parem ja kõige otstarbekam Lamennais’le, muusiku ammusele eeskujule: „Ükskõik kuidas asi ka oleks, samm, mida ma nende tuleviku huvides teha saan, see, et palun keisrilt Unga- kui Te juba väljendasite muret mu laste pärast, siis lubage, et täna oma vas- ri asehalduri kaudu nende täielikku seadustamist (vastavalt antud valdkonna tuses seda küsimust päris täpselt käsitlen (asi on tegelikult väga lihtne, ehkki seadustele, mis ühtivad selles küsimuses Rooma õigusega)… See tähtis samm praegu on tegemist kõiksugu kõrvaliste asjaoludega, mis aga olemust tegelikult tuleb astuda igatahes enne teisi, ja varsti ma proovingi seda, kui jõuan talve al- mingil moel ei muuda) ja kirjutan lühidalt oma vaadetest antud küsimusele. gul Viini. Kui tulemus on soodne, mida ma teatud õigusega loodan, siis on mu Need keskenduvad kahele põhipunktile: sellele, milline haridus mu lastele lapsed kõige paremas olukorras ja ma võin öelda, et olen teinud ausalt heaks tuleb anda, ja sellele, milliseid samme tuleb astuda, et kindlustada nende po- oma noorpõlverumalused, nii hästi nagu seda antud olukorras teha sain.“ sitsioon tulevikus (niipalju kui see minust sõltub), esmajoones seaduslikkuse Juuli lõpul sõidab Liszt Bonni, et valmistada ette Beethoveni pidustusi. vaatevinklist. Tulemuseks on kibedusega segatud au. Mälestusmärgikomisjon võtab Mis puutub nende haridusse, siis vaevalt et on võimalik leida paremat rõõmuga vastu Liszti materiaalse toetuse, kuid jätab kõrvale tema soovi vahendavat lahendust kui see, mille ma Mme d’A. ettepanekul möödunud – Bartolini asemel jäädakse sakslasest kujuri Hähneli keskpärase taiese aastal aktsepteerisin. Mu vanem tütar saab parima võimaliku hariduse Mme juurde. Vaja läheb Liszti kogu energiat, et kava oleks suure meistri vääri- Bernard’i juures. Kõik kirjad, mis ma sellega seoses saan, annavad tunnistust line. Aitab taas Liszti ohvrimeelsus: tema kuldmüntidest ehitatakse suur tema kõige õnnestunumast kehalisest, moraalsest ja vaimsest arengust. Aastas saal, kuhu mahub mitme tuhande pealine kuulajaskond. saadan ma nelja kuu kaupa Massart’ile (taas Mme d’A. palvel) 3000 franki, Liszt lahkub Bonnist haigena ja segaste tunnetega, milles segunevad mis katavad tütre praeguse kasvatuse kõik kulud. rõõm tehtust, pinged ja meelepaha; Kölnis tuleb tal jääda voodisse. Puh- Noorema ja haprama Cosima eest ei kanna keegi paremini hoolt kui mu kamiseks ja kosumiseks veedab Liszt pikema aja Baden-Badenis. ema, kes tüdrukut jumaldab; ema on viis aastat mu kolme last enda juures hoidnud, külvanud nad üle igasuguse hoolitsuse ja õrnusega. 1846 Minu soov ja tahe on seega, et (nagu olen seda kirjutanud ka Mme d’A-le) laste praeguses olukorras ei toimuks mingeid muudatusi. Selle lahenduse kiitis Uskumatult tegus aasta Liszti elus. Võiduka, kõikjal juubeldava vastuvõtu muide heaks ka Mme d’A., kes selle ise kümne kuu eest sellisena sisse seadis. osaliseks saanud klaverivirtuoosi viimase kontserditurnee aasta. Ka Un- Minu vaadete kohaselt ja ka nende ühehäälse arvamuse kohaselt, kellelt garis külastab ta sel aastal kõige enam kohti, mis tollaseid reisitingimusi ma nõuandeid vastu võin võtta, on see kõige arukam lahendus ja seda tasub arvesse võttes on juba ainuüksi sellest vaatevinklist silmapaistev saavutus. jätkata, isegi kui kujutleda võiks veel paremat lahendust… 30. aprill. Liszt saabub Pesti laevaga Erzhertsog Johann, mis kuulub Kui Teil jääb selles asjas kasvõi kõige kahvatumaid kartusi ja tunnete vaja- Doonau aurulaevade seltsile. Doonau kaldal ootavad teda tuhanded ini- dust mulle küsimusi esitada, siis vastan täiesti ausalt kõige suhtes, mis puudu- mesed ja saadavad ta hotelli nimega Inglise kuninganna. Õhtul laulavad tab mind ennast, kuid lubage mul nüüd minna meile huvi pakkuva küsimuse talle serenaadi Rahvusteatri koor ja orkester, keda juhatab Ferenc Erkel. teise punkti juurde – milliseid samme peab astuma selleks, et kindlustada laste Restoranis kuulab Liszt rahvahulga lõputuid elagu-hüüdeid Józsi Farkasi positsioon tulevikus. mustlasorkestri musitseerimise saatel. Oma esimesele kontserdile Pestis On selge, et mu lapsi ei saa mingil viisil pidada prantslasteks. Vanim tütar annab Liszt József Farkasile ja tema muusikutele isiklikult pileti, sellel on sündis Genfis, Cosima Comos ja Daniel Roomas. Kõik kolm kannavad minu tekst: „Laske sisse mu armastusväärsed ja suurepärased kolleegid mustla- nime ja mul on täielik õigus nendega seotut määrata, mis on muidugi samal sed.“

90 91 4. mai. Rahvusmuuseumi direktor Ákos Kubinyi palub Lisztilt luba 1847 lasta temast muuseumi tarvis maal teha. Liszt vastab palvele järgmiselt: „Mu kodumaa ei võlgne seda mulle, olen kodumaale seni osutanud ainult Jaanuaris on Liszt külalisesinemistel Bukarestis. Ta loeb läbi „Nélida“. väikseid teeneid, hoopis mina ise olen selle oma jumaldatud kodumaa- 3. jaanuar. Liszti kiri Bukarestist Marie d’Agoult’le: „Ja lõpuks väga sii- le võlgu.“ Liszti portree maalib Miklós Barabás, selle eest tasub metseen ras braavo „Nélida“ sisule ja vormile. Ma arvan, et Te pole mõelnud läbi selles Guidó Karátsonyi (1817–1888). peituvat tõde. Ükskõik, andsin romaani ka kahele oma sõbrale, las loevad… 8. mai. Rahvusteatri lauljanna proua Schodel annab Liszti auks lõu- Reini kallastelt kirjutatakse Teile, et käivad jutud minu abiellumisest Ungaris. nasöögi. Lõunasöögi ajal teatab Liszt esimest korda, et lõpetab avalikud Siiani pole selles tõtt mitte ühtainsat sõna ega tähte… aga teadke, et lehtedel on esinemised ning tahab edaspidi pühenduda ainult heliloomingule, kuid juba korduvalt pähe tulnud mind paari panna… teiste seas preili Montez’ga.“ enne käib veel turneel Ameerikas. (Sellest ta küll hiljem loobub, ehkki sai Jaanuaris annab Liszt kontserdi Iaşis ning seejärel Ukrainas, lõpuks veel aastal 1877 miljonipakkumise.) saabub ta Kiievisse. 10. mai. Lõuna ajal mängib Liszt Vigadós Pesti naisseltsi heaks. Kava 14. veebruar. Liszt esineb Kiievis kolmandat ja viimast korda. Tege- tõmbenumber on „Rákóczi marss“. Samal päeval näitab István Széchenyi mist on Liszti elus tähendusrikka heategevusliku kontserdiga, kus teda talle Kettsilla ehitustöid ning laevatehast Óbudas. Populaarses Pesti suve- näeb ja kuuleb esmakordselt Carolyne Wittgenstein. restoranis kuulab Liszt meelsasti mustlasmuusikat. Pourtalès kirjutab: „Ta vallutab 28-aastase hertsoginna südame ühe het- 6. oktoober. Liszt veedab ühe päeva Győris, sealt reisib ta krahv Feste- kega. Järgmisel päeval saadab hertsoginna Carolyne de Sayn-Wittgenstein ticsi valdustesse Dákasse Veszprémi komitaadis. Liszt laskis tuua Győri Lisztile heategevusliku kontserdi tarvis sada rubla. Liszt külastab teda, et tä- oma reisitõlla, mille ta oli endale muretsenud juba 1842. aastal Venemaal. nada hertsoginnat annetuse eest. Liszti võtab vastu idamaise välimusega tõm- János Dunkl Nepomuk (1832–1910) oli tollal 14-aastane poisike. Ta mu nahavärviga noor daam, kelle mongoliidse lõikega silmad ripuvad võlutult tegi Lisztiga kaasa unustamatu reisi Viinist Pesti. Hilisem muusikakir- külalisel. Hertsoginna suitsetab sigarit, räägib prantsuse keelt nagu emakeelt, janduse väljaandja, kontserdikorraldaja ning pianist meenutab toda reisi: teda seovad Liszti ja Chopini sõbranna krahvinna Potockaga tihedad sõprus- „Mulle on igavesti unustamatuks mälestuseks jäänud see, kuidas Pesti linn sidemed. Ta pärineb Poolast ja on reisinud kogu Euroopas. Tal on 10-aastane tervitas Liszti. Váci linna juures ootas meid kaks laeva magnaatide, kõrgete tütar, keda ta jumaldab, ning vene ohvitserist mees, kellest ta elab lahus.“ Mõni ametnike ning nende naissugulastega. päev hiljem külastab Liszt hertsoginnat selle Voronince valdustes. Valdu- Sõitsime edasi Pesti tõelises lillemeres. Seal tuli Liszti tervitama kogu üli- sed asuvad Podoolia kõrgustikul Kiievi ja Odessa vahel. kooli õppiv noorsugu, pidulikes ungaripärastes riietes, käes mõõgad. Kui ran- Voronincest reisib Liszt läbi Lvivi, Tšernivtsi, Iaşi ja Galaţi Konstan- dusime, siis tuli laevale delegatsioon, eesotsas suureks ungarlaseks kutsutava tinoopolisse. István Széchenyiga, kes pidas Lisztile tervituskõne. Doonau kaldad rõkkasid Carolyne saab juba esimestest peatuskohtadest Lisztilt kirglikke ar- elaguhüüetest, lõputu juubeldav rahvahulk saatis Liszti nagu võidukat väejuh- mastusavaldusi: ti hotellini.“ „…Ma suudan edasi minna ainult Teie juurde, ainult Teiega. Kogu mu Sügisel teeb Liszt turnee Transilvaanias. Samal ajal ilmub Pariisis Ma- usk, kogu mu lootus ja armastus keskendub Teile, lõppeb Teiega – et nunc et rie d’Agoult’lt, kes kasutas pesudonüümi Daniel Stern, elulooline romaan semper.“ „Nélida“. Eneseväärikuses ja edevuses solvatud krahvinna annab Lisztist „… Teis avaldusid mulle sõnulseletamatud saladused ja nüüd suren ma ebaõiglase ja vihkava pildi, romaanis on Lisztist saanud maalikunstnik rahulikuna, õnnistades Teie nime.“ Guermann. „Oh, et ma Teid peatselt taas näeksin, sest kogu mu süda ja hing, usk ja lootus eksisteerivad ainult Teis, läbi Teie ja kuuluvad üksnes Teile.“

92 93 Pärast edukat esinemist Odessas kohtub Liszt taas Carolyne Witt- noorem õde, Weimari suurhertsoginna Maria Pavlovna. gensteiniga ja esimest korda tuleb kõne alla plaan ühisest elust. Selliste plaanide tegemisega ning uue armastuse täitumisega jõuab lõ- Septembri esimestel päevadel reisib Liszt Jelizavetgradi (praeguses- pule Liszti elus nii tähtis 1847. aasta. se Kirovogradi). Seal toimuvad parajasti keiser Nikolai I iga-aastased manöövrid. Milstein arvab, et „Liszt reisis ehk seepärast sinna, et lepi- IV tada tigestunud türanni ning saada luba Carolyne lahutuseks Nikolai 1848–1861 Sayn-Wittgensteinist, Vene õukonnale lähedasest ohvitserist.“ Teel Jeliza- „Ränk mõttetöö ja töörügamine Weimaris“ vetgradi kirjutab Liszt kõrgendatud meeleolus emale: „…mu elu lahendus on tulemas… ootamatu ja otsustav sündmus paistab kaalukaussi kallutavat õnne poolele… Aasta 1847 toob mulle õnne!“ Seega mõtleb ta juba siis abi- 1848 elule Carolyne Wittgensteiniga, mis lõppkokkuvõttes sõltub Nikolai I-st. 12. september. Liszt saabub Jelizavetgradi. Kontserdid olid tõenäoliselt See aasta on revolutsiooniliste liikumiste aasta kogu Euroopas. 13., 14. või 18. septembril. Ajalehed tema esinemistest ei kirjuta. Ainult Jaanuari veedab Liszt Voroninces hertsoginna Wittgensteini seltskonnas. luuletaja A. A. Fet, kes teenib tollal armees ja osaleb manöövritel, räägib Nende aeg möödub lugemise ja kunstiküsimuste üle arutlemisega. Siin oma memuaarides nendest päevadest: „Juba tublisti enne septembrit tehti komponeerib Liszt Victor Hugo luuletuse „Ce qu’on entend sur la mon- ettevalmistused, et keiserlik paraad oleks hiilgav ja ärataks huvi… Linna kõik tagne“ tekstile esimese sümfoonilise poeemi. eluruumid, mis ohvitserid olid jätnud vabaks, vallutati saabuvate mõisnike Nad kavatsevad pärast hertsoginna abielukammitsaist vabastamist poolt. Et elegantne seltskond oleks veel hiilgavam, saabus siia kogu Euroopas sõlmida oma abielu ning kolida Weimarisse. kuulsa George Sandi lemmik Ferenc Liszt. Ta asus elama polkovnik Osmanni Veebruari algul reisib Liszt Weimarisse, et valmistada ette abielu sõl- juures. Siin paistis ta öösiti kaotavat rohkem, kui ta päeval kontsertide eest tee- mimist hertsoginnaga. nis… Raske on kirjeldada, millist vaimustust ta mäng ning tahasoetud heleda 2. veebruar. Liszt dirigeerib suurhertsogi sünnipäevakontserti. juuksekrooniga pea esile kutsus.“ Liszt andis „kiiruga ehitatud vabaõhulaval“ 6. veebruar. Liszt juhatab õukonnakontserdil orkestrit dirigendikepi- mitu kontserti. ga, mille oli saanud hertsoginna Wittgensteinilt sõnadega: „parem juhata- Jelizavetgradi kontsertide tähendus seisneb selles, et nendega lõppes ge, kui mängige klaverit“. Liszti virtuoosikarjäär. Liszt on ka ise sealseid esinemisi pidanud piiri- Liszt nendib juba esimestel päevadel kibedusega, et Weimari teatri, kiviks. Ta kirjutab Sándor Károlyle: „Jelizavetgrad tähendab taolise kont- lauljate, orkestri ja koori kunstiline tase on langenud. Orkester koosneb serdielu lõppu, mida ma selle aasta jooksul olen elanud. Edaspidi tahan oma 35 muusikust, koorilauljaid on 23. Kunstnikele makstakse näruselt vähe. aega paremini kasutada, vahepeal aga elada rahus, et siis seda kiiremini edasi Liszt valmistab nn kuulsate surnude uinutavalt igavas, eelarvamusi täis väi- minna.“ kelinnas hertsogipaari abiga, intendant Ziegesaari nõusolekul teatris teh- Virtuoosi võidukäik oli lõppenud. tavate ümberkorralduste plaani, ta võtab enda hoolde ka ooperietenduste Oktoobri esimestel päevadel pöördus Liszt tagasi Voronincesse ja vee- juhtimise. Ja ehkki suurejoonelisteks muudatusteks pole materiaalset katet, tis seal neli kuud. Hertsoginna otsustab paluda oma abielu tühistamist, õnnestub tal siiski saavutada, et iga aasta 16. veebruaril, suurhertsoginna põhjuseks on see, et ta oli alaealine, kui ta vastu tahtmist mehele pandi. Maria Pavlovna sünnipäeval, esietendub saksa helilooja uus ooper. Paar kavatseb asuda elama Weimarisse. Seal aga, kuni Liszti suurejoo- Suurhertsoginna lubab, et toetab hertsoginna Wittgensteini abielu la- nelised muusikaplaanid teoks saavad, lahendab Carolyne oma juriidilised hutamist ja pöördub selleks oma venna, Vene keisri poole. Ka Weimarisse või materiaalsed raskused, milles õukonnas toetab teda tõenäoliselt keisri jõuavad uudised Pariisi veebruarirevolutsiooni kohta.

94 95 28. veebruar. Liszt kirjutab Carolyne’ile: pole juba kuulus ja üldtuntud nimi, ma siiski loodan, et saan varsti teatada „Uudised Prantsusmaa sündmuste kohta said kinnitust… Ajutine valit- „Morceaux caractéristiques’i“ avaldamisest. Ma teen igal juhul kõik, et Teile saa- sus, välisminister on Lamartine. Mis ma Teile ütlesin?… Prantsusmaal ei detaks korralik honorar, mis teid innustaks aktiivseteks suheteks kirjastusega.“ toimu mitte ainult revolutsioon, vaid sünnib ka vabariik… Tuileries on maani Samal päeval Marie d’Agoult’le adresseeritud kiri on inspireeritud re- maha lammutatud, põhja- ja ka mõne teise raudtee rööpad on purustatud.“ volutsioonilistest sündmustest Ungaris: „Mu kaasmaalased on väga lihtsalt 1. märts. Liszti kiri Pariisi sündmuste kohta Dingelstedtile: teinud suuri asju, tunnen selle üle südamest rõõmu.“ „Te tunnete ja arvate kahtlematult samuti nagu mina, sest vaatamata ru- 18. aprill. Saabub hertsoginna Wittgenstein, kellel on kohtumiseks malale laimule, mis pole mind säästnud nagu ka teisi nende aegade julgeid Lisztiga õnnestunud ületada suletud piir. mehi, pole Teie süda kunagi jätnud põksumist asjade nimel, mis on suured Aprill veedetakse Lichnowsky teises lossis Grazis. ja tõelised… Belloni on minust õnnelikum. Rahvuskaardiväe suurtükiväe- 22. aprill. Liszti kirjast: „Poola, Itaalia ja Ungariga, rääkimata Saksa- leitnandina kirjutas ta oma viimase kirja Pariisi raekojast! Ja Euroopa kõigi maast, ei saa enam käituda nii nagu vanade ooperite kooriga, mille ülesandeks paleede silmad on suunatud tolle maja poole, kuhu on poole sajandi jooksul on õigel hetkel korrutada refrääni libertà või felicità.“ kolinud sisse nii mitmesugused valitsusvormid ja kust nii paljud on ka välja Revolutsiooniliste sündmuste mõjul sünnib „Tööhümn“. Tekib ka mõte kolinud! Kuid ma unustan, et vihkan poliitikat ja tõesti, see on viieteistkümne kirjutada ooper Spartacusest. aasta jooksul esimene kord, mis mind kaasa haarab. Mitte seepärast, et poliiti- Suve algul reisib Liszt koos hertsoginnaga läbi Praha Viini. Keisririigi kat teha, ma ei oskaks seda, vaid et poliitikast sõbraga rääkida.“ pealinnas on endiselt rahutu, meeleavaldused tänavatel on igapäevased. Pariisis puhkenud revolutsioon levib üle kogu Euroopa: jõuab Kölni, János Dunkl kirjeldab nähtut päevikus: „1848. aasta tormistel päevadel 13. märtsil Viini ja 15. märtsil lahvatab Pestis. külastasin koos Lisztiga barrikaadi, mille komandöriks oli tuntud bassilaul- Hertsoginna Wittgenstein müüb samal ajal miljoni rubla eest maha ja Karl Formes. Liszt kinkis valves olnud töölistele sigareid ja raha. Kuue ühe oma valdustest ning asub koos tütre ja tolle kasvatajannaga teele, et nööpaugus kandis ta kõigi muude aumärkide asemel ungari rahvusvärvidega vastavalt kokkuleppele kohtuda hertsog Lichnowsky valdustes Lisztiga. rosetti.“ 24. märts. Ka Liszt satub üha enam revolutsiooni mõju alla. Ta kirju- Liszt viib hertsoginna oma lapsepõlvepaikadesse. Kismartonis külas- tab hertsoginnale: „Ma tunnistan, et mina, kes ma olen alati poliitikat jäles- tavad nad frantsiskaanist paatrit Alsbachi. Kuid revolutsiooni tõttu kat- tanud, ei tea enam, kuidas selle vastu võidelda.“ kestavad nad teekonna ning reisivad Weimarisse. Teel puhatakse Dresde- 26. märts. Liszt reisib hertsoginnale vastu. Enne ärasõitu saab ta kätte nis. Wagner ja Liszt kohtuvad Hotel de Saxe’is. Wagner kirjutab: „Varsti Smetana teose „Morceaux caractéristiques“, mille helilooja on pühenda- pärast saatuslikke päevi … astus ta mu tuppa. Ta tuli Viinist, kus oli elanud nud Lisztile. üle barrikaadivõitluste päevad…“ 27. märts. Liszt vahetab Dresdenis reisitõlda ning jätkab teed Krzyza- Juuli. Liszt ja hertsoginna Wittgenstein saabuvad Weimarisse. Hertso- novicesse. Ta ootab põgenevat hertsoginnat hertsog Lichnowsky lossis. ginna üürib Ilmi vastaskaldal künkal asuva Altenburgi lossi teise korruse. Uudis revolutsioonist toob kaasa Venemaa piiride sulgemise. Liszt Liszt asub elama Hotel Erbprinzis. veedab Krzyzanovices kaks nädalat ootusärevuses. Liszti ootab juba Wagneri kiri, mis on kirjutatud 23. juunil Dresdenis. 30. märts. Liszt tänab Krzyzanovicest Smetanat saadetud teose eest: „Mu suurepärane sõber! Ütlesite hiljaaegu, et olete klaverikaane mõneks „… Kõigepealt suur tänu pühenduse eest, võtsin selle vastu seda suurema ajaks sulgenud, tegin sellest järelduse, et olete mõneks ajaks suurkapitalist. Mi- rõõmuga, et palad on tõesti väga head ning kuuluvad kõige tunderikkamate nul läheb küll kehvasti ja mulle turgatas pähe, et Teie võiksite mind aidata. ja elegantsemate hulka, mida ma viimastel aegadel olen näinud… Kui raske Asusin ise oma kolme ooperit avaldama… ja selleks vajaksin viis tuhat taalrit. tänapäeval ka poleks korralikule teose korralikku väljaandjat leida, kui autor Kas saaksite need mulle muretseda? Kas Teil oleks selleks eesmärgiks raha, või

96 97 teate Te kedagi, kes selle Teie meeleheaks minu kasutada annaks? Kas poleks kõik endised mitmes mõttes. Kas arvate, et ma ei suuda seda otsustada ka äärmiselt huvitav, kui Teie oleksite minu ooperite kirjastaja-omanik? Et ma kaugelt? Sellest on juba neli aastat, kui „Tannhäuser“ valmis sai ja ükski teater võiksin taas inimeseks saada, inimeseks, kes võiks elada, kunstnikuks, kes ei maailmas ei ole pidanud vajalikuks seda etendada. Teie pidite kaugelt tulema paluks kelleltki oma elus ainsatki senti, kes oleks rahul sellega, et saaks töötada väikelinna, kus on pisike õukonnateater, et kohe tööle asuda ning viia sammu andumuse ja rõõmuga. Kallis Liszt, selle rahaga päästaksite mu teenijaseisu- võrra edasi oma vaese põlatud sõbra asja. Te ei raisanud aega lobisemiseks, sest. Kas Te ei arva, et pärisorjana oleksin seda raha väärt?“ kauplemiseks, asusite tegema tööd, mis oli Teile täiesti uus, ning õpetasite mu 4. juuli. Liszti vastus Weimarist Wagnerile: tüki selgeks. Olge veendunud, et mitte keegi teine ei tea nii hästi kui mina, „Väga austatud sõber! Kirjutasin eile härra Villenile, et ta räägiks Teiega, mida tähendab sellise tüki lavaleviimine antud tingimustes. Te pidite ihu ja Teie advokaadiga ning härra Meseriga läbi partituuritehingu asjaloo ja lepiks hingega tööd tegema, ennast ohverdama, oma keha kõiki närve pingutama, kokku – ning teataks seejärel positiivsest vastusest minule. Dresdenisse ei saa kogu oma hingeannet selleks kontsentreerima, ja pidama silmas ainult üht ees- ma nüüd minna, kuid annaks Jumal, et mu asjaolud nii kujuneksid, et saaksin märki – tuua lavale sõbra teos, kuid selliselt, et tükk oleks ilus ja tuleks sõbrale Teile pakkuda oma väikseid, väga nõrgukesteks muutunud teeneid. Teie aus kasuks. Mu kallis sõber, Te avastasite mu justkui võluväel… ja sellest saan ma ja andunud imetleja ning sõber…“ jõudu vastupidamiseks. Võin sellegi eest tänada Teid.“ August. Wagner külastab Liszti Weimaris. „Dresdeni dirigent Richard 16. veebruar. „Tannhäuseri“ etendus Weimaris möödub Liszti dirigee- Wagner on eilsest saati siin. Ta on tõesti hämmastav geenius, jah, teed rajav rimisel suure eduga. geenius, milliseid see maa vajab, uus ja hiilgav kunstinähtus,“ kirjutab Liszt 18. veebruar. Liszti kiri Wagnerile: „Mu armas, kallis sõber, olen nii palju Bellonile. võlgu Teie imelisele geniaalsusele, „Tannhäuseri“ leegitsevatele lehekülgedele, et 18. september. Revolutsionäärid hukkavad Felix Lichnowsky. Teie tänusõnad mulle viivad mind lausa segadusse. Sest mina peaksin ütlema 12. november. Liszt dirigeerib esimest korda Weimaris „Tannhäuseri“ tänusõnu selle suure au ja õnne eest, et sain juhatada Teie ooperit. Palun Teid avamängu. Liszt kavatseb lesestunud suurhertsoginna sünnipäeval, kui nüüd ja igavesti: arvestage minuga oma kõige innukamate ja andunumate esietendub alati uus saksa helilooja ooper, kanda ette „Tannhäuseri“. Ehk- imetlejate seas; kas kaugel või lähedal, arvestage minuga ja käskige mind.“ ki paljud on selle plaani vastu, alustab Liszt rasket tööd nõudvaid „Tann- Dresdenis puhkeb revolutsioon, selles osaleb ka Wagner. Pärast revo- häuseri“ proove. lutsiooni läbikukkumist peab ta põgenema. 13. mai. Revolutsiooni tõttu tagaaetav Wagner põgeneb mitu korda 1849 reisitõldu vahetades Weimarisse, kaasas „Lohengrini“ käsikiri. Pelgupaiga leiab ta Erbprinzi hotellis Liszti juures. Kord õhtul jälgib ta loožinurka Saksi teatri intendandi vastupuiklemise tõttu ei saa Wagner sõita „Tann- peitudes „Tannhäuseri“ etendust, mida dirigeerib Liszt. häuseri“ proovidele Weimaris. Siis saab alguse Liszti ja Wagneri kirjava- „Olin üllatunud, et leidsin temas oleva teise iseenda: mida mina tund- hetus. sin muusikat luues, seda tundis tema dirigeerides; mida ma tahtsin väljen- 9. veebruar. Liszt kirjutab: „Mu kallis sõber! Küllap olete härra Ziegesarilt dada kirjutades, seda ütles tema, kui pani lauljad laulma! Imeline! Olen kuulnud, millise kasvava innu, imetluse ja sümpaatiaga õpime Teie „Tannhäu- oma kõige suuremale sõbrale tänu võlgu selle eest, et kui jäin kodumaa- serit“. Kui saaksite tulla 15. kuupäeval, et viibida viimasel proovil ning järgmi- tuks, siis vallutasin selle, mida olin kõikjalt asjata otsinud – oma kunsti sel päeval esietendusel, siis oleks see meile kõigile suureks rõõmuks.“ tõelise ja nii kaua oodatud kodumaa.“ Wagneri vastus: „Mu kallis sõber Liszt! Kõige selle põhjal, mida olen kuul- Antakse välja käsk Wagner vahistamiseks. Liszt teeb veel võimalikuks, nud, olete oma kunstnikuelu hiilgavate võitude järel peatselt taas jõudmas uue et Wagner saab näha Wartburgi, mille ta oli nii imeliselt „Tannhäuseris“ võiduni, mis pole endistest sugugi väiksem, veelgi enam, see ületab tõenäoliselt jäädvustanud; seejärel muretseb Liszt Wagnerile passi, riided ja raha ning

98 99 Wagner põgeneb Zürichi kaudu Pariisi. „Lohengrini“ partituuri jätab ta Érard, teine Broadwood. Riiulitel omaaegsete sõprade Hugo, Sainte-Beu- kunstniku- ja sõbrapandina Liszti kätte. ve’i, Lamartine’i, Lamennais’ raamatud. Klaasvitriinides Bachi, Haydni, Liszt saadab Wagnerile järele „Tannhäuseri“ kohta kirjutatud käsitlu- Mozarti, Beethoveni, Wagneri käsikirjad. Broadwoodi kaane avab Liszt se. Selle kätte saanud, kirjutab Wagner järgmist: „Mida Sa teinud oled? aastas vaid korra või kaks, sest see oli Beethoveni klaver, viimane, millel Tahtsid kirjeldada minu ooperit inimestele, kuid selle asemel said valmis tõeli- helilooja enne surma mängis. Et mööda väikest puutreppi pääseda Liszti se meistriteose! Sinu kirjutisest, samuti nagu sinu dirigeerimisest sündis mingi ruumidesse, selleks peab kõigepealt õue minema. Lisztile kuuluvad kaks uus, sinu sisemusest võrsunud täiesti uus asi.“ tuba: siniseks toaks kutsutud töötuba ja magamistuba. Nelinurkne sinine 23. mai. Liszt kirjutab toimunust hertsog Sándor Károlyle: „Wag ne r tuba on madala laega ja selle aknad avanevad aeda. Siin on tööks vajalikud veetis siin mõned päevad ja osales ka oma ooperi kahel proovil. Meie saavu- mööbliesemed: klaver, kirjutuspult, laud, mõned heleda kretongiga üle- tatud suurepärased tulemused pakkusid talle lausa üllatuslikku rõõmu. As- tõmmatud toolid. Seinal on kaks pilti: Düreri „Melancholia“ ning Paula jaolude kokkulangemise tõttu avaldas Leipzigi ajaleht kahjuks just etenduse Püha Franciscust kujutav joonistus. päeval tema vahistamiskäsu, mille tõttu Wagner oli sunnitud koheselt lahku- Suvel komponeerib Liszt „Tasso“ esimest varianti. ma. Ükskõik mis ka ei juhtuks, ma ei jätnud kasutamata võimalust teda väga Augustis valmistutakse Weimaris Goethe 100. sünniaastapäevaks. otsustavalt veenda, et ta ei osaleks mingites poliitilistes dissonantsides.“ 27. august. Goethe juubelipidustustel esitatakse Liszti pidulik marss. Keiser Nikolai lükkab Wittgensteinide perekonna pahatahtliku info 28. august. Weimari teatris kantakse enne Goethe „Tasso“ pidulikku tõttu hertsoginna lahutamispalve tagasi. etendust ette Liszti sümfooniline poeem „Tasso“. Enam pole mõtet silmakirjatseda – Liszt kolib Altenburgi, sellesse 17. oktoober. Sureb Chopin. neljakorruselisse hoonesse, mida ümbritseb varjuline aed. Hertsoginna Kui Liszt on saanud kuulda Ungari revolutsiooni lüüasaamisest, kir- seab kõik sisse suure hoolega, et Lisztil oleks seal mugav. Hertsoginna ja jutab ta vabadusvõitluse mahasurumist ja lahkunud sõpru leinates teose ta tütar elavad maja põhiosas, Liszt väiksemas tiivas, vaatega aiale. Suur- „Funérailles“, mille alapealkiri „Oktoober 1849“ on lühike, kuid väljendus- de vastuvõtusaali tuuakse Liszti kontsertklaver Viinist ning suurem osa rikas. muusikaraamatukogust. Seinu ehivad mõnede heliloojate pildid ja Ber- liozi, Wagneri ning Schumanni pronksreljeefid. Ukse kohal on lõbus pilt, 1850 millel pisikesed aamorid pilluvad üksteist noodimärkidega, tekstiga „Ela- gu Liszt!“. Töö looja on Bettina von Arnim. Klaveri kohal teistest eraldi Veebruar. Liszt juhatab Weimaris „Ce qu’on entend sur la montagne’i“ esi- on Beethoveni surimaski originaal. Kõrvaltoas on relvakogu, relvad on ettekannet, selle aluseks on olnud Victor Hugo luuletus. Lisztile kinkinud Vene aristokraadid ja Türgi pašad. Lisaks on seal pärl- 16. veebruar. Suurhertsoginna sünnipäeva tähistatakse Glucki oope- mutterinkrustatsiooniga lauad, kohviserviisid, idamaised vaibad ja piibud. ri „Iphigeneia Aulises“ esietendusega, muusika on Wagneri töötlus. Liszt Üksainus portree, mis kujutab armastatud sõpra hertsog Lichnowskyt. tahtis ka niiviisi aidata Wagnerit, kes vahepeal on koos abikaasaga asunud Ülemisel korrusel on tegelik muusikasaal. Siin seisab armastatud Érard elama Zürichisse. ja hiiglaslik instrument, mille Pariisi firma Alexandre ja poeg oli Liszti 25. märts. Ettevalmistuste kõrval suvisteks Herderi pidustusteks jääb juhendamisel valmistanud ja mis ühendas klaveri ja oreli. Instrumendil Lisztil siiski aega ka laste saatuse korraldamiseks. Ta toob lapsed ära senise oli kolm klaviatuuri, kuusteist registrit, pedaal ja vilesüsteem, mis mat- kasvataja Laure Bernard’i õppeasutusest. See sünnib hertsoginna soovil, kis kõiki puhkpille. Omas žanris on see pianomeloodiumi nime kandev kes sekkub laste kasvatamisse. Tema vana kasvatajanna Mme Patersi kut- instrument tegelikult ainulaadne orkester. Otse selle kõrval paiknes kallis sutakse Peterburist Pariisi kahe tüdruku juurde, kes peavad hertsoginnat reliikvia – Mozarti spinett. Raamatukogus oli taas kaks instrumenti: üks edaspidi kutsuma emaks. Hertsoginna on oma kohalviibimisega tütarlas-

100 101 te kirjavahetuse tsensor. Wagneri vastu õelutsemisega, müstitsismi kal- üldiselt rääkida on sama kui mitte midagi öelda. Ja kuna pean tähtsaks, et Su duva fanaatilise religioossusega on Carolyne Lisztile üha enam koormav. maitset läbiks järjest rohkem mingi kindel tunne, siis vaidlen Sinuga meelsasti Juulis kirjutab Liszt vastuseks Wagneri kirjale: „Usu mind, et oled endi- läbi need põhjused, millel on oma osa…“ selt mu südamele väga lähedane. Sinu „Lohengrini“ lavastame kõige parema- tes tingimustes ning edu seisukohast kõige soodsamalt. Intendatuur on selleks 1851 eraldanud 2000 taalrit, mida Weimaris pole kunagi ette tulnud. Me ei unusta ka ajakirjandust… Esitajad on kõik vaimustunud. Viiuldajate arvu tõstame 1. veebruar. Liszt pole rahul oma õpilaste ande ning oma tööga, mis ta nen- 16-lt 18-le, bassklarneti oleme juba ostnud, kaduma ei lähe midagi ei muusika dega on teinud. Suurema osa õpilastega veedetud ajast „kulutan selleks, et olemusest ega ka varjunditest. Ma pean ise klaveri-, koori-, ansambli- ja or- toodan õpilastele nende puuduvaid kehaosi. Senini pole ma leidnud ainsat- kestriproovid… Ma ei pea ütlema, et me ei jäta välja ainsatki takti, et Su teos ki, kelle pea ja süda vastaksid minu nõuetele ning kunstilistele visioonidele.“ täies ilus lavale viia, niipalju kui see meist sõltub.“ 17. mai. Liszt tervitab kirjas Wagnerile rõõmuga kavatsust kirjutada Wagneri vastus: „Pean Sulle lausa otse ütlema – Sa oled tõeline sõber. ooper noorest Siegfriedist. „Oled tõesti uskumatu tegelane, kelle ees tuleb Luba, et ma muud ei ütle, sest kui ma kunagi olen näinud kahe mehe sõpruses kolm korda kergitada kübarat ja mütsi. Tunnen siirast rõõmu su teose soodsa üllast ja imelist seost, siis selle ideaali oled Sina teostanud reaalsuses. Kui oled lõpu puhul, nagu võidki arvata, ja usun kindlalt su teose edusse. Kuid oleme andnud „Lohengrini“ maailmale, siis lõpetan oma „Siegfriedi“, ainult Sulle ja täitsa vait kuni noore Siegfriedi esitamiseni (1. juuli 1852) ning ärgem and- Weimarile. Veel kahe päeva eest poleks ma uskunud, et jõuan taolisele otsusele. kem inimestele asjatult kõneainet… sest ausalt öeldes, meie weimarlased pole Seega olen selle tänu võlgu Sinule.“ senini jõudnud sinnamaale – erandiks on paar tosinat inimest –, et suudak- Suvel kirjutab Liszt koos hertsoginnaga ühiselt käsitluse unustamatust sid sellises erakordses teoses sihiteadlikult osaleda. Et „Lohengrin“ jõuab sel sõbrast Chopinist. hooajal lavale juba viiendat korda, see on omaette ime, mille eest võime olla Liszt peab kõige olulisemaks tütarde muusikalist kasvatust. „… pean tänulikud üksnes õukonnale.“ sobivaks, et vahetatakse õpetajat ning tõenäoliselt palun ma Mme Seghersit ja Juuni. Altenburgis Liszti ümbritsevate õpilaste seas on tema sümpaa- tema abikaasat, et nad kontrolliksid teie valenoote…“ Tüdrukud käivad koos tia võitnud kõige enam Hans von Bülow. Liszt armastab teda kui oma Mme Patersiga Berliozi, Vieuxtemps’i ja Reinecke kontsertidel. Seghersi poega ning majutab ta Altenburgi. mõju Cosima muusikamaitsele on üsna tugev – just tema tutvustab tüd- 15. juuli. Kiri Szekszárdi Antal Auguszile: „Mu väga austatud sõber, rukutele Liszti kui muusikut, tüdrukud jälgivad innustunult isa kunstilist kui mu mälu mind ei peta, siis tutvute selle kirjutisega kui tänuliku ja sellise tegevust. Nad on isa üle lõputult uhked. Ka Liszti sõprade ring Pariisis sõbra kirjutisega, kes on Teisse kiindunud. Mul pole kavatsust rääkida eriti tunneb Liszti-preilide vastu huvi. Esmajoones klaverivabrikant Érard, kel- iseendast, ehkki minagi olen pidanud – väga tagasihoidlikul määral – viimase le La Muette’i suvilas mängib esimest korda seltskonna ees klaverit Cosi- kolme aasta jooksul kannatama sündmuste ning katastroofide läbi ning neid ma. Érard on Liszti noorema tütre musikaalsusest nii üllatunud, et saadab eemale peletama. Kuid poleks ajakohane seda kõike kaugelt rääkida ning sel- Casimir Périer’ tänava korterisse uue klaveri… liste raskete murede ajal, mis Teid ründavad…“ 5. november. Liszti kiri Blandine’ile: „…Sa ütled, et mängid Weberi so- Sõnade asemel väljendab Liszt vabadusvõitluse mahasurumisele järg- naati d-moll ja pead seda üheks kõige ilusamaks palaks, mida tunned. Kuna nenud Austria rõhumisest tingitud valu muusikas. 1830. aastal alustatud ma ei tea, milliseid sellise žanri teisi teoseid Sa senini oled õppinud, siis ei „Revolutsioonilise sümfoonia“ I osast sünnib „Héroïde funèbre“. suuda ma Sinu võrdlusega kaasa minna, iseäranis ei tea ma seda, miks just Juuli lõpul lahkub Liszt Bad Eilsenist. Dresdenis külastab ta Schuman- see sonaat on võitnud Sinu poolehoiu ja miks ta Sulle kõige enam mõju aval- ne. Liszt mängib neile mõne oma uue teose. Schumannile ja tema naisele dab. Ole kena ja kirjuta sellest järgmistes kirjades veidi üksikasjalikumalt, sest need paraku ei meeldi.

102 103 12. oktoober. Pöördumine tagasi Weimarisse. Kuni aasta lõpuni di- väga tänulik Berliozile ülla naudingu eest, mida tema „Cellini“ tähelepanelik rigeerib Liszt teatris vaid kolm korda, kuna tema äraolekul on orkestri tundmaõppimine mulle valmistas; tegemist on ühe võimsama teosega, mida kunstiline tase langenud. Selle üht põhjust näeb Liszt orkestri olukorras tean. Korraga on see suurepärane kullassepatöö ja elav originaalne raidkunst.“ ning orkestrantide näruses tasustamises. Seepärast nõuab ta, et: Aprillis esietendub Zürichis Wagneri „Lendav hollandlane“. Liszt ei saa 1. kõik orkestrandid saaksid pensioni; esietendusel viibida, kuid teatab heliloojale kirjas, et „uudised, mida olen 2. pensionile jäävad muusikud korvatakse uutega (või vanade eduta- „Lendava hollandlase“ etenduse kohta saanud, puudutasid mind meeldivalt… misega); Just hiljuti ütlesin välja põhimõtte, et Weimaris on meie esimene ja peamine 3. orkestrit tuleb täiendada järgmiste instrumentide ehk siis muusi- ülesanne esitada Wagneri ooperid täielikult helilooja soovi kohaselt… Käes- kutega: teine ja kolmas tromboon, bassklarnet, taldrikud, triangel, suur oleva kuu lõpul on siia oodata Vene keisrinnat, 31. kuupäevaks kuulutati taas trumm, esimene ja teine metsasarv, harf, orel; välja „Tannhäuseri“ etendus.“ 4. muretsetaks vajalikud uued instrumendid, eelkõige taldrikud, trian- Juunis jõuab Weimari teatris lavale Byroni „Manfred“, Liszti ettepane- gel ja väike trumm; kul Schumanni muusikaga. Edu Schumanni teosel ei ole, Clara Schumann 5. loodaks tihedad sidemed linna muusikutega, et need vajadusel or- ajab selle Liszti halva ja vale lähenemisviisi kaela, ehkki Liszt on teinud kestri välja aitaksid ja võtaksid osa mitte ainult etendustest, vaid ka kõigist Schumanni teoste huvides kõige omakasupüüdmatumat propagandat. proovidest. Liszti ettepanek lükatakse tagasi kui selline, mida pole võimalik täita. 1853 20. november. Wagneri kiri Lisztile seoses „Nibelungide sõrmuse“ plaaniga: „Kava saab teoks kolme osaga: „Valküürid“, „Noor Siegfried“ ja 2. veebruar. Liszt lõpetab „Sonaadi h-moll“, mis on pühendatud Robert „Siegfriedi surm“. Et sellest sünniks tervik, peab kolmele draamale eelnema Schumannile. suur avamäng, see on „Reini kulla röövimine“… Nibelungide draamat tuleb 16. veebruar. Liszt dirigeerib taas Wagneri ooperit, seekord jõuab lava- esitleda suurte pidustuste raames, mis tuleks korraldada ehk just esietenduse le „Lendav hollandlane“. tõttu. Esietendused toimuksid kolmel üksteisele järgneval päeval, nendele eel- Märtsis korraldab Liszt Wagneri nädala. neval õhtul etenduks avalugu… Et kus ja millistel tingimustel selline etendus Liszti huvitab endiselt ungarlaste meloodiavara. Sellele viitab tema kiri kõige kiiremini toimuda saaks, sellele ei pööra ma praegu üldse tähelepanu, Viinis kontserte andvale Bülowile. Kirjas palub Liszt Bülowil muretseda kuna kõigepealt tuleb suur teos valmis kirjutada…“ talle iga hinna eest krahv István Fáy ungari mustlaskogumik. Et ta autent- Liszt tervitab „Nibelungide sõrmuse“ plaani rõõmuga. suse küsimust ei tõstata, seda selgitavad ajastu teadmised muusikateaduse ja folkloristika kohta. Selliste asjade täpne kaardistamine jääb ülesandeks 1852 XX sajandile, Bartókile ja Kodályle. 12. mai. Liszt saadab Bülowile soovituskirjad järgmistele isikutele: 20. märts. Liszt tervitab Altenburgis Corneliust, kes sellal ühines uus-sak- „Krahv Leó Festeticsile, Pesti teatri intendandile, peamaahärra Auguszile, sa muusikasuunaga. Sel päeval esietendub Weimaris Liszti dirigeerimisel Guidó Karátsonyile, kes tegi koos minuga läbi Iaşi reisi ja kellega ma soovitan Berliozi ooper „Benvenuto Cellini“. sõbraks saada, ning lõpuks Tema eminents Scitovszkyle, Ungari katoliku ki- 21. märts. Pärast esietendust kirjutab Liszt Berliozile: „Lugupidamine riku peale ning Esztergomi peapiiskopile. Viimasele kirjale ma ei kirjutanud kullassepakunstile! Au ja kiitus ilusatele asjadele, tehkem neile ruumi! „Ben- aadressi, sest ma ei tea täpselt tema nime õigekirja ning mul pole käepärast venuto Cellini“, mille esietendus siin eile toimus, on püsti kogu elusuuruses. tänavust Gotha almanahhi… Pestis tutvuge veel Erkeli, Dopleri ja Volkman- Ilma hooplemata võiks edust informeerida Londonit ja Pariisi. Olen tõesti niga ning kirjutage mulle nendest. Külastage hoolega ka mustlasi ning tervi- tage minu nimel nende juhti, viiuldaja Biharyt, kes on, nagu ma usun, suure 104 105 Bihary üks poegadest… Kui külastate Auguszi mitu korda, siis küsige temalt Detsembris saabub Weimarisse Agnes Street (neiupõlvenimega ühe erilise suurepärase veinisordi Villányi asjus, mida ma tema pool Szekszár- Klindworth), et ta kaks väikest poega õpiksid klaverit mängima Liszti juures. dis jõin. Selle oli valmistanud ertshertsog Károly üks vanadest veinimeistritest. Veini tunnuseks on maasikalõhn.“ 1854 15. juuni. Suurhertsog Karl Friedrichi valitsusaja 25. aastapäev. Kohal on ka sakside kuningas. Liszt palub suurhertsogi abi, et kuningas annaks 23. veebruar. Liszti dirigeerimisel esitatakse Weimaris tema sümfooniline Wagnerile armu. See paraku tulemusi ei anna. poeem „Prelüüdid“, mille ta oli kirjutanud 1848. aastal Autrani luuletus- Juuni. Weimaris veedab pikemalt aega Brahms. te „Neli elementi (Maa. Tuuled. Lained. Tähed)“ tekstile meeskooriga, ja Juuni lõpul reisib Liszt Zürichisse Wagneri juurde. mida ta hiljem oli aastatel 1850–1854 neli korda ümber töötanud. Val- 2. juuli. Liszt saabub Zürichisse. Ta veedab Wagneri seltsis kaheksa minud teose juurde valib Liszt Lamartine’i luuletuse. Liszt kirjutab teose päeva. Wagner elab koos abikaasaga Zürichis vana Escheri maja kolman- eessõnas: „Kas meie elu saab nimetada millekski muuks kui tundmatu hümni dal korrusel. avamängude seeriaks, mille pidulik avaakord on aga surm? Armastus on iga Sureb suurhertsog Karl Friedrich. Trooni pärib tema poeg Karl südame särav koit. Aga kas leidub kedagi, kelle nooruslikku õnne pole seganud Alexander. Liszt on sunnitud pöörduma tagasi Weimarisse. Ta kompo- möllav torm, mille toores hingus puhub minema ilusad plaanid, välk, mis pu- neerib uue valitseja auks marsi. rustab altari? Milline halastamatult haavatud hing pole otsinud pärast vapus- 6. oktoober. Wagner, Liszt, Joachim, Bülow ja Cornelius kohtuvad Ba- tusi külaelu vaikset rõõmu, et mälestusi matta? Kuid inimene ei saa nautida selis kõrtsis Kolm kuningat. Õhtu möödub suurepärases meeleolus. lõputult looduse rahu, algul köitvat vaikust, sõjapasuna esimese kutsuva heli 7. oktoober. Saabub hertsoginna koos tütrega. Wagner loeb ette „Ni- peale tormab ta kõige ohtlikumale sõjatandrile, et võitluses saada tagasi enese- belungide sõrmuse“ teksti, mis meeldib kõigile. Wagneri palvel mängib teadvus ja jõud.“ Liszt Beethoveni sonaadi „Hammerklavier“. 27. veebruar. Sureb abee Lamennais. 8. oktoober. Suundutakse Strasbourg’i, kus head sõbrad üksteisest lah- 19. märts. Pärast Weberi ooperi „Euryanthe“ dirigeerimist kirjutatud kuvad. Liszt, Wagner, samuti hertsoginna tütrega reisivad Pariisi. käsitluses soovib Liszt tõsta ka Weimari ooperi taset. Ta võtab kõne alla 10. oktoober. Liszt viib õhtul Wagneri tütarde koju Casimir Périer’ tä- Weimari teatri kunstilise juhtimise probleemid ning nõuab rohkem tähe- naval, kus koguneb kunstnike seltskond: hertsoginna Wittgenstein tüt- lepanu rahva muusikaeelistuste ja publiku kasvatamise osas. rega, väikese Magnolette’iga, Mme Patersi, Jules Janin, kohale tuleb ka „1. Austame möödunud aegade šedöövreid mõistuspärasemalt ja ausamalt Berlioz. „Blandine on juba ilus elav 16-aastane tütarlaps, Cosima on veidi kui senini. 2. Kanname pidevalt ja kohusetundlikult hoolt ajakohaste teoste saladuslikult kinnine 15-aastane laps…“ Siin kohtub Wagner Cosimaga õpetamise eest… ärgem esitlegem neid uudsetena siis, kui nende karjäär on esimest korda. Esimest korda kohtuvad ka hertsoginna Wittgenstein ja kõikjal juba lõppenud. 3. Ootame ja võtame vastu tähelepanuväärsed, tulevik- Marie d’Agoult. Kaheksa päeva pärast pöörduvad Liszt ja hertsoginna ta- ku tõotavad, seni avaldamata teosed vankumatult ja piiritu külalislahkusega, gasi Weimarisse. sõltumata sellest, kas nende autor on kuulus või tundmatu.“ Liszti ettepane- 22. oktoober. Liszti sünnipäeval korraldab Wagner eemalviibiva he- kud ei saa teoks. lilooja auks muusikaõhtu. Ta kutsub Liszti lapsed Érard’ide poole ning 20. märts. Hertsog Ernsti kutsel sõidab Liszt Coburgi. mängib Liszti tütardele hiiglasuurel mustal klaveril. Cosima kuuleb es- 21. märts. Liszti kiri Antal Auguszile: „Mu väga austatud sõber, mitte makordselt Wagneri muusikat – „Tannhäuseri“ avamängu. „Mängisime ainult Viinis, vaid kogu Saksamaal, isegi veidi juba Venemaal ja Ameerikas „Tannhäuserit“ ja „Lohengrini“, Sa oleksid justkui olnud koos meiega!“ kirju- tabab mu teoseid ajaleheartiklite rahesadu. Kõikjal – Leipzigis, Berliinis, Rei- tab Wagner Lisztile. ni kallastel, Peterburis ja New Yorgis – on „teaduslik kriitika“ öelnud, nagu

106 107 Viiniski, et minu teoseid heaks kiita või isegi kuulata ilma neid veel enne huk- temaga seal kokku, et ta tuleb meile teisipäeval kell 1 järele ning toob meid koju ka mõistmata, on patt, tema majesteedi kunsti solvamine… Postskriptum. kella 9-ks. Nii sündiski. Ta viis meid oma töötuppa, jättis meid seal hetkeks Zürichi haigus on tabanud mu jalgu ja olen pidanud seepärast enam kui kaks üksi ja käskis meil midagi endi tarvis välja valida… Raamatukapi kohal, kal- nädalat voodis olema. Ehkki paprika on esialgu väga ära keelatud, tänage lis isa, nägime Teie pronksmedaljoni ning Ingres’i maalitud en face portreed, siiski krahv Rádayd lahke kavatsuse eest, mille ma vastu võtan, isegi nüüd, kui mis ripub tervel seinal üksi. Siis tuli ema tagasi ja küsis, et kas leiame ta kodu mul seda kasutada ei lubata. 12. mail sõidan Aachenisse, et seal nelipühade olevat ilusa; ta küsitles meid üksikasjalikult meie elu, töö, sidemete ja kommete kolme päeva jooksul dirigeerida Alam-Reini muusikapidustustel, sellest annan asjus. Ema ütles meile, et leiab Danieli võrratult armsa olevat. Ta soovis tut- ma veel teada.“ vuda Wagneri teostega, tõime siis talle „Lohengrini“ ja „Lendava hollandlase“. 22. märts. Beethoveni „Egmonti“ dirigeerimine innustab Liszti taas Kuna „Tannhäuser“ on Danieli juures instituudis, siis seda me talle anda ei kirjutama, seekord lahkab ta ka talle tollal iseäranis suurt huvi pakkunud saanud. Teeme seda teine kord. Anname talle siis ka Teie kirjutised kahest programmilise muusika küsimusi. teosest, mis teda väga huvitavad. Ta oli meiega lõputult charmant, täis õrnust, 1. aprill. Liszt juhatab Mendelssohni muusikat „Suveöö unenäole“. hoolt ja emalikku armastust, ilma mingi tagamõtteta. Ta suhtus meisse vaid 16. aprill. Weimaris kõlab esmakordselt Victor Hugo luuletuse mõjul õnne ja armastusega. Rääkisime palju Teist, kallis isa…“ kirjutatud „Mazeppa“, dirigeerib Liszt ise. Liszt pöördub tagasi Weimarisse. Ta alustab „Faust-sümfoonia“ kirju- 19. aprill. Liszt juhatab „Tasso“ esiettekannet Weimaris. tamist. Suvel töötab Liszt sümfoonilise poeemi „Ungari“ kallal, see on vastus 19. oktoober. Liszt lõpetab hämmastava kergusega „Faust-sümfoonia“ luuletaja Mihály Vörösmarty oodile „Ferenc Lisztile“. kolm osa. Weimarisse saabub Anton Rubinstein (1829–1894), kes veedab Liszti 22. oktoober. Liszti tütred korraldavad Liszti sünnipäeval õhtusöögi. lähikonnas mitu kuud, ta võtab osa pühapäevastest kinnistest kontserti- Samal päeval tähistatakse Liszti sünnipäeva Weimaris. Õuepoeet Hoff- dest ning on kohal ka Liszti tundides. Liszt kirjutab Bülowile: „Kas tun- mann von Fallersleben (1798–1874) kirjutab 32 Lisztile ja 23 hertsogin- nete Rubinsteini? Tööd armastav loomus ning erakordne kunstnikuisiksus, nale pühendatud tervitust. Peterburis kirjutas ta kuue kuuga mitu vene ooperit, pool tosinat sümfooniat, Novembris saab Weimaris Liszti lähikonnas alguse uus liikumine: sama palju klaverikontserte, triosid, sonaate, kergemaid palasid jne. Ta on tekib uusweimarlaste rühmitus, kes küll vanu klassikalisi traditsioone juba terve nädal Altenburgis minu külaline olnud ja ehkki ta räägib kogu aeg austavad, kuid on seda meelt, et „võitluses kunsti nimel peab Weimaris eelarvamustest „tulevikumuusika“ suhtes, austan ma tema annet ja iseloomu. kindlasti tekkima progressiivsete kunstnike uus ühing.“ Mõtte sugereerib Ta on 25-aastane, sündinud pianist, viimastel aastatel on ta küll selle valdkon- Hoffmann von Fallersleben. na unarusse jätnud. Oleks väär teda hinnata tavalise mõõdupuu järgi.“ 17. novembril avaldatakse deklaratsioon ning sugulashinged kutsutak- 8. juuli. Liszt sõidab koos Rubinsteiniga Rotterdami. Nad osalevad se Russischer Hofi. sealsetel muusikapidustustel. 20. november. Uus-Weimari koolkonna asutamiskoosolek. Liszti üm- Juuli veedab Liszt Hollandis ja Belgias. Brüsselis kohtub ta oma tütar- ber koondunud liidu esimeheks saab Hoffmann von Fallersleben, liikmed dega, ilma hertsoginna Wittgensteini juuresolekuta. Nad jalutavad Brüs- on Raff, Cornelius, Richard Pohl ja teised. Liszti ja tema lähikonda tabavad seli loomaaias, õhtupoolikul imetlevad muuseumis Rubensi maale. vihased rünnakud. Sellest annab tunnistust skandaalne kohtuprotsess, mil- Pärast Liszti ärasõitu kohtuvad tütred Berliozi kontserdil juhuslikult le algatas Liszti vastu Weimari Landesregierung. Weimari ringkonnakohtu oma ema, krahvinna Marie d’Agoult’ga. protokollist: „Kriminaaltegevuste referendi von Uslari teenistusliku ettekande Cosima kiri Lisztile: „Madame Patersi on Teile, kallis isa, kindlasti juba põhjal lubas dr Liszt, õukonnadirigent endale… avalikus kohas, 11 inimese teatanud, et laupäeval oli Berliozi kontserdil ka meie ema ja me leppisime ees järgmise solvava avalduse: siinne kohus on halb ja armetu kuulsusega amet;

108 109 mingisuguste õnnetute ja kahetsusväärsete sõnade eest karistas see kohus teda, täidan oma lubaduse mängida basiilika orelil.“ s.o Liszti, ehkki ükskõik millises teise linnas poleks taolistele sõnadele järgnenud 8. veebruar. Hertsoginna Wittgensteini sünnipäeval annab Liszt üle 12 mingit karistust; siinne võim või võimud on alatud. Ja üldiselt valitseb piiratus, sümfoonilise poeemi köidetud partituurid järgmise pühendusega: rumalus ning väikekodanlik vaim, weimarlased on kõik eeslid. Need sõnad on „Sellele, kes andis oma usust tunnistust armastusega, vähemasti solvavad isegi siis, kui kuuluvad geeniusele. Vastavalt tõele ja oma kelle lootus on ka kannatustes ainult kasvanud, kohustustele peame selle avalikkusele teatavaks tegema. Lisaks peame ütlema, kes leidis õnne eneseohverdamises, et dr Liszt on tuntud kui klaverimängu meister kogu Euroopas, muudes vald- temale, kes on täna ja igavesti kaaslanna mu elus, kondades on ta täiesti tundmatu ning seega on täiesti mõistetamatu ja arusaa- minu mõtete taevas, elus palve, matu, kuidas ta lubas endale taolise avalduse kohtu kohta.“ minu hinge märk – Weimari Landesregierung karistab Liszti 10-taalrise trahviga. Jena ar- Jeanne Elisabeth Carolyne’ile. bitraažikohus tühistab otsuse tõendite puudumisel. F. Liszt“.

1855 17. veebruar (ja mitte 16. veebruar, nagu on kirjutanud Liszt ise). Liszt juhatab õukonnakontserdil Berliozi sümfooniat „Romeo ja Julia“, „Sülfii- 27. jaanuar. Liszt saab kirja Antal Auguszilt. Vana sõber tuletab talle dide tantsu“ ja teost nimega „La captive“. Samas toimub Liszti klaverikont- meelde, et ta oli 1846. aastal lubanud Pécsi piiskopile János Scitovszky- serdi Es-duur ettekanne: Liszt soleerib ja Berlioz dirigeerib. le kirjutada Pécsi toomkiriku tarvis missa. Nüüd palub Ungari katoliku 20. veebruar. Berlioz dirigeerib teatris oratooriumi „Kristuse lapsepõlv“ kiriku peaks saanud Scitovszky, et Liszt oma lubaduse teoks teeks ning ja „Fantastilist sümfooniat“. Liszt osaleb orkestris, tema kanda on suure kirjutaks missa Esztergomi basiilika 1856. aastale planeeritud avamiseks. trummi partii. Õhtul annab Uus-Weimari Ühing Berliozi auks õhtusöögi Liszt vastab Auguszile veel samal päeval: „Kiirustan tänuliku südamega ja Berlioz valitakse ühingu auliikmeks. tänama uudise eest, mille saatsite täna saabunud kirjas, olen Teile lausa ka- Veebruaris tekib Uus-Weimari Ühingu istungil vaidlus edasise tegevu- hekordselt tänu võlgu, et seda mulle teatasite… Kirikumuusika on mind juba se eesmärkidest. Mitmed astuvad ühingust välja, nende seas on ka Raff, ammu ahvatlenud ja mulle huvi pakkunud. Veel enne, kui mul oli õnn Teid kelle suhted Lisztiga pingestuvad. tundma õppida, tutvusin Roomas põhjalikult XVI sajandi heliloojate teostega, Ootamatult lahkub Weimarist Rubinstein, arvatavasti vastumeelsuse eriti Palestrina ja Orlando di Lasso omadega. Minu õnnetuseks polnud mul tõttu Berliozi muusika suhtes. Ehkki ta tuleb Liszti sünnipäevaks ka hil- kahjuks võimalust tundmaõpitut isiklikult rakendada, sest ma pean tunnista- jem Weimarisse, võib Liszti ja Rubinsteini suhetes täheldada üha enam ma: kirikumuusika loomiseks on võimalused väikesed, kui keerelda kogu aeg erinevusi nii kunstilistes taotlustes kui ka iseloomudes. publiku ees, ning heliloojad suudavad teenida elatist vaevu isegi joogivee tarvis. Liszt alustab „Esztergomi missa“ komponeerimist. Siiski avaldasin mõne aasta eest justkui juhuslikult meeshäältele kirjutatud 5. aprill. Weimarist lahkub Liszti õpilane Agnes Street, kes on Liszti missa orelisaatega, samuti ühe „Pater nosteri“ ja „Ave Maria“, andes justkui armunud. Temast saab nüüd Liszti usaldusisik, kirjades temale võib Liszt järele südamekutsele, mis mulle oli eelistest tähtsam. Kas saab mulle olla sood- olla täiesti aus ja avameelne. samat ja pidulikumat võimalust, kui seda on Esztergomi basiilika, igavese tõe, 16. mai. Liszt kirjutab Lepizigist Hotel de Bavière’ist Agnes Streetile, kristluse ja meie kodumaa iidse kiriku sisseõnnistamine… Võtan alandliku ta võtab kirjas kokku muusikute muutunud ülesanded: „Noh, tänapäeval tänuga vastu Tema eminentsi Ungari katoliku kiriku pea ettepaneku, mille peavad laval esinevad muusikud väga arenema (eriti rütmi ja tonaalsuse as- Teie lahkesti mulle vahendasite. Seega, kirjutan „Missa solemnise“ koorile ja jus), et mitte vahendada valesti mõtteid ja tundeid, mis meis eksisteerivad. orkestrile ja juhatan seda järgmise aasta augustis Esztergomis ise. Samas Taoline areng tekib vältimatult, astmeliselt ja viimaks tekib oma esitajaskond

110 111 ka Zukunfts-Musikeridele, nagu see on olemas Haydnil, Mozartil, Gluckil, lausa geniaalseteks. Nad on tõesti minu heategija tütred – täiesti erandlikud Rossinil ja Verdil.“ olevused… Lasen neil tihti mängida klaveril orkestriteoseid, mis on seatud Mai lõpul sõidab Liszt Düsseldorfi ja kohtub Clara Schumanniga. mängimiseks neljal käel. Analüüsin teoseid neile ja kontrollin nende õpinguid Sealsetel pidustustel esitab ta Bachi „Kromaatilise fantaasia“. mitte liiga vähese, vaid pigem liiga rohke pedantsusega. Ma ei unusta kunagi 2. juuni. Liszti kiri Wagnerile: „Armas Richard! Saabusin eile Düssel- kaunist õhtut, kui mängisin neile Teie „Psalme“ ja kordasin seda siis üha uues- dorfi pidustustelt tagasi väsinuna ning tuimana. Mind kutsus sinna Hiller, kes ti ja uuesti. Kaks inglit laskusid lausa põlvili ja süvenesid isa jumaldamisse. kõike juhatas, ja ta oli huvitatud sellest, et minagi kord tolles ettevõtmises kaa- Nad mõistavad Teie šedöövreid paremini kui keegi teine, neis on tõesti seda sa lööksin… Kuigi pidustusi tervikuna võib nimetada väga edukateks, puu- looduse antud miskit. Kuidas mind liigutas ja vapustas, kui tundsin preili dus seal siiski see, mida oodata ei saanud. Kunstiilmas on tõesti erisuguseid Cosima mängus ära Teid, ipsissum Lisztumit…“ loorbereid ja takjaid, Sina ei pea sellele tähelepanu pöörama: „Kotkas suundub Liszti järjekordne kirjutis on käsitlus Robert ja Clara Schumannist. päikese poole!““ Ta on nende poolel, ehkki Clara hoiab üha vähem vaka all, et ta ei poolda 21. august. Liszti lapsed saabuvad Weimarisse. Esimest korda saab Liszti reformipüüdlusi. Liszt veeta koos tütardega kaks päikesepaistelist, helget, õnnelikku näda- 19. oktoober. Liszt võtab osa kontserdist Berliinis, kus Bülow dirigee- lat – ilma hertsoginnata. Liszti laste külaskäigu üksikasju saame teada rib „Tannhäuseri“ avamängu. Berliini publik protesteerib vilekooriga Sak- Agnes Streetile kirjutatud kirjadest. samaalt pagendatud helilooja vastu. Kontsert lõpeb skandaaliga, Bülow 26. august. „…Mu tütred hõivavad mu päevadest kaks kolmandikku. Nad minestab häbi ja üleväsimuse tõttu. Cosima lohutab teda Wilhelmstrasse on armsad, arukad, elavad, isegi veidi ringinuuskivad noored daamid. Nad korteris ja Wagneri jumaldamisest inspireerituina tol ööl noored kihlu- sarnanevad korraga nii isa kui emaga… Berliini elama asumise üle nad eriti vad. rõõmu ei tunne, ehkki see on kõige mõistlikum ja kasulikum, mida nad teha 22. oktoober. Liszti tervitab tema sünnipäeval Weimaris Altenburgis saavad. Proua Bülow on iseloomu, tavade, vaimse erudeerituse ning olukor- sadakond inimest. Esitusele tuleb muusika ning elavate piltidega „Des ra osas kõige sobivam talle usaldatud ülesannete täitmiseks.“ (Liszt otsustas Meisters Walten“. hertsoginna Wittgensteini soovitusel usaldada tütarde kasvatamise proua 23. oktoober. Liszti sünnipäeva tähistab Neu-Weimarer Verein. Bülowi hoolde, kes elas Berliinis, tema poeg õpetas klaverimängu Berliini 18. november. Meyerbeeri ooperi „Hugenotid“ esietendus Liszti juh- konservatooriumis.) timisel. Altenburgi kaunid päevad olid lõppenud. Paruness Bülow viis kaks tü- 25. november. Liszt reisib uuesti Berliini, et dirigeerida orkestriühingu tarlast vaatamata nende meeleheitlikule protesteerimisele Berliini. Dániel Stern kontserti. pöördus tagasi Pariisi. 6. detsember. Kontsert kuulajaid pilgeni täis saali ees. Pärast kontserti Liszt teatab otsusest oma emale kirjas: „Mis puutub muusikaõpingutes- toimunud banketil ütleb Liszt: „Lahkusin siit linnast kui valitsev kunst- se, siis need edenevad Hans von Bülowi juhtimisel paremini kui kuskil mujal. nik, ja tulen siia tagasi kui kunsti teener.“ Ma armastan Hans von Bülowit kui oma teist poega ja hindan kõrgelt tema Pärast kontserti veedab Liszt mõned päevad koos tütardega. Bülow annet…“ tunnistab talle üles armastuse Cosima vastu. Liszt nõuab aastast proovi- 30. september. Bülowi kiri Lisztile tütarde teemal. „Soovite minult, mu aega. kallis meister, et teataksin uudiseid Liszti-preilide kohta. Ma polnud selleks 14. detsember. Liszt pöördub tagasi Weimarisse. Keiser Aleksander II kuni tänaseni võimeline, mind takistasid imetlus, vaimustus, võib-olla isegi teeb Wittgensteinide perekonna soovil hertsoginna lahutuse asjas eitava hullus, mida noored daamid (eriti noorem) minus on tekitanud. Mis puudutab otsuse. Keiser pagendab hertsoginna Venemaalt ning konfiskeerib tema nende muusikaoskusi, siis pean neid nimetama mitte ainult andekateks, vaid varanduse. See tähendab, et hertsoginna ei saa edaspidi ka Weimaris

112 113 osaleda suurhertsoginna õhtutel, kui ta kuskile ilmub, tõmbub kõrgselts- 10. august. Liszt saabub Esztergomi, ta asub elama erakorralise piis- kond demonstratiivselt kõrvale. kopi Mihály Fekete juures. Liszt teeb visiidi Ungari katoliku kiriku peale, vaatab üle basiilika, koori ning proovib orelit. 1856 11. august. Liszt saabub hommikul kell 5 Pesti ja läheb jalgsi hotelli Inglise kuninganna. Hommikupoolikul külastab ta sõpru. Ta on hõivatud „Esztergomi missa“ aasta. missa proovidega. Linnas jalutades näeb ta äriakendel enda pilti. Kõige Jaanuari algul reisib Liszt taas Berliini, et vastavalt Wagneri soovile juha- silmapaistvamale kohale on paigutatud need pildid, kus ta on ungaripä- tada „Tannhäuseri“ etendust. Intendant Hülsen seda ei luba. rastest riietes. Liszt võtab seda kui peent vihjet ning tellib Pesti ühelt kõige Jaanuari lõpul reisib Liszt Viini, et osaleda Mozarti 100. sünniaasta- kuulsamalt rätsepalt uue taolise paraadülikonna. päeva tähistamisel. „Esztergomi missa“ proovide kohta kirjutatakse ajalehes „Pesti Napló“: 26. ja 28. jaanuaril dirigeerib Liszt keisri ja keisrinna juuresolekul „Võib-olla pole ühegi muusikateose kohta ka pärast mitut kuulamist nii raske ot- Mozarti sümfooniat g-moll. Viini linnapea kingib Lisztile kullatud diri- sust öelda kui Liszti selle teose kohta, osaliselt seepärast, kuna teose stiil on gendikepi ning mälestusmedali. täiesti uus, meil seni läbi uurimata, teisalt seepärast, et me ka pärast mit- 16. veebruar. Lesksuurhertsoginna auks etendatakse Berliozi ooperit mekordset kuulamist ei suuda seda tervikuna mõista, mis on originaalne „Benvenuto Cellini“. Kohal on Berlioz, kes Weimaris viibimise ajal kuulab orkestratsiooni ja põhiidee poolest ning kuulub senistest šabloonsetest teostest ka „Lohengrini“ ettekannet – ta lahkub teatrist nördinuna. Ise dirigeerib erinevate hulka.“ Berlioz Avamängu „Korsaar“ ja „Fausti hukkamõistmist“. 26. august. Õhtupoolikul kell pool neli algab Rahvusmuuseumi suu- 8. aprill. Liszt dirigeerib Weimaris Verdi ooperit „Kaks Foscarit“. Un- res saalis „Esztergomi missa“ avalik peaproov. Saal ning sellega piirnevad garis hakatakse punuma intriige Liszti ning „Esztergomi missa“ vastu. ruumid on rahvast pilgeni täis, sajad kuulajad on isegi laiadel treppidel. Liszti vaenlased teevad kõik, et missa ettekannet takistada. Kõige suurema mõjuga on „Gloria“, mida tuli korrata. Pärast peaproovi 12. mai. Liszt mainib Merseburgist Agnes Streetile saadetud kirjas käsitleb teost kõige põhjalikumalt kirjanik Zsigmond Keményi „Pesti oma sümfoonilisi poeeme: „Neist kuus („Orpheus“, „Mazepa“, „Prelüüdid“, Napló“. Pärast üksikasjalikku analüüsi lõpeb artikkel järgmiste sõnadega: „Tasso“, „Prometheus“, „Pidulikud helid“) ilmusid äsja. Asun seega teele, mida „Nüüd võib küll märkida – vastupidiselt nendele, kes väitsid, et seda missat mööda, kas see meeldib või ei, pean minema veel tüki maad.“ pole meil võimalik esitada –, et tulemus on nende arvamusele vastupidine. Kriitika võtab Liszti sümfoonilised poeemid vastu taunivalt. Kuid Teose suursugususe, kõrge stiili ees on Liszti vaenlased maani maha tehtud, ja tema uus metseen, kunsti armastav Sondershauseni hertsog paneb Liszti- me väljendame rõõmu, et alatult punutud riugastel ei õnnestunud jätta Ungari le oma kulul kokku orkestri. suurt pidupäeva ilma ühest selle tipphetkest, missast.“ Suvekuudel esitab orkester igal pühapäeval Eduard Steini juhatusel Liszt annetab „Esztergomi missa“ peaproovi sissetuleku Lipótvárosi Sondershauseni Loh pargis Liszti orkestriteoseid. Kontserdid toimuvad linnaosa kiriku ehitamiseks. tasuta. 29. august. Liszt sõidab õhtupoolikul koos kõigi osalejatega Esztergomi. 8. juuli. Liszt lõpetab „Dante sümfoonia“ kirjutamise. Ta pühendab 30. august. Linna saabuvaid kõrgeid külalisi tervitab 101 haubitsalas- teose Wagnerile järgmiste sõnadega: „Nii nagu Vergilius juhtis Dantet, nii ku. Kuna ruumi ei piisa, siis seab Liszt end sisse laeval. Õhtul järsku puh- juhtisid Sina mind eluga täidetud helide maailma saladuslikesse regioonidesse. kenud tormituul ning paduvihm nurjavad piduliku valgustuse. Hüüan hingepõhjast Sinu poole: Tu sei ‘l mio maestro, e’l mio autore! Ja 31. august. Basiilika sisseõnnistamine algab kell 10. Missa tuleb esi- pühendan selle teose Sinule! Võta see austusavaldus vastu sõbralt, kelle sõprus tamisele kell pool kaks. Nelja tuhande kuulaja seas on ka kuningas ning ei salga end kunagi maha.“ ertshertsogid. Julge harmoonia ja uuenduslike dissonantsidega tekitab missa

114 115 tõelise kriitikatormi. Kuningale missa eriti ei meeldi, Ungari katoliku ki- 1857 riku peale aga seda enam. Kuna Liszti koht on vaid Ungari katoliku kiriku pea teises lauas, siis Mai lõpul reisib Liszt Aachenisse ning juhatab 35. Alam-Reini muusika- eelistab ta lõunatada laeval koos koorilauljatega. Õhtul kell 6 osaleb ta pidustusi. Ta dirigeerib „Pidulikke helisid“. Ühel teisel kontserdil saavutab rahvapidustustel, kus vaatab härja küpsetamist, tantsib heatujuliselt tšaar- edu Bülow Liszti klaverikontserdiga Es-duur. Kuid seegi kord ründavad dašit ning joob kübarat vaadist voolava veini alla hoides liikusid. uue muusika vaenlased: Kölni konservatooriumi direktor Hiller väidab 5. september. Liszt osaleb maalikunstnik Miklós Barabási õhtul. Kü- artiklis, et Liszt ei oska dirigeerida, ta oskavat ainult klaverit mängida. lalisteks on põhiliselt kunstnikud ning muusikud, teiste seas ka helilooja Artikli mõjul vilistab publik orkestrit juhatava Liszti välja. Ferenc Erkel. Liszt istub õhtu jooksul klaveri taha neljal korral. Wagner jätab esialgu „Nibelungide sõrmuse“ komponeerimise katki 6. september. Liszt teeb visiidi krahv István Károlyile Fótis. ning hakkab kirjutama „Tristanit“. Liszt pole sellega nõus. 8. september. Hermina kabeli sisseõnnistamisel kõlab Liszti meeskoo- 15. juuli. Sureb Liszti esimene õpetaja Carl Czerny. rile kirjutatud missa. Õhtul on Rahvusteatris orkestrikontsert, mille sisse- Suvel ravib Liszt end Aacheni supelasutustes. Augusti algul reisib ta tuleku annetab Liszt teatri vanadekodu heaks. Liszt dirigeerib „Prelüüde“ Berliini. ning esiettekandele tulevat sümfoonilist poeemi „Ungari“, publik võtab 18. august. Liszt osaleb Cosima ja Hans von Bülowi laulatusel. need vastu tormiliste kiiduavaldustega. Pärast Ödön Singeri viiulisoolot, 27. august. Joachim, kes oli kord Liszti truu õpilane ja kelle Liszt kut- József Ellingeri laulu ning Ida Komlóssy deklamatsiooni astub Liszt taas sus Goethe-Schilleri mälestusmärgi avamisele, kirjutab oma kunagisele dirigendipulti ning esitab koos teatri koori ning orkestriga „Hümni“, mille meistrile pika kirja: „… Sinu muusika on minust täiesti kaugel, see on vastu- muusika autor on Ferenc Erkel. Mulje on vapustav. Ajalehe „Hölgyfutár“ olus kõige sellega, mida olen noorpõlvest alates meie suurte heliloojate vaimust kriitikas öeldaksegi, et „Erkeli „Hümni“ pole ooperikoorid laulnud kunagi vastu suutnud võtta. Ma ei saa olla teie abiline ja ma ei saa teha ka nägu, et kaunimalt, hingeülendavamalt kui täna. Laul kõlas vastu kõigis tundlikes see, mida Sina ja Su õpilased esindavad, oleks ka minu üritus. Seega ei saa ma südametes.“ võtta vastu ka Sinu viimatist lahket kutset osaleda Weimaris Karl Augustuse 14. september. Liszt sõidab Pestist Viini ja veedab keiserlikus pealinnas pidustustel…“ mõned päevad. Johann Strauss esitab Lisztile oma orkestriga austusaval- 3. september. Weimaris tähistatakse suurhertsog Karl Augustuse 100. dusena sümfoonilise poeemi „Mazepa“. sünniaastapäeva. 10. november. Liszt kirjutab Zürichist suurhertsog Karl Alexanderile: 4. september. Avatakse Goethe ja Schilleri ühismonument. „Teie kõrgus, pean oma kohuseks juhtida taas Teie tähelepanu ühele suurele 5. september. Pidulikul kontserdil teatris kõlavad „Ideaalid“ (Schilleri probleemile ning lähen ilma igasuguse sissejuhatuseta kohe asja juurde. Läh- tekstile), „Faust-sümfoonia“ ning „An die Künstler“ (meeskoorile ja solis- tudes sellest, et Teie kõrgus on toetanud kunste, et Weimaris on oldud ikka tidele, Schilleri tekst), samuti „Über allen Gipfeln is Ruh“ (meeskoorile ja esimesed, ma palun väga, et see jääks nii ka edaspidi ja nii pean ma mitte metsasarvele, Goethe tekst). ainult sobivaks, vaid ka vajalikuks ning niiöelda vältimatuks, et Wagneri „Ni- 21. oktoober. Banketiga raekojas tähistatakse Liszti Weimaris töötami- belungide sõrmus“ jõuaks lavale kõigepealt Weimaris… Wagneri teosest on se kümnendat aastapäeva. pool juba valmis ning lõplikult valmib teos kahe aasta pärast (1858. aasta 22. oktoober. Firenzes sõlmivad Liszti eemal olles abielu Blandine ja suveks), tegemist on teosega, mis kroonib antud ajajärku kui kaasaegse kunsti prantslasest advokaat-poliitik Émile Ollivier. kõige monumenaalsem jõupingutus…“ 2. november. Kirjast Agnes Streetile: „… mitme kirja kohaselt, mis mulle tema kohta on saadetud, pean uskuma, et ta saavutab advokaadikarjääris ilusaid tulemusi ja võib-olla teeb seda ka poliitikas, ehkki viimane on Prantsusmaal

116 117 üsna riskantne. Kindel on ainult see, et abikaasad on teineteisesse väga kiin- 2. mai. Liszt pöördub tagasi Weimarisse, kus jätkab muusika kirjuta- dunud, seega on mul hea tunne, et mu kaks tütart abiellusid oma südamehääle mist. Ilmub „Rännuaastate“ teine köide: „Années de Pélerinage. Suite de järgi, ehkki ka mõistuse järgi on sõlmitud hea abielu!“ compositions pour le piano. Deuxième Année. Italie“. Väljaanne on luk- 7. november. Liszt dirigeerib Dresdenis kontserti, mis antakse oope- suslik nagu eelnenud köidegi. rikoori heaks. Esitatakse „Prometheus“ ning esiettekandele tuleb „Dante Augusti lõpul reisib Liszt koos hertsoginna Wittgensteini ning viimase sümfoonia“, mis häbiväärselt läbi kukub. Liszt kirjutab kriitikute halvus- tütrega Münchenisse ja sealt Tirooli mägedesse. tavate arvamuste kohta Köhlerile: „Ma ei tea, kui kaua see kriitikute omapä- 9. oktoober. Liszt kirjutab Wagnerile Salzburgist: „Millal saab mulle rane komöödia veel kestab. Võtan mahategemist täiesti rahulikult ning jätkan osaks rõõm lugeda „Tristanit“? Sain Härtelilt teada, et klaviiripartiid valmis- peatamatult alustatud teed. Kas skandaalides olen süüdlane mina, seda näitab tatakse juba ette trükiks. Kas Sa oled otsustanud, kus esiettekanne toimub? aeg!“ Olen kuulnud, et Karlsruhes arvestatakse sellega väga. Annaks Jumal, et „Tristaniga“ lõppeb Sinu eemalviibimine, mida ma väga loodan. Talveks ka- 1858 vandame Weimaris „Rienzi“ esitust…“ Nii aga ei sünni. Weimarisse tagasi jõudnud, leiab Liszt paljud as- 23. märts. Liszt dirigeerib Viinis „Esztergomi missat“. Kontserdiks saabub jad olevat teisiti. Õpilased on laiali läinud, hertsoginna on abieluplaani Viini Antal Augusz, kellel õnnestub õukonna ja Liszti vahelised arusaa- järjekordse läbikukkumise tõttu masenduses, kogu linn on väljasurnud. matused ära siluda. „Esztergomi missa“ avaldatakse riigi kulul. Keiser Liszt tõmbub üha enam Altenburgi üksildusse. Liszti soovitusel ametisse annab Lisztile audientsi ning annetab talle Raudkrooni ordu rüütliristi, võetud peaintendant Dingelstedt alustab organiseeritud rünnakut Liszti millega käib kaasas Ungari aadlitiitel. vastu. Sädeme selleks leiab peatselt. 30. märts. Liszt saab aadlipaberid, ta pärandab tiitli oma nõbule 15. detsember. Liszti juhatamisel esietendub Peter Corneliuse ooper Eduardile. „Bagdadi habemeajaja“. Pärast etendust korraldatakse Liszti ja tema kool- 31. märts. Liszt kirjutab laevaga Pesti sõites Agnes Streetile, kellega ta konna vastu hästiorganiseeritud meeleavaldus. Väljavilistatud Liszt esitab – vastupidiselt hertsoginnale kirjutades – saab olla aus: „Ma ei suuda kohe veel samal päeval lahkumisavalduse. tunnistadagi, kuidas eluviis, mida ma Weimarist eemal viibides olen sunnitud 17. detsember. Liszt dirigeerib veel teatris Beethoveni õhtul helilooja I elama, hakkab muutuma talumatuks. Pidevalt kõnelda paljudele inimestele, sümfooniat. Pärast seda ei võtnud ta Weimaris ametikohusena enam di- kellele mul enamasti midagi öelda ei ole, kohaneda tavapäraste rumaluste ja rigendikeppi kätte. valedega, pidevalt külas käia ja külalisi vastu võtta, kulutada hunnik raha ainult selleks, et tapvat igavust tunda – milline naeruväärne piin see on.“ 1859 10. aprill. „Pesti Napló“ teatab, et „ootamatute asjaolude tõttu kantakse missa ette juba täna, 10. aprillil“. Liszt dirigeerib „Esztergomi missat“ Rah- Aasta algul tekivad vastuolud Liszti ja Wagneri vahel. Veneetsias „Tris- vusmuuseumi suures saalis. Sissetulek 800 forintit annetatakse Rahvus- tanit“ kirjutav Wagner soovib, et Liszt etendaks Weimaris „Rienzi“, sest konservatooriumi heaks. Kuna Liszt peab summat väikseks, siis lisab ta vajab raha. Liszti vahendustegevus jääb tulemusteta, Wagner võtab selle veel 200 forintit ja ütleb, et oli unustanud osta pileti… vastu solvanguna. Ta viitab Liszti „õnnele ja ükskõiksusele“, millega solvab 11. aprill. „Esztergomi missat“ korratakse Kesklinna kirikus. Liszt omakorda põhjalikult Liszti. Viimane on just valmistunud saatma Wag- laseb kutsutud külalistele altariruumi paigutada 12 pinki, seal istujatele nerile „Tristani“ I vaatuse eest „Dante sümfoonia“ ja „Esztergomi missa“ jaotatakse tekst ungari, ladina ja saksa keeles. Pärast kontserti läheb Liszt partituurid. Solvunud Liszti vastus: „Kuna mu sümfoonia ning missa ei frantsiskaanide kirikusse, temast saab frantsiskaanide ordu liige. korva Sulle nagunii krabisevaid rahatähti, siis on nende saatmine liigne. Kuid

118 119 pean edaspidi sama liigseks seda, et saan Sinult muserdatud toonis telegramme kodumaa on nüüd kahjuks paljude vintsutuste tanner… Aga ma loodan kind- ning solvavaid kirju.“ lalt, et ma ei loobu nüüdki oma ülesannetest ning püüan kogu aeg kunstni- 23. juuni. Sureb suurhertsoginna Maria Pavlovna. Liszt kaotab tema kutöö ning loomusega tuua kodumaale kuulsust… Kas öelda välja? Mürgel näol heasoovliku isiku. Leinatalitusel lõpetab Liszt kõne järgmiste sõna- minu raamatu ümber andis mulle tunda, et olen palju õigem ungarlane kui dega: „Täna maeti koos kirstuga vana Weimar.“ mu vaenlased, kes ainult mängivad ungarlasi…“ Suvel ilmub Liszti raamat mustlastest pealkirjaga „Des Bohémiens et 26. veebruar. „Prometheuse“ ettekanne Viinis. Ehkki teos suuremale de leur musique en Hongrie“ ja tekitab suure tormi. Eriti Ungaris võe- osale publikust meeldib, mõistab organiseeritud vaenlaste pidurdamatu takse seda kui skandaali. Nimelt jõuab Liszt selles raamatus tõdemuseni, vilekoor teose läbikukkumisele. et ungari muusikat polevatki olemas, olevat ainult mustlasmuusika. Liszt Märtsis saabub uudis, et lõpuks ometi saab hertsoginna Wittgensteini alustab juba teesist, et tegemist on mustlaspäritolu muusikaga. Ta ei tunne varasem abielu lahutatud, nii ei sega miski tema abiellumist Lisztiga. Kuid ega saagi tunda tõelist ungari rahvamuusikat – selleks ei piisa tema kee- hertsoginna hingekarjane Fulda peapiiskop ei luba laulatust põhjenduse- leoskusest ja tal pole ka vastavat sõpruskonda. Ta kuulab linnas mängi- ga, et dokument võib olla ka äraostmise tulemus. Oma õiguste maksma- vaid mustlasi, kelle esitatud muusikat kõik mustlasmuusikaks nimetavad. panemiseks otsustab hertsoginna sõita Rooma. „Lähtekoht ise, ainuüksi taolise muusika nimetuski on juba täiesti ekslikud,“ 17. mai. Hertsoginna Wittgenstein reisib Prantsusmaa kaudu Rooma. kirjutab 1936. aastal Bartók nimetuse mustlasmuusika kohta ettekandes Liszt jääb üksi Weimarisse. Leinas poja pärast kirjutab ta abee Lamennais’ pealkirjaga „Liszti probleemid“. „Ja kes nimetas seda muusikat mustlasmuu- luuletuse tekstile teose „Le Morts“. sikaks? Meie ise.“ Seejärel Bartók summeerib: „Ferenc Liszti saame süüdis- Hertsoginna ei pöördu Weimarisse tagasi ei kuu aja pärast ega ka hil- tada ekslikes järeldustes ainult osaliselt; kõigest, mida tal oli võimalus näha jem, ta jääb elu lõpuni Rooma. Keiser Napoleon III annetab Lisztile Au- ja kuulda, sai ta vaevalt teha teistsuguse järelduse kui selle, mis ta raamatust leegioni ordeni. välja kumab. Just vastupidi, tema julgus heauskset, ehkki ekslikku arvamust Hüljatud Liszt mõtleb tihti surmale. välja öelda väärib austust, ta pidi ju teadma, et äratab sellega kodumaal enda 14. september. Liszt kirjutab valmis oma testamendi. „… Mida ma head suhtes vaenulikke meeleolusid.“ olen teinud või mõelnud viimase 12 aasta jooksul, selle võlgnen kõik Temale, Vaenulikud meeleolud lõidki peatselt lõkkele. kellele oleksin ihanud anda nime minu abikaasa, kuid inimlik õelus ning kõik- 11. detsember. Liszt reisib Berliini, kuna poeg Daniel on haigevoodis. võimalik salakavalus on mind selles kuni praeguseni takistanud. 13. detsember. Jõuluvaheaega õe juures Berliinis veetnud Daniel sureb Hertsoginna Wittgenstein, sündinud Jeanne-Elisabeth-Carolyne Iwanows- tuberkuloosi. ka… Suudan seda nime kirjutada üksnes sõnulseletamatu meeleliigutusega. Nii nagu olen võlgu Carolyne’ile selle vähese hea eest, mis minus peidus on, 1860 nii olen talle tänulik ka selle vähese eest, mis ma olen ja selle väga vähese eest, mis on minu oma. Tema on näinud vaeva ka selle pärandi hooldamisega, mille 14. jaanuar. Liszt valab valu poja surma pärast välja sõbrale ja heasoovi- kohta nüüd korralduse koostan. Ta on püüdnud seda suurendada, tulusalt jale Ungaris Antal Auguszile: „Olen Teile oma pojast vähe rääkinud. Ta oli paigutada. Kokku on seda umbes 220 000 franki. Ülestähendused selle kohta unistaja, hella ja sügava iseloomuga. Võitnud Pariisis üldolümpiaadil I koha, on deponeeeritud Pariisis Rotschildide pangas ning – ühe väikese summa koh- valmistus ta sooritama õigusteaduste eksamit Viinis. Ma ei kahtle, et ta oleks ta – minu nõbu, kohtunik dr Eduard Liszti juures Viinis. sellega kiiduväärselt hakkama saanud. Kunagi varem deklameeris ta mulle Palun Carolyne’il jälgida, et mu pärand jaotataks kõige lihtsamal viisil meelsasti ungari keeles, ta tahtis näidata, et peab kinni mulle antud lubadusest kahe võrdse osana minu kahe tütre Blandine ja Cosima Liszti vahel… õppida see keel hästi ära veel enne õigusteadusõpingute lõpetamist… Meie On iseenesestmõistetav, et ka edaspidi makstaks tagasihoidlikku pensioni,

120 121 mida minu vara intressidest saab proua Anna Liszt, minu Pariisis elav ema. 24. november. Liszt osaleb esimese lapselapse Daniela ristsetel. Palun Carolyne’i, et ta nii kaua, kuni elab, säilitaks mälestusena mõned Cosima jääb raskelt haigeks. Ta seisund paraneb väga vaevaliselt. Altenburgis asuvad esemed, mis kuuluvad minule…“ 22. detsember. Kirjas Blandine’ile räägib Liszt kavatsusest sõida Pariisi: Pärast testamendi kirjutamist Liszti meeleolu paraneb. Ta hakkab „…külastan Teid jaanuari keskpaigas. Mind ei tõmba sinna eriti „Tannhäu- uuesti tööle ning reisib Viini, et pidada läbirääkimisi hertsoginna advo- ser“, ehkki oleksin väga rõõmus, kui näeksin seda suurepärast teost ooperis, ja kaadiga. mitte ka see, et kohtuksin taas Wagneriga, keda ma endiselt väga armastan; 12. oktoober. Sünnib Cosima esimene laps Daniela-Senta. kuid kahjuks on mu elu kujunenud või jäänud kujunemata selliselt, et saan 22. oktoober. Liszt veedab oma sünnipäeva Weimaris. Weimarlased oma keeruliste kohustuste tõttu mõelda üksnes väga harva asjadele, mis on eesotsas Dingelstedtiga korraldavad tema auks tõrvikurongkäigu. meeldivad või mis lahutavad mu meelt. Nii (ütlen Sulle nüüd kohe oma sa- 16. november. Aus ja avameelne kiri Agnes Streetile: „Te räägite mulle laduse) lähen ma Pariisi oma kalli ema pärast ja muidugi (ilma isaliku uh- Weimarist, kus 22. oktoobril korraldati minu auks tõrvikurongkäik, see ajas kustamiseta) Sinu ja Emile’i pärast. Ema nägemine on mulle nüüd südamest kogu linna ärevile ja pärast nimetas volikogu mind ühehäälselt linna aukoda- tulev vajadus ja kohustus, seepärast võite olla kindlad, et ma ei lase võimalust nikuks. (Sulgudes: samasugune au langes mulle oma 20 aastat tagasi osaks käest, asun teele kohe, kui olen saanud teated Roomast, ootan neid kindlasti Pesti, Soproni ja Jena poolt). Sellele vaatamata on Teil täiesti õigus: ma just- saabuvat jaanuari keskel. Nii nagu ütlesin…“ kui ei tunne end siin koduselt, sest ilmselt puudub siin vajalik toetuspunkt. Aga kui ma olen jäänud ligi 12 aastaks Weimarisse, siis hoidis mind siin V tunne, milles ei puudunud üllus – ühe naise au, väärikus, iseloom, keda pidin 1861–1886 laimajate eest kaitsma, ning suur aade – Muusika uuendamine usaldusliku- ma liidu läbi Poeesiaga; vabam ning niiöelda ajavaimule vastavam areng, see „Minu töö järjekindel ja visa jätkamine ning lõpetamine Roo- andis mulle indu. See aade on vaatamata üldisele vastuseisule ning takistus- mas, Pestis ja Weimaris alates 1861. aastast…“ tele siiski veidi arenenud. Ükskõik mida ka ei tehtaks, see võidutseb, kuna on meie ajastu õigete ja tõeste ideede orgaaniline osa, ja mind lohutab see, et olen 1861 seda ideed ausalt, kohusetundlikult ning ilma isiklike huvideta teeninud. Kui oleksin 1848. aastal, minu siia elama asumise ajal tahtnud ühineda muusika Jaanuaris pöördub Liszt tagasi Weimarisse. Oma eksitusest aru saanud postuumse parteiga, sõlmida liit variseridega, hellitada eelarvamusi jne, siis suurhertsog palub Lisztil ka edaspidi Weimari muusikaelu suunata. Liszt poleks tänu minu sidemetele teise poole peakorüfeedega sellest midagi lihtsa- jääb kindlaks lahkumispalvele. mat olnud. Väliselt oleksin ma nautinud kahtlemata suuremat lugupidamist 29. juuni. Liszt kirjeldab hertsoginna Wittgensteinile saadetud kirjas ning poolehoidu, samad ajalehed, kes nüüd avaldavad ameti poolest rumalusi kohtumist krahvinna d’Agoult’ga Pariisis: „Ja kui ta mind kuulas, siis ma ei ning pilluvad minu pihta sõimusõnu, oleksid mind nõrkemiseni kiitnud ning tea, mis tunne teda valdas, kuid kogu tema nägu oli pisaratest märg. Suudlesin ülistanud, ilma et mul tulnuks selle nimel väga vaeva näha. Mõned minu noo- teda laubale, esimest korda pärast pikki aastaid, ning ütlesin talle: „Vaadake, ruspatud oleks rõõmuga süütuteks nimetatud, et igal viisil kiita ja ülistada Marie, las räägin Teiega maameeste keeles. Jumal õnnistagu Teid! Ärge soo- Palestrinast Mendelssohnini kestnud ajajärgu heade ja pühade traditsioonide vige mulle halba!“ Ent ta pisarad voolasid veel enam. Ütlesin talle, et mäles- tublit hoidjat. Kuid see ei saanud olla minu saatuseks, mu veendumused on tused on mind liigutanud. Ta ütles peaaegu kokutades: „Jään igavesti truuks liiga ausad, minu usk olevikku ja tulevikku liiga leegitsev ning optimistlik, Itaaliale ja Ungarile!“ Seepeale jätsin ta vaikselt üksi. Trepil viirastus mulle et kohaneda valeklassikute takistavate tühiste formuleeringutega, kes näevad Daniel. Temast polnud räägitud sõnakestki nende 3–4 tunni jooksul, kui ta vaeva deklareerimaks: kunst hukkub, kunst on hukkunud.“ emaga vestlesin!“

122 123 Liszt kohtub Wagneriga. Viimase lootus amnestiale valmistas Lisztile rina „Jordani“ helilainetes. Igal hommikul võtab mind vastu ümberkaudsete suurt rõõmu. kirikute campanilede kontsert ning see võlub mind rohkem kui Pariisi konser- Suvel pöördub Liszt tagasi Weimarisse. vatooriumi kõik kontserdid kokku.“ 7. august. Pidulikul kontserdil esitatakse Bülowi dirigeerimisel Liszti „Faust-sümfoonia“. Kohal on Wagner, kes on toonud kaasa ooperi „Tristan 1862 ja Isolde“ partituuri. Liszt annab suurhertsogi nimel Wagnerile üle Pist- rikuordeni. 19. juuli. Liszti kiri Blandine’ile: „Olen väga õnnelik, mu kallis Blandine, et Samal päeval saabub salajane rõõmusõnum: paavst on täitnud hertso- õnnelik sündmus toimus nii hästi ja Sina mitte ainult ei sooritanud oma üles- ginna palve ja abielu sõlmimise teel pole enam mingeid takistusi. ande tublilt, vaid Sul polnud ka hädavajalikust suuremaid valusid. Kuna ma 17. august. Liszt lahkub Weimarist. Kõigepealt teeb ta visiidi Coburgi loodan, et ema ja laps tunnevad end hästi, ja väikese olendi nutukõla jätkub hertsogile Reinhardsbrunnis. Kolm päeva veedab ta Weimari suurhertso- selliselt, et Sa ei pea sellele lisama ei kaebusi ega oigeid, siis hakkan Sinuga taas gi juures Wilhelmstalis, Berliinis kohtub Liszt Bülowi ja Cosimaga. Parii- vestlema nii nagu vanasti…“ sis külastab Liszt Marie d’Agoult’d. Ta sooviks külastada ka Blandine’i ja 10. august. Liszt lõpetab oratooriumi „Legend pühast Elisabethist“. viimase meest nende valdustes Saint-Tropez’s, kuid saanud hertsoginna 11. september. Rõõm muutub ootamatult jahmatavaks valuks – Wittgensteinilt järjekordse kirja, reisib Liszt edasi, et jõuda sünnipäevaks Saint-Tropez’s sureb Blandine. Rooma. 12. september. Liszt, kes pole leinateadet veel kätte saanud, kirjutab 14. oktoober. Liszt on Marseille’s. Ta kirjutab hertsoginna Wittgenstei- Roomast emale pika kirja: „Mind liigutas pisarateni austus, millega Te mee- nile: „Need on mu viimased read. Minu pikk pagendus on jõudnud lõpule. nutasite mu isa, olen südamest tänulik, et mõtlesite 28. augustil korraga nii Viie päeva pärast leian Teie juures kodu, kolde ja altari. Oh, kui ma vaid tema kui minu peale. Mu isa tundis ette, et ta poeg astub välja oma ühiskon- suudaksin tagada Teile elu loojangul rahuliku ja helge elu.“ naklassi kuulujate tavapärastest rööbastest ning teda ootavad saatuse erilised 20. oktoober. Liszt saabub Rooma. Kõik ettevalmistused tehakse selli- võimalused. Taoline eelaimus tekkis tal sealsetes tingimustes Doborjánis, kü- selt, et laulatus võiks toimuda Liszti 50. sünnipäeval. las, väljaspool igasugust tsivilisatsiooni, kus polnud muud seltskondlikku mee- 21. oktoober. San Carlo al Corso kirikus valmistatakse kõik ette järg- lelahutust kui paar tarokipartiid mõne külapreestriga ning hertsog Esterházy mise päeva tseremooniaks. Liszt ja hertsoginna veedavad õhtut Piazza di mõisvalitsejatest kolleegidega, kelle haridus oli tema omast madalam, ja kus Spagnal asuvas korteris, kui paavsti legaat toob sõnumi: laulatus ei saa ei saanud kuulda muud muusikat kui 8–9-aastase imelapsest poja klimber- toimuda, sest Püha Isa on Wittgensteini perekonna järjekordsele palvele damist klaveril. Kuidas poleks see saanud talle väga mõjuda! Ta ei kõhelnud reageerides määranud dokumentide veelkordse läbivaatuse. ega kuulanud tarkade inimeste häid argumente. Ta pidi ohverdama meeldiva Hertsoginna loobub õnnest ja veenab Liszti, et ka see asuks elama ameti, loobuma oma tavadest, mis olid vähemasti mugavad, teenima niipalju, Rooma. Liszt matab end oratooriumi „Legend pühast Elisabethist“ kom- et tagada meie tagasihoidlik elamine andes ladina keele, geograafia-, ajaloo- poneerimisse, hertsoginna aga kirjutab uurimusi kirikuajaloost ja teoloo- ja muusikatunde. Ühesõnaga, ta pidi loobuma hertsog Esterházy teenistusest, giast. kolima ära Doborjánist, asuma elama Viini, et lasta mul õppida tubli ja suu- 25. detsember. Liszt kirjeldab kirjas Blandine’ile elu Roomas: „… Mu repärase Czerny juures. Ja ta pidi vaatama tõtt ühe vägagi küsitava karjääri elu on siin rahulikum, harmoonilisem, korrapärasem kui Saksamaal. Loodan, riskidega. Ja seda kõike paarisaja kogutud frangiga! … Tõesti, mu hea ema, et see avaldab soodsat mõju ka minu tööle. Mul on väga ilus pisike korter, Teil on vägagi õigus, kui ütlete, et selliseks eneseohverduseks, selliseks vastupi- päris Pincio lähedal Via Felice 113 teisel korrusel… Pühapäeviti käin regu- davuseks vaistlikus jonnakuses poleks olnud suuteline ükski teine tuhandetest laarselt Sixtuse kabelis, et värskendada oma vaimu ning treenida seda Palest- ja tuhandetest isadest, see on omane vaid erandlikele loomustele. Aga kuna

124 125 ema oli kuuleka abikaasana ning armsa emana tema kõrval päevast päeva ja 1864 tunnist tundi, siis lubage mul tänada osa eest selles kõiges ka teda.“ 14. november. Liszt kirjutab oma usaldusisikule Carl Gillele: „Olen 10. märts. Sureb hertsog Wittgenstein. Carolyne on vaba, kuid loobub aasta jooksul kirjutanud tihedasti täis umbes 300 lehekülge partituuri ja li- vaatamata sellele abielu sõlmimisest. saks veel paar liigset pala. Milleks kogu see tühi-tähi? Mis kasu on paljudest 21. august. Liszt teatab Karlsruhest hotellist Erbprinz hertsoginna risti-rästi kirjutatud noodimärkidest? Ma ei saa selle peale öelda midagi muud Wittgensteinile, et „…reedel saabus minu juurde Cosima. Ma hoidsin end kui seda, et vaatamata ütlusele „kui pole vaja, siis pole vaja“, eksisteerivad siis- tagasi ega kirjutanud talle, sest ei tahtnud teda mingil viisil mõjutada. Ja kuna ki mõned veidrikud, kellel ikkagi on vaja, vaatamata targemate arvamustele mul polnud täit selgust Hansu olukorrast Münchenis, tema ja Wagneri suhe- ning ettevaatlikkusele. Ergo, ma pean komponeerima samal põhjusel, miks ees- test.“ Suur töökoormus on Hans von Bülowi närvidele rängalt mõjunud. lid kisendavad, konnad krooksuvad ning linnud sädistavad ja laulavad. Lin- Ta lamab haigena Münchenis, kus ta sai kuningalt nn õukonnakunstniku nud tuletavad mulle meelde üht haaravat juhtumit püha Franciscuse elust, kes lepingu. ühel ööl asus võistlema ööbikuga, kuid ööbik võitis pühaku vastupidavuses.“ Liszt reisib Münchenisse ja külastab haiget Bülowit. Ka Wagner saab Gregooriuse koraalimuusika pakub Lisztile üha enam huvi, ta püüab teada Liszti saabumisest, läheb talle Münchenisse järele ning viib ta enda- tungida selle lõpmatult rikka meloodiakultuuri sügavustesse. Koraalide ga kaasa villasse Starnbergi järve kaldal, kus ta elab. Wagner mängib Lisz- traditsiooniline ühehäälne vorm avaldab Liszti fantaasiale erakordselt tu- tile katkendeid „Nürnbergi meisterlauljatest“. Vastutasuna esitab Liszt gevat mõju. valmivast oratooriumist „Kristus“ osa pealkirjaga „Kaheksa õnne“. 4. oktoober. Liszt kohtub tütar Cosima juuresolekul krahvinna 1863 d’Agoult’ga. Seejärel külastab ta Blandine’i hauda Saint-Tropez’s.

20. juuli. Liszt ei tunne end liiga suure liiklusega Via Felice korteris häs- 1865 ti, seepärast võtab ta vastu Vatikani arhivaari kutse. Viimane pakub talle peavarju linnast tunni tee kaugusel asuvas väikeses Madonna del Rosario 8. märts. Suurhertsog Carl Alexander tunneb Lisztile saadetud kirjas huvi kloostris Monte Mariol. Siit avaneb imeilus vaade kogu Roomale, Cam- abielu sõlmimise vastu hertsoginna Wittgensteiniga, kuna selle mees on pagnale ja Monte Sabinole. Ainsaks seltsiks on kirikukellade helin. „Kuulen juba aasta eest surnud. kolme erineva kiriku kellasid, mis helisevad vaheldumisi nagu mõned valvurid 31. märts. Liszti vastus: „Teie kõrgus küsib, kuidas minu asjade seis on? õhus. Kas õnn ei peitu mitte selles, mis suudab meid hõljutada unistustesse?“ Ma usun, et vastasin sellele küsimusele juba ette, kui kohtusin Teie kõrgusega 11. juuli. Lisztile teeb visiidi paavst Pius IX, Liszt mängib oma loo- esimest korda möödunud aastal Weimaris. Olen tõesti juba kolm aastat sellest mingut harmooniumil ja pisikesel tööklaveril. Vesteldakse kirikumuusika täielikult üle olnud ja ehkki elan Roomas, ei oota ma, ei palu ega otsi üldse mi- reformiplaanidest. dagi sellist, mida saaks nn minu asjaks nimetada. Teatud eriliste tunnete sisu 6. detsember. Liszt kirjutab Roomast Agnes Streetile: „Peterburist kut- ja järjepidevus ei sõltu sellisest või teistsugusest otsusest. „Ka südamel on omad sus Filharmooniaselts mind järgmise aasta paastuajal kaht kontserti juhata- põhjused, mida mõistus ei võta.“ Seega, südame need põhjused olid ja jäävad ma, seal esitataks meelsasti mitu minu teost, mida ei mõisteta. Valgus ei tule minu jaoks tingimata igaveseks otsustavateks.“ minu suunas mitte põhjast, kui mõni valguskiir peab üldse tulema, enne kui Liszt lõpetab Madonna del Rosario kloostris Monte Mariol segakoo- suren. Seepärast vastasin Peterburi isandatele, et jään kangekaelselt ka edas- rile ning orelile kirjutatud „Missa Choralise“. Ta on loobunud igasugustest pidi oma urkasse ja töötan kõige enam siin selle kallal, et oleksin üha enam välistest efektidest ning loob taas vana kirikumuusika modaalse harmoo- mõistetamatu.“ niamaailma, seda vahel romantiliselt ümber mõtestades.

126 127 15. aprill. Haagis esitatakse Bülowi dirigeerimisel ning Verhulsti osa- hast Elisabethist“ kooriproovi. lusel „Surmatantsu“ ümbertöötatud lõplik variant. Õhtust sööb Liszt kesklinna kiriku abti Mihály Schwendtneri pool, 20. aprill. Justkui ilmaliku eluga hüvasti jättes esitab Liszt Palazzo Bar- kes on Liszti käsutusse – nüüdseks ja igaveseks – andnud kirikust pare- berinis kõrgest seisusest publiku ees Weberi „Kutse tantsule“ ning Schu- mal asuvas kenas renessanss-stiilis hoones terve apartemendi. berti „Metshaldja“. 12. august. Saabuvad Hans von Bülow koos abikaasa, Liszti tütre „Veider hüvastijätt maailmaga,“ ütleb paar päeva hiljem Ferdinand Cosimaga, samuti Liszti sugulane Eduard. Kontserdile eelnevate päeva- Gregorovius. „Keegi ei kahtlustanud, et tal oli juba abeerüü kapis… See on de sensatsiooniks ongi Bülowite abielupaar. Inimestele pakub erilist huvi siis geniaalse virtuoosi ja tõesti valitseva isiksuse lõpp. Mul on hea meel, et Cosima, kes Pestis viibimise ajal lõpetab „Püha Elisabethi oratooriumi“ kuulsin Liszti veel mängimas, ma arvan, et tema ja klaver on kokku kasva- käsitleva uurimistöö. nud justkui mingiks klaverkentauriks.“ 14. august. Hommikul kell 10 algab Vigadó suures saalis oratooriumi 25. aprill. Liszt saab Vatikanis kardinal Hohenlohe erakabelis tonsuuri. avalik peaproov. Sündmusest kirjutab Liszt hertsog Hohenzollern-Hechigenile järg- 15. august. Pest on lipuehtes. Tuhanded uudishimulikud on ümbrit- mist: „Teisipäeval, 25. aprillil, Püha Markuse päeval astusin ma hertsog senud Vigadó juba varasel hommikupoolikul, ehkki kontsert algab alles Hohenlohe Vatikani kabelis kiriku rüppe… Minust ei saanud aga munka, kell 7. sõna kõige otsesemas tähenduses, sest ma ei tunne selleks kutsumust… Nii ei „Ungari pealinn on vaevalt näinud sellist vaimustushetke nagu nüüd, kui pannud ma tegelikult selga mitte munga-, vaid vaimulikurüü.“ Ferenc Liszt, austatud kaasmaalane ning kunstnik, justkui kõike endaga kaa- Preisi saadik Roomas Kurd Schlözer reageerib sündmusele järgmiselt: sahaarava kuulsuse kehastus ilmus erakordselt väljendusrikkana, pikakasvu- „Asi oli juba varem ette valmistatud. Sellest sosistati juba kuid, aga nüüd, kui lisena, hallinevate juustega, mustas pidulikus preestrirüüs auväärse publiku pomm on lõhkenud, hõõruvad siiski kõik imestusest silmi.“ ette, kes oli täitnud suure saali viimase võimaluseni,“ kirjutati „Muusikale- Pärast tseremooniat kolib Liszt Vatikani. Tema toad „on väga muga- hes“. Oratooriumi kohta öeldi samas lehes: „… see on kogu muusikalitera- vad, mõne sammu kaugusel Sixtuse kabelist, hästi liigendatud ja möbleeritud tuuris epohhiloov, ületamatu teos. See peab ka kõige külmema ja võhiklikuma ja sobivad mulle üliväga. Vaade on ad libitum. Kui jään seisma akna ette, kuulaja haarama kaasa üleva poeetilisusega, piduliku suunitluse, meisterliku mis minuga harva juhtub, siis võin imetleda Püha Peetruse katedraali kogu töötluse ja eelkõige kõiki haaravate kooridega. Selle iga osa võeti vastu lõputute fassaadi,“ kirjutab Liszt hertsoginna Wittgensteinile. suurte kiiduavaldustega.“ Liszti otsus pälvib suurt tähelepanu. Helilooja sammu saadavad iroo- 16. august. Liszt kirjutab hommikul kell 7 hertsoginna Wittgenstei- nilised märkused ja naljad. Vaenlased laimavad ning ründavad teda. nile: „„Elisabethile“ langes eile õhtul osaks juubeldamine, kõik lehed on täis Mais kolib Liszt kardinal Hohenlohe kutsel Villa d’Estesse. minu nime, minust on saanud avalik sündmus! „Elisabethi“ 500 esinejaga 5. mai. Kui Kurd Schlözer Liszti esimest korda külastab, siis on viima- liitus niiöelda 2000 kuulajat, kes osalesid pideva tähelepanu ja järjepideva sel „seljas pikk vaimulikurüü, jalas mustad kingad ning sukad. Kolmnurk- sümpaatiaga teose esitamisel. Homseks kontserdiks pole juba mitu päeva enam ne kübar lebas laual. Kirjeldamatult tubli mees. Tal pole mingit kavatsust- pileteid saada. Vigadó suurepärane ning rikkalikult kaunistatud saal on kind- ki muusikast loobuda.“ lasti suurem kui Kapitoolium Roomas, sellesse mahub 2000–3000 inimest. 8. august. Liszt saabub õhtuse rongiga läbi Viini Pesti. Ta läheb läbi äsja „Elisabeth“ esitatakse ka kolmandal kontserdil kolmapäeval, tõenäoliselt järg- valminud tunneli jalgsi linna ning asub elama hotellis Inglise kuningas. neb ka neljas esitus.“ 9. august. Liszt võtab hommikupoolikul vastu peokomisjoni liikmed, 12. september. Liszt lahkub Pestist kõige paremate mälestustega. Ta lõuna veedab ta Ede Reményi juures, kus mängib kohalviibivale kunsti- pöördub tagasi Rooma, kus töötab oratooriumi „Kristus“ kallal. rahvale mõne oratooriumikatkendi. Ta kuulab oratooriumi „Legend pü-

128 129 1866 imeilus nikerdatud jalgadega klaver. Klaveri kohal rippus ovaalses kuldraamis kaks imeilusat naiseportreed. Kui me halli sisenesime, oli Liszt tagumises toas. 6. veebruar. Liszti ema sureb kopsupõletikku. Samal päeval palub Liszt Leidsime ta väga sünges meeleolus. Läbi nurgaakna paistev valgus tõi teravalt oma kirjas János D. Dunklit, et see saadaks „Esztergomi missa“ klaverisea- esile musta laua kõrval seisva figuuri. Tema töötuba meenutas Fausti töötuba, de neljale käele Pariisi, kus valmistutakse teose esitamiseks. nagu neid harilikult laval näeme. Ta tuli meile vastu kiirete lühikeste sammu- 24. veebruar. Oratooriumi „Legend pühast Elisabethist“ esmaettekan- dega. Käe alt kinni hoides viis ta meid tuppa, kahele portreele osutades ütles ne Saksamaal Münchenis, dirigeerib Bülow. ta: „Minu tütred.““ 5. märts. Liszt saabub linnapea Dufouri kutsel Pariisi, et olla kohal „Esztergomi missa“ esitusel. Dunkl on saatnud teose klaverivariandi. Koos 1867 Saint-Saënsiga esitatakse „Credo“ ja „Sanctus“ hertsoginna Metternichi muusikaõhtul. Aasta algul laseb Ungari katoliku kiriku uus pea János Simor Antal Au- 11. märts. „Dante sümfoonia“ ettekandel Roomas, nagu märgib Greg- guszel Lisztilt küsida, kas viimane soostub ikka ka edaspidi „Kroonimis- orovius, „… võis ta nautida ka abeena tema poole tulvavate austusavalduste missat“ komponeerima. teist õitseaega. Paradiso lauludaamid külvasid ta üle lilledega; signora L. oleks Aprillis algavad proovid, ehkki levivad kuuldused, justkui kroonimis- Liszti oma suure loorberipärjaga peaaegu tapnud. Ja Liszt isegi ootas austus- pidustustel Liszti missat ei esitataks. Viini õukonna arvates võib suurtel avaldust vaimulikurüüle – käesuudlust.“ riiklikel pidustustel esitada ainult Viini ooperi muusikadirektori selleks Liszt kohtub Marie d’Agoult’ga, kes teatab, et soovib kirjutada me- puhuks kirjutatud teost ja õukonnaorkestrit peab juhatama üksnes muu- muaare. Liszt on sellele otsustavalt vastu. See on nende viimane kohtu- sikadirektor ise. Nii ei saa olla juttugi sellest, et kõlaks Liszti missa ja et mine. Liszt seda dirigeeriks. Uudis tekitab kogu riigis suurt meelepaha ning ra- 29. september. Liszt lõpetab oratooriumi „Kristus“ komponeerimise ja hulolematust. alustab kohe tööd „Kroonimismissaga“. Kui lõpuks tuleb siiski korraldus esitada Liszti missa, siis on dirigen- 22. november. Liszt kolib ümber Santa Francesca Romana nime kand- diks valitud ikkagi keegi teine. Rahvuslik muusikaühing saadab Lisztile vasse kloostrisse, mis paikneb Constantinuse basiilika ja Tituse triumfi- telegrammi ning talle tagatakse koht Mátyási kiriku kooriruumis, et ta kaare vahel. Sealt avaneb suurepärane vaade Forum Romanumile. Liszt oma missa esitust vähemalt sealtki kuuleks. võtab siin vastu oma külalisi ja õpilasi. Siin külastab teda vene naiskirjanik 6. juuni. Audientsil annab Liszt Franz Josephile üle paavsti kingitusena Aleksandra Nikolajevna Toliverova, kes kirjeldab Liszti ümbrust järgmi- hinnalise reliikvia. Lisztile antakse Franz Josephi orden. selt: „Liszt elas linnast kaugel paiknevas Santa Francesca Romana kiriku juu- 8. juuni. Kuningas Franz Joseph I ja kuninganna Elisabethi kroonimi- res. Tema lähimad naabrid on Caracalla termid, paremal tseesarite paleed, ne, Mátyási kirikus esitatakse Liszti „Kroonimismissa“. Kui Liszt pärast ümbritsetud küpressidest ja palmidest, veidi kaugemal hiiglaslik Colosseum. missa esitust kirikust lahkub, tervitab rahvamass teda juubeldades. Tee tema juurde viis üle Kapitooliumi ja Forum Romanumi. Kohtusin sel Augustis juhatab Liszt Weimaris suurhertsog Carl Alexanderi palvel teel temaga õhtuti tihti, kui ta sõitis ühehobusekaarikus. Kaarikus oli istme oratooriumi „Legend pühast Elisabethist“ proove. Ta sõidab Meiningeni vastas klaviatuur, mida mööda ta sõrmed vahel libisesid. Kaarikus põles alati ja seejärel Eisenachi, et teha proove ka sealsete kooridega. lambike. Nägin kord, kuidas ta kiiruga midagi üles märkis… Enne Roomast 28. august. Wartburgi 800. aastapäeval esitatakse „Elisabethi oratoo- lahkumist külastasin teda koos signora Schwarziga. Üsna suurest hallist nägin rium“. Publik tervitab Liszti vaimustusega. ainult kaht pikka tuba, need olid suurte laiade akendega. Esimese toa sisus- 29. august. Suurhertsog Carl Alexander palub Lisztil taas Weimarisse tus oli väga lihtne. Tumedad seinad, lihtsad, kuid graatsilised toolid, nurgas elama asuda. Liszt ei anna kindlat vastust.

130 131 Liszt sõidab Münchenisse. Bülowi ja Cosima abielu on sellal juba pu- maal,“ kirjutab Hearly, „mida Longfellow ateljees vahetpidamata vahtis, ku- runemas. jutas Liszti klaveri taga. Olin selle maalinud hiljuti ning ütlesin luuletajale, 9. oktoober. Liszt külastab Wagnerit Tribscheni villas. Nad mängivad et Liszt oli mulle maalimise ajal tundide viisi mänginud. Näitasin talle, kui „Nürnbergi meisterlauljaid“, arutavad Wagneri ja Cosima romaani. Vest- palju tähelepanu ma olin pööranud kätele; käed pakkusid luuletajale erilist lus lõpeb Wagneri võiduga. Mõne nädala pärast, kasutades asjaolu, et Bü- huvi – need olid erakordselt peened, närvilised, hea kujuga, väljendasid mehe low on ära, kolib Cosima koos lastega Wagneri juurde. Lisztile valmistab kirglikku rahutut iseloomu. Liszt oli nendel päevadel astunud vaimulikusei- see suurt meelepaha. Liszti ja Wagneri igasugused suhted katkevad pikaks susse ning elas Forum Romanumi kõrval vanas kloostris. Longfellow tahtis ajaks. temaga tuttavaks saada ja kuna ma olin oma endise modelliga sõbrunenud, 11. november. Liszt kirjutab Antal Auguszile: „Ma ei kavatse Roomast siis palusin Lisztilt luba talle ameeriklasest luuletajat esitleda.“ lahkuda terve aasta. Väga tõenäoline, et talv on siin väga vaikne, oodatakse 29. detsember. Edvard Griegi (1843–1907) varajaste teostega tutvunud küll paljusid külalisi, kuid mulle on see ükskõik. Mul pole aega visiite teha ja Liszt kirjutab veel noorele ja tundmatule heliloojale: „Väljendan Teile ava- kuna ma pärast „Kroonimismissat“ pole sel aastal saanud uuesti tööle asuda, meelselt oma rahulolu, mida Teie sonaat minus tekitas. See annab tunnistust siis ma ei kavatse edaspidi aega raisata. Kui ma päevas 4–5 tundi muusika jõulisest, süüvivast, fantaasiarikkast ja sisukast heliloojatalendist. Kui tulete kirjutamisele ei saa pühendada, siis läheb mul tuju ära ja ma ei tea, kas mul talvel Saksamaale, külastage mind Weimaris, et saaksime paremini tutvuda.“ on õigust selles ilmas elada. Ma ei saa muuga tegelda enne, kui olen lõpetanud 31. detsember. Longfellow ja Hearly külastavad Liszti Santa Francesca kaks teost, räägin nendest siis, kui olen jõudnud veidi edasi…“ kloostris. „Andsime Liszti korteri erasissekäigu uksekella,“ kirjutab Hearly. „Koridoris oli juba päris pime, uks avati seestpoolt, teenrit polnud näha. Meid 1868 tuli tervitama abee ise, ta oli tõstnud lambi kõrgele, et valgustada teed. Ise- loomulik peakuju, pikad hallid juuksed, teravad näojooned, läbitungiv vaade, 2. veebruar. Liszt saab kirja Weimarist Aleksei Konstantinovitš Tolstoilt, pikk ja sale keha preestrirüüs avaldasid sellist lummavat mõju, et Longfellow kelle draama „Ivan Julma surm“ esietendus Weimaris 30. jaanuaril. Liszt ütles mulle vaikselt: „Mr Hearly, te peate ta mulle maalima sellisena!“ Külas- kirjutab oma laste mälestuseks „Requiemi“ meeskoorile. käik oli väga meeldiv, sest kui Liszt tahtis, siis oskas ta olla hurmavam kui Augustis kolib Liszt Tivolisse, Villa d’Este maalilisse hoonesse, kus ükskõik kes. Ta isegi mängis meile oma suurepärasel Ameerika päritolu klave- veedab varasügise komponeerimise, õpetamise, samuti kaasaegse klaveri- ril ning näitas poissmehekorterit, mis mungakongiga just ei sarnanenud. Oli õpiku „Tehnilised harjutused“ kirjutamisega. näha, et ta tahtis nimekale kolleegile jätta meeldiva mulje. Nähes tema sõbra- 16. november. Cosima jätab Bülowi lõplikult maha ja järgneb Wagne- likku meeleolu, ütlesin, millise mulje meile mõlemale oli jätnud see, kuidas ta, rile, kes elab Tribschenis. lamp käes, meie suunas oli tulnud. Liszt soostus uuesti modelliks hakkama.“ 12. detsember. Liszt kirjutab Bülowile, keda ta armastab pärast juhtu- nut veelgi enam: „Mu kallis poeg, veedan mõned nädalad tagasitõmbununa 1869 Villa d’Estes, et tavapärasest elust veidi eemal olla… Mõtlen pidevalt Teile, imetlen ja armastan Teid kogu südamest… Peate pidama silmas vaid üht ja 13. jaanuar. Liszt võtab vastu Carl Alexanderi ettepaneku ning naaseb pi- ma palun, mõelge sellele rohkem – oma tervisele… Jaanuari esimestel päeva- kemaks ajaks Weimarisse. Altburgis elavad juba teised. Liszt saab endale del reisin siit Weimarisse.“ koduks Hofgärtnereis õukonnaaedniku maja, mis helilooja tarvis remondi- 18. detsember. Rooma saabub ameeriklasest poeet Henry Wadsworth takse ning uuesti möbleeritakse. Teisel korrusel on kolm ruumi: muusika- Longfellow (1807–1882). Ameeriklasest portreemaalija Georg Peter saal, elutuba ja söögituba. Sinna mahub kaks klaverit (üks suurem ja teine Alexander Hearly ateljees pälvib tema tähelepanu Liszti portree. „Too väiksem), koht leidub ka ta armsatele esemetele. Nii saab alguse Liszti elu

132 133 viimane periood, mida võib nimetada Weimari-Rooma-Pesti kolmnurgaks. len kui meie ajastu kõige targemat, kõige osavamat ja kõige paremat valitsejat.“ Ta asub kohe tööle: teeb visandeid, kirjutab laule ning õpetab palju. Õpi- 20. september. Ajalehes „Hon“ teatatakse: „Liszt on Szekszárdis jätka- lasi tekib talle juurde üha enam, nii nais- kui meessoost. Tunde annab ta nud seda suurt tööd, mida ta Weimaris nii edukalt alustas. Weimari koolkond kolmel päeval nädalas õhtupoolikul kella neljast kuueni. Liszt toetab enamat on kolinud Szekszárdi ja parun Antal Auguszi külalislahkes majas on kunst kui üht oma kasvandikest, aitab neil teha kunstnikukarjääri. Isalik headus, ja suurim helikunstnikest leidnud austusväärse paiga. Innustunud ning väga lihtsus, vahetus ei kutsu esile mitte ainult jumaldamist, vaid ka armastust. haritud majaperemees on andnud Liszti käsutusse terve lossi ja nagu omal 21. aprill. Liszt saabub Viinist laevaga Pesti, teda saadab Sophie Menter. ajal Weimarisse, nii tulevad nüüd siia õpilased, head sõbrad ja suure Ungari Ta asub elama abt Schwendtneri juures, kus Liszt on alati oodatud külaline. kunstniku austajad kõikjalt maailmast.“ 25. aprill. Liszt on kutsutud lõunasöögile õukonnas. Kuninganna Eli- 16. november. Liszt saabub Pesti ning peatub abt Schwendtneri juu- sabeth, tema lauanaaber, tunneb suurt huvi maestro elukäigu vastu, pärast res. Õhtupoolikul võtab ta juba külalisi vastu. Pestis viibitud aja jooksul lauast tõusmist palub aga mängida mõne pala. Kuningapaar ja kaks hertso- järgnevad tema peatuspaigas üksteisele kaunimatest kaunimad matineed, ginnat lähevad muusikasaali, kus veedetakse tund aega muusikat kuulates. kirjandus- ja muusikaettekanded. 26. aprill. Esimene kontsert Vigadó pilgeni täis saalis. Programmis 22. detsember. Liszti külastab peaminister Gyula Andrássy. Ta palub on „Dante sümfoonia“ suure orkestri ja naiskooriga. Järgnevad „Võitlus- maestrol soostuda juhtima loodavat Muusikaakadeemiat. Ta teatab ka, et laulud“, esitajaks Buda laulukoori sada lauljat, keda juhatab Ferenc Erkel. parlamendi rahanduskomisjon on juba leppinud kokku loodava Muusika- Oodatud „Kroonimismissat“ dirigeerib maestro ise. Viiulisoolo esitab Ede akadeemia eelarve ning maestro kutsumise osas. Reményi. Tegemist on „Kroonimismissa“ esimese avaliku ettekandega. Novembris on Liszt taas Roomas. Seal külastab teda Edvard Grieg. 1871 Norra helilooja on kirjas vanematele rääkinud sellest külastkäigust järgmi- selt: „Läksin Liszti poole mitte just ilma hirmuta, kuid mul polnud kartuseks 13. juuni. Liszt pälvib tiitli: „Tema keiserliku ja kuningliku kõrguse mää- põhjust. Lisztist kenamat inimest vaevalt et leidub. Ta tuli mulle naeratades ruse kohaselt annetatakse Teie armulisusele teenete eest muusikavaldkon- vastu ja ütles naerdes: „Eks ole, me oleme juba olnud kirjavahetuses?“ „Olen nas kuningliku nõuniku tiitel ning Teile tagatakse aastane sissetulek 4000 just Teie kirjale tänu võlgu selle eest, et nüüd siin olen,“ vastasin mina… Ta forintit.“ Liszt palub parun Auguszil leida talle Pestis sobiv korter. huvi aina kasvas, samal ajal kui minu julgus aina kahanes ja kadus lõplikult „Korter oleks Pestis mulle üks suuremaid kuluartikleid, samal ajal kui mu siis, kui Liszt tegi ettepaneku, et ma talle sonaadi ette mängiksin. Aga kui viiul uhke apartement Roomas Santa Francescas läheb mulle väga vähe maksma astub sisse sellise veidra, rahvusliku värvinguga meloodiaga, siis hüüdis Liszt: ja Weimaris elan ma tasuta väikeses võluvas majas, mille suurhertsog on koos „Kui julge! Pidage, see meeldib mulle.“ Kui Adagio jätkus viiulipartiis, siis mööbli, voodipesu ja lauanõudega minu käsutusse andnud. Andesta mulle, mängis ta klaveril kõrges registris seda meloodiat kaasa ja võlus mind täielikult et ma rõhutan seda osa: pean korterit sedavõrra tähtsaks, et kui see mure mu oma imelise laulva häälega. Need olid esimesed helid, mis ma Lisztilt kuulsin.“ õlult võetakse, siis ma luban, et tulen järgmisel talvel tagasi. P.S. Kas Sa oleksid nii lahke ja saadaksid mulle nii 30 pudelit Szekszárdi 1870 veini koos siltidega, et need saabuksid siia 20. ja 24. juuni vahel?“

4. september. Liszt on Szekszárdis ja kirjutab sealt hertsoginna Wittgen- 1872 steinile: „Pärast Prantsuse armee ja keisri alistumist, pärast seda hirmsat hoopi peame pikaks ajaks loobuma lootustest, milleks Teie viimane kiri mind 1. aprill. Liszt reisib Viini ja sealt Weimarisse, kus ta saab teada, et Wag- julgustas. Jumalik hoolekanne on teinud otsuse valitseja vastu, keda ma imet- neri teater siiski kerkib, küll mitte Weimaris, vaid Bayreuthis.

134 135 Mais sureb Liszti esimene armastus Caroline de Saint-Cricq. maalase Ferenc Liszti muusikavaldkonnas viiekümnenda tegevusaasta tähis- Hertsoginna Wittgensteini soovi kohaselt ei sõida Liszt Bayreut- tamiseks asutada kolm à 200 forinti suurust, igal aastal linnakassast maksta- hi, kuid ta kirjutab Wagnerile kirja: „Mu üllas armastatud sõber! Ma ei vat stipendiumi, et neid anda igal aastal Ungari muusikaakadeemias õppivale suudaks sõnadega tänada kirja eest, mis mind sügavalt vapustas. Ma loodan kolmele vaesemale noorukile, kes on muusikas silma paistnud ja ilmutanud väga, et kaovad varjud ja asjaolud, mis meid teineteisest lahus ja kaugel hoia- iseäranis ungari muusika edendamisel tõelist arengut. Nende stipendiumide vad, et me varsti teineteist näeme…“ määramine toimub Ferenc Liszti eluajal vahetult ja eranditult tema poolt, 3. september. Cosima ja Wagner sõidavad Weimarisse. Liszt kohtub pärast tema surma jagatakse stipendiumid muusikaakadeemia õppejõudude nendega siis esmakordselt kui mehe ja naisega. Jällenägemisrõõm on pii- soovitusel pealinna volikogu otsusega.“ ritu. Oktoober. Liszt külastab esmakordselt Wagneri perekonda Bayreuthis. 1874 Festspielhausi seinad juba kerkivad. Liszt loeb „Parsifali“ visandit, poeem liigutab teda sügavalt. 3. mai. Liszti kiri Rahvusmuuseumi direktorile Ferenc Pulszkyle: „Möö- „Cosima ületab iseennast,“ kirjutab Liszt hertsoginnale. „Las teised mõis- dunud aasta novembris, tollel meeldejääval juubelil, millega Pesti linn mind tavad teda hukka või neavad teda, minu jaoks jääb ta suureks hingeks, kes on austas, rääkisin ma Teile oma vaadetest pidustuste juurde kuuluva kuldpärja väärt pälvima püha Franciscuse gran perdono. Ja ta on vapustavalt minu ning medali lõpliku ja väärilise koha suhtes. Lubage mul need rahvusmuuseu- tütar.“ mi omandina anda täna Teile üle, ja lubage mul neile lisada hõbepärg, mille 11. november. Liszt reisib koos Ödön Mihalovichiga Pesti. Ta elab samade pidustuste puhul mulle annetas Allgemeiner Deutscher Musikverein Nádori tänavas täielikult tagasitõmbununa. Roomast saabuvad tema (Leipzig – Jena). Minu sooviks ja otsuseks on lisada neile veel mõned esemed, uude korterisse kastides raamatud, pildid ja muud asjad, samuti klaverid. nimelt: mõõk, mis mulle annetati üldsuse poolt Rahvusteatris 1840. aasta jaa- Osa aastast pühendub Liszt Ungari muusikakultuurile. Sõbrad külasta- nuaris; klaver, mille Londoni firma Broadwood annetas Beethovenile; klave- vad teda tihti ja nii leiab ta sideme Ungari muusikaeluga. ri hõbedast noodialus; kalliskividega ehitud kullast dirigendikepp. Sooviksin need esemed kohe Teile saata, kuid et ma saaksin neid kätte sealt, kus neid 1873 luku taga hoitakse, selleks vajan volitust. Niipea kui võimalik, tuuakse need Weimarist Pesti; tundes surma eelaimust, teen korralduse, et kõik esemed, 8. veebruar. Parlament arutab muusikaakadeemia küsimust ning hääletab mida ma siinsele muuseumile annetan, jõuaksid kindlasti siia.“ üksmeelselt vajaliku rahasumma poolt. Juulis alustab Liszt Villa d’Este üksinduses „Strasbourg’i kirikukella- 1. mai. Liszti ameeriklasest õpilane Amy Fazy (1844–1929) kirjeldab de“ komponeerimist, inspiratsiooni on ta selleks saanud Longfellow’ luu- maestrot järgmiselt: „Kogu tema väljanägemises ja käitumises on mingi je- letusest. Ülejäänud osa aastast veedab Liszt koos õpilastega Roomas. Val- suiitlik elegants ja rahu. Kõige huvitavam on… tema näoilme imeline muun- mib „Esimene legend“, samuti „Jõulupuutsükkel“ (vaimulike rahvalaulude dumisvõime. Ühel hetkel on ta unistav, varjutatud, traagiline. Teisel hetkel aga töötlused), „Via Crucis“, milles solistid, koor ja orel jutustavad dramaatilise meelitav, armas, irooniline, küüniline, kuid alati samal võluval viisil. Terve jõuga kannatustest ristiteel. uurimisobjekt…“ 4. oktoober. Liszt kirjutab Venemaa noodikirjastajale Besselile: „Kui Te 23. oktoober. Pesti linna volikogu peab koosoleku, kus asutatakse Fe- eelmisel suvel läbi Weimari sõitsite, siis pakkusin Teile klaverisaadet krahv renc Liszti fond. Katkend fondi asutamisdokumendist: Tolstoi suurepärasele ja üllale ballaadile „Pime laulja“, ma isegi mängisin Teile „Pesti linna avalikkus teatab käesolevaga, et linnavolikogu üldkoosoleku selle ette. Kui tahate avaldada selle pisikese pala, mille koopia ma Teile täna otsus nr 40.724 1873. aastast soovib maailmakuulsa muusiku, meie kaas- saadan, siis avaldage see samal viisil nagu teised ballaadid, mille Te saate…

136 137 Härra Cui oli nii lahke ja lubas hoolitseda väljaande korrektuuri eest. Avalda- ja h-moll missa „Crucifixuse“basso ostinato variatsioone, tegelikult on ta ge talle selle eest minu sügav tänu…“ need kirjutanud juba 1862. aastal. Esitatakse ka „Elisabethi legend“. Liszt annab Bachi monumendi tarvis 2000 taalrit. Mõne päeva veedab ta Hol- 1875 landi kuninga külalisena Loo lossis.

11. veebruar. Liszt saabub Pesti, ta asub elama abt Schwendteri juures. 1876 Oma vana teenrit Miskat ei saanud ta kaasa tuua, kuna Miska oli veidi enne Liszti ärasõitu Roomas surnud. Siis astub Liszti teenistusse mon- 15. veebruar. Liszt saabub Pesti. Varem oli ta elanud Kala väljaku (Hal- tenegrolasest Spiridion Knézovics, kes räägib ladusalt ungari, saksa ja tér) maja nr 4 teisel korrusel, nüüd oli see tervikuna üüritud omanikult, itaalia keelt, ka oskab ta valmistada oivalist kohvi. Ta hoolitseb Liszti eest vehklemistreener Friedrichilt Muusikaakadeemia tarvis. Margit Prahácsi vastavalt hertsoginna Wittgensteini juhtnööridele ning saadab aeg-ajalt andmetel oli nüüd Liszti kasutada 16 tuba, riik maksis nende eest aastas Rooma teateid. üüri 6000 forintit. Minister Trefort kavatseb selle hoone hiljem lasta vaja- 10. märts. Liszti ja Wagneri ühiskontsert Vigadós. Kava esimene osa dustele vastavalt ümber ehitada ja seda laiendada. on Liszti päralt. „Strasbourg’i kirikukellade“ esiettekanne. Seejärel män- 2. märts. Liszt alustab tööd oma klassis Muusikaakadeemias. Ta tege- gib Liszti Beethoveni klaverikontserti Es-duur, dirigeerib János Richter. leb õpilastega nädalas kaks-kolm korda. Wagner aga istub orkestris ja mängib timpanipartiid – tänutäheks selle 8. märts. Budapesti ajalehed teatavad, et krahvinna Marie d’Agoult on eest, et Liszt tegi kontserdi toimumise võimalikuks. Kontserdi teises osas 72-aastasena surnud. Liszt saab tema surmast teada alles ajalehtedest. esitatakse Wagneri dirigeerimisel tema teoseid (Sepa laul „Siegfriedist“, 27. märts. Liszt kirjutab Émile Ollivier’le: „Tänan, et edastasite mulle Siegfriedi surm „Jumalatehämarusest“, Wotani hüvastijätt ja Tulevõlumi- Ronchaud’ read Mme d’Agoult’ surma kohta. Mul pole kombeks tühje fraase ne „Valküüridest“). öelda: mälestused Mme d’Agoult’st on valulik saladus, ütlen seda ainult Juma- 30. märts. Minister Ágoston Trefort isiklikult annab Lisztile üle doku- lale, paludes anda mu kolme armastatud lapse emale rahu ja selgust. Kõige mendi, millega Liszt määratakse Muusikaakadeemia juhiks. Selle tekst on sobivam on see, et Daniel Sterni kirjanduslik pärand läheb üle Daniel Olli- järgmine: „Tema kõrgus keiserlik ja apostlik kuningas määras Teie armulisuse vier’le…“ käesoleva aasta 21. märtsil Budapestis loodava ülemaalise Ungari muusika- 26. märts. Liszti õpilaste esimene nn muusikahommik Muusikaaka- akadeemia juhiks, andes armuliselt Teile akadeemias vabalt kasutamiseks ka deemias. Matinee õhtul on koosviibimine, mille tähelepanu keskmes korteri. Kuna mul on au Teie armulisusele sellest meie kroonitud kuninga on helilooja Károly Goldmark (1830–1919), viimase ooper „Seeba ku- otsusest teada anda, siis väljendan lootust, et Teie armulisusel õnnestub ka ninganna“ oli esietendunud nädal varem Rahvusteatris. Hiljem (aastatel selles uues ametis vaimset vara, millega jumalik hoolekanne on Teie armuli- 1910–1914) meenutab Goldmark kohtumist Lisztiga järgmiselt: „To l a a s - sust õnnistanud, muusikakunsti, meie armastatud kodumaal õitsengule viia, tal sõitsin „Seeba kuninganna“ lavastamise tõttu Budapesti. Liszt viibis seal ja tänu Teie armulisuse vaimustunud innustusele vallutada uusi valdkondi meie ma külastasin teda lõuna paiku. Talle alati nii iseloomuliku armastusväärsu- rahvuslikus hariduses. sega kutsus ta, et külastaksin teda õhtul uuesti. Läksingi ja Liszt mängis minu Võtke vastu minu sügavaim lugupidamine. süiti op 11. Noh, sellisena polnud ma süiti tõesti veel kunagi kuulnud. Mõnda Ágoston Trefort.“ osa mängis ta teisiti, kuid ta oli prohveti silmadega märganud mõttelisi rõh- 28. aprill. Liszt esineb Hannoveris heategevuslikul kontserdil, mil- kusid, mida kirja panna ei saa… See heatahtlik tähelepanu minu suhtes oli le eesmärgiks on koguda raha Eisenachis püstitatava Bachi monumendi liigutav, ma olin siis ju veel noor muusik. Me jõime teed, ta kallas sellesse veidi jaoks. Ta mängib esmakordselt Bachi „Weinen, Klagen, Sorgen, Zageni“ liiga palju rummi ja ma pidin sinna jääma kauemaks. Huvitavast jutuajami-

138 139 sest mäletan ma ainult vähest, see kõik oli nii ammu. Ta ütles: „Kontserdisaalis 1877 jääb muusika kauemaks püsima, mõnda teost mängitakse harvemini, seepä- rast ei leierdata seda ära. Aga ooper? Väljakaevatud oopereid pole olemas, mis 2. jaanuar. Liszt kirjutab Eduard Lisztile teise õppeaasta algul: „Pean nä- omal ajal ei ela, see ei ela ka hiljem.“ dalas neli korda tunde kodu- ja välismaistele nais- ja meessoost klaveriõpilas- Kuid koju minnes mõtlesin ma: aga kuhu paneme siis „Tristani“ ja „Fidelio“?“ tele. Pool tosinat neist on suurepärased ja võivad oskuslike kunstnikena ka 1. august. Liszt saabub Bayreuthi, et osaleda Wagneri pidustustel. avalikult esineda. Õnnetuseks on kontserte ja esinejaid liiga palju. Nagu Din- Festspielhaus valmistub uksi avama. Kohale jõudnud, teatab Liszt Ca- gelstedt õigesti on öelnud: „Teater on vajalik halb, kuid kontserdid on mitteva- rolyne’ile: „Kõik kahtlused on kadunud, kõik takistused langenud! Wagneri jalik halb.“ Püüan seda mõttetera oma muusikaakadeemia õpilastele südamele hiigelgeenius võidutses kõige üle. Tema teos, „Nibelungide sõrmus“, paneb kogu panna. On tõenäoline, et Muusikaakadeemia areneb kahe aastaga niivõrd, et maailma särama. Pimedad ei saa kustutada valgust, kurdid ei saa vaigistada võime sellest rohkem rääkida. Esialgu töötame – ja oleme vait.“ muusikat.“ Weimari suurhertsogile aga kirjutas Liszt järgmist: „See, mis 7. märts. Liszt kirjutab neli kuud kestnud õppeaastast hertsoginna siin toimub, on peaaegu nagu ime. Kuninglik kõrgus näeb oma silmaga, aga Wittgensteinile enne ärasõitu: „Selle 4 kuu jooksul möödus mu aeg nii, et mina kahetsen igavesti, et Weimarile ei langenud osaks kogu kuulsus, mis pä- lugesin läbi ligi tuhat kirja ja postkaarti, kõige pakilisematele ma hästi-halvas- rast kuulsusrikast algust kahtlemata õigusega talle kuuluks.“ ti ka vastasin. Mu parimad tunnid on tunnid Muusikaakadeemias. Õpetan 13. august. Esimesena kantakse ette „Reini kuld“, järgmisel kolmel õh- nädalas neli korda 4–6 tundi klaverit ja muusikamõistmist mõlemast soost 15 tul jõuavad lavale „Valküürid“, „Siegfried“ ja „Jumalatehämarus“. 700 kuu- kunstnikule, kelle seas mitmed on väga andekad. Lisaks sellele olin kohal oma laja ees peetud kõne pidulikul õhtusöögil pärast viimast etendust lõpetas 20 kontserdil ning 10 ooperietendusel.“ Wagner järgmiste sõnadega: „Siin on mees, kes esimesena seisis oma usuga 8. märts. Hiilgav õhtu Emma Földváry pool Ferenc Liszti ja Budapestis minu kõrval siis, kui mind ei tundnud veel keegi, ilma kelleta poleks Te võib-ol- kontserte andva Pablo de Sarasate auks. la kunagi kuulnud minu muusika ainsatki nooti – minu kallis sõber Ferenc 28. märts. Lisztile teeb visiidi Ullmann, õdede Pattide impressaario, ta Liszt.“ pakub pool aastat kestva turnee eest Ameerikas miljon forintit. Liszti vas- Hertsoginna paneb Liszti osalemist Bayreuthis pahaks ja teeb talle tus: „Kallis Ullmann! Tänan, et mind meeles pidasite, kuid ma ei vaja seda. etteheiteid. Liszti vastus: „Olen tagasihoidlik inimene, kuid ma ei usu, et Vaadake, ma pole kunagi kunstiga äritsenud ja niikaua kuni elan, ma seda ka väärisin Teie tänast kirja… Jumal on tunnistajaks, mul pole olnud aastate ei tee. Ja olen selleks ka vana, et end näidata kui lõvi keti otsas. Ja ma ei teaks- vältel teist eesmärki kui Teie kannatuste vähendamine. See minu püüdlus on ki, mida Teie miljoniga peale hakata, sest ma ei mängi börsil ega spekuleeri nähtavasti ebaõnnestunud. Kuid mina tahan mäletada ainult neid tunde, kui aktsiatega. Minu tagasihoidlikud vajadused jääksid ka siis praegusteks, kui me nutsime ja palvetasime ühe südame ja hingena. Pärast Teie tänast kirja Teie miljon oleks minu taskus, saan need tänu Jumalale rahuldatud ka ilma loobun ma Rooma naasmisest.“ reklaamide ja hiigelplakatiteta.“ 15. oktoober. Liszt saabub Budapesti. Juunis saabub Weimarisse Aleksander Borodin (1833–1887). Tema 21.–31. oktoober. Liszt veedab kümme päeva Szekszárdis Antal Au- kirjast abikaasale leiame huvitava jäädvustuse sellest, kuidas ta Weimaris guszi külalisena. Liszti korterit oli otsinud. Pärast pikka küsimist jõudis ta viimaks kahe 26. oktoober. Liszt kirjutab Szekszárdist hertsoginna Wittgensteinile tänava kohtumispaigani: „Mõlemad viisid muusikakuulsuste juurde, üks kal- tööst Muusikaakadeemias: „Minu õppetöö võtab nädalas vähemalt 15 tun- mistule, igas mõttes rahu leidnud Hummeli juurde, teine parki, igas mõttes di. Hullem on asi kirjavahetusega, mis on selles maailmas minu purgatoorium, elava Liszti juurde… Ma polnud veel nimekaarti õieti ülegi andnud, kui just- püüan siiski paar hommikut jätta selleks, et kirjutada muusikat. See on ainus kui maa alt kerkis minu ette mustas rüüs, pika ninaga, hallide juustega pikk töö, mis annab rahu ja hoiab mind tasakaalus.“ mees. „Te olete kirjutanud suurepärase sümfoonia,“ hüüdis ta kumedal häälel,

140 141 sirutanud pikad käed mulle vastu, seejärel ütles ta lühidalt, kuid asjatundlikult nud, maha kraapinud, uuesti maha kraapinud ja kopeerinud, nüüd võin olla oma arvamuse sümfoonia kõigi üksikasjade kohta ja tõestas sellega, kui väga juba rahulik, et kõik jääb muutmatuks.“ kogu teos talle meeldib ja kui hästi ta selle üksikasju tunneb.“ Novembris kaebab Liszt sugulasele ja usaldusisikule Eduard Lisztile, Järgmisel hommikul nägi Borodin maestrot kontserdiproovis. Kont- et „… olen reisimisest väga väsinud. Kõige enam tahaksin ma, et saaksin sert toimus samal õhtul Jena katedraalis. Nüüd kandis Liszt vaimuli- ükskõik kus, külas või linnas, kuid ühte ja samasse kohta jääda elu lõpuni ja kurüüd, tema käevangus oli paruness Meyerdorff ja neid saatsid Liszti võimalust mööda rahulikult töötada. Kuid kuna sellist asja pole mulle antud, mõlemast soost õpilased. Maestro tegeleb eelkõige preili Vera Timano- siis püüan vältida vähemasti asjatuid kohamuutusi; ma ei lähe vaatamata vaga, kes on nüüd see, „kelleta läbi ei saada“, teiste näod lähevad seepärast kutsetele ei Pariisi ega Londonisse ja jään Pesti, Weimari ja Rooma niigi liiga raevust punaseks. suurde ja koormavasse kolmnurka.“ Borodini kiri abikaasale: „Kui kord jõudis Liszti kätte, siis kadus ta rõ- dusügavusest ja varsti ilmus ta hall pea nähtavale instrumendi taga. Klaveri 1878 võimsad helid voogasid väärikatena vana kiriku gooti stiilis võlvide all. See oli jumalik. Kui imeliselt kõlavad helid, milline hiiglaslik jõud… me olime võlu- Mais sõidab Liszt kolmeks päevaks Hannoveri, kus Bülow õukonna diri- tud. Kui järg jõudis Chopini „Marche funèbre’i“ kätte, siis selgus, et klaveri- gendina juhatab Wagneri „Rienzit“. partii puudus. Liszt improviseeris klaveril, orel ja tšello mängisid aga noodist. Bülowi kirjast emale: „Täna möödub kas 34 või 33 ja pool aastat sel- Teema iga kordus oli erinev, raske on isegi ette kujutada, mida ta suutis sellega lest, kui ma pärast üht „Rienzi“ etendust tutvusin Lisztiga, kelle juurde Hotel teha… See kõlas nagu kaugete kirikukellade kumin, mis helisesid juba siis, kui de Saxe’i viis mind Lola Montez!!! Täna dirigeeris väimees nr 1 Weimari, eelmine helin polnud veel lakanud. Sellega võrreldavat šedöövrit polnud ma Rooma ja Pesti võluri ees väimehe nr 2 sama noorpõlve teost Hannoveris, kunagi kuulnud.“ loomulikult valge kaelasideme ja kuue ordeniga. Etendus oli suurepärane, joo- Augusti keskel naaseb Liszt Itaaliasse. Ta peatub Tivolis Villa d’Estes, vastav, justkui püstolilask. Oleks liigne Sulle öelda, kui palju pilte, fantaasiaid, kus töötab segamatult. Ta veedab küpresside all terveid päevi ja kirjutab meenutusi, tundeid ja mõtteid mu hingest läbi käis. Aga olgu, ma ei pahanda klaveripalad „Aux Cypres de la Villa d’Este“, samuti „Années de pélerina- ei taevaste ega maiste peale – olen neist kõrgemal.“ ge’i“ 3. aasta mitu pala – „Angelus“ ja „Les jeux d’eaux à la Villa d’Este“. 5. mai. Liszt teatab kirjas Kornél Ábrányile, et on võtnud vastu minis- Nendes jätkab ta „nooruse maalikunstisuunda uues valguses. Et seda teha, ter Treforti kutse osaleda Pariisi maailmanäituse rahvusvahelises žüriis. selleks vajas ta uut värvipaletti, kiiremaid, varjundirohkemaid, tundlikumaid Mai keskel reisib Liszt Pariisi ning osaleb maailmanäituse žürii töös. ja värelevamaid valgushelke, värvilaike, poolhämarust ja kuma, mida muusi- Viini kirjanik Eduard Hanslick (1825–1904), kes esindas maailmanäitu- kaajalugu seni polnud tundnud. Kes oli kunagi märganud, kes oli tabanud õh- sel Austriat, kirjutab järgmist: „Žürii esimesele istungile ilmus Liszt, keda me tust kirikukellade helinat Roomas, Tivoli purskkaevude rubiinset-smaragdset kõik rõõmuga tervitasime. Tegin kohe ettepaneku valida Liszt žürii auesimeheks. värvimurdumist loojangu ajal? Nendel noodilehekülgedel sündis muusikaline Nii sündiski ja Liszt paistis sellele rõõmuga reageerivat. Et paar muusikariista impressionism, samaaegselt Monet’ ajastut loova „Impressiooniga“.“ Nii kirju- eksponeerinud Ungari oli saatnud Pariisi eraldi žüriiliikme ja mitte kellegi tas Ungari muusikateadlane Bence Szabolcsi. väiksema kui Ferenc Liszti, see mõjus veidi koomiliselt, kuid seda uhkemini. 23. september. Liszti kiri hertsoginna Wittgensteinile: „Veetsin need Sellist suurmeest ei suutnud tõesti välja panna ükski teine maa… Liszt oli tol- kolm päeva küpresside all! See oli täielik hullumeelsus, ma ei suutnud mõelda lal kahtlemata Euroopa kõige tuntum isik. Vähemasti piltide järgi teadsid kõik millelegi muule, isegi mitte kirikule. Küpresside vanad tüved ei andnud mulle ta abeerõivais kõhna kuju, laiaäärelist kübarat, sirge lõikega valgetest juustest rahu ning ma kuulsin nende igavesti muutumatu lehestikuga koormatud oksi ümbritsetud Jupiteripead. Lõuna paiku väsis ta ära ja teatas, et praegu oleksid laulmas ja nutmas! Lõpuks ometi on see noodipaberil, kui olen palju paranda- tema jaoks kõige paremad instrumendid kahvel ja nuga. Võtsime rõõmuga

142 143 vastu kutse minna näitusepargis avatud ungaripärasesse kõrtsi. Tundsime end vet. Tänan Teid südamest „Ruslani“ kauni partituuri eest, mille trüki on hoo- oivaliselt, kokk ja musitseerivad mustlased tegid ka kõik selle heaks ja ma olen likalt ette valmistanud härrad Rimski-Korsakov, Balakirev ja Ljadov…“ Liszti harva näinud nii armastusväärse, vestlusalti ja heatujulisena.“ Pariisist suundus Liszt Erfurti rahvusvahelisele muusikakongressile. 1880 Weimaris oli tal tähtis roll suurhertsogi troonile asumise 25. aastapäeva puhul korraldatud pidustustel. 15. jaanuar. Liszt saabub Budasse. Ehkki väljas on 15 kraadi külma ja ta 28. august. Liszt kirjutab Bayreuthist Antal Auguszile: „… Ma ei saa lamas hiljaaegu Villa d’Estes palavikus, on Lisztil seljas õhuke kevadman- seada Muusikaakadeemia uue hoone sündi enam kahtluse alla. Suures saatel, seegi kinni nööpimata. lis ei või puududa orel. Võib-olla on sobiv Pécsi orelimeister, see teeks mulle Vaksalis on teda vastu võtmas Géza Zichy, Kornél Ábrányi, Antal Si- heameelt, sest kaasmaalasi tuleb soosida, kui nende saavutused on suurepä- poss ja Sophie Menter. Liszti kaaskonnas saabub ka ta noor õpilane Lina rased…“ Schmalhausen, kes tema eest ka hoolitseb. Septembris naaseb Liszt Tivolisse Villa d’Estesse. Ehkki uut õppeaastat Muusikaakadeemias alustatakse juba uues hoones, pole Liszti korter II korrusel veel valmis, seepärast asub ta elama ho- 1879 telli Hungária. 20. jaanuar. Liszt peab esimesed tunnid Hungárias. Ainsad luksusas- Jaanuari algul lahkub Liszt Itaaliast ja saabub 17. jaanuaril Pesti. jad tema ruumides on kaks hiiglaslikku Bösendorferi klaverit. 10. märts. Sándor Teleki tervitab Kolozsvári saabunud maestrot: 16. märts. „Fővárosi Lapok“ kirjutab: „Ometi on akadeemial oma kodu ja „Maestro, selles linnas on kõige suurem õigus Sind tervitada minul! Olen pälvi- see ei pea enam vaevlema üürimajades, nagu aastate jooksul Kala väljakul, ei nud Su tähelepanu ja olnud Sinu õpilane – mitte muusikas, seda ma ei mõista, pea laenama kontserdiruume nagu eelmisel aastal. Praegune saal hoone ühel vaid eluteel… Sa võtsid mind enda kõrvale ja näitasid mulle poolt Euroopat. Me nurgal on väga avar, selle ühel küljel on neli, teisel kolm akent. Praegu on reisisime lõbusalt, heatujuliselt, võib-olla veidi ülemeelikult, olime ju mõlemad noo- see värvitud heledates toonides hallikasroheliseks ja mõjub mingi metodistliku red… Sul on üks eripära – Sa lood šedöövreid. Sa istud oma pilli taha, puudutad palvemajana. Aga akustika on hea ja sinna mahub mugavasti enam kui 300 teda sõrmedega ja puhud talle eluvaimu sisse ja pill elab, helid muutuvad lauluks, kuulajat. Esimesel korral oli hoone pilgeni täis ja keskel vahekäigus seisid need ja kui Sa tahad, siis kuuleme seeravite laulu või saatanate kisendamist; Sa võlud daamid, kellele enam toole ei jagunud. Liszt võttis rõhutatud armastusväärsu- meie kujutluspiltidesse päikesesära või kuuvalguse varjud; Sa päästad valla orkaa- sega vastu külalisi, kelle seas olid minister Trefort, parun Eötvösi lesk, piiskop ni ja see, mida teiste käte all nimetatakse klaveriks, toob kuuldavale kõuemürina.“ Schlauch, Zsófia Menter, avaliku elu tegelased, muusikamaailma esindajad 2. aprill. Liszt sõidab krahv Gyula Andrássy kutsel Viini. Välisminis- jne. Kõrvalsaal ja Liszti salong oli täis kunstnikke ja akadeemia liikmeid.“ teeriumi palees korraldatud kontserdil mängib ta Szegedi üleujutuse ohv- 20. märts. „Fővárosi Lapok“ kirjutab enne Liszt ärasõitu: „Liszt sõidab rite heaks. Kontserdile tuleb ka valitsejapaar – Franz Joseph ja Elisabeth. Weimarisse puhkama ja töötama, sest Budapestis ei saa ta teha ei seda ega Aprilli lõpul naaseb Liszt Weimarisse, kus õpilased teda juba ootavad. teist. Arvutud austajad tulevad ja lähevad, toovad tema juurde lootustand- Liszti võib kõige enam näha paruness Meyendorffi seltskonnas. Tema vaid talente, paluvad seda ja teist, teda kutsutakse siia ja sinna, ta peab pide- lemmikõpilane on aga Lina Schmalhausen (1863–1928). valt käima lõuna- ja õhtusöökidel, supeedel ja kontsertidel, ühesõnaga, suure 14. juuni. Liszt tänab Weimarist „Ruslani“ partituuri eest Glinka õde austamisega on ta surmani ära väsitatud. Hungária apartementi, kus ta kol- Ljudmila Šestakovat: „…Teie kuulus vend Glinka kuulus minu noorpõlves mes toas elas, olid ainuüksi viimastel päevadel majutatud ka neli naispianisti nende hästi valitud meeste hulka, keda ma imetlesin. Tundsin tema geniaalsust (kõik välismaalased), kes loomulikult kõik maestro ümber tiirlesid. Ka tema juba 1842. aastal… Glinka on ka praegu Venemaa muusika patriarh-proh- lähikonda kuuluvad inimesed peaksid truudusemurdmiseks, kui nad teda iga

144 145 päev ei külastaks. Muusikaakadeemia õpilased tahaksid lühikese ajaga temalt peaga Ferenc, vana mees, kellest haud ei olnud enam kaugel… Maja ees pidas võimalikult palju õppida, ühesõnaga need vähesed nädalad, mis ta siin seekord ilusa kõne komitaadi peasekretär József Hannibal, seejärel avati mälestustah- veetis, on võrreldavad aastase pingutusega ja pole ime, kui maestro on sellest vel. Tahvel oli valgest marmorist, kuldsed tähed andsid teada, et majas oli väsinud ja ihkab Weimari kastaniallee vaikust. Ja temas on ka midagi ränd- sündinud Ferenc Liszt.“ linnu loomusest, aastaaja vahetudes sirutuvad tiivad valla ja tuleb minna. Aga Mai lõpul toimuvad Liszti pidustused Belgias. Antwerpenis esitatakse ta mõtleb meelsasti järgmisele sügisele, kui uus ilus korter Muusikaakadee- „Esztergomi missa“, Brüsselis „Pateetiline kontsert“ ja „Surmatants“. mias on kuivanud ning sisustatud. Sinna tuleb tema alalisem kodu. Seal vast 22. oktoober. Liszti 70. sünnipäeva tähistab kogu haritud maailm. Roo- ei segata teda niivõrd ning ei peletata teda nii kiiresti minema.“ mas esitab Filharmooniaselts „Dante sümfoonia“, Weimaris kantakse ette Suve veedab Liszt Weimaris. „Püha Elisabethi“ lavaversioon, Leipzigis oratoorium „Kristus“, Pariisis ja 16. september. Liszt sõidab Sienasse Wagneri juurde, kes veedab puh- Londonis korraldatakse pidulik kontsert. Allgemeiner Deutscher Musik- kust koos kogu perega Torre Fiorentinas, linnast kaugemal asuvas hoones. verein valib ta auesimeheks. Budapestis tähistatakse maestro sünnipäe- 28. september. Liszt naaseb Tivolisse Villa d’Estesse. va Kirjanike ja Kunstnike Seltsi kinnisel üritusel. Muusikaakadeemia ja Antal Sipossi õpilased tähistavad Liszti sünnipäeva matineega. Budapesti 1881 Filharmooniaselts aga Liszti juubeli puhul kontserti ei korralda.

20. jaanuaril saabub Liszt Pesti. Ta kolib uude korterisse Muusikaaka- 1882 deemia uue hoone II korrusel. Liszt kirjutab hertsoginnale: „… kuna ma ei tahtnud kedagi segada, siis hoidsin end tagasi ega teatanud kellelegi oma 4. veebruar. Liszt naaseb Pesti. Talvehooaja muudavad eriti värvikaks saabumise kuupäeva ega tundi. Géza Zichy ja Ábrányi ootasid mind siiski kunstnik Mihály Munkácsy auks korraldatud pidustused, kus osaleb ka vaksalis ning viisid mu suurde korterisse, mis on sisustatud täiusliku maitsega. Liszt. Kahest kunstnikust saavad head sõbrad, jääv mälestus sellest on Ajalehtedest on teada, et kümmekond daami on tikkinud mu tugitooli- ja ka- Munkácsyle pühendatud „Ungari rapsoodia nr 16“. napeekatted. Need on suurepärased, sobilikud hertsogipaleesse… Mitu sõpra 10. veebruar. Liszt viibib Bülowi kontserdil. on kandnud hoolt vaipade eest, mis on kooskõlas kardinatega ning mu korteri 1. aprill. Liszt viib läbi hooaja viimase tunni Muusikaakadeemias. kogu sümfoonilise tervikuga. Kõigest üle on aga väga hinnaline ja kallis ta- „Muusikateataja“ artikli kohaselt „jätsid õpilased suure meistriga liigutavalt lisman-vaip, mille Teie tikkisite Weimaris – see ripub alati seinal mu voodi hüvasti. Maestro selle hooaja viimane tund oli kõige huvitavam. Enamjaolt juures.“ mängis Liszt ise õpilastele ette, kusjuures selliseid virtuooslikke palasid, mille 6. veebruar. Teaduste Akadeemia peasekretär Vilmos Fraknói annab puhul ka meie aja parimatel klaverivirtuoosidel on kombeks risti ette lüüa. Liszti auks õhtusöögi. Tema jäljendamatu mängutehnika on võrreldav tõelise imega, kui peame sil- Samal päeval kirjutab „Fővárosi Lapok“: „Kuulduste kohaselt loobub Fe- mas, et Liszt polnud kunagi enam pärast avalike kontsertide andmise lõpe- renc Liszt sel aastal avalikest kontsertidest. Kuid ta mängib veel kord Buda- tamist (juba 43 aastat) järjepidevalt klaveritehnikat harjutanud, aga ikkagi pestis, Viinis ja lõpuks Sopronis, kus ta esimest korda poisikesena publiku ette kahvatuvad tema kõrval ka parimad virtuoosid, kes higistavad iga päev teh- astus.“ tud tehniliste harjutustega verepisaraid… Lõpuks pani ta Chickeringi klaveri 7. aprill. Liszt ja tema kaaskond sõidab 16 tõllaga Doborjáni. Géza taha istuma Aladár Juhászi, kes ilma nootideta ja mõlemast soost kohalviibi- Zichy memuaaridest: „Kogu küla oli lipuehtes. Hiiglasuure võiduvärava juu- jate imetluseks mängis Beethoveni „Pastoraalse sümfoonia“ Liszti hiiglaslikus, res oli hulk pidulikes riietes elanikke, Doborjáni suurt poega oodati piiritu kohtuvalt raskes ning väljapaistvas klaveritranskriptsioonis, millega maestro vaimustusega… Heledapäisest väikesest Francist oli saanud nüüd lumivalge ülimalt rahule jäi…“

146 147 Sellal sünnivad „Unustatud valss nr 2“, „La lugubre gondola“, mille koh- viibivatele kunstnikele võin rõõmu- ja rahuldustundega nentida oma töö lõpule ta Liszt ise on öelnud, et sellega aimas ja ennustas ta ette Wagneri sur- jõudmist, võin ka öelda, kui suurt mõju on kogu mu kunstnikukarjäärile aval- ma, samuti valmis kolme surmatšaardaši hulka kuuluv „Csárdás macabre“, danud üks erakordne, ainulaadne inimene. Kui olin Saksamaalt pagendatud mille puhta variandi käsikirjal on Liszti käega kirjutatud: „F. Liszt, Avril ning ära neetud, siis tuli Liszt mulle vastu ja hüüdis: „Kunstnik, mina usun 82, Budapest“ – ja milles esmakordselt hakkavad kõlama meeletu jõuga sinusse!“ Tema oli see, kes mu üles tõstis, mind toetas, kes minusse uskus nagu tühjade kvintide seeriad. Tema kaasaegsed ei mõistnudki seda, need teki- ei keegi teine.“ tasid sügavat võõristust ja täielikku mõistmatust ka Liszti kõige kitsamas Mõni päev hiljem osaleb Liszt oma lapselapse Blandine’i kihluspeol sõprusringis ja õpilaste seas. itaallasest krahvi Gravinaga. István Thománi memuaarides selgitatakse Liszti elu tragöödiat selle- Bayreuthist sõitis Liszt tagasi Werimarisse, kus veetis õhtud õpilaste ga, et „tema teosed ei leidnud sellist vastukaja ei publiku hulgas ega ajakirjan- seltsis Erbprinzis. Lina Schmalhausen saatis teda kogu aja ja esines maja- duses, mida need oleksid väärinud. Laiemas ringis levisid ainult ta transkript- perenaise rollis. sioonid ja virtuooslikud klaveripalad.“ Novembri algul külastavad Liszti Rubinstein ja Marianne Brand. Nen- „Csárdás macabre“ on eaka Liszti kõige julgemaid, kõige enam tulevikku de auks korraldab Liszt õhtusöögi 40-le inimesele, pärast mängitakse visti. vaatavaid teoseid (see avaldati alles 1942. aastal ja seejärel 1953. aastal Londo- Hilissügisel reisib Liszt Wagneritele järele Veneetsiasse. Wagnerid asu- nis), üks neid teoseid, kus Liszt vabastas oma muusika romantilise stiili iga- vad elama Canal Grande ääres Vendramini palees, Liszti apartement on sugustest kaunistustest, teos, mis läheneb kõige julgemal moel XX sajandi ja poolkorrusel, ta aknad avanevad Canal Grandele. Cosima saab majapi- esmajoones Béla Bartóki muusikale. Seepärast nimetabki muusikateadlane damisega suurepäraselt hakkama: ta laseb toatüdrukud, koka ja toapoi- Bence Szabolcsi surmatšaardašeid „eaka Liszti „Allegro barbarodeks“.“ sid tuua Bayreuthist, lisaks palkas ta kaks gondoljeeri. Hommikupoolik 5. aprill. Lihavõtted veedab Liszt peapiiskop Haynaldi juures Kalocsas. veedetakse kodus, lõunat süüakse kell kaks, seejärel töötab Liszt „Püha Sealt tagasi tulnud, kirjutab ta Pestis kirja hertsoginna Wittgensteinile, Stanislavi“ kallal. Ta kirjutab eleegia „Leinagondel“. milles kaebab väsitava elu üle. „Kolm suurt kolimist aastas (Budapest, Wei- mar, Rooma), mainimata nendega kaasnevat, tähendavad tohutut pingutust. 1883 Ennast nendest kõrvale hoida pole võimalik. Seega pean nende ebamugavuste- ga kohanema ning vaatlema neid kui hulkuvat ishiast. Teatud hädade tarvis 14. veebruar. Kornél Ábrányilt kuuleb Pestis elav Liszt Wagneri surmast. pole arstidel ravimit.“ Daniela telegramm: „Ema palub, et ärge tulge, jääge päris rahulikult Pesti. Juuli algul võtab Liszt osa muusikakongressist Zürichis, sealt sõidab ta Surnu viime pärast lühiajalist Münchenis viibimist Bayreuthi.“ edasi Bayreuthi. Liszti kiri hertsoginna Wittgensteinile: „Te teate minu kurba elukäsit- 26. juuni. Liszt viibib „Parsifali“ esietendusel, mis avaldab talle suurt lust, kas pole? Minu arvates on surra lihtsam kui elada. Surm, isegi kui sellele mõju. Ta sosistab lapselaps Daniela Bülowi kõrva juba avamängu ajal: eelnevad pikad ja hirmsad kannatused, tähendab Montaigne’i sõnade kohaselt „Ma kohe ei või oma kõrvu uskuda.“ meie vabanemist vastutahtmist kantud ikke alt, mis on pärispatu needus.“ Hertsoginnale kirjutab Liszt pika kirja, täis vaimustatud kiidusõnu: Kogu talve aasta teisel poolel veedab Liszt Weimaris. Ta komponee- „„Parsifal“ on enam kui meistriteos. See on avaldus – muusikalise draama rib kolmanda „Mefisto valsi“ ja kolmanda „Valse oubliée“. Maestro õpilase vormis. Õieti öeldi, et Wagneri „Tristani ja Isolde“, maise armastuse ülemlaulu Tony Raabi luuletus inspireerib kirjutama pala nimega „Schlaflos! Frage järel on Wagner kinkinud maailmale „Parsifalis“ jumaliku armastuse ülima und Antwort“, selle keskmine osa on rajatud üheleainsale dissonantsele laulu, niivõrd kui see lava kitsastes raamides võimalik on.“ akordile. Banketil pärast etendust ütles Wagner: „Täna, kui ma siin tänu kohal-

148 149 1884 Mai lõpul osaleb ta Karlsruhe muusikakongressil, siis külastab Ba- den-Badenit, Strasbourg’i, Antwerpenit ja Aachenit, kus tema teoseid esi- 21. juuli. Bayreuthis algavad „Nibelungide sõrmuse“ etendused. Liszt tatakse. Kõikjal langeb talle osaks juubeldamine. kuulab ära kõik kümme ning kirjutab nendest vaimustusega hertsoginna Juuni lõpul pöördub ta väsinuna tagasi Weimarisse. Wittgensteinile. Pika Bayreuthis viibimise ajal ei kohtu Liszt Cosimaga, 30. juulil kirjutab Liszt hertsoginna Wittgensteinile: „… Teie seilate kes elab pärast Wagneri surma tagasitõmbununa ega lahku oma toast ise- nüüd budismilaineil, mina aga süvenen muusikalisse ungarlusse 6–7 ajaloo- gi isa meeleheaks. lise portreega (István Széchenyi, Deák, László Teleki, Eötvös, Vörösmarty, 30. oktoober. Liszt saabub Budapesti. Ta töötab „Püha Kristoforuse Petőfi ja mu sõber Mosonyi), kõik see lõpeb õndsaks saamist kuulutavate legendi“ kallal (selle esiettekanne toimub alles 1967. aastal Budapestis). fanfaaridega.“ Valmivad „vabadusvõitluses lüüa saanud ungari rahva lootusi, rõõmu, XIX sajandi Ungari ajalooliste isikute mälestust jäädvustavast klave- võitlusi, mahasurumist, valu, taevani kisendavat süüdistust“ meieni toov ritsüklist on „Vörösmarty“, „Petőfi“ ja „Mosonyi“ Liszti varasema teoste „Tšaardaš“ ja ka „Csárdás obstiné“ (ungari keelde tõlgiti see omal ajal töötlused. „Trotsliku tšaardašina“). Nimi viitab „nii ikestatud rahva kibedale trotsile Lisaks Ungari ajaloolistele portreedele valmivad sellal 18. ja 19. Un- kui ka selle muusikalisele väljendusvahendile, ostinato-võttele.“ gari rapsoodia, lühike tasakaaluka kõlaga nokturn „Unes“, samuti tema 14.–17. november. Liszt on Géza Zichy külaline Tetétlenis. Ta elab kõige omapärasema kõlaga teoste hulka kuuluv „Unstern“, mille suuren- väikeses majakeses, mis on sisse seatud just tema jaoks. Säilinud on üks datud kolmkõlade kromaatiliselt tõusev jada illustreerib tähe trajektoori. tema nimekaardile kirjutatud sõnum: „F. Liszt palub konjakit. Seda kaht- „Abschied“ on vene rahvalaulude vaba töötlus. last jooki soovitas keegi väga kogenud arst. Kõik sõltub ainult sellest, et alko- 25. september. Liszt teatab kirjas saabumisest nn Itteri haldjalossi õpi- holi tuleb mõõdukalt tarvitada. Vein on vanameeste piim, konjak hapukoor!“ lasele Sophie Menterile, kelle romantilises Tirooli suvilas veedab Liszt Zichy täidab Liszti soovi, kuid märgib, et tema arst on konjaki suhtes taas mõned meeldivad päevad. teisel arvamusel. Liszt vastab ainult: „Too mees on vaimuvaba vusserdaja.“ Teekonna järgmine peatuspaik on Innsbruck. 16. november. Liszt esineb külaelanikele. Oktoobris naaseb Liszt kurnatuna Rooma ja leiab, et „vaatamata rohke- le tööle ei olnud see aasta tulus.“ 1885 Uusaastaööl mängib Liszt kaua visti, on heas tujus, aga viidates seisku- nud seinakellale märgib vaikselt, et „see tähendab halba.“ Aasta algul asub Liszt taas rännuteele. Pourtalès kirjutab: „Ta ei saa rahu, ta peab minema, justkui tahaks ta veel kord, viimast korda külastada ribura- 1886 dapidi linnu, kus ta elu jooksul oli armastanud ja võidelnud: Firenze, Viin, Pa- riis, Antwerpen, Strasbourg, Aachen, München, Leipzig, Pozsony, Karlsruhe, 30. jaanuar. Liszt saabub Firenze ja Veneetsia kaudu Budapesti. Raudtee- rääkimata Weimarist ja Budapestist. Vaatamata süvenevale kurnatusele veab jaamas ootavad teda nüüdki Muusikaakadeemia õppejõud, õpilased ja usta oma piinatud keha ühelt pidulikult etenduselt teisele, külastab ilmaliku tavad sõbrad. Veel samal päeval läheb ta Ooperiteatrisse, kus etendatakse maailma juhte ning kirikupäid, mängib visti, annab tunde, on modelliks kuul- Mihalovichi uus ooper „Hagbarth ja Signe“. Liszti elu Pestis on endine: ta satele portretistidele, kannatab valu silmades ning närvipõletike käes.“ õpetab, peab kirjavahetust, käib seltskonnas ja mängib tihti kaarte. 30. jaanuar. Liszt saabub Budapesti, et oma tegevust jätakata. Välis- 31. jaanuar. Liszt korraldab kitsale ringile mõeldud õhtu oma korteris maalastest õpilastest järgnevad talle Ungari pealinna Lina Schmalhausen Muusikaakadeemias. ja August Stradal (1860–1930). Veebruaris on Liszt hõivatud Muusikaakadeemia asjadega ning eksa-

150 151 mikontserdi ettevalmistamisega. 26. juuni. Liszt tegeleb viimast korda elus õpilastega, seejärel sõidab 6. märts. Liszti viimane tund Muusikaakadeemias. Bayreuthi. 10. märts. Liszti lahkumisõhtul esinevad kolm tema õpilast: Irén 3. juuli. Liszti kiri Bayreuthis Sophie Menterile: „… homme pärast Krivácsy, Lina Schmalhausen ja August Stradal. Kavas on üksnes Liszti tütretütar Daniela Bülowi laulatust lähen Munkácsyte poole Colpachi lossi teosed. Viimasel kontserdil, üksainus kord üheteistkümne aasta jooksul, Luksemburgi suurhertsogiriigis. 20. juulil olen taas siin, seejärel pean kahjuks kui ta Muusikaakadeemiat juhtis, on tema teoseid kavas harjumatult pal- Kissingenis läbi tegema mulle väga vastumeelse ravikuuri ja septembris ootab ju. On liigutav, kuidas Stradal seda kontserti kirjeldab. Tema esitas Liszti mind Halles Gräfe juures silmaoperatsioon. Ma pole kuu aega enam üldse teose „Funérailles“. Liszt saatis ta ise lavale ja klaveri kõrvale seisma jäädes lugeda suutnud ning saan paar rida kirjutada üksnes suure hädaga…“ vaatas kurvalt publikut. Stradalile viirastus äkitselt: Liszt tunneb, et ei 4. juuli. Liszt osaleb tütretütar Daniela Bülowi laulatusel. ela enam kaua ja jätab seepärast Pesti publikuga hüvasti, seepärast pidigi 5. juuli. Liszt külastab oma maailmakuulsat sõpra, maalikunstnikku tema mängima just seda teost. Teda haaras sõnades väljendamatu kurbus Munkácsyt Luksemburgis Colpachi lossis. Siin mängib ta sõprade poolt ning ta ei suutnud seni mängida, kuni maestro oli täitnud ta palve ja istu- tema auks korraldatud väikesel kontserdil viimast korda avalikkuse ees nud esimesse ritta, sest ta poleks suutnud nii pikalt pianisti kõrval seista. klaverit. Ta esitab ühe enda teose ning Chopini ja Schuberti teoste trans- 17. märts. Liszt osaleb kontserdil Belgias Liège’is, kus esitatakse tema kriptsioone. teoseid, ja reisib siis Pariisi. 6. juulil kirjutab Liszt Colpachist hertsoginnale viimase kirja: „… Eile 25. märts. St. Eustache’i kirikus esitatakse suure menuga „Esztergomi mis- õhtul kohtasin Colpachis taas kardinal Haynaldi, kes on minu suhtes alati sa“. Pariis „teeb heaks selle, mille oli jätnud tegemata kahekümne aasta eest“. väga sõbralik olnud. Homme läheb ta kuninga audientsile Brüsselis ja sealt 8. aprill. Teade õnnestumisest hertsoginnale: „Eile oli „Elisabethi“ suu- reisib Ungarisse, et õnnistada krahv Manó Andrássy tütre abielu Karátsonyi repärane ettekanne St. James Hallis. Kahe osa vahel tuli kunstnike ruumi pojaga. Järgmine kord räägib Teie kõige alandlikum Sclavissimo Teile Col- Walesi hertsog ning tuli koos minuga tagasi kontserdisaali… Eile kell 3 las- pachist.“ kis kuninganna mind kutsuda Windsorisse… Olin arvestanud, et kolmandal 20. juuli. Liszt sõidab rongiga tagasi Bayreuthi. Teel külmetab ta end päeval sõidan ära, kuid laupäevaks, 17. aprilliks on Kristallpalees kuulutatud taas ja saabub kohale palavikus. Ta elab ühe Wahnfriedi lähedal asuva välja „Elisabethi“ teine ettekanne, lubasin kohal olla.“ maja esimesel korrusel. Õhtul läheb ta Cosima juurde Wahnfriedi. 20. mai. Liszti kiri Weimarist Munkácsy abikaasale: „Ärge tundke 21. juuli. Liszt tunneb end nii halvasti, et ei lahku oma toast. minu pärast muret, mu kallis sõbranna. Mulle on kõige parem tavapärane elu, 23. juuli. Liszt viibib „Parsifali“ etendusel. jätkan seda rahulikult Weimaris ja mõtlen ilusatele päevadele Pariisis. Kol- Pühapäeval, 25. juulil mängitakse „Tristanit“. Liszt laseb arsti keelule mapäeva õhtust eilse õhtupoolikuni oli koos minuga mu tütar, Wagneri lesk. vaatamata end teatrisse viia. Wagneri loožis kuulab ta ooperi ära kuni lõ- Leppisime kokku, et 2. juulil olen Bayreuthis oma lapselapse Daniela Bülowi puni, Isolda surmani. ja härra Thode laulatusel. Lubasin sedagi, et viibin „Parsifali“ ja „Tristani“ 26. juuli. Liszt jääb lõplikult voodisse. etendusel kuu aja jooksul, 20. juulist 23. augustini. Lubage mul, austatud Teisipäeval, 27. juulil diagnoosib arst tal kopsupõletiku ja soovitab sõbranna, nautida Teie külalislahkust Colpachi haldjalossis.“ täielikku rahu. Edaspidi on tema kõrval ainult Cosima. 21. mai. Liszt alustab õppetööga Weimaris, ehkki ta nägemine muu- 30. juuli. Liszt kaotab meelemärkuse. tub üha halvemaks. Paruness Meyendorffil õnnestub teda veenda sõitma Laupäeval, 31. juulil tõuseb Liszt öösel kell 2 transis voodist ja karjatab Hallesse, kus arstid diagnoosivad tal vesitõve ning soovitavad lasta kiiresti verdtarretavalt. Tema jõud on nii suur, et ta paiskab pikali toapoisi, kes ta- teha kaeoperatsioon. Vaatamata sellele reisib Liszt edasi ning osaleb Son- hab teda tagasi voodisse panna, seejärel vajub Liszt kokku. Arst teeb talle dershauseni muusikapidustustel. süsti. Kella 10 paiku sosistavad Liszti huuled vaevukuuldavalt: „Tristan.“

152 153 Temalt küsitakse, kas tal on valud. „Enam mitte.“ Need on ta viimased juba väga eakas 1848. aasta vabadusvõitluse juht Lajos Kossuth peaks su- sõnad. Surm saabub keskööl. rema, siis ei saaks öelda ei opositsiooni nõudmistele, sellega aga kaasneks Pourtalès kirjutab: „Bayreuthis tehakse sel päeval tõsiseid ettevalmistusi tõenäoliselt valitsuse kukkumine. Pärast seda ei soovinud Liszti perekond esitamaks muusikadraamat, mille nime Liszt surivoodil oli sosistanud. Pidus- tema põrmu teisaldamisest enam kuuldagi. Nii jäi Liszti põrm Bayreuthi. tuste järjekorras ei saa enam midagi muuta. Ka Liszt poleks seda lubanud. Haua eest kannab praegu hoolt Austria valitsus. Liszti surnukeha pannakse kirstu ja viiakse Wahnfriedi villasse. Väikesesse 7. märts 1887. Sureb hertsoginna Carolyne Wittgenstein. Tema leina- korvi mahuvad frantsiskaani lihtsad asjad: vaimulikurüü, vähene pesu ja seit- missal Santa Maria del Popolos esitatakse Liszti „Reekviem“. se taskurätikut. See on kogu ta pärandus.“ 1. august. Suure kuumuse tõttu palsameeritakse Liszti surnukeha juba hommikutundidel. Tehakse surimask, teda pildistatakse ning toa uksed avatakse neile, kes tahavad maestroga hüvasti jätta. Austust tulevad avaldama paljud sõbrad, austajad ja õpilased. 3. august. Ferenc Liszti matustel osalevad suured rahvamassid. Ungari kultuuuriministeeriumi esindavad Ödön Mihalovich ja János Végh. Tema Ungari õpilastest on kohal István Thomán. Tseremoonia on lühike ja lihtne. Leinakõne peab linnapea Mucker. Ajalehe „Pesti Napló“ 7. augusti hommikuväljaandes on teade selle kohta, et „matustel osalesid ka Lajos Munczy orkestri muusikud. Kokkupan- dud fillerite eest tellisid nad hiiglasuure lillepärja, mille rahvusvärvides lindil oli järgmine tekst: „Ferenc Lisztile, surematule suurele ungari maestrole. Mä- lestades Lajos Munczy ja kaaslased.“ Muusikud riietusid musta ja viisid pärja üheskoos puusärgi juurde. Kui leinarongkäik teele asus, puhkesid muusikud valjusti nutma, mis avaldas juuresolijaile sellist mõju, et ka nende silmi ilmusid pisaraojad. Tõsi on, et valitsuse ja ametlike institutsioonide esindajad ei väljendanud ungari rahva leina nii liigutavalt kui lihtsad ungari muusikud.“ 4. august. Leinamissal mängib orelit Anton Bruckner. Kohalviibijad lepivad kokku, et tulevikus mälestatakse maestro surma-aastapäeva Liszti teoste esitamisega. Ajalehe „Függetlenség“ teade: „Hertsoginna Wittgen- stein, Liszti tuntud ammune sõbranna, saatis Wagneri lesele telegrammi: Liszt olevat talle kunagi öelnud, et ta tuleks matta Budapestis frantsiskaanide rüüs. Kõiki asjaolusid arvesse võttes ei saanud tema soovi enam täita.“ 17. veebruar 1887. Parlament arutab palvet Ferenc Liszti maiste jää- nuste kojutoomise ning Budapesti matmise asjus. Kálmán Tisza valitsus ei soostu sellega. Eitav seisukoht oli jäik seetõttu, kuna kardeti, et kui Liszt tuuakse kodumaale, siis hakkavad ungarlased nõudma ka XVIII sajandi vabadusvõitluse juhi Rákóczi põrmu kodumaale toomist ja kui tollal

154 155 II Kaasteelised Lisztist

Carl Otto Haydi ateljees valminud postkaart aastast 1899 Ferenc Liszti fotoga

156 157 Elisa von Asztalos „Aus meinem Künstlerleben als Primadonna in Deutschland, Österreich und Italien“14

1839–1840

Vesque von Püttlingen15 kutsus mu koos õega enda juurde peole, kus oli koos kogu kõrgaadel ja lisaks nendele kõik suurepärased kunstnikud, teiste seas … geniaalne Liszt, kelle kohta Heine on öelnud, et ta uurib kõiki fi- losoofilisi süsteeme ning maailmakõiksust, et jõuda kõige pühamani. Too inimene, kes tänu kuulsusele ja üldisele lugupidamisele võis aimata vaimse rõõmu tunnet, mängis tihti Vesque von Püttlingeni lastega pimesikku nagu talitsematu jõmpsikas, lapsed lohistasid teda mööda maad ja ratsu- tasid tal seljas. Ja pärast, kui kõik külalised olid kogunenud muusikasaali, kus valitses hinge kinni hoidma sundiv vaikus, hakkas see muusikatitaan mängima. Teda oleks kannustanud takka justkui mõni saladuslik, teisest maailmast pärit olend, nii järgisid ta sõrmed vaimu jumalikku inspiratsiooni, mis kiirgas läbi tema inimhinge kõiki tundeid ja looduse kõiki helisid. Juba ainuüksi selle erakordse geeniuse välimuses oli tunda hiiglaslikku vaimsust, mis seda Ungarimaa poega täitis, kelle suurtes sinistes silmades peegeldus tihti teisest maailmast pärit ilme.

Herman Biowi foto Ferenc Lisztist, 1843

14 Ő volt Weimar napja, lk 25. 15 Ungari päritolu Austria diplomaat ja helilooja.

158 159 Vürst Eduard Lichnowsky16 ja heitis nad üle õla. Siis lehitses ta neis nagu avatud raamatus ning luges Ta nägi selgesti seal, kus teised ainult aimasid17 neid nii võimsalt ja selgelt, et ta ees ei jäänud midagi saladuseks. Tema tahe võidutses Jumala sõnade järgi, et tahe kaotab ära mäed ja tõstab kõr- 1840 gele orud.

Keegi tark mees on öelnud Liszti kohta: „Tema geniaalsus levib kaugemale kui muusika, ta on igas valdkonnas suurejooneline; kui temast oleks saa- Carl Riefstahl nud arhitekt, siis oleks tema ehitanud Püha Peetruse katedraali.“ Nendes Ta kutsus oma kümne sõrmega välja helide vaimu18 sõnades peitub lõpmatult palju tõde. Liszti mõistus haarab kõik suured ideed, kõik mõtted, mille ta esmalt omaks võttis, laiendas ta hiiglaslikeks 1840 kõikides dimensioonides, see on praegusele põlvkonnale kasvanud liiga suureks, täidab kogu maailma, tekitab rohkem imestust kui imetlust, on Liszt mängis! Veelgi enam, ta mitte ei mänginud klaveril, vaid kutsus oma ajas kõikuv, kuid kindel igavikus. Liszt heitis pilgu harmooniate saladus- kümne sõrmega välja helide vaimu, nii et helid voogasid esile võlupudelist, likku maailma ja nägi selgesti seal, kus teised ainult aimasid. Tema suunas kuhu olid pagendatud, ja vabanemisest joobnutena täitsid nad saali kõige kajasid selgesti ja jõuliselt helid, mis tema suurte eellasteni olid jõudnud magusamate, kõige meelitavamate, kõige harmoonilisemate akordidega. rapsoodiliselt ja kummituslikult nagu tuulekandle helid hämarast kaugu- Milline mäng! Temas on õrnust, valgust ja varje, elegantsi ja ületamatut sest. Need olid murdnud teed oma muretsevatele aimustele; kuid oldi üksi osavust, sellise jõuga ja võimuga, mis näib uskumatuna neile, kes pole teda ja alates päevast, mil jumalik nägemus põrkus materiaalse oleviku rünna- kuulnud. Liszt muudab klaveri teiseks pilliks, sest klaver muutub tema kute vastu, pidid nad peatuma, kuna maa nende jalge all värises. Nende sõrmed all selleks, mida ta soovib. Ta manab esile sügavuse võimsad vai- ajal ei mõistnud neid keegi ja pühakoja sissekäigu juures nägid suurvai- mud ja tema forte sarnaneb mägedes vastukajava kõuemürinaga. Ta on ar- mud taevase ilmutuse kadumist. mas ja võluv nagu karjusevile, kui see tõusvat päikest tervitab, või saadab Kuid vaevalt olid kooskõlad kadunud kannatusi täis väljalt, kui järel- loojuvale päikesele järele õrnu, valulisi helisid, selline on ta piano. Ma pole põlv ahne pärijana nende pärandi kallale tormas. Iga pala tehti tükkideks midagi taolist kunagi klaveril mängituna kuulnud. Ta helid on sellistel ja võeti luubi alla, ja kui arvati, et ollakse siin-seal midagi mõistnud, siis puhkudel nagu tuulepuhang, vaikne ja kauguses vaibuv, nii et me ei tea, tammusid kõik saadud mõtete ümber ühel ja samal kohal, hoolikatena ja kas me neid veel kuuleme või on need meie kujutluse vili. Aga miks näen täis teenijavaimu, uskusid millessegi suurde, mida suutsid kirjeldada, kuid ma vaeva, andmaks sõnadega edasi seda, mida ei saa maailmas miski edasi mida kunagi ei mõistnud, ja lämmatasid selle juba eos. anda, välja arvatud maestro käed! … Siis tuli Liszt. Ta vaatas selgesti ja puhta pilguga üle takistuste, haaras Ehkki Lisztil on tuline hing, mis pillub sädemeid ja need sädemed lah- hiiglasliku jõuga maailma harmooniad koos nende muutuvate piiridega vatavad leegiks, ükskõik kuhu nad ka ei kukuks; ehkki ta esitab raskeid teoseid, mis on täiesti muinasjutulised –ta suudab siiski niihästi meie sü- 16 Vürst Eduard Maria von Lichnowsky (1789–1845) oli ajaloolane ja suurmaaomanik, damed ära võluda kui ka meile mõtteainet pakkuda. Ta on poeet, ilma et mitmete mahukate ajalookäsitluste autor. Ta tõlkis saksa keelde kristlasest-sotsialistist vaimuliku kirjaniku, Liszti lähedase sõbra ja noorusaastate pihiisa abee Félicité Robert de kirjutaks värsse, ta on helilooja, ilma et komponeeriks. … Lamennais’ (1782–1854) teose „Essai sur l’indifference“, mis avaldas noorele Lisztile suurt Kui Lisztis on veel ohjeldamatust, siis johtub see tema noorusest. Just mõju. Tema poeg vürst Felix Maria Vinzenz Andreas von Lichnowsky (1814–1848) kuulus koos vaimuga sündinud liikuvus, kogu olemuse geniaalsus, erakordne koos Alexander de Villers’i ja krahv Sándor Telekiga noore Liszti parimate sõprade hulka. 17 Ő volt Weimar napja, lk 28–29. 18 Ő volt Weimar napja, lk 30–33.

160 161 kirglikkus on see, tänu millele ta on saavutanud kõrge kunstitaseme ja ai- pärane ja sügav. Liszti vaimustunud austajad hüppasid püsti ja plaksutasid nult tänu millele ta seda teha saigi. See on see, mis aitab pisikestele võrse- tormiliselt. Ja maestro tänas aplausi eest peanoogutusega.“ tele kaasa, nii nagu rammusal pinnasel kasvab mahlaste puuviljade kõrvale Hiljem on D’Annunzio pühendanud Lisztile järgmised read: „Abee kergesti ka umbrohi. Kuid nende tegevust, kellesse jumalad on paiguta- sirgu aetud kondine kõhn rindkere tundus olevat kuue sisse pressitud. Siis nud geniaalsussädeme ja kelle närvid on särisevad, neid ei tohi mõõta iga- võttis ta kübara peast, et palvetada, et pöörduda tumma palvega tormide päevase mõõdupuuga; proosalist, rukkileiva najal kõhnaks jäänud hinge jumala poole. Tuul sasis ta pikki tihedaid halle juukseid, hiiglaslikku lõvi- ei tohi mõõta selliselt nagu neid, kes on söönud jumalate leiba ja joonud lakka, mille lehvimine ja sära nii väga rahvamasse ja naisi hullutas. Ta tõs- jumalate jooki; nii nagu ei tohi valitute igavesti erutatud, taevastest sä- tis hüpnotiseeriva pilgu taeva poole, samal ajal kui tema pikkadel kitsastel demetest puudutatud vaimu sundida tagasihoidlikku, tuhkapäevahinge huultel said tummalt kuju sõnad ja tema näol, mis oli kortsudest küntud suurte lilledega magamisrüüsse. ja kus olid suured sünnimärgid, valgus laiali müstiline sära.“ Kui Liszt suri, kirjutas luuletaja järgmist: „Viimasel ajal kiirgas Liszti nägu legendidele omast pidulikkust. Ta mõjus kalli reliikviana. Ta ei tun- Gabriele D’Annunzio dunud enam olevat elusolend, vaid iidol; iidol, mis on sündinud metallist Ta silmades pärlendas noorusesära19 ja vahast. Temaga võis kõige sagedamini kohtuda kontsertidel Palestrina saalis või Constanzi saalis, eriti kui mängis mõni nendest noortest kahva- D’Annunzio suhted Ferenc Lisztiga olid väga südamlikud. Poeet tutvus he- tutest tütarlastest, kellel oli romantiline nimi ja kelle laubal säras valgus, liloojaga Roomas ameeriklasest skulptori Moses Jacob Ezekieli ateljees, vii- sest unenäos oli neid suudelnud Chopin. mane töötas parajasti Liszti büsti kallal. Liszt elas tollal Tivolis Villa d’Estes. Viimati nägime teda Academia di Santa Cecilia kontserdisaali avami- Armastusväärne abee mängis oma teoseid kirjanikust sõbrale tihti hi- sel. Ta kirjutas oma nime tõsiselt ja pidulikult talle ulatatud raamatusse liste öötundideni. Suurt terrassi, kust oli näha Villa d’Este küpresse, val- nagu mõni apostel. Aplaus pani hoone värisema. Tema hõbedased juuk- gustas kuuvalgus; samal terrassil leiab 30 aastat hiljem aset D’Annunzio sed polnud kunagi niimoodi säranud. Kui ta naeratas, siis pärlendas ta draama „Lonc“ viimane stseen. Saatuse erilisel soovil sattus D’Annunzio heatahtlikes ja sügavates silmades noorusesära, ta nägu muutus elavaks omandusse Steinway klaver, millel maestro tollal mängis; hiljem kompo- justkui marmorkujul, millele äkitselt valgus langeb. Võib-olla oli see ta vii- neerib sellel klaveril Wagner ühe osa ooperist „Tristan ja Isolde“. D’An- mane rõõm. Ta sai selle Roomalt.“ nunzio ostis siis maamaja, millele andis hiljem nimeks Vittoriale. Vittoriale muusikatoa klaver oli varem kuulunud Lisztile. D’Annunzio D’Annunzio kirjeldas Liszti esmakordselt 1885. aastal pärast Villa kirjutab selle saabumisel klaverivabriku omanikele järgmist: „Mu kallid Doria Pamphilis toimunud kontserti: „Pärast leinamarsi viimast takti il- kaasvõitlejad, helisevate instrumentide ehitajad, eile jõudis teie klaver ko- mus oma õpilase Giovanni Sgambati saatel Ferenc Liszt, kaks maestrot hale, pakituna raskesse puukasti … ja hakkas äkitselt helisema. läbisid saali uudishimu- ja imetlussosina saatel. Ferenc Liszti metalsed Vittoriale on saladuste ja imede paik. Mitte just ilma meeleliigutuseta juuksed olid säravamad ja valgemad kui kunagi varem. Giovanni Sgamba- märkasin, et meile lähenes Ferenc Liszti vari, maestro oli varem kord seda ti pehmed õlise läikega juuksed värisesid erutusest ümber ta ümara näo. villat külastanud, ta proovis klaverit, sirutades oma pikad varjukäed lau- Liszt võttis istet orkestri lähedal, tema kehahoiak reetis suurt kesken- dade vahele. Horisontaalsetest keeltest võlus ta välja omamoodi rütmilise dumist, kui ta jälgis „Andante religioso“ esitust. Võib-olla tahtis ta ka nau- tormi, mis tõusis tähtedeni. Minu nooruses mängis see imeline ungarla- tida seda võitu, mis talle vanas eas head tegi. „Angeluse“ esitus oli suure- sest abee Villa d’Estes ainult minule, väljas oli kuuvalgus. Mu süda värah- tab nüüdki, kui seda meenutan.“ 19 Ő volt Weimar napja, lk 186–188.

162 163 Sigmund Kolisch et teda endale saada. Auväärsed Berliini daamid olla kiselnud kohvitilkade Ta oli vürst ja tema valdustes ei läinud päike kunagi looja20 nimel, mis kunstniku tassipõhja olid jäänud, ning kallanud need ekstaasis omale kurku. Aga kes suudaks loetleda kõiki neid austusavaldusi, mis Möödunud nädalal, kui ma hommikul poole kümne paiku läksin piki rue kõikidest pianistidest kõige õnnelikumale osaks langesid, kõiki neid võite, Jean-Jacques Rousseau’d, mööda tänavat, kus ma oma ametist johtuvalt mida igavene võitja sai tähistada! iga päev käin, seisis ootamatult minu ees väärikas preestrirüüs abee Liszt. Sest ta oli rohkem kui pianist, enam kui kunstnik, sest ta jäi isiksu- Ta oli astunud välja postkontorist kirju toomast. Kuna me polnud kohtu- seks ka ilma muusikariistata; ta oli tulvil diskreetsuse ja mitmekülgse et- nud 1850. aastast saadik, siis võinuks arvata, et kuusteist aastat ja selle- tevalmistuse võlu ja iseteadvust, õrnust ja jõudu. Liszti ülistajad on tema le lisaks uus riietus olid ta välimust oluliselt muutnud, kuid ma tundsin edukust selgitades juhtinud korduvalt tähelepanu tema armastusväärsele ta siiski kohe ära. Peatasin ta ja tervitasin teda, ta üllatus veidi ning siis olemusele, tema kui kunstniku lennukusele ning kaasahaaravale geniaal- sirutasime teineteisele käe. Nagu lahingus imelises unenäos vaatasin ma susele, kuid unustanud rõhutamast seda, mis Liszti tegelikult teistest jahmunult kuulsa mehe nägu – olin teda tundma õppinud täiesti teistes kunstnikest kõrgemale tõstis. Suur virtuoos oli Pariisi seltskonna kasvan- tingimustes, teistsugusena, teiste püüdlustega, peaaegu võiks öelda, et dik ja too seltskond oli arenenud välja 1830. aasta juulirevolutsiooni mit- teistsuguses maailmas. Ferenc Liszt oli maailmast kolmekordse loobu- mesugustest tormidest ning lõpuks ka võidust, ta kuulus põlvkonda, mis mise rüüs: loobumine omast tahtest, armastusest ja rikkusest; loobumine ilma hirmuta, väsimatult, vilistades kõigi piirangute peale vaimse elu igas ühiskonna kolmest suurest tõukejõust, maise õnne ja maise suuruse kol- valdkonnas, igal suunal edasi tungis, püüdis selgitada välja väljaselgitama- mest kannustajast. Olin sellest kõigi muutuste kõige omapärasemast juba tut ning saavutada saavutamatut. lehtedes lugenud, seega nähtus kui selline mind ei üllatanud, kuid ma ei Liszt elas selle vaimse käärimise keskel, selle halastamatu töö keskel, pääsenud siiski erakordselt sügavast ja valulisest muljest, kui see muutus millele – niivõrd, kui see kunsti puudutas – on veidi meelevaldselt antud liha ja verena, käegakatsutaval kujul minu ette ilmus. Mulle tulid meelde nimeks romantismiajastu, ja mida oleks õigem nimetada mõõdutunde- Carl V San Justo üksilduses ja Tiziani loodud keisri ratsaportree Madridi tuks ajastuks. Prantsusmaa elu hõõguvas keskpunktis kujunes tollal välja galeriis. Liszt oli vürst ja tema valdustes ei läinud päike kunagi looja. kodanlik aristokraatia, omamoodi vaimne oligarhia, mis pääses võimule Mu peas keerlesid kulunud fraasid kõige inimliku ebastabiilsusest, kadu- pärast vanemate Bourbonide kukkumist. Selle aristokraatia hulka kuulus vusest, ja kui mul oleks olnud veidigi kalduvust melanhooliasse, siis oleks see Liszt, kes võttis enam-vähem vahetult osa kõikidest nendest poliitilistest, moraalne mitteseeditavus mind kiusatusse viinud ja ma isegi oleksin saatnud filosoofilistest, teaduslikest ja kunstialade hõõrumistest, mis ilmnesid oma hinge kloostrisse, kus poleks vaja midagi muud teha kui palvetada ja pat- inimpüüdluste kõigis valdkondades. Ajastu tooniandvate prominentide te kahetseda. Kuid õnneks ei kaldu ma kõige vähemalgi määral pessimismi. vahel oli sama seos nagu igasuguse aristokraatia puhul ja Liszt sõlmis Lisztiga olin ma esimest korda kohtunud enne revolutsiooni Vii- enam-vähem tihedad sidemed igat liiki väljapaistvate isiksustega: ajaloo- ni seltskonnaklubis nimega Concordia, see võis olla kas aastal 1845 või lase ja riigimehe Thiers’iga, Lamartine’iga, George Sandiga, advokaadi ja 1846. Austria luuletaja ja kirjanik Eduard von Bauernfeld oli mind oma riigimehe Crémieux’ga, Delacroix’ga, riigimehe, 1849. aastal peaministriks lihtsal ja armastusväärsel moel kõikidest pianistidest kõige esimesele esit- olnud Odilon Barrot’ga, teoloogi ja kirjaniku Lamennais’ga. Ta jagas selle lenud. Liszti nimi hiilgas siis täies kuulsuses. Kogu patuse maa kõik nau- suure mõjuvõimuga seltskonna mõisteid ja vaateid, eneseteadvust ja uh- dingud vedelesid ta jalge ees ja ta ei pidanud neid maiseid hüvesid sugugi kust, lühidalt öeldes nende tugevusi ja nõrkusi. põlastusväärseteks. Enam kui seitse linna, sajad naised võitlesid selle eest, Ühel päeval külastas Louis Philippe klaveri- ja harfivabrikandi Pierre Érard’i korraldatud klaverinäitust ja kuulus vabrikant palus Lisztil proo- 20 Ő volt Weimar napja, lk 138–144. vida pillide kõla. Kunstnik täitis selle soovi. Ta pandi poodiumile klaveri

164 165 taha istuma ja ta mängis erinevaid akorde, kui kuningas oma saatjaskon- Tõrjuv vastus, mille Liszt andis hertsoginna Metternichi üleolevale naga kohale ilmus. Kuningas astus poodiumile ja suundus pianisti poole, küsimusele sellal, kui hertsog Clemens Lothar Wenzel Metternich, oma keda ta veel Orléans’i hertsogina kuningapalees elades oli oma apartemen- ajastu kõigi volitustega poliitik, oli Austria impeeriumis kõikvõimas, näi- dis tihti näinud ja kuulanud. Kui Liszt tegi paari passaaži järel pausi, ütles tab seda paremini kui virtuoosi kasvatust ja iseloomu kirjeldav ükskõik kuningas: „Olete muutunud sellest ajast, kui ma Teid näinud pole.“ „Sire, milline teine selgitus; selle hulljulguse tagajärgedest on näha, mida kõike paljud ja palju on muutunud tolle ajaga võrreldes,“ vastas Liszt. Kodanlike lubas see sallimatu klass saatuse soosikule. Liszt oli saabunud pärast Põh- vaadetega kuningas hammustas huulde ja pööras kunstnikule selja. Ta ei ja-Itaalia linnades antud kontserte Viini ning külastas saadud soovituste- andestanud söakat vastust kaua aega ja tõmbas Liszti ikka ja jälle maha ga hertsoginna Metternichi, et end esitleda. Ta võeti vastu, ehkki salongis Auleegioni ordeni saajate nimekirjast. Lõpuks muidugi, tänu kõikvõimali- viibis juba keegi külla tulnud daam. Liszt võttis istet ning istus seal tükk kule eeskostele, leppis armuline valitseja siiski Lisztiga ära ja annetas kõr- aega, sest majaperenaine vestles külalisest daamiga ilma Lisztiga tegele- gile virtuoosile palavalt ihaldatud, vägagi soovitud autasu. mata. Viimaks pöördus hertsoginna tema poole järgmiste sõnadega: „Kas Muidugi ei tohi unustada, et pooljumalate seltskonna sära, nagu see tegite Itaalias head äri?“ kodanlikul Olümposel valitses, kiirgas oma sära üle maailma ning impo- „Ma teen muusikat, hertsoginna, mitte äri!“ vastas kunstnik kuivalt. neeris isegi sellistes ringkondades, kus traditsioonidele mittevastav seisus- Sellega oli vestlus lõppenud. Hertsoginna vestles külalisest daamiga edasi, lik kerkimine lükati tagasi ja mõisteti halastamatult hukka kui kuritegu pööramata tähelepanu kuulsa virtuoosi kohalviibimisele. Liszt istus veel püha teoreemi, kui mäss jumaliku korra vastu. mõne minuti, tõusis siis püsti, jättis hüvasti ja lahkus. Kui tigedad härrased ka olid oma vastastikku tunnustatud suuruse- Kontserdil paar päeva hiljem oli kohal ka minister Metternich, kes as- ga, müütiliste pärgamentidega, vaadetega selle mõtte õigusvastasuse koh- tus kunstniku juurde, ulatas talle sõbralikult käe ja väljendas kahetsust ta, ikkagi ei suudetud peita salajast imetlust, mida neis tekitas kogu see selle pärast, et oli olnud kõnealuse visiidi ajal muuga hõivatud. Kenasti jõupingutus, loov jõud, ennenägematu täiuslikkuse nimel peetud metsik naeratades palus ta, et Liszt mõistaks abikaasa tehtud keelelist ebatäp- võitlus, kõik julged ettevõtmised ja loodud teosed. Euroopa prominentide sust. Tõenäoliselt oli hertsoginna kasutanud ekslikult väljendit faire des esindajad valgusid Pariisi, sellesse õuduste linna, mis oli sajandi hädade, affaires ’äri teha’, selle asemel, et öelda faire ses affaires ’õnnelik olla’. „Te teate, austust väärivate mõtete ja aadete pea peale pööramise häll; nad tulid Pa- millised naised on,“ lisas ta. Riigimees ja kunstnik lahkusid teineteisest riisi, kus nad tegelikult oleksid pidanud leidma kõik vastumeelse olevat, et täielikus üksteisemõistmises. imetleda riiklikke institutsioone, kõnet, helisid ja pilte, mis kõik kandsid Viinis mul Lisztiga lähedasi suhteid ei tekkinud. Ta oli hõivatud edu, endil kaasaegsete pattude pitserit. Kuid sealt leidsid nad meelelahutust ja võitude ja austajatega, kes tema kuulsusesäras peesitasid, ja mul oli muud- põnevust ning said kosuda oma ringkondade ühetaolisuse igavusest. ki teha, kui seista austajate lärmakas järjekorras kuulsuse ukse taga. Kuid Käskiva suurilma kombed, sõltumine nende ootustest ning nende hu- kurjakuulutav saatus tahtis, et puutuksin kunstnikuga siiski kokku, ja vide täpne tundmine kujundasid Lisztist huvitava isiksuse, kes muutus tegi mulle võimalikuks tema tõelise mina tundmaõppimise. 1848. aasta tänu suurepärastele vaimsetele võimetele ning ainulaadsele muusikaande- sündmuste tagajärjel sai minust põgenik ja sündmuste ahela tõttu, mida le veel meeldivamas ja köitvamaks. Uskudes oma väärtusse tegi ta kõigis ma siin üksikasjalikumalt ei käsitle, sattusin ma Jenasse. Tänu improvi- nendes ringkondades, kellega ta suhtles, suhtluse tingimuseks võrdsuse, seerimisvõimele ja teosele „Poetische Hausschatz“ vägagi tuntud filoloo- tema tohtis seda tingimust nõuda ja seepärast oldi sellega kõikjal nõus. giaprofessor Oscar Ludwig Bernhard Wolff viis mu Liszti juurde, kes Uuel ajastul pole ainsatki teist kunstnikku, kes oleks võinud endale nii pärast rändava kunstniku elust loobumist tegutses dirigendina Weimaris palju lubada kui see õnnesärgis sündinu, kellele aristokraatide upsakus suurhertsogi teatris. Minu õnnetu saatus oli üllatundelise muusiku juures ning kõrkus nii paljut andestas. veel paremaks soovitajaks kui professor Wolff. Liszt võttis mind abival-

166 167 milt ja heatahtlikult vastu ning meil tekkisid sõbralikud, minu jaoks väga Hans Joachim Moser21 meeldivad suhted. Tema teosed kõnelevad hämmastaval viisil22 Kui mind paari kuu möödudes Leipzigist lahkuma sunniti ja ma Sak- samaal pelgupaika otsisin, kus saaksin segamatult pühenduda oma tööle Hallipäine abee, kes Bayreuthis pidustuste keerise ajal igaveseks silmad ja mälestustele, kus ma leiaksin inspireeriva seltskonna, siis tuli mulle loo- sulges, oli kõigi aegade kõige iseloomulikumaid kunstnikuisiksusi. Kla- mulikult meelde Weimar. Suundusin seega sinna, selle asemel et pöör- verititaan, kõigist varasemaist suurema mõjuga oma kõige laiemale ümb- duda tagasi Austriasse, kuhu ma reisidokumendi alusel oleksin pidanud ruskonnale, armastuse jumal, kuni oma raugaeani muinasjuttudesse so- minema. Kaheksa kuu jooksul nägin ja kuulsin Liszti peaaegu iga päev, biva mõjuga; sügavalt usklik, erakuelu elav inimene, tulvil kõige õrnemat mul oli õnn külastada Altenburgi, kus tema ja hertsoginna Wittgenstein, headust; ja muusikaloomingus uute väärtuste suur looja – need on üsna kes kunstniku elule nii määravat mõju avaldas, olid loonud vaimse selts- kummalised vastuolud, mis antud kordumatul juhul selles isikus siiski konna, mis õrnana, võluvana ja inspireerivana mind lohutas ning igati unustamatu võlujõuga isiksuseks koondusid. rahuldas. Tollesse poeetilisse atmosfääri ei pääsenud midagi labast, „mis Problemaatiline on juba Ferenc Liszti rahvuslik kuuluvus. Ta sündis meid kõiki takistab“, seal polnud tunda midagi sellest õelusest, mille poo- Ungaris ja ungarlased kuulutavad häälekalt, et ta on nende rahvuskange- lest väikelinnad nii kuulsad on. Ei ilmunud vist ainsatki mainimisväärset lane. Ungari rapsoodiatega ja teiste rahvuslikust omapärast kantud osalt raamatut, mida Altenburgis poleks loetud või mida seal poleks arutatud, sümfooniliste, osalt klaveriteostega on ta ungaripärases stiilis all’ongere- polnud ainsatki kunstisündmust, mida tolles ringis poleks hinnatud. Po- se pälvinud suuremat tähelepanu kui Haydn, Schubert ja Brahms oma liitilisi küsimusi arutati täiesti vabalt, kõik arvamused võeti vastu lahke mitmete samalaadsete teostega. Tema emakeel oli küll saksa keel, Rei- tolerantsiga. Teisiti oli asi usuküsimustega. Majaperemees hoolitses nende ni-joobumusega avaldas ta olulist mõju Saksamaa meeskooriliikumisele, välistamise eest vaidlustest, et mitte solvata majaperenaise religioosseid Allgemeiner Deutscher Musikverein mäletab teda tänulikult kui rahva tundeid, vaatamata haridusele filosoofiavaldkonnas olid viimase kirikli- ühtsuse loojat ja rajajat; saksa heliloojad Beethoven, Schubert, Schumann kud tõekspidamised ranged. ja Wagner võivad talle olla tänulikud oma loomingu levitamise ja sügavu- Üldlevinule vastupidiselt pidin ma tema tõelist loomust, sisemist mina ti mineva mõtestamise eest, lisaks tahaksime me ka Liszti idealismi ise- tundma õppides üha rohkem imetlema Liszti leebet südant, tema vaimu tak- loomustada kui saksapärast nähtust. Kuid Liszt sai rohkesti innustust ka titundelisust ja järeleandlikkust, andestavat leebust ja tähelepanu haavatavu- prantsuse romantilisest mõtteviisist, noore kunstnikuna määrasid tema se suhtes. Tahaksin märkida veel Liszti kohta, et ta tundus tähtsana pigem maitse suures osas Chopini, Meyerbeeri, Berliozi, Donizetti Pariisi impul- oma kammerteenri tarvis, mitte aga temast kaugel seisvate isikute tarvis. sid. Georg Sandi, Lamartine’i, Musset’ ja kaua aastaid tema elukaaslaseks Kui üha laienev poliitiline despootlus sundis mind lahkuma viimasest olnud Daniel Sterni (krahvinna d’Agoult’) kirjanduslik looming kujundas pelgupaigast Saksamaal ja ma otsustasin emigreeruda Prantsusmaale, siis Liszti kirjamehena. Tema meloodiamaailm, esmajoones nn rännuaastate oli Liszt ainus, kes mulle appi tõttas ning andis soovituskirju tähtsatele päevikus ning ooperitöötlustes, peegeldab Itaalia suurte ooperite laulu- isikutele Pariisis. Ja veel hiljemgi, kui ma võõral maal raskustega võitlesin, viisi samal kombel nagu tema virtuooslik esituslaad sarnaneb tema dee- toetas ta mind, sellest ei andnud teada mitte ükski ajaleht ja nii ei saa seda monliku kaaslase Paganini esituslaadiga ning ületab seda. Lisaks veel tubli valesti tõlgendada, nagu seda temaga seoses nii korduvalt on tehtud. kogus ukrainapärast barbaarsust, tema suur armastuselamus oli Kiievi lähistel üles kasvanud ning prantsusepärase hariduse saanud hertsogin- 21 Saksa muusikateadlane Hans Joachim Moser (1889–1967), Halle, Heidelbergi ja Berliini ülikooli professor. 22 Ő volt Weimar napja, lk 205–207.

168 169 na Wittgenstein, kes romantilistes liialdustes püüdis Liszti loomingulist kui ütleme, et selle, mis talle väärtusena iseeneses osaks ei saanud, sai ta talenti iga hinna eest veel suuremaks vormida. Ja lõpuks, justkui tema hiil- seda enam anda algatajana edasi järgmisele põlvkonnale, samal ajal kui ise- gava iseloomu viimane ning mitte tähtsusetu vaimne kodumaa – paavst eneses täiuslikkuseni jõudnud maestro nagu Brahms oli tegelikult ainult Pius IX Rooma, Liszt oleks meelsasti hakanud paavsti missaheliloojaks ajastu lõpetaja, kelle veatus peletas järeltulijaid pigem eemale kui aitas. ning oratooriumimaestroks, kuid selleks ei sobinud ei aeg ega isiksused. Nii oli Liszt mitte ainult tšehhi Smetana, Mussorgskist või Tšaikovskist Seega sai Lisztist tänu eluga seotud asjaoludele justkui iseenesest kos- alates noorte venelaste, prantslase ja César Francki ning Guilmant’i taolis- mopoliit, seda nii heas kui ka vähem heas mõttes. Heas mõttes seepärast, te belglaste heategija ja inspireerija, vaid ka teejuht Richard Straussi ning et kuigi ta küll pärast kogu Euroopas virtuoosina saavutatud enneolema- von Hauseggeri ümber koondunud sakslastest eesvõitlejatele. Ja lisaks on tuid võite asus dirigendina elama vaikses Weimaris, kiirgas ta samal ajal talle jäänud uue klaverikunsti rajaja kuulsus. vaimset suurust kaugele ja suurejooneliselt, millega avaldas esmajoones Lõpuks tuletame meelde tema võitu võitluses kunstnike ühiskondliku mõju sakslaste noorele põlvkonnale. Vähem heas mõttes maitse- ja mõt- tunnustamise nimel: Liszti ülesastumine likvideeris selle kõdunenud tõk- temaailma teatrilavaliku kirevuse tõttu, mis põhjustas mitte ainult nn si- kepuu, mis oli veel ikka eraldanud virtuoosi kui vana tüüpi rändmoose- sesakslaste Schumanni ja Brahmsi, vaid ka nn uussakslasest Liszti-imetle- kanti nn seltskonnast, ja oli lõpuks taganud ametikaaslastele täieliku jate vahest kõige olulisema esindaja Peter Corneliuse kaugenemise temast, võrdsuse maailmaga väljaspool kunsti. Loomulikult sai sellise asja saavu- kutsudes seega esile tänamatu olukorra, muusikalise Saksamaa jagunemi- tada ainult isiksus, kelles kunstnikuloomusega kaasnes nii kenasti õilsus, se üksteist ründavateks parteideks. Nii sai Lisztist kui „kodanluse šokee- nagu see Liszti puhul nii ainulaadsel moel oli. rijast, väikekodanluse kiusajast“ tegelikult Saksamaa kõigi naljamuusiku- test mustlaste esiisa (seda kuni Hindemithini välja), ja mõneks ajaks sai temast ülistaja ja kaitsevaim kõigele probleemsele ja rabavale, millest tehti näilised väärtused, kasutades egiidina darvinistlikku märksõna areng. Selline kahesus, igavene ühest-küljest-ja-teisest-küljest iseloomustab ka tema loovkunstniku seisust. Visandite väljatöötamises ning kavanda- mises, uute vormide ja probleemide avastamises oli ta kahtlemata üks kõige suurema fantaasiaga intellekte, kelle kolmteist sümfoonilist poeemi omavad jäävat kunstiajaloolist tähtsust nii üheosaliste üsna hästi kujun- datavate muusikateostena, programmilise esteetika vaatevinklist, kui ka teemade ühiste algvormide poolest, nimelt orkestreerimiskunsti produk- tidena. Kui otsida aga mõne sellise teose väärtust temaatilise leidlikkuse ülluses eneses, samuti mõtete loogilisusega veenvas teostuses ning avami- ses, harmoonia uhkes distantseerumises ning kontrapunkti sügavamõtte- lisuses (seega lähenedes muusikakunstile sakslaste mõõdupuuga, näiteks Bachi ja Beethoveni helikeele mõõdupuuga), siis näivad need teosed häm- mastaval moel nö kõnelevatena, kuid meenutavad kord siiski karjuvalt eredat, teinekord väga pehmetes toonides maalitud freskot, mille väärtus on peidus pigem meelelisuses kui mõttelisuses. Liszti loomingu jäävaid saavutusi hindame õiglaselt ehk sellisel viisil,

170 171 III Ferenc Liszti isiksus

Psalm XVIII, Ferenc Liszti käsikiri

172 173 Ferenc Liszt kui ungarlane ja eurooplane

Ungari keeles seonduvad sõnad haza ja hon ’kodumaa’ vanematekoduga – paigaga, kus oleme kodus, kuhu läheme koju. Ja neist on tuletatud sõnad hazafi, honfi ’isamaalane, patrioot’. Ferenc Liszt sündis Doborjánis, mis tollal kuulus Ungari Őrvidéki regiooni, praegu on see Austria liidumaa Burgenlandi koosseisus. Liszt pidas end kogu elu ungarlaseks, ungarlasi oma kaasmaalasteks, Ungarit nimetas ta oma kodumaaks. * Ferenc Liszti esivanemad olid Saksamaalt ida suunas välja rännanud ja Ungari lääneosas elama asunud maatamehed. Haritlasetasandile tõusid nad järk-järgult, järk-järgult said neist ka ungarlased. Sebestyén (Sebastian) List (1703 Rajka – 1793 Rajka). Pops. Tema abikaasa oli Anna Mária Roth, neil oli 3 last. Györg Ádám (Georg Adam) List (1755 Rajka – 1844 Pottendorf ). Koolmeister, köster, notar. Kolme abikaasaga oli tal 25 last. Esimene abikaasa oli Borbála Schlesak (Oroszvár), neil oli 13 last. Ádám Liszt (1776 Nemesvölgy – 1827 Boulogne-Sur-Mer). Tema abikaasa oli Anna Maria Lager, neil oli üksainus laps. Ferenc Liszt (1811 Doborján – 1886 Bayreuth). * Isa sündis Adam Listina. Gümnasistieast alates kirjutas ta oma nime ungaripäraselt Liszt, selle mõjul hakkas ka vanaisa kasutama nimekuju György Ádám Liszt. Pärast gümnaasiumi sai temast frantsisklaste ordu noviits, kaks aastat hiljem astus ta aga ordust välja ning kuulas aasta (1798–1799) Pozsonyi ülikoolis filosoofiat. See oli aeg, kui ungarlaste keskklass, väike- ja keskaadel, alustas teadlikku võitlust saksastamise Franz Hanfstaengli foto Ferenc Lisztist, 1858 vastu. Habsburgide-vastasus sai alguse ungari keele, riietuse ja muusika viljelemisega (ning hiljem jätkus reformiperioodi parlamendiistungitega). Pozsony. Ajaleheuudis 1800-ndate aastate algusest: „On tõesti suur rõõm, et kohalikud ja provintsikaunitarid tulid kohale mitte moest, vaid rahvuslikust vaimust kantuina osaliselt kodumaistes sitsiklei-

174 175 tides või vähemasti ungaripärase tegumoega rõivastes ning kunagisi pruudi- 4. 11-aastane Liszt mängis kontserdil 19. mail 1823 „Rákóczi pärgi meenutavate juukseehetega. Rõõm oli tantsida rahvuslikku tšaardašit m a r s s i “. meenutavat tantsu nii enne kui pärast keskööd. Iidse tantsu muusika ei soo- 5. Noore Liszti üks kõige esimesi kompositsioone (1828) oli „Zum jenda mitte ainult Rákóczi vabadusvõitluse aega mäletavaid südameid, vaid Andenken“, kahe ungarlase (László Fáy ja János Bihari) meloo- ühendab need ka meie maadhõivavate esivanemate vaimsuse ja uljusega…“ diate töötlus. Pealkiri on saladuslik – mida küll noor Liszt mee- Ja see on ajajärk, mil tekivad ungari muusikavormid verbunkos, tšaar- nutab? Kas surnud isa, kelle paberite hulgast ta kaks meloodiat daš, aadlipäritolu palotás, ungari seltskonnalaul… leidis? Või Ungarit, ning meenutas kaht meloodiat peast? Eelkäijateks olid uut tüüpi ungari rahvalaulud, armastuslaulud, kalvi- nistliku kiriku Ungaris loodud psalmid, 17.–18. sajandi vabadusvõitlejate Ferenc Liszt oli saanud äsja 12-aastaseks, kui ta 11. detsembril 1823 saa- kurutsite marsid ja kaebelaulud, kurutsite tantsud, seakarjuste tantsud. Sel- bus Pariisi. Alates sellest elas ta 12 aastat, 1835. aasta juunini põhiliselt le ungari muusika (ungaresca) järele oli tohutu nõudlus: arvutul hulgal tun- Prantsusmaal, prantsuse keelest sai tema emakeel, tema iseseisev haritud ja tundmatuid heliloojaid komponeeris seda tüüpi muusikat. Heliloo- dustee kujunes sisuliselt kaasaegsete prantsuse kirjanike, maalikunstnike, jate seas leidub Ungari, Tšehhi, Austria ja mustlaspäritolu autoreid: Gábor muusikute mõjul. Ka ta esimesed armastused olid prantslannad. Isa mõju Mátrai, Béni Egressy, Márk Rózsavölgyi, János Lavotta, Kossovitsh, Ruzits- ei pääsenud enam maksvusele, kuna ta suri 1827. aasta augustis, kui Fe- ka, Antal Csermák, János Bihari, József Zomek, Lóczi Jancsi Polturás jne. renc oli 16-aastane. Teismeea ja täiskasvanud mina kujunemine toimus Kõige kuulsam helilooja ning viiulivirtuoosist esitaja oli mustlasmuu- niisiis Prantsusmaal, ta oleks end õigusega võinud pidada prantslaseks. sik János Bihari, kes saavutas tohutut edu 19. sajandi algul. Üks tema me- Juunist 1835 kuni juulini 1837 elas Liszt Šveitsis, kust käis kordu- nunumbritest oli „Rákóczi marss“, mida peeti mõnda aega tema looduks. valt „kodus“ Pariisis. Juunist 1837 kuni novembrini 1839 elas ta erineva- Üliõpilaspõlves Pozsonyis avaldasid mainitud ideevoolud Ádám Lisz- tes Itaalia linnades, kuid kirjanduse tasandil oli endiselt tihedalt seotud tile kindlasti mõju, ta kuulis seda muusikat. Prantsusmaaga. Võib arvata, et ta kasvatas ja suunas sellises vaimus ka oma sirguvat Selle umbes 16 aasta jooksul (1823. aasta detsembrist 1838. aasta poega. Järgnevad faktid kinnitavad, et ta kasvatas Ferencit ungarlaseks. kevadeni), 27-aastaseks saamiseni lakkasid tal kõik sidemed Ungariga. 1. Liszt kirjutas mustlasi käsitlevas raamatus: „…me polnud enam Tema kirjavahetuses ja kirjutistes pole ungarlusest jälgegi. väga lapsed, kui 1822. aastal kuulsime seda suurt muusikut (Biha- Et ta oli sündinud Ungaris, sellele viitab vaid mõni üksik lause tema rit) mustlasvirtuooside hulgas mängivat, ta üllatas meid sel määral, kirjutistes. „Gazette Musicale“ 1837, „Reisivale poeedile“: „… Esimest kor- et me ei saanud unustada vaimustust, mille ta meie hinge jättis… da, kui mu isa sisetunne mind Ungari pustadest lahutas…“ Ja hilisemas Tema võluviiuli helid avaldasid meie kõrvadele samasugust mõju kirjutises „Õudusunenägu ballil“: „… Tulen kaugelt maalt, millest mulle nagu hea veini tilgad meie kurgule.“ pole jäänud isegi kahvatuid mälestusi…“ 2. Kavaleht. Viini Redoutensaal, 13. aprill 1823. „Tema Kõrguse * loaga annab Ungaris sündinud 11-aastane noor FRANZ LISZT Otsustava pöörde tõi Pesti suur üleujutus 1838. aastal, kui Liszt adus, et austusega kontserdi.“ on ungarlane. 3. Kontserdiplakat 1. mail 1823 Pestis (tegelikult toimus ka kolm Üleujutusest sai ta teada Veneetsias saksakeelsest ajalehest. Kohe tegi lisakontserti). „Olen ungarlane ja ma ei tea suuremat õnne, kui et Liszt otsuse, et annab Viinis kannatanute hüvanguks heategevuskontser- saan oma kasvatuse ja õpingute esimesi õrnu vilju… demonstreerida di. Lõpuks sai neid kontserte kaheksa, kokku kogunes hiiglaslik summa, kallile kodumaale. … ja ükskord avaneb mul ehk õnnelik võimalus 25 000 forintit. saada oma kalli kodumaa ehteks.“

176 177 Enne teeleasumist avaldas ta Prantsusmaal ajalehes „Gazette Musicale“ 19-ndal mängib ta üht ungari meloodiat. artikli. 20-ndal mängib ta „Rákóczi marssi“. 1838, „Gazette Musicale“, „Mu kodumaa“. 23. detsember 1839 – 16. jaanuar, Pest. „Kummaline saatus! 15 aasta eest jättis mu isa maha rahuliku kodukolde, Kontserdid 27. ja 29. detsembril, 2., 6., 8., 9., 11. ja 12. jaanuaril. et koos minuga osaleda suurilmamelus, ta vahetas külaelu nimetu vabaduse 16. jaanuar 1840 Győr, 17.–19. jaanuar Pozsony. kunstnikuelu kuulsusrikka orjuse vastu ja asus elama Prantsusmaale. 1. jaanuaril 1840 kirjutab ta oma kirjastajale Haslingerile: „Valmis sai Olen sellest ajast harjunud pidama oma kodumaaks Prantsusmaad ja ma Ungari laulude korrektuur.“ Liszt tegi „Rákóczi marsi“ töötluse ning saatis pole mõelnud sellele, et mul on ka teine kodumaa. veel kaks ungari laulu. Juhuslik asjaolu äratas minus tunde, mille kohta olin arvanud, et see on Haslinger esitas „Rákóczi marsi“ noodi tsensorile, kes nende avalda- kustunud, aga see vaid oli uinunud. Ühel hommikul lugesid Veneetsias saksa- mist ei lubanud. Liszti kohta on üldse teada neli salapolitsei raportit. keelsest ajalehest Pesti õnnetuse üksikasjalikku kirjeldust (Pesti üleujutus). See Liszti esimese „Rákóczi marsi“ transkriptsiooni käsikiri (1839–1840) tungis mulle südamesse. Tundsin harjumatut kaastunnet ning vastupandama- on säilinud, seda säilitatakse Széchenyi-nimelises Raamatukogus. Trükis tut vajadust nii paljusid õnnetuid inimesi aidata… ilmus see esmakordselt 1975. aastal. See leek andis mulle teada sõna „kodumaa“ tähenduse. Mu vaimusilme Teatud vaatevinklist on siiski tähelepanu vääriv sündmuste jada, kui ette kerkis suurepärane loodus: see oli tuttav mets, mis kajab jahimeeste hõige- ungari aristokraatia tahtis Liszti tõsta aadliseisusse (aadlitiitli saab anda test, see oli Doonau, mis tõttab läbi kaljude, avarad aasad, kus söövad rohtu ainult kuningas) ja see, kuidas Liszt reageeris. rahulikud veisekarjad… See oli Ungari, tugev ja heldekäeline maa, mis kan- 1839. aasta detsembris tegi krahv Leó Festetics Pozsonyis parlamendi- nab oma kamaral nii üllaid lapsi… ühesõnaga, see oli mu kodumaa. Sest – nii le algatuse paluda kuningat anda Lisztile aadliseisus. 22. detsembril kirju- hüüdsin ma patriootlikus vaimustuses – minagi kuulun selle iidse ja tugeva tas palvekirjale alla 40 ungari kõrgaadlikku. Krahv Leó Festetics kirjutas soo hulka, minagi olen selle iidset päritolu, tulise rahva poeg, keda jumalik samas küsimuses kirja siseminister krahv Ferenc Antal Kollowratile, kes hoolekanne on nähtavasti hoidnud veel paremateks päevadeks. palve tagasi lükkas. Lõpuks esitas Lisztile aadliseisuse andmise palve Pesti Oo, mu kauge ja metsik kodumaa! Tundmatud sõbrad, hiiglaslik pere! komitaadi maahärra palatiin József. Asehalduri nõukogu edastas selle ka- Sinu valuhüüe kutsus mind tagasi sinu juurde, kaastunne keeras ringi kogu hemõttelise ettepanekuga Ungari Kantseleile, kus palve häälte vahekorra- mu olemuse ja ma langetasin pea häbis, et olin su nii kauaks unustanud…“ ga 4:3 tagasi lükati: „Aadliseisuse saab anda ainult lahingutegevuse eest…“ Tookord Liszt siiski kodumaad Ungarit ei külastanud, ehkki ta seda Poolt hääletasid krahv Teleki, Platthy, Beöthy. Keiser lükkas selle lõpuks kavatses. 20. juunil tagasi: „…ma ei määranud seisuse andmist.“ * Sellest sõltumatult tõstis ungari aadel Ferenc Liszti aadliseisusse liht- Aasta pärast, 1839. aasta detsembris andis ta taas kontserte Viinis. Krahv Leó sa, kuid väga sümboolse žestiga – Lisztile anti üle mõõk (mõõka võis kan- Festetics kutsus ta Heliühingu nimel Ungarisse. Liszt võttis kutse vastu ning da ainult aadlik). Žest näitab, kui sõjakas ungarlaste reformiaadelkond kavatses Pestis veeta neli päeva (18.–22. detsember 1839). Tegelikult lahkus tollal oli. ta sealt aga 19. või 20. veebruaril. Sel ajavahemikul tekkis tal kogu elu kestev, Sündmus toimus 4. jaanuaril 1840 Budas Ungari Teatris, teatri hü- saatust määrav side kodumaaga ning tema ungarlas sai lõpliku kinnituse. vanguks antud heategevuskontserdil, kus Liszt esitas ka „Rákóczi marsi“. 18.–22. detsember 1839. Pozsony. Toimuvad parlamendi istungid. Mõõga andis üle kuueliikmeline delegatsioon. Seda juhtis krahv Leó Fes- Liszt tutvub Széchenyiga, Batthyányiga, Kázmér Esterházyga, István Fáy- tetics, teised liikmed olid parun Pál Bánffy, krahv Domokos Teleki, Pál ga ning krahv Károlyiga… Nyári, Antal Augusz, Rudolf Eckstein. Kontserdid 19., 20. ja 22. detsembril. Liszti prantsuskeelse tänukõne tõlkis Antal Augusz: „Mu kallid kaas-

178 179 maalased – ma ei saa siin näha lihtsalt publikut! –, hoian kogu elu südame mu hingesügavustesse, kuid ikkagi ei saa ma koju minna…“ kalleima aardena mõõka, mille ulatasid mulle sellise rahva esindajad, kelle István Fáyle (1842, Peterburist): kangelaslikkust ja rüütellikkust nii üldiselt imetletakse… Pühendan kogu oma „Kulla Fáy, Sul on kindlasti õigus, kui ütled, et ma ei saa vist mitte kuskil jõu sellele, et … tõestada oma tänu tegudega, nagu see sobib inimesele, kes elada ja luua nii väga oma meele järgi kui Ungaris. See on mu lootus ja ka võib uhkust tunda selle üle, et on sündinud teie seas… Mõõk, mida kunagi nii taotlus. Kuid veel enne pean ma mõned aastad ringi hulkuma ning maailmas võimsana keerutati kodumaa kaitsel, antakse nüüd nõrkadesse ja rahulikesse mustlaselu elama, palju kurbi päevi mööda saatma. Viimati kirjutasin sellest kätesse. Kas see pole sümbol? Kas mitte see pole mõõga läbi öeldud, mu här- Leó Festeticsile, kellele ma, nagu sa tead, olen palju tänu võlgu ja kelle sõprus rad, et Ungari, mis saavutas kuulsuse nii paljudel lahinguväljadel, ootab nüüd on mulle alati kallis ja väärtuslik. Kui Pestis tekib mulle sobiv töökoht, olen uusi pärgasid kunstidelt, kirjanduselt, teadustelt, kõikidelt rahu sõpradelt? Kas oma kerge pagasiga kohe seal ja jään sinna seniks, kuni saan teile kasulik olla pole selle läbi öeldud, et mõistuse- ja tööinimestel on kaasajal samuti üllas üles- ja kuni tahate mind seal pidada. Igal juhul külastan teid tuleval aastal.“ anne, et neil on sama kõrge amet meie seas…“ (katkendid kõnest) M. d’Agoult’le (22. jaanuaril 1843): Sündmust tutvustas ajakirjandus kogu Euroopas. See võeti eriti Prant- „… aastaks 1844 ahvatleb mind äärmiselt Ungari ja ma sooviksin väga, susmaal vastu arusaamatusega, vääritimõistmisega, ilmusid pilkavad kari- et ühineksite minuga Viinis. Kas teete seda? Ärge vastake sellele küsimusele, katuurid ja artiklid. „Revue des Deux Mondes“-is ilmunud artiklile vastas sest ma ei taha, et ütlete ei… Ungari on loomulik ja vältimatu lõplik lahendus. Ferenc Liszt otsustavalt ning eneseväärikalt, paludes vastuse avaldamist. Kujutlen, et hakkate seda maad armastama…“ „oh, minu metsik ja kauge Katkend vastusest 26. oktoobril 1840: kodumaa…“ „… Ungaris, selles iidseid rüütlikombeid alalhoidvas riigis on mõõgal pat- Abee Lamennais’le (1845): riootlik tähendus. See on tõelise mehisuse märk, iga sellise mehe relv, kellel on „… on ilmne, et mu lapsi ei saa mingil juhul pidada prantslasteks… kuna õigus relva kanda. Kui kuus mu kodumaa kõige väljapaistvamatest poegadest nad on minu lapsed, saavad nad loomulikult oma isa kodakondsuse; seega kas andsid üldise juubeldamise saatel selle mulle, samal ajal kui mind valiti Pesti nad tahavad või ei, nad on ungarlased, ning neile on suunda andvaiks selle ja Soproni aukodanikuks, kui Pesti komitaat taotles mulle Tema Kõrguselt riigi seadused.“ aadliseisust, siis tähendas see seda, et pärast 15 aastat kestnud eemalviibimist Antal Auguszile (1846): tunnustati mind taas ungarlasena. See oli preemia minu pisikeste teenete eest, „… kõigi elavate kunstnike seas… olen mina ainuke, kes saab uhkelda- mida olin oma kodumaal kunstile teinud, peamiselt aga – ja seda tundsin da sellise uhke kodumaaga… Kui teised piinlevad vaevaliselt kokkuhoidliku minagi – oli eesmärgiks mind väärikal moel endaga siduda ning seada mulle publiku nappides vetes, siis mina purjetan vabalt edasi ühe suure rahvuse ava- tõsised kohustused, kohustused kogu eluks nii mulle kui inimesele, aga ka kui merel. Mu Põhjanael näitab mulle alati, et Ungari võib kord minu üle uhkust kunstnikule…“ (Ilmus ungari keeles ajalehes „Regelő“ 3. jaanuaril 1841.) tunda…“ * Juba esimese külaskäigu ajal Ungarisse köitsid Liszti omapärased un- Kui Liszt oli Ungarist lahkunud, algas tema suur kontserdituur. Aga kus gari viisid. Kaks kimbukest nendest avaldas ta juba 1840: „Ungari laulud“ ta ka käis, edaspidi tunnistas ta uhkelt, et on ungarlane ja Ungari tema I–IV vihik, „Ungarische Nationalmelodien“ (1–3). kodumaa, ungarlasi aga nimetas ta kaasmaalasteks. Käsikirja jäi veel kaks laulu, mis ta oli komponeerinud veel 1840. aas- Leó Festeticsile (1840): tal: „Deux marches dans le genre hongrois“. „Tundsin end teie seas nii hästi… mujal on mul tegemist publikuga, kuid * Ungaris esinesin ma rahvusele.“ Pärast viimast pikka kontserditurneed aastatel 1846–1847 tuli Liszt Schoberile (1841, Manchesterist): taas Ungarisse ning ajavahemikul 3. augustist 15. detsembrini 1846 an- „Janunen ja ihkan kojuminekut Ungarisse. Iga sealne mälestus juurdub dis arvukalt kontserte Ungari linnades. Tema marsruut oli järgmine:

180 181 Sopron—Kőszeg—Dáka—Pest—Szekszárd—Hőgyész—Mecsek— Liszti ajal olid ilmunud nende noodid, kõigi ülejäänute autorid on tund- Nádasd—Pécs–Mohács—Eszék—Zimony—Bánlak—Temesvár— matud, need oli Liszt kirja pannud kuulmise järgi. Arad—Temesvár—Lugos—Temesvar—Szeben—Kolozsvár—Nagye- * nyed—Bukarest, edasi suundus ta Venemaale. Sellega ei lõppenud Liszti huvi ungari muusika vastu. Märtsis 1853 tegi Selle nelja ja poole kuu jooksul võlus teda jälle linnamuusikute (valda- ta ülesandeks Bülowile (kes oli sõitnud Ungarisse kontserte andma ning vas osas ungari rahvariideid kandvate mustlasmuusikute) mängitud muu- rapsoodiaid esitlema), et too otsiks üles István Fáy ja ostaks temalt raha sika: seltskonnalaulud, rahvalikud kunstlaulud, verbunkošid ja tšaardašid. eest viimase („kõige ehtsama ungari mustlasmuusika“) kogu. Mais 1853 Paljud pani ta kirja kuulmise järgi, kuid ta kogus ka autorite nime kand- teatas Bülow kirjas Lisztile, et on omandanud kolmandiku kogust ning vaid või ilma nimeta lihtsaid noodiväljaandeid. Ta mängis neid ka kont- saadab selle Lisztile. Ülejäänu pidi saatma Fáy (kas see kohale jõudis, selle sertidel, improviseeris mitut meloodiat kokku põimides, lisas virtuooslik- kohta teated puuduvad). Liszt alustas uute töötlustega, kasutades selleks ke lõike, vürtsitas neid simbliimitatsioonidega. Ta jätkas varem alustatud enda ja Fáy kogu. Ta kasutas 34 meloodiat ning grupeeris need 18 palaks. tööd pealkirjaga „Ungari laulud“ ja avaldas need vihikutena, siis said need Viiside autorid on valdavas osas teada: Csermák, Bihari, Mátray, Egressy, juba nime „Ungari rapsoodiad“ (V–X vihik, 1847). Laulude analoogiana Travnyik, Lavotta, Rózsavölgyi, Ruzitska, Polturás-Lóczi, Józsi Zomb. võib neid nimetada ka lauludeks nr 12–17. Liszt kirjutas ka uusi laule (nr Kogu sai pealkirjaks „Ungarische Romanzero“ (ca 1853). Osa paladest on 18–21), kuid neid ta enam ei avaldanud, need jäid käsikirjalisteks ja aval- lõpetamata ja jäid käsikirja. Aastal 1987 leidis Géza Pap need Bayreuthist dati alles 1936. aastal ja 1973. aastal). Lõpuks avaldas ta 1847. aastal laulu Wagneri Muuseumist. 1995. aastal mängis Leslie Howard neid käsikir- nr 22 pealkirjaga „Pesti karneval“. Avaldamine takerdus ilmselt seetõttu, et jast (Hyperion CDA 67235. „Liszt. The complete music for solo piano.“ tal oli sündinud uus kontseptsioon, mis viis viimaks Ungari rapsoodiate Vol. 52). lõpliku väljaandeni. * Kiri 8. oktoobril 1846 Dákast Leó Festeticsile, sama tekst läks ka Marie’le: Uudis 1848. aasta 15. märtsi Ungari „rahuliku revolutsiooni“ kohta jõu- „Ungaris viibimise ajal kogusin palju muusikakatkeid, mille abil saaks dis Lisztini Poolas. Ta kirjutas krahvinna d’Agoult’le 30. märtsil Krzyża- uuesti kokku panna selle omapärase maa muusikaeepose. Tahan olla selle nowicest: „Niisiis on mu kaasmaalased väga lihtsalt teinud väga suuri asju, maa laulik ja rapsood. Kuus vihikut, mille ma nüüd välja andsin, kannavad tunnen kogu südamest selle üle rõõmu.“ „Ungari laulude“ nime.“ * * Ungari rapsoodiad oleks ta tahtnud avaldada koos sissejuhatava tekstiga 1848. aastal asus Ferenc Liszt elama Weimarisse. Üksteise järel said eel- ja palus sissejuhatuse kirjutada krahvinna d’Agoult’l, kellele Liszt kirjutas nenud kahel aastakümnel loodud teosed lõpliku vormi. Nii jõudis kord ka 17. juulil 1847 Venemaalt Galaţist: „Pean Teile andma veel ühe ülesande, ungari rapsoodiate lõpliku vormi kujundamisele, kuid varasematest välja- aga palju keerulisema. Jutt on minu ungari rapsoodiate ees- või järelsõnast, annetest eristamiseks oli nüüd pealkiri „Ungarische Rhapsodien“. Aastal annaksin selleks loomulikult üksjagu juhtnööre ja märkmeid. Olen selles töös 1851 ilmusid ümbertöötatud I ja II rapsoodia, 1853 aga III–XV rapsoo- väga kinni ja on tingimata vajalik, et publikule mõtestatakse lahti komposit- dia. Tegemist on „Laulude“ ja „Ungari rapsoodiate 1–22“ teemade uue sioonitsükli sügav ja sisemine mõte.“ Marie seda palvet ei täitnud, olid ju rühmituse ning erakordselt virtuooslike töötlustega. Varasemate seast nende suhted juba mitme aasta eest jõudnud tupikusse. jättis ta välja 10 viisi, seega sisaldavad „Ungari rapsoodiad“ I–XV 54 me- * loodiat. Nende seas on 6 tõelist ungari rahvalaulu, 11 säärast rahvalikku Kuidas muutus ungari muusika Weimari aastate jooksul (1848–1861) kunstlaulu, mille autorid on teada (Erkel, Thern, Rózsavölgyi, Chlopitzky, Ferenc Liszti peas mustlasmuusikaks, see on tänase päevani arusaamatu. Szerdahelyi, Egressy, Kossovitsh), 4 laulu, mille autorid on teadmata, kuid Tõenäoliselt on tegemist mõne saksakeelse kirjutise ning tema elukaaslase

182 183 vürstinna Wittgensteini mõjutusega. Kuid arvesse tuleb võtta ka Gábor 5. Ungaripäraseks (Hongarise) nimetatud vorm, mis on kaheks osaks Mátrayd, kelle raamatu Liszt endale oli muretsenud. Ükskõik kuidas ka jagatud pala: „Ungaripärasus on justkui suure mustlaseepose laul oli, Ferenc Liszti nime all ilmus raamat, milles ungari muusikast oli saa- oodi vormis“. Esimene osa on aeglane (maestaso, dolente, pom- nud mustlasmuusika. Ja taoline arvamus, et Liszt oli Ungari rapsoodia- poso), justkui teise osa sissejuhatus, reeglina minooris. tes kasutanud mustlasmuusikat, elab üldise arvamusena tänaseni! Ehkki 6. Teine osa friska ‚värskelt’, selles on „midagi toorest, katkendlikku, veel 1852 oli Liszt Gábor Mátrayle sõnastanud järgmiselt: „…meie rah- korratut ebaühtlust, mida tunduvad katkestavat ootamatud hüp- vusmuusika sügava, võimsa, vaba, sisutiheda ja üllusest kantud poeesia kuns- ped“, tavaliselt on see mažooris. tiline esitamine sai ülesandeks ka minule…“ Tõde on aga seegi, et aastate 7. „See komme juurdus Bihary ajal, sest temal oli tavaks enne balli 1850–1851 paiku – seega enne Ungari rapsoodiate lõplikku väljaannet – algust esitada väärikas kontsertnumber, mille vältel ükski paar ei oli Liszt juba kavandanud raamatut pealkirjaga „Zigeuner-Epos“ (F. Liszt, julgenud liigutada.“ Populäre Ausgabe in erleichterten Spielart den Ungarischen Melodien 8. „Mitte kunagi ei leia neid 3-ses taktimõõdus ja tänu 2/4 või liht- und Rapsodien), seda ta aga ei avaldanud. sa 4/4 taktimõõdu vankumatusele saavad need säärase helirõhu- Raamat ilmus 1859 prantsuse keeles Pariisis pealkirjaga „Des Bohé- lise kindluse, mis võib tõusta hirmuäratavate kõrgusteni.“ miens et de leur musique en Hongrie“, 1861 ungari keeles „Mustlastest ja Mustlasmuusika võib olla sugulane India muusikaga. mustlasmuusikast Ungaris“. Kahetsusega märgib Liszt, et mustlaste keelt ja Hindustani elanike Ehkki Liszt kirjutab 328 leheküljel sisuliselt sellest, et ungarlaste keelt on juba võrreldud, kuid nende muusikat mitte. Rännakute käigus on muusika on tegelikult Ungari mustlaste muusika, märkab tähelepanelik ungarlased kohtunud mongoli ja tatari rahvastega, teadlased räägivad isegi lugeja selliseidki väljendeid, kus see pole nii ühemõtteline. Selle tõestuseks sugulusest, kuid muusika suguluse kohta andmed puuduvad. tsiteerin mõnda lõiku mainitud raamatust. Sellega, kas ungari muusika on mustlaste või ungarlaste muusika, te- 1. „Vahepealsed modulatsioonid on nii vähesel määral kohustus- geleb ta lehekülgedel 243–255. Tema seisukohad võib lühidalt kokku võt- likud, et neid võib nimetada äärmiselt harva esinevateks. Salto ta järgmiselt: mõlemal rahval olid oma muusika ja tantsud ning need on mortaled.“ vastastikuse laenamise teel hakanud sarnanema. Varasemast ajast on alles 2. Euroopa muusikas harjumatud intervallid on „mollis (scala mino- ainult mustlasheliloojate nimed, ungarlaste omi aga pole ühtegi säilinud. re) suurendatud kvardid (quarte augmentée), vähendatud sekstid Viisid ja sõnad kuuluvad ungarlastele, päritolu võib aga olla mustlaste (la sixte diminée) ja suurendatud septimid (la septime augmentée) oma. Maapiirkondade ungari laulud pole täiuslikud, seda pole ka instru- (seega näiteks c-mollis c-d-es-fis-g-as-h-c). Märkus: siin esineb mentaalmuusika. isegi kahel korral suurendatud vorme: es-fis, as-h. Ta tsiteerib Gábor Mátrayd: „Mustlased on ungari muusika esitajad. 3. Rütmide vabadus ja rikkus. „Me ei tunne teist paika, millest Eu- Ungari muusika jäi alles ja muutus populaarseks ainult tänu mustlastele.“ roopa kunst mitmekesise rütmilise leidlikkuse ja selle rakenda- „… oleme kaugel sellest, et eitada ungarlaste muusikatalenti.“ „… need mise osas nii palju õppida oleks.“ olid ungarlased, kes oma laulud ja tantsumuusika mustlastele selgeks õpeta- 4. Kaunistuste rikkus „… rohked kaunistavad käigud, eellöögid, sid… ainult mustlastele ollakse tänu võlgu selle eest, et need päästsid rahvusli- helihüpped, tremolod, akordivõtted, diatoonilised ja kromaati- ku muusika tahumatust ja vaesest seisundist, millesse rahvamuusika on teisel lised käigud heligruppidega on põhjuseks, miks esialgne mõte maadel valdavalt jäänud.“ paistab välja vaat et sama vähe kui kalev pruuni kuue varrukal „… isegi kui lambakarjused esitasid vile- ja roopillidel koos viljalõikajate läbi kunstipäraselt töödeldud nöörkaunistuse, mis katab seda ti- kooriga samu teemasid, siis ikkagi olid mustlased need, kes andsid neile oma heda ja kirju võrgustikuna.“ esituse ja tunnetega, mille nad viisidele lisasid, kunstipärasust ja kuulsust.“

184 185 „… ja küsigem, mis kasu on sellest, kui teada, kas vastastikused mõjutused sed klaverile ungari muusika ettekandmise õppimiseks“. Neis proovis on pärit sellelt või teiselt.“ Mosonyi järele, kuidas on võimalik verbunkoši teemadest arendada „… tõsi, ungarlased on nii elavalt võtnud osa selle kunstivaldkonna kas- välja tantsumuusika raame ületav karakterpilt. vatamisest, et enam pole võimalik eristada, mis nendelt pärineb… nende sa- 5. Tõe huvides tuleb tingimata lisada, et ungari muusika kvalifitseeri- gedaste katsetustega, mida uuematel aegadel tehakse, et sellises stiilis teoseid mine mustlasmuusikaks pole ainult Liszti viga. Härrasrahvas palkas luua, nii et meie ajal leidub siin-seal ungari verd isikuid, kes võtavad mõõtu mustlasmuusikutest koosnevaid ansambleid. Linnakõrtsides ja resto- mustlasvirtuoosidega.“ ranides esitasid mustlasansamblid ungari muusikat, ka ungarlased ise Seega ütleb Liszt leheküljel 269 selgesõnaliselt välja, et ungarlaste lau- kasutavad tänase päevani sünonüümidena väljendeid ungari muusika le ja tantse esitavad mustlased. (Kuid kirjutab sadade lehekülgede kaupa ja mustlasmuusika. vastupidist!) 6. Ferenc Liszti ei võlunud mitte ainult ungarlaste laulude ja tantsu- * de muusikaline materjal, vaid ka mustlasmuusikute kõrgetaseme- Sulgudes on siinkohal vaja tuua mõned kahetsevad märkused. line esitusoskus, eelkõige virtuooslike viiuldajate ja simblimängijate 1. Kahju, et Liszt kuulis Ungari-reisidel aristokraatidest võõrustajate mäng, mitte ainult instrumentide virtuooslik käsitsemine, vaid ka juures nn ungari muusikat ainult suurepärastelt mustlasansamblitelt. muusikaelementide improviseeriv kombineerimine. Kuidas poleks Kui ta oleks, komps seljas, käinud läbi kõige kaugemad paigad, siis virtuooslikkus ja improviseerimine võlunud Liszti, oma ajastu suuri- oleks ta ehk kuulnud ungari rahvamuusikat, talupoegade laulu, vahest mat klaverivirtuoosi, kes ooperifantaasiates ja parafraasides rakendas isegi iidses laskuvas kvindis pentatoonseid laule ning oleks tundnud improviseerimistehnikat kõige kõrgemal tasemel! ära nn mustlaste heliredeli kahe suurendatud sekundi algupära ungari * rahvamuusikas. Võib-olla oleks ta avastanud rütmide rikkuse ungari Raamatu ilmumine kutsus Ungaris esile hiiglasliku meelepaha, mitte ai- muusikas, ehk isegi iseloomuliku tempokõikumise: rubato, parlando nult sisu pärast! Peaminister Bachi ajastul, rahvusliku rõhumise ajal oli vastandatuna tempo giustole. ungarlastelt võetud ära ka muusika. Ja seda oli teinud just Ferenc Liszt! 2. Kui ta oleks Tolnas või veel enam Transilvaanias osa võtnud talu- Ajakirjandus ja erakirjad olid täis meelepaha ja tihti tooreid solvan- poegade pulmadest, ehk oleks ta siis kuulnud ungari talupoegadest guid. Nende tsiteerimisest hoidume, tsiteerime ainult kirjanik Mór Jókai muusikute suurepärast virtuooslikkust ja kaunistuste rohkust… tekstist paar rida, need avaldati kasutades pseudonüümi Márton Kakas: Rääkimata tantsukunsti rikkusest… Siis poleks ta arvanud, et see on „Et tu mi fili Brute! Ja ka sina! / Pöördud meie vastu, oo, suur muusik?… omane ainult mustlasmuusikutele ja -tantsijatele. Ütled ja su sõnad kõlavad kaugele, / et need nukrad viisid pole meie omad, 3. Kui ta oleks kasvõi korra sattunud metsaserval mustlaslaagrisse ja / et see polegi iidne ungari kurbus / ja hea tuju, mis nendes heliseb. / Kõi- kuulnud, kuidas mustlased üksteisele musitseerivad, siis oleks ta ehk gest rändava, allakäinud rahva hääl, mis kodutuna tuli?… Mis tead sina, märganud olulist erinevust mustlasmuusika ning mustlaste mängita- mis on rahvuslik vara, / mis on selle iidsed pühakud? / Sina, kes sa oma va ungari muusika vahel. ema kallis keeles / ei suuda ühtegi sõna välja öelda?“ 4. Kõige valulisem on aga, miks ta ungari rapsoodiate sissejuhatuseks * mõeldud raamatule ei palunud kaasautoriks poola-ukraina vürstinna Sapiselt ütleb Béla Bartók välja tõe („Essays“, London, 1976, lk 206): „… asemel Mihály Mosonyit? Oli Liszt ju viimast juba 1856. aastal „Esz- Miks sündis ungarlaste pahameel? Lihtsalt seepärast, et selle kohta, mida un- tergomi missa“ esiettekande ajal tundma õppinud, neist olid saanud garlased mustlasmuusikaks kutsuvad, julges Liszt oma raamatus väita, et see kolleegid ja sõbrad. Just 1859. aastal tegeles Mosonyi ungari muusika ongi mustlasmuusika!… Olime jätnud ta tõe teele juhtimata…“ stiilielementidega ja 1860. aastal ilmus tema sari pealkirjaga „Uurimu- *

186 187 Kui Liszt oli 1848 asunud elama Weimarisse ja alguse sai tema uskumatu miste kangelaslikke langenuid leinav grandioosne helitöö. aktiivsus, siis näiliselt katkesid kõik ta sidemed Ungariga. Tegelikult jälgis 5. „Esztergomi missa“ 1856, Esztergomi basiilika sisseõnnistamiseks. ta sealseid sündmusi ja eriti pärast vabadusvõitluse mahasurumist väljen- * das mõne lakooniliselt lühikese lausega oma kaastunnet. Weimari perioodil Lisztil teisi erilisi seoseid Ungariga polnud, kuid ta oli Ta kirjutas Antal Auguszile 15. juulil 1851: „… mul pole kavas eriti en- oma Ungari sõpradega tihedas kirjavahetuses. 1853 kirjutab ta Antal Au- dast rääkida, minagi pidin nende kolme aasta jooksul tagasihoidlikul määral guszile Weimarist: „Mis puutub meie kaasmaalastesse, siis olen ungarlasi üle elama sündmusi ja katastroofe, kuid poleks ajakohane kõike seda jutustada viimasel ajal vähe näinud.“ Ta mainib Kázmér Eszteházyt ja Leó Festeticsi. sellisest kaugusest ja selliste murede keskel, mis tabasid teid…“. 14. jaanuaril Rooma perioodil (1861–1870) toimus aga kaks üsna olulist Ungariga 1851 kirjutas ta samuti Auguszile „…Meie maine kodumaa on nüüd kah- seotud sündmust. juks paljude vintsutuste ohver, ja see, mida olete mulle öelnud ja mida kinni- „Püha Elisabethi legendi“ ja „Dante sümfoonia“ esiettekanne Ungaris tavad ajaleheuudised, ei luba loota olukorra raskuste soodsat ja peatset pa- aastal 1865 Pesti Vigadós, dirigeeris Liszt. Ta kirjutas: „… „Püha Elisa- ranemist.“ Liszt toetas pärast vabadusvõitluse mahasurumisele järgnenud beth“ jõuab nüüd juhuslikult ennem oma kätki juurde Ungaris…“ ega leia repressioonide ajal emigrantidest ungarlasi, silus nende teed. vaat et sõnu suurepärase esituse ning vaimustatud vastuvõtu kohta. „En- * näe, Pesti väga lõbus väsimus sai läbi. Mõistusega võttes ei saa selliseks täieli- Weimari perioodil ei sidunud Liszti kodumaaga mitte ainult ungari kuks, selliseks erakordseks eduks valmis olla… kaks korda esitatud „Elisabeth“, rapsoodiate lõplik viimistlemine, vaid ka viis suuremahulist helitööd. vaimustunud aplausi pälvinud ja uuesti nõutud „Dante“, minu nime ja iseloo- 1. „Ungari fantaasia klaverile ja orkestrile“ (1852). Esiettekanne Pestis mu kinnistumine kogu elanikkonna vaimustunud austusse…“ Rahvusteatris 1853. Soleeris Bülow, dirigeeris Ferenc Erkel. „Ungari kroonimismissa“, 1867 Mátyási kirikus. 2. Sümfooniline poeem „Hungaria“ (1848–1854). Esiettekanne Pestis Kaasmaalased olid sugugi mitte vähese vaevaga jagu saanud Viini vas- Rahvusteatris 1856. Dirigeeris Liszt. Sisuliselt on see kirjutatud tä- tuseisust, eesmärgiks oli, et Ungari kuninga kroonimismissa oleks Ungari nutäheks Mihály Vörösmarty oodi „Ferenc Lisztile“ eest, Vörösmarty helilooja ja just Ferenc Liszti teos. Missa sündis seega kiirustades. Liszt ise oli kirjutanud oodi 1840. Lisztile esitas oodi 6. mail 1846 Pesti seltsi nimetas teost „juhuteoseks“, seda arvukate paratamatute kompromisside banketil Béni Egressy. tõttu. Kaks väärtuslikku osa „Granduale“ ja „Offertorium“ valmisid hiljem. 3. Sümfooniline poeem „Héroïde funèbre“ (1848–1850–1854). Algselt Ungarlased võtsid seda võiduna, et Austria-Ungari ühinemise haripunk- 1830. aasta Pariisi revolutsiooni ajal kavandatud ning visanditesse tiks oleval kroonimismissal kõlas ungarlasest helilooja teos. Lisztile sai jäänud „Revolutsioonisümfooniat“ alustas Liszt uuesti 1848, poeem osaks ülevoolav juubeldamine. on lõpetamata jäänud viieosalise sümfoonia 1. osa. Teos on 1848 ma- * hasurutud Euroopa revolutsioonides ning 1849 mahasurutud Ungari Igal juhul rajas kolme suure teose („Esztergomi missa“, „Püha Elisabethi vabadusvõitluses langenud kangelaste mälestuseks. Põhimotiiviks on legendi“ ja „Ungari kroonimismissa“) vaimustunud vastuvõtt Ungaris valu. „… et langetada läbipaistev loor julgete haudadele, ümbritse- kindlasti aluse helilooja hilisemale otsusele veeta allesjäänud eluaastad maks kuldse aupaistega surnuid ja surijaid…“ vähemalt osaliselt kodumaal. 4. Klaveriteos „Funérailles“ (oktoober 1849). Sarja „Poeetilised ja reli- * gioossed harmooniad“ 7. pala (1853). 1849. aasta oktoobris hukati Aga kuidas ikka toimus Liszti kodumaale meelitamine? Algul oli tal Ungari vabadusvõitluse 13 kindralit, Pestis aga esimene Ungari pea- ilmselt soov mängida Ungaris klaverit, dirigeerida ja esineda tihedamini. minister Lajos Batthyány. Teos on nende mälestuseks, kuid tegelikult 1869 kirjutas ta selle kohta järgmist: ulatuslikum kompositsioon on mahasurutud Euroopa vabadusliiku- „… Igatahes, kui mind soovitakse Pesti, siis oodatakse, et ma ilma eriti

188 189 viivitamata erakordseid asju teeksin.. Meilt, vaestelt artistidelt ja muusikutelt seas, kes teevad Ungarile au.“ Selle teguviisi üllus tungis mulle hinge. Jäin tõelise soovitakse, et me lõbustaksime kõiki ja lahutaksime kõigi meelt, millelegi muu- tänutundega nõusse, sest lootsin, et saan sellega hakkama ja võin kasutada oma le tähelepanu pööramata. Kuidas saab sellist rolli täita eneseväärikalt? Mis aega üsna vabalt. Aga konks on selles, et akadeemiaasi tuli vahele ja pani mulle puutub minusse, siis tunnen vahel ülimat kurbust…“ köie kaela. Silmus järgneb ja selle kokkutõmbamiseks pole samuti innukatest Kuid pärast Austria-Ungari monarhia sündi püüdis Ungari palaviku- inimestest puudu! Aga nagu ma ütlesin, ma ei saa argusest taganeda.“ liselt teha tasa vabadusvõitlusele järgnenud seisakut ja mahajäämist, kõi- Ta ei taganenudki ja paar aastat hiljem kirjutas ta Antal Auguszile kui ge paremad vaimsed jõud püüdsid teha kõik, et riik ja pealinn Euroopale muusikaakadeemia president (1875, Villa d’Este): järele jõuaks. Vajati ka Ferenc Liszti ning talle anti tõsisem roll kui ainult „… järk-järgult tuleb tõsta muusika mõistmise, viljelemise ja praktika ta- meelelahutaja oma. Krahv Gyula Andrássy ja Ferenc Deák andsid talle set. See on peamiselt muusikaakadeemia ülesanne.“ ilmselt ühemõtteliselt teada, mida ungarlased temalt ootavad, sest 27. „… kas ma teostan oma sisemist kutsumust? Kas muusikakadeemia an- mail 1871 mõtles Liszt juba järgmiselt: „… Nii olen ma otsustanud, et talve nab mulle võimaluse oma kodumaale hea teene teha ja tõsta seal muusika tun- veedan Pestis, et tõsiselt välja selgitada, millist kasu ma võin seal tuua.“ Pärast netust ja praktika taset? Tahaksin loota ja loodan, et saan selles raskes töös abi külaskäiku Ferenc Deáki poole kirjutas ta juba selliselt: „Temagi ütleb posi- ja poolehoidu, sest taoline töö nõuab suurt kannatlikkust, nagu ka mõistlikku tiivselt, et mind peetakse siin – mitte minu pärast, vaid riigi au nimel.“ 1870 ja pidevat tegutsemist.“ oli ta juba sisemiselt otsustanud osaliselt kodumaale elama asuda. 1869–1870 veetis Liszt Ungaris mitu kuud, et uurida, kuidas ta saab C. Gillele (Pest, 1870): kasulik olla. Sõbrad seadsid talle sisse korteri ja 1870-ndatel aastatel vee- „Näib, et otsus mind Pestis hoida on üsna tugev, ning antud oludes, mis tis Liszt igal aastal kolmandiku oma ajast Ungaris. Ta osales pealinna pole mingil juhul tühjad sõnad ja minu suhtes väga austavad, ei saa ega tohi muusikaelus, esines paljudel heategevuskontsertidel ja istus klaveri taha ma teha muud kui kuulekalt jah öelda.“ tihtipeale ka erapaleedes. Tal tekkis ulatuslik sõpruskond, kellega ta lävis. Riigi juhtkond mõtles ilmselt nii, et kui maailma kurikuulus muusik Ta oli leidnud tee koju ja tunnistas uhkena Ungarit oma kodumaana. elab Ungaris, lisab see riigile ja pealinnale tähtsust. Ilmselt peeti silmas * sedagi, et Liszt tõmbab Ungari pealinna Euroopa tuntud muusikuid ja Seda rahulikku, harmoonilist ja viljakat ajajärku, kui Liszt lõpuks kol- Pest-Buda võib tänu sellele muutuda mainekaks muusikamaailma kesku- mandiku igal aastal Ungaris kodumaa hüvanguks tegutses, raputas seks. Selles ei eksitudki: kindlasti ollakse tänu võlgu ka Liszti isikule, et pommina mustlasraamatu teise väljaande ilmumine 1881. aasta sügisel. pooleteise aastakümne jooksul külastasid Budapesti Sarasate, Massenet, Praegu teame juba täpselt, et raamat ilmus Liszti teadmata, hertsogin- Delibes, Wagner, Joachim, Bülow, Rubinstein jt. na Wittgensteini kavatsuse läbi ning viimase „paranduste ja täiendustega“. Kuid lisaks sellele taheti organiseerida kõrgastme muusikaharidus. Ja veel sünnipäevakingiks Lisztile. (!) Carolyne „kirjutas ümber“, ajas nii- 70-ndate aastate algul sündis juba muusikaakadeemia kavatsus, mis alus- gi ebaselged ungari-mustlasmuusika peatükid täiesti segi ja lisaks sellele taski tegevust 1875 ajutises hoones. Akadeemia presidendiks sai Ferenc kirjutas esimese osa peatükid VII–XVI juutide kohta täiesti ringi ning Liszt. Ka selle ülesande võttis ta vastu väga vaevaliselt. täiendas teksti. Täiendusse lisas ta rohkesti agressiivseid antisemiitlikke Carolyne’ile (Pest, 1873): mõttekäike, kasutades ohtralt Wagneri antisemiitlikke kirjutisi. „…Krahv Andrássy otsustava vastuse saab kokku võtta selliselt: „Te olete Vaest Liszti tabas igast suunast turmtuli. Ungarlastelt seetõttu, kuna sündinud Ungaris, siin peavad kõik teist lugu. Soovime, et oleksite meie oma – seisid taas silmitsi meistri arvamusega, et ungari muusika on mustlasmuu- see on vox populi, mida ma Tema Kõrgusele vahendasin, kui tegin ettepaneku, sika. („Mida sa õpetaksid? Meil ju polegi muusikat!“) Juutide meelepaha et ta annetaks Teile sobiva tiitli ja tasu, see ei pea teid sugugi kimbatusse viima, oli mõistetaval moel veel suurem. Vaene Liszt aga vaikis ja kannatas. Tema selle eesmärgiks on ametlikult sedastada, et arvestame Teiega nende kuulsuste aus ja rüütellik hing ei lubanud endist elukaaslast paljastada ning vastu-

190 191 tust vähemalt osaliselt viimase kaela lükata. Mõned haledad õigustavad ettepaneku, et annab heategevusliku kontserdi. Kirja lõpetas ta järgmiselt: kirjatükid välja arvatud, vaikis ja talus ta tema nime all ilmunud raamatule „Jään kuni hauani Ungari truuks ja tänulikuks pojaks.“ 1878 palus Ágos- suunatud õigustatud sõimu. Kuid ta ei võtnud midagi tagasi, ei korrigee- ton Trefort tal esindada Ungarit Pariisi maailmanäitusel ja olla muusika- rinud midagi! Ta jäi truuks sellele, mis oli 1860. aastal Antal Auguszile instrumente hindava rahvusvahelise komisjoni liige. Liszt ei läinud sinna kirjutanud (14. jaanuaril 1860, pärast raamatu ilmumist): meelsasti, kuid nagu ta Auguszile kirjutas, tegi ta seda Ungari patrioodina. „… Loodan kindlalt, et ei jäta oma ülesannet ka nüüd unarusse, ja tahan * aina oma kodumaale kunstnikutöö ning iseloomuga au tuua. Isegi kui see pole Kui Liszt oli poeg Dánieli surma puhul kirjutanud pala „Les Morts“ just viis, kuidas mõned patrioodid kodumaa-armastust ette kujutavad, kellele (1860), võttis ta 1863. aastal ette „Rännuaastate“ II köites juba avaldatud „Rákóczi marss“ on umbes sama mis Koraan Omarile ja kes põletaksid meel- vapustava leinamuusika „Il pensieroso“ ja kirjutas selle juurde keskmise sasti ära kogu germaani muusika, nagu põletati Aleksandria raamatukogu, sel- osa. Uus teos sai pealkirjaks „La Notte“. Pärast ema surma kirjutas ta 1866 le ilusa põhjendusega, et „see on kas „Rákóczi marsis“ olemas või pole see midagi itku „Tasso võidukas leinarongkäik“. Liszt tahtis need kolm teost avaldada väärt“. Isegi kui mitte just taolisel viisil… siis usun, et olen Ungarisse kiindunud orkestri- ja klaverivariandina pealkirjaga „Kolm leinaoodi“, kuid ei leidnud vähemalt sama sügavalt. Mustlastest kirjutatud raamatu ümber kerkinud lärm kirjastajat. Käsikirja jäänud teosed avaldati esmakordselt 1979! andis mulle tunda, et olen palju õigem ungarlane kui mu vaenlased, need un- „La Notte“ uus keskmine osa on aeglane verbunkoš, mille nootidesse garlasi mängivad, sest lojaalsus on meie rahvusliku iseloomu üks omapärasid. kirjutas Liszt Vergiliuse „Aeneisest“ järgmise rea: „Dulces moriens remi- Ja ma küsin: kas on lojaalne röövida neid, keda oleme toetanud? Kas ei jätnud niscitur Argos“ („Surres mõtleb tagasi kallile Argosele“), siin tähendab Bihari, Lavotta, Chermák, Boka ja veel kakskümmend mustlast meile oma kallis Argos kodumaad, Liszti puhul verbunkošimuusikaga Ungarit. „Kol- nimedega tähistatud kompositsiooni, mille juured on meie südametes? Miks ei me leinaoodi“ käsikirja tiitellehele kirjutas Liszt: „Kui mu matustel on vaja peaks me adnma mustlastele seda, mis kuulub mustlastele, hoides ungarlastele muusikat esitada, siis ma sooviksin, et valitaks nende leinaoodide teine osa alles seda, mis kuulub õigusega neile. Ja mida muud ma siis olen teinud?“ („La Notte“, Michel Angelo järgi, 1864) – ungari kadentsi huvides.“ Kujund- Tagajärg oli ränk: Liszti ümber tekkis vaakum, ta sattus perifeeriasse, likult öeldes soovis Liszt olla laudisel muusikalises mõttes nöörkaunistus- muutus üksildaseks. tega ungari riietes. Nii küll ei sündinud: Bayreuthis mängis leinatalitusel Ehkki ta kirjutas ka sellel viimasel loominguperioodil mõned ungaripä- orelit Bruckner, kes improviseeris Wagneri muusika teemadel. rased teosed: neli viimast rapsoodiat (XVI–XIX), mida ta endiselt ungari * rapsoodiateks nimetas, „Ungari ajaloolised portreed“, „Viis ungari rahvalau- Tellimise peale komponeeris Liszt 1844 teose Ungari Kuningliku Ooperi lu“, kaks tšaardašit, „Csárdás macabre“, ungari stiilis „Sunt lacrimae rerumi“. avapidustuseks, kuhu oli kutsutud ka kuningapaar, Franz Joseph ja Elisa- 1879 tunnistas ta selle kohta tagasihoidlikult A. Gouzien’le: beth. Teose pealkiri on kirjutatud Liszti käekirjaga ungari keeles: „Unga- „Mis puutub ungari muusikasse, siis mu sõbrad väidavad, et aitasin tublis- ri kuninga laul (vana ungari meloodia järgi). Kodumaa truu poeg Ferenc ti kaasa selle levikule… Mõned – kurvad ja üllad – ungari helilaadid sündisid Liszt.“ Vana ungari laul on „Rákóczi viis“, mis ei ole sama „Rákóczi mar- koos minuga ja ma lisan neile kogu südamest selle väikese ande, mille ma enam siga“. Ooperi intendant parun Podmaniczky, tõenäoliselt Kálmán Tiszaga kui viiskümmend aastat tehtud pideva tööga olen hankinud…“ eelnevalt nõu pidanud, ei lubanud teose ettekandmist, kartes, et „Rákóczi Kõigis Liszti avaldatud ungari muusikateoste pealkirjades oli sõna viis“ solvab kuninglikku paari. Ungari: „Ungari laulud“, „Ungari rapsoodiad“ jne. Mustlasmuusikast rää- Liszt suri Bayreuthis ja on sinna ka maetud. Pärast tema surma ker- gib ainult ta raamat! kis korduvalt üles küsimus, et tema viimne puhkepaik peaks olema Un- * garis. Asja arutas parlament. Peaminister Kálmán Tisza takistas Liszti 1876. Pesti üleujutuse ajal tegi Liszt haridusminister Ágoston Trefortile põrmu toomist kodumaale, sest Liszt väitis kogu maailmale, et ungarlaste

192 193 muusika on mustlaste oma. Nii hääletatigi kodumaale toomine maha. Ja pala. See jäi käsikirja, avaldati esmakordselt 1936 ning tundmatu käsi kir- ennast ungarlaseks tunnistanud, aumõõgaga kujundlikult ungari aadlikuks jutas sellele pealkirjaks „Rumeenia rapsoodia“. Ja tõepoolest, teemade seas tunnistatud, 19 ungari rapsoodiat kirjutanud Ungari Kuningliku Muusika- ilmub kaks rumeenia teemat erilise klaverifaktuuriga, mis viitab juba Béla akadeemia president ning kuninglik nõunik ei puhka tänini Ungari mullas. Bartókile. Neid kahte teemat ei kasutanud Liszt tänu heale tunnetusele Doborjánis annab saksakeelne tahvel teada „saksa helilooja“ sünnikodust! ungari rapsoodiate lõplikus variandis, ehkki oli need kindlasti kirjutanud * üles Transilvaanias, aga võib-olla ka juba Iaşis või Bukarestis. Käesolev peatükk poleks täielik, kui poleks juttu Ferenc Lisztist kui uni- Nagu rahvaste ja rahvuste muusika transkriptsioonid näitavad, oli versaalsest eurooplasest, tema rahvusvahelisest haardest. Ta oli ungarlane Liszt vaba igasugusest etnilisest eristamisest, eelarvamustest. See kehtib sel viisil, et ei seadnud kunagi oma ungarlust esiplaanile, et kogu maailmas ka tema inimsuhete kohta: tema sõbrad ja kirjapartnerid esindasid kõige tunti teda mitte kui ungarlast, vaid kõikjal teati teda muusikuna. Ta oli ko- erinevamaid rahvusi, olid nad siis sakslased, itaallased, prantslased, vene- dus nii Prantsusmaal, Inglismaal, Hispaanias, Šveitsis, Itaalias, Saksamaa lased või tšehhid. Oluline oli vaid üks – intellektuaalne side, üllas mõtte- linnriikides, Venemaal kui ka Vatikanis või Istanbulis. Riietus ta alati eu- viis, ühised huvid muusika ja kirjanduse või siis esteetika-filosoofia vald- rooplasena, kohanes aja ning antud maa tavapärase rõivastusega. Erineva- konnas. Sama kehtib ka religioosse kuuluvuse kohta: katoliiklasest Liszt tes riikides võlus ta publikut maa rahvusmuusika põhjal komponeeritud suhtles vahet tegemata luteri kirikusse kuuluva Wagneriga ning juudi fantaasiatega: „Marseillaise“, „God save the Queen“, „Gaudeamus igitur“, usku Mendelssohni, Heine ja Meyerbeeriga. Katoliiklasest Liszt kompo- „Tirooli viis“, „Hussiitide laul“, „La romanesca“, „Canzone Napolitana“, „Bal- neeris Vatikanis vaevata „Weinen-Klagen variatsioonidesse“ tuntud pro- lade d’Ukraine“, „Melodies polonaises“, „Grosse Konzertfantasie über Spa- testantliku laulu „Was Gott tut, das ist wohlgetan“. nische Weise“ jne. Kuid siia kuuluvad ka mõnede heliloojate rahvusliku ise- * loomuga teoste töötlused: Glinka „Tšernomori marss“, Mercadante „Soirées Pole kahtlust, et Liszti sidusid tugevad sidemed Prantsusmaaga. Nooru- italiennes“, Rossini „Soirées musicales“, Schuberti „Soirées de Vienne“, Dar- ses oli ta veetnud 11 aastat Pariisis (1824–1835). Siin oli ta kogenud kaht gomõžski, Wielhorszki, Cui ja Aljabjevi teoste transkriptsioonid. suurt armastust, Pariisiga sidusid teda sõprussuhted Chopini, Berliozi, Erilist tähelepanu väärib lõplikult 1842. aastal ilmunud tsükkel peal- Lamartine’i, Lamennaise’, Victor Hugoga. Siin oli ta saavutanud esimest kirjaga „Rännumehe päevik“, ta küll loobus sellest hiljem kui küündima- korda edu pianistina. Siia oli maetud ta isa, siin elas ja suri tema ema. tust noorpõlveteosest, eraldas sellest I. köite palad peakirjaga „Impressions Pariisis kasvasid üles kõik tema kolm last. Prantsuse keelest sai tema ema- et poésies“ ja sellest sai „Rännuaastate“ I vihik. II vihik kandis pealkir- keel. Kirjanduslikud publikatsioonid kirjutas ta valdavalt prantsuse keeles ja „Fleurs mélodiaques des Alpes“ („Alpide laululilled“). See koosneb 9 ja avaldas need prantsuse lehtedes. palast ja tegemist on Šveitsi rahvalaulude või rahvalike kunstlaulude vär- Tihedad olid tema sidemed ka Saksamaaga. Ta mängis kõikjal klaverit, vikate töötlustega. Kirjutas ta selle aastatel 1836–1837 Šveitsis viibides. igal pool võeti teda juubeldades vastu, külvati üle autasudega. 12 aastat Tähelepanu väärib see seetõttu, et Lisztil oli kavatsus šveitsi töötluste järel elas Liszt Weimaris. Selles linnas kirjutas ta suurema osa oma kõige oluli- asuda ungari laulude töötluste kallale („Melodies Hongroises“), mis leidis sematest teostest. Siin pidas ta „romantikute sõda“, siin sai alguse tema pe- hiljem kasutust ungari rapsoodiates. Edasi oleks pidanud järgnema Itaalia dagoogiline tegevus. Ja siin puhkes õitsele tema tegevus dirigendina. Wei- seeria: Veneetsia ja Naapoli palad 1–4 (1. teema sai „Tasso“ peateemaks, maris elas ta koos hertsoginna Wittgensteiniga, ehkki nad polnud abielus. teise jättis ta kõrvale, 3. ja 4. leidsid kasutamist „Rännuaastate“ 2. vihi- Weimariga saab seostada tema sõpruse muuhulgas Wagneri ja Bülowiga, kus). Kahju, et Euroopale mitu korda ringi peale teinud Liszt ei jätkanud samuti suurvürst Carl Alexanderiga… rännumehe päeviku kontseptsiooni, ehkki tal oli uskumatu tunnetus rah- Itaalias veetis Liszt õnnelikud ja õnnetud aastad krahvinna d’Agoult’ga. valike viiside töötlemiseks. Ilus näide selle kohta on „Ungari laulude“ 20. Siin sündisid tema kaks last. Hiljem elas ta Roomas kümme aastat järjepanu

194 195 ja ka viimase viieteistkümne eluaasta jooksul veetis ta Roomas igal aas- on kõige põhilisem instinktiivne motivatsioon, selle sublimeerimine ar- tal mitu kuud. Siin said krooni tema religioossed veendumused: ta hak- mutundesse on inimese spetsiifiline omadus. Armununa on inimene või- kas kandma preestrirüüd ning komponeeris valdava osa oma vaimulikest meline ennast ületama, näitama oma kõige paremaid võimeid, muutuma muusikateostest. tõeliseks loominguliseks isiksuseks. Samal ajal on see aga võimeline mo- Aga kodumaa oli ikkagi sünnimaa, Ungari oli see, mis kutsus temas biliseerima ka alatuid, agressiivseid tundeid; sõbrad on võimelised terveks esile sügavad tunded, kus ta oli veetnud lapsepõlve. 1856 reisis ta Wei- eluks tülli minema, duelli pidama, isegi tapma… Ferenc Liszti isiksuse marist pesti „Esztergomi missa“ ettekandele. Ta kirjutab Carolyne’ile järg- visandamisel on tema armuelu avamine vältimatu. mist: „… mitte miski ei saa neid asju ja näojooni mujal asendada, kui need Teine põhjus on, et Liszti kohta räägiti juba tema eluajal legende, et seostuvad lapsepõlvemälestustega ja kui puutumatult on alles hoitud südame- ta oli suur donžuan. Kui Liszt astus frantsiskaanide ordusse, karjatas aja- hääl, mis on tunne kodumaa vastu… Mu süda hakkas piiril nutma…“ loolane F. Gregorovius nii: „Abeeks maskeerunud Mefistofeles. Siis nii lõ- Kuid tõeline veelahe oli aasta 1870, Saksa-Prantsuse sõda. Liszt puges petab donžuan!“ Pärast tema surma on taoline legend elulooromaanides, Ungarisse peitu ja veetis kuid Szekszárdis Antal Auguszi juures ning Pes- kuulujuttudes, filmides ja nende mõjul üldise arvamusena aina laienenud. tis, ehkki tal olid juba alalised elupaigad Villa d’Estes ja Weimaris. Sõja On klišee, et kui tänapäeval Liszti nime mainitakse, siis ohkab tavainime- tõttu viisid prantslased oma sõdurid Itaaliast välja. Ühtsusele pürgivad ne: „Ta oli suur naistekütt!“ Kõik see varjutab ja vähendab selle väärtust, itaallased hõivasid Rooma ja kaotasid paavstiriigi. Paavst pidas end Vati- kes Liszt tegelikult oli. Seega on küsimuse käsitlemine vältimatu. kanis vangiks. Liszt ei soovinud selles olukorras Rooma minna. Ta ei soo- Enne sisulise käsitluse juurde asumist peab rõhutama mõningaid tõ- vinud osaleda ka sakslaste võidujoovastuses. Liszt kirjutas Carolyne’ile: siasju. Tavaarvamusega vastupidine on fakt, et naiste ja meeste seksuaalse „… Germaani juubeldamise keskele sattumine pole minu jaoks väga meeldiv. huvi ja tegutsemise vahel pole erilist vahet. Pärast rasestumisvastaste va- Lükkangi tagasipöördumist Weimarisse edasi… Vaatame, mida tähendas hendite levikut on teada, et tütarlapsed loovad sama palju seksuaalsuhteid Euroopale teine keisririik 1853–1870! Ärgem unustagem, kui otsustav roll nagu poisidki. Ühe nüüdse Ungari statistilise uurimuse kohaselt on mees- oli selle kukkumises rahvusliku edevuse käärimisel! Poliitilised parteid poevad tel elus seksuaalvahekord keskmiselt 14 naisega, naistel aga keskmiselt 12 alati Antisthenese mundrisse – aukudest paistab kõrkus.“ Jules Sénart’ile kir- mehega. Ma pole statistikat teinud, aga 40 aastat psühhiaatrina tegutse- jutas Liszt 1871. aastal: „… Mõtlete õigesti ka seda, et Prantsusmaa koledad mist (avameelsed psühhoteraapilised jutuajamised nelja silma all) on and- õnnetused põhjustasid mulle sügavat valu: mind seob armastus ja tänu selle nud mulle kogemuse, et ka lapsepuhkusel emadel on tihti seksuaalsuhteid maaga, kus on mu ema haud! Pärast tema surma pole mul erilist põhjust väljaspool abielu. Keegi 70-aastane naine tutvustas seltskonnas oma uut, Pariisi tagasi minna. Mind ootavad kohustused mujal: Ungaris ja Weimaris.“ neljandat abikaasat ning lisas kelmika naeratusega: „Noormees, ärge arva- 1870 nimetati Liszt tänu peaminister Gyula Andrássyle Ungari ku- ke, et meid seob ainult seks!“ ninglikuks nõunikuks (ametlik dokument selle kohta on dateeritud 13. Olukord polnud teistsugune ka XIX sajandil, eriti Prantsusmaal ja juunil 1871). 1873 tähistati Pestis Liszti muusikukarjääri 50. aastapäeva. Pariisis, kus armukeste pidamine alates kuninglikust perekonnast alla- Ametlikul üritusel ütles Liszt koosolijatele ainult järgmist: „Ma kuulun poole oli igas ühiskondlikus kihis üldine praktika juba enne revolutsiooni. teile, teie oma on mu anne, ma kuulun Ungarile seni, kuni elan.“ Valgustusaja ning liberalismi levikuga muutus vaba armastus täiesti üldi- seks. Tuletagu hea lugeja meelde G. Sandi või M. Moke’i (Marie Pleyeli) Armutunne. Kas Liszt oli donžuan? lühikesi elulugusid! Levisid ka vabale armastusele pühendatud paigad, mida igaüks võis kasutada vastavalt oma maitsele, varanduslikule võime- Antud teema peaks tegelikult olema osa inimsuhete peatükist. Aga on kusele või ühiskondlikule positsioonile: bordellid, kohvikud, salongid. mitu põhjust, et seda eraldi esile tõstes käsitleda. Seksuaalne motivatsioon Õnnetus abielus naiste armuseiklustele aitasid meelsasti kaasa vabatahtli-

196 197 kud prouad (kupeldajad, vahendajad). Liszti ja krahvinna d’Agoult’ esime- tagasihoidlik saavutus võrreldes Don Juaniga, kes Mozarti kuulsas aarias ne kohtumine oli samuti taoline organiseeritud ettevõtmine, mis toimus laulab tuhandest ja ühest. markiis La Vayer’ salongis. Marie kirjeldab „Minu memuaarides“ seda ük- Ei, Ferenc Liszt ei olnud donžuan. Ta polnud liblikakoguja, kes oleks sikasjalikult, nagu ka tõika, et markiis otsis ta järgmine päev isiklikult üles liblikad nõela otsa pistnud ja arvanud need siis oma kollektsiooni. Oleme ja julgustas Marie’d suhet jätkama. sedavõrd nõus A. Walkeri arvamusega, et tsiteerime seda sõna-sõnalt: „… Teistsugune polnud olukord ka Itaalias. Loeme Marie päevikut! „3. ka Liszt oli inimene ja kahtlemata oli situatsioone, kui ta andis järele nendele september 1837… Mulle tundub, et siin on moraalivabadus palju suurem kui ahvatlustele, mida rändav eluviis talle aeg-ajalt tõi. Aga ta ei olnud ikkagi sek- Prantsusmaal. Armusuhted ei kutsu esile meelepaha. Sõna armuke öeldakse suaalne kiskja, nagu teda mõne varasema eluloo kirjutaja on kujutanud. Vas- välja kõhklemata. Krahvinna Samoilov (krahv Pahleni nõbu) oli aga Milanos tupidiselt tõelise Don Juaniga armastas Liszt siiralt naiste seltskonda, hindas esimene, kes käis avalikult Triestis, kuna tema armsamal Poggi töötas sealses kõrgelt naiste intuitsiooni ja intelligentsust. Võib-olla seepärast oli ta kogu elu teatris. Markiis Visconti ja markii Cannizzaro elavad abikaasadena koos ja ümbritsetud naissoost imetlejatest, nii vanadest kui noortest. Liszt pidas neid see ei šokeeri kedagi. Itaallannad on kahtlemata prantslannadest avameelsuse intellektuaalselt endaga võrdseteks, see eristab teda taas tõelisest Don Juanist, ja mõistmise asjus üle. Ja sellised jäävad nad ka kõrge vanaduseni, samal ajal kel pole naisaustajaid, kuna peab neid üksnes seksuaalseks saagiks… Lisztil kui meil ka kõige liiderlikum naine peab oma kohuseks jutlustada kõrget mo- polnud morbus gallicust (süüfilist), haigust, mis põhjustas nii paljude XIX raali, mõnikord isegi võltshäbelikkust.“ sajandi kunstiinimeste – teiste seas Schumanni, Heine, Paganini, Smetana Weimaris elas suur Goethe ka riigiministrina 18 aastat abiellumata ja Hugo Wolfi – huku, ja see osutab, et ta oli vähemalt valivam kui nood…“ koos Chr. Vulpiusega! Meenutagem paruness Czettritzi kirja, milles ta kir- Liszti ümber tekkinud legendil oli üks väga tõeline ja kõigi poolt „ka- jutab, et Liszti Berliinist lahkudes reisis Ch. von Hagn talle järele: „… kui destatud“ alus: madalat päritolu, ilma seisuse ja varanduseta pianist (sest kirjutasin selle viimase rea, tulid mul pisarad silma…“ Tõesti-tõesti, temagi Liszti ei tahetud kogu elu vältel tunnistada mitte millegi muu kui pianis- oleks Lisztile järele sõitnud ja parun Czettritz poleks teda häbiposti pist- tina) suutis pikaajalisi armusuhteid luua ühiskonna kõige kõrgemal ast- nud, nii nagu ka krahv d’Agoult ei lahutanud abikaasast ainult seepärast, et mel olevate abielunaistega. Pariisis olid ilmselt üldteada noore Liszti ar- see mingi klaverimängijaga jalga lasi. Veelgi enam, vürst Wittgenstein lausa musuhted krahvinna P. Plateriga ja krahvinna Laprunaréde’iga, rääkimata pakkus teda äratüüdanud abikaasat Woroninces Lisztile, ise aga otsis õnne krahvinna d’Agoult’ ja vürstinna Wittgentseini „varastamisest“. Väikeste Berliinis (ja ilmselgelt ei külastanud ta Berliini kirikuid ja muuseume). tähtedega, aga paneme ikkagi kirja tobeda kuulujutu, mille kohaselt mõ- Niisugune oli üldine olukord Euroopas. Taolises keskkonnas sotsia- ned pidasid Liszti armukeseks ka G. Sandi (kes muide oli paruness). Pole liseerus noor Liszt moraalse fooniga, mille määrasid ta frantsiskaanide siis ime, et isegi vürstinna Wittgenstein ise seostas Liszti armukadedusest vaimu järgiva isa antud kasvatus, usumoraali sisaldavad kirjutised ja soov paruness Olga von Meyendorffiga. saada preestriks. Aga vaatame nüüd Liszti armuelu sisulist külge ja püüame varjundirohke- Kui juttu oli juba seksuaalsuhete arvulistest näitajatest, siis vaatame ka malt visandada tema isiksuse tundeelu vallas psühholoogia vaatevinklist. seda. Loetlesime hoolikalt üles kõik daamid, kellega Liszti üldse seostati. Armastus Caroline de Saint-Cricqi vastu oli ilmselt selline nagu iga Liszti elu toimus sedavõrd avaliku huvi ja ajakirjanduse huviorbiidis, et esimene teismeea armastus – õhuliselt taevasse lennutav, poeetiline. Mai- raske oleks veel edasiste salaarmukeste olemasolu oletada, ja pole üldse se armastuse füüsiline pool võis saada teoks ehk mõne oskamatult varas- kindel, et tal nii mõnegi loetletud daamiga lisaks sõprussuhtele ükskõik tatud suudluse kujul. Suhte katkestas toorelt tütarlapse isa, Lisztile aga milline füüsiline suhe oleks olnud. Aga kui oletame, et oli, kasvõi lühike jäi aastaid tuikav valu. Kümme aastat hiljem meenutas ta seda järgmiselt: seiklus, siis saime loetleda kõigest 18 daami. Mis seal salata, see on üsna „Mu süda voolas verd, kuid ma rahunesin. Naisenäo, mis oli süütu ja puhas

198 199 nagu pühade anumate alabaster, ohverdasin ma Jumalale. Kõigist maistest Tõstame esile veel ühe momendi. Liszt teadis väga hästi, et Marie oli rõõmudest loobumine sai mu elu ainsaks toeks…“ Tuikava valu jäädvustas varasest noorusest alates pidevalt kirjutanud, oli igatsenud kirjanduslikke Liszt tubli poolteist aastakümmet hiljem ühes oma kõige ilusamas laulus: loorbereid. Lahkuminekul andis Liszt Marie’le tagasi vabaduse, vabastas „… murtud inimsüda peab tükikaupa purunema.“ ta emakohustustest ja toetas, julgustas teda tema ühiskondlikus, kirjan- Marie d’Agoult’ ja Liszti armulugu oleme jälginud väga üksikasjali- duslikus tegevuses. Marie’st sai viimaks tunnustatud ja edukas kirjanik, kult. Kahtlemata armusid Liszt ja Marie teineteisesse esimesest pilgust. ta jättis järeletulevatele põlvedel olulise ajakirjandusliku pärandi. (Liszt Seksuaalne valmidus ilmnes tavalisel instinktiivsel viisil: mehe puhul sek- oskas ka Wagneri puhul täiel määral lahus hoida negatiivsed tunded isiku suaalses aktiivsuses, naise puhul seksuaalses andumuses, aga maskeeritult, suhtes ja vaimsete saavutuste tunnustamise.) sest sotsiaalsed piirangud, mõlema poole moraalipidurid ja eelkõige Ma- Nii või teisiti, kuid vabanemine kooselusuhtest Lisztiga andis Marie rie’ abielunaisestaatus ja emaks olemine hoidsid neid ohjes, veelgi enam, d’Agoult’le võimaluse saada edukaks Daniel Sterniks. Tõsi on ka vas- mitmel korral ajasid nad teineteisest teadlikult lahku. Nad võitlesid armu- tupidine – on tõsine põhjus arvata, et „Nélida“ oli pöördeline sündmus tunde vastu, püüdsid seda välja elada sõprusena, teineteisest hoolimisena, ka Liszti elus, ükskõik kui väga ta ka protestis selle vastu, nagu võiks ta ühise rõõmuna, teavitamise (kirjad) ja hoolitsemise (pisikeste teenuste) „Nélidas“ ära tunda iseennast. Aastatel 1846–1847 pidi Liszt üllatusega vormis. Aga tunnete positiivse-negatiivse lainetuse, kõikumise mõjul ar- märkama, et just Galaţi karantiini tühjadel tundidel „Nélidat“ lehitsedes mastus ainult tugevnes ja jõudis lahenduseni füüsilises armastuses. See adus ta, et „Nélidal“ on õigus: W. linnakese valged seinad pole tõesti vär- vajutas nende saatusele pitseri pikemaks ajaks. Õnnelike perioodide ja vitud. Siin, kuskil Euroopa serval, võib-olla Jelizavetgradis mõistis ta, et kriiside läbi jõuti lahkumiseni. Tegemist oli kahtlemata kahe vastandliku klaverikunstniku rändavale eluviisile tuleb panna punkt, tuleb asuda püsi- jõu toimimisega. Marie’ poolt soovitud või pigem mittesoovitud rasedu- valt elama Weimarisse, välja tuleb otsida poolvalmis, avaldamata paksude sed, lainetavad depressioonid ja loomulik naiselik iha, omamissoov, „ta käsikirjade pakid, tuleb kirjutada suuri teoseid ja ära värvida W. seinad. kuulub ainult mulle“. Liszti poolt aga asjaolu, et ta oli alati eelkõige muu- Liszti lendutõusuks Weimaris andis tõuke krahvinna d’Agoult, Carolyne sik, ning tema muusikalist eneseteostusele ja pianistikarjäärile mõjus see Wittgensteinist sai katalüsaator. suhe pärssivalt. Teda kutsusid maailma kõik kontserdisaalid! Viie-kuue Kunstivaldkonda esindava Charlotte von Hagniga tekkinud lühike- aastaga jõudsid nad sinnamaale, et Liszt kirjutas: „Me vihkame teineteist!“ sest armastusest tuleb juttu ainult seetõttu, et ka see lühike seiklus heidab Lahkumineku algatas ühemõtteliselt Liszt, see on dokumenteeritud Ma- sügavat valgust Liszti isiksusele. Liszt oli saabunud Berliini 23. detsembril rie’ varem tsiteeritud päevikuridadega. Kuid armastus polnud veel jahtu- 1841 ja Charlotte oli vististi kohe talle „käpa peale pannud“, sest Devrient nud. Nad püüdsid elada kaugarmastuse vormis ja säilitada suhet sõpruse, kirjutas juba 3. jaanuaril, et Liszt passib Hagni juures. Pärast jõule olid teineteisest hoolimise ja hoolitsemise kujul. Nende kirjavahetus oli pidev nad juba kindlasti koos. Liszt (ja iga üllahingeline mees) lahkub armu- ja tihe, korrapäraselt veedeti koos pikemaid perioode, kuid järk-järgult kesest ilusti ja ei „jäta maha“, ta säilitab oma hinges ilusad mälestused ja kaugenesid nad teineteisest. Kahjuks puges Marie’ südamesse armuka- kiirgab neid ehk hiljem ka tagasi. Liszt kirjutab mitu aastakümmet hiljem dedus ja kättemaksuiha, mis mürgitas nende edasise suhte ja viis lõpliku Charlottele: „Kui talvine härmatis ähvardas sümboolset kuuske, siis kaitsesite lahkuminekuni. Liszti armastus on jälgitav kirjade ja muusikateoste pikas ja ehtisite seda nii, et mähkisite selle poeesialilledesse ja mälestuste aroomi…“ reas. 1856. aastal Shakespeare’i „Hamletiga“ tegeldes mõtles ta Ophelia Teine, võib-olla veel tähtsam on nn hüpnootiline mõju, mida Liszti puhul justkui (ka) Marie’le: „Ophelia hukutas tema missioon, sest ta polnud isiksus daamide poole kiirgas. Charlotte kirjutab aastaid hiljem: „… Teie võimeline armastama Hamletit nii nagu armastada on vaja, tema hullus on kaitsepookisite mind iga teise mehe vastu… Teie olete ainus ja ka jääte sel- kõigest ühe tunde decrescendo, mille nõrkus ei luba tal jääda Hamleti regioo- leks…“ Meenutagem, mida kirjutas Marie päevikusse aastakümned pärast nidesse.“ Tundub, et Liszti ainus tõeline armastus oli krahvinna d’Agoult. Lisztist lahkumist: „Lõputu külgetõmme. Ikka veel tema ja ainult tema, kes

200 201 paneb mind tundma elu jumalikku müsteeriumi.“ pagendanud ja tema vara arestinud. Hertsog Wittgenstein oli välja pressi- nud eellepingu, mille kohaselt hertsoginna Marie sai kogu varanduse täis- Ei, daamid, kellega Lisztil oli tundelised suhted, ei tundnud end seksuaal- kasvanuks saamisel endale. Marie sai täiskasvanuks 1858, hooldussuhe se saagina, vaid said osa elu jumalikust müsteeriumist. Kui miski, siis see kadus. Carolyne otsis palavikulise kiirusega talle meest ja valis järelemõt- ongi armastus. lematult kõige halvema lahenduse: Marie’st sai 1859 Hohenlohe abikaasa ja mees pani kohe ta varandusele käpa peale. Carolyne’ile ei andnud ta Carolyne von Sayn-Wittgenstein. Pole kahtlust, et Carolyne armus ühtegi rubla. Carolyne jäi hoobilt vaeseks nagu kirikurott. Vahepeal oli Liszti. Sarnaselt krahvinna d’Agoult’ga põgenes temagi Liszti käte vahe- temast ka Weimaris saanud ebasoovitav isik. Haiguste tõttu veetis ta üha le õnnetust huviabielust. Liszt ei armunud tõenäoliselt kohe, vaid hakkas enam aega mitmesugustes ravikuurortides. Võib arvata, et ta pühendas naist järk-järgult üha enam armastama ja leidis temas üha enam tulevase Lisztile palju vähem tähelepanu ja hoolitsust, viimane oli tollal aga oma abikaasa omadusi. Lisaks seksuaalsele ihale ja armastusele leidis ta Ca- võimete tipul, kirjutas oma põhiteosed („Faust-sümfoonia“ ja „Dante süm- rolyne’is rohkesti muudki: sõbra, töö-, elu- ja mõttekaaslase. Liszt lõpetas foonia“, sümfooniliste poeemide teise tsükli). pianistikarjääri juba Carolyne’ist sõltumatult. Carolyne mõistis hea vais- Emilie Genast. Sama võib öelda ka selle salasuhte kohta, kuid veelgi tuga kohe, et Liszti on vaja toetada, et ta saaks end teostada heliloojana. suuremal määral. Carolyne oli tollal juba lausa monomaania küüsis, mil- Selleks oli tal väga vaja hingelist toetust. Ka Carolyne materiaalne kind- lelegi muule tähelepanu pööramata võitles ta Lisztiga sõlmitava abielu lustatus tundus olevat pikaajalise elukaaslase- ja abikaasasuhte garantiiks. nimel, lahkus Weimarist, ründas Roomas Vatikani labürintides kirikuins- Weimaris elasid nad tõesti ilusas abieluvälises suhtes. Ebaseaduslik suhe titutsioone. Romantismi esindajate sõda oli samal ajal haripunktis, Lisz- aga mürgitas järk-järgult nende suhte. Carolyne pidas pikka võitlust, et ti tabas mitu lööki. Need ja üksildus tõukasid Liszti Emilie käte vahele. Lisztiga abielluda, see on üksikasjalikult kirja pandud. Aga juba väljakuu- Samas oli see suhe ka ilus kunstiinimeste sõprus, mis mõlemaid rikastas. lutatud laulatus jäi ära. Võitluste käigus väsisid mõlemad ja nende teed On iseloomulik, et mõlema salaarmastusega jäi ka pärast füüsilise suh- läksid ilusti vaikselt lahku. Suhted aga jäid – koos madalseisudega – alles te lõppemist alles soe ja sisukas sõprus. Liszt oskas armutundeid – nagu kogu eluks. Armastustunde asendas hingeline ühtsus, sõprus, teineteise ka teiste daamidega – ümber kujundada armastavateks, sõbralikult hoo- eest hoolitsemine ja vastastikune hoolimine. litsevateks tunneteks või nendena hoida. Võib-olla tänu Liszti isalikule, Me ei tea, kas Liszt oleks ilma Carolyne’ita saanud Weimaris teostada kasvatavale (?) mõjule loobus Agnes osalemisest isa salapolitseiniku- kõike seda, mida ta teoks tegi. Kuid me teame, et Weimaris oli Liszt Ca- tegevuses, loobus segastest abieludest ja elas korralikku kodanlaseelu. Ta rolyne’iga käsikäes. Liszt kirjutas testamendis: „Mis ma 12 aasta jooksul säilitas hoolikalt ja diskreetselt Liszti kirju, ei avaldanud neid, ei saanud head tegin ja mõtlesin… selle eest olen tänu võlgu Carolyne’ile.“ Nende kahe neist materiaalset kasu. Ka Emilie ja Liszti vahel säilisid armastavad sõb- kooselu on kadestamisväärt ning matkimist väärt eeskujuks igale mehe ja rasuhted, lauljana osales ta ka edaspidi Liszti teoste esitamisel. (Wagneri naise vahelisele kooselule või abielule. ja Mathilde Wesendoncki armusuhete puhul oli viimase mees assisteeri- Agnes Street. Selle salajase armusuhte kohta on kirja pandud kõik, vaks osapooleks. Kuid Wagneri ja Mathilde suhe katkes nii, et nende ar- mis vähegi teada ja mida tasub teada. Ikkagi teeb see nähtus nõutuks. Kas mastuse viljana sündinud ooperi „Tristan ja Isolde“ esietendusel Mathildet võib olla, et Lisztis oli siiski peidus mingi donžuanilik liblikakogumis- polnud, ta ei kuulanud teost kunagi hiljemgi. Tema mees aga tegi tema kirg? Kas võib olla, et armastus Carolyne suhtes jahtus? Kas võib olla, et omanduses olnud käsikirjalise Wagneri-partituuriga aga kena äri ja teenis Carolyne ei suutnud teda enam seksuaalselt rahuldada või jahtus naise nii tähelepanuväärse varanduse.) armastus? On teada, et sel perioodil (1855–1858) olid Carolyne’il rasked probleemid. Tema tütar Marie oli hooldaja meelevallas. Carolyne oli tsaar Vananevat Liszti seostati mitme daamiga. Need daamid ümbritsesid teda

202 203 armastava hoolitsusega ja sellele vastas alati ka Liszt. Kas ta armastas seal, kus inimene saab ja ootab positiivset kehalist elamust: seksuaalsuses. neid? Kas tal olid nendega seksuaalsuhted? Kes teab. Üks on aga fakt. Ala- Vananevates inimestes on veel toimiv libiido, seksuaalne valmidus, kuid tes 1861. aastast, 50-ndast eluaastast oli Liszt vaba, sõltumatu „vanapoiss“, lõtva, kuivetunud, närbuva keha, kuju kaotanud figuuriga vana inimene teda ei sidunud kellegagi abielu- või kooselusuhted. Elu lõpuni kestnud ei lähe enam meelsasti partneriotsingu fiaskole vastu. Samal ajal elab 25% suhe Carolyne’iga oli aga hingeline ühtsus. üle 75-aastastest veel aktiivset seksuaalelu. Lõpuks on vananemise üks kõige piinavamaid elamusi üksildaseks jää- Vanaduspõlv, involutio. Liszti surm mine. Inimene on parandamatu sotsiaalne olend. Väga valus on elada üle partneri, töökaaslaste, sõprade ja muude seltsisuhete järk-järgulist kaotamist. WHO määratluse kohaselt algab vanadus 65. eluaastast. Aju on juba Vananeva inimese elustiil, uue situatsiooniga kohanemise strateegia küpsest east alates hakanud känguma, vanaduspõlveks on see kaotanud võib olla väga mitmesugune. Näiteks ümberkorraldajad hõivavad end uue, 17% kaalust, 80. eluaastaks on hävinud kolmandik närvirakke. Keha bio- mitmekesise tegevuse valdkonnas. Kontsentreerujad jätkavad aktiivselt loogiline vananemine on hästi teada, sõltumata sellest, kas haigusi esineb mõnd endist tegevust. Vastupidajad peavad kinni keskealisena harjumu- või mitte. Muutub ka vananeva inimese hingeline toimimine: aju tegevuse seks saanud elustiilist, kuni ainult suudavad. Seda tüüpi eakate kohane- muutumise, keha bioloogilise vananemise ja haiguste hingelise üleelamise mist iseloomustab, et nad on konstruktiivsed, suutelised ikka veel püüd- tulemusel. Kesknärvisüsteemi involutsiooni tagajärjel nõrgeneb pertsept- lema pikema perspektiiviga eesmärkide poole ning selle huvides ollakse sioon (märkamine ja taju), mälu (peamiselt lühimälu) ja sellega seoses õp- võimelised loobuma hetkelistest eelistest või naudingutest. Enesehinnang pimisvõime. Intelligentsi mõned komponendid taandarenevad, teised aga on tugev. Nad on tasakaalukad, neil on hea huumorimeel, puuduvad jäi- võivad isegi areneda – globaalne intelligentsus seega vananedes oluliselt gad eelarvamused, neil on sõprussuhted ja nad on võimelised looma ka ei muutu. Psühhomotoorseid tegevusi, keha, lihaste, liigeste involutsiooni uusi, neil puudub sõltuvusstrateegia, see tähendab, et nad ei nõua enda korvab suurel määral elu jooksul omandatud rutiin. Õigesti rakendatud eest hoolitsemist, nad ei anna oma elu suunamist üle teistele, nad ei taha rutiinsed tegevused võivad vananeva inimese kohanemisvõimet ja saavu- vastutuse alt vabaneda. tusi isegi parandada. Tuletagem meelde, et Sophokles kirjutas 89-aastasena „Oidipuse Ko- Tihti muutub ka vananeva inimese isiksus: iseloomulik on isiksuse- lonoses“, Michelangelo võttis 80-aastasena ette Püha Peetruse kiriku kup- profiili muutumine teravamaks, aktsentueeritus; kokkuhoidlikust saab li, Goethe hakkas 80-aastaselt kirjutama „Fausti“ II osa, Tolstoi alustas kitsi, pessimistist kibestunu, jonnakast jäärapäine. Üldiselt on kogetud, 80-selt uut elu, Renoir maalis 70-aastaselt halvatud käega… et tugeva minaga inimesed, nn integreeritud isiksusetüübid muutuvad vanaduspõlves vähe või üldse mitte, muututakse vaid teatud määral int- 1. Ferenc Liszti vanaduspõlv rovertsemateks. Liszt ületas maagilise 65. eluaasta piiri 1876. aastal. Ta oleks tahtnud juba Vananemisprotsessi eriline, vastuoluline elamus on füüsilise allakäi- 1870 „pensionile minna“ ja tegelda eranditult heliloominguga, ta soovis gu kogemine. Ongi raske leppida nägemise ja kuulmise nõrgenemisega, põgeneda „meelelahutuse, külaskäikude ja asjatute tegevuste eest.“ „Ta h a n juuste väljalangemisega või halliks muutumisega, väsimuse, töntsuse, jätta kõik rahule,“ „allesjäänud päevadel… tahan loobuda banaalsetest rõõ- nõtkusest ilmajäämise ja vältimatult tekkivate tegevushäirete, vahest isegi mudest, muredest, edust ja pettumustest.“ Vaatamata sellele kujunes tal juba haigustega. Kõige sellega koos elades ei soovi terved isiksused end vana- 1870-ndate aastate algul välja kolme linna hõlmav eluviis ja ta elas kõigis nedes tunda vanana. Ühe Ameerikas tehtud uurimuse kohaselt tunnistab kolmes linnas tegusat elu. Ainult Villa d’Estes veetis ta igal aastal mõned 80-aastastest ainult 53% vana olemist, 36% peab end keskealiseks, 11% kuud eremiidiüksinduses. Budapestis ja Weimaris elas ta reibast seltsielu. tundis end aga olevat noore. Kehalisuse negatiivne elamus on eriti segav Budapestis organiseeris ta Kuningliku Muusikaakadeemiat, Roomas aitas

204 205 ta Sgambatil organiseerida sealset muusikaakadeemiat, Weimaris juhtis ta Arvukad kirjeldused annavad tunnistust, et ka eakana oli tal säilinud Üldise Saksa Muusikaseltsi tegevust. 25–30 korda andis ta avalikke täisma- „hüpnootiline külgetõmbejõud, mis kõiki võlus…“ Näib, et kadunud pol- hulisi heategevuskontserte, lisaks sellele istus ta tihti klaveri taha ja mängis nud ka libiido. Teda ümbritsesid noored neiud ja naised ja lisaks pisikes- mõne teose muusikaõhtutel ning erapaleedes. Ja ta õpetas! Tosinad õpilased tele tähelepanuavaldustele mobiliseerus neis naistes alati olemasolev hoo- järgnesid talle kõigisse kolme linna. Järgneva põlvkonna mitmed kuulsused litsus ning seksuaalse lähenemise instinkt. õppisid tema juures. See mitmetahuline tegevus ei muutunud sugugi ka pä- Lisztile meeldis, et daamid teda jumaldasid, ta tundis end nende selts- rast 65. eluaastat ja jätkus katkematuna kuni Liszti surmani 75. eluaastal. konnas hästi, kuna see aitas tal end noorena tunda. Võib-olla võttis ta Samal ajal koges ta füüsilist väsimust („… mu raugastunud nõrgad jõud ühe või teise daami seksuaalse lähenemise ka vastu – kes teab? Võib-olla on otsas…“), kuid tundis end ikka noorena („kurb amet on noorel hullul polnudki Carolyne’i armukade muretsemine põhjendamatu. mängida vana lolli…“), ta samastas end 40 aasta taguse „noore mehega“ („… kuid ikkagi olen ma jäänud samaks Liszti-nimeliseks tegelaseks“). Ta 2. Involutsioonist tingitud depressioon (?) polnud nõus teadmiseks võtma väsimust ja haigusi ning talle ei meeldi- Kuid alates 65. eluaastast täitsid tema mõtteid väga ka füüsilise vananemi- nud, kui tunti huvi tema tervise vastu. Ta jätkas ulatuslikku kirjavahetust se, haiguste ja vältimatu surma lähedus, ükskõik, kuidas ta ka üritas käituda ka siis, kui hallkae tõttu vaevu nägi. Tõsi, kahel viimasel aastal lasi ta saa- nii, justkui ta ei tunneks seda, ei tahaks teadvustada. Sügav sisemine kurbus bunud kirjad ette lugeda ja dikteeris oma kirjad. Ta ei jätnud end ilma ka leidis väljendust õige mitmes kirjas. Liszti keerukat isiksust iseloomustab maistest rõõmudest: talle meeldis heas seltskonnas maitsvaid toite pruu- see, kuidas ta vanadusea depressioonis suhtus. Aastatel 1876–1877 kirju- kida, tõmmata häid sigareid ning juua lemmikjooke. tatud kirjad annavad tunnistust sügavast sisemisest kurbusest: „… Kurbus Tema intellekt oli nüüdki särav. Ta polnud mitte ainult meeldiv vestlus- katab mõnikord mu hinge nagu mõni tekk“, „… Tunnen, et lõpp läheneb ja kaaslane ja kirjasõber, humoorikas ning kütkestav, vaid ta oli avatud ka uu- annan end selle meelevalda,“ „Olen elust väsinud… olemine põhjustab mulle tele teadmistele, tema huvi hõlmas lisaks muusikauudistele ka kunsti, isegi tihti kannatusi – mu füüsiline tervis on alles, kuid hinge tervis puudub.“ poliitika ning ühiskondliku elu valdkondi. Vanadest sõpradest olid paljud Samal ajal aga reisis ta ja tegutses nagu varem, isegi nagu nooruses. elavate seast juba lahkunud, kuid ka eakana oli ta võimeline looma uusi 1876 veebruar, Budapest, 24. veebruar, Pesti üleujutus sidemeid, sõprussuhteid (näiteks ungari kunstnike Zichy ja Munkácsyga). 20. märts, Vigadó saal, heategevuslik kontsert Tema isiksuse põhiomadused muutusid vaevu. Nüüdki oli ta ekstravert, 29. aprill, Düsseldorf sõbralik, kohusetundlik ja avatud. Teatud iseloomujooned olid vanas eas 16.–25. mai, Loo, Hollandi kuninga külaline aktsentueeritud: lahkus, usaldavus, heasüdamlikkus, kohusetunne. Vaik- 26. mai, Weimar, Allgemeine Deutsche Musikvereini kontserdid selt ja kenasti leppis ta ära Brahmsi, Joachimi, Hanslicki ja isegi Hilleriga. 2. juuli, Sondershausen: „Hamleti“ esiettekanne, seejärel Wil- Psühhomotoorne aktiivsus ei ilmutanud mingeid vananemise märke! helmstahl, Bayreuth Ta reisis risti-põiki läbi Euroopa kuni surmani nii, justkui läinuks naa- 24. september – 5. oktoober, Hannover, Bülowi haigus bertänavasse. Elu jooksul omandatud tohutu rutiin ning praktiline in- 6.–9. oktoober, Nürnberg telligentsus aitasid teda. Need tegid ta suuteliseks mängima ka klaverit 16. oktoobrist alates Budapest. Alustab muusikaakadeemia, 15 õpilast selliselt, justkui poleks ta klaverimängu harjutamist (ise nimetas ta seda 1877 jaanuar-veebruar, Budapest klimberdamiseks) 30 aasta eest katki jätnud. Veelgi enam, ta loobus kõi- 16. märts, Viin, Beethoveni pidustused kidest säravatest virtuooslikest lisanditest, silmatorkavast kehakeelest. 18. märts, Weimar. Õpilased „Tema mängus valitses rahu, vaimne sügavus, lausa ebamaine sära…“, „see 15.–30. mai, Hannover, Allgemeine Deutsche Musikverein pole mängimine, vaid kõnelemine…“ 17. juuni, Leipzig

206 207 29. juuni, Eisenach timõõdus, sirge seljaga, saabastes, kord tšaardašisammul, kord marsitaktis 2. juuli, Jena kangekaelselt minevikust, XIX sajandist tulevikku, XX sajandisse. Muu- august-november, Rooma, Villa d’Este sikaliselt on tegemist äärmiselt minimaalsete, kahe suurendatud ungari novembrist Budapest sekundiga, äärmuslikult ümbermõtestatud septim, tihti esinevad kvardid 1877. aasta sügisel kirjutab Liszt Villa d’Estes kaks leinaoodi („Thréno- ja mõned kandu kokkulöövad verbunkošielemendid meenutavad rahvus- die“), „Villa d’Este küpressid“ 1. ja 2., lohutava kontrapunktina „Purskkae- likku laadi. Intervallide laiendamine-vähendamine, kõigi helidega laad ja vud“. Seega kompenseeris, lausa sublimeeris ta raske sisemise depressiooni muude eriliste helireatüüpide kasutamine, tertsivaheldused ning nooniga ekstravertse hüperaktiivsuse ja introvertse muusikakirjutamisega. pärjatud kooskõlad, siin ja seal polütonaalselt komponeeritud harmoonia- Depressiooni muusikaloomisega endast välja kirjutanud, iseenesest te dissonantse provotseerivate kõladega atonaalsuseni ulatuvad helilaadid tervenenuna jätkas ta kolme linna vahelist eluviisi, reise muutis ta kire- ja luidrad, luukere meenutavad unisoonikäigud, tihtipeale vasaralööke vamaks sagedaste kõrvalepõigetega mujale. Juulis 1881 Liszt kukkus ja meenutav klaveri kasutamine viitab tulevikku, XX sajandisse. murdis roided, ta elas üle ka kopsukelmepõletiku, välja lõi ta krooniline Need pole tõelised portreed. Näod, figuurid on visandatud ainult mõne südamepuudulikkus. Kuid ta kosus mõne kuuga ja ehkki „äkitselt vanane- joonega. Need on nagu Michelangelo hilisemad kujud: toorest, jämedalt nuna“, jätkas ta nii nagu varem: reisis, õpetas ning komponeeris. tahutud kivist kerkib esile mõni nägu, ebamäärane kuju, torso. Kuid need Nooruslikku raudset hoogu, vananemist hambad ristis mitte teadmi- on rasked, lõpmata ekspressiivsed. Nagu hiljem on poeet Gyula Illyés seks võtvat eluviisi peegeldavad järgmised, 1880–1885 kirjutatud teosed: vorminud kujud luuletuses „Reformatsioon Genfi mälestussamba juures“: „Unustatud valsid“ 1–4, „Mefisto valsid“ 2–4, „Csárdás macabre“, „Kaks nad seisavad selliselt… „astunud pingsal sõdurisammul välja… tagaplaa- tšaardašit“, „Ungari rapsoodiad“ 16–19. niks saadud suurest kaljuseinast, ja tollest teisest, sama suurest kaljurah- Kuid lainetena kummitavast depressioonist Liszt ei vabanenud. See nust, nende taha kivistunud ajast.“ peegeldub opaalse kumana pärast 1880. aastat kirjutatud heliteostes Need portreed on pigem autoportreed. Liszti vanemas eas tehtud („Hällist hauani“, „Unustatud romanss“, „Hallid pilved“, „Unetult“, „Unistus“, fotodel on ähmase tumeda fooni ees mustas preestrirüüs pingul pihaga „Ebaõnn“). Tal võis olla tihti unetuid öid, kui muutus tugevamaks surma- istuv figuur. Käsi puhkab lõdvalt klaveriklahvidel. Helendavad ainult val- mõtetega kaasnev ängistus. Suurenenud alkoholipruukimine oli kindlasti ge sutaanikrae ja hõbedaselt valged juuksed. Kortsulisest, soolatüükaga ängistustega võitlemise tagajärg. Alkohol on suurepärane ängileevendaja! näost vaatab meile vastu hüpnootiliselt särav silmapaar, kord heatahtli- Ängistavad surmamõtted kirjutas ta leinamuusikapaladesse. Wagne- kult, kord prohvetlikult, pilk tulevikus. Kuid tollel ajaloost kantud pil- ri saatis ta viimsele teekonnale kahe „Leinagondliga“. Matustele ta küll ei ditsüklil on ka teine aspekt. Mustlasraamatu avaldamisel 1882 tõstatasid läinud, kuid hiljem läks ta üksinda (kujundlikult) surnuaeda ja kaugemal mitmed ka Liszti ungarluse küsimuse. Liszt ei suutnud samastuda nöör- asuval pingil istudes „kokutas“ ja nuttis kurbusest – meie kahekesi oleme kaunistustega ungaripärastesse rõivastesse riietatud mustlasmuusikutelt üks ka teispool hauda („Richard Wagner – Veneetsia“, 1883, „Am Grabe ungari viise kuulavate härradega, kes siis, kui olid kodanlased, kandsid nn Richard Wagners“, 1833). Nutvas leinamuusikas saavad kokku ta enda Kossuthi-kuube, kui olid aadlikud või kuulusid kõrgaadlisse, siis kandsid „Excelsiori“ ja Wagneri „Parsifali“ teemad. Juba 1882 oli ta kirjutanud sooblinahkset keepi ja sookuresulgedega kübarat, nende vööl rippus mõõk. teose „Parsifal: pidulik rongkäik Püha Graali juurde“ klaveritranskript- Ei, Liszt hoidis aumõõka vitriinis ja kandis tagasihoidlikku preestrirüüd. siooni. 1885 leinas ta Ungari reformiajastu suurmehi („Ungari ajalooli- Kuid surmani samastus ta reformiajastu ungarlusega ega tundnud end sed portreed: István Széchenyi, József Eötvös, Mihály Vörösmarty, László Austria-Ungari ühisriigi tekkimisega kaasnenud ungarlaseks olemise rõ- Teleki, Ferenc Deák, Sándor Petőfi, Mihály Mosonyi“). Need palad on hutamises hästi. Ka ungari rapsoodias nr 19 leiab justkui midagi iroonilist: osaliselt leinamuusika, itkud. Pigem suunduvad nad kõmisevas paaristak- viimse piirini kruvitud simblimäng, tšaardašilik kontsade kokkulöömine

208 209 ja omaette eesmärgiks tõusnud virtuooslikkus!? pach—Luxemburg. Klaveri taha istus ta 17 korral ning mängis mõned Aga mis on sellest kõigest tähtsam, eakas Liszt otsis elu viimasel aas- palad. Luxemburgis mängis ta klaverit viimast korda 12. juulil. 21. juulil takümnel teadlikult uusi muusikalisi lahendusi. Salaüksinduses töötas saabus algfaasis kopsupõletikus Liszt Bayreuthi. Liszt kuulas veel Wagne- ta pisikese raamatu kallal, mille pealkiri oli „Visandid tuleviku harmoo- ri „Parsifali“ ja „Tristanit“ ning suri 31. juulil vääritutes oludes. niaõpetusest“. Üks tema õpilastest, A. Friedheim nägi 1885 juhuslikult kirjutatut ja tsiteerib oma mälestustes Liszti sõnu: „Ma ei avaldanud seda, Kas Ferenc Liszti elus oleks alanud 1886. aastal uus periood: reisid kogu sest aeg polnud selleks veel küps.“ Tema hilised klaveriteosed annavad tu- maailmas, juubeldamine ning kummardused teoste esiettekandel, kont- leviku harmooniaõpetusest tunnistust! Käsikiri on kaduma läinud. Alan sertesinemised poodiumil ja salongides – kas selle perioodi katkestas oo- Walker on osutanud mõne aastanumbri omavahelistele seostele: Schön- tamatult ja äkitselt saabunud rumal ning ootamatu surm? berg sai 1901 Liszti asutatud Allgemeiner Deutscher Musikvereini Liszti Või vahest Ferenc Liszt teadis, et lõpp on lähenemas? Tundis, et tuleb nimelise preemia Richard Straussi käest. Liszt kirjutas „Csárdás macab- lõplik vananemine, vaimu ja keha äraväsimine, abitu ja hävitav raugaiga? re“ Bartóki sünniaastal, trükis ilmus „Tšaardaš“ alles 1951, sel aastal suri Võib-olla ta ei tahtnud seniilseks muutuda ja soovis elavate seast lahkuda Schönberg. Schönberg ja Bartók oleksid justkui Liszti 1885. aastal pooleli täies elujõus? Kas ta väsitas end selle viimase palverännakuga tahtlikult ja jäänud muusikalist mõtteviisi jätkanud, kuid Liszti neid teoseid nad ei provotseeris niimoodi lunastava surma saabumise? Kas ta näitas veel kord saanud tunda, sest enamust neist polnud veel avaldatud. Liszt oli tõesti maailmale, kes ta on helilooja ja pianistina? selgeltnägija! Ta nägi tulevikku ja tuleviku harmooniaõpetust. Kas võib olla võimalik, et Ferenc Liszt oli väsinud, elu oli talle koormaks ja ta lahkus maailmast viimase suure jõunumbriga ning suri nö planeeritult? Kokkuvõtteks: vananeva Liszti isiksus oluliselt ei muutunud. Mõned jooned * muutusid rõhutatumateks: avatus, sõbralik lahkus. Tema intellekt ei man- Liszt andis oma kirjavahetuses tihti kuude kaupa ette teada, kuhu ta lä- dunud. Ta võitles edukalt haigustega, surmamõtteid saatva ängistuse ja dep- heb, millal, kuhu võib saata vastuse jne. Ta planeeris elu mitmeks kuuks ressiooniga. Sügavalt usklik Liszt tegelikult ei kartnud surma. Ta kartis keha ette. Ka elu viimasel poolaastal andis ta kirjades alati teada, millal ja kuhu väsimist, involutsiooni, haige olemist, vaimset taandarengut. 60-ndaks elu- ta läheb, kuid kava lõppes alati Bayreuthis, justkui poleks tal enam edasist aastaks kujundatud eluviisi säilitas ta lõpuni, hoidis alal sotsiaalsed suhted. teekonda. Vaatame üht tema viimast kirja. Tema elustiil vastab vastupidaja tüübile, ta säilitas keskealisena väljakujunda- Amália Fábryle (Weimar, 27. mai 1886) tud stiili nii kaua, kuni suutis. Tema puhul sobib kasutada ka ümberkorral- „… Seda suve ma ei veeda palju rahulikumalt kui talve ja kevadet. Järgmisel daja mõistet: Liszt hõivas end heliloojana uues valdkonnas ja oli võimeline nädalal olen Sondershauseni muusikapidustustel, seejärel 30. juunini taas siin. pöörduma uute, pikka perspektiivi omavate sihtide suunas. Ta ei tahtnud Mu lapselaps Daniela Bülow laulatatakse 3. juulil Bayreuthis Thodega, kõrgelt vastutusest kõrvale hiilida, elu suunamist ei lasknud ta käest. Võib-olla oli tal hinnatud kunstiajaloolasega. Seejärel olen 5. juulist 18. juulini oma suurepäraste isegi surm planeeritud, isegi kui mitte just seal ja mitte just nii. heade sõprade Munkácsyte pool nende Colpachi lossis Luxemburgis. „Parsifali“ * ja „Tristani“ tsükli ettekandel olen Bayreuthis 20. juulist 23. augustini. Olen juba enam kui poolenisti pime, võib-olla ei lase ka ülejäänud end kaua oodata.“ 3. Viimane nn palverännak ja Liszti surm Lina Schmalhausen on pannud kirja Liszti sõnad Bayreuthis mõni Liszt saabus Roomast Budapesti 30. jaanuaril 1886. Ta õpetas muusika- päev enne surma, nendest selgub, et ehk tal olid plaanid ka edasiseks: „Ok- akadeemias kaks kuud. 11. märtsil asus ta teele ja reisis läbi poole Euroopa: toobrini olen kõik korraldanud, seejärel ma ei tea, kuhu lähen. Siit lähen kol- Viin—Liege—Antwerpen—Pariis—London—Antwerpen—Brüssel— meks nädalaks Kissingeni, augustist septembri keskpaigani, (kae)operatsiooni Pariis—Weimar—Halle—Sondershausen—Jena—Bayreuth—Col- pärast Hallesse, siis oktoobris Leipzigi, aga juuli lõpus lähen ma veel kindlasti

210 211 Mainzi kontsertidele, sest olen lubanud.“ Liszt saabus niisiis Bayreuthi 21. juulil 1886. Pagasis oli tal kaasas üksainus heliteos, „Die Vätergruft“, „Esiisade haud“ – nooruses 1844 komponeeritud laulu 1886. aastal kirjutatud orkestritranskriptsioon, mis Londonis ka ettekandele tuli. Teadaolevalt töötas ta viimasena selle teose Lugemikus kasutatud fotod on võetud internetist. Vastavalt Autoriõiguse kallal, just enne suurt palverännakut kevadel 1886. seaduse § 19 punktidele 2 ja 3 on teose kasutamine hariduslikel eesmär- Ilmselt ei köitnud tema mõtteid mitte vararomantiline teema, mitte ka kidel vaba. originaaltöötluse muusikaline väärtus, eakat meistrit köitsid hoopis teksti § 19. Teose vaba kasutamine teaduslikel, hariduslikel, informat- mõned elemendid. sioonilistel ja õigusemõistmise eesmärkidel L. Uhlandi luuletuse „Esiisade haud“ proosatõlge: Autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta, kuid kasutatud teose Vana mees, täies raudrüüs astus väljal ülespoole vana kabeli suunas ja sise- autori nime, kui see on teosel näidatud, teose nimetuse ning avaldamisal- nes pimedasse pühakotta. Esiisade hauad seisid kahel pool löövi ja sügavusest lika kohustusliku äranäitamisega on lubatud: 2) õiguspäraselt avaldatud hakkas kõlama teda hoiatav imeline laul. „Tõesti, olen kuulnud teie tervitusi, teose kasutamine illustreeriva materjalina õppe- ja teaduslikel eesmärkidel te sangarihinged, ja pean lõpetama teie rea. Võtke mind vastu! Ma olen selle motiveeritud mahus ja tingimusel, et selline kasutamine ei taotle ärilisi välja teeninud!“ Jahedas paigas oli veel üks tühi kirst, ta võttis selle oma puhke- eesmärke; 3) õiguspäraselt avaldatud teose reprodutseerimine õppe- ja kohaks ja asetas kilbi surilinana endale peale. Käed seadis ta oma mõõga peal teaduslikel eesmärkidel motiveeritud mahus haridus- ja teadusasutustes, risti ja uinus. Vaimude hääled vaibusid, et valitseks surmavaikus. mille tegevus ei taotle ärilisi eesmärke.1

Jah, täies raudrüüs heidab mõõka peos pigistav rüütel vabatahtlikult kirs- Fotode loetelu tu ja puhkab surnuna. Ferenc Liszt tahtis oma elu viimastel kuudel helilooja ja pianistina täies jõus olles, täies raudrüüs (mitte täiesti pimeda Esikaas: Liszt mõni kuu enne surma ja vaimselt kärbununa) elavate seast lahkuda. Ta ihkas esiisade sekka. Ta https://en.wikipedia.org/wiki/Franz_Liszt#/media/File:Franz_Liszt_ soovis puhata seal, kus oli juba kolm aastat puhanud tema suur sõber by_Nadar,_March_1886.png Richard Wagner, see Wagner, keda Liszt pidas sajandi suurimaks heliloo- jaks. Ferenc Liszt tahtis igavesele unele heita Bayreuthis Wagneri kõrval, Lk 6: Liszt Ferenc sest ta oli selle välja teeninud. http://fonix-sarok.hu/?Zenei_%C3%ADr%C3%A1sok:Liszt_Ferenc Kas tahes või tahtmata, kuid tema soov läks täide. F. Liszt, Isoldens Liebestod, autograph, measure 59, lower stave (Weimar, GSA 60/U32) Endre Ady „Kutsutud surm“ (katkend) Kui tahan, siis kahe tunni pärast on surnud lakkamatu meel ja austust aval- http://www.henle.de/blog/en/2013/03/18/wagner-liszt-and-isolde- dades astub üle mu läve kõikide surmade vürst, Kutsutud Surm. %E2%80%98slurred%E2%80%99%E2%80%93-how-well-do-compo- Viletsate väikeste surmade asemel tuleks ta hiilguses ja purpuris… Kui sers-proofread-their-own-works/ tahan, pole teda vaja oodata, kuni puulehena aralt olen surnud ja mind rebiks kurb jahe õhtutuul ning ma külmuksin kuskil näruselt nagu hulkur. Lk 10: Josef Danhauser, Liszt am Flügel, 1840 Kui ma tahan, kui tahaksin, kui palju kurba ilu leiaks rahu, kui palju kaunist nukrust, kui kohtume meie, mina ja surmade vürst, Kutsutud Surm. 1 Riigi Teataja, https://www.riigiteataja.ee/akt/128122011005.

212 213 https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Josef_Danhauser_Liszt_ am_Fl%C3%BCgel_1840_01.jpg#/media/File:Josef_Danhauser_Liszt_ am_Flügel_1840_01.jpg

Lk 12: Franz Liszt, Vierter Vergessener Walzer (Quatrième Valse oub- liée), holograph manuscript, Library of Congress. http://blogs.loc.gov/music/files/2014/10/Valse-oubliee-4-SMALL.jpg

Lk 156 http://temposenzatempo.blogspot.com.ee/2014/02/brahms-liszt.html

Lk 158: Herman Biowi foto Ferenc Lisztist, 1843 https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Franz_Liszt_by_Herman_ Biow-_1843.png#/media/File:Franz_Liszt_by_Herman_Biow-_1843. png

Lk 172: Liszt, Psalm XVIII https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Psalm_XVIII_Liszt_2.jpg

Lk 174: Franz Hanfstaengli foto Ferenc Lisztist, 1858 https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Franz_Liszt_1858.jpg#/media/File:Franz_Liszt_1858.jpg

Tagakaas: Ferenc Liszt aastal 1838, Josef Kriehuberi vaselõige https://www.pinterest.com/pin/414260865699742390/

214