Osaühing E-KONSULT Äriregistri kood 10225846 Laki tn. 12, 10621 Tallinn Tel. 655 0033, faks 656 3199 E-post: [email protected]

Töö nr E1082

Tellija: Tallinna Keskkonnaamet

Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” keskkonnamõju strateegiline hindamine

Lõpparuanne

Tallinn, detsember 2007 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Sisukord

SISUKORD ...... 1 1. ARUANDE SISU KOKKUVÕTE ...... 4 1.1. JÄRELDUSED ...... 4 1.2. TEEMAPLANEERINGU ELLUVIIMISE TOETAMISEKS VAJALIKUD MEETMED JA SOOVITUSED ...... 12 1.2.1. Soovitused tasakaalustatud ruumilise arengu tagamiseks ...... 12 1.2.2. Soovitused rohealade olukorra ja haljastuse kasvutingimuste parandamiseks 14 1.3. OLULISE KESKKONNAMÕJU SEIREKS KAVANDATUD MEETMED JA MÕÕDETAVAD INDIKAATORID ...... 16 2. TEEMAPLANEERINGU KOOSTAMISE PÕHIMÕTTED ...... 19 2.1. TEEMAPLANEERINGU EESMÄRGID JA SISU ...... 19 2.2. TEEMAPLANEERINGU JA KSH LÄBIVIIJAD ...... 21 3. TEEMAPLANEERINGU SEOS MUUDE ASJAKOHASTE STRATEEGILISTE PLANEERIMISDOKUMENTIDEGA ...... 23 4. ÜLEVAADE TEEMAPLANEERINGU JAOKS OLULISTEST KESKKONNAEESMÄRKIDEST ...... 30 5. MÕJUTATAVA KESKKONNA KIRJELDUS ...... 36 5.1. MÕJU HINDAMISE ULATUS ...... 36 5.2. GEOLOOGILINE EHITUS ...... 37 5.2.1. Aluspõhi ...... 37 5.2.2. Pinnamood (reljeef) ...... 37 5.2.3. Pinnakate ...... 38 5.3. PINNA- JA PÕHJAVESI ...... 39 5.3.1. Vooluveekogud ...... 39 5.3.2. Seisuveekogud ...... 39 5.3.3. Allikad ...... 40 5.3.4. Põhjavesi ...... 41 5.4. ILMASTIK ...... 42 5.5. VÄLISÕHU OLUKORD ...... 45 5.6. METSAD ...... 47 5.7. HALJASTUSE OLUKORD JA TAIMESTIKU UURINGUD ...... 48 5.8. LOOMASTIK ...... 50 5.9. LINNUSTIK ...... 51 5.10. KAITSTAVAD LOODUSOBJEKTID ...... 52 5.10.1. Maastikukaitsealad ...... 52 5.10.2. Natura 2000 hoiualad ...... 54 5.10.3. Pargid ...... 55 5.10.4. Üksikobjektid ...... 56 5.10.5. Liigid ...... 60 5.10.6. Vääriselupaigad ...... 60 5.11. ROHEVÕRGUSTIK ...... 61 5.12. RANNAGA SEOTUD ROHEALAD JA ROHEKORIDORID ...... 64 6. HINNANG EELDATAVALT OLULISE MÕJU KOHTA ...... 65 6.1. LOODUSKESKKOND JA ÖKOLOOGILISED ASPEKTID NING PLANEERINGULAHENDUSE MÕJU SELLELE ...... 65 6.1.1. Geoloogiline ehitus (aluspõhi, pinnamood, pinnakate) ...... 65

1 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

6.1.2. Pinna- ja põhjavesi ...... 69 6.1.2.1. Voolu- ja seisuveekogud ning allikad ...... 69 6.1.2.2. Vaba läbipääsu tagamine rannal ja kaldal ...... 71 6.1.2.3. Põhjavee kaitstus ja selle seos rohealadega ...... 73 6.1.3. Kliima ...... 74 6.1.4. Õhusaaste mõju haljastusele ...... 77 6.1.5. Metsakooslused ...... 80 6.1.5.1. Metsade määramine kaitsemetsaks ...... 81 6.1.5.2. Kaitsemetsade majandamine rekreatsioonialadena ...... 82 6.1.5.3. Metsade kaitse ...... 84 6.1.6. Taimestik ...... 87 6.1.6.1. Väärtuslikud taimekooslused Tallinnas ...... 88 6.1.6.2. Ohustatud ja kaitstavate taimeliikide levik ja seisund ...... 89 6.1.6.3. Võõrliigid ja dekoratiivtaimed ...... 94 6.1.6.4. Soolatamise mõju ...... 96 6.1.6.5. Tallamise mõju ...... 97 6.1.6.6. Taimestiku osa müra vähendamisel ...... 99 6.1.7. Fauna olukord Tallinna rohealadel ...... 101 6.1.7.1. Loomastiku uuringu tulemused ...... 101 6.1.7.2. Linnustiku uuringu tulemused ...... 105 6.1.8. Kaitstavad loodusobjektid ...... 111 6.1.8.1. Natura 2000 alad ...... 111 6.1.8.2. Maastikukaitsealad ...... 111 6.1.8.3. Pargid, pargilaadsed objektid ja üksikpuud ...... 112 6.1.8.4. Eluta looduse objektid ...... 114 6.1.8.5. Kaitsealused liigid ...... 115 6.1.8.6. Loodusobjektide kaitse alla võtmise ettepanekud ...... 117 6.1.8.7. Tallinna Rahvuspargi moodustamisest ...... 120 6.1.8.8. Kaitsealuste objektide koostoimimine rohealadega ...... 121 6.1.9. Rohevõrgustiku toimimine ...... 121 6.1.9.1. Linna rohevõrgustiku seos naaberaladega ...... 122 6.1.9.2. Linna rohevõrgustiku olulised aspektid ...... 124 6.1.10. Rannaga seotud rohealad ...... 126 6.1.10.1. Randade arengu seaduspärasused ...... 126 6.1.10.2. Rannaäärsete rohealade kasutamine ja arendamine ...... 128 6.1.11. Kalmistud ja eriotstarbelised rohealad ...... 132 6.1.12. Rohealadega seotud riskid – suurtulekahjud ...... 136 6.2. SOTSIAALNE KESKKOND JA PLANEERINGULAHENDUSE MÕJU SELLELE ...... 138 6.2.1. Rohealade vajadus ja kasutuskoormus ...... 138 6.2.2. Rohealadele määratava funktsiooni ja sihtotstarbe asjakohasus ...... 142 6.2.3. Välisruumi (rohealade) seos olemasolevate ja kavandatavate elamualadega 142 6.2.4. Juurdepääsetavus rohealadele sõltuvalt nende funktsioonist ja kasutusotstarbest ...... 144 6.2.4.1. Parkimisvõimalustest suuremate rohealade piirkonnas ...... 148 6.2.5. Mõju inimese tervisele ja heaolule ...... 149 6.3. KULTUURILINE KESKKOND JA PLANEERINGULAHENDUSE MÕJU SELLELE ...... 152 6.3.1. Pargid ja suvemõisad – olulised komponendid rohealade süsteemis ...... 152 6.3.2. Rohealade tähtsus väärtuslike maastike määratlemisel ...... 153 6.3.2.1. Väärtuslike maastike määratlemise alused ...... 154 7. MÕJU PROGNOOSIMISE MEETODITE KIRJELDUS ...... 156 8. ERINEVATE MÕJUDE OMAVAHELISED SEOSED ...... 157 8.1. KAUDNE MÕJU, KUMULATIIVNE MÕJU, KOOSMÕJU ...... 157

2 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

8.2. PIIRIÜLESE MÕJU VÕIMALIKKUS ...... 158 9. ALTERNATIIVSED ARENGUSTSENAARIUMID ...... 159 9.1. PLANEERIMISDOKUMENDI MITTE ELLUVIIMINE ...... 159 9.2. INTENSIIVSE EHITUSSURVEGA PIIRKONNAD ...... 159 9.3. ROHEALADE TEEMAPLANEERINGU JA TEEDE TEEMAPLANEERINGU KONFLIKTID ..... 160 10. ÜLEVAADE KSH KORRALDAMISE JA AVALIKKUSE KAASAMISE TULEMUSTE KOHTA ...... 162 10.1. KSH PROGRAMMI KOOSTAMINE JA AVALIKUSTAMINE ...... 162 10.2. KSH ARUANDE KOOSTAMINE JA AVALIKUSTAMINE ...... 163 11. ÜLEVAADE RASKUSTEST, MIS ILMNESID KESKKONNAMÕJU STRATEEGILISE HINDAMISE LÄBIVIIMISEL ...... 165 12. JÄTKUTEGEVUS JA -UURINGUD ...... 166 13. LISAD ...... 168 13.1. KSH MENETLUSDOKUMENDID ...... 168 KSH programm ...... 168 KSH aruanne ...... 168 13.2. TÄIENDAVAD ANDMED KÄSITLETAVA TERRITOORIUMI KOHTA ...... 169

3 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

1. Aruande sisu kokkuvõte Käesolev KSH aruanne on valminud koos teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” ettepanekuga ning moodustab osa sellest strateegilisest planeerimisdokumendist. KSH eesmärgiks on teemaplaneeringu elluviimisega kaasnevate keskkonnamõjude prognoosimine, hindamine, alternatiivide kirjeldamine, hindamine ning negatiivsete mõjude vältimise ja leevendamise meetmete kavandamine, et tagada keskkonnakaalutluste integreerimine teemaplaneeringusse. KSH käigus selgitati, kirjeldati ja hinnati strateegilise planeerimisdokumendi elluviimisega kaasnevat olulist keskkonnamõju ja peamisi alternatiivseid meetmeid, tegevusi ja ülesandeid, arvestades strateegilise planeerimisdokumendi eesmärke ja käsitletavat territooriumi. KSH aruande koostamisel võeti arvesse olemasolevaid teadmisi ja üldtunnustatud hindamismetoodikaid, strateegilise planeerimisdokumendi sisu ja kehtestamise tasandit, samuti seda, millisel määral saab mitmekordse hindamise vältimiseks teatavaid küsimusi täpsemalt hinnata strateegilise planeerimisdokumendi kehtestamise erinevatel tasanditel. KSH aruanne koostati mahus, mis vastab Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 40 nõuetele. KMH ekspertgrupp kasutas aruande koostamisel piirkonna kohta tehtud varasemaid uuringuid, mõõtmisi ja arvutusi, samuti planeeringu ettevalmistamise käigus täiendavalt tellitud uuringuid ja ekspertarvamusi. Keskkonnamõju hindamise käigus analüüsiti planeeringulahenduse seost ja vastavust asjakohaste strateegiliste planeerimisdokumentidega (strateegiad, arengukavad, planeeringud) ning rahvusvaheliste ja riiklike suunisdokumentidega (konventsioonid, direktiivid, deklaratsioonid, soovitused, seadusandlus jms). Teemaplaneering hõlmab kogu Tallinna linna haldusterritooriumi ning see koostatakse kehtiva üldplaneeringu täpsustamiseks ja täiendamiseks, linna rohealade kavandamiseks ja väärtustamiseks ning nende arengusuundade määramiseks, samuti puhke- ja virgestusalade loogilise struktuuri kavandamiseks. Keskkonnamõju ruumilist ulatust hinnati lisaks teemaplaneeringu alale ka seda ümbritseval alal. Sealjuures hinnati erinevaid mõjusid erinevas ruumilises ulatuses ja koosmõjus, sõltuvalt sellest, kus konkreetset mõju saab lugeda oluliseks. Rohealade teemaplaneering on koostatud kõiki keskkonnanõudeid arvestades. Keskkonnamõju hindamine ja teemaplaneeringu koostamine toimusid tihedas koostöös ja kõrgel professionaalsel tasemel. Planeeringu koostamise käigus viidi vajadusel kohe sisse keskkonnamõju hindamisest tulenevad täiendused-parandused. Teemaplaneeringuga kavandatud tegevuste realiseerimisel on Tallinna linnale olulised positiivsed keskkonnakaitselised, sotsiaalsed ja kultuurilised mõjud.

1.1. Järeldused Alljärgnevalt on välja toodud keskkonnamõju hindamise käigus kujunenud olulisemad järeldused, millega on teemaplaneeringu koostamisel arvestatud ning mis vajavad teadvustamist ka teiste planeeringute koostamisel: Rohealade paiknemine, omadused, liigirikkus, vastupidavus jms on otseses sõltuvuses piirkonna geoloogilisest ehitusest, pinnakatte paksusest ja omadustest ning pinnamoest. Toimevõimeliste pinnaste olemasolu ja säilitamine on seetõttu linna keskkonna- ja looduskaitse seisukohalt oluline ülesanne. Sellega on tihedalt seotud põhjaveekihtidele avalduvad mõjud (põhjavee toiteala suurus, põhjavee tase).

4 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Looduslike ja pool-looduslike rohealade veerežiimi muutumine võib viia looduskoosluse muutumise või hävimiseni. Erinevad taimekooslused on veerežiimi muutmise suhtes erineva tundlikkusega. Katmata pinnastele langeb eriliselt suur ökoloogiline surve, sest: - nad on kasvusubstraadiks taimestikule, mis linnakeskkonnas täidab olulist rolli linnaruumi kujundaja ja liigendajana, samuti puhkealadena, taimestiku ja loomastiku elupaigana ning kliima ja õhuhügieeni kujundajana; - nad on tähtsad sademete imbumis- ja peetumisaladena ning sademevett puhastavate filtritena. Pinnamoest (reljeefist) sõltuvad taimestiku eksponeeritus päikesele (valgustingimused) ja tuultele ning niiskusrežiim. Rohealade teemaplaneeringu käigus koostatud reljeefimudel toob esile maastikuliselt olulised väärtused ka nendes piirkondades, mis maapinna tasandilt vaadatuna jääksid märkamatuks või mida ei ole lihtne teadvustada. Aja jooksul on eriti suured muutused veekogude arvukuses ja paiknemises toimunud Kesklinna piirkonnas ja Kristiine linnaosas aga ka Pirita linnaosas. Ehitustegevust takistavate veekogude vee ja liigvee juhtimine kanalisatsiooni mõjutab märkimisväärselt loomulikku veeringlust ja piirkonna veerežiimi, vähendab oluliselt vooluveekogude ja allikate vooluhulkasid ning seisuveekogude veetaset. Looduslikud vagumused ja nõod ning kunstlikud kaevised täidetakse, uusi veekogusid rajatakse vähe. Kõik see omakorda avaldab mõju veestikust otseses ja kaudses sõltuvuses olevale elustikule. Rohealad on olulised põhjavee kaitsmisel nii kvalitatiivsest (väike reostusoht) kui kvantitatiivsest (sademevee takistamatu imbumine pinnasesse ja sealt põhjavette) küljest. Ulatuslikud kõvakattega, vett mille läbi laskvad pinnad hoonestatud aladel takistavad sademevee infiltratsiooni ja mõjutavad pinnase loomulikku veeringet, mis võib olla põhjaveetaseme alanemise põhjuseks. Haljastuse seisukohalt on oluline nii üldiste kui mikroklimaatiliste tingimustega arvestamine. Linna haljastus omakorda mõjutab piirkonna mikroklimaatilisi tingimusi – ühtlustab õhutemperatuuri taset, suurendab õhu niiskusesisaldust, mõjutab õhu liikumist. Planeerimise seisukohalt on olulised need linnakliima termilised ja õhuhügieeniga seotud tunnused, mis eristavad mikrokliimat üldistest kliimatingimustest ja välisõhu kvaliteedi foonist ning millel on mõju inimeste heaolule ja tervisele, taimede ja loomade elutingimustele, samuti hoonetele ja rajatistele ning nende kasutamisele – õhuvahetus, õhukvaliteet, soojakoormus. Efektiivsel haljastusel on võime siduda tolmuosakesi ja suurendada õhuniiskust, mis aitab kaasa linnaõhu muutmisele inimestele vastuvõetavamaks. Haljasalad ja looduslikud taimekooslused aitavad kaasa loomulikule veeringele. Liikuv vesi parandab mikrokliimat kõvakattega platsidel ja väljakutel, kus niiskust sisaldavaid haljaspindasid ja varjavat kõrghaljastust on vähe. Tallinnas võib ebasoodsate kliimatingimuste kokkusattumisel esineda olukordi, mis võivad olla inimestele kahjulikud või ebamugavad. Haljasalade, hoonetevahelise haljastuse ja tänavahaljastuse oskusliku kavandamisega on võimalik neid mõjusid leevendada või ära hoida. Saaste liikuvatest saasteallikatest (transpordivahenditest eralduvad heitgaasid ja raskemetallid) ning tolm võib moodustada kuni 90% Tallinna välisõhu saastest. Transpordisaaste mõjutab kõige enam tänavahaljastust. Siinjuures on tegemist ka mitme tänavahaljastusele negatiivselt mõjuva teguri – õhusaaste, kloriidid, vibratsioon, tallamine, mehhaanilised vigastused – koosmõjuga. 5 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Alleepuude kuivamisel on märkimisväärne majanduslik mõju, sest puude asendusistutus on suhteliselt kulukas. See võib olla üks põhjuseid, miks tänavahaljastus, eriti kesklinnas ja suuremate magistraalide ääres on halvas seisukorras. Ulatuslikud metsaga kaetud alad on tagastamiste-erastamiste järgselt läinud eraomandusse ja muudetud ehitusmaadeks. Suuremad muutused on toimunud Pirita linnaosas (Mähe ja Merivälja vaheline ala, Lepiku, Laiaküla) ja Haabersti linnaosas (Kakumäel, Astangul). Tallinna linna piires olevate metsadel puudub konkreetne omanik. Suuremad säilinud üldkasutatavad metsad asuvad seni reformimata riigimaal. Nii munitsipaliseerimise kui riigi omandisse jätmise protsess kulgevad väga aeglaselt. Omaniku puudumine on põhjus, miks linna metsad on sageli hooldamata, puuduvad vajalikud kasutuskoormust reguleerivad rajatised, intensiivselt kasutatavates metsades ei rakendata pinnasekaitsemeetmeid ega muid maastikuarhitektuurseid vahendeid inimeste suunamiseks ja metsakoosluste kaitseks. Ebapiisav on finantseerimine ka teistel riigi ja munitsipaal- ning ka eraomandis olevatel metsaaladel, mistõttu metsade heakord selgelt kannatab. Metsakaitse on üks osa metsa majandamisest. Metsakaitse kuulub metsaomaniku kohustuste hulka. Metsaomanik kohustatud jälgima metsa seisundit, kaitsma metsa kasvutingimuste halvenemise, kahjurite ja haiguste, prahistamise ja tulekahjude eest. Metsaomaniku kohuseks on majandada või lubada oma metsa majandada üksnes sellisel viisil, mis ei ohusta metsa kui ökosüsteemi ega kahjusta genofondi, metsamulda ja veerežiimi ning metsa uuenemise ja uuendamise tingimusi. Samuti ei tohi metsa majandada taolisel viisil, mis looks eeldused tuulekahjustuste tekkeks, seenhaiguste ja putukkahjurite levikuks ning oleks vastuolus metsa säästliku kasutamise põhimõtetega. Kõik Tallinna linna metsad on võimalik, otstarbekas ja vajalik määrata kaitsemetsadeks, mille üks peamisi kasutusfunktsioone on rekreatsioon, kuid esineb ka metsi, mis on olulised pinnaseerosiooni kaitseks, asuvad veekogude piiranguvööndites või kaitsevad õhusaaste ja müra eest. Metsad on olulised linna mikrokliima kujundajad. Linna metsadel on oluline sotsiaalne funktsioon. Inimestel on vajadus looduses viibimise järele ning linna metsade üks ülesandeid on seda vajadust rahuldada. Erineva külastuseesmärgiga külastajad väärtustavad puhkealal erinevaid puhketingimusi. Metsade külastusviiside mõju on erinev. Erinevatel pinnastel asuvad ja eri metsatüüpi kuuluvad puistud on tallamisel erineva vastupidavusega. Erinevatest muldadest on just liivmuldadel paiknevad metsad sageli külastajate armastatuimad puhkemaastikud, kuid liivmullad, eriti nõlvadel paiknevad alad on erosiooni suhtes kõige tundlikumad. Rekreatsiooni mõjud taimestiku katteväärtusele, liigilisele koosseisule ja seisundile sõltuvad ala koormustaluvusest ja kasutuse intensiivsusest. Tallinna mereäärseid metsaalasid kasutatakse puhkuseks enamasti lühiajaliselt, kuid see- eest väga intensiivselt. Tegemist on suures osas luitemännikutega, mille koormustaluvus on madal. Samadel põhjustel ei sobi rannikualadel, aga ka mujal – näiteks Nõmmel, Mustamäel, Pirital, Järvel – paiknevad liivased luitemännikud ekstreemspordi harrastamiseks. Metsade puhkeotstarbelise külastamisega kaasneb: kasvavate puude ja põõsaste vigastamine ja nende tervisliku seisundi halvenemine; puude loodusliku uuenduse tallamine ja vigastamine, puistu uuenemisvõime vähenemine või puuliikide vaheldus ebasoodsas suunas; metsade prahistamine; metsatulekahjude sagenemine; alustaimestiku, sammalde ja samblike kahjustamine ning sellele järgnev pinnase vee- ja tuuleerosioon;

6 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007 pinnase tihenemine, erosioon ja juurte vigastamine teedel-radadel, rannaalal ka lahtise liiva teke, mis põhjustab metsa tervisliku seisundi halvenemist ja juurdekasvu pidurdumist. Arvestades Tallinna metsade suurt külastuskoormust, vajavad kõik linna metsad vastavat ettevalmistust – spetsiaalset planeeringut, tsoneerimist, investeeringuid teede ja radade võrgustiku rajamiseks, jäätmemajanduse korrastamiseks ning informatsiooni ja teenuste pakkumiseks. Metsade koormustaluvus on dünaamiline ning sõltub lisaks metsa tüübile ka majandamisviisist. Sobivate majandamisvõtetega on võimalik metsade koormustaluvust tõsta, samuti reguleerida metsade külastamist sellisel viisil, et kusagil ei ületata koormustaluvust. Kaitse- ja hoiualadel jt kaitsealuste loodusobjektide kaitsevööndites paiknevate metsade majandamisel tuleb lähtuda kaitsealuse objekti kaitse-eeskirjast. Puhkemetsade planeerimise ja metsade külastatavuse reguleerimise aluseks on külastajauuringud ning metsade rekreatiivse koormustaluvuse määramised. Tööde planeerimise teiseks aluseks on looduskeskkonna ja -objektide seisukorra ning ka külastajate arvu pidev jälgimine ehk seire. Koos strateegiliste alusdokumentidega annavad need aluse planeeringuteks ja kavade tegemiseks. Enamik looduskaitseliselt väga väärtuslikke taimekooslusi paikneb piki klindivööndit – Maarjamäe ja Astangu (Mäeküla) loopealsetel, Sütiste tee ja Rahumäe piirkonna luidetel. Hajali üle linna paiknevad ohustatud taimede kasvupaigaks olevad erinevad männikud, tähtsamad neist on Nõmmel ja Kloostrimetsas. Väärtuslikud taimekooslused paiknevad erinevatel rohumaadel (niitudel). Ulatuslikumad looniidud on Maarjamäel ja Astangu-Mäeküla piirkonnas, teised niidud on esindatud erinevas ulatuses Pirita jõe orus. Paluniite esineb Merimetsas, Lillepi piirkonnas ja laiguti Kakumäel ja Paljassaares. Tähelepanu väärivad ehk linnatingimustes haruldased kooslused on paljud liigniisketes kasvupaikades kujunenud kooslused (tarnastikud, kõrgrohustud, pajustikud, sanglepikud, madal- ja siirdesood, rabad). Tähtsamad alad on Õismäe, Kloostrimetsa ja Pääsküla raba, Pirita jõe kõrgrohustud, Mustamäe klindialune sanglepik, pajustikud Paljassaares, madalsoolaigud Pääsküla raba servas. NB! Tundlikud veerežiimi muutuste suhtes. Enamik eriti ohustatud ja ohualtisid liike kasvab kas: a) klindiservas või sellega piirneval looalal või b) kuivades männikutes või c) liivikutel ja luidetel. Püsivamad on kuivadel aladel paiknevad taimekooslused, kus inimmõju lakkamisel või muutumisel ei toimu koosluses kiireid muutusi. Sellised on luited, liivikud ja väga õhukese mullakihiga looalad. Seega on ohustatud liikide kasvupaigad sellised, kus inimmõju ja maakasutuse muutumisel kasvutingimused muutuvad aeglaselt või vähesel määral. Ohustatud taimeliikide kasvupaigad parasniisketes või niisketes kasvutüüpides on tihti võsastunud ja metsastunud ning taimedele ebasoodsaks muutunud. Eelkõige on see protsess toimunud rohumaadel, kus varem karjatati ja niideti. Enamik hävinud ohustatud taimede leiukohti on seotud Tallinna ranna-alaga või liigniiskete aladega. Enamik suuremaid ohustatud või kaitstavate taimede populatsioone paikneb kaitsealadel. Praegu on veel piiritlemata Astangu-Mäeküla klindil kasvav pruuni-raunjala oluline populatsioon. Elutingimuste mitmekesisus, linlaste taotlused rikastada aedu ja parke rohkete võõrliikidega, samuti transpordivahenditega jaamadesse ja sadamatesse tahtmatult sissetoodud suur hulk tulnukaid on tõstnud linnafloora liikide arvu mitmekordseks kohaliku flooraga võrreldes. Linna parkide ja haljasalade rajamisel ning aedades ja õuealade kujundamisel kasutatakse hulgaliselt võõrliike, mis teevad haljastud

7 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

mitmekesisemaks, omanäolisemaks ja visuaalselt atraktiivsemaks. Neist vähesed etendavad olulist osa linna ökosüsteemis. Võõrliikide kontrollimatut levikut peetakse elupaikade fragmenteerumise järel suurimaks elustiku ohuteguriks. Invasiivsed liigid kinnistuvad inimese tahtlikul või tahtmatul kaasabil uue levikuala looduslikes ja pool-looduslikes elupaikades. Seal nad püsivad ja levivad edasi ning ohustavad oma olemasoluga looduslikke liike või senist koosluste tasakaalu. Kloriidide tarvitamine lumetõrjeks kahjustab tänavaäärset haljastust. Muutes tänavate soolamisega pinnases oleva vee soolasisalduse liiga suureks, on takistatud vee liikumine puudesse. Selle tagajärjel puud kuivavad. Mida soojem ja kuivem on ilm, seda suurem on vee auramine lehtedest ja seda kiiremini puud kuivavad. Jahedama ja sademeterohkema ilmastikuga ei ole soolatamisest põhjustatud kahjustused nii ulatuslikud kui palava ilmastiku tingimustes. Suurenenud kloriidide sisaldus mullas põhjustab soolade kogunemist taimedesse. Puulehtedesse kogunevad soolad põhjustavad klorofülli hävimist. Taimede füsioloogilist kuivust suurendavad tänava maa-ala dreenimine ja sademevee ärajuhtimine kanalisatsiooni, mille tagajärjel vähenevad taimede võimalused loodusliku veerežiimi ärakasutamiseks. Soolatamine kahjustab ka muid tänavaäärseid kooslusi. Bakterid ja teised mulla organismid hävivad. Kuna mikroorganismid on olulised orgaanilise aine tekitajad, on pärsitud mulla teke. Mulla sõmeraline struktuur kaob, muld tiheneb, mulla vee- ja õhusisaldus väheneb. See omakorda mõjutab oluliselt mulla viljakust. Viimase vähenemisega halvenevad ka taimede kasvutingimused. Tallamise tagajärjel kaob mulla (pinnase) sõmeraline struktuur, muld tiheneb, mulla vee- ja õhusisaldus väheneb. See mõjutab oluliselt mulla viljakust. Viimase vähenemisega halvenevad ka taimede kasvutingimused. Eriti tugevalt mõjub tallamine märjale pinnasele. Juurdekasvu vähenemine kiirendab puude kuivamist ja väljalangemist. Niisugune protsess on toimunud kõigis intensiivselt külastatavates puhkemetsades. Väga tundlikud tallamisele on rohurinde moodustavad õrna lehestikuga varjutaluvad liigid, puhmad ja samblikud. Tallamise suhtes on enam ohustatud nõlvad. Taimestiku puudumine suurendab tunduvalt nõlvade ärakande ohtu. Märke erosiooni intensiivistumisest võib eriti kohata Pirita ja Nõmme liivastel nõlvadel, kus pinnasekaitsemeetmete rakendamine ja puhkealade kasutajate suunamine ei ole piisavalt tõhus ega vasta puhkealade kasutamisintensiivsusega. Puistu mürasummutusefekti hinnatakse üldiselt tugevasti üle. Taimestik põhjustab helilainete peegeldumist ja sumbumist ning võib alandada helitugevust, kui haljasriba on piisavalt tihe ja lai. Haljastuse mürasummutusvõime sõltub väga erinevatest teguritest, sh haljasriba liigilisest koostisest, aastaajast, rindelisusest jpm. Ilma alusmetsata puistul pole müra summutamisel avatud maastiku ees olulisi eeliseid. Kõrghaljastuse müra mõju vähendav psühholoogiline efekt seisneb selles, et müra tajumine keskkonnaprobleemina on väiksem, kui müraallikas ei ole nähtav. Loomastik ja linnustik moodustavad rohealadel ökoloogiliselt olulise komponendi ja eluliselt tähtsad toiduahela lülid. Nende olukord on otseselt seotud sobivate elupaikade olemasoluga rohealadel. Linnafauna seas on parimas olukorras kõigetoidulised. Mürkkemikaalide rohkuse tõttu halveneb linnas putuktoiduliste olukord. Klassikalisi konfliktliike (nt hunt, karu, ilves) uuritud rohealadel pole. Lokaalselt võivad probleeme põhjustada põder, metskitsed, kobras, jänesed ja mügri.

8 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Peamised probleemid loomadega võivad tekkida nendes liikumiskoridorides ja linna rohealadel, mis omavad ühendust linna ümbritsevate valdade territooriumile jäävate metsadega. Sealt avaneb suurtel loomadel võimalus linna sattuda ning sellega ohtu tekitada nii endale kui linnaelanikule. Samas on need koridorid linna sattunud loomadele turvaliseks väljapääsuks linnast. Linnustiku uuringus esitatud soovitused on valdavalt detailsemad, kui teemaplaneeringu tasand seda käsitleda võimaldab. Nende soovitustega tuleb arvestada madalamatel planeerimisstaadiumidel ja projekteerimisel. Ruumilist planeerimist puudutavate ettepanekutega on rohealade teemaplaneeringu koostamisel arvestatud niivõrd, kui seda võimaldavad Tallinna linna varasemad planeeringulised otsused. Tallinnas on 6 linnuliiki, keda peetakse probleemseteks – naerukajakas, hõbekajakas, hallvares, hakk, künnivares ja kodutuvi. Probleemlindudeks peetakse liike, kes inimestele mingitel põhjustel ei sümpatiseeri. Kaitse- ja hoiualad ning looduse üksikobjektid on lülitatud Tallinna rohealade süsteemi. Kaitsealused loodusobjektid, eriti pindalalised struktuurid – maastikukaitsealad, hoiualad, pargid, pindalalised üksikobjektid – on väga väärtuslikuks rohevõrgustiku koostisosaks, mis aitavad rohestruktuuridel funktsioneerida. Need moodustavad rohealade ökoloogiliselt, maastikuliselt ja liigikaitseliselt väga väärtusliku komponendi, millele ülejäänud rohevõrgustiku struktuur saab tugineda. Kaitsealade infoväljundid ja looduse õpperajad võimaldavad loodust paremini tundma õppida ning seda väärtustada. Kaitsealused üksikobjektid, nt rahnud, paljandid, allikad, puud jm väärtustavad rohealasid eelkõige maastikulisest, teaduslikust ja loodushariduslikust aspektist ning võimaldavad rohealadele anda nende eripära ja äratuntava märgi. Teemaplaneeringuga tehakse ettepanek kahe ala – Stroomi mets ja Vana-Pääsküla jõe äärne – võtmiseks kohaliku kaitse alla, sest vastavalt koostatud ekspertarvamusele vastavad need kaitse alla võtmise kriteeriumidele. Esitatud on veel mõned riikliku või kohaliku kaitse alla võtmise piiriettepanekud, kuid nende alade kohta ei ole veel piisavalt põhjendusi. Teemaplaneeringus on arvestatud Tallinna rahvuspargi idee ja piiriettepanekuga, kuid selle kontseptsioon väljub rohealade teemaplaneeringu raamidest ning see vajab eraldi käsitlemist. Rohevõrgustiku kujundamise peamiseks eesmärgiks linnas peab olema selle sidumine üheks katkematuks tervikuks, kus erineva tasandi tähtsusega tuumalad on seotud rohekoridoride ja muude haljasühenduste kaudu. Rohelise võrgustiku kui terviku ülesandeks on inimtekkeliste mõjude pehmendamine, korvamine, neile vastuseismine. Rohevõrgustikus toimub koosluste areng looduslikus suunas, see toodab bioloogilist mitmekesisust. Kogu rohelise võrgustiku toimimine hoiab alal inimesele elutähtsaid keskkondakujundavaid protsesse: põhja- ja pinnaveeteke, õhu puhastumine, keemiliste elementide looduslikud ringed. Inimestele võimaldab ökovõrgustik linliku elulaadi täiendust looduslähedase puhkuse näol. Harju maakonna teemaplaneering Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused toob probleemse piirkonnana välja Tallinna ja selle lähiümbruse, kus asustuse laienemisest ja majanduse arengust tulenev surve peaks tingima rohelise võrgustiku ja asustuse eriti läbikaalutud planeerimise. Rohelise võrgustiku planeerimisega taotletakse järgmisi konkreetsemaid eesmärke: - keskkonna loodusliku iseregulatsiooni säilitamine, - väärtuslike looduskoosluste kaitse, - looduslähedase majandamise, elulaadi ja rekreatsiooni võimaldamine, - looduslike alade ruumilise kättesaadavuse tagamine, 9 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

- väärtuslike maastike säilitamine, - asustuse ning maakasutuse iseloomu ja režiimi suunamine. Harju maakonna suuremad ja ökoloogiliselt stabiilsemad rohealad toetavad rohekoridoride ja väiksemate tuumalade kaudu linna rohekoosluste stabiilsust ja looduslikku liigirikkust. Linnas on mitmed olulised rohealad ohtlikult lähedal isoleeritusele, sest ei ole piisavalt ökoloogiliselt toimivaid rohekoridore. Tekivad nn suletud süsteemid, mis võib viia koosluste toimimiseks vajaliku liigirikkuse vähenemisele. Rohevõrgustiku seos linna tagamaaga on vajalik ka linna elanike jaoks, sest nii pääsetakse näiteks kergliiklusvahenditega või jalgsi linnalähedastesse puhkepiirkondadesse. See on üks rohevõrgustiku olulistest sotsiaalsetest aspektidest. Teemaplaneeringus on välja toodud vajalikud olulised ühendused maakonna rohevõrgustikuga. Lisaks ülelinnalisele struktuurile on koostatavas teemaplaneeringus olulist tähelepanu pööratud linnaosa ja asumi tähtsusega rohevõrgustiku moodustamisele. Ühtseks süsteemiks on liidetud ka linnaosa ja asumi tähtsusega haljasalad ning kavandatud nende vahele haljasühendused. Rohekoridoridest kitsamate (<50 m) haljasühenduste väljaarendamine peab hakkama toimuma peamiselt tänavaruumi ja -haljastuse tervikliku kujundamise kaudu. Rannaäärsete rohealade arendamise ja kasutamise võimalused on tihedalt seotud sellega, milline on avaliku ehk üldise ja erahuvi vahekord konkreetses piirkonnas. Ranna kasutamisel ja kaitsel seatakse avalikud ehk üldised huvid reeglina kõrgemale üksikisikute huvidest. Randa võiks käsitleda üldise asjana, mis on avaliku huvi objektiks. Rannaga seotud rohealad, nt Pirita rannamännik, Stroomi mets, on reeglina suurema kasutuskoormuse all kui teistes linna piirkondades olevad rohealad. Nendes piirkondades on kasutuskoormust reguleerivate meetmete väljatöötamine, nende rakendamine ning tallamisest tulenevate mõjude leevendamine eriti olulised. Kalmistud on olulised linna rohesüsteemi osad, mis omavad nii ökoloogilist, sotsiaalset kui kultuurilist väärtust. Kalmistud ei ole võrreldavad teiste avalikus kasutuses olevate haljasaladega ega käsitletavad avalike puhke- ja tervisespordialadena. Piiratud, kalmisturahu mitte häiriv rekreatsioonikasutus on võimalik. Kalmistud tervikuna on olulised kultuuriväärtused, nende kultuuriajalooline tähtsus vajaks enamat tutvustamist. Kalmistute kaitsevööndite säilitamine on oluline roheliste koridoride süsteemi toimimise tagamiseks. Rohealade teemaplaneeringus käsitletakse eriotstarbeliste rohealadena järgmisi olulisi rohevõrgustiku komponente: Tallinna Botaanikaaed, Tallinna Loomaaed, Eesti Vabaõhumuuseum, Tallinna Lauluväljak ja Ülemiste järve sanitaarkaitseala. Need maa- alad kuuluvad Tallinna rohesüsteemi koosseisu, sest suur osa nendest territooriumidest on haljastatud, nad kannavad suuremal või vähemal määral rohevõrgustiku ökoloogilist funktsiooni ja tegemist on oluliste rekreatsioonialade ja kultuuriobjektidega (v.a Ülemiste järve sanitaarkaitseala). Rohealadega seotud riskid on eelkõige seotud suurtulekahju tekkimise võimalusega. Suurtulekahju all mõistetakse lokaalsest tulekoldest alguse saanud tulekahju, mis võib haarata rohkem kui 2-3 üksteise läheduses paiknevat tuleohtlikku rajatist või ebasoodsate tegurite kokkulangemisel haarata terve asumi või suure tuleohtliku taimestikuga kaetud ala. Süttimisohtliku taimestikuga kaetud aladel võivad kohalikud algselt piiratud ulatusega tulekahjud ebasoodsate tegurite kokkulangemisel minna üle suurtulekahjudeks. Suuremat ohtu kujutavad endast metsatulekahjud, sest nende toimumise sagedus on küllaltki suur ja samas jääb Tallinnat kaitsma nõrgem koosseis ja vähem ressursse.

10 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Rohealade sotsiaalne aspekt on mõjutatud väga paljudest roheala omadustest ja seisundist. Oluline mõju on suurusel, asukohal (kaugusel kesklinnast), paiknemisel inimeste tavapäraste liikumisteede suhtes, linnaosal, inventaril ja taimestiku seisundil, kaasajastatusel ja hooldatusel, turvalisusel, tegevuste mitmekesisusel jne. Seetõttu on iga uuritav roheala omaette üksus koos positiivsete ja negatiivsete aspektidega. Välja joonistusid ka mõningad rohealade grupid, näiteks tihedalt kasutatavad kesklinna pargid, suurepindalalised linnametsad ja väikesed linnaosa tähtsusega rohealad, mis võimaldavad teatud ühiseid käsitlemise printsiipe rakendada. Avaliku ruumi vastuvõtmine elanike poolt ja selle kvaliteet sõltuvad sellest, kuidas arvestatakse erinevate elanikegruppide soovidega, milliseid investeeringuid kavandatakse avaliku ruumi väljaehitamiseks ja hooldamiseks ning kuidas on kaasatud kohalik kogukond heakorra tagamisse. Rohealade teemaplaneeringuga kavandatud maakasutus loob vajalikud eeldused rohealade kui avaliku ruumi arendamiseks ja korrastamiseks. Uudne käsitlus rohealade teemaplaneeringus jaotab ka kõik linna elamualad haljastuse iseloomu järgi kategooriatesse metsalinn, parklinn ja aedlinn. See annab suuna elamukruntide ja hoonetevahelise haljastuse arendamiseks lähtudes juba väljakujunenud struktuurist. Elamualade haljastus kruntidel ja hoonetevahelises ruumis peab toetama linna avalikult kasutatavate rohealade ja rohevõrgustiku toimimist ning olema eluruumi laienduse atraktiivseks komponendiks. Teemaplaneeringus määratletud arendusaladel tuleb nende alade detailplaneeringute koostamisel muuhulgas luua või säilitada toimiv rohevõrgustik ja siduda see ümbritsevate rohestruktuuridega. Linnakeskkonnas on inimesele vajalik tervislikumate elutingimuste tagamiseks avalike haljasalade olemasolu ja kättesaadavus mõistliku aja- ja energiakuluga. Linn peab pakkuma sobivaid puhkealasid linnas. See suurendab linna kui elukoha atraktiivsust, mõjutab elukohaeelistusi, loob kodutunde ning tõstab turvalisust. Elukohtades ja asumites on haljasaladel eelkõige sotsiaalne roll: lähihaljastus on olulisim elukeskkond poolele elanikkonnast – lastele ja vanuritele. Sotsiaalse tähendusega haljasmaid – mängu, sportimise ja kohtumise võimalust – on vaja ka park- ja aedlinnaosades. Osa Tallinnast (Kalamaja, Kopli, Kristiine linnaosa, Merivälja põhjaosa) on ja jääb ülelinnaliste või linnaosade haljasalade teenindusraadiuste poolt katmata. Haljastute positiivne tähtsus inimese tervisele on mitmekülgne. Taimestik takistab tolmu levikut, neelab mõningaid saasteaineid, toimib helibarjäärina. Haljastud alandavad linna õhutemperatuuri, suurendavad niiskust. Linnahaljastud võimaldavad inimestele lühiajalist puhkust, tegelemist spordiga ja liikumismängudega, kontakteeruda teiste inimestega ja elava loodusega, vabaneda psüühilisest stressist, saada meeldivat esteetilist elamust. Roheluses viibides laieneb inimese harjumuslik piiratud elukeskkond, pikeneb tervisele kasulik õues viibimise aeg ning suureneb liikumisaktiivsus. Linna roheliste alade positiivsed mõjud sõltuvad nende alade korrashoiust, “tervisest”, hooldamisest. Hooldamata, prahistatud, ülekasvanud, umbrohtunud või mürgiseid taimi sisaldavad, ebaotstarbekalt kujundatud jm puudustega haljastud võivad minetada olulise osa oma positiivsest mõjust ja põhjustada ohtusid inimeste tervisele. Maastikud on inimteadvuse jaoks pigem kultuuri kui looduse osa. Maastikul on oma ajalugu. Ta on kujundatud inimese poolt. Kui maastik on meile mingil moel tähenduslik, omab ta identiteediväärtust. Väärtuslik on ka see, kui maastik pakub meile kaitset ja aitab ruumis liikuda. Maastike puhul tuleks hoida selle ökoloogiline ja esteetiline pool tasakaalus, praegu kipub esteetiline aspekt jääma sageli ökoloogilise varju. Asustus tungib

11 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

reeglina maastikuliselt kõige kaunimatesse paikadesse, kuna need lähevad kõige paremini kaubaks. Tallinna maastike analüüsimine ja väärtuste määratlemine on teemaplaneeringu jätkutöö.

1.2. Teemaplaneeringu elluviimise toetamiseks vajalikud meetmed ja soovitused Rohealade teemaplaneeringuga kavandatava tegevuse elluviimisega ei kaasne (olulist) negatiivset keskkonnamõju, seepärast ei ole käesoleval juhul põhimõtteliselt võimalik esitada negatiivse mõju vältimise või leevendamise meetmeid. Vastupidi, rohealade teemaplaneering on oma olemuselt olulise positiivse keskkonnamõjuga strateegiline planeerimisdokument, mille rakendamine on väga olulise tähtsusega linna keskkonnaseisundi parandamisel ja igasugustest muudest tegevustest ja negatiivsetest mõjuallikatest tulenevate negatiivsete mõjude vähendamisel. Sel põhjusel ei ole käesolevas aruandes ka keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 40 lg 4 p 8 nõutud peatükki „Strateegilise planeerimisdokumendi elluviimisega kaasneva olulise negatiivse keskkonnamõju vältimiseks ja leevendamiseks kavandatud meetmed ja soovitused”. Esitatud meetmed ja soovitused vajalikud eelkõige rohealade teemaplaneeringu realiseerimise toetamiseks ja planeeringu realiseerimise efekti vähendavate väliste mõjude vältimiseks.

1.2.1. Soovitused tasakaalustatud ruumilise arengu tagamiseks Rohevõrgustiku aladel tegevuse kavandamisel tuleb arvestada kaitsealade, hoiualade, parkide ja kaitstavate looduse üksikobjektide kaitse-eesmärkide ja kaitse-eeskirjadega ning tagada kaitstavate liikide ja elupaikade soodne seisund. Rohealade detailplaneeringute ja haljastusprojektide koostamisel tuleb tähelepanu pöörata kaitstavate loodusobjektide väärtustamisele läbi nende eksponeerimise (infotahvlid, suunaviidad jms). Haljastatud rannapromenaadide arendamisel tuleb keskenduda eelkõige hoonestatud aladele (vanad tööstus- ja sadamaalad, Kesklinna piirkond jms). Seeläbi saab loodust hoonestatud aladele juurde tuua. Looduslikud alad tuleb rannapromenaadi ideedest puutumata jätta ning kujundada sinna looduslikke tingimus arvestavad liikumisrajad. Alad, kus liikumisteede kavandamisel ja rajamisel tuleb vältida massiivseid kunstlikest materjalidest (betoon, asfalt) rajatisi: Kakumäe poolsaare rannaala looduslikud alad, roostik Kopli lahe lõunakaldal, Stroomi metsaga piirnev rannaala, Stroomi rand, Paljassaare linnuala, Pirita rand ja männik kuni linna piirini Meriväljal. Linnametsa planeerimise õnnestumiseks on üheks oluliseks teemaks valglinnastuvas Tallinnas erineva kvaliteediga puhkealade loomine, sest ainult traditsioonilised pargid ei rahulda kaasaegse linnainimese vajadusi. Väga oluline on selgitustöö multifunktsionaalse linnametsa vajalikkusest. Ehituskeeluvööndi piir rannal ja kaldal metsamaal oleks vajalik viia piiranguvööndi piirini igal pool, kus metsamaa piirneb ranna või kaldaga. Avaliku ruumi planeerimisel tuleb arvestada, et oleks kaetud kõikide ühiskonnagruppide huvid. Määrava on ka see, kuidas on planeeritud, projekteeritud ja välja ehitatud ruum, mis on kõigi elanike kasutuses. Haljastus on rajatud nii, et ta täidab nii piisava eraldamise kui liitmise funktsiooni. Keskkond on kujundatud selliselt, et see kutsub ennast tarbima ning samal ajal pakub esteetilist elamust. Huvitavaid kogunemiskohti peab olema nii palju, et neid jätkuks kõikidele erinevatele gruppidele. Avaliku ruumi (nt asumisisese puhkepargi) väärtustamisele ja korrashoiu tagamisele aitab kaasa kogukonna kaasamine ühistegevusse (nt korrastustööd). See omakorda soodustab kogukonna kujunemist ja tugevnemist, mis vähendab anonüümsust ja sellest tingitud võimalikku väärkäitumist. 12 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Välisruum peab olema seotud olemasolevate ja kavandatavate elamualadega ning kavandatud vajalikud teenindusraadiused erinevate elanikkonna gruppide tarbeks. Oluline on ka välisruumi visuaalne mõju. Piirkondades, mis jäävad ülelinnaliste või linnaosade haljasalade teenindusraadiuste poolt katmata, tuleb leida ressursse (osta maad) vähemalt asumi tähtsusega haljasalade loomiseks ja/või tugevdada rohestruktuure muu avaliku ruumi haljastamisega ning lähimatele rohealadele inimsõbralike juurdepääsude loomisega, arendades tänavahaljastust ning toetavat haljastust elamukruntidel. Linnaosa ja ülelinnalise tähtsusega rohealadele on oluline tagada juurdepääs ühiskondliku transpordi, kergliiklusvahendite ja autodega. Autodele on vaja ette näha parkimiskohad (parklad), et oleks välditud parkimine haljasalal, eriti massiürituste korraldamise ajal. Parkimiskohtade vajadus vajab eraldi analüüsi ning sellele vastavat planeerimist ja liikluse korraldamist, samuti järelevalvet. Teravaks, lahendamist vajavaks küsimuseks on autode parkimiskohtade vähesus Pirita supelranna piirkonnas rannahooajal. Igasuguste objektide planeerimise ja projekteerimise varastes staadiumides tuleb uurida ja analüüsida piirkonna pinnakatte omadusi ja veerežiimi ning hinnata kavandatava tegevuse võimalikku mõju taimekooslustele. Veekogusid ja nende kaldaid tuleb käsitleda rohealade olulise komponendina, tagades veekogudele vajalikud kaitsemeetmed. Rohealade teemaplaneeringu ühest põhieesmärgist – katkematult läbitavast rohevõrgustikust – lähtudes on oluline vaba läbipääsu tagamine inimestele ja loomadele mere rannal ja teiste veekogude kallastel. Kuigi seadusega ei ole avalikuks kasutuseks mitte mõeldud veekogudel kallasrada nõutud, tuleb võimalusel ja põhjendatud vajadusel (ökoloogilistel kaalutlustel) näha ette läbipääsuvõimalused piki nende veekogude, sh kraavide kaldaid, et tagada linna rohe- ja sinivõrgustiku toimimine. Pöörata rohkem tähelepanu veekogudele ja allikatele ning nende säili(ta)misele ja seisukorrale. Rajada enam uusi veekogusid, sest veekogud mõjutavad ja rikastavad rohealasid ökoloogilisest, maastikulisest, hüdroloogilisest ja mikroklimaatilisest aspektist. Veekogude kaldad on elupaigaks ja kasvukohaks mitmesugustele veekeskkonnaga seotud taime- ja loomaliikidele ning suurendavad seeläbi piirkonna bioloogilist mitmekesisust. Veekogud ilmestavad maastikku, muutes seda mitmekesisemaks. Veekogud mõjutavad oma veetaseme kaudu ümbruskonna hüdroloogilist režiimi, mis avaldab mõju seal kasvavale taimestikule. Avatud veekogud mõjutavad sõltuvalt suurusest kas vähem või rohkem oma ümbruse mikrokliimat, suurendades õhuniiskust ning alandades suvel kuumade ilmadega õhutemperatuuri. Linnas tuleks võimalikult praegusi kuivemaid nõrga kuni tugeva inimmõjuga rohealasid säilitada, eriti klindivöötmes. Harku järve ja Pirita jõe kaldaid tuleks säilitada poollooduslikus seisundis. Osa Kakumäe ja Paljassaare ranniku lõike tuleks säilitada looduslikus olekus. Võimalusel tuleks säilitada ka lagedaid looalasid Astangul-Mäekülas. Rohealade teemaplaneering pöörab olulist tähelepanu suvemõisatele ja tähelepanuväärse pargiarhitektuuri objektidele, mis moodustavad rohestruktuuri olulise komponendi. Tehakse ettepanek tunnistada kultuurimälestiseks järgmised suvemõisad: Löwenruh suvemõisa park (Mustamäe tee 59) ning suvitusvillad Kotka tn 44, Kose tee 23 ja Kose tee 56. Suvemõisate olukorra hindamine ja väärtuste väljaselgitamine on üks rohealade teemaplaneeringu jätkutöid, mille tulemusena peaksid selguma meetmed suvemõisate kui maastikumälestiste ja kohaliku tähtsusega rohelade säilimise tagamiseks endiste mõisaparkide aladel detailplaneeringuid ja ehitusprojekte menetledes.

13 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

1.2.2. Soovitused rohealade olukorra ja haljastuse kasvutingimuste parandamiseks Tuleb pöörata rohkem tähelepanu liiklusest tuleneva saaste vähendamisele, mis mõjub kahjulikult tänavahaljastusele. Transpordisaaste probleem on ka selles, et liiklusvahendite väljalasketorudest väljuvate saasteainete kontsentratsioonid on kõrgemad just inimeste liikumisruumis tänavate ja liiklussõlmede ääres ning eriti laste liikumiskõrguses. Et vähendada tolmuosakeste jt saasteainete sisaldust sissehingatavas õhus, tuleb linnas haljastuse osakaalu suurendada, seda eriti avalikus välisruumis. Haljastuse kavandamisel on vajalik arvestada piirkonna õhusaaste fooni olukorraga ning vastavalt sellele valida puude ja põõsaste liigid. Tulemuslikkuse saavutamiseks tänavahaljastuse rajamisel on vaja kasutada ainult koolitatud ja aklimatiseeritud noori puid. Tänavate äärde (ja ka mujale) istutatavad puud, mille tüve ümber ei ole võimalik moodustada piisavalt suure läbimõõduga vett läbilaskva pinnakattega ala, tuleb istutustööde käigus varustada kastmissüsteemidega. Looduskaitse seisukohast väärtuslikud – haruldased või hävimisohus olevad metsakooslused või üksikobjektid – vajavad kaitset, mistõttu külastajate ligipääs niisugustele aladele võib olla piiratud. Ka tuleks piirata inimeste sattumist niisugustele metsaaladele, kus külastajaid võivad ohustada kas maastiku ekstreemne läbitavus, pinnase ebastabiilsus, varisemise- ja maalihete oht või metsateede kohal rippuvad kuivanud, murdunud ja tuuleheite poolt kahjustatud puud. Puhkamiseks kasutatavaid metsi võib jaotada puhkamiseks ettevalmistatud aladeks ning hajukülastusega aladeks, mis paiknevad väljaspool spetsiaalselt ettevalmistatud alasid. Puhkealade pikaajalisest kasutamisest tulenevat mõju saab vähendada, kui: a) reguleerida kasutuskoormust – suunata ja hajutada kasutajaid võimalusel teatud tegevuskohtadesse ja liikumisteedele; b) tõsta koormustaluvust – täiendada või parandada rohkesti kasutatavatel aladel pinnase kandevõimet, et vältida selle erosiooni; c) rakendada metsakasvatuslikke võtteid puhkeala taimkatte ja mulla asendamiseks, parandamiseks ja hooldamiseks. Väga väärtuslikeks ja väärtuslikeks hinnatud koosluste säilimiseks on vajalik mõõdukas ja püsiv inimmõju. Rohumaad vajavad niitmist ning tekkiva puittaimestiku harvendamist või likvideerimist. Korduvad kulupõlengud on ohuks koosluste liigilise kooseisu püsimisele. Eriti ohustatud ja ohualtide taimeliikide säilitamiseks ja soodsa seisundi tagamiseks tuleks koostada kaitsekorralduskavad (sellega tegeleb juba riiklik looduskaitsesüsteem). Haruldaste, tähelepanu vajavate ja määratlemata staatusega liikide puhul tuleks linna tasandil regulaarselt jälgida taimede ja nende kasvupaikade seisundit (eriti ohustatud ja ohualtide liikide puhul toimub nende riiklik seire) ning otsida uusi leiukohti. Otsustada tuleks Astangu-Mäeküla klindil pruuni raunjala kaitse staatus. Võõrliikide valikul tuleb arvestada nende külmakindlust ja vastupidavust linnatingimustes, stressitaluvust sõltuvalt kasvutingimustest. Rasketes tingimustes (tänavahaljastus, kesklinn jms) on määravad liikide vastupidavus õhusaastele, vibratsioonile, tallamisele, kahjuritele jne. Tundlike taimede hooldamine või mittesobiva haljastuse taastamine / asendamine nõuavad rohkem materiaalseid ressursse. Liikide valikul tuleb järgida reegleid, et mitte seada ohtu looduslikku tasakaalu või kohalike taimeliikide seisundit (ohtlike taimekahjurite leviku oht kontrollimata taimse materjali kasutamisel). Detailplaneeringutes ja projektides, eriti teede ja tänavate projektides, näha väikeloomade jaoks ette ühelt rohealalt teisele liikumist võimaldavad truubid ja rippteed.

14 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Sõidutee serva rajatud äärekivid vähendavad sõidukite pealesõidust tingitud murude mehhaanilist kahjustamist ja pealesattuva saasteainerikka soola-liivasegu hulka. Soolatamise negatiivset mõju tänavaäärsele haljastusele on võimalik leevendada tänavapuude ja haljasribade regulaarse kastmisega. Kastmissüsteemid tuleb rajada koos uute tänavapuude istutamisega. Tänavahaljastuse rajamisel tuleb arvestada taimeliikide tundlikkusega soolatamise suhtes. Kirjanduses toodud andmed on erinevad ja sageli vastukäivad, sest taimede vastupanuvõime ja tundlikkus sõltuvad lisaks veel õhutemperatuurist, sademete hulgast, pinnase omadustest, vegetatsiooniperioodi pikkusest jms. Soovitused puhkemetsade majandamiseks: - tagada rekreatiivse (virgestus-) tegevuse koordineeritud juhtimine; - arendada loodust säästva planeeringu alusel välja reguleeritud rekreatiivse koormusega puhkealade võrk; - viia läbi suurepindalaliste puhkeobjektide (kämpingud, puhkekodud jt.) funktsionaalne tsoneerimine (majandus-, telkimis-, statsionaarsete ehitiste, parkla, spordi-, reserv- jm. tsoon), lähtudes ala looduslikest tingimustest ja koormustaluvusest; - järjekindlalt kontrollida looduse kasutamist puhkealadel ning vajadusel rakendada karistusabinõusid; - parandada puhkemaastike seisundit taimekasvuks soodsate mullastikutingimuste kujundamise, puistute vastupidavust suurendatavate tööde, loomastikule (sh linnustikule) elutingimuste tagamisega; - tõsta elanikkonna, eriti puhkajate loodushariduslikku taset; - tagada üldkasutatavate rekreatsiooniobjektide ehitamise ja ekspluateerimise finantseerimine. - põhjendatud vajadusel (tallamistundlikel aladel, haruldaste taimede kasvukohtades, lindude pesitsuspaikades, unikaalsetel rannalõikudel) võib osa puhkemetsadest jääda külastajaile suletuks, vabaks külastuseks ettenähtud paikades on vaja rajada piisavalt autoparklaid, ajutisi puhkekohti, lõkkeasemeid, istmeid, prügikaste, tualette jms. Müra tajumine keskkonnaprobleemina on väiksem, kui müraallikas ei ole nähtav. Selles seisneb sageli kõrghaljastuse müra mõju vähendav psühholoogiline efekt, mida tuleks linnahaljastuses leevendava meetmena tunduvalt enam kasutada. Loomastiku ja linnustiku seisundi tagamiseks ja parandamiseks on esitatud soovitused uuritud olulisemate rohealade kaupa (vt pt 6.1.7.1 ja 6.1.7.2). Suure kasutuskoormuse all olevate, rannaga seotud rohealade, nt Pirita rannamännik, Stroomi mets, jaoks on kasutuskoormust reguleerivate meetmete väljatöötamine, nende rakendamine ning tallamisest tulenevate mõjude leevendamine eriti olulised. Eraldi tuleb välja töötada selliste piirkondade detailplaneeringud ja majandamis-/hoolduskavad. Kaldakindlustuste rajamise vajadus looduslike rohealadega piirnevatel randadel tuleb kõne alla ainult siis, kui rannapurustused muutuvad ohtlikuks inimeste tervisele või varale. Nende otstarbekus ja tehniline lahendus tuleb välja töötada kaasates vastava eriala spetsialiste ning arvestades konkreetsete oludega. Et haljasalad oleksid inimestele kasulikud, meeldivad ja ohutud, tuleb: - rajada uusi haljasalasid, puhke- ja spordirajatisi (valgustatud jooksu-, rulluisu- ja suusarajad, matkarajad jne); - siduda metsad ja haljasalad omavahel ning kujundamine ühtseks ülelinnaliseks roheliseks võrgustikuks, mille roheliste koridoride kaudu saavad inimesed liikuda jalgsi või jalgrattal ühest linnaosast teise ja linnaümbrusse; 15 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

- korrastada ja hooldada olemasolevaid haljasalasid ja parke ning nendes asuvate puhke- ja rahvaspordirajatisi; - puude murdumisohu vähendamiseks kõrvaldada õigeaegselt haljastutest ja puiesteede äärest ülekasvanud, haiged puud, murdumise ohtlike tagajärgede vähendamiseks valida puude istutamiskohad otstarbekalt; - õietolmust tingitud allergia vähendamiseks kasutada haljastutes vähemohtlikke taimi, õietolmu intensiivsest levikust informeerida elanikkonda; - vältida mürgiste viljadega taimede kasutamist haljastuses; - teha ohtlike näriliste ja putukate regulaarset tõrjet; - istutada valitud kohtades puid helibarjääri tekitamise eesmärgil; - haljasaladel ja parkides: paigaldada istepinke ja prügikonteinereid/-kaste; rajada liivakaste, korvpalliväljakuid, lasteatraktsioone; määrata kindlaks koerte jalutuskohad; lõpetada autode parkimine. - parandada lähihaljastust elurajoonides; - reguleerida ja kontrollida koerte ja kasside viibimist haljasaladel; kontrollida koerte ja kasside vaktsineerimist marutaudi vastu; - tõsta elanike teadlikkust linnakeskkonna hoidmise, haljastute tervisele kasulike omaduste ja ka terviseohtude suhtes; - kaasata era- ja kolmas sektor haljastuse arendamisse; - rohealadel turvalisuse suurendamiseks parandada valgustustingimusi ja tagada regulaarne järelevalve.

1.3. Olulise keskkonnamõju seireks kavandatud meetmed ja mõõdetavad indikaatorid Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 42 järgi on seiremeetmete kavandamise eesmärk teha varakult kindlaks strateegilise planeerimisdokumendi elluviimisega kaasnev oluline negatiivne keskkonnamõju ja rakendada seda mõju ennetavaid ja leevendavaid meetmeid. Kinnitatud seiremeetmed on strateegilise planeerimisdokumendi elluviijale järgimiseks kohustuslikud. Seire teostamisel võib kasutada olemasolevat keskkonnaseiresüsteemi või strateegilise planeerimisdokumendi elluviimisega kaasneva keskkonnamõju jälgimiseks kavandatud seiret. Seiret võib teha ühe või mitme strateegilise planeerimisdokumendi alusel kavandatud tegevuse raames. Teemaplaneeringu „Tallinna rohealad” kavandatava tegevuse elluviimisega kaasneva keskkonnamõju seire tuleb ühitada Tallinna teiste teemaplaneeringutega ja linnaosade üldplaneeringutega (ja ka Tallinna lähivaldades) rakendatava analoogse regionaalse seiresüsteemiga, et saada omavahel võrreldavaid andmeid. Oluline on ka Tallinna linna erinevate strateegilise (sh ruumilise) planeerimise dokumentide KSH-des kavandatud seiremeetmete ja mõõdetavate indikaatorite omavaheline kooskõla. Vastavalt keskkonnaseire seaduse 1 § 2 lg 1 on keskkonnaseire keskkonnaseisundi ja seda mõjutavate tegurite järjepidev jälgimine, mis hõlmab keskkonnavaatlusi ja -analüüse ning vaatlusandmete töötlemist. Keskkonnaseire eesmärgid on [§ 2 lg 2]: 1) keskkonda mõjutavate tegurite hindamine ja analüüsimine; 2) meteoroloogiliste ja hüdroloogiliste tegurite ning nende muutuste jälgimine, hindamine ja prognoosimine; 3) keskkonnaseisundi hindamine ja selle muutuste prognoosimine; 4) taastuvate loodusvarade seisundi ja hulga määramine; 5) abinõude rakendamist või täiendavat uurimist nõudvate keskkonnamuutuste väljaselgitamine; 6) saasteainete kauglevi jälgimine ja rahvusvaheliste lepingute alusel võrdlusuuringute tegemine;

1 Elektrooniline Riigi Teataja; vt https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=905398 16 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

7) keskkonnaseisundit iseloomustavate näitajate süsteemi arendamine ja täiendamine; 8) lähteandmete saamine programmide, planeeringute ja arengukavade koostamiseks. Kohalik omavalitsus teostab keskkonnaseiret temale seadusega pandud ülesannete täitmiseks või oma töö korraldamiseks. Kohaliku omavalitsuse keskkonnaseire aluseks on valla või linna keskkonnaseire programm. Keskkonnaseire programmi täitmise ja selle alusel kogutavate keskkonnaseire andmete töötlemise ja säilitamise korra kehtestab kohalik omavalitsus [§ 4]. Tallinna Keskkonnaametis on kavandamisel ülelinnalise keskkonnaseire programmi loomine. 2 Arvestades planeeringutega kavandatava tegevuse väga suurt mõju Tallinna keskkonna kujundamisel, vajadusega tagada linnas tervislik ja elanike ootustele vastav ümbritseva ja sotsiaalse keskkonna seisund ning omavalitsuse töö paremaks korraldamiseks soovitame lülitada koostatavasse programmi ruumilise planeerimise seire indikaatorid ja nende analüüsi. Rohealade teemaplaneeringu elluviimisega kaasneva tegevuse mõjude mõõtmiseks on soovitav rakendada järgmisi indikaatoreid: 1. Naabrussuhetel ja avalikul huvil põhinevate vastuväidete arv detailplaneeringute menetlemisel, neist rahuldamata jäänud vastuväidete osakaal 2. Teemaplaneeringut muutvate detailplaneeringute osakaal 3. Rohealade pindala muutumine absoluutsuuruses ja elaniku kohta 4. Linnaosa (600 m) ja asumi (300 m) rohealade kättesaadavuse osakaal elanikest 5. Haljastatud kergliiklusteedega varustatus (meetrit elaniku kohta) Lisaks sellele tuleks seire kavandamisel ja mõõdikute väljatöötamisel juhinduda järgmistest rohealade ja maastike seisukohalt olulistest eesmärkidest: väärtuslike maastike säilimine on halduslikult tagatud; on tagatud linna rohevõrgustiku säilimine ja arendamine; avalikel rohealadel olevad mahajäetud rajatised on muudetud ohutuks; riigimetsas ja kaitsealadel on tingimused suunatud matkamiseks ja looduspuhkuseks; on tagatud igaüheõiguse kasutamine – sh veekogude kallastel ja randades; rikutud maastike osatähtsus on vähenenud; on tagatud kaitset vajavate taime- ja loomaliikide ning vee-elupaikade piisav kaitse. Mõõtmise sagedus: üks kord aastas. Soovitav on läbi viia Tallinna rohealade taimkatte seisundi regulaarne analüüs iga 4 aasta järel seotuna planeeringute regulaarse ülevaatamise perioodiga (vt allpool) koos hinnanguga rakendatavate kaitsemeetmete efektiivsusele. Osaliselt määratakse seiratavad keskkonnanäitajad õigusaktide alusel peamiselt keskkonnalubadega (vee-erikasutusluba, jäätmeluba, välisõhu saaste luba, maavara kaevandamisluba jne). Seiremeetmeid kavandatakse ka mitmete tegevuste puhul, mis lähtuvad erinevatest strateegilise planeerimise dokumentidest (näiteks ÜVK arengukava, kaitsekorralduskava jms). Nendel juhtudel sõltub mõõdetavate indikaatorite loetelu konkreetsetest kavandatavatest seiremeetmetest (seirekavast). Teemaplaneeringu realiseerimise seisukohalt on oluline tagada ka nende seiremeetmete rakendamine, mida kavandatakse: - keskkonnalubade väljastamisel; - veekogude ja nende valgalade kaitseks;

2 Info Tallinna Keskkonnaametist (Madis Kõrvits), mai 2005 17 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

- kaitsealade kaitsekorralduskavadega; - teiste, teemaplaneeringu lahendusega kooskõlas olevate kavade, planeeringute ja projektide realiseerimiseks. Üks oluline keskkonnaseire rakendusi omavalitsuse tasandil on planeeringute regulaarne ülevaatamine vastavalt planeerimisseadusele. Seda kohustust tuleb käsitleda võimalusena analüüsida planeeringute elluviimisega kaasnevaid mõjusid ja kavandada ilmnenud ebakõladele uute planeeringutega leevendavaid meetmeid. Sagedus: KOV valimisperiood 4 aastat. Linnavalitsus peab kehtestama korra, millega teemaplaneeringut muutva detailplaneeringu menetlemisel rakendatakse kohustuslikke leevendavaid meetmeid lähikonnas, et tagada teemaplaneeringuga seatud põhimõtete ja eesmärkide saavutamise võimalus. Kui vastavaid mõjusaid meetmeid pole osapooli rahuldavalt võimalik rakendada, siis tuleb käsitletava piirkonna kohta koostada ja kehtestada osaüldplaneering enne vastuolusid põhjustava detailplaneeringu kehtestamist.

18 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

2. Teemaplaneeringu koostamise põhimõtted

2.1. Teemaplaneeringu eesmärgid ja sisu Teemaplaneeringu peaeesmärgiks on Tallinna üldplaneeringu täpsustamine ja täiendamine linna rohealade kavandamiseks ja väärtustamiseks ning nende arengusuundade määramiseks; puhke- ning virgestusalade loogilise struktuuri kavandamine (Tallinna Linnavolikogu 24.03.2005 otsus nr 67). Teemaplaneeringu eesmärgid: 3 1.1. Teemaplaneering „Tallinna rohealad” koostatakse kehtiva üldplaneeringu täpsustamiseks ja täiendamiseks, linna rohealade kavandamiseks ja väärtustamiseks ning nende arengusuundade määramiseks; puhke- ning virgestusalade loogilise struktuuri kavandamiseks. 1.2. Selgitatakse välja rohestruktuuride väärtused ökoloogilisest (sh maastikulisest) sotsiaalsest ja kultuuriajaloolisest aspektist. 1.3. Täpsustatakse rohealade arengusuunad Tallinna haljastuse arengukavast lähtuvalt. Planeeringus selgitakse välja rohekoridoride toimimise tingimused ning nähakse ette võimalused uute parkide ning haljaslade tekkeks. Teemaplaneering on aluseks haljasmaade munitsipaliseerimisel. 1.4. Antakse juhtnööre roheliste alade, sh avalikud supelrannad, väärtuste säilitamiseks ja arendamiseks ning luuakse alused nende sidumiseks investeerimiskavade ja –plaanidega. 1.5. Teemaplaneeringuga määratakse Tallinna rohealadele sihtotstarve kogu linna ulatuses. 1.6. Valmistatakse ette alused ja seatakse tingimused detailplaneeringute koostamiseks rohealadel. Teemaplaneeringu lähtealused: 4 2.1. Teemaplaneering koostatakse lähtuvalt kehtivast Eesti Vabariigi seadustest, Tallinna üldplaneeringust, Tallinna ehitusmäärusest, Tallinna keskkonnastrateegiast 2010, Tallinna arengukavast 2005-2014 ja Tallinna haljastuse arengukavast 2015. 2.2. Töös lähtutakse täiendavatest uuringutest, mis on Tallinna Keskkonnaameti ning Tallinna Linnaplaneerimise Ameti tellimusel koostatud. 2.3. Töös võetakse aluseks Harju maakonnaplaneering ning selle teemaplaneering „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused“ vastavalt selle kehtivusele Tallinna linna territooriumil ning arvestatakse naaberomavalitsuste rohevõrgustikega. Teemaplaneeringu põhiline sisu on koostada rohealade kohta andmebaas, mis oleks edaspidi täiendatav ja toetaks rohealade säilimist ja rohevõrgustiku väljaarendamist kõikides üld-, teema- ja detailplaneeringutes. Teemaplaneeringu sisu kujutab endast ühtlasi planeeringu lähteülesandes 5 esitatud nõuete täitmist: 4.1. Teemaplaneeringu koostamisel lähtutakse jätkusuutliku ja tasakaalustatud arengu põhimõtetest, eelkõige selle kolmest aspektist – ökoloogilisest, sotsiaalsest ja kultuurilisest. 4.1.1. Ökoloogiline aspekt näeb ette rohealade ja rohelise võrgustiku toimimist tagavate tingimuste seadmist. Ökoloogilise aspekti käsitluses lähtutakse kolmest põhielemendist – pinnas (sh aluspõhi, pinnamood ja pinnakate, taimkate), vesi (põhja- ja pinnavesi) ja kliima. Töös käsitletakse õhusaaste mõju haljastusele.

3 Tallinna Linnavalitsuse 11.06.2005.a korraldus nr 1400-k Teemaplaneeringu „Tallinna rohealad” lähteülesande kinnitamine 4 Tallinna Linnavalitsuse 11.06.2005.a korraldus nr 1400-k Teemaplaneeringu „Tallinna rohealad” lähteülesande kinnitamine 5 Tallinna Linnavalitsuse 11.06.2005.a korraldus nr 1400-k Teemaplaneeringu „Tallinna rohealad” lähteülesande kinnitamine 19 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Analüüside aluseks on haljastuse arengukava koostamise käigus teostatud maastikuanalüüs. Selgitatakse välja linna territooriumil eksisteerivad loodus- ja poollooduslikud maastikud ning kirjeldatakse vajalikud režiimid koosluste, märgalade ja veekogude säilimiseks. Sealhulgas koostatakse linna sinialade kaart, mis kirjeldab tingimusi bioloogilise mitmekesisuse säilimiseks rohealadel. 4.1.2. Sotsiaalne aspekt tegeleb kergliikluse, puhke- ja virgestusalade määramisega. Analüüs toetub haljastuse arengukava koostamise käigus läbiviidud linnaelanike küsitlusele, mille analüüsi kaudu on võimalik leida üles kitsaskohad haljasalade kasutuse kättesaadavuse, piisavuse ja kasutamise tingimustes nii linnaosade lõikes kui ka linnas tervikuna. 4.1.3. Kultuuriline aspekt arvestab vajadusega teadvustada, säilitada ja väärtustada Tallinna aiakunsti ajaloolised objektid ja teised väärtuslikud kultuurmaastikud: pargid, haljasalad, metsad, säilinud pärandkultuurmaastikud ja maastiku inimtekkelised üksikelemendid. 4.2. Töötatakse välja Tallinna linnale sobiv rohealade teemaplaneeringu metoodika. 4.3. Vajadusel tehakse täiendavaid uuringuid, samuti süstematiseeritakse ja üldistatakse varemkoostatud uuringud nende parema kasutamise eesmärgil. 4.4. Kujundatakse Tallinna rohealade ruumilise arengu põhimõtted. 4.5. Teemakohastest analüüsidest lähtuvalt määratletakse režiimid rohealade säilimiseks ja väärtustamiseks. 4.6. Täpsustatakse ranna- ja kalda piirangu- ning ehituskeeluvööndit. 4.7. Rohealade teemaplaneeringus tehakse ettepanekud väärtuslike rohealade ja looduse üksikobjektide kaitse alla võtmiseks ning üldiste kasutustingimuste seadmiseks, et tagada nende säilimine. 4.8. Tehakse ettepanekud linnakeskkonna kuritegevusriskide ennetamiseks planeerimise tasandi kaudu rohealadel. 4.9. Seatakse tingimused detailplaneeringute koostamiseks rohealadel. 4.10. Põhjendatud vajaduse ilmnemisel tehakse ettepanek maakonna teemaplaneeringu „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused“ täpsustamiseks. Tingituna tiheasustusala rohealade integreeritud ökoloogilistest ja sotsiaalsetest funktsioonidest keskendutakse teemaplaneeringu koostamisel toimiva rohevõrgustiku väljaarendamisele ning järgmistele sisulistele eesmärkidele: - anda rohealadele planeeringuga juriidiline staatus (kui seda pole tehtud varasemate planeeringutega), mis tagaks nende territoriaalse ja funktsionaalse säilimise ning väärtuste püsimise ja seoks neid teiste rohealadega ühte võrgustikku; - arendada rohealade kasutusvõimalusi, maastikulisi ja ökoloogilisi väärtusi suuremal alal, kui seda on ühe haljasala kontekst (nt linnaosa tasandil); - kindlustada avalik juurdepääs rohealadele ja ühendus (rohelised koridorid) erinevate rohealade vahel tiheasulas; - kindlustada üldised rohealadega seotud väärtused hoonestusaladel ja uushoonestuse rajamise aladel; - anda juhtnööre rohealade väärtuste säilitamiseks (haldamiseks) linnaosa tasandil, sh ka nende alade puhul, mis pole ametlikult haljasalade nimekirjas, kuid mis täidavad olulist rolli tiheasula rohestruktuuris; - töötada välja rohealade üldised hooldusprintsiibid, mis oleksid suunatud kõigi rohealadega seotud eesmärkide saavutamisele; - tagada sidusus linna ja selle lähiümbruse rohevõrgustiku vahel.

20 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

2.2. Teemaplaneeringu ja KSH läbiviijad Otsustaja teemaplaneeringu osas: Tallinna Linnavolikogu Aadress: Vana-Viru 12, 15080, Tallinn Otsustaja keskkonnamõju strateegilise hindamise osas: Harjumaa Keskkonnateenistus Aadress: Viljandi mnt 16, 11216 Tallinn Kontaktisik: Ly Jalakas Tel: 6700495; e-post: [email protected] Teemaplaneeringu koostamise korraldaja ja koostaja (vastavalt Tallinna Linnavalitsuse 11.07.2005 korraldusele nr 1400-k): Tallinna Linnaplaneerimise Amet Aadress: Vabaduse väljak 7, 15198 Tallinn Kontaktisik: Tiina Tallinn Tel: 6409055; e-post: [email protected] Teemaplaneeringu koostamise konsultant (projektijuhtimine): OÜ E-Konsult Aadress: Laki tn 12-A501, 10621 Tallinn Töörühma juht: Andres Levald – projektijuht, maastikuarhitekt (EAL) Tel: 655 0033; e-post: [email protected] Keskkonnamõju strateegilise hindamise korraldaja: Tallinna Keskkonnaamet Korraldab keskkonnamõju strateegilise hindamise programmi ja aruande avalikud väljapanekud ja arutelud ning esitab programmi ja aruande heakskiitmiseks Harjumaa Keskkonnateenistusele. Aadress: Harju tn 13, 10130 Tallinn Kontaktisik: Ülle Ambos Tel: 6404767; e-post: [email protected] Keskkonnamõju strateegilise hindamise läbiviija: OÜ E-Konsult Aadress: Laki tn 12 A-501, Tallinn Tel: 655 0033 e-post: [email protected] KSH ekspertgrupi koosseis: Eike Riis – töörühma juht, bioloog, keskkonnamõju hindaja litsents KMH0013; tel 6550033, e-post: [email protected] Andres Levald – maastikuarhitekt (EAL), keskkonnamõju hindaja litsents KMH0011; Lembit Linnupõld – ehitusinsener, keskkonnamõju hindaja litsents KMH0010; Karin Juhat – keemik, keskkonnamõju hindaja litsents KMH0012; Laur Linnupõld – keskkonnaspetsialist, keskkonnamõju hindaja litsents KMH0117; Aide Kaar – keskkonnaspetsialist, KSH töörühma assistent

21 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

KSH töörühma juht Eike Riis omab sellekohast õigust vastavalt Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 34 lg 3, sest: - on omandanud riiklikult tunnustatud kõrghariduse (=MSc) bioloogia erialal (Tartu Ülikool 1987); - omab pikaajalist praktilist kogumust keskkonnamõju hindamise valdkonnas: töötab OÜ-s E-Konsult keskkonnaeksperdina ja keskkonnamõju hindajana alates 1997. aastast; 1988-1997 töötas Tallinna Keskkonnaametis juhtivspetsialistina keskkonnaekspertiisi alal ja korraldas projektide läbivaatamise komisjoni tööd; - on läbinud 2006.a mais kursuse Jätkusuutliku ettevõtluse strateegiline juhtimine 2 ainepunkti ulatuses (vt lisa 11); - tunneb keskkonnamõju strateegilise hindamise põhimõtteid, protseduuri ja hindamisega seonduvaid õigusakte. KSH töörühm (ekspertgrupp) on koostatud arvestusega, et selle liikmed kataksid kõik olulised keskkonnavaldkonnad. Töörühmas on spetsialiste (Eike Riis, Andres Levald), kes omavad praktilist kogemust ruumilise planeerimise ning keskkonnamõju strateegilise hindamise valdkonnas.

22 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

3. Teemaplaneeringu seos muude asjakohaste strateegiliste planeerimisdokumentidega Alljärgnevalt valik olulisemaid dokumente (Tallinna juhtimise lähtekohti), mille asjassepuutuvate seisukohtadega arvestatakse KSH koostamisel. Strateegiad ja arengukavad: Strateegia “Tallinn 2025” (kinnitatud Tallinna Linnavolikogu 10.06.2004.a määrusega nr 23) 6 Strateegia toob välja Tallinna linnastu arengu ökoloogilise aspekti. Looduskeskkonnaga (eelkõige vee ja õhu kvaliteediga) seotud küsimused eeldavad linna tasandist laiemat käsitlust. Inimesi rahuldava elukeskkonna ning selleks looduskeskkonna ja loodusvarade säästliku kasutamise tagamiseks, tuleb tegutseda kogu linnastu tasandil. Inimasustuse ja majanduse surve keskkonnale on laienevate linnastute puhul suurem kui mujal territooriumil. Looduslikus seisundis olevatel aladel (linnapargid, metsad, aga ka rohelust säilitavad eramaad) on siin täita mitmeid funktsioone: kompenseerida survet looduskeskkonnale, olla elupaigaks ja liikumiskoridorideks loomastikule ning kasutatavad puhkealana linnaelanikule. Tiheasustuse laienemine linnas ja üle linna piiride kombinatsioonis maade tagastamisega eraomanikule, on vähendanud Tallinna ja Tallinna ümbritsevat rohelist vööndit, teinud raskemaks nn roheliste koridoride tagamise, piiranud puhkajate võimalust rannaalade kasutamiseks. Oluliseks peetakse linnalähisalade looduslikus seisundis olevate piirkondade vähendamise pidurdamist, tasakaalu looduse ja uusehituse vahel. Oluline on, et valdade üldplaneeringud vastaksid Harju maakonna rohevõrgustike teemaplaneeringute nõuetele. Üldkasutuses olevate looduslike alade (metsad, pargid) säilitamise kõrval on oluline, et Eesti seadusandluse edasine täiustamine võimaldaks hakata kasutama paindlikumaid lahendeid erakätes olevate alade loodusliku režiimi säilitamisel. Linn on eelkõige inimese elukeskkonnaks. See tähendab, et linnaruum tuleb ühtlasi kujundada inimese kehalist, vaimset ja ühiskondlikku arengut soodustavaks keskkonnaks. Linna arengus peetakse oluliseks linna territooriumil asuvate roheliste alade säilitamist või kompenseerimist. Linnaruumi seisukohalt eksisteerib mittekasutatud ressurssi ka linna mereäärse piirkonna näol – korralikult välja arendamata on linlase, samuti väliskülastaja ligipääs merele, võimalused rannaäärse ala kasutamiseks, seda eelkõige avaliku – puhke- ja kultuuriruumina. Tallinn merelinnana kannab endas linna jaoks hulgaliselt veel leidmata/kasutamata lisaväärtust ja arengupotentsiaali. Tallinna rannaäärsete alade väljaarendamine tähendab nende kujundamist eelkõige puhke-, kultuurilis-majanduslikuks ja ökoloogiliseks tsooniks. Linn peab omama kontrolli linna mereäärsete alade üle eesmärgiga tagada nende alade avatus ja vastavus avalikule huvile. Samas peab arvestama sellega, et vaid materiaalset heaolu taga ajades ei hävitataks seda, mida meie lapsed võivad hinnata meist enam. Näiteks mitmekesise ja huvitava arhitektuuriga (sh maastikukujundus: pargid, tänavad jne) inimsõbralikku linnamiljööd. Linna panus tervisesse on ka füüsilise keskkonna seire ja tervendamine – puhas linn, puhas õhk, puhas joogivesi, müra normatiivse talutavuse piires, palju haljasalasid ja laste mänguväljakuid kõigis linna piirkondades, võimalused sportliku eluviisi harrastamiseks ühtlaselt jaotatuna kõigi linna piirkondade vahel. Tallinna arengukava 2006-2021 (kinnitatud Tallinna Linnavolikogu 6. oktoober 2005 määrusega nr 53) 7 Arengukava üks peaeesmärkidest on: Ümbritsev elukeskkond on linnaelanikele vastuvõetav, elutegevuses abistav ja positiivseid emotsioone esilekutsuv. Selle peaeesmärgi saavutamine on seotud linna elukeskkonna allstrateegiaga, mis keskendub erinevatele linna elukeskkonna kujundamise aspektidele nagu linnaplaneerimine, -ehitus ja -arhitektuur, samuti muinsuskaitse- ja omandiküsimustele ning elamumajanduse, kommunaalmajanduse ja keskkonna valdkondadele. Tallinna hea elukeskkonna visioon rõhutab eelkõige inimest ja tema rahulolu. Linnakeskkonna arendamise allstrateegia paigutub ennekõike “Heaolemise Tallinna” eesmärgi alla, püüdes luua

6 http://tallinn.andmevara.ee/oa/failid/96947_m23lisa.rtf 7 http://tallinn.andmevara.ee/oa/page.Tavakasutaja?c=1.1.1.1&id=101896 23 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

sellist keskkonda, kus saaksid ennast hästi tunda nii kohalik elanik kui ettevõtja, samuti väliskülastajad. Vanalinn, suur merepiir, saared ja mets (puhkealad) on väärtused, mis peavad olema kõigile avatud ja kasutatavad. Nende abil loodud harmoonia ehitatud keskkonnaga on suureks lisaväärtuseks Tallinna elukeskkonnale. Linn peab saama avaliku ruumi heaks peremeheks. Erilist rõhku pannakse linna metsade säilitamisele. Metsad aitavad leevendada jätkuvalt suurenevast keskkonnakoormusest tingitud reostuse mõjusid, olles ühtlasi keskkonnaseisundi olulisemaks indikaatoriks. Pargid, mänguväljakud ning avalikud ja lihtsalt mõnusa väljasolemise kohad muutuvad järjest olulisemaks aluseks hea elukeskkonna määratlusele. Kalmistute arengusuunad aastani 2012 (kinnitatud Tallinna Linnavolikogu 20.12.2004.a määrusega nr 59) 8 Kalmistud on paljude väärtuste kandjad. Siit nähtub suhtumine inimesesse ja inimväärikusse üldse. Paremini kui miski muu näitab kalmistukultuur aegade sidet ja mineviku väärtustamist tuleviku tarvis. Kalmistutel on rohkesti kultuuriväärtusi, kinnis- ja vallasmälestisi. Kalmistud on kasutatavad ka pargina. Sealne mõtlik vaikus loob sideme olnu, oleva ja tuleva vahel. Tulenevalt asukohast, looduslikest, ajaloolistest ja demograafilistest tingimustest on igal kalmistul oma eripära. Kalmistute miljööväärtust, iga kalmistu erisust kui kalmistukultuuri rikastamise tegurit tuleks säilitada. Kalmistu on olemuslikult rahulik ja turvaline koht, mis säilitab lähedase inimese mälestust. Samas on ta silmapaistvate avaliku elu tegelaste viimne puhkepaik. Sellesse miljöö- ja kultuuriväärtuslikku paika tullakse ka huvilisena, üksik- või grupituristina. Igal kalmistul peaks olema vajalik teabematerjal. Tallinna Botaanikaaia arengusuunad 2003-2008 (kinnitatud Tallinna Linnavolikogu 30.10.2003.a määrusega nr 55) 9 Tallinna Botaanikaaed on Pirita jõeoru maastikukaitsealal riigi ja kohaliku omavalitsuse kaasfinantseerimisel toimiv sihtasutus, mis on hästi eksponeeritud, teaduslikult põhjendatud kollektsioonidele tuginev, rahvusvaheliselt tunnustatud teadus- ja loodushariduskeskus, mille eripäraks on süstemaatilised ja geograafilised taimekollektsioonid, mis moodustavad maastikuarhitektuurilise terviku. Tallinna Botaanikaaed on taimeriigi mitmekesisust tutvustavate kollektsioonidega teadus-, haridus- ja kultuuriasutus. Ta kogub ja töötleb botaanilist informatsiooni ning jagab seda oma tegevuse sihtgruppidele, kelleks on erialaspetsialistid, õppurid, linnakodanikud ja turistid, sh siseturistid. Põhitegevuseks oma missiooni täitmisel on sihtgruppide teenindamine kollektsioonide, neil põhinevate püsiekspositsioonide, näituste, ürituste, loengute ja huvialaringide kaudu. Haljastuse arengukava (kinnitatud Tallinna Linnavolikogu 03.03.2005.a määrusega nr 17) 10 Tallinna haljastuse arengukava (edaspidi arengukava) on haljastuse olukorda ja seisundit analüüsiv ning pikemaajalisi tegevusi ja arengusuundi sisaldav dokument. Haljastuse arengukava koostamisel on lähtutud Tallinna keskkonnastrateegiast aastani 2010 (Tallinna Linnavolikogu 22. jaanuari 1998 määrus nr 5) ja Tallinna arengukava 2004-2009 (Tallinna Linnavolikogu 13. novembri 2003 määrus nr 6) põhimõtetest. Arengukava sisaldab tegevusi, mis on olulised linna haljastuse olukorra, erinevate institutsioonide koostöö ja töötajate kompetentsuse parandamiseks ning haljastusega seonduvaid finantsplaane. Haljastute arengukava põhieesmärk on hoonetevahelise linnaruumi, eelkõige selle haljastatud osa korrastamine ja hooldus, lähtudes säästva arengu printsiibist. Selleks: luua kaasaegsele maastikuanalüüsile põhinev uue haljastuse kavandamise, olemasoleva rekonstrueerimise ja hooldamise säästlik süsteem;

8 http://www.tallinnlv.ee/aktalav/Eelnoud/Dokumendid/oadok2691.htm 9 http://www.tallinnlv.ee/aktalav/Eelnoud/Dokumendid/ddok1881.htm 10 http://tallinn.andmevara.ee/oa/page.Tavakasutaja?c=1.1.1.1&id=99781 24 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

korrastada kokkuleppel linnaosade ja ametite vaheline tööjaotus haljastuse planeerimisel, projekteerimisel, rajamisel, hooldamisel ja likvideerimisel; töötada välja süsteemne dokumentide pakett, millega reguleeritakse haljastuse planeerimine, projekteerimine, rajamine, hooldamine ja likvideerimine; luua alus kaasaegse andmebaasi koostamiseks, mille alusel on võimalik määratleda haljastute bilansiline väärtus; teha ettepanekud järelevalvesüsteemi loomiseks. Haljastuse arenguvisioon aastani 2015 ütleb, et aastaks 2015 on kõik Tallinna linna haljasalad hoolduses ja nende kujundamine põhineb läbitöötatud kontseptsioonil. Haljastuse visiooniga seondub otseselt Tallinna linna arengukavas püstitatud üks viiest läbimurde-eesmärgist: parandada linna välisilmet. Kaudselt toetab haljastuse arenguvisioon ka elukeskkonna kvaliteeti, kuna kontseptsooni alusel kujundatud haljasaladel laieneb ja paraneb ka haljasalade sotsiaalne funktsioon. Keskkonnastrateegia aastani 2010 (kiidetud heaks Tallinna Linnavolikogu 22.01.1998.a määrusega nr 5) 11 Tallinnal on võimalik ühena vähestest Põhja-Euroopa linnadest, tänu oma maastikulisele mitmekesisusele, säilitada bioloogiline mitmekesisus. Maastike planeerimisel ja linnahaljastuse säilitamisel lähtutakse sellest põhimõttest. Metsad, haljasalad, rannad, loodusalad ning puhke, ja rahvaspordirajatised seotakse ühtseks ülelinnaliseks võrgustikuks. Kaotatakse tehiskeskkonna vastandamine loodusega. Linnahaljastuse valdkonnas lähtutakse järgmistest põhimõtetest: 1. Linnale tervikuna ja ka igale linnaosale ning asumile tagatakse optimaalne haljastus, lähtudes nii ökoloogilisest efektist, esteetilisest aspektist kui ka atraktiivsusest. Nii tasandub haljastuse ebaühtlane paigutus. Rõhku asetatakse eluaseme lähihaljastusele, haljasalade kujundamine muutub professionaalseks. Eriti tähtsustatakse metsasid kui loodusliku mitmekesisuse tagajaid ja keskkonnaseisundi olulisimat indikaatorit. 2. Planeerimisel, linnaelu korraldamisel ja ehitustööde tegemisel käsitletakse haljastust võrdväärse elemendina linnakeskkonna tehislike elementide (hooned, teed, kommunikatsioonid) kõrval. Haljastust säilitatakse maksimaalselt, olenemata omandivormist. 3. Haljastus ning selle struktuurielemendid muutuvad kõikide maakasutusviiside loomulikuks osaks. Maakasutusviiside kavandamisel arvestatakse haljastuse rajamisega algstaadiumist alates. 4. Haljasalad seotakse puhkealadega ühtseks võrguks. Kesklinna ümbritsevatesse vanadesse asumitesse rajatakse uusi parke. Säilitatakse metsaalad. 5. Kooskõlas linnaelu teiste valdkondadega koostatakse linnamaastiku ja haljastuse üldplaanid ja arenguplaanid. Määratakse haljastuse optimaalne vajadus ja struktuur, milleks: koostatakse haljasmaade rahvusvaheliselt mõistetav klassifikatsioon; haljasalad inventariseeritakse, koostatakse plaan ja määratakse omandivorm; kohandatakse ja rakendatakse metoodika haljastuse sotsiaalse nõudluse määramiseks; kohandatakse ja rakendatakse metoodika haljastuse ökoloogilise väärtuse määramiseks, arvestades kogu haljasmassiga linnas (metsad, loodusalad, pargid, haljasalad, puiesteed jne); määratakse haljastuse olemi vastavus nõudlusele ja vajadustele ning selgitatakse puudujäägid ja nende korvamise võimalused. 6. Koostatakse haljasmaade hooldusplaan. 7. Moodustatakse haljastust metoodiliselt koordineeriv keskus. 8. Reserveeritakse maa-alad haljastuse rajamiseks või säilitamiseks loodusaladena. Keskkonnatervise tegevusplaan (kinnitatud Tallinna Linnavolikogu 06.09.2001.a määrusega nr 37) 12

11 http://tallinn.andmevara.ee/oa/page.Tavakasutaja?c=1.1.1.1&id=49067 12 http://www.tallinnlv.ee/aktalav/Eelnoud/Dokumendid/ddok661.htm 25 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Kinnitatud Tallinna keskkonnatervise tegevusplaan ei käsitle haljastuse seost inimese tervisega. Teemat analüüsiti tegevusplaani II etapi koostamisel,13 kuid see ei ole linna dokumendina kehtestatud. Linnaosade arengukavad - Lasnamäe arengukava 14 Haljastuse seisukohalt tuuakse arengukavas välja linnaosa nõrkus: kivise maastiku tõttu on Lasnamäe haljastamise omahind kõrge (iga puu jaoks peab puurima eraldi augud jne). Haljas- ja puhkealade arenduses nähakse peamiselt ette mitmete olemasolevate karjääride kasutuselevõttu. Karjäärid korrastatakse ja sinna kavandatakse konkreetsed lahendused puhkemajanduse arendamiseks. Piirkonnad, mis eraldi puhkemajanduslikku kontseptsiooni endas ei sisalda, on kasutuses lihtsalt haljasaladena ja suurendavad seeläbi linnaosa elukeskkonna sõbralikkust ja atraktiivsust. - Mustamäe linnaosa arengustrateegia 15 Visioon rohealade teemaplaneeringu seisukohalt: Avatud parklinn Mustamäe on kesklinna kõrval Tallinna teine omanäoline keskus. Parklinn on eriealise elanikkonna vajadustele vastav, hinnalt vastuvõetava ja kõrge elukeskkonna kvaliteediga mõnus mitmefunktsiooniline elamispiirkond, mille identiteedi määrab hooneteväline avalik ruum. Rohevõrgud ja haljastus ning toimiv infrastruktuur loovad piirkonna elanikele mitmekesised vaba aja veetmise võimalused. Korrastatud keskkond pakub rohkem turvalisust. Linnaosa rohelise struktuuri arendamisel nähakse järgmisi eesmärke: Tehiskeskkond tuleb sobitada olemasolevasse loodusesse. Mustamäed ei tohi aedadega sulgeda. Suusa-, jooksu- ja rulluisurajad saab paika panna üld- ja detailplaneeringute kaudu (kokkuleppel ja vajaduse korral kasutades sundvõõrandamise võimalusi). Oluline on, et linna haljasalade kasutamiseks seataks planeeringuga tingimused ja piirangud (piirangud võivad olla küllaltki ranged). Haljastus peab olema võimalikult suures ulatuses munitsipaalomandis. Maastikukaitseala vääristab Mustamäed. Vaba aja veetmise funktsioon ja kaitseala ei välista, vaid täiendavad teineteist. Kaitseala puhul peab tekkima ka riiklik kontroll ja järelevalve. Liikumist võib reguleerida haljastuslike vahenditega. Männipark ja selle lähialad võiksid moodustada parkväljaku – rohelise urbanistliku pargi. Mustamäe korrastamine peaks algama kvartalite seest ja mõeldes ennekõike mustamäelasele. Mustamäe tööstuspiirkonnad peaksid olema rohelised. - Põhja-Tallinna arengukava aastateks 2007-2010 16 Arengukavas märgitakse, et rohe- ja puhkealadest on üha enam saamas Tallinna üks väärtustest. Linnaosa arengukava koostajad on linnaosa tugevusena välja toonud väljaarendatud rohevõrgustiku puiesteede ja ajalooliste parkidega. Atraktiivse kultuuri-, spordi- ja puhkekeskkonna väljaarendamiseks peetakse oluliseks investeerida linnaosa rohevõrgustiku säilimisse ning virgestusalade arendamisse. Lähiaja eesmärkidena nähakse, et Põhja-Tallinna haldusterritooriumil paiknevad avalikus kasutuses olevad haljasalad, pargid ja puhkealad ning munitsipaalhalduses olevad maa-alad on heakorrastatud. Tänu elanike suurenenud keskkonnateadlikkusele pareneb linnamiljöö. Nähakse ette vahendid linnaeelarvest Paljassaare linnuala (Natura 2000) arendamiseks. - Kakumäe poolsaare rohealade arengukava (Haabersti Linnaosa Halduskogu 28.02.2006 otsus nr 15)

13 Tallinna keskkonnatervise tegevusplaan. II etapp. OÜ E-Konsult töö nr E731-2. Tallinn, detsember 2002 14 http://www.tallinn.ee/est/g1022/ 15 http://www.tallinn.ee/est/g1252s5619 16 http://www.tallinn.ee/est/g3849s29754 26 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Arengukavas käsitletakse üksikasjalikumalt järgmisi suuremaid rohealasid: Kakumäe poolsaare põhjatipu raba ja metsaala, Õismäe raba roheala, metsaala (puistu) Rocca-al-Mare põhjaserval (vt lisatud joonis). Lisaks sellele näeb halduskogu ette ehitustegevuse piiramise põhjakaarest Kakumäe tee ja läänest Räime tänavaga piirneval rohealal ja teeb ettepaneku taotleda osa nimetatud alast sotsiaalmaana munitsipaalomandisse avaliku haljasalana. Halduskogu peab ka vajalikuks Ahvena tänaval asuva riigi omandis oleva metsatuka taotlemist munitsipaalomandisse ning säilitamist rekreatsioonialana. Arendatakse rannaala koos ujumis- ja sportimisvõimalustega Kakumäe rannal. Alaga külgneb rannapuistu (riigimaa), kuhu on Kakumäe rannapargi projektiga ette nähtud valgustatud terviseradade rajamine.

Planeeringud ja nende alusuuringud, ehitusmäärused: Tallinna üldplaneering (kehtestatud) 17 Lisaks hoonestusaladele paiknevad Tallinna territooriumil avalikus kasutuses olevad haljastud (v.a Ülemiste järve kaitsetsoon). Kaasaja põhimõtete kohaselt on haljastud üldplaneeringus liidetud ühtseks võrgustikuks haljaskoridoridega, mida kasutatakse ka jalgrattaliikluseks, matka- või suusaradadena ning mis on ühendatud linnaümbruse haljasvööndiga. Maareformi tulemusena toimunud Tallinna avalike haljasmaade pindala vähenemise järel on kõik suuremad haljastud nagu Kloostrimets, Nõmme-Mustamäe parkmets, Stroomi mets, Pääsküla- Harku raba ning Raku järvede ümbrus varasemast veelgi suurema väärtusega puhkealad. Südalinna parkidesse suunduvad linna ümbritsevast rohelisest vööndist lähtuvad haljaskoridorid. Tallinna haljastute süsteem tuleb kujundada rohelise võrgustikuna, mis koosneb ulatuslikest radiaalsetest linna keskusest äärealadele suunduvatest puhkeotstarbelistest aladest ning neid meridiaanselt ühendavatest rohelistest koridoridest, mis võimaldavad taime- ja loomaliikide rännet linnas, looduslike taime- ja loomaliikide levikut, tõstavad linnamaastiku liigilist mitmekesisust ja ökoloogilist stabiilsust, tugevdades ökosüsteemide vastupidavust inimtegevuse negatiivsetele mõjudele. Teiselt poolt võimaldavad nad linnaelanike liikumist linnamaastikust loodusse. Ülelinnalise tähtsusega haljaskoridoride kujundamist nähakse üldplaneeringus järgnevalt: Kesklinna roheline radiaal on planeeritud Tallinna lahe ja Ülemiste järve vahelise ala keskkonnatingimuste parandamiseks ning puhketingimuste, kergliikluse ja tervisespordi arendamiseks. Olemasolevatest haljastutest jäävad selle sisse Kanuti aed (3,3 ha), Tammsaare park (3,6 ha), Lembitu park (2,7 ha), Tiigiveski ja Poolamägi (3,4 ha) ning teised üldkasutatavad haljasalad. Radiaal hõlmab Siselinna kalmistu ja Ülemiste järve põhjakalda metsa (21,5 ha). Enamik kesklinna rohelise radiaali alast jääb tugevalt ja keskmiselt saastatud õhuga tsooni, kus haljasaladel, aga eriti haljasalade süsteemil (rohelisel radiaalil), on korvamatu väärtus õhu puhastajatena ja müra kahandajatena. Radiaali haljastatud pinna suurendamiseks ning katkematuse

17 http://tlpa.tallinn.ee/index.php?id=75 27 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

tagamiseks on käesoleva peatüki lõpus nimetatud töödes esitatud üksikasjalik vajalike abinõude loetelu. Kõige ulatuslikum neist oleks Mere ja Põhja puiestee nurga ning mereranna vahelise ala haljastamine. Ida-Tallinna rohelise radiaali alale jäävad ajalooline Kadrioru park (60 ha), Jüriöö park (4,5 ha), Kose park (4,2 ha), Lillepi park (6,0 ha), Merivälja park (4,2 ha) ning Pirita-Kloostrimetsa rajatud Tallinna Botaanikaaed (108 ha). Viimatinimetatu on reguleeritud kasutusega ala. Sellel suunal paikneb suurim maastikukaitseala Tallinna linna piires - Pirita jõe ürgoru maastikukaitseala (530 ha) ning kaitsealused Kadrioru ja Kose park. Kadrioru tänavatel ja hoovides kasvavad mitmed looduskaitsealused haruldased põlispuud. Suurem osa Ida-Tallinna rohelise radiaali alast jääb keskmiselt saastatud õhuga tsooni, Pirita-Kloostrimetsa ja Merivälja nõrgalt saastatud õhuga tsooni. Ida-Tallinna roheline radiaal seob Kesklinna haljasalad mere ning Merivälja ja Pirita jõe orgu kaudu Iru ja Harjumaa loodusaladega. Lääne-Tallinna roheline radiaal on planeeritud Põhja-Tallinna ja Haabersti linnaosade haljastute sidumiseks Rocca-al-Mare ja Kakumäe metsade ning parkmetsadega. Suuremate roheliste aladena jäävad siia Stroomi puhkeala (32,2 ha), Õismäe raba ja teised metsakvartalid. Avalikuks kasutamiseks on praegu Stroomi puhkeala ja Õismäe raba. Reguleeritud kasutusega on Eesti Vabaõhumuuseum ja Tallinna Loomaaed koos Veskimetsaga. Looduskaitse all on Kakumäe paljand Vabaõhumuuseumi territooriumil. Enamik Lääne-Tallinna rohelise radiaali alast jääb nõrgalt ja keskmiselt saastatud õhuga piirkonda. Lisaks haljasradiaalidele kulgeks meridiaanne roheline vöönd Harku järve äärest üle Astangu elurajooni, Vana-Mustamäe, Rahumäe, Järve metsa, lõikuks kesklinna rohelise radiaaliga Kesklinna kalmistul, kulgeks edasi Türnpu-Lubja tänavate piirkonda ja sealt piki Lasnamäe astangu serva Iruni, kus ühineks Ida-Tallinna rohelise radiaaliga. See vöönd rõhutaks linna mereäärset tasandikku hiigelhobuserauana haarava Harku-Mustamäe-Lasnamäe klindiastangu serva, Tallinna pinnamoe kõige erksamat eripära. Harju maakonna teemaplaneering “Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused” (kehtestatud 11.02.2003.a) 18 Teemaplaneeringu üheks olulisemaks eesmärgiks on loodus- ja keskkonnakaitseliselt põhjendatuma ruumistruktuuri tagamine. Tuginedes erinevate infrastruktuuride paiknemise ja vajaduste analüüsile, seatakse aladele vajalikud kasutustingimused, mis peaksid tagama säästva arengu maakonnas. Teemaplaneeringus käsitletavat rohelist võrgustikku iseloomustab alljärgnev: Roheline võrgustik on planeerimisalane mõiste, mis funktsionaalselt täiendab kaitsealade võrgustikku, ühendades need looduslike aladega ühtseks terviklikuks süsteemiks; võrgustikus toimub inimtekkeliste mõjude pehmendamine või ennetamine, mis loob eeldused koosluste arenguks looduslikkuse suunas. See toetab bioloogilist mitmekesisust, tagab stabiilse keskkonnaseisundi ning hoiab alal inimesele elutähtsaid keskkonda kujundavaid protsesse (põhja- ja pinnavee teke, õhu puhastumine, keemiliste elementide looduslikud ringed jne); keskkonna loodusliku iseregulatsiooni säilitamine; Rohelise võrgustiku planeerimise eesmärgiks ei ole ulatusliku “rohelise pinna” määratlemine ja selle majandustegevusest välja jätmine, vaid eelkõige loodus- ja keskkonnakaitseliselt põhjendatuma ruumi struktuuri tagamine, tuginedes erinevatele arengusuundumustele, infrastruktuuride paiknemise ja vajaduste analüüsile. Rohelises võrgustikus võib eristada kahte omavahel seotud osa: tugi- e tuumalad − piirkonnad, millele süsteemi funktsioneerimine valdavalt toetub. Tugialad on ümbritseva suhtes kõrgema väärtusega (looduskaitseline, keskkonnakaitseline jne) alad; rohekoridorid, ribastruktuurid nn siduselemendid (ribastruktuuride sõlmed ja astmelauad, mis on sidususe, territoriaalse terviklikkuse tagajad).

18 http://www.harju.ee/?id=11544 või http://www.harju.ee/?id=11536 28 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Tugi- ehk tuumalade käsitlemisel tuleb arvestada, et nende lahutamatuks osaks on äärealad. Need alad jäävad küll tuumala piiridest välja, kuid on nende kandjateks ja moodustamise aluseks. Tuumalade säilitamine toimub eelkõige äärealade rohelise võrgustikuga sobiva maakasutuse kaudu. Tallinna linnale on käesolevas töös määratletud roheline vöönd ehk haljasvöönd. Roheline vöönd on linnaelanike lähipuhkeala. Tallinna rohelise vööndi piir järgib püsivaid infrastruktuuri elemente (raudtee, Tallinna ringtee, suuremad maanteed). Rohelise vööndi metsad on asukoha tõttu suurlinna läheduses kõrge puhkeväärtusega. Keskkonnaseisundi kaitsmiseks on need otstarbekas planeeringutega määrata kaitsemetsa kategooriasse. Metsaalade arvamine kaitsemetsa kategooriasse toimub vastavalt Metsaseadusele. Juhtfunktsioonina fikseeritakse kaitsefunktsioonidest olulisim, kuid tähelepanuta ei tohi jätta ka teisi. Kaitsemetsa looduslikke tingimusi arvestava ehituskeelu rakendamine toimub planeeringute alusel, milles võib kehtestada ka kohalikke norme. Tallinna rohelises vööndis koostatavate planeeringute koosseisus tuleb määratleda üldkasutatavad rekreatiivalad ja nende omavahelised seosed ning säilitada kõigi vahenditega seni veel kasutusel olevate rekreatiivalade sihtotstarve. Tallinnat ümbritsevate valdade (Harku, Saku, Saue linn ja vald, Kiili, Rae, Jõelähtme, Viimsi) kehtestatud ja koostamisel olevate üldplaneeringute materjalid linnaosade ja piirkondade üldplaneeringute materjalid – Mustamäe linnaosa üldplaneering (kehtestatud), Pirita ja Nõmme linnaosade üldplaneeringud (koostamisel) linnaosade ja piirkondade ehitusmäärused ja nende projektid – Nõmme linnaosa ning Astangu ja Pelgulinna asumite ehitusmäärused (kehtestatud), koostamisel olevad Kalamaja, Kadrioru ja Liivalaia-Veerenni ehitusmääruste projektid

29 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

4. Ülevaade teemaplaneeringu jaoks olulistest keskkonnaeesmärkidest Rohealade teemaplaneering on oma olemuselt selline strateegiline planeerimisdokument, mille praktiliselt kõik eesmärgid on keskkonnakaitselise suunitlusega – vt pt 2.1. Teemaplaneeringu koostamisel lähtutakse eelkõige säästva arengu, bioloogilise mitmekesisuse kaitse ja liigikaitse jaoks olulistest rahvusvahelistest, Euroopa Liidu ja riiklikest keskkonnakaitse eesmärkidest, samuti linnaelanike jaoks tasakaalustatud ja tervisliku elukeskkonna loomise vajadusest. Peamised dokumendid, millest juhindutakse: globaalsel tasandil: Bioloogilise mitmekesisuse konventsioon (Maailma Säästva Arengu Tippkohtumine, Rio de Janeiro, 1992) 19 [väljavõte olulisemast]: Artikkel 8. In-situ kaitsmine 20 Igal osapoolel tuleb enda võimaluste piires ja talle sobival viisil: (a) rajada kaitsealade või bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks erilisi abinõusid vajavate alade süsteem; (b) vajadusel töötada välja kaitsealade või bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks erilisi abinõusid vajavate alade valiku, rajamise ja kaitsekorralduse põhisuunad; (c) reguleerida või majandada bioloogilise mitmekesisuse kaitse seisukohalt tähtsaid bioloogilisi ressursse nii kaitsealadel kui mujal, pidades silmas nende kaitse ja säästliku kasutamise kindlustamist; (d) aidata kaasa ökosüsteemide ning looduslike elupaikade ja kasvukohtade kaitsele ning liikide elujõuliste populatsioonide säilitamisele nende looduslikus keskkonnas; (e) soodustada keskkonnakaitse seisukohalt ohutut ja säästlikku arengut kaitsealadega piirnevatel aladel, pidades silmas nende alade kaitse edendamist; (f) taastada ja rehabiliteerida rikutud ökosüsteeme ning aidata kaasa ohustatud liikide seisundi parandamisele, inter alia, töötades välja ja viies ellu vastavaid plaane ja teisi majandamisstrateegiaid; (g) kehtestada või säilitada abinõud biotehnoloogiast tulenevate teisenenud elusorganismide kasutamise ja lahtipääsemisega seotud riski kontrollimiseks, vähendamiseks või kõrvaldamiseks, et vältida nende poolt keskkonnale kahjuliku mõju avaldamist ning bioloogilise mitmekesisuse kaitse ja säästva kasutamise huvide kahjustamist ja ka riski inimeste tervisele; (h) takistada ökosüsteeme, kasvukohti ja elupaiku või liike ohustavate võõrliikide introdutseerimist, takistada nende levimist või hävitada neid; (i) püüda luua vajalikud tingimused bioloogilise mitmekesisuse praeguse kasutuse ja kaitse sobitamiseks tema komponentide säästva kasutusega; [---] Konventsiooni jätkuna kordavad ja täpsustavad samu põhimõtteid Maailma Säästva Arengu Tippkohtumise Rakenduskava (2002) 21 ja Säästva Arengu Johannesburgi Deklaratsioon (2002) 22

19 Convention on Biological Diversity: http://www.biodiv.org/convention/convention.shtml ; mitteametlik tõlge eesti keelde: https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=24654 20 in-situ tingimused tähendavad tingimusi, kus geneetilised ressursid eksisteerivad ökosüsteemi ja loodusliku elupaiga raames [---]; in-situ kaitse tähendab ökosüsteemide, looduslike kasvukohtade ja elupaikade kaitset ning liikide elujõuliste populatsioonide säilitamist ja parandamist nende looduslikus keskkonnas [---]. Allikas: Bioloogilise mitmekesisuse konventsioon 21 http://www.envir.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=2957/tegevuskava+eesti+keeles.pdf 22 http://www.envir.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=2953/Johannesburgi+S%E4%E4stva+Arengu+Deklara tsioon.pdf 30 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Tervete linnade (ingl k – Healthy Cities) planeerimise ja juhtimise dokumendid ja soovitused 23 (City planning for health and sustainable development) Tervete linnade planeerimises loetakse muuhulgas väga oluliseks avaliku ruumi kvaliteeti ja mitmekesisust. Avaliku ruumi hulka kuuluvad avalikud pargid, väljakud, tänavaruum jne. Avalikku ruumi vaadeldakse linna ühendava struktuurina, millel on funktsionaalne, keskkonnakaitseline, kultuuriline ja esteetiline roll. Avalikul ruumil on nii ajalooline kui kaasaegne iseloom ning nende vahel tasakaalu leidmine annab pidevalt uusi võimalusi. Avalike ruumide olulisus on kesksel kohal tihedalt täisehitatud linnapiirkondades, kus tuleb muuhulgas tähelepanu pöörata ohutu keskkonna loomisele, eriti laste ja eakate inimeste seisukohalt. Ohutuse tagamine on oluline linnaplaneerimise aspekt. Rohealade pindala vähenemist ja nende kvaliteedi langust seostatakse sageli ühekülgsele majanduslikule edule suunatud poliitikaga. Linnaelanike sotsiaalne heaolu, majanduslik areng, linna elukeskkonna kvaliteet ja inimeste tervis on omavahel seotud. Üheks indikaatoriks, millega tuleb arvestada, on juurdepääsu võimalused rohealadele. Euroopa tasandil: Euroopa Nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku taimestiku ja loomastiku kaitse kohta (EL Loodusdirektiiv) 24 Direktiivi eesmärk on kaasa aidata bioloogilise mitmekesisuse tagamisele looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kaudu liikmesriikide territooriumil. Rakendatavad meetmed peavad olema kavandatud ühenduse tähtsusega looduslike elupaigatüüpide ning looduslike looma- ja taimeliikide soodsa looduskaitselise seisundi säilitamiseks või taastamiseks. Rakendatavad meetmed peavad arvestama majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi nõudeid ning piirkondlikke ja kohalikke iseärasusi. Euroopa Nõukogu direktiiv 79/409/EMÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (EL Linnudirektiiv) 25 Direktiiv käsitleb kõikide looduslikult esinevate linnuliikide kaitsmist nende liikmesriikide territooriumil. See hõlmab nende liikide kaitset, majandamist ja seiret ning kehtestab nende kasutamise reeglid. Direktiiv kehtib lindude, nende munade, pesade ja elupaikade kohta. Euroopa Komisjoni juhendmaterjalid ja soovitused linnakeskkonna (ingl. k – Urban Environment) kavandamiseks 26 Käesoleva strateegia raames pakutavate meetmete eesmärk on aidata kaasa EL praeguste keskkonnapoliitika ja õigusaktide paremale rakendamisele kohalikul tasandil ja julgustada kohalikke omavalitsusi terviklikumalt lähenema linnajuhtimisele ning kutsuda liikmesriike toetama seda protsessi ja kasutama EL-i tasandil pakutavaid võimalusi. Kõigi tasanditel rakendatuna aitab käesolev strateegia kõige enam kaasa linnakeskkonna paremaks muutmisele, tehes linnad veelgi ligitõmbavamaks ja tervislikumaks elu-, töö- ja investeerimispaigaks ning vähendades linnade negatiivset keskkonnamõju laiemale keskkonnale. Keskkonnasäästlik linnakujundus (sobiv maakasutuse planeerimine) aitab vähendada valglinnastumist ja looduslike elupaikade hävimist ning bioloogilise mitmekesisuse vähenemist. Terviklik lähenemine linnakeskkonna haldamisele peaks toetama keskkonnasäästlikku maakasutuspoliitikat, mis hoiaks ära valglinnastumist ja vähendaks mulla isoleerimist, kaasa arvatud linna mitmekesisuse edendamist ja linnkodanike teadlikkuse tõstmist. Euroopa ruumilise arengu perspektiiv (The European Spatial Development Perspective (E.S.D.P.). Comments and Recommendations from the European

23 http://www.euro.who.int/document/wa38097ci.pdf 24 http://www.envir.ee/natura2000/files/doc/loodusdirektiiv.pdf 25 http://www.envir.ee/natura2000/files/doc/linnudirektiiv.pdf 26 http://ec.europa.eu/environment/urban/home_en.htm 31 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Consultative Forum on the Environment and Sustainable Development, January 1999) 27 Dokumendis tuuakse välja valdkonnad, mis aitavad kaasa olukorra paranemisele, sh: Sotsiaalsed ja kultuurilised asjaolud: Sotsiaalsete aspektide ja nende ruumiliste mõjude suurem tähtsustamine linnakeskkonnas. Maakasutuse mitmekesisuse tagamine ja homogeensete territooriumide tekke vältimine. Keskkonnakaitselised asjaolud: Territooriumi killustatuse vältimine transpordivõrgustiku (teede) poolt. Säästlik suhtumine loodus- ja kultuuripärandisse. Bioloogilise mitmekesisuse kaitse mitte ainult “ökoloogilise võrgustiku”, vaid ka kogu territooriumi integreeritud majandamise kaudu. Veeringluse säästlik majandamine. Tervisekaitseliste aspektide suurem arvestamine. Euroopa Maastiku Konventsioon (European Landscape Convention) 28 Konventsioon on osa Euroopa Nõukogu tööst loodus- ja kultuuripärandi, ruumilise planeerimise, keskkonna ja kohalike omavalitsuste valdkonnas. Rio de Janeiro konverentsil sätestatud säästva arengu põhimõtete järgi tuleb leida tasakaal maastiku kui loodus- ja kultuuriväärtuste kaitse ühe tagatise ning maastiku kui majandusliku ressursi vahel loodusturismi buumi kontekstis. Vajalik on leida tasakaal ja luua harmoonilised suhted sotsiaalsete vajaduste, majandusliku tegevuse ja keskkonna vahel. Maastik on tähtis keskkonna ja inimeste elukeskkonna komponent nii linnas kui maal sõltumata sellest, kas maastik on tavaline või erakordselt ilus. Avalikkust tuleb julgustada osalema maastiku majandamisel ja planeerimisel ning panna tundma vastutust selle eest, mis toimub maastikuga. Euroopa rahvas vajab poliitikat ja instrumente oma elukeskkonna kaitseks. Inimesed hakkavad aru saama, et paljude maastike kvaliteet ja mitmekesisus on rikutud arvukate erinevate põhjuste tagajärjel ning et sellel on ebasoodne mõju nende igapäevaelu kvaliteedile. Kui inimestele on antud aktiivne roll maastike üle otsuste tegemisel, siis seda tõenäolisemalt identifitseerivad nad end nende piirkondadega, kus nad veedavad oma töö- ja puhkeaega. Kui neil on rohkem mõju oma ümbrusele, siis nad on võimelised tugevdama kohalikku ja regionaalset identiteeti ja eripära ning see tuleb kasuks eesmärkide saavutamisele nii üksikisiku tasandil kui sotsiaalses ja kultuurilises valdkonnas. Konventsiooni põhieesmärgiks on julgustada avalikku võimu kehtestama poliitikaid ja meetmeid kohalikul, regionaalsel, rahvuslikul ja rahvusvahelisel tasandil, et kaitsta, majandada ja planeerida maastikke üle kogu Euroopa, samuti hooldada ja kaitsta maastike kvaliteeti ning tuua avalikkus, institutsioonid ning kohalikud ja regionaalsed võimud äratundmisele maastike väärtusest ja tähtsusest ning osaleda vastavates avalikes diskussioonides. Konventsioon nõuab tulevikkuvaatavat suhtumist kõigilt, kelle otsused mõjutavad maastike kaitset, majandamist ja planeerimist. Sellel on mõju paljudele ametliku poliitika valdkondadele ning avalikule või eraviisilisele tegevusele erinevatel tasanditel. Konventsioon rõhutab, et maastikke sõltumata nende asukohast peetakse väärtuslikuks kõikide eurooplaste jaoks ning vajalik on piiriülene koostöö eesmärkide saavutamisel. [Eesti ei ole selle konventsiooniga ühinenud ei riiklikul, eraettevõtluse ega mittetulundusühingute tasandil.] Kodanike deklaratsioon tulevikulinna kohta 29 Kodanike hääl, sealhulgas minevikus kõrvale jäetute hääl, peab olema kaasatud linnavalitsemisse nii vanades kui ka uutes ELi liikmesriikides. Usaldus kasvab üksnes siis, kui see on vastastikune; ainult siis, kui meie juhid on valmis meid kuulama ja meie arvamust arvestama, vastab rahvas samaga ja võtab oma tegude eest vastutuse.

27 http://ec.europa.eu/environment/forum/spatreport_en.pdf 28 http://www.coe.int/t/e/Cultural_Co-operation/Environment/Landscape/ 29 eestikeelne kokkuvõte: http://www.raise-eu.org/docs/RAISE%20Declaration%20Summary%20ET.pdf ; deklaratsiooni täistekst ingl. k: http://www.raise-eu.org/docs/RAISE%20Declaration%20Full.pdf 32 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Kehv linnavalitsemine annab kehvi tulemusi. Me näeme neid tulemusi muu hulgas valglinnastumise, eluasemete kalliduse, integreerimata transpordisüsteemide ja hävitatud haljasalade kujul. Oleme seisukohal, et linnavalitsemine on vahend linna ja selle kodanike vaheliste suhete korraldamiseks. See hõlmab ka riikliku ja erasektori koostööd ning kõiki muid linnaelus osalejaid. Linnavalitsemise tulemuseks peaksid olema ühiskondlikult, mitte individuaalselt keskendunud otsused. Poliitikud peaksid tegema koostööd kodanikega. Haljasalad on otsustava tähtsusega, sest need täidavad mitmeid funktsioone: parandavad õhu kvaliteeti, loovad kasvu- ja elupaiku taimedele ja loomadele, pakuvad ruumi turvaliseks ja tervislikuks lõõgastumiseks, lastele mängimiseks ja sportimiseks ning on peamised inimeste heaolu kindlustajad linnades (vähendavad stressi ja suurendavad inimeste teadlikkust loodusest ja selle tsüklitest). ELi rahastatav uurimistöö peaks keskenduma alljärgnevale: bioloogilise mitmekesisuse suurendamine n-ö looduslikuma looduse saavutamiseks; bioloogide kaasamine linnaplaneerimise töögruppidesse; tehnoloogia ja kemikaalide väiksem kasutamine; töötute kaasamine hooldustöödesse; haljasalade paiknemise parem planeerimine; haljasalade ühendamine looma- ja taimeliikide rände võimaldamiseks; haljasaladele laste mänguväljakute ja sportimisvõimaluste loomine; ELi projektidest saadud teadmiste levitamine; haljasalade loomise soodustamine üldiselt, sest mitte üheski Euroopa linnas pole liiga palju rohelust. Eesti tasandil: Säästva arengu seadus (RT I 1995, 31, 384; 1997, 48, 772; 1999, 29, 398; 2000, 54, 348; 2005, 15, 87) 30 Seadus sätestab looduskeskkonna ja loodusvarade säästliku kasutamise alused. Bioloogilise mitmekesisuse säilitamise põhialused on muuhulgas: looduslike liikide osas nende kaitse võimalikult madala taksonoomilise üksuse tasandil ja võimalikult kõikide liikide säilitamiseks; eritüübiliste ökosüsteemide ja maastike säilitamine ning süsteemi loomine looduslikest ja poollooduslikest kooslustest asustuse ja majandustegevuse mõju tasakaalustamiseks ning kompenseerimiseks. Looduskaitseseadus (RT I 2004, 38, 258; 53, 373; 2005, 15, 87; 22, 152; 2006, 30, 232) 31 Seaduse eesmärk on: 1) looduse kaitsmine selle mitmekesisuse säilitamise, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamisega; 2) kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine; 3) loodusvarade kasutamise säästlikkusele kaasaaitamine. Loodust kaitstakse looduse säilitamise seisukohalt oluliste alade kasutamise piiramisega, kaitse alla võetud loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku isenditega ning kivististe ja mineraalide eksemplaridega sooritatavate toimingute reguleerimisega ning loodushariduse ja teadustöö soodustamisega. Looduse kaitsel lähtutakse tasakaalustatud ja säästva arengu põhimõtetest, kaaludes iga kord alternatiivsete, looduskaitse seisukohalt tõhusamate lahenduste rakendamise võimalusi.

30 https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=874359 31 https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=1045526 33 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Eesti Keskkonnastrateegia aastani 2030 32 Eesti keskkonnastrateegia aastani 2030 eesmärgiks on määratleda pikaajalised arengusuunad looduskeskkonna hea seisundi hoidmiseks, lähtudes samas keskkonna valdkonna seostest majandus- ja sotsiaalvaldkonnaga ning nende mõjudest ümbritsevale looduskeskkonnale ja inimesele. Kuivõrd keskkonnastrateegia on pikaajaline (25 aastat), siis on võimalik teiste valdkondade arengukavade täiendamisel arvestada keskkonnastrateegias toodud põhjus-tagajärg seoseid ning töörühmade poolt pakutud eelistatud meetmeid (tegevussuundi). Pikaajaliste arengueesmärkide täitmiseks vajalike tegutsemissuundade järgimine mõjutab riigi erinevaid sektoreid täna ja tulevikus ning eeldab nii seadusandliku kui täidesaatva võimu tegevuste järjepidevust ja kooskõla. Eri liiki maastike omavahelise sidususe ja maastike mitmeotstarbelisuse säilitamiseks tuleb maastikupoliitikat rohkem integreerida eri tegevusvaldkondade (looduskaitse, muinsuskaitse, metsanduse, põllumajanduse, ehitustegevuse jne) poliitikatesse. Maastike sidusus seisneb eelkõige eri funktsiooniga maastikutüüpide (kultuurmaastike, pärandkoosluste, rikutud maastike, loodusmaastike) terviklikus käsitlemises maastike ja looduse mitmekesisuse säilitamise vajadustest lähtudes. Laiemas tähenduses kujutab sidus maastik endast võrgustikku (maastike kompleksi), mille koosseisus on mitmekesise struktuuriga ning ökoloogiliselt toimivad üksused, mis tagavad väärtuslike elupaikade olemasolu ning sotsiaalsete ja majandusväärtuse säilimise. Sidusate ja mitmeotstarbeliste maastike säilitamise tulemusena suureneb eeldatavalt elupaikade looduslähedus ja mitmekesisus, loodus- ja kultuurmaastikud toimivad ja neid kasutatakse säästvalt. Väliskeskkonna seisundil on oluline mõju inimese tervise kõigile aspektidele. Parandades väliskeskkonna tingimusi, saavutame inimeste parema tervisliku seisundi ja haigestumiste arvu vähenemise. Ühiskonna tasandil on olulised keskkonnakorralduslikud meetmed – maakasutuse suunamine ja inimkasutuses oleva või kasutusse võetava keskkonna ruumiplaneerimine, riskide seire, hindamine ja juhtimine jne. Nende meetmete rakendamise tase ja tulemuste arvesse võtmine otsuste tegemisel määrab ka mõju, mis avaldub iga inimese tervisele. Bioloogilise mitmekesisuse kaitse strateegia ja tegevuskava. Keskkonnaministeerium, ÜRO Keskkonnaprogramm (UNEP), EPMÜ Keskkonnakaitse Instituut. Tallinn-Tartu 1999 33 Dokument toob muuhulgas välja bioloogilise mitmekesisuse ja maastike säilitamisega seotud tegevused. Eraldi väärtustamist vajavad maastikuaspektid: Elukvaliteet: Maastik kui tervislik, puhas, esteetiline elukeskkond. Majanduslik väärtus: Iga maastikuosa omab teatud potentsiaali mingi tegevuse jaoks. Need maastiku omadused ja eeldused võivad kaasa aidata nii majandustegevuse tekkimisele kui kadumisele, eeskätt just põllumajanduse, turismi ja rekreatsiooni vallas. Ökoloogiline väärtus: Suur osa ökosüsteemide mitmekesisusest tuleneb just maastiku komponentide – geoloogilise ehituse, reljeefi, kliima, vee, mulla – varieeruvusest. Maastiku mitmekesisuse loovad nimetatud maastiku komponendid, lisaks looduslikud tingimused, tänapäevane ja mineviku maakasutus. Maastiku mitmekesisusse on kodeeritud paikkonna omapära. Kultuurilooline ja teaduslik väärtus: Sajandite vältel on maastikus salvestunud erinevad maaharimisviisid ja tehnoloogiad, mida ühiskond on rakendanud, temas kajastub kohalik ajalugu. Maastikust lähtudes saab uurida ka ühiskonna ja looduse seoseid ning ühiskonna ressursikasutust. Ühiskondlike ja sotsiaalsete protsesside käigus muutuvad inimeste väärtushinnangud. Koos väärtushinnangute muutumisega kujundatakse ümber ka maastik. Maakasutuse intensiivsus on otseses seoses looduslike elupaikade säilimisega. Olulisemad probleemid selles valdkonnas on:

32 http://www.envir.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=328494/KS_loplil_riigikokku_1.pdf 33 http://www.envir.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=1993/Bioloogilise+mitmekesisuse+kaitse+strateegia+j a+tegevuskava.pdf 34 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

looduslike elupaikade hävimine maakasutuse intensiivistumise läbi; pool-looduslike elupaikade kadumine aktiivse maakasutuse lakkamise tõttu; elupaikade fragmentatsioon. Bioloogilise ja maastikulise mitmekesisuse säilimiseks on oluline tagada väärtuslike maastike, maastike osade ning elementide säilimine ja kaitse ning arvestada maastikulise ja bioloogilise mitmekesisuse säilitamise kaitse-eesmärke erineva tasandite planeeringutes, maakasutuse planeerimisel ja maareformi poliitikas. Eesti säästva arengu riikliku strateegia Säästev Eesti 21 34 (heaks kiidetud Vabariigi Valitsuse poolt 17.03.2005, Riigikogu poolt 14.09.2005 (RT I 27.09.2005, 50, 396) SE21 on Eesti riigi ja ühiskonna arendamise strateegia aastani 2030, sihiga ühendada globaalsest konkurentsist tulenevad edukusenõuded säästva arengu põhimõtete ja Eesti traditsiooniliste väärtuste säilitamisega. SE21 ei ole akadeemiline uuring, vaid eesmärkide ja tegevussuundade väljapakkumine, mis võiksid olla aluseks ühiskondlikule kokkuleppele Eesti jätkusuutliku arengu osas. Tegu on kogu ühiskonnaelu haarava arengukavaga, mitte üksnes ökoloogilistele küsimustele suunatud strateegiaga. Strateegia mõtteks on pakkuda teid ja lahendusi erinevate subjektide kooskõlastatud tegevuseks Eesti jätkusuutlikkuse tagamisel. SE21 tuumaks on (ühiselt väärtustatud) arengueesmärgid, mille realiseerimisse on oodatud panustama väga erinevad subjektid ning mille saavutamiseks kasutatakse eri allikatest pärit ressursse. Eesti looduskaitse arengukava aastani 2035 35. EV Keskkonnaministeerium 2006 Arengukava eesmärgiks on looduskaitse korraldamine järgneva 30 aasta jooksul nii, et tagataks looduse väärtuste võimalikult hea säilimine, hävinud (hävimisohus) väärtuste taastamine ning loodusvarade jätkusuutlik kasutamine.

34 http://www.envir.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=90658/SE21_est_web.pdf 35 http://www.envir.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=181566/Looduskaitse_arengukava100506.pdf 35 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

5. Mõjutatava keskkonna kirjeldus

5.1. Mõju hindamise ulatus KSH objektiks on ruumilise planeerimise dokumendiga – teemaplaneering “Tallinna rohealad” kavandatav tegevus. Teemaplaneering hõlmab kogu Tallinna linna haldusterritooriumi ning see koostatakse kehtiva üldplaneeringu täpsustamiseks ja täiendamiseks, linna rohealade kavandamiseks ja väärtustamiseks ning nende arengusuundade määramiseks, samuti puhke- ja virgestusalade loogilise struktuuri kavandamiseks. Planeeritava ala (Tallinna linna) pindala on 159,2 km2, merepiir 46 km ja maapiir 59 km. Tallinnas on 8 linnaosa, mille suurused on järgmised: Haabersti 22,2 km², Kesklinn 27,6 km², Kristiine 7,8 km², Lasnamäe 27,4 km², Mustamäe 8,1 km², Nõmme 29,2 km², Pirita 18,7 km² ja Põhja-Tallinn 15,2 km².36 Teemaplaneeringuga kavandatav tegevus planeeringualal (vastavalt teemaplaneeringu lähteülesandele) hõlmab linna rohealasid (metsad, pargid, haljakud, tänavahaljastus jne) ning puhke- ja virgestusalasid, sh avalikke supelrandu. Teemaplaneeringuga määratakse kindlaks rohealade ja -koridoride väärtus ning toimimise ulatus, nende iseloom ja kasutusvõimalused linna erinevates maastikes, sealhulgas linnametsades. Tallinna rohealade teemaplaneeringuga määratletakse nende olulisus kahes tasandis – linnas ja linnaosades. Selgitatakse säilinud pärandkultuurmaastikud ja aiakunstiväärtused (pargid, puiesteed, suvemõisad, dendraariumid, jne) ning kavandatakse meetmed nende säilitamiseks ja väärtustamiseks. Teemaplaneering loob eeldused täiendavate parkide ja haljasalade kavandamiseks Tallinna linnas, mis tähendab, et vaadeldakse ka potentsiaalseid piirkondi, mis oleksid vajalikud ülelinnalise rohestruktuuri tugevdamiseks. Keskkonnamõju ruumilist ulatust hinnati lisaks teemaplaneeringu alale ka seda ümbritseval alal. Sealjuures hinnati erinevaid mõjusid erinevas ruumilises ulatuses ja koosmõjus, sõltuvalt sellest, kus konkreetset mõju saab lugeda oluliseks. Mõju ulatus selgus töö teostamise käigus. Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 33 lg 1 p. 2 alusel toimub strateegilise planeerimisdokumendi koostamise käigus teemaplaneeringu (üldplaneeringu alaliik) korral KSH ilma selle vajadust põhjendamata. Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH on algatatud Tallinna Linnavalitsuse 15.03.2006 korraldusega nr 494-k. KSH eesmärgiks on teemaplaneeringu elluviimisega kaasnevate keskkonnamõjude prognoosimine, hindamine, alternatiivide kirjeldamine, hindamine ning negatiivsete mõjude vältimise ja leevendamise meetmete kavandamine, et tagada keskkonnakaalutluste integreerimine teemaplaneeringusse. KSH viidi läbi alljärgnevate põhimõtete järgi: KSH käigus määratleti, kirjeldati ja hinnati kavandatava tegevuse ja selle võimalike alternatiivsete lahenduste võimalikku mõju keskkonnale, hinnati nende mõjude ulatust ja olulisust, analüüsiti negatiivsete mõjude vältimise või leevendamise võimalusi ja tehti ettepanekud sobivamate alternatiivide valikuks; KSH käigus järgiti Euroopa Liidu ja Eesti Vabariigi asjassepuutuvat seadusandlust. Keskkonnamõju strateegiline hindamine lõpetati enne planeerimisdokumendi õigusaktiga kehtestamist.

36 Tallinna arengukava 2005-2014; vt: http://tallinn.andmevara.ee/oa/page.Tavakasutaja?c=1.1.1.1&id=98848 36 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

5.2. Geoloogiline ehitus Tallinna geoloogilist ehitust on piisava põhjalikkusega käsitletud haljastuse arengukava 37 peatükis 4.3. Looduslikud tingimused. Kirjeldatakse aluspõhja, pinnamoodi ja pinnakatet. Vastavad kaardikihid moodustatakse ka teemaplaneeringu andmebaasis.

5.2.1. Aluspõhi

Kristalseist kivimeist koosnev aluskorra pealispind asetseb Tallinnas 130-150 m allpool merepinda. Aluskorral lasuvad agu- ja vanaaegkonna meresetted, mille kihid on veidi lõuna poole kaldu. Aluspõhja uuristunud sügavad vagumused teevad Tallinna geoloogilise kaardi üsna keerukaks. Kristalsel aluskorral lasuvaist settekivimeist on vanimad vendi ajastul tekkinud liivakivid, aleuroliidid ja savid, mis moodustavad gdoovi ja kotlini kihistu. Kihid asetsevad sügaval hilisemate setete all. Vendi kompleksil lasuvaist kambiumi kivimeist on vanim nn sinisavi, mille lasundi paksus küünib 75 meetrini (lontova kihistu). Paljassaarel, Kopli ja Viimsi poolsaarel ning Kadrioru ja Pirita rannas ulatub sinisavi maapinna lähedale. Järgmise, peamiselt savikaist liivakividest koosneva pirita kihistu paljandeid leidub Lükatil, Rocca al Mares jm. Pirita kihistu liivakividel lasuvate Tiskre kihistu heledate liivakivide tüüpleiukoht on Rannamõisa pank. Ordoviitsiumi vanima settekompleksi moodustab Eestis pakerordi lade, mille alumine osa koosneb oobolusliivakivist ja ülemine argiliidist. Selle lademe paljandeid on Tallinnas paekalda jalamil (Kadrioru Hundikuristikus). Oobolusliivakivil on fosforiidimaardlana suur tähtsus Maardus. Pakerordi lademest kõrgemal asetsev latorpi (leetse) lade koosneb glaukoniitliivakivist, mis kohati paljandub 1-2 m paksuse kihina paekaldal. Paekalda ülaosas paljanduvad ordoviitsiumi ajastu lubjakivid. Vanimad neist moodustavad volhovi lademe, sellele järgnevad kunda ja aseri lade. Paekalda kõige ülemises osas on Tallinnas Lasnamäe lade, mis avaneb laia vööndina ka lavamaa pervel. Linna ida- ja lõunaosas (Sõjamäe, Mõigu, Pääsküla, Laagri ümbruses) koosneb aluspõhi kukruse, idavere ja jõhvi lademe merglistest lubjakividest.

5.2.2. Pinnamood (reljeef)

Tallinna asendi määravad Soome lahe nõgu ja Põhja-Eesti lavamaa. Rannikumadaliku ja lavamaa piiri tähistab Põhja-Eesti paekallas ehk klint, mida liigestavad vanad ja nüüdisaegsed jõeorud. Põhja-Eesti rannikumadaliku laius on Tallinnas vahelduv, enamasti küünib see mõne kilomeetrini, aga Maarjamäe, Tiskre ja Tabasalu kohal ulatub paekallas mereni. Pinnamoelt on rannikumadalik võrdlemisi mitmekesine, üldiselt madal, kohati täiesti tasasel ala leidub üksikuid kõrgendikke, mitmel pool ka rannavalle, rannaastanguid jt reljeefi väikevorme. Kõrgendikest paistab kõige rohkem silma linna keskel kõrguv Toompea. See moodustab koos teda ümbritseva madalama liivakivialusega Tallinna keskkõrgendiku. Selle nõlva kulgu tähistavad astangud Hundipea nukil, Kalamaja piirkonnas, vanalinnas (Pikal tänaval, Sulevimäel, Olevimäel, Apteegi ja Niguliste tänavatel), Tõnismäest lõunas, Koidu tänaval, Paldiski maanteel, Heina tänaval. Kagus külgneb Toompeaga ovaalne aluspõhjakünnis Tõnismägi. Linna lääneosas asuvad väikesed künnised Veskimägi ja Rebasemägi, aluspõhjakünnised on ka Kopli ja Kakumäe kõrgendik samanimelistel poolsaartel. Üsna suur loode- kagusuunaline Kakumäe kõrgendik (merepinnast 16 m) koosneb peamiselt kambiumi liivakividest. Selle Kopli lahe poolse nõlva on meri järsakuks kurrutanud, kõrgendiku lael paikneb lamedate oosilaadsete pinnavormide vahel Õismäe raba. Rannikumadaliku tasandikud on merelahtede maismaajätkud. Läänes jätkavad Kakumäe ja Kopli lahte vastavalt Harku ja Lilleküla tasandik. Esimese madalamas keskosas paikneb Harku järv. Mustamäe jalamil laiub liivase pinnakattega, rohkete rannavallidega jm rannamoodustistega ala. Linna idaosas asuvad Kadrioru ja Pirita tasandikud, mida eraldab Lasnamäe panganeemik. Pirita tasandiku pinnamoe teevad rohked rannamoodustised ja luited võrdlemisi vahelduvaks. Tasandikku läbib Pirita jõe org, mis lavamaa jalamil on kohati 18 m sügav ja mille laius ulatub mõnesaja meetrini. Orus on aluspõhja- (kambiumi ja ordoviitsiumi) ning pinnakattepaljandeid. Põhja-Eesti järsk paekallas on Tallinnas jälgitav katkeliselt, sest kohati on see ära kulunud. Linna idaosas ümbritseb paekallas Lasnamäe panganeemikut. Lavamaa perve kõrgus merepinnast on seal 47 m. Klint jaguneb Lasnamäel kaheks, ülemiseks lubjakivist ning alumiseks liivakivist astanguks; nende vahel asub Kadriorus ja Maarjamäel lai terrass. Teine terrass on Lasnamäel Varsaallika kohal.

37 http://tallinn.andmevara.ee/oa/page.Tavakasutaja?c=1.1.1.1&id=99781#_Toc97456869 37 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Linna lõunaosas katavad lavamaa serva enamasti hilisemad setted, paekallas paistab seal ainult mõne meetri kõrguse järsakuna Järve lähedal. Harku järvest läänes ja edelas on ta näha kõrge järsu astanguna (Harku pank). Tiskre ja Rannamõisa vahel, moodustab mereni ulatuv paekallas kohati otse rannalt kerkiva 34-35 m kõrguse Rannamõisa panga. Lavamaa keskmine kõrgus on Lasnamäel 40 m. Leidub ka kõrgemaid kohti, näiteks Sõjamägi (52,6 m) ja Mõigu kõrgendik (50 m), ning soostunud nõgusid (Tondi, Sõjamäe, Rae raba). Lavamaa pervel luiteseljaku taga asub Ülemiste järv. Linna edelaosas Nõmme liivikul servaaladel on pinnamood luiteline, mujal Nõmmel ja Männiku liivikul enamasti tasane. Liivikute servanõlvakud Mustamäel ja vastu Harku raba ning Pääsküla raba on peale paekalda Tallinna olulisemad pinnavormid. Nõmme liivikul Mustamäe suusahüppemäest edelas olevad luited on linna kõrgeim paik (63,6 m).

5.2.3. Pinnakate

Mattunud orgude kohal (näiteks Lillekülas) on pinnakate paiguti paksem kui 100 m, aga lavamaa serval leidub kohti, kus seda polegi. Moreeni on Tallinnas suhteliselt vähe (Irus, Kadakal, Maardus, Meriväljal, Sauel jm), enamasti katavad seda hilisemad setted. Rannikumadalikule on iseloomulik savikas, rohkete rändkividega sinakashall moreen ja lavamaale valkjas lubjarikas rähkmoreen. Rändrahne paikneb moreeni alal ka suurte kivikülvidena. Rannikumadalikul leidub mitmel pool viirsavi jm jääpaisjärvesetteid, kohati kuni 10 m paksuselt. Maapinnani ulatub neid Harku järve ümbruses ja mujalgi, enamasti katavad neid siiski hilisemad meresetted. Linna lõunaosas moodustavad liiva ja kruusana kihistunud liustikujõesetted kaks suurt liivikut – Nõmme ja Männiku liiviku, kus kruusa- ja liivakihi paksus küündib kohati 50 meetrini. Meresetteid (paksus kohati 2-4 m) esindavad peamiselt peenliivad, aleuriidid ja aleuriitliivad, leidub ka rannakruusa ning paekalda piirkonnas klibu. Luiteiks kuhjunud tuiskliiva on mitmel pool rannikumadalikul (Kloostrimetsas, Pärnamäe kalmistu piirkonnas), Ülemiste järve loode- ja läänekaldal ning Nõmme ja Männiku liivikul. Järve- ja soosetteid on eelkõige lavamaa nõgudes. Ülemiste järves ulatub järvemudalasundi paksus 8,5 meetrini, järve lõunaosas leidub ka järvelupja. Turbaalust järvelupja ja -muda on ka Pääsküla rabas. Turbalasundi paksus küünib Rae rabas 6,8 meetrini, Sõjamäe rabas 6,7 meetrini. Rannikumadaliku sood on nooremad, seepärast on nende turbakiht õhem. Enamus Tallinna looduslikke pinnavorme on teede ja elamuehituse käigus suuremal või vähemal määral ümber kujundatud või mattunud kultuurkihi alla. Viimase paksus ulatub bastionide (Linda mägi, Harju mägi, Suur Rannavärav) kohal 15 meetrini, kuid tavaliselt kõigub see 1-8 meetri piires. Linna äärealadel (Pirital, Lasnamäel, Kosel, Nõmmel) ja Kadriorus tavaliselt alla 0,5 meetri (vt joonis 1).

Joonis 1. Kultuurikihi paksus Tallinnas. Tingmärgid: 1 – 0-0,5; 2 – 0,5-1,0; 3 – 1,0-2,0; 4 – 2,0- 3,0; 5 – 3,0-4,0; 6 – 4,0-5,0; 7 – 5,0-10,0; 8 – üle 10,0 m. Allikas: Tallinna haljastuse arengukava

38 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

5.3. Pinna- ja põhjavesi

5.3.1. Vooluveekogud Looduslikud vooluveekogud jagunevad jõgedeks ja ojadeks. Tallinna linnas asuvad järgmised vooluveekogud: - Pirita jõgi* (reg kood 10892; pikkus 105 km; valgala pindala 799 km2; avalikuks kasutuseks); - Pääsküla jõgi* (reg kood 10955; pikkus 18 km; valgala pindala 40,9 km2; avalikuks kasutuseks); - Kurna oja (reg kood 10931; pikkus 12 km; valgala pindala 51,8 km2; avalikuks kasutuseks); - Tiskre oja (reg kood 10940; pikkus 4 km; valgala pindala 50 km2; avalikuks kasutuseks); - Harku oja (reg kood 10941; pikkus 12 km; valgala pindala 30,6 km2; avalikuks kasutuseks); - Vaskjala–Ülemiste kanal (reg kood 10930; valgala pindala 28,7 km2; ei ole avalikuks kasutuseks); - Soone oja (reg kood 10942; pikkus 3 km; valgala pindala 7,2 km2; ei ole avalikuks kasutuseks); - Hundikuristiku oja (reg kood 10938; pikkus 3,5 km; valgala pindala 7,4 km2; ei ole avalikuks kasutuseks); - Apametsa peakraav (reg kood 10943; pikkus 3,5 km; valgala pindala 4,4 km2; ei ole avalikuks kasutuseks); - Mustoja (reg kood 10939; pikkus 2,5 km; ei ole avalikuks kasutuseks); - Varsaallika oja (reg kood 10937; pikkus 2,5 km; ei ole avalikuks kasutuseks); - Mähe oja* (reg. kood 108918) - Kadaka/Mäekalda oja - Randvere oja - Katku oja - Koha oja - Paljassaare ojad * reostustundlik veekogu – keskkonnaministri 16.11.1998.a määrus nr 65 Heitveesuublana kasutatavate veekogude või nende osade nimekiri reostustundlikkuse järgi (RTL 1998, 346/347, 1432; 1999, 167, 2446)

Mitmed vooluveekogud (Pääsküla jõgi, mõned ojad) on heitvee ja sademevee eesvooluks.

5.3.2. Seisuveekogud Tallinnas paiknevad järgmised seisuveekogud: - Ülemiste järv (reg kood 200590; pindala 960 ha; valgala pindala 99,2 km2; looduslik järv; Tallinna joogiveeallikas, ei ole avalikuks kasutuseks) - Harku järv (reg kood 200130; pindala 163,8 ha; valgala pindala 47,2 km2; looduslik järv; avalikuks kasutuseks) - Raku järv (reg nr 200602; pindala 111 ha; tehisjärv, ei ole avalikuks kasutuseks) - Männiku järv (reg kood 200602; pindala 20,9 ha; valgala pindala 130 km2; tehisjärv, avalikuks kasutuseks)

39 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

- Tooma järv (pindala 1,3 ha; looduslik järv 38; asub Lasnamäe linnaosas Väo karjääris; ei ole avalikuks kasutuseks) - Pae veehoidla - Shnelli tiik - Kadrioru tiigid - Lossi tn tiigid - Siili tn tiigid - Paljassaare retrojärved (Paljassaare linnualal) - Õismäe tiik - Ülemiste polder Nimetatud veehoidla, tiigid, retrojärved ja polder ei ole avalikult kasutatavad veekogud. Tiigid on käsitletavad eelkõige maastikukujunduslike elementidena. Tallinna lõunapiiril paiknev Männiku järvistut (Raku ja Männiku järved) on tekkinud liiva kaevandamise tagajärjel ning jääb osaliselt ka Saku valla territooriumile. Männiku järvistu vesi on tallinlaste joogiveeressurss. Saku valla üldplaneeringus on Männiku järvistu ümbrus kavandatud puhke- ja virgestusalana. Ala kuulub ka Tallinna rohelise vööndi koosseisu. Järvistu kohta on koostatud töö: Männiku järvistu (Raku ja Männiku järved) veeressurssi säilimiseks vajalikud uuringud, AS Maves töö nr 3112. Tallinn, juuni 2004.

5.3.3. Allikad Tallinna allikad avanevad põhiliselt paekalda jalamil. Lepasalu (Lepistiku) allikad asuvad 2–3 m kõrguse astangu jalamil. Kuni kaheteistkümne allika vesi on pärit aluspõhja ja liivase pinnakatte piirikihtidest. Allikad toituvad Mustamäe liivikul ja Ülemiste luitestikul infiltreerunud veest. Allikate vesi moodustas varem kuus ojakest, pärast Lepasalu pargi renoveerimist 2003. aastal on neist säilinud vaid kolm. Lepasalu allikate koguvooluhulk on 1–10 l/s. Vanasti suubus allikate vesi Löwenruh forellitiikidesse, praegusajal kanalisatsiooni. Allikaala on kogu Sõpruse puiestee äärne Lepasalu sanglepapark, mis võeti looduskaitse alla 1992. aastal. Mustamäe nõlv on Nõmme liiviku osa, mille on kulutanud 15–18 m kõrguseks ja 4 km pikkuseks astanguks liustiku ja mere tegevus 11 000 aasta vältel. Nõlv koosneb 26 m paksusest kruusa- ja liivakihist, mis lasuvad Ordoviitsiumi lubjakive katval õhukesel moreenikihil. Seega on tegemist Põhja-Eesti paekalda maetud lõiguga. Glehni pargi allikaala paikneb Mustamäe astangu jalamil, kus kiildub maapinnale Nõmme liivikutel maa sisse imbunud vesi. Kevadel avaneb kuni 24 allikat, millest suvel tegutseb 10–12. Allikate vooluhulk on 1–3 l/s, suurimal – Rõõmuallikal kuni 10 l/s. Siinsetest allikatest algavad ojakesed, millest läänepoolsema vesi neeldub Mäepealse tänava lähistel Kivinuka karstialal. Allikavett kasutatakse ka Mustamäe basseinides. Osa Mustamäe allikate veest jõuab ülirohketoitelisse Harku järve. Alates 1992. aastast on Glehni pargi allikaala looduskaitse all ning 2004. aastal loodi Nõmme-Mustamäe maastikukaitseala. Varsaallikad avanevad ligi 60 m pikkusel lõigul Pirita–Lasnamäe paekalda jalamil. Madalvee ajal on allikaid kaks kuni neli, suurvee ajal kümmekond. Langeallikatena toituvad need põhiliselt Lasnamäel Tondi rabas paelõhedesse valguvast veest ja avanevad alumistest lubjakivikihtidest. Allikate suurveeaegne vooluhulk on 120 l/s, madalvee ajal kuni 1 l/s. Vesi koondub ojakesse, mis suubub Tallinna lahte. Allikad on alates 1992. aastast looduskaitse all.

38 http://eelis.ic.envir.ee/w4/default.asp?topic=qry.VEEKOGU&id=-1110216928&action=view 40 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Parditiik asub Sõpruse puiestee ääres Lepasalu pargist 300–500 m kirde pool Mustamäe liiviku ja Lilleküla–Pelguranna ürgoru piirkonnas. Siin valdab merelise tekkega liiv, milles vabapinnaline vesi liigub Ülemiste järve poolt Kopli lahe suunas, avanedes ka Parditiigis. Tiigi vesi suubub sademete drenaaži vooluhulgaga 2–7 l/s. Arvukate lindude elupaik renoveeriti 2005. aastal. Löwenruh park ja tiigid rajati Mustamäe tee ja Linnutee vahelisele alale juba 18. sajandil. Tiigid on allikalise toitumisega, vesi pärineb mere- ja glatsiofluviaalsetest kruus-liivadest. Tiikide eesvooluks on Kopli lahte suubuv Mustjõgi. TTÜ teedeinstituudi ja geoloogiainstituudi poolt 2003–2005 tehtud veeseire tulemusena jõuti järeldusele, et Tallinnas mõjutab allikate vett inimtegevus, eelkõige intensiivistunud transport ja Nõmmel ka kanalisatsiooni osaline puudumine. Vee kvaliteedi hindamisel kasutati analoogsete allikate seireandmete pikaajaliste vaatluste keskmisi näitajaid. Tegemist on linnaoludes säilinud loodusmaastike ja taimestikuga. Vees sisalduvad kloriidid kahjustavad tunduvalt taimestikku. Lepasalu allikate aluseline koostisega vesi sisaldab üle loodusliku fooni kloriide – madalvee ajal vähem, suurvee ajal rohkem. Leidus ka koobaltit, kaadmiumi ja pliid. Võrreldes Viidumäe looduskaitseala allikate veega sisaldub kloriide kaks kuni neli korda rohkem. Rõõmuallika neutraalse reaktsiooniga allikavee kloriidide sisaldus oli Lepasalu allikatega võrreldes kõikuvam. Ka seal leiti vees koobaltit ja kaadmiumi. Analoogsete allikate vees Lahemaa rahvuspargis Koljakul on kloriide kuni viis korda vähem. Vaadeldavatest Tallinna allikatest sisaldus kloriide kõige rohkem Varsaallikate aluselises vees. Nagu Lepasalus ja Rõõmuallikates, leidus ka seal allikavees koobaltit, kaadmiumi ja pliid. Samasuguste allikate vesi Pandiveres, Kunda tööstuspiirkonnas, Pakri saartel ja poolsaarel sisaldab kloriide kümme korda vähem. Väga suure kloriidisisaldusega oli ka Parditiigi vesi. Löwenruh pargi tiigi vee kloriidisisaldus oli väiksem kui Parditiigis, võrreldes Lepasalu allikaveega aga kaks korda suurem. Tallinna allikate vee kvaliteeti mõjutab oluliselt ka sademete hulk. Nii oli 2005. aasta juunikuus kõigis seirepunktides vee kloriidisisaldus vähenenud, s.t eelnenud rohke vihmaga pinnasest välja pestud. Allikavee suure reostuskoormusse tingib kindlasti tänavate-teede talvine keemiline libedustõrje. Seda näitab kloriidide suurenenud sisaldus kohtades, kus selleks pole looduslikke eeldusi. Eelkõige tuleks kaitsta allikate toiteala. Vajalik on jätkata seiret, et selgitada, kas kloriidisisalduse vähenemine allikavees on ajutine või püsiv. Võrreldes analoogsetes loodusoludes avanevate allikate veega on Tallinna allikate vees kloriide 4–8 korda rohkem, mis on ilmselt linnaelust põhjustatud saaste. 39 Tallinna allikate ja allikaliste piirkondadega on tihedalt seotud ajalooline vetevõrk. Teemaplaneeringu andmete koondamise käigus tegi ajaloolane Robert Nerman vastava ülevaate, mida kasutatakse planeeringulahenduse väljatöötamisel ja selle mõju hindamisel.

5.3.4. Põhjavesi 40 Linna piires on kasutusel kolm põhjaveekompleksi: kvaternaari, ordoviitsiumi-kambiumi ja kambiumi-vendi. Mõningate puurkaevudega on avatud ka ordoviitsiumi veekompleks, mis on linna veemajanduse seisukohalt teisejärguline. Sügavaimat, kristalse aluskorra veekompleksi vett ei kasutata, kuna see on tugevasti mineraliseerunud.

39 Peatüki koostamisel on kasutatud artiklit: Hella Kink, Maire-Liis Hääl. Linna allikad Tallinnas. Eesti Loodus 2/2006; http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel1385_1376.html 40 Andmed Tallinna haljastuse arengukavast, pt 4.4.1; http://tallinn.andmevara.ee/oa/page.Tavakasutaja?c=1.1.1.1&id=99781#_Toc97456873 41 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Kvaternaari veekompleksi peamised varud paiknevad Ülemiste-Männiku-Hiiu liivades ja kruusades ning Pelguranna ja vähemal määral ka teistes mattunud ürgorgudes. Vähesel määral on kvaternaari vett ka mujal liivarikastes setetes. Mõnel pool rannikuvööndis ja mattunud orgude piires on vesi kõrgendatud mineralisatsiooniga. Kvaternaari veekompleksi ja teiste veekomplekside vahel toimub mattunud orgude nõlvade piirkonnas veevahetus. Enamasti toidab kvaternaari veekompleks teisi veekomplekse, kuid kvaternaari veekompleksi, eriti selle mattunud ürgorgudes asuva osa, suurenev kasutamine võib kaasa tuua vee vastupidise liikumise, mille tulemusena võivad toimuda muutused vee kvaliteedis. Kvaliteedi muutuse suund sõltub konkreetses piirkonnas valitsevatest geoloogilistest tingimustest. Ordoviitsiumi-kambiumi veekompleks on levinud peaaegu kogu linna piires, see puudub piki Soome lahe rannikut ja mattunud ürgorgude piires. Selle põhjaveekihi laiemat kasutuselevõttu takistab veevarude suhteline vähesus. Mattunud orgude nõlvade piires esineb side kvaternaari ja ordoviitsiumi-kambiumi veekomplekside vahel, mattunud orgude piires ordoviitsiumi-kambiumi veekiht toitub kvaternaarisetetes olevast veest, kuid kvaternaariveekompleksi vee suureneva tarbimise korral võib liikumine muutuda vastupidiseks. Sellega seoses on mattunud orgude piires ordoviitsiumi-kambiumi veekiht reostuse suhtes kergesti mõjutatav, kuna kvaternaari põhjaveekiht on potentsiaalse reostuse poolt vähe kaitstud. Samuti on see veekiht reostuse vastu nõrgalt kaitstud rannikumadalikul, kus ordoviitsiumi veekihi kivimid on kaetud ainult kvaternaarisetetega. Kambiumi-vendi veekompleks on levinud peaaegu kogu linnas, välja arvatud mattunud ürgorgude piires. Vee tarbimist sellest kompleksist raskendab veevarude halb taastuvus. Veevarud taastuvad kvaternaari veekompleksi arvelt mattunud orgude nõlvade piirkonnas ning ka settekivimeid läbivate rikkevööndite kaudu. Varasema intensiivse veekasutuse tulemusena tekkis ulatuslik depressioonilehter, mistõttu kompleksi veepinna dünaamiline tase langes oluliselt ning tõenäoliselt algas merevee infiltreerumine põhjaveekihi avamusalalt. Seoses veetarbimise vähenemisega ja mattunud orgude veest toitumisele on linna piires põhjaveetase taastumas. Põhjavett kasutatakse Tallinnas võrreldes pinnaveega vähe.

5.4. Ilmastik Tallinna ilmastikku (kliimat) on kirjeldatud haljastuse arengukava 41 koostamise raames võttes aluseks 1982.a Leningradis koostatud kogumiku Klimat Tallina. Tallinna kliimale on iseloomulik mõõdukalt külm talv, väheste sademetega jahe kevad, mõõdukalt soe, algul suhteliselt kuiv, aga teisel poolel vihmane suvi ning pikk soe sügis. Suurt mõju avaldavad Atlandilt tulevad tsüklonid, millest johtub ilmastiku muutlikus. Eriti vahelduv on ilmastik külmal aastaajal, kui tsüklonid toovad lund ja sula. Soojal aastaajal põhjustab suhteliselt jahe mereõhk sageli jahedat vihmast ilma. Tsüklonite mõjule allub Tallinna ilmastik keskmiselt 200 päeval aastas, antitsükloneile 165 päeval – peamiselt märtsist maini ja septembris. Kõrgrõhkkonnaga kaasneb kevadel päikesepaisteline, väheste sademetega ning hiliste öökülmadega ilm, sügisel varaste öökülmadega kuiv ilm. Talviti on ka kestvat pakast. Aluspinna mõju kliima kujunemisele avaldub esmajoones neis näitajate erinevuses, mis on iseloomulikud Tallinna territooriumi eri osadele. Mõned linna rajoonid paiknevad vahetult mererannal või on ümbritsetud merest, nagu näiteks Kopli poolsaar, teised aga asuvad 10 km kaugusel rannajoonest. Merevesi soojeneb kevadel ja suvel ning jahtub sügisel ja talvel aeglasemalt kui maismaa. Seetõttu on aluspinnalähedase õhukihi temperatuur rannikul kevadel ja suvel madalam ning sügisel ja talvel kõrgem kui rannajoonest kaugemat olevates kohtades. Õhuniiskus ja tuulekiirus on rannikul suuremad, pilvitus ja sademed on kevadel ja suvel väiksemad, külmavaba periood pikem, lumikate õhem jne. Mere mõju väheneb märgatavalt rannajoonest 1-3 km kaugusel.

41 http://tallinn.andmevara.ee/oa/page.Tavakasutaja?c=1.1.1.1&id=99781#_Toc97456874 42 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Tallinna eri piirkondade kliimanäitajatele avaldavad toimet reljeef, hoonestuse iseloom, tänavate kate, haljasalad jne. Üldiselt on linna tihedalt hoonestatud aladel kogu aasta keskmine ööpäevane õhutemperatuur 0,5-1,0ºC võrra kõrgem kui lagedatel või hõredalt hoonestatud aladel. Tuuline ilm on Tallinnas kogu aasta läbi. Ülemiste vaatluspunktis on aastas keskmiselt 20 päeva, mil tuulekiirus on 15 m/s või suurem. Kõige rohkem esineb kõva (tormist) tuult sügis- ja talvekuudel (oktoobrist veebruarini) ja vähem suvekuudel. Tormistest tuultest 36% puhub edelast, 18% lõunast, 13% läänest ja 12% loodest. Maksimaalse tuulekiiruse 23 m/s esinemine on tõenäoline igal aastal tuulevaikust on võrdlemisi harva ja sedagi peamiselt öösiti. Tallinnas mõõdetud tuulekiirustest on talvekuudel 60%, suvekuudel aga 35-40% suuremad kui 5 m/s. Talvekuudel domineerivad lõunakaarte ja suvel läänekaarte tuuled, kevadel ja suvel suureneb kirdetuulte sagedus. Aasta lõikes domineerivad edelatuuled. Soojal aastaajal on hästi märgatavad kohalikud maa- ja meretuuled (briisid), eriti päikesepaisteliste ilmadega.

Tuule kiirus ja korduvus

Päike paistab Tallinnas keskmiselt 1785 tundi aastas ehk 44% võimalikust päikesevalguse ajast. Selget ilma on kõige rohkem kevadel ja suvel, sügisel ja talvel on valdavalt pilvine. Summaarse kiirguse keskmine aastahulk on ligikaudu 82 kcal/cm2. Aasta keskmine õhutemperatuur on 4,7ºC. Kõige soojem kuu on juuli (16,6ºC), kõige külmem veebruar (-6,0ºC). Temperatuuri absoluutne maksimum on 32,3ºC ja absoluutne miinimum -34,4ºC. Suvekuudel sooja troopilise õhumassi sissetungimise puhul, kui sellega kaasneb tugev päikesekiirgus selge taevaga, võib juulis-augustis olla õhutemperatuur varjus kuni 33ºC. Sellistel kuudel võib linna keskosas tihedalt hoonestatud aladel, tuultest varjatud kohtades, tõusta tänavate asfaltkatte, katuste ja seinte temperatuur 50-60 kraadist kõrgemale, mistõttu ka nende pindade lähedase õhukihi temperatuur võib tõusta üle 33ºC. Niisugune aluspinna ja õhu erakordne kuumenemine ei ole aga iseloomulik linna territooriumi suuremale osale, sest mererannal ning Lasnamäe, Ülemiste, Nõmme ning Mustamäe elamurajoonides seda nii teraval kujul ei esine. Üldiselt on selgel ja vaiksel suvepäeval mere ääres ning linna lääne- ja põhjaosas õhutemperatuur 1-2ºC võrra madalam kui Pae, Hiiu, autobussijaama piirkonnas. Briisid mõjutavad oluliselt suviseid öiseid temperatuure, eriti tuulevaiksetel ning selgetel öödel. Juulis esineb öid, mil mere ääres on temperatuurid 3ºC, Kesklinnas ja Kopli piirkonnas 1-2ºC kõrgemad kui Ülemistel. Sellistes piirkondades nagu Õismäe, Hiiu, Pääsküla ja Männiku, mis on mõjustatud linna äärealadest, on õhutemperatuur 1,5-2ºC kõrgem kui Ülemistel. Talvisel pakasepäeval võib madalaim õhutemperatuur linna territooriumi eri osades osutuda tunduvalt erinevaks. Üldiselt on talvel päevasel ajal mereäärse piirkonna õhutemperatuur kuni 3ºC võrra kõrgem kui Ülemistel. Külmavaba perioodi kestus õhus on mererannal keskmiselt 175 päeva, Lasnamäel ja Ülemistel aga 164 päeva. Enam-vähem püsivad külmad algavad keskmiselt 20. detsembri paiku ja lõpevad 2. märtsil, seega kestavad need 73 päeva, kuid tuleb arvestada, et selle perioodi jooksul esineb korduvalt sulailma. Maapinna temperatuur pilves ilmaga erineb vähe õhutemperatuurist (2 m kõrgusel), kuid selge ilmaga on erinevus üsna suur, sõltuvalt pinnase omadustest ja aastaajast. Kuivadel liivmuldadel pealispind soojeneb päeval, kuid jahtub öösel rohkem kui savimuldadel. Külmavaba perioodi kestvus maapinnal on 139 päeva, seega keskmiselt 36 päeva lühem kui õhus. Madalamas linnaosas külmub pinnas lumikatte all talve jooksul 13-73 cm ehk keskmiselt 34 cm sügavuseni. Suuremad on külmumissügavused kõrgemas linnaosas, kus domineerivad liivmullad. Samuti külmub pinnas hoopis sügavamalt linna väljakute ja tänavate asfaltkatte all, sest neid puhastatakse regulaarselt lumest.

43 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Vegetatsiooniperioodi pikkus, mil keskmine õhutemperatuur aastas tõuseb üle 5ºC on 170...175 päeva. Õhuniiskuses esineb olenevalt kaugusest mere pinnast selgelt märgatav vahe. Keskmine suhteline niiskus kella 13 ajal suvekuudel on rannamadalikul 6-9% suurem kui linna kõrgemal alal (Lasnamäe-Ülemiste-Nõmme). Keskmine sademete hulk aastas on 550 mm. Sademeid on kõige vähem märtsis ja kõige rohkem augustis. Sademete hulga poolest erinevad aastad üksteisest tunduvalt. Lühemat või pikemat kuiva ilma on enamasti kevadel ja suve algul. Lumikatet on harilikult novembri esimesest poolest aprilli keskpaigani, püsiv lumikate kestab enamasti detsembri teisest poolest märtsi lõpuni. Keskmine lumekatte paksus on 14 cm. Tuiskab keskmiselt 30 päeval aastas. Haljastuse arengukavale on lisatud järgmised kliimat iseloomustavad joonised: - Joonis 4. Suvised päevased temperatuuri erinevused - Joonis 5. Suvised öised temperatuuri erinevused - Joonis 6. Talvised päevased temperatuuri erinevused - Joonis 7. Tuulteroosid - Joonis 8. Suhtelise õhuniiskuse erinevused Paraku puudub Tallinna kliima kohta analoogne ülevaade uuemast ajast. Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudist (EMHI) saadud info põhjal ei ole kliimatingimuste uurimisega Tallinna linna eri osades süstemaatiliselt tegeletud. Mõnevõrra uuematest, kuid siiski mitte viimase aastakümne andmetest on EMHI kodulehelt 42 võimalik leida andmeid kliimanormide kohta Tallinnas üldiselt (vt tabel 1), Tallinna sademete ja õhutemperatuuride aastased käigud (vt joonised 2 ja 3) ning samuti ilmarekordeid.

Tabel 1. Tallinna kliimanormid 1961-1990.a (Allikas: EMHI, www.emhi.ee) Kuu Näitaja, ühik Aasta I II III IV V VI VII VIII IX X XI XII Keskm. õhutº, ºC -5,5 -5,7 -2,2 3,4 9,7 14,5 16,3 15,3 10,8 6,3 1,2 -2,9 5,1 Keskm. max õhutº, -2,8 -2,8 1,2 7,6 14,7 19,2 20,8 19,5 14,5 9,2 3,3 -0,5 8,7 ºC Keskm. min õhutº, -8,4 -8,9 -5,4 -0,1 5,1 9,8 12,0 11,5 7,5 3,5 -1,1 -5,6 1,7 ºC Õhutº abs. ------4,3 0,0 4,4 1,7 -4,7 -32,2 miinimum, ºC 31,4 30,4 26,2 14,0 10,5 21,3 32,2 Õhutº abs. 8,2 10,2 15,6 25,2 28,4 30,7 30,8 29,9 28,0 21,8 13,4 8,5 30,8 maksimum, ºC Keskm. mullatº, ºC -6 -7 -3 4 12 18 20 17 11 6 0 -4 6 Sademete hulk, 45 30 29 36 37 53 79 84 82 70 68 55 668 mm Sademetega päeva- 11 8 8 7 7 8 11 11 12 11 14 14 122 de arv, >=1,0 mm Sademed, ööp. 24,0 28,4 17,1 33,6 32,5 50,1 63,1 56,4 74,5 30,0 31,1 28,1 74,5 max, mm Suhteline niiskus, 87 85 82 76 70 71 77 81 83 84 88 88 81 % Tuule kiirus, m/s 4,8 4,5 4,5 4,4 4,2 4,0 3,7 3,8 4,2 4,7 4,7 4,9 4,4 Max tuule kiirus, 29 24 28 25 27 25 22 34 30 26 35 33 35 m/s (puhang) Päikesepaiste 25 56 126 186 277 304 279 229 140 90 30 18 1760 kestus tundides Tegel. ja võimal. päikesepaiste 12 22 35 43 53 55 51 48 36 29 13 9 39 kestuse suhe, %

42 Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituut: www.emhi.ee 44 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Joonis 2. Tallinna sademed 1961-1990 ja 2000. Allikas: EMHI Joonis 3. Tallinna õhutemperatuurid 1961- 1990 ja 2000. Allikas: EMHI

5.5. Välisõhu olukord Õhu saastatust on analüüsitud haljastuse arengukava 43 koostamise raames võttes aluseks Tallinna Botaanikaaia töö “Tallinna haljastute olukord ja ettepanekud haljastute süsteemi arenguks” (1997), kus on saastatud õhu mõju hindamisel taimestikule kasutatud bioindikatsiooni (brüoindikatsiooni ja lihhenoindikatsiooni) meetodeid. Brüoindikatsiooniline kaardistamine põhineb samblas keemiliste elementide sisalduse määramisel, st õhu kaudu sadenevate elementide koormuse hindamisel. Selle tulemusel eraldub kolm tsooni: - I – tugevasti saastunud tsoon: kesklinna põhjaosa – sadama piirkond ja ala Narva maanteest ning Raua tänavast põhja pool. Idas ulatub tsoon Maarjamäeni, läänes Kelmiküla ja Kassisabani, hõlmates ka Pelgulinna lõunaosa. Tsoon võtab enda alla suure osa vanalinnast, edelas ka Tõnismäe ja Tatari tänava kvartali. - II – keskmiselt saastunud tsoon: piir kulgeb Rocca al Mare Vabaõhumuuseumi keskosast üle Väike-Õismäe, Mustamäe ja Nõmme kuni Liiva kalmistuni, sealt põhja suunas kuni Pärnu mnt ja Järvevana tee ristmikuni, sellest kirdesse üle Kitseküla, Juhkentali lõunaosa, Sikupilli ja Lasnamäe kuni Koseni ja sealt loodesse kuni mereni Merivälja tee ja Mähe tee ristmiku kohal. - III – nõrgalt saastunud tsoon: linna servaalad – Kakumäe, Haabersti, Väike-Õismäe, Mustamäe lääneosa, suurem osa Nõmmest, Ülemiste järve kaldad, Lasnamäe kaguosa ning Pirita linnajao ida- ja põhjaosa. Lihhenoindikatsiooniline kaardistamine põhineb samblike indikaatorliikide leviku ja nende seisundi hindamisel ning väljendab ennekõike SO2 mõju samblikele. Saastetsoonid on lihhenoindikatsioonilisel kaardil eraldatud indikaatorsamblike leviku, samblikuliikidest keskmise arvu ja keskmise katvuse alusel pärnal ja vahtral. Eraldub samuti kolm tsooni: - I – tugevalt saastunud tsoon: Sellesse tsooni jääb Kopli poolsaar. Tsooni lõunapiir kulgeb Pelgurannast Majakovski tänava kohalt Kalamaja ja Kalaranna tänava ristmikuni. - II – keskmiselt saastunud tsoon: paikneb Kopli poolsaarest lõunapool. Kirdes kulgeb tsooni piir Maarjamäelt Peterburi maantee ja Saha-Loo tee ristmikuni. Lääne- ja lõunapiir kulgeb Rocca al Marest läbi Lilleküla, Rahumäe, Nõmme idaosa ja Liiva kalmistu Raudaluni. - III – nõrgalt saastunud tsoon: paikneb Rocca al Mare – Raudalu joonest läänes ja lõunas ning Maarjamäe- Peterburi maantee joonest põhjas. Sellesse tsooni jäävad Kakumäe, Haabersti, Väike-Õismäe, Mustamäe, osa Lillekülast ja suurem osa Nõmmest, samuti Pirita linnaosa. Suurem osa Tallinnast jääb mõlema bioindikatsioonilise kaardi järgi keskmiselt saastatud tsooni. Puhast õhku praktiliselt Tallinna piires ei leidu. Puhtaima õhuga on nii sambla kui samblikukaardi põhjal Haabersti linnajao põhja- ja lääneosa, Mustamäe lääneosa ja suurem osa Nõmmest (va kirdeosa), samuti Pirita põhjaosa. Õhu happeliste saastajate mõju esineb ka

43 http://tallinn.andmevara.ee/oa/page.Tavakasutaja?c=1.1.1.1&id=99781#_Toc97456887 45 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007 nendes piirkondades. Erinevatel bioindikatsioonilistel saastekaartidel ei lange tsoonid kokku, kuid selles ei ole vastuolu, sest samblikud ja samblad näitavad erinevate saasteainete mõju. Nimetatud bioindikatsioonilisel meetodil saadud tulemused pärinevad ligi 10 aasta tagusest perioodist ega iseloomusta tõenäoliselt praegust olukorda.

Tallinnas toimub välisõhu seisukorra pidev jälgimine 3 seirejaama abil: 44

Õhuseirejaam Asukoht Koordinaadid Mõõdetavad saasteained 59º 26´ 10" ja Kesklinna Liivalaia tänaval Vääveldioksiid (SO ), 24º 45´ 25" 2 lämmastikoksiidid (NO, 59º 27´ 22" ja Rahu Kopli tänaval NO ), osoon (O ), 24º 41´ 23" 2 3 süsinikoksiid (CO), 59º 24´ 51" ja Õismäe Õismäe teel peentolm (PM ) 24º 38´ 58" 10

Tallinna Keskkonnaamet on pikaajaliste mõõtmiste käigus tuvastanud, et Tallinnas on peamine välisõhu saastaja autotransport. Paiksete saasteallikate hulk on oluliselt vähenenud ning need on kontrolli all. 45 Rohealade teemaplaneeringu koostamise ja KSH käigus saadi Tallinna Keskkonnaametist arvutustulemused, mis näitavad transpordi võimalikku mõju välisõhu olukorrale Tallinnas. Tulemused saadi tänavate liiklustiheduse ja saasteainete arvutusliku emissiooni modelleerimise tulemusena. Nende andmete põhjal koostatud kaartidel (vt teemaplaneering) on selgelt näha kõrgenenud õhusaaste liiklusmagistraalide läheduses. Mõõdetavatele komponentidele kehtestatud saastetaseme piirväärtused (Keskkonna- ministeeriumi 07.09.2004.a määrus nr 115 Välisõhu saastatuse taseme piir-, sihtväärtused ja saastetaluvuse piirmäärad, saasteainete sisalduse häiretasemed ja kaugemad eesmärgid ning saasteainete sisaldusest teavitamise tase): 46

Komponent SPV - 1 tund, µ/m3 SPV - ööpäev, µ/m3 SPV - aasta, µ/m3 NO2 200 - 40 O3 120 (8 tunni) - - SO2 350 125 20 CO 10 000 (8 tunni) - - PM10 - 50 40

Eelnimetatud määrus annab saastatuse taseme piirväärtused ja saastetaluvuse piirmäärad ka ökosüsteemide ja taimestiku kaitseks: Vääveldioksiid Saastatuse taseme Saastetaluvuse Piirväärtuse piirväärtus SPV, piirmäär rakendamise µg/m3 tähtaeg Ökosüsteemide kaitseks rakendatav 19. juuli 2004 kalendriaasta ja talve (1. oktoobrist 31. 20 – märtsini) keskmine piirväärtus

44 Vt ka http://www.tallinn.ee/est/g2913s23220 45 Info: Madis Kõrvits, Tallinna Keskkonnaamet, aprill 2007 46 vt https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=798673 46 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Lämmastikdioksiid ja Saastatuse taseme Saastetaluvuse Rakendamise lämmastikoksiid piirväärtus SPV, piirmäär tähtaeg µg/m3 NO2 Taimestiku kaitseks rakendatav 30 – – kalendriaasta keskmine piirväärtus

Osoon Määramisparameeter Saastatuse tase- Saavutamise me sihtväärtus aasta 1) SSV, g/m3 Taimestiku kait- AOT 40 2), arvutatuna maist juunini 17 000, arvuta- 2010 seks rakendatav mõõdetud ühe tunni väärtuste põhjal tuna viie aasta sihtväärtus keskmisena 1) Sihtväärtuste järgimist hinnatakse selle aasta 1. jaanuarist alates. See tähendab, et 2010 on esimene aasta, millest alates määratud parameetreid kasutatakse vastavalt vajadusele kas kolme või viie järgneva aasta sihtväärtuste järgimise arvutamiseks. 2) AOT 40 tähendab summaarset erinevust 80 g/m3 (= 40 miljardikku) taset ületavate ühe tunni keskmiste kontsentratsioonide ja 80 g/m3 vahel antud ajavahemiku jooksul, kasutades üksnes neid ühe tunni väärtusi, mis mõõdetakse iga päev ajavahemikus 8.00 kuni 20.00 Kesk-Euroopa aja järgi. Osoonisisalduse kaugemad Määramisparameeter Kaugem eesmärk, eesmärgid mida ei tohi ületada Taimestiku kaitseks rakendatav AOT 40, arvutatuna maist juunini 6000 g/m 3 h kaugem eesmärk mõõdetud ühe tunni väärtuste põhjal

5.6. Metsad Tallinna metsad katavad 24,9 km2 ning moodustavad 57,6% kõigist linna haljasmaadest Ligikaudu sama suur osatähtsus on puistutel linna territooriumil olevast biomassist. Suuremad puistud asuvad Aegna saarel, Nõmme linnaosas, Ülemiste järve ümbruses, Pirital (Kloostrimetsa, Pirita jõe ürgorg) ning Haaberstis (Stroomi mets, Rocca-al-Mare). 47 Metsad moodustavad 15,6% linna territooriumist. Haljasmaade kvalitatiivse (ökoloogilise väärtuse) ja stabiilsuse annab nende biomassi kogus pinnaühikule. Suure biomassi tagavad suurepindalalised ja terviklikud metsad. Tallinna metsad on olulised rohevõrgustiku tuumalad ja ühtlasi väärtuslikud puhke- ja virgestusalad. 1990.a tehtud uurimuse põhjal Tallinna metsade ja nende seisundi kohta 48 selgus, et suuremal osal uuritud puistutest (III, IV ja V vanuseklassi pohlamännikud) on radiaaljuurdekasv väiksem, kui see antud tingimustes võiks olla. Juurdekasvu kao peamiseks põhjuseks leiti olevat maapinna tugev tallatus metsa all. Puude visuaalsel hindamisel 1997.a ei täheldatud puude võrade seisundi halvenemist võrreldes 1990. aastaga. Vaatlustulemuste alusel puuduvad uurimuse autori arvates Tallinna linna territooriumil niivõrd halvas seisundis olevad puistud, mida oleks seetõttu otstarbekas likvideerida ja mille alust maad võiks ilma olulise biomassi kaotuseta võimaldada täisehituseks 49. Põhjalikum Tallinna metsade üldine analüüs toimus 1997. aastal, kui Tallinna Botaanikaaed koostas mitmed sellekohased uurimistööd (vt pt 5.7). Töödes kasutatud andmed pärinesid aga

47 Tallinna üldplaneering: http://tallinn.andmevara.ee/oa/failid/78647_Tallinna%20uldplaneering.pdf 48 Pärn, H. Tallinna metsad ja nende seisund. Preprint TBA-10. Tallinn 1990 49 Pärn, H. Metsad, nende levik, seisund ja biomass. Tallinna linna üldplaneeringu haljastute plaani koostamise põhimõtted, olemasoleva analüütilise materjali koondamine ja ühtlustamine. Tallinna Botaanikaaed, Tallinn 1997 47 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

1990. (linnametsad) ja 1994. (riigimetsad) aastast. Need andmed on tänaseks riigimetsade puhul üle 10 aasta ja endiste linnametsade puhul üle 15 aasta vanad. Suured muutused metsade olukorras on toimunud seoses maareformiga (maade tagastamine, metsamaade omandiküsimused) ning intensiivse ehitustegevusega. Uuemaid metsade uuringuid ei ole koostatud ning pole võimalik võrrelda, millised on olnud muutused. Eeldada võib, et seoses hoogsa ehitustegevusega ja inimeste vaba aja aktiivse veetmisega rohealadel, on rohealade kasutuskoormus oluliselt tõusnud. Rohealadesse tehtavate investeeringute maht negatiivsete mõjude vältimiseks ja leevendamiseks ei ole sellele vastavalt suurenenud. Metsatüübile vastav optimaalne liigirikkus ja struktuur saavad välja kujuneda teatava suurusega või suuremas puudetukas. Soome uurijate (Wuorenrinne 50, 1993; Komulainen, 1995) andmetel peaks ökoloogiliselt toimiva puudetuka suurus linnas olema keskmiselt 2 ha (mitmekorruseliste majade rajoonis 1,5 – 2,5 ha ja ühepere elamute rajoonis 1 ha). Tallinnas on läbi viidud uurimused linnametsade tervikute suuruse kohta (Tallinna ökosüsteemide seisund 51, 1981). Kriitilisest pindalast väiksemate puistute puhul tuleb leida võimalusi nende ühendamiseks “rohelisse” võrgustikku. Tagastatud kinnistute kaupa ja ilma üldise kontseptsioonita detailplaneeringute koostamise ja kehtestamise tõttu on näiteks Pirita, aga ka Haabersti linnaosa territooriumil saabunud olukord, et üldplaneeringu koostamise käigus on väga raske leida maad haljaskoridoride tarbeks. Veelgi raskem on rohestruktuuride liitmine ühtseks võrgustikuks. Eesti Linnade Liidu juhatus toetas 11.04.2006 koosolekul Keskkonnaministeeriumi algatust töötada välja täiendavad meetmed linnade territooriumil asuvate haljasalade tõhusamaks kaitseks. Keskkonnaministeerium avaldas pöördumises linnade esindajate poole muret, et olemasolevad seadused ei ole piisavad, et piirata linnade ja linnaümbruse valdade massilist kujundamist eramu- või tööstuspiirkondadeks. Liidu juhatuse esimehe Margus Lepiku sõnul tuleb nõustuda, et valdkond on korrastamata ning selle tulemusel on kannatanud miljööväärtusliku elukeskkonna kvaliteet linnades ning pakutavad hüved kodanikele. Linnametsade teadlikumaks majandamiseks, linnametsade kontseptsiooni välja töötamiseks ja seadusandluse muutmiseks lepiti kokku vastava ministeeriumi ja liidu ühise töörühma moodustamine.

5.7. Haljastuse olukord ja taimestiku uuringud

Tallinn on ammu tuntud suhteliselt “rohelise” linnana, kuid haljasmaad jaotuvad linnaosade vahel väga ebaühtlaselt – kõige rohkem haljastuid on Nõmmel ja Pirital, kõige vähem Kristiine linnaosas. Parke on Tallinnas ca 190 ha, millest ca 120 ha paikneb Kesklinnas – Kadriorus ning parkide ahelana bastionivööndil vanalinna ümber. Pirita linnaosa haljasalad on väga intensiivse kasutusega ja mitte ainult Pirita elanike, vaid ka teiste linnaosade elanike poolt. Suurima koormuse saavad rannaäärsed metsad (Pirita rand, Merivälja), Lillepi park, Pirita jõeoru maastikukaitseala ja Kloostrimetsa tee äärne Kloostrimetsa osa. Põhja-Tallinna linnaosas on suvel tervisespordiga tegelemiseks parim koht Stroomi rand, kus on välja ehitatud spordiväljak korvpalliplatsidega, mänguväljakud ja jalgpalliväljak. Stroomi rand on meelispaigaks rulluisutajatele ja jalgratturitele. Talvel on Stroomi metsas lume korral palju suusatajaid. Rannahoones on pesemisvõimalus. Olulist täiendust looduses viibimiseks pakub Paljassaare linnuala, kuigi seal tuleb järgida hoiuala reegleid. Mustamäe linnaosa maine on seotud sealse turvalise ja meeldiva rohelise elukeskkonnaga, parkmetsade ja haljastusega ning sellega seonduvalt väljasviibimise, kõndimise ja tervisejooksu võimalusega.

50 Wuorenrinne, H., 1993. The ecological corridor network. – Planning of Cultural Landscapes. – Tallinn. P. 199-201. 51 Tallinna ökosüsteemide seisund, 1981. – Lõpparuanne. – Tallinn. 353+13 lk. Käsikiri TBA raamatukogus. 48 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Samas on linnaosades mitmel pool vajaka lähedalasuvast rohelusest. Nagu märgitakse ka Tallinna üldplaneeringus, on Kristiine linnaosas parkidest puudus Tondi, Tedre-Endla, Linnu tee-Nõmme tee piirkonnas; Põhja-Tallinna linnaosas – Kolde-Ristiku, Paljassaare ning Sõle-Karjamaa-Sitsi elamute piirkonnas; Kesklinnas – Vanasadama lähikonnas; Mustamäel – Kadaka-Laki piirkonnas. Lähihaljastus on puudulik Lasnamäel. Pirita, Stroomi ja Harku järve rannad ei ole piisavalt välja arendatud. Suureneb surve tänastele rohelistele aladele, et muuta need ehitusmaaks. Vähe on laste mänguväljakuid ja jalgrattateid. Probleemne piirkond on Merivälja asum, kuhu rajatud uuselamurajooni tõttu jääb lähim haljasala kaugemale kui 500 m (rahvusvahelise tava kohaselt peaks hoonestatud alal 300 m raadiuses olema avalikuks kasutamiseks mõeldud haljasala). Lasnamäe linnaosa inimestele on lähimad haljasalad Kadrioru park ning Pirita jõeoru ümbrus ja maastikukaitseala Lasnamäe poolne osa. Viimane on väga intensiivselt kasutatav, millega kaasneb looduskeskkonna reostamine. Mustamäe linnaosas on haljastusprobleemid seotud haljasaladel parkimisega, korrastamise ja hooldamisega. Nõmmel on viimastel aastatel rajatud hulk avalikke ja lasteaedade mänguväljakuid, mis kõik on aktiivses kasutuses. Samuti toimub olemasolevate mängu- ja palliväljakute korrastamine. Tallinna Jäätmekavast 2006-2011 52 (pt 5.3) selgub, et üheks tõsiseks probleemiks Tallinnas on nn isetekkelised prügimäed, kas siis kõrvalistes kohtades või avalikel haljasaladel. Peamiseks põhjuseks on inimestes juurdunud hoiakud, mille kohaselt on prügiveo eest tasumine kellegi teise mure. Kuna osadel linnaelanikel jäätmekäitluslepingut pole, sokutatakse oma prügi kas avalikesse prügikastidesse, teiste elamute konteineritesse või siis lihtsalt kuskile linna tühermaale või metsa. Kohati esineb endiselt probleeme ka nn piraat- prügivedajatega, kes osutavad odavat jäätmeveoteenust, kuid ei oma samal ajal jäätmeluba ja ladestavad jäätmeid keskkonnanõuetele mittevastavatesse väikeprügilatesse. Linna prahistamise probleemile pakub leevendust korraldatud jäätmeveo rakendamine. Tänavate äärne haljastus on lünklik ja kohati nähtava saastekahjustusega. Paremas olukorras on uute elamurajoonide tänavaäärne haljastus, kus puud on veel noored. Paremas seisundis on ka elamurajoonide haljastud, sest liiklussaaste pole neid kahjustanud. Haljastuse terviklike kujunduskontseptsioonide puudus ja ideede killustatus, eraomanike toimimine igaüks omamoodi ohustab linna välisilmet järkjärgulise tagahoovistumisega. Mullapalliga istutatavate puude arv küll kasvab, kuid katab ainult osa koguraiest. Puude hulga kahanemisest veelgi suurem probleem on linnapuude halvenev tervislik seisund ja liigiline koostis. Rohkesti kahju tehakse haljastusele ka oskamatu kärpimisega ja juurestiku läbilõikamisega kaevetöödel. Haljastus on kõige kriitilisemas seisukorras ja ohustatum Kesklinnas. Lasnamäe ja Õismäe probleemiks on uue haljastuse rajamine püsiva ja elujõulisena. Eelmistel aastakümnetel Tallinnas valitsenud haljastuspoliitika tegeles eeskätt korruselamurajoonide haljastuse väljaehitamisega, unarusse jäi nende hooldamine. Tulemuseks on tihti hiigelmõõtmeteni kasvanud puud (eeskätt paplid) nii tänavate ääres kui ka hoonete vahel. Sageli tuleb puid raiuda, kuna nende istutamisel pole arvestatud kaugusega akendest ning puude kasvamisel hakkavad need varjama eluruumidesse tulevat valgust. Eesti Keskkonnastrateegia (1997) seab eesmärgiks linnade jt asulate haljastuse suurendamise ja tehiskeskkonna esteetilise aspekti väärtustamise. Tallinna Keskkonnastrateegia aastani 2010 seab eesmärgiks linnale tervikuna ja igale linnaosale ning asumile optimaalse haljastuse tagamise, lähtudes nii ökoloogilisest efektist, esteetilisest aspektist kui ka atraktiivsusest. Nii tasandub haljastuse ebaühtlane paigutus. Rõhk asetatakse eluaseme lähihaljastusele, haljasalade kujundamise professionaalsusele. Eriti tähtsustatakse metsi kui loodusliku mitmekesisuse tagajaid ja keskkonnaseisundi olulist indikaatorit. Planeerimisel, linnaelu korraldamisel ja ehitustööde tegemisel käsitletakse haljastust võrdväärse elemendina linnakeskkonna tehislike elementide (hooned, teed, kommunikatsioonid) kõrval. Haljastust säilitatakse maksimaalselt, olenemata omandivormist. Haljasalad seotakse puhkealadega ühtseks võrguks. Kesklinna ümbritsevatesse vanadesse asumitesse rajatakse uusi parke, säilitatakse metsaalad. Tallinna üldplaneeringus (2001) on püstitatud eesmärk haljastute ühendamiseks ühtseks roheliseks võrgustikuks haljaskoridoridega, mida kasutatakse ka jalgrattaliikluses, matka- ja suusaradadena ning mis on ühendatud linnaümbruse haljasvööndiga. Roheline võrgustik koosneb ulatuslikest radiaalsetest linna keskusest äärealadele suunduvatest puhkeotstarbelistest rohelistest aladest (Kesklinna roheline radiaal, Ida-Tallinna roheline radiaal ja Lääne-Tallinna roheline radiaal) ning neid meridiaanselt ühendavatest rohelistest koridoridest, mis võimaldavad loomaliikide rännet linnas, looduslike taime- ja loomaliikide levikut, tõstavad linnamaastiku liigilist mitmekesisust ja ökoloogilist stabiilsust, tugevdades ökosüsteemide vastupidavust inimtegevuse negatiivsetele mõjudele. Nad võimaldavad ka linnaelanike liikumist linnast linnaümbruse loodusse.

52 http://tallinn.andmevara.ee/oa/page.Tavakasutaja?c=1.1.1.1&id=107099 49 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

KSH ettevalmistamise käigus on läbi töötatud järgmised uurimistööd, kogumikud ja muud materjalid: Tallinna linna üldplaneeringu haljastute plaani koostamise põhimõtted, olemasoleva analüütilise materjali koondamine ja ühtlustamine. MA Tallinna Botaanikaaed, Tallinn 1997 Tallinna haljastute olukord ja ettepanekud haljastute süsteemi arenguks. MA Tallinna Botaanikaaed. Tallinn 1997 Pirita ürgoru taimestiku andmebaas. Koost. O. Abner, U. Laansoo. Tallinn 2000 Tallinna keskkonnatervise tegevusplaan. II etapp. OÜ E-Konsult töö nr E731-2. Tallinn, detsember 2002 (linna dokumendina kehtestamata; sisaldab peatükki Haljastuse ja heakorra seos elanikkonna tervisega) Mäeküla-Astangu piirkonna maastikuanalüüs. Koostaja Kristiina Hellström. Tallinn 2003 Suur osa Tallinna Botaanikaaia poolt koostatud ülelinnalised uuringud on ligi 10 aasta tagusest ajast ning seal sisalduvaid andmeid võrreldakse uuemate uuringutega ning analüüsitakse teemaplaneeringu koostamise käigus arvestades intensiivse ehitustegevusega kaasnevaid muutusi. Uuringutes esitatud haljastuse süsteemse arengu põhimõtted kehtivad ka tänapäeval. Rohealade teemaplaneeringu alusmaterjalina koostas Tallinna Botaanikaaed (vastutav täitja Olev Abner) Tallinna Keskkonnaameti tellimisel väärtuslike taimekoosluste ning ohustatud ja kaitstavate taimeliikide taimestiku uuringu. Uuring sisaldab peamiselt varasemate andmete ülevaatust ja koondamist ning aktuaalse olukorra ülevaadet koos soovitustega edasiseks tegevuseks. Ülevaade taimestiku uurimistulemustest antakse aruande peatükkides 6.1.6.1 ja 6.1.6.2. Uuringu andmed on liidetud teemaplaneeringu andmebaasiga ning kajastatakse kaardimaterjalil.

5.8. Loomastik Linna loomastikku tuleks rohealade (haljastuse) seisukohalt käsitleda eraldi kahest aspektist: lemmikloomad ja linnas elavad metsloomad. Lemmikloomadest on haljastuse seisukohalt olulised just koerad, kelle vajadustega tuleb haljasalade funktsioonide määramisel arvestada. See on oluline nii koerte jalutusplatside kavandamisel kui haljasalade hooldustasemete määramisel, et leevendada koerte väljaheidetest põhjustatud reostuse tagajärgi. Teema on eeldatavalt tähtis just korruselamute piirkondades. Teised lemmikloomad ei ole haljastuse ja rohevõrgustiku planeerimise seisukohalt olulised. Planeeringu koostajad soovisid saada Tallinnas registreeritud koerte arvu ja paiknemise kohta andmeid Tallinna Koerte Keskregistrist, milleks esitati vastav taotlus Tallinna Keskkonnaametile, kui paraku ei ole need andmed laekunud. Soovitud andmete järgi oleks olnud võimalik hinnanguliselt määrata koerte üldarv piirkonniti, määrata vajalikud teenindusraadiused ning kavandada edasised tegevused, mis oleks kindlasti kaasa aidanud linna rohealade heakorra paranemisele. Praeguse seisuga tuleb vastav analüüs ära teha teemaplaneeringu jätkutööna. Varasematel aegadel arvestatavaid kompleksseid uuringud Tallinnas elavate metsloomade kohta teadaolevalt tehtud ei ole. Liigiti on uuritud mõningaid loomi ja loomarühmi (nt nahkhiired), kuid need uuringud ei ole otseselt seotud rohealadega ning teemaplaneeringu seisukohalt olulist tähtsust ei oma.

50 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Teemaplaneeringu andmebaasi koondamisel on kasutatud Eesti Looduse Infosüsteemi (EELISe) andmebaasi kaitsealuste loomaliikide elupaikade fikseerimiseks. Keskkonnaameti tellimisel koostas Tallinna loomastiku uuringut Piret Kiristaja KKM Info- ja Tehnokeskusest. Uuringu sisuks on loomastiku liigilise koosseisu määramine, soovitused loomastiku seisundi säilitamise ja parandamise kohta, paiksete loomaliikide arvukushinnangud, biotoopide loomastiku kirjeldus, varasemate andmete analüüs ning probleemliigid. Uuringust saadud asukohaandmed on liidetud teemaplaneeringu andmebaasiga. Välitööd ajavahemikus 14.10.-10.12.2006.a viidi läbi järgmistel rohealadel: Kakumäe, Haabersti, Tiskre oja ja Harku-Järve ümbrus, Astangu, Nõmme-Mustamäe maastikukaitseala, Pelgulinna, Paljassaare, Pirita rohealade grupp, Pirita rand, Kloostrimets, Metsakalmistu, Kose mets, Lillepi park, Pirita jõeoru maastikukaitseala, Pärnamäe kalmistu. Selle uuringu mahust välja jäänud rohealadel tuleb samuti arvestada loomastikule soodsate tingimuste loomise ja säilitamise vajadusega. Ülevaade loomastiku uurimistulemustest Klassikalisi konfliktliike (nt hunt, karu, ilves, hüljes) uuritud rohealadel pole. Lokaalselt võivad probleeme põhjustada põder, metskitsed, kobras, jänesed ja mügri. Kõige suuremaks probleemiks võiks lugeda linna sattuvaid põtru ning ka kitsi. Kord juba linnaterritooriumile sattunult on suurtel loomadel raske metsadesse tagasi pääseda, sest teedevõrk on tihe ja rohealad omavahel isoleeritud. Mügri tekitab probleeme aedades ja Tallinna Botaanikaaias, kahjustades taimede maa-aluseid osi. Kopra arvukuse tõusu korral võib liik kahjustada Tallinna Botaanikaaia puittaimi. Jänes ja metskits kahjustavad Tallinna Botaanikaaia puittaimi, kuid kahjustused pole ulatuslikud. Probleemiks on autode ette jäävad kitsed. Pirita kandis on “probleem” rebastega metsa äärde või metsa asemele (rebase elupaikadesse) rajatud uute majade elanikel, kelle õuedest rebased läbi jalutavad. Uuringu tulemused rohealade kaupa on toodud käesoleva aruande lisas 1. Uuringu koostaja on seisukohal, et töö teostamise periood oli loomastiku uurimiseks äärmiselt lühike – kõigest kaks sügiskuud (oktoober-november), mis seadis uuringule omad piirid. See aeg ei sobinud näiteks kahepaiksete ja roomajate vaatluseks. Oluline oleks selgitada eelkõige kahepaiksete kudemisveekogud ja nende seisund, sest kahepaiksed on oluliseks toiduahela lüliks ning puhta keskkonna indikaatorid. Sellist ülevaadet saab teha vaid kevadisel perioodil. Samuti oli töö teostamise perioodi jooksul ainult mõni lumekattega päev, mil oli võimalik teha jäljevaatlusi. Talvisel ajal oleks enamuse imetajaliikide jälgede leidmiseks ning selle järgi arvukuse hindamiseks olnud kindlasti sobivam aeg. Kahjuks jäid uurimisaladest välja need linna rohealad, mis omavad ühendust linna ümbritsevate valdade territooriumile jäävate metsadega.

5.9. Linnustik MTÜ Tallinna Linnuklubi on aastate jooksul läbi viinud linnustiku vaatlusi Tallinna erinevates piirkondades. Teemaplaneeringu koostamiseks telliti linnuklubilt Tallinna rohealade linnustiku uuring 53, mis käsitleb teemat linnaosade ja olulisemate rohealade kaupa. Aruande koostamisel võeti aluseks Linnaplaneerimise Ameti poolt elektrooniliselt saadetud rohealade nimekiri. Välitööde läbiviimisel oli põhirõhk nendel rohealadel, mille kohta andmeid varasemast ajast oli kõige vähem. Uuringu aruande koostamisel kasutati nii 2006.a

53 Vt: http://tlpa.tallinn.ee/index.php?id=309 51 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007 kui ka varasemast ajast pärinevaid andmeid. Probleemlindudena nimetatakse naerukajakat, hõbekajakat, künnivarest, hakki, hallvarest ja kodutuvi. Rohealade teemaplaneeringu koostamisel ja mõju hindamisel arvestatakse nimetatud uuringus esitatud soovitustega.

5.10. Kaitstavad loodusobjektid Kaitstavate loodusobjektide hulka kuuluvad maastikukaitsealad, Natura 2000 alad, pargid, üksikobjektid, liigid ja vääriselupaigad. Riikliku kaitse all olevate kaitstavate loodusobjektide valitseja Tallinna linnas on Harjumaa Keskkonnateenistus. Kohaliku kaitse alla ei ole Tallinnas loodusobjekte võetud. Kaitstavate loodusobjektide kaitse-eeskirjades ja kaitsekorralduskavades esitatud nõuetest tuleb tegevuste kavandamisel rohealadele lähtuda planeerimise kõikidel tasanditel, projekteerimisel, rajamisel ja kasutamisel.

5.10.1. Maastikukaitsealad Tallinnas asuvad maastikukaitsealad (MKA) on (sulgudes linnaosa): 54 - Nõmme-Mustamäe MKA (Mustamäe) - Pirita jõeoru MKA (Pirita, Lasnamäe) - Aegna saare MKA (Kesklinn; kaitse-eeskirja uue eelnõu järgi Aegna MKA) Nõmme–Mustamäe MKA võeti kaitse alla ja kehtestati kaitse-eeskiri Vabariigi Valitsuse 30.04.2004. a määrusega nr 176 (RT I 2004, 41, 279; 2006, 48, 367) 55. Ala on võetud kaitse alla unikaalse Nõmme–Mustamäe maastiku – Mustamäe nõlva, Nõmme liivikute, allika-alade ja suure rekreatiivse tähtsusega metsade kaitseks, nende uurimiseks ning tutvustamiseks, puhkevõimaluste loomiseks, samuti linnametsade bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks. Määrusega on sätestatud kaitseala piirid ja kaitsekord. Nõmme-Mustamäe MKA kaitsekorralduskava 2006-2011 56 annab kaitseala üldiseloomustuse, kirjeldab loodusväärtusi, nende ohutegureid ja kaitse-eesmärke, toob välja huvigrupid, kaitsealal vajalikud esmased tööd ja pikaajalised eesmärgid, teiste organisatsioonide poolt tehtavad vajalikud tegevused, kaitse alla võtmise ettepanekud, kaitsekorralduskava edukuse hindamise indikaatorid jne. Pirita jõeoru MKA kaitse-eeskiri kehtestati Vabariigi Valitsuse 15.12.2005.a määrusega nr 312 (RT I, 05.01.2006, 2, 5) 57. Pirita jõeoru maastikukaitseala kaitse-eesmärk on Pirita jõeoru, sealsete terrasside, paljandite ja taimekoosluste ning metsade kaitse, EÜ nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta: 1) I lisas nimetatud elupaigatüüpide – metsastunud luidete (2180)3, jõgede ja ojade (3260), lubjavaesel mullal liigirikaste niitude (6270*), niiskuslembeste kõrgrohustute (6430), lamminiitude (6450), aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niitude (6510) ning puisniitude (6530*) kaitse; 2) II lisas nimetatud liikide – jõesilmu (Lampetra fluviatilis) ja lõhe (Salmo salar), II kaitsekategooria kaitsealuse liigi – tiigilendlase (Myotis dasycneme) ja III kaitsekategooria kaitsealuste liikide – hariliku hingi (Cobitis taenia) ja hariliku võldase (Cottus gobio) elupaikade kaitse.

54 Tallinna Linnavalitsuse kodulehekülg: http://www.tallinn.ee/est/g2917s23446 55 Vt: https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=12749981 56 Nõmme-Mustamäe maastikukaitseala kaitsekorralduskava 2006-2011. Koostaja: Bioexpert AS, Tallinn 2006 57 Riigi Teataja: https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=971906 52 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Kaitseala maa- ja veeala jaguneb vastavalt kaitsekorra eripärale ja majandustegevuse piiramise astmele kuueteistkümneks piiranguvööndiks. Kaitsealal tuleb arvestada looduskaitseseaduses sätestatud piiranguid nimetatud määruses sätestatud erisustega. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 05.08.2004.a korralduse nr 615-k Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri lisa 1 punkti 2 alapunktist 299 hõlmab kaitseala Pirita loodusala, kus tegevuste kavandamisel tuleb hinnata nende mõju kaitse- eesmärkidele, arvestades Natura 2000 võrgustiku alade suhtes kehtivaid erisusi. Pirita jõeoru MKA kaitsekorralduskava 58 on koostatud aastateks 2001-2005. Harjumaa Keskkonnateenistus tegeleb uue kaitsekorralduskava koostamise korraldamisega. Kaitsekorralduskavas on kirjeldatud MKA loodust, analüüsitud kaitset vajavaid väärtusi ja neid ohustavaid tegureid, välja töötatud kaitse eesmärgid ja tegevuskava nende saavutamiseks ning ettepanekud MKA kaitse tagamiseks. Aegna saare MKA (Aegna MKA) territoorium on olnud kaitse all alates 12.04.1991, kui Tallinna Linnavalitsus kinnitas määrusega nr 83 Aegna saare maastikukaitseala ning selle põhjal looduskasutuse ja -kaitse eeskirjad. Vastavalt looduskaitseseaduse § 91 lõikele 1 kehtivad enne selle seaduse jõustumist kaitse alla võetud kaitsealade ja kaitstavate looduse üksikobjektide kaitseks kehtestatud kaitse-eeskirjad ja kaitsekord seni, kuni kehtestatakse looduskaitseseaduse alusel uued kaitse-eeskirjad. Lähiajal on kavas kinnitada kaitse all olevale alale kehtiva seadusandluse kohane kaitsekord. Teemaplaneeringu ja selle KSH koostamisel lähtutaksegi eelkõige uuest kaitse-eeskirja eelnõust, mis on esitatud Keskkonnaministeeriumile menetlemiseks (materjal saadud Harjumaa Keskkonnateenistusest detsembris 2006). Kui teemaplaneeringu koostamise ajal kaitse-eeskiri kehtestatakse, tehakse planeeringu seletuskirja ja KSH aruandesse vastavad parandused. Aegna maastikukaitseala eesmärk on Aegna saare metsakoosluste ja rannikukoosluste, haruldaste ja kaitsealuste taimeliikide ning nende elupaikade, EÜ nõukogu direktiivi 79/409/EMÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta I lisas nimetatud liigi (kes on ühtlasi «Looduskaitseseaduse» alusel I kategooria kaitsealune liik Eestis), EÜ nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku taimestiku ja loomastiku kaitse kohta I lisas nimetatud elupaigatüüpide – Läänemere kesk- ja põhjaosa rannaniidud (1630*), Läänemere kesk- ja põhjaosa püsi-rohttaimestuga liivarannad (1640), atlantilise, kontinentaalse ning boreaalse piirkonna metsastunud luited (2180), Euroopa kuivad nõmmed (4030), vanad loodusmetsad (9010*), Fennoskandia madalsoo- ja lodumetsad (9080), EÜ nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku taimestiku ja loomastiku kaitse kohta V lisas nimetatud sammaltaimede – 7 turbasambla liigi (Sphagnaceae) ning hariliku valviku (Leucobryum glaucum (Hedw.) Angstr.) (on ühtlasi «Looduskaitseseaduse» alusel III kategooria kaitsealune liik Eestis), «Looduskaitseseaduse» alusel II kategooria kaitsealuse soontaime liigi rand- kesakanni (Sagina maritima) ja III kategooria kaitsealuste soontaimeliikide – karukold (Lycopodium clavatum L.), rand-seahernes (Lathyrus maritimus (L.) Bigelow), roosa merikann (Armeria elongata (Hoffm.) C. Koch), kahelehine käokeel (Platanthera bifolia (L.) Rich.), tumepunane neiuvaip (Epipactis atrorubens (Hoffm.) Besser), roomav öövilge (Goodeyra repens (L.) R. Br.), aas-karukell (Pulsatilla pratensis (L.)Mill) ja kaitsealale jäävate kaitstavate looduse üksikobjektide (rändrahnude) kaitse. Kaitseala on tsoneeritud kaheks sihtkaitsevööndiks ja kolmeks piiranguvööndiks. Üks sihtkaitsevöönd on vajalik kaitsealuse linnuliigi elupaikade kaitseks ja teine nõrga taluvuskoormusega metsakoosluste loodusliku arengu tagamiseks. Aegna MKA uue kaitsekorralduskava koostamisega hakatakse tegelema pärast seda, kui kaitse-eeskiri on kehtestatud.

58 Pirita jõeoru maastikukaitseala kaitsekorralduskava 2001-2005. Koostaja Andres Tõnisson, Tallinn 2000 53 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

5.10.2. Natura 2000 hoiualad Natura 2000 hoiualad Tallinnas on 59 (sulgudes linnaosa): - Pirita loodusala (Pirita, Lasnamäe) - Rahumäe loodusala (Mustamäe) - Paljassaare linnuala (Põhja-Tallinn) Natura 2000 hoiualad on kaitse alla võetud Vabariigi Valitsuse 05.08.2004.a korraldusega nr 615-k Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri (RTL, 19.08.2004, 111, 1758) 60. Pirita loodusala on loodud loodusdirektiivi I lisa elupaigatüüpide ja II lisa liikide elupaikade kaitseks. Ala pindala on 492 ha. Kaitstavad elupaigatüübid: metsastunud luited (2180), jõed ja ojad (3260), liigirikkad niidud lubjavaesel mullal (6270), niiskuslembesed kõrgrohustud (6430), lamminiidud (6450), aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidud (6510), puisniidud (6530). Liigid, kelle elupaiku kaitstakse: tiigilendlane (Myotis dasycneme); harilik hink (Cobitis taenia), harilik võldas (Cottus gobio), jõesilm (Lampetra fluviatilis), lõhe (Salmo salar). Pirita loodusala välispiir ühtib suures osas Pirita jõeoru maastikukaitseala välispiiriga (vt pt 5.12.1). Pirita loodusala jätkuna paikneb Tallinna linna ja Jõelähtme valla piiril piki Pirita jõe kärestikulist lõiku Peterburi maanteega paralleelselt kulgevast raudteesillast ülesvoolu kuni jõesaareni Pirita jõe hoiuala, mis võeti kaitse alla Vabariigi Valitsuse 16.06.2005.a määrusega nr 144 Hoiualade kaitse alla võtmine Harju maakonnas (RT I, 07.07.2005, 38, 300) 61. Hoiuala kaitse-eesmärk on EÜ nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ II lisas nimetatud liikide – hariliku hingi (Cobitis taenia), hariliku võldase (Cottus gobio), jõesilmu (Lampetra fluviatilis) ja lõhe (Salmo salar) elupaikade ning I lisas nimetatud elupaigatüübi – jõgede ja ojade (3260) kaitse. Rahumäe loodusala on loodud loodusdirektiivi II lisa liigi elupaiga kaitseks. Ala pindala on 16 ha. Liik, kelle elupaika kaitstakse on nõmmnelk (Dianthus arenarius ssp. arenarius). 2005.a juulis toimus Nõmme-Mustamäe MKA kaitsekorralduskava koostamise käigus nõmmnelgi kasvukohtade inventuur. Väljaspool nõmmnelgi jaoks moodustatud Natura loodushoiuala leidus nõmmnelki massiliselt Ehitajate tee ja Sütiste tee vahelisel liivikualal, mis külgneb Nõmme-Mustamäe MKA-ga. Nõmmnelgi laialdase ja massilise esinemise tõttu (väljaspool Natura-ala) peetakse inventeerijate poolt seda piirkonda nõmmnelgi leviku tuumikalaks ja tehakse ettepanek püsielupaiga moodustamiseks. 62 Paljassaare linnualal kaitstavate liikide nimekirja on täpsustatud ning ala on võetud uuesti kaitse alla Vabariigi Valitsuse 16.06.2005.a määrusega nr 144 Hoiualade kaitse alla võtmine Harju maakonnas (RT I, 07.07.2005, 38, 300) 63. Hoiuala kaitse-eesmärk on EÜ nõukogu direktiivi 79/409/EMÜ I lisas nimetatud linnuliikide ja I lisas nimetamata rändlinnuliikide ning EÜ nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ II lisas nimetatud liigi elupaikade kaitse. Tegevuste kavandamisel tuleb hinnata nende mõju hoiuala kaitse-eesmärkidele, arvestades Natura 2000 võrgustiku alade suhtes kehtivaid erisusi. Liigid, kelle elupaika kaitstakse, on: luitsnokk-part (Anas clypeata), piilpart (Anas crecca), rägapart (Anas querquedula), rääkspart (Anas strepera), tuttvart (Aythya fuligula), hüüp (Botaurus stellaris), sõtkas (Bucephala clangula), soorüdi ehk soorisla (Calidris alpina), kõvernokk-rüdi ehk kõvernokk-risla (Calidris ferruginea),

59 Tallinna kodulehekülg: http://www.tallinn.ee/est/g2917s23447 60 Riigi Teataja: https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=790098 61 Riigi Teataja: https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=914592 62 Nõmme-Mustamäe maastikukaitseala kaitsekorralduskava 2006-2011. Koostaja: Bioexpert AS, Tallinn 2006. Lk 121-122 63 Riigi Teataja: https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=914592 54 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007 värbrüdi ehk värbrisla (Calidris temminckii), väiketüll (Charadrius dubius), liivatüll (Charadrius hiaticula), roo- loorkull (Circus aeruginosus), aul (Clangula hyemalis), väikeluik (Cygnus columbianus bewickii), kühmnokk- luik (Cygnus olor), punaselg-õgija (Lanius collurio), jääkoskel (Mergus merganser), väikekoovitaja (Numenius phaeopus), sarvikpütt (Podiceps auritus), tuttpütt (Podiceps cristatus), täpikhuik (Porzana porzana), rooruik (Rallus aquaticus), hahk (Somateria mollissima), jõgitiir (Sterna hirundo), randtiir (Sterna paradisaea), tumetilder (Tringa erythropus), mudatilder (Tringa glareola), punajalg-tilder (Tringa totanus), kiivitaja (Vanellus vanellus) ja suur kuldtiib (Lycaena dispar). Paljassaare linnuala kaitsekorralduskava (koostajad Keskkonnaministeerium ja Tallinna Linnuklubi) on Keskkonnaministeeriumis menetluses.

5.10.3. Pargid Tallinna pargid on kaitse alla võetud Tallinna Linnavalitsuse 28.05.1993.a määrusega nr 105 Linnapuude, parkide ja aedade looduskaitse alla võtmine. 64 Määruse lisad on: Looduskaitse alla võetud linnapuude, parkide ja aedade kaitse ja hoolde eeskirjad, Looduskaitse all olevate üksikpuude ja puudegruppide nimekiri, Looduskaitse all olevate parkide, haljakute ja aedade nimekiri, Looduskaitse all olevate koduaedade nimekiri. Selle järgi võeti kohaliku kaitse alla järgmised pargid, mis seadusandluse muutudes läksid riikliku kaitse alla: - Falgi park (Kesklinn) - Roheline turg (Kesklinn) - Kalamaja kalmistupark (Põhja-Tallinn) - Kopli kalmistupark (Põhja-Tallinn) - Fahle aed (Kesklinn) - Windecki park (Pirita) - Kose park (Pirita) - Löwenruh park (Kristiine) - Hans Lepa puukool-aed (Haabersti) Vabariigi Valitsuse 06.05.2004.a korraldusega nr 341-k Tallinna parkide kaitse alla võtmine ja välispiiride kirjeldused (RTL 2004, 64, 1075) 65 on antud järgmiste Kesklinna parkide välispiiride kirjeldused: - Kanuti aed, - Tammsaare park, - Toompark, - Tornide väljak, - Tuvi park, - Viruvärava mägi ehk Musumägi. Vabariigi Valitsuse 06.05.2004.a korralduses nr 342-k Tallinna kaitsealuste parkide välispiiride kirjeldused (RTL, 21.05.2004, 64, 1076) 66 on antud järgmiste parkide välispiiride kirjeldused: - Fahle aed (Kesklinn) - Falgi park (Kesklinn) - Kadrioru park (Kesklinn) - Kalamaja kalmistupark (Põhja-Tallinn) - Kopli kalmistupark (Põhja-Tallinn)

64 Vt: http://tallinn.andmevara.ee/oa/page.Tavakasutaja?c=1.1.1.1&id=9676 65 Vt: https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=756004 66 Vt: https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=756014 55 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

- Löwenruh park (Kristiine) - Harjumäe park (Kesklinn) - Hirvepark (Kesklinn) - Lindamäe park (Kesklinn) - Roheline turg (Kesklinn) Vabariigi Valitsuse 12.04.2007.a määrusega nr 105 67 võeti kaitse alla Pirita linnaosas paiknev Lillepi park. Vabariigi Valitsuse 19.072007.a määrusega nr 190 68 võeti kaitse alla järgmised pargid Nõmme linnaosas: - Jannseni parkmets; - Oravamäe park; - Ravila tänava park; - Sanatooriumi parkmets; - Vabaduse parkmets; - Valdeku parkmets; - Võidu parkmets. Pirita jõekäärus asuv Kose park paikneb Pirita jõeoru maastikukaitsealal ning sellele kehtib kaitseala Kochi piiranguvööndi režiim. Pargi piir on kajastatud ka koostatavas Pirita linnaosa üldplaneeringus. Kaitsealuste parkide nimekirjast on kustutamata Windecki park. Sellel alal on Tallinna linna poolt kehtestatud detailplaneering, mis jagab kogu pargi territooriumi elamukruntideks. Koostatavas Pirita linnaosa üldplaneeringus on tehtud ettepanek park kaitsealuste objektide nimekirjast kustutada. Kaitsealuste objektide nimekirjas on ka Lasnamäe katsekultuur (mägimänni katseistandus). Selle puistu kaitsestaatus vajab täpsustamist. Parkide kaitse on sätestatud Kaitsealuste parkide, arboreetumite ja puistute kaitse- eeskirjaga 69 (Vabariigi Valitsuse 03.03.2006.a määrus nr 64; RT I, 09.03.2006, 12, 89). Määrus käsitleb maastikukaitseala eritüübina kaitse alla võetud parkide, arboreetumite ja puistute (edaspidi park) kaitset ja kasutamist. Pargi kaitse-eesmärk on ajalooliselt kujunenud planeeringu, dendroloogiliselt, kultuurilooliselt, ökoloogiliselt, esteetiliselt ja puhkemajanduslikult väärtusliku puistu ning pargi- ja aiakunsti hinnaliste kujunduselementide säilitamine koos edasise kasutamise ja arendamise suunamisega. Kuna kaitsealuseid koduaedu (eravaldused) on keeruline lülitada avalikult kasutatavate rohealade ja rohevõrgustiku koosseisu, siis käesolevas töös neid ei käsitleta.

5.10.4. Üksikobjektid Tallinna linna territooriumil asuvaid kaitstavaid looduse üksikobjekte ümbritseva kaitsevööndi ulatus on kehtestatud keskkonnaministri 22.03.2002.a määrusega nr 15 (RTL 2002, 45, 620; 2003, 15, 196; vt https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=251038). Teemaplaneeringu andmebaasi ja kaardimaterjali koostamise jaoks kasutatakse EELISe andmeid.

67 Vt: https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=12818985 68 Vt: https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=12855435 69 Vt: https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=1001100 56 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Teemaplaneeringu mõju hindamisel pööratakse tähelepanu nendele üksikobjektidele, mis on seotud teemaplaneeringuga kavandatava rohevõrgustikuga. Ehitatud aladel paiknevaid üksikobjekte otseselt ei käsitleta. Loodusobjektide valitsemise põhimõtted on sätestatud looduskaitseseadusega. Vajadusel tehakse ettepanekuid täiendavate üksikobjektide kaitse alla võtmiseks.

Tabel 1a. Looduskaitse alla võetud puud Tallinna linnas ja nende kaitsevööndid (jrk nr vastavalt Tallinna kodulehel http://www.tallinn.ee/est/g2917s23440 esitatud looduskaitsealuste objektide nimekirjale). Alus: keskkonnaministri 22.03.2002.a määrus nr 15 (RTL 2002, 45, 620; 2003, 15, 196)

Puu Asukoht Kaitse- Puu Asukoht Kaitse- vöönd, m vöönd, m 1) Kelchi pärn Niguliste kiriku 7 28) must pappel Narva mnt / Weizen- 30 kõrval bergi tn nurgal 2) hõlmikpuu Pärnu mnt ja Süda 10 29) must pappel Soo tn alguse 25 tn ristumiskohas haljasalal 3) must pappel Kaasani kiriku aias 7 30) must pappel Wismari tn 35 25 4) hariliku pöögi Narva mnt 98 20 31) punane tamm Rahvusraamatukogu 20 kultivar pargis „Atropunicea‟ 5) hariliku pöögi Poska tn 53 20 32) valgepöök Süda tn 15 10 kultivar „Atropunicea‟ 6) hariliku pöögi Rahvusraamatukogu 20 33) viis suure Toom-Kuninga tn 13 15 kultivar pargis läätspuu kultivari „Atropunicea‟ „Pendula‟ 7) hariliku pöögi Toom-Kuninga tn 35 34) hariliku Kotka tn 44 20 kultivar 20a hobukastani „Atropunicea‟ leinavorm 8) hariliku tamme Sakala tn 1 20 35) kaks arukase Keemia tn 41 20 kultivar kultivari „Cypressoides‟ „Youngii‟ 9) hariliku tamme Toom-Kuninga 20a 35 36) neli arukase Keemia tn 41 20 kultivar kultivari „Crispa‟ „Cypressoides‟ 10) hariliku Koidula tn 34 / 15 37) arukase Mustamäe tee 60 15 tamme kultivar Roheline aas 5–9 kultivar „Youngii‟ 11) hariliku Loode tn 3 15 38) amuuri Nurme tn 40 25 tamme vorm korgipuu 12) hariliku Süda tn 15 10 39) arukase Nurme tn 40 25 vahtra kultivar kultivar „Globosum‟ „Youngii‟ 13) hariliku Narva mnt 98 20 40) hall Õie tn pargis 20 vahtra kultivar pähklipuu „Schwedleri‟ 14) hariliku Poska tn 53 20 41) harilik pöök Pärnu mnt 320 15 vahtra kultivar „Schwedleri‟ 15) hariliku Süda tn 15 10 42) hõbevahtra Nurme tn 40 25 vahtra kultivar kultivar „Wieri‟ „Schwedleri‟ 16) harilik Narva mnt 50 / 10 43) paberikask Nurme tn 40 25 hobukastan Vilmsi tn 2 17) harilik pöök Ao tn 10 15 44) harilik tamm Kaluri tn 2 20 18) harilik tamm Toom-Kuninga tn 15 45) harilik tamm Kaluri tn 13/15 20 13 57 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Puu Asukoht Kaitse- Puu Asukoht Kaitse- vöönd, m vöönd, m 19) kaks hariliku Poska tn 51b 20 46) harilik tamm Kopli tn 101 20 vahtra kultivari „Schwedleri‟ 20) kaks harilikku Lai tn 29 20 47) harilik tamm Kopli tn 103 20 pärna 21) kaks harilikku Toompuiestee 17a 25 48) hõbevahtra Süsta tn 14 30 tamme kultivar „Wieri‟ 22) kanada pappel Narva mnt / 30 49) kaks pensil- Kopli tn 35 15 Weizenbergi tn vaania saare nurgal kultivari „Wieri‟ 23) kollane Köleri 8 11 50) virgiinia Soo tn 11 15 hobukastan kadakas 24) kolm Magdaleena tn 6 20 51) arukase Pirita kloostri 25 hõbevahtrat kultivar kalmistul „Youngii‟ 25) kolm Roopa tn 11 ees 20 52) euroopa Pirita kloostri 25 põldvahtrat lehise kultivar kalmistul „Pendula‟ 26) kolm siledat Vesivärava tn 7 20 53) harilik pärn Kose tee 57 25 hobukastanit 27) kõrgetüveline Rahvusraamatukogu 25 54) suurelehine Kose tee 98 25 sarapuu pargis pärn

Tabel 1b. Looduskaitse alla võetud geoloogilised objektid Tallinna linnas ja nende kaitsevööndid (jrk nr vastavalt Tallinna kodulehel http://www.tallinn.ee/est/g2917s23440 esitatud looduskaitsealuste objektide nimekirjale). Alus: keskkonnaministri 22.03.2002.a määrus nr 15 (RTL 2002, 45, 620; 2003, 15, 196)

Geoloogiline Asukoht Kaitse- Geoloogiline Asukoht Kaitse- objekt vöönd, m objekt vöönd, m 55) Lindakivi Ülemiste järves 10 87) Lasnamäe Kadrioru pargist 50 vana paemurru lõunas paljand 56) Kopli pargi Kopli tänaval 10 88) Maasepa kivi Priisle tee lähedal 10 kivikülv 57) Lemmik- Aegna maastiku- 10 89) Meteoriidijälg Tondi rabas 10 neeme kivikülv kaitseala idaosas Lasnamäel 58) Mustkivi Mustakivi 10 90) Nokakivi Lennuväljast idas 10 mikrorajoonis rändrahnude rühm 59) Männiku Raku järve 10 91) Ussimäe kivid Priisle tee lähedal 10 rändrahn läänepoolsaarel vanas kruusaaugus 60) Rahumäe Järvel raudtee ääres 10 92) Jäämäekivi Mustamäe kivikülvist 10 hiidrahn lõunas, maa all 61) Merivälja Mähe põik tänava 10 93) Kadaka Kadaka pst 14a maja 10 hiidrahn ja Ranniku tee puiestee Suurkivi lähedal vahel 62) Kakumäe Vabaõhumuuseumi 50 94) Kirstukivi Mustamäe tee 173 10 paljand territooriumil elamu lähedal keskosas 63) Kevade kivi Vabaõhumuuseu- 10 95) Lastepäeva- E. Vilde tee 72 õuel 10 mist loodes kodu kivi 64) Lesta kivi Lesta bussipeatuse 10 96) Lehola kivi E. Vilde tee 71 10 juures Kakumäel lähedal 65) Lõuka kivi Lõuka tänaval 10 97) Lepasalu Tallinna Tehnika- 15 Kakumäel allikad gümnaasiumi lähedal 66) Mustkivi Kakumäe poolsaare 10 98) Mustamäe Mustamäe tee ja 10

58 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Geoloogiline Asukoht Kaitse- Geoloogiline Asukoht Kaitse- objekt vöönd, m objekt vöönd, m tipu lääneküljel kivikülv Tammsaare tee ristmikust kagus 67) Vabaõhu- Vabaõhumuuseumi 10 99) Renniga kivi Akadeemia tee 68 10 muuseumi territooriumil lähedal kivikülv 68) Varjualune Tanuma tn 93 aias 10 100) Aiataguse Pääsküla raba idaosas 15 kivi allikad 69) Vesiveski Vabaõhumuuseumi 10 101) Glehni pargi Glehni pargis 35 kivi territooriumi allikad, sh keskosas Rõõmuallikad 70) Veskimetsa Loomaaia 10 102) Kasetuka Pääsküla raba idaosas 15 rändrahnud ja territooriumil ja allikad kivikülv sellest idas 71) Võrgukuuride Vabaõhumuuseumi 10 103) Liiva jaama Kalmistu tee 22 10 kivi territooriumil rahn küttelao õuel põhjaosas 72) Eerikukivi Aegna MKA 10 104) neli Raudalu Raudalust põhja pool 10 põhjaosas kivi *) Hundikuristiku Kadrioru pargi 50 105) Õpiringi Kadaka pst ja Raja tn 10 paljand ja juga idapiiril kivid ristmiku lähedal 73) Kadrioru Kadrioru pargi 10 106) Kopliranna Kopliranna tn 35 10 kivikülv, sh põhjaosas kivi maja lähedal Põhjakivi 74) kaks Kadri- Kadrioru staadio- 10 107) Krulli kivi Kopli tn 72 lähedal 10 oru staadioni nist kagu pool rändrahnu 75) Lastepargi Kadriorus Koidula 10 108) Aianduse Mähel Aianduse tee 10 kivi e tn 21a õuel kivi 80 lähedal Noortepargi kivi 76) Lõunakivi Kadrioru 10 109) Aia peatuse Meriväljal Aia 10 staadionist lõunas rändrahn bussipeatuse lähedal 77) Maarjamäe Lauluväljaku 50 110) Astla kivi Astla tee ja Aianduse 10 paekallas, sh ülemistest tee ristmikul Suhkrumäe väravatest Kose paljand teeni 78) Mäekalda Laagna tee 50 111) Iru aiandi Iru aiandi lähedal 10 paljand paekaldasse kivi lõikumise kohal 79) Nunne tänava Toompea idaküljel 50 112) Kuradisadul Kosel Nurmiku tn 19 10 paljand Nunne tn ääres 80) Oru rändrahn Kadriorus Oru tn 18 10 113) Lükati Pirita 50 aias paljand maastikukaitsealal 81) Patkuli trepi Patkuli trepist 50 114) Lükati rahn Lükati sillast 0,6 km 10 paljand lõunas Toompea ülesvoolu kirdenurgal 82) Toom- Rahvusraamatu- 10 115) Merivälja Meriväljal Rändrahnu 10 Kuninga kivi kogu lähedal Suurkivi tee 2 lähedal 83) Toompea Pika Hermanni 50 116) Pärnamäe Pärnamäel surnuaia 10 paljand torni juures maasäär territooriumil 84) Iru Jõekivi Pirita jões Iru 10 117) Suurekivi Mähe aedlinna 10 linnamäe taga Pirita rahn kaguserval maastikukaitsealal 85) Iru Kuuskivi Priisle tee lähedal 10 118) Varsaallikad E. Särgava allee 15 lõpus 86) Lasnamäe Laagna tee süvendis 50 119) Väina tee Meriväljal Väina tee 10 paljand kivi 29

*) objekti ei ole Tallinna kodulehel olevas kaitsealuste üksikobjektide nimekirjas.

59 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Väärtuslike eluta looduse objektide (paljandid, rahnud jms) kaitse alla võtmisel on arvestatud Eesti Ürglooduse Raamatus (III osa. Tallinn. Eesti TA Geoloogia Instituut, Tallinn 1991) toodud ettepanekutest. Teemaplaneeringu kaardimaterjali aluseks on EELIS-e andmebaas. Eluta looduse objektid mitmekesistavad ja ilmestavad rohealasid. Neil on sõltuvalt konkreetsest objektist ja asukohast (populaar)teaduslik, õppeotstarbeline, ökoloogiline, maastikuline, rekreatiivne, esteetiline jne tähtsus. Konkreetselt on iga objekti olulisus välja toodud ürglooduse raamatus.

5.10.5. Liigid Kaitsealuste taime- ja loomaliikide kasvukohad ja elupaigad saadakse EELIS-est, kaitsekorralduskavadest ning rohealade teemaplaneeringu alusmaterjalidena koostatud taimestiku, loomastiku ja linnustiku uuringutest (vt pt 5.8-5.10). Kasvukohad ja elupaigad fikseeritakse teemaplaneeringu andmebaasis. Vabariigi Valitsuse 15.07.2004.a määrusega nr 248 on kehtestatud Kaitsealuse liigi isendi ümberasustamise kord (RTI, 22.07.2004, 58, 412). 70

5.10.6. Vääriselupaigad Kõikide Tallinna linnas paiknevate vääriselupaikade (VEP) maastikuliseks väärtuseks on nende paiknemine metsakoosluses (vt tabel 2). VEP-ide paiknemise kaardiandmed planeeringu jaoks on saadud EELIS-est.

Tabel 2. Tallinna linnas paiknevate vääriselupaikade kirjeldus. Allikas: Keskkonna- ministeeriumi Info-Tehnokeskus VEP andme- VEP tüüp Märkused baasikood 154067 teised palu- 90 a. kaasik, üksikud männid. Kask erivanuseline, leidub üle 100 a. kaski. lehtmetsad Üksikud männid suhteliselt kiratsevad, kasele alla jäänud. Kase järelkasv on küllaldane, et järjepidevus säiliks. Tihedalt vaarikat ja ussilakka. Pind 1,5 ha. Liigid: kiiriksamblik Opegrapha spp., jahu-hallsamblik Hypogymnia farinacea, punetav vistarsamblik Mycoblastus sanguinarius 154068 teised salu- Väga erivanuseline sega-lehtpuumets (30-90 a.). Majandamata, ca 50% lehtmetsad toomingat. Väga tugev erinevate lehtpuuliikide järelkasv. Potentsiaalseks lugeda seepärast, et valdav puude vanus väike. Üksikud männid üle 100 a. vanad. Pind 1,6 ha. Liigid: suur kühmsamblik Acrocordia gemmata, harilik säbrik Ulota crispa, harilik kariksammal Frullania dilatata 154069 palu-männikud ja 120-160 a. männik. Suhteliselt hõre, palju päikesele avatud vanu mände. männi segametsad Putukate lennuavad. Leidub väikesi kuusetukkasid, kus ka kuuse vanus küünib 100 a.-ni. Pind 3,8 ha. Liigid: jahu-hallsamblik Hypogymnia farinacea 154070 sürja-männikud ja Üle 2 m kõrgused rändrahnud. Esineb vähesel määral alumises osas tihnikut. männi segametsad Kolm põõsaliiki – kukerpuu, pihlakas, toomingas. Metskonnal hoida rahnud koos puhvertsooniga puhtad. VEP 0,2 ha, ülejäänud eraldus (3,2 ha) puhvertsoon. Liigid: õrn tuhmik Anomodon longifolius 154091 palu-männikud ja 100-130 a. männik V boniteediklassis. Mastimände oluliselt ei leidu. Asub männi segametsad Ülemiste järve äärses kaitsetsoonis. Vanusele viitavad sammaldunud juurekaelad nii mändidel kui ka kaskedel. Rohkesti jalalseisvaid juba kooreta kuivanud mände. Palju puutüükaid. Pind 2,6 ha. Liigid: jahu-hallsamblik Hypogymnia farinacea, Kiiriksamblik Opegrapha spp.

70 https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=783077 60 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

VEP andme- VEP tüüp Märkused baasikood 154092 palu-männikud ja 110-130 a. männik Ülemiste järve tsoonis. Leidub ka nooremat mändi (üldiselt männi segametsad erivanuseline). Kask enam-vähem kõik vana. Juurekaelad kõrgelt sammaldunud. Juurekaeltel esineb suuri mõhnasid. Lamapuitu esineb kohati ohtralt ja kohati puudub peaaegu üldse. Kuivanud männid enamasti kooreta. Pind 2,2 ha. Liigid: jahu-hallsamblik Hypogymnia farinacea, punetav vistarsamblik Mycoblastus sanguinarius 154093 Laugjad jõe ja 140 a. V boniteedi männik Ülemiste järve ääres. Võrreldes eelmiste eraldustega järve kaldad lamapuitu rohkem (eriti kooreta mändi). Osa lamapuidust juba kõdunenud. Pinnas madalam kui eelmistel eraldustel (rohttaimestik lopsakam). Vanad männid ja enamik kaski (ka kängunud) kaetud juurekaelalt paksu samblaga. Pind 2,0 ha. Liigid: jahu-hallsamblik Hypogymnia farinacea, punetav vistarsamblik Mycoblastus sanguinarius, kiiriksamblik Opegrapha spp. 154094 Laugjad jõe ja 160 a. männik, erivanuseline. Kehva boniteedi tõttu on suur osa vanu mände järve kaldad jämeduselt viletsad, kuid on ka üsna kõrgeid ja jämedaid. Kask valdavalt ühevanuseline, palju kängunud kaski. Enamus männi lamapuitu kooreta, samuti jalalseisvaid kuivanud mände. Palju selgakukkunud aga ka lihtsalt viltukasvanud puid. Liigid: jahu-hallsamblik Hypogymnia farinacea, kiiriksamblik Opegrapha spp. 154095 Laugjad jõe ja 150 a. männik tugeva kase osalusega. Nii mänd kui kask erivanuselised. Asub järve kaldad Ülemiste järve ääres. Jalalkuivanud mänd nii koorega kui kooreta. Lamapuit erinevas lagunemisastmes. Palju puutüükaid, erineva kõrgusega. Üldpilt küllalt risune. Liigid: jahu-hallsamblik Hypogymnia farinacea, punetav vistarsamblik Mycoblastus sanguinarius, kiiriksamblik Opegrapha spp. 154158 Teised Järsk jõeoru nõlv. Vanad kuused, männid, tammed. Väga erivanuseline. järsakumetsad Järelkasv päris väiksest kuni paari-kolme meetriseni. Lamapuitu keskmiselt, osa üsna vana. Põõsaliikidest kuslapuu, magesõstar. Pirita jõeoru MKA. Liigid: suur kühmsamblik Acrocordia gemmata, kiiriksamblik Opegrapha spp. 154159 Järsud jõe ja järve Jõevoolu tegevusega kunagi tekkinud vall koos uhtoruga. Maastikuelemendid kaldad tugevad. Männi vanus eranditult üle 150 a., samuti üksikutel kuuskedel. Tamme vanust raske määrata, mitte vähem kui 250 a. Väga erinevat liiki järelkasv. Põõsarindest esindatud kuslapuu, magesõstar, kontpuu. Palju sarapuud ja pihlakat vanade põõsastena. Pirita jõeoru MKA. Liigid: kiiriksamblik Opegrapha spp., punetav vistarsamblik Mycoblastus sanguinarius, suur kühmsamblik Acrocordia gemmata, suur tuhmik Anomodon viticulosus 154176 Järsud jõe ja järve Pirita jõeoru MKA. Jõeoru nn. harujõeorg. Kõrge kaldaga väljaulatuva jõeoru kaldad otsas voolu toimel moodustunud koobas, millest voolab välja allikas. Vanad vahtrad, saared, tammed. Esineb suhteliselt erinevas lagunemisastmes lamapuitu – nii oru põhjas(kus tegelikult vesi) kui nõlvadel. Nõlvad puudega tihedalt kaetud. Alusmets tihe. Liigid: suur tuhmik Anomodon viticulosus, suur kühmsamblik Acrocordia gemmata, haava-tardsamblik Leptogium saturninum 154177 Järsud jõe ja järve Järsk kõrge jõekallas küngaste ja orgudega. Väikestes orgudes rohkesti vanu kaldad sarapuid. Männid üle 150 a. Tammed erinevas vanuses. Lepp noorem. Hea tamme järelkasv. Orus lamapuitu palju, kaldajärsakul vähem. Puutüükad - tamm. Liigid: jahu-hallsamblik Hypogymnia farinacea 154178 Teised Pirita jõeoru MKA. Põõsaliikidest kuslapuu, magesõstar. Järsk nõlv uhtoruga. järsakumetsad Nii lauge kui järsk kallas. Männi vanus üle 150 a. Tamm veel vanem. Palju vanu kuivanud tammesid. Ka mõned vanad jändrikud männid kuivanud. Tamme ka nooremat. Vaher kasvab kohati põõsana. Liigid: suur kühmsamblik Acrocordia gemmata, suur nööpsamblik Megalaria grossa, kiiriksamblik Opegrapha spp.

5.11. Rohevõrgustik Harju maakonna teemaplaneeringu Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused 71 (kehtestatud 11.02.2003) üheks olulisemaks eesmärgiks on loodus- ja keskkonnakaitseliselt põhjendatuma ruumistruktuuri tagamine. Tuginedes erinevate

71 Koostaja: OÜ E-Konsult, Tallinn 2002. Vt http://www.harju.ee/in.php?GID=5&SID=129 61 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007 infrastruktuuride paiknemise ja vajaduste analüüsile, seatakse aladele vajalikud kasutustingimused, mis peaksid tagama säästva arengu maakonnas. Maakonna teemaplaneeringus on Tallinna linnale määratletud roheline vöönd ehk haljasvöönd. Roheline vöönd on linnaelanike lähipuhkeala. Tegu on samas ka Tallinna aglomeratsioonis paiknevate satelliitlinnade ning linna naabervaldades üha laienevate elamualade puhkealadega, mis kõik tarbivad ühist ressurssi. Tallinna rohelise vööndi piir järgib püsivaid infrastruktuuri elemente (raudtee, Tallinna ringtee, suuremad maanteed) ulatudes Paldiski linnast kuni Jõelähtme valla idapiirini. Enamus rohevõrgustiku elemente ja väärtuslikke maastikke Tallinna rohelise vööndi piires (sh metsad) on asukoha tõttu suurlinna läheduses kõrge puhkeväärtusega. Metsad peaksid kuuluma kaitsemetsa kategooriasse. Kaitsemetsa looduslikke tingimusi arvestava ehituskeelu rakendamine toimub planeeringute alusel, milles võib kehtestada ka kohalikke norme. Maakonna teemaplaneering keskendub eelkõige maakondliku tähtsusega rohevõrgustiku säilimise ja tugevdamise tagamisele, kuid välja on toodud ka tähtsad rohevõrgustiku elemendid Tallinna linn territooriumil: tuumaladest Kakumäe poolsaar, Stroomi mets, Pääsküla raba, Ülemiste järve ümbritsev mets, Pirita jõeoru maastikukaitseala koos Kloostrimetsaga ning suuremad rohekoridorid (vt joonis 4). Rohevõrgustiku väljaarendamist käsitleb Tallinna haljastuse arengukava (kinnitatud Tallinna Linnavolikogu 03.03.2005.a määrusega nr 17) 72 pt 5.3. Ettepanek haljastute süsteemseks arenguks on tehtud Tallinna üldplaneeringus, mis on olnud üheks aluseks arengukava koostamisele. Arengukava kontseptsiooni järgi sisaldab Tallinna rohevõrgustik radiaalseid, linna keskusest äärealadele suunduvaid ulatuslikke rohelisi alasid ning neid meridiaanselt ühendavaid väiksema pindalaga rohelisi koridore. Rohevõrgustik tervikuna vastab linnas säästva arengu põhimõtetele tagades bioloogilise mitmekesisuse linna ökosüsteemides, puhastades õhku saastainetest, võimaldades liikumise inimesele ja loomadele, tasakaalustades ehituslikku ja looduslikku keskkonda ning rikastades linnapilti. Arengukavas on linnaosade kaupa nimetatud ülelinnalise tähtsusega rohevõrgustiku elemendid. Eri liiki planeeringutes järgitakse rohelise võrgustiku kujundamise printsiipe, sidudes haljastud ühtseks ülelinnaliseks võrgustikuks. Haljastuse arengukavas tuuakse välja alljärgnevad rohevõrgustiku toimimiseks ja väljaarendamiseks vajalikud tingimused: suurte hoonestamata territooriumide (astangu, Suur-Sõjamäe, Paljassaare, Kakumäe) planeerimisel lahendada rohestruktuur tervikuna, lähtudes ülelinnalisest rohelisest võrgustikust ja alade omavahelistest seostest, käsitleda üldplaneeringu tasandil; detailplaneeringute koosseisus näha ette alade haljastamise põhimõtted, konsulteerida linnaosa haljastusspetsialistiga; üldplaneeringu tasandil reserveerida maid linnaosasiseste haljasalade rajamiseks; uute teetrasside kavandamisel või vanade rekonstrueerimisel peab projekti koosseisus olema haljastust kajastav materjal ja haljastuse rajamise esialgne eelarve; uute elamupiirkondade (nii korter- kui väikeelamute piirkonnad) kavandamisel tuleb planeerida avalikuks kasutamiseks olevad alad või objektid nagu lastemänguväljakud, spordiplatsid, pargid, ette näha asumisiseste puiesteede rajamist; miljööväärtuslikes piirkondades säilitada maksimaalselt olemasolevat kõrghaljastust ja kasutada haljastuses piirkonnale iseloomulikke liike; vältida aedlinnalistes asumites kruntide jagamist, krundi minimaalne suurus ei tohiks olla alla 1200 m², et säilitada olemasolevat kõrghaljastust; tagada metsade avalik kasutus ning vältida ehitusalade laienemist metsaaladele, määrata tuumaladel paiknevad linnametsad kaitsemetsa kategooriasse; luua riigi- ja linnametsade ühine andmebaas ja seiresüsteem, inventariseerida metsad viie aasta jooksul; tagada rannaalade säilitamine avatuna ja avalikus kasutuses.

72 http://tallinn.andmevara.ee/oa/page.Tavakasutaja?c=1.1.1.1&id=99781#_Toc97456913 62 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Joonis 4. Rohevõrgustik Tallinna lähiümbruses. Allikas: Harju maakonna teemaplaneering “Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused”

63 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

5.12. Rannaga seotud rohealad ja rohekoridorid Tallinn piirneb järgmiste merelahtedega: Kakumäe laht, Kopli laht, Paljassaare laht ja Tallinna laht. Kõik need lahed kuuluvad avalikuks kasutamiseks mõeldud veekogude hulka. Rannaga seotud rohealasid on käsitletud peamiselt kahest aspektist: rohealadel asuvad puhke- ja virgestusalad (supelrannad) seoses kasutuskoormuse reguleerimise vajadusega – Pirita, Stroomi, Kakumäe ja Paljassaare piirkonnad; mere mõjualas asuvad rohealad ja rohekoridorid – haljastuse vastupidavuse ja lainetuse mõju (rannapurustuste) seisukohalt: Kakumäe pankrannik, Pirita rannapromenaad, Aegna saar

64 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

6. Hinnang eeldatavalt olulise mõju kohta Keskkonnamõju strateegilisel hindamisel käsitleti keskkonnaelemente varasemate ja planeerimise käigus koostatavate uuringute põhjal ning hinnati nendele avalduvat olulist mõju. Keskkonnamõju strateegilise hindamise käigus: kirjeldati kavandatavaid tegevusi ja võrreldi võimalikke alternatiivseid lahendusi ja arengustsenaariume, sealhulgas tõenäolist arengut juhul, kui strateegilist planeerimisdokumenti ellu ei viida; hinnati kavandatava tegevusega kaasnevaid võimalikke keskkonnamõjusid määratletakse mõjude ulatus; pöörati erilist tähelepanu piirkonna senisest ja kavandatavast maakasutuse spetsiifikast tulenevatele probleemidele ja valdkondadele: suur ehitussurve, ehitusalade kavandamine ja laiendamine, puhke- ja virgestusalade piisavus ja võimalik kasutuskoormus, kultuuriväärtused ja miljööalad; teemaga seonduvalt käsitleti kergliikluse arendamise vajadust ja sellega seotud aspekte. Lähtudes teemaplaneeringu eesmärgist ja lähteülesandega seatud nõuetest hinnati KSH käigus teemaplaneeringuga kavandatavate tegevuste vastavust jätkusuutliku ja tasakaalustatud arengu põhimõtetele – planeeringulahendused peaksid rahuldama praeguse põlvkonna vajadused ja püüdlused, seadmata ohtu tulevaste põlvkondade samasuguseid huve (huvide all mõistetakse eelkõige keskkonda ja selle ressursse).

6.1. Looduskeskkond ja ökoloogilised aspektid ning planeeringulahenduse mõju sellele

6.1.1. Geoloogiline ehitus (aluspõhi, pinnamood, pinnakate) Loodusliku taimkatte kujunemine on tihedalt seotud asukoha geoloogilise ehitusega. Lähtekivimi murenemisel tekib mulla mineraalne osa. Lähtekivim annab mullale mineraalse aluse ja määrab tema füüsikalised ja keemilised omadused: mulla lõimise, õhu- ja niiskusesisalduse, soojenemiskiiruse ja toitaineterikkuse. Floora mitmekesisuse põhjuseks on mulla lähtekivimite erinevus, erinevad veeolud, (mikro)kliima erinevused, kaugus merest jms erinevates paikades. Pinnakatte omadused määravad ära taimekoosluste iseloomu. Tallinna linna territooriumil on erinevaid looduslikke pinnakattetüüpe: liiv, turvas, kruus, mis erinevad oma omaduste poolest. Ulatuslikud paepealsed alad (nt Lasnamäe, aga ka Astangu piirkond) on kaetud väga õhukese pinnakattega.

65 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Joonis 5. Aluspõhja ehitus Tallinna linna territooriumil (skeem valmis rohealade teemaplaneeringu koostamise käigus)

Joonis 6. Pinnakattetüübid Tallinna linna territooriumil (skeem valmis rohealade teemaplaneeringu koostamise käigus)

66 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Joonis 7. Pinnakatte paksus Tallinna linna territooriumil (skeem valmis rohealade teemaplaneeringu koostamise käigus)

Joonis 8. Reljeef Tallinna linna territooriumil (skeem valmis rohealade teemaplaneeringu koostamise käigus)

Planeerimisel-projekteerimisel on erinevate geoloogiliste tingimustega arvestamine vajalik, sest erinevates geoloogilistes tingimustes kasvavad taimekooslused on keskkonnamõjutustele erineval määral tundlikud. Mõjude ulatus sõltub ka pinnase omadustest.

67 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Mõjud taimestikule avalduvad eelkõige veerežiimi muutmise kaudu, mis on otsese seoses pinnase omadustega. Erinevad taimekooslused on veerežiimi muutmise suhtes erineva tundlikkusega. Rohkem tundlikud on sanglepa, kase ja tamme enamusega kooslused. Linnas erineb mullastik kohati oluliselt looduslikes tingimustes tekkinud kasvupinnasest ning on väga mitmekesine. Looduslik lähtekivim ja esmane muld on kultuurkihtide alla maetud ja sagedase ümberkaevamisega korduvalt läbi segatud. Ehitatud alad (hooned, kõvakattega pinnad) katavad suure osa pinnasest, mistõttu seal ei saa toimuda normaalset vee- ja õhuvahetust. Teedel ja elamute ümbruses on muld sõitmise ja tallamisega tihendatud ning kaotanud taimkatte. Takistatud on huumuse normaalne tekkeprotsess ning mulla elustik elab ekstreemsetes tingimustes. Asustatud piirkondades on pinnaste ja põhjavee olukord võrreldes looduslikuga enamasti tugevalt muudetud. Hoonestuse ja vett mitte läbilaskvate katetega (asfalt, betoon, katteplaadid jms) on kaetud ulatuslikud alad. Hoonestatud alade pinnased erinevad looduslikest peamiselt järgmiste omaduste poolest: erinevate pinnasetüüpide esinemine väikestel pindaladel (mosaiiksus) sõltuvalt lähtesubstraadist (prahi ja varemete, orgaanilise aine, süvendatud pinnase kuhjamine) ja maa-ala kasutusest (elamualad, käitised, liiklus jne); valdavalt leeliseliste, eutrofeerunud pinnaste esinemine sõltuvalt lähtesubstraadist (telliskivi- ja mördijäätmed, orgaaniline materjal) ja pinnase töötlemisest. Parkide ja avalike haljasalade, samuti majade haljastatud õuealade pinnased on pinnase regulaarse hooldamise ja väetamise tõttu enamasti sügavapõhjalised ja toitaineterikkad, kastmise korral ka niisked; pinnaste tihenemine ja saasteainetega (näiteks raskemetallidega) küllastumine, eriti vanades tööstuspiirkondades, samuti tänavate ääres ja teistes sagedase tallamise mõju all olevates piirkondades; pinnase kõrgemad temperatuurid seoses kõrgema linnatemperatuuriga, maa-aluste ehitiste ning tehnovõrkudega. Linnade katmata pinnastele langeb eriliselt suur ökoloogiline surve, sest: nad on kasvusubstraadiks taimestikule, mis linnakeskkonnas täidab olulist rolli linnaruumi kujundaja ja liigendajana, samuti puhkealadena, taimestiku ja loomastiku elupaigana ning kliima ja õhuhügieeni kujundajana; nad on tähtsad sademete imbumis- ja peetumisaladena ning sademevett puhastavate filtritena. Toimevõimeliste pinnaste olemasolu ja säilitamine on seetõttu linna keskkonna- ja looduskaitse seisukohalt oluline ülesanne. Hoonestuse puhul ja nende ümbruse juures on oluliseks aspektiks hoone ja infrastruktuurirajatiste alla jääva pinna osakaal. Sellega on tihedalt seotud põhjaveekihtidele avalduvad mõjud. Pinna katmine kõvakatetega, pinnase tihendamine ja sademevee juhtimine kanalisatsiooni võivad asustatud piirkondades viia põhjavee toiteala olulise vähenemiseni ja sellega koos põhjavee taseme languseni. Pikaajalise mõju korral võib muutuda ümbruskonna looduslike ja pool-looduslike rohealade veerežiim, mis omakorda võib viia looduskoosluse muutumise või hävimiseni. Põhjavee voolusuunale ehituskonstruktsioonide rajamine võib aga muuta veerežiimi nii lokaalselt kui ka muuta vee voolusuunda, kiirust ja taset, millega võivad kaasneda negatiivsed mõjud näiteks taimekooslustele (eriti vanadele ja tundlikele puistutele) ning ümberkaudsele hoonestusele (vee äravoolu sulgemisel tekkiv varasemast kõrgem põhjaveeseis).

68 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Pinnakatte paksusega on seotud maetud ürgorud, mis ühtlasi on ka põhjavee toitealad (vt pt 6.1.2.3). Tallinna tingimustes ei ole pindmiste põhjaveekihtide kasutamine majanduslikuks otstarbeks reeglina oluline, kuid eeltoodud aspektid mõjutavad veebilansi kaudu oluliselt linnahaljastuse kasvutingimusi. Samadel põhjustel on oluline säilitada võimalikult palju rohealasid ja vett läbilaskvaid reostusvabasid pindu põhjavee peamistel toitealadel – mattunud ürgorgude kohal. Olulised põhjavee toitealad Tallinnas on (vt joonis 7) Pirita jõeoru piirkond ja Lasnamäe klindialune ala, kunagine Härjapea jõe ürgorg (Kristiine linnaosa, Pelgulinn, Stroomi mets), Harku järve ümbrus loode suunas kuni mereni ja ka järvest ida suunas. Ulatuslikud põhjavee toitealad paiknevad Nõmme liivikutel ning Kesklinnas ja sadama piirkonnas. Reljeef mõjutab mulla vee- ja soojusrežiimi, ainete ümberpaigutumist. Lõunapoolsed nõlvad soojenevad ja kuivavad kiiremini, põhjapoolsemad aeglasemalt. Järskudelt nõlvadelt kantakse mullakiht nõlva jalamile jne. Pinnamoest (reljeefist) sõltuvad taimestiku eksponeeritus päikesele (valgustingimused) ja tuultele ning niiskusrežiim. Rohealade teemaplaneeringu käigus analüüsitud Tallinna kõrgusandmed võimaldasid modelleerida suurepärase reljeefimudeli, mis toob esile maastikuliselt olulised väärtused ka nendes piirkondades, mis maapinna tasandilt vaadatuna jääksid ehk märkamatuks või mida ei ole lihtne teadvustada (näiteks endine Pääsküla prügila, seljandik Veskimetsas, Sõjamägi, Väo karjäär, Tõnismägi, liivaseljandik Vana-Mustamäel koos Tallinna kõrgeima punktiga jne – vt joonis 8). See on teemaplaneeringu oluline väljund, mille väärtusi tuleb linnamaastike väärtustamisel, säilitamisel ja kujundamisel oskuslikult ära kasutada (vt pt 6.3.2).

6.1.2. Pinna- ja põhjavesi

6.1.2.1. Voolu- ja seisuveekogud ning allikad Tallinna kaks suuremat järve – Ülemiste ja Harku – asuvad looduslikes järvenõgudes. Nende veevahetus ja vee kvaliteet on tugevalt mõjutatud inimtegevuse poolt. Ülemiste järv on peamine linlaste joogiveeallikas, kuhu kogutakse pinnavett ca 2000 ruutkilomeetri suuruselt alalt Harju ja Järva maakonnas. Ülemiste järv ja seda ümbritsev sanitaarkaitseala on avalikkusele suletud, et tagada joogiveeallika ohutus. Harku järv on madal (sügavus kuni 2,5 m) ja tugevalt eutrofeerunud. Toitained satuvad vette kahest allikast: järve suubuvate veekogude veega (väline koormus) ja aastate jooksul järve põhja settinud mudast (sisemine koormus). Vaatamata sellele kasutatakse järve aktiivselt kalastamiseks, suplemiseks, vee(moto)spordiks; kinnisvaraarendus tungib igast küljest järve kallastele järjest lähemale. Suur osa linnas paiknevatest väiksematest seisuveekogudest on tekkinud kas kruusa-, liiva-, pae- või turbavarumise tagajärjel kujunenud nõgudesse. Maastikukujunduslikul eesmärgil on Pirita jõkke suubuvatele Lepiku peakraavile ja Kalmistu kraavile rajatud botaanikaaia tiikide süsteem. Suhteliselt suured veekogud on ka Männiku järved (Tallinna joogiveetagavara; asub osaliselt Saku valla territooriumil) ning Lasnamäe Paekarjääri tiik. Väiksemaid tiike on kaugemas ja lähemas minevikus rajatud linnamaastike ilmestamiseks Toompea jalamile (Šnelli tiik), Kadrioru parki (Luige- ja Kirdetiik) ning Õismäle; need on rajatud looduslike vooluveekogude või allikate baasil. Veepuhastusjaama territooriumil Ülemiste järve ääres ja Paljassaares on palju basseine, kuid need on eriotstarbelised, asuvad suletud territooriumidel ega ole avalikult kastutatavad. Allikaid ja allikalisi alasid leidub Tallinnas rohkesti paekalda (klindi), Ülemiste luidete, Mustamäe astangu ja Männiku liiviku jalamil. Pirita linnaosas klindi all asuv Varsaallikas toitub Lasnamäel paiknevast Tondi rabast ja toidab samanimelist oja. Ülemiste luitestikus ja Järvel on rohkesti filtratsiooniallikaid, kust läbi liiva imbub maapinnale Ülemiste järve vett.

69 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Nõmme liiviku põhjavett imbub maapinnale Mustamäe jalamil. Vähesel määral on Tallinnas ka karstivorme: Tondi raba servas on kurisu, Astangul kaob väike oja karstilehtrisse, karstilised on ka Toompea nõlva ajutised allikad.

Joonis 9. Tallinna veestik. Punasega on tähistatud ajaloolised veekogud, mis tänapäevaks on suures osas on torustatud (skeem valmis rohealade teemaplaneeringu koostamise käigus) Nagu jooniselt 9 näha, on aja jooksul eriti suured muutused veekogude arvukuses ja paiknemises toimunud Kesklinna piirkonnas ja Kristiine linnaosas aga ka Pirita linnaosas. Enamasti on ajaloolised veekogud jäänud ette ehitustegevusele ning veed on suunatud kanalisatsioonisüsteemi. See aga mõjutab märkimisväärselt loomulikku veeringlust ja piirkonna veerežiimi. Veerežiimi muutmine ning sademe- ja drenaažvee juhtimine sademevee kanalisatsiooni allikate toitealadel vähendab oluliselt allikate vooluhulkasid. Tondi raba kuivendamise ja ehitustegevuse tagajärjel Lasnamäel on praktiliselt kuivaks jäänud Hundikuristiku oja Kadriorus. Murettekitavaks nähtuseks on Harku oja vooluhulga pidev vähenemine. Võrreldes 1988-1992 aastatega oli aastateks 1999-2005 keskmine vooluhulk langenud 3 korda. Teatud osa selles on kindlasti looduslikel protsessidel, sest käesoleva sajandi algusaastad olid väga põuased. Samas ei saa sugugi kindel olla, et kuivendustööde käigus või karjääride rajamisel ei ole oja valgala vähendatud.73 Üha enam kulgeb linna veeringe maa all torustikes. Seoses ehitusmaa hõlvamisega ja maa ärilises mõttes maksimaalselt tulusa ärakasutamise sooviga jääb avatud veekogusid linnas

73 Harku järve vee kvaliteedi seire 2005. Eesti Keskkonnauuringute Keskus. Tallinn 2005 70 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007 järjest vähemaks. Looduslikud vagumused ja nõod ning kunstlikud kaevised (nt Kopli savikarjäär) täidetakse, uusi veekogusid rajatakse vähe. Kõik see omakorda avaldab mõju veestikust otseses ja kaudses sõltuvuses olevale taimestikule. Positiivsest küljest nii veestiku kui rohealade seisukohalt tuleb nimetada Pääsküla prügila sulgemistööde lõppu 2007.a juunis. Prügila oli Tallinna ja selle lähiümbruse üks olulisemaid reostusobjekte. Prügila sulgemise käigus rajatud nõrgvee ja pinnavee kogumissüsteemide abil paraneb Pääsküla jõe keskkonnaseisund ja naabruses elavate inimeste keskkonnatingimused. Avaneb võimalus Pääsküla raba rohe- ja rekreatsiooniala laiendamiseks ja mitmekesistamiseks. Taimestiku perioodilised uuringud mõnedes suurlinnades on näidanud, et kõigepealt vaesub floora linnas vee- ja sootaimede kadumise tõttu, säilivad vaid kõige visamad, reostuskindlamad (ei ole teada analoogseid uuringuid Tallinna linna kohta). Väikeste veekogude hävimine võtab elutingimused kahepaiksetelt ja veekogudega seotud putukatelt (nt kiilid). Veekogud ja allikad mõjutavad ja rikastavad rohealasid ökoloogilisest, maastikulisest, hüdroloogilisest ja mikroklimaatilisest aspektist. Veekogude kaldad on elupaigaks ja kasvukohaks mitmesugustele veekeskkonnaga seotud taime- ja loomaliikidele ning suurendavad seeläbi piirkonna bioloogilist mitmekesisust. Veekogud ilmestavad maastikku, muutes seda mitmekesisemaks. Looduslikud ja tehislikud veekogud on ammustest aegadest olnud pargiarhitektuuri (hiljem ka maastikuarhitektuuri) olulised komponendid. Veekogud mõjutavad oma veetaseme kaudu ümbruskonna hüdroloogilist režiimi, mis avaldab mõju seal kasvavale taimestikule. Avatud veekogud mõjutavad sõltuvalt suurusest kas vähem või rohkem oma ümbruse mikrokliimat, suurendades õhuniiskust ning alandades suvel kuumade ilmadega õhutemperatuuri (vt pt 6.1.3). Soovitav on linna haljasalasid ja hoonetevahelisi rohealasid mitmekesistada väiksemate veekogudega (tiikidega). Uute veekogude kavandamisel võiks eelkõige lähtuda looduslikest eeldustest. Sobivad paigad väikeste veekogude rajamiseks on näiteks: - ajalooliste veekogude asukohad; - vabaplaneeringuliste hoonestusalade rohealad (sademevee nõrgumisaladeks); - looduslikult liigniisked alad või ehitustegevuse tagajärjel tekkinud liigniisked alad. Mereäärsete rannaaladega seotud aspektidest vt pt 6.1.10.

6.1.2.2. Vaba läbipääsu tagamine rannal ja kaldal Veekogusid ja nende kaldaid tuleb käsitleda rohealade olulise komponendina, tagades veekogudele vajalikud kaitsemeetmed. Rohealade teemaplaneeringu ühest põhieesmärgist – katkematult läbitavast rohevõrgustikust – lähtudes on oluline vaba läbipääsu tagamine inimestele ja loomadele mere rannal ja teiste veekogude kallastel. Kallas on merd, järve, jõge, veehoidlat, oja, allikat või maaparandussüsteemi eesvoolu ääristav ja erinõuete kohaselt kasutatav maismaavöönd, mida kaitstakse käesoleva seadusega. Läänemere kallast nimetatakse rannaks. Looduskaitse seadusega (LKS) 74 kaitstav rand ja kallas ei ole kaitstav loodusobjekt selle seaduse tähenduses (LKS § 5). Ranna või kalda kaitse eesmärk on rannal või kaldal asuvate looduskoosluste säilitamine, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramine, ranna või kalda eripära arvestava asustuse suunamine ning seal vaba liikumise ja juurdepääsu tagamine (LKS § 34).

74 Elektrooniline Riigi Teataja; vt: https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=12808270 71 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Rannal või kaldal asuva kinnisasja valdaja on kohustatud tagama inimeste ja loomade vaba läbipääsu kallasrajal veeseaduse § 10 tähenduses (LKS § 36 lg 1). Veeseaduse 75 (VS) § 10 järgi on kallasrada kaldariba avaliku veekogu ja avalikuks kasutamiseks määratud veekogu ääres ning asub kaldavööndis. Kallasraja laiust arvestatakse lamekaldal keskmise veeseisu piirjoonest ja kõrgkaldal kaldanõlva ülemisest servast, lugedes viimasel juhul kallasrajaks ka vee piirjoone ja kaldanõlva ülemise serva vahelist maariba. Kallasraja laius on laevatatavatel veekogudel 10 meetrit, teistel veekogudel 4 meetrit. Suurvee ajal, kui kallasrada on üle ujutatud, loetakse kallasrajaks 2 meetri laiust kaldariba, mida mööda võib vabalt ja takistamatult veekogu ääres liikuda. Kallasraja kasutaja ei tohi kallasraja kasutamisega kahjustada kaldaomaniku vara. Avalikult kasutataval veekogul puudub kallasrada muuhulgas sadamas, enne asjaõigusseaduse (RT I 1993, 39, 590; 1999, 44, 509; 2001, 34, 185; 93, 565; 2002, 47, 297; 53, 336; 99, 579; 2003, 13, 64; 17, 95; 78, 523; 2004, 20, 141) jõustumist õiguspäraselt kallasrajale püstitatud ehitisel, hüdrograafiateenistuse ja seirejaamaehitisel. Nimetatud juhtudel peab kallasraja sulgeja kinnise territooriumi tähistama ja võimaldama kinnisest territooriumist möödapääsu. Vähima vajaliku teeninduspiirkonna määramine toimub läbi detailplaneeringu, mis kooskõlastatakse asukohajärgse maakonna keskkonnateenistusega. Kohalikud omavalitsused on kohustatud üld- ja detailplaneeringuga tagama avalikud juurdepääsuvõimalused kallasrajale (LKS § 36 lg 2). Tallinna linna territooriumil on avalikult kasutatavaks veekoguks määratud järgmised veekogud (sulgudes veekogu kood): 76 - Harku järv (200130) - Männiku karjäär (200602), osaliselt Harjumaal - Pirita jõgi (10892), välja arvatud Botaanikaaia territooriumil asuv jõe lõik Iru sillast 0,7 km allavoolu ja kuni 2,3 km Kose-Lükati sillast ülesvoolu - Pääsküla jõgi (10955) - Tiskre oja (10940) - Harku oja (10941) Tallinna linna territooriumil olevad ojad (v.a Tiskre ja Harku) ning kraavid ei ole avalikult kasutatavate veekogude nimekirjas, mis tähendab, et nende veekogude ääres ei pea olema avalikuks kasutamiseks kallasrada. Kuigi seadusega ei ole kallasrada nõutud, tuleb võimalusel ja põhjendatud vajadusel (ökoloogilistel kaalutlustel) näha ette läbipääsuvõimalused piki nende veekogude kaldaid, et tagada linna rohe- ja sinivõrgustiku toimimine. Linnas asuvate kraavide näol on tegemist metsade või elamualade kuivendamiseks juba ajalooliselt rajatud ja siiani toimivate maaparandussüsteemide eesvooludega. Paraku tõlgendavad Keskkonnaministeerium ja Tallinna Keskkonnaamet maaparandussüsteemi mõistet kitsalt maaparandusseaduse järgi.77 Maaparandusseaduse mõte on maaviljeluse tingimuste parandamise tagamine maapiirkondades ning selle seadusega tegeldakse põllumajandusministeeriumi haldusalas. Looduskaitseseaduses ega veeseaduses ei ole kirjas, et maaparandussüsteemi tuleks vaadelda kitsalt põllumajanduslikust aspektist. Lähtudes termini maaparandussüsteem sisulisest tähendusest, kuuluvad siia alla kõik

75 Elektrooniline Riigi Teataja: https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=12769937 76 Avalikult kasutatavate veekogude nimekiri. Vastu võetud Vabariigi Valitsuse 18.07.1996.a määrusega nr 191. Elektrooniline Riigi Teataja: https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=692174 77 Meilivahetus Tallinna Keskkonnaametiga Pirita linnaosa üldplaneeringu KSH koostamise käigus, mai-juuni 2007 72 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007 melioratsioonisüsteemid, olenemata nende asukohast. Kui rääkida maa parandamisest sisuliselt, siis see toimub ka linnades jt tiheasustusega aladel ning keskkonnakaitseliselt on sel juhul õige lähtuda asja sisulisest mõttest – liigvee ärajuhtimisest. Vastasel juhul me kuulutame hoonestatavatelt aladelt liigvee ärajuhtimise kraavid lihtsalt lindpriideks, sest paraku käsitleb ka ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadus kuivenduskraave ainult kui “tehnilisi süsteeme pinnase- ja pinnavee ärajuhtimiseks”. Polegi muud alust ega võimalust peale looduskaitseseaduse kraavide käsitlemiseks looduslähedaste (pool-looduslike) veekogudena. Kraavide säilitamine avatud veekogudena tiheasustusaladel on väga oluline, et tagada pinnase loomulikku veerežiimi. Seaduste formaalsel järgimisel on sageli asi ka ainult veekogu nimetuses, sest sisuliselt ei erine näiteks Mähe oja Mähe aedlinnaga piirnevas osas oma olemuselt (eesmärgilt, ehituselt, vooluhulgalt jms) millegi poolest Lepiku peakraavist või Kalmistu kraavist. Maaparandusseaduse eelnõu (1246 SE) esimesel lugemisel riigikogus 2002.a toimus järgmine dialoog: 78 - [Riigikogu liige] V. Hansen: Aitäh! Olles eelnõuga tutvunud, tekkis mul küsimus, kas selle eelnõu seaduseks saamisel ei ole Kadrioru pargi drenaažisüsteemide korrashoid või uute rajamine enam maaparandus? - [Põllumajandusminister] J. Marrandi: Kahtlemata võib seda pidada maaparandusehitustööde teostamiseks. Kui rajatakse maaparandusehitis, siis on kindlasti tegemist maaparandusega. Kui siin on mingi terminoloogiline küsimus, siis seda on võimalik menetlemise käigus kindlasti täpsustada, täna on esimene lugemine. See näitab veelkord, et seaduste tõlgendamises ei ole ühest seisukohta ning see sõltub ametkonna (ametniku) suvast. See aga mõjutab antud juhul oluliselt ja otseselt veerežiimi ja veeringet ning rohevõrgustiku toimimist linnas.

6.1.2.3. Põhjavee kaitstus ja selle seos rohealadega Põhjavee kaitstust võib mõista kvalitatiivsest kui kvantitatiivsest aspektist. Rohealad on olulised mõlema poole pealt. Hooldatud rohealadel ei ole reeglina tegemist reostusohuga, sest reostuse sattumine sinna peaks olema välditud. Seega on rohealadel põhjavette infiltreeruvad sademeveed samuti puhtad ega kujuta põhjavee kvaliteedile ohtu. Siit võib teha ka sellise järelduse, et mida rohkem haljasalasid on kaitsmata põhjaveega piirkondades, seda paremini on põhjaveekvaliteet kaitstud. Tallinnas paiknevad kaitsmata põhjaveega alad peamiselt paepealsetel (Lasnamäel, Astangul), aga ka Kakumäe poolsaarel ja kesklinnas (vt joonis 10). Nende ülemiste põhjaveekihtide vett linnas majandus-joogiveena ei kasutata, seepärast ei ole see inimeste tervise seisukohast oluline, kuid looduslikku veeringet võib nendel aladel põhjavette sattunud reostus vähem või rohkem oluliselt mõjutada. Põhjavee kaitstuse kvantitatiivsest aspektist tagab piisav vett läbilaskva pinnase olemasolu. Rohealadel moodustab see praktiliselt täielikult kogu roheala pindala (v.a teed ja roheala teenindavad rajatised). Ulatuslikud kõvakattega, vett mille läbi laskvad pinnad nt kesklinnas ja mujal hoonestatud aladel tekitavad olukorra, kus sademevesi ei saa imbuda pinnasesse, vaid see juhitakse kanalisatsiooni. See mõjutab pinnase loomulikku veeringet ning võib olla põhjaveetaseme alanemise põhjuseks.

78 Vt istungi stenogramm: http://web.riigikogu.ee/ems/stenograms/2002/12/t02121812-30.html 73 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Joonis 10. Põhjavee kaitstus (allikas: Maa-amet)

Eesti Geoloogiakeskuse koostatud uurimistöö Lasnamäe elamualade piirkonna vajalike põhjavee toitealade määratlemine kohaselt on hõlmataval alal tegemist kahe suurema põhjavee toitealaga. Üheks kohalikuks põhjavee toitealaks (põhjaveelahkmeks) on Lasnamäe klindineemiku loodeosa. Teine kohalik põhjavee toiteala paikneb Vormsi tee ja Tondiraba tänava vahelisel alal, selles lõigus väljuvad klindiastangul ka looduskaitse all olevad Varsaallikad. Käesoleval ajal toimub Varsaallikate vooluhulga vähenemine, mida võib seostada Kuristiku asumi täisehitamisega. Sellele alale kehtib üldine reegel, mille järgi ühe ühiku kaetud pinna kohta peab võimaldama kaks ühikut haljas- või muidu infiltreerumist võimaldavat ala. Teisisõnu võib 1/3 alast olla kaetud teede ja hoonetega ning 2/3 peab jääma haljasalade või infiltratsiooni võimaldavate alade alla. Sellist põhimõtet saab kasutada ainult Lasnamäel suurema põhjavee toitealaga territooriumi puhul, sest väiksema suurusega põhjavee toiteala (Kuristiku asumis) ületab juba 2/3 põhimõtet, st suurem osa alast on kaetud hoonete ja teedega. Sellest tulenevalt ei tohi täiendavat uushoonestust Kuristiku asumi põhjavee toitealale määrata. Samuti tuleb säilitada võimalikult palju hoonestusvaba maad Katleri ja Kuristiku asumite vahel, peatamaks Varsaallikate lõplik kuivaksjäämine. Tondiraba piirkonda on võimalik leida sobivad alad veesilmade jaoks, mis parandavad Varsaallikate veeseisundit. Sinna tuleb rajada looduse ja haljastusega kokkusobiv infiltratsioonibassein, mis toidaks paelõhesid ja sealtkaudu ka Varsaallikaid. 79

6.1.3. Kliima Inimtegevus mõjutab linna kliimat suures osas. Märkimisväärne on kõrgem talvine temperatuur – õhutemperatuuri tõusu põhjustavad hoonete kütmine ja liiklusvahendite mootoritest hajuv soojus. Suvist temperatuuri tõstavad ulatuslikud tumedad kõvakattega pinnad, mis neelavad suurepäraselt soojus kiirgust, kuid samaaegselt pärsivad vee aurumist, mis puhverdaks temperatuuri tõusu.

79 Lasnamäe elamualade üldplaneering. Seletuskiri. Tööversioon. Tallinna Linnaplaneerimise Amet. Tallinn 2007; http://tlpa.tallinn.ee/index.php?id=299 74 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Linna mikrokliimas esineb sageli äärmuslikke olukordi. Suvel päikesepaisteliste ilmadega on kõvakattega patsidel õhk väga kuum ja kuiv. Talvel külmuvad roogitud ja tallatud lumega alad sügavalt läbi. Hoonete lõuna- ja põhjapoolsetel külgedel ääres on väga suured temperatuuri-, valgus- ja niiskustingimuste erinevused. Halvasti isoleeritud soojatrasside kohal on valdava osa talvest sulanud pinnas ilma lumeta, taimede kasvuperiood algab oluliselt varem ning suur aurumine põhjustab juba varakevadel maapinna kuivamist. Taimede ja mullaelustiku elutingimused muudab eriti raskeks kinnitallatud lumi, mis kaotab oma kohevuse ja seetõttu poe enam külmakaitseks. Kinnitallatud lumi muutub kevadiste sulade tagajärjel jääks ning selle all tekib hapnikupuudus. Haljastuse seisukohalt on oluline nii üldiste kui mikroklimaatiliste tingimustega arvestamine. Linna haljastus omakorda mõjutab piirkonna mikroklimaatilisi tingimusi – ühtlustab õhutemperatuuri taset, suurendab õhu niiskusesisaldust, mõjutab õhu liikumist. Mikrokliima võib olla linna eri osades väga erinev. Suvel võivad suurte haljasalade jahedus ja tihedalt hoonestatud kvartalite kuumus eksisteerida kõrvuti. Linna mikrokliima muutub seoses ehitustegevusega. Ulatuslikud kõvakattega pinnad (nt asfalt, betoon jms) soojenevad päikese mõjul ning akumuleerivad endasse seda soojust. Samas juhitakse kõvakattega pindadelt sademevesi reeglina kanalisatsiooni, mis vähendab õhuniiskust piirkonnas. Kõrgemad õhutemperatuurid köetavates elamurajoonides ja soojatrasside kohal tingivad efektiivsete temperatuuride summa tunduva suurenemise, mis toob kaasa vegetatsiooniperioodi pikenemise. Õitsemise alguse ja lõpu nihkumise tõttu nädala võrra varasemale ajale ei vaheta taimestiku linnapopulatsioonid õietolmu linnaümbruse omadega, seetõttu elavad linnataimed pidevas isolatsioonis. On täheldatud, et kõrgemad temperatuurid koos päeva pikenemisega tänavavalgustuse tõttu mõjutavad ka linde: laulu- ja pesitsusperiood algab varem ning kestab hilise sügiseni. Soojasaarte tekkimist linnas võivad põhjustada elamispinna suur kasv, energia kogutarbe suurenemine, liiklusmaa pindala suurenemine, metsade ja muude rohealade pindala vähenemine. Linna suurus ja elanike arvu kasv ei pruugi siin olla olulised. Planeerimise seisukohalt on olulised need linnakliima termilised ja õhuhügieeniga seotud tunnused, mis eristavad mikrokliimat üldistest kliimatingimustest ja välisõhu kvaliteedi foonist ning millel on mõju inimeste heaolule ja tervisele, taimede ja loomade elutingimustele, samuti hoonetele ja rajatistele ning nende kasutamisele. Et planeerimisel saaks käsitleda nii termilisi kui õhuhügieeni komponente, peavad olema järgmised eeldused: 80 mõõtmistulemused peavad olema esitatud linnaplaneerijale kui asjast huvitatud mittespetsialistile arusaadavas ja kasutatavas vormis; kvantitatiivsel kujul peab olema esitatud see, mis kvalitatiivsel kujul sageli ammu teada on; linnaruum (piirkond), mille jaoks linnakliima termiliste ja õhuhügieeni komponentide põhjal kasutustingimusi kavandatakse, peavad olema sellises detailiseerituse astmes, mis vastab planeerimisel kasutatavatele kaartide mõõtkavale. Planeerimisega seotud linnakliima teemad võib jaotada kolme gruppi:

80 Andreas Matzarakis. Die thermische Komponente des Stadtklimas. Berichte des Meteorologischen Institutes der Universität Freiburg Nr. 6. Freiburg, Juli 2001; vt: http://www.mif.uni- freiburg.de/matzarakis/papers/Habil_matzarakis.pdf 75 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

1) Vähese (ebapiisava) õhuvahetusega olukorrad: planeerimise eesmärk oleks õhuvahetuse positiivsete efektide säilitamine või parandamine erandlikes ilmastikutingimustes (tuulevaikuses) ruumikasutuse suunamise abil; 2) Õhukvaliteet: planeerimise eesmärk oleks inimtegevuse poolt põhjustatud õhusaaste mõju vähendamine. Vajalikud on olukorra detailsed andmed (seire) enne planeerimis- või saneerimismeetmeid ning pärast seda, et oleks võimalik planeeringu tulemusi hinnata; 3) Soojakoormus: planeerimise eesmärk on inimese jaoks ülemäärase soojakoormuse vähendamine kasutusotstarvete korrastamise ja täpsustamise kaudu. Määrata tuleb inimestele füsioloogiliselt vastuvõetav soojakoormus ja piirkonnad, kus esineb ekstreemseid soojakoormusi. Vastavalt sellele tuleb hinnata, millistes piirkondades saab kasutusotstarbe muutmisega soojakoormust vähendada, milliseid meetmeid tuleb rakendada olemasolevate ja planeeritavate hoonestusalade soojakoormuse vähendamiseks ja millises ajavahemikus need meetmed tuleb rakendada. Samuti tuleb hinnata, millises ulatuses mõjutab maapinna kõvakattega katmine eeldatavat soojakoormust; Termiliste ja õhuhügieeni komponentide arvestamise eesmärgiks planeerimis- ja saneerimismeetmete juures oleks ideaalse linnakliima saavutamine. Ideaalseks linnakliimaks loetakse linnapiirkondade atmosfääri ruumis ja ajas muutuvat seisundit, mille juures ei esine õhus inimese poolt tekitatud saasteaineid ning mille puhul linnaelanikud tajuvad enda lähipiirkonnas (arvestuslikult ca 150 m või ca 5 minuti kaugusel) võimalikult suurt linna mikrokliima mitmekesisust ja kus puuduvad ekstreemsused. Kuna sellist ideaalset linnakliimat tegelikkuses ei ole võimalik saavutada, seisneb linnaklimatoloogia ülesanne selles, et soovitada meetmeid termilise ja õhuhügieeni koormuse efektiivseks minimiseerimiseks ja tõhusate muutuste tegemiseks, et ideaalsele olukorrale võimalikult lähedale jõuda. Mikrokliima tajumine on küllaltki subjektiivne. Ühes inimeste küsitluse põhjal koostatud uuringus 81 on näidatud, et “ideaalne” linnakliima keskmistel laiuskraadidel ei kujuta endast samasugust kliimat, nagu see on asustuse poolt mõjutamata aladel (väljaspool linnu). Põhjuseks tuuakse ühiskonna majanduslikud muutused, kus linnad ei ole enam ainult tööstusliku arengu tagajärg. Suure osa linnade territooriumist võtab enda alla teenindav sektor ning kaasaegsed linnad on üha enam teenindus- ja vabaajakeskused. Linnakliima võib olla vaba aja veetmise tähtis faktor ja seda ka konkurentsis teiste linnadega. Keskmistel laiuskraadidel, kus ilmastikutingimused on sageli muutlikud ning külm aastaaeg valitseb suurema osa aastast, võivad soojemad temperatuurid linna sees olla tähtsad elanikele ja külalistele. Uurijaile üllatusena tuli see, et ka suvekuumust linna keskustes ei loetud elanike poolt üldiselt probleemiks. Vanemate inimeste tervisele võivad negatiivselt mõjuda kuumalained. Linnaplaneerimisel tuleb tähelepanu pöörata õhukvaliteedi parandamisele ilma linnakeskuse kuumasaare efekti muutmiseta. Enamus elanikke soovib “puhkuseaegset” õhukvaliteeti, mida saab tagada ainult emissioonide range piiramisega. Reeglina ei ole Tallinnas mikrokliima inimestele tajumise seisukohalt suureks probleemiks, sest tänu mereäärsele asukohale on õhu liikumine suhteliselt intensiivne. Erandlikes kliimatingimustes (nt tuulevaikus, inversioon, väga kõrge õhutemperatuur suvel või väga madal talvel) mõjutavad õhu kvaliteedi tajumist negatiivselt õhus sisalduvad saasteained (tolm, heitgaasid). Efektiivsel haljastusel on võime siduda tolmuosakesi ja suurendada õhuniiskust, mis aitab kaasa linnaõhu muutmisele inimestele vastuvõetavamaks. Haljasalad ja looduslikud taimekooslused aitavad kaasa loomulikule veeringele.

81 Karsten Brandt. Does an “Ideal” Urban Climate Exist? Donnerwetter.de GmbH, Bonn, Germany; http://www.karstenbrandt.de/pages/delta_g2.html (jaanuar 2007)

76 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Liikuv vesi (purskkaevud, veeseinad jms) parandab mikrokliimat kesklinna kõvakattega platsidel ja väljakutel, kus niiskust sisaldavaid haljaspindasid ja varjavat kõrghaljastust on vähe. Purskkaevude jahutav mõju nende lähiümbruses ilmneb eriti palavatel suvepäevadel. Tuulekaitsevööndite ja rohevõrgustiku loomisega on võimalik linna mikrokliimat parandada. Euroopa Parlamendi keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjon juhib tähelepanu sellele, et kuumalained muudavad paljud linnad ja suurlinnad kuumadel suvepäevadel ja -öödel põrguks. Ülemaailmsete kliimamuutuste tõttu võime arvestada tulevikus veelgi kuumemate suvedega. Kuumalained tapavad suvest suvesse kümneid tuhandeid Euroopa kodanikke. Kuumalainete hädaabikavad on väga olulised kõigi Euroopa linnade ja suurlinnade jaoks, välja arvatud ehk mõned Põhjamaade kogukonnad. Kuumalainete peamine leevendamisviis on lihtne: rohkem vett, rohkem haljasalasid, vähem autode heitgaase ning teatud juhtudel kliimaseadmesüsteem. Kuid rohelised katused ja fassaadid, magevesi ja looduslikud jahutussüsteemid on palju paremad kui kliimaseadmed, millel on halb mõju nii inimeste tervisele kui ka maailma kliimale. Pikad kuumad suved on tulekul ning need mängivad linnapoliitikas olulist rolli. Linnaplaneerimises tuleks vältida sisseehitatud tuuletunnelitega kuumasaari ja tagada linnade nõuetekohane ventileerimine. 82 Peatükis toodud arutluskäik ja soovitused on mõeldud rakendamiseks käesoleva teemaplaneeringu jätkutööna ning ka üldplaneeringu tasandist madalamatel staadiumidel. Tallinnas võib ebasoodsate kliimatingimuste kokkusattumisel esineda olukordi, mis võivad olla inimestele kahjulikud või ebamugavad (nt varju pakkuva haljastuse puudumine suurtel kõvakattega pindadel, hoonetevahelised tuulekoridorid jms). Haljasalade, hoonetevahelise haljastuse ja tänavahaljastuse oskusliku kavandamisega on võimalik neid mõjusid leevendada või ära hoida.

6.1.4. Õhusaaste mõju haljastusele Tallinna välisõhu kvaliteedi juhtimissüsteemi aluseks on AirViro tarkvara. Tarkvara hõlmab välisõhu saastelubadel põhinevat õhuemissioonide andmebaasi, andmete kogumist õhuseirejaamadest ja meteomastidest. AirViro arvutab olemasolevate emissiooniandmete ja meteoroloogiliste parameetrite põhjal pidevalt reaalajas Tallinna saasteainete sisaldust välisõhus ja kantakse tulemused kaardile. Saasteainetest arvutatakse SO2, NO2, PM10 ja CO sisaldust välisõhus.

Joonis 11. Peentolmu sisaldus Tallinna välisõhus Joonis 12. Vääveldioksiidi sisaldus Tallinna välisõhus 13.06.2007. Allikas: Eesti Õhukvaliteedi 13.06.2007. Allikas: Eesti Õhukvaliteedi Juhtimissüsteem; vt: http://mail.klab.ee/seire/airviro/ Juhtimissüsteem; vt: http://mail.klab.ee/seire/airviro/

82 http://www.europarl.europa.eu/meetdocs/2004_2009/documents/pr/608/608464/608464et.pdf 77 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Joonis 13. Lämmastikoksiidide sisaldus Tallinna Joonis 14. Süsinikoksiidi sisaldus Tallinna välisõhus välisõhus 13.06.2007. Allikas: Eesti Õhukvaliteedi 13.06.2007. Allikas: Eesti Õhukvaliteedi Juhtimissüsteem; vt: http://mail.klab.ee/seire/airviro/ Juhtimissüsteem; vt: http://mail.klab.ee/seire/airviro/ Nagu joonistelt 11-14 näha, pärinevad erinevad saasteained sageli erinevatest allikatest. Vääveldioksiidi eraldavad valdavalt suured katlamajad; joonisel 12 on selgelt näha Iru SEJ ja teiste suuremate katlamajade saastelehvikud. Lämmastikoksiidid pärinevad valdavalt transpordivahenditest; joonisel 13 on selgelt eristatavad kesklinna piirkond ja seda läbivad liiklusmagistraalid. Joonisel 11 on näha, et sellel konkreetsel päeval on kõige suurem peentolmu (PM10) saaste põhjustaja linna piiri taga paiknev Harku karjäär; tuule suund on hetkel olnud Tallinna linna suhtes soodne ja peentolm linna õhku ei mõjutanud. Tahkeid peeneid osakesi üheks peamiseks terviseriskide allikaks. Peentolmu sisaldus oleneb aastaajast. Juunis ja juulis on see suurim ja võib lubatud piirmäära 2-3 korda ületada. Ühe päeva mõõtmistulemused ei anna küll ülevaadet saasteallikate mõju tegelikust ulatusest ja olulisusest, kuid võimaldavad juhtida tähelepanu probleemsetele objektidele ja piirkondadele. Viimase kümne aasta jooksul on linna välisõhu kvaliteet oluliselt paranenud. Mõõtmistulemuste analüüs näitab, et 1994-1997 oli kesklinnas vingugaasi kontsentratsioon 2,5-4,5 mg/m3. 2003-2004 oli see aga 0,5-1,0 mg/m3, mis on tunduvalt väiksem kui suurim lubatud piirmäär (3 mg/m3). Ka teiste õhus sisalduvate saasteainete hulk on vähenenud. Lämmastikdioksiidi saastetasemed ei ületa ka kõige saastunumates piirkondades lühiajalisi saastetaseme piirväärtusi. Seevastu aastakeskmised kontsentratsioonid on ohtlikult lähedal piirväärtusele 40 μg/m3 ning jätkuv autode arvu kasv soodustab ka lämmastikdioksiidi kontsentratsioonide suurenemist. Püsivalt kõrge õhusaaste mõjub haljastusele negatiivselt. Tallinna Keskkonnaametist saadud info põhjal on linna paiksete saasteallikate saaste kontrolli all ning need emissioonid ei ole haljastuse seisukohalt märkimisväärsed. Suurem probleem linnakeskkonnas on saastega liikuvatest saasteallikatest (transpordivahenditest) ning tolmuga, mis võib moodustada kuni 90% välisõhu saastest. Saastatuse taseme määravad sõidukite arv ning nende tehniline seisund ja kasutatava kütuse kvaliteet. Praeguseks on õhu saastamine raskmetallidega, eeskätt pliiga, lõppenud, sest pliid sisaldava bensiini müük on lõppenud. Vähendatud on ka kütuste väävlisisaldust. Välisõhu kvaliteedi mõju hindamiseks haljastusele ning leevendavate meetmete kavandamiseks on vaja mõõdetavate andmete pikaajalisema perioodi töötlust ja hinnangut õhusaate olukorra kohta. Teemaplaneeringu ja KSH koostajad said keskkonnaametilt andmed (modelleerimis-tulemused) Tallinna transpordisaaste olukorra kohta. Tulemuste alusel koostatud kaardid on lisatud teemaplaneeringule.

78 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Transpordisaaste mõjutab kõige enam tänavahaljastust ning need tagajärjed on kõigile silmaga nähtavad: lehtede varajane kolletumine ja kuivamine juba suve teisel poolel, puude kuivamine. Siinjuures on tegemist ka mitme tänavahaljastusele negatiivselt mõjuva teguri – õhusaaste, kloriidid, vibratsioon, tallamine, mehhaanilised vigastused – koosmõjuga (vt ka pt 8.1). Seega on äärmiselt oluline pöörata rohkem tähelepanu liiklusest tuleneva saaste vähendamisele. Kuigi kaasaegsed transpordivahendid on varustatud saastet vähendavate seadmetega, liigub Tallinna tänavatel veel väga palju liiklusvahendeid, millest väljuvad heitgaasid ei vasta silmnähtavalt nõuetele. Liiklus- ja keskkonnajärelevalvel, samuti tehnoülevaatuste läbiviijatel tuleks pöörata sellele rohkem tähelepanu. Samas toob sõidukite arvu kasv endaga kaasa õhusaaste suurenemise. Transpordisaaste probleem on ka selles, et liiklusvahendite väljalasketorudest väljuvate saasteainete kontsentratsioonid on kõrgemad just inimeste liikumisruumis tänavate ja liiklussõlmede ääres ning eriti laste liikumiskõrguses. Linnahaljastus on peentolmu koguja. Uuringud on näidanud, et haljastuseta piirkonnas võib tolmu kontsentratsioon olla kuni kuus korda kõrgem kui puude ja põõsastega ääristatud tänavatel ja haljasalade suure osakaaluga piirkondades. Liikluse poolt põhjustatava õhuturbulentsi tõttu on lehtedele koguneva tolmukontsentratsiooni maksimum ca 4,5 meetri kõrgusel maapinnast, mistõttu kõrghaljastus on eriti oluline. Inimtegevuse tagajärjel (liiklusvahendite piduri- ja sidurikatete, rehvide jm kulumine, naastrehvide kasutamine, teede ja tänavate soolamine/liivatamine, eramute kütmine) välisõhku paisatavate peentolmu koguseid tuleb üritada maksimaalselt vähendada. Siiski ei saa tolmu linnas ega looduses lõplikult vältida, sest inimese poolt tekitatavale tolmule lisanduvad spoorid, õietolm, seeneeosed jms loodusliku päritoluga tolmuosakesed. Et vähendada tolmuosakeste sisaldust sissehingatavas õhus, tuleb linnas haljastuse osakaalu suurendada, seda eriti avalikus välisruumis. Haljastuse kavandamisel on vajalik arvestada piirkonna õhusaaste fooni olukorraga ning vastavalt sellele valida puude ja põõsaste liigid. Üldiselt on okaspuud õhusaaste suhtes tundlikumad kui lehtpuud, mistõttu nad ei pea nende jaoks ebasoodsates linnatingimustes eriti kaua vastu. Mõned okaspuuliigid, näiteks jugapuu, kanada kuusk, mägimänd, taluvad saastunud õhku paremini. Lehtpõõsastest ja –puudest on õhusaaste suhtes vastupidavamad villane lodjapuu, harilik lumimari, suur läätspuu, paju, harilik põisenelas, laialehine pärn, sirel, mage sõstar, tuhkpuu, viirpuu jt liigid. Alleepuude kuivamisel on ka märkimisväärne majanduslik mõju, sest puude asendusistutus on suhteliselt kulukas. Tulemuslikkuse saavutamiseks on vaja kasutada ainult koolitatud ja aklimatiseeritud noori puid. Tänavate äärde (ja ka mujale) istutatavad puud, mille tüve ümber ei ole võimalik moodustada piisavalt suure läbimõõduga vett läbilaskva pinnakattega ala, tuleb istutustööde käigus varustada kastmissüsteemidega. Ala piisav suurus tuleb välja selgitada haljastuse lahenduse (haljastusprojekti) koostamise käigus sõltuvalt kasutatavate puuliikide dimensioonidest arvestades ka puu kasvamisega. Nii linna taimed kui ka loomad võivad olla õhusaastatuse indikaatoreiks. Mujal maailmas tehtud uuringud on näidanud näiteks seda, et tuvid Philadelphia tänavail sisaldasid tinaühendeid kaks kuni viis korda rohkem kui maal, koertel sagenes kopsuvähk, hiired ja küülikud reageerisid kopsuhaigustega osoonisisalduse suurenemisele õhus. Sõidukite heitgaasidest mürgistatud õhk ohustab eelkõige madalal maapinnal liikuvaid loomi. Välisõhu omadused linnades on muutunud loodusliku valiku tegureiks. Raskmetallid on juba väikeses koguses ohtlikud inimese tervisele, kogunedes organismis ja põhjustades neeru- ning närvikahjustusi, aga ka vähki. On tuvastatud, et õhu saastamise

79 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007 tagajärjel on Tallinnas ajalooliste ehitiste pinda katvas kihis kõrgenenud muuhulgas ka raskmetallide Cu, Pb ja Zn sisaldus. Eesti Keskkonnauuringute Keskuse andmetel on Tallinnas mõõdetud järgmised raskmetallide kontsentratsioonid (ng/m3):83

Tallinna Botaanikaaia teadlased jälgivad raskmetallide taset õhus kaudse meetodi – bioindikatsiooni – abil. Väljaspool linnu jälgitakse Eestis õhu kaudu sadeneva keskkonnale ja inimese tervisele ohtliku kaadmiumi- (Cd), kroomi- (Cr), vase- (Cu), raua- (Fe), nikli- (Ni), plii- (Pb), vanaadiumi- (V) ja tsingi- (Zn) sisaldust samblas 100 püsiproovipunktis alates 1989. aastast iga 5 aasta järel rahvusvahelise (sama metoodika alusel 32 Euroopa riigis üheaegselt) ja Eesti riikliku keskkonnaseire programmi raames. Vahepealsel ajal jälgitakse raskmetallide sisaldust sammalde abil kõrgema saastetasemega piirkondades proovipunktide tihendatud võrgustiku alusel Eesti riikliku keskkonnaseire programmi raames. Tallinna servaalade samblas on raskmetalle rohkem kui ümbruses Tallinna lääneosas Rocca al Mare ja Kakumäe proovipunktide samblas oli Cr, Cu, Fe ja Zn sisaldus kõrgeim, kuid kõrge oli seal ka Ni ja Pb sisaldus. Ka teistes Tallinna servaalade proovipunktide samblaproovides oli raskmetallide sisaldus suhteliselt kõrge – Metsakalmistul oli näiteks V ja Männikul Pb sisaldus kõrgeim. Liiklus on oluline raskmetallide allikas nii linnas kui selle ümbruses, samuti soojatootmine (kütuste põletamine). Tallinna ja lähiümbrust seob peamiselt mootorsõidukite transport – 90% õhusaastest Tallinnas, arvatavasti ka lähiümbruses, on pärit liiklusest ning see eraldub õhku praktiliselt inimeste elutegevuse vahetus läheduses ning kaasneb ka valg- ja eeslinnastumisega.84 Taimedesse akumuleeruvad raskemetallid satuvad toiduahelat pidi ka loomadesse ja inimestesse.

6.1.5. Metsakooslused Maareformi tulemusena on metsamaa suuruse ja struktuuri osas toimunud väga olulised muutused. Ulatuslikud metsaga kaetud alad on tagastamiste-erastamiste järgselt läinud eraomandusse ja muudetud ehitusmaadeks. Suuremad muutused on toimunud Pirita linnaosas (Mähe ja Merivälja vaheline ala, Lepiku, Laiaküla) ja Haabersti linnaosas (Kakumäel, Astangul). Enamik metsi asus õigusvastaselt võõrandatud maal, mis enne võõrandamist olid ehitusõiguseta heina- ja karjamaad või metsad. Neile heina- ja karjamaadele kasvas sõjajärgsel perioodil mets. Tallinna linna piires olevate metsadel puudub konkreetne omanik. Suuremad säilinud üldkasutatavad metsad (Kloostrimets ja Pirita rannamännik, Õismäe raba, Pääsküla raba jne) asuvad seni reformimata riigimaal. Tallinna linn on taotlenud osa metsi ja ka muid haljasmaid

83 Tarmo Pauklin. Õhu olukord Tallinnas. Ettekanne 28.11.2006. a Tallinna Botaanikaaias teaduslik- rakenduslikul konverentsil "Inimmõju Tallinna keskkonnale V"; vt: http://www.tba.ee/index.php?lang=est&main_id=206 84 Siiri Liiv. Tallinna mõju ümbrusele ehk mida räägivad samblad õhu kaudu sadenevast raskmetallisaastest. Ettekanne 28.11.2006. a Tallinna Botaanikaaias teaduslik-rakenduslikul konverentsil "Inimmõju Tallinna keskkonnale V"; vt: http://www.tba.ee/index.php?lang=est&main_id=206 80 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007 munitsipaalomandisse, kuid nii munitsipaliseerimise kui riigi omandisse jätmise protsess kulgevad väga aeglaselt. Omaniku puudumine on põhjus, miks linna metsad on sageli hooldamata, puuduvad vajalikud kasutuskoormust reguleerivad rajatised (teed, infotahvlid, puhkekohad jms), intensiivselt kasutatavates metsades ei rakendata pinnasekaitsemeetmeid ega muid maastikuarhitektuurseid vahendeid inimeste suunamiseks ja metsakoosluste kaitseks. Ebapiisav on finantseerimine ka teistel riigi ja munitsipaal- ning ka eraomandis olevatel metsaaladel, mistõttu metsade heakord selgelt kannatab ning on suurenenud metsade prahistamine. Linna metsad, eriti kuivemad ja inimeste jaoks meeldivamad metsad kannatavad tugevasti tallamise all. Selle tõestuseks on asjaolu, et suurel osal III, IV ja V vanusekassi pohlamännikutel on radiaaljuurdekasv väiksem kui see antud tingimustes olla võiks. Selle põhjuseks on teadlaste arvates maapinna tugev tallatus. Suureneb surve rabade kuivendamises ja sellele järgnevaks ala täisehitamiseks, eriti Pääsküla ja Õismäe rabades. Rabasid ja rabametsi tuleb säilitada, sest need on olulised veereservuaarid ning veekogude veetasemete regulaatorid. Pääsküla raba reguleerib oluliselt Männiku karjääri tekkinud Raku järve veetaset ja selle ala näol on tegemist Tallinna joogivee reservalaga. Õismäe rabast sõltub Harku järve veetase. Probleemid on Tondi raba alles jäänud, kuid rikutud veerežiimiga osaga, kus rabamaastik on muutunud kuivaks, kohati läbimatuks kasetihnikuks, mis kuivaperioodil on äärmiselt tuleohtlik.

6.1.5.1. Metsade määramine kaitsemetsaks Vastavalt metsaseadusele 85 on kaitsemetsa majandamise eesmärk keskkonna seisundi kaitsmine. Kaitsemets on mets, mis: 1) asub hoiualal, kaitseala, kaitstava looduse üksikobjekti, püsielupaiga, ranna või kalda piiranguvööndis, välja arvatud maaparandussüsteemi eesvoolu, kanali või veejuhtme piiranguvööndis; 2) on kaitse alla võetud kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstava loodusobjektina looduskaitseseaduse tähenduses. Keskkonnaminister määrab kinnisasja asukohajärgse keskkonnateenistuse ettepanekul kaitsemetsaks metsa, mis: asub luitel, uuristus- või tuulekandeohtlikul või survelise põhjaveega alal; kaitseb asulat või rajatist õhusaaste, müra, tugeva tuule või lumetuisu eest; on koht, mida kasutatakse intensiivselt rekreatiivsetel eesmärkidel; asub mälestise kaitsevööndis või muinsuskaitsealal või selle kaitsevööndis; asub maaparandussüsteemi eesvoolu piiranguvööndis, kui mets on vajalik vee ja pinnase kaitsmiseks; Lähtudes esitatud kriteeriumidest on võimalik, otstarbekas ja vajalik määrata kõik Tallinna linna metsad kaitsemetsadeks. Kaitsemetsa majandamise eeskirja kinnitab keskkonnaminister määrusega ühesuguse kaitsefunktsiooniga kaitsemetsade rühmale, kusjuures keskkonnaministril on õigus kaitsefunktsioonist lähtuvalt: 1) keelata lageraiet;

85 Elektrooniline Riigi Teataja; vt: https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=1044018 81 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

2) suurendada kuni 20 aasta võrra käesoleva seaduse kohaselt kehtestatud uuendusraiet lubavat minimaalset raievanust; 3) piirata raieaega; 4) keelata tehnoloogia kasutamine, mis kahjustab metsakõdu ja alustaimestikku; 5) suurendada kuni kümne protsendi võrra metsaseaduse kohaselt kehtestatud turbe- ja harvendusraie järgset rinnaspindala või täiust puistus, mis kaitseb asulat või rajatist õhusaaste, müra, tugeva tuule või lumetuisu eest; 6) kehtestada metsa majandamisel erisusi metsa esteetilise väärtuse säilitamiseks või suurendamiseks puistus, mida kasutatakse intensiivselt rekreatiivsetel eesmärkidel; 7) kohustada metsaomanikku rakendama meetmeid metsa tuleohu vähendamiseks ja tule leviku võimaluse tõkestamiseks. Tallinna metsad on kaitsemetsad, mille üks peamisi kasutusfunktsioone on rekreatsioon, kuid esineb ka metsi, mis on olulised pinnaseerosiooni kaitseks, asuvad veekogude piiranguvööndites või kaitsevad õhusaaste ja müra eest. Metsad on olulised linna mikrokliima kujundajatena.

6.1.5.2. Kaitsemetsade majandamine rekreatsioonialadena Linna metsadel on oluline sotsiaalne funktsioon. Inimestel on vajadus looduses viibimise järele ning linna metsade üks ülesandeid on seda vajadust rahuldada. Metsade külastamise eesmärgid võivad olla mitmesugused – värskes õhus viibimine, vaimse stressi maandamine, esteetilise elamuse saamine ja fotografeerimine, mingite kindlate ülesannete täitmine, sportimine, metsamarjade ja seente korjamine, välitingimustes grillimine jms. Puhkealal sotsiaalset kontakti ning pingest ja kontaktidest puhkust otsivate inimeste eelistused on erinevad. Erineva külastuseesmärgiga külastajad väärtustavad puhkealal erinevaid puhketingimusi. Metsade külastusviiside mõju on erinev. Kõige vähem mõjutavad keskkonda loodusevaatlejad, kes külastavad metsi küll regulaarselt ja satuvad sageli eemale ettevalmistatud teederadade süsteemist, kuid ei jäta reeglina loodusesse mingeid jälgi. Kõige tugevama jälje jätavad metsas ratsutajad ja mägijalgratastega sõitjad. RMK poolt 2002. ja 2003. aastal tehtud uuringutes käsitletud (väljaspool Tallinna asuvatel) puhkealadel on peamisteks probleemideks pinnase purustamine ja sellele järgnev erosioon autodega rannaluidetele sõitmise või rannalähedase metsa tallamise tagajärjel. Puude pahatahtlikku vigastamist esineb õnneks harvem, enamasti tallatakse noori puid või murtakse vanemate puude alumisi oksi kütteks. Viimast aitavad vähendada RMK poolt telkimis- ja lõkkekohtadesse varutud küttepuud. Kohati on probleemiks alade prahistamine (eriti noorte koosviibimiste ja pidutsemise kohtades) ning puude ümber traatide ja nööride vedamine küll pesu kuivatamiseks, küll telkide või rajatiste kinnitamiseks. Need unustatakse sageli maha. Kõik eeltoodu vähendab lisaks looduse kahjustamisele ka puhkealade rekreatiivset väärtust. 86 Tallinna mereäärseid metsaalasid kasutatakse puhkuseks enamasti lühiajaliselt (seoses rannahooajaga), kuid see-eest väga intensiivselt (nt Pirita rannamännik, Stroomi mets osaliselt). Nende metsade olukorra teeb raskeks see, et tegemist on suures osas luitemännikutega, mille koormustaluvus on madal. Kohati kasutatakse mereäärset metsaalust ka paatide ja muude veesõidukite transportimiseks randa autode, sh maasturite haagistel, mis reeglina rikub metsaalust maapinda märkimisväärselt. Samadel põhjustel ei sobi rannikualadel, aga ka mujal – näiteks Nõmmel, Mustamäel, Pirital, Järvel – paiknevad liivased luitemännikud ekstreemspordi harrastamiseks.

86 K. Karoles. Eesti puhkemetsade rekreatiivsed omadused, külastuskoormus ja koormustaluvus. Metsamees nr 7 (47) august 2004; vt: http://www.rmk.ee/files/Metsamees_nr47.pdf?PHPSESSID=388%3C%2Ftd 82 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Erinevatel pinnastel asuvad ja eri metsatüüpi kuuluvad puistud on tallamisel erineva vastupidavusega. Rannikualadel on sage just madala koormustaluvusega sambliku, kanarbiku ja pohla kasvukohatüübiga puistute esinemine. Erinevatest muldadest on just liivmuldadel paiknevad metsad sageli külastajate armastatuimad puhkemaastikud, kuid liivmullad, eriti nõlvadel paiknevad alad on erosiooni suhtes kõige tundlikumad. Loomulikult on vähekasutatavatel aladel rekreatsiooni mõjud taimestiku katteväärtusele, liigilisele koosseisule ja seisundile väiksemad kui intensiivselt kasutatavatel aladel. Osadel puhkealadel võib taimkatte katteväärtus vaid pisut väheneda, kuid tallamisõrnad liigid asenduvad tallamiskindlamatega. Metsade puhkeotstarbelise külastamisega kaasneb: 1) kasvavate puude ja põõsaste vigastamine ja nende tervisliku seisundi halvenemine; 2) puude loodusliku uuenduse tallamine ja vigastamine, puistu uuenemisvõime vähenemine või puuliikide vaheldus ebasoodsas suunas; 3) metsade prahistamine; 4) metsatulekahjude sagenemine; 5) alustaimestiku, sammalde ja samblike kahjustamine ning sellele järgnev pinnase vee- ja tuuleerosioon; 6) pinnase tihenemine, erosioon ja juurte vigastamine teedel-radadel, rannaalal ka lahtise liiva teke, mis põhjustab metsa tervisliku seisundi halvenemist ja juurdekasvu pidurdumist. RMK rakendab oma puhkealadel (väljaspool Tallinna) puhkajate külastuskoormusest ja rekreatsioonist tingitud metsakahjustamise hindamiseks loodud alalist vaatlusvõrgustikku. Selle abil saab jälgida nii külastajate arvu, külastusviisi kui ka looduslike ökosüsteemide seisundit ning loodusele tekitatud kahjustuste trende. Vastavalt vajadusele saab rakendada kaitseabinõusid, informeerida puhkajaid ja suunata neid teistele matkaradadele või puhkealadele. 87 Looduskaitse seisukohast väärtuslikud – haruldased või hävimisohus olevad metsakooslused või üksikobjektid – vajavad kaitset, mistõttu külastajate ligipääs niisugustele aladele võib olla piiratud. Ka tuleks piirata inimeste sattumist niisugustele metsaaladele, kus külastajaid võivad ohustada kas maastiku ekstreemne läbitavus, pinnase ebastabiilsus, varisemise- ja maalihete oht või metsateede kohal rippuvad kuivanud, murdunud ja tuuleheite poolt kahjustatud puud. Puhkealade pikaajalisest kasutamisest tulenevat mõju saab vähendada, kui: reguleerida kasutuskoormust – suunata ja hajutada kasutajaid võimalusel teatud tegevuskohtadesse ja liikumisteedele; tõsta koormustaluvust – täiendada või parandada rohkesti kasutatavatel aladel pinnase kandevõimet, et vältida selle erosiooni; rakendada metsakasvatuslikke võtteid puhkeala taimkatte ja mulla asendamiseks, parandamiseks ja hooldamiseks. Puhkamiseks kasutatavaid metsi võib jaotada puhkamiseks ettevalmistatud aladeks ning hajukülastusega aladeks, mis paiknevad väljaspool spetsiaalselt ettevalmistatud alasid.

87 K. Karoles. Eesti puhkemetsade rekreatiivsed omadused, külastuskoormus ja koormustaluvus. Metsamees nr 7 (47) august 2004; vt: http://www.rmk.ee/files/Metsamees_nr47.pdf?PHPSESSID=388%3C%2Ftd 83 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Metsade koormustaluvus on dünaamiline ning sõltub lisaks metsa tüübile ka majandamisviisist. Sobivate majandamisvõtetega on võimalik metsade koormustaluvust tõsta, samuti reguleerida metsade külastamist sellisel viisil, et kusagil ei ületata koormustaluvust. 88 Arvestades Tallinna metsade suurt külastuskoormust, vajavad kõik linna metsad vastavat ettevalmistust – spetsiaalset planeeringut, tsoneerimist, investeeringuid teede ja radade võrgustiku rajamiseks, jäätmemajanduse korrastamiseks ning informatsiooni ja teenuste pakkumiseks. Puhkemetsade planeerimise ja metsade külastatavuse reguleerimise aluseks on külastajauuringud ning metsade rekreatiivse koormustaluvuse määramised. Tööde planeerimise teiseks aluseks on looduskeskkonna ja -objektide seisukorra ning ka külastajate arvu pidev jälgimine ehk seire. Koos strateegiliste alusdokumentidega annavad need aluse planeeringuteks ja kavade tegemiseks. Metsa külastajaid on vaja suunata vastava informatsiooni abil nii interneti, ajakirjanduse, infopunktide, trükiste jm vahendusel just puhkamiseks ettevalmistatud aladele, kus on rajatud parklad, lõkkekohad, infostendid, tugevdatud pinnasega teed ja rajad, sest selliste metsaosade koormustaluvus on ettevalmistamata aladest oluliselt kõrgem. Näiteks väljaspool Tallinna on RMK puhkealadel tegevuse korraldamiseks koostatud mahukad ja detailsed kasutuskorralduskavad. Oluline töö on nende seostamine metsamajanduskavadega. Kõik loodushoiuobjektid (puhkekohad, õpperajad jt) on passistatud ja eraldi arvel ning nende asukohad kantakse RMK geoinfosüsteemi (GIS). Nende rajamise või hooldamise rahastamine toimub kinnitatud eelarvete järgi objektipõhiselt. 89 Kaitse- ja hoiualadel jt kaitsealuste loodusobjektide kaitsevööndites paiknevate metsade majandamisel tuleb lähtuda kaitsealuse objekti kaitse-eeskirjast.

6.1.5.3. Metsade kaitse 90 Metsakaitse on tegevus, mis seondub metsa ökosüsteemi kui terviku või selle üksikkomponentide (puud, teised taimed, metsamuld, loomastik jms) ohtude ja kahjustuste vältimise ning tõrjega. Metsa sanitaarne seisund ja puude vastupanuvõime kahjustavatele teguritele sõltub metsa või puu üldisest tervislikust seisundist, samuti kasvukohast, ilmastikust jne. Peale ilmastiku äärmusseisundite (madal ja kõrge temperatuur, põud, tuul, torm, äike, vihm, lumi, rahe, jäide) ning putukkahjurite, seente ja mõnede imetajate-lindude kahjulike mõjude põhjustab metsa olulisi kahjustusi inimene, kelle vastutustundetu tegevus otseselt või kaudselt metsa kahjustab (metsatulekahjud, puude mehaaniline vigastamine, veerežiimi muutmine, metsade ebaõige majandamine, õhusaaste jne). Seega on metsakaitse tihedalt seotud kogu metsamajandusliku tegevusega ehk inimese tegutsemisega metsas. Metsaseaduse järgi moodustab metsakaitse ühe osa metsa majandamisest. Metsakaitse kuulub metsaomaniku kohustuste hulka. Metsas arukalt tegutsedes saab kahjustusi vähendada, samuti tõsta metsa vastupanuvõimet ebasoodsatele keskkonnateguritele, kahjuritele ja haigustele.

88 K. Karoles. Eesti puhkemetsade rekreatiivsed omadused, külastuskoormus ja koormustaluvus. Metsamees nr 7 (47) august 2004; vt: http://www.rmk.ee/files/Metsamees_nr47.pdf?PHPSESSID=388%3C%2Ftd 89 Ain Erik, RMK loodusõppe spetsialist. Stabiilsust vajab ka loodushoid. Metsamees nr 7 (47) august 2004; vt: http://www.rmk.ee/files/Metsamees_nr47.pdf?PHPSESSID=388%3C%2Ftd

90 Peatüki koostamisel on kasutatud Ivar Sibula (Eesti Maaülikool) koostatud trükist Metsakahjustused ja nende ennetamine. Tartu 2006; vt: www.agri.ee/link.php?id=13025 84 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Metsaseaduse järgi on metsaomanik kohustatud jälgima metsa seisundit, kaitsma metsa kasvutingimuste halvenemise, kahjurite ja haiguste, prahistamise ja tulekahjude eest. Metsaomaniku kohuseks on majandada või lubada oma metsa majandada üksnes sellisel viisil, mis ei ohusta metsa kui ökosüsteemi ega kahjusta genofondi, metsamulda ja veerežiimi ning metsa uuenemise ja uuendamise tingimusi. Samuti ei tohi metsa majandada taolisel viisil, mis looks eeldused tuulekahjustuste tekkeks, seenhaiguste ja putukkahjurite levikuks ning oleks vastuolus metsa säästliku kasutamise põhimõtetega. Ilmastikutingimustest põhjustatud metsakahjustused Tormikahjustused metsas on tormimurd – puude murdmine, ja tormiheide – koos juurtega heitmine. Juurestiku tormikindlust vähendavad vihmasajud ja suurendab pinnase külmumine. Tormiheide esineb tavaliselt pinnalähedase juurekavaga kuusikutes. Sügavussetungiva juurestikuga männipuistutes on tavalisem tormimurd. Lehtpuudest on tormihellad madalajuurelised puud – haab ja kask, tormikindlaim on tamm. Segapuistud on puhtpuistutest tormikindlamad. Eriti tormihellad on hõredaks raiutud kuusikud ja tuultele avatud metsaservad. Tormikahjustusi metsas soodustab haiguste (juure- ja tüvemädanike) esinemine puudel. Üsna sageli esinevad meil lokaalsed suvised pikse- ja pööris(keeris-)tormid ehk trombid (tornaadod). Trombid võivad puistu või puu murda või heita olenemata selle tormikindlusest. Üksikuid puid heidab ka nõrgem tuul, eriti metsaosades, mis on hiljuti hõredaks raiutud või kui metsaserv on valitsevatele tuultele avatud. Tormikahjustuste vältimiseks tõhusaid abinõusid ei tunta. Tormi põhjustatud kaudsed kahjud, mis ületavad tavaliselt otseseid kahjusid, on: üraskirüüsted, mis tekitavad olulist kahju säilinud metsale, ka taasmetsastamise ja majandamise raskused ning edasine tormioht ja suurenev külma- ja kuumakahjustuse oht. Värske tormimurd või -heide tuleb metsast võimalikult kiiresti koristada, sest see soodustab kahjurputukate sigimist ja juure- ja tüvemädanike levikut. Tormist vigastatud, heidetud ja murtud puid asustavad esmajoones ürasklased (eelkõige koore- ja säsiüraskid) ja siklased. Sademed. Metsale tekitavad kahju lumi, jäide, härmatis, rahe ja vihm. Lume raskuse all puud kas murduvad (lumemurd) või koolduvad ja painduvad looka (lumevaalimine). Lehtpuudele on ohtlik märg lumesadu varasügisel, kui puud on alles lehes. Harvem on sama nähtust ette tulnud hiliskevadel, kui lumi sajab juba lehtinud puudele; sel juhul kaasneb lumekahjustusele tavaliselt veel ka külmakahjustus noortel lehtedel ja võrsetel. Lumevaalimist esineb peamiselt kase- ja kuusenoorendikes ning kahjustused on tugevamad eelnevalt hooldusraietega hõrendatud puistutes. Talvise sula korral võivad lumekoorma raskuse all murduda vanade männipuude oksad ja kuuskede ladvad. Lumekahjustusi aitab vähendada hoidumine puistute liiga järsust hõrendamisest. Lumest murtud ja vaalitud puud tuleb puistu koosseisust kevadeks kõrvaldada. Harva kahjustavad meie oludes metsa härmatis ja jäide. Kahjustus sarnaneb kergekujulise lumekahjustusega, kusjuures oksad või võrsed võivad liigse raskuse all koolduda või murduda. Märgatavat kahju võib puudele tekitada ka jämedateraline rahe, mis noortes kultuurides purustab puutaimede lehti, õisi ja noori võrseid. Vihma mehaaniline kahjustus puudele kaasneb tugevate vihmavalingute ja paduvihmadega. Vihm võib vigastada taimlas ja puukoolis tõusmeid ja taimi, uhtuda ära mulla, tihendada pinnast. Külmakahjustused ja päikesepõletus. Erinevad puuliigid taluvad väga erinevalt nii talvist pakast kui ka kevadisi hiliskülmi ning sügisesi varakülmi. Kuigi talvel on puud võimelised taluma lühiajaliselt väga madalaid temperatuure (isegi kuni –55º C), siis vegetatsiooniperioodi algul või lõpul võib neid kahjustada isegi juba 1–2-kraadine külm. Kevadised hiliskülmad kahjustavad puude äsjapuhkenud pungi ja noori võrseid. Hiliskülma suhtes on meie oludes tundlikumad varapuhkev kuuse vorm, samuti saar ja tamm. Meie kliimaoludes esineb varakülmade kahjustusi peamiselt pehmema kliimaga aladelt introdutseeritud liikidel, mis ei

85 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007 lõpeta kasvu varakülmade saabumise ajaks. Seetõttu kärbib varakülm võõrliikide puitumata võrseid ning kahjustab lehti. Talvekülmakahjustus ilmneb külmavõtmises, st puude ja põõsaste üldises külmumises ning kõvade lehtpuude (tamm, saar, vaher) tüvedes külmalõhede tekkes. Ülemäära kõrge temperatuur võib suvel sileda- ja õhukesekoorelistel puudel (kuusk, nulg) tekitada tüvel päikesepõletikku, mille tagajärjel puukoor kuivab ning langeb tükkhaaval maha, muutes puu vastuvõtlikuks putukatele ja seenhaigustele. Sagedamini tekkib taoline koorepõletik puistu avatud lõunaserva jäävate puude päikesepoolsel tüveküljel. Inimeste poolt põhjustatud ohud Inimese kahju metsale ja puudele võib olla nii otsene ehk tahtlik kui ka kaudne ehk tahtmatu. Olulist kahju metsale võib tekitada inimene oma hoolimatu või oskamatu tegevusega ning kahjustada metsa väga mitmesugusel viisil, alates metsapõlengu tekitamisest, ebaõigetest metsamajandusvõtetest, puude otsesest vigastamisest, nende kasvutingimuste halvendamisest, kahjurite ja haiguste leviku soodustamisest kuni keskkonna saastamise ja kliima mõjustamiseni välja. Metsatulekahjud. Enamik metsatulekahjusid Eestis on põhjustatud inimese hooletusest või oskamatusest tuld kasutada, harvem tahtlikust süütamisest. Tavaliselt tekivad põlengud suitsetajate süül (tiku või suitsuotsa mahaviskamisel), lõkete tegemisest, raiejäätmete, prahi või kulu põletamisest, mahalangenud elektrijuhtmest või muust. Mõnikord võivad metsatulekahju esile kutsuda ka maapinnal vedelevad klaasikillud ja metsa veetud jäätmehunnikud. Eestis algab tuleohtlik aeg kevadel pärast lume sulamist ning lõpeb sügisel vihmaste ilmade saabumisel. Metsapõlemise kahjulikkus võib avalduda mitmeti. Peale tule hävitava mõju metsale, mille tagajärjel hävib osaliselt või täielikult orgaaniline aine metsas, samuti makro- ja mikrofauna, väheneb mullaviljakus, võivad suureks paisunud metsatulekahjud ohustada asulaid, tööstusettevõtteid, elamuid, häirida liiklust. Lisaks sigivad kahjustatud metsas ka putukkahjurid ning tuli soodustab ka mõningate juuremädanikku tekitavate seente levikut. Metsa põlemisel eristatakse pinnatuld (põlevad kulu, samblikud, samblad, risu ja muu orgaaniline pinnakate), ladvatuld (põlevad puude võrad) ja maatuld (põleb turvas või turvastunud toorhuumus). Tule levikukiirus sõltub põleva metsa iseloomust, kliimast (temperatuur, sademed, suhteline õhuniiskus) ja ilmast, eeskätt tuule tugevusest. Metsatulekahjude kustutamise edukus sõltub suurel määral kiirusest, millega tulekahju avastatakse ja seda kustutama asutakse. Märgates metsas tulekahju, tuleb see võimalusel ise kustutada ning seejärel teavitada päästeteenistust järelkustutuse ja valve korraldamiseks. Metsade ebaõige majandamine. Ebaõigete majandamisvõtete tõttu võib inimene luua metsas olukorra, kus väheneb puude vastupanuvõime kahjustavatele teguritele. Tallinna metsade jaoks on oluline koostada võimalikult kiiresti metsade majandamise kavad arvestades kaitsemetsa staatuses olevatele metsadele esitatavate nõuetega. Puude mehaaniline vigastamine. Vigastatud puud (tüvekoor ja juured) on vastuvõtlikud seenhaigustele ja putukkahjuritele. Kõrge rekreatsiooniastmega metsades suureneb erosiooni tekkimine oht, samuti mulla tihenemine ning juurte vigastamine, liigse tallamise läbi. Veerežiimi muutmine. Ehitustegevuse käigus suletakse sageli vee äravool ning sellest põhjustatud liigniiskuse või üleujutuse tõttu puud või metsaosad hukkuvad. Puudele on eriti ohtlikud veetaseme korduvad kõikumised, mida tuleb sagedamini ette kuivendatud aladel. Õhu ja mulla saastamine. Tugevaastmeline õhusaaste pärsib, nõrk saaste (näiteks lämmastikuühenditega) võib aga soodustada nii puude kasvu kui ka putukate ja seente arengut. Tugeva õhusaaste tõttu hõreneb puude võra, väheneb juurdekasv, puud kiratsevad ja

86 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007 võivad hukkuda. Puud on õhusaaste suhtes erineva tundlikkusega. Tundlikumad on okaspuud. Saasteained võivad puudele mõjuda ka mulla kaudu. Kliima soojenemine. Atmosfääri sattunud süsihappegaas ja teised heitgaasid takistavad soojuskiirguse eemaldumist Maalt, mistõttu tekib nn kasvuhooneefekt, mis põhjustab globaalset kliima soojenemist. Kliima soojenemine soodustab lõunapoolsema levikuga kahjuriliikide sissetungi ja metsade kahjustuste suurenemist. Uluki-, seen- ja putukkahjustused Ulukikahjustused. Suurulukid tekitavad Eesti metsades puudele suurt kahju, kuid Tallinna linna tingimustes ei ole see probleemiks. Seenhaigused võivad esineda puude eri osadel (lehed, okkad, võrsed, tüvi, juured) ja eri vanuses. Okastel ja lehtedel põhjustavad nad enneaegset varisemist ning puu juurdekasvu vähenemist. Ohtlikumad on puude juure- ja tüvemädanikku tekitavad seened (kuuse- ja männi-juurepess, külmaseen, põleseen, haavatelik), mis levivad metsas märkamatult ning põhjustavad puude nõrgenemist, mille tagajärjel puid asustavad putukkahjurid ning puu kuivab. Okste ja võrsete haigusi põhjustavad võrsevähk, männi-pigirooste, männi- koorepõletik. Haigestunud puud tuleb puistust välja raiuda, et takistada haiguste levikut. Putukkahjustused. Putukad kahjustavad metsa selle kõigis vanusejärkudes. Ühed liigid söövad väga noori puutaimi taimlates ja äsja rajatud metsakultuurides, teistele meeldivad noorendikud, kolmandad eelistavad keskealisi ja vanemaid puid. Toitudes vigastavad putukad puu erinevaid osi – juuri, võrseid, pungi, lehti, okkaid, nad elavad tüvede ja okste koore all või puidus, viljades või seemnetes. Osa putukaid esineb ainult ühel puuliigil asustades kindlaid puuosi, teised kahjustavad paljusid erinevaid puuliike. Suur osa putukaid (sekundaarsed kahjurid) asustab nõrgestatud ja haigeid puid, osa surevaid ja surnud puid. Metsale on kõige ohtlikumad putukad, kes kahjustavad terveid, elujõulisi puid. Taolisi putukaid nimetatakse primaarseteks kahjuriteks (männikärsakad, juureüraskid, männivaksik, massilise sigimise korral ka võra- ja kooreüraskid). Putukkahjurite tõrjeks rakendatakse metsamajanduslikke, mehaanilisi, keemilisi ja bioloogilisi abinõusid, kusjuures keemilise tõrje tähtsus viimastel aastakümnetel on pidevalt vähenenud. Järjest rohkem püütakse leida ja rakendada metsakahjustuste vältimiseks metsamajanduslikke ja bioloogilisi abinõusid. Bioloogilise tõrje ehk biotõrje all mõistetakse taimekahjustajate arvukuse vähendamist, neid hävitavate või nende elutegevust pärssivate looduslike vaenlaste või antagonistide ja konkurentide abil. Biotõrjes kasutatavad organismid, keda seni on rohkem rakendatud kahjurputukate arvukuse vähendamisel, on näiteks putuktoidulised linnud, pisiimetajad ja lülijalgsed (lestad, ämblikud, röövputukad, parasitoidid), aga ka putukatel haigusi põhjustavad viirused, bakterid ja seened. Putuktoiduliste paiga- ja hulgulindude osa metsakaitse biotõrje valdkonnas on suur ja stabiilne, sest nad hävitavad tohutul arvul kahjurputukaid. Röövtoidulistest putukatest on metsakaitse seisukohalt tähtsaimad sipelgad (peamiselt metsakuklane ja punane metsasipelgas), samuti jooksiklased, sipelgmardikad, lühitiiblased jt.

6.1.6. Taimestik Linnas saab rohealad jaotada põhimõtteliselt kahte suurde rühma selle järgi, millise päritoluga taimestik seal kasvab: looduslikud rohealad (metsad, niidud, roostikud jms) ning inimtekkelised rohealad (pargid, haljakud jms). Pindalaliselt on ülekaalus loodusliku taimkattega rohealad, kuid inimtekkelised rohealad on reeglina liigirikkamad. Looduslik taimkate linnades erineb mitme tunnuse poolest looduslikust taimkattest hajaasustusega aladel:

87 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

rohttaimed on kõige rikkalikumalt esindatud rohtsete püsikutega, eriti kõrreliste ja korvõieliste sugukonnast; teine edukam eluvorm on lühiealiste taimede rühm: umbrohud peamiselt ristõieliste, maltsaliste ja nelgiliste hulgast – taimed, mis kiiresti asustavad iga taimkattest vabanenud maalapi ja kiiresti viljuvad. metsades tavaliselt iseloomulikke kääbuspõõsaid (puhmaid) linnas praktiliselt ei esine, sest nad on tundlikud tallamise suhtes; põõsastest on linnades osutunud vastupidavamateks eranditult võõrliigid: tara-, põis- ja pihlenelas, sirel, punane leeder, sõstrad, lumimari, elupuu; puuliikidest lepivad linnatingimustega hästi kased, pajud, paplid, pärn, vaher, pihlakas, pooppuu, õunapuu, toomingas ning liaanidest metsviinapuu.

6.1.6.1. Väärtuslikud taimekooslused Tallinnas 91 Väärtuslikke taimekooslusi on eristatud eelkõige nende looduskaitselisest väärtusest lähtuvalt. Kriteeriumiteks olid: 1) ohustatud ja kaitstavate taimeliikide olemasolu ja ohtrus koosluses, 2) haruldus Eestis, 3) tüüpilisus, 4) haruldus Tallinnas. Looduskaitseliselt väga väärtuslikud taimekooslused Eestis eriti ohustatud, ohualtide ja haruldaste taimeliikide elupaigad on: a) lagelood ja lubjakivikaljud, b) lagedad ja hõreda metsaga kattunud luited, c) inimmõjustatud männiosalusega metsad. Enamik selliseid kooslusi paikneb piki klindivööndit – loopealsed Maarjamäel ja Astangul (Mäekülas) ning luited Sütiste tee ja Rahumäe piirkonnas. Hajali üle linna paiknevad ohustatud taimede kasvupaigaks olevad erinevad männikud, tähtsamad neist on Nõmmel ja Kloostrimetsas. Väärtuslikud taimekooslused Erinevad rohumaad: a) looniidud, b) liigirikkad ja vaesunud pärisaruniidud, c) paluniidud, d) luhaniidud. Ulatuslikumad looniidud on Maarjamäel ja Astangu-Mäeküla piirkonnas, teised niidud on esindatud erinevas ulatuses Pirita jõe orus. Paluniite esineb Merimetsas, Lillepi piirkonnas ja laiguti Kakumäel ja Paljassaares. Tähelepanu väärivad ehk linnatingimustes haruldased kooslused Need on paljud liigniisketes kasvupaikades kujunenud kooslused: a) tarnastikud,

91 Kasutatud on Tallinna Botaanikaaia (O.Abner) uurimistööd, koostatud Tallinna Keskkonnaameti tellimisel 2006-2007.a 88 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

b) kõrgrohustud veekogude kallastel, c) liigirikkad pajustikud, d) allikalised sanglepikud, e) madal- ja siirdesood ning rabad. Tähtsamad alad on Õismäe, Kloostrimetsa ja Pääsküla raba, Pirita jõe kõrgrohustud, Mustamäe klindialune sanglepik, pajustikud Paljassaares, madalsoolaigud Pääsküla raba servas. Inimmõju ja väärtuslikud kooslused Nii väga väärtuslikeks kui ka väärtuslikeks hinnatud koosluste säilimiseks on vajalik mõõdukas ja püsiv inimmõju. Rohumaad vajavad niitmist või karjatamist ning tekkiva puittaimestiku harvendamist või likvideerimist. Viimastel aastakümnetel esineb mitmes piirkonnas rohumaadel kevaditi kulupõlenguid, mille mõju on koosluste pikaajalisel kujunemisel ja säilimisel olnud väike. Hakkab muutuma koosluste liigiline kooseis. Korduvate põlengute tõttu saavad eelise mätastena kasvavad või jämeda risoomiga taimed. Mitmed ühe- ja kaheaastased taimed saavad aga olulisis kahjustusi ja nende seemnesaak hävib. Püsivamad on kuivadel aladel paiknevad taimekooslused, kus inimmõju lakkamisel või muutumisel ei toimu koosluses kiireid muutusi. Sellised on luited, liivikud ja väga õhukese mullakihiga looalad.

6.1.6.2. Ohustatud ja kaitstavate taimeliikide levik ja seisund 92 Tallinna väljasurnud taimeliigid (0) 93 Eesti Punase Raamatu järgi väljasurnud või tõenäoliselt väljasurnud taimedest on umbes saja aasta eest leitud merest süstlehist kuuskheina (Hippuris × lanceolata), Pirita jõe läheduses, Pirita ja Kose vahel, liivases metsas ripsmelist helmikat (Melica ciliata) ning Jälgimäelt ja Pääsküla metsast (viimati 1930.a Rännaku pst ligidalt kaitsekraavidest) kevad-nälgheina (Spergula morisonii). Tallinna eriti ohustatud taimeliigid (1) Eesti Punase Raamatu järgi on eriti ohustatud taimeliigid need, mis on suures hävimisohus ja mille arvukus on vähenenud või elupaigad rikutud kriitilise piirini ja edasine säilimine Eesti looduses ohutegurite toime jätkumisel kaheldav. Üle-Eestilise tähtsusega eriti ohustatud taimeliikidest on Tallinnas tähtsaim mägi-kadakkaer (Cerastium alpinum ssp. lanatum), mille ainus kasvupaik asub Maarjamäe klindi servas. Liik on kahaneva arvukusega. Maarjamäelt on taim teada alates 1849.a. A. Üksipi andmeil kasvas 1,5 km pikkusel lõigul klindi servas 1938.a vähemalt 436 kogumikku. Õ. Jaagomäe andmeil kasvas 1978.a samal lõigul 81 kogumikku. Praegu võib hinnata taime arvukuseks umbes 40 kogumit. Taime arvukuse kahanemine viimastel aastatel on toimunud tõenäoliselt kasvutingimuste muutumise tõttu. 1939.a märgib A. Üksip, et rusukaldel mets kui selline puudub. Rusukaldel kasvas peamiselt sarapik. Tänapäevaks on rusukaldel moodustunud mets ning puude ladvad ulatuvad 3 kuni 6 m üle klindi serva ning varjavad oluliselt loodest ja põhjast tulevat hajuvalgust. Osade puude oksad kasvavad vahetult kadakkaera (ja püstkiviriku, pruuni raunjala ja rannamõisa tuhkpuu isendite kohal). Tallinna botaanikaaias mägi-kadakkaera kultuuris kasvatamiskogemustele toetudes võib väita, et taim

92 Kasutatud on Tallinna Botaanikaaia (O.Abner) uurimistööd Tallinna ohustatud ja kaitstavate taimeliikide levik ja seisund, koostatud Tallinna Keskkonnaameti tellimisel 2006-2007.a 93 Klassifikatsioon Eesti Punase Raamatu järgi 89 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007 talub hästi poolvarju, aga õitseb rikkalikult vaid täisvalguses. Varjus taim pikkamööda hääbub. Oluliselt on ahenenud lõik, kus võib kadakkaera leida, praegu on see umbes 50 m pikkune. Võimalikud kaitsemeetmed. Mägi-kadakkaera (ka püstkiviriku ja aasnelgi) populatsiooni kaitseks on loodud Maarjamäele püsielupaik (2005). Kaaluda tasuks rusukalde ülemiselt kolmandikult ohustatud taimi varjavate puude likvideerimist. Samuti tasuks populatsiooni taimi paljundada tehistingimustes ja istutada vajadusel loodusesse tagasi. Selline tegevus on võimalik, kuna praeguseks alles jäänud taimed õitsevad ja annavad regulaarselt seemneid. Praegu on koostamisel Tartu Ülikooli Botaanikaaia ja Tallinna Botaanikaaia ühine projekt Eesti ohustatud taimeliikide paljundamiseks ja säilitamiseks tehistingimustes. Tallinna Botaanikaaia prioriteediks oleks mägi-kadakkaera paljundamine kultuuris. Mägi-seahernes (Lathyrus linifolius = L. montanus) kasvab Vabaduse pargis kuivas männikus. Kasvupaik on teada aastast 2006. Praegu on see ainus nii arvukas liigi populatsioon Eestis. Võimalikud kaitsemeetmed. Populatsiooni soodne seisund on tagatud senise maakasutuse jätkumisel. Jälgida tuleks pargi tsoneerimisel ja uute atraktsioonide paigutusel, et ei hävitataks liigi isendeid. Niita ei tohiks kasvupaika rohkem kui kord aastas, soovitavalt alles septembris peale seemnete valmimist. Niidetud taimedel tuleks lasta kuivada, et seemned variseksid ja alles siis niide kokku riisuda. Kummeli-võtmeheina (Botrychium multifidum) kasvupaigad Hiiul Pääsküla metsas ja Pirital Kloostrimetsa metsas paiknevad liigi peamiselt Kagu-Eestist teada olevatest leiukohtadest eraldi. Kloostrimetsas kasvab üksik eksemplar botaanikaaia kollektsioonialal kanarbikuliste ekspositsioonis rododendronite vahel. Pääsküla metsas kasvab elujõuline populatsioon umbes 150 isendist piki metsateed. Võimalikud kaitsemeetmed. Botaanikaaias ähvardab kummeli-võtmeheina liiga hoolikas ja asjatundmatu rohimine. Igal aastal tuleb rohijaid korralikult instrueerida. Pääsküla metsas varitseb taimi sõidukite (eelkõige ATV-de) poolt hävitamise oht. Väiksem oht on kasvupaigas pajude pealekasvamine ja taimede varjus hääbumine. Pajusid saab lihtsalt tagasi lõikamisega tõrjuda. Metsateele tuleb paigaldada liikumist keelavad tähised ja nende korrasolekut pidevalt kontrollida. Minevikus on leitud Tallinnast ohualtidest liikidest harilikku äiakat (Agrosthemma githago), harulist võtmeheina (Botrychium matricariifolium), nõmmluga (Juncus squarrosus), mille kasvukohad on hävinud. Roomav akakapsas (Ajuga reptans) on Maarjamäel arvatavasti hääbunud kasvukoha metsastumisel valgustingimuste muutumise tõttu. Tallinna ohualtid taimeliigid (2) Ohualtid on liigid, mille populatsioonid vähenevad ülekasutamise, elupaikade hävimise või rikkumise tagajärjel ja mille arvukus langeb ning levik Eestis kiiresti väheneb; võivad lähemas tulevikus sattuda eriti ohustatud liikide kategooriasse (1), kui neid mõjustavad tegurid kestavad. Püstkivirik (Saxifraga adscendens) kui üheaastane või talvituv taim on aastati varieeruva ohtrusega. Lasnamäelt on taim teada enam kui sada aastat. Mõnel aastal on hea seemnesaak ja kui ka järgmise aasta kasvutingimused on head, võib isendeid ühes kasvupaigas olla sadu. Ebasoodsatel aastatel aga võib samas loendada vaid üksikuid isendeid. 2005. a. suve lõpus olid näha vaid mõned äraõitsenud ja pruunistunud taimed. 2006.a taimi ei leitud. Sobivad kasvupaigad on ahenenud liigse võsastumise/metsastumise tõttu, mis on halvendanud valgustingimusi. Ka on murukamar ja samblarinne praegustes kasvupaikades tihe ja püstkiviriku seemned võib-olla isegi tärkavad, kuid tõusmed hävivad konkurentsis.

90 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Võimalikud kaitsemeetmed. Taime peamisel levikualal on moodustatud püsielupaik. Kaaluda tasuks rusukalde ülemiselt kolmandikult ohustatud taimi varjavate puude likvideerimist. Võimalik, et taime säilitamisele aitaks kaasa praegu teadaolevates kohtades murukamara ja samblakatte purustamine (rohimine ehk teiste liikide kõrvaldamine). Hanepaju (Salix repens) kasvupaigad on teada Sütiste metsast ja liivikult. Populatsiooni taimed on varieeruvate välistunnustega. Arvatavasti on osa neist hübriidid hundipajuga. Populatsiooni koosseis (nii liigiline kui ka sooline), paljunemine ja paiknemine maastikul vajab täpsemat uurimist. Võimalikud kaitsemeetmed. Populatsiooni soodne seisund on tagatud senise maakasutuse jätkumisel. Tüüpilisi isendeid võiks paljundada vegetatiivselt ja säilitada kultuuris, et vajadusel saaks taimi tagasi kasvupaika istutada. Teised kunagi Tallinnast leitud ohualtid liigid vesi-lobeelia (Lobelia dortmanna), sookold (Lycopodiella inundata) ja kollane kivirik (Saxifraga hirculus) on hävinud kasvupaikade hävitamise tõttu. Tallinna haruldased taimeliigid (3) Väga piiratud alal, vähestes elupaikades või väga hõredalt esinevad liigid, mis ei kuulu eriti ohustatud (1) ega ohualdiste (2) kategooriasse, kuid mille populatsioonid on kergesti ohustatavad. Pruun raunjalg (Asplenium trichomanes subsp. quadrivalens) on pika elueaga lubjalembene sõnajalg. Eestis leidub harva (Loode-Eestis, saartel). Astangu-Mäeküla ehk Kadaka klindil paikneb Põhja-Eesti üks suuremaid (tõenäoliselt suurim) pruuni-raunjala populatsioone, mis hinnanguliselt on mõnisada erivanuselist isendit. Väike osa-areaal paikneb Mäealuse tänava klindil. 2005.a leiti Maarjamäel uuritud ala kirdenurgast välitööde ajal 5 pruuni-raunjala isendit. Taimed kasvavad üsna varjus ja on raskesti leitavad. Kasvutingimused on üsna optimaalsed. Võimalikud kaitsemeetmed. Astangu-Mäeküla klindil võiks moodustada püsielupaiga. Suurim oht on seal kulupõlengud, mis toovad kaasa eelkõige väikse risoomiga noorte isendite hukkumise. Vajalik oleks alal sügisene niitmine ja niite kogumine ja äravedu. Maarjamäel on suurim oht taimede matmine prügi või pinnasega. Oht on reaalne, kuna ümbruskonnas on palju ehitusprahti ja vähesel määral ka olmeprahti kallatud klindi servast otse alla. Alpi nurmikas (Poa alpina) on lühiealine, kuigi mitmeaastane kõrreline, mis eelistab väga õhukesega mullakihiga paealasid, kus teised taimed ei ole konkurentsivõimelised. Eestis esineb harva (põhjaosas) ja eelistab mõõdukat kuni tugevat inimmõju. Maarjamäelt on alpi nurmikas teada aastast 1926. 2005.a kasvas alpi nurmikas kahel õhukese mullakattega alal, mida läbisid jalgrajad ehk kus taimkate allus tugevale inimmõjule. Võrreldes 1998.a on mitmes suhteliselt õhukese mullakihiga paigas toimunud kamardumisprotsess ja tõenäoliselt on alpi nurmikas välja tõrjutud või esindatud nii väheste isenditega, et välitöödel need silma ei hakanud. Teine alpi nurmika populatsioon on Lasnamäe alumise majaka juures klindi servas. Võimalikud kaitsemeetmed. Taime säilitamisele aitaks kaasa praegu teadaolevates kohtades murukamara ja samblakatte purustamine, samuti rohimine ehk teiste liikide kõrvaldamine. Teised haruldased liigid, mille leiukohti on Tallinna alalt teada, pole oma kasvupaikadel senise maakasutuse säilimisel ohustatud. Botaanikaaias ja Metsakalmistu nõlval kasvav Gmelini kilbirohi (Alyssum montanum ssp. gmelinii) kui inimese poolt levitatud liik Tallinnas, vajab jälgimist. Erilisi kaitsemeetmeid Tallinnas ei vaja.

91 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Hävinud haruldasi liike on 15 ümber, enamik kas mereranna või liigniiskete alade taimed, mille kasvukohad on ehitustegevusega kas hävitatud või kus on kasvutingimusi oluliselt muudetud. Tallinna tähelepanu vajavad taimeliigid (4) Liigid, mis ei kuulu eriti ohustatute (1), ohualdiste (2) ega haruldaste (3) kategooriasse, kuid mille seisund vajab jälgimist. Praegu veel suhteliselt tavalised liigid, kuid nende arvukus on langenud nii tugevasti, et need võivad ohutegurite toime jätkumisel sattuda ohualdiste kategooriasse (2). Samuti liigid, mis varem kuulusid eelmistesse kategooriatesse, kuid on nüüd väljaspool ohtu. Tallinna tähelepanu vajavatest liikidest on Tallinnas oluliste populatsioonidega esindatud aasnelk, jumalakäpp ja balti sõrmkäpp. Aasnelk (Dianthus superbus) on lühiealine (kuni kümme aastat elav), väikseid kogumikke moodustav taim, mis eelistab nõrgalt kamardunud (vähe mätastunud) alasid, kus teised taimed tugevat konkurentsi ei paku. Eestis kasvab paiguti (peamiselt põhja- ja loodeosas). Aasnelgi esinemist Maarjamäel on märgitud 1939.a. Tänapäeval on aasnelk Maarjamäel üsna laial alal levinud ja taimi võib lugeda sadades. Õitseb suve keskel ja on siis hästi märgatav ning võib meelitada noppimisele. Eriti sage tüüpilisel loopealsel Maarjamäe klindi servas, paiguti ka klindi servast kaugemal karjääris. Väiksemaid kogumikke esineb Pärnamäe tee, velodroomi piirkonnas. Võimalikud kaitsemeetmed. Taime peamisel levikualal on moodustatud püsielupaik. Taime säilitamisele aitaks kaasa praegu teadaolevates kohtades murukamara ja samblakatte purustamine. Jumalakäpp (Orchis mascula) on Tallinnas Suur-Paljassaarel oma levila põhja- ja idapiiril. On lubja- ja valguslembene taim. Paljassaarel kasvab põlevkivituhal teede ääres. Võimalikud kaitsemeetmed. Paikneb Natura linnualal. Taime kasvupaika ohustab võsastumine. Kasvupaigas tuleks aeg-ajalt võsa langetada ja koristada. Balti sõrmkäpa (Dactylorhiza baltica) populatsioonid on Tallinnas mitmel pool hajali. Eelistab ajuti liigniiskeid avatud kooslusi. Ilmselt kergelt lubjalemb. Kõige suurem populatsioon oli Tallinna-Narva raudteeharu ääres kunagise Dvigateli tehase juures. See populatsioon on parkla rajamise tõttu osalt hävitatud ja tükeldatud. Siiski vääriks kaitset ja jälgimist. Teine suurem populatsioon on Tallinna Botaanikaaias tiikide ja Pirita jõe kallastel. Võimalikud kaitsemeetmed. Botaanikaaia populatsioon laieneb ja paikneb Pirita jõeoru maastikukaitsealal. Dvigateli juures ohustab populatsiooni hävimine ehitustegevuse tõttu. Teised tähelepanu vajavad liigid oma leiukohtadega Tallinnas vajavad jälgimist. Tallinnast tasub otsida ka teiste Eestis tähelepanu vajavate liikide uusi kasvupaiku. Tallinna määratlemata taimeliigid (5) Liigid, mis teadaolevalt kuuluvad hävinute (0), eriti ohustatute (1), ohualdiste (2) või haruldaste (3) kategooriasse, kuid mille ohustatuse astet ei ole andmete ebapiisavuse tõttu võimalik täpsemalt määratleda. Nendest liikidest väärib esile tõstmist rannamõisa tuhkpuu (Cotoneaster rannensis), mis on kaitstava musta tuhkpuu pisiliik ja mille enamik isendeid kasvab Tallinna territooriumil Maarjamäel. Tegemist on pikaealise põõsaga. Liik on balti endeem, mujal Eestis haruldane. Varem on kirjeldatud kui musta tuhkpuud, iseseisva pisiliigina kirjeldatud 1999.a. Rannamõisa tuhkpuu isendeid võib Maarjamäe klindi servas loendada tuhandetes. Paaris kohas oli taimi kahjustatud prügi ladustamisel ja kulu põletamisel. Üksikuid isendeid kasvab Astangu-Mäeküla klindil.

92 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Võimalikud kaitsemeetmed. Taime otseselt senise maakasutuse jätkumisel midagi ei ohusta. Mõnes paekalda lõigus soodustaks taime kasvu ja levikut valgustingimuste parandamine. Kaaluda tasuks rusukalde ülemiselt kolmandikult ohustatud taimi varjavate puude likvideerimist. Ainus Eesti leiukoht on Tallinnas Poola mäel säbaral nurmikal (Poa crispa = Poa bulbosa var. vivipara). Seal on oluline, et liiga vara, s.o enne jaanipäeva ei niidetaks, et taim saaks sigikehad maha poetada. Nagu ka Tallinna tähelepanu vajavad liikide puhul, vajavad määratlemata seisundiga taimed Tallinnas jälgimist. Tallinnast tasub otsida ka teiste Eestis määratlemata seisundiga liikide kasvupaiku. Lisaks ohustatud taimedele kasvab Tallinnas hulk kaitstavaid, kuid laiema levikuga liike (16 leiuandmetega liiki), mis pole hävimisohus. Need kuuluvad 3. kaitsekategooriasse. Selliseid liike võib olla rohkemgi ning neid tuleks sobivatest kasvupaikadest otsida. Järeldused: Enamik eriti ohustatud ja ohualtisid liike kasvab kas: d) klindiservas või sellega piirneval looalal või e) kuivades männikutes või f) liivikutel ja luidetel. Erandina (ja seda ka kõrvalekaldena tüüpilisest kasvupaigast) kasvab Pääsküla metsas suhteliselt niiskemas (ajuti liigniiskes) kasvupaigas kummeli võtmehein. Seega on ohustatud liikide kasvupaigad sellised, kus inimmõju ja maakasutuse muutumisel kasvutingimused muutuvad aeglaselt või vähesel määral. Ohustatud liikide kasvupaigad parasniisketes või niisketes kasvutüüpides on tihti võsastunud ja metsastunud ning taimedele ebasoodsaks muutunud. Eelkõige on see protsess toimunud rohumaadel, kus varem karjatati ja niideti. Enamik hävinud ohustatud taimede leiukohti on seotud Tallinna ranna-alaga või liigniiskete aladega. Enamik suuremaid ohustatud või kaitstavate taimede populatsioone paikneb kaitsealadel. Praegu on veel piiritlemata Astangu-Mäeküla klindil kasvav pruuni- raunjala oluline populatsioon. Soovitused taimeliikide kaitseks: Eriti ohustatud ja ohualtide taimeliikide säilitamiseks ja soodsa seisundi tagamiseks tuleks koostada kaitsekorralduskavad (sellega tegeleb juba riiklik looduskaitsesüsteem). Linnas tuleks võimalikult praegusi kuivemaid nõrga kuni tugeva inimmõjuga rohealasid säilitada, eriti klindivöötmes. Harku järve ja Pirita jõe kaldaid tuleks säilitada poollooduslikus seisundis. Osa Kakumäe ja Paljassaare ranniku lõike tuleks säilitada looduslikus olekus. Võimalusel tuleks säilitada ka lagedaid looalasid Astangul-Mäekülas. Haruldaste, tähelepanu vajavate ja määratlemata staatusega liikide puhul tuleks linna tasandil regulaarselt jälgida taimede ja nende kasvupaikade seisundit (eriti ohustatud ja ohualtide liikide puhul toimub nende riiklik seire) ning otsida uusi leiukohti. Otsustada tuleks Astangu-Mäeküla klindil pruuni raunjala kaitse staatus.

93 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

6.1.6.3. Võõrliigid ja dekoratiivtaimed Elutingimuste mitmekesisus, linlaste taotlused rikastada aedu ja parke rohkete võõrliikidega, samuti transpordivahenditega jaamadesse ja sadamatesse tahtmatult sissetoodud suur hulk tulnukaid on tõstnud linnafloora liikide arvu mitmekordseks kohaliku flooraga võrreldes. Linna parkide ja haljasalade rajamisel ning aedades ja õuealade kujundamisel kasutatakse hulgaliselt võõrliike, mis teevad haljastud mitmekesisemaks, omanäolisemaks ja visuaalselt atraktiivsemaks. Siiski etendavad neist vähesed olulist osa linna ökosüsteemis. Võõrliikide teema käsitlemine on vajalik seoses taimede vastupidavusega meie kliimatingimustes ning haigustekitajate edasikandumise võimalusega (nt vaheperemehed). Peatükis antakse sellekohased üldised põhimõtted ning soovitused detailidesse laskumata. Invasiivsed ehk sissetungijad liigid on sellised võõrliigid, mis inimese tahtlikul või tahtmatul kaasabil kinnistuvad uue levikuala looduslikes ja pool-looduslikes elupaikades. Seal nad püsivad ja levivad edasi ning ohustavad oma olemasoluga looduslikke liike või senist koosluste tasakaalu. Võõrliikide kontrollimatut levikut peetakse elupaikade fragmenteerumise järel suurimaks elustiku ohuteguriks. Sageli võib introdutseeritud liik sada aastat ohutult esineda, kuid järsku muutub invasiivseks. Põhjuseks arvatakse olevat muutused elukäigutunnustes, kliima muutus või uute ressursside kättesaadavus. Bioinvasioonina tuleb käsitleda ka: kohaliku liigi istutusmaterjali sissetoomist areaali teistest piirkondadest; üksikutest kloonidest massiliselt tiražeeritud isendeid; geneetiliselt modifitseeritud organisme. Võõrliigid satuvad meie floorasse põllumajandustaimedena, dekoratiivtaimedena, umbrohtudena (tahtmatult introdutseeritud). Sageli on osa võõrliike meil juba ammusest ajast ja meie looduses väga hästi kohastunud, et ei teatagi, et tegemist on võõrliigiga. Mõned näited: - tõlkjas (Bunias orientalis; 1796.a Hupel), kodumaa Ees-Aasia pool-kõrbed ja stepid; - Sosnovsky ja hiidkaruputk (Heracleum sosnovsky, H. mategazzianum) toodi Kaukaasiast Eestisse dekoratiiv- ja söödataimena 1950ndatel; - süstlehine aster (Aster lanceolatus), pajulehine aster (Aster salignus) Ameerikast? - kurdlehine kibuvits (Rosa rugosa) 1825.a, kodumaa Kaug-Ida; - läikiv tuhkpuu (Cotoneaster lucia) 1883.a, kodumaaks Ida-Siber; - väikeseõiene lemmalts (Impatiens parviflora) Aasiast; - palsamipappel (Populus balsamifera); - hulgalehine lupiin (Lupinus polyphyllos) 1807.a, dekoratiiv- ja söödataim; - kanada kuldvits (Solidago canadensis ja S. gigantea) Ameerikast; - hobuoblikas (Rumex confertus) 1933.a Tallinna sadamast; - ida-kitsehernes e. söödagaleega (Galega orientalis) Kaukaasiast, TÜ botaanikaaias 1807, põldkatsed 1972. 94 Võõrliikide valikul tuleb arvestada nende külmakindlust ja vastupidavust linnatingimustes. Oluline on arvestada liikide stressitaluvusega sõltuvalt kasvutingimustest. Rasketes tingimustes (tänavahaljastus, kesklinn jms) on määravad liikide vastupidavus õhusaastele, vibratsioonile, tallamisele, kahjuritele jne. Siinkohal ei ole vähetähtis ka majanduslik aspekt, sest tundlike taimede hooldamine või mittesobiva haljastuse taastamine / asendamine nõuavad rohkem materiaalseid ressursse (rahalised vahendid, tööjõud jms).

94 Eesti taimestik ja selle kaitse. Tiiu Kull, ZBI vanemteadur / osakonna juhataja; www.zbi.ee/~tiiu 94 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Liikide valikul tuleb järgida reegleid, et mitte seada ohtu looduslikku tasakaalu või kohalike taimeliikide seisundit. Eesti võõrliikide andmebaas asub EELIS-es aadressil http://eelis.ic.envir.ee/voorliigid/. Balti ja Põhjamaade võõrliikide andmebaas asub aadressil: http://www.nobanis.org/. Lehekülg sisaldab hulgaliselt viiteid rahvusvahelistele ja piirkondlikele konventsioonidele, kokkulepetele ja muudele dokumentidele ning erialakirjandusele. Keskkonnaministri 07.10.2004.a määrusega nr 126 on kehtestatud Looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide nimekiri, mille elusate isendite toomine Eestisse on keelatud. Nimetatud määruse järgi on looduslikku tasakaalu ohustavad taimeliigid järgmised: 1) Heracleum mantegazzianum – hiid-karuputk, ex 0602 90 51; 95 2) Heracleum sosnkowskyi – Sosnovski karuputk, ex 0602 90 51; 3) Acroptilon repens – roomav akroptilon, ex 0602 90 51; 4) Ambrosia spp. – perekond ambroosia kõik liigid, ex 0602 90 51; 5) Bidens frondosa – ameerika ruse, ex 0602 90 51; 6) Impatiens glandulifera – verev lemmalts, ex 0602 90 51; 7) Solidago canadensis – kanada kuldvits, ex 0602 90 51; 8) Solidago gigantea – sügis-kuldvits, ex 0602 90 51; 9) Reynoutria japonica (sün. Fallopia japonica, Polygonum cuspidatum) – vooljas pargitatar (vooljas kirburohi), ex 0602 90 51; 10) Reynoutria sachalinensis (sün. Fallopia sachalinensis, Polygonum sachalinense) – sahhalini pargitatar (sahhalini kirburohi), ex 0602 90 51; 11) Reynoutria x bohemica – voolja ja sahhalini pargitatra hübriid, ex 0602 90 51; 12) Egeria densa – tihe jõgikatk, ex 0602 90 51; 13) Elodea nuttallii, ex 0602 90 51. Kui tuvastatakse mõne ülalnimetatud liigi kasvukoht, siis tuleb kindlasti konsulteerida keskkonnaministeeriumi ja botaanikutega ning leida konkreetsed meetmed liigi leviku piiramiseks. Võõrliikide ja dekoratiivtaimede puhul on oht, et kontrollimata taimse materjali kasutamisel haljastuses võib inimene soodustada ohtlike taimekahjustajate levikut. Seega on oluline, et linna haljastuses kasutatakse ainult usaldusväärsetelt tarnijatelt hangitud ja haigustekitajate suhtes kontrollitud istikuid. Vastavat korda reguleerivad taimede paljundamise ja sordikaitse seadus 96 ning selle alamaktid, nt Dekoratiivkultuuride paljundusmaterjali tootmise ja turustamise nõuded. 97 Ohtliku taimekahjustaja tamme-äkksurma tuvastamise juhtudest Eestis Taimetoodangu Inspektsiooni taimetervise osakond on viinud Eestis ohtliku taimekahjustaja tamme-äkksurma (Phytophtora ramorum) monitooringut läbi 2004. aastast. Kahjustaja esinemist vabas looduses ja parkides, sh peremeestaimedel, tuvastatud ei ole. Siiski määrati kahjustaja esmakordselt 2006. aastal Eestis turustamiseks ette nähtud Hollandist pärit rododendroni taimedel Tallinnas, Tartus ja Pärnus. 2007.a on riikliku monitooringu- programmi raames tuvastatud saastunud taimi mitmes dekoratiivtaimede müügikohas: Lasnamäel Prisma Peremarketis, Hortiflor OÜ ja Ceres AS müügiplatsil Tallinnas, Kuusk AE OÜ-s Pärnus. Tegemist on olnud teistest liikmesriikidest (Holland, Taani, Poola) pärit rododendroni sortidega. Tamme-äkksurma peremeestaimed Eestis on rododendron, lodjapuu, tamm, hobukastan, suurlehine vaher, pöök, harilik ebatsuuga, harilik sirel jt. Kahjustaja levik Eestisse võib tekitada pöördumatut kahju nii dekoratiiv- kui looduslikele taimeliikidele. Taimekahjustaja võib tammedel kiiresti moodustada puu tüvehaavandi ning puud hukkuvad. Teistel puudel ja põõsastel piirdub kahjustus tavaliselt lehestiku ja võrsete kahjustustega, mis võib samuti viia taimede hävimiseni. Haigustekitajad võivad edasi kanduda ka tööriistade, käte ja riiete, lemmikloomade, saastunud mulla ja taimeosade (lehed, kooretükid) vahendusel. Ainsaks

95 Euroopa Ühenduste Nõukogu määrusega nr 2658/87/EMÜ kehtestatud kombineeritud nomenklatuuri kaheksa numbrit 96 Elektrooniline Riigi Teataja; vt: https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=12782472 97 Elektrooniline Riigi Teataja; vt: https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=1056901 95 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007 kahjustaja leviku takistamise meetmeks on taimede hävitamine, juba kasvukohale istutatud taimede puhul lisaks ka kohapeal tõrjemeetmete rakendamine järelevalveametniku poolt määratud korras. Siinkohal on sobiv lisada Taimetoodangu Inspektsiooni juhised käitumiseks taimekahjustajaga kokkupuute vältimiseks ja võimalike kahtluste korral: kõik, kuid eelkõige rododendroni taimi Eestisse toimetavaid ettevõtjaid peavad valima hoolikalt kauba tarnijaid teistes liikmesriikides; taimede maaletoojate poolt tarvitusele võtta meetmed tagamaks, et Eestisse toimetatavad taimed ei ole saastunud siin vabas looduses seni veel mitte-esineva ohtliku kahjustajaga; eelkõige 2006. ja 2007. aastal rododendroni taimi ostnud isikutel palutakse üle vaadata istutatud taimed veendumaks, et neil ei esine Taimetoodangu Inspektsiooni veebilehel www.plant.agri.ee avaldatud kahjustaja sümptomeid; mistahes kahtlustest teavitada koheselt Taimetoodangu Inspektsiooni taimetervise osakonda (tel 6712641) või lähima maakonnabüroo inspektorit (kontaktandmed www.plant.agri.ee); kõigil käesoleval aastal ülalnimetatud müügikohtadest rododendroni taimi ostnud isikutel võtta taimede täiendavaks kontrollimiseks viivitamatult ühendust taimetervise osakonna või lähima maakonnabüroo inspektoriga; küsimuste korral ja lisainfo saamiseks pöörduda Taimetoodangu Inspektsiooni taimetervise osakonna või lähima maakonnabüroo inspektori poole.

6.1.6.4. Soolatamise mõju Taimed saavad mullast vett ja mineraalsooli. Taime juurestiku rakud sisaldavad aga samuti lahustunud toitaineid (suhkruid jms). Osmoosi tõttu liigub vesi ainult madalama kontsentratsiooniga keskkonna poolt kõrgema kontsentratsiooniga keskkonna suunas. Seega, et puud jt taimed saaksid mullast (pinnasest) toitaineid, peab lahustunud ainete sisaldus rakumahlas alati olema suurem kui mullaosakeste vahel leiduvas vees. Muutes tänavate soolamisega pinnases oleva vee soolasisalduse liiga suureks, on takistatud vee liikumine puudesse. Selle tagajärjel puud lihtsalt kuivavad. Mida soojem ja kuivem on ilm, seda suurem on vee auramine lehtedest ja seda kiiremini puud kuivavad. Suurenenud kloriidide sisaldus mullas põhjustab soolade kogunemist taimedesse. Puulehtedesse kogunevad soolad põhjustavad klorofülli hävimist. Lisaks taimedele kahjustab soolatamine ka muid tänavaäärseid kooslusi. Mulla mikroorganismid pole kohastunud elama suure soolsusega pinnases. Bakterid ja teised mulla organismid hävivad. Kuna mikroorganismid on olulised orgaanilise aine tekitajad, on pärsitud mulla teke. Mulla sõmeraline struktuur kaob, muld tiheneb, mulla vee- ja õhusisaldus väheneb. See omakorda mõjutab oluliselt mulla viljakust. Viimase vähenemisega halvenevad ka taimede kasvutingimused. Kloriidide tarvitamine lumetõrjeks kahjustab tänavaäärset haljastust. Kui mullas on naatriumkloriidi (NaCl) sisaldus 0,6%, lakkab taimedel vee imamine mullast. Sooldunud pinnases ei liigu vesi enam mullast taime juurtesse, vaid vastassuunas. Taimede füsioloogilist kuivust suurendavad ka tänava maa-ala dreenimine ja sademevee ärajuhtimine kanalisatsiooni, mille tagajärjel vähenevad taimede võimalused loodusliku veerežiimi ärakasutamiseks. Teeäärsete muldade naatriumi ja kloori sisaldused mullaprofiili piires muutuvad sõltuvalt kaugusest sõiduteest ja ajaliselt. Kevadel vahetult pärast lume sulamist on sõiduteedeäärsetel haljasaladel 1-2 m laiuselt selgesti näha kloriididerikka liiva riba, mis satub teeäärsele haljastule enamasti sõidukite liikumisel, tee äärde kuhjatud lumevallide sulamisel ning kevadise sõiduteede puhastamisega. Liivakiht on reeglina õhuke (kuni 2 cm) ega ole lausaline, naatriumi ja kloori sisaldused on aga suhteliselt suured. Seal on ka muru katvus väiksem. Soolatamise mõju nõrgeneb sõiduteest kaugenedes ning kevade ja suve edenedes vihmade mõjul, kui soolad uhutakse sügavametesse pinnasekihtidesse.

96 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Rohttaimed taluvad soolsust reeglina paremini kui puittaimed, kuid Na, Cl ja raskemetallide kõrged kontsentratsioonid teeäärses mullas ning pealekandunud liiva hulk võimaldavad kasvada vaid kõige suurema soolataluvusega ning lahtist liiva taluvatel liikidel nagu harilik orashein, hanijalg, linnurohi. Siiski on mururibad teede ääres lahtise tolmu püüdjatena õigustatud, kui on välditud nende tallamine, lumetõrjeks kasutatava liiva alla matmine ja kasutamine teedelt eemaldatava soolase lume ladustuskohana. Viimastel aastatel on olukord üldiselt paranenud, sest soola kasutatakse säästlikumalt, lume- soola segu koristatakse kiiresti ja ei teki kuhjatisi teede äärde. Sõidutee serva rajatud äärekivid vähendavad nii sõidukite pealesõidust tingitud murude mehhaanilist kahjustamist kui ka pealesattuva saasteainerikka soola-liivasegu hulka, mistõttu on suhteliselt paranenud ka teeäärsete murude olukord. Paljudes kohtades tuuakse teedeäärsed haljasribad aga ohvriks teede laiendamise käigus. Soolatamise negatiivset mõju tänavaäärsele haljastusele on võimalik leevendada tänavapuude ja haljasribade regulaarse kastmisega. Paraku ei kasutata Tallinnas tänavapuude hoolduses spetsiaalseid selleks mõeldud kastmissüsteeme, mis tuleks rajada koos uute tänavapuude istutamisega. Tänavahaljastuse rajamisel tuleb arvestada ka taimeliikide tundlikkusega soolatamise suhtes. Kirjanduses toodud andmed on erinevad ja sageli vastukäivad, mis ei ole sugugi üllatav, sest taimede vastupanuvõime ja tundlikkus sõltuvad lisaks veel õhutemperatuurist, sademete hulgast, pinnase omadustest, vegetatsiooniperioodi pikkusest jms. Jahedama ja sademeterohkema ilmastikuga ei ole soolatamisest põhjustatud kahjustused kaugeltki nii ulatuslikud kui palava ja kuuma ilmastiku tingimustes.

6.1.6.5. Tallamise mõju Tallamise tagajärjel kaob mulla (pinnase) sõmeraline struktuur, muld tiheneb, mulla vee- ja õhusisaldus väheneb. See mõjutab oluliselt mulla viljakust. Viimase vähenemisega halvenevad ka taimede kasvutingimused. Eriti tugevalt mõjub tallamine märjale pinnasele. Väga tundlikud tallamisele on rohurinde moodustavad õrna lehestikuga varjutaluvad liigid (näiteks naat, jänesekapsas, sinilill, metspipar, metstulikas, lemmalts), samuti puhmad ja samblikud. Tallamise suhtes on enam ohustatud ka kohad nõlvadel paiknevatel jalgradadel, kus puuduvad trepid või kus inimesed liiguvad treppe kasutamata nende kõrval. Taimestiku puudumine suurendab tunduvalt nõlvade ärakande ohtu. Märke erosiooni intensiivistumisest võib eriti kohata Pirita ja Nõmme liivastel nõlvadel, kus pinnasekaitsemeetmete rakendamine ja puhkealade kasutajate suunamine ei ole piisavalt tõhus ega vasta puhkealade kasutamisintensiivsusega. Suuremate rahvamasside liikumise korral (nt rahvarohked spordi- jm vabaõhuüritused) jäävad ettevalmistatud jalgrajad ja trepid sageli kitsaks ning inimesed on sunnitud kõndima jalgteede kõrval, otsima teisi liikumisradu või nõlvast alla saamiseks liikuma treppide kõrvalt ja mööda looduslikku nõlva. Sageli on pärast rahvaüritusi nõlvadel kohati taimestik täiesti hävinud ning nõlv avatud erosioonile. Isetekkelised jalgrajad võivad muutuda erosioonikanaliteks, mida mööda nõlva peal kogunev sademevesi voolab nõlvast alla viies endaga kaasa kaitsmata pinnast. Eriti tugev on tallamise mõju vihmaste ilmade korral, kui pinnas on veest küllastunud. Sellisel juhul viiakse pinnast nõlvalt oluliselt kergemini minema nii sademevee kui ka otseselt inimeste poolt. Taimkatet, pinnast ning nõlvasid kahjustavad märkimisväärselt ka maastikujalgratturid ja mitmesuguste mootorsõidukite (ATV-d, mootorrattad jms) kasutajad. Tallamise tagajärjel tekkivatesse tühikutesse saavad teoreetiliselt tulla uued liigid, kuid linnatingimustes ei anta selleks reeglina võimalust, sest tallamine samades asukohtades

97 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007 toimub tavaliselt enam-vähem pidavalt. Samas esineb ka taimeliike, kellele mõõdukas tallamine või rohukamara rikkumine tuleb kasuks (vt pt 6.1.6.2), kuid see peab olema kindlasti kontrolli all ja reguleeritav. Aastail 1986-1988 uuriti Metsainstituudis mereäärsete puhkealade rekreatiivse koormuse suurust ja selle mõju mullastikule, taimkattele ja puhkemetsade uuenemisele ning kasvule.98 Hinnati tallamise mõju mulla tihedusele, alustaimestikule, puude juurdekasvule, sanitaarsele seisundile ja uuendumisele. Puude peened, peamised vett ja toitaineid hankivad juured asetsevad ülemises mullakihis, mille tihenemisel suur osa nendest sureb. Lisaks sellele pidurdub mullatekkeprotsess, kusjuures kõige enam kannatavad sambliku kasvukohatüübi puistud. Tallamise mõju alustaimestikule hinnati taimede katvuse ja liigilise koosseisu alusel. Eristati 4 ohu staadiumi: ohutu (taimede katvus üle 80 %), ohueelne (katvus 60 kuni 80%), ohustatud (katvus vähemalt 60%), tugevasti ohustatud (katvus alla 60%). Arvestati ka liikide omavahelist suhet ja kogu liigilist koosseisu. Selgus, et esmalt kannatavad puhmad (sama metsatüübi piires langes katvus ligi 45%-lt ohutul alal kuni 2%-ni tugevasti ohustatud alal), ligi poole võrra langeb ka sammalde katvus, kuid rohundite katvus püsib enamvähem samana, kusjuures ohueelses ja ohustatud staadiumis võib nende katvus isegi suureneda. Eriti vastupidav on lamba-aruhein. Puhmad püsivad kauem puude ja põõsaste ümbruses. Sammalde katvus suurenes puhmaste vähenemisega, kuid tugeva tallatuse korral vähenes kiiresti. Püsivaimaks liigiks osutus harilik kaksikhammas. Sünantroopseid 99 liike registreeriti kokku 31, millest enamik on püsikud – tavalised niidutaimed. Alustaimestiku taastumiseks soovitati ülekoormatud alad jätta puhkeseisundisse, ning sinna huumuse kogumiseks ja alustaimestiku taastumiseks külvata muru (nt murunurmikat). Välitööde käigus kogutud ja kirjanduse andmete alusel töötati välja digressiooniastme hindamise järgmine skaala: 0 – mulla mineraalosani tallatud maapinda ei ole või on seda 1%, olukord on ohutu; I – tallatud maapinda on 1 – 5,9%, järelkasv on normaalne, olukord on ohutu; II – tallatud maapinda on 6 – 20,9%, järelkasv enamasti grupiti, esineb kuivanud rohttaimi, olukord on ohueelne; III – tallatud maapinda on 21 – 40,9%, esineb rohkesti kuivanud taimi (säilinud on peamiselt kõrrelised), olukord on ohustatud; IV – tallatud maapinda on rohkem kui 41%, koormus on ületanud lubatud piiri, olukord on tugevasti ohustatud. Suurem osa (ligi ¾) rekreatiivsest kahjustusest ilmnes eakates, 100-200 aasta vanustes, III-IV boniteediklassi pohla ja sambliku kasvukohatüübi männikutes. Normaalseis tingimusis kaasneb taoliste vanemate puistute hõrenemisega nende looduslik uuenemine. Rekreatsioonilise koormuse tõttu oli see protsess viimastel aastakümnetel kulgenud ebarahuldavalt. Puhkajad on suure osa järelkasvust hävitanud ning selle üksikute gruppidena säilinud osa ei ole kindlustanud metsa rahuldava uuenemise. Neljas viiendikus Mandri-Eesti vanades rannamännikutes puudus rahuldav järelkasv, seda leidus vaid nendes puistutes, kus

98 Uurimistöö kokkuvõte on avaldatud ajakirjas “Eesti Mets” (Örd, Kalda, 1994), algsed tulemused Eesti Metsainstituudi 1986., 1987., 1988. aasta teadustöö aruannetes, mis säilitatakse Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskuse raamatukogus. 99 Sünantroopsed ehk hemerofiilsed ehk inimkaaslejad liigid on inimesega otseses seoses või eelistavad inimtekkelisi ja inimtegevusega muudetud elupaiku ja kasvukohti. Ökoloogialeksikon. Eesti Entsüklopeedia- kirjastus, Tallinn 1992. Lk 71 (märksõna hemeroobsus) 98 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007 rekreatiivne koormus on väiksem. Kuid sealgi on tuntav rekreatiivse kasutamise negatiivne mõju. Kestva ülekoormuse tagajärjel vähenes III boniteediklassi pohla kasvukohatüübi 20-25 aasta vanusel männi järelkasvul okka keskmine pikkus kuni 20% ja 100 okkapaari mass kuni 30%. Samuti vähenes okastes lämmastiku, fosfori ja kaaliumi sisaldus. See põhjustab vanemate puude radiaalse juurdekasvu vähenemise, näiteks 120-170 aasta vanustel mändidel telklaagrite paarkümmend aastat ülekoormuse all kannatanud territooriumil 30-50% võrra. Juurdekasvu vähenemine kiirendab puude kuivamist ja väljalangemist. Niisugune protsess on toimunud kõigis intensiivselt külastatavates puhkemetsades. Uuringu põhjal tehti järgmised ettepanekud: 1) tagada rekreatiivse (virgestus-) tegevuse koordineeritud juhtimine; 2) arendada loodust säästva planeeringu alusel välja reguleeritud rekreatiivse koormusega puhkealade võrk; 3) viia läbi suurepindalaliste puhkeobjektide (kämpingud, puhkekodud jt.) funktsionaalne tsoneerimine (majandus-, telkimis-, statsionaarsete ehitiste, parkla, spordi-, reserv- jm. tsoon), lähtudes ala looduslikest tingimustest ja koormustaluvusest; 4) järjekindlalt kontrollida looduse kasutamist puhkealadel ning vajadusel rakendada karistusabinõusid; 5) parandada puhkemaastike seisundit taimekasvuks soodsate mullastikutingimuste kujundamise, puistute vastupidavust suurendatavate tööde, loomastikule (sh linnustikule) elutingimuste tagamisega; 6) tõsta elanikkonna, eriti puhkajate loodushariduslikku taset; 7) tagada üldkasutatavate rekreatsiooniobjektide ehitamise ja ekspluateerimise finantseerimine. Looduslikus seisundis puhkemetsades ja mereäärsetel aladel on puhkajate voolu reguleerimiseks vaja rakendada mitmeid kaitseabinõusid, seda eriti tallamistundlikel aladel, haruldaste taimede kasvukohtades, lindude pesitsuspaikades ja unikaalsetel rannalõikudel. Põhjendatud vajadusel võib osa neist jääda külastajaile suletuks, vabaks külastuseks ettenähtud paikades on vaja rajada piisavalt autoparklaid, ajutisi puhkekohti, lõkkeasemeid, istmeid, prügikaste, tualette jms.100

6.1.6.6. Taimestiku osa müra vähendamisel Heli tugevuse vähenemine müraallika ja mõõtmispunkti vahelise kauguse kasvades sõltub paljudest erinevatest põhjustest. Müra levik vabas ruumis erineb oluliselt müra levikust olukorras, kus müraallika ja mõõtmispunkti vahel ja läheduses paiknevad mitmesugused objektid (hooned, pinnavormid, haljastus jms). Heli leviku teel olevad pinnad võivad põhjustada heli peegeldumist, absorbtsiooni ja sumbumist. Müra levikut ja selle tugevust mõjutavad oluliselt maapinna omadused. Akustiliselt „pehme‟ maa (näiteks murupind) reeglina summutab, „kõva‟ pind (näiteks kivi, asfalt, veepind) tavaliselt võimendab heli tugevust võrreldes selle levikuga vabas ruumis. Heli leviku teel olevate takistuste (näiteks mäed, ehitised, müratõkked) põhjustatavaid muutusi mõjutavad esmajärjekorras nende mõõtmed ja heli lainepikkus. Kõrgete helide lainepikkus on lühike võrreldes takistuse suurusega, mistõttu need vähenevad rohkem kui

100 August Örd. Kaitsemetsad ja nende majandamine Eestis. Eesti metsakaitsealade võrgustiku projekt. Keskkonnaministeerium & DANCEE, Tartu 2000 99 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007 madalad helid, mille lainepikkus võib olla pikk võrreldes takistusega. Madalad helid ei kulge alati sirgjooneliselt ning seetõttu võib heli jõuda takistusest mööda selle taha. Tuule suund ja kiirus, õhutemperatuur ja suhteline niiskus ning nende muutumine maapinna eri kõrgustel mõjutavad samuti heli levimist lisaks eelpool nimetatud faktoritele. Ilmastiku mõju on seda suurem, mida pikem on heli leviku teekond. Tuul ja õhutemperatuur võivad põhjustada helilainete suuna muutumist, mistõttu heli võib levida üle takistuse. Taimestik põhjustab helilainete peegeldumist ja sumbumist ning võib alandada helitugevust, kui haljasriba on piisavalt tihe ja lai. Puistu mürasummutusefekti hinnatakse üldiselt tugevasti üle. Haljastuse mürasummutusvõime sõltub väga erinevatest teguritest, sh haljasriba liigilisest koostisest, aastaajast, rindelisusest jpm 101. Kirjanduse andmetel võib tihe haljastus 60 m laiusel alal mürataset avamaastikuga võrreldes vähendada kuni 12 dBA, seega 0,2 dBA/m. Nimetatud suurus tundub aga olema veidi ülepakutud. Erinevatel sagedustel jääb metsa mürasummutusefekt valdavalt vahemikku 0-20 dB/100 m. Keskmistel sagedustel 250 Hz ja 500 Hz on mürasummutus suhteliselt suur. Miinimum on sagedustel 2000 Hz. Alates sellest sagedusest tõuseb mürasummutusvõime suhteliselt kiiresti ning saavutab maksimumi sagedustel 8000 Hz. Väga oluline on siinjuures põõsarinde olemasolu. Ilma alusmetsata puistul pole müra summutamisel avatud maastiku ees olulisi eeliseid. Mürasummutusistanduste minimaalseks laiuseks loetakse 30 m, soovitav suurus on aga 50- 100 m. Tegu peab olema nii horisontaalselt kui vertikaalselt kogu ulatuses tiheda istandusega.102 Optimaalse mürasummutusvõime tagatiseks peab olema sihiteadlik ja asjatundlik maastikuarhitektuurne projekteerimine ning sellele vastavad rajamis- ja hooldustööd. Maakasutuse planeerimise protseduurid on põhilised vahendid immissioonistandardite rakendamiseks praktikas. Planeerimine on võtmeinstrument elamualade ja teiste müratundlike piirkondade eraldamiseks müraallikatest. Pikaajaliselt on maakasutuse planeerimine kõike tõhusamaid viise müra vähendamiseks, kuna see võimaldab vältida uute probleemide teket. Müratõrje maakasutuse planeerimise kaudu võib toimida erinevate piirangute kaudu: piirata kõrge müratasemega maa-alade kasutamist müratundlikeks tegevusteks; piirata uute müraallikate (nt liiklusmagistraalide vms) paigutamist lähtudes olemasoleva maakasutuse prioriteetsusest; soodustada mürarikaste tegevuste ühtekoondamist madala müratasemega maa-alade säilitamiseks. Müra mõjuanalüüs on oluliseks aspektiks kavandatavate tegevuste keskkonnamõjude hindamisel. Müratõrje abinõud on reeglina seda tõhusamad, mida lähemal müraallikale neid rakendatakse. Kui müraallikast lähtuva heli vähendamine ei anna soovitud tulemusi, saab müra leviku piiramisel teatud määral arvestada ümbritseva keskkonnaga ja leida võimalused olevate keskkonnatingimuste (haljastus, reljeef jms) kasutamiseks (looduslik müratõke) või rajada müraallika ja objekti vahele tehislikke müratõkkeid (müravallid ja –aiad), et piirata müra vaba levikut. Et müratõke oleks tõhus, peab see olema piisavalt pikk ja kõrge, mistõttu nende rajamiseks on vaja küllalt suurt maa-ala. Uute objektide kavandamisel on võimalik sellega juba eelnevalt arvestada. Looduslikke ja tehislikke müratõkkeid saab kasutada kombineeritult. Müratõkete kavandamisel tuleb leida kõige efektiivsem lahendus.

101 Haupt, R. Akustische Wirkungen des Waldes. In: Wald. Landeskultur und Gesellschaft. Gustav Fischer Verlag Jena 1978, S. 286-306 102 Greiner, J., Gelbrich, H. Grünflächen der Stadt. Verlag für die Bauwesen, Berlin 1974 100 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Müra tajumine on individuaalne (subjektiivne) ja sõltub suurel määral mitte ainult heli tugevusest, vaid ka kuulaja psühholoogilisest seisundist ja häälestatusest müra suhtes, meeleolust, helimeeldivusest ja paljudest muudest teguritest. Psühholoogiline efekt seisneb ka selles, et müra tajumine keskkonnaprobleemina on väiksem, kui müraallikas ei ole nähtav. Seda efekti tuleks linnahaljastuses leevendava meetmena tunduvalt enam kasutada.

6.1.7. Fauna olukord Tallinna rohealadel Loomastik ja linnustik moodustavad rohealadel ökoloogiliselt olulise komponendi ja eluliselt tähtsad toiduahela lülid. Taimed on energiaallikaks paljudele taimtoidulistele loomadele, eriti putukatele ja lindudele; linnud söövad peamiselt vilju. Umbrohtunud aladel toituvad ohaka- ja kanepilinnud ja hiirlased. Üldiselt võib linnafauna kohta öelda, et parimas olukorras on kõigetoidulised, kes leiavad linnas inimeste toidujäätmetes aastaringse rikkaliku toidubaasi. Siia kuuluvad hakk, varesed, kajakad, rotid, samuti osa kiskjatest, nt koerad ja kassid. Mürkkemikaalide rohkuse tõttu halveneb linnas putuktoiduliste olukord. Kahaneb muti, siili, karihiirte, nahkhiirte, värvuliste ja kahepaiksete arvukus. Rohealade teemaplaneeringu koostamise käigus viidi läbi loomastiku 103 ja linnustiku 104 uuringud, mille eesmärgiks oli rohealadel esineva fauna liikide ja elupaikade fikseerimine. Loomastiku uuring käsitles ainul maismaa selgroogseid, sh roomajad ja kahepaiksed. Selgrootute süstemaatilisi uuringuid Tallinna linnas teadaolevalt läbi viidud ei ole. Linnustiku uuringust jäid välja veelinnud. Paraku ei saanud planeerijad ja eksperdid töö koostamise käigus lubatud andmeid linnas registreeritud koerte paiknemise kohta, et oleks võimalik olnud hinnata, millistes linna piirkondades tuleks haljasalade kavandamisel ja hooldamisel ning koerte tarbeks vajalike rajatiste rajamisel sellele aspektile enam tähelepanu pöörata. Eeldada võib, et probleem on aktuaalsem kortermajade piirkondades, kus lemmikloomal puuduvad võimalused mujal liikumiseks kui avalikel haljasaladel. Eramupiirkondades on koerad suure osa ajast omas aias. Sellise analüüsi koostamine on vajalik teemaplaneeringu jätkutööna.

6.1.7.1. Loomastiku uuringu tulemused Loomastiku kohta andmete kogumiseks uuritud rohealade asukohaskeem koos tuvastatud loomaliikide nimekirja ja elupaikade ligikaudsete asukohtadega on toodud joonisel 15. See ei tähenda, et teistel aladel loomi ei esine, nendel aladel pole sellist uuringut lihtsalt läbi viidud. Rohealade teemaplaneeringu jaoks tehtud töö teostamise periood oli loomastiku uurimiseks äärmiselt lühike – kõigest kaks sügiskuud (oktoober-november), mis seadis uuringule omad piirid. See aeg ei sobinud näiteks kahepaiksete ja roomajate vaatluseks. Oluline oleks selgitada eelkõige kahepaiksete kudemisveekogud ja nende seisund, sest kahepaiksed on oluliseks toiduahela lüliks ning puhta keskkonna indikaatorid. Sellist ülevaadet saab teha aga vaid kevadisel perioodil. Samuti oli töö teostamise perioodi jooksul ainult mõni lumekattega päev, mil oli võimalik teha jäljevaatlusi. Talvisel ajal oleks enamuse imetajaliikide jälgede leidmiseks ning selle järgi arvukuse hindamiseks olnud kindlasti sobivam aeg. Kahjuks jäid uurimisaladest välja need linna rohealad, mis omavad ühendust linna ümbritsevate valdade territooriumile jäävate metsadega. Peamised probleemid aga tekivad just nendes liikumiskoridorides, kust suurtel loomadel avaneb võimalus linna sattuda ning sellega ohtu tekitada nii endale kui linnaelanikule. Regulaarselt teostatavate uuringute jätkamine on vajalik, et oleks võimalik hinnata liikide ja isendite arvukuse dünaamikat ning võtta vajadusel tarvitusele meetmeid negatiivsete muutuste peatamiseks.

103 Piret Kiristaja. Tallinna rohealade loomastik. Tallinn 2006 104 Tallinna rohealade linnustik. Aruanne. MTÜ Tallinna Linnuklubi. Tallinn 2006 101 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Joonis 15. Loomastiku uuringuga kaetud rohealade skeem koos tuvastatud loomaliikide elupaikade esinemisega (skeem valmis rohealade teemaplaneeringu koostamise käigus). Uuringu tulemustest võib kokkuvõtlikult välja tuua järgmist: Peamised probleemid võivad tekkida just nendes liikumiskoridorides ja linna rohealadel, mis omavad ühendust linna ümbritsevate valdade territooriumile jäävate metsadega. Sealt avaneb suurtel loomadel võimalus linna sattuda ning sellega ohtu tekitada nii endale kui linnaelanikule. Kahjuks on need piirkonnad uurimisaladest välja jäänud. Klassikalisi konfliktliike (nt hunt, karu, ilves, hüljes) uuritud rohealadel pole. Lokaalselt võivad probleeme põhjustada põder, metskitsed, kobras, jänesed ja mügri. Kõige suuremaks probleemiks võiks lugeda linna sattuvaid põtru ja kitsi. Kord juba linnaterritooriumile sattunult on suurtel loomadel raske metsadesse tagasi pääseda, sest teedevõrk on tihe ja rohealad üksteisest isoleeritud. Väga radikaalseks lahenduseks oleks linn probleemsemates kohtades (Ülemiste, Harku ja Pääsküla roheliinidel) piirata kõrge taraga, et suured loomad neile ohtlikku linnakeskkonda ei satuks. Mügri tekitab probleeme aedades, sh Pirita jõeoru maastikukaitseala koosseisu kuuluvas botaanikaaias, kahjustades taimede maa-aluseid osi. Lahendus: püük kahjustuskohtades, tõrje. Kopra arvukuse tõusu korral võib liik kahjustada Tallinna Botaanikaaia puittaimi. Arvukuse jälgimine ja esimeste kahjustuste ilmnemisel kopra arvukuse kontroll jahimajanduslike meetmetega. Kobraste juurdepääsu vältimine puittaimedele Tallinna botaanikaaias

102 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Jänes ja metskits kahjustavad Tallinna Botaanikaaia puittaimi, kuid kahjustused pole ulatuslikud. Probleemiks on ka autode ette jäävad kitsed, ohtu vähendaks kiiruse piiramine rohealade gruppe läbivatel teedel. Kui mõelda veel võimalikele probleemliikidele, siis näiteks Pirita kandis on "probleem" rebastega, metsa äärde või metsa asemele (rebase elupaikadesse) rajatud uute majade elanikel, kelle õuedelt rebased läbi jalutavad. Siin on üheks lahenduseks ilmselt selgitustöö elanikkonna hulgas. Uuringu tulemused uuritud rohealade kaupa on toodud aruande lisas 1. Järgnevalt on uuritud rohealade kaupa välja toodud ohud loomastikule ja soovitused olukorra parandamiseks. Ohud ja soovitused rohealade kaupa: Kakumäe rohealad Kakumäe poolsaare kirdetipu metsaosa on praktiliselt tiheasulatega ümbritsetud, takistades loomade vahetust naaber-rohealade vahel. Nahkhiirte talvituskohtades tuleks kindlustusrajatisi puhastada olmeprahist et tagada loomade pääs rajatistesse. Väikese pindalaga aladel on suuremate loomade esinemine suhteliselt juhuslik või isegi võimatu. Suurte loomade sattumine (eksimine) siia võib isegi põhjustada ohtlikke olukordi. Haabersti Seoses Pikaliiva ehitusega on kitsede toitumisalad Õismäe rabas ja seda ümbritsevates metsades oluliselt vähenenud ning kitsede arvukus on viimastel aastatel langenud. Seoses Pikaliiva elamurajooni laienemisega on Õismäe raba ja seda ümbritsevad metsad jäänud isolatsiooni. Suurtele loomadele on ühelt poolt Vabaõhumuuseumiga piiratud territoorium Rocca al Mares heaks elupaigaks, aga ka aedikuks ehk ökoloogiliseks lõksuks, mis võib viia geneetilise degradeerumiseni. Tiskre oja ja Harku järve ümbrus Suurematele loomadele on Harku järve lõunakalda ja Paldiski maantee vaheline roheala liiga kitsas ja suure külastuskoormusega (kalamehed, tervisesportlased). Lisaks piirneb ala intensiivse liiklusega maanteega. Harku järve läänekallas ning Harku järve ja Vana-Rannamõisa tee vaheline metsaalal on ohuks valglinnastumise käigus uute elamurajoonide ehitamine rohealasid ühendavatele koridoridele. Näiteks Alasniidu elamurajooni väljaehitamisega kaob ühendus Harku järve roheala ja Astangu roheala vahel. Samuti on praktiliselt katkenud ühendus Õismäe raba ja Harku järve roheala vahel. Väike segametsa-ala Vana-Rannamõisa maantee ja Pikaliiva elamurajooni vahel võib suurematest loomadest pakkuda veel ajutist elupaika halljänesele, rebasele, kährikule. Astangu Praegu on ala vähekülastatav, kui kuuldavasti on plaanis sõjaväeosa territooriumil arendada ehitustegevust. Sellisel juhul muutub ala peagi suurematele loomadele kasutuskõlbmatuks. Nõmme-Mustamäe maastikukaitseala Kuna kaitseala kesk- ja idaosa on intensiivselt kasutatav nii puhke- kui spordialana, on ala suurematele loomadele muutumas ebasobivaks elupaigaks. Väga oluline on kaitseala lääneosa, Astangu piirkonna ning Harku metsa ühtse roheala säilitamine – see säilitaks võimaluse ka suurematel loomadel siin püsima jääda. Pelgulinna (Stroomi mets) Pelgulinna roheala on suhteliselt looduslähedases seisus. Ala probleemiks on liigne tallamine ning siin vabalt liikuvad koduloomad – koerad ja kassid. Kohati on probleemiks ka prahistamine ning isetegevuslik lõkketegemine. Ala inimkoormusest andis hea ülevaate ka lumisel perioodil pea kõikjal tallatud maapind. Vältida tuleks uute teede rajamist loodusilmelisematel metsa-aladel ning kogu piirkonna pargi-ilmeliseks muutmist.

103 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Paljassaare Ala peamine probleem on rikutud maastikuilme, prahihunnikud ja võsastumine. Küsitluse põhjal on mõne aasta eest olnud probleemiks ka hulkuvad koerad, keda viimastel aastatel olla vähemaks jäänud. Pirita rohealade grupp Pirita rohealade seisund on valdavalt talutav. Selle mitmekesiste elupaikadega ala puhul on tegemist kahtlemata ühe väärtuslikuma Tallinna rohepiirkonnaga, mille tuumaladeks on Pirita jõeoru maastikukaitseala ja Kloostrimets. Vaatluste ja küsitluste põhjal on võrreldes 15-20 aasta taguse ajaga vähenenud põdra, ja võimalik et ka tuhkru arvukus. Kirjandusest ei õnnestunud leida andmeid kopra ja mingi varasema esinemise kohta – tegemist on ilmselt uute liikidega alal. Võimalik, et metskitse ja rebase arvukus on, võrreldes u 35 aasta taguse perioodiga, kõrgem. Pirita jõeoru maastikukaitsealal on T. Kuke avaldamata andmetel registreeritud kasetriibik (Sicista betulina) – III kategooria kaitsealune liik. Olulisim Pirita rohelade grupi ühendus(koridor) väljaspool Tallinna oleva loodusmaastikuga kulgeb mööda Pirita jõge ja selle hoonestamata kaldaalasid. Rohealade grupi seisundi säilitamiseks on väga oluline tagada ühendus(koridor) piki Pirita jõeorgu. Ettepanek on pikendada Pirita jõeoru maastikukaitseala teisele poole Peterburi maanteed kuni Tallinna piirini ja koostöös Harjumaaga tagada, et koridor jätkuks ka seal. Probleemiks on alal omapäi liikuvad koerad (sh kaukaasia lambakoerad), kes hirmutavad nii loomi kui inimesi. Pirita rohealade loomastiku seisundi säilitamisele ja parandamisele aitab kaasa alal lahtiselt liikuvate koerte probleemi lahendamine (rajada juurde koerte jalutusaedikuid, keelata ilma rihmata koerte jalutamine alal). Uuringu käigus küsitletud alal viibijate ja kohalike elanike andmetel on probleemiks salaküttimine. Metsa on mitmesse kohta omavoliliselt jalgratastega trikkide tegemiseks rajatud "hüpekad". Selline tegevus kahjustab elupaiku ja häirib otseselt loomi. Omavolilised rajatised tuleb likvideerida, leida neile sobiv koht ja suunata rattatrikkide harrastajad sinna. Pirita rannamännik Tugev inimkoormus, eriti suviti. Puki tee, Lauri tee, Andrekse tee uusehitised on ala ühenduskoridorid teiste Pirita rohealadega läbi lõiganud, nii et näiteks kitsed satuvad nendes uusehitiste piirkondades majade vahele. Seisundi säilitamiseks tuleks vältida alusmetsa raiumist. Piki rannamännikut kulgeva tee laiendamine suurendaks külastuskoormust ja seega ka loomade häirimist. Loomastiku seisundit parandaks ühenduskoridori(de) loomine ala ja Kloostrimetsa vahele Kloostrimets Mitmed kraavid on pärast metsavahi tegevuse lakkamist hooldamata ja truubid umbes. Mitu kvartalit on liigniisked ja neis on võimlik metsa häving. Elupaikade seisundit parandaks kraavide puhastamine ja truupide avamine. Probleemiks on ka jalutajate ilma rihmata, ümberkaudsete majade ja kaugemalt pärit hulkuvad koerad. Kloostrimetsa liigirikkuse säilimise seisukohast on tähtis ala ühendus Pirita jõeoru maastikukaitseala. Kuivenduskraavid (eriti just metsa servaaladel) on kahepaiksete võimalikud kudemisveekogud. Matsakalmistu Liikumiskoridorid: ühendust Pirita jõeoru maastikukaitsealaga halvendavad teed (Metsakalmistu ja botaanikaaia vahel on 2006. aastast teada vähemalt üks auto ette jäänud ja hukkunud metskits). Probleemina tõid kalmistu töötajas esile hulkuvad koerad (nt 2005. aastal kalmistul koerte murtud metskits). Kose mets Probleemiks militaartreeningu harrastajad, kes terariistu tüvedesse loobivad, tekitades puudele olulisi koorekahjustusi. Tüvesid kasutatakse ka püssi märklauana. Ettepanek: liita Kose mets, sh sellega külgnev Varsaallika oja koos kaldaaladega Pirita jõeoru maastikukaitseala koosseisu. Lillepi park Probleemiks tugev inimmõju ja puistute isoleeritus. Olemasolevates puistutes tuleb säilitada alusmetsa (põõsad). Loomastiku seisundit ja liigirikkust parandaks ka puistulise ühenduskoridori loomine olemasoleva puistu ja Kose metsa vahele. Pargi avatud osas jätkata niitmist. Võiks kaaluda puisniiduilmelise ala loomist avatud alale või osale sellest.

104 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Pirita jõeoru maastikukaitseala Ala Iru poolsel otsas jõe Lasnamäe poolsel kaldal (maastikukaitseala Priisle piiranguvööndis) on kohati iga paarikümne meetri järel lõkkease, paljude lõkkeasemete ümbrus on prügine. Laiemal alal on probleemiks võsastumine ja prahistamine. Prahistamine on eriti tugev ala Lasnamäe poolses servas (kuhu pääseb autodega). Vajalik on külastuskoormuse reguleerimine, ettevalmistatud ja regulaarselt hooldatavad lõkkepaigaid, ala puhastamine prahist ja edasise omavolilise prügi ladustamise vältimine. Samuti on vajalik tõhusam kontroll võimaliku salaküttimise üle. Pärnamäe kalmistu Ala on suhteliselt kitsas ja teistest metsaaladest isoleeritud. Peale isoleerituse on ala loomastikule probleemiks ka suveks Muuga suvilatesse võetud koerad, kes suvehooaja lõppedes peremeeste poolt maha jäetakse ja kes käivad Pärnamäel saagijahil. Kalmistu lääneservas oleva tiigi kasutamine kahepaiksete poolt kudemisveekoguna vajab kontrollimist.

6.1.7.2. Linnustiku uuringu tulemused Linnustiku uuringu käigus käsitletud rohealade skeem on toodud joonisel 16. Linnustiku uuringu kirjeldus ja uuringutulemused rohealade kaupa (uuringuaruanne) on toodud aruande lisas 2.

Joonis 16. Linnustiku uuringuga hõlmatud rohealade skeem (skeem valmis rohealade teemaplaneeringu koostamise käigus).

Probleemlindudeks peetakse liike, kes inimestele mingitel põhjustel ei sümpatiseeri. Näiteks nad kas häälitsevad liiga valjult, roojavad liiga palju või ründavad inimesi. Tallinnas on

105 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007 nendeks peamiselt 6 liiki – naerukajakas, hõbekajakas, hallvares, hakk, künnivares ja kodutuvi. Antud tööd peab mitmete suuremate metsamassiivide osas nimetama pigem eeluuringuks, kuna nendel aladel on varasematel aastatel tehtud vaid juhuslikke linnuvaatlusi või esimest korda külastatud alles 2006. aastal. See tähendab, et tegelik lindude nimekiri on nendel aladel (Kloostrimetsa, Haabersti alad, Männiku, Pääsküla raba) tõenäoliselt pikem, kuna märkamatuks võis jääda mitmete varjulise eluviisiga lindude esinemine ja pesitsemine. Samuti pole välistatud, et osad linnud, kes on nimetatud rohealal toitekülaliseks või tõenäoliseks pesitsejaks, sel alal ka kindlalt pesitsevad. Alljärgnevalt on uuringupiirkondade ja rohealade kaupa toodud soovitused linnustiku seisundi säilitamiseks ja parandamiseks: Haabersti linnaosa rohealad 1. Tuleb peatada rohealade pindalade vähendamine ja rohealade fragmenteerimine, s.t tuleb lõpetada seniste asumite laiendamine ning uute ehitamine praeguste rohealade sisse. 2. Linnustiku kaitseks tuleb kaitse alla võtta Kakumäe raba, Õismäe raba ja Saku Suurhalli tagune mets. Kaitseala vormiks võiks olla maastikukaitseala või looduskaitseala. 3. Kakumäe raba, Õismäe raba ja Saku Suurhalli tagune mets tuleb jätta looduslikuks, s.t. mitte ehitada alale uusi rajatisi (mänguväljakud, koerteplatsid, jalgrattateed jms) ega lõigata võsa. 4. Tuleb kaitse alla võtta Tiskre oja rohekoridor ning Lõhe tänava äärne haljasala. Kaitseala vormiks võiks olla kohaliku omavalitsuse tasandi kaitseala. 5. Koerad peavad olema rihmastatud või suukorvistatud, rohealaga piirnevate elamute kassiomanikud ei tohiks oma kasse lindude pesitsusajal järelvalveta hulkuma lubada. 6. Tuleb keelata mootorsõidukite (autode ja rollerite, eriti aga ATV-dega) liikumine radadel, eriti aga väljaspool radasid. Kesklinna rohealad Kadrioru park 1. Alusmetsa (põõsarinde) kasvamise soodustamine (klindialune mets) ja kultuurmaastiku osasse põõsaste lisamine. Põõsarinne on lindudele pesitsemiseks ja toitumiseks hädavajalik. Kui raiumine on möödapääsmatu (sanitaarraie, vaate avamine vms), siis tuleks töö teostamisel lähtuda põhimõttest et linnustiku jaoks omavad alusmetsa raiest puutumatud piirkonnad, nö. saarekesed rohkem väärtust kui ühtlaselt hõrendatud alusmets. Mitmete laululindude pesitsemine on otseselt sõltuvuses alusmetsa olemasolust. 2. Kõik vanad elujõulised puud pargis tuleb säilitada, kuna need pakuvad lindudele pesitsuskohti ja toitu. Puude maha raiumist saab õigustada vaid kriitilises olukorras ja inimestele ohtlike puude puhul (pargis selge vähemus). 3. Võimalusel säilitada jalgradadest eemal olevad kuivanud puud. Näiteks klindiservas võib nad maha raiuda ja sinnasamasse jätta, nii pole nad ka ohtlikud. 4. Pesakastide paigaldamine. 5. Linnustiku seire, seiretulemuste avaldamise läbi elanikkonna teadlikkuse tõstmine. 6. Matkaradade äärde õppestendide paigaldamine. 7. Peab reguleerima koerte ja hulkuvate kasside liikumist pargis, koerad peavad olema rihmastatud või suukorvistatud. Vanalinna ümbritsev haljasalade vöönd, sh Harju tn haljasala ja Roheline turg, Falgi park ja Komandandi aed 1. Juurde tuleb istutada selliseid ilupuid ja -põõsaid, millel on (lindude jaoks) söödavad viljad (marjad), kuna Kesklinnas on lindudel suurim probleem toidu hankimine. Sobivatesse kohtadesse tuleb rajada tihedamaid põõsastikke, kus ka põõsastes ja maapinnal pesitsevad laululinnud saaksid elada. 2. Vanad puud tuleb säilitada nii kaua, kuni pole märkimisväärset ohtu inimestele, autodele, ehitistele. Kesklinna parkides olevaid puid ei tohi kergekäeliselt maha raiuda. 3. Pesakaste Kesklinna parkidesse ei tohiks eriti ohtralt panna, kuna need võivad muutuda lindudele ökoloogiliseks lõksuks (linnud meelitatakse pesitsema, kuid pesitsemine ebaõnnestub, sest pole toitu või muude tegurite tõttu. Piisab 1-2 pesakastist roheala kohta. Tiigiveski park ja Poolamägi 1. Nendesse parkidesse võiks juurde istutada tihedaid hekke ja põõsaid, kuna need võivad ala linnustikku mitmekesistada.

106 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

2. Lagedamatesse parkide osadesse võiks istutada söödavate viljadega ilupuid ja –põõsaid. 3. Puudele võib paigaldada pesakaste. Kristiine linnaosa rohealad Löwenruh’ park ja Liimi park 1. Löwenruh pargi osa „Kullost“ põhjapoole tuleks jätta metsikuks, s.t. seal ei tohiks teha harvendustöid. Põõsarinne on lindudele pesitsemiseks ja toitumiseks hädavajalik. 2. Alusmetsa (põõsarinde) kasvamise soodustamine. Põõsarinne, mis viimase paari aasta jooksul pargis hävitati, tuleb taastada. Põõsastike rajamisel tuleb lähtuda põhimõttest, et tihedad põõsastegrupid omavad linnustiku jaoks rohkem väärtust kui palju üksteisest kaugel asuvaid üksikuid põõsaid. Mitmete laululindude pesitsemine on otseselt sõltuvuses alusmetsa olemasolust. 3. Liimi pargi lääneosa, kus on suur pinnasega täidetud ala, tuleks samuti kujundada pargiks koos tiikide, põõsaste ja kõrghaljastusega. Äripindade loomist ja elamuehitust sellele alale tuleks vältida. 4. Alale võib paigaldada pesakaste. 5. Koerad peavad olema rihmastatud või suukorvistatud, rohealal asuvate ja alaga piirnevate elamute kassiomanikud ei tohiks oma kasse lindude pesitsusajal järelvalveta hulkuma lubada. Lasnamäe linnaosa rohealad Pae park 1. Pargi kujundamisel tuleb jätta alale ka suuremaid metsikumaid võsastunud alasid, kuna põõsarinne on lindudele pesitsemiseks ja toitumiseks hädavajalik. Kui raiumine on möödapääsmatu, siis tuleks töö teostamisel lähtuda põhimõttest et linnustiku jaoks omavad raiest puutumatud piirkonnad, nö. saarekesed rohkem väärtust kui ühtlaselt hõrendatud mets. Mitmete laululindude pesitsemine on otseselt sõltuvuses põõsastike olemasolust. 2. Pargi tulevase ümberehituse ja kujundamise käigus tuleb alale juurde istutada leht- ja okaspuid, et aastakümnete pärast oleks alal kõrghaljastusega park. 3. Kindlasti tuleks alale istutada söödavate viljadega ilupuid ja –põõsaid. 4. Koerad peavad olema rihmastatud või suukorvistatud, rohealaga piirnevate elamute kassiomanikud ei tohiks oma kasse lindude pesitsusajal järelvalveta hulkuma lubada. Tondi raba 1. Kindlasti tuleks olemasolev, ehitustegevusest puutumata ja kruntideks välja jagamata roheala osa säilitada. 2. Praeguseks on säilinud vaid Tondi raba lääne-, loode- ja põhjaosa. Sealne ala vajab vaid veidi planeerimist, kujundamist, uute puude istutamist ning olemasoleva teede- ja radadevõrgu parandamist. 3. Lasnamäe tööstuspargi aladele ärikruntide piiridele ja tänavate äärde tuleb istutada leht- ja okaspuid, et kompenseerida hävitatud alad. 4. Lisaks tuleb säilitada Punase tänava, Kuuli tänava ja TV3 maja vaheline liigniiske metsatukk ning Punase tn (Lasnamäe Medicumi vastast algav) ja Peterburi tee vahel paiknev liigniiske põõsastikega ala. Nendel aladel võivad pesitseda Linnudirektiivi liik sarvikpütt, kaitsealune tait, kindlalt aga Eestis väikesearvuline põnev värvuline kukkurtihane. (Need liigid ei ole märgitud koostatud liiginimestikes.) Paevälja 1. Tallinna linna arengukavas on plaanis ala täielik ümber kujundamine, seoses sellega tuleks suurt tähelepanu pöörata haljastusele. Planeerima erinevat kõrghaljastust (lehtpuud, okaspuud), põõsastikku ja veelindudele erinevaid elupaigatüüpe. 2. Pesakastide paigaldamine (loodavas haljastuses) 3. Matkaradade äärde õppestendide paigaldamine. 4. Koerad peavad olema rihmastatud või suukorvistatud, ala piirnevate elamute kassiomanikud ei tohiks oma kasse lindude pesitsusajal järelvalveta hulkuma lubada. Mustamäe linnaosa rohealad Männipark 1. Alusmetsa kasvamise soodustamine. Põõsarinne on lindudele pesitsemiseks ja toitumiseks hädavajalik. Kui raiumine on möödapääsmatu (vaate avamine vms), siis tuleks töö teostamisel lähtuda põhimõttest et linnustiku jaoks omavad alusmetsa raiest puutumatud piirkonnad, nö. saarekesed rohkem väärtust kui ühtlaselt hõrendatud alusmets. Mitmete laululindude pesitsemine on otseselt sõltuvuses alusmetsa olemasolust. 2. Kuna park on kujunenud aktiivselt kasutatavaks puhkealaks ja seal korraldatakse aeg-ajalt ka massiüritusi, ei ole inimmõju võimalik juhtida. Küll peab aga reguleerima koerte liikumist pargis, koerad peavad olema rihmastatud või suukorvistatud.

107 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

3. Pesakastide paigaldamine. Parditiigi park ja Lepistiku park 1. Tuleb tagada metsa ja selle niiskusrežiimi säilimine senisel kujul. 2. Alusmetsa (põõsarinde) kasvamise soodustamine. Põõsarinne on lindudele pesitsemiseks ja toitumiseks hädavajalik. Kui raiumine on möödapääsmatu (sanitaarraie, vaate avamine vms), siis tuleks töö teostamisel lähtuda põhimõttest et linnustiku jaoks omavad alusmetsa raiest puutumatud piirkonnad, nö saarekesed rohkem väärtust kui ühtlaselt hõrendatud alusmets. Mitmete laululindude pesitsemine on otseselt sõltuvuses alusmetsa olemasolust. 3. Inimmõju piiramine radadega. Kuigi niiskel perioodil on pargi pinnas liigniiske ega soodusta jalutamist, kaevavad ometi harrastuskalamehed labidatega pinnast koos alustaimestikuga pahupidi, häirides maapinnal toituvaid ja pesitsevaid linde, halvemal juhul ka nurjates pesitsuse. 4. Peab reguleerima koerte ja hulkuvate kasside liikumist pargis, koerad peavad olema rihmastatud või suukorvistatud. 5. Probleemliikideks on pesitsevad hallvaresed, samuti talveperioodil kogunevad ja ööbivad hallvaresed ja hakid. Inimesi võivad häirida ka Parditiigi ja sealsete sinikael-partide toitmisega seotud kajakad ja tuvid. Nõmme-Mustamäe maastikukaitseala 1. Inimmõju eemalejuhtimine radade planeerimise abil. 2. Alusmetsa (põõsarinde) raiumise kontrollimine. Põõsarinne on lindudele pesitsemiseks ja toitumiseks hädavajalik. Kui raiumine on möödapääsmatu (vaate avamine vms), siis tuleks töö teostamisel lähtuda põhimõttest, et linnustiku jaoks omavad alusmetsa raiest puutumatud piirkonnad, nö. saarekesed rohkem väärtust kui ühtlaselt hõrendatud alusmets. 3. Kõigi metsamajandustööde kooskõlastamine kohaliku omavalitsuse ja kaitseala valitseja vahel. Seda nii tööde ajaliste kui mahuliste tingimuste kooskõlastamiseks, samuti liigse alusmetsaraie vältimiseks. Hetkel on kõõskõlastamine puudulik. 4. Pesakastide paigaldamine. 5. Linnustiku seire, seiretulemuste avaldamise läbi elanikkonna teadlikkuse tõstmine. 6. Planeerimistegevusse sekkumine (TTÜ planeeritav ehitustegevus) 7. Tuleb keelata mootorsõidukite (autode ja rollerite, eriti aga ATV-dega) liikumine radadel, eriti aga väljaspool radasid. 8. Koerad peavad olema rihmastatud või suukorvistatud, maastikukaitsealaga piirnevate eramute kassiomanikud ei tohiks oma kasse lindude pesitsusajal järelvalveta hulkuma lubada. Nõmme-Mustamäe MKA linnustiku kaitsesoovitused ja nõuded kaitsealuste liikide pesapaikade kaitseks on täpsemalt avaldatud Nõmme-Mustamäe MKA kaitsekorralduskavas. Nõmme linnaosa rohealad Männiku mets ja Pääsküla raba 1. Tuleb tagada rohealade pindalade säilimine ja rohealade killustamise vältimine, s.t. tuleb vältida seniste asumite laiendamist ning uute ehitamine praeguste roheala sisse. 2. Männiku mets ja Pääsküla raba tuleks kaitse alla võtta maastikukaitseala või looduskaitseala vormis ning arvestada tuleks teiste looduskaitse- ja keskkonnaekspertide (botaanikud jt) arvamusi ja hinnanguid. 3. Inimmõju juhtimine radade planeerimise abil. 4. Alusmetsa (põõsarinde) säilitamine. Põõsarinne on lindudele pesitsemiseks ja toitumiseks hädavajalik. Kui raiumine on möödapääsmatu (sanitaarraie vms), siis tuleks töö teostamisel lähtuda põhimõttest, et linnustiku jaoks omavad alusmetsa raiest puutumatud piirkonnad, nö. saarekesed rohkem väärtust kui ühtlaselt hõrendatud alusmets. Mitmete laululindude pesitsemine on otseselt sõltuvuses alusmetsa olemasolust. 5. Pesakastide paigaldamine. 6. Koerad peavad olema rihmastatud või suukorvistatud, rohealal asuvate ja alaga piirnevate eramute kassiomanikud ei tohiks oma kasse lindude pesitsusajal järelvalveta hulkuma lubada. 7. Tuleb keelata mootorsõidukite (autode ja rollerite, eriti aga ATV-dega) liikumine radadel, eriti aga väljaspool radasid. Vabaduse pst äärsed pargid, Valdeku park, Võidu puiestik 1. Tuleb tagada rohealade pindalade säilimine ja rohealade killustamise vältimine, s.t. tuleb vältida seniste asumite laiendamist ning uute ehitamine praeguste roheala sisse. 2. Äärmiselt vajalik oleks liivasel pinnasel niigi väga vähese alusmetsa (põõsarinde) säilitamine, see aitaks rikastada sealset suhteliselt kesist haudelinnustiku liigilist koosseisu. 3. Pesakastide paigaldamine. 4. Koerad peavad olema rihmastatud või suukorvistatud, rohealal asuvate ja alaga piirnevate eramute kassiomanikud ei tohiks oma kasse lindude pesitsusajal järelvalveta hulkuma lubada. 108 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

5. Tuleb keelata mootorsõidukite (autode ja rollerite, eriti aga ATV-dega) liikumine radadel, eriti aga väljaspool radasid. Väikepargid Nõmme raudteejaama juures 1. Tuleb tagada rohealade pindalade säilimine ja rohealade killustamise vältimine, s.t. tuleb vältida seniste asumite laiendamist ning uute ehitamine praeguste roheala sisse. 2. Oluline oleks vanade puude (pärn, hobukastan) toestamine tsemendiga või muul viisil, et säilitada neid puid suluspesitsejate linnuliikide jaoks (tihased, lepalind, must-kärbsenäpp jt). 3. Pesakastide paigaldamine aitab suurendada suluspesitsejate arvukust. 4. Koerad peavad olema rihmastatud või suukorvistatud, rohealal asuvate ja alaga piirnevate eramute kassiomanikud ei tohiks oma kasse lindude pesitsusajal järelvalveta hulkuma lubada. Pirita linnaosa rohealad Linnustiku kaitseks tuleb rakendada järgmisi, peamiselt hoolduse, kasutuskoormuse reguleerimise ja heakorraga seotud abinõusid: 1. Tuleb keelata mootorsõidukite (autode ja rollerite, eriti aga ATV-dega) liikumine metsateedel, eriti aga väljaspool radasid. 2. Koerad peavad olema rihmastatud või suukorvistatud, rohealal asuvate ja alaga piirnevate elamute kassiomanikud ei tohi oma kasse lindude pesitsusajal järelvalveta hulkuma lubada. Olulisemate rohealade osas võib eraldi välja tuua täiendavalt järgmised abinõud: Kloostrimets 1. Kogu ala tuleb jätta looduslikuks, st raieid alal ei peaks tegema. 2. Inimesed võivad liikuda mööda olemasolevaid radu (kvartalisihte), uute lisaradade tegemine pole soovitav. 3. Uute rajatiste ehitamisel on vaja eelnevalt konsulteerida linnustikuekspertidega. Pirita rannamännik 1. Alusmetsa (põõsarinde) kasvamise soodustamine. Põõsarinne on lindudele pesitsemiseks ja toitumiseks hädavajalik. Kui raiumine on möödapääsmatu (sanitaarraie, vaate avamine vms), siis tuleks töö teostamisel lähtuda põhimõttest et linnustiku jaoks omavad alusmetsa raiest puutumatud piirkonnad, nö saarekesed, rohkem väärtust kui ühtlaselt hõrendatud alusmets. Mitmete laululindude pesitsemine on otseselt sõltuvuses alusmetsa olemasolust. 2. Alale võib paigaldada pesakaste. Klindialune mets 1. Tuleb peatada seniste asumite (Maarjamäe ja Pirita-Kose) laienemine Klindialuse metsa alale. 2. Mustakivi tee pikendusel arvestada lindude rännet ja igapäevast liikumist, st vahetult tee äärde ei tohi planeerida põõsastikku (linnud võivad sattuda sõidukite ette). Kõrghaljastust tuleb säilitada võimalikult suures ulatuses, kuna seda saaksid linnud rände ajal kasutada ühelt rohealalt teisele liikumisel. 3. Alusmetsa kasvamise soodustamine. Põõsarinne on lindudele pesitsemiseks ja toitumiseks hädavajalik. Kui raiumine on möödapääsmatu (vaate avamine vms), siis tuleks töö teostamisel lähtuda põhimõttest et linnustiku jaoks omavad alusmetsa raiest puutumatud piirkonnad, nö saarekesed, rohkem väärtust kui ühtlaselt hõrendatud alusmets. Mitmete laululindude pesitsemine on otseselt sõltuvuses alusmetsa olemasolust. 4. Pesakastide paigaldamine. Lillepi ja Kose pargid 1. Tuleb tagada metsa ja selle niiskusrežiimi säilimine senisel kujul. 2. Alusmetsa (põõsarinde) kasvamise soodustamine. Põõsarinne on lindudele pesitsemiseks ja toitumiseks hädavajalik. Kui raiumine on möödapääsmatu (sanitaarraie, vaate avamine vms), siis tuleks töö teostamisel lähtuda põhimõttest et linnustiku jaoks omavad alusmetsa raiest puutumatud piirkonnad, nö saarekesed rohkem väärtust kui ühtlaselt hõrendatud alusmets. Mitmete laululindude pesitsemine on otseselt sõltuvuses alusmetsa olemasolust. 3. Kindlasti säilitada jalgradadest eemal asuvad kuivanud puud. 4. Pesakastide paigaldamine. 5. Linnustiku seire, seiretulemuste avaldamise läbi elanikkonna teadlikkuse tõstmine. 6. Matkaradade äärde õppestendide paigaldamine. Pirita jõeoru MKA 1. Alusmetsa (põõsarinde) raiumise kontrollimine. Põõsarinne on lindudele pesitsemiseks ja toitumiseks hädavajalik. Kui raiumine on möödapääsmatu (vaate avamine vms), siis tuleks töö teostamisel lähtuda 109 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

põhimõttest, et linnustiku jaoks omavad alusmetsa raiest puutumatud piirkonnad, nö saarekesed rohkem väärtust kui ühtlaselt hõrendatud alusmets. 2. Kõigi metsamajandustööde kooskõlastamine kohaliku omavalitsuse ja kaitseala valitseja vahel. Seda nii tööde ajaliste kui mahuliste tingimuste kooskõlastamiseks, samuti liigse alusmetsaraie vältimiseks. Hetkel on kooskõlastamine puudulik. 3. Erinevate kaitsevööndite (sihtkaitsevöönd, piiranguvöönd) kaudu tuleks leida sobivaimad alad kaitsealuste liikide soodsa seisundi tagamiseks. 4. Pesakastide paigaldamine. 5. Inimmõju juhtimine radade planeerimise abil. 6. Linnustiku seire, seiretulemuste avaldamise läbi elanikkonna teadlikkuse tõstmine. 7. Õppe-eesmärgil, paigaldada matkaradade äärde infoaluseid. 8. Kevadeti peab oluliselt tõhustama kontrolli kulu põletamise üle. Põhja-Tallinna rohealad Merimets 1. Tuleb tagada metsa ja selle niiskusrežiimi säilimine senisel kujul. 2. Alusmetsa (põõsarinde) kasvamise soodustamine. Põõsarinne on lindudele pesitsemiseks ja toitumiseks hädavajalik. Kui raiumine on möödapääsmatu (sanitaarraie, vaate avamine vms), siis tuleks töö teostamisel lähtuda põhimõttest, et linnustiku jaoks omavad alusmetsa raiest puutumatud piirkonnad, nö. saarekesed rohkem väärtust kui ühtlaselt hõrendatud alusmets. Mitmete laululindude pesitsemine on otseselt sõltuvuses alusmetsa olemasolust. 3. Kolde pst äärde võiks istuda hekke, söödavate viljadega puid ja põõsaid. 4. Väärtuslik pole ainult Pelguranna, Merimetsa tee ja Kolde puiesteega piiritletud ala – täpselt sama oluline on ka Merimetsa tee, Kolde pst, Hipodroomi ja uute elamurajoonide vaheline ala, mida tuleks tingimata säilitada. 5. Tingimata tuleb säilitada ja kaitsta roostikku ja rannikut ning Mustjõe suudmes asuvat metsatukka, mis on oluline nii rohekoridori osana kui ka röövlindudele peatumis- ja toitumispaigana. 6. Kogu ala, sh Merimetsa teest nii itta kui läände jääv ala, samuti eelpoolkirjeldatud roostikuala koos rannikuga ja Mustjõe suudmes paiknev metsatukk võtta maastikukaitsealana riikliku kaitse alla. 7. Selleks, et Merimetsa planeeritavad rajatised (rannapromenaad, jalgrattateed, mänguväljakud, lõkkplatsid jms) ei lõhuks inimpelglike kaitsealuste linnuliikide pesitsuspaiku, tuleb enne rajatiste ehitamist konsulteerida linnuekspertidega. 8. Tuleb keelata mootorsõidukite (autode ja rollerite, eriti aga ATV-dega) liikumine radadel, eriti aga väljaspool radasid. 9. Koerad peavad olema rihmastatud või suukorvistatud, rohealaga piirnevate elamute kassiomanikud ei tohiks oma kasse lindude pesitsusajal järelvalveta hulkuma lubada. Kalamaja ja Kopli kalmistupargid, Kase park, Süsta park, Tammenukk 1. Lindude arvukust pargis saab suurendada, kui istutada alale sobivatesse kohtadesse rohkem hekke ja põõsaid, kuna põõsarinne on lindudele pesitsemiseks ja toitumiseks hädavajalik. 2. Parki tuleb paigaldada pesakaste. Paljassaare linnuala Lähtuda koostatavast kaitsekorralduskavast. Teised rohealad Ülemiste järve äärne mets 1. Tuleb peatada seniste asumite (Järveküla) laiendamine ning uute ehitamine (Ülemiste järve loodekaldale rajatav elamurajoon) roheala territooriumile 2. Kuna hetkel asub mets Ülemiste järve sanitaarkaitsetsoonis, on aiaga piiratud ja turvameeste valve all, ei ole täiendav kaitse vajalik. Juhul kui sanitaarkaitseala piire nihutatakse või need kaotatakse hoopis, peaks nimetatud mets jääma jätkuvalt kaitse alla. Kaitseala vormiks võiks olla maastikukaitseala või looduskaitseala ning arvestada tuleks teiste looduskaitse- ja keskkonnaekspertide (botaanikud jt) arvamusi ja hinnanguid. 3. Tuleb tagada metsa ja selle niiskusrežiimi säilimine senisel kujul. 4. Tuleb keelata mootorsõidukite (autode ja rollerite, eriti aga ATV-dega) liikumine radadel, eriti aga väljaspool radasid. 5. Probleemliikideks on hallvares ja hakk, kuna talvepoolaastal on Ülemiste järve loode- ja põhjakalda puistud kujunenud seltsingus ööbivate vareslaste koondumis- ja sageli ka arvuka ühisööbimise paigaks. 110 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Politseiaed, Koidu park, Vaikne park, Lembitu park, Tammsaare park, Cederhilmi park, Räägu park, Jüriöö park, Merivälja park Linnustiku seisundi säilitamiseks ja parandamiseks võiks nendesse parkidesse juurde istutada tihedaid hekke, mis pakuvad kaitset ja heal juhul ka pesitsusvõimalust ning söödavate viljadega ilupuid ja -põõsaid Õismäe tiigi ümbrus, Kivila tänava haljasalad, Arbu park ja Pirita LOV haljasala Linnustiku seisundi säilitamiseks ja parandamiseks tuleks aladele juurde istutada rohkem söödavate viljadega ilupuid ja -põõsaid. Nende alade väärtus rohkemate liikide jaoks tõuseb pikkamööda aja jooksul, kuna tegemist on suhteliselt noorte aladega ning märkimisväärseid muutusi linnustikus paari aastaga ei toimu. Linnustiku uuringus esitatud soovitused on valdavalt detailsemad, kui teemaplaneeringu tasand seda käsitleda võimaldab. Nende soovitustega tuleb arvestada madalamatel planeerimisstaadiumidel ja projekteerimisel. Ruumilist planeerimist puudutavate ettepanekutega on rohealade teemaplaneeringu koostamisel arvestatud: - rohealade fragmenteerimist on püütud peatada niivõrd, kuivõrd see on varasemate planeeringuliste otsuste taustal võimalik, nähes ette rohesüsteemi tugevdamist rohe- ja haljaskoridoride abil; - Kakumäe raba, Õismäe raba, Saku Suurhalli tagune mets, Tiskre oja rohekoridor ja Lõhe tn äärne mets on säilitatud rohealadena; alade kaitse alla võtmiseks tuleb koostada ekspertarvamus, et põhjendada nende rohealade kaitse alla võtmise vajadust ja määrata kaitseala vorm; - on arvestatud Tallinna Keskkonnaameti ettepanekuga Pääsküla raba kaitse alla võtmiseks; - Männiku raba on säilitatud rohealana, selle kaitse alla võtmiseks tuleb koostada ekspertarvamus, et põhjendada kaitse alla võtmise vajadust ja määrata kaitseala vorm; - Maarjamäe ja Pirita-Kose klindialune mets on säilitatud rohealana. Tondi raba säilitamist rohealana ei võimalda Tallinna linna varasemad planeeringulised otsused; rohealade teemaplaneeringus on kavandatud piirkonda rohevõrgustiku elemente.

6.1.8. Kaitstavad loodusobjektid

6.1.8.1. Natura 2000 alad Paljassaare linnuala (kood EE0010170) kaitsekorralduskava (koostajad Keskkonna- ministeerium ja Tallinna Linnuklubi) on Keskkonnaministeeriumis menetluses. Pirita loodusala (kood EE0010120) kaitse tagatakse Pirita jõeoru maastikukaitseala koosseisus. Rahumäe loodusala (kood EE0010143) kaitse tagatakse Nõmme-Mustamäe maastikukaitseala koosseisus. Kõik Tallinna linna territooriumil paiknevad Natura 2000 hoiualad moodustavad olulise osa Tallinna rohealade süsteemist (rohevõrgustikust). Rohevõrgustiku aladel tegevuse kavandamisel tuleb arvestada hoiualade kaitse-eesmärkidega (vt pt 5.10.2) ja vastavate kaitsealade kaitse-eeskirjadega ning tagada kaitstavate liikide ja elupaikade soodne seisund. Hoiualade valitseja on Harjumaa Keskkonnateenistus.

6.1.8.2. Maastikukaitsealad Tallinna linna haldusterritooriumil paiknevad kolm maastikukaitseala (MKA) – Pirita jõeoru MKA, Nõmme-Mustamäe MKA ja Aegna MKA – moodustavad olulise ja väga väärtusliku

111 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

osa Tallinna rohealadest. Pirita jõeoru ja Nõmme-Mustamäe MKA-d on lisaks veel kõrge väärtusega rohevõrgustiku tuumalad ja seovad ulatuslikke piirkondi ühtseks tervikuks. Tegevuse kavandamisel MKA-del tuleb lähtuda nende kaitse-eeskirjadest: - Pirita jõeoru maastikukaitseala kaitse-eeskiri (Vabariigi Valitsuse 15.12.2005.a määrus nr 312) 105 - Nõmme–Mustamäe maastikukaitseala kaitse alla võtmine ja Nõmme–Mustamäe maastikukaitseala kaitse-eeskiri (Vabariigi Valitsuse 30.04.2004.a määrus nr 176) 106 - Aegna maastikukaitseala kaitse-eeskiri (menetluses Keskkonnaministeeriumis). Rohealade teemaplaneeringus on maastikukaitsealadega arvestatud ja nende olulisust Tallinna rohealade kontekstis väärtustatud. Tallinna Keskkonnaamet on algatanud Stroomi metsa (Põhja-Tallinna linnaosas) ning Vana- Pääsküla jõe äärse ala ja raba (Nõmme linnaosas) kohaliku kaitse alla võtmise menetluse (vt pt 6.1.8.6).

6.1.8.3. Pargid, pargilaadsed objektid ja üksikpuud Looduskaitse all olevad Tallinna avalikud pargid ja pargilaadsed alad moodustavad Tallinna rohealade ja rohevõrgustiku olulise koostisosa. Tegevuse kavandamisel nendel aladel tuleb lähtuda seadusandlike aktidega sätestatud kaitse-eesmärkidest. Teema käsitlemisel rohealade teemaplaneeringus tekkis mõningane segadus osade objektide kaitsestaatuse küsimustes, sest erinevad dokumendid ja allikad käsitlevad neid objekte mõnevõrra erinevalt (vt tabel 3).

Tabel 3. Tallinna linna looduskaitsealuste parkide kaitsestaatus (seisuga aprill 2007) Kaitsealune park Tallinna LV Keskkonna- VV 06.05. Eesti Märkused, kommentaarid (linnaosa) 28.05.1993 ministri 2004 Looduse määrus nr 01.12.2000 korraldus Infosüsteem 105 määrus nr 73 nr 342-k (EELIS) Falgi park (Kesklinn) + + + + Roheline turg (Kesklinn) + + + + Kalamaja kalmistupark (Põhja-Tallinn) + + + Kopli kalmistupark (Põhja-Tallinn) + + + Fahle aed (Kesklinn) + + + + Windecki park (Pirita) Pirita linnaosa ÜP-ga on tehtud ettepanek kaitse alt + + maha võtta, sest ala on DP- ga jagatud elamumaa kruntideks Kose park (Pirita) Kaitstakse Pirita jõeoru maastikukaitseala koos- seisus (Kochi piirangu- vöönd)*; pargi piirid + Tallinnaga kokku lepitud, kajastatud Pirita linnaosa ÜP-s (info: T. Napp, Harjumaa KKT) Löwenruh park + + + +

105 Elektrooniline Riigi Teataja; vt: https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=971906 106 Elektrooniline Riigi Teataja; vt: https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=12749981 112 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Kaitsealune park Tallinna LV Keskkonna- VV 06.05. Eesti Märkused, kommentaarid (linnaosa) 28.05.1993 ministri 2004 Looduse määrus nr 01.12.2000 korraldus Infosüsteem 105 määrus nr 73 nr 342-k (EELIS) (Kristiine) Hans Lepa puukool-aed (Haabersti) + + Kadrioru park (Kesklinn) + + + Harjumäe park Kaitse all Tallinna parkide (Kesklinn) + + + kompleksina (Harjumäe Hirvepark (Kesklinn) + + + park, Hirvepark, Lindamäe Lindamäe park park) (Kesklinn) + + + Lasnamäe mägimänni Kaitse alla võetud ENSV katsekultuur (Lasnamäe) MN 13.03.1959 korraldu- sega nr 331-k. On siiani kaitstavate objektide nime- kirjas (info: T. Napp, Harjumaa KKT). Piirid ja vastavus kaitsealuse objekti tingimustele määratlemata. Otto Krameri puukool- Ei ole kunagi kaitse alla aed (Kristiine) võetud, määrusesse on sattunud ekslikult (info: T. Napp, Harjumaa KKT). + Alal kasvavad kaitsealused puud: lõhislehine kask (4 puud), arukase leinavorm (2 puud) Õie tn park (Nõmme) Ei ole kunagi kaitse alla võetud, määrusesse on sattunud ekslikult (info: T. + Napp, Harjumaa KKT). Alal kasvab kaitsealune hall pähklipuu Lillepi park (Pirita) Kaitse alla võetud Vaba- + riigi Valitsuse 12.04.2007 määrusega nr 105 * Pirita jõeoru maastikukaitseala kaitse-eeskirja (Vabariigi Valitsuse 15.12.2005.a määrus nr 312; RT I, 05.01.2006, 2, 5) § 5 Vööndite kaitse-eesmärk lg 4 järgi Kochi piiranguvööndis säilitatakse dendroloogiliselt liigirikast, kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtuslikku puistut ning pargi- ja aiakunsti kujunduselemente. See tagab Kose pargile vajaliku kaitse. Tallinna Keskkonnaamet on tellinud ekspertarvamuse Estonia teatri ja Rävala puiestee vahelise haljasala (Teatri väljaku) ja Rävala puiestee haljasala looduskaitse alla võtmiseks (koostas Olev Abner, TBA, 07.08.2006). Ekspert leiab, et haljasalal on eeldused looduskaitse alla võtmiseks – objekt on haruldane, tüüpiline ning omab ajaloolis-kultuurilist ja esteetilist väärtust. Teatri väljak koos Lembitu pargiga on Tallinna rohelise võrgustiku II radiaali osa. Kaitse alla võtmise menetlust alustatud ei ole. Teemaplaneeringus on piiriettepanekuga arvestatud. Tallinna linna territooriumil asuvaid kaitsealuseid üksikpuid ümbritseva kaitsevööndi ulatus on kehtestatud keskkonnaministri 22.03.2002.a määruse nr 15 §-s 3. 107

107 Elektrooniline Riigi Teataja; vt: https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=251038 113 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

6.1.8.4. Eluta looduse objektid 108 Eesti, sh Tallinna territooriumi geoloogilises ehituses on mitmeid eripärasid, mis lubavad seda lugeda nii klassikaliseks kui unikaalseks. Olulised on vanapaleosoikumi platvormiliste settekivimite soodsa avamuspildi ja paljanduvusega suhteliselt täieliku läbilõike olemasolu, pleistotseense mandrijäätumist ja Läänemere arengulugu ilmestavad setted ja pinnavormid, rändrahnud, ainulaadne paekallas ja vanad rannaastangud. Paljud paljandid, pinnavormid jt geoloogilised objektid on oluliste regionaalgeoloogiliste üldistuste või üldisema tähendusega geoloogia probleemide lahendamise seisukohalt püsiva teadusliku, pedagoogilise ja üldkultuurilise väärtusega. Väärtuslikud eluta looduse objektid – rahnud, paljandid, allikad jm geoloogilised moodustised – Tallinna linnas, mille passid on esitatud Tallinna ürglooduse raamatus 109, on võetud üksikobjektidena riikliku looduskaitse alla (vt pt 5.10.4). See on oluline nende säilitamiseks järgnevatele põlvkondadele, sh teaduslike kordusuuringute tegemiseks. Kaitsealusteks geoloogilisteks loodusmälestisteks on sellised objektid, mille säilitamist teaduslikes fondikogudes või eksponeerimist muuseumides takistab objekti suurus. Tegemist on omanäolise vabaõhumuuseumiga, kuigi objektid paiknevad hajutatult. Vahetus looduslikus miljöös paiknevaid objekte on võimalik jälgida ja uurida looduslike protsesside – murenemine, erosioon jms – seisukohalt. Geoloogiliste objektide kaitse on tähtis ka ökoloogilisest aspektist ja suunatud elukeskkonna vaesumise vastu. Paljud eluta looduse mälestised – orud, mäed, liivikud, sood, allikad, loopealsed jm on teatavas piirkonnas ainulaadsed ökoloogilised niššid, mille säilitamine on esmajärgulise tähtsusega loodusliku tasakaalu säilitamiseks. Paljud eluta looduse objektid on olulised loodushariduse seisukohalt, kultuurilooliselt, arheoloogiliselt, väärtuslike puhkealadena või veemajanduslikult. Geoloogilistest objektidest üheks olulisemaks loetakse Maarjamäe paekallast, mis on Põhja- Eesti klindi osa ning huvitav geoloogiliselt, geomorfoloogiliselt ja arenguloo poolest. Paekallast on vaja kaitsta risustamise, paemurdmise, suurte hoonetega varjamise ja teesüvendite sissemurdmise eest. Teaduslikult ja õppeotstarbeliselt tähtsad aluspõhja paljandid on kergesti juurdepääsetavad, mis teeb need väärtuslikuks. Paljandeid on vaja kaitsta prahistamise, paljandi järsaku tasandamise ja „ilusaks” tegemise eest, hoonete ja teede alla võtmise jm eest. Paljandite erosiooni kaitsemeetmed tuleb välja töötada koostöös geoloogidega. Põhja-Eesti jugade vööndisse kuulub Hundikuristiku juga Kadriorus. Paraku on juga jäänud veevaeseks ka kevadise suurvee ajal, sest Tondi raba, kust juga kunagi alguse sai, on praktiliselt kuivendatud ning veed on juhitud kanalisatsiooni. Seoses ehitustegevusega Lasnamäel ohustab juga lõplik kuivaksjäämine. Vaja oleks kunstlikult tõsta oja vooluhulka, et see jääks ka edaspidi üheks kuulsamaks vaatamisväärsuseks Kadrioru pargis. Pinnakatte koostise ja geomorfoloogiaga seotud loodusobjektidest on kaitse all Pirita jõeorg koos Iru linnamäe ja Lükati paljandiga maastikukaitseala koosseisus ning Pärnamäe maasäär. Pirita jõe org on inimtegevusest tugevasti mõjutatud: veerul ja nõlvadel on maju ja aedu, kraave teid jm rajatisi. Orgu lõikavad magistraalteed. Jõeoru kaitseks on vaja tagada heakord ning väärtusliku maastiku säilimine. Iru linnamägi kujutab endast teaduslikult huvitavat põiksäärt ning on kaitse all ka arheoloogiamälestisena. Pärnamäe maasäärt on kunagi kruusa kaevandamisega tugevasti rikutud, kuid see on geoloogiliselt huvitav objekt.

108 Eesti ürglooduse raamat III. Tallinn. Eesti TA Geoloogia Instituut. Tallinn, 1991 109 Eesti ürglooduse raamat. III osa. Tallinn. Eesti TA Geoloogia Instituut. Tallinn 1991 114 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Omaette ürglooduse mälestiste rühma moodustavad allikad. Rohkesti allikaid esineb paekalda ja Mustamäe astangu jalamil, ümber Pääsküla raba, Toompea nõlvadel ja mujal. Enamjaolt on nad kuivendamise ja ehitustööde tagajärjel kraavitatud ning ürglooduse mälestist endast enam ei kujuta. Ka kaitsealuste allikate looduslik seisund, sh vooluhulk ja vee kvaliteet, on inimtegevuse tagajärjel tunduvalt muutunud. Silmas tuleb pidada allikate maastikulist, ökoloogilist, rekreatiivset ja õppeotstarbelist tähtsust. Teaduslik tähtsus on taandunud inimmõju jälgimisele põhjaveele ja ökoloogilisele küljele. Kõige suuremaks Tallinna ürglooduse mälestiste rühmaks on rändrahnud. Tallinna territooriumil on 6 teaduslikult, maastikuliselt jm tähtsat kivikülvi. Tallinna linna territooriumil asuvaid geoloogilisi kaitstavaid looduse üksikobjekte ümbritseva kaitsevööndi ulatus on kehtestatud keskkonnaministri 22.03.2002.a määruse nr 15 §-s 4. 110 Rohealade teemaplaneeringu koostamisel on nende objektidega arvestatud. Väärtuslikud eluta looduse objektid rikastavad linna rohealasid ja maastikke ning muudavad need isikupärasteks. Rohealade detailplaneeringute ja haljastusprojektide koostamisel tuleb tähelepanu pöörata eluta looduse objektide kaitsetingimuste tagamisele ning objektide väärtustamisele läbi nende eksponeerimise (infotahvlid, suunaviidad jms).

6.1.8.5. Kaitsealused liigid Looduskaitse üheks väga oluliseks osaks on liigikaitse, mis põhineb peamiselt looduskaitse seadusel.111 Kaitsealused liigid jagunevad 3 kaitsekategooriasse. I ja II kategooria liigid võetakse kaitse alla Vabariigi Valitsuse määrusega, III kategooria liigid keskkonnaministri määrusega. I kategooriasse kuuluvad enamasti vähenenud arvukuse ning kriitilise piirini rikutud elupaikadega, suures hävimisohus olevad liigid, kelle edasine säilimine Eesti looduses ohutegurite toime jätkumisel on kaheldav. I kaitsekategooria liikide täpse kasvukoha või elupaiga kohta käiva teabe avalikustamine massiteabevahendites on keelatud. I kaitsekategooria liikide kõik teadaolevad elupaigad või kasvukohad võetakse kaitse alla (kaitseala, hoiuala või püsielupaigana). II kategooriasse kuuluvad väga piiratud alal või vähestes elupaikades esinevad liigid, kelle arvukus langeb ning levila aheneb. II kategooria liikide täpset kasvukohta või elupaika käsitleva teabe avalikustamine massiteabevahendites on keelatud. II kaitsekategooria liikide vähemalt 50% teadaolevatest ja keskkonnaregistrisse kantud elupaikadest võetakse kaitse alla. III kategooria liigid on praegu veel suhteliselt tavalised, kuid ohutegurite toime jätkumisel võib nende arvukus kriitiliselt langeda. III kaitsekategooria liikide teadaolevatest ja keskkonnaregistris registreeritud elupaikadest või kasvukohtadest võetakse kaitse alla vähemalt 10%. Seoses liigikaitsega on looduskaitseseaduses kasutusele võetud uus kaitstava loodusobjekti mõiste püsielupaik. Püsielupaik on kaitsealuse looma sigimisala või koondumispaik (näiteks rände ajal), kaitsealuse taime või seene looduslik kasvukoht või lõhe ja jõesilmu kudemispaik. Lõhe ja jõesilm on seaduses eraldi välja toodud seetõttu, et need liigid ei ole Eestis kaitse alla võetud kuid on kantud EÜ Loodusdirektiivi lisadesse, mistõttu tuleb nende liikide olulised kudemispaigad kaitse alla võtta, kuid samal ajal võib väljaspool nende liikide kaitseks piiritletud alasid lõhe ja jõesilmu kutselist kalapüüki jätkata.

110 Elektrooniline Riigi Teataja; vt: https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=251038 111 Elektrooniline Riigi Teataja; vt: https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=12808270 115 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Püsielupaigad võtab kaitse alla keskkonnaminister määrusega. Määrusega kinnitatakse püsielupaikade piirid ning kaitsekord, mis üldjuhul on võrdsustatud kaitseala piirangu- või sihtkaitsevööndi kaitsekorraga, kuid mis on siiski iga liigi elupaiganõudlustest tulenevalt pisut erinev. Tallinna linnas on käesolevaks ajaks kaitse alla võetud püsielupaigad: - mägi-kadakkeara, püstkiviriku ja aasnelgi kaitseks Maarjamäe klindil; - kõre ja kivisisaliku kaitseks Männiku järvede piirkonnas. Nendes II ja III kaitsekategooria liikide elupaikades, mis pole kaitsealade, hoiualade või püsielupaikadena piiritletud, kehtib isendi kaitse. See tähendab, et kaitsealuste liikide isendeid ei tohi tahtlikult surmata, püüda ega tahtlikult häirida paljunemise, poegade kasvatamise, talvitumise või rände ajal, ilma keskkonnaministri loata loodusest eemaldada (on lubatud vigastuse ravimiseks), müüa ega tulu saamise eesmärgil kasutada. Lisaks kaitsealustele liikidele reguleerib looduskaitseseadus ka võõrliikidega seonduvat (vt pt 6.1.6.3) ning kodumaiste liikide ümberasustamist ning loodusest eemaldamist. Kaitsealuse liigi seisundi parandamiseks, liigi säilimiseks vajalike tegevuste kavandamiseks ja eelisjärjestamiseks koostatakse tegevuskava liigi kaitse korraldamiseks. Kaitsealuste liikide kasvukohad ja elupaigad kaitsealadel on kaitstud nende alade kaitse- eeskirjadega. Mujal rohealadeks määratud aladel tuleb lähtuda liigikaitset sätestavast seadusandlusest ja kaitsealuse liigi kaitse korraldamise tegevuskavast (kui see on olemas 112). Kaitsealuse nõmmnelgi kasvukohti väljaspool kaitsealasid/hoiualasid ja planeeringuga määratud rohealasid esineb suuremate kogumitena Mustamäe liivikute alal (Sõpruse pst, Ehitajate tee ja Sütiste tee vaheline ala, TTÜ maavaldus). 2005.a toimus Nõmme-Mustamäe MKA kaitsekorralduskava koostamise käigus nõmmnelgi kasvukohtade inventuur. Väljaspool nõmmnelgi jaoks moodustatud Natura loodusala leidus nõmmnelki massiliselt Ehitajate tee ja Sütiste tee vahelisel liivikualal, mis külgneb Nõmme-Mustamäe MKA-ga. Nõmmnelgi laialdase ja massilise esinemise tõttu väljaspool Natura-ala peetakse inventeerijate poolt seda piirkonda nõmmnelgi leviku tuumikalaks ja tehakse ettepanek püsielupaiga moodustamiseks.113 Rohealade teemaplaneering näeb ette selle ala kujundamist metsalinna tüüpi hoonestatava alana, kus tuleb säilitada vähemalt 50% haljastatud alana. Teemaplaneeringu koostamise ajaks nõmmnelgi püsielupaika nimetatud alal kehtestatud ei ole ja kehtivad isendi kaitseks kehtestatud reeglid (vt eespool). Hoonestuse ja haljastuse kavandamisel tuleb arvestada kaitsealustele taimeliikidele kasvutingimuste säilitamise nõudega. Rohealade teemaplaneeringu koostamisel on kaitsealuste liikide teadaolevate kasvukohtade ja elupaikadega, sh püsielupaigad, arvestatud. Kasvukohad ja elupaigad on kantud teemaplaneeringu piirangute kaardile. Kui edasiste uuringute käigus leitakse uusi kaitsealuseid liike või kehtestatakse püsielupaiku, siis tuleb igasuguse tegevuse kavandamisel arvestada vastavate kehtestatavate nõuetega.

112 Kaitsealuse liigi seisundi parandamiseks, liigi säilimiseks vajalike tegevuste kavandamiseks ja eelisjärjesta- miseks koostatakse tegevuskava liigi kaitse korraldamiseks. Looduskaitseseadus näeb ette liigi tegevuskavade koostamist: 1) I kaitsekategooria liikidele; 2) kaitsealustele liikidele nende soodsa seisundi tagamiseks, kui senirakendatud abinõud seda ei taga või kui seda nõuab rahvusvaheline kohustus; 3) liigi ohjamiseks, kui teadusinventuuri tulemused näitavad liigi arvukuse suurenemisest tingitud olulist kahju keskkonnale. 113 Nõmme-Mustamäe maastikukaitseala kaitsekorralduskava 2006-2011. Koostaja: Bioexpert AS, Tallinn 2006. Lk 121-122 116 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

6.1.8.6. Loodusobjektide kaitse alla võtmise ettepanekud Juuni 2007 seisuga Tallinna linnas kohaliku kaitse alla objekte võetud ei ole. Riikliku kaitse all olevate objektide kohta vt pt 5.10 ja 6.1.8.1-6.1.8.5). Rohealade teemaplaneeringuga tehakse ettepanek järgmiste alade kohaliku kaitse alla võtmiseks: Stroomi mets Stroomi metsa kohaliku kaitse alla võtmise ettepaneku tegi Põhja Tallinna Valitsus Pelgulinna Seltsi algatusel, ekspertarvamuse koostas Tõnu Ploompuu (Tallinn 2006; vt lisa 3). Ekspert soovitab esialgsele piiriettepanekule lisada Merimetsa teest ida ja lõuna poole jäävad alad ning laiendada ala parkidena kaitse alla võetavate Stroomi rannapargi ja Merimetsa (haigla) pargiga. Stroomi mets laiendatud mahus ja piirnevad pargid moodustaksid tervikliku elujõulise roheala Tallinna kesklinnast läänes. Kogu ala on väga kõrge väärtusega haljasmaa tihehoonestatud linnaosade naabruses. Ala on naabruskonna elanike poolt intensiivselt kasutatav, külastatavuse stiihilisuse tõttu hakkab kohati inimmõju ületama koosluse taluvuspiiri. Arvestatud käivitatavaid ja kavandatavaid kinnisvaraarendusi lähiümbruses võib eeldada inimkoormuse olulist suurenemist alal. Kuna kinnisvaraarendus reeglina mängib naaberkruntidel toimivale haljastusele, võib eeldada eriti suurt vajadust puhver-haljasmaa järele. Seetõttu on oluline tugevdada seda haljasmaa tuumala puhveraladega. Oluline on mitte intensiivistada ala maakasutust, vaid külastajate liikumist tuleks enam kanaliseerida. Ilma eksperdi poolt pakutud laiendusteta võib inimkoormus kergesti ületada koosluse iseregulatsiooni võime taluvuse piire. Viimane tähendab aga hoolduskulude mitmekordistumist. Ala püsimine iseregulatsioonivõimelisena on ainus eeldus selle bioloogiliste väärtuste (kaitsealused ja väärtuslikud liigid), aga ka „tavaliste” liikide säilumiseks. Stroomi metsa tuum on hästi välja kujunenud vana palumets, kunagiste liivaste rannavallide vahele jäävates nõgudes soostunud, ja ka soomets. Metsa lõunaosas esineb põlismetsa elemente. Metsa lõunaserva ja laienduse palu- ja soostunud niidud on linna keskkonnas väga harvaesinevaks looduslikuks avatud elupaigaks, oluline toitumispaik mitmetele lindudele ja kasvukoht kaitsealusele merikannile. Lõunaosa ajuti märg lodumets on soodne elupaik kahepaiksetele ja hea varjepaik pelglikumatele linnuliikidele. Alal esinev lamapuit on soodne bioloogilise mitmekesisuse ja ala stabiilsuse suurendamiseks. Põlispuuderikas Merimetsa park on väga hea elupaik lehtmetsa lindudele ja väärtuslik dendroloogilise koosseisu poolest. Stroomi rannapark on kunagise dekoratiivsete pajude introduktsiooni katsepaik ning haljasmaana loomulik jätk Stroomi supelrannale. Rohealade teemaplaneeringus on esitatud kaitseala piiriettepanek ekspertarvamuses toodud laiendatud kujul. Vana-Pääsküla jõe äärne ja raba piirkond Nõmme linnaosas Vana-Pääsküla jõe ääres Saagi tn 4f, 6a, Pärnu mnt 475, 477a ja Külvi tn 27 kinnistud ja raba kohaliku kaitse alla võtmise ettepaneku tegi Vana-Pääsküla 1 naabrivalvesektor, ekspertarvamuse koostas Tõnu Ploompuu (Tallinn, 2005; vt lisa 4). Maa-ala võib looduse seisukohast jagada viide ossa: - Pääsküla jõgi ja jõeäärne ala endisest raudteetammist lääne pool, Saagi tn ja jõe vahel; - mets Saagi tn hoonetest kuni endisest raudteetammist idas asuvate lagendikeni; - lagendikud endisest raudteetammist ida pool; - Pääsküla jõgi ja jõelamm endisest raudteetammist kuni endise prügimäe alani; - mets eelmainitud jõelammi ja endise prügimäe ala vahel. Esimesed kolm mainitud osaala on suure väärtusega maastiku mitmekesistamisel tihehoonestusega elamuala naabruses, neid võib käsitleda samaaegselt kui tulevikus

117 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007 intensiivselt kasutatavat puhkeala. Sarnane väärtus on ka laiendusena pakutud Pärnu mnt ja Haapsalu raudtee vahelisel haljakul. Raba-jõeäärne ala on suurema osa aastast märg ja omab tähtsust märgalana. Selle ala võimalikku kuivendamist ei saa mingil juhul heaks pidada, kuna ala toimib praegu loodusliku puhastusloduna Pääsküla raba aladele akumuleerunud reoainetele (tagab alale hajutatud jääkreostuse olulise kõrvaldamise allavoolu suunduvatest vetest. Naaberala intensiivsem kasutuselevõtt vähendaks kindlasti selle ala veekaitselist väärtust ja võimaldaks jääkreostusel levida kaugemale allavoolu ja suuremal hulgal edasi Vääne jõkke. Raba-lehtmets omab väärtust maastiku mitmekesistajana ja ekstensiivsema puhkealana tulevikus. Viimane tähtsus suureneb oluliselt endise prügimäe ala kavandatud kasutuselevõtul. Küllaltki suurt looduslikku väärtust omab endisest prügimäest lääne poole jääv rabamännik – Tallinna piiridesse jäävatest kunagistest rabaaladest üks paremas seisundis olevaid. Alal teostatud turbalõikuse ja kuivenduse mõjud pole rabakooslust hävitanud, see on vaid metsasemaks muutunud. Kuna rabamännikus on kuivenduse mõju väike, siis on see erinevalt enamusest teistest Tallinna piiridesse jäävatest turbaaladest vähem tuleohtlik ala. Rohealade teemaplaneeringus on esitatud kaitseala piiriettepanek ekspertarvamuses toodud laiendatud kujul. Tallinna Keskkonnaamet kaalub Pärnu mnt 554 kinnistu (Pärnu maantee ja Haapsalu raudtee vaheline ala) väljaarvamist loodusobjektide kohaliku kaitse alla võtmise ettepanekute seast, sest alal on menetluses detailplaneering (algatatud 28.01.2004) ärihoonete ehitamiseks. Samuti ei ole varasemalt Keskkonnaamet teinud ettepanekut antud ala kohaliku kaitse alla võtmiseks. Vastav ettepanek on tulnud Nõmme Tee Seltsi poolt, mistõttu on ekspertarvamuses (T. Ploompuu, 2005) seda käsitletud kui võimalikku Saagi-jõeäärse ala laiendust. Põhjendatud vajaduse korral on rohealade teemaplaneeringu eskiislahenduses esitatud piiriettepaneku muutmine Pärnu mnt 544 kinnistu osas planeerimisprotsessis võimalik.

Looduskaitseseaduse § 10 lg 7 kohaselt võetakse kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstav loodusobjekt kaitse alla planeerimisseaduse (RT I 2002, 99, 579; 2004, 22, 148) kohase üldplaneeringu või detailplaneeringu kehtestamisega või volikogu määrusega. Nimetatud kahe ala kohaliku kaitse alla võtmise ettepanekud ja põhjendused on koostatud looduskaitseseaduse § 8 lg 2 sätestatud mahus ning aladel on kaitse alla võtmise eeldused. Lisaks kahele eelnimetatud ettepanekule on rohealade teemaplaneeringusse lülitatud veel mitme ala riikliku või kohaliku kaitse alla võtmise (piiri)ettepanekud (vt allpool). Nende alade kohta on põhjendused ja ekspertarvamused alles koostamisel ning nende kaitse alla võtmise menetlus hakkab toimuma sõltumata teemaplaneeringu koostamisest ja menetlemisest: Maarjamäe paekalda looduskaitseala – ettepanek riiklikult kaitstava ala laiendamiseks Tallinna Keskkonnaamet on tellinud põhjenduse 114 ja Harjumaa Keskkonnateenistus piiriettepaneku 115 Maarjamäe paekalda looduskaitseala moodustamiseks. Nimetatud materjalide järgi vastab Maarjamäe ala looduskaitseseaduse (§ 7) kaitseala loomise kriteeriumide järgi kuuele kriteeriumile seitsmest: 1. ohustatud – eriti ohustatud taimed, allikad; 2. haruldane – mitmed taimeliigid; 3. tüüpiline – loopealne, pangamets, paekallas; 4. teaduslik – loodude uurimine, taimede pikk seirerida, Suhkrumäe paljand; 5. ajaloolis-kultuuriline – Varsaallika saareke, paekalda seosed prohvet Maltsveti liikumisega;

114 Maarjamäe paekalda looduskaitseala. Põhjendus. Ettepanekud piiride ning kasutustingimuste osas. Andres Tõnisson, Eduard Pukkonen. Tallinn, 28.11.2005 115 Maarjamäe looduskaitseala piiriettepanek. Eduard Pukkonen, Andres Tõnisson. Tallinn 2005 118 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

6. esteetiliselt väärtuslik – mitmed vaatekohad Tallinna lahele ja linnale; Otseselt rahvusvahelise lepinguga kaasnevaid kohustusi riigil (linnal) Maarjamäe piirkonnas ei ole. Saaks eristada EL Loodusdirektiivi lisades loetletud väärtuslikke elupaigatüüpe, nt pangamets (9180), kuid nende esinduslikumad levialad on juba Natura aladeks määratud. Käesoleval ajal on Maarjamäe piirkonnas kaks geoloogilist kaitsealust üksikobjekti (paekallas ja Varsaallikad, mõlemad kaitsetsooniga), kaitsetsooniga suurelehine vaher Kose tee 98 krundil ning mitmed teadaolevad haruldaste taimede kasvukohad. TBA botaanilises inventuuris 116 on Maarjamäe põhjapoolsel kaldapealsel eristatud eriti väärtuslik kooslus. Analüüsides olukorda ja seadusega kaasnevaid kohustusi (I kat. liigid on vaja võtta aladena kaitse alla) ning uskudes, et mitme erinäolise objekti liitmisel tekib ka kaitserežiimi tagamisel teatud sünergia, teevad eelnimetatud põhjenduse koostanud eksperdid ettepaneku liita olemasolevad kaitsealused üksikobjektid (Maarjamäe paekallas ja Varsaallikad, Kose tee 98 suurelehine pärn) ja kõige väärtuslikum osa loopealsest terviklikuks Maarjamäe paekalda looduskaitsealaks. Ühtse kaitseala moodustamisega on võimalik: - liita üheks kaks kõrvuti asuvat ja arengulooliselt lahutamatut geoloogilist objekti; - laiendada kaitseala selliselt, et hõlmatud saaks ka kõige väärtuslikum osa haruldaste taimede kasvualast; - laiendada kaitseala olemasolevate rohealade arvel; - teadvustada paremini kaitseala ülesandeid ja saavutada nö positiivne foon kaitseala huviliste seas, aga samuti selgem argument kaitseala ohustajate vastu. Kuna kaitsealal on väga tähtsal kohal just taimed ja kooslused, peaks ala nimetama pigem looduskaitsealaks kui maastikukaitsealaks (viimane oleks õigustatud üksnes geoloogiliste objektide kaitsmise korral). Soovitus riikliku looduskaitseala moodustamiseks karjääri loodepoolse osa ja sellest lääne ning põhja poole jääva loopealse baasil tehti ka TBA botaanilise inventuuri soovitavas osas. Kaitseala peaks inventuuri andmete kohaselt hõlmama lisaks uuritud alale ka itta jäävat loopealset (kuni Kuslapuu tänava mõttelise pikenduseni). Kuna riiklikul tasandil on suurem osa väljapakutud alast juba kaitse all – moodustatud on Maarjamäe klindi mägi-kadakkaera, püstkiviriku ja aasnelgi püsielupaik ning üksikobjektina on kaitse all Maarjamäe paekallas (kaitsetsooniga 50 m nii paekalda jalamilt kui ülemisest servast arvestatuna) – tehakse käesolevaga ettepanek riiklikul tasandil kaitstava ala laiendamiseks ning kaitsekorra muutmiseks. Maarjamäe paekalda looduskaitseala piiriettepaneku skeem vt lisa 6. Piiriettepanek vajab korrigeerimist Mustakivi tee kavandatava pikenduse piirkonnas. Pirita rannamännik – ettepanek riikliku või kohaliku kaitse alla võtmiseks Pirita seltsid esitasid 2006.a Tallinna Keskkonnaametile ettepaneku Pirita rannamänniku riikliku kaitse alla võtmiseks (vt lisa 8). Keskkonnaamet on koostöös Harjumaa Keskkonnateenistusega on jõudnud järeldusele, et kaitsestaatuse seadmine ei ole vajalik ning Pirita linnaosa üldplaneeringuga kehtestatav Läänemere ehituskeeluvöönd on piisav tagatis rannamänniku kaitsmiseks (vt lisa 8). Metsaseadus võimaldab Pirita rannamänniku nimetada kaitsemetsadeks (vt pt 6.1.5.1). Ranna ja kalda piiranguvööndis (Läänemere piiranguvöönd 200 m) kasvav mets on seaduse järgi kaitsemets. Täiendavalt saab keskkonnateenistuse ettepanekul kaitsemetsaks nimetada metsa, mida kasutatakse intensiivselt rekreatiivsetel eelmärkidel. Vastavalt sellele tuleb

116 Abner, O. 2005. Paekalda asumi ja Maarjamäe paekalda puit- ja alustaimestiku inventeerimine. Lepinguline töö Tallinna LPA-le. TBA. 12 lk + lisad + kaardid. 119 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007 rannamännikut siis ka kaitsta ja hooldada. Kui ranna piiranguvööndile lisada Pirita linnaosa üldplaneeringuga kehtestatav ehituskeeluvöönd kuni Merivälja teeni, sh Pirita Vaba Aja Keskuse krunt ning sellest Regati Maja poole jääv metsaosa, siis võiks rannamänniku kaitse olla tagatud. Rannamänniku riikliku või kohaliku kaitse alla võtmiseks peavad olema täidetud kaitstavale loodusobjektile esitatavad kriteeriumid, milleks on vaja sellekohast ekspertarvamust. Harku metsa maastikukaitseala – ettepanek riikliku või kohaliku kaitse alla võtmiseks Harku metsa Tallinna linna piiresse jääva osa kaitse alla võtmise ettepanekut on kaalutud tervikliku Harku maastikukaitseala moodustamise koosseisus (vt lisa 7). Ettepaneku on esitanud mittetulundusühingud (Hooliv ja Jätkusuutlik Tallinn, Nõmme Tee Selts, Eesti Südameliit jt), seda toetab Nõmme Linnaosa Valitsus. Keskkonnaministeerium toetab riikliku maastikukaitseala moodustamist Harku metsa ja raba baasil (vt lisa 7). Kaitse alla võtmise materjalid on ettevalmistamisel, koostatud taimestiku ja loomastiku uuringud.117 Harjumaa Keskkonnateenistus tegi KSH aruande avaliku väljapaneku ajal ettepaneku käsitleda Harku metsa kaitse alla võtmist ühe võimalusena ka kohalikul tasandil, sest tänaseks ei ole selge, kas alal on esindatud riiklikul tasandil kaitset väärivad liigid, kooslused jt (vt lisa 16g). Ekspertarvamus (vt lisa 5) on koostatud ka Estonia teatri ja Välisministeeriumi vahelise ala ning Rävala puiestee kohta (ettepaneku tegi Tallinna Linnaplaneerimise Amet, ekspertarvamuse koostas Olev Abner), kuid selle ala kohaliku kaitse alla võtmise algatamine ei ole otsustatud.118 Rohealade teemaplaneering toetab nende alade kaitse alla võtmist ja arvestab sellega Tallinna rohealade süsteemi kavandamisel. Nimetatud alasid käsitletakse teemaplaneeringus perspektiivsete kohalike/riiklike kaitsealadena, nende piiriettepanekud on kantud teemaplaneeringu kaardile.

6.1.8.7. Tallinna Rahvuspargi moodustamisest Tallinna Linnavalitsusele on kodanikeühenduste poolt välja pakutud idee moodustada Tallinnas linna rahvuspark, mille eesmärgiks on linnataolise keskkonna hulka kuuluva territooriumi kultuuri- ja loodusmaastiku ilu, ajalooliste joonte või sellega seonduvate linna pilti puudutavate, sotsiaalsete, puhke- ja teiste eriliste väärtuste säilitamine ja hoidmine. Rahvusparki nähakse kui linna ruumilise arengu suunamise strateegilist vahendit ja elementi. Linna rahvuspargi moodustamise lahenduste efektiivsemaks leidmiseks kutsus Tallinna Linnavalitsus 15.02.2006.a korraldusega nr 321 kokku ajutise komisjoni. 119 Tallinna Keskkonnaamet tellis linna rahvuspargi moodustamise kohta ekspertarvamuse keskkonnaekspert Andres Tõnissonilt. Töö kokkuvõttes nenditakse, et Tallinna linnakeskkonna, eriti avaliku ruumi kaitse, on jätkuvalt aktuaalne. Olemasolevad kaitsemeetmed ja piirangud ei pruugi olla üldsuse tarvis piisavad. Käimasolevad Pirita linnaosa üldplaneering ja Tallinna rohealade teemaplaneering annavad võimalusi linnakeskkonna täiendavaks väärtustamiseks. Tallinna Rahvuspargi idee analüüsimine viis järgmiste järeldusteni: kahetasandilise looduskaitse olemasolu korral ning riiklikult kaitstavate maa-alade suure osakaalu (otsese kaitse all on 58% rahvuspargi ala maksimaalsest kontuurist 120)

117 Info: Helle Vilu, MTÜ Hooliv ja Jätkusuutlik Tallinn. Juuli 2007 118 Info: Aadu Niidas, Tallinna Keskkonnaamet. Aprill 2007 119 http://tallinn.andmevara.ee/oa/page.Tavakasutaja?c=1.1.1.1&id=103347 120 Lillepi pargi riikliku kaitse alla võtmisega 12.04.2007.a see osakaal suurenes veelgi. 120 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

tõttu ei ole linna poolt rahvuspargi moodustamine ei võimalik ega ka vajalik. Maa- alad, mis ei ole riikliku kaitse all, paiknevad fragmentaarselt ja ei moodusta rahvuspargi väärilist tervikut. Riigi poolt rahvuspargi moodustamine olemasolevate kaitsealade liitmise ja laiendamise teel on ebatõenäoline. Piirkonnas paiknevaid ohustatud ja väärtuslikke alasid (eelkõige Pirita tee ja Merivälja tee äärsed haljastud ning Maarjamäelt vaateid võimaldavad alad) on üld- või teemaplaneeringuga võimalik määratleda väärtuslikuks maastikuks ja kehtestada samas ka avalikku ruumi hoidvad ehitustingimused. Omaette käsitlust (detailplaneeringut) väärivad mitmed väärtuslikud ent seni tagasihoidlikult eksponeeritud väärtused, eelkõige Iru linnamägi, Peeter Suure merekindluse rajatised ja Maarjamäe võimalik promenaad. Keskkonnaministeeriumi seisukoht antud küsimuses on, et riikliku Tallinna Rahvuspargi moodustamine looduskaitseseaduse alusel ei ole õigustatud. Keskkonnaministeerium soovitab Tallinna Rahvuspargi moodustamisel eeskuju võtta Soome kogemustest, kus regulatsioonid, mis sealsetel linna rahvusparkide aladel on kehtestatud, toimivad linna, mitte riigi tasandil. Keskkonnaministeerium toetab jätkuvalt Tallinna Rahvuspargi moodustamist kohaliku omavalitsuse tasandil. Kuna kavandatavad regulatsioonid on oma iseloomult planeeringulise iseloomuga, peaks see toimuma planeerimisseaduse alusel. Samuti tuleb tähelepanu pöörata mõiste “rahvuspark” sobivusele, sest sellel on nii looduskaitseseaduse kontekstis kui rahvusvahelises terminoloogias väga konkreetne tähendus, millele linna poolt välja valitud ala ei vasta, ning seega tuleb kaaluda teisi variante.121 Lähtudes eeltoodust toetatakse rohealade teemaplaneeringus kohaliku kaitseala loomist ning kajastatakse selles võimaliku perspektiivse rahvuspargi piiride ettepanekut nii nagu see on välja pakutud eelnimetatud ekspertarvamuses. Teemaplaneeringu ja KSH koostamise töögrupp nõustub ka ekspertarvamuse ettepanekutega ja Keskkonnaministeeriumi seisukohtadega, et kavandatavale kohaliku kaitse alusele territooriumile tuleb leida nimi, mis ei tekitaks segadusi mõistetest arusaamisel erinevatel tasanditel. Samuti vajab väljatöötamist kavandatava kaitseala staatus ja sisu, mis väljub rohealade teemaplaneeringu ülesannete raamidest. Sellega peaks edasi tegelema varemloodud Pealinna Rahvuspargi loomise ajutine komisjon.

6.1.8.8. Kaitsealuste objektide koostoimimine rohealadega Kaitsealused loodusobjektid, eriti pindalalised struktuurid – maastikukaitsealad, hoiualad, pargid, pindalalised üksikobjektid – on väga väärtuslikuks rohevõrgustiku koostisosaks, mis aitavad rohestruktuuridel funktsioneerida. Need moodustavad rohealade ökoloogiliselt, maastikuliselt ja liigikaitseliselt väga väärtusliku komponendi, millele ülejäänud rohevõrgustiku struktuur saab tugineda. Kaitsealade infoväljundid ja looduse õpperajad võimaldavad loodust paremini tundma õppida ning seda väärtustada. Kaitsealused üksikobjektid, nt rahnud, paljandid, allikad, puud jm väärtustavad rohealasid eelkõige maastikulisest, teaduslikust ja loodushariduslikust aspektist ning võimaldavad rohealadele anda nende eripära ja äratuntava märgi.

6.1.9. Rohevõrgustiku toimimine Ruumiplaneerimise üheks keskseks teemaks on eluslooduse ja maastike kaitse orgaaniline sulatamine keskkonnakujundusse. Roheline võrgustik koosneb suurematest tuumaladest ja

121 Keskkonnaministri …02.2007.a kiri nr 1-2/122. Pealinna Rahvuspargi moodustamise ettepanek (adresseeritud Tallinna Keskkonnaametile) 121 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007 neid ühendavatest koridoridest. Kaitsealad, metsad, sood jms on võrgustiku tuumaladeks. Kuigi kaitsealade põhieesmärk on loodusobjektide kaitse, kaasneb kaitserežiimiga keskkonda kujundav efekt. Võrgustikku kuuluvaks võib lugeda ka ajalooliselt väljakujunenud pärandkultuurmaastikke. Võrgustiku sihipärase kujundamisega taotletakse järgmisi konkreetsemaid eesmärke: - keskkonna loodusliku iseregulatsiooni säilitamine inimesele vajalikul tasemel; - väärtuslike looduskoosluste kaitse; - looduslähedase majandamise, elulaadi ja rekreatsiooni võimaldamine ning looduslike alade ruumilise kättesaadavuse tagamine. Kui tuumalade pindala on piisavalt suur, tagab see nende piisava koormustaluvuse ja kompensatsioonivõime inimkoormuse suhtes. Koridorid ühendavad struktuuri tervikuks, kus on võimalik liikide levik ja asurkondade genofondi vahetus, ning sedakaudu kohalike looduskahjustuste korvamine ja loodusliku mitmekesisuse taastootmine. Koridoride näol säilitatakse loodus inimasustuse sees ja selle vahetus läheduses. Tuumalad peaksid jääma valdavalt väljapoole intensiivse inimmõju piirkonda. Strateegiliselt olulised võrgustiku arengu planeerimise probleemid on: - kompensatsioonialade säilitamine intensiivse inimmõju piirkonnas – asulates, nende ümbruses ja peamiste liiklusmagistraalide lähikonnas; - võrgustiku pidevuse säilitamine intensiivse inimmõju, sh ehitustegevuse piirkonnas. Rohelise võrgustiku kui terviku ülesandeks on inimtekkeliste mõjude pehmendamine, korvamine, neile vastuseismine. Ökovõrgustikus toimub koosluste areng looduslikus suunas, see toodab bioloogilist mitmekesisust. Kogu rohelise võrgustiku toimimine hoiab alal inimesele elutähtsaid keskkondakujundavaid protsesse: põhja- ja pinnaveeteke, õhu puhastumine, keemiliste elementide looduslikud ringed. Inimestele võimaldab ökovõrgustik linliku elulaadi täiendust looduslähedase puhkuse näol. Rohevõrgustiku arengu tagamise ning haljasühenduste säilimiseks ja väljaarendamiseks vajalikud meetmed on toodud rohealade teemaplaneeringu seletuskirjas (pt 5.2.2, kokku 25 lk). Rohelise võrgustiku planeerimisega taotletakse järgmisi konkreetsemaid eesmärke: - keskkonna loodusliku iseregulatsiooni säilitamine, - väärtuslike looduskoosluste kaitse, - looduslähedase majandamise, elulaadi ja rekreatsiooni võimaldamine, - looduslike alade ruumilise kättesaadavuse tagamine, - väärtuslike maastike säilitamine, - asustuse ning maakasutuse iseloomu ja režiimi suunamine. Harju maakonna teemaplaneering Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused toob probleemse piirkonnana välja Tallinna ja selle lähiümbruse, kus asustuse laienemisest ja majanduse arengust tulenev surve peaks tingima rohelise võrgustiku ja asustuse eriti läbikaalutud planeerimise.

6.1.9.1. Linna rohevõrgustiku seos naaberaladega Linna funktsioneerimiseks on oluline tagamaa olemasolu. Enamus linna poolt tarbitavatest ressurssidest (toit, kütus, ehitusmaterjalid, tööstuse tooraine, muld, maavarad, hapnik jne) tuuakse linna sisse kas lähemalt või kaugemalt sõltuvalt ressursi iseloomust. Kohapeal kasutamatud jäägid veetakse linna ümbruse prügimägedele, heitgaasid kahjutustuvad kaugetes metsades, heitvesi juhitakse merre jne.

122 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Tagamaad vajavad ka linna rohealad. Tagamaa suuremad ja ökoloogiliselt stabiilsemad rohealad toetavad rohekoridoride ja väiksemate tuumalade kaudu linna rohekoosluste stabiilsust ja looduslikku liigirikkust. Linnas on mitmed olulised rohealad (näiteks Pirita rannamännik, Stroomi mets, Nõmme-Mustamäe maastikukaitseala) ohtlikult lähedal isoleeritusele, sest ei ole piisavalt ökoloogiliselt toimivaid rohekoridore (tekivad nn suletud süsteemid). See võib viia koosluste toimimiseks vajaliku liigirikkuse vähenemisele (liikide väljasuremisele), sest ei toimu uue geneetilise ressursi juurdevoolu ja vahetust.

Joonis 17. Rohevõrgustik Tallinna ja naabervaldade planeeringutes Tallinna rohealade teemaplaneeringu koostamise põhialuseks on rohevõrgustiku toimimise tagamine linna ja linnaosade tasandil, aga samuti seoses Tallinnat ümbritsevate valdadega. Rohevõrgustikku on hõlmatud nii maakondliku, ülelinnalise kui linnaosa tähtsusega tuumalad ja rohekoridorid (vt joonis 17). Rohevõrgustiku olemasolu on vajalik ka linna elanike jaoks, sest nii pääsetakse näiteks kergliiklusvahenditega või jalgsi linnalähedastesse puhkepiirkondadesse (näiteks Harku metsa, Männiku järvede piirkonda, mererannikule jne). See on üks olulistest sotsiaalsetest aspektidest, miks linna funktsioneerimiseks on vajalik tagamaa olemasolu. Analüüsides roheühenduste paiknemist ja piisavust Tallinna suhtes erinevates suundades, on selgelt näha, et lääne- ja idasuunalisi ühendusvõimalusi on selgelt vähem ning need ühendused ei ole nii tugevad kui lõunasuunalised ühendused. Põhjuseks on ulatuslikum ehitusmaade planeerimine ja aktiivsem ehitustegevus Tallinnaga piirnevates mereäärsetes valdades (Harku, Viimsi, Jõelähtme), aga ka Rae ja Saue valdades võrreldes lõunapoolsemate valdadega. Rohealade teemaplaneeringu koostamise käigus analüüsiti rohevõrgustiku toimimiseks vajalikke ja võimalikke ühendusi Harju maakonna rohevõrgustiku ja tuumaladega ning selle tulemusena tuuakse välja järgmised suunad (ühenduste vajadused on kantud teemaplaneeringu kaardile): - Tiskre mereäärse ala ühendus Tabasalu piirkonna rohealadega - kogu Harku järve kaldapiirkond - Astangu piirkonna ühendused lääne/loode ja lõuna/edela suunas - ühendus Harku metsaga (väga oluline ka rekreatiivse kasutuse aspektist) - roheühendused Laagri asula piirkonnas 123 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

- Pääsküla raba lõunasuunalised ühendused - Järve metsa (Ülemiste järve lääne- ja lõunakallas) ühendus Männiku järvede piirkonnaga (väga oluline ka rekreatiivse kasutuse aspektist) - Ülemiste järve äärse ala idasuunaline ühendus Mõigu poldri ja Pirita-Ülemiste kanali kaudu Rae rabaga - Pirita jõe org - Pärnamäe kalmistu ühendused Viimsi valla ja Maardu linna rohealadega - Kloostrimetsa ühendus piki Mähe oja kallast Viimsi valla rohealadega - Pirita rannamänniku ühendamine piki Merivälja rannavööndit Viimsi valla rohealadega (väga oluline ka rekreatiivse kasutuse aspektist) Meetmed Tallinna lähivööndi ja Tallinna linna rohevõrgustike ühildumise ja toimimise tagamiseks: - tagada teemaplaneeringuga määratud maakasutuse juhtfunktsioonidest kinnipidamine madalama tasandi planeeringutes nii Tallinna linnas kui naaberomavalitsustes (Tallinna mõjupiirkonnas); - võtta arvesse rohealade teemaplaneeringu eskiisi seletuskirjas pt 5.2 toodud põhjendusi Tallinna rohevõrgustiku sidumise vajaduste kohta maakonna rohesüsteemiga.

6.1.9.2. Linna rohevõrgustiku olulised aspektid Rohevõrgustiku kujundamise peamiseks eesmärgiks linnas peab olema selle sidumine üheks katkematuks tervikuks, kus erineva tasandi tähtsusega tuumalad on seotud rohekoridoride ja muude haljasühenduste kaudu. Rohelised koridorid on olulised ökoloogilisest aspektist, kuid need võimaldavad linnas ka kergliikluse ja jalakäijate/suusatajate liikumist haljasalad ja parkide vahel. Seejuures tuleb tähelepanu pöörata piirkondadele, kus rohealade kättesaadavusega on probleeme (vt pt 6.2.4). Rohealade ebapiisavuse peab korvama rohekoridoride jt haljasühenduste efektiivsusega. Rohekoridoride laius peaks olema vähemalt 50 m 122. Kaitseistanduste laius suuremate teede ääres peaks olema 25–50 m. Linnapuistud peavad olema üle 1 ha suured ja üle 50 m laiad. Sellised kriteeriumid on põhjendatud asjaoluga, et väiksemad puudegrupid ei uuene looduslikult ja nende hooldamine läheb väga kalliks. Viidatud uuringule tuginedes on vähemalt 50 m laiune rohekoridor taimestiku elujõulisuse tagamiseks piisav. Meetmed selle tagamiseks on toodud teemaplaneeringu peatükis 5.2.2. Loomastiku ja linnustiku elujõulisuse tagamise meetmed linna rohevõrgustikus on esitatud teemaplaneeringu pt 5.2.2.9 ja pt 5.2.2.10. Lisaks eeltoodule on eespool viidatud Tallinna Botaanikaaia töös Tallinna üldplaneeringu koostamiseks esitatud ka kriteerium, et lühiajalise puhkuse veetmise haljastu peab asuma kuni 300 m kaugusel elukohast. Samas töös on toodud ettepanekud haljaskoridoride rajamiseks. Haljaskoridoride väljaselgitamisel on lähtutud eesmärgist, et need looks rohelised vööndid koos parkide ja metsaga alates kesklinnast kuni linna piirini, võimaldades sellega kujundada mitmekesise linnamaastiku ja elanike tervisliku ja ohutu liikumise. Lähtuti lisaks taimkattele ka geoloogilistest ja geomorfoloogilistest teguritest, mis peaksid soodustama rohelise võrgustiku rajamist ja püsimist. Tallinna haljastute süsteem peaks endast kujutama rohelist võrgustikku, mis sisaldab endast väga olulisi radiaalseid, linna keskusest äärealadele suunduvaid puhkeotstarbelisi ulatuslikke rohelisi alasid ning neid meridiaanselt ühendavaid väiksema pindalaga rohelisi koridore (vt joonis 18).

122 Tallinna haljastute olukord ja ettepanekud haljastute süsteemi arenguks. Tallinna Botaanikaaed, Tallinn 1997 124 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Rohelised radiaalid peaksid algama linna keskosast ning koosnedes mitmesugustest haljastute tüüpidest (puiestee, haljak, park, linnamets) looma vähemalt 50 m laiuse rohelise vööndi linnakeskusest servaaladele loodusmaastikesse. Selliselt kulgevad rohelised vööndid võimaldavad suurendavad linnamaastiku bioloogilist mitmekesisust ja ökoloogilist vastupidavust inimtegevuse negatiivse mõju kompenseerimiseks. Linna keskosast algavate roheliste radiaalide kavandamisel tuleb arvesse võtta jalakäijate ja tervisesportlaste (käimine, jooksmine, suusatamine, jalgrattasport) väljakujunenud liikumisteid tähtsamatesse puhkekohtadesse ja –aladele (Stroomi mets, Kakumäe, Nõmme-Mustamäe maastikukaitseala, Pääsküla raba, Männiku järvede piirkond, Pirita rand, Kloostrimets, Pirita jõe org).

Joonis 18. Rohevõrgustiku käsitlus Tallinna haljastuse arengukavas Lisaks ülelinnalisele struktuurile on koostatavas teemaplaneeringus olulist tähelepanu pööratud linnaosa ja asumi tähtsusega rohevõrgustiku moodustamisele. Ühtseks süsteemiks on liidetud ka linnaosa ja asumi tähtsusega haljasalad ning kavandatud nende vahele haljasühendused. Haljasühenduste väljaarendamine peab hakkama toimuma peamiselt tänavaruumi ja -haljastuse tervikliku kujundamise kaudu. Arvukalt juhtnööre ja häid näiteid selleks võib saada mitmesugusest kirjandusest, sh kodumaisest. 123 Kõik Tallinna linna piires olevad metsad, millele ei ole kehtestatud detailplaneeringutega ette nähtud muud maakasutusfunktsiooni, on rohealade teemaplaneeringu eskiislahenduses hõlmatud rohevõrgustiku koosseisu. Praegused metsa-alad, millel on detailplaneeringutega kehtestatud muu maakasutuse sihtotstarve (reeglina elamumaa), on teemaplaneeringus määratud arendusaladeks loodava või säilitatava rohevõrgustikuga, mida võib rohevõrgustiku seisukohalt käsitleda leevendava meetmena. Teemaplaneeringuga esitatud nõudest kinnipidamine tuleb tagada madalama tasandi planeeringutes (detailplaneeringutes) ja ehitusprojektides.

123 Kadi Tuul. Linnahaljastus: avalike alade kujundamise ja ehitamise käsiraamat. Tallinn, 2006 125 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

6.1.10. Rannaga seotud rohealad

6.1.10.1. Randade arengu seaduspärasused Randade ehituse ja arengu seaduspärasusi, selle dünaamilise ja intensiivselt areneva ning keerulise looduskeskkonna evolutsiooni aabitsatõdesid, eiratakse vägagi erinevatel tasemetel ja erinevatel kaalutlustel. Lahendades mererannikuga seotud mitmesuguseid praktilisi ülesandeid, tehakse nii mõnigi kord põhjapanevaid otsuseid selle looduskeskkonna iseärasustesse pinnapealselt või ühekülgselt suhtudes. Pealiskaudse lähenemise tulemusena võib kannatada nii rannikukeskkond kui ka sinna vägivaldselt tunginud inimene, tema looming ning ebameeldivaks kujuneda igapäevane elukeskkond. 124

Joonis 19. Ranniku elemendid. Allikas: Kaarel Orviku, geoloogiadoktor, AS Merin keskkonnaekspert. Mererandade kui väga dünaamilise looduskeskkonna uurimine ja kaitse. Ettekanne seminaril: Ranna- ja kaldaalade planeerimine. Pärnu 31. mai 2006 Randlate (vt joonis 19) areng on pidevas muutumises. See sõltub mitmetest ehituslikest ja asendilistest teguritest: reljeefist (lausk või järsk), geoloogilisest ehitusest (kõvad kivimid või kobedad setted), meretasemest (lühiajalised ja pikaajalised muutused, erakordne ajuvesi), eksponeeritusest (avameri, sisemeri, lainevari). Randade arengut mõjutavad jõud: - lainetus (tuule- ja ummiklaine);

124 Kaarel Orviku, geoloogiadoktor, AS Merin keskkonnaekspert. Mererandade kui väga dünaamilise loodus- keskkonna uurimine ja kaitse. Ettekanne seminaril: Ranna- ja kaldaalade planeerimine. Pärnu 31. mai 2006 126 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

- tuul (kaudne mõju lainetuse näol, otsene mõju tuule poolt põhjustatud (eoolsete) vormide kujundajana – eelluited) - hoovused (savikate setete ärakanne, hõljum) - merejää (kuhjav ja kulutav ning kaitsev) - taimed (kaitsev, ka setete edasikanne ja kuhjamine) - inimtegevus (kiirendav või aeglustav / negatiivne või positiivne) Randlate arengut mõjutavaid tegureid saab jagada: globaalseteks – kliimamuutustest tingitud tormitegevuse aktiivsuse kasv; - viimastel aastakümnetel on täheldatud tugevate tormide esinemissageduste mitmekordistumist; - purustavalt tugevad tormid järgnevad teineteisele sellise sagedusega, et randade looduslik seisund ei jõua loomulikul teel enam taastuda; - ranniku kui tervikliku süsteemi looduslik tasakaal on paigast ära; - tugevate tormide esinemissageduse suurenemine on märk „kasvuhoone nähtuse” suurenemisest ja on seotud viimaste aastate kliima üldise soojenemisega; regionaalseteks – ajuvee nähtus (ajutine kõrge veetase), merejää mõjutus; - sellistes tingimustes kasvab ka tormilaine kõrgus ja energia mitmekordseks; - lainetuse jõud rakendub enam mitte keskmise veepiiri lähedal vaid sellest tunduvalt maa pool, tavaliselt rannaluidete jalamil või veelgi kaugemal; - ajutine kõrge merevee tase ongi üheks põhjuseks, miks just sellistes tingimustes eriti tugev tormilainetus põhjustab randade arengus tugevaid või isegi pöördumatuid muutusi; - ajujää purustab randa ja kobestab setteid; kohalikeks – geoloogilised iseärasused, hüdrodünaamika iseärasused, inimtegevuse mõju (inimtegevust võib lugeda ka globaalsete tegurite hulka, kuna teda loetakse süüdlaseks ka globaalsetes kliimamuutustes); - inimtegevuse mõju on viimastel aastakümnetel nii mõnelgi pool rannikul märgatavalt kasvanud (kasutades näiteks mereliiva ehituste tarbeks, või muutes hüdrotehniliste ehitustega liivade liikumise režiimi võib inimene muuta randla kui terviku looduslikku tasakaaluseisundit) Randlate tänapäevane looduslik seisund ja areng arengu iseloom on tihedalt seotud kliima muutustega. Tänapäeval on randade arengus aktiivne periood. Areng toimub hüppeliselt, milleks on vajalik ebasoodsate looduslike tingimuste kujunemine ja kokkulangemine: - erakordselt kõrge ajuvee tase; - tugev torm või orkaan; - külmumata rannikumeri ja rannasetted. Tormipäevade arv aastast aastasse suureneb ning jääperioodi pikkus Läänemerel lüheneb. Seetõttu on randade arengus ühekordselt toimuvad muutused nii suured, et loodus ise enne järgmist erakordset perioodi ei suuda taastada tasakaaluseisundit. Randade looduslik areng toimub nagu stressi tingimustes.125

125 Refereeritud: Kaarel Orviku, geoloogiadoktor, AS Merin keskkonnaekspert. Mererandade kui väga dünaamilise looduskeskkonna uurimine ja kaitse. Ettekanne seminaril: Ranna- ja kaldaalade planeerimine. Pärnu 31. mai 2006 127 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Eesti Geoloogiakeskuse poolt koostanud Tallinna lahe merepõhja setete litoloogiliselt kaardilt (vt ülal) on näha, millised rannikupiirkonnad on püsiva kulutuse alad, püsiva kuhje alad ning millised alad on hinnatud stabiilseteks. Siit saab ka selge vastuse sellele, miks näiteks Kakumäe poolsaare tipus või Pirita ranna Merivälja poolses osas on mere poolt tekitatud purustused suuremad kui mujal. Tegemist on looduslike protsessidega – meri kulutab randa nendes kohtades pidevalt ning ekstreemsetes tingimustes võivad inimeste jaoks negatiivsed tagajärjed olla seda ulatuslikumad.

6.1.10.2. Rannaäärsete rohealade kasutamine ja arendamine Rand on selline ala, millega on seotud nii avalikud ehk üldised kui erahuvid. Rannaäärsete rohealade arendamise ja kasutamise võimalused on tihedalt seotud sellega, milline on avaliku ehk üldise ja erahuvi vahekord konkreetses piirkonnas. Ranna kasutamisel ja kaitsel seatakse avalikud ehk üldised huvid reeglina kõrgemale üksikisikute huvidest. Randa võiks käsitleda üldise asjana, mis on avaliku huvi objektiks. Tendents rannapiirkondade avamiseks avalikuks kasutuseks laieneb ka mitmetes teistes riikides. Näiteks arutas Suurbritannia valitsus hiljuti ranna avamist kogu saare perimeetri ulatuses,126 põhjendades, et saareriigina on rannale juurdepääs ja rannal liikumine kogu saarerahva sünnipärane õigus ja igaühel peaks olema võimalus seda nautida. Samas juhiti tähelepanu, et rannaäärsed loodusväärtused vajavad seejuures tõhusat kaitset. Kuna Eesti soovib end näidata mereriigina ja Tallinn merelinnana, siis võiks analoogiat kasutades juurdepääs rannale olla samasugune „sünnipärane õigus” ehk üldine huvi, mida planeerimine kui avalik protsess saaks/võiks tõhusalt toetada. Rannaalade kaitse ja kasutamise rahvusvahelised põhimõtted 127 Eesti Vabariik on ratifitseerinud mitmed rahvusvahelised lepingud (sh Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni ning piiriveekogude ja rahvusvaheliste järvede kaitse ja

126 Vt: http://environment.guardian.co.uk/conservation/story/0,,2107097,00.html 127 Piret Kuldna, SA Säästva Eesti Instituut. Rannaalade kaitse ja kasutamise rahvusvahelised põhimõtted. Kogumikust: Rannaalade väärtused ja nende kaitse. SEI väljaanne nr 7. Tallinn, 2005 128 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007 kasutamise konventsiooni 1995. aastal, rahvusvahelise tähtsusega märgalade konventsiooni e Ramsari konventsiooni 1993. aastal, bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni 1994. aastal jt) ning osaleb nii HELCOMi kui VASAB 2010 koostöös. Helsingi Komisjon (HELCOM) korraldab rahvusvahelist koostööd Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni alusel. HELCOM-i üks viiest allorganisatsioonist, looduse säilitamise ning rannikuala majandamise töögrupp (HELCOM HABITAT), on töötanud välja soovitused ökosüsteemse lähenemisviisi edendamiseks rannikuala ja merekeskkonna loodusvarade säästvaks arenguks ning majandamiseks. Läänemeremaade (ruumilise arengu) visioon ja strateegiad aastaks 2010 (Vision and Strategies Around the Baltic Sea 2010 – VASAB 2010) on Läänemere-äärsete riikide valitsustevaheline planeeringualane koostööprogramm. 1996. aasta ministrite konverentsil kiideti heaks “Soovitused Läänemere rannikualade planeerimiseks”. VASAB-koostöö käigus koostatud ja ministrite konverentsidel vastu võetud programmdokumendid ei ole osalevatele riikidele õiguslikult siduvad, need toimivad kui soovitused riikidevahelise planeeringualase koostöö edendamiseks ja eri riikide planeeringupraktika ühtlustamiseks. Eestis taoline strateegia puudub, kuid vajadus selle järele on ilmne. Euroopa parlamendi ja nõukogu soovitus integreeritud rannikukorralduse rakendamiseks Euroopas (2002/413/EC) esitab 8 põhimõtet, millele integreeritud rannikukorraldus peaks tuginema, ning kutsub Euroopa Liidu liikmesriike üles koostama riiklikke rannikukorralduse strateegiaid. Eestis taoline strateegia puudub, kuid vajadus selle järele on ilmne. Selleks, et hinnata Tallinna rannaäärsete piirkondade erinevaid arendamise ja kasutamise võimalusi rohealade teemaplaneeringu seisukohalt, tuleb teada randade arenguprotsesse (vt pt 6.1.10.1). Lisaks sellele analüüsiti rannapiirkonna topograafiat, geoloogilisi omadusi ja iseärasusi, looduskeskkonna (peamiselt taimestiku ja loomastiku) kohta olevat infot, rohealade ja rohevõrgustiku arendamise vajalikkust ja võimalusi, olemasolevat ja kavandatavat maakasutust jms.

Foto 1. Mere pideva kulutava mõju all olev Foto 2. Astangrand Liivaranna tee piirkonnas rannaastang Kakumäel Nooda tn piirkonnas 128 Kakumäel pärast 2005.a jaanuaritormi

128 Fotod 1 ja 2: Kaarel Orviku, geoloogiadoktor, AS Merin keskkonnaekspert. Mererandade kui väga dünaamilise looduskeskkonna uurimine ja kaitse. Ettekanne seminaril: Ranna- ja kaldaalade planeerimine. Pärnu 31. mai 2006 129 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007 Tabel 4. Rahvusvahelistest dokumentidest tulenevaid soovitusi rannikualade kaitseks ja kasutamiseks rohealade planeerimise seisukohalt (Allikas: Piret Kuldna, SA Säästva Eesti Instituut. Rannaalade kaitse ja kasutamise rahvusvahelised põhimõtted. Kogumikust: Rannaalade väärtused ja nende kaitse. SEI väljaanne nr 7. Tallinn, 2005)

Valdkond EL integreeritud rannikukorralduse põhimõtted HELCOM-i soovitused VASAB 2010 Üldised põhimõtted. Avalikud Läheneda rannikukorraldusele (nii temaatiliselt kui Osalised peavad rakendama kõiki rannaalade Puhkekeskuste ja vaba aja veetmise rajatiste huvid. Rannaalade arendamine geograafiliselt) mitmest vaatenurgast, arvestades kaitset tagavaid meetmeid. paigutus peab vastama kohalikele puhke-eesmärkidel inimtegevuse ja looduslike protsesside seoseid ja planeeringutele ning riiklikust või Turismi arendamisel tuleb lähtuda “Säästva erinevusi ning nende mõju rannaaladele. regionaalsest turismipoliitikast tulenevatele turismi arendamise juhtnööridest Läänemere kaalutustele, võttes arvesse maastike, Arvestada kaugemat perspektiivi, mis järgib piirkonnas”, mis muuhulgas näevad ette rannale looduse, kultuuripärandi säilitamise vajadust ettevaatuspõhimõtet ning praeguste ja tulevaste vaba juurdepääsu, keskkonna taluvusvõime ja ning maastike vastuvõtuvõimet. põlvkondade vajadusi. sotsiaalse taluvuse arvestamise nõude (Soovitus 21/3). Arvestada looduslikke protsesse ja keskkonna taluvusvõimet inimtegevuse muutmiseks keskkonnasõbralikuks, sotsiaalselt õiglaseks ja majanduslikult elujõuliseks kaugemas perspektiivis. Kaitsealad ja muud väärtuslikud Inimasustuse säästliku arengu parema alad kontseptsiooni loomiseks tuleb erineva loodusliku väärtusega alad, olgu need kaitse all või mitte, kaasata rohelisse infrastruktuuri. Uute ehitiste rajamine Rannikul välditakse tegevusi, mis muudaksid Uued ehitised ei tohi tekitada visuaalset pöördumatult loodust [---], v.a juhul, kui see barjääri piki rannajoont, sellest hoidumiseks toimub avalike huvide esindajate enamuse tuleb säilitada või istutada rohelised nõusolekul ning on tõestatud, et selleks ei leidu haljasribad või -grupid. vähem tundlikku ala (Soovitus 15/1) Tundlike või/ja ülerahvastatud piirkondade kohta tuleb kindlasti koostada üldised ja/või detailplaneeringud. Rannikualade asumite kultuuripärandit ja iseloomu tuleb säilitada ja arendada ning ajalooliste asustuspiirkondade elustamist tuleb eelistada uute hoonestuspiirkondade tekkele. Majandustegevus, sh Tavalisest veepiirist vähemalt 3 km maismaa Iga suurema ehitise, infrastruktuuri projekti, ehitustegevus, keskkonnamõju poole jäävas vööndis peab suuremale maaparanduse või muu rannikulooduse ja -

130 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007 hindamine ehitustegevusele ja teistele tegevustele, mis maastiku olulise jääva muudatuse püsivalt muudavad loodust, eelnema planeering, kavale/projektile peab eelnema kas sh keskkonnamõju hindamine, mis kinnitatakse regionaalne või kohalik planeering või vähemalt piirkondlikul tasandil (Soovitus 15/1). spetsiaalne regionaalse või kohaliku mõju hinnang, mis käsitleb nii visuaalseid kui ka keskkonnaaspekte. Rannakaitseehitised Kui rannakaitsesüsteemid on vajalikud, tuleb eelistada looduslikku materjali (kivi, liiv, pinnas, puit) kunstlikule (betoon, asfalt, plast) (Soovitus 16/3) Transport Soovitus 21/3, lisa “Säästva turismi arendamise Soodustada tuleb keskkonnasõbralikke juhtnööridest Läänemere piirkonnas”, mis transpordi- ja energiasüsteeme ning viia muuhulgas soovitab kehtestada piirangud eramootorsõidukite kasutamine tundlikel mootorsõidukite kasutamisele puhkeotstarbel rannikualadel keskkonna seisukohalt kaitstavatel aladel ja nende ümbruses nii merel vastuvõetavatesse piiridesse. kui rannaalal. Planeerimise protsessi Kohalike vajaduste arvestamine, sh erivajadustele Rannikualade säästvat arengut toetada läbiviimise põhimõtted vastavate lahenduste väljapakkumine. püüdvad planeeringud tuleb välja töötada asjakohasel sobival tasemel (rahvuslik, Kõikide huvirühmade (majandus- ja sotsiaal- regionaalne, kohalik), tagades kohalike partnerid, elanike esindajad, mittetulundusühingud, omavalitsuste ja avalikkuse osavõtu erasektor) kaasamine näiteks vastastikuste kokkulepete sõlmimise ja jagatud vastutuse kaudu. Kõikide asjassepuutuvate riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi administratiivorganite kaasamine, nende vahel koostöösidemete loomine või tugevdamine. Rannikukorralduse kohandamine ja täiustamine pideva seire põhjal. Erinevate meetmete kasutamine eri sektorite poliitika ning planeerimise ja juhtimise ühtsustamiseks.

131 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Hinnangu koostamisel kasutatud materjalid: Esialgne hinnang Tallinnas Kakumäe poolsaare ranniku kindlustamise vajadustest ning selleks vajalike meetmete kohta. Merin AS töö nr 560. Tallinn 2006 Kakumäe poolsaare ranniku seisundist ja protsessidest andmete kaasajastamiseks vajalikud uuringud. Tallinna Tehnikaülikooli Küberneetika Instituut, jaanuar 2006 Pirita rannapiirkonda (sh rannapromenaadi) käsitlevad planeeringud, KMH-d ja ekspertarvamused Uuringud kiirlaevade mõjust rannapiirkondadele (Aegna)

Olemasoleva olukorra ja rannikuprotsesside analüüsi tulemusena erinevates Tallinna rannikuvööndi piirkondades ning lähtudes eelnimetatud hinnangutest ja rahvusvahelistest dokumentidest tulenevatest säästva arengu põhimõtetest töötati välja antud tingimusi arvestades parim võimalik planeeringulahendus. Haljastatud rannapromenaadide arendamisel tuleb keskenduda eelkõige hoonestatud aladele (vanad tööstus- ja sadamaalad, Kesklinna piirkond jms). Seeläbi saab loodust hoonestatud aladele juurde tuua. Looduslikud alad tuleb rannapromenaadi ideedest puutumata jätta ning kujundada sinna looduslikke tingimusi arvestavad liikumisrajad. Alad, kus liikumisteede kavandamisel ja rajamisel tuleb vältida massiivseid kunstlikest materjalidest (betoon, asfalt) rajatisi: Kakumäe poolsaare rannaala looduslikud alad, roostik Kopli lahe lõunakaldal, Stroomi metsaga piirnev rannaala, Stroomi rand, Paljassaare linnuala, Pirita rand ja männik kuni linna piirini Meriväljal. Rannaga seotud rohealad, nt Pirita rannamännik, Stroomi mets, on reeglina suurema kasutuskoormuse all kui teistes linna piirkondades olevad rohealad. Nendes piirkondades on kasutuskoormust reguleerivate meetmete väljatöötamine, nende rakendamine ning tallamisest tulenevate mõjude leevendamine eriti olulised. Eraldi tuleb välja töötada selliste piirkondade detailplaneeringud ja majandamis-/hoolduskavad. Ehituskeeluvööndi piir rannal ja kaldal metsamaal oleks vajalik viia piiranguvööndi piirini igal pool, kus metsamaa piirneb ranna või kaldaga. Kaldakindlustuste rajamise vajadus looduslike rohealadega piirnevatel randadel (nt Kakumäe poolsaarel) tuleb kõne alla ainult siis, kui rannapurustused muutuvad ohtlikuks inimeste tervisele või varale. Nende otstarbekus ja tehniline lahendus tuleb välja töötada koos KMH-ga, kaasates vastava eriala spetsialiste ning arvestades konkreetsete oludega.

6.1.11. Kalmistud ja eriotstarbelised rohealad Tallinna linnas paiknevad järgmised kalmistud: - Metsakalmistu; - Pärnamäe kalmistu; - Pirita kalmistu; - Siselinna kalmistu; - Rahumäe kalmistu; - Hiiu-Rahu kalmistu; - Liiva kalmistu. Metsakalmistu asutati avalikuks linnakalmistuks 1933.a Kloostrimetsas. Pindalaks oli algselt kavandatud 24,2 ha, praegu on see 48,3 ha. Kalmistu ametlik avamine korraldati 1939.a. Metsakalmistu on loodusliku ilmega kalmistu, mille kujundusnõuded tekitasid omal ajal suuri vaidlusi ja etteheiteid. Nimelt keelati ristide, piirdeaedade, rantide paigutamine, maksimaalse kalmukivi mõõduks oli 80x50 cm. Kalmistul pidi säilima loodusliku metsa mulje, milline nõue kehtib käesoleva ajani. Kujunduses on ka edaspidi välditud

132 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007 monumentaalseid hauasambaid. Tänapäeval on lubatud samba maksimaalne kõrgus 1,5 m, kuid hauaplatside ääristuse osas on nõutud ikkagi looduslähedust – murupiirded, samblavaibaga katmine, lilledega ääristamine jne. Metsakalmistul on reserveeritud maa-alad avalikus elus silmapaistnud isikutele Teatri-, Spordi-, Heliloojate, Kirjanike, Kunstnike, Ajakirjanike, Arstide, Arhitektide Liidule, Mementole, Soomepoistele, Eesti Vabadusvõitlejate Tallinna Ühendusele, teadlastele jne. Esimesena maeti Metsakalmistule E.Vilde 1933.a. Metsakalmistul asub ka Eesti Vabariigi esimese presidendi Konstantin Pätsu perekonna matmispaik. Tuntud tegelastest on veel maetud Lydia Koidula, A.H. Tammsaare, Johannes Kotkas, Paul Keres, Raimond Valgre, Georg Ots jne.129 Pärnamäe kalmistu kasutuselevõtmise ajaks loetakse 1963.a. Algselt oli kalmistule eraldatud 55 ha Iru kõnnumaad, mis juba 15 aasta pärast jäi kitsaks, mistõttu 1978.a liideti sellega uus maa-ala Randvere suunas. Praegu võtab kalmistu territoorium enda alla 102 hektarit. Sellega on Pärnamäe tõusnud suuruselt esikohale nii Tallinna kui ka kõigi Eesti kalmistute hulgas. Kalmistu on jaotatud tekkimise järjekorras ebakorrapärastesse ja erineva suurusega sektoritesse, mille arv ulatub poolesajani. Maastiku vaheldusrikkus, kõnnumaale omane loodus, liivane pinnas ning asukoht eemal suurematest liiklusteedest ja tööstuskeskustest annavad kalmistule eelised. Mändide rohelus, kohatised kadastikud, harvalt sekka kaski ja haabu koos küngaste vahelduvusega annavad uuele kalmistule meeldiva üldilme. Seda on püütud ka kalmistu kujundamisel silmas pidada, võttes põhisuunaks looduslikkuse printsiibi. On hoidutud sirgetest vaheteedest ja ridadesse matmisest. Siin pole lubatud jäiku kalmupiirdeid ega üldilmet kahjustavaid kalmusambaid ja –ehitisi. Pärnamäel toimub sageli päevas 10-15 matust. Kuivõrd Metsakalmistu on reserveeritud silmapaistvate ühiskonna- ja kultuuritegelaste matmispaigaks, on seni Pärnamäele kultuurimälestise mainega tekkinud suhteliselt vähe. Siiski on ka siin neid juba kümneid.130 Pirita kalmistu suurusega 0,8 ha asub Pirita Linnaosas. Kalmistu on muinsuskaitse all ja siia ei lubata püstitada uusi hauapiirdeid, küll aga neid restaureerida. Kalmistule uusi matusekohti ei eraldata, matta saavad ainult pereplatside omanikud. Tuntumatest inimestest on Pirita kalmistule maetud Enn Nurmiste, Madis Odenberg, Julius Koppel jne. Siselinna kalmistu nimetuse alla koondub kolm eri aegadel tekkinud kalmistut, mis asuvad Tartu maanteest poole kilomeetri võrra läänes, Ülemiste liivaluidetest linna poole. Need on juba 1775.a rajatud endine vene õigeusuliste kalmistu, tuntud kui Aleksander Nevski kalmistu, siis 1864.a avatud eestlaste Vana-Kaarli kalmistu ning 20. sajandi teise kümnendi lõpus asutatud Sõjaväekalmistu, kõik kokku umbes 18 hektarit. Eelmainituist on suurim Aleksander Nevski kalmistu pindalaga 13,01 hektarit. See on Tallinna tänapäeval kasutatavaist kalmistuist vanim, mille eakaaslased olid Kopli ja Mõigu. Üle 200 aasta jooksul on sel kalmistul viimse rahupaiga leidnud kümned tuhanded inimesed, nende hulgas arvukalt aja- ja kultuuriloos tuntud isikuid. Aleksander Nevski kalmistut ja Vana-Kaarli kalmistut lahutab kõrge paekivimüür, mille põhjapoolses osas on lahtine ava, kustkaudu kulgeb avar tee ühest kalmistust teise. Vana-Kaarli kalmistu on nn vene kalmistust üheksa aastakümmet noorem, rajatud aastal 1864 Kaarli koguduse kalmistuna, sest kasvavale kogudusele jäi Kalamaja surnuaed kitsaks. Vana-Kaarli kalmistul on samuti arhailine miljöö ning võib näha mõndagi tähelepanuväärset, nagu üle saja aasta vanu kalmutähistusi. Nii mõnigi 19. sajandist pärinev paekivi- või sepisrist on muutunud haruldaseks.131 Sõjaväekalmistu rajati Esimese maailmasõja aastatel Tallinna garnisoni kalmistuks. Sõjaväekalmistu külgneb endise Vana-Kaarli kalmistuga. Nende vahel oli varem kitsarööpmeline raudtee. Kalmistu pindalaks arvestatakse 2,46 hektarit. Aastail 1927-1928 ehitati kalmistu linnapoolsesse külge Filtri teelt lähtuv peasissekäik stiilselt kujundatud väravaehitisega (arhitekt Edgar-Johan Kuusik), mis on veel põhiliselt säilinud. Kalmistule rajati pärnaalleed. Endistest kalmutähistustest on säilinud mõned lendurite kalmud. Kalmistu avaraid matmisvälju katavad sirged hauamärkide read.132 Rahumäe kalmistu rajati Nõmmega külgneva Mustamäe servale lagedale liivikule 19. saj. lõpus, kui Tallinnas oli elanike arv juba 100 000 piires. Linna volikogu määras linna maast surnuaedade asutamiseks: Jaani kogudusele 17 200, Kaarli kogudusele 12 400 ning Pühavaimu ja baptisti kogudusele kummalegi 2400 ruutsülda maad. Eesti Kaarli kiriku uus surnuaed Nõmme lähedal “Rahumäel” pühitseti 1903.a. Uuele kalmistule antud nimi Rahumäe sai siitpeale ka lähema ümbruse kohanimeks. Mitmele eri usuühingule, kuid ka Tallinna Tuletõrjeühingule (1926) eraldati omaette kalmistuosad. Väheseid kalmistu piiride laiendamisi on olnud viimaste aegadeni. Suurem juurdelõige tehti 1928.a, mil laiendati kalmistut üle Rahumäe tee ida suunas. Sellal sai Kaarli kogudus selle kalmistuosa, mis külgneb raudteega. Rahumäe kalmistu üks osa on Juudi kalmistu. Nõukogude korra kehtestamiseni osteti matmispaiku: hinna järgi kujunesid välja esinduslikumad ja tagasihoidlikumad kalmistuosad, mille kujundusliku külje ja korrashoiu eest on hoolitsenud matuseplatside valdajad. Aja jooksul on toimunud teatav kalmistu ajakohastumine: matmispaiku ümbritsenud raudtarad olid kadumas. Alates 1978.a. on

129 http://www.kalmistud.ee/metsakalmistu/tutvustus 130 http://www.kalmistud.ee/est/parnamae/tutvustus/parnamae_tutvustus 131 http://www.kalmistud.ee/est/siselinna/tutvustus/siselinna_tutvustus 132 http://www.kalmistud.ee/est/siselinna/tutvustus/sojavae_kalmistu 133 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007 sepistähiste omavoliline kõrvaldamine keelatud, suuremat rõhku on hakatud panema haljastusele. Rahumäe kalmistu on vastu võtnud tuhandeid Tallinna elanikke. Rahumäe kalmistu on Eesti mälestusrikkamaid kalmistuid. Paljusid kalme ehivad tuntud kunstnike loodud kujundused ja skulptuurid.133 Hiiu-Rahu kalmistu, asutatud Nõmme alevivolikogu otsusega 1919.a, on Tallinna surnuaedadest väikseim, pindala on vaid 2,2 hektarit. Rahupaiga õnnistamiseni jõuti alles 1923. aasta augustis. Kalmistu plaani valmistas arhitekt K. Burman, kontorihoone sai katuse alla linnaarhitekt Fr. Wendachi projekti järgi 1934.a. Siin on mitme Eesti ajaloo prominentse tegelase viimne puhkepaik. 134 Liiva kalmistu võeti kasutusele 1935. aastal. Kalmistu maa-alal paikneb 1935.a valminud kabel (arhitektuurimälestis) ja Punase terrori ohvrite mälestusmärk. Liiva kabel on projekteeritud arhitekt Herbert Johansoni poolt 1934.a. Tegemist on klomppaest funktsionalistliku sakraalehitisega. Kalmistu peasissepääs, kabel ja mälestusmärk moodustavad käsitletaval maa-alal kandva telje. See on Liiva kalmistu sümbol, maamärk kalmistu külastajatele. Oma 64 hektarilise pindalaga oli Liiva 1978. aastani Tallinna suurim kalmistu. Looduselt ja pinnaselt on ta oma ülesandeks kõigiti sobiv. Algselt oli kalmistu planeerimisel silmas peetud põhimõtet säilitada matmispaikadeks eraldatud kvartalite vaheradadel puutumatut metsamaastikku, kuid hiljem on matuste arvukuse kasvades sellest loobutud. Algsed vaheteed on hästi avarad. Osa kalmistu territooriumist üle Valdeku tee idas on säilinud veel puutumata ja korrastamata metsaalana. Pärast hoolikat ja sihipärast korrastustööd võiks sinna kujuneda looduslähedasemaid kalmistuosi. Kuigi Liiva kalmistu tegelikus väljakujunemises pole seni kuigivõrd silmas peetud loodusläheduse põhimõtteid, võiks neid rohkem rakendada uutes kasutusele võetavates kvartalites, eriti kabeli lähemas, algse metsana püsinud ümbruses. Seni kasutusel olevates kvartalites domineerivad kalmude asetus sirgetes ridades ja rangete betoonääristega ümbritsetud matmispaigad. Ka leidub Liiva kalmistul laiu kvartaleid reahaudadega , (invaliididekodude patsientide ja teiste, enamasti omasteta surnute matmiseks), mis alguses küll haljastatakse, kuid hiljem maha jäetakse.135 Kalmistud on olulised linna rohesüsteemi osad, mis omavad nii ökoloogilist, sotsiaalset kui kultuurilist väärtust, olles elupaigaks arvukatele linnu- ja loomaliikidele, viimseks puhkepaigaks ja mälestamiskohaks linnaelanikele ning kalmistuarhitektuuri (-kujunduse) ja tuntud isikutega seotud ajaloo väljundiks. Kalmistud ei ole siiski võrreldavad teiste avalikus kasutuses olevate haljasaladega ega käsitletavad avalike puhke- ja tervisespordialadena. Piiratud, kalmisturahu mitte häiriv rekreatsioonikasutus (jalutamine, tutvustavad ekskursioonid, mälestusüritused jms) on võimalik. Kalmistud tervikuna on olulised kultuuriväärtused, nende kultuuriajalooline tähtsus vajaks enamat tutvustamist. Kalmistute kaitsevööndite säilitamine on oluline roheliste koridoride süsteemi toimimise tagamiseks.

Rohealade teemaplaneeringus käsitletakse eriotstarbeliste rohealadena järgmisi olulisi rohevõrgustiku komponente: - Tallinna Botaanikaaed; - Tallinna Loomaaed; - Eesti Vabaõhumuuseum; - Tallinna Lauluväljak; - Tallinna Hipodroom; - Ülemiste järve sanitaarkaitseala. Tallinna Botaanikaaia väärtus seisneb lisaks tegevusest tulenevale teaduslikule, aianduslikule, loodushariduslikule ja kultuurilisele funktsioonile ka mitmekesises maastikus, väärtuslikus asukohas ning looduslikes tingimustes. Botaanikaaia silmapaistvamad pinnavormid on vanad mereluited ja jõeoru astangud ning Pirita jõe külgorud. Kõrgematel luitestunud pinnavormidel valdavad leetunud mullad, vanades sootides aga glei, turvastunud või turvasmullad, idaosas esineb lohus siirdesoomuldi, jõe kallastel lisaks gleistunud ja gleimuldadele ka lammimuldi. Tähelepanu väärib sooraua lade botaanikaaia taimekollektsioonidest idas soostunud ala servas, kus kohati on sooraua kihi tüsedus kuni 0.7 m. Tallinna Botaanikaaia alal asub mitu Pirita jõe vana jõesooti ning külgharu. Pirita jõe kallastel võib näha ajutistest liigvetest ja jõkke avanevate allikate poolt tekitatud uhteorge. Kollektsioonide alale on rajatud nõgude süvendamise ja kraavide paisutamise tulemusel

133 http://www.kalmistud.ee/est/rahumae/tutvustus/rahumae_tutvustus 134 http://www.kalmistud.ee/est/hiiu-rahu/tutvustus/tutvustus 135 http://www.kalmistud.ee/est/liiva/tutvustus/liiva_kalmistu_tutvustus 134 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

9 tiiki. Reljeefist ja veekogudest tingituna on botaanikaaia mikrokliima erinevates osades varieeruv. Taimekollektsioonid hõlmavad botaanikaaia 123 hektarist umbes 26 hektarit. Ülejäänud ala katavad looduslikud ja poollooduslikud taimekooslused. Üsna looduslähedases olekus on Pirita jõe kallastel kasvavad hall-lepikud ja siirdesoo- ning pohla kasvukohatüübi männikud. Harva esineva kooslusena kasvab botaanikaaia põhjapoolses osas tamme-männi segamets. Enamik rohumaid on regulaarselt niidetavad. Umbes 1 ha suurusel alal toimub katse taastada puisniit. Kõige liigirikkamad kooslused on pärisaruniidud. Botaanikaaia flooras on 484 liiki pärismaiseid soontaimi, nende seas ka 14 liiki Eestis kaitstavaid taimi. Lisaks pärismaistele kasvab väljaspool kollektsioone veel vähemalt 143 nimetust võõramaiseid või inimese poolt teistest Eesti osadest sisse toodud taimi. Tallinna Botaanikaaed asub üleeuroopalise kaitstavate alade võrgustiku Natura 2000 Pirita loodusalal. Pirita jõe vasakkaldale jäävad lubjavaesel mullal esinevad liigirikkad niidud, niiskuslembeste kõrgrohustud ja piiratud alal lamminiidud. Botaanikaaeda läbib Natura 2000 Pirita jõe hoiuala, Botaanikaaed paikneb ühtlasi ka Pirita jõeoru maastikukaitsealal. 136 Tallinna Loomaaed peab loomakollektsiooni inimeste kultuuri- ja haridustaseme tõstmise, loomade teadusliku uurimise ja nende hääbuvate looduslike asurkondade taastamise huvides, kompenseerimaks inimkonna negatiivset toimet loodusele. On õppe- ja teadustöö baasiks nii üldharidus- kui kõrgkoolidele ja pakub võimalust puhkamiseks looduslähedases keskkonnas. 137 Lisaks nimetatud funktsioonidele kujutab loomaaia territoorium endast väärtuslikku ja mitmekesist looduslikku, pool-looduslikku ja inimese poolt kujundatud keskkonda. Loomaaia territooriumil paikneb rikkaliku ökosüsteemi ja huvitava reljeefiga Veskimets, kus paiknevad kaitsealused eluta looduse objektid – Veskimetsa suured rändrahnud ja kivikülv. Eesti Vabaõhumuuseum võrdleb ennast ühe omamoodi külaga, mis asub Tallinna linnas, aga samas justkui maal – kaunis paigas nimega Rocca al Mare. Nagu ühes õiges külas ikka, on ka siin elumajad, kirik, kõrts, koolimaja, veskid, pritsikuur ja võrgukuurid mere ääres. Selles 12 taluga muuseumikülas on näha Eesti 17.-20. sajandi maa-arhitektuur ja eluolu, siit saab hea ülevaate sellest, kuidas elasid endistel aegadel erinevate elualade ja erineva jõukuse ning oskustega pered.138 Lisaks teadus- ja haridustööle ning säästva elulaadi tutvustamisele paikneb vabaõhumuuseum looduslikult ja maastikuliselt väärtuslikus ja mitmekülgses piirkonnas rohevõrgustiku olulise tuumalana. Maa-alal esineb erinevaid taimekooslusi, elupaiku mitmetele looma- ja linnuliikidele, kaitsealuseid objekte (rändrahnud ja kivikülv) jne. Tallinna Lauluväljakut haldava sihtasutuse missioon on arendada lauluväljakut nii, et see on kõigile kättesaadav atraktiivne meelelahutus-, kultuuri- ja vaba aja aktiivse veetmise keskkond, vaatamisväärsus turistidele ning Eesti tuntuim ja kõrgelt hinnatud meelelahutusürituste toimumise koht. Laululava on ehitatud 1959. aastal laulupidude läbiviimiseks. Lava oli ette nähtud mahutama 15 000 lauljat, kuid võimalik oli ka vastupidine kasutus variant, kus etteaste toimub lava esisel horisontaalpinnal ja laval istuvad pealtvaatajad. Lavaalused ruumid on eelkõige mõeldud esinejate kogunemiseks ja administratsioonile. Siin saab korraldada näitusi, messe jpm.139 Lisaks lauluväljaku põhifunktsioonidele on ala tänu oma väärtuslikule haljastusele oluline rohevõrgustiku element, olles üheks osaks Lasnamäe ja Maarjamäe väärtuslikust klindipiirkonnast. Lauluväljaku maa-alal on säilinud väärtuslikke vanu puid ja rajatud pargilaadset haljastust. Tallinna Hipodroom on mõeldud hobuste traavi- ja galopivõistluste korraldamiseks, läbi on viidud ka mootorrataste ringrajasõidu võistlusi. Tallinna Hipodroom avati 25. novembril 1923.a. Ehitustööd olid niivõrd kvaliteetsed, et hipodroomi ringrada on vastu pidanud tänaseni. Tallinna Hipodroom on tänasel päeval üsna ainulaadne ka oma asukoha poolest, paiknedes ühe Euroopa riigi pealinna keskuse, metsa ja mere vahel. Siin on uskumatult head tingimused nii inim- kui loomsportlastele: metsaalused rajad pakuvad suurepäraseid treenimisvõimalusi, meres jalutamine mõjub võidusõiduhobuse jalgadele kui palsam, sedavõrd stressivaba treeningkeskkonda traavlispordile ei leia ühestki Euroopa pealinnast. Hobused on harjunud inimestega ning inimesed atraktiivsete loomadega. Hobused on üle kaheksakümne aasta olnud Stroomi metsa sümboliks, siia tullakse ilusate ilmadega loomi vaatama kogu perega üle Tallinna. Hobusearmastajad teistest riikidest on olnud Tallinna võimalustest lummatud ning hipodroom võiks tänagi olla tugevaks magnetiks Tallinna hääbuvale turismitööstusele. 140 Ülemiste järve sanitaarkaitseala on joogivee võtmise kohta (Ülemiste järve) ümbritsev maa- ja veeala, kus veeomaduste halvenemise vältimiseks ning veehaarderajatiste kaitsmiseks kitsendatakse tegevust ja piiratakse

136 http://www.tba.ee/index.php?lang=est&main_id=155 137 http://www.loomaaed.ee/index.php?ide=1,54 138 http://www.evm.ee/id/100/ 139 http://www.lauluvaljak.ee/est/general 140 Hüvasti, hipodroom! Margit Mutso, Eesti Ekspress, 15.11.2007; vt: http://paber.ekspress.ee/viewdoc/6BAD9E2E596D2386C22573910057AA9A 135 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007 liikumist. Ülemiste järv ja järve veehaare varustab üle 90% Tallinna elanikest joogiveega. Järve sanitaarkaitseala moodustamine mis on kohustuslik tulenevalt veeseadusest ja veehaarde sanitaarkaitseala moodustamise ja projekteerimise korrast. Ülemiste järv on looduslikult reostuse eest kaitsmata, mistõttu mistahes ehitus- ja majandustegevuse arendamine järve kaldal ja lähipiirkonnas valgalal avaldab mõju järve seisundile. Järve vesi vahetub aastas ligikaudu vaid 1 kord. Viimastel aastatel on hoogustunud aktiivne elamuehitus- ja arendustegevus järveäärsetel aladel, aga samuti liiklussõlmede projekteerimine järve vahetus läheduses. Ülemiste järve veehaarde veekvaliteedi seisukohast majandustegevuse arendamisel on võtmeküsimuseks heitveekanalisatsiooni rajamine ja sademevete ärajuhtimine. Moodustava sanitaarkaitseala piiril on ette nähtud rajada/rekonstrueerida piirdeaed ja tähistada ala teavitavate siltidega. Kogu projekteeritava sanitaarkaitseala mets on kavas jätta kaitsemetsaks veekaitse eesmärgil, mis pole mõeldud avalikuks kasutamiseks. Ülemiste järve pinnaveehaarde sanitaarkaitseala kaitsemetsade eelistatumaks majandamise viisiks oleks püsimets, mida ei majandata majandusliku tulu saamise eesmärgil, kuid mida tuleb hooldada vastavalt metsamajandamiskavale. Ülemiste järve veehaarde projekteeritava sanitaarkaitseala piires tuleb veehaarde valdajal ja maaomanikel tagada seadustes kehtestatud piirangute ja kitsenduste täitmine.141 Nimetatud maa-alad kuuluvad Tallinna rohesüsteemi koosseisu, sest suur osa nendest territooriumidest on haljastatud, nad kannavad suuremal või vähemal määral rohevõrgustiku ökoloogilist funktsiooni. Tegemist on samaaegselt ka oluliste rekreatsioonialade ja kultuuriobjektidega (v.a Ülemiste järve sanitaarkaitseala). Nende maa-alade eriotstarbelisus tuleneb nende kasutamisest teatud kindlatel otstarvetel ning territooriumi kasutamise funktsionaalsetest piirangutest ja/või (kella)ajalisest regulatsioonist. Erilist tähelepanu haljastuse säilitamisele ja hooldamisele tuleb pöörata lauluväljakul, sest seal toimuvate suurte massiürituste ajal on tallamise tagajärjel tekkivad kahjustused tõenäoliselt kõige suuremad.

6.1.12. Rohealadega seotud riskid – suurtulekahjud 142 Rohealadega seotud riskid on eelkõige seotud suurtulekahju tekkimise võimalusega. Suurtulekahju all mõistetakse lokaalsest tulekoldest alguse saanud tulekahju, mis võib haarata rohkem kui 2-3 üksteise läheduses paiknevat tuleohtlikku rajatist või ebasoodsate tegurite kokkulangemisel haarata terve asumi või suure tuleohtliku taimestikuga kaetud ala. Tulekahjud toimuvad kõige sagedamini eluhoonetes (20%) ja väljaspool hooneid (60%). Väljaspool hooneid toimunud tulekahjudest moodustavad lõviosa kulupõlengud ja kergesti süttivate puukuuride põlengud. Süttimisohtliku taimestikuga kaetud aladel võivad kohalikud algselt piiratud ulatusega tulekahjud ebasoodsate tegurite kokkulangemisel minna üle suurtulekahjudeks. Eriti ohtlik on olnud viimastel aastatel Pääsküla rabatulekahju (2002.a). Pääsküla rabatulekahju kustutamisele oli kaasatud 6 päeva jooksul pidevalt 9 päästemeeskonda ligi 60 päästjaga ja 10 vabatahtliku tulekustujat. Samuti oli kaasatud suurel hulgal tehnilisi ressursse, mida oleks võinud vaja minna ka linnas toimuvatel tulekahjudel. Ühiste jõupingutuste abil õnnestus vältida hädaolukorda Pääskülas. Kui tegemist on suurema ulatusega tulekahjuga, mis võib üle minna suurtulekahjuks ning mille tagajärjel võib Tallinna ühes linnaosas või kogu Tallinnas tekkida hädaolukord, siis sellise tulekahju kustutamiseks ja selle tagajärgede likvideerimiseks või leevendamiseks TTPA plaanilistest jõududest ja vahenditest võib mitte piisata ning tekkida vajadus lisajõudude ning vahendite kaasamiseks. Tallinna suurtulekahjude põhilisteks riskiallikateks on: 1. Tihedalt tuleohtlike rajatistega hoonestatud asumid. 2. Kergeltsüttiva alustaimestikuga rabad ja metsasalud.

141 Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitseala projekt (töömaterjalid, mai 2005 seisuga). Koostaja AS Maves 142 Tallinna riskianalüüs. I osa. Lk 182-190; vt: http://www.tallinn.ee/est/g3552s25496?sess_admin=612f0ffce972879a03a94c19d888cb49 136 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Joonis 20. Tallinna suurtulekahju ohuga alad 143

Suurtulekahju võib alguse saada lokaalsest põlengust, mida ei ole suudetud mingil põhjusel ebasoodaste tegurite kokkulangemise tingimustes kustutada. Ebasoodsaks teguriks võib olla: 2. Tugev tuul. 3. Pikemat aega kestnud kuiv kuum ilm. 4. Kustutusvee piiratud kogus. Metsatulekahjude ohuga alad Tallinnas: 1. Õismäe raba 2. Harku raba 3. Astangu 4. Pääskula raba 5. Männiku raba 6. Raku-Raudalu mets 7. Merimets (Stromka) 8. Paljassaare poolsaar (võsa) 9. Aegna saar 10. Kloostrimets 11. Tondiraba 12. Järve mets

143 Tallinna riskianalüüs. http://www.tallinn.ee/est/g3552s25497?sess_admin=612f0ffce972879a03a94c19d888cb49 137 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Metsatulekahju tõenäoline toimumissagedus on hinnatud suureks (4). Suurtulekahju ohuga objektide riskide hinnang metsatulekahju korral:

Mõjutatav Tagajärgede Kommentaar objekt maksimaalsed raskusastmed Elu ja tervis A – tähtsusetu Õnnetuskohalt leviv suits ja tahm võivad lühiajaliselt häirida ohualasse sattunud inimeste hingamist. Elutähtis C – rasked Suurtulekahjude riskiallikatel ja nende ohualades ei ole elutähtsate valdkond valdkondade objekte, mille tegevuse katkemisel või hävimisel oleks väga rasked tagajärjed. Ümbruskonna elu häirib teatud määral põlengukohalt leviv suits ja tahm. Suitsualasse sattunud üksikutes asutustes ja ettevõtetes võib tekkida lokaalne vajadus ajutiselt katkestada tegevus tulekahju mõju ajaks. Keskkond D – väga raske Mahapõlenud mets ja alustaimestiku taastumiseks on vaja aastakümneid ning toob kaasa Tallinna teatuid linnaosade õhu kvaliteedi halvenemise. Põlenguala loomade ja lindude pesitsemiskohad muutuvad aastateks kasutamiskõlbmatuteks. Vara B – kerged Tulekahju tagajärjel omanikele tekitatud kahjud on tõenäoliselt kerged ning nende korvamiseks piisab omanike ja kindlustusfirmade vahenditest. Evakuat- B – kerged Võib tekkida vajadus sündmuskoha lähedalasuvates hoonetes elavate suitsu sioon ohualasse sattunud inimeste ajutiseks evakueerimiseks ohutusse kohta. Pääste- C – raske Metsatulekahjude kustutamine on väga raske, palju ressursse ja aega nõudev ressurss töö. Lisaks TTPA jõududele ja vahenditele on vaja ööpäevaringselt kaasata suur arv abipäästjaid ja vabatahtlikke abistajaid.

Tallinna suurtulekahjude riskianalüüsi tulemusel sai selgeks, et suuremat ohtu kujutavad endast metsatulekahjud, kuna nende toimumise sagedus on küllaltki suur ja samas jääb Tallinnat kaitsma nõrgem koosseis ja vähem ressursse. Iga järgmine samal ajal toimuv tulekahju linnas suurendab riski, et see tulekahju võib areneda hädaolukorraks, kuna ei jätku ressursse. Tallinna päästekomandode varustatus suudab toime tulla ühe suurema tulekahjuga pluss veel mõni väiksem ja sellega on Tallinna ressursid ammendatud.

6.2. Sotsiaalne keskkond ja planeeringulahenduse mõju sellele

6.2.1. Rohealade vajadus ja kasutuskoormus Tallinnas on haljasmaad ühe elaniku kohta ligi 100 m2, linnaosade vahelised erinevused on aga väga suured. Kõige rohkem haljasmaid elaniku kohta on Pirital, Nõmmel ja Kesklinnas, kus paiknevad suured linnametsad või metsapargid. Kõige halvem on olukord Kristiine, Lasnamäe ja Põhja-Tallinna linnaosas, kus ühe elaniku kohta on vähem kui 35 m2 rohealasid. Erinevate ekspertide poolt on antud hinnanguid Tallinna rohealade seisundile. Puud ja põõsad on Tallinna parkides tihti vananenud, suur osa lühiealisemast põõsarindest on kahjustustega ning muru on paiguti tugeva surve all. Pargiteed, istumiskohad, valgustus ja veekogud on suures osas vananenud või vajavad korrastamist. Rohealadel puudub turvalisus ja valve puudumisel satuvad pargirajatised ja taimestik vandalismi ohvriks. Enamikel rohealadel puudub sotsiaalne sihtgrupp ja seega tarbitakse rohealasid ekstensiivselt. Struktureeritud rohealad (Tammsaare park) on samas ülerahvastatud. Hetke olukord tuleneb osaliselt rohealade hoolduse ja rekonstrueerimise alafinantseerimisest. Tallinna tänavahaljastute olukord varieerub vanuse ja liigilise koosseisu poolest. Paljud puud on liiga vanad, haiged või teede ja tänavate laiendamisel hävinenud. Elurajoonide haljastuse seisund on veidi parem, aga suuresti sõltuv antropogeensest mõjust (mehaanilised vigastused,

138 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007 tallamine) ja kasvutingimustest (ebasobiv keskkond). Suurelamutega hoonestatud alade haljastus on suhteliselt monotoonne ja kaootiline. Olemasolevad haljasalad ja rajatud teed ei vasta praktilisele liikumisvajadusele, mistõttu ei leia need ka linnakodanike seas kasutamist.144 Järeldused rohealade külastatavuse kohta: 145 Erinevate rohealade kasutajate hulk on väga erinev. Kõige rahvarohkemad rohealad olid Kesklinna keskosas, mis on ka loogiline, kuna paljud kesklinna rohealade külastajad lihtsalt läbivad neid oma sihtkohta pääsemiseks, ega veeda seal pikalt aega. Rohealasid läbides on teekonnad tihti lühemad ja kiiremad kui tänavatel ristmikke ületades. Rohealadel on ka meeldivam liikuda kui tiheda liiklusega tänavate ääres. Uuritud rohealadest kõige tihedama ja ainuke kõrge intensiivsusega roheala on Tammsaare park, mis jääb Vanalinna ja Tallinna ärikeskuse vahelisele alale. Keskmise intensiivsusega rohealad on Politseiaed, Stroomi rannapark, Viruvärava mägi, Kadrioru park ja Õismäe tiigi ümbrus. Need rohealad jäävad linlaste liikumistrajektooridele, mistõttu on läbi roheala liikujate osakaal kõikidest roheala külastajatest suur. Madala intensiivsusega rohealadele on iseloomulik keskmisest suurem pindala ja rohealal olijate liikumisviiside suurem varieeruvus võrreldes keskmise ja väga madala intensiivsusega rohealadega. Madala intensiivsusega olid ka väiksemad rohealad: Lembitu park, Punase tänava haljasala, Keskuse park, Harjumägi. Väga madala intensiivsusega rohealasid (Hirvepark, Poolamägi ja Koidu park Kesklinnas, Õie ja Hiiu park Nõmmel ning Räägu park Kristiine linnaosas) iseloomustab väga ekstensiivse külastatavus. Kuigi antud rohealad jäävad inimeste põhilistest liikumistrajektooridest kõrvale, mõjutab külastatavust ka nende hetkeolukord, millega küsitletud rahul ei olnud. Nädalapäevad ei mõjuta oluliselt rohealade külastatavust, küll aga mõjutavad ilmastikutingimused, eriti sademed. Uuritud rohealade kasutamise intensiivsusel selget argi- ja puhkepäevade rütmi välja tuua ei saa. Argipäevadel on märgatav mõnevõrra suurem jalgratturite, jooksjate või muude, mitte jalgsi liikuvate inimeste osatähtsus kui nädalavahetusel. Külastajate hulk varieerub linnaosade kaupa töö- ja puhkepäevadel. Kesklinna rohealade kasutamine on intensiivsem puhkepäevadel, seda nii Tammsaare pargis, Harjumäel kui Viruvärava mäel. Puhkepäevadel on rohkem külastajaid ka Poolamäel ja Kadrioru pargis, kuhu tullakse rohelust nautima ja linnamürast puhkama. Teisi Kesklinna rohealasid külastatakse rohkem argipäevadel. Puhkepäevadel on rohkem inimesi ka Põhja-Tallinna ja Mustamäe rohealadel. Põhja-Tallinna ülelinnalise tähtsusega rohealadele, Stroomi rannaparki ja Merimetsa, tullakse nädalavahetustel kaugemaltki rohelust ja randa nautima. Mustamäe Parditiigi park ja Männipark on aga kohaliku tähtsusega ja tõenäoliselt veedavad seal puhkepäevadel aega peamiselt kohalikud elanikud. Kellaajaliselt esineb rohealade kasutamise intensiivsuses selge ja loogiline dünaamika: hommikul on inimesi vähem, alates lõunast rohkem ja õhtul jälle vähem. Rohealade keskmiselt on kõige rohkem inimesi kella 12-13 vahel, mis on seletatav lõunaajaga, kui inimesed on liikuvamad. Teine intensiivsem rohealade kasutamise periood on 16-17 vahel, kui inimesed lähevad töölt koju, jällegi läbides rohealasid. Õhtul peale tööd või kooli (alates kella 18) tõuseb rohealadel sportijate (jalgratturid, jooksjad, rulluisutajad vms)

144 Haljastuse arengukava. Tallinn 2005 145 Tallinna rohealade külastatavus ja külastajate hinnangud. Teemaplaneeringu „Tallinna rohealad” taustauuring. Tartu Ülikool, bioloogia-geograafiateaduskond, geograafia instituut. Olle Järv, Siiri Silm, Rein Ahas. Tartu 2006 139 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007 osatähtsus ja väheneb jalutajate arv. Uuritavatest rohealadest paistab selline tendents eriti silma Glehni pargi, Stroomi rannapargi, Merimetsa, Pirita rannapromenaadi, Merivälja tee äärse metsa ja Parditiigi pargi puhul. Samas ei lange mainitud rohealadel õhtuti ka jalutajate osakaal oluliselt, mis näitab, et jalutamine on üks populaarne rohealadel harrastatav tervisespordi vorm. Uuringu käigus loendatud ligi 9000 inimesest 89% oli jalutajad, jalgrattureid oli 7%, jooksjaid 2% ja teisi (rulluisutajad, rulatajad, ratsutajad vms) 2%. Küsitletute liikumisviisid jagunesid loenduste tulemustega sarnaselt, valdav oli jalgsi käimine (91%). Jalgrattureid oli nagu loenduse puhulgi 7%. Kõige mitmekesisema liikujate jaotusega on suured rohealad nagu Glehni park Nõmmel, Rannapromenaad ja Merivälja tee äärne mets Pirital ning Merimets Pelgulinnas, kus jalutajate osakaal on vahemikus 50-60% ning olulise osa moodustavad tervisesportijad. See näitab, et nendel rohealadel on head ja mitmekesised sportimise võimalused. Kesklinna rohealadel ja Keskuse pargis Nõmmel oli valdavaks liikumisviisiks (üle 90%) jalutamine, ainult Toompargis, Hirvepargis ja Poolamäel ületas mitte jalutajate osakaal 10%. Ülejäänud parkides oli jalutajaid 75-90%. Küsitletutest oli mehi 33% ja naisi 67%. Naiste domineerimist avalikus linnaruumis on Eestis varemgi täheldatud. Rahvuselt oli suurem osa eestlased (78%), venelasi, keda küsitleti peamiselt Lasnamäel, Põhja-Tallinnas ja Haaberstis oli 20% ning välismaalasi 2%, kes olid valdavalt Kesklinnas. Rohealade külastajate seas domineerivad noored. 40% küsitletutest olid vanuses 15-29, suurem osakaal oli ka pensionieelsetel ja pensionäridel vanuses 60-69. Keskealiste osakaal oli tagasihoidlikum, mis näitab, et tõenäoliselt liiguvad nad linnas ringi rohkem isikliku sõiduautoga, ega sattu seetõttu rohealadele. Hommikul ja päeval on rohealade külastajate vanuseline koosseis suhteliselt sarnane, õhtupoolikul kella 17-21 ajal tõuseb oluliselt noorte, alla 19 aastaste osakaal, kes liiguvad ringi kampadena. Küsitletute vanuseline jaotus rohealade lõikes varieerub suhteliselt palju. Rohealadel viibivate inimeste vanuseline mitmekesisus näitab hästi, kellele on teatud roheala sobilik või välja kujunenud külastuskoht. Mida vanuseliselt mitmekesisem on rohealal viibiv seltskond, seda mitmekesisemad on järelikult ka roheala võimalused, st seal leidub tegevusi pajudele. Küsitletute hulgas oli kõige enam töötajaid (42%), selgelt väiksema osakaaluga järgnesid pensionärid (17%), õpilased (15%), kodused (12%) ja üliõpilased (11%). Küsitletute sotsiaalse staatuse jagunemine rohealade lõikes erineb oluliselt. Koduste ja pensionäride, kes veedavad rohealadel kõige enam aega, osakaal on suurim ekstensiivse kasutusega väikestel rohealadel ja suurematel, keskmise külastatavusega rohealadel. Rohealade kasutamine on sõltuv inimeste elukohast. Küsitletute elukoha paiknemise järgi saab eristada ülelinnalise ja linnaosa tähtsusega rohealad. Ülelinnalise tähtsusega rohealadeks võib lugeda neid, kus sama linnaosa elanikke on vähem kui 50%. Ülelinnalise tähtsusega rohealad on Kesklinnas Hirvepark, Toompark, Tammsaare park ja Viruvärava mägi ning suure pindalaga rohealad Merivälja tee äärne mets, Rannapromenaad, Merimets ja Glehni park. Linnaosa tähtsusega rohealadel on sama linnaosa elanikke küsitletutest vähemalt 80%. Õie pargis, Männipargis ja Kivila haljasalal olid küsitletute seas ainult samas linnaosas elavad inimesed. Linnaosa tähtsusega rohealad on ka Arbu park, Räägu park, Punase tänava haljasala, ka Lembitu park ja Poolamägi, sest need jäävad Kesklinna põhilistest jalakäijate liikumisteedest kõrvale ning neid kasutavad enam kohalikud elanikud. 75% küsitletutest viibib rohealal regulaarselt ja järelikult on nad hästi kursis ka roheala olukorraga. Sooline erinevus on külastamissageduse puhul väike. Vähemalt ühe korra päevas roheala külastavate inimeste seas on naiste osatähtsus veidi suurem kui meestel.

140 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

See tuleneb tõenäoliselt sellest, et mehed kasutavad rohkem sõiduautot ja käivad seetõttu vähem jala. Naised jalutavad rohkem aga lastega, eriti kodused naised, kes olid rohealade külastajate seas ülekaalus. Roheala üle 3 korra nädalas või paar korda kuus kasutavate inimeste seas olid ülekaalus aga mehed. Peamine rohealal viibimise põhjus on jalutamine (50%), kas siis lapsega, seltskonnaga, üksi või koeraga. Teine oluline põhjus on roheala läbimine (20%). Kolmanda põhjusena on välja toodud kellegi või millegi ootamine (nt ühistransport, teine inimene; 10%). Neljandaks põhjuseks on puhkamine ja/või lihtsalt vaba-aja veetmine (9%). Teised põhjused olid veel jalgrattaga sõitmine ja muu spordi harrastamine (kepikõnd, jooksmine, rulluisutamine, rulatamine). Muude põhjuste alla klassifitseerusid näiteks einestamine või pikniku pidamine, lugemine, pildistamine. Rohealal viibimise põhjuste seas tulid esile selged soolised erinevused. Lapsega jalutajad olid valdavalt naised. Meeste osatähtsus oli kaks korda suurem jalgrattaga sõitmise ja muu spordi harrastamise puhul. Rohealal puhkamine oli samuti olulisem meeste seas nagu ka seltskonnaga koos viibimine. Rohealal viibimise põhjuseid grupeerides tulevad välja erinevate funktsioonidega rohealad. Üldiselt peetakse uuritud 25 roheala olukorda heaks või väga heaks. Veidi üle 10% küsitletutest arvates, et rohealade olukord on halb. Enim oldi rahul teede, valgustuse ja taimestiku olukorraga, üle 40% küsitletutest pidas nende olukorda väga heaks. Samas pidas valgustuse olukorda halvaks 16% küsitletutest. See näitab, et osadel rohealadel on valgustus olemas ja hea, teistel aga puudub või on kehv. Vähem oldi rahul rohealade inventariga, ainult kolmandik küsitletutest pidas olukorda väga heaks, umbes kuuendik aga halvaks. Inimeste rahulolu ei sõltu nende soost ega sotsiaalsest staatusest. Ainus sooline erinevus on see, et meeste arvates on rohealade taimestiku seisund veidi parem kui naiste arvates. Mõningal määral olid pensionärid rohkem rahul rohealadega kui õpilased, üliõpilased või töötajad. Tallinna rohealade üldise olukorraga on rahul 72% küsitletutest, vastupidisel arvamusel on 22%. Rohealadega rahulolu on meeste ja naiste puhul veidi erinev, naised on märksa kriitilisemad. Kõige vähem on olukorraga rahul kodused (65%), kes veedavad enim aega rohealadel ja vaatavad rohealasid seetõttu kriitilisema pilguga, eriti lapsevanema seisukohalt. Rohealadel viibijaid häirivad kõige enam koristamata olmejäätmed, mis on kindlasti seotud vähese prügikastide arvuga, ning inimeste ükskõiksus rohealade suhtes. Puuduseks peetakse ka istumiskohtade vähesust ja ebarahuldavat olukorda (määrdunud ja katkised). Kolmas suurem puudus on seotud rohealade taimestiku üldise halva seisundi ning liiga vähese roheluse ja lilledega, eriti suviti hooajataimed. Neljandaks probleemiks on turvalisuse puudumine, mis on seostud noorte kampade ja ebameeldiva kontingendi (kodutud, narkomaanid, joodikud) rohealal viibimisega, mis häirib linlasi. Turvatunnet vähendab ka rohealade vähene valgustatus. Väiksemate puudustena tõid koerte omanikud välja koertele vajaliku inventari puudumise. Koera mitteomavaid inimesi häirivad lahtised koerad ja koerte väljaheide rohealadel. Heideti ette ka tualettruumide puudumist, liigset müra (liiklus, ehitus), pargiteede halba olukorda ning rohealade ebaatraktiivsust ehk üksluisust, eriti kunstiinstallatsioonide, veesilmade ja muude atraktsioonide vähesust. Kokkuvõttes võib öelda, et rohealade sotsiaalne aspekt on mõjutatud väga paljudest roheala omadustest ja seisundist. Oluline mõju on suurusel, asukohal (kaugusel kesklinnast), paiknemisel inimeste tavapäraste liikumisteede suhtes, linnaosal, inventaril ja taimestiku seisundil, kaasajastatusel ja hooldatusel, turvalisusel, tegevuste mitmekesisusel jne. Seetõttu on iga uuritav roheala omaette üksus koos positiivsete ja negatiivsete aspektidega. Välja joonistusid ka mõningad rohealade grupid, näiteks tihedalt kasutatavad kesklinna pargid,

141 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007 suurepindalalised linnametsad ja väikesed linnaosa tähtsusega rohealad, mis võimaldavad teatud ühiseid käsitlemise printsiipe rakendada. 146

6.2.2. Rohealadele määratava funktsiooni ja sihtotstarbe asjakohasus Rohealade sotsiaalseid aspekte ja kasutust on Eestis ja Ida-Euroopas uuritud suhteliselt vähe. Eestis on linnauuringute ja planeerimise kontekstis läbi viidud mõningaid uuringuid parkide kasutatavusest ja külastajate hinnangutest. Tallinnas läbi viidud sotsioloogilises uurimuses (2001) elanike küsitlusega selgus, et haljasalade ja parkide seisundit pidas halvaks ja väga halvaks 21,7% elanikest, heaks ja väga heaks 27,6% ja rahuldavaks 36,4% elanikest. Turu- uuringute AS korraldas 2005. aastal Eesti linnade külastatavuse uuringu, milles küsiti infot ka haljasalade ja parkide seisundi kohta. Tallinna parkide seisundit hinnati siis heaks. Tallinna linnametsade kasutuse planeeringuliste aspektide uuringus 147 erinevate huvigruppide esindajate seisukohast tuuakse välja linnametsade planeerimise olulised aspektid. Selgus, et linnametsade suhtes on põhiliselt kolmes suunas huvisid: g) säilitada metsad metsiku loodusena; h) arendada metsad üldkasutatavateks puhkealadeks; i) arendada metsade äärealadel „mõõdukat” elamuehitust. Erinevate huvigruppide seisukohtade kaalumine näitas, et täna domineerib soov puhkeala arendamiseks. Rohealade teemaplaneeringu koostamise käigus analüüsiti kõik linna rohealad läbi nii ökoloogilisest kui sotsiaalsest aspektist ning hinnati nende funktsioonide tähtsust. Hindamiskriteeriumide valikul lähtuti sellest, et kõik rohealad linnas on vähemalt tähtsad, vähetähtsaid rohealasid linnas ei ole. Linnametsa planeerimise õnnestumiseks on esmatähtis üksteise õigesti mõistmine läbi ühtsete terminite ja mõistete kasutamise. Ilmselt on üheks oluliseks teemaks valglinnastuvas Tallinnas erineva kvaliteediga puhkealade loomine, sest ainult traditsioonilised pargid ei rahulda kaasaegse Euroopa linnainimese vajadusi. Juhtumiuuring tõi välja ka selle, et väga oluline on selgitustöö multifunktsionaalse linnametsa vajalikkusest, seda eelkõige neile, kes ei näe taolise eesmärgiga roheala planeerimiseks põhjust. 148

6.2.3. Välisruumi (rohealade) seos olemasolevate ja kavandatavate elamualadega Rohealad – metsad, pargid, haljakud, tänavahaljastus, muud avalikult kasutatavad rohealad - moodustavad linnas olulise osa avalikust ruumist. Avaliku ruumina käsitletakse lisaks rohealadele ka mitmesuguseid avaliku funktsiooniga hooneid ja rajatisi, mida inimesed saavad kasutada mitmesugustel eesmärkidel – sportimiseks, puhkamiseks, teadmiste saamiseks, lõbutsemiseks, suhtlemiseks jne. Avaliku ruumi vastuvõtmine elanike poolt ja selle kvaliteet sõltuvad sellest, kuidas arvestatakse erinevate elanikegruppide soovidega, milliseid investeeringuid kavandatakse avaliku ruumi väljaehitamiseks ja hooldamiseks ning kuidas on kaasatud kohalik kogukond heakorra tagamisse. Rohealade teemaplaneeringuga kavandatud

146 Tallinna rohealade külastatavus ja külastajate hinnangud. Teemaplaneeringu „Tallinna rohealad” taustauuring. Tartu Ülikool, bioloogia-geograafiateaduskond, geograafia instituut. Olle Järv, Siiri Silm, Rein Ahas. Tartu 2006 147 P. Pumm. Linnametsa mõiste ja linnametsa planeerimise praktika Eestis: Merimetsa-Stroomi ala juhtumuuring. Tartu Ülikooli geograafia instituut. Tartu 2006 148 Tallinna rohealade külastatavus ja külastajate hinnangud. Teemaplaneeringu „Tallinna rohealad” taustauuring. Tartu Ülikool, bioloogia-geograafiateaduskond, geograafia instituut. Olle Järv, Siiri Silm, Rein Ahas. Tartu 2006 142 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007 maakasutus loob vajalikud eeldused rohealade kui avaliku ruumi arendamiseks ja korrastamiseks. Avaliku ruumi vajalikkuse ja selle kvaliteedi kohta on avaldatud mitmeid olulisi seisukohti: Aga kui linn küll tajub, et avalik ja üldine ning isiklik ja eraviisiline huvi pole tasakaalus, kuid ei julge midagi ette võtta, ei täida linn oma kohust linnakodanike ees. Seetõttu, et on jäänud puudu otsusekindlusest lähtuda otsuste langetamisel ka nende mõtestatusest avaliku ruumi seisukohalt, on meil jäänud puudu ka arengukiirenduseks vajalikust sünergiast. (E. Savisaar, Linnaarenduse valikud. Pealinn 05.03.2004) Tallinna linnaplaneerijate eesmärk on tagada linnaelanike ootuste täitumine avaliku ruumi funktsioonide säilimisel ja parandamisel. Linnavalitsus näeb oma ülesannet säilitada tasakaalustatud ning professionaalselt suunatud planeerimisprotsessi käigus Tallinna omapära, pidurdamata sealjuures linna arengut ühise Euroopa ühe pealinnana. (K. Kallo, Murranguline aasta linnaplaneerimises. Pealinn 15.11.2006 http://pealinn.tallinn.ee/?action=news&nid=734&lang=1&PHPSESSID=c02b7f047cbf187de18e0dff61 1ddf8a ) Avaliku huvi mõtestamisel mängib olulist rolli aga linna oma initsiatiiv ja investeeringud avaliku ruumi ülesehitamisel. Linnaarhitekti tööobjektiks peakski ideaalis olema avaliku ruumi planeerimise- projekteerimise juhtimine linna maadel ning avalike huvide mõtestamine ja kaitsmine eramaadel. Avalik huvi on aga keeruline asi, sest see on ajas muutuv ja sageli iseenesele vasturääkiv. [---] Valupunkt on ka õigusloome kurss ajale jalgu jäänud mudelite poole, kust Euroopas püütakse juba välja rabeleda. (T. Paaver. EE 28.01.2005) Pean oluliseks ära märkida, et planeerimistegevuse eesmärgiks ei ole mitte ainult kinnistu omaniku huvide teostamise võimaldamine, vaid parima võimaliku lahenduse leidmine arvestades ka teiste huvitatud isikute, tasakaalustatud ruumilise arengu kujundamise ning keskkonnakaitse vajadustega. (Õiguskantsleri kiri 04.02.2005 nr 6-8/1807; Planeeringute õppepäev Raplas 09.10.2006; vt http://www.raplamaa.ee/rol/?id=1601 ) Julgen väita, et Eesti vajab toimivat avaliku ruumi seadust, sest sageli on ilmnenud vastuolud avaliku arvamuse, kohaliku omavalitsuse ja arendajate vahel. [---] Arhitekt vajab avalikkuse kaitset. (I. Känd, Arhitekt sipleb tellija võrgus. Äripäev 16.11.2006 http://www.aripaev.ee/3406/arv_kolumn_uus_340601.html ) Seega võib avaliku ruumi põhjal otsustada, milline on selle ruumi kujundajate ja tellijate ning teiste asjaliste “mina”. Sest avalik ruum on eeskätt kõigi nende “mina” laiendus. (Ruum ja totalitarism http://afrodisiax.wordpress.com/2006/03/09/ruum5-kontroll-ja-totalitarism/ ) Linn peab saama avaliku ruumi heaks peremeheks. Erilist rõhku tuleb panna linna metsade säilitamisele. Metsad aitavad leevendada jätkuvalt suurenevast keskkonnakoormusest tingitud reostuse mõjusid, olles ühtlasi keskkonnaseisundi olulisemaks indikaatoriks. Alustatud on linna haljastuse infosüsteemi loomist, mille käigus kogutakse kogu linna haljastust puudutavad andmed ühtsesse süsteemi, mis muudab edaspidi teabe kättesaadavaks internetis. (Tallinna arengukava 2006-2021. Tallinna Linnavolikogu 16.11.2006 määrus nr 64, jõustunud 23.11.2006; vt http://tallinn.andmevara.ee/oa/page.Tavakasutaja?c=1.1.1.1&id=101896 ) Avaliku ruumi planeerimisel tuleb arvestada, et oleks kaetud kõikide ühiskonnagruppide huvid. Määravaks on ka see, kuidas on planeeritud, projekteeritud ja välja ehitatud ruum, mis on kõigi elanike kasutuses. Haljastus on rajatud nii, et ta täidab nii piisava eraldamise kui liitmise funktsiooni. Keskkond on kujundatud selliselt, et see kutsub ennast tarbima ning samal ajal pakub esteetilist elamust.149 Huvitavaid kogunemiskohti peab olema nii palju, et neid jätkuks kõikidele erinevatele gruppidele. Vastasel korral tekivad olukorrad, et väikelaste mänguväljakutele kogunevad oma energiat välja elama teismelised või eakatele mõeldud vaiksetesse puhkekohtadesse kogunevad lärmakad seltskonnad. Teemaplaneeringus analüüsitakse lähtudes elanike arvust ja sotsiaalsetest gruppidest avaliku ruumi piisavust ja erinevate funktsioonidega avaliku ruumi struktuuri ja paiknemist. Lisaks

149 Raivo Mändmaa. Tartu linnaruumi kujunemine 21. sajandi alguses. Tartu Linnamuuseumi aastaraamat 10; vt http://linnamuuseum.tartu.ee/pdf/2004/mandmaa.pdf 143 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007 sellele antakse soovitused mitmekesise ja funktsionaalse avaliku ruumi kavandamiseks detailplaneeringute staadiumis. Projekteerimisel tuleb arvestada nendest kinnipidamist ning objekti rajamisel kindlustada selle projektikohane väljaehitamine. Tihtipeale on just detailid ja väikevormid need, mis määravad piirkonna identiteedi ja atraktiivsuse ning suunavad linnaruumi kasutust. Avaliku ruumi (nt asumisisese puhkepargi) väärtustamisele ja korrashoiu tagamisele aitab kaasa kogukonna kaasamine ühistegevusse (nt korrastustööd). See omakorda soodustab kogukonna kujunemist ja tugevnemist, mis vähendab anonüümsust ja sellest tingitud võimalikku väärkäitumist. Välisruum peab olema seotud olemasolevate ja kavandatavate elamualadega ning kavandatud vajalikud teenindusraadiused erinevate elanikkonna gruppide tarbeks. Oluline on ka välisruumi visuaalne mõju. Uudne ja planeeringu läheülesande piiridest väljuv käsitlus rohealade teemaplaneeringus jaotab ka kõik linna elamualad haljastuse iseloomu järgi kategooriatesse metsalinn, parklinn ja aedlinn. See annab suuna elamukruntide ja hoonetevahelise haljastuse arendamiseks lähtudes juba väljakujunenud struktuurist. Elamualade haljastus kruntidel ja hoonetevahelises ruumis peab toetama linna avalikult kasutatavate rohealade ja rohevõrgustiku toimimist ning olema eluruumi laienduse atraktiivseks komponendiks. Teemaplaneeringus on määratletud mitmed piirkonnad arendusaladena, kus tuleb nende alade detailplaneeringute koostamisel muuhulgas luua või säilitada ka toimiv rohevõrgustik ja siduda see ümbritsevate rohestruktuuridega. Meetmed rohevõrgustiku säilitamiseks ja loomiseks arendusaladel on toodud teemaplaneeringu seletuskirjas peatükis 5.2.2.4. On endastmõistetav, et avaliku ruumina näevad elanikud muuhulgas ka seni elamualadeks muutmata eramaid – peamiselt looduslikke alasid nt Pirita või Haabersti linnaosades. Nende planeerimisel monofunktsionaalseteks elamualadeks ei ole seni arvestatud täiendava avaliku ruumi – rohealade, sotsiaalse funktsiooniga objektide – rajamise vajadusega lisanduva elanikkonna jaoks. Uusasumite elanikud on näiteks sunnitud kasutama juba olemasolevaid parke ja haljasalasid nn vanades asumites, mis ka sageli jäävad nende elukohast kaugele. Täiesti tavaline on praegu olukord, kus perekond sõidab mitu korda nädalas kodust autoga sportima või vaba aega veetma mõnda teise linna piirkonda, sest selleks puuduvad kodulähedased võimalused. Võib tekkida olukordi, kus vanade asumite elanikud peavad uusasumite elanikke ”sissetungijateks nende territooriumile”, sest koormus olemasolevatel haljasaladel suureneb, muutuvad seni harjumuspärased kasutusviisid ning käitumis- ja suhtlemistasandid, mis võib põhjustada konflikte inimeste vahel. See ei tule kasuks tugeva kogukonna kujunemisele.

6.2.4. Juurdepääsetavus rohealadele sõltuvalt nende funktsioonist ja kasutusotstarbest Elukohtades ja asumites on haljasaladel eelkõige sotsiaalne roll: lähihaljastus on olulisim elukeskkond poolele elanikkonnast – lastele ja vanuritele. Selliste haljasalade planeerimisel tuleb lähtuda konkreetsete tarbijate vajadustest ning muuta elukeskkond neile võimalikult mitmekesiseid võimalusi pakkuvaks ja mugavaks. See suurendab ka linna kui elukoha atraktiivsust, mõjutab elukohaeelistusi (sisemigratsiooni linnas), loob kodutunde ning tõstab turvalisust. 150 Sotsiaalse tähendusega haljasmaid – mängu, sportimise ja kohtumise võimalust – on vaja ka park- ja aedlinnaosades. Üle-Euroopalise säästva arengu seiremetoodika Läbilõige säästvusest kohalikul tasandil – Euroopa ühtsed indikaatorid eesmärgiks on toetada kohalike omavalitsuste tööd säästvuse saavutamisel ja pakkuda objektiivset ning võrreldavat informatsiooni säästva arengu kohta

150 Vt. ka Bochning, S., Selle, K. (Hg.) Freiräume für die Stadt. Sozial und ökologisch orientierter Umbau von Stadt und Region. Bd. 1, 2. Wiesbaden und Berlin, 1992 144 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007 kõikjal Euroopas. Üheks indikaatoriks on juurdepääs avalikele haljasaladele (ja teenustele), mis on tähtis elukvaliteedi tagamiseks. Linnade haljastuse ulatuse arvnäitajaks on loetud, palju ruutmeetreid on ühe elaniku kohta. Mida suurem on see arvnäitaja, seda paremini haljastatuks peetakse linna, kuid need haljasalad võivad paikneda linnaservas või mõnes muus inimesele kättesaamatus kohas ning seetõttu ei ole kõigi elanike poolt kasutatavad. Haljasala ruutmeetrid elaniku kohta ei näita haljasala kasutatavust igapäevapuhkuseks ning elanike juurdepääsu haljasaladele. Linnakeskkonnas on inimesele vajalik tervislikumate elutingimuste tagamiseks avalike haljasalade olemasolu ja kättesaadavus mõistliku aja- ja energiakuluga. Linn peab pakkuma sobivaid puhkealasid linnas. Tänapäeva kiire elutempo juures jääb inimesel vähem aega enda jaoks ning elamupiirkonna lähihaljasala peab pakkuma võimalusi igapäevapuhkuseks. Avalik haljasala ei pruugi olla vaid selline haljasala, mis on juriidiliselt (läbi planeeringu) määratud avalikuks kasutamiseks. Ka juriidiliselt ebaselge staatusega alad võivad täita elanike jaoks tähtsat avaliku haljasala rolli. 151 Indikaatori Juurdepääs avalikele haljasaladele puhul ei arvestata avaliku ala kvaliteeti ning juurdepääs avalikule haljasalale ei näita ala kasutatavust elanike poolt. Seetõttu tuleb koos juurdepääsetavusega hinnata ka haljasalade kvaliteeti ning selgitada, mis funktsioonid peavad olema lähihaljasalal, et see oleks kasutatav linnaelaniku poolt. Linna haljasalad on erineva suuruse, iseloomu ja tähtsusega ning see mõjutab nii haljasalade kvaliteedi hindamist kui ka juurdepääsu käsitlust haljasaladele. Kui elanike küsitlusest tuleb välja, et haljasalasid ei ole piisavalt või pole neid üldse, siis võib seda tingida asjaolu, et kõik avalikkusele kättesaadavad haljasalad ei paku elanikele puhkuse läbiviimiseks sobilikke tingimusi (puuduvad istepingid, jalutusteed, valgustus jm rajatised). Rohealade teemaplaneeringu tasandil ei ole sellise süvaanalüüsi tegemine mõeldav, kuid vajadus teema detailsemaks käsitlemiseks piirkondade (nt linnaosade või asumite) kaupa on olemas ning seda tuleks teha teemaplaneeringu jätkutööna. Tallinna rohealade teemaplaneeringu koostamisel on analüüsitud juurdepääsetavust rohealadele nende teenindusraadiuste kaudu ja sotsiaalse uuringu tulemuste põhjal. 152

151 L. Aleksandrovaite. Tartu elanike juurdepääs avalikele haljasaladele ning avalike haljasalade kvaliteedi analüüs. Bakalaureusetöö maastikuarhitektuuri erialal. Eesti Põllumajandusülikool, Keskkonnakaitse Instituut, Tartu 2004; vt: http://info.raad.tartu.ee/uurimused.nsf/236552664d75f727c2256c4b00207453/82c9077bcb1e6dd8c2256f560028 21bf/$FILE/bak.%20t%C3%B6%C3%B6.doc 152 Tallinna rohealade külastatavus ja külastajate hinnangud. Teemaplaneeringu „Tallinna rohealad” taustauuring. Tartu Ülikool, bioloogia-geograafiateaduskond, geograafia instituut. Olle Järv, Siiri Silm, Rein Ahas. Tartu 2006 145 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Joonis 21. Tallinna rohealade kättesaadavus. (Allikas: Tallinna rohealade külastatavus ja külastajate hinnangud. Teemaplaneeringu „Tallinna rohealad” taustauuring. Tartu Ülikool, bioloogia-geograafiateaduskond, geograafia instituut. Tartu 2006) Eelpoolviidatud uuring tõestab, et rohealade kasutatavuse puhul on oluliseks näitajaks rohealade kättesaadavus ehk nende paiknemise kaugus inimeste elukohast. Tartu ülikooli uurimistöös on rohealad ligipääsetavuse järgi jagatud hoone ümbruse rohealaks (minimaalne kaugus kodust 150 m), kvartali rohealaks (400 m), asumi rohealaks (800 m), linnaosa rohealaks (1600 m), ülelinnaliseks rohealaks (3200 m) ja linnametsaks (5000 m). Tallinnas on rohealadest 150 m kaugusel olevat ala 33%, 400 m kaugusel olevat ala 56%, 800 m kaugusel olevat ala 81% ja 1600 m kaugusel olevat ala 97% linna pindalast. Linnaosa rohealadega (kaugus 1600 m) on kaetud peaaegu kogu Tallinna linn (vt joonis 21). Asumi rohealad (kaugus 800 m) katavad suurema osa Pirita, Kesklinna ja Kristiine linnaosast. Kvartali rohealad (kaugus 400 m) on suurima osakaaluga Pirita linnaosas, kus on ka rohealade osakaal üks suurimaid. Rohealade teemaplaneeringus analüüsitakse haljasalade piisavust piirkonniti. Teemaplaneeringu koostamise käigus on välja töötatud kriteeriumid – arvestuslikud kaugused (vt tabel 5) haljasalade ning puhke- ja spordiobjektide planeerimisel lähtudes erinevatest kasutajagruppidest ja liikumisviisidest (kergliiklus). Kättesaadavuse analüüsi aluseks on võetud kaugused (300 ja 600 m).

146 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Tabel 5. Haljasalade, puhke- ja spordiobjektide planeerimise kriteeriumid (Allikas: Teemaplaneering „Tallinna rohealad”)

Joonis 22. Linna ja linnaosa tähtsusega Joonis 23. Linna, linnaosa ja asumi rohealade kättesaadavus. tähtsusega rohealade kättesaadavus

Joonis 24. Kaugus rohealadest (fragment) Joonis 25. Kaugus rohealadest ja elanike paiknemine (fragment)

Juurdepääsetavuse analüüsist tuleneb (vt joonised 22 ja 23), et Tallinnas on üsna ulatuslikud piirkonnad, kus isegi asumi tähtsusega rohealad ei ole vajalikul määral kättesaadavad. Mujal 147 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007 maailmas on planeerimisel heaks traditsiooniks, et hoonestatud alal on 300 m raadiuses (kuni 15 min jalakäigutee kaugusel) vähemalt üks avalikuks kasutamiseks mõeldud haljasala (asumipark). Osa Tallinnast on ja jääb ülelinnaliste või linnaosade haljasalade teenindusraadiuste poolt katmata. Välja tuleb tuua Kalamaja ja Kopli piirkonnad Põhja-Tallinna linnaosas, Kristiine linnaosa, Merivälja põhjaosa, ka väike osa Nõmme linnaosast. Nendes piirkondades tuleb: - leida ressursse vähemalt asumi tähtsusega haljasalade loomiseks (osta maad haljasalade rajamiseks) ja/või - tugevdada rohestruktuure muu avaliku ruumi haljastamisega ning lähimatele rohealadele inimsõbralike juurdepääsude loomisega, arendades tänavahaljastust (puiesteed, põõsashaljastus, kergliiklusteede rajamine) ning - tugevdada toetavat haljastust elamukruntidel. Linnaosa ja ülelinnalise tähtsusega rohealadele on oluline tagada juurdepääs ka ühiskondliku transpordi, kergliiklusvahendite ja autodega. Autodele on vaja ette näha parkimiskohad (parklad), et oleks välditud parkimine haljasalal, eriti massiürituste korraldamise ajal. Praegune olukord näitab sageli, et õhtuti ja nädalavahetustel on suuremate puhkealade piirkonnas, nt Nõmmel ja Pirital, küllalt autosid parkinud haljasaladele ja metsa alla. Parkimiskohtade vajadus vajab eraldi analüüsi ning sellele vastavat planeerimist ja liikluse korraldamist, samuti järelevalvet.

6.2.4.1. Parkimisvõimalustest suuremate rohealade piirkonnas Teravaks küsimuseks on autode parkimiskohtade vähesus Pirita supelranna piirkonnas rannahooajal. Pirita keskuses on parkimiskohtade defitsiit ainult suvel ilusate rannailmadega.153 Parkimise korralduse arengukava ei anna supelrandade kohta parkimisnormatiivi, see parkimisvajadus tuleb selgitada uuringuga.154 Arengukavas märgitakse ära vajadus rajada sesoonselt tegutsevaid jalgrattaparklaid väljaspool kesklinna jalgrattaliikluse tõmbekohtadesse (nt rannad). 155 Ka Eesti projekteerimisnormid (0315-0218. Linnatänavad. Väljakud, parklad, terminaalid) ei anna supelranna jaoks vajalikku parkimiskohtade arvu, vaid see tuleb leida parkimisuuringu või erikalkulatsiooni abil. Saksamaal soovitatakse kasutada supelrandade jaoks parkimisnormi 1 autokoht 200-300 m2 supelranna pindala kohta. Pirita ranna puhul oleks selle järgi vaja leida Pirita keskusesse arvestuslikult 670-1000 parkimiskohta ainult supelranna külastajate tarbeks. Võime kalkuleerida supelranna parkimiskohtade vajadust ka lähtudes külastajate arvust. Ilusate ilmadega võib külastada randa kuni 10 000 inimest. Oletades, et pooled neist tulevad ühistranspordiga või kergliikluse vahenditega ja pooled autodega (keskmiselt 3 inimest autos), oleks ühel rannapäeva jooksul Pirital täiendavalt 1600-1700 autot. Eeldades, et soosituim rannas viibimise aeg on kella 12 ja 18 vahel (6 tundi) ning üks seltskond viibib rannas keskmiselt 3 tundi, siis oleks vajalike parkimiskohtade arv samuti suurusjärgus 800-900 autokohta.

153 Tallinna parkimise korralduse arengukava 2006-2014 p. 3.4.5; vt http://tallinn.andmevara.ee/oa/page.Tavakasutaja?c=1.1.1.1&id=106241 154 Tallinna parkimise korralduse arengukava 2006-2014 pt 4.1; vt: http://tallinn.andmevara.ee/oa/page.Tavakasutaja?c=1.1.1.1&id=106241 155 Tallinna parkimise korralduse arengukava 2006-2014 pt 5.6.3; vt: http://tallinn.andmevara.ee/oa/page.Tavakasutaja?c=1.1.1.1&id=106241 148 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Pärast Merivälja tee rekonstrueerimist puudub selle tee ääres parkimisvõimalus (varem pargiti autod teepeenrale) ning järgnevateks suvedeks võib ennustada tõsist parkimisprobleemi supelranna lähipiirkonnas elamuala tänavatel, sest supelranna parkimisprobleemi lahendamisele ei ole mõeldud. On tõenäoline, et ummistuvad ranna lähipiirkonna elamualade kitsad tänavad, mis tõenäoliselt põhjustab rahulolematust kohalike elanike hulgas. Lisaks on parkimise korralduse arengukavaga kavandatud pargi-ja-sõida terminaal Regati maja parklate kohale. Nende argumentidega tuleb Pirita rannapiirkonna detailplaneeringu koostamisel kindlasti arvestada. Ka teised Tallinna supelrannad ja rekreatsioonialad vajavad parkimiskohtade vajaduse ja selleks sobivate asukohtade analüüsi. Kui see jätta praegu tegemata, võib linn hiljem seista olukorra ees, kus rekreatsioonialade läheduses parkimiseks vajalik maaressurss on kasutusele võetud muudel eesmärkidel ja autodega tungitakse elamualadele. Nii võivad tekkida rahulolematus ja konfliktid piirkonna alaliste elanike ja teistest linna piirkondadest tulevate puhkajate vahel. Piisavalt ei ole parkimisvõimalusi näiteks Kloostrimetsa piirkonnas, Nõmme-Mustamäe parkmetsa piirkonnas, mida elanikud kastutavad aktiivselt igal aastaajal, sinna seal on rajatud soodsad sportimisvõimalused (jooksu- ja suusarajad jms), ning sageli korraldatakse spordiüritusi. Spordi- jm massiüritused ongi peamiseks probleemiks parkimise seisukohalt. Sellele tuleks ka korraldajatel rohkem tähelepanu pöörata. Virgestus- ja suusaradade planeerimisel tuleks juba algusest peale kavandada ka sobivad parkimiskohad, et vältida olukordi, kus paremate võimaluste puudumisel pargitakse autod metsa alla ja kahjustatakse sellega taimestikku ja pinnast. Reeglina paiknevad eelistatumad puhke- ja virgestusalad tundlike taimekooslustega liivastel aladel, mistõttu see negatiivne mõju on oluline. Samuti tuleb hinnata parkimiskohtade vajadus maastikukaitsealade jt olulisemate kaitseluste loodusobjektide külastajate jaoks ning näha ette parkimiskohad. Pirita jõeoru maastikukaitseala detailplaneering on koostamisel, kuid pole teada, kas selle aspektiga on planeeringus arvestatud. Sama oluline on see teema Nõmme-Mustamäe maastikukaitseala puhul, sest ka seal on tegemist valdavalt tallamisõrna liivapinnasega ning nõlvadega, kus taimestiku kahjustamine võib kaasa tuua pinnaseerosiooni. Seoses parkimisega elamualadel tuleb haljastuse kaitse seisukohalt välja tuua veel üks Tallinna parkimise korralduse arengukavast (kehtestatud ilma KSH-ta!) tulenev probleem, mida põhjustavad projekteerimisnormidest suuremad parkimisnõuded kinnistutel. Kui projekteerimisnormide järgi tuleb näiteks kesklinna ümbritsevas nn vahevööndis elamukrundile kavandada 2-3-toaliste korterite kohta 0,8-0,9 autukohta, siis Tallinna parkimise korralduse arengukavas nõutakse 1,5 autokohta korteri kohta. Võtame näiteks tavalise 3-korruselise puitelamu miljööväärtuslikus piirkonnas (Kalamaja, Kassisaba, Pelgulinn vms), kus on 12 korterit ja mille juurde kuulub 1000 m2 suurune haljastatud (kõrghaljastusega) krunt. Sellise kinnistu detailplaneering kooskõlastatakse Transpordiameti poolt ainult siis, kui kinnistule on ette nähtud vähemalt 18 autokohta. Planeerimisel arvestatakse ühe autokoha tarbeks koos juurdesõitudega 25 m2, seega tuleb näitena toodud kinnistu detailplaneeringus autode parkimiseks kinnistul reserveerida vähemalt 450 m2 ehk peaaegu pool kinnistu pindalast. Selline linna poliitika ei hävita mitte ainult vanade aedlinnade väärtuslikku haljastust, vaid ka miljööväärtuslike piirkondade ilmet ja elulaadi tervikuna.

6.2.5. Mõju inimese tervisele ja heaolule Euroopa Keskkonna ja Tervise Harta (1989, Frankfurt) kutsus üles linnamiljöö harmoonilisele arendamisele, kus oluline koht on rohelise ruumi ehk haljastuse kujundamisel. Haljasaladel, 149 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007 parkidel ja puiesteedel on linnades ja linna lähimas ümbruses oluline tähtsus linnamiljöö negatiivsete külgede leevendajana. Haljastute positiivne tähtsus on mitmekülgne. Haljastute taimestik takistab tolmu levikut toimides nn mehaanilise filtrina, neelab mõningaid saasteaineid, toimib helibarjäärina ja linna “kopsudena” Haljastud alandavad linna õhutemperatuuri, suurendavad niiskust ja õhurõhk on seal pisut kõrgem. Linnahaljastud võimaldavad inimestele lühiajalist puhkust, tegelemist spordiga ja liikumismängudega, kontakteeruda teiste inimestega ja elava loodusega, vabaneda psüühilisest stressist. Viimast soodustab ka roheline värvus, mis mõjub rahustavalt inimese psüühikale. “Kivilinna” üksluisust täiendav oskuslikult projekteeritud haljastus on oluline meeldiva esteetilise elamuse kujundamisel. Roheluses viibides laieneb inimese harjumuslik piiratud elukeskkond, pikeneb tervisele kasulik õues viibimise aeg ning suureneb liikumisaktiivsus. Paljud puud, põõsad ja murutaimed eritavad õhku fütontsiide (mikroobidele kahjulikult mõjuvaid taimede kaitseaineid), mille tõttu näiteks metsaõhk on peaaegu mikroobidevaba. Linna roheliste alade ülalkirjeldatud positiivsed mõjud sõltuvad nende alade korrashoiust, “tervisest”, hooldamisest. Hooldamata, prahistatud, ülekasvanud, umbrohtunud või mürgiseid taimi sisaldavad, ebaotstarbekalt kujundatud jm puudustega haljastud võivad minetada olulise osa oma positiivsest mõjust ja põhjustada ohtusid inimeste tervisele. Maareformi tulemusena toimunud Tallinna avalike haljasmaade pindala vähenemise tagajärjel on kõik suuremad haljastud nagu Kloostrimets, Nõmme-Mustamäe parkmets, Stroomi mets, Pääsküla-Harku raba ning Raku järvede ümbrus varasemast veelgi suurema väärtusega puhkealad. Kuigi haljastusel on oluline positiivne tähtsus linnaelanike tervisele, põhjustavad haljastud ka mitmeid terviseohte: Linna tingimustes kergesti seen- ja viirushaigustesse nakatunud suurte puude vastupidavus tormidele ja kohati omaenese lehemassi ja lume raskusele on kesine ning seetõttu muutuvad nad ohtlikuks nii ehitistele, liiklusvahenditele kui ka linnaelanikele. Mitme taimeliigi õietolm tekitab inimestel allergiat. Mitmete haljastutes kasvavate taimede osad, marjad, viljad on mürgised, samuti mõned seeneliigid – need võivad ohustada eriti lapsi. Parke külastavaid inimesi võivad ohustada hulkuvad loomad (koerahammustused), närilised, putukad. Roheliste koridoride kaudu võivad linnahaljastutesse jõuda marutaudis loomad, ohustades elanikke ja koduloomi. Puugihammustuste kaudu võivad levida puukentsefaliit ja puukborrellioos (Tervisekaitseinspektsiooni andmeil oli 2005.a 25% puukentsefaliiti nakatumise juhtudest nakatumise kohana märgitud Tallinn 156). Elanike tervist ohustavad prahistatud haljasalad (klaasikillud ja muud teravad esemed, tarvitatud süstlad jm). Rohealade arendamisel inimeste tervise ja heaolu seisukohalt tuleks arvestada järgmiste eesmärkidega:

156 Tervisekaitse 2005 (Tervisekaitseinspektsiooni aastaraamat). Tallinn 2006; vt: http://www.tervisekaitse.ee/documents/kogumikudjauurimused/Aastaraamat_2005.pdf 150 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Kaasaja nõuetele vastava haljasalade ja parkide võrgustiku väljaarendamine, mis rahuldaks ka elanike puhkuse ja sporditegemise vajadusi. Ohutuse, heakorra ja regulaarse hoolduse tagamine rohealadel ja roheühendustel. Koolide ja lasteaedade spordi- ja mänguväljakute, koolistaadionide eelisrajamine ja korrastamine. Et haljasalad oleksid inimestele kasulikud, meeldivad ja ohutud, tuleb: rajada uusi haljasalasid, puhke- ja spordirajatisi (valgustatud jooksu-, rulluisu- ja suusarajad, matkarajad jne); siduda metsad ja haljasalad omavahel ning kujundamine ühtseks ülelinnaliseks roheliseks võrgustikuks, mille roheliste koridoride kaudu saavad inimesed liikuda jalgsi või jalgrattal ühest linnaosast teise ja linnaümbrusse; korrastada ja hooldada olemasolevaid haljasalasid ja parke ning nendes asuvate puhke- ja rahvaspordirajatisi; puude murdumisohu vähendamiseks kõrvaldada õigeaegselt haljastutest ja puiesteede äärest ülekasvanud, haiged puud, murdumise ohtlike tagajärgede vähendamiseks valida puude istutamiskohad otstarbekalt; õietolmust tingitud allergia vähendamiseks kasutada haljastutes vähemohtlikke taimi, õietolmu intensiivsest levikust informeerida elanikkonda; vältida mürgiste viljadega taimede kasutamist haljastuses; teha ohtlike näriliste ja putukate regulaarset tõrjet; istutada valitud kohtades puid helibarjääri tekitamise eesmärgil; haljasaladel ja parkides: - paigaldada istepinke ja prügikonteinereid/-kaste; - rajada liivakaste, korvpalliväljakuid, lasteatraktsioone; - määrata kindlaks koerte jalutuskohad; - lõpetada autode parkimine. parandada lähihaljastust elurajoonides; reguleerida ja kontrollida koerte ja kasside viibimist haljasaladel; kontrollida koerte ja kasside vaktsineerimist marutaudi vastu; tõsta elanike teadlikkust linnakeskkonna hoidmise, haljastute tervisele kasulike omaduste ja ka terviseohtude suhtes; kaasata era- ja kolmas sektor haljastuse arendamisse; rohealadel turvalisuse suurendamiseks parandada valgustustingimusi ja tagada regulaarne järelevalve. Turvatunde puudumine on üks olulisemaid tegureid, mis mõjutab rohealade külastatavust. 10% küsitletutest peab Tallinna rohealasid turvalisteks, sama palju on neid, kes arvavad, et turvalisi rohealasid ei ole või turvalisus sõltub kellaajast. Kõige turvalisemateks rohealadeks peetakse Kesklinnas asuvaid rohealasid, eraldi toodi välja Tammsaare park ja Kadrioru park, aga ka Stroomi rannaparki, Glehni parki ja Nõmme rohealad. 16% küsitletutest peab kõiki rohealasid pimedal ajal ebaturvaliseks, naiste seas on see protsent veidi suurem (18%). 5% küsitletutest arvab, et olenemata kellaajast on kõik rohealad ebaturvalised. Ebaturvaliste rohealadena tuuakse kõige enam välja Kesklinna rohealasid 151 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

(37%), kuigi neid peeti ka kõige turvalisemateks. Ebaturvalisemate rohealade esikolmikus on Toompark (16%), Kopli park (13%) ja Kadrioru parki (8%) Turvalisuse tõstmiseks Tallinna rohealadel pakkusid küsitletud põhiliselt kolme lahendust. 35% arvab, et turvalisust saab rohealadel tõsta pargivahtide või –valvurite palkamisega rohealadele. 32% küsitletutest arvab, et politsei patrullid aitavad olukorda parandada ja 30%, et rohealade valgustamine tõstab nende turvalisust. Samas peavad küsitletud oluliseks rohkem iseenda järele vaatamist ning inimeste teadlikkuse tõstmist ja suhtumise parandamist. 2% küsitletutest korrastaks võsastunud alad, mis lisavad ebaturvalisust. 157 Haljastuse osast müra mõju vähendamisel vt pt 6.1.6.6, välisõhu kvaliteedi ja haljastuse seostest pt 6.1.4.

6.3. Kultuuriline keskkond ja planeeringulahenduse mõju sellele

6.3.1. Pargid ja suvemõisad – olulised komponendid rohealade süsteemis Rohealade teemaplaneering pöörab olulist tähelepanu suvemõisatele ja tähelepanuväärse pargiarhitektuuri objektidele, eriti ajaloolistele kesklinna parkidele. Kultuurilise keskkonnaga on tihedalt seotud ka maastikulised väärtused (vt pt 6.3.2). Läbi planeeringu saab taas ellu äratada ja käibele võtta unustatud kohanimesid, mis rikastavad linna toponüümikat. Paljude looduslike objektide ja paikadega on seotud kohamuistendid ja legendid. Ajalooliste parkide rekonstrueerimisel ja hooldamisel tuleb arvestada pargi- ja aiakunsti ajaloolise pärandi ja stiiliga. Ajaloolistele parkidele on vaja leida rohkem mitmekülgset kasutusvõimalusi eri huvi ja vanusega inimestele, sest vajadus rekreatiivseks tegevuseks suureneb pidevalt, kuid vabu rohealasid, eriti kesklinnas, ei ole selleks piisavalt. Uute parkide ja haljasalade kavandamisel ja rajamisel võib olla kujunduslikult vabam, kuid need tuleb luua funktsionaalselt toimivatena, ökoloogiliselt tasakaalustatutena ja esteetiliselt nauditavatena. Parkide, sh ajalooliste, arendamisel, rekonstrueerimisel ja hooldamisel tuleb mõelda järgmistele eesmärkidele: - tegevuste ja kasutusvõimaluste mitmekesistamine ajaloolistes parkides; - pidada kinni konkreetsest kujundusstiilist; - tuleb leida kohti uutele parkidele linnaruumis, et rahuldada üha suurenevaid rekreatsioonivajadusi ja tugevdada linna rohevõrgustikku; - tagada parkide regulaarne ja kõrgetasemeline hooldus vastavalt määratud hoolduskategooriatele. Tallinna rohealade teemaplaneeringu raames inventeeriti, võeti arvele ja kaardistati endised suvemõisad ning selgitati välja nende praegune seisund ja säilivus, määrati kindlaks, millised endistest suvemõisatest omavad märkimisväärset kultuuriväärtust ja/või tähtsust rohealadena. Sageli ei ole kunagiste suvemõisate hooned säilinud, kuid võib leida mõisaparkidest järelejäänud vanu puid või pargiarhitektuuri elemente. See teema vajab põhjalikumat käsitlemist nii nende objektide ajaloo kui tulevastele põlvedele väärtustamise võimaluste seisukohalt ning sellekohane ettepanek jätkutööks on teemaplaneeringus tehtud.

157 Tallinna rohealade külastatavus ja külastajate hinnangud. Teemaplaneeringu „Tallinna rohealad” taustauuring. Olle Järv, Siiri Silm, Rein Ahas. Tartu Ülikool, Bioloogia-geograafiateaduskond, Geograafia instituut. Tartu 2006 152 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Teemaplaneeringuga tehakse ettepanek tunnistada kultuurimälestiseks järgmised suvemõisad: Löwenruh suvemõisa park (Mustamäe tee 59) ning suvitusvillad Kotka tn 44, Kose tee 23 ja Kose tee 56. Asukoha tõttu Pirita jõeoru maastikukaitseala vahetus läheduses ja tänu ulatuslikult säilinud kõrghaljastusele vajavad ja väärivad pärandhaljastuse objektidena tähelepanu Pirita-Kose suvemõisad: Kose suvemõis, Kose tee 9, Kosemetsa 11, 23 ja 27 asuvad suvitusvillad, Annenhofi suvemõis, Kose tee 66 ja Carlshofi suvemõis, Kose tee 55, 57/Vabaõhukooli tee 1. Kristiine ja Mustamäe tee piirkonna suvemõisatest väärivad haljastuse seisukohalt tähelepanu Seewaldi suvemõis, Cederhilmi suvemõis, Löwenruh suvemõis ja teatud määrel ka Charlottenthali ja Balnckenthali suvemõis. Kadrioru suvemõisatest on haljastus olulisel määral säilinud Clementinenthali suvemõisa ja Pfaffi suvemõisa juures (viimase puhul kokku kasvanud nn Fahle aiaga) ja Burchardti suvemõisa juures praeguse Lauluväljaku territooriumil. Tondi kandi suvemõisatest on haljastus suurel määral säilinud Sprinckthali, Dunteni ja Fahrenholzi suvemõisas, liigirikka kooslusena väärib tähelepanu Rudolfsthali suvemõis. Suvemõisate kui maastikumälestiste ja kohaliku tähtsusega rohelade säilimise tagamiseks tuleb endiste mõisaparkide aladel detailplaneeringuid ja ehitusprojekte menetledes rakendada järgmisi meetmeid: - võimalikult vältida suurte ajalooliste kruntide jagamist, täisehitusprotsendi olulist suurendamist krundil võrreldes ajaloolise situatsiooniga ja kõvakattega krundiosade pindala olulist suurendamist, võimalikult suurel määral säilitada kõrghaljastus. Uushoonestuse kavandamisel jälgida, et endine suvemõis kui ajalooline asustusüksus jääks linnamaastikul visuaalselt tuvastatavaks. - säilitada veekogud ja ajaloolised aiakujunduslikud elemendid (sillad, basseinid jne) või nende osad; - läbi viia haljastuse inventeerimine. - primaarne on ajalooliselt oluliste vaadete avamine (näiteks Kose tee endiste suvitusvillade juurest Pirita jõe ürgorule), säilitada olulisemad vaatesihid, lähenemissuunad, alleed. - uus kavandatav haljastus lahendada park-aiana. Pöörata tähelepanu ka põõsarindele, mis pakub vajalikke elupaiku lindudele. - suuremad avalikus kasutuses olevad suvemõisate pargid (nagu näiteks Löwenruh, Cederhilmi suvemõisa pargid, Toom-Kuninga ja Tuvi tn vaheline park) sellisena säilitada, neid alasid üldjuhul mitte hoonestada. - vajadusel pidada nõu Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti spetsialistidega.

6.3.2. Rohealade tähtsus väärtuslike maastike määratlemisel Maastikud on inimteadvuse jaoks pigem kultuuri kui looduse osa. Et ürgne loodus – lõputa laaned, sood ja meri – on eestlase kultuuri osa, osa päritolust ja kuuluvusest, siis eestlase jaoks on looduse ning kultuuri kihid põimunud. Maastikul on oma ajalugu. Ta on kujundatud inimese poolt. Ümbritseva tõlgendamise kaudu sai loodusest maastik. Ajas ei saa tagasi minna, sest me tahame praegu maastikust muud kui eelmised põlved. Ka ei ole võimalik maastikku taastada. Saab üksnes olemasolevat, meile pärandatut muuta ja suunata. Saame luua möödunu analooge ja kujundada hoopis uusi. Kui maastik on meile mingil moel tähenduslik, omab ta identiteediväärtust. Väärtuslik on seegi, kui maastik pakub meile kaitset ja aitab ruumis liikuda. Siiamaani on maastik harva olnud eesmärgiks omaette. Ikka on ta olnud muude tegevuste tulemus. 158

158 Refereeritud artiklist: Hannes Palang, M. Külvik. Maastik – osa meist endist. Ajakirjast Eesti Loodus; vt: http://www.loodus.ee/el/vanaweb/9909/maastik.html 153 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Maastike puhul tuleks hoida selle ökoloogiline ja esteetiline pool tasakaalus, praegu kipub esteetiline aspekt jääma sageli ökoloogilise varju. Selle arusaadavam väljendus on näiteks vaadete kinnikasvamine. Maastike esteetilist aspekti ei peeta sageli väärtuseks. Ei kujundata maastikulisi püsiväärtusi. On ka täiesti vastupidine, kuid maastike seisukohalt samuti negatiivse mõjuga tendents – asustus tungib reeglina maastikuliselt kõige kaunimatesse paikadesse, kuna need lähevad kõige paremini kaubaks. Alad, kus varem paiknesid üldkasutatavad puhkepiirkonnad ja metsad (näiteks Pirita ja Haabersti linnaosade mereäärsed alad), on muutunud kõige kõrgema hinnatasemega maatehingute piirkondadeks. Surve selliste alade täisehitamiseks on väga tugev. Tavaliseks on saanud, et järgmine arendaja jagab kruntideks ja müüb eelmise arenduspiirkonna lisaväärtusena reklaamitud looduslikku ümbrust ja avanevaid vaateid merele või metsale. Tendents on lühiajalistele arendustele ja kiiretele muutustele. Maastikulised ja looduslikud püsiväärtused pööratakse rahaks, aga neid väärtusi ei teki sellega juurde. Tagajärjeks on aga looduskeskkonna väärtuslike maastike kadumine. Samas on üldteada, et inimesed neid maastikulisi väärtusi hindavad. Säilinud väärtuslike kultuurmaastikena võib käsitleda näiteks Pirita jõe äärseid lamminiitusid ja kaldaalasid, mille kaitse on sätestatud maastikukaitseala kaitse-eeskirjaga. Täpsem analüüs ja planeeringuline käsitlus antakse neile koostatava Pirita jõeoru teemaplaneeringuga. Maastik on osa meie identiteedist. Palju on räägitud sellest, et vaja oleks nimetada rahvusmaastikud. Üks võimalus Tallinnas seda teha on näiteks Pirita jõeoru maastikukaitseala ümbritsevate väärtuslike alade ühise nimetaja alla liitmise teel. Rahvusmaastikena linnas on võimalik määratleda ka mitmeid teisi linnas olulisi piirkondi. See teema väljub rohealade teemaplaneeringu raamidest, sest rahvusmaastikud ei koosne ainult rohealadest. Tallinna rahvuspargi idee analüüsimise käigus on jõutud järgmiste järeldusteni 159: Piirkonnas paiknevaid ohustatud ja väärtuslikke alasid (eelkõige Pirita tee ja Merivälja tee äärsed haljastud ning Maarjamäelt vaateid võimaldavad alad) on üld- või teemaplaneeringuga võimalik määratleda väärtuslikuks maastikuks ja kehtestada samas ka avalikku ruumi hoidvad ehitustingimused. Omaette käsitlust (detailplaneeringut) väärivad mitmed väärtuslikud ent seni tagasihoidlikult eksponeeritud väärtused, eelkõige Iru linnamägi, Peeter Suure merekindluse rajatised ja Maarjamäe võimalik promenaad. Kultuuripärandi ja väärtuslike maastike säilitamisega säilitatakse linna eri piirkondade omapära. Oluline on säilitada ja vajadusel avada silmapaistvalt ilusad vaatekohad. Uute ehitiste kavandamisel tuleb tagada nende (maastiku)arhitektuuriline sobivus väärtuslikus maastikus ning olemasolevate väärtuste säilimine. Seejuures on olulise tähtsusega ka haljastuse visuaalne mõju. Professionaalselt kavandatud ja hooldatud liigi-, vormi- ja värvirikkal haljastusel on oluline roll maastike kujundamises ja väärtuse suurendamises.

6.3.2.1. Väärtuslike maastike määratlemise alused 160 Väärtuslike maastike käsitlemise üldised kriteeriumid: - maastik on piirkonna kultuurilis-ajaloolise identiteedi kandja;

159 Tallinna rahvuspargi moodustamise eksperthinnang. Teostaja Andres Tõnisson, keskkonnaekspert. Tallinn, oktoober 2006 160 Väärtuslike maastike määratlemine. Metoodika ja kogemused Viljandi maakonnas. 154 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

- maastikul on kultuurilises, ökoloogilises ja sotsiaalses sfääris tähtis avalikkust huvitav roll; - maastik on majandusressurss, mis õige majandamise korral võib aidata kaasa uute töökohtade loomisele; - maastik on elukeskkonna oluline osa, mis aitab kaasa kohaliku kultuuri kujunemisele; - maastik rahuldab inimeste püüdlusi tunda rõõmu väärtustest; - maastik indiviidi ja ühiskonna heaolu olulise osana seab kõigile õigused ja kohustused; - maastik on muutuv – muutused majanduses kiirendavad maastike ümberkujunemist. Väärtuslike maastike määratlemisel võetakse aluseks maastiku: - kultuurilis-ajalooline väärtus; - looduslik väärtus; - puhkeväärtus ja turismipotentsiaal; - identiteediväärtus; - esteetiline väärtus. Kultuurilis-ajalooliselt väärtuslik maastik on omamoodi ajaloo kontsentraat, st suhteliselt väikesel maa-alal leidub rohkesti hästi säilinud jälgi erinevatest ajalooperioodidest. Maastikul on tavapärasest paremini säilinud traditsiooniline maakasutus või vähemalt maastikupilt, traditsiooniline asustusstruktuur, teedevõrk ja arhitektuur. Need on muistendite ja ajaloosündmustega, kultuuritegelaste või muude rahva seas hästi tuntud inimestega seotud paigad. Kultuurilis-ajalooliselt väärtuslikule maastikule jäävad ajaloolise väärtusega üksikobjektid – muinsuskaitseobjektid, möödunud aegade töid ja tegemisi iseloomustavad ehitised ja rajatised nagu tuulikud, kiviaiad, lubjaahjud, vanad turbavõtu- ja rauasulatuskohad jne. Kõrge loodusliku väärtusega maastikul leidub tavalisest enam looduskaitsealuseid üksikobjekte või vääriselupaiku, looduslikke või pool-looduslikke rohumaid, esinduslikke ja/või kordumatuid looduskaitseliselt väärtuslikke maastikuelemente, inimtegevusest puutumatuid loodustüüpe (sood, rabad, metsad jne). Puhkeväärtusega maastikud on looduslikud või pool-looduslikud alad, mida võib iseloomustada vähemalt ühega järgmistest omadussõnadest: ilus, omapärane, mitmekesine, looduslähedane ja hästi hooldatud. Nendel aladel kas puuduvad või on vähe häirivaid tegureid. Samuti asuvad need maastikud veekogude lähedal ja on seetõttu sobivad paigad ujumiseks ja puhkamiseks. Esteetilise väärtuse puhul vaadeldakse maatikku inimese elukeskkonnana, ühe osana kultuurist. Siin on oluline maastikuelamus – see, mida inimene näeb või kogeb enda ümber ja mis sõltub tema kultuurilisest taustast, tema teadmistest, kogemustest ja hetkemeeleolust. Esteetilised hinnangud on oma olemuselt subjektiivsed, sest on võimatu lahus hoida maastikku ja seda hindavat inimest. Samas on esteetilistes hinnangutes palju ühist, sest meil on ühine kultuuritaust jne. Maastikuelamust mõjutavad erinevad komponendid nagu maastiku kompositsioon ja ruumilisus, maastikumuster ja mõõtkava, detailid ja tervik, silmapaistvad maastikuelemendid. Esteetilise väärtuse määramisel on olulised vaatleja seotus kõnealuse kohaga, maastiku ilu, mitmekesisus, vaheldusrikkus, omapära, hooldatus ja puutumatus. Identiteediväärtus on vaimne väärtus, mille puhul samastatakse paikkonda teatud kindla ajaloo- või kultuurisündmuse, traditsiooni, maastikuelemendi või -objektiga. Käesoleva töö kontekstis on identiteediväärtus omistatud aladele ja objektidele, mis on olulised või väärtuslikud kohalike elanike jaoks. Väärtuslike maastikena määratletakse kuhjunud väärtustega maastike piirkonnad, ilusad tee- ja jõelõigud, samuti silmapaistvalt kauni vaatega kohad. Väärtuslike maastike käsitlemise üldise alusena kasutatakse nii maastike mõistet kui ka maastikele omistatavaid erinevat tüüpi väärtusi, mis on põhjalikumalt lahti seletatud väärtuslike maastike määratlemise metoodikas.

155 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

7. Mõju prognoosimise meetodite kirjeldus KSH koostamine ja menetlemine toimus vastavalt Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduses ja Haldusmenetluse seaduses sätestatud nõuetele. KSH protsessis kasutati nii subjektiivset kogemuslikku (KSH ekspertgrupi arvamus) kui objektiivset hindamist (uuringute jms tulemuste analüüs). Kvalitatiivselt ja kvantitatiivselt mõõdetavad mõjud integreeriti ühisesse mõjuhinnangusse. Keskkonnamõju hindamisel analüüsiti mõjuala keskkonnataluvust, mille juures võeti arvesse üldtunnustatud keskkonnamõju hindamise alaseid teadmisi ning keskkonnaseadusandluse nõudeid. Hindamise käigus kirjeldati hindamise objekti mõjuala ja selle lähiümbruse keskkonnatingimusi, kavandatud tegevuse iseloomu ja selle võimalikke (ka positiivseid) tagajärgi ümbritsevale keskkonnale, kaasa arvatud võimalik kumulatiivne mõju. Hindamisel olid peamisteks kriteeriumideks vastavus keskkonnakaitse nõuetele ja ekspertarvamused konkreetsetes valdkondades. Prioriteetsete keskkonnaspektide osas sõnastati keskkonna- eesmärgid, millega üldplaneeringu koostamisel arvestati ning mida üldplaneeringu realiseerimisel on vaja saavutada. KSH menetluse korraldamisel ning KSH aruande koostamisel oli aluseks Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus; RT I, 24.03.2005, 15, 87. Meetodid, mida kasutati käesoleva teemaplaneeringu KSH läbiviimisel, jagunevad põhimõtteliselt kahte kategooriasse: - materjalide kogumise ja mõju identifitseerimise tehnikad (meetodid) – nende abil määratleti, millised, mil viisil ja kus otsesed, kaudsed ja kumulatiivsed mõjud võivad esile tulla; - hindamise tehnikad (meetodid) – nende abil määrati ja prognoositi mõjude ulatust ja olulisust sõltuvalt mõju kontekstist ja tugevusest (intensiivsusest). Nii KSH protsessis kui ka teemaplaneeringu koostamisel kasutati erinevate meetodite kombinatsiooni või kasutati erinevaid lähenemisviise, sõltuvalt sellest, millise hindamisstaadiumiga on tegemist. Näited mõlemasse kategooriasse kuuluvate hindamismeetodite kohta on toodud alljärgnevalt: - ekspertarvamus – vahend, millega nii määratleti kui hinnati otseseid, kaudseid ja kumulatiivseid keskkonnamõjusid; korraldati ekspertide arutelusid, et vahetada informatsiooni kavandatava tegevusega kaasnevate mõjude erinevate aspektide kohta; - konsultatsioonid ja küsimustikud – vahend info kogumiseks erinevate tegevuste kohta, mis võivad mõjutada kavandatava tegevusega kaasnevaid mõjusid; - ruumiline analüüs – kasutati erinevat kaardimaterjali, mis võimaldas määratleda ja hinnata võimalike eri liiki mõjude koosmõju ilmnemist ja välja tuua piirkonnad, kus mõjud võivad olla kõige olulisemad; - võrgustiku ja süsteemi analüüs – põhineb kontseptsioonil, et erinevate keskkonna- elementide vahel on seosed ja vastastikused koosmõjud ning kui ühte elementi eriliselt mõjutatakse, siis see toob endaga kaasa temaga seotud teiste keskkonnaelementide mõjutamise; kasutati kumulatiivsete mõjude määratlemisel ja hindamisel; - taluvusvõime analüüs – põhineb teadmisel, et keskkonnas esinevad künnised (taluvuspiirid); kavandatavat tegevust hinnati keskkonna taluvusvõime või kindlaksmääratud piirväärtuste suhtes, ka koosmõjus teiste tegevustega. On rida asjaolusid, mis mõjutavad konkreetseid kavandatava tegevusega seotud otseseid, kaudseid ja kumulatiivseid mõjusid ning mõjude interaktiivsust. Vastavalt sellele valiti töö käigus praktiline(sed) ja sobiv(ad) metoodika(d) või nende kombinatsioonid, mille puhul oli võimalik arvesse võtta mõju iseloomu, saadaolevate andmete olemasolu ja kvaliteeti ning aja ja muude ressursside olemasolu.

156 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

8. Erinevate mõjude omavahelised seosed

8.1. Kaudne mõju, kumulatiivne mõju, koosmõju Kumulatiivse mõju 161 termini alla koondatakse enamasti kaudne mõju, kumulatiivne mõju ja koosmõju (vt joonis 26). Nimetatud kolme tüüpi mõjude erinevad definitsioonid kattuvad suuremal või vähemal määral. Keskkonnamõju hindamise praktikas käsitletakse kõiki kolme tüüpi mõjusid koondnimetusega kumulatiivsed mõjud, mis sisulises mõttes on õigustatud, sest kumulatsiooniaspekt on ühiselt omane kõigi kolme tüübi keskkonnamõjudele. 162 Seega ei keskenduta ka käesolevas mõju hinnangus nimetatud mõju tüüpide eristamisele, kuid püütakse anda siiski mingi jaotus.

Joonis 26. Kaudne mõju, kumulatiivne mõju ja koosmõju (Allikas: Guidelines for the Assessment of Indirect and Cumulative Impacts as well as Impact Interactions. Autorid: L. J. Walker, J. Johnston. EC DG XI Environment, Nuclear Safety & Civil Protection, NE80328/D1/3, May 1999)

Üldplaneeringu (teemaplaneeringu) tasandist tulenevalt ning arvestades Tallinna rohealade keskkonnaseisundit ja teemaplaneeringuga kavandatavat tegevust arvestatakse kumulatiivse mõju hindamisel oluliste keskkonda mõjutavate teguritena järgmist: - rohealade olemasolu ja piisavus - rohealade seisund ja kvaliteet - pinnase olukord, kahjulike ainete sisaldus selles - veerežiimi olukord ja muutused - õhusaaste olukord

161 Kumulatiivne mõju (liitmõju) – üksikute, eraldi toimivate mõjude summaarne mõju, näiteks eri kavade ja projektide ellurakendamisel samaaegselt tekkiv mõju. Terminit kasutatakse inimtegevusega kaasnevate riskide hindamisel looduskeskkonnale ja inimese tervisele keskkonnamõju hindamisel, keskkonnamõju strateegilisel hindamisel ja mõju hindamisel Natura 2000 alale. – Allikas: Säästva arengu sõnaseletusi (sõnastik); vt http://www.seit.ee/sass/?ID=1&L_ID=540 162 Guidelines for the Assessment of Indirect and Cumulative Impacts as well as Impact Interactions. Autorid: L. J. Walker, J. Johnston. EC DG XI Environment, Nuclear Safety & Civil Protection, NE80328/D1/3, May 1999; vt http://ec.europa.eu/environment/eia/eia-studies-and-reports/guidel.pdf 157 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Kõige rohkem kannatab mitmete kahjulike tegurite koosmõju all tänavahaljastus. Tänavaäärse haljastuse (allepuud, mururibad jms) kahjustamisel ja vastupidavuse vähendamisel on tegemist mitme haljastusele negatiivselt mõjuva teguri – õhusaaste, kloriidid, veepuudus vibratsioon – koosmõjuga. Sellele lisanduvad mehhaanilised vigastused – puutüvedega kokkupõrked, haljasribadel parkimine (tallamine) jms. Seega kasvab linna tänavahaljastus reeglina suure stressi tingimustes, mistõttu suurem osa energiast kulub puudel ellujäämisele ja positiivse efekti andmine linna keskkonna parandamisele võib muutuda ülejõu käivaks. Tänavahaljastuse olukorra parandamine aitaks märkimisväärselt kaasa linna rohesüsteemide elujõulisuse parandamisele, sest suur osa roheühendustest on kavandatud just tänavahaljastuse baasil. Paljud taimekooslused ja ka kaitsealused liigid on rohkem või vähem tundlikud veerežiimi muutuste suhtes. Valgustingimuste muutused näiteks puude kasvamise või alusmetsa tihenemise tõttu võivad mõjutada selles suhtes tundlikke taimeliike, mis sageli kuuluvad kaitstavate liikide hulka. Rohealade pindala vähenemine toob endaga kaasa vajalike ühenduste vähenemise nende vahel ja nende kaugenemise üksteisest, mis viib rohealade elustiku bioloogilisse isolatsiooni. Tagajärjeks on liigilise mitmekesisuse vähenemine (liikide väljasuremine), sest puudub võimalus populatsiooni tugevdava geneetilise informatsiooni juurdetulekuks. Muutused rohealade taimestikus muudavad loomastiku ja linnustiku elutingimusi. Näiteks alusmetsa kõrvaldamine vähendab märkimisväärselt lindude pesitsemisvõimalusi. Oluline on rohealade hooldamine. Korrastamata alad soodustavad väärtegusid (nt lõhkumine, haljastuse kahjustamine, prahistamine) jm kuritegevust.

8.2. Piiriülese mõju võimalikkus Arvestades planeeringuala paiknemist, varasemaid piirkonnas läbi viidud teemakohaseid uuringuid, Tallinna ja selle linnaosade üldplaneeringuid ning teemaplaneeringu eesmärki ei kaasne kavandatava tegevusega sellist olulist keskkonnamõju, mis võib olla piiriülene. Seda seisukohta kinnitab ka Keskkonnaministeeriumi 11.07.2006.a kiri nr 13-3-1/7014-2 (vt KSH menetlusdokumendid lisa 14). Mõiste “piiriülene mõju” puudutab ainult riigipiiri ületavat või ületada võivat mõju, mille kohta seadus näeb ette eraldi rahvusvahelise menetluse. Tallinna linna piire ületada võivaid mõjusid on käsitletud vastavalt konkreetse mõju ruumilisele ulatusele ja vastav aspekt on toodud välja konkreetse teema juures ja olulise mõju korral ka järeldustes.

158 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

9. Alternatiivsed arengustsenaariumid Alternatiivsed arengustsenaariumid rohealade teemaplaneeringu vaatenurgast kujunesid pigem ohtudeks ja konfliktsituatsioonideks, mis on põhjustatud teemaplaneeringu realiseerimata jätmisest, suurest ehitussurvest ja tasakaalustamatust teedeehituse soovist. Sellise tulemuseni jõuti ulatusliku materjali läbitöötamise ja analüüsi, planeeringulahenduse koostamise ning selle keskkonnamõju hindamise tulemusena. Teemaplaneeringusse on valitud rohealade seisukohalt parim alternatiivne arengustsenaarium arvestades reaalselt väljakujunenud olukorda.

9.1. Planeerimisdokumendi mitte elluviimine Kuna rohealade teemaplaneering on oma iseloomult keskkonnaseisundi parandamise seisukohalt väga positiivne, siis selle mitte elluviimine (0-alternatiiv) või osaline/valikuline rakendamine on keskkonna seisukohalt rohkem või vähem negatiivse mõjuga. Rohealade teemaplaneering käsitleb Tallinna rohealasid ja nende arendamist ühtse tervikliku süsteemina, millesse on integreeritud ka elamualade haljastus. Teemaplaneeringu realiseerimata jätmisel, selle lahenduse mittearvestamisel teistes üld-, teema- ja detailplaneeringutes on märkimisväärsed negatiivsed keskkonnakaitselised, sotsiaalsed ja kultuurilised mõjud.

9.2. Intensiivse ehitussurvega piirkonnad Suuremate ja rohealade teemaplaneeringu lahenduse seisukohalt olulisemate intensiivse ehitussurvega piirkondadena võib välja tuua järgmised piirkonnad: Astangu piirkond Haabersti linnaosas Astangu piirkonnas on mitmeid loodusväärtusi (kaitsealused liigid, väärtuslikud taimekooslused, geoloogilised objektid) ja väga keeruline hüdroloogiline olukord. Piirkond on oluline rohevõrgustiku osa, mille kaudu on ühendus maakonna rohevõrgustikuga. Seoses veerežiimi tundlikkusega võivad juba väikesed muutused (kuivendamine ehituse tarbeks) ühes kohas endaga kaasa tuua märkimisväärseid muutusi laiemal alal. Kui taimekooslused on kohastunud eluks liigniisketes tingimustes (pangaalune piirkond), siis maa-ala kuivendamisel need kooslused kaovad. Astangu piirkonna arenduskavad on küll teatud määral püüdnud arvestada praeguste väärtuslike taimekoosluste säilitamisega, aga kuna puuduvad andmed, millises ulatuses toimub veerežiimi muutmine ja mis see endaga võib kaasa tuua, siis ei ole võimalik tagajärgi elusloodusele ette näha. Kakumäe piirkond Haabersti linnaosas Lepiku ja Laiaküla piirkond Pirita linnaosas Nende asumite puhul on alal olemas piisav kõrghaljastus. Osa sellest hävib ehitustegevuse käigus, kuid enamust on kasvukohast, pinnasest ja veerežiimist olenevalt võimalik säilitada. Kuid võib juhtuda, et taimkate krundil pinna tõstmisega vertikaalplaneerimisel, veerežiimi muutmisega või muul põhjusel hävitatakse. Seda tuleb alade planeerimisel ette näha. Säilitatud kõrghaljastuse perspektiivide jaoks tuleb arvestada puistu edasist arengut. Krundi mõõtmed on siin väga olulised ja määravad krundi sotsiaalse mahtuvuse. Viimane on isegi olulisem krundi füüsilisest mahtuvusest. Kui arvestada puude sotsiaalset vitaalsust 163, ilmneb et puude seisund on neutraalne alles 1500–2000 m2 suurustel

163 Sotsiaalne vitaalsus on otsese inimtegevuse tulemusel nähtav puude elu- ja elutingimuste seisund. Negatiivse mõjuna tulevad arvesse tahtmatud ja tahtlikud vigastused, positiivsena eelkõige puude elutingimusi parandav 159 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

kruntidel, väiksematel on nähtav majaomanike surve puude kõrvaldamiseks. Sellistel kruntidel säiluks piisavalt kõrghaljastust kogu asumi stabiliseerimiseks. Samuti on vähemalt 1500 m2 suurusega kruntidel piisavalt ruumi liigirikkuse, bioloogilise mitmekesisuse kui ka taimkatte stabiilsuse tagamiseks. Elamumaaks planeeritavatel aladel, mis langevad metsaks korraldatud või metsaga kaetud maadele, tuleb hinnata väärtuslik säilitamisele kuuluv mets ning arvestada hindamise tulemustest lähtudes säilitatava metsa osakaaluga kruntide suuruse, katastriüksuste tasandil metsamaaks jäetava maa-ala suuruse ja tegeliku täisehitusmäära määramisel. Rohealade teemaplaneeringus esitatakse sellistele arendusaladele nõue rohevõrgustiku säilitamiseks või loomiseks.

9.3. Rohealade teemaplaneeringu ja teede teemaplaneeringu konfliktid Käesolev analüüs on koostatud teemaplaneeringu Tallinna tänavavõrk ja kergliiklusteed (edaspidi: teede teemaplaneering) töömaterjalide ja Tallinna Linnavalitsuses toimunud planeeringuarutelude põhjal. Paraku on olukord selline, et nii rohevõrgustiku kui magistraaltänavate planeerimisel kasutatakse sageli ühte ja sama hoonestusest vaba maaressurssi, mis tekitab konflikte erinevates valdkondades koostatavate planeeringute eesmärkide saavutamise vahel. Teede teemaplaneeringu koostamine on juba pikka aega kestnud ilma keskkonnamõju strateegilise hindamiseta (KSH algatati küll Tallinna Linnavalitsuse 19.04.2006.a korraldusega nr 756-k,164 kuid KSH programmi avalikustamine toimus alles 2007.a juunis 165). Teede teemaplaneeringu koostamise alguses ei ole määratletud linna territooriumil ja selle lähiümbruses esinevaid piiravaid tingimusi ega arvestatud nende iseloomuga, näiteks looduskaitsealused objektid, Männiku karjäär, veerežiimi muutmise suhtes tundlikud alad jms. Ei ole arvestatud Tallinna Linnavolikogu 06.10.2005 otsusega nr 251,166 mis sätestas, et Tallinna Linnavalitsusel tuleb teemaplaneeringu “Tallinna tänavavõrk ja kergeliiklusteed” koostamisel viia Merimetsa möödasõidutee väljapoole Stroomi metsa. Stroomi metsa näol on tegemist tervikliku metsaalaga ja rohevõrgustiku tuumalaga. Ala on kavas võtta kohaliku kaitse alla. Kitsarööpmelise raudteetammi laius ei ole piisav kavandatava tee jaoks, magistraali ehitus toob kaasa ulatusliku puude raie ja veerežiimi muutmise, mille tulemusena hävib maakonna tasandil oluline rohevõrgustiku tuumala. Kahe paralleelse tee kavandamine läbi Rae raba (linna piiri taga Rae vallas) toob endaga kaasa veerežiimi muutmise ulatuslikul ja olulise tähtsusega rohevõrgustiku tuumalal, mis omakorda põhjustab taimekoosluste kasvutingimuste muutumist (ulatuslik veerežiimi muutmine seoses teetammi aluse ja ümbruse kuivendamisega). Teede rajamise kava läbi Rae raba avaldab olulist negatiivset mõju Tallinna rohevõrgustiku sidumisele Harju maakonna rohevõrgustikuga Ülemiste järvest Mõigu poldri kaudu ida suunas (sellesuunalisi rohevõrgustiku ühendusi on niigi ebapiisavalt). Kavandatavate teede äärsetel aladel suureneb ehitussurve, mis mõjutab looduskeskkonda veelgi. Kavandatud on looduskaitsealusest Maarjamäe klindist allatulek (läbimurre). Maarjamäe klindi piirkond on looduskaitseliselt väärtuslik mitme aspekti poolest ning on tehtud ettepanek võtta ala tervikuna kaitse alla (vt pt 6.1.8.6).

tegevus. Sotsiaalset vitaalsust õhukese inimtekkelise huumuskihiga liivapinnastel mõjutab aga ka näiteks männi narmasjuurte koondumine otse murukamara alla. 164 Tallinna kodulehekülg; vt: http://tallinn.andmevara.ee/oa/page.Tavakasutaja?c=1.1.1.1&id=104037 165 Ametlikud Teadaanded, 12.06.2007; vt: http://www.ametlikudteadaanded.ee/index.php?act=1&teade=775968 166 Tallinna kodulehekülg; vt: http://tallinn.andmevara.ee/oa/page.Tavakasutaja?c=1.1.1.1&id=101900 160 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Joonis 27. Fragmendid rohealade teemaplaneeringu ja teede teemaplaneeringu konfliktkohtadest (vasakul Kadrioru pargi ja Maarjamäe paekalda piirkond, paremal Stroomi metsa piirkond; ringidega tähistatud mitmetasandilised ristmikud) Endiste raudteetammide kasutamine magistraaltänavate kavandamiseks on vastuolus mitme varasema planeeringulise otsusega (Mustamäe linnaosa üldplaneering, Nõmme linnaosa üldplaneeringu ettepanek) näha need raudteetammid ette kergliiklusteede ja roheühendustena (Kadaka ja Harku metsa piirkonnas, Kõrgepinge tn ja selle pikendusel). Magistraaltänav on kavandatud läbi Männiku raba ja üle Männiku järvede. Männiku järved on Tallinna joogiveereservuaar. Tee rajamine läbi raba suurendab niigi tuleohtliku ja mitmeid kordi aastas põleva Männiku raba tuleohtlikkust veelgi, rääkimata looduskoosluste hävitamisest. Magistraaltänava ja tunneli kavandamisel Raja tänava pikendusele mõjutatakse oluliselt Nõmme- Mustamäe maastikukaitseala. Sama magistraal suunatakse Pargi tänava pikendusel Männiku rappa, mis toob endaga kaasa veerežiimi ulatusliku muutmise. Vt ka eelmine punkt. Mitmetasandilise ristmiku rajamine Põhjaväila ristumisele Pirita teega lõikab läbi kaitsealuse Kadrioru pargi, mereäärse ala ja klindipiirkonna vahelised olulised roheühendused. Rahu tee pikendus Peterburi teele ja koo sellega ulatusliku mitmetasandilise ristmiku rajamine mõjutab oluliselt Pirita jõeoru maastikukaitseala, Pirita loodusala ja Pirita jõe hoiuala (Natura 2000) alad ning vajalikku roheühendust harju maakonna rohevõrgustikuga piki Pirita jõe orgu. Laagna tee algus lõikab läbi roheühenduse Kadrioru pargist piki klindialust Tartu mnt suunas. Ohjeldamatu teedeehituse sotsiaalsetele ja majanduslikele mõjudele on juhitud tähelepanu teadlaste poolt koostatud uuringus: Üheks määravaks küsimuseks antud stsenaariumi [III stsenaarium: jõuka ühiskonna tarbimispidu] raames on linnapoolsed poliitikad, mis avaldavad küllalt otsustavat mõju Tallinna ja tagamaa vahelise pendeldamise intensiivsusele. Eeldame, et antud stsenaariumi raames suunatakse linnarahad valdavalt magistraalidesse, sildadesse, ümbersõitudesse (lahendamaks linna sisse- ja väljasõidu kitsaskohti; tegevus, mis tegelikult “toetab” või vähemalt kergendab valglinnastumist). Omakorda tähendab see, et linnakeskkonna kvaliteedi tõstmiseks raha ikkagi ei jätku.167

167 Tallinna linna elanikkonna arvu projektsioon. Uuringu aruanne. Eesti Tuleviku-Uuringute Instituut, Tallinn 2006. Lk 50. Uuringu aruanne vt: http://tlpa.tallinn.ee/index.php?id=72

161 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

10. Ülevaade KSH korraldamise ja avalikkuse kaasamise tulemuste kohta

10.1. KSH programmi koostamine ja avalikustamine Programmi koostamisel küsiti seisukohta Sotsiaalministeeriumilt, Keskkonnaministeeriumilt, Kultuuriministeeriumilt, Harjumaa Keskkonnateenistuselt, Tallinna Linnaplaneerimise Ametilt ja Tallinna Keskkonnaametilt. Laekunud arvamustega (vt KSH programmi lisad 7-10) arvestati programmi koostamisel. KSH programmi (vt KSH menetlusdokumendid) avalikustamine (avalik väljapanek ja avalik arutelu) toimusid vastavalt keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadusele ning ettenähtud ajagraafikule. Tabelis 6 on nimetatud asutused ja isikud, keda strateegilise planeerimisdokumendi alusel kavandatav tegevus võib eeldatavalt mõjutada või kellel võib olla põhjendatud huvi selle planeerimisdokumendi vastu. Tallinna Keskkonnaamet (KSH korraldaja) teavitas nimetatud asutusi ja isikuid seaduses ettenähtud korras.

Tabel 6. Isikud ja asutused keda strateegilise planeerimisdokumendi alusel kavandatav tegevus võib eeldatavalt mõjutada või kellel võib olla põhjendatud huvi selle planeerimis- dokumendi vastu Isik või asutus Mõju ja/või huvi Teavitatakse vastavalt KMHKJS §37 lg 1 Tallinna Linnavalitsus Kohaliku arengu edendaja ja On arendajana protsessiga kursis tasakaalustatud avalike huvide kaitsja. Otsustaja planeeringu kehtestamise küsimuses. Planeeringu ja KSH algataja Tallinna Linnaplaneerimise Planeeringu korraldaja ja koostaja On korraldaja ja koostajana Amet protsessiga kursis Tallinna Keskkonnaamet Keskkonnamõju strateegilise On korraldajana protsessiga hindamise korraldaja, linnavalitsuse kursis tasandil keskkonnaküsimuste eest vastutav üksus Keskkonnaministeerium, Arengu edendaja ja tasakaalustatud Teavitatakse elektrooniliselt Sotsiaalministeerium, avalike huvide kaitsja. Riiklike Kultuuriministeerium ruumilise planeerimise eesmärkide täitmise eest vastutaja Tallinna Tervisekaitsetalitus Teostab riiklikku järelevalvet Teavitatakse elektrooniliselt inimeste tervist mõjutada võivate tegevuste üle piirkonnas Piirkonna elanikud ja On huvitatud maksimaalselt kõrge Teavitatakse linnas valdavalt maaomanikud kvaliteediga elukeskkonnast ja maa loetavas ajalehes ja väljaandes väärtuslikust kasutamisest Ametlikud Teadaanded Valitsusvälised Keskkonnaalaste või muude Teavitatakse elektrooniliselt Eesti organisatsioonid ja organisatsiooni suunitlusest Keskkonnaühenduste Koja kaudu kodanikeühendused tulenevate väärtuste arvestamise tagamine teemaplaneeringu koostamisel Harjumaa KSH järelvalvaja funktsioon, Teavitatakse elektrooniliselt Keskkonnateenistus ülesanne tagada KSH protsessi seadusejärgsus ja üldiste keskkonnaalaste huvide tasakaalustatud arvestamine Riikliku Looduskaitse- Kaitsealuste objektide järelevalve ja Teavitatakse elektrooniliselt

162 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Isik või asutus Mõju ja/või huvi Teavitatakse vastavalt KMHKJS §37 lg 1 keskuse Harju-Rapla looduskaitse korraldamine regioon piirkonnas Harju Maavalitsus Üldplaneeringu järelevalvaja Teavitatakse elektrooniliselt funktsioon

KSH programmi avalikustamise (avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu) käigus ei esitatud KSH programmi kohta ettepanekuid ega vastuväiteid. KSH korraldaja Tallinna Keskkonnaamet koostas avaliku kohta protokolli (vt KSH menetlusdokumendid lisa 12). Harjumaa Keskkonnateenistus (KSH järelevalvaja) kiitis teemaplaneeringu KSH programmi heaks 18.09.2006 kirjaga nr 30-12-1/5282-2 (vt KSH menetlusdokumendid lisa 14). Kirjas esitatud nõuetega on arvestatud KSH aruande koostamisel.

10.2. KSH aruande koostamine ja avalikustamine KSH programm sisaldab KSH läbiviimise ajakava, mis oli seotud teemaplaneeringu koostamise esialgse ajakavaga ning ühtlasi oli ette nähtud riigihanke lähteülesandega (vt KSH programmi lisa). Planeeringu koostamise käigus selgus, et on vaja lisaaega andmete kogumiseks ning ka mõnede planeeringu tarbeks tellitud uuringute esitamine viibis. Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” esialgse ettepaneku võimalik valmimisaeg nihkus esialgu 2007.a aprillikuusse ja hiljem 2007.a juulikuusse. Seoses sellega pikendas Tallinna Keskkonnaamet KSH eksperdi taotluse alusel ka teemaplaneeringu KSH aruande esialgset valmimistähtaega kaks korda 3 kuu võrra. Ettepanek on kooskõlas KSH heakskiidetud programmis toodud ajakavaga, sest sellele oli lisatud märkus “Juhul, kui teemaplaneeringu koostamise ajakavas toimuvad muudatused, korrigeeritakse ka KSH läbiviimise ajakava vastavalt sellele.” Vastavalt muutus KSH ajakava ja lükkusid edasi kogu järgneva menetlusega (KSH aruande avalikustamisega) seotud tähtajad (vt tabel 7).

Tabel 7. Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH uus ajakava Jrk Töö nimetus Teostamise tähtaeg nr 1. KSH programmi koostamine, seisukoha küsimine ja esitamine 31.07.2006 Tallinna Keskkonnaametile 2. Avalikul väljapanekul ja arutelul tehtud ettepanekute analüüsimine ja 30.08.2006 programmi täiendamine – esitada Tallinna Keskkonnaametile 3. KSH vahearuande esitamine Tallinna Keskkonnaametile 18.12.2006 4. Keskkonnamõju strateegilise hindamise aruande koostamine ja 02.07.2007 esitamine Tallinna Keskkonnaametile 5. Avalikul väljapanekul ja arutelul tehtud ettepanekute analüüsimine ja 21.08.2007 nende arvestamise või mittearvestamise põhjendamine – esitamine Tallinna Keskkonnaametile 6. Vajadusel järelevalvaja nõudel aruande täiendamine – esitamine Sõltub järelevalvaja Tallinna Keskkonnaametile poolsetest nõuetest (tööde lõpptähtaeg 22.10.2007) Kuna teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” lähteandmete kogumine võttis kavandatust rohkem aega ja sellest tingituna lükkusid edasi ka teemaplaneeringu KSH koostamise ja menetlemisega seotud tähtajad, soovis KSH tellija Tallinna Keskkonnaamet ülevaadet töö senisest käigust, mille kohta koostati KSH vahearuanne.

163 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Vahearuande ülesehituse struktuur oli põhimõtteliselt samasugune, nagu on käesoleva KSH aruande ülesehitus. Vahearuandes anti: - mõjutatava keskkonna esialgne kirjeldus materjalide põhjal, mis olid selleks ajaks kogutud ja läbi töötatud (on käesolevas aruandes täiendatud); - ülevaade teemaplaneeringu seostest muude asjakohaste strateegiliste planeerimisdokumentidega (on käesolevas aruandes täiendatud ja täpsustatud); - ülevaade teemaplaneeringu jaoks olulistest keskkonnaeesmärkidest. Vahearuanne ei kuulunud eraldi menetlemisele ning selles sisalduv info on lülitatud praktiliselt täies ulatuses käesoleva KSH aruande koosseisu. KSH aruande avalikustamisest teavitab Tallinna Keskkonnaamet vastavalt seaduses ettenähtud korrale. Aruande esitamisel heakskiitmisele antakse ülevaade KSH aruande avalikustamise (avalikul väljapanekul ja avalikul arutelul) laekunud ettepanekutest ning põhjendatakse nende arvestamist või mittearvestamist KSH aruande täiendamisel.

164 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

11. Ülevaade raskustest, mis ilmnesid keskkonnamõju strateegilise hindamise läbiviimisel Töö kavandamisel tuli KSH programmijärgsest ajakavast loobuda seoses planeeringu koostamise ajakava korduvate muutustega. See tõi endaga kaasa vajaduse KSH vahearuande koostamiseks detsembris 2006, et KSH tellija oleks kursis töö käiguga. Siinkohal võiks linnavalitsusele soovitada oma inimressursi töökoormuse paremat tundmist, et hinnata, kas linnavalitsus (linnaplaneerimise amet) on ise võimeline üld- ja teemaplaneeringuid koostama või tuleks see töö tellida väljastpoolt (konsultandilt). Töö sisulise poole pealt ei ole esinenud selliseid märkimisväärseid raskusi, mis oleks takistanud teemaplaneeringu ja selle KSH koostamist. Koostöö ja üksteisemõistmine planeeringu ja KSH koostajate vahel on olnud suurepärane. Probleemiks on osa ökoloogilise hinnangu andmiseks vajalike alusandmete puudumine või olid need olemas ainult osaliselt (teatud piirkonnad). Osa andmete laekumine venis, mis samuti kohati raskendas ajakavast kinnipidamist. Puuduvad või on fragmentaarsed järgmised rohealade teemaplaneeringu keskkonnamõju hindamise seisukohalt olulised uuringud: mullastik, põhjavee liikumise suunad, mikrokliima, müra. Töö koostamise alguses oli soov hinnata rohealade vajadust ja funktsioone ka koerte paiknemise tiheduse järgi (koerteregistri andmete põhjal), kuid need andmed on siiani laekumata. Osa rohealade teemaplaneeringu jaoks olulisi andmeid, näiteks metsade jm taimkatte seisundi hinnang, pärinevad üle 10 aasta tagusest ajast, mistõttu hinnangu andmine kavandatavale tegevusele sellest seisukohast ei olnud lihtne. Rohealade säilimiseks ja erinevatele aladele sobiva kasutusfunktsiooni (tegevuse) kavandamiseks on taimestiku seisundi hindamine ja nende koormustaluvuse määramine lähtudes planeeritud maakasutusest äärmiselt oluline alus, kuid linnas on selle ajaga toimunud olulised muutused.

165 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

12. Jätkutegevus ja -uuringud 1. Rohealade teemaplaneeringu koostamisel koondatud kohtandmestiku edasiarendamine ja sidumine teiste andmekogudega – võimalikud osalised: Linnaplaneerimise Amet 2. Rohealade kasutuse ja elanike ootuste väljaselgitamine rohealade olukorra parandamiseks, elanike kaasamine tegevusse – võimalikud osalised: Linnaplaneerimise Amet, Keskkonnaamet, linnaosade valitsused 3. Haljasalade planeerimise ja rajamise tegevuskava koostamine või Tallinna haljastuse arengukava vastav täiendamine – võimalikud osalised: Linnaplaneerimise Amet, Keskkonnaamet, Kommunaalamet, linnaosade valitsused. 4. Haljaspindade vajaduste uuring ning selle tulemustest lähtuvate nõuete kinnitamine linna haldusaktiga – võimalikud osalised: Linnaplaneerimise Amet. 5. Tallinna ehitusmäärus(t)e täiendamine nõuetega rohealadega seotud väärtuste hoidmise tagamiseks hoonestusaladel ja uushoonestuse rajamise aladel – võimalikud osalised: Tallinna Linnaplaneerimise Amet, Keskkonnaamet, linnaosade valitsused. 6. Linna avaliku ruumi ülelinnaline uuring ning ruumikultuuriprogrammi koostamine – võimalikud osalised: Tallinna Linnaplaneerimise Amet, Kultuuriväärtuste Amet, Keskkonnaamet 7. Planeeringute säästva arengu indikaatorite kohandamine Tallinna tingimustele ning seireprogrammi koostamine – võimalikud osalised: Tallinna Linnaplaneerimise Amet, Kultuuriväärtuste Amet, Keskkonnaamet 8. Linna maastiku analüüs sh maastikupaigaste määramine, maastikupildi inventariseerimine ning väärtuste fikseerimine – võimalikud osalised: Linnaplaneerimise Amet, Keskkonnaamet, Kultuuriväärtuste Amet 9. Ajalooliste paigaste ja kohtade fikseerimine linnaruumis ja kaardistamine, maastike muutumise analüüs – võimalikud osalised: Linnaplaneerimise Amet, Kultuuriväärtuste Amet 10. Eelmise töö alusel paigaste ja kohtade toponüümika korrastamine rohealadel ning linnamaastikus – võimalikud osalised: Linnaplaneerimise Amet, Kultuuriväärtuste Amet 11. Pärandmaastiku elementide fikseerimine, uurimine ja väärtustamine – Linnaplaneerimise Amet, Keskkonnaamet, Kultuuriväärtuste Amet 12. Puiesteede kaardistamine, nende seisundi uurimine ning programmiliste ettepanekute väljatöötamine nende olukorra parandamiseks ja uute puiesteede rajamiseks – võimalikud osalised: Linnaplaneerimise Amet, Keskkonnaamet 13. Tänavahaljastuse kaardistamine, seisundi uurimine ning programmiliste ettepanekute väljatöötamine tänavahaljastuse arendamiseks ja olukorra parandamiseks – võimalikud osalised: Linnaplaneerimise Amet, Keskkonnaamet, Kommunaalamet, linnaosade valitsused 14. Rohealadel paiknevate kaitstavate loodus- ja muinasobjektide sidumine rohealade arenguga – võimalikud osalised: Keskkonnaamet, Kultuuriväärtuste Amet, linnaosade valitsused 15. Uute rohealadel paiknevate kaitsealuste objektide ettepanekute koondamine, kaitseväärtuste analüüs ning uuringud – võimalikud osalised: Keskkonnaamet, Harjumaa KT, Kultuuriväärtuste Amet

166 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

16. Looduse õpperadade ning liikumisradade süsteemne väljatöötamine ja rajamine – võimalikud osalised: Keskkonnaamet, Linnaplaneerimise Amet, Harjumaa KT, Kultuuriväärtuste Amet, Spordi- ja Noorsooamet, Haridusamet, naaberomavalitsused 17. Tallinna keskkonnahariduse arengukava täiendamine rohealadel toimuvate ja rohealasid väärtustavate tegevustega – võimalikud osalised: Haridusamet, Keskkonnaamet, Linnaplaneerimise Amet 18. Maastikuhoolduskavade ja teemaplaneeringute koostamine väärtuslikele maastikele ning maastikukaitsealadele – võimalikud osalised: Keskkonnaamet, Linnaplaneerimise Amet, Harjumaa KT, Kultuuriväärtuste Amet, Spordi- ja Noorsooamet, naaberomavalitsused 19. Suvemõisate uurimise ja kaardistamise jätkamine, sh haljastuse seisundi täpsustamine – võimalikud osalised: Linnaplaneerimise Amet, Kultuuriväärtuste Amet 20. Virgestus- ja spordialade ning tervisearengu tegevuste süsteemne sidumine rohealadega – võimalikud osalised: Linnaplaneerimise Amet, Spordi- ja Noorsooamet, Sotsiaal- ja Tervishoiuamet, Keskkonnaamet, RMK, EOK, linnaosade valitsused 21. Spordirajatiste ja mänguväljakute (sh. lastemänguväljakud ja ekstreemspordirajatised) vajaduste ja asukohtade analüüs – võimalikud osalised: Spordi- ja Noorsooamet, Keskkonnaamet, EOK, linnaosade valitsused 22. Linna metsade korraldus ja majanduskava koostamine – võimalikud osalised: Keskkonnaamet, RMK 23. Linna metsade kasutuskoormuse analüüs ning soovitused kasutuskoormuse negatiivsete mõjude leevendamiseks – võimalikud osalised: Keskkonnaamet 24. Linna loomastiku uurimise jätkamine kõiki rohealasid hõlmavalt, sh kahepaiksete kudemisveekogude uuring – võimalikud osalised: Keskkonnaamet 25. Linnuuuringu jätkamine kõiki rohealasid hõlmavalt, sh veelindude elukohtade uuring – võimalikud osalised: Keskkonnaamet 26. Koerteregistri andmete ruumianalüüsi põhjal selgitada koerterajatiste paiknemise vajadus rohealadel – võimalikud osalised: Keskkonnaamet, linnaosade valitsused 27. Rakendusuuringud müra ja õhusaaste leevendamiseks haljastuslike vahenditega – võimalikud osalised: Keskkonnaamet 28. Mikrokliima detailsed uuringud ning tulemuste viimine linnaplaneerimises rakendatavale kujule – võimalikud osalised: Keskkonnaamet, Haridusamet, EMHI 29. Regionaalsed halduspiire ületavad koostööprojektid Tallinna lähiümbruse naaberomavalitsustega virgestus-, rekreatsiooni- ja spordialade ning rohelise vööndi määratlemiseks ja väljaarendamiseks, sh rohelise vööndi arengukava ja ühisplaneeringute koostamine – võimalikud osalised: Tallinna Linnavalitsus, Linnaplaneerimise Amet, Keskkonnaamet, Spordi- ja Noorsooamet, linnaosade valitsused, naaberomavalitsused 30. Vetevõrk ja valgalad, sh ka sademe- ja drenaaživetesüsteemide eesvoolud – võimalikud osalised: Keskkonnaamet, Kommunaalamet, Linnaplaneerimise Amet, Harjumaa KT, linnaosade valitsused 31. Tallinna suuremõõtkavaline mullastikukaardi koostamine ja mulla kui olulise loodusressursi säästva kasutamise regulatsiooni väljatöötamine – võimalikud osalised: Keskkonnaamet

167 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

13. Lisad

13.1. KSH menetlusdokumendid

KSH programm 0. Teemaplaneeringu „Tallinna rohealad” keskkonnamõju strateegilise hindamise programm 1. Tallinna Linnavalitsuse 15.03.2006.a korraldus nr 494-k Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamine 2. KSH algatamisest teavitamise teadete koopiad: a) väljavõte Ametlikest Teadaannetest 03.04.2006.a b) väljavõte ajalehest Postimees 31.03.2006.a 3. Riigihanke “Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” keskkonnamõju strateegiline hindamine” lähteülesanne ja tööde teostamise ajakava 4. KSH programmi avalikustamisest teavitamise teadete koopiad: a) väljavõte Ametlikest Teadaannetest b) väljavõte ajalehest Postimees 27.07.2006 5. Tallinna Linnavolikogu 24.03.2005.a otsus nr 67 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” algatamine 6. Tallinna Linnavalitsuse 11.07.2005.a korraldus nr 1400-k Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” lähteülesande kinnitamine (koos lähteülesandega) 7. Sotsiaalministeeriumi 22.06.2006.a kiri nr 13.3-6/2676 8. Harjumaa Keskkonnateenistuse 26.06.2006.a kiri nr 30-12-1/3479-2 9. Kultuuriministeeriumi 06.07.2006 kiri nr 10.3-20/2781 10. Keskkonnaministeeriumi 11.07.2006.a kiri nr 13-3-1/7014-2 11. Eike Riisi tunnistus kursuse Jätkusuutliku ettevõtluse strateegiline juhtimine läbimise kohta 12. Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” elluviimisega kaasneva keskkonnamõju strateegilise hindamise programmi avaliku arutelu protokoll 13. Avalikul arutelul osalejate nimekiri 14. Teemaplaneeringu „Tallinna rohealad” keskkonnamõju strateegilise hindamise programmi heakskiitmine – Harjumaa Keskkonnateenistuse 18.09.2006 kiri nr 30-12- 1/5282-2

KSH aruanne 15. KSH aruande avalikustamisest teavitamise teadete koopiad: a) väljavõte Ametlikest Teadaannetest 08.11.2007 b) väljavõte ajalehest Postimees 09.11.2007 c) 08.11.2007 e-kiri, adressaadid: Harjumaa Keskkonnateenistus, Eesti Keskkonnaühenduste Koda, Harjumaa Tervisekaitsetalitus, Tallinna Kultuuriväärtuste Amet, Tallinna Linnaplaneerimise Amet, Harju Maavalitsus, Muinsuskaitseamet, 168 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

Riikliku Looduskaitsekeskuse Harju-Rapla regioon, Viimsi Vallavalitsus, Kiili Vallavalitsus, Harku Vallavalitsus, Saku Vallavalitsus, Saue Vallavalitsus, Maardu Linnavalitsus, Jõelähtme Vallavalitsus, Rae Vallavalitsus, Kesklinna LOV, Kristiine LOV, Lasnamäe LOV, Mustamäe LOV, Nõmme LOV, Pirita LOV, Põhja-Tallinna LOV, Haabersti LOV; d) 08.11.2007 e-kiri, adressaadid: '[email protected]'; 'Helle Vilu'; '[email protected]'; 'Arvo Kull'; '[email protected]'; '[email protected]' 16. KSH avaliku väljapaneku käigus laekunud ettepanekud, arvamused ja märkused koos Tallinna Keskkonnaameti vastustega neile: a) MTÜ Lillepi pargi Seltsi 02.12.2007.a kiri b) Hr Arvo Kulli (Pelgulinna Selts) 03.12.2007 e-kiri „Tallinna roheala” c) Pirita Seltsi ettepanekud teemaplaneeringu „Tallinna rohealad” eskiislahenduse kooskõlla viimiseks teemaplaneeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise aruandega, 03.12.2007 d) TTÜ teedeinstituudi ja Ramboll Eesti AS arvamus teemaplaneeringu „Tallinna rohealad” eskiislahenduse ja selle KSH aruande kohta, 04.12.2007 e) Pr Helle Vilu (Nõmme Tee Seltsi ja MTÜ Hooliv Jätkusuutlik Tallinn juhatuse liige) arvamus teemaplaneeringu „Tallinna rohealad” keskkonnamõju strateegilise hindamise kohta, 04.12.2007 f) Tallinna Keskkonnaameti 04.12.2007.a kiri nr 6.1-4.4/2948: Teemaplaneeringu „Tallinna rohealad” keskkonnamõju strateegilise hindamise aruanne g) Harjumaa Keskkonnateenistuse 04.12.2007.a kiri nr 30-12-1/54596-2: Tallinna linna teemaplaneeringu „Tallinna rohealad” keskkonnamõju strateegilise hindamise aruande eelnõu 17. KSH avaliku arutelu protokoll (koos osavõtjate nimekirjaga) 18. Eksperdi kommentaarid laekunud ettepanekutele, arvamustele ja märkustele

13.2. Täiendavad andmed käsitletava territooriumi kohta 1. Tallinna rohealade loomastik. Koostaja Piret Kiristaja. Tallinn 2006 [Väljavõte] 2. Tallinna rohealade linnustik. MTÜ Tallinna Linnuklubi. Tallinn 2006 3. Ekspertarvamus Stroomi metsa kohaliku kaitse alla võtmise ettepaneku kohta. Koostaja: Tõnu Ploompuu. Tallinn 2006 4. Ekspertarvamus kohaliku kaitse alla võtmise ettepaneku kohta Tallinnas Nõmme linnaosas Vana-Pääsküla jõe äärseid Saagi tn 4f, 6a, Pärnu mnt 475, 477a ja Klvi tn 27 kinnistuid ja raba hõlmavale alale. Koostaja: Tõnu Ploompuu. Tallinn 2005 5. Ekspertarvamus Estonia teatri ja Rävala puiestee vahelise haljasala (Teatri väljaku) ja Rävala puiestee haljasala looduskaitse alla võtmiseks. Koostaja O. Abner, Tallinna Botaanikaaed. Tallinn, juuni 2006 6. Maarjamäe paekalda looduskaitseala piiriettepaneku skeem – 3 lehel 7. Harku metsa maastikukaitseala piiriettepanek M 1:12 500 ja Keskkonnaministeeriumi 26.05.2005 kiri nr 16-1/4239-2 8. Pirita seltside taotlused ja ettepanekud Pirita rannikumetsa kaitse alla võtmiseks ja ning Tallinna Keskkonnaameti 24.05.2006.a kiri nr 6.1-1.2/911 – kokku 10 lehel

169 Teemaplaneeringu “Tallinna rohealad” KSH lõpparuanne – 19.12.2007

170