^ ISSN 0131—1441 ms8

KEEL JA KIRJANDUS SISUKORD

Н. Ligi. Õpetatud Eesti Selts 1938—1950 ... 449 M. Kalda. Mis keeles kass naeratab? 460 J. Kross. Balthasar Russowi (ja iseenese) päästmis- katseks teise ülirange ajaloolasmuusa käest (Järg) . 466 M. Kallasmaa. Muutuv ja püsiv nimemaailm . . . 477 A. Pikver. Eesti relatiivlausest keeletüpoloogilisel taustal (Järg) 486 «Keele ja Kirjanduse» 1988. aasta ringküsitlus kir­ janikele 494 KOLLEEGIUM:

P. Arlste, A. Hint, E Jansen, О. Jogi, А. Kask, PUBLIKATSIOONE R. Kull, V. Pall, R. Parve, H. Peep, E. Päll, E. Sõgel, E. Aaver, H. Laanekask (komment.). Kaks Õpetatud A. Tamm, Ü. Tedre, Eesti Seltsi'aastakoosolekul peetud F. R. Faehlmanni A. Vinkel. ettekannet 497

TOIMETUS: A. Tamm TÄHTPÄEVI (peatoimetaja), J. Rannap. Uks mees saarel 505 T. Tasa (peatoimetaja asetäitja, kirjandusteooria ja -kriitika osakonna toimetaja), RAAMATUID E. Ross (vastutav sekretär), Ü. Tedre. «Eesti rahvakalendri» järjekordsetest köide­ H. Niit (kirjandusajaloo ja rahva­ test 508 luule osakonna toimetaja),

U. Uibo (keeleteaduse osakonna RINGVAADE toimetaja),

I. Pärnapuu H. Rätsep. Heino Ahvena mälestuseks . . . . 511 (toimetaja). V.-L. Kingisepp. Emakeele Seltsis 512

Toimetuse aadress: Kaanel: Frontispiss («Tarto linna kiwwi-sild», puulõige) 200 106 Tallinn, Laurisiini 6. OES-i kalendris «Ma-rahwa Kalender ehk Tähtramat 1848» Telefonid 449-228, 449-126. (Tartu, 1847).

Laduda antud 18. VI 1988. Trükkida antud 28. VII 1988 Trükiarv 3500. Sõktõvkari Paberi­ vabriku trükipaber nr. 1. 70Х108Л6. Trükipoognaid 4,25. Tingtrükipoognaid 5,95. Arvestus- puognaid 7.ИЗ. MB-08104 Tellimus nr. 2705. Hans Heidemanni nim. trükikoda. Tartu, Ülikooli 17Д9. 11. Klišeed valmistatud trükikojas «Ühiselu».

Tellimishind. 3 kuuks rbl. 1.35, ü kuuks rbl. 2.70, aastaks rbl. 5.40.

«Кеэл я Кирьяндус» («Язык и литература»), журнал Ака­ демии наук Эстонской ССР и Союза писателей Эстон­ ской ССР. Выходит один раз в месяц Издательство «Периодика», Таллинн. На эстонском языке. «Keel ja Kirjandus» 1988 KEEL JA KIRJANDUS 8/1988

EESTI NSV TEADUSTE AKADEEMIA JA EESTI NSV KIRJANIKE LIIDU AJAKIRI XXXI AASTAKÄIK

Õpetatud Eesti Selts 1938—1950

HERBERT LIGI

änavu möödus 150 aastat Eesti kultuuriloos olulist osa etendanud T Õpetatud Eesti Seltsi asutamisest. Kui ÖES-i eelajaloo ja tema varasema tegevuse kohta avaldati seltsi 100. aastapäevaks sisukaid üle­ vaateid1, siis tegevusj argust 1938—1950 ning seltsi likvideerimisest' on seni üksnes põgusalt juttu olnud. Alljärgnevas on säilinud, suhteliselt fragmentaarse arhiiviainestiku2 põhjal püütud anda esialgset ülevaadet pealkirjas märgitud teemal, kusjuures mitmed seltsi likvideerimise taga­ maid valgustavad materjalid — näit. EK(b)P KK VIII pleenumi ja EK(b)P Tartu linna parteiaktiivi koosolekute protokollid3 — peavad nende kättesaamatuse tõttu praegu paratamatult kõrvale jääma. 1938. aasta jaanuaris, kui Õpetatud Eesti Selts tähistas oma sajandat aastapäeva, oli piduehtes Tartule pööratud kogu Eesti avalikkuse tähele­ panu. Juubelit peeti suurejooneliselt, külalisi oli tulnud ligidalt ja kau­ gelt. ÕES-ile valiti 25 uut auliiget. Valdav enamik neist olid teenekad teadusemehed: ajaloolased A. R. Cederberg ja O. Halecki, arheoloog B. Nerman, keeleteadlased M. Vasmer, Y. H. Toivonen ning J. Endzellns, etnograafid A. Hämäläinen ja S. E. Erixon, kirjandusloolane V. Tarkiai­ nen, kunstiajaloolane Т. H. Kjellin. Valitute hulgas oli seitse endist või tolleaegset Tartu ülikooli professorit. Väga sisukas ja soliidne sai seltsi toimetiste juubeliväljaanne — kaheköiteline «Liber saecularis», mis sisaldas lühiuurimusi 44 eesti ja 47 välismaa teadlaselt.4 Vahetult enne

1 Vt. kogumik: Õpetatud Eesti Selts. 1838—1938. Lühike tegcvus-ülevaade Tartu 1938. 2 Peamiselt fond 2569 (Õpetatud Eesti Selts) Eesti NSV Riiklikus Ajaloo Kesk­ arhiivis (RAKA) ning fond 2 (Õpetatud Eesti Selts) ja 1 (TA Presiidium) ENSV Teaduste Akadeemia Teaduslikus Keskarhiivis (TA TK). ; Vt. J. Ant, L. Raid, Pleenum. «Aja Pulss» 1988 nr. 1 lk 5 4 Õpetatud Eesti Seltsi toimetused XXX. Liber saecularis. 'Tartu, 1938.

29 Keel ja Kirjandus nr. 8. 1988. 449 Fr. R.Kreutzwaldr nim. tNSV Riiklik Raamatukogu juubelit (14. I 1938) loodi ÕES-i Tallinna sektsioon, mille liikmete arv küündis üle kahekümne. Eraisikute ja firmade annetustest (kokku 20 700 kr.) asutati rahvus­ teaduste tarvis ÖES-i teadusliku töö edendamise kapital. See võimaldas märksa suurendada varem peamiselt kultuurkapitali iga-aastase toetuse arvel 1934. aastast alates antud uurimis- ja reisistipendiume. 28. jaanua­ ril 1938, seega just seltsi juubeli päevil, loodi Eesti Teaduste Akadeemia. OES-iga tihedalt seotud teadlastest nimetati selle liikmeks ainult prof. J. Mark, kes pärast esimeheametist tagasiastumist 1936. aastal ei võtnud seltsi tööst enam osa. Et uue juhatuse Tartu-vaimuline sõltumatu kurss riigivõimudele eriti meelepärane polnud, nähtub sellestki, et ÖES-i au­ liikmeks valitud riigihoidja K. Päts juubelipidustustele ei tulnud. Juubelipäevil tutvustati ÕES-i tegevuse eesmärke ja sajandipikkust tööd laialdaselt nii trükisõnas kui ka ringhäälingus. Lasti välja neli postmarki OES-i hälli juures seisnud kahe suurmehe — F. R. Faehl- nianni ja F. R. Kreutzwaldi kujutistega. Tänu kõigele sellele haihtus üks­ vahe seltsi ümbritsenud baltisakslaste ühenduse oreool ja lisandus tun­ duvalt seltsi prestiiž. Seda peaks kinnitama ka alljärgnev tabel.5 Kui võtta arvesse, et 1938. 7ГГ ., ,. ; ~ aasta jooksul langes välja viis lii- Jaan. Dets. get (neist neli surma tõttu), sel­ gub, et oma juubeliaastal sai auliikmeid 13 37 ÕES juurde 69 uut liiget; seltsi kirjavahetajaliikmeid 11 28 liikmete üldarv suurenes ligi tegevliikmeid 57 61 40%. Nii mõnigi OES-i töös va­ lihtliikmeid 79 87 toelajaliikmeid 2 13 rem mitteosalenud tippharitlane pidas nüüd seltsi liikmeks saa- Kokku 162 226 mist endale auasjaks. Esimesena võeti kohe pärast juubelit asjaosa­ lise avalduse alusel seltsi tegevliikmeks F. Tuglas.6 Varsti pärast juubelit ÕES-i auliikmeks valitud Kristjan Raud on läkitanud seltsile kolm tänu­ kirja.7 Auliikmeid valiti pärast juubelit üldse neli: lisaks K. Rauale veel R. Hausen Helsingist, Rootsi riigiantikvaar J. S. Curman ning 18. I 1940 veel nimekas inglise muinasteadlane prof. V. G. Childe Edinburgiast. Kirjavahetajaliikmeteks said juubelijärgselt neli teadlast: professorid B. Csüry Debrecenist, N. J. Ikola Turust, S. Györffy Budapestist ja P. Kampe Riiast. Tegev- ja kirjavahetajaliikmeks valiti ainult neid, kel oli saavutusi ÕES-i profiilile vastavates teadusharudes. Lihtliikme staatusega pidi lep­ pima mõnigi seltsi töös osaleda sooviv teadusemees, teiste hulgas Eesti Teaduste Akadeemia president prof. К Schlossmann. Varsti pärast juubelipidustusi pöördus ÕES-i elu taas harjunud röö­ bastele. 28. II arutas jooksvaid küsimusi seltsi juhatus8, 2. III toimus esimene juubelijärgne ettekandekoosolek, kus F. Linnus kõneles teemal «Surmanuhtlus eesti tavaõiguses» 9. Lausa rekordiliseks kujunes juubeliaasta publikatsioonide poolest: ilmusid toimetiste XXIX ja XXX köide, «Aastaraamat» 1937 (I) ning «Eesti filoloogia ja ajaloo aastaülevaade» XIV (1931. aasta). Kirjastus­ tegevus võimaldas ÕES-il laiendada ka väljaannete vahetust, mis jõu­ diski 1938. aasta lõpuks kõrgpunkti: vahetuspartneriks olid seltsi 16 Eesti ja 175 välismaa asutust ning organisatsiooni.10 Teadusliku töö stipendiume jagas ÕES oma juubeliaastal rohkem

6 Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat 1938. Tartu, 1940, lk. 331. 6 RAKA, f. 2569, nim. 1, s. 17, 1. 90. 7 RAKA, f. 2569, nim. 1, s. 193, 1. 6, 17, 31. 8 RAKA, f. 2569, nim. 1, s. 17, 1. 90—94. 9 RAKA, f. 2569, nim. 1, s. 188, 1. 14. 10 õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat 1938, lk. 332.

450 kui kunagi varem — kokku 2050 krooni. Saajateks olid G. Suits (rootsi­ aegse eesti kirjandusloo viimistlemiseks), P. Arumaa (arhiiviuuringuteks Riias), E. Tender (töötamiseks Poola arhiivides ja muuseumides), A. Saa­ reste (murdeatlase materjali kogumiseks) ja H. Kõrge (töötamiseks Rootsi Riigiarhiivis). Pärast pikka mõõnaperioodi sajandi algul oli OES-i tegevus juba hulk aastaid läinud tõusujoones ja juubeliaastal jõudis see seniiti. Peat­ selt saabuvat langust ei ennustanud esialgu miski. Või vahest siiski. Just juubelipäevil sattus seltsi senine staatus järsku küsimärgi alla. Asja paremaks mõistmiseks on vaja teha väike ekskurss ÖES-i varasemasse ajalukku. F. G. v. Bunge poolt 1837. a. koostatud põhikirjaprojekti järgi pidi ÖES olema akadeemilise haridusega eestihuviliste inimeste täiesti sõltu­ matu organisatsioon. Siseminister Valujevi nõudel hakkas aga selts toole Tartu ülikooli juures. Ja ei saa öelda, et see oleks tema tegevusele kahjuks tulnud. Pigem vastupidi. Akadeemiliste vabadustega harjunud ülikooli juhtkond seltsi töösse ei sekkunud ja oli pigem talle suhetes riigi­ võimudega mõnikord tarvilikuks kilbiks. Ühtaegu sai ÖES ülikoolilt regulaarset materiaalset abi. Tõsi, ülikooli toetuse osa aastatega vähenes: 1932. a. moodustas see seltsi sissetulekutest 29%, 1934. a. 20% ja 1936. a. ainult 12%. Kultuurkapitali arvele langes aga neil aastail vastavalt 60, 65 ja 80%. Teiste ülikooli juures töötavate seltside eelarvetest oli OES-i oma siiski märksa suurem, ületades näiteks Akadeemilise Ajaloo-Seltsi (AAS) eelarve 3—4 korda. Rohkem kui pool (tavaliselt 60—70%) ÖES-i välja­ minekutest langes kirjastamiskulude arvele. Seltsi kirjastustegevuse laie­ nemine 1930-ndate aastate teisel poolel oligi võimalik just tänu kultuur­ kapitali toetuse suurenemisele, kuna ülikoolilt ei saadud 1934 aastast alates rohkem kui 2000 (1938. a. ainult 1500) krooni aastas. Niiviisi tugevnes ÕES-i nagu ka teiste akadeemiliste seltside (näit. AAS) majan­ duslik sõltuvus kultuurkapitalist, s. t. riigivõimust, ja nõrgenesid side­ med ülikooliga. Seepärast polnudki päris ootamatu, kui 1938. a. kevadel tõstatati küsimus ÕES-i üleviimisest ülikooli juurest vastloodud Eesti Teaduste Akadeemia alla. Tartu ülikooli valitsuse kirjas 23. maist 1938 (nr. 829) ning Haridusministeeriumi Teaduse- ja Kunstiosakonna kirjas 21. juunist samal aastal (nr. 237) teatati seltsile, et edaspidiste toetuste saamiseks peab ta siirduma ülikooli alt Eesti Teaduste Akadeemia alla.11 Allikaist ei selgu, millal tekkis seltside üleviimise mõte. Eesti Teaduste Akadeemia seaduse allakirjutamise ajal (28. I 1938) seda veel polnud. Nimelt ütleb seaduse § 3: «Oma ülesandeid täidab akadeemia otseselt või tema juures asutatavate ühingute kaudu.» 12 Saja-aastase ajalooga tegu- võimsat ÖES-i viimaste hulka muidugi ei saa arvata. Säilinud ÕES-i materjalides on TA alla viimisest juttu vaid üsna põgusalt. Küll aga selguvad üleviimise asjaolud AAS-i esimehe P. Tär­ veli poolt selle seltsi juhatuse koosolekul 3. XII 1938 antud informatsioo­ nist. Selle kohaselt olevat TA-s asutud seisukohale, et neil puhtteadus- likel seltsidel, mis saavad kultuurkapitalilt rohkem toetust kui ülikoo­ lilt, tuleks siirduda akadeemia juurde. Soovituste tasemele asi ei jäänud. Ülikooli valitsus oli juba teatanud, et ta järgmiseks eelarveaastaks AAS-ile enam toetust ei määra; kultuurkapitali toetus aga lubati välja maksta TA kaudu. Akadeemia juurde registreerimise korral lubati «kind­ lustada vabad edasitöötamise võimalused ja toetus vähemalt seni üli­ koolilt ja Kultuurkapitalilt saadud summa ulatuses».13 AAS-i juhatus leidis, et TA soovi ignoreerimise korral seisab selts tõsiste majanduslike probleemide ees, seda enam et jooksva aasta toetussumma kättesaami-

11 Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat 1938, lk. 331. 12 «Riigi Teataja» 4. II 1938, nr. 13. 13 RAKA, f. 2492, nim. 1, s. 8, 1. 81—82.

29* 451 sega oli juba tekkinud raskusi. AAS-i juhatuse järgmise, 21. I 1939 peetud koosoleku protokollist ilmnebki, et kultuurkapitali toetus on ikka veel kätte saamata. Konstateeritakse, et «Tartu Ülikooli juurde jäädes seltsil aineliste võimaluste puudumise tõttu võimalik ei oleks edasi teot­ seda».14 AAS-i üldkoosolekul 29. jaanuaril langetatigi otsus registreerida vastavalt kohandatud põhikirjaga selts TA juurde.15 10. märtsist 1939 kustutati AAS ülikoolis registreeritud seltside nimekirjast ja ta hakkas tegutsema TA juures. Nähtavasti põhijoontes samuti kujunesid vahekorrad Teaduste Aka­ deemiaga ka ÖES-il; asjaga alustati siin ainult märksa varem. Juhatuse koosolekutel 22. IX ja 17. XI 1938 redigeeriti ning täiendati seltsi põhi­ kirja.16 9. XII 1938 saadeti TA-le ümberregistreerimist taotlev kiri. Küsi­ muse arutamisel TA täiskogus 19. XII peeti vajalikuks teha redaktsioo­ nilisi parandusi põhikirjas.17'ÖES-i üldkoosolekul 1. XI 1939 otsustati ümberregistreerimise küsimus jaatavalt.18 4. II 1940 otsustas akadeemia täiskogu registreerida ÖES-i Eesti Teaduste Akadeemia juurde ja kin­ nitas vastavate parandustega põhikirja. Akadeemiline Emakeele Selts (AES) järele ei andnud, ehkki valit­ sus toetussummade andmise lõpetas.19 Näib, et oluliselt mõjutas AES-i erakorralise koosoleku otsust 19. III 1939 TA liikmeks nimetatud G. Suitsu kindel hoiak. Suitsu juhitud Akadeemiline Kirjandusühing eelistas samuti sõltumatust. Uued alluvussuhted ÖES-i ja AAS-i tööd esialgu ei häirinud, vähe­ malt jääb selline mulje säilinud kirjalikest allikatest. Tundub, et ÕES-i materiaalne seisukord koguni kindlustus: kultuurkapital lubas uueks eel­ arveaastaks 25 050 krooni — endisest peaaegu kaks korda suurema summa.20 TA andis omalt poolt 6000 krooni. Kuid just eelarve kinnitamisel 1939. a. sügisel ilmnesid uue patrooni autoritaarsed ambitsioonid. TA humanitaarteaduste sektsioon ja täiskogu lükkasid 13. XI tagasi ÖES-i 1939/40. a. eelarve projekti.21 Nimelt ei jäänud nad rahule sellega, et selts kavatses kanda kultuurkapitalilt saa­ davast toetusest 2500 krooni juubeli puhul loodud teadusliku töö eden­ damise kapitali fondi. Samuti leiti, et üle 100 kr. ulatuvad reisistipen- diumide määramised tuleb edaspidi kinnitada TA-s. ÖES-i juhatus arutas tekkinud olukorda ja esitas oma vastuväited kirjas TA-le 16. novembrist üsna resoluutses toonis. Kõigepealt leiti, et Teaduste Akadeemia seaduse 46. paragrahvi kohaselt kuuluvad akadeemia kinnitamisele küll tema juures asuvate ühingute eelarved ja aruanded, mitte aga nende ühingute jooksva tegevuse korraldamisest tulenevad üksikotsused, nagu seda on näiteks stipendiumide määramine Eesti Teaduste Akadeemia- poolt juba niikuinii kinnitatud eelarve põhjal. Nenditi, et täiskogu otsus teeb «ÖES-i kui iseseisva ja vabal harrastusel põhineva koondise tegevuse äärmiselt raskeks ning võtab temalt edasiteotsemise mõtte».22 Samal kuupäeval (16. XI) informeeris TA seltse oma täiskogu otsusest, et edaspidi tuleb kõik üle 100 krooni ulatuvate uurimis- ja reisistipendiu- mide määramise otsused esitada kinnitamiseks akadeemiale.23 Järgmises

14 RAKA, f. 2492, nim. 1, s. 8, I. 85. 15 RAKA, f. 2492, nim. 1, s 8, 1 91 • .. 10 RAKA, f. 2569, nim. 1, s. 17, 1. 107, 113. 17 TRÜ Teadusliku Raamatukogu käsikirjade ja haruldaste raamatute osakond, f. 40, nim. 1, s. 4, 1. 21. 18 RAKA, f. 2569, nim. 1, s. 192, 1. 54. 19 Vt. lähemalt: U. Toom, K. Martinson, Tartu Ülikooii akadeemiliste selt­ side tegevusest. Rmt.: Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist IV. Tallinn, 1983, lk. 77—78. 30 RAKA, f. 2569, nim. 1, s. 192, 1. 54. 21 TRÜ Teadusliku Raamatukogu käsikirjade ja haruldaste raamatute osakond, f. 40, nim. 1, s. 5, 1. 43; s. 4, 1. 73. 22 RAKA, f. 2569, nim. 1, s. 192, 1. 99. 23 RAKA, f. 2492, nim. 1, s. 8, 1. 109.

452 kirjas 24. novembrist 1939 põhjendas OES-i juhatus oma seisukohta uuesti. OES-i eelarve on koostatud vastavalt TA kirjale 19. juunist 1939, milles ei vaieldud märtsis kultuurkapitali nõukogule esitatud eelarve selle väljaminekupunkti vastu. Et rohkem kui pool eelarveaastast (1. IV—31. III) on juba möödunud, on TA täiskogu otsus hilinenud. Taas paluti otsus muuta ja OES-i eelarve kinnitada. OES-i üldkoosolekul 6. XII 1939 avaldas J. Mägiste ametlikult protesti TA püüete vastu reserveerida endale stipendiumide kinnitamise õigus.24 AAS-i juhatus arutas Teaduste Akadeemia 13. novembri otsust oma koosolekul 23. XII ja asus ÖES-iga täpselt ühesugusele seisukohale. Täiendavalt konstateeriti: «Pealegi pidurdaks Akadeemia otsuses ette­ nähtud menetlus olulisel määral nende ühingute tegevust ja looks pret­ sedendi teiste samalaadiliste kitsenduste tegemiseks tulevikuski.»25 18. VII 1940, seega üsna varsti pärast juunipööret, Eesti Teaduste Akadeemia likvideeriti.26 Lähtudes nähtavasti soovist kindlustada endale juriidilise isiku õigusi peeti ÖES-is üksvahe plaane registreeruda sise­ ministeeriumi juures27, kuid alates 23. VIII 1940 oli selts taas kirjas ülikooli juures. Üks esimesi reageeringuid uuele olukorrale oli üldkoosoleku otsus 9. X 1940 lubada kõigis OES-i väljaandesarjades kasutada lisaks saksa, prantsuse ja inglise keelele ka vene ja eesti keelt.28 Samuti otsustati koostada venekeelne seltsi tööd tutvustav kogumik.29 Seltsi tpö- suundades suuremaid muudatusi ei kavandatud, ametisse jäi ka senine juhatus. Peatselt asusid uued võimud akadeemilist seltsielu ümber korral­ dama. 1940. aasta varasügisel toimus kuue seltsi (ÕES, AES, AAS, Loo­ dusuurijate Selts, Akadeemiline Kirjandusühing ja Eesti Kirjanduse Selts) esindajate nõupidamine.30 Arutluse all oli ülikooli rektori soov, et akadeemilised seltsid ühineksid oma profiilile vastavalt kahe vanima seltsi — OES-i ja Loodusuurijate Seltsi (LUS) ümber. Seltsid leidsid et loomulik oleks nende iseseisev edasitöötamine. Kui aga see pole või­ malik, oldi valmis ka ühinema. Esmakordselt oli kõne all ka instituu­ tide moodustamine seltside asemele. Seltside esindajad leidsid üksmeel­ selt, et instituutide loomise korral peaks alles jääma vähemalt kaks vaba- harrastushkku seltsi, kindlasti peaksid seltsid saama jätkata oma seni­ seid väljaandeid. Rektor H. Kruus asus algul se'sukohale, et OES ja LUS võiksid ka edaspidi tegutseda. Seni selgumata asjaoludel muutis ta aga peagi oma arvamust. Tema soovitusel jäeti detsembris ära ÕES-i korraline aasta­ koosolek ja juhatuse valimised põhjendusega, et seltsi hakkab edaspidi juhtima rektori poolt määratud direktor. Ühiskonna elu ümberkorraldamine NSV Liidu malli järgi tõi 1941. a. talvel kaasa sadade seltside likvideerimise. Tegeles sellega ENSV Hari­ duse Rahvakomissariaadi juurde loodud Vabahariduslike Organisatsioo­ nide Likvideerimise Peakomisjon. Selle koosolekul 31. III 1941 otsustati ülikooli juures tegutsevatest seltsidest 31 likvideerida ja 19 reorgani­ seerida.31 Viimastest pidid üheksa, sealhulgas ka OES, jätkama tööd loodava TRÜ Teadusliku Uurimisinstituudi juures, eesmärgiga täita «eriti neid ülesandeid, mida Teadusliku Uurimisinstituudi ja kateedrite tööplaani kaudu .... ei ole võimalik lahendada».32 Niisuguste ülesanne-

24 TA TK, f. 2, nim. 1, s. 1, 1. 98. 25 RAKA, f. 2492, nim. 1, s. 8, 1 109 26 «Riigi Teataja» 18. VII 1940, nr. 70. 27 ТА ГК, f. 2, nim. 1, s. 4, I. 50; s. 1, 1. 104. 28 Eesti keelt kasutati varem ainult aastaraamatutes ja «Kirjades». 29 TA TK, f. 2, nim. 1, s. 1, 1. 107. * TA TK, f. 2, nim. 1, s. 4, 1. 81—82. 31 RAKA, f. R-355, nim. 1, s. 7, 1. 63—70. 32 RAKA, f. R-355, nim. 1, s. 19, 1. 100.

453 tena märgiti ülikooli poolt esitatud kavas teaduslike ettekannete korral­ damist teadushuvilistele ringkondadele, teaduse populariseerimist «koha­ pealsete ja väljasõiduettekannete, trükisõna ja muul teel» ning väikse­ mate uurimisülesannete lahendamist «vajaduste ja võimaluste kohaselt». OES-i puhul rõhutati veel eriti tema kirjastamistegevuse tähtsust. Suurt aktiivsust ilmutas ÖES NSV Liidu rahvusteaduste uurimise keskustega sidemete otsimisel. Just seltsi algatusel loodi kontakt Mord­ va, Mari, Udmurdi ja Korni ANSV, samuti teiste rahvaste uurimisinsti­ tuutidega ja mitmete muuseumide ning kõrgkoolidega.33 Enamasti piir­ duti siiski teaduskirjanduse vahetamisega. Uudne üritus oli ka koos AAS- iga 27. XI 1940 korraldatud mälestuskoosolek F. Engelsi 120. sünniaasta­ päeva tähistamiseks. Ettekanded olid seltside esimeestelt H. Mooralt ja P. Jarvelilt.34 ÖES-il tuli 1941. a. esineda veel ühes harjumatus rollis — täita Eesti Teaduste Akadeemia ülesandeid. Nimelt kohustas hariduse rahva­ komissar N. Andresen 30. I 1941 kõiki TA-lt uurimistoetust saanud hu- manitaarteadlasi esitama ÖES-ile tegevusaruande koos üksikasjaliku kulude aruandega.35 Üldse oli selliste toetuste saajaid üheksa, viis neist TA liikmed (E. Kant, 0. Loorits, J. Mark, H. Sepp, G. Suits). OES pidi need aruanded läbi vaatama ja kinnitama. Osa stipendiumiaruandeid, sealhulgas endise asepresidendi J. Margi oma, kiidetigi ÕES-i juhatuse poolt heaks, teised, nagu näiteks H. Sepa aruanne, jäeti otsustada loo­ davale TRU Teaduslikule Uurimisinstituudile.36 Sõda ja Saksa okupatsioon tegid lõpu enamikule akadeemilistele selt­ sidele, sealhulgas AAS-ile. ÕES hingitses ülikooli tiiva all siiski edasi. Esialgu juhtis teda veel juhatus. 29. I 1942 pani Tallinna tööle asunud H. Moora esimehe ja abiesimehe eemaloleku puhuks esimehe kohuste täitmise R. Indrekole.37 Viidates Eesti Omavalitsuse haridusdirektori abi otsusele 19. veeb­ ruarist 1942, määras rektor E. Kant ÖES-i hooldajaks prof. J. Margi, tema abiks R. Indreko.38 Nende ülesandeks jäi seltsi varade eest hoolit­ semine ja jooksev asjaajamine. Hooldaja ametissemääramisega lakkasid ka ÖES-i esimehe, juhatuse ja teiste organite funktsioonid. Siiski ei tahtnud OES-i kunagine esimees ja uus hooldaja J. Mark leppida seltsile jäetud tagasihoidliku rolliga. Kahes järjestikuses aval­ duses rektorile (5. maist ja 10. juunist 1942) palus ta luba seltsil jät­ kata koigi viie väljaandesarja kirjastamist.39 Kuid oma ringkirjas 30. ok­ toobrist 1942 manitses rektor teaduslike seltside hooldajaid, et senikaua kui puudub ametlik luba seltsidel avalikult tegutseda, ei või nad hakata uusi teaduslikke väljaandeid vahetama.40 ÖES-i staatus oligi üsna kummaline: teda ei olnud likvideeritud, kuid ta tegevus polnud ka võimude poolt lubatud. Sellele vaatamata oli seltsil neli koosseisulist töötajat (L. Palm, K Noodia, U. Masing ja A. Raun) ning rektori poolt määratud juhtkond. ÕES pidas ametlikku kirjavahe­ tust, valmistas ette publikatsioone, jagas uurimistoetusi, võttis vastu sti­ pendiaatide tööaruandeid. 1942. aastal näiteks sai sellise toetuse üheksa ja 1943. aastal kümme teadlast (kokku 2850 riigimarka).41 Peeti ka liik-

33 RAKA, f. 2569, nim. 1, s. 204, 1. 42—43. 34 J. Kivimäe, T. Rosenberg, Akadeemilise Ajaloo-Seltsi tegevusest (1920— 194П. Rmt: Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XVI. Tartu, 1935, lk. 140. 35 RAKA, f. 2569, nim. 1, s. 204, 1. 28. 33 RAKA, f. 2569, nim. 1, s. 204, 1. 74—75. 37 TA TK, f. 2, nim. 1, s. 4, 1. 101. 38 RAKA, f. 2569, nim. 1, s. 210, I. 16. 39 RAKA, f. 2569, nim. 1, s. 210, 1. 32, 37. 40 RAKA, f. 2569, nim. 1, s. 210, 1. 52. 41 RAKA, f. 2569, nim. 1, s. 211 ja 215. V. Ernitsa korduvatele stipendiumitaot, lustele reageeris seltsi hooldaja J. Mark alati kindla «ei'ga». 454 meskonna jooksvat arvestust. 31. VII 1943 oli ÖES-il 197 liiget, neist 76 väljaspool Eestit; 90 liiget elas Tartus.42 Päriselt legaliseerus ÕES alles alates 1943. aasta 1. oktoobrist. Nimelt kirjutas kindralkomissar K. S. Litzmann 20. VI 1943 alla «Ühen­ duste ja koosolekute määruse teostamise määrusele»43, mis pikendas mittepoliitiliste ühingute registreerimise tähtaega kuni 31. juulini 1943. Selleks ajaks vastava avalduse ja nõutud andmed esitanud organisat­ sioonidest kuulutati lubatuks need, mille kohta Eesti Omavalitsuse sise- direktor ei tee kuni 1. oktoobrini 1943 eitavat otsust. Just 31. VII 1943 esitaski OES-i abihooldaja R. Indreko Tartu prefektile taotluse tunnis­ tada selts lubatuks.44 Eitavat vastust ei järgnenud. Tolleaegsetes dokumentides ei kajastu seni ÕES-i käes olnud ruu­ mide äravõtmine 1942. a. Küll aga selgub see ÕES-i asjaajaja L. Palmi kirjast haldusprorektor G. Rägole 1944. a.45 Ülikooli õppehoones Aia (praegu Vanemuise) t. 46 keldrikorruse raudteepoolses osas oli ÕES-i käes kolm ruumi (150 m2). 1942. aastal ehitati need ümber maja komandandi korteriks. ÕES-i raamatukogu pai­ gutati senisesse komandandi korterisse sama hoone linnapoolse tiiva keldris. See oli aga niivõrd niiske, et raamatud läksid kohe hallitama. ÕES-i büroo paigutati arheoloogiamuuseumi aknanišši, mille pind oli ainult 12 m2; seltsi arhiiv, pildi- ja ürikukogud aga pandi lihtsalt kori­ dori, kus kappe korduvalt lahti murti. Mündikabineti, osa raamatukogu \z ÕES-i väljaannete lao asukohaks said arheoloogiamuuseumi akendeta ja elektrivalguseta kõrvalruumid. Raskete olude kiuste olid ÕES-i kirjastusplaanid aastaks 1944—1945 õige ulatuslikud. Kõigepealt taheti avaldada «Aastaraamat» 1939—1940, mille valmis käsikiri oli juba antud läbivaatamiseks dr. H. Weissile.46 «Kirjade» VI köiteks pidid tulema H. Hagari «Eesti veo- ja sõidureed» ning I. Talve «Eesti vankrid». «Toimetuste» XXXV köiteks oli mõeldud G. Ränga «Ida-Euroopa talutubade ruumijaotus». Järge ootas A. Vas- sari doktoritöö «Nurmsi kivikalme Eestis ja tarandkalmete areng». Kõne all oli ka kultuuriajakirja «Eesti Kultuur» asutamine ÕES-i juurde. Peamiselt kirjastamiskulude katmiseks paluti eelarveaastaks 1. IV 1944— 31. III 1945 toetust 41 000 riigimarka. Koik need plaanid jäid muidugi paberile. 1944. aasta kevadel algas ÕES-i varade evakueerimine, algul Viljandi lähedale Tusti mõisa, sealt hiljem osalt Paliverre. Pärast Tartu vabastamist Saksa vägedest taotles ÕES endale uusi ruume Lai t. 30 endise korp. «Vironia» hoones.47 Jaanuaris 1945 saigi selts seal ajutiseks kasutamiseks neli tuba (150 m2). Seltsi personal (L. Palm, K. Noodia, U. Masing, L. Metsar) alustas koos ülikooli töö­ meestega 1945. a. jaanuaris ruumide korrastamist. Parandati uksed ja aknaraamid, klaasiti aknad, toodi kohale raamaturiiulid. 8. veebruariks olid ruumid korrastatud ja alustati varade reevakueerimist; selle käigus läks varguse tõttu kaduma osa münte. Enam-vähem lõpule jõuti töö­ dega 1945. a. augustis. Ametlikku tegutsemisluba seltsil tolleks ajaks veel polnud. Seltsi hooldaja rolli täitis 1944. aasta septembrist alates H. Moora. Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu andis 1945. a. sügisel välja määruse mõnede endiste teaduslike seltside taastamise kohta Tartu Riikliku Ülikooli juures, mille alusel loodi seltside organiseerimistoim- konnad. ÕES-i vastava toimkonna esimeheks nimetati teadusprorektor K. Taev, liikmeteks H. Moora ja A. Vassar, Toimkonna esimene koos-

42 RAKA, f. 2569, nim. 1, s. 215, 1. 26. 43 «Eesti Sõna» 20. VI 1943, nr. 139. 44 RAKA, f. 2569, nim. 1, s. 215, 1. 28. 45 RAKA, f. 2569, nim. 1, s. 219, 1. 41. 46 RAKA, f. 2569, nim. 1, s. 215, 1. 59. « RAKA, f. 2569, nim. 1, s. 219, 1. 8. 455 olek toimus 4. X 1945. ÕES-i esimene üldkoosolek pärast viis ja pool aas­ tat kestnud pausi peeti 22. XII 1946. Valiti uus juhatus: H. Moora (esi­ mees), R. Kleis, V. Alttoa, A. Haberman, H. Moosberg, K. Taev ja A. Vassar. Järgmisel aastal lülitati ÖES hiljuti loodud Eesti NSV Tea­ duste Akadeemia süsteemi. Seltsi tunduvalt muudetud põhikirja kinnitas TA Presiidium 11. XI 1947. Uus oli seltsi määratlus: ÖES Teaduste Akadeemia juures on «ühiskonnateaduste alal Eesti NSV-s töötavate kodanike vabatahtlik teaduslik-ühiskondlik uurimisorganisatsioon». Tema eesmärgid jäid aga endisteks. Seltsi tööplaani aastateks 1947—1950 voeti Faehlmanni teadusliku ja ilukirjandusliku pärandi avaldamine, aastaraamatute väljaandmine, raamatukogu ja kaartkartoteegi korrasta­ mine ning teaduslike ettekannete pidamine kuus korda aastas. Seltsi 1947. aasta tegevusaruandest nähtub, et töökoosolekuid oligi kuus. Neil kõnelesid H. Moora teemal «Balti ja Vene suhted 1200. a. ümber», V. Vaga teemal «Peterburi osatähtsusest eesti kujutava kunsti arengus», V. Miller teemal «Dokumendid Suurest Oktoobrirevolutsioonist Eestis» ning R. Kenkmaa teemal «Nõukogude Eesti arhiivinduse üles­ anded ja organisatsioon»; H. Moosberg esines kahel korral [«Vene vanema ajaloo (kuni XVIII saj.) periodiseerimisest» ja «NSV Liidu Teaduste Akadeemia juubelisessioon»].48 1948. ja 1949. a. kippus töökoos­ olekuil domineerima arheoloogia. Esiletõstmist väärib prof. H. Moora katse ÖES-i 110. aastapäeval peetud ettekandes luua Eesti esiajaloo marksistlik periodiseering («Ürgkogukondliku korra arengu peaetapid Eesti alal»). Nimekas Moskva arheoloog A. Brjussov andis 30. III 1949 ülevaate uuematest tulemustest NSV Liidu Euroopa-osa metsavööndi noorema kiviaja uurimisel. Moskvast oli teinegi külalisesineja — NSVL TA Etnograafia Instituudi sektorijuhataja N. Tšeboksarov, kes kõneles teemal «Nõukogude etnograafia peaülesanded». Üldse osutab nende aastate töökoosolekute temaatika seltsi juhtkonna puudu kohaneda uute tingimustega ja ennetada võimudepoolseid süüdis­ tusi OES-i aadressil. Nii olid kõne all Suure Isamaasõja aegse rahva­ luul? kogumise ja uurimise probleemid (E. Laugaste), Vana-Liivimaa venekeelsed kohanimed (E. Paklar), vene mõjud XIX saj. lõpu eesti kir­ janduse e (В. Sööt), eesti-vene suhete kajastused eesti rahvajuttudes (R, Viidalepp). Püüti suurendada ka ÕES-i liikmete arvu, mis 1948. a küündis vaevu pooleni sõjaeelsest. Kolme aasta jooksul võeti seltsi rohkem kui 30 uut tcereylnget. Varasemast erinevalt peeti nüüd küllaldaseks ülikoolidiplo­ mit ia tõotamist OES-i profiilile vastaval alal. Juhatusel oli mitmeid muidki muresid. ÕES-i töös oli varem väga tähtsal kohal olnud kirjastamine, kuid seltsi materiaalsed võimalused ahenesid lärsult. 1947. aastal olid ÕES-i tulud 810 rbl., kulud 706 rbl ja 50 kop. 1948. aasta eelarve oli tasakaalus 2000 rublaga. Seejuures 1500 rubla pidi laekuma liikmemaksudest, 500 rubla oma (vanade) välja­ annete müügist; ainsaks kuluartikliks oli raamatute ost.49 Seltsil tuli leppida ka informatsioonivabaduse piiramisega Juhatuse koosolekul 16. III 1949 otsustati ÕES-i raamatukogus luua erifond: pärast 1917. aastat väljaspool NSV Liitu ilmunud trükised eraldati, «paigutades need omaette suletavasse eriruumi ja kehtestades nende kasutamiseks erikorra».50 Et rahvusteaduste senist organisatsiooni ähvardab tõsine oht, sai selgeks TA Presiidiumi koosolekul 16. II 1950, kus arutati ühiskonnatea­ duste osakonna eelmise aasta tööd.51 Koosolekut ei juhatanud enam TA

TA TK, f. 2, nim. I, s. 12 1 19 TA TK, f. 2, nim. 1, s. 4, 1 122—123 TA TK, f. 2, nim. 1, s. 4, 1. 133 TA TK, f. 1, nim. 1, s. 196, 1. 13-17 456 president H. Kruus (ta osales viimast korda koosolekul 26. I 1950), vaid akadeemiksekretär J. Nuut. Kuulanud ära osakonna teadussekretäri kt. E. Ranniku aruande ja sõnavõtud (J. Nuut, J. Vaabel, O. Madisson, O. Sepre, I. Bahmat), andis presiidium Ajaloo Instituudi ning Keele ja Kirjanduse Instituudi tööle ühesuguse hinnangu. Mõlema töö tunnistati nõrgaks, põhjuseks Ajaloo Instituudil «nii metodoloogiliselt kui ka ideo­ loogiliselt nõrk kaader ning mõnes mõttes töötajate vale suunamine ja puudulik juhtimine». Vastutavaks tunnistati Al direktor R. Kleis ja KKI direktori kt.yD.. Palgi. Ka seltside tööle antud hinnangud langevad pea­ aegu 'sõna-sonalt kokku. ÖES-i kohta leitakse, et see minevikus aktiivne ja teguvõimas organisatsioon «ei ole käesoleval, nõukogude ajal täitnud oma põhiülesandeid ühiskondliku organisatsioonina. Selts, olles veelgi passiivsem kui Akadeemiline Emakeele Selts, ei ole loonud tööks vaja­ likku aktiivi ega arendanud tulemusrikast tegevust».52 Süüdlaseks seltsi «lubamatus passiivsuses» tunnistati juhatus; Ajaloo Instituudile aga hei­ deti ette, et ta ei ole andnud seltsile «suunavat abi». AES-i kohta on koosoleku protokollis öeldud sedasama, ainult tsitaadi viimane lause on pisut lühem. Juhatuse kõrval on kaassüüdlaseks tunnistatud Keele ja Kirjanduse Instituut. Organisatsioonilised meetmed olid varmad tulema: 4. III 1950 vabastati D. Palgi ja 20. III 1950 R. Kleis. Koik see toimus enne EK(b)P KK VIII pleenumit. Kuid juba 20. veebruarist 1950 pärineb teatavasti ÜK(b)P KK otsus «Vigadest ja puudustest EK(b)P KK töös». OES-i juhatuse koosolekul 21. III 1950 arutati TA Presiidiumi poolt seltsile osakssaanud kriitikat ja tunnistati see õigeks.53 Töö parandami­ seks peeti vajalikuks järgmisi abinõusid: «Liikmete ideelis-teoreetilise kvalifikatsiooni tõstmine individuaalse eneseharimistöö kaudu, uute aktiiv­ sete liikmete juurdetõmbamine.»54 Samuti kavatseti «uuendada juha­ tuse ja revisjonikomisjoni koosseisu, aktualiseerida seltsi ettekannete temaatikat ja suurendada nende arvu, tõmmata juhatusele abiks liikmes­ konna, aktiivi, kaaluda eri sektsioonide asutamist». Kas ÖES-ist oli otseselt juttu ka EK(b)P_ KK VIII pleenumil, ei ole tänini õnnestunud kindlaks teha. Tundub tõenäoline, et seltsi tegevus oli kõne all aprilli keskel toimunud Tartu linna parteiaktiivi koosole­ kul.55 H. Kruusi kõrval olid R. Kleis ja H. Moora peamisteks rünnaku­ objektideks ka samal ajal ilmunud artiklis «Eesti kodanlike natsionalis­ tide vaenulikust tegevusest ajalooteaduse alal».56 Poliitiliste ja Teadus­ alaste Teadmiste Levitamise Ühingu Tartu osakonna aruandekoosolekul langes osakonna esimees äkad. A. Kipper «objektivistliku aruande» pärast terava kriitika alla. Linnakomitee I sekretär V. Leede heitis talle eriti ette seda, et ta «ei paljastanud kodanliku natsionalismi kandjaid Moorat Kteisi jt., kes jätkavad natsionalistliku propaganda külvamist rahva hulgas».57 Telgitagune otsus seltside saatuse kohta tehti nähtavasti 1950. aasta maikuu keskpaigaks. Seda sunnib arvama anonüümne artikkel «Edasis». kus on AES-i ja ÕES-i vastandatud: kui ühes täheldatakse positiivseid tendentse, siis teises need puuduvad, valitsevat «täielik tardumismee- leolu».58

52 TA TK. f. 1, nim. 1, s. 196 I 15. 53 TA TK, f. 2, nim. 1, s. 4, 1. 139. 54 TA TK, f. 2, nim. 1. s. 4, 1. 140. 55 Igatahes rakendasid linnavõimud seltsi esimehe H. Moora ja aseesimehe R. Kleisi ruhtes iust tollal omapärast repressiooni: nende korteritesse pandi elama võhivõõrad inimesed. H. Moora kolmest toast, kus elas seitse inimest, võeti ära üks tuba. M «Rahva Hääl» 28. IV 1950, nr. 102. 57 Р. Г а й с л e р, Б. Кузьмин, Серьезные претензии к Тартускому отелению Общества по распространению политических и научных знаний. «Советская Эсто­ ния» 9. V 1950, nr. ПО. 68 Teaduslikud seltsid rahvale lähemale. «Edasi» 28. V 1950, nr. 125. 457 30. V 1950 arutati Tartus TA Presiidiumi väljasõiduistungil akadee­ mia Tartu asutuste tööd. Koosoleku algul kurtis ühiskonnateaduste osa­ konna akadeemiksekretär O. Sepre: «Tartus on õhkkond eriti raske, see oli ja on väga tugevasti kodanlike natsionalistide mõju all.»59 Ette ole­ vat võetud mõjukaid operatsioone: üle poole Al ja KKI koosseisust ole­ vat vabastatud60 ja töö minevat nüüd endisest paremini. Olevat ka oodata, et AES «saab omale tugevasti elu sisse».61 AES-ile andis soodsa hinnangu ka TA Tartu asutuste asepresident A. Kipper: «AES on aren­ danud tegevust ja on eeldused olemas veelgi suuremaks muutuda, muu­ tuda massiorganisatsiooniks, mis aitab keelt edasi arendada.»62 Hoopis karmim oli asepresident OES-i suhtes. Seltsi liikmeskonnast elavat 95% Tartus ja selts olevat «kujunenud Tartus ajaloo alal töötajate eraselt- siks». Oma algpäevil olevat selts küll etendanud progressiivset osa, hil­ jem aga langenud reaktsiooni sõiduvette. Ettekanded toimuvat seltsis võrdlemisi kitsale ringile, palju edukamalt võiks neid esitada Poliitiliste ja Teadusalaste Teadmiste Levitamise Ühingu liinis. A. Kipperi hin­ nangul ei olevat OES-il perspektiivi, tema üleviimine TA süsteemi ole­ vat olnud viga. Akadeemilise seltsina ei saavat OES-i kõrvutada Leiste seltsidega, kellel on suuremad arenguperspektiivid. Sealsamas tegi ase­ president ka juba selgesuunalise praktilise ettepaneku: palju põranda­ pinda nõudev OES-i raamatukogu sobiks Kirjandusmuuseumile. Teine TA asepresident J. Vaabel asus seisukohale, et «kõik seltsid tuleb reor­ ganiseerida — kas likvideerida või reorganiseerida».63 OES peaks oma tööplaani võtma stahhaanovlaste liikumise uurimise, samuti kolhooside ajaloo koostamise. 28. mail 1950, seega kaks päeva enne saatuslikku TA Presiidiumi väljasõiduistungit, toimus OES-i järjekordne, 1034. töökoosolek.64 Ter­ velt 38 aastaks jäi see koosolek viimaseks. Saatuse tahtel oli see koos­ olek pühendatud OES-i asutaja F. R. Faehlmanni 100. surma-aasta- paevale Ettekandeid oli koguni kolm. K. Taev rääkis Faehlmannist kui ühiskondlikust võitlejast, E. Laugaste tema osast eesti folkloristikas ja A. Kask tema keelelisest _tegevusest. Osavõtjaid oli koosolekul 31 sõna­ võtjaid viis. Viimasena võttis sõna koosolekut juhatanud A Vassar TA Presiidiumi koosolekul 7. VI 1950 otsustati lõpetada ÕES-i finant­ seerimine alates 1 juulist 1950 ja võtta seltsilt tema senised kaks koos­ seisulist kohta TA asutuste vajaduste katteks.65 ÖES-ile tehti ettepanek kas likvideeruda või liituda AES-iga. Kõigest sellest informeeriti OES-i junatust 13. VI 1950. Juhatus arutas presiidiumi kirja juba 15 juunil Eelnevalt oh H. Moora arutanud AES-iga ühinemise soovitust AES-i abiesimehe A. Kasega, kes ühinemist ei pooldanud.66 Kujunenud olukorda arutades (sõna võtsid H. Moosberg, К Taev, A. Haberman, M. Lepik R Kleis, A. Vassar ja H. Moora) jõudis juhatus otsusele, et OES-i seni­ sel kujul «säilitada pole jõudu ega ka tarvidust, sest Seltsi põhilised funktsioonid kattuvad ENSV TA vastavate instituutide ja muuseumi­ dega, Poliitiliste ja Teadusalaste Teadmiste Levitamise Ühinguga ja TRÜ Üliõpilaste Teadusliku Ühinguga ning selle vastavate ringi­ dega. [ ] Seltsi juhatus peab paratamatult nõustuma TA Pre­ siidiumi arvamusega seltsi likvideerimise kohta».67 Kirjas 21. juunist 1950 informeeriti TA Presiidiumi OES-i juhatuse seisukohast.68 Leiti, et:

59 TA TK, f. 1, nim. 1, s. 196, I. 243. 60 Nii hull see asi siiski polnud. 61 TA TK, f. 1, nim. 1, s. 196, 1. 243 62 TA TK, f. 1, nim. 1, s. 196, 1. 246. 63 TA TK, f. 1, nim. 1, s. 196, 1. 247 64 TA TK, f. 2, nim. 1, s. 1, 1. 125 65 TA TK, f. 1, nim. 1, s. 196, 1. 237 261 66 TA TK, f. 1, s. 40, 1. 1; f. 2, nim. 1, s. 4 1 142 67 TA TK, f. 1, nim. 1, s. 196, I. 143. 68 TA TK, f. 2, nim. 1, s. 40, 1, 3, 458 1) ÖES-i likvideerimine on osutunud paratamatuks, 2) seltsi likvideeri­ mise lõplik otsustamine kuulub TA Presiidiumi kompetentsi. Samal koosolekul (15. VI 1950) pidas juhatus nõu ka seltsi varade edaspidise saatuse üle. Leiti, et kogusid ei peaks jagatama mitme asu­ tuse vahel, vaid need tuleks anda «ühele asutusele tervikuna».69 Nii ei oleks ÖES-i raamatukogu üleandmine TA Keskraamatukogule otstarbe­ kohane, sest TA Ajaloomuuseumi raamatukogu Tallinnas kattub oma koostiselt ühiskonnateaduste osas ÖES-i raamatukoguga 80—90% ula­ tuses. Tartus aga teist niisugust kogu pole. Seepärast pidas juhatus soovitavaks anda ÖES-i raamatukogu, samuti piltide, käsikirjade jt. kogud ning nendega tihedalt seotud vana arhiiv üle Kirjandusmuuseu­ mile. Varem Eesti Rahva Muuseumi ja Ajaloo Instituuti deponeeritud materjalid soovitati jätta neile; deponeerimisaktid lugeda üleandmisakti­ deks. Seltsi saatus otsustati lõplikult TA Presiidiumi koosolekul 28. VI 1950: ÖES otsustati likvideerida.70 Likvideerimise tähtajaks määrati 15. VIII 1950. Selle ajani lubati maksta palka ÖES-i kahele koosseisuli­ sele töötajale. Moodustati kolmeliikmeline likvideerimiskomisjon, kuhu kuulusid TA asjadevalitseja asetäitja J. Kull. ÖES-i sekretär M. Lepik ja KKI nooremteadur M. Must. Komisjoni ülesandeks oli välja töötada ettepanekud ÖES-i varade üleandmiseks. Oma ettepanekud vormistas likvideerimiskomisjon 5. VIII 1950 toi­ munud koosolekul. Sisuliselt langesid need kokku eespool juba tutvusta­ tud ÖES-i juhatuse ettepanekutega.71 TA Presiidiumis arutati ÖES-i varade küsimust 13. IX 1950.72 Likvideerimiskomisjoni ettepanekud koos­ olekul toetust ei leidnud ja seltsi varad otsustati jagada TA asutuste vahel. ÖES-i raamatukogu (25 869 köideü ja käsikirjad (160 000 lk.) anti üle TA Keskraamatukogule, keda kohustati koostama jaotuskava. Lõviosa raamatukogust viidi Tallinna ja paigutati TA Keskraamatukogu haruldaste raamatutp osakonda; Kirjandusmuuseumi jäi vaid osa Bal- h'ca'st Mündi- ja pildikogud veeti Tallinna ning anti üle tollal TA süs­ teemi kuulunud Ajaloomuuseumile. Lõhuti ka ÖES-i arhiiv: nõukogude­ aegsed materjalid viidi TA Keskarhiivi, varasemad anti üle RAKA-le. Allikaist ei selpu säärase pillutamise motiivid. Ratsionaalset seletust aga vist ei tasugi siin — nagu kogu 1950. aasta kultuuripoliitikas — üldse otsida. Jääb vaid nentida, et ÖES-i likvideerimine oli kultuurivae­ nulik samm. Pole põhiust kahelda, et ka pärast teaduse reorganiseeri­ mist nõukogude malli iärgi oleks ÖES suutnud muutunud oludega koha­ neda ja leida endale Eesti teaduselus «ökoloogilise niši», niisamuti nagu seda suutsid LUS ia AES. On üsna tõenäoline, et kui ÖES-i tegevust noleks administratiivsel teel lõpetatud, oleks märksa vähem põhjust kõnelda meie rahvusteaduste kurvast seisust tänapäeval. Umbes niisugusele otsusele jõuti ka 1988. aasta aprillikuu lõpul TRÜ Teadusliku Raamatukogu konverentsisaalis korraldatud õpetatud Eesti Seltsi päeval. Kuulati ettekandeid ÖES-i ajaloost ja seltsi veteranide meenutusi ning arutati praegust kultuurisituatsiooni. Juba mõnda aega idanenud mõte Õpetatid Eest'' Selts taasasutada Tartu ülikooli iuures sai üldise toetuse osaliseks. 60 allkirjaga ürikul seisab tekst: «Kokku tulnud Tartus 26. aprillil 1988. a.. et tähistada Õpetatud Eesti Seltsi asu­ tamise 150. aastapäeva ia toetudes Tartu Ülikooli Nõukogu soovitusele, otsustavad allakirjutanud Õpetatud Eesti Seltsi taas ellu kutsuda.»

99 TA TK, f. 2, nim. 1, s. 4. 1. 144. 70 TA TK, f. 1. nim. 1. s. 196. 1. 283. 71 TA TK, f. 2, nim. 1, s. 4. 1. 147—149. 72 TA TK, f. 1, nim. 1, s. 197, 1. 15,

459 Mis keeles kass naeratab?

MAEE KALDA

arl Ristikivi looming on üsnagi tihedasti seotud nii maailmaklas­ K sikaga kui eesti oma kirjanduspärandiga, on endasse sulandanud ka elemente massikultuurist jm. Teiste loodut kasutab K- Ristikivi tead­ likult ja avalikult, põimides juba teoste tekstisse päevselgeid allusioone ning avalikustades oma eeskuju- ja tugiteosed ka kirjavahetustes, kir­ jutistes ja muus omapoolses sekundaarkirjanduses. Ta on formuleeri­ nud (B. Kangrot käsitledes) sellekohase põhimõttelise seisukohagi: «Muidugi on raske, peaaegu võimatu, möödunud sajandi taluelu ja prob­ leeme realistlikult kirjeldada, ilma et ei satuks Vilde ja Tammsaare roobastesse — selleks on need liiga sügavad. Kangro on püüdnud sellest raskusest voorust luua teadliku stiliseerimisega, meelega tehtud laenu­ dega ja pastiššiga . . . .»' Tõepoolest, «Tõe ja õiguse» talutöö-peatükki- dele leiame «Tule ja rauagi» algusosast tsitaadilähedasi või refereeri- mistehnikas paralleele, samuti on K. Ristikivi imiteerinud Tammsaare sõnastusstiili. «Hingede öö» peamiste eeskujudena nimetab autor J. Bunyani teost «Kristlase rännak»2, L. Carrolli teost «Alice imedemaal» ja T. S. Elioti luulet3 — kõik inglise kirjanikud! Neist «Alice'ile» loendame «Hingede öö» tekstis vähemalt 5 otsest viidet.4 Kahes kohas on juttu Cheshire'i Kassi naeratusest (irvitusest). Kahele peatükile on K. Ristikivi motoks valinud L. Carrolli värsid 5 ja nendest ühe («I passed by his garden») järg tuleb teksti uuesti Ristikivi-poolses edasiarenduses: «Was kindly permitted to pocket the spoon» — «Vabadus on ainult lusikas supi söö­ miseks». Erandid pole K. Ristikivi lasteraamatudki. «Semudes» jutustab kut­ sikas Juss oma käigust «koerte imedemaale» ja kohe selle järel on taba­ tav Cheshire'i Kassi äravahetamatult isikupärase naeratuse vastuhelk.6 «Sellides» omakorda kannab üks peatükk pealkirja «Reedu teekond», mille puhul ei saa meenumata jääda ei Bunyani teose ega ka K. Ristikivi ainsa luuletuskogu pealkiri. Allpool üritame konkretiseerida ettekujutust kahe eriaegse ja -žanri- lise teose — «Hingede öö» ning «Semude» — suhteist ühise tugiteo- scga «Alice imedemaal», veidi ka võrrelda kahe eri rahvusest, kuid mõneti sarnaste isikuomadustega kirjaniku, Carrolli ja Ristikivi meeto­ dit ja sõnumit. Vaatluse keskendajaks valime Cheshire'i Kassi ta kuulsa naeratusega. To grin like a Cheshire cat on «põline inglise fraas»7, mille päritolu kohta on L. Carrolli usinail reaal-ajaloolistel kommenteerijatel välja pak­ kuda kaks oletust: 1) keegi kunstnik Cheshjre'is (krahvkonnas, kus sün­ dis L. Carroll) kujutas siltidel naerusuiseid lõvisid; 2) üksvahe tehti tšeširi jaustu kerad laialt naeratava kassi pea kujulised8. Teist seletust toetas K. Ristikivi juubelikonverentsil 3. detsembril 1987 P.-E. Rummo, kes mäletab oma kooliaastail käibel olnud väljendit juustunaeratus.

K. Ristikivi, Bernard Kangro. Lühimonograafia. Lund, 1967, lk 57 Pealkirja «The pilgrim's progress» on eesti keelde tõlgitud mitmeti: «Ristiinimese teekond», «Palveränduri teekond», «Ristiinimese teekäimine taevalinna» jne 3 Eesti kirjanduse ajalugu. IV kd. 2. rmt. Tallinn, 1984, lk. 265 4 K. Ristikivi, Hingede öö. Lund, 1953, lk. 56, 75, 106, 163, 293. ' Vrd. L. Carroll, Alice's adventures in Wonderland. Moscow, 1967 Ik 151 169 6 K. Ristikivi, Semud. Tartu, 1936, lk. 60. 7 A. Oras, Matemaatiline huumor. «Akadeemia» 1940, nr. 3, lk. 176. 8 Л. Головчинская, Комментарий. Rmt.: L. С а г г о 11, Alice's adventures Wonderland, lk. 204.

460 L. Carrolli loomisprotsessi kohta näib olevat usaldatav seisukoht, et ta ei konstrueerinud oma tegelaskujusid mitte niivõrd inimeste vaatlemise varal, nagu on triviaalne ettekujutus kirjaniku tööst, vaid need võlgnevad oma olemasolu peamiselt lapsepõlve alateadlike mälestuste elustumisele. Näiteks Hiire saba-loo (iail-tale) puhul on varaseealine inspiratsioon konkreetselt tuvastatud ja L. Carrolli enda sõnade järgi on ta ideed tulnud «iseendast» — «come of themselves».9 Cheshire'i Kassi mõlemad võimalikud lähtekujundid on ilmselt kvalifitseeritavad huumorikategoo- riasse, mis valitseb ka «Alice'is». Samas ei tohi unustada, et L. Carrolli meetodile ja üldse inglise huumorile pole omased (sõna)koomika väli­ sed vahendid. Ja kui ka L. Carroll poleks iial midagi teadnud naerata- vaist juustukeradest või lõvidest, jääb ikkagi väljapoole kahtlust, et ta kasutas Cheshire'i Kassi puhul üht oma eelistatud, sõnamängulise läh­ tealusega kujifloomisvõtet — elustab, teeb elusolendiks fraseologismi komponendi või idioomi. Samal põhimõttel on loodud näiteks ka terve «jabur teelaudkond» ning Valekilpkonn. Ja nõnda seisabki tõlkija-interpreteerija ühekorraga nii idioomi kui ka rahvusliku huumori tõlkimatuse ees: kuidas vahendada, teatavaks teha, kuidas kompenseerida? 1940. a. tõlge (L. Bakiselt, redigeerija ning värsside tõlkija toonane parim asjatundja A. Oras) on jäänud bukvalistliku Cheshire'i kassi/kiisu juurde ja grin'i vasteks andnud irvitus, irvitama. Raamatu eessõnas kirjutab A. Oras, et ehk küll keegi ei tea, miks just Cheshire'i provintsis peaksid kassid rohkem irvitama kui mujal, aga nii öeldakse, «kui kel­ lelgi suu on hästi laialt irevil».10 Üsnagi täpselt kirjeldav peaks siis oiema Orase essees «Matemaatiline huumor» tarvitatud naeruirevil suu.11 Välispildis samaviisi, «nii, et hambad paljad», rõkkavad naerda kutsi­ kad K, Ristikivi lasteraamatus; seal on see üleolev pilkenaer Jussi ja tema imedemaal käimise jutu üle.12 J. Kross on 1971. a. tõlkes loobunud keskmisele eestlasele mitte­ midagiütlevast Inglismaa kohanimest, pakkudes asemele Irvik13 Kiisu, Irvik Kass, irvikut tõugu, järjekindlalt ka irvitus, irvitama. Kuigi tfyi- tüve tuletistel on kõigis viidatud sõnaraamatuis eranditult pahatahtliku, inetu, pilkava naeru või naeratuse tähendus14, ei tarvitse see veel Krossi tõlkijaleidu kahtluse alla panna. Ometi, siinse teema seisukohast on vaja võimalikult täit selgust saada inglise originaali ja eesti vastete ning arenduste tähendusväljades. Niisiis; kes ja mis on Cheshire'i Kass L. Carrolli raamatus ja kas talle võiks sobida Irviku-nimi? Alice kui arenenud eneseväärikusega, julge ja teadmishimuline laps võtab ise või üritab võtta kontakti üles kõigiga ja aru saada kõigest, keda-mida Imedemaal kohtab. Cheshire'i Kass omalt poolt hoolitseb kon­ takti jätkumise eest. Temast saab Alice'ile mõneks ajaks midagi «hea saatja» taolist, igal juhul olevus, kellega Alice'il kujuneb vastastikune sõbralik huvi ja usaldus. Cheshire'i Kassi on koguni interpreteeritud kui

9 D. Hudson, Lewis Carroll. An illustrated biography. New York, London and Scarborough, Ontario, 1978, Ik. 49. 126. 10 A. Oras, Saateks. Rmt.: L. Carroll, Alice imedemaal. Tartu, 1940, Ik. 115— 116. 11 А. О r a s, Matemaatiline huumor, lk. 176. 12 К. Ristikivi, Semud, lk. 60—61. 13 Wied. ifwik G. ifwiku Spötter; Saareste II 1092 irvik 'irvitaja, hambairv': i. inimene (Se) // Se wanna irwik põrgus naerab rõõmsast süddamest (Mtl W 19); ÕS irvik, -u irvhammas. 14 Kõnekeeles on olemas küll ka teine varjund; «Mis sa veel irvitad!» öeldakse kohatu naeru- ja naeratusreageeringu puhul. Aga eesti keeles näib olevat eksis­ teerinud ka selline verb, mis vastaks päris täpselt grin'ile: Wied. initsema, -sen, -seda 'grinzen, im Lachen die Zähne zeigen, die Zähne fletschcn'; Saareste II 1091 initsema 'hambaid paljastades irvitama' (Wd). Ent see sõna ei sobiks kuidagiviisi L. Carrolli teksti. 461 Alice'! iimsieiuš kalli kassi Dinah' ekvivalenti unenäo- resp. Imedemaal15, ja tõepoolest alustab Cheshire'i Kass oma ilmumisi pärast seda, kui Alice on lakanud Dinah't mainimast. Cheshire'i Kassil on kaks tähtsat isikuomast välistunnust: kõnekää­ nust pärinev grin ja kirjaniku poolt lisatud ootamatu ilmumine-hajumine. (Loobume siinkohal pikemalt argumenteerimast, et need mõlemad on Cheshire'i Kassi iseloomu ja funktsiooniga kooskõlas ning et eksisteerib samasuguste omadustega inimesi.) «Alice'i» esitrüki illustreerija, L. Carroliga koos töötanud ja teose ülemaailmseks triumfiks suuresti kaasa aidanud John Tenniel on and­ nud Kassile eri situatsioonides erinevad ilmed. Pildil, mis kujutab Alice'i ja Kassi kohtumist teel, istub peaaegu fotorealistlik vöödiline kass keras puu oksal, silmad krõllis ja suu «kõrvuni», aga see pole naeratus ega irvitus, vaid pingsam ilme, ka poos on veidi pinges. Jutt käibki väga tõsistest asjadest («We're all mad here»). Kõrval teine pilt, kus puuvõra samas hele-tumeduses, aga Kässist on nähtav vaid nägu, täpselt sama ilmega, aga kahvatu ja hägus nagu pooleldi ilmunud fotol. «Kuninga- emanda kroketiväljaku» illustratsioonis kõrgub Kassi pea suure ja suveräänsena taeva taustal, kuna all sagib tasalülitatud kaardipaki- rahvas ning käib Kuninga ja Timuka (ässa) vaidlus sellesama pea mahavõtmise üle. Kassi en face naeratus on häirimatu ja täiesti taga- mõltetu, ümmargused silmad säravad ja kõrvad on lahedalt kikkis. Just niisugune võiks välja näha olend, kes ütles ära kuninga kätt suudlemast. Fotožanrina oleks see näopilt, hästi suures plaanis. Tenniel toetab Carrolit, nad kumbki pole Kassi suhtes hinnangulised ega reglementeerivad. Mitte kummagi pealt ei saa välja lugeda seda, mida on lugenud nõukogude kommentaator: nagu püüaks Kass arukat («умненькую») Alice'it oma pahelise skolastikaga segadusse ajada/6 Naeratust, mis jääb nähtavaks mõnda aega pärast Kassi kadumist, käsi­ tatakse samas kui õnnestunud kujundilist vastet puhtale matemaatilisele abstraktsioonile. Väga võimalik, ent peale matemaatikahariduse võis L. Carrolit selle kujundi loomiseks inspireerida ka ta fotograafiaharras- tus, täpsemalt, 1856 alanud ja veerand sajandit kestnud resultatiivne töö sel alal.17 Cheshire'i Kass filosoofina on aga pluralist ja koguni sellise järjekindlusega, et tunnistab kassi käitumise hullumeelseks koera vaate­ punktilt. Lasteraamatus «Sellid» (esitrükk Tartu—Tallinn, 1938), kuigi see on tervenisti kassijutt, Cheshire'i Kassiga võrreldavat tegelaskuju ei leia. Talukass Antsu halvustav naer noorte linnakasside üle18 on argi- mõistuslikult piiratud ja enneaegne, Reedu-Miisu-Lillendiin omakorda mõtlevad Antsust üsna upsakalt. Riskime väita, et K. Ristikivi on siin humoristlikus värvingus maha märkinud eestlasele loomuomaseks pee­ tava eelarvamuslikkuse, teistelt kõigepealt halba ootava seadumuse (mille kõrgemaks astmeks peame tarka skepsist). «Hingede öö» minategelases kumuleerub see hoiak talumatuse pii­ rini. Kuristiku ületamisele indiviidi tasandil (katafalgi-peatükis) järg­ neb indiviidi vaevuste ühteliitmine laiema tasandiga, milleks on väikese rahvuse aina ohustatud staatus ja eksistentsi haprus, vajadus aina tões­ tada maailmale oma olemasolu ning eluõigust. Kaebealuse/tunnistaja rolli astunud minategelane resümeerib «kohtuasja» sisu: «. . . eesmärgiks oli selgitada, kas mul oli mingi õigus elada või mitte. Seda küsimust olen alati aimanud nende süütu näoga esitatud küsimuste taga, isegi kui küsitakse, kas meil Eestis olid kardinad akende ees ja kas me jõime kohvi. Ja sellepärast olen tüdinenud vastamast. Las vastata põgenikud

15 Л. Головчинская, Комментарий, lk. 208. 16 Л. Головчинская, Комментарий, lk. 208—209. 17 D. Hudson, Lewis Carroll, lk. 84—86. 18 К. Ristikivi, Semud. Sellid. Tallinn, 1983, lk. 84. 462 Ida-Saksamaalt, neile esitatakse see küsimus ausalt ja heatahtlikult.»19 Ka Alice'i mõte põikab, küll üsna lapselik-muretult, aga ikkagi just oma kasvu tillukeseks kahanemise faasides, eksistentsi lakkamise või­ malusse. ««.. . lugu võib lõppeda sellega, saad aru,» ütles Alice iseen­ dale, «et ma saan täitsa õtsa nagu küünal. Huvitav, missugune ma siis oleksin?» Ning ta püüdis kujutleda, kuidas näeb küünlaleek välja pärast seda, kui küünal on ära puhutud . . . .»20 Kujundiloome metoodikalt on ärapuhutud küünlaleek ja Kässist eral­ dunud naeratus samased ning reastuvad sisuliseltki. Küsimuse all on elu võimalikkus kui väärikana elamise võimalikkus. Cheshire'i Kassi võib ühtpidi pidada lakeiliku Valge Küüliku antipoodiks-«antipaadiks», nagu ka Alice'it ennast, kes ei käitu kordagi aralt. Arguse-julguse prob­ leemi Alice'i jaoks tõsisemalt ei eksisteerigi, küll aga jälgib ta rangelt nii enda kui teiste etiketikohast käitumist. K. Ristikivi koera- ja kassiraamatu tegelased ületavad aina oma argust ja hooplevad julgusega või tõstetakse nende vaprust esile rüüt­ liks löömisega. «Hingede öö» minategelane, keda võime julgesti pidada autoriisiku projektsiooniks või teisikuks, on silmitsi koguni hirmu- ja häbitundega ning näitab mitmeti välja ka muret oma loomisvabaduse pärast. «Kiri proua Agnes Rohumaale» manifesteerib loojasuveräänsust ja on K. Ristikivi kohta tavatult lõikavas toonis. Õtse trotsliku demonst- ratiivsusega kordub episoodide ja stseenide lõtkudes teada- või mõista­ andmine, et tema ise, minaisik ehk autor, on kõik selle välja mõelnud ja et tema suva viib teost jälle ning jälle kuhugipoole edasi. Nii on see näiteks dialoogikatkes lõunalaua-peatükist (mis välisjoonises sar­ naneb veidi L. Carrolli peatükiga «Jabur teelaudkond»): i

«Oh, ma pean tingimata teile ennustama! Teil on nii huvitav käsi. Elujoon...» «Pidage!» ütlesin ma. «Mitte sõnagi elujoonest! Selle motiivi olen varunud oma järgmise romaani jaoks.»21 Katafalgi-peatükki on koondunud ja kulmineerib surmaelamuses kogu eksistentsiaaltusk.22 Selles läbi sugestiivse kujundilisuse antud tunnetuskompleksis kohub eraldi rõhutatuna masendav häbitunne või­ maluse ees olla ka loova isikuna kutsumata külaline «võõras majas», s. t. suurte kirjanike loomingul parasiteerija, nende ideede magestaja. Õtse, nimepidi, nimetatakse Hermann Hesset.23 Bunyanlikult košmaarses viimse kohtupäeva taolises visioonis24 on tähtsal kohal ka kujundiallu- sioonid L. Carrolilt: «Aga siis tundus mulle korraks, nagu oleks mitte ainult selle ruumi põrand avanenud, vaid nagu oleks kogu maja haka­ nud kuhugi vajuma. Ja nagu oleks samal ajal kellegi nähtamatu nägu mulle vastu irvitanud, üleolevalt ja kurjalt. See oli irvitus ilma näota, aga inimese, mitte muinasjutu-kassi oma. Tundsin, nagu oleksin ka puhtfüüsiliselt kokku kuivanud, kääbuseks muutunud, kes ei ulata isegi endast kõrgemale nägema. Ja ma olin korraga üksi, nii üksi nagu ma kunagi pole olnud . . . ,»25 Siinse verdtarretavalt hirmsa maja vajumise on K. Ristikivi oma romaani lõpus muinasjutuloogika seisukohast täiesti laitmatult ning otstarbekalt ära kasutanud: minaisik teeb liftiga pika- pika sõidu üles ja arvataval katusel väljudes osutub olevat tänava tasa­ pinnal. Kassi esimene kangastumine on küll väiksema efektiga ja siinse

19 K. Ristikivi, Hingede öö, lk. 293. 20 L. Carroll, Alice Imedemaal. Tallinn, 1971, lk. 14. 21 K. Ristikivi, Hingede öö, lk. 49. 22 R Neithal, «Hingede öö» ummikteede ületamise katsed «Mõrsjalinikus». (Ettekanne konverentsil «Karl Ristikivi 75» 3. XII 1987.) 23 K. R i s t i k i v i, Hingede öö, lk. 162. 24 Vrd. näit.: J. В u n у a n, Ristiinimese teekäimine taevalinna. Tallinn, [1933,] lk. 34. 25 K. Ristikivi, Hingede öö, lk. 163. 463 pilkavalt naerataja muud tunnused on modelleeritud pigem Valekilp- konna järgi, ent nagu kulminatsioonistseenis, nii jõutakse siingi ühe imperatiivi sõnastamiseni: «Teil tuleb veel paljugi kuulda ja näha. Igast muust osast siin majas võite keelduda, aga mitte kuulaja ja pealtvaa­ taja osast. Ja see ei ole alati kõige kergem osa.»26 Kokku võttes, Cheshire'i Kassi naeratus ilmub «Hingede öö» mina/ loojaisikule selleks, et armutu nõudlikkusega meelde tuletada ta kohta ning missiooni selles maailmas. Nagu Alice'ile Kass, nii sigineb kutsikale Jussilegi ta teedel ja seik­ lustes sõbralik saatja — konn. Analoogiat võib nentida ilmumise vii­ sis: Kass visualiseerub kuuldamatult, konn teatab endast nähtamatu häälena. Hea nõuandja tüpaaž on aga olemas juba folklooris, ja episood, kus Juss konna lihtsat praktilist õpetust järgides päästab enda koerte põrgust, sarnanebki rohkem Kalevipoja ja siili suhtega kui Alice'i ja Kassi intellektuaalsest süvahoovusest pingestatud dialoogiga. «Semudes» on aga väga tähtis roll ka pahal saatjal ehk eksitajal. Ei «koerte vanapaganale» ega salakavalalt peibutavale rongale leidu paralleelkuju L. Carrolli raamatus. Küll aga sigineb niisugune kahtlaste taotluste ja vaadetega tüüp saatjaks «Hingede öö» minaisikule «surnud mehe majas», millel muide ei puudu teatav põrgupärasus — sellele vihjab mainitud teejuhi Sixteni lisa- või salanimi Vergiliuski. Kuid kõige selgemalt peaksid head ja pahelist saatjat iseloomustama järgmised kaks ühelesamale märksõnale ehitatud dialoogi: (1) «Kas sa ei tahaks mulle ütelda, kuhupoole ma siit peaksin minema'» «See sõltub suuresti sellest, kuhu sa tahad välja jõuda,» ütles Kass. «Mulle on enam-vähem ükskõik, kuhu —» vastas Alice. «Siis ei ole tähtis, kuhupoolesa lähed,» sõnas Kass. «— kui ma ikka kuskile jõuan,» lisas Alice seletuseks. «Oh, selle peale void kindel olla,» ütles Kass, «kui sa ainult kõnnid küllalt kaua.»27 Kassi nende vastustega assotsieerub D. Urnovil ««безумие» механи­ чески действующих мозгов»28, aga niisama hästi võiks selles jutuaja­ mises aimata delikaatset iseseisvuse õppetundi. (2) ... kordasin oma küsimust: «Miks ma olen siis siin?» [ j «Ja kus oleks see teine koht, kus te võiksite olla?» «Ma e[ tea. Ükskõik kus — mitte siin.» «Ükskõik kus — see ongi siin.» «Nii et see on tõsi, et siit pole pääsu?» «Te olete kindlasti kuulnud või lugenud lõplikust, suletud ruumist Ma ei ole suurem asjatundja matemaatika alal, nii et mul on raske seda selgitada Ma ei ole determinist selle sõna kitsamas mõistes, aga. . Meil ei o]e lihtsalt kuhugi minna.»» Suletud elukontseptsioon, mida esindavad ka teised «pärispattude» tunnistajad, ammendub enne kui inimese elu. Ometi on kõigi nende' kontaktivõtmised minaisikuga suunitletud teda angažeerima, tõmbama oma rohkem või vähem surnud eluringi. Kuid siis ilmub Stanley ja teejuhi roll hakkab tema kätte üle minema. Asub sõnaga (nimega — Livingstone, vrd. ka Ristikivi) män­ gides sisendama minaisikule, et ta on elus, ja romaani lõpus Saadabki. ta majast välja «nelja tuule» kätte ainsa manitsusega mitte tagasi lukata ühtki väljasirutatud kätt.30 Mis see muud on kui avatud elukont­ septsioon. Stanleyl on Kassiga ühiseid välistunnuseid (ilmub ootama­ tult, naeratab laialt), kuid eeskätt ühendab neid hea saatja funktsioon

K. Ristikivi, Hingede öö, lk. 55. 58. L. Carroll, Alice Imedemaal, lk. 52. а,У,рН,°Вй Непременное™ суд. бы. Rmt.: L. Carroll. Alice's adventures' mderland, Ik. 25. K. Ristikivi, Hingede öö, lk. 74. ' K. R i s t i k i v i, Hingede öö, lk. 306. 464 TAHVEL XXIX

a*€/

/Т)"'*/"^*^ y+**^%f*/j^Ji*J* + mmäJML*ii>

if / XL— - - Э

.:.'.

Õpetatud Eesti Selts 150

OES-i esimene missiiv 1840—1841. (ENSV TA F. R. Kreutzwaldi nim. Kirjandusmuuseum.) TAHVEL XXX

\£/&*?e.

fblffa* P*>Z^, <%>*»»*** Д*^*"* twbt'b'yfAv

jfr>i*4fL*> /Vifam*r /%>+>***ц, m<»

Õpetatud Eesti Selts 150

ГсчК' Faehlmanni ettekanne ÕES-i aastakoosolekul 15. jaanuaril 1848 (ENSV TA F. R. Kreutzwaldi nim. Kirjandusmuuseum.) К. Ristikivile iseloomulikuks tõdeme juba lasteraamatuist peale tege­ laspaare (-kolmikuid, -nelikuid), kelle iga liige esineb küll mingi suu­ rema süsteemi funktsioonina, aga kes efektiivsemalt tegutseb siiski üksi, iseendale ja oma fortuunale lootes. Lõpuks veel tagasi Imiku juurde. Kui J. Kross otsis või kontrollis seda sõna Saarestest, pidi ta märkama ka Mannteuffeli näitelauset («Se wanna irwik põrgus naerab rõõmsast süddamest»). Väike viibe põrgu suunas, olgu teadlik voi kavatsematu, tohiks olla eesti tõlkes üsnagi asjakohane sellise teose puhul, mille tegevuspaik asub maa all. Kui K. Ristikivi avalike põrguallusioonide ja üldse eesti müütilise resp. kunstilise tunnetuse peale mõelda, siis seostub allmaa meil ikka vist kõigepealt põrguga. Samas olen empiiriliselt täheldanud, et «Alice'it» originaalis lugenud inimesed täppis- ja reaalteaduste poolelt ütlevad spontaanselt kassi naeratus, s. t. kasutavad hinnangulise värvinguta sõna. L. Carrolli algkäsikirja tiitel «Alice's adventures under ground» tunnistati aga liialt sarnanevat kaevandust käsitleva õpperaamatuga ja autor nägi hulga vaeva uue pealkirja leidmisega.

Sl) Kee! ja Kirjandus nr. 8. 1988. 465 I

Balthasar Russowi (ja iseenese) päästmiskatseks teise ülirange ajaloolasmuusa käest (Algus „Keeles ja Kirjanduses" nr. 7) JAAN KROSS

4

^ nt mingem tagasi E. Õpiku teksti juurde. E•J «On tõsi, et Russowi kroonikas taunitakse mitmetes seostes talu­ poegade halba kohtlemist aadli poolt» (156). See on kõik, mis E. Õpikul on Russowi tolle joone kohta öelda. Paul Johansen näiteks ütleb oma mitte sugugi pikemas artiklis nii: «Russow astub ikka ja jälle peaaegu kirgliku ägedusega välja talurahva kultuurilise elutaseme tõstmise eest. Samaaegselt arvustab ta väga teravalt pärisorjuslikku olukorda, mõisade kodukariõigust ja härraste omavoli talupoegade suhtes. [ ] R-i aadlike vastu suunatud rünnakud ei suutnud muidugi mitte pidurdada talurahva seisundi pidevat halvenemist. Ent tema süüdistused äratasid tähelepanu välismaal ja tingisid sealgi aadlivaenuliku meelsuse tekki­ mist, mida nii mõnigi Liivimaa aadlik omal nahal tunda sai. Paljud raa­ matud trükkisid hiljem lihtsalt ära R-i kroonika vastavad passused ja aitasid seega kaasa R-i väidete levikule. Arvestades seda on mõistetav eespoolnimetatud Tönnes Maydell'i süüdistus R-i vastu just selles, et kroonika levitab väljamõeldud ja valelikke teateid Liivimaa olude üle kogu maailmas.» 16 Niisiis, Russowi talupojasõbralikkuse tunnustamisel hiilgab E. Öpik maksimaalse nappusega. Ja taunib muidugi romaani, sest romaan rõhu­ tavat Russowi talupojasõbralikkust _ebahistoristlikult üle. Sel taustal sünnib meenutada Paul Johanseni kõrval ka teist E. Õpiku ajaloplas- kolleegi ja tema suhtumist Russowi kroonika sellesse aspekti — motlert dr. Arthur Võõbust, kes kirjutab ses küsimuses nii: «Vastupidi kõigile neile [s.o. muile asjasse puutuvaile] allikaile kõneleb Russowi krooni­ kas mees, kes on kirega ja ägedusega väljas kohaliku rahva elu- ja mimsusõiguste kaitsel. Seda on tekstis igal pool tunda .... See, kes on tuttav ajalooürikutega ja tüüpilise viisiga mõelda ja kirjutada tollase Eesti valitsevast klassist, see on sunnitud küsima: mida on Russowi tausta küsimuse lahendamiseks veel tarvis?» 17 Kas poleks sedamööda normaalsem, et E. Öpik romaaniaryustajaks hakkamise asemel asuks ennekõike korrigeerima oma kolleegide liial­ dusi Russowi rahvamehelikkuse küsimuses — kui need üldsegi liialdused on? Sest väga suurel määral on erinevate nägemuste põhjuseks lihtsalt vahe salliva ja sallimatu tõlgenduse vahel. Kas E. Öpik on Russowi suhtes sallimatu? Aga muidugi. Ja teadlase jaoks õtse uskumatul viisil. Sest ka poolteiserealisest tunnustusest Rus­ sowi talupojasõbralikkusele hakkab tal sealsamas kahju ja ta kriipsutab poole sellest järgmise lausega maha: «Kuid seda humanismiajastu vai-

16 P. Johansen, Balthasar Russowi päritolu ja miljöö, lk. 258. 17 A. Võõbus, Notes to the chronicle of Balthasar Russow and its author. Rmt.: Yearbook of the Estonian Learned Society in America V (1968—1975). New York, 1976, Ik. 92: «Contrary to all these sources there speaks in the chronicle of Russow a man who, with passion and vehemence, is out to defend the rights of the indigenous people to life and humanity. One can sense this everywhere in the text One who is acquainted with the historical records, as well as the typical way of think­ ing and writing of the ruling class of the time in Estonia, is almost compelled to ask: What else is needed to settle the question of Russow's background?»

466 Ulust kantud kaastunnet eestlaste vastu, keda rõhus muulastest kõrgkiht, jätkub Russowil tegelikult ainult oleviku ja lähimineviku jaoks, mille kohal hõljub aadli ja bürgerluse vastasseisu atmosfäär. Seevastu eest­ laste vägivaldset alistamist XIII sajandil ei kirjelda Russow hea kristla­ sena sugugi mitte eestilembesemalt kui preester Henrik, keda J. Krossi arvates keelab meil omaks võtmast «koetõrge» (156). Esiteks. Ainult oleviku ja lähimineviku jaoks on äärmiselt desorien- teeriv määratlus. Kroonika hõlmab, aga väga ebaühtlase vaatlustihedu- sega, 420 aastat. Olevik ja lähiminevik algab seal enam-vähem kronisti poolt oma silmaga nähtud asjust, nagu Russow ise on ütelnud — ordu­ meister Hasenkampi päevist, s. o. umbes aastast 1540. Niisiis, E. Õpiku järgi, 380 aastat apologeetikat ja 40 aastat kaastundeaega. Tähendab — uks üheksa vastu. Kalendaarselt on säherdune tähistus või­ malik. Aga kroonika mahujaotuses kajastuvad need perioodid lausa vastupidises proportsioonis: 380 aastat konspekteerub viiekümnel» lehe­ küljel, olevik ja lähiminevik, «kaastundeaeg», hõivab kolmsada lehekülge. Nii et üks peaaegu et kaheksa vastu. Nii palju aritmeetikast. Teiseks, asja sisulisest küljest. Kõigepealt mõistest apologeetiline. See on ju meie nüüdispruugis kahetähenduslik ja muuseas huvitava tähendusnihkega sõna.18 Missugu­ ses tähenduses tarvitab seda siinkohal (lk. 156) E. Öpik? Kas tähendab see tal apologeetikat ristiusu muudele uskudele eelistamise mõttes? Kui jah, siis on apologeetilisus omane Russowi kroonika kõigile osadele seda­ võrd endastmõistetaval moel, et seda ei saa kuidagi serveerida Russowi vanima käsitluskihi «tagurlust» tõestava tunnusena. Või nõuab E. Öpik, et XVI sajandi luterlik pastor oleks oma tekstides — või südames — eelistanud kristlusele paganlust. . .? Asi peaks olema niivõrd selge, et jääb üle järeldada: E. Öpik heidab Russowile ette apologeetilisust selle teises, «nõukogulikule» keelepruu­ gile omases tähenduses: kui millegi, antud juhul Mõõgavendade Ordu ja Saksa Ordu eelarvamuslikku ning põhjendamatut ülistamist. Kuidas siis kroonika kriitilisel 50 leheküljel sellega on? Ja m i s neil lehekül­ gedel üldse leidub? Esimesed kümme lehekülge hõlmavad sündmusi aastail 1158—1238, see on Liivimaa legendaarsest avastamisest Bremeni kaupmeeste poolt kuni Mõõgavendade sulandumiseni Saksa Ordusse «just selsamal ajal, kui meister Volquin maha löödi». Mida leidub neil lehekülgedel ordu-apologeetilist või sakslasi ülis­ tavat üldse? Piiskop Meinhardi kohta öeldakse, et see oli «haritud preester», kes «oskas käituda nii, et igaüks suhtus temasse sallivalt». Muuseas, teiste piiskoppide, ka piiskop Alberti kohta midagi seesugust ei väideta. Tartu langemise puhul ütleb Russow: «Kui abivägi Pihkvast pärale jõudis ja nägi, et Tartu oli langenud, läksid nad kurvalt tagasi. Kristlased aga olid sellest suurest victoria1 sX üpris rõõmsad kogu maal.» Kas see pole pigem üllatavalt jahe neutraalsus kui apologeetika? Neil kümnel leheküljel leidub teiste seas ka alljaotus pealkirjaga «Eestlaste alistamine. Tartu piiskopkond». Selle pealkirja all seisab järgmine tekst: «Kui nüüd eestlased, saarlased ja teised, kes olid krist­ lastest ära langenud, Tartu asjast kuulda said, ehmatasid nad väga ja saatsid suurest hirmust piiskop Alberti juurde armu taotama ja lasksid kõik vangistatud kristlased, kes nende käes olid, jälle vabaks, ja pak- 18 ENE ütleb apologeetika kohta: «1. kristlust muude usundite ja maailmavaadete ees õigustav osa dogmaatikast; 2. millegi põhjendamatu, eelarvamuslik kaitsmine või ülistamine.» ENE 2. trükis on tähenduste asendid vahetatud: «apologeetika (kr), millegi eelarvamuslik õigustamine või ülistamine. Aj teoloogia valdkond, mis kaitseb ristiusu õpetust muu-usuliste voi usuvastaste vastu; arenes eriti 17.—18. saj., kui levisid ratsio­ nalism ja deism.» Õpetlik on tähele panna, et sel sõnal puudub Lääne-Euroopa keel­ tes täiesti eelarvamuslikkuse ja põhjendamatuse varjund. Vrd. Wahrigi, Websteri ja Larousse'i sõnastikke; vt. ka märksõna apoloogia «Eesti entsüklopeedia» I köites.

30* 467 küsid maksu, mille nad siiamaani maha olid maganud, kahekordselt ära maksma.» See on kõik. Edasi jätkab Russow nii: «Selle järel kogunesid eest­ lased igal pool ja pidid lisaks kirikutele ja kloostritele ehitama üles ka iseeneste majad ja külad ja kõik, kes olid end seni pikka aega_ tühermail peitnud, pidid välja tulema, et takistamatult harida oma põldu, mida palju aastaid polnud sündinud.» Muuseas, kas ei ole nendegi ridade taga, kui seal üldse mingit var­ jundit leidub, pigem kahetsuse, pigem kaastunde kui võitjahõiske kuma? Ja siis, küllap soovunelmlikud — E. Öpik ütleks võib-olla feodaal- ambitsioonilised —, kuid ometi ka ajaloolist tõetera sisaldavad read: «Kes eestlastest aga olid end sakslaste suhtes ausalt ülal pidanud, need vabastati tribuudist ja mõisatööst. Sealt said Liivimaa vabad oma alguse ja naudivad neist paljud sedasinast vabadust tänase päevani.» Nii palju siis seda, mida E. Öpik nimetab ebaeestilembelisuseks (ä la preester Henrik) või saksa-apologeetikaks üleüldse. Kuni nelja reani ülejärgmises, s. o. 13. tekstilõigus, mis kannab peal­ kirja «Meister Volquini lõpp, 1238. Aja kiitus». Siin loeb Russow üles tosinkonna või enam kuningaid, hertsogeid, vürste ja krahve, kelle kohta ta siis ütleb, et need «ei tulnud omaenese kasu, vaid meie ühise armsa ristikoguduse pärast tema edenemist toetama, maitsi ja meritsi pikka teed läbi suure hädaohu Liivimaale oma vara ja verd piiskoppide ja meistrite kätte andma ja neile suuri rüütliteeneid tegema ning vaeseid paganlikke maid ristiusu juurde tooma». Nojaa, siin võib Russowile neljasaja aasta takka tõesti ette heita mida tahes — nonde kuningate ja vürstide põhjendamatut ülistamist, ajaloolist piiratust, naiivsust ja krii­ tikata alistumist traditsiooni survele — ning hüüda: aga ta oleks ju võinud kirjutada nii, et oleks vähemalt mõista antud, et need kuningad ja vürstid olid anastajad, lontrused ning röövlid . .. Aga küsigem: kas talle ikkagi oleks seda lubatud? Isegi, kui ta oleks tahtnud? Võib-olla pälvib tähelepanu hoopis see, et omakasu kui motiivi puudumist mär­ gitakse nimelt välismaalt tulnud ja sinna tagasi läinud ristiusukaits- jate puhul? Järgmised 34 lehekülge täidab Saksa Liivi ordumeistrite kronoloo­ gia. 41 ordumeistrit ä paar kuni paarkümmend rida, kolmele enam: Drei- lebenile 4, Brüggeneile 2,5, Plettenbergile 4 lehekülge. Suurema osa Dreilebenile antud ruumist täidab Jüriöö ja hiljem Viljandi mässu kir­ jeldus. Jüriöö kirjelduse avataktis sisaldub ka ainus nii-öelda eestlaste- vastane lause, mis sellisena on E. Õpiku poolt ka kohe tsiteerimist päl­ vinud: «Anno 1343 Jüriööl sooritasid Harju talupojad Liivimaal hirmsa kuriteo ja mõrtsukatöö ja tapsid peaaegu kõik aadlisoost sakslased, noored ja vanad, naised ja neitsid, junkrud ja sulased ja kõik, kes aga sakslased olid, armetul kombel maha.» Muuseas, E. Öpik kasutab juhust ja tõlgib Leetbergi kannul jäledasti, kuigi jämmerlich tähendab pigem nimelt 'haledal, armetul kombel'. Aga ütelge, kuidas oleks pidanud pastor Russow seda tegu nimetama? Kui tapetuiks polnud ainult relva­ kandjad mehed, vaid ka naised ja neitsid? Ja kui tapetuid oli vähemalt tuhat kaheksasada. Ja kui tapjaiks pealegi polnud enam-vähem süüdi­ matud paganad, vaid neljandat põlve ristiusus elanud mehed? 41 ordumeistri seast öeldakse Russowi kroonikas vististi kolme kohta, et see oli tubli, see oli avameelne mees. Seitsme kohta nendi­ takse, et selle Jõid leedulased või muud paganad maha. Üldiselt järg­ neb seal üks sõjakäik teisele täiesti kiretu registratsiooni korras, ilma et hinnangulisi omadussõnu raisataks. Järgmine ulatuslikumalt käsitletud ordumeister või pigemini vastav aeg on Woldemar v. Brüggenei oma (1396—1404) — mis, muuseas, pole Russowi positsioonilt hoopiski olevik või lähiminevik. Äkki räägib Russow siin pikemalt Liivimaa tolle- 468 aegsest õigusemõistmiskorrast — kusjuures pool kogu vastavast mahust on pühendatud talupoegade õiguslikule seisundile: «Ja niisama toredasti nagu aadel Liivimaal privilegeeritud oli, niisama armetu oli vaeste talu­ poegade lugu sel maal õigusemõistmise ja õigluse poolest. Sest vaesel talupojal polnud rohkem õigust, kui tema junkur või foogt ainuisikuli­ selt suvatses talle anda. Ja vaene mees ei tohtinud ühegi kõrge ülemuse ees mingi vägivalla ega ülekohtu vastu kaebust tõsta. Ja kui vaene talumees oma naisega suri ja temast lapsed järele jäid, siis võeti lap­ sed sel moel hoolduse alla, et isandad võtsid ära kõik, mis vanematest oh jaanud, ja lapsed pidid paljalt junkru tulekolde juures konutama või linnadesse kerjale minema ja olema oma isa varast koguni ilma. Ja mitte miski, mida vaene talupoeg valdas, ei olnud tema, vaid oli isanda oma. Ja kui vaene talupoeg oli natukene kurja teinud, tiriti ta oma junkru või maafoogti poolt, keda siin maasulasteks kutsutakse ilma iga halastuse ja inimliku tundeliigutuseta alasti üles ja peksti teda, vanadusest hoolimata, pikkade teravate rõõskadega. Ainult rikas talupoeg võis enese igal ajal kena kingitusega lunastada. Leidus ka aadlikke, kes oma vaeseid talupoegi penide ja tuulekoerte vastu vahe­ tasid ja hangeldasid. Säherdust ja selletaolist ülbust, ülekohut ja türan­ niat pidi vaene talupoegkond siinmail aadli ja maasulaste käest taluma ja kannatama, ilma et ülemad sellest mingil määral oleksid hoolinud.» E. õpiku poolt apologeetiliseks nimetatava kroonikaosa vaatluse yoib sellega lõpetada. Seda enam, et E. Öpik küllap ütleb: aga see on ju Russowi poolt ainult trikk. See on tal tema enda kaasaja kirjeldus, mille ta ettevaatusest on paigutanud saja kaheksakümne aasta vanu­ seid asju kirjeldavasse lõiku! Ja mis siis, kui ongi nõnda, ja kui ta nii suurepäraselt aru sai, et see sobib võrdselt hästi mõlemasse kohta? Igal juhul on see ju osa tema kroonikast, osa tema hoiakust, osa tema isik­ susest. Ja nüüd veel E. Õpiku poolt pandud võrdusmärgist preester Henriku ja Balthasar Russowi eestilembesuse vahel. Ehk «koetõrke» probleemist Minu meelest on preester Henrikul ja Balthasar Russowil nii eest­ lastesse kui ka sakslastesse suhtumise tonaalsused kui mitte diamet- raalsed, siis ometi üpris erinevad. Midagi Russowilt äsja tsiteerituga vähegi sarnanevat, pisutki sinnapoolset pole Henrik ju silbi võrra kirju­ tanud. Samal ajal on tema kroonikas üsna ohtralt hüüatusi, milletaolisi Russowil kas leidub minimaalselt voi ei leidu üldsegi. Nagu — «ustav ning vaga meister Wenno» ja «mitte vähem vaga ja lahke ning kõigi voorustega täidetud Volquin», kes «juhtis .... issanda sõjaväge võitles rõõmuga issanda võitlusi .... ja issanda abi ning võit oli alati nen­ dega».19 Aga eestlaste ja sakslaste kokkupuuteid kirjeldab Henrik järg­ miselt: «Kui me_ sinna [Harjusse] jõudsime, jaotasime.... oma sõja­ väe laiali, koike põletades ja laastates, tappes, mis iganes meessugu, vottes_ naised ja lapsed kinni.... Lõpuks tulime me kokku suure Lohu kula murde ja seal kolm päeva puhates rüüstasime kogu maa ümberkaudu ia käisime Revala küladeni välja. [ ] Ja riialased pöördusid [Harjust] rõõmuga tagasi Liivimaale, jaotades armastuses kõik, mis nad olid kaasa toonud »20 E. Öpik kirjutab, tsiteerigem seda nende tekstipudemete taustal veel kord: «...eestlaste vägivaldset alistamist XIII sajandil ei kirjelda Rus- sow hea kristlasena sugugi mitte eestilembesemalt kui preester Henrik, keda J. Krossi arvates keelab meil omaks võtmast «koetõrge»» (156). Kuulge, preester Henriku ja Balthasar Russowi suhtumised XIII sajandi vallutusse on siiski kaks sootu erinevat maailma. Võib-olla saab nende erinevuse suurust pisut küsimärgistada kui mõelda:

Henriku Liivimaa kroonika. Tallinn, 1982, lk. 95, 97. Henriku Liivimaa kroonika, lk. 173,

469 Russowi kirjeldus on ülinapp ning on käsitleja oma, kes raagib allikaile toetudes nelja sajandi tagustest asjadest. Preester Henriku käsitlus on palju üksikasjalisem ning on vahetu osaleja oma, kes juba oma jar- jestise meie-meie-meie'ga teeb enda eesti nüüdisvaatleja silmis eeti­ liselt võimatuks. Nii et nende võrdsustamine, nagu seda teeb E. Öpik, ei tähenda ju muud kui absoluutselt subjektiivset kuulutust: kui Baltha- sar Russow oleks elanud neli sajandit varem, kui ta elas, ning olnuks ise tollases vallutuses osaline, poleks ta olnud parem kui preester Henrik! Kas ajalooteadus on nüüd laskunud niisuguste manipulatsioo­ nideni? 5

Mida tähendab E. Õpiku artiklis (lk. 156) «aadli ja bürgerluse vastasseisu atmosfäär»? Ja üheksa rida allpool Russowi «bürgerlikud ambitsioonid» ja nende «tagamaad»? Muuseas, see atmosfäär on E. Õpikul selleks seal, et sisendada: ilma humanismiaegse kaastunnet soodustava atmosfäärita poleks Rus- sowi-taoline mõlkus talupoegade poole vaadanudki . . . Aga tuleb möönda: mäng sõnadega bürgerlus ja bürgerlik on siin nii näivpõhjen- clatud, kogu silmamoonutustemp nii elegantselt vaevumärgatav, et lausa tahaks E. Õpikule aplodeerida. Sest mõttekäik on ju see: Russowi puhul, tolle meie poolt kas või kiuste sakslaseks väidetava lontruse puhul ei saa rääkida aadli ja kodanluse vastasseisust. Sest oleks ikkagi liiga riskantne väitma minna, et Russow seisis ses vastasseisus aadli poolel . . . Tuleks möönda, et kodanluse poolel. Aga see kõlaks ju võimatu progressiivselt! Seda ei saa lihtsalt lubada! Sest siis peaks ka möönma, et ta ei seisnud niivõrd suurkodanluse, patriitside ja kaubahärrade, kuivõrd pigem väikeste inimeste leeris . . . Kui tuletada meelde kas või seda, kuidas ta kurivaim kirjutab Tartu köösneritütrest, kes söandas enda kaupmehetütre moel riidesse panna ja kirikusse minna ning kellele siis (nagu see apologeet kogemata ütleb) rae poolt saadetud piiritsad tänava peäl kallale läksid ja talt ta ehted ära rebisid. Ja kuidas ta, tähendab Russow, sel puhul üldsegi ei hüüa, nagu patriitside moraalitsev suleteener peaks, et «Sai see kõlvatu edvik, mis ta oma kunnatu uhkusega oli teeninud!» — vaid kirjutab hoopis­ tükkis: «Vaene aus tüdruk ei teadnud midagi kurja karta, kui piiritsad esile kargasid ja tegid talle kõige ilma ees seda häbi.» Nii et Russow tuleks sel juhul möönda ka väikekodanlike ja edasi jumal teab mis­ suguste, viimaks veel proletaarsete õiguste kaitsjaks aadli vastu . . . Aga see oleks võimatu. Sest siis läheks ju meie historistlik Russowi- kontseptsioon täiesti kraavi. Et ta teele saaks jääda, asendame Russowi taustal kodanluse bürgerlusega. Siis on asjal selliste varjunditega harjutatud eesti lugeja jaoks saksa-tagurlik John nii endastmõisteta­ valt ja nii kindlasti küljes, et meil pole historistlikkuse asjus enam erilist muret. Ja milles paljastuvad Russowi bürgerlikud ambitsioonid} Selle aja­ loolise tõsiasja meenutamises ja allakriipsutamises, et kunagi olevat Bremeni ja teistegi linnade kodanlastel võimalik olnud aadlisse pääseda. Mis, nagu tundub, on selle mõtte kirjapaneku ajal hoopis raskem. Aga see pole ju midagi muud kui kodanlik nõue hõlpsama alt üles pääsemise järele. Seesama nõue, mis oli Euroopa seisusteühiskonna uuenemise tähtsamaid vedrusid. Ent Russowile — issand jumal — ei tohi ometi midagi nii progressiivset omaks arvata!? Sellepärast nimeta­ takse tema kodanlik soovunelm bürgerlikuks ambitsiooniks ümber. Nihe on minimaalne. Nii minimaalne, et seda peaaegu ei märkagi. Aga nihutus on toimunud selles suunas, kus asetsevad mõisted tüübist Suur pursuilik Prantsuse revolutsioon ete. 470 E. Öpik nimetab Russowit «kroonika järgi otsustades» konkreetseks ja pragmaatiliseks meheks. See tundub olevat täiesti õige. Aga tsitaati, millel ta «Leetbergi mõnusas tõlkes kõlada laseb», kasutab E. Öpik selleks, et tuletada sealt korraga hoopis võõrastav Russow: donkihhotlik romantik, kes tahab identifitseeruda kangelastega, kelleks talle on nelja sajandi tagused rüütlid. . . Mitte ristirüütel pole Russowi vastava passuse ideaal, nagu E. Öpik meile historistlikult (?!) sisendab, vaid linnakodaniku õigus olla tubliduse ja väärikuse korral aadlimeheks arvatud. Sest võetagu muuseas arvesse, kellele ta selle passuse kirjutab, kellele ta seda nina alla hõõrub. Bremeni raele. Neilesamadele Bremeni kodanlikele kaubahärradele, kes vaevalt et kipuvad Liivimaale ristirüütleiks tulema, aga kellele aadlissetõus oleks ihatav küll. E. Öpik kirjutab: «Russowi jaoks ei eksisteerinud eestlaste ajalugu» (157). Hea küll. Võib-olla pisut liigse, kuid igatahes asjaliku mõistete ranguse korral võib seda möönda. Aga etnilis-ajalooline mine- vikukäsitlus oli Euroopas XVI sajandi teisel poolel üldse alles tekkimisel. Nii et hüüatus «Ta ei kujutanud aurumasinat veel ettegi!» ei diskrimi- neeri teda kuigivõrd. Küsida tuleks: kas seisis keegi Russowi ajas ja ruumis eestlaste ajaloo kujutlusele ja esimestele sellesuunalistele sam­ mudele lähemal kui tema? Ja vastus on üks: mitte keegi. E. Öpik kirjutab: «Russowi jaoks võis vaevalt eksisteerida ka midagi niisugust nagu eesti lihtrahvaga ühtekuulumise tunne. Ja seda sõltu­ mata .... eeldusest, et ta oli eestlasest voorimehe poeg . . . .» (157). Mispärast? Kas E. õpiku historism pole jälle kord liiga arg, liiga ahtake, liiga standardite-varmas? Aga jätame siinkohal kõrvale üldi­ semad kaalutlused. Võtame arvesse ühte: on säilinud kolm kaasaegset reageeringut Russowi kroonikale. Tõenäoliselt oli neid rohkem. Ka Th. Schiemann möönab, et arvatavasti on mõndagi kadunud.21 Kas on tõenäone, et imemoel on säilinud ainult need kolm, milles tegeldakse tema eestlusega, ja hävinud need, mis olid sellest vait? Tõenäone säherdune kummaline juhus ju ei ole. Tõenäosem on, et Russowi eestluse küsimus oli esil veel vähemalt mõnedes, võib-olla mitmetes reageeringutes. Tõenäone on, et see oli kroonika ilmumise järel vähemalt aadli seas küllalt üldiselt käibel kui argument autori diskrimineerimiseks. Vastava jutu üldisuse kohta on ju Tiesenhauseni tekst otseseks kirjalikuks tõendiks. Kas ei tule arvata, et kui seda teadis juba Riia toomhärra, teadis seda vähemalt Pühavaimu koguduse ringkonnis — aga sealt­ kaudu terves Tallinna linnas — iga kirju krants? Kui nii, siis on loomulik, et asjaosaline pidi sellele kuidagi reageerima. Tal pidi olema selle suhtes oma väljakujunenud hoiak. Milline võis see olla? Väga tõenäone, et üks kahest: kas kramplik, igal sammul vale kordamist nõudev eitus, või endastmõistetav omaksvõtt. Kumb on tõenäosem? Kas ei paista ainuvõimalik olevat järeldus: kui ta oleks valinud esimese tee, s. o. kui ta oleks salanud eestluse iseeneses igal sammul maha, oleks ta salanud selle maha ka oma kroonikas? Igatahes poleks talupoegade ja linnahallide motiiv saanud esineda ta kroonikas sellise sagedusega ega sellises valguses nähtuna, nagu see seal on. Aga teistsugusel korral, oma eestlaseks-osutumise rahuliku, olgu, paratamatu omaksvõtu korral, pidi ka eesti lihtrahvaga ühtekuulumise tunne olema tema jaoks endast­ mõistetav ja paratamatu. Vaevalt et — peale võib-olla mõnede kiuslike vuhvatuste — rahvuslikuks uhkuseks välgatav, aga endastmõistetav, aga paratamatu küll. E. Öpik väidab, et meil pole Russowi eesti keele oskuse kohta mingit otsest tõendit. Noh, et mees oli 37 aastat Tallinna Pühavaimu koguduse pastor, see peaks olema siiski üsna otsene tõend. Küsimus on küll see, millise tasemega see keeleoskus tollaste pastorite kohati armetu ja

21 Vt. Th. Schiemann, Neues über Balthasar Russow, lk. 36, 471 keskmiselt kehva taseme juures oli. Aga tundub, et ka selle kohta on meil mõningane otsene tõend olemas — kui me seda ainult märgata suvatseme. Eespool juba tsiteeritud pühenduses Bremeni raele kirjutab Russow, Liivimaa kiriku- ja haridusoludest kõneldes, ise: «Ja kui kusa­ gil maakohas ongi pastor kiriku peale ametisse pandud, on see harilikult välismaalane ega oska korralikult Liivimaa mittesaksa keelt. Kui palju vaestel Liivimaa talupoegadel sellest tulu on, võib mõistlik inimene hästi ära arvata.» Kas on tõenäone, et Russow oma kroonika neljandal leheküljel Liivi­ maa pastorite keeleoskamatuse üle kurtma tõttaks, kui ta poleks oma üleolekust halbade keeleoskajatega võrreldes väga teadlik ja selles täiesti kindel? Nii kindel, et tunda end häirimatult kogu protesti ees, mis kohaliku poolekeelse pastorkonna poolt tema väite vastu tõusta võib? E. Öpik kirjutab: «Russowi perfektse saksa keele oskuse kohta see­ vastu on palju tõendeid....» (157). See on tõsi küll — aga E. Öpik mainib seda siin paraku üksnes selleks, et kallutada lugejat uskuma Russowi eestlaseks-osutumise asemel tema sakslust. Sest E. Öpik jät­ kab sealsamas: «Võrdluseks võib mainida, et üks Russowi-aegne teada olevalt eesti rahvusest Tallinna jutlustaja, kes ennast ka avalikult eest­ laseks (undeutsch) tunnistas (mida Russow iial teinud pole), ei tulnud saksa keele halva oskuse tõttu toime isegi saksakeelse kirikuteenistu­ sega ja palus end sellest vabastada» (157).22 Kõigepealt: Russow pole end iial eestlaseks tunnistanud! Sellist väi­ det tohiks endale lubada ehk üksnes ennatlik ajaloopublitsist — kui see talle ta mõttesuuna tõttu tarvilik näib. Vastava mõttesuunaga ajaloo- teadlane tohiks ülimalt öelda: pole teada, et Russow end kunagi oleks eestlaseks tunnistanud (nimelt kunagi, sest iial on liiga tendents­ likult hüüatav!). Väita, et ta pole seda iial teinud, tohiks teadlane alles siis, kui tema andmestik käsiteldava kohta oleks mitukümmend korda tihedam, kui meil Russowi kohta on.23 Ja nüüd sellest, kuidas E. Öpik trakteerib Jürgen Kuri juhtumit. Tema manipuleerib^ selle juhtumiga nii: vaadake, kui halvasti valdas tollal saksa keelt tõeline eestlasest jutlustaja. Aga Russow valdas seda teatavasti briljantselt. Nii et tehke sellest ometi järeldus! Aga kas E. Öpik siis tõesti ei tea: Jürgen Kur ei olnud mingi reformatsiooni- õhas kingsepapingilt kantslisse karanud kuju. vaid oli Rostocki ülikoo­ lis õppinud, Johanseni teatel selle ülikooli edukalt lõpetanud teoloog.24 Ning tema saksakeelseist jutlusist keeldumise seletab P. Johansen väga lihtsalt ära: «See oli arusaadavalt paljas ettekääne, sest mees, kes oli saanud teoloogilise hariduse Rostockis, pidi valdama saksa keelt selles ulatuses, et pidada saksakeelseid jutlusi.»25 E. Öpik kirjutab: «Bürgerliku orientatsiooniga kronisti Russowi bio­ graafia, mis kulges ligi nelja aastakümne vältel tasase töörügamise. oma vara suurendamise ja prestiižikate abielude sõlmimise tähe all, ei anna põhjust kahtlustada kroonika autorit romaani Russowile omases demokraatlikus meelelaadis» (157). Kui mehe elu kulges oma aja Tallinnas, linnapiiramistes, tulekahju­ des ja vaese rahva igapäevahädades, läbi kolme katkusurma õtse pere- 22 E. Öpik viitab siin Otto Freymuthi uurimusele «Zur Biographie Balthasar Rus- sows». Kuid Freymuthi teated Georg Churio kohta on üsna puudulikud (vt. Sitzungs- berichte der Gelehrten Estnischen Gesellschaft 1921. Dorpat. 1922, lk. 97 ja viide 4). 23 Muuseas, ka Mikael Agricola, kelle E. Öpik asetab Russowist nii palju kõrge­ male, et nende vahel midagi ühist ei olegi, on ühes asjas Russowiga võrdne: ka tema kohta pole teada, et ta oleks end kunagi soomlaseks tunnistanud. 24 Vt. H. J. В ö t h f ü h r. Die Livländer auf auswärtigen Universitäten in vergan- genen Jahrhunderten. Erste Serie. Riga, 1884, lk. 60. Sissekanne 345: 1554. Decbr. 17. Georgius Kurr Revaliensis. Vt. ka: P. Johansen, H. v. zur Mühlen, Deutsch und Undeutsch, lk. 352, 357. 25 Vt. P. Johansen, Balthasar Russowi päritolu ja miljöö, lk. 259, 472 konnas26 ja läbi sadade katkusurmade puudutuse kõigi nende surivoo­ dite juures, kus mehel tuli seista, ja läbi kroonikakirjutamisvaevade ja kroonika ümber tekkinud äikeste ning jumalaga silmitsi seismiste, mis olid tema sulase jaoks sel ajal möödapääsmatud — siis peab ütlema: on vaja lausa pisikese teerulli energiat ja lamendamisindu, et mehe elu vaikseks töörügamiseks ja oma vara suurendamiseks rullida. Energia asjus võib E. Õpikule õnne soovida. Lamedust tuleb paraku kahetseda. Ebademokraatlik meelelaad? . . . Aga kes maalis selle pildi — vaese talupoja, kõigi vaeste Liivimaa talupoegade koondkuju: vana mehe, kes on püsti rebitud, kes on alasti kistud, kes on teinud «natukene kurja», ja keda nüüd, vanuse peale vaatamata, ilma iga halastuseta ja ühegi inimliku hingeliigutuseta, pikkade teravate rõõskadega pekstakse? Või kes maalis alasti orvud, paljaks röövitud lapsed, röövlist isanda tule- kolde juurde värisema? Kes maalis need martüüriumipildid? Kas see sai tõesti olla ebademokraatliku meelelaadiga mees!? 6 Kõige kummalisemaid asju väidab E. Öpik seal, kus ta hakkab kõne­ lema läbisegi historistliku Russowi ja romaani-Russowi abieludest: «Romaanis saab see [s. o. Russowi abiellumine lugupeetud bürgeripere- kondade tütardega] võimalikuks tänu Russowi mehelikule atraktiivsu­ sele » (158). Pange tähele, E. Öpik serveerib selle seiga nii, nagu oleks atraktiivne mees XVI sajandil ebahistoristlik. Olgugi et need abi­ elud ka elus tänu millelegi ikkagi ju võimalikuks said. Kas ei sunni need abielud oma dokumenteeritusega järeldama, et Russow pidi olema enam-vähem atraktiivne mees? Sest mida muud oli tal vähemalt kahes esimeses abielus kaasavara vastu anda? Olgu peale, et mehelik atrak­ tiivsus oli XVI sajandil — nagu E. Öpik teab — üpris ebahistoristlik . . . Ja-jaa. Sest E. Öpik jätkab sealtsamast: «. . . tänu Russowi mehelikule atraktiivsusele, mistõttu XVI sajandi bürgerlik abielutehing omandab seal [s. o. ebahistoristlikus romaanis] modernse «armastuse liidu» ilme» (158). Küsigem, kumba tahab E. Öpik siin teise abil kohatuks kuulu­ tada: kas XVI sajandi abielutehingut? Ei, muidugimõista «modernset armastuse liitu». Ja see on küll peaaegu non plus ultra. Sest sellega tallab ajaloolasmuusa igasuguse demarkatsioonijoone lõplikult maha rung astub siinpool õtse keset põrandat — ja tõuseb lausa lae alla- XVI sajandil — ainult XVI sajandi tehingabielu, palun! Ei mingeid armastuse vigureid! Sest muidu on kõik puhas ebahistorism! Peaaegu non plus ultra. Peaaegu sellepärast, et sealtsamast viib E. Öpik mõttelõnga viitega joone alla — ja pärise non plus ultra pakub ta välja alles seal: «Arvatavasti sotsiaalse distantsi vähendamise ees­ märgil (sest naiste võlumiseks oli Russow siis juba vanavõitu) on ... . Anna Badel lastud neiupõlves armetumalt raisku minna....» (158). Möönan, need asjad peavad mul olema armetumalt halvasti kirjutatud, kui lugeja võib minu poolt kavatsetud mõttest n i i hullusti hälbida.' Minu kavatsust mööda peaks sotsiaalne aspekt olema siin hoopis asjakauge. Juba selle tõttu kauge, et patustanud neiu, kuivõrd tema patustamine on praktiliselt üksnes talle endale teada, pole kuidagipidi sotsiaalne, vaid on üksnes psühholoogiline «probleem». Ei-ei, mitte sot­ siaalse distantsi vähendamiseks pole tal lastud raisku minna, mitte Russowi naistevõlumise võimest voi võimetusest lähtudes, mitte kaalut­ lusest, et vana Russowi-tohl kõlbab veel ainult bürgermeistri hoorale, vaid selleks, et Anna ja Russowi peäl saaks teostuda Maarja Magda­ lena ja Kristuse vaheline, aga inimlikustunud vormel: et üks oma alandumises vabaneks ja teine enda omas ülenduks. Ja mõlemad saaksid puhtaks.

Surmatunnistusi kinnitatud diagnoosidega mul kahjuks ette näidata ei ole.

473 «Väga lugupeetud isiku bürgermeister Lohniga» (158) hooramise järele paneb E. Öpik neitsilikus nördimuses hüüumärgi — justkui oleks säherdune temp väga lugupeetud isikute vahel ebahistoristlikum kui vähem lugupeetavate ringis. Ja siis kuulutab arvustaja: «Seda laadi väl- rnelisus ajalooliste isikute kujutamisel (olgu nad pealegi sakslased- rõhujad vms.) on minu arvates natuke madal võte....» (158). Noh, aitäh, et mitte lausa madal, vaid ainult natuke madal. Iga­ tahes võtab E. Öpik sakslased-rõhujad liigutavalt oma kaitse alla ,.— kunnatu romaanikirjaniku vastu, kel pole hetkekski pähe torganud, et tema salaarmastajad sooritavad midagi niisugust, mida asja alatuse tõttu peab laskma sooritada sakslastel ja rõhujail. Mis oleks seda või­ matum, et sakslane-rõhuja on üldsegi mõiste väljaspool selle romaani kontseptsiooni. Sest sakslane pole seal kuskil rõhuja eo ipso ega saagi seda olla, kui romaani keskse teadvuse sakslasekogemusse kuuluvad Frolink ja Catharina ja Wolff ja Surn ja Elsbet ja Magdalena ja see­ sama raisku läinud Anna, tänu kellele ta, s. o. Balthasar, jõuab üheni oma katarsistest. Seda laadi välmelisus ajalooliste isikute kujutamisel — seda ei poolda minagi — tõsiajalooliste isikute puhul. Aga kui tõsiselt on Anna ja Lõhn ajaloolised? Nad on seda üksnes nimede ja asendite dokumen- t^erituse mõttes. Nende olemusest ei tea ajalugu mitte midagi. Ja ühe tüdruku salajane raiskuminek — mitte ju linnal, vaid üksnes ta enese südametunnistusel teada olev — on liiga igapäevane asi, et seda ei tohi ühe paljalt nimetsi teada oleva nelja sajandi taguse neiu puhul juhtunuks arvata ning et vastavat fabuleeringut tuleks nimetada mada­ laks võtteks. Ertäi kui sel neiul oli õnnetus kuuluda samasse sootsiumi, kultuuri, süsteemi ja konteksti ning koguni pere- ja geenkonda, kuhu kuulus ta nõbu, nagu see E. Öpikugi tunnistust mööda umbes et oli. Ja veel enam — kui romaan patustanu lunastab. E. Öpik leiab romaani-Russowis peaaegu ateismini küündivat reli­ gioosset vabameelsust (157). Jah, see oleks igatahes ebahistoristlik küll. Ainult — kas ei nimeta ta niimoodi mõnda silmapilku Russowi tead­ vuses, mille sisuks on kõigil sajandeil inimomane hirm, et viimaks osu­ tub halastaja jumal tegelikult halastamatuks jumalaks? Ja selline hirm on religioossest vabameelsusest vähemalt Russowi puhul isegi siis lõpmata kaugel, kui hirmu taustaks on kuhjuvaist katkukoledustest sün­ dinud väsimus. Konfessionaalsed kahtlused? Juurdlemine Augsburgi usutunnistuse nõrkade kohtade üle? Takkajärel on mulle tundunud, et sügavamaid konfessionaalseid kahtlusi kahtleb romaani-Russow ehk isegi liiga vähe. See, mida E. Öpik kahtlemiseks nimetab, on Russowi juures suurelt osalt üsna ratsionaalne arutlus, paiguti isegi mäng. Aga miks ta peaks olema ja kuidas ta saaks olla kahtlemata, juurdlemata, mängimata — asjadega, mille pärast maailm ta ümber vaidleb, disputeerib, käriseb, sõdib? Ah et seda kahtlemist pole Russowi kroonikast eriti aimata? Küsigem: kas E. Öpik pole viimastel aastakümnetel mõningaiski asjus pisut rohkem kahelnud, kui see neljasaja aasta pärast ta toodan­ gust paistab? Tahaksin loota, et ta on. Ebaloomulik, ebatõepärane, et Russow juurdleb, nagu see romaanis sünnib, isegi katoliikluse eeliste üle . . . Mõtlesin kaua aega, kus kuradi kohas ta (oma paljude katoliiklustõrksate urahtuste vahel) seda küll teeb . . . Kuni leidsin: need peavad olema need poolteist rida, kus Russow romaani III köite 120. leheküljel, katkuaegse seegipildi taustal arutleb: «. . . frantsiskaanlased ja Püha Rochuse jüngrid, begiinid ja Kölni linna ümisejad vennad — muidugiteada katoliiklik totrus puha. Aga kas pol­ nud hädalised nende läbi viimaks paremini aidatud kui nüüd, kus neid totrusi ei ole . . .?» Kulla E. Öpik, n i i silmaklapitatud kommuniste, et nad meie haig- 474 latega kokku puutudes iial poleks mõelnud: olgu kapitalismi totrustega kuidas on, aga haigete eest oli hoolitsus diakonisside olemasolu päevil mine tea ehk parem kui praegu, kus suur osa meditsiiniõdedest on hoolimatud ja sanitarid enamasti joodikud — nii silmaklapitatud kom­ muniste muidugi ehk leidub. Aga on kindlam kui kindel: nende seast ei kirjuta ükski raamatut, mis nelja sajandi pärast oleks oma aja ning ruumi hõlmavaim omaaegne hõlmang. E. Öpik soovitab: «. . . igal sammul kontrollida oletuste tõenäosust selle konkreetse sootsiumi ja kultuuri süsteemi kontekstis, kuhu Russow kuulus» (158). Kahtlemata. Aga mitte ometi selle kontrolli tarvis sotsiaalstatistilis- test keskmistest puukaste fabritseerides ja rakendades neid kaste huvi- tavamail individuaalseil juhtudel Prokrustese sängidena. Muuseas kiusavad E. Õpiku õpetussõnad mind veel kord teadusliku ja kunstilise mõtteviisi erinevuste üle targutama. Üks nende (ja see­ kord mitte kõrvalisi, vaid põhilisi) erinevusi on ju see, et teaduslik ja muidugi ka ajalooteaduslik mõtteviis — vähemalt mõnede ajaloolaste oma — püüab individuaaljuhtumeid standardiseerida ja paigutada neid süsteemi, vähemalt mõnede ajaloolaste oma stereotüüpsemalt kui teistel. Samal ajal kui kunstiline mõtteviis püüab individuaaljuhtumeid süga­ vamalt või ka nähtavamalt individualiseerida — mis pole midagi muud kui kiskuda neid süsteemist välja. Aga ka süsteemi sees, teadusliku süsteemi sees on soovitav tunda end võimalikult vabalt. Muidugimõista: sootsium, kultuur, kontekst, süsteem. Aga täpipealt sessamas Russowi sootsiumis, kultuuris, kon­ tekstis ja süsteemis elas ju kas või toosama juba mainitud Jürgen Kur. Aga tema ju oli eestlane ja isegi mitte linnaeestlase, vaid lausa küla­ mehe poeg ja käis ju Saksas ülikoolis ja tõusis ju vaimulikuks meheks? Ja säilitas ju üllatavalt sõltumatu hoiaku nii rae kui ka nähtavasti muude autoriteetide suhtes? Mispärast peab E. Öpik neid­ samu asju Russowi variandis ebatõenäosteks? Kas mitte lihtsalt selle­ pärast, et kroonika tõstab nimelt Russowi teadlaste süsteemi-innu fookusse ja keskendab sellest tuleneva standardiseerimispüüu nimelt talle, samal ajal kui keegi Jürgen Kur võib sealsamas kõrval olla vabalt see, kes ta oli . . .? Või kahtleb E. Öpik neis asjus Russowi puhul ikkagi lihtsalt tolle mullusajandise hüpnoosi tõttu, et nii silmapaistev mees ei saanud olla XVI sajandil keegi muu kui sakslane? Meie ajaloolaste seas kuulukse leiduvat mõningaid, kes pole sellest hüpnoosist ikka veel vabad. Samal ajal, kui uus baltisaksa käsitlus on ammu vastupidises kindel. Kümne aasta eest kirjutas Arved Freiherr v. Taube ja Georg v. Rauch trükkis selle tunamullu ära: «Tallinna Linnaarhiivi pärandi- aktide alusel õnnestus tal [s. o. Paul Johansenil] kindlaks teha, et Balthasar oli eestlasest voorimehe Simon Rissa poeg. Sellega polnud Jchansen leidnud mitte ainult seletust Russowi talupojasõbralikkusele, vaid otsekui andnud ta tema rahvale tagasi; sest avastus, et nende rahva poeg oli saanud XVI sajandil Vana-Liivimaa kõige loetavamaks ja väljendusjõulisemaks ajalookirjutajaks ning ka Saksamaal hinnatud alamsaksakeelseks kirjanikuks, avardas nüüdiseestlaste ajaloopilti ja rikastas nende rahvuslikku kultuuritraditsiooni.»27 Noh, võib-olla on see baltisaksa nüüdiskontseptsioon puhtajaloo- teaduslikult kübeke läbematu. Ja võib olla, et teatavast ajaloolisest süütundest johtuv heakstegemisrõõm selles täiesti ei puudu. Aga kuidas reageerib sellele E. Öpik ja tema mõttekaaslus, kuivõrd tal seda on? Nemad pööravad näo oma rahvale tagasipakutavalt Russowilt kõrvale ja ütlevad: «Ei usu! Ei salli! Ei taha! Ja kuni te pole meile Russowi

27 Vt. A. Freiherr von Taube (t), «Der Untergang der livländischen Selbständig- keit»: Die livländische Chronistik des 16. Jahrhunderts. Rmt.: G. von Rauch, Ge- schichte der deutschbaltischen Geschichtsschreibung. Köln—Wien, 1986, lk. 31—32. 475 omakäelist enda-eestlaseks-tunnistamise tõendit lauale pannud, pole meil temaga tegemist! Kui te selle kätte leiate ja see meil laual on, noh, siis me vaatame, kas see Russow on või ei ole meid väärt.»

Tahaksin loota, et eesti kirjandusloolased ei stagneeru seda ära ootama, vaid näevad, mida E. Öpik ei näe: mõistlikku põhjust tõsta Russowi kroonika teiste kroonikate seast eesti kirjanduse esimese suur­ teosena esile. Tahaksin loota, et nad suudavad kujutleda, kuidas selline esiletost meie kirjandusloolist minevikku avardab, mitmekesistab ja profileerib. Ja kuidas see tolle mineviku uurimist ja tõlgendamist vil­ jastab. Tahaksin loota, et vähemalt meie kirjandusloolased ei hakka h._Öpiku õpil oma kompleksidevabadust tõestama sel moel nagu kõrtsi- voõras Moskva restorani garderoobis, kes andis riidehoidjale kahekümne­ viiese ja ütles: «Tagasi ei ole vaja! Ja kasukat pole ka vaja!» Sest Russowi-taoline vana tihe turk kulub meile vägagi ära. Mingi protsendikese võrra on teadmiste praeguse seisu juures võib­ olla ehk tõesti veel võimalik, et ajaloolasmuusade tõrges tardumus saab ootamatult õiguse ja ennatlikud romaanikirjanikud ning muud osutuvad kergelt naeruvaarseiks. Aga meie ja nende naeruväärsusel on siiski oluline vahe: meie oma on pluss- ja nende oma miinusmärgiline naeru­ väärsus. Tahaksin loota, et meie kirjandusloolased ei pelga ka viimaseid t. upiku poolt esitatavaid argumente: see, et Russowi kroonika on võõr­ keelne, pole ju rahvuslike kirjandusajalugude laiemas käsitluses üldsegi mingi probleem. Ja see, et Russowi kroonika ei sisalda ühtki eestikeel­ set sõna nagu Henriku kroonika näiteks sisaldab, on ju tegelikult veel tähtsusetum. Kujutage ette, kui Russowi kroonikas kuskil seisaks - eesti uurijaile adresseeritud -- maga magamas] - oleks kroonika eesti suur­ teoseks aktseptaabel. . .

476 Muutuv ja püsiv nimemaailm

MARJA KALLASMAA

Perekonnanimedest üldse ... lguses oli sõna. Ehk teisiti: keele arengus oli kunagi aeg, mil A polnud eraldi üld- ega pärisnimesid, vaid olid lihtsalt sõnad. Keele arenedes kerkis esile vajadus nimetada ühesuguseid asju ühise sõnaga ja mõnda tähtsamat pärisnimega. Tekkisid koha- ja isiku­ nimed. Ei oska arvata, millal sugenes vajadus anda igale inimesele ees­ nimi. Veel Vana-Kreekas, samuti Vana-Roomas said perekonna noore­ mad lapsed nimeks lihtsalt numbri. Põhimõtteliselt võib iga sõna olla nimi, aga meie keeles see ometi nii ei ole. Traditsioonilistes kultuurides on inimesel eluajal sageli mitu nime, mis olenevad selle inimese omadus­ test, vanusest, positsioonist jms. Nimepanekut mõjustavad usk resp. ideo­ loogia, mood, süsteemisund jne., nimede arengut traditsioon, fikseeri- misviis (suuline nimi muutub rohkem, kirjalik vähem), pärisnime kand­ vate objektide tähtsus kasutajale. See kõik muutub aegade jooksul. Vist peaaegu igal laiemalt levinud religioonil on kaaslaseks ka oma nime- leksikon, mida ametlikus korras peale surutakse, vähemalt seni, kuni võimu juures ollakse. Et meie esivanemad elasid hõredalt, piisas neile eesnimedest ja koha­ nimedest. Möödunud sajandi esimese veerandi lõpuks ei olnud inimeste ja nimede vahekord enam tasakaalus. Liivi sõjas ja Põhjasõjas, katku ja suure näljahäda tagajärjel tühjenenud talud olid täidetud, hilisemad tsaaririigi sõjad meie elu nii ei laastanud ja talupoegade liikumisvaba­ dus oli meie mail pärisorjuse kaotamise tõttu suurenenud. Paljusid talu­ sid hüüti omaniku eesnime järgi, aga eesnimerepertuaar ei olnud 200— 300 aastat tagasi kuigi suur. Ka hiljem olid tollele ajale iseloomuliku lapserohkuse tõttu peaaegu igas peres lapsed samade nimedega. Talu­ poja eristamiseks kasutati teda iseloomustavat lisanime, aga veel roh­ kem talunime või päritolu väljendavat külanime, mis asetati eesnime ette. Niisiis mitte Maarja Magdalena, vaid Magdala Maarja. Õigeuskli­ kul tsaari-Venemaal oli eesnimerepertuaar iseäranis väike. Slaavi keele­ alal on leitud seletamatuid juhtumeid, kus ühes perekonnas on mitu sama eesnimega last, kõik elus. Et inimesi oli palju ja pärisorjus siin­ mail kaotatud, tuli eeskuju võtta tihedamalt asustatud maakera kohta­ dest ning panna rahvale perekonnanimed. Asustustiheduse kasv möödu­ nud sajandi algul ja veel varem on üks põhjus, miks vajati perekonna­ nimesid. Eestlased said perekonnanimed ümmarguselt sada aastat enne talude tühjenemise aega. Mismoodi nad need said? Missugused nad said? Mida võis talupoeg mõelda, saades teada, et senise kahe nime asemel tahetakse juba kolme? Küsisin Valdek Pallilt ': kes tegeleb meil eestlaste perekonnanime­ dega? Vastus oli: ei keegi. Küsisin sedasama Peeter Pallilt2, tema ütles, et võib-olla Palli3 tegeleb. Heldur Pallilt ei saanud küsida, sest ei tunne teda. Keeleteadlasi pole asi vist eriti huvitanud. Mis huvi see pakubki, kui oled Must, Valge, Rätsep, Niit, Uibo või Kask4. Või Mägiste ja Saa-

1 Pall, gen. Pällu 'männi. Name'. Vt. F. J. Wiedemann, Estnisch-deutsches Wörterbuch. St. Petersburg, 1893. 2 Päll, -u (murd. = öökull). Vt. J. Mägiste, Eestipäraseid isikunimesid. Tartu, 1929, lk. 43. 3 Palli < ? 4 Vt. siiski: E. R a j a n d i, Kask perekonnanimena ja perekonnanimedes. Rmt.: Emakeele Seltsi aastaraamat 18. Tallinn, 1972, lk. 43—50. 477 reste. Isegi Ariste on juba ära etümelogiseeritud.6 Üldse paistab, et eesti filoloogid peavad perekonnanimesid perekonnaseisuameti, passilaua või siis telefoniraamatute koostajate töömaaks. PälVx ja PalVi keeleteadus­ lik vahekord ei paista käsitlemist väärivat. Aga rahva meelest on perekonnanimed huvitavad; rahvas teeb aja­ lehtede surmakuulutuste põhjal toredaid rahvaetümoloogiaid. Keegi filo­ loog näiteks arvas, et Mäeltsemees = see mees mäelt. Kui ütlesin, et pigem mees Mäeltse külast, oli ta justkui veidi pettunud. Kui pettunud siis võivad olla veel Hiiumaa nime Kiiver kandjad, lugedes «Keelest ja Kirjandusest», et nende uhke nimi on kõik, mis on järele jäänud ühest Reigi kandis olnud kivivarest.6 Kui tantsisid Ants Vähejaus ja Elonna Spriit, siis tuletas see jällegi meelde nende esivanemate päritolu Vähe­ jausa külast ja Kärdlast. Niisiis, kui kuskil Eestimaal on Helbi küla, siis üsna kindlasti liigub ringi ka mõni Help. Möödunud sajandi algul toodi Harjumaalt Kose kihelkonnast Alavere lähedalt Laksi talust kaks venda Kärdla kalevivabrikusse tööle. Peagi said nad perekonnanimed, uks kirjutas seda Normid, teine Norwit ja Norwiit. Suur oli selle sugu­ võsa üllatus, kui nad 150 aasta pärast jälle Alavere lähedusse elama sattusid ja ajalehe «Harju Elu» tellisid: rajoon Norvikuid täis, erinevus ainult ühes lopphäälikus. Kas niisugune kokkulangevus on juhus? Kas seegi on juhus, et ainsad põhjalikumad artiklid eestlaste liignimede kohta on kirjutanud keelegeograaf Andrus Saareste ja hiljem on meid sel alal valgustanud _ ajaloolasekalduvustega õpetatud geograaf Leo Tiik7? Peab olema põhjus, miks perekonnanimed huvitavad geograafe Üldiselt on ju geograafiagi ajalugu. Praegu nõuab üks teise järel ajaloo avalikustamist, aga sputnikute sajandil tuleks avalikustada ka kodumaa geograafia. Keeleteaduse^ oleks sellest palju kasu. Leo Tük on allikate uurimisel teinud tänuväärset tööd ja veenvalt näidanud, et hulk perekonnanimesid, mida meil ju ikka on 150—160 aasta vanusteks peetud, on kõigest venestamisest, saksastamisest ja ees­ tistamisest hoolimata tegelikult palju vanemad. Nimedena on nad jälgi­ tavad XVI sajandisse ning oleksid arvatavasti kaugemalegi, kui leitaks vastavaid dokumente (Viru ja Harju puhul oleks see ehk võimalikki) hhkki paljud eestlased leidsid 1930-ndate aastate keskel, et nende nimed on võõrapärased, piinlikkust tekitavad või muidu naeruväärsed ja eestis- tasid nad ara, leidub vanu päris eestilisigi nimesid, kuigi nad võivad olla muutunud nagu ülal kivivare näites. Tore oleks, kui leiduks keegi kes asja vastu piisavalt huvi tundes hakkaks perekonnanimedega tege­ lema Teeks kindlaks, kus millised nimed võeti, millal fikseerus orto- R1*t iVu?13 vahetatl koos usuvahetusega ka perekonnanimi ja millest sel puhul lähtuti. Milline oli nimemood paikkonniti nimede panemise aegu ja milline eestistuskampaania ajal. A. Saareste ongi kirjutanud- «Meie perekonnanimestikus, nagu see oodatavgi, kajastub tugevasti ka nende keeleline regionaalsus, nende sünnikoha murdeline ilme.»8 Rahva seas liigub perekonnanimede võtmise resp. saamise kohta palju muistendeid. Emakeele Seltsi murdevõistlustest osavõtjad peaksid neid rohkem kirja panema — viimastel aastatel on ju tellitud ka isiku­ nimede kogusid. Kihelkonnal on näiteks väga levinud nimemuistend mehest, kes ametiisikule öelnud: «Pannasse mis pannasse», ja saanud nimeks Pannas. Mõelgem siinkohal ka nimedele Eiühtid, Merljääs vms.

5 „E- K°' ,4„Val]a!a kohanimed. Rmt.: Emakeele Seltsi aastaraamat VIII. Tallinn ivbz,lnco lk. 131 —132. T iik Perekonnan у A' c ' imesid Hiiumaalt. «Keel ja Kirjandus» 1961 nr 9 lk 534 A. Saareste, Eesti liignimedest varemalt, nüüd ja tulevikus. Tartu 1934- A. baareste, Pilk eesti nüüdseile perekonnanimedele Tartu 1934- L Tük Pere­ konnanimesid Hiiumaalt, lk. 531—534; L. Tük, Perekonnanimede panekust Eestimaa talurahvale 1835. aastal. «Keel ja Kirjandus» 1987, nr. 2, lk. 83—88. 8 A. Saareste, Pilk eesti nüüdseile perekonnanimedele, lk. 9. 478 Saagpakkude esiisa hakanud ametnikke sõitlema kiirel tööajal tehtud koosoleku pärast, nii et tal jäänud kodus saag pakku, mispeale talle pandudki nimeks Saagpakk. Nimi on Kuumi külas praegugi tuntud ja selle kandjad on nähtavasti pärinud oma töökuse tollelt vihaselt esiisalt. ... ja Lääne-Saaremaal eriti Saaremaal on pandud teisigi huvitavaid perekonnanimesid. Saarlased said perekonnanimed möödunud sajandi esimese veerandi lõpus, mil tehti ka vastavad nimekirjad. Nendega ma pole tutvunud, kuid need on ära toodud ka 1826. aasta hingerevisjonides. Kui uskuda Leo Tiiki, on need isegi inforikkamad.9 Suulise pärimuse kohaselt pidi iga perekonnapea valima nime ise10; muidugi jälgis ametnik, et ühenimelisi ei saaks ühe mõisa või küla piirkonda liiga palju. Revisjoniraamatuist selgub, et pal­ jud talupoegade peredest on võtnud endale perekonnanimeks küla- või talunime. Näiteks Kaarma umbes viiesajast talunimest kajastub ligikaudu sada perekonnanimedes, Karla umbes sajast 26 jne. Allpool vaatlengi eeskätt neid, mille seos kohanimega on ilmselge; muudest esitan valiku. Et külas võis ühenimelisi talusid olla mitu, ei saanud kõik juba seetõttu talunimest lähtuda, iseäranis kui pered polnud sugulased. Tuli varieerida või midagi muud välja mõelda. Küla- ja talu­ nimesid ma etümologiseerima ei hakka, esitan nad nii, nagu revisjonis on, s. t. 1826. a. kirjapaneku järgi, sest siis on kohanimi perekonnanimega paremini võrreldav. Arhiiviandmed pärinevad ENSV RAKA-st, f. 1865, nim. 4. Läbi on vaadatud ja väljakirjutusi tehtud aastaist 1782—1858. Arhiivis on materjal klassifitseeritud kihelkondade ja mõisate järgi, aga mõisad olid Saaremaal sageli väga väikesed; neid tükeldati ja liideti ühtelugu, nii et mõisate ja isegi külade piirid olid aegade jooksul väga muutlikud. Revisjone läbi vaadates selgus, et ühele ja samale mõisale võisid kahel järjestikusel revideerimisel kuuluda hoopis erinevad külad. Samuti võis mõisale kuuluda küli ja maid teisest kihelkonnast. Siinsed nimed on saadud nimistus esinevate Jämaja, Anseküla, Kihelkonna, Karla, Mustjala ja Kaarma kihelkonna mõisatest, kuid andmeid pole kõi­ gist küladest. Võib-olla ei ole kogu materjal säilinud. On ka võimalik, et osa alasid kuulus mõnele mujal asuvale mõisale ja tuleb välja hiljem, kui teinegi Saaremaa pool on üle vaadatud. Aastaarvuta näited on antud 1826. aasta revisjoni järgi, sest seal on perekonnanimed esimest korda esitatud. Kui mõnest kohast selle aasta andmed puuduvad, siis on näite ees ära toodud ka aastaarv, sest vahepeal võis talu omanikku muuta. Revisjonide kirjaviis on säilitatud, kuid y=y ja }-i positsioonis sporaadi­ liselt esinev i on asendatud /-iga. Üldjuhul on talunimed toodud selle küla all, kus nad praegu on, aga üksikud, mida pole õnnestunud kindlaks teha, antakse seal, kus nad on vastavas revisjonis. Kohanimesid seosta­ takse perekonnanimega ainult juhul, kui kohanimi esineb dokumentides enne 1826. aastat. Loodusnimede ja perekonnanimede seose jälgimisel on piirdutud juhusliku materjaliga. I. Nimi on seotud kohanimega. Küla- ja talunimega seotud nimesid vaatlen koos, sest peaaegu igas külas oli ka sellenimeline talu. a. Kohanimi on võetud perekonnanimeks teda muutmata: Jäm Ra­ huste Raabi t. — Raabi; Khk Kotlandi Hütsa t. — Hütsa, Lahetaguse Maidla t. — Maila, Liiva Upsi t. — Upsi, Riksu Melgo ~ Meljo t. — Melgo. Vahva Wachwa t. — Wähhä, Virita (Oju) Warroli t. — Warroli; Kär Jõempa Penno t. — Penno, Sauvere Paude t. — Paude, Penno t. — Penno, Pajo t. — ?Paajo, Arro t. — Arro; Mus Võhma Wenne t. — Wenne; Kaa Ansi Sassi t. — Sassi, Kurre t. — } Kõrre, Hakjala Merri

9 L. Tük, Perekonnanimesid Hiiumaalt, lk. 532. 10 Ka A. Saareste on arvanud, et saartel toimus nimepanek demokraatlikumalt kui mandril (A. Saareste, Pilk eesti nüüdseile perekonnanimedele, lk. 8). 479 (1834 Muni) t. — Muni, Tehko t. — Tehko, Irase Puggi t. — Puggi, Kaarina Lille t. — Lille, Kuke Matto t. — Matto, Laadjala Matto t. — ^ай", Tõnno t. — Tõnno, Tahula Allasma t. — Allasma, Orro t. — Orro. Millegipärast pidid perekonnanimed olema nominatiivis, kohanimesid tajuti juba siis genitiivsetena. Paljud ülaltoodud nimed on sellised, mille kohta pole võimalik öelda, kas nad on nominatiivsed või genitiivsed. b. Kohanimest on moodustatud nominatiivne perekonnanimi. bl. Singulaarsel genitiivsel talunimel on perekonnanimes jäetud lõpp­ vokaal ara: Jam Kärgi Perni t. — Pern, Karuste Winni t. — Winn. Tönni t — Tonn, Wakkuma t. — Wakkum, Laadla Pendise t. — Pendis Lülle Matto t - Maiu, Mõisaküla Wessike t. — Wessik, Rahuste 1834 Kulti t - Kult, Saare Weigi t. — Weig, Tammuna Tammiko t. — 7ammr£ /i/Si t. — Tils, Ula Hinnasse t. — Hirmus, Vintri OZsa t — Ots Rosi oder Nissuma t. — Poes; Ans Anseküla 1850 Püdinge t — £«Keskranna Menniko t. — Af enniÄ, Lou 1858 Rosiko t. — 7?ostft Mänd­ jala Punni t. - P«nn, Teesu 1857 Theso t. - Tees, Tehumar'di 1858 fefÜ ~ Pa#£4 1858 Раш/i /efc* /?ta/idt (vrd. 1760 Riande Jürri ~ Ir-i, °k^im-J'J- l' l 26 P-) - Riand> Khk Alutaguse/Viki Kõllo t. - ?/(«//, Atla Talba t. — 7a/p, Saba t. - Saks, Himmiste Kuigo t - Kmg Seppa t. - Sepp, Otza t. - - Otz, Jõgela /eggeta t. - Jeggel Hannu s Yll + f et. - Hannus, Kotka t. -- tfoZÄ, Seppa t. - 5ep, Köki лот t — A.o*«, Kotlandi Hannusse t. — Hannuss, Kirassoo (1834 bairasoo) - tfaerass Kuralase /CerraZa t. - Дегт/, Kurevere Mäo t - tfaZZt/s, Koruse 5o^Ä«se t. - So^Äus, Kõõru Кого t. — Kerr Leedri ? Läägi Ebbenik St~ i0?7""°о Pllgusч " "e Poo"/,№ PoW ° Pu t- - Ebbenik, Metsküla &7n ' *• - > ssa Pnssa t. - Pass Tam­ mese 1850 Pulga t. - Pulk, Undva Ollisoo t. - 0«to, Vaigu Waigo t -

£*/ t-T-J*^ Xmt a S^a *• - Se^ Kär Anepesa Hendo t. --bndi Kõrtsi t-Kerts, TJõempa Pujopardi t. - Popard, Hinga i.-Ing K Wllh e l WilUs Sauvere PL^rH %'- % '- ' tew t-Kei/Puppardii Г ftSTua 5°f""? *• - Somus> Harrandi t. - Harrand, Rigo • - ЯФ'ф™ Pahapilli PaAapt/Zi t. - Pahapil, Tuiu Ги^о (1834 >шо) L - Tui, Võhma /õnasse t. - Jonas, Sutsi t. - Suits, Kuida t - Koi/ Kaa Aamse Rosa t. - Poes, Micko t. - Mc*, Orfeo t. - Orb Rippi { пТ'Л"6 *• ~ ^"m'«, ^ffis, Asuküla ИОДда t -• Wiskas Aula-Vintn Pae^a t. - Raek, Hakjala Leps/ t. - Leps Seppa - Sepp, Tinni t. - TünWelja t. - W^ell, Kurni t. - jj? irase Hinga t. - /ng Stmmo t. - Stern, Kaarma Lauri t. - Laur, Kipsi t - Kips Se?PaJ- - SePP< Kaisvere Tootzi t. - LoeZs, Munga t. - AfiwUfe, Kella­ mäe Tingo t. — rtngr, Wabbanikko t. - Wabbanik, Polso t - Po/s Keskvere ОШ t. - 0^, Kiratsi /Ci/Äi t. - #«*, Lassi t - Laes Nae- 1° ~ I?6!0 }• ~ Naes' Nass' KiPS0 l ~ KiPs> Kuke Kukke t. - Kuk, Kaku Ticfea t. - Tick, Nellisse t. - Nellis, Laadjala 7afci t. - Taets Tv, uu / l ~ Lüb' Karso *• — *0™> terrawa t. — Werraw, Mullutu Wabbamko t. - WaöftaniÄ, Paimala /(«Ь/а t. - Paimal, Wicki t — JJcÄ, Pula Pilli t. - Р»Ш, Pähkla Ohio t. - OAZ, Leppika t. - Leppik f^^"1" t- - Wannem, Pärni Perni t. — Pern, tfoZga t. - KQZÄ Saia PinZaso t. — Pihlas, Saia t. — Sai, Tahula Tassi t. — Tass, Wicki t — jTiA, Punape t. — Punnab, Rissiko t. — Pissi/?, Tõrise Мм?а t. — Munk Unimäe Margase t. — Markus, Vantri iVndi t. — Knut. Nagu nägime, on selles grupis rohkesti nimesid, mida võiks võtta tavalise nominatiivse apellatiivina, kui ei oleks ilmset seost kohanimega. b2. Singulaarsest kohanimest on tehtud nominatiivne perekonnanimi muul viisil: Jäm Jämaja Köstri t. — Köster, Mässa Linno t — Lind Rahuste Pärtli t. — Pertel, Ranna t. — Rand, Sääre Wappri t — Wap- 480 TAHVEL XXXI

Õpetatud Eesti Selts 150

(J Ial: OES-i juhatus 31. XII 1937. Vasakult M. Lepik, A. Raun, E. Tender, R. Indreko, O. Liiv, H. Moora. F. Linnus, P. Arumaa, F. Puksoo, L. Leesment. All: OES-i juubelinäitus «Pallase» ruumes 1938. a. TAHVEL XXXII

Õpetatud Eesti Selts 150

Ülal: Prof. H. Koppel nimetatakse ÕES-i auliikmeks pidulikul koosolekul Tartu ülikooli aulas 30 I 1938. A 1 I: Soome esindajad tervitavad OES-i pidulikul koosolekul Tartu ülikooli aulas. Kõneleb delegatsiooni esindaja V. Tarkiainen; (vasakult) auaadresside üleandjad E. A. Saarimaa, R. Gyllenberg, A. R. Cederberg, Y- H. Toivonen, M. Rapola, K. Vilkuna, L. Kettunen, K. Hilden. per, Türju Jonni t. — Jong, Vintri Wintri t. — Winter; Ans Anseküla /Cös/ri t. — Köster, Hindu Mõisa t. — Kaimer (vrd. Ans Kaimri k., nähta­ vasti päritolu järgi), Hänga Raisa t. — Raisk, Keskranna Jerwe t. — Jerri, Salme Tassi t. — Taesk; Khk Atla Pussa t. — Pusi, Himmiste Lasma t. — Lasem, Karala Ustallo t. — Ustelt, Kehila Tubbri t — Tub- ber, Kürassaare Ranna t. — Rand, Odalätsi Ranna t. — Rand, Riksu Albri t. — Alber, Viidu Suttro t. — Sutter; Kär Jõempa Möft t. — Meggi, Sõmera /(urn? t. — Kurg, Somlase t. — Sömmelt ~ Sömmel, Kaffri t. — Kaffer, Malle t. — Ma/£; Mus Võhma Ла>; t. — Adder; Kaa Kurre t. — Kurro, Hakjala Lookse ~ Leokase t. — Leokas, Murri t. — Moar, Nahkro t. — Nahkor, Wita t. — №t'das, Hidlasse t. — //ane, Tatso t. — 7wi's£, Welja t. — №e//w, Irase Sipplase t. — Siplane, Kaarma Wita t — Wiaas, Kiratsi Listaka t. — Liestok ~ Liestek, Lao 7mso t. — 7at's&, Wergo t. — Laa/i, Pähkla Uiema t. — Usma, Uduvere Udowere t. — Wiskus (vrd. Wiskuse t. Asukülas), Vantri Pöddra t — Pödder, Tuhha t. — TraM. Rühmad 61 ja M on kohanimedest lähtunud perekonnanimede puhul arvukaimad. b3. Algselt pluurali genitiivis olnud kohanimedest on saadud nomi­ natiiv: a) s/e-nimedel e ärajätmise teel: Jäm Jämaja Merristet. —Merrist, Karuste Underste t. — Under st, Rahuste 1834 Kauniste t. — Kannist; Ans Easte — East; Khk Himmiste Himiste t. — Imist, Karala Karriste t. —Karrist, Williste t. — Willist, Kuusnõmme Rosta (*rõste-) t. — Roost, Leedri flosfa (*rõs/e-) t. — Roost, Läägi Pi!da (*piide-) — Bild, LJndva Abaste t. — Apast, b) s/e-nimedel te ärajätmise teel: Jäm Türju Kerste t. — /(örs; Kär Jõempa Williste t. — ШШя; с) sre-nimedel s/e ärajätmise teel: Jäm Türju Ahhiste t. — Aght; Khk Rootsikülas 1782 Lachkete Thomas, praegu pn. Lahke; Mus Võhma Angeste t. — Л rag; d) de-lõpu puhul e ärajätmise teel: Kär Hakjala Launate t. — Launad. с Pikemast kohanimest on võidud võtta vaid osa, selle esimene või teine sõna, voi on loobutud liitest: Jäm Laadla Pitkawälja t. — Walli, PLõupõllu Kiwwipöllo — Kiwwi, Mässa Sure-Joe t. —- Jõggi, Põdra Kausama t. — Kaus, Rahuste 1834 Laisma t. — Lais, Sääre Tisato (*Tiissaadu) t. — Tiis; Ans Imari Tümina t. — Timm, Kaimri Sauaugo t. — Sauk, 1834 Udarana Ma/zi t. — Wannem, Lou 1858 Rattas-Nieth (t.) — М'е/га, Mändjala Ristilaido t. — Laid, Tiirimetsa 1858 Kannima (varem ka Kaunima) t. — /(arara; Khk Karala Surematto t. — Saar, Lahetaguse — Laht (kahes talus); Kär Sauvere Mandja t. — Märad, Törro Padiko t. — Padik, Sõmera Leppiko t. — Leppi; Mus Järise /Cioie- C/rga t. — Urg, Võhma Ilpama t. — Ilp, Lingaperre t. — Linga; Kaa Irase Lahhema Ustallo t. — 7a//o, Kerguse Гегагао Säiluma t. — Salomo. d. Kohanimele on liidetud formant. -s: (vt. Loets); Jäm Türju Pedo t. — Pets; Khk Virita Keba t. — /Ceöas, 77do t. — Tidus; Mus Võhma Wikki t. — Wikkes; Kaa Tolli 7оШ — 7оШ t. — Sais (vrd. Saia), Kiratsi Naebi t. — Naeüs, Lao Ingat —Inkus. Vähemalt paaril juhul võiks arvata, et tegemist on seesütle­ vas käändes nimega. -er: Khk Kõnnu — Kenner, Lahetaguse 1834 Koba t. — Köper, vrd. Kär Lauer. -man(n): Khk Läägi Tecka t. — Tekman; Kaa Lao Tura t. — Turman. -er + -mann: Kaa Kaisvere Elle t. — EllermaH. -sk: Khk Koovi — Kowisk. -au: Kaa Tahula Mikko t. — Mikkau. -w: Kaa Aula-Vintri Tae t. — Гаеш. -srton ~ -sen on võinud ka talu- või külanimele liituda; nende koha­ nimede lähtekohaks on tavaliselt olnud isikunimi ll: Jäm Rahuste Tido t. " Vrd. L. Tiik, Isikunimede mugandid Saaremaal XVI ja XVII sajandil. «Keel ja Kirjandus» 1977, nr. 5, lk. 286.

31 Keel ja Kirjandus nr. 8. 1988 481 — Jürri Titson Carls Sohn; Kaa Paimala Kurrika t. — Kurrikson Hind- rick lurry's Sohn, Lauri t. — Laurson Johan Hans Sohn ja teises sama­ nimelises talus Laursin Andrus Laes Sohn, Saia Saia t. — Saiansohn. Patronüüme on vist eriti Käärmal peetud mingiks perekonnanime ees­ kujuks. Osa sen- ~ son-nimedest on tõepoolest moodustatud nimesaaja isanimele formandi liitmisel, aga osalt on seda tüüpi nimed tehtud isiku enda eesnimest: Khk Kortsohn Korf Rediks Sohn, Kär Anderson Andrus Mait s Sohn, Kaa Hanson Hans Laes Sohn, Lorentzen Lorenz Jürrys Sohn, Michelson Mihkel Willeme Sohn. Mõnikord on niisugune perekon­ nanimi vist lihtsalt meeldinud: Kaa Peterson Niggolas Johah Sohn, Martinson Jacob Peters Sohn. Formandi võis lisada suvalisele sõnale: Khk Pöldsohn. Seesuguse nime on saanud ka üksik naine Kaa Meediast Michelsohn Jngel. -ng: ?Jäm Türju Aghiste t. — Ahhing, Ans Lömala Poldi t. — Polding, 1850 Reino Proso t. — Prostang; Khk Rootsiküla Wita t. — Witong, Viki Keido t. — Keidong. -(e)n: Khk Karala Seppa t. — Sepen; Kaa Paimala Pendi t. — Pen- den. -berg on kohanimedest moodustatud perekonnanimedes kujul -berri (Punberri) ja -ber (Khk Rootsiküla Wita t. — Witaber). Tuleb ette ka -berg: Khk Rootsiküla Tamme t. — Tamberg, Kangro t. •— Kangberg. e. Kohanime on suuremal või vähemal määral vabalt modifitseeri­ tud: Jäm Jämaja Leppiko t. — Leepsk (1834 Leepsik), Karuste Jönsu t. — Jonn, Mõisaküla Punnapäe t. — Punberri (-berri — berg?); Mäebe S illat se t. — Sillap, Sääre 1850 Munske t. — Mund, Türju Loeta t. — Loets, Hänga Surehanno t. — Suurhans; Ans Tehumardi Kaete t. — Kaefeld, Üüdibe Hüdepe Mardi t. — Hüdma; Khk Atla Mattode t. — Mattus, Austla Laehtebe t. — Laehtein, Karala Thomusse t. — Tomlik, Thomasse t. — Tomlus, Siltape t. — Šults, Williste t. — Willwall; Kot- landi Hogodi t. — Hogand, Leedri Leppiko t. — Leps; Kär Lauri t. — Lauer; Mus Võhma Wabso t. — Wahel; Kaa Paimala Teffena t. — Tohw- son, Tehim, Ustallo t. — Uuston, Uduvere Kaestallo t. — Kesküll. Must­ jalas on -se asendatud /s-iga: Järise — Jerrits, Merise — Merits. f. Üksikjuhtudel on kohanimel lihtsalt jupp otsast ära võetud: Kär Karida Reino t. — Rei, Nõmpa Koentza t. — Kann, Kaa Hakjala Rikli t. — Riik. g. Seni esitatud nimedega perekonnad elasid kõik ise taludes, mille nime järgi nad perekonnanime said resp. võtsid. Paljudel taludes elavatel kõrvaltnaistel ja -meestel oli lisanimi, mis osutas kohale, kust nad olid tulnud, ning see sai perekonnanimeks: Jäm Jämaja Kumm, vrd. Khk Kuumi k., Kär Metsa-Kuumi k., Kuumi talud mitmel pool Saaremaal; Lõupõllu Kusnöm, Murr, vrd. Khk Kuusnõmme k., Kaa Muri talud; Mäebe Rihm, vrd. Mõntu Rihmi t.; Rahuste Oheselg, vrd. Karuste Oosla t. 1826 Oheselja; Türju Putting, vrd. Anseküla Püdinge t.; Hull, vrd. Ula k., vrd. ka näit. Pha Ula t. — Ulas; Surik, vrd. Khk Undva Suurlku t; Vintri Prakel, vrd. Kär Praakli mõis ja talud; Nasva Lamp, vrd. Suurna Klambi t.; Suurna Mannsdorff — ?, Toomalõuka Polt, vrd. Lömala Poldi t.; Khk Himmiste Poid, vt. eelmine; Kõruse Rosett, vrd. (P)roose —< (P)roosi ~ (P)roosu — selle nimega talusid on Saaremaal palju; Sitse, vrd. Sitse t.; Naelmees, vrd. Naale talud < *Naele; Lahe­ taguse Pustow, vrd. Pussa k. ja talud; Läkkult, vrd. Ans Laku t.; Leedri, Liiva Huss, vrd. Uusi k.; Läägi Ahi, vrd. Undva Ahi t.; Simon, vrd. Simrnu t.; Mõisaküla Halreg, vrd. Emm Haldreka k., rahu; Roes, vt. Rosett; Tammese Meiust, vrd. Krj Meiuste k.; Undva Redder, vrd. samas Põdraku järv; Riks, vrd. Riksu k. ja t.; Vaigu Pain, vrd. Krj Pammana, Pamma k.; Viki Naut (see tüvi tuleb sageli esile vanemates Lääne-Eesti kohanimedes, vrd. Tõs Nautsi, Muh Nautse k., Tõs Naudi k.; ka Põhja-

482 tartumaal Nautrasi к. ja t.'2; A. Saareste pidas seda perekonnanime läti keelest tulnuks13); Huss, vt. eesp.; Kär Kiriku Prakman, vrd. Praakel; Mus Võhma Wiaal, vrd. Khk Viidu k., Viita talud mitmel pool Saare- ja Hiiumaal; Laine, vrd. 1750 Laina külanimena; Kühm, eesp.; Pörg, vrd. Jaa, Kaa, Mus Pörga t.; Öhr, vrd. Ans Ööri t., Jaa Ööriku k.; Kaa Aula-Vintri Pahapil, vrd. Mus Pahapilli k.; Kiratsi Markwell, vrd. 1834 Markjall Dorf; Widas, vrd. Wiaal; Kuke Lille, vrd. Lille ja Lülle talud, Lülle k.; Lilbi Tahula Warpel, vrd. Khk Varpe k.; Murri, vrd. Kaa Muri talud, Tahula Punnab, vrd. Punabe talud; Vaivere Pahapil. h. Loodusnimedest moodustatud perekonnanimesid on vähe teada. Kindlasti on neid pandud, kuid loodusnimed vahelduvad kiiremini kui asustusnimed, nii et nad ei pruugi tänaseni säilinud olla. Loodusnime­ dele viitavad näiteks Jäm Karuste Hanspöld, Laadla Türju Saarlep, Mõi­ saküla, Ohesaare Sooäer, Rahuste Warraio; Ans Lou Suurkiwwi, Khk Atla Waldtaet, Wakkepa ~ Wakkepä, Kajopank, Kehila Töharist, Kipi Warjas (vrd. XVIII saj. Warga Niet f. 2072, nim. 3, s. 70, praegu Var­ je niit), Leedri Kuiwjög, Oju Waroli (1794 Warroli Ninna, Warroli Jack f. 2072, nim. 3, s. 63), Rootsiküla Nietsoo, Vaigu Ligsoo, Viidu Kuiwjög, Virita Kiwisaar, Kär Nõmpa Kurris, Mus Võhma Kargwel, Kaa Aula- Vintri Maepel, Raudauk, Hakjala Saarlepp, Irase Jerrits, Kaku Allikiwwi, Laadjala Kiwwimaeggi, Lao Allikiwwi, Lilbi Allasmaa, Marienthal 1834 Hofs Ackerwächterstelle — Tomberg, Saia Killometz, Sepa Tafheaid. i. Peale ülaltoodute esineb hingerevisjonides veel perekonnanimesid, mille kuju sarnaneb kohanimede omaga kas juhuslikult või on ametnik valesti kuulnud ja kirja pannud või on nime varieeritud meelega: Jäm Läbara Pedo t. — Pep, 1834 Rahuste Eili t. — Jllick, Türju Noppa t. — Nopja, Ans Möldri 1857 Joppi t. — Jappo, Khk Undva Eddo t. — Endo, Karala Törri t. — Tork, Nako ~ 1834 Nano t. — Nain, Nonni t. — Ninn, Kurevere Tiedo ~ Tild, Welja t. — Wet, Kõruse Pawli t. — Palli, Sure- simmo t. — Soma, Tammese Pilla t. — Piisas; Kaa Paimala 1850 Wer- rawa t. — Wälweld. II. Ilmne seos kohanimega puudub. Üksiknimedes leidub siiski huvi­ tavaid tähendusassotsiatsioone: Khk Leedri Kõrtsi t. — Toop, Kipi Kippi t. — Kapp (kipp 'väike kapp, kibu'). Kaa Hakjalas elasid ühes talus Murri ja Kass, Khk Leedri Pedo taludes kaks leibkonda Onnismeel ja Lustlik. Kindlasti pidasid talupojad omavahel nõu ja arutasid asja. Näiteks on Ans Toomalõukal perekonnanimedeks puude nimetused: 1850 Popus, Remm, Aaw, Lep, Wachter, Tamm. Puude nimetused on mujalgi soositud, samuti loodusesemete nimetused Rand, Mägi, Saar, Jõggi, Niet, Nieth, MaRik, "»Kangur, Laht, Ringas, Koppel, Kallas Pallo, Mets, Põld, Loik, Pao {padu, gen. paju, pao 'loik, märg maa'), Leppik, Hallik, Ailing, Welli, Aas, Walli, Sight ('?siht'), Tük, Jerw, Merri, Paas, Walli, Nõmm, Sallo, Niit, Pank, Käsik, Arroke, Auk, Kuiw (ka 'madalik'), Ilawik, Lau (nom. laht), Paw (vt. Pao), Lemmik {lemmik Khk 'mageda- veeline oja, allikas'), Lonn ('loik'), Oim, Soon, Lops (vrd. loops, loopsik, lopsik 'loik'), Sõbas, Lepp {lõpp 'laht'), Kurris {kurisu 'karstilehter'), Kaddarik, Nöm, Kiwi, Kiwwi, Raun, Tamik; Kaa Paimala Niedi t. — Koppel ja Heinam. Muud seni esitamata perekonnanimed Lääne-Saaremaalt on järg­ mised: Aak, Aaw, Abbe, Aben, Abend, Abrak, Adoson, Aggar ~ Agger, Ahw, Aü, Air, Ait, Aksiem (samas talus teine perekond Siem), Albert, Albo, Alder, Alkuk, Allas, Andersohn, Ankur, Annis, Anno (mitmel pool Annu talud), Anson, Anto, Arent, Ärge, Armus, Arri, Asak, Assoja, Ast, Auer, Aug ~ Auug, Aun, Aunpu(h), Aus, Awwik; Baberitz, Berends, Bertel, Brand, Buller; Carlson, Claussen;

12 V. Pall, Põhja-Tartumaa kohanimed I. Tallinn, 1969, lk. 155. 13 A. Saareste, Pilk eesti nüüdseile perekonnanimedele, lk. 7. 31' 483 Dubbelt; Ebbe, Eddal, Eiche, Eisel, Eitea, Eitsi, Elk, Elia ~ Ello, Eliaad, Eller, Err, Erelt, Espee ~ Espu, Essen; Fecht, Feldman, Franz, Fromhold; Glason, Grüner, Grünfeld, Gustavson; Haab, Haak, Haaw, Habbe, Haggias, Hainsohn, Hairk, Hammas, Haim, Hänni, Hanson, Härg, Haunpuh, Helid, Hein, Helde, Helm (vrd. Elme mõis), Hend (külas ka Henno t), Hermson, Heäl(s), Hill, Hinn, Hoid, Hulkjad (üksik naine Sääre kõrtsist, 1834 Hulkja), Hunbun, Huum; Ilges, Imgenson, Isoop ~ Isop; laaks, Jakobson, fakoby, Jallak, Jallakas, Janoff, Jaus, Jansen, Jasnen, Johanson, Jurrass, Jurrisen ~ Jürrisen, Jäger, Jürgens; Kaar, Kabel, Kaddakas, Kaen, Kaert, Kahjo, Kaio, Kajo, Kaksik, Kaid, Kalda, Kalla, Kallis, Kalm, Kam, Kamik, Kand, Kannelt, Karelsohn, Karlsohn, Karriss, Karro (vrd kaks Karu t. Khk ja Kär piiril), Kask, Kassin, Kattil, Kebbin, Keek (? Kuk), Keilm, Keis, Kekk, Kelder, Kepp, Kerme, Kermik, Kerwes ~ Kirwes, Kesn, Kewwa, Kibber, Kider (tagurpidi tollal levinud nimi Redik), Kie (1834 Hie), Kiks, Kilmet, Kilter, Kingisep, Kinnas, Kint, Kipper, Kirk, Kirs, Klaar, Klem, Ktep, Klint, Klook, Knaps, Koch, Koel, Kohi, Kolli, Komo, Kook, Koor, Koost, Kop(p), Koper, Kõrt, Kortar, Kortsohn, Kosse, Kotkas, Kraam, Kraun, Krier, Kristjani, Krug, Krull, Kruse, Kruser, Kruuk, Kubitz, Kuld, Kuldperk, Kullo, Kulm, Kulsaar ~ Kulsar, Kup, Kurnik, Kusk, Kutser, Kuub, Kuusk, Kuustmann, Kwik, Kässo, Könning, Kõrge, Küffet, Küllemees ~ Küllemes, Küihel, Kür, Kät; Lambas, Lamas, Lapp, Lasson, Laugen, Laul, Laupäew, Laussen, Lehmus ~ Lõhmus, Lei, Leib, Leid, Leiges, Letter, Leitud, Leks, Lembert, Lemmer, Lenardson, I.ennartsohn, Leo, Leper, Lepper, Liblik, Lieg, Liewas, Liggi, Linde, Lindou, Link, Linnas, Lint, Lip ~ Lipp, Lissa, Lius, Loddi, Lonks, Loom, Los, Ludwigsohn, Luck ~ Luk, Luchtla, Luh, Luik, Luint, Lukas, Lund, Läets, Lyster; Maggus ~ Meggus, Mahl, Mai, Maiss, Makar, Maksis, Marlin, Marripuh, Marten, Martens, Martin, Matson, Matt, Mattoa, Mattros, Mattus, Mauer, Meier, Meig, Meis­ ter ~ Moister ~ Möister, Mend, Mender, Merg, Miehelsohn, Mikkus, Mitt, Mokk, Muk, Murre, Murrekass, Mähn, Mölder, Mül, Müls, Müts; Naskel, Nau, Naumees, Neeth ~ Nuth, Nekkart, Nenna, Neps, Nier, Nook, Noor, Noot, Nõukas, Nuja, Nurgi, Nurja, Nuum, Nöälelöng; Odder, Oennis, Ogga, Ohak, Oige, Oigemeel, Oispus, Oks, Olak, Olop, Oot. Opman, Ork, Ottoson, Ounpu; Pabritz, Paes, Pajo (vt. Pao), Pajus, Palber, Pannas, Pannel, Paüer, Pop, Pappa, Parras, Parre, Parrem, Parup, Past, Paw, Pea, Peck, Pegel, Pehgme, Pehk, Peid, Pelt, Pera, Perai, Perrä, Picht, Piep, Pigats, Pihhel, Pihlatam, Piil (vrd. Püia k.), Piisk, Pikkart, Pilk, Pill, Pillmaaa ~ Piimana, Pitk, Pock (vrd. Krj Poka к.), Pois, Põit, Poken, Polle, Poop, Pop, Popu, Pors, Prisk, Priske ~ Prüske, Pruhl ~ Pruul. Puill, Pujalg, Pulk, Punna, Pusep, Pussund, Puu, Puun, Puur, Puw, Põlda, Poller, Pük, Püss, Püt(t), Pütti; Rad, Radel, Raes, Raet, Rahhufhel, Ramat, Rändel, Randi, Rankrut, Rattasep, Raudt ~ Raut, Raudsep, Rebbane, Redikson, Reek, Reede, Reht, Reimes, Reinfeld, Reinhardt, Reinholds, Reinmaa, Reinold, Reinsohn ~ Reinson, Reinwald, Reipas, Reisimees, Remlik, Remmel, Remus, Rick, Riemann, Ries, Riid, Riis, Rikkas, Rist, Robert, Roem, Roesk, Rog, Rohm, Romelt, Rossin (vrd. Rosina t.), Rottmeister, Rätsep (1834 Retsepp), Römel, Rühk, Rüter; Saak, Sabas, Saddam, Saida, Sarrapik, Sarrapu, Satur, Sau, Saun, Saus, Schmid, Seem, Seeman, Segel, Sehl, Selling, Sepp, Sepper, Sessar, Seuts, Siggu, Sikok, Sild, Silde, Sillar, Sims, Sirak, Sorsk, Stael, Suggota, Sukko, Sukkur, Sukpael, Sulleae, Sulli, Suraas ~ Suraus, Surm, Surpu, Säkk, Söbber, Sõrmus, Südda, Süld; Tabba, Tael, Tahk, Taili, Tallo ~ Talu, Tamia, Tammel, Tafäots, Taifiwek, Tang, Tappu, Targas, Targem, Tark, Tarkind, Tarkine, Tarkmeel, Tarkmees, Tarwis, Tassa, Taus, Tawi, Teek, Teem, Teeäär, Teier, Teiwas, Tellert, Teppo, Terro (vrd. Kaa Tõru k.), Tessiae, Thom, Thomberg, Thomsoa, Thuason, Tiedeberg, Tiedemah, Tikk ~ Tick, Tilder, Timmer, Timmerman, Tirapu, Tirria, Tiwitz, Tockmann, Tochter, Toffer, Toil(l), Toim, Tölp, Tomassoha, Tomsoa, Tomas, Tonn (Toim}), Toom <— Tom, Tompu, Tores. Torro, Transtok, Trei, Treirat, Trepp, Treuberg, Treuman, Tru(h), Trumel, Trumeel, Trumees, Truumees, Truuwert, Tubba, Tuberg, Tulik, Tulnd, Tuul, Tuum, Tuttaw, Tän- naw ~ Tennaw, Tönsson, Tõrs, Tõus, Tüürmaü; Uhs, Uisk, Uissep, Ulm, Ulrichs, Ulrichson, Umal, Ups. Ussin, Uustulad; Wack, Wagga, Waghtel, Waher ~ Wahher, Wahter, Wahhi ~ Wacht, Wairp (vrd. Khk Varpe k.), Wajak, Wakker, Wakkröm, Walge, Waima, Walmis, Walwass, Wam­ mus, Wanna, Wannaans ~ Wannaaus, Warrew, Warris, Wassar, Wastane. Watt, Watzjeidt, WeckmaH, Weller, Wendel, Wens, Wentsel, Werth, Wiherpu. Wihma, Wihm, Wiis, Wikkat, Wiibas, Witberg, Willnik, Willo Wiss Wissmees Wilo (vrd Viidu k.), Wock ~ Woli, Woksepp, Wõim, Wolmer, Wolmeri Wolter, Woor, Worrik, Wähweh Waras, Wärk, Wõssa, Wõtti; Ühtid, Üks, Üksik. 484 Selleski rühmas on osa nimesid kindlasti seotud kohanimedega, näi­ teks Pussund, vrd. Pussa k. ja sund 'väin' (nimed on registreeritud Kihelkonnalt). Pidagem ka meeles, et nii mõnigi naeruväärsena tunduv perekonnanimi ei pruukinud seda olla tekkeajal. Tüüp -meel võiks esin­ dada väga vana isikunime moodustamise traditsiooni, -mees seevastu 011 tõenäoliselt laenuline. Vanad moest läinud isikunimed said pere­ konnanimedeks kohanimede vahendusel, kus neist paljud olid ajapikku moondunud. Piiblist pärit nimesid on laenatud mitu korda, perekonna­ nimedes figureerivad eri mugandid kuni Pauluse ja Herodeseni välja. Kohanimede ja perekonnanimede seos avaldub kummaliselt ka selles, et perekonnanimeks oli suuremaid eeldusi saada kõige vanematel, põlis­ talude nimedel, uusasukad valisid enamasti talunimest erineva perekon­ nanime. Üksikud naised said selliseid nimesid nagu Nöälelöng ja Suk- pael, Üks ja Üksik; ülejäänud, kes polnud pererahvaga sugulased, pidid ise midagi välja mõtlema, nagu Khk Undva Hollandi taludes Luk ja Wõtti. Kohanimed kandusid inimestele üle saja aasta enne, kui nad mas­ siliselt külade kaupa kaduma hakkasid. Et perekonnanimesid meil veel on, siis tuleks neid uurida, et saaks teada, kui paljud kohanimed elavad edasi perekonnanimedena. Minu väga ligikaudsete arvestuste järgi päri­ neb perekonnanimi asustusnimede hulgast vähemalt Ve—lU juhtudest. Seega on nimed ajale hästi vastu pannud.

485 Eesti relatiivlausest keeletüpojoogilisel taustal (Algus „Keeles ja Kirjanduses" nr. 7) ANN PIKVER

2. Põhja ning relatiivlause seos. Põhja esindatus relatiivlauses espool juhtisin tähelepanu RL-i põhisõnaks oleva N-i semantilis-loo- E gilisele kaksikrollile: ühelt poolt on RL-i põhi pealause liige ja täidab pealauses suvalist nimisõna funktsiooni, teiselt poolt on ta, olgu siis otseselt või kaude (prosubstantiivi või nullvormi kaudu), esindatud N-i laiendavas RL-is ning on seega kõrvallause liige. RL-i põhjaks oleva nimisõna ja RL-i ühe lauseliikme sisuline kokkulangemine loob N-i ja RL-i vahel tiheda semantilise seose, mida postnominaalse relatiiv­ pronoomeniga algava RL-i puhul saab kirjeldada anafoorilise seosena. Ainult eesti keelt kõnelevale ja selle üle mõtisklevale inimesele on täiesti enesestmõistetav, kui N-i süntaktilised funktsioonid pealauses ja RL-is ei lange kokku, vaid, vastupidi, vägagi sageli erinevad ning kui N-i ja teda RL-is esindava sõna morfoloogilised vormid seetõttu samuti erine­ vad fvrd. (ta kohtus) koeraga, keda kõnnitas võõras vanem daam; (ta nägi) koera, kellega oli ennegi kohtunud]. Tegelikult peitub selle endast­ mõistetavuse taga ainult ühe rühma keelte tüpoloogiline omapära: palju­ des keeltes toimib N-i ja teda RL-is esindava sõna vahel nn. atraktsiooni- printsiip, mis nõuab nende morfoloogiliste vormide lähenemist või isegi nende sõnade liitumist.25 Leidub ka keeli, kus N-i grammatiline funkt­ sioon eri osalausetes peab kokku langema.26 Kuna RL haarab endasse ka oma põhja tähenduse, oleks loogiline arvata, et RL-i põhjaks olev mõiste peab olema mõlemas osalauses mingi leksikaalse vormiga esindatud. Tegelikult on siin keeliti suuri erinevusi. Leidub 1) keeli, kus RL-i põhi on tervikuna ära toodud nii pea- kui ka kõrvallauses, 2) keeli, kus ühes osalauses esindab põhisõna mingi substi- tuutvorm, ja 3) keeli, milles põhisõna ühest osalausest puudub (ehk teisi­ sõnu, on seal esindatud nullvormiga). Sellest probleemide ringist on tüpoloogidele seni suurimat huvi pakkunud põhja esinemisvorm RL-is, mida näiteks B. Comrie peab tähtsaks tüpoloogiliseks parameetriks. Tema järgi on selle parameetri alusel võimalik eristada nelja tüüpi keeli: 1) keeled, milles põhi kordub RL-is täielikul kujul (the non-reduction type); 2) keeled, kus põhja esindab RL-is pronoomen, mille asend ja grammatiline vorm näitavad relativeeritavat funktsiooni (the pronoun- retention type); 3) keeled, milles põhi on esindatud RL-i alustava rela­ tiivpronoomeniga (the relative-pronoun type), kusjuures RL-is on muu­ detud lauseliikmete tavapärast paigutust ja põhja grammatilist funkt­ siooni näitavad RL-is relatiivpronoomeni käändevorm või teda saatvad kaassõnad; 4) keeled, kus RL-is puudub säärane vorm, mis tähistaks tema põhja ja osutaks põhisõna funktsioonile ning asendile (the gap type) P Esimesse tüüpi kuulub väidetavasti hindi keel. Teist klassi esinda­ vad eksootilistele keeltele lisaks sellised inglise kõnekeele väljendid nagu lütlauseline RL lauses This is the road that I know where it leads. Kõige

25 Näiteks sobib fraas arhailisest inglise keelest when him (= he + whom) we serve is away. Tänapäeva inglise keel RT-s atraktsiooniprintsiipi ei järgi. 26 Nn. equi-tüüpi RL-i kohta lähemalt vt.: B. Comrie, Language univcrsals and linguistic typology, lk. 146—147. 27 VL В. Comrie, Language universal? and linguistic typology, Ik. 137—145, 486 paremini on meile tuntud В. Comrie tüpoloogia kolmas tüüp, mida kasu­ tavad paljud Euroopa keeled ja mis on andnud relatiivlausele ka nime. Neljandat tüüpi saab taas illustreerida ingliskeelsete fraasidega, sest inglise keel lubab sihitist relativeerida, nii et RL-i endasse ei jää mingit märki relativeeritavast funktsioonist, näiteks the man the girl saw (vrd. mees, keda tüdruk nägi). Selliseid RL-e on võimalik mõista üksnes ing­ lise keele fikseeritud sõnajärje tõttu. Eesti prenominaalne partitsiiptarind kui RL-i variant kuulub selles klassifikatsioonis samuti neljandasse tüüpi, sest temaski puudub põhja tähistav vorm. Põhja süntaktilise funktsiooni saab säärases RL-is kind­ laks teha partitsiibi liigi ja RL-i sõnajärje järgi. Sellise prenominaalse RL-iga on võimalik eesti keeles relativeerida ainult alust ja sihitist28; teiste funktsioonide puhul tuleb kasutada relatiivpronoomenit. Eesti postnominaalne RL, nagu ka analoogilised saksa, vene ja ing­ lise konstruktsioonid, kuulub B. Comrie tüpoloogia kolmandasse klassi. Seda tüüpi RT-s tagab põhja substituutvorm RL-i semantilise seostatuse ülejäänud NF-iga. Ka grammatiliselt on selline RL oma põhisõnaga seo­ tud eelkõige relatiivpronoomeni kaudu. Relatiivpronoomen ühildub RL-i põhjaks oleva nimisõnaga grammatilise soo ühes aspektis, nimelt elusa- eluta opositsioonis: kes tähistab olendeid, mis esemeid, mõisteid, nähtusi. Soome keeles saab siin läbi ühe asesõnaga (sellainen ihminen, joita on vähän; kirjat, jotka/mitkä minulle lainasit). Ka inglise keelele on nagu eesti keelelegi iseloomulik elusa-eluta eristamine, asesõna that puhul aga see opositsioon neutraliseerub (the boy whomjthat we met there; the book which/that we bought yesterday). Saksa keeles kajastab relatiiv­ pronoomeni valik soo kategooria teist külge, nimelt näitab asesõna, kas RL-i põhisõna kuulub nais-, mees- või kesksoost nimisõnade hulka (die 'Zeitung, die du suchst; der Letter, der пей ist; das Zimmer, das oben liegt). Relatiivpronoomen võib RL-i põhjaga ühilduda ka arvus (näit. saksa fraasid der Koffer, der in der Ecke steht; die Schuhe, die im Schaufenster stehen), kuid eesti keeles seda ühildumisnõuet tavaliselt ei järgita (ettepanekud, millega teda kutsuti osa võtma mitmete kolleegiu­ mide ja komisjonide tööst). Eesti RL-i öeldisverb ühildub siiski üldiselt RL-i põhisõnaga arvus, kui just ei teki konflikti RL-i aluseks oleva vor­ miga (vrd. need pakikandjad, kes kohal olid; käed, millest teine hoiab tüsedat kadakakeppi). Grammatiline side eesti RL-i ja tema põhisõna vahel avaldub loomulikult ka nende kontaktasendis, mis on RL-i tava­ pärane paigutus N-i suhtes. Kui N-il on teisi järelasendi laiendeid, siis RL järgneb neile, aga sel juhul RL-i ja põhja seos nõrgeneb ning täiend­ lause muutub tihti mitterestriktiivseks (näit. raamat inimelu bioloogilis­ test seaduspärasustest, milles peitunud traagiliselt kained tabelid rabasid teda oma lihtsa sisuga). Relatiivpronoomeni morfoloogia erineb keeliti tunduvalt. Eesti keeles on relatiivpronoomeni käändevormi abil võimalik otseselt näidata, millises süntaktilises funktsioonis seda RL-i põhja esindavat vormi on RL-is kasutatud. Relatiivpronoomen võib olla kõigis käändevormides (mees, kes paistis vana ja väsinud; mees, kelle habe oli ajamata; mees, keda vihati; mees, kellesse ma usun; mees. kelles peitub nii mõndagi, jne.). Temaga võivad liituda mitmesugused kaassõnad (tüdruk, kelle tõttu ma hiline­ sin; tüdruk, kelle kohta ma küsisin; tüdruk, kelle juures ma olin, jne.). See kõik aitab määrata, mis lauseliige on relativeeritav sõna, ning seega «dešifreerida» RL-i. Ka saksa, vene ja soome keeles saab RL-i dešifree- rimisel toetuda relatiivpronoomenile ja selle morfoloogilisele vormile. Seevastu inglise keeles, kus alust ja otsesihitist on võimalik relativeerida ühe ja sama pronoomeni ühte ja sama grammatilist vormi kasutades (vrd. the girl who he met; the girl who met him), peab abiks võtma RL-i

* Sellest lähemalt allpool lk. 490. 487 sõnajärje ja öeldisverbi valentsimalli. Sedasama tuleb teha ka inglise asündeetiliste relatiivlausete puhul. RL-i ja tema põhja grammatilise seose analüüsile tuginevaid tüpo- loogilisi klassifikatsioone on teisigi, kuid üldiselt ei erine nad B. Comrie omast kuigi palju. Näiteks T. Givöni klassifikatsioonis leidub ülalkirjel­ datud neljale tüübile lisaks eraldi klass neile keeltele, mis relativeeri- rnisel kasutavad ainult RL-i-sisese sõnajärje muutmise strateegiat.29 Mui­ dugi tuleb siinjuures meeles pidada, et paljudes keeltes toob ka relatiiv­ pronoomeni strateegia kasutamine endaga kaasa RL-i sõnajärje muutu­ sed — asjaolu, mis võib jääda kergesti kahe silma vahele, kui me ei mõtle lähemalt B. Comrie klasside olemusele. Niisiis, väites, et eesti keel kasutab relatiivpronoomeni strateegiat, ei tohi unustada maini­ mata, et relatiivpronoomeni kasutamisega kaasnevad teatavad muutused RL-i sõnajärjes. Aluse relativeerimisel võib RL-i sõnajärg kopeerida lihtlause sõnajärge (vrd. kass, kes kõndis omapäi; kass kõndis omapäi), aga võib ka moodustajalause omast erineda, sest verbi saab paigutada kõrvallause lõppu (vrd. koer, kes terve pärastlõuna auto all magas; koer magas terve pärastlõuna auto all) .ж Teiste lauseliikmete relativee­ rimisel erineb RL-i sõnajärg moodustajalause omast, sest relativeeritav lauseliige asetub RL-i algusesse. Seega mängib sõnajärg mingit osa ka relatiivpronoomeni strateegia puhul. Kui vaadelda eesti atributiivset par- titsiipkonstruktsiooni RL-i alaliigina, siis T. Givöni klassifikatsiooni sei­ sukohalt tuleb tema moodustamise käiku kirjeldada sõnajärje strateegia kasutamisena, kuigi mitte kõigi selliste RL-ide puhul. Nimelt võib sää­ rase partitsiiptarindi liikmete järjestus küll muutuda ja anda lihtlause liikmete paigutuse peegelpildi (näit. relativeeritud alusega fraasid põran­ dal istuv mees; televiisori ees aega veetvad naised; vrd. mees istub põrandal; naised veedavad aega televiisori ees). Vahel aga jääb RL-i sõnajärg samaks mis lihtlausel (relativeeritud sihitisega fraas teie esita­ tud küsimus; vrd. teie esitasite küsimuse). Nimelt on atributiivse partit­ siiptarindi sõnajärje omapäraks asjaolu, et kõik verbi laiendsõnad (v а see sõna mida võib samaaegselt vaadelda nii partitsiibi laiendsõnana kui ka RL-i_ pohjana) paigutuvad verbi ette, aga partitsiip ise on tavali­ selt RL-i põhjaga kontaktasendis.31 Seega toimivad siin eri lauseliikmete relatrveenmisel erinevad strateegiad. Aluse relativeerimisel kasutatakse sõnajärje muutmise strateegiat, relativeeritud sihitise puhul ei ole RL-is pohiast mingit jälge. Keelte tüpologiseerimisel rakendatakse tavaliselt mitut parameetrit korraga Ka RT-de iseloomustamisel on otstarbekas lähtuda mitte ainult KL-i ja tema pohja grammatilise seose tüübist, vaid kombineerida seda KL-i ja põhisõna paigutuse kriteeriumiga. Näiteks E. Keenani ja В Com­ rie ühistöödes ongi keelte tüpoloogiline kirjeldus antud kahe parameetri alusel; RL-i ja tema pohja asend teineteise suhtes ning relativeerivat positsiooni märkiva grammatilise morfeemi (muutelõpu, adpositsiooni või pronoomeni) olemasolu RL-is.32 Samuti klassifitseerib D. Maxwell RL-i moodustamise strateegiaid, lähtudes nii RL-i asendist põhjaks oleva nimi sõna suhtes kui ka nende grammatilise seose liigist."3"3

»Vt. T. G i von Promotion, NP accessibility and case marking: Toward under- 1975ASS-™5'' W°rkhlg РаРеП? °П 1ап^е ^versals 19. Standford, v M Üu?TU AaSUw efÜ kõrvaIIauses öeldis tihti lause lõpus (vt. täpsemalt näit • hkl£t A f> r\ L - Valmis. Eesti keele süntaks kõrgkoolidele. lk. 197—198) kuid >..- la"h arvat?s iseloomustab noomeni laiendlauset siiski lihtväitlausega kattuv' sõna- rgsi Vi-'- ' • grammatika II. Lauseõpetus. Uppsala, 1980, lk. 258). Poh'sona ia partitsiibi vahel võivad paikneda teised atribuudid mitte aga partitsiiptarindi liikmed. Vt. E. L. Kee n an, В. Comrie, Data on the noun phrase accessibility hierarchy, jt. iihisartiklid. 3 D. N. Maxwell, Strategies of relativization and NP accessibility, lk. 352—371 Relatiivpronoomeniga algava RL-i seostamisel põhisõnaga on oma osa täita ka põhisõna eeslaienditel. Tihti valmistavad N-ile eelnevad piiritlevad sõnad kuulajat ette RL-i ilmumisele N-i järel: nad otsekui osutaksid sellele, et N-i tuleb semantiliselt täiendada RL-iga (või mõne teise limiteeriva atribuudiga). Samal ajal on ka ilmne sellise eestäiendi ja RL-i seos, omamoodi sildühendus nende kahe N-i laiendi vahel Sama nähtust võib täheldada teisteski keeltes. Inglise keelele iseloomu­ likku seost NF-i sissejuhatavate determinatiivsõnade (peamiselt eri liiki artiklite) ja järelasendi RL-i semantiliste klasside vahel on analüüsinud С Smith oma palju tsiteeritud artiklis, mis oli üks esimesi transforma- tnv-generatiivseid RL-i käsitlusi.34 C. Smithi arvates on NF-i determina- tiivsona RL-i tüübi määramisel väga oluline: artiklikasutus on restrik- tnvsete ja deskriptiivsete RL-ide puhul erinev. Eesti keeles, kus määra­ tuse kategooria tähistamiseks artikkel puudub, eelnevad restriktiivseid RL-e sisaldavatele NF-idele sageli demonstratiivpronoomenid see too se:..me\ seesama jt. ning indefiniitsed pronoomenid iga, üks, ükski jt! Tüüpilised eeslaiendid on ka sõnad ainus, esimene, viimane, järgmine ning superlatiivis omadussõnad. Selliste determinatiivsõnade' tähendust saab rõhutada intensifikaatoriga just, täpselt jt.: seesama naine, kes Johanna matustel oli; esimene olevus, kes talle pähe tuli; too tüdruk, kes talle valsi ajal nii ilmselgelt külge lõi; iga teooria, mis seda eitab- just selle kunkaharja poole, millel ma istusin. E. Kindlami arvates on eesti keelele eriti genitiivis oleva põhisõna puhul väga iseloomulik demonstratiivpronoomeni kasutamine, sest on vaja näidata, milline eel­ nev nimisõna on RL-i põhisõna.35 Ka järgnevates fraasides viitab näitav asesõna rõhutavalt kõrvallausele, luues genitiivse täiendsõna ja teda laiendava lause vahel sildühenduse: nende inimeste tagaajamine, kes tema töökohas puutusid korterite jagamisse; sellise inimese mõnulev ilme, kes on maiuspala kõige lõpuks jätnud. Ka vene keele uurijad on jälginud RT alguses seisvaid asesõnu, kuid seni puudub üksmeel küsimuses, kuidas nimetada ja analüüsida RL-iga laiendatud nimisõnadele kaasnevaid demonstratiivpronoomeneid тот ja такой. Nii on asesõna тот fraasis тот дом, который стоит на углу nimetatud eristavaks partikliks (выделительная частица), korrelaadiks (коррелят) ja korrelatiivseks sõnaks (соотносительное слово). On arva­ tud, et näitav asesõna pole selles positsioonis RL-iga otseselt seotud vaid laiendab kogu NF-i tervikuna36, ja samuti on väidetud, et sellised pronoomenid esindavad ning vahendavad kõrvallauset pealauses, muutes kontaktse nimisõna sünsemantiliseks sõnaks, mis oma sisu avamiseks vajab RL-i37. Ka eesti grammatikud on väitnud, et täiendlause põhi­ sõna laiendav demonstratiivpronoomen on RL-i korrelaat pealauses.38 Asesõnade liikide alusel on tüpologiseerinud RT-sid vene keeletead­ lased A. Zaliznjak ja J. Padutševa.39 Nende klassifikatsioonis on kasuta­ tud kahte kriteeriumi: pea- ja kõrvallause asendit teineteise suhtes ning neis esinevate asesõnade süntaktilist iseloomu (kas asesõna on süntak­ tiliselt neutraalne või alistav). Vene kirjakeele RT-s on nähtud konst­ ruktsiooni, milles süntaktiliselt neutraalset asesõna sisaldav pealause eel-

34 C. S. Smith, Determiners and relative clauses in a generative grammar of English. «Language» 1964, kd. 40, nr. 1, Ik. 37—52. T ,,35 E;JS.il?,dlam' Viis keskkooliõpikut redigeerija pilguga. Rmt.: Keelevoos 73/74 Tallinn, 1976, Ik. 44. 36 В. Белошапкова, Сложное предложение в современном русском языке Москва, 1967, Ik. 83 jt. 37 Л. Максимов, К вопросу о типологии присубстантивно-атрибутивпых сложноподчиненных предложений. «Русский язык в школе» 1971 nr 2 lk 94—99 jt 33 К. Mihkla, A. Valmis, Eesti keele süntaks kõrgkoolidele, lk. ' 179. 9 А Зализняк, E. Падучева, К типологии относительного предложения. КПП.: Семиотика и информатика 6. Грамматические и семантические проблемы Москва, 1975, lk. 51—101,

489 neb alistavat asesõna sisaldavale täiendlausele [näit. Убежал (тот) осел, которого мы любили']. Kirjeldus peab paika ka eesti RT puhul. Vene kõnekeel kasutab sääraseidki konstruktsioone, milles pealausele eelnev kõrvallause sisaldab alistavat asesõna, kuna pealauses on sün­ taktiliselt neutraalne asesõna {Которого осла мы любили, тот убежал). Nagu näha, erineb see konstruktsioon kirjakeelsest ka oma muude tüpo- loogiliste karakteristikute poolest. 3. Eri lauseliikmete relativeerimise võimalikkus Üks viimasel ajal laialt diskuteeritavaid RL-i tüpoloogia aspekte on nn. relatiivlausete moodustamise hõlpsus {accessibility to relative clause formation) ehk teisisõnu, võimalus moodustada RL-e, milles pohja esin­ daval sõnal on eri lauseliikmete funktsioonid. Nimelt on keeliti tähelda­ tud mõne lauseliikme relativeerimisel piiranguid ja kaugeltki mitte kõigis keeltes ei ole võimalik moodustada RL-e kõikide funktsioonide kohta. Arvatakse, et RL-i moodustamisvõimalusi saab kirjeldada niisuguse skaala (nn. accessibility hierarchy) abil, kuhu on võetud vähemalt neli funktsiooni, mida põhja esindav sõna võib RL-is täita: alus ^ otsesihitis ^ kaudsihitis * ^ possessiivatribuut. Skaala näitab, et kui mingis keeles on võimalik relativeerida posit­ siooni x, siis on selles keeles võimalik relativeerida ka neid NF-e, mis asuvad oma funktsioonilt skaalal x-ist eespool. On keeli, kus põhja esin­ datus RL-is piirdub aluse funktsiooniga.41 Inglise keeles on võimalik rela­ tiveerida kõiki skaala positsioone. Ka eesti keeles on RL-ide moodustamis- võimalused suured: põhja esindav relatiivpronoomen võib RL-is täita kõigi lauseliikmete funktsioone ning neid erinevaid süntaktilisi rolle saab grammatiliselt vormistada kõigi eesti keele käänete abil. Mis puutub nn. prenominaalse strateegia abil moodustatud RL-isse, mis eesti tavagrammatikas kannab eesasendi kesksõnalise atribuut- tarindi nime, siis siin on lauseliikmete relativeerimise võimalused piira­ tumad. RL-i põhisõna saab sellises konstruktsioonis täita üksnes aluse või otsesihitise funktsiooni. Sama kehtib soome keele puhul, saksa keeles saab prenominaalse RL-i abil relativeerida ainult alust ning inglise keel ei tunnista prenominaalset strateegiat üldse.42 Ülaltoodud skaala kajastab niisiis RL-ide koostamise ja neist arusaa­ mise hõlpsust. Skaalat mööda allapoole liikudes RL-i mõistmine raskeneb. Eriti raske on RL-i moodustamine ja lahtimõtestamine neil juhtudel, kui on tegemist suurema hulga «üksteise sisse sahteldatud lausetega», nagu J. Aavik on nimetanud järjestikku alistavate kõrvallausete sisestamist pealausesse. Mitmest osalausest koosnevate RL-ide moodustamisvõima- Iused on tunduvalt piiratumad kui lihtstruktuuriga RL-ide puhul ning paljudes keeltes on nende koostamine kas väga komplitseeritud või lausa võimatu ülesanne. On ka loogiline arvata, et näiteks esimese astme moo- dustajalause sihitist on lihtsam relativeerida kui teise astme moodustaja- lause sihitist, ning seda ongi tõestatud paljude erikeelsete näidete varal. On keeli, milles saab relativeerida mõlemaid sihitisi, näiteks inglise keeles on võimalikud ja vastuvõetavad fraasid the girl that I love ja the girl that you think that I love. Seevastu näiteks vene keeles pole

40 Inglise keeles, mille põhjal skaala on välja töötatud, erineb sihitise liikide klassifikatsioon eesti nüüdisgrammatikates kasutatavast. Eesti keele grammatika lause- liikmesüsteemis on terminil sihitis kitsam sisu kui inglise terminil direct object. Kaud- sihitise mõistet tänapäeva eesti grammatikakirjelduses üldiselt ei kasutata (vt. siiski: B. Klaas, Indirektne objekt. «Keel ja Kirjandus» 1988, nr. 1, lk. 37—42); inglise kaüdsihitisele vastavad eesti grammatikakirjelduses eri määruseliigid. 41 Vt näiteid: В С o m r i e, Language universale and linguistic typology, lk. 149— 150. 42 Vt. lähemalt: E. L. K e e n a n, В. С o m r i e, Data on the noun phrase accessibility; J. A. Hawkins, Word order universal?, Ik. 227—231, 248, 490 В. Comrie arvates võimalik teise astme moodustajalause sihitist relati- veerida ning fraas *девушка, которую ты думаешь, что я люблю on seega ebagrammatiline.43 Kui püüame moodustada samasugust konstruktsiooni eesti keeles siis näeme, et see on üsnagi raske, sest eesti keel nagu vene keelgi ei 'taha •ubada hitlauselisi RL-e. Liitlauselise moodustaja «Sa arvad et ma armastan seda tüdrukut» sisestamisel maatriksisse «Ma kohtasin tüdru­ kut» saame tulemuseks eesti keelde sobimatud laused (näit. ma kohtasin tüdrukut keda sa arvad, et ma armastan; ma kohtasin tüdrukut, kellest sa arvad, et ma teda armastan). Parimaks tõlkevasteks ingliskeelsele liitlauselisele kõrvallause sihitist relativeerivale RL-ile (the girl that you think that I love) on eesti keeles lauselühendit sisaldav RL (tüdruk keda ma sinu arvates armastan). Tavaliselt kasutavadki ilukirjanduse olkiiad sellistel juhtudel kas des- või oaf-tarindit sisaldavaid lihtlause- l!s'KL"e, rrd- He was referring to some property which he said he had — la vihjas mingisugusele krundile, mida ütles end omavat). Samuti on raske leida eesti keeles täpset struktuurianaloogi inglise liitlauselise kõrvallause alust relativeerivale RL-ile. Siin kehtivad juba inglise keeleski teatavad piirangud. B. Comrie arvates on sellise RL-i moodustamine võimalik üksnes siis, kui jätta ära siduv sõna sihitislause algul (vrd. *the girl that you think that loves me; the girl that you think m S,J?P\MPe]dav eestikeelne tõlge on jällegi lauselühendit sisaldav KL (tüdruk, keda sa arvad armastavat mind; tüdruk, kes sinu arvates armastab mind), mida ilukirjanduse tõlkimisel ongi kasutatud- He is supporting a woman who he says is ill — Ta aitab naist, kelle ta ütleb haige oleval; You know something that you think could assist us in some way — Te teate midagi sellist, mis teie arvates meid kuidagi aidata võiks. Levinud ja ilmselt vastuvõetavaim on struktuurianaloogi vältiv tõlge: a swelling which they think may be cancer — turse, mida nad peavad kasvajaks. _ Eesti keeles on seega hõlpsam — kuigi mitte tavaline — teise astme kõrvallause sihitise, kuid mitte aluse relativeerimine. Ka inglise keeles on alust raskem relativeerida; sama on B. Comrie andmeil maksev ka näiteks ungari keele kohta. Nii saame mõnevõrra üllatava reegli: kergem kui alust on relativeerida neid kõrvallause liikmeid, mis pole alused44 See reegel on ilmses vastuolus ülalkirjeldatud RL-i moodustamisvõima- luste skaalaga. Niisiis tuleb arvata, et skaala ei pea liitlauseliste RL-ide puhul paika voi on ta keeleuniversaalina liiga ennatlikult formuleeritud. Püüdsin lühidalt kirjeldada kolme olulisemat RT-ga seotud keelte tupologiseerimise parameetrit, millest viimase aja lingvistilises kirjan­ duses on palju juttu olnud. On tehtud ettepanekuid, kuidas neid täius- M- ч i^a tookindIamaks muuta, milliste uute kriteeriumidega täiendada Näiteks RL-ide moodustamisvõimaluste skaala puhul on soovitatud selle elemente ümber rühmitada ning arvestada verbist ja noomenist sõltuvaid funktsioone eraldi.45 Uut suunda esindab J. Hawkins, kelle töödes on sõnajärge (ka RL-i ja N-i järjestust) vaadeldud formaalse süntaksi ja statistilise analüüsi põhimõtteil.46 Ta on välja pakkunud teoreetiliselt võimalike järjestustüüpide loendi ja püüdnud selgitada nende tege­ likku esinemissagedust.

44 D' Comrie, Language universale and linguistic typology, lk. 153—155 B. Comrie, Language universale and linguistic typology, Ik 155 C. Lehman n, On the typology of relative clauses, Ik. 667—669. J. A. Hawkins, On implicational and distributional universale of word order «Journal of Linguistics» 1980, kd. 16, nr. 2, Ik. 193—235; J. A. Hawkins, Gross- category harmony, X-bar and the predictions of markedness. «Journal of Linguistics» 1982, kd. 18, nr. 1, Ik. 1—35; J. A. Hawkins, Word order universale.

491 Selline huvi RL-i vastu on olnud üsna pikaajaline ega ilmuta ka piaegu kahanemise märke. Kui eesti keeleteaduses on RL seni pälvinud teenimatult vähe tähelepanu, siis näiteks inglise lingvistilises traditsioo­ nis on ta üks põhjalikumalt kirjeldatud kõrvallauseliike, mida on uuri­ nud juba sellised kuulsad grammatikud nagu H. Sweet, E. Kruisinga ja O. Jespersen. Detailides võivad RL-i käsitlused küll olla üksteisele vasturääkivad, kuid nad kõik on lisanud teadmisi, aidanud näha temas midagi uut. Nende teadmiste valguses on see, mida eesti traditsiooni­ lises grammatikakäsitluses nimetatakse täiendlauseks, paljutahuline ja mitmete alaliikidega struktuuriüksus, mis vajaks hoopis liigendatumat ja täpsemat analüüsi. Nii näiteks ei osuta meie kõrgkoolisüntaks rela- tiiv- ja komplementlause erinevusele. Komplementlaused algavad üldiselt konjunktsiooniga, millel erinevalt RL-i alustavast relatiivpronoomenist puudub lauseliikme funktsioon. Kuuludes küll N-i juurde, pole nad oma semantikalt täiendlaused, vaid pigem sisu- ehk täitelaused (näit. arva­ mus, et Tõnisson on süüdlane; kuuldused, nagu oleksin hakanud tutta­ vaid mütsiga tervitama). Komplementlause mõiste on kasutusel KKI grammatikasektoris koostatavas uues eesti keele grammatikas, kus kõik kõrvallaused on liigitatud kolme süntaktilis-semantilisse põhitüüpi: komp­ lementlaused, adverbiaallaused ja relatiivlaused.47 Vaieldav on ka eesti kõrgkooliõpikus leiduv prosubstantiivse põh­ jaga RL-i analüüs. Selles pole tunnistatud asesõnu laiendavate lausete (näit. kõik, kes meelde tulid; need, kes meid lähemalt tundsid) sarna­ sust nimisõnu laiendavate lausetega {tuttavad, kes meelde tulid; inime­ sed, kes meid lähemalt tundsid). Asesõnas pole nähtud lauses ühtse ter­ vikuna funktsioneeriva fraasi põhisõna, vaid üksnes kõrvallause seman­ tilist korrelaati pealauses, mistõttu on välistatud sellise osalause RL-ina käsitlemise võimalus. Niisugust lähenemisviisi on ilmselt mõjutanud mõnede vene lingvistide asesõnateooriad, mille järgi asesõnal ei saa olla täiendsõnu, ning N. Pospelovi jmt. 1950.—1960-ndate aastate töödes arendatud osalausete klassifitseerimisprintsiibid. Kuid osalauseid nende lausehikmelisuse põhjal liigitades saame nimetatud analüüsiprintsiipi järgides üsna kummalise tulemuse: lauses See, kes püüab kõigest väest, saab üle igast mäest on kaks alust, üks asesõnaga ja teine kõrvallausega väljendatud, lauses Inimene, kes püüab kõigest väest, saab üle igast mäest aga üks nimisõnaga väljendatud alus ja üks täiendlause.48 Liht­ sam ja loogilisem — vähemalt fraasiteooria seisukohalt, mille vaimus on kirja pandud meie uuemad lihtlause käsitlused49 — oleks toetuda sellele ühisele, mis leidub tarindites inimene, kes püüab kõigest väest; see inimene, kes püüab kõigest väest; see, kes püüab kõigest väest; kes püüab kõigest väest, (see), ja näha neis erisuguse nominalisatsiooniast- mega N + RL konstruktsioone, mis funktsioneerivad lauses tervikliku fi aasina kõigis nimisõna funktsioonides. Tänapäeva keeleteadus vaatleb relatiivtarindit keeles toimivate nomi- nalisatsioonireeglite ühe võimaliku väljundina. Relatiivlause on väitlause semantiline ekvivalent fraasiliikme staatuses. Ta on seega eriline, n.-ö. tasandit vahetanud keeleüksus.60 Teda kasutades saame lülitada mis tahes lause koosseisu uusi predikaatseid struktuure, esitada nende sisu kompaktsemas, tihendatumas vormis. Relatiivtarind on keele universaal­ semaid võimalusi lause sisestamiseks fraasi. Ta on universaalne niihästi

47 Lähemalt vt.: M. E r e 11, Liitlause eesti keeles. Tallinn, 1986. 48 Vrd. K. Mihkla, A. Valmis, Eesti keele süntaks kõrgkoolidele, lk. 171 — 179. 49 Vt. P. Nemvalts, S. Vare, Eesti keele õpik X klassile. Tallinn, 1984; M. E r e 11, Eesti lauseõpetuse põhimõtted. Tallinn, 1986. 50 Selliseid keeleüksusi (mida inglise uuemas grammatikakirjelduses piltlikult nimetatakse rankshifted elements) on lähemalt käsitlenud näit.: J. M u i r, A modern approach to English grammar. An iiatroduction to systemic grammar. London, 1976,

492 oma levikult maailma keeltes, nagu tõestavad viimase paari aastakümne keeleuuringud, kui ka kasutamisvõimalustelt ühe keele piirides, sest ena­ mik teisi NF-i laiendeid on RL-iga transformatsioonisuhetes ja NF-i ennastki on vaadeldud RL-i transformatsioonina.61 Eesti keel lubab lauset NF-i sisestada nii eesasendi partitsiipkonst- ruktsiooni kui ka RL-i_ abil, rääkimata siin käsitlemata jäänud nomina- lisatsiooniviisidest. Mõlemad konstruktsioonid on tänapäeva eestlane kõnes ja kirjas nähtavasti üsna suure kasutussagedusega, kuigi statisti- hsed uuringud selle oletuse kinnitamiseks esialgu puuduvad. Nende võrd­ lus teiste keelte aHaloogiliste väljendusvahenditega aitaks kahtlemata täpsemalt avada nende omapära niihästi keeletüpoloogia kui ka eesti grammatikateooria tarvis. Eeldab ju tänapäeva lingvistikas mingi keele struktuuri ja funktsioneerimise kirjeldus alati võrdlust, olgu siis teiste keeltega või veel parema, kuid kahjuks seni alles kättesaamatu objek­ tiga — loomulike keelte universaalse grammatilise mudeliga.

51 Vt. näit.: E Bach, Nouns and noun phrases. Rmt.: Universale in linguistic theory. New York, 1968, Ik. 91—122.

493 «KEELE JA KIRJANDUSE» 1988. AASTA RINGKÜSITLUS KIRJANIKELE

Kuidas ja mille mõjul tekkis Teil tulevikku. Neist kolmest on üks surnud, ülejäänud olime meie Vello La_ttikuga ja huvi kirjanduse vastu? Kuidas val­ kumbki vaevalt küll ennustust tõsiselt võt­ mis Teie esimene teos? tis. Järgmisel aastal ilmus «Noorte Hää­ Mida või millest sooviksite prae­ les» mu «esimene trükiproov», nagu nüüd gu ja tulevikus kõige enam kirju­ öeldakse. Tegemist oli üpris vanamoelise lembelaulukesega «Kui oleksin...» ja tada? trükki pääses see tänu F. Issakule, kes ei Millised näivad Teile kirjanduse pidanud paljuks vaeva algaja autoriga kui kunsti väljavaated lähemas/ tegelda. kaugemas perspektiivis? Sellest veel õiget eneseusaldust ei tek­ kinud, olin eluteelahkmel ja suunasin selle Oodatud on Teie hinnangud, mär• tee TRÜ õigusteaduskonda. Et minust kused ja selgitused oma loomingu õiget juristi ei tule, sai mulle selgeks õige või selle vastuvõtu kohta. pea, hakkas ka selguma soov kirjanduses osaleda ja tunne, et ehk suudan tõesti HENN-KAAREL HELLAT: midagi korda saata. Järgnesid võrdlemisi Tunnen imetlust ja austust nende vai­ meeletud aastad, kui tegin kaasa mitmetel muinimeste vastu, kes on pärit väheintel- kirjandusvõistlustel, minu luuletusi avaldas lektuaalsest keskkonnast. Nende eelsoodu­ «Edasi», ülikooli lehes olin üks sageda­ mus või siis teadlikud ponnistused vaimu­ maid kaastöölisi ja niiviisi süvenes tut­ ilma astuda on minu jaoks midagi kuju­ vus kõigi tollaste Tartu kirjameestega, teldamatut. Kasvasin neljanda ja viimase alustades juba tunnustatud Kaalepist ja lapsena kodus, kus meid ümbritsesid raa­ veel kaua tunnustamata Alliksaarest ning matud, muusika ja ablas teatrihuvi. Vä­ lõpetades verinoorte (tulevaste) kasset- hem peeti küll kujutavast kunstist ja lastega. samuti mõnede kirjanduses vä­ vastavalt olen minagi visuaalsete kuns­ hem ilma teinutega, nende hulgas hea tide suhtes ükskõiksem, ehkki periooditi sõber, tollane ajalootudeng, nüüd usin olen nendegi vaataja ning mõista püüdja tõlkija Matti Vaga. rollis päris hoolega tegelnud. See oli kaunis pööraste boheemlike et­ Nii et kirjandus «jäi külge» iseenesest, tevõtmiste aeg, mis karastas päris hästi loomulikult. Lugema õppisin neljasena ja edasiste saatusevintsutuste vastu. Olime sealtpeale olengi vist peamiselt seilega kõik andunud Püha Inspiratsiooni jüngrid tegelnud, lugemisvarast puudust tundmata. ja luuletasime kõikjal, kus vaim peale Kodus oli sõna tõsises mõttes olemas kõik, tuli — kohvikutes, loengutel, vabas loo­ mida Eesti Vabariigi kirjastajad olid suut­ duses. Minu jaoks lõppes see periood nud välja anda, alates «Looduse lasteraa­ Tartust lahkumisega ja aasta hiljem Al­ matust» ja lõpetades Nobeli laureaatide liksaare surmaga. Selle läbi oli sündinud sarjaga. Eriti paelus mind aga miski­ hulgaliselt niihästi valis- kui ka sisetõk­ pärast «Eesti entsüklopeedia», mille köited keid, peaaegu oleksin kirjandusele selja olid mulle haiguspäevil (lapsena olin võrd­ pööranud, kui tublid ajakirjade ja ajaleh­ lemisi põdur) kõige armastatum lektüür. tede toimetuste töötajad poleks minus Ometi ei ole selline varajane intensiivne avastanud arvustajat. lugemine olnud päris ohutu, ku: mõedda Neil üsna tumedana tunduva tuleviku­ tagasi oma kirjandusliku tegevuse alg- ga aegadel sai teoks siiski veel üks minu aastatesse. Tuli ju selleks kõikvõimalike jaoks õige oluline teos — Vello Lattiku- kirjanduslike mõjutuste keskelt hakata ise­ ga kahasse kirjutatud kuriteoromaan «Uks ennast otsima. Sellel teel ei ole enam neljast». See valmis nii, et Lattikul oli kusagilt abi võtta, ja kui seda teha tead­ tema osa kirjas, kui ta mu üles otsis ja likult, siis on tegemist hoopis rohkem, kui koostöö ettepaneku tegi. Kirjutasin siis keeg: kõrvaltvaatajana oskaks arvata. oma tükid vahele, ühtlustasin veidi kogu «Keele ja Kirjanduse» küsitluslehe esi­ lugu, see läks «Edasi» järjejutu võistlu­ mese küsimuse teine pool «Kuidas valmi­ sele, pälvis auhinna ja avaldati. Sellel olid sid Teie esimesed Teosed» häälestab sko- kummalegi autorile täiesti erinevad taga­ lastilistele arutlustele, seda enam et «Teo­ järjed. Lattiku panid Viljandis kohalikud sed» on kirjutatud — kas kogemata või võimumehed vaata et põlu alla, mina aga meelega — suure tähega. Mida ma saan sain kaheksaks aastaks ameti «Küsimuste oma «esimesteks Teosteks» nimetada3 ja Vastuste» toimetuses, kus enne mind Omeli mitte mõnda karjapoisipõlves sepit­ olid ametit pidanud kirjanikud Enn Vete­ setud laulukest või scinalehcartiklit? maa, Teet Kallas, Andres Ehin ja Viktor Siiski tuleb nende valmimislugudega Mellov alias Vanapa (gan). alustada õige kaugest minevikust, seda Sel perioodil saidki kaante vahele enam et need on niisama mitmekesised minu esimesed raamatud, proosakogumik nagu mu elukäik. 1956. aastal, kui pärast «Fuugad paradoksidele» ja luulekogu ajateenistust õppisin Tartu 1 Töölisnoorte «Vanad fookused». Sellest ametist õnnes­ Keskkooli lõppklassis, ennustas mele kir­ tus mul 1975. aastal pikemaks a^aks va- jandusõpetaja kolmele mehele kirjamehe- bakutselisepõlve pidama siirduda. 494 Ka kõige huvitavam teose saamislugu nendest, kelle lapsepõlv oli sõda. Ehk (vähemalt minu enda jaoks) on pärit sel­ saaks sellest siiski kokkuvõttes visaduse lest ajajärgust, jutt tuleb pisiromaanist ja vastupidavuse lugu, selline eesti jonni «Harduse tagamaad». Et oma puudulikku lugu. filoloogilist haridust kuidagi kompensee­ Niiviisi, läbi raskete kõhkluste, saan ma rida ja arvustajana mitte lausa profanat- oma veksli välja anda. Ometi on tunne, et sioonide teele asuda, olin siis juba aas­ midagi peäle peamise peaks veel tegema, taid tegelnud niihästi keeleõpingutega kui olen ju ikka ja alati midagi veel teinud. ka kirjandusteooriaga. Teiselt poolt oli mul Mui on kirjutamata üks ulmeromaan, mis häid sõpru, kes õhinal lugesid kriminaal- tagajärjetult mõtetes keerleb ja kuidagi ja ulmelugusid ning suutsid mindki min­ liha külge ei võta. Mui on ammune kaup gil määral selle harrastusega nakatada. Lepo Sumeraga ooperilibreto asjus, võib­ Nii aga hakkas mu teadvuses idanema olla tahaksin ma just seda kõige roh­ sootuks uus mõttesuund, nimelt, et «ker­ kem kirjutada, saaksin vaid kusagilt kin­ ges» žanris peaks andma hoopis tõsise­ gituseks ühe aasta, ehk piisaks poolestki, maid asju korda saata, kui selle vaenla­ sest sisu oleks nagu olemas, ainult vorm sed või koguni sõbrad usuvad. Meenuta­ puudub. gem, et oli tegemist süveneva stagnat­ Tegelikult kirjutaksin ma aga praegu siooniga lausa igal rindel, kus sotsiaalse hoopiski poliitilisi traktaate, kui oleksin kirjaniku teele hakati kuhjama aina kõrge­ kindel, ei need demagoogiamerre ei upu maid takistusi, tõekartus süvenes. ja et autorile olematuid süüsid ei inkrimi- Tavaliselt on mul proosateose etteval­ neenta. Kummaski pole ma kahjuks üldse mistusperiood vägagi pikk, vältab aas­ kindel, traktaate seega nähtavasti ei tule. taid. Siis aga oli ühel päeval tunne, et mingi klomp tungib alateadvusest esile Mulle tundub, et viimase küsimusega nii intensiivselt, et kui kohe kirjutama ei õhutatakse mind kreedot sõnastama, aga hakka, võib ära lämbuda. Selline veider miks ka mitte. Inimkonnale ja tsivilisat­ surm mind ei veedelnud, tuli kirjutada. Is­ sioonile on praegusel ajahetkel äärmiselt tusin päevi Pääskülas oma toas, kus mind raske pikka ja kuldset tulevikku ennusta­ käe ulatuses piirasid kolmest küljest laeni da, aga mingi šanss peaks ikkagi veel raamaturiiulid ja neljandas oli vastas sein, olema. Enda elukogemuste ja lugemuse istusin sellest «puurist» väljumata ja kir­ baasilt ei saa ma uskuda muud, kui et jutasin «Harduse tagamaad» valmis umbes tulevikuväljavaateid on ainult praegusest kümne päevaga. Nii intensiivselt ei ole palju humaansemal ja ühtlasi siis ka hu- ma varem ega hiljem töötanud. See hak­ manitaarsemal inimkonnal. Humanitaaria kas koguni tervise peale, umbes aasta aega peamisi nurgakive on aga olnud kirjan­ tagantjärele käis mul pea tugevasti ringi dus. õhtul voodisse heites ja hommikul üles Võib ka teisiti öelda. Inimkond põeb tõustes. aususe defitsiiti ja saab seda nälga rahul­ Raamatus on «Harduse tagamaad» da­ dada suurel määral kunstide, see tähendab teeritud aastatega 1969—1970. See ei ole ka kirjanduse_ kaudu. Kirjanik võib olla- siiski müstifikatsioon: käsikiri vajas enne mängur, ta võib olla silmamoondaja, kuid kirjastusse viimist viimistlemist, kuigi see oma nime pälvib ta ikkagi vaid ausa töö oli pigem vormiline kui sisuline. mängurina ja ausa illusionistina. Ma ei saa järeldada muud, kui et kir­ Peab vist olema õige noor ja algaja, jandus kestab, kuni kestab inimkond. et teisele küsimusele siiralt ja õtse vas­ Kauem ega vähem ta kesta ei saa. tata. Minu vanuses ei saa enam kirjuta- missoovist rääkida, need soovid on juba Pealtnäha oleks ju must tänamatus, kui ammuilma piiritletud ja jääb üle ainult ma ennast ei peaks õnneliku saatusega kirjutada, aina kirjutada, et veel midagi kirjanikuks. Tõepoolest: minu suhtlemine realiseerida, enne kui skleroos või ka vi­ kirjastajatega on laabunud kenasti, mul on katimees sinust jagu saab. olnud ainult asjatundlikud ja autoriga Kirjutamine pole mõeldav eelneva kes­ kaasa mõtlevad siseretsensendid ja väga kendumiseta, see aga muutub päev-päevalt korrektsed toimetajad, minu käsikirjades aina keerulisemaks kirjanikul, kes ei ole pole peaaegu üldse tehtud «konjunktuur- suutnud ennast leivateenistuse orjusest seid parandusi», nagu seda peenelt nime­ vabaks võidelda. tati. Raamatud on ilmunud suures tiraa- Nentisin juba pikka ettevalmistusperi­ žis ja kõik peale esimese, «Fuugad para­ oodi — selleks tööks, mida olen alusta­ doksidele», läbi müüdud sõna tõsises mõt­ nud, on tulnud ennast häälestada aasta­ tes momentaanselt. Isegi «Fuugad» on vii­ kümneid. Ma ei taha ennast tähtsaks teha maks poelettidelt kadunud (ei tunne asja, ega liialdada, nii see on, kusjuures resul­ äkki kuulus tiraažijääk mingite eeskirjade taadile ei julge ka praegu veel kindel alusel lihtsalt hävitamisele). Nii et võik­ olla. Nii et räägin kaunis kobamisi ning sin ju ennast julgesti menuautorite hulka tingimisi. Sellest võiks saada romaanisari arvata, kui selline kuuluvus mind mingil — täpselt nii mitu köidet, nagu ma vastu määral meelitaks. pean. See oleks minu põlvkonna lugu, pä­ ris algusest peale, kusjuures ei oleks pä­ Või tohiksin ma kriitika üle nuriseda? ris ajalooline ega ka päris autobiograafi­ Ammugi mitte, pealegi veel otsapidi arvus­ line. See ei oleks mingil juhul särasilmsete tajate ritta kuuludes poleks see põrmugi ja optimistlike lugu, põlvkond koosneb ju eetiline. Olen saanud heatahtlikke ja heaks- räsitutest, kohutatutest, muserdatutest... kiitvaidki hinnanguid. Lausa füüsilise hävi­ tamisega pole keegi ähvardanud ja see on

495 meie julmküünilise (loe: nõudliku) kriitika^ Meie uudisteahmijad ei mõista nende kir­ päevil lausa õnnestav. Aitäh! Ometi, ja**' janduslikku kaalu ega väärtust. kaugeltki mitte ainult enda teoste arvus-'J Paratamatult pean sellesse süngesse tusi lugedes, torkas mulle juba mitu head" pilti viima enda teoste vastuvõtu, teen seda aastat tagasi silma seaduspärasus: kuilj võimalikult lakooniliselt. Kui palju on lu­ mõni raamat pälvib ajakirjanduses enamf gejaid, kes leidsid «Harduse tagamaa­ kui kolm arvustust (ja need teosed on ena-; dest» kätte konformismi kirjandusliku ana­ mikus), siis on üks neist teistest silma-т. lüüsi aastail, kui seda mõistet söandasid torkavalt totram. Kusjuures võib olla j tarvitada vaid filosoofid, psühholoogid ja täiesti hea kriitiku kirjutatud ja soliidses- sotsioloogid? Ei oska öelda, puuduvad väljaandes avaldatud. Eks siis ole minagi» andmed. selliseid kirjutanud. - Üllatavalt soe aga oli luuletuskogu «Vanad fookused» vastuvõtt — kas ehk Vaid vähesed lähedased inimesed tea­ leiti sellest midagi skandaalset? Ise pean vad, milliseid umbusalduse tsoone mul on seda üsna selgrootuks, see näitab minu tulnud läbida. Ma ei räägi seda enese­ kõikvõimalikes suundades ettevõetud enese- haletsusest, vaid lihtsalt seletuseks oma teostuslikke otsinguid, kajastab ehk ka äh­ loominguloo juurde. Kunagi nentis üks maselt mingit hetkeseisu (hilinenult), teravmeelitseja, et tarvitseb vaid klassi- muud vist eriti mitte. «Naiste Maailma» pa­ võitlusemeestel kuulda Hellati nime, kui nid naisõiguslased põlu alla kui nende vas­ nende silme ette kerkib Irboska verepulm. tu suunatud insinuatsiooni — ei taipa siia­ Kahjuks oli tal õigus, ehkki siseminister ni, kuidas nad sellele tulid. Enda teada kir­ A. Hellataga seovad mind ainult väga jutasin ühelt poolt hoiatusromaani tehnoge­ kauged sugulussidemed. Või teist laadi neetika (siis seda terminit veel ei tuntud) näide: alles praegu, nende rulade kirjuta­ ohtudest, teiselt poolt analüüsisin sotsiaalse mise ajal, hakkab lavale jõudma minu regulatsiooni raskusi ja paratamatust, oli ju 1967. aastal kirjutatud näidend «Robinsoni tegemist nn. regulatsiooniajastu algusega. pääsijä», seda tänu Tartu isetegevuslaste Mine tea, äkki ongi see meil nüüd alanud, (hull)julgusele. Tollal nimetas autoriteetne nimetagem vaid pajuvenelik «perestroika» žüriiliige näidendit eksistentsialistlikuks ümber regulatsiooniks, ehk oleks nii täp­ (mis alusel, ei taipa siiani) ja sellest pii­ sem? Mis sest, et see pajuvenetsemine on sas. Nii ei saanudki minust näitekirjanik­ võtnud globaalse ulatuse. Kolmandaks — ku, närv ütles üles. seda ei märganud vist enam keegi — paro- deerisin süstemaatiliselt seikluskirjanduse Olen väheproduktiivne, kuid ei taha su­ tavavõtteid, lastes kõik ootamatused järje­ gugi leppida sellega, kui põhjuseks pee­ kindlalt tühja joosta ja asjadel areneda takse loomingulist loidust. Ma jälgin võrd­ neist sõltumatult, hoopis teistsuguse loogi­ lemisi tähelepanelikult retseptsiooni, arvus­ ka järgi. tajana jällegi võimalikult kogu eesti origi­ Jaak Lõmme lugudest on vaia rääkida, naalkirjanduse vastuvõttu. Minu enda loo­ sest viimane lugu, romaan «Tühiasjad», ei mingus on see «harrastus» viinud sage­ ole veel trükkalite käest tulnud. Nimetan dasele ja üpriski vaevarikkale loomingu­ siiski, et see jääb ka viimaseks looks, liste kavatsuste korrigeerimisele (eks sel­ kuigi algul oli plaanis kirjutada veel kaks les avaldu ka teatav ebakindlus ja ise- lugu lisaks. Miks? Kartma hakkasin. Ei loomunõrkus). Üldistusest on aga sündi­ taha pälvida lõplikult sopakirjaniku tiitlit, nud võrdlemisi kibedusttekitav arvamus enda teada ei ole ka ainsatki rida sopa­ meie üldise lugemiskultuuri või õigemini kirjandust kirjutanud. Tarvitseb kätte lei­ -kultuurituse kohta. Meie nii agarad luge­ da niinimetatud autoripositsioon selles jad on täpselt niisama pealiskaudsed nagu veendumaks ... meie agarad kunstihuvilised, kes korra läbi Võib-olla olen niivõrd oma ajastu laps, et olen selle positsiooni liiga sügavale näitusesaali jooksnutena usuvad, et on peitnud. Andke andeks, aga mu! on raske ekspositsioonist kogu kunstinaudingu am­ seda uskuda. Pigem ei viitsi lahked ja mendavalt kätte saanud. Lugemisharrastus lugupeetavad lugejad otsima hakatagi on tundekasvatusest mandunud prestiiži seda, mida nende meelest ei saa olla. küsimuseks. Loetakse, et klatšikogunemis- Lõpetan, soovides meie lugejale suu­ tel hiilata. Korraldatakse labaseid proto- remat süvenemist ja väiksemat väiklust. tüübi-klaperjahte. Hinnanguskaala piirdub Minu südamesoov on, et kool ometi kord primitiivsete meeldib—ei meeldi otsus­ hakkaks lastele sisendama kirjandus- ja tustega, kusjuures mõlemat motiveeri­ kultuuriarmastust (see on tehtav). Omalt takse kirjandusvälise argumentatsiooni­ poolt püüan edaspidi kirja panna (pealt­ ga. . Vahest ehk aitab? Valus on vaada­ näha) soliidsemaid tekste. Soliidset teksti ta raamatulettidel seisvaid Merilaasi, Traa­ on tegelikult imelihtne kirjutada, kui oled di, Undi, Valtoni valimikke — viimaste selgeks õppinud kerglaste lugude pajata- aastakümnete eesti kirjanduse paremikku. mise keerulise kunsti.

496 PUBLIKATSIOONE

Kaks Õpetatud Eesti Seltsi aastakoosolekul peetud F. R. Faehlmanni ettekannet

änavu möödus 150 aastat Õpetatud Eesti Seltsi rajamisest. See 1838. aasta T 18. jaanuaril (vkj.) asutamiskoosoleku pidanud ja aasta pärast (7. jaanuaril 1839) ametliku kinnituse saanud teadusühendus ei olnud Eesti alal esimene estofiilscte huvidega koondis. Kuid 1817. aastal loodud Kuressaare Eesti Seltsi (Arensburgische Ehstnische Gesellschaft) ja tema haruorganisatsioonina 1819. aastal Tartus moodustu­ nud Eesti Õpetatud Seltsi (Ehstnische Gelehrte Gesellschaft zu Dorpat) tegevus oli 1830-ndate aastate lõpuks soikunud. 1832. aastal oli ilmumise lõpetanud ka J. H. Rosen­ plänter! mitmekülgne «Beiträge». Uus selts kasvas välja 1830-ndail aastail Tartu ülikooli mõjusfääris tegutsenud teaduslikust vestlusringist, mille eestihuvilisse ossa kuulus eesti päritolu või eestisõbra- likke õppejõude, pastoreid ja Tartu haritlasi-literaate. õpetatud Eesti Seltsi mõtte algatajateks olid tollane Tartu arst Friedrich Robert Faehlmann (1798—1850), ülikooli anatoomiaprofessor Alexander Friedrich v. Hueck (1802—1842) ja ülikooli eesti keele lektor Dietrich Heinrich Jürgenson (1804—1841). 1849. aastal, kui tähistati ÕES-i 10. aastapäeva, rääkis Faehlmann seltsi algusest nii: «Rõõmu ja kurbusega meenutan aega, kui meil mõlemal, Hueckil ja minul, 1837. a. suvel Senffi aias õitsva puu all tekkis esimene mõte seltsi asutamiseks. Kahtlused ja kartused, mida ma avaldasin, oskas Hueck kõrvaldada entusiastliku asjast haaramisega. Jürgenson oli meie sihtide jaoks väga hädavajalik mees juba rahva ja tema keele põhjaliku tundmise tõttu. Teda oli raske, väga raske kaasa tõmmata. Ülitäpselt vaagis ta ülesande raskusi ja kasutada olevaid nõrku jõude. Aga sellest silmapilgust peale, kui ta asjale oli võidetud, oli ta kogu ihu ja hingega meie mees.» ' Seltsi asutajaliikmeid oli kokku üheksateist. Ülekaalus olid ikka veel pastorid (11), peamiselt Liivimaalt (J. S. F. Boubrig ja С H. С. Gehewe Tartust, J. F. Heller Räpinast, R. G. Hollmann Harglast, K. A. Hollmann Puhjast. H. G. v. Jannau Laiuselt, F. F. Meyer Karulast, F. E. Moritz Rõngust, C. G. Reinthal Rõugest, A. J. Schubbe Kursist) ja ainsa eestimaalasena G. M. Knüpffer Väike-Maarjast. Ent asutajaliikmete hulka kuulus ka neli ülikooli õppejõudu (F. G. v. Bunge, A. F. v. Hueck, D. H. Jürgen­ son ja F. K. H. Kruse) ning neli Tartu haritlast (F. R. Faehlmann, E. A. Hermann, С Ch. Masing ja P. Preis). Seltsi põhikiri koostati kollektiivselt; selle formuleeris «Inland'i» toimetaja, õigusteaduseprofessor F. G. v. Bunge.2 Statuudi esimene para­ grahv määratles seltsi programmi, mille kohaselt «Keiserliku Tartu Ülikooli juures oleva Õpetatud Eesti Seltsi eesmärgiks on edendada teadmisi eesti rahva, tema keele ja kir­ janduse, samuti tema poolt asustatud maa mineviku ja oleviku kohta». Mingit haridus- või vanusetsensust seltsi liikmeskonda kuulumiseks polnud, vajalik oli üksnes, et liige suudaks anda oma panuse seltsi eesmärkide saavutamiseks. Statuut pidas tarvilikuks igakuiseid ettekandekoosolekuid ning uurimusteks vajalike raamatu- ja muistisekollektsioonide loomist. Seati sihiks kõikide eestikeelsete või eesti rahva tund­ misele kaasaaitavate teeste koondamine. Sisukamad ettekanded taheti säilitada seltsi arhiivis või avaldada vihikute kaupa publitseeritavates toimetistes («Verhandlungen der gelehrten Estnischen Gesellschaft zu Dorpat»). Seltsi esimeseks presidendiks valiti С H. С. Gehewe ja sekretäriks D. H. Jürgen­ son. Mõlemad asusid energiliselt seltsi tööd juhtima. 1839. aasta jooksul kasvas seltsi liikmeskond kahekordseks, kusjuures juurdetulijate enamiku moodustasid literaadid ja haritlased ilmalikelt tegevusaladelt (näit. F. R. Kreutzwald, Peterburi akadeemik A. J. Sjögren, Vastseliina mõisnik G. L. v. Liphart, Tartu arhivaar W. Thrämer, Rakvere

1 KM КО, OES, m. А 170: 11, 1. 5. 2 Statut der gelehrten ehstnischen Gesellschaft zu Dorpat. Dorpat, 1839 32 Keel ja Kirjandus nr. 8. 1988. 497 kreiskooliõpetaja J. J. F. Nocks, Tartu gümnaasiumiõpetaja A. H. Hansen). Ka edaspidi kasvas seltsi liikmeskond peamiselt ilmikutest haritlaste varal. Nagu seltsi tegevusprogramm ja liikmeskond, nii oli ka tema praktiline tegevus eespool mainitud estofiilsete ühenduste omast avaram. Varasema Tartu seltsi liikmed olid koos käinud ainult kord aastas, muul ajal aga suhelnud missiivide abil. Nüüd sisustati OES-i igakuised koosolekud (suvepuhkus välja arvatud) Tartus ajaloo-, keele-, kirjanduse-, rahvaluule-, etnograafia- jm. eestiaineliste ettekannetega. Toimetistes ilmu­ sid sellised tööd nagu Jürgensoni eesti kirjanduse ajalugu (1843—1844), Faehlmanni muistendid (1840—1852) ja keeleteaduslikud artiklid (1843—1852), Kreutzwaldi kirju­ tatud Faehlmanni biograafia (1852) ning eesti- ja saksakeelne «Kalevipoeg» (1857— 1861). Toimetisi vahetati kodu- ja välismaa teadusväljaannetega. Osa seltsis peetud ettekandeid ilmus ka nädalalehes «Das Inland». Samas väljaandes avaldati (lisaks toi­ metistes trükitavatele aastaülevaadetele) järjekindlalt informatsiooni seltsi töö kohta. Koguti raamatuid, käsikirju, muinsus- ja kunstiesemeid. Seoses eesti-saksa sõnaraamatu väljaandmise kavatsusega koondas selts rohkesti leksikaalset materjali, mida F. J. Wie­ demann kasutas oma sõnaraamatu (1869) koostamisel. Selts hoolitses jõudumööda ka rahva lugemisvara eest. Eestikeelse kirjanduse levi­ tamiseks asutas ta 1839. aastal raamatulao Tartusse ja hiljem selle filiaalid teistesse linnadesse. Anti välja ka esimene eesti raamatukataloog «Kirja-Kulutaja» (1840). Friedrich Robert Faehlmann valiti Õpetatud Eesti Seltsi esimeheks 1843. aasta 19. jaanuari peakoosolekul. Neljakümnendad aastad olid Faehlmanni elus küllap pinge­ lisim ja viljakaim periood. Lisaks igapäevasele praksisele Tartu ühe populaarsema arstina oli ta alates 1842. a. maist ülikooli eesti keele lektor, ühtlasi täitis ta 1843. a. teisest semestrist kuni 1845. a. lõpuni õppeülesannet arstiteaduskonnas, pidades farma­ koloogia- ja retseptuuriloenguid. Juba varem oli tema estofülne tegevus olnud esile- küündiv: ta oli OES-i mõtte algatajaid, Kalevipoja-pärimuste ja romantiliste eesti muis­ tendite jutustaja, eesti luule teoreetik ja praktik ning kalendrikirjanik. Innuka rahva- sõbrana oli tal alalhoidlike aadlike silmis — Pühajärve «sõja», näljahädade ja usu- vahetusliikumise ning liberaalsemate ringkondade reformiürituste käärivas õhustikus — koguni rahva ässitaja kuulsus.3 1842. a. sügissemestril alustas Faehlmann oma eesti keele kursust Tartu ülikoolis. Kuigi kuues mees sellel lektoritoolil, oli ta ometi esimene, kes ametisse astumisel aval­ das teadusliku programmi.4 Nii selles kui ka lektorikursuse avaloengus5 ülistab Faehl­ mann maakeele püsikindlust, vormirikkust ja seesmist arenguvõimet. Ta annab kriitilise ülevaate kirjakeele senisest arengust ja ütleb, et eesti keelega ei ole veel vajalikul mää­ ral tegeldud. Et näidata, kuidas on tekkinud lõhe kirjakeele ja palju õilsama rahvakeele vahele, juhib ta avaloengus oma pastorieelikutest kuulajad rahva ajaloo juurde. G. H. Merkeli traditsioone jätkates väidab Faehlmann, et sakslased alistasid Eesti vallutusihast, ristiusu levitamine oli neile vaid ettekääne. Maa pärisrahvas orjastati, kus­ juures eesti keel «pidi ju orja märgistama ja kindlustama tõelise vaheseina härra ja sulase vahel». Eestlasel ei olnud võimalik õppida saksa keelt, sest «ta oli ju härrale kuuluv päevast päeva töötav veoloom», eesti keele tundmaõppimist aga pidas härrasrah­ vas endale alandavaks. Kuivõrd eesti keelega ka kaasajal vähe tegeldakse, arvatavat tavaliselt, et eesti keel on väga vaene. Tegelikult aga olevat maakeel «imepärasel kombel mitmes suhtes palju rikkam, järjekindlam ja lihvitum, kui rahva muud armetud tingi­ mused seda arvata lasevad». Faehlmann asubki eesti keele põhiprobleeme (pööramine, astmevaheldus, käänamine jm.) süstemaatiliselt läbi töötama. Ülikooliloengute kõrval esitab ta oma töö tulemusi ka OES-is ning kujuneb seltsi aktiivseimaks ja autoriteetseimaks eesti filoloogiks. 1842— 1843 pidas Faehlmann seltsis üheksa uudsesisulist keeleettekannet. Ta rääkis ka rahva­ laulude keelest ja meetrikast ning luges ette muistendi Koidust ja Hämarikust. Järg­ miste aastate jooksul (1844—1850) oli Faehlmannil seltsis veel tosinkond ettekannet. Osa esitatust ilmus toimetistes: viis keeleartiklit, kaks muistendite publikatsiooni ja

3 F R. Faehlmann, Mein Streit mit Nolcken u. Liphart. Rmt: Talurahvaliiku- mine Eestis 1841—1842. aastal. Dokumentide kogumik. Tallinn, 1982, lk. 240—253. 4 F. R. Faehlmann, Versuch die estnischen Verba in Conjugationen zu ordnen. Dorpat, 1842. 5 KM КО, OES, m. А 170 : 7. ... 498 lühike mütoloogiakäsitlus. Palju energiat nõudsid temalt kui presidendilt seltsi asjus peetav kirjavahetus, igakuiste ettekandekoosolekute korraldamine, väljaannete koosta­ mine ja trükkitoimetamine. Pingeline oli arstitöö, eriti epideemiate aegu 1846. a. sügi­ sel ja 1848. a. suvel. Jätkus ka pettumusi. Faehlmanni arstimenulc vaatamata läks ülikooli arstiteadus­ kond professorikoha täitmisel tema kandidatuurist mööda (1845 ja 1848), seda osalt Faehlmanni vabameelse hoiaku tõttu.6 Kibedust tõi avalik tüli aastail 1847—1849 silma­ paistva keelemehe, ägedaloomulise E. Ahrcnsiga. Ei õnnestunud välja anda OES-i rah­ vavalgustuslikku ajakirja, saavutada ühtset eesti ortograafiat, publitseerida eesti-saksa sõnaraamatut. Tuntav oli ühiskondlik surutis, mille kajastusi leidub Faehlmanni filo- loogilisteski ettekannetes ja, nagu osutavad alljärgnevas publitseeritavad tekstid, ka tema hinnangutes ÖES-i tööle. Muret tegi üha halvenev tervis: ammu piinava kopsutuberkuloosi fataalne kulg pidi arstile teada olema. Seda enam tuleb imetleda Faehlmanni tulemusrikast tegevust. Aktiivse ja optimistliku isiksusena suutis ta virgutada teisigi. Faehlmanni surma järel talle väärilist järglast seltsi presidendi kohale ei leidunud ning selts hakkas ajapikku muutuma akadeemilisemaks ja rahvakaugemaks. Eestlaste rahvuslikus liikumises nähti isegi ohtu ning töötati sellele vastu. Nii pidi C. R. Jakob- ron oma teises isamaakõnes koguni nentima, et Õpetatud Eesti Selts on muudetud < eesti rahvause ärakautamise ühesaitajaks».7 Seltsi konservatiivne saksameelne hoiak muutus Leo Meyeri presidendiks olemise ajal (1869—1899), mil seltsi tegevuses osales ka nimekaid eesti haritlasi (J. Hurt, M. Veske, J. Jung, V. Reiman, O. Kallas jt.). Seltsi toimetistes avaldati olulisi eesti kirjakeele mälestisi: G. Mülleri jutlused (1891), J. Rossihniuse tartukeelne katekismus jm. (1898). Uus kõrgperiood seltsi tegevuses algas käesoleva sajandi 20-ndate aastate algul ülikooli kuraatori Peeter Põllu (1878—1930) energilisel organiseerimisel. Seltsi liikmes­ kond täienes eesti teadlastega; kümnendi lõpul läks seltsi juhtimine täielikult eestlaste kätte. Ka asjaajamiskeeleks sai nüüd eesti keel. ÕES-i töös osalesid sellised tuntud tea­ dusmehed nagu W. Anderson, P. Ariste, D. Bubrich, A. R. Cederberg, L. Kettunen, J. Kõpp, F. Linnus, O. Loorits, J. Mark, H. Moora, J. Mägiste, W. Steinitz jt. Süvenesid seltsi suhted välismaa teadusasutuste ja -organisatsioonidega. 1938. aasta lõpuks vahe­ tas ÕES väljaandeid tervelt 175 asutuse resp. seltsiga Saksamaal, Austrias, Soomes, Poolas, Lätis, Šveitsis, Rootsis, Norras jt. välisriikides.8 Tänu välisvahetusele täienes seltsi raamatukogu väärtusliku erialase kirjandusega, sealhulgas teostega, mis teistes Eesti raamatukogudes puudusid. Vastavalt uutele oludele ja vajadustele anti seltsi arheoloogilised ja etnograafilised kogud üle vahepeal tekkinud kultuuriasutustele, OES-ile jäi vaid mündikogu. Koos kogude üleandmisega peeti otstarbekaks loobuda ka kogumisest. Jätkati toimetiste ja 1861. a. ilmuma hakanud aastaraamatute avaldamist, alustati uusi seeriaid: «Eesti filoloogia ja ajaloo aastaülevaade», «Eritoimetused» ja «Kirjad». Rohkesti väärtuslikku ilmus ajaloo ja etnograafia alalt. Mart Lepik, kes 1933. a. oli asunud tööle seltsi asjaajajana ja raamatukoguhoidjana, publitseeris «Kir­ jade» IV andena Faehlmanni ja Kreutzwaldi kirjavahetuse (1936), mis on tänapäevalgi teadusliku editsiooni hea näide. Tekstikriitilise väljaandena üllitas M. Lepik 1938. aastal (OES-i 100. tähtpäevaks) ka Faehlmanni kogutud luuletused. Seltsi juubelit tähistati väärilise pidulikkusega. Üksikasjalikuma ülevaate ÖES-i tegevusest aastail 1938—1950 ja seltsi likvideerimisest leiab lugeja Herbert Ligi eespool (lk. 449—459) avaldatud artiklist «Õpetatud Eesti Selts 1938—1950». F. R. Faehlmanni kirjanduslik pärand ootab veel ühiste kaante vahele koondamist. Tema kalendrilaule ja -jutte on mõnel määral publitseeritud, muistendite tõlkeid alates 1860-ndaist aastaist isegi korduvalt. Avaldatud on ka kirju. Kuid Faehlmanni kõned ÕES-is ja ülikooliloengud on jäänud käsikirja või siis saksakeelsetena ÕES-i toimetiste veergudele. Faehlmanni ettekannetest on autograafidena säilinud need, mis seltsi välja­ annetes trükimusta ei näinud; seal avaldatud tekstide käsikirju Kirjandusmuuseumis ei leidu. Mõnest tema esinemisest on aga meieni jõudnud üksnes pealkiri.

8 Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus I. Tallinn, 1976, lk. 130, 217. 7 C. R. Jakobson, Kolm isamaa kõnet. St. Peeterburg, 1870 lk 42 8 Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat 1938. Tartu, 1940, lk. 332.

32* 499 Autograafidena on säilinud ka Faehlmanni kirju ja osa ilukirjanduslikku loomingut. Nii leiduvad Kirjandusmuuseumis 1840. a. OES-i kalendris ilmunud mõttesalmide mus­ tandid, «Piibo jutu» varasem versioon, kalendrijutt «Willets» jm.; Kalevipoja-aineli- sest loomingust «Sagen» ja paar mustandlehekest eepose saksakeelsete värsistuskatse- tcga. Väga raskesti dešifreeritav on ta käsikiri «Mein Streit mit Nolcken u. Liphart», mille esmakordselt publitseeris M. Lepik Faehlmanni ja Kreutzwaldi kirjavahetuse lisana 1936. a. Mart Lepikuga ongi seotud tõsisemad püüdlused Faehlmanni käsikirju avaldada. Lisaks juba nimetatud üllitistele on 1940—1950-ndate aastate vahetusel kokkupandud «Valitud teoste» käsikirjas ligi pooled teosed võetud seni avaldamata autograafide hul­ gast. Käsikirja jõudmist lugeja katte takistasid omaaegsed ideoloogilised kollisioonid, hiljem väidetavasti aga pädeva toimetaja puudumine kirjastuses. Nende nelja aastakümne vältel, mis meid praegu lahutavad «Valitud teoste» käsi­ kirja valmimisest, on M. Lepiku tööst kasutatud ÕES-is 1839. aastal peetud Kalevi- poja-ainelise kõne «Sagen» tõlget9 ning muistendite tõlkeid rahvaväljaandesw. Et vei­ digi vähendada Faehlmanni teoste väljaandmise võlga, valis Kirjandusmuuseum oma eesti kirjanduse allikmaterjale tutvustava «Litteraria»-sarja 5. vihikusse (ilmumas) kaks seni avaldamata Faehlmanni autograafi — nimelt ta eesti keele lektorikursuse sissejuha­ tava osa 1842. aastast ja juubelikõne ÖES-i 10. aastapäeval 1849. aastast. Elisabet Lepiku lahkel loal kasutati käsikirja ettevalmistamisel Mart Lepiku koostatud «Valitud teoste» tekste ja kommentaare. Publitseerides alljärgnevas Faehlmanni poolt OES-i 1844. ja 1848. a. peakoosolekul peetud ettekannete (KM КО, ÕES, m. А 170 : 23, 25) tõlked, taotleme «Litterana» vihi­ kuga samu eesmärke — tuua arhiivihoidlast lugejani seni üldsusele tundmatuid Faehl­ manni tekste. Ka käesolevas publikatsioonis on kasutatud «Valitud teoste» käsikirja. Mõistagi vajasid 40 aastat seisnud tõlked redigeerimist ja kommentaarid täiendamist; viimaste arvu on peaaegu kahekordistatud.

9 E. Laugaste, E. Normann, Muistendid Kalevipojast. Tallinn, 1959, lk. 88— 94- Fr R Kreutzwald, Kalevipoeg. Tekstikriitiline väl-jaanne II. Tallinn, 1963, lk. 107—127. 10 F. R. Faehlmann, Müütilised muistendid. Tallinn, 1979.

[Kõne Õpetatud Eesti Seltsi aastakoosolekul 18. jaanuaril 18441 Oks aasta on möödunud ajast, mil te mulle usaldasite seltsi tegevuse juhtimise. Kül vaatan tagast mele seltsi möödunud aasta töötulemustele, siis pean tänuga tunnus­ tama usinust ja agarust, millega on käsitletud peaaegu kõiki mele uuringute ringi kuulu­ vaid alasid. Samuti on seetõttu võimalikuks osutunud asuda laiema üldsuse silmis jälle auväärsele kohale. Nimelt ilmus 1840. a. meie toimetiste esimene ja ainus vihik; mitme­ sugused takistused ja ebasoodsad asjaolud, mis teile kõigile küllaldaselt tuttavad, viivi­ tasid mele toimetiste edaspidist väljaandmist, kuni siis möödunud suvel Ilmus teine vihik ja aasta lõpuks kolmas vihik, mis teil siin käes on.1 Piisavad materjalid on olemas neljanda vihiku jaoks, mis võiks ilmuda tuleval suvel.2 Meie töötulemuste tunnustamist näen ma ka selles, et üks raamatukaupmees pakub, et võtab mele toimetised oma kirjas­ tada3 meile soodsatel tingimustel, mistõttu avaneb võimalus kasutada teisteks otstarve­ teks mele oma rahalisi vahendeid, mis möödunud aastal seltsi sekretäri tegevuse ja ettenägelikkuse tõttu rõõmustaval viisil kasvasid 4. Ohe asja juures tuleb mul peatuda pikemalt ning kahjuks ei saa seda puudutada sama rõõmsate sõnadega. See on nimelt rahva keel, mille tundmine ja kultuuri eden­ damine on samuti mele seltsi eesmärke. Mele maat on seisus, kes on võtnud endale püha kohustuse olla õppetajad, rahva õpetajad. Asjatult oleme tungivate üleskutsetega katsunud pastoreid mele eesmärkide vastu huvi tundma panna. Praegusel surutise ja kitsikuse ajajärgul — kus on mehed, kes mõistaksid rahva ja tema keele vaimu, et jälle õnnlstusrlkkalt vahele astuda ajajärku ähvardavatele hukatuslikele segadustele? Kus on Masingu5 järeltulijad, kes oleksid rahva õpetajad sõna otseses mõttes, nagu oli seda tema? On saabunud aeg, kus tema manalahingelt tuleb andeks paluda elavale tehtud ülekohut. Me peame hakkama uurima tema teoseid, et taas mõista rahva ja tema keele loomust, et tundma õppida vahendeid, millega saaks tulemus- ja õnnlstusrlkkalt mõju­ tada rahva vaimu ja südant. Tema hääl vaibus nagu jutlustaja hääl kõrbes. Ignorant­ sus otsis väiklaselt vigu välistest vormidest ja kahtles tema keele õigsuses, mõistmata samal ajal selles lehvivat vaimu; kadedus tõkestas tema mõju rahvale ja kehtima pää• senud usuliste seisukohtade tõttu, mis aja jooksul pole osutunud õnne toovalks. suleti temale rahva süda. Elust väsinud rauk pidi lahkuma kurva kogemusega, et kõiki tema heasoovlikke jõupingutusi rahva heaks oli mõistetud valesti ja takistatud ning et keegi 500 ei astunud tema jälgedesse väärilise järeltulijana rahvakeele uurimisel ning kasutamisel. Alles kaksteist aastat puhkab ta põrm maapõues, kuid juba on tema teosed peaaegu jäljetult kadunud. Kuidas on aga lugu nende keelega, kes Masingu keele nii uhkelt tagasi lükkasid ja veelgi lükkavad? Kõige selgemini võib sellele vastata üks meie arhiivi salajane doku­ ment. Kadunud Hueck kutsus üht Eestimaa pastorit üles ka ometi eesti keele lähemat uurimist käsile võtma ja oma uurimistulemusi meie seltsile teatavaks tegema.6 Vastus kõlas: kõige õigem ja parem eesti keel olevat piiblikeel; selle olevat ta omandanud ja sellest, tänu jumalale, piisavat; uurimused paistvat temale täiesti üleliigseina ja — oma­ vahel öelda — ninatarkusena. — Küsime aga nüüd: mida kujutab endast piiblikeel? Eesti piiblilõlge õpetati umbes saja aasta eestj Veel vähe aega enne seda trükiti eestikeelseid raamatuid niisuguses keeles, mida tervete ridade, tervete lausete kaupa vaevalt võime eesti keeleks tunnistada ja mida me sama hästi võiksime pidada nii süüria või mala- baari kui. ka eesti keeleks. Piiblilõlge ilmus väärikal kujul. Väheste aastate jooksul oli keeleoskus nõnda kasvanud, et õigusega tuli edusammude üle imestada. Tõlkijad, kelle hulgas kiitvalt peab mainima Thor Helle nime, mõistsid asja tähtsust ja rahva keele põhjaliku uurimise tõttu oli neil võimalik anda püha raamat rahva kätte väärilises keeles. — Aga sada a a s t at on piiblitõlke ilmumisest jällegi möödunud. Filoloogia on selle aja kestel teinud määratuid edusamme. Aegamööda on õpitud aru saama, et eelmiste sajandite püüe pidada ladina keele grammatikat kõigi teiste prototüübiks on toonud roh­ kem kahju kui kasu, eriti eesti keelele, mis hoopiski ei kuulu Euroopas kõige enam levi­ nud indogermaani. vaid sootuks heterogeensesse keelkonda. Seepärast oleks pidanud ometi kriitilise pilguga piiblisse süvenema, et uurida, ons seat tõepoolest kõik õige ja arusaadav, raamatus, mis oleks pidanud rahva kätte jõudma kõige puhtamas, õilsamas ja arusaadavamas keeles, nagu ka Luther andis sakslastele piibli omaaegses kõige puhta­ mas ja selgemas saksa keeles* Sellist kriitikat ei ole olnud. Enamgi: piibli keel on ikka veel niisama puutumatu nagu piibli sisu ise. Ühele praegusaja võhikule oli jäetud näi• data, et eestikeelse piibli esimeses salmis sisaldub ebameeldiv kahemõttelisus — kui kodige pehmemat väljendust tarvitada.9 Kuidas on siis lugu muude kiriklikkude raamatutega? Enamiku keel on vaevalt piiblikeel. see kuulub ennemini varasemasse ajajärku. Meie lodev aeg on soostunud vana tartukeelse lauluraamatu muutmatu äratrükiga ja meie senised katekismused on juba 1673. a. ilmunud esmaväljaande ainult veidi teisendatud uustrükid.™ Eesti vaimuliku kirjanduse õige omapärane haru on traktaadikesed. Enamasti on need toored, mõtet moonutavad ja teksti vassivad tõlked halbadest saksa soperdis- test. Niisugused on siis lood meie etteva'mistusega nüüd, kui salaja ja avalikult on ilmu­ nud väljast tuleva vahelesegamise ähvardavad märgid." Kuidas on aga meie selts katsunud lahendada seda ajastu ülesannet? Siin pean lühidalt vastama, et need vähesed liikmed, kes tegelevad keelega, on oma osa täitnud ustavalt.'2 Seltsi tegevuse eest lõpuks veel kord tänu avaldades lisan juurde veel soovi, et mei" selts ikka enam õitseks ja minu järeltulija näeks teostatuna ka seda, mille puu­ dumist me nüüd nii valusalt tunneme. Tartu, 18. 1 1844.

(Veel kord esimeheks valitud: Sachssendahl teist korda sekretäriks. Kruse pidas ettekande melanhlainide asupaikadest — meie provintside eelajaloolise ajaloo osana.) 13 1. Faehlmann peab silmas OES-i väljaannet «Verhandlungen der gelehrten Est- nischen Gesellschaft zu Dorpat», mille I köite 2. ja 3. vihiku ilmumist olid viivitanud seltsi sekretäri D. H. Jürgensoni ja esimehe A. F. v. Hu?cki surm (1841 ja 1842). 2. Tometiste 4. vihik ilmus 1846. a. 3 Ettepaneku, m;s teadmata põhjusel ei teostunud, tegi Tartu raamatukaupmees Otto Model, kes 1843. a. oma äri laiendas, hiljem aga võlgadesse sattus ja 1850. a. ettevõtte likvideeris. 4. Arst Emil Sachssendahl (1814—1856) oli OES-i sekretär 1843. aastast kuni surmani. Seltsi rahalised vahendid moodustusid peamiselt liikmemaksudest ja anne­ tustest. Nagu nähtub toimetistes avaldatud aastaaruannetest, olid nii seltsi sissetulekud kui ka väljaminekud 1843. a. võrreldes eelmise aasta omadega kasvanud: 1842. a. sisse­ tulekud (hõbedas) 222 rbl. 59 кор., väljaminekud 98 rbl. 66 кор.; 1843. a. sissetulekud 370 rbl. 48 кор., väljaminekud 300 rbl. Liikmete arv oli seejuures kasvanud vaid kahe võrra (vastavalt 60 ja 62). 5. Otto Wilhelm Masing (1763—1832), kelle rahvavalgustusliku tegevase mõju vahendasid ta eluajal ühelt poolt rahva kehv sotsiaalne ja hariduslik olukord ning hernhuutlaste ja uuspietistide vastutöötamine, teiselt poolt Masingu enda ägemeelscd kirjakeele reformimise katsed ja kaasütc-aatide toodangu terav kritiseerimine. 6. Tartu ülikooli anatoomiaprofessor Alexander Friedrich v Hueck (1802—1842) oli OES i president 1841 — 1842. Kõnes mainitud Eestimaa pastor on tundmata 7. Anton Thor Heile (1683—1748) jt. tõlgitud «Piibli Ramat» ilmus Tallinnas 1739. a. 8. Martin Lutheri (1483—1546) piiblitõlge valmis 1534. a. 9. Faehlmann vihjab oma seisukohale, et määramatut akusatiivi (s. t, osastavat 501 käänet) on väänalt tarvitatud. Lause «Algmisses loi Jummal taewast ja maad» tähen­ davat et tegevus on lõpetamata; õigem olevat siin kasutada omastavat. Tõenaoliselt väitis' ta seda juba 1842. ja 1843. a. OES-is peetud ettekannetes eesti deklinatsiooni kohta kindlasti aga artiklis «Ueber die Declination der estnischen Nomina» (VerhGhG I 3 'l844 lk 25). Vrd. ka: Faehlmann Kreutzwaldile 13. I 1842. Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus I. Tallinn, 1976, lk. 30. ,'-"•,„, * »* и 10 Sõna «vana» rõhutab Faehlmann irooniliselt: tartukeelne «Wastne Tarto Man Kele Laulo Rahmat» ilmus Riias 1685. a., mõningaste muudatustega trükiti seda kor­ duvalt Siinkohal on jutt 1842. a. Riias avaldatud väljaandest. Katekismuse esmavalja- anne «Der kleine Catechismus D. M. Luth. Den Einfältigen Eesten zum besten in ihre Sprache übersetzet. .. .» ilmus Tallinnas. 11. Faehlmann peab tõenäoliselt silmas 1840-ndate aastate alguse talurahvaranu- tuste mahasurumist sõjaväe abil, keskvalitsuse tähelepanu siinse talurahvaseaduse reformide suhtes, samuti vene õigeusu propaganda tugevdamist ja kuuldusi, nagu ässi­ taksid rahvast üles õigeusu vaimulikud ja vene voi juudi rändkaupmehed. 12. 1843. a. oli OES-i keeleuurimistegevus olnud intensiivne. Faehlmann ise pidas neli ettekannet (eesti deklinatsioonist, määramatust mitmuse akusatiivist, eesti ortograa­ fiast, käänete paremast rühmitamisest). Kahe keeleettekandega esines Hargla pastor R G Hollmann (Eesti ja eestlaste nimetusest ning sõna pikne tähendusest), uks keele- cttekanne oli Võnnu pastorilt E. Ph. Körberilt (Liivimaa puuliikide nimetustest) ja Tartu gümnaasiumi ülemõpetajalt С Ch. Masingult (vokaalharmooniast soome sugu keeltes, eriti tartueesti keeles). Eesti sõnaraamatu materjalide korraldamise ja täiendamisega tegeles Tartu Maarja koguduse pastor С H. С. Gehewe, lisamaterjale sõnastikule olid saatnud F. R. Kreutzwald ja Rakvere kreiskooli õpetaja J. J. F. Nocks. Tegeldi ka sugu- laskeeltega (A. H. Hansen, F. J. Wiedemann, К J. J. W. Hillner). 13. Tartu ülikooli ajalooprofessor Friedrich Karl Hermann Kruse (1790—1866) pidas sel koosolekul ettekande Balti provintside ajaloo kreeka ja rooma allikatest ning nende usaldusväärsusest. Sealhulgas käsitles ta Herodotosel esinevat sküüdi hõimu melanhlaine (mustkuubi), pidades neid ekslikult eestlasteks. Kruse teos «Ur-Geschichte des Esthnischen Volksstammes und der Kaiserlich Russischen Ostseeprovinzen Liv-, Esth- und Curland überhaupt, bis zur Einführung der christlichen Religion» ilmus Moskvas 1846. a.

f Kõne Õpetatud Eesti Seltsi aastakoosolekul 15. jaanuaril 18481

Tartu, 15. I 1848 Käesolevaks aastakoosolekuks, mu härrad, on nii palju teaduslikke ettekandeid l, et mina omalt poolt eelistan heita põgusa pilgu meie seltsi töötulemustele ja ühendada sel­ lega mõningaid ettepanekuid ning soove. Meie selts on oma olemasolu aastail saavutanud teatavad mõõtmed, teatava ula­ tuse oma tegevuses, mida ta vaevalt suudab ületada. Kuidas tuleb seda piiritletust sele­ tada? Need on ju eelkõige isamaalised huvid, mis köidavad meie seltsi tähelepanu, ja ikkagi on osavõtt nii vähene. Kui me Soome poole vaatame, siis leiame Soome Kirjan­ duse Seltsi2 mõju- ja legevusringi olevat palju laiema, tema rahasummad on palju tõhu­ samad ja tema tegevusest võtab agaralt osa kogu maa. Miks on see siis meie juures teisiti? Põhjused seisnevad osalt üldises olukorras, osalt võib-olla meis endis. Te kõik teate, kui erinevalt meil sõna «isamaaline» tõlgendatakse, te teate aga ka, et eestlaste poolt asustatud maa kaheks provintsiks lahutamise tõttu kujunevad need vaa­ ted veelgi erinevamaks. Kui aga üks selle vähese edu põhjustest peaks peituma meis enestes, siis peame hoolitsema oma tegevuse laiendamise eest. 1. Mele kirjanduslikud tööd, mis lugeja kätte jõuavad, piirduvad peaaegu ainult meie toimetiste ja kalendriga? Oleks soovitav aeg-ajalt publitseerida ka neist sõltumatuid väikesi raamatuid. Ohe meie liikme poolt on lubatud «Liber Census Daniae» käsitlus; selle võiks ära trükkida meie toimetistes, aga ka separaattrükis eri raamatuna avaU dada.* — Edasi oleks hädavajalik kokku leppida otstarbekohasema ja õigema ortograafia asjus.5 — Eriline tähelepanu tuleks suunata rahvakirjandusele, aga kahjuks jäävad siin vagad soovid kauaks rahuldamata5 Ometi oleks sellest soovist lähtudes õiglane garanteerida, et vähemalt seltsi liikmed arvestaksid oma eestikeelsete raamatute välja• andmisel seltsi autoriteeti, nagu see väga kiiduväärselt toimub Soomes. Oleme põhi­ mõtteliselt otsustanud oma rahvaraamatuis eriti silmas pidada rahva õpetamist; usulisi küsimusi võiks ainult seevõrd arvestada, kuivõrd selle kaudu võib mõjutada intellek­ til tahet harimist. Meie ainsaks rahvaraamatuks on jäänud kalender. Oma kalendrit võime kahtlemata nimetada tõeliselt õpetlikuks rahvaraamatuks, ja käesolev aastakäik on seda muidugi veel enam kui eelmised.7 Kuid kahjuks piirdub meie tegutsemine rahva heaks ainult kalendriga. Oma vabanduseks on meil muidugi mõningaid põhjusi ja need oleksid järgmised. Esiteks usulised segadused? Aga me näeme, et need usulised sega­ dused pole teisi takistanud esinemast niisamasuguse ettevõttega, nagu meie kavatse­ sime? Teine vabandav põhjus oli see, et rahva meelemuutlik Iseloom olevat vähendanud huvi rahva vastu. Ent ei aeg ega mele ise pole selleks kohased, et langetada viimase aja sündmuste põhjal kogu rahva kohta halastamatut otsust. luba praegu kujuneb see otsus

502 rahulikuma vaatleja puhul hoopis teistsuguseks. Karmis ja vildakas otsuses kogu rahva kohta on suudi ka need, kes tundmata rahva keelt, kombeid ja harjumusi ning temale pealesurutud eluviisi, on teinud üldjärelduse ühekülgsete ja üksikute tähelepanekute poh­ lal. Tõtt tabatakse ilmselt õigemini, kui kõik need otsused lihtsalt ümber pööratakse. Uks kõrgest seisusest inimsõber, kelle nime veel praegugi austusega mainitakse ja kes mõlema provintsi rahvast hästi tundis, on enam kui 50 aasta eest mõne lausega visan­ danud eestlasest iseloomuliku pildi, mis veel tänapäevalgi on õigem ja täpsem kui kõik nüüdisaja hukkamõistud.™ — Kolmas vabandav põhjus leitakse keele raskusest. Jah, eesti keel on tõesti raske. Kuid ka raskust võib püsivusega ületada. Kui vähe aga vaevatakse tänapäeval eesti keelt oppima, näeme meie kõige uuematest eesti rahvaraamatutest. Heast tahtest ei jätku, ja peale täpse keeleoskuse on vajalik ka rahva kommete, harjumuste ja vajaduste täpne tundmine, et rahvale kirjutada rahvapäraselt ja tulemusrikkalt. Kuis oleme ses asjas oma eelkäijatest maha jäänud! Vana Masing peaks oma auväärse pea hauast tõstma ja oma quos ego hüüdma.11 Aga kas meil pole siis ülistatud rahvaraama­ tuid Masingult, et ennast nende põhjal harida? Jah muidugi — aga meie pedantne aeg krimpsutab säärase jõleduse ees nina: need on ju kirjutanud ketser. — Meie seltsi liik­ mete hulgas on mitmeid põhjalikke keeleoskajaid ja nende poole pöördun ma üleskutsega eesti kirjanduse see liialt vähe tähelepanu leidnud osa oma hoolde võtta. 2. Et virgena hoida kirjanduslikku suhtlemist seltsi liikmete, eriti väljaspool Tartut elavate liikmete vahel, lasti aastate eest käiku missiiv, mida üks liige teisele edasi saatis. Kahjuks on mõlemad eksemplarid koos kõigi seal sisalduvate väärtustega kaduma läinud. See äpardus on seni uuest seda laadi katsest eemale peletanud. Lootkem, et vajaliku hoolikuse puhul see äpardus ei kordu, ja paneme uuel aastal ringlema uue missiivi.12 3. Riia ajatooselts esitas küsimusi kodumaa ajaloo oluliste, seni läbitöötamata osade kohta, soovides oma liikmeilt neile vastust.1^ Mõned meie seltsi liikmed tegid ettepaneku esitada^ meilgi niisuguseid küsimusi, mille vastamine näib meile soovitav. Missiivis oleks neid küsimusi igal liikmel võimalik märkida. Seega olen ma esitanud mõningaid soove ja ettepanekuid, mille teostamine võiks olla meie seltsile kasuks. Lisaks soovin, et selts leiaks kõigil oma tegevusaladel- võime­ kaid töötajaid ja ikka enam kasvaks ning õitsele puhkeks.

1. 15. jaanuari aastakoosolekul esines ulatuslikuma ettekandega eesti keele põhi- käänete kohta K. A. Hollmann ja kavatsetava eesti sõnaraamatu teemal J. F. Heller. Л. H. Hansen esitas vastust ootavaid küsimusi Liivimaa ajaloo alalt, F. K. H. Kruse tutvustas Kopenhaageni seltsi Königliche Dänische Gesellschaft für nordische Alter- thumskunde tegevust jm. (Vt. «Das Inland» 26. I 1848, nr. 4, vg. 69.) 2. 1831. a. asutatud Suomalaisen Kirjallisuuden Seura vastas tol ajal oma suunit­ luse poolest meie ÖES-ile. 3. ÖES-i toimetistest «Verhandlungen der gelehrten Estnischen Gesellschaft zu Dorpat» oli selleks ajaks ilmunud 5 vihikut (1840—1847), mis sisaldasid Faehlmanni, Jürgensoni jt. seltsi liikmete silmapaistvamaid uurimusi. Alates 1840. aastast hakkas ÕES toimetama Schünmanni «Tarto ia Wõrro-ma rahwa Kalendrit» (1843. aastast «Ma­ rahwa Kalender»), m's oli seltsi a:nus perioodiline rahvaväljaanne. Ilukirjanduslikku vormi peidetud aktuaalsete päevaküsimuste kõrval pakkus kalender teadmisi kõige mit­ mekesisematelt aladelt — inimeste ja loomade haigustest ning nende arstimisest, maja­ pidamise korraldamisest, põllundusest ia aiandusest, ka Vene riigi ja muude Euroopa maade geograafast, maailmaruumi ehitusest jne. 4. Seda XIII sajandist pärinevat Eesti asustuse ja kohanimede uurimise väga olu­ list allikat olid ÕES-i koosolekutel käsitlenud 1841. a. Väike-Maarja pastor G. M. Knüpffer ja 1842. ning 1843. a. Tartu ülikooli ajalooprofessor F. K H. Kruse (vt. VerhGEG I, 2, 1843, lk. 8; I, 3, 1844, lk. 4; I, 4, 1846, lk. 6). Tõenäoliselt pidas Faeh'mann silmas üht nendest. Seltsi toimetistes «Liber Census Daniae» käsitlust ei ilmunud. 5. Eesti keele ortograafia küsimused olid Faehlmannil (ja ka Kreutzwaldil) süda­ mel juba seltsi algaastatest peale, kuid ühtse k;riaviisini ei jõutud. 1843. a. esitas Faehl- mann seltsile käsikirja oma ortograafiaettepanekutega (ilmusid postuumselt: VerhGEG II, 4, 1852, lk. 51—71). Need pälvisid küll seltsi liikmete heakskiidu, kuid üldist raken­ damist seltsi väljaanneteski hakkasid p'durdama ennekõike Faehlmanni enda kahtlused seoses E. Ahrensi poolt esitatud uue kirjaviisi põhimõtetega. Oma ortograafiasüsteemid töötasid seltsi liikmetest välja veel C. G. Reinthal (1845) ja J. F. Heller (1847). kuid nende ettepanekud ei leidnud laiemat kõlapinda. Ahrensi kirjaviisi rakendamist, mis kümnendi keskel näis olevat küllalt perspektiivne, hakkas aga takistama Ahrensi ja OES-i vahel 1847. a. vallandunud konflikt. 6. Seltsi esimestel tööaastatel üsna hoogsalt alanud rahvakirjanduse väljaandmine (Kreutzwaldi «Wina-katk» 1840 ja «Sippelga» 1. anne 1843, C. H. C. Gehewe koostatud Luggemisse Ramat laste kolitamisse tarwis» 1841) oli hiljem soikunud. Ka Kreutzwaldi ettepanek eestikeelse ajakirja väljaandmiseks oli jäänud tsensuuritakistuste tõttu reali­ seerimata. 7. 1848. a. kalendrit esile tõstes peab Faehlmann nähtavasti eelkõige silmas Kreutzwaldi «Narrilasi», mis oli sih;tud usuvahetus- ja väljarändamisliikumise vastu. Ka anti kalendrilisas õpetusi kartulite ületalve säilitamiseks ja soovitati vaba raha kre­ diitkassasse hoiule panna. 503 8. 1845. a. alanud uus talurahvarahutuste laine võttis usulise vormi, väljendudes massilises vene usku siirdumises ja väljarändamises. 9. Tõenäoliselt peab Faehlmann silmas Karuse pastorj F. W. A. Hasselblatt! ja Pärnu pastori E. W. W. Schultzi vaimuliku sisuga jätkväljaannet «Leiwakorwikennc ehk õppetussed ja juttustamissed marahwa kassuks üllespantud», millest aastatel 1847— 1849 avaldati 12 annet. Faehlmanni esinemise ajaks eli sellest ilmuda jõudnud 2 annet (trükiload 6. oktoobrist 1847). Faehlmanni kõnega ligilähedasest ajast on säilinud ka autograaf «Die Volksschrift: Leiwakorwikenne, I.» (KM КО, OES, m. А 170:8), kus Faehlmann küllalt teravalt arvustab selle väljaande kahe esimese ande keelt ja sisu. 10. Võimalik, et Faehlmann mõtles H. J. v. Jannaud ja tema 1786. a. ilmunud teost «Gcschichte der Sklaverey, und Charakter der Bauern in Lief- und Ehstland». 11. Quos ego (Id.) — 'ma teid karistan'; merejumal Neptuni ähvardus omavolitse- nud tuultele Vergiliuse eeposest «Aeneis» (1, 135). 12. Missiiv oli seltsi liikmete vahel tsirkuleeriv käsikiri, kus esitati mitmesuguseid selgitust nõudvaid küsimusi ja neile ka vastati. Esimene missiiv läks teele 5. aprillil 1841. See saadeti välja kahes eksemplaris — üks põhja, teine lõuna pool Emajõge ela­ vatele liikmetele. Lõunapoolne eksemplar on siiski säilinud (KM КО, OES, m. В 1 : 28). Uue missiivi käikulaskmise kohta ei ole andmeid leitud. 13. Faehlmann peab silmas 1834. a. Riias asutatud ajalooseltsi Geseilschaft für Geschichte und Alterthumskunde der Ostseeprovinzen Rujilands, kes oli 1847. aasta 12. märtsi koosolekul oma liikmetele katseliselt esitanud kuus ulatuslikumat käsitlust eeldavat küsimust (vt. «Das Inland» 24. III 1847, nr. 12, vg. 262—263). Koostanud ja kommenteerinud Eva Aaver ja Heli Laanekask

504 Щ TÄHTPÄEVI

Üks mees saarel

võimistest ja võimalustest liiga kaugele ette. Tollane ELKNÜ Keskkomitee ei kiit­ nud noore mehe tulipakilist pioneeritöö ümberkorraldamist heaks. Õtse vastupidi. Ja kuna kirglik kirjanik ei soovinud ise maha jahtuda, siis jahutati teda ülaltpoolt vastava otsusega. Kuluaarides sai Heino Väli külge skautluse propageerija sildi. See tähendas muidugi ka lõppu trma rüh- majuhitegevusele. Aga ta pingutused ei ol­ nud siiski tühja jooksnud. Pioneeriinstruk- torid jäid malevatesse. Üsna varsti mõis­ teti nende otstarbekust ka ülalpool. Edas-sed ko!m aastat «Pikri» toimetu­ ses ja lühike «Lasteraadio» periood ei ole Heino Väli biograafias minu meelest nii olulised, et neil eraldi peatuda. Pealegi tahaksin rutem üle minna ajajärku kus vahepeal vabakutseliseks kirjanikuks haka­ nud Heino Välist saab vabatahtlik robin- son. 1969. aastal asub Heino Väli Vilsandi- e elama. Täpsemalt Väike-Vilsandile, mil­ lest tõusuvete aegu saab omaette saar Need on aastad, mil kunsti- ja kirjarahvas Harva juhtub, et kirjatrche kivisel põl­ otsib mereäärseid tühjaks jäänud maju, ra­ lul aetakse nõnda ruttu sisse sirge vagu, jab suvekodusid, tassib maale linnakorteri­ kui see läks korda Heino Välil. Üldiselt tesse mitte enam mahtuvaid raamatuid kipub ju nii olema, et viiekümnendatel kir­ ning seab oma kirjutusmasinad väikestesse jutatud lasteraamat praegu enam hästi lu­ ärklitubadesse või vaiksetesse nurgakamb- gemist ei kannata. Naiivsed on probleemid, ritesse. Heino Väli on esimestel vabakut- klantspildilik paistab olustik. Heino Väli seliseaastatel olnud rõõmustavalt viljakas. ei ole siin erand. Ka tema esimestes jut­ Sõbrad-kolleegid ootavad temalt uutes tin­ tudes marsitakse rukkipõllule nagu tolle­ gimustes veel hoogsamat käsikirjade tul­ aegses kinokroonikas, lipp ees ja silmad va. Aga imelik küll, saare rahus ja vaiku­ säramas. Pioneerid hüüavad hurraa, or­ ses ei ole Heino Välil enam põrmugi mah­ kester mängib ja käed saluteerivad. Ainult ti kirjatööks. Sõbra ja kolleegi Juhan Saa­ et erinevalt mitmetest kolleegidest saab re avastatud Küti talu avar elumaja, mis Heino Väli kiiresti stambivabaks. Kõrvale nüüd on kahe mehe omaks saanud, on pe­ jäävad atribuutika, lipud, fanfaarid, trum­ remeheta päevil narmendama hakanud. Öu mid ja seesamune... salga au. Selle ase­ ootab koristamist, kartulimaa ülesharimist. mel hakkab autorit huvitama, mis toimub Uus kodu, uus elu esitab oma nõuded ja noore inimese hinges. Ta asub karaktereid muidu nii isepäine Heino Väli kuuletub välja joonistama. Ja juba sünnivadki ta neile nõudmistele leebe järeleandlikkusega. esimesed romantilised kangelased, kelle Puhaste paberilehtede pakk Küti talu kõige köitvust aeg ei ole tänini tuhmistanud: tagumises toas jääb tükiks ajaks puutuma­ kindlameelselt surmale silma vaatav Hun- tuks. Pastaka asemel hoiab Heino Väli dikäpp, Kolumbuse maa Kolumbus, iluja- käsi pintslit, kirvest, haamrivart ja labi­ nune pisike Kirsti. dat. Nende aegade Heino Väli on ka ise Esimeste kavatsuste põhikude on rohke läbi ja lõhki romantik. Lastelehe «Säde» romantilistest paisutustest nagu ta juttude töötajana satub ta pioneerielu probleemide paremik: adrukoormad rannavallilt Küti keskele. Ta ei saa kuidagi leppida selle kapsamaa mullaviljakust tõstma, õuna- ja valdkonna asjade kroonuliku nahksusega. kirsipuud rohelust looma, kivimüür maasi­ Sulg piigiks, tormab ta tuuleveskitega kaid, marjapõõsaid ja supijuuri põhjatuulte võitlema. «Rühmajuhte oli vähe, tegime eest kaitsma, bassein katuselt alla voola komsomolikoosoleku ja läksime komsomoli- vat vihmavett hoidma. ülesandc korras nagu üks mees koeli rüh- Nii suurte plaanide teokstegemine ci majuhtideks,» kirjutab ta endast. «Püüd­ käi muidugi üleöö. Peab abijõudu tooma sime ellu äratada vanu häid pioneeritra- või siis plaanide täitmise pikema aja pea­ ditsioone. Kaevasime unustusehõlmast väl­ le kavandama. Abijõuga on nii, et seda ja pioneeriinstruktori erialad ja andsime tooma minna pole vajagi. Ilusatel suvepäe­ neile päevanõudmistele vastava s'isu.» vadel meelitab üksnes Vilsandi nimi küla­ Paraku läks Heino Väli selle perioodi lised kohale. Nende esimeste dessantide 505 jõul saab pool majast peale katte, millest Kõigest sellest, ei Vilsandist ega Küti edaspidi kujuneb vaatamisväärsus. Mujal talust, ei oleks vahest mõtet nii pikalt rää­ ju ei ole katust, kus eterniitplaate kinni­ kida, kui Heino Väli poleks kirjanik, kelle tavad naelad oleksid taotud nõgusasse elutee verstapostid haakuvad erakordselt veevoolurenni. tihedalt ta loominguga. Sobitades Heino Orasheinaga sõdima ja mättaid pööra­ Väli eluloo aastaarve tema teoste kirju­ ma külalised eriti ei kipu. Ega Heino Väli tamisajaga, võib jääda koguni mulje, et ei laseks ka. Maaga on tal kujunesud ta ei asugi enne kirjutama, kui seljataha eriline suhe. Ta elab nüüd ise läbi seda jäänud sündmused on algusread näpuga armastust, mida ta oli oma künnimehest kätte näidanud. Kui see nii on, kust kumab Lauri Pendi kuju loomisel aimamisi tunne­ siis esimesena läbi Vilsandi oma kadaka- tanud. Ta kaitseb ja valvab kiivalt oma laidude, kivikaride ja kajakakisaga? istikuid. Punapeedi või porgandi külge, mis Selleks raamatuks on «Silver Ükssilm tema külvatud seemnest tõusnud, ärgu tei­ — Felslandi hirmus mereröövel». Ja «ku­ sed näppu pangu. Küti juurviljapeenrad on mab läbi» on nõrgalt öeldud. Suur tükk talle üheaegselt hobi ja töö. Nii nagu Hei­ Felslandist on see päris Väike-Vilsandi no Väli neid hommikuti üle vaatab ja sil­ oma Kirdetalu ja selle elanikega, kärnkonn mitseb, vaagib kirglik kollektsionäär oma Porru ja laste puusuksu Miku-Рака kaasa marke või münte. Ning kui Heino Väli arvatud. Uusasuka värske, kulumata lus­ oma harvadel Tallinnas käikudel kõneleb tiga paigutab Heino Väli nad kõik oma sellest, et nüüd ta mõistab, mida tähendab kadakasele näitelavale ning hakkab siis käte mullaseks tegemine, muld küünte all, nagu marionetiteatris nööre tõmbama. siis pole nendes sõnades ülespuhutud paa­ Ka Silver Ükssilma teine raamat viib tost. Mees teab, mis mees räägib. meid oma avapeatükis Vilsandile... va­ Peaaegu inimtühjaks jäänud saarel läbi bandust, Felslandile. Hiljem, jah, minnak­ aasta elav kirjanik ei ole teadagi igapäi­ se küll ära suurtele meredele, aga väike ne asi. Tänavusel üleliidulisel lasteraama- armas kodune saar on sealgi alati kaa­ tunädalal Usbekistanis astusid mitmel kor­ sas — merekaartidelt märkamiseks ehk ral juurde tõmmud kolleegid küsimusega, üleliia pisike, südames hoidmiseks aga kas see paksu juuksepahmaga prosaist, kes päris paras. teil seal üksi saarel on, ikka veel paigal Nüüd, kirjaniku teise juubeli künnisel, püsib. Nime kõla olid nad unustanud, hakkab Vilsandil möödasaadetud aastate aga üks mees saarel, kes pealegi sageli arv kahekümnele lähenema. Vahepealsetel sinna ainult üle laidude ja läbi mere pää­ ärakäikudel on kirjamehel muidugi tulnud seb, see oli meeles seisnud. Küllap selle­ koolides ja klubides lastele oma kirjaniku­ sama mõningase ebatavalisuse pärast ei elust rääkida. Ja igasugu küsimustele vas­ ole ka televisiooni- ja raadiorahvas pea­ tata. Ma tean, et on küsitud, miks ta aegu ühelgi suvel Vilsandil käimata 'jät­ väikesele saarele elama läks. Huvitav, kas nud. Pärast seda on võidud kuulda ja keegi on ka küsinud, on selle sammuga näha, kuidas Heino Väli, kirgiisi pidupoisi võidetud või kaotatud? tutiga kaap peas, õngeliini lappab või Lastekirjandus küll kaotas, tundus mul­ suitsutusahju alla tuld teeb. Alati on oma­ le pikka aega. Kuuekümnendatel aastatel jagu räägitud suvise tegevuse mitmekesi­ oli Heino Väli üsna viljakas. Peaaegu susest kui suurest loometöö stiimulist ja igal aastal ilmus talt raamat, mõnel kogu­ püütud kokku arvata kasu, mis mere ääres ni mitu. Lastekirjanduse komisjoni esi­ möödasaadetud puhkusekuud kirjamehele mehena sõdis ta asja huvides "trükkalite annavad. Et saareelu argiasjad seejuures ja kirjastuse toimetajatega, oli kirjandus­ unustatakse, on iseenesestmõistetav. huvilistele koolinoortele esimeseks nõu­ Kuid argiasjade eest ei pääse saarel andjaks. Omaaegse käsikirjalise almanahhi kuhugi. Ei pääse selle eest, et leiba tuleb «Noorte Looming» autorite esimesed sule- ise küpsetada, et vilets petrool ei taha proovid (aga sellesse vennaskonda kuulu­ lambis põleda. Ja et sügisel, kui väin viss, sid Viivi Luik, Leelo Tungal, Andres Jaak­ ei ole nädalate kaupa suure saarega soo, Ingvar Luhaäär) käisid kõigepealt ühendust. Võtab mitu aastat, enne kui just Heino Väli range pilgu alt läbi. Li­ Vilsandi kirjanik saab kõrgelt ametkonnalt saks sellele ei pannud ta paljuks võtta oma loa kaks võrku rannavette püügile panna. ülesandeks mitmete lastelugude esmaar- Arvestades erandlikke tingimusi, tähenda­ vustamist, nii et ükskord hiljem võis takse selles lubakirjas, mille all tuleb neist kirjatükkidest päris paraja paksusega mõista seda, et Vilsandi rahval ei maksa krütikaraamatu kokku seada. eriti loota neile rohkem kui 80 kilogram­ Koik see iäi Vilsandile asumisega ära. mile lihale ja vorstile, mis iga Eestimaa Ei saa ju kirjanduselus aktiivselt osaleda, kodanik pidavat kinni pistma. kui elupaik mere taga. Ka oodatud käsi- Noh, erandlikkus erandlikkuseks, aga­ kirjatulv jäi tulemata. Mitte üks-kaks, rat ühiskondlikku kalakaitsemeest ei takis­ vaid viis aastat järjestikku ei avalda Hei­ ta see sugugi mõni aeg hiljem oma näda- no Väli uut teost. latoidust hankima läinud kummipükstes Nii et loomingulises mõttes ikkagi Heino Välile protokolli kirjutamast, sest väärsamm see mere taha minek? seekord on kirjanikul spinning käes ja Ma siiski ei ruttaks niisuguse kokku­ seitse kala nööri otsas, aga spinningu- võttega. Sest nüüd on Heino Väli kontos meeste ühe päeva püügipiiriks näeb seadus «Naga», on J. Smuuli nimeline preemia ette viis haugi, ela sa siis Vilsandil või selle teose eest ja õhus uus küsimus: Karakumis. Kas Heino Väli oleks suutnud kirjuta- 506 da säärase teose ilma Vilsandi kogemuse­ ge paigalhoidja, kui tugi ja pidepunkt ta? Küpse mehena äraõpitud rookatuse kasvab sümboliks, mille olulisust meie panemise oskuseta, oma kätega rajatud ko­ vapustusterohkes maailmas on raske üle duta, mõteteta, mis murravad pähe ehk hinnata. ainult üksildastel öödel keset lainemöiret Olen siin Vilsandil istutamas oma puud, ja tormiulunat? Pärast J. Parijõe teost on Heino Väli korduvalt öelnud. Seda «Laevapoisi päevil» ei mäletagi eesti noor­ tööd on ta tõesti visalt teinud. Ning kui soo- ja lastekirjanduses raamatut, kus õuna- ja kirsiistikud on talvekülmade, jä­ mere taustal arenevat isiksuse kujunemis­ neste, metskitsede ja teab veel kelle rün­ lugu oleks esitatud säärase kunstiküpsu­ nakutele alla jäänud, siis need teised, sega. Heino Väli parimatele teostele oma­ millel klorofüllita lehed, need tema sõna- ne mitmeplaanilisus tuleb «Nagas» eriti puud, kõigutavad oma kroone hukku ja selgelt esile. Lisaks köitvale story'le jääb unustust kartmata. eraldi kõlama naga teema. Naga kui kõi­ Jaan Rannap

507 RAAMATUID

«EESTI RAHVAKALENDRI» JÄRJEKORDSETEST KÖIDETEST

Eesti rahvakalender III. Koostanud Mall Hiiemäe. Kirjastus «Eesti Raa­ mat», Tallinn, 1984. 256 lk. Hind rbl. I.— Eesti rahvakalender IV. Koos­ tanud Mall Hiiemäe. Kirjastus «Eesti Raamat», Tallinn, 1985. 304 lk. Hind 70 kop.

Arvustaja peab kahetsusega tunnista­ Mihkli, Noarootsi, Martna, Kõpu, Kursi, ma, et ta on retsenseerimisega ajast ma­ Palamuse, Peetri, Paide ja Varbla. See­ ha jäänud. Paraku on viibinud ka kogu­ vastu 23 teksti on Tarvastust, Vastselii­ mike kirjastamine. Nii võib loota, et siinne nast ja Karjast, 22 teksti Setust, 19 Vil­ arvustus ilmub siiski enne, kui kirjastus jandist, 18 Hallistest,_ 17 Rõugest, 16 Tor­ «Eesti rahvakalendri» järgmise köite aval­ mast, 15 Torist ja Põlvast. Sellestki loen­ dab. dist piisab osutamaks, et domineerivat Seni ilmunud neli köidet on jõudnud näikse lõunaeestiline ainestik (täpse vas­ tutvustada meie rahvakalendri esimest tuse annab siin loodetavasti lisaköide oma poolaastat, täpsemalt — kuut kuud ja topograafilise registriga). Ka külvinäda­ kahte nädalat. Kolmas köide hõlmab pea­ lale puhul domineerib lõunaeestiline aines aegu kaks kuud (jüripäevast viidipäevani) (29 teadet) pohjaeestilise üle (20 teadet). ja neljas köide ühe kuu (suvisest pööri­ Seevastu markusepäeva kümnest teatest päevast olevipäevani). Esimeses köites pärinevad Põhja-Eestist seitse ja volbri- ulatus ühe tähtpäeva (resp. perioodi) koh­ päeva 33 teatest on lõunaeestilisi ainult ta esitatud teadete hulk 1—2Ö0-ni, teises kaheksa. Jättes kõrvale n.-ö. kohaliku tun­ köites 19—400-ni. Iga köide näikse uue tusega tähtpäevad (näit. setuline räüsä- rekordi püstitavat: kolmandas ulatub tea­ päev ja kagueestiline nigulapäev), domi- dete arv 6—647-ni ja neljandas 3—725-ni. neerib_ ikkagi lõunaeestiline aines. Küllap Sealjuures esitab kolmas köide olemasole­ on Louna-Eesti pärimustes rohkem vanu vast 5000 teatest 1059 pärimusteadet (mit­ jooni, mis — tänu eeskätt setudele — on te 1063, nagu eessõnas öeldud), s. o. kauem käibel püsinud. enam-vähem viiendiku, neljandasse köi­ tesse on 5000 teatest valitud aga 1228 tea­ Huvitav on ka see, missugustest kogu­ det, s. o. peaaegu neljandik. Mõlemad köi­ dest ainestik on valitud. Jüripäeva puhul ted käsitlevad 13 tähtpäeva (või ajavahe­ esitatud materjalist moodustab Hurda ko­ mikku), seega näikse teadete valik avar­ gust pärit aines 44% (ERA-st 19,5%, Ei­ duvat, mis on igati hinnatav. Õn ju ka- senilt 18,7% ja RKM-ist 10%). Neljast lendripärimus ühelt poolt üpris populaar­ suurkogust on saadud kokku üle 92% ma­ ne, teiselt poolt aga raskesti kättesaadav, terjalist, sealjuures domineerivad vanemad vähemalt autentsel ja kommenteeritud ku­ kogud (H ja E). Teiste tähtpäevade pu­ jul. Sealjuures tuleb märkida, et kolman­ hul on olukord vastupidine: uuematest ko­ das köites hõlmab jüripäev 647 teatega gudest on valitud üle 66% materjalist, 61% raamatu mahust, ülejäänud 12 täht­ vanematest kogudest pisut üle 32%. päeva kohta on seal 412 teadet ehk 39% Millest võiks olla tingitud selline kül­ mahust. Neljandas köites aga hõlmab jaa­ laltki suur erinevus? Küllap sellest, et nii­ nipäev 725 teatega 59% mahust, ülejää­ suguse ülemaaliselt tuntud tähtpäeva kohta nud 12 tähtpäeva kohta on 503 teadet ehk nagu jüripäev sai andmeid hõlpsasti ja 41% mahust. Seegi osutab valiku avardu­ kvaliteetselt koguda ka varasemal ajal. misele. Seevastu vähe tuntud ja n.-ö. lokaalsete tähtpäevade kohta on tähelepanekuid lae­ On vistüsna loomulik, et jõulud rahva­ kunud alles hilisema järelkorjanduse või pärases mõõdus (toomapäevast nuudipäe- ekspeditsioonide käigus. vani) täidavad terve viimase köite. Kas Neljandas köites on kesksel kohal jaa­ aga periood olevipäevast toomapäevani nipäev 725 pärimusteatega. Neist lähtub (peaaegu viis kuud) mahub ühte köitesse? .Valjala, Pärnu-Jaagupi ja Puhja. (lk. 16) võinuks ehk selgemalt esile tuua, Kummaline on see, et isegi traditsiooni- et jaanipäeva muistseks nimetuseks oli rohkest Kuusalust on edastamisväärseks suvisted. Ent hinnatav on koostaja püsi­ peetud ainult üheksa teadet. Uute kogude mine faktide pinnal ja üldiselt ettevaatlik domineerimine võib johtuda tõigast, et jaa­ suhtumine hüpoteesidesse. Näiteks on koos­ nipäev on veel tänapäevalgi pühitsetav, taja esitanud kõik teated mareta- ehk ka- jaanituli on kalendritavadest ehk kõige rusepäeva kui karu austamise päeva kohta kauem säilinud (tõsi, funktsionaalselt ja ja alles käsitluse lõpul vihjab ta kõige tõe­ situatiivselt muundunud kujul — aga siis­ näolisemale isiklikule tõlgendusele — ka­ ki). Arusaamatuks jääb aga lõunaeestilise rusepäev kui rukkipõllu ettevalmistuse ja materjali ülekaal (eL-st 55,86%, eP-st ja rukkiussi tõrjumise päev. Seesugune käsit­ L-ist — 44,14%). Muidugi võib tegu olla lusviis on sümpaatne. Ka materjali esitus ka autori meeldumusega (vaevalt ongi ei ärata põhimõttelisi vaidlusi. Muidugi võimalik esitada valik täiesti tasakaalusta­ võinuks ristipäevade puhul püüda eristada tud kujul). teateid eri ristipäevade kohta. Ent kerge see muidugi pole. Nii on esitatud 172 tea­ Järgmiste tähtpäevade puhul on valik test ainult 33 puhul õtse nimetatud, et te­ suuremas tasakaalus, väikese eelistusega gemist on suure ristipäevaga (ehk taeva- põhja- ja lääne-eestilisel ainestikul (49,13%, minemispühaga) ja 21 korral muu risti­ eL-st 46,85%; osa materjali puhul pole päevaga (tuule-, linnu-, leheristipäev). päritolukoht teada). Vaieldamatult on aga Enamik teateid kõneleb lihtsalt ristipäe­ eelistatud uuematest kogudest lähtuvat vast (neist suurem osa kattub suure risti­ teatmestikku (60,46%). päevaga). Siiski võinuks ehk eraldi esile Kiitvalt peab märkima, et koostaja po­ tuua vaieldamatud tuule- ja linnuristipäe- le piirdunud KM-i rahvaluulefondidega. vaga seotud teated. Muidugi on need ka Arvesse on võetud ka teiste asutuste ko­ nüüd leitavad — ehkki selleks tuleb läbi gutud ainestik: Keele ja Kirjanduse Ins­ lehitseda kogu vastav peatükk. Eeskujuks tituudi rahvaluulesektori kogu (KKI), võinuks siin olla kas voi külvinädalate TRU eesti kirjanduse ja rahvaluule ka­ ainestiku esitus kolmandas köites. teedri kogu (EKRK), Emakeele Seltsi ko­ gu (ES) ja Etnograafiamuuseumi etno­ Võib-olla tundub virisemisena soov, et graafilised kogud (EM). Niisiis on valiku materjali esitus pealkirjastatud rubriikides aluseks kogu olemasolev materjal, mis on ja nende alaosades oleks tavapäraselt geo­ väljaandele kahtlemata plussiks. Iseküsi­ graafiliselt järjestatud. Näiteks peatüki mus on see, kui palju aega ja vaeva on «Jüripäev» alaosas «Pühitsemine» (III, lk. nõudnud teiste asutuste rahvaluulekogude 21) on materjal_ järjestatud: Setu, Setu, läbitöötamine. Ja siin pean paratamatult Karja, Karja, Rõuge! Muidugi, kui naab­ juba muuski seoses kerkinud küsimuse ruses asuvad kihelkonnad on segi paisatud juurde tagasi pöörduma: kui on olemas (alaosa «Lüpsikute turrutamine kõrtsis», üks keskne rahvaluule kogumise ja säili­ III, lk. 22—23), siis see niivõrd ei sega. tamisega tegelev asutus (olgu see arhiiv, Üksteisest kaugel asuvate kihelkondade pu­ osakond või muuseum), siis on kõik ir- hul aga küll (vt. näiteks III, lk. 24—25: ralised rahvaluulekogud kurjast. Muidugi ei ole taunitav kogumine. Taunitav on aga Tarvastu, Iisaku, Saarde, Vaivara, Ote­ see, et kogutud materjale ei loovutata (de- pää, Pilistvere, Torma, Tarvastu, Vigala, poneerita) Kirjandusmuuseumi, kus on nen­ Halliste). See pole küll iseenesest ei tea de ainuõige koht. Muidugi võib loovutada mis puue, kuid kasutajale oleks reeglipä­ ka koopiad, resp. mikrofilmid või mikro- rane järjestus kindlasti ülevaatlikum ja kaardid. Aga materjal peab olema ühes seega suupärasem. Eriti äratab imestust, kohas kättesaadav ja kasutatav. Sellele hä­ kui^ sama kihelkonna aines on eri kohtades davajadusele osutas juba Jakob Hurt. Sa­ (voi on see ehk taotluslik?). da aastat hiljem sellest rääkida peaks ole­ Üldiselt kohtame uskumusteadetes desk­ ma tarbetu. Aga selgub, et ei ole. riptiivse lihtlause kõrval valdavalt struk­ Köidete ülesehitus on endine: kõige­ tuuri: «kes — see» voi «kui — siis». Näi­ pealt on vastavat tähtpäeva (resp. perioo­ teks: «Kes enne jüripäeva suplemas käib, di) käsitlev sissejuhatav peatükk, siis ma­ sellel kaduda kirbud ja taiad ära (Tori)»;' terjal — suurema hulga puhul sisuliselt «Kui jüripäeva hommikul külmetab, siis tu­ liigendatud —, seejärel kommentaar. Kom­ leb hää_ rukkiaasta (Halliste)». Muidugi mentaaris on antud ühe lausega kombe võib mõnel pool puududa nii «kes» (resp. või uskumuse sisu, sellele järgnevad esi­ «kui») kui ka «see» (resp. «siis») — tatud teadete aadressid (kogu, köide, le­ näit.: «Sajab jüripäeval lund, on hää od­ hekülg, pala number, üleskirjutamise koht, rasaak (Viru-Nigula)». Mõistagi on siin üleskirjutaja ja kirjapaneku aeg). Järgne­ vastandus säilinud ja struktuurielemendid vad levikuandmed ja viited paralleelidele «kui — siis» juurde mõeldavad. Miks sel­ meie oma kombestikus või naaberrahvastel. lest struktuurist üldse juttu teha? Aga sel­ Sissejuhatavad artiklid on koostatud lepärast, et senises praktikas on süstemati- 509 seerimisel lähtutud esimesest poolest, eel­ naalinumber). See lihtsustaks suuresti re­ dusest: kui jüripäeval nii, siis... jne. gistrite koostamist. Nüüd on mõnel puhul arvesse võetud ka Terav vajadus on ka aineregistri järele. struktuuri teine pool (näit. III, lk. 100, On ju lausa hämmastav, kui palju on eri nr. 597: «Kui madisepäeval nii palju tuis­ tähtpäevadel analoogilisi kombeid. Praegu kab, et üle ree jalase, siis jüripäeval tuis­ tabame neid juhuslikult. Täpsema ülevaate kab üle mägede»; vt. veel: III, lk. 151, nr. võimaldaks aga aineregister. Sellegi koos­ 5; lk. 152, nr. 10—12; IV, lk. 262, nr. tamine tekitab küsimusi. Esiteks — kui 165). Selle vastu ei saa midagi olla. Õtse avaralt piiritleda ainealasid? Kas piirduda vastupidi — see on tervitatav. Ainult et näit. karjandusega või lisada karjalaskmi- koostaja oleks ehk pidanud järjekindlam ne, karjatamine, karjanõidus jne.? Oluline olema ja esitama rohkem ka struktuuri oleks üksteisest sõltuvate tähtpäevade teisest poolest lähtuvaid teateid. Kuid hea, (kuude, aastaaegade) esitamine eri regist­ et needki vähesed teated on lisatud. Täie­ rina. Seesugune register, mis võimaldab liku pildi saame küllap lisaköite ainere­ eristada korduvat ja analoogilist materjali, gistrist. on lausa hädavajalik nii materjali leidmi­ Lisaköide — täpsemalt: lisade köide — seks kui ka edaspidiseks uurimiseks. Meil näikse iga ilmuva tekstiköite järel muutu­ suhtutakse registritesse pisut üleolevalt. vat üha nõutavamaks, üha vajalikumaks. Aga ilmaaegu. Register ise — kui ta hõl­ Sestap peab hoolikalt ja juba aegsasti mab täieliku või küllalt esindava materjali kaaluma, mida sinna võtta ja kuidas ma­ — on tähelepandav uurimisob;ekt, mis terjal esitada. Topograafilise aineregistri annab oskuslikule küsitlejale üpris mitme- vajadus on enesestmõistetav. Aga selle laadset infot. realiseerimine pole sugugi lihtne. Oleksid Aga küllap on koostaja nende küsimus­ üksikpeatükid jooksvalt või vähemalt köi- tega pareminigi kursis kui arvustaja. Ta­ tetigi nummerdatud, siis oleks registri han ainult rõhutada, et sellise ulatusliku ülesehitus lihtne: näit. Saarde 27:8, 37, ja süstemaatilise materjalikogu puhul on 110, 174 jm. või Saarde III 1:8, 37, 110, abiregistrid paratamatud. 174 jm. Juba ruumi raiskavam on Saarde Mida lõpetuseks öelda? «Eesti rahvaka­ — jüripäev: 8, 37, 110, 174; ristipäevad: lender» hakkab liginema lõpule. Viienda 32, 111, 128, 161 jne. Väljaande kogu materjali hõlmavate registrite koostamisel köite käsikiri on juba kirjastamiseks esi­ (ja kasutamisel) ilmneb, kui vajalik on tatud ja kuues kuuldavasti koostamisel. ainese jooksev numereerimine (nn. niargi- Mis muud kui jõudu ja jaksu koostajale selle hädavajaliku sarja lõpuleviimiseks. Olo Tedre

510 RINGVAADE

Akadeemilist Emakeele Seltsi. Siis leidis Heino Ahvena mälestuseks noor vastutav sekretär endas julgust, läks üksinda seltsi nimel Toompeale nende jutule, kes otsustasid ja määrasid, põhjen­ das, veenis mehena, kes teab, et ei võitle mitte ainult seltsi, vaid oma rahva ema­ keele eest. Ja ta tuli tagasi võitjana, Ema­ keele Selts jäi likvideerimata. Kuid 1956. aastal viidi Emakeele Selts siiski Tartust Tallinna. Edaspidi pidi ta ühendama kahe linna keeleteadlasi ja sek­ retär oli selleks siduvaks lüliks, kel pidi jätkuma jõudu sõita aastakümneid kahe linna vahet. Heino Ahvena sihipärase töö tulemu­ sena läks korda taastada Emakeele Seltsi murdekorrespondentide võrk ja alustada nende kaudu väärtusliku murdeainese talle­ tamist. 1957. aastast hakkas selts korral­ dama murdekogumise võistlusi. 1960. aas­ tal hakati välja andma populaarset sarja «Kodumurre», koostajaks ja toimetajaks Heino Ahven. On pandud kirja kümneid tuhandeid lehekülgi murdekõnet ja sadu tuhandeid sedeleid murdesõnadega. 1955. aastal alustas Emakeele Selts 22. märtsil suri ootamatult Emakeele oma aastaraamatu väljaandmist, mõni Seltsi teadussekretär, Eesti NSV teeneline aasta hiljem pandi algus Emakeele Seltsi kultuuritegelane Heino Ahven. toimetiste seeriale. 31 köidet aastaraamatut, Keel on muld. See on muhe ja elav 21 köidet seltsi toimetisi, 3 köidet murde­ nagu su oma elu, ta kannab eneses kõige korrespondentide kirjapanekuid, 18 numb­ elava jälgi, kogu selle liikuvust ja püüdlusi. rit «Kodumurret», 2 kogumikku «Kirja­ Harides keelt, kasvab me vabadus, päästes keelt» — kogu see tuhandele trükipoognale keelt, päästame oma elu. Need rootsi luu­ lähenev eesti keele alaste tööde hulk on letaja mõtted on lähedased mõtetele, mida trükivalmis seatud teadussekretär Heino kandis eneses Heino Ahven ja mis olid ta Ahvena poolt. Ta oli veendunud, et teadus- tegude lätteks. seltsina rajatud teadlaste ühendus peab Ta sündis 11. novembril 1919 Võrumaal sellisena säilima. Kui palju vaeva, visadust Räpinas raamatupidaja peres kolmanda ja hoolt nõudis talt Gustav Vilbaste eesti pojana. Alghariduse andis taile Räpina alg­ taimenimede kapitaalse kogu toimetamine, kool ja tänu vanema venna algatusele kui väga tahtnuks ta näha trükituna esi­ ning toetusele jätkas ta õpinguid Võru mest köidet. Kuid ta ei suutnud läbi murda keskkoolis, mille lõpetas 1937. aastal. kirjastuse ametimeeste ükskõiksusest. Kir­ Kodupaika Räpinasse oli ta kiindunud elu jutuslauale jäi pooleli teise köite käsikiri. lõpuni. Veel päev enne surma oli ta Värs­ kas keelepäeval ja kõneles noortele ema­ Algul toimusid seltsi ettekandekoosole­ keele hoidmisest, kõneles oma murdes nagu kud ainult Tartus, siis ka Tallinnas. 1961. jumalagajätuks kodupaigaga. aastal algatas Heino Ahven keelepäevade Järgnesid Tartu Õpetajate Seminari aas­ korraldamise Eesti linnades ja asulates, kus tad, ta tahtis saada kooliõpetajaks. Selle esinesid nii keeleteadlased kui ka õpetajad kooli ärgas vaim haaras ta kaasa. Temast ja õpilased. Esimene keelepäev peeti Vil­ sai õpetaja seminari algkoolis, tema õpi­ jandis 7. oktoobril 1961. Hiljem lisandusid laseks võib end nimetada mitugi praegust keelepäevadele rahvaluule- ja stilistikapäe­ akadeemikut. vad. 146 keelepäeva, 31 rahvaluulepäeva, 1942. aastal astub Heino Ahven Tartu 5 stilistikapäeva peeti tema hoole all. Kui ülikooli filosoofiateaduskonda. Neil aegadel palju päevi ja öid oma elust andis ta sündis kirjandus- ja kunstiühendus «Tuuli- nende kordamineku heaks, neil esinemiste sui», kuhu kuulus ka tema. Kuid sel raskel ettevalmistamiseks. Ta oli keelepäevadesse aastakümnel ei kulgenud rada kõrgema kiindunud mõistuse ja südamega, ta ei hariduse juurde õtse, takistusteta. Alles hoolinud oma ajast ja tervisest. Keelepäe­ 1956. aastal ulatati talle ülikooli lõpu­ vadest algas rahvaliikumine eesti keele diplom. kaitseks. 1947. aasta sügisel hakkas Heino Ahven Heino Ahven jääb kõigi meie mäles­ tööle Akadeemilise Emakeele Seltsi vastu­ tusse rõõmsameelse, tasakaaluka, taktitun­ tava sekretärina. Vaevalt küll aimas ta, delise, sõbraliku inimesena, Emakeele Seltsi et jääb sellesse ametisse elu lõpuni, 41 hoidja isana, keelepäevade hingestatud aastaks. Saabus aasta 1950. Suleti Õpeta­ juhina. tud Eesti Selts. Sama saatus oli ootamas Huno Rätsep 511 Emakeele Seltsis kuulumist väljendab eesti peatus esineja lühidalt ka keeles partitiivne, leedu kee­ tekstide analüüsi meetodil. 28. II 1988 peeti Tartus les genitiivne predikatiiv. Situatsioonianalüüs on seni Emakeele Seltsi ettekande­ Paralleelne kasutusvõimalus rakendust leidnud lingvisti­ koosolek, kus rääkisid Biru- hõlmab eesti keeles mõnin­ kas ja tema põhiidee seisneb te Kjaas teemal «Eesti ja gaid partitiivis ja elatiivis vaadeldaval juhul väites, et leedu keele süntaksi ühisjoo­ predikatiive, leedu keeles ge- uskumuslike tekstide püsi­ ni» ja Aino Laagus teemal nitiivseid ning prepositsiooni vaks osaks on tegevussituat- «Eesti metshaldjas». Mõle­ iš ja genitiivi konstruktsioo­ sioon, milles kogetakse mad ettekanded pakkusid niga väljendatud predikatii­ haldjat. Eesti metshaldja­ kokkuvõtteid hiljuti val­ ve. Resultaati märkiv indi- tekstide analüüsi põhjal minud kandidaadiväitekirja­ rektne objekt on eesti kee­ osutas esineja, et rahvaoma­ dest. les translatiivis, leedu keeles ne metshaldjas tähistab ku­ B. Klaas, kes TRÜ f:lo- instrumentaalis, kaasolu jutlusi inimese ja looduse loogiaüliopilasena on eri­ märkiv indirektne objekt on vahekorrast, millel oli kok­ plaani alusel õppinud leedu eesti keeles komitatiivis, lee­ kuleppeline alus. Analüüs Keelt ja aasta aega olnud du keeles väljendab seda kinnitas I. Paulsoni oletust, ka Vilniuse ülikooli üliõpila­ prepositsiooni su ja instru­ et eesti metshaldjal on rah­ ne, andis ülevaate lääneme- mentaali konstruktsioon vausundis olnud domineeri­ resoome-balti ja eesti-leedu Vastavused on partnerob- valt sanktsioneeriv funkt­ keelesuhete senistest käsit­ jekti väljendusvormides, kus sioon — ta on ilmutanud, lustest ning analüüsis konk­ eesti adessiivsele ja alla- teinud nähtavaks väe ja jõu, reetseid süntaksimõisteid, tiivsele partnerobjektile vas­ mida arvati _olevat metsal. mille eesti ja leedu kasutu­ tab leedu daativis partner- Ettekandes võrreldi eestlaste ses leidub ühist või erinevat. objekt, ning eesti ablatiiv- metshaldjakujutelmi ka teis­ Teoreetilist arutlust ilmes­ sele partnerobjektile leedu te läänemeresoome rahvaste tasid lausenäited eesti ja prepositsiooni iš ja genitiivi vastavate kujutelmadega. leedu keeles. konstruktsiooni abil väljen­ Sõna haldjas germaani pä­ Eesti ja leedu süntaksi datud partnerobjekt. Indi- ritolus pole kahtlust, kuigi ühisjoontena nimetas esine­ rektset possessiivset objekti sõnaga tähistatav kujutlus­ ja subjekti- ja objektikääne- saab mõlemas keeles asen­ te ring võib olla genuiinselt te vaheldust, mis_sõltub sub­ dada possessiivse genitiivi­ soomeugriline ning pärineda jekt- ja objektmoiste jaota- ga. Numejaal- ja substan- boreaalsest jahi-kalanduse tavusest-jaotamatusest, defi- tnvhulgasona järelatribuut kultuurist. Võrdlus teiste niitsusest-indefiniitsusest, on eesti keeles partitiivis, rahvastega näitas, et hald- predikaatverbi rektsioonist leedu keeles genitiivis, ad- jakujutelmi võib pidada lää­ ja semantikast ning lause rerbhulgasõnajargsele parti­ nemeresoomlaste ühisusku- jaatavast või eitavast sisust. tiivis laiendile vastab leedu museks, mille kese on Lää­ Mõlemas keeles on olemas keeles genitiivne laiend. Ad­ nemerest põhja pool. Eesti ka nominatiivne objekt. Eri­ jektiivatribuut ühildub oma rahvaomane metshaldjas nevalt leedu keelest sõltub põhisõnaga mõlemas keeles. eesti keeles objekti totaal- A. Laagus analüüsis eesti esindab traditsiooni kõige sus-partsiaalsus ka predi­ metshaldjatekste ja nendega lõunapoolsemat serva, millel kaatverbi aspektist. Ühine on seotud kujutelmi, mida on on traditsiooni hääbumise passiivse predikaatverbiga peetud rahvausundi kõige tunnuseid. lausetes genitiivse agendi ürgsemaks ja vitaalsemaks Ettekannetele järgnes elav kasutamine. Liiki, päritolu, arutelu. samuti kogumisse vms. osaks. Et haldjatekstid on vormilt väga varieeruvad, Valve-Lrivi Kingisepp

512 СОДЕРЖАНИЕ

X. Лиги. Эстонское ученое общество 1938—1950 .... 449 ЛА. Калда. На каком языке улыбается кошка? 460 Я. Кросс. Попытка защитить Балтазара Руссова (и самого себя) от другой сверхстрогой музы истории (Продолжение) . . 466 М. Калласмаа. Изменчивый и постоянный мир имен .... 477 А. Пиквер. Об эстонском относительном предложении на фоне языковой типологии (Продолжение) 486 Анкета журнала «Keel ja Kirjandus» 1988 для писателей . . 494

ПУБЛИКАЦИИ Э. Аавер, X. Лаанекаск (коммент.). Два доклада Ф. Р. Фельман- на на годичном собрании Эстонского ученого общества . . 497 ЮБИЛЕИ Я. Раннап. Писатель живет на острове 505

О КНИГАХ Ю. Тедре. Об очередных выпусках «Эстонского народного кален­ даря» (Эстонский народный календарь III. Таллин, 1984; Эстон­ ский народный календарь IV. Таллин, 1985. Составитель Малл Хийэмяэ) 508

ОБОЗРЕНИЕ 511

1 N H ALT

H. Ligi. Die Gelehrte Estnische Gesellschaft 1938—1950 . . . 449 M. Kalda. In welcher Sprache lächelt die Katze? .... 460 J. Kross. Ein Versuch Balthasar Russow (und mich) aus den Fän- gen einer anderen äuBerst strengen Historikermuse zu retten (Fortsetzung) 466 M. Kallasmaa. Die veränderliche und unveränderliche Welt der Namen 477 A. Pikver. Der estnische Relativsatz auf sprachtüpologischem Hin- tergrund (Fortsetzung) ... 486 Umfrage der Zeitschrift «Keel ja Kirjandus» anno 1988 an die Schriftsteller 494

PUBLIKATIONEN E. Aaver, H. Laanekask (komment.). Zwei von F. R. Faehlmann auf der Jahresversammlung der Gelehrten Estnischen Gesellschaft gehaltene Reden 497

JUBILAEN J. Rannap. Er lebt auf der Insel 505

REZENSIONEN Ü. Tedre. Über zwei neue Bände des estnischen Volkskalenders (Der estnische Volkskalender III. Tallinn, 1984; Der estnische Volkskalender IV. Tallinn, 1985. VerfaBt von Mall Hiiemäe) . . 508

RUNDSCHAU 511 45 кор. 78167

TEKSTIS SELETAMATA LÜHENDID

AES = Akadeemiline Emakeele Selts; E = M. J. Eiseni kogu KM RO-s; EKS = Eesti Kirjanduse Selts; ENE = Eesti nõukogude entsüklopeedia. Tallinn, 1968—1978; ENSV RAKA = Eesti NSV Riiklik Ajaloo Keskarhiiv; ERA = Eesti Rahvaluule Arhiivi kogu KM RO-s; f. = fond; H = J. Hurda kogu KM RO-s; KKI = Keele ja Kirjanduse Instituut; KM КО = Kirjandusmuuseumi käsikirjade osakond; KM RO = Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakond; 1. = leht; m. = mapp; nim. = nimistu; RKM = Riikliku Kirjandusmuuseumi rahvaluu­ lekogu KM RO-s; s. = säilik; Saareste = A. Saareste, Eesti keele mõisteline sõnaraamat. Stockholm, 1958— 1979; TRÜ = Tartu Riiklik Ülikool; VerhGEG = Verhandlungen der Gelehrten Estnischen Gesellschaft; Wied. = F. J. Wiedemann, Ehsthnisch-deutsches Wörterbuch. St. Petersburg, 1893; ÕES = Õpetatud Eesti Selts; ÖES-i fond KM KO-s; ÖS = Õigekeelsus­ sõnaraamat. Tallinn, 1976.

Murded ja murrakud: Anseküla; eL = lõuna­ eesti murded; eP = põhjaeesti murded; Jaani; Jämaja; Kaarma; Khk = Kihelkonna; Krj = Karja; Karla; L = läänemurre; Muhu; Mustjala; Pha = Püha; Tõsta­ maa; Setu.

JÄRGMISTES NUMBRITES:

О Kakskeelsus kakskeelse inimese pilgu läbi • Peeter Arumaa keeleteadlasena • Maailmakirjandust selitamas: «Worid Literature Today» • Kirjanike vastuseid ringküsitlusele