Rahvastikuteadus Ja Eesti Rahvastikuarengu Pöördepunktid

RAHVASTIKUTEADUS JA EESTI RAHVASTIKUARENGU PÖÖRDEPUNKTID

Kalev Katus, Allan Puur

1. SISSEJUHATUSE ASEMEL Nüüdisaja rahvastikualast teadmispagasit võib hinnata tugevaks või nõrgaks, metodoloogiliselt süsteemseks või auklikuks. Igata- hes on rahvastikuteadus nii teoreetiliselt kui ka empiiriliselt mitmes mõttes erinev paljudest teistest sotsiaalteadustest. Üks neist erinevustest tõmbas endale Stalini viha sel määral, et kõnealune teadussuund 1930. aastatel N. Liidus hoopis keelustati. Veidi hiljem pandi selline ideoloogia maksma ka Eestis ning seda eitavat suhtumist hoiti siin teaduste akadeemia ja kõrgkoolide süsteemis ametlikult elus peaaegu N. Liidu lõpuni. Eestis on ettekujutus rah- vastikuteadusest kahjuks küll seniajani mõjutatud omaaegsest Sta- lini meelepahast ning seetõttu on mõistlik heita põgus pilk demo- graaﬁale ja teadussuuna uurimisainesele selle kujunemiskäigu jooksul. Rahvastikuarengu olemuslikud põhijooned, nagu neid tänapäeval tuntakse, avanevad siis kindlasti selgemini. Rahvastikuteaduse tekke- ja arenemisloos on märkimisväärne koht John Graunti raamatul Natural and Political Observations Mentioned in a Following Index, and Made Upon the Bills on Mortality, mis ilmus Londonis 1662. aastal (Graunt 1662). Sa- geli pakutakse kõnealust teost välja kogu teadussuuna alguspunk- tina. Selleks on päris kaalukas põhjus: esimest korda, pealegi

Artikkel on valminud haridus- ja teadusministeeriumi sihtteema 0132703s05 raames.

259 Rahvastikuteadus ja Eesti rahvastikuarengu pöördepunktid Kalev Katus, Allan Puur andmeanalüüsile toetudes, esitas Graunt inimese resp. rahvastiku vakihtide vastu suunatud otsuste põhjendamisel. Malthusest sai elu ja surma müstika kohta statistiliselt olulised ning teoreeti- 19. sajandi enim kritiseeritud sotsiaalteadlane ja tükiks ajaks ka- list mõtestust leidnud seaduspärasuslaadsed seosed, mida polnud hanes tahtmine rahvastikuarengu mis tahes printsiipe sõnastada. tarvis seletada jumaliku tahteväljenduse ega muu “kõrgema jõu” Tänapäeval hinnatakse Malthuse tööd hoopis tasakaalukamalt ja määratud põhjuslikkuse abil. Vahemärkusena olgu öeldud, et pal- tõstetakse esile tema vaieldamatut tähtsust teadusloos (Boserup jud selles teoses käsitletud rahvastikuarengulised seosed kuuluvad 1981; Coale 1979; Coleman 1986; Dupâquier, Fauve-Chamoux, tänapäevalgi demograafiliste teadmiste raudvarasse. Grebenik 1983; Wrigley 1986 jt). Graunti töö seisukohad, peamiselt küll kaude väljendatud, Pärast Malthust tehti enam kui sajandi vältel vaid kobavaid kõigutasid tolle aja ainuvalitsevat arusaama inimesest ja tema ko- katseid kujundada demograafiast sotsiaalteadust. Uus, see-eest hast maailmas. Väljakutse rahvastikuarengu vallas oli koguni aga murranguline areng rahvastikuteaduses algas alles 1930.– sügavam kui mõni aeg enne seda maailma ülesehituslikku pilti 1940. aastatel, kui sõnastati demograafilise ülemineku teooria ümberkujundanud Koperniku uurimused. Kopernik näitas pel- põhitõed ja esitati rahvastikuarengu peamised seaduspärasused. galt jumalike jõudude elu- ja tegutsemiskeskkonna kohta käibinud Ennekõike tuleb nimetada selliseid nimesid nagu Adolphe Landry müütide ebaadekvaatsust, ent demograafia pani kahtluse alla prantsuskeelses ning Warren Thompson ja eriti Frank Notestein nende mõjuvõimu ülepea, vähemalt rahvastikuarengu vallas. Kas ingliskeelses teadusmaailmas (Landry 1934; Notestein 1945, nüüd just rahvastikuteaduses peitunud seda laadi revolutsioonilise 1953; Thompson 1929, 1949). Eemalseisjale ehk koguni oota- tähenduse tõttu, aga pikka aega jäi demograafia eelkõige andmeko- matul kombel pole viidatud demograafilise ülemineku kontsept- gumise ning -korrastamise ning nendega ümberkäimisega tegele- sioon mitte üksnes püsima jäänud, vaid on tänapäeval üldse vaks teaduseks. Selles seoses on põhjust nimetada mitmeid tuntud ainus tõsiseltvõetav teooria rahvastikuteaduses. Tähelepandaval matemaatikuid, astronoome ning teisi, peamiselt täppis- ja loodus- määral on niisuguse olukorra põhjuseks tolleks ajaks kogutud teaduste alal tuntud isikuid, keda nende tähelepanuväärse panuse suhteliselt hea — ja sotsiaalteaduse vallas ülihea — ruumi- poolest rahvastikuteaduse kujunemisse võib sama edukalt demo- ning ajamõõtmes võrreldav andmestik rahvastikuarengu kohta graafideks pidada. Paljude teiste hulgas on sellistena teaduslukku ja samavõrra ka süsteemselt, mitmesaja-aastase töö tulemusena läinud Leonhard Euler, Benjamin Gompertz, Achille Guillard, väljatöötatud metoodikaaparaat andmestikuga ümberkäimiseks. Edmund Halley, Pierre Laplace, Wilhelm Lexis, Alfred Lotka, See andis võimaluse põhjalikult kontrollida pakutavaid teoreetilisi Adolphe Quételet. Nimekiri on muidugi oluliselt pikem ning mudeleid, ja seetõttu on rahvastikuteadus jäänud kõrvale üldkont- huviline leiab äratundmisrõõmu pakkuvaid nimesid rahvastiku- septsioonidele ning teooriaile pretendeerivate mõttemõlgutuste teaduslikke entsüklopeediaid sirvides (vt International... 1982; uputusest, mis sotsiaalteaduses on olnud nii tüüpiline. Isegi Stalin, Narodonaselenie... 1994). kes akadeemik Lõssenko abiga põrmustas bioloogia ja geneetika, Esimese tõsise katse süstematiseerida kogutud ja läbitöötatud jäi siin kimpu. rahvastikualast andmestikku sotsiaalteaduslikuks teooriaks tegi omamoodi kuulus Thomas Robert Malthus. Peamiselt rahva- 2. RAHVASTIKUARENGU LÄHTEKOHAD arvu kasvu ja majandusarengu seoste uurimise pinnalt sõnastas ta demograafilise arengu seaduspärasused ehk printsiibid (Mal- Püüeldes järgnevalt esitada lühikest kokkuvõtet rahvastikuarengu thus 1798). Tagantjärele vaadates on Malthuse väited osutunud resp. demograafilise ülemineku ehk revolutsiooni teooria nüüdis- ühekülgseks ja lihtsustatuks, nagu olid tollased sotsiaalteadusli- aegsetest põhitõdedest, peab muidugi arvestama suurte lihtsus- kud seisukohad üldiseltki. Õnnetuseks rakendati neid ühiskonna- tustega. Asja vastu süvitsi huvi tundvail lugejail on mõistlik poliitilises tegevuses, nimelt teoreetilise alusena vaesemate rah- pöörduda otse nende tööde juurde, millele ülevaates viidatakse.

260 261 Rahvastikuteadus ja Eesti rahvastikuarengu pöördepunktid Kalev Katus, Allan Puur

Olulisim on siinkohal koondatud ja esitatud kolme üldisemat laadi vatsiooni asjus. Rohkem kui kakskümmend aastat väldanud üle- metodoloogiliste sõlmküsimuste ringi kaudu. Mõistagi jäävad euroopalise võrdlevuuringu ning selle raames valminud kümme- lühiülevaates teenimatult tagaplaanile rahvastikuteaduse mitme- konna süvaanalüütilise monograafia ja suure hulga muu teadus- plaanilised kõrval- ja lisaarendused, millest mõnel on iseenesest produktsiooni järeldusena tõdeti, et põhjapanevaid muutusi demo- üsnagi uuenduslik roll. graafilises arengus (projekt keskendus ennekõike abielu- ja sündi- musüleminekule) pole võimalik seletada tööstuse arengu, linnas- tumise, hariduse leviku, individualiseerumise, usukuuluvuse ja 2.1. Rahvastikuarengu kolm põhitõdemust -mõju jpt teiste majanduse, sotsiaalarengu (kitsas mõttes) või Esimene sõlmküsimuste ring puudutab rahvastikuarengu kohta psühholoogia valdkonda kuuluvate protsessidega. Küll aga vas- ühiskonnas ning seoseid teiste sotsiaalprotsessidega. Suur pööre tupidi, rahvastikuarengu käik võimaldas seletada paljutki näiteks rahvastikuarengu mõistmisel, mis sai alguse 1930. aastatel ja Euroopa majanduskasvus, rahvastiku haridusalases edenemises ja millele tugineb moodne demograafiateooria, seisneb iseenesest koguni sõjaliste konfliktide puhkemises (Coale, Watkins 1986). lihtsas asjaolus: rahvastikuarengut ei püütud enam vägisi seletada Niisiis on rahvastikusüsteemi tervikliku ja suhteliselt iseseisva teiste sotsiaalprotsesside kaudu. Niisiis toimib rahvastikuareng arengu teadvustamine võimaldanud heita varasema aja kammit- omaette sotsiaalsüsteemina, alludes valdkonnaspetsiifilistele sea- sad, mis eeldas eraldiseisvate rahvastikuprotsesside käsitamist dustele ja seaduspärasustele. Juba viidatud demograafiaklassiku- mingite sotsiaalmuutuste tulemuse ja tagajärjena. Muidugi on test alguse saanud seisukohad on hilisemal ajal leidnud metodo- rahvastikuarengul kõigi teiste ühiskonnaprotsessidega mitme- loogilist tuge vahepeal kiiresti arenenud süsteemiteooriast (Berta- suguseid seoseid, need aga ei kätke endas põhjuslikke vahe- lanffy 1968). Väärib märkimist, et süsteemiteooria poole pöördu- kordi. Rahvastikuareng ise moodustab ühiskonna ühe peamise sid eriti agaralt just nn sotsialismimaade tuntumad rahvastikutead- alussüsteemi, mille dünaamika ja areng allub ennekõike vald- lased, vältimaks otsest vastuolu marksismiga (Khalatbari 1983; konnasisestele resp. demograafilistele seaduspärasustele ega sõltu Pavlik 1983; Viˇsnevski 1982). kuigivõrd teistest sotsiaalsetest osasüsteemidest. Igatahes tun- Rahvastikuarengu mõistmine iseseisva sotsiaalsüsteemina või- dub see sõltuvus olevat nõrgem võrreldes enamiku või isegi kõigi maldas varasemast hoopis terviklikumat käsitlust, sealhulgas em- teiste sotsiaalsüsteemidega. Kinnitust on leidnud hoopis tõsiasi, et piirilise analüüsi tasandil. Põhimõtteliselt uue vaatenurga kasu- demograafiline areng on tugevas vastastikuses mõjutuses rahvas- tamine mitmesuguste rahvastikuprotsesside arengusse süüvimisel tiku paiknemisala — kindla territooriumi või eluruumiga. Selle võimaldas sedasama rahvastikuteooriat omakorda kinnitada, ent põhjusliku seose rõhutamiseks kõneldakse rahvastikust kui geo- ka täpsustada ja edasi arendada. Põhjapanevad tööd sündimuse ja demograafilisest süsteemist (Hampl 2000; Hampl, Pavlik 1977; taasteprotsesside alal (Coale, Watkins 1986; Henry 1961; Cald- Pavlik 1983). Vahemärkusena olgu lisatud, et viidatud teoreeti- well 1982), abiellumise ja peremoodustuse (Hajnal 1965), tervise line seisukoht on tõstnud soo ja vanuse kõrval kolmandaks oluli- ja suremuse (McKeown 1976; Schofield, Reher, Bideau 1991), semaks demograafiliseks tunnuseks põlisuse, mille süsteemne ra- rände (Rogers, Willekens 1986; Zelinski 1971), rahvastikutren- kendamine on kasvatanud rahvastikuteadusliku analüüsi sügavust. dide rekonstruktsiooni (Wrigley, Shofield 1981; Laslett 1993; Jääb siiski tõsiasjaks, et eelkõige empiirilistes majandus- ja Calot et al. 1998) ja mitme muu probleemi kallal lisasid tub- sotsioloogiaalastes töödes püütakse küllaltki sageli anda mitme- listi tõendusi rahvastikuarengu tähelepandavalt suure sõltumatuse sugustele andmekorrelatsioonidele tähendust, mis ei pruugi su- kohta mitmelaadsetest ühiskonna seisunditest ning protsessidest. gugi olla kooskõlas rahvastikuarengu nüüdisaja metodoloogiliste Õpetlik on sotsiaalteaduse vallas arvatavasti seni suurima et- seisukohtadega ja eriti demograafiliste seaduspärasuste suhtelise tevõtmise, nn Princetoni projekti tulemus käibehüpoteeside eval- iseseisvuse printsiibiga. Neis töödes pole tavaliselt siiski tegemist

262 263 Rahvastikuteadus ja Eesti rahvastikuarengu pöördepunktid Kalev Katus, Allan Puur lähtumisega mõnest muust teooriakontseptsioonist (marksistlikul sotsiaalsuhetest, kommetest ja tavadest, perekonna- ja riigikorral- alusel kirjutatu mõistagi välja arvatud), vaid empiirilistele töödele dusest jpm, kuid polnud suutnud kuigivõrd seletada rahvastiku- nii tavapärase metodoloogia alahindamise ning sageli ka rahvasti- arengu kulgu. Aga kui demograafilise arengu ühtsuse hüpotees oli kuteooria mitte just parima tundmisega. Seevõrra pani tänapäeva kord püstitatud, hakkas kogu viidatud kirevuse hulgas paistma ka arvutustehnika kiire areng ja tehniliste võtete rakendamise üli- läbiv punane niit ning vastavast metodoloogilisest printsiibist kan- lihtsustumine IUSSP (International Union for Scientific Study of tud uuringud tõid ka teooriale hulganisti tõestusmaterjali juurde. Population) rahvastikutarkvara töörühma esimehe Frans Wille- Nõnda siis toetub nüüdisaja demograafiateadus tõdemusele, kensi tõsiselt hoiatama a lot of nonsense voolulindilaadse tootmise et sõltumata konkreetsest rahvast ja elukeskkonnast, tema kul- eest (Willekens 1992). Tema hoiatusest on paraku paljus mööda tuurist, traditsioonidest, religioonist ja paljudest muudest rahvaid vaadatud. eristavatest asjaoludest on demograafilise arengu seaduspärasused Eraldi väärib tähelepanu, et kõnealune rahvastikumetodoloogi- põhimõtteliselt ühesugused. Asjatundmatule võib selline väide line tõdemus on otseses vastuolus marksismiga, mis omistab ühis- tunduda koguni pentsik: on ju tänapäeva Läti ja Nigeeria rahvas- konna arengu alusmootori tähenduse majandussuhetele. Muu- tikuolukord pigem vastandlik kui sarnane, ja selliseid näiteid on seas võib just siit otsida ühte põhjust, miks demograafia jäi pärast lihtne tuua hulganisti nii minevikust kui nüüdisajast. Lahendus Stalinit veel pikka aega N. Liidus keelatuks. Hiljem küll anti peitub rahvastikuarengu seaduspärasuste üldisust täiendavas ajas- luba sellega tegelda, kuid demograafia ei saanud kunagi kuigivõrd tuse lahknevuses. Nimelt ei kipu sarnased rahvastikuolukorrad soositud teadussuunaks. Huvitav on meenutada, et rahvastiku- maade ja rahvaste lõikes aset leidma mitte ühel ja samal ajahet- teadust salliva otsuse järel 1960. aastatel tehti N. Liidus katse kel, vaid pigem erinevatel, vahel üksteisest märkimisväärselt kau- sõnastada sotsialistlik või kommunistlik rahvastikuarengu kont- getel ajaperioodidel. Ajastuse lahknevus tuleb eredalt esile mur- septsioon, kuid tulemus jäi tolleks ajaks kogutud rahvastikuaren- rangulistel ajajärkudel, eeskätt muidugi demograafilise ülemineku guliste teadmiste taustal ikka äärmiselt kõhetuks (Valentei 1976; käigus. Seetõttu ei pruugi eri rahvaste demograafiline hetkeseis Steˇsenko 1981). Arvatavasti tuleb ka siit otsida üht tõuget, miks sugugi kattuda ning võib mõnede protsesside puhul lausa vastand- just demograafiast sai esimene sotsiaalteadus N. Liidus, kus võeti lik olla. juba 1970. aastate lõpul aluseks vabas maailmas väljatöötatud ja Rahvastikuarengu seaduspärasuste üldisuse näitlikustamiseks marksismiga vastuolus olev rahvastikuarengu teooria. Ametlik võib mõttes nihutada sarnase iseloomuga, aga eri aegadel või teaduskorraldus jäi muidugi endiselt marksismi juurde, mis jättis koguni eri sajanditel toimuvad protsessid ajaskaalal kohakuti, demograafia poolillegaalseks teadussuunaks. Eestis on niisuguse ehk teisisõnu, vähendades reaalaja ja mis tahes sellega seotud arenguloo mõju siiamaani tunda, ja kahjuks üpris tugevalt. sündmuste mõju teisejärguliseks. Nii toimides ei jää rahvaste Teine rahvastikuarengu sõlmküsimuste ring seisneb demograa- demograafilistest erinevustest kuigi palju järele ja ka pealispin- filiste seaduspärasuste üldisuses. Juba viidatud uurimused, nagu nal pääsevad mõjule ühisjooned, mille taga seisavad üldised sea- paljud teisedki, tõid järk-järgult esile tõsiasja, et maailma eri duspärasused. Mõistagi on eriti ruumiliste võrdluste korral sel- rahvaste käsitlus kippus viima sarnastele järeldustele rahvastiku- line eri maade ja rahvaste demograafilise arengu ajateljeline ta- arengu seaduspärasuste kohta. Muidugi eeldas see analüüsitava sandamine tähtis ehk teisisõnu: alati tuleb jälgida, et käsitletaks ajahorisondi demograafiliselt korrektset, s.t põlvkonnasammuga omavahel võrreldavaid arenguetappe. Niiviisi rahvastikuarengu- määramist. Varem valitsenud, olgu metodoloogiliselt teadvusta- list teavet korrastades saab selgeks, et seaduspärast kulgu järgivad tud või teadvustamata, a priori erinevuste otsimisele pühendunud protsessid algavad ühes või mõnes geodemograafilises süsteemis lähenemisviis oli andnud küll mahukaid ülevaateid peaaegu kõigi ja seejärel kanduvad lühema või pikema aja möödudes edasi teiste maailma rahvaste ainelisest kultuurist, töö- ja toitumisviisidest, rahvaste juurde. Kõnealuse asjaoluga seoses on tavaks rääkida

264 265 Rahvastikuteadus ja Eesti rahvastikuarengu pöördepunktid Kalev Katus, Allan Puur rahva demograafilisest arenguastmest, sh tuua näiteks esile rah- võib tavapärase ja rahvastikuteadusliku periodiseerimise erine- vastikuarengu pioneer- ehk edu- ja arenguriigid. vuse võtta kokku ka sedaviisi, et esimesel juhul on tegemist aja Siinkohal väärib tähelepanu demograafiale iseloomulik aja- ühe-, teisel aga kahemõõtmelise (täpsemalt küll kolmemõõtmelise) mõõtme periodiseerimine, mis ei pruugi sugugi ühtida harjumus- kulgemisega. Sellel tõsiasjal põhineb Lexise võrk, mis teadupärast liku ettekujutusega. Tavaliselt ei lange rahvastikuarengu murde- on suure osa demograafiliste meetodite aluseks. Tänapäeval on kii- punktid kokku ajaloo teiste põhisündmustega ega niisiis ka aja- resti arenenud samale põhimõttele toetuv sündmusloolise analüüsi loo tavapärase periodiseerimisega. Pigem lausa vastupidi, sil- metodoloogia (Mayer, Tuma 1990; Blossfeld, Rohwer 1995). matorkaval kombel pole rahvastikuarengul kattuvust poliitiliste Rahvastikuarengu seaduspärasuste üldisus ja ajastuse erisus on tähtsündmuste ja pööretega ajaloos. Nõnda pole ka rahvastikutea- tänapäeval aluseks mitmesugusele rahvusvahelisele teadusprakti- duses suurt midagi peale hakata vana-, kesk-, uus- ning uusima aja lisele tegevusele, millest kahte tasub eriti esile tuua. Esimene ja/või nende alajaotuste väljatoomisega. Lühemate ajavahemike neist seostub ÜRO rahvastikuosakonna tööga, kes muude üles- puhul on tavapärase ja demograafilise periodiseeringu kokkusobi- annete kõrval koostab rahvastikuprognoose kõigi maailma riikide matus veelgi silmanähtavam, näiteks kas või eesti rahva saatuses kohta. Neid tehakse alates 1951. aastast, viimastel kümnenditel nii keerdkäigulisel 20. sajandil. iga kahe aasta tagant (UN 1999). Rahvastikuprognoosid on osu- Rahvastikuarengu käsitlemisel ja muidugi siis ka periodisee- tunud päris täpseks võrreldes ühiskonnaarengu teiste valdkon- rimisel on kesksed demograafilise ülemineku algusaeg ning kul- dade tulevikukäsitlustega, olgu ÜRO või muude institutsioonide gemise ajastus, sageli ka ülemineku järjestikuste arengufaaside teostuses (Keilman 1997, 2001). Seepärast on neid rahvasti- väljatoomine, millest pikemalt allpool. Siinkohal olgu põgusalt kuprognoose laialdaselt kasutatud, sealhulgas arenguplaanimise viidatud vaid Euroopa demograafilise arengu kõige olulisema- alusena või Maailmapanga tegevusorientiirina. Mõistagi, rah- tele ajaraamidele paari viimase sajandi vältel. Enamasti tuuakse vastikuprognoosi koostamismeetodite rakendus tänapäeva nii eri- John Hajnali põhjapaneva uurimistöö avaldamise järel demo- neva arengutasemega maade kohta lähtub just rahvastikuarengu graafilise ülemineku eelsest perioodist välja Euroopa abielutüübi üldisusest. Teiseks eeskujulikuks näiteks on ülemaailmsete levik kui esimene tõsine märk rahvastiku traditsioonilise taas- küsitlusstatistiliste ettevõtmiste, nagu Maailma Sündimusuuringu tetüübi lagunemise algusest (Hajnal 1965). Üleminekujärgsest ja Maailma Rahvaterviseuuringu metodoloogiline ettevalmistus, etapist on aga sageli eristatud nn teist demograafilist ülemine- läbiviimine, andmetöötlus ja -analüüs, mis tervikuna tugineb de- kut (van de Kaa, Lesthaeghe 1986; van de Kaa 1987; Lesthaeghe, mograafilise arengu üldisusprintsiibile (Cleland, Hobcraft 1985; Meekers 1986). Veel detailsemaks minnes on põhjust eristada WHS 1975). nüüdisaja jätkusuutmatu sündimuse perioodi kui depopulatsiooni Kolmas rahvastikuarengu sõlmküsimuste ring on seotud de- ajajärku (Golini 1997). Samavõrra on ka traditsioonilise taas- mograafiliste protsesside inertsusega. Metodoloogiliselt on tege- tetüübi raames võimalik välja tuua osaperioode, nagu näiteks de- mist küll sügavalt olemusliku, kuid ühtlasi lihtsa ja arusaadava mograafilised kriisid (Ruzicka, Wunsch, Kane 1989). Ainuüksi tõsiasjaga, vähemalt kahe eelmise küsimusringi taustal. Inertsus ülalviidatud rahvastikuarengu ajajärkude loetelust, ilma ajaraame väljendub selles, et rahvastikuarengu seaduspärasused ei avaldu täpsustamata, piisab mõistmaks, et tavapärase ajalooperiodisee- tavapärase ajaühiku, aastaga mõõtes, vaid selleks otstarbeks tu- ringuga pole siin kuigi suurt kokkulangevust. leb rakendada demograafilist ajasammu — põlvkonda. Rahvasti- Rahvastikuarengu periodiseerimisel on põhjust veel kord mee- kuarengu inertsuse põhjuseks on olulisel määral demograafiliste nutada aja kulgemise mitmeplaanilist arvestamist demograafias. protsesside kumulatiivsus ehk eluea vältel toimuv sündmuste kuh- Nimelt on aja kahene kulg, kohort- ja perioodperspektiivis, de- jumine, seda nii iga inimest eraldi kui ka kogu sünnipõlvkonda mograafia metodoloogia üks põhialuseid (Pressat 1961). Nõnda tervikuna käsitledes. Kumulatiivse iseloomuga rahvastikuarengut

266 267 Rahvastikuteadus ja Eesti rahvastikuarengu pöördepunktid Kalev Katus, Allan Puur on aga arusaadavalt keeruline asetada seisundi-sündmuse kalen- keerukam, kuivõrd põhjust ja tagajärge eraldab rahvastikuarengus daarsesse mõõtkavasse ning seetõttu tekitab võrdlus mitmete teiste üksteisest tavaliselt pikk ajavahemik. Lihtsaks näiteks võiks olla sotsiaalprotsessidega metodoloogilisi ning veel rohkem praktilisi suuremat tähelepanu pälviv rahvastiku vananemine, mille põh- probleeme. jus (demograafiline üleminek) jääb Euroopa kontekstis 19. sajandi Põlvkonnapikkuste ajavahemike käsitlemine on rahvastikutea- keskpaika, tulemus oma küpseis ilminguis aga 21. sajandi esi- duses ammuilma kujunenud enesestmõistetavaks lähenemisviisiks. mestesse kümnenditesse (Myers 1994; Schmid 1998; Katus et al. See ei tähenda muidugi lühemate perioodide jooksul toimuva 1999). Mõne teise demograafilise protsessi puhul pole ehk põhjus kõrvaleheitmist, kuid seda laadi lähenemise korral ei püüta teha ja tagajärg nii pika ajavahemikuga eraldatud, kuid peaaegu alati järeldusi rahvastikuprotsesside seaduspärasuste kohta. Lühemat on tegemist tuntava ajadistantsiga. Kõnealune asjaolu nõuab sea- perioodi hõlmava analüüsi korral on põhjust kõnelda eelkõige ju- dusandlike ja muude tähtsate ühiskonnaotsuste järjepidevust de- huvõngetest ning aeg-ajalt tõesti ka tõsisemat laadi uutest suundu- mograafilises, s.t põlvkondlikus ajaskaalas, seejuures sõltumata mustest, mida põlvkonnapikkuse ajajärgu käsitlus peab kinnitama ajaloo keerdkäikudest. või ümber lükkama. Rahvastikuarengu või mõne demograafilise Ülalkirjeldatud kontekstis tuuakse sageli näiteks Prantsusmaa protsessi käsitlemisele lühemate ajavahemike vältel on antud oma- rahvastikupoliitika, mida on suudetud enam-vähem põhimõtte- ette termin — konjunktuurdemograafia — prantsuse koolkonna kindlalt säilitada aastakümnete vältel, isegi läbi Saksa okupat- panusena Gérard Calot’ tõhusal eestvõttel (vt nt Calot 1999). siooni, kuigi ühiskond tervikuna oma järjepidevuse arusaada- Oskus eristada rahvastikuprotsesside konjunktuuri demograa- valt kaotas. Jättes murrangulised ajajärgud kõrvale, on rah- filise arengu seaduspärasustest ja trendidest kuulub rahvastiku- vastikuarengu ja selle mõjustamise ajasamm ülepea pikem ta- teadusliku algkooli juurde ega vaja igal sammul rõhutamist. Sa- vapärase poliitilise valimistsükliga võrreldes, vähemalt demo- geli on aga teaduse integratsiooni ning piirteaduste kiire arengu kraatliku riigikorra tingimustes. Niiviisi panevad rahvastikupo- ajajärgul rahvastikuteabega tegemist ka demograafilise ettevalmis- liitika läbiviimise soov ja asjaomased katsetused poliitikatege- tuseta uurijatel, kellel kõnealusest oskusest kipub puudu jääma. lased alati tõsiselt proovile, sageli asjaosaliste endi teadmata. Tei- Iseenesest triviaalset laadi metodoloogiline tõsiasi, õieti selle eira- sisõnu pakub rahvastikuteadus oma metodoloogilise olemusega mine, on määranud äpardumisele aukartust äratava hulga empii- omamoodi kriteeriumi riigimeeste eristamiseks karjeristi tüüpi isi- rilisi töid, kus demograafilised indeksid koos mitmesuguste muude kutest ja muidu õnneotsijatest poliitikas. näitarvudega kaasatakse nii- või naasugustesse mudelitesse ilma Toetudes kirjeldatud kolmele metodoloogilisele põhiseisu- ajategurit ehk rahvastikuprotsesside inertsust arvestamata. Se- kohale — rahvastikuarengu üldisusele, ajastuse erisusele ja inert- daviisi saadakse muidugi sisutu tulemus, mis mõnikord uurijale susele — ning juhtides veel kord tähelepanu nii lühida käsitluse endale ei pruugi selgudagi. Näiteks võib majandusteaduses leida paratamatule lihtsustusele, saab viimase poolsajandi rahvastiku- töid, mis seletavad madalat sündimust raske ainelise olukorra ja teadusliku mõtte arengu ja tänapäevase teoreetilise seisu esitada väikeste sissetulekutega, kõrvuti uurimustega, mis põhjendavad järgmiselt. Rahvastikuarengu seaduspärasuste üldkehtivus ja mit- sedasama just vastupidi: parema elujärje ja raharohkusest loodud meplaaniliselt teadvustatav iseseisvus teiste eluvaldkondade suh- alternatiivsete valikuvõimalustega. tes on järjest enam kinnitust leidnud. Ühtlasi on tasapisi avanenud Rahvastikuarengu inertsist tuleneb üks teinegi metodoloogia nende seaduspärasuste sisu ja toime, mis muu hulgas on teinud valdkonda kuuluv tõsiasi, mis on eriti oluline ühiskonna ot- võimalikuks tulevikukäsitlused täpsusega, mis ületab suurusjärgu sustusprotsessi seisukohalt. Nimelt on demograafilise arengu võrra majandus- või teisi sotsiaalvaldkonna prognoose. mõjutamine ja isegi selle arengu tühipaljas arvestamine paljude Ometi on rahvastikuteadus jäänud olulisel määral empiirili- muude ühiskonnaotsuste tegemisega võrreldes suurusjärgu jagu sele alusele nagu põhitõdede sõnastamise algusaegadel. Mui-

268 269 Rahvastikuteadus ja Eesti rahvastikuarengu pöördepunktid Kalev Katus, Allan Puur dugi on mäekõrguselt kasvanud demograafiline andmestik ja enam ühtegi üleminekust kõrvalejäänud rahvast. Iseenesest kul- selle läbitöötatuse aste. Samuti on mitmesuunaliselt ja sa- geb demograafiline üleminek üsna kindla arenguskeemi järgi ehk geli võrdlemisi detailsel tasemel läbi uuritud demograafiliste teisisõnu on pöördumatu. Kord alanud, pole tagasiminek endiste, suundumuste sotsiaalsed seosed jms, aga rahvastikuarengu sea- traditsioonilisele taastetüübile omaste demograafiliste seoste ja duspärasuste seletamisel ning arengut määravate põhjuste tund- protsesside juurde enam võimalik. Väärib meenutamist, et just misel on inimkond 21. sajandi hakul peaaegu sama tark kui pool püüdest kõnealust üleminekut kirjeldada ja selgitada saigi alguse sajandit tagasi (van de Kaa 1999). Kuigi tormilisi edusamme nüüdisaja rahvastikuteooria. metodoloogilise teadmise osas jääb pigem vajaka, on tähelepanu Praeguseks on eri rahvaste demograafilise ülemineku kohta väärival kombel kogunenud hulk n-ö negatiivset teavet, s.t mit- kogunenud rohke andmestik. Demograafiliselt arenenud maade mesugustes hüpoteesides eeldatud põhjuslike seoste tegeliku pai- puhul, mis on ülemineku läbi teinud, hõlmab see teave tavali- kapidamatuse ja/või vasturääkivuse tõestuspagas eri rahvaste ja selt kogu protsessi selle pikaaegses ulatuses, kuigi ülemineku al- kultuurikeskkondade võrdleval analüüsil. Teisisõnu on uuri- gus on mõistagi halvemini dokumenteeritud kui hilisemad järgud. mistöö tõestanud, et paljudel demograafilise arengu varem eelda- Euroopa riikide kõrval kuuluvad sellesse rühma ka Vanast Maail- tud põhjustel ja teguritel ei ole tegelikult nendele omistatud jõudu. mast pärit väljarändajate asustatud maad. Seetõttu liigitab ÜRO Üsna ühemõtteliselt on siiski kinnitust leidnud tänapäeval nii rahvastikuarengu küsimustes Euroopa regiooni teiste kõrval ka oluline rahvastikuarengu ajastuse varieerumine ning selle järjest näiteks USA või Uus-Meremaa. Rahvastikuarengu hilisema ajas- kasvav ühiskondlik tähtsus rahvaste ja riikide, aga ka tervete maa- tusega rahvaste kohta on andmestik esialgu veel poolik, kuivõrd ilmajagude lõikes. Pole üle pakutud öelda, et sügav lahkne- demograafiline üleminek alles käib. Teiselt poolt aga olid selle vus riikide majandusarengus, julgeolekupoliitilised probleemid, rühma maad valmis õigel ajal ja teadvustatult informatsiooni tal- rahvaste haridustaseme erinevused, rändepotentsiaali ebavõrdne letama ning nii on mõnelgi juhul teave seni käidud üleminekutee jaotus ja palju teised seda laadi ülemaailmsed mured tulenevad kohta küllaltki hea. Tähtis osa on olnud rahvusvahelistel organisat- otse või kaude rahvastikuarengu ajastuse erinevusest ehk demo- sioonidel, samuti tugevamatel rahvuslikel demograafiakeskustel, graafilise ülemineku alguse väljavenitatusest ligikaudu 150 aasta kes andmekogumist on ülemaailmselt juhtinud. Kõige selle juu- peale. Rahvastikuareng on õigusega omandanud globaalprob- res ei pruugi imestada, kui poole sajandi pärast ületab nii mõnigi leemi tähenduse ja koha rahvusvaheliste organisatsioonide käsit- praegune arengumaa demograafilise ülemineku alase teabe poo- luses (Johnson 1987; Sadik 1998; Singh 1998; UN 1995). lest Euroopa riike. Rahvusvahelistest demograafilise ülemineku võrdluskäsitlus- 2.2. Demograafiline üleminek: revolutsioon rahvastikutaastes test on tuntuim Princetoni projekt, mille raames analüüsiti sündi- musarengu pikaajalisi suundumusi kui demograafilise ülemineku Rahvastikuarengu üldiste seaduspärasuste reas on nüüdisajal vaiel- võtmevaldkonda. Arvatavasti on see töö kõige ulatuslikuma damatult olulisim demograafilise revolutsiooni ehk ülemineku kui võrdlusuuringuga sotsiaalteaduses üldse. Princetoni projekt vaat- rahvastikuarengu ainulaadse etapi paratamatus. Demograafilise les arengut sündimusintensiivsuse languse algusest 19. sajan- ülemineku käigus asendub rahvastiku traditsiooniline taastetüüp dil kuni ülemineku lõpuni, kajastades niiviisi rahvastikutaaste uue ehk modernsega, mida iseloomustab demograafilise süsteemi põhitrende rohkem kui saja aasta jooksul. Ruumiliselt hõlmas pro- hoopis teistsugune, varem tundmatu toime ning tasakaal. Vahel jekt kogu Euroopa kontinenti, ja mis eriti tähelepanuväärne, mitte on tekkivat uut taastetüüpi nimetatud ka ratsionaalseks. Ülemi- riikide, vaid väiksemate territoriaalüksuste, provintsi/maakonna nek ise on tõepoolest paratamatu, kuivõrd tänapäeval saame kõigi tasemel. Niiviisi käsitleti enam kui sajandi kestnud arengut poole maailma rahvaste puhul tõdeda vähemalt selle algust resp. pole tuhande ruumiüksuse kaupa. Projekti kahekümne tööaasta vältel

270 271 Rahvastikuteadus ja Eesti rahvastikuarengu pöördepunktid Kalev Katus, Allan Puur koguti rahvastikuteabe kõrval andmestik ka teiste peamiste ühis- 1973; Viires, Vunder 1998). Praeguseks on omaaegsetest pulma- konnaprotsesside ja eluväljenduste osas, et võimaldada mitme- tavadest saanud ajaviitemängud, aga varem oli asjaga vägagi tõsi suguste hüpoteeside kontrolli sündimusülemineku põhjuste sel- taga. Kaua aega olid inimese täiskasvanuks tunnistamine ja tema gitamiseks. Projekti raames valmisid võrdleva analüüsi alusel abiellumine ühe ning sellesama sündmuse kaks külge. andmetihedad monograafiad enamiku riikide või riikiderühma Traditsioonilise rahvastikutaaste raames ei olnud sotsiaalse kohta (Coale, Anderson, Härm 1979; Knodel 1974; Lesthaeghe kontrolli all mitte ainult abielu sõlmimine, mille kohta pruudil 1977; Livi-Bacci 1971, 1977; Matthiessen 1985; Teitelbaum ja peigmehel endal polnud suurt sõnaõigust, vaid kogu pere- 1984; van de Walle 1980). Projekti põhitulemused on kokku konnaelu läbisid mitmesugused normid ja käsud-keelud, peami- võetud raamatus (Coale, Watkins 1986). selt väljakujunenud käitumisjoonte ning tavade kaudu. Normide Kõnealune käsitlus püüab viidata nii ajalises kui ruumilises järgimist ei kindlustanud ainuüksi tollane suurpere, ennekõike mõttes mahukale tööle, mis rahvastikuarengu murrangulise pe- oma eakamate liikmete kaudu, vaid jällegi andis olulise täienduse rioodi käsitlemiseks on tarvis ette võtta. Toda sajandipikkust kogukond tervikuna. Tänapäevane kahe inimese isikliku elu pri- ajalookulgu on mitu korda lõhkunud sõjad ja muud sama ula- vaatsus oli siis tundmatu koguni mõisteliselt. tusega katastroofid, ruumilist võrreldavust väiksemate territoo- Abieluinstitutsiooni tähendus traditsioonilise taastetüübi olu- riumide tasandil pole ühe riigi raameski sageli lihtne saavu- des tõi kaasa täieliku abielulisuse ehk rahvastiku täisabielulisuse tada. Ometi on Princetoni projekti kõrval praeguseks olemas ning määras ka abiellu astumise üsna varases nooruses. Abi- hulk teisi tõsiseid käsitlusi, mille sisuline eesmärk on olnud sama: elusidemetest jäid kõrvale tavaliselt vaid puudega inimesed ning analüüsida demograafilist üleminekut, süüvida selle põhjustesse vallalisust käsitati kogu perekonna suure õnnetusena. Seksuaal- ning modernse taastetüübi tekke ja juurdumise kaudu mõtestada suhted kuulusid abielu juurde, Euroopa kultuuriruumis koguni abi- tulevikusuundumusi. Seda tööd on Euroopas teiste kõrval koordi- elukohustusena, aga nende omaette naudinguline eesmärgistus oli neerinud ÜRO Majanduskomisjon ja Euroopa Rahvastikukomi- taunitav. Viimane vaatenurk läks selleni välja, et “vanima elutee, toetudes tugevamatele rahvuslikele demograafiakeskustele. kutse” pidajaid, kes (ameti)rühmana on eksisteerinud kogu aja- Kuigi demograafilise ülemineku alguse ega üldse selle toimu- loo vältel, püüti selgepiiriliselt muust rahvast eristada kas või mise põhjused pole sugugi lõpuni selged, on rahvastikuprotsesside omamoodi dokumenteerimise vormis (hiljem “kollane pass”). arengut süstemaatiliselt analüüsitud ja üldistatud. Sündimuskontrolli ei rakendatud ja abielurahvas ei osanud selle Teatavasti oli traditsioonilisele taastetüübile iseloomulik matri- peale mõeldagi. Seevõrra lähenes sündimus normaaloludes loo- moniaal- ehk abielu -, sündimus- ja seksuaalkäitumise, tegelikult mulikule sündimusele (olukord, kus abielu vältel ei kasutata min- kõigi taasteprotsesside range ühtsus. Tervikuks liitumine toimus geid teadlikke võtteid eostusriski vähendamiseks), kuid reproduk- abieluinstitutsiooni kaudu, mis tänapäevase, kahe inimese oma- tiivea kumulatiivprotsessina mõjutas seda oluliselt viljatus ja te- vaheliste suhete vormi asemel oli tegelikult teise, hoopis laiema geliku abielu kestus, mis kokkuvõttes määras põlvkonna keskmise tähendusega. Abielu sõlmimine tähistas iseseisva vastutuse te- sündimuse neljale-viiele lapsele. ket ühiskonna majandus- ja sotsiaalelu korralduses nende laias Traditsioonilise taastetüübi lagunemisest andis kõigepealt mär- tähenduses, ning seevõrra oli see sündmus ennekõike kogukonna, ku Euroopa abiellumistüübi levik. Selle algus ulatub 17. sajan- siis vanemate ja alles viimases järgus, kui üldse, abiellujate asi. disse ja see hõlmas nn Hajnali liinist lääne poole jäänud rah- Pulmapidu oli avatud kõigile, lähema kogukonna tarvis poole- vaid (Hajnal 1965). Kvantitatiivselt oli tegemist pelgalt abi- nisti kohustuslik. Pruut ja peigmees polnud kutsujad, vaid hoopis ellumisea tõusuga viie-kuue aasta võrra ja vallalisuse kasvuga “läbikatsutavad”. Kõik see peegeldub rikkalikes pulmakomme- naispõlvkonnas ühelt-kahelt protsendilt kümnele ja üle selle. Si- tes, mida ka Eesti rahvastiku puhul on kogutud-analüüsitud (Tedre suliselt aga tähistas Euroopa abiellumistüüp ühiskonnakorralduse

272 2 273 Rahvastikuteadus ja Eesti rahvastikuarengu pöördepunktid Kalev Katus, Allan Puur põhjapaneva teisenemise algust, mille sisuks oli sotsiaalse toime- statistilises keeles, jaotuse koondumine. Koondumine leiab aset tuleku võimaluse väljakujunemine indiviidi jaoks abielulisusest ka sünniajastuses, eriti tegeliku reproduktiivea lühenemisena. sõltumata. Pole seetõttu imestada, et demograafilise ülemineku Ülemineku käigus kujuneb ajaloos esmakordselt välja, eriti olu- pioneerrahvad pärinevad eranditult Euroopa abiellumistüübiga liste tagajärgedega naisrahvastikule, nn lastejärgne elufaas, kui hõlmatud alalt. täisealiseks saanud lapsed lahkuvad veel igati elujõus vanemate Abiellumisea kerkides ja abielust kõrvalejääva põlvkonnaosa juurest. Teatud mõttes traditsioonilise taastetüübi jäänukina vahe- kasvades hakkab rahvastiku kogusündimus mõistagi langema. peal tugevnenud lastekesksus hakkab maad andma põlvkondade Tõsi, samal ajal tekib vallassündimus — esimest korda aja- uut laadi tasakaalule, mis vastab mitme järjestikuse põlvkonna loos protsessi, mitte üksikjuhtumite tähenduses —, aga tal pole üheaegsele, võrdselt väärtustatud elamisele. jõudu kompenseerida kogusündimuse vähenemist kümnendikugi Need suundumused osutuvad võimalikuks põhjapanevate muu- võrra. Nõnda siis omandavad abielulisus ja sündimus langustrendi tuste tõttu rahvatervises ja suremuses, mis toimuvad enam-vähem n-ö välistegurite mõjul, kusjuures traditsioonilise taastetüübi pe- kõrvuti kõigi teiste rahvastikuprotsesside teisenemisega. Demo- resisene toimemehhanism jääb esialgu puutumata. Demograafi- graafilise ülemineku käigus tõuseb keskmine eluiga 25–35 elu- lise ülemineku käivitumine dateeritakse peresiseste suhete teisene- aastalt 70–75 aastani. Kasvuga kaasneb suremuse homogenisee- mise, ennekõike sündimuskontrolli leviku algusega. Tuleb tähele rumine: elulemus tõuseb enim imiku- ja noores lapseeas, hoopis panna, et sisult kahte täiesti erinevat etappi pole sageli kvantita- vähemal määral eakamates vanusrühmades ja eriti raugaeas. Tei- tiivselt, abielulise ja sündimuse üldnäitajate langustrendi põhjal, sisõnu ühtlustub ehk koondub ajavahemik, mis iga ilma sündinud lihtne eristada. inimest ees ootab. Viimases tähenduses on nüüdisaja 75 eluaas- Kinnitust on leidnud tõsiasi, et sündimuskontroll areneb järje- tat palju rohkematele inimestele tegelik eluiga kui traditsioonilise korra-spetsiifiliselt. Teisisõnu, ülemineku algetapil jääb abielu- taastetüübi keskmine iial varem. Sünni- ja surmahetke vahele sündimuse esmas-, teises-, kolmandas-, ka neljandassünni tõenäo- jääva ajavahemiku pikenemine ja ühtlustumine on jätnud revolut- sus enam-vähem stabiilseks, aga langeb märgatavalt kõrgemate sioonilise jälje peaaegu kõigile ühiskonnaprotsessidele, ennekõike sünnijärjekordade tõenäosus. Nõnda ei levi sündimuskontroll kui inimtegevuste omavahelisele hierarhiale ja koguni tähendusele. uus nähtus üleüldiselt, vaid selle kandjaks on perekarjääri teatud Jäävad ju mis tahes tegemised eranditult sünni ja surmaga pii- punkti jõudnud paarid, kes enam järgmist last ei soovi. Alles hil- ritletud vahemikku, mis ülemineku järel on varasemast rohkem jem laieneb sündimuskontroll — soov saada kindel arv lapsi ning kui kaks korda pikem. Kujundlikult öeldes kinkis demograafiline pealegi sobivas elutee punktis — perekonnaelule tervikuna ning üleminek juurde aega — muidugi rahvastikusüsteemi tasandil —, võib kujuneda välja koguni enne tegeliku abielu algust. Kirjelda- mida üksikisik ei saa ka kõige suurema hinna eest osta ega oman- tud muutuste toimel langeb sündimus demograafilise ülemineku dada. vältel summaarse kohortkordajaga mõõdetuna neljalt-viielt lapselt Suremuslanguse taga on põhimõttelised muutused rahvastiku kuni taastetasandini või koguni allapoole. Vahemärkusena olgu tervises, haigus- ja surmapõhjuste struktuuris (Schofield, Reher, öeldud, et taastenivoole väljajõudnud sündimustaset — kokku- Bideau 1991; Vallin, Meslé1988, 2001; Vallin, D’Souza, Pal- leppeliselt arvväärtuseni 2,1 — võib pidada sündimusülemineku loni 1990, jpt). Veel enne ülemineku algust, traditsioonilise taas- lõppjärguks. tetüübi lagunemisetapil, hakkas vähehaaval taanduma perioodilisi Oluline on märkida, et sündimuskontroll ja sellest tulenev rahvastikukriise põhjustanud liigsuremus — epideemiate, sõja ja sündimuse langus haarab järjestikuste põlvkondade kaupa kõiki nälja tõttu mitmekordselt kõrgema suremustõenäosuse tulemus. mehi ja naisi. Paljulapsesus küll ei kao, kuid marginaliseerub ning Ühtlasi hakkasid keskmised suremusnäitajad järjest enam liikuma sünnijärjekorra seisukohalt toimub tugev homogeniseerumine ehk normaalsete aastate (vastandina kriisiaastatele) poole. Teisisõnu,

274 275 Rahvastikuteadus ja Eesti rahvastikuarengu pöördepunktid Kalev Katus, Allan Puur

üldsuremus langes n-ö välistegurite mõjul. Demograafilise ülemi- nimetamist rahvastiku individualiseerumine, traditsioonilise su- neku ajal hakkasid järk-järgult taanduma traditsioonilises rahvas- gudevahelise tegevusjaotuse teisenemine ja palju teisi, kuni üle- tikutaastes valitsenud eksogeensed surmapõhjused ja kasvas en- ilmastumiseni välja. Nende käsitlemine oleks aga juba omaette dogeensete osa, millest veresoonkonnahaigused ja kasvajad muu- teema. Ühele olulisele demograafilise ülemineku põhjustatud tusid tooniandvaks. Tõsi, modernne taastetüüp toob kaasa uusi protsessile on lõpetuseks siiski tarvis veidi tähelepanu pöörata — eksogeenseid tervisekao ja surmapõhjuste kategooriaid, mille taga üleminekuaegsele rahvaarvu kiirele kasvule ehk rahvastikuplah- on nüüdisaegse ühiskonnakorralduse uue ohud. vatusele. Demograafiline ülemineku käigus ei vahetu pelgalt taastetüüp. Demograafilise ülemineku eelset rahvaarvu kasvu on, sõltuvalt Protsessiga kaasnevad või saavad sellelt algse tõuke mitmed tei- “inimkonna ajaloo alguspunkti” määratlusest, hinnatud vahe- sed muutused ühiskonnas. Olgu neist mõned olulisemad siin- mikku 0,001–0,0001 juurdekasvuprotsenti aastas. Demograafi- kohal nimetatud. Demograafilist üleminekut saadab, eriti inten- lise ülemineku ajal ületab sama näitarv ühe protsendi piiri, mõnel siivselt protsessi teisest poolest alates, ränderevolutsioon (Hat- rahval aga on see ulatunud kolme protsendi piirimaile või koguni ton, Williamson 1994; Rogers, Willekens 1986; Zelinski 1971). üle selle. Niisiis on rahvaarvu kasvu kiirus demograafilise ülemi- Ränderevolutsioon väljendub rahvastiku ruumilise liikumuse mit- neku ajal 10 000–30 000 korda suurem kui kogu varasema ajaloo mekordses kasvus. Muu hulgas põhjustab see väljarände ajaloolis- jooksul. Sedavõrd erandlik ajajärk rahvaarvu dünaamikas väärib etniliselt territooriumilt, käsikäes põlisuse kui nähtuse-omaduse tõepoolest omaette terminit ning selles tähenduses ongi juurdu- kujunemise ja tähenduse tõusuga. Etnilise ruumi piirides viivad nud “rahvastikuplahvatus”. Mõnes kontekstis on seda sõna pee- rändeprotsessid uute linnaliste asulate tekkele ja rahvusliku asus- tud liiga väheütlevaks ning suurema rõhu andmiseks on kasutatud tussüsteemi järkjärgulisele kujunemisele, varasemate omaette väljendit “rahvastikupomm” (Erlich, Erlich 1970). seisnud üksiklinnade asemel. Rahvastikuplahvatus on taas üks paratamatu nähtus, mille Täisea kumulatiivne pikenemine loob esimest korda ajaloos peavad üle elama kõik demograafilist üleminekut läbivad rah- võimaluse vabastada lapseiga täisea toimingutest ja pühendada vad. Kõnealuse nähtuse peapõhjuseks on eluaastate arvu roh- see hoopis sobivamatele tegevustele. Nende hulgas võib olla sel- kem kui kahekordistumine väga lühikese aja jooksul ehk tei- liseid, mille jaoks lapsepõlv on üldse parim aeg, nagu näiteks sisõnu, põlvkondade kooselulemuse hüppeline kasv. Demograa- õppimine. Demograafilise ülemineku tulemusena tekib tõepoolest filise ülemineku konkreetne kulg võib kirjeldatud kasvupõhjust võimalus anda igale inimesele tema elutee alguses haridus — algu- võimendada. Selline võimendumine toetub demograafilise ülemi- ses lühema ja järk-järgult pikeneva kestusega —, vahetades välja neku omapärale, mis seisneb tasakaalustatud taasteterviku puu- aastasadu toiminud korralduse, mis kitsendas hariduse omanda- dumises ühe taastetüübi asendumise tõttu teisega. Samal ajal mise väiksele osale igast põlvkonnast, tavaliselt kiriku ja kloost- on eri rahvastikuprotsessidel küllaltki suur iseseisvus ja nad risüsteemi kaudu. Rahvastiku üldine hariduskasv soodustab teata- võivad ilmutada üksteise suhtes ebasünkroonset arengut üsna vasti tõhusamate töövõtete levikut ja niiviisi saab majandus tugeva laias amplituudis. Tüüpiliselt võimendab rahvastikuplahvatust arengutõuke, mis tõuseb eriti silmatorkavalt esile siis, kui ülemi- sündimuslanguse suurem mahajäämus suremuse alanemisest de- nekuaegne suurim sünnipõlvkond täisealiseks saab ja parimasse mograafilise ülemineku algjärgus. tööikka jõuab. Seda ajajärku iseloomustab ka ajaloo madalaim Ülevaatlikkuse huvides koondatakse demograafilise ülemi- ülalpeetavussuhe, kuivõrd vanureid on veel ja lapsi juba kogurah- neku teede omapära ja vastavalt ka rahvastikuplahvatuse tuge- vastikus vähe. vus rahvastikuteaduses sageli kolme suuremasse rühma (joonis 1). Otseselt demograafilisest üleminekust põhjustatud ja sellest Prantsuse tüübiks kutsutakse rühma, mida iseloomustab suremuse mõjutatud protsesside loetelu on lihtne jätkata. Kindlasti väärivad ja sündimuse languse üsna suur paralleelsus. Rahvastikuplahva-

276 277 Rahvastikuteadus ja Eesti rahvastikuarengu pöördepunktid Kalev Katus, Allan Puur

pole imestada konfliktide tõenäosuse jõudsa kasvu üle demograafilise ülemineku ajajärgul. Vahemärkusena olgu öeldud, et konf- liktioht kipub muidu võrdsetel tingimustel tõusma eriti kõrgeks seal, kus naaberrahvaste demograafilise arengu ajastuserinevus on suur. Kuna nüüdisajal iseloomustab rahvastikuplahvatus re- kordarvu rahvaid, ei tule arvestada mitte ainult kohalike konflik- tikolletega, vaid ka ülemaailmse vägivallatsemise võimalusega, kas või hoogustuva terrorismi vormis. See kõik muudab rahvasti- kuprobleemid demograafilise ülemineku ajajärgul tõepoolest glo- baalseks.

2.3. Beebibuumist teise demograaﬁlise revolutsioonini

Üleminekujärgsel perioodil ei ole rahvastikuarengus selgepiiri- list määratlust ning selle väljatoomine on mõneti kokkuleppe- line. Muidugi on sündimus selleks ajaks langenud taastetasan- dile ning arvu- ja ajastusspetsiifiline sündimuskontroll on saanud üldiseks, surmapõhjuste struktuuris on valitsevaks tõusnud Joonis 1. Demograafilise ülemineku skeem endogeensed tegurid, rahvastiku vanuspüramiid on teisenenud va- nuspuuks jpms, kuid ülemineku lõppu isegi aastakümne täpsusega tust võimendavate muude tegurite toimet eriti pole ja ülemineku hinnata on võrdlemisi keerukas. Sellest kõigest tulenebki tar- jooksul kasvab rahvaarv suurusjärgus kaks korda, Prantsusmaa pu- vidus kokkuleppe järele. Ükskõik kuhu demograafilise ülemi- hul on näiteks antud hinnang 78% (Pavlik, Hampl 1975). Inglise neku lõpudaatum ka asetada, veel olulisem on mõista, et järgnevat tüübi korral jääb sündimuse langus mõne kümnendi võrra hilise- ajajärku ei ole mõistlik käsitada modernse ehk ratsionaalse taas- maks ja rahvaarv võib kasvada kümme korda, nagu Hollandi puhul tetüübi täieliku valitsemisena. Nii nagu demograafilisele ülemine- oligi. Jaapani-Mehhiko tüübi tunnusjooneks on suremuse lan- kule eelnes paar sajandit kestnud n-ö ettevalmistav periood, juur- gus imporditud meditsiinisaavutuste rakendamise toel, mille najal dub ka ratsionaalne taastetüüp arvatavasti üsna pika ajavahemiku sündimus languse asemel esialgu hoopis tõuseb. Paranenud rah- vältel, mida nimetatakse demograafilises kirjanduses veidi lohise- vatervisest tulenev kasv võib sündimuse viia traditsioonilise tüübi valt “üleminekujärgseks perioodiks”. Selle etapi erinevus ülemi- normaaltasemest märgatavalt kõrgemale mitmeks aastakümneks nekust on aga ilmne, sest rahvastikuprotsesside ühesuunalisus on ja põhjustada väga ulatusliku rahvastikuplahvatuse (UN 2001). asendunud lainetusega. Ainuüksi suuresti erinev rahvaarvu kasv, mida toetab muidugi Pole võimatu, et nii nagu demograafilise ülemineku eel käiv ka demograafilise ülemineku mitu teist ebasünkroonsust, viib rah- ettevalmistusperiood, on ka üleminekujärgne periood pikim nen- vaste ja riikide ümberrivistumiseni nende asendi ja tähtsuse mõttes del rahvastel, kes jõuavad sinna esimestena — nn pioneerrahvas- maailmas. See pööre ei pruugi olla üleliia kiire, kuid on oma tel. Kujundlikult väljendudes jäävad nende rahvaste kanda uue kindlasuunalisuse ja teatavas mõttes paratamatuse tõttu seda mul- taastetüübi moodustumis-, arengu- ja kinnistumisraskused. Iga- jetavaldavam. Kui siia lisada veel mõne rahva soov oma esi- tahes on selge, et rahvastikutaaste üleminekujärgsel etapil ei ole lekerkimist kiirendada ja mõne teise püüd status quo säilitada, veel tasakaalustatud arengule iseloomulikke tunnusjooni, vaid al-

278 279 Rahvastikuteadus ja Eesti rahvastikuarengu pöördepunktid Kalev Katus, Allan Puur les toimub liikumine selle poole mitmesuguste, nii lühema- kui loomustanud rändepotentsiaali ammendumine, asustussüsteemi pikemaajaliste kõrvalekallete vaheldumise kaudu. Osa või koguni väljakujunemine, linnastumisprotsessi stabiliseerumine ja emig- enamik nendest kalletest-võngetest ei pea ilmtingimata iseloomus- ratsiooni asendumine immigratsiooniga. tama hiljem üleminekujärgsesse perioodi jõudvaid rahvaid, neil on Tagantjärele on tähelepanuvääriv, et ei siis ega veel praegugi ka võimalus “õppida” edurahvaste eksikäikudest. pole beebibuumi teoreetiliselt kuigi sügavalt mõtestatud. Juba Püüdes üldistada ligikaudu poolsajandipikkust ajavahemikku, see sõna ise viitab pigem ajakirjanduslik-pragmaatilisele vaate- mille varase rahvastikuarenguga maad on pärast demograafilise nurgale, mitte aga rahvastikuarengu omanäolisele perioodile. Ise- ülemineku lõpulejõudmist läbinud, tuleb tõdeda suure hulga ar- enesest pole seda möödavaatamist kuigi raske mõista. Laas- gumentide olemasolu ratsionaalse taastetüübi ülalviidatud moo- tava sõja järel tundus nii loomulik, et inimesed pürivad abi- dustumisperioodi eristamise kasuks. Üleminekuaegne järjepidev elu poole, tehes seda siis ka juba elutee varasemal etapil. Tol- ja ühesuunaline areng on tõepoolest lõppenud ning selle asemel lased sündimuskäsitlused vaatasid erandlikuna pigem sõjaeelset on tooniandvaks saanud erisuunalised muutused. Vähemalt kaks taastetasandist madalamat sündimust ja otsisid seletust sellele. korda — 1940. aastatel ja uuesti 1960. aastate teisel poolel — on Näiteks leidub hulganisti töid, kus sõjaeelne taastetasandist ma- muutused Euroopa rahvastikuprotsessides tekitanud üksteise suh- dalam sündimus seostatakse majanduskriisiga. Niiviisi tundus tes kumuleeruva ja seetõttu eriti tugeva efekti. Mõlemad jõulised sõjajärgne beebibuum n-ö normaalolukorra taastumisena ja mõnel võnked on saanud ka omaette nimetuse silmatorkavaima tunnus- määral ka erakorraliste aastate kompensatsioonina. Teistele taas- joone järgi: beebibuum ja teine demograafiline üleminek. Täht- teprotsessidele ei osatud veel samaväärset tähelepanu pöörata ning tähelt võttes pole kumbki termin küll kõige õnnestunum, aga os- näiteks seksuaalsuse noorenemine jääb kuni seksuaalrevolutsiooni kussõnad on kord juba kokkuleppelised ning peatähtis on üheselt lahvatamiseni hoopis lahti mõtestamata. Pööre rändearengus jäi mõista nende sisu. tol ajal — vähemalt teoreetiliselt — üldse tähele panemata, mis Beebibuumi keskne joon oli sündimuse märkimisväärne tõus sundrände valitsemise tingimustes sõja ajal ning sageli ka selle nendel rahvastel, kelle jaoks demograafiline üleminek oli lõppemas järel pole omaette võetuna samuti üllatav. juba enne Teist maailmasõda ja sündimus langenud allapoole taas- Kõike seda silmas pidades tundub koguni loomulik, et bee- tetasandit või selle lähedale. Viidatud tõus oli oluline kahest bibuum ei saanud rahvastikuteaduses, veel vähem teiste teadus- vaatenurgast: uuesti ületati (ja enamasti oluliselt) taastetasand harude süvakäsitluse aineseks. Vähem loomulik on asjaolu, et ning suhteliselt kõrge sündimus püsis kaks aastakümmet ehk pea- siiamaani pole rahvastikuprotsesside tolleaegset arengut piisavalt aegu põlvkonnapikkuse ajajärgu. Märkimisväärne on seegi asja- uuritud. Muidugi on üht-teist ära tehtud, huvipakkuvamad on olu, et beebibuum kulges sõjaeelse madala sündimusega rahvas- ehk sündimustrendi analüüsi tulemused. Nimelt näitas Gérard tel üsna sarnaselt (Festy 1984; Gillis, Tilly, Levine 1992). Tol- Calot, et demograafiliselt arenenud rahvaste sündimus hakkas lase arengu käsitlemisel on veidi varju jäänud teised muutused, tõusuks pöörduma juba sõja eel, 1939–1940, ja seega pole alust mis ei pruugi olla sugugi vähem tähtsad. Just samal ajal oli kii- pidada beebibuumi peapõhjuseks sõjajärgset kompensatsiooni. resti kadumas ajalooline Euroopa abielutüüp. Ennekõike tõusis Sõda peatas ajutiselt alanud suundumuse, mis avaldus aga seda taas rahvastiku abielulisus ja kasvas silmanähtavalt perekonna- võimsamalt pärast ühiskonnaolude normaliseerumist. Kahel ot- institutsiooni olulisus. Hiljem on beebibuumi ajajärku kutsutud sesest sõjategevusest kõrvalejäänud rahval, ˇsveitslastel ja roots- abielu kuldseks ajaks. Abielulisuse kasvu kõrval hakkas abiellu- lastel, jäi sündimuse tõusutrend katkestamata ning neil algas bee- misiga ka kiiresti ettepoole nihkuma, kõrvuti samasuunalise tren- bibuum juba sõja ajal (Calot et al. 1998; Calot, Sardon 1997; diga sündimuses ja teistes taasteprotsessides. Veel enam on Sardon, Calot 1997). Vähehaaval kogunenud teave beebibuumi- beebibuumi nimijoone varju jäänud perioodi sama olulisena ise- aegsetest rahvastikuprotsessidest on tükkhaaval avanud ajajärgu

280 281 Rahvastikuteadus ja Eesti rahvastikuarengu pöördepunktid Kalev Katus, Allan Puur olemust kui omanäolist üleminekujärgset etappi, mis seisneb pi- kumine ettepoole sotsiaalsest küpsemisest nähtuse, mida tänapäe- gem eri rahvastikuprotsesside võngete kokkulangevuses ja vastas- val tuntakse seksuaalrevolutsioonina (Bullough, Bullough 1994). tikuses võimendumises kui mingis omaette seaduspärasuses. Teise olulise tegurina toetas sedasama modernsete kontratseptii- Modernse rahvastikutaaste olemust beebibuumiaegne olukord vide turuletulek ja kiire levik, mida omakorda nimetatakse kontra- muidugi ei peegelda. Selles küsimuses ollakse täiesti ühel meelel tseptiivrevolutsiooniks (Leridon 1987; McLaren 1990). Vahen- ja seda kinnitavad 1960. aastate keskpaigas jõudu koguma haka- dite tõhusus tõusis sedavõrd, et juba demograafilise ülemineku nud uued rahvastikuarengu suundumused üsna üheselt. Tol ajal käigus väljakujunenud rasedusvältimine (nüüd sisuliselt garan- liikusid teist korda demograafilise ülemineku järel rahvastikuprot- teeritud) sai areneda edasi rasedusajastuseks, s.t rasedusvastaste sessid üksteist võimendavalt, tuues niiviisi eredalt esile arengumu- vahendite varasem negatiivne põhifunktsioon kasvas üle positiiv- deli teisenemise. Siingi ei osatud uut ajajärku kohe alguses üldis- seks. tavalt käsitleda, kuid erinevalt beebibuumist jõuti üldistuseni juba Eelnevalt kirjeldatud taasteprotsesside teisenemised ei ole de- 1980. aastate teisel poolel. Kõigepealt analüüsisid Dirk van de Kaa mograafilise arengu edurahvaste juures just punktipealt üheaegsed ja Ron Lesthaeghe ühisartiklis ning seejärel van de Kaa pikemas ega ühetugevused, kuid siiski märkimisväärselt sarnased. Igata- käsitluses rahvastikuprotsesside muutusi, tõid välja teisenemise hes ületab sarnasus erijooned. Muutustega abiellumuse ja laie- süsteemsuse, andsid etapile ka intrigeeriva nime — teine demo- malt perekonnaelu valda kuuluvaga on aga veidi teisiti, eriti ajas- graafiline üleminek (van de Kaa, Lesthaeghe 1986; van de Kaa tuse osas. Laias laastus tähistab teine demograafiline üleminek 1987). Nimi on muidugi väga pretensioonikas, kuid muutused beebibuumiaegse suhteliselt üldise ja ka varajase abielu valitse- tundusid asjaosalistele niivõrd olulised. Praeguseks on teavet olu- mise lõppu. Põhjapoolsetes Euroopa riikides võtab hoogu vaba- lisel määral lisandunud, ainuüksi ajalises mõttes on uued trendid abielu levik, mis praeguseks on osa rahvaste seas kasvanud ko- olnud pikemalt jälgitavad, kuid viidatud töödes esimest korda esi- guni valdavaks kooselu algusvormiks (Manting 1994). Ka on uus tatud põhiseisukohad on jäänud püsima. abielutüüp pidevalt lõuna poole liikunud, eriti kiiresti viimasel Milliseid muutusi teine demograafiline üleminek hõlmab? aastakümnel. Esialgu, 1960.–1970. aastatel, vabaabielu Lõuna- Sündimus langeb uuesti — või seda veel mitte kogenud rahvastel Euroopasse peaaegu ei jõudnud, seepärast oli just Vahemere maa- esimest korda — alla taastetasandi, pealegi on langustrend sil- des tooniandev abiellumisea hilisemaks muutumine. Rahvastiku- manähtavalt järsk. Sündimus on jäänud seniajani, niisiis põlv- arengu ebaühtlust suurendas tublisti lahutumuse kasv, mis mõne konnapikkuse ajavahemiku jooksul madalaks või väga madalaks, rahva varasema ajaloo, sealhulgas beebibuumiaegse kogemuse moodustades sageli vaid 50–65% taastenivoost. Samal ajal hak- taustal võttis koguni plahvatusliku ilme. Kõige tipuks mitmekesis- kab sünnitusea ettepoole nihkumine taanduma. Väärib märkimist, tuvad, ja muidugi jälle ebaühtlaselt, kooselu- ja perekonnatüübid, et sündimusarengu uut etappi kaldutakse seostama individuali- kuni samasooliste kooselu (ametliku) registreerimiseni välja. seerumise süvenemisega. Individualiseerumise käigus asendub Teise demograafilise ülemineku perioodi koondub rahvas- vahepeal valitsenud lastekesksus täiskasvanute-abielupaari ene- tiku vanuskoostise aeglane, kuid sihikindel kohandumine mo- sekesksusega, mille juurde kuuluvaid püüdlusi laps(ed) võib (või- dernsele taastetüübile; seda protsessi tuntakse rahvastikuvana- vad) pigem segada. Protsessil väidetakse olevat laiem taust- nemisena (Myers 1994; Schmid 1998). Joonis 2 esitab va- süsteem moderniseerumise edasikasvamisega postmoderniseeru- nuskoostise pikaajalise teisenemise kogu demograafilise ülemi- miseks (Inglehart 1997). neku käigus, mille taustal nüüdisaja liigvananemise toel kuju- Noorenemise asendumist vananemisega ei paista toimuvat teis- nev omapärane vanuspuu vorm hästi välja paistab. Niiviisi an- tes taasteprotsessides, kindlasti mitte seksuaalsuse puhul. Nii nab rahvastikuareng varasemast hoopis jõudsamalt tunda ühiskon- näiteks vallandas seksuaalsuse jätkuv noorenemine ja lõpuks nih- naelu korralduses tervikuna, majandusest kuni julgeolekupoliiti-

282 283 Rahvastikuteadus ja Eesti rahvastikuarengu pöördepunktid Kalev Katus, Allan Puur

suurusjärgu võrra nõrgemaks. Tuntud rahvastikuteadlased Jean- Claude Chasteland ja Louis Roussel võtsid selle mure eriti drastili- selt kokku tõdemusega, et rahvastikuteadus on ilma jäänud õigeks orienteerumiseks tarvilikust kaardist ja kompassist (Chasteland, Roussel 1997). Tõepoolest, mitmekesisele muutuste gammale vaatamata on iseküsimus, kas teiseks demograafiliseks üleminekuks kutsutav arenguetapp rahvastikutaastes on võrreldav n-ö päris ehk tõelise üleminekuga. Nüüdseks on peale jäänud alguses ehk arusaama- tust tekitanud seisukoht, et need üleminekud pole võrreldavad. Põhjalikult on seda seletanud Zdenek Pavlik (1999). Päris ülemi- nek asendas ikkagi ühe rahvastikutaaste tüübi teisega ning selle protsessi käigus teisenesid põhjapanevalt kõik demograafilised seosed ja seaduspärasused. Teine demograafiline üleminek kajas- tab modernse taastetüübi ühe etapi asendumist järgmisega, kusjuures ei beebibuum ega teine üleminek ei esinda rahvastikutaaste uut tasakaalu selle küpses väljenduses. Seetõttu on mõlemad eta- pid ajutise iseloomuga. Veel enam, üks neist järkudest või ko- Joonis 2. Rahvastiku vanuskoostise skeem guni mõlemad ei pruugi olla paratamatud arenguetapid ning mõni rahvas võib need vahele jätta. Seda laadi interpretatsiooniga on kani. Koos eluea jätkuva pikenemise ja surmapõhjuste struktuuri põhimõtteliselt nõustunud ka kontseptsiooni autorid ise. Kui vaa- “biologiseerumisega” kujuneb välja nn kolmas elufaas (Laslett tenurkade erinevust otsida, siis seisneb see pigem uute arengu- 1993). Vahemärkusena olgu öeldud, et tõenäoliselt just rahvas- suundade eritugevas rõhutamises. tiku kolmas elufaas saab vananemispoliitika proovikiviks demo- (Järgneb) graafiliselt arenenud rahvastel. Uut laadi vanuskoostise tekkimi- sega samal ajal on sisseränne kujundanud välispäritolu rahvasti- kurühma ja koos sellega täiesti uue integratsioonitarviduse (Höhn 2001). Tõenäoliselt jõuab samal ajal haripunkti ka sugudevahelise võrdõiguslikkuse tagamise surve. Siinkohal on rahvastikuprotsesside teise demograafilise üle- mineku põhisuundumusi pelgalt nimetatud. Praeguseks on sajad ja tuhanded uurimistööd välja toonud mitmesuguseid osasuun- dumusi ning lisanud hulganisti detaile ja täpsustusi. Pole kahtlust, et sarnaselt beebibuumiga on siingi tegemist omapärase eta- piga üleminekujärgses rahvastikutaastes. Etapi omapära võib tunduda koguni sedavõrd põhjapanev, et demograafilise ülemineku aegsete seaduspärasuste toime tundmisega võrreldes jääb oskus nüüdisaega mõista ja seega rahvastikuarengu homset ette näha

284 285 NÕUKOGUDE LIIDU AATOMIPOMMI SAAMISLOOST

Uno Veismann

SISSEJUHATUS

Väljapaistvaks näiteks tippteaduse, tehnoloogia ja riigi vajaduste viljakast ühendamisest on teadusloolased aastakümneid toonud nn Manhattani projekti. Selles osales 125 tuhat inimest ja ühtekokku kulutati umbes kaks miljardit dollarit. Projekti lõpptulemusena vapustasid maailma 1945. a Alamogordo kõrbes katsetatud esimene tuumapomm ja selle järel kaks Jaapani linnadele visatud pommi. Lühiülevaate maailma esimese tuumapommi valmista- misest sai avalikkus juba 1945. aastal Smythi aruandena tuntuks saanud raamatust (Smyth 1945), mille tõlge vene keelde mõne aasta pärast isegi Eestisse jõudis. Viiekümnendatel aastatel sai seda lugeda Toompeal raamatukogus ja see täiendas hästi Georg Metsa tuumafüüsikaloenguid Tallinna kõrgkoolides. Kas ja kui palju võis Georg Mets sõja ajal Venemaal viibinuna ise teada NSV Liidu samalaadsest projektist, sellest ei saanud ta muidugi rääkida. Selle projekti juht Igor Kurtˇsatov (1903–1960) olevat Smythi aruannet oma lähetustel alati kaasas kandnud, selle lugemisest isegi vangilaagris kirjutab Aleksandr Solˇzenitsõn. Pool sajandit hiljem saime teada, et vene keeles anti raamat trükiarvuga 30000 välja Lavrenti Beria juhitud erikomitee rangelt salajase otsuse alusel. Möödus kümmekond aastat ja USAs hakkasid ilmuma asjaosaliste mälestused, sealhulgas projekti administratiivjuhi Leslie

Autor tänab Jaan Isotamme ja Peeter Tenjest kasulike märkuste RAUNO THOMAS MOSS (1998) eest artikli viimistlemisel.

287 Nõukogude Liidu aatomipommi saamisloost Uno Veismann

Grovesi sulest (Groves 1962). Vene keelde tõlgituna said mitmed siiski pidada siit väljakooruvaid järeldusi ja tõdemusi teaduse ning neistki raudse eesriide taga kättesaadavaks, mõned isegi eesti kee- tehnoloogia arendamisest totalitaarses suurriigis. Neid järeldusi les (nt Jungk 1963). Järgnenud poolsajandi jooksul ilmus veel võib nimetada küll üllatavaks, küll vapustavaks, küll ebameeldi- sadu Manhattani projekti füüsikalisi, tehnilisi ja organisatsioo- vaks, ent neis võib näha ka kurjakuulutavaid siirdeid tänapäeva ja nilisi külgi käsitlevaid publikatsioone, mõnes võeti vaatluse alla tulevikku. Siinses ülevaates ei leia käsitlemist tuumapommi val- ka massihävitusrelva loomise kõlbelised ja eetilised probleemid. mistamise teaduslikud alused ega tehnoloogilised aspektid, küll 1953. aastal avaldas major Oskar Käbala Londonis eestikeelse aga osalejad, organisatsioon ja selle juhtimine. Ettekujutuse saa- raamatu Aatompomm ja relvastuse areng selleni, milles ta vaatleb miseks sellest, millele täpsemalt on suunatud järgnev käsitlus, olgu eelmise relvapõlvkonna (tankid, kahurid, käsirelvad) taustal aato- loetletud mõned probleemid ja küsimused. mipommi, vesinikupommi ja rakettrelvi. See on asjatundja kirju- • Kuidas õnnestus tehnoloogiliselt mahajäänud ja sõjast kur- tatud hea populaartehniline ülevaade relvastuse arengust maailmas natud riigil nii kiiresti toime tulla tehnoloogiliselt sedavõrd ja uute relvaliikide füüsikalis-tehnilistest alustest ning ehitusest. kõrgetasemelise hiigelprojektiga? “Igal riigil on võimalik valmistada aatompommi, eeldades, et tal Milline oli alistatud Saksamaalt saadud teabe ja inimressursi on küllaldaselt toormaterjali (uraani või plutooniumi), vastav eri- • osa ja tähtsus? teadlaste kaader ja, mis kõige tähtsam, küllaldaselt kapitali selle valmistamiseks,” tõdeb autor (Käbala 1953). • Mille nimel osalesid projektis NSV Liidu parimad täppistead- lased ja insenerid? Üsna pea pärast Teise maailmasõja lõppu hakati avaldama ka andmeid aatomipommi loomise ettevalmistustest Saksamaal. Sel- • Kui tähtis oli USAst ja teistest lääneriikidest spioonide hangi- line oht oli olnud Manhattani projekti tõukejõuks ja arusaada- tud teave? valt tundsid USA vastavad ringkonnad ülimalt suurt huvi Saksa- • Mille nimel reetsid oma kodumaa Lääne tippteadlased Pon- maa uurimiskeskustes tehtu vastu. Eriüksuse Alsos juhi Samuel tecorvo, Fuchs ja teised? Goudsmiti kirjeldus nende keskuste leidmisest, hõivamisest ja • Vangide töö projektis ja nende kui saladustesse pühendatute kohtumistest Saksa füüsikutega ilmus peatselt raamatuna (Goud- edasine saatus. smit 1947), sellele järgnes teisigi samal teemal (nt Irving 1967); mõlemad viidatud teosed tõlgiti ka vene keelde. Huvi tolleaeg- Mõistagi ei anna siinne artikkel neile küsimustele ammenda- sete tuumauuringute vastu Saksamaal pole raugenud kuni viimase vaid ega lõplikke vastuseid. Salastatus pole täielikult kaotatud ajanigi (Walker 1990; Cornwell 2003). Sel põhjusel avalikustasid ja võib-olla ei kaogi, avalikustatud dokumendid sisaldavad suurel Nils Bohri pärijad Bohri ja Heisenbergi kirjavahetuse varem, kui määral võltsi poliitilist sõnavahtu, memuaaride avaldamist kam- see oli määratud testamendis. mitsesid kuni viimase ajani ametlikud seisukohad ja tsensuur, paljude autorite töödes on esiplaanil enesekiitus ja eneseõigustus, Mitmekümneks aastaks jäi suureks saladuseks tuumapommi ikka väiksemaks jääb veel elavate osalenute hulk. Arvan, et pilgu- valmistamise ajalugu NSV Liidus. Alles impeeriumi lagunemi- heit meid okupeerinud suurriigi ülisalajase projekti telgitagustesse se järel hakkas informatsioon sellest avalikkuseni jõudma, al- võiks olla huvipakkuv ning ühtlasi teaduse ja tehnoloogia arengu gul üpris ebalevalt ja silutuna osalenute mälestustes, siis mõnede seisukohast mõtlema panev. Vaatlusaluseks ajavahemikuks on riiklike institutsioonide rüpes sündinud ametlike dokumentide eelmise sajandi neljakümnendad-viiekümnendad aastad. Kasuta- kogumikena ja lõpuks üksikute ametkondade esindajate ennast tud kirjandus pärineb suures osas üheksakümnendatest aastatest. tähtsustavate käsitlustena. Nii ongi objektiivne ja ammendav üle- Enne 1985. aastat avaldatu piirdub enamalt jaolt TASSi ametlike vaade veel sündimata, mis osalt põhjendab ka järgneva vaatluse teadaannetega ja nende sisuvaeste ajakirjanduslike mugandustega, informatiivset väärtust Eesti asjahuvilistele. Olulisemaks tuleb mis paljudel juhtudel sisaldavad vassimist ja desinformatsiooni.

288 3 289 Nõukogude Liidu aatomipommi saamisloost Uno Veismann

Vaid pisut kõrgemale on neist suutnud tõusta aimeraamatud, bio- Viimastel aastatel on jälle olnud märgata avalikustamiskraa- graaﬁad ja memuaarid — tsenseerituna, faktiliste andmeteta, mao- nide kinnikeeramist. Avaldamiseks lubatu on avaldatud, projek- tult nõukogude teadust ülistavatena. Eesti lugejani jõudnud ühe tides osalenutest suur osa surnud, võimud tuletavad meelde vai- hea näitena olgu nimetatud Jeremei Parnovi kirjutatud Kurtˇsatovi kimiskohustust. FSB polkovniku Aleksandr Zaporoˇzski mõistis lugu Probleem 92 (Parnov 1980). Aeg-ajalt sai Läänes üksikuid Moskva sõjakohus 18 aastaks vangi riigisaladuste avaldamise eest, fragmente teatavaks sõjajärgsel Venemaal töötanud Saksa spetsia- tuumafüüsik Igor Sutjagin läks trellide taha 15 aastaks. Huvi- listide jutustustest, samuti kinnipüütud spioonide või ülejooksnute tava episoodi paljastab nüüd USAs elav Roald Sagdejev: KGB suust. otsustas 1992. aastal oma arhiividokumendid (kaasa arvatud teh- Avalikustamispuhang tuli üheksakümnendatel aastatel. Alus- nilised aruanded) avalikustada, kuid sellele seisis vastu pommi tasid läände siirdunud teadlased ja endised dissidendid, näiteks põhitegija Juli(us) Hariton. Põhjenduseks esitas ta võimaluse, et Roi ja Zoresˇ Medvedev, keda on allpool korduvalt refereeritud. sellest võiksid tehnikateavet saada terroristid, ja ta saavutaski aval- Edasi sai ajakirjanikele võimalikuks aatomilinnakute külastamine damise edasilükkamise. ja sealsete juhtﬁguuride intervjueerimine (Gubarev 1995, 2004). Esialgu olid vastused väheinformatiivsed ja ebalevad — teh- KÕIGE ALGUSEST nilisi üksikasju ei avaldatud, sakslaste ja spioonidelt saadud teabe osatähtsust eitati või pisendati, Gulagist ei teatud midagi jne. Stalini-aegset Nõukogude impeeriumi vähegi tundes on selge, et Siis aga hakkasid raamatuid kirjutama endised KGB ohvitse- otsuse aatomipommi valmistamise kohta sai vastu võtta ainult Sta- rid, kes selge sõnaga väitsid, et esimene NLi aatomipomm tehti lin ise. See aga sai omakorda toimuda vaid diktaatorini jõudnud USAst varastatud informatsiooni põhjal. Peagi jõudsid KGB- veenva informatsiooni põhjal. Siin on kaks võimalust — kas lased spioonide rolli ületähtsustamiseni ning esinesid absurdsu- füüsikateadlaste ettepanekud või luureametkondadelt saadud and- seni ennast ülistavate väidetega. See omakorda sundis pommite- med pommi ettevalmistamise kohta lääneriikides. gijaid “tõde jalule seadma”, ka lõdvendati tsensuuri ning hakkas ilmuma ametlikke dokumendikogumikke, memuaare, teadusloolisi Tuumafüüsika oli sõja eel NSV Liidus heas seisus, ahel- artikleid. Kõikvõimalikest allikmaterjalidest tegi pedantse kok- reaktsiooni võimalikkusest räägiti mitmel teaduskonverentsil. kuvõtte (umbes 1800 viidet!) ameeriklane David Holloway, kelle 1940. aastal avaldatud ülevaates aatomituuma lagunemise tee- raamat kiiresti ka vene keelde tõlgiti (Holloway 1994). Doku- malistest uuringutest väitsid Jakov Zeldovitˇs (1914–1987) ja mentide kogumikuna on suur väärtus neljal ametkondlikul pub- Juli(us) Hariton (1904–1996) oma arvutuste põhjal, et ahelreakt- likatsiooniköitel Atomnõi projekt (1998–2002), ent muidugi ei siooni esilekutsumiseks aeglastel neutronitel on vaja 2,5 tonni sisalda ükski tolleaegne dokument kaugeltki kogu tõde. Inim- uraani ja 15 tonni rasket vett. Aatomipommi tehnilisest rea- likku mõõdet annavad aatomilinnakutes juhtival ametikohal tegut- liseerimisest veel juttu ei olnud. Püüti kõigest väest algatada senud Lev Feoktistovi memuaarid (Feoktistov 1999), pipart lisa- uraani kaevandamist, kuid osa teadlasi seisis sellisele rahakulu- vad sellele vennad Medvedevid oma Stalini-käsitluses (Medvedev, tusele vastu. Igor Kurtˇsatovi autoriteet ei olnud tollal teadusring- Medvedev 2001). NSV Liidu aatomispionaaˇzi kirjeldatakse enam kondades eriti kõrge: 1938. aastal ei valitud teda Teaduste Akadee- kui tosinas raamatus, enamikus neist heroiseeritakse KGB ja GRU miasse, tema esitatud ahelreaktsiooni uuringute kava jäi kinnita- vapraid luurajaid ning nende kommunismiideaalidest tiivustatud mata. Entusiastlikult suhtus tuumaenergia väljavaadetesse Georgi agente Läänes. Eesti keeles ilmunud paar seda liiki raamatut on Fljorov (1913–1990), kes hindas kiiretel neutronitel toimuva ahel- tagasihoidlikumad ja kainemad (Sudoplatov 2000; Andrew, Mit- reaktsiooni energeetiliseks ekvivalendiks saja tuhande tonni tri- rohhin 2002), kuigi mitte lõpuni usaldusväärsed. nitrotoluooli plahvatust, ent ei olnud siiski veendunud sellise ahelreaktsiooni võimalikkuses. Esimene teade võimalikust aatomi-

290 291 Nõukogude Liidu aatomipommi saamisloost Uno Veismann pommist ilmus NLi ajakirjandusse 13. oktoobril 1941: teadlaste mikutest võisid juhtidena kõne alla tulla Abram Joffe, Vitali Hlo- antifaˇsistlikul miitingul ütles füüsik Pjotr Kapitsa (1894–1984), et pin ja Pjotr Kapitsa, kes kõik olid juba hõivatud suurte insti- isegi väike tuumapomm võiks hävitada mitme miljoni elanikuga tuutide juhtimisega. Entusiasmi ei näidanud üles ka akadeemi- suurlinna. Sõjaalguse segadustes ei võtnud seda keegi üleskutsena kud ise, kartes NKVD diktaati. Miskipärast ei peetud sobivaks tegutseda, kuid uuesti sai innustust juba sõjaväkke võetud füüsik ainsana ise aatomiprojekti juhtima pürginud Keemilise Füüsika Georgi Fljorov. Ta saatis 1942. a mitu kirja Riiklikule Kaitsekomi- Instituudi direktorit akadeemik Nikolai Semjonovit. Järgmisena teele ja Stalinile endale, veendes neid uraaniuuringute jätkamise võeti kaalumisele noorema põlve tuumafüüsikutest Georgi Fljo- vajaduses. Tõenäoliselt ei jõudnud need kirjad aga üldse riigi ja rov, Igor Kurtˇsatov, Isaak Kikoin, Abram Alihhanov ja Juli(us) sõjaväe kõrgema juhtkonnani, rääkimata Stalinist. Omamoodi ku- Hariton. Samal ajal (1942) kirjutas Stalin juba alla Riikliku rioosumina teatas 1940. a kaks vähetuntud Ukraina füüsikut, et on Kaitsekomitee esimesele sellealasele otsusele — “Uraanialaste leiutanud uraanipommi, ja saidki pärast sõda vastava autoritunnis- tööde organiseerimisest”. Otsuse täitmise üldjuhendajaks määrati tuse kätte, seda küll juba salastatuna. Vjatˇseslav Molotov, kes mäletab asja nii: “Tˇsekistid andsid mulle Teisalt laekus 1941. a sügisel NSV Liidu luureametkonda- usaldusväärsete füüsikute nimekirja, kellele võinuks toetuda, ja dele Londonist mitu teadet aatomipommi võimaliku valmistama hakkasin valima. Kutsusin enda juurde Kapitsa, akadeemiku. mise kohta, sealhulgas põhjalik teaduslik-tehniline aruanne (krii- Ta ütles, et me pole selleks valmis ja aatomipomm pole selle sõja tilise massi arvutused, isotoopide eraldamise tehnoloogia jms), relv, vaid tulevikuasi. Küsiti Joffelt — ka tema suhtus asjasse mille oli Briti valitsusele koostanud nn uraanikomitee. Oletati, et kuidagi ebamääraselt. Lühidalt öeldes jäi mul järele kõige noo- pommi tegemiseks kulub kaks aastat. See informatsioon oli nii rem ja kõigile tundmatu Kurtˇsatov, talle polnud võimalusi antud.” kõrgetasemeline, et võis lõpuni arusaadav olla vaid aatomifüüsika Molotovi arvates sai just tema soovitusel 1943. aasta algul NLi spetsialistidele. NSV Liidu ülimalt autoritaarse korra juures saadi aatomiprojekti liidriks Kurtˇsatov, ühe teise versiooni järgi soo- aga spioonidelt laekunud teavet kasutada ainult Stalini enda kaudu. vitas Kurtˇsatovit Joffe. Kolmanda versiooni järgi esitati Stali- NKVD ja GRU (Glavnoje Razvedovatelnoje Upravlenie, sõjalise nile paarikümne kandidaadi toimikud ja juht ise valis neist välja luure peavalitsus) hangitud andmed ei läinud kõigepealt mitte Kurtˇsatovi. Vihjatakse sellele, et autoriteetsete ja isepäiste va- kindralstaapi, vaid otse Stalinile. Marssal Georgi Zukovgiˇ kurdab nemate akadeemikutega võrreldes pidi valitavat iseloomustama oma mälestustes, et kindralstaabi luureülem Fjodor Golikov esi- küllaldane paindlikkus ja poliitiline juhitavus (et mitte öelda kuu- tas tihti oma ettekanded Stalinile, minnes mööda nii kindralstaabi lekus). Kurtˇsatov lasti tutvuma NKVD-GRU kogutud teabega ja ülemast kui ka kaitseministrist. Sellest tulenes Stalini erakordne seal leidus tema jaoks tõesti palju uudset ning üllatavatki. Näiteks informeeritus ja kõigeteadja oreool. 1942. aasta keskel tegid valitses NLi füüsikute seas arusaam, et tuumareaktoris tuleb neut- aatomipommi kohta Stalinile suulise ettekande Lavrenti Beria ja ronite aeglustajana kõne alla vaid raske vesi; just selle hankimise kõrghariduse rahvakomissar (ühtlasi kaitsekomitee teadusvolinik) taha olid takerdunud sakslaste uuringud, NSV Liidul seda pea- Sergei Kaftanov — esimene toetus luurelt saadud andmetele ja aegu polnudki. Nüüd selgus, et saab kasutada ka graﬁiti, mida teine Fljorovi kirjadele. Kaftanovi mälestuste järgi olevat Sta- NLi elektrotehnikatööstus mingil määral tootis. Uudiseks oli ka lin mõnda aega kabinetis edasi-tagasi kõndinud ja lausunud siis teade plutooniumi võimalikust kasutamisest pommimaterjalina, pühalikud sõnad: “Tuleb teha.” Järgnesid juhtﬁguuri otsingud. samuti isotoopide eraldamisest gaasdifusiooni meetodil — vene- Siin pidi otsustava sõna ütlema ka NKVD, sest väljavalitavale lased lootsid tsentrifuugimise peale. Kurtˇsatovil tuli vaeva näha isikule pidi tutvustatama luureallikatelt hangitud paari tuhandet Beria vastuseisu ületamiseks, et tutvustada ülisalajasi dokumente lehekülge ülisalajasi teabematerjale. Teave teabeks, kuid see ei teistele juhtivatele füüsikutele — üksi poleks ta suutnud kogu in- tohtinud mingil juhul viia allikate endi paljastamiseni! Akadee- formatsiooniga toime tulla. Ligipääsu andmetele said algul Ab-

292 293 Nõukogude Liidu aatomipommi saamisloost Uno Veismann ram Joffe, Abram Alihhanov ja Isaak Kikoin, hiljem arvati usal- saanud 21. juulil ehk kolm päeva varem, kui vastava sõnumi edas- dusväärsete hulka veel Lev Artsimovitˇs, Juli(us) Hariton ja Kirill tas konverentsil Harry Truman. 1945. aasta augustikuus toimus Stˇsolkin.ˇ Igaüks sai lugeda vaid tema enda tööd puudutavaid do- mitu nõupidamist Stalini suvilas ja neile järgnes Riikliku Kait- kumente, ainult Kurtˇsatov pääses ligi kõigile materjalidele. Kuid sekomitee otsus 20. augustist, millega moodustati aatomipommi nad ei tohtinud mitte kusagil ega mitte kellelegi avaldada and- valmistamiseks uued juhtimisstruktuurid. Neid pidi suunama- mete päritolu. Niisiis pidid Kurtˇsatov ja teised teesklema, nagu käsutama erakorraliste volitustega direktiivorgan, erikomitee, esi- oleks teave nende endi mõttetöö vili. Sellest sündis Kurtˇsatovi kui meheks Lavrenti Beria. Lisaks mitmele sõjatööstuse tippjuhile kõigeteadja maine, tema kolleegid ja alluvad pidasid paljusid la- kuulusid sellesse ka füüsikud Kurtˇsatov ja Kapitsa. Viimane oma- hendusi ja otsuseid lausa geniaalseks. Seda väideti pärastpoole ka korda saavutas, et töödesse kaasati Beria arvates ebausaldusväärne Kurtˇsatovi biograaﬁates (vt nt Parnov 1980). Kurtˇsatov sai isegi Lev Landau. õiguse esitada nn organite kaudu (NKVD, GRU) spioonidele es- Jätkus sõjapäevil praktiseeritud tootmise militariseerimine. matähtsate küsimuste ja probleemide nimekirju. Faktiliselt peeti riiki ikka veel sõjaseisukorras olevaks, ühiskond Kaitsekomitee korraldusega moodustati 1943. aasta esimesel pidi endiselt ilmutama kangelaslikku eneseületamist ja hüvedest poolel formaalselt Teaduste Akadeemia koosseisu kuuluv täiesti loobumist. Arendati edasi nn ˇsaraˇskade süsteemi, kus vägivalla salajane laboratoorium nr 2. Sellele, miks just nr 2, on mitmesu- abil sulatati kokku teadus, tasuta töö ja vangla. Täisvõimsusega guseid tõlgendusi — näiteks väidetakse, et objektiks nr 1 võis olla töötas NKVD repressiooniaparaat, varustades NLi aatomiprojekti Kreml või NKVD peakorter Lubjankal. Laboratooriumi kuree- sunniviisil tööjõuga — nii lihttöölistega vangide ja küüditatute rimisel said Molotovi asetäitjateks sõjavarustuse rahvakomissar näol kui ka kõrget teaduslikku ja tehnilist kvaliﬁkatsiooni omava Boriss Vannikov (1897–1962) ja keemiatööstuse rahvakomissar personaliga sundvärbamise kaudu. Seega jätkati Moskva-Volga Mihhail Pervuhhin (1904–1978). Teoreetilised ja eksperimentaal- kanali ja teiste sõjaeelsete suurehitiste süngeid traditsioone. Sõja sed uuringud said laboratooriumis siiski alata alles 1944. aastal. lõpust oli möödunud vaid üks kuu, kui Stalin andis lennukikonst- 19. mail 1944 kirjutas Kurtˇsatov Stalinile pika ettekande töö ede- ruktor Tupolevile korralduse muudatusteta kopeerida juhuslikult nemisest, sellele lisatud kirjas tegi Pervuhhin ettepaneku panna NLi territooriumile sattunud USA kaugpommituslennuk B-29, kaitsekomitee juures moodustatava uraaninõukogu etteotsa Lav- seades eesmärgiks 20 lennuki tootmise kahe aasta jooksul. renti Beria. Sisuliselt vahetati organisaatori ja otsustajana saamatu Oleks aga ekslik arvata, nagu saanuks aatomisõda Stalini ja Molotov Beria vastu välja. Laboratooriumi taheti seejärel muuta kõrgemate sõjaväelaste maailmavallutamise doktriinis kohe olu- lausa NKVD uurimisinstituudiks nr 100, kuid päris NKVD koos- lise koha. Veel terveks sõjajärgseks aastakümneks jäi kind- seisu laborit siiski ei viidud. Küll pandi täielikult NKVD peale ralstaabi visioon tulevikusõjast ikka seotuks tankiarmeedega ja uraanimaardlate otsingud, maagi kaevandamine ja rikastamine; soomusmasinate tootmine üha kasvas. “Kremli juht ei märganud selleks loodi eraldi instituut. Mõnda aega eksisteeris veel labora- revolutsioonilisi muutusi sõjanduse sfääris. Kogu sõjajärgse aas- toorium nr 3, kus Kurtˇsatovi rivaal akadeemik Abram Alihhanov takümne jätkas ta valmistumist “eelmiseks sõjaks”: täiustas ja püüdis lahendada küsimust, kuidas end aatomipommi eest kaitsta. suurendas tankiparki, moodustas uusi lennuväepolke ja -diviise, Laboratooriumis nr 2 sai pommi väljatöötamise otseseks juhenda- arendas välja diiselallveelaevade ja veepealsete ristlejate mass- jaks Juli(us) Hariton. 1945. aasta tööplaani ilmusid deˇsifreerimata tootmise” (Drogovoz 2005). Niisiis ei toetunud aatomipommi jäetud lühendid BS-1 ja BS-2 (BS — bomba spetsialnaja, spet- tegemise initsiatiiv üldse sõjandusringkondadele, pigem tuli inse- siaalpomm). neridel, teadlastel ja NKVD-l ületada nende ringkondade vastu- 16. juulil 1945, Potsdami konverentsi avapäeval, katsetati seis. USAs esimest aatomipommi. Stalin olevat sellest Berialt teada

294 295 Nõukogude Liidu aatomipommi saamisloost Uno Veismann

URAANI OTSINGUD lõpus õnnestus uuesti käivitada kaevandused Tˇsehhoslovakkias ja Saksamaal, viimases moodustati ebamäärase staatusega aktsia- Plutooniumi võis pommi valmistamiseks saada tuumareakto- selts Vismut, kus algul töötasid peamiselt sakslastest vangid. Un- rist (tollal levinud nimega “uraanikatlast”). Laboratooriumis nr 2 garis ja Poolas avati uued kaevandused. 1946. aastal toodi Saksa- oli kohe selge, et tuumareaktori ehitamiseks vajatakse kümneid maalt uraanimaaki kokku 35 tonni, ajavahemikus 1946–1953 too- tonne uraani. Seda metalli oli laboratooriumis vaid mõni kilo- tis aga enam kui saja tuhande töölisega Vismut kokku umbes 9500 gramm ja NLi territooriumil uraanimaaki ei kaevandatud. Saksa- tonni uraani. (Eelmise sajandi lõpukümnenditel hakati kaevandusi maalt vedasid kahe sealse tuumareaktori uraani ära ameerikla- sulgema ja reostatud loodust puhastama, millele Saksamaa nüüd sed — hoolimata sellest et üks neist paiknes NLi okupatsioo- kulutab miljardeid.) nitsooni jäävas Leipzigis. NKVD aserahvakomissari Avraami Otsinguid jätkati ka NLi territooriumil. Üheks esimeseks sam- Zavenjagini (1901–1956) juhitud füüsikute rühm alustas Berlii- muks selles suunas oli olnud kaitsekomitee 1942. aasta lõpul nis uraani otsinguid 1945. aasta maikuus. Tabati uraanitoot- tehtud otsus “Uraani kaevandamisest”. Siis otsustati esimene mise peaspetsialist Nikolaus Riehl (1901–1991), kes vabatahtli- kaevandus ja rikastusvabrik rajada Tadˇzikistani, kus uraanimaagi kult nõustus koostööd tegema. Riehl oli sündinud Peterburis ja maardla oli ammust ajast teada. Kõik kulges ülimalt algeliselt valdas vene keelt. Ta juhatas otsijad Oranienburgi linna, kust leiti ja aeglaselt — kaevandatud uraanimaaki veeti mägiteid pidi ees- purustatud uraanirikastusvabrik. Ühes teises väikelinnas avastati lite ja kaamelitega rikastusvabrikusse Leninabadi oblastis. Kuigi 100 tonni uraanioksiidi ja 12 tonni uraani. Kõik see viidi kohe avastati veel teisigi leiukohti Usbekistanis ja Kirgiisias, polnud Venemaale, samuti Riehl koos perekonnaga ja veel mõned spetsia- Kurtˇsatovil siit niipeagi loota vajaminevat paarisadat tonni uraani. listid. Juli(us) Haritoni meenutuste järgi olevat Kurtˇsatov öelnud, Tolleaegne Nõukogude majandus tundis vaid üht järsu intensii- et see nn trofeeuraan kiirendas NLi reaktori käikuandmist aasta vistamise meetodit: uraanitootmine anti üle NKVDle Lavrenti võrra. Beria kontrolli alla. Kogu Kesk-Aasia uraanivarude kaevanda- Moskva lähedal Noginski linnas seadistati Riehli juhendamisel miseks ja töötlemiseks asutati kombinaat nr 6, ülemaks NKVD uraanimaagi rikastamiseks ümber tehas Elektrostal. Riehl kirjutab polkovnik (peatselt kindral) Boriss Tˇsirkov. Järgnes valitsuse oma mälestustes, et töö tegid vangid — peamiselt need endised otsus “Eriümberasustatute, Volgostroi krimmitatarlaste ja kvali- vene sõdurid, kes olid sakslaste käes vangis olnud (Riehl, Seitz ﬁkatsiooni omavate vangide suunamisest uraanikombinaati... ” 1996). Niisiis võis veel hiljuti Hitleri riiki ja armeed teeninud ning 1945. a töötas selles kombinaadis juba 2295 vangi. Nende mees Noginskis jälgida, kuidas võitnud riigi sõdurid olid sattu- hulgas oli nii Saksamaalt naasnud repatriante kui ka vlassovlasi. nud sunnitööliste seisusesse. NKVD kehtestas “ehitiseks 713” 1947. aasta lõpuks koosnes kombinaat seitsmest rikastusvabrikust, nimetatud objektil 10-tunnise tööpäeva. Esimesed puhta uraani mis said maaki 18 kaevandusest; 176 tuhandest tonnist maagist kogused saadi Noginskis 1946. aasta algul ja need läksid kohe toodeti aastas 66 tonni uraanikontsentraati. Siiski tarniti umbes Kurtˇsatovile eksperimentaalse reaktori ehitamiseks. Tehasest sai pool reaktoritele vajaminevast uraanist kuni viiekümnendate aas- üks esimesi uraani-Gulagi laagreid, kus toodetava uraani kogus tate alguseni Ida-Saksamaalt, Tˇsehhoslovakkiast ja Bulgaariast. kasvas võrdeliselt vangide arvuga — 1950. aastaks oli laagris Uraani leiukohti otsiti isegi Põhja-Koreast, Hiina jäi sellest ringist umbes 10 tuhat inimest ja toodeti tonn uraani päevas. siiski välja. Uraanimaagi leiukohti otsiti palavikuliselt edasi. Euroopas NLi territoorriumil haarati edaspidigi kinni igast võimalusest, olid sakslased välja selgitanud leiukohad Bulgaarias, tolleaeg- üheks nende hulgas oli Sillamäe kaevandus ja rikastusvabrik, mille ses Tˇsehhoslovakkias ja Ida-Saksamaal. Osa kaevandustest olid kohta on kättesaadav üsna põhjalik ülevaade (Maremäe 2000). ameeriklased lõhkunud, osa andis väga vaest maaki. 1945. aasta 1946. aasta suvel Stalini enda viseeritud otsuse järgi pidi siin

296 297 Nõukogude Liidu aatomipommi saamisloost Uno Veismann uraani toodetama järgmistes kogustes: 1947 — 15 tonni, 1948 — kaevandas uraanimaaki. Praeguseks täiesti mahajäetud laagri ter- 80 tonni, 1949 — 150 tonni ja 1950 — 200 tonni. Sõna “uraan” ritooriumil ületab kiirgustase normi kohati 10–1000 korda. Peveki kirjutati seejuures välja vaid Stalinile määratud tekstis, kõikjal laagrit on nüüd isegi Venemaa ajakirjanduses tituleeritud “Stalini mujal täiesti salajasteks kvaliﬁtseeritud dokumentides nimetati O´swi¸ecimiks”. seda materjaliks A-9. Sillamäe tootmiskombinaadi arengulugu ja 1946. a aasta paiku avastati uraanivarud Kolõmal. Samast eriti sellega seotud sotsiaalprobleeme kirjeldab teisal David Vse- ajast hakkasid sealsed vangilaagrid jälle kasvama Lääne-Ukrainast viov (2001), kasutades lisaks arhiividokumentidele ka omaaegse ja Balti riikidest küüditatute arvel. Hakati moodustama karmi Moskva esindaja Mihhail Althauseni mälestusi. Võib vaid lisada, reˇziimiga “erilaagreid”, andes konspiratsiooniks neile leebeid ja et teiste analoogiliste tootmisüksustega võrreldes oli Sillamäe lüürilisigi nimetusi. Kolõma kaevandused olid näiteks Nadeˇzda, kompleksi rajamisele iseloomulik suhteliselt leebe ümberkäimine Zelannõi,ˇ Pobeda. Kokku moodustasid nad laagrite kompleksi inim- ja loodusressurssidega. Beregovoi (Berlag), kus 1951. a viibis üle 30 tuhande vangi. Tuleb aga vastu vaielda meedias levitatud ekslikule sõnumile, Pärastpoole saadi uut täiendust aatomilinnakutes oma karistus- nagu võinuks esimene NLi aatomipomm olla valmistatud Sil- aja ära istunud “saladusekandjate” arvel, keda siia ümber asustati. lamäel toodetud uraanist. Esiteks ei olnud esimene NLi tuuma- Ühe vabakäigu-autojuhi meenutustest: “Minu tuhatkonnast [num- pomm valmistatud uraanist, vaid plutooniumist. Plutoonium pole merdatud “rahvavaenlasest” märgiga 3-2] jäi üheainsa 1952. aasta kaevandatav metall, vaid seda saadakse tuumareaktorites. Teiseks talvega ellu ainult 36. Surdi nälja, külma, üle jõu käiva töö, kiiri- läks uraani küll vaja just nende reaktorite käivitamiseks, kuid see- tuse üledoosi tõttu. Kui sõita läbi kuru, mis kandis sümboolset juures väga suures koguses. Sillamäe diktüoneemakildast 1948.– nime “Mõtle järele!”, võib Saitaniˇ mäeharjal kohata suurimat 1952. a toodetud 22,5 tonni uraani oli tühine kogus. Näiteks laagri-matmispaika, kust metsloomad käivad inimeste jäänuseid ainuüksi Moskva oblastis oli Elektrostali rikastuskombinaadi laiali tassimas. Kohati on tee inimkolpadest nagu munakoortest uraanitoodang 1947. aastal 130 tonni. Tõenäoliselt toodi esime- üle külvatud” (Sokolov 2004). Uraanikaevandused olid salastatud se pommi plutooniumi tootmiseks uraanimaak Ida-Euroopa kae- kuni 1990. aastani. Ka kaevurid ise ei teadnud uraanist midagi, vandustest, uraan eraldati Elektrostalis ja plutoonium toodeti sel- kaevandatavat nimetati “erimaagiks”, dokumentides seisis uraani lest kombinaadi nr 817 esimeses reaktoris objektil Tˇseljabinsk-40. asemel seatina. Päris alguses toimetati maaki suurele maale isegi Sillamäe toodangu osatähtsuse ülehindamine on olnud tingitud lennukitega. Neljakümnendate aastate lõpul kaevandati uraani- sellest, et puudus informatsioon teiste NLi ja Ida-Euroopa sa- maaki suures mahus ka ühes Krivoi Rogi kaevanduses (Zoltõjeˇ malaadsete tootmisbaaside kohta. Nüüd on ajaloolased leidnud Vodõ) ja eraldati puhas metall jällegi Elektrostali kombinaadis ka dokumente, mis näitavad, et aastast 1948 “hakkavad ilmuma Moskva oblastis. Kuid lõppeesmärgiks oli plutooniumi tootmine. juba esimesed märgid kombinaadi tähtsuse vähenemisest ülelii- Esimesed mikrogrammid plutooniumi olid saadud tsüklotroni dulises plaanis” (Vseviov 2001). Aatomipommi esmakatsetu- kasutades, edasi rakendus 25. detsembril 1946 käivitatud labora- sele järgnenud autasustamisel märgiti uraani tarnijatena ära ligi tooriumi nr 2 eksperimentaalreaktor F-1. See oli algul üsna primi- paarkümmend Vismuti töötajat, neist kuus isegi sotsialistliku töö tiivse ehitusega, puudus vesijahutus ja seepärast sai seda töös hoida kangelased, kuid mitte kedagi Sillamäelt. Kuni NLi lõpuni jätkus vaid lühikest aega. Ahelreaktsiooni tekkimiseks piisas umbes siin siiski mujalt toodud uraanimaagi töötlemine, millest ühte- 45 tonnist uraanist, mis oli suuremalt jaolt saadud Kesk-Euroopast kokku saadi ligi 100 tuhat tonni uraani. Samamoodi pretendeerib toodud maagist. Alles 1948. aastal käivitus miljon korda võimsam mõnede ajakirjanike arvates esimese aatomipommi jaoks uraani plutooniumi tootmisreaktor Tˇseljabinski lähedal Kõˇstõmis, sinna andnu “aule” Tˇsukotkal asunud Peveki kaevandus. Tˇsukotkal läks vaja 150 tonni uraani. Algul saadi umbes 100 grammi plu- töötas 1942.–1945. aastal 247 tuhat sunnitöölist, neist 16 tuhat tooniumi ööpäevas.

298 299 Nõukogude Liidu aatomipommi saamisloost Uno Veismann

SAKSLASED NLi TUUMAPROJEKTIS juurde olid kinnistatud NLi teadlastest juhendajad/ülevaatajad. Sõeluti läbi ka sõjavangide laagrid, otsides spetsialiste füüsika-, keemia- ja tehnikateaduste alal, osa neist saadeti eelnimetatud ins- Saksamaa sõjalise kokkuvarisemise hetkeks olid lääneriigid ees- tituutidesse, üsna paljud aatomiprojektiga seotud tehastesse. Peale otsas USAga varakult ette valmistanud aatomiuuringute ja -tehno- NSV Liidust naasmist avaldasid mitu sakslast oma memuaarid, loogia hõivamise kava, mis hõlmas inimesi, seadmeid, materjale, kus kirjeldasid töö- ja elutingimusi salastatud asutustes. Mõned teavet. Kardeti, et sakslased on pommi valmistamisel üsna kau- raamatud tõlgiti isegi vene keelde, ent need olid Ida-Saksamaale gele jõudnud. Kuidas eriüksuse Alsos tegevus sõja lõpuperioodil jäänute sulest, üsna tendentslikud ja olulist maha vaikivad (von kulges ja mida leiti, seda kirjeldas paari aasta pärast küllaltki Ardenne 1972; Steenbeck 1978). Märksa informatiivsem ja üksikasjalikult selle üksuse juht Samuel Goudsmit (1947), hili- Nõukogude süsteemi suhtes kriitilisem oli Lääne-Saksamaal il- sem ülevaade leidub teadusloolase David Irvingi raamatus (1967). munud Heinz ja Elﬁ Barwichi raamat Punane aatom (Barwich, Suur osa füüsikuid ja insenere pages läänetsooni. NL jäi Barwich 1967), alles hiljuti ilmus inglise keelde tõlgituna Niko- mõnevõrra hiljaks, sest puudusid kõrgemalt poolt antud direk- laus Riehli Kümme aastat kuldses puuris (Riehl, Seitz 1996). tiivid. Alamväelased tegelesid kellade, vaskkraanide ja majapi- damisesemete riisumisega, ohvitseridel oli juba võimalus hõivata Heinz Barwich lõpetas Berliinis küll tehnikaülikooli, kuid raadioid ja nahkmantleid, kindralid täitsid terveid raudteekontei- puutus kolmekümnendatel aastatel kokku füüsika suurkujudega, nereid mööbli, maalide ja serviisidega. Tööstusettevõtete nn re- nagu Albert Einstein, Max Planck, Erwin Schrödinger, Werner paratsiooni hankimise retked olid lausa seadustatud, oma tootmis- Heisenberg ja teised. Juhendaja Gustav Hertz (1887–1975) suu- baasi täiendas tõhusalt ka raadiotehas RET Tallinnas. nas ta ainete isotoopide lahutamise teaduslik-tehnilise probleemi juurde. Sõja ajal töötas Barwich Siemensi tehase uurimislabora- NKVD kindrali Avraami Zavenjagini rühm, kuhu kuulusid kii- tooriumis ultraheli ja torpeedode juhtimissüsteemide alal. Raa- ruga polkovnikumundrisse topitud füüsikud Fljorov, Kikoin, Ha- matus tunnistab ta otsesõnu, et 10. juunil 1945 otsustas ta täiesti riton, Artsimovitˇsja teised, alustas jahti järelejäänud tuumaspet- sundimata Nõukogude Liitu tööle minna: “Ma olin 33 aastat vana, sialistidele. Kokku viidi 1945.–1955. a NSV Liitu ja pandi seal abielus, mul oli kolm väikest last, neljas sündimas. Ma olin ka tuumaprojekti kallal tööle ligi 300 Saksa teadlast ja inseneri. Nad töötu. Nii ei valmistanud see otsus mulle raskusi.” Pealegi sel- jaotusid peamiselt nelja instituudi ehk “objekti” vahel. A-instituut gus, et ta juhendaja Gustav Hertz oli juba ees läinud. Suhhumi asus endises NKVD sanatooriumikompleksis Suhhumis ja seda G-instituuti Barwich saadetigi. juhtis Manfred von Ardenne. Katsetati isotoopide lahutamist mag- netväljas. Teises Suhhumi-lähedases endises sanatooriumis paik- Timofejev-Ressovski (1995) kirjeldab sakslaste palgatingi- nes G-instituut, mida juhtis 1925. aasta Nobeli auhinna laureaat musi järgmiselt: “Nad ei olnud mingid vangid, nad olid lepinguli- Gustav Hertz. Seal oli eesmärgiks isotoopide lahutamine gaas- sed spetsialistid. Nad said kolossaalset palka. Riehl, kes tuli meie difusiooni meetodil. Kummaski instituudis töötas umbes sada juurde teaduskonsultandi kõrgele astmele, sai vanas rahas 12 tu- sakslast. Kolmas instituut (B) asus hoopis Tˇseljabinski oblastis hat kuus. Tavalised teadustöötajad, sakslased ja austerlased, said Kasli linnakese lähedal (hilisem Tˇseljabinsk-70). Seal töötasid 6 tuhat kuus. Tean täpselt, et NSVLi kõrgema järgu ministri palk Nikolai Timofejev-Ressovski, Klaus Zimmer, Hans Born ja tei- oli 12000. [---] See oli tohutu raha. Ja Nikolai VassiljevitˇsRiehl sed, sealhulgas mitu vangistatud nõukogude teadlast. Neljandaks oli ainus (ma ei tea, võib-olla oli veel keegi) välismaalasest sotsia- objektiks oli V-laboratoorium Kaluuga oblastis (hilisem Obninsk). listliku töö kangelane. Ta sai kolm Stalini preemiat ja ühe minis- Professor Heinz Pose püüdis seal koos Aleksandr Leipunskiga ehi- teeriumipreemia. Talle kingiti auto Pobeda.” Vabatahtlikkus ei tada reaktorit osaliselt puhastatud uraanist. Kõikjal valitses laag- laienenud siiski mitte kõigile ja kõikjale. Raske vee tootmise eri- rireˇziim, kuid ülejäänud Gulagist märksa leebem. Töörühmade teadlane Karl-Hermann Geib tungis Moskvas Kanada saatkonda

300 301 Nõukogude Liidu aatomipommi saamisloost Uno Veismann ja palus poliitilist varjupaika. Ta saadeti sealt tagasi ning mõne anti talle Musta mere rannikul tolle aja kohta suurepärane labo- päeva pärast teatati abikaasale, et mees on surnud. ratoorium (A-instituut) ja tal tuli lahendada teatud tehnoloogia- Sakslaste endi hulgas tekitas hämmingut keemiaprofessor Pe- probleeme aatomipommi valmistamiseks. 1947. a sai temagi Sta- ter A. Thiesseni ja tema kolleegide karjäär. Thiessen oli ol- lini preemia ning kümneaastase NSV Liidus töötamise järel Ida- nud Berliin-Dahlemis asunud füüsikalise keemia instituudi juht- Saksamaale naasnuna oma erainstituudi Dresdenis. Autodidakti figuure, peale selle Albert Speeri relvastusministeeriumis kee- teadussaavutustesse suhtuti maailmas siiski skeptiliselt, eriti iro- miatööstuse koordinatsiooninõukogu esimees. Ta kuulus nn va- niseeriti tema vähkkasvajate raviks katsetatud kuumutamismeeto- nade võitlejate eliiti parteis ja oli kuldse parteimärgi omanik. dite üle. Omal ajal tegeles ta juutide minemaajamisega teadusasutustest. Tˇseljabinski lähedal Uuralites moodustatud salajasel objek- Inglaste või ameeriklaste kätte sattumine oleks temasugusele til tegeldi radiokeemia-, radiobioloogia- ja mõnel määral isegi mehele lõppenud katastroofiliselt, ent venelaste juures leidis ta radiogeneetikaalaste uuringutega. Neid juhtis maailmakuulus sooja vastuvõtu. Thiessen oli tuntud suurepärase mälu poolest radiobioloog Nikolai Timofejev-Ressovski (1900–1980), kellel ja kujutas endast niisiis erakordset teabeallikat tehismaterjalide ja oli kahekümnendatel aastatel õnnestunud Venemaalt Saksamaale lõhkeainete tootmise kohta Saksamaal. Heinz Barwich kirjutab, et staˇzeerima sõita ja kes 1937. a keeldus sealt tagasi tulemast. Kuni ta vältis sellisele tegelasele käe ulatamist! Peter Thiessen tegi ära sõja lõpuni jätkas ta teadustööd geneetika ja biofüüsika instituu- üsna suure töö uraaniisotoopide lahutamise probleemi kallal, val- dis Berliinis. Sealt deporteeriti ta koos sakslastest kolleegidega mistades filtreid difusioonseadmetele. Ta sai 1951. a esimese järgu 1945. a NSV Liitu ning mõisteti 10 aastaks vangi. Et aga NL vajas Stalini preemia, hiljem veel Tööpunalipu ordeni, auto ZIM ja sada tema eriala spetsialiste, siis sai ta juba 1947. a nn ˇsaraˇska teadus- tuhat rubla preemiaks. Alates 1956. aastast üritas ta Saksamaale juhiks Sungulis, 30 km Kõˇstõmist põhja pool. “Objektil” tegeldi naasta, kuid NLi julgeolekuametkond püüdis takistada sakslastest kiirguste mõõtmismeetoditega ja uuriti kiirguse mõju elusolendi- nn saladusekandjate sattumist läänemaailma. Ida-Saksamaal pa- tele. Salastatus ja otsealluvus NKVD kõikvõimsale Avraami Za- kuti neile mõne uurimisinstituudi direktori või ülikooliprofessori venjaginile kaitses Timofejev-Ressovskit lõssenkistide võimalike ametikohta (Steenbeck, Barwich, von Ardenne jt). Võimaluse rünnakute eest. Eesti lugejale on kättesaadav Daniil Granini raa- avanemisel lahkusid siiski mitmed Lääne-Saksamaale, sealhul- mat “Pürg” (Tallinn 1990), kus Timofejev-Ressovski elulugu esi- gas ka sotsialistliku töö kangelane Riehl. Kõneldakse, et Riehl tati küll ilma tol ajal veel salastatud uuringute ja reˇziimi üksik- müüs oma preemiana saadud suvila Mstislav Rostropovitˇsile ja asjadeta. Kohtumisest Timofejev-Ressovskiga Butõrka vanglas seal omakorda kirjutas Gulagi-raamatut Solˇzenitsõn. Kõik lahku- jutustab Solˇzenitsõn oma Gulagi-raamatus (Solˇzenitsõn 1990). jad pidid andma allkirja, et nad ei avalikusta 25 aasta jooksul oma Kümmekonna aasta eest ilmusid vene keeles tema memuaa- osalemist NLi aatomiprojektis. rid (Timofejev-Ressovski 1995). Omapäraseks tegelaseks Venemaale viidud sakslaste hulgas Püüdes kokkuvõtlikult hinnata, kui suur oli Saksamaalt saadud oli veel parun Manfred von Ardenne (1907–1997). Eriüksuse oskusteabe väärtus, peame tõdema, et NL ei saanud kätte saksa Alsos nimekirjas seisis tema instituut kui üks võimalikke aato- füüsika esimese suurusjärgu teadlasi, tuumateaduse ja -pommi mipommi valmistajaid. Manfred von Ardenne oli siiski pigem konstrueerimise ideolooge. Ei õnnestunud kätte saada ka kuigi insener ja leiutaja kui teadlane. Kuigi tal puudus kõrgharidus, palju kompleksseid ja töökorras laboratooriume ega tehnoraja- sai ta elu jooksul umbes 600 patenti; enne sõda leiutas ta mit- tisi (näiteks uraanikatelt). Kuid Saksa teadlased ja insenerid tõid mesuguseid elektroonikaseadmeid, täiustades raadiolampe, elekt- Venemaale peaaegu kõik selleks ajaks leitud põhimõttelised la- ronkiiretorusid, elektronmikroskoopi ja televisioonitehnikat (Ar- hendused ja tehnoloogiad ning viisid need seal uuesti ellu. Et aga denne 1974). Sõja ajal tegeles ta radari arendustööga. NSV Liidus Saksamaal oli asi pommi valmimisest veel üsna kaugel, siis ei ol-

302 303 Nõukogude Liidu aatomipommi saamisloost Uno Veismann nud neil üle anda mingit lõpplahendust (pommi saladust), küll aga sidemees ja professionaalne NLi spioon. Viimaste arv oli USAs kiirendasid nad pommini jõudmist. üsna suur; osa neist olid legaalselt NLi saatkonnas ja ametiasu- tustes mõnda ametit pidavad NKVD või GRU töötajad, osa ille- gaalses seisundis. NLi spionaaˇzivõrgu kohta USAs ja teistes rii- ˇ SPIONAAZI OSATÄHTSUS PROJEKTIS kides on viimase kümmekonna aasta jooksul avaldatud Venemaal paarkümmend raamatut: algul ülejooksikutelt (Gordijevski, Ka- Kuni kaheksakümnendate aastate lõpuni ei olnud niisugust teemat lugin, Mitrohhin), siis erruläinud KGB ja GRU ohvitseridelt (Su- NLi avalikkuse jaoks üldse olemas. Veel üheksakümnendate aas- doplatov 2000; Dolgopolov 2000) ja lõpuks ka kitsamalt aato- tate algul vastas omaaegne Teaduste Akadeemia president (1975– mispionaaˇziga tegelnuilt endilt (Tˇsikov, Kern 2001; Lota 2002; 1986) ja NLi tuumaenergeetika juht Anatoli Aleksandrov (1903– Tˇsertoprud 2002). Kõige äärmuslikumate väidete kohaselt olevat 1994) ajalehe Izvestija korrespondendi seda puudutavale küsi- USA Los Alamose tuumauuringute keskusest venelastele andmeid musele tõrjuvalt: ”Midagi nagu oleks olnud. Kuid sellel ei ol- edastanud ligi kolmkümmend isikut. nud mingit tähtsust.” Sellistest vastustest ärritusid luureamet- konnad. Nemadki riskisid, agente pandi pikaks ajaks vangi ja Aatomitehnoloogia sisuliste reetjate “kõrgliigasse” kuulusid isegi elektritoolile — nüüd aga öeldakse: ei olnud mingit tähtsust. seni teadaolevalt Klaus Fuchs, Bruno Pontecorvo ja John Cairn- Edasi hakkasid ilmuma artiklid ja raamatudki, millest selgus, et cross. Nende kohta on kinnistunud arvamus, et tegemist oli veen- Kurtˇsatov luges pidevalt spioonide ettekandeid, andis neile kõrge dumustelt kommunismimeelsete inimestega ja andmeid edastasid hinnangu ning jagas uusi ülesandeid. Öeldi ka välja, et esimene nad täiesti vabatahtlikult, enamalt jaolt ka tasuta. Materjali laekus Nõukogude aatomipomm oli USA pommi koopia. Mitmes raama- neilt palju ja see oli ülimalt spetsiiﬁline: teadusaruanded, projek- tus kirjeldati NKVD ja GRU loodud ulatuslikku spionaaˇzivõrku tid, arvutused, joonised. 1942. aastaks olevat seda NKVDs ko- lääneriikides (Sudoplatov 2000; Andrew, Mitrohhin 2002). Nel- gunenud umbes kaks tuhat lehekülge. Nagu eespool juba öeldud, jakümnendate aastate algusest peale oli agentide tegevust hakatud ei leidnud see algul mitte mingisugust kasutamist: mittespetsia- suunama teaduslik-tehnilise informatsiooni hankimisele. Mitme- listidele oli kõik täiesti arusaamatu, füüsikuid ei lasknud Beria kesist, kuid mitte väga põhjalikku teavet sõjatehnikaalaste projek- ligi. tide kohta saadi algul peamiselt Londonist nn Cambridge’i vii- John Cairncross (1913–1995) oli nn Cambridge’i viisiku siku käest. 25. septembril 1941 andis näiteks NKVD Londoni üheks liikmeks (nüüd hinnatakse liikmete arvuks juba kuus). resident Anatoli Gorski edasi informatsiooni seal üheksa päeva Töötades 1940. aastatel Suurbritannias ministriabina ja pärast luu- eest peetud riikliku uraanikomitee salajasest nõupidamisest, kus reametis SIS, said talle kättesaadavaks kõik tuumauuringuid ja arutluse all oli ka pommi projekt. Gorski teatas, et inglise teadla- -tehnoloogiat käsitlevad dokumendid ning aruanded. 1943. a sed peavad võimalikuks uraanipommi valmistamist kahe aastaga autasustati teda Punalipu ordeniga. Cairncross jõudis paljasta- ja et staabiülemate nõukogu otsustas kohe alustada tehase ehita- mata pensionile minna ja kolis elama Prantsusmaale. Teda ree- mist uraanipommide tootmiseks. See informatsioon pärines Do- tis alles keegi ülejooksnutest (võimalik, et Gordijevski), kuid nald McLeanilt ja John Cairncrossilt, samalaadset teavet edastas kohtu alla ta ei läinudki — väidetavalt vastutasuks avameelse GRU-le Klaus Fuchs (rivaalitsevad NKVD ja GRU tol ajal oma- ja kõikehõlmava ülestunnistuse eest. Spioneerimine NLi kasuks vahel informatsiooni ei vahetanud). langes Suurbritannias madalseisu 1951. aastal, kui Kim Philby Juba 1943. aasta keskpaigaks hakkas ka USAs moodustuma saadeti tööle Washingtoni ja Guy Burgess ning Donald Maclean aatomiproblemaatikale ja sellega seotud tööstusobjektidele orien- põgenesid Moskvasse. Tegutsema jäi vaid kolmekümnendatel teeritud NLi spioonivõrk. Teave liikus mööda kolmeastmelist ahe- aastatel värvatud Melitta Norwood, kes vastava uurimisnõukogu lat: Manhattani projektiga seotud teabeallikas, USA kodanikust

304 4 305 Nõukogude Liidu aatomipommi saamisloost Uno Veismann juhi sekretärina oli saanud ja edasi andnud kõik materjalid inglaste nia kodanikuks, kuid üleelatud vintsutused ja alandused ilmselt uraaniprojekti kohta ja kes paljastati alles sajandi lõpuks. häälestasid teda läänemaailma vastu. Klaus Fuchsi ülestunnistuse Klaus Fuchs (1911–1988) oli USA aatomipommi ehitusest põhjal tabati ta sidemees USAs, Harry Gold, kes mõisteti 30 aas- täiesti teadlik: ta oli üks Los Alamose juhtivaid teadlasi, Man- taks vangi. Gold omakorda juhtis FBI David Greenglassi jälile. hattani projekti teadusjuhtidele Robert Oppenheimerile ja Edward Viimane oli sõjaväeteenistuse ajal saadetud Los Alamosesse, kus Tellerile lähedal seisnud isik. Enne ja pärast Los Alamost tegutses ta töötas lihtsa mehaanikuna. Greenglassi kui veendunud kommu- Fuchs Suurbritannia tuumatehnoloogia instituutides. 1950. aastal nisti oli agendiks värvanud tema oma õemees Julius Rosenberg. Fuchs paljastati ja mõisteti 14 aastaks vangi. NL ignoreeris koh- David Greenglass avaldas uurijaile kõik ja veel rohkemgi. Enda tupidamist ega võtnud vähimatki ette oma agendi päästmiseks. ja oma naise päästmiseks tunnistas ta oma õe ja selle abikaasa Ida-Saksamaa ajakirjandus teatas: “Tuntud aatomiteadlane van- vastu, kes mõlemad läksid teatavasti 1953. a elektritoolile. Aas- gistati Inglismaal poliitilistel põhjustel.” Oma aastatest üle poole takümneid kestis “kogu maailma progressiivsete jõudude” kam- ära istunud, Fuchs vabastati ja ta sai Ida-Saksamaal asedirekto- paania Rosenbergide kaitseks; nüüd on KGB omaks võtnud, et riks samas tuumainstituudis, kus lühikest aega oli direktoriks Ve- Julius Rosenberg oli NLi spioon, kuid just aatomisaladustega seo- nemaalt naasnud Barwich. Läände põgenenud Barwich iseloo- ses polnud tal peale materjalide edasitoimetamise mingit sisulist mustas Fuchsi paadunud dogmaatilise marksistina, kelle partei- rolli. Oma õe ja õemehe elektritoolile saatnud Greenglass pääses truuduse tagant aimus ometi karjäärihimu. KGB ei tahtnud aga ainult 10-aastase vangis istumisega. ikka veel midagi omaks võtta ega isegi tänanud oma kuulsusri- Bruno Pontecorvo (1913–1993), samuti Los Alamoses kõrgel kast agenti. Alles 1992. a tunnistas akadeemik Juli(us) Hariton kohal olnud tuumafüüsik, põgenes 1950. aastal koos perekonnaga ajakirjanikele, et “esimene Nõukogude tuumalaeng oli valmista- NSV Liitu. Ka tema puhul mainiti pikka aega põhjusena vaid tud ameeriklaste eeskujul, kasutades ära Klaus Fuchsilt saadud poliitilist tagakiusamist USAs, NSV Liidus sai ta peatselt akadee- üksikasjalikku kirjeldust.” Nüüd ilmusid välja ka KGB vetera- mikuks, töötades ka Moskva-lähedases Dubnas tuumauuringute nid: “Esimese Nõukogude aatomipommi eduka katsetamise järel instituudis. NSV Liidu piires sai ta varsti liikumisvabaduse ja sai suur rühm nõukogude teadlasi, spetsialiste, nende hulgas ka 1967. aastal käis ka ühel konverentsil Tõraveres. Pommiga seo- luuretöötajaid, kõrged Nõukogude autasud. Ja ainult K. Fuchs, tud uuringute juurde teda muidugi ei lubatud, kuid ta sai nii Sta- kes kaheksa aastat osutas nõukogude teadusele abi tuumarelva lini kui Lenini preemia. Aatomispiooniks peeti teda Läänes juba loomisel, ei saanud midagi. Ei midagi muud kui neliteist aastat ammu, kuid KGB võttis selle omaks alles sajandivahetuse paiku — vanglat,” kirjutas KGB polkovnik Aleksandr Feklissov (1994). võimalik, et Gordijevski paljastuste tõttu. Klaus Fuchsi motiividest rääkides märgitakse alati, et ta oli Tänaseni on teadmata GRU illegaalsele agendile Artur Adam- pahempoolsete vaadetega ning varem olnud kommunistliku par- sile (“Achilleus”) mitu tuhat lehekülge Manhattani projekti käsit- tei liige ja et ta ei küsinud oma andmete eest kunagi raha, levaid aruandeid ja uraaniproove edastanud teadlase nimi. Tuvas- kuid vaikitakse ühest olulisest episoodist Fuchsi elus. Fuchs oli tanud jälitamise, loobus ta edasistest kontaktidest ning väidetavalt põgenenud Saksamaalt, kus tema ema ja õde lõpetasid elu ene- ei ole ta nime isegi GRU arhiivis. Ka ei ole GRU avalikustanud setapuga. Teise maailmasõja algul liigitati ta aga Inglismaal vae- oma ainsa Oak Ridge’i aatomilinnakus sõjaväelasena töötanud ja nulike välismaalaste hulka, teda kuulati üle lojaalsuse kontrolli- 1949. a Moskvasse naasnud kutselise spiooni “Delmar” nime. mise komisjonis ja lõpuks saadeti laagrisse Mani saarel. Paari Theodor Alvin Hall ﬁgureeris telegrammides agendinime kuu pärast järgnes interneeritute ja sõjavangide deporteerimine “Mlad” all. Ta oli 18-aastaselt lõpetanud Harvardi ülikooli ja ookeani taha Kanadasse. Tuntud füüsikute vaheleastumise tule- kohe Los Alamosesse tööle saanud. Tegeldes tuumaplahvatuse musena Fuchs lõpuks vabastati ja ta sai 1941. a ka Suurbritan- füüsikalise efekti prognoosimisega, oli ta muidugi pommi ehi-

306 307 Nõukogude Liidu aatomipommi saamisloost Uno Veismann tuspõhimõtetega hästi kursis, konstruktsiooniga ehk vähem. Kui leiavad meedias kordamist ja paisuvad. “Sel viisil aitasid Op- ta 1944. aastal New Yorgis puhkusel viibis, andis üks sõber talle penheimer, Fermi ja Szilard Nõukogude luurel üles ehitada oma mõtte ühendust võtta NLi saatkonnaga. Moskva tunnistas Hal- agentuuri Oak Ridge’i, Los Alamose ja Chicago laboratooriumi- lilt saadud andmed ülimalt väärtuslikuks. Kuna FBI ei tahtnud des. [---] 1944. aasta alguseks oli aatomipommi loomise “Man- avalikustada NLi saatkonna telegrammide deˇsifreerimist, siis ei hattani projekt” täielikult teada ja selles ei olnud peaaegu mitte saadudki Halli kohtusse viia ning ta pääses karistamatult. Tema midagi, mida poleks teadnud ka venelased. Moskva sai 286 üli- spioonitegevus sai teatavaks alles 1990. aastatel. NLi saatkonna salajast dokumenti. Koos Londonist saadud andmetega oli tal telegrammides mainiti veel üht allikat Los Alamoses, varjunimega aatomiprojektist täielik ettekujutus,” kirjutab üks KGB eruohvit- “Kvant”, keda ei õnnestunudki tuvastada. Ta pidi olema kvaliﬁt- sere. Nüüd, mil USAs on avaldatud NLi saatkonna telegrammide seeritud füüsik või insener, sest kirjeldas uraanimaagi rikastamist ammu deˇsifreeritud tekstid, kummutavad need KGB/FSB loodud gaasdifusiooni meetodil. “Kvant” olevat 1943. aastal omal alga- müüdid suurest hulgast kõrgetasemelistest spioonidest Los Ala- tusel pöördunud NLi saatkonna poole Washingtonis ja kohe edasi moses. Segadust suurendas KGB kroonikakirjutaja Tˇsikov, kes andnud mingi väärtusliku dokumendipaki. Edasiste kontaktide pidi tagantjärele omaks võtma, et oli oma kirjatöödes agendinime kohta FBI midagi teada ei saanud ja spiooni isik jäigi saladusse. Pers(eus) all loonud “mitme agendi koondkuju”. Alan Nunn May (1912–2003) hakkas NLi luurele infor- Spioonide otsimine/leidmine jõudis liialdusteni ka USAs. matsiooni edastama Manhattani projektis osalemise ajal (alates 1994. aastast hakkas NSA (National Security Agency) lõpuks ava- 1942. a), suurema osa aga andis üle pärast sõda Kanadast. See likustama Teise maailmasõja aegseid ja järgseid NLi spioonide oli sisuliselt kogu Manhattani projekti raames tehtu kokkuvõte, radiogramme, mida edastati saatkonnast. Nendes esinesid alli- millele olid lisatud isegi uraani isotoopide proovid. 1946. aas- kad koodnimega Pers(eus), Mlad, Huron, Kvant, Volok. Mlad tal jooksis Ottawas üle NLi saatkonna ametnik Igor Guzenko ja identiﬁtseeriti kui Theodore Hall, Huron võis olla Bruno Pon- paljastas May, kes mõisteti kümneks aastaks vangi. Arvatakse tecorvo. Ameerika teadlaste föderatsiooni kauaaegse presidendi ka, et just Guzenkolt saadud andmed (ülesanded NLi spioonidele) Jeremy J. Stone’i kätte juhtusid KGB pressiesindaja Vladimir näitasid läänemaailma juhtidele, et NL on võtnud suuna aatomi- Tˇsikovi kaks artiklit, mille põhjal Stone tegi USA teadusava- pommi valmistamisele. likkust ˇsokeeriva järelduse: Pers(eus) olevat olnud hilisem Mas- Aatomispionaaˇzi omaaegne juht NKVD liinis, Pavel Sudopla- sachusettsi ülikooli emeriitprofessor ja populaarne televisiooni- tov väidab oma memuaarides, et Nõukogude poolele olevat sõja kommentaator Philip Morrison. Sellise järelduse mitu eeldust ajal aatomisaladusi edastanud ka sellised tippteadlased nagu Nils osutusid üsna pea valeks (Goodwin 1999). Vastupidiselt vii- Bohr, Enrico Fermi, Robert Oppenheimer ja Leo Szilard (Sudopla- masel ajal avaldatud KGB ja GRU veteranide väidetele peab ka tov 2000). See väide lükati veenvalt ümber rahvusvahelises tea- tõdema, et enamikku 1940. aastatel erakordselt edukalt tegut- dusajakirjas Science ning seda kinnitas ka FBI. Venemaa välis- senud agente ei värvanud mitte NLi professionaalsed luurajad, luure ameti pressiteates 1994. aastast öeldakse: “Välisluure ameti vaid sisuliselt kommunismiideaalid ja müüdid, tagant tõukamas arhiivides olevate materjalide põhjal otsustades kujutab P. Su- faˇsismivastasus. See ei kestnud kaua. “Enamik sõjaaegsete idee- doplatovi raamat Erioperatsioonid endast tegelike sündmuste, liste topeltagentide järelkäijatest olid kasuahned isehakanud ja pooltõdede ja puhta väljamõeldise mosaiiki. [---] Puuduvad sa- kaitseettevõtete korrumpeerunud töötajad, kes üritasid oma et- muti mis tahes toimikud Oppenheimeri, Fermi, Bohri ja teiste tevõtte saladusi müüa” (Andrew, Mitrohhin 2002). kohta” (Tˇsikov, Kern 2001). Veel kaugemale läheb oma me- 1943. a aastal andis Igor Kurtˇsatov NKVD aatomispioonidelt muaarides Beria poeg, kes väidab, et Robert Oppenheimer olevat saadud materjalidele järgmise hinnangu: “Uurisin juuresolevat ni- külastanud enne sõda tema isa Moskvas! Seda laadi fantaasiad mekirja Ameerika uraaniprojektide kohta. Peaaegu kõik need pa-

308 309 Nõukogude Liidu aatomipommi saamisloost Uno Veismann kuvad meile suurt huvi. [---] Andmed on erakordselt huvitavad ja kemasinaehituse ministeerium olid juba olemas; pärastpoole moo- väga väärtuslikud.” Tollal oli tegemist alles USA aatomisaladus- dustati raketitööstuse juhtimiseks veel juurde üldmasinaehituse tesse tungimise kõige esimese etapi tulemustega. Järgmisel aastal ministeerium. Slavski kui üks salastatumaid tippjuhte kogus aas- teatab Kurtˇsatov Beriale, et ta luges läbi 3000 lehekülge välismaalt tatega kolm NLi kangelase kuldtähte ja kümme (!) Lenini ordenit, saadud materjale. On vaieldamatu, et Kurtˇsatov sai 1945. a kätte oma koha kaotas ta alles pärast Tˇsernobõli katastrooﬁ nagu ka USA esimese ja ka järgmiste tuumapommide kirjelduse ning esi- Teaduste Akadeemia president Aleksandrov. mene NLi pomm tehti nende põhjal, täpsemalt Nagasakile visatud Stalini seatud aatomipommi valmimise tähtaeg oli 1948. aasta. plutooniumipommi koopiana. Viimastes teadusloolaste publikat- Valitsuse otsused, mille täitmine oli kõigile NLi asutustele ja or- sioonides süüdistavad füüsikud Beriat selles, et ta ei edastanud ganisatsioonidele absoluutselt kohustuslik, tähistati kahe nulliga saadud teavet algusest peale kiiresti Stalinile ja seejärel teadlas- algava numbriga, mis näitas nende lähtumist Stalinilt endalt. (Tu- tele, vaid pidas kinni oma suletud NKVD ametkonnas. GRU ole- leb möönda, et otsestest isiklikest kontaktidest Stalin pigem hoi- vat selles mõttes aktiivsem olnud. dus — tuumafüüsikute ja inseneridega kohtus ta väga harva, isegi Kurtˇsatoviga vaid paaril korral, samuti ei külastanud ta nn objekte ja paljudel otsustel tema allkiri puudub.) Näiteks läks objektidel AATOMITÖÖSTUSE KONGLOMERAAT ootamatult vaja suurt kogust elavhõbedat vahelduvvoolu alaldite 1945. aastal oli muudetud NLi aatomiprojekti juhtimisstruktuuri valmistamiseks. Varustusorganisatsioonid pidid nõudmise rahul- ja moodustatud erakorraliste volitustega erikomitee. See oli nn di- dama otsekohe ja mööndusteta ning selle tulemusena kadusid kogu rektiivorgan, midagi aatomitööstuse poliitbüroo taolist. Selle esi- NSV Liidus mõneks ajaks müügilt kraadiklaasid. Hiljem käivitati meheks oli Lavrenti Beria, liikmeteks Malenkov, Voznessenski, eraldiseisev elavhõbedaauru-alaldite tööstusharu, mille üks teha- Vannikov, Zavenjagin, Kurtˇsatov, Kapitsa, Mahnev ja Pervuhhin. seid paiknes Tallinnas Balti jaama läheduses. Nagu jutustas üks Töö tegelikuks toimetamiseks loodi Rahvakomissaride Nõukogu selles tehases töötanud insener, rakendati seal elavhõbedaaurude juurde esimene peavalitsus, mille koosseisu viidi üle suur hulk kontsentratsiooni vähendamiseks tsehhide õhus... tugevamaid teadus-, projekteerimis-, ehitus- ja tootmisorganisatsioone, nende ventilaatoreid! hulgas ka Kurtˇsatovi laboratoorium nr 2. Suurimaks üleantavaks 1946. a otsiti arendustöö baasiks välja Sarovi kloostri järgi struktuuriks oli aga NKVD tööstusehituse laagrite peavalitsus oma tuntud väikelinn, kus sõja ajal valmistati “Katjuuˇsadele” laske- 13 laagri ja kokku 103 tuhande vangiga. Lisaks saadi NKVD-lt moona. Sellest hetkest kadus kohanimi Sarov kõigilt NSV Liidus veel mäe- ja metallurgiatööstuse laagrid kokku 190 tuhande van- trükitud kaartidelt. Aastate jooksul kandis see objekt koodnime- giga. tusi Arzamas-16, Kremljov, KB-11 ja viimati VNIIEF (Üleliidu- USA aatomiprojektis osales 125 tuhat inimest, N. Liit oli line Eksperimentaalfüüsika Teadusinstituut). Algul mõnekümne 1945. aasta lõpuks oma projekti kaasanud kolm korda rohkem töötajaga aatomilinnakusse hakati koondama riigi väljapaistvai- inimesi, viie aasta pärast oli neid juba üle 700 tuhande. Üle maid füüsikuid. Siia tuli üle Kurtˇsatovi laboratooriumi nr 2 poole neist moodustasid vangid, kolmandiku sõjaväestatud ehi- põhikoosseis, tippfüüsikutest Igor Tamm, Dmitri Frank-Kame- tajad ja vaid kümnendiku vabad inimesed (kelle liikumisvabadus netski, Jakov Zeldovitˇs, Andrei Sahharov. “Objekti” ülemaks oli ometi piiratud). Erikomitee ja esimene peavalitsus eksisteeri- oli küll KGB kindral, kuid tegevjuhiks sai peakonstruktori ame- tis Juli(us) Hariton (1904–1996), tema asetäitjaks Kirill Stˇsolkin.ˇ sid ligi kaheksa aastat, kuni Beria arreteerimiseni. Hiljem varjati ˇ aatomitööstus keskmise masinaehituse ministeeriumi nime alla, Kõigi Stˇsolkinit tundnud inimeste arvamuse kohaselt oli tege- ministriks oli 30 aastat Jeﬁm Slavski (1898–1992). Keskmine mist erakordselt andeka eksperimentaatoriga, kes lõi pommi teh- masinaehitus sai ministeeriumi nimeks seepärast, et kerge- ja ras- noloogilise lahenduse, katsetas seda makettidel ja viis läbi esi-

310 311 Nõukogude Liidu aatomipommi saamisloost Uno Veismann meste pommide lõhkamised polügoonil. Plutooniumipommi ehi- vastu pidanud” (Solˇzenitsõn 1990). Saraˇskadesˇ valitsenud elu- tuse põhimõte ei olnud keeruline. Pommi keskel paiknes plutoo- ja töötingimusi on oma teostes kirjeldanud Solˇzenitsõn (Esimeses niumist kera, mida ümbritsesid uraanist tehtud neutronitepeegel- ringis) ja Kopelev (Kustuta mu janu), Tupolevi ˇsaraˇskat kirjeldab did. Järgnes alumiiniumist kest, selle taga 32 lõhkelaengut. Laen- üksikasjalikult seal töötanud Leonid Kerber (Körber). Tema and- gud pidid plahvatama absoluutselt üheaegselt ja suruma sel viisil metel töötas seal sõja-aastatel mitu tulevast akadeemikut, sealhul- uraani-plutooniumikera kokku ahelreaktsiooniks vajaliku kriiti- gas Sergei Koroljov (Kerber 1999). “Kõik need ˇsaraˇskad ilmusid lise tiheduseni. Lõhkelaengute suunatuse ja sünkroonsuse saavu- tuhande üheksasaja kolmekümnendast aastast alates, kui insenere tamiseks tehti tuhandeid lõhkamiskatseid, muidugi kasutades neis hakati karjadesse ajama. [---] Vabaduses on võimatu ühte konst- plutooniumi asendajat. ruktorite rühma liita kaht suurt inseneri või kaht suurt teadlast: nad Mõnevõrra ette rutates olgu öeldud, et Stˇsolkini initsiatiivil or- hakkavad võitlema nime, au, Stalini preemia pärast ja üks surub ganiseeriti 1955. aastal umbes kolmandiku Sarovi objekti teaduri- kindlasti teise välja. Sel põhjusel vabaduses on kõik konstruee- test ja inseneridest uus objekt Uuralis, just seal, kus varem töötas rimisbürood kahvatud ringid ühe helge pea ümber” (Solˇzenitsõn Timofejev-Ressovski. Asutus sai tuntuks kui Tˇseljabinsk-70, 2004). Väga suure hulga arhiivimaterjale läbi töötanud ja pal- hiljem VNIITF (Üleliiduline Tehnilise Füüsika Teadusinstituut). jude vangidega kohtunud Anne Applebaumi (2003) hiljuti ilmu- Praegu on sealse aatomilinnaku nimeks Sneˇzinsk. Paralleel- nud GULAGi ajaloos ˇsaraˇskadest peaaegu ei räägita, aatomilin- se/konkureeriva asutuse loomise motiivide kohta on mitu ver- nakuid ei kirjeldata üldse. siooni: strateegiliselt kaitstum asukoht, võistlusmomendi tekita- Sarovi teadlaste ja inseneride kõnepruugis puudus sõna “uraa- mine jms. Sarovisse jäänud Andrei Sahharov nimetab veel üht nipomm” või “aatomipomm”, üsna suur osa töötajaid ei tead- põhjust: “Ministeeriumiametnikud hüüdsid omavahel teist objekti nudki, mille kallal nad vaeva näevad. Aatomipomm, laeng, lõh- Egiptuseks, pidades silmas, et meie oma oli siis Iisrael, meie tead- kepea — neid ja ka nende koostisosi nimetati lihtsalt toode- laste ja juhtivkoosseisu sööklat aga “sünagoogiks””. Erimeelsuste teks (vene k izdelije). See sõna juurdus NLi inseneride ja teh- tõttu lahkus Stˇsolkinˇ 1960. aastal pommitegijate juurest. nikute kõnepruugis sügavalt, temast pole vabanetud tänapäevani. Põhimõtte “otstarve pühendab abinõu” järgimine vähendas Ka Koroljovi suured kosmoseraketid kandsid tehnodokumentides mingil määral partei ja isegi KGB mõjuvõimu aatomilinnakutes. lihtsalt nime “toode”! NLi aatomipommi isaks peetaval Juli(us) Haritonil oli kahtlane Timofejev-Ressovski mälestustes on värvikalt kirjeldatud aru- minevik: tema Riias elanud isa suri vangilaagris, ema elas Berlii- annete vormistamist salajastes asutustes. Kõik aruanded kirju- nis. Füüsikud ja isegi füüsikaõpetajad otsiti üles vangilaagritest tas ümber kõrge salastatusastmega masinakirjutaja, kes aga ik- ning koondati “ˇsaraˇskadesse”, selle aktsiooni tulemusena pääses kagi ei tohtinud teada saada kõige tähtsamaid saladusi. Tea- kõige halvemast ka Solˇzenitsõn, kes kirjutab: “kuskil sellessamas tud sõnade kohale pidi ta tekstis jätma tühikud, kuhu aruande Arhipelaagis on olemas tillukesed paradiisisaared. Keegi ei ole koostaja kirjutas ise käsitsi sisse puuduva sõna, sellegi enamasti neid näinud, keegi ei ole seal olnud, ja kui keegi ongi olnud, siis ˇsifreeritult. Näiteks tuli sõna “kiiritamine” asendada sõnaga “suit- ta vaikib, ega reeda ennast. Räägitakse, et seal olevat piimajõed ja sutamine”, “raadium” “naatriumiga” jne. Teistel objektidel kasu- pudrumäed ja et kehvemat toitu kui munad ja hapukoor seal üldse tati aga sõnade asendamisel hoopis teisi reegleid, millest tekkis ei pakutagi; seal valitseb puhtus ja on alati soe, töötada tuleb peaga suuri segadusi. Kõnekeeles nimetati sellist ˇsifreerimist “koerte ja töö on jube salajane. Nendelesamadele paradiisisaartele (mida keelde” tõlkimiseks. Aruanded läksid alati otse Moskvasse, oma- vangid omavahel “ˇsaraˇskadeks” kutsuvad), sattusin minagi poo- vahel ei tohtinud instituudid neid vahetada. Kui tekkis vajadus leks oma karistusajaks. Nendele olen ma tänu võlgu selle eest, aruannet teise asutusse saata, pidi ametnik Moskvas ühel objek- et hinge jäin, laagrites ei oleks ma tervet karistusaega ilmaski til kasutatud koodi asendama teise omaga — näiteks raadiumi

312 313 Nõukogude Liidu aatomipommi saamisloost Uno Veismann tähistava “naatriumi” maha kustutama ja asemele kirjutama “kaa- metega. Preemiat said ka teised osalejad, kokku jagati välja üle liumi”. Kuid polnud ju välistatud, et aruandes võis vahel juttu olla kahe miljoni rubla. Eraldi otsusega premeeriti sakslasi. Seda ka päris naatriumist või kaaliumist! kõike veel enne pommi katsetamist. Sarovi elanikel seisis passis sissekirjutus Moskvasse, mõnikord Minister Jeﬁm Slavski sõnutsi oli tal kuuekümnendateks aas- täiesti olematul aadressil. Selle kõrval seisis erimärk, mis näiteks tateks välja kujunenud oma teaduste akadeemia: 24 akadeemikut, miilitsates kutsus esile ülima aupaklikkuse: nad pidid teadma sa- 670 teadusdoktorit, 4500 teaduskandidaati, 25 sotsialistliku töö lajast instruktsiooni, mille kohaselt sellise passi omanikule tuli kangelast. NLi lõpupäevadel haldas tema ministeerium kümmet osutada igakülgset abi. Puhkuse ajaks saadi luba objekti territoo- suletud linna kokku 700 tuhande elanikuga. Võimalus valgest ar- riumilt lahkuda, aga mitte näiteks Baltikumi sõita. Need, kellel hipelaagist täielikult lahkuda tekkis alles Hruˇstˇsovi ajal ja seda vanemad või sugulased seal elasid, pidid kohtumise korraldama said kasutada vaid üksikud juhtivad teadlased (Sahharov, Zeldo- Venemaal. Ei tulnud kõne allagi sugulaste küllakutsumine Sa- vitˇs, Tamm). rovisse. Vaid üksikud tippteadlased (nt Zeldovitˇs) said regulaar- Kui minna tagasi sõja lõpuaastasse, siis esimese peavalitsuse selt väljas käia. Moskvas töötas edasi Lev Landau. Ühe töötaja põhimureks oli algul uraanikaevanduste ja rikastusvabrikute ehi- mälestustes mainitakse eestlasest poisikest Edik Labbit, kelle onu tamine, millest eespool sai juba räägitud. Kohe järgmiseks ülesan- Dmitri Stelmahhovitˇsmingite spionaaˇzikahtlustuste tõttu elu ene- deks, mida tuli paralleelselt lahendama hakata, oli tööstuslike tuu- setapuga lõpetas. Ka Sarovi sees olid suletud laboratooriumid ja mareaktorite (uraanikatelde) ehitamine ja käivitamine. Aatomi- tootmisüksused. Eriti vastutusrikkal kohal töötajatele, nagu Ha- Gulag pidi oluliselt erinema uraani-Gulagist, sest tuumareak- riton ja Zeldovitˇs, olid määratud asendajad-dublandid, kes pidid torite, radiokeemiatehaste, isotoopide eraldamise seadmete ja õnnetuse korral tööd jätkama. Neil endil oli keelatud lennukit veel hulga salajaste laboratooriumide ning instituutide rajamiseks kasutada, kõikjal saatsid neid KGB ihukaitsjad. Kogu salastatu- vajati palju kõrgema kvaliﬁkatsiooniga töötajaid kui uraani- sest hoolimata mäletab endine Dubravlagi vang Jaan Isotamm, et maagi kaevandamisel. Üsna sõja järel alustati suletud linnaku Mordva vangilaagrites üldiselt teati mingi salapärase “kloostri” Krasnojarsk-26 (nüüd Zeleznogorsk)ˇ juurde maa-aluse rikastus- olemasolust üsna laagrite läheduses. ja radiokeemiatehase rajamist, et saada nn relvaplutooniumi. Saroviga seotud objekte tekkis juurde mitmel pool NLi terri- Väljakaevatud pinnase kogumahtu hinnatakse suuremaks Moskva tooriumil. Avalikustamise perioodil anti neile üldnimeks “Stalini metroo kaevetööde mahust. Kaks aatomilinnakut rajati Sverd- valge arhipelaag”. Neis elati võrreldamatult paremini kui tavalis- lovski oblastisse, teadusjuhtideks olid seal Isaak Kikoin (1908– tes Gulagi laagrites, paremini kui sõjaaegsetes ˇsaraˇskades, isegi 1984) ja Lev Artsimovitˇs (1909–1973). Suured jõud paisati paremini kui suurlinnades. Nn eritoitlustamisele kuulus 1947. a 1946. aastast Semipalatinski katsepolügooni väljaehitamisele. sada tuhat inimest 43 linnas, umbes pooled neist osalesid otseselt Kõˇstõmi objekti (tehas nr 817, Tˇseljabinsk-40, nüüdseks aatomiprojektis. Piitsa kõrval ei unustanud Stalin ka präänikut: tootmiskombinaat Majak, Ozjorski linn) hakati samuti ehitama Ministrite Nõukogu otsus 1946. aastast nägi ette senikuulmatuid 1946. aastal, kuigi tuumareaktorile vajaminevat uraanikogust siis preemiaid. Esimese järgu preemia tähendas näiteks üht miljonit veel polnud. Objekti tootmistsoonis rajati maa-alune tuuma- rubla, sotsialistliku töö kangelase aunimetust, esimese järgu Sta- reaktor, ehitati suur radiokeemiatehas, plutooniumi eraldamise ja lini preemiat, maja, suvilat ja autot, palga kahekordistumist, tasuta töötlemise tsehhid, radioaktiivsete jäätmete hoidlad ja mitmed abi- sõitu mis tahes transpordivahendis kogu perele ja veel muudki. tootmishooned. Umbes kümne kilomeetri kaugusele kavandati Juba 1947. aastal said Kurtˇsatov ja Artsimovitˇstohutu preemia — linnak 25–30 tuhandele elanikule, elektrijaam ja teisi olmeraja- vastavalt 500 tuhat ja 300 tuhat rubla ning sõiduauto ZIS-110. tisi. Esimestena saabusid vangid ja sõjaväelastest ehitajad, kelle Nende luksusautode omamine võrdsustas mõlemad valitsuse liik- laagrid ning kasarmud paiknesid otse tootmistsooni juures. Al-

314 315 Nõukogude Liidu aatomipommi saamisloost Uno Veismann gul toodi tööjõud ära lähedastest Tˇseljabinski oblasti vangilaagri- 1948. a alguseks polnud Venemaal ikka veel niipalju uraani, test, hiljem aina kaugemalt. 1947. aasta lõpuks oli kohal 20 tu- et oleks jätkunud plutooniumi tootmise reaktori käivitamiseks. hat vangi, järgmisel aastal oli vangide ja sõjaväelaste üldarvuks Seda läks Kõˇstõmi reaktorile vaja 150 tonni. Kurtˇsatov lootis 45 tuhat. Kaevati välja 190 tuhat kuupmeetrit pinnast, paigaldati ära kasutada ka eksperimentaalreaktori uraani, kuid see osutus 82 tuhat kuupmeetrit betooni, monteeriti viis tuhat tonni metall- kõlbmatuks. Aasta keskpaigaks oli kogu kättesaadav uraan kokku konstruktsioone, monteeriti 230 kilomeetrit torustikke. Ohutuse kogutud ja Kõˇstõmi reaktorisse paigale pandud, sealhulgas ka va- tagamiseks oli reaktorihoone süvistatud 57 m sügavusele, hoone rem väljapraagitud mitte küllalt puhas uraan. Uraani paigalda- kõrgus oli maapinnast veel ligi poolsada meetrit. “Aga juhtus misel osales Kurtˇsatov ise. Reaktor käivitus, ent järgnesid seisa- ka nõnda — välknõupidamisel teatasid monteerijad, et neil on kud remondiks ja avariidki. Kogu 1948. aasta saatsid Kurtˇsatov, roostevabad poldid otsas. Kohal viibinud ministri asetäitja he- Vannikov ja Zavenjagin põhiliselt mööda objektil, mitu korda käis listab Moskvasse ja käsib valmistajatehasel saata auto poltidega kohal Beria ise. Aasta pärast oli saadud kümme kilogrammi plu- lennujaama, et need lennukisse laadida. Ja hommikul läks meilt tooniumi — ameeriklaste andmeil pidanuks sellest pommi val- auto Tˇseljabinskisse. Poldid tulid kohale õigel ajal, aga maksid mistamiseks piisama. Kolme aasta pärast töötas samal territoo- peaaegu kulla hinda” (Sokolov 2004). Reaktorikompleksi pea- riumil viis relvaplutooniumi tootmisreaktorit ning neid ehitati üha konstruktoriks oli keemia-masinaehituse instituudi direktor Niko- juurde. Nüüdseks on Sneˇzinski linnas 80 tuhat elanikku. Plutoo- lai Dolleˇzal, kes oma 100-aastase eluaja jooksul projekteeris pea- niumi käitlemiseks moodustati jällegi omaette NKVD instituut aegu kõik NLi tuumareaktorid, kaasa arvatud Tˇsernobõli oma. Ta NII-9, direktoriks akadeemik Andrei Botˇsvar. Selleski instituudis oli lõpuks kahekordne sotsialistliku töö kangelane ja nelja riikliku töötasid mõned sakslased. Probleemiks oli plutooniumi ja uraani preemia laureaat. kiire korrodeerumine, eriti toodete säilitamisel niiskes keskkon- Ühe radiokeemiku mälestustest: “Pisut vangide tööst. Alguses nas. valitakse maa-ala mõne hoone ehitamiseks. Siis ümbritsetakse see Teist aatomilinnakut hakati rajama Ülem-Neivinskisse (Sverd- maa-ala kõrge traataiaga; aia joonele ehitatakse mõned valvetor- lovsk-44) ja sealgi alustas tööd laager umbes 10 tuhande vangiga, nid sõduritele. Sellise hoolsa ettevalmistuse järel hakatakse iga kelle arv varsti kahekordistus. Meieni pole jõudnud teavet eest- päev territooriumile tööle tooma “zekke” hästi relvastatud solda- lastest aatomi-Gulagis. Üsna põhjalikult on kirjeldatud sunnitööd tite ja dresseeritud valvekoerte saatel. Töö algul ja tööpäeva lõpul Molotovskis (praegune Severodvinsk), hilisema tuumaallveelae- tehti nimede kontroll. Töötingimused olid kohutavad. Reˇziimi vade baasi ja tehase asukohas (Kallas 1992). vähimagi rikkumise eest olid teatud skeemi kohaselt ette nähtud Esimese NLi aatomipommi katsetamine toimus Semipala- karistused, nii et ükskõik kuidas ka ei töötanud, 5, 10, 20 ja 30 tinski polügoonil Kazahstanis 29. augustil 1949. Viis tonni kaalu- aastat jäid muutmatuks. Oli põgenemiskatseid, kuid kõik edutud. nud pomm paiknes umbes 30 m kõrguse metalltorni otsas. Je- Ma juhtusin mitu korda nägema, kuidas põgenikke peksti “liiva- ﬁm Slavski mälestustest: “Saatsime esimest pommi polügoonile. kotiga” (see oli standardne “kasvatamise” metoodika). Peksu jälgi Oleks nagu pidanud rõõmustama, aga kõik meis väriseb: mis siis, pole väliselt näha, aga sisemus on segi pekstud. kui ta ei lõhke. Oli ju selgemast selgem, mis meie kõigiga siis Sellistes töötingimustes inimene metsistub. Vangid mängisid juhtub. Kuigi Beria mindki nimetas “meie kotkaks”, polnud meil kaartidega maha üksteist, valvureid. [---] Eksisteerisid ka muud ja illusioone selle rahvakomissari suhtes. [---] Me kõik “kõndisime veel metsikumad tegevused, milleks ainult see õnnetute inimeste hirmu kammitsais”.” Oli füüsikuid ja insenere, kes kahtlesid plu- maailm oli suuteline. Umbes nii ehitati meie esimest plutooniumi- tooniumi kasutatavuses pommi tegemiseks üldse ja neile näis, et kombinaati Baas-10.” see variant põhineb ainuüksi Kurtˇsatovi pimedal usul.

316 317 Nõukogude Liidu aatomipommi saamisloost Uno Veismann

Plahvatusest atmosfääri paiskunud ainete analüüsi põhjal mõist- mesed sõjaväeõppused aatomipommi kasutamisega viidi läbi sep- sid ameeriklased septembris, et tegemist oli Nagasakile visatud tembris 1954 Orenburgi oblastis, andmed selle kohta on suurelt plutooniumipommi analoogiga. NL mingit teadet katsetuse kohta jaolt tänini salastatud. Miks valiti õppuste toimumise paigaks just ei avaldanud. Ülemnõukogu salajase otsusega autasustati suurt sealne Totski polügoon, see saadi lõpuks siiski teada — sealne hulka projektis osalenuid kõrgete riiklike autasudega. Sotsialist- maastik sarnaneb oletatud kolmanda maailmasõja tandriga Saksa- liku töö kangelaseks sai 33 isikut, sealhulgas Kurtˇsatov, Fljorov, maal. Õppustel osales mitukümmend tuhat sõdurit. 1999. aastal Hariton, Stˇsolkin,ˇ Dolleˇzal ja sakslastest Riehl. Kõigile kingiti kirjutas ajaleht Literaturnaja Gazeta pealkirja all “Tuumalöök Ve- Moskva lähedal suvila ja sõiduauto Pobeda. Sotsialistliku töö nemaa pihta anti Nõukogude Armee poolt 45 aasta eest” järgmist: kangelaseks said ka paljud ametnikud ja ülemused: Vannikov, Za- “Katsetuspaiga valik ei olnud ekslik — see oli kuritegelik. Raske venjagin, ehitusobjektide ja kaevanduste ülemad. Lenini ordeni oleks ühe kuuendiku maakera mandriosal leida tihedamini asus- sai 260 inimest, Tööpunalipu ordeneid jagati välja ligi 500, Sta- tatud piirkonda kui Volga ja Uurali vaheline ala.” lini preemia laureaatide nimekiri sisaldas umbes 300 nime. Beriat 1952. aastaks ehitati juurde veel mitu tootmis-tuumareaktorit, autasustatute hulgas ei olnud. uraanimaaki kaevandati neljateistkümnes kaevanduses, alustati Autasustamisega seoses serveeriti aastakümneid kuuldustena esimese tuumaelektrijaama ja esimese aatomiallveelaeva ehita- ja nüüd ka trükisõnas musta huumori lähedast kirjeldust sellest, mist. Tupolev täitis Stalinilt sõja lõpul saadud ülesande kopee- kuidas Beria koostas enne katsetust nimekirja valitsuse otsuseks. rida USA kaugpommituslennuk B-29 ja 1946.–1947. aastaks oli Paberilehe ühes servas olevat iga nime taga seisnud taotletav au- see nime all TU-4 valmis, kuid võimeline mõnetonnist aatomi- tasu, teises servas aga karistus võimaliku ebaõnnestumise kor- pommi toimetama vaevalt 5000 kilomeetri kaugusele, seejuures ral. Sotsialistliku töö kangelase kandidaate oleks luhtumise korral tagasipöördumiseta. Järgnes ülesanne konstrueerida pommitaja, ähvardanud kõrgeim karistusmäär (mahalaskmine), Lenini ordeni mis suudaks viia pommi Ameerikani ja ise sealt naasta. Paral- kandidaadid oleksid saanud 25 aastat, Tööpunalipu ordeni kan- leelselt tehti Georgi Babakinile ülesandeks välja arendada mand- didaadid 15 aastat jne. Tuli kunagi ka see juhus, et pomm ei ritevahelisi kaugusi ületav tiibrakett, ja üht kosmosesüstikutaolist plahvatanud, kuid selleks ajaks (19. oktoober 1954) polnud enam lennuaparaati mõne aasta pärast tõesti ka katsetati. Et reaktiiv- ei Beriat ega Stalinit ja karistusteni asi ei läinud. mootorite konstruktor Nikolai Kuznetsov suutis valmistada se- Püstitades küsimuse, kes olid NLi aatomitööstuse ülikiires nistest võimsama ja suhteliselt ökonoomse mootori, sai Tupo- arengus kõige suurema tähtsusega, kas spioonid, teadlased või lev 1955. a valmis Ameerikani küündiva kaugpommitaja TU-95. valitsejad, leiavad Zoresˇ ja Roi Medvedev, et ühest vastust pole Umbes samal ajal kooskõlastasid Kurtˇsatov ja Koroljov omava- sellele võimalik anda. “Peamist rolli kõigi probleemide praktilisel hel tuumapommi kandva tulevase mandritevahelise ballistilise ra- lahendamisel reaktorite, tehaste, polügoonide ja kogu infrastruk- keti põhiandmed. Koroljov lubas läbitavaks vahemaaks 6–8 tu- tuuri rajamise juures mängis kahtlemata Gulag — ülimalt mobiilse hat kilomeetrit, pommi maksimaalseks massiks kolm tonni (taja olemuselt orjusliku, ent kvaliﬁtseeritud tööjõu unikaalne hiigel- heti viis tonni) ja tabamistäpsuseks viis kilomeetrit. Mõne aasta reserv.” Esimese aatomipommi lõhkamise järel Stalinile esitatud pärast olidki sellised raketid valmis ja kadus vajadus pomme lühiaruandes nimetatakse projektis osalenute arvuks 231671, neist lennukiga kohale toimetada. Kui Kurtˇsatov julges 1955. a esi- Sarovis (KB-11) 4507 inimest. Arvesse polnud ilmselt võetud neda tuumaenergia rahuotstarbelise kasutamise ettepanekuga, sai sõjaväelastest ehitajaid ega vange. ta selle eest parteilise karistuse, järgmisel aastal oli tal esimene in- 1950. aastast seati ülesandeks aatomipommide arsenali loo- sult. Küll aga tekkis pärast esimeste tuumapommide katsetamist mine ja vesinikupommi valmistamine. Järgmisel aastal visati kol- aatomienergia-eufooria ja hakati projekteerima aatomireaktoriga mas pomm Semipalatinski polügoonile juba lennukilt TU-4. Esi- laevu, Tupolev olevat visandanud aatomimootoriga lennuki, Ko-

318 319 Nõukogude Liidu aatomipommi saamisloost Uno Veismann roljov tuumakütusega kosmoseraketi. Tõusujoones arenes alates töötanud arsti sõnul “1951. aastal tuli meil [---] laagribarakis ra- 1952. aastast siiski vaid tuumareaktoriga allveelaevade projektee- vida 13 kiiritusdoosi saanud vangi, kellest kolmel olid ägeda kii- rimine ja ehitamine Aleksandrovi ja Dolleˇzali juhendamisel. Kuu ritushaiguse rasked ilmingud, mis ühel juhul lõppesid surmaga. pinnale saadetavate automaatjaamade projekteerimise ajal tegi Ja- Need inimesed said kannatada radiokeemiatehase kõrvale kraavi kov Zeldovitˇsettepaneku Kuul peal aatomipomm lõhata, et tagada kaevates. Põhiliseks toimivaks teguriks oli välispidiselt mõjuv sündmuse hea vaadeldavus Maalt (!); mõnda aega oli see projekt gamma-beetakiirgus nukliididega saastatud pinnasest” (Medve- Koroljovi juures tõesti kavandamisel. dev, Medvedev 2001). Tarbetud detailid ja materjalid visati kont- Arvatakse, et neljakümnendate aastate teisel poolel moodusta- rollimatult prügimäele. sid NLi rahvuslikust kogutoodangust sõjalised kulutused üle 50%, Akadeemik Igor Petrjanov-Sokolov kirjeldab Kõˇstõmi kom- sellest omakorda vähemalt poole moodustasid tuuma- ja raketirel- binaadi olukorda järgmiselt: “Külastanud mitut plutooniumiga vastuse tootmismahud (Sokolov 2004). ja poloonium-210-ga tegelnud tootmisüksust, olin ma masen- datud naistöötajate ilmest (enamasti oli seal palju noori naisi). Neil oli imelik kõnnak (nad liikusid aeglaselt) ja koolnukah- KIIRUSTAMISE HIND vatu jume. Mulle räägiti, et neist paljudel on “halb” veri ja Kõˇstõmi objekti üheks suurrajatiseks oli 151 meetri kõrgune kors- menstruatsioonihäired. Juba siis panin ma tähele, et neil nais- ten, mille kaudu pidi atmosfääri paisatama radiokeemiatehase tel (nagu muide kõigil tootmistöölistel) puudusid igasugused indi- gaasilised jäätmed, aerosoolid ja radioaktiivne tolm. Ehitamise viduaalsed kaitsevahendid, elementaarseid kiirguskaitse sanitaar- kohta kirjutab üks osalenuist: “Sinna saadeti ainult “surmale hügieenilisi eeskirju ei täitnud aga keegi. [---] Nimelt just siis määratuid”, kellel karistusaeg oli 10–15 aastat. Miks “surmale nimetasin need noored õnnetud iludused mingi seletamatu assot- määratud”? Ei mingit ohutusvööd. Korstna võnkumise ampli- siatsiooni mõjul “Rjazani madonnadeks”” (Gubarev 2004). Nüüd tuud oli 2–3 meetrit ja tuli ette kukkumisi; surnuks kukkunuid oli teatavaks saanud andmetel said väga paljud töötajad (kuni 8500 iga päev.” Töö tehnilist taset iseloomustab ohvitser N. Lapõgin inimest) esimesel viiel tööaastal ülisuuri kiiritusdoose. Oli paar- nii: “Hämmastas primitiivse tööjõu küllus ehitusel — kui normi sada kiirituspõletust, kahel juhul viisid need käte amputeerimiseni. järgi pidi meister juhatama pooltsadat töölist, siis siin oli neid Mitme aasta jooksul ei teadnud umbes 130 tuhat ümbruskonna kakssada ja enamgi. Inimesi aeti massidena kokku, töö tuli ära elanikku, et vesi jõgedes on radioaktiivselt saastatud, ja jätkasid teha suure hulgaga, mitte oskusega. Oli ju tehniline varustus ar- jõgedest vee ammutamist; radioisotoopide sisaldus vees ületas lu- metu — polnud ei tõstetehnikat ega mullatöömasinaid, kõike tehti batava sadu ja isegi tuhandeid kordi. käsitsi, veidi kasutati väikemehhanisme. [---] Raha raisati ükskõik Et kogu maailmas ammu teatavaks saanud Kõˇstõmi plahvatu- millele, aga mitte selleks, et kergendada ja mehhaniseerida solda- sest 29. septembril 1957 on palju kirjutatud (nt Medvedev 1979), tite tööd” (Sokolov 2004). siis siin sellest vaid üsna lühidalt. (Kuni 1989. aastani pidid NLi Peamiseks ohuallikaks oli aatomilinnakutes siiski radiatsioon, tuumateadlased juhtunut rahvusvahelistel konverentsidel ometi mille kahjulikku mõju ei osatud tol ajal hinnata. Kiiritushaiguse salgama.) Plutooniumi tootmise reaktorite ja radiokeemiatehase sümptomeid ei tuntud, dosimeetrilise kontrolli vahendid peaaegu jäätmed koguti vedelal kujul suurtesse reservuaaridesse. Selleks puudusid. Kiiritada said kõik: vangid, spetsialistid, teadlased ja oli Kõˇstõmis 60 maa-alust mahutit, igaüks ruumalaga 250 kuup- ka kõrged ülemused. Korstnast tõusis kogu aeg kollast suitsu, mis meetrit. Mahutid olid ümbritsetud betoonseintega ja kaetud pealt tekkis lämmastikhappe kasutamisest reaktorist väljavõetud uraani 1,5 m paksuste betoonkaantega. Väljastpoolt jahutati reservuaare lahustamisel. Kogu territoorium tehase ümber oli nii reostatud, et veega. Plahvatas arvatavasti vedeliku kohale kogunenud gaasi- ohtliku doosi võis saada isegi mullatöödel. Ühe tol ajal Kõˇstõmis segu (vesinik, metaan, atsetaadiaurud jms), kusjuures 160-tonni-

320 5 321 Nõukogude Liidu aatomipommi saamisloost Uno Veismann ne raudbetoonkaas lendas eemale ja atmosfääri paiskus 200 mil- tooniumi esimese aatomipommi jaoks, mis pidi lõhatama just jonit küriid radioaktiivseid aineid (strontsium-90, ruteenium-106, Stalini 70. sünnipäevaks (detsembris 1949)! Avariiolukordades tseesium-144). Mõne tunniga oli radioaktiivne pilv jõudnud enam töötajatele oli ette nähtud lahjendatud piirituse norm. Arvatakse, kui 300 km kaugusele. Võttes saastatuse piiriks 0,1 küriid/km2, et kiiritushaiguse all kannatanute arv ulatus viiekümnendate aas- jäi saastatud alasse 217 asustatud punkti elanike arvuga kokku tate keskel kümne tuhandeni, alles sajandi lõpuks võrdsustati nad 270 tuhat inimest. Evakueeriti enim saastatud piirkonnast umbes Tˇsernobõlis kannatanutega. 10 tuhat inimest. Kõˇstõmi lähedal paiknevas Karatˇsai veekogus on praeguseni ja See õnnetusjuhtum polnud Kõˇstõmis esimene. Kuni 1995. aas- veel aastakümneteks radioaktiivseid jäätmeid 120 miljonit küriid, tani hoiti täielikus saladuses seda, mis oli seal toimunud 1949. aas- mida on hinnangute järgi 2,5 korda rohkem Tˇsernobõli avariis tal. Aasta varem käivitatud tuumareaktoris kasutati jahuta- õhku paisatust. Peale selle paikneb tehase territooriumil kaheksa miseks alumiiniumtorudes voolavat vett. Vähem kui poole aas- reservuaari eriti aktiivsete vedeljäätmetega; omaaegne plahvatus taga hakkasid torud lekkima ja reaktor tuli seisata. Torustiku toimus ühega neist. väljavahetamiseks oli vaja ligi 40 tuhat uraaniklotsi reaktorist välja võtta, mida sai teha kahel viisil: ohutumalt reaktori alla veebasseini lastes või äärmiselt ohtlikul viisil ülespoole, reaktori operatsioo- VESINIKUPOMMI AUTORLUS nisaali tõstes. Esimesel meetodil eemaldatud uraan poleks enam olnud kasutuskõlblik ja sel ajal ei leidunud kogu riigis 150-tonnist 1946. aastal peeti Los Alamoses nõupidamine nn superpommi uraanivaru. Niisiis otsustasid kõrged ülemused Beria, Vannikov, küsimuses. Edward Telleri juhtimisel arutati vesinikupommi loo- Zavenjagin ja Kurtˇsatov uraaniklotsid ükshaaval ülespoole välja mise võimalust ja lahendusi. Nõupidamisel osales ka Klaus Fuchs. tõsta, sorteerida ja kõlblikud klotsid pärast tagasi panna. Tolle- Fuchsi reeturluse hilisem paljastamine ja kohtuasi omakorda sun- aegne reaktori peainsener Jeﬁm Slavski kirjutab memuaarides: disid kiirendama uuringuid ja arendustööd. Telleri sõnutsi “ajaloo “Uraanivaru (ja juba saadud plutooniumi) päästmise ülesanne la- iroonia on selles, et just inimene, kes andis meie aatomisaladu- hendati kõige kallima hinnaga — personali möödapääsmatu liigsed välja Nõukogude Liidule, avaldas ka tugevaimat mõju otsuse kiiritusega. Sellest hetkest peale osales objekti kogu meessoost vastuvõtmisele jätkata vesinikupommi loomise alaseid töid”. Le- personal, sealhulgas tuhanded vangid, klotside väljatõstmises ja vinud arvamuse kohaselt andis Klaus Fuchs Nõukogude Liidule nende seast kahjustatute eraldamises; kokku võeti käsitsi välja peale aatomipommi saladuse välja ka vesinikupommi võimaliku ja töödeldi 39 tuhat uraaniklotsi [---].” Töö olevat kestnud üle lahenduse, kuid 1987. aastal antud intervjuus väitis omaaegne Los Alamose juhtiv füüsikateoreetik Hans Bethe, et see polnud siiski kuu aja, selles osales palju aega ka Kurtˇsatov ise, kes ainsana oli pädev eraldama defektseid plokke. Klotside kiirgus oli väga nii. Nimelt ilmnes kohe pärast Trumani valitsuse otsust 1952. aastal koostatud salajasest aruandest, et kõik varasemad (ja Fuchsile tugev ja Slavski arvates saigi see osalemine Kurtˇsatovile saatus- teada olnud) lahendused vesinikupommi ehitamiseks osutusid ka- likuks. Ta suri 57-aastaselt, Beria asetäitja Zavenjagin 55-aastaselt, töös osalenud radiokeemik Boriss Nikitin 46-aastaselt. Kus sutuskõlbmatuks. Hans Bethe resümeerib: “Kui venelased tõesti alustasid oma termotuumaprogrammi selle informatsiooni põhjal, ja kunas surid vangid, kes tegid ära suurema osa tööst, ei ole ava- mida nad said Fuchsilt, siis oleks ka nende programm pidanud läbi likustatud ega üldse kunagi selgitatud. Dokumentides on vaid ﬁkseeritud vangide arvu vähenemine laagris 1949. aastal umbes kukkuma.” Telleri nn klassikalise superpommi lahendus põhines vedela deuteeriumiga täidetud konteineril, milles deuteeriumi pidi kolme tuhande inimese võrra, ent seda muutust ainuüksi kiiritus- termotuumasünteesini viima aatomipommi plahvatus. Just siis, haigusega seletada ei ole piisavalt alust. Lisagem veel, et eriti pingestas töötempot eesmärk koguda kiiresti küllaldane hulk plu- kui valitsus oli vormistanud superpommi valmistamise otsuse, sai täitjatele selgeks, et see skeem ei kõlba. Deuteeriumile oleks

322 323 Nõukogude Liidu aatomipommi saamisloost Uno Veismann tulnud lisada ülimalt deﬁtsiitset ainet triitiumi. Triitiumi toot- pommi katsetamisega, kui ameeriklased ammutasid olulist infor- mine tuumareaktoris oleks kujunenud kümneid kordi kallimaks matsiooni NLi tuumatehnoloogia kohta just sademete analüüsist. kui näiteks plutooniumi saamine. Oli ka muid põhjusi, miks super- Suurbritanniaski analüüsisid füüsikud sõltumatult USA vesinikupommi klassikaline kontseptsioon osutus tehnoloogiliselt täiesti pommi katsetamise jääkaineid ning teatasid oma USA kolleegi- kõlbmatuks, liiatigi avastati esialgsetes arvutustes vigu. dele, et nad tuvastasid tuumakütuse kokkusurumise pommis (Hol- Mingit informatsiooni oleks NL võinud saada esimese USA loway 1994). termotuumplahvatuse järel 1952. a atmosfääri paisatud ja sade- Kuidas juhtus, et NLi füüsikud kasutasid Ulami-Telleri lahen- metega maapinnale langenud ainete täppisanalüüsi põhjal. Seda dust? Viited spionaaˇzile katkevad viiekümnendate aastate algu- sai aga teha alles pärast katsetust ja selleks vajati üpris täpseid sest. Ainult ühel korral mainib Hariton oma mälestustes min- instrumente. Pommiks ei saanud katsetatut nimetada, sest te- git dokumenti ameeriklaste vesinikupommi kohta, kuid väidab gemist oli umbes 50 tonni kaaluva ja kahekordse maja kõrguse teisal, et üldisemalt ei langevat NLi vesinikupommi loomis- rajatisega (Lapp 1962). Esimese NLi vesinikupommi katsetuse lugu üldse kokku ameeriklaste lähenemisskeemiga. Sahharov ni- järel need analüüsid USAs tehti ning jõuti järeldusele, et ka see metab Zeldovitˇsi pommikontseptsiooni puhtalt “mahaviksituks”, 1953. aasta katsetus polnud siiski “päris” vesinikupommi katsetus. põhjendusi ja viiteid lisamata. Seda probleemi käsitleb pikemalt Tuleviku seisukohalt olid need ebasobivad lahendusvariandid. oma mälestustes ka Feoktistov, nähes algul siin lihtsalt uurin- Ajalooliseks muutunud aruandes kirjeldab Bethe üksikasja- gute juhuslikku kokkulangevust, pärast aga vihjates mõnedele sa- deni, kuidas tuli loobuda superpommi klassikalisest lahendusest lapärastele asjaoludele. Feoktistovi arvates kisti teoreetikud min- ning kuidas pingsate otsingute tulemusena jõuti uue kontseptsioo- gil hetkel lahti senistest ideedest ja neid sunniti otsima midagi kar- nini, mis sai tuntuks kui termotuumapommi Telleri-Ulami skeem. dinaalselt uut. “Mingil hetkel sai “üleval” nähtavasti selgeks, et ei Selleks ajaks oli Fuchs ammu Los Alamosest lahkunud. Kui- Zeldovitˇsoma meeskonnaga ega Sahharov enda omaga tee seda, das aga seletada Nõukogude Liidu ülimalt kiiret järelejõudmist mida tarvis, ja vajati otsustavat sammu. Läbimurret, kui soovite. pommi valmistamisel, eriti veel arvestades Fuchsilt saadud in- See samm ka tehti. Kuidas — see on teine küsimus” (Feoktis- formatsiooni eksitavust? Ulami-Telleri kontseptsiooni järgi pidi tov 1999). Olevat välja ilmunud mingi Zavenjagini visand, mis ei deuteerium kokku surutama väga suure tiheduseni, mis oleks leidnud küll realiseerimist, kuid millest midagi olevat üle võetud. välistanud vajaduse triitiumi järele. Ulami idee järgi tuli selleks “Mõne kuu pärast ilmus äkki nagu valgus pimeduse riiki ja sai sel- kasutada aatomipommi plahvatuse lööklainet, Telleri variandi ko- geks, et on saabunud “tõe hetk”. Rahvasuu omistas need Telleri haselt aatomipommi fokuseeritud kiirgust. Igal juhul seisnes uus ideedest kantud mõtted kord J. B. Zeldovitˇsile, kord A. D. Sah- lahendus ülikõrge temperatuuri asemel ülikõrge rõhu kasutamises. harovile, kord mõlemale, kuid alati mingis ebamäärases vormis: Bethe kinnitab oma aruandes, et uus lahendus oli otse vastupidine näib, nagu oleks... ” (Feoktistov 1999). Feoktistov lisab, et isik- 1946. aasta ettepanekule. Ulami-Telleri lahenduse puuduseks olid likel kohtumistel ei võtnud kumbki asja otseselt omaks. plahvatuse korral atmosfääri paisatavad ja sealt sademetega maapinnale jõudvad jääkained, mis hoolsa analüüsi korral pidid reetma OSALEMISE MOTIIVID pommi ehituspõhimõtte. Hans Bethe väitis ühes hilisemas intervjuus, et “Sahharov võis küllaltki kergesti teha järelduse, et [---] Pommitegijate tohutus armees on teatud määral arusaadavad kahe reaktsioon toimus kokkusurutud aines”. Siit tekib uus motiiv Ro- äärmise kontingendi — lihttööliste ja tippjuhtide tegutsemise mo- bert Oppenheimeri ja Vannevar Bushi taotlusele vesinikupommi tiivid. Suurel hulgal madala kvaliﬁkatsiooniga töötajatel (vangid, katsetamist edasi lükata — nii oleks takistatud informatsiooni lek- sõjaväelased, ehitajad, lihttöölised) puudus valikuvõimalus, liia- kimist. Vannevar Bush võrdles olukorda esimese NLi aatomi- tigi ei teadnud nad üldse, mis on eesmärk. Nad olid sunnitöölised

324 325 Nõukogude Liidu aatomipommi saamisloost Uno Veismann selle sõna kõige otsesemas mõttes. Vangide ja sõjaväelaste seisun- vähem arvatavad. Jättes kõrvale hüüdlauselised sotsialismi ehi- dil polnud olulist vahet. Kurtˇsatovi asetäitja Igor Golovin vastas tamise, rahu kaitsmise ja nõukogude patriotismi, mööngem, et ajakirjaniku küsimusele “Kas aatomiprojekti teostamisel kasutati seda liiki motiividest ei saa päriselt välistada külma sõja ohtu vangide tööd?” järgmiselt: ”Kõige laiemas ulatuses! Kõik ehi- ja impeeriumi säilitamise soovi. NLKP Poliitbüroo dokumen- tised, kaevandused, aatomilinnakud, isegi meie instituut Mosk- tidest nähtub, et antiamerikanismi tooniandjaks oli Stalin ja et vas — kõigil nendel objektidel töötasid vangid. Kas nägite meie tema lähikondsed toetasid teda aktiivselt. Hruˇstˇsov kirjutab oma klubi? Selles hoones oli vangla, see oli kõrge kinnise müüriga memuaarides, et Stalin pidas olukorda sõjaeelseks ja lõi selleks ümbritsetud, nurkades tornid automaaturitega. Ehitis, milles ka kogu riigis vastava poliitilise pingestatuse. Vene keeles on käivitati esimene aatomireaktor (nagu siis öeldi: katel), naaber- nüüd külma sõja teemal ilmunud mitu kogumikku, nagu Stalin ja hooned — kõik püstitati vangide kätega. Või praegune tuuma- külm sõda, Külma sõja stalinlik kümmeaasta, Külm sõda 1945– uuringute keskus Dubnas! Selle esimesed ehitajad olid samuti 1963. Ajalooline retrospektiiv, Superriikide salajane sõda jt. On vangid [---]. Meie ehitustel oli neid mitmeid tuhandeid. Seda võimalik, et projekti juhtkonnas tõesti usuti lääneriikide rünnaku nägid ja kõigest teadsid kõik spetsialistid.” Kõrvalepõikena olgu ohtu. Venemaa aatomienergiaminister Viktor Mihhailov kordas lisatud, et vange hakkas tööjõuna kasutama isegi Teaduste Aka- veel pärast NLi lagunemist: “Avaldatud dokumendid tõendavad deemia oma mittesalajaste instituutide rajamisel. Moskvas ja Le- muud: aatomirünnakuid NSVLile planeeriti reaalselt. Meie, aato- ningradis on paljud üldtuntud teadusasutused ehitatud vangide mispetsialistid, oleme veendunud, et pool sajandit aitas planee- käega: Teaduste Akadeemia füüsikainstituudi FIAN uued hooned, dil rahu säilitada meie loodud tuumarelv. Iga kord, kui USAs Dubna uurimiskeskus, praegune Obninski instituut (omal ajal ob- ilmus välja uus relvaliik, vastasime adekvaatselt, mis tegi kohe jekt Malojaroslavets-10). tuumarünnaku mõttetuks — kättemaks muutus vältimatuks.” Selles osalejate kontingendis olid kaotused suured ning võib Kuna pommitegijatel ei olnud vähimatki võimalust Läände küüniliselt väita, et just ellujäänud tekitasid ülemustele prob- põgeneda, siis tsiteerin siin kõige kuulsama Nõukogude diplo- leemi: kuhu panna oma aja ära teeninud/istunud saladusekand- maadist ülejooksiku Arkadi Sevtˇsenkoˇ poja memuaare, kes toob jad. Kõˇstõmis töötanud ja sõjaväelasest ehitajaga abiellunud Ta- näiteks 28 aastat NLi välisministri kohal püsinud Andrei Gromõko mara L. tunnistas: “Ehitasid soldatid, kuid millised? See sai sel- karjääri: “Enamik minu isa kolleege suutis selles atmosfääris ellu geks alles siis, kui ehitustöö lõppes. Mul ei tulnud mehe ja kol- jääda. Nad lihtsalt surusid maha kõik südametunnistuse piinad ja mekuuse pojaga sõita mitte sinna, kuhu oleks tahtnud, vaid kuhu elasid, nagu said, nagu välja tuli. Nõukogude ametnikud, nagu viidi. Aga viidi meid 1949. aasta augustikuus kaubavagunis So- muuseas ka Vene ametnikud, muutusid paadunud küünikuteks, vetskaja Gavanisse, edasi mootorlaeva Nogin trümmis ühisnaridel kes kaotasid võime eristada head halvast, pühendudes täielikult Kolõmasse. [---] Magadanis teatati sõduritele demobiliseerimisest oma karjäärile ja materiaalse kasu rehkendamisele. Need, kes ja sunniti sõlmima tööleping kolmeks aastaks. Meid viidi kae- kahtlesid, jätkasid samuti nõukogude süsteemi teenimist, hoides vandusse “Zelannõi”,ˇ kus enne meid olid olnud vangid, ja pandi oma erimeelsust peas, elades sunnitult kaksikelu. Selleks oli elama ühisbarakkidesse-muldonnidesse — naised, mehed ja lap- palju põhjusi: hirm perekonda kahjustada, hüpertrofeerunud seosed koos” (Medvedev, Medvedev 2001). Võib lisada, et tööliste tus riigiga ja ebakindlus selles, kas eksisteerivad mingid paremad üleviimine ühelt aatomiobjektilt teisele oli eeskirjadega keelatud, võimalused. [---] Gromõko truudus nõukogude süsteemile oli pii- isegi Magadanis hoiti eri objektide nn erikontingendid rangelt la- ritu ja vaidlustamatu. Ja ka ta ise oli muundunud selle süsteemi hus. põhimõtteliselt tähtsaks osaks ning üheks selle võimsaimaks eda- Projekti juhtide hierarhia tipnes muidugi Stalini endaga ja siviivaks jõuks. Ta oli üheaegselt nii süsteemi produkt kui ka selle meeskonna tegutsemise motiivid ning stiimulid on enam- üks selle peamistest peremeestest” (Sevtˇsenkoˇ 2004). Surma eel

326 327 Nõukogude Liidu aatomipommi saamisloost Uno Veismann lõpetas Gromõko oma mälestused enam kui tuhandel leheküljel, peainsener muutis oma lahenduse ökonoomsemaks, käskisin ma kuid neis on vähe uut, võib isegi väita, et paljudel juhtudel just ta maha lasta.” Tootmise tõhustamise pärast muretsemise eest oluline puudub. ähvardas Vannikov alluvaid samade karistustega, mida talle endale Aatomitööstuse ja -majanduse juhtﬁguure innustasid ja ahelda- oli kunagi lubatud NKVDs.” Boriss Vannikov sai kolmekordseks sid silmanähtavalt hirm ja võimutunnetus. Valitses range käskude sotsialistliku töö kangelaseks, tal oli kuus Lenini ordenit ja kaks ja drastiliste karistuste süsteem, ent ka jaotatavad hüved olid tol- Stalini preemiat... leaegse nõukogude ühiskonna taustal ahvatlevad. Tööst eemal- Pommi peakonstruktor Samuel Kotˇsarjants selgitab oma sat- dumine oli ohtlik, kui mitte võimatu. Jättes kõrvale Stalini ja tumist Sarovi objektile järgmiselt: “Stalini korraldusel. Olin Beria, peatume erikomitee ühe juhtkuju, Vannikovi saatusel ja 1945. aastal Moskva Energeetikainstituudi kateedrijuhataja. Meie käitumisel. Lavrenti Beria elu ja tegevust kirjeldavaid raamatuid juurde tuli keskkomitee kaitseosakonna juhataja Serbin ja ütles, et on vene keeles ilmunud mitu, üks neist tõlgitud ka eesti keelde (So- on seltsimees Stalini korraldus siia tööle suunata. Ma katsusin kolov 2004). Viimastes Beria biograaﬁates püütakse väita, et protesteerida — ausalt öelda ei tahtnud ma loobuda huvitavast tema kaaskondlaste Malenkovi, Molotovi, Mikojani, Voroˇsilovi, tööst MEIs, kuid midagi ei tulnud välja. [---] Naine käis Malen- Hruˇstˇsovi, Bulganini ja teiste käed olid samapalju või enamgi ve- kovi juures, püüdes mind päästa, see ütles: “Ei saa midagi teha, rega määritud, Beria aga olevat tegutsenud ennastsalgavalt riigi- see on seltsimees Stalini käsk.” Pärast proovisin veel kord lahti kaitse huvides. rabelda, pöördusin Hruˇstˇsovi poole, kuid see väitis vastu: “Las Boriss Vannikov (1897–1962) oli enne sõda töötanud mitmes Kotˇsarjants jääb objektile. Pole tal Moskvas midagi teha.” Nii sõjatehases ja lõpuks relvastuse rahvakomissariaadis. 1941. a ta jäingi sinna.” arreteeriti. Lavrenti Beria ise oli 1953. a sunnitud tunnistama, Et ka kõrgeimal tasemel oli siiski mingi võimalus osalemisest et “Vannikovi ja teiste suhtes rakendati halastamatut peksmist, loobuda, näitab Kapitsa juhtum. Kapitsa oli esimene NLi tead- see oli tõeline hakklihamasin. Niisiis neilt peksti välja laimavad lane, kes oli saanud sotsialistliku töö kangelaseks. Tal oli julgust tunnistused”. Piinajad kirjeldasid, kuidas Vannikov nende käes mitu korda saata kirju otse Stalinile, neis isegi Beriat kritiseerides. röökis, kätt haigele südamele surudes. Enamik kaaskannatajaist Kurtˇsatov tegi varakult (1943) ettepaneku kaasata uraaniprojekti lasti varsti maha, kuid Vannikovil vedas. Sõja alguspäevadel os- Kapitsa ja tema instituudist veel Lev Landau. Kui 1945. a moo- kas ta koostada kirjaliku ettekande relvade tootmise asjus, saatis dustati aatomienergia erikomitee, siis kuulus sellesse vaid kaks selle Stalinile ja selle tulemusena sai ta uuesti rahvakomissariks, teadlast — Kurtˇsatov ja Kapitsa. Hiljem hakkas Kapitsa eriko- 1946. aastast aga esimese peavalitsuse ülemaks. Juli(us) Hari- mitee tööd kritiseerima ja tegi katset sellest eemalduda. Nüüd toni hinnangul “suutis andekas insener ja suurepärane organisaator on selgunud, et erimeelsus Kurtˇsatovi ja Kapitsa vahel sai alguse Vannikov kiiresti leida ühise keele suure teadlaskollektiiviga, mida luureandmete kasutamisest. Neid lugenud Kurtˇsatov võttis Sta- juhtis I. Kurtˇsatov”. Kuidas see “ühise keele leidmine” mõnikord lini käsul suuna USA pommi kopeerimisele. Kapitsa ei saanud välja nägi, kirjeldab ühe episoodi kaudu teisal Kõˇstõmi asedirek- NKVD-lt andmetele juurdepääsu ning üritas uuringutes oma joont tor Filippov: “Vannikov läks laua taha, võttis pintsaku seljast ja säilitada. Ta vabastati algul kohustustest uraaniprojekti raames, pani selle korralikult toolileenile. Taskust tõmbas ta püstoli ja mõne aja pärast (1946) võeti aga maha kõigist riigi- ja teadusame- pani selle lauale. Nõupidamist alustades käratas ta: “Noh, [---] titest (Sokolov 2004). Tema instituuti pandi juhtima Kurtˇsatovi matj, kandke ette!” Operatiivnõupidamist juhtis ta agressiivselt, kaastöötaja Anatoli Aleksandrov, pärastine NLi Teaduste Akadee- suure ülbusega, väljendeid valimata. Kord teatasin ma, et pro- mia president. Kapitsa pidi loovutama ka oma elamu instituudi jekti muutmise tõttu hilineb reservuaaride valmimine. Vannikov territooriumil ja jäi üheksaks aastaks võimude põlualuseks. Ka- katkestas mind: “Kui ma olin relvastuse rahvakomissar ja minu pitsa maksis mängust väljumise eest üsna kõrget hinda, ent see

328 329 Nõukogude Liidu aatomipommi saamisloost Uno Veismann hind võinuks veelgi kõrgem olla, kui poleks tegemist olnud maa- ka Teaduste Akadeemia füüsikaosakonda. 1938. aastal arreteeriti ilmakuulsa teadlasega. Stalin ei riskinud Kapitsat täielikult rep- tuntud füüsik Lev Landau, kes vabastati järgmisel aastal Kapitsa resseerida. vastutusel. 1949. aasta algul oli trükivalmis korrespondentliikme Minnes osalejate hierarhiaredelit pidi astme võrra allapoole, A. Moltˇsanovi artikkel, mille taga aimus partei keskkomitee ja jõuame teadlaste, juhtivate inseneride ja tippspetsialistide tase- milles räägiti “kahjurlusest füüsikas” ning vajadusest pidada tead- meni. Siin muutub motivatsiooni väljaselgitamine keerulisemaks, lastega avalikku diskussiooni. Valmistati ette konverentsi, kus kohati võimatuks. Põimuvad patriotism, kohusetunne, huvi töö oleks hukka mõistetud idealism ja kosmopolitism füüsikas. Le- vastu, hüvitised, karjäärihimu, hirm. “Erinevalt Kapitsast töötasid gendi järgi helistasid sellest teada saanud Kurtˇsatov, Zeldovitˇsja teised akadeemikud ja professorid, kes said oma käsutusse aato- Hariton koos Beriale. Nad teatasid talle, et kui otsekohe ei muu- mispioonide toodud hindamatu materjali, nii hirmu tundes kui ka deta suhtumist teadusesse, siis aatomipomm ei lõhke. Lavrenti südametunnistuse järgi. Projekt võlus oma mastaapidega. Tuli Pavlovitˇsjäi mõttesse ja läks Stalinile ette kandma. Beria ole- ju luua see, mis ühel ilusal päeval lahvatab eredamini kui tu- vat püstitanud küsimuse nii: “Kas diskussioon või pomm.” Stalin hat päikest. Ning tundus, et neil oli ka moraalne eneseõigustus. vastanud: “Muidugi pomm. Kuid diskussioon — see on ka hea. Beria ja tema kolleegid kõrgemast juhtkonnast veensid teadlasi, Inimene püüdis, kirjutas artikli, see tuleb avaldada. Avaldame et nad loovad kilbi, mis garanteerib, et maad ei ründa Amee- selle liha- ja piimatööstuse ajakirjas.” Järgnes telefonikõne, val- rika aatomimõõk. Oli ka hirm selle ees, et kui neid ebaedu mistumine “diskussiooniks” katkestati “tehnilistel põhjustel” ja korral maha ei lasta, siis istuma pannakse kindlasti. Ning oli enam selle juurde ei tuldud” (Argumentõ... 1999). reaalne oht, mida esialgu ei osatud kahtlustada: radiatsioon. Pal- Filosooﬁde rünnakud jätkusid veel viiekümnendatel aastatel jud nõukogude aatompommi loomisest osa võtnud teadlased su- ning aatomiprojekti juhid pidid 1952. aasta lõpul uuesti pöörduma rid võrdlemisi noorelt kiiritustõppe” (Sokolov 2004). Kogu NLi kirjaga Beria poole, kus nad selgitasid, et relatiivsusteooria ja eksisteerimise aja jooksul korrutati külmast sõjast lähtuvat ohtu kvantmehaanika moodustavad nüüdisaegse füüsika aluse, seal- suurele kodumaale ja kogu sotsialismileerile. Lõpupoole peeti hulgas ka aatomitehnoloogiale. Füüsikud kaitsesid end seega vajalikuks lisada, et ega teadlastel ja inseneridel olnudki täit et- lõssenkismi vastu aatomipommiga! Teadlaste vaateid ja sõnavõtte tekujutust reˇziimi ebainimlikest külgedest. Esineb ka üsna võltse jälgisid KGB agendid, näiteks oli pideva jälitamise ja pealtkuu- väiteid, nagu poleks midagi teatud Gulagist ega Beria tegevuse lamise objektiks akadeemik Lev Landau. Pärastine Nobeli au- ülejäänud osast. hinna laureaat Vitali Ginzburg väidab, et kindlast arreteerimisest Ühe osalemist õigustava eesmärgina mainitakse teaduse, õige- päästis teda... vesinikupomm. Landau aga olevat püüdnud end mini kitsamalt, reaalteaduste säilitamist ja arendamist. “Füüsika hoida projektile nii lähedal kui hädavajalik ja nii kaugel kui vähegi päästmise” motiivi selgituseks olgu tsiteeritud NLi termotuuma- võimalik. programmi juhti ja omaaegset Aatomienergia Instituudi direkto- 1999. aastal ilmunud kirjutises teeb Velihhov veel suurema rit Jevgeni Velihhovi: “Kahekümnendate aastate humanitaartea- üldistuse: “Aeg-ajalt võib kuulda väidet, et parem, kui NSVL duste kriisi järel jõudis järg nüüd juba hästi tuntud kriisini bioloo- polekski oma aatomipommi teinud. Siis poleks ju olnud meie gias, millega kõik need “rahvateadlased” — Lõssenkod, Prezentid riigile hävitavat “külma sõda” ja relvastuse võidujooksu. Kuid ja Lepeˇsinskajad — hävitasid agrobioloogia kui teaduse, purus- sel juhul me oleksime praegu näiteks Mosambiigi või Kameruni tasid sündiva geneetika. Vähem on teada, et sama saatust val- seisundis. Mille poolest need riigid meist erinevad? Selle poo- mistati ette ka füüsikale. 1936. aastal lasti maha Moskva ülikooli lest, et neil ei ole teadust, ja see paneb nad absoluutselt ülejäänud füüsikateaduskonna dekaan ja pärast seda valitses teaduskonnas maailmast sõltuvasse seisu. Meie aga, tänu tööle tuumarelva kal- keskaegne pimedus kuni 1953. aastani. Samasugune saatus ootas lal, suutsime arendada oma teadust, teha selle saavutused konku-

330 331 Nõukogude Liidu aatomipommi saamisloost Uno Veismann rentsivõimeliseks maailmaturul. Seepärast sai 29. august 1949, noloogiline toetamine”, “ülbe, väiklane ja viljatu gigantide su- mil lõhati esimene Nõukogude aatomipomm, meie maale tõeliselt guharu”. Ühel konverentsil kõlas tuntud bioloogi suust väide, suureks hetkeks” (Argumentõ... 1999). On isegi piinlik juhtida et tuumapommi tegijad tuleks maha lasta, pommi kasutajad aga lugeja tähelepanu Venemaa kuulsa akadeemiku arutluse naiiv- üles puua! Enesekriitilised noodid ilmusid sajandi lõpuks ka en- susele. Velihhov ei märka, et ta näeb füüsika säilimise ja õit- diste pommitegijate esinemistesse. Tˇseljabinsk-70 kunagise juht- sengu põhjusena kuritegeliku reˇziimi tingimustes kaasaminekut ﬁguuri Lev Feoktistovi mälestuste ja mõtiskluste raamat (Mih- selle reˇziimi agressiivsete pürgimustega. hail Gorbatˇsovi eessõnaga) kannab pealkirja Relv, mis end am- Millised ohud varitsesid teadlasi, sellest nüüd 1949. aasta nn mendas (Feoktistov 1999). Teravalt väljendus ühes intervjuus geoloogide süüasja näitel. Pravda juures ajakirjanikuna töötanud nn pommitegijate jõugu kohta ise tuumaprojektis osalenud Vi- kellegi A. Sestakovaˇ pühaks ülesandeks oli osavõtt kampaaniast tali Ginzburg: “On teadlasi, kes millestki muust ei saa rääkida, rahvamajanduse kahjurite otsimisel. Kord viidi ta Krasnojarskis kui kisada sellest, et teadus hävib. Vaat enne oli hea, eriti Stalini vaatama kivimite kollektsiooni ja ühe eksponaadi juures selgi- ajal, anti palju raha. Ma ei saa kuidagi nõustuda nende vanade tati, et tegemist on uraanimaagiga. Sestakovaˇ sai aru, et tege- oinastega. Ei maksa idealiseerida Nõukogude teadust! Tõesti, mist on Krasnojarski kraist leitud maagiga, ja ruttas sellest tea- mõnedes suundades oli ta väga kõrgel tasemel, näiteks füüsika tama Pravda peatoimetajale Moskvas. (Tegelikult pärines ekspo- ja matemaatika. Arusaadav: füüsikalt oli kommunistidel tarvis naat Kesk-Aasia uraanimaardlast.) Peatoimetaja kandis Stalinile pommi, seepärast olid ka füüsikal suured rahad. Meenub, et kui ette, et geoloogid-rahvavaenlased varjavad uraani leiukohti Sibe- ameeriklased lõhkasid esimese aatomipommi, tõsteti mu palk kol- ris. Alustati otsinguid, saadeti välja ekspeditsioone, organiseeriti mekordseks” (Ogonjok 2000). kaevandamist, kulutati sadu miljoneid rublasid. Uraani ei leitud. Eelnevat kokku võttes ja toetudes intervjuudele Vladimir Gu- Stalin tegi järelduse, et geoloogid töötavad riigile vastu, ja käskis barevi raamatutes (Gubarev 1995, 2004), võib kokkuvõtlikult esi- alustada kohtuasja. Arreteeriti 27 NLi juhtivat geoloogi, nende tada aatomipommi tegemises osalejate sõnutsi nende tegevuse mo- seas neli akadeemikut ja kümme professorit ning teaduste doktorit. tiivid ja põhjendused: Arreteerituid peksti ja piinati ning sunniti end ja oma lähikondseid ∗ pommi oli vaja, sest USA ähvardas rünnata, süüdi tunnistama. Represseeritud rehabiliteeriti 1954. aastal. ∗ pommi tegemine oli patriootide kohus oma kodumaa ees, Üheksakümnendate aastate algusest peale tuli pommitootjail end kaitsta avalikkuse rünnakute eest ning kõlas kaeblemine ﬁ- ∗ töö oli huvitav ja intellektuaalset pinget pakkuv, nantseerimise drastilise vähendamise üle. Ajakirjanik Vladi- ∗ olid loodud kõik tingimused uuringuteks ja arendustööks, mir Gubarev intervjueeris hulka aatomilinnakute juhtivtöötajaid ∗ kindlustati suurepärased olmetingimused ja kõrge palk, ja tuumafüüsikuid, ning kuigi küsimused olid leebetoonilised, ∗ tuli täita käsku ja karta repressioone, peegeldus vastustes arusaamatus toimuva üle, segadus tulevi- ∗ valitses kord ja distsipliin, kuväljavaadetes, nostalgiline suhtumine minevikku ja kohati ka ∗ tuumapommid on vahendid sõja ärahoidmiseks, mõningad süümepiinad. Korduvad väited, et valitses suurepärane loominguline õhkkond, et kogu riigist koondati parimad sead- ∗ tuumauuringud viivad edasi teadust ja tehnoloogiat kogu riigis. med ja materjalid, et tööle värvati kogu NLi kõrgkoolide pari- Stalini isikliku arhiivi üks põhjalikumaid uurijaid, ajaloopro- mad lõpetajad (Gubarev 1995). Teiselt poolt kõlas näiteks de- fessor Boris Ilizarov kirjutab Stalini eraelu käsitlevas raamatus mokraatlikest ja roheliste ringkondadest üpris räige hukkamõist. järgmist: “Ei keegi muu kui Stalin tegi avastuse, et viies andeka Solˇzenitsõni kirjutistes iseloomustatakse NLi teaduslik-tehnilist inimese elu ja surma piirile, võib see korda saata loomingulisi ja intelligentsi väljenditega “kuritegelik kiindumine”, “valede teh- tööalaseid kangelastegusid. Ja sajad tuhanded loojad käisid läbi

332 333 Nõukogude Liidu aatomipommi saamisloost Uno Veismann

Beria “ˇsaraˇskadest”, laagritest, vanglatest ja “puhastustest” ning K a l l a s , V. 1992. Siis, kui lõppes sõda. — Igavesti noored. Toronto, tõesti lõid nõukogude (täpsemalt stalinliku) teaduse, tehnika ja lk 219–276 isegi kultuuri. Stalinismi aastatel oli sisuliselt kogu NSVLi ela- K e r b e r 1999 = L. L. Kerber, Tupolev. Sankt-Peterburg nikkond seatud piirile. Sellest siis “sotsialismi” ehitamise meeletu K ä b a l a , O. 1953. Aatompomm ja relvastuse areng selleni. London tempo ja isegi edu sõjas” (Ilizarov 2002). L a p p , R. E. 1962. Kill and Overkill: The Strategy of Annihilation. New York L o t a 2002 = V. Lota, GRU i atomna bomba. Moskva M a r e m ä e , E. 2000. Sillamäe uraanitehaste asutamine ja töö aastatel Kirjandus 1946–1952 (1973) — Akadeemia, nr 3, lk 476–512 M e d v e d e v , Zh. A. 1979. Nuclear Disaster in the Urals. New York Andrew,Ch.,V.Mitrohhin 2002. Mitrohhini arhiiv. Tallinn Medvedev 2002 = Ж. A. Medvedev, Stalin i atomna A p p l e b a u m , Anne 2003. Gulag: A History. New York: Double- bomba. — Vestnik RAN, tom 72, No. 1, str. 57–66. day. [Eesti k: Gulag: Nõukogude koonduslaagrite ajalugu. Tallinn: Moskva Varrak, 2005] Medvedev,Medvedev 2001= Ж. Medvedev, R. Medvedev, A r d e n n e , M. von 1974. Ein glückliches Leben für Technik und For- NeizvestnyiStalin. Moskva schung. Autobiographie. Berlin Ogonjok 2000 = Ogonek, 43/4670, str. 38–41 Argumentõ . . . 1999 = Argumenty i fakty, 35, str. 3 Parnov,J.1980. Probleem 92. Tallinn Barwich,H.,E.Barwich 1967. Das rote Atom. München Riehl, N., F.D.Seitz 1996. Stalin’s Captive: Nikolaus Riehl and Cornwell, J. 2003. Hitlers Scientists: Science, War and the Devils the Soviet Race for the Bomb. American Chemical Society and the Pact. London: Viking Chemical Heritage Foundation Dolgopolov 2000= N. Dolgopolov, Oni ukrali bombu dl S m y t h , H. D. 1945. Atomic Energy for Military Purposes. Princeton, sovetov. Moskva NJ. [Vene k 1947] Drogovoz 2005 = I. Drogovoz, Raketnye voiska SSSR. S o k o l o v , B. 2004. Beria: Kõikvõimsa rahvakomissari saatus. Tal- Moskva linn: Tänapäev Feklissov 1994= A. Feklisov, Za okeanom i na ostrove. S o l ˇze n i t s õ n, A. 1990. GULAGi arhipelaag, I–II. Tallinn Moskva S o l ˇze n i t s õ n, A. 2004. Esimeses ringis. Tallinn Feoktistov 1999 = L. Feoktistov, Oruжie kotoroe seb Steenbeck,M.1978. Impulse und Wirkungen: Schritte auf meinem isqerpalo. Moskva Lebensweg. Berlin. [Vene k 1988] G o o d w i n , I. 1999. New book unmasks scientist X as spy, but facts Sudoplatov,P.2000. Erioperatsioonid: Lubjanka ja Kreml 1930– of case tell a different story. — Physics Today, July 1999, pp. 39–40 1950. Tallinn G o u d s m i t , S. A. 1947. Alsos. New York. [Vene k 1962] Sˇ e v t ˇse n k o 2004 = G. Xevqenko, Pobeg iz koridorov MIDa. G r o v e s , L. R. 1962. Now it Can be Told: The Story of the Manhattan Moskva Project. New York. [Vene k 1964] Timofejev-Ressovski 1995 = N. Timofeev-Resovskii, G u b a r e v 1995 = V. Gubarev, dernyivek Bomba. Moskva Vospominani . Moskva G u b a r e v 2004 = V. Gubarev, Belyiarhipelag Stalina. Tˇsertoprud2002= S. Qertoprud, Nauqno-tehniqeska Moskva razvedka ot Lenina do Gorbaqeva. Moskva Holloway, D. 1994. Stalin and the Bomb: The Soviet Union and T ˇsi k o v, K e r n 2001 = V. Qikov, G. Kern, Ohota za atomnoi Atomic Energy 1939–1956. New Haven and London. [Vene k 1997] bomboi. Moskva Ilizarov 2002= B. S. Ilizarov, Taina жiznь Stalina. V s e v i o v , D. 2001 Nõukogudeaegne Narva: Elanikkonna kujunemine Moskva 1944–1970. Tartu I r v i n g , D. 1967. The Virus House. London. [Vene k 1969] W a l k e r , M. 1990. Die Uranmaschine: Mythos und Wirklichkeit der J u n g k , R. 1963. Heledam kui tuhat päikest. Tallinn deutschen Atombombe. Berlin

334 335 Nõukogude Liidu aatomipommi saamisloost

UNO VEISMANN (sünd. 1934) on astrofüüsik, füüsika-matemaatika- kandidaat (1968), a-st 1958 Tartu Observatooriumi teadur. Lõpetas 1957. a TPedI, täiendanud end 1963. a Leningradis, 1981. a Münchenis ja 1993. a Berliinis. Juhtis 1970–1990 NSV Liidu orbitaaljaamadele Saljut, Saljut-4, Saljut-7 ja Mir paigaldatud atmosfääri optilise kaugson- deerimise aparaatide arendamist. Avaldanud varem Akadeemias artiklid “Kosmos: Kuhu edasi ja milleks?” (2000, nr 1, lk 48–66), “Maaväliste tsivilisatsioonide otsingutest” (2001, nr 4, lk 764–781) ja “Eesti ja NSV Liidu kosmoseprojektid” (2004, nr 8, lk 1719–1732) ning arvustuse “Kaks raamatut elu otsingutest kosmosest” (2003, nr 1, lk 170–174).

RAUNO THOMAS MOSS (1998)

336 Enn Sarv

julgust süstida (Peel 1960; Mark 1960). Kandidaatide ülessead- miseks jäetud nelja päevaga suudeti luua kõiki iseseisvusmeelseid EESTI VABARIIGI erakondi ja ühiskondlikke jõude hõlmav üle 200-liikmeline juht- RAHVUSKOMITEE grupp, esitada riigivolikogu 80 kohale 78 vastukandidaati2 ja koguda rahvalt neile üle 6000 toetusallkirja. 70 kandidaadi kohta suudeti esitada ka viimase kandideerimispäeva hommikul seadu- sevastaselt nõutud valimisplatvormid.3 Enn Sarv Eestisse saadetud Stalini erivolinik Zdanovˇ ei osanud ette võtta enam midagi muud, kui laskis 69 kandidatuuri meelevaldselt tühistada. Sellega oli Jaan Tõnisson oma eesmärgi täiel määral saavutanud: 6000 kodaniku julge vastuhakk oli nurjanud okupandi plaani lavastada “tõelise rahvaesinduse” kokkukutsumine. EVRi EELLUGU — Ei tekkinudki pädevat organit, mis oleks saanud N. Liiduga ühi- VASTUKANDIDEERIMISED 1940. AASTA VALIMISTEL nemise otsust rahva nimel vastu võtta. Sest kui ikka kandideerida tohib ainult naaberriigi esindaja loal ja kui 78 vastukandidaadist Organisatsioon, mis hiljem sai nimeks Eesti Vabariigi Rahvusko- lubatakse kandideerida ühelainsal, siis ei saa juttugi olla ei vaba- mitee (EVR), ei tekkinud tühjale kohale. Võitlusele Eesti iseseis- dest valimistest ega rahvaesindusest. Valitavast kogust oli juba vuse eest pandi alus kohe 1940. aasta suvel, kui moodustati organi- enne “valimisi” tehtud Zdanovi,ˇ Nõukogude saatkonna ja neile satsioon, mis korraldas 14. ja 15. juuli “punastel valimistel” vas- alluva Varese okupatsioonivalitsuse lihtlabane käepikendus. Et 1 tukandideerimisi. See okupatsioonivastane suurüritus käivitati Eestimaa kommunistlik partei ei pidanud ennast üldsegi eesti era- juba kaks nädalat pärast sovetiokupatsiooni algust ja oma toetuse konnaks, vaid Moskva Kominterni sektsiooniks,4 siis tekkis olu- andis sellele rohkem kui kuus tuhat inimest. Ettevõtmise algataja kord, et Moskva ise palus Moskvalt Eesti viimist Moskva alla. ja üldjuht oli Jaan Tõnisson. Boris Meissner ütleb selle kohta, et Eesti inkorporeerimise asjus Riigivolikogu valimised oli okupatsioonivalitsus välja kuulu- N. Liitu leppis Moskva kokku iseendaga (Meissner 1995: 112, tanud 5. juulil 1940. Võis arvata, et Eestis võimu haaranud N. Liit, 208–209, 302–303). talle alluv Varese valitsus ja usinalt tegutsema asunud kommunis- Okupandile vastuhakkamise eest said iseseisvusmeelsed po- tid kavatsevad neid valimisi tõlgendada täiesti uue ja kõigist kõige liitikud rängalt nuhelda. Juhtgrupi 205 tuvastatud liikmest5 tõelisema rahvaesinduse loomisena rahva enesemääramisõiguse põhjal — ja püüavad niiviisi õigustada kõiki oma edaspidiseid 2Esmalt esitati koguni 87, kuid dubleerimise vältimiseks võeti liigsed samme Eesti annekteerimise lõpuleviimiseks. Jaan Tõnissoni kohe maha. eesmärk oli jõuline osavõtt valimistest, et välisriikidele Eestis toi- 3Kaheksa kandidaati oli neile rakendatud individuaalse terrori tõttu muvast selget pilti pakkuda ja ühtlasi rahvasse iseteadvust ning selleks ajaks loobunud, 70 oli terroriseerimisest hoolimata jäänud kindlameelseks. 4Vt raamatust Töörahva. . . 1975 tolleaegseid kommunistliku partei Eesti Vabadusvõitlejate Liidu korraldusel 2. septembril 2005 Li- publikatsioone. hulas peetud ajalookonverentsi ettekande redigeeritud tekst. 5Nende nimestik, koostatud siinse loo autori ühe poolelijäänud uuri- 1Vt Mark 1957 ja 2000 või lühikokkuvõtet Kross, Sarv 2003: 1363– muse käigus, asub Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riik- 1364. liku Komisjoni (ORURK) arhiivis.

338 339 Eesti Vabariigi Rahvuskomitee Enn Sarv oli Saksa okupatsiooni alguseks repressioonidest alles jäänud mise kindlaim poliitiline alus on 1941. aasta 14. augusti Atlandi kõigest 127. Suuresti nende allesjäänute hulgast kujunes iseseis- harta, sest Suurbritannia ja USA annavad seal lubaduse tagastada vuse eest võitlemist jätkava EVRi tuumik, kes sai riigivolikogu suveräänsed õigused ja omaenda valitsus kõigile rahvastele, kes vastaskandidaatide toetajate hulgast endale ammendamatu reservi on need vägivalla läbi kaotanud, ning tõotavad austada rahvaste abimehi.6 õigust valida ise valitsemisvorm, mille all nad elada soovivad.7 Kolmandaks: Eesti iseseisvuse taastamiseks annavad suuri loo- tusi N. Liidu agressioonide resoluutne hukkamõist ja Balti riikide 1941. AASTA HINNANGUD OLUKORRALE JA annekteerimise mittetunnustamine Läänes.8 Neljandaks: N. Liidu TEGEVUSE EESMÄRGID nõrgestamine sakslase poolt tuleb Eestile kasuks, nii et Saksa vastu aktiivselt võitlema hakata pole meil vaja, — aga Saksa jääb meie Oma esimese terroriaastaga 1940/1941 suutis sovetivõim tappa vaenlaseks number kaks. või represseerimise ja nn mobiliseerimisega Eestist minema viia Neist eeldusist tuletati vajaliku tegevuse põhisuunad. Kõige 53 600 inimest ehk 5,3% eestlaste arvust 1939. aastal, lisaks ve- tähtsamaks peeti keskendumist diplomaatilisele tööle ja läänerii- dada Venesse veel üle 2% Eesti elanikke nn evakuatsiooni sildi all kidelt N. Liidu himude vastu Eestile toetuse hankimist. Selleks ja põgenikena (Rahi-Tamm 2005: 42). Näiteks tänapäeva Sak- tuli põhiseaduslikus korras kiiresti luua põrandaalune, läänelikus samaal tähendaksid sellised protsendid kokku umbes kuue mil- mõttes demokraatlik valitsus. Demokraatlikkuse nõue tähendas joni inimese suurust rahvastikukadu (väikerahva hävitamine on lahtiütlemist Pätsi autoritaarsest üheparteisüsteemist, põhiseadus- hõlbus!). likkus — riigi õigusliku järjepidevuse, seega Jüri Uluotsa presi- Eestis kujunes üldrahvalik veendumus, et N. Liidu tagasi- dentluse tagamist. Diplomaatiatööle keskendumiseks läks oma- tulek tähendaks eesti rahva lõplikku hävingut. Pääsuvõimalust korda vaja valitsuse vähemalt osalist välismaale viimist ning Eestis nähti selles, et ehk nii sakslane kui venelane nõrgestavad pikas organisatsiooni loomist, mis hakkaks Eesti oludest pidevalt ko- sõjas teineteist sedavõrd, et väike Eesti suudab uuesti iseseisvaks guma nii valitsusele kui ka diplomaatiale hädavajalikku informat- saada. Mitte mingil juhul ei tahetud N. Liidu naasmist. Seepärast siooni ja seda salaja välismaale toimetama. Organisatsiooni teise levis rahva hulgas esialgu saksasõbralikkus, mida põhjustas ka ülesandena nähti ette rahva meelsuse mõjutamist läänelikus vai- tänutunne terrori käest päästmise eest. mus ja propagandat eesti meesjõu säilitamise huvides, s.t loobu- EVRi algatusrühm, millest tuleb juttu allpool, pakkus mist Saksa vägedes võitlemisest kuni ajani, mil punavägi hakkab 1941. aasta suvel välja ideoloogia, mis saksasõbralikkusest jäi küll kaugele (seda kirjeldab Heinrich Mark oma kirjades Enn Sarvele 7Atlandi harta täistekst on eesti keeles korduvalt ilmunud, viimati 20. I 1999 ja 18. IX 2000). Põhilootus pandi Suurbritannia ja USA raamatus Tõotan. . . 2004: 18. toetuse kindlustamisele. Lähtuti neljast eeldusest. Kõigepealt: 8Esimene ja üks jõulisemaid proteste pärines USA riigisekretäri ko- Saksamaa kindlasti kaotab sõja, mistõttu tema peale lootmine ja husetäitjalt Sumner Wellesilt (23. VII 1940, niisiis kohe pärast “va- tema toetamine oleks rumal. Teiseks: Eesti iseseisvuse taasta- limisi”). Selle täisteksti vt Jaakson 2001: 91–92. USA “on vastu röövtegevusele olenemata sellest, kas seda viiakse ellu jõudu kasuta- 6Vastukandideerimise üritusest on arhiivis säilinud 68 tollase vali- des või jõuga ähvardades,” ja “igasugusele sekkumisele ühe ükskõik misringkonna dokumendid, sh rahvuslike kandidaatide toetusallkirjad kui võimsa riigi poolt mistahes teise, ükskõik kui nõrga suveräänse 5312 isiku andmetega — vt ERA, f R-3, n 1, s 104–113. Uurimust, mis riigi siseasjadesse”. USA avaldus pani aluse N. Liidu teostatud annek- analüüsiks toetajate saatust ja nende osalemist järgmiste okupatsioonide sioonide mittetunnustamise poliitikale kogu maailmas ja see on kestnud vastupanuliikumises, pole veel keegi ette võtnud. tänapäevani.

340 341 Eesti Vabariigi Rahvuskomitee Enn Sarv jälle üle Eesti piiri tungima ja mil Saksast meie territooriumi kaits- vähem püsiva organisatsiooni tunnused, ehkki ühiseid kokkutule- misel enam asja pole (vt ka Kross, Sarv 2003: 1364 jj). kuid kuni 14. veebruarini 1944 ei korraldatud. Suhtlemine käis paari kokkulepitud isiku, peamiselt Ernst-Voldemar Kulli vahendusel. Pole isegi kindel, kas kõik tuumikusse kuulunute nimed ORGANISATSIOONI KUJUNEMISKÄIK vastastikku teada olid. Saksa okupatsiooni algul tekkima hakkaval ja pidevalt laieneval Tegevrühma põhitöö oli Eesti Vabariigi välissaadikuist koosne- vastupanuorganisatsioonil esmalt nime polnudki. Enesenimetus vale EV Välisdelegatsioonile,9 EVRi enda välisesindusele ja EVRi Eesti Vabariigi Rahvuskomitee tekkis 1943. aasta lõpupoole (Kross, tuumikule nende tegutsemiseks vajaliku info kogumine olukorrast Sarv 2003: 1372) ja tuli ka siis kasutusele esialgu vaid kitsas, or- ning sündmustest Eestis ja Eesti ümber, ühtlasi ka mõlema oku- ganisatsiooni keskusega seotud isikute ringis. EVRi nimi muutus pandi kuritegudest. Peeti pidevalt sidet Soomes ja Rootsis tegut- ametlikuks alles 1944. aasta veebruaris. Kirjelduse ülevaatlikkuse sejatega. Välismaalt saadud objektiivse info alusel korraldati poja lühema sõnastuse huvides kasutame siin seda nimetust siiski al- liitilist selgitustööd rahva hulgas peamiselt sel teel, et info edastati gusest peale. lendlehti avaldavaile gruppidele. Tegevrühm kujutas endast tuu- EVRil polnud ﬁkseeritud liikmeskonda ega isegi mitte kindlat miku paari aktiivsema liikme ümber moodustunud põrandaaluste struktuuri. See oli mõttekaaslaste avatud ring, mida ühendasid rühmade, rühmakeste ja töösse kaasatud üksikisikute kogumit. Eesti riigi taastamise soov, demokraatlik mõtteviis ja vastastikune Side tuumikuga käis nende aktiivsete liikmete kaudu. Mingit usaldus. Suuresti tugineti 1940. aasta vastukandideerimise üritu- kindlat struktuuri tegevrühmal polnud, paljud selle osad tegutse- sest säilinud isikuile. Tekkis paar sihikindlalt tegutsema asunud sid üsna iseseisvalt. Toimus pidev koostöö ja tööjaotus rahvusliku aktiivsete isikute rühma, mis omavahel lõtva kontakti pidasid ja te- vastupanuliikumise mitme muu rühmaga. Suurimad neist olid: gevust koordineerisid. Neisse kuulujad hakkasid vajadust mööda 1) Tallinnas Eesti Tarvitajateühisuste Keskühisuse (ETK) kaasa tõmbama abilisi oma tutvuskonnast. Tegutseti konspirat- süsteemis tekkinud Vaba Eesti Võitlusrinne, mis tegeles peamiselt siooni põhimõtteil: nimed ja tegevuse üksikasjad peeti vastastikku põrandaaluse jätkväljaande “Vaba Eesti” avaldamisega (vt Pihlau salajas. Nii ei teadnudki paljud abilised, et on olemas mingi üldine 2000); organisatsioon. Nad aitasid kaasa lihtsalt mõne hea sõbra palvele 2) Tartus 1941. aasta Suvesõjas aktiivselt osalenud ja juba vastu tulles, äärmisel juhul mingi ebamäärase “Eesti asja” nimel ja 1940. aastal tekkinud nn Tervishoiu Muuseumi rühm ehk TMR, huvides. Nii kujuneski aja jooksul see mitmeharuline EVR, mida mis jätkas põrandaalust tööd eelkõige sõjalises valdkonnas, tegel- järgnevalt kirjeldada püüan. des salajase Kaitseliidu loomisega okupandile alluva Omakaitse Tuleb vahet teha EVRi kui poliitilise keskuse ja EVRi kui raames ning relvade hankimise ja peitmisega eelseisva “Eesti oma põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni vahel. Esimest nimetame võitluse” tarbeks (vt kokkuvõtlikult Kuutma 2004: 213–214, Su- edaspidi EVRi tuumikuks, teist EVRi tegevrühmaks. vesõja ajast Lindmäe 1999); Tuumik tekkis ja laienes mitmes järgus. Sinna kuulusid pärast Konstantin Pätsi riigipööret keelatud Eesti erakondade allesjäänud juhid ja paari suurema rahvusliku vastupanurühma esindajad. 9EV Välisdelegatsiooni moodustamisest 1940. aasta septembris Tuumik tegeles üldpoliitiliste, iseäranis valitsuse moodustamise vt Warma 1993: 104–106. Majandusliku aluse Välisdelegatsiooni te- probleemidega ning seal esindatud erakondade ja rühmade tege- gevuseks oli loonud Eesti valitsuse otsus 18. juunist 1940 (Tõotan. . . vuse koordineerimisega. Vajaduse korral anti ka ülesandeid te- 2004: 488–490), millega “erakordsete aegade tõttu” anti Eesti Vabariigi gevrühmale. Tuumik oli ainuke osa EVRist, millel olid enam- mitme välissaadiku käsutusse suured rahasummad.

342 343 Eesti Vabariigi Rahvuskomitee Enn Sarv

3) kuni 1943. aasta juulini põrandaalust väljaannet “Võitlev mesest kolmandani käsitlevad artiklid Sarv 2004a ning Kross, Eestlane” avaldanud rühm10 ja Sarv 2003, neljandat perioodi artikkel Laid 1997 ja perioode kol- 4) alates 1943. aasta sügisest lisandunud Soome luure “Haukka” mandast viiendani — Maandi 1988. Lühiülevaate kogu EVRist rühm (Jõgi 1996: 156–181). ja ka omaette arenenud Eesti relvajõududest annab Kuutma 2004, 11 Ka tegevrühma tööd koordineeris suurel määral Ernst-Voldemar lisades infot tegevrühma mõnede kaastöötajate kohta. Raama- Kull, kelle kätte kogunes palju välismaale saadetavat infot ja tus Tõotan ustavaks jääda... : Eesti Vabariigi valitsus 1940– kes haldas sidemeid Soome ja Rootsiga. Ta organiseeris Ees- 1992 (2004) on trükitud EVRi tuumiku, Otto Tiefi valitsuse ning tis ka raha kogumist EV Välisdelegatsiooni ja EVRi välismaiste EV valitsuste eksiilis kõigi liikmete elulood, lisaks on publitseeri- esindajate majanduslikuks toetamiseks. EVRi tuumiku ja te- tud suur hulk eelkõige Rootsi arhiivides säilinud dokumente nende gevrühma esindajaina olid aastavahetuse 1942/1943 paiku Rootsi organite tegevusest ning avaldatud ka olulisemad sovetivõimu ja Soome siirdunud neli EVRi algatajat, kes olid seal abiks ka süüdistus- ja kohtumaterjalid EVRi ja Tiefi valitsuse liikmete ena- EV Välisdelegatsioonile: Rootsis Jaan Ots, Hans-Ernst Ronimois miku asjus. ja Ants Oras, Soomes Heinrich Mark. Käesolevas peatükis võtame kokku olulisemad faktid EVRi EVRi kujunemislugu ja tegevus (vt ka Sarv 2004a) jaguneb tööst loetletud nelja esimese perioodi jooksul. viieks perioodiks: 1) EVRi tekkeperiood kuni 1942. aasta lõpuni; Esimesel perioodil pandi EVRile alus. Algas demokraatlike 2) tegevus kuni 1944. aasta veebruarikuuni oma välisesinduse ja jõudude koondumine, loodi kanalid salajaseks kirjavahetuseks EV Välisdelegatsiooni infohankijana (tegevrühma osas) ja sisepo- Eesti esindajatega välismaal ning pandi kokku põhimeeskond neile liitilise demokraatliku vastasrinnana (tuumiku osas); 3) tuumiku vajaliku info kogumiseks. Tekkisid põrandaalused väljaanded, laiendamine ja selle tegutsemine 1944. aasta veebruari algupoolest mida varustati välismaise meedia materjalidega. Osalt nende, saadik presidendi ülesannetetäitja Jüri Uluotsa nõuandva koguna; kuid peamiselt natsliku Saksamaa poliitiliste eesmärkide selgu- 4) EVRi varjusurm alates 1944. aasta 20. aprillist, mil algas suur mise tõttu muutus rahva üldine meeleolu saksavastaseks. EVRi rahvuslaste arreteerimine; 5) EVRi taastamine alates 1944. aasta tegevust pidurdas asjaolu, et Saksa julgeolekuteenistus SD saatis maist (Laid 1997: 269–270) ja EVRi tuumiku kujunemine aju- juba 1941. aasta sügisel salakaebuste alusel EVRi algatajad Hein- tiseks riigivõimu kandjaks (1. augustil). EVR lõpetas tegevuse rich Marga, Jaan Otsa ja Ernst-Voldemar Kulli kui väidetavad ang- 18. septembril 1944, andes oma volitused ja ülesanded üle Otto lofiilid Tartust välja. Kui SD veendus nende sovetivastasuses, siis Tiefi valitsusele. Valitsus moodustati peamiselt EVRi tuumiku peatas ta edasise represseerimise. Toimunu oli aga külvanud EVRi liikmeist. algatajaisse Eesti autoritarismiaja mitme tegelase vastu umbusku, mis hakkas takistama nendega suhtlemist. Teisel perioodil arenes EVR nii natsismi- kui ka bolˇsevismi- EVRi TEGEVUSE PÕHITULEMUSED vastase rahvusliku vastupanu korraldajaks Eestis, ühendades en- 1944. AASTA APRILLI ARRETEERIMISTENI das nelja Pätsi-eelse erakonna — põllumeestekogude demokraatliku tiiva, nn asunike erakonna, rahvusliku keskerakonna EVRi tegevusest annavad ülevaate mõned hõlpsasti kättesaadavad ja sotsiaaldemokraatide allesjäänud juhtivaid tegelasi. Tekkis kirjeldused, mida pole mõtet siin ümber jutustada. Perioode esi- koostöö ka muude vastupanurühmadega, mida loetlesime eespool. 101943. aasta juuli lõpul okupant kahjuks avastas selle rühma, mis oli seepeale sunnitud tegevuse lõpetama (vt Villako 1993; Mägi 2001: 11Käesoleva artikli kirjutaja on teda puudutavad ja talle teadaolevad 182–186, isikutest ka 181). faktid autori käsikirjas üle kontrollinud.

344 345 Eesti Vabariigi Rahvuskomitee Enn Sarv

Tähtsaim eesmärk — põrandaaluse Eesti valitsuse loomine — jäi tähendas algust Eesti üleminekule K. Pätsi autoritarismilt palju- saavutamata, sest mõned konservatiivse suuna esindajad eesotsas parteilisele demokraatiale. EVRi esimeheks valiti Tallinna vas- Konstantin Pätsi nõuniku Johannes Klesmentiga ja viimase riigi- tupanuorganisatsioone esindav erapooletu poliitik Kaarel Liidak. volikogu esimehe Otto Pukiga polnud nõus paljuparteilise demo- 12-liikmelisse tuumikusse kuulusid veel rahvusliku keskerakonna kraatia taastamisega (vaidlustest valitsuse loomise ja selle koos- esindajaina Ernst-Voldemar Kull ja Oskar Mänd, “asunike” era- seisude üle vt Kross, Sarv 2003: 1368–1375 ja Kuutma 2004: konnast Johannes Sikkar ja Helmut Maandi, Põllumeestekogudest 232–233). EVRi muud tegevussuunad, esmajoones väliskeskuse Artur Ekbaum ja Juhan Kaarlimäe (kes ühtlasi oli Uluotsa esinda- varustamine informatsiooniga (vt Kuutma 2004: 228–231) ja ra- jaks), sotsiaaldemokraatidest Oskar Gustavson ja Johannes Pikkov haga, kuid ka põrandaalune propaganda rahva hulgas, edenesid ning vastupanurühmadest veel Harri Moora, Juhan Reigo ja Endel jõudsasti. EVR ise piirdus enamasti välismaise info vahendami- Inglist (kokkulepetest Uluotsaga ja EVRi juriidilisest vormistami- sega lendlehtede tegijaile. Ta viis aga läbi ka suuraktsiooni Rootsis sest vt pikemalt Sarv 2004a: 51–55). Sestpeale hakkas EVRi tuu- trükitud infobroˇsüüri Päris Eesti 3000 eksemplari laialijagamiseks mik kujunema kogu rahvusliku vastupanu põrandaaluseks kesku- üle Eesti ja avaldas omalt poolt professor Harri Moora sõnastatud seks ja organiks, mille nimel Eesti välissaadikud said välisriikide programmilise lendlehe Vabadusvõitlus nr 1 (Sarv 2004a: 49–52, ees esineda.14 18; teksti vt Tõotan... 2004: 939–946). Demokraatlike jõudude Oli alanud ajajärk, mida suurimal määral iseloomustas Eesti lendlehepropaganda tulemusena nurjus mitu okupandi ametniku enesekaitse N. Liidu uue sissetungi ja tõenäolise uue punase ter- Hjalmar Mäe väljakuulutatud mobilisatsiooni ning Soomes loodi rori vastu. EVR informeeris tehtud otsustest lääneriikide suursaat- tulevase Eesti sõjaväe tuumaks mõeldud eesti rügement (Kuutma kondi Stockholmis (meie Rootsi saadiku Heinrich Laretei hinnan- 2004: 213, 218–220). Sel perioodil tekkisid ja edenesid ka kon- gut Inglismaa ja USA hoiakule vt Tõotan... 2004: 1146). Need ei taktid Leedu ja Läti põrandaaluste keskustega. Perioodi lõpul esitanud vastuväiteid, mis sisuliselt tähendas vaikivat nõustumist ühines EVRiga olulisim rahvuslikke lendlehti avaldav rühm Vaba Eesti võitlusega nende liitlase N. Liidu vastu. EVR lõi ametlikud Eesti Võitlusrinne, mille kaks esindajat võeti tuumiku liikmeks.12 sidemed kahe teise Balti riigi põrandaaluste keskustega, kellega Kolmandal perioodil tuli murrang. Saksa Leningradi-rinne va- kujunes täielik üksmeel välispoliitika ja iseäranis riigipiiride kaits- rises kokku ja N. Liidu armee asus ründama vahetult Eestit. Ilmnes mise küsimuses. Ühises välispoliitikas otsustati lähtuda Atlandi märke, et Saksa väed ei suuda ka Eesti piirile pidama jääda (Mäe harta printsiipidest. Balti riikidel polnud aimugi, et juba 1. det- 1993: 35–38). Jaanuari lõpul jõudsid presidendi ülesannete täitja sembriks 1943 oli Stalin Rooseveltilt saanud nõusoleku nende Uluots ja sisepoliitilise vastasrinnana tegutsev läänemeelne EVR teistkordseks okupeerimiseks (vt Nisbet 1988). kokkuleppele, et EVR loobub Saksa mobilisatsioonide vastu suu- Sakslased olid pidanud Uluotsale antud lubadust ning olid natud propagandast ja asub toetama Eesti piiride kaitsmist. Uluots koondanud Eestisse kõik mööda pikka idarinnet hajutatud eesti tunnustas EVRi tuumikut oma nõuandva koguna.13 7. veebruaril väeosad. Neile lisandus nüüd ootamatult hästi õnnestunud mobi- 1944 kutsus Jüri Uluots raadiointervjuus kogu rahvast Eesti ter- lisatsiooniga veel 38 000 eesti sõdurit. See tõi kaasa Eesti rah- ritooriumi kaitsmisest osa võtma (Tõotan... 2004: 1053–1055). vusliku jõu ja iseteadvuse suure tõusu, milles okupant nägi endale 14. veebruaril 1944 korraldati EVRi tuumiku esimene täiskogu ohtu. Ta tahtis saata vähemalt osa mobiliseerituid Poolasse (Jõgi istung, mida võib pidada EVRi juriidiliseks asutamiseks. See 14EVR oli tegelikult valitsuse asendaja, sest J. Uluots ei soovinud 12Sidemeist Läti ja Leeduga on ajakirjas Tuna toimetamisel Enn ikka veel moodustada põrandaalust ametlikku valitsust. Selle sammuga Sarve artikkel, mis ilmub 2006. aasta esimesel poolel. oleks tal paratamatult kaasnenud välismaale minek, aga ta arvas, et ta 13Ehk Eesti “pseudoparlamendina”, nagu Uluots ise seda sõnastas. kohus on viibida koos rahvaga Eestis.

346 347 Eesti Vabariigi Rahvuskomitee Enn Sarv

1996: 166), kuid ei julgenud seda kava ellu viia. Nii jäi sakslasel Perioodi üks olulisim sündmus oli EVRi kuulutamine rii- “Eesti ohu” tasakaalustamiseks üle vaid üks lahendus: kõrvaldada givõimu ajutiseks kandjaks alates 1. augustist 1944. Seda saab meie poliitiline juhtkond (Tõotan... 2004: 1148). tõlgendada põrandaaluse lähtesammuna Eesti Vabariigi de facto Seda tehtigi neljandal perioodil — ning mitte üksnes Ees- taastamise suunas, sest see toimus kokkuleppel presidendina te- tis, vaid kogu Baltikumis, kus oli hakanud kujunema veelgi gutseva Jüri Uluotsaga ning avalikustati müürilehtedena vormis- suurem oht: midagi Eesti—Läti—Leedu välispoliitikat määrava tatud deklaratsiooniga ja kahe korraldusega rahvale. Need olu- konföderatsiooni taolist. 20. aprillil 1944 alanud suurte arretee- lised riiklikud dokumendid koos presidendi ülesannetetäitja pro- rimiste käigus õnnestus SD-l kätte saada viis EVRi tuumiku lii- grammkõnega 19. augustist 1944 on ühise komplektina avaldatud get 12-st ja umbes pooled tegevrühmast. Seepeale katkes EVRi ajakirjas Kultuur ja Elu (Sarv 2004b lisad) ning raamatus Tõotan tegevus mai lõpuni. Siis hakkasid tuumiku vabaksjäänud, kuid ustavaks jääda... (2004: 1252–1255, 1283–1285, 1278–1280). jälitatavad liikmed EVRi taastama. Tegevrühma uueks põhjaks Neist selgub, et eestlaste võitlusel polnud vähimatki ühist ei Sak- sai Vaba Eesti Võitlusrinne. Appi tuli ka Soome luure “Haukka” samaa sõjasihtidega ega natsismiga, vaid jälgiti üksnes Eesti huve, rühm, mis oli EVRiga koostööd teinud juba oma tekkest saa- kaitsti Eestit ja tõrjuti Eesti riigi vastu suunatud N. Liidu agres- dik (Jõgi 1996: 147, 164–170). Arreteeritute asemele koopteeriti siooni. EVRi tuumikusse uusi liikmeid, keda okupant ei teadnud jälitada. Avaldati ka EVRi häälekandja “Vaba Eesti” number, mil- Tuumiku esimeheks valiti jälitatava Kaarel Liidaku asemele varsti les rahvale selgitati sündmuse tähtsust ja anti juhtnööre tegutse- Otto Tief, kelle sõprus Uluotsaga edendas tublisti EVRi tuumiku miseks (Tõotan... 2004: 1304–1308). EVR kuulutati riigivõimu koostööd presidendiga. Jüri Uluots oli nüüd ka juriidiliselt presi- kandjana välja ka Rootsis, kus ilmusid sellekohased pressitea- dent, sest arreteerimiste alates oli ta kokku kutsunud Presidendi ted (Tõotan... 2004: 1247–1248, 1257). Käivitus elav diplomaa- Valimiskogu ja see oli ametlikult tuvastanud, et PS § 46 alusel kuu- tiline tegevus lääne suunal, et Eestile toetust kindlustada. Kõige lub presidendivõim 1940. aastast saadik J. Uluotsale.15 J. Uluots tähtsam oli maailmale antud signaal, et Eesti on endiselt ole- määras enda kõrvale ametisse kaks peaministri asetäitjat (Alfred mas, võitleb oma iseseisvuse eest, seisab vastu nii Saksamaale Maureri ja Otto Tieﬁ), et edaspidi oleks presidendiameti ning Eesti kui N. Liidule ega lähe kaasa ei natsismi ega kommunismiga. Nii riikluse järjepidevus kindlamalt tagatud (vt lähemalt Sarv 2004a: jõudis avalikult väljakuulutatud riigivõim tegutseda, ehkki Eestis 63–64). endas suurem osa aega põranda all, ligi seitse nädalat. See lõi tugeva aluse ka hilisematele Eesti valitsustele eksiilis, mis jäid riigi järjepidevust kandma kuni 1992. aastani. EVRi VIIMANE PERIOOD, TIEFI VALITSUS JA De iure oli Eesti riik rahvusvahelise õiguse alusel ja maailma ASJAOSALISTE REPRESSEERIMINE demokraatlike riikide tunnustuse kaudu niikuinii kogu aeg edasi püsinud. Läänemaailmas olid alles jäänud koguni vaba Eesti ter- Käesoleva artikli autor alustas sellel perioodil oma vangipõlve, ritooriumi saarekesed — Eesti välisesinduste hooned ja välisvetes mistõttu ta saab EVRi tegevuse jätku kirjeldada ainult kirjanduse sõitvad (liitlaste teenistuses olevad) Eesti laevad. Lisaks Soomes alusel. ja Rootsis tegutsevale Välisdelegatsioonile omandasid sõja ajal eri- lise tähtsuse Eesti välisesindused USAs ja Inglismaal oma eduka tegevusega Eesti riigi huvide kaitsmisel N. Liidu vastu (Jaakson 15 Jüri Uluotsa nimetamist presidendi asetäitjaks takistas teadmatus 2001: 84–141). Välisesindused jätkasid pagulastele Eesti passide Konstantin Pätsi saatusest. Valimiskogu protokolli vt Tõotan. . . 2004: väljastamist, mida tunnustasid kõik lääneriigid. 1158–1162.

348 349 Eesti Vabariigi Rahvuskomitee Enn Sarv

Augusti lõpul 1944 pandi EVRi tuumiku alusel kokku Otto nud EVR oli olnud Eesti kõrgemaks riigivõimuks juba tubli tükk Tiefi valitsus, mis jäi esialgu veel välja kuulutamata. Septembri aega ja see oli maailmale teada. alul saadeti EVRi tuumiku liige Johannes Sikkar Stockholmi Venemaa väide, et N. Liit olevat vabastanud Eesti faˇsismi lääneriikide suursaatkondadele ettepanekut viima, et Eesti kavat- ikke alt, on järelikult väljamõeldis. Saksa vägedest “vabasta- seb vallutada sakslaste käest ühe oma saare, kui vaid lääneriigid mist” ei saanud toimuda, sest need olid Eesti mandriosast juba tagavad pärast vallutamist omalt poolt saarele õhudessandi (vt Sik- samahästi kui välja tõmbunud. Punavägi võitles eelkõige eesti kar 1957). See oli veel üks Uluotsa ja EVRi katse pääseda N. Liidu väeosade vastu, kusjuures taasiseseisvunud Eesti riigi demokraat- totaalsest ja kontrollimatust okupatsioonist. Läänlased ei võtnud lik ja läänemeelne valitsus oli alustanud territooriumi võtmist oma ettepanekut kaalumisele. kontrolli alla. N. Liidu uus agressioon lõpetas valitsuse tegevuse 1944. aasta 18. septembri käskkirjaga nr 1 (Tõotan... 2004: Eestis, kuid Rootsi pinnal jäi alles teovõimeline osavalitsus pa- 188–190) määras presidendi ülesannetetäitja Tiefi valitsuse ame- gulusse jõudnud presidendi ülesannete täitjast, kolmest ministrist tisse ning 20. septembril nimetas käskkirjadega nr 2–9 kõik ja riigisekretärist. Eestisse jäänud 12 ministrist ja valitsuse tipp- tähtsamad riigiametnikud. Käskkirjad avaldati taas ilmuma ha- ametnikust arreteeriti 1117 ning Kaarel Liidak suri end põranda all kanud Riigi Teatajas (Tõotan... 2004: 191–194, 79–80). Seega varjates. Arreteerituist mõisteti kolm surma ja hukati, üks tegi ene- oli valitsus põhiseaduslik riigiorgan.16 Alates 16. septembrist olid setapu, ülejäänuile määrati sunnitöökaristus. Pärast karistusaja Saksa väed Eesti mandriosast juba massiliselt taganemas, Saksa lõppu saadeti nad ilma kohtuta veel Siberisse tähtajatule sundasu- tsiviilvalitsus Eestis oli 17. septembril oma tegevuse lõpetanud. misele. Neist pääses vanurina elusalt koju vaid kolm. Kõik 12 Saksa okupatsioonivõimu paigalist keskust enam ei eksisteeri- olid enne Tiefi valitsust kuulunud EVRi tuumikusse. nud. Tiefi valitsuse kui õiguslikult ainupädeva Eesti keskvõimu Sovetlik julgeolekuteenistus alustas kohe muudegi EVRi kaas- eluiga oli viis päeva ja tema de facto kontrolli alla kuulus alles töötajate jälitamist. Põhjus: nad olid küll natsismivastaselt te- väike osa territooriumist, kuid Tallinna Pika Hermanni torni heisati gutsenud, kuid teinud seda Eesti riigi taastamise eesmärgil (Susi Eesti riigilipp, politsei allutati valitsusele ja pandi kõikjal korda 1989: 373–374). Sovetivõimule ei meeldinud iseäranis EVRi hoidma ning olulisi objekte kaitsma (Tõotan... 2004: 1345), de- läänemeelsus. Saksa-aegset Eesti Välisdelegatsioonile info saat- sarmeeriti siin-seal saksa üksusi ja peeti kergerelvade abil loomist karistati sageli kui spioneerimist USA ja Suurbritannia ka- tusetut võitlust Punaarmee soomusvägede pealetungi vastu. Va- suks — hoolimata tegevuse Saksa-vastasusest. Pealegi, EVR litsus kuulutas Eesti käimasolevas sõjas erapooletuks ja kordas oli kogu aeg rangelt hoidunud Saksa-vastasest sõjalisest spio- presidendi 19. augusti avaldust, et toimub vaid rahva ja maa kaits- naaˇzist,18 juhindudes oma põhimõttest mitte kahjustada Saksa mine põhjendamatu agressiooni vastu (Maandi 1988: 1394–1395; sõda meie vaenlase number üks, N. Liidu vastu. Jahiti ja ka- Susi 1989: 372–373). Selle kohta saadeti radiogrammid läände. ristati teist korda ka tagasitulijaid Saksa koonduslaagreist, keda N. Liidu teisest agressioonist iseseisva, demokraatliku ja erapooletu Eesti vastu sai seega rahvusvahelise õiguse mõttes N. Liidu 17Vastavalt Juhan Kaarlimäe, Johannes Pikkov, Hugo Pärtelpoeg, uus rahuvastane kuritegu — seda enam, et Tiefi valitsusele eelne- Voldemar Sumberg, Arnold Susi ja Otto Tief ning Oskar Gustavson, Endel Inglist, Jaan Maide, Juhan Reigo ja Richard Övel. 18EVRi välismaale saadetud info iseloom selgub nende materjalide 16Riigi Teatajas ilmunud käskkirja nr 1 trükiversioon ei sisalda enam põhjalikust loetelust, mis on ilmunud raamatus Kuutma 2004: 229– sõjaministrit Johan Holbergi, sest 18. septembri kuupäevaga käskkiri 231, ning põhineb EVRi kaastöötajate vastu korraldatud sovetijuurdluste nr 2 (Tõotan. . . 2004: 191–192) oli sõjaministri ülesannete täitmise protokollidel. Lisaks on suur osa EVRi postisaadetiste sisust 1942–1944 pannud ajutiselt siseminister Otto Tiefile. ilmunud ja kontrollitavad nüüd raamatus Tõotan. . . 2004.

350 351 Eesti Vabariigi Rahvuskomitee Enn Sarv sakslane oli juba karistanud. Rahvuslaste jälitamine oli lihtne, peale ungarlaste, soomlaste ja eestlaste, kellel ainsana on oma ise- sest Saksa okupatsioonivõim oli juurdlusaluste nimestikud, osa seisvad riigid. Teine nõue, demokraatia, tähendab igamehe õigust Ernst-Voldemar Kulli Saksa juurdluse materjale ja Uluotsa polii- oma isiklikule arvamusele, arvamuste paljuse austamist ja ena- tiliste nõupidamiste toimiku N. Liidu võimuorganeile päranduseks muse õigust otsustada, millist neist parasjagu riigi tegutsemise jätnud.19 Eesti riiklus oli ju pinnuks silmas nii Suur-Saksamaale aluseks võtta. Eesti kaotas oma iseseisvuse siis, kui kõike hak- kui N. Liidule, nii Hitlerile kui ta maadejagamise partnerile Stali- kas juhtima autoritaristlik president oma ainuerakonnaga. Soome nile. Pole võimatu isegi see, et Saksa okupatsiooni aegsetes Eesti, valitsus tahtis samuti N. Liidule vastu tulla, kuid eduskund otsus- Läti ja Leedu rahvuslaste arreteerimistes olid kaudselt mängus tas teisiti: peeti maha Talvesõda ning jäädigi iseseisvaks. Vene Vene luure abistavad vihjed. Igatahes 14. veebruarist 1944 pärineb riik on saja aasta jooksul kaks korda kokku varisenud just sel- memorandum, mis reguleerib USA luureinfo edastamist NKVD- lepärast, et rahvast pole usaldatud, vaid on ta vägisi alluma pan- le (“kui see tuleb kasuks Saksa-vastase sõja jälgimisele”) ning dud mingile tsaarile või partei peasekretärile.20 Sama lugu oli Roosevelt kinkis isiklikult Stalinile ühe Stockholmis koostatud ka Hitleriga ja natsismiga Saksas. Ja kolmas nõue — õiguslik- USA luuretoimiku lätlaste natsivastasest liikumisest. Küsimusi kus? Siseriiklikult tähendab see seaduste vastavust põhiseadusele tekitab ka kurikuulus NKVD inglise agent Kim Philby, kellel oli ja kõigi allumist demokraatlikult kehtestatud seadustele. Rahvus- Londonis juurdepääs Stockholmist tulevaile Briti luurejuhi aruan- vahelises suhtluses tähendab see lepingute ranget austamist ja — deile (Bower 1989: 42–43, 45). mis väikerahvastele eriti oluline — enesemääramise õigust. EVRi tegevrühma represseerituist on praeguseks jõutud välja Mõni võib küsida, et mis kasu sel EVRil oma Atlandi hartast selgitada vaid surmasaanute nimed. Üheksale Tieﬁ valitsuse hu- oli. Suured otsustasid ju teisiti ja nii jäigi. Aga tuhandeid aas- katule või hukkunule lisandub nende arvel veel 23 EVRi eest lan- taid vanal eesti rahval on vanasõnad “õigus elab kõige vanemaks” genut, neist neli natside ja 19 kommunistide süül. Viimase 19 seas ja “õiguse vastu ei saa ükski”. Küllap siis olime teistest veidi on seitse EVRi liikmete või kaastöötajate isa ja ema, kes osalesid liiga ette jõudnud. Kõigest pool sajandit tuligi neid järele oodata. põrandaaluses töös vähe ja surid Siberis küüditatuna eelkõige selle Siis aga alustasime taas vanal äraproovitud demokraatlikul moel. eest, et olid sigitanud või sünnitanud vabadusvõitlejast poja või Panime okupatsiooni tingimustes Eesti kodanikud kirja, valisime tütre (vt Tõotan... 2004: 87–89). omaenda kongressi kõike jälgima ja kontrollima ning saime jagu püüetest mingit pooliseseisvat või kolmandat riiki tegema hakata. Gorbatˇsovile tegid Tartu rahu ja Eesti riigi järjepidevuse MÕNED JÄRELDUSED 20Demokraatia eitamise kõrval oli põhjuseks muidugi ka imperia- EVR teadvustas eestlastele uuesti kolm nõuet, mis olid ja on listlik laiutamine, mis käis riigile üle jõu selle alaarenenud majan- 1918. aastal loodud riigi aluseks ning mis kindlustavad väikerah- duse ja põhirahvuse liig väikese osakaalu tõttu. Keiserlik Venemaa vaste püsimajäämise maailmas: vabadus, demokraatia ja õigus- oli 1547–1914 kasvatanud oma territooriumi 2,2 miljonilt ruutkilomeet- rilt 22,4 miljonini, seega keskmiselt 57 000 ruutkilomeetri võrra igal likkus. Vabadus tähendab meile esmajoones rahva omariiklust. aastal. “Kommunistlik”, tegelikult küll Suur-Vene ˇsovinismile tuginev Näiteks soome-ugri rahvastest on hävingu äärele jõudmas kõik N. Liit oli 1939–1975 kõigepealt tagasi vallutanud tsaaride järelt kao- tatu ja siis laiendanud oma mõjuala maailmas (kaasa arvatud Aasias 1963 isikut sisaldavat “eriorganisatsiooni” (ehk EVRi) kuulunute ja Aafrikas kogutud vasallid) 31 miljoni ruutkilomeetrini, seega igal Saksa-aegset nimestikku vt ERA, f R-64, n 1, s 79, l 132. E. Kulli aastal 230 000 ruutkilomeetri ehk peaaegu ühe praeguse Suurbritannia materjalide kohta vt Hion 1985. Uluotsa peetud nõupidamiste toimiku võrra. (Esitatud arvandmed on kokku otsitud paljudest teatmeteostest, asjus vt Susi 1989. suur osa laenatud artiklist Jaanson 1993.)

352 7 353 Eesti Vabariigi Rahvuskomitee Enn Sarv põhimõtted selgeks juba suured. Hiljuti aga lõpetas USA president 9) Kull, Ernst-Voldemar (1903–1964) — oli mõlema okupandi vang, George W. Bush kogu loo tõotusega “enam ei mingeid Münche- seejärel sundasumisel, suri Eestis (elulugu Tõotan. . . 2004: 1559– neid ega Jaltasid!”. 1561); Kui keegi peaks huvi tundma ühe vabana sündinud eestlase 10) Liidak, Kaarel (1889–1945) — suri illegaalina Eestis (elulugu arvamuse vastu, siis võin öelda, et angloﬁilsuse eest on mind kaks Tõotan. . . 2004: 1574–1578); suurriiki karistanud ja olgu neil siis vähemalt selleski õigus. Olen 11) Maandi, Helmut (1906–1990) — jõudis pagulusse (elulugu Tõotan. . . 2004: 1582–1583); alati lugu pidanud brittidest, sest nad mõtlesid demokraatia välja juba aastal 1215.21 See oli mõnes mõttes seesama mis vanade eest- 12) Moora, Harri (1900–1968) — oli Saksamaa vang ja N. Liidus ahis- tatu, suri Eestis (elulugu Tõotan. . . 2004: 1593–1597); laste kärajate-traditsioon. Ja samuti pean lugu usalastest, sest neil pole mingit muud riigikorda olnudki. Pealegi pole kumbki neist 13) Mänd, Oskar (1901–1968) — oli Saksamaa vang, jõudis pagulusse (elulugu Tõotan. . . 2004: 1602–1603); meid eluilmaski ikestanud ning välistatud on ka annekteerimise 14) Pikkov, Johannes (1883–1947) — oli mõlema okupandi vang, suri võimalus, sest ühiseid piire meil nendega ju pole. N. Liidu vangilaagris (elulugu Tõotan. . . 2004: 1619–1620); 15) Reigo, Juhan (1906–1945) — oli N. Liidu vang, mõisteti surma ja hukati (elulugu Tõotan. . . 2004: 1638–1639); LISA 16) Sikkar, Johannes (1897–1960) — jõudis pagulusse (elulugu Tõo- tan. . . 2004: 1646–1647). EVRi TUUMIKU JA TIEFI VALITSUSE KOOSSEIS C. Koopteeriti EVRi välisliikmeks ja jäid pagulusse: A. Algatusrühm 1941–1942 (läks tööle välismaale ja jäi sinna): 17) Laid, Eerik (1904–1961; elulugu Tõotan. . . 2004: 1566–1569); 1) Mark, Heinrich (1911–2004; elulugu Tõotan. . . 2004: 1588–1589); 18) Laretei, Heinrich (1892–1973), oli ka EV Välisdelegatsiooni liige 2) Oras, Ants (1900–1982); (elulugu Tõotan. . . 2004: 1569–1571); 3) Ots, Jaan (1908–1982); 19) Neuhaus, Heinrich (1886–1949; elulugu Tõotan. . . 2004: 1604– 4) Ronimois, Hans-Ernst (1912–1984). 1605); Algatusrühmaga asus 1941. aasta sügisel koostööd tegema ka Ernst- 20) Penno, Rudolf (1896–1951; elulugu Tõotan. . . 2004: 1616–1619); Voldemar Kull (vt allpool). 21) Rei, August (1886–1963), oli ka EV Välisdelegatsiooni liige (elulugu Tõotan. . . 2004: 1633–1638); B. Tuumik 1944. aasta veebruaris: 22) Warma, Aleksander (1890–1970), oli ka EV Välisdelegatsiooni 5) Ekbaum, Artur (1903–1976) — oli Saksamaa vang, jõudis pagu- liige (elulugu Tõotan. . . 2004: 1687–1692). lusse (elulugu Tõotan. . . 2004: 1519–1523); 6) Gustavson, Oskar (1889–1945 (?)) — oli N. Liidu vang, enesetapp D. Koopteeriti arreteeritute asemele juulist septembrini 1944: NKGB peamajas (elulugu Tõotan. . . 2004: 1529–1530); 23) Pärtelpoeg, Hugo (1899–1951) — oli N. Liidu vang, suri vangilaag- 7) Inglist, Endel (1906–1945) — oli N. Liidu vang, mõisteti surma ja ris (elulugu Tõotan. . . 2004: 1628–1629); hukati (elulugu Tõotan. . . 2004: 1535–1536); 24) Sumberg, Voldemar (1893–1965) — oli N. Liidu vang (kaks karistust 8) Kaarlimäe, Juhan (1901–1977) — oli N. Liidu vang, seejärel sundasu- järjest), suri laagrijärgsel sundasumisel Venes (elulugu Tõotan. . . 2004: misel, suri Eestis (elulugu Tõotan. . . 2004: 1542–1543); 1653–1656); 25) Susi, Arnold (1896–1968) — oli N. Liidu vang, seejärel sundasu- 21Nende kuulus Magna Charta Libertatum ehk Suur Vabaduste misel, suri Eestis (elulugu Tõotan. . . 2004: 1656–1658); Harta.

354 355 Eesti Vabariigi Rahvuskomitee Enn Sarv

26) Tief, Otto (1889–1976) — oli N. Liidu vang, seejärel sundasumisel, soovinud EVRi kuuluda ja selle tegevusest osa ei võtnud; ta lahkus lõpuks väljasaadetu, Eestisse ametlikult tagasi ei lubatud, kuid suri siiski koos Uluotsaga pagulusse. Tieﬁ 1944. aasta valitsuse 16 ministrist siin (elulugu Tõotan. . . 2004: 1667–1673); ja kõrgemast ametnikust kuulus 15 ühtlasi EVRi tuumikusse (nendest 27) Övel, Richard (1894–1958) — oli N. Liidu vang, suri Eestis (elulugu J. Maide tinglikult, vt eespool). J. Uluots oli sõjaministriks ette näinud Tõotan. . . 2004: 1693–1695); Johan Holbergi, kes aga vandetõotuse andmises ei osalenud, keeldus 28) neile tuleks lisada formaalselt EVRi mittekuulunud, kuid sellega ministriametist ja lahkus kohe Saksamaale. Seetõttu teda Riigi Teatajas koostööd teinud kindral Jaan Maide (1896–1945), hilisem Eesti sõjaväe avaldatud valitsuse koosseisus enam pole. juhataja, kellest sai N. Liidu vang ning kes mõisteti surma ja hukati (elulugu Tõotan. . . 2004: 1583–1585). Kirjandus E. Tieﬁ valitsus (kuulutati välja 18. septembril 1944, aga koostati EVRi tuumiku alusel juba augusti lõpupoole 1944): B o w e r , Tom 1989. The Red Web: MI6 and the KGB Master Coup. 1) Uluots, Jüri (1890–1945), peaminister presidendi ülesannetes; pääses London: Aurum Press pagulusse (elulugu Tõotan. . . 2004: 1679–1684); H i o n , Ene 1985. Ajakirjaniku aadressiraamatust. Tallinn, Koidula 3. — Aja Pulss, nr 12, lk 14–15 2) Tief, Otto, peaministri asetäitja peaministri ülesannetes ja siseminis- J a a k s o n , Ernst 2001. Eestile. Teine trükk. Tallinn: SE&JS ter, täitis ka sõjaministri ülesandeid; J a a n s o n , Kaido 1993. Vene impeeriumi kasv. — Eesti Aeg, nr 48, 3) Susi, Arnold, haridusminister; lk 11 4) Penno, Rudolf, kaubandus-tööstusminister; J õ g i , Ülo 1996. “Erna” legendid ja tegelikkus. Tallinn: A/S JMR 5) Klesment, Johannes (1896–1967), kohtuminister; pääses pagu- K r o s s , Jaan, Enn S a r v 2003. Mälestades Ernst Kulli. — Akadeemia, lusse (elulugu Tõotan. . . 2004: 1551–1554); nr 7, lk 1359–1378 6) Liidak, Kaarel, põllutööminister; K u u t m a , Raul 2004. Kolmas tee: Eesti auks, tuleviku pandiks. Tal- linn: Olion 7) Pärtelpoeg, Hugo, rahaminister; L a i d , Eerik 1997. Ülevaade poliitilisest olukorrast Eestis. — Eerik 8) Sumberg, Voldemar, sotsiaalminister; Laid. Paopaigad. Tartu: Ilmamaa, lk 260–284, 452 9) Pikkov, Johannes, teedeminister; L i n d m ä e , Herbert 1999. Suvesõda Tartumaal 1941. Tartu 10) Rei, August, välisminister; M a a n d i , Helmut 1988. Eesti Vabariigi Rahvuskomitee ja Otto 11) Kaarlimäe, Juhan, portfellita minister. Tief. — Looming, nr 10, lk 1380–1404 M a r k , Heinrich 1957. Juulivalimised 1940 ja rahvusliku vastasrinna F. Kõrgemate riigiametnike kohtadele määras Otto Tief järgmised isikud, organiseerimine. — Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas. Vk. kellest enamusega ta oli läbi rääkinud juba augusti lõpupoole: Stockholm: EMP, lk 188–198 12) Maide, Jaan, sõjaväe juhataja, kes ühtlasi ülendati kindraliks; M a r k , Heinrich 1960. Jaan Tõnisson rahvuslikku vastasrinda orga- niseerimas juulivalimistel 1940. — Jaan Tõnisson: Koguteos tema 13) Maandi, Helmut, riigisekretär; üheksakümnenda sünnipäeva tähistamiseks. Stockholm: Vaba Eesti, 14) Gustavson, Oskar, riigikontrolör; lk 297–307 15) Övel, Richard, õiguskantsler; M a r k , Heinrich 2000. Esimene julge aktsioon okupatsioonivõimu 16) Reigo, Juhan, sisekaitseülem; vastu. — Teataja (Stockholm), nr 6, 17. VI 17) Inglist, Endel, riigisekretäri asetäitja. Meissner, Boris 1995. Die baltischen Staaten im weltpolitischen J. Uluots sai peaministriks presidendi ülesannetes PS § 46 alusel juba und völkerrechtlichen Wandel: Beiträge 1954–1994. Hamburg: Bib- esimese sovetiokupatsiooni algul ja oli kogu tollasest valitsusest ainus, liotheca Baltica kellel õnnestus sovetiterrorist eluga pääseda. Minister J. Klesment ei M ä e , Hjalmar 1993. Kuidas kõik teostus: Minu mälestusi. Stockholm: Välis-Eesti ja EMP

356 357 Eesti Vabariigi Rahvuskomitee Enn Sarv

M ä g i , Arvo 2001. Mis meelde on jäänud: Episoode ja meeleolusid. 1945. Pärast Eestisse naasmist vangistati ta 4. I 1946 NKGB poolt ning Tartu: Ilmamaa saadeti sunnitööle Vorkuta koonduslaagreis. Vangistusele järgnenud elu- N i s b e t , Robert A. 1988. Roosevelt and Stalin: The Failed Courtship. aegselt asumiselt vabanes 1958. a. On tegelnud tõlkimisega, töötanud Washington D.C.: Regnery Gateway ENSV Riiklikus Plaanikomitees arvutispetsialistina, ENSV TA Küber- P e e l , Aleksander 1960. Jaan Tõnissoni seisukoht juunipöörde ajal. — neetika Instituudis laborijuhatajana ja Majandusmatemaatika Instituudis Jaan Tõnisson: Koguteos tema üheksakümnenda sünnipäeva tähista- miseks. Stokholm: Vaba Eesti, lk 292 arvutioperaatorina. Akadeemias avaldanud artiklid “Genotsiid ja apart- P i h l a u , Jaak 2000. Vaba Eesti Võitlusrinne ja Eesti Vabariigi taasta- heid okupeeritud Eestis” (1997, nr 2–4, lk 245–285, 573–596, 675–692), miskatse 1944. a septembris. — Akadeemia, nr 8, lk 1618–1636 “Eesti Vabariigi Rahvuskomitee: Tegevuse lühiülevaade” (1998, nr 8, R a h i - T a m m , Aigi 2005. Inimkaotused. — Valge Raamat: Eesti lk 1612–1619), “Kaks kõnet vabadusest” (1998, nr 11, lk 2243–2253), rahva kaotustest okupatsioonide läbi 1940–1991. Tallinn: Eesti “Võidupüha kõne Tallinnas 1998. a 23. juunil” (1999, nr 6, lk 1126– Entsüklopeediakirjastus, lk 23–42 1133), “Märtsiküüditamine kui tˇsekistlik ebaõnnestumine” (1999, nr 12, S a r v , Enn 2004a. Eesti Vabariigi kontinuiteet 1940–1945. — Tõotan lk 2543–2561, 2000, nr 1, lk 158–172), “Eesti inimkaotused kommu- ustavaks jääda. . . : Eesti Vabariigi valitsus 1940–1992. Koostanud nistliku võimu all” (2001, nr 7–8, lk 1404–1415, 1752–1768), “Vor- ja toimetanud Mart Orav ja Enn Nõu. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, kuta — vangide maa” (2002, nr 9–10, lk 1955–1974, 2100–2116) ja lk 15–91 (eelpublikatsioon internetis 1999, vt www.okupatsioon.ee või www.sirvilauad.ee) “Mälestades Ernst Kulli” (koos Jaan Krossiga; 2003, nr 7, lk 1359–1378) S a r v , Enn 2004b. 60 aastat tagasi. — Kultuur ja Elu, nr 3, lk 26–30 ning tõlkinud Charles de Montesquieu “Seadustest, mis kujundavad po- S i k k a r , Johannes 1957. Eesti Vabariikliku Rahvuskomitee kullerina liitilist vabadust seoses konstitutsiooniga” (1990, nr 3, lk 565–580) ja Rootsis. — Teataja (Stockholm), nr 21, 9. XI Maurice Maeterlincki “Üldise hääleõiguse” (1990, nr 4, lk 724–729). S u s i , Arnold 1989. Jüri Uluotsa katse Eesti iseseisvust taastada. — Looming, nr 3, lk 370–374 T õ o t a n ustavaks jääda. . . : Eesti Vabariigi valitsus 1940–1992. 2004. Koostanud ja toimetanud Mart Orav ja Enn Nõu. Tartu: Eesti Kir- janduse Selts T ö ö r a h v a võimu eest: Dokumente 1940. aasta sotsialistlikust re- volutsioonist Eestis. 1975. Koostanud Olaf Kuuli. Tallinn: Eesti Raamat W a r m a , Aleksander 1993. Diplomaadi kroonika: Ülestähendusi ja dokumente aastatest 1938–1944. Tallinn: Olion V i l l a k o , Kaljo 1993. Ühest rahvuslikust vastupanurühmast saksa ajal. — Akadeemia, nr 6, lk 1123–1141

ENN SARV (sünd. 1921) on õppinud Tartu ülikoolis õigusteadust 1939– 1944, Moskva Kaugõppe Instituudis mäetööstuse organiseerimist ja öko- noomikat 1955–1961 ning TRÜs matemaatikat 1961–1965. Eesti Va- bariigi Rahvuskomitee aktivistina arreteeriti aprillis 1944 Saksa oku- patsioonivõimude poolt ja vabanes koonduslaagrist Saksamaal märtsis

358 359 KALEVIPOJA EPILOOG

August Annist

Töö tehtud, elu elatud, ei ole laul veel lõpetatud Kalevaisest, Maa kuningast.

Vaibuvad elades väetid, suur ei surmaski hävine, kao ei kange kalmu alla. See Kuller Kalevipoega, nallernaati naise poega koolusta vaid kirgastatud, tegi hooltesta hobuse, valudesta valge täku, tõusis tiivulla kajaka juure võimsate jumalde, taeva võlvi valvajate.

Tungis tallu taevasesse. Jahmusid jumalad taeva: — Mis on meesi see, mihuke! Maa ta võitis, veed valitses, Mana endagi aheldas, nüüd tuleb tülli taevaliste!

RAUNO THOMAS MOSS (1998) August Anni, “ “Kalevipoja” epiloog”. — Olion, nr 1, 1933, lk 4, 7–8.

361 Kalevipoja epiloog August Annist

Uuris Taati taevaline, Kohatas Kalevi kange: Vana Kõu ise kõmises: “Hävid häällagi lunastin, “Kes oled meesi, maa sulane, töölla turmad jo tasusin; tungid tuppa taevaliste?” maad ehitin, sood silutin, linnad kõrge’ed kohutin, Vastasi Kalev kõleda: varjuks teistegi vihalta, “Olen Kuller, Maa kuningas, kõige rahva kaitse’eksi.” maad ma võitsin, veed valitsin, köitsin Hiiud kütke’isse, Viskas veel isade Äio: siiski surmaje sadasin — “Tapsid vendi väetimaidki, Maa jäi mustaje hädaje, verda süütunda valasid. rahvas ohtu, orjusesse, Verest said verise palga.” elu jäi endal algamata, Vaikis võimakas Kalevi. töö kõik poole, päätamata — Sirgus siis sadula seljas, ei ole õigust alla taeva! sõnad kaikuvad kõneles: Tulin õigust otsimaie.” “Hirmsad on teod minulla, Torkas Taati tarkasilma: hirmsamad säod sinulla “Aga endine elusi? kui ei andesta ealgi, Aga teod tuli-jõledad? anna ei armu ainumatki, Õe häbistid, hukutasid!” ei eagi heitlenulle, kõige väega võitlenulle, Ohkasi Kalevi ülga: — kurjemalt kahetsenulle! “Olin Kuller kao-alune, kao-vihane, karmi-õnni — Ei ole õigust alla taeva, eksisin ajul jäledal, õigust ei taevaste tagagi, seadnud ei tuli-rüveta. üksi mees elama sünnib, Saaneb armu eksijalle.” üksinda elu elagu ahelaissa ainastessa, Kiusas taas kuri jumala: piiridessa pääsmatuissa “Aga tööd tihu-tigedad: — teie tehtuissa, jumalad!” maad hävitid, veed veristid, turma talguida tavatsid?” Vaikisid vanad jumalad. Kaikus hääl Kalevi kange:

362 363 Kalevipoja epiloog August Annist

“... Oi teie jumalad targad! kui on maa mures pimedas, Oi teid taate taevalisi! vennad piinust päästemata! hää on istujal kõnelda, Oi teid veel, jumalad targad, hää on õppusi jagada tean teid, taate taevalisi! taevaste tulede ääres, kõlba ei teile kõrgid olla, taga taevaste tabade, ise armetud olete, raskem on rühki ilma laanes, jaksa ei häda hävita, teha tööd pahas pimedas, taiate vaid targutada! keskel märja, keskel kurja, ... Hiiud mu isal olivad, keskel suurte soo sumude... maa väesta võimakamad, Hiied sääl ilo peavad, ise hiiuksi ülenin pahuksed pidustelevad võideldessa maa valussa — inimlaste hingedega, maad enambi armastangi eksivatega alati. taeva tardunud toredast.” Ise olla Hiite heiteleda, kurja võimu vallatada Istahti iso Kalevi, oma noorella ealla... ” hirnahti hobune hooltest, särtsus tulda täku suusta. Vaikid taadid taevalised. Raksateli, ratsuteli Ütles siis üline Ukko: taeva teed sinisäravat, “Surma surmalla lunastid, jättis taadid taevalised. Ei enam elusse pääse, kuid jääd tallu taevasesse, Ehmuid taadid taevalised. ilosse igavesesse Päris Ilmari isanda, juure tarkade jumalde.” uudistas taguja taidjas: “Kuhu sõidad, hiid-inime?” See Kuller Kalevipoega, nallernaati naise poega Käänis pää Kalevi kange: tõusis seisuli sadula, “Ei tea ise jumalad tõstis käe terastugeva, kuhu sõidan, kus peatan.” vandus suulla võimakalla: “Kui enam elu ei anta, Istusid ise jumalad, ei taha taevagi talusse, üheskoos aru pidasid. ilge ei igiilosse Ütles nii üline Ukko:

364 365 Kalevipoja epiloog August Annist

“Võitnud Maa-alust elades, Teadis, tahtis teadessagi, olgu Alt-maa hoidijana, raksas kaljusse rusika, kaitsnud Päält-maad on elades, käe piitaje põrutas — kaitsegu siis kooljanagi kohe see kivisse kasvas, — aga kütkeissa isegi!” igikütkeilla aheldus.

II Säälap seisab nüüd alati Kalevaine, Maa kuningas, See Kalev Kalevipoega, Päeva poega, pää heleda, toonenaati naise poega Hiidudest isade võitja, sõitis taevasta tagasi. paha kütkeisse paneja. Sõitis jälle surma teeda, Sääl’ep istub, sääl alati. maada musta ja muresta, Seljas hooltesta hobuse, varsti kalgeda kivista, valudesta valge täku, juba rauda raksuteli. helveti värava suulla, Raud see raksus, tee kõneles: kahe ilma künnisella. “Ise oled süüdi, et suridki, Sääl’ep istub, sääl alati, ei olnud terasest tehtud, mõõgalla tuliteralla uskuid usku hõlbustavat, valvab helveti väravat, sõjasta sala põgenid.” kaitseb Päältmaa põldusida Kiristas Kalevi kange: eesta Altmaiste vägede, “Leenen korra longahtanud, eesta Hiidude hävingu, seisan sirge nüüd alati, Sarvik-Hiiu hirmsama, valvan tööd elades tehtut.” eesta helveti Elaja.

Tardunes teraseliseks, Sääl’ep seisab, sääl alati sõitis rauda, sõtkus rauda see Kuller Kalevipoega, nii nagu sinisavida. Päeva poega, pää heleda, varjab välju, varjab vilju, Tuli Toonela värava. varjab hoonessa elavat, hoiab linna hoidijaida Hüüatas ülalta hääli: eesta helveti Elaja, “Raksa kaljusse rusikas!” alla-maa vägise viija,

366 367 Kalevipoja epiloog

— varjab vangissa isegi, maa külge kütkestatud. NELJAS EESTI-RETK. Pääse ei käsi kivista, 1911 katke ei jumala kütked, anna ei mahti maa sidemed, kuigi raputaks kõvasti, kogu maada kalluteleks.

Aga ükskord, veel kunagi Lauri Kettunen tõuseb päeva, algab aega, Tolkinud˜ ja kommenteerinud aega teine ja tugevam, Jüri Valge mis Manastki mahtavambi, suurem õnnestki enese.

Löövad leegile kahele, kõik siis tunglad tuhmunudki, kõik tuled iganes tehtud, tungib Toonegi värava hiilgus inimmaailmasta, REISIETTEVALMISTUSI tuhande tule särasta, särast tahtegi tuhande. Saanud oma raha- ja teised asjad 1910. aasta sügisel Helsin- gis korda, oli mul õigupoolest plaan minna Alatskivile pooleli Siis Kalevi, Maa kuningas, jäänud tööd jätkama. Olingi juba minemas, kui mingil arusaama- Päeva poega, hiid-inime, tul põhjusel muutus meel raskeks ja minek vastumeelseks — just kisub käe Mana mäesta, nagu oleks sel korral olnud mere taga mingi oht varitsemas. See oli muidugi vaid ettekujutus, kuid tundsin siiski suurt kergendust toad Toonela purustab, oma äkilisest otsusest minna esialgu sünnikoju Joroistele uurima kaotab peragi kurja, tuleb Maale taas tagasi, liidab Maa ja liidab mandri, tööle toob Managi murdjad, Neljäs Viron-matka, 1911. — Lauri Kettunen. Tieteen mat- kamiehenä: Kaksitoista ensimmäistä retkeä 1907–1918 (Porvoo— ühte viib elu malevad — Helsinki: Söderström, 1945, s. 168–192). taevaste taotluselle Tänan Alfred Kordelini Sihtasutuse Eesti Fondi ja Emakeele püha valla valduselle. Seltsi, kes on mind Lauri Kettuse mälestuste tõlkimisel ja kommen- teerimisel rahaliselt toetanud. J. V.

368 8 369 Neljas Eesti-retk. 1911 Lauri Kettunen

Mülleri1 ja Rossihniuse2 vanu tekste, mida ma väitekirja jaoks niikuinii pidin hoolikalt tundma õppima. Ükskõik, kus ma seda teeksin, ja lapsepõlvekodu — kuigi sugulaste ring oli kokku kui- 1Georg Müller — (1560. aastate lõpp/1570. aastate algus — 30. VI vanud — oma armsa ümbruse ja metsadega, kus ikka oli mõnikord 1608). Saadeti 1587 Tallinna rae poolt Lübeckisse õppima; töötas Riias põhjust, püss õlal, ringi luusida, oli nii meeldiv koht, et tusameel ja alates 1595. aastast Tallinna linnakoolis (enne seda mõnda aega Rak- kadus juba selle peale mõeldes. See oli, tõsi küll, oma teiste veres). Pärast Balthasar Russowi surma sai Tallinna Pühavaimu kiriku võlude tõttu alati olnud paha t ö ö k o h t , kuid seekord lendas töö eesti koguduse pastoriks (tema enese rahvus pole ühemõtteliselt selge; nii, et juba uueks aastaks olin väitekirja mustandistki üle poole val- mitmeid põhjendusi tema eesti päritolu kohta on esitanud Uku Masing). Mülleri 39 eestikeelse jutluse käsikiri on säilinud, selle leidis 1884. aastal mis kirjutanud — töö, millest aasta hiljem, kui hakkasin väitekirja Tallinna linnaarhivaar Theodor Schiemann. Hiljem on käsikirja uurinud kokku panema, ei olnud siiski väga palju kasu. Jaanuari algul Hel- ja selle teksti tutvustanud Villem Reiman, Leo Meyer, Oskar Kallas, singisse tagasi tulnud, näitasin seda mustandit professor Paasosele. Liivi Aarma, Liis Raud (Tohver) jmt. Vt Valve-Liivi Kingisepp, “Saa- Ühe jutiga jätkasin reisi üle mere — ja nüüd oli tusasuse ning eba- teks”. — Külli Habicht, Valve-Liivi Kingisepp, Urve Pirso, Külli Prillop, kindluse puhang täiesti kadunud. Oli ju Paasonen kõigile oma Georg Mülleri jutluste sõnastik. (Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toi- õpilastele isalik sõber ja minu jaoks alatine innustaja. metised 12.) Tartu, 2000, lk 7–18. 2Joachim Rossihnius (u 1600 – 1645 (enne 8. juulit)). Immatri- kuleeritud 1614 Frankfurdi ülikooli; 1622. a-st Vigala kirikuõpetaja, TAAS ALATSKIVIL

1625 Rootsi sõjaväevaimulik, 1626. a-st Tartu eesti koguduse õpetaja; 3 1630. a-st Sangaste (ka Karula ja Laatre) kirikuõpetaja, 1636 Tartu alam- Alatskivil leidsin korteri Naelavere külast K ä r n e r i äsjavalmi- konsistooriumi assessor, 1637–1645 Tartu maakonna praost (1644–1645 nud majast. Peres oli lisaks peremehele ja perenaisele tütar, kes pastor Kodaveres ja Alatskivil). 1632. aastal ilmus Riias kaks Ros- pidas majja paigutatud “Kopli” postkontorit4, ja koolis käiv poi- sihniuse kirikuraamatut (eesti keelde tõlgitud pealkirjaga): Dr. Martin sike. Oli vanemgi poeg, aga see pidi olema Venemaal kroonut Lutheri katekismus koostatud kuues peatükis, nagu seda kristlikkudes kogudustes ja eriti armsa noorsoo seas tuleb õpetada. Ühes Luthe- 3Friedrich Kärner (17. IX 1862 – 14. I 1919) — Kopli talu pe- ri küsimustega leina- ja ristimisraamatukese ning ühispalvetega tartu- remees, Postimehe ja Sakala kirjasaatja, vanavarakoguja, Eesti Rahva eesti keelde pannud Joachim Rossihnius, Sangaste, Karula ja Laatre Muuseumi kaastööline, Alatskivi vallavolikogu liige. Vangistati enam- kirikhärra ja Evangeeliumid ja epistlid iga pühapäeva jaoks aasta läbi. laste poolt ja tapeti Tartus krediitkassa keldris (Kärneri “süüks” olnud Samuti tähtsamate pühade evangeeliumid ja epistlid ja meie Issanda üks Eesti Rahva Muuseumile saadetud kirjatöö, kus kohalike enamlaste ja Õnnistegija Jeesuse Kristuse kannatamise ja surma lood. Liivimaa nimed olevat kirjas olnud; Friedrich Kärneri pojapoja Vahur Kärneri eesti keelde tõlkinud Joachim Rossihnius, Sangaste, Karula ja Laatre väitel (suuline teade Jüri Valgele 2005. a septembris) oli põhjuseks see, pastor. Eestis leiduv ainueksemplar asub Tallinna Ülikooli Akadeemili- et ta oli teatanud mõisasse punaste peatsest rünnakust, mille tõttu hiljem ses Raamatukogus (üks eksemplar kummastki kirikukäsiraamatust asub üks ründaja surma saanud). “Friedrich Kärneri poeg Samuel Kärner, kes Kopenhaagenis ja üks puudulik katekismuse eksemplar Riias). Alates vabadusvõitlejana 14. jaanuaril Tartusse jõudis, teadis, et isa on vangis, Rosenplänteri Beiträge’st (1816) on Rossihniuse kirikumanuaale uuri- ning tormas koos kaaslastega panga keldrisse. Veretöö oli just lõpetatud. nud ja tutvustanud mh Martin Lipp, Leo Meyer, Villem Reiman, Dietrich Vabadusvõitlejad jooksid Emajõe-äärsele turuplatsile, võtsid maame- Heinrich Jürgenson, F. J. Wiedemann, Helgi Liin, Uku Masing, Arnold helt hobuse ning kihutasid enamlastele järele. Kilgis saadigi nad kätte. Kask, Toomas Paul, Paul Alvre ja Maarika Keldt. Rossihniuse teoste Omakohtu korras tasus poeg isa eest kätte.” — Peipsi piiril, Alatskivil. taastrükk ilmus Õpetatud Eesti Seltsi toimetistes (1898) Leo Meyeri Koostanud Anne ja Karl Elken. Teine, täiendatud trükk. Tartu, 2000, korraldusel ja Sangaste krahvi Friedrich Bergi toetusel. Vt Valve-Liivi lk 203–204. Friedrich Kärnerit on peetud Juhan Liivi külajutu “Pahased Kingisepp, Külli Habicht, Külli Prillop, Joachim Rossihniuse kirikuma- naabrid” riiaka Ennu prototüübiks. nuaalide leksika. (Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 22.) 4Friedrich Kärneri poolt tütar Pauliinele (Kettusel ekslikult Miili) Tartu, 2002, lk 13–25. töötamisvõimaluse loomiseks oma tallu asutatud postkontor (legendi

370 371 Neljas Eesti-retk. 1911 Lauri Kettunen teenimas. Minul olid majas üpris head tingimused, olgugi et külm likult jälgida ka nende omavahelist juttu. Tülikas segaja oli vaid kippus vahepeal sõrmi kohmetuks tegema, sest ehitis oli natuke Karla-nimeline nõdrameelne mees, kes tikkus alati meie kambri- hõre ja minul palju kirjutamist — esimese tööna tuli lõpetada pugerikku ja keda keegi ei julgenud vihastada. Kord oli istegi ära väitekirja esialgne versioon. Murde tundmise seisukohalt ei ol- koristatud, et Karla, kui ta kohale tuleb, seismisest tüdineks ja mi- nud mul pererahvast mitte mingisugust abi, liiatigi mitte naab- nema läheks. Mees aga veeretas endale kuskilt palgijupi istumise reist. Selle jaoks pidi suusatama versta või paari kaugusel asuvasse alla. Tilli Leena ainult naeris lepitavalt: “Vaat, missuguse pingi Alatskivi vaestemajja5, kust leidsin koguni kolm sobivat memme, Karla perse leidis.” Karlagi pugistas naerda oma taguotsa leid- kolkaküladest sinna surma ootama toodud. Aga seda oodates oli likkuse üle. Aga pakane paukus vaestemaja nurkades ja naised neil just aega rääkida ja kuna nad juhtusid minu abilisteks, siis haletsesid mind iga kord, kui panin õhtuhämaras suusad alla ja said nad enne surma ka väikesteks “kuulsusteks”. Kui ma nimelt kiirustasin oma õhukestes suusariietes rajale. Pakkusid ükskord järgmisel suvel põikasin Tartus raamatukauplusse, et saata kodu- oma riidehilpegi laenuks; arvasid, et ma vaesuse pärast nii ker- maale postkaarditervitust, siis mida ma nägin? Seal oli müügil ges riides ringi kooserdan. Ühel hommikul võtsid nad mind vastu ka kaart, millel tundsin kohe ära kolm tuttavat memme, ja alla oli natuke häbelikult ja justkui pidulikumalt. Miks? Seletuse andis trükitud: MAK. KETTUNENI, ALATSKIWI KEELE MURDE mulle hiljem meie talu Miili. Eided olid näinud mind, kui seal ÕPPETAJAD. Küllap oli keegi algelise kirjutusoskusega kohalik lähedal Peipsi jääl oli hobuste laat, uhkes saarmanahkse kraega amatöörfotograaf, vahest äri ajada kavatsedes, niisuguse kavala kasukas, ja mina olin vestelnud kohaliku kõige vägevama mehe, tüki teinud. Ainult et neil heatujulistel memmedel seal vaeste- Alatskivi mõisa umbsakslasest rentniku Bergmanniga6 — lausa maja seina ääres on pildi peal pidulikult tõsine nägu ees. nii sundimatult nagu vähemalt endaga võrdsega! Ja nemad olid Meil oli naistega (nimed olid vist Tilli Hindriku Leena, Kure pakkunud mulle laenuks oma räbalaid! — Tolle saarmakraega — Jaani Mari, Kupu Anna) päris lõbus. Tõin neile tulles sageli poest mille olin muuseas lasknud teha kodukärestikust omaenda püütud saia või midagi muud head, poetasin rahagi, nii et nad olid heas saarma nahast, imponeerisin ma ka venelasest politseinikule Pe- tujus ja pakkusid mulle võidu laule, pulmakommete kirjeldusi ja terburis — ütlen seda juba siin, et ma ei unustaks sellest rääkida, muudki, mida nad oskasid. Ei olnud kiiret, nii et ma sain rahu- kui sinna kohta jõuan. Oh seda jäneste rohkust, mis tol ajal Naelavere kandis oli! Naabriperemees laskis täiskuu ajal peaaegu igal ööl vähemalt ühe järgi omandanud Kopli koha Friedrichi isa, kes teo omaksvõtmisega oma lauda eest, peibutuseks jäetud heinapeprede kallalt. Metsa lõunalauas õhku rikkunud mõisapreili au päästnud; usutavam tundub ei usaldanud minna, sest jahipidamisõigus7 temagi talus pidi kuu- siiski — millele ka Kettunen viitab —, et talu kinkimise põhjuseks oli mõisahärra ja tulevase proua Kärneri salasuhe ning sellest sündinud Friedrich). Leida Kriit (sünd. 7. IV 1907) mäletab, et käis lapsena 6Benjamin Bergmann sai Alatskivi mõisa rendiõigused 23. aprillil naabertalust Koplilt posti toomas: “Vidrik olevat saabunud ajalehed 1906 parun Heinrich von Nolckenilt (ka Luunja mõisa omanik), kes riiuli peale jaganud” (suuline teade Jüri Valgele 2005. a septembris). 1918. aastal Saksamaale põgenes; enamlasi kartes jättis ta oma esinda- Uhke ruumikas maja on Friedrich Kärneri pojapoja Vahuri korrasta- jaks mõisa viinapõletaja Johannes Nerjensoni; Bergmann raiskas omaka- tuna (1950. aastatel lagastasid talu kolhoosi poolt sinna elama pan- supüüdlikult mõisa vara (katse 1918. a Saksa okupatsiooni ajal 81 lehma dud juhutöölised) paremal pool Tartu—Alatskivi maanteed Naelaveres Saksamaale saata küll ebaõnnestus), kuigi saatis ka abipalve Tartusse praegugi alles (selle keldriseina betooni on uuristatud aastaarvud 1909– Eesti polgule, et see takistaks mõisa ülevõtmist. 1919. a võeti mõis 1911); Kärneri naisevenna, Viiburis elanud riigiametniku ideel ja toetu- Põllutööministeeriumi hoolekande alla ning muudeti 13. veebruaril 1923 sega oli see ehitatud Peterburi suvitajate vastuvõtuks. riigimõisaks. Vt Peipsi piiril, Alatskivil, lk 61–62. 5Hoone on väikeste ümberehitustega säilinud tänapäevani — Alats- 7Talupoegade jahipidamisõigust hakati piirama 16. sajandi algul (esi- kivilt paar kilomeetrit Lahepera poole Torukülas. mene keeld puudutab just jänesejahti): nad võisid küttida üksnes linde

372 373 Neljas Eesti-retk. 1911 Lauri Kettunen luma mõisale. Aga vähemalt Kärner väitis, et tema metsas ei ole trotsi täis. Lasevad talupoegade põllud jänestel tühjaks süüa — mõisal ega kellelgi teisel midagi ütelda. Mina nimelt olin vih- ilma et tohiks neid oma karjaaiastki maha lasta. Kuulnud, et seadus janud, et p a e l t e a b i l saaks jänese kavalusega kätte — olin ei ütle paeltega püüdmise kohta midagi, korraldasin lähinaabritele koolipoisina mitmeid saanud —, ja kui seda imet näha taheti, päris jäneste salaküttimise lühikursused. Tulemuste kohta ma ei siis ma näitasin. Üks oli suur halljänes, sain selle koplivärava kuulnud, aga oma paelad korjasin küll kokku kas või selle pärast, kõrvalt võpsikurajalt, teine oli haruldus — meie valge jänes — et meie koer komberdas korra koju, silmus kaelas. Pühendusime ning see oli samal pakaseööl jooksnud paeltesse metsasaarel; üks Edvarti-nimelise pojaga tuhkrute püüdmisele, aga kätte ei saa- koer oli jõudnud tal juba kallal käia. Oleksin võinud ju neid vaik- nud ühtegi. Ohtlik kanavaras oskas küüni juures alati meie lõksu selt ja kellegi nägemata siit lähedalt püüda, aga kuna ma ei olnud vältida. kõigest hoolimata kogu püügitegevuse seaduslikkuses päris kin- Too Kärner, peremees, oli muuseas sõdinud elu jooksul palju del, otsustasin pärida asja kohta selgust mõisa “metsahärralt”8, ja võidukalt mõisa vastu — talupoegade ja oma õiguste eest, kuigi kelle kontor asus sealsamas põldude taga. See oli noor mees ja tema kohta räägiti — ja naljaga pooleks viitas ta sellele korra mina mõtlesin, et saan temast vahest jahikaaslasegi. Oleksin va- isegi —, nagu oleks ta olnud mõisahärra vallaslaps. Ta oli pikk, hest pidanud tutvustama ennast ja oma probleemi saksa keeles. tugev ja ilus mees, vahest ehk laisavõitu maatöödes, aga väga Nüüd ei vaevunud ta mind õieti kuulamagi; kui ta aga taipas, et innukas kõikide vaimsete harrastuste poolest ja muidugi eesti pat- mu pärimised kuidagimoodi puudutavad jäneste püüdmist, hak- rioot. Tema saatus kujunes kurvaks: punased võtsid ta 1918. aastal kas ta pikemalt keerutamata ähvardama, lubades mulle urjadniku Eesti Vabadussõja algul kinni, viisid Tartusse — ning seal ta oma kraesse saata — kui ma vaid prooviksin. Mind vihastas kõige roh- elu kaotaski tolles kurikuulsas massimõrvas, mille punased enne kem tolle sakslasnooruki käitumine, sest ta pidi teadma, et olen põgenemist krediitkassa keldris toime panid.9 Minu mäletamist soomlane. Ütlesin vaid mõne imestava sõna ja tulin tulema, hing mööda langes üks poeg Vabadussõjas, nii et ema jäi talu pidama teise pojaga10; tütar aga läks mehele ja temast sai taluperenaine ja röövloomi; põtrade, metssigade ja metskitsede püüdmise eest ähvar- teises külas. Enne kui see sõbralik pere minu vaateväljast kadus, das ihunuhtlus ning silmuste panijalt võidi võtta karistuseks lehm. peeti mind veel väga ilusal viisil meeles. Vanaperenaine — või “1892. aasta jahiseaduse järgi võisid ulukeid küttida üksnes vastava ja- oli see siiski tema tütar — saatis kord kellegagi Tartusse (see oli hipileti lunastanud isikud.” Vt Eesti rahvakultuur. Koostanud ja toime- aastal 1920) jõulupaki, milles oli suur rasvane hani. Oli juba see tanud Ants Viires ja Elle Vunder. Tallinn, 1998, lk 147–149. 8Alatskivi mõisa metsahärra Beegi (tema elumaja on restaureerituna alles, selles asub Riigimetsa Majandamise Keskuse Alatskivi metskond) 914. jaanuaril 1919 hukkasid enamlased enne Tartust põgenemist suhtumist talupoegadesse näitab 1913. a 13. jaanuari jänesejahi kirjel- krediitkassa keldris 14 vangi. Nende hulgas olid Tartu ülikooli prakti- dus: “Esialgu peeti jahti küla läheduses. Saak ei rahuldanud jahiselts- lise usuteaduse professor Traugott Hahn ning apostliku õigeusu kiriku konda ning seetõttu otsustati jahti sügavamal metsas jätkata. Märjad, Tallinna ja kogu Eestimaa piiskop Platon (sünd. 25. VII 1869 Seli vallas). kohevas lumes sumpamisest väsinud ajajad olid ülekolimise vastu. Kui Vt Eesti ja maailm: XX sajandi kroonika. I osa, 1.01.1900–16.06.1940. härra Beek ähvardas nad tasust ilma jätta, jäädi nõusse. — Külmale ja Tallinn, 2002, lk 188. Hukatute hulgas oli ka Friedrich Kärner. Lisaks sajule vaatamata lõpetati jaht alles videvikus. Ajajad said tasu kätte — hukati Emajõe jääl mõisaomanikke. täiskasvanud 50 kopikat, lapsed 35 — keset metsa asuva metsavaht Tiku 10Friedrich Kärneril oli kaks poega: Karl ja Samuel. Karl õppis õue peal. Nüüd jäi igaühe enda mureks, kuidas pimedas ja väsinuna läbi loomaarstiks; Samuel (isa eest kättemaksja) pidas talu, vangistati metsa koju jõuda. — Mõned lapsed jäid siiski teiste nägemata maha ja hävituspataljonlaste poolt ja mõrvati Tartu vanglas 8. või 9. juulil eksisid tuisu tõttu teelt kõrvale. Neil tuli öö metsas lumehanges mööda 1941. aastal (tema poja Vahur Kärneri sõnul olid pealekaebajaiks hobu- saata. — Selle jahipäeva kaks ajajat surid. Mitmel lapsel olid käed-jalad sevargusega vahele jäänud Kolkja mees Dubinin ja naabertalu karjapoiss külmakahjustustega.” Vt Peipsi piiril, Alatskivil, lk 60–61. Malinkin; suuline teade Jüri Valgele 2005. a septembris).

374 375 Neljas Eesti-retk. 1911 Lauri Kettunen hanigi suur asi toidupuuduse ajal, aga niisugused sõprusavaldused nainimeste keeles, saksa keele eeskujul “suuskadega joosti”. Mis iseenesest on kindlasti vähemalt hanepraadi väärt. seal siis imestada, et mu suuski ja mu liikumist igal pool imeks pandi — oli see väike lisa sellele natuke legendaarsele mainelegi, mis tollal soomlast ümbritses, eriti maa lõunaosas. — “Vaata, mis TEINE KÄIK SETUDE JUURDE tuleb!” võidi hüüatada tee veeres oleva maja õuelt ning peagi oli teeäär uudistajatest tulvil. — “Tohoh, kes sa oled niisugune?” Ega mina hakanud muidugi salatsema: soomlane! SUUSARETK Olin suusatanud üle kinni külmunud Emajõe ja laskusin mööda metsateed allamäge, kui vastu tuli pahaaimamatu hobusemees. Kui töö Alatskivil oli lõppenud, tahtsin jätkata sügisel pooleli Kuigi olin harjunud olema ettevaatlik — nii jalgrattaga hobustest jäänud uurimistööd setu murrakute alal. Kevadtalvine pakane oli mööda sõites (tol ajal kartsid hobused sageli sedagi) kui hiljem märtsi keskel veel täies jõus ning sellepärast otsustasin läbida tolle autoga — ei osanud ma ohtu hinnata. Hobune kargaski ehmu- arvata 80-verstase vahemaa, algul Alatskivilt Räpinasse, suuska- nult metsa ning murdis reeaisa. Tormasin andeks paludes appi, dega. Panin hädatarvilikud asjad seljakotti ja asusin ühe hommiku kuid sõitjad, paar taluperemeest, olid nii vihased, et üritasid sihu- koidikuhämaruses kümnekraadise külmaga teele. Suusad jooksid kesele, kellel ei ole paremat teha kui ringi tembutada ja hobuseid libedal maanteel oivaliselt ja ma tundsin heameelt oma isiklikest ehmatada, piitsa anda. Ja murdunud aisa oleks pidanud kohe kinni liiklusvahendeist, sest mu rahakottki poleks küüdihobuse palka- maksma. Meeste uudishimu hakkas siiski viha vaigistama ja kui mist kannatanud. siis olukord täielikult selgeks sai, võidi juba hea tujuga naerda: Soome tüüpi kitsad kahe kepiga suusad olid tol ajal Eestis Kuradi soomlane! maakohas üldiselt haruldased. Oli nähtud vaid metsavahtide laiu Seejärel ajas minust mööda teine hobusemees, ning tükk aega suusalätakaid, ning kuigi neil oli oma nimi, suusad, ei olnud suu- tagasi vaadanud, nagu tahaks mulle küüti pakkuda, jätkas sõitu. 11 satamise jaoks oma sõna: suuskadega vaid “kõnniti” või siis, lin- Aga kui ta paari versta sörkimise järel oli ülesmäge minemas, märkas ta mind jälle enda taga. Ta pidas imestades kinni, hakkas 11 Huno Rätsepa järgi on suusk igivana uurali tüvi, eesti keeles ku- asja uurima ning palus vägisi sõitmagi; mina, higine mees, aga junenud metateesiga läänemeresoome suksi’st, millel leidub vasteid kartsin külmetamist. Lõpuks kaotas ta mu silmist, kuid kindla ka samojeedi keeltes; Wiedemann seletab: “s¯usk G. s¯uza 1 (suisk, peale tal oli, mida kodus ja naabritele rääkida. Ega mina muidugi s¯uz) Schneeschuh, hölzerner Schlittschuh”. Vt Dr. F. J. Wiedemann, Eesti—Saksa Sõnaraamat. Kolmas muutmatu trükk teisest, dr. Ja- olnud jätnud mainimata, et seal, kodumaal, alles on need õiged kob Hurt’i poolt redigeeritud väljaandest. Tartu, 1923, vg 1097. suusatajad ja õige minek — nii nagu asi oligi. Suusatama Wiedemannil puudub; see on 1920. aastate tuletis: Eesti Võnnu kirikukülla jõudnud, põikasin kõrtsi sööma ja hinge keele õigekirjutuse-sõnaraamatus (Tallinn, 1918) sõna puudub, Johan- tõmbama; teistsugust söögikohta rändurite jaoks üldiselt ei olnud nes Aavik seletab Uute sõnade ja vähem tuntud sõnade sõnastikus (2., ega olnud mul ka aega minna eelmise suve tuttavaid otsima. Mu täiendatud trükk; Tallinn, 1921, lk 109): “suusk — lumel jooks- ümber kogunes kamp rohkem või vähem vindiseid mehi. Nad mise king”; suusatama on olemas Eesti õigekeelsuse-sõnaraamatus (III pidasid mind jalgsiränduriks ja andsid osavõtlikult nõu oodata köide; Tartu, 1937, lk 1464) ja Elmar Muugi Väikeses õigekeelsus- veovoorimehi, kellega võiksin Räpinasse jõuda. Sel korral ei ha- sõnaraamatus (1. tr; Tartu, 1933, lk 361). Eesti Keele Instituudi mur- kanud ma suurt seletama, aga lahkumisel tuli kogu kõrts välja, dearhiivis leidub sõna suusatama variantidega sedeleid aastaist 1938– 1947 Lüganuse, Kodavere, Juuru, Martna, Muhu ja Jämaja kihelkon- nast; sõna suusk esineb kõikidel murdealadel (mitte kõikides kihelkon- läänemurdes (Jõhvis tähenduses suusk), samuti mulgis ja sellega piirne- dades) peale idamurde ja setu ning uisk on enim levinud ranniku- ja vas Sangastes.

376 377 Neljas Eesti-retk. 1911 Lauri Kettunen sest keegi oli toonud uudise mu kummalistest liikumisvahendi- õpetajakski. Kuid Võõpsust suusatasin mõnikord ööseks ka Lee- test — ning olin isegi ütelnud midagi halvustavat hobusesõidu vakule, ükskord kahe hobusemehe sabas. See pisike juhtum on kohta. Paar vanameest astus järgemööda mu libedatele suuska- mulle meelde jäänud — nagu paljud samasugused — seetõttu, dele ning järgemööda potsatasid mõlemad ka istukile — teiste et sellega seostub keeleline mälestus: üks meestest tõdes mu hi- naerdes ja tõdedes, et ega niisugused riistapuud liiklusvahendiks gist väljanägemist tunnistades naeruga: um hammõ likõ (on särk kõlba. Alatiseks jääb meelde see rõõmus hõiskamine ja heatuju- märg); särki kutsutakse seal “hameks” ja märg on “likõ”. line vandumine (kurat ja kurat!), mis kostis mu taga nii kaua, kui Jõetaguses setu külas ei osatud suuskadele isegi nime anda, olin kõrtsiseltskonna silmaulatuses. vaid kutsuti neid “uiskudeks” (uizu’, kui see nimetus mitte ei tähendanudki esialgu ka midagi suuskadetaolist) või siis — küllap naljatades — pikkadeks jalanõudeks (pitkäk kängädzeĳ). Kui VÕÕPSUS minu jaoks leidus küllalt imestamist setude juures, siis küllap oli neilgi juba esimesel pilgul põhjust imestada Põhjala mehe üle, kes Räpinasse saabusin alles õhtupimeduses ja surmväsinuna, kuid sellistes kingades oli sahistanud nende juurde tulla. väsimus ununes, kui kohtasin oma ustavaid sõpru Leevakul, kus mind avasüli vastu võeti ja oleks taas pikkadeks päevadeks Pikka aega jälgisin setude elu kõrvalt, nende viletsaid eluase- lõbusasse möllu kaasa tõmmatud. Mu töökohaks oli seekord meid, rahvariideid naiste hiigelsuurte hõbesõlgede ja hõberubla- siiski Võõpsu12, kus elasin mõnda aega ühe kaupmehe uhke maja dest tehtud kaelakeedega. Panin kirja ka vanasõnu ja mõistatusi. pööningukambris ja käisin päeviti tööl teisel pool jõge setu külas Neid kandsid mulle ette kaks noort tüdrukut, kes samal ajal mu Pedäjäalusel13. Mulle on meelde jäänud, et Võõpsus kulusid soosingu eest võistlesid. Neil oli selline arusaamine, et mees, kelle õhtud lõbusas seltskonnas, kus mängiti viiulit ja kannelt, eesti pruut on nii kaugel, on temast tegelikult juba ilma jäänud ning rahvuspilli. Innustusin sellest nii, et otsustasin hankida setudelt kandidaadiks hakaku see, kes ette jõuab. Oleks, seletasid nad — kandle — päris isiklikuks mänguriistaks. Üks Rõõpsoni-nimeline ja samasugune seletus kordus ka vadjalaste ning vepslaste juures sümpaatne musikaalne noormees14 oli mäletamist mööda juba mu aastaid hiljem — praktiline võtta endale naiseks keeleoskaja, siis poleks vaja ilmaasjata ringi käia. Tunnistasin, et nende sõbralik ettepanek oleks olnud arvesse võetav, kuid selleks oleks setu murre 12Lisaks naabruses asuva Räpina suurusele oli ka Võõpsu ise suur ja nn puhta murde kogumiseks sobimatu koht: seal oli u 750 elanikku nende külas pidanud küll puhtam olema. Märkasin nimelt varsti, ja 104 maja ning järgmised ettevõtted: kuus sepikoda, kaks mehaa- et olin tõepoolest valinud uurimiskoha murde piirile ja suurele nikatöökoda, kaheksa puuseppa, neli rätsepat, üks parkal, kaks õmb- keskusele liiga lähedal. Ühel võõpsulasel oli sugulane, jõukas ta- lejat, kümme kingseppa, kaks maalrit, kaks sadulseppa ja kaks kellas- luperemees, paarkümmend versta lõuna pool Pihkva järve kaldal seppa ning “pääle selle on suvel 2 päevapildikoda avatud”; kõik töökojad töötasid Räpina kihelkonna, s.t mitte Setumaa jaoks. Vt “Wõõbsu ma- janduslised olud”. — Postimees, nr 95, 30. IV (13. V) 1911. kohta. Huvitunud murdepiirist, mille tõmbab Võhandu koos Mädajõega. 13Pedäjäalostõ, setu küla Võhandu jõe ääres, u 2 km Võõpsust. Käinud koos einestamaski, kus L. Kettunen pajatanud soome naljan- 14Richard Ritsing meenutab: “See oli üsna ammu, kui mu õemees, deid pool eesti, pool soome keeles. Nemad olevat vastanud setu nalja- kooliõpetaja Friedrich K u u s üleva tundega jutustas mulle, kuidas dega. Kettuneni külaskäik mõjunud lausa sündmusena ja jätnud saat- tema koos maalermeistrist sõnakunstiharrastaja Jaan R ö ö p soniga jaisse (s.t. vestluskaaslastesse) sügava mulje ja hea mälestuse kogu alevi kohtus Võõpsus (s.t. oma kodukohas) keeleteaduse suurkuju Lauri ellu.” (Toimetaja on lisanud, et nähtavasti on tegemist 1911. a retkega K e t t u n e n i g a , kes teel (keeleretkel) Setusse peatus selles alevis. Setumaale, nagu tegelikult ongi.) Vt Richard Ritsing, “Minu keelelised Nad olevat rääkinud vahel räpina, vahel setu keeli, sekka kirjakee- huvid”. — Emakeele Seltsi aastaraamat, nr 29. Tallinn, 1983, lk 107– leski. L. Kettunen pärinud põhjalikult kõike kohaliku eluolu ja keele 116.

378 379 Neljas Eesti-retk. 1911 Lauri Kettunen

Lobodka valla Laossina külas keset puhast setu ala. Ja sinna ta See maailm, kuhu setu tares sattusin, oli väga omapärane. Se- mind ühel päeval mööda sirget talveteed hobusega sõidutaski. tud ju on või vähemalt olid üldiselt liikuv rahvas. Nad sõitsid ho- bustega mööda Eestit ringi savipottide ja muu väikese pudi-padiga kaubitsedes või siis hulgakaupa muud teenistust otsides. Selle SETUDE ISEÄRALIKES OLUDES pere liikmetest oli vaid peremees ise, Kirp16 nimeks, käinud korra Kostikoht15, kus mind hea meelega vastu võeti, osutus vägagi so- Tartus. Teised polnud koduvallast kaugemale jõudnud. Need bivaks; ega olekski olnud palju võimalusi asuda setu peresse — teised olid perenaine ja neli täisealist last — kaks tütart ja kaks kuigi, miks mitte, mugavuse küsimus vaid. Oleks ju antud poega. Elatuti väikesest maalapist, kuid ennekõike kalapüügist, “paduˇska” kuhugi pingi peale magamiseks ühises kambris, kus lisest Peipsi lõunasopp, nn Pihkva järv, oli sealsamas silmaga näha. saks oleks uuritav keelgi kaikunud kõrvu nii hommikul ärgates kui Ei ole peaaegu võimalik ette kujutada teadmiste poolest algeli- õhtul unne vajudes. Nüüd piirdusin siiski vaid sellises peretoas semaid inimesi, kui olid need Kirbu omad. Nii näiteks ei teadnud töötades veedetud päevadega, söömaski käisin keskpäeval oma neist keegi oma vanust ja kui ma selle üle imestasin, andis pe- kostitalus. Seal räägiti Võru murret, aga loeti ka ajalehte. Talus renaine rahuldava vastuse: pappj, tuu tiid (papp, too teab), see olid vana peremees ja perenaine, kaks vallalist täisealist poega ja tähendab, et mis see meisse puutub. Ei teatud midagi aastaarvu- alaealine tütar, kes laulis mulle hommikuti sageli ukse taga ära- dest ega isegi kuudest peale selle, mis taevas näha oli: millal vana tuslaulu: “... üles, üles!” ning tegi peaaegu igaks söögikorraks kuu l õ p e t a t a k s e ja millal uus l u u a k s e . Universumist oli praetud rasvast sealiha ja kartuleid. Üks poegadest, juba nel- niisugune käsitus, et taevas on vaid kui poolik pada meie kohal, jakümnendates mees, armastas viina ja kõige hullemaid seiklusi. selle taga asub Jumal, kes on torkinud kepiga auke, tähti, sellesse Ta jooberdas koos venelasest papiga ning see vennastumine oli lakke nii palju, et vilets inimene saaks ettekujutuse Tema elupaiga teda korra julgustanud — nii rääkis ta ise ja teised kinnitasid kirkusest, samuti nagu Ta müristamise ja välguna annab inimes- selle tõeks — papile selle ametikohustuste täitmisel juhtnööre tele märku oma kohalolekust. Ei tasu imestada, et lugemisoskus andma. See oli olnud laulatustseremoonia ja mõlemad olid olnud oli nende jaoks liiga kõrge haridus; kellestki sugulaspoisist küll sel määral pulmatujus, et papp oli üritanud talitust lühendada. Oli räägiti, et see oli käinud kogu talve koolis ja õppinud koguni kõvera teine rabanud siis papil rinnust kinni: “Peigmees on minu sõber bukva (viguriga tähed) selgeks, unustanud needki aga hiljem küll ja kui sa ei laulata teda korralikult, siis löön su maha.” Ennekuul- ära. Tühja sellest, kuna nood “bukvad” olid vene keele omad, mida matu tegu Jumala templis isegi Setumaa kohta! Et ka korravalvur setud nagunii ei osanud. Kirjutusoskus oli hoopis suur ime, ja kui oli pulmakülaliste hulgas, siis ähvardas püha tseremoonia pilasta- mulle oli mingi pikk rahvalaul või midagi muud sellist ette kan- jat — väärusulist luterlast pealekauba — ei midagi vähemat kui tud ning ma kirjapandut sõna-sõnalt kordasin, ei olnud imestusel Siberisse saatmine. Asi õnnestus kuidagiviisi siiski ära klaarida, piiri. Paistis olevat selline arusaamine, et ma käin mööda maailma viinaga ja rahaga. ringi, panen kõik muudkui kirja ja lõpuks korjan kogu tarkuse ning teadmised kokku, nii et need jäävad p ü s i m a ega haihtu nagu ta- 15Laossina küla asub Kulkna (Kolpino) saart mandrist lahutava valise inimese peast. Kelleks selline mees siin maailmas lõpuks Pihkva järve väina ääres, umbes kilomeeter Värska—Räpina maanteest. kõige rohkem sobib? — Sinustsaaze kunikas (sinust saab kei- Laossina kostitalu oli väga suure tõenäosusega Ritslandi talu Laossina ser), otsustas memm, ise vahest teadmata, missugune ametimees küla servas, paarsada meetrit Peipsist; suuremaks ehitatud talumaja on “kuningas” kogu oma võimu juures lõppude lõpuks on. säilinud. Talus olid perepojad Friedrich ja Paul. Esimesel oli poeg Maks, kes jäigi talu pidama, teine asus elama Võõpsusse Sadama ja Aia tänava 16Kirbu pere onn on nüüdseks lagunenud, varemetes on ka selle nurgale (suulised teated Ago Ainelolt, Lea Saaremäelt ja Virve Naruskilt kohale ehitatud ait; vaadet Peipsile ja Kulkna saarele varjab rannaniidule 2005. a september – 2006. a jaanuar). kasvanud võsa.

380 381 Neljas Eesti-retk. 1911 Lauri Kettunen

Kella majas ei olnud ega oleks ka keegi seda tundnud. Noo- ammune jutt riviharjutusest: nekrut sai ühe saapa sisse heinad, rem poeg Teppo17 oli kutsutud järgmiseks sügiseks sõjaväkke ja ta teise sisse õled, nii et õppis tundma vasakut ja paremat jalga ning palus mul endale kellatundmist õpetada. Mitu päeva pidasime töö marssima taktis “heinad — õled”. keskel väikese õppetunni ja lõpuks sai Teppo tunda ennast osali- Imede ime oli pere jaoks mu k o m p a s s . Juba niisama, aga sena selles inimese tarkuses. Niisugused ajad nagu “pool kolm” mis veel siis, kui panin nõela pussiotsa abil pöörlema. Pereema ei ütles ta siiski ainult lihtsamal viisil “kaks ja pool”. Teppo, muu- usaldanud riistapuud vaadata muidu kui kaugelt piiludes. Teised seas, ohkis kogu aeg ja uskus, et tal on sitt pää (halb pea), aga küll õhutasid ja kinnitasid, et “see” on klaasi all, kuid ema kaht- ega ta mõistuse poolest mingi loll olnud; oli ju vaid jäänud ilma les siiski: “Aga kui kargab näkku?” Talle tundus, et näeb klaasi hariduse andidest nagu kogu veneusuline setukeste hõim, kelle all mingit p a r m u . Mina muidugi seletasin, nii nagu oskasin, õpetamise eest kirikki ei olnud hoolt kandnud.18 Igal juhul võib kompassi saladust ja seda loodusseadust, millel nõela liikumine ette kujutada, missugune drill ootas poissi, lisaks veel vene keele põhineb, ja mõtlesin, et asjast saadi aru. Saadigi, aga nii, nagu mitteoskajat, ees sõjaväes. Niisuguseid “võõrsugu” Tepposid oli naabritele antud referaadist välja tuli: Mees läks oma kodust maa- tol ajal Venemaal miljoneid, nii et tundub natuke isegi usutavana ilma rändama, kuskilt väga, väga kaugelt põhjast, kus on mingi

17 raudne kivi või mägi, ja pani nõela klaasi alla näitama, kus pool S.t Stepan Vassili poeg Kalajärv (sünd. 1890, surn. 23. III 1957 see koht on. Läks siis üle mere, mis on — kas seda võib ette kuju- maovähki, maeti 28. III 1957 Laossina kalmistule. Vt Räpina rajooni tada? — suurem kui Peipsi ise; aga mis viga ongi rännata mehel, Laossina avaliku kalmistu “Matmise registreerimise raamat” (1957): 52/2). Tema viiest lapsest on elus 1935. a sündinud Elvi Toomasaar (kaks kellel on selline õpetatud nõelelukas taskus — kuulab ta noaotsagi last suri 1920. aastatel korraga sarlakitesse), kes meenutab isa: “Ta oli sõna. Ei oleks eksimise hirmu kellelgi, kellel seesugune nõelaots kaheksa aastat tsaari sõjaväes, teenides ohvitseride kasiinos Peterburis k o d u poole teed näidata võbiseks. ja Poolas; kodus peeti teda surnuks, naasnuna ei osanud enam eesti Geograaﬁast ja loodusimedest, sellistest nagu maakera pöör- keelt. Keeleoskus taastus kiiresti ja Teppo õppis ka eesti keeles lu- lemine, tähtkujudest või elektrivalgusest oleks tahetud kuulda gema ja kirjutama, oskas lisaks hästi matemaatikat. Oli hea kalur ja lõputult ja hüüatati imestades: vai, vai, vai! Siiski ei saadud hoolas põllumees (põllud olid umbrohust puhtad, vilja jätkus kevadeni). päris rahuldavat vastust näiteks küsimusele, kui kaugel on maa- Ei suitsetanud ega joonud viina ning ehitas uued hooned sünnikodust ilma äär ja mis on selle taga. Aga oli neil ka oma teadmisi mulle mõnekümne meetri kaugusele kalmistu vastu (praeguseks on maja ära jutustamiseks. Tartu pool, räägiti, elab mingisugune hirmus rah- veetud)” (suuline teade Jüri Valgele 2005. a septembris). vahõim või rahvas, tudjengiĳ (üliõpilased) nimeks. Nad söövad 18Setumaa haridusolusid kirjeldatakse raamatus Värska kool — 110: Kroonika asemel (toimetanud Ilme Hoidmets, Helle Kõlli; Võru, 2004, hobuseliha ja neid võidavat nimetada ka tatarlasteks. Ostavad ini- lk 10–11) nii: “Värska koolihariduse alguseks loetakse 1894. aastat, kui meste hingi, pärast surma teevad nende lihast rohtu ja seepi (ruuht Slobotka külla asutati venekeelne semstvokool, mis tegutses 1918. aas- ja siipi), aga kondid seovad raudtraadiga kokku — et need püsti tani. — Slobotka kool oma algperioodil oli ühekomplektiline. Lastele püsiks. Jumal hoidku selliste eest! õpetati vene keelt, aritmeetikat, usuõpetust ja laulmist. Hiljem lisan- Jumal hoidiski õigeusklikku, aga luterlane ehk mõtsik sealt dusid neile õppeainetele veel ajalugu, maateadus, looduslugu, ilukiri ja Võru ja Räpina poolt oli vanakuradile igat pidi sobiv praad. Jumal joonistamine. Usuõpetust õpetas kaks korda nädalas, esmaspäeviti ja hoidis, kui vaid järgiti täpselt p a p i tahet. Teppo oli selles asjas neljapäeviti, kohaliku Värska apostliku-õigeusu koguduse preester. — ülimalt range — nagu eespool jutuks olnud Rapla memm —, ei Koolis toimusid kõik tunnid vene keeles, millest lapsed eriti aru ei saa- olnud nõus ütlema (kui seda hääldamise kontrollimiseks küsisin) nud. Juba 1. ja 2. klassis pidid õpilased pähe tuupima pikki venekeelseid tekste, mis enamasti jäidki arusaamatuiks.” 1885. aastal elas Setumaa minep põrguhe (mine põrgu); tuleks nimelt oma vandumist papile 250 külas ligikaudu 16 000 inimest, neist kirjaoskajaid 80; 1891. aastaks tunnistada ja pappj panõsi kummalõ (papp paneks põlvitama, pea oli kirjaoskajate arv tõusnud 161-ni (samas, lk 9–10). põrandal). Sama karistus ootaks, kui sööks paastu ajal keelatud

382 383 Neljas Eesti-retk. 1911 Lauri Kettunen toitu. Ja sellepärast peab papile ütlema es süü (ei ole söönud), mas. Igal õhtul jätsin “saiaraha”, mida kuidagi ei tahetud vastu kuigi vahest on salaja veidi liha, võid või piima mekitud. Nimelt võtta, sest minust olevat pigem rõõmu kui vaeva. Mõnikord tuli s a l a j a , sest ema pidas rangelt vahti — oli ju lihavõttepaastu naabreid “kirämiist” (kirjameest) imetlema ja samal ajal saama aeg — selle üle, et papi korraldusi ei rikutaks; koguni nii karmilt, et kinnitust usule, et paberile kirjutatud rahvalaulu või muud räägitut kui võid tehes pritsis piimatilk laual olevale leivale, kraapis ta selle saab tagasi kuuldavaks teha. Ega ma üritanudki hakata suuremal noaga ära, et vaid keegi seda endale sisse süües kogemata pattu ei hulgal rahvaluulet või keelenäiteid koguma; ent seda täpsemini teeks. Patu mõiste pidi seega olema liiga abstraktne, et sellest aru katsusin saada tallele häälikuloolise ainese ja vormiõpetuse. saada, või siis mõistis perenaine selle suhtelisust ülearugi hästi, Kord tuli tarre mees, kes haises kaugele setude rahvusjoogi kuna m i n u l e tegi ta kirnumise järel maitsva võileiva. Seletus: õuka järele. Minu tööd jälgides muigas ta enda ette, kuid vii- s i n u papp lubab. maks hakkas heatahtlikult jora ajama, et mul poleks olnud vaja Seda vabameelsust oleks mul tulnud hinnata peenetundelise- salata oma külas olemise eesmärki. Mind olevat nähtud öösiti malt, kui ma seda oma pilkamishimus tegin. Kutsusin nimelt mäerinnakul midagi tuhnimas: otsimas rahapada, mille “Rootsi pärast söömist Teppo maadlema ja kui olin ta enda alla pikali pan- Karla” omal ajal siia oli jätnud20. — Selle jaoks on sind siia saanud, tõdesin, et niimoodi see on, kui leivakõrvane puudub — ja ise detud, kaeva aga, kaeva aga! veel sõjaväkke minev mees. Teppo muutus murelikuks ja hakkas Kirbu peres ei usutud joobnu juttu, kirjutagem see nende val- endisest rohkem pekki näppama — mis seal ikka, kui ainult ütelda gustatuse arvele. Kahe nädalaga olime üksteist tundma õppinud ja p a p i l e “es süü”. Jumal ei küsi midagi, temaga paistab hakkama kõvasti sõbrunenud. Lahkumismõte tundus nukker, kui hakkasin saavat. Aga vahejuhtum tekitas majas väikest hõõrumist. Kahjuks kavandama tagasipöördumist Alatskivile. põhjustasin palju suuremaid pahandusi aastaid hiljem samalaad- Oli juba aprill, teedelagunemise aeg, aga jääd mööda oli tee seis olukordades vadjalaste ja vepslaste juures, nagu mul küllap vaba. Ainult et kui juhtub vastutuul — siis oleks suuskadega õigel ajal tuleb meelde jutustada. minek mööda lumetut jäävälja rohkem kui vaevaline. See oli ühine Töö Kirbu peres sujus imehästi. Tõeliselt nautides seda uut, muretsemise põhjus. Vana Kirp viipas mu õue — ei tea, miks mida sain teada setu murrakut süstemaatiliselt läbi võttes, kõndisin ta ei tahtnud mulle teiste kuuldes nõu anda — ja keelitas mind vahel mööda tarepõrandat ja mõtisklesin rahuldusega avanevate viima papile vaikselt rubla. Papp paluks mulle pärituule, see oli seletuste ning uue materjali poolt kergitatud probleemide üle. proovitud viis, kui juhtus olema pikk kalaretk. Ma ei tahtnud Teppo oli terane küsimustest aru saama ja selge hääldusega, eitada palve mõju, kuid küsisin, kuidas Jumal, kelle käes tuuled aga kui mõnikord tuli ette raskesti seletatavat, hõikas ta teistele: on, suhtuks olukorda niisugusel juhtumil, kui keegi oleks samal tulkkõ hättä! Ja teised tulid meelsasti “hätta”. Oli võimalik teha kümnetunniseid tööpäevi, sest pere askeldas toas, keegi ikka võrku 20Karl XII peidetud varanduse kohta on rahvaluulekogujad saanud kudumas või muud käsitööd tegemas, nii et keelejuhte oli piisa- teateid veel 1990. aastatel. Jakob Hurdale on Jaan Sandra saatnud muis- valt. Ainult ühel päeval olime hulgakesi järvel suurnoota19 veda- tendi Karli varanduse kohta Tuderna kandis. “Vastseliina O raval Tu- derna palus leidub 7-jalane haud. Selle kohta räägib rahvasuu, et Kaa- 19Suurnoot — “noot, kalapüügivõrk, mis koosnes pikkadest veo- rel XII sinna palju kuld- ja hõberaha matnud. Venelased sundinud roots- köitest, tiibadest ja kotikujulisest pärast. — Kalapüügil otsisid kalurid lasi põgenema. Et võimata olnud rasket rahakoormat kaasa viia, heide- kalaparve üles, ümbritsesid selle noodaga ning tõmbasid koos kaladega tud see sinna hauda. Kümme minutit saanud rootslased varale mulda kaldale või paati. Noodatüüpe oli rohkesti: suur noot ehk avanoot, jalg-, peale loopida, siis jõudnud venelased juba nende juurde”. Ka Laossina jää-, pära-, ranna-, roo-, sääris-, ääre-, tuule-, öö-, vastu-, väliveenoot.” lähedale Räpina kanti pidi 12. juulil 1710 olema kaks tonni kulda mae- Vt Eesti etnograaﬁa sõnaraamat. Koostanud Arvi Ränk. Tallinn, 1995, tud. Vt M. J. Eisen, “Rootsi kulda Eestis”. — Eesti Kirjandus, 1928, lk 126. nr 4, lk 211–221.

384 9 385 Neljas Eesti-retk. 1911 Lauri Kettunen ajal tulemas teiselt kaldalt siiapoole ja laseks samuti rubla eest versta sopilist väina, milles oli ka ohtlikke, vooluga kohti; vältisin pärituult paluda. Kirp oli hetkeks nõutu, ent siis tal sähvatas: neid jää värvi silmas pidades. Kuigi edasi pääses peaaegu ainult Sina anna kaks rubla! — Aga kui teine teeb niisama? — Ei kellelgi keppidega tõugates, oli kiirus paljulubav, sest pika istumise järel tule pähe anda rublast rohkem, kuulutas taat muretult ja oli oma nautis keha liikumist ning vaim õhu sädelust, rahuldust tehtud kavaluse üle uhke. tööst ja uue tundmatu kogemuse ootust. Ühel aprillikuu hommikul enne kukke ja koitu asusingi teele. Päev hakkas juba poole peale saama, kui ees avanes Peipsi sil- Retk algas mu kostitalu rannast, aga mul tuli jääl mööduda ko- maga haaramatu avarus. Põikasin enne jäälagendikule minekut hast, kuhu kaugemalt mäepõndakute vahelt Kirbu hurtsik paistis. ühte rannatallu puhkama ja sööma — mulle toodi ette hunnik ka- Tares oli arutatud, et sellest praost võiks mind lahkumishommi- namune —, ja pärast seda võtsin kursi arvestuste järgi otse Nina kul veel vilksamisi viimast korda näha. Kui sinna kohta jõudsin, küla21 peale, kust teadsin olevat vaid paar versta mu Alatskivi siis eks ma märganudki iga ainumat seismas õuel ja hüvastijätuks elukohta. Missugune südantliigutavalt võimas nauding oli too viipamas. Kui kaua võisid nad olla oodanud ja seal õuel valva- retk tohutu sisemere pimestaval jääväljal. Selles oli midagi nii- nud! Päike tõusis parajasti idakaarest, kullates randa, õue ja maja sugust, nagu olen hiljem tundnud Lapimaa ääretutes rabasoodes ning noid südamlikke inimesi. Nii sageli kui olengi nende kahet- ja kõnnumaadel, mis tahavad üksiku ränduri justkui oma lummu- susväärse lihtsameelsuse üle muianud — kui pole neid vaesekesi sesse haarata ja teda siis saagina kinni hoida. Siin-seal siniseid sil- siin koguni mitte päris naerualuseks teinud? — on mu süda alati mapiirini ulatuvaid jäälõhesid, teisal taas kristallides sätendav, lii- soojenenud, meenutades nende sõprust ja seda lahkumishetke ap- kuvate jäämasside poolt kokku pigistatud vall, mis su ette tõusnuna rillikuu tõusvas päikeses. Pärast seda ei ole ma neid näinud, kuid vingerdab silmaulatusest välja mõõtmatu avaruse taha. Ega ole olen ju ometi näinud vabaduse päikest tõusmas setude väikesele muid hääli kui mõnikord jää salapärane kõmin. Jumala looduse hõimule, kui see liideti nende emamaa Eesti koosseisu. Emakee- suurus, mille ees inimene tunneb oma tühisust. les koolitatud noorsoohulgad suutsid kasvada selliseks, et võisid Lõhesid tuli ületada ja neist mööda minna ning tänasin õnne, et kanda valguseleeki kodumaa keskusest selle kaugeimatessegi kol- ilm ei sattunud olema udune või tuisune — noh, oleks ju see õpe- gastesse. Kui ma hiljem tegin Tartust koguni kaks lühikest uuri- tatud “parm” klaasi all olnud ikka teed juhatamas, aga vettekuk- misretke setude juurde (1922 ja 1924), olid olud silmanähtavalt kumisohu vastu ei oleks sellest abi olnud. Päike ei olnud jõudnud muutumas; ning siis olid kool ja üle-eestiline kultuur juba tõusmas veel silmapiiri taha vajuda, kui jõudsin õrna jääkoorikuga kaetud surmaähvarduseks kogu setu murdele. Siis tuli suur sõda ja ähvar- rannaribale ja pladistasin üle selle kõvale maale. Metsateel oli das surmaga kogu Eesti rahvast — nagu Soome omagi. Aga on veel natuke lund, nii et pooleldi suusatades jõudsin õhtu saabudes lohutav teada, et päike on sageli päevade kaupa pilve taga, et siis pärale; rõõmsana, kuid surmani väsinuna. Linnulennult mõõtes jälle ühel hommikul tõusta — kuldama randu, õuesid, maju ja oli tehtud retk umbes 60 versta. inimesi. Tundsin ennast taas “kodus” olevat ja ka pererahva rõõm oli suur. Hilisest ajast hoolimata pandi saun küdema — see oli selles TAGASITULEK MÖÖDA JÄÄD uuema-aegses majas ehitatud keldrisse —, ja peagi sopsutasin tam- mevihaga oma väsinud liikmeid, samal ajal kui peremees Kärner Papp ei olnud rublat saanud, liiati kahte, ning seega pärituult ei leili lisas. Lõpuks, saanud paar ämbritäit külma vett kaela, vajusin olnud — kuigi mitte eriti vastutuultki. Päike vaid säras sätendava õndsa tundega voodisse. jäälagendiku kohal südantrahustavas kirkuses. Jää oli peegelsile, kohati oli pinnale pressinud vett, millest tuli eemale hoida; kohati 21Vene elanikkonnaga küla Peipsi ääres, 5 km Kallaste linnast lõunas krabises suuskade all õrn jääkirme. Alguses oli paarkümmend ja 4 km Alatskivist idas.

386 387 Neljas Eesti-retk. 1911 Lauri Kettunen

SETU-RETKE TAGAJÄRGI usinad külakirjasaatjad muidugi jälgisid niisuguseid sündmusi — ja põrutas üpris terava vastulause seetõttu, et mina olin tungi- Sõber Mägi22 juhtus järgmisel päeval mööda sõitma ja astus nud tema tööpiirkonda. Olin kirja üle nii solvunud kui imestu- sisse. Ta oleks tahtnud mu enda poole külla viia, kuid mul nud. Solvunud sellepärast, et Ojansuu — kuigi meil oli Virittäjä’s olid juba teised plaanid. Tuli tallegi oma retkest rääkida ja te- jõudnud olla väikesi kokkupõrkeid mõnedes teaduslikes ja õige- mal oli mulle palve, mis osutus vägagi tagasihoidlikuks: ta tahtis keelsusküsimustes26 — oli koos Heikki Paasosega mu moraal- saada mälestuseks minu s u u s k i , kuna need olid jää peal nii- seid toetajaid; imestunud olin sellepärast, et Ojansuu ei saanud kuinii kasutuskõlbmatuks hõõrdunud ning niikuinii polnud neid aru mu retke möödapääsmatusest just Kodavere murraku uuri- mulle enam vaja. Kärneri ees, tõsi küll, kiitles ta, et hakkab mise seisukohalt. Kuidas võiksin selle asukohtagi määrata, kui ei s u u s a v a b r i k a n d i k s ning vajab näidist, kuid nähtavasti oli tunne ka lõunapoolseid naabermurrakuid? Ja siis otse vihastas see see talle iseloomulik naljajutt. Hiljem seletas ta mulle, et ka- p õ h i m õ t e , et kui keegi oli “märkinud” endale kui tahes suure vatseb anda suusad m u u s e u m i . Tol ajal ei oleks neil muu- keeleala või terveid sugulaskeeli, siis ei tohtinud teine uurija sinna seumiväärtust olnud, kuid nüüd, rohkem kui kolmekümne aasta oma jalaga astuda, see oli nagu mingi kullavälja vallutamine. Eba- järel — jah, mõni võiks neid vaadata küll, kes juhtuks nende aja- lojaalne on muidugi minna kirjutama teisega võidu tolle keele või lugu teadma. Mägi need igatahes sai — ükskõik, kuhu need lõpuks murde eriuurimust, ütleme — häälikulugu, aga ei olnud ju siin mil- jäidki. lestki sellesarnasest küsimus. Kirjutasin Ojansuule kohe vastuse, Kibedavõitu mälestuse retkest jättis kiri, mis — käinud va- sõbraliku, aga samal ajal teravatoonilise. Kui õigesti mäletan, hepeal Postimehe toimetuses — mu kostipaika saabus. See ütlesin talle tere tulemast Kodaverre ja igasse kohta, kus mina oli mu õpetajalt ja sõbralt H e i k k i O j a n s u u l t 23. Ta oli olen liikunud, tere tulemast kas või ainult kontrollimise tarvis, talvel tulnud ülikooli Aleksandri stipendiaadina24 kogu aastaks sest teaduse edu on tähtsam kui meie võimalike möödalaskmiste lõunaeesti murdeid uurima ja peatus parajasti kuskil Võru kan- paljastamine, ja uut võib igaüks alati leida. dis. Ta oli lugenud uudist minu setu-retke kohta Postimehest25 — Ojansuu poolt ei tulnud mingit vastust ja sellepärast hakkasin kahtlustama, et ta peab viha. Alles aasta hiljem kohtusime Helsin-

22 gis — mäletan, see juhtus üliõpilasmajas mingi peo ajal —, ja ta S.t Juhan Mägi, vt kommentaari tema kohta Akadeemia, 2005, võttis mu kirja kohe jutuks; ütles, et oli mu setu-retke eesmärgist nr 11, lk 2389–2390. valesti aru saanud ja et on mu seletusega rahul. Aga kui ma samas 23Vt kommentaari tema kohta Akadeemia, 2005, nr 11, lk 236. mainisin oma suvist põiget v a d j a l a s t e juurde — sellest retkest 241842. aastal asutatud (troonipärija, hilisem Aleksander II, oli sel ajal Helsingi ülikooli kantsler) reisistipendium eelkõige vene keele õppi- tuleb kohe juttu — näis Ojansuu “pererahu” huvides ehmununa: jaile, aga seda anti ka teiste erialade esindajaile; Aleksandri stipendiumi mida ütleb S e t ä l ä , kes polnud Ojansuudki vadjalaste juurde said teiste hulgas araabia maade ja hõimude uurija Georg August Wallin, lasknud? Arvasime siiski mõlemad, et vaevalt hakkaks Setälä ku- kirjandusteadlane Fredrik Cygnaeus ja soome-ugri keelte uurija Matias nagi koguma süstemaatiliselt materjali vadja või mis tahes muu Aleksanteri Castr´en. 25Vt “Võõbsust. M a g i s t e r L . K e t t u n e n viibib praegu Võõbsu alevis, kus ta ligidalolevate Petseri-eestlaste (setude) 26Sugugi mitte ainult kokkupõrkeid. Kui vikerkaare etümoloogia keelt uurib. Võõbsu ligidal on see kõvasti Liivi-Eesti keelega segatud, ja pikkade vokaalide osas oldi eriarvamusel, siis kin-partikli puhul tun- ainult mõningate vanemate ja kaugemalt siia elama asunud setude juurest nustab Kettunen Ojansuud ning viimane kiidab Kettust metsasoomlaste leiab uurija õige rohkesti materjali. Hra Kettunen mõtleb veel kauge- keele häälikuloo eest ja soovib talle edu “tema poolt juba alustatud eesti male Setumaale uurimise-käikusid ette võtta. Ego.” — Postimees, nr 51, keele uurimises”. Vt Virittäjä, 1909, nr 8, lk 177; vt ka Virittäjä, 1907, 4. (17.) III 1911. nr 7, lk 133–140; 1910, nr 7, lk 121–122; 1910, nr 8, lk 144–146.

388 389 Neljas Eesti-retk. 1911 Lauri Kettunen sugulaskeele kohta sõnaraamatu või üleüldse mingi eriuurimuse läbi käia. Kahetsesin, et ma ei olnud teinud seda talvel suuska- jaoks; kõige enam teeks mõnel suvel lühikese ringsõidu. dega, kui oleksin kergesti võinud tuhnida ka teedeta aladel. Nüüd Ojansuu sai muide kokku ulatuslikud ning kindlasti väga usal- tuli — kuna kevadised teed veel jalgratastki ei kandnud — võtta dusväärsed ja hinnalised materjalid Eesti lõunamurrete alalt ning seljakott selga ja minna, kirsad jalas, sumpama mööda teid ja radu kavatses hakata neid uurimuseks viimistlema. Töö aga lükkus aas- ümber kogu kihelkonna. “Päevik”, mille tegin, on kadunud, aga tast aastasse edasi ja oli alustamata veel 1924. aastalgi, kui selle nii mu mälus kui avaldatud kaardilgi28 leidub veel niisugust, mis väga hea sõbra ning mu elukutsevalikut nii arvestatavalt mõjutanud praegusel juhul võib huvi pakkuda.29 uurija tööpäev lõppes (soome ja selle sugulaskeelte vastnimetatud Alatskivi Saburi30 külast, mille kohal lõunas algas juba minu professorina Turus).27 On kurb meenutada, et olin teda pahan- poolt varem uuritud Koosa murrak, lõikasin mööda väikseid danud, aga siiski olen alati rõõmustanud selle üle, et kogusin nii radu itta Järvepera31 külla, kust leidsin vanemad inimesed veel sellel kui ka oma järgmistel retkedel hädavajalikku materjali oma Kodavere omaga oluliselt sarnanevat murrakut rääkimas — või uurimuse jaoks ka tema “hõlvatud” piirkonnast. vähemalt olid nad seda hiljuti teinud. Aga seal piiril oli ka, imelik küll, vene külasid, mis nende sibulkirikute järgi olid kohe ära- tuntavad. Oli ju kirik ehitatud32 veneusulistele üldiselt kas või MURDEPIIRI TÄPSUSTAMINE mõnekümne inimese jaoks. Nende külade elanikud ei pruukinud Üpris lugupeetud uurijad on mõnikord väitnud “murdepiiri” enam vene keeltki osata; ei mäleta enam, kumma murraku alale mõiste olevat nii ebamäärase, et seda ei saagi teaduslikult käsitleda nad kuulusid. Siis tuli Maarja-Magdaleena piir ja piki seda läks ka ega murdepiiri seega kindlaks määrata. Sellised teadusemehed on murdepiir kuni Jõe vallani, mis samuti nagu Saare valdki kuulus siiski nn kabinetiteadlased, teoreetikud, kellel on oma töös olnud mainitud kihelkonda, kuid vana murraku alusel vähemalt osaliselt üsna vähe tegemist murdegeograaﬁaga. Kahtlemata on murde- minu uurimisalale. Loodes ja põhjas, vastu Torma kihelkonda, piirid sageli väga hajuvad ja ebamäärased, aga sagedamini siiski nii selged, et tavaline lihtinimenegi võib need täpselt paika panna. 28Vt Lautgeschichtliche Untersuchung über den Kodaferschen Dia- Loomulikult tuleb silmas pidada alusmurret, see tähendab vanima lekt von Lauri Kettunen. Mit 61 Abbildungen und zwei Karten. (Suoma- põlve kõnet, sest tänapäeval mõjub kultuur kõikjal murdeid üht- lais-ugrilaisen Seuran toimituksia XXXIII.) Helsinki, 1913. lustavalt, kuivõrd ei ole jõudnud neid hävitada. Ja murdeid on 29Teate Kettuse teeleasumisest pani Kopli peremees ka ajalehte: selletagi ikka hävinud ja juurde sündinud. “Kodaverest. Mag. L. Kettunen on Setumaa piirilt Alatskivile tagasi Tolleaegne Kodavere murrak, nagu juba öeldud, oli hävimas jõudnud ja keele uurimise reisile Pala, Halliku, Kadrina ja Kokkora valda ning alguses paistis niimoodi, et selle piiridki ei ole enam kind- edasi rännanud; mõtleb mai-kuuks Soome tagasi sõita. Fr. Kärner.” laks tehtavad. Otsustasin siiski üritada piiri võimalikult täpselt Vt Postimees, nr 74, 1. (14.) IV 1911. 30Koht poolel teel Alatskivilt Koosale. 27Heikki Ojansuu püüdis haarata kõiki eesti keele lõunamurdeid. 31Kettuse liikumissuund jääb ebaselgeks: Naelaverest idas on mõne “Oli aga läinud nii, et Ojansuu oli — nagu tema säilinud paberi- kilomeetri kaugusel Peipsi lähedal Lahepera järv ja samanimeline küla; testki näha — korjanud küll kokku palju materjali, aga ilma selgema Järvepere (Kettusel Järvepera) asub Alatskivist umbes 6 km Välgi poole süsteemita, vahest rohkem kuulates kui küsides, mistõttu ta pidaski läänes (kontekst viitab sellele, et sinna Kettunen suunduski). hädavajalikuks uut käiku, enne kui kogutu võiks uurimuseks vormis- 32Peipsi rannikul asub õigeusklike kirik Ninal (ehitatud 1827–1828), tada. Selle retke jaoks oli ta varunud 1923. aasta suve, aga enne seda tuli vanausuliste palvelad on Kallastel, Kolkjas, Kasepääl ja Varnjas; õige- minek mujale.” Vt Lauri Kettunen, Laadogast Balatonini: Mälestusi usuliste kirik asub ka Välgis. Õigeusukirikute ehitamine oli venestus- 1918–1924. Tartu, 1999, lk 175. Kettunen eksib oma arutluses aastaar- programmi tähtis osa. Vt Karl Kello, “Agressiivne armastus”. — Hari- vudega: Ojansuu suri 18. jaanuaril 1923. dus, 2005, nr 6–7, lk 27–28.

390 391 Neljas Eesti-retk. 1911 Lauri Kettunen oli eristusjooneks kihelkonna piir, välja arvatud Peipsi kant, kus kuulus nende hulka, kes mulle juba mu üliõpilasaastail olid palju piiriks oli too mütoloogiline Kääpa jõgi. andnud. “Käkimäe kägu”, “Vari”, “Nõia tütar” olid olnud naudi- Piire on lihtne joonistada ja neist rääkida, aga mäletan, et too tavad jutustused, mille veetlevasse külarealismi lõimus ka peent üle nädala kestnud sumpamine on üks vaevarikkamaid nendest Peipsi-luulet. Mõned tema lihtsatest värssidest on neid üleüldse retkedest, mida olen teinud. Käimine väsitas kõvasti, jalad li- väga harvu luuletusi, mida ma siiamaani võin peast korrata. Nagu gunesid märjaks ja vihmgi kimbutas. Ööbimiskohta ei tulnud järgmine, ema mälestuseks kirjutatud: kaugelt otsida: magasin, kuidas juhtus, mõnes “piirilähedases” hurtsikus. Korra olin ööd talus, kus käis söömas ja ka magamas Kaks selget silma üks sepasell oma kilomeetrikaugusest töökohast. Mäletan teda vaatvad mu peal’, sellepärast, et talu koer ei olnud temaga harjunud ning poiss ütles mu kõrvu kostab mulle naerdes: “Haugub, m i k s a l a t i m u s t ”; see oli nii to- kui kella heal. redasti öeldud (koera küsimus: miks on mees alati must?), et too Su silmad, ema, rõõmsameelne sepapoiss — oli vist öösel koguni toakaaslaseks — surn’d emake, ei ole tänini meelest läinud. Ühe öö magasin kambris, kus oma kui tähed paistvad voodis magas just laulatatud abielupaar; ei olnud teist kohta va- mu südame35. lida ega lastud mind ka vastu ööd minna naabritelt magamispaika otsima. Kuidas võiksin niisugust sõprust unustada? Hea oli see, Tema humoristlikku novelli “Peipsi peal” meenutasin eriti sa- et küsitlus ise ei võtnud üheski kohas rohkem kui pool tundi aega: geli siis, kui ise suusatasin kevadtalvise hapra jääga Peipsil, murde iseloomulikud jooned said kähku läbi võetud ja vastused mida mööda Liivi jutustuse järgi kaks meest olevat olnud kord üles märgitud. Kaart oleks küll võinud olla palju täielikum koha- jäämineku ajal ühelt jääpangalt teisele hüpates märksa vähem nimede ja piiride täpsuse seisukohast, aga ma ei näinud niisugusel meeldivas olukorras rändamas. Seal siis olevat tõotatud, et kui detailide tagaajamisel kaugemale ulatuvat mõtet. Jumal oma armus nad päästab, siis sünnitakse uuteks inimesteks, ei tehta enam pattu, kingitakse kirikule lühter jne. Kalda lähedal jää murdus ning mehed mõtlesid oma viimse hetke tulnud ole- KÄIK JUHAN LIIVI JUURDE vat — aga jalad ulatusid juba põhja. Ja siis kostis meeste suust 36 Olin saanud teada, et kirjanik Juhan Liiv, sünnilt Alatskivi poiss rõõmus kirumine: “Maa, kurat!” Hiljem mõeldud järele, et ega ning oma kuulsuse ja saatuse poolest mingil kombel meie Aleksis Jumal tahaks kasutada hädaolukorda oma kasuks ja oleks lühtri Kiviga võrreldav, elas oma venna33 väikeses talus Koosal. Oli enne asemel rahul ka küünlaga — nagu tal olla tuligi. seda rännanud ringi, ajuti nõdrameelsena ning kus juhtus34. Ta 35“Kaks selget silma / Vaat’vad mu peal, / Mu kõrvu kostab / Kui 33Mõeldud on Johannes Liivi, kes Kavastu-Koosa Plakso-Madise kella heal. . . / Õrn taeva heldus / Neist paistma näis, / Kui kulla läiki / peremehena polnud mitte Juhan Liivi vend, vaid lellepoeg. Saab rind mul täis. / Nad vaatavad heldelt, / Ja vagaste, / Nende kõne 34“Elu lõpuosas kannatas ta suurusluulu all, rääkides oma kuningli- on vaikne / Ja tasane. / Su silmad, ema — / Surn’d emake! / Kui tähed kust päritolust. Ühtlasi pidas ta ennast Poola troonipärijaks. Ühel katsel paistvad / Mu südame.” — Juhan Liiv, “Kaks selget silma”. Juhan Liivi piletita reisijana Varssavisse sõita tõukasid konduktorid Liivi rongist Kirjatööde kogu. Tallinn, 1904, lk 368. sohu, kus ta sai rängasti külmetada. 1913. a 1. detsembril (vkj 18. no- 36Kettunen kordab osa merehädas Reinu repliigist, mis tervikuna on vembril) suri kirjanik Koosal tiisikusse.” Vt Eesti kirjanduse ajalugu. viletsast olukorrast pääsemise tähenduses tulnud üdisemaltki kasutusele: III köide: XIX sajandi lõpust 1917. aastani. Toimetanud Heino Puhvel. “Jaak, maa, kurat, jalad on juba põhjas!” Vt “Peipsi peal”. — Juhan Liiv, Tallinn, 1969, lk 116–117. Proosa. Tallinn, 1971, lk 127–130.

392 393 Neljas Eesti-retk. 1911 Lauri Kettunen

Ega sellest olnud rohkem kui paar aastat, kui Juhan Liiv, paljajalu! Tema silmad särasid siiski rõõmust ja vahest ka uudis- juba rohkem kui kümmekond aastat vaimselt täielikult surnuks himust ning tundus, et ta ei pööranud oma väljanägemisele erilist peetud, oli avaldanud lisaks raamatutäiele kogutud luuletustele tähelepanu, vähemalt ei paistnud ta seda häbenevat. Kui olin arva- sügavmõttelise novellikogu Elu sügavusest37, mida olin imetlu- nud leidvat eest nõrga mõistusega mehe, siis eksisin. Silmades oli sega lugenud. Endise lehemehena, kui mitte selletagi, oli ta sattu- küll midagi ekslevat, aeg-ajalt nagu äraolevat, aga jutt oli loogiline nud jälgima ka Soome asju ning nende kirjelduse kohta on “Ühe ja hingestatud. Soome kirjaniku sõnast” pärit järgmine kaunis katkend, nimelt: Pean kahetsema, et alles nüüd, aastakümnete järel, saan “Meie maa on nii vaene, et siin ei ole teist rikkust kui tema laste täielikult aru tollest väikesest kultuurisündmusest. Olen palju armastus.”38 Kui ilusasti ta arendab seda “a l a n d l i k u j õ u ” unustanud, kuigi lahkudes olin müstiliselt innustunud, koguni na- mõtet, jõudes järeldusele: “Maailmas on palju, palju kullast hin- tuke nagu pühade tunnete vallas ja kavatsesin panna meie vest- nalisemat rikkust.” luse ning oma muljed värskelt kirja — mis siiski jäi tegemata. Natuke nagu palveränduri tunnetega läksin seda tähelepanu- Alguseks seletasin, et Juhan Liivi tuntakse Soomeski hästi ja et väärset meest otsima. Tõe nimel tuleb siiski öelda, et mu külastuse toon talle sealt tervisi. Ta silmad ja kõhn, natuke nurgeline nägu aeg ei sobi ehk täiesti kokku siin järgitud kronoloogiaga. Käik väljendasid rõõmsat üllatust. Rääkisin tema loomingust, meenu- leidis vahest aset enne setu-retke, sest igal juhul oli külm ja, nagu tasin mällu jäänud parimaid, tundelisi ning humoristlikke kirjel- mäletan, olin suuskadega. Aga mis tähtsust on siin mõnel nädalal dusi (nagu näiteks “Peipsi peal” oli), aga ta ise paistis oma loomin- siia või sinna. gut alahindavat. Tegin juttu ka tema viimastest laastudest (“Elu Astusin väikese maja väikesse tuppa ja kohtasin kõigepealt pe- sügavusest”) ning siis ta innustus. Ü k s koht, ütles ta, üks ainu- remeest, kirjaniku venda. Teda teadsin haiget kirjanikku elatavat ke välgatus terves kogumikus on niisugune, mida ta heaks peab. ja hooldavat — selleski sarnasus Aleksis Kiviga. Minu soovist See on välgu kirjeldus. Välk, see on raske, lämmatava, saastunud kuulnud, hüüdis ta: “Juhan, hei, üks härra Soomest tahab sinuga õhu poolt sünnitatud. See on jõudude kokkupõrgetes ja surutuses rääkida!” Seejärel hakkas kambri a h j u pealt kostma kobinat ja küpsenud tähenduseta, kõlbmatutest jäätmetest hirmuäratavaks kogukas, natuke jässakas mees, Juhan Liiv ise, kargas sealt alla, jõuks. Sähvatus, ja sidemed on katki rebitud, hetkega p u h a s , käbedalt nagu noor poiss. Aga missuguses riides: räbalates ja hetkega v a b a . Üksainus suur hetk — see on hävingu hetk! Ehk välk39. 371909. aastal Karl Eduard Söödi, Mihkel Kampmanni ja Peeter Põllu koostatud lühiproosavalimik; sisaldab 38 laastu ja mõttemõlgutust, 39Muidugi võib laastu Juhan Liivi enda isikliku eluga seostada. Aga sh “Eesti poeg” ja “Eesti tütar”, milles Liiv esitab ideaalsete eesti kesk- kui kujutleda keiserliku Venemaa sumbunud õhustikku, rahvuste allasu- kooliõpilaste portreed ja resümeerib: “Kui meil niisuguseid poisse on, rumist ja vastuolusid ning Liivi luuletust “Kas näitad” (“Kas aastatuhan- siis on sul tulevik, Eesti rahvas!” ja “Mina ei karda saalisid ega sa- ded mingu — / Siis vast see haiget ei tee / Et suurte rahvaste kõrval / On metit — aga ma ei müü nende eest ka oma iseolemist!” Vt Juhan Liivi vaba ka väikene.”), pole võimatu kujutleda kirjutatut kümne aasta pärast kogutud teosed, VII: Elu sügavusest. Tartu, 1934, lk 36–37. Sellesse kor- toimuva geniaalse ennustusena, kuigi järgnev lause kõik kaheldavaks dustrükki on toimetaja Fr. Tuglas lisanud veel 14 proosapala ja 32 kildu. muudab: “Üks silmapilk ja kõik on jälle endine.” Vt “Välk”. — Juhan 38Midagi konkreetset Soome kohta kõnealuses laastus ei leidu, isegi Liivi kogutud teosed, VII: Elu sügavusest, lk 85. Aarne Vinkel kirju- sõna “Soome” pole mujal kui pealkirjas. Samahästi võiks pealkirjaks tab: “Nähtavasti eriti 1905.–1907. a. revolutsiooni elevusrikkal ajal on olla “Ühe Saksa vürsti sõna”, sest ühte neist — tõsi, ilma nimeta — on Liivi mõte korduvalt keerelnud Vene riigisisese rahvusküsimuse ümber; laastus mainitud. Kahtlemata sobis aga Soome esiletõstmine tolleaegse ta taunib väikerahvaste rõhumise ning hävitamise poliitikat ning kaitseb rahvusliku liikumisega paremini. Vt “Ühe Soome kirjaniku sõna”. — kõigi Venemaa rahvaste võrdõiguslikkuse põhimõtet.” Eesti kirjanduse Juhan Liivi kogutud teosed, VII: Elu sügavusest, lk 35. ajalugu. III köide, lk 126.

394 395 Neljas Eesti-retk. 1911 Lauri Kettunen

Ei tea, kas ma refereerisin öeldut õigesti (teen seda nüüd, luge- Alandlik Aleksis Kivi ütles enne oma surma: “Mina elan.” nud uuesti toda kohta raamatust), aga tollal kuulduna tundus mõte Mida tema nägemus võiski olla tähendanud, tema alandlik eesti minu meelest geniaalselt originaalsena. See üks ainuke koht, kin- saatusekaaslane vaevalt julges surmahetkel kujutleda, et jääb oma nitas ta veel ja naeratas kurvalt. Muu pole midagi. loomingus elama. Kivi kombel jääb aga siiski temagi igavesti Kui meie kokkusaamise üle tagantjärele mõtlen, tuleb meelde elama teerajajate, oma rahva klassikute hulgas. Pean ennast õnne- too ääretu v ä h e n õ u d l i k k u s , mis vajutas pitseri sellele oma likuks, et sain teda veel oma silmaga näha; tõsi, füüsiliselt arme- aja jaoks liiga suurele kirjanikule. Vahest pidas ta paljasjalg- tuna, kuid vaimselt kaunina. Olin jõudnud pidada teda juba pea- sust ja räbalat väljanägemist oma olukorrale vastavaks, nendes aegu nagu surnuks — ja siis äkitselt oli hetkeks ellu ärganud armas nagu polnudki midagi häbenemisväärset. Kui vaimustki olid vaid lahkunu mu ees kogu oma kirkuses. räbalad järel ning keha vaesuse ja haiguse poolt muserdatud. Kas oli välgu-jutt tema enda sümbol, kas ta ootas ise seda sähvatust, oma vabanemise kirgast hetke? Eesti entsüklopeedia konstateerib lühidalt: “Ta (sünd. 30. IV 1864 Alatskivil) suri kopsuhaigusse 1. XII 1913 Kavastu Koosal.” LAURI KETTUNEN (10. IX 1885 – 26. II 1963) on soome keele- teadlane, prosaist, luuletaja ja näitekirjanik. Õppis Helsingi ülikoo- Enne oma surma jõudis Juhan Liiv küll saada kaunisõnalist lis soome keelt ja sugulaskeeli, lõpetas 1908 (doktor 1913 uurimu- avalikku tunnustust, ka Noor-Eesti poolt — nii kitsid kui need sega eesti keele Kodavere murrakust). Valiti 1914 Helsingi ülikooli olidki möönma, et enne neid on kunsti alal midagi märkimisväärset soome keele dotsendiks, 1929 erakorraliseks professoriks, oli 1938– tehtud. Meenutades seda meie kohtumist võin kujutleda, et avalik 1953 eesti keele ja lähisugukeelte professor, ühtlasi 1919–1924 Tartu tänu tegelikult ehmatas Juhan Liivi ning et luuletus “Mind mitte 40 ülikooli läänemeresoome keelte professor; Soome Teaduste Akadeemia iialgi” oli kantud nii tema südamest tulevast sügavast siirusest liige 1932; Akadeemilise Emakeele Seltsi esimees 1920–1924. Tema kui hellast isamaalisest meelest. Keelab ta ju tolles luuletuses arvukaist keeleteaduslikest uurimustest on eesti keeles eraldi raama- kategooriliselt ennast austada. Ta käsib austada neid, “kes on tuna ilmunud Arvustavad märkused keeleuuendusnõuete puhul (Tallinn: kasvanud valguses” ja saanud tõeliselt suureks. Ta rõõmustab, et Rahvaülikool, 1919), Lõunavepsa häälik-ajalugu. I, Konsonandid. II, selliseid on, sest rahval p e a b olema suurmehi. Kui neid kellegi Vokaalid (Tartu: Tartu Ülikool, 1922), Lauseliikmed eesti keeles (Tartu: meelest ei ole, siis peab need enda jaoks v ä l j a m õ t l e m a (“ja Eesti Kirjanduse Selts, 1924); samuti Eesti-soome sõnaraamat = kui teil neid mehi ei ole, siis endil nad mõtelge”), nad peab mõttes Virolais-suomalainen sanakirja (Helsinki: Otava, 1917; 3. tr. Tallinn: kaunistama kõikide voorustega, kuid teda, teda ei või tõsta nende Roto, 1991), Soome keele õpiraamat (Tallinn: Rahvaülikool, 1920), kõrvale! (“Kõik voorused mõtelge kokku, kuid mind — mitte luulekogu Südame sillad (Helsinki, 1960) ja mälestusteraamat Laado- iialgi!”) gast Balatonini: Mälestusi 1918–1924 (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1999). Oluline on ka M. J. Eiseni mälestusele pühendatud uurimus Etymologische Untersuchungen über Estnische Ortsnamen (Helsinki, 401905. aastaga dateeritud luuletus “Noor-Eestile” (kirjutatud Tartu 1955). Akadeemias on ilmunud “Esimene Liivi-retk: 1920” (1994, närvikliinikus, kuhu Juhan Luiga Liivile 1904. aasta suvel elamisvõima- luse oli muretsenud, ning ajal, mil nooreestlased Liivi vastu elavat huvi nr 12, lk 2611–2642), “Luulet” (1995, nr 7, lk 1414–1417), “Minu tundsid ja teda toetasid); masendunud luuletaja eitab nii oma loomingu esimene Eesti-retk. Suvi 1908” (2005, nr 9, lk 1925–1949), “Teine väärtust kui lükkab tagasi nooreestlaste osutatava austuse ja lugupida- Eesti-retk. Sügissuvi 1909” (2005, nr 10, lk 2195–2208) ja “Kolmas mise; luuletuses on ka järgmised read: “Nad hirmsad on, mu laulud, / Eesti-retk. 1910” (2005, nr 11, lk 2385–2399; nr 12, lk 2666–2706). ja hirmus mu süda sees, / nii hirmus nagu mu saatus — / ei mind mitte iganes! / —”. Vt Juhan Liiv, Sinuga ja sinuta, lk 53.

396 397 KÕNETEGUDE TEOORIA, ILLOKUTIIVSE LOOGIKA JA PRAGMAPOEETIKA ANALÜÜS

Erkki Luuk

Arne Merilai. Pragmapoeetika: Kahe konteksti teooria . Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2003. 238 lk.

SISSEJUHATUS

Järgnev analüüs ei pretendeeri ammendavusele. Konkreetsemalt huvitavad mind kõneaktide ehk kõnetegude teooria (ja kitsamalt, illokutiivse loogika (kõnetegude teooria edasiarendus, mis on Merilai käsitluse aluseks)) kehtivuspiirid, kahe konteksti teooria paikapidavus ning selle abil teostatava analüüsi tõhusus. Kontrollin neid punkte eelkõige võimalike seoste järgi semantika ja stilistikaga, mis on vastavalt illokutiivse loogika ja kõnetegude teooria eelduseks (semantika) ning kahe konteksti teooria laiemaks kontekstiks (stilistika). Merilai teooria käsitlemisel lähtun tema teosest Pragmapoeetika, kõnetegude teooria ja illokutiivse loogika vaatlemisel lisaks sellele veel teostest Austin 1970 ja Vanderveken 1990, 2001. Et kõige rohkem viitan järgnevas artiklis Merilai teosele, siis tutvustan neile, kes seda lugenud pole, lühidalt selle sisu. Arne Merilai Pragmapoeetika: Kahe konteksti teooria on ebatavaliselt laiahaardeline, semantika, pragmaatika, filosoofia ja poeetika, tähenduse, kasutuse ja teksti ristumispunkte kaardistav teos. Autori põhiliseks ja ühtlasi uuenduslikuks meetodiks on analüütiline kirjandusfilosoofia (Merilai 2003: 55) koos oma eelkõige kõnetegude teoorias

RAUNO THOMAS MOSS (1998) Autor tänab retsensente ja Haldur Õimu kirjutise sisu ja üles- ehitust puudutavate soovituste eest.

399 Kõnetegude teooria, illokutiivse loogika ja pragmapoeetika analüüs Erkki Luuk antud eeldustega. Teose algupärases osas lisanduvad veel autori enda tusele (denotaadile, referendile). See veelahe on kahtlemata midagi hüpoteesid, mis taotlevad kõnetegude teooria sünteesi kirjandusteoree- kirjandusteaduse-eelset — muidugi mitte ajalooliselt, vaid seetõttu, et tikutele harjumuspärasema poeetikadiskursusega. See analüütilise fi- tegu on laiemas mõttes keele või märgisüsteemi vms kirjeldusviisi fun- losoofia, loogika, matemaatika, lingvistika ja kirjandusteaduse seisu- damentaalküsimusega, mis kirjandusteooriasse tingimata ei puutu. Ena- kohtadest lähtuv ambitsioonikas ja tervitatav teos on programmiliselt mik kirjandusteadlasi, kes siiski peab vajalikuks oma seisukohti ses sünteetiline, kohati võib-olla isegi eklektilisevõitu. küsimuses fikseerida, pooldab üldiselt (põhjustel, mis mind praegu ei huvita) pigem strukturalismi kui analüütilise filosoofia eeldusi. Arne Merilai on oma analüütilise filosoofia ja eriti just selle formaliseeritu- 1. mate instantside lembuses seega tähelepanuväärne ja teretulnud erand. Kui oleme autori eelistused sel viisil kaardistanud, pole enam põhjust Lubage mul alustada mõnedest põhimõistetest. Tähenduse uurimine ega vajadust imestada selle üle, et tema raamatus ei mainita sõnu “de- on kulgenud mööda kõige erinevamaid radu, millest paljud üksteist signaat” ja “designatsioon” ning et Saussure’i nimetatakse vaid üks kord paradigmaatiliselt välistavad. Klassikaliseks näiteks sellisest vastas- ja mõistagi halvustavas kontekstis, ehkki “semiootikale” viidatakse kor- seisust võiks olla Saussure’ist lähtuv strukturalistlik, suuresti ka se- duvalt — kuid see on seletatav kohaliku konteksti eripäraga, eelkõige miootiline traditsioon, mis vähemalt osalt põhineb “puhtal” tähendusel, seoses Lotmaniga, kellele viitamine on Eestis soovitatav vähemalt kul- 1 designaadil, raskematel juhtudel, nt Saussure’i puhul, keda kee- tuuripoliitilistel põhjustel. Kui aga Merilai postuleerib Daniel Vander- levälised instantsid ei huvita, sellega ilmselt piirdudeski — versus vekeni suu läbi oma käsitlusele aluseks oleva teooria kui “üldise seman- analüütilise (keele)filosoofia traditsioon, mis “järjekindlamatel” ja for- tika” (lk 53), on see siiski väide, mis väärib veidi pikemat analüüsi. maliseeritumatel juhtudel taandab, vastupidi, nii palju kui võimalik osu- Vanderveken ütleb: “Illokutiivse loogika ontoloogia on realistlik, mitte nominalistlik” (ibid.). Illokutiivsel loogikal on vähemalt kaks tin- 1 Designatum on mõiste, mis pärineb Charles Morriselt (1971 (ori- gimust: 1. põhinemine väidetel ehk propositsioonidel, ja 2. põhinemine ginaal 1938)). Veelgi varem on designatsioonist rääkinud Saus- osutusel. Propositsioonide tõeväärtuse ja osutuse väljaselgitamise möö- sure (1966 (1916)). Designaat ja designatsioon võimaldavad käesolevas dapääsmatu tingimusena eeldavad mõlemad omakorda 3. põhinemist lõigus ja lõigus 13 esitatud tehnilisematel eeldustel terminoloogiliselt välisel kontrollitavusel. Designaat, “puhas” tähendus (nt kujutlus, ku- hõlmata teatavat denotatum’ist üle jäävat tähendusjääki, mille täpsem jund vms, mis tekib lugeja/kuulaja vaimus reaktsioonina mingile kee- olemus võib jääda esialgu lahtiseks (Saussure’il kuulub sinna lisaks leväljendile vms), mõistagi pole kontrollitav. Kontrollitav ega järelikult designatsioonile kindlasti ka signifikatsioon). Designatsiooni võimalik ka ennustatav pole isegi mitte see, mis on ühe ja sama keeleväljendi x eestikeelne vaste, kui keegi sooviks seda tarvitada, võiks olla nt ‘osun- designaat D ühel ja samal subjektil S kahel eri kasutuskorral või aja- damine’, mis tuleks sellisel juhul ‘osutamisest’ (denotatsioonist) ran- hetkel t0 ja t1. Kuna väline kontroll designaadi üle puudub, pole see gelt lahus hoida (‘osutamise’ ja ‘viitamisega’ seotud tõlkeprobleemide mõistagi ka täielikult formaliseeritav, mistõttu selle väärtus predikaat- kohta vt joonealust märkust nr 7). Mõeldav on ka kõnepruuk, kus ‘viita- arvutuses (formaalloogiline keel, mida kõnetegude teooria kasutab) on mist’ ja ‘osundamist’ tarvitataks üldmõisteliste sünonüümidena nii ‘de- null. signatsiooni’ kui ka ‘denotatsiooni’ tähistamiseks — ka Merilai (lk 162) Sellised on lühidalt põhjused, miks kõnetegude teooria (ning kitsa- tarvitab (küll teistelt paradigmaatilistelt lähtepositsioonidelt) ‘viitamist’ malt, illokutiivne loogika) designaati täielikult eirab. Kuid see iseene- mõneti seesuguses tähenduses. Edaspidi kasutangi viimati nimetatud sest ei muuda designaati veel olematuks. Eksplitsiitse designatiivsu- kõnepruuki. ÕS 1999 annab ‘osundamise’ vasteks ‘tsiteerimine’, aga seni jõuab Merilai ka ise, tuues näite lausest, millel “meie maailmas ot- ehk on praegu lubatav seda sõna kasutada ka pisut teises tähenduses. sene tähendus ja osutus puudub”: “Maitsvad kaunid väärtused rabelevad Seos viitamise, osutamise ja osundamise vahel on ilmne — iga osun- hooti” (lk 66). Osutus sel lausel ehk tõesti puudub — kuigi teisalt võib damine (tsiteerimine) on ühtaegu ka viitamine (osutamine) — kui ke- öelda, et selle saab tuletada lause komponentidest, millel kõigil on meie dagi/midagi tsiteeritakse, siis sellega tollele paramatult ka viidatakse. maailmas osutus, ja selleks, et lausel oleks osutus mõnes võimalikus Designatsiooni kohta vt veel Nöth 1990: 53; Nemo 1999: 348jj; Petrilli maailmas, ei pea isegi see tingimus täidetud olema —, tähendus aga 2004: 298; Taylor 1999: 22; Carnap 1988: 6, 162jj.

400 10 401 Kõnetegude teooria, illokutiivse loogika ja pragmapoeetika analüüs Erkki Luuk kindlasti mitte. Seda tõestab kas või fakt, et kõik eesti keele oskajad meie D-ga seda üldse designaadiks võib nimetada. Üldine eeldus, millel see maailmas saavad sellest lausest aru2 — s.t, see tekitab neil mingisuguse käsitlusviis põhineb, on järgmine: kõik, mis teadvusse siseneb, teeb seda kujutluse ehk designaadi (analüütilistele filosoofidele võime soovi kor- üksnes tähenduse vahendusel. Võib ka öelda, et ‘teadvuse’ funktsioon ral teha erandi). Sellisena kirjeldatud designatiivne tähendus on midagi on piiratud ‘tähenduse’ tingimustega.6 Seega tõuseb fookusse küsimus enamat kui lihtsalt lauset moodustavate sõnade tähenduste summa — ‘tähenduse’ paratamatutest ja piisavatest tingimustest. see on kompositsiooniline, vastates seega täielikult lausetähenduse tin- gimusele, vaatamata sellele et sel lausel meie maailmas osutus ilmselt puudub. 2. Illokutiivset loogikat või Vandervekeni “üldist semantikat” võib seega üldjoontes kirjeldada kui reduktsionistlikku.3 Vanderveken Vandervekeni juurde veel kord tagasi pöördudes (Merilai 2003: 54): ütleb (Merilai tõlkes, lk 54): “Vastavalt Descartes’ile eristan ma mõis- “. . . eristan ma mõistelised mõtted teistest mõtteliikidest nagu taju (per- telised mõtted teistest mõtteliikidest nagu taju (perception) ja ettekuju- ception) ja ettekujutus (imagination). . . ” ‘Ettekujutuse’ eiramine on siin tus(imagination), mille sisuks on pigem faktide, millele nad on suunatud, mõistagi klausel, millega designaat diskvalifitseeritakse. Ja veel (lk 55): esitused (presentations) kui esindused (representations).” Võtmesõnaks “Loomulikult, nagu osutas Wittgenstein, fikseerib transtsendentaalne on siin “pigem”. S.t, esmaselt on tegu küll esitustega, kuid teiseselt loogiline semantika piirid mõeldavale kaudselt, piirates mõtete keele- ikkagi esindustega. Võib nimelt väita, et vähemalt enamik (võimatu on list väljendust.” Seega pole designaati välja arvatud mitte universu- öelda, kui suur osa just täpselt — vt mõttekäiku designaadi kontrolli- mist ega mõtlemisest, vaid ainult keelelisest väljendusest. See mui- tavuse kohta) designatiivset sisu osundab referendile mõnes võimalikus dugi ei tähenda, et designaat ei võiks olla keelelise väljenduse tingimus. maailmas. Kui keegi ütleb sõna ‘tool’, võib kuulajal sellega seostuda ku- Järgnevalt üritangi seda näidata. jutlus, mis osutab mingile toolile mõnes võimalikus maailmas (mis võib Niisiis oletame, et asjad on nii, nagu nad just parasjagu on — muidugi vabalt olla ka reaalne maailm). Niisiis võib designaat sisaldada et meil valitsevad jäigad erimeelsused küsimuses, mida ‘tähenduseks’ osutust O2 (tähistatud nii eristamaks seda konventsionaalsest osutusest üleüldse tuleks pidada. Puhtintuitiivselt oleks vastus sellele küsimusele O) — aga ei pruugi. Nimelt võime kogeda või ette kujutada designatiiv- järgmine: ‘tähenduseks’ tuleb pidada kõike, mis alati ja vältimatult set instantsi D0 (tähistatud nii eristamaks seda teistest designatiivsetest kaasneb ‘tähenduse’ kui efekti tekkega. ‘Tähenduse’ kui efekti teket instantsidest), mis pole piisavalt detailne, et toimida designaadina D, tähistaks seejuures lihtsalt ‘tähenduse’ äratundmine — see, et miski intensioonina või osutusena mis tahes võimalikus maailmas.4 on tähendusena ära tuntud või et millegi tähendus on ära tuntud vms. Kriteeriumiks, kas designatiivne sisu annab designaadi D, inten- Säärasel juhul vastab designaat täielikult sellele “alati ja vältimatult siooni või osutuse mõnes võimalikus maailmas — piisava detailiseeri- kaasnemise” nõudele. Millegi ‘tähenduse’ äratundmisega kaasneb tuse kriteeriumiks —, on seejuures meie võime seda taasesitatuna esma- vältimatult teatav kujutlus vaimus. Tegelikult on ‘tähenduse’ ja ku- 5 jutluse sõltuvus isegi vastupidine — mitte kujutlus ei kaasne vältimatult esitusega identsena ära tunda. D0 on seega osaline/nurjunud designatsioon, millel on kummatigi väljund teadvusse (kõige ilmsemaks näiteks tähendusega, vaid kujutlus ongi see, mille alusel või mille tõttu tähendus võivad olla mõned kujundid (pool)unes), mille materjali sarnasuse alusel subjektiivselt, s.t algselt üleüldse ära tuntakse. Kui me eemaldame ‘tähenduselt’ kujutluse, teeme ta sellega küll kõlblikuks predikaat- arvutuseks, ent ühtlasi eemaldame talt subjektiivse sisu, sh subjekti 2Selle kohta, kuidas see võimalik on, vt lõik 14. võime ‘tähendust’ üleüldse ära tunda. Nõnda siis, luues eksklusiiv- 3Lk 75 tunnistab Merilai seda vist isegi. 4Intensionaalses objektis on ligikaudu ühetugevuselt esindatud nii 6Vt nt Frawley (1992: 51jj): “Semantiline struktuur on täpselt sama designatiivne kui ka denotatiivne komponent. Võib veel eristada in- mis kontseptuaalne [conceptual] struktuur,” ja täpsustavalt (ibid., lk 54– tensionaalsete objektide kaht tüüpi: kirjeldusel [Ik] ja kontekstil [It] 55): “Semantilised kategooriad on kontseptuaalsete kategooriate alam- põhinevaid (see on seotud nende erinevate õppimisviisidega — vt Quine hulk: see, mida me denoteerime, on selle funktsioon, mida me saame 2005: 33jj). kontseptualiseerida. Me suudame kujutleda rohkem kui väljendada, kuid 5Selle kohta vt ka Luuk 2001: 45. kõik, mis on väljendatav, on ka kujuteldav.”

402 403 Kõnetegude teooria, illokutiivse loogika ja pragmapoeetika analüüs Erkki Luuk selt ‘tähendusele’ välise kirjelduse ja mõõdu, me mitte ainult ei jäta Predikatsiooniakti tingimuseks on relatsioon — vähemalt objekti ja mõistet ilma selle sisust, vaid ka iseennast võimest seda sisu ära tunda. predikaadi vahel, sageli aga ka predikaadisiseselt —, kus üks tähenduslik Parimal juhul võiks sel moel kirjeldatud ‘tähendus’ olla ‘tähenduse’ instants (olgu osutus O või mitte) seatakse sõltuvusse teisest ja vastu- väliseid (mõõdetavaid) efekte väljendav simulatsioon — viis, kuidas pidi. Mõistagi ei saa selline relatsioon ise olla kunagi kättesaadav mis ‘tähendust’ võiks subjektiivselt ammendavalt kirjeldada või kasutada tahes osutuse O kaudu. Esialgu võib piirduda lihtsalt seletusega, et pre- mingi loogiline otsustusmehhanism. Kuid esialgu on veel kahtlane, kas dikatsiooni puhul on tegu eri instantside (designatiivsete, denotatiivsete ja kuidas ‘subjekti’ mõiste sellistele mehhanismidele üleüldse laieneb. ja intensionaalsete) kombineeritud toimega, mida analüütiline filosoo- Seda, et inimene ise pole üks selline mehhanism, pole praegu ilmselt fia — vähemalt nii üldiselt postuleerituna — ammendavalt ei käsitle. vaja tõestama hakata. Põhiliseks takistuseks on siin muidugi designatiivsed instantsid D0 ja D, mille olemasolu ei tunnistata. Samas, nagu juba eelnevalt mainitud, võivad instantside D, Ik ja It osutused O2 olla kättesaadavad võimalikes 3. maailmades. Hoopis teistest, kõnetegude teooria eeldustest lähtudes tunnistab teise järgu osutuste olemasolu ka Merilai (2003: 162, 166, 169). Frege jälgedes eristab Searle (kelle teooriat Vanderveken edasi arendab) propositsiooniaktis kaht osa: referentsi- ja predikatsiooniakti (Merilai 2003: 72). See, et predikatsiooniaktis sisaldub Frege järgi alati ka re- ferents (Frege 1999), näitab meile tegelikult seda, et referentsi- ja pre- 4. dikatsiooniakt paiknevad kahel eraldiseisval semantilise artikulatsiooni tasandil. Primaarse artikulatsioonitasandi (võtame selleks praegu osu- Niisiis võime isegi kõiki täpsemaid eristusi kõrvale lükates apriori öelda, tuse tasandi) jätab analüütiline filosoofia predikatsiooniakti puhul liht- et ‘tähenduse’ ammendav käsitlus peaks arvestama denotatsiooni, desig- salt vahele. See on vähemalt osalt seotud analüütilise keelefilosoo- fia peaaegu eksklusiivse huviga ainult propositsioonilise tähenduse või ‘väljendussisu’ (Vandervekeni sense, Merilai tõlge) vastu predikatsioo- 6) “ajahetke ja ajaloo paar”. Samuti on vale tõlkida denotations osu- niaktis. Kumb kumma on tinginud — kas nimetatud ‘huvi’ on tinginud tuseks — õige oleks ‘denotaadid’ või ‘ekstensioonid’. Analüütilise fi- primaarse artikulatsioonitasandi ignoreerimise või vastupidi —, selle üle losoofia pruugis on ‘denotaat’ ja ‘ekstensioon’ sünonüümid, ‘osutuse’ võib veel spekuleerida. Igatahes on ‘väljendussisu’ kõneaktide teoorias tähendus on teine (Nute 1995). Ainus mulle teadaolev eristus, mis de- ning analüütilises keelefilosoofias sageli üldse rekursiivsele analüüsile notaadi ja ekstensiooni vahel kunagi on tehtud, on järgmine: “Eksten- allumatu baaselement — põhjuseks mõistagi see, et see pole kunagi sioon [---] on klassid, mitte individuaalid; denotatsioon on klasside liik- taandatav denotaadile O (küll aga võib olla taandatav intensionaalsetele meks olek, mitte klassid. Seega, kui keegi mees sureb, ei mõjuta see 7 objektidele Ik ja It — vt märkus 4). mingilgi määral “mehe” ekstensiooni.” (Eristuse autor on Stebbing, tsiteeritud allikas Garza-Cuarón 1991: 89.) Eesti keeles tekib lisa- 7Vandervekeni seletus, mis võrdlemisi hämaras sõnastuses kehtes- segadus sellest, et inglise keel ei tee vahet ‘denotaadil’ ja ‘denotat- tab taas kord teada-tuntud vastavuse intensiooni ja ekstensiooni va- sioonil’. Äärmisel juhul võiks olla lubatud pruuk, kus ‘denotatsioon’ hel, on Merilail (2003: 54) natuke valesti tõlgitud: “Individuaal- kui operatsionaalsem mõiste on (nt keeleteaduses) kasutusel ‘osutuse’ sete objektide omaduste, mis on ühekohaliste (unary) predikaatide sünonüümina, samas kui ‘denotaati’ tarvitatakse analüütilisele pruugile väljendussisudeks, osutuseks on individuaalsete mõistete hulgad (sets vastavalt ‘ekstensiooni’ sünonüümina. Samuti ei erista inglise keel ‘osu- of individual concepts): nad on mõistete alla kuuluvate teatud arvu in- tamist’ ‘viitamisest’ (reference), mis komplitseerib olukorda veelgi, sest dividuaalide omaduseks igas olukorras. [Joonealune märkus: Olukorra kohalikus pruugis on see võrdlemisi levinud eristus (ka Merilai kasu- termin tuleb D. Kaplanilt (1979), “On the Logic of Demonstratives”. tab seda lk 162). Samas ei erista eesti keel eksplitsiitselt referent’i re- Propositsioonid on tõesed olukordades. Olukorraks võib olla ajahetk, ference’ist — sõltuvalt kontekstist võib mõlemad tõlkida ‘osutuseks’. võimalik maailm, aja- või ajaloohetkede paar sõltuvalt kõnealusest loo- Kõigi nende mõistete vastavust eesti ja inglise keeles tuleb seega silmas gikast.]” “Aja- või ajaloohetkede paari” asemel on Vandervekenil (2001: pidada.

404 405 Kõnetegude teooria, illokutiivse loogika ja pragmapoeetika analüüs Erkki Luuk natsiooni, konnotatsiooni ja võib-olla isegi assotsiatsiooniga.8 Vander- tav jõud siiski suur” (ibid.). Kõnetegude teooria näib tema järgi olevat vekeni “üldine” semantika arvestab rahuldavalt ainult esimesega. Sel- universaalne tekstianalüüsi vahend, millega on mõtet analüüsida mis lised (lisaks eelkirjeldatutele) on vastuväited sellele semantilise artiku- tahes teksti — suulist, kirjalikku, teaduslikku, ilukirjanduslikku vm. latsiooni primaarsel tasandil. Kui aga väita — mis on vähemalt osalt Läbivalt üritatakse jätta muljet, et ilukirjandusliku teksti analüüs sel- vale —, et “üldine” semantika primaarse tasandiga ei tegelegi, siis pa- lega ei ole mitte ainult tõhus, vaid ka kohustuslik (lk 60). Kui Merilai raku on nii, et arvestama peab ta sellega ikkagi, sest primaarne tasand kõnetegude teooria probleeme möönabki (lk 75, 98), siis möödaminnes, mõjutab ka semantilise artikulatsiooni kõiki järgmisi tasandeid. Sekun- sellest järeldusi tegemata. daarsel, propositsioonide tasandil lisanduvad muidugi veel teisedki ar- Hüpoteesidest rääkides (hiljem lisandub siia ritta veel Merilai gumendid illokutiivse loogika vastu, nagu nt sünteetiliste ja analüütiliste enda kahe konteksti hüpotees) ei saa jätta märkimata, et konventsio- tõdede ühtimatus,9 tavakeele kategooriate hägusus või “loks” (Peruzzi naalse arusaama järgi hüpoteese kas tõestatakse või lükatakse ümber. 2000: 174; Palmer 1982: 72–73), lõputu hulk keelemänge (Wittgenstein Kõnealuses raamatus ei anta ühtki vihjet selle kohta, et keegi kunagi 2005), lõpmatute struktuuride formaliseerimatus (Tamme, Tammet, midagi sellist oleks üritanudki, rääkimata juba viitamisest küsimusele, Prank 1997: 19, 41) ja tavakeele diskursus kui üks selline struktuur ning kas see antud juhul põhimõtteliselt üldse võimalik on. Pigem osu- sellega seotud argument: “fikseerimata ning pidevalt areneva loomuliku tab kõik ühemõtteliselt sellele, et see pole võimalik. Loogikute keelega võrreldes jääb mistahes formaalne keel alati piiratuks” (ibid., kõnepruugis: meile antakse küll kaudseid tõendeid, kuid isegi mitte lk 10), ja lisaks veel muud, spetsiifilisemalt formaliseerimist ja algu- kaudseid tõestusi, otsestest rääkimata. Niisiis kipub illokutiivne loo- sest peale küllaltki utoopilisena postuleeritud “matemaatikal rajanemist” gika püstitama hüpoteese, mida mitte ainult et ei tõestata, vaid ilmselt puudutavad raskused, nagu Gödeli mittetäielikkuse teoreem ja predikaat- pole võimalikki tõestada. arvutuse lahendumatus (ibid., lk 45). Merilai on sellest põhiprobleemist teadlik: “Küsimus on — kui Vähemalt osast neist on Merilai ka teadlik: “Seega oleks kõikide ideaalseks konstrueerida tegelikkust ja teooriat vahendav uuritav keel, kõnejõudude hulk rekursiivselt defineeritav vähese hulga algkõnejõudude et hüpoteesid toimiksid õpetlikult ja ladusalt, irdumata samas olulisel abil. On kõigiti eeldatav, et niisugune oletus kehtib loomulike keelte määral tegelikkusest?” (lk 104). alusel vastavalt konstrueeritud ideaalkeelte juures, kuid vaevalt saab see 10 Veel kord lk 98: “Seega oleks kõikide kõnejõudude hulk rekursiivselt igas aspektis nii olla loomulike keelte endi puhul” (2003: 98). Raamatu defineeritav vähese hulga algkõnejõudude abil. On kõigiti eeldatav, et üldist hoiakut jälgides on sellised märkused siiski tagaplaanil, sest “Hoo- niisugune oletus kehtib loomulike keelte alusel vastavalt konstrueeritud limata tegelike keelte suhtes tekkivatest põhimõttelistest probleemidest ideaalkeelte juures, kuid vaevalt saab see igas aspektis nii olla loomu- on [illokutiivse loogika konstrueerimis]hüpoteesi seletav, üldistav ja ehi- like keelte endi puhul.” Lk 87: “Arvestades illokutiivset punkti, selgub vastupidi Wittgensteinile, et keelemänge või -kasutusi ei ole lõputu 8Vrd Peruzzi 2000: 172: “Kuigi generatiivne programm [Peruzzi hulk, vaid nende arv on üsnagi piiratud” (edasi toob Merilai välja viis peab silmas Chomsky generatiivsele grammatikale iseloomulikku “sün- kõnetegude klassi). Mis mõttes “vastupidi Wittgensteinile”? Lk 98 taktitsismi” — E. L.] on semantikas põrkunud tõsistele raskustele, pole räägitakse “vähesest hulgast” ideaalkeelte puhul (tavakeelte puhul see juhtunu moraal selles, et intentsionaalsuse universaale pole võimalik peaaegu välistatakse), Wittgensteini vastav argument käib aga, vastu- identifitseerida ning et peaks otsima pelgupaika pragmaatikas. Me ei pidi, just tavakeele kohta. Wittgensteini väidetuga pole siin mingit vas- otsi mitte Π , vaid Σ semantikat.” Π on kõnejõupunkti (vt Vanderve- tuolu. Teiseks: igaüks, kes on matemaatikaga kokku puutunud, teab, et n n n lõpmatus jagatud viiega on endiselt lõpmatus. Esmalt tuleb tõestada, et ken 1990: 107; Merilai 2003: 91) tähis illokutiivses loogikas. Σn on ma- temaatikas summamärk, siin kasutusel summaarse, s.t terviktähenduse keelemängude hulk tavakeeles pole lõpmatu, alles seejärel on võimalik märkimiseks. jagamistehtega keelemängude hulka väiksemateks alamhulkadeks taandada. Eeldades, et lõplik arv tavakeele kasutajaid elab lõpliku arvu 9Selle kohta vt ka Quine 1999. 10 aastaid, omades seega lõplikku arvu mõtteid ja seega ka keelemänge, Sellele seisukohale aluseks oleva ideaal- ja tavakeele semantika on mõistagi kerge tõestada keelemängude hulga lõplikkust. Kui sellest vastavuse probleemi kaasajastatud ajaloolist ülevaadet vt Turner 1999: veel ei piisa, võib apelleerida universumi lõplikule elueale ja prootoni- 4jj.

406 407 Kõnetegude teooria, illokutiivse loogika ja pragmapoeetika analüüs Erkki Luuk pesade lõplikule arvule universumis, mis annaks isegi lõputu hulga pa- lutsiooni kontiinumisse hõlbustas ungari keele tõlkimist inglise keelde. ralleelsete universumite puhul lõpliku arvu kombinatsioone (Tegmark Tõlget hõlbustades soodustavad need kontiinumid väärkujutelma, nagu 2004). Kõik need arutlused on mõistagi toredad, kuid veenavad meid — oleksid meie vastastikku kergesti tõlgitavad laused mingi kultuuride- lisaks keelemängude hulga lõplikkusele — veel milleski: nimelt selle vahelise propositsiooni või tähenduse erinevad keelelised kehastused, füüsilises loendamatuses.11 Kahtlemata on just keelemängude hulga samas kui neid oleks parem vaadelda kui vaid variante ühest ja samast füüsiline loendamatus (ja mitte lõpmatus matemaatilises mõttes) argu- kultuurisisesest [minu rõhutus — E. L.] sõnalisest väljendusest.” ment, mida Wittgenstein oma ütlusega silmas pidas. Ja jagamist puu- Toon mõned näited Vandervekeni 300 algkõneteo hulgast: “kaebus, dutav kurb uudis laieneb ka füüsilisele loendamatusele: kui füüsiliselt kutse, käsk, käsklus, käsundus, nõudlus, pakkumine, päring, tellimus, loendamatu hulk jagada viiega, on tulemuseks määramatu suurusega tõkend, ametlik avaldus, aadlikslöömine, maksustus, ettekirjutus, suu- hulk, mis on ebatavaliselt suure tõenäosusega füüsiliselt loendamatu. nis, volitus, leping, pantimine, kihlvedu, sobing, ülepakkumine, vas- Veel üks arusaamatus (Merilai 2003: 68): “Lõpuks esitab Austin tupakkumine, vandetõotus. . . ” Keegi ilmselt ei söandaks väita, et need illokutiivsete aktide esialgse klassifikatsiooni, leides, et neid võiks ing- algkõneteod pole kultuurispetsiifilised. Kujutlus mõnest dˇzunglikeelest, liskeelses sõnaraamatus esindada umbes 1000 tegusõna.” Merilai kom- kus puuduvad vasted neile (ma ei tea, kuidas inglise keeles, kuid mentaar on järgmine: “See on muidugi liig mis liig [---] Vandervekeni vähemalt eesti keeles sisuliselt juriidilistele) tähendustele, on pehmelt uuem käsitlus esitab vaid ligikaudu kolmsada inglise verbi.” Seda küll, öeldes enesestmõistetav. Kui me seejuures eeldame, et dˇzunglikeeles kuid Vandervekenil on need eksplitsiitselt algkõneteod, millest saab on sellevõrra vähem algkõnetegusid, anname sellega põhjust süüdistada väidetavalt tuletada kõik ülejäänud — Austini hulk, nii palju kui aru end kogu Boasist lähtuva kultuuriantropoloogia aluspõhimõtte, kultuu- võib saada, ei pruugi aga piirduda algkõnetegudega; need toob mängu rilise relativismi eiramises, vastasel juhul aga oleme sunnitud eeldama alles konstrueerimishüpotees, mis on Searle’i/Vandervekeni hilisem lei- algkõnetegude erinevust eri kultuurides. Viimane oleks minu arvates dus. igati mõistlik ja tasakaalukas eeldus, kuid algkõnetegude hulga piiritle- Üks sõnasõnaline vastuolu, mis puudutab kõnetegude tõlgita- mine 300-ga ei leia siis muidugi enam mingit õigustust. vust (ibid., lk 86): “Eri keeltes on väga erinevaid verbe, kuigi teooria Teine küsimus, mis on tõlkeprobleemiga lahutamatult seotud, puudu- eeldab, et kõneteod on igas keeles üldjoontes ja ligilähedaselt samad. tab kõnetegude identsust. Quine teatavasti leiab (2005: 278–279), et pole See teeb keelepragmaatilise kihi siiski suhteliselt hästi ka ühest kee- olemas “sünonüümiamõistet, mis sobiks propositsioonide või tähenduste lest teise tõlgitavaks, kuigi täielikku kattumist ei saa loomulikult kunagi identsusele”.12 Kui isegi propositsioonide identsus on Quine’i arvates olla. . . ” Muidugi eeldab teooria seda, mida tal oma kehtivuse seisuko- ekslik ideaal, mida peaks siis arvama veel kõnetegude identsusest? Nii halt on vaja/kasulik eeldada. Kas pole asjaolu, et “eri keeltes on väga analüütilise filosoofia kui ka illokutiivse loogika seisukohast on propo- erinevaid verbe”, palju tugevam vastuargument kõnetegude universaal- sitsioon primaarne (eelduslik) ja kõnetegu sekundaarne — illokutiivses susele kui pooltargument, et teooria midagi eeldab? Kuivõrd illokutiivne loogikas on propositsioon argument ja kõnetegu funktsioon (vt Merilai loogika, kõnetegude teooria ja paraku ka suurem osa analüütilisest kee- 2003: 72, kus ühe ja sama propositsiooniga tehakse viis kõnetegu). Pro- lefilosoofiast põhineb peaaegu eranditult vaid inglise keele uurimisel, ei positsiooni p muutus kõneteo valemis F (p) ei implitseeri mõistagi veel jää sel tõesti midagi muud üle, kui oma universaalsust lihtsalt eeldada. muutust illokutiivses operaatoris F , kuid Quine’i analüüs (2005: 259jj), Selge on ka see, et esitatud vastuargument on pooltargumendist pädevam mis tuvastab sünonüümiatingimuste mittetäidetuse propositsiooni ja sõltumata sellest, kas me samastame illokutiivsed verbid illokutiivsete lausetähenduse puhul, teeks seda veelgi hõlpsamini illokutiivse ope- tegudega (nagu Austin) või mitte (nagu Vanderveken). raatori F puhul (vähemalt üks võimalik vastuargument — argument Isegi Quine’i esitatud radikaaltõlke probleemi (2005: 49jj) asjasse “tõeväärtuse kandjast” (ibid., lk 278jj) — on nõrgem operaatori F kui segamata on selge, et kõnetegude tõlkimine tekitab probleeme. Quine propositsiooni p puhul). ütleb (2005: 111): “Kuulumine alamsaksa kontiinumisse hõlbustas friisi keele tõlkimist inglise keelde [---] ja kuulumine samasse kultuurilise evo- 12Võimalikku vastuväidet Quine’ile, milles seatakse kahtluse alla põhiliselt tema kriteeriumide ülemäärane rangus keele tavakasutuse sei- 11Füüsilise loendamatuse kohta vt Hummel 2000: 253. sukohast, vt Grice ja Strawson 1989.

408 409 Kõnetegude teooria, illokutiivse loogika ja pragmapoeetika analüüs Erkki Luuk

5. poeetiliste kõnetegude teooria kujul (lk 156jj). Sellele vaatamata jäi vähemalt mulle kuni lõpuni arusaamatuks, kuidas kõnetegude teooria Lugedes lauseid nagu “Nii et kui lause- ja tähendusõpetus väljamõel- seda tõhusalt käsitleda saaks. disele erilist leida otse ei aita, siis on fiktsionaalsus kui selline ilm- See näib võimatu juba ainuüksi kõnetegude teooria eelduste tõttu. selt keeletegevusõpetuse objekt, autori ja lugeja suhtluse alasse kuu- Kõnetegude teooria on teooria sellest, kuidas formaliseerida seda, mida luv. Väljamõeldisele spetsiifiline peab tõenäoliselt põhinema autori keegi x oma lausungiga silmas on pidanud (lk 73). Siit jäävad välja: taotlustest. . . ” (lk 118) jääb mulje, et Merilai võtab ka ise aluseks pigem inglise kui eesti keele semantika. “Väljamõeldisele erilist [specific] leida” kõlab eesti keeles väga imelikult.13 1) Intentsioonid, mida pole võimalik formaliseerida (nt idiosünkraati- Ilmselt (või loodetavasti) ei pidanud Merilai siin silmas seda, et kõik, lised, ambivalentsed, hägusad ja segaintentsioonid). mis kuulub “autori ja lugeja suhtluse alasse”, kuulub automaatselt ka 2) Lausungid, millel intentsioon puudub (nt sonimine, vabad assot- keeletegevusõpetusse. On selge, et keeletegevusõpetus ja kõnetegude siatsioonid — kuigi sel puhul võib muidugi rääkida ebateadlikust teooria selle alaliigina on üks kitsas osa autori ja lugeja suhtluse alast. intentsioonist, mida oleks aga tõenäoliselt samuti võimatu formali- Kui vaadata mis tahes ilukirjanduslikku teksti, siis on selle peaaegu seerida). Vähemalt osa selliseid lausungeid on eristamatud lausun- universaalseks tunnuseks soov mõjuda — üht- või teistmoodi, kusjuu- geist, millel intentsioon on olemas. Eksisteerib nii tekste kui ka res viis, kuidas just täpselt mõjutakse, on autori kavatsuste seisukohalt terveid lausungite tüüpe (jauramine, sonimine jms — vt märkus 27), sageli teisejärguline (see on pigem lugeja funktsioon) — autori taot- mida võidakse esitada nii intentsionaalselt kui ka mitteintentsionaal- luseks on “lihtsalt” mõjuda, mõjuda “kuidagi”, s.t esile kutsuda mis selt. Võimaliku mitteintentsionaalsuse probleemi lahendamiseks on tahes soovitavat laadi muutust, mis aga ei pruugi sugugi olla “soov kõnetegude teooria sunnitud postuleerima kõneteo väljenduse ja kon- meeldida” vms (kuigi võib muidugi hõlmata ka seda). Kui me nüüd teksti tarvilikud tingimused, mille rahuldamine kirjalikus tekstis te- vaatame, kuidas illokutiivne loogika seda probleemi käsitleb, siis pole kitab lisaprobleeme (vt lõik 10). sellist algkõnetegu nagu ‘mõjutamine’, ‘mõjustamine’ vms seal ülepea 3) Lausungid (sellesse rühma kuuluvad väga paljud poeetilised tekstid olemaski. Ometi on see just see (ainus) universaalne kõnetegu, mis tervikuna), mille puhul universaalne intentsioon — mõjuda — on defineerib ilukirjanduslikku teksti. Usun ära arvavat ka selle, miks il- nii tugev, et piltlikult öeldes lämmatab kõik muu. Seda võiks mui- lokutiivne loogika ‘mõju(s)tamisest’ ei räägi. Nimelt on mõju(s)tamine dugi teoreetiliselt kirjeldada mudelina, kus kõik kõneteod on alati põhiliselt stiili funktsioon, illokutiivne loogika — ja kõnetegude teooria allutatud ühele (makro)kõneteole. Praeguse kõnetegude teooriaga üldisemalt — tegeleb aga pragmaatika ja semantikaga (küll väga kitsa see igatahes kooskõlas pole. osaga sellest, aga siiski), mitte stilistikaga. Niikaua kui kõnetegude 4) Tekstid, mille puhul pole isegi seda, kes midagi silmas võiks pidada. teooria ei käsitle otseselt poeetikat, nagu Merilai seda nimetab, pole Sellesse rühma kuuluvad kõik tekstigeneraatorite (teatud arvutiprog- tal kirjandusteooriasse asja, kuivõrd kirjandusteooria põhihuviks on just rammide) genereeritud tekstid, nt Markovi ahelatel tõenäosusjärjes- “keele eneseleosutav funktsioon”, s.t poeetika kui stilistika valdkond. tuse põhimõttel koostatud tekstid.14 Seda tüüpi tekstid, mille kom- Tõsi, Merilai deklareerib otsesõnu keele eneseleosutava funktsiooni ehk positsiooniloogika ei pruugi olla ainult arvutite eesõigus, on oma refleksiivsuse käsitlemise vajalikkust (lk 57–59) — esmalt abstraktselt, tüübilt lähemal maastikuvaadetele kui kõnetegudele. analüütilise kirjandusfilosoofia eeldusena (lk 55), seejärel algupärase

13Niisama küsitavalt ja kohmakalt nagu kõneteoteoreetikute “lahin- guhüüu” ümberpanek eesti keelde kujul “ütelda — see on teha” (lk 62, Merilai rõhutus; originaalis “saying makes it so” (lk 105)); Austi- nil (1970: 7) endal “can saying make it so?” või “to say something is to do something” (ibid.: 12). Ma saan autori kavatsustest muidugi aru, aga “öelda tähendab teha” oleks eesti keeles ilmselt ühemõttelisem 14Hayes 1983; vt ka http://www.lahosken.san-francisco.ca.us/markov, olnud. http://www.evolutionzone.com/kulturezone/c-g.writing.

410 411 Kõnetegude teooria, illokutiivse loogika ja pragmapoeetika analüüs Erkki Luuk

6. lise motiivi nagu kirjeldus. Sellenimeline kõnetegu on küll olemas, kuid lehekülgi või isegi kümneid lehekülgi hõlmavate kirjelduste pu- Niisiis: kõnetegude teooria seisukohast peaks ilukirjanduslikku teksti hul pole sellest just palju kasu. Parimal juhul saab seda võtta kui iseloomustama fundamentaalne ebamäärasus, kuivõrd selle autori taot- makrokõnetegu, mis tekib kõnetegude, antud juhul kirjelduste sidusast luseks on “lihtsalt” mõjuda, täpsustamata seda, milline see mõju just järgnevusest (lk 84–85). Sisuliselt oleks kõik, mida illokutiivne analüüs täpselt peaks olema (viimane jäetakse lugeja funktsiooniks). Selline pos- meile sel puhul ütleks, ikkagi “lk 10–20 toimub kirjeldus” vms. Kõne- tulaat ei ole täiesti ilmselt kooskõlas illokutiivse loogika algkõnetegude tegude teooria ei võimalda analüüsida, milliseid objekte ja millises ma- ega praeguste eeldustega, mille kohaselt on autori võimalik intent- hus kirjeldatakse. sioon (arvestades muidugi ka kaudseid, lisajõududega kõnetegusid, Tõsi küll, siinkohal võib vastu väita, et ta ei peagi seda tegema — makrokõnetegusid jne) vähemalt elementaartasandil alati täpselt ja seda, milliseid objekte ja millises mahus kirjeldatakse, analüüsib nt pre- ühemõtteliselt määratav. Ilukirjanduses on aga kas sageli, enamasti või dikaatarvutus, mille laused on (vähemalt Merilail, lk 80–81) illokutiivse peaaegu alati nii, et kirjutades küll tehakse “midagi” (Austin: “öelda loogika vormelite argumendid. Sellise seletusega võib muidugi rahule tähendab teha”), kuid ei olda kindel selles, mis see on, mida tehakse. jääda. Kuigi illokutiivne loogika on seda laadi tekstide analüüsiks sobi- Kõnetegude teooria seisukohast on see sügav anomaalia, kuid — nagu matu, sobib selleks — vähemalt mingit liiki eristuste väljatoomiseks — juba öeldud — seda anomaaliat teooriasse kaasamata pole kõnetegude madalamat järku loogika, lause- või predikaatarvutus. teoorial kirjandusteadusse asja. Samas näitab see seda, et illokutiivne analüüs ei ole universaalselt Teine asi on see, mille vahendusel mõjutakse. Mõistagi on mõjuta- sobiv tekstianalüüsi meetod, kuigi Merilai püüab sellist muljet jätta (vt misse kaasatud kõik keelekirjelduse plaanid — fonoloogia, morfoloo- lk 60). Nagu arvuti genereeritavate tekstide juhtum kujukalt tõestab, gia, süntaks, semantika ja pragmaatika. Saamata piirduda ainult kahe pole illokutiivne analüüs ka universaalselt usaldusväärne meetod. Lisa- viimasega, peab stilistika vaatlema neid kõiki. Kuid selge on ka see, et tingimusest, et kõnetegude teooria kehtib ainult inimese produtseeritud fonoloogia, morfoloogia ja süntaks lähevad lugejale rangelt võttes korda tekstide puhul, pole siinkohal abi, sest inimese ja arvuti produtseeritud ainult niivõrd, kui ta suudab need täita mingi (semantilis-pragmaatilisele tekste pole võimalik eristada: täht-tähelt üks ja sama tekst võib pärineda plaanile eelneva, kuid mitte sellest sõltumatu) tähendussisuga. Üldine nii inimeselt kui arvutilt. stilistika peakski uurima seda, mil moel saavad kõik need viis keelekirjelduse plaani tähendusse oma panuse anda. Sellisena kirjeldatud tähendus on mõistagi palju laiem mõiste kui see tähendus või kasu- 8. tus, mida käsitleb ainult semantika ja mõningaid pragmaatika aspekte hõlmav kõnetegude teooria. Pole kahtlust, et kõnetegude teooria kehtib, See kõik peaks meile näitama, et kõne analüüsil põhinev kõnetegude kuid teeb seda väga piiratud ulatuses: on suur hulk keelelist tähendust, teooria pole põhiolemuselt üldse tekstianalüüsi teooria. Kõnetegude mida selle eeldused ei kata. Niisiis peaks kirjandusteooria esimene valik teooria analüüsib ja liigendab suhtlemissituatsiooni, mitte teksti. Kõ- olema just stilistika, mitte kõnetegude teooria. netegude teooria pole midagi muud kui kindlate eeldustega konteksti, Eelnev lõik iseloomustas otseselt illokutiivset loogikat, mitte Me- s.t suhtlemissituatsiooni teooria. Seal, kus need eeldused ei kehti, pole rilai kahe konteksti hüpoteesi. See, et Merilai oma kahe konteksti sellega midagi teha. Seal, kus nad aga kehtivad, võimaldab kõnetegude hüpoteesiga illokutiivset loogikat (‘kitsast konteksti’) ja stilistikat (‘laia teooria analüüsida ikkagi peaasjalikult konteksti, mitte teksti — kuigi konteksti’) siduda püüab, on muidugi kiiduväärt. Edaspidi vaatame rangelt ei saa neid teineteisest muidugi lahutada. Tähendus on kasutus, täpsemalt, kas ja kuidas see tal õnnestub. oli hilise Wittgensteini loomulik seisukoht (lk 60). Kuid Merilai jätab siinkohal mainimata, et hiline Wittgenstein nägi ette ka füüsiliselt loen- damatut kasutusreeglite hulka. Kõnetegude teooria kehtib ainult osa ka- 7. sutusreeglite puhul. Merilai ütleb veel, et “kujundlik keeletähendus kui selline on eriti selgelt eeskätt kõnelejatähenduse probleem”. Searle’i ja On suur hulk täiesti konventsionaalset ja traditsioonilist kirjandust, mida Grice’i “mõtete lugemise” teooriat lugedes võib tõesti niimoodi tunduda, ei saa kõnetegude teooriaga adekvaatselt analüüsida. Võtame nt sel- aga tõsi on ka see, et mõtet loetakse sisse sinna, kus seda pole kunagi

412 413 Kõnetegude teooria, illokutiivse loogika ja pragmapoeetika analüüs Erkki Luuk olnudki, nt tekstigeneraatori teksti. Järelikult on “kujundlik keeleka- leerimissüsteem. Kui on, oleks see ilmselt argument kommunikatiivse sutus” nagu iga muugi oletatav “mõte” vähemalt samapalju vastuvõtja hüpoteesi kasuks. kui kõnelejatähenduse probleem. Ühtlasi on siis muidugi vale ka ras- Kommunikatiivse funktsiooni primaarsuse kaitseks võib öelda seda, vaselt trükitud lõppjäreldus “keeletegevusõpetus on kirjandusteaduse et milleks üldse — kui mitte kommunikatsiooni otstarbel — on tekkinud alusdistsipliin. Möödavaatamine on metoodiline ja pedagoogiline ek- verbaalne väljendus, olukord, kus tähendustele vastavad häälikujadad ja situs” (ibid.). See ei tähenda, et kõnetegude teooria oleks kasutu. Tal märgid. Pelgalt analüütilise funktsiooni täitmiseks poleks seda rangelt on lihtsalt oma niˇsˇs, millest väljaspool pole sellega suurt midagi peale võttes ju üldse vaja. hakata. Võimalik vastuväide mõlemale argumendile oleks seejuures üks ja seesama: manifesteeruva nähtuse ületähtsustamine aluseks oleva arvelt. 9. Fakt, et verbaalne väljendus on tekkinud, ei välista seda, et selle aluseks võis olla analüütilise võime hüppeline kasv (pigem muudab selle Ilukirjanduse analüüsimine kõnetegude teooria abil eeldab kirjanduse tõenäolisemaks). Niisamuti ei saa sellest, et meie mõistes keelt tarvi- samastamist keelelise suhtlusega (vt lk 14, 74). See on metoodiline tab tõenäoliselt kaduvväike osa kõrgematest liikidest, järeldada seda, et viga. Küsitav on juba väide, et “suhtlemisvajadus on aluseks, milleks on vastav evolutsiooniline muutus taanduks analüütilise võime järsule kas- üldse tekkinud keel oma omadustega” (lk 14). Konkureeriv seisukoht15 vule (kuigi samas muudab selle ilmselt tõenäolisemaks). Analüütilise väidab, et keel on tekkinud kogemuse analüüsimise ja kategoriseeri- ja kommunikatiivse hüpoteesi vastasseis taandub paljuski muna ja mise vahendina. Kuna tulemus oleks mõlemal juhul üks ja seesama, on kana probleemile, kuid antud tingimustel pooldaksin ma siiski pigem võimatu öelda, kas keele analüütiline funktsioon on optimeeritud kom- analüütilist kui kommunikatiivset seisukohta. Nt Jackendoff (2003: 236) munikatiivsele või vastupidi. Argumente võib esitada mõlema seisukoha on küll vastupidisel seisukohal, kuid möönab samuti, et see on vaieldav kaitseks. või et siin ei pruugi mingit vahet olla. Täiesti ilmselt on kõigil keeltel nii sotsiaalne kui ka analüütiline funktsioon, mida pole võib-olla otstarbe- Analüütilise funktsiooni primaarsuse kasuks võib nt öelda seda, et kas teineteisest lahutada. Igatahes viib ühe funktsiooni ületähtsustamine kõik samaliigilised, evolutsiooniredelil kõrgemal asetsevad olendid suht- teise arvelt vildaka ettekujutuseni keelest ja tegelikkusest. levad omavahel vaatamata sellele, et keelt tarvitab neist vaid kaduvväike osa16 (nt inimene, primaadid, vaalad ja võib-olla veel keegi). Mui- dugi tekib siis veel keele deﬁneerimise probleem, millesse ma siinkohal 10. ei süvene — nt küsimus, kas mesilase tants on sekundaarne17 model- Kõneteo õnnestumise tingimuseks on teis(t)e juuresolek: “näiteks väl- 15Ma ei oska praegu nimetada selle seisukoha esindajaid. Võimalik, jendab keegi [---] teiste juuresolekul [---] helide või märkide rea” (lk 74). et nt Sebeok on avaldanud selliseid mõtteid. Igatahes on sellise seisukoha Kirjanduse puhul pole see tingimus peaaegu kunagi täidetud. Seda ei olemasolu aksioom kas või juba seetõttu, et sellele ikka ja jälle (viljatult) aitaks täita enamasti seegi, kui lugeja seisaks kirjutaja selja taga (või vastu vaieldakse — vt järgnevat argumentatsiooni ja Jackendoff 2003: kõrval või ees) parasjagu siis, kui see kirjutab, sest kirjutamisel — eri- 236. nevalt kõnelemisest — intentsioonide käitumuslikud märgid sama hästi 16Vt nt Sebeok 1991. kui puuduvad. Pigem võib neid leida kirjatöö kontekstist, see aga ei ole, 17Sebeoki modelleerimissüsteemide kolmeastmelises struktuuris. eriti just ilukirjanduses, mis pakub peaaegu alati vastakaid tõlgendusi, Lotmani kaheastmelises struktuuris oleks see primaarne modelleeri- missüsteem. Enamik keeleteadlasi vist ei nõustuks liigitama mesilase lase lennu suund) ja lennu kaugus ikooni abil (mesilase pöördesagedus — tantsu loomulikuks keeleks (sekundaarseks modelleerimissüsteemiks). mida väiksem sagedus, seda suurem kaugus). Loomulikud keeled see- Langackeri järgi (1967: 19) annab mesilaste tants edasi ainult üht lauset: vastu kasutavad sümboleid. Teine põhimõtteline erinevus on signaali nektar suunas x kaugusel y. Nagu näha, on selles keeles ainult kaks muu- moduleerimises. Mesilase tants kasutab analoog-, loomulik keel digi- tujat, millega infot varieerida, kogu ülejäänud konstruktsioon on mesi- taalset modulatsiooni (esimesel juhul jääb signaal analoogkujule, teisel lase ajju “sisse ehitatud”. Lennu suund esitatakse indeksi (tantsiva mesi- juhul moduleeritakse analoogkujult digitaalsele kujule).

414 415 Kõnetegude teooria, illokutiivse loogika ja pragmapoeetika analüüs Erkki Luuk kuigi usaldusväärne meetod. (Erandiks võib olla konventsionaalse kirja Näiteks analüüsib Merilai lauset “Kalevipoeg on vägilane” predi- ˇzanr, mis on keelelise suhtluse mudelile märksa lähemal kui kirjandus- kaatarvutuse keeles nii, et tulemuseks on “On võimalik, et mõnikord on teos.) Kõneteo teooria lähtub eeldusest, et analüüsitakse kõnet. Kirjali- Kalevipoeg olemas (just tema!) ja see Kalevipoeg on alati vältimatult kule tekstile on see kohaldatav ainult kas väga metafoorselt, s.t halvasti, vägilane”.19 Analüüs on range (eelmise lause asemel võiks olla nt lause või siis väga kitsas ulatuses. Merilai üritab esimest. “On võimalik, et mõnikord on Kalevipoeg olemas, ja on võimalik, et Kõnetegu võib jagada kolmeks kirjeldavaks instantsiks, millest üks see Kalevipoeg on alati vältimatult vägilane (mitte mõni suvaline jorss)” annab sisu (propositsiooni), teine väljenduse (käsk, palve vms) ja kol- ja predikaatarvutuse lause oleks ikka sama), aga jääb siiski arusaama- mas konteksti tingimused. Kõnetegu, niivõrd kui see seal üldse esineb, tuks, milleks seda vaja on. Kui see oli mõeldud näitena, kuidas predi- tõuseb kirjalikus tekstis pinnale vaid hooti, kuna selle konteksti tingi- kaatarvutuselt illokutiivsele loogikale üle minna, siis oleks see võinud muste andmine üheselt mõistetavalt on kirjalikus tekstis väga mahukas olla midagi märksa kompaktsemat ja vähem jaburat, kuivõrd ülemi- ja keeruline. Kaugelt suurem osa kirjalikku teksti, olgu ilukirjandus- nek kujutas endast ainult predikaatarvutuse lauset illokutiivse loogika likku või mitte, sellele nõudele ei vasta. Seda nõuet täitmata ei saa aga vormeli Ftervitus(x) argumendina). Samas võib olla, et naljana on rääkida ka kindlast kõneteost. Merilai näide omal kohal. Olgu oluliste eristustega kuidas on, olulisi taandusi ja teooria mõistetavust selline analüüs vist ei taotle. Tava- keele lause tõlkimine predikaatarvutuse keelde osutub nii tüsilikuks, 11. et tulemus (rodu predikaatarvutuse “krüpse”, mida ma trükitehnilistel põhjustel siin ei reprodutseeri) on veel pikem kui lähtelause. Asjatund- Kui kõnelda tähendab asju teha, siis kirjutada tähendab fikseerida matul lugejal tekib kindlasti küsimus, milles — eriti kui tavakeelde ta- objekte18 jäika jaotusvõrgustikku. Kirjalik tekst kujutab endast ka- gasi tõlgitud tulemus on algsega võrreldes nii “absurdne” — peaks olema hemõõtmelist massiivi, mida analüüsitakse tavaliselt vektorpaaride- sellise analüüsi mõte; insider’id saavad võib-olla pisut muiata. Pealegi ga (a, b), kus a on vasakult paremale ja b diagonaalis vasakule ja alla. kopeerib autor siin Russelli näite “the king of France is not bald” for- Massiivi objektideks on kirjeldavad instantsid. Kirjalik tekst kujutab maliseeringut, mis on tavapäraselt tagasi lükatud, kuna see ei peegelda endast seega topoloogilist, mitte illokutiivset probleemi. väljendi kumbagi, ei atributiivset ega osutavat kasutust (Jaszczolt 1999: Praegusel juhul õigustab kõnetegude teooria end paratamatult ja pii- 217; vt ka lõik 15). Samas fikseerib Merilai modaalsete operaatoritega savalt järgmistel tingimustel: kui me räägime 1) kõneleja 2) mõningatest väga hästi konteksti tingimusi, nii et see näide kirjeldabki rohkem kuju- 3) intentsioonidest. teldavat konteksti kui tavakasutust. Mis puutub formaliseerimisega seotud üldisesse ambitsiooni ulatuda “Immanuel Kanti teaduslikkuse nõude — rajaneda matemaatikal — 12. võimaliku täitmiseni” (lk 10), siis selle võib vist kohe ära unustada. Isegi kui tõlkida kogu kirjandusteooria (“analüütiline kirjandusfilosoo- Formaliseeritud keelte areng on kulgenud järjest suurema detailsuse suu- fia”, nagu Merilai seda meeleldi näeks — lk 55) predikaatarvutuse või nas: lausearvutuselt predikaatarvutusele, predikaatarvutuselt illokutiivse illokutiivse loogika keelde, oldaks sellega ikkagi alles poolel teel “ma- loogikani. Pragmapoeetikat läbiv püüe formaliseerimise poole on hu- temaatikal rajanemiseni”. Viimane eeldab mõistagi seda, et selles kee- manitaarteadustes igati sümpaatne. Samas on mõned kirjutama reeglid, les hakataks tõestama tavakeele kohta käivaid teoreeme. See on aga mida formaliseeritud keelte kasutamisel silmas tuleks pidada. 1. For- maliseerimine peab välja tooma olulisi eristusi. 2. Formaliseerimine 19Kripke (2001) ilmselt nii ei arvaks. Tema meelest oleks Kalevi- peab taotlema olulisi taandusi. 3. Formaliseerimine peab olema teooria poeg nagu ka ükssarv jäik tähistaja, millel — kui sel pole (olnud) osutust mõistetavuse teenistuses. Pragmapoeetikas (ma ei räägi siin illokutiivse meie maailmas, ei saa seda olla ka üheski teises. Osutuse seisukohalt loogika tutvustamisest, mis on sellisena igati omal kohal) on tegelikult on sellised nimed ontoloogilised tühikud kõigis võimalikes maailma- vähe otseseid formaliseerimise näiteid, kuid needki on üsna kummalised. des. Me ei pruugi muidugi Kripkega nõustuda, aga mingi kahtlus jääb. (‘Vägilase’ tähendus on ilmselt ambivalentne, lubades nii osutusega kui 18Kusjuures ‘asi’ ja ‘objekt’ ei lange siin kokku. ka osutuseta kasutust.)

416 11 417 Kõnetegude teooria, illokutiivse loogika ja pragmapoeetika analüüs Erkki Luuk ilmselt kättesaamatu unistus. Isegi predikaatarvutuse lahendumatuse sellisel juhul autoripositsioon, mille lugeja tekstist tuletab. See oleks probleemi (vt Tamme, Tammet, Prank 1997) kõrvale jättes on tavakeele mõistagi erinev tegelikust autorist, ning võib-olla (kuid mitte parata- reeglite mittetäielikkuse määr20 sedavõrd kõrge, et piisavast hulgast matult) ka teose jutustajast. Lisaks sellele tuleb tavaliselt arvesse veel baasväidetest nende aksiomatiseerimiseks võib vaid unistada (vt ka ibid., neljas instants, milleks on autorikuvand. Autorikuvand on (eel)arvamus lk 18–19). Selline on ka Wittgensteini keelemängude-argumendi (2005: või eeldus, mis on tuletatud laiemalt kõigist lugejale/tõlgendajale teada- 69jj) sisu, mistõttu see on Gödeli mittetäielikkuse teoreemi vasteks hu- olevatest autori avalikest jäädvustustest (meedias, tänaval, teoste va- manitaarteadustes ja filosoofias. hendusel ja kus iganes). Autorikuvand erineb seega nii fiktsionaalsest Mis puudutab seda, et “loomulike keelte tarvituses nähtub teatav autorist, mis tuletatakse konkreetsest tekstist, kui ka mõistagi tegelikust informaalne loogika, mistõttu see ei vastandu oma süvastruktuuris for- autorist ja ammugi juba teose jutustajast. Seega võib fiktsionaalse teksti maalsetele keeltele” (Merilai 2003: 131), siis see on põhimõtteliselt õige. puhul olla autor/subjekt hajunud kuni nelja instantsi vahel (kui jutustaja- Paraku on üleminek sellelt informaalselt loogikalt — mida täielikult positsioone on enam kui üks, võib instantse olla muidugi veel rohkem).22 aduda ilmselt ei suudetagi (kui juba aritmeetika on, nagu Gödel tõestas, Nagu juba öeldud, teeb asja keerulisemaks see, et fiktsionaalne autor ja mittetäielik) — lahenduva formaliseeritud loogikani teostamatu ilma ko- teose jutustaja võivad — aga ei pruugi — selle skeemi järgi kokku lan- lossaalsete kadudeta. See muidugi ei tähenda, et ei peaks üritamagi. Siin geda. on lihtsalt punkt, kus tuleks veidi teoreetikute optimismi jahutada. Suur küsimus on järgmine: kuidas formaliseerida sellist autoriposit- Merilai ütleb (lk 131): “Siit ei ole kaugel võimalik formaalne siooni? Iga kord, kui me räägime kõneteost kirjalikus tekstis, pidades põhiidee pragmapoeetikalegi: ka värsid, salmid ja luuletused on oma- sellega silmas teksti autori kõnetegu (analüütilist kirjandusteoreetikut laadi “teoreemid”, teatavast poeetilisest “aksiomaatikast” lähtuvate huvitavad ju rohkem fiktsionaalse Arthur Conan Doyle’i kui Sherlock väljendusjuhiste tooted.” Olen nõus. Paraku kehtib poeetilise “aksio- Holmesi kõneteod), tuleb meil enne täpsustada, millisest autorist neist maatika” puhul seesama mis tavakeele aksiomaatika puhul — selle mit- neljast — või kui palju neid just parasjagu on — me räägime. Või tetäielikkuse määr on tohutult kõrge. on autor, kellest sellisel juhul räägitakse, paratamatult teatav hübriid kõigist parasjagu aktuaalsetest instantsidest? See on vähemalt teoreetiliselt võimalik — nagu ka see, et selles hübriidis aeg-ajalt ühe või 13. teise või mitme instantsi jooned kõigi ülejäänute suhtes domineerivad. See tekitaks muidugi kohe järgmise probleemi: mis peaks tagama sellise Veel üht formaliseerimisprobleemi kujutab endast autori (subjekti) haju- mine fiktsionaalses tekstis. Merilai järgi (lk 122) esineb kirjaliku teksti Merilai hoiab need lahus, kuid see eristus tuleneb pigem traditsioonist kui puhul kaks kuni kolm eri subjektitüüpi: teose jutustaja, fiktsionaalne ˇzanrilisest eripärast: “lüüriline mina ei kattu fiktsionaalse autoriga, sest autor (mis on “mängult uskumise mängu käigus implitseeritav kon- luule ei ole tihti fiktsioon, ega ka teose minajutustajaga, sest luule mitte strukt”) ja tegelik autor. Sõltuvalt tõlgendusest võivad teose jutustaja niivõrd ei jutusta, kuivõrd kehtestab vahetult kirjeldatava tegeliku või ja fiktsionaalne autor olla üks ja seesama või kaks ise instantsi (Me- võimaliku elamuse. Teatud ühisosa saab aga täheldada” (lk 122). Siinse rilai tekst võimaldab mõlemat). Kui need on kaks ise instantsi, ku- käsitluse järgi langevad “lüüriline mina” ja “kehtestav hääl” kokku. jutaks teose jutustaja positsiooni, millelt meile tekst esitatakse — see 22Kõneleja puhul autori hajumise probleemi ei teki. Tema kehtestab võib olla mõni teose tegelane (enamasti esimeses või kolmandas isi- end kuulajatele ainuüksi oma kohaloluga. Kuivõrd kõnetegude teooria kus); või keegi kõrvalseisja (tavaliselt esimeses isikus); või “kehtes- lähtub suulise kommunikatsiooni mudelist, eeldatakse seal vaikimisi, et tav hääl”, millele subjektsust ei omistata; või kombineeritakse eeltoo- küsimust kõneteo sooritaja identsusest ei saa tekkida. Sellist probleemi dud võimalustest mitu jutustajapositsiooni.21 Fiktsionaalne autor oleks ei teki ka nt konventsionaalse kirja ˇzanris (vt lõik 10). Siin kirjeldatud kujul on see spetsiifiliselt fiktsionaalsete taotlustega teksti probleem. 20Kui ‘mittetäielikkus’ iseloomustab reeglite hulga lõputust, siis (Juba Mallarméideedest lähtuv “autori surma” teooria lahendab selle selle ‘määr’ võiks iseloomustada meie teadmatust neist reeglitest. probleemi ühe ropsuga (Barthes 2000: 117jj; Luuk 2004). Argumen- 21Teooria universaalsuse huvides kirjeldab ‘jutustajapositsioon’ siin tatsiooni selguse huvides jään praegusel juhul siiski Merilaiga samade nii luules esinevat “lüürilist mina” kui ka proosapärast “teose jutustajat”. metateoreetiliste eelduste ja metakeele juurde.)

418 419 Kõnetegude teooria, illokutiivse loogika ja pragmapoeetika analüüs Erkki Luuk

“autori” identsuse teose jooksul (väljaspool mõnd teost ei saa sellisest kõneteo mitteidentsuse diskursi punktis d0. Selline olukord ei muuda olendist mõistagi üldse kõnelda)? Vastus sellele küsimusele on täiesti ilukirjandusliku teksti illokutiivset analüüsi isegi mitte niivõrd keeruli- enesestmõistetav: hübriidi identsus teose piires on pigem erand kui ree- seks (kuna kõneteo sooritaja kui hübriidi/üldistuse, millega ad hoc tegel. geldakse, võib alati valida intuitiivselt, pole siin keerulist midagi), vaid Võib ju mõelda nii: kuna illokutiivne loogika modelleerib seda, mida täiesti meelevaldseks ja idiosünkraatiliseks. Ja see on veel ainult (Merilai autor parasjagu ütleb, pole autori identsus sellele kuigi oluline probleem. terminoloogiat järgides) kitsa konteksti23 kõneteo sooritaja mitteident- Aga see pole õige. Autori identsuse probleem on lahutamatu autori susest tulenev probleem. Teisi olen juba kirjeldanud mujal (lõikudes hajumise probleemist. Eri instantside vahel hajunud autorit kirjeldab 5–11). Kitsa ja laia konteksti eristust ning laia konteksti kõnetegu vaat- igas diskursuse punktis teatav domineerivate instantside üldistus. See leme lähemalt lõigus 17. üldistus võib aga olla eri lugejate ja lugemiskordade puhul erinev. Seega võib ka autor olla eri lugejate ja lugemiskordade puhul erinev ja see on juba otseselt autori identsuse probleem. Ning see võib mõjutada 14. otseselt kõneteo valikut, sest illokutiivses loogikas on kõnetegu osalt selle sooritaja funktsioon (Merilai 2003: 64–65). Lk 113 esitab autor meile näite sellest, kuidas illokutiivne loogika avab “tulevikus kindlasti häid vaatepiire — teoorial on mõistlikku seletavat Samuti on võimalik kujutleda hübriidi, mille eri instantsid sooritavad jõudu”. Ibid.: “Mis on näiteks metafoorne, kaudne kujundlik lausung? ühe lugeja jaoks ühes diskursi punktis samaaegselt mitut kõnetegu (mis Hüpoteesist lähtuvalt ilmselt teisese kõnejõupunkti saavutamine (vest- on teoreetiliselt võimalik isegi võimalikke makrokõnetegusid arvesta- luse maksiimide rakendamise) erilisel viisil, end taandava kõneteo ehk mata jättes). Kuidas sellist olukorda kirjeldada? Lugeja ei oska valida, siis tavakõneomase eeldatava sõnasõnalisuse rikkumise abil — mingi millist kõnetegu neist eri instantside sooritatavaist eelistada (nt võime operaatori µ∗ (kõnejõupunkti virtualiseerimise) tulemus. Seega siis saa- oletada, et ükski neist ei domineeri piisavalt teiste üle, et jätta (alati vutamise viisi vastava mõjutamise tulemus.” petlikku) muljet autori ühtsusest vms). Tõenäoliselt libiseb ta sellest kohast siis lihtsalt üle, jättes selle formaliseerimata — või otsustab, et Metafoorile on antud kõikvõimalikke definitsioone, mille sisuon(mit- seal kõnetegu puudub, vms. Kuid järgmine teoreetik või sama inimene te just eriti üllatuslikult) olnud laias laastus alati üks ja seesama, erinev mõni teine kord võib sealt jälle leida mida iganes. on ainult metakeel. Võrdluse mõttes toon ära kognitiivse semantika metafoori definitsiooni: “Taustafenomen, mille puhul kahe kognitiivse Eeldame praegu meelevaldselt ja lihtsustavalt, et ajahetkel t0 on iga domeeni vahel kehtestatakse kontseptuaalne kaardistus. Allikdomeen lugeja S jaoks ühes diskursi punktis d0 ainult üks autor (hübriid) a, kes kutsutakse esile [evoked] sihtdomeeni mõistmise või kujutamise taus- sooritab ainult ühe kõneteo F . Ka sellest pole palju abi. Võite ise ette tana. Ka võime struktureerida kontsepte ühes kogemuse domeenis teise kujutada, milline teoreetiline mürgel puhkeb, kui punkti d0 jõuavad kolm domeeni kontseptide terminites” (Albertazzi 2000: 256). Nende kahe lugejat, kelle puhul a ei lange kokku; või a langeb, kuid F ei lange; või definitsiooni vahel on muidugi ka erinevusi. Esmalt see, et esimene on loeb S0 kaks korda, saades teisel korral tulemuseks esimesest erineva a metafoorse lausungi, teine metafoori definitsioon; teine on seega palju või F või mõlemad jne. See kõik on teoreetiliselt tõenäoline. üldisem kui esimene. Abstraktselt rääkides saan ma aru, et võib olla Ja seni pole me veel isegi lubanud oma mudelisse makrokõnetegu, erinevaid põhjusi, miks eelistada üht teooriat teisele; ühe metakeele (kui mis on fiktsionaalsete tekstide rutiinne tingimus. Kui ka see mudelisse lubada, oleks olukord, kus ühel lugejal ja lugemiskorral esinevad dis- 23Kitsa ja laia konteksti mõistetega kirjeldab Merilai eelkõige fiktsio- kursi ühes punktis eri autorid, kes sooritavad erinevaid kõnetegusid ja naalseid (või poeetilisi) tekste. Samas pole eristus fiktsionaalsete ja mit- makrokõnetegusid, täiesti normaalne. Rääkimata juba samast olukorrast tefiktsionaalsete tekstide vahel siin põhimõtteline, sest Jakobsoni keele juhul, kus lugejaid või lugemiskordi on mitu. eneseleosutav funktsioon, mis on Merilail laia konteksti (osa)kõneteo Ma ei raiska rohkem trükiruumi selliste võimalike olukordade kir- postuleerimise aluseks (vt lk 164) iseloomustab mõlemaid. Küsimus on jeldamisega. Ammendavaks ülevaateks on neid liiga palju ning järeldus ainult määras. Seega on ka kitsa ja laia konteksti puhul küsimus piisavas kõigi puhul enam-vähem sama: kõneteo sooritaja mitteidentsus diskursi diskursi eksplitsiitse eneseleosutuse (vt märkus 25) määras laia konteksti kindlas punktis d0, mis põhjustab teatava (määramatu) tõenäosusega kõneteo (osa)soorituse formaliseerimiseks.

420 421 Kõnetegude teooria, illokutiivse loogika ja pragmapoeetika analüüs Erkki Luuk see teooriast lahutada) eelistamiseks teisele ei tohiks aga olla ühtki muud mane aga on põhja- ja lõunapoolkeral erinev (vastavalt vasakult paremale põhjust peale mõistetavuse. Antud definitsioonis võib kognitiivse se- ja paremalt vasakule). Samuti on vähemalt kognitiivse semantika järgi mantika metakeel olla intuitiivselt mõistetavam kui illokutiivse loogika eelkirjeldatu tõenäoliselt formaalne lihtsustus. Nagu Lakoff ja John- oma, see võib aga tuleneda ka definitsioonide erinevast laiusest. son väidavad (Gärdenfors 1999: 23), on enamik kujundiskeeme(image Näite raison d’être jääb siiski arusaamatuks. Olgu, metafoori enam- schema — ligikaudu sama mis metafoorne geomeetriline projektsioon) vähem universaalne definitsioon on tõlgitud illokutiivse loogika meta- tihedalt seotud kinesteetiliste kogemustega — tasand, mis puhtgeomeet- keelde. Kus on siin “hea vaatepiir”? “Mõistlik seletav jõud”? Mida see rilises kirjelduses muidugi puudub. meile õigupoolest seletanud on? Et üks metakeel on asendatav teisega? Võib-olla tundub see kõik kellelegi hullumeelne ja ennekuulmatu, Kuidas see meid aitab? ometi just midagi sellist meil keelest ja kognitiivsest semantikast Merilai definitsioon viib meid tagasi selleni, millest ma juba rääkisin: järeldada tuleb. Merilaigi pole sellisest keelekäsitusest kaugel, kui ütleb, illokutiivne loogika on teatud kindlat tüüpi konteksti teooria. Kõik meta- et “näib eesti keele astmevahelduski olevat tugeva deiktilise nüansiga: foori üldised tõeväärtuslikud definitsioonid asendavad edukalt kõiki me- mets — metsa — metsa (seostatud objekt — objekti juures — objekti tafoorse lausungi tõeväärtuslikke definitsioone, vastupidi aga mitte. Tsi- suunas)” (lk 25). Rangelt võttes on erinevus vaid selles, et sõnapaar teerin veel üht kognitiivse semantika seisukohti toetavat keelefilosoofi: “deiktiline nüanss” tuleks asendada “metafoorse geomeetrilise projekt- “Sõnasõnaline on ruumiline [space-laden], ja metafoorid projitseerivad siooniga”, kusjuures viimane ei eelda paratamatult deiksist. Deiksise sõnasõnalist konkreetsust. See, mida mudelteoreetiline semantika võttis kohta vt lõiku 16. sõnasõnalisena, on sügavama ja autentselt esmase tasandi tähenduse pa- rasiitlik rekonstruktsioon. Metafoorid suudavad kanda skeeme ühest 15. domeenist teise, kuna nad tõepoolest sõnasõnaliselt apelleerivad ainsale olemasolevale allikale: mõistmise tõelistele [bodily] struktuuridele. For- Lk 150–155 on üks arutlus. Kõne all on Donnellani eristus osutava maalne on metafoorne, kuid metafoori mustrid ilmutavad matemaatilist ja omistava kasutuse vahel (nt Jaszczolt 1999: 2.8.). Eristus ise on vormi” (Peruzzi 2000: 201). Lihtsamalt öeldes: kui Merilai oma meta- järgmine (kasutan Merilai näidet): foorse lausungi definitsioonis (lk 114) kirjutab “teisese kõnejõupunkti saavutamine [---] erilisel viisil, end taandava kõneteo [---] abil”, kasu- (1) “Kalevipoja lõhkuja on haige” — pidades ‘Kalevipoja lõhkuja’ all ∗ tab ta iga sõna kohta üht metafoori, mis ei ole (tema enda definitsiooni silmas mitte kedagi konkreetset, vaid seda, kes ta kunati (või iganes) järgi) metafoorne lausung. Sõnad ‘teisene’, ‘kõnejõupunkt’, ‘saavuta- oli. See on omistav kasutus. mine’, ‘erilisel’, ‘viisil’, ‘end taandav’, ‘kõnetegu’ ja ‘abil’ on kõik me- (2) “Kalevipoja lõhkuja on haige” — pidades ‘Kalevipoja lõhkuja’ all tafoorid, mis projitseerivad teatavaid geomeetrilisi funktsioone ja seo- silmas kedagi konkreetset. See on osutav kasutus. seid. ‘Teisene’ viitab ruumiosale, mis on ‘esmase’ all ja/või paremal Intuitiivselt on mõistetav, et kasutuste (1) ja (2) ‘Kalevipoja lõhkujate’ kõrval; ‘kõnejõupunkt’ viitab punktile ruumis; ‘saavutamine’ viitab alt ekstensioonid ei lange kokku: kui (2) peab silmas kedagi konkreet- üles ja/või vasakult paremale, kindlale punktile suunatud vektorile; ‘eri- set (tõenäoliselt isikut) , siis (1) denoteerib kõiki ‘Kalevipoja lõhkujate’ lisel’ eraldatud ruumiosale; ‘viisil’ (laine)funktsioonile; ‘end taandav’ x klassi kuuluvaid elusolendeid. (‘Klass’ ja ‘hulk’ on siin ja edaspidi ka- kahele vastassuunalisele ja kokkulangevale vektorile, mis annavad liitu- sutusel sünonüümidena.) des nulli; ‘kõnetegu’ (vektor)funktsioonile; ‘abil’ samasuunaliste vek- torite liitmisele. Merilai tõestab (lk 152), et Donnellani eristus ei kehti. Paraku on tõestus vigane. Esimene viga on vaatlusaluse universumi meele- Muidugi pole need vastavate metafoorsete projektsioonide definit- valdne kitsendamine: Merilai eeldab, et ‘Kalevipoja lõhkuja’ (1) pole sioonid, vaid kõigest rohkem või vähem õnnestunud “matemaatilised” mitte klassi tähistaja, vaid kellegi konkreetse -i metafoor. Tarvitades kirjeldused. Osalt on need ka kultuurispetsiifilised. Nt sõnade ‘ülal’ x ja ‘all’ metafoorsed projektsioonid sõltuvad primaarselt raskusjõust ja ∗ päikese liikumisest taevavõlvil, sõnade ‘parem’ ja ‘vasak’ projektsioonid Tõnu Luige pakutud sõna tähenduses ligikaudu parajasti või vasta- domineerivast paremakäelisusest ja päikese liikumisest taevavõlvil. Vii- valt igal korral või alati (sks k jeweils). Täpsemalt vt Akadeemia 1989, nr 6, lk 1227. Toim.

422 423 Kõnetegude teooria, illokutiivse loogika ja pragmapoeetika analüüs Erkki Luuk kaudse kõneteo või metafoori mudelit, väidab ta seejärel, et “tuleb eris- sioon “punase jopega plika liuväljal” osundab kõiki klassi pj ∩ pl ∩ lv tada väljendatud aspekti t e i s e n e — sooritada osutus just niiviisi — liikmeid: ja e s m a n e taotlus — valida välja objekt” (ibid.). See võimaldab tal ∀x [(x ∈ pj ∩ pl ∩ lv) ⇔ P (x)]. teha teise vea, milleks on ringtõestus: see, mida tuleb alles tõestada, Pragmaatilises kontekstis toimub mõlema kasutuse puhul mingi võetakse eelduseks — ekstensiooni (2) olemasolu võetakse eksten- osundamine (või viitamine). Vahe on selles, et kui (2) osundab konkreet- siooni (1) analüüsil eelduseks. set indiviidi x, siis (1) osundab tervet ‘Kalevipoja lõhkujate’ klassi (eks- Merilai toob (ibid.) veel sellise näite: “Seega, kui keegi pärib: Kes tensiooni). McKay 1995: “Frege teooria järgi on tähendusliku väljendi on see punase jopega plika liuväljal?, on tal võimalik kõnealune edukalt osutus tema osade [antud juhul ‘Kalevipoja’ ja ‘lõhkuja’] osutuste funkt- üles noppida ka juhul, kui osutatul ei ole seljas mitte jope, vaid kampsun sioon.” (Frege peab ilmselt silmas funktsiooni kujul F (x,y,z... ) = o.) või ta ei ole üldse tüdruk (on naine) — punasusest ja naissoost-olemisest ‘Kalevipoja lõhkuja’ analüüsil peaks piisama lihtfunktsioonist. Olgu jätkub, et hokiplatsil selget vahet teha.” See on jälle vaatlusaluse univer- meil kõigi objektide hulk O ja kõigi Kalevipoegade hulk K. Sisaldagu sumi meelevaldne kitsendamine (ei piisa, kui selliseid isikuid on rohkem O endas kõiki esemeid, nähtusi, olendeid, kummitusi, loodusseadusi, kui üks). Ja jälle ringtõestus: ‘kõnealusega’ on juba ette eeldatud seda, masinaid, ükssarvi, tankikolonne jne (ning muidugi ka hulka K) — s.t, mida tuleb alles tõestada — et ‘osutatu’ on olemas. olgu ta ammendav. Ühtlasi eeldame, et O = U [vaatlusalune universum]. Vaatame veel kord kasutusi (1) ja (2). ‘Kalevipoja lõhkuja’ ekstensioon oleks siis antud funktsiooniga Kasutus (1) väidab, et ‘Kalevipoja lõhkujate’ klass kuulub ‘haigete’ F (k) = o, klassi: kus F = “on lõhkuja”; o ∈ O ja k ∈ K. See funktsioon on parata- Kl ⊆ H matult määramata, kuivõrd mingi argument k0 võib anda funktsiooni Kasutus (2) väidab, et konkreetne indiviid x kuulub ‘Kalevipoja väärtusteks o0, o1, o2 jne (üht ja sama Kalevipoega võivad lõhkuda eri lõhkujate’ ja ‘haigete’ klassi (ühisossa): objektid). Matemaatiline konventsioon deﬁneerib funktsiooni aga kui x ∈ Kl ∩ H määratud seose, s.t matemaatiliselt pole meil siin tegu üldse funktsiooniga (Hummel 2000: 162; Aldridge 1992: 27).24 Kummastki väitest ei järeldu, et eksisteeriks täpselt üks indiviid x, kes kuhugi kuulub. Mõlema puhul on matemaatiliselt korrektne eeldada, Kui ei soovita lõhkuda a priori kõiki Kalevipoegi vaatlusaluses uni- et versumis, piiratakse funktsioon F hulgale S ⊆ K, saades (3) ∃ x (x ∈ Kl ∩ H), F |S = {(k,o)|(k,o) ∈ F &k ∈ S}. sest “Piiratud funktsioon F , mis kehtib kõigi k ja o [väärtuste] puhul funktsioonis F tingimusel, et k kuulub hulka S.” See kirjeldab ‘Kale- (4) ( ) ∃1 x x ∈ Kl ∩ H vipoja lõhkuja’ ekstensiooni võib-olla veel paremini. (Piirangud vaat- oleks vaatlusaluse universumi meelevaldne kitsendamine. (See, et keegi lusalusele universumile ja hulgale S kehtestatakse muidugi pragmaati- konkreetne Kalevipoja lõhkuja on haige, ei tähenda, et mõni teine Kale- lisest kontekstist lähtudes.) vipoja lõhkuja ei võiks samuti haige olla.) Ometi tehakse pragmaatilises ‘Kalevipoja lõhkuja’ ekstensiooni saab väljendada ka predikaatar- kontekstis kasutuse (2) puhul tavaliselt kitsendus (4), kuivõrd loogiliselt vutuse valemina laiem eeldus (3) on juba kaetud kasutuse (1) poolt. Seega tuleb meil kum- magi kasutuse puhul eristada matemaatilist ja pragmaatilist konteksti: P (k,o), kasutuse (1) puhul kehtib mõlemas kontekstis (3), kasutuse (2) puhul kehtib matemaatilises kontekstis (3) ja pragmaatilises kontekstis (4). Kasutuse (1) puhul pole kummaski kontekstis analüütiliselt kuidagi 24Formaalses semantikas seevastu kasutatakse mõistet ‘funktsioon’ “võimalik kõnealust edukalt üles noppida” muidu kui oma eeldusi eel- vahel lõdvemas tähenduses ka määramata seose puhul (nt Stalnaker: nevalt sünteetiliselt kitsendades (nagu Merilai seda teeb), sest predikat- “propositsioonid on funktsioonid võimalikest maailmadest tõeväärtus- tesse” — Merilai 2003: 159), kusjuures mõned loogikud, nt Reichen- bach, tarvitavad seda isegi predikaadi sünonüümina (Aldridge 1992: 27).

424 425 Kõnetegude teooria, illokutiivse loogika ja pragmapoeetika analüüs Erkki Luuk kus P = “on lõhkuja”; o ∈ O ja k ∈ K. Selles valemis on muutujad c. kumbagi on üks (mõlemad figureerivad ainsuses). k ja o vabad (kvantifitseerimata), s.t predikaatarvutuse lause tõeväärtust d. haigus selgitab Kalevipoja lõhkumist. oleks võimalik kindlaks teha üksnes kontekstuaalselt. Seega on osutus jälle loogiliselt määramata. Viimane kaalutlus lähtub eeldusest, et Kalevipoja lõhkuja — kes Kuid nagu eelmiselgi juhul, saame ka siin ekstensiooni veel täpsus- mäletatavasti defineeriti kui see, “kes ta kunati (või iganes) oli” — on tada: meile tundmatu, keda täpsustatakse hüpoteesiga, et ta on ‘haige’. Ran- gelt võttes pole ta meile tuntud isegi niivõrd, et võiksime teda täie kind- S = {(k,o)|k ∈ K&o ∈ O&P (k,o)}. lusega ‘haigeks’ nimetada, vastasel juhul peaksime möönma, et meie “S on kõigi k ja o selliste väärtuste hulk, mispuhul k kuulub hulka maailmas kehtib reegel, mille järgi iga Kalevipoja lõhkuja on paratama- K ja o kuulub hulka O ja P (k,o) on tõene.” Sellega kaasneb siiski tult haige, mis aga oleks vastuolus esimese intentsiooniga. Just siin on oluline probleem: S [k ja o väärtuste hulk] on korrastamata — me ei tea, punkt, kus Merilai eksib, eeldades, et Kalevipoja lõhkuja on meile tun- millisele Kalevipojale vastab milline lõhkuja. tud — mistõttu ‘haige’ funktsioneerib tal juba (a priori) “diagnoosina” Selle probleemi lahendab otsekorrutis hulkade K ja O vahel (K×O), või (a posteriori) sildina isiku x suhtes, kes Kalevipoja lõhkus. mille alamhulk, seos Kasutuse (1) puhul on ‘Kalevipoja lõhkuja’ osutuse esimene in- r = {(k,o)|k ∈ K&o ∈ O&k lõhkuja on o} tentsioon meie maailmas lõplikult fikseeritud punktidest a. . . d saadud “on kõigi k ja o paaride hulk, mispuhul k kuulub hulka K ja o kuulub piirangute rakendamisega hulkadele K ja O eeltoodud matemaatilistes hulka O ja seos k lõhkuja on o kehtib.” r kirjeldab seega kõiki seose “k valemites. Kasutuses (1) on eelkirjeldatud tingimustel osutuse edasine lõhkuja on o” kehtivaid ja korrastatud paare. täpsustamine võimatu. Muid piiranguid saab osutusele rakendada ainult Sellega peaks ‘Kalevipoja lõhkuja’ ekstensioon olema piisava ana- kasutuses (2). Kasutus (2) on praktikas sagedasem kui kasutus (1), kuid lüütilise ammendavusega kirjeldatud. (Eeltoodud analüüside üks eel- nagu me ilmselt nägime, ei piisa sellest, et olla analüütiliselt eeldatavam. dusi on ka see, et K ⊆ O tingimuse tõttu lubavad need Kalevipoe- Küll aga on kasutus (2) kognitiivselt eeldatavam kui kasutus (1). Kui gadel lõhkuda iseennast.) Edasi sõltub kõik vaatlusalusele universu- kasutustele teisi tingimusi ei seata, eeldatakse vaikimisi(by default — mile (võimalikule maailmale) asetatavatest pragmaatilistest piirangutest. vt Jaszczolt 1999, eriti lk 218) üht konkreetset Kalevipoega ja üht konk- Kui ka see on tehtud, on ‘Kalevipoja lõhkuja’ osutus lõplikult fikseeritud. reetset lõhkujat — eeldus, mis on paremini kooskõlas kasutusega (2) Loomulikult peavad meie pragmaatilised piirangud olema kontekstuaal- kui kasutusega (1), kuivõrd viimase puhul jääb osutus paratamatult abst- sed, s.t diskursuse kontekstist sõltuvad, mitte meelevaldsed. Piiran- raktseks. Siin ongi põhjus, miks kasutus (2) on üldiselt intuitsiooniga gute kehtestamisel peab lähtuma 1) diskursuse kontekstist, ja 2) esi- rohkem kooskõlas kui kasutus (1). mesest tõlgendavast intentsioonist, mis antud teksti ja konteksti puhul meie maailmas kehtib. Kuivõrd igasugust teksti tõlgendatakse võimalike maailmade kontekstis, on reegli kehtestamise ja järgimise seisukohast 16. õige maailma valik otsustav. ‘Esimene intentsioon’ (default intention — Jaszczolt 1999) vastab tõlgendaja esimesele, intuitiivsele intentsioonile Pragmapoeetika algab pragmaatika ühe alusprobleemi, deiksise mahuka antud kasutuse (teksti ja konteksti) puhul, fikseerides seega tõlgenduse ja asjatundliku käsitlusega. Merilai vaadet võiks nimetada pandeiktili- kõige tõenäolisemasse võimalikku maailma (milleks on mõistagi “meie seks. Lk 19 ütleb ta: “Paralleelselt kõneaktile olen ma seda [deiksist] ni- maailm”). metanud ka orientatsiooniaktiks. Iga kõnetegu on möödapääsmatult ka Seega taandub küsimus sellele, milline on esimese intentsiooni tee mina-siin-praegu-sulle-sellest-niiviisi-orientatsioonitegu, need on ühe kasutuste (1) ja (2) puhul. Eeltoodud tingimustel saab tekstuaalsest kon- tegevuse eri küljed: keeletegevus kui niisugune ongi deiktiline tegevus. tekstist teatava (lihtsuse mõttes oletame, et piisavalt suure) tõenäosusega Kui matkatakse (nagu Lasnamäe lamburid matkasid poeetilistes metsa- järeldada, et: des), siis ei tehta seda arutult, vaid ajas ja ruumis taibukalt (vastasel juhul ekseldakse) [---]. Kõndimine ongi ühtaegu orienteerumine.” Kui a. lõhkuja on elusolend (sellele viitab ‘haige’). meelevaldselt kitsendavad näited välja jätta (kui kõneteod on univer- b. Kalevipoeg on elutu objekt (sellele viitab see, et teda ‘lõhutakse’). saalsed, siis ei peaks need kirjeldama mitte üksnes “matkamist”, vaid

426 427 Kõnetegude teooria, illokutiivse loogika ja pragmapoeetika analüüs Erkki Luuk ka “ekslemist”; kõndimine võib olla ka lihtsalt liikumine ilma orien- deiksiseteooria ei ole paraku veel jõudnud, kuigi aeg oleks juba ammu.” teerumiseta), olen ma kõnetegude senise määratluse puhul Merilaiga Kui mu eelnevalt esitatud kaalutlused kehtivad, siis ta ei peagi sinna siinkohal täiesti nõus. Probleem tekib siis, kui Merilai teeb meelevaldse jõudma, kuna poeetiline keelekasutus tervikuna nagu ka metonüümilised laienduse, arvates deiksisesse ka lausungi eneseleosutuse. Lk 27 ütleb asendus- ja osutussuhted selles on pigem stilistika kui deiktika prob- ta: “Põhimõtteliselt peetakse deiksist egotsentrilis-lokalistlikuks, mil- leem. Kõnetegu eeldab eksplitsiitselt kavatsust, intentsiooni, teadlikku lega võib mööndustega nõustuda, kui egotsentrismi all mõelda mitte taotlust27 — “stilistiline tegu” (eeldusel, et selline olemas on) aga mitte. kõneleja kui subjekti, vaid kõneleja rolli või lausungi kui niisuguse kesk- Stiil on täiesti ilmselt rohkem vastuvõtja kui Grice’i “kõnelejatähenduse” sust.” Kõneleja “subjekti” ja/või “rolliga” ma siinkohal nõustun, “lau- funktsioon. Stilistiline funktsioon reguleerib absoluutselt kõigi, mitte sungi kui niisuguse kesksus” aga seostub deiksisega konventsionaalses ainult poeetiliste tekstide vastuvõttu, samas kui kõnelejatähenduse funkt- tähenduses minu meelest vaid metafoorselt. Nähtus, kus üks lausung sioonina (tekstide esitamisel ja komponeerimisel) rakendatakse seda viitab teisele või iseendale, ei taandu jäägitult kõneleja/kirjutaja orientat- teadvalt enamasti vaid viimaste puhul. siooniaktile. Kogu tekst, nii suuline kui kirjalik (eriti muidugi kirjalik), Merilai üldine eeldus siinkohal (ibid.) on, et “mitte ainult tekstiväli- on risti-rästi täis lausungi eneseleosutavaid orientiire, mis on võimalike sed maailmad (olgu tegelikud või mitte) ei moodusta kontekste, vaid ka kuulamis-, lugemis-, arusaamis- ja meelespidamisfunktsioonide “vek- tekst ise võib olla endale kontekstiks, milles tuleb samuti orienteeruda”. torite” argumendid. Sellest ei järeldu veel, et (a) keegi oleks need sinna Selle, eelmainitud põhjustel kahtlase eelduse tähendus ei piirdu Me- teadlikult pannud,25 või et (b) (tekstigeneraatori tekstide puhul) üldse rilail ainult deiksiseteooriaga. See valmistab ette autori originaalset oleks kedagi, kes neid sinna panna võiks. Deiksise kui “kõneleja kui panust pragmapoeetikasse, laia konteksti kõneteo hüpoteesi ning sel- subjekti” või “kõneleja rolli” origo26 puhul on tingimused (a) ja (b) lel põhinevat kahe konteksti teooriat: “Poeetiline kõnetegevus [---] näib seevastu alati täidetud — vähemalt näivad täidetuna, niipalju kui me toimuvat ühelt poolt kitsas keelelis-semantilises kujuteldavas kontekstis seda tekstist järeldada võime. Viimane mööndus on vajalik selleks, et ja teiselt poolt laias semantilis-pragmaatilises autor-teos-lugeja tegelik- põhjendada võimalikku kõneleja-origo (näiv)deiksist tekstigeneraatori kuse kontekstis; esimeses, de re kontekstis toimib keele osutav, teises, de tekstides. dicto kontekstis rohkem eneseleosutav ehk poeetiline funktsioon, mille Lk 37: “Kordused, riimid, mitmekesine parallelism, paradigmaline kujundlik diskurss tõstab esmaseks” (lk 173). Eelduseks on seejuu- ühtsus fonoloogilisel, leksikaalsel ja süntaktilisel tasandil — kogu poee- res, et mõlemad kontekstid on deiktilised. Konventsionaalse arusaama tiline keelekasutus on diskursideiktiliselt laetud, kuivõrd poeetilised ühi- järgi põhineb deiksis osutusel, seosel keeleväljendi ja maailma vahel. kud ei ole terviku piires iseseisvad, vaid osaliselt indeksid, üksteisega Laia konteksti deiksis põhineb diskursisisestel suhetel ehk eneseleosu- tihedas metonüümilises asendus- ja osutussuhtes. Nendele rajajoontele

25Hiljem, laia konteksti kõneteost (lk 170jj) rääkides piiritleb Merilai 27Vt lk 73, 74, 118. Kuna kõnetegu ja orientatsioonitegu on Me- vaatlusalused juhud küll eksplitsiitse eneseleosutuse tingimusega. Pa- rilail (lk 19) postuleeritud ühe tegevuse eri külgedena, on intentsioon raku ei järeldu eneseleosutuse eksplitsiitsusest veel selle taotluslikkus, mõistagi ka orientatsiooniteo tingimus (ibid.). Üldisemalt on kõneteo kuigi taotluslikkuse tõenäosust see muidugi tõstab. Implitsiitne enese- intentsionaalsus ka probleemiks, mis takistab kõigi seda laadi võimalike leosutus on formaliseeritav väga halvasti (kui üldse), väiksemaid (ter- kõnetegude nagu sonimine, jauramine jne postuleerimist, kuna neid minoloogilisi) probleeme põhjustab ka eksplitsiitse eneseleosutuse for- võidakse esitada nii intentsionaalselt kui ka mitteintentsionaalselt. Nii- maliseerimine. Lk 161 toodud laia konteksti kõnetegude liikide näited siis selgub, et kui keegi isegi taotluslikult jaurab või sonib, siis see võimaldavad kattuvusi (nt ‘alliteratsiooni’ võib laiemalt tõlgendada ‘kor- pole kõnetegu — kuigi kõik potentsiaalse kõneteo õnnestumise tingi- dusena’, ‘metonüümiat’ ‘metafoorina’, mõlemat viimast ‘võrdlusena’ mused (sh intentsionaalsus) on parasjagu täidetud. Ühtlasi tekib siis jne — Merilai (lk 141) tõlgendaks metonüümia ja metafooria vahekorda muidugi kohe ka küsimus, et kui see pole kõnetegu, mis see siis on. ilmselt vastupidisena, kuid see ei muuda argumendi sisu). Formali- See oli ainult üks näide sellest, et kõnetegude teooria ei kehti kõigi seerimiseks tuleb kõik sellised kattuvused eelnevalt deﬁnitsioonidega intentsioonide puhul. Lisaks eelduslikult määramatutele intentsiooni- välistada. Edasist arutelu laia konteksti kõneteo teemal vt lõigus 17. dele tekib kõnetegude teoorial probleeme ka hägusate, ambivalentsete, 26Orientatsioonikese (lk 20). idiosünkraatiliste ja segaintentsioonidega (vt lõigud 5 ja 6).

428 429 Kõnetegude teooria, illokutiivse loogika ja pragmapoeetika analüüs Erkki Luuk tusel.28 Kahe konteksti teooria võib otseselt tuletada raamatu alguses kolm kuuluvad esmaselt eneseleosutavasse funktsiooni, on väljaspool esitatud kahest kahtlasevõitu eeldusest, et kõnetegu ja orientatsioonitegu kahtlust; paraku võiks sedasama väita ka konatiivse funktsiooni kohta. on “ühe tegevuse eri küljed: keeletegevus kui niisugune ongi deiktiline Peale sümmeetriakao ei põhjustaks selline 4-2-jagamine teoorias mingit tegevus” (lk 19), ning et “mitte ainult tekstivälised maailmad (olgu tege- sisulist muutust. likud või mitte) ei moodusta kontekste, vaid ka tekst ise võib olla endale Ka Jakobsoni mudel ise tundub esmapilgul mittekomplementaarne. kontekstiks, milles tuleb samuti orienteeruda” (lk 37). Lõikudes 1 ja 14 toodud eeldustel võiks väita, et sellest puudub kõige ilm- Ometigi sellest, et tekst ise on endale kontekstiks, ei järeldu, et teks- sem, informatiivne funktsioon. Keele informatiivne funktsioon ei taandu tis orienteerumise viis on vastuvõtjale intentsionaalse orientatsiooniteo täielikult referentsiaalsele (osutavale) funktsioonile, nii nagu tekst ei poolt ette antud, nagu Merilai eeldab. Kujuteldavast “objektiivsest” vaa- taandu täielikult kontekstile. Tegelikult on arusaamatu, millise moon- tepunktist orienteerutakse diskursis rohkem või vähem sõgedalt, igaüks duse läbi saavad suhtluse kahest komponendist — ‘kontekst’ ja ‘teade’ vastavalt omaenda unikaalsele kogemusele, teadmistele, meeleolule, Jakobsonil järsku ‘referentsiaalne’ ja ‘poeetiline’ funktsioon — kui me “analüütilistele hüpoteesidele” (Quine 2005: 100jj) ja millele kõigele just märkuste 1 ja 7 vaimus ei eelda, et ‘referentsiaalne’ ei tähenda siin veel. Sellest tuleneb ka lõigus 13 esitatud probleem. mitte kitsalt ‘osutavat’, vaid laiemalt ‘viitavat’ funktsiooni. Kui aga nii, Lisaks tekib veel üks mõeldav komplikatsioon, millele autor ka siis on Merilai siin asjad segi ajanud, sest ta samastab Jakobsoni ‘viitava’ ise viitab (lk 163). Laia konteksti kõnetegu on metatasandi (Merilail funktsiooni illokutiivse loogika ‘osutava’ funktsiooniga. Selliseid vigu eelkõige stilistiline) kõnetegu. Samas on makrokõnetegu tegelik laiema juhtub muidugi kõigil ja need ei näita muud, kui et metakeele ülekand- konteksti kõnetegu, nii et, nagu autor märgib, “koonduks poeetiline kee- misel ühest paradigmast teise tuleb olla ettevaatlik. letegevus justkui kahe (diskursi tasandit arvestades ehk isegi kolme) Lõik 13 kirjeldas autori virtuaalsusest29 tulenevat formaliseerimis- keskme ümber” (minu rõhutus — E. L.). raskust fiktsionaalse teksti kitsa konteksti kõneteo puhul. Laia konteksti kõneteo puhul seda raskust pole — kui fiktsionaalse teksti kitsa konteksti kõneteo sooritaja on fiktsionaalne ja virtuaalne, siis laia kon- 17. teksti kõneteo autori identsus on implitseeritud ning tuleneb vaadelda- vast “autor-teos-lugeja tegelikkuse kontekstist” (lk 173). Erinevalt kitsa Kitsa ja laia konteksti kõnetegu on komplementaarsed terminoloogili- konteksti kõneteost pole laia konteksti kõneteo puhul meelevaldsus ja selt, mitte loogiliselt — vähemalt mitte standardses illokutiivses loogi- idiosünkraatilisus seega probleemiks. kas, kus kitsa konteksti kõnetegu (muidugi mitte sellise nime all) pos- tuleeritakse sõltumata sellest, kas me Merilai jälgedes postuleerime ka Küll aga jääb laia konteksti kõnetegude puhul kaheldavaks nende laia konteksti kõneteo või mitte. Nende loogilisele mittekomplemen- analüütiline funktsioon. Kõik need on — vähemalt toodud näidete põhjal taarsusele viitab ka tõik, et laia konteksti kõnetegu on ka metatasandi otsustades — ekspressiivsed assertiivid kujul kõnetegu (lk 164), kujutades endast seega vähemalt osalt juba loogiliselt ||EA(p), kus on nt ‘metafoor’ või mõni muu retoo- järgmist tasandit. riline võte, EA(p) tähistab lisajõulist kõnetegu (assertiivile A lisandub ekspressiiv E), ja || on eraldaja. Erinevused, nagu öeldud, on ainult Jakobsoni mudeli integreerimine illokutiivsesse loogikasse ei kulge stilistilistes markerites, mida pole ilmselt kuigi palju. sujuvalt. Mehaanilisena mõjub juba emotiivse, osutava ja konatiivse (mõjustava) funktsiooni üldistamine osutavaks ning poeetilise, Kõneteo (sooritamise) tingimuseks on selle edukus. Kõneteo edu- faatilise (tähelepanu köitmine) ja metakeelelise funktsiooni üldistamine kus on 1) kokkulepitud toimingu 2) sooritamises 3) osalejate funkt- eneseleosutavaks ehk poeetiliseks funktsiooniks (ibid.). See, et viimased sioon (lk 64–65). Kuivõrd osalejad on autor-tekst-lugeja konteksti tingimusega fikseeritud, saavad laia konteksti kõneteod üksteisest eri- 28Merilai kirjeldab seda võrdlemisi umbmääraselt kui viitamist ja neda ainult kahe esimese punkti poolest. Kuivõrd väljend “kõneteo implitsiitset osutamist (lk 162) ning isegi kui “väljenduse tähendust ehk osutamise viisi ise” (lk 166). Arvan, et diskursisisest suhet ehk ene- 29Merilai räägib (lk 163) virtuaalsest de re kõneteost. On võimalik seleosutust ei tohi siiski segi ajada keelesisese suhte ehk tähenduse- näidata, et de re (osutava) aspekti ja autori virtuaalsus on fiktsionaalsete ga (sense — selle tarvituse kohta vt Palmer 1982: 28). kõnetegude komplementaarsed tingimused (eeldusi selleks vt lõigus 13).

430 431 Kõnetegude teooria, illokutiivse loogika ja pragmapoeetika analüüs Erkki Luuk sooritamine” on tautoloogia (tegu ei saa ju teha ilma seda soorita- tada, taandub seega küsimusele sellest, millise teooria seletav potent- mata), saavad laia konteksti kõneteod üksteisest erineda ainult esimese siaal (seletusulatus ja -jõud) on suurem. Või kas on üldse olemas sellist punkti poolest. Kokkulepitud stilistilisi toiminguid pole aga just üle- teooriat — võib-olla on nii, et suurema seletava potentsiaalini jõutakse aru palju ning nendegi suhtes valitseb olulisi erimeelsusi (vt märkus alles eri teooriaid kombineerides. Selge on ka see, et kui mõni väide 25). See raskus on muidugi ületatav. Tüpoloogiat saab täpsustada — on juhtumisi tõene, siis on ta tõene sõltumata sellest, kas me seostame vajaduse korral isegi muuta poeetiliste kõnetegude notatsiooni, nt ta hiljem ka mingi teooriaga või mitte. Tõesus kirjeldab seost väidetu K[ordus]alliteratsioon||EA(p), Kassonants||EA(p), Kkordus||EA(p) ja tegelikkuse vahel, seost väidetu ja teooria vahel kirjeldab autoriteet- jne. sus. Väite kehtivuse kriteeriumina tuleb eelistada tõesust autoriteetsu- sele. Kuigi tõesuse eristamine autoriteetsusest võib tekitada raskusi, on see enamasti siiski loogiliselt võimalik. Olukorras, kus objektiivsest, KOKKUVÕTTEKS eksperimentaalselt tõestatavast tõest rääkida ei saa — s.t humanitaar- sotsiaalteadustes üldisemalt — tuleb vahekohtuniku roll anda loogikale. Esitasin siin hulgaliselt argumente kõnetegude teooria ja kahe konteksti Tugevam metateoreetiline vaatenurk oleks käesolevale käsitlusele võib- teooria vastu, mis osalt taanduvad Arne Merilai omadest erinevatele olla mõningast läbipaistvust lisanud, samas artikli põhieesmärgilt — eeldustele. Üldine järeldus on järgmine: illokutiivse loogika seletav milleks oli kõnetegude teooria ja kahe konteksti teooria eelduste ja ak- ambitsioon on — vähemalt selle teose puhul — aksiomaatikast liiga siomaatika kriitiline analüüs — tähelepanu liialt kõrvale juhtides. Mind kaugele ette liikunud. Sellisele olukorrale on kolm võimalikku lahen- ei huvitanud ühe või teise teooria õigsuse küsimus, vaid tõene teadmine dust: 1. illokutiivne loogika peaks piirama oma uurimisvaldkonda alaga, igas vaidlusaluses punktis. kus senised aksioomid paratamatult kehtivad (eelkõige suuline kom- Selguse mõttes lisan kõnetegude teooriale ja/või illokutiivsele loo- munikatsioon ja üksikud kirjalikud ˇzanrid nagu konventsionaalne kiri), gikale ja/või kahe konteksti teooriale esitatud olulisemad vastuväited või 2.1. illokutiivsesse loogikasse tuleb integreerida uusi aksioome, või umbes samas järjekorras, nagu nad on eelnevalt ära toodud. Iga vas- 2.2. täpsustada juba olemasolevaid. tuväide kõnetegude teooriale on ühtlasi ka vastuväide illokutiivsele loo- Lõikudes 9, 14 ja 15 on poleemika Merilai (ja tavaliselt ka kõnetegude gikale, kahe konteksti teooriale ja pragmapoeetilise (s.t kahe konteksti teooria) seisukohtadega järgmistes fundamentaalküsimustes: keele tek- teooria abil teostatud) analüüsi tõhususele. Iga vastuväide illokutiivsele kimine (9), metafoori roll keeles (14), osutava ja omistava kasutuse prob- loogikale on ühtlasi ka vastuväide kahe konteksti teooriale ja pragma- leem (15). Neile lisanduvad osundused vigadele, arusaamatustele või poeetilise analüüsi tõhususele. Iga vastuväide kahe konteksti teooriale vastuoludele (nt märkus 7 või lõik 4), arutelud ja konkureerivate vaadete on ühtlasi ka vastuväide pragmapoeetilise analüüsi tõhususele. esitamine (1–2, 5, 11, 12, 14) jm. Oluline on märkida, et ideoloogilises plaanis — analüütilise, aksiomaatilise ja formaliseeriva lähenemise va- jalikkuse küsimuses keele- ja kirjandusteooriale koos selle lootusrikka vastandamisega historismile, komparatiivsusele, metafoorsusele ja nar- a. Vastuargument kõnetegude teooriale (VKT): Vandervekeni “üldise ratiivsusele olen ma Merilaiga samal seisukohal. semantika” reduktsionistlikkus, mis taandub osa analüütilisest kee- Käesolevale artiklile võidakse vastu väita, et kõnetegude teooriat lefilosoofiast reduktsionistlikule tähendusekäsitusele (lõigud 1–4). on siin kritiseeritud mõnedelt üksteist välistavatelt positsioonidelt. See b. VKT: vastuargumendid loomuliku keele formaliseeritavusele: sün- on õige. Peaaegu kõigilt eespool esitatud positsioonidelt on võimalik teetiliste ja analüütiliste tõdede ühtimatus, tavakeele kategooriate kõnetegude teooriat ja järelikult ka kahe konteksti teooriat falsifitsee- hägusus või “loks”, lõputu hulk keelemänge (Wittgenstein), lõpmatute rida. See, et mõned neile positsioonidele aluseks olevad teooriad ka struktuuride formaliseerimatus ja tavakeele diskursus kui üks sel- üksteist falsifitseerivad, ei puutu siinkohal asjasse. Oluline on see, et line struktuur ning argument, et “fikseerimata ning pidevalt are- kõik need kriitilised positsioonid, ehkki küll erineva seletusulatuse ja neva loomuliku keelega võrreldes jääb mistahes formaalne keel alati -jõuga, on konsistentsed, s.t osad teoreetilistest tervikutest. (Muu hul- piiratuks”, predikaatarvutuse lahendumatus (nõrk vastuargument), gas tõestab seda ka fakt, et nad mõnede teiste konsistentsete teooriatega Gödeli mittetäielikkuse teoreem, mille vasteks humanitaarteadustes vastuollu lähevad.) Küsimus, millist teooriat või positsiooni teisele eelis- ja filosoofias on Wittgensteini keelemängude argument (lõik 4).

432 12 433 Kõnetegude teooria, illokutiivse loogika ja pragmapoeetika analüüs Erkki Luuk c. Vastuväide illokutiivsele loogikale (VIL): illokutiivne loogika püsti- s. VKKT/VPAT: komplikatsioonid: erinevalt standardse illokutiivse tab hüpoteese, mida pole ilmselt võimalik tõestada —konstrueerimis- analüüsi ühest keskmest “koonduks poeetiline keeletegevus just- hüpotees, Merilai kahe konteksti hüpotees (4). kui kahe (diskursi tasandit arvestades ehk isegi kolme) keskme d. VIL: Merilai (2003: 98): “kõikide kõnejõudude hulk on rekursiivselt ümber” (nõrk vastuargument) (16). defineeritav vähese hulga algkõnejõudude abil. On kõigiti eeldatav, t. VKKT: kitsa ja laia konteksti kõneteo loogiline mittekomplemen- et niisugune oletus kehtib loomulike keelte alusel vastavalt konst- taarsus (17). rueeritud ideaalkeelte juures, kuid vaevalt saab see igas aspektis nii u. VKKT: Jakobsoni mudeli mehaaniline/meelevaldne ülekandmine il- olla loomulike keelte endi puhul” (4). lokutiivsesse loogikasse (metakeelte ühtimatus) (17). e. VKT: Quine: radikaaltõlke probleem (4). v. VPAT: kokkuleppeliste stilistiliste toimingute vähesus (nõrk vastuar- f. VIL: illokutiivse loogika algkõnetegude kultuurispetsiifilisus (4). gument) (17). g. VKT: kõnetegude identsuse tingimuse mittetäidetavus (Quine’i järgi) (4). Mõned järeldused: 1. Kõnetegude teooria pole universaalselt sobiv teks- h. Vastuväide kahe konteksti teooriale (VKKT): Vandervekeni alg- tianalüüsi meetod: see ei sobi nt kirjelduse, ilukirjanduse ja üldise- kõnetegude hulga mittevastavus ilukirjandusliku teksti universaal- malt kirjaliku teksti (v.a konventsionaalne kiri) analüüsiks (5–7, 10– sele funktsioonile (5). 13, 16–17). 2. Kõnetegude teooria pole universaalselt usaldusväärne i. VIL: eksisteerib intentsioone, mida pole võimalik formaliseerida (nt tekstianalüüsi meetod: see ei käsitle kõiki funktsionaalseid semantilisi idiosünkraatilised, ambivalentsed, hägusad ja segaintentsioonid) (5). kategooriaid (1–4), mitteintentsionaalset (5, 8) ja mittedefineeritava in- j. VKT: 1) eksisteerib lausungeid, millel intentsioon puudub (nt soni- tentsiooniga (5, 6, märkus 27) diskursust/teksti. 3. Kõnetegude teooria mine, vabad assotsiatsioonid); 2) vähemalt osa selliseid lausungeid põhimõtteline, eelduslik erinevus diskursuse- ja tekstianalüüsi meeto- on eristamatud lausungeist, millel intentsioon on olemas (5). ditest: kõnetegude teooria analüüsib suhtlemissituatsiooni, mitte diskursust või teksti (8). 4. Kõnetegude teooria õigustab end paratamatult ja pii- k. VKT: 1) eksisteerib tekste, mille olemasolu tingimuseks on intent- savalt järgmistel tingimustel: kui räägitakse 1) kõneleja 2) mõningatest siooni puudumine (tekstigeneraatorite tekstid; 5); 2) vähemalt osa 3) intentsioonidest (5, 11). selliseid tekste on eristamatud tekstidest, millel intentsioon on olemas (7). Need järeldused kehtivad kõnetegude teooria praeguse aksiomaatika korral. Teoreetiliselt peaks (analoogiliselt illokutiivse loogikaga) olema l. Vastuargument pragmapoeetilise analüüsi tõhususele (VPAT): kir- võimalik konstrueerida teisi kõnetegude teooriaid või (analoogiliselt jelduse probleem (7). Merilai kahe konteksti teooriaga) teisi teoreetilisi rakendusi või muuta m. VKKT: kirjanduse samastamine keelelise suhtlusega (reduktsio- juba olemasolevate teooriate aksiomaatikat, nii et vähemalt mõned neist nism) (9). järeldustest enam ei kehtiks. n. VKKT: kõneteo konteksti tingimuste üheselt mõistetav fikseerimine Lõpetuseks sooviksin avaldada Arne Merilaile tänu oluliste küsimuste kirjalikus tekstis on erand, mitte reegel (10). tõstatamise eest sellises süvenemist nõudvas valdkonnas nagu loomuliku o. VKT: tavakeele reeglite mittetäielikkuse määr (vt märkus 20) on keele tähenduse uurimine, avaldada tunnustust autori eruditsioonile ja sedavõrd kõrge, et piisavast hulgast baasväidetest nende aksiomati- eritlusvõimele ning kinnitada lugejale, et Pragmapoeetika näol on meil seerimiseks võib vaid unistada (12). Vrd b. tõepoolest tegu metoodilise ja kui mitte täiesti uue, siis vähemalt uut p. VKKT: kitsa konteksti kõneteo sooritaja mitteidentsus fiktsionaalses laadi kirjanduskäsitlusega. tekstis (13). q. VKKT: lausungi/diskursi eneseleosutus ei taandu jäägitult kõnele- ja/kirjutaja orientatsiooniaktile (16). Kirjandus r. VKKT: laia konteksti kõnetegude liikide võimalik kattuvus, mis Albertazzi, Liliana (ed.) 2000. Meaning and Cognition. Amster- välistab nende formaliseerimise (16, märkus 25). dam—Philadelphia: John Benjamins

434 435 Kõnetegude teooria, illokutiivse loogika ja pragmapoeetika analüüs Erkki Luuk

A l d r i d g e , Maurice V. 1992. The Elements of Mathematical Seman- M c K a y , Thomas 1995. Referentially transparent. — R. Audi (ed.). tics. Berlin—New York: Mouton de Gruyter The Cambridge Dictionary of Philosophy. Cambridge: Cambridge Austin,J.L.1970. How to Do Things with Words. New York: Oxford University Press University Press M o r r i s , Charles William 1971. Writings on the General Theory of B a r t h e s , Roland 2002. Autori surm. Tlk Marek Tamm jt. Tallinn: Signs. The Hague: Mouton Varrak N e m o , Fran¸cois 1999. The pragmatics of signs, the semantics of rel- C a r n a p , Rudolf 1988. Meaning and Necessity: A Study in Semantics evance, and the pragmatics/semantics interface. — Ken Turner (ed.). and Modal Logic. Chicago: University of Chicago Press The Semantics/Pragmatics Interface from Different Points of View. Frawley, William 1992. Linguistic Semantics. Hillsdale (N.J.) etc: Oxford etc.: Elsevier Lawrence Erlbaum Associates N u t e , Donald 1995. Intension. — R. Audi (ed.). The Cambridge F r e g e , Gottlob 1999. Selgitused tähendusest ja osutusest. Tlk Jaan Dictionary of Philosophy. Cambridge: Cambridge University Press Kangilaski. — Jaan Kangilaski, Margo Laasberg (toim.). Tähendus, N ö t h , Winfried 1990. Handbook of Semiotics. Bloomington—India- tõde, meetod: Tekste analüütilisest filosoofiast. Tartu: Tartu Ülikooli napolis: Indiana University Press Kirjastus P a l m e r , R. F. 1982. Semantics: A New Outline. Moscow: Vysshaja G a r z a - C u a r ón, Beatriz 1991. Connotation and Meaning. Transl. Shkola from Spanish by Charlotte Broad. Berlin—New York: Mouton de P e r u z z i , Alberto 2000. The geometric roots of semantics. — L. Al- Gruyter bertazzi (ed.). Meaning and Cognition. Amsterdam—Philadelphia: G r i c e , H. P., P. F. S t r a w s o n 1989. In defense of a dogma. — John Benjamins H. P. Grice. Studies in the Way of Words. Cambridge, Mass.: Harvard P e t r i l l i , S. 2004. From pragmatic philosophy to behavioral semi- University Press otics: Charles W. Morris after Charles S. Peirce. — Semiotica. Vol- G ä r d e n f o r s , P. 1999. Some tenets of cognitive semantics. — J. All- ume 148, Issues 1–4 wood, P. Gärdenfors (ed.). Cognitive Semantics: Meaning and Cog- Q u i n e , W. V. O. 1999. Empirismi kaks dogmat. Tlk Jüri Lipping nition. Amsterdam—Philadelphia: John Benjamins ja Ene-Reet Soovik. — Jaan Kangilaski, Margo Laasberg (toim.). H a y e s , Brian 1983. Computer recreations: A progress report on the Tähendus, tõde, meetod: Tekste analüütilisest filosoofiast. Tartu: fine art of turning literature into drivel. — Scientific American, 11, Tartu Ülikooli Kirjastus pp. 18–28 Q u i n e , W. V. O. 2005. Sõna ja objekt. Tlk Anto Unt. Tartu: Tartu H u m m e l , Kenneth E. 2000. Introductory Concepts for Abstract Math- Ülikooli Kirjastus ematics. Boca Raton etc.: Chapman & Hall/CRC S a u s s u r e , Ferdinand de 1966. Course in General Linguistics. Trans- Jackendoff,Ray2003. Foundations of Language: Brain, Meaning, lated by Wade Baskin. New York: McGraw-Hill Grammar, Evolution. Oxford: Oxford University Press S e b e o k , Thomas A. 1991. A Sign is Just a Sign. Bloomington: J a s z c z o l t , K. M. 1999. Default semantics, pragmatics and inten- Indiana University Press sions. — Ken Turner (ed.). The Semantics/Pragmatics Interface from T a m m e , Ülo, Tanel T a m m e t , Rein P r a n k 1997. Loogika: Mõt- Different Points of View. Oxford etc.: Elsevier lemisest tõestamiseni. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus K r i p k e , Saul A. 2001. Nimetamine ja paratamatus. Tlk Anto Unt. T a y l o r , J. R. 1999. Cognitive semantics and structural seman- Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus tics. — A. Blank, P. Koch (ed.). Historical Semantics and Cognition. Langacker,R.W.1967. Language and its Structure. New York etc.: Berlin—New York: Mouton de Gruyter Harcourt, Brace & World T e g m a r k , Max 2004. Paralleelsed universumid. Tlk Kalle Hein. — L u u k , Erkki 2001. Tähenduse lineaarne ja hierarhiline struktuur. Ma- Akadeemia, nr 10, lk 2165–2211 gistritöö. Tartu: Tartu Ülikool T u r n e r , Ken 1999. Introduction — from a certain point of view (seven L u u k , Erkki 2004. Autori surm jms. — Vikerkaar, nr 3, lk 84–86 inch version). — Ken Turner (ed.). The Semantics/Pragmatics Inter- face from Different Points of View. Oxford etc.: Elsevier

436 437 Kõnetegude teooria, illokutiivse loogika ja pragmapoeetika analüüs

V a n d e r v e k e n , Daniel 1990. Meaning and Speech Acts. Volume I: Principles of Language Use. Cambridge: Cambridge University Press V a n d e r v e k e n , Daniel 2001. Formal ontology and predicative theory of truth: With an application of the theory to the logic of temporal and modal propositions. Cahiers d’Epistémologie.´ Cahier no 2001- 02, 275e numéro W i t t g e n s t e i n , Ludvig 2005. Filosoofilised uurimused. Tlk Andres Luure. Tartu: Ilmamaa

ERKKI LUUK (sünd. 1971) on õppinud Tartu ülikoolis sotsioloo- giat (eriprogramm ﬁlosooﬁas, lõpetanud 1994); a-st 2001 semioo- tika ja kulturoloogia magister. Avaldanud varem Akadeemias artikli “Tähenduse lineaarne ja hierarhiline struktuur” (1999, nr 8, lk 1630– 1660) ja arvustuse “Küberpunk: reaalsus kui metateoreetiline arvepida- mine” (2005, nr 4, lk 838–842). Aastast 2005 Tartu ülikooli üldkeele- teaduse doktorant.

RAUNO THOMAS MOSS (1998)

438 Arvustus

gitab küsimusi. Milliseid just, selleks on lõpmatult võimalusi. Mõnele ARVUSTUS vihjan edaspidises jutus niikuinii. Ent raamatu praegustki, probleemivaest käsitlusviisi oleks saanud läbimõelduma kompositsiooniga tõhustada. Iseendast pole mingit kanoonilist ülesehitust: võib kujutleda nii üheleainsale arengu- VORMI ANDMISE VALUST liinile rõhuvat voolujoonelist “funktsionalismi” kui ka iseseisvamate allüksustega moodustist, millele ilukirjanduses vastaksid romaan no- Anne Lange. Ants Oras. (Eesti kirjanikke.) Tartu: Ilmamaa, vellides või mõni rohkete kõrvalepõigetega poeem. Praegune raamat ei 2004 [tegelikult 2005]. 493 lk. rahulda aga ühtki kujutlust. Tema põhiplaan on ju üsna traditsiooniline, järgides üldjoontes käsiteldava elu kronoloogiat. Selle kronoloogilise järgnevuse sees teeb autor aga üha temaatilisi vahepeatusi, mis haaravad Anne Lange on tuntud eeskätt viljaka ja nõudliku tõlkijana, kuid sel- ajas ette ja tagasi. Minu meelest satuvad sellised peatused sageli vale- le kõrval on tal ammu nähtav vähemalt veel üks kirjanduslik huvi — desse kohtadesse: nad ei ole kontekstis, kus mingi küsimus või materjal Ants Orase tegevuse uurimine. Teinud juba diplomitöö (1985) Tartu avaneks kõige täielikumalt. ülikoolis Orasest, on ta järgnenud aastakümnete vältel osalenud Orase Omaette probleemiks on ilmne ballast. Näiteks seisab raamatu al- mitmegi teksti (taas)avaldamises, valmistanud neid trükiks ette ja lisa- gusosas ligi 40-leheküljeline peatükk “Milton”, mis põhiliselt jutustab nud asjalikke lühikesi saatesõnu. See on ju ilus näide tõlketraditsiooni ümber Orase Oxfordi-uurimust selle klassiku 18. sajandi toimetajatest järjepidevusest ja eneseteadvustamisest. Nüüd on ta kirjastuse “Il- ja kommentaatoritest. Sellise mahu ja detailsusega vaatlus eeldab kir- mamaa” vastses sarjas “Eesti kirjanikke” ilmutanud mahuka Orase- jandusloos üsna pädevat inglise ﬁloloogist lugejat. Tõenäoliselt poleks monograaﬁa, mille tekstiosa hõlmab 400 lk. Kenas köites, tekitab raamat niisuguste eeldustega huvilisi meil üle nelja-viie, ja need muidugi loek- kõrgendatud ootusi. sid Orase tööd ennast. Tavalise kirjandushuvilise jaoks võinuks piirdu- Diplomaatiliselt keerutamata — kahjuks ootused ei täitu. Raama- da umbes 10-leheküljelise märksa üldistatuma refereeringuga. See-eest tusse on läinud kõvasti uurijatööd ja loomulikult leiab siit Orase kohta võinuks tolles jutustamislõigus pikemalt peatuda hoopis Orase mulje- mitmesuguseid andmeid. Kuid peahäda on, et esitusel puudub küllaldane tel Inglismaast ja Oxfordist, nii nagu nad kajastusid tema ajaleheartik- köitvus. Praegusel kujul hakkavad seda tarvitama vist ainult kirjandus- lites jm kirjutistes. (Ja heaks kontrastiks neile ilmselt idealiseerivate- teadlased, kes mingi käsiloleva teema tõttu lausa on sunnitud siinset male piltidele olnuks kas või Evelyn Waugh’ Tagasi Bridesheadi, mille terjali läbi kammima. Lihtsalt kirjandushuvilist lugejat, keda juhiks vaid televarianti seriaalitati äsja jälle meie pildikastides ja dramatiseeringut teadmine Orase tõlkija- ja kriitikumainest või ka mõnede tema tekstide mängiti Linnateatris.) Umbes samasuguse 10-leheküljelise kokkuvõtteni virgutav kogemus, niisugune esitus vaevalt lõas hoiab. tulnuks taandada raamatu lõpuosa peatükk Orase ingliskeelsetest pro- Muidugi ei ole seda laadi uurimuse köitvus põnevusromaani köitvus soodiauurimustest. Kuigi nad võtsid Oraselt palju aega ja vaeva, pole ega teatritüki köitvus, mida Anne Lange rohkete näidendite tõlkijana see veel põhjus ümberjutustavaks laiutamiseks — niikuinii jäetakse too peaks mõnevõrra tundma. Kuid nii või teisiti nõuab 400 leheküljest läbi- osa praegusel kujul suuresti lugemata. Sellist ballasti esineb igal tasan- tüürimine oskuslikku pingejaotust ja head strateegilist vaistu. dil, kuni kaks lehekülge (207–208) võtnud arutluseni, kas ühes tsitaadis Sisuliselt peaksid uurimuse köitvusallikaks ja tüürijaks olema prob- peaks “nõrkuste” asemel seisma “hõrkused”, ehkki siin piisanuks täiesti leemid. Anne Lange raamat on üldiselt probleeminõrk. Enamasti ta liht- paarisõnalisest märkusest. salt refereerib Orase vaateid mingis küsimuses, lisamata omalt poolt Paar näidet vaheteemade ebasoodsast paigutusest. Sageli on sellised palju. Ma ei mõtle, et uurija peaks end tingimata vastandama uuritava teemad sisse toodud üsna mehaanilisel alusel — seal, kus neid esma- vaadetele. Eeldan aga, et meid Orasest lahutav ajalõik muudab perspek- kordselt riivatakse, ja siis on püütud ettehaaravalt kõik kohe ära rääkida. tiive ja et selline nägemisvahe üsna loomulikult ärgitab ideid ning ker- Nõnda on Shelley’st omaette peatükk raamatu algusosas, kuivõrd te-

440 441 Arvustus Arvustus ma “Ood läänetuulele” mõjutas Orast juba varases nooruses ning Tar- ja loetavale alguspeatükile. Edaspidise paari aastakümne kohta polnud tu ülikooli lõpetas ta kirjatööga Shelley värvussõnadest. Minu meelest Anne Langel sellist põhiallikat, vaid ta pidi põimima erinevaid andmeid. võinuks neid kaht asja tolles ajaseoses lühemalt puudutada, magist- Orase tudengiaastate osas ongi see korda läinud, näiteks on ilusasti val- ritöö ümberjutustamist jälle tunduvalt kärpides. Shelley-käsitluse tuu- gustatud “Veljesto” loomist ja tähendust. 1920. aastate lõpp on kaetud maks oleksid ju ikka Orase tõlked tema luulest, mida praegu vaadeldak- hõredamalt ja mitmel puhul ei paista autor tausta küllaldaselt tajuvat. se suhteliselt vähe; ja nende jaoks parim koht on 1940. aastate alguse Nõnda olid eluläheduslik suund ja Kirjanduslik Orbiit ainult üht nurka taust, kus nad seisaksid niihästi õiges eluloolises kontekstis (mida Oras pidi veljestolaste ettevõtmine: tegelikult jooksis rindejoon siin juba läbi ise on rõhutanud) kui ka Orase teiste küpsete tõlgete naabruses, mis “Veljesto” ridade. Veel hõredamat taustamaalingut pakutakse 1930. aas- avaks head võrdlusvõimalused. Orase hiline retsensioon (1960) Harold tatele, Orase tegevuse kõrgajale. Väikesi detaile võinuks leida kas või Bloomi Shelley-raamatule kuulub aga eeskätt tema sõjajärgsetesse hoia- Orase arvustustest Bernard Kangro Tartu-romaanide kõigile köidetele. kutesse ning on paremini ühendatav niihästi eesti keeles avaldatud Omaette jäävad kaks intrigeerivat episoodi, üks painavama, teine nurinatega Lääne kultuuri lõtvumisest/kuivamisest kui ka veel mõne amüsantsema ilmega. Esimene oli Orase vendade surm, mis viinud tema muukeelse retsensiooniga (näiteks Walter Muschgi raamatule Tragische niigi kõikuva hingeelu katastroofi äärele. Teine oli Orastega ühe katuse Literaturgeschichte). Praeguses lugemisseoses, kus viibiksime nagu al- all elanud Aleksander Aspeli kiindumus Livia Orasesse. Mõlemal pu- les 1920. aastates, jäävad need hilisemad kontekstid võõraks ja nõrgaks. hul paistab andmestik liiga hõre, et lubada kindlamat pilti. Ants Orase Näide eluloo vallast. 1931. aastal Oras abiellus Livia Lüüsiga. Loo- ja Aspeli vahekord jäi igatahes vastastikku lugupidavaks ja Aspel tahtis mulikult kõneldakse Liviast sel puhul pikemalt. Aga vaatlusse on kohe kirjutada Orasest lühimonograafiagi. Vendade asjus üks pisihüpotees: haaratud ka tema eluloojakul kirjutatud jutud, mille ainestik ja meele- kas August Annisti kommenteerivat kritseldust ühel Kirjandusmuuseu- olud lähtuvad pagulasseisundist. Oraste Florida-aastate käsitlusse lisa- mis talletataval lehelõikel, mida praegu (lk 69) on transkribeeritud “Villi nuks see materjal kõnekaid nüansse, 1930. aastate Tartu taustal ei ütle Orase enesetapp ja teise venna surm ladna mehena”, ei tuleks lõpus aga midagi. lugeda “laevamehena”? See seletaks kirikuregistrist otsitud sissekande Samasugusel mehaanilisel alusel seisab Orase luuletõlkeid vaatlev puudumist. pikk peatükk. Kuivõrd Orase esimesed ilmunud tõlked olid soome luu- Orase elu okupatsioonide all (1940–1943) tugineb muidugi raama- lest, võetakse kõigepealt käsile soome keel ja vaadeldakse sellest tehtud tule Baltic Eclipse (Eesti saatuslikud aastad), kuid Anne Lange on leid- vahendusi Orase eluotsani välja, siis võetakse järgmine keel jne jne. Se- nud täiendavaid dokumente, nt mööbli groteskselt kirjaoskamatu po- da võib ju mõnevõrra põhjendada väitega, et iga keele vahendamisel on litseiliku üleskirjutuse pärast Oraste põgenemist (lk 325). Põgenemise eripärased prosoodiaküsimused. Aga kuigi Oras oli just prosoodias eriti üksikasjade täpsustamiseks pole ta põlanud vaeva tuhnida ka Soome ar- tundlik ning sellest mitmel puhul kirjutanud, pole see luuletõlke ainus hiivides. Pagulasaastate andmestik oli seni suurelt jaolt tundmatu; siin probleem. Mind peatüki arhitektoonika igatahes ei veennud. võib uurimust kõige enam kiita. Näiteks on ilmekalt dokumenteeritud Materjali kolmest põhiringist — Orase elukäik, tõlked ja kriitika — Orase Ameerikasse suundumise bürokraatlikku kadalippu, mille kohta tuleb raamatus minu meelest kõige paremini välja esimene. Sest on nen- Florida ülikoolis leiduvat paarsada lehekülge pabereid. Isemoodi pärl de kohatiste paigutushädadega kuidas on, kuidagi marsib kronoloogi- on Orase inglasest õemehe hoiatuskiri, kui see luuremees kuulis, et Oras line vaatlus siiski edasi ning teeb teatavaks seni vaid vähestele tuntud kasutab Poola reisilaeva, koos üksikasjaliku ettevaatusabinõude loen- fakte. Iseendast olid Orase elus ju üksnes mõned tavamõttes dramaatili- diga (lk 346–347). Ameerika-aastate kohta on rohkesti tsiteeritavaks sed episoodid ja lõigud. Ja nagu ta ise on tunnistanud, polnud tal õiget väärtuslikuks andmebaasiks Orase kirjavahetus Aleksis Rannitiga, mida narratiivset huvi ja annet neist vestmiseks. Ilmselt sellepärast jättis ta säilitatakse Yale’i ülikoolis. Kirjavahetus Ivar Ivaskiga on juba ilmu- pooleli autobiograafilise visandi, mis katab vaid lapsepõlve ja kooliaas- nud eriraamatuna. Muidugi jääb selle pika perioodi kohta palju lünki ja tad Tallinnas ning katkeb üsna järsult. Tahtmise korral jätkunuks selle küsimusi, kuid vähemalt oleme nüüd hulga informeeritumad. tarvis aastaid veel küll. Ometi on too visand nüüd aluseks üsna ümarale

442 443 Arvustus Arvustus

Orase luuletõlgetest võiks vabalt kirjutada paarisajaleheküljelise vale Macbethile, teiselt poolt hilisele poleemikale Georg Meri tõlgetega; eriuurimuse. Selleks annaksid põhjust nende maht, tõlgitud tekstide olu- Orase parematest vahendustest kuuleme vähe. Vergilius on ainus, kes lisus ja eripalgelisus, nagu ka asjaolu, et Orase 1930. aastate vahendused Orase põhitõlgetest saab omaette peatükiga mahult väärilise esinduse. langesid “strateegiliselt” tähtsasse ajalõiku, nõudlikuma luuletõlke ha- Õiget tõlkeanalüüsi on raamatus napilt. Selleks tulnuks üksikasja- katusse. Koos algupärase luule teatavate suundumustega lõid nad ees- likult arutada pikemaid näidislõike. Praegu on toodud ainult vähesed ti värsi kõrgstiili, mida edaspidi on üksnes nii või teisiti kohendatud. originaali ja tõlke või ühe ja teise tõlke kõrvutused eriliste kommen- Selles mõttes seisavad Orase tollased tõlked kindlas ajakontekstis ning taarideta. Ja ühe näitega on astutud kolinal ämbrisse, kui Orase ilmselt nõuavad pidevat viitetausta. Üldiselt pole täpne kronoloogiline järgnevus viimase tõlke, Goethe “Õhtu” originaaliks on pakutud (kas või ebale- aga ülearu tähtis. Ühelt poolt tuleks lihtsalt eraldada lühemalt vaadeldav valt, nagu autor möönab) luuletust “Die schöne Nacht” (lk 268). Nii õpipoisifaas alguses, teiselt poolt pagulusaja tõlked (Faust ja Vergilius), läbivate vabadustega ei tõlkinud noor Oraski, vanast rääkimata! Tege- millel nüüd juba puudus vahetu side üldise kirjandusprotsessiga, sest mist on hoopis üsnagi täpse tõlkega luuletusest, millele tavaliselt vii- kodumaale jõudsid neist vaid üksikud eksemplarid, paguluses aga ei datakse algussõnadega “Dämmrung senkte sich” ja mis kuulub Goethe kerkinud pärast sõjajärgset prahvatust enam uusi luulepõlvkondi. Tei- hilistsüklisse “Chinesisch-deutsche Jahres- und Tageszeiten”. seks suureks võrdlussfääriks oleks kõrvutamine muude tõlkijate tööga: Arvustus on jooksva ajakajaga üldiselt tihedamas seoses kui luu- kuivõrd Oras oli Eesti NSVs keelatud nimi, tuli enamik tema vahendatust letõlked, ja see kehtib ka Orase puhul. Anne Lange raamatus koon- uuesti tõlkida, ja nüüd on uurimismaterjali küllaga. Usutavasti annaks dub Orase arvustajategevuse vaatlus eelkõige 57-leheküljelisse peatükki ˇzanripõhine jaotus siin keeltepõhisest parema tulemuse: võiks vaadel- “Kriitiku kriitika”. Selle põhitalaks on võetud Orase kirjutis “Arvus- da omaette värssdraamasid (Shakespeare, Molière, Goethe), poeeme ja tajaist ja arvustusest” 1940. aastast, rõhutades ajalike sidemete ase- lüürikat. mel pigem mingit üleajalist kriitikuideaali. Orase vaadete kvintessentsi- Anne Lange raamatus kulub luuletõlgete arutamisele kokku üle saja na käsitab toda kirjutist juba Jaan Undusk “Arvustajate ja arvustuse” lehekülje, põhipaigaks 70-leheküljeline peatükk “Luulele elatud elu”. perestroika-aegses taastrükis ajakirjas Vikerkaar (1990, nr 12). Kuid Ammendavat (või ammendavapoolset) vaatlust ei või niisiis oodata, ja esiteks on Undusk ilmselt tugevama teoreetilise mõtlemisega kirjuta- küllap viinukski selline katse raamatu tasakaalust välja. Kuid ka sada ja ning teiseks hõlmab tema artikkel kõigest 3,5 tekstilehekülge. Anne lehekülge on tubli jagu. Praegu saame selle vältel parima ettekujutuse Langel venib tuumikessee vaatlus 15 leheküljele ja hälbib tihti kõrvale. prosoodiaküsimustest, peamiselt pikkade tsitaatidena Oraselt endalt, ent Ent häda polegi niivõrd tolles peatükiosas, mis kaardistab siiski mõned ka autori omapoolsete arutlustega ning viidetega teistele uurijatele. Orase Orase põhihoiakud, vaid arutluse ülejäänud mahus, kus üldse puudub tõlgete rütmilist kõlavust on tõesti alati kiidetud, etteheited on seevas- kandev telg. Algul liigume nagu endiselt 1930. aastate õhustikus ja saa- tu tulnud kas liigse tähendusliku vabaduse või siis “barokse” ja “pret- me päris asjaliku pildi Orase kultuuriorientatsioonilisest poleemikast sioosse” stiilikallaku pärast. Need viimased küsimused jäävad raamatus baltisakslastega. Seejärel põikab jutt aga äkki pagulasaastatesse, refe- üsnagi varju. Peale keeltepõhise ülesehituse puuduste jääb tuumpeatükist reerides kõigepealt pikalt Orase võrdlevat vaatlust John Masefieldi luu- veel mulje, et alustatud on hoogsalt ja mahukalt, aga mida edasi, seda letusest “The Seekers” ja Uku Masingu “Tontide eest taganejate sõdurite rohkem on ära vajutud. Nõnda leiavad just mitmed Orase küpsed tõlked laulust”, ning siis tutvustab 1960. aastatel Yale’i ülikoolis peetud loen- vähe tähelepanu. Proportsioonid on paigast ära. Orase tõlkekogumis siis- gusarja eesti luulest, vahele veel paar lehekülge seletust, kes oli René ki kõrvalised soomlased saavad tänu oma alguspositsioonileligi18lkja Wellek. Siis naastakse jälle sõjaeelsesse Eestisse ning hakatakse alles õpipoisilik Poe-valik 5 lk, aga peatükki lõppu paigutunud Goethe peab nüüd arutama Orase kujunemist mõjutanud esseiste — Walter Paterit, kõigi tõlgitud luuletuste, draamade ja Faustiga leppima vaevalt 7 lk-ga, Matthew Arnoldit, T. S. Elioti jt. Siin pole mingit mõistlikku ülesehitust. ja Frödingi-vahendustele, mida Oras veel 1957. aastalgi arvas oma võib- Nõnda on Orase arvustajategevuse vaatlusest kadunud nii ajaline olla parimaiks töödeks, jääb kõigest 2 lk. Shakespeare’ile on antud 9 lk, kui ˇzanriline mõõde. Tegelikult on tema sõjaeelses kriitikas mitu üks- kus põhimaht langeb ühelt poolt Orase tõlketegevuse algusjärku kuulu- teisest selgesti erinevat liiki. Ühe moodustavad näiteks kaasaegset ing-

444 445 Arvustus Arvustus lise kirjandust ja kirjandusarutelusid puudutavad artiklid, millest osa RAAMATUST, INTIIMSELT JA ASJALIKULT on lihtsalt kohusetundlik refereering, ainult üksikute omapoolsete va- helausetega. Selles valdkonnas oli tähtis tollase Orase huvide suhte- line moodsus, mis erineb näiteks Wellsi ja Galsworthy juurde jäänud Raamat on ... IV: Eesti bibliofiilia ja raamatuajaloo alma- Johannes Silveti vaatenurgast. Eesti kirjanduse tookordses kontekstis nahh. Koostanud Eerik Teder ja Jaan Toomla. Tallinn: Tallin- pakkusid võrreldavat moodsushuvi eeskätt Johannes Semperi tutvus- na Bibliofiilide Klubi, 2005. 308 lk (signeeritud ja numereeri- tused prantsuse vaimuelust. Täiesti erineva ˇzanri moodustavad klassiku- tud eksemplar 310 lk). te/poolklassikute või nende üksikute teoste (näiteks Shakespeare’i või Goethe draamade) üldistavad “portreed”, minu meelest Orase naudita- Bibliofiilid on eriline rahvas. Neid kohtab konverentsidel, raama- vamaid esseesarju. Jälle omaette liiki kuuluvad eesti kirjanduse jooks- tunäituste avamistel ja teistelgi üritustel, samuti antikvariaatides tuh- vad arvustused. Ja lõpuks eristuvad üldteemalised, sageli programmilise nimas ja raamatuoksjonitel suuremate raamatukogude järelkomplektee- maiguga kirjutised. Igaüks neist liikidest täitis tollasel taustal isesugust rijatega võistupakkumisi tegemas. Teinekord võib neid kohata juhusli- ülesannet. Paguluses piirdusid Orase eestikeelsed kirjutised omakirjan- kult tänaval või kohvikus, kus neil tavaliselt on kaasas mõni haruldane duse harvade arvustustega ning eesti luule suurkujude ja põhitendentside raamatuke või pisitrükis, millega seotud paljudele näiliselt ebaolulistele kokkuvõtlike eritlustega. Viimases liigis võis nüüd märgata vastandumist küsimustele nad pingsalt vastuseid otsivad. Kummaliselt rahutu ja pas- kaasaegse Lääne hoiakutele (üldse moodsusele) ning teatava vanema, sionaarne rahvas, kelle puhul entusiasm siiski enamasti fanatismiks või Orase sõnul heroilisema ideaali kuulutamist. Kõik need vahed jäävad pentsikusteks üle ei kasva. Võib-olla on see tingitud asjaolust, et raa- praegu lugejale suuresti avamata. mat on juba niivõrd mitmemõõtmeline ja kogu kultuuri eksisteerimise Pole üldse meeldiv kirjutada põhitoonilt negatiivset arvustust, kui seisukohalt keskne nähtus, millel on võime suhestuda mis tahes eluvald- arvustatav on töötanud ilmse pühendumise ja innuga. Kuid mis teha. Võib konnaga. Seetõttu ei lase raamat ka upsakaks või albiks minna, rumalaks ju kiita materjali usinat kokkukandmist, aga raamatut sõna nõudlikumas jäämisest kõnelemata. ja terviklikumas mõttes ei ole siit tulnud. Lugedes kogeb ühtepuhku Raamat on kutsutud ellu teadmiste, tarkuse ja emotsioonide akumu- mitmesuguseid kiirustamismärke. Milleks too trükkitõtt, kui teemaga leerimiseks ning seetõttu peaksid raamatuid koguvad inimesed olema ka on tegeldud juba aastakümneid ning isegi suhteliselt lihtsad kärped ja kõige targemad ja paremini informeeritud inimesed üldse. Sageli nad se- ümbertõstud võinuksid loetavust soodustada, seda ei oska ma öelda. da ongi, vähemalt raamatuga seotud valdkondades. Viljandi Kultuuriaka- Nagu sedagi, miks selliseid soovitusi ei teinud asjatundlike toimetajatega deemias raamatuajaloo loengukursust pidades ütlesin alustuseks sageli, kirjastus. et kõige suuremad asjatundjad Eesti raamatuajaloo alal on vaieldama- tult bibliofiilid, ainult et nad (v.a üksikud küllaltki silmapaistvad erandid) Jaak Rähesoo ei kirjuta sellest just kuigi tihti. Bibliofiiliakonverentside traditsioonist väljakasvanud Eesti bibliofiilia ja raamatuajaloo kogumik Raamat on. . . JAAK RÄHESOO (sünd. 1941) on õppinud Tartu ülikooli ajaloo- on seda olukorda praeguseks ajaks juba oluliselt muutnud. Enamgi veel, keeleteaduskonnas inglise filoloogiat 1960–1966, olnud samas aspiran- kogumik pole andnud bibliofiilidele üksnes võimalust teadmisi vahen- tuuris ameerika kirjanduse alal 1966–1969, väliskirjanduse õppejõud dada, vaid ka kogu oma tegevust mõtestada. Neile sekundeerivad raa- 1969–1970 ja vabade kunstide professor 1995. A-st 1970 vabakutseline matuajaloolased, need Bibliofiilide Ordu “vähemad vennad”. tõlkija, esseist, kirjandus- ja teatrikriitik. Akadeemias on temalt ilmunud Viimase viie aasta jooksul on ilmunud juba neli mahukat kogumikku. Stanley Fishi “Variorum’it tõlgendamas” tõlge (1991, nr 3, lk 509–539). Viimane, neljas ja kõige paksem, jõudis lugeja ette 2005. aasta septembris pärast enam kui kaheaastast vaheaega. Ning sellelgi on inimlikult kurb põhjus — almanahhi “hingeks” olnud kirjandusteadlase ja bibliofiili Eerik Tederi surm 2004. aasta märtsis. Eesti bibliofiilia ja raama-

446 447 Arvustus Arvustus tuajaloo almanahh Raamat on. . . jäi Eerik Tederi viimaseks suursaa- siaalsed revolutsioonid, nagu reformatsioon või rahvuslik ärkamine. vutuseks. Tema oli ettevõtmise algataja, autor ja toimetaja, kaasautorite Seetõttu on raamatu ajalugu tihedasti seotud kõikvõimalike katsetega innustaja, rahahankija ja muudegi küsimuste lahendaja. Ka siinkirju- piirata mõtete vaba levikut. Üks kõige olulisemaid ja paraku ka laialda- taja mäletab Eerik Tederit kui asjalikku, äärmiselt heatahtlikku, alati semalt levinud raamatute haruldaseks muutumise teid on seotud nende optimistlikku, kuid samas ka korrektset ja põhjalikku intelligentset va- teadliku hävitamisega ja seda eelkõige riigivõimu sanktsioneerituna. Igal nahärrat. Delikaatselt, kuid pidevalt suhtles ta kõigi almanahhi reaalsete säärasel juhtumil on tavaliselt põnev eel- ja järellugu ning sellel on ol- ja võimalike autoritega, viis inimesi kokku ning oli alati valmis isikli- nud pahatihti soovitule vastupidine mõju. Nii mõnigi raamat on saanud kult kõikvõimalikke pisifakte üle kontrollima. Seetõttu kujuneski tema tähelepanuväärseks (ja mitte üksnes bibliofiilset huvi pakkuvaks!) just surm tõsiseks tagasilöögiks mitmele ettevõtmisele, eelkõige aga muidu- teadliku hävitamise või vähemalt katsete kaudu seda teha. gi raamatuajaloo almanahhile, mille toimetamise võttis enda peale Eerik Tsensuuri kohati ülipõnevale ajaloole on tähelepanu pööranud kõik Tederi hea sõber Jaan Toomla. Oleme talle selle eest väga tänulikud! Eesti bibliofiilia ja raamatuajaloo almanahhid. Eelkõige just vanema ja Viis aastat polegi väga lühike aeg. Selle aja jooksul on Eesti bibliofii- keskealise põlvkonna meeles püsiv nõukogude aeg pakub selleks ka suu- lia ja raamatuajaloo almanahhi autorite seas sõna saanud muuhulgas ka repäraseid näiteid konkreetsete üksikjuhtumitena. Kuid mitte kõik tsen- kunagised ja praegused riigi- ning poliitikategelased Lennart Meri ja Vai- suurinähted ei ole seotud üksnes nõukogude ajaga. Praeguses, IV ko- no Väljas, mitmekülgsete huvidega Peeter Tulviste ja Voldemar Miller, gumikus puudutab tsensuuri teemat näiteks Abel Nagelmaa, kes võtab ent ka bibliofiilid Vallo Raun, Ülo Matjus, Jaan Toomla, Abel Nagelmaa, vaatluse alla Vabadussõja-aegse sõjatsensuuri ja Eesti raamatuajaloo ühe raamatuajaloolased Kaljo-Olev Veskimägi, Liivi Aarma, Uno Liivaku, kõige vabama perioodi 1920–1933. Ralf Rondi luulekoguga 27 juhtu- Mare Lott, Ilmar Vaaro, Vallo Kelder, raamatumaailmaga lähedalt seo- nu on muidugi üldiselt teada, kuid samasse perioodi langeb ka teisi, tud humanitaarsete alade esindajad, nagu Eduard Vääri või Ants Salum. vähem tuntud episoode. Vähesed teavad ja veel vähesemad tahavad tu- Kogumikule on kaastööd teinud kirjandus- (Cornelius Hasselblatt) ja letada meelde, kuid just demokraatliku alternatiivina Konstantin Pätsile kunstiteadlased (Rein Loodus, Jüri Hain), samuti muudel erialadel te- tuntud riigivanem Jaan Tõnisson on läinud paraku Eesti Vabariigi ajaluk- gutsevad teadlased, kirjanikud (Arvo Valton, Rein Põder, Ülo Tuulik, ku ajakirjanduse eeltsensuuri kehtestajana. Tolle perioodi iseärasustest Venda Sõelsepp, Harri Jõgisalu), raamatukunstnikud (Paul Luhtein), kir- on kirjutanud pikemalt Epp Lauk (Keel ja Kirjandus, 1998, nr 9) ning jastuste ja raamatukogude töötajad. Lugesin kokku, et aastate jooksul on Eesti Vabariigi aegset tsensuuri on põgusalt käsitlenud ka tsensuuriaja- almanahhis autoritena sõna saanud 89 inimest, kellest enamik on tei- loolasena endale koha kindlustanud Kaljo-Olev Veskimägi oma raa- nud kaastööd rohkem kui ühele almanahhi numbrile, vahel avaldanud matutes Nõukogude unelaadne elu (1996) ja Kahte kappi on ühhetas- ka ühes almanahhinumbris mitu kirjutist. Kui lugeda intervjuu autoriks sa majas tarvis: leivakappi ja ramatokappi (2000). Põgusalt on Eesti intervjueeritavat (mitte intervjueerijat), siis on kõigis neljas almanahhis trükitööstuse kõige vabamale ajajärgule järgnenud trükitoodete aresti- esinenud kaks meie mainekaimat ja (ka kirjameestena) kõige aktiivse- mist ja hävitamist “vaikival ajastul” käsitlenud ka siinkirjutaja ning se- mat bibliofiili — Vallo Raun ja Ülo Matjus. Kolmes almanahhi numbris da just üksikute trükiste üliharuldaseks muutumise seisukohalt (Tuna, neljast on kirjutanud ka Eerik Teder ise, Heino Räim, Hannes Oja, Anne 2003, nr 3). Mis seal salata, Siioni tarkade protokollide kohtuliku keelus- Valmas ning ka Villi Petritski Venemaalt ja Anneli Kalajoki Soomest. tamisega on loodud tsensuuripretsedent ka praeguses, asjaolude (ikkagi Neist on nelja kirjutisega üles astunud Teder, Räim ja Petritski, kolmega internetiajastu!) tõttu üliliberaalses Eesti Vabariigis ning see näitab oma- kahes kogumikus näiteks ka Mait Talts. korda, et tehnoloogia areneb tõesti kiiremini kui mõtteviisid. Olgu selle Tänapäevase valdavalt audiovisuaalse meediakultuuri ajastul kipu- tunnistuseks ühe kogumiku Raamat on. . . IV köite autori mõtteavaldus me unustama, et esimeseks meediumiks selle sõna kõige algsemas Peeter Sauteri kohta: “Niisugusele mehele tuleks eluajaks peale panna tähenduses (ideede ja mõtete vahendajaks ajas ning ruumis) oli trükitud trükis avaldamise keeld”. raamat. Tänu raamatule ja selle väikevormidele (pamfletid, lendle- Tavaliselt ongi piiranguid trükisõna levitamisel püüdnud kehtestada hed jms) said võimalikuks paljud meie elu pöördumatult muutnud sot- ikkagi riiklikud või neile lähedased institutsioonid, kuid aeg-ajalt on see

448 13 449 Arvustus Arvustus kujunenud ootamatult kellegi asjasthuvitatu “eraasjaks”. Kirjandustead- ma vahele jääda. Nimelt omistaksin mõningate kunstiteadlastega kon- lane Oskar Kruus puudutab kogumikus põgusalt ka üht täiesti eripärast sulteerimise järel Nikolai Kulbini raamatu Kubism (1920) kaanekujun- raamatute haruldaseks muutumise teed, mis seotud katsetega üles osta duse küllaltki suure tõenäosusega kunstnik Aleksander Mülberile, mis ja hävitamise teel olematuks muuta mõne raamatu kogu tiraaˇz. Vahel muidugi ei vähenda mingilgi määral rühmlaste osa eesti raamatukujun- juhtub sedagi, et keegi end raamatus kas teenitult või teenimatultki mitte duse “väikeses esteetilises revolutsioonis”. (Kordaksin siinkohal veel üht just kõige soodsamas valguses ära tunneb ning üritab seejärel vabaneda oma varasemat oletust, millega tulin välja almanahhi eelmises numbris, eelmainitud viisil tema jaoks ebameeldivast trükisest. Nii juhtus näiteks et Saksa okupatsiooni aegsete Eesti Julgeolekupolitsei V osakonna isi- Otepää kirjamehe Adolf Rühka raamatuga Vanaisa vaim (1901) ja prae- kute otsimiskirjade nr 1 ja 2 (1944) täieliku puudumise põhjuseks võib gu samas vanaduspäevi pidava Salme Kaburi (Kõivu) romaaniga Reet olla Eesti Omavalitsuse trükikoja (Niine tn 11) mahapõlemine 9. märtsi Tammiku (1939). Kuid loomulikult ei suuda “eratsensor” olla nii tõhus 1944 terrorirünnaku tagajärjel, mistõttu võisid hävida ka otsimiskirja kui riiklik ning peale allesjäänud eksemplaride väärtuse tõstmise ning nr 1/1944 tiraaˇzja nr 2/1944 trükiladu.) kurioosse kampaania ajalukku (raamatulukku) jäädvustamise ei suutnud Kuid raamatute kõrval võib koguda üsna paljut muudki huvitavat. ettevõtmiste taga olnud isikud midagi saavutada. Siinkirjutajale meenub näiteks Tartu Kirjandusmuuseumis säilitatavate Kontekstid muutuvad ajaloos pidevalt ja nii muutub ka ühe või teise Aleksander Tassa materjalide seast välja tulnud huvitavamate ajalehe- kultuurilise või poliitilis-kultuurilise fenomeni tähtsus ja tähendus. Kes kuulutuste lõigendite kogu, mille peale ta kunagi sattus ning mille Tas- olid kunagi suured ja tähtsad (näiteks kommunistliku reˇziimi ajakirjan- sa enda jaoks juhuslikult või ka teadlikumalt kõrvale oli pannud. Kuid duslikud väljaanded), on tänaseks unustatud, ja need, kes olid millalgi koguda ja seejuures mõtestatult (s.t tagamaid uurides ja kontekstile väikesed ja tähelepandamatud (v.a asjaosaliste enda jaoks), on omanda- tähelepanu omistades) võib ju ka näiteks hauakirju kui erilist “kirjandus- nud vähemalt kindla koha (kultuuri)ajaloos. Nii käsitletakse vaadelda- likku ˇzanrit”. Nendest on kogumikus pikema artikli kirjutanud Harald vas almanahhis pikemalt omaaegseid käsikirjalisi väljaandeid ja alma- Rebane ning kaudsemalt puudutab seda teemat ka Helgi Vihma, kelle nahhe, nagu Tallinna Linna Poeglaste Kommertsgümnaasiumi “Poiste kirjutis 1937. aasta Kilingi-Nõmme tuleõnnetuse ohvritest on erandlikult Hääl” (millest kirjutavad Uno Liivaku, Harri Jõgisalu ja Uno Mereste), raamatuajalookauge. Eesti Leegioni mobiliseeritute “Kalevite jälgedes” (Aksel Kübar) ning Omaette põneva alateema kõnealuses kogumikus moodustavad lood, sõjajärgsete pagulasnoorte väljaantud “Eesti Noorus” (Enn Nõu). Kõige mis kõnelevad autograafidest ja muudest raamatutes ettetulevatest üles- huvitavamaks ja informatiivsemaks kirjutiseks kogumikus peab siinkir- tähendustest. Mis tahes sissekirjutused ja märked raamatutes, millest tu- jutaja siiski hiljuti meie seast lahkunud Eduard Vääri ülevaadet kaduva leks esteetilistel kaalutlustel pigem hoiduda, võivad teinekord olla lausa liivi rahvakillu kirjasõnast ja hääbuvast ajakirjandusest, milles on lisaks hindamatuks ajalooallikaks. 2002. aasta septembris Eesti Rahvusraama- informatiivsusele ka ülevust. tukogus peetud autograafideteemalisel konverentsil kõneles Leedu raa- Üheks kogumiku kangelaseks kujuneb teenitult raamatukunstnik matuajaloolane Juozas Tumelis ühest juhtumist, mil tõestatult autent- Paul Luhtein. Vähesed meist saavad tagasi vaadata rohkem kui 70 aas- ne sissekanne raamatus oli sundinud ajaloolasi ümber hindama ühe ta pikkusele loomeperioodile oma elus. Mäletan hästi seda, kui Paul Leedu magnaadi senist surmadaatumit. Enamgi veel, tegelikult on raa- Luhtein 2003. aasta raamatukonverentsil esinedes muu hulgas mainis, matuajalugu mõjutanud ka sisuldasa üsna otseselt n-ö Suurt või Päris kuidas ta enne konverentsi oma loomingust kokkuvõtteid tehes endalegi Ajalugu ning olnud seejuures otsekui elavaks tõenduseks kuulsa Mar- üllatusena avastas, et tegi oma esimese raamatugraafilise kujunduse ju- shall McLuhani veelgi kuulsama lause Medium is the message! ühele ba 75 aastat tagasi. Selle peale puhkes saalis tormiline ja siiralt imetlev võib-olla isegi kõige kergemini mõistetavale aspektile. On ju raamat kui aplaus. Juba traditsiooniliseks kujuneva raamatukunsti rubriigi lõpetab kõige algsem ja laialdasema levikuga ning teinekord ka põhjendamatult almanahhis siinkirjutaja pikem artikkel “Eesti Kunstnikkude Ryhmast” kõige usaldusväärsemaks peetud meedium sageli fikseerinud üsna jäigalt ja kubismist-konstruktivismist Eesti raamatukunstis. Tahaksin veel kord ühe konkreetse ettekujutuse Ajaloolisest sündmusest, paigutades mõned juhtida tähelepanu ühele pisikesele oletusele, mis lugedes võib kahe sil- vaieldavad seigad uude, teinekord ka moonutatud konteksti. Raamatud

450 451 Arvustus loovad ajalugu. Seetõttu polegi raamatuajalugu üksnes Suure Ajaloo peegel, vaid pigem isegi suurendusklaas, mis võimendab ajaloo mõnda konkreetset seika või aspekti, jättes teised tagaplaanile. On see hea või ABSTRACTS halb, sõltub jällegi nagu paljudel teistelgi analoogilistel juhtudel ikkagi eelkõige vaatenurgast.

Mait Talts KALEV KATUS, ALLAN PUUR. Demography and turning points in Estonia’s demographic development. I MAIT TALTS (sünd. 1964) on lõpetanud Tallinna Pedagoogikaülikooli raamatukogunduse erialal 1993. Töötanud Viljandi Kultuuriakadeemias From the viewpoint of the UN, demographic development has välissuhete koordinaatorina ning eesti raamatu ajaloo õpetajana, praegu been a main global problem for more than a century. During Audentese Ülikooli teadussekretär. Akadeemias on temalt ilmunud ar- the last decade emphasis has been shifting from the demo- graphically less developed countries, whose problems seem tiklid “Eesti ja Euroopa Liit: Poolt ja vastu eesti ajakirjanduses” (1998, to be finding a solution, to more developed countries whose nr 1, lk 3–21; nr 2, lk 227–245; koos Aksel Kirchiga) ja ““Esimene bu- problems are building up and need innovative solutions in the da preester Baltimere rannikul. . . ”: Karl August Tennison ja eestlaste first half of the 21st century. Estonia, too, is experiencing esmatutvus budismiga” (2003, nr 7, lk 1424–1443; nr 8, lk 1618–1645) the significance and acuteness of demographic problems. Our ning ta on tõlkinud Ilkka Alaneni artikli “Eesti põllumajanduspoliitika ja theoretical background, however, for understanding the devel- võitlus kollektiivmajandite saatuse pärast” (2000, nr 11, lk 2259–2300). opment and finding solutions is considerably weaker than in Europe on average. The article is an attempt to fill the gap. The article consists of two parts. The first presents, in its three main arguments, briefly the fundamentals of present-day demography and discusses, also very briefly, the main stages of demographic development from the beginning of demographic transition. It describes the changes in replacement type in the course of transition and both post-transition stages until the present. (Auth.)

UNO VEISMANN. Genesis of the Soviet atomic bomb The story of the production of the first nuclear bomb, which became known under the name of the Manhattan project, was revealed to the world soon enough in the so-called Smyth report and later in the memoirs of the participants in the project. The development and production of the Soviet nuclear bomb, however, remained top secret for several decades. Only after the disintegration of the Soviet empire information began to reach the public, first in a rather hesitant and roundabout way, then in some official publications and, finally, in the memoirs of some participants. Based on the available sources, the article gives an overview of the genesis of the first Soviet nuclear bombs in the 1940s–1950s.

452 453 Abstracts Abstracts

In the Soviet Union of the 1940s, the decision to start prepa- ENN SARV. National Committee of the Republic of Estonia rations for creating an atomic bomb could be taken only by Stalin himself. Preliminary information may have come from The article describes the creation and development of a resis- foreign intelligence through Lavrenti Beria and/or from physi- tance organization — the National Committee of the Republic cists (Georgij Flyorov). In the first half of 1943, the Defence of Estonia (NCRE) during the German occupation of Esto- Committee established the top-secret Laboratory No. 2. Sev- nia (1941–1944). It shows how the NCRE restored multi-party eral versions exist on how namely Igor Kurchatov became the democracy in Estonia and, finally, the Estonian government leader of the atomic bomb project, but in addition to his ex- and statehood, and how the new Soviet occupation overthrew pertise, he also had to be extremely reliable. He was given them and repressed the people involved. foreign intelligence reports to read but had to present the in- The democratic forces that later joined into the NCRE be- formation received from them to his colleagues as the fruit of gan their activities by nominating opposition candidates for his own thought. The direct manager responsible for the pro- the farcical elections by which the USSR, having occupied duction of the bomb in the town of Sarov (Object Arzamas-16) whole Estonia in June 1940, intended to create an organ that was Yulij Hariton, who retained this position even after the would apply for the “voluntary” unification of Estonia with disintegration of the Soviet Union. Initially, most of the ura- the USSR. The Estonian-minded forces fielded 78 opposition nium needed for operating the nuclear reactor was imported candidates for the 80 seats of the Parliament. Stalin’s emis- from Germany; later prospecting for uranium ore started ev- sary Zhdanov tried to use terror to make them withdraw their erywhere — something was even found at Sillamäe in Estonia. candidacies, but his attempt failed. Then he arbitrarily de- Approximately 300 German scientists and engineers were clared all democrats’ nominations null and void, and only the brought to the Soviet Union — the best known of them Gustav representatives of the Estonian section of Moscow Comintern Hertz, Manfred von Ardenne, Nikolaus Riehl and Heinz Bar- became “elected”. Thus, about the annexation of Estonia by wich. Although they rendered assistance in implementation of the USSR, Moscow actually reached an agreement with itself. nuclear technology, they were not stars of first magnitude in During the Soviet occupation of 1940–1941, 5.3% of Es- German physics. The first Soviet atomic bomb was a copy of tonia’s population were either killed, imprisoned of deported the US plutonium bomb, the description of which was received from Estonia, and another 2% were transported to the east on from agents in Britain (the Cambridge five, Melita Norwood) the pretext of being evacuated. Estonians feared that the USSR and the US (Klaus Fuchs, Bruno Pontecorvo and others). would destroy or deport the whole nation. Germans were ini- By the 1950s, the conglomeration of nuclear industry led tially greeted as liberators, but the founders of the NCRE, the by Lavrenti Beria employed more than 700,000 people. More formation of which began in 1941, were convinced from the be- than half of them were prisoners, one third — military builders. ginning that Germany would be defeated. They were oriented Total secrecy was maintained; due to insufficient knowledge to diplomatic activities and winning the support of Western and weak safety measures a lot of workers received large doses great powers against the USSR, relying on the promises given of radiation. by the West in the Atlantic Charter and non-recognition pol- After testing the first atomic bomb in 1949, 33 people were icy of the Soviet annexation of the Baltic States. Late in 1941 made Heroes of Socialist Labour; about 300 people received secret correspondence was started with the ambassadors of the Stalin Prize. Orders of Lenin and of the Red Banner of the de jure continuous Republic of Estonia. An information Labour were given to several hundred people. network was created to provide the ambassadors with reports on the situation in Estonia. To Finland and Sweden the Com- As sources of motivation, the makers of the bomb mention mittee sent its official representatives. Western countries were the threat by the US, patriotic duty to their homeland, but also told that Estonia’s enemy No. 1 was the USSR, and obstructing fulfilling the order, fear of repressions, challenging work, good Germany’s operations in the east was not within the interests pay and living conditions. (Auth.) of Estonia. Estonia would withstand both Bolshevism and

454 455 Abstracts Abstracts

Nazism. Enemy No. 2 — Germany — would receive passive Estonia and informed the public about it. In its essence, this resistance and pro-western democratic ideas would be pro- meant the restoration of independent statehood of Estonia, al- moted. though underground. Late in August the president put together The political core of the NCRE included all the democratic the legal government of Estonia but did not appoint it to office. forces of Estonia and gradually united all the major groups Early in September Finland signed armistice with the USSR; of national resistance. The only remaining member of the the German troops were expected to withdraw from Estonia pre-war Estonian government, Prime Minister Uluots, per- soon. Then the NCRE sent its representative to Stockholm with formed the duties of an underground president. He could not the message that Estonians would capture from Germans one be persuaded to form an illegal government. A wall-to-wall of the Estonian islands if the Western powers guaranteed that government was also opposed by a small group of politicians they would launch an airborne assault on it. The proposition who tried to influence the president, or their former prime did not meet with any reaction. On 16 September, Germany minister, to support them in their wish to restore the pre-war started the withdrawal of its troops from mainland Estonia. authoritarian regime. On 18 September the acting president, pursuant to the con- Consolidation in domestic policy and cooperation with the stitution, appointed the government of Estonia to office, in- president emerged in February 1944 when the German front forming the public of the world of it. The German occupation under Leningrad collapsed and the Red Army crossed the Es- authorities had left and the last units of German rearguard tonian border. This was feared to bring about the destruction were also leaving. The government assumed control over the of the Estonian nation. A decision was taken to defend the bor- capital and its surroundings. The national flag of Estonia was ders of Estonia at all costs. The single option was to join the flown from the tower of Toompea Castle; Estonian troops were general mobilization of Estonians by the German occupiers formed; at some places German troops were disarmed. The and to wait for an appropriate moment for seizing power. The Red Army was confronted only by Estonian troops, who lacked president now recognized the NCRE as a substitute for the heavy weaponry. The Soviets advanced with a column of tanks parliament. The NCRE, in cooperation with Estonia’s foreign and conquered Tallinn on 22 September. This was not the “lib- ambassadors, managed to reach a silent agreement that the eration of Estonia from fascism” as Russia has been claiming West would comply with Estonia’s policy. The NCRE also until the present but the overthrow of the Republic of Estonia established contacts with Latvian and Lithuanian resistance and its legal government. movements to agree on a common orientation to the promises The second Soviet occupation began, and massive repres- given in the Atlantic Charter and on a coordinated foreign sions started again. The members of the government and the policy. The NCRE as the centre of the resistance movement NCRE who had remained in Estonia were arrested. Three of soon became a substitute for the government, and foreign am- them were sentenced to death and were executed, the others bassadors began to act on its behalf. were sentenced to hard labour. The president and a legally The number of Estonian troops already surpassed 50 thou- capable part of the government had left for Sweden and con- sand. Considering the anti-German mentality of the NCRE, tinued their activities there. Germans saw it as a threat. A decision was taken to exe- The article is accompanied by a list of the members of the cute the leaders of the three Baltic states. In Estonia, massive Government of the Republic of Estonia and the NCRE, and arrests of intellectuals began on 20 April 1944. Although ar- data on their fate. (Auth.) rests were made at random, five out of the twelve leaders of the NCRE were caught. Those who remained at liberty restored the NCRE in June and continued its activities. On 1 August the NCRE declared, with the consent of the president, that it would provisionally exercise the highest state authority in

456 457 Abstracts Abstracts

AUGUST ANNIST Epilogue to Kalevipoeg integrate new axioms, or (2.2) the existing ones should be specified. LAURI KETTUNEN. The fourth trip to Estonia. 1911 The article polemicizes with Merilai’s viewpoints (and mostly with those of the speech acts theory) in the follow- In the excerpt from the travel book published in 1945, the ing fundamental questions: the origin of language, the role of Finnish linguist recalls his fourth trip to Estonia. His aim the metaphor in language and the problem of referential and was to study the Kodavere dialect on which he published his attributive use. It also refers to mistakes, misunderstandings doctoral dissertation in 1913. In January he visited Koda- or controversies in Merilai’s book, includes discussions and vere municipality again in order to record differences in the presentation of competing viewpoints. The author presents dialect and to add finishing touches to his thesis. This time 22 systematic counterarguments to the theory of speech acts he finds his informants in Alatskivi almshouse. He does not and/or illocutionary logic and/or the theory of two contexts. forget to make mention of wintry landscapes and village milieu. At that, each of the counterarguments to the theory of speech There are also vivid descriptions of his skiing trip to a region acts is also a counterargument to illocutionary logic, to the much further to the south — Setumaa in South-East Estonia, theory of two contexts and to the efficiency of pragmapoetic which he had visited in 1910 already. The local inhabitants — analysis (i.e. analysis performed by means of the theory of two Setus — are an Estonian ethnic group whose lifestyle has been contexts). Each counterargument to illocutionary logic is also greatly influenced by the Russians. He describes Setus’ poor a counterargument to the theory of two contexts and to the ef- education and low literacy compared to the rest of Estonia. ficiency of pragmapoetic analysis, and each counterargument to the theory of two contexts is also a counterargument to the Kettunen finishes his trip in the vicinity of Alatskivi again, efficiency of pragmapoetic analysis. where he verifies his hypotheses on the geographical bound- aries of Kodavere dialect. As a small cultural event, he Conclusions. 1. The theory of speech acts is not a univer- mentions his meeting with the great Estonian poet Juhan sally appropriate method of text analysis (for example, is not Liiv (1864–1913) at the home of Liiv’s cousin. Kettunen finds suited for the analysis of description, belles-lettres and liter- it important that Liiv is comparable to the famous Finnish ary text in general, except conventional letters). 2. The the- writer Aleksis Kivi (1834–1872). (Edit.) ory of speech acts is not a universally credible method of text analysis (it does not address all the functional semantic cat- egories, discourse/text with nonintensional and non-defining ERKKI LUUK. Analysis of the theory of speech acts, illo- intension). 3. The principal difference from the methods of cutionary logic and pragmapoetics discourse or text analysis is that the speech acts theory anal- yses the communication situation, not the discourse or the The article presents numerous arguments against the speech text. 4. The theory of speech acts is inevitably and sufficiently acts theory, Searle-Vanderveken’s illocutionary logic and justified under the following conditions: if one speaks about Arne Merilai’s theory of two contexts. The counterarguments (1) some (2) intensions (3) of the speaker. partly arise from premises different from those of the authors Comment. These conclusions are fully valid in the case of mentioned. The general conclusion is the following: the ex- the current axiomatics of the speech acts theory. Analogously planatory ambition of illocutionary logic, especially in the to illocutionary logic, it is theoretically possible to construct case of Merilai’s Pragmapoetics, has moved too much ahead other speech acts theories or, analogously to Merilai’s theory of axiomatics. There are three possible solutions to this kind of two contexts, other theoretical applications or change the of situation: (1) illocutionary logic should limit its research axiomatics of the existing ones in order to refute at least some area to the domain where the earlier axioms are inevitably of these conclusions. (Auth.) valid (primarily, oral communication and a few written gen- res like conventional letter) or (2.1) illocutionary logic should

458 459 Abstracts Abstracts

Review at the meeting was considered so sensitive that the content of the discussion was not recorded in the minutes. JAAK RÄHESOO. Difficult to find the right form for one’s The most essential historical sources are the minutes that ideas have recorded leading Estonian public officials’ and oppo- Anne Lange. Ants Oras. Tartu: Ilmamaa, 2004. 494 pp. sition representatives’ views of on Estonia’s security. These explain the transition from the policy of collective security to MAIT TALTS. On the book — in an intimate or businesslike the policy of neutrality and shed light on the circumstances that way led to the conclusion of the Estonian-German non-aggression Raamat on. . . IV: Eesti bibliofiilia ja raamatuajaloo almanahh. pact and the Estonian-Soviet mutual assistance pact. [The book is. . . IV: Almanac of Estonian bibliophily and book From spring 1939, the committee’s assessment of interna- history.] Compiled by Eerik Teder and Jaan Toomla. Tallinn: tional situation in Europe turned increasingly pessimistic, and Tallinn Club of Bibliophiles, 2005. 308 pp. (signed and enu- on 13 April, Foreign Minister K. Selter stated that war could merated copies — 310 pp.). start in the nearest future. The government and the army general staff were of the opinion that the main threat to Estonia Serial was the Soviet Union; the opposition, particularly J. Tõnisson, found that the main threat was Germany. The minutes of the joint meeting of the foreign affairs and Minutes of the foreign affairs and national defence com- national defence committees of both houses of the parliament mittee of the Riigivolikogu in 1938–1940 of 8 June and 20 September 1938 reflect the considerations According to the new constitution of the Republic of Esto- why Estonia abandoned the obligation to impose sanctions nia that took effect on 1 January 1938, the Estonian Parlia- against the aggressor as stipulated by Article 16 of the League ment (Riigikogu) was to consist of two chambers — Riigivoli- of Nations Pact and adopted the policy of neutrality. kogu and Riiginõukogu. The elections of the Riigivolikogu On 25 May 1939, a heated discussion took place about were held on 24–25 February 1938, and its first session was concluding the Estonian-German non-aggression pact. For- on 21 April. On 5 May, the Riigivolikogu elected a nine- eign Minister K. Selter substantiated the need for concluding member foreign affairs and national defence committee that in- the pact; J. Tõnisson and A. Piip, however, argued against it. cluded eight members supporting the government (M. Hansen, J. Tõnisson warned against the threat coming from Germany A. Jürima, V.-G. Kadarik, A. Karineel, J. Nyman, O. Pukk, and claimed that Estonia had nothing to fear from the Soviet R. Riivik, L. Vahter) and the former foreign minister A. Piip Union. He also insisted on close cooperation with Britain and as a representative of the opposition. When issues of greater the Nordic countries. significance were discussed, leading statesmen, including the The most tragic question for the parliament, the govern- opposition leader J. Tõnisson, participated at the meetings of ment, the military leadership and the whole nation was the the committee. conclusion of the Estonian-Soviet mutual assistance pact. In March 1940, when the Soviet occupation of Estonia was V. Molotov had proposed it to K. Selter in the evening of impending, the minutes of the foreign affairs and national de- 24 September. On 26 September the government decided to fence committee were sent to the Estonian embassy in Sweden. start negotiations about the conclusion of the pact, trying to The last of the minutes were returned to Estonia in 2002, but achieve as favourable conditions as possible. The same issue the fate of some of them is still unknown. was discussed in the afternoon of 26 September at the joint The minutes differ in how detailed they are. In some cases, meeting of the foreign affairs and national defence commit- particularly after the conclusion of the mutual assistance pact tees of both houses of the parliament. A number of leading between Estonia and the Soviet Union, the information shared public officials and higher military officers were present; all

460 461 Abstracts

the speakers at the meeting considered the conclusion of the pact inevitable. Later it has been revealed that their considerations — refusal would mean war, while no help could be RIIGIVOLIKOGU expected — were justified. The ratification of the pact concluded on 28 September was VÄLIS- JA RIIGIKAITSEKOMISJONI discussed on 2 October. The participants expressed intriguing opinions about Estonia’s situation and future prospects and PROTOKOLLID 1938–1940 demanded government’s resignation. The minutes of the following meetings (the last meeting was held on 10 April 1940) are of less interest for researchers. It is obvious that the information presented to the committee by the foreign minister and some other officials was one-sided, and the committee was not informed about all the Koostanud ja considerations of the government and about some foreign political measures taken by it. (Comp.) kommenteerinud Heino Arumäe AUTHORS

AUGUST ANNIST (1899–1972), literary scholar, folklorist, writer, translator KALEV KATUS PhD (b. 1955), researcher and director of the Estonian Interuniversity Population Research Centre LAURI EINARI KETTUNEN (1885–1963), Finnish linguist VI ERKKI LUUK MA (b. 1971), doctoral student of linguistics at the University of Tartu RAUNO THOMAS MOSS BA (b. 1977), assistant lecturer of drawing, plastic anatomy and composition, Chair of Painting, University of Tartu ALLAN PUUR PhD (b. 1963), researcher at the Estonian In- teruniversity Population Research Centre JAAK RÄHESOO (b. 1941), translator, essayist, literary and theatre critic ENN SARV (b. 1921), lawyer and mathematician MAIT TALTS (b. 1964), secretary for research at Audentes University UNO VEISMANN ScD (b. 1934) at Tartu Observatory, astro- physicist Algus 2005. aasta 9. numbris.

462 Välis- ja riigikaitsekomisjoni protokollid 1938–1940

Protokoll nr 28 Salajane . Riigivolikogu ja Riiginõukogu Välis• ja riigikaitse komisjonide ühine koosolek 25. septembril 1939 kell 11 Riigivolikogu ruumes, toas nr. 11. Koos: Riigivolikogu liikmed: A. Jürima, M. Hansen, V. Kadarik, A. Karineel, J. Nyman, A. Piip, O. Pukk, R. Riives, L. Vahter; Riiginõukogu liikmed: J. Laidoner, F. Akel, J. Puhk, V. Päts. Koosolekust võtavad osa: Riigivolikogu Esimees J. Uluots, Rii• ginõukogu Esimees M. Pung, Sõjavägede staabi ülem kindral N. Reek, Sõjaminister P.Lill, Välisministri asetäitja O. Kask, Vaba• riigi Valitsuse üldesindaja Riigikogus J. Klesment, Riigivolikogu liige J. Tõnisson. Koosolekut juhatab A. Jürima. Protokollib Riigivolikogu sekretär P. Malvet. Päevakorras: Välisministri informatsioon. I. Juhataja A. Jürima avab koosoleku ja tema ettepanekul võetakse päevakord vastu. Otsustatakse pidada kinnine koosolek. II. R[iigi]v[oli]k[ogu] l[iikme] J. Tõnisson’i koosolekust osavõtmise küsimus.

14 465 Välis- ja riigikaitsekomisjoni protokollid 1938–1940 Välis- ja riigikaitsekomisjoni protokollid 1938–1940

Otsustatakse r[iigi]v[oli]k[ogu] l[iige] J. Tõnisson kutsuda komis• Riiginõukogu liikmed: F. Akel, J. Soots, J. Laidoner, V. Päts, joni koosolekule. J. Puhk. III. Koosolekust võtavad osa: Riigivolikogu Esimees J. Uluots, Rii• Välisministri informatsioon. ginõukogu Esimees M. Pung, Peaminister K. Eenpalu, Välismi• nister K. Selter, Sõjaminister P. Lill, Sotsiaalminister O. Kask, Välisministri asetäitja Sotsiaalminister O. Kask: Välisminister Riigivolikogu esimene abiesimees A. Anderkopp, Riiginõukogu K. Selter sai kutse sõita Moskvasse, kus seni peeti läbirääkimisi teine abiesimees A. Maurer, Eesti saadik Moskvas A. Rei, kaubalepingu sõlmimise üle meie esindaja direktor G. Meri’ga. Sõjavägede staabi ülem N. Reek, Välisministri abi O. Öpik ja Läbirääkimine on olnud väga sõbralik. Arvati, et K. Selter Riigivolikogu liige J. Tõnisson. jõuab tagasi kolmapäeval,44 seepärast otsustas Vabariigi Pre• sident kokku kutsuda komisjoni uue koosoleku neljapäevaks. Koosolekut juhatab A. Jürima. Vahepeal selgus aga, et Välisminister K. Selter jõuab tagasi Protokollib Riigivolikogu sekretär P. Malvet. juba täna, mispärast Vabariigi Valitsus palub komisjoni arves• Päevakorras: tada võimalusega, et see tuleks veel kord kokku kas täna õhtul või homme hommikul. Ühenduses sellega teen ettepaneku, Välisministri informatsioon. jätta päevakorras olev Välisministri informatsioon ära kuni Välis• I. ministri tagasijõudmiseni. Kui komisjon peaks tulema kokku Juhataja A. Jürima avab koosoleku ja tema ettepanekul võetakse homme, siis tuleb ka sellekohane otsus Vabariigi Presidendilt. päevakord vastu. Otsustatakse jätta päevakorrast ära Välisministri informatsioon Peaministri nõudmisel peetakse kinnine koosolek. ning komisjonide ühise koosoleku aeg lahtiseks. II. Juhataja A. Jürima palub komisjoni liikmeid jääda Tallinna. Koos• olekust teatatakse esimesel võimalusel. R[iigi]v[oli]k[ogu] l[iikme] J. Tõnisson’i ja Riigivolikogu ning Rii• ginõukogu juhatuse liikmete koosolekust osavõtmise küsimus. Koosolek lõpeb kell 11.15. Riigivolikogu Esimehe ettepanekul otsustatakse r[iigi]v[oli]k[ogu] Koosoleku juhataja A. Jürima l[iige] J. Tõnisson kutsuda komisjoni koosolekule ja Riigivolikogu Protokollija P. Malvet esimest abiesimeest A. Anderkopp’i ja Riiginõukogu teist abiesi• meest A. Maurer’it lubada osa võtta komisjoni koosolekust. Protokoll nr 29 III. Salajane . Välisministri informatsioon. Riigivolikogu ja Riiginõukogu Välis• ja riigikaitse komisjonide Välisminister K. Selter: Moskvas peeti juba mõnda aega kauban• ühine koosolek 26. septembril 1939 kell 17.30 Riigivolikogu ruu• duslikke läbirääkimisi Eesti—Vene uue kaubalepingu sõlmimise mes, toas nr. 11. üle, millised olid jõudnud ka lõpule meile võrdlemisi soodsatel tingimustel. Kaubavahetus suurene[k]s sellejärele umbes 41/ • Koos: Riigivolikogu liikmed: M. Hansen, A. Jürima, V. Kadarik, 2 kordseks, võrreldes senise kaubavahetusega. Sealjuures impor• A. Karineel, J. Nyman, A. Piip, O. Pukk, R. Riives, L. Vahter; diksime Venest peaasjalikult tooraineid. Meil oleks sellejärele kasutada mõningaid Vene sadamaid ja samuti annaksime Venele transiiti Tallinna sadama kaudu. Üldiselt võib öelda, et kaubale• 44S.o 27. septembril 1939. ping on meile soodus.

466 467 Välis- ja riigikaitsekomisjoni protokollid 1938–1940 Välis- ja riigikaitsekomisjoni protokollid 1938–1940

Ühenduses kaubalepingu sõlmimisega tähendas Nõukogude kaua see kestab, seda on raske öelda, — võib•olla mõni kuu või ka Vene väliskomissar Molotov, et kaubalepinguga on kõik korras, kauem. Kuid lõpp on selge. Kuigi Vene võib•olla ei ole väga tugev kuid muidu on meie vahekorrad ebamäärased, mis lahendamist sõjaliselt, siiski meie vastu suudaks tema küllaldaselt vägesid tahaksid. Tuleks sõlmida uus kokkulepe vastastikuse abiand• välja panna. Maaväega saaksime vast kuidagi toime. Mis puutub mise kohta. Loobusin seesugustest läbirääkimistest, seletades, et aga õhujõududesse, siis seda võib Vene meie vastu väga palju ma ei saa seda teha, kuna olen parlamentaarne minister ja pean saata. Meie õhuvägi on aga väike. Meie tellimised välismaal ei selleks vastavad volitused Tallinnast hankima, milleks leian tar• ole veel kõik täidetud. Ainult Saksmaalt on osa tellimisi juba viliku olevat sõita Tallinna. Vahepeal lahkusin Kremlist Eesti kätte saadud. 1 saatkonda, kust aga mind umbes 1 /2 tunni pärast öösel kell 12 Kas on meil abi loota? Ütlen kindlasti, et seda praegu kuskilt tagasi kutsuti ja sõlmimisele tuleva lepingu kava tekst kätte anti. ei saa, sest keegi ei saa seda anda küllalt tugeval määral ja ei Vaatasin selle kava läbi ning pärisin ka seletust üksikute punktide taha ka anda, sest see kisuks teda ka konflikti, ning sellest püüab kohta. (Välisminister kannab kava ette.) igaüks ennast eemale hoida. Praegu on kõik egoistid. Kahtlemata Esimene punkt käesolevas projektis on vastuvõetav. Teine punkt on väga rusuvalt mõjunud ühe 35•miljonilise riigi45 lagunemine lubati kõrvale jätta, kui see meile ei peaks sobima. Kolmanda sarnase lühikese aja jooksul. Peale kõige muu on raske alus• punkti kohta, mis puudutavad baase, pärisin lähemaid seletusi, tada sõda, kui sulle pakutakse abistamise lepingut. See oleks ju kus oli juttu Tallinnast, rääkisin selle vastu, seletades, et see on sarnane propaganda suutäis Venemaale, mille mõju ei ole raske pealinn, mille peale küsiti, et mis sadamaid teil veel on, — ütlesin, ette näha. Raadio räägiks selges eesti keeles, et rahvas on sõtta et kõne alla võiks tulla Paldiski ja Tagalaht Saaremaal. Neljanda tõugatud, ehkki meie tahtsime pakkuda oma abi. Meil on olu• punkti juures suurt rääkimist ei olnud. Molotov tõi esile Eesti— kord, kus meil on väga raske vastu astuda. Meid pannakse sar• Läti liidulepingu, — et kui teie saate liidus olla, siis see ei peaks nasesse olukorda, kus meie peame laskma esimese paugu. takistuseks olema ka meiega sarnases liidus olemise[le]. Molo• Loen väga tarvilikuks, et lepingusse võetaks suveräniteedi klau• tov tähendas ka, et selle lepingu sõlmimine on rutuline, kuid sel. tähtaega ei antud. Ütles veel, et loodame, et teie valitsus sel• lega nõustub, sest muidu oleme sunnitud vast tarvitama teisi Oleks väga kergemeelne viia meie riiki sõjalisse konflikti. Peame abinõusid. — Sõitsin Tallinna. Valitsusel oli nõupidamine selle kõik tegema, et saada rahulikult sellest üle. üle ja ka Läti saadikut informeerisime sellest. Oleks käesoleva Poola katastroofi ei lootnud Saksagi nii ruttu. lepingu sõlmimine mõne kodanlise riigiga, siis ei oleks see raske Valitsus on otsustanud, et peame läbirääkimistesse astuma. küsimus, kuid nüüd tahab see kindlasti suuremaid kaalumisi. Selge on üks, et kui sõlmime selle lepingu teatava servituudiga, R. Riives: Propaganda on käimas ja korjatakse allkirju, et Vene siis see jääb ka igaveseks, sest lahti sellest enam kindlasti ei saa. saadaks oma väed üle piiri. Valitsus on seisukohal, et kui väliskomisjonid ei anna eitavat vas• A. Piip: Kas on meie saadikul midagi juurde lisada antud sele• tust, et siis tuleb asuda läbirääkimistele. tustele? Sõjavägede ülemjuhataja J. Laidoner: See küsimus tuleb otsus• A. Rei: Moskvas midagi enam ei selgunud, öeldi ainult, et asjaga tada põhimõttelikult. Valgustan seepärast seisukorda sõjavägede on väga kiire. ülemjuhataja seisukohalt. Kahtlust ei tohiks olla, et kui meie Ve• J. Tõnisson (korra kohta): Kas ei oleks soovitav, kui valitsus aval• nega kokkulepet ei saavuta, siis on sõda. See lepingu projekt ei daks oma seisukoha, mis ulatuses ja kui kaugele minnakse le• ole ultimaatum. Meiega on seni viisakalt käitutud. pingu sõlmimisel. Siis oleks komisjonil selgem asja arutada. Annan nüüd ülevaate, kuidas oleks meie vastupanemise võima• lused sõjakorral. Kindlasti võime vastu panna teatava aja. Kui 45Viide Poola okupeerimisele Saksamaa ja Nõukogude Liidu poolt.

468 469 Välis- ja riigikaitsekomisjoni protokollid 1938–1940 Välis- ja riigikaitsekomisjoni protokollid 1938–1940

Välisminister K. Selter: Valitsus ei ole lõplikult asja ﬁkseerinud. A. Piip: Praegu on siiski ultimaatum. See mõte ei ole uus, et vene• ˇ A. Jürima: Meil on siin kaaluda, kas sõda või rahu. Arusaadav lased on ikka huvi tundnud selle vastu, mis meil sünnib. Zdanov ˇ on, et kui sõlmime lepingu, et siis olukord on ka tulevikus raske. on mõõduandev Vene välispoliitikas ja kui Zdanov seda puudu• Kas meil ei ole ennast praegu kergem kaitsta, ehkki sõja kaotus tas, siis oli mul kohe selge, et meil tuleb seda küsimust otsustada. on ette näha. Küsimus on: kas võidelda ja surra täielikult, — Abi loota kuskilt ei ole. Kuigi Inglise ei taha, et väikesed riigid võiduvõimalusi ei ole. kaovad, ei saa ka tema meid praegu aidata. Saksa—Vene lepingu sõlmimisel on jõud jäänud mitte Hitler’ile, vaid Stalin’ile. Vene— Kui võtame ettepaneku vastu, siis on loota, et Eesti rahvas jääb Saksa lepingus on sõjalisi küsimusi vähe puudutatud. Saksa ei püsima. See on muidugi lootus, mis oleneb Vene heast tahtmi• ole praegu see pool, kes saab Venele dikteerida, Venemaa mängib sest. Paistab, et meil valikut ei ole. Meie praeguse relvastuse siin suuremat osa. Ka Läti jõud on nõrgad ja nemad ei saa meid ja praeguse rahvusvahelise seisukorra juures ei või meie sõtta aidata. Herooilist võitlust võib ju pidada, kuid praegu ei ole ka minna, mis tuleks väga raske ja hävitav. Seepärast püüame le• rahvas selles meeleolus. pingu teha nii hästi kui see meil õnnestub. Leping mõjub rahvale väga halvasti. Suurem osa rahvast ei taha kindlasti Vene mõju Praegune leping on, et peame Venele igat abi andma. Kuidas suurenemist, kuid valida siin ei ole. see tuleb, selgub sellest, kui tulevad sõjalised läbirääkimised. Baaside küsimus on kõige olulisem. Ei või jätta lahtiseks sa• Sõjavägede Ülemjuhataja kindral J. Laidoner (fakt[iline] mär• damate küsimust, ilma neid nimetamata. Tallinna baas on meile k[us]): Kordan veel kord, et meie ennast teatava aja kaitsta võime. absoluutselt vastuvõtmatu. Pakume Paldiski alustel, nagu Hiina Aastaid meie aga vastu panna ei jõua. Riigikaitseks olen teinud andis Venele, et see on teie laht, ja tehke sellega, mida tahate. 1/ kõik mis võimalik. Tellimised olid meil ära antud 2 2 aasta eest. Muidugi oleks olukord, kus meil oleks sõjavägi seljataga. Len• Kuigi kõik tähtajad on möödas, ei ole meie kõike kätte saanud ja nubaasid tulevad muidugi saartele. Brest•Litovsky lepingu järgi mõnelt poolt ei saagi, sest lepingud on üles öeldud. Raha ei aita pidid küll saared minema Saksale. Konﬂikti korral peame mui• siin praegu ka midagi. dugi Venega kaasa minema, kuid see on praegugi nii, kuigi meil Välisminister K. Selter: Meie kaitse on olenev ja sõltuv teatavast seda lepingut Venega veel ei ole. See leping on varjatud pro• riikide•süsteemist Ida•Euroopas. Meie püüdsime ka Poolale sel• tektoraat — see peab meil selge olema. Meil peab selge olema, geks teha, et nemad ei suuda seista Saksa vastu, kuid siis peeti kuipalju meie maksimaalselt võime järele anda. meid äraandjaiks. Meie ei suuda üksi sõdida Vene vastu. Praegu Saadik A. Rei: See asi ei pruugi meil ju nii traagiline olla. Sest on neli riiki, kes olenevad Venest ja Saksast. Saksat vast meil teist teed meil valida ei ole. Muidu oleks meil kohe Poola saa• karta ei ole. Saksa ja Vene vahel on tasakaal ja sellepärast vast tus. Ma kahtlen väga, et Poola saab omad endised piirid tagasi. esitatigi meile leping. Kui Vene tunneks ennast tugevamana, siis Venelt kindlasti midagi tagasi ei saa. Poola arvatavasti tõuseb ta võtaks meid tervena. kunagi uuesti üles, kuid meie ei tõuse vist enam kunagi. Reaal• V. Päts: Paistab, et on valida üks tee. Abi ei ole loota. Kui tu• seks vastukaaluks Venele oleksid Poola ja Saksa, aga mitte keegi leb sõda, hävib kogu meie riik kogu intelligentsiga ja hävitame teine. Briti jõud siia ei ulatu, sest temal on liig palju tegemist palju meie rahva vara ja palju rahvast. Teisest küljest oleme aga mujal. Samuti ei suuda seda ka Prantsusmaa. Ka Saksa on nüüd lahti neutraliteedist. Lepingu sõlmimisel tekivad kommunistli• neutraliseeritud Vene paktiga. Nagu näib, laseb Vene enesega kud voolud ja nende vastu on raske võidelda. Kuid valikut ei näi veel kaubelda, ja see näitab seda, et Saksa ei taha, et Vene võim olevat. Loodame, et ka tulevikus Saksa ei taha, et meie hävime. kasvab Balti mere ääres. Saksa tahab näha status quo’d Balti mere Praegu aga pidi Saksa ise järeleandmisi tegema, sest muidu oleks ääres. Vene ülalpidamisest nähtub, et täpseid kokkuleppeid Sak• temal raskeks läinud. Kui astume kategooriliselt vastu, siis võib saga ei ole. Sakslane laseb enesele ka Poolas rohkem meeldida, meil tekkida Poola olukord.

470 471 Välis- ja riigikaitsekomisjoni protokollid 1938–1940 Välis- ja riigikaitsekomisjoni protokollid 1938–1940 kui ta seda sooviks. Et Saksa on nõrk Vene suhtes, siis seda ei ei tohi sõtta minna. Kui oleks lootust, et kuskilt abi tuleb ja meie pruugi põrmugi arvata, ehkki Vene saab suurema osa Poolast. teame, et sel ja sel ajal, siis võitleksime. Kui Vene ei ole tugev Baasid on meile vast väga halvad esimesel pilgul, kuid kui Vene suurriigi vastu, siis meie vastu küllaltki tugev. Suur sõda tuleb neid tahab, siis saab ta nad kohe, kui tahab neid vallutada. Vene veel. Millega see lõpeb, seda ei tea. Loodame, et kui meie oma võiks meilt rohkem nõuda ja olimegi arvamisel, et seda tehakse. vahekorrad kõige varem lahendame, et see meile siis ka kõige Molotov seletas suurima rahuga, et meie ei sunni teile midagi parem saab olema. Meile peab selge olema, et Venele Balti meri peale, ei kommunismi ega midagi, — kõik jääb alles — teie on tarvilik. välispoliitika, sisemine kord, valitsus, parlament jne. Kui teie Meie ajalooline kohus on — mitte viia rahvast hävimisele, vaid ei soovi neid minimaalseid nõudmisi täita, siis peame tarvitama katsuda teda raskustest üle viia niihästi kui meie seda suudame. teisi teid. Molotov ütles, et Saksa on sellega nõus, seda garan• Suurriikide vahel rahu praegu loota ei ole. teerime teile. Kas see kõik nõnda jääb, seda on raske öelda. Kui Peaminister K. Eenpalu: Informatsiooni meie ei ole õigustatud Saksa ei saa väga purustatud, siis on tasakaal olemas. Oleme andma väljaspoole omal algatusel. See on kahe riigi asi ja ühe• optimistid ja loodame, et mõni vastukaal leidub. poolselt seda teha ei või. J. Puhk: Rahuleping Venega on oma tähtsuse suurelt osalt kao• M. Pung: Mulle on selge, et läbirääkimistesse tuleb astuda. tanud. Kui ei määrata baasidele kindlaid piire, siis võib arvata, Moskva ehk võib muidu oma arvamist muuta ja meil läheb veel et ulatuvad üle kogu territooriumi. Püüame oma rahvast säästa, raskemaks. Võib•olla need ei olegi maksimaalsed tingimused. sest kui Vene tuleb, viib ta meid mööda suurt Venemaad laiali. Soovime delegatsioonile kaasa, et see oleks igati delikaatne. Aega Vene leping meiega on praegu vaid algus, — see võib laieneda viita ei tohi. Rahvas arvab veel halvemat. ka Soomele ja teistele. Vähemalt paistab nii. Püüame sõlmida nii hea lepingu kui see võimalik on. J. Tõnisson: Kõik koosolijad on vastanud sellele küsimusele jaa• tavalt. Mina toetan seda ka. Loodame, et Vene saab noobel olema Peaminister K. Eenpalu: On arusaadav, et väliskomisjonid mõle• ja laseb meie delegatsiooni terves koosseisus asja arutamisele. mate kodade poolt seisukohta võtaksid. Valitsus ei ole leidnud teist teed, kui et tuleb läbirääkimistesse astuda ja Vene ettepa• Ma ei saa aga rahul olla sellega, et väliskomisjonid annavad vo• nek põhimõtteliselt vastu võtta. See on praegu vist veel soodne, lituse lepingu sõlmimiseks, ilma et määraks selle ulatuse, kui sest kategoorilisi nõudmisi esitatud ei ole. Valitsus ei saa anda kaugele tahetakse minna vastastikusel abistamisel. Arvan, et praegu sarnast projekti, millest edasi minna ei või. Kõiki avalda• puudutan mõnda informatsiooni, mida siin ei ole veel puudu• tud arvamusi ja seisukohti on valitsus kaalunud. Delegatsiooni tatud. Mul on osalt välismaine informatsioon, mille järgi selle on palutud Välisminister K. Selter, Riigivolikogu Esimees J. Ulu• pakti sõlmimine ei ole üllatus. Nõukogude ringkonnis on liiku• ots, Riigivolikogu liige A. Piip ja saadik A. Rei. Sõjalisi eksperte nud küllalt arvamusi Soome ja Eesti küsimuste reguleerimiseks. ei saadeta kaasa. Kui läheb neid tarvis, siis saadame järele. Õige Holsti käik Moskvasse aitas palju kaasa vastastikuse usalduse on, et lepingu täitmine saab raskem olema kui sõlmimine. Dele• kindlustamiseks. Kui Soome majanduslik delegatsioon käis Ve• gatsioon sõidab homme kell 12 välja Riiast lennuteel. Viivitamine nes, siis lubati talle anda kõike, mida ta vajab, ja võtta temalt, on kahjulik. mida ta müüa tahab. Vene ootas siis, et Soome ka oma poliitilisi vahekordi korraldab ja ootamisel mindigi juba närvilikuks. Vene Sõjavägede Ülemjuhataja J. Laidoner: Sõjaliste ekspertide saat• ei olnud Ahvenamaa kindlustamise vastu, kuid see pidi nii tugev mise jätsime ära, et ka Vene neid omalt poolt ei esitaks. Muidu olema, et see ei satu Saksa kätte. Soome seda aga kinnitada ei tulevad vast suuremad nõudmised. Praegu ei ole meil seljata• võinud. Mindi umbusklikuks ja Nõukogude Vene kartis, et Ah• gust ja see on meie suurim nõrkus. Kuigi naabrid tahaksid [appi] venamaa läheb sakslastele. Venele see aga meeldida ei või, sest tulla, nad ei saa seda teha. On selge, et kui väljapääs veel on, siis tema tahab, et need saared oleksid enne tema omad kui Saksa

472 473 Välis- ja riigikaitsekomisjoni protokollid 1938–1940 Välis- ja riigikaitsekomisjoni protokollid 1938–1940 käes. See muutus seda akuutsemaks, mida sõbralikumaks läks P[unktid] 1 ja 2 on kooskõlas pakti iseloomuga. P[unkt] 3 on Eesti Saksaga. Vene kartis, et kui Saksa tuleb Soome, siis Soome abistamise moodus. Muidugi on see projekt väga kiiresti kokku ei astu selle vastu ja luuakse uus saksasõbralik riik. Soome seatud. Mul on optimism, et sõda lõpeb kiiresti. Saksa ei ohverda olukord on Vene arvates nii, et Mannerheim ei ole avaldanud Balti riike. Selge on, et Vene tahab olla Balti mere ääres peremees. saksasõbralikkust. Pariisist oli juba kevadel informatsioon, et Mulle on ka selge, et Saksa ja Vene vahel on olemas piir, millest Saksa ja Vene peavad läbirääkimisi ja tunti muret nii meie kui üle minna Vene ei saa, tasakaal on veel Saksa poolt olemas, seda Soome pärast. Meie ülemjuhatajat ei loetud saksasõbralikuks.— tuleb ka lepingu sõlmimisel silmas pidada. Meie saame oma hoiakut siis õieti seada, kui meie kõik teame. Riigivolikogu Esimees J. Uluots: Meie maa on palju kannata• Meie ei tohi olla paanilises kartuses ja sellepärast kohe lepin• nud. Et Nõukogude Vene tekkinud olukorras püüab nii ruttu gut sõlmida. Nõukogude Vene aktsioon on palju sügavam. Kui oma järeldusi teha, seda meie ei võinud ette näha. See do• see aga nii on, siis meie ei tohi kõike vastu võtta, mida meilt kument, mida siin arutame, on väga saatuslik ja ajalooliselt nõutakse. Praegu nõuab Nõukogude Vene seda, mida tal on vaja suure tähtsusega. Otsus seisab selles, kas sõda, — või tuleb oma julgeolekuks. Püüame talle seda anda niipalju kui see meil leida lepingus väljapääsu. See leping kärbib kahtlemata osa võimalik on. Püüame aga ka kaubelda niipalju kui suudame. meie suveräniteedist ja riivab seega tugevasti ka rahva isetead• Venel ei ole praegu vallutamise tahet. Praegu peame olema val• vust. Kui hakkame vastu, siis tagajärg on see, et meid viiakse vel, et kommunistlikku revolutsiooni edasi ei viida. Rahulepingu omalt maalt ära, — seda süsteemi tarvitab Nõukogude Vene. sõlmimisel oleksime võinud rohkem nõuda, olime siis delikaat• Seepärast püüame säilitada, mis võimalik on. Leping on väga sed, — ja vast see on nüüd kasuks. Selle alusele rajasime oma raske, vähemalt ettepandud projekti kujul. Peame püüdma seda lepingu. Saksasõbralikkus on meile aga palju maksma läinud. võimalikult lahjaks teha. See leping võib meile ka elukardeta• Läbirääkimistel tuleb luua usaldusvahekord, et pakti teostamisel vaks saada. Ette on raske öelda, palju meie Moskvas saavutada ei oleks raskusi. Meie peame siin arutama ka küsimusi, kuidas võime. Kuid nähtavasti peame lepingu vastu võtma, ehkki meie jäävad meie vahekorrad teistega. Siin ei pruugi põrmugi olla kuri elu läheb sellega palju raskemaks. Peame ennast sisemiselt palju algus. Kui Venel on julgeolekut, siis on meil lojaalsed vahekorrad tugevdama. Vene on ju ootamas omakorda maailma hegemoonia Venega. Ma ei saa rahul olla seletusega, et Poolaga koos arutati ka toolile astumist. Püüan oma maad teenida nii hästi kui see mul Eesti olukorda. Mul on informatsioon, et läbirääkimistel Saksaga võimalik on. Moskvas Eesti nime nimetatud ei ole. Et Stalin on selle lepingu käima pannud, siis see ei ole õige, — Saksal oli selle lepingu järele Välisminister K. Selter: Praegu saabus Tassi telegramm teatega, rohkem tarvidust. Saksa ei mängi praegu Balti riikide saatuse et Ribbentrop sõidab ka homme Moskvasse. Täna lendas määramisel kuigi suurt osa. Britil on kindlasti sõja lõpul palju Vene mereväe ataseeˇ Berliini. Loodan, et Ribbentropi sealolek öelda Baltikumi kohta. Vene ei taha konﬂikti Britiga — see on võimaldab meile suurema kauplemise võimaluse. Meie poolt selge. Ka meie peame aega võitma ja leidma teisi võimalusi õige kindlat ettepanekut ei ole, sest oleks raske midagi pakkuda ja hoiaku leidmiseks. Meie ei tohi luua olukorda, kus öeldakse, et hiljem tagasi võtta. Tahame ette tuua oma suhteid ja lepinguid oleme saksasõbralikud. Tulevikus on sellel suur tähtsus. Venega teiste riikidega, sest peame neist kinni pidama. Molotov ütles kokkulepe on praegu vähem hädaohtlikum kui saksasõbralikkus. küll selgesti, et Saksa teid aidata ei saa. Kuid mina arvan, mida Umbusku Moskvasse ei ole vaja kaasa võtta. tugevam on Saksa idas, seda parem meile. A. Maurer: Selle lepinguga seome ennast sõjaliselt Venega. Kui Saadik A. Rei: Saarte küsimuse kohta vastab J. Tõnisson’i infor• Vene kaotab sõja, mis olukorras oleme siis meie? Projekti kohta matsioon tõele, mis puutub Ahvenamaad. Et aga ka Eesti saartest ütleksin niipalju, et ma ei usu, et see on nii ebamääraselt tehtud, oleks räägitud, seda ei tea. Venel on suur kartus, kas Soome saab kui käesolev. erapooletuks jääda või läheb Saksaga ühes. Vene ütles Soomele omal ajal, et temal ei ole Olandi•saarte kindlustamise vastu mi•

474 475 Välis- ja riigikaitsekomisjoni protokollid 1938–1940 Välis- ja riigikaitsekomisjoni protokollid 1938–1940 dagi, kui see küllalt tugev on. Et meie kohta oleks olnud kahtlus O. Öpik, Välisministeeriumi Poliitilise Osakonna direktorN.Kaa• saksasõbralikkuse suhtes, seda ma ei ole märganud. Meie era• sik, Välisministeeriumi Väliskaubanduse Osakonna direktor pooletuse suhtes ei ole Moskvas kahtlust olnud, samuti ei ole G. Meri, Vabariigi Valitsuse esindaja Riigikogus J. Klesment. Venel meie suhtes umbusaldust olnud. Mul oli Molotov’iga palju Koosolekut juhatab A. Jürima. kergem asja ajada peale Saksa—Vene lepingu sõlmimist. Isegi allveelaeva asjas ei olnud suuri raskusi. Protokollib Riigivolikogu sekretär P. Malvet. Sõjavägede Ülemjuhataja J. Laidoner: Meie oleme rääkinud enese Päevakorras: seisukorrast. Loodame ja ma soovin seda, et läbirääkimised Vastastikuse abistamise pakt Eesti Vabariigi ja N.S.V. Liidu vahel. korda lähevad. Kuid kardan, et läbirääkimistel on nõudmised Seisukoha võtmine. juba suuremad. Ma kardan, et meil ei lähe läbirääkimised nii hästi korda, kui seda soovime. Välisministri nõudel peetakse kinnine koosolek. Juhataja A. Jürima: Kokku võttes võin konstateerida, et komisjon I. üksmeelselt nõustub astuda Nõukogude Vene poolt tehtud ette• Riigivolikogu liikmete A. Andekopp’i, O. Gustavson’i, L. Johan• paneku alusel läbirääkimistesse ja võimalusel sõlmida leping. son’i, J. Tõnisson’i, O. Köster’i ja A. Jürima (Tartum[aa]) ning Rii• ginõukogu liikmete J. Orasmaa, A. Oinas’e, H. Lauri ja A. Mau• Ükski komisjoni liige juhataja poolt tehtud kokkuvõtte vastu ei rer’i koosolekust osavõtmise küsimus. vaidle. Riigivolikogu Esimehe J. Uluots’a ettepanekul otsustatakse kut• Juhataja A. Jürima: Sõnasoovijaid enam ei ole. Päevakord on suda koosolekust osa võtma Riigivolikogu liikmed A. Ander• läbi. kopp, O. Gustavson, L. Johanson, J. Tõnisson, O. Köster ja Lõpetan koosoleku. A. Jürima (Tartum[aa]) ning Riiginõukogu liikmed J. Orasmaa, Koosolek lõpeb kell 21.52. A. Oinas, H. Lauri ja A. Maurer. Koosoleku juhataja A. Jürima Juhataja A. Jürima ettepanekul võetakse päevakord vastu. Protokollija P. Malvet II. Vastastikuse abistamise pakt Eesti Vabariigi ja N.S.V. Liidu va• Protokoll nr 30 hel. — Seisukoha võtmine. Salajane. Välisminister K. Selter: Vabariigi Presidendi ülesandel ja voli• tusel sõlmisime järgmise kokkuleppe. (Kannab ette kokkuleppe Riigivolikogu ja Riiginõukogu Välis• ja riigikaitse komisjonide teksti.) ühine koosolek 2. oktoobril 1939 kell 11 hom[mikul]. Pakti juurde kuulub ka veel salajane protokoll. (Kannab ette Va• Koos: Riigivolikogu liikmed: M. Hansen, A. Jürima (Järvam[aa]), bariigi Valitsuse seletuskirja.) V. Kadarik, A. Karineel, J. Nyman, A. Piip, O. Pukk, A. Ander• kopp, O. Gustavson, L. Johanson, J. Tõnisson, O. Köster; Selle lepingu sõlmimisega on tehtud väga kaugeleulatuslik samm. Sellega tahetakse lahendada küsimust, mis juba ammu Riiginõukogu liikmed: F. Akel, J. Laidoner, J. Soots, J. Puhk, ajaloos on palju tülisid esile toonud, nimelt tahetakse Balti mere V. Päts, J. Orasmaa, A. Oinas, H. Lauri, A. Maurer. kasutamine anda mitmele riigile ja seda rahulikul teel. Loodame, Koosolekust võtavad osa: Riigivolikogu Esimees J. Uluots, Rii• et selle paktiga saame ennast ära hoida igasugustest konﬂiktidest. ginõukogu Esimees M. Pung, Peaminister K. Eenpalu, Välis• Meie teame, et sõlmime sarnase lepingu esimesena ja vast aitame minister K. Selter, Sotsiaalminister O. Kask, Välisministri abi sellega üldise rahu heaks ka kaasa.

476 477 Välis- ja riigikaitsekomisjoni protokollid 1938–1940 Välis- ja riigikaitsekomisjoni protokollid 1938–1940

Kannan veel ette kokkuvõetult kaubanduslepingu, mis ka Mosk• tegema ausalt, mängida siin ei või, sest see tähendab katastroofi. vas alla kirjutati. Seda on vast vaja selleks, et aru saada, et Siin ongi nüüd küsimus, kas rahvas saab seda teha sarnasel juh• enne abistamispakti allakirjutamist oli raske kaubanduslepingut timisel, nagu see sündis seni. Kui arvatakse, et seda võib, siis sõlmida. (Kannab ette kaubanduskokkuleppe.) Siia juurde kuu• arvan, et see on suur eksitus. Sel tõsisel silmapilgul peab igaüks lub ka transiit•kokkulepe. oma südamelt ära rääkima, mis tal seal pakitseb ja mida ta õigeks Leping on meile soodus. Loodan, et väliskomisjonid kiidavad peab. Võimata on lauda puhtaks tegemata edasi minna. Prae• minu teguviisi heaks. gune Vabariigi Valitsus peab lahkuma, et saaks luua uue ja ühise rahva valitsuse. Peame tulevikule vastu astuma ühel meelel. J. Tõnisson: Kõigile on selge, millega on nüüd tegemist. Sel Peab tulema rahvuslik kokkuleppe valitsus, kus kõik suhtuvad ajal, kui meie esindajad käisid Moskvas läbirääkimistel, lendasid üksteisesse positiivselt, — ainult siis saame päästa mis päästa on. meie riigi üle võõra riigi sõjalennukid, ilma et oleks olnud min• Sest muidu kui peaks tulema okupatsioon, siis see ei kesta enam git reaktsiooni. Ametlikult teatati, et Eesti valitsus protesteeris 8 kuud, vaid palju kauem. Lepingut N.S.V. Liiduga tuleb täita neutraliteedi rikkumise vastu. See näitab, et siin on de facto tege• korrektselt ja ausalt. Tulevikule tuleb vastu minna lahtiste sil• mist millegi muuga kui iseseisva riigiga. Ei saa olla enam juttu, madega, siis suudame alal hoida, mis meile kallis on. Kui need et oleme suveräänne riik. Meile kantakse ette, et lahendame silmapilgud meid ei küpseta, siis on lugu paha. Meie peame aru Balti mere rahvusvahelisi küsimusi ja sealjuures näeme, kuidas saama sellest, et ühiselt ratifitseerides astume ühiselt ühel meelel meie suveräänsusega käitutakse. Veel on imelik, et meie Propa• tulevikule vastu — oma rahva ja riigi saatuse eest. ganda Talitus annab teateid, et rahvas on Presidendile tänulik lepingu eest ja saadab telegramme. Sellega olevat kindlusta• L. Johanson: Illusioone meie ei pruugi endile teha. Baasid on tud Eesti rahva rahulik arenemine. Kas neid telegramme oli, suured kindlused, kuid neid meie pidime andma — seal ei olnud seda ei tea, kuid paistab, et sellega antakse märku, et nüüd tu• midagi teha. Vastu astuda meie ei jõua. Põhjuseks oli, et meilt leb telegramme saata. Teadlikult kujundatakse seisukorda, nagu nõuti, et oleme kõige lähem naaber. Meie tänutelegrammid on oleksime võitjad. Meie ei ole aga praegu kuidagi aulikud, sest su• aga üks halb nähe. Sarnaseid asju valitsus ei tohi välja kutsuda. veräniteet on puudutatud, ehkki peaksime seda olema, — peame Valitsus ei tohi asju püüda enese kasuks oma moodi serveerida. suutma lepingut vastu võtta, ilma et meie aulikkus (Würde)46 Meie ei tohi lõhkuda meie poolt ülesehitatud iseseisvust. Meie oleks puudutatud. reziimigaˇ ma ei ole rahul. Vene keele koolidest kõrvaldamine oli suur eksitus. Tuleb senine sisepoliitika kõrvale jätta. Rahva Kui arutati küsimust, kas lepingut sõlmida või mitte, siis ei olnud elustandard tuleks tõsta, kitsikust ei tohi lasta tõusta — see oleks keegi selle vastu — teist teed ei olnud. Rõhutasin, et kui leping meie hukkumine. Valitsus on viimasel ajal nagu pimedusega sõlmitakse, siis peame teda ka lojaalselt täitma. Usaldus peab löödud. Meil tuleks nii mõneski asutises ümberkorraldusi teha olema. Et aga sellega tehakse enesele valitsemiseks profiiti — ja vast mõndagi vähendada. Sotsiaalsed olud on väga tähtsad. seda ei tohi olla. Meie ei tohi nii minna tulevikule vastu. Kui• Hinnangutega peab väga ettevaatlik olema. Need abinõud, mida das meil on seni asju aetud, on näha, kui vaatame vaid sellele, seni tarvitati, ei anna tulemusi. Suurriik, kes oma sõjaväe siia et kogu aeg deklareeriti, et meil on üks front ja see on ida front, toob, avaldab kindlasti mõju meie riigi struktuurile. Peame te• mille vastu läheme alati julgelt. See ei võinud meie idanaabrile gema kõik, et suudaksime ühel meelel alal hoida oma iseseisvust. saladuseks jääda. Loodeti kogu aeg Saksa abile ja hoiti kogu aeg seda suunda. Me peame saama selge pilti tulevikust ja peame Riiginõukogu Esimees M. Pung: Mina arvan, et ühelgi meie ko• õieti hindama tõsiasju. Meie peame tahes või tahtmata koordi• danikul ei ole illusioone lepingu suhtes. Kõigile on selge, mida neerima oma poliitikat vastavalt sõlmitud lepingule. Seda peame ta meile kaasa toob ja seda tunnevad ka need, kes ei räägi selle kohta midagi. Ma ei taha olla prohvet, kuid ma ei arva, et meie suveräänsus jääb nii nagu ta oli. Ühe väikese riigi suveräänsust 46Sks Würde — au, väärikus, auväärsus.

478 479 Välis- ja riigikaitsekomisjoni protokollid 1938–1940 Välis- ja riigikaitsekomisjoni protokollid 1938–1940 ei või kunagi võrrelda ühe suure riigi suveräänsusega. Kuid kui kui meie mõneski asjas muudatusi ei tee. Kui praegu käsitame meile on jäetud suveräänsust, siis võime veel paljugi ära teha lepinguga ühenduses olevaid küsimusi. oma rahva heaks. Kui suur sõda lõpeb, siis tehakse meiega mida Sõjavägede Ülemjuhataja J. Laidoner: Täna jõuab juba Vene ko• tahetakse, — ega keegi meilt küsima ei tule. Oma suveräänsusest misjon siia eesotsas Leningradi komandandiga. Minu poolt on lepingu sõlmimisega meie ei ole aga veel midagi kaotanud. Kuid antud juhtnöörid, et läbirääkimised toimuksid usaldusvahekor• praegu ei ole aeg oma asju südamelt ära rääkida, sest oleme tul• ras ja ausalt. Meie komisjonis on ka palju asjatundjaid mitmest nud siia lepingu kohta seisukohta võtma. Sisepoliitika tuleks ministeeriumist. Komisjoni esimees on kindral N. Reek. Meie revideerimisele võtta, kuid selleks peaks teise koosoleku tegema. peame aru saama sellest, et Venel on tõesti väljapääsu vaja, ja Siseelus peab meil valitsema üksmeel. Tuleb hoiduda teineteise sellega ka arvestama. Peame sellepärast nende soove ka arves• peale kaebamisest, et keegi meie siseellu ei tungiks. Meie peame tama ja seda nii hästi kui saame, sest ei ole ühelegi väiksele riigile omavahel kokku leppima, et siis ka tarvilikke reforme ette võtta. kasuks sattuda oma suure naabriga konflikti. Mobilisatsiooni Mitte aga nii, et korraldame enne asjad ümber ja siis püüame välja kuulutada meie ei tohtinud ega ei tohi ka praegu — see leppida. Kõik ei ole veel kaugeltki kadunud. tähendaks sõda. Mis puutub sellesse, et läbirääkimiste ajal len• Asume aga nüüd otsekohe selle küsimuse juurde, mida praegu dasid meist üle võõrad lennukid, siis nende abil püüti kindlaks lahendama peame, — muid asju korraldame teisel koosolekul. teha, kas meil on mobilisatsioon. Suurriik võib enesele mõndagi Juhataja: Tuletan meelde, et tänane koosolek on määratud seisu• rohkem lubada. Kui Vene aga ise oleks sõda tahtnud, siis seda koha võtmiseks lepingu kohta. talle keelata ei võinud keegi ja ta oleks siis ka teisiti talitanud. Meie ülesanne on aga rahvast üle viia raskustest nii tervelt kui A. Piip: Tahaksin teha mõningaid märkusi lepingu kohta jurii• see vähegi võimalik on. Minul on see vast kõige raskem öelda, dilisest küljest. Pean ütlema, et vormilisest küljest oleme välja et meie Vene vastu ei saa, kuid pean seda tegema, et säästa oma tulnud lipuga. See on leping kahe riigi vahel vastastikusel alu• rahvast. Et meie suveräänsus ei vasta suure riigi suveräänsusele, sel — üheõigusluse alusel. Selles on rõhutatud meie rahuleping, siis see on selge, — seda nägime juba Genfis, kus meiega ka väga suveräänsus ja on jäetud ka ülesütlemise aeg. Ka meie jurisdikt• palju ei arvestatud. sioon jääb renditavatel maa•aladel. Sarnane leping ei ole mingi uudis, sarnaseid baase on olnud juba Hiinas, Hispaanias ja Egip• Praegu ei ole meil aga põhjust minna mustas värvis tulevikule tus on praegu kõige ligem sellele, nagu oleme seda meie. Lepin• vastu. Meid hoiti ja hellitati isegi 20 aastat. Meie kaklesime gusse aga kõike võtta ei või, ja selleks on protokoll. See ei ole omavahel. Seda peaks aga lõpetama ja ma usun, et saame siis ka olulise tähtsusega, kus see fikseeritud on. Lepingu sõlmimisel kõigist raskustest üle. Peame elama veidi karmimas olukorras ja läksin asja juurde külmalt, kui tehnik — kaalusin kõike. Mosk• see on meile vast ainult kasuks. Loodame, et suudame oma riiki vas lasti ka meil kõnelda ja ei räägitud meiega kui alamatega. ka tulevikus hoida oma rahva kasuks ja tema huvidele vastavalt. Meile öeldi, et meie ei taha teist teha protektoriaati. Kogu aeg Peaminister K. Eenpalu: Kindral Laidoner ütles juba sisult kõik valitses usaldus meie kõikide vahel. Usun, et saavutasime oma ära, mida pidin ütlema. Puudutan veel mõnda küsimust, mis parima — tehes mis võimalik. Stalin ütles: teie tegite hästi,— nõuab selgitamist. Leping on meile palju parem kui võisime seda vaadake, kus on Moscicki.´ Läbirääkimistel ei olnud muljet, et arvata. Oleme delegatsioonile tänulikud. Telegrammide saatmist see oleks lõpu algus, vaid alus uuele reziimileˇ ühe suure impee• pean aga õiendama, seda ei ole valitsus lasknud teha. Palun seda riumi poolt, kes tahab kokku leppida oma väikeste naabritega. uskuda. Kuid telegrammide saatmist meie keelata ei saa. Nüüd Ka meie peame alustama uut ajajärku, et kindlustada rahvale tu• peame aga rahvale selgeks tegema, et kavatseme lepingut ausalt levikku. Koalitsioon peab olema lossist saunani. Peame kõik täita, — see on väga oluline. Valitsus tahab ennast ümber seada tegema, et tõsta rahva elustandardit. Samuti tuleb luua õiguslik nii nagu seda olukord nõuab. Praegune aeg paneb meile hulga kord. Peame selgusele jõudma, kuhu meie võime välja jõuda,

480 15 481 Välis- ja riigikaitsekomisjoni protokollid 1938–1940 Välis- ja riigikaitsekomisjoni protokollid 1938–1940 raskeid ülesandeid. Valitsus on selles kõiges teadlik ja teeb kõik, koosolek oma moraalse kaalu juurde annab sisepoliitika muut• mis tema suudab, et neist raskustest üle saada. miseks. A. Oinas: Kas Välisminister võiks vastata küsimusele, kuidas on Riigivolikogu Esimees J. Uluots: Viimasel Välis• ja riigikaitse ko• lood raudteede kasutamisega? misjoni koosolekul lubasin oma rahvast ja isamaad teenida nii O. Pukk: Kuidas vaatab Saksamaa sellele lepingule, kas on selle hästi kui seda oskan ja kogu oma jõuga, mis mul on. Arvan, et kohta olnud Saksaga läbirääkimisi? nüüd oleks õige, kui avaldan seda, mida ma Moskvas tähele pa• nin. Lepingu tegemisel on tähtis, kellega on tegemist. Lepingu Välisministri abi O. Öpik: Raudteede küsimus on alles selgita• sõlmimisel rääkisid meiega Stalin, Molotov ja Mikojan. Teisi ei misel. Saksa seisukohta aga veel ei tea. olnud, — ei protokollijaid ega muid isikuid. Pean tähendama, et A. Piip (fakt[iline] märk[us]): Tahan teatada, et Eesti—Vene Stalin on haruldaselt tark inimene, samuti ka Molotov ja Miko• läbirääkimistest ei võtnud sakslased osa, s.t. meil ei olnud kon• jan. See kõik kergendas meie ülesannet. Läbirääkimisi alustades takti sakslastega. väljuti sellest, et Vene vajab väljapääsu teid. Samuti peab Venel tuge olema oma naabrite juures ja seda peab Vene enesele mu• O. Gustavson: Peame võtma asju nii nagu nad on. Kui sõlmisime retsema. Asusime seisukohale, et hindame reaalselt Vene suuri lepingu, siis olime kindlasti kaotaja pool, ehkki saavutasime mak• huvisid Balti merel. Toonitasime algul kohe, et meie juhid os• simumi, mida üldse võis. Lepingusse peame nüüd kõik uskuma, kavad asju reaalselt võtta ja hinnata, seda võib juba järeldada sest muidu ei tule sellest midagi välja. Meie peame nüüd le• sellest, et oleme siia ilmunud lepingu sõlmimiseks. Palusime ka pingut täitma nii nagu ta on — teist teed ei ole. Oma koduseid arvestada seda, mida meil vaja on. Oskasime luua soodsa õhk• asju peame ka lahendama, kuid seda teeme ise, ilma et seda konna lepingu sõlmimiseks. Pean tõsise lugupidamisega suh• meie lepingu partner peaks mõjutama. Kuid kui endised karmid tuma meie lepingu partneritesse. Mulle näib, et Vene meist hästi abinõud edasi kestavad, siis jookseb see leping karile. Politseiriiki aru sai. Stalin’i otsus lepingu sõlmimise juures on kahtlemata ei saa meie välja kannatada, peame minema tugevale demokraa• suure tähtsusega ja mõõduandev. Ta sai meist hästi aru, — tõi tiale. Loodan, et Peaminister seda teeb, mida ta lubas, ja siis oleks ette motiive, ja kui meie omalt poolt tõime midagi ette, siis arves• kõik korras. tas ka seda. J. Tõnisson: Ülemjuhataja ja Peaminister on valitsuse sammu See leping on juriidiliselt juba analüüsitud. See oleks sõjalise õigustanud viimaste päevade suhtes. Mina kõnelesin aga kogu koostöö leping. Sellega ühenduses peame Venele muidugi tea• meie reziimiˇ kohta, et see tahaks ümberkorraldamist. Meie va• tavad maa•alad andma, et Vene laevastik saaks tegutseda otsus• litsemise suund peab õige olema. Seni serveeriti meile kõike nii, tavalt. Leping astub tegelikult tegevusse ainult suurriigi kallale• nagu soovis seda DNB. Meile taheti näidata, et meil ei ole vaja tungi korral. Lepingu 1. punktiga on kõik ära määratud, teised suhteid lääne demokraatiatega, sest meie oleme neutraalne riik. punktid on seotud lepingu teostamisega. Olen kogu aeg rääkinud, et sellega läheneme katastrooﬁle. See lepingu probleem ei ole üle öö tulnud. See on igivana probleem. Läbirääkimistel toonitas Vene kogu aeg, et seesmine asi teie rii• Nüüd aga ei tohi teostada politseilist survet. Peame paljuis asja• gis on teie asi. Täidame lepingut ainult ausalt ja heatahtlikult. des kokku leppima, sest vaimustus ei tule nii ruttu, et kõik ennast Mul jäi ka mulje, et Vene täidab seda lepingut ausalt. Stalin kokku hoiavad. Selleks peab midagi ka tegema. Seda tuleb aga toonitas — teie näete, et enamlased peavad sõna. Ma ei taha kui• kiirelt teha, sest kui ei tegutseta kiirelt ja õieti, siis satume kivide dagi uskuda, et Stalin oleks tahtnud oma nime siduda lepinguga, otsa. Lepingut ratiﬁtseerides peame enesele aru andma, mis eel• mida nemad täita ei taha. Mulle paistis ka, et meie partnerid ei dusel meie seda teeme. Peame ennast ette valmistama lepingu kahelnud selles, et meie lepingut õieti ja ausalt täidame. Nüüd teostamisele. Et siin raskusi võib tulla, see on selge, seda peame oleneb kõik meist, — kui täidame lepingut hästi, siis võivad ka ka arvestama. Loodan, et Välis• ja riigikaitse komisjonide ühine meie vahekorrad heaks kujuneda, muidu aga on hädaohtu karta.

482 483 Välis- ja riigikaitsekomisjoni protokollid 1938–1940 Välis- ja riigikaitsekomisjoni protokollid 1938–1940

Kõrvalmõtteid ei tohi olla, vaid ausalt peab täitma, nagu leping Vabariigi Valitsuse üldesindaja J. Klesment: Lepinguid on mitmet on. Meil on vaja võrratut distsipliini, sest vaadates tulevikku liiki ja samuti toimub ka nende ratifitseerimine. Ühed on, mida näeme, et meie ees seisab suur ja raske ülesanne. Loodame, et peab kinnitama parlament, teised — mis ei kuulu parlamendi suudame sellest üle saada. Tahan ka loota, et juhtkonnal on kinnitamisele, ja kolmandad — mida võib anda parlamendile selleks moraalset jõudu, et ta suudab meid aidata meie suurt rah• kinnitamiseks, kuid riiklikkudel kaalutlustel, ära kuulates vas• vusvahelist ülesannet täita. Peame loobuma paljust, mis meile tavate komisjonide seisukohti, võib President ratifitseerida ilma armas on. Meil on kaalul rahva olemise saatus, olgu siis saa• parlamendita. Käesolev leping kuulub ka viimase liigi hulka. tus ka meie kaasaitaja. Ma pean tähendama, et delegatsioonil ei A. Oinas: Mis puutub sellesse, siis arvan, et oleks ilusam, kui olnud kerge. seda kinnitaks parlament. Seal võiksid seletusega esineda nii Ma usun, et kõigile on selge, mis see meie rahvale tähendab. Meie Välisminister kui ka teised juhtivad isikud. Sõnavõtud oleksid tegime oma parima. Me katsusime oma isamaad ja sünnimaad ka head. Rahvas oleks ka hästi ratifitseerimises ette valmistatud. teenida, nagu suutsime — olgu Jumal meile armuline. Sisepoliitiliselt tuleks muuta mõndagi. Peaminister vastas sellele, Peaminister K. Eenpalu: Pean vastama r[iigi]v[oli]k[ogu]l[iikme• et siis kordub vana. Seda ei ole vaja karta. Olukord on praegu le] Gustavson’ile, et vana valitsus ei või enne lahkuda, kui uus sarnane, et kokku leppida saab. Meie rahvas peab ennast tundma on leitud. Pean ütlema aga, et niisugust demokraatiat meie ei veel lähemana, kui ta seda tundis iseseisvuse loomisel. saa enesele lubada, nagu paljud seda ette kujutavad. Parteilist L. Johanson: Takistused on ületatavad. Parlamendi võiks ikka korda luua ei või. Pean ütlema, et meie vahekorrad töölistega ja kokku kutsuda. vähemusrahvustega ei ole kunagi nii head olnud, kui nad seda praegu on. Et valitsuse välispoliitika on saksasõbralik, — see ei J. Tõnisson: Leping on nii tähtis, et see peaks tulema parlamenti. ole õige. Valitsuse välispoliitika on ikka olnud täielikult reaalpo• Peaminister K. Eenpalu: Minu arvates oleks asjatu selle üle liitika, olles kõikidega heas vahekorras. mõtteid vahetada. Valitsus tuli lepinguga komisjoni, et teada J. Puhk: Loodame, et suudame luua eeldusi, et ka majanduspo• saada komisjoni seisukohta. liitika ja kokkulepe Venega kõigiti häid tulemusi annab. Ka muis Riigivolikogu Esimees J. Uluots: Teen ettepaneku kuulutada küsimustes sisepoliitilisel alal ja mujal peame kokku leppima, et 10 min. vaheaeg. meil siin tülisid ei oleks. Otsustatakse pidada 10 min. vaheaeg. Riigivolikogu Esimees J. Uluots: Käesoleva pakti suhtes on seni Juhataja: Jätkan koosolekut. On tehtud ettepanek, mille kannan sõna võetud sisulisest küljest. Nüüd peame aga otsusele jõudma, ette: mis on meie edaspidine käik. Tuleks võtta seisukoht, kas kutsuda kokku pleenum või asuda seisukohale, et lepingu ratifitseerib “Riigivolikogu ja Riiginõukogu välis• ja riigikaitse komisjonide Vabariigi President. ühine koosolek, ära kuulanud Vabariigi Valitsuse ettekande Moskvas 28. septembril 1939 sõlmitud Vastastikuse abistamise Pleenumi kokkukutsumine oleks hea, kui oleks natuke rohkem pakti Eesti Vabariigi ja N.S.V. Liidu vahel kohta, aega.47 Siis võiks Välisminister esineda seletusega ja kõik saaksid asja kohta informatsiooni. Paistab aga, et see on raskelt läbiviidav, otsustab: sest ka President peab vastava otsuse tegema. Palun selle kohta oma arvamist avaldada.

47Moskvas lepiti kokku, et ratiﬁtseerimisdokumentide vahetamine toimub hiljemalt 4. oktoobril.

484 485 Välis- ja riigikaitsekomisjoni protokollid 1938–1940 Välis- ja riigikaitsekomisjoni protokollid 1938–1940 tunnustada vajalikuks eeltähendatud välislepingu ratifitseeri• seadus. Üldkomisjon tähendatud seadust läbivaadates otsustas mine.”48 tema suhtes mitte arutusele võtta dekreedi muutmist või kehte• Ettepanek võetakse vastu ühel häälel. tuks tunnustamist. Riigivolikogu Esimees J. Uluots: Tahan veel tähendada, et vasta• Dekreedi arutamisele võtmiseks on meil tarvis valida aru• vas informatsioonis peab olema mainitud, et lepingut arutasid andja ning teen teatavaks, et üldkomisjon valis Riigikaitseliste parlamendi vastavad organid. sundkoormatiste seaduse aruandjaks r[iigi]v[oli]k[ogu]l[iikme] A. Piip’i, kes ühtlasi ka meie komisjoni liige. Juhataja: Päevakord on läbi. Lõpetan koosoleku. Riigikaitseliste sundkoormatiste seaduse (dekreet) aruandjaks Koosolek lõpeb kell 16.42. valitakse r[iigi]v[oli]k[ogu]l[iige] A. Piip. Koosoleku juhataja A. Jürima II. Protokollija P. Malvet Riigikaitseliste sundkoormatiste seadus (dekreet). Protokoll nr 31 (Vabariigi Valitsuse ettepanek 10. X 1939 — vaata lisa prot[okoll] juures.) Riigivolikogu Välis• ja riigikaitse komisjoni koosolek neljapäeval, Aruandja A. Piip. 12. oktoobril 1939 kell 10 Riigivolikogu ruumes, toas nr. 11. Aruandja A. Piip: Käesolevast koosolekust võtab osa üldkomis• Koos komisjoni liikmed: M. Hansen, A. Jürima (Järvam[aa]), joni kaasaruandja r[iigi]v[oli]k[ogu]l[iige] V. Velner, kes üldko• V. Kadarik, A. Karineel, J. Nyman, A. Piip, R. Riives ja L. Vahter. misjonis tegelikult täitis aruandja kohuseid. Teen ettepaneku, ära Koosolekust võtavad osa Vabariigi Valitsuse esindaja Sõjaväe Va• kuulata kaalutlused ja seisukoht Riigikaitseliste sundkoormatiste rustusvalitsuse ülem kol[onel] J. Martins ja Riigivolikogu Üldko• seaduse kohta. misjoni aruandja V. Velner. Otsustatakse ära kuulata üldkomisjoni kaalutlused ja seisukoht Koosolekut juhatab komisjoni esimees A. Jürima. Riigikaitseliste sundkoormatiste seaduse kohta. Protokollib komisjonide toimkonna juhataja A. Kits. Üldkomisjoni aruandja V. Velner: Üldkomisjon arutades Vaba• riigi Presidendi poolt 20. septembril 1939 dekreedina antud Sisu: Riigikaitseliste sundkoormatiste seadust, leidis, et seaduses Riigikaitseliste sundkoormatiste seadus (dekreet). väljendatud põhimõtted on kokkukõlas kehtiva Põhiseaduse I. põhimõtetega ja tema andmine dekreedina on tingitud kiireise• loomulistest riiklikest vajadusist lahendada ettenägematud olu• Käiguandmine Riigikaitseliste sundkoormatiste seadusele (dek• korrad nii rahu• kui sõjaaegadel. Neil kaalutlustel otsustas üld• reet). komisjon mitte arutusele võtta selle dekreedi muutmist ega keh• Juhataja A. Jürima (Järvam[aa]): Vastavalt Riigivolikogu juha• tetuks tunnustamist. tuse resolutsioonile 10. oktoobrist 1939 anti üldkomisjonilt meile Aruandja A. Piip: Vabariigi Presidendi poolt dekreedina antud edasi seisukoha võtmiseks Vabariigi Presidendi poolt 20. sep• Riigikaitseliste sundkoormatiste seadus kujutab enesest 1) Rekvi• tembril 1939 dekreedina antud Riigikaitseliste sundkoormatiste sitsiooni ja sundkorras kasutamise seaduse, 2) Kogukondlikkude koormatiste seaduse, seni kehtivate osade, 3) Ajutise määruse 48Konstantin Päts kuulas ära välis- ja riigikaitsekomisjoni arvamuse sõjaväeosade, •asutiste, ohvitseride ja sõjaväeametnikkude kor• ning ratifitseeris lepingu samal päeval (2. X). Ratifitseerimiskirjad va- teri, kütte ja valgustuse asjus, 4) Sõjaväeosade ja •asutiste alla hetati 4. X Eesti välisministeeriumis, leping jõustus kohe.

486 487 Välis- ja riigikaitsekomisjoni protokollid 1938–1940 võetud ruumide üüriseaduse ja 5) Veo• ja liikumisvahendite üld• lugemise, registreerimise ja sõjaväele võtmise seaduse kodiﬁ• katsiooni. Uue põhimõttena lahkuminevalt kodiﬁtseeritud sea• dusist on seaduses väljendatud nõue, kodanikele tagavarade soe• tamise kohta, mida seni kehtivais seadusis ei esinenud. Silmas pidades, et üldkomisjon dekreeti arutades on leidnud selle olevat otstarbekohase ja pole otsustanud arutusele võtta selle muutmist või kehtetuks tunnustamist, teen ettepaneku, ühineda üldkomisjoni poolt võetud seisukohaga. A. Karineel: Kas tagavarade soetamine käesoleva seaduse järele on sunduslik kõigi kodanike kohta? Aruandja A. Piip: Tagavarade soetamine käesoleva seaduse ees• kirjade järele on kohuslik kõigile kodanikele ja uue põhimõttena sisaldab seadus eeskirja, et Vabariigi President Sõjavägede kõr• gema juhina võib tagavarade soetamise kodanikele sunduslikuks teha ka rahuajal. Otsustatakse Vabariigi Presidendi poolt 20. septembril 1939 dek• reedina antud Riigikaitseliste sundkoormatiste seaduse suhtes mitte arutusele võtta dekreedi muutmist või kehtetuks tunnusta• mist. Seisukohast teatada üldkomisjonile. Juhataja A. Jürima (Järvam[aa]): Koosoleku päevakord on läbi, lõpetan koosoleku. Koosolek lõpeb kell 10.20. Koosoleku juhataja A. Jürima Protokollija Aug. Kits (Järgneb)

488