RAHVASTIKUTEADUS JA EESTI RAHVASTIKUARENGU PÖÖRDEPUNKTID Kalev Katus, Allan Puur 1. SISSEJUHATUSE ASEMEL Nüüdisaja rahvastikualast teadmispagasit võib hinnata tugevaks või nõrgaks, metodoloogiliselt süsteemseks või auklikuks. Igata- hes on rahvastikuteadus nii teoreetiliselt kui ka empiiriliselt mit- mes mõttes erinev paljudest teistest sotsiaalteadustest. Üks neist erinevustest tõmbas endale Stalini viha sel määral, et kõnealune teadussuund 1930. aastatel N. Liidus hoopis keelustati. Veidi hil- jem pandi selline ideoloogia maksma ka Eestis ning seda eitavat suhtumist hoiti siin teaduste akadeemia ja kõrgkoolide süsteemis ametlikult elus peaaegu N. Liidu lõpuni. Eestis on ettekujutus rah- vastikuteadusest kahjuks küll seniajani mõjutatud omaaegsest Sta- lini meelepahast ning seetõttu on mõistlik heita põgus pilk demo- graafiale ja teadussuuna uurimisainesele selle kujunemiskäigu jooksul. Rahvastikuarengu olemuslikud põhijooned, nagu neid tänapäeval tuntakse, avanevad siis kindlasti selgemini. Rahvastikuteaduse tekke- ja arenemisloos on märkimisväärne koht John Graunti raamatul Natural and Political Observations Mentioned in a Following Index, and Made Upon the Bills on Mortality, mis ilmus Londonis 1662. aastal (Graunt 1662). Sa- geli pakutakse kõnealust teost välja kogu teadussuuna alguspunk- tina. Selleks on päris kaalukas põhjus: esimest korda, pealegi Artikkel on valminud haridus- ja teadusministeeriumi sihtteema 0132703s05 raames. 259 Rahvastikuteadus ja Eesti rahvastikuarengu pöördepunktid Kalev Katus, Allan Puur andmeanalüüsile toetudes, esitas Graunt inimese resp. rahvastiku vakihtide vastu suunatud otsuste põhjendamisel. Malthusest sai elu ja surma müstika kohta statistiliselt olulised ning teoreeti- 19. sajandi enim kritiseeritud sotsiaalteadlane ja tükiks ajaks ka- list mõtestust leidnud seaduspärasuslaadsed seosed, mida polnud hanes tahtmine rahvastikuarengu mis tahes printsiipe sõnastada. tarvis seletada jumaliku tahteväljenduse ega muu “kõrgema jõu” Tänapäeval hinnatakse Malthuse tööd hoopis tasakaalukamalt ja määratud põhjuslikkuse abil. Vahemärkusena olgu öeldud, et pal- tõstetakse esile tema vaieldamatut tähtsust teadusloos (Boserup jud selles teoses käsitletud rahvastikuarengulised seosed kuuluvad 1981; Coale 1979; Coleman 1986; Dupˆaquier, Fauve-Chamoux, tänapäevalgi demograafiliste teadmiste raudvarasse. Grebenik 1983; Wrigley 1986 jt). Graunti töö seisukohad, peamiselt küll kaude väljendatud, Pärast Malthust tehti enam kui sajandi vältel vaid kobavaid kõigutasid tolle aja ainuvalitsevat arusaama inimesest ja tema ko- katseid kujundada demograafiast sotsiaalteadust. Uus, see-eest hast maailmas. Väljakutse rahvastikuarengu vallas oli koguni aga murranguline areng rahvastikuteaduses algas alles 1930.– sügavam kui mõni aeg enne seda maailma ülesehituslikku pilti 1940. aastatel, kui sõnastati demograafilise ülemineku teooria ümberkujundanud Koperniku uurimused. Kopernik näitas pel- põhitõed ja esitati rahvastikuarengu peamised seaduspärasused. galt jumalike jõudude elu- ja tegutsemiskeskkonna kohta käibinud Ennekõike tuleb nimetada selliseid nimesid nagu Adolphe Landry müütide ebaadekvaatsust, ent demograafia pani kahtluse alla prantsuskeelses ning Warren Thompson ja eriti Frank Notestein nende mõjuvõimu ülepea, vähemalt rahvastikuarengu vallas. Kas ingliskeelses teadusmaailmas (Landry 1934; Notestein 1945, nüüd just rahvastikuteaduses peitunud seda laadi revolutsioonilise 1953; Thompson 1929, 1949). Eemalseisjale ehk koguni oota- tähenduse tõttu, aga pikka aega jäi demograafia eelkõige andmeko- matul kombel pole viidatud demograafilise ülemineku kontsept- gumise ning -korrastamise ning nendega ümberkäimisega tegele- sioon mitte üksnes püsima jäänud, vaid on tänapäeval üldse vaks teaduseks. Selles seoses on põhjust nimetada mitmeid tuntud ainus tõsiseltvõetav teooria rahvastikuteaduses. Tähelepandaval matemaatikuid, astronoome ning teisi, peamiselt täppis- ja loodus- määral on niisuguse olukorra põhjuseks tolleks ajaks kogutud teaduste alal tuntud isikuid, keda nende tähelepanuväärse panuse suhteliselt hea — ja sotsiaalteaduse vallas ülihea — ruumi- poolest rahvastikuteaduse kujunemisse võib sama edukalt demo- ning ajamõõtmes võrreldav andmestik rahvastikuarengu kohta graafideks pidada. Paljude teiste hulgas on sellistena teaduslukku ja samavõrra ka süsteemselt, mitmesaja-aastase töö tulemusena läinud Leonhard Euler, Benjamin Gompertz, Achille Guillard, väljatöötatud metoodikaaparaat andmestikuga ümberkäimiseks. Edmund Halley, Pierre Laplace, Wilhelm Lexis, Alfred Lotka, See andis võimaluse põhjalikult kontrollida pakutavaid teoreetilisi Adolphe Qu´etelet. Nimekiri on muidugi oluliselt pikem ning mudeleid, ja seetõttu on rahvastikuteadus jäänud kõrvale üldkont- huviline leiab äratundmisrõõmu pakkuvaid nimesid rahvastiku- septsioonidele ning teooriaile pretendeerivate mõttemõlgutuste teaduslikke entsüklopeediaid sirvides (vt International... 1982; uputusest, mis sotsiaalteaduses on olnud nii tüüpiline. Isegi Stalin, Narodonaselenie... 1994). kes akadeemik Lõssenko abiga põrmustas bioloogia ja geneetika, Esimese tõsise katse süstematiseerida kogutud ja läbitöötatud jäi siin kimpu. rahvastikualast andmestikku sotsiaalteaduslikuks teooriaks tegi omamoodi kuulus Thomas Robert Malthus. Peamiselt rahva- 2. RAHVASTIKUARENGU LÄHTEKOHAD arvu kasvu ja majandusarengu seoste uurimise pinnalt sõnastas ta demograafilise arengu seaduspärasused ehk printsiibid (Mal- Püüeldes järgnevalt esitada lühikest kokkuvõtet rahvastikuarengu thus 1798). Tagantjärele vaadates on Malthuse väited osutunud resp. demograafilise ülemineku ehk revolutsiooni teooria nüüdis- ühekülgseks ja lihtsustatuks, nagu olid tollased sotsiaalteadusli- aegsetest põhitõdedest, peab muidugi arvestama suurte lihtsus- kud seisukohad üldiseltki. Õnnetuseks rakendati neid ühiskonna- tustega. Asja vastu süvitsi huvi tundvail lugejail on mõistlik poliitilises tegevuses, nimelt teoreetilise alusena vaesemate rah- pöörduda otse nende tööde juurde, millele ülevaates viidatakse. 260 261 Rahvastikuteadus ja Eesti rahvastikuarengu pöördepunktid Kalev Katus, Allan Puur Olulisim on siinkohal koondatud ja esitatud kolme üldisemat laadi vatsiooni asjus. Rohkem kui kakskümmend aastat väldanud üle- metodoloogiliste sõlmküsimuste ringi kaudu. Mõistagi jäävad euroopalise võrdlevuuringu ning selle raames valminud kümme- lühiülevaates teenimatult tagaplaanile rahvastikuteaduse mitme- konna süvaanalüütilise monograafia ja suure hulga muu teadus- plaanilised kõrval- ja lisaarendused, millest mõnel on iseenesest produktsiooni järeldusena tõdeti, et põhjapanevaid muutusi demo- üsnagi uuenduslik roll. graafilises arengus (projekt keskendus ennekõike abielu- ja sündi- musüleminekule) pole võimalik seletada tööstuse arengu, linnas- tumise, hariduse leviku, individualiseerumise, usukuuluvuse ja 2.1. Rahvastikuarengu kolm põhitõdemust -mõju jpt teiste majanduse, sotsiaalarengu (kitsas mõttes) või Esimene sõlmküsimuste ring puudutab rahvastikuarengu kohta psühholoogia valdkonda kuuluvate protsessidega. Küll aga vas- ühiskonnas ning seoseid teiste sotsiaalprotsessidega. Suur pööre tupidi, rahvastikuarengu käik võimaldas seletada paljutki näiteks rahvastikuarengu mõistmisel, mis sai alguse 1930. aastatel ja Euroopa majanduskasvus, rahvastiku haridusalases edenemises ja millele tugineb moodne demograafiateooria, seisneb iseenesest koguni sõjaliste konfliktide puhkemises (Coale, Watkins 1986). lihtsas asjaolus: rahvastikuarengut ei püütud enam vägisi seletada Niisiis on rahvastikusüsteemi tervikliku ja suhteliselt iseseisva teiste sotsiaalprotsesside kaudu. Niisiis toimib rahvastikuareng arengu teadvustamine võimaldanud heita varasema aja kammit- omaette sotsiaalsüsteemina, alludes valdkonnaspetsiifilistele sea- sad, mis eeldas eraldiseisvate rahvastikuprotsesside käsitamist dustele ja seaduspärasustele. Juba viidatud demograafiaklassiku- mingite sotsiaalmuutuste tulemuse ja tagajärjena. Muidugi on test alguse saanud seisukohad on hilisemal ajal leidnud metodo- rahvastikuarengul kõigi teiste ühiskonnaprotsessidega mitme- loogilist tuge vahepeal kiiresti arenenud süsteemiteooriast (Berta- suguseid seoseid, need aga ei kätke endas põhjuslikke vahe- lanffy 1968). Väärib märkimist, et süsteemiteooria poole pöördu- kordi. Rahvastikuareng ise moodustab ühiskonna ühe peamise sid eriti agaralt just nn sotsialismimaade tuntumad rahvastikutead- alussüsteemi, mille dünaamika ja areng allub ennekõike vald- lased, vältimaks otsest vastuolu marksismiga (Khalatbari 1983; konnasisestele resp. demograafilistele seaduspärasustele ega sõltu Pavlik 1983; Viˇsnevski 1982). kuigivõrd teistest sotsiaalsetest osasüsteemidest. Igatahes tun- Rahvastikuarengu mõistmine iseseisva sotsiaalsüsteemina või- dub see sõltuvus olevat nõrgem võrreldes enamiku või isegi kõigi maldas varasemast hoopis terviklikumat käsitlust, sealhulgas em- teiste sotsiaalsüsteemidega. Kinnitust on leidnud hoopis tõsiasi, et piirilise analüüsi tasandil. Põhimõtteliselt uue vaatenurga kasu- demograafiline areng on tugevas vastastikuses mõjutuses rahvas- tamine mitmesuguste rahvastikuprotsesside arengusse süüvimisel tiku paiknemisala — kindla territooriumi või eluruumiga. Selle võimaldas sedasama rahvastikuteooriat omakorda kinnitada, ent põhjusliku seose rõhutamiseks kõneldakse rahvastikust kui geo- ka täpsustada ja edasi arendada. Põhjapanevad tööd sündimuse ja demograafilisest süsteemist (Hampl 2000; Hampl, Pavlik 1977; taasteprotsesside alal (Coale, Watkins 1986; Henry 1961; Cald- Pavlik 1983). Vahemärkusena olgu lisatud, et viidatud teoreeti- well 1982), abiellumise