Mitmepooluselise Ja Mitmekesise Maailma Poole?

Home , Gernot Zippe, Heinz Pose, Manfred von Ardenne, Nikolaus Riehl, Peter Adolf Thiessen

MITMEPOOLUSELISE JA MITMEKESISE MAAILMA POOLE?

Rein Müllerson Tolkinud˜ Marek Laane

6. KAS ON ÜLDSE ELUJÕULISI ALTERNATIIVE?

Minu arvates oleks isegi väär küsida, kuhu maailm suundub. Juba nii üldise küsimuse esitamine sisaldab eeldust, nagu me liiguk- sime kõik ühes suunas, ja sunnib omaks võtma mõtte maailma ühesuunalisest lineaarsest evolutsioonist mingi kindla sihi poole. See tähendaks ka ajaloo teleoloogilist käsitust. Maailm on küll omavahel seotud, kuid liigub paljuski eri suundades, aga sellest ei tohiks siiski masendusse langeda. Küllap oleksid paljud nõus Ian Morrise väitega, et “võimu ja rikkuse kandumine läänest itta 21. sajandil on arvatavasti sama paratamatu, kui oli kandumine idast läände 19. sajandil” (2011: 615). Nii Hiina kiire tõus kui ka Brasiilia, Venemaa, Türgi ja Viet- nami suurenev potentsiaal ning varasem autoritaarsete Aasia tiigrite (Lõuna-Korea, Taiwan) majandusime on sundinud mõningaid autoreid, sageli veidi pelgliku alatooniga, arvama, et autoritaarne kapitalism võib kujutada üht võimalikku tulevikumudelit. Näiteks Iisraeli strateeg Azar Gat väidab, et “autoritaarsed kapitalistlikud riigid, kelle näiteks tänapäeval on Hiina ja Venemaa, võivad kujutada endast elujõulist alternatiivi teel modernsusele, mis omakorda lubab arvata, et liberaalse demokraatia lõplikus võidus või

Algus eelmises numbris.

963 Mitmepooluselise ja mitmekesise maailma poole? Rein Müllerson kas või tulevases domineerimises pole midagi paratamatut” (2007: Hiina ei pruugi tingimata olla vastutulelikum Lääne või Ameerika 60). Vene analüütik Sergei Karaganov täheldab samuti, et tekki- huvidele (sama hästi võib demokraatlikum Hiina olla ka natsiona- val “uuel vastasseisu ajajärgul” on teinegi aspekt, “nimelt tärkav listlikum Hiina). Ja kindlasti on Hiina demokraatia “hiinapärane”. võitlus kahe arengumudeli, traditsioonilise Lääne liberaaldemo- Türgi areng Recep Tayyip Erdo˘gani Õigluse ja Arengu Par- kraatliku kapitalismi ning Aasia “tiigrite” ja “draakonite” vee- tei valitsemise ajal võib näidata teed teistelegi islamimaadele. tava “autoritaarse kapitalismi” vahel” (2007). Slavoj Ziˇzek,ˇ üks Turumajandus, s.t kapitalism, on Türgis põimunud islami ja de- sõnaosavamaid kõigi kapitalismivormide kriitikuid, hoiatab, et mokraatiaga. See võib oluliselt erineda Lääne liberaaldemokraa- “autoritaarse [Lee Quan Yew ja Deng Xiaopingi] kapitalismi vii- tiatest, mida Türgi üritas jäljendada Euroopa Liiduga ühinemist rus levib aeglaselt, aga kindlalt kogu maailmas” (2009: 130). taotledes. Kuid Samuel P. Huntington ennustas juba 1996. aas- Mõne ühiskonna, näiteks Hiina või isegi Venemaa puhul võib tal sügavamõtteliselt, et “teatud punktis võib Türgi olla valmis tõepoolest mõni autoritaarse kapitalismi vorm olla tulevikumu- loobuma oma frustreerivast ja alandavast rollist kerjusena, kes pa- del, samal ajal kui näiteks Euroopa riigid võivad jätkata katseta- lub vastuvõtmist Läände, ja pöörduda tagasi oma palju rohkem mist liberaaldemokraatliku turumajanduse eri vormidega. Valik muljet avaldava ja kõrgelennulisema ajaloolise rolli juurde pea- eri mudelite vahel sõltub paljudest teguritest, mille hulgas asuvad mise islami eestkõnelejana ning Lääne vastasena” (1999: 230). tähtsal kohal ajalugu, usk, suurus, geograaﬁline asend ja rahvas- Tundub, et see aeg ongi käes. Türgi on muutunud majandusli- tik. Mõnikord võib isegi juhusel olla otsustav osa. Ent oluline on kult edukamaks ja poliitiliselt enesekindlamaks, kuid selle kõrval märkida, et üsnagi väikesed Aasia autoritaarsed tiigrid muutusid on ta muutunud ka “autentsemaks”. Ted Galen Carpenter kir- tasapisi vähem autoritaarseks ja rohkem demokraatlikuks. Ning jutab Türgi kohta: “Türgi juhid on ärritunud, et neilt oodatakse suuredki ei seisa jäigalt demokraatlike ideaalide vastu. Kishore Washingtoni järgimist igas vähimaski küsimuses. Ühendriikide Mahbubani ütleb, et kuigi Hiina on jäänud “poliitiliselt suletud järgi joondumisel võis olla mõte külma sõja kahepooluselises stra- ühiskonnaks”, on ta “sotsiaalses ja intellektuaalses mõttes üha teegilises keskkonnas, mil Nõukogude Liidu võim ja taotlused avatum ühiskond” (2008: 139). Lisaks eksperimenteerib ka Hiina tundusid tõsiselt ohustavat Türgi julgeolekut ja Ühendriigid oli poliitiliste reformidega, ehkki — õigusega — aeglaselt ja ette- ainuke riik, mis suutis kindlustada tõhusa kaitse. Kuid 21. sajandi vaatlikult. Azar Gatki nendib, et “institutsionaalselt on Hiina olukord on sootuks teine. Võimalikud ohud ei ole nii tõsised ja reˇziim järjepidevalt laiendanud oma baasi, tõmmanud ärieliiti par- nad on palju mitmekesisemad. Seepärast ei ole Washingtoni po- teisse, muutnud parteid demokraatlikumaks ja katsetanud mit- liitika pime järgimine mitte ainult ebavajalik, vaid võib olla vas- mesuguste rahvaosaluse vormidega, sealhulgas külavolikogude ja tuolus Türgi huvidega” (2012). Loomulikult on tore, kui üksikisi- mõningate väikelinnade volikogude valimiste, avaliku arvamuse kud või ühiskonnad püüavad saada paremaks ja edukamaks muu ja sihtrühma-uuringutega, mis kõik peavad tagama, et valitsus ei hulgas ka teiste kogemusest õppust võttes. Aga kui nad peavad eemaldu liigselt avalikkuse meeleoludest” (2007: 74). nende püüdluste tõttu loobuma oma identiteedist, siis muutuvad See tähendab, et Hiina raputab endalt mõningaid autoritaarseid nad Huntingtoni sõnu kasutades “kistuks”, olgu üksikisikute või tunnusjooni, võttes samal ajal omaks mõningaid demokraatlikke. ühiskonnana. See on oluline suundumus ja seda mitte tingimata Läänele, kes Miks ei võiks maailm koosneda sotsiaaldemokraatlikust Euroo- võib sellest küll kasu saada, aga võib samas ka leida, et demo- past, libertaarkapitalistlikust Ameerikast (koos võib-olla veel kraatlikuma Hiina poliitika käib mitmes mõttes vastu sellele, mida mõne anglosaksi ühiskonnaga), riigikapitalistlikust Hiinast või Lääs ootab. Demokraatia Hiinas on mõeldud hiinlastele endale. isegi Venemaast? Tuleviku mõttes on selle stsenaariumi tõsiseks Tähtis on see, et kõik toimub just nii kiiresti, nagu nad seda va- puudujäägiks tõik, et kõik need vormid on juba näidanud oma jalikuks peavad, ilma välise tagantsundimiseta. Demokraatlikum puudusi ja piiranguid. Autoritaarne kapitalism võib tõepoolest

964 965 Mitmepooluselise ja mitmekesise maailma poole? Rein Müllerson olla tõhusam uute probleemidega tegeldes, kuid selle peamine tia poole mahub kenasti inimkonna arenguloo pikaajalise suundu- küsitavus seisneb selles, et igasugune autoritaarsus piirab inim- muse raamesse, siis levinud ja kestlik liikumine suurema autori- vabadust, mis ei ole ainult immanentselt tähtis väärtus, vaid on ka taarsuse poole on maailmas aset leidnud üldiste pikaajaliste muu- instrumentaalselt kogu arengu taganttõukaja (Sen 1999).5 Pea- datustega vastuolus. Seepärast ei pruugi mõiste “autoritaarsem” legi, nagu nägime, kalduvad edukad autoritaarsed ühiskonnad kuigi täpselt kajastada seda, mida Lääs vajab konkureerimiseks muutuma arengu käigus liberaalsemaks ja demokraatlikumaks. pead tõstva Idaga. Pigem võib ehk mõelda suuremale kollek- Charles A. Kupchan ennustab, kuidas “on märksa tõenäolisem, tivismile, selmet ülistada räiget individualismi `ala Ayn Rand, et tõusvad suurriigid astuvad teel modernsusele mööda oma ainu- vastutusega tasakaalustatud õigustele, riigi suuremale osale mitte laadset rada, kindlustades sel moel, et tulevane maailm ei ole niivõrd jõukuse ümberjagajana, vaid inimeste kaitsjana turgude kõigest mitmepooluseline, vaid ka poliitiliselt mitmekesine” ja et negatiivse mõju eest, ja tõdemuse omaksvõtmisele, et pole sellist seetõttu “võib tekkivas maailmas eeldada eri reˇziimide paljusust: sotsiaalmajanduslikku ja poliitilist korraldust, mis sobiks alati ja meid ootab ees märkimisväärne poliitiline mitmekesisus, mitte aga kõigile. Isegi selline vabaturumajanduse ideoloog nagu Niall Fer- poliitiline ühtsus Lääne malli järgi” (2011). guson kirjutab oma äsjases artiklis pealkirjaga “Meie kõik oleme Tänapäeval võib näha vähemalt kolme konkureerivat kapita- nüüd riigikapitalistid”, et “tänapäeval ei ole küsimus selles, kas lismi vormi: anglosaksi tüüpi liberaaldemokraatlik kapitalism; valitsema peab riik või turg. Tõeline küsimus on, kas riigi seadu- Skandinaavia, Saksamaa ja veel mõne Lääne-Euroopa riigi laa- sed ja institutsioonid on parimad, ja mitte ainult selleks, et kind- dis sotsiaaldemokraatlik kapitalism ning riigikapitalism, mille lustada kiire majandustõus, vaid samavõrd tähtsana ka selleks, et näideteks on esmajoones Hiina ja Venemaa. Kõige vastuvõetavam majanduskasvu vilju õiglaselt ümber jagada” (2012). ja positiivsem oleks nende rahumeelne konkureerimine, mille puhul kõik mudelid oleksid valmis laenama üksteiselt kõige paremini 7. PRAEGUSED REZIIMIMUUTUSED:ˇ toimivaid elemente. Kindel võib aga olla selles, et Läänel ei ole tõemonopoli, ja seda ei tohiks isegi teeselda. Väga võimalik, et SOTSIAALMAJANDUSLIKUD JA Ida muutub tasapisi demokraatlikumaks ja liberaalsemaks (muutu- POLIITILISED PROBLEEMID mata ometi läänelikuks liberaalseks demokraatiaks), Lääs aga on sunnitud kaotatud turgude üle mingigi võimu taastamiseks suu- Kõik tänapäeva ühiskonnad on organiseerunud riigina, mis koos- rendama riigi osa nii sisemaiselt kui ka rahvusvaheliselt. Sergei neb kolmest omavahel seotud kihist: poliitiline süsteem, ma- Karaganovil võib olla õigus, kui ta kirjutab, et “Lääne kapitalismi jandussüsteem ja kodanikuühiskond. Viimane ei hõlma ainult praegune mudel, mis tugineb peaaegu universaalse külluse ühis- nn kodanikuühendusi (valitsusväliseid organisatsioone), nagu konnale ja arenenud demokraatiale, ei suuda uues konkurentsis mõnikord kiputakse arvama. See mõiste sisaldab ka ajaloolisi vastu panna. Asi pole ainult selles, et autoritaarsed reˇziimid pea- traditsioone, religioosseid norme ja organisatsioone, kultuuri, pevad keskmiselt pikas perspektiivis liikuma suurema demokraatia rekonnastruktuure ja muid selletaolisi institutsioone. Kõigi nende poole. Ka Lääne demokraatiad peavad liikuma suurema autori- kihtide omavaheline sidestus, vastastikune sõltuvus ja mõju eri- taarsuse poole. See oleks taandumine, postmodernistlik konver- nevad ühiskonniti. Ideaalis ei tohiks ükski kiht teiste üle do- gentsiteooria” (2011). Cum grano salis paistab selles väites olevat mineerida. Diktatuurides, näiteks Saddam Husseini Iraagis või oma tuum. Aga kui Ida liikumine suurema vabaduse ja demokraa- kolonel Qaddaﬁ Liibüas või endises NSV Liidus, puudus koda- nikuühiskond peaaegu täiesti. Neoliberaalsetes demokraatiates, eriti Ameerika Ühendriikides, on juhtival kohal vabaturumajan- 5Seni raamatu pealkiri Areng kui vabadus oleks minu arvates võinud duslik majandussüsteem. Sellises ühiskonnakaemuses ja prak- olla sama hästi ka vastupidine: Vabadus kui areng. tikas asub kesksel kohal üleskutse “õhema riigi” järele. Ent

966 967 Mitmepooluselise ja mitmekesise maailma poole? Rein Müllerson selle üleskutse mõte ei ole suurendada kodanikuühiskonna osa tähtis ka kolmas kiht, kodanikuühiskond. Tihtipeale on see isegi ega laiendada demokraatiat, vaid vähendada veelgi takistusi tu- kõige tähtsam selles mõttes, et võrreldes ülejäänud kahe kihiga on rujõudude teel. Praegu polegi olemas sellist ühiskonda, kus ko- kolmas kõige konservatiivsem ja kaldub kõige aeglasemalt muu- danikuühiskonna kiht domineeriks teiste kihtide üle. Seepärast tuma. Ent ilma kodanikuühiskonna muutumiseta on ka poliitilise selle osatähtsuse kasv võiks olla peaaegu et iga ühiskonna prog- ja majandusliku kihi muutumine kas võimatu, moonutatud või ressiivse arengu indikaatoriks. Poliitilise süsteemi, s.t riigi do- jätkusuutmatu. mineerimise korral on olemas diktatuuri tärkamise oht, majan- Praegused reˇziimimuutuste katsed Aasias või Põhja-Aafrikas dussüsteemi domineerimise korral aga oht, et ühiskond võib lii- ja Lähis-Idas tähendavad katset eksportida Lääne poliitilist (li- kuda “võitja võtab kõik”-stiilis neoliberalismi poole. Kuigi te- beraaldemokraatlikku) ja majanduslikku (vabaturumajanduslikku gelikkuses ei ole maid, kus domineeriks kodanikuühiskond, võib kapitalismi) süsteemi ühiskondadesse, kus kodanikuühiskond on siiski juhtuda, et vähearenenud riikide katsed nõrgestada riigi osa olematu, rängalt maha surutud või väga erinev Lääne koda- viivad anarhiasse ja kaosesse, samal ajal kui arenenud liberaalde- nikuühiskonnast. Seepärast lõpevad niisugused ekspordipüüded mokraatias ei pruugi see tingimata suurendada kodanikuühiskonna demokraatia asemel sageli kaose ja anarhiaga ning õigusriigile tu- osatähtsust, sest hoopis turujõud kasutavad riigiaparaati ära oma gineva lääneliku kapitalistiku turu asemel feodaalse turuga, mille ülimuslikkuse kehtestamiseks kodanikuühiskonna üle. puhul kogu tulutoovat äri kontrollivad keskvõim ja/või kohalikud Iga poliitilise süsteemi keskne aspekt on riik, milles erakonnad võimurid. See tähendab, et ühiskonna kolm kihti on omavahel ti- ja muud poliitilised liikumised ning lobirühmad on vahenduslüliks hedalt seotud ja sõltuvad üksteisest. Samuti näitavad need katsed, riigi ja ühiskonna teiste elementide vahel. Traditsioonilise mark- et ehkki Lääne poliitiliste ja majanduslike süsteemide vormilisi sistliku ühiskonnateooria järgi on ühiskonna poliitiline süsteem tunnuseid pole kuigi raske mitteläänelikus ühiskonnas kehtestada, pealisehituse osa, alus aga, mis lõppkokkuvõttes määrab kind- võtavad need adekvaatse kodanikuühiskonna puududes üsna moo- laks ka pealisehituse olemuse, on ühiskonna majanduslik struk- nutatud vormi. tuur, s.t “tootmissuhted”. Marxi kriitikud on küll tema vaateid Mainitud kolme ühiskonnakihi institutsioonide arengu ajalugu liigselt lihtsustanud ja süüdistanud teda majanduslikus determi- ja eriti konkreetne järgnevus Läänes tunnistab, et Lääne mudelite nismis, kuid pole kahtlust, et Marx ja Engels ning veel enam ülevõtmisel mittelääne maailmas või nende eksportimisel sinna “ametlik” marksism, eitamata pealisehituse suhtelist autonoomiat, on tihtipeale nii, nagu inglased ütlevad, et mitte hobune ei ole olid veendunud, et lõppude lõpuks määravad just majandussuhted vankri ees, vaid vastupidi, vanker püüab tirida hobust. Francis Fu- ühiskonna ülejäänud kahe kihi olemuse. See Marxi oletus on kuyama teeb olulise tähelepaneku, kui ütleb, et “poliitilise arengu tänapäeva liberaaldemokraatlikes riikides üha enam tõeks ja ka rada Lääne-Euroopas on võrreldes ülejäänud maailmaga äärmi- tõsiseks probleemiks saamas. selt ebatavaline. Individualism ilmus ühiskondlikul tasemel juba Sageli väidetakse, et majanduse arenedes peab Hiina poliiti- sajandeid enne modernset riiki või kapitalismi, seaduste ülimus- line süsteem kas muutuma, et vastata majanduse arengu esita- likkus ammu enne seda, kui poliitiline võim koondus tsentralisee- tud nõuetele, või kui see ei muutu (ei hakka sarnanema Lääne ritud valitsuste kätte, ning vastutust kandvad institutsioonid kuju- liberaaldemokraatlike süsteemidega), tõkestab poliitiline süsteem nesid seepärast, et modernsed tsentraliseeritud riigid ei suutnud Hiina edasist majandusarengut. Kõige üldisemalt on see väide täielikult purustada või kõrvaldada muistseid feodaalseid institut- kindlasti õige, väljendades arusaama, et ühiskonna eri kihtide sioone, näiteks esinduskogusid” (2011: 22), ning et võimu äärmus- vahel peab valitsema teatud tasakaal. Küsimus on aga selles, lik killustatus Euroopas “tõi kaasa ebatavalise olukorra, milles mil määral sõltuvad teineteisest poliitiline ja majanduslik süsteem seaduste ülimuslikkus juurdus Euroopa ühiskonnas ammu enne, ning mil määral nad peavad teineteisele vastama. Sealjuures on kui tekkisid demokraatia ja vastutav valitsus, isegi enne seda, kui

968 969 Mitmepooluselise ja mitmekesise maailma poole? Rein Müllerson hakkas tekkima modernne riik” (samas: 288). See tähelepanek on beraalsele demokraatiale omane veel üks ühine metodoloogiline õige, ja seda on märganud mitmed teisedki autorid. Ometi on ülla- joon. Külma sõja ajal, kui Nõukogude Liit üritas oma haaret tav, et hoolimata sellest tähelepanekust ning tõsiasjast, et kogu Fu- laiendada nn Kolmandas Maailmas ja sundida sealseid riike va- kuyama raamat näitab, kuidas vastavalt kultuuri ja traditsioonide lima ainukest õiget, see tähendab “sotsialistlikku” (nõukogude erinevusele võtab ühiskondade poliitiline ajalugu eri kuju, kirjutab mõistes) arenguteed, leiutasid Nõukogude eksperdid iseäraliku ta siiski, et “varase moderniseerimise teooria üks suuremaid viga- “proletariaadi diktatuuri” mõiste tõlgenduse. Marksistliku orto- sid lisaks väärarusaamale, et poliitika, majandus ja kultuur peavad doksia järgi oli selleks, et ühiskond jõuaks oma arengus sotsia- olema üksteisega kooskõlas, oli arusaam, et üleminekud ajaloo lismietappi, kõigepealt vaja läbida arenenud kapitalismi ajajärk, “etappide” vahel peavad olema selged ja pöördumatud” (samas: mis pidi niihästi looma ainelised eeldused edukaks ja kestlikuks 77–78). Pole raske nõustuda Fukuyama seisukohaga ajaloo “etap- sotsialistlikuks revolutsiooniks kui tekitama ühtlasi proletariaadi, pide” üleminekute kohta, kuid tema ajalooanalüüs kipub maksma selle “kapitalismi hauakaevaja”, kes hiljem oma diktatuuri raken- lõivu arvamusele, et nii majanduslike ja poliitiliste süsteemide kui dades juhib ühiskonna sotsialismi ja kommunismi. Selle teooria ka kodanikuühiskonna arenemises on teatav ühtlus ja järgnevus kohaselt ei olnud niisugustel riikidel nagu Mongoolia, Vietnam ajaloolised tõsiasjad. Oluline erinevus Lääne ja ülejäänud maa- või Kuuba, mis ei olnud oma arengus veel läbinud kapitalistlikku ilma arengus seisnebki selles, et kui esimene arenes suurel määral etappi (mõistagi oli ka Venemaal endal 1917. aastal olnud kapita- omaette, ilma märkimisväärse välise sekkumise või mõjuta, kasu- lism üpris nõrguke), võimalik muutuda sotsialistlikuks. Mõistagi tades katse-eksituse meetodit, siis teised ühiskonnad on arenenud ei olnud Marxi selline tõlgendus Nõukogude Liidu juhtide huvi- Lääne tsivilisatsiooni väga tugeva surve all. Ülalmainitud instituu- des ega meeldinud neile, sest see oleks muu hulgas tähendanud, tide kokkusobivus ja järgnevus, mis Läänes kujunes katse-eksituse et need riigid langenuksid vähemalt mõneks ajaks Washingtoni, meetodil ja selles mõttes loomulikult, jäi mujal maailmas pahatihti mitte Moskva mõjusfääri. Selle vältimiseks mõeldi välja teooria, saavutamata. See on aga tekitanud endistele kolooniatele tõsiseid mille järgi kodumaise proletariaadi puududes võis “proletariaadi probleeme. Ian Morris ütleb: diktatuuri” osa täita ülemaailmne sotsialistlik süsteem, s.t eelkõige Kui me vaatleme reaktsioone Lääne valitsemisele pikema aja vältel, Moskva ise. Sel moel oli sisemiste tingimuste puudumist sotsia- näeme tegelikult kaht vapustavat vastavust. Esiteks seda, et piir- lismile üleminekuks võimalik korvata välise toetuse ja abiga. konnad, kus oli juba enne Lääne valitsemist suhteliselt kõrge tase- Tänapäeval kasutavad mitmesugused demokraatia propageeri- mega ühiskondlik areng, näiteks Ida tuumikaladel, kalduvad kiire- mise teooriad mutatis mutandis samasuguseid põhjendusi. Kui mini industrialiseeruma kui need alad, mille areng oli võrdlemisi mõnel maal ei ole sisemisi tingimusi liberaalse demokraatia tek- tagasihoidlik. Teiseks see, et piirkonnad, mis suutsid vältida otsest kimiseks ja eriti selle püsimiseks, etendab Euroopa Liit, Euroopa Euroopa kolonisatsiooni, kalduvad kiiremini industrialiseeruma kui Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE), NATO või Wa- need, millest said kolooniad. Jaapani ühiskondlik areng oli enne shington üksi või koos “soovijate koalitsiooniga” omamoodi Suure 1853. aastat kõrge ja ta ei muutunud kolooniaks; tema moderniseerimine algas 1870. aastatel. Hiina oli kõrgelt arenenud ja muutus Venna osa, kes toetab ja juhib uusi reˇziime liberaalse demokraatia osalt kolooniaks; tema moderniseerimine algas 1950. aastatel. In- poole. Ma ei soovi loomulikult võrrelda Nõukogude Liidu katseid dia oli mõõdukalt arenenud ja muutus täielikult kolooniaks; tema levitada enda totalitaarset ideoloogiat kõigi demokraatlike riikide areng algas alles 1990. aastatel. Saharast lõuna poole jääv Aafrika leeri. Kui ühiskond tõepoolest muutub õitsvaks ja demokraatli- oli nõrgalt arenenud ja muutus täielikult kolooniaks ning alles praegu kuks muu hulgas ka väliste pingutuste toel, isegi kui need välised hakkab ta üritama teistele järele jõuda (2011: 52). jõud ei juhindu tingimata või ainiti üllastest ja altruistlikest kaa- Peale deterministlik-voluntaristliku ühesuunalise ajalookäsi- lutlustest, siis miks ka mitte. Pealegi leidub tõepoolest valitsusi, tuse on nõukogulikule marksismitõlgendusele ja praegusele li- rahvusvahelisi organisatsioone ja teisi asutusi, mis tegelevad päris

970 971 Mitmepooluselise ja mitmekesise maailma poole? Rein Müllerson vaevarohke ja tavaliselt väärtustamata tööga, mille siht on aidata väärtuste propageerimiseks, aga nad pole ka läänelikud liberaal- erinevatel ühiskondadel tasapisi demokraatlikumaks ja modern- demokraadid. Etzioni sõnul on nad “mõõdukad illiberaalid”, semaks muutuda. Küll tahan rõhutada väliste pingutuste piira- kes (üldjuhul) ei tunnista vägivalda, aga ei poolda ka tingimata tust demokratiseerimiseks vajalike piisavate sisemiste tingimuste liberaaldemokraatlikku reˇziimi või täiemahulisi inimõigusi (sa- puududes. Samuti tahaksin rõhutada soovmõtlemise osa teooriate mas: 86). Et nad moodustavad paljudes riikides absoluutse ena- väljatöötamisel, mis vastavad kellegi kindlatele huvidele, olgu nad muse, tuleb just nendega arvestada, tugineda neile, mitte aga siis altruistlikud või omakasupüüdlikud. õhukesele liberaalide kihile, kel tavaliselt pole kodumaal ei toe- Thomas L. Friedman on esitanud äärmiselt põhjendatud küsi- tust ega legitiimsust. Võimalus tugineda “mõõdukatele illibe- muse mõningate ühiskondade demokratiseerimise kohta, ehkki ta raalidele” toimib ainult seni, “kui Lääs taotleb turvalist ja rahu- ei anna sellele mingit vastust. Ta küsib nimelt: “Kas Iraak oli meelset maailma, mitte aga sellist, kus kõik reˇziimid on sama sellepärast selline, nagu ta oli, et Saddam Hussein oli selline, tüüpi või kus kõlbeline kultuur on universaalselt ilmalik” (samas: nagu ta oli, või oli Saddam sellepärast selline, nagu ta oli, et 163). Katsed muuta “mõõdukaid illiberaale” liberaaldemokraa- Iraak oli, nagu ta oli?” (2006: 6). Üldine vastus kõlaks arvata- tideks ei ole lihtsalt tulutud, vaid annavad lausa oodatule vastu- vasti nii, et Iraak oli valmis Saddamiks ja temasugune isik poleks pidiseid tulemusi. Siin on vaja täpsustust. Etzioni kirjutab, et saanud tulla ning veel vähem jääda aastakümneteks võimule ühis- “me peaksime hoiduma saatmast eriüksusi või tiibrakette muutma konnas, mis oleks Iraagist väga erinenud. Tõsi, mõned diktaatorid teisi inimesi nende veendumuste toetajateks, millesse me ise nii on liiga verised, jõhkrad või isegi hullumeelsed ja ohtlikud ühis- väga usume” (samas: 63). Kuid ma hoiataksin ka liigse jutlus- konnale, mis on neid loonud. Idi Amin, Pol Pot, Saddam Hussein tamise, misjonärluse ja demokraatia pealetükkiva propageerimise või Muammar Qaddaﬁ paistsid silma isegi omasuguste hulgas. eest. Mitte kõik inimõigused ei ole võrdselt tähtsad: on õigusi, mis Seepärast on puhtinimlikel kaalutlustel nende langemine teretul- ei ole veel üldised, ja isegi selliseid, mis ei pruugi kunagi üldiseks nud, ehkki see ei pruugi tähendada, et mõnikord märkimisväärse saadagi. Pealegi võib agar poolehoidjate värbamine põhjustada välise abiga sellise türanni võimu alt vabanevas ühiskonnas toi- mõnes ühiskonnas tõsiseid sotsiaalseid rahutusi ja konﬂikte: vaja- muks tõeline sotsiaalne revolutsioon. Alati pole ehk isegi õige ni- likud on piire ületavad jutuajamised, mitte aga kellegi konkreet- metada verise türanni kukutamist revolutsiooniks, sest uus reˇziim sete väärtuste kuulutamine ülimaks või ainuõigeks. William H. langeb pahatihti peagi vana reˇziimi rööbastesse. Välise toetuse Sullivan, Ameerika Ühendriikide suursaadik Teheranis president abil võimule tulnud uued võimud võivad üsna kergesti kasutada Carteri valitsuse ajal, kirjutab tagantjärele tarkusena: “Iraan oli vähemalt mõnda aega väliste toetajate kõrvu paitavat retoorikat. igas mõttes palju keerulisem ühiskond, kui enamik meie polii- Ent võimule tulles jätkavad nad sageli poliitikat, mis ei erine kuigi tikuid suutis ette kujutada. Kui niisugune arusaamine puudub, palju eelkäija omast. Sealjuures ei pruugi nad tingimata olla sil- võib ka kõige üllamate põhjendustega lihtsameelne poliitika kiiva makirjalikud, kui lubavad demokraatlikke reforme. Päris tihti on kiskuda” (tsit. Newsom 1986: 80). Ta lisab, et tema üsna dip- liberaaldemokraatlikud vähemused rahvast samavõrd või enamgi lomaatiliste märkuste peale demokraatia olukorra kohta Iraanis võõrdunud kui valitsevad autokraadid. ˇsahh “tavatses öelda, et talle meeldiks olla Rootsi kuningas, kui ˇ Amitai Etzioni paneb oma raamatus Turvalisus kõigepealt: ainult tema rahvas koosneks suures osas rootslastest”. Sahhi sõnu Kindla ja kõlbelise välispoliitika eest (2007) paika mõningad eba- võib muidugi pidada eneseõigustuseks, aga neid ei pruugi veel traditsioonilised murdejooned. Need ei kulge uskude ega kultuu- seepärast tingimata valeks hinnata. Enamikus Lähis-Ida ühiskon- ride vahel, vaid tema määratlust mööda “sõdalaste” ja “mõõdukate dades pole küllaldaselt rootslasi selleks, et liberaalne demokraatia illiberaalide” vahel. Enamik mittelääne inimesi, eriti islamimaa- suudaks seal juuri ajada. ilmas, ei ole “sõdalased”, kes on valmis kasutama vägivalda oma

972 973 Mitmepooluselise ja mitmekesise maailma poole? Rein Müllerson

Pärast mõnel pool endise Nõukogude Liidu alal toimunud geli Talibani võimu Afganistani [Karzai] valitsusele, põhjendades nn värvilisi revolutsioone on järgmist, praegu viimast reˇziimivahe- seda tavaliselt valitsuse korrumpeeritusega” (Farmer 2012). tuste lainet hakatud nimetama araabia kevadeks. Nagu värvilistel Mõne Lähis-Ida riigi praegune islamiseerumine araabia ke- revolutsioonidel, nii on ka nende peamiseks ajendiks olnud si- vade tulemusena on ühtaegu vältimatu ja pikema ajal peale vaada- semised põhjused, ehkki mõnel juhul on ka välistel teguritel ol- tes potentsiaalselt kasulik nii piirkonna rahvastele kui ka nende nud märkimisväärne osa. Minu arvates võiks araabia kevade üks naabritele. Vältimatu on see sellepärast, et tegemist on is- tähtsamaid õppetunde olla strateegilise reegli meeldetuletamine, lamiühiskondadega, kellele on pikka aega peale surutud võõrast et väline sekkumine muudab asjad üldjuhul halvemaks, mitte mudelit, olgu tegemist Atatürgiga Türgis või ilmalike autokraati- paremaks. See reegel kehtib kahe stsenaariumi korral: esiteks dega araabia riikides. Pikema aja peale on see kasulik seepärast, et siis, kui taktikalistel kaalutlustel usutakse, et võimulolijaid tuleb isegi kui neis riikides võib mõne elanikkonna kategooria staatus toetada, ja teiseks siis, kui välismaalased, vastupidi, mis tahes halveneda (näiteks naistel või usuvähemustel ˇsariaadi kehtesta- põhjusel usuvad, et tuleks toetada opositsioonijõude. Rusikaree- mise tõttu), siis mida varem alustatakse pikka ja piinarikast arengut gel peaks aga olema: ärge toetage diktaatoreid, aga ärge asuge vabama ühiskonna poole, seda parem. Nõukogude Liidu kogemus neid ka õõnestama. Tihtipeale on läänevastane meelsus kõigest nii Kesk-Aasias kui ka hiljem okupeeritud Afganistanis näitas, et reaktsioon Lääne poliitikale, mis on toetanud läänemeelseid valit- pealesunnitud vabadus kipub kergesti hääbuma. susi. Castrote Kuuba ja ajatollade Iraan on mõlemad reaktsioonid Läänes ja eriti Iisraelis tunnevad paljud muret Lähis-Ida islami- USA toetusele vastavalt Batista reˇziimile Kuubal ja ˇsahh Reza seerumise pärast. On aga täiesti võimalik, et kui Lääs lakkab Ida Pahlavi reˇziimile Iraanis. Samamoodi ei tasuks olla kindel, et õpetamast, kuidas elada, ja aitab erapooletu vahendamisega lahen- Iraagi või Afganistani rahvas hellitab sooje tundeid nende vastu, dada ka Iisraeli-Palestiina konﬂikti, mida paljud peavad Ida-Lääne kes vabastasid nad Saddam Husseini või Talibani võimu alt. Kum- suhete lakmustestiks Lähis-Idas, siis võivad lääne- ja islamiriikidel magi riigi olukord ei ärata praegu sugugi optimismi. Nii nendib tekkida kui võrdsete vahel heanaaberlikud suhted isegi hoolimata koalitsioonivägede salastatud aruanne Afganistani kohta, mis sat- kultuuride ja huvide erinevusest. Kirjutades USA poliitikast araa- tus The New York Times’i kätte: “Ameerika ja teiste koalitsioo- bia kevade suhtes ja eriti NATO sekkumisest Liibüas, märkisid nijõudude sõdureid tapavad aina rohkem needsamad Afganistani Nikolas Gvosdev ja Ray Takeyh, et “Ameerika suhtumises on sõdurid, kellega nad kõrvuti võitlevad ja keda nad välja õpetavad, toimunud tõeline nihe, valmisolek riskida lühiajalise julgeoleku- kusjuures rünnakute põhjuseks on sügav vaenulikkus väidetavate eelise kaotamisega pikaajalise ühiskondliku muutuse soodusta- liitlasvägede vahel” (Rosenberg 2012). Samal päeval, kui osa mise nimel” (2012). Niisugune nihe oleks tõepoolest teretulnud, aruandest lekkis, andsid maailma infoallikad teada, et Põhja- ehkki küll mitte Liibüasse sekkumise mõttes, vaid eelkõige loobu- Afganistanis sai surma neli ja haavata kuusteist Prantsuse sõdurit, des toetamast sõbralikke autokraate, kes on esindanud Lähis-Idas sest nende pihta avas tule Afganistani sõjaväe sõdur, kelle prantsla- Ameerika Ühendriikide huve. Pärast Egiptuse parlamendivali- sed olid välja õpetanud (France... 2012). Agressiivne välismaine miste esimest vooru esitas Bobby Ghosh huvitava kommentaari: osalus Karzai valitsuse moodustamises ja võimulpüsimises ei ole “Selgus, et islamistid mõistavad demokraatiat paremini kui libe- teinud head õieti ei Afganistanile ega neile, kes on selle maaga raalid” (2011). Tõepoolest, riigis, kus pole liberaalseid tradit- seotud. Lisaks Talibanile ja nende Pakistani toetajatele ootab ka sioone, ei too ega saagi tuua demokraatia liberaale võimule. Me Afganistani ühiskond tervikuna pikisilmi aega, mil ameeriklased näeme, et Türgi suudab põimida poliitilist islamit ja demokraa- ja nende NATO-liitlased riigist lahkuvad. 2012. aasta veebruaris tiat — miks ei võiks seda teha ka Egiptus või mõni teine isla- lekkinud NATO aruandes kirjutatakse, et “afgaanid eelistavad sa- miriik? Lähis-Idas on sellisel kombinatsioonil kindlasti paremad väljavaated kui liberaalsel demokraatial. Lisaks “peaksid vaatle-

974 975 Mitmepooluselise ja mitmekesise maailma poole? Rein Müllerson jad ja poliitikud lahti ütlema illusioonist, et demokraatia levimine sekkumine 1971.–1972. aastal Ida-Pakistanis, mis tegi lõpu mas- Lähis-Idas tähendab ühtlasi Lääne väärtuste levimist” (Kupchan silistele kuritegudele tsiviilelanike vastu, lõppes kuritegusid toime 2011). pannud reˇziimide väljavahetamisega (India sekkumine tõi kaasa Pakistani lagunemise ja uue riigi Bangladeshi tekkimise). Siiski ˇ peab siinkohal olema ettevaatlik. Väline sekkumine võib viia sel- 8. PRAEGUSED REZIIMIMUUTUSED: lise valitsuse (poliitilise süsteemi või reˇziimi) loomiseni, mis ei RAHVUSVAHELISED, SH ÕIGUSLIKUD vasta ühiskonna iseloomule ega ole seetõttu kestlik. Tavaliselt ka- PROBLEEMID sutavad välised jõud oma mõõdupuud, et hinnata poliitilise eliidi sobivust üht või teist riiki valitsema: mida läänelikum see välja 28. märtsil 2011. aastal George Washingtoni ülikoolis peetud näeb ja kõlab, seda parem. Ent enamikus mitte-lääneriikides on kõnes NATO sõjalise operatsiooni teemal Qaddafi Liibüa vastu niisugused juhid tavaliselt kõige sobimatumad rahvast valitsema: kuulutas president Barack Obama, et Ameerika Ühendriikidel sisemaise legitiimsuse puudumist ei saa korvata välismaise toe- lasub vastutus peatada ähvardav genotsiid Benghazi linnas (Libya tuse ja legitiimsusega. Sestap tuleks Christopher Layne’i soo- Speech... 2012). 2011. aasta NATO operatsioon Liibüas oli saa- vitus, et “Ühendriigid peaksid edaspidi vältima suuremahulisi nud ÜRO Julgeolekunõukogu õnnistuse ja seepärast võiks väita, riigiloomeprojekte nagu Iraagis ja Afganistanis ning hoiduma et see oli õiguspärane.6 Ma kasutaksin siin sõnu “võiks väita”, sõdimast reˇziimivahetuse saavutamise eesmärgil” (2012), mis on sest nagu mitme teisegi ÜRO sanktsiooni saanud sekkumise kor- küll mõeldud Ameerika Ühendriikide enda huvide kaitsmiseks, ral ületasid sekkumise tegelikkus ja tagajärjed seda, mida nägi kindlasti kasuks ka Afganistani- või Iraagi-sugustele riikidele. ette Julgeolekunõukogu resolutsioon. Operatsioon tsiviilelanike Väärib märkimist, et kolm ulatuslikku edukat välismaist sõjalist kaitsmiseks kasvas üle sõjaks Qaddafi reˇziimi vastu, mis tõi kaasa sekkumist, mis olid vastuseks inimkatastroofile ja suutsid selle tema kukutamise. katastroofi lõpetada — India Ida-Pakistanis, Tansaania Ugandas Aga kui me ka nõustume, et NATO ettevõtmine kasvas üle alg- ja Vietnam Kambodˇzas —, võtsid ette mitte-lääneriigid. Ühtegi sete piiride ja ületas Julgeolekunõukogu mandaadiga ettenähtut, neist ei sanktsioneerinud ÜRO ja sekkuvad riigid eelistasid oma viies välja välisabiga toime pandud reˇziimivahetuseni, jääb püsima tegevust põhjendada enesekaitsega, mitte aga “puhthumanitaar- küsimus: kas on üldse võimalik elanikkonda kaitsta genotsiidialti sete kaalutlustega”.7 Loomulikult olid kõigil juhtudel mängus valitsuse eest ilma seda valitsust kukutamata? Võib-olla ongi vaja või isegi määravad teisedki mured ja huvid. Ometi ei saa ühtegi sellised valitsused kukutada? neist pidada enesekaitseks. Üks nende edu põhjusi võis peituda Vastus nendele küsimustele kõlaks nii: et elanikkonna kaits- selles, et veriseid diktaatoreid (Idi Amin ja Pol Pot) kukutades mine genotsiidi või inimsusevastaste kuritegude eest oleks tõhus ning Islamabadi repressioone Ida-Pakistanis lõpetades ei üritanud ja kestlik, tuleb tavaliselt vahetada välja valitsus, mis annab kor- sekkuvad riigid seal võimule panna läänemeelseid ega läänelikult ralduse genotsiidi toime panna, soosib seda või ei suuda seda pea- väljanägevaid ja kõnelevaid valitsusi. tada. Idi Amini reˇziimi kukutamine Ugandas 1979. aastal, Pol Poti reˇziimi kukutamine Kambodˇzas samal aastal ja India sõjaline 71971. aasta detsembris, kohe pärast India sekkumist, teatas India 6Julgeolekunõukogu resolutsioon nr 1973 andis “liikmesriikidele, saadik ÜROs: “Meil ei ole sel konkreetsel juhul mingit muud huvi kui kes on andnud sellest teada peasekretärile, tegutsedes üksi või piirkond- vaid kõige siiramad taotlused päästa Ida-Bengali inimesed nende prae- like organisatsioonide või kokkulepete kaudu”, voli võtta “kõik vajali- guste kannatuste käest” (UN Doc. S/PV.1606, 4. detsember 1971, lk 86). kud meetmed [---], kaitsmaks tsiviilelanikke” ja sel eesmärgil kehtestada Peagi aga teatas India valitsus, et saadiku sõnad olid ekslikud, ja kinnitas, lennukeelutsoone (S/RES/1973 (2011)). et sekkumine võeti ette enesekaitseks (vt Müllerson 1997: 161).

976 2 977 Mitmepooluselise ja mitmekesise maailma poole? Rein Müllerson

See tähelepanek paistab sobivat minu väitega, et üldiselt on rah- Leidub vähemalt kaks põhjust, miks mõned demokraatiad vas väärt oma valitsust, ehkki ilmselgelt ei vääri ükski rahvas valit- (mõnikord isegi veel enam kui mittedemokraatiad) võivad te- sust, kes paneb toime genotsiidi või inimsusevastaseid kuritegusid kitada teistes riikides ja rahvusvahelistes suhetes tõsist pelgust omaenese rahva vastu. Ma ei erista siinkohal genotsiidi ja inim- ning ebamugavust. Esiteks on Ameerika Ühendriigid, maa- susevastaseid kuritegusid, sest nende kahe rahvusvahelise kuriteo ilma kõige võimsam liberaalne demokraatia (ja pole kahtlust, et erinevus ei seisne nende suhtelises raskuses ega ulatuses (nagu tih- USA on demokraatlik, millised ka oleksid selle demokraatia puu- tipeale arvatakse), vaid pigem juriidilises määratluses (genotsiid dused), ja tema lähimad liitlased avaldanud rahutuks tegevat mõju eeldab konkreetset taotlust hävitada täielikult või osaliselt kindel oma vääralt kavandatud ja asjatundmatute katsetega propagee- rahvuslik, etniline, rassiline või religioosne rühm). Seepärast võib rida demokraatlikke väärtusi piirkondades, kus neile väärtustele osutuda raskeks käsitleda genotsiidina selliste veriste diktaatorite ei leidu sugugi viljakat pinnast. Sellise poliitika hukatuslikke ta- kuritegusid nagu Stalin või Pol Pot. gajärgi võib kõige ilmekamalt näha Afganistanis ja Iraagis, kuid Enamik valitsusi, olgu nad liberaaldemokraatlikud või autori- samamoodi kukkus see silmatorkavalt läbi 1990. aastatel suhe- taarsed, ei kujuta ohtu oma naabritele, veel vähem kaugel asuva- tes Jeltsini Venemaaga. Kuigi siirast rõõmu pole see tekitanud ka tele riikidele. Reˇziimi iseloom on ohtu rahvusvahelisele rahule ja nn värviliste revolutsioonide puhul. Teiseks (mõnikord ka esimese julgeolekule silmas pidades enamasti teisejärguline. Näiteks po- põhjusega põimunult) vastutavad demokraatlikud valitsused oma tentsiaalselt plahvatusohtlik olukord Armeenia ja Aserbaidˇzaani valijate ees, mis on iseenesest väga positiivne ilming. Kuid selle- vahel ei tulene kuidagi nende riikide valitsuste iseloomust ega sama valijaskonna ja eriti selle mõjukaima osa huvid, kes lobitöö ole määratud armeenlaste või aserite rahvuslike tunnusjoontega, ja rahalise toetuste kaudu määravad poliitilisi valikuid, erinevad kuigi paljud armeenlased on veendunud, et kui aserid oleksid tsi- sageli teiste riikide huvidest, olgu viimased siis demokraatlikud viliseeritumad, mõistaksid nad armeenlaste argumente, ja paljud või mitte. Majandus- ja julgeolekuhuvid on etendanud ning eten- aserid usuvad, et kui vaid armeenlased oleksid inimlikumad, va- davad rahvusvahelistes suhetes ka edaspidi otsustavat osa. Mida litseks piirkonnas juba rahu. Ehkki leidub teatud tõetera ütluses, suurem ja võimsam riik, seda pikem on tema vari. Kuna jõudude et sisemaised repressioonid ja väline agressiivsus on ühe mündi tasakaal maailmas tervikuna ja eri piirkondades aeg-ajalt muutub, kaks poolt, ei ole see alati nii. Puhtal kujul võetuna tähendaks see on konﬂiktid peaaegu vältimatud. Küsimus on ainult selles, kui- n-ö natsikeskset ajalookäsitust. Tõepoolest, natsionaalsotsialistli- das neid lahendada: kas kompromisside ja kohanemise teel või kul Saksamaal langesid sisemised repressioonid ja väline agres- sunniviisiliste ja vägivaldsete vahenditega. siivsus ajaliselt kokku ning mõlemad said teineteiselt tuge. Sama- Rahvusvaheline õigus võimaldab nn sekkumist kutse peale, sugust sidet oli näha ka stalinistliku sise- ja välispoliitika vahel. mida selle ala silmapaistvaid eriteadlasi koondav Rahvusvahe- Ka tänapäeval näeme, et Põhja-Korea, mida juhib repres- lise Õiguse Instituut 2011. aasta resolutsioonis mõneti õigusta- siivne reˇziim, ohustab oma tuumapüüdlustega ühtlasi rahvusva- tumalt nimetab “sõjaliseks abistamiseks palve peale” (Present helist rahu ja julgeolekut. Siiski on olnud ka ksenofoobseid dik- Problems... 2011), “sisemiste rahutuste ja pingete, näiteks vastu- tatuure, mis on sulgenud ennast välismaailmale ega ole riigipiiri- hakkude, isoleeritud ja sporaadiliste vägivallaaktide ja teiste loo- dest kaugemal probleeme põhjustanud. Vastupidi, mõnikord võib mult samasuguste aktide, sealhulgas terroriaktide olukorras”. Sa- hoopis demokraatlike valitsuste misjonikirg oma pingutuste kaudu mal ajal ei muutnud instituut oma 1975. aasta resolutsiooni “Ko- “valgustada” teisi rahvaid ja tuua neile toojate arvates universaal- dusõtta mittesekkumise põhimõtetest” (The Principle... 1975), set vabadust avaldada päris laastavat mõju rahvusvahelistes suhe- mis tähendab, et sõjalise abi osutamine ei ole lubatud mitterah- tes. vusvaheliste konﬂiktide, s.t kodusõja puhul. Põhjuseks on tõik, et sekkumine valitsuse poolel (on ütlematagi selge, et igasugune sek-

978 979 Mitmepooluselise ja mitmekesise maailma poole? Rein Müllerson kumine opositsiooni palve peale on illegaalne) kodusõja olukorras sotsiaalsete kohustuste austamise (mõistagi väga mitmel moel), võib õõnestada enesemääramisõigust. Loomulikult võib sisemiste Lääne autonoomia rõhutamise ja Ida sotsiaalse korra rõhutamise, rahutuste ja pingete korral isegi olukorras, kus seadusliku valit- Lääne juriidilise ja poliitilise egalitarismi ja Ida autoritarismi va- suse sõjaline abistamine palve peale on lubatud, sattuda vastuollu hel” (2004: 14–15), sobib väga hästi selle tõdemusega ja toetab enesemääramisõigusega. Seepärast keelab instituudi 2011. aasta seda omakorda. Siiski oleks ohtlik üritada neid suundumusi kunst- resolutsioon otsese sõjalise abi välisriikide valitsusele sõjaväe ko- likult kiirendada. Enamasti teeks katse kiirendada liikumist suu- halesaatmise kujul juhtudel, kus selline abi rikub enesemäära- rema ühtlikkuse poole (olgu sihiks liberaaldemokraatlik maailm, misõigust või “üldiselt omaks võetud inimõiguste standardeid, islami Kalifaat või Hiina-keskne rahvusvaheline süsteem) vaid ka- iseäranis siis, kui selle eesmärk on toetada võimulolevat valitsust ruteene ja kujutaks suurt ohtu. Samamoodi oleks rumal ja na- omaenese rahva vastu”. gunii peaaegu võimatu neid suundumusi peatada. Mida meie, Juhtudel, mil sekkumine kodusõjaolukorda või rahvusvahe- inimkond, keda esindavad riigid, rahvusvahelised organisatsioo- liste rahutuste korral võib olla tarvilik humanitaarsetel kaalutlus- nid, kodanikuühiskonna rühmad, ärimaailma juhid ja üksikisikud, tel, on vajalik Julgeolekunõukogu sanktsioon. Kui sellistel juh- võime ja saame teha, on neid protsesse juhtida. tudel on ÜRO sanktsiooni saanud interventsiooni eesmärgiks va- Praegu ei ole vähemalt läänemaailmas kõige realistlikum ja va- litsusväed, mis suruvad maha rahvaülestõusu, siis võib tõepoolest hetum oht mitte Orwelli 1984 ja Suur Vend või Leviaatan: nagu me tulemuseks olla reˇziimivahetus. Aga see ei saa ometi kunagi olla võime tänapäeval näha, on mitmel pool maailmas inimeste kan- sekkumise raison d’ˆetre. Milline valitsus pärast interventsiooni natuste peapõhjustajaks riikide läbikukkumine või täielik kokku- valitsema hakkab, selle peab otsustama rahvas ise ilma igasuguse varisemine, mitte aga nende liigne tugevus ja püsikindlus. Otsene välise sekkumiseta. ja vahetu oht on pigem tõkestamata üleilmsed turud, eriti ﬁnants- Paistab, et väline toetus sisemaiselt alanud reˇziimivahetusele turud, mis ei allu demokraatlikule kontrollile. Need on muutu- peaks olema vastuvõetav olukorras, kus vahendid ja meetodid, mas Suureks Vennaks, kelle sekkumine üksikisikute vabadusse mida valitsus kasutab võimu teostamiseks ja säilitamiseks, rikuvad võib olla sama hävitav või hullemgi, ehkki see on anonüümsem ja põhilisi inimõigusi. Äärmuslikes olukordades, kus mõni riik pa- kaudsem kui riigipoolne surve. Riigi üks tähtsamaid ülesandeid neb toime genotsiidi või inimsusevastaseid kuritegusid ja selliste on hakata korraldama selliseid ülemaailmseid valdkondi, nagu inimõiguste rikkumiste tõsidus kaalub üles sõjalise jõu kasutamise üleilmastunud majandus, keskkonna halvenemise vältimine, riik- keelu (1994. aasta Rwanda-tüüpi olukord), võib olla õigustatud liku ja rahvusvahelise julgeoleku tagamine ning demokraatia ja isegi sõjaline sekkumine, mida Julgeolekunõukogu ei ole sankt- inimõiguste kindlapiiriline, vajadustest sõltuv ja konteksti arves- sioneerinud. Ent siiski peab senise poliitilise reˇziimi majandus- tav arendamine (Müllerson 2009). Mõnikord öeldakse, et riigid struktuuri ja kodanikuühiskonna institutsioonide muutmine, kui on liiga suured väikeste ja liiga väikesed suurte asjade jaoks. Aga seda on vaja, jääma täielikult rahva enda otsustada. kui ka ollakse juba valmis võtma vastutust mõningate väikeste asjade eest, siis suurte asjade lahendamiseks pole seni mingeid struktuure. Hiina ja teiste Aasia riikide tõus, kus riigi roll on ol- 9. NORMATIIVSE SÜNTEESI POOLE? nud tõusu saavutamisel otsustava tähtsusega, tõendab omakorda, et riiki on veel vara heita ajaloo prügikasti, nagu unistas Marx, või Lõpetagem sellega, millega alustasime: maailm tervikuna on ta- kärpida selle osa vaid “öövahi” peale, nagu meeldiks libertaaridele sapisi muutumas ühesugusemaks, samal ajal kui ühiskonnad sel- või neoliberaalidele. les muutuvad märksa kiiremini senisest erisugusemaks. Amitai Etzioni nending, et “maailm liigub õigupoolest uue sünteesi poole Nagu muudeski valdkondades, on negatiivsetel suundumustel Lääne suure üksikisiku õiguste austamise ja valikute ning Ida või sündmustel oma positiivne külg ja vastupidi, positiivsetel oma

980 981 Mitmepooluselise ja mitmekesise maailma poole? Rein Müllerson negatiivne pale. Pealegi sõltub see, mis täpselt on negatiivses rida. Katsed seda teha toovad kaasa imperiaalse väljakurnatuse ja positiivne ja positiivses negatiivne, arvaja seisukohast. Aleksan- aina lühemad domineerimisperioodid. Nii tundub suur tõetera ole- der Suure, Rooma impeeriumi, Tˇsingis-khaani või Timuri ajal ei vat Anatol Lieveni ennustusel, et “tuleviku asemel, milles Ühend- hoolinud tugevad ega tundnud isegi vajadust näidata, et hoolivad riikide hegemoonia asenduks Hiina omaga, paistame hoopis kii- nende heaolust, kelle üle nad oma võimu rakendavad. Aga juba resti sukelduvat maailma, milles ühegi riigi päralt pole midagi, Lääne-Euroopa kolonialismiajastul tundsid koloniaalriigid tungi mida võiks nimetada tõeliseks maailma juhtimiseks” (2011). Loo- kasutada mission civilisatrice’i kattevarju. Koloniaalvõimud ei dame, et selline olukord sunnib suurriike, kui nad on aru saanud käsitanud oma domineerimist kui ainult tugevamale poolele ka- maailma valitsemise projektide utoopilisusest, tegema omavahel sutoovat nähtust. Tuli näidata, et seda teostatakse ka nõrgema koostööd, arvestades seejuures teiste riikide ja rahvaste huvisid poole huvides, tuues tsivilisatsioonivilju tsiviliseerimata rahvas- ning muresid. tele. Ehkki koloniaalses ekspansioonis oli rohkesti silmakirja- likkust ja naiivsust, oli edasiminek juba seegi, et tunti vajadust näidata, et ei tegutsetud mitte ainult enda huvides, vaid teenides Kirjandus üldisi väärtusi. Tänapäeva maailmas teenib Ameerika Ühendriikide dominee- A r c h i b u g i , Daniele 2008. The Global Commonwealth of Citizens: rimine kahtlemata Ühendriikide erihuve, nagu neid mõistab riigi Toward Cosmopolitan Democracy. Princeton: Princeton University poliitiline ja majanduslik eliit, kuid seda esitatakse veelgi selge- Press A r e n d t , Hannah 1965. On Revolution. (Penguin Twentieth-Century malt ühishüvena, mis toob kasu kogu maailmale. Tihtipeale võib Classics.) Harmondsworth (Middlesex): Penguin Books see nii ka olla. Kuid liiga tihti usuvad paljud ameeriklased, et D e u d n e y , Daniel, G. John I k e n b e r r y 2009. The myth of the teistel rahvastel ei ole mitte ainult õigus, vaid lausa kohustus nau- autocratic revival: Why liberal democracy will prevail. — Foreign tida samu poliitilisi ja isiklikke vabadusi nagu ameeriklased ning Affairs, Jan-Febr. Vt www.scribd.com/doc/24293969/The-Myth-of- saada nende moodi kasu vabaturumajandusest. Washington on the-Autocratic-Revival-Why-Liberal-Democracy-Will-Prevail valmis neid inimesi abistama. Ainsaks tingimuseks on see, et nad D o n n e l l y , Jack 1999. The social construction of international hu- ei tõrguks, et nad ei püsiks oma “ebaõige” ideoloogia juures ega man rights. — Timothy Dunne, Nicholas J. Wheeler (eds.). Human seaks oma erahuve kõrgemale inimkonna ühishuvidest, mille on Rights in Global Politics. Cambridge—New York: Cambridge Uni- kindlaks määranud Washington, vahel ka liitlastega konsulteeri- versity Press, pp. 71–103 des. Vabadust võib teostada ja selleks isegi abi saada, kui vaid ei D u n n , John 2005. Setting the People Free: The Story of Democracy. minda vastuollu domineeriva jõu eluliste huvidega. London: Atlantic Books E n q u i s t , Per Olov 2004. The Visit to the Royal Physician. Inglise diplomaat ja õpetlane Adam Watson täheldas pärast Transl. by Tiina Nunnally. London: Vintage (eesti k Ihuarsti visiit. erinevate viimase 2500 aasta jooksul eksisteerinud rahvusvahe- (Põhjamaade romaan.) Tlk Anu Saluäär. Tallinn: Eesti Raamat, liste süsteemide uurimist: “Suurriigid, kes tunnevad, et suudavad 2004) üleüldisi reegleid kehtestada, seda ka teevad” (1992: 291). See E t z i o n i , Amitai 2004. From Empire to Community: A New Approach tundub tõepoolest olevat üks rahvusvaheliste suhete püsivamaid to International Relations. New York: Palgrave Macmillan imperatiive, mis ei sõltu mitte riigi sisemisest iseloomust, vaid E t z i o n i , Amitai 2007. Security First: For a Muscular, Moral Foreign tema majanduslikust, poliitilisest või kõige sagedamini sõjalis- Policy. New Haven: Yale University Press strateegilisest võimust. Ent isegi see püsisuurus ei ole alati ühte- F a r m e r , Ben 2012. Taliban intact and getting Pakistan backing, moodi kohaldatav. Esimest korda on meil olemas globaalne maa- NATO report reveals. — The Telegraph, 1 Febr. Vt www.telegraph. co.uk/news/worldnews/asia/afghanistan/9053516/Taliban-intact-and- ilmasüsteem, milles ükski riik ei suuda kogu süsteemis dominee- getting-Pakistan-backing-Nato-report-reveals.html

982 983 Mitmepooluselise ja mitmekesise maailma poole? Rein Müllerson

F e r g u s o n , Niall 2010. Complexity and collapse: Empires on the H u n t i n g t o n , Samuel P.1996 [1999]. Tsivilisatsioonide kokkupõrge edge of chaos. — Foreign Affairs, March–Apr. ja maailmakorra ümberkujunemine. Tlk Mart Trummal. Tartu: F e r g u s o n , Niall 2012. We are all state capitalists now. — For- Fontese Kirjastus eign Policy, 9 Febr. Vt www.foreignpolicy.com/articles/2012/02/09/ K a r a g a n o v , Sergey 2007. A new epoch of confrontation. — Russia we re all state capitalists now?page=full in Global Affairs, No. 4, Oct.–Dec. Vt eng.globalaffairs.ru/number/ F l o y d , Jonathan, Marc S t e a r s (eds.) 2011. Political Philosophy n 9791 versus History?: Contextualism and Real Politics in the Contempo- K a r a g a n o v , Sergey 2011. A revolutionary chaos of the New rary Political Thought. Cambridge—New York: Cambridge Univer- World. — Russia in Global Affairs, 28 Dec. Vt eng.globalaffairs.ru/ sity Press pubcol/A-revolutionary-chaos-of-the-new-world-15415 F o g l e s o n g , David S. 2007. The American Mission and the “Evil K u p c h a n , Charles A. 2011. Diversity wins: The hopes of the nineties Empire”: The Crusade for a “Free Russia” since 1881. New York: and the contemporary world development. — Russia in Global Af- Cambridge University Press fairs, 29 Dec. Vt eng.globalaffairs.ru/number/Diversity-Wins-15426 F r a n c e threatens to pull out of Afghanistan early. 2012. Vt www. K u p c h a n , Charles A. 2012. The democratic Malaise: Globalization usatoday.com/news/world/story/2012-01-20/nato-troops-afghanistan/ and the threat to the West. — Foreign Affairs, Jan.–Febr. 52688964/1 K u p e r , Leo 1969. Plural societies: Perspectives and problems. — Leo F r i e d m a n , Thomas L. 2006. The big question. — The International Kuper, Michael Garfield Smith (eds.). Pluralism in Africa. Berkeley: Herald Tribune, 4–5 March, p. 6 University of California Press, pp. 1–34 F u k u y a m a , Francis 2011. The Origins of Political Order: From L a n d e s , David Saul 1998. The Wealth and Poverty of Nations: Why Prehuman Times to the French Revolution. London: Profile Books Some Are So Rich and Some So Poor. London: Little, Brown and F u k u y a m a , Francis 2012. The future of history: Can liberal Company democracy survive the decline of the middle class? — Foreign Af- L a y n e , Christopher 2012. The (almost) triumph of offshore bal- fairs, Jan.–Febr. ancing. — The National Interest, 27 Jan. Vt nationalinterest.org/ G a l e n C a r p e n t e r , Ted 2012. The end of the U.S.–Turkey al- commentary/almost-triumph-offshore-balancing-6405 liance? — The National Interest, 20 Jan. Vt nationalinterest.org/ L i b y a S p e e c h : Obama Makes His Case for Intervention. 2012. commentary/the-end-the-us-turkey-alliance-6390 Vt abcnews.go.com/Politics/libya-president-obama-makes-case- G a t , Azar 2007. A return of authoritarian great powers. — Foreign intervention/story?id=13244178#.TwlNfW9MsVc Affairs, July–Aug. L i e v e n , Anatol 2011. The Cold War and the Post-Cold War G e u s s , Raymond 2008. Philosophy and Real Politics. Princeton: world: Reflections about world leadership. — Russia in Global Af- Princeton University Press fairs, 29 Dec. Vt eng.globalaffairs.ru/number/The-Cold-War-and- G h o s h , Bobby 2011. Why islamists are better democrats. — The the-Post-Cold-War-World-15427 Time Magazine, 19 Dec. Vt www.time.com/time/magazine/article/ Mahbubani, Kishore 2008. The New Asian Hemisphere: The Irre- 0,9171,2101903,00.html sistible Shift of Global Power to the East. New York: Public Affairs G r a y , John 2007. Black Mass: Apocalyptic Religion and the Death of M a n s f i e l d , Edward, Jack S n y d e r 1995. Democratization and Utopia. London: Lane war. — Foreign Affairs, May–June G v o s d e v , Nikolas K., Ray T a k e y h 2012. Triumph of the New M a r x , Karl 1952. Louis Bonaparte’i kaheksateistkümnes brümäär. Wilsonianism. — The National Interest, 4 Jan. Vt nationalinterest. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus org/article/decline-western-realism-6274 M e a d , Walter Russell 2007. God and Gold: Britain, America, and H i n d , Dan 2007. The Threat to Reason. London: Verso the Making of the Modern World. London: Atlantic Books H o b s o n , Christopher 2011. Roundtable: Between the theory and M i l l , John Stuart 1993. Utilitarianism. On Liberty. Considerations practice of democratic peace. Introduction. — International Rela- of Representative Government. Remarks on Bentham’s Philosophy. tions, Vol. 25, No. 2, pp. 147–150 Oxford: Basil Blackwell

984 985 Mitmepooluselise ja mitmekesise maailma poole? Rein Müllerson

M o r r i s , Ian 2011. Why the West Rules — For Now: The Patterns of REIN MÜLLERSON (sünd. 1944) on lõpetanud Moskva ülikooli õigus- History and What They Reveal about Future. London: Profile Books teaduskonna 1976, aspirantuuris 1976–1978, õigusteaduse doktor 1985. Müllerson, Rein1997. Human Rights Diplomacy. London—New Moskva ülikooli lektor 1978–1987, NSVL TA Riigi ja Õiguse Instituudi York: Routledge rahvusvahelise õiguse osakonna juhataja 1987–1991, M. Gorbatˇsovi rah- Müllerson, Rein 2009. Democracy — A Destiny of Humankind?: vusvahelise õiguse nõunik 1989–1990, Eesti Vabariigi asevälisminister A Qualified, Contingent and Contextual Case for Democracy Promo- 1991–1992, Londoni Majandus- ja Poliitikateaduste Kooli (LSE) profes- tion. New York: Nova Science Publishers sor 1992–1994, Londoni King’s College’i rahvusvahelise õiguse profes- N e w s o m , David D. (ed.) 1986. The Diplomacy of Human Rights. Lanham, MD: University Press of America; Washington, D.C.: In- sor 1994–2009, Akadeemia Nord professor 2003–2009 ja rektor 2009– stitute for the Study of Diplomacy 2010, praegu Tallinna Ülikooli õigusakadeemia (end. Akadeemia Nordi) P i n k e r , Steven 2011. The Better Angels of Our Nature: The Decline president ning professor; Genfi rahvusvahelise õiguse instituudi liige of Violence in History and its Causes. New York: Viking ning Hiina Xi’an Jiaotongi ülikooli Marco Polo nimeline auprofes- P r e s e n t P r o b l e m s of the Use of Force in International Law. 2011. sor. Akadeemias on avaldanud artikli “Ex uno plures’est E pluribus Vt www.idi-iil.org/idiE/resolutionsE/2011 rhodes 10 C en.pdf unum’ini?” (2010, nr 4, lk 696–731). R o s e n b e r g , Matthew 2012. Afghanistan’s soldiers step up killings of allied forces. — The International Herald Tribune, 20 Jan. Vt www.nytimes.com/2012/01/20/world/asia/afghan-soldiers-step- up-killings-of-allied-forces.html? r=1&pagewanted=all S a c h s , Jeffrey 2011. The Price of Civilization: Economics and Ethics after the Fall. London: The Bodley Head S e n , Amartya 1999. Development as Freedom. Oxford: Oxford Uni- versity Press S n y d e r , Jack 2001. From Voting to Violence: Democratization and National Conflict. New York: W. W. Norton & Co. Ltd. S t r a u s s - K a h n , Dominique 2004. What is a just society? — Where Now for European Social Democracy? Policy Network. Vt www.policy-network.net/publications detail.aspx?ID=426 S t r e e c k , Wolfgang 2011. Demokraatliku kapitalismi kriisid. TlkTrii- nu Pakk. — Vikerkaar, 2011, nr 12, lk 75–96 Zˇ i ˇze k, Slavoj 2009. First as Tragedy, Then as Farce. London: Verso T h a r o o r , Shashi 1998. E pluribus, India: Is Indian modernity working? — Foreign Affairs, Jan.–Febr. Vt www.foreignaffairs.com/ articles/53614/shashi-tharoor/e-pluribus-india-is-indian-modernity- working T h e P r i n c i p l e of Non-Intervention in Civil Wars. 1975. Vt www. idi-iil.org/idiE/resolutionsE/1975 wies 03 en.pdf T o d o r o v , Tzvetan 2009. In Defence of the Enlightenment. London: Atlantic Books W a t s o n , Adam 1992. The Evolution of International Society: A Comparative Historical Analysis. London—New York: Routledge Wright, ErikOlin. Envisioning Real Utopias. London—New York: Verso

986 987 Uno Veismann

täiendamiseks arreteeriti siis üle 200 teadlase, nende hulgas paar- kümmend doktorit ja professorit ning üle kümne akadeemiku. SAKSA TEADLASED JA Veel enamgi: Sveitsistˇ ostetud diiselmootorite ülesseadmiseks kohale sõitnud insener Ulrich Keller arreteeriti spioonina ja saadeti INSENERID NÕUKOGUDE LIIDUS OGPU diiselmootorite erikonstrueerimisbüroosse, sest just sellist eriteadlast seal vajati. Ta sai juhtivspetsialistiks laeva- ja tanki- 1945–1955 mootorite alal, töötas tankimootorite peakonstruktorina ka veel pärast sõda ega pääsenudki Sveitsiˇ tagasi ning suri Leningradis 1971. aastal. Liigse püüdlikkuse eest läks Mironov omakorda Uno Veismann kohtu alla ja lasti 1938. a maha. Leningradi vangla Krestõ juurde moodustati 1937. aastal suurtükikonstruktorite ˇsaraˇska, kus enne sõda töötas 136 insenerist vangi. Alates 1939. aastast arendas Stalini heakskiidul vangla-konstrueerimisbüroosid jõuliselt edasi NKVD uus juht Lavrenti Beria. Kirjanduslik-dokumentaalne ˇsa- raˇskaelu kirjeldus leidub Aleksandr Solˇzenitsõni teoses Esimeses SISSEJUHATUS ringis. Üks lõik sellest: “Kui soovite, siis ˇsaraˇska mõtles välja Dante. Ta ei suutnud kuidagi otsustada, kuhu peaks muistsed tar- Kuni viimase ajani on puudunud arvandmeid esitav ülevaatlik gad paigutama. Kristlase kohus käskis tal need paganad põrgusse käsitlus Saksa teadlaste ja inseneride deporteerimisest Nõukogude heita. Aga renessansiajastu inimese südametunnistus ei suutnud Liitu pärast Teist maailmasõda ja nende sealsest tegevusest. Üht- sellega leppida, et need helge mõistusega mehed tuleks lihtlabaste teist oli sellest küll teada tagasipöördunute mälestuste põhjal, patuste hulka tõugata ja kehalistele piinadele määrata. Ja Dante kuid need on siiski fragmentaarsed ja emotsioonidest mõjutatud mõtles neile põrgus erilise koha välja” (Solˇzenitsõn 2001: 18–19). ning paljudel juhtudel edasi antud ka vaikimiskohustuse sordiini all (Steenbeck 1978; Albring 1991; Magnus 1993; Ardenne 1997). Nõukogude impeeriumis oli eesmärgiks sõjatehnika arenda- Arhiivimaterjalid läänes on kesised, Venemaa arhiividele polnud mine ja see toimus ülimalt salajaste ˇsaraˇskade konglomeraa- aga pikka aega ligipääsu. Kaua salati Saksa tehnikasaavutuste dis (Pomogaibo 2004). Üheks tähtsaimaks ülesandeks oli uute kopeerimist. Hiljuti on mõned uurijad siiski avalikustanud arhii- sõjalennukite konstrueerimine. Neli vangistatud juhtivat lennu- videst leitud dokumentide ja aruannete najal sakslaste deporteeri- kikonstruktorit (nende hulgas Andrei Tupolev) said igaüks omamise ja sunni-loometöö tulemuste kohta käivaid andmeid (Musial ette büroo seitsmekorruselises (vangla)hoones Moskva äärelin- 2011; Simonenkov 2011; Kuvˇsinov, Sobolev 2010). Ometi ei ole nas (Kerber 1996). Tupolevi eriliseks teeneks tuleb pidada nime- see kogu tõde, paljudele allikatele ei ole ligipääsu tänini ja osa kirja koostamist talle tuntud konstruktorite väljatoomiseks üld- dokumente on isegi hävitatud. vangilaagritest. Nende hulka pääses Kolõmalt ka tulevane kos- moserakettide peakonstruktor Sergei Koroljov. Pommituslennuki Saksamaalt deporteeritud teadlaste ja inseneride töötamise or- TU-2 loomise eest vabastati Tupolev ja rühm tema spetsialiste ganisatsiooniline vorm oli lähedane NSV Liidus varem välja ku- enne tähtaega vangist. junenud ˇsaraˇskadele. Need olid salastatud uurimisinstituudid ja konstrueerimisbürood, kus OGPU/NKVD/MVD valve all töötasid vangistatud spetsialistid. Otsus panna vangis istuvad teadlased ja insenerid tööle OGPU erikonstrueerimisbüroodesse pärineb 1930. aastast. Nende üldjuhiks sai Lev Mironov. Koosseisude

988 989 Saksa teadlased ja insenerid Nõukogude Liidus 1945–1955 Uno Veismann

SAKSAMAA TÖÖSTUS- JA TEADUSVARUSTUSE muude väärisasjadega. Samal ajal avastati mitu hiigelsuurt hoid- DEPORTEERIMINE lat, milles olid kallihinnalised karusnahad, kasukad, mitmesugused kangad, parim pesu ja palju muud varandust. Sellistest asja- Potsdami konverentsil teatas Stalin, et ei jää ootama Saksamaa kul- dest nagu lauanõud ja serviisid ma ei räägigi, neid oli arutul hul- lavarude ja väärtpaberite jaotamist, vaid eelistab reparatsioonid gal. Need väärtasjad ja kaubad varastati ära mitmesuguste isikute sisse kasseerida natuuras, nimetades summaks kümme miljardit poolt [---]. Vaevalt leidub mõni inimene, kes oli Saksamaal, kuid dollarit. Kohe sõja lõpul algas selle sildi all ohjeldamatu röövi- ei teadnud, et Serov oli sisuliselt röövitu omastamise peamees. Se- mine: praeguste hinnangute järgi veeti Saksamaalt välja umbes rovi lennuk kurseeris pidevalt Berliini ja Moskva vahet, vedades 400000 raudteevagunitäit seadmeid, sealhulgas umbes 340000 Serovile ilma piiritollita igasugust väärtuslikku varandust, karus- tööpinki (Simonenkov 2011). Kõnekeeles olid need trofeed, amet- nahku, vaipu, maale. Samalaadse koormaga saatis Serov Mosk- likult oli tegu reparatsiooniga. Üks Moskva insener on meenuta- vasse raudteevaguneid ja veoautosid [---]. Berliini hõivamisel lei- nud kohe pärast võidupäeva toimunud külaskäiku Berliini lennun- dis üks minu operatiivgrupp Reichsbankis üle 40 miljoni Saksa duse keskinstituuti: “Kõik oli jäetud nii, nagu oleksid töötajad marga. [---] Kogu see raha veeti MVD Berliini operatiivstaabi katkestanud töö puhkepäevaks. Laudadel olid tegevuspäevi- hoone keldrisse. [---] Kaustad aruannetega Saksa markade kulu- kud (ülestähendused: millal, kellega, mis kellaajal, millest rää- tamise kohta [---] olid Serovi korraldusel ära põletatud” (Suvorov giti). Raamatukogus seisid kõik raamatud oma kohal, neist eraldi 2003: 303–305). Kohalikud NKVD/MVD ülemused elasid nagu lõpetatud tööde aruanded, teistes hoonetes väikesed filiaalraama- röövlipealikud, tühjendades lahkunud sakslaste maju ja kortereid. tukogud. Riiulitel aadressiraamatud. Seifides aruanded tähtsatest Venemaa ja mitme Euroopa riigi arhiividest hangitud andmete katsetustest, mõnes kohas püstolid, kortikud sõjaõhujõudude emb- põhjal on Saksa ajaloolane Bogdan Musial alles nüüd teinud üksik- leemiga, haakristiga. Klaasid terved, koridorides vaibad, varnas asjaliku kokkuvõtte Saksamaalt ära veetud tööstusseadmete ja teh- tubade võtmed. Garaaˇzis täiesti korras autod. Bensiinijaamas ben- novarustuse kohta. Tema hinnangul viidi Nõukogude Liitu kokku siinivaru. Nagu oleks külalisi oodatud” (Berditˇsevski 2005: 64). 1218900 ühikut mitmesugust varustust. Eriti nördinult kirjeldab Ja paar nädalat hiljem: “Kõik tulekindlad kapid olid juba lõhutud. see Poola päritolu ajaloolane varade röövimist Poola riigile mine- Dokumentatsioon lõhutud seifidest vedeles põrandal prahihunni- vatelt või kuuluvatelt aladelt. “Nagu juba selgitatud, demonteeri- kutes, sellest aru saada oli võimatu. Stendid mõõteriistadega mul- sid Nõukogude röövelüksused ettevõtteid nii aastast 1945 Poolale jutud (nad olid kõvasti põranda küljes kinni). Kappides hoitud minevatel Saksamaa idaaladel kui ka Lääne-Poola aladel. Kaasa isekirjutajad1 loobitud hunnikusse Studebakeri kasti. [---] Tseh- ei võetud mitte ainult komplektseid käitisi (statistika keskameti hides täielik korralagedus. Võimatu aru saada konstruktsioonist, andmetel 1119), vaid ka töökojad, veskid, saeveskid, suhkruvab- tehnoloogiast, sellest, mida tehases toodeti. [---] Kardan, et kor- rikud, jõujaamad, linnamajanduse varustus, telefonikeskjaamad, raldused selleks anti põhjendatult. Vaja oli hävitada Saksamaa trammivagunid, põllutöömasinad, kariloomad ja hobused, raud- sõjaline potentsiaal” (Berditˇsevski 2005: 68). See, mis tänavatel teerööpad ja -seadmed. Rüüstati haiglaid, losse ja talusid, hoo- toimus, oli veel palju hullem. Reparatsioonide kogumise juhtfi- neid ja kortereid, raamatukogusid, muuseume, rööviti kunstivara- guuriks oli NKVD (alates 1946. a MVD) poolt Ivan Serov. Mõne sid, arhivaale ja kõike muud” (Musial 2011: 293). Juba 16. mail aja pärast kohtu alla läinud Berliini NKVD/MVD ülemus Alek- 1945 oli Stalin allkirjastanud riigi kaitsekomitee otsuse, mille ko- sei Sidnev tunnistas ülekuulamisel: “Linna eri osades avastati haselt tuli demonteerida kogu kitsarööpmeline raudtee Pommeris ikka ja jälle hoiukohti kullast esemetega, hõbeda, briljantide ja ja Sileesias. Ära veeti ka kõik raudtee juurde kuuluv, mida vaid sai peale laadida. “Kaasa võeti kõik võimalik: mööbel, sanitaar- seadmed, seinakellad, muusikainstrumendid, vaibad, jalgrattad, 1Mõeldud on andmeid paberlindile registreerivaid mõõteriistu.

990 991 Saksa teadlased ja insenerid Nõukogude Liidus 1945–1955 Uno Veismann mootorrattad, autod, mitmesugused majatarbed, toiduained jne. TUUMATEHNOLOOGIA SPETSIALISTIDE See toimus osaliselt omal initsiatiivil, osaliselt ametliku korral- VÄRBAMINE duse põhjal” (Musial 2011: 294). Arvatakse, et ühtekokku de- monteeriti ja toodi Nõukogude Liitu 5500 mitmesugust ettevõtet: Spetsialistide värbamises edestasid NSV Liidu aatomifüüsikud optika-, lennuki-, laeva- ja autotehaseid. Üks NSV Liidu laevaehi- kõiki teisi ametkondi.2 Pommi valmistamist kureeriva Lavrenti tusinsener kaebas hiljaksjäämise üle: “Kohe pärast sõda saadeti Beria asetäitja Avraam Zavenjagini esindajad ilmusid Viini raadiu- Saksamaale ainult “demonteerijaid”, kelle kohustuseks oli valida miinstituuti juba 13. aprillil 1945. Berliinis asusid alates 3. maist tehaste sisseseadet meile reparatsioonidena üleandmiseks. Esi- Saksa füüsikuid ja uraanivarusid jahtima kaks NKVD eriüksust mesed teadusliku ja tehnilise mõtte esindajad ilmusid sinna alles ning pommitegijate endi esindus, mille liikmed olid värskelt pol- poole aasta pärast, kui paljud tehnilised arhiivid olid sakslastel kovnikumundritesse rõivastatud (Vaˇznov 2012). Keiser Wilhelmi juba peidetud, läände evakueeritud või hävitatud. Viimasele aita- Ühingu keemiainstituudist leiti aruanne sakslaste uraaniprojekti sid kaasa ka meie demonteerijad, kes ei näinud “paberites” mingit kohta, edasi hakati ükshaaval teadlasi üles otsima ning NSV Liitu materiaalset väärtust. Veel kaua pärast seda tuli ette väärtuslike tööle kutsuma, kasutades nii meelitamist, veenmist kui ka ähvar- jooniste katkendite avastamist turgudel ja kauplustes pakkemater- damist. Juulikuus viidi ära nelja füüsikainstituudi ja ühe keemia- jalina, samal ajal kui tehastes arhiivide asemele olid jäänud vaid instituudi kogu sisseseade: aparaadid, arhiivid, tehnodokumentat- tühjad riiulid” (Hozikov 2004: 7–8). sioon, raamatukogud. Pommitegijad Ivan Kurtˇsatov ja Isidor Ki- Sõja järel saadeti siiski ka mitu rühma sõjatehnika arendajaid koin kandsid Beriale-Zavenjaginile ette, et on saavutatud kokku- ja spetsialiste Saksamaale hõivama NKVD abiga sealseid teh- lepe mitme tuntud teadlasega nende tööleasumise kohta NSV Liitu nikasaavutusi: dokumentatsiooni, valmistooteid, ja ka inimesi. koos kaastööliste, laborivarustuse ja perekonnaliikmetega. Juba 1945. aasta oktoobris oli nendes rühmades Saksamaal kokku 733 värvatud teadlased omakorda aitasid koostada nimekirju soovita- inimest. Detsembris 1945 loodi Nõukogude sõjalise administrat- vate kolleegide ja abipersonali kohta. Sõeluti läbi ka sõjavangide siooni juurde teadusnõukogu, millele tehti ülesandeks koordinee- laagrid, otsides spetsialiste füüsika-, keemia- ja tehnikateaduste rida kõigi seni eraldiseisnud ja eri ametkondade lähetatud inse- alal. 1946. a juunis kandis siseminister Sergei Kruglov Stalinile nerirühmade tegevust. Alustati süstemaatilisemat ajude ja teh- ette, et vangilaagritest oli leitud 1600 kõrgelt kvaliﬁtseeritud spet- noloogiate otsimist ning mõne aja pärast üritati uuesti käivitada sialisti, neist 111 teaduste doktorid. Saksa tuumafüüsika korüfeed sõjatehnikaalaseid arendusprojekte ja kõrgtehnoloogilist relva- olid siiski varakult läänetsoonidesse põgenenud. Nüüdseks on ar- tootmist endistes keskustes Saksamaal. See oli aga vastuolus hiiviandmetest selgunud selle ala ˇsaraˇskades töötanud sakslaste Krimmi konverentsil 1945. a vastuvõetud otsusega lõpetada kõik arv ja ka nimed. Kokku töötas Nõukogude Liidu tuumaprojekti sõjatehnikaga seotud uuringud ja tootmine Saksamaal. 1946. a kallal 1945.–1955. aastal 257 Saksa teadlast ja inseneri. Neist 122 teisel poolel oligi NSV Liit sunnitud vastava sisseseade koos ini- toodi ära Saksamaalt, 135 leiti sõjavangilaagritest. Nad jaotusid mestega Nõukogude Liitu deporteerima. Saksamaa idatsoonist peamiselt nelja instituudi ehk “objekti” vahel. saadeti Moskva poole teele 100 rongitäit inimesi ja varustust. Ühe A-instituut asus endises NKVD sanatooriumikompleksis Suh- Saksamaal 1992. a avaldatud uuringu kohaselt olevat sel korral humi eeslinnas ja seda juhtis Manfred von Ardenne. Seal töötas küüditatud kokku umbes 3000 teadlast ja inseneri ning 3700 pe- 106 sakslast, nende hulgas Peter Adolf Thiessen ja Max Steen- reliiget. Kõige rohkem oli nende hulgas lennukitööstuse spet- beck (Ardenne 1997). Peter Adolf Thiesseni juhitud keemiains- sialiste — umbes 36%, järgmisel kohal seisid raketiteadlased — tituuti ei olnud erandlikult Berliinist pommitamise kartuses eva- 18%. Tuumatehnoloogiaga tegelejaid oli umbes 11%, sealhulgas 3% keemikuid (Riehl, Seitz 1996). 2Vt selle kohta lähemalt Veismann 2006.

992 3 993 Saksa teadlased ja insenerid Nõukogude Liidus 1945–1955 Uno Veismann kueeritud ja kogu varustus ning tosin teadlast toimetati Suhhu- oli töötanud Saksamaal Aueri tehases raadiumi ja uraaniga. Ta misse. Max Steenbecki autobiograaﬁast saame ettekujutuse ühe oli küll koos kolleegidega aegsasti Berliini lääneossa põgenenud, tööstusteadlase karjäärist keset poliitilisi kataklüsme (Steenbeck kuid NSV Liidu füüsikud Georgi Flerov ja Lev Artsimovitˇsleid- 1978). Ta tegeles alates 1927. aastast Siemensi tehases me- sid ta sealt üles ning kutsusid mõneks päevaks idatsooni konsul- ditsiiniaparaatide arendamisega, luues muu hulgas kiiritusraviks tatsioonile. Oma mälestustes Kümme aastat kuldses puuris kir- betatron-elektronikiirendi. Ta ei astunud natsiparteisse, kuid kuna jutab Riehl, et mõnepäevane konsultatsioon venis kümne aasta Siemensi tehastest olid paljud teadlased välismaale läinud, andis peale (Riehl, Seitz 1996). Ta kutsus järele mõned oma kolleegid vajadus uurijate järele talle ilma selletagi hea võimaluse karjääri ja perekonna. Nikolaus Riehli juhtimisel tegelesid 14 sakslast No- teha. Steenbeck pidi otsima laboratooriumisse uusi inimesi ginski tehases uraanimaagist uraani tootmisega. Enne Saksamaale ja nii täienes Siemensi teadusosakond Berliini tehnikaülikoolist naasmist peeti teda veel kolm aastat kinni salastamiskarantiinis välja tõrjutud Nobeli preemia laureaadi Gustav Hertziga. Ala- G-instituudi juures. tes 1936. aastast jäid meditsiiniaparaadid kõrvale ja Steenbeck Neljas instituut (B) paiknes Tˇseljabinski oblastis, kus oli sa- võttis endale ülesandeks töötada välja militaarkasutuseks mõeldud muti hõivatud üks NKVD sanatoorium Kasli linnakese lähedal (hi- röntgenvälk-pildistus. Edasi tulid juba puhtsõjalised ülesanded, lisem plutooniumitehas Tˇseljabinsk-70, praegu Sneˇzinsk). Direk- mille üheks tulemuseks oli näiteks magnetmiinide leiutamine. toriks oli vangilaagri juhtimise kogemustega NKVD/MVD pol- Sõja lõpule järgnes lühike lihtsõjavangi põlv, kuni ta leiti laagrist kovnik Aleksandr Uralets, teadusdirektoriks paar aastat Nikolaus üles füüsikuna. Suhhumis hakkas ta tegelema isotoopide lahuta- Riehl. Siin pidid sakslased uurima tuumakiirguste mõju elusloo- misega tsentrifuugi kasutades. Ta kutsus järele perekonna ja ema, dusele ja otsima meetodeid kiirguskaitseks. Instituudis töötasid kohtus mitme tuntud NSV Liidu füüsikuga ja viibis tihti Mosk- Nikolai Timofejev-Ressovski, Klaus Zimmer, Hans Born ja tei- vas. Pommitegijad huvitusid Steenbecki tsentrifuugist ja seda ot- sed, sealhulgas veel mitu vangistatud nõukogude teadlast. Kogu sustati tootma hakata Leningradis Kirovi tehases, kuhu Steenbecki sõjaaja Berliini äärelinnas Buchis teadusinstituudis töötanud NSV töörühm pooleteiseks aastaks lähetati. Sealsed insenerid arenda- Liidu kodaniku Nikolai Timofejev-Ressovski elukäiku on kirjel- sid konstruktsiooni veel tublisti edasi ja said lahendusele lõpuks danud kirjanik ja teadusloolane Daniil Granin oma raamatus Pürg, autoritunnistuse. Steenbeck jäi pärast NSV Liidust naasmist Ida- kuid selle ilmumise ajal polnud veel võimalik kõike välja öelda. Saksamaale, tema kaastöötaja Gernot Zippe suundus aga läände Oma mälestustes kirjeldab teadlane ise Saksamaalt naasmist ja ning võttis Kirovi tehases loodud gaasitsentrifuugile patendi. elu ˇsaraˇskas järgmiselt: “Nõukogude administratsioon pani mind Teises Suhhumi-lähedases endises sanatooriumis paiknes algul kogu Buchi instituudi direktoriks. [---] Aga pärast kut- G-instituut, mida juhtis 1925. aasta Nobeli auhinna laureaat Gus- suti ühelt poolt Orbeli juurde, teiselt poolt tahtsid Zavenjagin ja tav Hertz. Selles töötas 96 sakslast (Heinz Barwich, Max Vol- Kurtˇsatov võtta mind aatomisüsteemi koos minu vanemate Saksa mer jt). Seal oli eesmärgiks isotoopide lahutamine gaasidifusiooni kaastöölistega: füüsik Zimmeriga, radiokeemik Borniga, radio- meetodil, et ameeriklaste eeskujul saada pommi valmistamiseks bioloog Katschiga. Zavenjagin valmistas mulle ette objekti Uura- vajalikku uraani isotoopi. Ehitati ka mass-spektromeetrit uraani lis. Kuid mingisugune teine NKVD peavalitsus pani mind vangi. isotoopide määramiseks. Lõppude lõpuks jõudsid nii Zimmer, Born kui ka Katsch Uurali Kolmandaks objektiks oli V-laboratoorium Kaluuga oblas- objektile, kuid enne toodi nad Moskvasse, kus nad ootasid pool- tis (hilisem Obninsk). Professor Heinz Pose üritas seal koos teist aastat Elektrostalis, kuni mind leitakse. [---] See kõik oli venelase Aleksandr Leipunskiga ehitada reaktorit osaliselt puhas- NKVD, kuid erinevad peavalitsused. [---] 17 inimesest jäime tatud uraanist. Selles laboratooriumis töötas 30 sakslast ja sada- vanglas ellu Kogan ja mina. 1947. a suvel saabusin Uuralisse. kond venelast. Venemaal sündinud radiokeemik Nikolaus Riehl [---] Jah, ka mind peeti vangiks, zek’iks, vaatamata oma rätsepa-

994 995 Saksa teadlased ja insenerid Nõukogude Liidus 1945–1955 Uno Veismann le, vaatamata peakokale, vaatamata sellele, et mulle allus umbes suhete viljana Saksamaa lennukitööstusi külastanud suur dele- poolsada vaba nõukogude inimest, vabu onukesi ja tädikesi, ja gatsioon, kes tutvus kümnete tehastega. Osteti ligi 30 lennukit, umbes 15 välismaalast. Kuid kõik oli täiesti imepärane. Ela- mis jõudsid kohale 1940. a. Viimane Nõukogude delegatsioon sime nagu vanajumala selja taga. Suurepärane laboratoorium. viibis Saksamaal lausa sõja künnisel — 1941. a aprillis. Selle Suurepärane sanatoorium. Kolmekorruseline eraldi hoone suurte eelinformatsiooni põhjal oli Moskvas varakult koostatud pikk ni- kõrgete tubadega, koridorisüsteem: algul tuba, siis väikese va- mekiri, milles olid huvipakkuvana üles loetud 164 tehast Saksa- hemaa järel tualettruum, kõrval eraldi vannituba ja kõik muu. maal, 25 Austrias ja 9 Ungaris. Kui NSV Liidu väed hõivasid [---] Mulle oli kaartidega päevas ette nähtud kilo liha, pool kilo ka Tüüringi, selgus, et lisandus veel hulk tehaseid (Simonen- kala, 125 grammi toiduõli, pool liitrit hapukoort, mingi kogus kov 2011). NSV Liidu mahajäämus sel alal oli väga suur, sõja rõõska koort, ˇsokolaadi, mingid kruubid jne. Tõesti fantastika. ajal toodeti massiliselt kehva kvaliteediga lennukeid, pööramata [---] Esialgu ei teadnud mitte keegi, kas ja kuidas mulle palka tähelepanu arendustööle. Puidust kerega lennukid pidasid len- maksta” (Timofejev-Ressovski 1995: 325). Lõpuks otsustas ko- nuväljal seistes ainuüksi ilmastiku mõjul vastu aasta või paar, halik MVD ülemus anda teadlase käsutusse avatud pangaarve! Tal lahinguomadustest ei maksnud rääkidagi. Mõned küünikud ni- lubati Tˇseljabinskisse ja Sverdlovskisse sõita, muidugi küll saat- metasid neid “ühekordse kasutusega lennukiteks”. “NSV Liitu jaga. saatmiseks korjati kokku iga leht tehnilisest dokumentatsioo- Kõikjal ˇsaraˇskades valitses laagrireˇziim, kuid ülejäänud Gu- nist, kõikvõimalikud instruktsioonid ja juhendid, katsetusstendid, lagist märksa leebem. Töörühmade juurde olid kinnistatud NSV tööpingid, kontrollmõõteriistad, üksiksõlmed ja plokid, toorikud Liidu teadlastest juhendajad/ülevaatajad. Tõlkidena kasutati luu- ja pooltooted, toormaterjal ja isegi pakendid, kui neil seisis mingi rekoolides ettevalmistuse saanud neiusid, kes sõja lõppedes olid markeering või muu iseäralik silt” (Zapolskis 1999: 400). Lennu- tegevuseta jäänud. Saksa-Tanjakesteks ristitud tõlk-järelevaata- kitööstuse ministeeriumi esindajad korjasid kokku neli tuhat tea- jatest 23 abiellus sakslastega hoolimata keeldudest ja hoiatustest. dustööd ja aruannet ning üle saja tuhande joonise. Suur saak saadi Juhtteadlased said rikkalikult tasutud: Manfred von Ardenne sai lennunduse keskinstituudist Berliinis, kus varem oli töötanud üle kaks korda Stalini preemia, Riehl Stalini preemia, Lenini preemia kahe tuhande inimese, nende hulgas 13 professorit ja 125 doktorist ja sotsialistliku töö kangelase medali. Hertz, Barwitch ja Thiessen inseneri. Ülesleitud teadlasi ja insenere keelitati koostama oma said samuti Stalini preemia. NSV Liidu raketiteadlased väidavad varasemast tegevusest aruandeid, mis kohe vene keelde tõlgiti ja kiivalt, et tuumafüüsika oli kõige privilegeeritum sõjaliste aren- Moskvasse saadeti. Oli ka neid, kes pidasid olukorda lootusetuks dustööde valdkond, mis kõigi näitajate poolest oluliselt edestas ja tulid ise oma teeneid pakkuma. Nordhauseni linna juures leiti raketitehnikat. maa-alune tehas Mittelwerk. Mäe sisse oli seal kaevatud neli tunnelit, igaüks pikkusega üle kolme kilomeetri. Kaks tunnelit võtsid enda alla BMW ja Junkersi turboreaktiivlennukimootorite tsehhid, LENNUKITÖÖSTUS JA -ARENDUS kolmandas monteeriti kokku lennukmürske V-1, neljandas ballis- tilisi rakette V-2. Igasse tunnelisse võis sisse sõita raudteerong ja Lennukitööstuse ministeeriumile3 eraldas NSV Liidu valitsus Sak- teisest otsast väljuda. Tunneleid ühendas omavahel 44 põiktunne- samaal demonteerimiseks ja äravedamiseks esialgu 84 lennukite- lit, milles toimus tootmine. hast, mille tehnovarustus koosnes 66409 ühikust. Tuleb öelda, et Ennekõike püüdsid NSV Liidu juhtivad lennukikonstruktorid selles valdkonnas Moskvas tunti asja. Enne sõda oli sõbralike trofeedena hankida uuemaid Saksa lennukeid, eesmärgiks nende

3 tundmaõppimine ja seejärel kopeerimine. Isegi juba tootmisest Kuni 1946. aasta märtsini nimetati ministeeriume NSV Liidus maha võetud kahe kandepinnaga Focke-Wulf FW 189 äratas sel rahvakomissariaatideks.

996 997 Saksa teadlased ja insenerid Nõukogude Liidus 1945–1955 Uno Veismann määral huvi, et Pavel Suhhoi konstrueerimisbüroos valmis ana- 635 tehnikadoktorit, professorit ja diplomiga inseneri. Suurimaks loog Su-12, mis küll tootmisse ei läinud. Suurimat huvi pälvisid ettevõtteks sai Junkersi tehas Dessaus (NKVD/MVD OKB-1), reaktiivlennukid. Nende arenduses edestas Saksamaa kindlalt mille ülemaks oli mees Moskvast, kelle nimi pole siinkohal tähtis, kõiki maailma riike (Õun 2005). Messerschmidti lennukeid peakonstruktoriks Brunolf Baade ning mootorite peakonstrukto- Me-163 toodi Moskvasse tervenisti kümme, neid jäljendades val- riteks ja lennukiehituse osakonna juhtideks sakslased Fritz Frei- mistati kaks katselennukit ja edasi Mikojani konstrueerimisbüroos tag, Hans Wocke jt. Isikkoosseisus oli umbes 600 inimest, kel- hävituslennuk I-270, mis tõusis katsetustel 18 km kõrgusele ja lest 160 olid teadusdoktorid või diplomeeritud insenerid. Oli saavutas kiiruse kuni 1000 km/h. Sõjaõhujõudude uurimisins- seatud eesmärgiks kopeerida pommituslennuk Ju-287, kuid hil- tituut soovitas kopeerida parima reaktiivlennuki Messerschmidt jem sellest loobuti, suurel määral NSV Liidu lennukikonstrukto- Me-262, mida valmistati Saksamaal mitmes modifikatsioonis. rite Jakovlevi ja Mikulini vastuseisu tõttu. Tehti katset raha eest Selle lennuki koopiaks sai Su-9, mida Pavel Suhoi tahtis veel koostööle värvata kuulsat Focke-Wulfi konstruktorit Kurt Tanki, edasi arendada, kuid kaotas võistluses teiste NSV Liidu konst- ja see olevatki andnud lubaduse siirduda NSV Liitu koos 70 ruktoritega. Sama lennuki joonised valmistati tootmiseks ette ka kaaslasega läänetsoonidest. Ta saatis kirja Stalinile, kes aga ei Vladimir Mjasiˇstˇsevi konstrueerimisbüroos. Ernst Heinkeli konst- nõustunud esitatud tingimustega. Dessaus arendati reaktiivmoo- rueerimisbüroost ja tehasest Viinis saadi kätte mitu poolvalmis toreid Jumo-012, lennukitest Ju-287 edasiarendustena pommitus- reaktiivlennukit, lisaks joonised ja aruanded. Rostocki tehases lennukeid Ju-131 ja Ju-132, samuti hävituslennukit Ju-126. Kuue- panid sakslased NSV Liidu järelevaatajate silme all kokku kaks mootorilist lennukit Ju-131 katsetas piloot Paul Julge Moskva Heinkeli reaktiivhävitajat He 162A-2, mis saadeti Moskvasse. lähedal (Õun 2005). Tehas-ˇsaraˇskasid hakati OKBde4 nime all seejärel moodus- Kui korrigeeriti tsoonidevahelisi piire, sai NSV Liit endale tama otse Saksamaal (Sobolev 1996; Kuvˇsinov, Sobolev 2010). veel suure osa Saksimaast, mille territooriumil paiknes 74 len- 24. juunil 1945 pöördus NSV Liidu lennukitööstuse rahvakomis- nukiarenduse organisatsiooni. Eriti väärtuslikuks osutusid BMW sar Aleksei Sahhurinˇ partei keskkomitee poole kirjaga, milles maa-alused mootoritehased Stassfurtis ja Unseburgis (OKB-2). tegi ettepaneku organiseerida Saksamaal erireˇziimiga organisat- Nende peadirektoriks toodi Moskvast Aleksei Issajev, peakonst- sioonid, kus Saksa teadlased saaksid teha uurimistööd NKVD ruktoriks sai sakslane Karl Prestel. Ülesandeks anti reaktiivmoo- järelevalve all. Sellele järgnenud otsuse põhjal katkestati mitme torite BMW 003 ja BMW 018 arendamine; selles osales 90 inse- lennukiehituse ja -mootorite tehase demonteerimine, näiteks Jun- neri ja konstruktorit. Nende mootorite Ufaas ja Kaasanis toodetud kers Dessaus, Heinkel Rostockis, lennundustehnika keskinstituut koopiad olid enamikul NSV Liidu sõjajärgsetel reaktiivlennukitel. Berliinis ja Farbenindustrie Leipzigis. Tehased taaskäivitati suure Kõige esimestel lennukitel kasutati Saksamaalt leitud töökorras saladuskatte all, sest Krimmi konverentsi otsuste kohaselt ei tohti- mootoreid. Helmuth Walteri loodud reaktiivmootori HWK-509 nud Saksamaal olla mingeid sõjatehaseid. Salastamisreˇziimi rik- baasil konstrueeris Issajev mootori RD-1. Lennukikonstruktorid kujatele oli ette nähtud surmanuhtlus ja peale nende ka perekonna- tõttasid uut tüüpi mootoreid oma lennukitele paigaldama; Jakovlev liikmetele (Sirokoradˇ 2003). Tehaste komplekteerimist inseneride suutis juba 1945. a lõpuks oma Jak-9 varustada mootoriga Jumo- ja töölistega juhtis Beria asetäitja Ivan Serov. Tööle värbamisel 004 ning sel viisil tekkis reaktiivhävituslennuk Jak-15. Mikojani- kasutati kõiki võtteid meelitamisest hirmutamiseni. 1946. aasta Gurevitˇsi firma sai kätte Focke-Wulfi firmas Kurt Tanki loodud oktoobris täitis Saksamaal NSV Liidu lennukitööstuse ministee- lennuki Ta-183 dokumentatsiooni ja ehitas Junkersi mootoriga riumi ülesandeid umbes 8000 Saksa spetsialisti, nende hulgas hävituslennuki MiG-9 (Zapolskis 1999). Kolmas lennukitööstuse konstrueerimisbüroo, OKB-3, loodi 4Opõtno-konstruktorskoje bjuro — katse-konstrueerimisbüroo. Halles endise Friedrich Siebeli tehase baasil, direktoriks ikka

998 999 Saksa teadlased ja insenerid Nõukogude Liidus 1945–1955 Uno Veismann mees Moskvast, asetäitjaks tuntud NSV Liidu lennukikonstruk- Tabel 1. NSV Liidu lennukitööstuse ministeeriumi ettevõtted Saksamaal ˇ tor Aleksandr Bereznjak, peakonstruktoriks sakslane Heinrich 1946. a (Sirokorad 2003). Rössing. 1946. a keskpaiku oli selles 1151 töötajat, neist vene- Töötajaid kokku Neist konstruktoreid lasi 13. Ülesandeks seati lõpetada eksperimentaalse ülehelikiiru- ja insenere sega (2500 km/h, kõrguslaega 20 km) reaktiivlennuki Siebel EF 346 ehitamine. Katseeksemplar saadigi valmis 1946. a ja saadeti OKB-1 Dessau 4247 1131 katsetamiseks NSV Liitu. OKB-2 Stassfurt 2107 392 Lennukitööstuse ministeerium moodustas veel ühe ˇsaraˇska OKB-3 Halle 1151 224 tuntud täppisinstrumentide ﬁrma Askania Berliini ﬁliaali baasil OKB-4 Berliin 692 101 autopilootide arendamiseks (OKB-4). Loodetud peaspetsialist OKB-1(F) Warnemünde 149 56 kadus siiski läänetsooni, tema asemel sai juhtivaks konstrukto- OKB-5 Berliin 196 18 riks Peter Lertes. Tööle võeti 692 inimest, kellest venelasi oli 10. OKB-6 Berliin 116 19 1946. a teisel poolel viidi kogu Askania tehas alates dokumen- OKB-7 Neuhausen 76 25 tatsioonist ja lõpetades tööpinkidega NSV Liitu. Mõned NKVD tehnoloogiabürood organiseeriti veel Berliinis, Halles ja Neuhau- senis. 1946. a tehti katset asutada erikonstrueerimisbüroo Austria pä- ritolu teadlase Eugen Sängeri projekti realiseerimiseks, milleks sakslased olid Dessaus juba ettevalmistusi alustanud, kuid Sänger ega katsetusprotokolle ei leitud ja Sänger Prantsusmaalt ei naas- põgenes Prantsusmaale. Selgituseks olgu öeldud, et austerlane nud, nii et alustatud tööd katkestati. Reaktiivlennuki ME-163 Eugen Sänger koostas koos Irene Bredtiga rakettmootoriga üli- looja Alexander Lippisch ja lennukikonstruktor Adolf Busemann kaugpommitaja projekti, mida täiesti salajase dokumendina pal- siirdusid tõesti USAsse, Kurt Tank aga Argentinasse. jundati 1944. a sajas eksemplaris. Kolm eksemplari sattus algul Rangest salastamisest hoolimata jõudis teave sõjatööstuse taas- mittespetsialistide kätte ja maeti Moskvas salaarhiividesse. Alles tamise katsetest Lääne avalikkuseni, seda enam, et ühtekokku Peenemündes paberipahnast veel ühe eksemplari leidnud lennu- oli NSV Liidu lennukitööstuse huvides Saksamaal hõivatud üle kikonstruktor Aleksei Issajev mõistis projekti väärtust ja suutis 8000 inimese. 1946. a aprillis võttis NSV Liidu valitsus liitlaste veenda lennukitööstuse ministrit moodustama eriüksust Sängeri kontrollkomisjoni survel vastu otsuse kõigi sõjatehnikaga seotud ülesotsimiseks ja projekti teostamise käivitamiseks. Võib öelda, tööde ja asutuste üleviimisest Nõukogude Liitu. Venemaa teadus- et kirjeldati USA kosmosesüstiku eelkäijat, mis võinuks kosmo- loolased peavad seda otsust tänini NSV Liidu lennukitööstusele ses lennates viia maakera teisele poolele kümme tonni pomme. äärmiselt kahjulikuks. Ivan Serovi üldjuhtimisel sunniti paar tuhat Leitud aruanne kutsus NSV Liidu lennukikonstruktorites esile lennukitööstuse spetsialisti koos perekondadega 22. oktoobril va- hämmingu ja vaimustuse. Sängeri projekti realiseerimist olevat gunitesse asuma ja viidi NSV Liitu. Hiljuti avaldatud andmete lõpuks nõudnud Stalin ise: “Me purustasime natsid, hõivasime järgi olevat deporteerimises osalenud 2500 meest julgeolekust Berliini, hõivasime Viini, kuid nüüd said ameeriklased von Brauni ja 60 tuhat sõjaväelast, korra ja saladuse hoidmise eest vastutas ja Lippischi, inglased Busemanni ja võimalik, et Tanki, ning NKVD/MVD (minister Sergei Kruglov, Ivan Serov; Simonenkov prantslased Sängeri” (Simonenkov 2011: 55). Eelprojekti koos- 2011). Operatsioon teostati NKVD traditsioonide kohaselt kii- tamist juhtis tulevane kosmoseteoreetik ja NSV Liidu Teaduste resti ja jõuliselt. Aega anti 30–40 minutit, asju võis kaasa võtta Akadeemia president Mstislav Keldõˇs. Kuid Dessaust jooniseid piiranguteta, isegi mööblit ja muusikariistu.

1000 1001 Saksa teadlased ja insenerid Nõukogude Liidus 1945–1955 Uno Veismann

Tabel 2. Sakslastest insenerid NSV Liidu lennukitehastes (Sobolev ei tohtinud minna. Sakslased said ka palju rohkem toidukaarte, 1996). sööklas lõunastasid nad omaette saalis. Nende palk oli kaks korda Tehas Töötajaid Pereliikmeid Kokku suurem kui kohalikel inseneridel ja töölistel, juhtkonnale maksti kuni viis korda rohkem. Poole palgast võis saada Saksa markades Nr 1 Moskva meri, Ivankovo 543 1034 1577 ja selle raha Ida-Saksamaale sugulastele saata. Sinna saadeti ka Nr 2 Kuibõˇsev, Upravlentˇseski 690 1174 1864 toidupakke. Loodi lasteaiad ja saksakeelne kool, kus 1949. a õppis Nr 500 Moskva, Tuˇsino 54 99 153 340 last. Inseneridele vormistati puhkusi, kuid asula piiridest ei Nr 456 Moskva-Himki 23 41 64 tohtinud nad ka puhkuse ajal lahkuda. Parematele töötajatele korraldati siiski väljasõite Kuibõˇsevi ja isegi Moskvasse. Rahulole- Paari kuu jooksul jaotati sakslased üheksa ministeeriumi 31 matust esines peamiselt seoses perekondadega: osa oli jäänud ettevõttesse (Sirokoradˇ 2003). Moskva mere5 äärsesse uude te- Saksamaale, teine osa ei leidnud mingit rakendust, korteritingi- hasesse nr 1 viidi Dessaust ja Hallest lennukikonstruktorid ja mused olid kehvad. Loometegevust pärssis täielik teadmatus tu- Berliinist instrumentide arendajad. Kuibõˇsevi lähedal paiknenud leviku suhtes. Olid ka mõned enesetapud. Kaebekirju saadeti tehasesse nr 2 saadeti mootoriehitajad Dessaust ja Unseburgist. lennukitööstuse ministrile, Serovile, Molotovile ja isegi Stalinile. Moskva-Tuˇsino tehas nr 500 sai diiselmootorite konstruktorid ja Tehases nr 1 moodustati pommituslennukite konstrueerimiseks vajaliku varustuse Dessaust. Saksamaalt saadud tööpinkide ja OKB eesotsas doktor Brunolf Baadega Dessaust. Selles töötas muu varustuse baasil moodustati veel kaks lennukitehast (Harko- ka Ju-287 projekti autor Hans Wocke ja mitu Junkersi ﬁrma juh- vis ja Leningradis) ning kolm lennukimootorite tehast (Rõbinskis, tivspetsialisti (austerlane Ferdinand Brandner jt). Hans Wocke Zaporoˇzjes ja Leningradis). loodud lennuki Ju-287V-2 lõpetamata eksemplari baasil oli Sak- Tolleaegse NSV Liidu vaesuse taustal olid sakslaste töö- ja samaal valmis ehitatud kuuemootoriline reaktiivpommituslennuk elutingimused head. Korraldati keelekursusi: sakslased õppisid EF-131 (Ju-131), mis toodi 1946. a Nõukogude Liitu ja mida saks- vene keelt, venelased saksa keelt. Töökohal olid tõlkideks NKVD lased katsetasid. Brunolf Baade arendas sellest edasi mudeli EF- töötajad. Tehas nr 1 paiknes looduskaunis kohas Moskva mere 140. Saavutati kiirus 900 km/h, kuid seeriatootmisse lennukid ei kaldal (hilisem Dubna), kuid eluaseme mõttes polnud paik selli- läinud. Teine OKB pidi projekteerima eksperimentaalseid reak- seks juurdekasvuks muidugi valmis. Ehitustöödele saadeti 2000 tiivlennukeid Heinz Rössingi juhtimisel. Tema asetäitjaks oli NSV töölist, kellest üle poole olid Saksa sõjavangid. Männimetsa rajati Liidu lennukikonstruktor Aleksandr Bereznjak. Paul Lertes ja 150 nn Soome maja,6 kuid ka olemasolevatest telliskivielamutest Joachim Hanserling olid Saksamaa tippspetsialistid güroskoopide asustati endisi elanikke ümber kiiruga monteeritavatesse barakki- kasutamise alal lennukite ja rakettide juhtimissüsteemides, nüüd desse, et nende asemele majutada sakslasi. Saksamaalt saabusid tegelesid nad veel optilise suunamissüsteemi loomisega. Jun- vagunid uusasukate mööbli ja muu korterisisustusega, mida pol- kersi lennuki Ju-287 arendusena konstrueeriti kaugpommituslen- nud sageli kuhugi panna ja mis tuli lihtsalt välja visata. Korterite nuk ja Heinkeli He-162 põhjal ülehelikiirusega hävituslennuk, väiksus ja armetu viimistlus tekitasid perekonnaliikmetes rahul- kuid katsetustest need kaugemale ei jõudnud. Kahele viimati ni- olematust, kuid varsti märgati kohalike elanike veelgi armetumat metatud lennukile olevat kulutatud 65 miljonit rubla (Sirokoradˇ seisundit. Sakslaste jaoks avati kinnine kauplus, kuhu kohalikud 2003). Saksamaal loodud eksperimentaallennukit Siebel 346 katsetas endine Siebeli lennukitehase katselendur Wolfgang Zise, 5 Nii nimetatakse Tveri oblastis (tol ajal Kalinini oblast) asuvat Ivan- kes kord avariiolukorras sooritas tollal vähe tuntud katapulteeru- kovo veehoidlat, mis varustab veega Moskvat. Toim. 6 mise. 1940. aastate lõpuks sakslaste osatähtsus NSV Liidu lennu- S.t moodulitest kokkupandavat maja, mida suurel arvul saadi repa- kitööstuses vähenes, sest kohalikud juhtivad lennukikonstruktorid ratsioonina Soomest.

1002 1003 Saksa teadlased ja insenerid Nõukogude Liidus 1945–1955 Uno Veismann olid neilt endale kasuliku juba üle võtnud. Nn kosmopolitismi- takse: esmajoones Junkersi võimsa diiselmootori Jumo-224 jooni- vastane kampaania poliitikas tunnistas vaid nõukogude teaduse ja seid ja katseeksemplare. Siia deporteeriti 54 spetsialisti ja nende tehnika saavutusi ning sakslastesse hakati kohati jälle isegi vaenu- 100 pereliiget. Ka siin elati esialgu ainult barakkides ja saks- likult suhtuma. Sakslased omakorda tajusid väljavaadete ahene- laste jaoks ehitati kiiruga kaks kahekorruselist kivimaja. Moo- mist, kartes äärmuslikumal juhul vangilaagrisse saatmist või isegi tori Jumo-224 tootmine aga takerdus, sest venelasest peakonstruk- füüsilist likvideerimist. tor eelistas varem samas tehases enda loodud mootori lahendust. Suurem ˇsaraˇska moodustati Kuibõˇsevist (nüüdne Samaara) Sakslased suunati edasi ühe Inglise reaktiivmootori kopeerimisele 50 km kaugusele Volga äärde Upravlentˇseskisse, kus peaaegu ja see neil ka õnnestus (peakonstruktor Manfred Gerlach). Himki kogu sisseseade pärines Junkersi Dessau tehasest. Sinna de- tehase nr 456 ˇsaraˇskas ei tegelnud sakslased mitte lennukiehitu- porteeriti 755 Saksa spetsialisti ja 1355 nende pereliiget. Vaja sega, vaid osalesid Valentin Gluˇsko juhtimisel vedelkütusel töö- läks umbes 800 korterit, kuid olemas oli vaid kaks kivimaja ja tavate rakettmootorite arendamises sõjarakettidele. Ligi kümme mõnikümmend barakki. NKVD pidi näitama oma kõikvõimsust. aastat elas NSV Liidus ka üks privilegeeritud üksikteadlane Sak- Telliti 100 Soome maja, kasarmutest tõsteti välja sõjaväeosa, va- samaalt: endine lennunduse keskinstituudi juht Günther Bock. bastati lähedal asuv sanatoorium (400 kohta). Tehases moodustati Julgeolekuorganid võtsid ta kinni kohe 1945. a mai algul. Ülekuu- neli OKBd, juhtivad konstruktorid olid Alfred Scheibe, Paul Lertes lamiste järel anti ta edasi lennundusspetsialistidele, kes omakorda ja Karl Prestel. Hiljem liitus nendega austerlane Ferdinand Brand- küsitlesid teda Berliinis ligi aasta. Siis saadeti Bock NSV Liidu ner, endine Junkersi Dessau-tehase tehnikadirektor. Brandner lennunduse keskinstituuti Moskva lähedal Zukovskis.ˇ Seal elas ta oli 1945. aastal vabatahtlikult nõustunud koostööd tegema NSV üksinda eramus, perekond oli jäänud Berliini. Bocki kasutati elava Liidu võimudega ja üle andnud kogu kättesaadava projektidoku- entsüklopeediana Saksamaa lennukitööstuse alal ja konsultandina mentatsiooni. Seejärel viidi ta Moskvasse usutlustele. Brand- aerodünaamika ning lennuaparaatide stabiilsuse küsimustes. Ta ner lootis pärast tühjakspigistamist perekonna juurde Viini tagasi naasis Saksamaale 1954. a. saada, kuid pandi hoopis vangilaagrisse. Kui laagritest hakati Tehnoloogiaspetsialiste otsiti endiselt ka sõjavangilaagritest. spetsialiste välja otsima, saadeti Brandner algul Ufa lennukiteha- 22. juunil 1946 esitas NSV Liidu siseminister Kruglov Stalinile sesse ja sealt lõpuks Kuibõˇsevi ˇsaraˇskasse. Ühena vähestest len- aruande, mille kohaselt sõjavangilaagritest oli leitud 114 teadus- nukikonstruktoritest avaldas Brandner 1976. a oma mälestused, doktorit ja üle tuhande väljapaistva spetsialisti lennukiehituse alal mis pole aga siinkirjutajale kättesaadavad olnud. Tegeldi pea- ning lennukimootorite konstruktorit. Neist moodustati ühe Ta- miselt Saksamaal alustatud Junkersi ja BMW reaktiivmootorite ganrogi tehase baasil ˇsaraˇska ülesandega luua lennukikonstruk- arendamisega. Kokku oli tehases hõivatud umbes 2500 inimest. tor Roberto Bartini projekti järgi lennuk tankide transpordiks. Saksa varustuse ja inimeste najal sai siin tuule tiibadesse tule- Bartini oli juba sõja eel NSV Liitu kolinud Itaalia kommunist. vane väljapaistev rakettmootorite konstruktor Viktor Kuznetsov, 1930. aastatel oli ta viibinud tavalises vangilaagris ning seejärel kelle mootoritele lootis hiljem Koroljov Kuu-lendu kavandades. Omski ja Taganrogi ˇsaraˇskas. Viimastes töötasid ka NSV Liidu Sõjajärgsel perioodil loodi siin ühe BMW mootori edasiarenduse- koonduslaagrite vangid. Tankivedamise lennuk jäi siiski ehi- na 12000-hobujõuline kaksikmootor Tupolevi kaugpommitajale tamata ja dokumentatsiooni sai endale konstruktor Oleg Anto- TU-95. Ühel katselennul mootor süttis ja lennuk koos meeskon- novi büroo. Sõjavangilaagrist leitud Saksamaa teaduste akadee- naga hävis. Sakslased viidi siit mujale või lasti kodumaale aastatel mia liige Manfred Christian sattus konstrueerima mootorit tur- 1954–1958. bopropellerlennukile ühes teises mootoritehases. Kui teda taheti Kolmas suur lennundusalane ˇsaraˇska loodi tehase nr 500 juurde Kuibõˇsevi-lähedasse ˇsaraˇskasse üle viia, kuulutas Christian välja Moskva lähedal Tuˇsinos, kus teati varakult, mida Saksamaalt tahe- boikoti ja keeldus töötamast. See lõppes talle halvasti: ta arre-

1004 1005 Saksa teadlased ja insenerid Nõukogude Liidus 1945–1955 Uno Veismann teeriti ja saadeti laagrisse Magadani. Raskesti haigestununa sai ta loo käsitlustes ei nimetata sakslasi endiselt. Kuibõˇsevi-lähedase sealt lõpuks Saksamaale tagasi. tehase loomise aastapäeva pidulikul tähistamisel 1996. ja 2006. a NSV Liidu lennukitööstus edenes sel moel sõjajärgsetel aas- ei mainitud sakslasi üldse. Nende solvunud järeltulijate initsia- tatel fantastilise kiirusega. Saksamaalt toodud sisseseadet kasu- tiivil koostati aga kõigi 600 seal viibinud Saksa teadlase ja inseneri tades moodustati veel üheksa uut lennukitehast. Esimesed NSV nimekiri-autahvel ning seati üles internetti. Nimekirjast leiame ka Liidu reaktiivlennukid olid varustatud Saksamaalt saadud mooto- kellegi Evald Kallase!? Volga ääres veetsid 7–8 aastat oma lap- ritega või nende koopiatega. Junkersi reaktiivmootor Jumo-004 sepõlvest üle 950 lapse, kellest osa moodustab nüüd Saksamaal või selle koopia RD-10 oli Semjon Lavotˇskini hävitajatel La-150 virtuaalse kogukonna ja on avaldanud mälestusi (Hartlepp 2005). ja La-152, samuti Suhhoi hävituslennukil Su-9 (Me-262 analoog). Sakslaste abiga loodud pommitaja Iljuˇsin Il-28 prototüüp oli algul varustatud Jumo-004 mootoritega või nende koopiatega RD- RAKETITEHNIKA 10. Lennukmürsk V-1 oli sisuliselt Fieseleri firma lennuk Fi-103 Raketiarenduses oli Saksamaa saavutanud väga kõrge taseme. ning selle kopeerimise ja piloodita lennukite arendusega hakkas Sõja lõpul lähetati Saksamaale mitu üksust NSV Liidu raketispet- endises Nikolai Polikarpovi konstrueerimisbüroos tegelema tulevane raketikonstruktor Vladimir Tˇselomei. Teda saatsid selle juu- sialiste, kes kõik riietati ohvitserimundrisse. Värvikalt ja üksik- asjalikult kirjeldab esimesi tipptehnoloogia otsimise reise Saksa- res ebaõnnestumised ja Stalini käsul see tegevus peatati. Suur maale NSV Liidu raketiarenduse patriarh Boriss Tˇsertok, kes alus- hulk Saksa lennuki- ja raketitehnika näidiseid anti edasi Moskva ja Kuibõˇsevi vastavatele kõrgkoolidele ning leidis seal 1960. aas- tas seal dokumentatsiooni ja instrumentide kogumist Moskvasse saatmiseks ning koondas seejärel Saksa teadlasi ja insenere koha- tateni kasutamist praktikumides ja eksponaatidena. Nii uskumatu, peal tööd jätkama (Tˇsertok 2006a). Juba 23. aprillil 1945 maandus kui see ka tundub, olid NSV Liidu enda lennukikonstruktorite tegevus ja tulemused rangelt salastatud ja nende õppetöös kasuta- ühele Berliini lennuväljale rühm lennundus- ja raketispetsialiste Moskvast. Esmaseks sihtobjektiks oli lennunduse keskinstituut, mine välistatud. kust leiti hulgaliselt uurimis- ja arendustööde aruandeid ning suu- Lennukitehnika eriteadlasi hakati tagasi saatma 1950. aastal, repärase varustusega laboratooriume. Järgmiseks mindi Askania sest nende ülalpidamine oli muutunud koormavaks ja vähetõhusaks. firma Berliini filiaali, kus valmistati güroskoope ja autopiloote, Ühtlasi tõmmati arendustöid lennukitööstuses üldse koomale, sest sealhulgas lennukmürsule V-1. Mais-juunis jõuti V-2 jälil Pee- esikohale oli tõusmas raketiehitus. Enne kojusaatmist hakati saks- nemündesse, kuid sealse arenduskeskuse juhtivkoosseis eesotsas lasi tähtsamate tööde juurest kõrvale tõrjuma, mida teadmatuses Wernher von Brauniga oli aegsasti lahkunud Lõuna-Saksamaale viibinud sakslased elasid üle valuliselt. Kuna neist olid saanud ja võtnud kaasa ka tehnilise dokumentatsiooni. Ameeriklased nn saladusekandjad, siis peeti tähtsamaid isikuid veel mõni aasta olid omakorda saatnud Peenemündesse dessandi ülesandega ära kinni ühe Ida-Saksamaa jaoks mõeldud lennuki projekteerimisel. tuua allesjäänud raketid ja katsetusseadmed. Hiljem Peenemünde Viimased lahkusid enamjaolt 1954. aastal, mõned isegi 1958. Aas- hõivanud NSV Liidu vägedele ei olnud seega palju järele jäänud, takümneid vaikiti täielikult sakslaste osalemisest NSV Liidu len- kuid Moskvas otsustati seegi kiiresti kokku korjata ja ära vedada. nukiehituse arendamises, kuid 1990. aastatel jõuti ka siin ava- Sõjaeelses Moskva raketiarenduse instituudis töötanud eestlase likustamiseni ja ilmus ülevaatlik raamat Saksa jälg nõukogude Arvid Pallo ülesandeks oli lennukmürskude V-1 ja rakettide V-2 lennunduse ajaloos (Sobolev 1996), mille andmeid on selleski ar- mootorite tundmaõppimine. Ta oli üks esimesi Peenemünde ra- tiklis kasutatud. Tuleb märkida, et sakslaste rolli tähtsustamine ketiuurimiskeskuse jäänustega tutvujaid. Saksamaal kohtas ta äsja riivas peale poliitikute ka NSV Liidu lennukikonstruktorite ja vangist vabastatud Sergei Koroljovi ja Valentin Gluˇskod. Ühte- tööstusjuhtide eneseuhkust ning paljudes lennukiehituse arengu- kokku jahtis raketisaladusi 284 inimest. Saksamaal loodud bal-

1006 1007 Saksa teadlased ja insenerid Nõukogude Liidus 1945–1955 Uno Veismann listiliste rakettide tehnilised lahendused olid neile kõigile suureks esmajärguline tähtsus omistatud kaugraketi V-2 ja seniitraket- üllatuseks. Maa-alustest montaaˇzitsehhidest Nordhauseni lähedal tide Wasserfall, Rheintochter, Schmetterling ja teiste dokumen- leiti V-2 mootoreid ja lõpuks ka valmis rakette, mis kohe Mosk- tatsiooni taastamisele ning üksikeksemplaride valmistamisele. vasse saadeti. Moskva-lähedases Podlipkis moodustatud raketitehnika instituu- NSV Liidu tsoonis otsustati moodustada kohapealsed raketi- dis (hilisem Koroljovi ﬁrma Energia) jätkatigi tööd V-2 ja se- tehnika instituudid. Alustati Bleicherode väikelinnas, kus Boriss niitrakettide arendamisel; hiljem jäi neist järele vaid V-2 arendus. Tˇsertok ja Aleksei Issajev asutasid instituudi RABE (Raketenbau Moskva käsul tehti raketiinstituutidele Saksamaal järsult lõpp. und Entwicklung Bleicherode — Bleicherode raketiehitus ja -aren- 22. oktoobril 1946 toimetasid NKVD/MVD üksused Nõukogude dus). Raketitehnika ettevõtted käivitati veel Leestenis, Klein- Liitu esimese partii Saksa raketispetsialiste, kokku 234 inimest, Bodungenis, Nordhausenis ja Sammerdes. Üsna pea koondati nende hulgas 13 professorit, 32 teadusdoktorit ja üle 100 inseneri. need kõik organisatsiooni Nordhausen, mille üldjuhiks oli kind- Koos perekondadega oli neid üle 800 inimese. Samal päeval toi- ralleitnant Lev Gaidukov. Peainseneri kohale pandi äsja ˇsaraˇskas mus küüditamine paljudes Saksa linnades meilgi tuntud skeemi istunud Sergei Koroljov, raketimootoritega hakkas tegelema Va- kohaselt. Maja ette sõitis veoauto sõduritega, kes abistasid pak- lentin Gluˇsko. Mitmes linnas paiknenud Nordhauseni instituuti kimisel. Vastuväiteid ega palveid ei kuulatud, põgenemine oli saadeti Nõukogude Liidust 733 järelevaatajat. Moodustati veel välistatud. On teada juhtum, kus ühe lähetusele sõitnud isiku ase- paar haruinstituuti Berliinis ja Gothas. Ühtekokku oli hõivatud mele otsiti linnast plaani täitmiseks keegi samanimeline, täiesti umbes 5000 sakslast. Nende abiga leiti üles suur hulk peidetud do- kõrvaline isik (Magnus 1993: 40)! kumentatsiooni — Tˇsehhoslovakkiast näiteks raudteevagun Wern- Algul majutati nad vast loodud organisatsiooni asupaiga Pod- her von Brauni arhiiviga — ja hõivati vastav osa Skodaˇ tehaste ar- lipki ümbrusse endistesse sanatooriumidesse. Sealt veeti saks- hiivist. Pooltoodetest õnnestus kokku panna 29 raketti V-2 ja leida lasi bussidega töökohale Podlipkis, Moskvas ja mujal. Alates agregaadid veel umbes 10 raketi jaoks (Tˇsertok, 2006a, 2006b). 1947. a kevadest viidi suurem osa üle Gorodomlja saarele Seligeri Sakslaste koostöövalmidus ei põhinenud ainuüksi soovil oma eri- järves. Peatselt töötas seal üle 400 inimese, kellest 177 olid saks- alal edasi tegutseda. “1945. aastal polnud varemeteks muudetud lased. Sakslaste hulgas oli 5 professorit, 24 teadusdoktorit ja 17 mitte ainult Saksa linnad. Kokku polnud varisenud mitte ainult diplomiga inseneri. Kuid Wernher von Brauni lähikonnast Pee- riigi sõjavägi. Riik ise oli varemeteks saanud. Suveräänsus oli nemündes õnnestus venelastel kätte saada ainult elektroonikainse- lõppenud, võim oli läinud võitjate kätte. [---] Ning ka saksa rahvast ner Helmut Gröttrup. Mõned Gorodomljas viibinud sakslased on ei saanud enam ära tunda, tema suurest ühtekuuluvusest polnud avaldanud oma mälestused (Albring 1991; Magnus 1993). Wer- peaaegu midagi järel. Ellujäänud olid kaotanud oma juured, nad ner Albringi endine töökoht Hannoveri tehnikaülikoolis oli küll olid lõhestatud, segi löödud ja taas kokku aetud. [---] 1945. aas- jäänud lääneriikide tsooni, kuid sealsetest okupatsioonivõimudest tal polnud mingit kahtlust: sakslastel polnud omal maal enam kirjutab ta nii: “Kui inglased ära sõitsid, olid kõik meie ruumid sõnaõigust. Okupatsioonijõud olid kõrgeimad käskijad. Nende tühjad. Tööpingid, väikesed tuulekanalid, kõik mõõteriistad olid käes oli piiramatu võim; nemad valitsesid maad; nemad olid ain- nad peale laadinud. Samuti büroovarustuse, kirjutusmasinad, fo- sad seaduseandjad. [---] Pankrotivaral nimega Saksamaa puudusid tokopeerimisseadmed, kõik oli läinud” (Albring 1991: 34). Siis kõik kolm riigi tunnust: polnud enam ei riigivõimu, territooriumi äkki kutsusid kaks endist kolleegi Göttingenist, Johannes Hoch ja ega rahvast ei inimõiguste ega kodanikuõiguste mõttes” (Sommer Kurt Magnus, teda aerodünaamika eriteadlasena tööle venelaste 2007: 175, 178). Bleicherode instituuti, kus lubati suurepäraseid töö- ja elutingi- 13. mail 1946 ilmus NSV Liidu Ministrite Nõukogu otsus ra- musi. Eesmärgiks seati V-2 kohandamine “rahueesmärkidele” ketitehnika arendamisest relvastuse huvides. Selles oli otsesõnu NSV Liidu teadlaste juhendamisel. Ka järgnenud elu kohta Go-

1008 4 1009 Saksa teadlased ja insenerid Nõukogude Liidus 1945–1955 Uno Veismann rodomljas leiab Albring üsna palju häid sõnu. Palka saadi 5000– kohale selle ala spetsialistid Kurt Magnus ja Johannes Hoch. Esi- 8000 rubla, Gröttrup sai aga 10000 rubla, seega kaugelt rohkem mene V-2 startis sealt sakslaste abiga 18. oktoobril 1947. Pärast kui kohalikud teadlased ja insenerid. Mõne aja pärast laabus mõnesid ebaõnnestumisi saavutati edu ja iga sakslane sai pree- kirjavahetus Saksamaaga ja sinna hakati lähedastele toidupakke miaks 25000 rubla ning kanistritäie piiritust (Simonenkov 2011). saatma. “Oli hämmastav, et Nõukogude Liidule kallale tunginud Oktoobris 1950 võttis NSV Liidu valitsus vastu otsuse saata saks- riigi esindajaile tagati pisut enam kui aasta pärast sõja lõppu nii- lased tagasi Ida-Saksamaale. See toimus aastatel 1951–1953 kol- sugune seisund” (Albring 1991: 104). Helmut Gröttrupile olid mes etapis. Waldemar Wolff jäi Ida-Saksamaale ja kirjutas mitu ka ameeriklased läänetsoonis tööpakkumise teinud, kuid soovides raamatut raketiehituse ja ballistika kohta, kuid hoidus neis konk- Saksamaale jääda, võttis ta vastu ahvatleva pakkumise Bleichero- reetselt viitamast Hitleri-Saksamaa ja NSV Liidu kogemustele. dest. Küüditamise vastu protestis ta ägedalt ja koostas juba ron- Kes oli Arvid Pallo? Arvid Pallo sündis 3. veebruaril 1912 gis kirja NSV Liidu valitsusele. Sellel polnud muidugi mingeid Moskvas sinna Valgast siirdunud peres. Edaspidise seisukohast tagajärgi. Gorodomljal sukeldus Gröttrup erialategevusse ning oli tähelepanuväärne kokkusattumus, et oma esimese töökoha unustas sunduse, saades liidriks ja usaldusaluseks. Raskem oli leidis ta pärast joonestajate ja konstruktorite kursuse lõpetamist naistel. Irmgard Gröttrupi päevikust: “Ma mõistan nende naiste just Moskva lähedal Podlipki asulas paiknevas tehases. Edasi pahameelt ja viha. Mitte keegi neist polnud varem läbi teinud viis teenistus teda lennundusinstituuti, siis sõjaväkke ja lõpuks karmi kooli elada koos tõeliselt kutsetööst haaratud meestega — sinna, mille juurde ta sisuliselt jäi kogu eluks. Asutatud oli reak- meestega, kellele üks uus valem oli märksa tähtsam kui mõnus tiivtehnika uurimisinstituut RNII. Siin sai alguse tema koostöö voodi. [---] Kui Helmut on midagi erakordset leiutanud või avasta- hilisema raketiehituse korüfee Sergei Koroljoviga. Kuna seda nud, kõnnib ta ringi lapse pühapäevanäoga” (tsit. Kuvˇsinov, Sobo- sõjaväelist instituuti kureeris Stalini represseeritud marssal Mih- lev 2010: 560). Gorodomlja saarel oli sakslaste poolt juhiks endine hail Tuhhatˇsevski, hävitati 1930. aastate lõpul asutuse juhtkond: Kruppi tehase juhtballistik Waldemar Wolff. Meeskonda kuulusid direktor ja asedirektor lasti maha, Koroljov ja rakettmootorite raadiolokatsiooni spetsialist Franz Lange, aerodünaamik Werner spetsialist Valentin Gluˇsko heideti vangi. Vaevu represseeri- Albring, güroskoopide konstruktor Kurt Magnus ja veel mitu tun- misest pääsenud Pallo tegeles sõja-aastatel lennukite reaktiiv- tud teadlast ja inseneri. Elektroonikainsener Helmut Gröttrupi mootorite arendamise ja katsetamisega ning seisis lähedal ka töörühma ülesandeks sai peale V-2 modiﬁtseerimise luua kande- reaktiivmiinipilduja Katjuˇsa arendamisele. Lennukikonstruktor rakett kolmetonnise koorma viimiseks 3000 km kaugusele. Sellise Viktor Bolhovitinov alustas 1941. a Nõukogude Liidu esimese raketi projekti sakslased ka koostasid ja seejärel veel ühe, veelgi reaktiivlennuki Bi-1 arendamist ja Pallo ülesandeks sai mootori võimsama raketi projekti, kuid kumbki ei leidnud teostamist. Sa- väljatöötamine. 1942. a lõhkes katsetatav mootor stendil ja Pallo mal ajal oli Podlipkis Sergei Koroljovi juhtimisel projekteeritud nägu sai lämmastikhappepõletusi. Need jäljed jäid talle kogu mõnevõrra tagasihoidlikumate parameetritega rakett R-2, mis ka eluks. Prillid päästsid sel korral silmad. Pärast Peenemünde ra- valmis ehitati. Põhjendatult arvatakse, et Koroljov kasutas oma ketiuurimiskeskuse jäänustega tutvumist seadis Pallo sisse V-2 rakettide konstrueerimisel sakslaste projektide uudseid lahendusi. mootorite katsetusstendi Nordhauseni lähedal Lehestenis. Sel- 23 sakslasest spetsialisti sai tulevane rakettmootorite peakonst- lesse perioodi langeb ühe omapärase eriülesande täitmine. Ni- ruktor Gluˇsko oma organisatsiooni OKB-456 Moskva Himki lin- melt otsustati üks V-2 eksemplar üles seada trofeerelvade näitusele najaos. Asuti kokku panema rakette V-2 ja neid seejärel Kapus- Moskvas. Alguses valmistati Moskvasse saatmiseks ette vaid ma- tin Jari polügoonil katsetama. Seal katsetati 11 raketti V-2, mil- kett, kuid ootamatult saabus korraldus komplekteerida töökorras lest viis oli kokku pandud Nordhausenis ja kuus Podlipki tehases rakett, mida saaks katsetada Moskva jõe kaldale paigutataval sten- Saksa komponentidest. Juhtimissüsteemide häälestamiseks toodi dil. Mitmekümne meetri pikkune tulesammas oleks saanud revo-

1010 1011 Saksa teadlased ja insenerid Nõukogude Liidus 1945–1955 Uno Veismann lutsiooni järjekordse aastapäeva tähistamisel osaks ilutulestikust. Mis juhtus edasi Jenas? Ka siin õnnestus optikatootmist uuesti Raketi ja abiseadmete ettevalmistus nõudis Pallolt suuri pingutusi alustada ja võeti isegi ühendust Oberkocheni kolleegidega koostöö ning lõpuks laaditi kogu varustus erirongi 16 vagunisse. Stalinile asjus. 1. juulil 1945 sisenes Zeissi tehasesse kaks Nõukogude oh- tulevärgi idee siiski ei meeldinud ja üritus jäeti ära. Mõte, et kogu vitseri, kes esialgu delegeerisid tehase juhtimise kohale jäänud raketi väljatulistamiseks vajalik varustus mahutataks rongivagu- dr Hugo Schradele. Etteruttavalt olgu öeldud, et Hugo Schrade nitesse, leidis siiski edasiarendamist ja Saksamaal ehitati valmis oli uuele võimule ustav ja teenis välja riikliku preemia, mis siiski ei kaks sellist erirongi. Üks neist sai asendamatuks hilisematel ra- hoidnud ära tema kuulutamist rahvavaenlaseks mõni aasta hiljem. ketikatsetustel Kapustin Jari polügoonil. Saksamaalt naastes sai Ülemvõim tehases kuulus kindral Dobrovolskile, kes teatas tehase Pallo oma esimese ordeni ja asus tööle Sergei Koroljovi konst- taaskäivitamisest. Ülesandeks saadi tootmise jätkamine koostöös rueerimisbüroosse Podlipkis (hilisem Energia). uue võimuga ja toodangu (prilliklaasid, rändkinoaparaadid jms) viimine Nõukogude Liitu sõjakahjude korvamiseks. Emigratsioo- nist naasid kohalikud kommunistid, alustati denatsiﬁtseerimist. Aasta lõpul töötas tehases ligi 10000 inimest. Ometi rebiti kõik ZEISSI TEHASE LUGU lubadused puruks ühel päeval: 22. oktoobril 1946 teatati, et tehas demonteeritakse ja seadmed viiakse NSV Liitu, kohale jätta suu- Zeissi tehasest oli pommitamise tagajärjel hävinud 25–30%, kah- deti vaid 6% sisseseadest. Deporteerimisele kuulus ka 270 teadlast jusid hinnati tollal 30 miljonile riigimargale. 13. aprillil 1945 ja inseneri, nende hulgas eestlasest insener ja leidur Karl Papello. hõivasid ameeriklased Jena. 18. juunil andis USA armee kolonel Reis kestis ligi kolm nädalat. Esimene jaotamine erialade järgi Stone teada, et Zeissi ja Schotti tehased ehitatakse uuesti üles USA tehti Podlipki jaamas. Linna sisse rong ei sõitnud ja linna sakslasi tsoonis ning tippspetsialistidel tuleb sinna ümber kolida. Kõigile ei majutatud, hõivati sanatooriumid ja puhkekodud Moskva ob- sellega nõustunud perekondadele antakse kolimiseks veoautod, lastis. Peatselt hakati sakslasi erialade järgi tehaste ja instituutide hiljem tuleb omal käel ennast venelaste eest päästa. Loeti ette 84 vahel jaotama. Üks optikainseneride rühm saadeti Leningradi op- Zeissis töötanud inimese nimed ja teatati, et need evakueerib USA tikatehasesse GOMZ, praeguse nimega LOMO. Viimaste hulgas armee nende tahet küsimata. Schotti tehasest valiti peale selle veel oli isegi astrooptika spetsialiste, keda mäletasid veel Tõravere te- 41 töötajat ja Jena ülikoolist 200 õppejõudu; koos perekondadega leskoopide tegijad. Sakslasi töötas ka Zagorski ja Krasnogorski viidi ära 1300 inimest. Vabatahtlikult evakueerijaid algul peaaegu optikatehases. Viimase sisseseade pärines peaaegu kogu ulatuses ei olnudki, sest lahkumine südamelähedasest tehasest ja kodulin- Zeissilt. nast tundus võimatu ning ameeriklaste teguviis brutaalne. Et peagi tulevad venelased, see sai selgeks alles hiljem ja nende valitsemist ei osatud kuidagi ette kujutada. Evakueeritavate konvoi sihtpunk- MOSKVA ÕHUKAITSESÜSTEEM tiks osutus Heidenheim, kus ootasid ees üpris rasked elutingimused. Tegevusetus ja väljavaadete puudumine viisid selleni, et paar Sõja ajal, 23. augustil 1943 oli Moskvast 12–13 km kõrguselt üle optikainseneri lõpetas elu enesetapuga, paaril õnnestus 1946. a Je- lennanud sakslaste luurelennuk. Mitmelt lennuväljalt tõusis siis nasse tagasi pöörduda. Mõne aja pärast alustati läänetsoonis siiski õhku kokku 15 hävituslennukit, kuid ükski neist ei küündinud prilliklaaside ja muude läätsede valmistamist, leiti ka sobivad toot- nii kõrgele kui Junkers. Seda teada saades olevat Stalin olnud mishooned lähedalasuvas Oberkochenis (Herrmann 1991). Lääne raevunud. Pärast sõda otsustas Stalin ümbritseda Moskva linna ajalookirjutuses ei unustata märkimata, et ameeriklased vormis- õhutõrjeraketipatareide ringiga. Tuumapommi kandev lennuk tasid rekvireerimisakti 13 miljoni riigimarga ulatuses, mis tõesti pidi iga hinna eest saama alla tulistatud enne Kremlini jõudmist. hiljem uuele Zeissi ﬁrmale Oberkochenis välja maksti. “Nii et isegi tuhandest vaenlase lennukist ei jõuaks ükski läbi

1012 1013 Saksa teadlased ja insenerid Nõukogude Liidus 1945–1955 Uno Veismann murda Moskvani,” olevat Stalin öelnud (Simonenkov 2011: 79). deks esialgu elektromehaaniliste arvutusseadmetega; teada on Selleks tehti sõjajärgse vaesuse ja tehnilise mahajäämuse tingi- Saksa teadlase Johannes Hochi oluline panus, mida üsna erandli- mustes ränki jõupingutusi. Keskse uurimis- ja konstrueerimis- kult märgitakse ära veel sellel sajandil ilmunud NSV Liidu tipp- organisatsioonina loodi Moskvas Leningradi maantee ääres uus, relvastuse arengu käsitluses (Metˇs... 2007). Hochi ettepane- mitme kvartali laiune ülisalajane asutus, mille juhiks sai Lavrenti kul mindi seniitrakettide suunamissüsteemi projekteerimisel üle Beria poeg (Kissunko 1996). Asutuse loomist forsseeriti kõigi va- elektron-analoogarvutitele. Sakslaste võimalikult täieliku äraka- henditega, näiteks oli neil õigus mis tahes organisatsioonist enda sutamise huvides tagati neile ligipääs täiesti salajastele andmetele juurde tööle kutsuda igaüht, kelle nad vaid välja valisid. 1950. a ning valveametkonna õuduseks lasti osaleda Wasserfalli katsetus- kutsuti hilisema nõukogude küberneetika teerajaja akadeemik Ak- tel Kapustin Jari polügoonil. Seal kohtusid nad rahvuskaaslastega, sel Bergi juhitud instituudist sinna tööle Aleksandr Raspletin, kel- kes valmistasid sealsamas ette Saksamaalt toodud ballistiliste ra- lest sai Moskva uue õhukaitsesüsteemi Berkut ideoloog ja pea- kettide V-2 lennutamisi. konstruktor. Asutusel endal vaheldusid postkastinimed, lõpuks 1950. aastateks saigi Moskva ümbritsetud kahe betoonist ring- jäid alles Strela, Kometa ja Almaz, omavahelistes kõnelustes aga teega raadiusega 50 ja 90 km. Ringteede ääres paiknes 56 seniitra- ikka Beria-SKB. kettide patareid statsionaarsetes betoonpunkrites koos lennukite Lennukite varajaseks avastamiseks arendati edasi sõja ajal saa- avastamise raadiolokaatoritega ja seniitrakettide lennukitele sih- dud USA raadiolokaatoreid, korjati kokku raadiojälgimisseadmed timise süsteemidega ning rakettide stardistendid. Süsteemi amet- Saksamaalt, konstrueeriti seniitraketid. Eeskuju võeti Saksamaal likuks ˇsifriks oli S-25, kuid üldtuntuks sai see nime all Berkut loodud õhutõrjeraketist Wasserfall. Tehnika tipptasemel olev (esimene pool Beria nimest, teine pool KGB kohaliku ülemuse Ku- Wasserfall ühendas esmakordselt õhuruumi raadiolokatsioonjälgi- tepovi nimest). Saksa teadlaste ja inseneride (nende hulgas Karl mise seniitraketi poolautomaatse suunamisega vaenlase lennukile. Papello) osatähtsust projektis on raske kindlaks määrata. Kaht- Mõnevõrra utoopiline, kogu Saksamaad hõlmav õhukaitsesüsteem lemata olid nad Wasserfalli ja Schmetterlingi projekti najal pari- pidi koosnema 870-st Wasserfalli jaamast ja veel 1300-st uuemast mad spetsialistid selles valdkonnas. Väiksem rühm neist tegeles Schmetterlingist. Wasserfall oli ülesehituselt V-2 väike raadio- veel lennukilt laeva pihta tulistatava raketi juhtimissüsteemi konst- juhitav analoog, mis pidi tabama kuni 19 km kõrgusel lendavat rueerimisega ja selle eest sai rühmajuht Bruno Golecki 1953. a lennukit. Kõigil juhtudel oli oluliseks vahelüliks arvutusseade, Stalini preemia. Kui sakslased olid oma töö teinud, viidi nad mis teisendas raadiolokaatorilt saadavaid vaenlase lennuki koor- Suhhumi G-instituuti n-ö karantiini ja lasti kodumaale tagasi al- dinaate raketijuhtimissignaalideks — see, millega Eestist pärit les 1958. a, pärast seda kui nad olid tõotanud sõjasaladustest leidur Karl Papello oli kunagi kodumaal ja hiljem Zeissi juures vaikida. Ka möödunud sajandi seitsmekümnendatel aastatel oli aastaid tegelnud. Alguse juures oli Moskvas oluline roll saks- Beria-SKB kõrgeima salastatusastmega organisatsioon Moskvas, lastel. Nad toodi Beria korraldusel kohale teistest ˇsaraˇskadest: mida reˇziimi ranguselt ületasid vaid Moskvast väljas paiknevad Kuibõˇsevist, Gorodomljalt ja Krasnogorskist, kokku 99 inimest. tuumatehnoloogia keskused. Tuˇsinosse ehitati kiiruga umbes sajast Soome majast koosnev lin- Meieni jõudsid äärmiselt kokkusurutud andmed leidur Papello nak. Nagu jutustab üks osaline, veeres igal hommikul Beria-SKB elukäigu kohta pärast tema Saksamaale naasmist kõigepealt sü- väravatest sisse mitu bussi, sees relvastatud valve all Saksa spet- damliku nekroloogi kaudu Zeissi ﬁrma ajakirjas, millel aastaid hil- sialistid, mõnes ka vangiseisuses kohalikud teadlased ja insene- jem põhinesid mõned lühiartiklid Eesti ajakirjanduses (Mägi1990; rid. Sakslastest oli moodustatud kaks osakonda ja neid jätkus Veismann 1991; Hendre, Õiglane 1995; Nõmm 2000). Põhjaliku- veel teistessegi osakondadesse. Raadiolokaatoriga määratud len- ma eluloo avaldas Heiki Raudla (Raudla 1995). Viidates neile nuki koordinaadid teisendati seniitraketi juhtimise koordinaati- käsitlustele, ei ole järgnevalt Papello elule ja tegevusele enne

1014 1015 Saksa teadlased ja insenerid Nõukogude Liidus 1945–1955 Uno Veismann

Zeissi juurde siirdumist tähelepanu pööratud, vaid püütud avada Hõike peale “Karl, mida sina siin teed?” pööranud Papello selja tema tegevust Moskvas. Üheks Eestist kaugemalgi tuntuks saa- ja eemaldunud kiirel sammul. Teadlastele-vangidele olid antud nud leiutiseks oli Papellol õhutõrjekahurite tulejuhtimise aparaat, passid vene perekonnanimedega ja nad ei tohtinud kohalikega su- mida meil polnud aga lootustki tootma hakata. Nii polnud midagi helda, pealegi ei tahtnud Papello kuidagi avalikustada oma Eesti üllatavat selles, et 1930. aastate algul leidis Karl Papello kontakti päritolu. Kindlasti ei avaldatud sakslastele ka kogu projekti sisu Zeissi tehasega Jenas. Ühest Papellot käsitlevast artiklist ajakir- ega eesmärki; isegi kohalikud spetsialistid olid pühendatud vaid jas Olion loeme: “Pääle oma tuntud tegevusala on Zeissi tehased oma seadme või allsüsteemi saladusse. Igal hommikul viidi pe- praegu rakendatud riiklike kaitseülesannete teenistusse. Sääl on rekonnapead bussiga töökohtadesse, kes Moskva instituuti, kes osakondi, laboratooriume ja töökodasid, kus töö ja tegevus toi- mõnda väikelinna või oblasti tehaselinnakusse (Podlipki, Krasno- mub kõige valjuma valve all. Töölistel ja vähematel tehnilistel gorsk, Zagorsk jt). Üks paljudest tuhandetest Saksa sõjavangidest, juhtidel pole aimugi, mis teatud esemed ja aparaatide osad ene- Rochus Misch, kirjeldab oma memuaarides, kuidas sakslastest sest moodustavad” (Veismann 1991). Sellest nähtub, et ka Karl lihtsõjavangid panid kokku puumaju õhtuti Moskvast bussiga ko- Papello oli tõmmatud niisuguste tööde juurde, ja nüüd teame, haletoodavatele elanikele. Need osutusid samuti sakslasteks, aga et keskseks tööteemaks oli mehaaniliste analoogarvutite konst- märksa privilegeeritumateks (Misch 2010). Zagorskis olevat Pa- rueerimine lennukite jaoks. Tema nimele registreeriti üle saja pellogi saanud elamiseks maja. Karl Papello koos abikaasaga naa- patendi; võib peaaegu öelda, et ta oli kirglik patenteerija. Saa- sis Jenasse, kus ta hakkas uuesti tegelema meditsiiniaparaatidega, dud patentide hulgas olid näiteks suurtüki sihtimisarvuti, lend- ja suri 1958. a. objektide tulistamise sihi arvuti, aparaat sihtmärgi jälgimiseks ja nurgamõõduseade suurtükikalkulaatorile. Me ei tea, milline Moskva sõjatööstusinstituut sai endale küüditatud Papello osa- ALLVEELAEVAD JA URAANIVARUD konna ja kuhu nad päris algul majutati. Hiljem olid nad igal juhul Kolomnas ja siis Moskva lähistel Zagorskis. Alates 1945. a kevadest pidas Saksa sõjalaevastiku saladustele jahti NSV Liidu mereväe eriüksus admiral Leonid Korˇsunovi juh- Kuidas elasid sakslased Moskva oblasti asulates ja väike- timisel. Hõivati Saksamaa sõjamerejõudude arhiivid. Idatsooni linnades? Kurt Magnus: “Puhkekodu funktsioneeris esimestel jäi allveelaevade arendusﬁrma Blankenburgis, kus olid konstruee- päevadel oivaliselt, peaaegu nagu puhkuseparadiis. Mitte midagi ritud uute seeriate laevad. Need edestasid oma tunnussuurustega ei pidanud ise muretsema, kohe olid abilised käepärast. Nad hoo- kaugelt NSV Liidu allveelaevu. Saksamaa uusima, XXI seeria litsesid kütmise eest, koristasid toad, pesid ja triikisid pesu, jah, töökorras laevadest oli neli Balti laevastikus käigus kümme aas- nad tegid isegi vanniskäimiseks ettevalmistusi. Ka toitumise eest tat. Danzigi laevatehases oli neid pooleli 40, millest Balti laevastik oli hoolitsetud. Naabruses asuvas hoones paiknesid ühisruumid: võttis oma nimekirja 20. Viis laeva viidi peaaegu lõpetatuna me- piljardisaal, kinosaal ja lugemistuba, samas asus ka söökla. Siin ritsi Leningradi, kuid lääneriikide protestide tõttu tuli nende ka- kohtusid kõik sakslased kolm korda päevas — hommiku-, lõuna- sutamisest loobuda ja kolm laeva uputati merre 20 miili kaugusel ja õhtusöögiks — ning said hellitatud. Mida pakuti — novembris Ristna neemest. 1946! —, see oli muinasjutuline. Juba hommikusöögiks servee- riti kalamarja, vorsti, juustu, salatit, praadi, munatoite, oakohvi või Laevaehituse ministeerium moodustas oma tehnoloogiabüroo kakaod” (Magnus 1993: 61). Mõne aja pärast võimaldati saatjaga Aleksei Antipini juhtimisel osakondadega kuues Saksa linnas. kohalikul turul käia ja lõpuks isegi Moskvas, ikka saatjaga. Üks 1946. a suveks oli nendes kuuekümne NSV Liidu järelevaataja all Karl Papellot tundnud Tallinna insener jutustas, et kord pärast sõda tööle rakendatud üle 1500 sakslase dokumentatsiooni vormistama Moskvas lähetusel viibides nägi ta ootamatult Papellot tänaval. ja tõlkima, samuti alustati laevade kopeerimist ja edasiarendamist. Siin pandi alus NSV Liidu uutele allveelaevaseeriatele. Kõige

1016 1017 Saksa teadlased ja insenerid Nõukogude Liidus 1945–1955 Uno Veismann tuntumaks said neist keskmise suurusklassi laevad 613 (NATO Moskvasse saadetud uraaniühendites 220 tonni puhast uraani. tähistuses Whiskey), mida on valmistatud üldse 215 tükki. Omal Septembris 1945 jõudsid 60 NKVD meest Joachimsthali kaevan- algatusel pakkus teenuseid väljapaistva mootorikonstruktori Hel- duslinna ja kuulutasid selle suletud tsooniks. Paari kuu pärast muth Walteri kaastööline Franz Statetzki. Tema abiga leiti üles sõlmitud salalepinguga anti kõik uraanimaagi kaevandamise õigu- Walteri viimase gaasiturbiinmootori dokumentatsioon, mida ha- sed Nõukogude Liidule. Hiljuti avaldatud uurimustest nähtub, kati uurima Antipini büroos. Statetzki värbas sinna tööle veel et aastatel 1945–1962 olid selles töös hõivatud 5000 Saksa sõja- mitu endist Walteri kaastöötajat, Walter ise leidis töökoha Inglis- vangi, 7000 sudeedisakslast, 100000 Tˇsehhoslovakkia poliitvangi maal. 1948. a viidi Antipini büroo üle Leningradi, kus kümme 18 koonduslaagris ja 250000–260000 tsiviiltöölist. Nõukogude sakslast eesotsas Statetzkiga jätkas gaasiturbiinmootori arendus- Liit sai siit kuni oma kokkuvarisemiseni üle 100000 tonni uraani- töid (Sirokoradˇ 2003). 1950. aastatel ehitatigi paar Walteri moo- maaki (Pustejovsky 2009). toriga allveelaeva, kuid tuumajõuallikad tõrjusid selle mootori välja. Elbingi linnast leidsid NSV Liidu väed pooleli olevaid miniallveelaevu Seehund, millest kaks lõpetati ning saadeti katse- KOKKUVÕTTEKS tamiseks Leningradi. Üks neist sai NSV Liidu mereväe esimeseks Vangilaagritest väljakasvanud ˇsaraˇskad arenesid kinnisteks tea- miniallveelaevaks, teised eeskujuks uutele lahendustele laevatehases. duslinnakuteks (vn naukograd), nagu Sarov, Sneˇzinsk jt. NSV Liidu tuumapommi loomise keskus Sarov kandis oma suletuse Jätame kõrvale hiigelsuurtükkide Dora ja Gustavi sõjajärgse ja reˇziimiga ikka edasi ˇsaraˇska ilmet, rääkimata Sneˇzinskist ja saatuse — neid uuriti ja katsetati ilma sakslaste osaluseta. Firma teistest kinnistest linnadest Uuralites. Mõned neist hiljem ava- Rheinmetall 24 cm kaliibriga kaugelaskesuurtükki püüti 1945.– nesid (Dubna, Obninsk), mõned on tänini suletud. Kuidas näiteks 1946. a Sömmerda linnas järele teha. Piloodita lennuki V-1 ja sündis Dubna? 1930. aastatel vangide tööga rajatud Moskva- ballistilise raketi V-2 lennutrajektoori modelleerimiseks konst- Volga kanali Ivankovo veehoidla ja elektrijaama juurde asutati rueeris Konrad Zuse maailma esimesed digitaalelektronarvutid, ehitajate vangilaagriga seotud masinatehas, mis sõja ajal pandi len- mille dokumentatsioon võis sattuda venelaste kätte, kuid selle ka- nukeid tootma. Sakslased andsid ˇsaraˇskas oma panuse ja 1951. a sutamisest ei ole midagi teada. Zuse tegi ka katset konstrueerida mindi lennukitelt edasi raketiehitusele. Samasse tekkis ikka MVD digitaalset pardaarvutit pommituslennukitele. Ammu oli teada, hoole all tuumafüüsika instituudi kuulus tsüklotron, aastate pärast et autot Moskvitˇshakati tootma Opeli Eisenachi tehasest toodud veel hüdroakustika instituut ja kosmoseside keskus. Tehnoim- tööpinkidega ja isegi originaalsõlmi kasutades. peeriumi ühe keskuse väljakujunemises oli teatud roll olnud Sak- Saksamaal ja Tˇsehhoslovakkias leidus maapõues uraanimaaki, samaalt hangitud teabel ja inimestel, kuid see piirdus vaid ühe mida NSV Liit vajas kiiresti ja palju aatomipommi valmista- arenguetapi kiirendatud läbimisega. miseks (Veismann 2006). Uraanivarude otsingud moodustasid Sakslaste osalus ja hõivatud projektidokumentatsioon kiiren- terve epopöa Zavenjagini meeskonna tegevuses (Vaˇznov 2012). dasid oluliselt lahenduste leidmist lennuki- ja raketiehituses, kuid Saksamaale oli Belgiast toodud 1200 tonni uraaniühendeid, mida ei lahendanud tootmisprobleeme, eriti mis puudutab materjale. hoiti laos Stassfurti linnas. Selle linna hõivasid kõigepealt amee- V-2 kopeerimises osalenud Boriss Tˇsertok kirjutab, et sakslaste riklased ja vedasid mõne päevaga kogu uraanivaru minema. Edasi tehnoloogia eeldas 86 terasemargi kasutamist, NSV Liit suutis viisid jäljed Neustadti, kus avastati 3,5 tonni uraani ja 300 tonni neile aga asendajaid leida ainult 32; 59 marki värvilistele me- uraaniühendeid. Tˇsehhoslovakkiast leiti uraanimaaki ja -ühen- tallidele leiti vaid 21 asendajat, 87 mittemetallile (sh kummid, deid, milles puhast uraani oli umbes 25 tonni. 1946. a jaanuaris plast jms) 48 asendajat. Maha oli jäänud lülitite ja releede toot- kanti Stalinile ette, et kokku on Saksamaalt ja Tˇsehhoslovakkiast mine. Kõrgtehnoloogilise relvastuse arendamine oli aga nii tähtis,

1018 1019 Saksa teadlased ja insenerid Nõukogude Liidus 1945–1955 Uno Veismann et võimud käivitasid uuringud ja tootmise paljudes kõrvalvaldkon- Kuvˇsinov, Sobolev 2010= Kuvxinov, S., Sobolev, D. dades. V-2 edasiarenduse R-2 valmistamises osalesid 24 teadus- Sovetskiitotalitarizm i germanskie aviacionnye spe- ja konstruktoriinstituuti ning 90 tehast. cialisty. Rossi i Germani v HH veke. Tom 3. Moskva, Kokkuvõtteks võib küsida, milline oli NSV Liidu moraalne str. 538–566 M a g n u s , K. 1993. Raketensklaven. Stuttgart võit Saksa tehnika ja elavjõu ärakasutamisel reparatsioonide näol. M e t ˇs. . . 2007 = Meq i wit Rossii. Kaluga Sakslastel oli kahtlemata tähtis osa NSV Liidu tehnoimpeeriumi M i s c h , R. 2010. Der letzte Zeuge. München—Berlin tekkimise kiirendamises kümnel esimesel sõjajärgsel aastal. Üks M u s i a l , B. 2011. Stalins Beutezug. Berlin lennukiehituse arengu vaatlejaid leiab: “Mitte keegi mitte kunagi M ä g i , V. 1990. Karl Papello — üks Eesti viljakamaid leidureid. — ei arvutanud — nüüd on aga juba peaaegu võimatu arvutada — Tehnika ja Tootmine, nr 12, lk 29–28 “trofee”-varustuse kasutegurit ja selle varustuse ebamajanduslik- N õ m m , T. 2000. Peatükk Eesti elektrotehnika ajaloost: Karl Pa- kusest tingitud kadusid, nagu pole võimalik kokku arvata ja ni- pello — 110. — Tehnikamaailm, nr 6, lk 40–46 metada Saksa reparatsioonide näitajaid, sest Nõukogude valitsuse Podrepnõi 2008 = Podrepnyi, . Reaktivnyiproryv vastavad dokumendid on endiselt tabu” (Podrepnõi 2008). Suhte- Stalina. Moskva line efekt oli kahtlemata suurim lennukiehituses, sest siin oli Sak- Pomogaibo 2004= Pomogaibo, A. Oruжie pobedy i NKVD. samaa maailmas eesliinil seisnud, NSV Liit aga üsna mahajäänud. Moskva Pustejovsky,O.2009. Stalins Bombe und die “Hölle von Joachim- Võeti kasutusele reaktiivmootorid, mindi üle täismetallkeredele, sthal”. Münster: LIT-Verlag juurutati piloodi katapulteerimise seade. Raketiarendus lähtus ot- R a u d l a , H. 1995. Leiutaja Karl Papello. — Sakala Kalender 1996. seselt V-2 konstruktiivlahendusest. Viljandi, lk 70–77 Riehl,N.,F.Seitz 1996. Stalin’s Captive. Nikolaus Riehl and the Kirjandus Soviet Race for the Bomb. American Chemical Society Simonenkov 2011= Simonenkov, V. “Xaraxki”. Innova- A l b r i n g , W. 1991. Gorodomlia. Deutsche Raketenforscher in Russ- cionnyiproekt Stalina. Moskva land. Hamburg—Zürich S o b o l e v 1996 = Sobolev, D. Nemeckii sled v istorii A r d e n n e , M. von 1997. Erinnerungen, fortgeschrieben. Düsseldorf soveckoiaviacii. Moskva Berditˇsevski2005= Berdiqevskii, B. Traektori жizni. S o l ˇze n i t s õ n, Aleksandr 2001. Esimeses ringis. Tallinn: Ersen Moskva Steenbeck,M.1978. Impulse und Wirkungen. Berlin (vn 1988) Hartlepp,H.2005. Erinnerungen an Samara. Oberhaching S u v o r o v 2003 = Suvorov, V. Tenь Pobedy. Doneck H e n d r e , E. 1992. Karl Papello — Eesti soost tippinsener. — Insene- Sirokorad2003=ˇ Xirokorad, A. Tevtonskiimeq i russka rikultuur Eestis 1. Tallinn, lk 23–30 bron . Moskva H e n d r e , E., H. Õ i g l a n e 1995. Karl Papello teadlasena. — Insene- S o m m e r , T. 2007. 1945. Ühe aasta elulugu. Tallinn rikultuur Eestis 2. Tallinn, lk 24–29 Zapolskis,A.A.1999= Zapolьskis, A. Reaktivnye samo- Herrmann,A.1991. Nur der Name war geblieben. Stuttgart l¨ety Lftvaffe. Minsk H o z i k o v 2004 = Hozikov, V. Sekretnye bogi Kreml . Timofejev-Ressovski 1995 = Timofeev-Resovskii, N. Moskva Vospominani . Moskva Karlsch, R., J. Laufer (Hrsg.) 2002. Sowjetische Demontagen T ˇs e r t o k 2006a = Qertok, B. E. Rakety i ldi. Ot in Deutschland 1944–1949: Hintergründe, Ziele und Wirkungen. samol¨etov do raket. Moskva Duncker & Humblot T ˇse r t o k 2006b = Qertok, B. E. Rakety i ldi. Podlipki — K e r b e r , L. 1996. Stalin’s Aviation Gulag: A Memoir of Andrei Tu- Kapustin r — Tratam. Moskva polev and the Purge Era. Smithsonian Institution Press V a ˇzn o v 2012 = Vaжnov, M. A. P. Zaven gin: stranicy Kissunko 1996= Kisunko, G. Sekretna zona. Moskva жizni. Http://wsyachina.narod.ru/history/zavenyagin.html

1020 1021 Saksa teadlased ja insenerid Nõukogude Liidus 1945–1955

V e i s m a n n , U. 1991. Legendaarne leidur Papello. — Horisont, nr 3, lk 30 V e i s m a n n , U. 2006. Nõukogude Liidu aatomipommi saamisloost. — Akadeemia, nr 2, lk 287–336 Õ u n , M. 2005. Saksa reaktiivlennukid II maailmasõjas. Tallinn

UNO VEISMANN (sünd.1934) on astrofüüsik, füüsika-matemaatika- kandidaat (1968). Lõpetas 1957. a Tallinna Pedagoogilise Instituudi füüsika erialal, täiendas end 1963. a Leningradis, 1981. a Münchenis ja 1993. a Berliinis. Juhtis 1970–1990 NSV Liidu orbitaaljaamadele Saljut, Saljut-4, Saljut-7 ja Mir paigaldatud atmosfääri optilise kaugsondeeri- mise aparaatide arendamist. Praegu Tartu Observatooriumi vanemtea- dur, TÜ emeriitdotsent. Varem on temalt Akadeemias ilmunud artiklid “Kosmos: Kuhu edasi ja milleks?” (2000, nr 1, lk 48–66), “Maaväliste tsivilisatsioonide otsingutest” (2001, nr 4, lk 764–781), “Eesti ja NSV Liidu kosmoseprojektid” (2004, nr 8, lk 1719–1732), “Nõukogude Liidu aatomipommi saamisloost” (2006, nr 2, lk 287–336), “Milleks ja kuidas Eestile kosmos: Eesti kosmosepoliitika äärejooni” (koos Kalju Eerme, Laurits Leedjärve ja Mart Noormaga; 2007, nr 12, lk 2583–2613) ja “Ve- nemaa kosmonautika ja kosmosetööstuse tänapäev” (koos Kalju Eerme, Mart Noorma ja Teoﬁlus Tõnissoniga; 2010, nr 3, lk 387–415) ning arvustus “Kaks raamatut elu otsingutest kosmosest” (2003, nr 1, lk 170– 174).

KAIDO OLE (1991)

1022 Mari-Liis Madisson

uurinud rahvaluuleteadlane Eda Kalmre, kes monograafias Hirm ja võõraviha sõjajärgses Tartus (2007) vaatleb vandenõuteooriate VANDENÕUTEOORIATE osa identiteediloomes, tuues näiteid ka Eestis levinud vandenõu- teooriate ja nende arengu kohta. Kõige põhjalikumalt käsitleb SEMIOOTILINE vandenõuteooriaid Leedu filosoofi ja poliitikauurija Leonidas Donskise artikkel “Vandenõuteooria kui “teise” demoniseerimine: TÄHISTAMISLOOGIKA Karl R. Popperi vandenõuteooria kontseptsioon” (2002). Erine- valt eelmainitud autoritest avab Donskis vandenõuteooria mõiste ning vaatleb selle kohandumist kristliku demonoloogia ning tea- Mari-Liis Madisson dusliku maailmapildiga. Vandenõuteooriate ja nende ühiskondliku mõju olulisusest Vaatlen alljärgnevas artiklis vandenõuteooriate semiootilist tähis- kõneleb asjaolu, et seda on uurinud väga erinevate distsipliinide tamist ehk seda, missugusele tähistamisloogikale toetudes kul- teadlased. Käesoleva teemapüstituse seisukohast tooksin esile tuuris vandenõuteooriaid luuakse. Keskendun just nimelt van- kultuuriteoreetik Timothy Melley, Ameerika kultuuri uurija Peter denõuteooriatele ning mul ei ole ambitsiooni võtta sõna mõne Knighti, filosoofide Brian L. Keeley, Cédric Vincent’i ja Karl R. konkreetse vandenõu olemasolu või vandenõuteooria adekvaat- Popperi, poliitikauurijate Richard Hofstadteri ja Michael Bar- suse ning tõeväärtuse kohta. Mainitud teemapüstitus on minu kuni, folklorist Véronique Campion-Vincent’i ning narratiiviuuri- jaoks huvitav peamiselt kahel põhjusel. Esiteks annab van- jast kirjandusteadlase Svetlana Boymi ideed. denõuteooriate semiootilise tähistamisloogika käsitlemine hea Toetun nende uurimustele, et luua vandenõuteooriate käsit- võimaluse avardada Juri Lotmani ja teiste Tartu-Moskva kultuu- lemiseks ühtne ja üldine mõisteraamistik. Minu eesmärgiks risemiootikute mõistestiku rakendamist n-ö kõrgkultuurist väl- on koondada nende tähelepanekud kultuurisemiootika metakeele jaspool. Lotmanit on seostatud eelkõige aadlikultuuri teoreeti- abil ühtseks süsteemiks ning selgitada, millistel semiootilis- lise mõtestamisega (Schönle 2002: 430). Tahaksin näidata, et tel tähistamismehhanismidel vandenõuteooriad rajanevad. En- kultuurisemiootika ideed annavad hea võimaluse ka tänapäeva nekõike lähtun Juri Lotmani arendatud mütoloogilise ja mit- massikultuuri nähtuste mõtestamiseks. Teiseks tundub mulle, temütoloogilise teadvuse kontseptsioonist. Algse hüpoteesina et nii levinud sotsiokultuurilist nähtust nagu vandenõuteooriad väidan, et mütoloogilise ja deskriptiivse mõtlemise ning kood- on põhjendamatult vähe semiootika vaatekohast uuritud. Seda teksti kui nende vahevormi kasutamine vandenõuteooriate tähista- on teinud Juri Lotman teoses Hirm ja segadus (2007a) ning misviisi selgitamisel lubab vandenõuteooriate loogikat välja tuua Mihhail Lotman artikliseerias “Hirmusemiootika ja vene kultuuri selgemalt, kui seda on teinud varasemad uurijad. Koodteksti tüpoloogia” (vt kokkuvõttev peatükk M. Lotman 2009). Mõlemad mõiste aitab aga lahendada kahe erineva tähistamistüübi paradok- peatuvad vandenõuteooriatel üsna põgusalt, need on olulised saalset kooseksisteerimist eri aegadel loodud vandenõuteooriates. eelkõige üldiste hirmusemiootikat puudutavate väidete illustree- Veel tahan ma oma teemapüstitusega osutada vandenõuteooriate rimiseks. Veel on vandenõuteooriatest kirjutanud semiootik Paul osale kultuurilises autokommunikatsioonis. Cobley, kes võtab artiklis “Paranoia semiootika” (2004) vaatluse Olgugi et artikli peaeesmärk on esitada vandenõuteooriate alla thriller’i-ˇzanri iselaadse kristalliseerumise Lääne mõtlemises, semiootilise tähistamisloogika teoreetiline käsitlus, ilmestan ma mis toob muu hulgas kaasa ka paranoilisuse ning vandenõuhirmu. oma väiteid ka näidetega, mis pärinevad Para-Webi kommentaa- Vandenõuteooriate kohta on eestikeelses teaduskirjanduses riumi rubriigist “Alternatiivajalugu: salaühingud ja vandenõud”. vähe materjali. Peale Juri ja Mihhail Lotmani on vandenõuteooriaid Täpsemalt vaatlen ma 141 sissekannet (kuni 18.5.2010), mis on

1024 5 1025 Vandenõuteooriate semiootiline tähistamisloogika Mari-Liis Madisson postitatud teema “Poola presidendi ja ülejäänud eliidi surm” alla.1 võib silmas pidada missioonitundlikke ja väga pühendunud van- Otsustasin internetis levivate vandenõuteooriate kasuks eelkõige denõuteooriate loojaid, kes vandenõulaste kombel avalikkusele seetõttu, et nii saan vaadelda vandenõuteooriaid nende peamises tundmatuisse subkultuuridesse pagendatuna konspiraatorite plaane levikukeskkonnas ning hoida ära vandenõuteooriate omapool- nurjata püüavad. Selliseid vandenõuvastaseid vandenõusid loo- set suunamist, mis oleks võinud juhtuda nt inimesi intervjuee- vaid rühmitusi on lähemalt kirjeldanud Michael Barkun (2003: rides. Michael Barkun (2003: 12) on täheldanud, et van- 33–38). Oma tegevuse tõhususe huvides kasutavad konspiratiiv- denõuteoreetikud ei ole kõige altimad uurijate küsimustele vas- sed mõtlejad kõrvalisi kommunikatsioonikanaleid, avalikus info- tajad. Valisin oma näitematerjaliks Smolenski lennuõnnetust ka- ruumis aga eriliselt kodeeritud sõnumeid. jastavad vandenõuteooriad, sest see teema oli omal ajal väga Ilmselt on selline topeltvandenõude loomise idee siiski Boymi päevakajaline ning selle kaudu on võimalik saada aimu, millised retooriline liialdus, sest enamik teadlasi on vandenõuteooriate loo- vandenõuteooriad tänapäeva Eesti kultuuris ringlevad. mist käsitanud pigem laialdase sotsiokultuurilise nähtusena kui Artikkel koosneb kolmest teemaplokist. Esimene vaatleb kõrvalise subkultuuri eripärana. Kui pöörata tähelepanu sõna tei- vandenõuteooriat ja sellega lähedalt seotud mõisteid; veel tu- sele poolele, saab selgeks, et tegemist on just nimelt teooriaga, leb juttu vandenõuteooriate levikukeskkonnast ning asetumisest mingit loogikat kandva mõttesuunaga, mis mõneti praktikale oma ja võõra mõistete pingevälja. Selle osa eesmärgiks on anda vastandub. Vandenõuteooria on teatav metatasand sündmuste põhimõisted ja määratlused, millele toetub edasine käsitlus. Teine käsitlemiseks. Véronique Campion-Vincent (2007: 103) on te- osa keskendub vandenõuteooriate semiootilise tähistamisloogika ravmeelselt vaadelnud vandenõuteooriaid rahvaliku ajaloo või semantilise ja deskriptiivse aspekti ning nende paradoksaalsena sotsiaalteadusena; konspiratsiooniteooriad varustavad sündmuse tunduva kooseksisteerimise mõtestamisele. Artikli viimane kol- inimliku tähendusega ja kohaga laiemas arusaamade süsteemis. mandik paigutab vandenõuteooriad laiemasse kultuurisüsteemi Üks tuntumaid vandenõuteooria määratlusi pärineb teadusfi- ning vaatleb konspiratsiooniteooriat kultuuri autokommunikat- losoofilt Karl R. Popperilt (2006: 14), kelle järgi on see “sei- siooni ühe võimalusena. sukoht, et kõik ühiskonnas toimuv, eriti nähtused, mis inimestele ei meeldi, nt sõda, tööpuudus, vaesus ja viletsus, on mingite mõjuvõimsate isikute või gruppide kavandatud tegevuse tulemus”. 1. VANDENÕUTEOORIA JA Enamasti on vandenõuteooriat määratletud kui mingi ebameeldiva SELLEGA LÄHEDALT SEOTUD MÕISTED sündmuse selgitamist vandenõu tagajärjena, kusjuures vandenõu ei kanna neis selgitustes kunagi üllaid eesmärke (Dorsey 2002: Et vandenõuteooriale läheneda, on oluline selgitada vandenõu 449; Hofstadter 1967: 29; Keeley 1999: 117; Renard 2007: 225). mõistet, mida igapäevasuhtluses küllaltki sageli kasutatakse. Oma töös lähtun rohkesti tsiteeritud Brian L. Keeley (1999: 116) Charles Pigden (1995: 5) määratleb vandenõu kui salajast plaani, määratlusest, mis iseloomustab vandenõuteooriat kui ajaloolis(t)e mis on kavandatud varjatud rühma poolt, et mingeid sündmusi sündmus(t)e seletamist eeldusel, et need sündmused on seotud soovitud suunas mõjutada. salajase inimrühma kuritahtlikke huve teeniva plaaniga. Vandenõuteooria on Svetlana Boymi (1999: 7) järgi võimaliku Vandenõuteooriad võivad selgitusmahu poolest suuresti eri- vandenõu vastane vandenõu, mis üritab teatud toimijate varja- neda. Michael Barkuni järgi saab neid teooriaid sel alusel ja- tud tegevust päevavalgele tuua ning seda katkestada. Boym gada kolmeks. Kõige vähem hõlmavad toimunut sündmuse van- 1Viidatud kommentaarid on pärit internetiportaalist Para-web (www. denõuteooriad, milles salajast vaenlast tajutakse ainult üksiksünd- http://www.para-web.org/showthread.php?tid=4893; vaadatud 18. V muse põhjustajana, nt konkreetse atentaadi puhul. Järgmise ta- 2010), viitan neile saatmiskuupäeva ja -kellaaja järgi. sandi moodustavad süsteemsed vandenõuteooriad, kus tajutakse

1026 1027 Vandenõuteooriate semiootiline tähistamisloogika Mari-Liis Madisson vandenõulaste gruppi juba laiemas kontekstis, konspiraatoritele nipulatsioonide ohvrina suurt inimrühma, mis enamasti hõlmab omistatakse ebameeldivate sündmuste korraldamine mingis kind- terveid rahvusi või kultuure. Sellest lähtudes arendab Hofstadter las aegruumis. Kõige ulatuslikuma seletuse annavad supervan- paranoilise stiili kontseptsiooni, mis iseloomustab inimeste kaldu- denõuteooriad, milles kujutatakse vandenõulaste tegevust nii ula- vust selgitada ebameeldivaid sündmusi vandenõuteooriate abil või tuslikuna, et see näib määravat ajaloo kulgu. Üksiksündmus on mõnel muul liialdaval ja skeptilisel moel (1967: 3–7). Nagu juba osa ülemaailmsest kurjusesüsteemist, nt tulnukrassi varjatud võim öeldud, ei arutle ma käesolevas artiklis vandenõuteooriate ratsio- inimeste üle. Supervandenõuteooriate loomine muutus valdavaks naalsuse või tõelevastavuse üle, seetõttu jätan ka kõrvale hinnan- 1980. aastatel ning on praegugi populaarne (Barkun 2003: 4). gulise mõistestiku, mis osutab vandenõuteooria ja paranoia seos- Vandenõuteooriate mõistmiseks on oluline ka nende kõrvuta- tele. See aga ei tähenda, et Hofstadteri muud konspiratsiooniteoo- mine teaduslike teooriatega. Nii nagu vandenõuteooriate puhul riat puudutavad tähelepanekud siinses kontekstis oma seletusjõu on ka nende määratlemisel kõige rohkem viidatud Karl R. Pop- kaotaksid. peri töödele. Tema järgi eristuvad teaduslikud ehk empiirilised Tänapäevase legendi mõiste (folkloristikas on selle vasteks teooriad ülejäänutest selle poolest, et nende hüpoteesid on saa- tänapäevane muistend), mida selgitasin pikemalt hirmu ver- dud katselise kontrollimise teel, ning teaduslikud teooriad on alati baliseerimist käsitlevas artiklis (Madisson 2010), suhtub van- ümberlükatavad ehk falsifitseeritavad. Falsifitseerimine on olu- denõuteooria mõistesse kui katusmõiste allmõistesse. Tänapäe- lisem kui verifitseerimine, sest see sunnib määratlema teooriate vase legendi alla mahub väga erinevaid rahvaluuletekste, näiteks kindlat ja selgepiirilist kehtivusala, s.t teaduslikud teooriad ei saa memoraate, muistendeid, anekdootlikke või õuduslugusid, krii- kunagi seletada ära väga laia probleemide valdkonda. Popperi sinarratiive, kuulujutte jne, mis hakkavad levima hirmu- ja se- järgi on võimalik verifitseerida peaaegu kõiki teooriad, olgu need gaduseaegadel. Tänapäevasele legendile on iseloomulik väga siis teaduslikud või mitte, mis üldse kunagi on loodud (1972: 36– laialdane levik, variantide paljusus, kõrge usutavusmäär ning 37). Hoolimata sellest et vandenõuteooriad võivad oma selgitustes sündmustiku ulatumine kaasaega. Tänapäevase legendi teksti- kohati toetuda empiirilistele teooriatele (nt statistika kuhjamine devahelised lõimed ulatuvad teaduslike, ajalooliste, kunstiliste ja mõjuvuse lisamiseks), eristuvad nad teaduslikest selle poolest, rahvapärimuslike tekstideni. Vandenõuteooria on tänapäevase le- et juhul kui vandenõuteooriate väiteid üldse tõestada püütakse, gendi erikuju, mida iseloomustab väga kindel süˇzeemustristik, pi- siis tehakse seda verifitseerides. Michael Barkun toob välja, et dev süüdlaste otsimine või osutamine nende salajasele tegevusele, vandenõuteooriate loojatele on iseloomulik väidete toestamine ka on vandenõuteooriate tegelased küllaltki selgelt välja joonistu- kõikvõimalike tõendite kuhjamisega, iialgi ei üritata leida tingi- nud. Alljärgnevalt selgitan vandenõuteooriate tekkimist segaduse- musi, kus vandenõuteooria väited ei kehtiks. Falsifitseerimine ja kriisiaegadel ning nende edasikandumist väga erinevate diskur- lihtsalt ei kuulu vandenõuteooriate juurde (Barkun 2003: 7–8). suste kaudu, lõpuks toon välja interneti eelised vandenõuteooriate Vandenõuteooriaga kipub sageli seostuma paranoia mõiste, levikukanalina. mis sisaldab omakorda ilmselgeid psüühilise patoloogia varjun- deid. Vandenõuteooriate ja paranoia vahekorral on pikemalt pea- Kahtluse õhkkond tunud Richard Hofstadter, kelle järgi eristab vandenõuteooriaid haiguslikest paranoilistest ettekujutustest asjaolu, et viimastes on Nii nagu tänapäevase legendi teised vormid levivad ka van- keskne koht isikliku tagakiusatuse tajumisel. Usutakse, et kogu denõuteooriad kõige suurema tõenäosusega hirmu ja segaduse süsteem töötab üksikisiku (enamasti paranoilise visiooni esitaja) õhkkonnas. Eda Kalmre on seda kirjeldanud kui kolme K ajastut või temaga seotud inimrühma vastu. Vandenõuteooriates aga ehk olukorda, mil kogukonda on tabanud ulatuslikud katastroofid, luuakse süstemaatilisi ja laiaulatuslikke selgitusi, mis näevad ma- kriisid või konfliktid. Sellistele aegadele on iseloomulik amet-

1028 1029 Vandenõuteooriate semiootiline tähistamisloogika Mari-Liis Madisson like (institutsionaliseeritud) infoallikate vaegus, ebamäärasus või ikka päriselt rünnati, sest sealne muruplats tundus liiga vähe kan- koguni vastandlikkus (Kalmre 2007: 30), mida on rõhutanud ka natada saanuna. teised autorid (Barkun 2003: 2; Hofstadter 1967: 39; Knight Lennuõnnetuse ebaselged ajaolud on kahtlemata virgutanud ka 2008: 167; Vincent 2006: 42). Need tunnused iseloomustavad Para-Webi kommentaatoreid. Ollakse kindel, et ametlikes infoka- kahtlemata ka seda atmosfääri, mis hakkas ümbritsema 10. ap- nalites varjatakse õnnetuse tähtsaid asjaolusid. Näiteks esinetakse rillil 2010. aastal Smolenski sõjaväelennuvälja lähedal toimu- seisukohtadega: “Elame-näeme, kindlasti lekib veel huvitavat in- nud lennuõnnetust. Katastroofis hukkusid kõik lennukis viibi- formatsiooni selle kohta välja” (19. IV, kl 4.12); “Kogu see “tsir- nud 96 inimest, sealhulgas Poola president ning paljud tippju- kus” ja vassimine on tegelikult üsna ebameeldiv ja väsitav” (20. IV, hid. Õnnetusele järgnenud kuudel ilmus ka Eesti ajakirjanduses kl 18.08). Lennuõnnetust ümbritsema hakanud kahtluste õhk- rohkesti infot, mida võib iseloomustada sõnadega ebamäärane konnas leiavad oma koha ka paradoksid, mis justkui tõestavad, ja vastandlik. Näiteks tuuakse Virumaa Teatajas esile Poola et ametlike infoallikate andmed on väärad. Paradokside hulgas Eesti suursaadiku Tomasz Chłońi väide, et hoolimata esialg- tuuakse näiteks välja: setest andmetest võis lennuõnnetuses siiski kolm inimest ellu jääda (edasistes artiklites see väide enam ei kordu); veel tuuakse Poolakate pardasalvesti tuvastas, et õnnetus toimus 15 min varem esile näiteks Poola endise presidendi Lech Wał¸esa ütlus, et ar- kui seni väidetud. Millest nii suur ajavahe?; Poolakate andmetel vatavasti võis lennuõnnetuse põhjustada piloodi allumine kel- oli samaaegselt lennuvälja kohal kaks lennukit, Poola presidendi TU-154 ja venelaste IL-76. Miks seda varjati?; Venelased väitsid legi näpunäidetele (Herm 2010). Salapärane keegi jääb aga alguses, et lennuk üritas maanduda neli korda — jama, must kast täpsustamata. Ka Postimehes osutatakse lendurikabiinis viibi- näitas, et üritati ainult üks kord; Poola on ju ometi sellise tohutult nud salapärasele isikule (Tamme 2010). Päevalehes võib sa- võimsa sõjalise organisatsiooni nagu NATO liige!! Terve liikmes- muti kohata kummalisi teemaarendusi. Näiteks tuleb juttu Smo- riigi tippjuhtkond eesotsas presidendiga sajab taevast alla ja ei mingit lenski paiga needusest Poola ekspresidendi väite kaudu: “See reaktsiooni (20. IV, kl 18.08). on äraneetud paik, mis saadab külmavärinad mööda selgroogu alla” (Repliik... 2010). SL Õhtuleht tuleb aga kõneka pealkir- Kriisiaegade meediakajastused jätavad ka ise mõnikord tra- jaga artiklis “Smolenski müsteerium: Kes on lennuhukus süüdi?” ditsioonilised seletuskaanonid kõrvale ning kutsuvad seeläbi üles välja koguni seisukohaga, et “lennuõnnetuse üksikasjade avalda- nendes kahtlema. Eda Kalmre järgi avaldatakse kriisiaegadel mas- misega on kogu aeg vassitud” (Hiietamm 2010). simeedias sageli folklooriilmelisi kirjutisi, näiteks leiavad seal oma koha numeroloogia, prohvetlus ja nimemaagia. Seda tehakse Ei saa väita, et vandenõuteooriaid püsikindlatel aegadel ei eelkõige infovaakumi täitmiseks ja avalikkuse tähelepanu suuna- loodaks, kuid tundub, et nende loomine aktiveerub murran- miseks oma infokanalile (Kalmre 2000: 266). Mäletan numero- guaegadel, eespool kirjeldatud ametliku info ebamäärasuse ja loogilisi selgitusi, mida kajastasid päevalehed pärast kaksiktornide nappuse ajal. Kahtlaste infokildude suur hulk tekitab van- langemist, kusjuures nendest motiveeritud koodsignaale kohtab ka denõuteoreetikutes mulje, et tegelikke asjaolusid moonutatakse praegu, eriti levinud on kogu sündmuse tähistamine numbrikom- või varjatakse. Brian L. Keeley (1999: 117) järgi ongi ebaselged binatsiooniga 9/11. Ka Smolenski lennuõnnetuse ametlikes kajas- andmed vandenõuteoreetikute põhimuusaks. Detailhaaval haka- tustes on osutatud rööbitistele allikatele, neist silmapaistvamad on takse välja joonistama paradokse, mis kutsuvad üles ametlikesse näiteks internetifoorumite vandenõuteooriatele pühendatud rub- seletustesse ka tulevikus ülikriitiliselt suhtuma. Sellist ebakõlade riigid (Hiietamm 2010) ning Poolas levivad kuulujutud (Tamme otsimist ametlikest versioonidest on täheldanud ka Cédric Vin- 2010). cent (2006: 42), kes toob sellise suundumuse näiteks 11. septembri 2001. aasta juhtumi, kui hakati kahtlema, kas Pentagoni

1030 1031 Vandenõuteooriate semiootiline tähistamisloogika Mari-Liis Madisson

Kahtluse õhkkond tekib eriti lihtsalt kultuurides, kus kunagi on eksperimentaalpsühholoogiast laenatud sisuga. Ta mainib ajupesu kehtinud range tsensuur. Selliste kultuuride hulka kuulub kahtle- motiivi ulatuslikku seostamist massiteadvusesse jõudnud Pavlovi mata ka Eesti. Eda Kalmre (2007: 130) järgi on Nõukogude Liidu katsetega (Melley 2008: 156). nn julgeolekuteenistusega seotud uskumused meie folklooris veel Mitmed autorid (nt Barkun 2003: 30, 97–123; Campion- tänapäevalgi elujõulised. Ühelt poolt usutakse, et õnnetuste ja Vincent 2007: 107; Melley 2000: 57; Dorsey 2002: 448) on van- katastroofide tegelikke tagamaid aina varjatakse, teisalt aga kipu- denõuteooriate levikupaigana nimetanud mitmesuguseid kunsti- takse arvama, et need on korraldatud, et omakorda varjata min- tekste, alates poplugudest ja science-fiction-tüüpi romaanidest git kolmandat sündmust. Sovetliku mineviku sünge pärand on ning lõpetades arvukate telesarjade ning filmidega. Michael Bar- omal kohal Para-Webi kommentaarides: “Kuna seal on NKVD kun (2003: 68–69) rõhutab, et mõned kirjanikud on lausa pühen- poolt nii palju kurja tehtud, siis ongi see paik kui neetud” (10. IV, dunud vandenõuteooriatel põhinevate romaanide kirjutamisele, kl 23.36) ning “hetkel kaldun arvama, et vähemalt osaliselt oli näiteks David Icke (tema kirjutistele viidatakse ka Para-Webi kom- selle õnnetuse põhjuseks Venemaal siiani kehtivad NLiidu tavad mentaariumis (25. IV, kl 17.34)), John Coleman, Val Valerian jt. ja käitumine” (11. IV, kl 20.31). Internet kui vandenõuteooriate levimiseks soodne keskkond Vandenõuteooriate levimine massikultuuris Nagu igasugune muu infovahetus, toimub ka vandenõuteooriate Erinevalt tänapäevase legendi teistest kujudest, nagu fabulaadid, levitamine tänapäeval põhiliselt interneti kaudu. Internet on kuulujutud või memoraadid, ringlevad vandenõuteooriad võrdselt Michael Barkuni (2003: 12) arvates ligitõmbav just supervande- nii ametlikus kui ka folkloorses kultuuriruumis ning jõuavad nõuteooriate loojatele, sest nood usuvad, et kõikvõimalikud mee- seetõttu väga erinevate inimesteni. Mitmed autorid (nt Dorsey diumid on vandenõulaste kontrolli all, ent internetis on neil ku- 2002: 463; Hofstadter 1967: 7–15) peavad vandenõuteooriaid po- ritahtlikel gatekeeper’itel suure ning seega ka raskesti hallatava liitilise retoorika, eriti selle populistlike vormide oluliseks osaks. infotulva tõttu vähem võimu kui mõnes muus kanalis. Ka Para- Veel toetuvad vandenõuteooriatele mitmesugused alternatiiv- Webi portaali kasutajad on ametlike infokanalite suhtes äärmiselt või vastukultuurid. Peter Knighti järgi on vandenõuteooriad just- kahtlustavad, näiteks kirjutakse: “BBC — Big Bullshit Channel kui erinevate alternatiivkultuuri ilmingute lingua franca. Ena- ja CNN — Communist News Network [---] need MÕLEMAD masti õhutavad kõik sellised rühmitused vastuhakku peavoolu- kuuluvad SAMA usulis-poliitilise grupeeringu esindajatele” (6. V, kultuuri determinismile, rõhutatakse n-ö oma peaga mõtlemist, kl 12.38); “Oota nüüd läks ikka valesti, BBC = British Brains- see aga kannab implitsiitset sõnumit teatavast manipuleerimi- washing Corporation” (7. V, kl 2.18); “Kui sa lihtsalt mõtled ja sest (Knight 2008: 185). analüüsiksid, jõuaksid järeldusele, et massimeedia kanalid on alati Vandenõuteooriad on ka mitmesuguste populaarteaduslike kir- mõjutatud ja kõigutatud” (7. V, kl 16.04). jutiste oluliseks koostisosaks. Jean-Bruno Renard’i (2007: 234) Peter Knight (2008: 189) on seisukohal, et internet on konspi- järgi kuulutavad mõned provokatiivsed kõvateaduslikkusele apel- ratiivsete seletuste põhiliseks levikupaigaks seetõttu, et seal saab leerivad artiklid, et maailmas valitsevaid seaduspärasid on täiesti lihtsate vahenditega väga erinevaid teemasid üksteise külge haa- valesti mõistetud, veelgi enam, see on teeninud kellegi huve. Sel- kida, seega jääb mulje, et vandenõu on äärmiselt süstemaatiline lise suundumuse näiteks on ka arvukad eneseabiõpikud, mis kut- ning hõlmab väga erinevaid valdkondi. Nii tema kui ka Michael suvad üles “olema sina ise”. Ajupesust rääkivaid vandenõuteoo- Barkuni järgi (Knight 2008: 180–183; Barkun 2003: 13–14) on riaid uurinud Timothy Melley järgi on nende loomise taga just interneti sobivaks omaduseks tema üleilmne mõõde nii võimaliku eneseabiõpikud, mis täidavad tüüpilised konspiratsioonimustrid auditooriumi suuruse kui ka lõpmatu hulga üksteisega võimaluse

1032 1033 Vandenõuteooriate semiootiline tähistamisloogika Mari-Liis Madisson korral seotud teemavariantide puhul. Kõikvõimalikud kodu- kommentaariumis avaldub see eriti ilmekalt, seal seotakse traa- leheküljed, kommentaariumid, blogid ja rahvusvahelised suht- gilise lennuõnnetuse kahtlased fragmendid üldtuntud teemade, lusvõrgustikud tekitavad ühisosa inimeste ja ideede vahel, mis tegelaste, kunstitekstide, arvamusliidrite sõnavõttude ning isik- muidu iialgi kokku ei puutuks. like mälestuste abil. Seletusele antakse võrdlemisi lihtne kuju, Tehniliste võimaluste tõttu lubab internet paljude intersemioo- edastatud sõnum on n-ö tavamõistusega hoomatav, sellest aru- tiliste süsteemide kooskasutamist. Sungdo Kim märgib, et ka- saamiseks ei ole vaja füüsika-, lennunduse-, kirjanduse- või tastroofi kujutamise mõjususe puhul on oluline osa sündmuse psühholoogiaalaseid eriteadmisi. edasiandmine intersemiootiliste süsteemide vahendusel; eriti tu- Internet kui massikultuuri musternäide on vandenõuteooriate gevaid emotsioone pidavat tekitama õnnetuspaigast või ohvritest leviku seisukohast kujukaim, sest ta hõlmab kõiki mainitud van- tehtud videoklipid. Sõnumi vastuvõtja ja õnnetuspaiga vahemaa denõuteooriate loomise tasandeid, nii ametlikke ja mitteametlikke muutub üsnagi väheoluliseks ning sellest johtuvalt võivad soo- infokanaleid kui ka auditooriumi aktiivset tagasisidet. Kui min- tuks teisel kontinendil toimunud katastroofid küllaltki vahetuna gisugusest salapärasest organisatsioonist räägivad suuremal või mõjuda (2006: 231–233). Intersemiootiliste süsteemide kasuta- vähemal määral poliitiline retoorika, populaarteadus, alternatiiv- mine lisab mõjusust ka kuritahtlike vandenõulaste tegevuse kuju- kultuuri manifestatsioonid ning mitmesugused kunstitekstid, on tamisele. küllaltki tõenäoline, et seda kajastatakse ka n-ö tavaliste inimeste Para-Webi kommentaarides on üksteise külge haagitud väga postitustes. Arlette Farge ja Jacques Revel (2005: 33, 74) on öel- erinevaid valdkondi alates lennukimehaanikast (19. V, kl 11.54) ja nud, et just nimelt väga erinevate tekstide paljuhäälne diskursus välispoliitikast (13. V, kl 3.29) ning lõpetades tumedate jõudude koondab kahtlust äratava sündmuse igapäevased loendamatud kil- tegevuse kajastamisega (13. V, kl 21.54). Väga populaarne lud terviklikuks intriigiks, mis tundub ohtlik ja tähenduslik just on kõikvõimalike teemakohaste linkide toomine, üks postitus seetõttu, et sündmused on korraga nii avalikud kui ka arusaama- koosneb koguni kaheteistkümnest niisugusest osutusest (25. IV, tud. Internet on vandenõuteooriate ideaalseks levikukeskkonnaks kl 1.59). Viidatakse ja tsiteeritakse nii sõnalisi, pildilisi kui just seetõttu, et seal on õhus päevakajalised teemad ning rohked ka intersemiootilisi tekste. Kõige ulatuslikumalt arutletakse võimalused nende sidumiseks, kusjuures harva tuleb seisukohtade YouTube’is üleval olnud video üle, mille ajakirjanikust autor eest kanda autorivastutust. väidetavalt pärast selle avaldamist venelaste poolt surnuks pus- sitati. Video olevat filmitud vahetult pärast lennuõnnetust, seal on esile toodud salapärased püstolilasud ning kummaliste tume- Vandenõuteooriad oma ja võõra pingeväljas date kogude liikumine (20. IV, kl 17.04, 29. IV, kl 10.44, 6. V, kl 9.34 jne). Kajastatakse ka mitmesuguseid muid filmikatkeid, Vandenõuteooria üheks paradoksaalseks omaduseks paljude seast fotoreportaaˇze (25. IV, kl 1.59), skemaatilisi jooniseid, nt kaarte- on asjaolu, et see räägib varjatud kurjade jõudude tegevusest, plaane (11. IV, kl 22.50), teiste jututubade ja kommentaariumide, mida viimased salajas hoida püüavad. Tundub küsitav, kas nt Delfi postitusi, ajaleheartikleid (24. IV, kl 17.34) jm. Viidatud kõikvõimsast kurjusest saab üldsegi rääkida, kui see oma te- allikad on rahvusvahelised, leidub nii vene-, inglise- kui ka ees- gevust kiivalt salajas hoiab. Väga erinevad vandenõuteooriad tikeelset materjali. Võõrkeelse teksti postitajad on teinud sellest on selle ilmekaks tõestuseks, nimelt on vaenlase piiritlemine mõnikord eestikeelseid kokkuvõtteid (13. IV, kl 3.29). ja väljajoonistamine suuremal või väiksemal määral iga van- Juri Lotmani (2006e: 285–286) järgi iseloomustab massikul- denõuteooria osaks, kusjuures Farge’i ja Reveli järgi (2005: 48) tuuri pragmaatikat auditooriumi kaasloomelisus teksti autorina, tehakse süüdlased kindlaks juba vandenõuteooria alguses. Ülo mis viib üldistatud lihtsustuste tegemiseni. Vaadeldud interneti- Valk (1991: 86) on osutanud, et demonoloogiliste kujutelmade

1034 1035 Vandenõuteooriate semiootiline tähistamisloogika Mari-Liis Madisson aluseks on ürginimlik kalduvus kurjuse päritolu endast väljapoole konstrueerib endale võõra ruumi, millega paistab puuduvat iga- projekteerida. sugune ühisosa ja jagatav keel. Selline kaootilisena tajutud mitte- Nii tekkib sotsiokultuuriline võõras, aga ka turvaline mulje oma on määravaks oma kultuuri korrastatuse ja õigsuse taju- sisemiste struktuuride korrastatusest ja õigsusest. Juri Lot- misel (Lotman 1999a: 19). Paul Cobley (2004: 332) lähtub sama- man (1999b: 44–45) on sellist suundumust põhjendanud asja- sugusest ideest, ta leiab, et tänapäeval on paranoilise mõtlemise oluga, et teatud organiseerituse tekkega käib alati kaasas struk- taga paaniline kartus irratsionalismi ees. Kurjuse struktuuri- tuurse antonüümi tekkimine, kusjuures mida rohkem ühe struk- des nähakse midagi sõnulseletamatut, organiseerimatut, liigen- tuuri eripära välja joonistub, seda enam suureneb kontrastsus damatut ning ennustamatut. Selline mittestruktuuride kartus va- oma vastandiga. Nii annavad ka vandenõuteooriad vaenlase litseb kultuuris ajal, mil hirmukogemust ei ole veel kollektiiv- kujule alati vastukaaluks teatava protagonisti ning süüdlaste selt väljendama ja sõnastama hakatud (Madisson 2010: 224– rühmale vastanduva ohvrite oma. Eda Kalmre järgi on mis ta- 225). Ikoonilis-kontinuaalset ohutekitajat kujutavad suuremal hes inimrühmale väga oluline, et ta end teisele vastandaks, ilma või vähemal määral kõik vandenõuteooriad, eriti oluline on see teise või võõrata oleks sisegrupi identiteet poolikult määratletud. aga sündmuse vandenõuteooriate puhul, kus see väljendub umbes Üleolev suhtumine teise ei ole mitte niivõrd üldine vaenulik- nii, et “katastroofi taga peavad olema tumedad jõud” või et “ka- kus kõige teistsuguse vastu, vaid pigem viis rühmapiire kaitsta tastroofi taga on mingi kohutav vandenõu”. Vaenlane sisal- ning enesehinnangut tõsta. Võõrale vastandumise kaudu edas- dub juba olemuslikult vandenõu mõistes. Poola lennuõnnetust tatakse õiget poliitilist meelelaadi, toitumis- ja seksuaalnorme, käsitlevate kommentaaride hulgast võib mitte-oma näiteks tuua puhtusenõudeid jm (Kalmre 2007: 72). Võõra olulisust oma järgmise: “Kuigi ei ole praegu otseseid tõendeid vandenõust on identiteedi määratlemisel on välja toonud ka paljud teised auto- NENDE märgid juures. Tõenäoliselt olid ka lennukis olnutest rid (nt Campion-Vincent 2007: 107; Kakar 2007: 54; Knight 2008: enamik Värvatud... ” (13. IV, kl 21.54; kommentaari edasises 173). Michael Barkun (2003: 4) võtab selle idee vandenõuteooriate osas nendega tähistatut ei täpsustata). Mitte-oma tajumine osu- kontekstis kokku järgmiselt: “... vaenlase identifitseerimine an- tab mütoloogilisele mõtlemisele, mida vaatlen lähemalt artikli nab vandenõuteoreetiku elule kindla sihi, nüüd on olemas Kurjus, teises osas, mis räägib mütoloogilise mõtlemise loogikast van- mille vastu võidelda.” denõuteooriates. Kahjuliku võõra väljajoonistamine on niivõrd levinud kultuuriline operatsioon, et selle jaoks on kujunenud isegi oma stambid. Vaenlane kui anti-oma Juri Lotmani järgi võib vaenlase kuju saada äärmiselt stereotüüpse vormi, tema käitumise, välimuse, tegude ja rituaalide määratlus Vandenõuteooriate puhul on kultuuriline vaenlast määratlev ver- kordub ühest demonoloogilisest struktuurist teise (2007c: 56). baliseerimisprotsess tavaliselt küllaltki kaugele arenenud, s.t van- Järgnevalt vaatlen, mil moel vandenõuteooriad vaenlast kujuta- denõu on saanud endale narratiivse kuju ning kindlad tegevad. lased, iseäranis antagonistide puhul. Enamasti tajutakse kahju- rit küllaltki organiseerituna süsteemi- ja supervandenõuteooriates. Vaenlane kui mitte-oma Sellist vaenlast võib kultuurisemiootika mõistetes käsitleda anti- omana. Anti-oma mõiste on tuletatud Peet Lepiku arendatud Vandenõulaste rühm on mõnikord kujutatud viisil, mida võiks antikultuuri mõistest, mis omakorda toetub Lotmani antiteksti kultuurisemiootika metakeeles nimetada mitte-omaks. Juri Lot- kontseptsioonile. Lepiku järgi on antikultuur otsekui kultuuris mani järgi vajab kultuur toimimiseks mittestruktuure, korras- sisalduv miinusmärgiline sfäär, mis peegeldab sümmeetriliselt tamata väliümbrust, kus valitseb täielik kaootilisus. Kultuur kultuuriseoseid, ent muudab nad vastupidiseks (2007: 63–65).

1036 1037 Vandenõuteooriate semiootiline tähistamisloogika Mari-Liis Madisson

Süsteemid, mis teenivad oma kultuuris õigeid ja häid eesmärke, on lisi tähendusloomemehhanisme, nagu avalikku arvamust ja hari- organiseerimispõhimõtetelt väga sarnased kurjuse heaks töötavate dussüsteemi. Ideaalse vaenlase geniaalseimaks ja järelikult ka süsteemidega. Miinusmärgilise struktuuri agente ehk plussmärgi- kõige kahjulikumaks saavutuseks peavad vandenõuteoreetikud lise (oma) struktuuri seisukohast antagonistidena tajutud tegelasi ajupesutehnikate valdamist. Timothy Melley (2008: 149) järgi võiks seega käsitada anti-omana. on ajupesule osutamine üks võimsamaid viise kutsuda esile paa- Peter Knighti järgi tajuvad vandenõuteooriate loojad oma vaen- nikat ning ohvritunnet. Vaenlase korraldatud ajupesu on läbivaks lasi hierarhilise kahjurliku võrgustikuna, mis hõlmab kogu geo- teemaks ka lennuõnnetust käsitlevates internetikommentaarides, poliitilist areaali. Kujutatud vandenõulased nii nagu ka nende näiteks kirjutatakse: “Lendurite töötlemine ja täitekäsu andmine tegevuse all kannatavad kogukonnaliikmed jagunevad paljudeks jookseb kogu aeg katastrooﬁle mõeldes silme ees. Nii venelastel allsüsteemideks, mis täidavad mitmesuguseid ülesandeid, nt on kui jänkidel zombistamise tehnikad olemas” (21. IV, kl 7.33; vt ka olemas konspiraatorite bürokraadid, julgeoleku eest vastutajad, 19. IV, kl 11.07, kl 11.54; 21. IV, kl 11.34). Üliorganiseeritud ja uute liikmete värbajad jne (Knight 2008: 178). Juri Lotman on sel- edukas anti-oma loob mulje oma struktuuride ebatäiuslikkusest list suundumust täheldanud nõiaprotsesside puhul, kus nõidadest ning see võib viia üldise meeleheiteni. Juri Lotman (2007c: 64) kahjureid on kodeeritud nii, et kood jääb “sisuliselt selleks sa- on sellise suundumuse kokku võtnud kui enese isikustamise kait- maks, mis kanoonilises kultuuris, ainult seda “loetakse” vastu- setu lapsena, keda kõikvõimas kuritahtlik ühendus vaenab. Van- pidises suunas”. Sellest johtuvalt kujutatakse nõidade keelt kui denõulaste kujutamist organiseeritud kurjusesüsteemina selgitan tagurpidi rääkimist ning nõiapalvet kui tagurpidi loetud harilikku põhjalikumalt hiljem, kui räägin vandenõuteooriate deskriptiiv- palvet (Lotman 2007c: 56). sest olemusest. Tihti tajutakse anti-oma koguni täiuslikuma ja organiseeritu- mana kui oma. Richard Hofstadter on seesuguseid vaenlasi ni- Vaenlane kui oma ja võõra vahevorm metanud ideaalseteks võõrasteks, nad on kui õelad ja amoraal- sed superkangelased. Ideaalne võõras on vaba ja aktiivne, sen- Alati ei ole vandenõuteooriates oma ja võõra suhted lihtsalt ega suaalne, võimukas, piiramatute info- ja tehnikaressurssidega te- selgepiiriliselt määratletavad, nad võivad moodustada keerulisi gelane, tema olulisimaks tunnuseks on ülim ratsionaalsus ning struktuure ning olla seega lihtsale binaarsele loogikale alluma- tulemuslikkus (Hofstadter 1967: 32). Täiuslik vaenlane on suu- tud. Leroy G. Dorsey järgi on mõnikord vandenõuteooriate teline imbuma ka õigesse struktuuri ning seda seestpoolt õõnes- antagonistid-protagonistid oma kurjuses või headuses ambivalent- tama. Mihhail Lotmani (2009: 1227–1228) järgi tajutakse sel- sed, nad võivad kõikuda teataval määral moraalsuse ning amo- liseid maskeerunud ja varjatud võõraid kõige ohtlikumana. Sa- raalsuse piiril, näiteks vahel kangelane libastub ja kahjur teeb mal seisukohal on ka Peter Knight (2008: 176), kelle järgi pee- mõnikord midagi üllast. Keerukamates vandenõuteooriates ki- takse vaenlasi sageli lausa nii edukaks, et arvatakse nad olevat puvad antagonistid ja protagonistid olema pigem veidrad ja traa- imbunud õige kogukonna kõige kõrgemate võimustruktuuride, gilised kui ühemõtteliselt head või saatanlikud (Dorsey 2002: nt valitsemis- või rahandussüsteemi tippu. Para-Webi kommen- 454). Sellist olukorda on kirjeldanud ka Juri Lotman (2006c: taariumis kujutatud vaenlasel on võimu lausa maailmapoliitika 223), täheldades, et opositsiooniliste struktuursete vööndite va- mõõtmes, näiteks alluvad tema kontrollile Ida ja Lääs (11. IV, hel leidub sageli avar struktuurineutraalsuse ala, kus tekkivad kl 21.49), NATO (11. IV, kl 19.48), Euroopa Liit (11. IV, kl 19.37) seosed ei ole mitte ühetähenduslikud, vaid kaksipidised. Sellist ja “Moskva—Washington—TelAviv telg” (13. IV, kl 19.49). struktuurset ebamäärasust aitavad väljendada triksterid. Claude Richard Hofstadteri järgi (1967: 32) muudab vandenõulased L´evi-Strauss (1963: 226) on triksterit määratlenud kui tegelast, eriti ohtlikuks nende suutlikkus mõjutada või kontrollida olu- kelle positsioon kõigub kahe vastandliku polaarsuse vahel. Seega

1038 1039 Vandenõuteooriate semiootiline tähistamisloogika Mari-Liis Madisson võib vandenõuteooriate ambivalentseid protagoniste-antagoniste 2. VANDENÕUTEOORIATE TÄHISTAMISLOOGIKA määratleda triksteritena, niisuguse käsitluseni on jõudnud ka Le- SEMANTILISED JA DESKRIPTIIVSED ASPEKTID roy G. Dorsey (2002: 450). Trikstereid ei saa teatavasti nende kahepalgelisuse tõttu usal- dada, seda probleemi aitab aga lahendada vandenõuteooriates Konspiratsiooniteooriaid uurinud autorid (Boym 1999: 99; küllaltki levinud ülekuulamise motiiv. Väga erinevaid vahen- Campion-Vincent 2007: 104–109; Dorsey 2002: 449–454; Vin- deid (meelitamist, piinamist, valedetektoreid, ülivõimekaid cent 2006: 41) on neid sageli liigitanud uuteks (tänapäevasteks) psühholooge, tõe rääkimist soodustavaid aineid jne) kasutades ja traditsioonilisteks (vanadeks). Kokkuvõtvalt rajaneb see jao- pannakse trikster õige kultuuri keeles rääkima. Tema käest saadud tus arusaamal, et vandenõuteooriad, mis loodi enne külma sõja tunnistustel on tohutu väärtus, sest need on siiski pärit n-ö otse- algust, kujutavad maailma mustvalgelt ning kurjus projitseeri- allikast, mis tõestab, et vandenõuteooria ei ole mitte pelk ette- takse oma struktuuridest ühemõtteliselt väljapoole. Tänapäevased kujutus, vaid mitmesuguste ebameeldivuste tegelik põhjus. Sel- vandenõuteooriad on aga keerukama ülesehitusega, neis moo- lised ülestunnistused võivad viia kogu vandenõulaste struktuuri dustavad kahjurid süsteeme ning neid on kujutatud moraalselt paljastumiseni. Sean Armstrong (2009: 229–235) on kirjutanud kahetisena. Uute vandenõuteooriate puhul rõhutatakse ka sise- ülekuulamiste olulisusest 17. sajandi nõiaprotsessides ning stali- vaenlaste tajumist, kusjuures sageli nähakse sisestruktuuridesse nismiajastu rahvavaenlaste leidmise aktsioonides, kus ülekuula- imbunud kurjust kultuuri eliidi kehastuses. Seda, miks van- mistel saadud info oli paljudele inimestele surmaotsuseks. Üle- denõuteooriad pärast külma sõja puhkemist keerukamaks muu- kuulamise tänapäevaste ja leebemate vormide näiteks võiks tuua tusid, põhjendatakse enamasti tehniliste võimaluste arenemi- vandenõuteoreetilised dokumentaalﬁlmid, kus skeptilised autorid sega ning vandenõuteooriate laialdasema levikuga. Uute van- on usutlemiseks leidnud mõne kurjuse teelt pöördunu. Para-Webi denõuteooriate vohamist seostatakse interneti kasutuselevõtu ja kommentaarides ma kindlatele triksteritele või nende käest saadud sellest tuleneva üleilmastumisega. infole osutamist ei leidnud, küll aga tuli seal jutuks, et tavaline valedetektor ei pruugi ajupesutehnikaid valdavate vandenõulaste Selline liigitus ei tundu ammendav eelkõige seetõttu, et te- puhul mõjuda (25. IV, kl 15.13). gelikes vandenõuteooriates kipuvad nii vaenlase struktureeri- tus (kahjurite tajumine anti-omana) kui ka tema tajumine täiesti * oma süsteemidest väljaspool asuvana (vaenlase kujutamine mitte- omana) sageli eksisteerima koos. On ehk liialt lihtsustav öelda, Eespool püüdsin anda vandenõuteooriaid ning nende levimist et üks tähistamisviis kuulub minevikku ja teine olevikku. Näiteks iseloomustava mõisteraamistiku nii terminoloogia tutvustamise, kujutavad nõiaprotsesside ja stalinistliku rahvavaenlase otsimise vandenõuteooriate levimise iseärasuste väljatoomise kui ka van- aktsioonide vaimus loodud vandenõuteooriad oma vaenlast vägagi denõulaste tüpoloogia loomise mõttes. Järgnevalt püüan nendele süsteemse ja sisemistesse struktuuridesse imbununa. Teisalt ki- mõistetele tuginedes pakkuda teoreetilist raamistikku, mille kaudu puvad ka tänapäevased vandenõuteooriad maailma headuse ja vandenõuteooriate tähistamise iseärasusi semiootika seisukohast kurjuse vahel polariseerima, kuulutades väljaspoolsed struktuurid vaadelda. mittestruktuurideks. Sellekohase näite võib tuua lähiminevikust, kus Lääne poliitilise retoorika stiilis tähistati oma vaenlasi (Iraani, Iraaki ja Põhja-Koread) Kurjuse telje nimetusega. Ilmselt on mainitud autorid kirjeldanud tähistamissuundumusi, mis kõnealustel ajastutel on olnud ülekaalus, otsene tähistamisloogika kirjelda- mine polegi olnud nende eesmärgiks.

1040 6 1041 Vandenõuteooriate semiootiline tähistamisloogika Mari-Liis Madisson

Järgnevalt käsitlen vandenõuteooriaid Juri Lotmani arendatud dab igatsust transtsendentaalse kosmoloogia ja kvaasireligioosse mütoloogilise ja mittemütoloogilise teadvuse kontseptsiooni val- maailmavaate järele, kus domineerib sarnasustel ja analoogiatel guses. Mütoloogilise ja deskriptiivse mõtlemise ning koodteksti põhinev kord”. Ta rõhutab veel, et niisuguse sarnastamisega kui nende vahevormi kasutamine vandenõuteooriate tähistamis- kustutatakse tänapäevaste olude eripära (Boym 1999: 98). Ole- viisi selgitamisel lubab vandenõuteooriate loogikat vaadelda sel- vikusündmuste allutamist mütoloogilisele metatekstile on van- gemalt. Kultuurisemiootika metakeele abil saab koondada eri denõuteooria puhul maininud ka Arlette Farge ning Jacques Re- autorite tähelepanekud ühtseks süsteemiks ning selgitada, millis- vel (2005: 33), kes rõhutavad, et tundmatut kiputakse taandama tele semiootilistele tähistamismehhanismidele vandenõuteooriaid tuntule, kusjuures puudub igasugune kahtlus, et olukorrast võidaks ehitatakse. Koodteksti mõiste aitab selgitada kahe põhimõtteliselt olla valesti aru saanud. Hetkesündmused muutuvad niivõrd, et erineva vaenlasetüübi paradoksaalset kooseksisteerimist nii hili- neis tuntakse ära kultuurimälu igipõlised motiivid, homomorfism semal kui ka varasemal ajal loodud vandenõuteooriates. ei ole vandenõuteooriate puhul ähmane ja metafoorne, ebameeldivuste taga ei tajuta just kui kurjust, vaid toimuv ongi kurjus, just seesama kurjus, mis on ka varem ebameeldivusi põhjustanud. Mütoloogiline tähistamisviis vandenõuteooriates Ka Para-Webi portaalis tekivad otsekohe eeldused, et toi- Juri Lotman (1999d: 114) on märkinud, et sotsiaalse stressi munud katastroofi taga on needsamad jõud, mis on ka varem ja hirmu õhkkonnas lakkavad harjumuslikud käitumismustrid traagilisi sündmusi põhjustanud, näiteks tekivad seosed Estonia tõhusalt toimimast ning seega kipuvad taaselustuma väga ar- laevaõnnetusega (25. IV, kl 1.59), Nikolai II ja tema perekonna hailised teadvusmudelid. Vandenõuteooriate loomise tippajal, hukkamisega (10. IV,kl 21.42), Ülemiste järvele hädamaandumise kahtluseõhkkonnas, võib seda suundumust kindlasti täheldada. teinud Poola lennukiga (11. IV,kl 9.07), 2001. aasta 11. septembri Maad võtab mütoloogiline teadvus, mis on muidu valdav kirja- terroriaktiga (9. V, kl 17.17). Iseäranis rohkesti tekib seoseid eelsetes ehk suulistes kultuurides. Lotmani (1999c: 80) ja tema Katõni massimõrvaga (11. IV, kl 19.37; 13. IV, kl 3.29; 30. IV, ning Boriss Uspenski (Lotman, Uspenski 1999: 189) järgi iseloo- kl 23.06 jne), lennuõnnetust hakatakse koguni tähistama nime- mustab mütoloogilist teadvust orienteeritus sakraalsele korrale, tusega “Katõn 2” (13. IV, kl 21.54) või “Teine Katõn” (11. IV, mis on kätketud kultuuriülesesse metateksti. See metatekst on kl 19.37). Lennuõnnetuse ja minevikukatastroofide seosed võivad kui universaalne pretsedent, invariant, mille erinevate varianti- tekkida seega igasugusel tasandil. Traagilisuse koha-, aja- ja nime- dena mütoloogilise teadvuse tajutud maailm üles ehitub (Lotman parameeter võivad tekitada mütoloogilist äratundmist, eriti lihtsalt 2006e: 277). Maailm organiseerub seega homomorfistliku sar- paistab mütoloogiline mõtlemine tekkivat, kui mitu sellist suurust nastamise põhimõttel, tähtis on sündmuste vahetu äratundmine kokku langevad (seosed Katõni massimõrvaga). Mihhail Lotman sakraalse metateksti osana (samas: 278). Veel on mütoloogilisele on täheldanud (2009: 1241–1242), et sageli ei teata kuigi täpselt, teadvusele iseloomulik, et sündmusi tajutakse kulgevat tsükliliselt, miks miski ohtlik on, küll aga teatakse täpselt, et see tuleb hävitada. ettemääratud korda järgivana, aja- ja ruumikategooriad muunda- Ei hakata juurdlema, mis on kurjuse koostisosad ning mis alahul- takse vastavalt metatekstile (Lotman, Uspenski 1999: 209). kadesse see liigituda võiks; tegemist on kurjusega, mis on kohu- tavate sündmuste tagant ära tuntud. Ta on nii sisult kui vormilt Teistsugust teaduslikku metakeelt kasutades on Svetlana Boym kurjuse nägu. jõudnud samuti järeldusele, et segaduste ajal loodud vandenõu- teoorias on põhiliseks organiseerimispõhimõtteks homomorfistlik Juri Lotman on mütoloogilist mõtlemistüüpi käsitanud ka sarnastamine, ning et see toob kaasa sündmuse ajalis-ruumilise semantilisena, sest kõik sellise teadvustüübi poolt tajutu on deformeerimise, tema järgi on “konspiratiivne maailmavaade tähenduslik ja hierarhiline. Märgi väärtuse semantilises hie- põhiliselt nostalgiline. Selle tänapäevane taaselustumine peegel- rarhias määrab selle lähedusaste metateksti pakutud algkorrale.

1042 1043 Vandenõuteooriate semiootiline tähistamisloogika Mari-Liis Madisson

Algkord kätkeb küll igas tähenduslikuna tajutud üksuses, aga ulatusliku leviku põhjuseks asjaolu, et nad annavad vastuse oluli- mõnes selgemini (Lotman 2004: 402–406). Iga sündmuse ülima sele inimlikule küsimusele: “Miks juhtub heade inimestega halbu tähenduslikkuse tajumist on vandenõuteooriate olulise tunnusena asju?” Vandenõuteooriates väljajoonistuv põhjus on Richard Hof- maininud Richard Hofstadter (1967: 30), kelle järgi tajub van- stadteri (1967: 29) sõnul iseäranis mõjuv seetõttu, et üks ja see- denõuteoreetik sageli kõiki sündmusi murrangulisena ning näeb sama põhjus ei kuma mitte üksiksündmuse tagant, vaid seda pee- neid kui hea ja kurja otsustava lahingu saabumise märke. Juri takse kogu ajalugu liikumapanevaks teguriks. Vandenõuteooriad Lotmani arvates ei tunnista semantiline teadvus midagi sakraal- näevad maailma küllaltki mustvalgelt, iga sündmus on motivee- sest korrastatusest väljapoole jäävat, seda organiseerimatust ta- ritud heast või kurjast algpõhjusest. Sellest johtuvalt toob Ti- jutakse kaootilise ning ohtliku mittekultuurina. Kultuuri korras- mothy Melley (2000: 69) välja ühe vandenõuteooriate omaduse, tatust ohustav vastane on niivõrd demoniseeritud, et igasugune et ükski sündmus ei ole toimunud õnnetusena ega juhuste kok- võimalus tema mõistmiseks on välistatud (Lotman 2007c: 55). kulangevusena. Ka Para-Webis eelistatakse vandenõuteooriate Ka mõnes Para-Webi kommentaaris kujutatakse lennukatastroofi põhjuslikkust õnnetutele kokkusattumustele, näiteks täheldatakse: põhjustajat otseses mõttes ebainimliku kurjuse jõuna, näiteks mai- “Pole juhuslikke asju, ei ole. Eriti kui korraga saab otsa ühe riigi nitakse Luciferi kummardajaid (13. IV, kl 21.54) ning kirjuta- majandus- ja militaareliit, kirsikeseks koogil president” (11. IV, takse: “Mu meelest tundub olevat just liiga palju kokkusattu- kl 22.10); “Kokkusattumus? Ma lihtsalt ei usu sellistesse kokku- misi (võimuladvik kõik ühes lennukis, udu, koht — kahtlase õnne- sattumustesse. Ei usu!” (10. IV, kl 21.42). tuse juhtumine paigas, kus varem on pandud toime massimõrv), et seda pidada mingiks inimestepoolseks kokkumänguks” (12. IV, kl 16.54; minu rõhutus). Juri Lotmani järgi iseloomustab semanti- Eshatoloogia list mõtlemist struktuurne maksimalism, kus iga algkorda pisutki kahtluse alla seadev konflikt võtab hea ja kurja võitluse ilme. Va- Nagu eespool täheldatud, on mütoloogiline teadvus tsükliline, hevorme ei tunnistata, maailm jaguneb binaarselt — korraks ja korra ja kaosejõudude vaheldumist nähakse pidevas taastulemises. kaoseks, heaks ja halvaks, sõpradeks ja vaenlasteks (2007b: 26– Juri Lotmani (2007b: 25) järgi tajutakse kõike mütoloogilise tead- 27, 40). vuse seisukohast mitte-oma ülima katastroofi apokalüptiliste en- netena. Tema sõnul (Lotman 1999f: 176) seobki ülima hukatuse Suundumust, mille Juri Lotman võtab kokku terminiga struk- ja korra ideed kõikehõlmava katastroofi teema. Dünaamika saab tuurne maksimalism, on vandenõuteooriate kontekstis käsitlenud toimida ainult eshatoloogilise hävingu kaudu (Lotman 2007b: 31). Timothy Melley, kelle järgi on konspiratiivne mõtlemine kõik- Katastroofikogemus on omamoodi vastuoluline, sest ühelt poolt või-mitte-midagi-mõtlemine, kahjurid juhinduvad oma tegudes tajutakse seda kui üldist hävingut, teisalt aga kui taassündi, vil- äärmuslikust kurjusest ning vaenulikkusest, nende tegusid ei ole jakat ümberkujunemist (Lotman 1999f: 175). Eshatoloogiat on võimalik kuidagi õigustada. Demoniseeritud vaenlase radikaal- vandenõuteooriate seisukohast olulisena käsitlenud ka paljud tei- set kurjust on rõhutanud ka Leonidas Donskis (2002: 116). Jäik sed teadlased, seda on nimetatud erineval viisil, nt Leroy G. Dor- polariseeritus algkorda peegeldava hea ja kaootilisust esilema- sey (2002: 449) on pakkunud millennialistlikku mõttesuunda, Mi- nava kurja vahel lubab jaotada kõik kogemused vastava duaal- chael Barkun (2003: 9–11) (improvisatsioonilist) millennialismi, suse alusel. Véronique Campion-Vincenti (2007: 105) järgi on Sean Armstrong (2009: 232) ideed viimsest kohtupäevast ning Ri- vandenõuteooriate universaalsuse võtmeks nende võime taandada chard Hofstadter (1967: 29) apokalüpsisele orienteeritust. sündmuste ajalooline, psühholoogiline ning sotsioloogiline kee- rukus ühele kõikehõlmavale algpõhjusele. Sedasama rõhutab ka Eshatoloogiline mõtteviis võib esineda kahel tasandil. Esiteks Sean Armstrong (2009: 223), kelle järgi on vandenõuteooriate võib see tajuda kogukonna status quo’d sakraalse korra ilminguna. Juri Lotmani järgi üritavad kultuurisolijad mainitud suundumuse

1044 1045 Vandenõuteooriate semiootiline tähistamisloogika Mari-Liis Madisson korral olemasolevat struktuuri säilitada ning seda muutuste eest Ida ja Lääs, NATO, Moskva—Washingtoni—Tel Avivi telg ning kaitsta. Iga surveavaldus on sel juhul märk kurjuse jõudude peale- peavoolumeedia (nt BBC) sihilik ebausaldusväärsus). tungist ning soovist valitsevat korda kukutada (2007b: 25). Arlette Farge ja Jacques Revel (2005: 36) on sellise suundumuse puhul täheldanud, et kas või tavapärast töökonﬂikti võidakse tõlgendada Vandenõuteooriate deskriptiivne loogika kui kurjuse jõudude õõnestustegevust. Kogukond üritab kurjuse poolt esilekutsutavat otsustavat lõpplahingut ennetada ning vaen- Arlette Farge ja Jacques Revel (2005: 33) on vandenõuteooriate last oma aladelt välja tõrjuda. Sean Armstrongi (2009: 235) puhul rõhutanud, et need pakuvad segaduses inimestele nii tea- järgi tähendab kurjuse struktuuride karistamine või õõnestamine tava eesmärgi kui ka keele. Mingi algpõhjuse, headuse-kurjuse vandenõuteooriatesse uskujate jaoks maa puhastamist tulevaste äratundmisest oli eelnevalt juttu, mütoloogiline mõtlemine ei põlvede tarvis. näe ebameeldivusi kunagi õnnetusena, vaid kurjuse ilminguna, mis kannab lõpliku hävingu esilekutsumise eesmärki. Järgnevalt Teiseks võib aga esineda olukord, kus status quo’d tajutak- vaatlen vandenõuteoreetikute keelt või õigemini keelte süsteemi, segi juba äärmise korratuse ja kurjuse vohamisena. Juri Lotmani süntaktikal rajanevat loogikat, millel on vandenõuteooriates sama järgi soovib sel juhul kaosest haaratud kogukond ise eshatoloo- oluline osa kui mütoloogilisel mõtlemisel. Kasutan ka van- giat esile kutsuda ning seejärel uut korda luua, seega lükatakse denõuteooriate tähistamisloogika deskriptiivse aspekti selgita- headuse ja korra võidulepääs kaugesse tulevikku. Siin-ja-praegu miseks kultuurisemiootika mõisteid, täpsemalt neid, mis räägivad läheb kõik ainult halvemaks, s.t üha rohkem kaose ja kurjuse nägu, mittemütoloogilisest mõtlemisest. iga pisemgi konﬂikt või surveavaldus on märk kurjuse pealetun- gist. Samas kätkeb kõnealune hukatuse tajumine endas teata- Mittemütoloogiline ehk deskriptiivne ehk verbaalloogiline vat lootust, sest ulatuslikule hävingule ja pattulangemisele peab teadvus kogeb Juri Lotmani (2006e: 276) järgi objekte erine- järgnema uue ning ideaalse maailmakorralduse kehtestamine (Lot- vate keelte ja nende vastastikuste tõlgete abil. Juri Lotman ja man 2007b: 25, 28). Olukorrast, kus vandenõuteoreetikud Boriss Uspenski märgivad, et tähendused sünnivad vaid juhul, näevad kurjusest haaratud maailma ainsa korrastamisvõimalusena kui erinevad allkeeled suhestuvad üksteisega abstraktsel meta- selle täielikku hävitamist, on kirjutanud ka Richard Hofstadter. keele tasandil. Tähendused tekivad tõlkimise kaudu (selle sõna Tema järgi tajub mõnikord vandenõuteoreetik vandenõu ainu- avaramas tähenduses), oluline on tajutu tõlgendamine, selle so- kese hävitamisvõimalusena kogu ühiskonnasüsteemi hukku ning bitamine metakeele kategooriate või elementidega (1999: 189– uuega asendamist, nt on nende arvates vajalik uue poliitilise kor- 190). Ilmselt võib siin silmas pidada keelehierarhiat, millel ralduse ning kardinaalselt erineva väärtussüsteemi kehtestamine on pikemalt peatunud Bertrand Russell (1995: 81–83), kelle (Hofstadter 1967: 29). Sellist suundumust on näitega illustreeri- sõnul järgnevad objektkeelele sekundaarsed, tertsiaarsed jne kee- nud ka Sean Armstrong, kelle järgi oli viimsel kohtupäeval olu- led, kus igal järgneval keelel on üha suurem abstraktsuse aste line osa stalinismiajastu rahvavaenlaste kujutamisel. Nimelt pidi ning seega sisaldab see keel endas teatavas mõttes kõiki eel- enne sotsialismi täielikku võidulepääsemist aktiveeruma ka rahva- nevaid. Lotman ja Uspenski rõhutavad veel, et kirjelduskeelte vaenlane, seega tõlgendati kohutavaid sündmusi kui märki rahva- ja tajutud objektide vahel puudub täielikult igasugune struk- vaenlase kasvavast väest, teisalt aga nähti selles Kuldajastu ette- tuurne vastavus, deskriptiivne mõtlemine opereerib stabiilsete kuulutust (Armstrong 2009: 232). Ka Para-Webi portaalis võib ühikutega, millele objekti aegruumilised parameetrid suuremat märgata teist eshatoloogiatüüpi. Seal küll ei mainita oodatud mõju ei avalda (1999: 189; Lotman 2006b: 209). Juri Lot- lõpplahingut, ent kujutatakse kurjuse valitsetud maailma (võõra mani (2002: 2646) järgi on verbaalloogilise teadvuse puhul tungimine oma võimu struktuuride tippu, nt kurjuse kontrollitud eelkõige tähtsad eri keelte omavahelise ühendamise süntaktilised reeglid. Nii saavad sündida õigesti moodustatud suhted ja seega

1046 1047 Vandenõuteooriate semiootiline tähistamisloogika Mari-Liis Madisson ka õiged tähendused. Lotmani (samas: 2646–2647) sõnul on raldajad, lennuki liikumise kontrollijad, lennuki allakukutamise mittemütoloogilises mõtlemises põhilisteks tähenduse kandjateks tehnilise poole eest vastutajad) koostöö tulemusel (19. IV,kl 11.54). üksikmärgid ning nende reeglipärased järjestused, nagu põhjuse Ülimale koherentsusele orienteeritud vandenõuteoreetilised ja tagajärje kronoloogial ja loogikal põhinevad seosed. Iga osa seletused ei tunnista juhust, süsteemid ja nende ühendamisreeg- saab tähenduslikuks ainult tervikusse asetatuna ning tervik on lid on tajutud sedavõrd ideaalsena. Juri Lotman järgi on mõni mõistetav oma elementide suhete kaudu. Ilmselt seepärast toob ka teaduslik koolkond oma avastatud seaduspärades nii veendunud, Lotman (2004: 410) välja süntaktikale orienteeritud teadvustüübi et usutakse teaduse lõppemist kohal, kus kaob selle väljatoodud puhul organismi-metafoori. determineeritus. Juhust tajutakse ebateaduse pärusmaana (Lot- Deskriptiivset loogikat on vandenõuteooriate võtmetegurina man 1999e: 129). Nagu kirjutise alguses mainitud, on ka van- nimetanud paljud autorid. Üldine seisukoht on, et paradoksaalsel denõuteooriad rahvalik sotsiaalteadus, teatud metateooriate ko- kombel tajub konspiratiivne mõtlemine ebainimlikult pahataht- gum, mis üritavad kogukonda mõjutavaid suundumusi mõtestada. likke vandenõulasi sageli üliorganiseerunud kurjusesüsteemina Vandenõuteooriad tunduvad liigituvat küllaltki täpselt Lotmani (anti-oma). Michael Barkuni (2003: 3–4) järgi tajutakse van- pakutud ülideterministliku “koolkonna” alla. Sama järelduseni denõulaste rühma sageli nii tõhusas organiseerituses, arvatakse on jõudnud ka Leonidas Donskis (2002: 110), kelle arvates paigu- neid olevat saavutanud võimu lausa kõigi ühiskondlikku elu tuvad vandenõuteooriad ühiskonnateaduste ääremaale, täpsemalt mõjutavate struktuuride üle. Seda seisukohta jagavad teisedki niisugusesse nurka, kus eelistatakse nii ühiskondlike kui ka bio- autorid (Armstrong 2009: 231; Boym 1999: 105; Campion- loogiliste nähtuste kirjeldamisel eriti rangeid kausaalsusmudeleid. Vincent 2007: 107; Hofstadter 1967: 33–37). Timothy Mel- Ebameeldivate sündmuste taga tajutakse alati kellegi põhi- ley (2000: 69) rõhutab vandenõuteooriate teise omadusena ülimat mõtteliselt eksimatut skeemi, kuritahtlikku suurprojekti või van- koherentsust, kõige seost kõigega. Vandenõuteooriate loojad on denõulise süsteemi teatud allüksuse tegevust. Vandenõuteooriaid süsteemide ja allsüsteemide vahelise täieliku ning erandeid eitava loova “teadlase” uurijapositsioon ongi määratletud ülima deter- süntaktika ideega vahel koguni nii kaugele läinud, et tajuvad van- minismiidee kaudu, kõike maailmas toimuvat näeb ta just viimase denõulaste manipulatsioone niisama seaduspärasena kui füüsika- valguses. Juri Lotman (2001a: 164) on unenägude tõlgendamisest nähtusi. Gordon S. Wood on märkinud, et konspiratsiooniteoo- mõtiskledes sedastanud, et unenäo tähenduslikkuse määrab sageli riad kasutavad nii füüsikaliste kui ka inimkäitumisega seonduvate usk sõnumisse. Vandenõuteooriate puhul võiks samuti täheldada, nähtuste kirjeldamiseks mehhanitsistlikku kausaalsuse mudelit. et vandenõuteooria sisu määrab vandenõuteoreetikute usk deter- See võimaldab iga sotsiaalse ebameeldivuse puhul tuvastada van- minismi, üliprofessionaalsesse ettekavandatusse. Svetlana Boymi kumatu põhjuste ja tagajärgede ahela, mille algusesse paigutub järgi (1999: 109–110) jõuavad vandenõuteooriate loojad oma- vandenõulaste geniaalne ja kuritahtlik plaan (Wood 1982: 414– moodi piiramatu semioosini, kus iga pisidetailigi tajutakse su- 418). persüsteemi olulise osana. Mainitud süntaktilisest ülekodeerimi- Ka Para-Webi kommentaariumis töötatakse välja vägagi süs- sest on kirjutanud ka Mihhail Lotman (2009: 1241), kelle järgi teemseid ja terviklikke seletusi, näiteks seisab ühes kommentaaris: leiab vandenõuteooriaid kinnisideena võttev inimene vandenõu “Ajalugu on näidanud, et liigselt lineaarsete plaanide korral on märke mis tahes nähtusest või esemest, näiteks mõnest geomeet- ebaõnnestumise protsent suurem kui juhul mil plaane tootev osa- rilisest kujundist või Coca-Cola sümboolikast. pool laseb käiku kaks kuni kolm teineteisest SÕLTUMATUD plaani mis KOOS toimudes tekitavad soovitud tagajärje.” Selles kommentaaris kirjeldatakse üksikasjalikult, kuidas “lennuõnnetus” tekitati kolme vandenõulaste rühma (poliitiliste kokkulepete kor-

1048 1049 Vandenõuteooriate semiootiline tähistamisloogika Mari-Liis Madisson

Veriﬁtseeritavuse loomine et see video on võltsing ja sellena ka suht jäle, sest üritatakse ära kasutada nii paljude inimeste traagilist hukkumist” (7. V,kl 13.39). Süsteemilembus on oluline märksõna veel ühe vandenõuteooriate aspekti kirjeldamisel. Nimelt kasutavad vandenõuteooriad mõni- Vandenõuteooria koodtekst kui deskriptiivse ja semantilise kord teaduslike teooriate diskursusele iseloomulikku tähistamis- loogika ühendaja viisi. Michael Barkun (2003: 7) rõhutab, et nii nagu empiirilistele selgitusviisidele kombeks, armastavad ka vandenõuteooriad tu- Käsitlen nüüd deskriptiivse ja semantilise tähistamisloogika eri- levikusündmusi prognoosida. C´edric Vincent toob lisaks sellele pärast koostoimimist vandenõuteooriates. Selle avamiseks toetun välja, et vandenõuteoreetikud kipuvad sageli oma loogika paikapi- Juri Lotmani esitatud koodteksti mõistele. Lotmani (2006a: 175) davuse kinnitamiseks otsima otsest materiaalset tõestust, siia alla järgi on teksti ja koodi omavaheline suhestumine semiootika üks liigitub näiteks juba mainitud Pentagoni muru paradoks (ka kaht- olulisemaid probleeme. Ta lisab, et mütoloogilise tähistamisviisi luseõhkkond — paradokside väljajoonistamine Para-Webi kom- imbumist tugeva süntaktilise organiseeritusega vormidesse, mis mentaariumis). Usutakse, et materiaalseid tõendeid kogudes ja käituvad kui omalaadsed kultuurilised vahendajad, on üsna vähe kuhjates suudavad vandenõuteooriate loojad kuritahtliku süsteemi uuritud (2006e: 273). Mulle tundub, et vandenõuteooriate semioo- paljastada (Vincent 2006: 44). Sellesarnase tähelepaneku on tei- tiline uurimine võimaldaks sellele alale pisut valgust heita. nud ka Arlette Farge ja Jacques Revel (2005: 20), märkides, et Juri Lotmani (1999d: 108) järgi on segadusteaja massitead- mõnedel lihtsasti kontrollitavatel materiaalsetel tõenditel on sega- vuses lihtne märgata universaalse ohumütoloogia tunnuseid, mis duseaegadel loodud vandenõuteooriates usutavuse loomisel otsus- korduvad eri ajaloosituatsioonides. Ta on märkinud, et erakord- tav osa. seid sündmusi hakkavad ümbritsema tekstitsüklid (Lotman 2006e: Veel on vandenõuteooriate puhul täheldatud, et neile on iseloo- 279), mille invariantne sisu räägib kuritahtliku salaühingu “kõigi mulik akadeemilisele diskursusele omane viitamisstiil. Richard vastu” suunatud vandenõust (Lotman 1999d: 108). Niisuguseks Hofstadteri järgi kasutavad vandenõuteooriad oma väidete vor- sündmuseks võib olla näiteks mitmesugustes diskursustes rohkelt mistamiseks õpetatud (scholarly) stiili. Väga levinud on allika- kajastatud kuritöö või katastroof. Kõige taga oleva salapärase viited, määratlused, arvandmed ning kirjandusviited (Hofstadter rühmituse stereotüübi esinemine väga erinevates tekstides lubab 1967: 35–37). Seda seisukohta jagab ka Michael Barkun (2003: Lotmani (2007c: 56) sõnul “mõelda erakordselt stabiilsest koo- 7), kelle järgi kasutavad vandenõuteooriad autoriteetsuse lisa- dist”, mis kordub ühest vandenõuteooriast teise. Selleks stabiil- miseks “teadusliku diskursuse aparaati”. Ka Para-Webi teoree- seks koodiks saab reeglite süsteem, mis on samal ajal ka tekst. Sel- tikud püüdlevad nii mõneski aspektis teaduslikkuse poole, seal list mütoloogilisele teadvusele iseloomuliku algpõhjusest rääkiva üritatakse oma väiteid kinnitada tõenäosusteooriale ja statistikale metateksti ja mittemütoloogilise mõtlemise iseloomulike loogi- toetudes, näiteks kirjutatakse: “Õnnetuse tõenäosus on minu ar- liste ühendamisreeglite mõneti paradoksaalsena tunduvat sünteesi vates kaduvväike ning manipuleerimine laipade ja muude rekvi- saab põhjalikumalt selgitada koodteksti mõiste abil. siitidega oluliselt lihtsam” (9. V, kl 19.26); “Statistiliselt jääb sel- Juri Lotmani järgi on koodteksti puhul tegemist omamoodi lise lennuõnnetuse puhul 80% reisijatest ellu” (1. V, kl 14.34). vahelüliga, mis ei ole teksti ehitamiseks vajaminevate reeglite Levinud on ka ulatuslik autoritele ja allikmaterjalidele viitamine abstraktne kogum, vaid range süntaktilise organiseeritusega teks- ning tsiteerimine. Leidub ka teaduskeelele kohaseid allikakrii- tiline süsteem. Koodteksti erinevad märgid võivad jaguneda mit- tilisi märkusi, nt seatakse kahtluse alla eespool mainitud 80%- mesugusteks allstruktuurideks, ent sellest hoolimata säilib kood- statistika (1. V, kl 16.16) ning lennuõnnetusele järgnenud tulista- teksti “enda jaoks” ühetähenduslikkus, “oma tasandilt lähtudes on mist kujutava video kohta tõdetakse: “... olen siiski veendunud, koodtekst nii sisult kui väljenduselt ühtne nähtus” (Lotman 2006d:

1050 1051 Vandenõuteooriate semiootiline tähistamisloogika Mari-Liis Madisson

245–246). Vandenõuteooria käitub omapärase koodtekstina, mis Vandenõuteooriad kannavad seega nii deskriptiivset kui ka jutustab sündmuste taga peituvast kurjusest, selle osad, nt vaen- mütoloogilist loogikat. Kultuuri kollektiivses mälus asuvad kood- lase eripära väljajoonistumine, ühe kindla sündmuse seosed teiste tekstid aitavad kindlat sündmust vandenõuteooriast rääkiva süˇzee sündmustega, kannatajaterühma visandamine jm, võivad hõlmata alusel mõtestada. Oluline on erinevate sündmuste või sama väga erinevaid paradigmasid. Koodtekst ühendab terviktekstiks sündmuse eri tasandite tajumine mütoloogilise homomorﬁsmi val- n-ö välise pilgu jaoks ühitamatuid osi. Lotmani järgi (samas: 245) guses. Sarnastamine on võimalik, sest sündmuse eri tasanditel ta- võib koodtekst kõrvaltvaatajale tunduda difuusse kogumina, neile jutakse sama mütoloogilise algpõhjuse — kurjuse erinevaid pee- aga, kelle jaoks on koodtekst kultuuritekstiks, muutub ta väga olu- geldusi. Teisalt toetuvad vandenõuteooriad ka deskriptiivsetele liseks orientiiriks mitmesuguste sündmuste tõlgendamisel. seostele, näiteks on olulised kronoloogilised ning põhjuse ja ta- Kõike seda silmas pidades on vandenõuteooria tekstiline inva- gajärje suhted. Vandenõuteooria tunnistab küll erinevate nähtuste riant, mille järgi kahtluseõhkkonnas sündmuste väga erinevaid ta- või suhete mitmekesisust, ent tajub samas nende motiveeritust kur- sandeid ühtseks terviktekstiks organiseeritakse. Näiteks Michael jusest kui mütoloogilisest algpõhjusest. Eelvaadeldud Para-Webi Barkun tähistab vandenõuteooriatesarnast suundumust nimetu- kommentaaris (19. IV, kl 11.54; vt “Vandenõuteooriate deskrip- sega improvisatsiooniline millennialism (2003: 4–22, 170–189). tiivne loogika”), mis rääkis kolme vandenõulise süsteemi tööst, Improvisatsiooniline millennialism põhineb ülimalt vastuoluliste eristusid küll iga vandenõulaste töörühma ülesanded ja eritead- diskursusekatkete ühendamisel ühtseks süsteemiks, näiteks võivad mised, ent kokkuvõttes motiveeris neid ikkagi üks ja seesama samas vandenõuteoreetilises süˇzees kõrvuti esineda fragmendid ebamoraalne lõppeesmärk. nii Ida kui ka Lääne religioonidest, nii poliitilistest sõnavõttudest Vandenõuteooria kui koodteksti invariantse sõnumi on taba- kui ka teadustekstidest (Barkun 2003: 19). Barkuni järgi luuakse valt edasi andnud Richard Hofstader, nimetades vandenõuteooriat eri diskursuste massiteadvusesse jõudnud elementidest teatav per- üliskeptilise mõtlemise “keskseks eelarvamuseks”. Vandenõu- mutatsioon, mille alusel vandenõuteoreetikud segaste sündmuste teooriaid läbib tüüpsüˇzee, et kindla sündmuse taga leidub varja- ilmnedes improviseerima hakkavad. Sellise kollaaˇzi plussiks on tud võrgustik, mis on loodud kuritahtlikel eesmärkidel (Hofstadter holism, see seob kajastatavates nähtustes nii teadusliku kui spiri- 1967: 14). Kokkuvõtvalt võib vandenõuteooriat mõista koodteks- tuaalse mõõtme (Barkun 2003: 13, 185). tina, kultuuri mälust pärineva tekstilise suhetekogumina, mis kan- Veel on vandenõuteooria mõneti täiesti erinevate osade üht- nab invariantset sõnumit: siin (mis tahes ebameeldiva asjaolu pu- susele tähelepanu juhtinud Timothy Melley (2008: 150), kes hul) on tegemist vandenõuga. Sellist koodteksti saab täita olukor- rõhutab, et ajupesust rääkivad vandenõuteooriad käsitavad oma rast lähtuva sisuga. Kuna tegemist on kultuuri mälust pärineva hädade põhjust pooleldi meditsiinilise ja pooleldi üleloomuliku üsnagi üldise struktuuriga, võetakse vandenõuteooria segaste nähtusena. Erinevate, vahel koguni vastandlikuna näivate dis- sündmuste tõlgendamisel automaatselt, pikemalt mõtlemata ka- kursuste kooseksisteerimise vandenõuteooria tervikus on lühidalt sutusele. Vandenõuteooriate universaalset kohastumist erinevate kokku võtnud Leonidas Donskis, kelle järgi pakub vandenõuteooria oludega on täheldanud ka Timothy Melley (2000: 59), kelle järgi võimaluse spirituaalse algpõhjuse kohandamiseks teadusliku ja on vandenõuteooria ülimalt kohanemisvõimeline tüüpnarratiiv, ratsionaalse maailmavaatega. Seetõttu tajutakse vandenõu kui mis annab terviklikele sotsiaalsetele nähtustele võrdlemisi lihtsa teaduslikus vaimus teostatavat ebainimlikult kurja projekti (Dons- põhjusliku seletuse. Veelgi enam, Eda Kalmre (2000: 278) on kis 2002: 114, 116). Ka Para-Webi kommenteerijad täheldavad, osutanud, et kultuuri mälust pärinevad sisufragmendid aitavad et lennuõnnetuseni viis vandenõulaste oskuslik ajupesutehnikate kahtluseõhkkonnas esitatud tänapäevasel materjalil näida loomu- valdamine, mida tajutakse mõneti üleloomuliku (21. IV, kl 11.34) likuma ja mõjuvamana. ning mõneti tehnoloogilisena (11. IV, kl 19.44).

1052 1053 Vandenõuteooriate semiootiline tähistamisloogika Mari-Liis Madisson

Vandenõuteooriate osutuse ähmasus taganemist, et reaalselt on nii Washington, Moskva ja TelA- viv ÜHE puu õunad ning igasugune konﬂikt nende vahel on Vandenõuteooriad püüavad maailmas aset leidvaid ebameeldi- ainult kasu teenimise ja ühiste eesmärkide saavutamiseks” (11. IV, vusi selgitada, lähtudes eeldusest, et need on motiveeritud kurjast kl 21.49). Samasugune sisu kordub erinevates sõnastustes ka teis- algpõhjusest. Eripalgelisi nähtusi hakkab omavahel ühendama tes kommentaarides (10. IV, kl 23.08; 11. IV, kl 19.37; 13. IV, nende kõigi tagant peegelduv kurjuse nägu. Nii nähakse sama kl 19.49 jne). Hoolimata sellest et tuuakse välja eri maail- kurjuse avaldumist väga erinevate variantidena. Ühtmoodi kur- majagudes asuvad riigid, millel on eripärane ajalugu, valitse- jana võidakse tajuda erineva diskreetsusastmega kurjussüsteemi missüsteem jne, muutuvad need vandenõuteooria kontekstis sa- osiseid, nt teatud religiooni, rahvusrühma, poliitilisse rühmitusse maväärseteks kurjusesüsteemi osadeks. Vandenõuteooria kood- kuulujaid, aga ka kindlaid isikuid. Jean-Bruno Renard (2007: tekstis võib üks tähistamisviis domineerida. Mõnikord on val- 226–228) toob välja, et vandenõuteooriates võib vaenlase kohale dav semantiline tähistamisloogika, siis pannakse põhirõhk antago- asetada revolutsionäärid, rojalistid, juudid või CIA, ilma et kons- nistide kurjuse väljajoonistamisele, vahel aga pühendutakse van- piratsiooniteoorias suurt midagi muutuks. Sellist suundumust on denõulaste kõikjale ulatuva süsteemi kujutamisele. Teatud määral täheldanud ka Michael Barkun (2003: 44), kelle arvates võivad on alati esindatud mõlemad tähistamisviisid (vandenõulaste rühma kurjust samaväärselt kehastada nii Antikristus, kapitalistid, tulnu- tajutakse alati kurjana ning selle tegusid mingilgi määral organi- karass, mõni diktaator või superarvuti. seerituna). Kuna nii erinevaid struktuure tajutakse ühe ja sama kur- Osutuse ähmasusest tuleneb ka vandenõuteooriate iseloomu- juse eriastmeliste peegeldustena, ähmastuvad teatavas mõttes lik kalduvus kujutada oma vaenlasi teatavas maskeerituses, var- nende struktuuride eristamiseks vajalikud tunnused. Seda on jatuses. Michael Barkuni (2003: 38, 41) järgi käsitatakse van- täheldanud ka Leroy G. Dorsey (2002: 449), kelle järgi kipuvad denõuteooriates sündmustest kujunenud esmamuljet alati petli- vandenõuteooriad oma kujutatud kahjuristruktuure deformeerima. kuna, selle põhjuseks on asjaolu, et kurjad jõud ei taha, et Vandenõuteooriate antagonistid on seega pigem kõikehõlmava nende vaenatud ohvrid manipuleerimistegevusest teadlikuks saak- kurjuse kui eripäraste sotsiaalsete rühmade või isikute moodi. sid. Vandenõuteooria koodtekst räägib erinevate asjaolude moti- Niisugust erinevate osiste sarnastamist võib täheldada ka mõne veeritusest kurja eesmärgi poolt, seega isegi kui inimesed kurjuse kindla vandenõuteooria sees, kus tegevuspaigad, süüdlased ja juh- struktuure otseselt ei taju, saavad nad oletada, et mitmesuguste tunud ebameeldivused johtuvad ühest ning samast kurjast algku- sündmuste ja nähtuste vahel eksisteerivad siiski kurjuseni tagasi- just. Tunnetuslikult on vandenõuteooria koodteksti kätketud mit- viidavad seosed. Veelgi enam, otsese vaenlase mittetajumine võib mesugused paradigmad allutatud ühele ja samale kurjuseideele ja olla märk vandenõulaste leidlikkusest oma tegevuse varjamisel. seetõttu kipuvad nende erisused ähmastuma. Selline suundumus ilmneb kujukalt ka Para-Webi kommentaarides, näiteks täheldatakse: Deskriptiivsete seoste sarnastumine ja sellest tulenev osutuse ähmastumine on vandenõuteooria koodteksti n-ö sisse kodeeri- Vahel on su silmad ja kõrvad segav faktor. Peale nende eelnevate tud. Soovides hõlmata heterogeenset sündmustespektrit (anta- nimetatud meelte kasutamist ja juhtunuga end kurssi viinud, mida sa gonistide eripärast kuni erinevate traagiliste sündmuste omava- tunned? Kui sa tahad asju, mida näha silmadega, et sa usuksid, siis helise seostamiseni), on paratamatu, et osiste erinevused hak- vaata Seitsmeseid uudiseid, sest seal õpetatakse sind usaldama oma kavad totaalse ühisosa tõttu (taandamine kurjusele) omavahe- 5 meelt, mitte midagi muud (6. V, kl 11.51). list eristumiskvaliteeti kaotama. Para-Webi kommentaariumis Niisiis kutsub kommentaari autor olema kindel ainult tuleb sellise osutuse ähmasus eriti kujukalt esile: “Olen kor- n-ö kuuenda meele tajudes, sest ülejäänud võivad vandenõulaste duvalt väitnud ja senini EI OLE näinud põhjust sellest väitest

1054 1055 Vandenõuteooriate semiootiline tähistamisloogika Mari-Liis Madisson mõjule alluda. Seesugust osutuse äärmuslikku ähmasust on Juri mälus paiknevate mudelite valguses, olgu nendeks siis inimisiksus Lotman kirjeldanud nõiaprotsesside puhul, kus oldi kindel, et või universum (Lotman 2001b: 32). vaenlased on niivõrd osavalt maskeerunud, et suudavad omavahel Juri Lotmani (2001b: 25) järgi saab autokommunikatsioon või- salamärkidega suhelda viisil, millest keegi aru ei saa. Seetõttu oli malikuks tänu semantilise koodi rikastamisele süntaktilise lisa- nõidadel võimalik oma kurje plaane otse kogukonna südames ellu koodiga, mistõttu hakkavad semantilised tähendused kvalitatiiv- viia. Vaenlast polnud võimalik juriidiliste süütõenditega kindlaks selt muutuma ning omandavad ka süntaktilise organiseerituse ehk teha (Lotman 1999d: 109). Kindla tõendusmaterjali puudumine rütmi. Lisakoodi abil saavad pidevas infotulvas kuhjunud sihitud aga ei viinud kahtlemiseni nõidade olemasolus ega teadmises, et assotsiatsioonid teatava organiseerituse (samas: 29). Võrdlemisi kõik ebameeldivad sündmused on nõidadega seotud. pidetud ja hoomamatuna näivad sõnumid saavad lisakoodi mõjul ka diskreetse orienteerituse ning muutuvad seeläbi selgemaks. * Vandenõuteooriate koodtekst toimib samasuguse lisakoodina, mis kutsub esile kultuurilise autokommunikatsiooni. Tegemist on Vandenõuteooriate koodtekstis täiendavad üksteist seega nii de- invariantse süˇzeega, mis lubab kahtlust tekitavaid sündmusi struk- skriptiivne kui ka mütoloogiline tähistamisloogika. Vandenõu- tureerida levinud tüüpjutustuse valguses. Korratud assotsiatsioo- teooriates toimub nii erinevate sündmuste või sama sündmuse nid koonduvad kultuuri mälus paiknevasse vandenõuteooria kood- eri tasandite väljajoonistamine (kronoloogilised ning põhjuse ja teksti (selle kahtlase sündmuse taga on vandenõu) ning seega as- tagajärje suhted) kui ka nende tajumine mütoloogilise homo- tuvad nad ka teatavatesse süntaktilistesse suhetesse. Süntaktiline morﬁsmi valguses. Erinevate osiste tajumine homomorfsena on organiseeritus tekib erinevate sündmusekildude vahel ja tavaliselt võimalik, sest sündmuse eri tasanditel tajutakse sama mütoloo- lisanduvad veel seosed vandenõuteooriate koodteksti varasemate gilise algpõhjuse — kurjuse erinevaid peegeldusi. Selle üheks variantidega. Kindlate autokommunikatiivsete süˇzeede ning neid tagajärjeks on vandenõuteooriate osutuse ähmastumine. kehastavate tegelaste korrastavat osa kultuuri mälus on rõhutanud Jaan Valsiner, kelle järgi ei oleks üksiksündmuste korrastamine ja 3. VANDENÕUTEOORIAD KUI KULTUURILINE seega ka abstraheerimine üldkultuurilisele tasandile ilma nendeta peaaegu võimalik. Kultuuri tüüpsüˇzeed on olulised eelkõige oma AUTOKOMMUNIKATSIOON stabiilse loomuse tõttu, nad on kui usaldusväärsed saarekesed, mis Vandenõuteooriate kõige olulisemaks funktsiooniks on võimalda- aitavad inimeste kogemusi kindlal viisil korrastada (Valsiner 2009: da kahtluse õhkkonnas kultuuri enesekorrastust ehk autokommu- 106–108). Ka vandenõuteooriate koodteksti vooruseks on suhte- nikatsiooni. Juri Lotmani järgi on autokommunikatsioon mõneti line struktuurne ﬁkseeritus; tegemist on kultuuri autokommunika- paradoksaalne kommunikatsiooniviis, kus mina edastab teate ise- tiivse tekstiga, mis lubab muidu segasena näivate sündmuste taga endale. Niisuguse kommunikatsiooni mõte ei ole mitte info aku- näha kindlat organiseeritust. muleerimises, vaid mina siseilma ja mälu korrastavas ülestruktu- Vandenõuteooriate osa kultuurilise autokommunikatsiooni reerimises (Lotman 2001b: 22). Kuna kultuur on käsitatav kollek- esilekutsumisel on teistsuguse metakeele abil rõhutanud mitmed tiivse intellektina (Lotman 2002: 2658), siis võib autokommuni- mittesemiootikutest autorid (nt Barkun 2003: 183–186; Mel- katsiooni minana vaadelda ka kultuuri. Juri Lotmani järgi lubab ley 2008: 150–152; Vincent 2006: 44). Nende selleteemaliste kir- enesekorrastus ka väga ulatusliku dünaamika tingimustes teatud jutiste põhiseisukohaks on, et vandenõuteooriad on üks võimalik kultuurilise ühtluse ja seega ka organiseerituse säilitamist (1999a: viis keerukate sotsiokultuuriliste sündmuste tõlgendamiseks ning 25–26). Kultuuriline autokommunikatsioon annab võimaluse hoolimata asjaolust, et konspiratiivse retoorika seletused ei ole üksikute üleelamiste struktureerimiseks teatud üldiste kultuuri just kõige empiirilisemad, annavad vandenõuteooriad segastele

1056 7 1057 Vandenõuteooriate semiootiline tähistamisloogika Mari-Liis Madisson nähtustele kergesti hoomatava tähenduse. Vandenõuteooriate pea- Vandenõuteooriate tingitud autokommunikatsiooni puhul on mise voorusena ongi nimetatud fragmenteeritustunde ja tähendu- oluline kajastada veel üht aspekti, nimelt selle ostensiivseid aval- setuse vohamise ärahoidmist. Kultuuri mälust pärinevad kood- dumisvorme. Ostensiooni peamiseks sisuks on, et mõnikord hak- tekstid võivad, nii nagu juba mainitud, omalaadsel viisil ühendada kavad legendaarsed süˇzeed füüsiliselt realiseeruma. Vahel võib väga erinevaid diskursusi (nt improvisatsiooniline millennialism). kultuuri mälu vahendavatel vandenõuteooria-koodtekstidel olla nii Vandenõuteooriad võivad näiteks kahtlasena tunduvatele tea- tugev mõju, et nad muutuvad olulisteks organiseerijateks peale dustöödele anda kultuurilise tähenduse. Teadusfilosoof Mary teooria ka praktika tasandil. Tuginen ostensiooni käsitlemisel Midgley (2004: 2–3) toob välja, et 21. sajandil valitseb eri- Linda Déghi ja Andrew Vázsonyi ideedele. Ostensioon võib nevate teadusharude vahel Paabeli keeltesegadus, erialakeeled esineda kolmel tasandil. Pseudo-ostensiooni puhul hakatakse on arenenud niivõrd spetsiifiliseks, et ka lähedaste valdkondade tüüpsüˇzee järgi ka tegelikult toimima, näiteks olevat USA polit- uurijad ei pruugi üksteise uurimusi või koguni nende mõttekust sei pidevalt hädas legendaarsete kuritegude kopeerijatega (Dégh, mõista, tavainimestest rääkimata. Niisuguse tähendusetuse oh- Vázsonyi 1995: 243–251). Oma käitumises võidakse juhin- jamise üheks võimaluseks on teadlaste seostamine kurja van- duda ka tuntud vandenõuteooriatest, näiteks võib mõni konspira- denõulaste rühmaga. Leonidas Donskise (2002: 114) järgi taju- tiivse süˇzee väga hea tundja midagi üldiste normide vastast korda takse tänapäeval vandenõulasi sageli kui kõrgtasemelise kuritaht- saata ning lavastada selle vandenõulaste tüüpilise kuritöö varian- liku teadusprojekti elluviijaid; kuna teaduskeel pole n-ö tavaini- dina. Dégh ja Vazsonyi (samas: 248–262) kirjeldavad ostensiooni mesele mõistetav, siis saavad konspiraatorid rahulikult, otse ko- teise võimalusena proto-ostensiooni, kus indiviid on tüüpnarratiivi gukonna südames, nt teadusparkides või ülikoolides, oma salaka- niivõrd sisse elanud, et transleerib selle oma kogemuseks. Proto- valaid kavatsusi ellu viia. Selline tehnokraatlik demonoloogia on ostensiooni korral võivad vandenõuteoreetikud tajuda, et van- Donskise sõnul üks võimalus kontekstualiseerida teadmisi, milleni denõulaste tegevus mõjutab otseselt nende elu, nt uskumine, et inimesed muidu ei küüniks. Samasugust tendentsi on kirjeldanud mõned loomulikuna näivad valikud on ajupesutehnikate tagajärg. ka Mihhail Lotman (2007: 151), täheldades, et ka internetiajastul Samas liigitub siia alla ka vandenõulaste sümboolika äratund- kipuvad teadlase ja nõia/maagi kuju sageli ühte sulama. mine kõikvõimalikel esemetel. Viimasena toovad Dégh ja Vá- Vandenõuteooriate osa kultuuri enesekorrastajana on kokku zsonyi välja kvaasi-ostensiooni, mis tähendab tegeliku läbielamise võtnud Brian L. Keeley (1999: 119), kes nimetab konspiratiiv- tõlgendamist kultuuri mälust pärineva stsenaariumi järgi, näiteks sete tõlgenduste tähtsaima funktsioonina asjaolu, et need pakuvad võidakse oma mälestusi tõlgendada tänapäevase legendi kaudu. segaste sündmuste mõistmiseks ja ühtlustamiseks stereotüüpseid Legendaarsed kogemused, mida pole ise läbi elatud, aga mil- selgitusi, mis on kaugemale ulatuvad ja lihtsamini haaratavad kui lest on kaasahaaravalt jutustatud, omandavad seal oma koha (sa- ametlikud seletused. Keeley toonitab, et näiteks erinevalt tea- mas). Näiteks võib vandenõuteoreetikutele tunduda, et nad on duslikest selgitusviisidest ei kajasta vandenõuteooriad mitte ainult tagantjärele (ehk vandenõuteooria valguses) jõudnud teadmiseni, seda, kuidas mõni ebameeldiv sündmus juhtus, vaid antakse vastus et töötasid ise kunagi ebateadlikult vandenõulaste süsteemi heaks ka inimlikul tasandil äärmiselt olulisele miks-küsimusele. Van- või puutusid sellega mõnel muul viisil kokku. Vandenõuteooriad denõuteooriad on mõneti lohutavad, nad aitavad (vähemalt mõnel võivad seega saada ka kauges minevikus kogetu organiseerijaks. puhul) ära hoida eksistentsiaalse ebakindluse ja absurditunde muu- Juri Lotman on täheldanud, et kui kunagi peaks loodama tumist valdavaks; mida traagilisem on aset leidnud sündmus, tehisintellekt, siis tuleb arvestada, et ta langeb varem või hiljem seda ulatuslikumat/võimsamat kurjust selle taga tajutakse (Kee- kaitsetustundest, informeerimatusest ja kimbatustundest käitu- ley 1999: 125). misstrateegiate valikul neurooside ohvriks, sest ta ei saa ümbrit- seva mõtestamiseks toetuda kultuurile kui kollektiivsele mõistuse-

1058 1059 Vandenõuteooriate semiootiline tähistamisloogika Mari-Liis Madisson le (2002: 2658), mis aitab üksikkogemusi üldiste tõlgendusmust- on uurinud tänapäevaseid legende, mille alla kuuluvad ka van- rite valguses mõtestada. Need, kellel on võimalus kultuuri kollek- denõuteooriad, täheldab, et stereotüüpseid kultuurilisi süˇzeesid tiivsetele mälustruktuuridele tugineda, võivad kogetut tõlgendada võidakse sageli täita fantastilise sisuga; nende kaudu saab väl- suuremal või väiksemal määral vandenõuteooriate koodtekstidele jendada fantaasiaküllaseid ideid, mis muidu kohatuna võiksid toetudes. Vandenõuteooriad on kultuurilise autokommunikat- tunduda. Kultuuriliste stereotüüpide vahendaja roll päästab tea- siooni omapäraseks vormiks, mis annavad kahtlasena tajutavatele tud vastutusest, sest kriitikat ei suunata mitte teksti edastajale, assotsiatsioonidele kindla kuju ning tähenduse. Sellist autokom- vaid tekstile endale (Schneider 2007: 62). Inimesed võivad van- munikatiivset korrastumist võib täheldada Para-Webi Smolenski denõuteooriate koodtekste või mõnda nende tuntud varianti loo- lennuõnnetuseteemalistes kommentaarides, kus tekib sidusus nii valt täiendada (näiteks kujutada väga täpselt “pahade” veidrat katastrooﬁ enda kirjelduses kui ka selle seostamises varem toimu- riitust vms) ning seda oma sõpradele esitada kui tuntud van- nuga. denõuteooria uut, pikantset varianti. Alljärgnevalt toon mõned näited vandenõuteooriate autokom- munikatiivse koodteksti rollist meelelahutuses, aga ka selle de- struktiivsetest avaldumistest. Vandenõuteooria kui kahtluse ja vägivalla õhutaja

Vandenõuteooriate loomine kui meelelahutus Olgugi et vandenõuteooriatel on autokommunikatiivne funkt- sioon, võivad nad viia tagajärgedeni, mis on kaugel korrast Vandenõuteooriate koodtekste kasutatakse mõnikord olulise seose- ja organiseeritusest. Järgnevalt toon välja mõned seisukohad, äratajana ka meelelahutuses. Kuna vandenõuteooria koodtekst mis rõhutavad vandenõuteoreetiliste selgitusviiside destruktiiv- ning mõned selle variandid (nt kõiges on süüdi juudid) on kultuuri- seid külgi. liselt üldtuntud, siis kiputakse neid sageli ka parodeerima. Meele- Sündmuste pidev ja ulatuslik tõlgendamine vandenõuteooriate lahutuslikes tekstides kasutatakse vandenõuteooriaid just seetõttu, pakutud skeemide alusel võib põhjustada ulatusliku determinee- et teksti tõlgendaja tunneb need suure tõenäosusega olulise tee- rituse tajumist: hakkab tunduma, et üksikindiviidil puudub iga- mana ära ning need hakkavad mõjutama teksti edasist tõlgendust. sugune võimalus oma otsuste ja tegude eest vastutada. Leonidas Näiteks võidakse vandenõuteooriate koodteksti moonutada, sel- Donskise järgi tajutakse näiteks 21. sajandi tehnokraatlikus demo- lest sulandlikke vorme toota või seda muul viisil kummastada. noloogias vandenõulasi niivõrd võimsa ja organiseerituna, et arva- Vandenõuteooriate üle naljatamine ja ironiseerimine on väga takse neid olevat oma kontrollile allutanud nii bioloogilised kui ka sage ilukirjanduses ning meelelahutustööstuses, näiteks Simpso- sotsiaalsed jõustruktuurid. Usk vandenõulaste kõikvõimsusesse nite või Perepea multiﬁlmis võimendatakse absurdsuseni van- toob aga omakorda kaasa enese positsioneerimise ohvrina (Dons- denõuteoreetikute deterministlikku või mustvalget maailmataju. kis 2002: 115). See võib võtta äärmuslikke proto-ostensiooni Telereklaamideski on toodetud vandenõuteooriate koodtekstide vorme, nt Timothy Melley (2008: 149–150) kirjeldab üliskep- kummastatud variante, kus tuntud vandenõuteooriad tõlgitakse tilisi vandenõuteoreetikuid, kes kahtlevad absoluutselt kõiges ala- heli- ja pildikeelde ning seostatakse mingi kindla toote või tee- tes ühiskondlikest institutsioonidest kuni omaenda mõteteni, sest nusega. Enamasti mõjuvad niisugused seosed veidra või nalja- need võivad vandenõulaste sepitsustele alluda. Niisugusel ju- kana ning annavad tugeva emotsionaalse aluse tootele tähelepanu hul aitavad vandenõuteooria koodteksti variandid küll ära hoida pööramiseks (Madisson 2009). sündmuste tajumist juhusliku ja tähendusetuna, ent ülim deter- Vandenõuteooriate koodtekstist luuakse nalju või lihtsalt mee- minism süvendab kahtluse õhkkonda ning võib viia kahtlemiseni leolukaid lugusid ka igapäevasuhtluses. Ingo Schneider, kes kõikides teadaolevates väärtustes, välja arvatud ulatuslik kurjus.

1060 1061 Vandenõuteooriate semiootiline tähistamisloogika Mari-Liis Madisson

Veel on vandenõuteooriate destruktiivse aspektina välja too- denõulasi tajutakse võrdlemisi süsteemsena, nad tegutsevad sama dud, et mõnel äärmuslikul juhul võivad vandenõuteooriate osten- organiseeritult kui õiged kogukonnad, ent iga vandenõulaste tegu siivsed variandid põhjustada ka füüsilist vägivalda. Nad saavad on motiveeritud kurjast lõppsihist. Mõnikord kujutatakse van- ebainimlikku käitumist õigustavaks ning ka organiseerivaks meh- denõulasi ka oma ja võõra vahevormina, niisugused konspiraato- hanismiks. Svetlana Boym (1999: 98) osutab sel puhul juudivas- rid on kui triksterid, kes oma kaksipidise olemuse tõttu kuuluvad tastele pogrommidele ning tõdeb, et mõnikord põhjustavad van- nii õigesse kui ka vandenõulisesse süsteemi. Niisugused antago- denõuteooriad suuremaid tragöödiaid kui võimalikud vandenõud nistid on vandenõuteoreetikute jaoks olulised eelkõige seetõttu, et ise. Siia alla liigituvad ka näited ohvriterohketest nõiaprotsessidest neilt võib saada olulist infot ning tõendeid vandenõu olemasolu või stalinistlikest rahvavaenlase otsimise aktsioonidest. kohta. Vandenõuteooriate semiootilise tähistamisloogika avamiseks sidusin eri autorite tähelepanekud kultuurisemiootiliste kontsept- KOKKUVÕTE sioonidega, nagu mütoloogiline mõtlemine, deskriptiivne mõtlemi- Vandenõuteooriad levivad massikultuuris peamiselt kahtluse õhk- ne ning koodtekst. Selline ühendamisviis lubab vandenõuteooriate konnas, mis tekib kõige suurema tõenäosusega kriisiaegadel. Sel- tähistamise loogikat süsteemselt ning terviklikult vaadelda, hõl- listele aegadele on iseloomulik ametlike (institutsionaliseeritud) mates tähistamisloogika semantilisi ja deskriptiivsed aspekte ning infoallikate vaegus, ebamäärasus või koguni vastandlikkus. Van- ka nende koostoimet. denõuteoreetikud rõhuvad vastuolulistele ja puudulikele andme- Ühelt poolt toimib vandenõuteooriates mütoloogilise mõtlemise tele kui tõenditele, mis osutavad, et infot varjatakse või moonuta- loogika, nimelt on seal oluliseks organiseerimisprintsiibiks homo- takse kellegi huvides. Vandenõuteooriad levivad nii ametlikes kui morfistlik sarnastamine. Mütoloogiline mõtlemine muudab olevi- ka mitteametlikes infokanalites, kusjuures ka eespool vaadeldud kusündmusi niivõrd, et nende tagant on võimalik ära tunda kultuu- Smolenski lennuõnnetuse kohta leidub konspiratsiooniteooriaid rimälust pärineva metateksti algkuju. Smolenski lennukatastroofi nii päevalehtedes kui ka internetikommentaarides, samuti poliiti- käsitlevates vandenõuteooriates tekkis mütoloogiline äratundmine kute sõnavõttudes. Veel vahendavad vandenõuteooriaid pseudo- nii aja, ruumi kui ka nime tasandil, toimunut mõtestati Katõni populaarteadus, vastukultuuri rühmitused ning paljud kunstiteks- massimõrva mälestustele toetudes. Vandenõuteooriates tajutakse tid. Nagu igasugune muu infovahetus levivad vandenõuteooriad maailma binaarse loogika alusel, mis organiseerib selle korraks tänapäeval peamiselt internetis. Vandenõuteooriate loojad peavad ja kaoseks, heaks ja halvaks, sõpradeks ja vaenlasteks. Iga pi- internetti atraktiivseks selle eriliste viitamisvõimaluste (nt viita- simgi konflikt võtab hea ja kurja võitluse ilme, mis võib vahel mine intersemiootilistele tekstidele, lugeja suunamine teatud lin- koguni päädida eshatoloogia ning uue korra loomisega. Mida kidele jne) ning võimalike vandenõulastest gatekeeper’ite vähese kohutavamad on toimunud sündmuse tagajärjed, seda jõhkrama kontrolli tõttu. ning ebainimlikumana käsitatakse sündmuste põhjustajat. Van- Vandenõuteooriate kõige olulisemaks struktuurseks operat- denõuteooriate struktuurne maksimalism ei aseta oma antago- siooniks on vandenõulaste rühma ehk antagonistide väljajoonista- niste inimliku mõistmise skaalale. Vandenõulased saadavad korda mine. Käesolevas artiklis tüpologiseerisin erinevate vandenõu- kohutavad tegusid, sest tegemist on kurjuse jõududega. Van- teooriauurijate tähelepanekud kultuurisemiootika mõistete abil denõuteooriad annavad vastuse küsimusele, miks juhtub heade ini- kolmeks vaenlasetüübiks: mitte-omaks, anti-omaks ning oma ja mestega halbu asju, nende loogika ei taju sündmusi õnnetuse või võõra vahevormiks. Mitte-omana kujutatud vandenõulasi taju- traagiliste juhuste kokkulangevusena, vaid motiveerituna kindlast vad vandenõuteoreetikud ikooniliselt, vaenlane on ennustamatu algpõhjusest — kurjusest. ja liigendamatu kurjuse esindaja. Anti-oma alla liigituvaid van-

1062 1063 Vandenõuteooriate semiootiline tähistamisloogika Mari-Liis Madisson

Teisalt on vandenõuteooriate loogikas oluline ka mittemüto- rimist kultuuri mälust pärinevate mudelite valguses. Kahtla- loogiline ehk deskriptiivne tähistamistüüp. Sellest tulenevalt ku- sed assotsiatsioonid koonduvad vandenõuteooria koodteksti ning jutatakse vandenõulasi äärmiselt organiseeritud rühmitusena, mis seega astuvad nad ka teatavatesse süntaktilistesse suhetesse. jaguneb keerulisteks allsüsteemideks (vrd anti-oma), sageli eelda- Süntaktiline organiseeritus tekib erinevate sündmusekildude va- takse, et see vandenõulaste supersüsteem on varjatult hõlmanud hel, sellele lisanduvad enamasti veel seosed vandenõuteooriate kogu inimtegevuse, vahel ka teiste eluvormide või maaväliste koodteksti varasemate variantidega. Seega võimaldavad konspi- jõudude tasandid. Vandenõuteooriate loogika tajub maailma ratsiooniteooriad muidu segasena tundunud sündmuste tagant äärmiselt koherentsena, usutakse, et kõik on vandenõu kaudu näha kindlat organiseeritust. Lisaks teatavale liigendusele va- kõigega seotud. Seega kipuvad vandenõuteooriad ühiskondlikke rustavad vandenõuteooriad sündmuse lihtsalt hoomatava inim- sündmusi tõlgendama ülideterministlike kausaalsusmudelite val- liku tähendusega, mis aitab ära hoida tähendusetuse ja fragmen- guses. Vandenõuteooriate süsteemilembus avaldub ka tõigas, et teeritustunde tekkimist. Vandenõuteooriad annavad seletuse ka- nad kasutavad sageli teaduslikule diskursusele omast tähistamis- hele eri tasandi küsimusele, tuues välja, kuidas ja miks traa- viisi. Levinud on viitamine, tsiteerimine, väidetele materiaalse ja giline sündmus juhtus. Hoolimata sellest et vandenõuteooriad statistilise tõestuse otsimine, arvandmete väljatoomine jne. võimaldavad kultuurilist enesekorrastust, võivad nende ostensiiv- Kahe eelkirjeldatud vastandliku tähistamissuundumuse koos- sed vormid mõnikord viia tagajärgedeni, mis on kaugel korrast ja toimet aitab selgitada koodteksti kontseptsioon. Koodtekst on organiseeritusest. mütoloogilise ja deskriptiivse tähistamisviisi vahelüli, tegemist Mulle tundub, et vandenõuteooriate asetamine semiootika on kultuurimälust pärineva spetsiiﬁlise tekstilise invariandiga, perspektiivi lubab selgitada tähistamisloogika erinevaid tahke mis võib areneda väga erinevateks variantideks, ent sisaldab en- ning süstematiseerida eelnevates uurimustes välja toodut. Kind- das alati kindlat tüüpi seoseid. Vandenõuteooria on koodtekst, lasti ei ammenda siinne käsitlus vandenõuteooriate semiootilise mille tekstiks (sõnumiks) on: siin (mis tahes ebameeldiva as- tähistamisloogika kõiki aspekte. Siinseid teoreetilisi skeeme jaolu puhul) on tegemist vandenõuga. Vandenõuteooria kood- võib proovida rakendada ulatuslikumas empiirilises vaatluses, tekst jutustab sündmuste taga peituvast kurjusest (mütoloogiline pühendudes näiteks Eesti poliitilise retoorika konspiratiivsete as- tähistamistüüp), selle osad, nt vaenlase eripära väljajoonistumine, pektide analüüsimisele. kindla sündmuse seosed teiste sündmustega, kannatajaterühma visandamine jne, võivad hõlmata väga erinevaid paradigma- Uurimus on valminud ETF teadusgrandi 8804, “Võimusuhete ja poliiti- sid (deskriptiivne tähistamistüüp). Vandenõuteooria koodteksti lise kommunikatsiooni semiootilise analüüsi perspektiivid”, ning Euroo- on n-ö sisse kodeeritud, et vandenõulaste rühma osutus on pa Sotsiaalfondi programm DoRa toel. võrdlemisi ähmane, see tuleneb asjaolust, et tunnetuslikult on van- denõuteooria koodteksti kätketud mitmesugused paradigmad alati allutatud ühele ja samale kurjuseideele. Soovides hõlmata heterogeenset sündmustespektrit, on paratamatu, et osiste eripära hak- Kirjandus kab totaalse ühisosa tõttu oma erilisust kaotama ning ähmastuma. Osutuse ebaselgus väljendub eriti kujukalt selles, et vandenõulasi A r m s t r o n g , Sean 2009. Stalin’s witch-hunt: Magical thinking in kujutatakse enamasti varjatu või maskeerituna. the Great Terror. — Totalitarian Movements and Political Religions, Käesolev uurimus selgitas ka vandenõuteooriate autokommu- Vol. 3, No. 3, pp. 221–240 nikatiivset funktsiooni kultuuris. Vandenõuteooriate koodtekst B a r k u n , Michael 2003. A Culture of Conspiracy: Apocalyptic Visions in Contemporary America. (Comparative Studies in Religion and võimaldab üksikute kahtlasena tunduvate üleelamiste strukturee- Society, 15.) Berkeley, Calif.: University of California Press

1064 1065 Vandenõuteooriate semiootiline tähistamisloogika Mari-Liis Madisson

B o y m , Svetlana 1999. Conspiracy theories and literary ethics: Um- K a l m r e , Eda 2007. Hirm ja võõraviha sõjajärgses Tartus: Pärimus- berto Eco, Danilo Kiˇsand The Protocols of Zion.— Comparative looline uurimus kannibalistlikest kuulujuttudest. (Tänapäeva folkloo- Literature, Vol. 51, No. 2, pp. 97–122 rist 7.) Tartu: EKM Teaduskirjastus C a m p i o n - V i n c e n t , Véronique 2007. From Evil Others to Evil K e e l e y , Brian L. 1999. Of conspiracy theories. — The Journal of Elites: A dominant pattern in conspiracy theories today. — Rumor Philosophy, Vol. 96, No. 3, pp. 109–126 Mills: The Social Impact of Rumor and Legend. Eds. Gary Alan K i m , Sungdo 2006. Semiotics of natural disaster discourse is post- Fine, Véronique Campion-Vincent, Chip Heath. New Jersery, New tsunami world: A theoretical framework. — Sign System Studies, Brunswick: Transaction Publishers, pp. 103–122 Vol. 34, No. 1, pp. 231–244 C o b l e y , Paul 2004. The semiotics of paranoia: The thriller, abduc- K n i g h t , Peter 2008. Outrageous conspiracy theories: Popular and tion, and the self. — Semiotica: Journal of the International Associ- official responses to 9/11 in Germany and the United States. — New ation for Semiotic Studies, Vol. 148, pp. 317–336 German Critique, Vol. 35, No. 1, pp. 165–193 D ég h, Linda, Andrew V áz s o n y i 1995. Does the word “dog” bite. L e p i k , Peet 2007. Universaalidest Juri Lotmani semiootika kon- Ostensive action: A means of legend-telling. — L. Dégh. Narratives tekstis. Universals in the Context of Juri Lotman’s Semiotics. Ob in Society: A Performer-Centered Study of Narration. (FF Commu- universali h v kontekste semiotiki ri Lotmana. nications, 255.) Helsinki: Suomalainen Tiedeakatemia, pp. 236–262 (Tartu Semiotics Library = Tartu semiootika raamatukogu 6.) Tartu: D o n s k i s , Leonidas 2002. Vandenõuteooria kui “teise” demonisee- Tartu Ülikooli Kirjastus rimine: Karl Popperi vandenõuteooria kontseptsioon. — Vikerkaar, L év i-S t r a u s s, Claude 1963. Structural Anthropology. Transl. from nr 8–9, lk 103–116 the French by Claire Jacobsen and Brooke Grundfest Schoepf. New D o r s e y , Leroy G. 2002. Re-reading The X-Files: The trickster in con- York: Basic Books Inc. temporary conspiracy myth. — Western Journal of Communication, L o t m a n , Juri 1999a. Semiosfäärist. — Juri Lotman. Semiosfäärist. Vol. 66, No. 4, pp. 448–468 (Avatud Eesti raamat.) Koost. ja tlk Kajar Pruul. Tallinn: Vagabund, F r a g e , Arlette, Jacques R e v e l 2005. Mässu loogika: Lasteröövide lk 7–36 afäär Pariisis 1750. (Ajalugu. Sotsiaalteadused.) Prantsuse kee- L o t m a n , Juri 1999b. Kultuur kui subjekt ja iseenese objekt. — Juri lest tlk Heete Sahkai. Tallinn: Varrak Lotman. Semiosfäärist. (Avatud Eesti raamat.) Koost. ja tlk Kajar H e r m , Toomas 2010. Miks kukkus alla Poola presidendi lennuk.— Pruul. Tallinn: Vagabund, lk 37–52 Virumaa Teataja 13.4.2010. Vt www.virumaateataja.ee/?id=248952 L o t m a n , Juri 1999c. Mõned mõtted kultuuritüpoloogiast (semiooti- H i i e t a m m , Aadu 2010. Smolenski müsteerium: Kes on lennu- line aspekt). — Juri Lotman. Semiosfäärist. (Avatud Eesti raamat.) hukus süüdi? — Õhtuleht 11.5.2010. Vt www.ohtuleht.ee/index. Koost. ja tlk Kajar Pruul. Tallinn: Vagabund, lk 75–90 aspx?id= 378127&q=Smolenski+m%fcsteerium L o t m a n , Juri 1999d. Tehnikaprogress kui kulturoloogiline prob- H o f s t a d t e r , Richard 1967. The paranoid style in American poli- leem. — Juri Lotman. Semiosfäärist. (Avatud Eesti raamat.) tics. — Richard Hofstadter. The Paranoid Style in American Politics Koost. ja tlk Kajar Pruul. Tallinn: Vagabund, lk 91–121 and Other Essays. New York: Vintage Books, pp. 1–40 L o t m a n , Juri 1999e. Jumala tahe või hasartmäng? — Juri Lotman. K a k a r , Sudhir 2007. Rumors and religious riots. — Rumor Mills: The Semiosfäärist. (Avatud Eesti raamat.) Koost. ja tlk Kajar Pruul. Social Impact of Rumor and Legend. Eds. Gary Alan Fine, Véronique Tallinn: Vagabund, lk 123–138 Campion-Vincent, Chip Heath. New Jersery, New Brunswick: Trans- L o t m a n , Juri 1999f. Kunsti osa kultuuri dünaamikas. — Juri Lotman. action Publishers, pp. 51–60 Semiosfäärist. (Avatud Eesti raamat.) Koost. ja tlk Kajar Pruul. K a l m r e , Eda 2000. Katastroofifolkloorist: “Estonia” ja “Tita- Tallinn: Vagabund, lk 165–186 nic”. — Meedia. Folkloor. Mütoloogia: Eesti Kirjandusmuu- L o t m a n , Juri 2001a. Kultuur ja plahvatus. (Ajalugu. Sotsiaalteadu- seumi rahvausundi töörühma väljaanne. (Tänapäeva folkloorist 3.) sed.) Vene keelest tlk Piret Lotman. Tallinn: Varrak Toim. Mare Kõiva. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, lk 263–284 L o t m a n , Yuri M. 2001b. Universe of the Mind: A Semiotic Theory of Culture. (Tauris Transformations.) London—New York: I.B. Tauris Publishers

1066 1067 Vandenõuteooriate semiootiline tähistamisloogika Mari-Liis Madisson

L o t m a n , Juri 2002. Kultuuri fenomen. Tlk Silvi Salupere. — Aka- L o t m a n , Mihhail 2007d. Hirm ja segadus: Irratsionaalse semioosi deemia, nr 12, lk 2644–2662 poole (järelsõna). — Juri Lotman. Hirm ja segadus: Esseid kultuuri- Lotman, Juri 2004 = Lotman ri˘iM. Problema znaka semiootikast. (Ajalugu. Sotsiaalteadused.) Koost. Mihhail Lotman. i znakovo˘isistemy i tipologi russko˘ikulьtury XI– Vene keelest tlk Tiina Lias, Maria-Kristiina Lotman, Kajar Pruul ja XIX vekov. — ri˘iM. Lotman. Semiosfera: Kulьtura Rein Veidemann. Tallinn: Varrak, lk 141–151 i vzryv. Vnutri mysl wih mirov. Statьi. Issledo- L o t m a n , Mihhail 2009. Hirmusemiootika ja vene kultuuri tüpoloo- vani . Zametki. Sost. Mihail . Lotman. Sankt- gia. V: Kokkuvõtte asemel. — Akadeemia, nr 6, lk 1217–1248 Peterburg: Iskusstvo-SPB, s. 400–415 M a d i s s o n , Mari-Liis 2009. Hirmutamise aspekt reklaamis. L o t m a n , Juri 2006a. Lavasemiootika. — Juri Lotman. Kultuurise- Vt www.ut.ee/hortussemioticus/4 2009/madisson.html miootika: Tekst—kirjandus—kultuur. Vene keelest tlk Pärt Lias, Inta M a d i s s o n , Mari-Liis 2010. Hirmu verbaliseerimine (tänapäevases Soms ja Rein Veidemann. 2. tr. Tallinn: Olion, lk 156–185 legendis). — Acta Semiotica Estica, 7. kd, lk 221–236 L o t m a n , Juri 2006b. Retoorika. — Juri Lotman. Kultuurisemiootika: M e l l e y , Timothy 2000. Agency, panic and the culture of conspir- Tekst—kirjandus—kultuur. Vene keelest tlk Pärt Lias, Inta Soms ja acy. — Timothy Melley. Empire of Conspiracy: The Culture of Para- Rein Veidemann. 2. tr. Tallinn: Olion, lk 186–211 noia in Postwar America. Ithaca, N. Y.: Cornell University Press, L o t m a n , Juri 2006c. Semiootilise süsteemi dünaamiline mudel. — pp. 57–81 Juri Lotman. Kultuurisemiootika: Tekst—kirjandus—kultuur. Vene M e l l e y , Timothy 2008. Brainwashed!: Conspiracy theory and ideol- keelest tlk Pärt Lias, Inta Soms ja Rein Veidemann. 2. tr. Tallinn: ogy in the postwar United States. — New German Critique, Vol. 35, Olion, lk 214–233 No. 1, pp. 145–164 L o t m a n , Juri 2006d. Tekst tekstis. — Juri Lotman. Kultuurisemioo- M i d g l e y , Mary 2004. Science as Salvation: A Modern Myth and its tika: Tekst—kirjandus—kultuur. Vene keelest tlk Pärt Lias, Inta Soms Meaning. London—New York: Routledge ja Rein Veidemann. 2. tr. Tallinn: Olion, lk 241–261 P i g d e n , Charles 1995. Popper revisited, or what is wrong with con- L o t m a n , Juri 2006e. Kirjandus ja mütoloogia. — Juri Lotman. Kul- spiracy theories? — Philosophy of the Social Sciences, Vol. 25, No. 1, tuurisemiootika: Tekst—kirjandus—kultuur. Vene keelest tlk Pärt pp. 3–34 Lias, Inta Soms ja Rein Veidemann. 2. tr. Tallinn: Olion, lk 273–298 P o p p e r , Karl R. 1972. Conjectures and Refutations: The Growth of L o t m a n , Juri 2007a. Hirm ja segadus: Esseid kultuurisemiootikast. Scientific Knowledege. 4th rev. ed. London—Melbourne—Henley: (Ajalugu. Sotsiaalteadused.) Koost. Mihhail Lotman. Vene keelest Routledge and Kegan Paul tlk Tiina Lias, Maria-Kristiina Lotman, Kajar Pruul ja Rein Veide- P o p p e r , Karl R. 2006. The conspiracy theory of society. — Conspir- mann. Tallinn: Varrak acy Theory: The Philosophical Debate. Ed. David Coady. Aldershot, L o t m a n , Juri 2007b. Segadusteaja mehhanism (Vene kultuuriajaloo Hampshire, England; Burlington, VT: Ashgate Publishing Company, tüpoloogiast). — Juri Lotman. Hirm ja segadus: Esseid kultuurise- pp. 13–17 miootikast. (Ajalugu. Sotsiaalteadused.) Koost. Mihhail Lotman. R e n a r d , Jean-Bruno 2007. Negatory rumors: From the denial of re- Vene keelest tlk Tiina Lias, Maria-Kristiina Lotman, Kajar Pruul ja ality to conspiracy theory. — Rumor Mills: The Social Impact of Ru- Rein Veidemann. Tallinn: Varrak, lk 23–42 mor and Legend. Eds. Gary Alan Fine, Véronique Campion-Vincent, L o t m a n , Juri 2007c. Nõiajaht. Hirmu semiootika. — Juri Lotman. Chip Heath. New Jersery, New Brunswick: Transaction Publishers, Hirm ja segadus: Esseid kultuurisemiootikast. (Ajalugu. Sotsiaaltea- pp. 223–240 dused.) Koost. Mihhail Lotman. Vene keelest tlk Tiina Lias, Maria- R e p l i i k : Äraneetud paik. 2010. — Eesti Päevaleht 12.4.2010. Kristiina Lotman, Kajar Pruul ja Rein Veidemann. Tallinn: Varrak, Vt www.epl.ee/artikkel/574816 lk 50–68 R u s s e l , Bertrand 1995. Objektkeel. — Bertrand Russel. Uurimus L o t m a n , Juri, Boriss U s p e n s k i 1999. Müüt-nimi-kultuur. — Juri tähendusest ja tõest. (Avatud Eesti raamat.) Tlk Tiiu Hallap. Tallinn: Lotman. Semiosfäärist. (Avatud Eesti raamat.) Koost. ja tlk Kajar Hortus Literarum, lk 77–100 Pruul. Tallinn: Vagabund, lk 187–218 S c h n e i d e r , Ingo 2007. Mafia in Meran?: Rumors and legends surrounding the “leather connection”. A case study. — Rumor Mills: The

1068 1069 Vandenõuteooriate semiootiline tähistamisloogika

Social Impact of Rumor and Legend. Eds. Gary Alan Fine, Véronique Campion-Vincent, Chip Heath. New Jersery, New Brunswick: Trans- action Publishers, pp. 61–80 S c h ö n l e , Andreas 2002. Lotman and cultural studies: The case for cross-fertilization. — Sign Systems Studies, Vol. 30, No. 2, pp. 429– 440 T a m m e , Jürgen 2010. Poola meedia: Salapärane isik piloodikabii- nis võis olla õhuvägede kindral. — Postimees 20.5.2010. Vt www. postimees.ee/?id=265280 V a l k , Ülo 1991. Pilguheit demonoloogiasse III. — Vikerkaar, nr 11, lk 80–87 V a l s i n e r , Jaan 2009. Between fiction and reality: Transforming the semiotic object. — Sign Systems Studies, Vol. 37, No. 1/2, pp. 99–113 V i n c e n t , Cédric 2006. Mapping the invisible: Notes on the reason of conspiracy theories. — Sarai Reader 06: Turbulence. Eds. Monica Narula, Shuddhabrata Sengupta, Ravi Sundaram, Jeebesh Bagchi, Awadhendra Sharan, Geert Lovink. Delhi: Centre for the Study of Developing Societies, pp. 41–48 W o o d , Gordon S. 1982. Conspiracy and the paranoid style: Causal- ity and deceit in the eighteenth century. — The William and Mary Quarterly, Vol. 39, No. 3, pp. 401–441

MARI-LIIS MADISSON (sünd. 1988) on lõpetanud Tartu ülikooli ﬁlo- sooﬁateaduskonna semiootika ja kulturoloogia alal 2010, samast aastast Tartu ülikooli semiootikamagistrant.

KAIDO OLE (1991)

1070 Katre Ligi

sellele järgnenud Külma sõja perioodi. Küllap on seegi tausta- teguriks, mis mõjutas kummagi mõtleja vaateid sõjale kui selli- TOYNBEE JA SPENGLER sele ja vastavaid väljaütlemisi. Kui Toynbee oli veendunud patsi- ﬁst, siis Spengler lõpetas oma teose 1918. aastal ilmunud I köite EHK eessõna lausega, mille tema teose mõned aastad hiljem inglise keelde tõlkinud Charles Francis Atkinson välja jättis: “Saan lisada TÕLKIVA TOIMETAJA TUNDMUSI vaid soovi, et see raamat ei oleks päris vääritu Saksamaa sõjaliste saavutuste kõrval.” Võib arvata sedagi, et maailmasõjad on omakorda mõjutanud nii Toynbee kui Spengleri retseptsiooni — kuulus ju esimene “võitjate poolele” ja teine ka postuumselt kaotajate Katre Ligi kilda. Spengler visandas oma peateose esialgsed piirjooned juba enne maailmasõda, lõplikult sai see valmis 1922. Niisiis läks tal sel- 2010. aasta kevadel anti mulle Ilmamaa kirjastuses toimetada leks kokku umbes kümme aastat. Toynbee kulutas enda omale Oswald Spengleri Õhtumaa allakäik (Der Untergang des Abend- viis korda rohkem aega. Uurimuse täispikkuses versioon koos- landes), mille oli tõlkinud Mati Sirkel.∗ Kui tõlge on tehtud kee- neb 12 köitest, mis alustasid trükis ilmumist aastal 1927. Aastatel lest, mida toimetaja on mingil määral õppinud, siis hakkab ta seda 1946 ja 1947 avaldas ajaloolane David Churchill Somervell esi- originaaliga võrdlema ja võib ainesse sel määral sukelduda, et mesest kümnest köitest kaheköitelise kokkuvõtte, millele Toynbee mõnikord saab temast kaastõlkija. Õnneks leidis Mati Sirkel, et ise kirjutas eessõna; aastal 1960 ilmus Somervelli kokkuvõte koos Toynbee uue eessõnaga üheköitelisena. Meil ilmunud raamat on selline lähenemine võiks seekord isegi kasulik olla. Kümmekond 1 aastat tagasi juhtus samasugune lugu Arnold Joseph Toynbee teo- tõlgitud üheköitelise illustreeritud kokkuvõtte järgi (1972), mille sega Uurimus ajaloost (A Study of History), mille oli Ilmamaale tegi Toynbee ise koos ajaloolase Jane Caplaniga. tõlkinud Victoria Traat.∗∗ Toynbeed on peetud osalt Spengleri õpi- Et vähegi hõlmavalt võrrelda selliseid suurkujusid nagu Speng- laseks ja nende maailmaajaloo ülevaadetes on tuntavaid sarnasusi, ler ja Toynbee, läheks vaja ajaloolase haridust ja ühte või isegi nii et neid on võimalik võrdlevalt vaadelda. mitut doktoritööd. Filoloogiks õppinud tõlkiv toimetaja saaks Sünniaasta järgi oleksid Spengler (1880) ja Toynbee (1889) oma lühikeses ülevaates just nagu valida kolme võimaluse va- võinud olla enam-vähem “koolivennad”. Rohkem eristab neid hel, mida võib iseloomustada kolme tuntud kujundi abil. Esiteks: haridustee ja elupikkus ning kummastki tegurist sugenev koge- nagu pime, kes kompab elevanti. Ta ei saa ega oska anda sel- mus. Hariduse poolest oli Spengler matemaatik ehk loodustead- lest suurest loomast täit ülevaadet, kuid võib keskenduda mingile lane, Toynbee aga ajaloolane. Esimene maailmasõda oli kumma- fragmendile, mida on põhjalikult tundma õppinud. Tegelikult so- legi noormehele vapustav ja valgustav sündmus. Kui Spengler bib selline lähenemine rohkem teadlastele. Teiseks nii, nagu ütles lahkus elavate kirjast oma 56. eluaastal, siis Toynbee, kellele oli Vilde Piibeleht kirjanduse arvustajate kohta: teha valmis omaenese antud 30 aastat rohkem, pidi nägema ka Teist maailmasõda ning Pisuhänd ja kirjeldada seda. Kolmas võimalus on käia nagu kass ümber palava pudru, olles küll selle roaga mingit liiki osaduses, ∗O. Spengler. Õhtumaa allakäik: Maailma-ajaloo morfoloogia piirjooned. I–II kd. Tlk M. Sirkel, K. Ligi. Tartu: Ilmamaa, 2012. Toim. ∗∗A. J. Toynbee. Uurimus ajaloost. Tlk V. Traat, K. Ligi. Tartu: 1Eestikeelse raamatu tiitellehe pöördelt jääb küll ekslik mulje, nagu Ilmamaa, 2003. Toim. oleks kasutatud 1960. aastal ilmunud versiooni.

1072 8 1073 Tõlkiva toimetaja tundmusi Katre Ligi kuid hoidudes end kõrvetamast. (Seejuures pole teada, kas pud- satsioonid tekivad, kasvavad, jõuavad kriisini ja hääbuvad. Neid rusöömiseni üldse jõutaksegi.) käivitavaks jõuks on loov vähemus, kes tõmbab mimeesimehha- Üsna Toynbee raamatu alguses leiab sõnastuse miski, mis nismi kaudu kaasa inertse enamuse. See loov vähemus suudab võib olla aabitsatõde strukturalistide ja semiootikute jaoks, kuid leida adekvaatse vastuse olude esitatud väljakutsele, hiljem aga mida sobib tsiteerida kui üht õigustust nii Toynbee kui ka Speng- kaotab loovuse ja muutub võimu kuritarvitavaks eliidiks, kelle leri ajaloomudelile (kui nad üldse vajavad õigustust): “Meie vastu astuvad üles võõrandunud siseproletariaat ja tsivilisatsiooni lõppeesmärgiks pole teada saada, kas mudel on asjakohane või barbaarne ääreala (välisproletariaat). Tsivilisatsioon minetab or- mitte, vaid meie eesmärgiks on omandada uus arusaamine reaal- gaanilise ühtsuse, murdub ja laguneb. Tema arengu kriteeriumiks suse struktuurist ja loomusest, rakendades mudelit, mis on asja- olid vaimsed väärtused, taandarengu põhjuseks aga saavad olema kohane ja seetõttu tõhus tööriist. Mil määral mudel kehtib, see moraalsed eksimused. meile iseenesest huvi ei paku.” Kuid uuesti Pisuhända meenutades: kummagi teose puhul on Kõige üldisemalt on Toynbee ja Spengler sarnased selle poo- tegemist “meie tehtud” tõlgetega. Isegi kui oskaksime võrrelda lest, et kuulutavad vajadust vaadelda maailma ajalugu mitte euro- ingliskeelset Toynbeed ja saksakeelset Spenglerit, oleks meil vaja potsentristlikult või läänemaailma-keskselt, vaid mingist üleilm- kuidagimoodi arvesse võtta inglase ja sakslase kultuuritaustast ja set laadi vaatepunktist. Mõlemad teevad seda üksteise kõrval või mõttemallidest tingitud nihkeid hüpoteetilise võrdlusaluse suhtes, järjestikku eksisteerivate omanäoliste kultuuride või tsivilisatsioo- kusjuures me võrdleksime neid kolmandas ehk eesti keeles, olles nide kaupa. Mõlemad on ka hoiatanud, et inimajaloo uurimisele mõjutatud omaenese kultuuritaustast ja mõttemallidest. Antud ju- ei tohiks üle kanda põhimõtteliselt teistsugusest sfäärist laenatud hul saame kõrvutada üksnes eesti keelde tehtud tõlkeid. Tõlkijate meetodeid — mida Spengler nimetab loodusteaduslikeks ja mille paratamatud lahknemised kummastki autorist võivad põhjustada puhul Toynbee rõhutab, et need on industriaalset laadi. Kumbki ülearu julgeid võrdlusi või siis vastupidi, varjutada vaadeldavate lähtub põhimõttest, et ajaloolasel tuleks vaadelda ja mõista elu tegelikku ühisosa. See on nii juba sõnavaliku tasandil. Nagu tervikuna. eespool mainitud, oli mul Õhtumaa allakäiguga tegelemise ajal Spengleri teoorias on maailma ajaloos olnud kaheksa kultuuri: võimalik võtta abimaterjalina kõrvale selle tõlge inglise keelde ja egiptuse, india, babüloonia, hiina, apollooniline (ehk kreeka- imetleda kahtlemata pädeva ning haritud inglase Charles F. Atkin- rooma), maagiline (ehk bütsantsi-araabia), faustiline (ehk lääne- soni tõlkevabadusi ja kimbatusi. euroopa) ja mehhiko (maajade). Peale selle arvas ta nägevat kuju- Kui Spengler käsitleb looduses ning ajaloos kätkevat dünaa- nemas vene-siberi kultuuri piirjooni. Toynbee liigendab maailma- milist ja staatilist alget, mille tähendus on arusaadav ka väljaspool ajaloo tsivilisatsioonideks, mida tal oli alguses 21 ja hiljem rohkem filosoofiat, võtab ta aluseks tuntud saksapärase mõiste werden, (täpset arvu on alajaotuste tõttu raske välja tuua). Spengleri kul- mida on eesti keeles tavaliselt edasi antud sõnaga “saama”. (Pärast tuurid läbivad organismidele iseloomuliku eluea: nad sünnivad, raskeid kõhklusi valisime meie põhiliseks vasteks “tekkima”.) Ta jõuavad õitsenguni ja käivad seejärel alla, muutudes tsivilisat- vastandab selle mõiste (“saama, tekkima”) sama sõna teises gram- siooniks, kuni sureb seegi. Kultuuri sünnile eelneb ja tsivilisat- matilises vormis esinevale mõistele gewordene (‘saanu, tekkinu’), siooni surmale järgneb ajalootu periood, kuni tärkab uus kultuur. ning teeb sellest vastandite paarist oma teooria ühe tugisamba. Kui vaatame Õhtumaa allakäigu I köite lõppu lisatud ajaloota- Nende kahe alge vaheldumine on paratamatu, kusjuures Speng- beleid, siis iga kultuuri vaimuloolist arengut on iseloomustatud leri werden on peaaegu mööndusteta hea, gewordene aga mingil aastaringi kujundi abil — see läbib oma kevade, suve, sügise määral kahetsusväärne. Toynbee kasutab dünaamilisest ja staati- ja talve. Kunstiliste ja poliitiliste ajastute areng on liigendatud lisest algest rääkides hiina filosoofia mõisteid yin ja yang. Needki eelaja, kultuuri ja tsivilisatsiooni staadiumideks. Toynbee tsivili- on paratamatud, ent kumbki ei ole iseenesest halvem või parem.

1074 1075 Tõlkiva toimetaja tundmusi Katre Ligi

Umbes samasugune erinevus iseloomustab Spengleri ja Toyn- Spengleri mudelis tulevad poliitikavaldkonnas siis, kui kultuur bee omamütoloogias ka mõistet tsivilisatsioon. Toynbee jaoks läheb üle tsivilisatsiooniks, esile vormita jõud, mida ta nimetab jõuavad ühiskond ja kultuur üsna varakult tsivilisatsiooni ast- napoleonismiks. Tsivilisatsiooni lõpu eel saabub võitlevate rii- mele. Ta ütleb, et tsivilisatsioon on “ühiskonna seisund, kus mingi kide periood (see mõiste on laenatud Hiina ajaloost), ning see väiksem osa elanikkonnast on vaba mitte ainult toidu tootmisest, tähistab üleminekut napoleonismilt tsesarismi astmele. Toynbeel vaid ka igast muust majandustegevusest, mida on vaja pidevalt näikse võitlevate riikide perioodile vastavat nn segadusteaeg, mil- jätkata, et hoida ühiskonna elu materiaalset tasapinda tsivilisat- lest ülesaamisele järgneb maailmariik. Kõrvutada võiks ka Speng- siooni tasemel”. Spengleri teoorias on see kultuurilise allakäigu leri tsivilisatsioonijärgset ajaloota perioodi, mil inimkogukondi aste. Tema ütleb, et tsivilisatsioon on iga kultuuri vältimatu saa- tabab fellahluse seisund, ja Toynbee võrdpilti mäkketõusul uinu- tus, ülim ja kunstlikem seisund, kultuuri orgaaniline ja loogiline jatest, kes võivad millalgi uuesti edasi minna ja oma teed jätkata. tulevik, täiuselejõudmine ja lõpp. Toynbee teoorias on teiseks tsivilisatsioonijärgseks nähtuseks kul- Eestikeelsete sõnade sisust ja kõlast mõjutatuna võiksime tuuride lagunemisel tekkiv kultuurikompost, mis on ülimalt vilja- küsida, kui palju on Spengleri “maailmalinnal” — sel tsivilisat- kas pinnas uute kultuuride sünniks. siooni kahetsusväärsel kaasnähtusel — tegemist Toynbee “maa- Kui võtame arvesse, et iga õpilane oma õpetajaid erineval ilmariigiga”. Me leiame “maailmalinna” tagant saksa sõna Welt- määral kuulda võtab või jäljendab, siis võime ikkagi nimetada stadt, “maailmariigi” tagant ingliskeelse sõnapaari universal state, Spenglerit Toynbee õpetajaks. Võib mõjuda kummaliselt, et otsetõlkes universaalriik. Ja kuigi kõik senised universaal- ehk Toynbee teoses (vähemalt selle meie käsutuses oleval kujul) pole maailmariigid, mida Toynbee kirjeldab, on olnud ajutised ja Spenglerit nimetatud, tsiteeritud ega käsitletud rohkem kui kaks ebatäiuslikud, tegelikult negatiivsed nähtused (nagu ta ütleb), korda.2 Need tsitaadid on muide võetud Õhtumaa allakäigu I aimub neis ka mitmeid tulevase loodetava ideaalse maailmariigi köite esimesest, 1918. aasta väljaandest, just nagu poleks Toynbee jooni. Toynbee senised maailmariigid aga kattuvad mingil määral Spengleri teose lõplikku versiooni enam lugenudki, igatahes mitte Spengleri tsivilisatsiooniga. lähemalt uurinud. Esimene neist kirjakohtadest lisab tsitaadile Samas laadis sarnasusi ja erinevusi võime leida ka Spengleri väga kriitilise hinnangu Spengleri ühele põhiväitele, et kultuurid ja Toynbee vähem hõlmavate mõistete kõrvutamisel. Meil kõigil on organismid. Sama mõtet on korratud hiljemgi, siis juba Speng- on juba kooliajast saadik ettekujutus sellest, mis asi on renessanss. lerit nimetamata. Teise tsitaadina kasutab Toynbee Õhtumaa al- Uuemal ajal ei kiputa küll võib-olla enam rääkima “pimedast kesk- lakäigu sissejuhatuses leiduvat arutlust Rooma keisririigi kui ne- ajast”, kuid renessansi mõistet saadab endiselt taassünni või ärka- gatiivse nähtuse kohta. Siin tarvitab Spengler Rooma positsiooni mise positiivne paatos, mis on sõnaga juba etümoloogiliselt kaa- kohta sõna Weltherrschaft, mis on otsetõlkes ‘maailmavalitsus’. sas. Spengleril ja Toynbeel on teisiti. Spengleri meelest kuju- Meie oleme selle sõna tõlkinud väljendiga “Rooma ülemvõim too- tab renessanss endast gootilise põhihoovuse alaliiki, mis ennast nases maailmas”. Toynbee ingliskeelset teksti pole kahjuks enam gootikale vastandada üritab, ja tegemist pole kindlasti mitte helle- käepärast, kuid näib, et ta kasutas Spengleri Weltherrschaft’i vas- nismi taassünniga. Toynbee rõhutab esmalt seda, et renessanss on tena todasama “universaalriiki”, mille meie tõlkisime maailma- üldmõiste, sest renessansse on ajaloos olnud korduvalt. Ent need riigiks. Sel juhul on Toynbee Spengleri terminit endale sobivas pole taassünnid, vaid viirastused või kodukäijad. Itaalia renessansi suunas painutanud. Ja kuigi kogu see tsitaat on Toynbeele vajalik juhtumil on selleks hellenismi viirastus. Toynbee “kodukäijal” on selleks, et illustreerida imperialismi mõistet, lisab ta ühtlasi veidi mõningat sarnasust Spengleri pseudomorfoosi kujundiga, mispuhul uus värske sisu on sunnitud kasutama vanu kivistunud vorme. 2Siinkohal tuleb selgituseks lisada, et kogu Toynbee teos on väga tsitaatide- ja viideterohke.

1076 1077 Tõlkiva toimetaja tundmusi Katre Ligi

üleolevas toonis joonealuse märkuse: “Selle tuum, mida Speng- Põhjuste hulka, miks Spengler hiljem kriitika alla langes, näib ler öelda tahab, sisaldub kontsentreeritud kujul Francis Baconi kuuluvat seegi, et ta on kõnelnud inimeste tõulistest või rassilis- tabavas ütluses “Mitte roomlased ei valgunud üle maailma, vaid test omadustest. Sooviga oma autorit neutraalsemas valguses esit- maailm valgus üle roomlaste”.” Niisiis on taas üks inglane saks- leda kasutasime meie saksa rassisõnade nagu die Rasse ja rasse- lasest targem ja tabavam olnud. Aga me oleksime siiski ülekoh- mässig (mis võivad kellegi õrnade kõrvade jaoks väljaspool antro- tused, kui jätaksime lepitavalt lisamata, et Spenglerit ja Toynbeed poloogiat halvasti kõlada) vastetena eesti sõnu “tõug” ja “tõuline”. näib muu hulgas ühendavat Goethe-vaimustus. Ning kui vaadata Sama sensitiivne on Spengleril leiduv saksa mõistepaar Blut und Atkinsoni tõlget, mis sisaldab ka tõlkija selgitavaid joonealuseid Boden, millega peetakse ju silmas eeskätt ikkagi päritolu ja kodu- märkusi, siis too inglise härrasmees näib Spenglerile tõsiselt kaasa pinda, isegi kui sellega lõpuks “kuhugi mujale” välja jõutakse. elavat; ühtlasi deklareerib ta eessõnas, et ei sea eesmärgiks olla See, et Spengler manitseb arvestama kõigi kultuuride ja oma objekti suhtes kriitiline. ajaloojärkudega, peaks osutama, et ta ei olnud pangermanist. Oma teose lõpupeatükis räägib Toynbee teda inspireerinud Seetõttu tuleks olla ettevaatlik nende lausete tõlgendamisel, mil- ajaloolastest. Spengleri nime me sealt paraku ei leia, küll aga lega lõpevad Õhtumaa allakäigu alguses ära toodud kaks eessõna. ütleb Toynbee, et ajaloo morfoloogia (mille peaaegu et loo- Neist varasemat, mis oli pandud kirja detsembris 1917, ma juba jaks ja väljamõtlejaks Spengler ennast pidas!) kõige hiilga- tsiteerisin. Teine, mis pärineb detsembrist 1922, kõlab meie tõlkes vam tõlgendaja on... Tuneesia ajaloolane Ibn Haldun. Tsi- järgmiselt: “Kokkuvõttes tunnen, et see, mis minu enese üllatu- vilisatsioonide võrdlemise osas loeb Toynbee enda eelkäijaks seks lõpuks mu käte all valmis, on midagi niisugust, mida ma 18. sajandi ajaloolast ja filosoofi Giambattista Vicot. Ka ütleb tahan nende aastate viletsusest ja vastikusest hoolimata uhkusega Toynbee end olevat saanud “mõningat innustust omaenese ko- nimetada saksa filosoofiaks.” Toynbeele, kes oli väga skeptiline gemuste kõrvutamisest teadmistega millegi niisuguse kohta, mis rahvusriikide suhtes, ei saanud sellised avaldused muidugi meel- sellega minevikus sarnanes”. Võib-olla kuulus nende teadmiste dida. Üheks Spengleri patuks loetakse, et ta millalgi vestles Hit- hulka ka Oswald Spengler kui nimetu ühik Toynbee enese “kul- leriga (ilma et nad teineteisega täiesti rahule oleksid jäänud). Kui tuurikompostis”? uskuda Wikipedia’t, kuulub selletaoline seik ka Toynbee elulukku. Üsna ilmselt lahutab Toynbeed ja Spenglerit ka nende vahe- 1936. aastal olevat teda kui prominentset ajaloolast kutsutud Hit- kord religiooniga. Spengler näib rääkivat uskudest võrdlemisi lerit intervjueerima, ja füüreri jutt olevat inglasele igati veenvana erapooletu teadusliku vaatlejana. Ta tundub olevat üks nendest, paistnud.3 kes on millalgi “kaotanud usu”. Ta ütleb: “Iga kultuuri hingelisus Tänapäeval on siiski imelik kuulda ja lugeda, kui õpetlane on religioosne, tal on religioon, ükskõik, kas ta seda teadvustab veendunult räägib tugevama õigusest ja sõdade vajalikkusest. See või mitte. See, et ta üldse olemas on, et ta kujuneb, areneb, teos- on Spengleri puhul ehk kõige tumedam punkt, mida on raskem tub, ongi tema religioon. Tal pole vabadust irreligioosne olla.” “alla neelata” kui ennustust meie kultuuri ja tsivilisatsiooni al- Teisal aga: “Iga loodusteadus sõltub talle eelnenud religioonist.” lakäigust. Kummatigi rääkis Spengler lihtsalt sellest, mida pi- Seevastu Toynbee on tõsikristlane. Uurimuse maailmakirikute- das paratamatuks. Ka veendunud patsifistil Toynbeel polnud peatükki kokkuvõtvas passuses on öeldud nii: “Inimestel on alati võimalik teha muud kui avaldada lootust, et inimkond lõpuks olnud midagi, mida nad nimetavad religiooniks, aga kas nende ometi mõistuse pähe võtab. Õhtumaa allakäigu üks läbivaid mo- usu objekt on reaalne või illusoorne? Olen veendunud, et see on reaalne, ja ehkki ma tean, et minu veendumus on osalt tõendamatu 3 usu ilming, püüan ma näidata, et vaid üleinimliku reaalsuse postu- Noor ajaloolane Simo Runnel, kes on kirjutanud magistritöö Itaalia faˇsismi kajastumise kohta tollases eesti ajakirjanduses, kommenteeris leerimine teeb meile arusaadavaks mõningad inimlikud tunded.” seda nii, et Hitler olevat rääkinud igaühele just seda, mis tollele meeldis.

1078 1079 Tõlkiva toimetaja tundmusi tiive on teose lõpulausete hulgas sõnastatud nii: “Meil pole vabadust selle või teiseni välja jõuda, vaid vabadus teha kas paratamatut või mitte midagi.”

KATRE LIGI (sünd. 1953) on luuletaja, töötab toimetajana kirjastuses Ilmamaa, lõpetanud 1976 TRÜ eesti ﬁloloogina.

KAIDO OLE (1991)

1080 Jaanus Sooväli

tähtsusetut, võib-olla dekoratsioon, või pigem kest, mis mõtte uni- versaalsusele lähenedes on määratud langema. Descartes viitab TÕLKIMINE KUI siin sõna ja tähenduse — või tähistaja ja tähistatava — radi- TRANSFORMATSIOON kaalsele erinevusele. Selle vaate kohaselt peaks tõlkija mingis võõrkeelses tekstis esmalt eristama tähenduse sõnast ning kandma selle tähenduse üle teise keelde, milles see tuleb uuesti ühendada sobiva sõnaga, s.t uue tähistajaga (Roffe 2004: 105). See, mida Jaanus Sooväli mitte kuidagi tõlkida — üle kanda (translatio) — ei saa, on sõna materiaalsus ja karnaalsus (Derrida 1978: 210). Ja tõepoolest, kas saaks keeltevaheline tõlge üldse võimalik olla, kui tähendus oleks Esmalt tahaksin ma tänada! Kuna mu füüsiline kohalolu sellel sõnast täiesti eristamatu? auhinnaseminaril ei ole kahjuks võimalik, ei saa ma seda teha va- Teiselt poolt, nagu mitmed mõtlejad on 20. sajandi vältel hetult, otse, n-ö “materiaalselt” ja omaenese häälel. Pean nimelt püüdnud näidata, ei ole see eristus sõna ja tähenduse vahel ku- viibima selle keeleruumis, kelle tõlkimise eest see auhind mulle on nagi puhas. Saussure’i sõnul on tähistaja ja tähistatav teineteisest antud. Nagu öeldud, on sellest kahju. Kuid minu eemalolu pakub põhimõtteliselt ja rangelt võttes lahutamatud, üksnes ühe mündi vähemalt ühes mõttes õnneliku juhuse. Seda võib võtta viitena as- kaks külge. Derrida viitab asjaolule, et me ei saa kunagi eral- jaolule, et ükski originaal, ükski tõlgitav tekst ei ole tõlkes kunagi dada ühte sõna tähistajate üldisest süsteemist, s.t mingist kindlast päriselt kohal, hoolimata sellest, kui tahes suurt vaeva tõlkija ka keelesüsteemist, millesse see sõna kuulub. Sõna ja tema tähendus näeks. saavad oma ühtsuse eelkõige suhtest süsteemi teiste elementidega, Enne kui ma lausun midagi Nietzsche tõlkimise kohta, tsitee- teiste sõnadega. See tähendaks seda, et ei ole võimalik fiksee- riksin lühidalt René Descartes’i vastust Hobbesi kriitikale: rida mingi ühe sõna (või lause) tähendust, kuna see sõna ja tema tähendus on põimunud teiste sõnade arvukate jälgedega, millest Mõeldes ei ühenda me mitte nimesid, vaid asju, mida nimed neid ei ole põhimõtteliselt võimalik eraldada. (Roffe 2004: 105.) tähistavad; ja ma imestan, et kellelegi võib see näida vastupidisena. Sest kes kahtleks selles, et prantslane ja sakslane suudavad mõtelda Iseäranis ilmne on see muidugi mis tahes idiomaatilises keelekasu- täpselt samal viisil ja samade asjade üle, hoolimata sellest et nad tuses, ja mõnevõrra etteruttavalt võib ütelda, et Nietzsche kasutab kujutlevad sõnu täiesti erinevalt? (Descartes 1997: 205.) oma teostes ohtralt idiomaatilisi väljendeid. Sellise vaate kohaselt ei ole keel niisiis eraldiseisvate tähistajate kogum, millest igaühel Descartes ei pea siin nähtavasti silmas ainult prantslast ja saks- on mingi püsiv, fikseeritud tähendus ja osutus (tuntud eristus last, küllap me võiksime ta sõnade tähendust oluliselt väänamata tähenduse ja osutuse vahel ei ole antud kontekstis määrav). Samas asendada prantslase näiteks eestlasega. Sakslane ja eestlane saa- ei tuleks seda tähistaja ja tähenduse kokkukuuluvust Derrida sõnul vad mõelda samade asjade üle ja samal viisil, ilma et keelte eri- fetiˇseerida. Sest ilma teatava — ebapuhta, tingliku — tähenduse nevus neid selles kuidagi takistaks. Keel oleks nii pelgalt va- tähistajast eraldatavuseta poleks tõlge võimalik. Kuid igatahes hend, mis aitaks sellel sündida. Nähtavasti oleks keel midagi üsna valmistab selle erinevuse problematiseerimine filosoofilisi raskusi traditsioonilisele vaatele, et tõlkida tuleb puhast tähendust. Kas me võime eales kindlad olla, et me oleme tähendusest aru saa- Ettekande tekst Akadeemia 2011. a tõlkeauhinna saamise puhul. nud, et me oleme tähenduse õigesti fikseerinud ja lokaliseerinud, Tekst loeti ette Akadeemia auhinnaseminaril 10. veebruaril 2012 Tartus, Ahhaa keskuses. eeldusel et ta üldse on üheselt lokaliseeritav? Ja kas on min-

1082 1083 Tõlkimine kui transformatsioon Jaanus Sooväli gil sõnal, lausel või tekstil tõepoolest ainult üks tähendus? Või pööravat teksti kogu tähenduse, mis esialgsel lugemisel paistis on neid mitu, ka selliseid, mida tõlkija piiratud mõistmisvõime küllalt selge olevat. ja kontekst ei suuda haarata? Sõna materiaalsusest aga, nagu me Mida peaks tõlkija sellises situatsioonis tegema? Kas ta peaks nägime, tuleb tõlkes just loobuda. Nii võib juhtuda, et tõlkija leiab proovima tõlkida tähendust, seda, mida tema teksti tähenduseks end pahaaimamatult mõnevõrra aporeetilisest ja paradoksaalsest peab? Või tuleks tal nii täpselt kui võimalik anda edasi neid til- olukorrast. lukesi keelelisi nüansse, mille tähtsus võib osutuda tohutuks — Nähtavasti on tekste, mis on mõnevõrra kergemini tõlgitavad teha seda muidugi teises keeles ja teiste vahenditega? Keeleliste (või vähemalt tunduvad olevat). Selliseks peetakse enamasti nüansside all pean ma ühtlasi silmas nende tekstide erilist tonaal- kirjatöid, mis nii vähe kui võimalik kasutavad metafoore, me- sust, mis mõnikord paistab sarnanevat heliteosega. Ja Nietzsche tonüümiaid, oksüümorone, idioome ja mis tahes kirjanduslikke oligi teatavasti ka helilooja. Oht, mis võib varitseda Nietzsche ekstravagantsusi. Tihtipeale kuuluvad siia teaduslikud ja filosoo- tõlkimist, hakkab minu arvates ilmnema siis, kui püütakse kes- filised tekstid. Ent ei maksa arvata, et nendegi puhul on niisama kenduda ainult tema tekstide tähendusele, sisule, mõttele, ja kõike lihtsalt võimalik tõlkida — s.t üle kanda — puhast tähendust. muud peetakse lihtsalt kirjanduslikuks kuueks, millest tõlkes võib Nende kõrval on aga veel kirjanduslikud, kujundlikud, poeetili- kergesti loobuda. Või teiselt poolt, kui keskendutakse ainult sed tekstid, mida tavaliselt peetakse raskemini tõlgitavaks. sõnale, tähistajatele ja nende pindlibisemisele, kui tema tekstidele Nietzsche teosed ei kuulu ei esimesse ega teise kategooriasse, lähenetakse üksnes formalistlikult ja neid peetakse puhtalt kirjan- või teisisõnu, nad kuuluvad mõlemasse korraga. Õigupoolest duseks. Sest sellest püüdest tungida teksti tähendusse, püüdest aga tuleks hoiduda kõnelemast Nietzsche teostest üldiselt ja üsna saada aru teksti mõttest või mõtetest ei tohiks kunagi loobuda ei rangelt võtta arvesse iga teksti singulaarsust. Ja siit võib-olla lugeja ega tõlkija — isegi siis mitte, kui see arusaamine ei saa juba hakkab paistma üks ohtusid, mis võib varitseda Nietzsche strukturaalsetel põhjustel olla ammendav. Ja nähtavasti ei puu- tõlkimist. Ühelt poolt paistavad ta tekstid olevat küllalt selged ja duta see oht ainult Nietzsche tõlkimist, oletatavasti puudutab see ühetähenduslikud. Tema filosoofilised arutlused ja ideed on sa- tõlkimist üldse. Nietzsche teosed ehk ainult kehastavad — sel- geli esitatud puhtas ja “läbipaistvas” keeles, millest ei puudu ei gemini ja paremini kui mõned teised tekstid — seda tõlkimist traditsiooniline filosoofiline terminoloogia ega analüütiline ran- iseloomustavat apooriat, millest eespool sai kõneldud. gus. Filosoofilise taustaga lugejale või tõlkijale võib tunduda, et mitmesugused ideed ja mõtted on siin leidnud kaunis ühemõttelise väljenduse. Kuid teiselt poolt oli Nietzsche ühtlasi filoloog, kellel oli kas seetõttu või selle kiuste väga eriline suhe keelde. Lähemal Kirjandus lugemisel võib niisiis selguda, et tema tekstid — needsamad muide, milles esineb seda filosoofilist rangust, millele just viita- sin —, need tekstid on ühtlasi täis sarkasmi, irooniat, metafoore, D e r r i d a , Jacques 1978. Freud and the Scene of Writing. — J. Derrida. idioome ja retoorikat. Nõnda on sageli näiteks raske eristada, kas Writing and Difference. Tr. by A. Bass. Chicago: University of Nietzsche suhtub mingisse filosoofilisse ideesse irooniliselt või on Chicago Press, pp. 246–291 valmis sellele alla kirjutama ja seda omaks pidama — ja mõnel D e s c a r t e s , René1997. Key Philosophical Writings. (Wordsworth Classics of World Literature.) Ware: Wordsworth Editions puhul teeb ta nähtavasti mõlemat korraga. Mingi üks metafoor R o f f e , Jonathan 2004. Translation. — Understanding Derrida. Ed. või teatav mäng sõnade polüseemiaga paistab mõnikord ümber by J. Reynolds, J. Roffe. New York & London: Continuum, pp. 103– 112

1084 1085 Tõlkimine kui transformatsioon

JAANUS SOOVÄLI (sünd. 1982) lõpetas 2006 TÜ usuteaduskonna, hu- manitaarteaduse magister filosoofias 2008, seejärel TÜ filosoofiadoktorant. 2010–2011 oli õppeülesande täitja Greifswaldi ülikoolis Sak- samaal. Akadeemiale varem tõlkinud F. Nietzsche “Tahtest: Katken- deid teostest” (2011, nr 5, lk 888–902), mis pälvis Akadeemia 2011. a tõlkeauhinna, samuti kirjutanud sellele järelsõna “Saateks: Tahte genea- loogia ja fenomenoloogia” (2011, nr 5, lk 902–909).

KAIDO OLE (1991)

1086 Dolan Mor

mind ilu, sest napi villakihi iilingust, KOGUTUD ÜLEJÄÄGID täiusest, mis taevakraani all täitis mu silmad, piisas mu lapsepõlveski. Ma ei tea, miks ma lisaks oma tööle jälestan taevasildu, Dolan Mor Euroopa linnu, rõivabrände, seda, mida sümboliseerib arv, mille sihitugi uidu iga liigutus paiskab mu meeled neuronvälja ... Tolkinud˜ Jüri Talvet Mind ei lunasta ka genoom, märgid, kontseptid, raamatud Murano kuldse tassi servadel. Ei muuseumid ega tänavad, KUNINGAS PAGULUSES mille platse, baare ja teatreid ehivad koolnute rüüd. Ei kirikud ega tummad raamatupoed, – Oled sa lugenud Daudet’ Kuningaid paguluses?1 ega kliima tippkohtumine, mis kaunistab Kopenhaagenit. – Ei, ma pole veel oma kindlusest välja tulnud. Mind lunastab peotäis liiva, Kirjutamine ei päästa mind kannatusest maailma pärast, sest kui seda silmitseda, ütleb see, et olen kaduvosake mis on sifreeritudˇ jää alla, mis nüüd katab mu käsi, Waalsi miljonite molekulide seas ega lahenda tühi lehekülg mu probleemi ja et maailm, mida me näeme, on õõs, (mida mulle mainis Freud), et olen loom, kõrb, auk, Suur Mâyâ ehk illusioon, kes viiekäpakil rakendab tekstimehaanikat. mis Schopenhaueri järgi lõpetab oma olemasolu Seal, kus mehed, lipsud ees, heegeldavad oma tarku kõnesid niipea kui kuuldakse algpõhjuse mootori häält, või dikteerivad oma siniste kunstkrüsanteemide küllust mis tulekuningriigi all vaikuses kuulutab, (postmodernistliku aia hiilgust ja teooriat), et galaktikad, roosid ja sfäärid on surnud. peidan mina end taimede sekka. (Mulle meeldib süüa taimi, mis lõhnavad rumaluse järele.) LUULEKUNST Seal, kus teadus eksponeerib sügavikuköit, “Ära kõnele oma luuletustes Wilde’i ööbikust mis ulatub ahvidest nähtamatu Ilmaruumini, ja ära maini “armastust”, “lõhna”, “huult” ega “roosi” ”, istun ma maha, et kõndima hakata (õppisin seda koos Daudet’ga). õpetab mulle oma käsiraamatuis Ariel Rivadeneira.2 Mu käe all ei võrsu paragrahvid liiliatega, Ja ma hoidungi igas oma luulereas “tiivast”, “aiast” sest liilia on vapimärk, mina aga ei kuulu Vergiliuse “kuust”, ja mõnikord koguni kuningaperekonda ega Prantsusmaale. Ka ei hukuta aknalaual istudes keelan endal vaadata Hispaania talvist härmatist, mis kõrvetab

El rey en el exilio. — Arte po´etica. — El obrero. 2Argentiinas sündinud Ariel Rivadeneira tegutseb ajakirjanikuna 1Les Rois en exil (1879) on Prantsuse kirjaniku Alphonse Daudet’ Barcelonas. Ta on avaldanud mitu õpikut algajatele kirjanikele, nende (1840–1897) romaan. Tlk. seas Escribir poes´ıa (Kirjutada luulet, 2002). Tlk.

1088 9 1089 Kogutud ülejäägid Dolan Mor

kõikide puude oksi, udu, mis kutsub mind riskin sellega, et kriitikud netis kirjutama nostalgiliselt, aga “see märk, “nostalgia” ”, või ajakirjades nendivad: “Kui vanamoodsaks, ütlevad mulle käsiraamatud, “on minevikutunnus, kui kopitanuks on muutunud Dolan Mor kirjutada tuleb hingeta, stiilselt, pärast antiigi teoste lugemist! Ühel päeval otsekui, põlgus sõrmis, murraksid kaela kurel”. kasvas talle kulmudest kõrgemale (piercing’u kohta, sonimütsi asemel) koguni loorberipärg!... “Kõnele küberneetikast ja kvantfüüsikast, maini blogi, ekraani, e-maili,” Aga soovitavad mulle kriitikud. kahes asjas sai ta seda mis tahtis — inimeste eest Ja ma liidangi arve ja lahendan võrrandeid, märkamatult mööda käia, nagu ütles Epikuros, mainin reegleid, neoone, nähtamatuid süsteeme, ja kirjutada, lehe kohal küürus, ilma et ta käsi mille on leiutanud geeniused, teadlased. andnuks järele aja ja moodide muutuvale mõjule.” Nimetan ka geene, videosid, arvuteid, ja tuleb ette hetki, mil ma räägin TÖÖLINE midagi mõtlemata ja vormin assonantse Tõin kirka ja labida, et uuristada pajatades lennuväljadest, allveelaevadest, lehekülje sisse luuletus. Juba olengi läbinud lennukitest ja mõnest laboratooriumist (... ), esimese jääkihi, mille valgele lehele mobiilidest, kinodest ja kloonidest. ehitab vaikus. (See õhuke, plekita Aga kui mul lähebki korda kirjutada leht.) Nüüd lõhun kive, tõuke, postmodernistlikke luuletusi — järgides mis mu sõrmede alt ilmuvad. tarkade nõuandeid, mis räägivad luulest, Raiun kõvasti, taon igat nimisõna, nagu nad räägivad ajaloost, turgudest, gerundiumi ja partitsiipi. Sõnad teoreemidest, mis kehtestavad keerde näivad kõige heasoovlikuma metalli aja köitel, ei ole ma osanud kirjutada ülevate tütardena. Juba sobitan auku täiuslikku luuletust, ja isegi oma jalad. Määrin kingad ära, aga kui voodilinade vahel olen lugenud taon edasi oma sisikonnaga, verd tuleb mõnd juhuslikku rida Wilde’ist iga liigutuse juures. Taon kõvasti, ja samal ajal mu (magistridiplomiga taon nimisõna, adverbi, adjektiivi. või doktorikraadiga) õpetajad Kivimid veritsevad mu taldade all. lahutavad meelt baarides või Nüüd juba mahuvad sisse mu jalad, internetipubides, töinan ma otsekui püksid, olen juba vööni sees. Kisun lohutamatu daam, ja vana Quevedo särgi seljast, võtan end paljaks. Nii ameleb minuga ja voodis lesides edeneb töö paremini. Surun sisse

1090 1091 Kogutud ülejäägid Dolan Mor

oma kõhu, rinna, mõlemad käsivarred, Siin avaldatud luuletused on tõlgitud raamatust R˘am˘a¸cit¸e complete / et raiuda auku täie jõuga, et tungida Sobras completas (Kogutud ülejäägid; Bukarest, 2011), Mori varem avaldamata luule kakskeelsest (rumeenia tõlge ja hispaania algupärand) keele põhjani, kõntsaverbini. väljaandest. Ei näegi enam õieti taimi, enam Dolan Mor on osa võtnud rahvusvahelistest luulefestivalidest His- ei ole ringis puid, maju ega tröösti. paanias ja Rumeenias ning saanud Hispaanias luuleauhindu. Mu peas on vaid mu mina J. T. ja mu teisik. Aga ma ei heitu, mu vaim ei värise, taon kõvasti, kuni kaotan lihase ja olen maa all luude keskel. Niisiis olen nüüd taevast ilma, muld varjab mind katusena, lebab mu peal koletisena. Aga ma ei väsi, vaid jätkan, löön kirka ja labida surma sisse, seintesse, kaljudesse. Ja nõnda, üksi, suletud augus maa all ootan, et saabuks uus luuletaja taguma nagu mina jäika lehte, matma end samuti luuletusse. Vahest leiab ta mu elus laiba, mis ei jäta eales (oma katkise kirka ja labidaga) tagumist, värsside mõttetut sepistamist.

Kuubalane DOLAN MOR (sünd. 1968) on õppinud kirjandust ja hispaania filoloogiat Kuubas Pinar del R´ıo ülikoolis, mille lõpetas 1992. aastal. Praegu elab ta Hispaanias Zaragozas. Ta on avaldanud peamiselt Hispaanias luulekogud El plagio de Bosternag (Bosternagi plagiaat, 2004), Seda para tu cuello (Siid sinu kaelale, 2006), Nabokov’s Butter- flies (2007), Los poemas clonados de Anny Bould (Anny Bouldi klooni- tud luuletused, 2008), El libro bipolar (Kahepooluseline raamat, 2009), La novia de Wittgenstein (Wittgensteini mõrsja, 2010), El idiota entre las hierbas (Idioot rohus, 2010), La dispersión (Hajumine, 2010) ja Desperdicio (Jäätmed, 2010).

1092 1093 Franc¸oise Roy

HABEMENOAD TEINE NAHK Oleks sul suu, meeldiksid mulle üle kõige su huuled. Liginevad õiepungad, mis äkitselt muutuvad habemenugadeks ja riivavad mu suud. Ja sa suudled mind ning vigastad mind, ja veri voolab Françoise Roy mu kaela mööda alla, aga see polegi veri: see on mingisugune seemnevedelik, piimjas ja helendav, ja mu veri voolab juba sinus, Tolkinud˜ Jüri Talvet kes sa oled mind kahandanud. Valge veri. NII KALK EMA, JA PUUVILJAD Sinu imetletud jumalate leiutis. Ja alistunult nõristad sa veretaolist lõhnavett, mis mind We have lived too close for love [---] põletab ja joobnustab, mind katab ja läbistab, nagu läbistaksid She has grown to be my shadow. Do our shadows love us, mind siis, kui me armastame. 1 for all that they are never parted from us? Miks sa mind niiviisi lõikad? J. M. Coetzee, Foe Miks su hingeselgus, mis tulvab mu sisemusse, muutub tuun- 1 Mu nuudliluud, lihvitud kivide all su nelja tuhande silma ümmar- jaks ja kurvaks nagu surnud laps? gune rändrahn. Olgu siis nii, kuigi su huuled pole enam teravad, nad 2 Mu origami-süda neeldumas su kurgu maakitsusse: marmorjas pole enam terasest, pole enam verevalumi purpur, vaid pehme paber, ja aina ja ikka — sinu oma. täidisega roosakas pung, mida ma kujutlesin sinu suuta näkku. 3 Kõrbekaamelina nuhutan vaikset vett — eales ei ole see sinu lemmikpaik. ELUNDIKORV 4 Su nuga sädeleb öösilmas — noorkuu tera, sinu pupillide täiuslik Otsi endale pajuvitstest korv, suur ja vastupidav, kahe sangaga, hüperbool. pane sinna elundid, mida sa kaasa ei vii: 5 Mälestus minust, elav pärl oma kaltsiumtupes — sinu elund, sees nad lebavad endiselt närtsivate õielehtedena mu sängis linadel. kristalliseerunud keha. 6 Kompasid mu südant, alligaatorpirni oma näidistekogus. Ime- Kui puudutad seda korvi, siis kuuled, et nad kõlisevad kaasa, tabaste puuviljade mirabilia: punane õieraota võluõun, nii nagu toona, kui korvi tehti, kui ta vastu tahtmist paindus peitmaks mu tuiksooni. õhukese metalli, su naha soomusrüü all. 7 Ema, su kirst, sees üksildane kalk kivi, kui lagunenud selle ümbert Kuuled, kuidas nad — pühaesemed — ükshaaval on ihu. puistavad välja oma sisu meie improviseeritud armulauataldri- kule, Mamá, tan dura, y las frutas. — Navajas. — La canasta de õnnelikud orjad hetkes, mis meid sisse piiras órganos. — El pezón. — El cerco. ja tahtmatult kõrvetas iseenda kuldniiti 1 “Oleme elanud liiga lähestikku, et armastada [---] / Naisest on saa- kaheksa, üheksa tundi tulekahjulabürindis. nud mu vari. Kas meie varjud armastavad meid, / olgugi et nad eales ei Kallistustest pekstud nahk ööhõbeda all ole meist lahkunud?” Tlk.

1094 1095 Teine nahk Franc¸oise Roy

(oma asjaolupihikute vangistuses et ma ei suuda tähele panna kandilisi raame, südamemeteoorid sööstsid me kohal alla). mida ma eales vabaks ei lase. Oh minutite trummipõrinat, hetki, mis eralduvad Kord aga läks üks värav paokile ja tilkhaaval tekitavad veekeha! ja ma nägin sind — sinist, helendavat, Seal triivib korv oma elundilastiga: ülekülvatud suudlustest, mis tundusid mulle ettemääratud. vahest tärkab tiigis ootamatult vesiroos — Ma ei astunud ligi. ümara vee taevatäht, katus jalgadele, Veel vähem julgesin välja tulla. meteooride asemel meresõidud —, Sestsaadik katab avaust ja sa näed, kuidas korv möödub, õlest pähkel, purjeta purjekas, ämblikuvõrk. südamed, hingetorud ja neerud läbisegi pardal.

RINNANIBU

See täiuslikult ümar õis, küllusliku armastuse raskusest tekkinud Kanadas Québecis sündinud mehhiklanna FRANÇOISE ROY (1959) muster, on pime kaksiksilm, mille on sepistanud keha, et köita on õppinud geograafiat Marylandi ja Florida ülikoolis USAs, omanda- ettevaatamatut ohvrit. des teadusmagistri kraadi (1983). Seejärel tegi ta läbi tõlkijakursuse Mehhikos Guadalajaras, kus ta praegugi elab. Ta on tegutsenud ajakir- Erinevalt südamest — sellest kuningast, kes oma skandaalse janikuna ja avaldanud hulga tõlkeid hispaania keelest prantsuse keelde põksumisega valitseb elundite suguühet, on rinnanibud tarbetu ja vastupidi. õiekroonipaar, mida üha pimestab siivsus, välja arvatud siis, kui Fran¸cois Roy algupärase loomingu hulka kuuluvad romaanid Nieblas palakas (looduse antud lina) muutub taas pulmaaja neitsinahaks; del est´ıo (Suvine udu, 1998), Si tu traversais le seuil (Kui astusid üle siis algab tema tulukeste ringkäik, mis hetkelõkenduse lummas läve, 2005) ning jutukogu Trastrueques (Ümberasetused, 2007). keerleb noole sulesabas, ning need kaks rinnahoidjate kombel Luuletajana on ta avaldanud kogud Razones para la redención del pimedusse määratud pupillita silma tunnevad endal äkki ühe käe zafiro (Safiiri lunastamise põhjused, 2003), El Velo Uno / Le Voile Pre- valgusetulva. mier (Esimene Loor, 2003), Atrás de la máscara (Maski taga, 2004), Põleng. Või ilmub ühel päeval magus emamahl, et roosiduo Sueños en forma de laberinto / Rêveries en forme de labyrinthe (Unel- makujulised labürindid, 2005), Todo lo que estáaqu´ı, estáen otra lunastada silituste all lameneva õie luhtunud igatsusest. parte (Kõik, mis on siin, on mujal, 2007) ja El aula de las medusas (Millimallikate puur, 2010). PIIRAMISRÕNGAS Siin tõlgitud luuletused pärinevad 2011. aastal Bukarestis ilmunud kakskeelsest luulevalimikust A doua piele / Segunda piel (Teine nahk). Piiramisrõngas on täiuslikult ümmargune. Fran¸coise Roy luuletusi on avaldatud ladinaameerika luule antoloo- Teda piiristavad loendamatud veeväravad giates. Ta loomingut on tunnustatud Mehhiko ja Kanada kirjandusau- üksteise kõrval, kõik lukku keeratud. hindadega. Roy on osa võtnud luulefestivalidest Mehhikos, Kanadas, Makedoonias, Salvadoris, Nicaraguas, Hispaanias ja Rumeenias. Juba palju viisaastakuid elan sees. J. T. Mu silmad on niivõrd harjunud ringikujuliselt vaatama,

1096 1097 ENESETÕLGENDUS JA SOOVID

Uku Tooming

Milline võiks olla üldine kujutlus inimesest, mis ühtlasi vas- taks sellele viisile, kuidas inimesed argiselt üksteist näevad? Meie kaasaegses vaimufilosoofias on vähemalt vaikimisi inimest määratletud sooviva ja uskuva subjektina, kes oma soovidest ja uskumustest ka oma tegevuses lähtub. Sellise kujutluse on võtnud omaks paljud psühholoogid, kelle järgi inimestele kaasaantud mõisteliste oskuste hulka kuulub ka uskumuste ja soovide omistamise võime. Kui minna kaasa evolutsioonipsühholoogidega ja nende väitega juba pleistotseenis väljaarenenud inimloomusest, siis viimase juurde kuulub toosama arusaam uskuvatest ja tahtva- test isikutest, millesse me vähemalt intuitiivsel tasandil paratama- tult uskuma peame. Kui tulla tagasi vaimufilosoofia juurde, siis võib öelda, et just uskumused — inglise keeli belief — on olnud peamiseks huviob- jektiks, samas kui soovid on mõneti tagaplaanile jäänud. Käesolev kirjutis üritab anda panust selle lünga täitmiseks, kuna ei ole sugugi iseenesestmõistetav, et rahuldava uskumustekontseptsiooni alusel on võimalik mõista kõike tarvilikku soovide kohta, eriti mis puudutab subjekti suhet oma soovidesse. Igal juhul eeldan, et soove saab vaadelda uskumustest sõltumatult. Käesoleva essee peateemaks ei ole soovide defineerimine. Huvipunktis on pigem epistemoloogiline problemaatika ehk siis küsimused, kas ja kuidas ma tean, et mul on mingi kindel soov. Ometi on ka säärane määratlus mõneti ebarahuldav, kuna teooriat enda soovide teadmise kohta ma pakkuda ei kavatse. Ma pole ise sugugi kindel, kas rahuldav teooria eneseteadmise kohta, mis aus- taks igapäevast mõistekasutust, üldse võimalik on. Arvan aga, et soovide teadmise ning nende suhtes kahtlemise kohta on võimalik KAIDO OLE (1991) esitada küsimusi, mille abil saab välja tuua teatavaid iseärasusi selles, kuidas isikud oma soovidega suhestuda võivad. Kui nüüd

1099 Enesetõlgendus ja soovid Uku Tooming püüda täpsem olla ja määratleda oma vaatevinklit, siis võiks öelda, soovidest, mille järgi soov pole midagi muud kui kalduvus tea- et üritan järgnevalt uurida selliseid olukordi, kus subjekt seisab taval viisidel tegutseda (vt Smith 1987; Stalnaker 1987) — soov silmitsi enesetõlgenduslike küsimustega vormis “kas ma tahan, et mingi asjadeseisu järele tähendaks omada seadumust toimida nii, p?” ja “kas mul on põhjust kahelda selles, et ma tahan, et p?”. Loo- et too asjadeseis realiseeruks —, ei ole sugugi rahuldav, kuna dan näidata, et vastused neile küsimustele sõltuvad vähemalt osalt välistab soovid, mis ei pane inimest mingil moel käituma. Tim sellest, kas oleme küsimuse all oleva soovi poolt esitatava asjade- Schroeder toob vastunäitena välja soovi, et komitee teeks mingi seisuga varem kokku puutunud. Sõltuvalt sellest, kas me oleme otsuse minu kasuks, ilma et mina peaksin midagi tegema (Schroe- või mitte, suhestume erinevalt küsimuse all oleva sooviomistu- der 2004: 17). Sellise soovi määratlus juba iseenesest välistab aga sega: esimesel juhul on tegemist harjumuspõhise, teisel juhul otsu- võimaluse, et ma ta rahuldamise eesmärgil mingil moel käituda sepõhise suhtega, ning see erinevus omab teatavat tähtsust subjekti võiksin. Soovi omamine ei ole tingimata mingi käitumise ega praktilise toimimise jaoks. Põhimõtteliselt võiks mu lähenemist isegi selle võimalikkusega seotud. Näiteks kui keegi soovib, et pidada ka fenomenoloogiliseks, kuna huvitun ennekõike sellest, väljas oleks ilus ilm või et ta oleks eelmisel päeval vähem joonud, kuidas inimestele nende soovid esimese isiku perspektiivist ilm- pole enamasti põhjust kahelda, et tal need soovid ka on, kuigi need nevad, ning jätan lahtiseks kaugemale ulatuvad küsimused. Igal ei paista implitseerivat mingit kalduvust nende soovide täitumise juhul ei arva ma, et selline küsimuseasetus oleks pretsedenditu, eesmärgil toimida. seda ka mitte angloameerika vaimufilosoofias, ning arutluse lõpus Mõneti kavalam viis soovide dispositsioonilist teooriat kaitsta võrdlen ka siinset vaadet soovide kohta ühe küllaltki mõjuka autori oleks rõhutada, et huvitavad on just need soovid, mis inimest käsitlusega uskumustest. käituma tõukavad, ning rahuldav sooviteooria, eriti selline, mis huvitub sellest, kuidas subjekt oma soovidega suhestub, peaks tegelema just nendega. Näiteks Harry Frankfurt, kelle käsitluse 1. SOOVIDE MÄÄRATLEMINE kontekstiks oli küll tahtevabaduse analüüs, tegi just selle käigu, Järgnevalt teen mõned märkused soovile kui vaimuseisundile ise- kuna vastasel juhul oleks soovi mõistmine liiga laiali valgunud — loomulike omaduste kohta. Enne küll distantseerisin ennast de- pelk väide, et ma tahan mingit asjadeseisu, kannab endas äärmi- finitsioonidest, ometi on vajalik vähemalt välja tuua, mis soovi selt vähe informatsiooni, samas juhul, kui see mind ka käituma juurde kuulub ja mis mitte, kuna leidub teooriaid, mis käsitlevad motiveerib, on tegu minu identiteedi jaoks olulise sooviga (Frank- soove säärasel viisil, mida käesolevas essees sugugi aktsepteerida furt 1971). Ometi ei ole siinjuhul selline lähenemine eriti atrak- ei saa. Soovi mõiste juurde ei pea kuuluma määratlus, et seda tiivne, kuna pean mittemotiveerivaid soove samavõrd huvitavateks arutluste käigus rakendada saaks, küll aga tuleb teatava mõistelise vaimuseisunditeks nagu motiveerivaidki. Ka mittemotiveerivatel puhtuse huvides piirata tõlgenduste arvu, mida tollele mõistele soovidel on tagajärjed sotsiaalses suhtluses, kuna kui isegi sub- anda saab. Lisakaalutlus on ka mõiste tavakasutuse austamine, jekt ei oska või ei ole motiveeritud midagi nende rahuldamiseks kuna eesmärgiks on just vaadelda, kuidas subjekt oma soove tegema, võivad teised inimesed selle heaks siiski midagi ära teha, mõista saab, mitte milline psühholoogiline teooria soove kui se- nii subjekti jaoks negatiivses kui ka positiivses mõttes. letuslikke postulaate kasutada võiks. Viimasel juhul on loomulik Mis siis ikkagi eristab soove muudest hoiakutest? Uskumust ja mõisted teoreetilise selguse huvides täpsustada, ilma tavakasutuse soovi kui hoiakutüüpe nende sisu järgi eristada ei saa, kuna mingi mängureegleid igas aspektis austamata. asjadeseisu suhtes saab võtta nii uskuva kui ka sooviva hoiaku. Kui nüüd vaadelda erinevaid sooviteooriaid, siis täielikult Üheks eeldatavaks võimaluseks nende vahele piiri tõmmata oleks aktsepteerimata neist ühtegi saab siiski mõned üsna selgelt välis- väita, et kui soovida saab vaid veel tegelikuks saamata asjade- tada. Näiteks võrdlemisi populaarne dispositsiooniline arusaam seise, siis uskumus on siinkohal liberaalsem, kuna uskuda võib

1100 1101 Enesetõlgendus ja soovid Uku Tooming põhimõtteliselt kõike. Ma võin uskuda nii seda, et homme on soovide esitatavaid asjadeseise mõnikord iseloomustavad, aga tihti ilus ilm, kui ka seda, et praegu on ilus ilm, sõltumata sellest, kas ka mitte. homme või praegu ka tegelikult ilus ilm on, mõneti veidralt kõlaks Et tutvustada oma ettepanekut, tuletan meelde, et vaimusei- aga soov, et praegu oleks ilus ilm, kui praegu tegelikult ka ilus ilm sundi tüübi eripära väljatoomisel tasub keskenduda selle hoiaku- on. Tundub mõttetu soovida olukorda, mis on juba realiseeru- komponendile. Kui võrrelda uskumust, et homme on ilus ilm, nud — kui soov on juba rahuldatud, siis ta peaks ka hääbuma. sooviga, et homme oleks ilus ilm, siis mis eristab neid kahte hoia- Intuitiivsel tasandil tundub seega mittetegelikkuse kriteerium kut teineteisest? Mingis mõttes paistavad mõlemad olevat rahul- soovide eristamiseks üsna sobivana. Küll kipub see olema na- datud siis, kui homme ka on ilus ilm — uskumus on tõene ja tuke õhuke ja vähese sisuga, et sellest edasises arutluses lähtuda, soov on täitunud (vt Searle 1983). Just sisukomponent määratleb kuna annab soovidele ainult negatiivse määratluse — erinevalt us- mõlemale hoiakule ühised rahuldustingimused, milleks antud ju- kumustest ei pretendeeri soovid esitatava asjadeseisu kehtivusele. hul on homne ilus ilm. Ometi ei saa soovi rahuldatus piirduda selle Kui nõustuda dispositsioonilise sooviteooriaga, siis oleks sellele sisu rahuldustingimustega, vaid soovile kui hoiakule peab olema eripärale oma seletus — kui soovide funktsiooniks on panna ini- omane talle spetsiifiline rahuldatus. See, et ma mingil moel repre- mesi nõnda käituma, et esitatav asjadeseis tegelikuks saaks, siis senteerin endale homse ilusa ilma võimalikkust (sisu), või isegi on ka selge, et juba realiseerunud situatsioone soovid ei esita, kui ma eeldan, et homme tõepoolest on ilus ilm (uskumus), ei kuna nad ei saa täita oma funktsiooni käitumist tagant tõugata. anna mingit alust omistada mulle soovi ilusa ilma järele. Seda on Kuna ma eelnevalt lükkasin tagasi dispositsioonilise teooria, siis põhjust omistada alles siis, kui homne ilus ilm ka mind rahuldaks. jääb mittetegelikkuse kriteerium õhku rippuma. Seega pigem de- Too rahuldatus ei saa olla ka seesama mis nauding, kuna eelnevalt monstreerib see kriteerium üht tingimust, mida rahuldav soovide just lükkasim selle võimaluse tagasi — soovi täitumine ei tekita määratlus peaks seletama, mitte aga ei paku iseenesest sobivat tingimata naudingut.3 võimalust soovide eristamiseks muudest vaimuseisunditest.1 Ilmneb aga, et mul puudub täpsem määratlus, millega tolle soo- Kuhu oleme soovide määratlemisega jõudnud? Paistab, et videle omase rahuldatuse näol üldse tegu on. Siit võib tõukuda mitte eriti kaugele, vähemalt kui otsida abi dispositsioonilisest kohe ka kaebus, et soovi määratlemine rahuldatuse kaudu on täiesti teooriast või negatiivsest definitsioonist. Järgnevalt ei tegele ma ebainformatiivne ega lase meil soove sugugi paremini mõista. Üks lähemalt muude võimalustega, mida soovidealases filosoofilises võimalus oleks kuulutada rahuldatus mingiks psühholoogiliselt kirjanduses välja on pakutud, nagu näiteks hüve- või naudin- identifitseeritavaks struktuuriks, olgu siis funktsionaalsel või lausa gupõhiste sooviteooriatega.2 Nende kõrvalelükkamiseks piisab närvitasandil, ning loota sellele, et on võimalik pakkuda empiirilist loodetavasti selle märkimisest, et ma saan soovida seda, mida ma teooriat, mis seletaks ära, mis too rahuldatus siis ikkagi on. Soov ei naudi, ja ma saan ka soovida seda, mida ma heaks ei pea. Nii oleks siis defineeritav nii: organism X soovib, et p, siis ja ainult nauding kui hüve paistavad olevad sattumuslikud omadused, mis siis, kui X representeerib sisu p ning viimase tegelikustumise korral aktiveeruks too psühholoogiline struktuur. Kuna siinkirjutaja pole psühholoog ega julge arvata, kuivõrd realistlik selline teooria 1Võib ka küsida, kas see oleks tõepoolest nii absurdne, kui keegi oleks, siis ei hakka ma ka seda väljapääsu valima. Saab osu- väidaks ilusa ilma korral, et ta seda tahab. Vahel tundub sooviomis- tada vaid sellele, et mingi ühise pinna võib soovi määratlemine tus sobivana ka siis, kui soovi esitatav asjadeseis on tegelikuks saanud. Probleemiks on siinjuhul pigem tühjuse ja täitumise metafoor, mida soovidest rääkides ehk liiga tihti kasutatakse — täis asi, mis pole enam tühi, 3Kui ei saa just rääkida spetsiifiliselt soovi täitumisele omasest nau- ei saa tõepoolest enam täituda. dingust. Kui midagi sellist eksisteerib, siis kattub see põhimõtteliselt 2Esimese kohta vt Stampe 1987 ja teise kohta Strawson 1994. sellega, mida ma nimetan rahuldatuseks.

1102 1103 Enesetõlgendus ja soovid Uku Tooming rahuldatuse kaudu leida õppimispõhise sooviteooriaga, mille ko- 2. SOOVID JA TUTTAVOLEKU NÕUE haselt soovida mingit asjadeseisu tähendab omada esitust tolle asjadeseisu kohta nii, et too esitus toetab tasul põhinevat õppi- mist (reward-based learning, vt Schroeder 2004). Võib-olla oleks võimalik rahuldatust seostada tasusüsteemi aktiveerumisega,4 aga 2.1. Oma soovides kahtlema õppimine see on liiga spekulatiivne. Schroederi teooria taotluseks pole austada soovi mõiste tavakasutust, vaid fikseerida teoreetiliselt huvi- Omades võrdlemisi vähe mõistelisi ressursse — olles soovi dispo- tav loomulik liik, mis võiks kuuluda psühholoogia uurimisorbiiti. sitsioonilise käsitluse tagasi lükanud ning ainsa positiivse ideena See pole aga käesoleva essee eesmärgiks, mis siiski ei tähenda, et välja pakkunud suhteliselt ebamäärase soovidele omase rahuldama täieliku mõistelise anarhismiga nõustuda saaksin. tuse —, võib küsida, mida huvitavat mul üldse soovide kohta öelda on. Järgnevalt püüan midagi välja pakkuda ses osas, mis puudutab Kui psühholoogia poole pöörduda ei saa, mis siis teeb just ra- isiku subjektiivset kindlust oma soovide suhtes. huldatuse sisukaks mõisteks, mis väidetavalt soovi loomust avada laseb? Ainus võimalus selleks on uurida, mida rahuldatusenõue Sooviraportid on sotsiaalses suhtluses midagi igapäevast. Võib endaga soovide juures kaasa toob; arutlust tuleks ju hinnata selle üsna julgelt väita, et esimesed mentaalseid seisundeid puudutavad viljade järgi. Kuigi soovi määratlemine rahuldatuse kaudu on verbid, mida lapsed aktiivselt kasutama hakkavad, on seotud just tsirkulaarse maiguga, ei tähenda see, et me ei võiks tänu oma soovimise ja tahtmisega (Bartsch, Wellman 1995), ning kõik, kes määratlusele avastada mõtlemise jaoks huvitavaid tõsiasju soo- on pidanud väikelastega kokku puutuma, teavad, kui varmad on vide kohta. Too filosoofiline huvitavus ilmneb näiteks siis, kui nad kuulutama oma soove ükskõik kui suvaliste asjade järele. On arutleda subjekti ja tema soovide suhte üle, ning siin on rahul- psühholoogiliselt huvitav uurimisteema, kuidas ja mille põhjal nad datuse idee abiks, kuna võimaldab meil teha teatavaid eristusi, oma sooviraportiteni jõuavad, kuna tihti paistab nende aluseks ole- näiteks sõltuvalt sellest, kas isik on kunatise asjadeseisu rahulda- vat pelgalt tõik, et keegi on huviobjekti varem kiitnud, objekt on vust varem juba kogenud või mitte. Sellest juba allpool. värviline ja särav, objekt on kellegi teise omanduses vms. Kas säärane tõsiasi pluss see, et laps ütleb “mina tahan X-i”, annavad Kui nüüd siinse alapunkti arutlused kokku võtta, siis pole ma üldse põhjust väita, et laps ka tegelikult X-i tahab?5 Kuna ma ees- pakkunud välja teooriat soovide kohta, püüdsin vaid kirjeldada pool väljendasin skepsist soovi psühholoogilise identifitseerimise teatavat omadust — rahuldatust —, mis soove muudest hoiaku- suhtes, siis võib selline küsimus tunduda kohatu, sest mis siis muud test eristab, ning ühtlasi tagasi lükata mõningaid ettepanekuid, võiks olla soovi omistamise aluseks kui soovi raporteerimine ning mida soovide määratlemiseks on tehtud ja teha saab. Kui soovi huvitatust väljendav käitumine objekti suhtes? Ühtlasi väljendab määratlus rahuldatuse kaudu tundub väga õhuke, siis enda kait- laps ju rahulolematust, kui ta objekti enda valdusse ei saa. Kui seks saan öelda vaid seda, et definitsioone otsiva mõisteanalüüsi õnnestunud sooviomistus eeldab midagi rohkemat, mis siis veel viljad saavadki ilmselt olla üpris lahjad. Järgnevalt pööran aga on vajalik? Kuigi küsimus, kas laps ikka tõesti soovib X-i, ei tähelepanu mõiste praktilistele tagajärgedele ega vaevu tegelema tundu siinkirjutaja meelest päris absurdne, tuleb siiski nõustuda, täpsema definitsiooni otsimisega või kahtlemisega selle üle, kas et meil ei ole paremaid kriteeriume lapsele soovi omistamiseks. soovid ka psühholoogia seisukohalt teoreetiliselt huvitavad on.

5Siin võidakse ette heita, et soov mingi konkreetse objekti järele on eristatav soovist asjadeseisu järele. Just teist tüüpi soove käsitlesin 4Niivõrd kui selle süsteemi aktiveerumine põhjustab organismile ma eespool. Arvan siiski, et soovid mingi objekti järele on võimalik naudingut, ähvardab õppimispõhist teooriat teatav oht sattuda samade assimileerida soovidega, mis esitavad asjadeseise. Näiteks lapse soovi etteheidete objektiks mis naudingupõhine teooria. X-i järele on võimalik võtta soovina, et X oleks lapse valduses.

1104 10 1105 Enesetõlgendus ja soovid Uku Tooming

Kui laps ütleb, et ta tahab kommi, ju ta siis seda tahab, isegi juhul, kuna keegi pole neid vabastanud kindlusest oma soovide suhtes. kui ta seda vaid jonni pärast ütleb. Pedagoogilised märkused on muidugi ka ohtlikud, kuna võivad Kas aga juhul, kui keegi täiskasvanu lihtsalt juhusliku tuju ajel taanduda patroniseerivateks noomitusteks, aga olen valmis seda ütleb, et ta tahab X-i, olemata X-iga varem kokku puutunud ja riski antud kontekstis võtma. teadmata sellest midagi, on meil sama vähe õigust tema soovis Võiks seega öelda, et täiskasvanuil, vähemalt neil, kes oma kahelda? Ma ei tahaks liialt mängida pelgal intuitsioonil, aga soovide üle ka järele mõtlevad, on nende suhtes vähem kindlust siiski paistab, et täiskasvanu puhul tundub tema soovis kahtlemine kui lastel. Mingil arenguetapil on inimene võimeline küsima, kas säärastes tingimustes vähem absurdne kui lapse puhul.6 Igal juhul tal ikka on see soov, mida ta arvab endal olevat. Selline konatiivse∗ peaks täiskasvanud inimene ise endalt küsima, kas ta X-i ikka süütuse kaotus annab ühtaegu teatava vabaduse ennast kõrvalt vaa- tõesti tahab, kuna arvestades seda, et ta väljendas soovi hetketuju data ja hinnata, aga teiselt poolt võib mõnikord viia otsustavuse ajel ning võõra objekti suhtes, poleks temast mõistlik lihtsalt selle kaotuseni, nii et inimene satub pidevalt raskustesse, kui on vaja väite juurde pidama jääda, teadmata, kas X tegelikult üldse talle oma tahtmiste üle otsustada. Kahtlemine soovides on seega en- kasulik on või kas X teda rahuldab. Põhimõtteliselt võiks sama nekõike oluline just subjekti jaoks, kelle eeldatavate soovidega küsida ka lapselt, aga meil on vähem põhjust uskuda, et ta oma on tegu, ning see laseb mul formuleerida oma küsimuse, nimelt: sooviraporti üle juurdlema hakkab. Lastelt oodatakse ses osas mis tingimustes on subjektil alust oma soovides kahelda? Loo- vähem kui täiskasvanutelt, kuigi ajapikku eeldatakse ka neilt, et dan näidata, et sellele küsimusele vastamisel on abiks soovide nad nõnda huupi oma soove enam ei väljendaks. On märgatav, et määratlemine rahuldatuse kaudu. täiskasvanud inimesed üldiselt kuulutavad harvemini oma soove Enne tuleks aga natuke veel selgitada, mis on sellise küsimuse juhuslike asjade järele kui lapsed.7 staatus. Kahtlust ja teadmist puudutavad küsimused kuuluvad Kerkib küsimus, kas eelnevate märkuste näol oli tegemist klassikaliselt just epistemoloogia uurimisvalkonda. Enesekohase empiiriliste väidetega. Selle selgitamine, mida lastelt ja mida teadmise epistemoloogia tähendus pole aga ajaloo vältel päris sa- täiskasvanutelt eeldatakse ning kuivõrd eristuvad nad oma soo- maks jäänud ning see ilmneb eriti just selles, kuivõrd relevantse- viraportite poolest, näikse vähemalt potentsiaalselt kuuluvat sot- tena on selle juures nähtud empiirilisi avastusi inimpsühholoogia sioloogide ja psühholoogide huvisfääri. Eelnevad tähelepanekud kohta. Näiteks Descartes’i jaoks oli teadmise omamise üheks ot- ei pretendeerigi olema absoluutselt ümberlükkamatud, küll aga sustavaks tingimuseks subjektiivne tõsikindlus oma vaimu suh- arvan, et nad osutavad tendentsile inimvaimu individuaalses ja tes, samas kui tänapäeva kontekstis on subjektiivne kindlus kri- sotsiaalses arengus, mis suure tõenäosusega ka kehtib. Rohke- teeriumina pigem tagasi lükatud ning tihti hägustatakse piir mat ﬁlosooﬁlise essee kontekstis ei saagi loota. Ometi loodan ka, psühholoogia ja epistemoloogia vahel ära nii, et traditsiooniline et märkustel täiskasvanute ja laste erinevuse kohta on ka teatav küsimus, kas ma tean või kas ma olen õigustatud uskuma, et mul on pedagoogilis-normatiivne tähtsus, kuna lapse kogemuse arengu need ja need vaimuseisundid, mida ma arvan endal olevat, muun- seisukohalt on oluline kasvatada temas võimet oma soovides ka- dub pelgaks küsimuseks, kuidas ma jõuan iseenesele vaimuseisun- helda, sest vastasel juhul on tulemuseks täisealised indiviidid, kes dite omistamiseni (vt Carruthers 2009). Kui minu küsimuseks on, ikka arvavad, et neil on õigus kõigele, mis neile vähegi huvi pakub, mis tingimustel on mul alust oma sooviomistustes kahelda, siis püüab see tüürida eemale mõlemast variandist — ühelt poolt ei arva ma, et puhtintrospektiivsed tähelepanekud siin abiks oleksid, 6Täiskasvanu ja lapse eristus on muidugi hägune, aga ma ei näe selles erilist probleemi. 7Viimane lause on puhtstatistiline ja ma ei julgeks sellele liiga suurt ∗Tegevuse algatamist puudutava. Ld sõnast conatus ‘katse, üritus; rõhku panna. kavatsus; algatus; jõupingutus’. Toim.

1106 1107 Enesetõlgendus ja soovid Uku Tooming kuid samas ei otsi ma lahendust ka kognitiivteadustest. Pigem on saame X-ilt küsida, kas ta ikka on kindel, et tahab ˇsokolaadi süüa, küsimuseks, millised käigud on soove puudutavas keelemängus kuigi tal pole sellega eelnevat kokkupuudet, ning on võimalik, et mõistlikud ja millised mitte, ning sellele vastamiseks apelleerin sellele tõigale järelemõtlemise tulemusena X ka oma soovirapor- vaid lugeja kogemusele, mida ei pea mõistma introspektivistlikult tis kahtlema hakkab. Teisel juhul tundub aga sooviomistus X-ile ehk sisevaatluse kaudu, vaid kõigile avalikuna. tunduvalt kindlam, kuna ta on tuttav sellega, mida ta väidab end tahtvat. Soovitava asjadeseisu tuttavus implitseerib ka suuremat kindlust oma soovi suhtes. 2.2. Tuttavoleku nõue Vastandus laste ja täiskasvanute vahel on siinjuhul oluline, Millal siis on oma soovides kahtlemine õigustatud? Kuna eespool kuna tuttavolemise nõue ei ole absoluutne, vaid väljendab pi- sai soov kui hoiakutüüp määratletud just sellele omase rahulda- gem praktilist postulaati teatavate reflektiivsete võimetega indi- tuse kaudu — kui mul on soov, et p, peaks p mind tegelikuks viidide jaoks. Õigupoolest on ka sõna “nõue” siin ehk liiga tugev, muutumise korral rahuldama —, siis võiks arvata, et ma saan oma kuna tegu on pigem juhtnööriga, mille järgimist on lastelt raskem soovis vaid siis kindel olla, kui ma ühtlasi tean, et soovi esitatav oodata kui täiskasvanutelt. Kui laps nõuab ˇsokolaadi, olemata va- asjadeseis mind rahuldab. Selle väitega nõustudes seisame aga rem ˇsokolaadi söönud, siis võidakse ta nõue tagasi lükata mitmel probleemi ees — kuna soovi poolt esitatav asjadeseis soovi oma- põhjusel, aga üldiselt ei hakata kahtlustama, kas ta ikka seda tahab, mise hetkel ei kehti, siis kuidas saab subjekt kindel olla, et mingi ning isegi kui seda teha, on raske lapselt endalt nõuda, et ta kaht- võimalik olukord, mis pole (veel) tegelikuks saanud, teda ka ra- leks. Ilmselt on ka täiskasvanu puhul imelik hakata talt ˇsokolaadi huldab? Subjekt peaks mingil moel seda ette aimama ning antud puhul oma soovis kahtlemist nõudma, küll aga võib kaalutlus, et asjadeseisuga juba varem kokku puutunud olema. Tihti aga või- ta tegelikult ei tea, kas ˇsokolaad talle ka rahuldust pakub, olla dakse väljendada soove selliste olukordade ja asjade järele, mida relevantne tema enda jaoks. Kui ta sooviobjektiga tuttav ei ole, varem pole kogetud, ning seetõttu paistab see tingimus olevat oma võib ta küll ikkagi otsustada, et ta peaks selle endale saama, et aga soovide teadmise tarbeks liiga range. päris kindel olla, kas ta ikka seda tahtis või mitte, tuleb ära oodata soovi täitumine. Soovi sisu tundmatus annab teatavaid võimalusi Ometi väidan, et oletatava soovi sisuga tuttav olemise nõue ei enesetõlgendusteks, kuna avab tee eneserefleksiooniks ning oma ole sugugi absurdne, vähemalt täiskasvanud inimesele, kes on ka tahtmiste kohta otsuse langetamiseks, mis on küll riskantne, kuna võimeline oma soovide üle reflekteerima ja nendes kahtlema. Kui otsus ei taga soovi olemasolu. Tuttavolu samas tähendab ka seda, p selline isik seisab küsimuse ees, kas ta tõepoolest tahab, et , siis et subjektil ei ole säärast vabadust, kuna soovitava asjadeseisu läheb ühe asjaoluna arvesse see, kas ta esitatavat tüüpi asjadeseisu rahuldavus on kogemuslik fakt, mida tõestab mälu ja harjumus.8 ka varem kohanud on ning sellega seoses rahuldust kogenud. Ju- hul kui ta seda on, võib ta ka oma soovis palju kindlam olla, kuna Tasub rõhutada, et tuttavolemise nõude aktsepteerimine ei tal leidub sellele alus varasema rahulduse näol. Kui aga tegu on tähenda seda, et subjekt ei võiks iialgi väita, et ta soovib mingit millegi võõraga, siis võib ta ka alati kahelda oletatava soovi tege- 8 likkuses. Võtkem näiteks kaks situatsiooni, mõlema puhul väidab Kirjeldatud nõue on midagi, mis on ennekõike oluline just esimese isiku perspektiivist, subjekti enda jaoks. Oma soovide teadmise tähtsus X X , et ta soovib ˇsokolaadi süüa, aga esimesel juhul pole kunagi on ju suuresti tingitud sellest, et meile on oluline jõuda selliste võimalike ˇsokolaadi maitsnud ega seda näinud, samas kui teisel juhul on ta olukordade tegelikustumiseni, mis meid rahuldaksid, võrreldes meie sei- korduvalt seda söönud ning on teadlik, et see talle maitseb. Teises sundiga olevikus, kus need olukorrad on kõigest võimalikud. Juhul, kui situatsioonis on X korduvalt ˇsokolaadisöömisega kokku puutunud me seda ei tea, on ka tõenäolisem, et meie tegutsemine viib meid oma- ning teab, et just see teda antud juhul rahuldab, esimeses olukorras dega rappa. See, kas ka teised inimesed sellest huvituvad, on samas on aga väidetava soovi sisu talle täiesti võõras. Esimeses olukorras üpris juhuslik tõik.

1108 1109 Enesetõlgendus ja soovid Uku Tooming talle võõrast asjadeseisu. See ainult annab põhjust säärases rapor- jekt ka tõepoolest teada, et ta tahab, et p, ilma et ta p-ga tuttav tis kahelda, kuna subjektil pole piisavat alust väita, et küsimuse oleks, ning et tema autoriteet on paigas juba enne soovi täitumist. all olev asjadeseis teda rahuldab. Arvestades mu soovimääratlust Küll aga jään selle juurde, et tal on teatav alus selles soovis kahtle- rahuldatuse alusel, peab väitma, et kindel saab selles olla vaid miseks ning säärane etteteadmine peaks olema võimaldatud mingil tagantjärele, pärast asjadeseisu realiseerumist. Kui X ˇsokolaadi moel, mis jääb lihtsalt käesolevas essees vaatluse alt välja. viimaks sööb ja see talle tõepoolest meeldib, siis saame ka kindlalt Järgnevalt võtan ette mõned vastuväited eespool öeldule. väita, et ta seda tõepoolest ka tahtis. Kui ˇsokolaadisöömine teda ei rahuldaks ning tekitaks vaid jälestust, siis võiksime öelda, et ta pelgalt arvas, et tahtis ˇsokolaadi süüa, aga tegelikult ei tahtnud. 2.3. Vastuväited Mõte, et me saame võõrast sisu omava soovi olemasolu Võib küsida, kas tuttavoleku nõude aktsepteerimine tähendab seda, lõplikult kindlaks teha alles tagantjärele, võib mõjuda palju- et inimesed ei peaks kunagi midagi uut ja murrangulist ette võtma, dele äärmiselt ebaintuitiivsena. Ometi olen valmis eelnevatest kuna nad ei või kunagi kindlad olla, kas see uus olukord neid rahul- väidetest loobumata tunnistama nende ebaintuitiivseid järelmeid. dab? Kui subjektiivne kindlus saab meil olla vaid nende soovide Ühtlasi saab näidata, et viimastel on ka teatavad plussid. Näiteks suhtes, mille sisu realiseerumist me oleme juba kogenud, kas siis aitavad nad heita valgust olukorrale, kus keegi küsib millegi reali- oleks mõistlik üleüldse loobuda senikogemata eesmärkide taotle- seerumise järel, mida ta väitis end soovivat, kas ta tõepoolest tahtis misest? Sugugi mitte, tuttavolemise nõue lihtsalt sunnib olema et- seda või oli lihtsalt segaduses oma soovide suhtes. Tagantjärele tevaatlik oma sooviomistuse suhtes, ei anna aga otseseid praktilisi tehtud sooviomistused ning omistustest loobumised on võrdlemisi juhiseid toimimiseks. Kuna eespool lükkasin tagasi soovide dis- levinud nähtus ning tuttavoleku nõue annab vahendi mõistmaks, positsioonilise käsitluse, siis ei peagi nägema soove kui käitumise mis juhtudel seda esineb ja millal mitte — kui see nõue on täidetud, motiveerijaid, kuigi nad võivad seda vahel olla. Uute ja tundma- on ka raskem tagantjärele sooviomistust muuta, kuna subjekt teab tute radade ettevõtmine on pigem kantud inimeste otsustusvõimest juba ette, et soov teda rahuldab, ning paneb nõnda juba enne olu- ja riskivalmidusest, mis eeldavadki arusaamist, et rahuldust oma korra realiseerumist paika autoriteetse tõlgenduse. See muidugi ettevõtmistest tingimata loota ei tasu. ei tähenda, et subjekt siin täiesti eksimatu on, lihtsalt tuttavoleku nõude täitmine pakub teatava õigustuse, mis puudub isikul, kes Teise vastuväitena võiks välja tuua soovid, mis paistavad juba seda nõuet ei täida. oma määratluse kohaselt olevat vastuolus tuttavoleku nõudega. Võtkem näiteks olukord, kus isik X väidab tahtvat manustada Idee, et me saame oma hoiakute kohta otsustada alles siis, kui mingit narkootikumi, mida ta kunagi varem pole võtnud. Miks nende esitatavad asjadeseisud on realiseerunud, ei ole olnud ebain- ta peaks sellisel juhul oma soovis kahtlema, kui üheks motivee- tuitiivne kõigi autorite jaoks. Näiteks võib tagantjärele kavatsuste rijaks tema soovi juures on just see, et soovitud asjadeseis — omistamisest rääkida Hegeli filosoofias. Hegeli järgi toimuvat ka- elamus, mida too narkootikum pakub — on talle kogemuslikult vatsuse sisu otsustav hindamine alles siis, kui tegu on maailmas võõras. Tegu on aga just hea näitega, mille abil illustreerida tut- korda saadetud (Pippin 2008: 156). Ei ole ka selge, mida intuit- tavoleku nõuet ja selle ulatust. Esiteks tasub silmas pidada, et see sioonid meile siin täpselt ütlevad. Miks mitte nõustuda ebaintui- nõue ei välista sugugi võimalust, et X tõepoolest tahtis seda nar- tiivsete väidetega, kui need võimaldavad heita valgust teatavatele kootikumi manustada. Ses mõttes ei saa ma olla siinöelduga väga aspektidele inimtunnetuse juures, siinsel juhul avades erinevuse pretensioonikas, kuna ma pole paika pannud soovi omamise tarvi- kahte tüüpi olukorra vahel, kuidas me oma sooviraporteid teeme. likke ja piisavaid tingimusi. Kui seda arvesse võtta, siis praktilise Peale selle tuleb silmas pidada, et tuttavoleku nõue on nõuanne, juhtnöörina on tuttavoleku nõudel ikkagi oma kaal, ning X-il, seni mitte loodusseadus ning jätab lahti võimaluse, et vahel võib sub- kui on tegemist refleksioonivõimelise täiskasvanud indiviidiga, on

1110 1111 Enesetõlgendus ja soovid Uku Tooming alus oma soovis kahtlemiseks tuttavoleku puudumise näol siiski tõlgenduslik, järelduslik ning historistlik (Brandom 2002: 2). olemas ning tal on võimalik kas oma soovist loobuda või seda jaa- Esimene puudutab vaid deduktiivselt korrektseid järeldusi, teine tada. Tagantjärele, kui näiteks on selgunud, et ta loodetud rahul- eesmärk-vahend-mõtlemist, ning nii loogiline kui ka instrumen- dust ei saanud, võib ka küsida, kas ta tegelikult seda narkootikumi taalne ratsionaalsus puudutavad meie mõtlemise formaliseerita- manustada tahtis. Antud näitest ei leia seega midagi, mis eelkirju- vaid aspekte, mõtlemise struktuuri sõltumata sisust. Ülejäänud tatut eriti raputaks, kuna ta mängib samade intuitsioonidega, mis kolm ratsionaalsuse vormi säärast formaliseeritavust ei võimalda. said eespool juba tagasi lükatud. Tõlgendusliku mudeli järgi on käitumine ratsionaalne juba siis, kui Kolmas vastuväide pole niivõrd vastuväide kui lihtsalt osutus see on tõlgendatav nii, et me oleme võimelised sellest aru saama.9 ühele probleemile, mis puutub antud kontekstis asjasse, nimelt, Järelduslik mudel täiendab eelnevat sellega, et ratsionaalne isik mis on tuttavoleku nõude staatus? Kas ma lihtsalt pretendeerin on võimeline põhjendama oma käitumist ja väiteid ning nõudma sellega avama mingit implitsiitset sotsiaalset konventsiooni või seda ka teistelt. Historistlik mudel lisab eelmisele veel klausli, et evolutsiooniliselt välja arenenud tunnetuslikku struktuuri kuuluvat mõistelised normid, millest säärane põhjendamine lähtub, ei ole eeldust? Kumbki variant ei paista sobivat, kuna nad eeldavad teist- pelk antus, vaid on arenenud ja ilmnenud aja jooksul. Ratsio- sugust metodoloogilist lähenemist kui siinsed tugitooliarutlused, naalsust iseloomustavaid norme saab viimase mudeli järgi nõnda sotsiaalsete konventsioonide uurimisega tegelevad ennekõike ilm- vaadata kui saavutust, mida ﬁlosoof ajalukku tagasi vaadates re- selt sotsioloogid ning universaalsed tunnetuslikud arengud on evo- konstrueerida saab (Brandom 2002: 12). lutsioonipsühholoogide pärusmaa. Kõige lihtsam viis tuttavoleku Selle eristuse valguses pakun, et kõige mõistlikum on vaadata nõuet mõista on võtta seda kui üht ratsionaalse toimimise normi, tuttavoleku nõuet historistliku ratsionaalsusekontseptsiooni raa- sarnaselt instrumentaalse reegliga, mille kohaselt selleks, et min- mes, mitte aga päris samas tähenduses, nagu Brandom seda silmas git eesmärki saavutada, tuleks teha seda, mis on selle eesmärgi peab. Kuna eelnevalt sai vastandatud täiskasvanuid ja lapsi nii, et saavutamiseks tarvilik, või teoreetilise mõtlemise reeglile vas- tuttavoleku nõue rakendub vaid esimestele, siis ilmneb selle nõude turääkivusi mitte uskuda. Nõnda kerkib põhimõtteliselt aga uuesti omaksvõtmine ning selle alusel oma soovide üle reﬂekteerimine küsimus, mis staatus säärasel ratsionaalse toimimise reeglil on. samuti saavutusena, mis saab rakendatavaks alles arengu käigus. Erinevalt instrumentaalsest reeglist või vasturääkivuse lubamatu- Ka tuttavoleku nõue pole pelk antus, mida me kõigi inimeste pu- sest pole tuttavoleku reeglil sugugi säärast hädavajalikkuse aurat, hul avastada või neile ette kirjutada saame, vaid saavutus, mida mis nonde juurde kuulub. Esimest kahte on võimalik õigustada inimene alles teataval arengulise täideviiduse astmel tunnustada ka instrumentaalselt, kuna nende mittejärgimise tõenäoliseks ta- võib. “Historistlik” on küll antud kontekstis natuke eksitav sõna, gajärjeks on tunnetuslik ja praktiline läbikukkumine. Samas tut- kuna tuttavoleku nõue ilmneb ja saab rakendatavaks üksikindiividi tavoleku nõude süstemaatilisel rikkumisel sääraseid tagajärgi ei arengus ning ses mõttes võiks selle nõudega seonduvat ratsionaal- pruugi olla, igal juhul pole selge, millised need tagajärjed olek- sust nimetada pigem “arenguliseks”.10 sid. Halvemgi veel, on võimalik, et inimesed valdavalt seda Mis aga ikkagi annab tuttavoleku nõudele normatiivse jõu? nõuet ka rikuvad ega kaota kindlust tundmatuid asjadeseise esita- Ka siis, kui mul on õigus, ja inimesed individuaalse arengu käigus vate soovide suhtes, mistõttu selle näol pole üldse tegemist mingi selle järgimiseni jõuavad või jõuda võivad, miks peaks see andma inimkäitumise korrapäraga.

Arvan, et parim võimalus selgitada, mis staatus tuttavole- 9 ku nõudel olla võiks, on kindlaks teha, mis sorti ratsionaal- Ma ei taha siinkohal süüvida sellesse, kas Brandom on õiglane nende autorite suhtes, keda ta igakordse ratsionaalsusemudeli esinda- suse reegliga siin tegemist on. Robert Brandom on välja too- jaks peab. Tõlgendusliku mudeli puhul on selleks Donald Davidson. nud lausa viis ratsionaalsuse vormi: loogiline, instrumentaalne, 10Või “ontogeneetiliseks”, kui eelistada võõrsõna.

1112 1113 Enesetõlgendus ja soovid Uku Tooming neile õiguse teiste ees, kes seda järgida ei suvatse. Pelgalt teiste tõlgendus ei ole samuti probleemivaba ning tal pole seetõttu epis- “lasteks” tembeldamine pole just veenev argument.11 Siinkohal teemilise ees eelist. Üheks probleemiks on see, et ta annab ini- peab lihtsalt tunnistama, et mingit vapustavat normatiivset väge mesele liiga suure vabaduse oma soovide moodustamiseks. Tut- sellest leida polegi võimalik, kuna juba eespool saigi seda kut- tavoleku nõue puhtpraktiliselt tõlgendatuna jätab petliku mulje, sutud pelgalt praktiliseks juhtnööriks. Sellegipoolest, kuni on nagu inimestel oleks alati võimalik otsustada selle üle, milliseid võimalik näidata — mida ma olen püüdnud teha —, et see nõue soove endas konstrueerida — tuttavoleku korral on selleks rohe- lubab teha teatavaid eristusi meie praktilises mõtlemises ning et line tee, samas kui tuttavoleku puududes leidub teatav alus sel- selle järgimise kasuks on võimalik välja tuua teatavaid kaalutlusi, lest hoidumiseks, mõlemal juhul oleks soovi moodustamine just- siis rohkem ma sellest ei loodagi. Kaine skepsis oma soovide kui valikuküsimus. Episteemiliselt tõlgendatud tuttavoleku nõue suhtes, mis samas ei laiene juhtudele, kus see täiesti õigustama- seda ei eelda ning on ses mõttes ehk pareminigi tavaintuitsiooni- tuna ilmneb, on ehk kõige tervitatavam tulemus, mida ma sellest dega kooskõlas. Puhtpraktilise tõlgenduse teine puudus seisneb loodan. selles, et see eirab retrospektiivseid võimalusi sooviomistuse ta- Viimane ja vahest kõige huvitavam probleem tuttavoleku gasilükkamiseks või vähemalt ei ole sel midagi öelda tagantjärele nõude puhul on see, et kuna tegu on normatiivse reegliga, siis tehtud omistuste kohta. Sooviomistuse tagasivaateline redigeeri- jääb mõneti lahtiseks, kas ta käib olemasolevate soovide teadmise mine oli aga üks kaalutlusi, miks üldse tuttavoleku nõuet tunnis- või hoopis uute soovide kujundamise kohta. Kahtlust võib tekitada. tada, kuivõrd mõttekas on isikul endalt tuttavoleku nõude alusel Ometi tasub tollest viimasest vastuväitest natuke edasi mõelda. küsida, kas ta teab, et ta soovib, et p, selmet pigem küsida, kas Idee, et subjekt on võimeline reﬂeksiooni teel otsustama, mida tasub soovida, et p. Teine küsimus käib just uue soovi kujunda- tahta, mitte ainult oma võimalikes tahtmistes kahelda, tundub mise, mitte olemasoleva soovi teadmise kohta. Tuttavoleku nõue vähemalt mingis ulatuses õigustatud, ning seetõttu võib küsida, tundub teise küsimuse valguses ehk skeptikulegi mõistlik, kuna millistel juhtudel inimene tõepoolest ka oma soove vabamalt ku- juhul, kui subjekt küsib endalt, mida tahta, siis relevantse kaa- jundada saab ja millistel mitte. Loodan sellele vastust leida just lutlusena läheb kindlasti arvesse ka see, mis asjadeseis subjekti tuttavoleku ja tuttavoleku puudumise eristuse abil. Teine küsimus, rahuldaks, ning juhul, kui potentsiaalne asjadeseis on võõras, siis mida eelnevatest vastuväidetest kõrva taha panna tuleb ja millele annab tuttavoleku nõue ka teatava aluse selle soovimisest hoiduda. ma seni rahuldavalt vastanud ei ole, käib selle kohta, miks ikkagi Sellise tõlgenduse korral oleks sel nõudel veelgi vähem norma- subjekti esialgne sooviomistus teatava autoriteediga on, ka siis, tiivset jõudu, aga ta oleks seetõttu ka lihtsamini aktsepteeritav. kui soovitav asjadeseis on võõras. See autoriteet avaldus näiteks Ühtlasi valgustaks see võib-olla paremini täiskasvanu ja lapse eri- selles, et tagantjärele tehtud omistused ei saa olla meelevaldsed, nevust, kuna esimest iseloomustab just oskus ka reﬂeksiooni teel vaid peavad siiski olema seotud esialgse omistusega. Ka soovira- uusi soove formuleerida, samas kui laps kipub seda tegema spon- port tuttavoleku puudumise korral ei saa olla seetõttu päris mõttetu taanselt. käik keelemängus. Järgnevalt võrdlengi lähemalt kaht sorti soovi- Kuigi säärane alternatiivne tõlgendus tuttavoleku nõudele on raporteid, neid, mis alluvad tuttavoleku nõudele, ja neid, mis seda minu meelest täiesti arvestatav, olen siiski valmis kaitsma epis- ei tee. Ilmneb, et ka teist tüüpi raportid võivad ilmutada midagi teemilist tõlgendust, mille kohaselt subjektil on tuttavoleku puu- olulist, kuigi mitte soove selles mõttes, nagu ma neid eespool olen dumise korral alus oma võimalikus olemasolevas soovis kahelda. määratlenud. Põhjendus tugineb suuresti sellele, et alternatiivne, puhtpraktiline

11Loodan igal juhul vältida siinkirjutatu pedofoobseid implikatsioone.

1114 1115 Enesetõlgendus ja soovid Uku Tooming

3. SOOV, HARJUMUS, OTSUS Tegelikult on eelnev vastunäide suuresti pelk tolmu üleskee- rutamine, kuna ma ei püüagi välja tuua statistilisi andmeid selle kohta, kuivõrd tihti inimesed soove võõraste asjadeseisude järele 3.1. Harjumuspõhised sooviraportid endale omistavad. Nagu öeldud, on plaanis olla võrdlemisi pin- napealne ning keskenduda ennekõike sellele, kuidas subjekt oma Siinse alapunkti eesmärgiks on teatava eristuse viimistlemine, mis soovidega mitmesugustel viisidel suhestuda saab. Sooviraportid, sai alguse vahetegemisest kahte sorti sooviraporti vahel — selle, mis alluvad tuttavoleku nõudele, moodustavad ühe neist viisidest mis on tehtud soovitava asjadeseisu tüübiga tuttavoleku põhjal, ning kindlasti mitte tühise osa. Kui ma ütlen, kas vaikselt või val- ning selle, mille taustal säärane tuttavolek puudub. Analüüs jääb justi, et tahan süüa, siis on just teadmine selle kohta, et söömine võrdlemisi pinnapealsele tasemele, kuna kavas on pelgalt vaa- mind antud hetkel rahuldaks, minu kindelolu aluseks. Sellised ra- delda, milliseid implikatsioone omavad kahes eri situatsioonis teh- portid ei käi aga vaid päris juhmide vajaduste rahuldamise kohta. tud sooviraportid. Ennekõike käsitlen just sooviraporteid tuttav- Ka juhul, kui ma omistan endale soovi, et homme oleks ilus ilm, oleku puudumise korral, kuna nende puhul ilmnevad ehk huvita- peaks mul olema arusaam selle kohta, milline ilm on minu jaoks vamad järelmid subjekti toime- ja otsustusvõime jaoks. ilus ja et just selline ilm mind rahuldab. Teatav varasem tuttavolu Võtkem siiski esmalt need olukorrad, kus isik on kogenud ilusa ilmaga peaks olema kahtluste vältimiseks tarvilik ning sellise mingi asjadeseisu rahuldavust, formuleerides nõnda sooviraporti tuttavoluga kaasnevad kas teatavad bioloogilised vajadused või in- selle asjadeseisu taasrealiseerumiseks, ning kus säärase tuttav- dividuaalsed harjumused, mis lasevad mul olla ette veendunud, et oleku tõttu tal oma soovis kahtlemiseks alust pole. Esmapil- ma soovitavas asjadeseisus pettuma ei pea. Mugavuse huvides gul võib näida, et sääraseid olukordi leidub liiga piiratud hul- nimetan sääraseid sooviraporteid harjumuspõhiseks. gal, kuna inimesed soovivad ennekõike just uusi, senikoge- Tasub märkida sedagi, et kui eelmises alapunktis sai välja too- mata asju. Kui see oleks tõsi, siis võiks “kaheldamatute” soo- dud võimalus tõlgendada tuttavoleku nõuet kehtivana mitte ole- vide hulk taanduda üpris pisikeseks. Ometi ei tasu sellisesse masoleva soovi teadmise, vaid uue soovi moodustamise kohta, võimalusse eriti veendunult uskuda, kuna mõistlik on eeldada, et siis nüüd on võimalik välja tuua üks lisakaalutlus tolle tõlgenduse inimeste kõige tüüpilisemateks tahtmisteks on soovida süüa, juua tagasilükkamiseks. Harjumuspõhiste soovide raporteerimise kor- ja muude igapäevaste ning harjumuspäraste elutingimuste tagatust ral väljendab subjekt (enamasti) ikkagi juba olemasolevat soovi, ja täitumist. Mõni võiks vastu väita, et isegi kui jutt on söögist ta ei saa oma suva järgi otsustada, mis teda rahuldab, kuna selle või joogist, on rohkem levinud säärased sooviraportid, mis puu- aluseks on ikkagi faktid tema vajaduste ja harjumuste kohta. Loo- dutavad uudseid tooteid, aga seegi on kaheldav, kuna erinevalt mulikult saab ka harjumuspõhiseid soove kaudselt kujundada, aga viimastest on igapäevased söögi- ja joogisoovid iseenesest funda- see nõuab oma harjumuste ning vajaduste muutmist, mis on ena- mentaalsemad juba selle poolest, et ilma nendeta ei saaks inimene masti pikaajaline protsess. eksisteerida, samas kui huvid uute asjade järele ei ole samamoodi Idee harjumuspõhistest soovidest, mis eeldavad esitatavate as- paratamatud.12 jadeseisudega tuttav olemist, ei ole ﬁlosooﬁas sugugi pretsedenditu, kuigi nõuab teatavate autorite mõningast ümbersõnastamist. 12Võidakse öelda, et ma ajan siinkohal soove segamini vajadustega. Näiteks Fred Dretske, kelle soovikontseptsioon on Tim Schroe- Tegemist on terminoloogilise küsimusega: kui keegi on valmis pidama deri õppimispõhise sooviteooria eelkäija, on toonud välja mõneti soovideks ainult hoiakuid, mis esitavad senikogemata asjadeseise, siis paradoksaalse omaduse soovi juures: kuigi tegemist on tulevikku ta lihtsalt kasutab soovimõistet minu omast erinevalt. Arvan aga, et heal suunatud hoiakuga, eksisteerib ta ikkagi tänu minevikule. See juhul oleks see liiga kitsendav lähenemine ning halval juhul ei puudutaks see sugugi soove nende tavapärases tähenduses. väide on muidugi ajendatud Dretske soovimääratlusest, mille ko-

1116 1117 Enesetõlgendus ja soovid Uku Tooming haselt on mingi siseseisund soov mingi kindla asjadeseisu järele endile. Järgnevalt pöördungi sääraste sooviraportite juurde, mis siis, kui tolle asjadeseisu realiseerimine on too tulemus, mille tuttavoleku nõudele ei allu. saavutamiseni viivat käitumist see siseseisund on valitud pro- dutseerima (Dretske 1988: 115). See aga eeldab, et valikuprot- 3.2. Otsusepõhised sooviraportid sess, mis just selle siseseisundi väljavalimiseni viis, on kindla- sisulise soovi omamise eelduseks, ja valikuprotsess kuulub or- Nagu öeldud, ei eita ma, et inimesed tihti kuulutavad ka soove ganismi minevikku. Dretske ise möönab, et säärase soovikont- neile võõraste asjade järele. Ühtlasi, kui keegi ütleb, et ta tahab, et septsiooni korral muutuvad ähmaseks soovid selliste asjadesei- mingi olukord realiseeruks, hoolimata sellest et ta pole seda tüüpi sude järele, mida organism varem kogenud pole, kuna neil juh- 13 situatsiooni ega millegi sellesarnasega varem kokku puutunud, on tudel on puudu vajalik valikuprotsess (samas: 141). Harju- see enamasti siiski aktsepteeritav sooviraport. Tuttavoleku nõue muspõhise sooviraportiga väljendatavad soovid sobituksid igata- andis vaid subjektile teatava aluse oma soovis kahelda. On küll hes üpris hästi Dretske teooriaga, kuna ka selle järgi on soovi oma- 14 kujuteldav, et keegi jõuaks sellise seisundini, kus ta sooviomis- miseks tarvilik varasem kokkupuude esitatava asjadeseisuga. tused alluksid alati tuttavoleku nõudele, pole aga põhjust arvata, Võib seega ka loota, et harjumuspõhised soovid saab hõlmata sel- et säärane olukord isegi tervitatav oleks. Kui aga sellele nõudele lisesse psühholoogiateooriasse, mis toob välja need mehhanismid, siiski truuks jääda, nagu ma kavatsengi, siis võib küsida, kas tut- mis võimaldavad kindlate asjadeseisude esitamist rahuldavatena, tavoleku nõudele mittealluvad sooviraportid väljendavad ka mi- kuna need panustavad näiteks organismi homöostaasi. dagi muud kui soove, nii nagu ma viimaseid määratlenud olen. Harjumuspõhiseid soove näikse igal juhul iseloomustavat tea- Kui soovi juurde kuulub talle iseloomulik rahuldatus, mida esitatav konservatiivsus ning tegemist on millegagi, mille üle inimene tava asjadeseisu realiseerumine kaasa peaks tooma, siis teadlikult vabalt otsustada ei saa. Kui eespool lubasin vastata küsimusele, raporteerida soovi võõraste asjade järele tähendab eirata võima- millistel juhtudel saab inimene oma soove ise luua ja millistel lust, et rahuldatust võimaldavat harjumust või vajadust pole or- mitte, siis harjumuspõhised soovid vastavad just teisele juhule. ganismil välja kujunenud, ja seeläbi riskida suure tõenäosusega, Ka siis, kui mul õnnestus leevendada varasemaid võimalikke vas- et antud soovi tegelikult ei eksisteeri. See aga ei tähenda tingi- tuväiteid, et inimesed soovivad ennekõike enda jaoks uusi asju, mata, et tuttavoleku nõudele mittealluv sooviraport mitte midagi ei kehtib siiski tõsiasi, et meie sooviraportid ei piirdu kindlasti har- väljendaks, pigem osutab see soovi mõiste teatavale mitmetähen- jumuspõhiste soovide väljendamisega. Kui tõepoolest nii oleks, duslikkusele. siis eksiksid inimesed üsna massiliselt oma sooviomistustes ise- Pakun, et kui X kuulutab, et soovib mingit tundmatut asjadeseisu, siis paljudel juhtudel15 võib seda võtta lihtsalt kui otsust, et X kiidab säärase asjadeseisu realiseerumise heaks, ning 13Dretske enda lahendus sellele probleemile on eristada instrumen- oletust, et selle realiseerumine teda rahuldab. Sooviraport ei taalseid ja mitteinstrumentaalseid soove, nii et näiteks kellegi soov ame- väljenda sel juhul subjekti harjumuspõhist soovi, vaid teatavat ot- tikõrgenduse järele, mida ta pole kogenud, on võimalik seeläbi, et see sustust, et küsimuse all oleva asjadeseisu tegelikuks saamine oleks on instrumentaalne soovi suhtes autoriteete rahuldada, mida ta on varem kogenud (samas: 143). Instrumentaalsed soovid ei eelda seega tuttav- tervitatav. Säärane sooviraport peaks põhimõtteliselt alluma ka olekut esitatava asjadeseisuga, küll aga eeldavad tuttavolu nende aluseks “läbipaistvuse printsiibile”. See printsiip on väljaloetav Gareth olevad mitteinstrumentaalsed soovid. Evansi märkustest uskumuste kohta, mille järgi ma pean vasta- 14Eeldatavasti ka Schroederi (2004) omaga. Dretske sai valitud en- maks küsimusele, kas ma usun, et p, kõigest reﬂekteerima selle nekõike seetõttu, et ta on selgesõnaliselt osutanud soovide minevikuli- sele aspektile ja sellest tingitud tuttavoleku probleemile. 15Siinkohal jääb identiﬁtseerimata, milliste juhtudega on tegu.

1118 1119 Enesetõlgendus ja soovid Uku Tooming

üle, kas p on tõene. Juhul kui ma p-d tõeseks pean, siis saan Evansi mase perspektiivilt paistavad mõlemat tüüpi sooviraportid tegevat järgi ka väita, et ma usun, et p (Evans 1982). Uskumuste puhul on sama tööd, milleks on soovide väljendamine. Säärast nurinat saab igal juhul raske eitada, et paljudel juhtudel on läbipaistvuse print- aga vaigistada mitmel moel. Esiteks võib osutada “väljendamise” siip usaldusväärne — näiteks selleks, et õigustatult väita end us- idee teatavale hämarusele. Üsna intuitiivne on öelda, et kõneaktid kuvat, et Eestis elab rohkem kui miljon inimest, piisab küsimisest, väljendavad nende kordasaatja siseseisundeid (vt Searle 1969), kas Eestis elab rohkem kui miljon inimest. Läbipaistvuse print- küll aga ei ole selge, mida too väljendamine täpselt tähendab. Har- siibi rakendus soovidele võib tunduda aga kohatu, kuna selleks, jumuspõhise sooviraporti puhul on vähemalt eeldatavasti võimalik et teada saada, kas ma tahan, et p, ei saa küsida, kas p on tõene, väljenduslik suhe tagasi viia mingi psühholoogiliselt ﬁkseeri- kuna soovid on suunatud asjadeseisudele, mis pole veel realisee- tava struktuurini, mida aga otsusepõhise raporti juures ei pruugi runud; jaatava vastuse korral tühistaksin ma küsimuse all oleva eksisteeridagi. Öelda, et need kaks raportitüüpi väljendavad soovi, eitav vastus ei implitseeri aga midagi selle kohta, kas ma põhimõtteliselt sedasama asja, on naiivne väide, mis põhineb seda asjadeseisu tahan või mitte. Samas piisab vaid küsimuse ennekõike nende pinnapealsel sarnasusel. Teiseks, ei pea ar- muutmisest tolles protseduuris, et läbipaistvuse printsiipi ka soo- vama, nagu oleks soovi mõiste täiesti ühetähenduslik, ning ta- videle rakendada — inimene ei küsi, kas p on tõene, vaid hoopis, vakasutuse seisukohalt on ehk loomulikumgi eeldada, et see ter- kas p tõesuses oleks midagi head. Kui vastus on jaatav, siis mõne min mängib eri kasutuskontekstides erinevaid rolle. Selle termini autori järgi on inimesel vähemalt teatav õigustus väita, et ta ühtlasi mitmetähenduslikkusele on osutanud näiteks George Schueler, soovib, et p (vt Byrne 2011). kes on eristanud “tõelisi” soove ja poolthoiakuid (pro-attitudes) — Kuna otsusepõhine sooviraport väljendab vaid veendumust, et kui esimesed kujutavad endast kindlat psühholoogilist tüüpi ega esitatavas asjadeseisus on midagi soovimisväärset, on läbipaistvuse teki organismis mitte kaalutluse, vaid keskkonnast tuleva impulsi printsiibi rakendus siinjuhul täiesti kohane — kui ma otsustan, et mõjul, nagu näiteks isu ˇsokolaadi järele, siis teiste näol on tegu asjadeseisu realiseerumine oleks hea, siis väljendan ma enamasti kõigest subjektipoolse heakskiiduga mingi asjadeseisu suhtes, ol- ka veendumust selle soovimisväärsuses. Sama ei saa öelda har- les implitseeritud igasuguses kavatsusliku teo ratsionaliseerivas jumuspõhise sooviraporti kohta, kuna sellele aluseks olev harju- seletuses (Schueler 1995: 36).16 Arvan, et Schueleri eristus kat- mus või vajadus legitimeerib sooviomistust ka näiteks siis, kui tub päris hästi minu omaga, kuigi praeguses kontekstis on en- inimene selle sisu taunimisväärseks peab, ning muudab subjekti nekõike huvipunktis sooviraportid, mitte soovid ise. Igal juhul sooviomistuse tühjaks ka siis, kui subjekt on selleni jõudnud on võimalik näidata, et soovi mõiste mitmetähenduslikkus pole läbipaistvuse printsiibi rakendamise teel. Et aga otsusepõhine iseenesest probleem. sooviraport oleks aktsepteeritav, selleks ei ole vaja soovi kui harju- Oponent võiks vaielda, et ma pole tabanud vastuväidet õigesti, muse pinnal väljakujunenud psühholoogilist struktuuri, vaid sub- kuna peamine küsitavus seisneb selles, et ma ei ole piisa- jekti veendumust, et raporti objektiks olev asjadeseis on midagi valt põhjendanud, miks ma keeldun tunnistamast, et ka otsu- head, ning ühtlasi on sel teistsugused praktilised tagajärjed, mida sepõhine sooviraport käib soovide kohta. Isegi kui kõnepruuk vaatlen allpool. Enne tuleb aga tegelda ühe võimaliku vastuväitega väljendussuhtest siseseisundi ja raporti vahel on problemaatiline, säärasele eristusele. viitab just soovi mõiste mitmetähenduslikkus sellele, et ka otsu- Pole nimelt selge, miks ma olen hoidunud väitmast, et ka ot- sepõhine sooviraport käib soovide kohta, lihtsalt teises tähenduses susepõhised sooviraportid väljendavad soove, kui vähemalt tava- kui harjumuspõhine. Soov oleks sel juhul disjunktiivne liik, mis kasutuse seisukohalt omavad nii harjumuse kui ka otsuse põhjal formuleeritud väited sama struktuuri: “Ma tahan, et p”. Olen ju 16Poolthoiaku idee läheb tagasi Davidsoni teoteooriani (Davidson algusest peale rõhutanud taotlust austada tavakasutust ning vii- 1963).

1120 11 1121 Enesetõlgendus ja soovid Uku Tooming hõlmab kahte sorti hoiakuid. Arvan aga, et tegemist on kõigest Nüüd saab ka üsnagi pealiskaudselt põhjendada, miks ta- terminoloogilise dilemmaga, ent kui arvestada seda, et eelnevalt gantjärele tehtud sooviomistused üldiselt järgivad subjekti esialg- määratlesin soovi kui hoiakutüübi suhteliselt kitsalt, siis sidususe seid eneseleomistusi ka tuttavoleku nõude täitmatajäämise korral. huvides hoidun nimetamast otsusepõhiste sooviraportite sedasta- Ütelda, et ma tahan, et mingi asjadeseis realiseeruks, täitmata tut- tavaid hoiakuid soovideks. Ka Schueleri eristuses on juttu poolt- tavoleku nõuet, tähendab siiski väljendada oma veendumust, et too hoiakutest, mitte soovidest. Säärane väljendusviis on mõneti eba- asjadeseis mind ka rahuldab. Igasugune tagasivaateline hinnang mugav, aga tegemist on mõiste tavakasutuse mitmetisusega, mida ses osas, kas ma tõepoolest ka tahtsin seda, peab siiski arvestama siinjuhul mõistelise selguse huvides täielikult järgida ei saa.17 selle algse omistusega. Oleks ju meelevaldne hakata omistama Otsusepõhine sooviraport ei ole seega tähenduslikult tühi, subjektile mingit hoopis teistsugust soovi, kui küsimuse all on kuigi ei väljenda olemasolevat soovi. Kuna aga tegemist on just algse omistuse paikapidavus. Otsusepõhiste sooviraportite otsusega midagi soovimisväärseks pidada, siis võib selles näha võimalikkus aitab seega selgitada nii küsimust, millistel juhtu- viisi uute (harjumuspõhiste) soovideni jõudmiseks — kuni sub- del on inimestel oma sooviraportite osas otsustusvabadus, kui ka jekt on pühendunud sellele, et omistatud soovi sisu tegelikuks probleemi, miks subjekti esialgsel sooviomistusel on ka tuttavole- saaks, on tõenäoline, kuigi mitte kindel, et ta reageerib ka soovi ku puudumisel teatav autoriteet. Just need olid küsimused, mis täitumisele positiivselt ehk rahuldunult ning seeläbi kujundab en- eelmise punkti lõpus lahtiseks jäid. das välja järgnevaid sooviomistusi toetava kogemuse. Seda võib Sobiv on viimaks siinset käsitlust kõrvutada Richard Morani näha lõpuni õnnestunud otsusepõhise sooviomistuse piisava tin- uskumusekontseptsiooniga, mille järgi subjekt saab oma usku- gimusena. Harjumuspõhist soovisedastust eristab otsusepõhisest mustega suhestuda kahel viisil — teoreetiliselt, kõrvaltvaataja po- tuttavoleku nõude täitmise tõttu ennekõike suurem subjektiivne sitsioonilt, ning esimese isiku perspektiivist, millelt ta ise on oma kindlus, kindluse puudumist asendab aga otsuste puhul samas uskumuste autor (Moran 2001). Esimesel juhul kujutab usku- mõneti suurem vabadus valida seda, mida soovimisväärseks pi- muse eneseleomistus endast teoreetilise järelduse tulemust, tei- dada.18 See tähendab jällegi suuremat riski, mida väljendab ka sel juhul toimub see uskumuse sisu tõesuse üle otsustamise alu- käibetõde, et soovidega tuleb olla ettevaatlik just seetõttu, et nad sel, mis põhimõtteliselt kujutab endast läbipaistvuse printsiibi võivad täituda. Kuni otsusepõhise sooviraporti esitatav asjadeseis rakendust — teada saamaks, kas ma usun, et p, küsida, kas pole subjektile tuttav, ei ole ka garantiid, et selle täitumisest talle p kehtib. Teine perspektiiv ei ole Morani järgi episteemiliselt midagi head sünnib. kaitstud esimese eest, kuid teoreetilise vaatekoha domineerimine võõrandab inimese oma uskumustest ning ta pole võimeline neid tunnetama enda omadena. Ometi peab esimese isiku perspek- 17Tuttavoleku nõude analüüsi silmas pidades tuleks seega ranguse tiiv arvesse võtma ka teoreetilist vaatekohta. Enesepettus saab huvides öelda, et tuttavoleku nõuet mitteaustavate sooviraportite puhul võimalikuks just neil juhtudel, kus subjekt omistab endale usku- on subjektil alus kahelda just harjumuspõhise soovi olemasolus. muse läbipaistvuse printsiibi alusel, aga tema käitumine räägib 18Võimalik võrdlus, mida ma artikli mahu huvides arendama ei sellele omistusele vastu — esimese isiku vaatepunkt on pinges hakka, on kõrvutada eristust otsusepõhiste ja harjumuspõhiste soovira- teoreetilisega ja kui subjekt ei suuda oma toimimist muuta selli- portite vahel Thomas Nageli vastandusega motiveeritud ja motiveerimata seks, mille põhjal talle seda uskumust omistada saaks, on esimese soovide vahel, mis peegeldavad mõneti Schueleri eristust poolthoiakute isiku perspektiivist selle endale omistamine kõigest võlts ˇzest. ja tõeliste soovide vahel. Esimesteni jõuab toimija ratsionaalsete kaa- Kuna läbipaistvuse printsiip mängib ka otsusepõhise soovira- lutluste kaudu, küsides, mida tasub soovida ja mida mitte, teised aga porti puhul teatavat rolli, siis on võimalik leida analoogiaid — lihtsalt juhtuvad, nagu isu või janu (Nagel 1970: 29). Jällegi, minu käsitlus tegeleb pigem sooviraportitega, Nageli oma aga soovidega. mitte küll sügavaid — siinse soovikäsitluse ja Morani esimese

1122 1123 Enesetõlgendus ja soovid Uku Tooming isiku perspektiivi analüüsi vahel. Esimese isiku perspektiivi ja vad end tahtvat, kas nad on soovi sisuga ka tuttavad, kas neil on teoreetilise vaatekoha eristus näikse peegeldavat eristust otsu- põhjust oma omistustes kahelda. Eristus harjumuspõhise ja ot- sepõhise ja harjumuspõhise soovisedastuse vahel. Kui harju- susepõhise sooviomistuse vahel on mõeldud illustreerima kahte muspõhine sooviraport saab põhimõtteliselt lähtuda teoreetilisest võimalikku situatsiooni, mil need küsimused esile kerkivad ning informatsioonist subjekti vajaduste ja harjumuste kohta, millele mõneti erinevaid vastuseid pälvivad, sõltuvalt sellest, mis tüüpi teistel inimestel võib olla parem ligipääs kui subjektil endal, olukorraga on tegu. Situatsioonis, kus eeldatava soovi sisu on tut- siis otsusepõhine sooviraport pole tingimata episteemiliselt väga tav ning juurdunud olemasolevates harjumustes ja vajadustes, on kindla staatusega, kuna seda võivad kõigutada psühholoogilised tunduvalt turvalisem olla, kuid samas on ilmselt paratamatu, et me või käitumuslikud faktid, mis ei lase talle seda soovi omistada, ei saa väiteid oma tahtmiste kohta vaid sääraste situatsioonidega välistades näiteks võimaluse, et antud isik oleks oma omistatud piirata. soovi täitumisest võimeline rahuldust tundma. Ometi ei ole otsu- Lõpetuseks tasuks osutada sellele, et siin väljatoodud eristus sepõhine sooviraport midagi, millest subjektid oleksid võimelised on mõneti reduktsionistliku maiguga selles mõttes, et näikse taan- naljalt loobuma, kuna nad saavalt selle kaudu väljendada oma re- davat soovid ühelt poolt harjumustele ja vajadustele ning teiselt soluutsust mingite asjadeseisude soovimisväärsuse osas. Otsus poolt otsustele, sõltuvalt sellest, kas tegemist on harjumus- või ot- midagi soovida on seega küllaltki riskantne käik keelemängus, susepõhise sooviomistusega.19 Igal juhul peaks sooviraportite ko- nagu seda on ka otsus uskuda Morani käsitluses. Analoogia Mo- hasus olema seletatav sõltuvalt omistusolukorrast kas harjumuse raniga murdub küll ühes olulises punktis. Nimelt arvab Mo- või otsuse kaudu, mistõttu soove ei saa võtta pelga antusena, vaid ran, et kahest perspektiivist formuleeritud uskumusteomistused peavad eksisteerima muud kognitiivsed oskused, mis neid üldse käivad siiski sama tüüpi seisundi kohta (Moran 1994: 156). Siinse võimaldaksid. Selline järeldus on võrdlemisi üllatav ja küllap ka käsitluse kohaselt ei pruugi see aga nii olla sooviraportite pu- intuitsioonivastane, kui soovid on üks peamisi inimest iseloomus- hul ning otsusepõhine omistus annab parimal juhul märku vaid tavaid hoiakuid, see, mis “teeb inimesest inimese”. Samas on sellise soovi kujundamisest tulevikus, mida väljendavad harju- sellel ka loodetavasti teataval määral vabastav mõju, kuna lubab muspõhised raportid, mitte aga ei teavita meid juba olemasolevast näha, millest meie arvatavad tahtmised tingitud on ja millest mitte. soovist. Analoogia Morani uskumustekäsitlusega kehtiks aga ka siin, kui teda sobivalt, aga vist taotlusevastaselt tõlgendada nii, et ka läbipaistvuse printsiibi abil tehtud uskumuseomistus kujundab KOKKUVÕTE uue uskumuse, mitte ei raporteeri olemasolevast. Just sellest as- pektist on Moranit tegelikult kritiseeritud (vt Gertler 2011). Kui Siinse essee taotluseks oli analüüsida neid viise, kuidas inimesed aga see vastuväide omaks võtta ja tunnistada, et läbipaistvuse saavad suhestuda oma soovidega, ning mida need viisid endaga printsiibi põhjal tehtud hoiakuomistused kujutavadki endast uue kaasa toovad. Soove määratlesin hoiakutena, mis esitavad mingit hoiaku moodustamist, siis oleks sarnasus siinse soovikäsitlusega asjadeseisu nii, et viimase tegelikuks saamise korral on organism jällegi päris märgatav. Selle, kas sarnaselt Morani teooriaga on rahuldunud. Tegu oli võrdlemisi tautoloogilise määratlusega, aga harjumus- ja otsusepõhise omistuse eristusel ka mingi tähendus essee peaeesmärgiks ei olnudki soovide määratlemine, vaid pin- võõrandumise ja autonoomia küsimuste jaoks, jätan ma siinkohal napealsem käsitlus isikute sooviraportite õigustatuse kohta. Prob- lahtiseks. leemi olulisus ilmnes nendes olukordades, kus keegi väitis, et ta Inimestel on seega palju, mille üle mõelda, kui nad oma soove tahtis teatava asjadeseisu realiseerumist, mispuhul sai temalt aga kuulutavad: kas esitatava asjadeseisu tegelikuks saamine neid ka 19 rahuldaks, kust nad teavad, et nad tahavad seda, mida nad arva- “Sooviomistus” on mõneti ebamugav termin, kuna otsusepõhine sooviraport ei tähenda, et isikule saaks omistada soovi kui siseseisundit.

1124 1125 Enesetõlgendus ja soovid Uku Tooming küsida, kas ta on ikka selles kindel. Püüdsin näidata, et teatava- M o r a n , Richard 2001. Authority and Estrangement: An Essay on tel juhtudel on kahtlus õigustatud, ennekõike neis olukordades, Self-Knowledge. Princeton: Princeton University Press kus oma soovi väljendav subjekt ei ole soovi sisu realiseerumi- N a g e l , Thomas 1970. The Possibility of Altruism. Oxford: Oxford sega varem kokku puutunud. Eristus nende sooviraportite vahel, University Press mille puhul säärane tuttavolek kehtib, ning nende vahel, mille pu- P i p p i n , Robert 2008. Hegel’s Practical Philosophy: Rational Agency hul subjekt pole soovitava asjadeseisuga tuttav, ajendas ühtlasi as Ethical Life. Cambridge: Cambridge University Press S c h r o e d e r , Timothy 2004. Three Faces of Desire. New York: Ox- uurima, mis on nende kaht tüüpi sooviraporti võimaldajaks. Esi- ford University Press meste puhul olid selleks harjumused ja vajadused ning teise puhul S c h u e l e r , George F. 1995. Desire: Its Role in Practical Reason and pelk otsus, mistõttu soov kui selline näib kaotavat oma kognitiivse the Explanation of Action. Cambridge, MA: MIT Press iseseisvuse. S e a r l e , John 1969. Speech Acts: An Essay in the Philosophy of Lan- guage. Cambridge: Cambridge University Press S e a r l e , John 1983. Intentionality: An Essay in the Philosophy of Kirjandus Mind. Cambridge: Cambridge University Press S m i t h , Michael 1987. The Humean Theory of Motivation. — Mind, B a r t s c h , Karen, Henry M. W e l l m a n 1995. Children Talk about vol. 96, pp. 36–61 the Mind. Oxford: Oxford University Press S t a l n a k e r , Robert C. 1987. Inquiry. Cambridge, MA: MIT Press B r a n d o m , Robert 2002. Tales of the Mighty Dead: Historical Es- (A Bradford Book) says in the Metaphysics of Intentionality. Cambridge, MA: Harvard S t a m p e , Dennis 1987. The Authority of Desire. — Philosophical University Press Review, vol. 96, pp. 335–381 B y r n e , Alex 2011. Knowing What I Want. — J. Liu, J. Perry (eds.). S t r a w s o n , Galen 1994. Mental Reality. Cambridge, MA: MIT Press Consciousness and the Self: New Essays. Cambridge: Cambridge University Press C a r r u t h e r s , Peter 2009. How We Know Our Own Minds: The Re- lationship between Mindreading and Metacognition. — Behavioral and Brain Sciences, vol. 32, pp. 121–182 UKU TOOMING (sünd. 1986) on lõpetanud Tartu ülikooli filosoofia D a v i d s o n , Donald 1963. Actions, Reasons, and Causes. — Journal erialal 2007. aastal, usuteaduse magister religiooniantropoloogia erialal of Philosophy, Vol. 60, No. 23, pp. 685–700 [eesti keeles: Teod, alused (TÜ, 2010), praegu TÜ filosoofiadoktorant. Akadeemias varem aval- ja põhjused. — Akadeemia, 2005, nr 5, lk 1033–1052; tlk B. Mölder] danud artikli “Kuidas saab jumal tahta, teha ja tunda?” (2010, nr 3, D r e t s k e , Fred 1988. Explaining Behavior: Reasons in the World of lk 447–472), samuti tõlkinud Rush Rheesi, Talal Asadi, Webb Keane’i Causes. Cambridge, MA: MIT Press (A Bradford Book) ja Harry Frankfurti tekste. E v a n s , Gareth 1982. The Varieties of Reference. Oxford: Clarendon Press F r a n k f u r t , Harry 1971. Freedom of the Will and the Concept of a Person. — Journal of Philosophy, Vol. 68, No. 1, pp. 5–20 [eesti keeles: Tahtevabadus ja isiku mõiste. — Akadeemia, 2011, nr 5, lk 911– 928; tlk U. Tooming] G e r t l e r , Brie 2011. Self-Knowledge and the Transparency of Be- lief. — A. Hatzimoysis (ed.). Self-Knowledge. Oxford: Oxford Uni- versity Press M o r a n , Richard 1994. Interpretation Theory and the First Person. — Philosophical Quarterly, Vol. 44, No. 175, pp. 154–173

1126 1127 Arvustus

Nende teoste lugejaskond on aga keele tõttu piiratud. Ometi oleks huvi nende raamatute vastu suurem ja põhilised lugejad Eestis. ARVUSTUS Esimeses raamatus on Mai Mark Beijer tõlkinud oma ema Anu (1910– 1982) ja isa Eestis, Soomes ning Rootsis kirjutatud kirjad aastaist 1944– 1945. Üksikuid kirju on ka kodustelt Otsa talus, kuhu jäävad kaks ven- KÕIK ALGASKI OTSAL da, kellest Albert (1907–1945) tapetakse metsavennana ja Adolf (1905– 1947) sureb Siberi vangilaagris. Olulised on neljanda venna Heinrich Marga (1911–2004) kirjad sellest ajast, sest temast saab hiljem Ees- Landkänning: Brevväxling mellan Anu och Aksel Mark un- ti Vabariigi peaminister vabariigi presidendi ülesannetes, kes legaalse der deras första ˚ar som ﬂyktingar fr˚an Estland 1944–45. võimu 1992. aastal sümboolselt Lennart Merile üle annab. Aksel ja Översättare Mai Beijer. Stockholm: Bokverksta’n Förlag AB, Anu Marga perekondlikud kirjad kajastavad viimase sõja-aasta üksik- 2008. 240 s. asju Eestis ja Soomes. Ootuste, meeleolude ja sehkendamiste kirjel- dused nii Saksa mobilisatsiooni kui ka peatselt saabuvate uute oku- pantide eest Soome põgenemisega seoses on värvikad ajadokumendid. Aksel Mark. Allt började p˚a Otsa: Minnen fr˚an min barndom Kirjad ja päevikulaadsed märkmed on kirjutatud sündmuste keerises och skol˚aren. Aterberättade˚ p˚asvenska av Mai Mark Beijer. ja sellisena palju ausamad ajajäädvustused kui tagantjärele kirja pan- Stockholm: Beijer Bok & Skog 2011. 86 s. dud mälestused. Anu peab abikaasaga ühendust pidama, et pärast Aksli põgenemist Soome talle seitsme nädala pärast perega järele pääseda. Aksel Mark (sünd. 1913), Eesti Vabariigi valitsuse eksiilis portfellita mi- Soome aeg jääb üsnagi lühikeseks, sest ka sinna sirutab Stalin oma pika nister 1956–1962 ja siseminister 1962–1992, seega Eesti kõigi aegade käe. Kui Aksel koos Riigivolikogu aseesimehe Rudolf Pennoga (1896– kauem teeninud siseminister, ühtlasi agronoom ja ajakirjanik, paljude ar- 1951) 1944. aasta veebruaris Soome põgeneb, ei puudu lool seiklusro- tiklite ja muude tekstide autor Rootsis ilmunud ajalehes Teataja nii oma maani põnevus. Peale töö Tammisto põllumajanduse katsejaamas vilksa- nime kui ka varjunime Hööveldaja all, pole ikka veel oma eestikeel- tab Soome-aja kirjades ka saadik Aleksander Warma (1890–1970) ja on set raamatut saanud, kuigi ajakirjanikud igasuguste rohkem või vähem tunda sõjahõngu. Aksel Margal koos omastega õnnestub 17. septembril tähtsate tegelaste lugusid kokku klopsivad. Aksel Mark saab selle aas- 1944 Soomest ametlike viisadega Rootsi pääseda, muide koos kirjanik ta juunikuus 99-aastaseks ja tema käekäik aitaks paremini kui näiteks Arvo Mägi (1913–2004) perega. Seejärel on kirjavahetuse põhiteemaks ajakirjaniku Voldemar Kurese (1893–1987) päevikud mõtestada Eesti viibimine Rootsi põgenikelaagris Medevis, arhiivitöölise palgal Kuning- lähiajaloo sündmusi ning eestlaste pagulaselu nii isiklikul kui ka laie- liku Põllumajandusakadeemia välikatsete osakonnas Stockholmis loen- mal poliitilisel pinnal. Kuna Mark on paljudes sündmustes ise osalenud gute pidamine ja elu koos perega Stockholmis. või vähemalt nende juures viibinud, olles samal ajal ka huumorimeelse Kirjade värvikus ja pisiasjad annavad igal juhul lisanurga selle kee- ja pealtvaatava ajakirjaniku rolli kehastanud, on tal olnud ja oleks kind- rulise aasta käsitlemiseks. Rootsis puutub Aksel Mark kokku Otto Tie- lasti veelgi jutustada huvitavaid, põnevaid, värvirikkaid ja ajalugu lahti ﬁ (1889–1976) valitsuse liikmete äratoomise plaanidega kodumaalt, mõtestavaid lugusid. Arvustuse kirjutaja on näiteks teinud temaga mitu põgenikelaagrites pagasi ülesotsimise, eesti algkooli loomise, ajalehtede põhjalikku intervjuud Nõukogude Liidu spioonide teemal. Teataja ja Välis-Eesti sünnivalude ja antagonismiga, kus Heinrich Mark Aksel Marga tütar Mai Mark Beijer (sünd. 1941) on koostanud tegutseb asjamehena. Aksel teeb Teatajale varakult kirjamehetööd. Vii- ja välja andnud siiski kaks rootsikeelset raamatut Aksel Margast: bides tükk aega perekonnast eemal Linköpingi silmahaiglas, areneb tal Randumine: Anu ja Aksel Marga kirjavahetus esimestel aastatel kui Anuga huvitav ja laagrielu muresid ning olmepilte kajastav kirjavahe- sõjapõgenikud Eestist 1944–45 (2008) ning Kõik algas Otsal: Mälestusi tus. Vahele satub lõppeva maailmasõja meeleolusid, muresid ja lootust- minu lapsepõlvest ja kooliaastatest (2011). Nende eesmärgiks on olnud ki peatselt vabasse Eestisse tagasi pääseda. Rootsi keele õppimise lu- talletada mälestusi lastele ja lastelastele, kes eesti keelt enam ei valda. gu oleks sobiv lugemisaines järelemõtlemiseks ka tänapäeva venekeel- setele Eesti elanikele. Aksli pürgimised Eesti Komitee juurde Stock-

1128 1129 Arvustus Arvustus holmi pääseda ei täitu, kuigi ta tunneb Rudolf Pennot, aga igaüks on lausa etnograaﬁliselt huvitavad. Juttu on Otsa talust Kõlleste (Kroo- kõigepealt enda eest väljas. Anu muretseb Medevi laagrist väljasaatmise tuse) vallas Võrumaal ja selle omanikest, talu arendamisest, tööst ja pärast ja Aksel kirjutab naljalugusid silmakliiniku patsientidest ning me- pere saatusest, karjapoisiseiklustest, seentest, õuntest, lilledest, puu- ditsiiniõdedest. Heinrich viibib Stockholmis, kus August Rei (1886– dest, põõsastest, riietest, jalatsitest, saunast, koolis eluks õppimisest, 1963), Rudolf Penno ja Jüri Uluots (1890–1945) tegelevad presiden- koolireisist, õpetajatest, Kanepi koolist, Eesti Noorsoo Karskusliidust, di ja valitsuse järjepidevuse lahendamise umbsõlmedega. Aksel jõuab Võru gümnaasiumist, noorseppadest, Noorte Meeste Kristlikust Ühin- põllumajanduslike katsete koolis raha eest loenguid pidada ja eesti ag- gust, võõrkeeltest, matemaatikast, joonistamisest, hommikupalvustest, ronoomid organiseeruvad Rootsi pinnal. Nõukogude Liidu saatkonna teatrietendustest, koolipidudest, rattaretkest Suurele Munamäele, koo- liikmete poolt külaskäike põgenikelaagritesse eestlased boikoteerivad. livendadest, ajakirjandusliku tegevuse algusest, leeriskäimisest, Karas- Aksel otsib tööd. Tema lapsed jäävad põgenikelaagris haigeks. Kirjad ki naabertaludest paljude nimedega, heast sõbrast aja- ja päriskirjanik läbivad Rootsi tsensuuri ja nii mõnigi Aksli kiri on Rootsi julgeole- Valev Uibopuust (1913–1997), popsidest, käsitöölistest, kingseppadest, kupolitsei huvides salaja rootsi keelde tõlgitud. Olen ühte sellist oma rätsepatest, puuseppadest, arstist, Karaski poest, vaestemajast, meiereist, silmaga lugenud. Nimede revüü paneb ajajärgu tegelased paika. Hein- veskitest, pühadest ja pidudest, perekondlikest tähtpäevadest, toidust ja rich Mark tõuseb Eesti Komitee kaudu eestlaste põgenikelaagrite üle- jookidest, lemmikroogadest, leivaküpsetamisest, emast, pruutidest ja ar- vaatajaks, alludes Rudolf Pennole. Aksel jõuab lõpuks Stockholmi ja mumistest. Raamatu lõpus on antud sugupuud lihtsal kujul, kui keegi perekond sõidab talle järele, kui on õnnestunud korter üürida. Huvitav tahab süveneda. on teose lõppu lisatud Rootsi riikliku välismaalaste komisjoni kirja ori- Ka selle ümberjutustuse tekstid on rootsi keeles teatud määral koh- ginaaltekst 1945. aasta juunist, et “minge tagasi Eestisse”. makad selle jaoks, kes teab Aksli muhedat keelepruuki, aga lugeda Kirjad näivad olevat edasi antud pigem toortõlkes ja nende eestikeel- tasub igal juhul. Seegi teos tuleks eesti keelde tõlkida. Miks mitte an- ne omapära ei saa arusaadavail põhjusil niimoodi esile tulla, mistõttu da mõlemad raamatud eesti keeles välja koos Aksli enda kirjutatud tahaks neid hoopis eesti keeles lugeda. Palju on omavahelisi “ˇsifrikirju”, mälestusartiklitega ja valikuga tema ajakirjanikusule muust rikkalikust mis on vajalike kommentaaridega ära seletatud, varjunimede taha pei- varamust. Mai Mark Beijer peaks koos sobivate eesti abilistega Aksel detud inimesed välja toodud ja Eesti 1944. aasta olukorra mõistukõnena Marga vaimse pärandi väljaandmise ka emakeeles kiiresti ja tõsiselt ette Soome edasi andmist selgitatud. Ridade vahelt on tarvis päris palju välja võtma. lugeda ja seetõttu on Mai Mark Beijeri seletused hädavajalikud. Aga Enn Nõu miks mitte anda need kirjad uuesti välja eesti keeles ja koos tema asja- kohaste kommentaaridega? Raamatus on välja jäetud osa kirju, mis puudutavad otseselt sõda ja Eestit, sest see ei huvitavat lugejat sama palju kui perekonnaelu üksikasjad. Aga eesti lugejat ilmselt just huvitaks! Mai Mark Beijer on varustanud selle tõesti huvitava ja mahlaka kirja- ENN NÕU (sünd. 1933 Tallinnas) on lõpetanud Uppsala ülikooli ars- vahetuse nii ees- kui järelsõnaga, ei puudu ka vahesõnad. Trükivigu on titeaduskonna 1961, meditsiinidoktor 1978. Ta on töötanud arstina siin ja seal, ka asjasse puutuvaid komistusi, nii et võimaliku eestikeelse Uppsala ülikooli akadeemilise haigla kopsukliinikus 1961–1983 ja sise- väljaande puhul oleks kindlasti vaja põhjalikumat toimetamist. Isiku- haiguste kliinikus 1966–1969, ülemarsti ja kopsukliiniku asejuhatajana registris puuduvad leheküljenumbrid, on ainult seletused, kes on kes. 1983–1998, olnud Uppsala ülikooli kopsuhaiguste dotsent 1979–1998. Leini Mälku on nimetatud Helmi Mälguks. Organisatsioonide registris Akadeemias on temalt ilmunud artikkel “Eesti pagulasvalitsus 1944– vajavad eestikeelsed nimed õigesti kokkukirjutamist. 1988” (1990, nr 2, lk 252–294), arvustus teose Eesti välisteenistus: Teine raamat Kõik algas Otsal on veel rohkem lastele ja lastelas- Biograaﬁline leksikon 1918–1991 kohta (2007, nr 5, lk 1103–1108) ning tele mõeldud. Selles jutustab Mai Mark Beijer rootsi keeles ümber isa materjale Aleksei Nõust (2006, nr 12, lk 2620–2647). Aksli lapsepõlve- ja kooliajamälestusi, olles teda ilmselt intervjueeri- nud ja räägitu siis tekstiks kokku pannud. Aksli huumorimeelega edastatud mahlakaid talu- ja külaelukirjeldusi on mõnus lugeda, need on

1130 1131 Abstracts

of 1946, however, all the approximately 3000 German scientists and engineers working in those structures and 3700 of ABSTRACTS their family members were unexpectedly deported to the So- viet Union — about 100 trainloads of people and equipment. As early as in the 1930s, the NKVD had founded so-called sharashkas (secret research and development laboratories) where REIN MÜLLERSON. Towards a multipolar and diverse imprisoned experts worked on development of weaponry. Now world. Part II the same form was used for Germans to exploit them in nu- To better understand the current tendencies in the world that clear technology, aircraft industry, rocketry and development is undergoing radical transformations, it is necessary to step of anti-aircraft systems. back and take a longer historical perspective. Equally, for the Nuclear technology institutes near Sukhumi were headed same reason, a multidisciplinary approach becomes a must. by Manfred von Ardenne and Nobel Prize Laureate Gustav The article argues that the current changes of regime often Hertz. Several aircraft design bureaus were founded, one of involve a lack of congruence between the social, economic the largest near Kuibyshev (now Samara) to which 755 Ger- and political aspects of societies and that external support for man experts and 1355 of their family members were deported. change does not compensate for the lack of domestic condi- Junkers and BMW jet engines were copied and developed; tions for radical change. Therefore, changes are often superfi- they were used in the first Soviet jet planes. Germany had cial and unsustainable. The article takes a critical view of the achieved a particularly high level in missile construction; af- Western (both Marxist and liberal-democratic) deterministic- ter the war, several German institutes attempted to continue voluntaristic approaches to history and their unilinear, unidi- developing V-2. Estonian Arvid Pallo, a close colleague of rectional vision of the world’s evolution. The article concludes Sergei Korolev, also participated in the work. In October 1946, that instead of the uni- or bi-polar world, the future interna- 234 missile experts were deported. They were accommodated tional system will probably be multipolar and diverse, despite on Gorodomlya Island in Lake Seliger where they continued the tendency that while the world as a whole is slowly becom- designing ballistic missiles under Helmut Gröttrup’s super- ing more homogeneous, most individual societies are (not so vision. From Zeiss works 270 scientists and engineers were slowly) becoming more heterogeneous. (Auth.) deported, including Karl Papello, an inventor descended from Estonia. German experts were even used for creating the top- UNO VEISMANN. German scientists and engineers in the secret anti-aircraft system surrounding Moscow. It was mod- Soviet Union 1945–1955 elled on the German system Wasserfall. Representatives of the technology bureau of the Soviet Shipbuilding Ministry worked Until the 1990s, extremely little was known about the depor- in six German cities copying the documentation of German tation of German scientists and engineers to the Soviet Union submarines, and later a group of Germans led by Franz Statet- after World War II and their work there, as for a long time zki continued developing them in Leningrad. their role in copying and developing of cutting-edge military The living conditions of German engineers and scientists technology was denied. Dismantling of industrial installa- were considerably better than those of their local colleagues tions and technical equipment and their export from Germany or even of their relatives and colleagues who had remained in as reparations (colloquially called trophies) began immedi- Germany. When successful, they got generous awards; sev- ately after the end of the war. The German historian Bog- eral leading scientists received the Stalin Prize. What troubled dan Musial estimates that 1,218,900 items of equipment were them was complete ignorance about their future. In conclu- taken to the Soviet Union. Nonetheless, attempts were made to sion, Germans’ participation and the design documentation continue or restart production of military technology in Ger- and product specimens seized by the Soviets accelerated find- many under surveillance of Soviet experts. In the second half

1132 1133 Abstracts Abstracts

ing essential solutions mainly in aerospace industry but did The interaction between these two tendencies in significa- not solve many production problems, particularly concerning tion can be explicated with the concept of code-text. It rep- the materials. Production of high-tech weaponry, however, resents a mediating link between the mythological and the was of so great importance that the authorities initiated re- descriptive logic of signification; it is a specific textual invari- search and production in several auxiliary areas. Sharashkas ant, originating in cultural memory, which can develop into evolved into secret research centres. (Auth.) various different variants, but always continues to include particular, specific types of connections. Conspiracy theory is a code-text whose text (message) is: this (whatever unpleasant MARI-LIIS MADISSON. Semiotic logic of signification of event) is a conspiracy. It narrates a story about Evil lurking conspiracy theories behind events (mythological type of signification), whereas its parts, such as outlining the specificity of the enemy, the con- In order to explicate the semiotic logic of signification of connections of a particular event with other events, the particular spiracy theories, the article connects the observations of var- group of victims, etc., can encompass very different paradigms ious authors with concepts derived from cultural semiotics, (descriptive type of signification). The logic of the conspiracy such as mythological thinking, descriptive thinking and code- theory code-text entails that the reference to the group of context. Such a fusion allows for a consideration of the logic of spirers is relatively vague, and this is due to the very fact that, signification of conspiracy theories in a systematic and inte- cognitively speaking, the various paradigms contained within grated manner, for considering both semantic and descriptive the conspiracy theory code-text are all subordinated to one and aspects of the logic of signification as well as their interaction. the same idea of Evil. In an attempt to encompass a heteroge- On the one hand, the logic of mythological thinking oper- neous spectrum of events, it is inevitable that the specificity of ates within conspiracy theories, with their essential organizing components begins to blur and lose their singular nature due principle being homomorphic resemblance and identification. to their totalising common element. (Auth.) Mythological thinking transforms present events to the extent that one can recognize behind them originary forms of the metatext that has its source in cultural memory. In the case of KATRE LIGI. Toynbee and Spengler: The feelings of a the Smolensk aircraft disaster, mythological recognition ap- translating editor pears on the level of time, space and name; the event is in- terpreted on the basis of the remembrances of the Katyn mass The article compares Arnold Joseph Toynbee’s and Oswald murder. Conspiracy theories perceive the world on the basis Spengler’s theories of history using the Estonian translations of a binary logic, which organises it into order and chaos, of both scholars’ epochal works. Toynbee’s A Study of His- good and evil, friends and foes. tory (Uurimus ajaloost), translated after the one-volume ver- On the other hand, non-mythological or descriptive type of sion summarized by the author himself, was published in 2004, signification also functions in the logic of conspiracy theories. Spengler’s Der Untergang des Abendlandes (Õhtumaa alla- This leads to the perception of the conspirers as an extremely käik) appeared in 2012; both were published by Ilmamaa in organized group, divided into complex sub-systems; it is usu- Tartu, Estonia. ally presumed that this super-system of conspirers has secretly Toynbee has been considered Spengler’s pupil. Both pro- compromised all aspects of human activity. The logic of con- claim the need to look at the world’s history from a global spiracy theories perceives the world as exceedingly coherent; viewpoint, in terms of original cultures or civilisations exist- it is believed that, by way of a conspiracy, everything is con- ing side by side or consecutively. In Spengler’s theory, there nected to everything else. For this reason, conspiracy theories have been eight cultures in the history of the world. Toynbee tend to interpret social events in the light of overdeterministic divides the world history into civilisations; initially he had 21 models of causation. of them, later even more.

1134 1135 Abstracts Abstracts

Spengler’s cultures degenerate into civilisations. In Toyn- the further discussion is that desires have their specific kind bee’s treatment, culture does not get lost in civilisation. Spen- of satisfaction conditions. gler’s civilisation creates a world city; when civilisation disin- I then make a distinction between children and adults whose tegrates, people continue their existence in a historyless state desire-reports contain different epistemic possibilities — only like fellahs. Toynbee’s civilisations reach the universal state. adults can be expected to doubt their desires. While looking When this disintegrates, fertile cultural compost is created further what could give us a reason for such a doubt, I ar- from which new civilisations can emerge. gue that it is possible to distinguish between two situations — As for the future prospects, Spengler limits himself to the where the object of desire is familiar to the subject and whereit Occident, saying that we as westerners have the liberty of is not — in the case of which our desire-ascriptions have differ- doing the inevitable or nothing. Toynbee speaks about the ent consequences for our self-understanding. My suggestion whole humankind and hopes that it will ultimately listen to is that it is the latter situations where the doubt concerning reason. (Auth.) one’s desires is more justified, while the subject can be much more certain in the first, and, because of that, we should adopt JAANUS SOOVÄLI. Translation as transformation what I call “the acquaintance requirement” as a criterion for doubt. After having provided some considerations in its sup- When translating from one language into another, it is usually port, I also answer some possible objections it might face. impossible to transfer the materiality of the word or the sig- In the final part of the paper, I look at the desire-reports nifier — namely this has to be given up at translation. On the that do not meet the acquaintance-requirement, and I argue other hand, what is supposed to be translatable is the mean- that they can have conditional first-person authority if we con- ing. If, however, what Saussure and Derrida have attempted ceptualize them as decisions. The authority of those reports is to show is true; if the signifier and the meaning are not easily actually less constrained by present psychological facts rather separable from each other; if they are like the two sides of than the subject’s ability to live up to them, while the reports the same coin; in other words if the signifier and the signified that meet the requirement are tied to the habitual background always belong together, not only with each other but also with of the subject. Yet both kinds of desire-ascriptions are proba- the whole language system where they exist, translation as bly unavoidable for self-interpretation. (Auth.) the transfer of pure meaning will become impossible. There- fore, Derrida speaks about transformation rather than translation. This problem characteristic of translation becomes particularly apparent when translating Friedrich Nietzsche’s Review texts. (Auth.) ENN NÕU. Everything began at Otsa DOLAN MOR. Poetry: Collected remnants Landkänning: Brevväxling mellan Anu och Aksel Mark under deras första ˚ar som flyktingar fr˚an Estland 1944–45. Översättare Mai Beijer. Stockholm: Bokverksta’n Förlag AB, FRANÇOISE ROY. Poetry: Another skin 2008. 240 s.

UKU TOOMING. Self-interpretation and desires Aksel Mark. Allt började p˚aOtsa: Minnen fr˚an min barndom ˚ The paper investigates self-ascriptions of desires and the epis- och skol˚aren. Aterberättade p˚asvenska av Mai Mark Beijer. temic relations people can have towards them. I begin by con- Stockholm: Beijer Bok & Skog 2011. 86 s. sidering different theories of desire, not ﬁnding any of them entirely successful. The only distinction that is relevant for

1136 12 1137 Abstracts

Serial “All kinds of rumours are going around. . . ”: Reports “MITMESUGUSEID KUULDUSI about the situation in Estonia in 1943–1945. Part XIV We publish information summaries about the situation in Es- LIIGUB... ” tonia in the last years of the German occupation, the begin- ning of the second Soviet occupation, and about the fate of Teateid olukorra kohta Eestis Estonian refugees. The reports meant for Estonian diplo- matic representatives in Finland and Sweden (in 1943–1944 1943–1945 also for the Finnish General Staff) were mainly compiled by journalist Voldemar Kures (1893–1987). He interviewed refugees, monitored letters from Estonia, newspapers, radio programmes, etc. (Edit.)

AUTHORS

KATRE LIGI (b. 1953), Estonian poet, editor at Ilmamaa Pub- lishers MARI-LIIS MADISSON (b. 1988), master’s student of semiotics at the University of Tartu DOLAN MOR (b. 1968), Cuban poet REIN MÜLLERSON PhD (b. 1944), president and professor at Law School of Tallinn University XIV ENN NÕU PhD (b. 1933), Estonian writer and doctor KAIDO OLE (b. 1963), Estonian artist FRANC¸OISE ROY (b. 1959), Mexican writer and translator JAANUS SOOVÄLI MA (b. 1982), doctoral student of philosophy at the University of Tartu UKU TOOMING MA (b. 1986), doctoral student of philosophy at the University of Tartu UNO VEISMANN PhD (b. 1934), senior research fellow at the Department of Atmosphere Physics at Tartu Observatory

Algus 2011. aasta 1. numbris.

1138 Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945

103. 18. IV 1944

Pedaja[s], Omakaitse kompanii päälik Kolgalt põhjarannikult, aukraadilt leitnant. On olnud algusest peale Omakaitses, üht• lasi Kolga valla sekretär.190 Pidi kodumaalt lahkuma, kuna tema kohta oli antud vangistamiskäsk inimeste Soome aitamise pärast. Saabus Soome 16. aprillil. “Mobiliseerituist moodustatud eesti tagavarapataljonid on al• lutatud SS•väele. Et SS•is võivad olla ainult vabatahtlikud, siis on ka tagavara osade liikmeilt võetud allkirjad, et nad on vaba• tahtlikult astunud sõjaväkke. Minu teadete kohaselt tuli mobilisatsiooniga kokku 34 000 meest. Osa on nüüd laiali läinud, paljud omavoliliselt, eriti Tallinnast pommirünnaku järel. Peale 34 000 mobiliseeritu ja kokku tulnu oli veel paarkümmend tuhat ajapikenduse meest. Eesti Brigaadi täiendati umbes 2000 mehega Viljandist ja Pärnust. Osa mehi saadeti Tallinna tagavararügemendi kaudu Toilasse, nähtavasti brigaadi varuks. Uuesti moodustatud väeosadest on 1. piirikaitserügement asetatud praegu Pihkva järve juure Kolpino ja Salusaare piir• konda positsioonile. Sakslasi siin ei ole. Rügemendil on Vene

190Isikut on keeruline tuvastada, sest Pedaja- ja Pedajase-nimeliste meeste ohvitseri- ja allohvitseritoimikud Riigiarhiivis ei sisalda selleks vajalikku infot. 1944. aasta aprillis oli Kolga vallasekretäriks Hugo Arvisto (Hugo Adamson), mais asus tema asemel ametisse Johannes Paju.

1141 Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945 Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945 püssid, miinipildujad, Vene ja Prantsuse kuulipildujad — vana Major Rebase pataljon on praegu rinde lähemasse tagalasse ülejääk. Kui liinile mindi, anti igale mehele esialgu kätte ainult tõmmatud. Ei tea, mis ülesandeid talle kavatsetakse anda. Arva• neli padrunit. Juba rindel jagati kõigile tarvilik laskemoon. Siin tavasti on vist kõik idapataljonid kodumaale jõudnud, aga mõni Pihkva järve juures asub veel üks eesti kergepatarei. 1. rügemendi üksus võib veel väljaspool olla. ülemaks on major Tamm.191 Kui palju mobiliseeritud meestest moodustatud väeosi on rin• Brigaad asub endiselt põhja pool Narvat. dele rakendatud, seda täpselt ei tea. Arvan, et ainult kaks eel• Narvast lõuna pool on 2. eesti rügement. Selle ülemaks on nimetatud rügementi. Teised uuesti moodustatud väeosad, neid kas kol. Luts192 või kol. Kaerma.193 Rügemendid on kolme pa• on ainult mõned, peaksid olema rinde lähemas tagalas. Igatahes taljoni suurused, kokku ühes staabi ja vooridega 2500 meest. ei ole lubatud diviise tekkinud. Ühe uue diviisi ülemaks oli ette Rügemendis on suur ohvitseride puudus. Ohvitseride kohta• nähtud praegune politseidirektor kol. Sinka195 ja teise ülemaks del on palju allohvitsere. Rügemendid kuuluvad Saksa diviiside praegune Omakaitse ülem kol. Maide. Ühe diviisi staabiülemaks juure. pidi tulema kapten Saidra.196 Poola õppelaagrit eestlaste jaoks ei ole enam. Seal asuv eest• Eesti rindel võib praegu kokku olla eestlastest koosnevaid laste 33. Ersatz•pataljon toodi sealt ära, kammis tükk aega Ve• väeosi mitte üle 15 000 mehe, ennem vähem. nemaal metsi ja tuli siis Kloogale Tallinna lähedale, kust saadeti Tallinna tagavararügemendis olevad mobiliseeritud puhasta• abiks Narva rindele Eesti brigaadi lõiku. Kloogal asub nüüd sid nüüd kogu aeg linna pommitamisrusudest. Koju ei lasta ja ainult üks nn. Genesung•kompanii.194 sõjaliselt midagi ei tee. Nagu näha, hoiavad lihtsalt kontrolli all. “Narva” pataljon tuli umbes 100 mehe suurusena tagasi. Peale Rindel on meie väeosad ka segamini sakslastega, kuni kompanii• puhkust saadetavat tagasi “Wiking”•diviisi. suurused üksused on kiilutud sakslaste vahele. Põllumajanduse Keskvalitsuse kaudu on lastud liikvele ring• 191Major Jaan Tamm (1894 – 8. VII 1977 Eestis) läks Punaarmeest kiri, milles teatatakse, et põllumehed võivad põllutöödele saada Saksa poolele üle 1941. a septembris, oli Omakaitse Petserimaa maleva Saksa sõdureid ühes hobustega. Mispärast siis eestlasi ei lubata ülem sama aasta oktoobrist, Omakaitse peastaabi ülema abi 1942. aasta põllutöödele minna, kes mõttetult istuvad koonduspunktides? novembrist, 1. piirikaitserügemendi ülem 1944. Arusaamatu! 192Kolonelleitnant Alfred Luts (1899–1991 Como, Mississipi) oli Viimastel nädalatel on saadetud Saksamaale sõjakoolidesse pärast üleminekut Punaarmeest Saksa poolele väegrupi Nord peakorteri umbes 100 meest, nende hulgas ka nooremaid ohvitsere. juures tõlk, seejärel Tallinna-Nõmme Omakaitse ülem 1941. a augustist oktoobrini, edasi Petseri prefekt, Lääne-Saare prefekt 1944, kindral- inspektuuri staabiülem 1944. a veebruarist. Põgenes sügisel Rootsi. 193Mart Kaerma oli 3. piirikaitserügemendi ülem 1944. a veebruarist 195Kolonelleitnant Arnold Sinka (1897–1986 Thirlmere, Austraalia) kuni augustini. oli Eesti Julgeolekupolitsei B VII osakonna ülem 1942, Eesti Politsei- 194S.t paranejate kompanii. Siin on segi aetud 33. SS-tagavarapataljon valitsuse IV (Omakaitse) Peaosakonna ülem 1943–1944. ja välitagavarapataljon. Välitagavarapataljon formeeriti 1943. aasta 196Kapten Evald Voldemar Saidra (1905–1982 Bromma, Rootsi) oli sügisel 1925. aastakäigu mobilisatsiooniga SSi võetud meestest, kes al- Harjumaa Omakaitse ajutine ülem 1941, Tallinna-Nõmme Omakaitse gul tõesti 3. eesti SS-brigaadi juurde saadeti, sealt aga veebruaris 20. SS- staabi III osakonna ülem, Politsei ja Omakaitse Valitsuse 3. (juhtkonna) välitagavarapataljonina Narva rinde lähitagalasse (viimati Kehras, kui osakonna juhataja asetäitja, Eesti Politseivalitsuse Omakaitse Peastaabi nendega liideti soomepoisid). 33. SS-tagavarapataljon toodi Kloogale, operatiivosakonna (sõjaline väljaõpe ja tegevusplaanide väljatöötamine) kuid tol ajal olid seal ilmselt ainult väljaõppepersonal ja kosujate kom- ülem, Omakaitse Harju maleva ülem 1943, Lääne-Harju Omakaitse la- panii. Uued väljaõpetatavad värvati juba Eestist. hingurügemendi ülem 1944.

1142 1143 Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945 Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945

Peale Tallinna pommitamist evakueeriti eestlasi•haavatuid 104. osalt Lätti, osalt Saksamaale. 19. IV 1944 Krivasoo sillapea on alles. See võtab oma alla endise Eesti sõjaväe Kurtna laagri alad, Kuremäe rabad ja ulatub lõunasse Leitnant Pedaja[se] jutustuse järg. kuni Vasknarvani. Venelasi võib siin olla viis diviisi. Krivasoo “Venelaste seisukorra Krivasoo sillapeas teeb seegi raskeks, ja Omuti juures on venelastel üle Narva jõe sillad. Sillapea alal et nad peavad kogu aeg oma varustuse tassima läbi soo. Nende olevat enamlastel ehitatud isegi betoonpunkreid. Vene väeosade koosseisu, kes võitlevad Narva juures, kuuluvad Vaivara ja Auvere juure nihkunud venelaste kiilud on nüüd kas nooremad või vanemad aastakäigud. Keskealisi ei ole. Üks likvideeritud. Need jaamad olid tükk aega venelaste käes ja eesti ohvitser tähendas mulle: “Häbi on vahel taganeda nende ühendusteed Narvaga seega ära lõigatud. Narvas kui ka Nar• eest, kuid neil on rohkem relvi, eriti miinipildujaid.” Vangi lan• vast põhja pool asuvad Saksa ja eesti väeosad olid peaaegu kotis genute enamlaste hulgas oli ka üks naine täpsusküttide kompa• ja nende varustamine toimus mõni aeg veeteed kaudu. Nüüd on niist. Narva•Tallinna raudtee ja maantee jälle sakslaste käes ja ka osa Parasütisteˇ ja partisaane liigub kõige rohkem Virumaal, Tar• Krivasoo•Auvere teest. tumaa Peipsi•poolses osas ja Võrumaal. Tartumaal Palal — Peipsi Kui kevadiste vete aeg tuleb, ja see ongi vist käes, võib vene• piirkonnas — oli veel hiljuti sealsetes metsades mitmesajamehe• laste olukord soodes raskeks kujuneda, sest siin käivad liiku• line bandiitide laager. Selle piiramiseks ja hävitamiseks oli mobi• miskõlbulikud teed ainult põhjast lõunasse. Venelastel suureneb liseeritud kogu Tartumaa Omakaitse. Vaiatus Torma kihelkonas siis muidugi jälle tung mereranda välja jõuda. võeti kinni üks 15•meheline eestlaste salk. Enamlisteks parti• saanideks on hakanud ka osa evakueerimisele kuulunud Peipsi Kui enamlased lõid Krivasoo sillapea, seisis Omutist Kriva• ranniku venelasi, kes on ühinenud parasütistideˇ ja läbi rinde im• sooni ainult eesti 30. politsepataljon. Ülekaalukate jõudude ees bunud jõukudega. Krivasoo sillapeast imbub aeg•ajalt venelasi ta pidi tagasi tõmbuma. Nimetatud pataljon on kogu aeg rindel sisemaa poole ja nii on tekkinud ka Pala bandiitidelaager. Kui olnud ja alles hiljuti vahetati sakslaste poolt välja, kuid ei lastud midagi erakorralist ei juhtu, siis hävitatakse see, kui ta juba ei ole mitte päriselt puhkusele, vaid seisab endiselt kaunis rindejoone hävitatud. lähedal tagapool. Harjumaal on kohatud vähemaid bandiitide gruppe, Sakslasi on Virumaa täis, kuid rindele rakendatakse neid nii• 20–30•mehelisi. Harjumaa ja Järvamaa piiril, Kautla ja Mahtra palju kui hädapäraselt tarvilik. On tähele panna nende jõudude soodes ja rabades, kus enamlaste ajal varjasid endid kõige suu• äärmist säästmist. Meie väeosi rakendatakse maksimaalselt. remad metsavendade salgad, liiguvad nüüd ja peidavad en• Peale selle lasub kogu tagala julgestamine ja bandiitide püüdmine did need vähemad 20–30•mehelised enamlised banded. On Omakaitsel.197 tähelepandav, et enamlised võsarüütlid jäljendavad nüüd eesti Rongid olevat viimastel päevadel katsunud liikuda kuni metsavendade võitlus• ja peitmisviise. Neid gruppe toidetakse ja Auvereni ja edasi.” varustatakse õhust. Anijal Harjumaal lasti alla üks kuuemeheline parasütistideˇ grupp. Meestel olid Saksa mundrid seljas. See oli üks eriüles• annetega salk, ta oli hästi relvastatud, toiduga varustatud ja kaa• sas oli neil kolm raadiosaatejaama. Salka kuulus kaks eestlast ja neli venelast. Salga alla tulekust saadi kohe teada ja Omakaitse 197Need väited ei vasta tõele. algas jälitamist. Üks eestlane ja üks venelane lasti Anijal maha.

1144 1145 Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945 Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945

Teistel oli Omakaitse kogu aeg kannul. Jälitamine kestis kaks “Erikohus Tallinnas mõistis 12. aprillil 1944 surma kingsepa Jaan päeva. Neli jõugu liiget, kes pidid oma toidukraami maha jätma, Meres’e, trükitöölise Eugen Kruuse, juuksuri Helmi Dunkeli ja olid sunnitud lõpuks suurele Tallinna•Narva maanteele välja tu• Hilda Kleinerti Tallinnast ja taluperemehe Juhan Graffi Paistu lema. Nad arvestasid, et Saksa mundrid kaitsevad neid. Haljalas vallast, Viljandimaalt selle eest, et nad toetasid Nõukogude len• nad viimaks tabati. nuk[e]ilt alla hüpanud langevarjureid. Neli esimest varjasid Tal• Tallinna pommitamise ajal saadi Ülemiste järve taga kätte linnas ja käisid läbi langevarjur•bandiidi Arik Meres’ega, kes 14 parasütisti,ˇ osa neist olid lennukite allatulistamisel langevarju• kommunistliku võimu ajal tegutses Pärnus miilitsas, 1941. a. läks dega pääsenud lendurid. Neid liikus ka mujal ringi. Parasütistidˇ vabatahtlikult Nõukogude Liitu ja nüüd ühelt Nõukogude len• ja bandiidid on paiguti terroriseerinud rahulikke elanikke, kuid nukilt alla hüppas. need juhtumid on ikkagi vähesed. Nad ei saa suuremat midagi Taluperemees Juhan Graff varjas ja toitis oma talus 10 päeva teha, sest rahvas oma suuremas enamikus on nende vastu vae• oma sugulast, kes 1941. a. sunniviisiliselt mobiliseeriti Nõukogude nulik. Liitu ja kes nüüd langevarjur•bandiidina Eestis lennukilt alla Läänemaa on parasütistidestˇ ja bandiitidest peagu puhas. lasti.” Need jõugud, mis pesitsevad Viru•, Tartu• ja Võrumaal, on nii• Väljavõte “Revaler Zeitungist” ja “Eesti Sõnast” 16. IV 44.199 öelda blokeeritud ja nii ei ole nad kuigi hädaohtlikud. Lehes oli nimetatud — “erikohus Tallinnas”. Peab olema — Normide nõudmisel talumeestelt ollakse nüüd eriti kurjad. Saksa erikohus, sest erikohust teist Tallinnas ei ole. Varemalt Tahetakse kõik kiirelt kätte saada. Normide mittetäitjaid ähvar• kohtuotsuste avaldamisel tarvitati ikka nimetust — “Saksa eriko• datakse mahalaskmisega. Metsaraienormide täitmine ei läinud hus”. Nüüd on sõna “Saksa” ära jäetud.200 sel talvel edukalt, sest normid on suured ja tegijaid vähe. Saks• lased ähvardavad nüüd suurte maanteede äärest metsa maha 105. võtma hakata, kui raienormide täitmine ei parane. Teede äärest 20. IV 1944 ähvardatakse raiuda paarisaja meetri ulatuses. Rinde läheduses on seda juba tehtud. Meie metsadevalitsus on kogu aeg teinud Waindorf, Albert, sünd. 1916, ametilt puusepp, pärit Tallinnast. pingutusi, et sakslasi nende kavatsuste teostamisest tagasi hoida. Lahkus Eestist 17. aprillil ja saabus Soome 19. aprillil. Saab näha, kas see õnnestub. “Kloogale on koondatud minu kuulmist mööda umbes Dr. Mäe määrust Soome läinute varanduste konfiskeerimise 4000 mobiliseeritut, kus neile kavatsetavat korralikumat väljaõpet kohta, mis pidi jõustuma 15. aprillil, ei ole kuuldavasti veel ra• anda. Kloogal on mingi õppekeskus, siin olevat töötanud Saksa kendatud. Küll on Saksa tollivalve, Zollschutz,198 kes täidab meie ranniku piirivalve aset, konfiskeerinud Soome läinud talumees• 199Vt ka “5 vaenlase agentide toetajat surma: Varjasid pikemat aega telt ja kalureilt paate, hobuseid, kariloomi ja vallasvara. Seda on langevarjureid ega teatanud politseile bandiitide laagri olemasolust”. — tehtud juba enne dr. Mäe määruse avaldamist juhuslikult, ilma Postimees, nr 88, 17. IV 1944, lk 2. Jaan Meres oli Arik Merese vend, süsteemita, ja see annab tunnistust Saksa ametivõimude oma• Eugen Kruuse elas Arik Merese õega ning Hilda Kleinert elas Jaan Me- volist.” resega; Helmi Dunkel tundis Arik Merest juba varem ning kohtus nüüd temaga. Lähemalt: Meres, Jaan; Mihkelson, Marina; Kruuse, Eugen; Kleinert, Hilda; Kurvet, Raissa; Dunkel, Helmi; Dunkel, Aino; Jaak- * son, Mihkel — Feindebegünstigung. 20.02.1944–07.06.1944. — Eesti Riigiarhiiv, f R-65, n 1, s 742. 200Ilmselt SS-erikohus, sõjakohtutaoline, millele allusid ka tsiviil- 198Tegelikult Zollgrenzschutz, tollipiirivalve. isikute sõjasüüteod.

1146 1147 Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945 Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945 allohvitseride kool. Paistab, et meie mehi hakatakse jälle suure• eestlaste tagavara osa on koondatud Viljandi. Kõik eestlaste mal määral kasutama. Seni oli koonduspunktides kinniolevate väeosad on viidud SS•i alla.203 mobiliseeritute olukord mitmeti halb, eriti toitlustamise poolest. Umbes 10 000 eestlast on relvastatud hästi, umbes 15 000 meest Meie mehi on veel Riisiperes, kus on ka mingi õppekeskus, ja halvasti. 20 000 meest on relvadeta. Kokku on eestlasi seega Vasalemmas oli ka, kust nad olevat saadetud Pihkva suunas. praegu koos 45 000 meest, siia juure arvamata ajapikendust saa• Paistab, et SD on viimasel ajal eestlaste, eriti Soome mine• nud mehi, keda peab olema üle 20 000. jate suhtes, jälle aktiivsemaks muutunud. Paar päeva enne li• Lätis olevat umbes 100 000 meest koos, osa neist ka relvasta• havõttepühi on Tallinna keskvanglast sakslased 19 vahialust ära mata ja osa koju lastud. viinud, kes olid otseselt tegevad ülevedamisega ja selle organi• seerimisega. Nendest kardetakse kõige halvemat. * Ei ole veel kuulda olnud Soome läinud inimeste varanduste konﬁskeerimisest, küll olevat üksikjuhtumeid ette tulnud. Ühel (Staabile mitte saadetud.) sellisel isikul, kes elas Tallinnas Tina tänaval, olevat mööbel ära Suhtumine Soome minejatesse on muutunud, kuid muuda• viidud. tusi on toimunud ka puhtisiklikel motiividel. Kel poeg Narva Eestis on soomekeelseid lendlehti enamlaste lennukeilt alla rindel, see vaatab teatud kibedusega neile, kelle pojad on Soo• pillutud. Lendurid nähtavasti eksisid kohaga.” mes, arvamisel olles, et seal on praegu hädaohutum. Arvatakse, et Tallinna pommitamisel oli ohvreid 1500–2000, * siia hulka ka surmasaanud sõjavangid ja sõjaväelased arvatud. Teated ühelt eestlaselt, kes 18. aprillil legaalsel teel saabus ametiasjus Tallinna, kellel on lähemaid kokkupuuteid Eesti 106. Omavalitsuse ringidega ja sakslastega ja kes peab olema hästi 20. IV 1944 informeeritud. Konstantinov, Adrian, sünd. 1909. a., Lutheri vineeri• ja mööbli• Teated endiste Balti riikide omavalitsuste laiendamisest puu• vabriku meister Tallinnast. Lahkus Eestist 17. aprillil, saabus dutasid peamiselt Lätit, kus sisedirektor Dankers nimetati ühtlasi Soome 19. aprillil. Läti Omavalitsuse peadirektoriks.201 Eesti osas oli ka väikseid “Enne Tallinna pommitamist, umbes kaks nädalat, põles muudatusi. Jahiõigus ja sellest tulenevad korraldused, mis seni Lutheri vabrikus kastiosakond ära. Läksime lõunale ja äkki oli olid allutatud sakslastele, kuuluvad nüüd dr. Mäe kompetentsi. kastiosakond tules. Kaks töölist põles sisse. Kuidas tuli tek• Nii palju on siis ka Eesti Omavalitsuse õigusi “laiendatud”.202 kis, see jäi kõigi uurimiste peale vaatamata selgusetuks. Ööl Kloogale koondatakse kokku umbes 10 000 meest. Siin välja• enne seda oli tulikahju olnud Tallinna Aivaz’i malmivalamise õpet sooritavatele antakse hääd relvad. Kloogal on enamlaste ajast jäänud palju häid ja uusi sõjaväelisi ehitusi. Üks suurem 203Viljandis ja Viljandi lähistel asus piirikaitserügementide tagavara- rügement. 20. eesti SS-diviis allus SS-Führungshauptamtile (Waffen- 201Kindral Oskars Dankers (1883–1965 Grand Rapids, Michigan) SSi peakorter), piirikaitserügemendid ja politseipataljonid aga kõrge- oli Läti Omavalitsuse sisedirektor 1941–1944, nimetati 1944. a märtsis male SSi ja politseijuhile Ostlandis. Augustis allutati ka piirikaitserüge- ühtlasi esimeseks peadirektoriks. mendid Waffen-SSile. Rindel allusid eesti üksused operatiivselt vastavat 202Vt Läti kohta: “Eestis ja Lätis laiendati omamaise halduse rindelõiku katvale diviisile või korpusele: 20. eesti SS-diviis SSi III ger- võimupiire: Okupeeritud Ida-alade riigiminister andis rea tähtsaid mää- maani soomuskorpusele, piirikaitserügemendid üldiselt Wehrmachti di- rusi”. — Postimees, nr 65, 18. III 1944, lk 1. viisidele ja armeekorpustele.

1148 1149 Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945 Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945 tehases.204 Siis juhtus samal ajal veel kolm kahtlast tulekahju brigaadi ridadesse tagasi siirduda. Kuid tahan siin kohe astuda tööstustes, üks neist Viljandis. Oletati sabotaazitegusid.ˇ Soome armeesse,” tähendas Mandre.205 Ta on viimasel ajal viibi• Pommitamise ööl sai Lutheri vabrik miinitabamuse ja teisi nud Tallinnas. On taibukas, paistab olevat siiras, vastab täpselt pommitabamusi. Tehas on pea täielikult hävinud koos ladudega, ja selgelt esitatud küsimistele ja osutab head tähelepanelikkust. ainult peakontori hoone on säilinud. A. Mandre seletas järgmist: Lutheri vabrikust sakslased evakueerisid ainult ühe tegevu• “Mobiliseeritud meestest, kes on veel tagalas, sooritab osa seta seisva jõujaamaturbiini. Raudtee peatehas evakueeriti küll sõjaväelisi õppusi, osa koristab varemeid. Kõnelen peamiselt suuremalt jaolt, ainult mõned pingid remonttöödeks jäid järele. Tallinnas asuvaist meestest. Eesti üksustest ei viida kedagi Wehr• Oli päris imelik näha, kuidas sakslased kohe teisel päeval machti alla, kõik allutatakse SS•ile ja seega osa läheb eesti SS•bri• pärast pommitamist koristasid Niguliste kiriku torni vaskpleki gaadi või diviisi juure. Osa allutatakse politseüksustele. ära. Ja ka muu plekk ja rauaraasud pandi Vene sõjavangide poolt Näib, et midagi on jälle liikuma hakanud. Tallinnas Kalamaja kokku. koolimajas asuv mobiliseeritute üksus sai just enne minu äratule• 206 Tallinna keskvangla vange viiakse igal hommikul korralikult kut Saksa Ordnungspolizei mundrid selga. Neile antakse nüüd tööle nagu varemaltki, nii et neid vist ära viidud ei ole. veel eriline väljaõpe. Raua tänava koolimajas asuvatele meestele on ka pooltele SS•mundrid selga pandud. Minu tähelepanekute Tallinnas oli kuulda, et Haapsalus on enamlisi lendlehti len• järgi viibis väljaõpe ja meeste kinnipidamine niisama erariietes nukilt alla pillutud. Kohalikus Haapsalu lehes oli kuulutus, et ja ilma suurema õpetuseta selle tõttu, et ei ole küllaldaselt kaad• politsei palub lendlehed ära tuua. rit. Puuduvad ohvitserid ja allohvitserid. Nüüd on ajapikendust Mobiliseeritud mehed puhastasid linna. Kloogal on välja• saanud meeste hulgast hakatud erikutsetega allohvitsere ja ohvit• õppelaager, kus olevat 4000 eestlast koos. Ka Saksa sõjaväge sere, nii palju kui neid veel reservis on, välja noppima ja sõjaväkke seisab siin. Meie mehed, kel ei ole veel vormi, on päris kaltsudes, rakendama. sest tulid koonduspunktidesse kõige pahemates riietes.” Möödunud reedel jõudis Prantsusmaalt tagasi üks kompa• nii eestlasi, umbes 200 meest, õieti noortmeest. Nad olid seal 107. väljaõppel — allohvitseride koolis. Muide — üks soomlane, SS•i 20. IV 1944 mees, oli seal kompaniiülemaks. Need noored mehed nopiti läinud aasta juulis Eesti Leegionist kui alla 17•aastased välja ja Mandre, Arvo. Sündinud 1924. a., kooliõpilane, pärit Narvast, saadeti erilisele väljaõppele.207 Jõulu ajal olid nad kodumaal allohvitser Saksa sõjaväest. puhkusel. Nüüd on õppus läbi. Kodumaale saabudes anti neile A. Mandre lahkus üheksa inimese seltsis mootorpaadis 17. ap• kaheksa päeva puhkust, mille järel nad kuuldavasti siirduvad rillil Eestist ja saabus Soome — Jollasesse 19. aprillil. Ta on tee• mobiliseerituid õpetama. Seega on kaadriküsimus osalt lahen• ninud vabatahtlikuna kaks aastat Saksa sõjaväes, viimati Eesti datud, väljaõpe võib nüüd intensiivsemalt areneda ja arvatavasti Leegionis ja Eesti Brigaadis. On võidelnud Leningradi all, Sta• hakatakse väljaõpetatud mehi ka jälle rindele saatma. Mobilisee• raja Russa juures, olnud Volhovi kotis ja viimati Neveli lõigus, kust veebruaris saabus koos Eesti Brigaadiga kodumaale. On 205Arvo Mandre saatus pärast Soome sõjaväes teenimist pole teada. lõpetanud Saksa allohvitseride kooli. Peale puhkust ei läinud 206 enam brigaadi tagasi. “Minuga juhtus midagi, miks ma ei saanud S.t välispolitsei ehk n-ö kordnikud-konstaablid. 207Väidetavalt koguti SS-vabatahtlike seast Heidelaagris kokku need noorukid, kes polnud veel 17-aastased, kuid olid end vanemaks valeta- 204“Aivazi” metallitööstus asus tollase aadressiga Tööstuse tn 47c. nud, ja saadeti eriväljaõppele.

1150 1151 Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945 ritud mehi on ka veel maal koonduspunktides, ma tean Raplas ja Vasalemmas. Maal on minu teada paljudel meestel vorm seljas. Teevad õppust, niipalju kui see võimalik on. Eesti üksused Venest on kõik tagasi, välja arvatud lennukool, kes asub Liibavis, ja mõned eesti lennuüksused, kes asuvad Venes Idarindel, minu teada üks neist Idritsas. “Narva” pataljon tagasi jõudes võis olla kõige enam 200 mehe suurune. Nende puhkus lõppes nüüd enne minu äratulekut ja poisid saadeti Kehra, umbes 40 klm Tallinnast. Seal nad ootavad edaspidiseid korraldusi. Arvatakse, et nad nõutakse “Wiking”• diviisi alt välja ja allutatakse “Nordland”•diviisile, missugune väeosa oli alles hiljuti Narva rindel. Kodumaalt nad igal juhul ei lahkuvat. Eesti Brigaadi (nüüd ümber nimetatud diviisiks) esimene rügement asub Narva jõe ääres Vepskülas, 2. rügement asub Rii• gikülas. Mõlemad kohad on Narvast põhja pool. 1. rügemendi ülemaks on endiselt Sturmbannführer Wendt208 ja 2. rügemendi ülemaks Standartenführer Tuuling (endine Eesti kolonel). Krivasoo sillapea likvideerimisel opereerisid minu teada ma• jor Rebase ja kapten Soodeni pataljonid. Arvatakse, et Krivasoo sillapeas on 60 000 venelast. Minu kuulmist mööda ei ole põlevkivitööstusi pommitatud. On küll pommitatud Jõhvi jaama ja alevikku. Ühel päeval otsiti parasütisteˇ Koplis, Tallinna tööstusrajoonis, tehti tip•top haarang läinud nädalal. Siin elab rohkesti venelasi ja seda peetakse kommude linnaosaks. Narva liini peetakse mitte just kindlaks, kuid praegu rahu• likuks. Pearaskus on Krivasoo juures.” Need on kaunis täpselt edasi antud Arvo Mandre seletused. (Järgneb)

208S.t Paul Vent.

1152