VANA-LÄHIS-IDA AJALUGU 3500–2000 Ekr

VLADIMIR SAZONOV, PEETER ESPAK, ANDREAS JOHANDI

VANA-LÄHIS-IDA AJALUGU 3500–2000 eKr

Mesopotaamia ajalugu kiilkirja tekkest kuni Uus-Sumeri riigi languseni Vana-Lähis-Ida ajalugu 3500–2000 eKr.

Mesopotaamia ajalugu kiilkirja tekkest kuni Uus-Sumeri riigi languseni Vladimir Sazonov, Peeter Espak, Andreas Johandi

Vana-Lähis-Ida ajalugu 3500–2000 eKr.

Mesopotaamia ajalugu kiilkirja tekkest kuni Uus-Sumeri riigi languseni Toimetanud Mari Mets

Kaane kujundanud Kalle Paalits Küljendanud Kairi Kullasepp

Raamatu ilmumist on toetanud Tartu Ülikool ja Eesti Teadusagendtuur (ETF grandid 8669 ja 8993 ning PUT 500).

ISBN 978-9949-32-907-6 (trükis) ISBN 978-9949-32-908-3 (pdf)

Autoriõigused: Vladimir Sazonov, Peeter Espak, Andres Johandi, 2015

Tartu Ülikooli Kirjastus www.tyk.ee Sisukord

EESSÕNA 9

LÜHENDID 12

1. SISSEJUHATUS 13 1.1. Mis on Vana-Lähis-Ida uuringud ja mis on orientalistika? 13 1.2. Kuidas sai alguse assürioloogia kui teadusdistsipliin? 16 1.3. Assürioloogiast ja orientalistikast Eestis 31 1.4. Vana-Lähis-Ida geograafia ja loodus 35 1.5. Kronoloogiasüsteemidest ja periodiseeringutest 42 1.5.1. Vana-Lähis-Ida kronoloogiasüsteemidest ja periodiseeringutest 42 1.5.2. Ajaarvamine ja dateerimine muistses Lähis-Idas 43 1.6. Mesopotaamia ajaloo allikad ja kiilkiri 46 1.6.1. Kiilkiri ning selle teke ja areng 46 1.6.2. Vana-Mesopotaamia allikatest üldisemalt 50 1.6.3. Leksikaalsed nimekirjad 66 1.6.4. Ametlikud dokumendid 67 1.6.5. Pitsatid ja silinderpitsatid 68 1.6.6. Isikunimed kui allikad 69 1.6.7. Aastanimed 70 1.6.8. Raidkirjad 70 1.6.9. Mütoloogilised ja kirjanduslikud tekstid 71 Bartoni silinder 74 Tekst „Ukg 15” 75 „Enki ja Ninmah” 76 „Gilgameš, Enkidu ja allilm” 77 Maailma ülesehitus Mesopotaamias 80 Abzu ja surnuteriik Kur 82 1.6.10. Allikakriitika 84

5 2. MESOPOTAAMIA JA EELAMI AJALUGU 3500–2000 EKR 86 2.1. Mesopotaamia ja Eelami rahvastest ning nende päritolust 86 2.1.1. Sumerid 86 2.1.2. Akadlased 89 2.1.3. Eelamlased 91 2.1.4. Hurriidid 94 2.1.5. Amoriidid 94 2.2. Ülevaade Mesopotaamia ajaloost 96 2.2.1. Ubaidi ajastu (5500–4000 eKr) 97 2.2.2. Uruki ajastu (4000–3100 eKr) 99 2.2.3. Ğemdet-Nasri ajastu (3100–2900 eKr) 101 2.2.4. Varadünastiline periood (2900/2800–2335 eKr) 102 Varadünastiline ajastu I (u 2900–2750 eKr) 104 Varadünastiline ajastu II (u 2750–2650 eKr) 104 Varadünastilise ajastu III periood (u 2650–2335 eKr) 106 Uri kuninglik kalmistu 106 Meš-Ane-pada 109 Lagaši I dünastia 111 Ur-Nanše (ca 2500 eKr) 112 Akurgal (ca 2460/2450 eKr) 116 E-anatum (ca 2450–2425 eKr) 117 En-metena ja Dudu (24. saj eKr) 117 En-anatum II 121 En-entarzi ja Lugalanda reformid Lagašis 122 Urukagina 122 2.2.5. Umma ja Uruki valitseja Lugal-zagesi vallutab Sumeri 126 2.2.6. Sumeri arhailine ühiskond ja kuningavõim 127 En 130 Ensi 130 Lugal 131 2.2.7. Akadi ajastu 131 Sargon (2334–2279 eKr) 131 Narām-Su’en (2254–2218 eKr) ja Akadi impeeriumi hiilgeajad 134 Akadi impeeriumi lõpp 139

6 2.2.8. Sumer ja Akad gutilaste ülemvõimu ajastul (ca 2200–2120/2016 eKr) 140 Gudea (valitses u 2144–2124 eKr või 2143–2117 eKr) 140 2.2.9. Uri III ajastu (2112–2004 eKr) 141 Ur-Namma (2112–2095 eKr) 143 Šulgi (2094–2047 eKr) 143 Amar-Su’ena (2045–2038/2037 eKr) 146 Uri III riigi langus ja häving 146 Šu-Su’en (2037–2030 eKr) 146 Ibbi-Su’en (ca 2030–2004 eKr) 147 2.2.10. Ebla ja Mari linnriigid III at eKr 148 Ebla linnriik 148 Mari linnriik 149 2.3. Eelam ehk Loode-Iraani alad 3000–2000 eKr ning nende suhted Sumeri ja Akadiga 150 2.3.1 Eelami ajaloost ja riiklikust süsteemist ning ideoloogiast üldisemalt 150

KRONOLOOGIA 159

FOTODE, JOONISTE JA KAARTIDE NIMEKIRI 162

KIRJANDUS 164 Elektroonilised allikad 164 Kreeka allikad 164 Mesopotaamia ja Iraani allikad 165 Sekundaarkirjandus 165

Eessõna1

Juba pikemat aega on Eestis tuntud vajadust omakeelse muistse Lähis- Ida aja- ja kultuurilugu käsitleva raamatu järele. Enne käesoleva raamatu ilmumist polnud olemas ühtegi eesti keeles kirjutatud teaduslikku üle vaatekäsitlust muistse Mesopotaamia, Anatoolia, Iraani ja nendega piirnevate alade aja-, usundi- ning kultuuriloost. Alates 2005. aastast on raamatu autorid Peeter Espak ja Vladimir Sazonov pidanud terve rea Vana-Lähis-Ida teemalisi loengukursusi ning seminare Tartu Ülikoolis ning külalisõppejõududena ka Tallinna Ülikoolis ja TÜ Narva Kolledžis. Ala- tes 2014. aastast on Tartu Ülikoolis hakanud loenguid pidama Andreas Johandi, kes on ka viimastel aastatel panustanud Lähis-Ida uuringutesse, sh ka käesoleva raamatu koostamisse. Loengute pidamist raskendas üks tõsine probleem: eestikeelse Vana-Lähis-Ida ajaloo õpiku puudumine. Emakeelse, kaasaegse ja süsteemse õppematerjali olemasolu kindlasti liht- sustab aine omandamist tunduvalt nii üliõpilaste kui ka asjahuviliste seas. Viimane tõlkeõpik sel teemal ilmus eesti keeles 1949. aastal. Selle autoriks oli nõukogude akadeemik Vassili V. Struve, kelle koostatud kõrgkooli õpik kannab nimetust „Vana-Idamaade ajalugu”.2 Selle õpiku kasutamine õppematerjalina 21. sajandi alguse Eestis on aga problemaatiline, sest õpik on stalinistlikust ajastu vaimust kantuna väga ideologiseeritud. Lisaks on Vana-Lähis-Ida arheoloogia, filoloogia ja ajaloo valdkonnas viimase 65 aasta jooksul tehtud palju silmapaistvaid avastusi,3 mis on ümber lükanud mitmed Struve raamatus esitatud vananenud seisukohad.

1 Raamat valmis Eesti Teadusfondi grantide 8669 ja 8993 ning PUT 500 toetusel. 2 Struve 1949. 3 Ühe näitena paljudest võib tuua 1960. aastatel alanud itaalia arheoloogide korraldatud väljakaevamistel leitud muistse Ebla linnriigi Süüriast Tell-Mardikhist. Ebla linnast leitud kiilkirjaarhiiv, mida dateeritakse III eelkristlikku aastatuhandesse, heidab muuhulgas valgust toonaste sumerite ja semiitide kultuurilisele kontaktile.

9 Paraku on ka muu eesti keeles ilmunud vastavasisuline tõlkekirjandus enamasti madala või lausa väga nõrga kvaliteediga. Üksikud mõnevõrra soliidsemad varasemad käsitlused on tugevasti mõjutatud okupatsiooni võimude ideoloogiast (nagu ülalmainitud V. V. Struve raamat). Ilmunud populaarteaduslikkusele pretendeerivate raamatute näol on aga tegemist tihti lausa pseudoteaduslike või pseudoteaduse piiril balansseerivate teostega, nagu näiteks slovakk Vojtech Zamarovský „Alguses oli Sumer”4 (1980) või sakslase Helmut Uhligi „Sumerid: rahvas ajaloo alguses”.5 Sellist laadi raamatuid üliõpilastele lugemiseks soovitada ei tohiks. 20. sajandil ilmus terve hulk pseudoteaduslikke raamatuid ja artikleid muistse Mesopotaamia ajaloost, nagu näiteks Ants Uro 1940. aastal trükitud raa- matukene „Sumerlaste seadusi”. Pikemalt neist räägime peatükis „Mis on Vana-Lähis-Ida uuringud ja mis on orientalistika”. Lünka eestikeelses lugemisvaras on raamatu autorid (Espak, Sazonov, Johandi) ning eesti assürioloog Amar Annus üritanud täiendada, aval- dades populaarteaduslikke artikleid ajakirjades Horisont, Kirikiri, Kirik ja Teoloogia, Maailma Vaade, Diplomaatia, mõningates tõsisemates teadus- ajakirjades nagu Akadeemia, Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi aastaraamat, Usuteaduslik Ajakiri, Ajalooline Ajakiri, Tuna ning muudes väljaannetes.6 Kuid ka pärast hulgaliselt avaldatud artikleid säilib vajadus süstemaatilise õpiku järele. Inglis-, vene-, saksa- või prantsuskeelseid õpikuid on küllalda- selt, kuid samalaadne eestikeelne käsitlus puudus siiani. Nüüd on see lünk loodetavasti täidetud. Raamatu koostamisel püstitasid autorid endale eesmärgi valmistada ette ning trükis välja anda esimene eesti autorite koostatud põhjalik ja kaasaegne muistse Lähis-Ida aja- ning kultuuriloo käsitlus, mis oleks kasutatav eelkõige kõrgkooliõpikuna. Samas võiks see raamat olla abi- materjaliks ka mitmete valdkondade erialateadlastele: nii Vana-Lähis-Ida uurimisele keskendunud ajaloolaste, filoloogide ja arheoloogide kui ka teo- loogide, hebraistide, klassikaliste filoloogide, orientalistika distsipliinidega

4 Vt nt V. Zamarovský 1980. Selle raamatu puhul on tegemist sisult nõrga ja vananenud teosega. 5 Uhlig 2004. Vt ka retsensiooni Espak 2008, 129–135. 6 Vt nt Sazonov 2007a, 2001–2031; Sazonov 2011, 18–25; Sazonov 2012c, 180–202; Espak, Sazonov 2005, 34–41; Espak, Sazonov 2007, 32–39; Espak 2009a, 19–29; Espak 2010a, 1791–1840; Espak 2005, 47–49; Espak 2010b, 69–84; Johandi 2012, 159–179.

10 tegelevate isikute, semiootikute, kulturoloogide, kirjandusteadlaste jt jaoks. Püüd säilitada loogilist ülesehitust ning vältida detailsemate eri alaterminite liigset kasutamist peaks tegema raamatu ligipääsetavaks ka laiemale lugejaskonnale (nt keskkooliõpilased, ajaloohuvilised).

Koostatud trükis hõlmab endas kogu muistse Lähis-Ida aja- ja kultuuriloo ülevaadet aastatel u 3500–2000 eKr e Lähis-Ida kirjalikku ajalugu alates pronksiaja algusest ning kiilkirja leiutamisest Sumeris ca 3500/3400 eKr kuni Uus-Sumeri riigi langemiseni ca 2000 eKr. Niisiis on autorite peaeesmärk täiendada praeguseni sisuliselt puu- duvat muistse Lähis-Ida aja- ja kultuurilugu käsitlevat eestikeelset tõsistel teaduslikel alustel seisvat kirjandust. Kuna Eestis tegutseb mitmeid vanaaja ajaloo ja Vana-Lähis-Ida uurijaid, ei pidanud raamatu autorid põhjendatuks tõlkida mõni rahvusvahelises keeles ilmunud teaduslik aja- lookäsitlus7 eesti keelde, vaid leidsid, et hoopis otstarbekam on koostada just uus originaaluurimus. vanemteadur Vladimir Sazonov, vanemteadur Peeter Espak ja TÜ doktorant Andreas Johandi

Tartu, 2015

7 Vt nt Briant 2002; Wiesehöfer 2005; Kuhrt 1995; Cancik-Kirschbaum 2003; van de Mieroop 2004; Edzard 2004; Selz 2005; Liverani 2014; IDV I; Дандамаев 1985; Емельянов 2003.

11 Lühendid

AcOr Acta Orientalia (Budapest) Societates Orientales Batava, Danica, Norvegica, Svecica (Leiden 1923 ff.) Akg Akurgal AOAT Alter Orient und Altes Testament (Kevelaer/Neukirchen-Vluyn 1969 ff.) ASJ Acta Sumerologica (Hiroshima, Japan 1979 ff.) at aastatuhat AuOr Aula Orientalis (Barcelona 1983 ff.) eKr enne Kristust Ean. E-anatum FS Festschrift JCS Journal of Cuneiform Studies (New Haven . . . Baltimore 1947 ff.) Ka Kurigalzu PSDA the Sumerian Dictionary of the University Museum of the Uni- versity of Pennsylvania RA Revue d’Assyriologie et d’Archéologie Orientale (Paris 1886 ff.) RSO Rivista degli Studi Orientali (Rome 1907 ff.) S Sonderreihe (1971 ff.) Strab. Strabon Ukg. Urukagina Urn. Ur-Nanše VD Varadünastiline CM Cuneiform Monographs (Groningen 1992 ff.)

12 1. Sissejuhatus

1.1. Mis on Vana-Lähis-Ida uuringud ja mis on orientalistika?

Vana-Lähis-Ida (Mesopotaamia, Anatoolia, Süüria, Palestiina, Liibanoni, Jordaania, Küprose, Iraani alade jne) uuringutega tegelevad idamaade uurijad, keda nimetatakse assürioloogideks ja laiemalt ka orientalistideks. Teadusdistsipliini, mis uurib Idamaid nimetatakse seega orientalistikaks. Vana-Lähis-Ida alla kuulub ka Vana-Egiptus, kuid Egiptust selles raamatus ei käsitleta.8

Mida kujutab endast orientalistika?

Orientalistika on koondnimetuseks tõenäoliselt ühele ning ilmselt kõige suuremale humanitaarteaduste allsektsioonile, mille uurimisalaks on Aasia (ja osades ülikoolides ka Aafrika) mandril paiknevate maade rahvaste aja- ja religioonilugu, arheoloogia, keeled ning kultuurid. Orientalistika haare on geograafilistes mastaapides väga suur – alates Põhja-Aafrikast kuni Indoneesia või Polüneesiani välja. Magrib9, Lähis-Ida10, Kesk-Ida, Siber, India, Hiina, Mongoolia, Indohiina, Jaapan, Indoneesia, Polüneesia jt – kõik need alad moodustavad piirkonna, millega tegelevad orientalistid. Suurimaks humanitaaria valdkonnaks saab orientalistikat pidada kasvõi seetõttu, et uuritaval territooriumil elab valdav osa tänapäeva maailma rahvastikust ning vastavasse valdkonda kuulub ka kõige pikem periood siiani läbiuurimata maailma ajaloost, sh teaduse ning filosoofia ajaloost. Tähtsamateks orientalistika harudeks võib lugeda egüptoloogiat, assürio-

8 Vana-Egiptuse aja- ja kultuuriloo kohta on eesti keeles ilmunud mitmed põhjalikud käsit- lused, vt nt Stadnikov 1998 või Wilkinson 2013. 9 Põhja-Aafrika alad (v.a. Egiptus): Maroko, Alžeeria, Tuneesia, Liibüa, Mauritaania ja Lääne-Sahara alad. 10 koos Egiptusega.

13 loogiat, semitistikat, hebraistikat, arabistikat, islamiuuringuid, idakristluse uuringuid, iranistikat, budoloogiat, indoloogiat, turkoloogiat, altaistikat, mongolistikat, tibetoloogiat, sinoloogiat, japanoloogiat, kuid loetleda võiks enamaidki distsipliine.

Assürioloogia (saksa keeles Altorientalistik ’vanaorientalistika’) kui üks orientalistika akadeemilisi teadusdistsipliine, mille esindajateks on ka käes- oleva raamatu autorid, tegeleb peamiselt muistse Lähis-Ida aladel (v.a. Egiptus11) elanud rahvaste ajaloo, religiooni, filoloogia ning arheoloogiaga. Sõna assürioloogia tuleneb sõnast Assüüria (originaalis akadi k Aššur), sest just 19. sajandi esimesel poolel avastati Põhja-Iraagist endise Assüüria kuningriigi aladelt uhked Assüüria kuningate paleed muistsetes Niineve, Kalhu, Dur-Šarrukini ning Aššuri linnades. Assürioloogia teise nimetusena on tänapäeval käibel ka Vana-Lähis-Ida uuringud. Assürioloogia uuritavate rahvaste hulka kuuluvad esmajoones eelkristlikul perioodil elanud sumerid, akadlased, babüloonlased, assüürlased, eelamlased, hurriidid, hetiidid, luuvilased, urartulased, meedlased, muistsed pärslased jne – ehk teisisõnu kõik rahvad ja hõimud, kes kunagi kasutasid kirjasüsteemina kiilkirja või kuulusid kiilkirja kultuuriruumi ajavahemikus ca 3500 eKr – 1. saj pKr. Vana-Lähis-Ida uuringud on väga tihedalt seotud Vana Testamendi ja Iisraeli uurimise, hebraistika ning ka teoloogiaga. Iisraeli uuringud on otseselt seotud Ugariti ja Foiniikia ning ka Mesopotaamiaga. Omakorda on ka assürioloogial ehk Vana-Lähis-Ida uuringutel rida allharusid või distsipliine, mis on aja jooksul teadustena üha enam spetsialiseerunud ja iseseisvunud nimetuste all nagu sumeroloogia, akadistika, elamitoloogia, hurritoloogia, ugaritoloogia ja hetitoloogia. Mainime siin vaid mõningaid neist.

Sumeroloogia on assürioloogia allharu – distsipliin, mis uurib muistse Sumeri rahva ja tsivilisatsiooni keelt, kirjasüsteemi (sumeri kiilkiri), kultuuri, kirjandust, arheoloogiat, kunsti, usundit, poliitilist ajalugu, majan- dust jm.

11 Egiptusega tegeleb egüptoloogia.

14 Akadistika on samuti üks assürioloogia allharu. See uurib akadi keelt ja akadi keelt rääkinud rahvaste (akadlased, assüürlased, babüloonlased) kultuuri, ajalugu, kirjandust, usundit jm.

Hetitoloogia kui teadusdistsipliin uurib Anatoolia (tänapäeva Türgi) aladel elanud hetiitide, luuvilaste ja palailaste keeli, kultuuri, ajalugu, kirjandust, usundeid jm. Muistsed Anatoolia elanikud kasutasid kirjasüsteemina nii kiilkirja kui ka luuvi hieroglüüfkirja.

Elamitoloogia uurib muistse Loode-Iraani aladel III–I at eKr asunud Eelami tsivilisatsiooni (sh kiri, keel, ajalugu, usundilugu, kunst, majandus jne).

Ugaritoloogia keskendub muistse Süüria aladel II at eKr eksisteerinud Ugariti (tänapäeva Raš Šamra Süüria rannikul) linnriigi, selle ajaloo- ja kulturiloo, keele, religiooni ja kirjanduse uuringutele. Miks on Ugariti uuringud olulised? Ugarit mängis olulist rolli just kultuurilises mõttes,12 samas kui Ugariti linnriik oli ise poliitiliselt alati nõrk ja suuriikidest sõltuv. Uga- rit oli sageli egiptlaste, hetiitide või hurriitide huviobjekt või lausa nende vasall, kuid jättis olulise jälje inimkonna kultuurilukku, sest just Ugaritist on pärit esimene teadaolev tähestik inimkonna ajaloos ning hulk müüte ja eepilisi tekste, mis on mõjutanud kogu Lähis-Ida, leides kajastamist Piiblis, foiniikia mütoloogias,13 aga ka kreeka mütoloogias ja mujalgi.

Egüptoloogia on teadusdistsipliinina siiski natuke varem tekkinud kui assürioloogia. Egüptoloogia rajamisaastaks võib pidada 1822. aastat, mil noor prantsuse filoloog Jean François Champollion (1790–1832) dešif- reeris edukalt osa egiptuse hüroglüüfe,14 pannes sellega aluse uuele

12 Ugariti kohta vt Loretz 1990. 13 Финикийская мифология 1999. 14 Vanaegiptuse keele dešifreerimine sai alguse tuntud Rosetta kivist, mille avastas 1799. aastal Rosetta linna lähedalt üks Napoleoni armee ohvitser. See oli 196. a eKr Egiptuse vaarao Ptolemaios V ajal preestrite valmistatud steel. Tekst on kolmes keeles: egiptuse hieroglüüfides, demootilises kirjas ja vanakreeka keeles. Tänu sellele, et vanakreeka keelt tunti hästi, suutsidki teadlased dešifreerida vanaegiptuse keele. Selle teksti dešifreeris Jean-François Champollion 1822. aastal. See sündmus sai murranguliseks Vana-Egiptuse tekstide lugemisel ja tõlkimisel. Alates 1802. aastast asub Rosetta kivi Londonis Briti Muuseumis.

15 teadusdistsipliinile ning vanaegiptuse keele dešifreerimisele. Eestis tegutses vaid üks egüptoloog – Sergei Stadnikov (1956–2015), kes oli Tartu Üikooli teadur.15

1.2. Kuidas sai alguse assürioloogia kui teadusdistsipliin?

Kuni 1840. aastateni olid teadmised muistsetest Assüüria ja Babüloonia kuningriikidest väga napid, peaaegu olematud. Sumeri ja Eelami kohta polnud üldse mingit teavet, ei teatud isegi, et sellised tsivilisatsioonid olid kunagi olemas olnud. Suurem osa teadmisi Assüüria ja Babüloonia kohta pärines Vanast Testamendist seoses Iisraeli või Juuda kuningriikide ajalooga. Kõik, mis eksisteeris Lähis-Idas varem kui 8.–7. saj eKr, oli teadmata. Ka seda, mis oli teada Piiblist, kreeka ajaloolastelt Herodotoselt, Ktesiaselt, Xenophonilt jt, oli vähe ja need andmed polnud sugugi täpsed, vaid meenutasid pigem legende, müüte ja kuulujutte. Ülalmainitud allikad nimetasid küll põgusalt mõningate Assüüria või Babüloonia kuningate ja jumaluste nimesid, kuid tihti tugevasti moonutatutena. Näiteks 7. saj eKr Assüürias valitsenud kuningas Aššurbanipali16 nimi teisenes kreeka auto- ritel Sardanapaloseks. Ka ajaloolised faktid ja andmed ei pruukinud olla sugugi täpsed. Kui keegi isegi kuulis nimetusi, nagu Sumer, Eelam, hurriidid või hetiidid, ei uskunud ta ilmselt sellesse, et need tsivilisatsioonid ja rahvad kunagi eksisteerisid ning seda isegi nii varakult kui 3.–2. at eKr. Suurem osa inimkonnast oli veel 19. sajandi keskpaigas veendunud, et jumal lõi maailma ligi 6 000 aastat tagasi. Suuremad avastused Lähis- Ida arheoloogias toimusid 19. sajandil ja 20. sajandi esimesel poolel, mil avastati Assüüria, Babüloonia, Sumeri, Trooja ja Minose muistsed tsivilisatsioonid. Samas oli Lähis-Ida piirkond teadlasi ja rändureid huvitanud juba pikemat aega. Alati oli leidunud kreeka, rooma, bütsantsi ja araabia rändureid, kes huvitusid Lähis-Ida muististest. Huvi olid äratanud muistsete linnade

15 Muistse Egiptuse aja- ja kultuuriloo kohta vt Stadnikov 1998; Stadnikov 2010, 1842–1864; Stadnikov 2011, 2–5. 16 Aššurbanipali kohta eesti keeles vt Sazonov 2006, 80–87.

16 Babüloni ja Persepolise varemed, aga ka Behistuni raidkiri17 ning teised tuntud ja silmapaistvad muistised Iraagi, Süüria, Türgi ning Iraani aladel. Behistuni raidkirja on maninud näiteks tuntud kreeka ajaloolane Ktesias Knidosest (5.–4. saj eKr), kes töötas pikka aega Pärsia kuninga Artaxerxes II Mnemoni (valitses 404–358 eKr) õukonnas arstina ja oli Pärsia impeeriumis palju reisinud. Ktesias nägi seda raidkirja isiklikult, kuid arvas ekslikult, et selle koostas Babüloni kuninganna Semiramis, kes selle Zeusile pühen- das. Tegelikult koostas raidkirja 6. eelkristliku saj lõpus Pärsia kuningas Dareios I (valitses 522–486 eKr).18 Behistuni raidkirja mainisid ka teised kreeka ja rooma autorid, aga selle vastu ilmutasid huvi ka mõned araabia rändurid ja haritlased, nagu näiteks Ibn Hawqal 10. sajandil. Eurooplaste huvi Lähis-Ida kultuuri ja vaimse pärandi vastu hakkas taas kasvama risti- sõdade ajal (1096–1291). Juba 12. sajandil käis Lähis-Idas rändur Benjamin Tudelast.19 Ta alustas oma rännakuid u 1160. aasta paiku ja külastas linnu Kreekas, Süürias, Palestiinas, Mesopotaamias ning Pärsias. Uusaeg, mis tõi Euroopas kaasa palju muudatusi (sh reformatsiooni ja teaduste kiire arengu), suurendas veelgi huvi muistse ajaloo vastu. Ida- maad huvitasid eurooplasi nii oma eksootilisuse kui ka salapära tõttu. Üks selline idamaade huviline oli inglise rändur ja seikleja Robert Sherley (1581– 1628). Külastades 1598. aastal diplomaatilisel missioonil Pärsiat koos oma vanema venna Anthony Sherley’ga (1565–1635), jäi Robert Sherley hiljem aastateks Pärsiasse elama. Ta tundis huvi idamaade kultuuride ja ajaloo vastu ning tegutses aastatel 1609–1615 Iraani šahh Abbas I (1587–1629) saadikuna Euroopas. Sherley on oma töödes viidanud ka Behistuni raidkir- jale, mida ta isiklikult nägi. Teine tuntud idamaade rändur ja seikleja oli itaalia teadlane, luuletaja, sõjaväelane ja aristokraat Pietro della Valle20 (1586–1652), kes oli ilmselt üks esimesi eurooplasi, kes puutus kokku kiilkirjaga ja õppis keetma kohvi. Pärimuse järgi valmistas della Valle esimese tassi kohvi Itaalias 1626. aastal. Ka huvi salapärase kiilkirja vastu tekkis Euroopas paljuski just tänu della Valle tegevusele: ta rändas Lähis-Idas (külastas näiteks Jeruusalemma,

17 Behistuni raidkirja kohta vt Sazonov 2012, 27–44; Schmitt 2009; Johandi 2013, 130–140. 18 Vt lähemalt nt Schmitt 1991. 19 Tudela asus Navarra kuningriigis. 20 Della Valle kohta vt Bietenholz 1962.

17 Istanbuli, Damaskust, Bagdadi, Babüloni varemeid, Persepolist) ja tõi sealt Euroopasse kaasa ühed esimesed kiilkirjanäidised, mille kopeeris Perse- polisest 1621. aastal. Just della Valle pakkus esimesena välja idee, et neid märke tuleks lugeda vasakult paremale, mitte paremalt vasakule, nagu heebrea, aramea ja araabia keelt. Ajalugu näitas, et tal oli õigus. Huvi Lähis-Ida ja kiilkirja vastu püsis Euroopas ka 17. sajandi jooksul ning aja möödudes see aina suurenes. Leiti üha uusi kiilkirjatekste, millega tegelesid eelkõige harrastusajaloolased ja kollektsionäärid. Siiski ei suutnud veel keegi kiilkirja lugeda. 1700. aastal nimetas inglise uurija Thomas Heyd selle kirjasüsteemi kiilkirjaks, inglise keeles cuneiform (tuletatud ladinakeelesest sõnast cuneus – ’kiil’), saksa keeles sai see kirjasüsteem nimetuseks Keilschrift. Tormilistel ja kiire arenguga 18.–19. sajanditel leidis aset Suur Prantsuse Revolutsioon (1789–1799), Napoleoni sõjad (1799–1815), tööstusrevolutsioon, Euroopa maade industrialiseerimine, läbimurre paljudes teadusdistsipliinides ning suured avastused geograafias, loodusteadustes ja humanitaarias. 18. sajandil ja 19. sajandi alguses rändasid mitmed inglise, saksa, prantsuse, vene ja taani rändurid ja teadlased Lähis-Idas ning tõid sealt Euroopasse hulgaliselt artefakte ja kiilkirjatekste. Silma paistsid eriti kaks saksa-taani tuntud filoloogi Friedrich Münter (1761–1830) ja Karsten (või Carsten) Niebuhr (1733–1815), kes arvasid juba 18. sajandi lõpus, et need Euroo- passe toodud kiilkirjateksid on pärsiakeelsed ja et iga kiilkirja märk võib tähendada eraldi tähte. Selles suhtes olid nende arvamus õige, kuid kirja- süsteemi dešifreerida nad ei suutnud. Münteril õnnestus dešifreerida vaid kaks märki. Taani kuninga Frederick V (1746–1766) teenistuses olnud saksa päritolu matemaatik, rändur ning kartograaf Karsten Niebuhr reisis palju Lähis- Idas. Niebuhr nägi isiklikult Behistuni raidkirja 1764. aastal ning tal tekkis selle vastu koguni nii suur huvi, et uuris seda lähemalt ning avaldas selle teksti 1777. aastal, kuid tõlkida ta seda siiski ei suutnud. 1772. aastal avaldas Niebuhr Kopenhaagenis raamatu „Araabia kirjeldus” (Beschreibung von Arabien), 1774–1778 ilmus tema sulest kaheköiteline uurimus „Araa- bia ja teiste ümbritsevate maade reisikirjeldus” (Reisebeschreibung von Arabien und anderen umliegenden Ländern). Need tööd olid spetsialisee- ritud muistse Pärsia pealinna Persepolise linnast leitud pärsia kiilkirjas raidkirjadele. Niebuhr oli väga hea filoloog ning andekas teadlane, kes

18 suutis teha detailseid koopiaid kolmekeelsetest tekstidest, ning just need andsid Euroopa orientalistidele 19. sajandi I poolel võtme kiilkirja dešifree- rimiseks. Seega sai paljuski Niebuhri ettevõtmine ja fundamentaalne töö pärsia kiilkirja uurimises ning kopeerimises aluseks, et vanapärsia keelt ja üldisemalt kiilkirja dešifreerida ning suurimat pärsia raidkirja – Behistuni raidkirja – tõlkida. Euroopas kasvas huvi kiilkirja vastu märgatavalt just pärast Niebuhri tööde avaldamist. Göttingeni Ülikoolis töötav noor ja väga andekas klassikaline filoloog Georg Friedrich Grotefend (1775–1853) avastas 1802. aastal Persepolise raidkirjades kolme kuninga nimed: Hystaspes, Dareios ja Xerxes.21 Grote- fendi peetakse pärsia kiilkirja esimeseks edukaks dešifreerijaks, kes tegi olulise läbimurde kiilkirjatekstide tõlkimises. 4. septembril 1802. aastal pidas Grotefend Göttingeni Ülikoolis ettekande pärsia kiilkirjatahvli dešifreerimisest. See savitahvel pärines muistsest Pärsia linnast Persepolisest, mille oli kunagi hävitanud ja maha põletanud Aleksander Suur. Grotefend leidis vaid kahe sõna – „kuningas“ (xšāyaθiya) – ja „suur“ (vazrka) – tähenduse. Kokku andis see xšāyaθiya vazrka „suurkuningas“. Kahe ülalmainitud sõna tähenduse mõistmiseks oli Grotefend dešif- reerinud kokku üheksa kiilkirjamärki. Seega oli nüüd koos Münteri dešifreeritud kahe märgiga teada juba 11 märki. Alles 1836. aastast suutis prantsuse orientalist Eugène Burnouf (1801–1852) leida ka teiste seni teadmata pärsia kiilkirjamärkide tähendused, saades seega tuntuks vanapärsia keele dešifreerijana.22 Ta uuris mh ka avesta ja sanskriti keelt. Sellega oli vanapärsia keel esimesena paljudest kiilkirjakultuuride keeltest dešifreeritud. Samal ajal, kui filoloogid üritasid lugeda pärsiakeelseid tekste, tegid arheoloogid mitmeid olulisi avastusi. Aktiivsemale uurimisele ja välja- kaevamistele Lähis-Idas panid aluse inglise ja prantsuse konsulid Türgis – Sir Austen H. Layard (1817–1894) ja Paul-Émile Botta (1802–1870) – ning hiljem prantsuse arheoloog Ernest Choquin de Sarzec (1832–1901) ja inglane

21 Weissbach 1968, LXIX; Schmitt 2009; Kuhrt 2010. 22 Burnouf 1836; Burnouf 1838.

19 George Smith (1840–1876), kes alustasid väljakaevamistega Assüüria ja Babüloonia aladel.23 Üks tähtsamaid avastusi oli Sir Austen H. Layardi juhitud väljakae- vamistel 1849. aastal Niinevest päevavalgele tulnud Assüüria kuningas Aššurbanipali raamatukogu (7. saj eKr), mis sisaldas rohkem kui 25 000 savitahvlit.24 Leidude hulgas oli palju erinevaid dokumente, ametlikke kirju, kirjanduslikke tekste, aga ka muistseid sumeri-akadi sõnastikke ning mitmesuguseid sõnade ja kiilkirjamärkide nimekirju jne. Näiteks avastas varalahkunud Georg Smith – assürioloogia üks pio- neeridest – Gilgameši eepose25 ning sai selle üheks esimeseks tõlkijaks. Inglise diplomaat, sõjaväelane ja orientalist Sir Henry Rawlinson (1810– 1895) kopeeris aastatel 1835–1847 Behistuni raidkirja ja suutis selle hiljem dešifreerida. 1827–1839 oli Rawlison teeninud ohvitserina Briti Ida-India kompa- niis. Alguses teenis ta Indias, hiljem aga Iraanis. 1840–1843 oli Rawlinson inglise valitsuse esindajana Kandaharis (Afganistan), seejärel aga Bagda dis (Iraak) ja hiljem Teheranis (Iraan). Eugène Burnoufi pärsia sõnastiku abil sai ta üsna kiiresti hakkama selle raidkirja esimese osaga. Teine osa sellest tekstist oli aga silbiline kiilkiri, mida Rawlinsoni arvates kasutasid muistse Iraani elanikud eelamlased. Kolmekeelse teksti kolmas osa tundus talle aga sõnade kogumina, mille kohta ta järeldas, et tõenäoliselt on tegu semiidikeelse tekstiga. Rawlinson kopeeris Behistuni raidkirja, mille ta hiljem dešifreeris, ning 1847. aastal ilmus see tema teoses The Persian cuneiform lnscriptions at Behistun.26 Seejärel oli Rawlinson tegev arheo- loogilistel väljakaevamistel Mesopotaamia linnades Borsippas (1854) ja Sipparis (1876). Rawlinson avaldas hulgaliselt artikleid ja uurimistöid kiilkirja ning Vana-Lähis-Ida ajaloo kohta.27

23 Hrouda 1971, 14–15. 24 Aššurbanipali raamatukogu oli samal ajal ka Assüüria riigi olulisim arhiiv (selle rajamist dateeritakse 7. saj keskpaika eKr), mis loodi Uus-Assüüria kuninga Aššurbanipali käsul Niineve linna ja mida täiendati rohkem kui 25 aastat. See polnud sugugi esimene raamatukogu muistses Mesopotaamias, kuid tänapäeval kõige tuntum ja ilmselt ka oma aja üks suurimaid. 25 Vt Gilgameši eepost Amar Annuse tõlkes – Annus 2010. 26 Rawlinson 1847. 27 Rawlinsoni tuntumad teosed on The Persian cuneiform inscription at Behistun, London, 1846–1851 ja The cuneiform inscriptions of Western Asia, v. 1–5, London, 1861–1880.

20 Tänu Rawlinsonile ja tema kollee- gidele osutusid Idamaade uurimises eriti edukaks Suurbritannia teadlased. Näiteks William Henry Fox Talbot (1800–1877) oli väga mitmekülgsete huvidega inimene. Ta oli briti keemik ja füüsik, üks peamisi fotograafia arendajaid, kes leiutas 1835. aastal esimese negatiivi ja tegi veel mitmeid avastusi. Ta oli aktiivne ka poliitikas ja tundis huvi väga paljude elualade vastu, kuid meie seisukohast on olu- lisem see, et ta dešifreeris esimesena koos Edward Hincksi ja Sir Henry Raw- Foto 1. Sir Henry Rawlinson. linsoniga Niineve linnast leitud akadi kiilkirjas raidkirju. Iiri orientalist Edward Hincks (1792–1866) oli silmapaistev assürioloog, filoloog ning üks akadi ja eelami keelte dešifreerijatest, kes andis olulise panuse ka urartu kiilkirja dešifreerimisse. Hincks võrdles mh akadi asesõna a-na-ku ’mina’ sarnase heebreakeelse asesõnaga ja järeldas, et akadi ja heebrea keeled on omavahel suguluses. Nüüd ei jäänud enam mingit kahtlust, et akadi keele puhul on tegu semiidi keelega. Kuid kogu teksti polnud tollal veel võimalik lugeda, sest 1830. aastate Euroopas tunti liiga vähe selliseid tekste. Just Hincks avastas, et on olemas ka sumeri keeles kirjutatud kiilkiri. Assürigoloogiateaduse „isadeks” peetakse nelja uurijat ja dešifree- rijat: William Henry Fox Talbot, Sir Henry Rawlinson, Edward Hincks ning Jules Oppert (1825–1905). Inglismaal asuv Aasia Uurimise Kuninglik Selts pakkus neljale oma aja tuntud korüfeele tõlkida ühte ja sama akadikeelset kiilkirjateksti. See oli Assüüria kuninga Tiglatpileser I (1115–1077 eKr) raidkiri. Aasia Uurimise Kuninglik Selts arvas, et kui kõik neli teadlast tõlgivad sama teksti enam-vähem sarnaselt, siis oleks igati põhjendatud luua täiesti uus akadeemiline teadusdistsipliin assürioloogia. Nii juhtuski ja 17. märtsil 1857. aastal kuulutati välja, et neli teadlast olid ühe ja sama teksti tõlkinud peaaegu identselt. Seega saidki Oppert, Hincks, Rawlinson ja Talbot uue

21 teadusdistsipliini rajajateks. Üks Tiglatpileser I tekst on olemas ka Tartu Ülikooli kunstimuuseumis.28 1870. aastatel ilmuvad esimesed artiklid Lähis-Ida vanade keelte gram- matikast ning ka esimesed väikesemahulised sõnastikud. Akadikeelsete tekstide dešifreerimine kulges algusest peale edukalt ja kiiresti, kuna võrd- levalt sai abiks võtta mitmeid teisi tänaseni elusaid semiidi keeli (araabia, heebrea, amhara). Muistsete semiidi keelte uurimisel selgus aga, et osa tekste on loetamatud. Suur hulk Niinevest pärit tekste olid kakskeelsed. Juba Hincks ja Oppert märkasid, et üks neist pole semiidi keel. Muistsete sõnastike uurimisel tuli välja, et neil sõnastik-savitahvlitel kommenteerib igat semiidikeelset sõna üks teine sõna, mis on kirjutatud samas kiilkirjas, kuid mingis muus seni täiesti tundmatus keeles. Sealt edasi aga oletati ühe võimalusena, et kiilkirja ei võtnud kasutusele mitte semiidid, vaid hoopis mingi teine senitundmatu rahvas. 17. jaanuaril 1869. aastal luges Oppert Pariisis Numismaatika ja Arheo- loogia Seltsis ette oma uurimistöö, mille kohaselt oli kiilkirja kasutusele võtnud rahvas sumerid. Uurides Assüüria kuningate titulatuuri, avastas Oppert, et nad nimetasid end sageli Sumeri ja Akadi kuningateks (akadi keeles šar māt Šumerî u Akadî29). Seetõttu arvaski Oppert, et Akad oli seotud Mesopotaamia semiidi elanikkonnaga ning Sumer võis olla maa, kus elas senitundmatu mittesemiidi päritolu rahvas, kes oli leiutanud kiilkirja. Samuti oli Oppert esimene, kes väitis, et Lähis-Idas oli sumeri keelel teadus- ja kultuurkeelena samasugune roll, nagu oli olnud ladina keelel Euroopas viimase kahe aastatuhande vältel. Opperti teooria vastu oli tuntud semitoloog Joseph Halévy (1827–1917),30 kes alates 1874. aastast üritas tõestada, et kiilkirja leiutasid semiidid ning sumereid pole kunagi olemas olnud. Arusaamatu kiilkiri oli tema meelest Babüloonia ja Assüüria preestrite salakiri. Kuna Halévy autoriteet oli teadlaskonna hulgas tohutult suur, oli kuni 19. sajandi lõpuni sellel arusaamal väga palju poolehoidjaid. 1877. aastal kaevas prantsuse arheoloog Ernest Choquin de Sarzec Telloh’ künka alt tänases Lõuna-Iraagis välja muistse Sumeri linna Lagaši varemed. Skulptuurid ja kiilkirjatekstid, mida sealt hulgaliselt leiti, olid

28 Vt lähemalt Espak, Sazonov 2010, 83–88. 29 Vt nt RIMA 1, A.78.5, read 4–5, lk 244. 30 Vt nt Halévy 1900.

22 Foto 2. Friedrich Delitzsch. välimuselt täiesti erinevad nendest, mida teadlaskond seni tundis. Peagi oli sumerite kui omaette mittesemiidi rahva olemasolu tõestatud ning sumeri keele dešifreerimisel tehtud piisavalt edusamme, et juba mõista ka pikemate raidkirjade ja kirjanduslike teoste umbkaudset sisu. 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi I poolel olid assürioloogid tegusad nii Prantsusmaal kui ka Inglismaal. Siin väärib erilist mainimist Jean Geneviève François Thureau-Dangin (1872–1944), Prantsusmaa üks tuntuimaid assü- riolooge, sumerolooge ja matematikaajaloolasi. Ta oli üks sumeroloogia kui teadusharu rajajaid. Peagi hakati assürioloogiaga aktiivselt tegelema ka Saksa Keisririigi ülikoolides (Heidelberg, Göttingen, München, Leipzig jt). Eriti paistis silma saksa assürioloog Friedrich Delitzsch (1850–1922), kes avaldas „Assüüria grammatika”31 (1889), „Assüüria ja Babüloonia ajaloo”32 (1891) ning „Sumeri grammatika“ ja „Sumeri glossaari”33 (1914). Olles väga produktiivne autor ja briljantne filoloog ning ajaloolane avaldas Friedrich Delitzsch sadu töid. Väga tuntud assürioloog oli ka Otto Schröder (1887–1928).

31 Delitzsch 1889. 32 Delitzsch 1891. 33 Delitzsch 1914a; Delitzsch 1914b.

23 19. sajandi lõpus rajati Saksamaal üks tuntuimaid ja mainekamaid siiani ilmuvaid assürioloogia teadusajakirju Zeitschrift für Assyriologie und Vorderasiatische Archäologie,34 mille esimesed numbrid ilmusid juba 1886. aastal. Ajakirja rajas Carl Bezold (1859–1922), tuntud saksa semitist, assürioloog ja orientalist, kes õppis Leipzigis ning oli Delitzschi õpilane. Assürioloogia ja Vana-Lähis-Ida uuringud hoogustusid Saksamaal 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses tänu suurele huvile ning Saksa ülikoo- lide teaduspotentsiaalile, aga ka tänu sellele, et riik toetas neid uuringuid olulisel määral. Assürioloogia (ja ka egüptoloogia) kiiret ja edukat arengut edendas Saksamaal eriti keiser Wilhelm II (valitses 1888–1918), kes amatööras- sürioloogina avaldas ka ise uurimusi ning soodustas saksa arheoloogide tööd Lähis-Idas. Sergei Stadnikov kirjutas oma artiklis „Vanade Idamaade tähendusest saksa politilisele mõttele. Skitsid aegruumis 1871–1945” Wilhelm II kohta väga tabavalt: „Egiptuse ning eriti kunagi Mesopotaamias asunud kõrgkultuuride kummardamine Saksa keisri Wilhelm II poolt (1859–1941, valitses 1888– 1918) oli aga omaette tase. Arheoloogia ei olnud iseenesestki mõista riigipea ainus huvi – juurde võib lisada kas või ristlejad, allveelaevad, soo- musautod, kahurid, lennukid, Aafrika-Aasia kolooniad, koostöö Osmani impeeriumiga, „germaani eluruumi” laiendamine ja veel palju muudki. Edevalt auahne monarh innustus klassikaliste Idamaade ajaloost sedavõrd kõrgelennuliselt, et kasutas oma intellektuaalset kirge osalt koguni sise- ja välispoliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Nii võrdles ta rahvuslik-militaar- sest vaimust kantud Saksa keisririiki (1871–1918) maailmaajaloo esimese kontinentaalimpeeriumiga – Uus-Assüüriaga (u 911–612 eKr).” 35 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses tekkis Saksamaa assürioloogia- teaduses panbabülonistlik liikumine. Kuna väljakaevamiste ja filoloogiliste avastuste käigus oli selgunud, et sumeri-babüloonia tsivilisatsioon kuulub maailma kõige vanemate tsivilisatsioonide hulka, arvas ka suur osa assü- riolooge, et see tsivilisatsioon oli kõige tähtsama algmõjuga kogu maailma ajaloos. Ka keiser Wilhelm II toetas panbabüloniste ja ka teda ennast võib

34 Algselt kandis see ajakiri mõnevõrra teistsugust nime: Zeitschrift für Assyriologie und verwandte Gebiete. Fachzeitschrift der Deutschen Morgenländischen Gesellschaft. 35 Stadnikov 2009, 60–61.

24 mingil määral panbabülonistiks pidada. Samas oli Saksa valitsuse huvi arheoloogiliste väljakaevamiste vastu Lähis-Idas otseselt seotud sooviga laiendada oma mõjuvõimu ja kohalolekut piirkonnas. Mitmed seda suunda toetanud teadlased on saavutanud märkimisväär- seid tõsiteaduslikke tulemusi. Panbabülonismiga oli seotud näiteks selline mainekas Vana-Lähis-Ida uurija nagu Bruno Meissner (1868–1947), kes oli alguses assürioloogia professor Breslaus (tänapäeva Wrocław) ja alates 1921. aastast Berliini ülikoolis. Meissneri kaheköiteline uurimus babüloo- nia-assüüria kultuurist „Babylonien und Assyrien” (1920–1925)36 oli üks väljapaistvamaid käsitlusi assürioloogiateaduse algaastail.37 Veel üks silmapistev saksa teadlane ja tuntud assürioloog, teoloog ja semitist oli Heinrich Zimmern (1862–1931), kes oli paadunud panbabülo- nist. Ta oli esimene assürioloogia professor Leipzigi ülikoolis, kes muu hulgas uuris Assüüriat, Babülooniat, tegeles piibliuuringute, semiidi filoloogia ja hetiitidega.38 Üks Zimmerni õpilasi oli tuntud assürioloog Theo Bauer (1896–1957), kes tegutses 20. sajandi I poolel. Bauer pärines Saksamaalt Zittaust. Ta omandas hariduse Breslau, Leipzigi, Berliini ja Müncheni ülikoolides. 1919. aastal kaitses Bauer Müncheni ülikoolis doktoriväitekirja teemal „Die Venusomina der Serie Enuma Anu Enlil” ning seejärel habiliteerus 1925. aastal sealsamas Münchenis. 1931. aastal sai Bauer assürioloogiaprofes- soriks Breslaus ning alates 1932. aastast oli ta Arthur Ungnadi (1879–1945) järeltulijaks orientaalse filoloogia professorina Würzburgi Ülikoolis. Panbabülonistide hulka kuulusid ka Robert Koldewey (1855–1925), saksa arhitekt ja arheoloog, kes kaevas välja Uus-Babüloonia-aegse Babü- loni linna (7.–6. saj eKr) ja leidis kuulsad Ištari väravad,39 ning silmapaistev saksa arheoloog ja arhitekt Walter Andrae (1875–1956), kes kaevas välja Aššuri linna. Kõigile neile saksa ekspeditsioonidele tegi lõpu I maailmasõja algus 1914. aastal. Ka brittide ja prantslaste panus assürioloogiasse ning Vana-Lähis-Ida arheoloogiasse oli 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses üpris arvestatav.

36 Meissner 1920/1925. 37 Vt ka Meissner 1903; Meissner 1911; Meissner 1931/1932. 38 Zimmern 1885; Zimmern 1898; Zimmern 1912; Zimmern 1925. 39 Ištari väravad asuvad nüüd Berliinis Pergamoni Muuseumis.

25 Näiteks juhatas pärast I maailmasõda Uri linna väljakaevamisi maailmakuu- lus inglise arheoloog Sir Charles Leonard Woolley (1880–1960). Woolley avastas Uri linnast 25.–24. saj eKr pärineva Sumeri kuningate kalmistu, mille tõttu sai ta maailmakuulsaks. Oma aja menukiks sai Woolley raamat „Kaldealaste Ur” (Ur of the Chaldees), mille esmatrükk ilmus 1929. aastal.40 Veel üks kuulus briti arheoloog, ajaloolane ja Vana-Lähis-Ida uurija oli Sir Max Edgar Lucien Mallowan (1904–1978), tuntud detektiivromaanide autori Agatha Christie-Mallowani teine abikaasa. Agatha Christie-Mallowan (1890–1976) oli samuti arheoloogia ja Vanade Idamaade uurija ning aitas oma meest väljakaevamiskampaaniates. Mallowanid tegid väljakaeva- misi Iraagis Assüüria pealinnas Niineves, samuti Põhja-Süürias Tell Brākis (muistne Nagar), Šāgir Bāzāris, Tell Aswadis ja mujalgi. Süüria aladel kaevas aktiivselt prantslane André Parrot (1901–1980). Prantslaste initsiatiivil toimusid kaevamised ka põhjapoolsemate alade Aramea linnades. Hetitoloogia rajajaks sai hetiidi keele dešifreerija Bedřich Hrozný (1879–1952),41 tšehhi orientalist, filoloog ja assürioloog. Ta suutis tõestada, et hetiidi kiilkirjas jäädvustatud keel kuulub indoeuroopa keelte hulka ning et hetiidi keel on ühtlasi vanim teadaolev indoeuroopa keel maailmas. Eduka väljakaevajana Anatoolias paistis silma saksa arheoloog Hugo Winckler (1863–1913). Winckler kaevas 1906.–1907. ja 1911.–1912. aastal välja Boğazkales (varem Boğazköy) asunud muistse hetiidi pealinna Hattuša ning avastas sealt suure kiilkirjatekstide arhiivi. See oli kuninglik hetiidi arhiiv. Ta avastas ligikaudu 13 000 kiilkirjateksti ning hilisematel väljakae- vamistel lisandus veel u 3000 tahvlit.42 Hattušas on peale Hugo Winckleri kaevanud terve rida areholooge – enamasti sakslased. Alates 1978. aastast keskendusid väljakaevajad Hattuša ülemisele linnale (saksa k Oberstadt).43 Kurt Bittel (1907–1991) kaevas Hattušas 1930.–1939. aastal ning seejärel 1950.–1972. aastal. Pärast Kurt Bittelit juhatas 1973–1993 Hattuša välja kaevamisi Peter Neve (1929–2014) ning 1994.–2005. aastal Jürgen Seeher (sünd 1953). Praegu kaevab Hattušas saksa arheoloog Andreas Schachner.

40 Woolley 1929. 41 Vt nt Hrozný 1915, 17–50; Hrozný 1917; Hrozný 1919; Hrozný 1920. 42 Десницкая 2001, 5; Bogazköy arhiivi keeleliste materjalide kohta vt Десницкая 2001, 7–13. 43 Neve 1996, 15–16.

26 Praeguseks on Hattušast avastatud ligikaudu 35 000 teksti. See arv ilmselt suureneb tulevikus veelgi, sest linn pole veel täielikult välja kaevatud. Ka mujalt endise Hetiidi impeeriumi aladelt Anatooliast on leitud hulgaliselt hetiidi- ja akadikeelseid kiilkirjatekste.

Vana-Lähis-Ida uuringud Ameerika Ühendriikides 20. sajandil

Kui Saksamaal tuli 1933. aastal võimule Adolf Hitler, hakkas saksa assürio loogiateadus alla käima. Nii mõnedki saksa assürioloogid, nt Wolfram Freiherr von Soden (1908–1996),44 olid Hitleri võimuaastatel lausa natsi meelsed, samas oli osa Vana-Lähis-Ida uurijaid Hitleri režiimi vastu. Kuna paljud Saksamaal tegutsenud assürioloogidest olid juudid või tegelesid võimude silmis ebapopulaarsete piibliuuringute, semiidi keelte ja rahvas tega, hakati assüriolooge ja semitiste tõsiselt taga kiusama. Suur osa Saksamaal ja ka mujal Euroopas tegutsenud assürioloogidest ja semitis- tidest emigreerus ülal mainitud põhjustel mujale, eelkõige just Ameerika Ühendriikidesse. Sellega paralleelselt avati USA-s mitmeid assürioloo- giaprofessuure ning võeti Lähis-Idas ette ka iseseisvaid ekspeditsioone väljakaevamisteks. Assürioloogia ja semitistika puhkesid USA-s õitsengule 1930. ja 1940. aastatel ning eriti pärast II maailmasõda. Tuntuimateks assürioloogideks II maailmasõja järgses maailmas saidki USA-s töötavad Ukraina päritolu juut Samuel Noah Kramer (1897–1990)45 ja Taani päritolu Thorkild Jacob- sen (1904–1993)46. Mõlema uuringute põhitähelepanu oli suunatud just Sumeri kultuurile, kirjandusele ja usundile. Austria-Ungari impeeriumis sündinud Benno Landsberger (1890–1958) oli tuntud saksa ja ameerika assürioloog, sumeroloog ja hetitoloog, Marburgi ning seejärel Leipzigi Ülikooli professor. Kuna Landsberger oli juut, vallandasid natsid ta 1935. aastal ametist ning ta oli sunnitud Saksamaalt lahkuma. Seejärel töötas

44 Vt Stadnikov 2009, 80–81. Nt 1937. aastal avaldas von Soden Leipzigis monograafia „Der Aufstieg des Assyrerreichs als geschichtliches Problem” („Assüüria riigi esiletõus kui ajalooline probleem”), kus ta mh kirjutas, et hindab indogermaani mõjutusi Vana-Lähis- Idas tunduvalt tugevamateks ja olulisemateks kui semiidi rahvaste mõjutusi ja rolli – vt Stadnikov 2009, 80. 45 Vt nt Kramer 1969. 46 Vt nt Jacobsen 1987.

27 professor Landsberger Türgis Ankara Ülikoolis ning hiljem suundus USA- sse, kus ta asus tööle Chicago Ülikooli orientaalinstituudis. 1920ndatel alustati Chicago Ülikooli orientaalinstituudis suurt ja olulist projekti Assüüria sõnaraamatu väljaandmiseks.47 Sõnastik The Chicago Assyrian Dictionary (CAD) sai lõplikult valmis mõned aastad tagasi (2010). Selles projektis osales palju mainekaid assüriolooge, nagu näiteks Benno Landsberger, Samuel Noah Kramer, Erica Rainer, Adolf Leo Oppenheim, Miguel Civil, Ignace Jay Gelb, Walter Farber, Arno Poebel jt.

Samuel Noah Kramer ja pansumerism

1960. aastatel oli Mesopotaamia varasema ajaloo ja ka kogu Vana-Lähis- Ida ajaloo uurimises olukord järgmine: kuna kõige varasemad kirjalikud allikad, mis Mesopotaamiast avastati, olid sumerikeelsed ja ka arheoloogi- line materjal pärines suuremas osas Sumeri piirkonnast, siis kuulutati just Sumeri tsivilisatsioon Lähis-Ida kõige varasemaks tsivilisatsiooniks ja just siit arvati alguse saavat tsiviliseerumisprotsess, mis levis hiljem üle kogu maailma. Sumer oli n-ö maailma tsivilisatsiooni häll. Selles seisneski pan sumeristide peamine idee. Sumerlased olid pansumerismi teooria kohaselt domineeriv ja kultuuriselt kõige kõrgemal tasemal olev rahvas tollaegses Lähis-Idas. Taolise hüpoteesi üks tuntumaid esindajaid ja suurimaid autori- teete oli ameerika sumeroloog Samuel Noah Kramer, kes postuleeris oma vaated raamatus „Ajalugu algab Sumeris”.48 Suurem osa sumerolooge toetas tollal Krameri ideid, kuid 1970. aastate alguses hakkas pansumerism oma positsioone kaotama. Selle põhjustasid ootamatult silmapaistvad leiud arheoloogilistelt väljakaevamistelt, nt Eblast Süüria aladel, Iraani aladelt ning ka mujalt Lähis-Idast. Pansumerism varises kokku, sest selgus, et Sumer polnud sugugi ainuke muistne kultuur Lähis-Idas ja et varadünasti- lisel ajastul eksisteeris Mesopotaamias vähemalt kaks erinevat süsteemi, mis sotsiaalses, majanduslikus ja poliitilises plaanis erinesid üksteisest tunduvalt.49

47 The Assyrian Dictionary of the Oriental Institute of the University of Chicago 1956–2010. 48 Kramer 1959. 49 Козырева 2004, 18–21.

28 Vana-Lähis-Ida uuringute taastamine Saksa ülikoolides pärast II maailmasõda

Pärast II maailmasõda hakkasid Vana-Lähis-Ida uuringud ka Saksamaal taastuma ja tuntuimateks uurijateks said teiste hulgas Adam Falkenstein (1906–1966)50 ja Wolfram Freiherr von Soden. Muu hulgas tõlkis von Soden saksa keelde „Gilgameši eepose” ja andis välja kolmeköitelise „Akadi keele sõnastiku”51 ja ka „Akadi keele grammatika”52, mis on tänaseni assürioloo- gias autoriteetsed teosed . Hollandis, Taanis ja Vatikanis tegutses Adam Falkensteini õpilane, teoloog ja filoloog Jan van Dijk (1915–1996). Ka teised Falkensteini õpilased olid ja on silmapaistvad uurijad: Dietz-Otto Edzard (1930–2004), Claus Wilcke, Joachim Krecher jt. Ka Wolfram von Sodenil on palju silmapaistvaid õpilasi. Näiteks on üks tema õpilastest Tartu Ülikooli usuteaduskonnas Vana-Lähis-Ida keeli, usundilugu ja arheoloogiat õpetav Thomas Richard Kämmerer (sünd 1962), kes on ka Saksamaal Münsteri Ülikooli juures asuva orientalistika teaduskirjastuse Ugarit-Verlag juhataja ning omanik. Mainimisväärt on ka tuntuimad Ugariti kultuuri uurijad Oswald Loretz53 (1928–2014) ja Manfried Leonhard Georg Dietrich (sünd 1935), kes on ka Tartu Ülikooli usuteaduskonna külalisprofessor, ülikooli audoktor ja Eesti Assürioloogia Seltsi liige.

Vana-Lähis-Ida uuringud mujal maailmas

Ka väljaspool Euroopat ja USA-d on tekkinud tugevad assürioloogia- koolkonnad. Hetiitide uurimisel on olnud olulised türgi teadlased, nt klassikaline arheoloog ja hetitoloog Ekrem Akurgal54 (1911–2002). Venemaal hakkas assürioloogiateadus arenema mõnevõrra hiljem kui Lääne-Euroopas. Esimesteks tõsiseltvõetavateks uurijateks Venemaa Vana-Lähis-Ida uuringutes olid Vladimir S. Goleništšev (1856–1947) ja Boris A. Turajev (1868–1920). 1891. aastal ilmus Goleništševi uurimus Väike- Aasiast Kaneši linnast leitud tekstidest. Maailmakuulsaks teadlaseks ja

50 Vt nt Falkenstein 1949–1950. 51 „Akkadisches Handwörterbuch” 1965–1981. 52 Von Soden 1969. 53 Vt nt Loretz 1990. 54 Akurgal 2001.

29 tõeliseks assürioloogia koolkonna rajajaks Venemaal sai Igor M. Djakonov (1915–1999). Tema õpilaste hulgas on üks mainekamaid sumeri religiooni loo uurijaid professor Vladimir V. Emeljanov (sünd 1969), kes on olnud Tartu Ülikoolis külalisõppejõud ning osaleb ka hetkel koostööprojektides Eestis tegutsevate Lähis-Ida uurijatega. Ülikoole, kus ei tegeleta mõne orientalistika haruga, pole maailmas ilmselt eriti palju. Seda eriti viimasel ajal, kui Hiina, India, Lähis-Ida ja paljud muud piirkonnad on muutunud lääne tsivilisatsiooni äärealadest maailma majanduse ning poliitika põhimõjutajateks. Ida kultuuridele peavad tähelepanu pöörama ka kitsamalt spetsialiseerunud tehnikaülikoolid ja isegi ärikoolid. Ka tänase maailma – olgu Lähis-Ida, Hiina või India – edukaks analüüsimiseks pole politoloogil või majandusajaloolasel mõtet oma arvamusi, uurimusi või seisukohti isegi välja käia, kui ta ei ole võimeline mõistma piirkonna ajaloolist ja usulist konteksti. Kui lähiajaloolane võiks näha kasvõi Iraagi ja Iraani konfliktis eelkõige 20. sajandi üht geopoliitilist olukorda, siis näiteks assürioloog saab loetleda sarnaseid konflikte kahe piirkonna vahel juba alates aastast 2500 eKr. Teaduslikult on valdav osa orientalistika alldistsipliine aga olulised ja eelkõige uurijale põnevad just seetõttu, et valdav osa materjalist on siiani läbi uurimata ning iga artikkel või raamat, mida teadlane kirjutab, avaldab alati mingit uut informatsiooni, mida keegi teine mitte kuskil mujal pole varem välja käinud. Näiteks assürioloogiateaduses on viimase sajandi jooksul suudetud materjali eelkõige juba enam-vähem adekvaatselt dešif- reerida ning alles 21. sajandi alguseks on tekkinud esimesed suuremad süstematiseeritud andmebaasid, sõnaraamatud ja entsüklopeediad. Kuid süstematiseeritud materjali analüüsideni ei ole siiani veel suures osas vald- kondades jõutud, sest allikmaterjaliga tehtav töö on samuti alles pooleli. Nii olemegi olukorras, kus erialateadlastele on teada tohutul hulgal eri ajalookroonikaid, müüte, eeposi, fakte muistsest teadusest, kuid kasvõi keskkooliõpilase või ajaloohuvilise tavainimeseni ei ole kogu see uus info veel jõudnud. Valdav osa hetkel üldhariduskoolides edastatavatest tead- mistest oleksid teaduslikult vananenud olnud juba 30 aastat tagasi, kuid hetke teaduslik olukord ning eriti rahvusvahelise meedia ja ka teaduse orienteeritus kõmulisusele ei võimalda kahjuks adekvaatset infot laiemale üldsusele kiiresti edastada. Nii olemegi olukorras, kus väga suur osa inimkonnast usub siiralt, et nii muistses Sumeris kui Egiptuses tegutsesid

30 tulnukad – nagu History kanalil päevast päeva näidatav dokumentaal filmiks kutsutud „Ancient Aliens” justkui teaduslikult tõestaks.

1.3. Assürioloogiast ja orientalistikast Eestis

Orientalistika on teadusharuna väga tihedalt seotud ka religiooniuurin- gute ja teoloogiaga, sest vastavate piirkondade vanem kirjalik pärand, nagu ka tänasel päeval pingeid tekitavad aspektid, on tihti seotud just usuliste küsimustega. Seetõttu on ka Eesti orientalistika olnud tugevalt seotud just teoloogia ja Tartu Ülikooli usuteaduskonnaga. Olid ju ka siiani maailmas ühed tuntuimad eesti humanitaarteadlased-orientalistid Uku Masing ja Artur Võõbus oma põhihariduselt teoloogid, nagu ka mõlema õpetaja, usuteaduskonna Vana Testamendi professor Alexander von Bulmerincq (1868–1938). Igal juhul õpetati Tartu Ülikooli usuteaduskonnas ida keeli juba Rootsi ajal, alates 1632. aastast, mil rajati Tartu Ülikool. Usuteaduskond oli esimene teaduskond, mis avati Tartu Ülikoolis 1632. aastal. Juba väga varakult, 17. sajandil, hakati usuteaduskonnas õpetama heebrea ja aramea keelt. Usuteaduskonna õppejõud õpetasid kreeka ja heebrea keelt ka filosoofiateaduskonnas. Nagu näha, on ida keelte õpetamise traditsioon Tartus juba peaaegu 400 aastat vana.55 Pärsia ja akadi keelt hakati Tartus Ülikoolis õpetama hiljem – 19. sajandil. Seejuures alustati akadi keele õpetamisega Tartus hiljem kui pärsia keelega – alles 19. sajandi lõpus. Usuteaduskonnas õpetasid 19. sajandi lõpus ja 20. sajandil akadi ja muid semiidi keeli teoloogid Alexander von Bulmerincq ja Otto Emil Seesemann (1866–1945). 1935. aastal asutasid usuteaduskonna teadlased Eesti Akadeemiline Orientaalseltsi. Sama teadlaskonna eesmärgiks oli mh avada ka orientalistika eriala Tartu Ülikoolis, kuid see jäi teostamata alates 1940. aastast alanud okupatsioonide tõttu. Orientalistikasse suhtuti väga suure umbusu ja paiguti ka põlgusega just kommunistlikul perioodil – seda eelkõige seetõttu, et valdav osa idamai- seid humanistlikke õpetusi oli vastuolus marksismi-leninismi ideestikuga.

55 Vt lähemalt Kulmar, Petti, Laats, Eesti teoloogiteaduse ajaloost, http://www.us.ut.ee/et/ Teaduskonnast/27673, viimane külastus 03.07.2015.

31 Huvitav on ka asjaolu, et näiteks Linnart Mäll ei tutvunud Uku Masinguga mitte Tartu Riikliku Ülikooli teadlaste vahendusel, vaid Masingut tutvustas talle Tartus Nõukogude Liidu akadeemik Nikolai Konrad. Üle terve maailma tuntud süroloog, teoloog ja orientalist oli Alexander von Bulmerincqi õpilane Arthur Võõbus (1909–1988), kes põgenes 1944. aastal Eestist Saksamaale. 1946.–1948. aastal töötas Võõbus Saksamaal Hamburg Pinnebergi Balti Ülikoolis vanaaja kirikuloo professorina. See- järel sõitis ta Ameerika Ühendriikidesse ning töötas 1948–1977 Chicago Luterlikus Seminaris (hiljem muudeti nimi Chicago Luterlikuks Teoloogia- kooliks – Chicago Lutheran School of Theology) professorina. 1970. aastate lõpus töötas Võõbus ka Chicago Ülikooli külalisprofessorina.56 Alates 1978. aastast oli Võõbus Toronto Usuteaduse Instituudis dekaani ametis.57 Assü- rioloog Amar Annus kirjutab oma artiklis „100 aastat maineka teadlase Arthur Võõbuse sünnist”, mis ilmus ajakirjas Eesti Kirik (29.04.2009), Art- hur Võõbuse kohta järgmist: „Süroloog Arthur Võõbus (1909–1988) oli 20. sajandi üks tuntumaid eesti soost humanitaarteadlasi maailmas ja kindlasti kõige enam kuulsust kogunud sõjaeelse Tartu ülikooli usuteaduskonna lõpetanu.” 58 Teine süvitsi idamaadega tegelev eesti teoloog oli Uku Masing, keda võib mõningal määral ka assürioloogiks pidada. Võrdleva usundiloo ja Vana Testamendi professor Uku Masing59 (1909–1985) õpetas alates 1933. aastast Tartu Ülikoolis akadi, heebrea, sumeri ja muid keeli ning mitmeid Vana Testamendi aineid. Masing tõlkis mh ka akadi- ja sumerikeelseid tekste. Näiteks 2005. aastal ilmunud „Muinasaja kirjanduse antoloogias” (koostaja Amar Annus) ilmus ka Lugalbanda-eepos Uku Masingu tõlkes.60 Uku Masing on avaldanud ka assürioloogia-alaseid uurimistöid nii Eestis kui välismaal.61 1940. aastal suleti Tartu Ülikooli usuteaduskond nõukogude okupatsiooni tõttu. Uku Masing kaotas professuuri. Akadi, sumeri ja muid keeli

56 Annus 2009, 398. 57 Vt Kasemaa 2007, 148–151. 58 Annus 2009, http://www.eestikirik.ee/node/7186, viimane külastus 03.07.2015. 59 Uku Masingu kohta vt ka Lahe 2014, http://kjt.ee/2014/08/uku-masingu-nagemus-alg kristlusest, viimane külastus 03.07.2015 60 MKA 2005, 32–47. 61 Vt nt Masing 1976, 75–92.

32 polnud enam võimalik õpetada. Alles usuteaduskonna taasavamisega Tartu Ülikoolis 1991. aastal hakati uuesti õpetama heebrea ja vanakreeka keelt. Natuke hiljem lisandusid ka teised keeled. Alates 1997/1998. aastast hakati Tartu Ülikooli usuteaduskonnas õpetama prof. Thomas Richard Kämmereri eestvedamisel ka akadi ja sumeri keelt ning mõned aastat hiljem ka hetiidi, ugariti ja hurriidi keelt. Keeltega paralleelselt õpetati ka Vana-Lähis-Ida usundilugu, arheoloogiat ja kirjandust, Iisraeli ja Foniikia ajalugu ning muid Vana-Lähis-Ida aineid. Viimastel aastatel õpetab Helsingi Ülikooli emeriitõppejõud dr. Faruk Abu-Chacra usuteaduskonnas ka araabia keelt. Araabia keelt on Tartu Ülikoolis õpetanud ka prof. Kalle Kasemaa (sünd 1942) ja dr. Amar Annus (sünd 1974). Tartu Ülikooli usuteaduskonnas on õpetanud paljud mainekad orientalistid: tuntud assürioloog, teoloog ja ugaritoloog professor Manfried Dietrich Münsteri Ülikoolist, professor Jan Alberto Soggin (1926–2010), kes on õpetanud Iisraeli ajalugu jt. Maailmas tuntud eesti päritolu orientalist on ka Jaan Puhvel (sünd 1932), kes oli kuulsa võrdleva keeleteadlase ja usundiloolase Georg Dumezili (1898–1986) õpilane ning on California Ülikooli (University of California, Los Angeles ehk UCLA) emeriitprofessor. Puhvel on assürioloog (kitsamalt hetitoloog), indogermanist ja lingvist. Eellkõige on ta tuntud kui „Hetiidi etümoloogiasõnastiku” (Hittite Etymological Dictionary) välja andja.62 Professor Jaan Puhvel on uurimistöid ja tõlkeid hetiidi keelest avaldanud ka eesti keeles.63 Eesti päritolu oli ka tuntud assürioloog ning Iisraeli, Foiniikia ja Uga- riti asjatundja, Tartu Ülikooli usuteaduskonna pikaajaline külalisõppejõud ning Haifa Ülikooli emeriitprofessor Michael Heltzer (1928–2010), kes andis külalisprofessorina Tartu Ülikoolis loenguid alates 1991. aastast ning osales mitmetel Tartus toimuvatel assürioloogiakonverentsidel. Heltzer on avaldanud hulgaliselt raamatuid ja artikleid vene, inglise ja saksa keeles ning uurimusi ka eesti keeles.64 Teoloogilise põhiharidusega on mitu aastat Berliini Vabas Ülikoolis töö- tanud Tartu Ülikooli assürioloog, doktor Amar Annus, kellelt on ilmunud

62 Puhvel 1984- 63 Vt näiteks Puhvel, 1997; vt ka Puhvel 1997 või Puhvel 2001. 64 Vt M. Heltzeri bibliograafiat http://archlgy.haifa.ac.il/staff/heltzer.htm#Articles, viimane külastus 03.07.2015.

33 hulk teadustöid ja rida tõlkeid.65 Näiteks ilmus 2010. aastal Annuse tõlkes „Gilgameši eepos”.66 Assüürioloogiat õpetatakse ülikoolis erialana või siis tegutseb vähe- malt vastava nimetusega instituut paljudes USA, Saksa ja Euroopa ülikoolides, Jaapanis, Venemaal ja mujal. Eestis aga ei õpetata ülikoolides assürioloogiat iseseisva erialana. 1998. aastal loodi Tartus Lähis-Ida aja- ja religiooniloost huvitatud teadlaste ja tudengite initsiatiivil Eesti Assürioloogia Selts,67 mille ülesanne on korraldada assürioloogiaalaseid teaduskonverentse ja populariseerida Lähis-Ida uuringuid. Seltsi kaasabil ja eestvedamisel on alates 1998. aastast korraldatud iga-aastasi rahvusvahelisi assürioloogiakonverentse Tartu Ülikoolis. Näiteks 2001. aastal oldi maailma assürioloogiateaduse aasta- konverentsi XLVIIe Rencontre Assyriologique Internationale (International Congress of Assyriology and Near Eastern Archaeology)68 kaaskorraldaja koos Helsingi Ülikooliga. Lisaks Eesti Assüürioloogia Seltsile on orientalistid koondunud veel mitmetesse teistesse erialaseltsidesse. Tartu Ülikooli orientalistikakeskus annab koostöös Eesti Akadeemilise Orientaalseltsiga69 välja perioodi- lisi ajakirju, korraldatakse konverentse, avaldatakse muid trükiseid ning hulgaliselt artikleid. Alates 2006. aastast ilmub regulaarselt Eesti Akadee- milise Orientaalseltsi aastaraamat, mis alates 2011. aastast kannab nime Idakiri. Tartu Ülikoolis asuva orientalistikakeskuse puhul on tegemist inter- distsiplinaarse uurimiskeskusega, mis teeb aktiivselt koostööd paljude teaduserialade esindajatega nii Tartu Ülikoolis (nt teoloogid, ajaloola- sed, filoloogid, politoloogid, majandusteadlased), aga ka laiemalt Eestis (Tallinna Ülikool, Tallinna Tehnikaülikool) ja maailmas (Münsteri Ülikool, Innsbrucki Ülikool, Göttingeni Ülikool jne). Tihedat koostööd teevad orientalistid ka teiste teadusseltsidega, nagu Eesti Akadeemiline Usundiloo

65 Vt näiteks Annus 2002. 66 Annus 2010. 67 http://www.ut.ee/klassik/eas/, viimane külastus 03.07.2015. 68 http://www.helsinki.fi/science/saa/rai47.html, viimane külastus 03.07.2015. 69 http://www.eao.ee, viimane külastus 03.07.2015.

34 Selts,70 International Association for Assyriology,71 Society of Biblical Lite- rature72 jne. Orientalistikakeskus sai 2014. aastal 20-aastaseks. See rajati Tartu Üli- kooli nõukogu otsusega 17. juunil 1994. Alates 1994. aastast kuni 2007. aastani kuulus orientalistikakeskus Tartu Ülikooli ajaloo osakonna alla. Kui 2007. aastal nimetati Tartu Ülikooli ajaloo osakond ümber Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudiks, hakkas orientalistikakeskus kuuluma selle instituudi koosseisu. Alates 2010. aastast on orientalistikakeskus Tartu Ülikooli kultuuriteaduste ja kunstide instituudi osa. Tartu Ülikoo- lis asuv orientalistikakeskus on orientalistika laboratooriumi (1991–1994) otsene järeltulija. Enne orientalistika laboratooriumi tegutses aastatel 1983–1991 ajaloo ja semiootika laboratoorium ning alates 1955. aastast kuni 1994. aastani orientalistika kabinet. Seega ei loodud orientalistika- keskust tühjale kohale, vaid Tartus on pikk Idamaade uurimise traditsioon (alates Tartu Ülikooli taasavamisest 1802. aastal).73

1.4.Vana-Lähis-Ida geograafia ja loodus

Vana-Lähis-Ida piirkond asub kolme kontinendi – Euroopa, Aasia ning Aafrika – ristumispaigas. Mõiste Vana-Lähis-Ida vastab geograafiliselt umbkaudu tänapäeva Lähis-Idale. Sinna kuuluvad Türgi (Anatoolia), Levant (termin, mis katab vahetult Vahemere idakaldale jäävaid alasid, tänapäeva Iisraeli, Palestiinat, Liibanoni, Jordaaniat ning Süüria lääneosa kuni Eufrati jõeni), Mesopotaamia (tänapäeva Iraak ning Süüria Eufratist idas) ja Iraani alad. Olenevalt traditsioonist on Vana-Lähis-Ida osaks vahel peetud ka Pärsia lahe läänepoolset regiooni, Araabia poolsaart ja Egiptust.74 Ometi ei tasu Vana-Lähis-Ida geograafilisel piiritlemisel olla liiga jäik, sest muistsete kiilkirjakultuuride esindajatel oli tihedaid kaubanduslikke, poliitilisi

70 http://www.eaus.ee, viimane külastus 03.07.2015. 71 http://www.let.leidenuniv.nl/IAA, viimane külastus 03.07.2015. 72 http://www.sbl-site.org, viimane külastus 03.07.2015. 73 Vt lähemalt Hallik, Klaassen 2002. 74 Selles raamatus käsitletakse Egiptust ainult riivamisi seoses ülejäänud Vana-Lähis-Idaga, eestikeelses kirjavaras on juba olemas mitmeid asjalikke Egiptust käsitlevaid teoseid – vt Sergei Stadnikovi artikleid ja raamatuid Egiptusest, mida on ilmunud hulgaliselt.

35 ja kultuurilisi kontakte ka Lähis-Idast väljapoole jäävate alade, nt Egeuse, Afganistani, Kesk-Aasia ja Induse oru piirkondadega. Geoloogiliselt on Vana-Lähis-Ida ala väga mitmekülgne. Piirkonnad on looduslikult kohati väga erinevad, esineb nii mereäärseid rannikualasid, kõrbeid, mäestikke (nt Zagrose mäed Iraani ja Iraagi piirialadel), kiltmaad, tasandikke, steppe kui ka laiu soiste pillirootihnikutega kaetud alasid. Inimasustuse seisukohast on oluline sademete hulk, mis kogu Lähis-Ida regioonis on väga napp. Nn kuiv põllundus (mis toetub vihmale, mida peab aastas sadama vähemalt 200 mm) on võimalik ainult vähestes kohtades ja mägistel aladel, nt Lõuna-Levantis, Süüria, Põhja-Mesopotaamia ja Iraani aladel. Mujal, kus aastane sademete hulk on pea olematu, sõltus kogu põllumajandus ainult kunstlikust niisutamisest e irrigatsioonist. Niisutus- kanalite abil kasvatati teravilja, eriti otra. Odrast küpsetati leiba, valmistati körti ning pruuliti õlut, millel oli oluline tähtsus ka rituaalse joogina.75 Mesopotaamia tasandikul oli oluline roll Tigrise ja Eufrati iga-aastas- tel üleujutustel. Erinevalt Egiptusest, kus Niiluse üleujutus toimus ajal, mil saak oli juba koristatud e juulist septembrini, ajasid Tigris ja Eufrat üle kevadel märtsis-aprillis, mis oli just viljakoristuse aeg. Seetõttu oli väga oluline ohjeldada tulvaveed õigeaegselt kanalite abil. Kanalite rajamine, mis nõudis paljude inimeste koordineeritud jõupingutust, oli ilmselt ka oluline tegur ühiskonna arengus ning leiab rohket kajastust Mesopotaa- mia kiilkirjalistes allikates. Kanalite kaevamine ja hooldamine oli ka üks muistsete valitsejate ning kuningate olulisemaid kohustusi. Vanim kodustatud loom Lähis-Idas oli koer, kes kodustati Levantis ca 12 000 eKr. Koerale järgnes kitsede ja lammaste kodustamine u 9.–8. at eKr. Veoloomadena kasutati kuni u 2000 eKr ainult härgasid ja eeslikke, hobuseid hakati laiemalt kasutama alles alates II at eKr. Kaamlid muutusid veoloomadena oluliseks alles u 1000 eKr. Muistses Lähis-Idas eksisteeris ka loomaliike, keda seal praegu enam ei ela või kes on välja surnud. Nt Süüria elevant (Elephas maximus asurus) suri välja alles I at eKr. Kiilkirjalised allikad ja bareljeefid annavad aimu ka lõvide laialdasest esine- misest tollase Lähis-Ida aladel.

75 Vt nt Sazonov, Johandi 2014, 15–20.

36 Mesopotaamia on jõgedevaheline piirkond, mille asukohaks peetakse tänapäeva Iraagi ja Süüria alasid. Mesopotaamia paikneb Tigrise ja Eufrati jõgede vahelisel tasandikul. Mõiste Mesopotaamia76 pärineb Vana-Kreekast ja tähendas vana kreeka keeles jõgedevahelist piirkonda. Just Lõuna-Mesopotaamia aladel sai alguse ning asus muistne Sumeri tsivilisatsioon, mille õitsenguajaks peetakse ajavahemikku IV ja III at eKr. Lõunas kulges Sumeri piir tinglikult piki Pärsia lahte umbes seal, kus asub Šatt el-Arab, kus tänapäeval elavad sooaraablased. Seega võiks umbes Iraagi territooriumi keskel asuvat Bag- dadi linna tinglikult pidada Sumeri põhjapoolsemaks piiriks – sealkandis asusid kõige põhjapoolsemad sumerlaste linnriigid Kiš ja Sippar. Sumer ise polnud sugugi suur territoorium, kuid Sumeris asus mitukümmend linnriiki ning muistse Sumeri pindala ületas vaevalt poole tänapäeva Eesti Vaba- riigi pindalast. Sumer ja Akad koos olid ilmselt umbes sama suured või veidi väiksemad kui tänapäeva Eesti. Mõisted Assüüria, Babüloonia, Mesopotaamia, mis on meile tuntud juba algkoolist, on tulnud meile antiiktraditsioonist, nimelt kreeklastelt. Kuid antiikajal peeti nende mõistete all silmas midagi muud kui meie täna- päeval. Sõnad Sumer ja Akad on aga pärit Mesopotaamia kultuuriruumist, nimelt akadi keelest. Kahjuks me ei tea, millal täpselt vanas Kreekas tekkisid mõisted Assüüria ja Babüloonia. Nendest geograafilistest mõistetest saame meie esimest korda teada just Herodotoselt (u 484.–420. a eKr), kes oli rännanud Lähis-Idas. Kuid mõiste assüürlane kerkib siiski esile esimest korda eepilise poeedi Panyassis77 Halikarnassosest (V saj eKr) teose fragmendis veel enne Herodotose teose valmimist.78 Sõnad Babülon ja Babüloonia on kreekapärased vormid akadikeelsest sõnast Bab-ilī ehk Bab-ilani, mis tõlkes tähendas akadi keeles ’Jumalate värav(ad)’, sumeri keeles on Babüloni vasteks KÁ.DINGIR.RAki, mis tähen- das samuti ’Jumalate värav(ad)’.79 Seega oli Babülon mesopotaamlaste ettekujutusele kohaselt jumalate linn ehk linn, kus asusid/elasid jumalad. Babülooniat nimetati akadikeelsetes allikates māt Bābiliki ’Babüloni maa’ ja

76 Sõna mesopotaamia koosneb kahest kreekakeelsest sõnast mesos ja potamos – ’vahel’ ja ’jõgi’. 77 Panyassis oli Herodotose sugulane. 78 Дандамаева 2002, 60. 79 Vt nt Babüloonia kuninga Kurigalzu raidkirja – Stein 2000, (Ka 13), read 1–4, lk 134.

37 Assüüriat māt Aššurki ’Assüüria maa’. Sõna Aššur tähistas Põhja-Mesopo- taamias asuvat linna, millest hiljem kasvas välja võimas Assüüria riik. Ka assüürlaste sõjakas peajumal kandis nime Aššur. Kreeka ajaloolane Herodotos nimetab orgu, mis asub Tigrise ja Eufrati jõgede vahel, Assüüriaks ning selle pealinnaks Niinevet. Pärast Niineve lan- gemist olevat tema andmetel pealinnaks saanud Babülon.80 Tuleb välja, et Herodotose arvamusel hõlmas Assüüria mitte ainult Põhja- vaid ka Lõuna- Mesopotaamiat. Ka Babülon oli Herodotose järgi üks Assüüria linnadest. Seda näitab ka Herodotose märkus, et Babülon oli Assüüria kõige tuntum ja võimsam linn.81 Herodotose jaoks olid Babüloni elanikud etniliselt samuti assüürlased, kuid see pole siiski õige. Huvitav on fakt, et kreeklaste arvates tähendas mõiste Assüüria just seda riiki. Siiski polnud sel ajal, kui Herodotos (5. saj eKr) elas ja tegutses, Assüüria suurriiki enam rohkem kui poolteist sajandit eksisteerinud: riigi hävitasid 612. a eKr sküüdid, meedlased jt rahvad. Piirkond, mida Herodotos nii veendunult Assüüriaks nimetas, oli tegelikult Uus-Babüloonia riik, mis eksisteeris ajavahemikul 626–539 eKr. Teine kreeklasest rändur oli Ktesias, kes oli oma aja kohta idamaadest suhteliselt hästi informeeritud: ta oli mitmeid piirkondi Ahhemeniidide impeeriumis ka ise külastanud. Ktesias oli pärit Knidose linnast, aastatel 419–399 eKr töötas ta arstina Pärsia kuninga õukonnas Susa linnas. See võimaldas tal palju rännata ning olla hästi kursis Iraani ja Mesopotaamia tavade, ajaloo ning kultuuriga. Ktesiase sulest pärineb teos „Persica”, milles ta käsitleb Pärsia ajalugu. Märkimisväärne on see, et Ktesias oli juba teadlik Assüüria ja Babüloonia kunagisest rivaaliteedist.82 Ilmselt pole välistatud, et ta tutvus Babüloonias ja Asüürias rännates mingite kohalike kroonikatega. Ka muistsed Pärsia kuningad (Ahhemeniidide dünastia, 558–330 eKr) tegid selget vahet Assüüria ja Babüloonia vahel. Näiteks Pärsia kuningas Dareios I (522–486 eKr) nimetab oma Behistuni raidkirjas Babülooniat ja Assüüriat eraldi provintsideks:

80 Дандамаева 2002, 61; Herodotos I, 178. 81 Herodotos I, 178. 82 Дандамаева 2002, 62.

38 Foto 3. Behistuni raidkiri (Iraan).

„1. Mina olen Dareios, suurkuningas, kuningate kuningas, Pärsia (Parsa) kuningas, maade kuningas, Hystaspese poeg, Arsamese poeg, Ahheme- niid. 2. {Järgmisel viisil} räägib Dareios, kuningas: „Mu isa (on) Hystaspes, Hystaspese isa (oli) Arsames, Arsamese isa (oli) Ariaramnes, Ariaramnese isa (oli) Teispes, Teispese isa (oli) Ahamaniš {Ahhemeniid}. 3. Seetõttu meid nimetataksegi Ahhemeniidideks. Vanadest aegadest alates oleme me suursugused, aegade algusest on meie suguvõsa kuninglik. 4. Rää- gib Dareios, kuningas: 8 minu soost olid .... kuningad, mina olen üheksas. 9 meist oli järgimööda kuningateks. 5. Räägib Dareios, kuningas: Ahura- mazda83 soovil olen ma kuningas. Ahuramazda andis mulle kuningavõimu (kuninglikkuse). 6 (Järgmisel viisil) räägib Dareios, kuningas: Need (järg- mised?) maad mulle jäid, Ahuramazda tahtel olen ma saanud nende kuningaks: Pärsia, Eelam, Babüloonia, Assüüria, Araabia, Egiptus, {mere maad}, Sardes (Lüüdia), Ioonia, Meedea, Armeenia, Kapadookia, Partia, Drangiana, Areia, Horesm, Baktria, Sogdiana, Gandara, Saka, Sattagüdia, Arahosia, Maka: kokku 23 maad.”84

83 Pärslaste peajumal, zoroastrismis jumal-looja. 84 Siin tsiteeritud „Behistuni raidkirja” I ja II tulba on tõlkinud V. Sazonov ja A. Johandi akadi ja vanapärsia keelest Rüdiger Schmitti väljaande järgi – Sazonov 2012a, 27–44;

39 Tundub, et ka hilisemad Ahhemeniidide dünastia esindajad tegid vahet Babüloonia ja Assüüria vahel. Kreeka ajaloolane Xenophon (V–IV saj eKr), kuulsa Ateena filosoofi Sokratese õpilane, nimetab oma teoses „Anaba- sis” Pärsia asehaldureid ehk satraape, kes seisid satraapiate eesotsas. Nende hulgas mainib ta ka Süüria, Assüüria ja Babüloonia satraape: „Nonde kuninglike piirkondade asehalduriteks, kust me oleme läbi rännanud, olid: Lüüdias Artimes, Früügias Artakomes, Lakaonias ja Kapa- dookias Mitridates, Kiliikias Siennesios, Foiniikias ja Araabias – Dernes, Süürias ja Assürias – Belesios, Babülonis – Ropares, Miidias – Arbakes.”85 Mõistete assüürlane ja Assüüria kõrvale tekivad kreeka ajalootra- ditsioonis juba üsna varakult ka mõisted Süüria ja süürlane. Jääb küll segaseks, milline kohalik toponüüm võis olla nende mõistete aluseks, sest Süürias eksisteeris tohutu hulk pisikesi kuningriike ja ükski neist ei kandnud kiilkirjatekstide uurimise põhjal nimetust, mis oleks sarnane kreekakeelse sõnaga Süüria. Siiski ei pruugi ka Süüria, mida on mainitud mitmete antiikautorite teostes, olla üks ja sama territoorium. Näiteks kasutasid kreeklased nimetust Süüria ka Kapadookia kohta, kuid Kapa- dookia oli hoopis piirkond Väike-Aasias. Ka Assüüriat on antiiktraditsioonis Süüriaks nimetatud.86 Veel hellenistlikud autorid nimetasid Assüüriat tihti Süüriaks. Isegi Stra- bon (64/63 eKr–23/24 pKr), kes pühendas Assüüriale ja Süüriale oma tööst kaks peatükki, nimetab ühte võimsat riiki Süüriaks, mille keskus oli Nines, ja diskussioonis Eratosthenesega (u 276–194 eKr) väidab ta, et ei tasu teha vahet kõikide nende rahvaste vahel, kes elavad Eufrati jõe vasakul ja pare- mal kaldal, sest nad kõik räägivad süüria keelt. Mõiste Mesopotaamia on tekkinud palju hiljem kui mõisted Assüüria ja Babüloonia, ilmselt alles pärast Aleksander Suure sõjaretke itta. Seda mõis- tet kasutas oma teostes tuntuim varahellenistlik autor Eratosthenes,87

Johandi 2013, 130–14; Schmitt 2009, 36–39; vt ka ingliskeelset http://www.avesta.org/ op/op.htm#db1, viimane külastus 03.07.2015. 85 Xenophon, Raamat; VIII, 25. 86 Vt Дандамаева 2002, 64; Süüria ja Assüüria mõistete kohta vt Robert Rollingeri artik- lit Rollinger 2006, 283–287 (http://www.aina.org/articles/ttaasa.pdf), viimane külastus 03.07.2015. 87 Strab. II.1.23.29.38. XVI.1.21–22.

40 kuid terminit võib kohata näiteks ka (Flavius) Arrianuse töös „Anabasis” (III.73; VII.73). Aga kust on pärit sõna Sumer? Sõna Sumer ei ole meieni jõudnud mitte kreeka keele vahendusel, vaid otse akadi keelest. Akadlased, hiljem ka babüloonlased ja assüürlased, nimetasid seda piirkonda akadi keeles māt Sumerim ’Sumeri maa’. Kui Julius Oppert pidas 17. jaanuaril 1869. aastal Prantsuse Numismaatika ja Arheoloogia Seltsis ettekande sumeri- test, põhjustas see sensatsiooni. Nimelt oletas Oppert, et kuninglik tiitel „Sumeri ja Akadi kuningas”, mis esines Assüüria kuninglikes raidkirjades II ja I at eKr, tähendas seda, et Akadis elas semiidi keelt kõnelev rahvas (assüürlased ja babüloonlased), aga Sumer pidi Opperti oletuse kohaselt olema muistne riik, mille rahvas polnud semiidi päritolu.88 Kuna akadi keelt kõnelevad rahvad nimetasid seda rahvast sumeriteks, siis hakati alates 19. sajandi II poolest tänu Oppertile tundmatut keelt kõnelevat rahvast ka erialakirjanduses nimetama sumeriteks ja nende maad Sumeriks (māt Sumerim). Ise nimetasid sumerid oma maad sumeri keeles hoopis ki-en-gi ja vahel ka lihtsalt kalam (’maa’), Lõuna-Mesopotaamia põhjaosa tähis- tati sumerikeelsetes tekstides kui ki-uri ’Uri maa’, ’Sumer’. Hiljem, alates II at eKr hakati Akadi ja Sumeri alasid nimetama Babülooniaks e maaks, mis ümbritseb Babüloni linna. See asjaolu on seotud Babüloni I dünastia silmapaistvaima kuninga Hammurapiga (1792–1750 eKr). Hammurapi vallutas peaaegu terve Mesopotaamia, mis sattus Babüloni hegemoonia alla. Sellest pärinebki nimetus Babüloonia. Akadiks ehk māt Akkadim (akadi k ’Akadi maa’) nimetati Lõuna-Meso- potaamia põhjapoolsemat osa, mis jäi Sippari linnast põhja poole. Oma nimetuse sai see piirkond Akadi või Agade linna järgi (URUAkadKI, KUR URIKI), millest kuningas Sargoni (24. saj eKr) ajal sai tema riigi pealinn ja hiljem suure impeeriumi metropol. Väikesest Akadi ehk Agade linnast said oma nimetuse Akadi impeerium, akadi keel, akadlased. Ida-päritolu rahvast, kes juba IV at eKr lõpust olid sumerlaste naabrid ning kes Sargoni ajal vallutasid Sumeri, hakati nimetama akadlasteks. Keelt, mida nad kõnelesid, nimetati akadi keeleks. Akadi/Agade linna pole tänini leitud, ka pole teada

88 Крамер 2010, 32.

41 selle täpsem asukoht. Ilmselt asus linn kuskil Tigrise jõe läheduses ning mitte väga kaugel Babüloni, Kiši ja Akšaki linnadest.

1.5. Kronoloogiasüsteemidest ja periodiseeringutest

1.5.1. Vana-Lähis-Ida kronoloogiasüsteemidest ja periodiseeringutest

Kõigepealt tuleks lühidalt kirjeldada Mesopotaamia ajaloos kasutusel ole- vaid kronoloogiasüsteeme. Kindla kronoloogiasüsteemi valimine kõikide olemasolevate hulgast on pigem iga uurija isiklik otsus ja maitse küsi- mus, sest tänapäeva assürioloogias on aktsepteeritud kuni neli erinevat kronoloogiasüsteemi Mesopotaamia (sh ka Sumeri) ajaloo kohta: pikk, keskmine, lühike ja ülilühike kronoloogia (ingl k long chronology, middle chronology, low või short chronology, ultra-low chronology). 1639. aastal eKr leidis Babüloonias aset oluline astronoomiline sündmus – planeet Veenuse tõus. Sellele tänapäeval enam-vähem täpselt dateeritavale astro- noomilisele sündmusele on teadlased üles ehitanud Mesopotaamia III ja II at kronoloogia.89 Sellest tulenevadki neli erinevat kronoloogiasüsteemi. Pika ja lühikese kronoloogia vahe on ligi 115–120 aastat. Siin toome mõningaid näiteid erinevatest kronoloogiasüsteemidest. Kui dateerida Akadi impeeriumi rajaja Sargoni valitsusaega keskmise kronoloogia järgi, siis valitses ta 2334–2279 a eKr. Nii dateerib seda näi- teks Viini Ülikooli sumeroloogia professor Gebhard J. Selz,90 või Toronto Ülikooli professor Douglas Frayne.91 Osad uurijad on kasutanud ka teisi dateeringuid: näiteks vene assürioloog Igor M. Djakonov pakkus Sargoni valitsemisajaks perioodi 2316–2261 eKr.92 Kuid on pakutud teisigi variante. Pika kronoloogia järgi valitses Uus-Sumeri riigi rajaja kuningas Ur-Namma 2161–2144 eKr, keskmise järgi 2112–2095 eKr, lühikese järgi 2046–2029 eKr ning ülilühikese järgi 2018–2011 eKr. Oluline vaidlusküsimus assürioloogide seas on Babüloonia I dünastia tuntuima kuninga Hammu- rapi valitsusaja dateerimine, millest lähtub sisuliselt kogu II at Lähis-Ida

89 IDV I, 415–416. 90 Selz 2005, 16. 91 RIME 2, 7. 92 IDV I, 239.

42 kronoloogia: pika kronoloogia järgi 1848–1806 eKr, keskmise järgi 1792– 1750 eKr, lühikese kronoloogia järgi 1728–1686 eKr, ülilühikese kohaselt 1696–1654 eKr.93 Aššuri ja Ekallatumi valitseja Šamši-Adad I valitses pika kronoloogia järgi aastatel 1868–1836 eKr, keskmise järgi 1813–1781 eKr ning lühikese järgi 1748–1716 eKr.94 Enam-vähem absoluutse täpsusega saab esitada daatumeid Mesopo- taamia ajaloo kohta alles alates II at eKr lõpust ning veelgi täpsemalt I at eKr aset leidnud sündmuste kohta. Siiamaani pole leitud lahendust III ja II at eKr alguse ajaloosündmuste täpseks dateerimiseks.95 Seega on eri kro- noloogiate vahel üsna suured lahknevused. Selles raamatus on kõik aastaarvud esitatud keskmises kronoloogias, mida eelistavad raamatu autorid ning mis on hetkel enimkasutatav krono- loogiasüsteem assürioloogias.

1.5.2. Ajaarvamine ja dateerimine muistses Lähis-Idas

Tänapäeval algab meie ajaarvamine lääne kultuuriruumis Jeesus Kristuse sünnist, ida ja teistes kultuurides on see aga teisiti. Näiteks modernses Lähis-Idas on moslemitel ajaarvamine teine kui lääne traditsioonis: see algab 16. juulil 622. aastal ehk hidžrast, siis kui esimesed moslemid eesotsas prohvet Muhammadiga kolisid Mekast Medinasse. Kui meil lääne traditsioonis on praegu aasta 2015, siis moslemitel on alles aasta 1435. Oma ajaarvamine ja kalendrid on ka hiinlastel, hindudel, Aafrika hõi- mudel, eri usunditel, nagu zoroastristid jne. Kalendrid olid olemas ka muistsetel egiptlastel, sumeritel, babüloonlastel, kreeklastel, roomlastel, keltidel, germaanlastel, maiadel, inkadel, asteekidel ning väga paljudel teistel rahvastel ja kultuuridel. Mesopotaamias arvestati aega valitseva kuninga ametiaja järgi ning aastaid ei dateeritud hoopiski mitte numbritega, vaid mingi aasta täht- sama sündmusega. See võis olla mõni eriti tähtis tegu, ehitustöö või sõjakäik, mille kuningas oli ise ette võtnud. Erialateadlased nimetavad neid dateeringuvormeliteks (aastanimed). Dateeringuvormelid on lühikesed

93 Espak, Sazonov 2005, 37. Vt kronoloogia kohta ka Selz 2005, 16, kus G. Selz toob tabelis ära pika, keskmise, lühikese ja ülilühikese kronoloogia. 94 Vieweger 2006, 378. 95 Muinasaja seaduskogumike antoloogia 2001, 17.

43 informatiivsed tekstid, mis on koostatud esmärgiga mingi kindel sünd- mus. Näiteks Akadi96 kuninga Sargoni (2334–2279 eKr) dateeringuvormel D-5 Sargon 4: „Aastal pärast seda, mil Mari (linn/riik) oli hävitatud”.97 Veel ühe näitena võiks tuua 23. saj eKr valitsenud Akadi kuningas Narām-Su’eni98 daateringuvormeli (D-9), mis kõlab nii: „Aasta pärast seda, kui Narāmsu’en Maridabani hävitas“.99 Selliseid dateerimisvormeleid kasutati ka ametlikes dokumentides nt tehingu toimumise aja fikseerimiseks. Dateeringuvormelite järgi saab esmalt kindlaks määrata rohkelt ajaloosündmusi, mis reaalselt aset leidsid. Samuti on sel moel võimalik paika panna erinevate valitsejate ning samuti ka dünastiate valitsemisperioodide pikkused. Kuna erinevates linnriikides olid kasutusel ka erinevate valitsejate järgi erinevad dateerimissüstee- mid, on vahel väga raske täpselt kindlaks määrata Lähis-Ida kronoloogiat III at eKr. Siinkohal võib tuua veel mõned näited dateerimisest muistses Meso- potaamias. Näiteks 1932. aastal eKr haaras Lõuna-Mesopotaamias asuvas väikeses, aga strateegiliselt väga tähtsas, Larsa linnriigis võimu amoriit Gungunum (1932–1906 eKr), kes oli tõenäoliselt teeninud varem Isini kuninga Lipit-Ištari ametnikuna. Seejärel hakkasid amoriidid järk- järgult oma võimu alla haarama ülejäänud Mesopotaamiat. Auahne ja ambitsioonikas Gungunum kuulutas ennast peagi Sumeri ja Akadi kuningaks.100 Tema oligi esimene Larsa valitseja, kes kasutas isiklikke dateerimisvormeleid, nt mu Gungunum – sumeri keelest tõlgituna tähen- dab see ’Gungunumi aasta’, mis tähistas tema võimuletulekut. Ka kuningas Hammurapi101 (1792–1750 eKr) ajal, kes valitses Babüloo- nias102 ja lõi Vana-Babüloonia suuriigi, oli kasutusel sama süsteem. Pärast Hammurapi surma käis tema loodud suurriik alla. Tema järglased olid enamasti kahvatud ja nõrgad valitsejad. Mainimist vääriks ehk vaid üks neist – Ammi-saduqa (1646–1626 eKr), kes valitses Lõuna-Mesopotaamias,

96 Akadi kuningate kohta vt nt Sazonov 2007b, 325–341. 97 FAOS 7, 50. 98 Farber 1983, 67–72. 99 FAOS 7, 51. 100 IDV I, 317–318. 101 Hammurapi kohta vt Klengel 1999. 102 Jaritz 1964.

44 Põhja-Mesopotaamiat ta enam ei kontrollinud. 1595. aastal Anatoolia aladelt tulnud hetiidid vallutasid Babüloni ja tegid lõpu Hammurapi dünas- tiale. Lõppes Vana-Babüloonia periood. Babüloonias pääsesid võimule võõrvallutajad kassiidid, hetiitide liitlased.103 Kassiitide ajal ei kasutanud kuningad enam iga aasta kindlaks määrami- seks dateeringuvormeleid ega koostanud dateeringuvormelite nimekirju, nagu seda tegid nende eelkäijad – Sumeri, Akadi, Isini, Larsa ja Vana-Babü- loonia valitsejad. Juba hilisemal ajal koostatud Kassiidi kuningate nimekiri koos numbritega, mis tähistasid nende valitsemisaastaid, on väga eba- täpne ja sisaldab rohkelt vigu.104 Seega alles alates 15. või 14. sajandist eKr saab ligikaudse täpsusega määrata Kassiidi kuningate valitsemisaastaid, toetudes nende kuningate kirjavahetusele Egiptuse vaaraode, Aššuri linna valitsejate ja Hetiidi kuningatega. Kuid ka see informatsioon ei võimalda täpse kronoloogia paikapanemist. Kirjavahetust analüüsides on võimalik teada saada vaid seda, milline Kassiidi kuningas valitses teatava Egiptuse vaarao või Hetiidi kuningaga samaaegselt. Kassiidi kuningas Burnaburiaš II (1363–1335 eKr) valitsemisaeg on esimene, mida saab kindlatele allikatele tuginedes enam- vähem täpselt määratleda. Kesk-Babüloonia kassiidi valitsejatest on teada kuningas Agum II valitsusaeg, mida dateeritakse ligikaudu 1595–1571 eKr (keskmine kronoloogia). Agum II kontrollis suuri territooriume Lõuna- ja Kesk-Mesopotaamias, kuid mereäärsed alad Pärsia lahe piirkonnas jäid tema võimu alt välja.105 Nagu on näha, sõltuvad Vana-Lähis-Ida uurijad oma uuringutes nii muistsete valitsejate endi dateeringutest kui ka arheoloogilistest meeto- ditest, astronoomilistest sündmustest (nt päikesevarjutus, Veenuse tõus 1639. aastal eKr), aga ka paljudest teistest faktoritest ja asjaoludest. Kogu Sumeri ajalugu võib dateerida mitmesugusel moel, kuid üsna tavapärasel ja üpris lihtsustatud viisil saab Mesopotaamia ajaloo jagada kolmeks suuremaks perioodiks: eelsumeri ajastuks (enne 4000 eKr), sumeri ajastuks (4000–2000 eKr) ja postsumeri ajastuks (2000–539 eKr).

103 Bryce 2005, 98; Mayer 1995, 167. 104 IDV I, 416. 105 IDV I, 416–419.

45 1.6. Mesopotaamia ajaloo allikad ja kiilkiri

1.6.1. Kiilkiri ning selle teke ja areng

Umbkaudu 3500–3400 eKr või natuke hiljem,106 arhailise Uruki ajastul, leiutati Sumeris, oletatavasti Uruki linnas, piktograafiline kirjasüsteem, millest hiljem arenes välja abstraktne kirjasüsteem, mida inglane Thomas Heyd 1700. aastal hakkas nimetama cuneiform’iks ehk kiilkirjaks. Inglis- keelne sõna cuneiform (’kiilkiri’) on moodustatud ladinapärasest sõnast сuneus, mis tähendas kiilu, saksa keeles nimetatakse seda kirjasüsteemi Keilschrift’iks (tuletatud saksakeelsest sõnast Keil ’kiil’). Kuna muistses Sumeris oli piisavalt palju vaid üht liiki looduslikku materjali – savi –, hakati savitahvlitele kirjutama kiilukujuliste otstega pul- gakestega, mis jätsid savile omapärase jäljendi ehk siis kiiluvormilise või või . Kiilkirjamärgid võisid oma kujult väga erinevad olla. Lihtsamad võisid koosneda ühest, kahest, kolmest ( ) või neljast-viiest kiilust nagu . Keerulisemad koosnesid paljudest kiiludest: nii horisontaal- setest, diagonaalsetest (nt või ) kui ka vertikaalsetest. Kiilud võisid olla erineva pikkusega jne. Nende erinevate kiilude kombinatsioo- nide abil koostati erinevaid märke, mida sumeri keeles oli sadu, nagu või või või või või jne.

Seetõttu nimetati seda kirjasüsteemi kiilkirjaks.107 Kõige varasemad sumerikeelsed tahvlid on avastatud Uruki neljandast kihist Eanna kvartalis Urukis ca 3500/3400–3200 eKr. Märkide varajased vormid on erialateaduses saanud piktogrammide nimetuse. Märgid arenesid ning muutusid pildikujulistest piktogrammidest üha abstraktsemateks. Näitena on toodud sumerikeelse märgi SAG arengueta- pid (seitse etappi).

106 Kiilkiri leiutati mitte varem kui 3500–3400 eKr, kuid mitte hiljem kui 3200 eKr. Vt nt Шарпен 2009, 20. 107 Kiilkirja kohta vt lähemalt Charpin 2008.

46 SAG tähendas ’pea’ ja alguses see meenutaski inimese pead.108 Alljärgnevalt on toodud ära seitse erinevat SAG-märgi arengufaasi alates 3100–3000 eKr kuni Uus-Assüüria ajastuni (900–610 eKr).

1. faas. Kõige arhailisem, Uruki ajastu lõpp (Uruk IV) ja Ğemdet Nasri ajastu algus. Märk näeb välja nagu piktogramm ja meenutab inimese pead. Sel kujul kasutati seda märki ligikaudu 3100–3000 eKr.

2. faas. Ğemdet Nasri ajastu lõpp, varadünastilise ajastu algus (ligikaudu 2900–2800 eKr). Sel perioodil leiab aset märgatav muudatus sumeri kiilkirja arengus. Sel ajal hakati Sumeris piktogramme pöörama 90 kraadi võrra ülespoole. Kuigi märgid olid veel samad, mis algsel kujul Uruki IV ajastul, algas abstraktsete märkide kirjutamise tendents. Kirjutajad hakkasid sumeri piktogramme pöörama 90 kraadi võrra ülespoole. Siin on kujutatud piktogramm SAG juba 90 kraadi võrra pööratult, ligikaudu 2800 eKr.

3. faas. Sumeri kiilkiri muutuski nüüd abstraktseks. See protsess, mis algas veel ca 2900–2800 eKr, leidis lõpli- kult aset hiljemalt 2700 eKr. Siin on kujutatud sama märk SAG arhailisel monumentaalsel raidkirjal, ca 2700 või 2600 eKr.

4. faas. Kiilkirjamärgid arenevad edasi. Märgid muutuvad veelgi abstraktsemateks, neid on juba mõne- Foto 4. Näide varasemast sumeri piktograafilisest kiil- võrra lihtsam savi peale kirjutada. Siin kirjast, IV at lõpp eKr või III at on taas kujutatud märk SAG. Sellisel algus eKr.

108 Vt nt Borger 2004, nr 184, U+12295.

47 kujul kasutati seda III at keskpaigas eKr ja ka hiljem Akadi ajastul ehk ca 2500–2200 eKr.

5. faas. Nn Sumeri renessanss ehk Uus-Sumeri periood (22.–21. saj eKr) III at lõpul. U 2150–2000 nägi märk SAG välja peaaegu nagu eelneval perioodil (Akadi ajastul), kuid seda kujutati juba natuke teisiti – on näha, et SAG- märgi esimese poole kiilud on juba mõnevõrra sirgemad kui 4. faasi puhul.

6. faas. II at eKr Vana-Assüüria ajastul (ca 20.–16. saj eKr) ja hetiitidel, kes võtsid üle kiilkirja vana-assüüria mõjutustel, omandas SAG-märk juba ülal näidatud vormi. Kiilkirjamärki SAG oli nüüd lihtsam savitahvlile kirjutada. Kiilud olid nüüd sirged ja horisontaalsed (diagonaalseid kiile hakati kirjutama horisontaalsetena).

7. faas. Veelgi lihtsustatum versioon SAG-märgist. Selle olid kasutusele võt- nud assüürlased I at alguses eKr, ilmselt ca 1000–900 eKr.

Arvatakse, et Sumeris leiutatud kirjasüsteem e kiilkiri võib olla maailma vanim kirjasüsteem. Päris kindlalt seda siiski väita ei saa, sest ka muistses Egiptuses ning Eelamis (Loode-Iraan) leiutati umbkaudu samal ajal – ligikaudu 3200–3100 eKr – oma kirjasüsteem. Eelami puhul võib kindlasti väita, et tegu on siiski mõnevõrra hiljem leiutatud kirjasüsteemiga, mida oli tugevasti mõjutanud sumeri kirjasüsteem. Egiptuse kirjasüsteem tekkis aga autonoomselt, Sumerist sõltumatult, kuna tollal ilmselt puudusid sidemed Egiptuse ja Sumeri vahel. Seega võib Egiptuse hieroglüüfkiri olla sama vana kui sumeri kiilkiri. Kuid käesoleva raamatu autorid kalduvad siiski arvama, et sumeri kiilkiri oli ka muistsest egiptuse kirjasüsteemist mõnevõrra vanem. Kiilikirja märkide erinevus egiptuse hieroglüüfidest109 seisnes Dominique Charpini sõnul selles, et kiilkiri kaotas kiiresti oma piktograafilise iseloomu ja omandas kursiivkirjale omased jooned.110 Juba varadünastiliseks perioodi alguseks ehk ca 2900–2800 eKr oli sumeri kiilkiri muutunud abstraktseks kirjaks ning algsed piktogrammid olid

109 vt Collier, Manley 2012. 110 Шарпен 2009, 20.

48 muutunud nüüd kiilkirjamärkideks ja mõned neist meenutasid vaid hägu- salt piktogramme nende algkujul. Kiilkiri kui kirjasüsteem koosnes umbes 600 põhimärgist, kuid hiljem Vana-Babüloonia ajastul kasutati juba lihtsustatud silpkirja, kirjutaja kasutas reeglina ligikaudu 100 erinevat kiilkirjamärki, mitte rohkem. Kiilkiri oli muistses Lähis-Idas kasutusel päris kaua – üle 3400 aasta. Viimane teadaolev tekst akadi kiilkirjas loodi 75. aasta alguses pKr. Lõuna-Iraagi aladel (Sumeris) leiutatud kiilkiri muutus niivõrd populaarseks kirjasüsteemiks, et sumerlastelt võtsid selle varakult üle mitmed teised Mesopotaamia rahvad, nagu akadlased või hurriidid. Juba III at eKr levis see üle terve Mesopotaamia: seda kasutati juba 29.–28. saj eKr Eblas, Maris tänapäeva Süüria aladel, Lõuna- ja Põhja-Iraagis. Kiilkirja kasutasid rohkem kui kolm tuhat aastat paljud Lähis-Ida kõrg- kultuurid ja rahvad: sumerlased, akadlased, eelamlased, assüürlased, babüloonlased, hurriidid, hetiidid, seda kasutati Ugaritis, Ahhemenii- dide-aegses Pärsias ja mujalgi. Akadi kiilkirja kasutati isegi Amarna ajastu Egiptuses 14.–13. saj eKr, mil akadi keel oli rahvusvaheline suhtluskeel. Enamus sumerikeelseid kirjanduslikke teoseid pandi kirja III ja II at vahetusel eKr. Suurim osa sumeri kirjanduslikke tekste pärineb Uri III dünastia (ca 2112–2000) ja Isin-Larsa (ca 2000–1800) perioodist ning Vana-Babüloo- nia ajastu algusperioodist ehk ajavahemikust ca 2100–1800 eKr. Seetõttu saame isegi Vana-Babüloonia ajastut käsitledes rääkida veel sumeri kirjan- dusest, vaatamata sellele, et sumeri keel oli kõnekeelena välja surnud juba u 2000–1900 eKr. Vana-Babüloonia ajal (ca 1800–1595 eKr) säilitab sumeri keel veel kultus- ja kirjanduskeele positsiooni, kuid tasapisi siiski ununeb ja kaob kasutusest. Iga haritud ja endast lugupidav Mesopotaamia kirjutaja (sumeri keeles dub-sar111) pidi oskama kirjutada kahes keeles – sumeri ja akadi keeles – ning teadma lisaks akadikeelsele kirjandusele, mis tekkis ja arenes tugeva- tel sumeri mõjutustel, ka kogu sumeri kirjanduslikku pärandit: olulisemaid müüte, legende, hümne jumalate auks, astroloogilise sisuga tekste, eepo- seid, vanasõnu jne. Sumeri keele rolli Mesopotaamias pärast Sumeri tsivilisatsiooni kadumist (pärast 21. saj eKr) võib teatud mõttes võrrelda

111 sar – sumeri verb, mille tähendus on ’kirjutama’: dub-sar’i võib tõlkida ’see, kes tahvlile kirjutab’.

49 vaid keskaegse ladina keele (lingua latina) rolliga. Keskajal, mil Vana-Rooma riiki polnud juba pikka aega olemas (Lääne-Rooma impeerium hävis 476. a pKr), peeti ladina keelt Euroopas vaatamata sellele endiselt tähtsaks teaduse ja religiooni keeleks veel 19. sajandil ja kohati isegi 20. saj alguses. Ka muistses Mesopotaamias mängis II ja I at eKr sumeri keel sarnast rolli – sellel oli tähtis koht just templites jumalateenistustel ning koolides.

1.6.2. Vana-Mesopotaamia allikatest üldisemalt

Mesopotaamia nagu muistse Egiptusegi puhul on meie käsutuses inimkonna ajaloo varajasim võimalus kombineerida arheoloogilisest materjalist saadud teavet kirjaliku informatsiooniga. See ei ole näiteks võimalik ei Induse oru muistsete tsivilisatsioonide ega ka Eesti varajase ajaloo uurimisel, mistõttu nende mõlemate piirkondade arhailise ajaloo mõistmine on tänaseni suures osas jäänud oletuste tasandile. Mesopotaamias tekkis esimene meile teadaolev kirjasüsteem, mis lubab mõista varajase inimkonna mõtte-maailma ja kultuuri palju selgemini, kui see on võimalik ükskõik millise teise samaaegse ühiskonna puhul. Ainult Egiptus, kus kiri tekkis umbkaudu samaaegselt või natuke hiljem, on oma iidsuselt Meso- potaamiaga võrreldav. Mingil määral on võrreldav muidugi ka Eelam, kuid kirjasüsteem tekkis Eelamis veidi hiljem kui Mesopotaaamias ja ilmselt Sumeri mõjutustel. Vana-Mesopotaamia ajaloo allikad saab jagada arheoloogilis-esemelis- teks ning kirjalikeks. Järgnevalt annamegi nendest ülevaate.

Arheoloogilised allikad

Arheoloogiliste allikate alla kuuluvad väga erinevad allikad, nt erinevad keraamikatüübid, nende tüüpide levik ja muutumine. Samuti võib arheoloogia allikateks pidada näiteks linnade ja asulate paigutust ning erinevaid ehitusstiile, majade ja paleede paigutust ning funktsionaalsust, templite struktuuri, töökodade ja kõikvõimalike tootmishoonete toimi-mist, töö- riistu, toidujääke jne. Sellest kõigest saab teha järeldusi kogu ühiskonna ülesehituse ja toimi- mise kohta. Ka erinevate kunstistiilide leviku või teostamisviisi järgi võib teha oletusi nii sotsiaalse struktuuri kui ka ajastu religiooni ja mütoloogia kohta.

50 Arheoloogiast ja arheoloogiliste paikade olukorrast Iraagis ja Süürias tänapäeval

Kahjuks on olukord Iraagi ja Süüria aladel (muistse Mesopotaamia territoorium) iidsete kultuuride pärandi jaoks kujunenud halvaks. Võib öelda, et tegu on väga raske olukorraga. Ohus on tuhandeid muistiseid, mida rüüstatakse ja hävitatakse. Süürias, kus on alates 2011. aastast käimas verine kodusõda, hävita- vad ja rüüstavad fanaatilised islamistid (Islamiriik ja teised) ja n-ö mustad arheoloogid muistseid asulaid, linnu jm. Iraagis on olukord sarnane: 2003. aasta kevadel alanud Ameerika Ühendriikide invasioon Iraagi territooriumile tõi endaga kaasa muistsete kultuuriväärtuste massilise hävitamise, mille sarnast ei ole varajasemast maailmaajaloost pea kusagilt teada. Ainuüksi Bagdadi muuseumi rüüs- tamise käigus, mille ärahoidmiseks oleks piisanud mõnest relvastatud valvurist, võis lisaks muudele esemetele hävida kuni 250 000 läbitööta- mata kiilkirjatahvlit. Ajavahemikul 2003. aasta aprillist kuni novembrini tõid peaaegu 2000 iraaklast tagasi ligikaudu 2000 eset. Iraaklastelt kogutud info põhjal suudeti kätte saada veel ca 3500 röövitud eset. 20. märtsil 2008. aastal ilmus Eesti Päevalehes artikkel „Iraagist varastatud aarded võivad liikuda sala kaubana Eestisse”. Artiklis oli ära toodud intervjuu Ameerika Ühendriikide mere ja lav äe reservko lo neli Matthew Bogda nosega. Reservkolonel Bog- danos kirjeldas üpris detailselt ja hästi Iraagi muusemi rüüstamist. Muu hulgas rääkis ta ka mõnest esemest, mis läks kaduma ja mis suudeti siiski leida, ning muidugi ka salakaubandusest, mis oli sellega seotud.112 Bagdadi linnas asuvast hiiglaslikust Iraagi Muuseumist (The Iraq Museum, The National Museum of Iraq113) varastati 15 000 muistset eset, sealhulgas ka 4800 väärtuslikku silinderpitsatit. Paljud esemed läksid mus- tale turule, kust neid esemeid saavad osta kollektsionäärid. Hiljem saadi siiski midagi ka tagasi.

112 Jõgis-Laats, J. 2008. Iraagist varastatud aarded võivad liikuda salakaubana Eestisse. – Eesti Päevaleht, 20. märts 2008, http://www.epl.ee/uudised/422866, viimane külastus 03.07.2015. 113 Vt lähemalt http://www.theiraqmuseum.com/, viimane külastus 03.07.2015.

51 Iraagi Muuseumi rüüstamist 2003. aasta kevadel võib võrrelda Alek- sandria raamatukogu mahapõletamisega 47. a eKr Egiptuses Julius Caesari sõjameeste poolt.114 47. aasta tulekahjus hävis suur hulk muistseid käsi- kirju ja traktaate, mille sisu me vaid aimame, kuid millest me mitte kunagi ilmselt täpsemalt teada ei saa. Ka 2003. aastal läksid Bagdadi muuseumi rüüstamise tagajärjel kaduma tuhanded unikaalsed kiilkirjatekstid, muistsed raidkirjad, araabiakeelsed käsikirjad, kujud ja muud väga väärtuslikud artefaktid.115 Seega võib tõmmata paralleele 47. a eKr toimunud Alek- sandria tulekahjuga, kuigi 2003. aasta rüüstamistööd üle kogu Iraagi tõid endaga kaasa kordades rohkem kahju. Mõlema juhtumi puhul on tegemist barbaarsete ja ulatuslike kultuurilis-ajalooliste katastroofidega. Süüria ja Iraagi aladel muistsete linnade järelevalveta jäetud väljakae- vamiskohtadel tegelevad ebaseaduslike kaevetööde ja rüüstamisega suur hulk kohalikke iraaklasi ja süürlasi – arbaalasi ja kurde –, kes leitud esemed hõlptulu teenimise eesmärgil mus- tale turule paiskavad või suveniirina endale jätavad. Oma tegevusega hävitavad nad arheoloogilise leiukoha unikaalse autentse struktuuri, segavad kokku kihid ning seega muu- davad selle eri kihtide dateerimise ja uurimise tulevaste põlvkondade jaoks äärmiselt raskeks või isegi võimatuks. Kuigi ka Iraagis tegutses juba enne 2003. aasta olusid arvestades küllaltki professionaalne arheoloogide ja ajaloolaste meeskond, ei ole tänaseni suudetud toimivat muististe kaits- mise süsteemi luua. Süveneva sõjalise konflikti keskel on paratamatult esimesel kohal kõige elementaarsemate vajaduste rahuldamine ja inimelude Foto 5. Uruki vaas. Algne kuju. kaitse ning seetõttu jäävad ka Iraagi

114 Vt nt Dieter, Günther 1990, 183. 115 Vt lähemalt Catastrophe! The Looting and Destruction of Iraq’s Past 2008.

52 Foto 6. Uruki vaas pärast 2003. aasta rüüstamist. muistised veel aastateks rüüstajate meelevalda. Üks näide vandalismiak- tist on tuntud Uruki (Warka) vaasiga juhtunu. Uruki vaas valmistati alabastrist u 3000. a eKr, sellel olid kujutatud kul- tuslikud stseenid, milles osaleb ka muistse Sumeri Uruki linna valitseja, jumalanna jt. See unikaalne vaas varastati 2003. aasta aprillis ja tagastati 2003. aasta juunis, kuid paraku kildudena.116 Nagu on näha (foto 6), sai Uruki vaas tugevasti kannatada. Uuemate andmete järgi (2013) on Uruki vaas taas tükkidest kokku pandud ning seda on restaureeritud.117

116 George, McGuire 2008, 22; vt ka Reichel 2008, 59. 117 Sellest räägiti Saksa Ida Seltsi aastakonverentsil „Uruk – Altorientalische Metro- pole und Kulturzentrum”, mis toimus 25.–26. aprillil 2013. aastal Berliinis (8. Inter- nationales Colloquium der Deutschen Orient-Gesellschaft, http://www.dainst.org/ en/event/8-internationales-colloquium-der-deutschen-orient-gesellschaft-uruk- %E2%80%93-altorientalische-metropo?ft=all, viimane külastus 03.07.2015.).

53 Juba 2003. aastal rüüstati Iraagis veel paljusid muid Iraagi territooriumil asuvaid muuseume (nt Nasariyahi linnas118), paljusid muistseid Mesopo- taamia asulakohti ja linnu, nagu Ur, Uruk, Nippur, Isin, Ğirsu, Aššur jne. Nagu näha on Ğirsus (muistse Lagaši pealinn) kaevatud välju muistseid kiilkirjatekste ja need purustatud. Lisaks nendele tekstidele on Ğirsus saanud kannatada ka ehitised. Tegelikkuses algasid probleemid muistse Mesopotaamia uurimisega juba varem: veel Saddam Husseini ajal, kuna 1991. aastal alanud Lahe- sõda peatas paljud väljakaevamised muistse Sumeri ja Akadi aladel. Samas jätkus arheoloogide aktiivne töö Süü- ria aladel kuni 2011. aastal puhkenud kodusõjani. Praegu jätkuvad välja- Foto 7. Uruki vaasi koopia. Per- gamoni muuseum (Berliin). kaevamised ainult Türgis, Iisarelis, Jordaanias ja Iraanis. Juba välja kaevatud, kuid veel publitseerimata ja tõlkimata materjali hulk Euroopa, USA ning Lähis-Ida muuseumides on nii tohutu, et ka ajutine arheoloogiliste ekspeditsioonide katkemine piirkonnas annaks tööd mitmele põlvkonnale assürioloogidele.

Kirjalikud allikad

Vana-Mesopotaamia kirjalikud allikad III at eKr pandi kirja valdavalt sumeri ja akadi kiilkirjas või vähemal määral ka ebla, eelami või hurriidi keeles. Hil- jem – II ja I at eKr – lisanduvad ka teised olulised keeled, millest on säilinud

118 Vt https://oi.uchicago.edu/OI/IRAQ/dbfiles/farchakh/museumphotos. htm#iraqmuseumbaghdad2003_a, viimane külastus 03.07.2015.

54 Foto 8. Lõuna-Iraagis asuv Ğirsu linn, mis oli Lagaši linnriigi pealinn III at eKr. William Peterson (2003/2004, Oriental Institute, University of Chicago).

Fotod 9 ja 10. Puruks löödud sumerikeelsed raidkirjad. William Peterson (2003/2004, Oriental Institute, University of Chicago). kirjalikud allikad. Nendeks on hetiidi, luuvi, ugariti, foiniikia, aramea, heebrea, vanapärsia, urartu jne keel. Peab tõdema, et üpris vähestest ajaloolistest kultuuridest (eriti mis puudutab varajasi tsivilisatsioone) on säilinud niivõrd rikkalik allikmaterjal kui muistsest Mesopotaamiast ja kogu Vana-Lähis-Idast. Näiteks keltidest, inkadest või maiadest ei ole suures koguses allikaid säilinud – pigem on allikaid üsna vähe ning enamus neist on hilisemad. Kirjalikke allikaid on eriti

55 vähe. Tunduvalt parem olukord on muistse Egiptuse, Vana-Kreeka ja Vana- Rooma kultuuridega, mille kirjalik pärand on kordades suurem kui näiteks maiadel, kuid ka neid ei anna võrrelda Mesopotaamiaga, kuna kiilkirjaalli- kate hulk on tohutu ja see kasvab pidevalt. Viimase paarisaja aasta jooksul leitud kiilkirjatahvlite arvu saab tänaseks lugeda juba miljonites, erinevate asulakohtade ja linnade väljakaevamistööd on kergitanud saladus-katet juba ammu surnud tsivilisatsioonide pea kõikidelt aspektidelt. Näiteks ainuüksi Drehemi linnast on avastatud ligikaudu 100 000 sumeri kiilkirja tahvlit. Ğirsust, Lagaši linnriigi pealinnast on leitud ligikaudu 50 000 sumerikeelset tahvlit ja Nippurist 60 000 savitahvlit.119 7. saj eKr valitsenud Assüüria kuninga Aššurbanipali raamatukogust on leitud vähemalt 24 000 akadikeelset tahvlit.120 Hetiitide pealinnas Hattušas avastati 30 000 savitahvlit II at-st eKr. Hattuša pole kaugeltki ainuke kiilkirjaarhiiv Hetiidi impeeriumi aladel – leidub veel mitmeid leiukohti. Kümneid tuhandeid tahvleid on leitud veel nt Nuzist, Ugaritist, Marist, Sipparist, Aššurist ja mujaltki. Lisaks võib sadades ja tuhandetes arvestada sumeri, akadi, hetiidi ja urartu tahvleid, mida on avastatud veel paljudest leiukohtadest. Olgu siin nimetatud vaid mõned neist: Babülon, Borsippa, Ebla, Dur-Katlimmu, Alalah, Kültepe (muistne karum Kaneš), Tell el-Amarna, Abu Salabih, Ur, Uruk, Tušpa, Isin, Larsa, Adab jne. Seda nimekirja võiks veel pikalt jätkata. Paljude üksikute Sumeri riikide kohta on teada rohkemgi kui Euroopa varajase keskaja ajaloost kokku. Lähis-Ida maapõu peidab aga endas suure tõenäosusega veel vähemalt sadu tuhandeid avastamata tekste ja esemeid. Varadünastilise Sumeri ja Akadi ajastu ajaloo allikateks on sellest perioodist säilinud majanduslikud, administratiivsed tekstid, ka votiivtekstid121 ja rajamisraidkirjad ning dateeringuvormelid, samuti ka pitsatilegendid, üksikud steelid või võidusambad (nt Lagaši valitseja E-anatumi raisakullide steel (25/24. saj eKr) või Akadi kuninga Narām-Su’eni võidusteel (23. saj eKr)) jne. Juba hilisemast ajast (ca 2100–1800 eKr) on säilinud hulgaliselt mitmesuguseid kuningate nimekirju ja kroonikatüüpi tekste, mis mainivad

119 Bertman 2005, 20, 27. 120 Bertman 2005, 27. 121 Pühendustekstid.

56 varasemaid valitsejaid (nt „Sumeri Kuningate Nimekiri” või „Tummali ajalugu”), või ajaloolisi sündmusi mainivad legendid ja lugulaulud („Gilgameš ja Akka”, legendid Akadi kuningatest, nagu nt „Akadi needus”, „Sargoni legend” jne). Kindlasti ei tohi unustada ka hümne jumalate, templite ja ka mitmete valitsejate auks ning mütoloogilise sisuga tekste jne.

Votiiv- ja rajamistekstid

Kõige varasemad votiiv- ja rajamistekstid pärinevad Sumerist 27.–25. saj eKr, st varadünastilise ajastu I ja II perioodist, kuid neid koostati ka hiljem. Rajamistekstid olid tavaliselt vasest tehtud kujukestel, kivist tahvlitel, telliskividel, savist koonustel jne. Neid on leitud Urist, Urukist, Eridust, Lagašist, Nippurist, Ummast jt linnadest. Tänu rajamistekstidele saab dateerida, milal mingit ehitist, tavaliselt templit, ehitati või renoveeriti, samuti saab teda, mis ehitis see oli, mille jaoks seda ehitati ja kuidas nimetati.122 Rajamis- ja votiivtekstidel oli oma kindel formular, mis jäi püsima kogu Mesopotaamia ajaloo jookusul: „NN kuningas, NN linnriigi valitseja, NN jumalale NN linnas selle pühendas/annetas”.

Steelid ja võidusambad

Siinkohal tuleks mainida ka kaht olulist steeli. Esiteks juba ülal mainitud Lagaši valitseja E-anatumi raisakullide steeli123 (ca 25/24. saj eKr), mille avastas 19. saj lõpus Tellos tuntud prantsuse arheoloog Ernest de Sarzec (1832–1901). Steelil on kujutatud Lagaši patroonjumal Ninğirsut ja mitut stseeni kuningas E-anatumi sõjakäigust vaenlaste vastu. Lagaši põhivaen- lane oli Umma linnriik. Steel valmistati ja püstitati lahingus Umma vastu saavutatud võidu mälestuseks. Väga atraktiivne on ka Akadi kuninga Narām-Su’eni steel või võidusammas, mis pärineb 23. saj lõpust eKr.124 Raidkiri sellel steelil räägib, et akadi kuningas Narām-Su’en (või Narām- Sîn) võitis Zagrose mägede piirkonnas lullubi hõime. Selle steeli juurde tuleme tagasi hilisemates peatükkides, kui käsitleme kuningas Narām- Su’eni tegevust.

122 Кузищин 1984, 66. 123 Või Raisakotkaste steel. 124 Vt nt Orthmann 1985, illustration 104; OBO 160/3, 67.

57 Foto 11. Narām-Su’eni steel. Louvre.

Kuningate nimekirjad

Veel üks oluline ajalooallikate liik on kuningate nimekirjad. Esimesed neist pärinevad III at lõpust ja II at algusest eKr, kuid selliseid kuningate nimekirju koostati Mesopotaamias ka hiljem ja mitte ainult Sumeris, vaid ka mujal, nt Assüürias. Tuntuim ja vanim nendest nimekirjadest on ilmselt „Sumeri kuningate nimekiri”, mis on koostatud oletatavasti Uri III dünastia ajastu (2112–2004 eKr) lõpus.125 4000 aastat vana „Sumeri kuningate nimekiri” on oluline ideoloogiline tekst, mis algab müütiliste veeuputuse-eelsete valitsejatega, kes valitsesid mitmekümneid tuhandeid aastaid, seejärel järgnevad neile juba „ajaloolised isikud”, kelle valitsemisaeg tundub realistlikum – alatest

125 Espak 2009b, 53–63.

58 paarist aastast kuni paarkümneni.126 „Sumeri kuningate nimekiri” algab järgnevalt:

1 Pärast seda, kui kuninglus oli taevast alla laskunud (maabunud), 2 oli kuninglus Eridus. 3 Eridus oli Alulim127 kuningaks, 4 28 800 aastat valitses. 5 Alalĝar 36 000 aastat valitses. 6 2 kuningat 7 kokku 64 800 aastat valitsesid. 8 Seejärel Eridu langes ja 9 kuninglus Bad-tibirasse 10 viidi. 11 Bad-tibiras En-me-lu-ana 12 43 200 aastat valitses. 13 En-men-gal-ana 14 28 800 aastat valitses. 15 Karjus Dumuzid 36 000 aastat valitses. 16 3 kuningat 17 kokku 108 000 aastat valitsesid. 18 Seejärel Bad-tibira langes. 19 Kuninglus Larakisse viidi. 20 Larakis En-sipad-zid-ana 21 28 800 aastat valitses. 22 1 kuningas 23 28 800 aastat valitses. 24 Seejärel Larak langes. 25 Kuninglus Zimbirisse viidi. 26 Zimbiris En-men-dur-anast 27 sai kuningas, 21 000 aastat valitses. 28 1 kuningas 29 21 000 aastat valitses. 30 Seejärel Zimbir langes

126 Jacobsen 1939. 127 Või Aja-lulim.

59 31 ja kuninglus Šurrupakisse viidi. 32 Šurrupakis Ubara-tutu 33 sai kuningaks, 18 600 aastat valitses. 34 1 kuningas 35 18 600 aastat valitses. 36 5 linnas 37 (kokku) 8 kuningat 38 241 200 aastat valitsesid.128

Tekstis mainitakse nii mütoloogilis-legendaarseid ehk „eelajaloolisi” sumeri valitsejaid nagu Alulim või En-medurana, kes väidetavalt elasid enne veeuputust, ja ka „ajaloolisi” valitsejaid pärast veeuputust, kes olid enamasti juba reaalsed ajaloolised isikud (nt En-Mebargaesi, Lugal-zagesi või Akadi kuningas Sargon jt). „Sumeri kuningate nimekirja” võib pidada mingil määral kroonikalaadseks tekstiks, vaatamata sellele, et see on sisult propagandistlik ning selles esineb vigu ja ebatäpsusi. Selle teksti kõige varajasem säilinud redaktsioon on pärit Vana-Babüloonia ajastu algusest, ca 18. saj-st eKr. „Sumeri kuningate nimekirja” võib tinglikult jaotada kahte ossa: esimene osa loetleb valitsejaid, kes valitsesid enne veeuputust, teine osa aga nimetab valitsejaid, kes valitsesid Sumeris juba pärast veeuputust. Teine osa, mis on pärast veeuputust, algab dünastiaga, mis valitses Põhja- Sumeris Kiši linnas (Kiši I dünastia), mille üks esindaja En-Mebaragesi on ajalooline isik, kellest on säilinud mõned raidkirjad. Teisena valitseb Uruki linn (Uruki I dünastia), mille üks tuntumaid valitsejaid oli Gilgameš.129 Niisiis koosnes „Sumeri kuningate nimekiri” nende valitsejate nimis- tust, kes olevat alates maailma loomisest Mesopotaamia eri linnades valitsenud. Keegi neist ei valitsenud selle nimekirja järgi paralleelselt, vaid alati dünastiate kaupa üksteise järel. See asjaolu on huvitav, kuna Uri III dünastia (2112–2004 eKr) ajal arvati, et kuninglikkus ei saa asuda korraga kahes linnas ja liigub aja möödudes linnu pidi edasi. Ühe dünastia valitsejad ei pruukinud sageli omavahel sugulased olla. Sellesse kuningate nimekirja sattusid nii reaalsed ajaloolised isikud kui ka legendaarsed valitsejad, kelle

128 ETCSL transliteration c.2.1.1, viimane külastus 07.o7.2015. 129 Samas, 39.

60 ajaloolisus on suure küsimärgi all. Suurem osa mainitud valitsejatest kandsid eni, lugali või ensi tiitleid.130

Uruki I dünastia kohta (28.–26. saj eKr) pole eriti midagi öelda. Suuremas osas saab selle dünastia kohta informatsiooni vaid „Sumeri kuningate nimekirjast”, kus on seda dünastiat väga lühidalt kirjeldatud. Algul olevat valitsenud keegi Meškiaĝašer, päiksejumal Utu poeg. Ta valitses asulas nimega E-ana, mis oli üks Uruki linnaosadest või küla, mis hiljem sai Uruki linnaosaks või kvartaliks.

95 E-anas 96 Meškiaĝašer, 97 (päikesejumal) Utu poeg, 98 isandaks ja kuningaks sai, 324/325 aastat valitses.131

Pärast Meškiaĝašert valitses „Sumeri kuningate nimekirja” kohaselt Uru- kis veel üks poolmütoloogiline tegelane nimega En-Merkar, kes esineb samuti sumeri kangelaseepikas, nagu näiteks eepilises loos „Lugalbanda ja En-Merkar”.132 Veel üks legendaarne Uruki valitseja oligi Lugalbanda, kes oli sumeri eepilise loo „Lugalbandalaulu”133 peategelane. „Sumeri kuningate nimekirjas” mainitakse teda vaid lühidalt, tema tegevust lähemalt kirjeldamata.134 Kõige tuntuma sumeri kangelase ja mitme eepilise loo peategelase Gilgameši135 ja tema poja kohta on „Sumeri kuningate nimekirjas” kirjutatud samuti lühidalt, aga siiski tunduvalt rohkem kui Lugalbandast.

130 Jacobsen 1939. 131 Sumeri kuningate nimekiri on tõlgitud sumeri kirjanduse korpuse internetiväljaande ETCSL c 2.1.1 (Black, J. A., Cunningham, G., Ebeling, J., Flückiger-Hawker, E., Robson, E., Taylor, J., and Zólyomi, G., The Electronic Text Corpus of Sumerian Literature (http://etcsl. orinst.ox.ac.uk/), Oxford 1998–) järgi, viimane külastus 27.06.2015. 132 En-Merkar esineb veel mitmetes sumerikeelsetes eepostes kui heroiline kuningas. 133 Lugalbanda eepose tõlkis eesti keelde Uku Masing – MKA 2005, 32–47. 134 ETCSL c 2.1.1, viimane külastus 14.o3.2015. 135 Uruki linna legendaarne valitseja (ca 27. saj eKr), tõenäoliselt oli ikkagi ajalooline isik, kuigi tema ajast pole säilinud ühtegi tema raidkirja. Samas on teda mainitud mit- mes hilisemas tekstis, nagu näiteks „Tummali ajalugu”, „Sumeri kuningate nimekiri”, „Gilgameš ja Akka”, „Gilgameši surm” jne.

61 112 Gilgameš, 113 kelle isa oli deemon, 114 Kulaba isand, 115 126 aastat valitses. 116 Ur-Lugal, 117 Gilgameši poeg,136 118 30 aastat valitses. 119 Udul-kalama, 120 Ur-Lugali poeg, 121 15 aastat valitses.137

Veel üks oluline samalaadse ülesehitusega tekst on „Tummali ajalugu”. Ka see on nimekiri-kroonika, mis nagu „Sumeri kuningate nimekirigi” on mär- kimisväärne ajaloo-allikas Sumeri ajaloo seisukohast. „Tummali ajalugu”138 on lühike sumerikeelne kirjanduslik tekst, mis koosneb vaid 33 reast ja seega pole oma pikkuse poolest võrreldav „Sumeri kuningate nimekir- jaga”. Samas kuulub „Tummali ajalugu” kahtlemata muistse Sumeri kõige arhailisemate kirjandusteoste hulka.139 Samuti võib „Tummali ajalugu” aidata paremini mõista Sumeri varajase kuningavõimu iseloomu ning poliitilist ajalugu.140 „Tummali ajalugu” on koostatud paljuski nagu hilisemad Babüloonia ja Assüüria ajaloolised kroonikad.141 Seega võib „Tummali ajalugu”, nagu ka „Sumeri kuningate nimekirja”,142 pidada mõnes mõttes hilisemate Mesopotaamia ajalooliste kroonikate eelkäijaks, mida assüürla- sed ja babüloonlased koostasid II ja I at eKr.

136 Huvitav on see, et siin on mainitud Gilgameši poega Ur-Lugali. Ur-Lugali on mainitud ka teises sumerikeelses kirjandulikus tekstis pealkirjaga „Gilgameši surm”. See võiks viidata asjaolule, et Ur-Lugal oli ajalooline isiksus nagu ka tema isa Gilgameš. (Vt ETCSL c. 1.8.1.3., The Death of Gilgameš, rida 9; vt ka Cavigneaux Al-Rawi 2000, 33, Meturani versioon nr 3, veerg V). 137 ETCSL c 2.1.1, viimane külastus 03.07.2015. 138 „Tummali ajaloo” kohta vaata põhjalikumalt Сазонов 2006, 93–95; Sazonov 2007a, 2023–2025; Sollberger 1962, 40–47; Oelsner 2003, 209–224; Glassner 2004, 156–159. 139 Esimesed sumeri kirjanduslikud tekstid on teada juba III at keskpaigast eKr, seega on Sumeri ja Vana-Egiptuse kirjandus kõige varasemad kirjandused maailmas. 140 Sazonov 2007a, 2001–2031. 141 Vt nt Grayson 1975. 142 Espak 2009b, 53–63; vt ka Jacobsen 1939.

62 „Tummali ajalugu” on kahtlemata oluline tekst ka sumeri usundiloo uurijate jaoks, sest selles on juttu sumerlaste jaoks väga olulisest Tum- mali templist ning selle pühamu ehitustöödest, mida on juhtinud mõned tähtsamad Sumeri kuningad (tähtsamad just selle kroonika koostajate arusaama järgi), lisaks mainitakse ka mõningaid teisi Nippuri linna pühamuid. Tummali pühamu roll oli väga tähtis III at eKr, eriti III at lõpus eKr Uri III ajastul (2112–2004),143 mil Tummal oli mitte ainult sumerlaste ja akadlaste peajumala Enlili abikaasa ehk jumalanna Ninlili peamine pühamu ning tähtsaim kultuslik keskus, vaid samas ka Sumeri kuninglik residents.144 Tummalis leidsid aset väga tähtsad rituaalid ja religioossed pidustused, mis olid seotud otseselt Uus-Sumeri kuningavõimuga, selle legitimeerimi- sega ning seda käsitleb näiteks sumerikeelne hümn „Šulgi ja Ninlili pargas” (erialakirjanduses tuntud kui „Šulgi R”).145 Selle hümni reas 59 on mainitud jumal Enlili Tummalit.146 Samal ajal võib sumerikeelset „Tummali ajalugu” vaadelda ka üpris propagandistliku teosena, mille eesmärk seisnes just kuningate ülistamises, kes tegid ehitustöid sumerlaste jaoks pühas Nippuri linnas asuvas Tummali templis.147 See tekst võis kõige tõenäolisemalt rajaneda mingitele templis asuvatele varasematele kirjalikele tekstidele, mis pole meieni jõudnud.148 „Tummali ajalool” on tähtis roll ka sumeri kuningavõimu rekonstrueerimisel, kuna seal on mainitud ka valitsejaid, kellest on juttu „Sumeri kuningate nimekirjas”.149 Kui rääkida veel „Tummali ajaloost” kui propagandistlikust teosest, siis sealt on välja jäetud kõik Lagaši valitsejad, nagu Ur-Nanše, E-anatum, En-metena,150 Urukagina või hiljem valitsenud Gudea, kes olid Sumeris olulised valitsejad ning kes tegid Nippuris olulisi pühendusi jumalatele ja ka ehitustöid.151 Kuid Uus-Sumeri ehk Ur III ametlik ideoloogia tegi kõik selleks, et neid unustada ja jätta need Lagaši valitsejad kõnealusest

143 Uus-Sumeri ajastu või Uri III ajastu. 144 Chavalas 2006, 85. 145 Black, Cunningham, Robson, Zólyomi 2006, 113–116; ETCSL transliteration c.2.4.2.18, viimane külastus 25.o6.2015. Šulgi ideoloogia kohta vt Sazonov 2008, 84–107. 146 ETCSL transliteration c.2.4.2.18, viimane külastus 03.o7.2015. 147 Tummal oli jumalanna Ninlili tempel, mis asus Nippuri linnas. Nippur oli Mesopotaamia üks kõige tähtsamaid kultuslikke keskusi. Ninlil oli sumerlaste jumala Enlili abikaasa. 148 IDV 1983, 169. 149 Sazonov 2007a, 2021–2025. 150 En-metena kohta vt Sazonov 2015, 71–77. 151 Vt Lagaši varadünastilisi tekste RIME 1, 77–291; vt Gudea raidkirju Edzard 1997.

63 teosest välja. Lagaš ja Ur olid vanad vaenlased ning lagašiite peeti Uris ja ka mõnedes teistes Sumeri piirkondades kollaboratsionistideks, kuna nad tegid koostööd guti hõimudega,152 kes olid võõrvallutajad ja kontrollisid Sumeri alasid ca 2200/2190–2110 eKr ning keda Sumeris väga vihati.153 Tundub, et hiljem, kui Sumer vabanes gutilastest tänu Uruki kuningale Utu- hengalile, siis Ur, kuhu kandus Sumeri poliitiline keskus pärast Utuhengali surma, otsustas ilmselt jätta Lagaši ja selle valitsejad mitmetest olulistest tekstidest välja. Järgnev tekst on varem tervikuna avaldatud eesti keeles ajakirjades Akadeemia (2007)154 ja Mäetagused (2013).155

Tõlge156 1 En-Mebaragesi, kuningas, 2 Iri-Nanami Enlili templisse ehitas. 3 Akka, En-Mebaragesi poeg, 4 tegi Tummali õitsvaks, 5 Ninlili Tummalisse tõi.

6 See oli esimest korda! – Tummal langes. 7 Mešanepada Enlili Buršušua ehitas. 8 Meškiannuna, Mešanepada poeg, 9 tegi Tummali õitsvaks, 10 Ninlili Tummalisse tõi.

11 See oli teist korda! – Tummal langes. 12 Gilgameš Numun-bur-ra Enlili pühamus157 ehitas. 13 Ur-Lugal, Gilgameši poeg, 14 tegi Tummali õitsvaks, 15 Ninlili Tummalisse tõi.

152 Guti ehk kuti hõimud ehk gutilased. 153 Espak 2013, 7–15. 154 Sazonov 2007a, 2023–2025. 155 Sazonov 2013, 169–184. 156 Käesolev „Tummali ajalugu” on tõlgitud eesti keelde ETCSL kodulehekülje (Oxfordi Ülikooli projekt) sumerikeelse transliteratsiooni järgi: ETCSL 2.1.3, viimane külastus 03.o7.2015. 157 Variandid: elamu, kultuslik platvorm, tuba.

64 16 See oli kolmandat korda! – Tummal langes. 17 Nanni rajas „Hiigelsuure Aia” Enlili templikompleksis. 18 Meškiangnanna, Nanni poeg, 19 tegi Tummali õitsvaks, 20 Ninlili Tummalisse tõi.

21 See oli neljandat korda! – Tummal langes. 22 Ur-Namma Ekuri üles ehitas, 23 Šulgi, Ur-Namma poeg, 24 Tegi Tummali õitsvaks, 25 Ninlili Tummalisse tõi. 26 See oli viiendat korda! – Tummal langes.

27 (alates) Amar-Su’ena158 (valitsemis)aastatest 27a (kuni Šu-Su’enini) 28 kuni Ibbi-Su’en,159 (oli) kuningas, 29 En-megal-Annat, ohvrilooma abil Uruki Inanna en-preestriks160 nimetas, 30 Ninlil Tummalit külastab. 31 Lu-Inanna, nahatööliste ülema161 sõnade järgi kirjutatud. 32 Išbi-Erra, kes (pärast) Ekuri vaatles, 33 Enlili laoruumi é-šutum162 ehitas.

Kindlasti on vaja meeles pidada, et sumerikeelsete kirjalike tekstide amp- luaa on üpris lai, hõlmates pea kõiki eluvaldkondi ja mitmeid žanre (hüm- nid, eeposed, lugulaulud, müüdid, vanasõnad, nutulaulud, kuninglikud raidkirjad, votiivraidkirjad, erinevad nimekirjad, seadused, juriidilised, majanduslikud dokumendid jne). Järgnevalt on neist välja toodud peamised

158 Teises tekstivariandis on mainitud hoopis teist Sumeri kuningat – Šu-Su’eni. 159 Ur-Namma, Šulgi, Amar-Su’ena, Šu-Su’en ja Ibbi-Su’en olid Uus-Sumeri kuningriigi kuningad (Uri III dünastia), kes valitsesid Sumeris III at lõpus, st 21. saj eKr ning olid viimased sumeri päritolu valitsejad Mesopotaamias. 160 En tähendas sumeri keeles isandat. En-preester oli üks tähtsamaid kõrgpreestri ameteid Mesopotaamias. 161 Kramer 1973, 47. 162 Arvatavasti oli ešutum mingi laoruum – vt Kramer 1973, 47.

65 tekstitüübid, mille kaudu on võimalik ajalugu rekonstrueerida või tsivilisatsiooni eri aspektide kohta järeldusi teha.

1.6.3.Leksikaalsed nimekirjad

Osad kõige vanemad sumeri tekstid kujutavad endast erinevate objektide ja nähtuste loetelusid. Hiljem hakati sellistele loeteludele lisama ka vas- teid akadi või mõnes muus keeles, mistõttu saab neid tekste nimetada ka sõnaraamatuteks. Loeteludes on kirja pandud teatud vajalikus järjekorras näiteks ametite (preestrid, põllutöölised, sõjaväelased) nimetused, jumaluste nimed, linnade, puude ja muude looduslike objektide, tööriistade jt esemete nimetused. Erinevaid kategooriaid nähtustest, millest koostati loetelusid, oli äärmiselt palju. Hilisemas kirjakeeles kasutati teksti sees mingisse konkreetsesse kategooriasse kuuluva sõna esinemise puhul selle kategooria determinatiivi ehk liiki määravat kiilkirjamärki. Sellise märgi kasutamine võis esmalt hõlbustada teksti lugemist, teisalt aga võis determinatiivide kasutamine tuleneda mitte praktilisest vajadusest, vaid traditsioonist ja mõttemaail- mast: kui esines sõna, mis kuulus mingisse traditsioonilisse esemeteklassi, tuli selle sõna ette märkida kogu klassi tähistav kiilkirjamärk. Kõige sagedamini esinevaks determinatiiviks on tähekujuline märk dingir, mida kasutati peaaegu alati kõikide jumalusi tähistavate nimede ees.163 Teine väga levinud determinatiiv on puuliikide ja puutööriistade ees kasutatav ğèš, mis tähendabki lihtsalt puud: näiteks ĝèšğešnimbar, mis sumeri keeles tähendas datlipalmi. Linnade nimetustele märgiti aga determinatiiv ki (tähendab ’koht’, ’paik’, ’maa kosmilise kogumina’) sõna lõppu: näiteks Eridu linna nime kirjapilt NUNki. Determinatiivi abil on kohe võimalik aru saada, et tegemist on Eridu linna ja mitte mingi muu sõnaga. Leksikaalsete loetelude põhjal saab ajaloo kohta teha väga põhjapa- nevaid järeldusi. Ametikohtade nimetused näitavad, milline oli ajastu ühiskondlik ülesehitus, linnade nimistud aga seda, millised linnad olid mainitud kõige esimestena ja seega kõige tähtsamatena, ning milliseid linnu mingis konkreetses nimistus üldse mainitud oli. Nimekirjade koostamine

163 Erialateadlased kasutavad sumeri ja akadi tekstide ladina transliteratsioonis kirjakuju d – nagu näiteks jumal Enki nime puhul nimi den-ki.

66 jätkus kogu kiilkirjakultuuri jooksul kõikjal Lähis-Idas. Ühelt poolt koostati nimekirju sumeri kirjutajate koolis harjutusülesannetena sõnade kirjapildi tundmaõppimiseks. Teisalt olid need nimekirjad tihti ka kakskeelsed ja toimisid sõnaraamatutena eri keeli rääkivate, kuid kiilkirja kasutavate rahvaste keelte vahel. Kolmandaks ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et kuigi muistne sumer nägi maailma pigem ühtse terviku kui killustunud nähtuste kogumina, kuulus sumerite mõttemaailma arusaam sellest, et erinevaid nähtusi oli vaja klassifitseerida – panna kuuluma mingi ülemkategooria alla. Seda aga mitte filosoofilises mõttes – asjade sisemise olemuse tõttu –, vaid esmalt siiski praktilistel kaalutlustel.

1.6.4.Ametlikud dokumendid

Samamoodi nagu mesopotaamlastele meeldis koostada nimekirju (nt „Sumeri kuningate nimekiri”, millest oli eespool juttu), on üheks meso- potaamialikuks nähtuseks mitmesuguste kaubanduslike tehingute ülestähendamine. Kõige varajasemad kaubandusdokumendid olid koostatud selleks, et fikseerida kellegi käes või kuskil laos olevate kaupade liik ja arv. Esimesi taolisi kaubandusdokumente koostati juba 5000–5300 aastat tagasi. Kuna see oli tõhus viis asju jäädvustada ja fikseerida, muutus see hiljem niivõrd populaarseks, et ainuüksi sumeri keeles on kaubandusdokumente säilinud sadu tuhandeid. Iga looma või kaubaartikli tarbeks oli kasutusel oma kiilkirjamärk või märkide kombinatsioon ning nende märkidega sai ametlikult fikseerida omandiga tehtavaid tehinguid ja kaubavahetust. Juba III at eKr muutuvad kaubanduslikud dokumendid aga täiemahulisteks kaubanduslepinguteks selle sõna kaasaegses mõttes. Näiteks kui keegi kaupmees müüs teisele kaupmehele teatava koguse kitsi, siis lepingus märgiti esmalt ära tehingu osapooled, tehingu toimumise aeg ja koht, tunnistajate nimed ning muu vajalik informatsioon. Kiilkirjatahvel võidi väljastada ka kõige väiksema tehingu puhul, nagu seda on näiteks lihttöölise ühe päeva palga väljamaks- mine.164 Seega saab taolisi majandusdokumente pidada oma olemuselt

164 Tartu Ülikooli Kunstimuuseumis säilitatakse kahte kiilkirjatahvlit, mille kinkis ülikoolile Johan Laidoner. Neist üks on Uus-Sumeri riigi ajast pärit töölise päevapalga väljamaks- mist kinnitav dokument. Selle savitahvli transliteratsiooni ja eestikeelse tõlke leiab Jaana Strumpe bakalaureusetööst „Sumeri kiilkirjatahvel (A-2761-45) kuningas Šulgi

67 väga sarnaseks kaasajal väljastatavate kassatšekkidega. Need „tšekid” moodustavad ka suurima osa tänaseni säilinud kiilkirjamaterjalist. Kauban- duslike dokumentide põhjal saab teha järeldusi pea kõikide ühiskonna elu puudutavate nähtuste kohta: milliseid kaupu ja kui palju tarbiti, kust kaupu imporditi ja kuhu eksporditi, kes olid kaupmehed ja mis ameteid pidasid lepingupooled. Ametlike dokumentide ühe huvitavama osa moodustavad ohverdusnimekirjad, kus on loetletud erinevatele jumalustele toodud ohvriannid. Kuna ohverdamised toimusid mingi kindla kultusliku kalendri ja jumaluste hierarhia järgi, on ohverdusnimekirjad väga olulised mõistmaks eri linnriikide panteonide struktuure ning ka jumaluste olemust: erinevatele jumalustele ohverdati tihtipeale erinevaid asju.

1.6.5.Pitsatid ja silinderpitsatid

Kogu Vana-Lähis-Ida kultuurile oli omane, et suurem osa vabu kodanikke omasid isikut tõendava dokumendina pitsatit, mida sai kasutada ka all- kirjana. Esimesed pitsatid olid tempelpitsatid, millele graveeritud kujutis vajutati savitahvlile, hiljem aga võeti kasutusele silinderpitsatid, mis jätsid kujutise savile, kui pitsatiga tahvlist üle rulliti. Pitsatitele oli sisse graveeritud erinevaid stseene loodusmotiividega, inimeste ja jumaluste kujutistega, loomade ja taimede piltidega. Akadi ajastul ilmuvad silinderpitsatid, millel on kujutatud väga komplekssed mütoloogilised stseenid. Tihtipeale on silinderpitsatile lisatud ka kiilkirjatekste, millega on fiksee- ritud omaniku nimi. Iga pitsat oli unikaalne ning selle kujutis mõnel savist dokumendil oli võrdväärne kaasaegse allkirjaga. Kui isikul puudus pitsat, võis ta oma nõustumist lepinguga või allkirja kinnitada ka näpujäljega savi- tahvlil. Pitsateid võis kasutada ka erinevate kaubaanumate (õli, vilja, õlle) ja laoruumide pitseerimiseks. Silinderpitsatid on ajalooallikana väga olulised, kuna nende leviku järgi saab määrata kaubavahetuse suundi. Samuti on pitsatitel kujutatud stseenid olulised mingi ajastu kunsti ja mütoloogia mõistmiseks.

ajast. Uurimus Sumeri templimajandusest” (Tartu Ülikool, usuteaduskond, 2001). Vt ka Sahk 2004, 24–25.

68 1.6.6.Isikunimed kui allikad

Isikunimed esinevad väga paljudes ja erinevates tekstides: nii majandusli- kes kui ka juriidilistes dokumentides (nt lepingutes), erinevates loeteludes, aastanimedes, aga ka raidkirjades jne. Oluline oleks siin rõhutada, et valdav osa mesopotaamlaste isikunime- dest on kokku pandud kahest osast, millest üks on alati mingi jumaluse nimi ehk teofoorne element. Näiteks isikunimi Ur-dNamma (tõlkes ’jumalanna Namma teener’ või ka ’jumalanna Namma koer’; Uus-Sumeri kuningariigi rajaja, valitses 2112–2094 eKr) viitab sellele, et nime kandja tähtsustab enda jaoks sumeri jumalanna Nammat. Ühe muistses Lagaši riigis elanud inimese nimi dEn-ki ì gará sud165 (’Enki teeb õli ja koore rikkalikuks’) võib aga viidata sellele, et nimekandja elukeskkonnas oli jumalus Enkil täh- tis roll viljakuse tagajana. Akadi ajastust on pärit palju isikunimesid, kus kuningad esinevad nime koosseisus teofoorse elemendina. Näitena võiks tuua nime ì-íi-Ri-mu-uš, mis akadi keeles tähendab ’minu jumal on Rimuš’ (kuningas Sargoni poeg, Akadi dünastia teine kuningas, valitses ca 23. saj eKr). 166 Taolisest praktikast saab järeldada, et nime kandja ringkonnas peeti kuningat tõeliseks jumaluseks. Eriti oluline on uurida isikunimesid eri rahvaste rändamise seisukohalt. Nii Sumeri kui Akadi territooriumil kohtab erinevates dokumentides paljudele naabruskonna rahvastele omaseid isikunimesid: gutilasi, hurriite, indoeurooplasi jne. Samas ei pea isikunimi alati sisaldama teofoorset elementi, vaid võib kanda ka näiteks poliitilist programmi. Akadi kuninga Sargoni (valitses 2334–2279 eKr) nimi, algselt Šarru-ken tähendab tõlkes akadi keelest ’õige/legitiimne kuningas’, mis viitab Sargoni soovile rõhutada isegi oma nimes, et tema näol on tegemist tsivilisatsiooni reeglitele vastava valitsejaga, kelle jumalad on heaks kiitnud. Lagaši II dünastia tuntuim valitseja Gudea (22. saj eKr) nimi aga võib tähendada ’kutsutu’ või ’määratu/valitu/nimetatu’. See näitab, et ta on kas oma rahva valitud või siis jumalate soosingu tõttu ametisse nimetatud.

165 Selz 1995, 121. 166 Di Vito 1993, 14; Дьяконов 1959, 235.

69 1.6.7.Aastanimed

Vanas Mesopotaamias arvestati aega linnriigi valitseja ametiaja alusel, kusjuures aastaid ei dateeritud mitte numbritega nagu tänapäeval, vaid mingi aasta tippsündmuse, näiteks tähtsa teo või sõjakäigu järgi, mille valitseja oli ette võtnud. Näitena võib tuua Akadi kuninga Narām-Su’eni (valitses 2254–2218 eKr) aastanime või daateringuvormeli:167 „aasta pärast seda, kui Narām-su’en Maridabani hävitas”.168 Taolisi tekste nimetatakse erialateaduses aastanimedeks või dateerimisvormeliteks. Neid aastanime- sid kasutati ka ametlikes dokumentides fikseerimaks tehingu toimumise aega. Aastanimedel oli alati oma kindel ülesehitus: alguses mainiti aastat, sündmust, mis sel aastal või sellele eelnenud või järgnenud aastal toimus, ja valitsejat, kes sageli oli selle sündmusega seotud, nt „aasta, mil NN valitsja NN linna vallutas”. Aastanimede või dateeringuvormelite järgi saab esmalt kindlaks määrata hulga reaalselt toimunud ajaloosündmusi. Samuti on sel moel võimalik paika panna erinevate valitsejate ja dünastiate valitsemisperioodide pikkused. Kuna eri linnriikides olid paiguti kasutusel eri valitsejate järgi ka erinevad dateerimissüsteemid, on siiani raske täpse- malt kindlaks määrata Lähis-Ida III at eKr kronoloogiat, kus võib paiguti esineda ebatäpsusi umbkaudu poole sajandi ulatuses.

1.6.8.Raidkirjad

Väga olulised allikad Mesopotaamia ajaloo rekonstrueerimiseks on kuning- likult raidkirjad, mille valitsejad on teha lasknud ja mida hakati koostama juba ca 2800–2700 eKr. Need raidkirjad sisaldavad kirjeldusi väga erinevatest sündmustest: alates suurtest sõjalistest konfliktidest ja lõpetades valitseja nime mainimisega mõnel jumalatele ohverdatud (nn templisse kingituseks viidud votiivid) tarbeesemel. Raidkirju paigutati mitmesugus- tele esemetele: steelid, valitsejate kujud, ehituses kasutatavad tellised (nn rajamistekstid) ja kõikvõimalikud muud objektid, mida sai avalikult eksponeerida. Neid on leitud hulgaliselt Urist, Urukist, Eridust, Lagašist ja mujaltki Sumerist. Esimesed teadaolevad raidkirjad Mesopotaamiast

167 Aastanimi. 168 FAOS 7, D-9, 51.

70 kuulusid Kiši I dünastia kuningale En-Mebaragesile (28/27. saj).169 Tänu sellistele votiiv- ja rajamistekstidele saab dateerida, millal toimus mingi ajalooline sündmus või ehitati ja renoveeriti teatud rajatist või templit. Suur osa raidkirjadest on tänaseni säilinud kirjutajate tehtud koopia- tena. Neid savitahvlitele maha kirjutatud koopiaid kasutati tõenäoliselt koolides kirjutamisharjutustena. Samas ei saa ka välistada kirjutajate huvi koguda kokku ja talletada tulevastele põlvedele kõikvõimalikke olulisi tekste – ehk soovi koguda ja mäletada ajalugu. Kõik muistsed poliitilisi sündmusi kajastavad raidkirjad on aga mõjutatud mingi konkreetse valitseja ideoloogiast ning ei peegelda kunagi reaalset poliitilist situatsiooni. Iga valitseja püüab oma kirjutistes näidata iseennast kõige vägevama ja õigemana, samas maha tehes ja laimates oma vastaseid või ka eelkäijaid. Kuna suurem osa varadünastilise ajastu raidkirjadest pärineb Lagaši170 riigi territooriumilt ning võrdlev materjal rivaalitsevast Umma riigist ja mujalt naabruskonnast puudub, ei ole ka võimalik raidkirjades kirjeldatud sündmuste täielikku tõelevastavust kontrollida. Hoolimata oma propagandistlikust iseloomust on raidkirjad kõige põhjalikum kirjalik Mesopotaamia ajaloo allikas. Kuigi need on kõik erinevatest ideoloogiatest mõjustatud, kajastub neis soov kirjeldada reaalselt aset leidnud ajaloosündmusi. Hoo- limata sellest, et sündmuste käiku on ilustatud ja valitseja kasuks ümber töötatud, võib olla kindel, et kirjeldatud sõjad, rahulepingud, vaenlaste sissetungid ja valitsejate siseriiklikud teod on siiski ajaloolised ning mitte mütoloogilised sündmused.

1.6.9. Mütoloogilised ja kirjanduslikud tekstid

Ehkki kogu Mesopotaamia maailmavaade on olemuselt usulismütoloo- giline, on meile teadaolevad esimesed mütoloogilised tekstid pärit alles ca 26/25. saj-st eKr. Suuremad mütoloogiliste tekstide leiukohad on Abu Salabih ja Fara Mesopotaamia aladel ning Ebla linn tänase Süüria territooriumil. Kõik need müüdid olid koostamise ajaks juba levinud üle kogu Lähis-Ida, hoolimata sellest, milline oli kirjapanijate emakeel. Abu Sal- abihi ja Fara kirjanduslikud tekstid on koostatud sumeri keeles, Eblast

169 Vt RIME 1, EN.ME-barage-si E1.7.22.1 ja EN.ME-barage-si E1.7.22.2 57. 170 Vt RIME 1, 77–287.

71 leitud müüdid aga sumeri ja kohaliku semiidi keele sümbioosina.171 Leitud on ka mitmeid hümnilisi tekste, mis on kirjutatud erinevate sumeri templite ja nende jumaluste auks, vanasõnu, õpetussõnu ja maagilisi loitse. Paljusid varadünastilisi kirjandustekste on tänaseni pea võimatu tõlkida neis esineva salakeele kasutamise tõttu. Loomulikult ei saa unustada asjaolu, et mütoloogilised on oma iseloomult ka sumeri ja akadi kuninglikud raidkirjad, kus poliitilise võitluse taga nähti ka linnade peajumalusi ja nende tahet. Ajalooallikana on mütoloogilised ja muud kirjanduslikud tekstid esmalt tähtsad mõistmaks kultuuri üleüldist iseloomu. Teisalt samamoodi nagu ajaloolised tekstid on oma iseloomult ka mütoloogilised, on mütoloogilised tekstid tihedalt seotud oma koostamisaegse ajaloolise situatsiooniga – kasvõi seeläbi, millised linnad ja millises järjekorras tekstides esile tuuakse. Kõikides mütoloogiates ja usundites on üheks kesksemaks maailmatunnetuse peegelduseks inimeste ettekujutus maailmaruumi ehitusest ja ühtlasi ka selle tekkimisest. Vaevalt leidub ajaloos rahvast, kellel poleks lugulaule või müüte sellest, kuidas nende tänapäevane reaalsus – maapind, veekogud, taevas ja allilm – oma alguse said, kuidas erinevad maailma- kõiksuse sfäärid on jaotatud ning millised jumalused nendes kosmilistes sfäärides elavad.172 Sumeri mütoloogilised tekstid173 algavad sageli sissejuhatava osaga, kus on kirjeldatud tänapäevase maailma teket. Müütides, mille sissejuhatuses on mainitud alguses maailma loomist, ei peatuta sel teemal hiljem enam pikemalt. Sellised sissejuhatavad lõigud on tõenäoliselt kasutusele võetud esmalt seetõttu, et anda müüdile teatav alguspunkt, ja ühtlasi ka selleks, et lisada tõsiseltvõetavust või siis lihtsalt põnevust. Tegemist on kirjandusliku võttega: mingi rahva teadvuses olev arusaam maailmakõik- suse tekkest on lisatud juba täiesti uue kirjandusteose illustreerimiseks või siis raamimiseks. Lihtsustatult võiks öelda, et sellist kirjanduslikku võtet on alati kasutatud ja kasutatakse ka tänapäeval kasvõi muinasjututeks- tide algusfraasides, nagu näiteks „ükskord ennemuistsel ajal”. Jan van

171 Teksti koostades on kasutatud rohkesti sumerikeelseid väljendeid ja sõnu paralleelselt semiidi sõnadega. 172 Vt Espak 2009a. 173 Vt Espak 2012.

72 Dijk ongi sellist fraasi sumeri müüdi sissejuhatuses kutsunud in illo die174 – motiiviks.175 Huvitaval kombel ei ole säilinud sumeri ega ka akadi tekste, mis kir- jeldaksid selgesõnaliselt kosmose loomist või siis tekkimist. Mõningast teavet hilisemate semiidi rahvaste arusaamadest pakuvad küll näiteks loomismüüt „Enuma eliš” (loodud II/I at vahetusel eKr) ja tekst pealkirjaga „Maailmaloomine Marduki poolt”.176 Vanematest tekstidest, mis pärinevad III at-st eKr on praeguseks teada vaid raskestimõistetavad müüdifragmendid, nagu näiteks „Urukagina (Ukg) 15” kuningas Uruka- gina ajastust 24. saj eKr.177 Uus-sumeri müüdid, nagu „Enki ja Ninmah”, ei peatu aga enam pikemalt kõikide asjade alguse teemal ning maailma loo- mine märgitakse ära ainult lühida sissejuhatava motiivina. Säilinud ei ole ka ühtegi sumeri- või akadikeelset arutelu ega müüti, kus oleks kirjeldatud seda, millises olekus oli maailm enne taeva ja maa loomist või kes oli taeva ja maa looja. Pikemalt kirjeldatakse küll looduse ja inimtsivilisatsiooni teket ning ka maailmakorda määravate reeglite paikapanemist. Müüdid võivad seletusi anda isegi igapäevaelu pisiasjadele, kuid ei räägi pikemalt maailma tekkimisest või loomisest. On lihtsalt paari lausega mainitud, et kunagi ennemuistsel ajal loodi või siis tekkisid taevas ja maa. Jan van Dijk on mõningatele tekstidele tuginedes küll üritanud väita, et teatavas sumeri mõttemaailma kihistuses võis olla levinud arusaam nn ennemuist- sest linnast,178 kus nii taevas kui maa, teised jumalused, taevakehad ning üleüldse kõik maailma- ja kultuurinähtused elutsesid embrüonaalses olekus. Ehk kõik hiljem avalduv oli juba idee ja mõttena igavesest ajast iga- vesti olemas. Embrüonaalolekus maailmast sai tänapäevase maailma kuju selliselt, et ühel hetkel hakkasid meessoost taevas An ja naissoost maa Ki sugu tegema. Ki jäi selle suguakti tulemusel rasedaks ning sündisid kõik suured sumeri jumalused. See rasedus ja hilisem sünnitus viisid aga emb- rüonaalolekus koos olnud ürgjumalused – taeva ja maa – üksteisest lahku. Nende kahe vahel olevast ruumist sai tänapäevane inimeste maailm, kus

174 van Dijk 1965, 1976; lad ’sellel päeval’. 175 Seda teemat on analüüsinud ka Eesti Assürioloogia Seltsi liige ja Tartu Ülikooli audoktor Manfried Dietrich (1995). 176 Ülevaateks: Clifford 1994. 177 Selle teksti kommenteeritud väljaanne eesti keeles: Espak 2005 ja 2009. 178 van Dijk 1965, 13.

73 hakkas elama loodus, tekkis jumalate ja inimeste tsivilisatsioon. Osa jumalusi jäid allilmadesse (Kur, Abzu), teised aga taevastesse sfääridesse.179

Bartoni silinder

Üks vanimaid sumeri tekste, kus esineb An’i (Taevas, meesalge) ja Ki (Maa, naisalge) kosmilise abielu motiiv kui müüdi sissejuhatus, on Nippuri linnast leitud tekst, mida kutsutakse teksti leidnud arheoloogi nime järgi Bar- toni silindriks. Tekst ise pärineb suure tõenäosusega kas varadünastilise Sumeri ajastu lõpust või siis varajasest Sargoniidide Akadi ajastust – seega kirja pandud ajavahemikul ca 2400–2300 eKr.

Neil kaugeil päevil, neil päevil, mis kauged180 tõesti olid Neil kaugeil öil, neil öil, mis kauged tõesti olid Neil kaugeil aastail, neil aastail, mis kauged tõesti olid Torm möllas välgud sähvisid (?) Nippuri templi (juures) Torm möllas välgud sähvisid (?) An (taevas) Ki’ga (maaga) rääkis Ki An’iga rääkis

Kahjuks ei ole järgnevad seitse rida Bartoni silindrist säilinud ja võib ainult oletada, milliseid sündmusi müüt edasi kirjeldab. Kuna müüt jätkab looga sellest, kuidas keegi jumalus (oletatavasti Enki) teeb sugu sumeri ühe pea- mise jumaluse Enlili õe Ninhursagiga,181 võiks arvata, et hävinenud teksti osas on kirjeldatud seda, kuidas sündisid või tekkisid sumeri tähtsamad

179 Horowitz 1998. 180 Transliteratsioon: Alster, Westenholz 1994, proloog. 181 Michalowski 1998, 240.

74 jumalused: maagia, käsitöö jumal Enki, peajumal Enlil182 ning ka Su’en ja Utu – kuu ja päike.

Tekst „Ukg 15”

Lagaši riigi kuningas Urukagina valitsemisajast pärinev loomismüüdi fragment, mida tuntakse nimetusega „Urukagina (Ukg) 15“, on temaatikalt sarnane Bartoni silindri loomismüüdiga ning mõlemad kuuluvad suure tõenäosusega samasse mütoloogia koolkonda: nende autoriks on prees- terkond, kes jagas sarnaseid vaateid vähemalt maailma tekkimise osas. Savitahvel, millel järgnev tekst on kirjas, ei ole samuti säilinud täies ulatuses ning seetõttu ei ole ka võimalik täpsemalt öelda, mis on olnud kogu müüdi sisu:

Auk maa sees on täitunud seemnega183 An on isand, noore kangelase kombel seisab An ja Ki ühtes, nad karjuvad Sel päeval Enki (ja) Nunki ei ole elus (veel) Enlil ei ole elus (veel) Ninlil ei ole elus (veel) Täna, eelmisel päeval Rõõm [ ] enne Päev ei möödu Kuukiired ei lähe välja.

Sumeri keeles on nii seemne kui ka vee ja seega ka vihma tähistamiseks kasutusel üks sõna – a. Kirjeldatud on suure tõenäosusega seda, kuidas taeva ja selle jumaluse An’i seeme vihma kujul satub maa ehk Ki sisse ning Ki jääb sellest rasedaks. Lõpus on aga kujundlikult mainitud, et suguakti toimumise hetkeks ei ole veel sündinud sumeri jumalused Su’en (kuu) ja Utu (päike). Selline maailma tekke kirjeldus on oma algolemuselt igati teaduslik. Taevast allasadav vihm muudab maa tõepoolest viljakaks ja paneb taimed kasvama. Tegu ei ole mitte kunstmütoloogiaga, vaid elava looduse

182 Enlili kohta vt nt Edzard 2003, 173–184; Wang 2011. 183 Ukg 15: 5–14; van Dijk 1965, 40; Michalowski 1998, 240.

75 vaatluse põhjal saadud andmete rakendamisega oma usundis ja mütoloo- gias. Müüdifragment kirjeldab muistset aega või pigem ajavälist ürgolekut, kus eluandev suguakt ei ole veel toimunud ja on algamas. Sumeri suured jumalused ja müütilised ürgolevused pole veel sündinud, tekkinud ei olnud ka taevakehi kuud ja päikest: päikesejumal Utut ja kuujumalus Su’eni.

„Enki ja Ninmah”

Eelnevates sumeri tekstides esinevad meessoost An ja naissoost Ki – taevas ja maa. Mõlemad kontseptsioonid on ühtlasi nii isikustatud jumalused kui ka inimese jaoks tajutavad universumiosad. Taevajumal An esineb uus-sumeri müütides kui jumalate nõukogu pealik, kes ei sekku otseselt inimmaailma ega ka aktiivsete jumaluste asjatoimetusse. Uus-sumeri mütoloogias (22.–21. saj eKr) on kesksed aktiivsed kujud aga juba peajuma- lused Enlil ja Enki. Ki on küll vanemas sumeri mütoloogiakihis olnud suure tõenäosusega suur ning kõikjal levinud viljakus- ja emajumalus, kuid tema kuju ja omadused on hilisemas ja üha mehekesksemaks muutuvas müto- loogias killustunud väiksemateks viljakusjumalannadeks, kelle seas on ka müüdis „Enki ja Ninmah” figureerivad jumalused Namma, Ninmah ja Ninhursag. Müüdi „Enki ja Ninmah” puhul on raske öelda, kas An ja Ki on siin üldse mõeldud isikustatud jumalustena või kujutletakse neid lihtsalt kui loodusnähtusi:

1 Neil kaugeil päevil, päeval, mil taevas maast [lahutati?] 184 Neil kaugeil öil, ööl, mil taevas maast [lahutati?] Neil kaugeil aastail, aastal, mil maailmakord paika pandi185 Siis kui Anunna jumalad186 sündisid

184 „Enki ja Ninmah” 1–8: ETCSL 1.1.2, viimane külastus 03.07.2015. 185 Sumeri keeles nam-tar ’korda määrama’ või ’saatust paika panema’. nam on sumeri keeles selles kontekstis ’see, mis on määratud’, ’saatus’, ’jumalik tahe’. tar on sumeri verb ’lahti päästma’, ’lõikama’, ’otsustama’, ’paika panema’. Maailmakorra ehk siis nii looduse kui inimmaailma reeglite paikapanek on sumeri mütoloogias üks keskseid nähtusi. Kõik, mida maailmas hoomata võis, oli paika pandud teatavate reeglite või tsivilisatsiooninormide kohaselt. Selline arusaam on üllatavalt sarnane tänapäeva arusaamadega loodusseadustest või siis nn looduse seaduspärasustest. Vahe seisneb ehk selles, et sumerlaste jaoks panid jumalikud jõud need reeglid paika, tänapäevases loodusteaduslikus kontekstis on aga need sõnastanud loodusteadlased. 186 Anunna jumalateks on sumeri mütoloogias nimetatud kõiki tähtsaid ja vanema generat- siooni jumalusi.

76 5 Siis kui emajumalad võeti naiseks187 Siis kui emajumalad taevasse ja maale ära jaotati Siis kui emajumalad […] jäid rasedaks ja sünnitasid Siis kui jumalad toiduportse templitesse viima kohustatud olid (?)188

Eelneva varadünastilise mütoloogiaga võrreldes on müüdi „Enki ja Nin- mah” puhul erinevuseks see, et suure tõenäosusega on kirjeldatud, kuidas taevas ja maa viiakse üksteisest lahku. Ometi ei ole kuskil mainitud seda, kes võiks olla taeva ja maa lahkuviija või siis looja. Ükski varasem ega ka hilisem sumeri müüt ei maini kunagi asjaolu, nagu oleks võinud taeval ja maal olla eraldi loojajumalus. Sellised ideed väljenduvad esmakordselt alles Babüloni loomiseeposes „Enuma eliš”189 (ca 1000 eKr), kus looja jumaluseks on Babüloni linna jumal Marduk. Hilisemas Iisraeli usundis saab Vana Testamendi Genesise lugudes taeva ja maa loojaks jumal JHWH190.

„Gilgameš, Enkidu ja allilm”

Seda, mil moel eri maailmasfäärid tekkisid, näitab väga kujukalt sumeri müüt-eepos191 „Gilgameš, Enkidu ja allilm”. Üpriski selgelt on kirjeldatud An’i ja Ki omavahelist lahknemist, kuigi selles tekstis ei ole kosmilist abielu otseselt välja toodud. Huvitav on veel see, et siin võtab isikustatud taevajumalus An endale elupiirkonnaks taeva: u4 an-né an ba-an-de6-a-ba. Enlilile, ühele sumeri peajumalustest, jääb aga elupaigaks Ki ehk maa. All- ilm Kur antakse jumalanna Ereškigalile:

187 Lause sisu ei ole täpselt mõistetav. Oletada võib, et viidatakse taeva ja maa lahknemise tulemusel sündinud tähtsate Anunna jumaluste abielule, mis teeb võimalikuks juba ka noorema põlvkonna jumaluste sünni. 188 Kuigi kogu rida ei ole täies mahus säilinud, peaks mõte seisnema selles, et noorema põlv- konna jumalused pidid viima vanadele jumalustele nende templitesse süüa. 189 Eesti keeles: Annus 2003. 190 ehk Jahve. 191 Tavaliselt nimetatakse sumeri lugusid Gilgamešist, Lugalbandast ja En-Merkarist eeposteks või siis eepilisteks lugudeks ning lugusid, kus on mainitud ainult jumaluste tegutsemisi, aga müütideks. Selline vahetegemine sumeri kirjanduse puhul tundub meelevaldne. Need lood on kõik oma olemuselt ja ülesehituselt sarnased ning ka kuna- giste ajalooliste kuningate tegude kirjeldustes kajastatakse neid kuningaid pigem jumalike suurustena. Sumeri kirjutajad tõenäoliselt ei leidnud, et tegu oleks eri kategoo- riatesse kuuluvate kirjandusvormidega – seega kõlbaks nii eeposte kui ka müütide puhul kõige paremini eestikeelseks vasteks „lugulaul”.

77 Neil päevil, neil kaugeil päevil192 Neil öil, neil kaugeil öil Neil aastail, neil kaugeil aastail Neil muistseil päevil, mil olulised (sobivad) asjad nähtavale toodi Neil muistseil päevil, mil olulised (sobivad) asjad tõepoolest õigelt paika pandi Mil kogu maa pühamutes leiba süüa saadi Mil kogu maa ahjudes tuli üles tehti Mil An (taevas) Ki’st (maast) lahku viidi Mil Ki (maa) An’ist (taevast) eemale viidi Mil inimkonna nimi paika pandi (= kui inimesed loodi) Mil An taeva enda jaoks ära viis Mil Enlil maa enda jaoks ära viis Mil Kur (allilm) Ereškigalile kingituseks anti

Müüt „Gilgameš, Enkidu ja allilm” jätkub juba jumal Enki tegevuse kirjel- dusega ning hiljem keskendub Gilgameši kaaslase Enkidu reisile allilma. Erinevuseks võrreldes eelnevate loomislugudega on selle teksti juures see, et kirjeldatud on kahe kosmilise sfääri, An’i ja Ki lahkuviimist ning selle kaudu uute kosmiliste sfääride teket, mis eri jumaluste vahel ära jaotatakse. Ei Lähis-Ida mütoloogias ega ka Vana Testamendi Genesise loomis- lugudes ei pöörata suuremat tähelepanu maailma loomise täpsemale lahtiseletamisele. Veidi pikemalt kirjeldab seda protsessi küll Babüloni loomiseepos „Enuma eliš”, mis on pärit hilisemast ajastust, II/I at vahetu- sest eKr. Selge on aga see, et muistne inimene pidas oma olemuse ja ka inimeseks olemise lahtiseletamiseks maailma alguspunkti määratlemist äärmiselt oluliseks. Kõik pidi kuskilt alguse saama: maailm ei olnud lihtsalt olemas, vaid pidi olema kuidagi loodud, tekkinud, kujundatud. Muistse inimese jaoks algas ka ajalugu maailma loomise hetkest – tegu oli konkreetse punktiga ajas, kust kõik alguse sai – ehk siis kohaga, kust aeg ise alguse sai. Loomise hetkest edasi hakkas aga kogu kosmos – nii loodus, taevakehad kui ka inimtsivilisatsioon – oma kindlaid reegleid pidi arenema, kuni jõudis

192 „Gilgameš, Enkidu ja allilm” 1–13: ETCSL 1.8.1.4; Shaffer 1963.

78 välja tänasesse päeva. Inimese enda tulevikuks oli aga pärast surma lah- kumine allilma, kus elu toimus edasi sarnaselt maapealse inimmaailmaga, kuid oli märgatavalt raskem ja õudutekitavam. Ainult vähestele väljavali- tutele, inimilmas suuri tegusid teinud valitsejatele või muudele tähtsatele isikutele sai allilmas osaks parem kohtlemine. Näiteks kuningas Gilgameš muutus hilisemas mütoloogias isegi väiksemat laadi allilmajumaluseks. Ainult ühele surelikest inimolenditest – veeuputusloo kangelasele Ziusud- rale – on sumeri mütoloogia andnud ka igavese maapealse elu, kuigi see igavene elu ei erinenud olemuslikult kõikide teiste inimeste tegemistest ja toimetustest. Tihti on üritatud väita, et sumeri ja seega ka kogu Lähis-Ida elutunne- tuses oli maailm ideaalne selle loomise hetkes või siis kuskil hüpoteetiliste algaegade juures, kui kõik oli alles loodud ja jumalikud reeglid omal puh- tal kujul paika pandud. Selline väide ei tundu aga usutav, sest ei ole teada ühtegi Lähis-Ida teksti, mis nimetaks aegade algust kuidagi pühamaks või puhtamaks kui oma kaasaega. Pigem iseloomustab kogu Lähis-Ida mütoloogiat teatud paratamatusetunne. Kuigi ka ajaloos toimub mitmeid muudatusi, vahetuvad valitsejad ning ka jumalused võivad omandada täiesti uusi aspekte ja ülesandeid, jääb kogu maailma olemus ja toimi- mine siiski samaks. Aja kuluga ei suurene ei kaos ega korratus, kuigi vahel ohustavad kogu tsivilisatsiooni ellujäämist kõikvõimalikud deemonid või siis halbade kavatsustega jumalused. Kõikidest tsivilisatsiooni ohustava- test nähtustest saadakse aga alati võitu ja maailm toimib endiselt edasi vastavalt loomise alguses paika pandud reeglitele. Selline paratamatuse tunnetamine tekitas kahtlemata paljudel juhtudel lootusetusetunnet ning sellest omakorda kujunesid välja ka kõikvõimalikud uudsed mütoloogilised ideed ja mõtted. Tõenäoliselt ka veeuputusloo kangelasele Ziusudrale igavese elu andmine ja Gilgameši luhtunud katsed leida seda igavest elu on kirjanduslikud motiivid, mis on sündinud just soovist leida lunastust imma- nentsest kosmosest, mis oli lahtimõtestatav ainult geograafilises plaanis ning ei jätnud inimesele muud võimalust kui asuda surma järel elama eba- meeldivusi täis allilma. Sumeri mütoloogiale toetuvates Vanas Testamendi Genesise alglugu- des loob taeva ja maa juba Iisraeli jumalus JHWH oma sõltumatust tahtest tulenevalt ning taevas ja maa on taandunud elututeks JHWH tahtele allu- vateks objektideks. Vale oleks selle müüdi kohta kasutada terminit creatio

79 ex nihilo, nagu tihtipeale ollakse harjunud tegema. See arusaam tundub olevat tänapäevase filosofeerimise tulemus ja sellel ei pruugi olla kokku- puudet kunagise reaalsusega Iisraelis. Jumal ei loonud iisraellaste meelest maailma mitte filosoofilisest-abstraktsest „mitte millestki”, vaid tulenevalt oma vabast tahtest. Paremini sõnastatult – ta tegi seda seetõttu, et tema loomuses oli maailma luua. Maailma olemus tulenes aga jumala olemusest ja selle maailma mõistmiseks ei piisanud enam eri sfääride füü- silisest kirjeldusest. Mõistmaks, miks on maailm, kuidas on maailm ja mis on maailm, oli ühtlasi vaja mõista, miks on jumal JHWH, kuidas on jumal ja mis on jumal. Jumalik vägi ehk „püha” ei sisaldunud enam füüsilise maailma sees otseselt, vaid kiirgas maailma kuskilt väljastpoolt aimatavast jumalikust sfäärist. Sellise kahe erineva maailmatunnetuse jaoks kasutatakse termineid immanentne ja transtsendentne väetunnetus. Mesopotaamia arusaama järgi on jumalik vägi kohal olev ja füüsilises maailmas sisalduv, Iisraeli usundis aga tuleb vägi Jahvelt, kes asub väljaspool ajalist ja praegust maailma. Tema residents on küll taevas, kuid see kõrgel asuv taevas ei ole inimesele kättesaadav geograafilises plaanis, nagu oli tegu sumeri usundi puhul.

Maailma ülesehitus Mesopotaamias

Teadaolevalt ei arutle ükski sumeri tekst teema üle,193 mis oli enne maa ja taeva omavahelist lahknemist ning tänapäevase maailma sündi. Jan van Dijk on üritanud oma mitmetes uurimustes194 väita, et enne seda kosmilist abielu kujutleti maailma teatud embrüonaalses seisus:195 täiesti tegevuse- tus ja seisvas olekus, kus olid teatavate ideede või potentsiaalidena juba olemas kõik maailmakorra aspektid, nagu jumalused ja tsivilisatsiooni reeglid. Maa ja taeva lahknemine pani need juba olemas olnud ideed ajas toimima ehk siis tegi potentsiaalse reaalseks. Sellise lähenemise korral ei erineks mesopotaamlaste maailmaarusaam sugugi oluliselt näiteks Pla- toni ideedemaailma kontseptsioonist. Taolisel seisukohal ei ole aga mitte ühtegi reaalset tõestusmaterjali ning see tundub pigem tänapäevase ja

193 Espak 2009a, 23–27. 194 van Dijk 1965, 1–59; 1976, 125–133. 195 Taolisi ideid toetab mitmetes oma uurimustes ka Eesti Assürioloogia Seltsi liige, Tartu Ülikooli audoktor ja usuteaduskonna külalisprofessor Dietrich 1995, 57–72.

80 Su’en Utu AN

Enlil

ABZU KUR

Joonis 1. Maailma ülesehituse skeem. kunstliku teooriana. Ka sumeri-akadi mõttemaailmale tuginevas Vanas Testamendis ei arutleta selle üle, mis oli enne seda, kui Jahve otsustas luua taeva ja maa.196 Kui sumeritel sündis maailm seetõttu, et alati olemas- olnud taevas ja maa hakkasid ühel hetkel sugu tegema, siis samamoodi sündis iisraeli mõttemaailma kohaselt maa seetõttu, et alati olemas olnud Jahve otsustas ühel hetkel maa ja taeva luua. Siit nähtub aga ka eelpool kirjeldatud suurim vahe mesopotaamia ja iisraeli maailmanägemuses. Mesopotaamias sisalduvad kõik jumalikud jõud selles algses maa ja taeva kogumis – nad on immanentsed, siinpool olemasolevad. Ka peale tänase maailma teket jaguneb jumalik vägi kõikjale eri maailma sfääridesse ja erinevatele jumalustele, kes elavad maailmakõiksuse sees. Iisraeli jumal aga loob maailma endast väljaspool olevana: jumalik transtsendentne vägi projitseerub tema loodud maailma kuskilt väljaspool asetsevast sfäärist,

196 Taoline problemaatika saab oluliseks alles varajases kristlikus mõttemaailmas, mis on mõjutatud Kreekast pärit filosofeerimistraditsioonidest. Gnostiliste mõjutustega Johannese evangeelium paneb paika kontseptsiooni, et kõikide asjade alguses oli logos ehk sõna/õpetus/mõte. Nii nagu ka hilisem iisraeli usund, võisid taoliste mõttekäikude taga olla mõjutused zoroastristlikust Pärsiast.

81 seda nii geograafilises kui ajalises mõttes. Mõlema maailmakõiksuse geo- graafiline ülesehitus oli aga üpriski sarnane. Kõige ülemistes sfäärides asus taevas An koos mitmete jumalustega, kes taevastes sfäärides elasid. Nendest tähtsaimateks olid päikesejumal Utu (semiidi Šamaš) ja kuujumal Su’en (Nanna). Maapinna peal elasid inimesed, samuti mitmed jumalused ning teised jumalikud olendid (deemonid, kaitsejumalused, jumalikud väed). Kõige aktiivsemateks jumalusteks mesopotaamia mütoloogias, kes oma kangelastegusid just inimmaail- mas ette võtavad, olid käsitöö-, tarkusejumal Enki ning kuningavõimu ja korda tagav jumalus Enlil. Nad mõlemad olid ka inimeste seisukohalt kõige tähtsamad jumalused, mistõttu võib neid nimetada ka sumeri peajumalus- teks. Maapinna all asus aga surnuteriik Kur, kus peajumalatena tegutses abielupaar Nergal ja Ereškigal koos suure kaaskonnaga (vt ka joonis 1). Surnuteriiki minek ootas ees iga surelikku inimolendit ning allilmast ei pää- senud isegi pooljumalik kuningas Gilgameš, keda mütoloogias kujutleti ühena tähtsaimatest allilma elanikest. Elu allilmas197 kirjeldati üldjuhul väga hirmsa ja koledana. Hea elu oli allilmas vaid maa peal edu saavutanud valitsejatel ja muudel tähtsatel isikutel. Tihtipeale sõltus surnu heaolu allilmas tema järeltulijate toodud ohvriandidest ja palvetest.198 Mesopotaamia maailmapildi immanentset iseloomu näitab aga ka see, et allilma siirdus inimene tõenäoliselt füüsilise kehaga ja mitte vaimolendi või vabahingena.

Abzu ja surnuteriik Kur

Üheks huvitavamaks näiliseks vastuoluks mesopotaamia kosmilise geograafia mütoloogias tundub olevat erinevate allilmadega seonduv. Uus-Sumeri tekstide põhjal saab kindlalt väita, et eksisteerib kaks erinevat kosmilist sfääri, mis asuvad mõlemad maapinna all. Neist üks on koht, kuhu lähevad surnud (Kur), teine aga jumal Enki piirkond, kõikide kunstide, maagiliste saladuste ja tehniliste oskuste läte – jumalik Abzu. Kuidas Abzu ja Kur omavahel suhtestatud olid – ehk kus nad üksteise suhtes geograafiliselt paiknesid –, on tekstide põhjal võimatu öelda. Selge on aga see, et tegu ei ole omavahel ühenduses olevate maa-aluste piirkondadega. Nende

197 Teema kohta vaata: Katz 2003. 198 Espak 2007 (2008), 72.

82 olemus on täiesti lahknev ja need asuvad üksteisest ruumiliselt eraldi. Sumeri eeposest „Gilgameš, Enkidu ja allilm”199 saab teada, et Kur’i siseneti teatava avause kaudu maapinnas. Eepos „Gilgameši surm” näitab aga, et Gilgameši surnukeha sai minna surnuteriiki seeläbi, et talle ehitati kuiven- datud Eufrati jõe sängi hauakamber. Pärast seda, kui jõeveed suunati taas sängis asunud hauale, sai ka Gilgameši keha allilma elama asuda.200 Ka Enki piirkonda Abzusse sisenetakse tihtipeale vee kaudu. Pea kõik mesopotaamia mütoloogiat käsitlevad ülduurimused kirjeldavad Abzut maa all asuva ja veega täidetud suure ookeanina.201 Tihti- peale kasutatakse teaduslikes tõlgetes Abzu asemel terminit „magevesi”, „pinnavesi”, „abüss” jne. Selle, et mitte üheski sumeri tekstis ei kirjeldata Abzut ookeanina (veel vähem mageveeookeanina), jätab suurem osa uurijaid tähelepanuta. Seda võiks seletada mütoloogia- ja usundiuurimises tehtava püsiveaga, kus hilisematel perioodidel saadud andmed semiidi mütoloogiast (seal võis tõepoolest kohata Abzu samastamist vetevallaga) kantakse automaatselt üle varasematele perioodidele ilma materjalidesse süvenemata. Tekstide põhjal võiks pigem väita, et Abzut kujutleti teatava allilmas asuva piirkonnana, kust küll võisid alguse saada jõed ja allikad ning mis oli ümbritsetud pinnaveest (sumeri Engur). Kuskil ei ole aga Abzut kirjeldatud veega täidetud ookeanina.202 Samamoodi ei ole ka sumeri üks peajumalaid Enki, keda peetakse Abzu valitsejaks, mingilgi moel seostatav terminiga „vetejumalus”. Vetega seob jumal Enkit ehk see, et teda peetakse tihtipeale üleüldise viljakuse garanteerijaks. Silinderpitsatitel on jumal Enkit aga kujutatud pinnaveest ümbritsetud Abzu templis (vt foto 12) ning üheks jumal Enki sümboliks on tema õlgadest välja voolavad veejoad (vt foto 13): Nii tekstilisest materjalist kui ka Enkit kujutavatest kunstiallikatest võiks välja lugeda seda, et Abzut peeti kohaks, kust said alguse Mesopo- taamia jõed. Suure tõenäosusega oletati ka seda, et Abzu savist seinu203 katab pinnavesi, mida sumeri keeles kutsuti Enguriks. Abzu kui kosmiline piirkond ise oli aga veest tühi ning võis olla teataval määral inimeste maailma müstiline ja maagiline peegeldus allilmas, kus peitusid mitmed

199 Shaffer 1963. 200 Cavigneaux, Al-Rawi 2000, 241–242. 201 Lambert 2000, 75–77; Alster 2005, 1–18; Sjöberg 1994, 185–202. 202 Espak 2006, 13ff. 203 Ibid., 15–16.

83 Foto 12. Akadi ajastu silinderpitsati jäl- Foto 13. Akadi ajastu silinderpitsati jend (BM 89771). Briti Muuseum. jäljend pealkirjaga „Lindmehe kohtuotsus” (BM 103317). Briti Muuseum. jumalikud jõud, kelle keskis nende ülemus jumal Enki suurema osa oma ajast viibis. Egiptuses otsustasid allilma jumalad inimeste saatuse pärast surma nende maapealsete tegude järgi. Ühe väikse sumerikeelse teksti näitel on näha, et sumerlaste, akadlaste ja babüloonlaste ettekujutus allilmast oli üsna sünge, masendav ning sinna sattunud inimesed piinlesid. Seda kinnitavad ka teised tekstid, mida on selles raamatus natuke käsitletud, nagu näiteks „Gilgameš, Enkidu ja allilm”. Ainus asi, mis vähesel määral võis lee- vendada sellist halba olekut allilmas, oli see, kui inimene suutis veel enne surma tuua piisavalt ohvreid allilma jumalustele, eriti jumal Nergalile ning tema abikaasale Ereškigalile, et nood lubaksid tal vähemalt juua puhast, mitte mudast vett. Kui inimesel olid lapsed, siis pidid nad hoolt kandma oma surnud sugulase eest ja tooma jumalatele ohvreid. Neil aga, kel lapsi polnud või kelle järeltulijad unustasid oma kadunud sugulased, oli surnute maailmas veelgi kehvem olla.

1.6.10. Allikakriitika

Sumeri ja akadi kirjalikesse allikatesse peab suhtuma alati kriitiliselt ja neid ei saa võtta sõna-sõnalt, kuna need on oma ajastu propaganda ning poliitiliste ideoloogiate mõjutustel valminud tekstid. Näiteks Uus-Sumeri ajastul ca 2112–2004 eKr koostatud ajaloolises lugulaulus „Gilgameš ja Akka”204 kajastub pigem Ur III dünastia (2112–2004 eKr) ideoloogiline ja

204 MKA 2005, 49–53.

84 poliitiline taust kui tegeliku Gilgameši ajastu (ca 27. saj eKr)205 ideoloogili- sed mõjutused.206 Sumerikeelne lugu nimega „Akadi needus”207 on propagandistlik teos, loodud 100–150 aastat pärast Akadi kuninga Narām-Su’eni valitsemist. Selle autorid olid ilmselt jumal Enlili preestrid. „Akadi needus” loob pildi Narām- Su’enist kui halvast ja ebaõiglasest valitsejast, kes rüüstas Ekuri templi Nippuris ja pälvis seetõttu jumalate karistuse.208 Ülal mainitud „Tummali ajalugu” nimetab valitsejaid, kes tegid Tummali templis ehitustöid, aga jätab loetlemata Akadi valitsejad ehk Sargoniidide dünastia, nt Sargon ja Narām- Su’en. Seda põhjusel, et Sargoniide vaadeldi tollal, s.o Uri III ajastul, paljuski ebaõiglaste kuningatena, kes jäeti seetõttu „Tummali ajaloost” välja.209 Märksa usaldusväärsemad on tekstid, mis pärinevad neis mainitud valitsejate endi ajast ja on koostatud nende käsul: raidkirjad, aastanimed, votiivtekstid. Samas kajastavad ka need tekstid tegelikult valitsejate tahet ja propagandat, näiteks Lagaši linnriigi ametlikud tekstid, mis pärinevad erinevatelt Lagaši valitsejatelt, kes mitme põlvkonna jooksul olid konfliktis Ummaga ning kirjeldasid Ummat ja ummalasi alati kui ebaõiglaseid rööv- leid ja kuritahtlikke inimesi. Hea propaganda näide on Uruki V dünastia kuninga Utu-hegali (22. saj lõpp eKr) ajast pärit tekst, kus guti hõimud, kes vallutasid Sumeri ja kelle ikkest Utu-hegal Sumeri vabastas, olid näidatud äärmiselt negatiivses valguses.210 Seega, lugedes sumeri ja akadi tekste (olgu need kuninglikud raidkirjad, lugulaulud, kuningate nimekirjad jne), tuleks tektidesse suhtuda kriitiliselt, kaine mõistusega ning alati pidada meeles, et tekstid võisid kajastada oma epohhi ideoloogilisi ja religioosseid ettekujutusi ning võisid olla koostatud propagandistlikel eesmärkidel. Siiski ei tasu allikakriitikaga ka üle pingutada, eriti siis, kui muid allikaid ei ole võrdluseks võtta, ei saa ka olemasolevatest allikatest täielikult lahti öelda.

205 Legendaarse Uruki valitseja Gilgameši tegeliku olemasolu kohta pole siiski säilinud ühtegi tõendit. „Sumeri kuningate nimekiri” paigutab ta u 27. sajandisse eKr. 206 Vt MKA 2005, 47–53. 207 Cooper 1983. 208 Cooper 1983. 209 Tummali ajaloo kohta vt Sazonov 2013, 169–184. 210 Espak 2013, 7–15.

85 2. Mesopotaamia ja Eelami ajalugu 3500–2000 eKr

2.1. Mesopotaamia ja Eelami rahvastest ning nende päritolust

Üheks pikka aega assürioloogiateaduses segadust ja poleemikat tekita- nud küsimuseks on Mesopotaamia rahvaste, eriti aga sumerite algkodu ja päritolu küsimus. Läbi aegade on Mesopotaamia territooriumil rännanud ja elanud sadu ja tuhandeid erinevaid hõime ning suuremaid rahvusgruppe, kellest tuntuimateks on sumerlased, akadlased, eelamlased, gutilased, amoriidid, hurriidid, kassiidid, amorealased, kaldealased, pärslased, sküüdid, kreeklased, roomlased, araablased, mongolid jne. Neist ajalooliselt vanimateks ning esimesena kirjalikult dokumenteeri- tuteks saab pidada sumerlasi ja akadlasi ning Loode-Iraani aladel elanud eelamlasi, kes küll polnud mesopotaamlased, kuid olid tihedalt seotud Mesopotaamia kultuuriruumiga. Akadlastest mõnevõrra hiljem on Meso- potaamia poliitilisele areenile ilmunud hurriidid – III at eKr. Järgnevalt on antud lühiülevaade nende rahvaste võimalikust päritolust, toetudes kaasaegse teaduse käsutuses olevatele materjalidele.

2.1.1. Sumerid

Sumerlaste algkodu ja samuti sumeri keele päritolu üle vaieldakse teaduses juba rohkem kui sada aastat – alates sumeroloogia tekkest 19. sajandi lõpus. Tänaseni on ebaselge sumerlaste algkodu asukoht. Ühe võimaliku hüpoteesi järgi emigreerusid sumerlased IV at eKr Lõuna-Mesopotaamia aladele kusagilt väljastpoolt, oletatavasti idast. Igal juhul pidasid sumerlased oma vanimaks linnaks Eridu linna (ar k Abu

86 Šahrein).211 See oli aeg, mil Lõuna- Mesopotaamias õitses Tell el’Ubaidi kultuur,212 mida iseloomustasid linnali- sed asulad ja monumentaalehitised.213 Samas on teise hüpoteesina pakutud varianti, et sumerlaste etnoge- nees toimus hilisemate ja varasemate sisserännanud rahvaste segunedes. See tähendas sumerlaste, ubaidlaste ja võimalik, et ka teiste etniliste grup- pide segunemist. Kuna teatud sõnu (Kubaba või Bilulu) pole sumeri keeles tänapäevani suudetud seletada sumeri grammatika põhimõtetest lähtudes, siis on sellised sõnad paljude sumeroloogide oletuste kohaselt hoopis teisest muistse rahva kee- Foto 14. Adabi linnriigi valitseja lest (või teiste rahvaste keeltest) Lugal-Dalu. Istanbuli Arheo- 214 loogia Muuseum. Nii nägi välja laenatud. Seda keelt nimetatakse tüüpiline Sumeri valitseja – kii- prototigriidi või protoeufraadi kee- laspäine ja raseeritud. Erakogu. leks215. Vahel nimetakse seda prototigriidi e protoeufraadi keelt, millest on säilinud äärmiselt napilt andmeid, ka banaani keeleks, kuna need vähesed isikunimed, mis on säilinud, on oma struktuuri poolest sarnased ingliskeelse sõnaga banana. Näiteks saab tuua selliseid sõnu nagu Inanna, Zababa, Bunene, Bilulu jt, mis esinevad kohati sumerikeelsetes tekstides, kuid ei sobi oma struktuurilt kokku sumeri keele grammatiliste reeglitega.216 Seetõttu ongi järeldatud, et enne

211 Канева 2006, 6. 212 Tell el’Ubaid on väga arhailine asulakoht, mis asub Eridu (tänapäeva Abu Šahrein) linna läheduses Lõuna-Mesopotaamia (tänapäeva Lõuna-Iraagi) aladel, Pärsia lahe lähedal. Selle kohanime, Tell el’Ubaidi järgi andsid arheoloogid nimetuse ka kultuurile ning oma- pärasele keraamikatüübile, mis levis Lõuna-Mesoptaamia aladel u 5500–4000 eKr. 213 Vt nt Lõuna-Mesopotaamias asuvat Abu Šahreini, hiljem sumerlaste Eridu linn. 214 Канева 2006, 6. 215 Ubaidi ajastul Lõuna-Iraagi aladel elanud rahvaste keel VI ja V aastatuhandetel eKr. 216 Канева 2006, 6.

87 sumerlasi on Lõuna-Mesopotaamia aladel elanud prototigrise ja protoeufrati hõimud, kelle keelest või keeltest jäid mingid jäljed ka sumeri keelde. Pole teada palju neid oli, milline oli nende etniline kuuluvus ja mis keeli või keelt nad rääkisid. Ilmselt kuulusid need hõimud muistse Tell el’Ubaidi kultuuriruumi.217 Seetõttu nimetatakse neid vahel teaduskirjanduses ka ubaidlasteks. Igal juhul vajab see teema edaspidist uurimist. Erialateadlased on arvamusel, et sumerlased ilmusid Lõuna-Meso- potaamiasse mitte hiljem kui IV at eKr. Kuid samas võis see aset leida ka varem. Ainus, mis on enam-vähem kindel, on see, et u 3500–3400 eKr leiutasid sumerlased kirjasüsteemi – kiilkirja – ja selleks ajaks olid nad juba Sumeri aladel. Umbes samal ajal algas Lähis-Idas ka pronksiaeg – oletatavasti ligikaudu 3500–3400 eKr. Selleks ajaks pidid sumerlased olema Lõuna-Mesopotaamia üle valitsenud juba mõnda aega ning kindlasti olid nad juba loonud oma silmapaistva tsivilisatsiooni: ehitanud üles hulgaliselt linnu, loonud hästi toimiva niisustuskanalite süsteemi jne. Hüpoteetiliselt võib pakkuda, et Sumeri tsivilisatsioon tekkis ajavahemikul 4500–3500 eKr, kuid reaalselt ei eksisteeri mingeid tõendeid, mis seda kinnitaksid või ümber lükkaksid. Seega on Sumeri tsivilisatsiooni algus väga ähmane. Hiljemalt 3000. a-ks eKr eksisteeris Lõuna-Mesopotaamia aladel juba paarkümmend Sumeri linnriiki, neist tuntuimad olid Eridu, Uruk, Kiš, Ur jne. Iga linna keskseks paigaks oli tempel ning võibolla olid juba olemas ka esimesed valitsejad, kelle kohta aga tõendid puuduvad. Võimalik, et tsentraalset võimu teostasid templi administraatorid, ülempreestrid ja kogukonna ülikud. Kindel on aga see, et selleks ajaks oli juba loodud riiklik süsteem, eksisteeris templimajandus ning samas õitses ka kogukond, kellel oli Sumeri ühiskondlikus ja poliitilises elus oluline roll. Hakkas välja kujunema riiklus. Sumerlaste päritoluküsimus jääb tänaseni ebaselgeks ja teravat poleemikat tekitavaks. Kuna sumeri keel on aglutinatiivne218 keel, võiks oletada väga kauget ja hüpoteetilist sugulust uurali-altai keeltega ning

217 Ubaidi ajastu oli ca 5500–4000 eKr. 218 Aglutinatiivseid või aglutineerivaid keeli on maailmas rohkesti, nende hulgas nt hiina, türgi, mongoli, jaapani jne, aga ka soomeugri keeled (sh ka eesti, soome, ungari) jne. Ka sumeri keel oli aglutinatiivne keel. Aglutinatiivsete keelte peamine sõnavormide moodustusviis on nn aglutinatsioon (see on sõnavormide moodustamine morfeemide liitmise teel).

88 sisserändu põhjapoolsetelt territooriumitelt. Samas ei ole ka sellise teooria põhjendamiseks tõendeid. Sumeri keele puhul ei ole tõestatud sugulust ühegi rahva ega keelega ning seega on täielikult põhjendamatu luua kõikvõimalikke kunstlikke teooriaid ja hüpoteese sumerlaste päritolu kohta praegu teadaolevale infole tuginedes. Sumerlaste naabruses elasid mitmed rahvad219 ja eriti tihedalt suhtle- sid nad akadlastega. Semiidi rahvas akadlased saabusid Mesopotaamia aladele tõenäoliselt lääne poolt, kuhu tavapäraselt paigutatakse semiitide algkodu. Kuna semiidi keeli räägitakse nii araabia kui ka heebrea keele näol veel tänapäevalgi, ei ole akadi keele päritolu ja tõlgendamise küsimus nii suureks probleemiks, kui see on sumeri keele puhul. Kuigi sumeri ja akadi keel on oma struktuurilt radikaalselt erinevad, moodustasid sumerlased ja akadlased III at Mesopotaamias ühtse kultuuriruumi. Sumeri ja akadi keeled ning kultuurid mõjutasid üksteist võrdsetel ja pigem sõbralikel kui vaenulikel alustel. Tekkis sumeri ning akadi keelelise konvergentsi ala e Sprachbund.

2.1.2. Akadlased

Akadlased olid algselt idasemiidi päritolu rändrahvas, kes IV at lõpus või III at alguses eKr ilmusid Süüria ja Põhja-Mesopotaamia aladele Aafrikast (oletatavasti Liibüa aladelt, kuid nende algkoduks on pakutud ka muid piirkondi, nt Araabia poolsaare ja Jeemeni alasid) ning rajasid Põhja-Süüria ja Põhja-Mesopotaamia aladele mitmeid linnriike, nagu Ebla, Mari jne. Sealt rändasid nad hiljem edasi lõunasse Sumeri aladele.220 Selline oletus on tehtud, lähtudes sellest, et idasemiidi (akadi) keel eraldus üldsemiidi keeltest ca 3300 eKr ja umbes siis hakkasid idasemiidi hõimud Liibüast läbi Egiptuse Palestiina kaudu Süüria aladele liikuma ning tulid sealt juba hiljem, s.o ca 2800–2600 eKr Põhja- ja Lõuna-Mesopotaa- mia aladele.221 Süürias sai üheks ilmselt kõige hiilgavamaks kultuuriliseks, poliitiliseks ja majanduslikuks keskuseks III at alguses eKr juba ülal mainitud

219 Peale akadlaste võib tähtsamatena nimetada veel hurriite ja eelamlasi. 220 IDV I, 135. 221 IDV I, 135.

89 Ebla linnriik. Ebla riik eksisteeris umbes 30.–23. saj eKr. Eblas tehtud väljakaevamiste käigus leiti hulk kiilkirjatekste, mis on väga olulised allikad Süüria ajaloo ja kultuuripärandi rekonstrueerimisel. Ebla linnriigi vallutas ja hävitas Akadi kuningas Narām-Su’en (või Narām-Sîn)222 23. saj eKr,223 kuid hiljem, II at eKr, mängis Ebla taas mõnda aega olulist rolli selles piirkonnas. Eblast on alates ca 2800. a eKr teada esimesi semiidikeelseid tekste (ebla keel, mida vahel nimetatakse ka akadi keele ebla dialektiks), mis on kirja pandud kiilkirjas, mis oli omakorda laenatud Sumerist. Ebla ja Mari ei olnud ainukesed taolised linnriigid, kus III at eKr elasid idasemiidid. Lisaks neile oli olemas veel mitmeid teisi linnriike, nagu Tell Brak,224 Tell Mozan, Chagar Bazar jpt. Erinevalt näiteks Mari elanikkonast, mis oli akadikeelne, polnud Ebla elanikud siiski akadlased, vaid neile lähedane etniline grupp, kes kõneles oma keelt, mis oli samuti idasemiidi keel. Mõnda aega elasid sumerlased ja akadlased naabritena kõrvuti suhteliselt rahumeelselt ning mõjutasid teineteist. Kultuuriliselt kõrgemalt arenenud sumerlased mõjutasid akadlasi üsna tugevasti (kuid leidus ka vastupidiseid mõjusid). Sumerite mõjul võtsid akadlased kasutusele paljud Sumeri tsivilisatsiooni saavutused, millest silmapaistvaimaks oli muidugi kiilkiri. Samas võtsid akadlased üle ka sumerlaste jumalate panteoni, mida nad kohandasid oma traditsioonidega, kirjandusliku pärandi ja arhitektuuri. Umbes 2334. a eKr vallutasid akadlased eesotsas kuningas Sargoniga (2334–2279) kogu Sumeri, mis jäi nende võimu alla rohkem kui pooleteiseks sajandiks – kuni u 2154. a-ni eKr. III at lõpuks eKr tekkis ühine sumeri-akadi kultuuriruum ja tsivilisatsioon. III at lõpuks muutub akadi keel järk-jär- gult tähtsamaks, tõrjudes sumeri keele välja. II at jooksul muutub akadi keel lausa nii tähtsaks, et sellest saab ca 1500. a eKr maailma vanim lingua franca – kogu Lähis-Ida (ja Egiptuse) rahvaste omavaheline suhtluskeel. Rahvusvahelist kirjavahetust ei pidanud akadi keeles mitte ainult akadi keelt kõnelenud assüürlased ja babüloonlased, vaid ka hetiidid, hurriidid, paljud Süüria linnriikide valitsejad ning isegi Egiptuse vaaraod.

222 Narām-Su’eni kohta vt nt Farber 1983, 67–72; Sazonov 2010a, 112–126. 223 RIME 2, Narām-Sîn E2.1.4.26, read ii 2–7, lk 133. 224 Tell Brakis kaevas 1930ndatel sir Max Mallowan (1904–1978).

90 2.1.3. Eelamlased

Kuigi eelamlased ei elanud kunagi otseselt Mesopotaamia piires, vaid Edela-Iraani aladel225, on nad siiski päris palju sekkunud Mesopotaamia siseasjadesse. Omakorda on ka mesopotaamlased palju Eelami226 siseasjadesse sekkunud. Eelamlased külastasid Sumerit ja Akadit kaupmeestena, hiljem olid neil kontaktid ka Babüloonia ja Assüüriaga. Eelami asukaid kohtab Mesopotaamia piires juba varadünastilisel ajastul. Mesopotaamlaste ja eelamlaste suhted olid alati keerulised, tihti lausa vaenulikud.227 Eelam asus tasandikul tänapäeva Huzestani ja Lurestani aladel Edela-Iraanis. Eelami alad polnud eriti suured ning hinnanguliselt ei ületanud Eelami territooriumi suurus tänapäeva Eestit või Taanit. Erinevalt Mesopotaamiast, kus ei kasvanud puid ja kus ei leidunud ka kive ega väärismetalle, oli Eelam muistsetel aegadel nimetatud materjali- dega üpris hästi varustatud. Eelam oli ka väga viljakas ala, kus kasvas kõik vajalik ja kus oli palju ressursse: kivimeid ja metsa. Soodne kliima kiiren- das tsivilisatsiooni teket ja linnastumist. Niisutuskanaleid rajati Eelamisse samal ajal kui Egiptusesse ja Sumerisse ehk 5/4.–3. at eKr või varemgi. Eelamlaste niisutuskanalite võrgustik oli niivõrd efektiivne ja püsiv süs- teem, et see toimis edukalt veel 3.–7. saj pKr, Sassaniidide ajastul, ja isegi hiljem, pärast araablaste vallutusi ning islami võidukäiku Iraanis. Eelami südameks oli Susiana piirkond, mille tähtsamaks keskuseks võib pidada Susa linna. Susa oli oluline majanduslik ja poliitiline keskus juba vähemalt 5.–4. at eKr, sest asus strateegiliselt ja geograafiliselt ülimalt soodsas ning mugavas kohas, kus ristusid kaubateed. Susale suhteliselt lähedal paiknesid Eufrati ja Tigrise jõed ning Mesopotaamia. Susa on üks maailma vanimaid linnu ning mänginud ajaloos suurt rolli. Tuntud on silmapaistev ja omapärane Susa keraamika, mis pärineb 5.–4. at-st eKr.228 Hiljem kujunes Susast üks tähtsamaid Eelami keskusi ning pikaaegne pealinn, kuni Uus-Assüüria kuningas Aššurbanipal (668–630 eKr)229 vallutas

225 Iraani arheoloogia kohta vt nt Vanden Berghe, Louis 1959. 226 Eelami kohta vt Sazonov 2012b, 24–30. 227 Vt nt Potts 1982, 33–55; Sazonov 2014, 149–180. 228 Hrouda 1971, 70; Carter, Stolper 1984, 110–114. 229 Borger 1996; vt ka Sazonov 2006, 80–87.

91 Eelami ja Susa 640. a-tel eKr. 6. saj eKr langesid Eelam ja Susa pärslaste kätte. Mesopotaamia on nime saanud Eufrati ja Tigrise järgi; Eelamis voolas aga koguni kolm suuremat jõge. Tigrisele ja Eufratile jäid need jõed oma suuruselt küll tunduvalt alla. Üks neist oli Kerhe, mida assüürlased nimetasid Uknu jõeks – tõlkes tähendas see lasuriiti ehk lasuriidijõge.230 Kerhe oli üsna pikk ning muistsetes idamaades tuntud oma väidetavalt väga meel- diva maitsega vee poolest. 5. saj eKr elanud kreeka ajaloolane Herodotos Halikaranassosest kirjutas oma teoses „Historia”, et Pärsia kuningas Kyros II (558–530 eKr) võttis alati sõjaretkele kaasa kristallpuhast Kerhe vett.231 Kaks teist suuremat Eelami jõge kandsid nime Diz ja Karun. Riikliku moodustisena kujunes Eelam välja juba vähemalt 4. at lõpuks või 3. at alguseks eKr ning püsis riigina visalt pikka aega, kuni 7., mõninga- tel andmetel koguni kuni 6. saj eKr, olles võrreldes oma naabri Sumeriga tunduvalt pikaealisem. Eelami riiklusele tegid lõpu assüürlased 7. saj II poolel eKr ning selle jäänused neelasid alla pärslased 540. a-tel eKr ehk siis, kui Kyros II Suur (valitses 558–530 eKr) hakkas alles looma võimsat Teispii- dide-Ahhemeniidide suurriiki. Kõige suuremaks Eelami tsivilisatsiooniga seotud mõistatuseks võib pidada eelamlasi endid ja nende päritolu, millest ei teata õigupoolest midagi. Enam-vähem kindel on see, et 4. at eKr elasid eelamlased juba Edela- Iraani aladel. Samal ajal elasid tänapäeva Lõuna-Iraagis sumerid, eelamlaste läänepoolsed naabrid ja peamised konkurendid, teatud perioodidel lausa verivaenlased. Eelamlaste sugulust mõne teise rahvaga pole suudetud tõestada. Eelamlased ise nimetasid oma maad Hal-tampt, mida eelami kiilkirjas kirjutati silpidega Hal-ta-am-ti. Sõna hal tähendab maad, tampt (heldet) isandat. Niisiis oli eelamlaste jaoks nende asuala (helde) isanda maa või jumala maa. Eelamlaste läänenaabrite, sumerite, allikais esineb Eelam kui Elam(a) või hoopis kui NIM, korrektsema kirjaviisiga kui NIM(ki), mis sumeri keeles tähendas üleval. Teisisõnu: maa, mis asus üle- val. Niisugune nimetus tundub igati loogiline, arvestades asjaolu, et Sumer asus Tigrise ja Eufrati vahelisel tasandikul, aga Eelam oli mägine maa.232

230 Хинц 1977, 13–14. 231 Herodotos 1, 188. Kyros II kohta vt lähemalt Waters 2004; Peat 1989; Briant 2002. 232 Хинц 1977, 16.

92 Siinkohal tuleks mainida, et nimetus Eelam on pärit hoopis Vana Tes- tamendi heebrea sõnast ‘ēlām. See oli omakorda laenatud akadi keelest, ilmselt assüürlastelt või babüloonlastelt, kes kasutasid Eelami kohta akadikeelset sõna Elamtu. Akadikeelne Elamtu tekkis ilmselt eelamikeelsest nimetusest Hatamti või Haltamti (vt ülal) ja sumeri keeles oli see Elam(a).233 Kokku mainitakse Eelamit Vanas Testamendis rohkem kui 20 korda ja üks kord ka Uues Testamendis.234 Just tänu Piiblile said eurooplased Eelamist teada.235 Eelamit mainitakse nt 1Ms 10:22 või 14:1 ja 14:9, viimases seoses kuningas Kedorlaomeriga. Elamitoloog ja iranist Walther Hinz (1906–1992) kirjutab: „See nimi kõlab eelami keeles Kutir-Lagamar ja tähendab ’[Jumalanna] Lagamar on kaitsja’”. 236 Eelam esineb Vanas Testamendis veel korduvalt näiteks Taa- nieli raamatus, kus on juttu Babüloonia kuninga Belsassari (Bel-šarra-usur) nägemusest, kus ta näeb end viibivat „Suusani palees Eelami maakonnas” (Tn 8:2).

Uue Testamendi Apostlite tegude raamatus on kirjas (2:5–11):

„Jeerusalemmas aga oli elamas juute, vagasid mehi kõiksuguste rahvaste seast, kes taeva all. Kui nüüd see hääl kostis, tuli kokku nende kogukond, ja kõik hämmeldusid, sest igaüks kuulis neid rääkivat oma keelemurret. Nad jahmusid ja panid imeks, öeldes: „Ennäe, eks need kõik, kes räägivad, ole galilealased? Kuidas siis meist igaüks kuuleb oma keelemurret, milles me oleme sündinud? Meie, partlased ja meedlased ja eelamlased ja kes me elame Meso- potaamia-, Juuda- ja Kapadookiamaal, Pontoses ja Aasias, Früügias ja Pamfüülias, Egiptuses ja Liibüa maades Küürene pool, ja siia elama asunud roomlased, juudid ja nende usku pöördunud kreet- lased ja araablased – kuidas me kuuleme neid rääkivat meie endi keeles Jumala suuri asju?” (Toomas Pauli tõlge).

233 Carter, Stolper 1984, 3. 234 Хинц 1977, 6. 235 Samas. 236 Samas.

93 2.1.4.Hurriidid

Hurriidid asusid Mesopotaamia ja Põhja-Süüria aladel juba III at keskpaigas eKr. Hiljemalt III at lõpuks ja II at alguseks rajasid nad Zagrose mägede piirkonda mitmeid kuningriike, nagu Karahar, Arrapha, Nagar (Tell Brak) jne. Hurriitide algne asuala võis paikneda kusagil Armeenia kõrgendikul ja juba III at asusid hurrriidid elama Ülem-Eufrati orgu. 19. saj eKr, kui Lõuna-Ana- toolias asus assüürlaste loodud kārum Kaneši237 kaubanduslik koloonia, olid tuntud mõned Hurriidi kuningad ja kuningriigid, mis asusuid Väike- Aasias Tauruse piirkonnas ja ka Põhja-Süürias. Hurriite asus ka Orontose jõel ning asulates nimega Chager Bazar, Tell Brak ja Haburi jõe ülemjooksul. Pole täpselt teada, millal hurriidi hõimud idast ja põhjast Mesopo- taamiasse liikuma hakkasid. Sõna hurriidid tähendabki idapoolsed. Sumerlased arvatavasti nimetasid neid su ja su-bir, akadlased aga suba- realasteks – see tähendab, et juba III at eKr olid nad Lõuna-Mesopotaamias tuntud. Kuid võib ka olla, et nimetust su kasutati ühisnimetajana rahvaste kohta, kes elasid mägede piirkonnast, sõltumata nende keelest ja etnilisest kuuluvusest. Esimesed kindlad andmed hurriitidest ilmuvad kivitahvlitel ja pitsatitel III at viimasel veerandil. II at algusest on teada ka hurriitide isikunimesid.

2.1.5.Amoriidid

Amoriidid olid muistsed läänesemiidi päritolu hõimud. Nende peamisteks asualadeks olid Mesoptaamiast läänes asuvad territooriumid, eriti täna- päevase Süüria alad. Muistse Sumeri tekstides III at-st eKr tuntakse neid kui Martu rahvaid, akadikeelne nimetus selle rahva kohta oli amurru, mis tähendas tõlkes läänepoolsed. Sumerlased nimetasid neid lu-már-tu. Amoriite on mainitud juba Süüria aladel asunud Ebla linna tekstides u 26/25. saj eKr. Juba III at keskpaigast eKr olid Sumeril Süürias elavate amo- riitidega kontaktid. Sumeri eeposes „En-merkar ja Aratta isand” on Martu territooriumi mainitud kui üht tähtsamat Sumeri ja Akadi naabrit.

237 Kārum’i kohta vt Garelli 1963, 171–204. Anatoolias elavatel hetiitidel oli Kaneš II at eKr tuntud Neša nime all.

94 Akadi ajastust (2334–2154 eKr) on teada Akadi kuningate mitmeid sõja- käike amoriidi hõimude vastu. III ja II at vahetusel eKr hakkasid aga suured amoriitide hulgad emigreeruma traditsioonilistele Mesopotaamia aladele. Uus-Sumeri kuningriigi (2112–2004238 eKr) jaoks kujutasid amoriidid endast üht tõsisemat ohtu ning nende sõjakad sissetungid olid ka üheks peami- seks põhjuseks Uri III dünastia kokkuvarisemisele. Uus-Sumeri kuninga Šu-Su’eni (21. saj eKr) käsul ehitati riigi põhjaossa ka võimas müür, mis pidi kaitsma Akadi ja Sumeri alasid amoriitide rünnakute eest. Šu-Su’en nimetas seda müüriks, mis „hoiab tagasi/eemale Tidnum-nomaade“. See oli ligi 200 km pikk müür, mis kaitses Akadi ja Sumeri alasid stepi poolt – lää- nest ja põhjast.239 Selleks ajaks oli hulgaliselt amoriite juba Sumeri ja Akadi aladele asunud ning paljud neist olid Uus-Sumeri kuningate teenistuses. Amoriitide seas leidus Sumeris ja Akadis III at lõpus eKr hulgaliselt sõja- mehi, ametnikke, kaupmehi jne. Šu-Su’eni ehitatud müürist ei olnud siiski palju kasu, sest amoriidi hõi- mud ei hakanud müürist otse läbi murdma, vaid tungisid ida poolt ringiga massiliselt Sumerisse. Müür ei päästnud Sumerit ja Akadit barbarite inva- sioonist. Olukord muutus päris kriitiliseks viimase Uus-Sumeri kuninga Ibbi-Su’eni e Ibbi-Sîni240 valitsemisajal (2030–2004 eKr), mil amoriidid tungisid massiliselt Sumerisse ja haarasid enda kontrolli alla mitmeid Uus- Sumeri linnu, sealhulgas Sumeri tähtsaima usulise keskuse – jumal Enlili tähtsaimate pühamute linna Nippuri. Pärast Uus-Sumeri riigi lõppu (2004. a eKr) jätkasid amoriidid oma vallutusi, hõivates peaaegu terve Mesopotaamia. Akadi päritolu dünastiad jäid püsima vaid Isinis ja Ešnunnas. Amoriidid rajasid 21. saj lõpus ja 20. saj alguses eKr oma riigid Larsas, Deris. Hiljem, s.o ajavahemikul 1900–1850 eKr tulid amoriidid võimule ka Babülonis, Kazallus, Tutubis, Malgiumis, Sipparis, Kišis, Šurrupakis (Fāra), Maradis, Tutubis jne.241 See periood sai tuntuks kui Isin-Larsa ajastu,242 mil Lõuna-Meso- potaamias domineerisid kaks linna: akadlastele kuuluv Isin ja amoriitide Larsa. Need kaks linna võitlesid omavahel hegemoonia pärast

238 Uus-Sumeri kuningriiki valitsesid Uri III dünastia kuningad 2012–2004 eKr. 239 Selz 2005, 102. 240 Uus-Sumeri riigi lõpu ja Ibbi-Su’eni kohta vt Selz 2005, 102–105. 241 IDV I, 320. 242 Tuntud ka kui I Vana-Babüloonia ajastu – vt IDV I, 316.

95 Lõuna-Mesopotaamias u kaks sajandit. Isin-Larsa ajastu dateeritakse 2003–1793 eKr. 1793. a vallutas Larsa kuningas Rīm-Sîn Isini ja Isini riik hävis. 1792. a tuli Babülonis võimule Hammurapi (valitses aastail 1792–1750 eKr), kes on tänapäeval ilmselt kõige paremini tuntud persoon Vana-Lähis-Ida ajaloos. Hammurapi alustas võidukaid sõdu oma naabrite vastu ja vallutas 1763 eKr ka kuningas Rīm-Sîni243 Larsa. Kuningas Hammurapiga algas Mesopotaamia ajaloos Vana-Babüloonia periood (1792–1595 eKr). Isin-Larsa ja Vana-Babüloonia ajastute jooksul saavutasid amoriidid Mesopotaamia rahvaste seas juhtpositsiooni ning kogu Lähis-Idas tekkis rohkelt amoriitidest kuningate juhitud riike. Vana-Assüüria suurriigi rajaja Šamši-Adad I (1813–1781 eKr), kes allutas oma võimule Aššuri linnriigi ning mitmed Süüria ja Põhja-Mesopotaamia riigid, ei olnud rahvuselt assüür- lane, vaid samuti amoriit. Ka Babüloni I dünastia tuntuim valitseja Hammurapi (1792–1750 eKr)244 oli oma rahvuslikult kuuluvuselt amoriit. Hammurapi haaras lühikese aja vältel enda kätte ülemvõimu kogu Mesopotaamias, mistõttu võib järgne- vat Vana-Babüloonia ajastut nimetada ka amoriitide ajastuks. Amoriitide ülemvõimule Lähis-Idas saabus lõpp aastal 1595 eKr, mil Babüloni linna hävitasid hetiidid ning Babüloonia impeeriumisse olid juba sisse tunginud kassiitide hõimud. Kassiitidest said Babüloonia järgneva perioodi valitsejad. Peale Babüloni vallutamist ei kadunud amoriidid ajaloo areenilt, vaid jäid oma asualadele püsima. Hilisemal ajal tõrjuti amoriidid välja arame- alaste poolt, kes II at lõpus eKr alustasid Mesopotaamia asustamist.

2.2. Ülevaade Mesopotaamia ajaloost

Kogu Sumeri ja Akadi ajalugu võib dateerida mitmel moel, kuid üheks loogilisemaks viisiks oleks jagada terve Mesopotaamia tsivilisatsiooni ajalugu kolme suuremasse perioodi, mis omakorda jagunevad mitmeks alaperioodiks.

243 Vt van de Mieroop 1993, 47–69. 244 Hammurapi kohta vt Klengel 1999.

96 1. Ubaidi ehk eelsumeri ajastu (5500–4000 eKr) – langeb kokku neoliiti- kumi lõpu ja halkoliitikumiga.

2. Sumeri (või Sumeri-Akadi) tsivilisatsiooni aeg (4000–2000 eKr), kuhu kuuluvad Uruki (Uruk-Gaura), Ğemdet-Nasri, varadünastiline, Akadi, Guti, Uus-Sumeri ajastu. Halkoliitikumi lõpp ja pronkisaeg.

3. Babüloonia-Assüüria tsivilisatsiooni ajastu, mis järgnes Sumeri tsi- vilisatsioonile (2000–539 eKr). Lõuna-Mesopotaamias: Isin-Larsa, Vana-Babüloonia, Kesk-Babüloonia, Uus-Babüloonia/Uus-Assüüria ajastu. Põhja-Mesopotaamias: Vana-Assüüria, Kesk-Assüüria ja Uus-Assüüria ajastu (kehtib ka Lõuna-Mesopotaamia puhul). Pronksiaja lõppfaas ja rauaaeg.

Samuti võib muistse Lähis-Ida ajalugu dateerida arheoloogiliste perioo- dide järgi:245 1) paleoliitikum (2,5 mln – ca 15000/14000 eKr), 2) mesoliitikum246 (14000–10000/9 000 eKr) või (11000–8500 eKr), 3) neoliitikum (ca 10000/8500–6200/5000 eKr), 4) halkoliitikum või eneoliitikum (ca 6200/5500–3500/3000 eKr), 5) pronksiaeg (ca 3500/3000–1300/1200 eKr), 6) rauaaeg – algas ca 1200/1100 eKr.247

2.2.1. Ubaidi ajastu (5500–4000 eKr)

Käesolevas raamatus ei vaatle me Mesopotaamia varasemaid arheoloo- gilisi perioode, nagu paleoliitikum, mesoliitikum, neoliitikum jne, vaid alustame Ubaidi ajastuga,248 mil sumerlased võisid tulla Mesopotaamiasse (kui uskuda sumerlaste sisserände teooriat).

245 Arheoloogiliste dateeringute kohta vt nt Hrouda 1971, 314–318; Vieweger 2006, 380–411. 246 Mõned uurijad kasutavad mesoliitikumi asemel mõistest epipaleoliitikum – paleo- liitikumi ehk vanema kiviaja lõppfaas, mis sisuliselt langebki kokku mesoliitikumiga (keskmine kiviaeg). Dieter Vieweger dateerib seda perioodi hoopis 11000–8300 eKr – Vieweger 2006, 381. 247 Dateeringud võetud järgmiste väljaannete järgi: Мелларт 1982; Vieweger 2006; Hrouda 1971. 248 Ubaidi ajastul oli Mesopotaamias halkoliitikum või eneoliitikum (vaseaeg). Vaseaeg lõp- pes Uruki ajastul (4000–3000 eKr) ja see leidis aset ajavahemikul 3500–3000 eKr, selle

97 Ubaidi ajastut võib dateerida ajavahemikku ca 5500–4000 eKr. See oli alguses ilmselt veel neoliitiline ja seejärel halkoliitiline249 kultuur, mis sai oma nimetuse arheoloogiliselt väga tähtsa asula Tell el’Ubaidi järgi, mis paiknes muistse Uri linna läheduses Lõuna-Iraagis. Varasemat Ubaidi ajastut nimetatakse vahel ka Eridu250 perioodiks. Sel perioodil eksisteerisid Lõuna-Iraagis kindlad sidemed Põhja-Iraagis asuva Samarra kultuuriga, mis on tuntud oma silmapaistva ilusa ornamenteeri- tud peenkeraamika poolest. Ubaidi kultuuri järgi dateeritakse Mesopotaamias ka tervet ajajärku, mida nimetatakse Ubaidi perioodiks. Ubaidi ajastu oli see periood Meso- potaamias, mil Mesopotaamia aladel rajati esimene tsivilisatsioon. Selle rajajateks peetakse prototigrise ja protoeufrati rahvaid, keda nimetatakse vahel ka ubaidlasteks. Paraku ei ole nende päritolu kohta mitte midagi teada. Just Ubaidi ajastul rajati esimesed irrigatsioonisüsteemid, asustati esimesed linnad ning ehitati esimesed monumentaalsed ehitised – templid. Üks vanemaid taolisi monumentaalseid ja võimsaid templeid asus muistses linnas nimega Eridu, mis asub Lõuna-Iraagis. Sel perioodil võetakse kasutusele ka keraamika. Toimub üleminek neoliitikumist (hilisest kiviajast) halkoliitikumile. Aina rohkem kasutakse tööriistade ja muude esemete valmistamisel vaske. Areneb maaharimine ja karjakasvatus ning võetakse kasutusele irrigatsioonisüsteem. Selleks ajaks on kodustatud juba eesel, siga, koer, sarvloomad, erinevad taimelii- gid, nagu oder, nisu jne. Just Ubaidi ajastul leiutati Lähis-Idas keraamika ja pottsepatöö. Ubaidi perioodi lõpuks ca 4000 eKr asustasid sumerid juba Lõuna- Mesopotaamiat. Sumerite päritolu osas ei ole siiani võimalik kindlaid järeldusi teha. Igal juhul kerkis umbes 4000 eKr esile Sumeri tsivilisatsioon, mis arenes paljuski välja Ubaidi kultuurist või sai sellest tugevaid mõjutusi.

asemele tuli pronksiaeg, mille algust dateeritakse ca 3500–3000 eKr. 249 Halkoliitikum – vaseaeg, vase ja kivi aeg. 250 Eridu on tänapäeval Abu Šahrein.

98 2.2.2. Uruki ajastu (4000–3100 eKr)

Hakolkoliitikumi lõpu poole kerkis Lõuna-Iraagi aladel esile oluline Uruki või Uruk-Gaura kultuur, millest tulenebki ajastu nimetus.251 Seda dateeritakse ca 4000–3100 eKr. Ajastu sai oma nimetuse Lõuna-Sumeris asuva linna Uruki (tänapäeva araabia asula Warka) nime järgi. Uruk oli teadaolevalt varaseim linn maailmas ning erilist tähelepanu väärivad Urukis IV at-st eKr pärinevad Eanna ja jumal Ani templikompleksid. Uruki kõrval oli teine oluline leiukoht Tepe Gaura, mis andis nimetuse Uruk-Gaura ajastule. Uru- kis oli esimest korda leitud sellele ajastule üsna omane hallikasmusta värvi keraamika ning samuti ka kõige varasem maailmas teadaolev kiilkiri selle kõige arhailisemas vormis, s.o. piktograafilises kirjas. Just Uruki ajastu teisel poolel leidis aset Lähis-Ida kultuuri arengu jaoks väga oluline sündmus. Nimelt leiutati muistses Sumeris ca 3500/3400 eKr maailma vanim kirjasüsteem ehk kiilkiri. Esimene koht, kus kiilkiri teadaolevalt kasutusele võeti, oligi Uruki linn. Aastatel 1928–1929 Uruki (araabia Warka) linnas toimunud arheoloogiliste väljakaevamiste ajal on leitud Sumeri arhiividest seni kõige arhailisem. Esimesed sumerikeelsed tekstid avastatigi Urukist. Kiilkirja leiutamisega ca 3500/3400 või natuke hiljem algaski ajalooline ehk kirjalik periood Sumeri ajaloos. Umbes 3200–3100 eKr leiutavad sumerite naabrid, Loode-Iraanis elavad eelamlased ka oma kirjasüsteemi, ilmselt sumeritelt eeskuju võttes. Eelami tähtsamad keskused on Susa ja Anšan. Umbkaudu samal ajal võtavad oma kirjasüs- teemi kasutusele ka egiptlased, aga arvatavasti iseseisvalt, ilma sumeri mõjudeta. Teine väga oluline sündmus või areng oli see, et Uruki ajastul lõpeb Mesopotaamias vaseaeg (halkoliitikum) ja ligikaudu 3500/3000 eKr algab uus periood – pronksiaeg.252 Sumeris hakatakse valmistama pronksist esemeid – tööriistad, kujukesed jne. Vase asemele tuleb märksa kindlam ja vastupidavam materjal – pronks. Areneb sepakunst.

251 Hrouda 1971, 76–87. 252 Pronksiaeg kestis umbkaudu 3500/3000–1200 eKr, mil Lähis-Idas oli olulise materjalina kasutusel pronks. Ca 1200 eKr vallutasid „mererahvad” hetiidi imepeeriumi ning terve hulga linnriike Süüria aladel ja Palestiinas (Ugarit jt). Umbes sellel ajal algas Lähis-Idas rauaaeg.

99 Uruki ajastu või Uruk-Gaura periood oli suurte muudatuste aeg. Uruki ajastu oli aeg, mil sumerlased olid juba Mesopotaamia piirkonna asus- tanud ning lõid võimsad muistsed linnad (Uruk, Ur, Kiš jne). Nähtavasti leiutati just sel ajal Lähis-Idas (võimalik, et just Sumeris) ka ratas. Sumerlased arendasid edukalt ka niisutussüsteemi, karjakasvatust ja põllumajandust. Juba olemasolevate linnade, nagu näiteks Eridu (täna- päeva Abu Šahrein), kõrvale tekkisid nüüd teisedki suuremad ja tähtsamad linnakeskused, nagu Uruk, Ur, Kiš jt, ning nähtavasti ka esimesed riiklikud moodustised, mille keskseks institusiooniks sai tempel (sumeri keeles É) ja juhtivaks organiks templiadministratsioon. Templid ja kogukonnad osalesid Mesopotaamias aktiivselt uute suhete formeerimisel. Just nemad suutsid koguda suurt tööjõudu ehitustööde tarbeks, näiteks kanalite rajamiseks jne. Kogukonna kõrval olid templid ainuke jõud, mis suutis organiseerida kogukondlikke töid, leida ja hoida oma kontrolli all töölisi, organiseerida töökodasid jne. Kuningavõimu polnud tollal veel oletatavasti olemas, seetõttu täitis kuninga kohustusi templi juhtkond. Polnud olemas ka kuninglikku administratsiooni. Selle asemel eksisteeris templiadministratsioon, mis täitiski ilmaliku valitseja administratsiooni funktsioone. Tõenäoliselt oli templitel tollal tohutu suur roll ühiskondlikus ja poliitilises elus. Tempel oli nii usu kui ka ideoloogia ja poliitilise võimu peamine keskus, samal ajal oli tempel ka linnriigi valitsushooneks ja pühapaigaks, jumalate kojaks ning ka kogukonna ja linna poliitiliseks ning majanduslikuks keskuseks. Sisuliselt oli tempel kogu elu korraldaja linnriigis. Samas on võimalik, et mingi riik või riiklik moodustis asus Sumeri aladel juba IV või III at eKr. Sel ajal oli juba olemas mingi mitteametlik kogukon- dade liit ja hiljem linnadevaheline liit, mis võis olla terve Sumeri kultuslik liit. Võimalik, et algselt oli see sumerlaste hõimuliit keskusega Nippuris, kus asus Enlili tempel E-Kur, mis oli kõikide sumerlaste jaoks ühine. Samas polnud Nippur ilmselt kunagi poliitiline keskus. On oletatud, et IV at lõpus eKr on eksisteerinud mingi Mesopotaamia suurriik, kuid pole mingeid andmeid, mis kinnitaksid seda, et Ülem- ja Alam-Mesopotaamia olid ca 3000 või 3500 eKr poliitiliselt ühendatud. Igor Djakonovi sõnul tundub see ka ebatõenäoline ning sellega nõustuvad igati ka antud raamatu autorid.253

253 IDV I, 143.

100 Samuti võetakse kasutusele silinderpitsatid (sks k Rollsiegel).254 Silinder- pitsatid ja kiilkiri olid kaks tähtsat vahendit, mis aitasid templimajandust kontrolli all hoida ning inspekteerida ja rajada arhiive. Samuti hakkab sel ajal kujunema välja Sumeri ühiskond. Juba siis eksisteerisid erineva sotsiaalse staatusega inimeste kihid – rikkad ja vaesed, oligarhia, lihtrahvas ja orjad.255 Just Uruki ajastul ehk IV at eKr kujuneb Sumeris välja hästi toimiv nii- sutussüsteem, mis oli põllumajanduse eeltingimuseks piirkonnas, kus sademete hulk ei võimaldanud nn kuivpõllundust arendada. Niisutussüs- teemide (kaevude, kanalite jm) rajamiseks ja korrashoiuks oli vaja palju töökäsi ning ka isikuid, kes tööd koordineeriksid. Nii moodustus suur ja hästitoimiv kollektiiv, kus oli kindel tööjaotus ning mida juhtis administ- reeriv jõud. Vaid see, kes suutis koondada elanikke sedavõrd laialdasteks töödeks nagu niisutussüsteemide rajamine ja korrashoid, suutis juhtida ka muid töömahukaid ettevõtmisi (nt monumentaalehitiste rajamine jm) ning valitses ka kanaleid ümbritseva maa üle. Nii võib väita, et põlluma- janduslikud niisutustööd lõid Sumeris eelduse tsivilisatsiooni arenguks, linnastumiseks ja rahvastiku kasvuks ning ka riikluse tekkeks ja valitseja- võimu institutsiooni väljakujunemiseks. Seega, Sumerit nagu ka Egiptust võib pidada riikluse kodumaaks, riikluse idee tekkimise paigaks. Paljuski juhtus see tänu jõgedele – kui Vanas Egiptuses oli elu keskmeks Niilus, siis Sumeris olid Eufrat ja Tigris. Võib oletada, et umbes samal ajal, mil Sumeris ja Egiptuses tekkis riiklus, võis see tekkida ka Eelamis ja Induse orus.

2.2.3. Ğemdet-Nasri ajastu (3100–2900 eKr)

Uruki ajastu vahetas välja uus ajastu – Ğemdet-Nasr. Ajastut on nimetatud Ğemdet-Nasri ajastuks samanimelise leiukoha (Kesk-Iraagi aladel asuv Ğemdet-Nasr või Djemdet Nasr) järgi, mis asus Põhja-Sumeri linna Kiši läheduses, Babülonist kirdes. Sellel vaid umbes kaks sajandit või natuke rohkem kestnud perioodil, ca 3100–2900/2800 eKr, arenes Sumeris välja kiilkiri juba sellisel kujul, nagu seda kasutati kogu III at eKr.

254 Silinderpitsatite kohta vt Moortgat 1940. 255 Sumeri ühiskonna kohta vt lähemalt peatükki „Sumeri arhailine ühiskond”.

101 Ğemdet-Nasri ajastul muutus arhailine sumeri piktograafiline kiri üha abstraktsemaks ning arenes kiilkirjaks. Samuti kasvasid ning arenesid linnad (sumeri keeles oli linn uru) ja linnriigid (nt nt Eridu, Abu Salabih, Uruk, Ur ja Kiš), mis hakkasid ilmselt omavahel konkureerima. Muistses Lähis- Idas oli käimas aktiivne linnastumise protsess. Lõunas asuvad linnad Uruk, Ur ja põhjas asuv Kiš olid ilmselt Sumeris domineerivate linnriikide positsioonil ja võimalik, et nad rivaalitsesid omavahel. Sellest ajalooperioodist on säilinud ka andmeid esimeste losside või paleede kohta Mesopotaa- mias. Just Ğemdet-Nasri ajastu asulast on leitud taoline valitsejaloss.256 See tähendab, et Sumeris hakkas välja kujunema valitseja institutsioon, mida Uruki ajastul ilmselt veel polnud tekkinud. Ka Põhja-Mesopotaamias ja Süürias kerkivad esile võimsad linnriigid, üks taolisi on Ebla linnriik, mille teke dateeritakse ca 30. saj-sse eKr. Jätku- valt on kasutusel pronks, mille kasutamine Lähis-Idas levis.

2.2.4. Varadünastiline periood (2900/2800–2335 eKr)

Varadünastiliseks ajastuks peetakse ajavahemikku u 2900/2800–2335 eKr. Sel perioodil olid juba välja kujunenud iseseisvad linnriigid koos oma valitsemissüsteemidega. Kerkisid esile esimesed valitsejad ja tekkisid dünastiad, seetõttu nimetatakse erialakirjanduses seda ajastut vara- dünastiliseks perioodiks. Varadünastilise ajastu tuntumad ja mõjuvõimsad linnriigid olid juba IV at eKr esile kerkinud Kiš, Uruk ja Ur, kuid lisandus ka teisi riike, nagu Sippar, Lagaš, Umma, Nippur, Adab jne. Selleks ajaks oli juba tekkinud kuninga- võim, mis hakkas muutuma aina sekulaarsemaks, tasapisi templivõimust eristudes. Varadünastilisest ajastust, mis kestis u 500–550 aastat, pärine- vad esimesed teadaolevad valitsejadünastiad. Juba on teada ka ajalooliste valitsejate nimesid, sest neilt on säilinud raidkirju. Varadünastilise ajastu linnriigid ja nende valitsejad võitlevad omavahel hegemoonia pärast. Sumeris arenes edasi kiilkiri, milles kirjapandu annab aimu ka eri geograafilistes piirkondades kasutusel olnud dialektide erinevusest. Selleks ajaks oli tekkinud ka ühtne Sumeri kultuuriruum, kuid säilisid ka mõningad

256 Hrouda 1971, 88, 92; Ллойд 1984, 103.

102 lokaalsed eripärad ja tavad. Poliitiliselt oli Sumer killustatud kümneteks linnriikideks, kes sageli omavahel rivaalitsesid ja ka sõdisid. Varadünastilist ajastut jagatakse tavaliselt kolme alaperioodi: vara dünastiline I (2900–2750), varadünastiline II (2750–2650) ja varadünastiline III (2650–2335) periood. Varadünastilise ajastu III perioodi jagatakses veel oma korda varadünastiline IIIa (Early Dynastic IIIa) ja varadünastiline IIIb (Early Dynastic IIIb). Muidugi on kõik varadünastilist ajastut puudutavad dateeringud äärmiselt umbkaudsed.257 Teine nimetus, mida varadünastilise ajastu kohta erialakirjanduses kohata võib, on presargooniline ajastu ehk aeg, mis eelnes Sargoniidide dünastia valitsemisele Sumeris ja Akadis. Sargoniidide ehk Akadi ajastu dateeritakse 2334–2154 eKr. Varadünastiline ajastu oli ka tormiline muutuste periood muistses Sumeris: seal ajal leidis aset rohkelt sõdu nii Sumeri linnriikide vahel (nt Kiši ja Uruki rivaliteet või sõjaliste konfliktide sari Lagaši ja Umma linn riikide vahel perioodil 2600/2500–2350 eKr, mis kestis mitu põlvkonda) kui ka Sumeri linnriikide sõdu Eelami (nt Avan) ja Süüria aladel asuvate lin- nadega (nt Mari). Kiirenes ja hoogustus linnastumise protsess – linnad ja rahvaarv kasvasid ning tekkisid esimesed suurlinnad. Üheks selliseks oli Uruk, kus u 3000–2500 eKr elas juba kümneid tuhandeid inimesi. Samal ajal toimus ka majanduse, eriti kaubanduse kiire areng ja õitseng ning templite ja valitsejate kiire rikastumine. Kujunes välja valitseja institutsioon ja muistne kuningavõimu ideoloogia. Üles kirjutati esimesed kirjanduslikud tekstid: hümnid ja vanasõnad. Pandi kirja esimesed pühen- dustekstid, kuninglikud raidkirjad, mis on esimesed propagandistlikud tekstid ja esimesed muistsed „kroonikad”. Sumerisse ilmusid sel ajal Süüria aladelt idasemiidi ehk akadi hõimud, kes elasid juba ca 2700–2600 a paiku eKr Kiši linnas ja Põhja-Sumeri piirkonnas. Süüria aladel kuulusid oluliste linnriikide hulka Ebla ja Mari, mis olid tähtsad poliitilised, majanduslikud ja kultuurilised keskused ja millel olid tihedad kontaktid ka Sumeriga.

257 Hrouda 1971, 111.

103 Varadünastiline ajastu I (u 2900–2750 eKr)

Sel ajastul kujunes välja kuningavõim. Alguses tähendas sumerikeelne sõna lugal otsetõlkes suurt meest, hiljem võib seda tõlkida kui kuningat, sõjapealikku, linnriigi valitsejat. Teiseks tähtsaks valitseja tiitliks kujunes ensi ehk linnavalitseja, preestervalitseja või preestervürst. Ometi on varadünastiliste tiitlite täpne tõlkimine ja nendega tähistatud valitsejate võimupiiride määramine problemaatiline, sest muistse ajastu konteksti täpsemalt tundmata on väga keeruline teha üldisemaid järeldusi. Pigem võib erinevaid tiitleid kandnud isikuid nimetada lihtsalt eri linnade valitsejateks. Tähtsaimaks poliitiliseks võimuks Põhja-Sumeris oli Kiši kuningriik, mida valitses Kiši I dünastia, mis hoidis oma kontrolli all Eufrati-Irinina kanalite võrku. Lõunas olid aga tähtsaimateks keskusteks Ur ja Uruk, mis olid tihedalt seotud ning asusid lähestikku. Need oli vanad ja olulised linnriigid, mis olid olemas juba varasematel ajastutel. Uri ja Uruki niisutussüsteemid olid omavahel seotud ning poliitiliselt võis üks riik olla vahel tähtsam ja mõju- võimsam kui teine. Kui regioonis oli domineerivaks tõusnud Uruk, siis Ur võis olla Urukist sõltuv ehk vasalli staatuses, kui aga domineeris Ur, siis sõltus Uruk tihtipeale Urist jne. Sel perioodil leiabki ilmselt aset Uri-Uruki ja Kiši omavaheline võistlemine domineerivate linnriikide staatuse pärast Sumeris. See oli periood, mil hakkas välja kujunema kuningavõim ning poliitilised institutsioonid.

Varadünastiline ajastu II (u 2750–2650 eKr)

Sel ajastul või eelmise ajastu lõpuosas elas oletatavasti Uruki linna legendaarne valitseja Gilgameš (erinevate dateeringute kohaselt elas ta 2750.–2600. a paiku).258 Gilgameši ajal võis eksisteerida mingit tüüpi rahvanõukogu (sumeri k unken), mida on mainitud näiteks sumerikeelses lugulaulus „Gilgameš ja Akka”.259 Sel perioodil tekib Sumeris kirjandus:

258 Samas pole Gilgameši tegelikku olemasolu ajaloolise isikuna seniste leidude põhjal või- malik tõestada. 259 Vt Veede ja Sazonovi tõlget – MKA 2005, 49–53. Eepiline laul „Gilgameš ja Akka” käsit- leb Uruki ja Kiši linna vastasseisu, milles võidukaks osutub Gilgameš ja Uruki linn. Tekst on propagandistlik ja koostatud ca 2000 eKr, seega 600–700 a pärast Gilgameši surma ning pole ajalooallikana siiski tõsiselt võetav, kuigi selles loos võivad kajastuda ka mingid reaalselt eksisteerinud sündmused.

104 u 2700/2600–2500 eKr pärinevad ka esimesed pikemad kirjanduslikud tekstid. Neist tähtsaimad on Fara260 ja Abu Salabihi väljakaevamiskohta- dest leitud savitahvlid. Farast on leitud terve hulk kaubanduslepinguid, mis on pärit vara dünastilisest ajastust. Lisaks ka muid dokumente, enamasti majanduslikke. Faraga on dokumentide hulga poolest võrreldav teine oluline leiukoht Abu Salabih (tänapäevane araabiakeelne nimetus), kust on leitud üle 500 savitahvli, millel kasutatav kiri on sama mis varadünastilise ajastu III perioodi alguses ehk siis ca 2600 eKr või hiljem.261 Abu Salabih on Sumeri kultuuriruumi üks varasematest linnadest. Arheoloogid leidsid sealt admi- nistratiivsete tekstide kõrval ka esimesed kirjanduslikud tekstid, mida dateeritakse alates ca 2700 eKr. Nii Farast kui Abu Salabihist on leitud ka maailma varasemaid müüte. Kõige varasematest sumeri kirjanduslikest tekstidest võib olulisemateks pidada vanasõnade kogumikku „Šuruppaki nõuanded”262 (ca 2500 eKr), Abu Salabihi templihümne ja mõningaid teisi. Kõige esimene, ajalooliselt tõestatud ja reaalne isik, oli Kiši I dünastia eelviimane valitseja En-Mebaragesi (28./27. saj eKr). En-Mebaragesi ajast on säilinud kaks raidkirja, mis on esimesed kuninglikud raidkirjad Sumeri ajast. Tänu neile raidkirjadele teame, et En-Mebaragesi tegi sõjaretke ida poole, Eelami-Avani piirkonda. Urukis oli tollal võimul Uruki I dünastia, mille kuningatest me teame veel vähem kui Kiši omadest. Varadünastilise ajastu II perioodil toimub Uruki ja Kiši linnriikide vahel jätkuvalt võitlus hegemoonia pärast. Uruk ja Ur ning Kiš rivaalitsesid omavahel üsna pikka aega. Nende omavaheline võitlus leidis kajastamist ka hilisemates Sumeri pärimustes ja legendides („Gilgameš ja Akka”), mis kirjutati üles III at lõpus või II at algul eKr, st u 600–800 aastat hiljem, kui loos esitatud sündmused võisid tegelikult aset leida. En-Mebaragesi poja nimi oli Akka (või Agga). Seesama Akka oli lugu- laulu „Gilgameš ja Akka” üks peategelastest, kuid loo teine peategelane Gilgameš, üks Uruki I dünastia valitsejatest, on palju kuulsam. Suurem osa sumerolooge arvab, et tegemist on III at keskel (u 2600 eKr) elanud valitsejaga. Gilgameši valitsusajast ei ole materiaalseid tõendeid siiski säilinud.

260 Muistse nimega Šurrupak. 261 Selz 2005, 48–49. 262 Vt MKA 2005, 23–31.

105 Varadünastilise ajastu III periood (u 2650–2335 eKr)

Varadünastilise ajastu III periood oli ajastu, mil Sumeris toimus aktiivne linnade ja templimajanduse kasv ning kiire rikastumine. Seda jagatakse kahte alaperioodi: varadünastiline IIIa ja varadünastiline IIIb.263 Ajastu alguses oli domineerivaks linnriigiks Uri linn, kus valitses Uri I dünastia, mis eksisteeris Lõuna-Mesopotaamias 26.–25. saj eKr. Selle dünastia valitsejad rajasid võimsa riigi, mille keskuseks oli Lõuna-Sumeri aladel asuv Ur. Nad olid väga mõjuvõimsad ja rikkad valitsejad Lõuna- Sumeri regioonis ja nende võim ulatus Uri linnast kaugele väljapoole. Sellest ajastust on jätkuvalt palju tekste pärit Farast ja Abu Salabihist, kuid leidub hulgaliselt tekste ka Lagašist, Urist ja mujaltki. Sel ajal tegi Põhja-Mesopotaamias asuva Mari linna valitseja rüüste- retke Põhja-Sumeri aladele. Mari rahvastik oli semiidikeelne ning nad rääkisid idasemiidi ehk akadi keelt. Kuid juba varakult olid Maril tihedad kontaktid Sumeriga. Mõnikord sõdisid sumerlased ja marilased omavahel, kuid oli ka aegu, mil läbikäimine oli sõbralik. Uri I dünastia oli 2500. a paiku eKr domineerivaks jõuks Sumeris, vähemalt selle lõunapoolses osas. Selle dünastia valitsejad olid väga mõju- võimsad ja jõukad isikud. Uris valitsesid kuningad nimega Meškalamdu(g), Akalamdu(g), Meš-Ane-pada, A’anepada, Meškiang-nuna ja Elili või Elulu.264 Need valitsejad elasid umbes ajavahemikul 2500–2420 eKr.

Uri kuninglik kalmistu

Uri I dünastia aega on dateeritud kõige hiilgavam ja väljapaistvam arheo- loogiline leiukoht Lõuna-Mesopotaamias – Uri kuninglik kalmistu. Arheoloogid nimetavad neid kalmeid kuninglikeks hauamonumenti- deks, kuna panused haudades on väga rikkalikud. Uri I dünastia valitsejad saavutasid suure võimu Lõuna-Mesopotaamias ja see kajastus ka nende matmiskombestikus.

263 Antud raamatus käsitletakse kaht alaperioodi koos ning selguse ja kompaktsuse huvides detailsemaid erinevusi nende vahel välja ei tooda. 264 IDV I, 175–182.

106 Sel ajal sattus Uri I dünastia kontrolli alla peaaegu terve Sumeri välis- kaubandus, mistõttu nad rikastusidki kiiresti: lasuriit265 tuli idapoolsetest maadest (ilmselt Afganistanist), samuti oli neil palju hõbedat, kulda ja muid vääriskive ja -metalle ning puitu, mida saadi kas idast või põhjast ja läänest (nt Liibanoni aladelt, kus kasvasid suured seedrimetsad). Kõik see oli hangitud enamasti kaubanduslikul teel, sest Mesopotaamias polnud ei metsa, vääriskive ega ka metalle.266 Ilmselt oli osa materjalidest saadud ka sõjasaagina. Praegusaegne asula Tell al-Muqayyar ehk muistne Ur asub Lõuna- Iraagis Nasiriyah linna läheduses. See varemeküngas267 on oma vormilt ovaalne. Mõõdud on järgmised: u 1200 meetrit loodest ja 800 meetrit kir- dest edelasse, kõrgus u 20 meetrit. 1853.–1854. aastal kaevas Tell al-Muqayyaris arheoloog John George Taylor, kes töötas tollal briti asekonsulina Basra linnas. Kõige tähtsam ja kuulsam mees, kes Tell al-Muqayyaris väljakaevamisi tegi, on kindlasti briti arheoloog sir Leonard Woolley. Tema juhitud väljakaevamistel 1920.-1930. aastatel leitigi Uri kuninglik kalmistu.268 Kalmistu avastas Woolley ekspe- ditsioon 1920. aastate lõpus ning kõige varasemaid kalmeid dateeritakse varadünastilise ajastu III perioodi algusesse ehk siis 27.–26. saj eKr.269 Hil- jem kirjutas Woolley klassikaliseks saanud raamatu „Kaldealaste Ur”,270 kus ta kirjeldas Uri väljakaevamisi ja sealt leitud arheoloogilist materjali. Woolley avastas 660 matmispaika ehk kalmet. Leiti hulgaliselt ka silinderpitsateid. Ühele neist oli kirjutatud „Meškalamdu(g), kuningas” (see kuulus Uri kuningas Meškaladmugile), veel ühel pitsatil oli kirjas järgnev tekst: „Akalamdug, Uri kuningas, Ašusikildingir, tema naine”.271 Kõige tuntumad leiud nendest kalmetest on kaks hauamonumenti. Üks neist on pühendatud juba mainitud Uri kuningas Meškalamdugile ja

265 Lasuriit ehk lapis lazuli. Mesopotaamias väga kõrgelt hinnatud sinist värvi poolvääriskivi, mida inimesed on kasutanud juba vähemalt 7000 aastat. Tähtsamad leiukohad asuvad Afganistanis. Ďud’a, Rejl 1998, 138–139. 266 IDV I, 176. 267 Araabia keeles tähendab sõna tell küngast, varemeküngast, s.o küngas, mis on tekkinud inimtegevuse tulemusena e asula või linna jäänuseid. 268 Zettler, Horne 1998, 10. 269 Zettler, Horne 1998, 21. 270 Woolley 1929. 271 Zettler, Horne 1998, 22.

107 teine ühele väga kõrgel positsioonil olnud preestrinnale, kes võis olla ka kuninganna. Selle preestrinna või kuninganna nimi oli semiidipäraselt lugedes arvatavasti Pu-abi. Arheo- loogid lugesid seda nime algul kui Šub-ad, kellena on ta tuntud ka vara- semas erialakirjanduses, kuid hiljem selgus, et see lugemine oli ekslik. Pu- abi võib olla õige, kuid ka selles nimes pole teadlased päris kindlad. Semiidi nimesid võibki Sumeris kohata alates Foto 15. Pu-abi peakate. Uri I arhailise Uri ajast, s.o alates ca 2700– dünastia ajastu. Briti Muuseum. 2600 eKr. Uri kuningas Meškiangnuna Erakogu (Vladimir Sazonov). (26. saj eKr) ajast on säilinud mitte ainult sumerikeelseid raidkirju, vaid ka vähemalt üks raidkiri, mis oli koostatud küll sumeri kiilkirjas, kuid mida peaks lugema just idasemiidi ehk akadi keeles. Lisaks ülalmainitud hauakambritele on säilinud teisigi, nagu näiteks preestrinna või kuninganna Abarage haud.272 Kuninganna või preestrinna Pu-abi oli maetud maa-alusesse hauakambrisse. Seal lamas Pu-abi selili puust tehtud sängis. Peas oli tal rikkalik peakate (vt foto 15): kullast valmistatud puulehed ja lilleõied. Seljas oli tal lasuuriithelmestest kate. Hauakambrit ümbritses suur ruum, kus istuvas asendis paiknesid paarikümne naise surnukehad, samuti rikkalikalt kaunistatud, kuid mitte nii rikkalikult kui Pu-abi. Need olid Pu-abi teenijannad: ilmselt õukonnamuusikud, lauljad, tantsijad jne. Arvatavasti mürgitati või tapeti nad mingil muul moel pärast seda, kui Pu-abi suri. Pu-abi hauast on leitud ka mitmeid rikkalikult kaunistatud lüürasid, mida ehivad lasuriidist habemetega kullast ja hõbedast valmistatud pullipead. Arvatavasti olid need kuujumal Nanna pullipead või jumalanna Ningali pühade lehmade pead.273

272 IDV I, 176. 273 IDV I, 178–179.

108 Uri kalmetest on leitud veel hulgaliselt muid kullast, hõbedast, alabastrist jm materjalidest valmistatud esemeid, ka silinderpitsateid ja nõusid. Lisaks leiti ka üks huvitav lauamäng, hulgaliselt ehteid jm. Ka teistest Uri kuninglikest haudadest leiti palju sarnaseid esemeid. Esikust, mis viis Pu-abi hauakambrisse, on leitud ka vankreid ja karja ajajate ning härgade skelette. Samuti leiti sõjameeste skelette. Need sõjamehed pidid arvatavasti Pu-abit ja tema kaaslasi allilmas kaitsma. Kõik need inimesed polnud ilmselt küll orjad, kuid nad võisid olla kuninga või kuninganna võimu all. Et saada aru sellisest kombetalitusest, on vaja silmas pidada, et Uris olid olemas mitte ainult kunigannad, aga ka kõrg- preestrinnad, kes kandsid tiitlit en. Sumerlastel oli kombeks, et linnas, kus peajumalus oli naissoost, sai en-preestriks meessoost isik. Kui peajumalus oli meessoost, siis tema en-preestrinnaks oli naine. Uris oli peajumalaks kuujumal Nanna(r) (samuti tuntud kui Su’en274), kes oli meessoost jumalus, ja seetõttu võiski Uri linna kõrg- ehk en-preestrinnaks olla vaid naissoost isik. Võimalik, et üheks en-preestrinnaks oligi Pu-abi. Uri I dünastia valitsemisajal võis selles ametis olla ka kuninga naine. Hilisemal ajal oli Uris en-preestrinnaks alati kuninga tütar. Näiteks Akadi kuninga Sargoni tütar En-hedu-Ana275 oli 24.–23. saj eKr Uri linnas en- preestrinnaks ja teenis kuujumala Nanna templis. On teada, et nimetusega en tähistatud preester või preestrinna män- gis rituaalides suurt rolli ja ta võis olla jumaluse partneriks ehk abikaasaks „pühas abielus” (hieros gamos). Ühe teooria järgi arvatakse, et Pu-abi matusepaik jt sarnased kalmed olidki „püha abielu” jäljed. Kuid on teada, et hilisemal ajal selles rituaalis osalevaid inimesi ei tapetud. Samuti on või- malik, et Pu-abi suri ise loomulikku surma.276

Meš-Ane-pada

Uri I dünastia kõige võimsam valitseja oli kahtlemata Meš-Ane-pada (valitses 26. või 25. saj eKr), kes pretendeeris ilmselt hegemooniale terves Sumeris, kasutades tiitlit lugal Kiš ’Kiši kuningas’, mis tähendas tollal Põhja- Sumeri hegemooni. Hiljem, kui kerkis esile Akadi dünastia (alates 24. saj eKr),

274 Akadi keeles oli Su’eni vasteks Sîn. 275 En-hedu-Ana kohta vt Sazonov 2010b, 659–671. 276 IDV I, 176–178.

109 hakkas see tähistama maailma kuninga tiitlit. Ei ole välistatud, et juba 25. sajandil võis tiitel Kiši kuningas (lugal Kiš) tähendada terve Sumeri valitsejat (või koguni terve maailma valitsejat), kuid seda pole tõestatud. Ur, kus tegelikkuses valitses ja elas Meš-Ane-pada, asus hoopis lõunas, Kiši linn aga põhjas. Seega oleks loogiline, et tiitli Kiši kuningas kasutamisega võis Meš-Ane-pada soovida näidata, et ta valitseb tervet Sumerit, mis sumerlaste ettekujutusel oligi terve maailm. Pole kahtlust, et Meš-Ane-pada soovis laiendada oma võimu mitte ainult lõunapoolsetele aladele, vaid ka kogu Sumeri üle, sest Kiši linn oli oluline võimukeskus Põhja-Sumeris. Ükski linnriik, ka mitte võimas Kiš, ei olnud tollal suuteline võistlema Uri Meš- Ane-pada hiilguse, rikkuse ja võimsusega.277 Tähelepanuväärne on ka see, et muuhulgas kandis Meš-Ane-pada ka tiitlit „templiprostituudi abikaasa” ehk „nu-gig preestrinna abikaasa”.278 Järgmisena toome ära Meš-Ane- pada raidkirja, kus ta mainib, et ta on nu-gig’i abikaasa ja Kiši kuningas.

1–3) Meš-Ane-pada, Kiši kuningas, nugig preestrinna abikaasa.279

See, et Meš-Ane-pada kasutas tiitlit dam nu-gig (nugig preestrinna abikaasa), võis tähendada seda, et Meš-Ane-pada naine oli Uri linna tähtsas templis kõrgpreestrinna.280 Samas võis see nu-gig olla ka viljakusjuma- lanna, taevane prostituut ehk sõjakas armastusjumalanna Innana, kelle en’iks ehk preestervalitsejaks oligi Meš-Ane-pada. Meš-Ane-pada naise tiitliks oli ilmselt hoopis nin ’emand’. Sumerikeelne nu-gig kõlas akadi keeles qadištum või ištarītum ja need olid teatud tüüpi preestrinnad, kes olid eelkõige seotud templiprostitutsiooniga ning olid eriti tuntud Vana-Babü- loonia ajastul ca 2000–1595 eKr.281 Uri standard pärineb Uri I dünastia ajastust (ca 2600 eKr) ja asub hetkel Briti Muuseumis. Selle avastas arheoloog sir Leonard Woolley Uri kuningate kalmistult. Suurus: 21,59 cm x 49,53 cm. Standardi valmistamisel on kasutatud mitmesuguseid materjale, sh lasuriiti, pärlmutrit ja lubjakivi. Standard on kahepoolne: on kujutatud stseenid Uri sumerlaste elust, ühe

277 IDV I, 182. 278 RIME 1, Mes-Ane-pada E1.13.5.2, 392. 279 RIME 1, Mes-Ane-pada E1.13.5.2, 392. 280 IDV I, 182. 281 RIME 1, 392.

110 Foto 16. Uri standard või kuninglik standard. Uri I ajastu. Briti Muuseum. poole temaatikaks on tinglikult rahu ja teisel sõda. Fotol on kujutatud nn sõjapool, sumerlaste sõjaväe näol.

Lagaši I dünastia

Varadünastilisel perioodil kogunes rikkus Sumeris templitesse ja kuningate kätte. Kuningatel ja teistel valitsejatel oli olemas oma administratsioon ja sõjavägi. Sel perioodil kerkis Lagaši linnriigis esile Lagaši I dünastia. Lagaši riigi pealinn oli Ğirsu. Lagaši peajumal ja patroon oli jumal Enlili poeg kangelaslik sõdalane jumal Ninğirsu, kelle nime võib sumeri keelest tõlkida kui „Ğirsu isand”. Esimene dünastia Sumeris, mille kohta leidub juba rohkem andmeid ja allikaid, on Lagaši I dünastia (26.–24. saj eKr). Lagaši varaseima (ca 27.–26. saj eKr) ajaloo kohta on meil andmeid siiski väga vähe – tekstides esinevad vaid kaks Lagaši valitsejat: Enhengal ja veel üks Lagaši ensi, kes oli Avani kuningas Mesilimi282 alluvuses. Kuid alates uuest Lagaši dünastiast (erialakirjanduses tuntud kui Lagaši I dünastia), mille rajas Ur-Nanše, kasvab allikate arv Lagaši piirkonnast märgatavalt.283

282 Mesilim või Mesalim. Päritolult oli oletatavasti eelamlane. Avani valitseja, kes sai hegemooni staatuse Sumeris ning kandis tiitlit „Kiši kuningas (valitseja)”. 283 Емельянов 2003, 66.

111 Ur-Nanše (ca 2500 eKr)

Niisiis sai Lagaši I dünastia alguse sumerlasest, kelle nimi oli Ur-Nanše, kes elas 26./25. saj eKr, s.o. ca 2500 eKr. Ur-Nanše on tuntud kui suur ehitaja – ta rajas oma riigis uusi ja renoveeris vanu kanaleid, ehitas linnamüüre, rajas ja renoveeris Lagaši templeid. Lisaks oli Ur-Nanše edukas ka kaubanduse arendamises ja tema ajal kau- bitses Lagaš aktiivselt teiste Sumeri linnriikidega, aga ka Eelami jt riikidega Pärsia lahe piirkonnas. Seega muutus Lagaš tänu oma soodsale asendile oluliseks poliitiliseks ja majanduslikuks keskuseks Sumeris. Lagašist sai Uri, Uruki, Adabi, Umma ja teiste Sumeri linnriikide tõsine konkurent. Ur-Nanše valitsemisajast on säilinud üle viiekümne raidkirja, mis on võr- reldes teiste varadünastiliste valitsejatega vist kõige mahukam raidkirjade arv üleüldse. Põhiliselt on neis juttu templitest, mida Ur-Nanše oma Lagaši riigis austatud jumalustele ehitas, kuid on mainitud ka sõjategevust. Ur- Nanše ise tituleerib ennast kui ur- dnanše/lugal/lagaš: „Ur-Nanše, Lagaši kuningas”.284 Ühel steelil on Ur-Nanšet aga nimetatud ka Lagaši ensi’ks (linnavalitseja ehk preestervalitseja), mis võib olla tõenduseks selle kohta, et ta lasi ennast kuningana (lugal) tituleerida alles siis, kui oli oma võimu piisavalt kindlustanud ja võibolla pidanud ka hulga edukaid sõdu. Samal steelil on kirjas ka tema naise nimi Men-bára-abzu.285 Oma isaks nimetab ta kõiki- des raidkirjades meest nimega Gu-NU.DU, kelle tegevuse kohta puuduvad igasugused andmed. Tekstides on lisatud, et Gu-NU.DU oli ka dumu-gur- sar (’Gursari poeg’). Tõenäoliselt võis olla tegu eelmise linnavalitseja või preestriga, kellelt Ur-Nanše seaduslikult oma ameti päris, kuigi ka selles ei saa kindel olla. Kuna varasemate tähtsamate valitsejate kohta puuduvad andmed, võib Ur-Nanšet täie õigusega nimetada Lagaši esimese dünastia rajajaks. Ur-Nanše ajast säilinud pühendustahvlitel kujutatakse teda koos oma järeltulijate ja teenijatega nagu järgneval fotol (vt foto 17).

284 Urn. 1: 1–3. 285 Urn. 50. Teofoorne element Abzu (Jumal Enki maa-alune võimupiirkond) Ur-Nanše naise nimes on igati kooskõlas ka Lagaši panteoniga, kus Enki oli jumalanna Nanše isa.

112

Foto 17. Ur-Nanše pühendustahvel, Ğirsu (Tello/Lagaš), ca 2500 eKr, lubjakivi. Leidja prantsuse arheoloog Ernest de Sarzec, 1888. a. Louvre.

Tegu on Lagaši pealinnast Ğirsust (tänapäeva Tello) leitud ning praegu Louvre’is eksponeeritava votiivplaadiga,286 kus on kujutatud kuningas Ur- Nanšet. Ur-Nanše on votiivplaadi üleval vasakul pool ja ta kannab oma pea kohal korvi telliskividega, mis rõhutab tema rolli suure ehitajana. Tema kõrval on kujutatud tema perekond (oletatavasti on tahvlil kujutatud naissoost isik Ur-Nanše tütar Lidda ning ülejäänud Ur-Nanše pojad, üks neist troonipärija Akurgal). Pea peal ehitusmaterjalidega korvi kandva Ur-Nanše juures olev tekst mainib muuhulgas, et valitseja lasi ehitada templid Lagaši riigi tähtsai- matele jumalustele, kelleks olid jumal Ninğirsu ning jumalanna Nanše. Valitsejat esitatakse kui oma riigi templite kaitsjat ning ülesehitajat –

286 Sama mis pühendustahvel – tahvel stseenidega, pühendatud mingile jumalale, jumalustele või pühamule.

113 jumaluste teenrit, mis oligi Sumeri valitseja üks peamisi eesmärke. Ur- Nanše ees teisena seisva inimkuju peal on kirjas, et tegu on tema poja Akurgaliga, kellest saab hiljem ka Ur-Nanše troonipärija. Tahvli valmimise ajaks ei ole ilmselt veel Akurgali edasine saatus otsustatud ning ta seisab oma isa ees alles teisena oma õe selja taga. Lisaks on tahvlil veel neli tema venda, kellest Akurgal on kasvult lühim. Alumise Ur-Nanše kujutise juures on aga tekst, kus väidetakse, et Ur-Nanše lasi välismaalt Dilmunist (oletatavasti tänapäevane Bahrein) tuua laevadega puidulaste287 – väärtuslikku toormaterjali, mida Mesopotaamias endas ei leidunud. Enamikes raidkirjades kajastatakse aga kõige rohkem templite ja jumalakujude püstitamist. Enim ehitatakse neid just Lagaši tähtsaimatele jumalustele Nanšele ja Ninğirsule, kuid ka paljudele teistele kohaliku jumalateperekonna esinda- jatele (nt Nin-MAR.KI või Lugaluru). Ur-Nanšet mainitakse mitmeid kordi ka Lagaši linna müüride ehitajana,288 tihti omistatakse talle ka niisutus kanalite rajaja roll.289 Ur-Nanše sõjakäikudest annab tunnistust vaid üks säilinud tekst,290 kus on mainitud, et Lagaši inimesed olid kistud sõtta Uri ning Umma linna- dega, mis asusid Lõuna-Sumeris. Sõja põhjuste ja kulu kohta pole paraku mitte midagi mainitud. Kuid tekst annab selgesõnaliselt teada, et „Lagaši mees võitis relvaga Uri linna meest” ja „Lagaši mees võitis relvaga Umma linna meest”.291 Mõlema vaenlase kohta on ka lisatud üpris pikk nimekiri tähtsatest võimukandjatest, kes olid võetud vangi. Teksti kohaselt sai kas surma või langes vangi ka Umma valitseja Pabilgaltuku.292 Kuna selle sõja- käigu kohta puuduvad nii Umma kui ka Uri kroonikad ja muud tekstid, ei saa sugugi kindel olla, et Ur-Nanše oli oma sõdades just nii edukas, nagu tekstist selgub. Kuninglikud raidkirjad olid esmajoones propagandistliku sisuga ja mõeldud valitseja vägevuse ülistamiseks, mitte aga erapoole- tud kroonikad. Arvestades Ur-Nanše oletatavat tõusu ensi’st lugal’iks (algselt oli lugal sõjaline tiitel, kuid hiljem tähendas kuningat), oleks igati

287 Ur-Nanše 20: c 1–6. Dilmunilt puidu toomist mainib Ur-Nanše oma mitmetes raidkirjades, mis näitab, et kaubavahetussidemed olid tema poliitilise võimu üks tähtsamaid aspekte (Urn. 23: b II 5–6; Urn. 24: V 3–5; Urn. 34: IV 1–3; Urn. 36: 16–18; Urn. 37: 16–18; Urn. 46: 1–3). 288 Urn. 24: IV 5–6; Urn. 34: IV 4–5; Urn. 51: V 8–9. 289 Nt Urn. 26: III 7 – V 4; Urn. 27: III 2–3; Urn. 34: V 5; Urn. 51: VI 1–2. 290 Vt Espak 2010b, 72. 291 Urn. 51: Rs I 6 – II 2; Rs III 10–11. 292 Urn. 51: Rs V 5–8.

114 asjakohane oletada, et dünastia rajajaks ja võimsaks ajaloos mäletatud kuningaks sai ta just tänu oma edukale sõjalisele tegevusele ning Lagaši riigi piiride laiendamisele. Üks Ur-Nanše ajal kirja pandud pikem tekst templi rajamise kohta Ğirsu293 linnas on huvitav selle poolest, et selle sissejuhatus on mütoloogi- lismaagilise sisuga palvetekst, kus muuhulgas on mainitud ka ürgjumalusi Enkit ja Ninkit.294 Ur-Nanšet on mainitud veel ühes jumalanna Nanšele pühendatud hilisemas hümnis, mis võib olla koostatud millalgi Gudea valitsusaja ja Uri III riigi lõpu vahemikus,295 pea pool sajandit pärast Ur-Nanše enda valitsusaega.

Ur-Nanše, armastatud Lagaši isanda, asetas ta (Nanše) troonile Karjusele suure skeptri andis296

Tekst mainib Ur-Nanšet kui Lagaši en’i, mis ei ole kooskõlas tema valitsusajast pärinevate raidkirjadega, kus teda on pea alati nimetatud lugal’iks ’kuningas’. Sellest võiks järeldada, et Ur-Nanše ise tegutses enne lugal’i tiitli võtmist Lagaši en’ina. Samas tunduks tõenäolisem aga variant, et see hümn on kirja pandud ajal, mil Lagaši riigi üle domineeris juba Uri III riigi keskne võim koos ainsa legitiimse kuningaga ning en’i tiitel oli kasutusel asevalitseja tunnusena. Kindel tundub aga see, et tekst näib viitavat Ur- Nanšele kui ühele tähtsamale valitsejale Lagaši riigi ajaloos – võibolla ka kogu dünastia asutajale. Seda eriti, kuna kohe peale Ur-Nanše mainimist tuleb juttu Gudeast, kes kahtlemata oli kogu Lagaši ajaloo üks olulisemaid poliitilisi figuure. Valitseja, kes lasi selle teksti koostada, viitab omakorda sellele, et ka tema on üks suurtest ajaloolistest ja müütilistest Lagaši valitsejatest. Ur-Nanše kaasaegsete allikate kohaselt oli aga järgmine valitseja tema poeg Akurgal.

293 Ğirsu oli Lagaši riigi pealinn. 294 Urn. 49; Espak 2006, 42–45. 295 Heimpel 1981, 67, 103. 296 Ur-Nanše A: 35–36.

115 Akurgal (ca 2460/2450 eKr)

Millalgi peale Ur-Nanše valitsemist tuli Lagaši riigis võimule üks tema poe- gadest, nimeks Akurgal. See leiab aset ca 2460/2450 eKr. Nagu eelnevalt käsitletud Ur-Nanše allikatest võiks välja lugeda, ei pruukinud Akurgal olla vanim ega ka privilegeerituim oma vendade seas. Tema võimuletõus võis toimuda nii loomuliku suktsessiooni kaudu (nt oli Ur-Nanše ta oma järg- laseks määranud või oli ta ellujäänud vendadest vanim), kui ka näiteks sellest, et Akurgal haaras võimu enda kätte vägivaldsel teel, mida ei saa Mesopotaamia verist ajalugu arvesse võttes välistada mitte ühegi valitseja juures. Seega on võimalik, et Akurgal võis olla usurpaator. Ühes oma üksikutest säilinud raidkirjadest tituleerib Akurgal ennast kui „Lagaši ensi, Ur-Nanše, Lagaši kuninga poeg”.297 Teises säilinud raidkirjas tituleerib ta end: „Akurgal, Lagaši ensi”. 298 Akurgali enda ajast pole teada pikemaid raidkirju, Lagaši lugal’iks on teda aga nimetatud alles tema poja E-anatumi raidkirjades,299 mis arvatavasti koostati alles pärast Akurgali enda surma. Siit järeldub, et enne lugal’iks saamist oli Akurgal Lagaši ensi ja mitte kuningas (lugal). Kuna ka tema isa Ur-Nanšet on nimetatud ühes tekstis ensi’ks, saab oletada näiteks seda, et lugal’i tiitel anti valitsejale alles peale seda, kui ta oli oma võimu täie veenvusega tõestanud, näiteks võttes ette edukaid sõjakäike. Samas ei saa välistada, et Akurgali ajast säilinud raidkirjad, kus teda on nimetatud ensi’ks, on koostatud alles Ur-Nanše eluajal, kui Akurgal võis olla Lagaši linna ensi oma lugal’ist isa teenistuses. On üsna kindel, et Akurgal ei olnud vana mees, kui ta Lagaši troonile tõusis. Selle kohta annab tunnistust kasvõi asjaolu, et peale tema poja E-anatumi valitsemisaega tuleb võimule Akurgali teine poeg nimega En- antum I. Nii E-anatumi kui En-antumi I ajast on pärit mitmeid kirjalikke allikaid, sh nt raidkirju, mis jutustavad muuhulgas ka nimetatud valitsejate pikkadest sõjakäikudest. Võttes arvesse ka seda, et Akurgali enda ajastust on säilinud kõigest üksikud raidkirjad, peab oletama, et Akurgal suri üsna noorelt või vähemalt mõned aastad peale võimuletulekut. Suurem osa tekste, mis Akurgali mainivad, pärinevadki tema isa Ur-Nanše või poegade

297 Akg. 1. 298 Akg. 7. 299 Ean. 1: II 30 – III 2.

116 E-anatumi ja En-antum I ajast. Akurgali poja ja troonipärija E-anatumi kuulus tekst tema võidusteelil („Raisakotkaste steel”)300 võib anda vihje selle kohta, mis juhtus Akurgaliga enne tema surma. Teksti algus on fragmentaarne, kuid selge on, et Akurgali nimetatakse tekstis Lagaši lugal’iks ning seda seoses rünnakuga naaberriigist Ummast. Konflikt toimus Umma ja Lagaši piirialadel oleva Gu’edena põllumaade pärast ning näib, et Akurgal on esialgu jäänud kaotajaks.301 Akurgali kadumist ajalooareenilt saab seega üsna veenvalt seostada tema surmaga selle konflikti käigus. Ka tema poja E-anatumi raidkirjade üks põhimotiive on just sõda Ummaga ning lagašiitide kättemaks ummalastele viimaste toime pandud vääritute tegude eest. Kuna Ummast ei ole selle konflikti kohta leitud ühtegi teksti, on siiani ebaselge, milline riik ründas esimesena ning kes käitus ebaõiglaselt ja tollase rahvusvahelise õiguse normide vastaselt.

E-anatum (ca 2450–2425 eKr)

Ur-Nanše pojapoeg, Lagaši valitseja E-anatum (valitses u 2450–2425 eKr302), alustas oma tegevust eduka väejuhi ja suure vallutajana. Ta sõdis edukalt Uri ja Urukiga. Urukit ta oma kontrolli alla ei saanud, küll aga suutis ta alistada Uri linnriigi. E-anatum pidas hegemoonia pärast Sumeris sõdu ka Kiši ja Akšaki linnriikidega. Sõjas Ummaga suutis E-anatum laiendada Lagaši territooriumi ja Umma valitseja Enkale pidi teda tunnistama kui oma ülemvalitsejat ning maksma talle tribuuti. Ka Adabi linnriik oli E-anatumi alluvuses.303 Pärast E-anatumi surma tuli võimule tema vend En-anatum I. Temale järgnesid Lagaši valitsejatena En-metena, En-anatum II, En-entarzi, Luga- landa ja Urukagina.

En-metena ja Dudu (24. saj eKr)

En-metena oli En-anatum I poeg ja tuntud Lagaši valitseja E-anatumi vennapoeg, kes valitses enne En-anatum I ning oli viimase vend. Pärast

300 RIME 1 E-anatum E1.9.3.1, 126–140. 301 Ean. 1: I 2 – IV 5. 302 On pakutud, et E-anatum võis valitseda ca 2400 eKr, kuid on ka teisi variante, mille järgi tuli ta võimule ca 2470 või ca 2460 jne. 303 IDV I, 195–196.

117 Foto 18. E-anatumi raisakotkaste steel (Lagaš, ca 2450–2425 eKr). Louvre. Erakogu.

En-anatum I surma (võimalik, et see polnud loomulik surm) tuli võimule tema poeg En-metena, ca 2400 eKr.304 En-metena ajast on pärit üks väga oluline tekst, mis on leitud Nippuri305 linnast ja milles mainitakse, et En- metena valiti „jumala käega 3600 mehe seast”.306 Ei ole teada, kas tegu oli

304 See võis leida aset ka üks-kaks põlvkonda hiljem, ca 2360 eKr. 305 Nippur oli sumerlaste püha linn, kultuslik keskus, kus asus Sumeri peajumala Enlili residents ja tema tempel E-kur. 306 IDV I, 198.

118 mingi rahvakoguga, kuhu kuulus 3600 meessoost Lagaši kodanikku, kelle seast valiti uus valitseja, kelleks osutus En-metena, või oli see En-metena ametliku propaganda üks väljundeid. En-metena, nagu ka tema eelkäijad Lagaši valitsejad E-anatum ja En- antum I, oli üpris sõjakas valitseja. Temagi sõdis Lagaši ammuse vaenlase, Umma linnriigiga. Konflikti põhjuseks oli taas viljakas Gu’edena põld, mis asus Umma ja Lagaši vahel. Suhted Umma linnaga olid keerulised – raidkiri, mis on tuntud kui „En-metena koonus”,307 kõneleb meile sellest, et Umma sõjamehed hävitasid piirikivid ja hõivasid Gu’edena põllu. Nii algas sõda En-metena isa En-anatum I ja Umma valitseja Ur-Luma vahel ning see sõda jätkus ka En-metena ajal, kes suutis võita Ur-Luma ja pani Ummasse valitsema uue valitseja, kelle nimi oli Il.308 Lagaši kuninga En-metena raidkirjas „En-metena E1.9.5.1” on pikalt juttu sellest, kuidas Lagaši ja Umma vahel kestis mitu põlvkonda piiritüli Gu’edena põllu pärast. Samuti on mainitud Mesilimi, Avani ja Kiši kuningat, kes üritas seda tüli lahendada veel mitu põlvkonda enne En-metena sündi. Mesilim oli Avani dünastia tuntuim esindaja, kes valitses ca 2600 eKr ja kasutas mingil põhjusel tiitlit „lugal Kiš” – Kiši (Põhja-Sumeri) kuningas. Oletatavasti oli Mesilim eelami päritolu ja pärines Avanist. Ka nimi Mesilim ei kõla sumeripäraselt ja meenutab pigem eelami keelt. Seda võib seletada asjaolu, et eelamlased olid omakorda saanud oma kontrolli alla osa Sumerist või lausa terve Sumeri. Mesilim kontrollis põhjapoolseid Sumeri alasid ja võibolla ka Kesk-Sumeri alasid ning ei ole välistatud, et ta mõju- sfäär ulatus ka Lõuna-Sumeri aladele, sest tiitel „lugal Kiš” tähendas mitte ainult Kiši linna/linnriigi kuningat, vaid laiemas mõttes ka terve Sumeri hegemooni või ülemvalitsejat. Igor Djakonov on oletanud, et kuigi Mesilim kandis tiitlit „lugal Kiš”, ei olnud ta tegelikkuses siiski Kiši valitseja.309 Järgnevalt on näiteks toodud En-metena tekst, millest oli ülalpool juttu.

307 Vt Umma ja Lagaši võitluse kohta En-metena raidkirja RIME 1, En-metena E1.9.5.1, 195–199, mis on tuntud kui „En-metena koonus” (nimetatud nii, kuna raidkiri on savist koonusel), kus kuningas En-metena kirjeldab põhjalikult Umma ja Lagaši konflikti ka tema eelkäijate ajal. Vt ka IDV I, 195–200. 308 IDV I, 198–200. 309 IDV I, 170.

119 Col i 1–12) Jumal Enlil, (kõikide) maade kuningas, jumalate isa, mõjuvõimsa käsuga, piiristas/demarkeeris piiri jumala Ninğirsu310 ja Šara311 vahel.312

Mesilim, Kiši kuningas, Jumal Ištarani käsul ulatas välja mõõtmis köie põllule313 ja püstitas siia monumendi.

Selle raidkirja kohaselt lepitas sumerlaste peajumal Enlil Lagaši peajumala Ninğirsu ja Umma peajumala Šara omavahel ning tema tahte täidevii- jaks sai Mesilim, Kiši kuningas, kes püstitas jumal Ištarani käsul Umma ja Lagaši piirile Gu’edena põllule piirikivi koos oma raidkirjaga. Sellega pidi tüli lõppema. Niisiis, Umma ja Lagaš tunnistasid Mesilimi võimu enda üle, vähemalt selles küsimuses. Pole teada, kas nad mõlema kutsusid Mesilimi appi, et oma tüli lahendada, või kutsus Mesilimi vaid üks osapooltest, või sekkus Mesilim ise nende konflikti. Seega, ca 2600 eKr oli eelamlasel Mesi- limil Sumeris vaieldamatult kõige rohkem võimu ja autoriteeti. Lagaši riigis ei olnud En-metenal ilmselt täiuslikku võimu, kuna tema kõrval oli veel teine isik – keegi nimega Dudu, kes oli jumala Ninğirsu templi kõrgad- ministraator (sanga). Dudu, kes oli ülempreester, oli niivõrd tähtis, et koostas enda nimel raidkirju, ja osa dokumente on tema järgi isegi dateeritud.314 Näiteks üks Dudu raidkiri (Douglas Frayne’i numeratsioonis kannab raidkiri nimetust „En-metena E1.9.5.28”) pakub erilist huvi.315 Raidkiri on jäädvustatud tahvlile, mille mõõdud on 25 x 22 x 8 cm, ning selle avastas prantsuse arheoloog Ernest de Sarzec Ğirsu linnas.316

Raidkiri: 1–2) E-ninnu317 (jumal) Ninğirsu jaoks 3–4) Dudu, jumal Ninğirsu templivalitseja (administraator)

310 Lagaši linna patroonjumal, Enlili poeg. 311 Umma linna patroonjumalus. 312 RIME 1, En-metena E1.9.5.1, 195, Col i 1–12. 313 Gu’edena põld, mis oli mitu põlvkonda peamine tüliõun Lagaši ja Umma linnriigi vahel. 314 IDV I, 200. 315 RIME 1, En-metena E1.9.5.28, 233. 316 RIME 1, 233. 317 E-ninnu tähendas viiekümne koda, Ningrisu peatempel Lagašis, Ğirsu linnas. Vt MKA 2005, 55.

120 5) tõi (selle kivi) alla URUxA (linnast), 6) ja tegi selle, et (see oleks kinnitatud) puidust konksu/vaiaga seletus tahvlil kujutatud seisva mehe taga: 1–3) [D]udu, jumal Ninğirsu [te]mpli kõrgadministraator. 318

Dudut on mainitud ka En-metena koostatud raidkirjades, nt En-metena E1.9.5.27319 ja En-metena E1.9.5.26.320 Seega on Dudult säilinud nii tema enda raidkirju kui ka kuningas En- metena omi, kes isegi dateerib osasid oma raidkirju Dudu järgi. Peale Dudu ei ole üheltki teiselt varadünastiliselt ülempreestrilt või templiadminist- raatorilt raidkirju säilinud. See kinnitab asjaolu, et Dudul oli Lagašis eriline positsioon. Ilmselt oli ta Lagašis tähtsuselt teine isik valitseja En-metena järel või valitsejaga isegi tähtsuselt võrdne. Sel juhul võis Lagašis En- metena ajal eksisteerida mingit sorti kaksikvõim ning En-metena ja Dudu jagasid kaasvalitsejatena võimu. Ei ole teada, kuidas Dudu saavutas Laga- šis nii võimsa positsiooni ja mõjuvõimu ning selle kohta võib teha ainult oletusi.

En-anatum II

Kui En-metena suri (ajavahemikul 2380–2340 eKr), siis pärast teda valitses Lagašis lühikest aega tema noorem poeg En-anatum II,321 kelle valitsusaeg võis kesta u viis kuni kuus aastat. Ilmselt suri En-metena vanem poeg, kes esineb En-metena eluajal dokumentides nimega Luma-tur või teise luge- misviisi järgi Huma-banda, juba siis, kui ta isa En-metena veel elas. Nii saigi võimule En-metena noorem poeg En-anatum II. En-anatum II järel sai Lagaši valitsejaks En-entarzi, kes oli ülempreester Dudu järeltulija jumal Ninğirsu templi ülempreestri kohal. Vene assürioloogi Igor Djakonovi oletuse järgi võis En-entarzi olla ka Dudu poeg.322 Sellise tõlgenduse põh- jal võiks oletada, et En-entarzi võis En-anatum II mõrvata ja sellisel viisil Lagaši troonile tõusta, kuid tõendid selle kohta puuduvad.

318 Tõlgitud väljaande RIME 1, En-metena E1.9.5.28, 233 järgi. 319 RIME 1, En-metena E1.9.5.27, col. ii 8- col. iii 3, lk 232. 320 RIME 1, En-metena E1.9.5.26, col. viii, rida 8 lk. 231. 321 En-anatum II-lt on säilinud vaid üks raidkiri – RIME 1, Enanatum II E1.9.6.1, 238. Ilmselt valitses see valitseja väga lühikest aega ega jõudnud rohkem raidkirju koostada. 322 IDV I, 200.

121 En-entarzi ja Lugalanda reformid Lagašis

Niisiis sai järgmiseks Lagaši valitsejaks En-entarzi, kes oli enne olnud jumal Ninğirsu templi ülempreester. Ülempreestri ametikoha sai ta endale pärast Dudu surma. En-entarzi kasutas valitsejana tiitlit ensi – linnavalitseja või preestervalitseja. Tema võimuletulekust alates sulasid Ninğirsu ja jumalanna Baba, Gatumdu ja teiste Lagaši jumaluste templimajapidamised kokku ensi ja ensi naise isiklike majapidamistega.323 Taoline poliitika ei meeldinud sugugi kõikidele Lagaši elanikele (eriti just preestrilele) ja see viis hiljem paleepöördeni. See leidis aset järgmise valitseja Lugalanda ajal, kes oli En-entarzi poeg. En-entarzi üritas ilmselt preesterkonna võimu vähendada ja likvideeris osa preestriameteid. Preestrite määramine hakkaski nüüd sõltuma otseselt valitsejast. En-entarzi soovis allutada templid ja templimajandid oma kontrollile. Kuid samal ajal ei teinud En-entrazi ja tema poeg ning järeltu- lija Lugalanda eriti midagi selleks, et tugevdada Lagaši sõjalist võimusust, ning see maksis Lagaši riigile valusalt kätte. Pärast En-entarzi surma jätkas tema poeg Lugalanada isa poliitilist suunda, eelkõige just templite kont- rollimist. Lõpuks toimus Lagašis riigipööre või suuremat sorti mäss, mille tulemusena kukutati Lugalanda troonilt. Võimule pääses isik nimega Uru- kagina. Mis Lugalandaga peale seda juhtus, ei ole täpselt teada.

Urukagina

Pärast Lugalanda kukutamist valiti uueks valitsejaks ehk ensi’ks Lugalanda kauge sugulane Urukagina.324 Samas on ka võimalik, et teda ei valitud ja ta usurpeeris võimu ise. Lagaši I dünastia viimane valitseja Urukagina on tuntud selle poolest, et koostas 24. saj eKr esimese teadaoleva seadustekogumiku Mesopo- taamias.325 Urukagina puhul pole täpselt teada, kuidas on õige tema nime lugeda. Erinevate variantidena on kasutusel olnud Iri-KA-gina, Uri-inim- gina või Eri-inim-gina või Eri-Ka-gina. Rohkete tõlgendusvõimaluste olemasolu tõttu kasutatakse teaduskirjanduses paiguti ka tema nime

323 IDV I, 200. 324 IDV I, 207. 325 Urukagina seaduste kohta vt Foxvog 1994, 11–15; Steinkeller 1991, 227–233; Stephens 1955, 129–136; Diakonoff 1958, 1–15.

122 vananenud, kuid kõige levinumat tõlgendusvormi Urukagina, kuid tihti leidub ka Uruinimgina kasutamist. Paljudes ajalookäsitlustes on Urukaginat peetud usurpaatoriks, kes haaras Lagaši eelmiselt valitsejalt võimu paleepöörde või rahvamässu kaudu. Endine Lagaši valitseja Lugalanda kaotas võimu, kuid jäi ilmselt ellu ja elas koos oma naisega linnas edasi kui tavaline isik ning suri alles mitu aastat hiljem.326 Lugalanda naine suri temast varem ja maeti Urukagina teisel valitsemisaastal, tema matustel osales 200 preestrit. Lugalanda ise elas umbes kuni Urukagina kuuenda valitsemisaastani.327 Ühes Urukagina raidkirjas on mainitud, et jumal Ninğirsu andis talle kuningavõimu (nam-lugal-la), valides ta välja 36 000 mehe hulgast: „Kui Ninğirsu, Enlili kangelane, andis Urukaginale kuningavõimu Lagaši üle; 36000 mehe seast oma käega tema välja valis; pani paika tema edasise pikaajalise saatuse”.328 Ei ole täpselt teada, kuidas Urukagina ametisse määrati. Ühe võima- lusena saaks oletada, et tegemist oli mingi rahvanõukoguga, mis valis ta omale valitsejaks. Urukagina oleks nagu üks isik 36 000329 hulgast, kes teda ka reaalselt omale kuningaks valisid. Taolisele valimisele viitamine sarnaneb En-metena tekstiga, kus En-metena on välja valitud 3600 mehe hulgast. Aga miks En-metenat valib 3600 meest, aga Urukaginat juba 36 000? Asi võis seisneda selles, et Urukagina valimistel võisid juba osaleda ka templipersonali liikmed, kes tavaliselt ei omanud kodanikuõigusi. Teise võimaluse kohaselt võisid En-metenat valida vaid rikkad ja kõrgema posit- siooniga kodanikud, aga Urukagina laiendas valimisõiguse suurematele massidele. Samas ei pruugi see 36 000 mehe seast väljavalimisele viitav lause tähendada mitte Urukagina ametisse valimist mingi arvu kodanik- konna hulgast, vaid pigem lihtsalt soovi ennast legitimeerida, viidates

326 Üks tuntumaid Lagaši uurijaid Anton Deimel (1865–1954) arvas, et Lugalanda ja tema naine ning nende teenrid tapeti, kuid see ei tundu tõenäoline. Sellele väitele on olemas rida vastuargumente ja vene assürioloog Voldemar Šileiko (1891–1930) oli hoopis teisel arvamusel ning proovis tõestada, et Lugalanda ja ta naine jäid pärast võimu kaotamist ellu ja elasid Lagašis lihtinimestena edasi. Arvatavasti võis olla tegemist mingi nõukogu otsusega valitseja kukutada. 327 Емельянов 2003, 69. 328 Ukg 4: vii 29 – viii 9 = Ukg 5 vii 12–22. 329 Arv 36 000 viitab pigem sellele, et inimesi oli väga palju ehk kümneid tuhandeid, mitte aga konkreetsele numbrile.

123 sellele, et Lagaši riigi patroonjumalus Ninğirsu isiklikult seadis Urukagina troonile.

Kui Ninğirsu, Enlili vägilane, Urukaginale Lagaši kuninglikkuse üle andis, ja 36 000 inimeste seast tema käest võttis (välja valis).330

Selge näib aga olevat see, et Urukagina üritas ennast vastandada Lagaši eelmistele valitsejatele, keda ta oma propagandistlikes tekstides süüdis- tab rahva rõhumises ning mitmetes liiga suurtes maksudes ja koormistes. Üks Urukagina raidkiri rõhutab, kuidas tema võimuletulekuga said Lagaši inimesed tagasi oma vabaduse või siis heaolu: „(Kui Urukagina) kunin- gavõimu Ğirsu linnas kätte sai, andis ta (Ğirsu rahvale) tema vabaduse tagasi”.331 Samas ei ole otseseid tõendeid selle kohta, et Urukagina oli eba- seaduslik võimuhaaraja. Gebhard J. Selzi oletuse kohaselt võinuks tema naine Sasa pärineda Lagaši valitsejate suguvõsast, mis oleks koheselt legi- timeerinud ka Urukagina trooniletuleku.332 Urukagina nimi on tänaseks kõige rohkem tuntud seoses tema alga- tatud väidetavate reformidega Lagaši riigis. Kuigi Urukagina reforme kirjeldava raidkirja333 säilinud teksti ei saa otseselt nimetada seaduskoo- deksiks, nagu seda on hilisemad Ur-Namma ja Hammurapi seadused, on siiski tegu vanima tänaseni säilinud tekstiga, milles on kirjeldatud ümber- korraldusi varemkehtinud maksusüsteemi ja sotsiaalsete normide osas. Urukagina reformitud seaduste põhisisu väljendub järgmises: 1) ta korrastas ja pani paika preestritele makstava töötasu; 2) vähendas makse templite kõrgametnikele; 3) viis sisse mõningad kriminaalseadused, mis kaitsesid eravaldust ja patriarhaalse perekonna aluseid; 4) kergendas võlaorjusse sattunud inimeste olukorda, kuulutades võlaorjuse lepingud kehtetuteks;

330 Ukg. 4: 4–5 VII: 12–26. 331 Ukg. 1: vii 1–5. 332 Selz 2005, 60. 333 Ukg 4 = Ukg 5.

124 5) taastas jumalate õigused templite maa-aladele, mille olevat templite käest ära võtnud varasemad Lagaši valitsejad En-entarzi ja Lugalanda.

Kogu teksti mõte näibki olevat selles, et Urukagina kirjeldab, kuidas valitsejad olid enne tema võimuleasumist olnud rahva ja templite vastu vaenulikud ning püüdsid neid igati rõhuda ja koormata. Iseennast kujutab ta aga muudatuste toojana, kes taastab õigluse ja vabaduse. Esmapilgul tunduvadki Urukagina reformid mõnevõrra demokraatlikud, rahva huve arvestavad, kuid mingit lihtrahva kodanikuvabaduste suurendamist või lausa sotsialistlikku revolutsiooni, nagu on väitnud mitmed kommunist- liku kallakuga uurijad, Lagašis tõenäoliselt ei toimunud. Oletada võiks, et reformide rakendudes said neist suuremat kasu eelkõige just preestrid ja sõjamehed.334 Ei maksa ka unustada, et paljud valitsejad, kes oma tekstides ja prog- rammides kirjeldavad lihtrahva nimel ja heaks tehtud muudatusi ning ühiskonna vabastamist eelnevate võimukandjate rõhumisest, osutuvad tegelikkuses pigem veristeks ja võimuahneteks türannideks, kellele rahvas on kõigest vahend võimul püsimiseks. Parimaks näiteks ajaloost on leninistlikud ja stalinistlikud reformid, mis küll tekstina lugedes tunduvad igati rahvameelsed, tegelikkus aga on ajaloofakte tundes hoopis teistsu- gune. Kuna puuduvad igasugused allikad Urukagina tegevuse kohta peale nende, mille ta ise on lasknud kirja panna, tuleks olla ka ettevaatlik antud valitseja nimetamisel sotsiaalseks reformaatoriks või rahva vabastajaks. Urukagina võis küll olla oma rahvast hooliv ja reforme teostav kuningas, kuid tema kohta käiva info fragmentaarsuse tõttu ei saa välistada ka vastupidist. Samas on Urukagina tekst Amar Annuse sõnade kohaselt „esimene dokumenteeritud sotsiaalne reform inimkonna ajaloos”.335 Teist taolist sotsiaalse alatooniga reformi ja seadusi, mis kuuluksid umbes samasse aega, pole teada ei Mesopotaamia, Eelami ega Egiptuse aladelt. Nagu eelmised valitsejad, oli ka Urukagina Umma linna ensi Lugal-zagesiga väga halbades suhetes ning millalgi Urukagina valitsusaja lõpu poole

334 Емельянов 2003, 70–71. 335 Muinasaja seadusekogumike antoloogia 2001, 16.

125 toimus kahe linnriigi vahel uus sõda. Ühe Urukagina raidkirja kohaselt Lugal-zagesi hävitas ja röövis väärtuslikust kaubast paljaks kõik Lagaši riigi tähtsaimad pühakojad. See, et Lagaši riik jäi siiski iseseisvana püsima ja Urukagina ei kaotanud oma võimu täielikult, selgub raidkirja lõpust, kus on mainitud Lugal-zagesit kui Ninğirsu tahte vastaselt tegutsenud patustajat ning kus kutsutakse üles jumalanna Nisabat Lugal-zagesile tema tegude eest kätte maksma. Sama tekst mainib ka seda, et Urukagina ei ole riiki tabanud hävingus ise süüdi.336 Urukagina valitses Lagašis kokku vaid seitse aastat (seitse aastat ensi ja kuus lugal’ina, sest umbes aasta pärast võimule tulekut võttis ta endale ka lugal’i tiitli)337 ja kadus varsti ajalooareenilt. Pärast Urukagina seitsmen- dat valitsemisaastat ei koostatud nähtavasti enam tekste hävitatud Baba templis. Urukagina kaotas võimu ja Lagaš vallutati, kuid mitte Lugal-zagesi poolt.338 Ilmselt põhjustas Lagaši I dünastia lõpliku kokkuvarisemise hoopis akadlane Sargon. Sargon vallutaski viimased Urukaginale kuuluvad maad ja asulad, mida Lugal-zagesi ei jõudnud vallutada.

2.2.5. Umma ja Uruki valitseja Lugal-zagesi vallutab Sumeri

Lagaši valitseja Urukagina võimuaastatel vallutas Umma valitseja Lugal- zagesi suure osa Sumeri linnriikidest. Lugal-zagesi allutas oma võimule 50 linnriiki ja valitses 25 aastat peaaegu kogu Sumeri üle.339 Ta vallutas Larsa, Eridu, Adabi ja lõpuks ka tähtsa linna Uruki. Viimase valiski Lugal-zagesi oma uueks residentsiks. Lugal-zagesi vallutas ka püha linna Nippuri.340 Kuid pärast seda, kui Lugal-zagesi oli 25 aastat edukalt valitsenud ja allutanud endale suurema osa Sumerist, lõpetas uus edukas vallutaja tema valitsemise. Selleks oli akadlane Sargon, kes pärines Kiši linnriigist Põhja- Sumeris, kus ta oli ilmselt usurpaatorina võimule kerkinud. Alustades oma vallutusi Kišist, valis ta endale uueks pealinnaks Agade linna. Sargon tappis Lugal-zagesi verises sõjas ning vallutas terve Mesopotaamia. Oletatavasti purustas ta ka Urukagina väed ja vallutas Lagaši (u 2330 eKr). Sargoni kätte

336 Ukg 16: vii 10 – ix 3. 337 Емельянов 2003, 69. 338 IDV I, 214. 339 Lambert 1966, 29–66. 340 Charvat 1978, 43–49.

126 sattusid ka sellised tähtsad linnad nagu Kiš, Ur, Uruk, Nippur, Adab, Umma jne. Ligikaudu 2300. a-ks eKr oli Sargonist saanud vaieldamatu hegemoon terves Mesopotaamias. Sargoni vallutustega Mesopotaamias ja Lagaši dünastia hävimisega algas Mesopotamia ajaloos uus epohh – Akadi asjastu (2334–2154 eKr).341

2.2.6. Sumeri arhailine ühiskond ja kuningavõim

Umbkaudu 3500–3400 eKr leiutati Sumeris kiilkiri, tõenäoliselt toimus see tähtsas keskuses nimega Uruk (ar k Warka). Kiilkirjas hakati koostama esimesi dokumente, kuid III at I poolel (u 27. saj eKr) võib Sumeri informa- tiivsete tekstide hulgast juba leida ka esimesi kuninglikke raidkirju. Sumeri ühiskonnast eelkirjalikul ajastul, st IV at I poolel ehk nn arhailise Uruki ajastul, pole suurt midagi teada. Tähtsaim koht linnriigis oli nähtavasti templil ja templiadministratsioonil, mis haldaski maid, korraldas ühiskondlike tööde tegemist, kanalite rajamist ja korrashoidu jne. Alles alates sellest ajast, mil Mesopotaamias võeti kasutusele kiilkiri (s.o Uruki ajastu lõpus), saame juba midagi konkreetsemat teada arhailisest ühiskonnakorraldusest. Tolleaegne ühiskond oli juba diferentseeritud ja suhteliselt hästi välja arenenud ning koosnes erineva sotsiaalse ja majandusliku staatusega inimeste gruppidest, olid olemas oligarhia, lihtrahvas ja orjad. Sotsiaalsesse kategooriasse, mida nimetati nin’iks (ideogramm nin tähendas ’riiet/emandat’), kuulusid Djakonovi teooria kohaselt ülikud.342 Nin tähistas sumeri keeles tavaliselt emandat, aga samas võis nin arhai- lises Sumeris tähistada ka isandat. On isegi pakutud isegi, et meessoost isikute puhul tuleks märki nin lugeda hoopis kui nam.343 On huvitav, et tollal, s.o u 3000 eKr, kujutati jumalaid ja aadlikest sõjamehi seelikutes, mis olid tõmmatud paljale kehale, peas kandsid nad teatud tüüpi peasidet. Teisi meessoost isikuid kujutati tavaliselt alasti. Seelikutes mehi nimetati nähtavasti even, aman, hiljem ka en.344

341 IDV I, 214–216. 342 IDV I, 121. 343 IDV I, 121. 344 IDV I, 121.

127 Näiteks hilise Uruki või Ğemdet-Nasri ajastu Sumeri sõjavägi oli hilisemate ajastutega võrreldes relvastatud üsna primitiivselt: lahingusse mindi tavaliselt alasti või niudevöödes, käes sõjanui, vasest kirves, pistoda vms. Kasutusel oli ka vibu koos nooltega, aga vibu polnud Sumeris populaarne relv. Võibolla ei kasvanud Sumeri aladel vibu valmistamise jaoks piisavalt head ja sobivat puud.345 Nomenklatuur ja valitseja positsioon ning võim sõltus III at eKr Sumeri linnriigis väga paljudest erinevatest aspektidest ning varieerus erinevate linnade puhul. Näiteks Ummas ja Isinis kandis valitseja tiitlit sanga, Urukis nimetati valitsejat en’iks. Sanga oli templiadministraator, en aga oli seotud jumalanna Inanna kultusega ja oli pigem preester kui administratiivne tegelane. Lagašis ja Adabis nimetati valitsejat seevastu ensi’ks.346 Juba varadünastilise ajastu alguseks ei valitsenud Sumeris linnriiki enam tavaliselt mingi kohaliku kogukonna esindajad ega ka templiadministratsioon, mille eesotsas oli sanga. Nüüd valitsesid äsja esilekerkinud valitsejad e ensi’d,347 en’id ja lugal’id. Seda ajastut nimetati varadünastiliseks, sest juba olid olemas valitsejad ja hakkasid tekkima esimesed dünastiad. Iseseisvaks institutsiooniks sai ka kuningapalee, mis üritas üha vähem sõl- tuda preesterkonnast. Kuid samas polnud valitsejad siiski nähtavasti veel „ilmalikud” valitsejad ja monarhid selle sõna otses mõttes, pigem olid nad veel tihtipeale ka oma linnriigi peapreestri ametis. Alles tunduvalt hiljem muutuvad valitsejad „ilmalikumaks” ning see protsess vältas pikka aega. Varadünastilisel ajastul püsis Sumeris väikeste rivaalitsevate linnriikide traditsioon. Kord domineeris üks, kord teine linnriik, kuid mitte kunagi ei suutnud ükski neist saavutada totaalset kontrolli ja selget ülemvõimu üle kogu Sumeri territooriumi. Iga linnriik (nt Uruk, Ur, Lagaš, Umma, Adab jne) koosnes tavaliselt ühest suuremast linnast e pealinnast ning seda ümb- ritsevast piirkonnast. Pealinn oli linnriigi tähtsaim poliitiline, majanduslik ja religioosne keskus. Iga linnriigi keskseks asutuseks oli selle peajumala tempel.348 Nähtavasti eksisteerisid esimesed bürokraatlikud ametkonnad Sumeri aladel jumalustele kuuluvates templites ja pühamutes juba vähe- malt IV at alguses (Uruki ajastu I poolel) e veel enne kiilkirja leiutamist.

345 IDV I, 122. 346 Postgate 1995, 396. 347 Annus 2001, 17–18. 348 Postgate 1995, 396.

128 Igal Mesopotaamia linnriigil oli oma kaitse- ehk patroonjumalus, näi- teks Lagaši peajumal oli Ninğirsu, Sipparis päikesejumal Utu, Uris kuujumal Su’en ehk Nanna(r), Urukis armastuse ja viljakuse jumalanna Inanna jne. Jumalus, mitte inimesest valitseja, oli tõeline linnriigi isand, inimesest valitseja oli vaid tema esindaja ja maine asemik. Linna ja seda ümbritsevat territooriumi vaadeldi jumalale kuuluva omandina ning näiteks Lagašit kirjeldati kui „Ninğirsu põldu”.349 Tavapäraselt asus linna kaitsejumala või kaitsejumalanna elamu linna sees ja selle jumala elamu ehk templi (sumeri k É) kaudu valitsetigi Sumeris linnriiki. Igas taolises templis ehk „jumala majas” asus ka vastava jumaluse kuju, mida peeti elusaks. On teada, et jumalate kujusid toideti, pesti ning neile toodi rikkalikke ohvreid, samuti viidi nende auks läbi mitmeid rituaale ja, jumaluste kujud võisid isegi ühest templist teise „rännata”.350 Tavaliselt käis mingi madalama staatusega jumalus vahel külas peajumala või oma isa juures.351 Üldse omab jumalakuju suurt tähtsust sumeri ja akadi usundis. Jumalakuju oli „olulisim kultusobjekt ühe jumala templis või kabelis”.352 Varadünastilisel ajal (ja nähtavasti juba ka varem) oli Sumeris templiad- ministratsiooni eesotsas kirjutaja-sanga, kes pidi säilitama ja hoidma korras templile kuuluvaid ehitisi ning kontrollima finantsasju. Samuti kontrollis ta seda, et templipersonal täidaks korralikult oma ülesandeid. Templi vaimu- lik juht oli aga en, kes elas templi osas, mida nimetati gipar’iks. Templipersonali hulka kuulus terve hulk mitmesuguseid ametimehi: kultusega seotud preestrid, tantsijad, lauljad, arstid (sumeri a-zu). Väga tähtis osa oli templimajandusel, sest templi valduses olid tavaliselt tohu- tud maa-alad, kus karjatati lambaid ja veiseid, kasvatati vilja, datlipalme jm. Kõike seda oli vaja juhtida ja hoida range kontrolli all. Samuti olid templites tavaliselt olemas ka käsitöökojad. Enamasti olid varajased templid isemajandavad. Templi põllud (nt kuujumal Nannale kuuluvad põllud) olid jagatud järgmisteks kategooriateks: ašag-ena – preestrite põllud, ašag- šukum e ašag-kurum – nn toitmise põllud, ja ašag-uru – harimise põllud.

349 Postgate 1995, 396. 350 Espak, Sazonov 2005, 34. 351 Näiteks hiljem, I at eKr, rändas jumal Nabu oma residentsist ja pühakojast Borsippa linnas Babüloni oma isa Marduki juurde, kes oli I at-ks eKr saavutanud valitseva jumala positsiooni Babüloonia panteonis. 352 Annus 2001, 17.

129 Taoline templimaade jaotus oli omane kogu varadünastilisele ajajärgule. Nn preestrite põldudelt saadud kasum läks otse templile, toitmise põllud aga jagati templipersonali liikmete vahel nende töö eest, harimise põllud jagati erinevatele isikutele saagiosa eest.353 Juba varadünastilisele ajale eelneval perioodil, Ğemdet Nasri (ca 3100–2900 eKr) ajastul, võisid tekkida esimesed tüliküsimused „ilmaliku” valitseja ja preesterkonna vahel, mis hiljem, varadünastilisel ja eriti Akadi ajastul muutub tavaliseks nähtuseks.354 Järgmisena esitame erinevate tiitlite taha peituvate valitsejaametite lühikirjeldused.

En, mis tähendab otsetõlkes sumeri keelest isandat, oli varadünastilises Sumeris üheaegselt nii linnriigi ülempreester, kuid mõnikord ka n-ö ilmalik valitseja. En’i üks peamisi funktsioone oli esindada oma linnriiki jumalate ees. En pidi hoolitsema ka oma linnriigi kaitsejumaluse heaolu eest. Tal oli ka muid tähtsaid funktsioone, mida ta pidi täitma, nt 1) niisutuskanalite süsteemi valvamine ja linnriigile kuuluvate kanalite korrashoid, 2) tähtsate kultuslike rituaalide korraldamine. „En-preestri põhisihiks oli saavutada oma linnriigi heaolu ja seda säilitada.”355

Ensi

Tiitel ensi sarnanes oma funktsioonidelt mõnes mõttes en’iga. Ensi tähen- das preestrit, kes juhatab oma rahvast ehk preestrit, kes rajab templeid. Sumeri raidkirjades mainitakse ensi’t preestrina (nt „mingi jumaluse ensi”), kuid tihti esineb ensi ka oma linna kultusliku elu ja ühiskondlike ürituste korraldajana. Näiteks Sumeri linna Lagaši valitsejat Gudeat, kelle ajast on pärit silindritele kirja pandud „Gudea templihümnid”, on mainitud lihtsalt „Lagaši linna ensi’na”.356 Samuti olid olemas „maa ensi” ja „kõikide maade ensi”, kuid neid tiitleid esines harva. Varadünastilises Sumeris esineb ensi

353 IDV I, 167–168. 354 Hrouda 1971, 92. 355 Espak, Sazonov 2005, 34–35. 356 Behrens 1998, 15–16.

130 oma linnriigi kultusliku elu ja ühiskondlike ürituste ning ehitustööde pea- korraldajana. Hilisemate – Akadi (2334–2154) ja Uri III (2112–2004) – ajastute riigivõimu ideoloogias ja haldussüsteemis toimunud muutuste tõttu sai ensi’st tavaline ametimees: siis tähistas nimetus ensi juba tugevale tsentraliseeritud riigile allutatud linna asevalitsejat, keda võis igal vajalikul hetkel välja vahetada piiramatu võimuga kuningas.357

Lugal

Järgnevalt tuleb kõne alla lugal’i tiitel. Sõjaväe eesotsas seisis Sumeris tihtipeale lugal. Sumeri keeles tähendab sõna lú inimest ja sõna gal suurt. Otsetõlkes tähendaks sõna lugal seega suurt inimest. Selle mõistega tähis- tati algselt ainult valitavaid sõjaväepealikke. Mõne linnriigi ensi’t võidi valida lugal’iks kas sõja või muus hädaolukorras, tavaliselt aga mõneks ajaks, mitte valitsemisaja lõpuni. Kuid oli ka erandeid, kus linnriigis valitsesid lugal’id, näiteks Kiši I või Uri I dünastia kuningaid.358 Sumeri kirjaliku ajaloo kõige varajasemates faasides – Uruki ja Ğemdet Naşri ajastuil – me tekstides mõistet lugal ei kohta. See tiitel kerkib esile alles varadünasti- lisel ajal.359 Hiljem, III at lõpus eKr hakkas lugal tähendama kuningat kui ilmalikku ja ka piiramatu võimuga valitsejat, kes oli tihtipeale isegi jumalikustatud, nagu näiteks Uri III riigi kuningas Šulgi (2093–2046 eKr) või tema poeg Amar-Su’ena (2045–2037 eKr).360

2.2.7. Akadi ajastu

Sargon (2334–2279 eKr)

Akadi dünastia rajaja Sargon (2334–2279 eKr) on äärmiselt huvitav ajalooline isik, kelle kohta hilisematel ajastutel loodi terve hulk legende. Sargon ühendas oma võimu alla kogu Mesopotaamia „Ülemisest merest kuni Alu- miseni mereni”, nagu ta ise oma raidkirjades väidab.361 Just Sargon oli see, kes lõi Lähis-Idas esimese impeeriumitaolise riigi. Kahjuks on meil Sargoni

357 Espak, Sazonov 2005, 35. 358 Espak, Sazonov 2005, 35. 359 Тюменев 1956, 67. 360 Espak, Sazonov 2005, 35. 361 Vt nt RIME 2, Sargon E2.1.1,1. read 73–85, lk 11–12.

131 päritolu ja karjääri kohta väga vähe andmeid. Teada pole isegi tema sünni- pärane nimi, sest nimi šarru-kēn e ’õiglane kuningas’362, mille Sargon võttis kasutusele ilmselt alles siis, kui ta oli kuningavõimu enda kätte haaranud ja oma vallutusi alustanud, oli tõenäoliselt üks osa tema propagandaplaanist. Huvitav on aga fakt, et alates Sargonist ei maininud Akadi kuningad oma raidkirjades mitte kunagi oma päritolu, ei nimetanud oma esivane- maid ega toonud ära oma genealoogiat. Sargoniidide genealoogiad võib rekonstrueerida vaid „Sumeri kuningate nimekirja” järgi.363 Sargoni ema oli preestrinna ning legendi järgi pani ema ta korvi ja lasi mööda Eufrati jõge allavoolu. Seda lugu võib võrrelda Moosese looga Piiblist. Kuid kõik need hilisemad legendid käsitlevad Sargoni isikut muinasjutulis-mütoloo- giliseerival toonil, nimetates teda kangelaseks. Kas neid legende võib ka uskuda, on küsimus omaette. Kahjuks pole meil muud informatsiooni Sargoni päritolust. Tema raidkirjad ja muud tema ajastu tekstid ei maini tema vanemaid ega päritolu. Tema karjääriga on sama lugu. Tema karjääri kohta teame jälle vaid legendidest ja midagi saame teada veel ka „Sumeri kuningate nimekirjast”, kus on mainitud, et tema isa oli aednik, Sargon ise aga olevat olnud veinikallaja Kiši linna kuninga Ur-Zababa juures.364 Sargon alustas oma vallutusi kusagilt Põhja-Sumerist. Peale seda, kui Kiši kuningas Ur-Zababa võimu kaotas, hakkas seal valitsema Sargon (alates 2334 eKr). Sargon sõdis Lugal-zagesiga, kes oli selleks ajaks vallutanud enamiku Sumeri linnadest. Lugal-zagesi osutus tõsiseks vastaseks, sest teda toetasid 50 temast vasallsõltuvuses olevat linnriigi valitsejat. Lugal- zagesi pealinn oli Uruki linn muistses Sumeris. Tema käsutuses oli sõjavägi, mis omas oma aja kohta parimat relvastust ja ettevalmistust. Vaatamata sellele osutus Sargon edukamaks. Sargon võitis Lugal-zagesi ja viis ta Nip- puri linna, kus Lugal-zagesi viidi läbi jumal Enlili värvatest, st ta kaotas oma võimu, sest kui uskuda Lugal-zagesi raidkirja, siis „Enlil olevat talle andnud „kuninglikkuse” kogu Sumeri üle” – nähtavasti tegid seda kohalikud preestrid. Võib arvata, et hiljem Lugal-zagesi ka tapeti. Peale Lugal-zagesi surma saab Sargon Lugal-zagesi riigi pärijaks. Aga ta ei piirdu sellega, vaid

362 Дьяконов 1959, 201. 363 OBO 160/3, 34. 364 OBO 160/3, 35.

132 on tõeline idamaine despoot (nimetab ennast „Lugal Kiš”, mis tähendab kogu maailma kuningat365), kes üritab vallutada kõik maad, mis on olemas. Sargon hävitas kõik oma võimalikud vaenlased. Allutades endale Lõuna-Mesopotaamia, siirdub ta Eelami ja Süüria linnriikide vastu. Sargon vallutas ka Eufrati keskjooksul asuva Mari linna. Seejärel ka Tuttuli (Balihi ja Eufrati jõe kokkujooksul).366 Tema ülemvõim ulatus nüüd „Ülemisest merest kuni Alumiseni mereni”, st Vahemerest Pärsia laheni. Ta vallutab Eelamis asuvad kuningriigid Adamduni ja Varahse ning Süürias asuvad linnriigid. Sargon lõi tsentraliseeritud riigi, kontrollides niisutussüsteemi ja majanduslikku elu terves riigis. Kõik kohalikud valitsejad muutusid nüüd tema ametnikeks.367 Üsna levinuks sai nüüd maade ja varade konfis- keerimine ning jagamine oma ustavatele alluvatele. See tekitas muidugi pahameelt nende seas, kes oma varast ja maast ilma jäid. Juba varadünastilises Sumeris (ca 29/28.–24. saj eKr) määrati valitsejate tütreid või naisi kõrgpreestrinnadeks, kuid taoline praktika polnud veel kuninglikus religioonipoliitikas iseloomulikuks muutunud. See oli siiski pigem erandlik käitumine kui reegel. Sumeri varadünastilised valitsejad (ensi’d – preestervalitsejad, ja lugal’id – kuningad) ei üritanud veel nii jõuliselt saavutada kontrolli templite üle, nagu seda tegid hilisemad Akadi kuningad. Sargon ja tema järeltulijad hakkasid sisse viima uudset poliitikat ning riigivõimu ideoloogiat, mis erines tunduvalt varadünastiliste linnriikide valitsejate omast. Akadi kuningad polnud enam ensi’d ega ka varadünastilised lugal’id: nende eesmärk oli allutada oma range kontrolli alla kõik Sumeri linnriigid ja suur osa templeid, määrates sinna ametnikeks endale ustavaid inimesi – sugulasi ja lojaalseid alamaid. Nad üritasid hävitada varadünastilist sumeri oligarhiat. Sargoniidid soovisid oma riigis luua tugevat kuningavõimu, mis tugineks ustavale armeele, uuele aadel- konnale ja bürokraatlikule riigiaparaadile ning preesterkonnale, keda kuningad ise ametisse määrata saaks. Tähtis oli allutada oma kontrolli alla templid ja templimajandid. Preestrid muutusid nüüd samasugusteks ametnikeks nagu linnavalitsejad ja nad kõik kuulusid ühtsesse bürokraatlikku

365 Maeda 1981. 366 Edzard 2004, 79. 367 Akadis leidis aset aastanimede kasutuselevõtt: aega hakati dateerima kuninga valitsuse aasta jooksul toimunud tähtsaima sündmuse järgi. Neid nimetati dateeringuvormeliteks või aastanimedeks.

133 süsteemi. Paljud ametnikud olid nüüdsest n‑ö „uued inimesed”, paljud isegi lihtpäritolu. Seda seika tõestavad isiklikud pitsatid, mis kuulusid kuninga ametnikele (vt nt Sipa-an-né pitsati inskriptsiooni).368 Sargon lõi esimesena kõikidest Mesopotaamia valitsejatest tugeva tsentraliseeritud despootliku suurriigi, millel olid juba esimesed impee- riumile omased jooned. Sargon hakkas oma poegi ja sugulasi linnadesse kõrgetele ametikohtadele määrama, muuhulgas ka tütreid kõrgpreestrin- nadeks. Seega toimub järsk muutus sisepoliitikas, samuti kogu kuninglikus ideoloogias. Kõige tuntum näide taolisest poliitikast on Sargoni I tütar En-hedu-Ana, kelle Sargon määras kõrgpreestrinnaks kuujumala Nanna templisse, mis asus Uri linnas.369 Sargoni raidkirjas „Sargon A1” on juttu En-hedu-Anast, kes oli Sargoni tütar ja kes oli kuujumala Su’eni ehk Nanna370 abikaasa. Sel ajal peeti mitmeid sõdu Süüria riikide vastu ning ka Eelami vastu Iraani aladel. Sargon lõi sidemed ka Induse oru kultuuridega. Ta arendas kaubavahetust ning tugevdas riiki. Sargonist saab alguse valitseja isikukul- tus. Akadi ajal võetakse kasutusele tiitel „maailma kuningas” (Sargon) ja „nelja ilmakaare kuningas” (Narām-Su’en), mis viitab Akadi kuningale kui kogu maailma valitsejale. Asutati impeeriumi uus pealinn Agade, mille asukoht on tänaseni ebaselge – oletatavasti asus see kusagil praeguse Bagdadi territooriumil.

Narām-Su’en (2254–2218 eKr) ja Akadi impeeriumi hiilgeajad

Sargonilt on pärit tiitel „maailma kuningas” – šar kiššatim.371 Tema lapselaps Narām-Su’en lõi teise universalistliku tiitli – „nelja ilmakaare kuningas”372 –, kuid loobus tiitlist „maailma kuningas”. Just Akadi ajastul hakati Mesopotaamia ajaloos esmakordselt kuningat jumalikustama. Esimene teadaolev jumalikustatud valitseja oligi Narām-Su’en, kes hakkas ennast nimetama „jumalikuks Narām-Su’eniks” ja kasutas oma nime ees jumaluse märki dingir, mis tõlkes sumeri keelest tähendas jumalat ja jumalikku.

368 FAOS 7, 42. 369 FAOS 7, 64–65; vt ka Westenholz 1989, 549. 370 Sumeri kuujumal Nanna(r), samuti Su’en, kelle akadi vasteks oli Sîn. 371 RIME 2, Sargon E2.1.1.9, 25. 372 RIME 2, Narām-Sîn E2.1.4.12, 116.

134 Tema auks ehitati impeeriumi pealinna Agadesse tempel, mida käsitlebki meile tuntud inskriptsioon Bassetki kujul (vt foto 19).373 Bassetki kuju on Akadi ajastu üks tähtsamaid kunstiväärtusi. Skulptuur pärineb Akadi dünastia neljanda kuninga Narām-Su’eni (2254–2218 eKr) valitsemisajast ning selle pjedestaalile on graveeritud üks Narām-Su’eni raidkirjadest. Teksti kohaselt suutis kuningas Narām-Su’en alistada kõik tema vastu mässu alustanud jõud, mille tõttu Agade linna elanikud ehitasid talle tänutäheks templi, mille olevat heaks kiitnud ka tähtsamad Sumeri ja Akadi jumalused. Tekst on üks varasemaid tõestumaterjale Mesopotaamia valitsejatest, keda peeti jumalikeks. Vasest valmistatud kujul on kujutatud istuvat alasti mehefiguuri. Meieni säilinud skulptuuril on mehekuju vööst ülespoole hävinenud. Bassetki kujul on inimkeha kujutatud anatoomiliselt äärmiselt tõetruult, mis ei ole omane ei varasemale sumeri ega hilisemale babüloonia kunstile. Seetõttu võib ka oletada, et erinevalt eelnenud ja järgnevatest perioodidest mesopotaamia kunstis, võis Akadi ajal olla levinud tõetruude portreeskulptuuride valmistamine. Bassetki kuju asub Bagdadi muuseumis alates sellest, kui see leiti juhuslikult teetööde käigus Mosuli linna lähistelt Bassetki asula juurest. 2003. aastal Iraagi sõja ajal varastati kuju muuseumist selle rüüstamise käigus, kuid leiti mõned kuud hiljem üles. Bassetki kujul on kuningas Narām-Su’eni raidkiri, mis jutustab sellest, kuidas Narām-Su’en valiti jumalaks ning talle ehitati tempel Agade linna, mis oli Akadi riigi pealinn.

(1.–56.) Narām-Su’en, Akadi võimas kuningas. Kui (kõik) neli maailmakaart koos tõusid üles tema vastu, armastuses, millega armastas teda Inanna (Ištar), üheksas lahingus ühe aastaga võitis ta kuningaid ja vangistas need, kes astusid tema vastu välja. Selle eest, et raskel (ajal) oma linna võimsuse aluse ta kinnitas, tema linna elanikud Inannalt (Ištarilt) Eannas, Enlililt Nippuris, Daganilt Tuttulis, Ninhursagilt Kešis, Enkilt Eridus, Sînilt Uris, Šamašilt (Utu) Larsas, Nergalilt Kutas nende

373 FAOS 7, 81–82; RIME 2, Narām-Sīn E2.1.4.10, 113–114.

135 Foto 19. Bassetki kuju. Iraagi muuseum.

linna jumalaks, Agade linna, palusid ja Agade linna keskkohas temale templi ehitasid.374

Nagu on näha, kõneleb tekst sellest, et Agade linnas oli sisse viidud Narām-Su’eni kultus ja talle ehitati impeeriumi pealinna tempel. Ning kõik tähtsamad Sumeri ja Akadi jumalused andsid nõusoleku rajada tempel Narām-Su’eni auks, võttes seega Narām-Su’eni jumaluste hulka. Need jumalused olid järgmised: armastuse- ja sõjajumalanna Ištar, keda peeti Sargoniidide dünastia kaitsejumaluseks, mesopotaamia jumalate panteoni kõige tähtsam jumal Enlil, läänesemiidi jumalus Dagan, sumeri jumalanna Ninhursağ, tarkuse-, maagia- ja vetejumalus Enki,375 kuujumal Su’en, akadi päikesejumal Šamaš ja allilma isand jumal Ner-gal. Susa linnas (asub Iraani aladel) avastasid arheoloogid steeli, mis on erialakirjanduses tuntud Narām-Su’eni steelina. See steel on tõestus sellele, et Narām-Su’en oli oma eluajal jumalikustatud. Teda on steelil kujutatud

374 FAOS 7, 81–82; vt samuti Ayish 1976, 70–73. Käesoleva teksti eestikeelne tõlge on esmakordselt avaldatud Espaki ja Sazonovi artiklis „Idamaise despotismi lätted. Kuningavõim muistses Sumeris ja Akadis” (Espak, Sazonov 2005, 39; vt samuti saksakeelset tõlget Farber 1983, 67–72). 375 Enki kohta vt Espaki magistridissertatsiooni ja doktoritööd: Espak 2006; Espak 2010c ja Espak 2015.

136 oma sõdurite peade kohal seisvana ning ta on oma sõduritest umbes 1,5 korda suurem ning on kujutatud sarvedega krooniga, mida muistses Mesopotaamias võisid kanda vaid jumalad (vt foto 20).376 Sargoni lapselaps Narām-Su’en jätkas oma vanaisa religioonipoliitikat, mille kohta on meil säilinud mitmeid allikaid (kahjuks pole Narām-Su’eni onu Rimuši ja isa Man-ištūšu religioonipoliitika kohta praktiliselt üldse informatsiooni). Hea näide Narām-Su’eni ajastust on tekst pitsatil S-10,377 mis kuulus ühele kirjutajale, kelle nimi pole tekstis säilinud. See tundmatu kirjutaja teenis Narām-Su’eni tütre En-menanna juures, kelle tema isa Narām-Su’en määras jumal Nanna templisse Uri linna en-preestrinnaks pärast En-hedu-Ana surma. See tekst, nagu ka teised sarnased tekstid, näi- tab, et kuningatütardel olid isiklikud teenrid ja ametnikud.378 Akadi impeeriumi võimu vastu mässati väga tihti nii Sumeris, Süü- ria aladel kui ka Eelamis. Mässati nii Sargoni, tema poegade Rimuši, Man-ištūšu kui ka teiste akadi kuningate ajal. Üks suurimaid mässukoldeid oli Sumer. Narām-Su’eni valitsemisajal toimus Sumeris suur ülestõus, mis oli suunatud despootliku Akadi dünastia ülemvõimu vastu. Selle ülestõusu poliitiliseks keskuseks sai Ur. Uri linna ülempreestrinna oli Narām-Su’eni tädi, Sargoni tütar, printsess En-hedu-Ana.379 See oli ülestõus, mis kasvas üle kodusõjaks. Mõnes mõttes oli see üles- tõus suunatud ka isiklikult En-hedu-Ana vastu, kes oli Akadi dünastia suur toetaja ja kuningas Narām-Su’eni tädi. Ülestõusu juhatas keegi sumerlane Lugal-Ane, kes saavutas laiahaardelise toetuse sumeri aadelkonna ja ka rahvamasside seas. Ta kuulutas ennast kuningaks ning mässulised olid väga edukad. Neil oli isegi oma poliitiline programm. Nad vastandasid sõja- ja armastusejumalannale Ištarile, keda toetas Akadi dünastia, kuujumala Su’eni, kelle peamised pühamud asusidki Uri linnas. Kuna Su’eni kummar- dati terves Sumeris ja ta kuulus peajumalate hulka, muutus see programm nähtavasti populaarseks, eriti nende seas, kes vihkasid Akadi despootlikku ja jõhkrat võimu. Seega kuulutati Ištari ja ka Akadi võim kukutatuks.

376 Vt nt Selz 2008, 16. 377 FAOS 7, 41. 378 FAOS 7, 41. 379 En-hedu-Ana kohta vt nt Sazonov 2010b, 659–671; vt samuti Zgoll 1997.

137 Foto 20. Narām-Su’eni võidusteel (ca 2220 eKr). Louvre.

Auahne ja tark kuningas Narām-Su’en sai aru, et seekord põleb maa juba tema enda jalgade all. Seetõttu tegutses ta operatiivselt ja suutis teha õigeid otsuseid õigel ajal. Kogu impeerium oleks suure tõenäosusega kokku varisenud, kui Sumer oleks iseseisvunud. Ka Eelam oleks ilmselt taas Akadi vastu üles tõusnud ning ka Süüria ja Põhja-Mesopotaamia linnad oleksid olukorda ära kasutades suurejoonelise ülestõusuga liitunud. Seda kindlasti sellepärast, et kuigi Akadi impeeriumi piirideks idas olid Eelami alad ja Pärsia laht ning läänes Vahemeri – ja riik tundus tugev –, ei olnud Akadi riik samas sugugi stabiilne moodustis. Akadi riik püsis üleval ainult tänu armee militaarsele edule ja valitseja autoriteedile. Tundub, et ka Lugal-Ane ja tema kaasvõitejad polnud sugugi ruma- lad inimesed, sest mitte juhuslikult ei valinud nad oma toetajaks ja

138 eestvedajaks kuujumal Su’eni, kelle mõju oli Sumeris väga suur ja keda võis Ištarile vastandada. Seega üritasid nad õõnestada Akadi prestiiži, mis oli niigi lagunemas. Lugal-Ane otsis muidugi ka liitlasi, saades aru, et üksinda Narām-Su’eni vastu välja astuda oleks enesetapp. Seetõttu otsis ta toetust isegi Akadi dünastia liikmetelt. Lugal-Ane pöördus ka En-hedu-Ana poole, kes oli Uris üks tähtsamaid tegelasi – oli ta ju kuujumala naine. Selline toe- tus oleks ülestõusnute jaoks olnud igati kasulik. Kuid En-hedu-Ana keeldus usurpaator Lugal-Anet toetamast ja jäi truuks oma dünastiale ning Akadi riigile, astudes konflikti mässajatega, mis oli kindlasti äärmiselt ohtlik ja ka vapper samm. Lugal-Ane ajas ta minema templist, kus En-hedu-Ana preestrinnana teenis ja En-hedu-Ana pöördus abi saamiseks jumalanna Ištari poole. Ning see abi tuligi varsti – ilmudes ei kellegi muu, kui kuningas Narām-Su’eni kehastuses, kes saabus ise oma suure ja võimsa armeega. Jõudnud Uri müüride alla, saavutas ta võidu Lugal-Ane ja mässajate üle ning ennistas oma tädi En-hedu-Ana ametisse.380 Impeerium oli päästetud ning mässajad jõhkralt tapetud.

Akadi impeeriumi lõpp

Akadi impeeriumi hävingut on enamasti seostatud nii sisemiste problee- mide (võimuvõitlus, mässud jne) kui ka gutilaste sissetungiga. Gutilased olid Zagrose mägedes elanud barbaarsed hõimud. 23. saj lõpus eKr alustasid nad oma sissetungi Akadi impeeriumi aladele ja nendega sõdides langeski Narām-Su’en (u 2218 eKr). Umbkaudu pool sajandit hiljem (2154 eKr) suudavad gutilased Akadi riigi jäänused juba lõplikult hävitada.381 Gutilastega lahingus oletatavasti surma saanud Narām-Su’eni (2118 eKr) järglaseks kuningatroonil oli tema poeg Šar-kali-šarrī382 (2217–2193 eKr). Šar-kali-šarrī ajaks oli impeerium juba kokku varisemas. Saades Akadi kuningaks päris Šar-kali-šarrī Narām-Su’enilt tema tiitlid ja jumaliku staatuse. Riik, mille isa talle jättis, oli küll suur, kuid ebastabiilne ja sisemiselt nõrgestatud. Tundub, et Šar-kali-šarrī oli oma võimuaastate algul jumalikustatud, kuid hiljem loobus ta sellest.383 Pärast Šar-kali-šarrī surma

380 Емельянов 2003, 206. 381 Дьяконов 1959, 236; Kõiv 2015, 12–13. 382 Nime tähendus ’kõikide kuningate kuningas’. 383 OBO 160/3, 56.

139 valitses Akadis veel rida kuningaid, enamasti kahvatuid ja vähevõimekaid valitsejaid, kelle ajal riik järk-järgult lagunes ja kes sõltusid gutilaste valitsejatest. Läks mööda veel mõnikümmend aastat ja u 2154. eKr vallutasid Akadi impeeriumi jäänused gutilased, kes valitsesid Sumeri ja Akadi üle u 80 aastat.

2.2.8.Sumer ja Akad gutilaste ülemvõimu ajastul (ca 2200–2120/2016 eKr)

Gutilaste ajastu oli Mesopotaamia ajaloos vaheperiood, mil guti hõimud kontrollisid suuremat osa Sumerist ja Akadist. Gutilaste päritolu ja ajaloo kohta on väga vähe andmeid. On teada, et gutilased olid Sumeris ja Akadis valitsevaks jõuks u 2200–2120/2116 eKr. Samal ajal säilitasid mitmed Sumeri ja Akadi riigid oma iseseisvuse (nt Lagaš) ning kohalikud sumeri ja akadi valitsejad olid oma maal siiski peremehed, kuigi tõenäoliselt pidid nad ka gutilaste pealikutele makse maksma. Sumeris ja Akadis oli kindlasti ka linnu, mille gutilased allutasid otseselt oma ülemvõimule. Gutilased ei loonud Lõuna-Mesopotaamia aladel kunagi tsentraliseeritud riiki ning võtsid üle toimiva Sumeri-Akadi valitsemissüsteemi. Nende valitsejad koostasid küll oma raidkirju sumeri ja akadi keeles sumeri ja akadi valitsejate eeskujul, kuid paraku on sellest ajast säilinud väga vähe allikaid. Perioodi lõpus, 22. saj II poolel eKr, kerkib Lõuna-Sumeris esile Lagaši II dünastia, mille tuntuim valitseja on Gudea. Temaga seostatakse Sumeri kultuurilist taassündi. Perioodi lõpus (22. saj lõpp eKr) hävitab Uruki kuningas Utuhengal gutilased lahingus ja vabastab Sumeri guti ikkest – see leiab aset ca 2020–2016 eKr.384

Gudea (valitses u 2144–2124 eKr või 2143–2117 eKr)

Tuntuim Sumeri valitseja sellest ajastust on Lagaši II dünastia kuningas Gudea (vt ka foto 21), kes valitses 2144–2124 eKr.385 Gudea nimi tähendas sumeri keeles kutsutut (gu-de-a). Ta on eelkõige tuntud rohkete temast loodud skulptuuride ja kirjandusteoste järgi ning just temaga seostatakse Sumeri kultuurilist taassündi.

384 Gutilaste ja Utuhengali kohta vt lähemalt Espak 2013, 7–15. 385 Espak 2013, 8.

140 Gudea ajast on säilinud hulgaliselt sumerikeelseid raidkirju, pühendus- kirju ja kuninga enda kujusid (vt ka foto 22). Gudea oli preestrinna poeg, kes kehastas jumalanna Gatumdut pühas abielus preestriga, ning sellest sündiski Gudea, kelle vanemaid hakati pidama jumalateks. Gudea oli abielus Lagaši valitseja Ur-Baba tütrega. Kuidas ta võimule tuli, ei ole täpselt teada. On või- malik, et ta usurpeeris valitsejavõimu, kuid on ka võimalik, et ta päris võimu seaduslikul teel Ur-Baba väimehena. Gudea valitsemisega seostatakse Uus- Sumeri ajajärgu algust ning sumeri kunsti ja kirjanduse renessanssi. Gudea paistis silma ka ehitajana: tema käsul rajati jumal Ninğirsu tempel Eninnu („viiekümne väe tempel” e „viiekümne koda”386). Jumal Ninğirsu (sumeri k ’Ğirsu isand’) oli Lagaši linnriigi kaitsejumal. Gudea kandis vaid tiitlit ensi (preestervalitseja) ega nimetanud ennast kuningaks (lugal). Siiski oli ta piiramatu võimuga valitseja, kelle kontrolli all oli mitte ainult Lagaš, vaid ka paljud teised Sumeri linnriigid. Ta toetas käsitööd ja kunsti ning aktiivset kaubandust paljude regioonidega, sh oletatavasti India ning Bahreiniga. Tema käsul koostati üks kõige suuremaid ja silmapaistvamaid sumerikeelseid kirjandusteoseid – „Gudea templihümn”.387 Gudea oli gutilastega heades suhetes. Võimalik, et ta maksis neile andamit või oli nende liitlane. Üsna varsti pärast Gudea surma, ca 2120 eKr, alistas gutilased ja nende väepealiku Tirigani Uruki388 kuningas Utu-hegal.389 Sellest lahingust jutustab tänaseni säilinud pikk tekst, mis on tuntud kui „Utu-hegali hümn”.390 Tirigan pages Dubrumi linna, kus ta tapeti.391

2.2.9. Uri III ajastu (2112–2004 eKr)

Sel ajastul leiab taas aset Sumeri poliitilise tähtsuse tõus, mis jääb ka vii- maseks sumerite juhitud ajastuks. Uri linn saab võimsa tsentraliseeritud kuningriigi pealinnaks. Sumeri kuningas Ur-Namma rajab Uris oma dünas- tia – Uri III dünastia. Uri III dünastia kuningad loovad uue riigi – Uus-Sumeri

386 Vt Annus, Soosaar 2002, 6. 387 Vt Annuse ja Soosaare tõlkes – MKA 2005, 55–77. 388 Uruki V dünastia. 389 Nimi Utu-hegal tähendab ’(päikesejumal) Utu (on minu) küllus’. 390 Espak 2013, 7–15. 391 Liverani 2014, 155–156.

141 Foto 21. Kuningas Gudea (22 saj eKr). Foto 22. Kuningas Gudea kuju (dioriit), Briti Muuseum. Erakogu. ca 22 saj eKr. Louvre. Erakogu. kuningriigi. Tegemist on tugeva, tsentraliseeritud ja väga bürokraat- liku riigiga, mis suutis purustada gutilased ning hõivata suurema osa Mesopotaamiast. Kui Uruki valitseja sumerlane Utu-hegal 2010. või 2009. a eKr suri, sai võimukeskuseks Ur, mille valitsejaks oli sumerlane Ur-Namma. Uri III ajastul loodi Sumeris tsentraliseeritud suurriik ja hästi toimiv bürokraatia- ning võimas propagandaaparaat. Samuti loodi propagandistliku eesmärgiga õpetus igavesest jumalikust kuningavõimust (sumeri k nam-lugal), mis tekkis aegade alguses, laskus taevast alla ning liikus ühest linnast teise, elades üle ka veeuputuse.392 Ilmselt väljendas selline kuningavõimu liikumine teatud ideed hegemooniast selles mõttes, et vaid üks valitseja ja linn said korraga valitseda ning eri linnade valitsusajad ei kattunud. Uri III ajastu propaganda kohaselt oli jumaliku kuningavõimu lõpp-peatuseks muidugi Uri linn. See idee leidis kajastust tuntud tekstis „Sumeri kuningate nimekiri”, mis koostati Uri III ajastul.393

392 IDV I, 281. 393 IDV I, 163.

142 Ur-Namma (2112–2095 eKr)

Pärast Uruki kuninga Utu-hegali surma 2010. või 2009. a eKr sai kogu Sumeri tähtsaimaks valitsejaks Uri kuningas Ur-Namma (2112–2095 eKr).394 Ei ole teada, kas ka Ur-Namma pärines Urukist või Urist, kuid algselt oli ta Utu-hegali liitlane, võibolla ka vend.395 Hilisemast ajast on teada, et Ur-Nammal ja Utu-hegalil oli omavaheline konflikt Lagaši riigi territooriumi pärast. Oma valitsusajal suudab Ur-Namma allutada endale kõik tähtsa- mad Mesopotaamia riigid. Ta vallutab ka Eelami pealinn Susa. Uri III riik kontrollib ka Põhja-Mesopotaamiat ja mõningaid Süüria linnriike. Seega võib Uri III riiki (sarnaselt Akadi impeeriumiga) nimetada oma ulatuselt ka impeeriumiks. Ur-Namma rajas tohutu bürokraatliku riigiaparaadi, mis oli oma ulatuselt enneolematu.396 Sellest ajast on säilinud rohkem kirjalikke tekste kui kõikidest varasematest ajastutest, ka hilisemate riikidega võrreldes on nii ajaloolisi kui ka kirjanduslikke tekste säilinud väga suurel hulgal. Ur-Namma dünastias valitses pärast teda veel neli kuningat, kes olid kõik Ur-Namma järeltulijad. Kuna sellest ajast on säilinud ka väga täpsed aastanimede ja tähtsamate sündmuste loendid, siis on võimalik täpselt paika panna kõikvõimalike ajalooliste sündmuste kronoloogia. Ur-Namma raidkirjad kirjeldavad peamiselt tema rahumeelseid ettevõtmisi: templite, tsikuraa- tide ja kanalite ehitamist, põldude rajamist ja kaubanduse elavdamist.397

Šulgi (2094–2047 eKr)

Ur-Namma poeg Šulgi398 oli kõige võimsam Uus-Sumeri kuningas ning tema ajal saavutas kuningriik oma hiilguse tipu. Alates Šulgist hakatakse Uri III dünastia kuningaid jumalateks pidama. Šulgi allutas oma kontrollile mitmeid iseseisvaid regioone. Mesopotaamia alad olid jaotatud umbes 20 provintsiks, mis olid ajalooliselt kõik olnud iseseisvad riigid. Nende pro- vintside eesotsas olid ametimehed, keda kutsuti tiitliga ensi (varasemalt iseseisva linnriigi juht) – meie mõistes kubernerid või maavanemad. Pro-

394 OBO 160/3, 132–140. 395 Liverani 2014, 156; OBO 160/3, 132. 396 OBO 160/3, 134–140. 397 Liverani 2014, 157; vt ka RIME 3/2, 20–89. 398 Šulgi kohta vt Klein 1993, 124–131; Klein 1995, 843–857; Sazonov 2008, 84–107.

143 vintsivalitsejad olid selles osas keskvalitsuse dünastiaga sarnased, sest ka nemad pärandasid võimu oma otsestele järeltulijatele – seega olid nad nn väiksemat sorti asekuningad. Armee kontrollimine toimus aga keskvalit- susele truude kindralite (sumeri k šagina) kaudu, kes ei allunud kohalikele valitsejatele. Kogu riigis oli kehtima pandud koordineeritud maksude korjamise süs- teem, mille üle peeti suure bürokraatliku aparaadi abil väga täpset arvet (sumeri k bala ’vahetus’). Iga provints pidi maksudena tasuma kaupu ja põllumajandussaadusi, mis olid nende oma piirkonna majandusele tava pärased. Teised provintsid, millel jälle teatavaid kaupu ei olnud, said ühisest kassast enda hüvanguks neid kaupu kasutada. Seega oli tegu efek- tiivse ümberjagamissüsteemiga. Iraanis ei olnud vallutatud aladel, mis ei kuulunud ühtsesse Sumeri-Akadi kultuuriruumi, nii suuri vabadusi ja piirkonda valitseti palju karmimalt. Sõjavägi konfiskeeris kohalikelt elanikelt suurtes kogustes loomi ja põllumajandussaadusi, mida kasutati Mesopo- taamia hüvanguks. Uri III dünastia ajal rajati väga palju kõikvõimalikke ehitisi ja niisutuskanaleid. Seda suudeti teha tänu sellele, et riik pidas üle- val suurt tööliste armeed, keda sai koordineeritult kõikvõimalikel töödel kasutada. Tegu ei olnud orjandusliku süsteemiga, sest riiklikult tähtsaid töid tegevatele töölistele maksti palka. Mitmete Süüria alade riikidega olid diplomaatilised suhted. Keskvalitsu- sele allus suur ametnike aparaat, kõige riigis toimuva üle peeti peensusteni arvet. Oma territooriumi ulatuselt ei saavutanud aga Uri III riik sellist suu- rust nagu Akadi impeerium. Riik oli tsentraliseeritum, kuid territooriumilt pisut väiksem. Kuningas Šulgi ajal rajati Kiši linnast põhja poole Tigrise ja Eufrati jõe vahele (kus vahemaa oli kõige lühem) suur müür, mis oli mõel- dud nii piiritähisena kui oletatavasti ka sõjaliselt vajaliku kõikvõimalike põhjapoolsete hõimude eemalhoidjana. Pärast Ur-Nammat oli Uri III dünastia teine kuningas Šulgi. Ta oli kõige tuntum ja võimsam Uus-Sumeri kuningas, kes jäi Mesopotaamia rahvaste ajaloolisse mällu mitmeteks sajanditeks nagu ka tema eelkäijad Akadi kuningad Sargon ja Narām-Su’en, kes lõid esimese tugeva tsentraliseeritud riigi, mille eesotsas oli piiramatu võimuga kuningas. Piiramatu võimuga despootlik Šulgi oli andekas poliitik ja riigijuht, kahtlemata tark kuningas ja nähtavasti ka edukas vallutaja (tema ajal laienesid Uus-Sumeri riigi alad tunduvalt), kuid samas tegutses ta ka preestri, kirjutaja (sumeri k dub-sar),

144 muusiku ja kohtunikuna. Kuna Šulgi arvas, et ta on jumalikku päritolu ja ka ise jumal, siis sai ta oma oskused erinevatelt sumeri jumalatelt.399 Näi- teks sumeri kirjakunsti jumalannalt Nisabalt õppis ta tarkust ja kirjutamist, peajumal Enlil andis talle kuningavõimu Sumeri ja Akadi üle ning ka õiguse olla kohtumõistja oma riigis (vt näiteks Šulgi epiteeti „kõikide maade Ištaran”, 400 mis viitab selgelt sellele, et Šulgi oli ka ülim kohtumõistja). Šulgi ajast pärit dokumendid näitavad, et Šulgil oli absoluutne võim: tema kõrval polnud ühtegi nõukogu (sumeri k unken) või teist riiklikku organit, mis oleks vähemalgi määral suutnud ta võimu piirata.401 (Rahva) nõukogu, mida on näiteks mainitud mitmetes varasemates sumeri tekstides (sh „Gilgameš ja Akka”), kas ei eksisteerinud või ei mänginud enam mingit olulist rolli riiklike küsimuste otsustamisel Uus-Sumeri ajastul. Šulgi peaaegu pool sajandit kestnud valitsemisajaga algas Sumeris poliitiline ja kultuuriline renessanss, mis jättis märgatava jälje kogu Uus- Sumeri riigile, kuid kajastus ka hilisematel epohhidel ja mõjutas mitmeid põlvkondi mesopotaamlasi.402 Šulgi mängis tähtsat rolli mitte ainult riigi poliitikas ja ideoloogias, vaid ka riiklikes kultustes ja templipoliitikas. Religiooni, riikliku ideoloogiat ja poliitikat ei saa Mesopotaamias selgelt eristada, kuna need olid oma vahel tihedalt seotud. Seetõttu oligi Šulgi nii Sumerimaa kuningas (lugal) kui ka ülempreester, seadusandja,403 kohtumõistja ja ka ehitaja. Ta lasi ehitada ja renoveerida templeid, osales aktiivselt rituaalides ning oma riigi religioosses elus. Näiteks toimus üks tähtis pidustus sügisel (oktoober- november) Tummali linnas, kus asus jumalanna Ninlili peamine pühamu. Jumalanna Ninlil oli sumerite peajumala Enlili abikaasa. Sügisel sõitis Ninlil koos oma mehe Enliliga Nippuri linnast laeva juurde, mis asus Tum-

399 Šulgi jumalikustamise kohta vt Sazonov 2008, 84–107 või OBO 160/3, 152–154. 400 Ištaran ehk Sataran, nähtavasti Eelami päritolu jumal, kes oli ka Deri linna kaitsejumalus, esines juba Fara tekstides 26. saj eKr ja ka Mesalimi raidkirjas 26. saj eKr, kus Ištaran on jumal-kohtunik Umma ja Lagaši vahelises konfliktis. Kuningas Gudea (22 saj II pool eKr) ja ka Uri III kuningate ajal oli ta kohtumõistja, sarnane Ninğirsuga, Vana-Babüloonia ajaks oli temast saanud juba ka jumalik arst. 401 Емельянов 2003, 84. 402 Klein 1995, 843. 403 Šulgi kui seadusandja kohta vt „Ur-Namma seaduseid” (Muinasaja seadusekogumike antoloogia, 57–60). Varem arvati, et need koostas Ur-Namma, kuid tänapäeval arvatakse pigem, et koodeksi koostajaks oli hoopis Šulgi (Muinasaja seadusekogumike antoloogia, 53).

145 mali pühamu läheduses. Pidustustejärgsel päeval läks jumalik paar tagasi Nippurisse.404 Muidugi oli taolisi pidustusi ja riitusi Uus-Sumeri riigis palju ning kõik need olid tähtsad nii kuningavõimu legitimeerimise, riigi heaolu ja koguni kuninga ning tema rahva edaspidise eksistentsi jaoks. Need pidustused olid seotud kindlate kalendrikuudega Uris, Nippuris või Drehe- mis (Puzriš-Dagan). Šulgil oli mitu naist. Esimene neist oli Taram-Uram, ja nende poeg Amar-Su’ena oli troonipärija.405 Riik arenes ja õitses ka Šulgi poja Amar- Su’ena (2046–2038/2037 eKr) ja pojapoja Šu-Su’eni (2037–2029 eKr) ajal.

Amar-Su’ena (2045–2038/2037 eKr)

Amar-Su’ena406 oli Uri III dünastia (2112–2004 eKr) kolmas valitseja. Amar- Su’ena oli kuningas Šulgi ja kuninganna Taram-Urami poeg.407 Tema ajal oli despootlik Uus-Sumeri riik veel stabiilne ning oma hiilguse ja võimu tipul. Ta jätkas oma isa despootlikku poliitikat. Nagu tema isa Šulgi (2093–2046 eKr), oli ka Amar-Su’ena jumalikustatud juba eluajal, ta kasutas oma isa ja eelkäijate tiitleid ning oma eelkäijatega sarnaselt rajas ja renoveeris paljusid templeid. Ta valitses vaid kaheksa või üheksa aastat. Amar-Su’ena suri noorelt oma üheksandal valitsemisaastal.408

Uri III riigi langus ja häving

Uri III riigi allakäik saab alguse u 2030 eKr või natuke varem.

Šu-Su’en (2037–2030 eKr)

Kui Amar-Su’ena u 2038/2037 eKr suri, tuli võimule tema poeg Šu-Su’en,409 kes oli samuti juba eluajal jumalikustatud. Uus-Sumeri riik paistis esialgu veel stabiilne, kuid hakkas aja möödudes ilmutama teatavaid nõrgenemise märke. Suurenes ka amoriitide sissetung läänest. Seoses amoriitidest tule-

404 OBO 160/3, 150. Vt ka „Šulgi ja Ninlili pargas” (Black, Gunningham Robson, Zólyomi 2006, 113–116). 405 Selz 2005, 100. 406 Vt lähemalt OBO 160/3, 163–167. 407 Selz 2005, 100. 408 Vt Amar-Su’ena kohta lähemalt OBO 160/3, 163–167. 409 või Šu-Sîn. Šu-Su’eni kohta vt lähemalt OBO 160/3, 167–171.

146 neva ohuga ehitas kuningas Šu-Su’en põhjapoolse kaitsemüüri ja andis sellele nimeks „Amoriitide vastu kaitseks rajatud müür”.410 Niisugune nimi viitab selgelt sellele, et läänesemiidi rändhõimud amoriidid olid põhjast juba pealetungi alustanud. Šu-Su’en nagu tema eelkäijadki paistis silma suure ehitajana. Ta rajas templeid jm ehitisi Sumeris, Akadis ja Eelamis. Tema ehitusraidkirju on leitud Susas, Telle al-Wilayahis, Ummas, Uris, Adabis, Ešnunnas, Ğirsus jm. Ta renoveeris kultuslikke ehitisi impeeriumi pealinnas Uris ja ehitas ka uusi.411

Ibbi-Su’en (ca 2030–2004 eKr)

Tõsised probleemid tekkisid Uus-Sumeri riigis viimase Uri III dünastia kuninga Ibbi-Su’eni412 valitsemisajal. „Sumeri kuningate nimekirja” kohaselt valitses Ibbi-Su’en 25 aastat. Seda kinnitavad ka 24 tema ajast säilinud dateerimisvormelit.413 Alguses Isinis keskvalitsuse kindralina tegutsenud akadlane Išbi-Erra hakkas valitsema iseseisva kuningana ning väga mitmed piirkonnad ei allunud ilmselt enam Uri keskvõimule.414 Samal ajal on andmeid ka toiduainete kallinemisest rohkem kui kümme korda, mis võib viidata pikemaajalisele kehvale põllusaagile. Üha agressiivsemaks muutuvad ka lääne-semiitidest amoriidid ning ida pool eelamlased, kelle rünnakud on oletatavasti ka üks peamine põhjus, miks keskvõim ei suutnud enam koos püsida. Aastal 2004 eKr variseb Uri III dünastia kokku ja algab uus Isin-Larsa ajastuks nimeta- tav periood Lähis-Ida ajaloos. Uri III ajastul omaks võetud ideoloogia, kultuur ning bürokraatlikud süsteemid jäävad üpriski muutumatuteks ka sellel ajastul – seega ei too Uri III dünastia langemine endaga kaasa väga suuri muutusi. Uri III perioodi lõpuks hakkab sumeri keel kõnekeelena välja surema ja levinuimaks suhtluskeeleks saab akadi keel. Rahvuse pinnal ei ole teada sumerlaste ja akadlaste vahelisi konflikte: sumeri keele rääkijaid oli tõe- näoliselt lihtsalt märgatavalt vähem kui pidevalt sisse rändavaid semiite.

410 Selz 2005, 102. 411 Vt lähemalt OBO 160/3, 170. 412 Või Ibbi-Sîn. 413 OBO 160/3, 172. 414 Vt Ibbi-Su’eni ja Išbi-Erra kirjavahetust – Michalowski 2011, 416–438.

147 Sumeri keel jääb kasutusele kirjandusliku, liturgilise, asjaajamis- ja haridus- keelena – kõik tähtsamad tekstid pannakse ka edaspidi sumeri keeles kirja. Seega saab sumeri keel sarnase tähenduse, nagu oli keskaegses Euroopas ladina keelel pärast Rooma impeeriumi lõppu. Sumeri keel jääb muistses Mesopotaamias kasutusele veel mitmeks aastatuhandeks kuni Mesopo- taamia tsivilisatsiooni lõpuni. Ka I at eKr kirjutatakse sumeri keeles endiselt kirjanduslikke tekste – hümne, eepilisi lugusid jm –, kuid tasapisi langeb sumeri keele oskus ja selle asemele kerkib akadi keel. Akadi keelest saab II at jooksul eKr kogu Lähis- Ida piirkonna rahvaste suhtluskeel e lingua franca. Akadi keelt kasutasid diplomaatilises suhtlemises nii Mesopotaamia, Anatoolia (hetiidid, hurriidid), Lõuna-Kaukaasia, Lääne-Iraani (Urartu, Meedia), Egiptuse, Süüria kui ka Palestiina valitsejad II–I at eKr. I at eKr tõuseb uueks lingua franca’ks aramea keel, mis hakkab akadi keelt välja tõrjuma ja saavutab võidu I at II pooleks eKr.

2.2.10. Ebla ja Mari linnriigid III at eKr

III at eKr eksisteeris Põhja-Mesopotaamia ja Süüria aladel mitu silmapaist- vat linnriiki, sh Ebla, Mari, Tell Brak, Urkeš, Aššur, Tell Beydar jmt. Selles õpikus peatume lähemalt vaid kahel neist – Ebla ja Mari linnriikidel.

Ebla linnriik

Ebla või tänapäeva Tell Mardīh oli teine tähtis keskus Põhja-Mesopotaa- mias, Süürias. Ebla asus Süüria aladel, Aleppost 55 km lõunas ning see oli vanimaid tsivilisatsiooni keskusi maailmas. Juba ca 3500 eKr oli siin asula. Ebla ajalugu on pikk ja keeruline. Eblal oli mitmeid konkurente – näiteks Mari –, hiljem sattus aga Ebla Akadi suuriigi kuningate agressiooni ohvriks.415 1960.–1970. a väljakaevamistel leiti sealt terve hulk kiilkirjatahvleid ning samuti silmapaistvaid ehitisi: loss, templid jne. Ebla rajajateks olid eblaii- did, kes olid semiidid päritolu rahvas. Eblast leitud tekstid olid kirjutatud ebla keeles, mis oli akadi keele sarnane idasemiidi keel, kuid Eblas kirjutati

415 Vt Ebla ajaloo kohta nt Pettinato 1991.

148 ka akadi ja sumeri keeles. Arheolooogid, kes Eblas kaevasid, avastasid sealt suure arhiivi416 – 20 000 tahvlit III at eKr (ca 2400/2350 eKr), aga ka varasemaid. Tahvlid olid koostatud nii sumeri, ebla kui ka akadi keeles. Tänu sellele arhiivile oli sumeri keelest võimalik paremini aru saada. Esimesed Ebla tekstid dateeritakse III at keskpaika eKr. Ebla linnriik oli oluline keskus Süüria aladel ning III at keskel eKr valitses see terve piirkonna üle – põhjas oli Ebla mõju märgatav kuni Karkemišini, mis asub Eufrati ülemjooksul (tänapäeva Türgi ja Süüria piiril). Lõunas ulatusid Ebla mõjud Hamathini Orontose jõel. Ebla lossiarhiiv on väljapaistev ja sisaldab tervet rida administratiivseid tekste. Ebla valitsejad kasutasid sumero- grammi en ehk valitseja, mis tähendab, et nad kandsid tiitlit en. Kasutati ka sumeri tiitlit lugal, aga pole teada, kas seda tõlgiti sõnaks šarrum ’kuningas’ (nagu seda kasutati Babüloonias) või tuleks seda hoopis lugeda rubā’um ’suur’ (nii nimetati näiteks Aššuri linna valitsejaid II at alguses eKr). Naissoost valitsejate jaoks kasutati ilmselt sõna maliktum, mis tähen- dab kuningannat. See sõna tuleb sõnast malkum, mis tähendab ugariti keeles kuningat, akadi keeles aga vürsti.417 Akadi kuningas Narām-Su’en vallutas ja hävitas Ebla 23. saj eKr. Hiljem Ebla taastati ja jäeti lõplikult maha alles 7. saj pKr.

Mari linnriik

Mari418 (tänapäeva Tell Hariri) oli oluline linnriik Põhja-Mesopotaamias, mis asus Süüria aladel. Mari ja Sumeri ühe kõige põhjapoolsema linna Kiši vahel on vaid 420 km. Mari oli tähtis kaubandus- ning samal ajal ka religioosne ja poliitiline keskus. Ajavahemikul 2900–1759 eKr mängis Mari tähtsat rolli poliitilise, majandusliku ja kultuurilise keskusena. On teada, et Maril oli juba varajasest ajast nii kaubanduslikke kui ka poliitilisi kontakte Sumeriga. Näi- teks varadünastilise ajastu III perioodil tegi Mari linna valitseja, kelle nimi pole teada, sõjaretke Lõuna-Mesopotaamiasse. See võis leida aset 26. või 25. saj eKr. Tihtipeale oli Mari koalitsioonis Kiši ja Akšaki linnaga, nt sõjas E-anatumi vastu (24. saj eKr). Mari linnast on leitud lasuriidist ehteid Uri

416 Vt nt ebla keele ja arhiivi kohta nt Cyrus, Rendsburg, Winter 2002. 417 Edzard 2004, 66–67. 418 Vt Mari kohta lähemalt Dalley 2002 või Heimpel 2003.

149 kuninga Mes-Ane-pada pühenduskirjaga. Kõik see viitab Mari tihedatele kontaktidele Sumeriga.419 Kaubad ja sumeri kultuuri mõjud levisid Marist lääne poole kuni Eblani. Marist on leitud umbes 40 pühendusraidkirja kohalikele valitsejatele. Kõik nad olid kirjutaud vana-akadi keeles. Kohalikest jumalatest oli tähtis Dagan e Dagon. Dagan oli läänesemiidi jumal, keda austati Maris, Eblas, hiljem ka Ugaritis ja Foiniikias. Ugariti keeles oli ta dgn, akadi keeles kirjutati tema nime dDagan. Dagan oli tormijumal, eriti tähtis Eufrati jõe keskjooksul. Ta oli Ebla linnas jumalate panteoni eesotsas, samuti mängis Dagan tähtsat rolli Maris ja Tuttulis. Maris võeti kasutusele sumeri kiilkiri, Maris räägitav keel kuulus aga idasemiidi keelte hulka. 1795. a eKr vallutas Mari linnriigi Babüloonia kuningas Hammurapi. Linn ja linnamüürid hävitati ning Mari kadus Mesopotaamia poliitilise ajaloo areenilt.

2.3. Eelam ehk Loode-Iraani alad 3000–2000 eKr ning nende suhted Sumeri ja Akadiga

2.3.1 Eelami ajaloost ja riiklikust süsteemist ning ideoloogiast üldisemalt

Loode-Iraani asunud muistse Eelami tsivilisatsiooni ajaloo rekonstruee- rimine on raske ja kohati võimatu ülesanne, sest väga paljusid asju pole teada. Allikaid on väga vähe. Peaaegu mitte midagi ei ole teada Eelami ajaloost III at eKr. Natuke parem olukord on mõnede hilisemate perioodi- dega. Suurem osa varasemast Eelami ajaloost on vaid üldisemates joontes rekonstrueeritav Sumeri kuningate nappide raidkirjade abil, mis mainivad mõnikord väga põgusalt Eelamit või mõnda Eelami valitsejat või konflikti Eelamiga. Eelam koosnes III at eKr paljudest linnriikidest ning on võimalik, et nagu Sumeriski võitlesid need linnriigid omavahel hegemoonia pärast. Vähe- malt tundub see olevat loogiline. Sageli juhtuski nii, et üks või teine linnriik sai nii võimsaks, et suutis vahel valitseda kogu Eelami territooriumi üle

419 Vt nt Edzard 2004, 64.

150 või kontrollida suuremat osa sellest. Oli ka aegu, mil osa Sumeri linnriike oli eelamlaste võimu all. Näiteks Avani dünastia (2600–2500 eKr) teatud perioodil domineeris osades Sumeri linnriikides Avani riik (nt Avanist pärit kuningas Mesalim või Mesilim kontrollis suurt osa Sumerist). Eelami riiklikust ideoloogiast ja kuningavõimust teame sama vähe kui selle riigi poliitilisest ajaloost. Kuid osa asju on õnneks teada. Eelam oli ülesehituselt ilmselt mingi föderatiivset laadi riiklik moodustis, kuhu kuulusid väga erinevad, raskesti ühendatavad alad. Selliseid väga erinevaid piirkondi ja hõime oli raske tsentraliseerida. Seetõttu üritasid Eelami ülem- valitsejad pigem siduda piirkondade valitsejaid dünastiliste abielude abil ja luua mingit vasallsuhete süsteemi. Selle tulemusena tekkis äärmiselt huvitav, ainulaadne ja väga komplitseeritud riiklik moodustis, millele pole ajaloos ilmselt analooge. Eelamlaste suhetest teiste rahvaste ja hõimudega, kes elasid Iraani platool, ei teata samuti eriti midagi. Arheoloogiliste andmete põhjal on tehtud oletusi, et nende rahvastega kaubitseti aktiivselt ja saadi suhteliselt sõbralikult läbi. Suhted Mesopotaamiaga olid seevastu üsna vaenulikud ja sel suunal pidas Eelam tihtipeale pikki ja veriseid sõdu. Sumereid huvitasid Eelami loodusvarad, nii et mõnes mõttes võib öelda, et Eelami ja Sumeri konfliktid olid inimkonna ajaloos esimesed sõjad ressursside pärast. Sumeri linnriigi Kiši kuningas En-meberagesi on esimene kindlaks tehtud ajalooline isik Sumeri ajaloos, kellest on säilinud ka mõned väga lakoonilised raidkirjad. Mainimisväärt on asjaolu, et kõige varasem informatsioon Sumeri-Eelami suhete ja ka Eelami poliitilise ajaloo kohta on samuti pärit En-meberagesi raidkirjadest. Seega jutustab üks esimesi sumeri raidkirju meile Sumeri ja Eelami sõjast, mis toimus üks põlvkond enne Gilgameši valitsusaega. Oletatavasti tegi En-meberagesi vähemalt ühel korral vallutus- või röövretke Eelamisse, aga võibolla ka rohkem. En- meberagesi „viis sõjasaagina relvad Eelami maalt ära”, nagu ütleb „Sumeri kuningate nimekiri”.420 Järgnevad 2000 aastat olid Mesopotaamia ja Eelami suhted enamasti teravad.421 Teist nii pikaajalist konflikti naabermaade vahel ajalugu ilmselt ei tea. Selle aja vältel vahetusid Lõuna-Mesopotaamia geopoliitilisel

420 Vt IDV I, 168; vt ka Хинц 1977, 67. 421 Vt nt Selz 1990, 27–43.

151 maastikul mitmed võimud, rahvad ja riigid. Eelamis aga valitsesid endiselt eelamlased, kuigi ka nende kõrval elas paljusid teisi rahvuseid ja hõime. I at alguseks eKr said nende naabriteks iraani hõimud, sh meedlased ja pärslased. Mesopotaamia ja Edela-Iraani alad on olnud sõjajalal ka hiljem. Näiteks 539. a eKr suundusid Edela-Iraanist Babüloonia vastu pärslased. Muidugi toimisid ka tihedad kultuurilised ja majanduslikud sidemed. Sumerlased, akadlased, assüürlased ja babüloonlased tegid sadu vallutus- ja röövretki Eelamisse, et tuua sealt kive, puitu, metalli ja hiljem ka hobuseid. Eelamlased korraldasid vasturetki, et maksta kätte ja hoida mesopotaamlased Eelamist nii kaugel kui võimalik. Näiteks teame, et eelamlased ilmselt võitsid ajavahemikul 2600–2550 eKr Uri linnriiki ja kuku- tasid Uri dünastia. Järgmised tuhat aastat (2500–1500 eKr) valitsesid Eelamis kolm dünas- tiat: Avani dünastia, seejärel Šimaški dünastia kuningad ning nende järel ülemvalitsejad, kes olid tõenäoliselt samuti pärit Šimaškist. Tänaseni pole tegelikult teada Avani ja Šimaški asukoht, ehkki oletatakse, et Avan asus kusagil Anšanis, Šimaški aga tänapäeva Horremabadi põhjaosas. 26. saj paiku eKr sai Avani dünastia nii võimsaks, et domineeris mõnda aega isegi Sumeris, kuid 2550. a paiku eKr vallutas Kiši kuningas Avani ning Avan sattus mõneks ajaks Sumeri võimu alla. Natuke hiljem kerkis Avanis esile dünastia, mille rajajaks oli keegi Peli (ei ole teada isegi seda, kas see nimi on õigesti kirjutatud).422 Šimaški nimetus esineb tekstides alates hilisemast Akadi ajastust kuni Vana-Babüloonia ajastuni. Kõige sagedamini esineb see just Uri III (2012– 2004 eKr) ajastu tekstides Mesopotaamias ning ka Eelami tekstides Susa linnas sukkalmah’ide ajastust, mida dateeritakse ca 1900–1600 eKr.423 Avani dünastia (ca 2500–2220 eKr) langeb ligikaudu kokku varadünasti- lise ajastu III perioodiga (2500–2335 eKr) ning Akadi ajastu (2334–2154 eKr) I poole perioodiga Mesopotaamias ja lõpeb Akadi kuninga Naram-Su’eni või Šar-kali-šarrī valitsemisperioodiga ca 2220 eKr.

Avani dünastia esindajad, kes on meile tuntud, on järgmised: Peli või Pieli (ca 2500 eKr), võimalik, et tema oli dünastia rajaja;

422 Хинц 1977, 67–70. 423 Henrickson 1984, 98–99.

152 Tata (24. saj eKr?); Ukku-Taheš või Ukkutahiš (24. saj eKr); Hišur (24. saj eKr); Šušun-Tarana (24. saj eKr); Napil-huš (24. saj eKr); Kikku-Sive-Temti (24. saj eKr); Luh-Iššan (ca 2350 eKr või hiljem); Hielu (ca 2300 eKr või hiljem); Hita (23. saj eKr); Kutik-Inšušinnak (23. saj või 22. saj algus).

Oluline dünastia, mis valitses Eelamis 21.–19. saj eKr, oli Šimaški valitsejate dünastia. Šimaški dünastia kuningad valitsesid Eelamis ca. 2030–1850 eKr. See periood langeb peaaegu kokku Mesopotaamia Uri III ajastu lõpuga (2112– 2004 eKr) ja Isin-Larsa perioodiga (2017–1792 eKr). See oli sõdade, kaose ning vallutuste periood. Nii Eelam kui Sumer ja seejärel kogu Babüloonia pidasid omavahel kümneid sõdu ja nende vahel oli ka sadu väiksemaid konflikte.

Šimaški valitsejateks olid: Gir-Namme (ca 2030 eKr), Enpi-Luhhan (ca 2010 eKr), Hutran-Temti (2010?–1990? eKr), Kindattu (1990?–1970? eKr), Indattu-Inšušinnak I (= Idattu I) (valitses oletatavasti 1970?–1945? eKr), Tan-Ruhurater (1945?–1925? eKr), Idattu II (1925–1900? eKr), Indattu-Napir (1900–1875? eKr), Indattu-Tempti (1875–1850? eKr).

Mõnevõrra kindlamad andmed Eelami ajaloost pärinevad Akadi kuninga Sargoni ja tema järglaste ehk Sargoniidide ajast (2334–2154 eKr). Kunin- gas Sargon tungis oma vägedega ka Eelamisse. Just Sargon hävitas oma 55-aastase valitsemisaja lõpus Eelami võimsuse, vähemalt enda väitel.

153 Seetõttu nimetaski Sargon ennast tagasihoidlikult „maailma kuningaks, Eelami ja Barahšumi (e Varahse) protektoriks/kaitsjaks”.424 Nagu iga piiramatu võimuga auahne valitseja, tegi „tagasihoidlik” Sargon aktiivselt propagandat oma eesmärkide saavutamiseks. Näiteks väidab Sargon oma tekstides ametlikult, et hävitas Eelami. Ent Eelami territoorium oli suhteliselt suur ja seda polnud kerge allutada, sest maa oli mägine ning maastik raskesti läbitav. Pole usutav, et Sargon suutis vallutada ja liita oma riigiga kogu Eelami, muutes selle oma impeeriumi provintsiks. Pigem võiks rääkida Eelami vasallsõltuvusest. On säilinud Eelami kuberneri silinderpitsat, mis kuulus akadlasele Ešpumile, kes oli Eelamis Akadi kuninga Man-ištūšu (Sargoni poeg) funktsionär, kuid seegi võib olla puhas Akadi propaganda. Pärast Sargoni surma pääses Akadis võimule tema poeg, vallutaja ja jõhker valitseja Rimuš (2279–2270 eKr). Rimuši ajal puhkes Sumeris laia- haardeline ülestõus, mida Eelami kuningas Hišepratep üritas ära kasutada, et pääseda Akadi ülemvõimust. Ent Rimuš surus ülestõusu maha, vallutas Sumeri taas ning tungis 2275. a paiku Eelamisse. Ta purustas eelamlased ja nende liitlased. Seejärel peeti kusagil Susa ja Avani vahel suur lahing, mille Eelam kaotas. Mis sai Eelami kuningast, ei ole teada, kuid võib oletada, et ta tapeti. Just Rimuši ajast pärinevad esimesed andmed Eelami riikliku üles- ehituse kohta: Eelamis valitses korraga kolm valitsejat, üks neist oli ülemvalitseja. Sellest ajast hakkas Akadi ideoloogia roll Eelamis veelgi kasvama. Akadi keel muutus Susas bürokraatiakeeleks, Eelami valitsejad, kellest olid saanud Akadi kuninga vasallid, hakkasid kasutama sumerikeelseid tiitleid, nagu ensi e kuberner ja šagina e kindral, mis muutusid Akadi ajal lihtsalt kõrgametnike tiitliteks. See ei pruugi siiski veel tähendada, et Eelam oli lõplikult vallutatud, vaid võis vaatamata Sargoniididest kuninga- tele säilitada suveräänsuse. Sargoni lapselapse Narām-Su’eni (2254–2218 eKr) ajal saavutas Akadi impeerium oma võimsuse tipu. Eelam oli nüüd üks Akadi riigi vasall või provints, see oli Akadi impeeriumi üks kõige idapoolsemaid alasid. Narām- Su’eni raidkirjad ei anna paraku infot sõdade kohta Eelamiga. Avanis

424 Хинц 1977, 70.

154 valitses sel ajal ilmselt Hita ja just Hitaga sõlmiski Narām-Su’en keskmise kronoloogia järgi 2223. a paiku või hiljem sõpruslepingu.425 Tegemist on esimese teadaoleva rahvusvahelise kirjaliku lepinguga kahe riigi vahel. Samuti on see üks tähtsamaid Eelami ajaloo dokumente. Nähtavasti sõlmiti taolisi lepinguid veel varemgi, aga neid pole avastatud. Hämmas- tavam on see, et leping on sõlmitud eelami keeles, vähemalt pole akadi versiooni teada. Osa lepingu sisust on väga hägune, aga ühtteist on sellest siiski välja loetud. Isegi Eelami kuninga nimi on hävinud, kuid ilmselt oli see Hita. Tegemist on olnud liidulepinguga, milles Hita ning Narām-Su’en on enam-vähem võrdsed partnerid. Oletatavasti oli kuningas Narām-Su’enil valitsemise lõpupoole probleeme Zagrose mägedes elanud gutilastega, seetõttu vajaski ta lepingut kuningas Hitaga. Leping algab järgnevalt.

I Kuulake, jumalanna Pinenkir426 ja teie, helded taeva jumalad (See järel loetakse üles mitukümmend Mesopotaamia ja Eelami jumalat, sh ka Amba, Akadi dünastia kuningate isiklik jumal) II Hoidku meid Susa jumalad! Jumalatele toovad kuningad vande. Jumala Nahitile on hingega ustav kuningas, jumalal Inšušinakile hingega ustav kuningas, jumalanna Šiašumile, jumal Napirile ja jumalanna Narundale hingega ustav kuningas ! […]. III […] Mitteallumist Akadile ma enda juures ei kannata. Kaitsku mu väejuht (seda) lepingut mitteallumise eest. Narām-Su’eni vaenlane on minu vaenlane, Narām-Su’eni sõber on mu sõber, (kuna) tema (Narām-Su’eni) kingid on meeldivad. Tema kinkide nimel kaitsku (Eelami) alamad Narām-Su’eni liitlasi. Narām-Su’eni vaenlane on IV minu vaenalane, Narām-Su’eni sõber on mu sõber, (kuna) tema (Narām-Su’eni) kingid on meeldivad. Tema kinkide nimel kaitsku (Eelami) alamad Narām-Su’eni liitlasi. […].427

Vande tunnistajaks toodi kokku 37 Susa ja Akadi jumalust. Lepingus on ka selline tsitaat: „Narām-Su’eni vaenlane on ka minu vaenlane, Narām-Su’eni

425 Hinz 1967. 426 Oluline Eelami jumalanna. 427 Tõlgitud järgmise väljaande järgi – Стручевский 1987, 17.

155 sõber on ka minu sõber.”428 Eelami kuningas kohustus Akadi õitsengule kaasa aitama ja takistama igasugust vaenulikkust kahe rahva vahel. 2218. a paiku eKr läks Narām-Su’en sõjaretkele gutilaste vastu. Õnn oli talle selja pööranud ning ambitsioonikas nelja ilmakaare kuningas ja elav Akadi jumal, nagu ta ennast nimetas, langes lahingus. Vähemalt osa uurijaid oletavad seda. Osa assüriolooge (nt tuntud vene assürioloog Igor Djakonov) arvabki, et Narām-Su’en sai surma lahingus gutilaste vastu.429 Miks nii arvatakse? Hilisem sumeri ja vanababüloonia pärimus (legendid ja lugulaulud) väidab, et Narām-Su’en sai surma lahingus gutilastega.430 Kuid see võib olla ka hilisem väljamõeldis ja uus-sumeri või vana-babüloonia preestrite propaganda. Igal juhul hakkas Akadi riik pärast Narām-Su’eni surma nõrgenema ja Eelam tahtis seda muidugi ära kasutada. Eelami kuningal Kutik-Inšušinakil õnnestuski Eelam Akadi ikkest vabastada ja see oli tema silmis ülitäh- tis sündmus. Kutik-Inšušinak oli Narām-Su’eni ajal Susa linna valitseja, kes allus Eelami kuningale. Pärast Narām-Su’eni surma 2218. a paiku eKr, kui Akadis võimule tulnud Šar-kali-šarrī pidi riigi säilitamiseks võitlema gutilaste ja teistega, avanes Kutik-Inšušinakil hea võimalus teha Eelamis hiilgavat karjääri. Ta ei saanud küll kohe kuningaks, kuid suurendas sõjaret- kedega oma võimu tohutult. Eelami kuningaks sai Kutik-Inšušinak u 23. saj lõpus eKr. Oma akadi keelsetes raidkirjades nimetas ta ennast sestpeale „võimsaks Avani kuningaks”, aga eelamikeelsetes raidkirjades koguni „kogu maa kuningaks, väljavalituks, võidukaks”. Huvitav on ka see, et just Kutik-Inšušinaki raidkirjas näeme universalistlikke väljendeid, mida kasutas Narām-Su’en, kes mõtles välja tiitli „nelja ilmakaare kuningas”. Kutik-Inšušinak oli formaalselt Akadi kuninga Šar-kali-šarrī vasall, aga Šar-kali-šarrīl ei olnud enam piisavalt võimu, et Eelamit kontrollida. Ta pidi võitlema Akadi eksistentsi pärast ning loobuma oma isa tiitlitest „Akadi jumal” ja „nelja ilmakaare kuningas”. Seevastu Kutik-Inšušinak kirjutas enda kohta steelil, et jumal Inšušinak „pööras tema poole oma helde pilgu ning andis talle neli ilmakaart”, võttes sellega Narām-Su’enilt tiitli

428 Стручевский 1987, 16, 17. 429 Дьяконов 1959, 236. 430 Sazonov 2010a, 112–126.

156 üle. Karta polnud seejuures midagi, kuna suur jõhker vallutaja, juht ja õpe- taja, rahvaste isa, Akadi võimas ja kangelaslik jumal oli juba mõned aastad hauas ning tema poeg Šar-kali-šarrī isegi ei pretendeerinud isa jumalikule staatusele ja titulatuurile. Kutik-Inšušinaki loodud Eelami-Avani suurriik ei olnud siiski kaugeltki võrreldav isegi nõrgenenud Akadiga, rääkimata Narām-Su’eni tohutust impeeriumist, mis laius tänapäeva Lõuna-Türgist Edela-Iraanini. Avani dünastia kadus ajalooareenilt 2200. a paiku või natuke hiljem. Koos sellega kadus igaveseks ka eelami lineaarkiri. Tõenäoliselt vallutasid gutilased jt nii Eelami kui ka Akadi. 2150. a paiku eKr langes lõplikult juba väga nõrk Akadi riik. Gutilased kehtestasid Sumeris ja Akadis ülemvõimu ligikaudu 70 aastaks. Kui gutilaste võim Sumeris ja Akadis 21. saj lõpus eKr lõppes, rajas Sumeri kuningas Ur-Namma (2112–2094 eKr) võimsa Uus-Sumeri suurriigi ning allutas kogu Mesopotaamia. Eelam oli tol ajal nõrk. Ilmselt suutsid Ur-Namma ja ta poeg Šulgi kontrollida ka mõningaid Eelami alasid. Sumeri võimu sai Eelam eriti tunda siis, kui Sumeris tuli võimule kuningas Šulgi (2094–2047 eKr), Uus-Sumeri kõige hiilgavam ja võimsam kuningas, kes kontrollis Lähis-Ida Vahemerest kuni Pärsia laheni, nagu kunagi varem Narām-Su’en või Sargon. Šulgi vallutas Susa piirkonna, kus asusid valitsema Uri linnast määratud asehaldurid, ning korraldas mitu retke ka Anšani eelamlaste vastu. Šulgi korraldas ehitustöid mitte ainult Sumeris ja Akadis, vaid ehitas ka Susasse templi „oma isandale, jumal Inšušinakile” ning tegi rikkalikke anne- tusi teistele Eelami templitele. Šulgi oli nutikas poliitik ning ta hakkas oma valitsusaja lõpus looma Eelami palgasõduritest väeosi. Nende eesmärk oli tugevdada Sumeri garnisone ja armeeüksusi. Uus-Sumeri kuningad andsid oma sugulasi Eelami valitsejatele naisteks. Näiteks kuningas Šu-Su’en, Šulgi pojapoeg, andis ühe oma tütre kaasaks Anšani valitsejale. Nii sidusid Sumeri kuningad Eelami valitsejaid oma dünastiaga. Olukord Lähis-Idas muutus, kui 2030. a paiku eKr tõusis võimule viimane Uus-Sumeri kuningas Ibbi-Su’en. See auahne ja alguses edukas valitseja lõpetas äärmiselt nukralt. Kui läänest sisse tunginud läänesemiidi päritolu amoriidi hõimud hakkasid hõivama Sumeri ja Akadi linnu, reetis Isini linna asehaldur ja kindral akadlane Išbi-Erra 2017. a eKr oma kuninga ning kuulutas ennast Isini kuningaks. Temaga ühinesid mitu Ibbi-Su’eni

157 asehaldurit, mis nõrgestas veelgi Uri võimsust, ja Uus-Sumeri kuningriik hakkas lagunema. Seda asjaolu ei jätnud kasutamata eelamlased, kes tungisid Sumerisse. Eelamlaste retke saatis edu ning 2004. a eKr vallutasid ja rüüstasid Eelami väed Uri, hävitades Uus-Sumeri riigi jäänused. Nad viisid kuningas Ibbi-Su’eni Eelamisse vangi, kus ta nähtavasti jõhkralt hukati. Nii võis Eelami kuningas nautida võitu oma vana verivaenlase üle, kuna ta kontrollis Uri linna. Oma roll selles edus oli ka kuningas Šulgi loodud Eelami väeüksustel, kes reetsid Ibbi-Su’eni. Eelami kuningas viis Anšani Sumeri kuujumala Su’eni (Nanna) kuju, mis asus Uris, ja ka teiste jumalate kujud. Sumer kui riik kadus lõplikult maailmaareenilt, sumeri keel aga suri tasapisi välja, jäädes üksnes kirjanduse ja teaduse keeleks. Sellega Eelami ja Mesopotaamia suhted siiski ei lõppenud. Sõjad jätkusid hiljemgi, II ja I at eKr. Eelamit laastas ka Hammurapi, hiljem korraldasid eelamlased omakorda ülimalt jõhkraid retki Babülooniasse.

158 Kronoloogia

5500–4000 eKr Ubaidi ajastu. 4000–3100 eKr Uruki ajastu. ca 3500/3000 eKr võeti Sumeris kasutusele pronks. ca 3500–3400 eKr leiutati Sumeris kiilkiri. 3100–2900 Ğemdet-Nasri ajastu Sumeris. 2900/2800–2335 eKr varadünastiline ajastu Sumeris – esimesed kuningad ja dünastiad. Sõdade ajastu. Linnriigid riivaalitsevad omavahel. Olulisemad linnriigid on Uruk, Kiš, Ur, Umma, Lagaš, Adab. ca 2700–2600 eKr valitsevad Sumeris En-Mebaragesi, Akka ja Gilga meš. Toimuvad Uruki ja Kiši linnade vahelised sõjad. Võimalik, et toimuvad ka esimesed sõjad Eelami ja Kiši vahel (En-Mebaragesi retk Elamisse). ca 2600/2550 eKr saab eelamlane Mesilim hegemooniks Sumeris (Avani I dünastia). ca 2500/2480 eKr valitses Lagaši kuningas Ur-Nanše (Lagaš I dünastia). ca 2450 eKr E-anataum (Lagaši I dünastia) – suur vallutaja. Sõda Umma, Akšaki jt linnriikidega. ca 2410/2400 eKr En-metena (Lagaši I dünastia) – sõjad ja vallutused jätkuvad. Sõda Ummaga. ca 2350/2340 eKr vallutab Lugal-zagesi peaaegu terve Sumeri. Laga- šis valitseb viimane Lagaši I dünastia valitseja Uru-kagina (Uru-kagina seadused). 2334 eKr tuleb akadlane Sargon võimule Kišis ja valib pealinnaks Agade linna. Ta purustab Lugal-zagesi ja vallutab Uruki, Lagaši jne. 2334–2279 eKr vallutab Sargon Sumeri ja seejärel terve Mesopo- taamia, teeb sõjaretki Eelamisse ning loob võimsa Akadi impeeriumi.

159 2154 eKr Akadi impeeriumi lõpp ja gutilaste ülemvõimu kehtestamine. 22 saj II pool eKr Gudea (Lagaši II dünastia) kontrollib Lõuna-Sumerit ning on gutilaste vasall või liitlane. 2112–2004 eKr Uus-Sumeri suurriik (Uri III dünastia). 2112 eKr rajab kuningas Ur-Namma Uus-Sumeri riigi, pealinnaks saab Ur (Uri III dünastia). 2094–2046 eKr saavutab Uus-Sumeri riik kuningas Šulgi ajal oma õitsengu tipu. Kuningas on kuulutatud jumalaks. u 2030 eKr tuleb Sumeris võimule viimane Uri III dünastia kuningas sumerlane Ibbi-Su’en. Uus-Sumeri riik näib Ibbi-Su’eni valitsemise alguses olevat oma võim- suse tipul, kuid varsti algavad tõsised probleemid. Amoriidid hakkavad hõivama Mesopotaamia linnu. Ibbi-Su’en sõdib Eelamiga. 2020/2021 eKr haarab Išbi-Erra võimu Isini linnas ja keeldub allu- mast Uus-Sumeri kuninga Ibbi-Su’eni käskudele. 2017 eKr kuulutab Isini valitseja Išbi-Erra end „Sumeri ja Akadi kuningaks”, näidates seega, et ta on Uus- Sumeri riigi järglane. 2004 eKr langeb Uri linn eelamlastest vallutajate kätte, kes viivad viimase Uus-Sumeri kuninga Ibbi-Su’eni Eela- misse, tema edasine saatus on teadmata. u 1996 eKr langeb Uri linn Isini valitseja, akadlase Išbi-Erra kätte. Nippuri linna kontrollib samuti Išbi-Erra.

160 Kaart 1. Mesopotaamia kaart

Türgi, Tauruse mäed, Diyarbakır, Aleppo, Hama, Liibanon, Jerusalemm, Jordaania, Iraak, Mesopotaamia, Eufrat, Tigris, Bagdad, Zagrose mäed, Iraan, Ninive, Mosul, Hatra, Aššur (Assur), Mari, Damaskus, Gaziantep, Beirut, Vahemeri, An-Najaf (saksa keeles Nadschaf), Karbalā’ (või Kerbela), Kiš, Waššukani, Iisrael, Babülon, Sippar, Kiš, Nippur, Isin, Lagaš, Ahvaz, Basra, Kuveit, Pärsia laht, Kaspia meri, Kirkūk, Nuzi, Amman

161 Fotode, jooniste ja kaartide nimekiri

Foto 1. Sir Henry Rawlinson. Https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Henry_ Creswicke_Rawlinson.jpg#/media/File:Henry_Creswicke_Rawlinson.jpg. Viimane külastus 03.07.2015 Foto 2. Friedrich Delitzsch. Https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/5/ 5c/Friedrich_Delitzsch.jpg. Viimane külastus 03.07.2015 Foto 3. Behistuni raidkiri (Iraan). Https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/ d/dc/Bisotun_Iran_Relief_Achamenid_Period.JPG. Viimane külastus 03.07.2015 Foto 4. Näide varasemast sumeri piktograafilisest kiilkirjast, IV at lõpp eKr või III at algus eKr. Http://img.wikinut.com/img/1ji7y8o5-5g79_eo/jpeg/0/Sumerian- pictographs.jpeg. Viimane külastus 03.07.2015 Foto 5. Uruki vaas. Algne kuju. Https://17green.wordpress.com/2013/09/29/warka- vase-from-uruk-iraq-3200-3000-bce/. Viimane külastus 13.08.2015. Foto 6. Uruki vaas pärast 2003. aasta rüüstamist. Https://oi.uchicago.edu/OI/IRAQ/ dbfiles/objects/14_2.htm. Viimane külastus 03.07.2015. Foto 7. Uruki vaasi koopia. Pergamoni muuseum (Berliin). Https://upload.wikimedia.org/ wikipedia/commons/1/1a/Vorderasiatisches_Museum_Berlin_051.jpg. Viimane külas- tus 03.07.2015. Foto 8. Lõuna-Iraagis asuv Ğirsu linn, mis oli Lagaši linnriigi pealinn III at eKr. Https://oi.uchicago.edu/OI/IRAQ/sites/Girsu/Girsu_1.htm. Viimane külastus 03.07.2015. Foto 9 ja 10. Puruks löödud sumerikeelsed raidkirjad. Https://oi.uchicago.edu/OI/ IRAQ/sites/Girsu/GirsuPages/Girsu24.htm. Viimane külastus 03.07.2015. Foto 11. Narām-Su’eni steel. Louvre (Pariis). Https://upload.wikimedia.org/ wikipedia/commons/6/67/Stele_Naram_Sim_Louvre_Sb4.jpg. Viimane külastus 03.07.2015. Foto 12. Akadi ajastu silinderpitsati jäljend (BM 89771). Briti Muuseum (London). Http://cdn.preterhuman.net/texts/other/crystalinks/ea.jpg. Viimane külastus 13.08.2015. Foto 13. Akadi ajastu silinderpitsati jäljend pealkirjaga „Lindmehe kohtuotsus” (BM 103317).Briti Muuseum (London). ©Trustees of the British Museum Foto 14. Adabi linnriigi valitseja Lugal-Dalu. Istanbuli Arheoloogia Muuseum (Istan- bul). Erakogu (Vladimir Sazanov). Foto 15. Pu-abi peakate. Uri I dünastia ajastu. Briti Muuseum (London). Erakogu (Vladimir Sazanov).

162 Foto 16. Uri standard või kuninglik standard. Uri I ajastu. Briti Muuseum (London). Https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Standard_of_Ur_-_War_side. jpg?uselang=et. Viimane külastus 13.08.2015. Foto 17. Ur-Nanše pühendustahvel,Ğirsu (Tello/Lagaš), ca 2550–2500 eKr, lubjakivi. Leidja prantsuse arheoloog Ernest de Sarzec, 1888. a, Louvre (Pariis). Https:// upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/4/4b/Relief_Ur-Nanshe_Louvre_ AO2344.jpg. Viimane külastus 03.07.2015. Foto 18. E-anatumi raisakotkaste steel (Lagaš, ca 2400 eKr). Louvre (Pariis). Era- kogu (Vladimir Sazonov). Foto 19. Bassetki kuju (Iraagi muuseum, Bagdad). Https://www.flickr.com/photos/ one-thirteen/3368270611. Viimane külastus 13.08.2015. Foto 20. Narām-Su’eni võidusteel (ca 2220 eKr). Louvre (Pariis). Https://upload. wikimedia.org/wikipedia/commons/d/d8/Victory_stele_of_Naram_Sin_9068. jpg?uselang=et. Viimane külastus 13.08.2015. Foto 21. Kuningas Gudea (22 saj eKr). Briti Muuseum (London). Erakogu (Vladimir Sazanov). Foto 22. Kuningas Gudea kuju (dioriit), ca 22 saj eKr. Louvre (Pariis). Erakogu (Vla- dimir Sazanov). Joonis 1. Maailma ülesehituse skeem. Kaart 1. Mesopotaamia kaart. Https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/ e/ed/N-Mesopotamia_and_Syria_english.svg. Viimane külastus 03.07.2015.

163 Kirjandus

Elektroonilised allikad http://www.dainst.org/en/event/8-internationales-colloquium-der-deutschen- orient-gesellschaft-uruk-%E2%80%93-altorientalische-metropo?ft=all, 8. Inter- nationales Collo-quium der Deutschen Orient-Gesellschaft (viimane külastus 3.07.2015.) http://archlgy.haifa.ac.il/staff/heltzer.htm#Articles (viimane külastus 3.07.2015.) http://www.ut.ee/klassik/eas/ (viimane külastus 3.07.2015.) http://www.helsinki.fi/science/saa/rai47.html (viimane külastus 3.07.2015.) http://www.eao.ee (viimane külastus 3.07.2015.) http://www.eaus.ee (viimane külastus 3.07.2015.) http://www.let.leidenuniv.nl/IAA (viimane külastus 3.07.2015.) http://www.sbl-site.org (viimane külastus 3.07.2015.) https://oi.uchicago.edu/OI/IRAQ/dbfiles/objects/14_2.htm (viimane külastus 3.07.2015.) http://img.wikinut.com/img/1ji7y8o5-5g79_eo/jpeg/0/Sumerian-pictographs.jpeg. (viimane külastus 3.07.2015.) http://en.wikipedia.org/wiki/Naram-Sin_of_Akkad#mediaviewer/File:Stele_ Naram_Sim_Louvre_Sb4.jpg, (viimane külastus 3.07.2015.) https://oi.uchicago.edu/OI/IRAQ/dbfiles/objects/14.htm (viimane külastus 3.07.2015.) http://en.wikipedia.org/wiki/Behistun_Inscription#/media/File:Bisotun_Iran_ Relief_Achamenid_Period.JPG (viimane külastus 3.07.2015.) http://www.theiraqmuseum.com/ (viimane külastus 3.07.06.2015.) http://archlgy.haifa.ac.il/staff/heltzer.htm#Articles (viimane külastus3.07.2015.)

Kreeka allikad

Herodotos = Геродот. 2001. История. Классики исторической мысли. Научно- издательский центр Ладомир, Москва. Xenophon = Ксенофонт. 2010. Анабасис. Греческая история. Астрель, Москва. Strabon = Kramer, G. (toim). 1952. Strabonis Geographica. Editio Minor. Vols 1–2, containing Books 1–17. Berlin.

164 Mesopotaamia ja Iraani allikad

Avesta – Zoroastrian archive, Old Persian Texts, http://www.avesta.org/op/ op.htm#db1 (viimane külastus 3.07.2015). Black, J. A.; Gunningham, G.; Robson, E., Zólyomi, G. 2006. The Literature of Ancient Su-mer. Oxford University Press, Oxford – New York. Borger, R. 1996. Beiträge zum Inschriftenwerk Assurbanipals: die Prismenklassen A, B, C = K, D, E, F, G, H, J und T sowie andere Inschriften. Wiesbaden: Harrassowitz. Cooper, J. S., 1986. Presargonic Inscriptions, Translation Series, Volume I. Sumerian and Akkadian Royal Inscriptions, Volume I. New Haven, Connectucut: The Amer- ican Oriental Society. Edzard, D. O. 1997. Gudea and His Dynasty. The Royal Inscriptions of Mesopota- mia: Early Periods,Vol. 3/1. Universityof Toronto Press. ETCSL = Black, J. A.; Cunningham, G.; Ebeling, J.; Flückiger-Hawker, E.; Robson, E.; Taylor, J.; Zólyomi, G. The Electronic Text Corpus of Sumerian Literature (http:// etcsl.orinst.ox.ac.uk/), Oxford 1998 –2006. FAOS 7 = Gelb, I. J.; Kienast, B. 1990. Die altakkadischen Königsinschriften des Drit- ten Jahrtausends v. Chr. Freiburger Altorientalische Studien 7, Stuttgart. Grayson, A. K. 1975. Assyrian and Babylonian Chronicles, Texts from Cuneiform Sources, Volume V, (toim) A. Leo Oppenhein in collaboration with M. Civil, E. Reiner, E. Sollberger, J. J. Augustin Publisher, Locust Valley, New York. RIMA 1 = Grayson, A. K. 2002. Assyrian Rulers of the Third and Second Millennia BC (to 1115 BC), The Royal Inscriptions of Mesopotamia, Assyrian Periods, vol. 1, Toronto-Buffalo-London: University of Toronto Press, 1987, reprinted 2002. RIME 1 = Frayne, D. R. 2008. Presargonic Period (2700–2350 BC). The Royal Inscrip- tions of Mesopotamia: Early Periods, vol. 1. Toronto-Buffalo-London: University of Toronto Press. RIME 2 = Frayne, D. R. 1993. Sargonic and Gutian Periods (2334–2113 BC). The Royal Inscriptions of Mesopotamia, Early Periods, vol. 2. Toronto-Bufallo-London: Uni- versity of Toronto Press. RIME 3/2 = Frayne, D. R. 1997. Ur III Period (2112–2004 BC). The Royal Inscriptions of Mesopotamia, Early Periods. Volume 3/2. Toronto, Bufallo, London.

Sekundaarkirjandus

Akurgal, E. 2001. The Hattian and Hittite Civilizations. – Ankara: Republic of Turkey, Ministry of Culture. Alster, B.; Westenholz, A. 1994. The Barton Cylinder. – ASJ 16, 15–46. Annus, A. 2001. Paabeli Marduk ja Hammurapi, Tuna 3, 9–19. Annus, A. 2002. The God Ninurta in the Mythology and Royal Ideology of Ancient Mesopotamia. – The Neo-Assyrian Text Corpus Project, Helsinki. Annus, A.; Soosaar, S.-E. 2002. Kuningas Gudea Templihümn, sumeri keelest tõlki- nud: A-silinder: S.-E.Soosaar; B-silinder: A. Annus; toimet. ja eessõna: A. Annus, Kirjastuskeskus, Tallinn. Annus, A. 2003. Enuma eliš: Babüloonia loomiseepos. Kirjastuskeskus,Tallinn.

165 Annus, A. 2009. 100 aastat maineka teadlase Arthur Võõbuse sünnist. – Eesti Kirik, 29.04.2009 http://www.eestikirik.ee/node/7186 (viimane külastus 3.07.2015.) Annus, A. 2010. Gilgameši eepos, TLÜ, Bibliotheca Antiqua. Ayish, A.-H. 1976. Bassetki Statue with an Old Akkadian Royal Inscription of Narām-sin of Agade (B.C. 2291–2255) – Sumer 32, 70–73. Behrens, H. 1998. Die Ninegalla-Hymne: die Wohnungnahme Inannas in Nippur in altbabylonischer Zeit. Steiner, Stuttgart. Bertman, S. 2005. Handbook to Life in Ancient Mesopotamia. Oxford University Press, New York. Bietenholz, P. G. 1962. Pietro della Valle 1586–1652. – Studien zur Geschichte der Orientkenntnis und des Orientbildes im Abendlande, Basel-Stuttgart. Borger, R. 2004. Mesopotamisches Zeichenlexikon. – AOAT 305, Ugarit-Verlag, Münster. Briant, P. 2002. From Cyrus to Alexander. A History of the Persian Empire. Eisenb- rauns, Winona Lake, Indiana. Bryce, T. 2005. The Kingdom of The Hittites.New Edition, Oxford University Press, New York. Burnouf, E. 1836. Mémoire sur deux Inscriptions Cunéiformes trouvées près d’Hamadan et qui font partie des papiers du Dr Schulz, Impr. Roy, Paris. Burnouf, E. 1838. Mémoire sur les inscriptions cuneiforms. Paris. Catastrophe! The Looting and Destruction of Iraq’s Past, 2008 = Catastrophe! The Looting and Destruction of Iraq’s Past. (toim.) by Feoff Emberling, Katharyn Hanson, with contributions by McGuire Gibson, Donny George, John M. Russel, Katharyn Hanson, Clemens Reichel, Elizabeth C. Stone, Patty Gerstenblith. Cancik-Kirschbaum, E. 2003. Die Assyrer: Geschichte, Gesellschaft, Kultur. Verlag C.H. Beck, München. Carter, E.; Stolper, M. W. 1984. Elam. Surveys of Political History and Archaeology. – University of California Publications: Near Eastern Studies 25. University of California Press, Berkeley. Cavigneaux, A.; Al-Rawi, F. N. H. 2000. Gilgameš et la mort. Textes de Tell Haddad VI avec un appendice sur les texts funéraires sumériens. – CM 19, Styx, Groningen. Charvat, P. 1978. The Growth of Lugalzagesi`s Empire. – FS Matuouš I, Budapest, 43–49. Charpin, D. 2008. Lire et ecrire a Babylone. Presses Universitaires de France, Paris. Шарпен, Д. 2009. Чтение и письмо в Вавилонии. Российский гуманитарный универси-тет, Москва. Chavalas, M. W. (toim) 2006. The Ancient Near East: Historical Sources in Transla- tion. Blackwell Publishing, Malden (MA) & Oxford & Victoria. Clifford, R. J. 1994. Creation Accounts in the Ancient Near East and the Bible. – The Catholic Biblical Quarterly Monograph Series 26, Washington DC. Crawford, H. 1994. Sumer and the Sumerians. Cambridge University Press, Cambridge. Collier, M.; Manley, B. 2012. How to Read Egyptian Hieroglyphs. A Step-By-Step Guid to Teach Yourself. Revised Edition. Printed by British Museum Press. Dubai. Dalley, S. 2002. Mari and Karana: Two Old Babylonian Cities. Gorgias Press, Piscataway, New Jersey. Дандамаев, М. А. 1985. Политическая история Ахеменидской Державы. Наука, Москва.

166 Дандамаева, М. М. 2002. Понятия «Ассирия», «Вавилония», «Месопотамия» в античной традиции. – История и языки Древнего Востока: памяти И.М. Дьяконова, РАН, Институт востоковедия, санкт-петербургский филиал, Ori- entalia, Санкт-Петеребург, 60–71. Delitzsch, F. 1889. Assyrische Grammatik mit Paradigmen und Übungsstücken, Glos- sar und Literatur. Berlin, London, New York, Paris. Delitzsch, F. 1891. Geschichte Babyloniens und Assyriens. Stuttgart. Delitzsch, F. 1914a. Grundzüge der sumerischen Grammatik. Leipzig. Delitzsch, F. 1914b. Sumerisches Glossar. J.C. Hinrichs, Leipzig. Dietrich, M. 1995. Ina ūmī ullūti, An jenen (fernen) Tagen. – AOAT 240, 57–72. Di Vito, R. A. 1993. Studies in Third Millennium Sumerian and Akkadian Personal Names, The Designation and Conception of the Personal God. – Studia Pohl: Series Maior, Dissertationes scientificae de rebus orientis antiqui 16, Editrice Pontificio Institutio Biblico, Roma. Десницкая, А. В. 2001. О хеттском языке. – И. Фридрих, Краткая грамматика хеттского языка, перевод с немецкого и вступительная статья А. В. Десниц- кой, издание второе, стереотипное, Эдиториал УРСС, Москва, 3–40. Дьяконов, И. М. 1959. Общественный и государственный строй древнего Двуречья: Шумер. Издательство восточной литературы, Москва. Diakonoff, I. M. 1958. Some Remarks on the ”Reforms” of Urukagina. – RA 52, 1–15. Ďud’a, R. Rejl, L. 1998. Väike vääriskiviraamat. Maailma vääris- ja ehtekivid ning nende omadused. tõlkinud T. Oja. Sinisukk. Емельянов, В. В. 2003. Древний Шумер: очерки культуры, Азбука-классика, Петербургское Востоковедение, Санкт-Петербург. Edzard, D. O. 2003. Enlil, Vater der Götter. – Semitic and Assyriological Studies, Presented to Pelio Fronzaroli by Pupils and Collegues, Harrassowitz Verlag, Wiesbaden, 173–184. Edzard, D. O. 2004. Geschichte Mesopotamiens, Von den Sumerern bis zu Alexander dem Großen, Verlag C. H. Beck, München. Espak, P. 2005. Urukagina 15 – vanasumeri loomismüüdi fragment 24. sajandist e.Kr. – Verbum Habet Sakala 2004: Täiendusköide, Tartu, 47–49. Espak, P.; Sazonov, V. 2005. Idamaise despotismi lätted. Kuningavõim muistses Sumeris ja Akkadis. – Horisont 5, 34–41. Espak, P. 2006. Ancient Near Eastern gods Enki and Ea: diachronical analysis of texts and images from the earliest sources to the Neo-Sumerian period, Master’s thesis, Tartu University, Faculty of Theology, Chair for Ancient Near Eastern Studies, Tartu. Espak, P.; Sazonov, V. 2007, P. Võimuvõitlus muistses Lähis-Idas. – Horisont 4, 32–39. Espak, P. 2007 (2008). Su’en-šamuhi kiri jumal Enkile: Monoteistlikke algeid sumeri tekstides. – Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi Aastaraamat 2007, 66–75. Espak, P. 2008. Arvustus: Helmut Uhlig, Sumerid. Rahvas ajaloo alguses. – Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi Aastaraamat 2007, 129–135. Espak, P. 2009a. Mesopotaamia kosmiline geograafia ja Abzu: Päikesejumala reis allilma. – Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi aastaraamat 2008, 19–29. Espak, P. 2009b. Sumeri Kuningate Nimekirja dateerimisest. – Usuteaduslik Ajakiri 59, 53–63.

167 Espak, P. 2010a. Inimeseloomise müüt Lähis-Idas. Genesis 4: 1 tähendusest. – Aka- deemia 10, 1791–1840. Espak, P. 2010b. Sõjateoloogia algus Lähis-Idas. – Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi aastaraamat 2009, 69–84. Espak, P. 2010c. The God Enki in Sumerian Royal Ideology and Mythology. Tartu Uni- versity Press, Tartu. Espak, P.; Sazonov, V. 2010. Orja vabaksostmine Assüürias: kiilkirjatahvel Tartu Ülikooli Kunstimuuseumist. – Tuna 2, 83–88. Espak, P. 2012. Kosmose loomise/tekkimise müüdid Lähis-Idas. – Paar sammukest : Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamat 26, 71–82. Espak, P. 2013. Sumeri vabastaja kuningas Utu-hegal, jumaliku õigluse taastaja. – Tuna. Ajalookultuuri ajakiri 2, 7–15. Espak, P. 2015. The God Enki in Sumerian Royal Ideology and Mythology. Harrassow- itz, Wiesbaden. Falkenstein, A. 1949–1950. Grammatik der Sprache Gudeas von Lagaš. – Pontificium Institutum Biblicum, Roma. Farber, W. 1983. Die Vergöttlichung Narāmsins. – Orientalia Nova Series 52, 67–72. Финикийская мифология 1999. ред. Ю. С. Довженко. Летний Сад, Журнал «Нева», Санкт-Петербург. Foxvog, D. 1994. A New Lagaš Text Bearing on Uruinimgina’s Reform. – JCS 46, 11–15. Garelli, P. 1963. Les Assyriens en Cappadoce. Maisonneuve, Paris. George, D.; McGuire, G. 2008. The Looting of the Iraq Museum Comple. – Catast- rophe! The Looting and Destruction of Iraq’s Past. (toim.) Feoff Emberling, Katharyn Hanson, with contributions by McGuire Gibson, Donny George, John M. Russel, Katharyn Hanson, Clemens Reichel, Elizabeth C. Stone, Patty Gers- tenblith, 19–27. Glassner, J.-J. 2004. Mesopotamian Chronicles. – Writings from the Ancient World, Society of Biblical Literature, Atlanta. Gordon, C; Rendsburg, G; Winter, N. 2002. Eblaitica: Essays on the Ebla Archives and Eblaite Language, Volume 4. Eisenbrauns, Winona Lake, Indiana. Dieter, H.; Günther, R. 1990. Römische Geschichte 3. väljalase, VEB Deutscher Ver- lag der Wissenschaften, Berlin. Hallik, M.; Klaassen, O.-M. 2002. Keiserlik Tartu Ülikool (1802–1918) ja Orient: Eesti- Oriendi kultuurisuhete üldisel taustal. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu. Halévy, J. 1900. Le sumerisme et l’histoire babylonienne. Leroux, Paris. Heimpel, W. 1981. The Nanše Hymn. – JCS 33, 65–137. Heimpel, W. 2003. Letters to the King of Mari: A New Translation, with Historical Int- roduction, Notes, and Commentary. Eisenbrauns, Winona Lake, Indiana. Henrickson, R. C. 1984. Šimaški and Central Western Iran. The Archaeological Evi- dence. – Zeitschrift für Assyriologie und VorderasiatischeArchäologie 74, 98–122. Hinz, W. 1967. Elams Vertrag mit Narām-Sîn von Akkade. – Zeitschrift für Assyriolo- gie und Vorderasiatische Archäologie 58, 66–96. Хинц, В. 1977. Государство Элам. Наука, Москва. Horowitz, W. 1998. Mesopotamian Cosmic Geography. – Mesopotamian Civiliza- tions 8, Eisenbrauns, Winona Lake, Indiana. Hrouda, B. 1971. Vorderasien I, Mesopotamien, Babylonien, Iran und Anatolien. C. H. Beck’sche Verlagsbuchhandlung. München.

168 Hrozný, B. 1915. Die Lösung des hethitischen Problems. – Mitteilungen der Deutsc- hen Orient-Gesellschaft 56, 17–50. Hrozný, B. 1917. Die Sprache der Hethiter, ihr Bau und ihre Zugehörigkeit zum indo- germanischen Sprachstamm. J. C. Hinrichs, Leipzig. Hrozný, B. 1919. Hethitische Keilschrifttexte aus Boghazköi, in Umschrift, mit Überse- tzung und Kommentar. J. C. Hinrichs, Leipzig. Hrozný, B. 1920. Über die Völker und Sprachen des alten Chatti-Landes. Hethitische Könige. J. C. Hinrichs, Leipzig. IDV I = Дьяконов, И. М. (toim). 1983. История Древнего Востока, часть первая, Месопотамия, Главная редакция восточной литературы, Наука, Москва. Jacobsen, Th. 1939. The Sumerian King List. – Assyriological Studies No. 11, Univer- sity of Chicago Press. Jacobsen, Th. 1987. The Harps that once... Sumerian Poetry in Translation. Yale Uni- versity Press, New Haven and London. Jaritz, K. 1964. Babylon und seine Welt. Francke Verlag, Bern und München. Johandi, A. 2012. Mesopotamian Influences on the Old Persian Royal Ideology and Religion: The Example of Achaemenid Royal Inscriptions. – KVÜÕA Toimetised 16, 159–179. Johandi, A. 2013. Behistuni raidkirja II tulp. – Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi aastaraamat, 130–140. Jõgis-Laats, J. 2008. Iraagist varastatud aarded võivad liikuda salakaubana Ees tisse. – Eesti Päevaleht, 20. märts, http://www.epl.ee/uudised/422866 (viimane külastus 3.07.2015.) Канева, И. Т. 2006. Шумерский язык, второе издание, переработанное и дополненное, РАН, Институт востоковедения, Санк-Петербургский филиал, «Orientalia», Санк-Петербург. Kasemaa, K. 2007. Arthur Vööbus – ein Forscher des christilichen Orients. – Stu- dien zu Ritual und Sozialgeschichte im Alten Orient/Studies on Ritual and Society in the ANcient Near East. Tartuer Symposien 1998–2004. (toim) Thomas Richard Kämmerer. Walter de Gruyter, Berlin-New York, 148–151. Katz, D. 2003. The Image of the Netherworld in Sumerian Sources. CDL Press, Bethesda. Klein, J. 1993. A Self-Laudatory Šulgi Hymn Fragment from Nippur. – The Tablet and the Scroll: Near Eastern Studies in Honor of William W. Hallo. (toim) M. E. Cohen, D. C. Snell, D. B. Weisberg, Bethesda: CDL Press, 124–131. Klein, J. 1995. Shulgi of Ur: King of a Neo-Sumerian Empire. – Civilizations of the Ancient Near East, (toim) J.A. Sasson, New York: Scribner, 843–857. Klengel, H. 1999. König Hammurapi und der Alltag Babylons, Düsseldorf; Zürich: Artemis & Winkler. Козырева, Н. В. 2004. Шумер и Аккад – две модели архаических обществ. – Ассириология и египтология, сборник статей, ответсвенный редактор Н. В. Козырева, «Скифия», Санк-Петербург, 11–48. Kramer, S. N. 1959. History Begins at Sumer. Doubleday Anchor Books, Garden City, New York. Kramer, S. N. 1969. The Sacred Marriage Rite, Aspects of Faith, Myth, and Ritual in Ancient Sumer, Bloomington, Indiana University Press, London. Kramer, S. N. 1973. The Sumerians: Their History, Culture, and Character. The Univer- sity of Chicago Press, Chicago and London.

169 Крамер, С. 2010. Шумеры. Первая цивилизация на Земле. Центполиграф. Москва. Kuhrt, A. 1995. The Near East c. 3000–330 BC, Volume One, Routledge History of the Ancient World, General Editor: Fergus Millar, Routledge, London and New York. Kuhrt, A. 2010. The Persian Empire: A Corpus of Sources from the Achaemenid Period. Routledge, London. Kulmar, T.; Petti, U.; Laats, A. Eesti teoloogiteaduse ajaloost. Teoloogia ja selle õpetamine kuni 18. sajandi lõpuni. http://www.us.ut.ee/et/Teaduskonnast/27673 (viimane külastus 3.07.2015). Кузищин, В. И. (toim). 1984. Источниковедение истории Древнего Востока, «Высшая школа», Москва. Kõiv, M. 2015. Kangelane ja kaabakas: kuulsad kuningad muistse Lähis-Ida ja Kreeka pärimustes. – Tuna. Ajalookultuuri ajakiri, 18(2), 10–27. Lahe, J. 2014. Uku Masingu nägemus algkristlusest. – Kirik&Teoloogia. 8. august, http://kjt.ee/2014/08/uku-masingu-nagemus-algkristlusest (viimane külastus 3.07.2015.). Lambert, M. 1966. La guerre entre Urukagina et Lugalzaggesi. – RSO 41, 29–66. Liverani, M. 2014. The Ancient Near East: History, Society And Economy. Routledge. New York. Ллойд, C. 1984. Археология Месопотамии. Наука, Главная редакция восточной литературы, Москва. Loretz, O. 1990. Ugait und Bibel, Kanaanäische Götter und Religion im Alten Testa- ment, Wissenschaftliche Buchgesellschaft, Darmstad. Maeda, T. 1981. „King of Kish” in Pre-Sargonic Sumer. – Orient 17, 1–17. Masing, U. 1976. Some remarks on the mythology of the people of Catal Hüyük. – Acta et commentationes Universitatis Tartuensis 392: Oriental Studies 3, Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised 392, Töid orientalistika alalt 3, Tartu, 75–92. Mayer, W. 1995. Politik und Kriegskunst der Assyrer. – Abhandlungen zur Literatur Alt-Syrien-Palästinas und Mesopotamiens, (toim) M. Dietrich, O. Loretz, Band 9, Ugarit-Verlag, Münster. Meissner, B. 1903. Aus dem altbabylonischen Recht. – Der Alte Orient, 7. Jahrgang, Heft 1. Hinrichs, Leipzig. Meissner, B. 1911. Assyrische Jagden. Auf Grund alter Berichte und Darstellungen ges- childert. – Der Alte Orient, 13. Jahrgang, Heft 2. J.C. Hinrichs, Leipzig. Meissner, B. 1920/1925. Babylonien und Assyrien. Winter, Heidelberg. Meissner, B. 1931/1932. Beiträge zum assyrischen Wörterbuch. 2 Bände. The Univer- sity of Chicago Press, Chicago. Мелларт, Дж. 1982. Древнейшие цивилизации Ближнего Востока. Наука, Главная редакция восточной литературы, Москва. Michalowski, P. 1998. The Unbearable Lightness of Enlil. – Intellectual Life of the Ancient Near East. Papers Presented at the 43rd Rencontre assyriologiquein- ternationale Prague, July 1–5, 1996 (toim) Jiri Prosecky. Oriental Institute, Prague, 237–248. Michalowski, P. 2011. The Correspondence of the Kings of Ur. An Epistolary History of an Ancient Mesopotamian Kingdom. Winona Lake, Indiana: Eisenbrauns. Moortgat, A. 1940. Vorderasiatische Rollsiegel. Ein Beitrag zur Geshichte der Steinsc- heidekunst. Verlag Gebr. Mann, Berlin.

170 Muinasaja seaduskogumike antoloogia 2001 = Annus, A., Kolk, K., Puhvel, J., Päll, J., Muinasaja seaduskogumike antoloogiat, Varrak: Tallinn. MKA 2005 = Muinasaja kirjanduse antoloogia, koostanud Annus, A., tõlkinud Annus, A., Heltzer, M., Kasemaa, K., Masing, U., Puhvel, J., Sazonov, V., Stadni- kov, S., Soosaar, S.-E., Veede, R., Varrak: Tallinn. Neve, P. 1996. Hattuša – Stadt der Götter und Tempel, Neue Ausgrabungen in der Haupstadt der Hethiter. – Antike Welt, Verlag Philipp von Zabern, Mainz am Rhein, 2. erweiterte Auflage. OBO 160/3 = Westenholz, A., Sallaberger, W., 1999. Mesopotamien: Akkade- Zeit und Ur III-Zeit. – Annäherungen 3, Orbis Biblicus et Orientalis 160/3, Freiburg. Oelsner, J. 2003. Aus den sumerischen literarischen texten der Hilprecht-Samm- lung Jena: Der Text der Tummal-Chronick. – Sallaberger, Walther & Volk, Konrad & Zgoll, Annette (toim). Literatur, Politik und Recht in Mesopotamien. FS Claus Wilcke. Harrassowitz, Wiesbaden, 209–224. Orthmann, W. 1985. Der alte Orient, in: Propyläen Kunstgeschichte. Frankfurt a.M. Peat, J. 1989. Cyrus „King of Land“, Cambyses „King of Babylon“, the Disputed Co- Regency. – JCS 41/2, 199–213. Pettinato, G. 1991. Ebla, a new look at history. Johns Hopkins University Press, Baltimore. Postgate, J. N. 1995. Royal Ideology and State Administration in Sumer and Akkad. – J. M. Sasson (toim.): Civilizations of the Ancient Near East, Vol 1. New York: Char- les Scribner’s Sons, 395–411. Potts, D. 1982. The Zagros Frontier and the Problem of Relations Between Iranian Plateau and Southern Mesopotamia in the Third Millennium B.C. Nissen, Hans- Jörg & Renger, Johannes (toim). Mesopotamien und seine Nachbarn: Politische und kulturelle Wechselbeziehungen im Alten Vorderasien vom 4. bis 1. Jahrtausend v. Chr. Vol. 1, Berliner Beiträge zum Vordern Orient 1. Berlin: Dietrich Reimer Ver- lag, 33–55. Puhvel, J. 1984–. Hittite Etymological Dictionary. Mouton de Gruyter, Berlin, New York, Amsterdam. Puhvel, J. 1997. Võrdlev mütoloogia. Ilmamaa, Tartu. Puhvel, J. 2001. Ulgvel ja umbes. Ilmamaa, Tartu. Rawlinson, H. 1847. Persian Cuneiform Inscription at Behistun, Deciphered and Translated. – Journal of the Royal Asiatic Society 10. London. Rawlinson, H. 1846–1851. The Persian cuneiform inscription at Behistun. London. Rawlinson, H. 1861–1880. The cuneiform inscriptions of Western Asia, vol. 1–5. London. Reichel, C. 2008. Cataloging the Losses: The Oriental Institute’s Iraq Museum Data Project. – Catastrophe! The Looting and Destruction of Iraq’s Past. (toim) Feoff Emberling, Katharyn Hanson, with contributions by McGuire Gibson, Donny George, John M. Russel, Katharyn Hanson, Clemens Reichel, Elizabeth C. Stone, Patty Gerstenblith, 51–63. Rollinger, R. 2006, The Terms “Assyria” and “Syria” Again. – Journal of Near Eas- tern Studies 65/4, 283–287. Sahk, I. 2004. Vanad kirjad savil ja paberil. – Horisont 2, 24–25. Sazonov, V. 2006. Arad-Ahhešu kiri Aššurbanipalile. – Tuna 1, 80–87. Сазонов, В. 2006. История Туммаля, - Воздушный змей, Tuulelohe, Tartu.

171 Sazonov, V. 2007a. Sumeri varajane kuningavõim 28–24 saj. eKr. – Akadeemia 9, 2001–2031. Sazonov, V. 2007b. Vergöttlichung der Könige von Akkade. – Beihefte zur Zeitshrift für alttestamentliche Wissenschaft 374, 325–341. Sazonov, V. 2008. Kuningas Šulgi laul: mõned märkused uus-sumeri kuninga Šulgi (2093–2046) kuningavõimu ideoloogia kohta. – Usuteaduslik Ajakiri 1, 84–107. Sazonov, V. 2010a. Mõningad märkused legendidest neetud Akkadi kuninga karis- tamisest. –Usuteaduslik Ajakiri 2, 112–126. Sazonov, V. 2010b. Printsess En-hedu-Ana: Kuujumala abikaasa ja esimene luuletaja? – Akadeemia 4, 659–671. Sazonov, V. 2011. Tabarna/Labarna – imperiaalse idee reflektsioon ühe hetiidi kuningliku tiitli näitel. – Tuna 2, 18–25. Sazonov, V. 2012a. Behistuni raidkirja I tulp. – Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi aastaraamat, 27–44. Sazonov, V. 2012b. Helde Isanda Maa. Muistne Elam III eelkristlikul aastatuhandel. – Horisont 6, 24–30. Sazonov, V. 2012c. Küüditamis- ja terroripoliitika Kesk-Assüüria ja Uus-Assüüria impeeriumites 13–7 saj eKr. – KVÜÕA Toimetised 16, 180–202. Sazonov, V. 2013. Tummali ajalugu, Mõningaid märkusi Sumeri kuningate ja nende kuningavõimu ideoloogia kohta – Mäetagused 54, 169–184. Sazonov, V. 2014. „Lahesõjad“ III eelkristlikul aastatuhandel. Sumeri ja Akkadi kuningate sõjaretked Eelamisse 2900–2150 eKr. – Mäetagused 58, 149–180. Sazonov, V. 2015. Üks kuningas Enmetena raidkiri (En-metena E1.9.5.3). Kas esimene teadaolev sõprusleping muistses Lähis-Idas? – Tuna 1, 71–77. Sazonov, V.; Johandi, A. 2014. Õlu muistses Sumeris ja Akkadis. – Horisont 5, 15–20. Schmitt, R. 1991. The Bisitun Inscriptions of Darius the Great: Old Persian Text. School of Oriental and African Studies, London. Schmitt, R. 2009a. Die altpersische Inschriften der Achaimeniden. Editio minor mit deutscher Übersetzung. Reichert Verlag, Wiesbaden. Selz, G. J. 1990. ‘Elam’ und ‘Sumer’ – Skizze einer Nachbarschaft Quellen der vorsargonischen Zeit. Mesopotamie et Elam. – Actes des la XXVIème recontre Assyriologique Internationale, Gand, 10–14 juillet 1989, MHEO I, Ghent, 27–43. Selz, G. J. 1995. Untersuchungen zur Götterwelt des altsumerischen Stadtstaates von Lagash. – Occasional Publications of the Samuel Noah Kramer Fund 13, Philadelphia. Selz, G. J. 2005. Sumerer und Akkader: Geschichte, Gesellschaft, Kultur. Verlag C. H. Beck oHG, München. Selz, G. J. 2008. The Divine Prototypes. – Religion and Power: Divine Kingship in the Ancient World and Beyond. (toim) Nicole Brisch, Chicago: The Oriental Institute of the University of Chicago, 13–31. Shaffer, A. 1963. Sumerian Sources of Tablet XII of the Epic of Gilgameš, Ph.D. dis- sertation, University of Pennsylvania. Sjöberg, Å. W. et. al. 1994. Abzu. – PSDA/II, 185–202. Sollberger, E. 1962. The Tummal Inscription. – Journal of Cuneiform Studies, Vol. 16, No. 2, 40–47. Stadnikov, S. 1998. Vana Egiptuse Kultuurilugu: valitud artikleid, tõlkeid ja esseid, Kodutrükk, Tallinn.

172 Stadnikov, S. 2009. Vanade Idamaade tähendusest saksa poliitilisele mõttele: Skit- sid aegruumist 1871–1945. – Akadeemia 1, 60–99. Stadnikov, S. 2010. Kõiksuse valitsemise tahe Vana-Egiptuse kuningate ameti– ja aunimetustes. – Akadeemia 10, 1842–1864. Stadnikov, S. 2011. Muinas-Egiptuse ahvatlus. – Tuna 4, 2–5. Stephens, F. J. 1955. Notes on Some Economic Texts of the Time of Urukagina. – RA 49, 129–136. Stein, P. 2000. Die mittel- und neubabylonischen Königsinschriften bis zum Ende der Assyrerherrschaft, Grammatische Untersuchungen, Jenaer Beiträge zum Vor- deren Orient 3, Harrassowitz Verlag, Wiesbaden. Steinkeller, P. 1991. The Reforms of UruKAgina and an Early Sumerian Term for “Prison”. – (toim) P. Michalowski – P. Steinkeller – E. C. Stone – R. L. Zettler, Velles Paraules, Ancient Near Eastern Studies in Honor of Miguel Civil. – AuOr 9, 227–233. Strumpe, J. 2001. Sumeri kiilkirjatahvel (A-2761-45) kuningas Šulgi ajast. Uurimus Sumeri templimajandusest. Tartu Ülikool, usuteaduskond, bakalaureusetöö, Tartu. Struve, V. V. 1949. Vana-Idamaade ajalugu. vene keelest tõlkinud Rudolf Kulpa, Tea- duslik Kirjandus, Tartu. Стручевский, И. А. 1987. Межгосударственные отношения и дипломатия на Древнем Востоке. – Орден трудового красного знамени, Институт востоковедения, Издательство «Наука», Главная редакция восточной литературы, Москва. The Assyrian Dictionary of the Oriental Institute of the University of Chicago, E. Reiner et al.; Chicago 1956–2010. Тюменев, А. И. 1956. Государственное хозяйство древнего Шумера, Издательство Академии Наук СССР, Москва-Ленинград. Uhlig, H. 2004. Sumerid: rahvas ajaloo alguses, (tõlk) Jüri Selirand, Olion, Tallinn. Uus Testament ja Psalmid ehk Vana Testamendi laulud. Kreeka keelest tõlkinud Uku Masing ja Toomas Paul. EELK Konsistooriumi kirjastusosakond, Tallinn 1990. van de Mieroop, M. 1993. The Reign of Rim-Sin. – RA 87, 47–69. van de Mieroop, M. 2004. A History of the Ancient Near East ca. 3000–323. BC. Paperback, Blackwell Publishing, Oxford. van Dijk, J. 1965. Le motif cosmique dans la pensé sumérienne. – AcOr 28, 1–59. van Dijk, J. 1976. Existe-t-il un “Poème de la Création” sumérien? – AOAT 25, 125–133. Vanden Berghe, L. 1959. Archéologie de L’Iran ancien. E.J.Brill, Leiden. Vieweger, D. 2006. Archäologie der biblischen Welt. 2. Auflage. Vandenhoeck & Ruprecht, Göttingen. Võõbus, A. 2009. Kummargil käsikirjade kohal. (koost.) A. Annus. Ilmamaa, Tartu. von Soden, W. 1937. Der Aufstieg des Assyrerreichs als geschichtliches Problem. – Der alte Orient 37 1/2, Leipzig. von Soden, W. 1965–1981. Akkadisches Handwörterbuch. 3 vols, Harrassowitz, Wiesbaden. von Soden, W. 1969. Grundriss der akkadischen Grammatik. 2. unveränderte Auf- lage. – Analecta Orientalia, 47, Pontificium Institutum Biblicum, Roma. Wang, X. 2011. The Metamorphosis of Enlil in Early Mesopotamia. – AOAT 385, Ugarit-Verlag, Münster. Waters, M. W. 2004. Cyrus and the Achaemenids. – Iran 42, 91–102.

173 Woolley, C. L. 1929. Ur of the Chaldees : A Record of Seven Years of Excavation, Ernest Benn, Ltd., London. Weissbach, F. H. 1968. Die Keilinschriften der Achämeniden. Leipzig, J.C. Hinrichs’sche Buchhandlung, in der Reihenfolge des Erscheinens der Vordera- siatischen Bibliothek 3. Stück, unverändeter fotomechanischer Nachdruck der Originalausgabe 1911, Leipzig: Zentral-Antiquariat der Deutschen Demokratisc- hen Republik. Wiesehöfer, J. 2005. Das Antike Persien. Von 550 v.Chr. bis 650 n. Chr. Patmos Verlag GmnH&Co. KG, Albatros, Düsseldorf. Wilkinson, T. 2013. Vana-Egiptuse tõus ja langus. Ühe tsivilisatsiooni ajalugu aastast 3000 eKr Kleopatrani. Tänapäev, Tallinn. Zamarovský, V. 1980. Alguses oli Sumer. (tõlk) L. Metsar, Valgus. Tallinn. Zettler, R. L.; Horne, L. 1998. Treasures from the Royal Tombs of Ur. University of Pennsylvania Museum of Archaeology and Anthropology. Philadelphia. Zgoll, A. 1997. Der Rechtsfall der En-hedu-Ana im Lied nin-me-šara. – AOAT Bd. 46, Hrsg. M. Dietrich, O. Loretz, Ugarit-Verlag, Münster. Zimmern, H. 1885. Babylonische Busspsalmen. – Assyrische Bibliothek. 6. J.C. Hin- richs, Leipzig. Zimmern, H. 1898. Vergleichende Grammatik der semitischen Sprachen. Reuther und Reichard, Berlin. Zimmern, H. 1912. Sumerische Kultlieder aus altbabylonischer Zeit. J.C. Hinrichs, Leipzig. Zimmern, H. 1925. Religion der Hethiter. – Bilderatlas zur Religionsgeschichte 5, Scholl, Leipzig.