Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 1

EESTI BALLAAD Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 3

EESTI BALLAAD

Antoloogia XVII–XX sajand

KOOSTANUD ARNE MERILAI Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 4

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium programmi “Eesti kirjandusklassika”raames

Toimetanud ja järelsõna kirjutanud Arne Merilai Kujundanud Kersti Tormis

© Arne Merilai, 2003 © Tänapäev, 2003

ISBN 9985–62–132–8 Trükitud AS PAKETT trükikojas Laki 17 Tallinn Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 5

AVALDAN TÄNU:

kõigile, kes antoloogia valmimisel läbi aja toeks olnud: abikaasa Lea Toomingale; endisele juhendajale professor Karl Murule; headele kolleegidele, huvilistele üliõpilastele, Ruudu Raudsepale;

autoreile või esindajaile, kes paljuks ei pidanud koostööd teha: Eeva Niinivaarale, Bernard Kangrole, Salme Raatmale, Raimond Kolgile, Ain Kaalepile,Aleksander Suumanile, Hellar Grabbile,Aino Pervikule, Mats Traadile, Rudolf Rimmelile, Lehte Hainsalule, Hando ja Katre Runnelile, Johnny B. Isotammele,Andres Ehinile, Kalle Istvan Ellerile, Paul-Eerik Rummole,Viiu Härmile, Leelo Tunglale, Peep Ilmetile, Mari Vallisoole, Doris Karevale, Rein Rauale, Kauksi Üllele, Sven Kivisildnikule, Hasso Krullile, Mercale, Loone Otsale, Liisi Ojamaale, Contrale; samuti Laur Tammele,Arvo Mägile, Debora Vaarandile, Jaan Krossile, Lembe Hiedelile, Ellen Niidule, Helvi Jürissonile, Vladimir Beekmanile, Juhan Saarele, Urve Karuksile, Enn Vetemaale, Jaak Kangilaskile, Jaan Kaplinskile,Ave Alavainule, Toomas Liivile, Joel Sangale,Aivo Lõhmusele, Ilmar Trullile, Priidu Beierile, Jaan Unduskile, Jüri Leesmendile, Tõnu Trubetskyle, Elo Viidingule;

kultuuriasutustele: Eesti Kirjandusmuuseumile, Tartu Ülikooli Raamatukogule, Tartu Linnaraamatukogule, Tartu Ülikooli kirjanduse ja rahvaluule osakonnale; Eesti Kultuurkapitalile, Kultuuriministeeriumi programmile “Eesti kirjandusklassika”; Kanada Eesti Uuringute Edendamise Seltsile Vancouveris, New Yorgi Eesti Majale; kirjastusele Tänapäev ja toimetaja Eneken Helmele.

ARNE MERILAI Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 6

KOOSTAJA MÄRKUSED

Parema ülevaate huvides on ilmumisandmed lühidalt luuletuse all. 1) Sulgudeta aastaarv allika ees märgib teadaolevat loomisaega,kui see on varasem ilmu- misaastast. 2) Sulgudes aastaarv allika ees märgib teadaolevat ilmumisaega, kui see on varasem allika aastast. 3) Teise viite puudumisel on tekstiallikaks luuletuse algupärane esma- kogu, selle puudumisel muu esmaväljaanne või arvestatav hilistoimetis. 4) Teine viide osutab autoriseeritud muudatustele; harvem arvestatavale hilistoimetisele (või hõlpsamini kättesaa- davale uustrükile). Nurksulud sisaldavad toimetaja lisandusi, nagu pealkirjad, aastaarvud. Tekstid esitatakse luuletajanime all; eluaastad käivad kodaniku kohta. Järjestus lähtub: 1) varasemast tekstist, 2) autori sünniajast. Parandatud on mõningaid ebajärjekindlusi, kirja- või trükivigu, kuid I ja II osas mitte tingimata, säilitamaks ajastu hõngu.Alates II osast on w ühtlustatud v-ks. Ain Kaalepi, Aleksander Suumani, Mats Traadi, Lehte Hainsalu, Andres Ehini, Leelo Tungla ja Merca luuletustes esineb üksikuid pisimuudatusi võrreldes tekstiallikaga; Kauksi Ülle kohendas võru kirjakeelt. Stroofika taotleb tühiridadest loobumisega lehepinna kokkuhoidu, eristades salme ja ühtlasemaid värsigruppe astmeliste taanetega, regivärsse või muid tiraade ka taandridadega. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 7

E SIMENE OSA

1656–1910... Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 9

9 | G EORG S ALEMANN /1597–1657/

GEORG SALEMANN

[Jõululaul] EIN KIND GEBOHRN ZU BETHLEHEM/ etc.

ÜX Laps on sünd’nut Bethlemmis/ Sest Rusalem hend röhmustis/ Alleluja. Sihn lessip temma Soime sees/ Keick Wallitzus on tehma Kehs/ Alleluja. Needt Karjaset sehl Welja pehl/ Sihs kuhlsit röhmsa Engli Hehl’/ Alleluja. Se Önnisteggja Jesus Christ/ On tenna teile sündnut wist/ Alleluja. Sest Auw sahp Jumlal üllewel/ Ninck Mah pehl Rahwo/ Helde Meel/ Alleluja. Sest Hergk ninck Hobbo tundsit kah/ Se Lapse Jumla ollewa/ Alleluja. Needt Tarckat lexit wöhral Mahl/ Ninck Andet toit sel Kunningal/ Alleluja. Se Emma pohas Neitzit jei/ Ke ilma Meehe Ilmal toi/ Alleluja. Se Hus woisz Lapse tappa mitt/ Sahp meije Werri ilma Sühdt/ Alleluja. On meije sarnan’ Leeha sees/ Doch Pattust wabba Koggones/ Alleluja. Ninck se kaas teep meidt Issandax/ Ninck Taiwa-Ricko Perrajax/ Alleluja. Se armolicko Aja ees/ Sahp Jummal kihtut Taiwa sees/ Alleluja. Sel kolme ainul Jumlal sest/ Sahp Tenno nühdt ninck iggawest/ Alleluja.

Heinrich Stahl. Hand- Hauß Und KIrchen-Buch... Neu Ehstnisches Gesangbuch..., 1656 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 10

10 | R EINER B ROCMANN /1609–1647/

REINER BROCMANN

[Kannatuslaul] Needt Nailat tedda waiwasit/ DA JESUS AN DEM CREUTZE Meit Waiwast pehstda pühdis. STUND /etc. Se Wihes Sanna mellesta/ KUs JEsus Risti Ladwas pohs/ Kus hühdis suhre Nutto ka Ninck temma Ihho Hahwat tois/ Se wagga Jumla Lambas: Ni suhres Wallo Heddas; Minckperrast perral jettat mind Sihs Seitze Sannat pajatis/ Mo Jummal/ Risti Sambas? Needt mötle ommas Süddas. Se Kuhes olli weggiwenn’/ Se Ess’menn’ Sanna olli se/ Kumb monni pattun’ Innimenn Me temma rehkis Issalle: On temma Suhst sihs kuhlnut: üx helde Meel on sinnul/ Mo Kannatus on löppetut/ Och Issa anna andix neil/ Mix minna Ilmal tulnut? Me nemmat teewat minnul. Se Seitzemenn ninck wihmne Hehl/ Se Töine Sanna kuhlti kahs/ Me Christus hühdis Risti pehl: Me JESUS Emmal pajatas/ Mo Otzal minnul totta/ Kus wottis Poja nöitma: Kus minno Hing sihdt erralehp/ Johannes wahta Emma pehl/ Sihs tedda wasto wotta! Sa peat tedda töitma. Ke Meeles piddap Jesu Pihn’ Se Kolmas Sanna kuhlti weel/ Ninck temma Seitze Sannat sihn/ Me Jesus rehkis Risti pehl Sen tahap Jummal hoida Sel Röhwlil temma Waiwas: Sihn Mah pehl omma Armo kaas/ Sa peat töddest tennapehw Ninck Taiwas röhmul toita. Mo jures olla Taiwas. Heinrich Stahl. Hand- Hauß Und KIrchen- Se Neljas: Minna jannutan/ Buch... Neu Ehstnisches Gesangbuch..., 1656 Keick Rahwa Önne himmustan/ Teosed. PEINEPOY BPOKMANNOY Se Issand Jesus hühdis; ΠOIHMATA..., 2000 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 11

11 | M ARTIN G ILÄUS /1610–1686/

MARTIN GILÄUS

[Kümme neitsit] Needt rumlat ütlit toistelle: VON DEN ZEHEN JUNGFRAUEN Eth andket Raszwa meile; auß Matth. 25. Sest meije Lampit kustwat möh/ Im Thon: Es ist gewißlich an der Küll muido Raszw’ on teile; Needt Tarkat kostsit: Mitte/ mitt/ Zeit/ etc. Sihs puhdup meil/ kut teilekit/ Waid mincket parramb ostma. SEhl ollit kümme Neitzikest/ Ke Peigko wasto lexit/ Kus lexit: Senni tulli Peigk/ Ta tulla luhlsit heckisest. Ninck needt ke walmit ollit/ Neist wihs needt wehgka hexit/ Needt lexit üchtleis Pulmal keick/ Sest rumlat ollit: Töiset wihs Ninck Uxet sulgktut tullit; Needt ollit tarckat/ möttlit sihs/ Needt töiset tullit perrast kah/ Mis neile tulli tehha. Ninck pallusit sisse lasckeda: O’ Issand awwa ülles! Needt rumlat wottsit Lampit kül/ Waid Raszwa niitte wottsit/ Waid Peigkmees kostis: Tödde ees/ Ep tunnen teitet mitte/ Needt Tarckat Raszwa hennesel Ep olle teile Ruhm sihn sees/ Kah minnes wotta tottsit; Sest mincket taggaspitte. Kus Peigk nühdt tulla wihwis wehl/ Sehl Taiwa-Rickus ni sahp kah Sihs Unni tulli Keick’de pehl/ Sel wihmsel Pehwal sündima/ Ninck unn’sit magg’ma tückis. Kui Christus issi üttlep. Kesck-Öhsel noppest sai üx Hehl: Se Peigkmees on se Issand Christ/ Nühdt tullep Peick! Eth ülles! Se Kirck on temmal Pruhtix/ Ninck mincket wasto/ tottket wehl/ Se Pulm se Taiwa Rickus wist/ Ninck kandket Raszwa Sülles. Se sahko meile Pühtix; Sihs tousit nemmat ülles keick/ Needt rumlat Jummalatomat/ Ninck sest et liggi olli Peigk/ Waid tarckat needt/ ke kartawat Sihs hacksit Lampit wahtma. Se Issand’ omma Jumla. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 12

12 | M ARTIN G ILÄUS /1610–1686/

Needt Lampit nende Süddamet/ Wessi Kruhsit ollit sehl Se Usk sehl sees se Raszwa/ Juda Kombe perrast weel/ Ke pöllep/ paistap lebbi Töht/ Neidt kesk Christus töita. Se lasz meil/ Jummal/ kaswa; Needt uskmatt’ ilma Raszwatta/ Wahta me sehl sündis Immet: Needt lastax mitte töiste ka Wihnax warse sai se Wett/ Se Taiwa Pulma sisse. Christus hühdis nende Nimmel/ Keskis wija Kaffri Kett/ Heinrich Stahl. Hand- Hauß Und KIrchen- Se ep tehdis mitte kust/ Buch... Neu Ehstnisches Gesangbuch..., 1656 Maitzma olli temmal Lust/ Rehkis Peigkul ninda: Iggamees tohp eszmalt ette [Abielulaul] Pulma Rahwal/ me on heh/ EIN LIED VOM EHSTANDE Sinna annat alwamb kene/ Ex Joh. 2. cap. Mea mitte hackap Peh; In seim eigen Thon: Se se se on armas Wihn/ Sedda paljo on kahs sihn/ MOnni Abbi Ello laitap: Mis sa ollet teenut: Och se on üx kurri Wihs; Kurrat sedda tehha aitap/ Ke seht Abbi Ello laitap Hoidkem hendes se ees sihs/ Polle Christi Söber mitt/ Christus sedda auwustis/ Christus Abbi Rahwa aitap/ Imme Töh kaas kinnitis/ Auwustap needt pehlekit; Kui Johannes ütlep. Erra karta hendes nühdt/ Ke woip mitte ella muhdt/ Cana Linnas Galiläas Astko Abbi Ello. Üxkord techti Pulmat kah/ Sehl Maria olli sehas Kus sull on üx tühhi Tallo/ Perre Naisex sundmatta/ Monni Assi puhdup sehl/ Christum ninck Apostolit Christus aitamas on Jallo/ Peigk ninck Pruht kahs kutzusit Lohta aggas temma pehl; Abbi Ello Auwux. Christus Tarwet hehsti nehp/ Wihna puhdmas ütlis Emma/ Wessi temma Wihnax teep/ Wihn se loppep/ Hedda Kehs; Murre Röhmux kehnap. Christus ütlis wasto temma: Seisa armas Jesu Christe Aita sinna Hedda sees; Igkas meije Maja sees/ Minno Aick ep tulnut weel/ Sihs kahs seisme kaunist püsti Mis sa opma tullet eel? Perre/ Lapset/ Naine/ Mees. Kül ma tehn/ mis waja. Tallust Kurrat’ hirmota/ Emma kostis mitte selle/ Sihs meij’ellam’Rahwo ka/ Otzewarsi olli waid/ Ninck se ees sind kihtme. Ütlis aggas Sullasille: Heinrich Stahl. Hand- Hauß Und KIrchen- Techket/ mea keskip teit. Buch... Neu Ehstnisches Gesangbuch..., 1656 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 13

13 | H EINRICH G ÖSEKEN /1612–1681/

HEINRICH GÖSEKEN

[Jeesuse sünd Herodese ajal] Kus tulli se Herodess ett’/ ALß JESUS GEBOHREN WAR Sai temma Meeles nurjax/ ZU HERODIS ZEITEN/ ec. Ninck wottis öhe Nouwo Kett’/ Im Thon: Der Tag der ist so Me lex neil Lapsil kurjax/ Freundenreich Se Möhka teggi terrawax/ Et temma Lapset tapma sahx/ KUs JESUS olli sündinut Needt Oppjat üchte hühdis/ Se Kunninga Rodes Ajal/ Kus Christus piddis sündima/ Üx Techt on Tarckal nöitetut Herodes Kawwalusse kaa Sehl homicko Mah Rajal. Neist tehda sahma pühdis. Ja mönnel muhtkit sammas Mahs/ Minck jures nemmat tundsit kahs/ Se peap tulla Bethlehem/ Et jo se Kunningas tulli; Needt Tarckat temmal kostsit Ke keicket piddis aitama/ Ninck Abbi olla Rusalem/ Sest Kohhus tedda teenida Kut nemmat sedda moistsit Jo keickel Rahwal olli. Sest et se alp woip olla Lind/ Sihs peap doch sest nöitma hend Sihs Tarckat hacksit tullema Se Först ninck oigke Karjus/ Se Juda Mahde Pihri/ Ke omma Karja wallitzep/ Ninck wotsit Offrit henn’se kaa/ Ninck omma Rahwa kaitzelep/ Et Kulda/ Wyrock/ Mirrhi/ Et se woip olla Warjus. Ninck küssit kahs se Lapsoken/ Ke keicke Rahwa Kunningas on/ Kus tehdis nühd se Asseme/ Ninck meil sahp Abbix tulla/ Sihs noudis agkas sedda/ Sest temma Techte neggime/ Eth kahs se Aick sahp temmalle Ninck tullime se pitka Tee/ Sest Lapse Sündmist tehda/ Tel Palwel walmis olla. Need tarckat kutzus körwalle/ Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 14

14 | H EINRICH G ÖSEKEN /1612–1681/

Ninck küssis sedda kangeste/ Sest sai ni wehka weehasex/ Mil Ajal techt neil nechtut/ Et keick needt Lapset tapma lex/ Kus temmal sedda tehda sai/ Möhwarsi sammal Ajal/ Sihs temma Janno kustut jei/ Ke ollit kahhe-Ahstaset/ Et Aick tel tuttwax techtut. Ninck needt ke ollit nohrembat Sehl Bethlehemma Rajal. Kus temma moistis sedda kahs/ Sihs motlis: Lasz needt minna/ Waid Joseph olli Lapsokess’ Ninck ütlis neile warsi kahs/ Jo enne errawihnut/ Nühdt sahp teil minna sinna/ Ninck temma kaas Egypti siss’ Et Laps ep olle Rusalem/ Jo eddest erralehnut/ Waid loidtaxe sehl Bethlehem/ Kahs jehnut Seitze Ahstat sehl/ Sehl woite Abbix hühdma/ Kut Rodes olli surnut sehl/ Ninck kus se on sehl üllewel/ Siis ümber tulnut jelle Sihs tulcket teije ümber jell/ Se Emma ninck se Lapse kaas/ Et woin kahs Abbix pühdma. Ninck jehnut Galiläa Mahs/ Kut Engel kesknut telle. Needt Tarckat aggas moistsit mitt/ Me Mottet Kunningal ollit/ O JESU/ sinno Sanna meil Waid nemmat welja tottasit/ Kut oigke Techte jetta/ Ninck kus jo Tee pehl tullit/ Kus se meil paistap Ilma pehl/ Sihs neggisit se Techte tahs Ep woip meit kenckit petta/ Sen jerrel lexit Röhmo kaas; Kus se meit jergkest johatap/ Se Techt jei ülle Maja/ Ep kenckit meitest hucka sahp/ Kust Lapsokenne olli sees/ Sihs lehme önsast erra/ Ninck sinna sisse üchteles Ninck oskame se öigke Tee/ Needt Tarckat wotsit saja. Me lebbi meije otzime Se Taiwa Ricko Werra. Kus nemmat sinna sisse sait/ Heinrich Stahl. Hand- Hauß Und KIrchen- Sihs Pölwel langsit maha/ Buch... Neu Ehstnisches Gesangbuch..., 1656 Ninck ollit kaunis Uskus waid/ Se Meel isz olli paha/ Echk kül sehl Rickus olli mitt/ [Jeesuse ristimine] Sihs Kunningax pühdsit kumbatkit/ CHRIST UNSER HERR Ninck wotsit röhmsast Kette ZUM JORDAN KAM/ ec. Needt Andet/ Kulda/ Wyröhcki/ Im selbigen Thon: Ninck sedda armsa Myrrahmi/ Need pannit temma ette. MEij’ Issand Christ sai Jordanil/ Ninck pannis Rihdet maha/ Ninck Jummal ütlis nendele Ninck pajatis Johannessil/ Sel Rohdsel minckit mitte; Ma tahan ristut saha. Ett nemmat lebbi toise Tee Johannes ütlis temmale: Sehlt lexit eddespitte/ Ep woin ma tehha sedda/ Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 15

15 | H EINRICH G ÖSEKEN /1612–1681/

Ma ollen issi pattune/ Nühdt erra jeh ni sögge teps/ Sa piddit ristma tedda/ Eth se ep peax tundma/ Kel on se Patto Hedda. Eth Jumla Poick on Marja Laps/ Ke sahp se Ilma sundma/ Se Issand ütlis temmal se/ Seperrast usku Süddamest/ Nühdt lasse ninda minna/ Eth Christus meil on totnut/ Me minna tahan/ sedda tee/ Ninck pehstnut meitet Surma Kehst/ Echk moistat mitte sinna/ Se Pörgko üllewoitnut/ Meij’ Kohus on/ eth peame Ninck Kurrat’ kinniköitnut. Se Issa Meele töitma/ Heinrich Stahl. Hand- Hauß Und KIrchen- Kus meije mitte teeme se/ Buch... Neu Ehstnisches Gesangbuch..., 1656 Sihs sahp meit Jummal löidma/ Ninck omma Hirmo nöitma.

Ma ollen (ütlis) Sullane/ Ep tahan wasto panna/ Ma tahan Meelel tehha se/ Ninck kuhlda sinno Sanna/ Sind peap nühdt küll ristida Jordani Jöe Wessi/ Doch sahp meilt Pattut wottama So keickeweggiw Kessi/ Se on küll wissist tössi.

Kus astis Christus Wellia/ Sihs lacht se Taiwas nechti/ Se lebbi annap tehda kah/ Me Jumlast meitel techti/ Se Taiwa Ux on lachti meil/ Kus lehme Ilmast erra/ Sihs sahme wottut üllewel/ Se Ön on meije perra/ Ninck tassa on keick Kerra.

Se Johan pöha Waimo nehp Öh’ Duwikesse Kehhas/ Üx Hehl se pehle Taiwast lehp/ Se kuhlti nende sehhas: Sesinnan’ on mo armas Poick/ Ke töitap minno Meele/ Ninck ajap minno Aszjat keik/ Sest kuhlket temma Hehle/ Ninck lohtket temma pehle. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 16

16 | K ÄSU H ANS /?–1715 VÕI 1734/

KÄSU HANS

[Kaebelaul] Akademi säeti, [See lugu sest Tartu liina ära Suure kohtu mõisteti häetämisest kumb om sündinu Enne mino sisen siin: 1708. ajastal haina kuu sisen] Oh, ma vaene Tarto liin! 4. 1. Vilja kaup mul olli hää, Oh! ma vaene Tarto liin: Rohke olli mino mõõt; Mes sündi nüüd siin minoga, Võisi torrest elädä. Perätu ma ole siin: Egä mees tei pato-tööd: Kes võib mo pääle kaeda? Rohkeste ma sisse sai, Mo patt mulle tegi sedä, Kasinast ma väljä möi, Et mul johtu nii suur hädä, Napist müüdi õlu, viin. Sedä peä nüüd tundma siin. Oh, ma vaene Tarto liin! Oh, ma vaene Tarto liin! 5. 2. Kui laada päivä olliva, Mes mul olli enne vaja, Siis neid siin küll peeti, Kui mul käsi häste käüs: Maa-rahvas kokko tulliva, Torre koa, torre maja, Kaupa sisse veeti, Suure aida, vilja täüs, Et torre olli kävvä tääl Kalli kooli, keriku, Mo egäl mehel turu pääl. Ilusast kik ehitu Ent kus om see nüüd enämb siin? Olli mino sisen siin: Oh, ma vaene Tarto liin! Oh, ma vaene Tarto liin! 6. 3. Mere-laiva es ole mitt’ Ma olli väegä kullus liin Mo all nätä eal tääl. Üle kiige Lihvlandi maa: Es hooli ma sest midägit, Kiik nee kalli asja siin Küll raha toodi lavva pääl’. Mino sisen olliva: Es või ma mitte kaivata, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 17

17 | K ÄSU H ANS /?–1715 VÕI 1734/

Küll raha toodi laivata Siis ma naari, ütelden: Otse kodo sisse siin. Näets’, nüüd oma palga saad: Oh, ma vaene Tarto liin! Las palada maa-pakla sääl, 7. Küll linno liinan hoidass tääl. Nee kõrgest õpnu prohvesri, Ent niida sündi mulle siin! Tudendid Akademi pääl, Oh, ma vaene Tarto liin! Kui ka ausa assesri 12. Ja kik ne kohtu-käüjä tääl, Papi rööks’vä kantsli pääl, Nii mito mõnda ausat meest Et hädä saab mul tulema; Ne seivä ikes raha eest Ent panni seda naaruss tääl, Kohalt väegä kallist siin. Es nakka joht va’amb olema. Oh, ma vaene Tarto liin! Papi röökmin’ tõtess jäi, 8. Hädä mino kätte sai, Oh, ma vaene Tarto liin! Hädä sündi minol siin. Ma kaiba oma kalestust: Oh, ma vaene Tarto liin! Armota ma olli siin, 13. Es tunne oma õnnetust. Kui mo alla tulli tänn’ Kambri neile kallist müisi, Kuri vägev vainlane, Võti niida kui ma tunsi Üli hirmus venälän’ Raha neide käest siin. Olli väegä vihane, Oh, ma vaene Tarto liin! Mitto pommi sisse heit, 9. Niida mo ta väärdä väit. Mo meelde, näetsa, tuleb nüüd, Hirmus hädä olli siin! Sest ma kaiba väega tääl Oh, ma vaene Tarto liin! Ning tunnist’ üles mino süüd 14. Üli hallest hene pääl’: Tuli-tõrv mul lasti sisse, Et nii kalk ma neile olli, Tüki-mürin ning pommi hääl, Seeperäst venäläne tulli, Hoone, rahva ütelise Riis mo käest kik ärä siin. Põrut, lõi kik maha tääl. Oh, ma vaene Tarto liin! Rahvas paesi Toomi pääl, 10. Es lövvä armo henne sääl. Kohalt kõrgiss lätsi ma Näets’, see olli hirmus piin! Viimäte siin eläden, Oh, ma vaene Tarto liin! Elli ilma peljota 15. Torrest, suurest vallaten; Kui jo kuud kaits vasta panti, Es mõtle mina joht se pääl, Vägi tapelden mustass jäi, Et pidi sündmä mulle sääl Siis liin tälle ärä anti; Ütski hädä, vaiv ning piin. Nii ta mino kätte sai. Oh, ma vaene Tarto liin! Rootsi väe siis paljass riis, 11. Ning neid Narva alla viis, Hirmsast palut’ venälän’ Et halle olli nätä siin. Mõne ajastag’ mo maad, Oh, ma vaene Tarto liin! Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 18

18 | K ÄSU H ANS /?–1715 VÕI 1734/

16. Tarto raadi lülli pan’d: Liina-rahvass jäivä siia, Isand Kropp ja Moresin — Osast kodaniko’, raat, Oh, ma vaene Tarto liin! Sest nemä neide meelt es tiiä, 21. Mes vaiva neile peräst saat’; Kui ta seda kuulda sai, Tegi neile võõrust tääl, Et Rootsi palav pääle paist, Kuts kiik saksa tantso pääl’, Siis ta Vene-maale vei, Kanti juvva mõdo, viin. Kik see liina rahvast väest. Oh, ma vaene Tarto liin! Esändä ning emändä 17. Üli hallest ikivä Kui nüüd rahvas sedä nägi, Vene-maale minnen siin. Mõtel niida mõni mees: Oh, ma vaene Tarto liin! Milles ta neil’ seda tegi? 22. Ent ta esi sedä tees: Neide hää kik liina jäi, Et nii saie nätä sääl, Mes neil vaesil olli veel, Kes tull’ torrest tantso pääl’, Se kik temä kätte sai; Et ta panti tähel’ siin. Seega rahul es ole tääl: Oh, ma vaene Taro liin! Väge temä välja saat’ 18. Riisma ärä meie maad, Kuri vene vere-peni Läbi ai kik laane siin. Kui ta saksu varra nägi, Oh, ma vaene Tarto liin! Pan’d siis liina värjä kinni, 23. Paljo liiga rahval’ tegi. Kui kik maa jo paljas ai Käsu temä väljä an’d, Ning hääd rahvast ärä riis, Vahi rahva perrä pan’d, Siis ta henel kirja sai, Vangin pidi rahvast siin. Kumb ta siis siist ärä viis; Oh, ma vaene Tarto liin! Paluti siis liina, maa 19. Lagedass kik tulega, Palut, kõrvet rahvast vaest Pilli mino ümbre siin. Kui üts türann kunaki; Oh, ma vaene Tarto liin! Es armatse joht meest, ei naest, 24. Knuudiga neid lahoti. See om hirmus halle asi, Et küll anti tälle raha, Es ma mõtle joht see pääl, Siiski nülg ta neide naha Et see vene vere peni Ärä nende säljäst siin. Mo häetämä pidi tääl. Oh, ma vaene Tarto liin! Ehk küll kange mina olli, 20. Siiski müüri ning ka valli Hirmus hädä see olli nätä, Kik om ümbre heidet siin. Halle om sest kirjota, Oh, ma vaene Tarto liin! Mes ta rahval võtt siin tetä, 25. Võtt neid perän kiusata; Mino illus, torre nägo Mõnda süüd ta neile an’d, Mino kalli keriku, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 19

19 | K ÄSU H ANS /?–1715 VÕI 1734/

Mino kallis karv ning tego, 30. Mo koa, mino pööningo — Armas Talna, Pärno, Riig, Kik oma maha sadanu, Võtke minust oppust ka, Otse ärä mädänu, Ärge võtke mes om liig, Niida saisa ma nüüd siin. Kiige neide asjuga! Oh, ma vaene Tarto liin! Jätke maha kõrgistust, 26. Armastage alandust, Mo kraavi omma täudetu Et ei saass te hukka siin, Neist müürist, vallist, rundlist täus, Kui ma vaene Tarto liin! Nee sinna sisse heidetu, 31. Sääl nüüdeki küll veelgi näüs. Om teid Jumal hoidnu veel, Neid püssi-rohi pillas tääl Olgo see iks teie hool, Uulitside ning kraavi pääl’, Et ustav oless teie meel Et hirmus om kik nätä siin. Siis oma kuninga pool’, Oh, ma vaene Tarto liin! Ke oma noore veregan 27. Nüüd teie eest om sõdiman, Oh sa ausa rahva sugu, Et teie ei saass hukka siin, Ke mo otsa näivä tääl, Kui ma vaene Tarto liin! Pange kirja mino lugu 32. Egä oma keele pääl: Oh, oless minul see õnn veel Mes mul vene viha tennu, Kui om teil, mo velle nüüd, Kuis ma ole hukka lännu, Kitass Jumalat mo meel Ning kuis olli enne siin. Ning ei teessi enämb süüd. Oh, ma vaene Tarto liin! Ent nüüd om mööda armo-aig, 28. Seeperäst jää ma otse vaik. Kirjutage aja’, lugu’, Kivi unik ma ole siin. Kun mul ots om tulnu tääl, Oh, ma vaene Tarto liin! Et see peräntulev sugu Võiss sest luke kirja pääl: 1708 (1902) Akadeemia 1993, 1 Aastal tuhat seitse sada Pääle katesa sündi sedä, Otse Margret-päiväl siin. Oh, ma vaene Tarto liin! 29. Kes mo otsa kaeb pääl’, Pango sedä tähele: Jätko kurjust maha tääl, Võtko oppust henele! Käängo ümbre patust hendä, Et ei saa ka mitte ninda Hukka otse kui ma siin, Kui ma vaene Tarto liin! Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 20

20 |

* * *

Üts hirmus, Ent siski möttel minno meel, ent Weel sada sure Warra peäl. tõest sündinu Luggu, 3. üttest Kornetist, Ma hennele ka kossisi, ke omma Üts armas Emmand Agati. Emmändat nink kats Last Me ellim üttel melel hääst, ütte Moisa-Preili pärrast om Meil olli ka, kaks latsekest. ärra surmanu. 4. Nink Parhilla näe minna weel kuitas temma seperräst Mosahhi- Kuis kurrat otsib Ilma pääl. Linna, sel 24.Augustil, sel Nink püwwap kige wäega 1724.Ajastal Heäd Abbi Ello lahhuta. om sanu 5. ärra hukkatu. Sest Jummal parrat, nidade Sedda perrantullewat Laulo, Meid lahhut kuri Wainlanne, om temma essi Wangi-Tornin tennu. Ma saije Sötta minnema Sel wisil: Kolbergin sai mul Korter ka. Kui meil om suremb Hädda käen. 6. Üts rikkas Preili olli sääl 1. Se olli kossimatta weel. Ei olle kuulda olnu weel Ma lätsi tedda kossima Ei Turgi- ei ka Tartra-Maal, Es pölle temma minno ka. Mes minna olle tennu nüüd 7. Sest kahhitse ma omma Süüd. Seperräst mötli holega, 2. Mo Emmandat sis surmata. Suur Ön mul olli Jummalast, Nink kuis ma hennel wöttase Et Soldanist sai Kornetist. Se Preili nink ta Rikkusse. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 21

21 |

8. 16. Ma mötli ilma pölgmätta, Kui nemma röömsa olliwa Mul Preili peäp ollema. Siis Mööka wälja tömbsi ma, Et temmaga wois ellada Nink Emmändat sis ärgiti Sest ülli rikkas olli ta. Ta möttel, et ma narasse. 9. 17. Nink kurri tigge Wainlanne Ja kaije naarden minno pääl Es jetta Rahho kunnege Nink üttel: ärra jahtko tääl; Sis Lubba hennel küsse ma Sest Narust woip jo pea ka Nink naksi Koddo minnema. Suur kahjo töttest sündida. 10. 18. Mo Ommatsit sis terwiti, Se pääl ma ütli wihhaga: Nink Emmandat ka römusti. Kas mötlet, et sün nara ma, Mo Latse sis ka römuga Ma pistsi Söänd läbbi nüüd Kui Essät wasta wöttiwa. Et Werri purtsas wasta suud. 11. 19. Ma ütli olle römus sa, Siis naksi temma röökma ka: Mul Tambi-Maal on Moisa ka. Oh! Issand Jesus awwita. Seperräst olle tulnu ma So Surma perräst hallesta Et wöttas teid, ka hennega. Oh Jesus! mo pääl armoga. 12. 20. Üts ainus Ö, ma olli sääl, Ta wabband henda siski weel, Sis mas ni paljo minno hääl, Nink üttel: Jummal näep tääl Et Emmand katte Latsega Et mul ei olle mitte Süüd, Mo perrä paino tullema. Ehk sinna kül mo tappat nüüd. 13. 21. Ma Ö nink Päiwa söitsi sääl, Ma ütli sis ka hirmoga Sai wöra Würsti Piri pääl, Sa peät koolma armata. Nink paljo Wina jöije ma Ei olle armo heitmist sul Sest läts mo Südda julges ka. Parhilla peät koolma kül. 14. 22. Mosahhi Laande saijeme Siis röök ta weel, oh Jesus Krist! Sääl olli illus Lätte ke. Nüüd awwita mo Häddalist. Ma hobbest kinni peie ka So kallis Werri nink so Surm Ja nemma mahha astiwa. Mul olgo kige suremb Arm. 15. 23. Ma Latse nink mo Emmänd ka Mo Latsi minno palsiwa: Sääl Lätte ümbrel mängsiwa. Oh jätta Emma ellama. Neil Südda palju römo löis Ent sedda tunne ma nüüd kül Et minno Südda paiso täüs. Ent Südda olli kalg sis mul. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 22

22 |

24. 32. Mo kümne Aastan tütreken Mul tulli wasta Posti-Mees, Heit mahha minno Jalga een. Joot Hobbest ka, se Lätte seest Nink pallel ikken Emma eest Ta näggi Ma pääl paljo werd, Ent ma es holi siski sest. Sis läts mul kitsas Ello körd. 25. 33. Kui Emma satte mahha jo, Ta kuuld ka Hölli Lanen weel, Sis naksi Latse röökma ka, Jooks kaema, mes olles sääl. Nink löiwa kässi kokko kül, Ta pea neid, ka, ülles ots, Ent Wainlann olli sissen mul. Nink elli weel, se Tüttar-Lats. 26. 34. Kui Mässamissen olli ma, Se Latse ta, säält ärra wöt Sis Tüttart läbbi pistsi ka. Mosahhi-Linna teddä jät; Mo ette satte mahha tääl Siis kuulti Linan pea sääl, Sis olli kurrat ilmsi sääl. Et Lats om Lanest löitee weel. 27. 35. Kui seddä näggi pojaken Se Lats sis tunnist Rahwale Et kurrat minno söämen, Kuis Emma nink ta wellige, Sis üttel armsast temma mul, Sai Essäst ärra tappetus Hä Lats, ma tahha olla sul. Nink hirmsast ärra surmatus. 28. 36. Oh jetta Ello, Essäke Sis minno tagga otsiti Ma anna sulle peälege Nink pea kinni tabbati, Mo Suwwi Kübbar, Kala-Rät, Se Preili mant mo lötsiwa Neid wötta sinna henne kät. Nink Wangi ärra wisiwa. 29. 37. Oh tule weel, mo Essäke, Oh, kas nüüd Jummal peäs weel? Ma anna weel, ka peäle se, Siin Armo heitma minno pääl. Kik mes mo Ihho ümbrel om, Sest minno pääl om Werre-Süüd, Mo armas Essa, minno Rööm. Oh Jesus, mes mul tettä nüüd. 30. 38. Sis wäega hirmsast ütli ma, Mo südda kurb om, lahki lät, Sa Kutsik, päet koolma ka; Sest hirmus rasse om mo Pät. Mo kätte al sün armota, Mo pääl om wagga Werre-Süüd Sis Kurko mahha löiksi ma. Oh Jesus, mes mul tettä nüüd? 31. 39. Neid Kooljit laande wisi ma, Oh awwita, ma palle so, Nink katsi kinni Ossega. Nink Pörgo-Waiwast pästa mo, Sis naksi minna paggema Ma tahha röömsast koolda tääl Nink Hoppest wegga ajama. Oh Jesus heida Armo weel. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 23

23 |

40. Mo Waiwa-Tund saap ligi kül Sest Kohhas om jo moistnu mul: Mo Wangist wälja wijässe Nink neljast, lahki kistakse. 41. Mo Pä saap lödus posti pääl, Mo nelli ossa, teije pääl, Saap Ratta päle podama, Et kigel Rahwal nätta sa. 42. Oh armas Risti-Rahwaken, Ke ellät Abbi Ellon sün. Kui Söämen teil Jesus jääs, Et te sis, Hädda sisse saas.

Üts hirmus, ent tõest sündinu Luggu… [1788] Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 24

24 | J OACHIM G OTTLIEB S CHWABE /1754–1800/

JOACHIM GOTTLIEB SCHWABE

EESTIMA TALLOMEHHE LAUL 6. Mis mul rõmo ellada? — — 1. Rikkust küll ei tahhaks ma: Oh! kes mind waest tallomeest Sago agga leiba jäetud Peästab waewa, hädda seest? Ja mo omma paigal petud! Polle leiba, surren nälga; 7. Polle, mis ma pannen sélga. Härra söeb mo pärrandust, 2. Et ta kogguks warrandust, Tööd ma teen küll lõpmata Minno waewast surustelleb, Naese-, laste-, perrega; Minno murrest rõmustelleb. Miks? Et Saksad rikkaks sawad! 8. Tö ja te mind wässitawad. Mis siis rahho-rõmota 3. Maksab ennam ellada? Et ma küll, mis jõuan, teen, Súrma, súrma, Jummal, ánna! Siiski ikka hirmo nään: Mind sest põrgust taewa kánna! Puhho tapleb, sõimab härra, Pea mind peksab junkur ärra. u 1795 Keel ja Kirjandus 1959, 1 4. Murres näen ma omma naest — Oh! miks wõtsin sedda waest! Waewatakse mind ja tedda, Suremaks weel lähheb hädda. 5. Mõisast tö sa lõppetud Lapsed ei sa õppetud; Sest siis rummaluses’ jäwad, Kurbdust, wallu meile tewad. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 25

25 | P ETER AUGUST F RIEDRICH KRAHV VON M ANNTEUFFEL /1768–1842/

PETER AUGUST FRIEDRICH KRAHV VON MANNTEUFFEL

ÜKS ENNEMUISTE LUGGU Panlad warrastasid ka; ÜHHE WARGA PEÄLE* Maksa isse omma Wölga, Witsa holeks anna Selga. Kule Kiltri Hanso Jaan Kus mo kallis Saksa-Saan; Jaan wastab: Kus mo Rukkid, Linnaksed, Miks sa nenda söimad mind, Mis sa ärraraiskasid? Mats, eks minna tunne sind! Sada mulle pea kätte, Kas sa tahhad teäda siis, Ehk ma wiin sind Kohto ette! Mis so kurri Komb’ ja Wiis? Kule, ütle aegsaste, Naese Sörme Rikkuja, Leppi moga ausaste; Mehhe Laua Kiskuja! Ehk ma tullen Kohto Wäest, Wöttan ärra keik so Käest. Mats wastab: Kued, Särgid, Sukkad,Ausud, Terre, terre Janike, Saab siis nähha, mis sa lausud! Kuhho juhhatab sind Tee? Wata, mis so Oues teäl Jaan ütleb: Heina Koorm on Ree peäl; Armas Issand, kannata! Oh! sa Moisa Küni Warras, Minna tahhan tassuda: Wöllas on sul Keigeparras! Minnul on hea Pannal-Wöö, Wötke sedda endile; Jaan ütleb: Ehk ma toon ka teie Kätte Mats, sa Rehhe Warblane, Käemehhe minno ette. Moisa Oddra Poiseke! Kä-uks, Kä-uks laulsid sa, Käemees ütleb: Pannid Nahka Römoga; Ei ma seisa sinno eest, Kül sind Moisas sillitakse, Jaan sa olled kawwal Mees! Selja Soned wennitakse! Jodik, Pettis olled sa, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 26

26 | P ETER AUGUST F RIEDRICH KRAHV VON M ANNTEUFFEL /1768–1842/

Mats ütleb: Kus so Taari-Kappake! Olle wait, mo Wennike, Jo, ja heida Külleli, Wargad puhhas olleme! Magga hästi Lollike; Olleks keik se Willi teäl, Kül so Riipsud parranewad, Seisaks ühhe Hulga peäl, Ilma, et need Wina sawad. Ei se mahhuks Moisa Aita, Egga Linnas olleks Paika. Jaan ütleb: Mitte nenda Kaieke, Jani nuhheldakse: Minnul on suur Hädda kä: Ai! —Ai! —Kibbe Kä, Nahkur Thomas Härjalont, Kaiekenne eks sa nä! Wanna kirjo Koera-Kont, Oh! — Oh! — pallu sa, Kes mo Pea pistis Pauna. Minna surren Häddaga! Satis Moisa Posti Sauna. Aita, ella Kaiekenne, Praego surreb Janikenne! Naene ütleb: Ei ma kule ennam Jutto, Naene wastab: Janike, et minne Tutto! Oh! mo armas Janike, Moisa Koerad aukuwad, Kallis on se Sanike. Ukse peäle paukuwad; Nendaks sinna Nahka müüd, Weel eks tahhad Nahka müa? Janikenne, sul on Süüd! Wet ja Leiba Kastis süa? Jätta Körtso Kombed mahha, Siis sa hoiad terwe Nahha! Jaan wastab: Oh! sa wanna Ranna Kai! Kohhus maenitseb tedda: Sinno Su on wägga lai. Minne Jaan, ja parranda, Et ma willets,Winato, Omma Ello Heaga! Joudo polest Rammoto, Mingo nurja wanna Wiis, Kül ma sinno Nahka nühhin, Ausast sinna ellad siis; Teddre-Juustoga sind pühhin! Pea Kurko kassinaste, Siis sa räkid illusaste. Jaan lähhäb Körtso: Terre, terre Körtsoke Jaan ütleb Naesele: Maggus Laiakappake! Minne Körtso, Kaieke, Öiska Pois, ja tömba peäl, Minnul on suur Hädda kä; Öllut,Wina kül on teäl! Kurk on kuiw ja waewab mind, Lahti ollen Moisa Kärrast, Kaieke, ma pallun sind. Assi tassa Nahha pärrast. To mull Öllut, to mull Wina, Siis ma unnustan mo Pina. Üks ennemuiste Luggu ühhe Warga peäle [179-?] Pulma laul, 1875 Naene wastab: * P.v Mannteuffelile omistatav. Mitte nenda Janike, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 27

27 | P ETER AUGUST F RIEDRICH KRAHV VON M ANNTEUFFEL /1768–1842/

ORRINA MOISA KUBJAS Monni ütleb meie Herrast HANS JA LEPPA TRINO. Et ta laul on waewane: ÜKS KÖRTSO JUT Agga eks se polle sögge? Herra on jo reisind mees! Leppa Trino: Teised meletumad rääkwad Ei siin ümberkaudo polle Et ta laulo kitus on Herrat, naggo meitel on! Sellel, kedda temma kidab, Ei te liga ühhegile Ennam häbbiks wist kui auuks: Egga waewa kellelgi. Ja weel teised könnelewad: On kui issa meie wasto, Woib ta olla kaunis mees Sowib head keikile Agga hea südda se ei Aitab kellel abbi tarwis Te weel mitte Laulajaks. Räkib iggaühhega. Ilmas agga polle öige Wahhest ta meid tulleb waatma Et nad tedda pilkawad, Meie ello majasse, Naggo jännest assitawad Istub meie pingi peäle Ja weel naerwad peälegi. Nago meie sarnane, Leppa Trino: A¯nnab lastele siis saia Agga kes siis tedda sundis Watab meie pöllo tööd, Laulda sure heälega? Ja kui nääb et pöllo siggib Süggelmatta läks ta sauna On ta römus meiega. Kus tal soja nüüd on kül! Ööldaks’ temast– et ta moistab Kubja Hans: Laulud kirjotada ka; Egga muud kui kurrat andis Jo ta sedda siis on öppind Temmale se kurri nou! Kui ta olli woöral maal. Aitko Ju¯mal tedda jälle Eile tulli Jago Mihkel Nende haggiatte käest! — Talli li¯nnast taggasi Seäl ta kuulnud paljo könned 1798 Keel ja Kirjandus 1959, 1 Meie Herra lauludest. [Teosed, 1967] Kubjas! olled moisa paikus Ehk sa tead parremi’ Kas on tössi mis ta räkib Woi kas se on tühhi jut? Kubja Hans: Tössi kül, se parra Ju¯mal! Mis se Mihkel könnelend! Keik need laulo kirjotajad Lastud lahti li¯nna sees; Naggo haggiad ja hurtid Jännest tagga aukuwad, Nenda on nad Herra kallal Kirrin agga aukudes! Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 28

28 |

* * *

[Pimeda laul]* Waid omma pallukessest weel Woin omma Wannemattel anda, ICH SPIELT ALS KNABE Kes armsast kandwad hoolt mo eest — UNBEFANGEN Nüüd jouan omma koorma kanda, Ühhel pimmedal laulda, kelle silmad Kui siin ma ka ei peäse sest. rouged on ärrarikkunud Et kül on ehhitatud kennast Ma mängsin lapse-pölwes röömsast Ma-ilm ni mitme illoga — Ja ollin ilmasüta weel! Keik sedda illo ja mind ennast, Silm näggi keik, mis Jummal kennast Mo silmad nüüd ei selleta! Ja targast lonud ilma peäl! Neid kattab pimmedus. — Siin ilmas Ni tassaste ta joudis möda So templit, Jummal, ma ei nä! Mo kallis ello römoga — Ei nä, kui sellel wessi silmas, Siis teggid rouged mulle hädda, Kes tunneb, et mul hädda kä. Ja waew mind hakkas kiusama. Kül Jummal walgust jälle annab, Sest silma walgust kustutasid, Mul waesel, ärra karda hing! Et päikest ennam näinud ma, Sest surm meid pea senna kannab, Ja lilled, mis ni kennast öitsid Kus löppeb minno nut ja wing; Ei näinud ennam noppida. Seäl kaub pimmedus siis minnust — Üks Praua agga helde hea Mo silmad näwad, Jummal, sind! Mo waese peäle hallastas, Nään neid, kes, önnistatud sinnust, Ta armo läbbi öpsin pea Siin heldest toidnud, katnud mind. Ma laulma — südda römustas! Monned Laulud [1806] Teil, mängi keeltel, olgo tänno! Ma teie läbbi ilma peäl * Otto Reinhold Holtzile (1757–1828) või Ei tunne nälga egga jänno, Reinhold Johann Winklerile omistatav. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 29

29 | R EINHOLD J OHANN W INKLER /1767–1815/

REINHOLD JOHANN WINKLER

[Taavet ja Koljat] “Kes on ni julge, tulgo se Wisil: Einst war ein Riese Goliath ec. “Et löön ta kontid purrukske.”

Üks suur mees olli ennemuist Siis tulli seält üks lambrine, Pitk Koljat nimmega; Üks noor ja weike mees, Ta habbe olli süssi-must, Sel polnud muud, kui keppike Ta juuksed mustad ka, Ja kiwwa pouna sees. Ja temma silmad piirgasid Se hüdis: minne, poe sa! Et hundidki jo hirmusid. Jehowa nimmel tullen ma.

Ja konti polest olli ta Ja wiskas kohhe lingoga Just nago hobbone; Ta pähhä, wata, ni, Sest olli temma kartmatta Et mahhalanges walloga Ja ülbe koggone; Pitk Koljat silmili; Ta su ka olli hirmus lai Siis wottis Tawet rahhoga Ja iggameest ta kohhe loi. Ta peat ärraraiuda.

Wask-kübbar peas peälegi, Kui waenlane siis surustab, Raud-rie selgas ka, Siis wotta uskuda, Ta näitis kurrat issegi, Et temmagi ni hirmo saab, Ehk pörgust ollewa. Kui Koljat häbbiga; Ta pigi-wars se olli wist Ja woitle ni kui Tawet ka, Kui löngo-poom, üks pörgo riist. Siis woimust saad ehk kirwega.

Ni tulli temma allati Eesti-ma Ma-wäe söa-laulud, 1807 Isralit laimama: “Kas on teil meest, kes julgekski “Mo wasto tappelda? Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 30

30 | K RISTIAN J AAK P ETERSON /1801–1822/

KRISTIAN JAAK PETERSON

KARJASTE-LAUL. OT NING PEDO. Pilve pouestagi, Omma palle mösseb Ot. Tassa oia kastes. Vada kalli järve peäle, Kui se vessi on sinnine! Pedo. Sinnine kui taeva laggi Torredaste läigab Kullane kui päike illus. Päva valgus meile, Istugem siin järve äres Kui ta koidotullest, ‘Alja rohho padja peäle. Musta merre peäle, Vötkem laulda vastastikko. Aiamas on kulda. Pedo. Ot. Agga kes on laulomoistja? Kallis on se kaske; ‘Öbbe on ta ümber; Ot. Temma jure alta Seäl jo tulleb vanna Ado; Laksub tassa oia: Kui ta laulis norel eal, Ta on paiolinno Egga kui ta pilli aias. Varjolinne maia. Kuulsid tedda metsa linnud — Kule,Ado meie laulud, Pedo. Ütle, kes on parrem laulja. ‘Aljas tam seäl touseb; Pilvedes on temma Ado. Ladvas, jöe vahtus Kül ma tahhan kuulda teida Seismas on ta jallad. Armsad, nored poisikessed. Temma otsa peälta Laulab illus öpitk. Ot. Illusaste paistab Ot. Kuu meil’ öse aial Pessastagi lennab Kui ta taevastagi Armas päso ülles, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 31

31 | K RISTIAN J AAK P ETERSON /1801–1822/

Ülle tammi otsa; Innimeste söbber Olles, laulab temma Taeva selges tules.

Pedo. Kaljo peälta touseb Kotkas päva pole; Pitkse maia pole; Uiub päva kuldas; Innimeste silmad Ei voi tedda nähha.

Ot. Aiake on illus, Kus ni paljo lilla, Kui siin ‘aljas metsas Pude kännusida, Kui seäl pöllulagi Vilja körresida.

Pedo. Illusam on orgo Kus ni paljo puida, Kui on söapöllul Mehhi, kui on taeval Selgi tähhesida.

Ado. Kuulge poisid mis ma ütlen: Igga teista illust laulab. Agga sinno laul, o Otto! On kui tassa oiakenne Mis on jooksmas ‘allikasta; Sinno jälle, Pedo armas, On kui sure jöe vessi Kaljo peälta langemais. Sulle tahhan pilli anda, Sulle annan kauni sarve.

1818 (1909) Laulud, päevaraamat ja kirjad, 1922 IAAK. Kristian Jaak Peterson 200, 2000 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 32

32 | O TTO W ILHELM M ASING /1763–1832/

OTTO WILHELM MASING

PÄTS küllalte ka tantsitud Mõistujutt ja tantsitajast malgatud, aga olid eineta Vändra metsas Pärnumaal ja veel alles jootmata. lasti vana karu maha; Ütles päts:“Mis vaene lugu pojad jäivad emast maha, sul ja mul, kes karu sugu!— võeti, viidi turule, Päästame nüüd ennast lahti, Pärnu linna kaubale. läki ära salamahti!”— Juhtus karutantsitaja “Kuhu pääsed, vennikene, Parajast’ seal olema, nina väga hellakene! ja ta vana tantsikaru Rõngas sõõrmist läbi lä’eb, ramm ja vana olema; kus ta seisab, las ta jääb!”— see siis õstis karupojad, “Ei ma seda mitte taha, õpetas neid istuma, sõõrmed mina kisun maha: kübaraga tantsima kodumaile tahan jõuda, ja mõnda tempu tegema. oma suguvõsa nõuda. Ametid kõik kätte antud, Mul ju küll mu hädast häbi, rõngad ninasõõrme pantud, sõõrmed nüüd ma kisun läbi: läksid peremehega kodu lähen tantsima mööda maad siis tantsima; ja oma kunsti näitama. ja et mõistsid tantsu lüüa, Seal mull’ kõik mu vastu tõtvad, oli peremehel süüa, kõik mind lahkest’ vastu võtvad: kes, kui rängast’ võttis viina, tädid,onud,lelled,tutvad, vaestel’ liiast’ tegi piina. need kõik minu vastu rutvad.” Oli mees end väsitand Vändramaale jõudis päts, ja kuhja juure venitand, alles oli vana mets, karud vaia külge köitnud, alles mitmed mesipuud, selili end maha heitnud. keda noorelt oli tundnud, Päev ju oli alla läinud, neile andis hellast’ suud. karud olid palju käinud, “Kus mu tädid? Kus mu tutvad? — Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 33

33 | O TTO W ILHELM M ASING /1763–1832/

Juba pojad kaua nutvad, kuida Pohla karusugu, nahk ju ammust nülitud kenest väga peetaks’ lugu, ja nahkurile müüetud! — tark ja veider tantsimas, Kes mull’ annab sõnumid, vedupulka vedamas, kus ma leian omaksid? — kukerpalli, ratast löömas, Vanad on kõik hävinud, kükiteles pohle söömas. uus põlv taga sündinud!”— Suud ja silmad lahti peas, Teised karud olid nõudnud kuulis pätsi igamees. teada, kes see kodu jõudnud; Viimaks igatsesid näha, ja kui kuulsid, see on päts, kuida pohla tantsi teha: mõmises kõik Vändra mets: palusid siis pätsikest, “Päts, kes võõral maal on käinud, et tantsiks ehk ka natikest. imet kuulnud, imet näinud, Päts siis tõusis tantsima Kuramaal ja Poolas olnud — ja tantsilugu joruma. päts on jälle kodu tulnud.” Püstijalgel keha käänas, Mõmisesid emased: liikmeid imelikult väänas; “Võib sest saada peiukest, käppe välja sirutas, kel Jumal andnud tütrekest. laiali neid laotas; Ei ta ole asjata pani kõrd neid rinde peale, täna tulnud passita. kõrd neid seadis puusa peale. Miks ta muidu oleks tulnud, Hüüdsid kõik, kes olid seal: kui ta seda pole tundnud, “Vaata imet ilma peal!”— et siin meie metsanukas Päts, kui lõppis tantsimast, karu tütred pole hukas?” kummardas neid pohla viisi; Hakkasid siis lakkuma soovis head ööd kõigile ja tütrekesi harima: ja ruttas kodu rahule. silitasid nende karvu, Kõik, kes õigla’mad seal olid, pidasid ka kangest’ arvu: ütlid:“Päts on kallis mees! kuida pätsi võrku püüda, Ei ta taha kiidelda, väimeheks teda hüüda. ei rumalamaid põlata.” Pätsil olid kallid päevad, Aga olid teised seal, isad, emad, tädid näevad, kes vana viisi armastasid, päts on väga priske mees, targaks ennast arvasid kel hambad suus ja rammu sees. ja targemaid ka vihkasid: Kus siis härga murreti need siis pahandasid meelt, ehk valmist kaera leieti, pruukisid ka oma keelt; sinna pätsi paluti tegid hirmus suure kära, ja paremat tall’ anneti. läksid murdsid pätsi ära. Juhtusid siis pidud seal * vanal otil, mustal karul, Seda igal ajal nähtud, oli siis ka pätski seal et sel ikka vaeva tehtud, tõiste karudega varul; kes kui targem tõega rääkis, mis ta ilmas näinud, rahvast püüdnud valgusta’. mitmed maad ta läbi käinud; (1821) Sõnarine I, 1989 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 34

34 | G USTAV A DOLPH O LDEKOP /1755–1838/

GUSTAV ADOLPH OLDEKOP

ADAM JA ELLAJA Ma omma kõwwa otsaga So atra tahha weddada; 1. Sis saap sul leiba kasta. Kui emma Ewa himmustus 6. Jo pattu olli täütnu, Nink ommal wisil müüg se lehm: Nink Adam ka sõi ubbinast Ja pima anna minna Ja sis üts Engel üllewast Kui perrenaist sis nomit ka Om Paradisi hoitnu. Sul sõira, woisind walmista, 2. Kül sis saat süwwa sinna. Sis olli Adam murrelik, 7. Läts ütskord kõndma wälja. Se esel tännit vallusast’: Es olle röa, keswa sääl, Kui rattid sul ei olle Pitk hain se kaswi nurme pääl Sis tahha minna säljaga Nink kahrokaar ja lustja. So kotti kiwwil’ weddada. 3. Ma iks sul abbi´s tulle. Sis üttel temma henne man: 8. Kes nüüd mo nurme künnap? Se lammas mägas nidade: Kes äästap sedda perrast ka? Kui külm om, sis so naine Kust wimate ma leiba sa? Mo willast langa kedrako Kes kõrwalist mul annap? Nink kamsonid sul ummelgo; 4. Sis pesitat sa waine. Sis hirnas ni se hobbone: 9. Ma tahha Adam täüta Se zigga, wäga raswane So tahtmist, ilma et sa ni Se ruik: Sa woit kül nätta, Iks murretat, nink allasi Et minna kõlba pradi´s sul. So weddada nink sõita. Sis te iks julgest’ otsa mul; 5. Muud hääd ei woi ma tetta. Mo ausa Adam, terre ka, 10. Ni röök se härg täl vasta. Ehk wahhest sinna himmustat Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 35

35 | G USTAV A DOLPH O LDEKOP /1755–1838/

Ka ütskõrd koki süwwa, 2. Näts sis lo minna munne sul, Jo täämbä olli rummal ma. Ni kagat kanna, sest voit kül Näts, naisterahwa reiwa Sa tahhast kokko lüwwa. Mes saja´s walmis ummelda 11. Mul nemma kätte tõiwa Se penni hannatelli ka Ma naksi sis ka teggema Ja hauk: et ösel sinna Nink rutto rutto leikama. Woit hengada so naisega, Ent nätse, mes ma leiksi — Sis tahha minna walwada. Paar kerraseri pöksi Ni,Adam, ütle minna. 3. 12. Kik om so sü, mo Lisoke! Kass tulli sis weel wimate Kui sinna tulle´s mulle Nink njaugas: minna walwa Sa kallis kassipojake Kül ööd nink päiwa rõmoga, Sis saa´s ma rõõmsas jälle. Et kurja rotti hirega Ja sinna sis kül selge näe´s Kik sinno hääd ei salwa. Et rätsep om üts õige mees. 13. Oh olle sa mo naine Sis Adam kummard illusast’ Sis sütti minna waine. Nink kige eest, mes tälle 4. Nüüd lubbasiwa ellaja Ent kurja waimo kiusatus Wõt temma helde melega Sul annap halwa nouwo; Neil’ tootada jälle: Sest teotap so wallatus 14. Nüüd rätseppide auwo. Et temma kui hä perremees Taht neide eest hoold kanda, Oh mõtle lats, oh mõtle sa Nink latsile ja perrele Kes Paradisin umbleja Neid waiwada ka kunnage Kül Adamile olli? Tõõst’ mitte lubba anda. Kust Ewal’ reiwid tulli? 5. (1864) Suve õdang, 1985 Kui wahhest mõnni kaddelik Taht rätseppid sul naarda; Et ütte jännesega kik RÄTSEP KERGEJALG Neid rätseppid woit haarda: Sis kule wannast juttust weel 1. Mes rätseppide julge meel Mo kallis zukro Lisoke Om ennemuste tennu So perra ikke minna Nink sõtta ärralännu. So südda om tõest’ nidade 6. Mo wasta kui üts tinna. Ne wanna jutto ütlewa Sa ollet nink sa jäät iks kalg Et liin om ütskord olnu Ja waine rätsep kergejalg Kun wainlasse jo olliwa Joosk ümbre ni kui rummal, Täl õige liggi tulnu. Oh sinna armas Jummal! Jo lasti sure tükkiga, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 36

36 | G USTAV A DOLPH O LDEKOP /1755–1838/

Ei ütsik linast wälja sa, Ei pelga minna sedda ka Nink nälg ka linan olli, Et sa mul sarwi anna´s. Sest kust neil toidust tulli? Ei sinna sedda joht ei te, 7. Sa ollet jo ni wäga hä. Pool kolu rahwas ütliwa: Ke meil’ saap häbbi andma Et andke lina ärra. Saap essi sarwi kandma. Me koleme jo näljaga, 12. Kes kulep meie perra. Sis lö nüüd kät, ei ilma pääl Sis tulli julge melega Sa õnsamb inniminne. Se Meister rätsep ruttoga Mo arm om tõttest’ kindmamb veel Nink tännit waiksel olla Kui minno umbleminne. Ma sulle abbis tulle. Nink ööd ja päiwa tahha ma 8. Hoold kanda armo melega Sis lask se rätsep ummelda Et sinna ei nä waiwa Hend sikka nahha sisse. Seni kui läme taiwa. Nink sedda sikka näijewa Ka sis kik innimisse. Suve õdang, 1985 Ja walli pääl ta mökkotas Nii kowwaste, et kuulda saa´s Neil’ wainlaisil’ se helli WEINSPERRI NAISE Mes üttest sikkast tulli. 9. 1. Ne wainlasse sis wandsiwa: Kus om se armas linaken Oh läkkem enne ärra. Kel Weinsper nimmi sanu? Se põrgo pessa meil’ ei sa, Se om sul suren tarkussen Ilmasjata om kärra. Neid tütrit kaswatanu, Neil pennel om weel lihha sääl, Kui lä ma ütskõrd kossima Sest nätse neide walli pääl Weinsperri tütrit wõtta ma. Käüp weel üts sik, ja welli 2. Kuis om täl kella helli. Uts Keiser, Konrat nimmega, 10. Kel olli südda pahha Se perra nemma jättiwa Se lina pääl’, taht wihhaga Sis sedda lina mahha. Kik kolu´s lüwwa mahha, Ent keddage joht tennada Mes linan olli, sõddama Häteggijat ei tahha. Ta tulli sure wäega. Et rätsep sikka hälega 3. Wõt sedda lina awwita Kui linakenne wasta pand, Sis sedda naru´s panta´s Et kül täl hädda olli, Tal sikka nimmi anta´s. Sis Keiser ni täl teda and: 11. “Ma lina ette tulli, Ei olle minna sik, sest ma “Ja tahha meeste rahwas sääl Sis sikka sarwi kanna´s. “Kik üllespuwwa kabbla nääl. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 37

37 | G USTAV A DOLPH O LDEKOP /1755–1838/

4. 10. Kui neil’ se sõnna kuluti Ent nüüd — nüüd silma wallale, Sis olli paljo ikmist, Nink kaege, mes tetta´s. Ja ööd nink päiwa allasi Ja, wäga ansikas om se Iks olli kuulda kaibmist. Mes Weinsperrin nüüd nätta´s. Leib olli kallis, kallimb weel Kik naise kandwa kottiga Hä nouw neil rahwal olli sääl. Tõõst’ mihhe wälja säljaga. 5. 11. Woi, woi! me waise! mes meist saap! Kül Keisri teenri tahhiwa Et piddagem weel juttust. Ka sedda kurja´s käända; Ehk Jummal meid weel awwitap Ent temma üttel naroga: Nink kulep meie palwust. Woi hä! woi hä! las jäda Woi, woi! jo kalan tunne ma Ni, kui ne naise teggewa. Et kabbla kiddi teggewa. Kui särast naist meil olle´s ka! 6. 12. Ent kui kik nouw om otsan jo Süüd anti andi´s armoga Nink juttus ka om ilma, Nink naiste perrast peti Sis naiste tarkus pästap so; Suurt piddo; sure rõmoga Neil om weel pääd ja silma. Neid tantso päle weti. Sest siuwu tarkus, naise pä Sääl mängiti nink puhhuti Teep, et sa hukka weel ei lä. Nink hommungoni karrati. 7. 13. Üts norik linan, armaken, Kus om se armas linaken Kes eilä laulateti, Kel Weinsper nimmi sanu. Sel olli weel hääd nouwo käen, Se om tõõst’ suren tarkussen Kust rahwas rõmosteti. Neid tütrit kaswatanu. Kui sedda nouwo kulete, Kui lä ma ütskõrd kossima Kül sis te perrast narate. Weinsperri tütrit wõtta ma. 8. Kesk ösel, kule, lätsiwa, Suve õdang, 1985 Mes priskem naine olli, Se Keisri mannu pallema Nink teggi ikko helli JOONATAN, MO VELI* Ehk maggusaste palsiwa Neil’ siski paljo hääd ei sa. 1. 9. Joonatan,mo veli,makap “Ne naise läwa, ütli ta, Muide tapetuide man — “Nink woiwa ütten wõtta, Sa mull’ ollit kõige armsam, “Mes kallimb neile om; ent ma Kõige kallim, Joonatan! “Sis tahha purru´s tetta, 2. “Mes ülle jääp.”— Se sõnnaga Lauldge leina laulu, lauldge, Ne naise koddo lätsiwa. Omma häta kaivake — Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 38

38 | G USTAV A DOLPH O LDEKOP /1755–1838/

Oh kuis tan ni haledaste Meie velle kooliva. 3. Velle perast nutsin mina Väga rassest’ henne man, Sest ta oll mo armakene Ja mo kallis velleken. 4. Sest ta armast mino niida, Nii kui vellel sünnis tääl, Sest ta armastuse perast Mina teda kahitse. 5. Ei mull enne mure lõppe, Kui ma sinno näta saa, Sis ma taha sino hauda Lilledega ehita.

Suve õdang, 1985 * G.A. Oldekopile omistatav. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 39

39 | F RIEDRICH R EINHOLD K REUTZWALD /1803–1882/

FRIEDRICH REINHOLD KREUTZWALD

PORKUNI PREILI* Ja viipab preili, põksvel põu, — ei märka keegi neid. Mis virvaleek seal tiigiveel Ei anna uneks mahti öötunnil loitvat näib? öö tulvil lembusest. Mis kõneleb sest rahvakeel, Vast koit nad kisub lahti mis jutt sest ringi käib? üksteise embusest. Üks preili selles tiigis Läks mõni kuu sest kaunist ööst — on maetud vete all, ah, kahvatuks lõi palg kuid vaikses varjuriigis ja neitsikuub jäi kitsaks vööst; ei ole rahu tal. hirm vaevas südant tal. Kord loss siin seisis uhkena, Ei emaõnn sest tärka, ja julge rüütel ses mis liigub üsas siin: koos palgasõduritega sest kartus põues ärkab ja õega elunes. ja vaev ja hingepiin. Ta õde oli vaga Kaassüüdlasele kõigest sest ja õitsev nagu mai. neid kaebab silmad vees. Üks kannupoiss seal aga Ning oma raskest saatusest neil õnnetuseks sai. neil hirm on homse ees. Kui nägi preilit, õhkas ta: Kui retkelt mööda ilma “Mind kuule, üllas neid! siis saabub metsik vend, Sind armastan, mu omaks saa! ei preili und saa silma, Mis lahutaks veel meid?” ei tea, kus peita end. Kas preili süda jahe Ränk tund on jõudmas. Oh, kes võiks võis kaua olla siis? — küll päevi peatada! Üks öö nii õrn ja mahe On preili vennale nüüd kõik ta lõpuks nõusse viis. nõuks võtnud teatada. Siis hiilib poiss, kui unes õu, Süüd kahetsedes maha ta juurde varjat teid. ta venna ette vaob, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 40

40 | F RIEDRICH R EINHOLD K REUTZWALD /1803–1882/

palg kahvatu kui vaha, sõjakunstis kogend saksu ning viimne jõud tal kaob. kipub lööma eesti vaprus. Siis sõtkub õde kuidas võib Oma püha kodumulda, täis raevu rüütel karm. oma jumalate hiisi, Ja kuhu kuldne kannus lõi, naisi, lapsi, au ja priiust seal verest täitub arm. kaitstakse siin mehe viisi. Ei liigutada jaksa Vihasena võitlus voogab. õe oiged südant sees. Üle surnute ja rusu Vaid seks, et kätte maksta, edasi läeb eesti vägi toast välja tormab mees. vankumatus võiduusus. Siis sõdur jäässe augu lööb; Vaata, äkki tornilaele voog mustab, külm kui raud. mungakogu astub rahus, Peab rüütel kohut keset ööd: kandes kannelt. Tume rüü tal õe haarab vetehaud. lehvib kerges tuulekahus. Ah, andestagu looja Ja kesk sõja karmi kära see kuritegu julm! — laulik voli annab käele, — Näe, neitsi õitsva, sooja kandle mahedaid akorde viib kaasa jäine surm. kandub kõrvu vaenuväele. Nüüd seal, kus tiigi vetering, Kas ehk tuli rahujumal leek keskööl loitvat näib. leevendama meeste viha, Seal otsiskledes preili hing või kas kandle võluhelid öötunnil ringi käib. võtsid kättemaksuiha? Sest kuni hingepalvet Nagu unus võitlustahe, ei ole loetud veel, nagu hajus vaen ja kurjus: ta pidama peab valvet Orpheuse võluhäälist ja rahu ei saa meel. mehed nagu oleks purjus. Vihast leegitsevaid silmi Algupärand “Das Fräulein von Borkholm“. helivõlu veega täidab, Tlk Ellen Niit igatsusi imelisi 1836 Teosed. Laulud, 1953 raevutsevais rinnus läidab. Ning siis äkki eesti salgad nõuks on võtnud koju sõita. BEVERINA PIIRAMINE Kandleviis nii juhtumisi AASTAL 1207* aidanud on ordul võita.

Kaitseb kindlalt raud ja kivi Algupärand “Die Belagerung von Beverin terasrüüdes rüütliväge. im Jahre 1207”. Tlk Ellen Niit Vihast metsik pärisrahvas (1846) Teosed. Laulud, 1953 ründab raskelt linnamäge. Näib, et ründajate kasuks hakkab lahenema taplus: Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 41

41 | F RIEDRICH R EINHOLD K REUTZWALD /1803–1882/

[Vana aeg oli vaenuaega] Visameesi Virumaalta. [DIE TAGE DER VORZEIT] Viru vikat vihane, Harju ahingid ägedad, Vana aeg oli vaenuaega, Hiiu kiilid kiusalikud, Piinaaega pikaline, Turjamaa tuurad tugevad. Ohtuaega ohakane, Kilp aga kindel kiili vastu, Orjavitsne orma-aega, Ahmas ahingi ägeda, Kurnetav ning kurba aega! Oimas oda okkalise, Vaenu vaimud meid vaevasid, Takistas tapperi terase, Papi paaterid painasid, Vingutas vikati vihase, Rüütlid rüüstavad riisusid, Tuuseldas tuurad tugevad.... Röövisivad röövelina, ... Pagu-urka pagenesin, Mörrasid mõrtsuka mõõgad! Katku taha taganesin; Rootsi roosk oli roostekaste, Palve paelu palmitasin, Saksa sahk oli sapi-rakku, Ohkamisi ohverdasin, Kaarnad kandsid katku-kakku, Suigumisi suitsetasin, Nülge näkid nälja-nappi. Soovimisi sosistasin. Põlve põld oli saksa toitu, Venelane, vennikene, Söötis-maa pidi meida söötma, Kaela lõikja, karukene, Kanarbik meid kasvatama, Hakkas Koeru kõrvetama, Aganik meid avitama. Viskas virmla Virusse, Kümnis kisti nende küüsi, Põletaja Põltsamaale, Kohtu-osa nende kotti, Viletsuse Viljandisse. Rahakopik nende kukru. See’p ole küla kütis-suitsu, Ristiisa rikkust ripsis, See on sõja sõrvasuitsu, Napsatas naudi navilta, Ahtra ahervare auru, Puutus püha-hiie puusse, Lahingu Lauritsa-suitsu, Algas armu-hiie allikasse: Põlend linna põua-suitsu: Tapper tabas Taara tamme, Ristiisa risutaja, Kirves Kiiru-hiie kidura! Nime nina niisutaja, Oda ots oli okkaline, Pani painaja parmaste, Teritatud mõõga tera, Tappija Taara-hiie toassa. Vibu nooleke nobeda! Saksalane, salaussi, Kulla vend, mul vennikene, Sisalikku sileda, Kallis peigu, kaunikene! Ikestas meid orjaikke, Rutake ruunale rutusti, Raudarooma rakke’esse. Ratsul raudase rahvale, Ega see ole ehapuna: Tuhkru turjal Turjamaale, See on vaenu tulepuna, Võigu võimul Võidumaale. Mässamise mängi puna, Küll tuleb Soomest sugulane, Vennakeste vere puna, Saare mees meil sarnaline, Mis on taevas tarretanud, Abimeesi Harjumaalta, Pilved pilul palistanud. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 42

42 | F RIEDRICH R EINHOLD K REUTZWALD /1803–1882/

Ehatäht sai ehmatama, KOTKAS, KASS JA EMIS Koidutäht sai kohkunema, Üks ennemuistne jutt Kuu palegi kahvatama.

1845 (1850) Teosed. Laulud, 1953 Kõrge tamme ladva otsas Pesitas üks uhke kotkas, Linnusugu kuningas. [Eesti lauluanne] Tamme harude keskosa [DIE POESIE DER ESTHEN] Täitis kassi-eide pesa, Kes seal praegu poegimas. Muist’ magas kuldses kätkis Maa sees tamme juurte taga Üks taeva lapsuke, Elas emis põrsastega. Kes lahke näoga võitis Naabrirahva sõprus idus Kõik vaatjad rõõmule: Kõigi kolme pere pidus, Lahk’ lapse unenägu Kadedus ja salaviha Neil’ ilu, õnne koob, Neil ei solkind verd, ei liha. Kui kevadine kägu Aga kuri põrguanne Uut tundmust põue toob. Tõstis vale keelekande Kui jumalikul kaitsel Kassil kurjas südames. Saab lapsest neitsike, Tema ronis kotka ligi, Kes kaunib suve õitsel Rääkis:“Meie palehigi Ja tiivul võtab tee, Kalleid lapsi kasvatades Et surelike sugu Läheb aina üsna nurja; Talt laulu õppides Vaata, emis mõtleb kurja! Ka kõrgemate lugu Tema tuhniv nina puurib Võiks laulda Taara ees, — Õõnsaks maa, kus tamme juurib, Seal tulnud võõrad kurjad, Ja kui tõstab tuulehoogu, Kes paljaks rüüstnud maa; Langeb tammepuu meil loogu, Nälg, tuli, sõjad, kurnad, Pillab meie noore sugu, Katk, tõved piinaga. Miska emis täidab pugu. Õnn, keda surma lükkel Pea, mis ütlin, kõvast kinni, On katnud vilu muld, Muidu teeb meil’ emis pinni.” Kus teised orja kütkes Kass läks kotkalt salamahti Said tunda piina tuld. Emisele võõrsiks, sahkis: Laps oli pakku läinud, Kui rahval raskem aeg; “Tere, kulla naabrimoori, Mis tema unes näinud, Tulin vaatma teie noori! — Sest elab riismeid praeg’. Nähes keni väetikesi Kuid orjapõlve kurjus Veereb mulle silma vesi: Ei laulu kaotanud: Pistad rinna laste mokka, Ei viltupeade nurjus Aga kotkas vestab nokka; Vist sule laulul suud. Kui sa jala kodunt tõstad, Neelab tema sinu põrssad. (1846) Teosed. Laulud, 1953 Pesast enam ta ei lähe — Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 43

43 | F RIEDRICH R EINHOLD K REUTZWALD /1803–1882/

Sest on kuri nõu ju näha. Vanaisal kasvis kodu Ära vihka sõbra juttu, Kasulasteks poiss ja piiga Jumalaga! mul on ruttu.” Närtsimata noorusega. Kassike nüüd ootas pesas, Kui nüüd päike orjuskäiki Kuni kurjus võsus kesas. Esimest kord lõpetanud, Kotkas oma poegi valvas, Koju tulnud puhkama, Sest et kartis sea kihva; Puhund Vanataati tarka: Vaene emis jälle pelgas “Märka, tütar Hämarikku! Kotka kurja küünte viha. Sinu hooleks usun tungla Kodunt minna nad ei julge, Kustutust ja öösist kaitsmist, Lõpvad mõlemad siis nälga: Et ei kuskil sünni kahju.” Kotkas, emis poegadega Ja kui päike teisel päeval Andsid kassiperel’ rooga. Oma orjust pidi alg’ma, * Pajatas taat poisile: Need, kes kurja keeltepeksu “Kuule, Ko i t , mul kallis poega! Uskvad, lähvad ikka lõksu. — Sulle sulgen toimetuseks Armas rahvas, vaata ette: Valgustungla sütituse; Kotkas, emis oled sa! Puhu sa tuld mul tubaje, Langed kassi vale kätte — Lehvitele lõkkeid leele, Kes sind seal võib aidata? Pista päike põlema!” Truuvilt täitsid päikse orjad 1846 (1847) Teosed. Laulud, 1953 Targa taadi toimetusi, Et ei päeval puudund päike, Ööl ei juhtund õnnetusi. KOIT JA HÄMARIK Ja kui talvel valgustungal Kiirem õhtul kaotas kuma, Kas sa tunned valgustavat Viivitas ka hommikvalgus. Tuletungalt Taara tares? Vistist suve virkadele Praegu peitis pilve põue Puhkuspõlve paisatie Päike silmad puhkamaie, Väsind selga sirutada, Udu kaissu unistama. Ainet külge hauduneda. Läänest, kuhu valgus langes, Ja kui kevadisel keerul Kannetakse ehakumal Päike ruttab elu päästma, Kustund küünal ida kambri, Lillesid ja laulu looma, Kust meil kuldne elupaiste Suvel põldu sigitama, Teisel päeval taeva tõuseb. Viljaivi valmistama: Kas ehk tunned kanget käppa, Siis tal rohkest rühkimisi, Kelle pihu peites päikest Pisut puhkamise püsi. Punetes viis puhkamaie? Aasta armsam iluaega On sul tuttav teine ori, Puhus õues õnne pilli. Kes meil’ kuldse elupaiste I l m a r i s e ilu-telki Hommikul pann’d põlema? Täitis õnneliste tuhin, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 44

44 | F RIEDRICH R EINHOLD K REUTZWALD /1803–1882/

Lindude ja rahva kärin. [Sõjakulleri sõit] Kesköö lühikatte varjus DER KRIEGSBOTHE Olivad ka päikse orjad Silmast sihtind südamesse. Sõitsin suisa Soome silda, Patsil käsi pigistelles Wesi-kaare wasket teeda, Juhtund poiss kui kogemata Wikkerkaari wihma teeda, Kaunist piigat paitama.— Kuninga käsk kukkurus, Vaata, ü k s silm ala valvab, Wanema käsk wammuksis, Kel ei lauge kattemista — Sõa sõnum suude sopas. Saanud kesköö salasündi, Mis mul wasto wankonessa? Noorte nalja nägemaie. Jubedusta juhtumista! Teisel päeval kutsus taati Wankus wasto wana wares, Päikse orjad pihikambri. Wana wares, waene meesi. “Lepin, lapsed”— puhus taati Nokka nuusutas nurmena, Lahkel näol neil — “teie tööga, Sõermed puhusid pilwena. Soovin sõudevada õnne Nina oli sõda nuusutanud, Videviku viludani! Sõermed udusta sõelunud: Toimetage tulev ikus Kas ei sala aiso tunneks, Nagu m e e s ja n a i n e paaris Kiire käso kirja oskaks. Tänast poisi, piiga tegu.” Juba oli sõda nuusutanud, Ühel meelel hüüdsid lapsed: Were auro aisotanud. “Vanaisa, ära raiska Sõitsin suisa Soome silda, Meie rikast rõõmupõlve, Wesi-kaare wasket teeda, Peiulikku lustipidu! Wikkerkaari wihma teeda, Noorel neiulikul nurmel Kihutes kiiruse käsko; Õitsegu meil ilu õnned!” Kuninga käsk mul kukkurus, Vanaisa kinkis lastel’ Wanema käsud wammuksis, Peiupõlve igaveseks. Pealiko käsud kübara al, Igal aastal õnneajal Sala sõnum suude sopas: Saavad päikse pärisorjad Et juba lipud liikumaies, Neljal suvenädalatel Oda okad orjamaies, Kesköö kaisus õnne maitsta. Mõega terad teenimaies. Häbeliku Hämariku Mis mul wasto wankonessa? Palge puna paneb taeva Jubedusta juhtumista! Laialisti läikimaie, Wasto wankus kotkas kuri, Kui ta päikest Koidu kätte Kotkas kuri, kõwer nokka. Andes juhtub viivitama. Nokka nuusutas nurmena, Vanaisa heldus ehib Sõermed ududa uurisid: Neile kosjapõlve piduks Kas ei asja aiso tunneks, Metsad, luhad õilme ehte. Kiire käso kirja oskaks. Sõge oli sõda nuusutanud, 1850 (1878) Teosed. Laulud, 1953 Were auro aisotanud, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 45

45 | F RIEDRICH R EINHOLD K REUTZWALD /1803–1882/

Tõttas teistele teadusida. Sõitsin suisa Soome silda, Sõitsin suisa Soome silda, Wesi-kaare waskit teeda, Wesi-kaare waskit teeda, Wikkerkaari wihma teeda, Wikkerkaari wihma teeda, Kihutis kiiruse käsko; Kihutis kiiruse käsko; Kuninga käsk mul kukkurus, Kuninga käsk mul kukkurus, Wanema käsud wammuksis, Wanema käsud wammuksis, Sõa sõnum suude sopas, Sala sõnum suude sopas, Pealiko käsud kübara al: Pealiko palwed keele paelul: Et juba lipud liikumaies, Et jubba lipud liikumaies, Tapperi terad tahtemaies, Oda okad orjamaies, Mõegala mõted mõllamaies. Tapperi terad tahtemaies. Mis mul wasto wankonessa? Mis mul wasto wankonessa? Jubedusta juhtumista! Jubedusta juhtumista! Wasto wankus nälga nõrka, Tuli wasto kaarna poega, Nälga nõrka, kõlka kokka. Kaarna poega, raisa-rooga. Nina nuusutas nurmena, Nokka nuusutas nurmena, Sõermed sõelusid pilwena: Sõermed puhusid pilwena: Kas ei sala aiso tunneks, Kas ei sala aiso sõeluks, Kiire käsu kirja oskaks. Kiire käsu kirja oskaks. Sõge oli sõda nuusutanud, Sõge oli sõda nuusutanud, Were auro aisotanud, Were auro aisotanud, Tõttas teistele teadusida. Tõttas teistele teadusida. Sõitsin suisa Soome silda, Sõitsin suisa Soome silda, Wesi-kaare waskit teeda, Wesi-kaare waskit teeda, Wikkerkaari wihma teeda, Wikkerkaari wihma teeda, Kihutis kiiruse käsko: Kihutis kiiruse käsko, Kuninga käsud kukkurus, Kuninga käsud kukkurus, Wanema käsud wammuksis, Wanema käsud wammuksis, Sala sõnum suude sopas: Sala sõnum suude sopas, Et juba lipud liikumaies, Pealiko palwed keele paelul. Oda okad orjamaies, Mis mul wasto wankonessa? Ahingid asja ajamaies, Jubedusta juhtumista! Tapperid teisi tautamaies. Wasto wankus hundikene, Mis mul wasto wankonessa? Hundi kannul karokene. Kogemata kiusatusta! Ninad nuuskusid nurmena, Wasto wankus katko kawal, Sõermed ududa uurisid: Katko kawal, rahwa rööwel, Kas ei asja aiso arwaks, Sõa seitsme selli kurjem! Sala kirja käsko tunneks. Nina nuusutas nurmena, Sõbrad olid sõda nuusutanud, Sõermed sõelusid pilwena: Were auro aisotanud, Kas ei sala aiso arwaks, Tõttasid teistele teadusid. Kiire käsu kirja oskaks. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 46

46 | F RIEDRICH R EINHOLD K REUTZWALD /1803–1882/

Sõge oli sõda nuusutanud, [Loomismüüt] Were auro aisotanud, SCHÖPFUNGSMYTHEN Tõttas teistele teadusida. Bruchstücke. B Kinni ma kimmeli kõitasin, Panin ruuna rauda ikke, Siuro lindo, Ta a r a tütar, Kõrwi Kalewi kammitsa: Siuro lindo, sinisiiwa, Et ei suutnud samomaie, Sündis isa sundimata, Ega jooksu jõudemaie. Kaswis ema audomata, Akasin asja arwamaie, Sõsarate soowimata, Meeli mõtelda meelitama: Welekeste wasto meelta. Kas mo käigist kasu kaswab, Ei old linnul pesakesta, Sõidust suuremat sigineb. Pääso poeal aude paika, Werised on waeno wermed, Udusulgi uendada, Sõal siuguna sügawus! Werisulgi walmistada. Miks ma waeno wiletsusta, Aga U k k o asutie, Mõrtsuka mõega mõllamista Wana isa walmistie Raho põlwele pillutan? Tütterillo tuule tiiwad, Saago, saago, ma sajatan, Tuule tiiwad, pilwe wiiwad, Saago sõnum sügawussa, Misga lapse liugenesse, Mere marrussa magama, Kaugeella kandenesse. Kala kudussa kaduma! Siuro lindo, Ta a r a tütar, Uinogo ummista urkanessa, Siuro lindo, sinisiiwa, Enne kui eliseb edasi, Lendas paljo, liuges paljo, Enne kui kõliseb küllaie! Lendas, liuges lõune alla, Kiskusin käsud kukkurista, Pööras põigite põhjula, Wanema käsud wammuksista, Lendas üle kolme ilma. Puiskasin põhjato meressa, Üks oli ilma neitsikeste, Laenete lango laiema. Teine kaswul käherpäide, Wesi weeretis wahtussa, Kolmas koogalaste kodu, Pihu puistetas pilwessa, Koogalaste korjuspaika. Kalad kadusid kohkessa! Siuro lindo sirges siiwu, Nõnda waikis waeno warin, Sirges siiwu siidisida, Nõnda kadus sõa kärin. Lendas, liuges taewa alla Pääwa linna lähidale, Heinrich Neus. Ehstnische Volkslieder III, 1852 Kuu kumeda kodani, Weide waskiwärawani. Siuro lindu sirges siiwu, Sirges siiwu siidisida, Lendas paljo, liuges paljo, Käänas õhtula kodoje. Isa tütterilt küsima: Kus sa liuges lendanessa, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 47

47 | F RIEDRICH R EINHOLD K REUTZWALD /1803–1882/

Kus sa kaugel käidanessa, Käherpäida kuulamaie? Mis sa nugissilm nähtanes? T a a r a mõistis, kohe kostis: Siuro mõistis, Siuro kostis, Lenda, tütar, liuge, tütar, Kostis wasto kohkumata: Lenda tütar, lõune alla, Kus ma liugessa libisin, Liuge libas lääne poole, Senna jätsin litterida; Läänelt põigite põhjule. Kus ma käiessa keerutin, Libise ukko ukse ete, Senna sattus siidi sulge; Lääne eide läwe alla, Kus ma siiwu siputasin, Põhja eide peenderille: Saba sulge satutasin. Küsitelle kosilasi, Mis mul nugissilm nähikse, Palu piiga peastijaida. Sest on seitse jutustada, Kaheksa mul kõneleda. Friedrich Kreutzwald, Heinrich Neus. Kaua käisin Kõukse teeda, Mytische und magische Lieder der Ehsten, Wikkerkaare wihma teeda. 1854 [1975] Mööda rasket rahe teeda. Kaua käisin kähtepäini, Libisesin lihtepäini, Kunni leidsin kolme ilma. [Legend] Üks oli ilma neitsikeste, LEGENDE Teine kaswul käharpäide, Kolmas koogalaste kodu, Ussen ümberkaiemissen, Koogalaste korjuspaika, Läwelt waaten lagedalle Kus need kenad kaswanesid, Nägin tule nurme pääle, Siidisiised sirgenesid. Kirge kesäl kaswanesse. “Mis sa kuulid, kuulutelle! Mis sääl tulel tehtanessa? Mis sa nägid, näitanella!“ Jeesu perge hukatie, Mis ma kuulin? kulla taati, Paharättel põletie. Mis ma nägin? isakene! Paganad tuld puhunesse, Kuulin neidu naljatusi, Perglid lõket lehwitasse, Naljatusi, kurwastusi, Kurjad kirge kaswatesse. Käherpäie pilgatusi, Jeesus, poega, palumaie, Koogalaste kiljatusi. Aine keelel hüüdemaie: Miks nee neido naljatliko, “Saatke sõna Maarialle, Käherpääga kaswandiko, Käsku kulla eideelle!“ Koogalased kanakesed Kesse käsku kuulutama, Aina üksi elanessa, Sõnumida sõudemaie? Audojata kaswanessa? Kiku, wirk, läks käsku wiima, Küsitelle kõigis kohtes. Täädusida toimetama; Kas ei taadil tähte poiga, Läks siis orele kirgumaie, Tähte poiga ehk kaa teista, Tamme ladwas tännitama: Kes lääb neido peastenessa, “Tule maale,Maarja, ema! Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 48

48 | F RIEDRICH R EINHOLD K REUTZWALD /1803–1882/

Tule poega peastamaie! Paganad tuld puhunesse, Jeesu perge hukatie, Perglid lõket lehwitasse, Paharättel põletie. Kurjad kirge kaswatesse. Paganad tuld puhuwad, Jeesus, poega, palumaie, Perglid lõket lehwitawad, Aine keelel hüüdemaie: Kurjad kirge kaswatawad!“ “Saatke sõna Maarialle, Maarja kõndis kaugeella, Käsku kulla eideelle!“ Wõtt’ ei kutsu kuuldanesse. Kesse käsku kuulutama, Nägin tule nurme pääle, Sõnumida sõudemaie? Kirge kesäl kaswanesse. Ärg oli äratapetud, Mis sääl tulel tehtanessa? Pool tapetud, pool jätetud. Jeesu perge hukatie, Ärg läks käsku ojamaie, Paharättel põletie. Läks siis mõurates merele, Paganad tuld puhunesse, Karates kõrge kaljule: Perglid lõket lehwitasse, “Tule maale,Maarja, ema! Kurjad kirge kaswatesse. Tule poega peastamaie! Jeesus, poega, palumaie, Jeesu perge hukatie, Aine keelel hüüdemaie: Paharättel põletie. “Saatke sõna Maarialle, Paganad tuld puhuwad, Käsku kulla eideelle!“ Perglid lõket lehwitawad, Kesse käsku kuulutama, Kurjad kirge kaswatawad.“ Sõnumida sõudemaie? Maarja oli pulmapidudel; Lammas oli ärakütsetud, Tantsi taren tallamaies Panni pääl poolel põletud, Wõtt’ ei usku ärja hüüdi. Pool kütsetud, pool põletud. Nägin tule nurme pääle, Lambuke läks käsku wiima Kirge kesäl kaswanesse. Mägädalle määgimaie: Mis sääl tulel tehtanessa? “Tule maale,Maarja, ema!“ Jeesu perge hukatie, Tule poega peastamaie! Paharättel põletie. Jeesu perge hukatie, Paganad tuld puhunesse, Paharättel põletie. Perglid lõket lehwitasse, Paganad tuld puhuwad, Kurjad kirge kaswatesse. Perglid lõket lehwitawad, Jeesus, poega, palumaie, Kurjad kirge kaswatawad.“ Aine keelel hüüdemaie: Maarja meres ujumaies, “Saatke sõna Maarialle, Laantel lusti laulemaies Käsku kulla eideelle!“ Wõtt’ ei usku lamba kutsu. Kesse käsku kuulutama, Nägin tuule nurme pääle, Sõnumida sõudemaie? Kirge kesäl kaswanesse. Hobu oli ärahukatud, Mis sääl tuulel tehtanessa? Pool hukatud, pool jätetud. Jeesu perge hukatie, Hobu kihut käsku wiima, Paharättel põletie. Hüppas, ujus üle mere, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 49

49 | F RIEDRICH R EINHOLD K REUTZWALD /1803–1882/

Hakkas armsast hüüdemaie: Kaugelt linna läikimaie; “Tule maale,Maarja, ema! Kulda tugim Maarja käässa Tule poega peastamaie! Kuningliku kuulutawad. Jeesu perge hukatie, Pergli poead pelgadessa Paharättel põletie. Pagenesid tule manta; Paganad tuld puhuwad, Jeesus, poega, peasenessa, Perglid lõket lehwitawad, Oma maale minemaie. Kurjad kirge kaswatawad.“ Maarja hakkas mõtlemaie: [Der Gelehrten Estnischen Gesellschaft bei der Kas ilm ehk ümberkäänatud, Kaiserlichen universität zu Dorpat...] Päike tõusnud pööritie? Ehstnische Volkslieder, 1863 Maarja ema kõnelema: “Tapetantsi tarepoisid, Minge, Peeter, Paawel, Marti, Hans weel, armas sulane!“ LAULIK Peeter istus kikka selga, Paawel lamba laudja pääle, “Mis kuulen õues väravalt, Hans siis põlend ärja selga, Mis sillalt helisema? Mart hukatud hobu selga. Las’ meie kõrva lauluhäält Maarja poissa palumaie: Siin saalis kõlisema!” “Orjaline, otsi oda, Nii rääkis vürst, seal jooksis poiss, Palgaline, püa mõeka, Kui tuli poiss, seal hüüdis vürst: Käskujalg, wõta taperi!“ “Las’ vana tuppa tulla!” Siis tõi tuuli sõnumid, Pilwed poea palwesida. “Ma teretan teid, härrad näht’, Maarja ema hõikamaie, Teid kaunid proua-imed! Kolme tütart käskimaie: Mis rikas taevas, tähes täht, “Ann mul armas, Kadri kallis, Kes tunneb kõik te nimed! Hedu mul ellitud tütar, Siin ilusaali uhkuses Otsige mul roti reiwad, Silm kinni, et mul imestes Hiire hänna kengitse! Ei sünni aega viita.” Tooge tük siis kulda lõnga, Teine hõbe elmesida, Kui laulik silmad langutand, Kolmas siidi tanusida! Siis kandlekeeled hüppe! Palgepoissi, pane hobu, Kõik rüütlid mängu imeks pann’d Ratsu rohkest rahadelle! Ja prouad vaatsid rüppe. Pange päitsid pääwakirja, Ja vürst, kes rahul mänguga, Suitsed jälle Soomekirja! Käsk’ laulikule jagada Pange kullatsed tugime, Üht kullast ketti palgaks. Kust, kui Maarja peaseb maale, Teda kohe tuntanessa.“ “Ei kullast ketti anna mull’, Hobu päitsed pääwakirja Sest ketti rüütlid tahtvad, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 50

50 | F RIEDRICH R EINHOLD K REUTZWALD /1803–1882/

Kes sõjas vapraks abiks sul, Ülesvirg’val loomusel Kõik vaenu odad lõhkvad. Kostavad kui leinakeeled Kett kantslerile anna sa, Kurbust minu südamel’. Et tema selle kullaga Võiks teiste kilda kanda. Mis võib rõõm küll mulle tuua. Mis see kaunis kevade? Ma laulan nii kui laululind, Ainukene, keda otsin, Kes põõsastikus elab; Ligi, — ja jääb kaugele. Mul laul on kõige rikkam hind, Igatsedes tõstan käsi Mis kõrisõlmest kõlab. Kalli varjukujule; Kui tohiks paluda teid siin: Oh, ei jõua kinni võtta. Siis kallist viina laske mull’ Süda jääb mul janule! Kuldpeekri-täie anda!” Tule alla, kullakene, Ta rüüpas nüüd, ta tühjendas; Jäta maha uhke mõis! “Oh jook täis magust võimu! Suve sünnitatud lilled Õnn majas kolm kord ühendas, Puistab rüppe sulle poiss, Kus seda väikest lõimu. Kuule, lepik kostab laulust, Käib käsi heast’, mind mõtelge Vesi veereb allikast: Ja isal’ tänu ütelge, Aset annab väiksem hurtsik — Kuis joogi eest teid tänan.” Köitnud arm k a k s õnnelast.

Angerwaksad. Üks laulu-krantsikene, Angerwaksad. Üks laulu-krantsikene, mis Wiru-laulik wälja-annud, 1861 mis Wiru-laulik wälja-annud, 1861 Teosed. Laulud, 1953 Teosed. Laulud, 1953

NOORMEES JÕE ÄÄRES

Istus lättel poisikene, Punus lillepärjakest, Nägi, kuidas õilmekesi Rüüstes viidi lainetest. Nõnda lendvad minu päevad, Kui need lained langevad, Ja nii kolletab mu noorus, Kui need lilled närtsivad!

Ära küsi, miks ma leinan Elu kenal õilmekuul! Kõik on rõõmu täis ja loodab Kevadise ukse suul. Aga tuhanded need hääled Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 51

51 | F RIEDRICH R EINHOLD K REUTZWALD /1803–1882/

LEINAJA TÜTARLAPS

Päike veeres, õhtu jõudis, üks õhtu soe ja vaik, Nüüd ehapuna paistel on mets ja murupaik, Ja palavusest väsind ja tehtud raskest tööst, Läks koju talurahvas, kus rahu lootsid ööst. Küll raske töö neil olnud, kui vapra meeste löök, Sest vaenu kurja hulga on tapnud nende mõõk. Nad vara mässu läksid, kui taeva tõusis koit, Ehk rohkest langes neid, jäi neile siiski võit. Ja välja ligidal, kus tõusis sõjamäng, Tee ääres seisis küla, kus tühi mõni säng. Üks piiga istus ukse ees, arg näitas tema silm, Ta vaatas tulijaid, küll süda põues külm. Mis otsib igatsedes silm? Mis tema mõtte kand? Kas temal palge punetust on eha sünnitand? Ta istus vaikselt, hingeta ja oli väga kurb, Et kuulates ja vaadates ta tuim kui kaseurb. Nüüd läksid mööda mees ja mees.Vaik oli piiga suu, Ja siiski küsis igaüht ta silmavaade truu, Üks raske küsimus, ja arg, ja siiski sõnata, Veel vaiksem see kui õhuke, mis rinnust hingas ta. Kui mööda jõudnud kõik see hulk, ja kedagi ei tulnd, Küll vaob piiga lootus seal, kel lootust enam polnd. Ei nutnud tema valjusti, vaid rasked pisarad — Kui istus käsipõsekil — tal silmist veerevad. Mispärast nutad sa, mu laps? jää julgeks, lootust vist, Oh, tütar, kuule ema sa, ja jäta nuttemist! See, keda silm sul siit ei leidn’d,ehk tuleb hiljem siis, Ta elab, mõtleb sinu peal’, kuis noorte meeste viis. “Oh, valmista mull’ surmasärk, eit, minu aeg on täis, Ju magab vilus muru all, kes kosjas mulle käis.” Ja teisel hommikul on säng, kus piiga magand, külm, Tal süda põues tarretand ja murtud nuttev silm.

Wiru lauliku laulud, 1865 Teosed. Laulud, 1953 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 52

52 | C ARL W ILHELM F REUNDLICH /1803–1872/

CARL WILHELM FREUNDLICH

JÄNESE ÕHKAMINE II Ma ei ole paha teind; orasel küll olen käind, Oh kui rasked on mu päevad, haavaoksi närinud seda kõik mu vennad näevad! ja metsa nõnda harinud.” Meid kui lindu püietakse, Viimaks sündis suurem häda, sagedast’ ka müietakse. sest et kokk ei kuulnud seda. Täna sai mind jääger näha, Poos mind üles varna otsa; püüdis mulle tüli teha; naha, see ta viskas metsa. ütles:“Hurdad, minge sinna! Kui ta minu nahka nülgis, Jänes kargab seie-tenna: tuhat tulist välja sülgis. nahk ja pea saab teile antud, Pärast praevarda pani, liha, see saab mõisa kantud.” küpsetas mind siis kui hani. Kui ma kuulsin seda juttu, Pani tinavaagna peale; kargasin siis õige ruttu. kuulsin siis veel jäägri hääle: Tahtsin end küll ära petta, “Jänes laua peale tooge, koerad hoopis kaugel’ jätta; viina tema terviks jooge!” siiski nad mind kinni võtsid, jäägri juurde jälle tõtsid. Siin on Magdeburgi-linna hirmsast ärrarikku- Kui mind jäägri juurde toodi, misest. Muhho-maa hundi jahhist. Jännese öhkamissest ja Rehhepappist luggeda, 1837; 1848 sadulasse varssi poodi; Eesti luule, 1967 viidi mõisahärra ette, pärast anti koka kätte. Küll siis kokka palusin, haledasti ulusin: “Armas kokk ja rasvamokk! Jääger on nii loll kui sokk! Las ta hurdad hulluks jääda, rahvas teda välja naerda! Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 53

53 | C ARL W ILHELM F REUNDLICH /1803–1872/

TEOMEHE ELUST Koorm on kinni lumehanges, aisad murdis vana lauk, Kui suil, kangel palaval, ise väsind, maha langes: mind päike kõrvetab, tõuse üles, vana rauk! ning vihmalahing märjal a’al Oot, ma kergitan su lakka, mind tümaks läbi leotab; tõmba nüüd, ma tõukan takka, kui müristab ja välku lööb katsu rammust koorma ees, ning pili taevast mustaks teeb, sind aitab kange teomees! ei tõmba härjad adra ees; — Ei jaksa vana ruun, ju jalgu raputab, mis teeb siis vilets teomees? maailm on kurja viha täis! Kui heinamaal ei kasvand rohtu, Lage soo peal külm mind tapab, mis sest kasu, mis ma niidan? kus on, kes enne mind siin käis? Päev on otsas, käes on õhtu! Pime öö ning tuisand tee, Ikka veel ma aega viidan! — lumi matab ränga ree, Kubjas karjub:“Jõua, Jüri! mu süda väriseb mu sees — Eks sa tea, et härra kuri!” eks ole kimpus teomees! Kes vastab nüüd mu päeva eest, Mis ihukate, mis mu toit? ehk kaitseb väetit teomeest? See on kõik silma ees! Keskööl, kui tähed hiilgavad Tükk leiba kotis, ei anta võid, seal kõrges sinu ees, soolaterad nartsu sees; ning linnukesed hingavad kas see siis võib mul rammu anda, siin metsas puude sees, kui pole suurest’ juurde panna? ei olnud und veel minu silmas! Söön leiba palehigi sees Küll nõnda on siin eluilmas! ja olen tugev teomees! Ikka elan häda sees Sa jumal kinnitad mu rammu, mina vaene teomees! kui palun sind: oh aita mind! Kui pimeduse mustad tiivad Ei see mitte pole ammu, vuhisevad taeva all kui mu süda palus sind; ning tuulerammu puistab liivad, sest loodan kindlast’ sinu peale, paksud tolmud vuhinal sa kuuled kergest’ minu hääle, ja kuivatab mu palehigi — kui oled sa mu abimees, kas mu hoone on siis ligi? ei siis ei lõpe teomees. Kui lähen väsind reheteest, kes tänab mind, vaest teomeest? Siin on Magdeburgi-linna hirmsast ärrarikku- Kui kanged külmad talveajal, misest. Muhho-maa hundi jahhist. Jännese öhka- tuul ning tuisk mind vaevavad, missest ja Rehhepappist luggeda, 1837; 1848 kui mind ränga koorma najal Eesti luule, 1967 lumehanged valvavad. Kui mu ruuna rammu nõrgub, kibe külm mu vastu tõrgub; kes lunastab siis vaeva seest mind, armetumat teomeest? Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 54

54 | S UVE J AAN /1777–1851/

SUVE JAAN

VAENE PIME Kes jagab mu’ga oma osa, keda puutub minu heal? Ikka elan, vilets, vaevas, Õues on nüüd kibe külm, otsin leiba ukse ees, külma täis on kõik maailm, minu rõõmupäevad taevas, külma vastu mul suur hirm, siin ma olen, vaene mees. — kustund on mu vana silm. Juuksekarvad halliks läinud, Kuule, Isa, minu palvet: olen küll ju vaeva näinud, rammetu mu vana keha, olen mõnel’ head teinud, korista mind enne talvet! pole siiski õnne leidnud. Ei suuda enam vaeva näha. Keegi enam mind ei salli, Mu elupäevad läinud looja, olen kõigil’ tüliks ees. mu veri tunne enam sooja, Kõik nüüd vihk’vad vana halli ole sa mu rõõmutooja, oma vana ea sees. — helde maa ning taeva Looja.— Kaltsud kat’vad vana keha, Ikka käin veel käsikaudu, mis ma vaene võin nüüd teha? valge päev mul pime öö, Silm ei seleta mul näha, näe ma mitte surnuhaudu, on ta hommiku või õhtueha. sinna käib mu viimne tee. Hommikul, kui tõuseb koit, Kuule seal ma enam aevast, lähen oma nurgast välja. kui pääsen sellest patulaevast. Kus leian oma päevatoit, Seal siis hingan oma vaevast, kes kustutab mu tulist nälga? ootan armu kõrgest taevast. Leival on nüüd kallis hind, olen vaesem veel kui lind, 1843 (1852) Eesti luule, 1967 ikka paljas minu rind, igamees nüüd põlgab mind. Pole sugu, pole võsa, üksi olen ilma peal. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 55

55 | F RIEDRICH N IKOLAI RUSSOW /1828–1906/

FRIEDRICH NIKOLAI RUSSOW

SAKS JA MAATÜDRUK oma talupoisile. Talupojal kartuseta Saks. löön ma kätt ja annan suud, Vist sind jumal saatis taevast, ei ta mind siis maha jäta, et sa oma armuga siis ka olen tema pruut. päästaks mind sest hirmsast vaevast, oh, ma nutan lõpmata! Saks. Kui sa enam siis ei taha, Tüdruk. et ma peaksin elama, Mis sa nolp siin räägid valet? lasen kohe ennast maha Mis sa alp siin unistad? esimese püssiga. Kas sul jooksvad mööda palet praegu nutupisarad? Tüdruk. Või kas oma sõnadega Noh, siis pean küll armu heitma, sa mind tahad pilgata? et sa vaene rahu saaks, Siis küll ennast petad väga, pean sull’ ometi nüüd näitma, ei sa mind küll petta saa. kuidas armas mull’ ka saks. Lõpeta siis oma nuttu; Saks. et sind päästaks vaeva seest, Murekibuvitsa okkad jooksen koju mina ruttu, leidsin armastuses ma, toon sull’ püssi taadi käest. oh, kuis võiksid sinu mokad roosisid mul pakkuda? Ued Kandlekeled, 1854 Sõnarine I, 1989 Tüdruk. Kas ma suus siis roose kannan? Aga vaat’, sa vennike, suud ma üksipäini annan Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 56

56 | J OHANN VOLDEMAR J ANNSEN /1819–1890/

JOHANN VOLDEMAR JANNSEN

JOOSEPI LAUL :,:Ning ma kannan wangi-rauad Egiptusses nuttoga!:,: Omma nores lapse pölwes, Egiptusses nuttoga! Wagga issa silma al, 4. Ollin minna karja hoides, Siiski on mind Jummal aitnud, Wägga römus Judamaal. Nutto-te wiis römusse! Sekemis, kus meie karjad Ollen weel mo issa näinud, Söiwad palmipude al, Pärrast matnud rahhusse. :,:Ellasin ma weel sel aial Ehk mo wennad wärrisesid, Wait ning tassa, kui üks tal,:,: Polle ma neil’ kurja teind, Wait ning tassa, kui üks tal. :,:Waid kui omma südi tundsid, 2. On keik wimaks hästi läin’d,:,: Kord mind satis issa wälja, On keik wimaks hästi läin’d. Omma wendi watama, Andis kirjo kue selga, Eesti laulik. 125 laulo neile, kes hea melega Minna läksin römoga. laulwad ehk laulo kuulwad I, 1860 Oh, nüüd süttis wende wihha Minno wasto pöllema, :,:Tahtsid mulle otsa tehha, Kaewo sees mind surreta,:,: WAENE LAPS Kaewo sees mind surreta! 3. Kord istus jöe kalda peal Wimaks tömbasid mind wälja, Üks waene tüttarlaps, Kui mul surm jo kele peal, Ja temma halle nutto heäl, Wötsid nöuks mind ärramüa, Se kostis kaugel’ taps. Ismaelid ollid seal. 2. Oh! mo issa hallid juuksed Ta heitis kaldal pölwil’ end, Lähwad hauda murrega, Ja hüdis halledast: Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 57

57 | J OHANN VOLDEMAR J ANNSEN /1819–1890/

“Oh, issa! emma! kuulge mind, 11. “Ja aitke omma last!” Ta wöttis lapse wöera eest, 3. Wiis omma maiasse, “Oh, armas wend! sa läksid ka, Ja kandis murret temma eest, “Ma üksi nuttan nüüd! Kui ella issake. “Mil tullete mind aitama? 12. “Mil kutsute mind siit?”— Sull’ olgo tänno, rikkas mees, 4. Se armo teo eest; Üks rikkas mees sealt möda läks Kül Jummal üllestöusmisses, Ja kulis nutto heält; Sull’ tassub iggawest. Se teggi süddant halledaks Ja ligutas ta meelt. Eesti laulik. 125 laulo neile, kes hea melega 5. laulwad ehk laulo kuulwad I, 1860 ““Mis on sul wigga lapsoke? ““Ni norelt nuttad sa? ““Et ütle sedda minnule! ““Kui wöin, siis aitan ma.”” TÜTTARLAPSE NUTTO-LAUL 6. “Oh külla onno!”kostis ta, Emma ei salli mind, “Siin nääd üht tüttarlast, Ükski ei kossi mind, “Kell’ abbi polle odata, :,:Surm ka ei wötta mind, — “Kuid üksi Jummalast!” Oh, kus ma jään!:,: 7. 2. “Siin nuttan emma haua peal, Teised on pulmad teind, “Siin uppus issa ka; Mind polle ükski näind, “Wend näggi, kargas appi taal’ :,:Keik minnust möda läind, — “Ja waus isse ka!” Oh, kus ma jään!:,: 8. 3. “Nüüd tenin minna wöera ees, Oh Hans! kui teaks sa, “Ja kui mul aega on, Mo südda tuksub ka “Siis istun ma siin silmawees, :,:Ja möistab armasta — “Se on mo ainus ön.” Oh, kus ma jään!:,: 9. 4. ““Oh, ärra nutta, lapsoke! Nüüd meestel on se wiis, ““So issaks heidan ma; Et üksi näwad siis, ““Sind wöttan omma maiasse :,:Kui rahha unnik ees — ““Ja ommaks lapseks ka.”” Oh, kus ma jään!:,: 10. 5. Ni ütles ta, ni teggi ka, Kell’ lehmad, lambad kääs Se armas rikkas mees; Ja kirstud weime täis, Käis warsi kurwa lapsega, :,:Neid näeb küllapois — Kui issa, kässi käes. Oh, kus ma jään!:,: Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 58

58 | J OHANN VOLDEMAR J ANNSEN /1819–1890/

6. 14. Ka leidwad peigmeest weel, Te i l ’ jääb se wastada, Kell’ rosid palge peal Et minna mehheta :,:Ja hästi libbe keel — :,:Siit pean lahkuma — Oh, kus ma jään!:,: Keik teie sü!:,: 7. 15. Kell’ salla kassi meel, Mil ollen wastopann’d? Ja küned warjul weel, Mil teile “korwi” ann’d :,:On warsi tanno al — :,:Ehk mönda pahhandand? — Oh, kus ma jään!:,: Keik teie sü!:,: 8. 16. Illus ei olle ma, Ehk kül teist kurja nään, Ja warrast waene ka Ja murres mulda lään, :,:Ning nödra melega — :,:Ma siis heaks jään — Oh, kus ma jään!:,: Ei wihka teid! — — 9. Ni mitmel ön on kä; Eesti laulik. 125 laulo neile, kes hea melega Ma nuttan igga pä, laulwad ehk laulo kuulwad I, 1860 :,:Et ükski mind ei nä — Oh, kus ma jään!:,: 10. KEDRAJA TÜTTARLAPS Mis wöin ma selle eest, Et mull’ ei tulle meest, Kord kedrasin ma ukse ees, :,:Kes peästaks kurbdussest? — Seal tulli Mihkel minno pole; Oh, kus ma jään!:,: Oh, Mihkel on ni illus mees! 11. Mo palled punnetasid kohhe. Muud römo tunne ma, Mo silm kül watas wökki peal, Kui haudas hingada Oh parrago! kus olli meel? :,:Ni mitme teistega — 2. Oh, kus ma jään!:,: Ta terretas mind lahkeste 12. Ja astus mulle lähhemale; Oh! Liwa-Annus, sa Mo südda tuksus kangeste, Nüüd tulle korrista, Ei julgend wata üllespole; :,:Et lahti peäseks ma; — Mul olli hirm ja hea meel Sest kus ma jään!:,: Ning löng läks katki poli peal. 13. 3. Kül mehhed nuttate, Ta andis ellaste mull’ kät Kui pärrast kulete, Ja ütles:“Tio sinno kässi :,:Et murrest surnud ma — On armas mul, ja pehmemat Keik teie sü!:,: Ei olle kuskil, se on tössi!”— Ma tundsin maggust römustust, Neid sanno kuuldes Mihkle suust. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 59

59 | J OHANN VOLDEMAR J ANNSEN /1819–1890/

4. 3. Ta seisis toli leni naal “Kes tunneks saksa santidest, Ja kitis minno illust lönga; “Kui rätsepaid ei olleks? Ta watas minno wokki peal “Kes wöttaks mütsi würsti eest, Ja kässi läks mo ümber kaela; “Kui nende nöel ei ömbleks? Oh, kuida minna wärri’sin “Nad käiwad perrest perresse Ja häbbelikkult kedrasin! “Ja aitwad paljad ridesse.” 5. Sest: mähhhhä, mäk, mäk, mäk! ec. Ja kui ta ennast kummardas, 4. Siis juhtus üsna koggematta, “Üks penem rahwas olleme Et maggus muisso matsatas; “Ja kergem, kui keik teised, Sest kuhho wöisin ma suud panna? “Ja penike on meie tö Ja Mihkel on ni illus mees, “Ja kerged meie kombed; Kui kegi mu siin külla sees. “Keel lobbiseb ja kässi käib, 6. “Jalg köpsub ja su maiust sööb.” Kül sedda pahhaks pannin ma; Sest: mähhhhä, mäk, mäk, mäk! ec. (Ma ussun et, ma pannin pahhaks) 5. Ta hakkas agga palluma, “Se perre saab meist auustud, Et ühhe peal weel tossin tahhaks. “Kus perrenaene töttab Teid, armsad öed, küssin ma: “Ja puhhast linna plegitud, Kas wöisin nüüd weel kedrada? “Meil’ laua peale kattab; “Supärrast on meil maggus roog, Eesti laulik. 125 laulo neile, kes hea melega “Ni pörsa-praad, kui munna-kook.” laulwad ehk laulo kuulwad I, 1860 Sest: mähhhhä, mäk, mäk, mäk! ec. 6. “Kui kangas ette tuakse, RÄTSEPAD “On perrenaene murres; “Paar künart ikka puakse, Nüüd pango mailm tähhele, “Laast langeb raima jures; Kuis rätsepad end kiitwad, “Mis ülle käri kukkub teal, Et nende läbbi tännini “On tarwis mütsi, westi peal’.” Weel ma ja taewas seiswad; Sest: mähhhhä, mäk, mäk, mäk! ec. Nad tewad suurt ja rasket tööd, Neil polle rahho päwad, ööd. Eesti laulik. 125 laulo neile, kes hea melega Sest: mähhhhä, mäk, mäk, mäk! ec. laulwad ehk laulo kuulwad I, 1860 2. “Need meistrid meie olleme, “Kes targaste keik tewad; “Kui leikame ehk paikame, “Siis kärid kääs tuld löwad; “Keik ihho ehted ilma peal, “Teeb rätsepate käär ja nöel.” Sest: mähhhhä, mäk, mäk, mäk! ec. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 60

60 | J UHAN W EITZENBERG /1838–1877/

JUHAN WEITZENBERG

TÕNIS LAKS EHK Võrumaa pool tõusis kära EESTLASE ISAMAA mehed hõiskasid: Lauldud sügisel 1860 “Vennad, sõbrad, lähme ära, lähme ära siit! Kui ma Peipsi piiril käisin Venemaale virutagem, Alatskivil seal, seal meil isamaa, tüki aega mina seisin Samarasse sirutagem, surnuaia peal, — seal saab hingemaa!” kus on palju inimesi Seda kuuldes palju rahvast — mullas hingamas, Laksi Tõnis ka — kalmudel puuristikesi ühtekokku tõtsid vahvast palju seisamas. nõu pidama. Ühe risti peale nõnda Raha nad seal nõutasid on seal kirjutud: “katsujatele”, “Siia on üht eesti venda keda nemad läkitasid maha maetud. Volga kaldale. Tõnis Laks siinsamas leidis Siis nad mõisas käest andsid viimast voodikest, omad asemed. mille sisse enda peitis “Katsujad” aga kaugelt kandsid elu vaeva eest.“— sandid sõnumed, Oli vana Laksi Tõnis nõnda et kõik maha jätsid taluperemees, sinnamineki; eluaeg ta mõisat teenis mõisas paluda jäll’ võtsid palehigi sees. maju tagasi. Raskes elus õhkas tema: Majad aga ära antud “Millal saab küll ka juba teistele: meie lugu paranema, võõras mees saab sisse pandud saab meil pärismaa?!” Laksi talusse! Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 61

61 | J UHAN W EITZENBERG /1838–1877/

Suures mures Tõnis mõtles: See äraminek on üks löök, “Kuhu lä’än ma nüüd?” Ei lä’ä mul korda jook ei söök! Seal siis tuli surm ja ütles: 4. “Lähme ära siit!”... See wald on kui üks riigike, Seitse jalga pikkuselle, Kus mina olin würstike. neli jalga lai Siin igaüks mind auustas maatükk Laksi Tõnisele Ning alandlikult teretas, nüüd siis antud sai: Ka minu kintsu silitas, siin on, armas Laksi Tõnis, Pai hopmanniks mind nimetas. sinu hingemaa! 5. Aga taevas meil on õnnis, Ma olin hirmus wägew mees, päris isamaa! — — Suur wõimus oli minu käes; Seepärast siis ka elasin 1860 Tönnis Laks ehk Eestlase Isamaa, 1862 Ma, nagu ise tahtsin, siin. Sõnarine I, 1989 Ma olen suured asjad tein’d, Mis ilm on imeks pannes näin’d! 6. WANA HOPMANNI NUTU-LAUL Mo suu kui pudru pada kees MÕISAWALITSUST KÄEST ÄRA Ja roppu loba lorises, ANDES. Jüripäewal 1861 Mis muial siin maailma “peal” Wiis:“Wõe! kes seal põesas kõsistab?” Ei ole kuskil kuuldud weel; ehk “Kai, kurat! kasi keldrisse!” A’ m i n d e i k e e l n u d “ ke a g i” , Waid kiitsid kõik weel päälegi. 1. 7. Nüüd hakkab aeg siis tulema, Kui rahwas oli koos, siis ma Et pean ära lahkuma Neil’ hüüdsin laia kõriga: Säält, kus ma kaua elasin “Kus on mo sugune üks mees, Ja mõnda rõõmu maitsta sain. “Kes kergelt, waimu kanguses, Ma ohkan raskest südamest, “Kuus tuhat hinge walitseb, Mul wesi tilgub silmadest. “Ja milljon asju mäletab?!” 2. 8. Mis härrad omet’ mõtlewad, Ei öölnud rahwas ühtigi, Et minu lahti lasewad?! Et ma ei mõista tühjagi, Jo aastat nelitõistkümmend Ei lugeda üht sõnakest, Siin olen mina walitsen’d, Ei kirjutada kriipsukest, Ja tunnen kui wiis sõrme kõik Et kirjutaja tegi kõik, See mõisawalitsuse käik. Mis oli minul tarwilik. 3. 9. Ma olen üksik, wana mees, Waid rahwas maani kumardas, A’tark weel iga asja sees, Kui Jumalat mind auustas: Küll oleks wõinud jättagi “Ei ole tõist nii tarka meest Mind siia kohta surmani. “Joht leida Wene riigi seest; Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 62

62 | J UHAN W EITZENBERG /1838–1877/

“T’e nimi siin ja muial maal See waene maksis nahaga, “On kuulus laia taewa all!” Mis ta ei jõudnud rahaga. 10. 16. See kiituse eest wõtsin ma Ei kõlbanud siin õige mees, Ning andsin õlleklaasiga Mul kelmid olid auu sees. Pea igal’ mehel’ napsi kaks, Ka naisil’ õigust mõisteti, Siis hüüdsid naad:“Mis hea saks!” Sest wanasõna ütleb nii: Ei puudun’d wiina millaski, — “Kes naisterahwast w ihastab, Tad mõisa keldris küllalti. See eluõnne kautab.” 11. 17. Ma petsin rahwast wiinaga Kui ol’ nekrudi wõtmine, Ning oma ropu naljaga: Siis suur mo raha saamine: Sest meega kärbsid püütakse. Need rikkad pistsid minule Seepärast tulid mõisade Wiiskümmend rubla taskusse. Kõik talupojad kostiga Ja läksid kodu rahuga; Mind, wana paksu, paluma. A’waesed pidid marssima. 12. 18. Sääl meepotid anneti Wot, kuda ma siis elasin Ja kalakotid kanneti, Ja omal taskud toppisin! Sääl toodi mune, suhkrupäid, Kui kurat püüab hingesid, Teed,kohwi, rummipudelid Nii korjasin ma kopikaid. Ja peenikesi sigarid, Mul ahnus kaswis rahaga — Ka kanu, põrsaid, wasikaid. Nüüd lähän tuhandetega. 13. 19. Kes aga iial kosti tõi, Siit äraminek on mul piin! Sell’ asi ikka korda sai. Mul oli kuldne põli siin; A’kõige mõnusam ol’ see, Kõik oli prii ja rahata, Kui paber panti peusse: Ei muial enam seda saa! Sest raha põrgu lahti teeb, Siin oli sissewõtmine, Kõik rattad ilmas käima säeb! Nüüd tuleb wäljaandmine. 14. 20. Kui mõisas kohut mõisteti Mind ikka hüüti hopmanniks, — Siis nagu siga tapeti: Nüüd jäen ma prosta pobuliks! Sest igaüks sääl kisendas Mo sõbrad mo pääl’ kaibawad, Ja kõri jõudu kuulutas, Mind pea-krantsiks sõimawad, Ja wiimaks mina hüüdsin:“Wait!” Oh, minu auu on kadunud, Siis kohtu otsust kuulda said. Kui suits kõik tuulde lendanud! 15. 21. Ei mina patust hoolinud, Mind palju taga wannuwad, Ei surma pääle mõtelnud: A’tüdrukud mind nutawad; Sest õigus sell’ sai mõistetud, Ka nende kaunis põli nüüd Kes wankri oli määrinud; On otsas, kui ma lähän siit: Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 63

63 | J UHAN W EITZENBERG /1838–1877/

Ei enam wõi naad laiselda, Ei kubjal’ wastu hakkata. 22. Jää jumalaga, mõisa siis, Mo rahaauk, mo paradiis!! Ka lustihoone aia sees, Kus wahel p u h k a s wanamees, Ja saun, kus mina w ihtlesin, Kõik jääge Jumalaga siin! 23. “Kus on nüüd meie kallis saks, “See w a n a J ü r i , wana paks?? “Kus on nüüd tema walitsus, “Ta wandumine, maenitsus? “Kõik kadunud, oh kadunud! “Kõik asjad uueks muudetud!!”

1861 Wana hopmanni Nutu-Laul..., 1864 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 64

64 | D R .BERTRAM /1808–1875/

DR.BERTRAM

MARTA MARZIBILL EHK Vaatas Marta, ütles Marta UNENÄGU ÕÕNSA JALAKA SEES* Villu vastu viisakasti: “Kõnni üksi karja kannul — Kasvab Tormas kõrge jalak, ma heidan õige unele kõrge jalak, õõnes jalak jalakasse jahedasse... Friedentali välja ligi... Aja sa kari siit eemale!” Sellest jalakast siin jutu, Villu täitis tema soovi — lapsed, teile toon ma ette; jutt käib jaanipäeva kohta, ajas sealt karja eemale. sõna-sõnalt sedaviisi: Marta astus jalakasse, Friedentalist tõttas välja jalakasse jahedasse jaanipäeval peale lõunat heitis — ja uinus magama... lahke tütarlapsukene Mis ta nägi unessagi? Marzibill, see väike Marta, Nägi treppi nagu ilmsi: karjapoisi Villu kaasas; trepp oli hiilgav hõbedane, tõttas välja karja saatma, käsipuud kullal kirjatud. ajama loomi aasale. Marta vaatas ja imestas, Villu ajas virgalt karja, Marta vaatas, Marta mõtles: ajas karja aasa peale, “Lähen üles mööda treppi — puhus ise veel pasunat... agu on uudist veel üleval!” Marta aitas tal ajada. Kui nad aga saivad sinna, Marta tõttas mööda treppi kussa kasvab kõrge jalak, ülespoole agarasti, kõrge jalak, õõnes jalak, tuli toa ukse ette, Marta jäi seal mõtlemaie, jõudis tuppagi jõudsasti... vana puuda vaatamaie: Mis ta nägi toassagi? puuõõs pakkus puhkepaika, Nägi laua ja kummuti, uneaset nii avarat. uhked toolid ümber laua; Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 65

65 | D R .BERTRAM /1808–1875/

kõik on korrale seatud. mesisaiu magusaida, Kahest aknast paistab valgus, leidis tasse ja taldrikuid; paistab valgus sinna tuppa. leidis kõike, mis sel lapsel, Marta vaatab aknast välja, tütarlapsel tillukesel vaatab ühest, vaatab teisest; mänguasjuks on mõnusad. ühest näeb ta Friedentali, teisest Torma kirikut. Marta võttis mänguasjad, hakkas agaralt mängima: Marta vaatab jälle tuppa, ladus taldrikud lauale, astub kummuti kallale. mesisaiad taldrikuile; Kummutil on kolmi laegast, nukud äärtele istuma. kolmi laegast, kirjad küljes, Vaatas ise vaiksel rõõmul, leheke igal laekal. vaatas ja hakkas arvama: Luges Marta ühe kirja, luges ära teise kirja, “Mis olnes teistes laegastes?... luges kolmandama kirja. Ega halva lapse laegast Üks oli:“Heale lapsele.” hakka mina küll avama: Teine:“Halvale lapsele.” seal on kuri küla-Muri, Kolmas kiri aga käskis: küla-Muri — kiskehammas. “Ära mind ava — hoiatan!” Või on kibe vitsakimpu halva lapse hirmutuseks... Marta mõtles, Marta ütles: Tahaksin küll seda teada, “Kas mina olen halba lapsi seda teada tingimata, või mina olen hea lapsi? mis on aga selles laekas, Küll mina olen hea lapsi, kus on keeldu kirjutatud: hea lapsi ikka olnud. “Ära mind ava — hoiatan!” Olen käed pesnud puhtaks, Võtmeauk on väga väike, pesnud käed, pea sugenud, väga väike vaatamiseks: pidand palve korralikult, siit pole midagi silmata! karjagi hoida aidanud. Avan õige veidikene, Ma teen lahti selle laeka, veidikenegi ma laegast. mis on heale lapsele.” Kahju sellest pole karta, pole karta pisematki. Tegi lahti selle laeka, Saaksin sugu silmatagi, mis on heale lapsele. läheksin jällegi mängima.”

Mis tema leidis laekassa? Marta tõmbas tasakesi Leidis nukkusid laekassa, laekakest lahtipoole, uhkeid siidiehtelisi; tahtis serva pealt silmata, peas neil tanud tähnilised, natukene sisse näha... kübaradki kirjutatud. Laegas kuid pahvatas pärani, Leidis sõrmuseid säravaid, laksatas seal päris lahti... Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 66

66 | D R .BERTRAM /1808–1875/

Mis tuli lahtisest laekast? — “Marta, kas hea oli magada?” Lahtisesta laekasta Marta ütles morssis suuga: tuli välja naisterahvas; “Voodi oli vaevaline — polnud ema, polnud tädi — halb oli minul siin magada: oli nagu koolipreili, kondid veelgi valutavad. koolipreili kurja näoga, Lähme ära siit eemale... pööritas silmi põnevalt. Ei ma enam tule siia!”

Marta langes hirmul maha, Praegugi veel jaanipäeval, langes maha, lausus nutul: meie ajal nagu muiste, iga hea lapsukene Nüüd ta peksab mind väetit: puusse puhkama võiks minna, miks ma tegin laeka lahti!” sinna suurde jalakasse; Võõras aga, väänissilma, näeks ta sellesama une, küsis kohe kurjal häälel, mis nägi Martagi magades. kurjal häälel ähvardaval: Aga kui ei katsuks tema, “Kas sa lugesid ka kirja, katsuks seda, mis on keeldud — enne kui laeka avasid?” asjad esimesest laekast Vastas Marta värisedes: kingiks saaks ta koju viia. “Küllap lugesin ma kirja, enne kui laeka avasin!” Jalak praegu veel on alles, Võõras aga, väänissilma, on seal Friedentali väljal, käskis kohe kurjal häälel, seisab selle maantee ääres, kurjal häälel ähvardaval: mis viib Tartust Peterburi. “Tee sa lahti kolmas laegas, ava “halvale lapsele”!” Lapsed, käed nüüd seadke kokku! Marta avas hirmu sunnil, Õhtu tulnud juba õue, avas kolmandama laeka jutt on lõpule jõudnudki... halva lapse anni tarvis... Head teil’ soovin unenägu! Seal tuli öö siis tubaje, seal tuli öö nii pilk’ne pime... *Algupärand Martha Marzibill oder der Traum Pimedas vits hakkas vehkima... im Ulmenbaum, 1865. Tlk Jakob Tamm 1885 (1892) J. Tamm. Kogutud luuletused, 1959 Marta ärkas, Marta märkas, Marta ärkas unest üles, märkas, et halvasti maganud: tundis valu kontidessa, pühkis pisaraid silmista.

Tuli sinna karja-Villu, tuli karja kannul käies, tuli sinna, küsis eemalt: Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 67

67 | C ARL R OBERT J AKOBSON /1841–1882/

CARL ROBERT JAKOBSON

ÜHE KALKUNI ÄPARDUSED arvas hea küll ta hääle. (Väike pilt elajate elust) Ajas keerdu kirju saba, laskis kuulda lauluraba: Mõnda päeva, mõnda ööda “Teie,taluinimesed, mõisa hoovi teeda mööda mehed, naised, lollikesed, kõndis kalkun uhkes meeles, Pärtlid, Mardid, Leenud, Liisid, laskis laulu rabakeeles. kas teil mõned eluviisid? Arvas ta, et tore lindu, Käite kõrtsis, palvemajas, lauluanded pandud rindu. varastate mõisa aias, Aga härra Hansu hõikas, seljas uhked linnahilbud, kes ta väljal vilja lõikas, söögivaagnas saksa silgud. ütles kohkund mehele: Kas siis leib ja Mustvee kiisad, “Kuule, Hans, pane tähele! oma karja piimapiisad Sõbralikult palun sind, teie kohta küll ei saa? vii see laiakõri lind, Teie, koor mavedajad! kes seal tuleb parajalt, Kõik need linnasilgud, koogid vii ta minu silma alt. olgu paremate söögid! Meil on teised laulumehed, Tooge nad siis minu kätte, papagoid, kanaarikesed, laulupalgaks mulle ette!” kes siin sündsad laulamaie, Nõnda laulis kalkun hoovis, meile rõõmu tegemaie!” see-eest vorstiotsa soovis. Vankri viidi laulukrants, Aga teisiti läks lugu, kotti pistis teda Hans, sest see talunaiste sugu sõitis ruttu kodu poole, ajas vaese laulja pakku, andis laulja naise hoolde. tuli hurjutades kokku, Siin ta kaela uhkest väänas, kulbid pihus, vemblad pahad, pead sinna-tänna käänas; luuad, rehad, adrasahad, talu väikse hoovi peale hüüdes:“Meil on laulumehed Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 68

68 | C ARL R OBERT J AKOBSON /1841–1882/

ööbik, rästas, lõokesed. sundmuskäijad üle soode, Mis see võõras loom siin möögib, hirmuvaimud hiite’essa! kolgispuude viisil röögib!” Saatsid teda ilma paita 1869 Lauliku C. R. Linnutaja laulud, 1870 metsa, vasikate aita. Valitud teosed I, 1959 Kui nüüd kuljutades kõri puistas naljalaulu teri mööda kopli kantsisid — VEEL POLE KADUNUD KÕIK vasikad siis tantsisid. Mull’ isa lapses rääkis, (1866) Valitud teosed I, 1959 küll mitmel vaiksel ööl, kuis Eesti priiuspõlve on ihand nende meel. Kuis eesti vahva vaimu LAULA SIISKI! nad muljund mudasse ja rahva orjakütkel Laula, laula, lepalindu, siis heitnud hädasse. tõsta häälta, häälitseja! — Seal läks mu meel nii härdaks, Mis ma laulan, leinalindu, et nuttes hüüdis hääl: kukun, kurba kaebtus-orja? te, Taara muistsed tuuled, Veersid siia verekokad, oh tõuske jälle teal! — käisid siin nad kullisnokad, Nüüd magab isa mullas, lõhkusid mu lepast maja, ja meheks tõusnud ma, kiskusid mu kalli pesa. ei enam kurbtuskeelil Pojad söödi pollastuseks, nüüd taha kaevata. naine viidi naagustoiduks; Sest Taara tammikutes murti maha lepa ladvad, veel kuulen kanget häält; targa kõne Taara ladvad, kõik ennemuistsed tuuled tehti ristid otsa täheks, ei ole kadund säält! tappe täheks, mängu märgiks! Mis veel laulan, leinalindu, Wanemuine kandle healed II, 1871 kukun, kurba kaebtus-orja? — Valitud teosed I, 1959 Laula siiski, lepalindu, tõsta häälta, häälitseja! Laula metsa lausumaie, sarapikku sajatama, TALLINNA TOOMPEA MÄGI lepad häda leinamaie, kased kurbtust kuulutama, “Eks ju tõuse, taadikene, Taara tammed tunnismehiks; istu püsti, isakene, unest laula unistajad, õnnistama õnnetumaid, viimasedki viivitajad! karastama kalmukäijaid! Mardus tulgu läbi metsa, Lahkunud neist lahked tuuled, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 69

69 | C ARL R OBERT J AKOBSON /1841–1882/

kadund kanged kalmutuuled, Surma-haavus tõusis. võimus viidud meie väesta, Ohkas veel:“Oh lapsed te’, käte kangus meie käesta. Tasuge mo häda!” Tõuse, tõuse, taadikene, Maeti siis. Nüüd öösite istu püsti, isakene, Hirmsas kujus luusite hädad hüüdvad taga hiie, Ootamas käis seda. ohud ootvad taga oru!” Kõndis, rändas öösite, Vana Kalev kostab vastu, Et tal rahu tuleks, räägib kalmu rohu alta: Ootas kaua luusite, “Ei või astu aasa’ella — Kas ted’ saadaks rahule, müürid muljutavad pinda, Kes ta maksja oleks. tornid rahutumat rinda; Ja kui ööse õitsi mees rasked müürid, toekad tornid, Laulis oma elu, targal sõnal taotatud, Siis ta seisis tema ees, nõiduspaelal nõelutatud. Vingus kaasa udu sees. Oota, poega, seitse päeva, Kaotas kaste vilu. seitse rasket riiuaega, Nii ta aastad haua seest siis on nõidusvõied katkend, Ööse kõndis tuulis, targa tööde liidud lõppend. Lootes, oma poegadest Küll siis tulen, taadikene, Tõusvat ika veel üht meest, küll siis ilmun, isakene!” Kunni laulu kuulis: ““Kõla laul ka kartlikult Kooli Lugemise raamat II, 1875 Heldel mõisa herral’, Valitud teosed I, 1959 Kulda-krooni prouaksel, Õrnast õitsval preilik’sel! Õnnist und neil’ õhka!”” “Oh,mo poeg,mo veri,luu, UUED ARMID HAUA PÕHJAS Mis on sinust saanud! Araneetud olgu sa, Kalmu aias, künka all Sinu ila-lakk’ja suu, Hingas vana meesi, Laulud, mis sa loonud!” Aga rahu polnud tal, Nii ta vingus valuga, Keskööl kõndis üleval, Kiskus armid valla, Käis siis ohu teesi. Ruttas hirmsa kõlaga, Armid lasknud puhata, Tasumata võlaga Mis tal elus löödi; Kalmu künka alla. Luud kõik alles, armid ka, Ei nüüd julge enam ta Muidu ilma lihata, Ilma ette tulla, Nii ta jättis voodi. Aga maa all rahuta Elus preili piitsa tõi, Hingab süüta vaevas ta Proua aknal seisis, Kust tal armid olla. Mõisa herra armid lõi, Mehe verd siis rohi jõi, 1874–1876 Eesti Kirjandus 1912, 11, 252–253 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 70

70 | LYDIA KOIDULA /1843–1886/

LYDIA KOIDULA

UDUMÄE KUNINGAS

Lehtis olen oru näinud, lilled viljas õitsevad, Laulud hüüdvad, õnnekorda rõõmust rahvast kaitsevad, — Kust on kadund õnnehealed? lagedusel kole käik? Miks ei öötsituled enam murult läbi udu läik? Istus vana tule sõrval, ööse udune ja külm. Leitud tütrekesta kaitses uduisa ainus silm. “Külmad liig sul nende tuled? Sojutada tahan sind. Arutumad meie ilud — tule, veike võeras lind!” “Meie ilud arutumad —”meelitavad imedad. Lennul pääva terad lähvad, kaduvad ööpimedad. Kus sa viibid, linnukene? Ammu otsimas sind hirm! Ammu juba öötsil kustus karjalaste sütevirm! Teised õnned! Teised õied! Puhtaks muistne meelest läind. Vaata ette, hellakene, — jumalikke oled näind! Nende iluni ei külma ilma ilud ulata; Murueide tütre lauluks jõua sõnad sulada. Jälle koitu taeval kumab:“Läki, tütar, minik käes!” Murueit siis koju saatma:“Võta, laps, see imeprees! Kurja ilmal’ peida õnne! Tahab süda uhkada Valust — meie juures tohid hingenutust puhkada.” Külatanav kogub rahvast. Silmad imel vaatama: Tuhat kuulda küsimesi võerast neidu saatama. Ühel uksel heale kisa:“Issand — laps? Kust tuled sa? Seitse suid sind nurmel nutnud —”— emarind ei valeta! Tuhat kuulda küsimesi; kõne kaob kõne sees. Vaikselt seisab, imetelles, kena neiu nende ees: “Seitse suid? Ei kahte ööda? Ilupidu õnnedel, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 71

71 | LYDIA KOIDULA /1843–1886/

Kuida pidi aega jääma ajaratta kõnedel’?” Ajaratas aga veereb, veereb; päivi kihutab Kuudeks; — teravamalt ikka oda rindus ihutab: “Teie iluni ei külma ilma ilud ulata! Murueide tütre lauluks jõua sõnad sulada!” “Teised õnned,õied, ilmad! Oh, ei muistne meelest läind!” Vaene nutja neitsikene — j u m a l i k k e oled näind! Ei nüüd iial sooja saada jõua külma elu sees. Tihti öösel ilupaika leiab mälestuse prees. Leiab veel, kui mõrsjaehtet kannab piigakene peas; Leiab veel, kui Murueide kasvandik jo eide eas; Leiab ikka, kas küll sala luusimine kannul’ lõi — Unustust ei iial leia, kes kord ilulättest jõi. Armastusel osav silma, kavalusel kare käik. Külatanav kogub rahvast: mis sealt läbi udu läik? Kohtuodad hüüdvad! Vangi mees on naise ise ann’d: “Libahunt ei armu leidku!”— külatark on kuulutand. Külatanav kogub rahvast, silmad vihal vaatavad. Needjad ulumised nutjat tuleriita saadavad. “Peasta elu tunnistades!”— undama hulk kisaga. “Kurja ilmal’ peida õnne!”— väriseb suu salaja. Leegid hüüdvad, tuled tõusvad, taeva poole lõke lööb — Vait! Mis vägi värisema hukatajat hulka teeb? Valge kadund — pime pilvis — udu, rasket, ringis maas — Vihal riida otsas seisab Udumäe kuningas. “Jõle hulk, kes kurjaks kiusad, mis ei käsi taota: Tuima tigeduse palgaks karastust siis kaota! Häda sulle, hiilgav oru! Langema so ilu lääb! Tuld sa oled üles hüüdnud — nuhtluseks sull’ tuli jääb!” Pime kadund — valge vaatab — tühi seisab riit ja must. Udumäe isa peastnud tütre haua ahelust, Oma iluhoonel’ kannud kasvandiku elama. Kurjal tunnil tulnud tõde kohkund kõrvu kõlama. Lehtis olen oru näinud, lilled viljas õitsevad, Laulud hüüdvad, õnnekorda rõõmust rahvast kaitsevad, — Kadunud on õnnelaulud! Lagedusel kole käik! Kuskilt öötsituli enam murult läbi udu läik! Taeva teral niiske pinda ammu kaljuks tahkunud. Põletades päike tõuseb, kuumalt on ta lahkunud. Põud ja pala valitsemas, kastepiiska kuskil maas. Õelast orust kaugel kõnnib Udumäe kuningas.

(1867) Luuletused, 1969 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 72

72 | LYDIA KOIDULA /1843–1886/

KALAPÜÜDSEL

Emajõe kaldal oli tema, Kalapüüdja vaene piigake. Sõela sõudes küla nõiaema Sala sobind toona temale: “Kannata, laps! Vaikselt aga oota, Küll sind leiab siis suur õnnistus! Emajõe kaldal õnge otsa Lääb sull’ kõige kuldsem pärandus!” Istus hellake nüüd eha a’aga Iga õhtu kaldail kindlaste; Õngesse küll mõni vesipoega Heitis — kullast polnud üksige. “Libise, mu paelukene! alla, Too mull’, kallis! oo’tud õnnistust! Heidab sinu otsa kuldne kala, Saan ma paremat kui pärandust.” Ilmaaegu tööl küll tunnid läinud, Päävad, nädalad taal kaduvad; Väsimata neiu püüdsel käinud: Täna ükskord silmad hiilgavad! Vaata: veike kolne kala kiigub, Mängib õnge ümber — kahtlane — Tuleb — lähäb — hirm ja lootus liigub Piiga põues: vist, vist on ta see! Seni, vait! sealt sõuab ümber võsa Veike lootsik — hoiab nuka ees: Kes sealt kükevarbil paadist tasa Astub? Keda otsid, võeras mees? — Lapsepäive sõber, igatsetud, Seisab neiu selja taga! Ta Kuuleb kahtlast sõna:“Nüüd ta tulnud! See — oot’! see võtt’ otsa hakkada!” Suu suud surub — karjatades üles Kargab laps — — jah! saadud püüde on! Kala läind — ta hoiab oma süles, Kes ta ülem varandus ja õnn! — Pääva loodel koju poole kõnd’es Hõiskab mõrsja, silmas õnnistus: “Emajõe kaldal õnge otsa Läks mull’ kõige kuldsem pärandus.”

1868 (1869) Luuletused, 1969 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 73

73 | LYDIA KOIDULA /1843–1886/

NARVA NEITSI Õnn! — Vaata, vaat’! mis tuule väel Sealt uhkelt randa jõud’? Mis kõlab Rootsi rannasta Ja vaata, vaat’? mis kaldalt mäel’ Nutt Narva piirine? Seal suureliste sõud’? Mis leinalaulu kannad sa, Nüüd tõtta, isa! tulnud õnn! Tuul, läbi laenete? So tütart otsib, vaest. Mis vanikud seal mööda vett, Nüüd Rootsi uhke kullakroon Kuldkroonid kiiguvad? Ta kandjal’ nõuab naest! Miks, vesineitsi, valged kätt Nüüd pasun paisub, kaarik tööl, Sa kurtes liigutad? — Nüüd kallid kosjad käe! Nutt jäi sull’ üle muistsest aust, Ei lusti all, rõõm’pidu vööl Naroova rikas liin: Nüüd niiskeid silmi näe! Öö laulab lahkund päive jõust Kuldkoormat hiuksed kandvad pea Sull’ sõnumid veel siin! Nüüd, kahvand valge õis, — Ja laulab isast uhkemast, Hulk õnnele ei otsa tea: Siis kõne kare’ks lööb — Kust kaks nii valu täis? Ja nimetab ta ainust last, Ja pasun paisub, kaarik tööl: Siis niiskeks kulmu teeb. Hurraa, pulm’pidu pill! — Kas taadi tündrist, kulda täis, Kes seisab vaiksel südaööl Lang’ läige läbi maa: Nii vait kui närtsind lill? Veel kullasemat läiget käis Kas sellest kõlab rahva keel? Ta tütre hiukselta. Ke’a ootab Rootsi rand? Kas isa hõbehiilet ilm Ühtainust varjas mõrsja meel, Kiit’ kümnel kiitusel: Siis nei’ tall’ sõrmust and’: Sõlm tõusis suhu, viibis silm “Ja vaatab taa kuu laenetel’, Ta piiga palgetel. Arm, mäleta mind siis! Laul, kosilasi loe sa, Siis hüüab laenist sind mo heal, Mis koit tall’ tarre tõi! Sind laenist lauluviis! Laul, helise, kuis ehaga Vait, vesi, oota! Hüüad mind? Neil lootus leina lõi! Sul voode vilu, vaik? Ei hooli hiilgest armuke — Ei elades, arm, jäta sind — Üks mõlgub mõtetes: S i i n ennem’ peidupaik!” Kes kõige kehvam kaunike, Ja pasun paisub, kaarik tööl! See seisab südames. Hurraa, Naroova liin! Kes käsikäes, õitselind, Vaat, purjus puhub tuule-hüüd: Seal kaldal viibib, vaik? “Ma mõrsja koju viin!” “Ei elades ma jäta sind, Ja laevalt ajab rõõmusund S i i n ennem’ peidupaik! Sind hõiskel’, lahkuv koor — Kes lahutab meil südamid? Ja laevas uinud nõrkeund So riik mo rindus on! All, Rootsi noorik noor! Aeg asju selgub, segasid, Kiirsõitu lagle pinnal lend’, Arm, aegas kasvab õnn!” Kiirsõitu lendab paat, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 74

74 | LYDIA KOIDULA /1843–1886/

Ja kodurand jo peidab end — “Kolm küünalt sull’, kuni sõuad, Kes ligistab sealt, vaat’! Ma sütitan paisteksa!” Kes ligistab sealt laeva veert? Kes kuulis, kes kuulis seda? Noor nei’, mis nõuad sa? Jah, kadeda naise meel. Mis mõedad kallast, laene keert See kustutas tuled, — oh häda! Sa segas’ silmaga? Arm upub märjal teel! “Ma tulen, tulen! hüüad mind? Kuis ringutab kässa tema, Haud, tere — vilu, vaik! Kuis ruttab nei’ kaldalla! Ei elades, arm, jäta sind, “Hääd ööd teil’, oh isa, oh ema! S i i n ennem’ peidupaik.”— Ta järele jõuan ma!” Kang’ kohin ulub vete suust, Mis nutuhääled hüüdvad? Vaht taeva üles heit — Mis kellade helinad? Siis tasandab laen’süle must Kaks kuningalast nad leidvad, End hauaks sügav, vait... Ja hingeta mõlemad! Üht laeva leinad, Rootsi rand: Lipp temal must, ja tiib. Kogutud luuletused, 1925 Koit isakaebtust kaldal’ kand Luuletused, 1969 Ja eha koju viib. Ei peasta pisar laente käest, Neis vilu, vaikne haud: RÜÜTLI MÕRSJA Nad kõnelevad isa väest Ja — et n e i l kangem jõud. Küünlad paistvad ööse a’al Kui aga tormieide käed Mererannal, metsal, maal: Veepinnal mõllavad, Kes sääl nutab? Siis vesineitsi krooni näed Kes sääl ruttab? Sa laenil läikivat. Vaimud vaikselt veerevad. Siis kõlab Rootsi rannasta “Tõtta, täkk, mo mõrsjalle! Nutt Narva piirine, Uhke isa ainuke Läind õnnest leina kannab taa Ootes hüüab, Siis Narva neitsike. Pulmi püüab!” Vaimud vaikselt veerevad. 1870 (1871) Luuletused, 1969 “Andsin ära tema eest, Puhast süda põue seest: Kes sääl ohkab? KAKS KUNINGALAST Vesi kohkab!” Vaimud vaikselt veerevad. Kaks kuningalast kord köitnud “Andsin ära isamaa, Arm siidisõlmilla. Andsin ära t e m a ka. Veevahet neil’ meri heitnud: Kes sääl nutab?” See laenetas armuta. Rüütel ruttab — “Eks ojuda sa jo jõuad?” Vaimud vaikselt veerevad. Nei’ nõudis armuga, “Täkk, mis tõused tuulella? Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 75

75 | LYDIA KOIDULA /1843–1886/

Valge viir — mis otsid sa?” Tuuletuhin, Merevuhin — Vaimuviisid veerevad: Andsid ära tema eest Õnnetumat piigakest: Ajad ootsid, Ajad lootsid. Vaimud vaikselt veerevad. Andsid ära tema eest Puhta põue südamest: Ajad ootsid, Ajad lootsid. Vaimud vaikselt veerevad. Andsid ära i s a m a a , Kindla pohja temaga — Lõpe hüüab, Põrm sind püüab. Vaimud vaikselt veerevad. Piitsaplaks — “Pett, tagane!” Hirmu-ulun läbi öö! Tolm ja veri — Tormis meri! Vaimud vaikselt veerevad. Täkk, kust tuled? Täkk, kus peig? Pulmast muutis hauakäik. Nutuhääled, Leinakeeled — Vaimud vaikselt veerevad. Küünlad aga ööse a’al Paistvad rannal, metsal, maal: Rüütel ruttab, Neiu nutab. Vaimud vaikselt veerevad.

Kogutud luuletused, 1925 Luuletused, 1969 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 76

76 | C ARL E DUARD M ALM /1837–1901/

CARL EDUARD MALM

VARBLANE TULEB TALUPOJALE REHELISEKS

“Talupoeg, talupoeg, tik, tik, tak, oh kui suur sinu viljasaak! Reheliseks kas tahad mind? Talupoeg, küll ma armastan sind.” “Talupoeg, talupoeg, tik, tik, tak, sulle tulen kui vabadik, õpiksin heameelega rehte peksma ja tuulama.” “Talupoeg, talupoeg, tik, tik, tak, mis sul maksab viljavakk? Tahaksin aga katsuda, magus tänavu vili ka.” Talupoeg naeris:“Vaata meest, võrukael, hoia ära eest, muidu saad sa pindaga matsu, et pea jääb huugama.” “Tule sisse, sõge sirk, näpi, nopi, ole virk! Et sul kõhutäis on käe’, kui ma lähen õhtule.”

Laulud ja loud. Üks kooli-lugemise-raamat I–II, 1874 Eesti luule, 1967 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 77

77 | C ARL E DUARD M ALM /1837–1901/

PUU-RAIUJA

Puid tammikus raius üks waene mees, Ta ohkas, täis nurinat süda sees: “Oh kadugu, küll meiesugune Saab waewata alati hirmsaste! Eks waestele elu kord üsna hull? Oh oleks hulk raha ja wara mull!” Waat’ äkitselt ingel on tema ees, Tall hõbekuub seljas ja kuld-kepp käes, Ja magusa healega ütleb ta: “Sa õnnetu mehike, tere kaa! Et küsi, mis iial sa tahad, mu käest, Kõik antakse sinule taewa wäest!” Mees esite ehmatas kangeste. Kui inglike rääkis nii lahkeste, Siis tõmbab ta mütsi peast usinast’: “Auus ingel teid tänan head soovimast, Ja palun: kus külge saan puudutud, Et kõik warsi kullaks saaks muudetud.” Siis naeratas ingel, ja kepiga Ta puutus siis teda:“Oh oleksid sa Mult paremat palunud ommeti, Muud kui ära karda: kõik sünnib nii!” Siis kadus ta õhuga taewasse, Ja lille hais lähkas ta järele. Mees mõtles:“Nüüd kous olen õnnega!” Läks warsi kaa soowitust katsuma. Nii pea kui oksa sai puutunud, Ju kullaks see oligi muudetud: Kuld-lehed, kuld-nupud, kuld-tõrud weel, Noh, muidugi mehel on hea meel. “Mis mull nüüd on wiga? Et tehku see, Kes tahab, weel tööd, ei ma enam tee! Nüüd igapäev liha söön, worsti kaa Ja joodawat wiina joon toobiga. See kord aga wõtan ma leiba weel Ja wett oma lähkrist ma rüüpan peal’.” Kui lähkrisse puutusid tema käed, Kui raskeks see sai, — kas sa imet näed? Kaa wesigi sees oli kullaks läind, Ta katsub, ei tilkagi tema näind. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 78

78 | C ARL E DUARD M ALM /1837–1901/

Siis wõttis ta leiwa ja hammustas. Kuld hammaste all temal krompsutas. “Oh häda, oh waewa, mis teen ma nüüd? Mu rumalal ahnusel üksi süüd! Kuld worstid mu nälga ei kauta, Ja kuld minu janu ei kustuta. Oh oleks mull wesi, oh oleks leib, Kas üksi mull elada kullast täib?” Mees nuttis, — see nutt teda äratas, Ta tunneb, et uni meelt eksitas, Ja tänab nüüd Jumalat südamest, Et kulda ei ole, waid leiwukest, Et waene puu-raiuja tema on, Ei mitte see mõnatud kulla konn. Eks olegi hea, et Jumalast Ei anta, mis nõutakse tormist peast? Sest mõnigi ihaldaks kulda wist, Ja seega ta rikuks kõik elamist, Ja mõnigi mõnda küll himustaks, Mis ihu ja hingele kahjuks saaks.

Laulud ja loud. Üks kooli-lugemise-raamat I–II, 1874

PELSATSAR

Ju süda-öö-aeg ligi on Ja rahus hingab Paabilon, Weel aga kuninga lossi pealt On kuulda kära ja laulu healt. Sest ülewal perega prassimas On Pelsatsar, Paabeli kuningas. Ta lauas istusid sulased, Jõid kallist wiina nagu wett. Kuld-peekrite kolin ja jooma trall Sest rõõmu oli kuningal. Ta ise oli nii juua täis, Et pea tall uhkusest ringi käis: Ta hullul meelel teutas, Jehoowat Jumalat hirwitas. Ta sulastel oli sest hea meel, Naad kihutasid kuningat weel. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 79

79 | C ARL E DUARD M ALM /1837–1901/

Ja kuningas näitas käega, Ma ammu teda ootasin, — Poiss jookseb ja tuleb rutuga, Mind orja kojast wälja wiis, Ta kannab kuldriistu ja karikaid, Et ikke alt ma peasesin.”” Mis Jumala kojast riisutud said. “Sa narukael, kas kasid ära!” Siis kuningas wõttis karika Nii teine pealuu tõstis kära: Ja täitis ääreni wiinaga, “Kas tohid sina häbemata Ja tilgatumaks joob ära see Mu ligi tulla kutsumata? Ja teutab siis hirmsaste: Et jookse, kasi minema, “Jehoowa, mis ma soost hoolin kaa, Ma hoopis teine mees kui sa! Eks Paabeli kuningas ole ma?” Ma olen kuningate soust, Sai tulnud see teutus tema suust, Mull mitu auuraha rinnas, Käis wärin tall kehast läbi ja luust, Mu tõlla ees käib neli hoost, Kõik kära jäi soiku jala pealt, Ma olen kuulus kõiges linnas. Ja ükski toas ei teinud healt. Mu laual wiin ja kallid road, Ennäe, mis kole wiirastus see? Mull uhkemad kui elutoad.” Käe sõrmi seina peal nähakse. ““Mull on, ma olen! — meeletu! Need kirjutawad tulega Mull oli, olin! — oleks õige!”” Umb-sõnu, ja kauwad korraga. Nii kostis orja pealuu, Ja kuningas üsna kahwatas, ““Sa jätsid maha selle kõige. Põlw põlwe wastu tall lõdistas, Kus on su auurahad rinnas? Kõik sulased on kohkund ja wait, Kus sinu kuulus nimi linnas? Küll naer ja nali otsa said. Kus on nüüd sinu marja wiin? Ja targad katsusid asjata Sest ühtegi ei näe ma siin. Neid tule tähti lugeda. Kõik sinu wara, sinu raha Sell samal öösel pimedas Jäi surmas ilma peale maha. Sai sulastest tapetud kuningas. Seal meie wahel wahet oli, Siin kummalgi see sama põli. Laulud ja loud. Üks kooli-lugemise- Su pealuu on kui iga muu, — raamat I–II, 1874 Kas ilus see või näutu, Kas oli tarkust täis wõi jõle, Kas suurest soust wõi madalast, KAKS PEALUUD Kas kerjajast wõi kuningast, See temast enam tunda pole. Kord haua juures juhtusid Surm iga wahe kautab, Kaks pealuud kokku, teine karjus: Kõik kõrgust tema alandab.”” “Kes oled sa, et julgesid Mu ligi tulla haua warjus?” Laulud ja loud. Üks kooli-lugemise- ““Ma olin waene sulane, raamat I–II, 1874 Ma kandsin sandi hilpa seljas, Üks raske orjus igapää, Ja sagedaste olin näljas. Surm nagu peastja tuli siis, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 80

80 | C ARL E DUARD M ALM /1837–1901/

RISTI ÄRAWALIMINE Üks inime, kes karjus rasket risti, Jäi magama, ja unes nägi ta, Et teda üles taewa poole kisti. Aujärje peal ta tunneb Jumala Seal istuwat, ja püha ingli wägi On teda kiitmas oma lauluga. Ta ehmatas, kui tema seda nägi. Kui julgus jälle tuli tagasi, Siis alanduses suu ta lahti tegi: “Oh, Issand, anna luba ommeti, Et mina sulle wõiksin teada anda, Mis minu südant koormab alati: Ma tean, et mu kohus risti kanda, Ei selle pärast mina nurise, Kui aga raskust liiga peal’ ei panda. See rist, mis mina kannan, — tõeste, Liig raske igapidi, ole hea, Ja anna teine kergem minule.” Sai ta nii palunud, siis tunneb pea, Et teda üles kista rutuga, Kus poole, — ega tema seda tea. Kui põhi jälle all, siis waatab ta Ja näeb üht suurt ja uhket tuba, Kus rista seina naal otsata; Ja ühe heale kuuleb kostwat juba: “Waat’, see on inimeste risti ait, Nüüd otsi parajat, sull on seks luba!” Mees rõõmustab, ta hakkab sedamaid Sealt risti nõudma, mis ei waewaks teda. Ta katsub suuremaid ja wähemaid, See ränk on, see liig suur, see teeks wist häda, See kergem, — aga ääred terawad, Need teeksid haiget. — “Ei ma taha seda!” Üks nähti kulla karwa hiilgawat. Mees mõtles:“Eks see oleks mulle hea!” Kuid hirmus raske leidis olewat. Nii katsus tema läbi terwe rea. Kõik otsimine oli asjata, Ta ikka teiselt leidis teise wea. Mis muud kui pidi peale hakkama Ja mööda seina jälle kõiki rista Weel teise korra läbi waatama. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 81

81 | C ARL E DUARD M ALM /1837–1901/

Siis leidis tema wiimaks ühe, mis ta Ei pannud enne mitte tähele, Ta katsub seda oma käega tõsta, Ei kerge just, ei wäga raske see, Waid häda pärast sündis ikka kanda. “Waat’”ütles ta,“see kõlbaks minule, Ehk lubad, Issand, seda mulle anda! Ta waatab, — ime, just see sama rist See ongi, mis tall ikka oli kanda; Nüüd polnud kandes enam kaebamist.

Laulud ja loud. Üks kooli-lugemise-raamat I–II, 1874

WANAMEES JA SURM

Üks wana rauk, kes oma elu aja orjand, Ja üsna otsas oli suure hädaga, See oli külmal päewal metsas hagu korjand Ja pidi, koorem seljas, koju minema. Ei jalad teda kanda taha, Sest wiskas maha Ta koorma, ja siis nukra meelega See peale maha lastes hakkas ohkama: “Oh mina waene oma eluga! “Mull pole midagi, sa püha Jumal taewas! “Ja pean naest ja lapsi toitma ommeti, “Ja kui ma poleks küll weel waewas, “Kaa rendi, pearaha maksma pealegi. “Oh tule, surm, mind wõtma!”ütles wiimati, “Siis waew on otsas!”Surm on ikka aja taga Ja ootab aga. Ta tuli kaa Ja küsis:“Mis siis mu käest tahad sa?” Mees kohkus ja ei saanud peaaegu kosta, Nii surma kole nägu teda hirmutas. “Oh ära pane pahaks,”kogeldas, “Ma palun, aita mulle koormat selga tõsta.” Sest õppigem: Et olgu peale Sull’ elu wastane ja jäle, Surm sulle siiski wastasem.

Laulud ja loud. Üks kooli-lugemise-raamat I–II, 1886 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 82

82 | M IHKEL V ESKE /1843–1890/

MIHKEL VESKE

KADUNUD KINNAS Saaniga sõitsin ma sohinal külast läbi kiiruga; ära mu kinnas siis kadus sääl, läksin kinnast otsima. Talusse sisse ma sammusin; vastu tuli neiuke. “Neiu, kas nägid üht kinnast maas? Ütle mulle, hellake!” “Ei ole näinud,”ta kostis mull’, “tahan teistelt küsida.” Neiu mult häbendes ära läks, pea tuli jälle ta. “Külamees, keegi su kinnast ei näind, palun võta vastu s e e !” Kinda ma võtsin ja sõitsin säält, sinna jätsin südame. Sõites säält läbi siis igakord oli minul äpardust: rattapulk kadus või kukkus piits, ikka leidsin viivitust. — “Isa, oh kunas mull’ talu saab? Mil võin tuua armukse? Neiu mul nägus ja lõbus on, tahab pea mehele. Nägu tal naerul, tal valge pää, silmad helded, sinised. Mõnuslik mini sest neiust saab, talitab, mis tarvitsed.”

Laulud wiisidega, 1874 Kas tunned maad, 1996 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 83

83 | J UHAN K UNDER /1852–1888/

JUHAN KUNDER

LEINAJA kui kuld olid metsad ja mäed; ning lainete sülest end tõstsid Jõua ju kaugelta, veeneitsite mängijad käed. maru lainte laugelta, Ja voogades liikusid väljad, paadikene, rannale, kõrs kiigutas kullaseid päid. las’ mind peiu rinnale. Seal Kalevi kalmul mu silmad Kas, kallis, kurdad sa? üht imelist ilmumist näid. Laine ehk sind laevaga Seal kuningas Kalev end tõstis mattis merre magama, ja rõõmuvees hiilgas ta silm; võttis häält ja armu ka. ta vaatas sealt Viru maa otsa, “Oot, oot, oot, tütreke! kus muistene tema maailm. Homme saab ju peiuke Ta vaatas sealt põldude peale koduranda jõudema, ja merele sihtis ta sealt; Soomest siia sõudema.” ta tõstis siis kõrgele käed Küll õhkas neiu rind, ning kõneles kalmude pealt. vaikseks jäi ka vetepind, Ta õnnistas vilja ja välja vood ja tuule kohingi — ja merele pööris ta pead; peig ei tulnud iialgi... ta õnnistas metsa ja muru ja palus neil’ päikeselt head. Kümme laulu, 1876 Siis heitis ta uuesti hauda... Eesti luule, 1967 Ta hingab seal rahulist und, sest Eestimaa õitseb ja kasvab, KUNINGAS KALEV tal lauludest heliseb rind. See ilusam uni ei taha Kord uinusin Viru vee rannal mu mõtetest kaduda nüüd; ja nägin üht imelist und, ma mõtlen ta peale, tast laulan, see tungis mu südame sisse, mu laulul ei ole sest süüd. ei meelest mul läe see tund. J. Kunder’i Algupäralised luuletused, 1889 Kui kuld olid Viru vee lained, Sõnarine I, 1989 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 84

84 | J AAN B ERGMANN /1856–1916/

JAAN BERGMANN

MÄRTI MIHKELT Ja lehma, lammast lunasta Ja kodu korda seada. Märt oli Mihkli sulane Kui pulmad tõivad nooriku Ju mõnda aega olnud. Ja pisut kaasavara, Kuid viimsel ajal temale Siis arvas vaene saunik ju: Sääl miski päri polnud: Nüüd käes mul õnnesära! Toit polnud hää, mis iial sõi, Ta sõi ja jõi ja rõõmustas, Kook oli kõrvend, vana või, Tööd jättis, oli lustikas Säng kõva ning külm tuba. Ja kiitis:“Nüüd mul põli!” Kord lõunaks herned laua pääl, Kuid kõik on heitlik ilma pääl, Märt mõnitas ja vahtis: Ka Märdi rõõmupäevad: Käes kummuli tal lusik sääl, Tal kopik veereb taskust, sääl Nii herneid süüa tahtis. Pea näpud põhja jäävad. Ta ütles paha meelega: Läeb kambri: kapp on leivata! “Kui hakkad kaha külge sa, Läeb õue: küte lõpnud ka. Siis tahan suhu pista!” Ja vali talv on väljas. Märt õhkas kurtes igapäev: Märt kurtis endist teenistust, “Siin on mul orjapõli, Kuid kahetsus on hilja. Siin aina töö ja töö ja vaev, Ta otsis ohkel endist ust, Ju puhte põleb õli! Et laenaks Mihklilt vilja: Oh oleks minul oma koht “Oh ole hää ja laena mull’, Ja oma põld ja oma roht, Kui jälle kasvab, maksan sull’, Siis oleks lugu teine!” Vakk herneid, mul on puudus!” Ei läbend enam teenida, Ja Mihkel kuulis palumist, Läks ära teenistusest. Ta salve juure tõttis, Siis saunaüti üüris ta Kus vilja igasugulist, Ja pruudi varandusest Ja kühvli kätte võttis. Sai pisut maadki rentida Kuid enne küsis külmaste: Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 85

85 | J AAN B ERGMANN /1856–1916/

“Kas hakkad külge kühvlile? Siis mõõdan herned kotti!” “Ma vaene— suur on minu süüd —, Ei enam tõrkma hakka!” “Et teiseks meel läind sinul nüüd, Sull’ herneid kingin vaka! Tee tööd ja palu Jumalat, Siis igapäevast leiba saad! Veel õpetuseks lisan.”

(1876) J. Bergmann’i Laulud, 1901 Laulud, 1923

USTAV ÜLO

Kui Viljandil vaenlane valvas ees, Ju lootuse lõpetas igamees. “Oh Lembitu, Lehola vanem, sa Ju rutta, meid rüütlitest lunasta!” Küll Valdeku vahtis, küll ootas ta, Ei ilmunud isake aitama; Ning rüütlite rõngas ja Läti piir Ju surus nii linna kui surmav viir. Sääl saadiku sammul käis Ülo teed, Ei kohutand teda ei vaen, ei veed, Vaid julgesti astus ta edasi, — Kuid tabajaist kinni ta püüeti. “Raud, rändajat jäta sa rahule! Miks vagurat vangisse veate?” ““Või olgu sa õiglasem rändaja, Pead ülema ette nüüd astuma!”” Küll kalk oli kuulda see Ülole, Kuid rüütlile ruttas ta julgeste. See küsis:““Kes on sinu läkitand? Ei ütle, siis elu sa lõpetand!”” “Ei karda su käsku, mis võib su piin? Kuid tunnistan sinule vabalt siin: Mind läkitas Lehola Lembitu, Et ütleksin pojale, teel ta ju? “Ta hulgad on tulemas Paala poolt, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 86

86 | J AAN B ERGMANN /1856–1916/

Ka Varbola vanem on kannud hoolt, Ning Nurmekund Võrtsjärve veereni On kogunud kokku ju täiesti. “Kõu kombel nad ilmuvad hulgani, Ei suuda sa keelda neid sugugi; Sest katsu, et minema enne läed, Kui Lembitult piiratud lõksu jääd!” Kuid rüütel, ta kostis tall’ ülbeste: “Sa lähed nüüd ütlema linnale: ““Miks ootate Lembitult abi veel? Ta täiest on otsa ju saanud teel!”” “Kui aga sa hakkad siin tõrkuma, Siis suuremas surmas ju oled sa! Nüüd täida, mis sinule ütleb meel: Nii saad sina palga, kui kõlab keel!” Ja Ülo ei oodanud minemas, Ta tõttas ja linnale ligistas. Sääl Valdeku hüüdis ju Viljandist: “Oh häda, suur õnnetus ootab vist!” Kuid kindlasti kuulutas Ülo hääl: “Et võidelge ustavalt, vennad, sääl! Ju Lembitu ligi on tulemas, Ju vastane hirmuga ehmatas. “Veel enne kui kerkinud päikene Kolm korda on ida poolt ülesse: On Viljandi vaenlastest puhas ju, Mu vennad sest vahvasti võidelgu!” Veel viimane sõna tal oli suus, Siis timuka mõõk oli Ülo luus; Ta langes, ta pää pandi ridvale Ja visati pilgates linnasse. Sääl Valdeku hüüdis valjuste: “Sa surid kui ustavam Eestlane! Sa vendade päästmiseks surid nüüd: Sind kiidavad tuleva põlve hüüd!”

(1879) J. Bergmann’i Laulud, 1901 Laulud, 1923 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 87

87 | J AAN B ERGMANN /1856–1916/

KULLA VÕIMUS “Kosta! Seks ma siia tulnud!” ““Parem oleks, ütlen ma, Mis sull’ osaks Jumal annud, Kui, mis öeldud, pole kuulnud!”” Ole rahul sellega; “Ütle, ei ma ehmata!” Mis ta kanda pääle pannud, ““Otsa esmalt ütlen sull’!”” Ole vait ja kannata! “Mis on kuulutatud mull’?” Ära otsi varandust, ““Kivid leidja surnuks löövad, Jäta raha himustust, Koerad tema liha söövad!”” Ära nõua kulda taga: “Luge, Luge, ütle ikka! Kullal kurjaks läeb ka vaga. Mis sääl seisab kirja sees?” Persia piiril elas Tagan, ““Sina leiad väga rikka Varalt vaene mehike, Varanduse august ees: Ehk küll usu poolest pagan, Üksi kirjatundjale Siiski vaga, õiglane; Leida vara ülesse.”” Enam ta ei himustand, “Tule,Luge, saatjaks mulle, Kui tall’ oli osaks saand, Poole vara annan sulle!” Rahul olles loome hoidis, Läksid, leidsid augu üles, Truist võõrast karja toitis. Leidsid raudse ukse eest, Ükskord kuulis orus pauku, Võti uinus lukusüles, Märkas mulla müdinat, Leidsid kulda koopa seest. Nägi saanud kaljus auku, “Ega sellest, saatja, sa Talle sisse langevat. Midagi ei himusta? Mõtles:“Vaene talleke, Poole küll ma tõotasin, Tulen appi sinule!” Aga oma saak siis kasin.” Tõttas talle päästanema: Läksid teise koopa sisse, August kirja leidis tema. Hõberahal täidetud. Põlev himu südant täitis “Armas tark, sa näed ju ise: Teada, mis sääl lugeda, Kõik kui kokku kasvanud!” Tarkadele teda näitis, Kalliskivi kambris ka Ei saand neiltki otsust ta; Polnud püsi jagada, Viimaks kuulutati tall’, Ega olnud ehtesaalis, Et ta Egüptusemaal Mis ei omal’ olnud kallis. Leida võida viimist tuge, Sõjariistu viimaks nägid: Kõigist targem olla Luge. ““Anna üks neist mulle sa!”” Tagan tõttas Egüptusse, “Vana Luge, mis sa räägid? Leidis targa lugeja, Mil veel hakkad sõdima? Andis talle kirjutuse, Jah, ma mõõga annan sull’; Luge hakkas lugema. Äraandjaks saad ju mull’! Vaatel pääd ta vangutas, Vaata: siin on sinu raha!” Varsti vastust valmistas: Lugel lendas pää siis maha. ““Kas ma tõesti ütlen sulle, Tagan kulda, pärlid noppis, Mis siin mõista üksi mulle?”” Kahmis kokku hõbedat, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 88

88 | J AAN B ERGMANN /1856–1916/

Taskud kallil kivil toppis, IGAVENE JUUT Käänas lukku varjajad. Kaupmeheks ennast nimetas, Kõrgil meelel kojalävel istus Müüri ümber valmistas Ahasveerus Õlimäe teel. Sala raharikka mäele, Risti kandes tuli linnast Kristus, Elas uhkelt ikka pääle. Seisateles tema läve eel: Tahtis au ka omaks saada: “Ahasveerus, ränk on risti kanda, Ennast rikka mehena Võid sa mull’ siin puhkepaika anda!” Kuningaga tutvustada “Mine minust, neetud inimene!” Püüdis kõigest hingest ta. Hüüdis Ahasveerus armuta. Saatis seitse kaamelit, Vaikselt astus temalt Igavene, Keda kuldkeed koormasid: Kandis risti kannatusega: Lahkelt võeti vasta tema, Nõrkevale ori appi tõttis, Pandi väge valitsema. Poole risti õla pääle võttis. Greeka keisri sõjas võitis Äkist ilmus hiilgav surmaingel Tappis kulla abil ta; Ahasveerusele hirmu aul: Palkas väge, koju sõitis, “Rahu osaks senni sinu hingel’ Võitis, heitis kuninga, Ärgu saagu ega surmalaul, Tegi ennast kuningaks, Kunni Rahuvürst sind ise hüüab, Kuningaks ja jumalaks: Sinu hing ta armu osaks püüab!” Kes ei kummardanud teda, Ahastus siis Ahasveerust täitis, Piinasurma saatis seda. Hirmul tõttas templi, värises. Äkist tõusis mässamine, Siin uus ime uuest hirmu näitis: Tagan pidi põgema; Püha kate keskelt kärises. Kerjaksandi sarnaline Ähvardeles hüüdis templiingel: Koopaaugus elas ta. “Mine siit! Siin pole püsi hingel!” Leiti, veeti turule: Templist tõttas Ahasveerus maale, “Vaatke, jumal Tagan see!” Linnast linna, külast külasse, Kivil nad ta surnuks lõivad, Mäele, metsa, sohu, kõrve raale, Koerad tema liha sõivad. Kuuma päikse, külma keskele, Sest, kui õnn sull’ osaks antud, Rändas tuhat aastat mööda ilma, Kõik sul hästi korda läeb, Teine tuhat paistis jälle silma. Saagu ikka muret kantud, Liibanon ja Karmel tegid lahti Et su silm, mis tarvis, näeb. Oma koobashauad temale, Ahnus, ihnus mõlemad Surnuluid säält korjas salamahti, Õelad hinge rikkujad: Kandis Karmelisse ülesse: Ahnus viib sind kurja teele, Siit nad loopis üksihaaval alla Ihnus rikub vaga meele. Vingudeles maruvuhinala. “See mu isa! Ema! See mu naene! (1879) J. Bergmann’i Laulud, 1901 Need mu lapsed! Lastelaste luud! Laulud, 1923 Nemad surid kõik! Kuid mina vaene! Elan, ägan, surm ei sulu suud! Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 89

89 | J AAN B ERGMANN /1856–1916/

Seep see ilmas kõige hirmsam kohus: Mis su vihakojas veel on paha, Aastasajad samas hädaohus! Müristagu minu pääle maha! “Püha linn, see põles, leeki jõudsin: “Häda! Oma süü, mis hinge rõhub, Tulekuum ei kõrvetanud mind. Oma süü, mis pean ägama! Rooma needes rahva viha nõudsin: Luud ja liikmed hirm kõik ära lõhub, Hirmus vaev, see oli viha hind. Ei või rahus ilmast lahkuda! Rahvad läksid, teised tulid Rooma, Keda põlgasin, mind ära põlga: Muile surma, mulle piina tooma. Võta vasta, maksa minu võlga!” “Meri möllas marul kanges vahus, Sedamaid ta juure jõudis ingel, Mina kargan kaljult lainesse: Kutsus põrmust uue elule, Pea leidsin ennast laintest lahus, Hüüdis armsalt ahastaval’ hingel’: Vood mind olid uhtund kaldale. “Ahasveerus, astu rahusse! Kuristiku kurgud mind ei neela, Ära kaota hädas lootuskiiri: Kaljuseinad kaugeneda keela. Päästja armul pole iial piiri!” “Läksin vererikka lahingisse, Ärritasin sõjas sõdijaid, (1880) J. Bergmann’i Laulud, 1901 Tungsin tugevama tüli sisse, Laulud, 1923 Keset suuritükka sagedaid: Ükski kuul ei minu külge puutund, Mõõgateral minu põlv ei muutund. “Ei mind haavand metsaliste hammas SALME Ega surmand surmaussi nõel: Lõvi vastas vagaks sai kui lammas, I. Madu salvas, suureks valuks õel. Kevadise päikse kiired Surma mul ep olnud metsast loota, Ilustasid Eestimaad; Ussihambast üksi häda oota. Põllud, metsad, kõik ta piired “Ärritasin vägivalla väge, Õilme ehtes õitsivad. Piinariistu nähes pilkasin, Õilmeaasul, tamme vilus, Hirvitasin tuleriida äge, Viibis peene piigake: Timukaga targu kõnelin: Ise õilme, imeilus, Valu mõistsid mulle valmistada, Punus pärga võitjale. Kuid ei ükski piina parandada. Sõrm see punus, silm see vaatis “Aastasajad hulgun mööda haudu, Läbemata lõunasse, Ise põrm, ei põrmuks pudene; Sala soovi vasta saatis Hulga kaupa kogun kirstulaudu, Leedu röövli lööjale. Ei mu kirstust keegi kõnele: Soov see sõudis, luule nõudis Haua lõhnast lehkab ammu keha, Sõnu Salme südamest, Surmakarv ju kaua silmist näha. Sõnad salmisõlme sõudis “Viha Jumal, viska maha taevast Veeretama viisikest. Rängem viha minu pääle veel, “Kulda paistvad päikse kiired, Saada nuhtlus suurem sellest vaevast, Ilul hõiskab ilmamaa, Saada surm, et sulguks surnud keel: Igal palgel õnneviired: Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 90

90 | J AAN B ERGMANN /1856–1916/

Mina kurdan kurvana! Ise ammu südame, “Võiksin talle tähte anda, Teda ainult meeles kandsin, Keda omaks ihkan ma! Olin tema täiesti. Tohin ainult meeles kanda “Enne pidi riigirada Ilma tema teadmata. Vabanema vaenlastest: “Ei mu kurtmist kallim kuule, Siis vast võisin ihaldada Näe mu palgel pisaraid; Oma aeda õiekest. Ei mull’ hüüa armsam huule “Sind, sind, sale Salmekene Sõnu mesimagusaid. Õilme isa aia sees, “Õrnalt õhkan õiekene, Ihkab mõrsjaks peiukene, Ihkan nurmelt noppijat, Kalliks kaasaks Vidamees!” Leinan, künnilinnukene, Peiu sõnad piigal kandsid Käokene kosijat!” Roosipuna palgesse: Senni astus argsel jalal Rõõmust õndsad armul andsid Aase veerde Vidamees, Truuduskätt üksteisele. Sammus salust läbi sala, Päikse kiired kullatasid Kunni seisis Salme ees. Punatavalt tammikut: Armastus ta rinnus loitis, Looja minnes teretasid Hirm, see vilkus huulte pääl; Armastuse hommikut. Kena lootuskuma koitis, II. Kostis kõrva neiu hääl. Päike veeris pisarsilmal “Kes see mees on, keda ihkab Läänetaevas loodele: Salme kaasaks silmavees? Hädaohtu oli ilmal’ Mind? Ehk hinge põhjast vihkab!” Toonud sõjatuluke. Mõtles mures sõjamees. Hävitavalt oli hüüdmas Ometi ep olnud viita Sõjapasun Sakalas, Ajapilku asjata: Rüütlisalgad saaki püüdmas Nüüd ehk iial leping liita, Salalikult Leholas. Surm või elu sõnaga. Lembit oli appi läinud “Tere, Salme, neitsikene! Valdekule Viljandi, Sinu isa saadab mind.” Karksis lipu kannul käinud, ““Tema ise? Igavene! Tõrjund tapjaid tagasi. Minu isa saadab sind?”” Teised salgad salamahti “Kuulutama vaba pinda, Läksid senni Lehola, Leedulaste langemist; Murdsid linna riivid lahti, Lunastama võiduhinda, Mõistsid õigust mõõgaga. Õnnestama õnnelist.” Püüdsid eidelt piina läbi ““Vidamees, ta ütles mulle, Riigiraha riisuda; Võta võiduhinda mult: Eit ei sallind öelja häbi, Aia õilme olgu sulle Pidi piigil surema. Tänu täheks Lembitult!”” Võtsid kõik, mis kanda jõudsid, “Selle õilme omaks andsin Panid hooned põlema, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 91

91 | J AAN B ERGMANN /1856–1916/

Ise põgenema nõudsid Ema veri ihkab hinda, Rutul röövisaagiga. Lepipalka Lehola: Senni hoidis Salme lambaid Päästa paelust Eesti pinda, Metsa varjul vagusi: Röövlist rahvas lunasta!” Äkist silmas suitsusambaid Ähvardavalt välkus silma Tõusvat üles taevani. Vägevamal vanemal; Jooksis kiirelt koduteele: Vaatas vandel pääleilma, Leidis koja leekimas. Hüüdis sõnal elaval: Lendas loitva aida eele: “Isamaa, su püha pinda Ema hinge heitemas. Varjan oma verega! Hellalt eide hõlma mattis, Röövel leiab röövihinda: Otsis haavu arstida: Lembit tõttab tasuma!” Surm ju eide silmad kattis Vaata! Taevas ilmus ime: Ärkamatu unega. Täht läks lõuna lendama! Kalli surnu külmal rinnal Päevaks muutus pilgul pime, Ujus Salme silmavees: Kuma kustus korraga. Meelest muu, mis kodupinnal, III. Unus ahastuse sees. Vinge sügisene vilu Et ta vaatnud, kuidas vallid Kasemetsad kolletas, Pakatasid palavas, Surus hauda aasa ilu, Ei ta kuulnud, kuidas kallid Hingeheitmist avaldas. Kaugelt koju tulemas. Miksep taevas tarretanud Ei ta märgand meeste kisa Verekar va koledast? Hävitatud tanavas, Kesse pilvi palistanud Ei ta aimand, et ju isa Loidu jälil jäledast? Kiirest õue kihutas. Sõda sõitis laudasillal, Lembit hüüdis, Lembit nõudis Vaenukirves vankuriks, Lendas läbi vareme, Viibis verepulma killal, Lembit jooksis, Lembit jõudis Käänis külad kalmetiks. Kaasa surmasängile. Praegu paistsid puhtekiired Kurvastuse kangem kiha Pärast pööripäeva ööd. Köitis keele sedamaid, Loovad võitu koiduviired? Pilgu välkus pale viha, Koovad vangistuse vööd? Teise pillus pisaraid. Salme õhkas, Salme ootis Isa hingevalust ärkas Sõjast sõna tulevat; Salme tuimust toibudes: Varjupaigas võitu lootis, Tasumise lootus tärkas Peitis salapisarat. Loitma lapse südames. Ehk ju muutsid raudamehed “Isakene, ära viida Vangipõlveks vabadust? Ahastuses asjata! Ehk ju surid Eesti mehed? Sõjalipud ritva liida, Salme aimas õnnetust. Hüüa mehed maleva! Kesse tuli kiirel sõidul? Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 92

92 | J AAN B ERGMANN /1856–1916/

Paalast onu Unipää. Lapsukesi Leholas?” Kas ta hõiskas venna võidul? “Lapsi kaitseb ristikuju, Ei! Ta kandis risti käes. Kelle pandiks paneme.” Murepilved palgel peitsid “Minu riisuks rüütli tuju?” Kahtlust kavalusega: “Sinu annan sakstele.” Rüütlikäsud teda köitsid, “Ennem eksib taevast päike!” Sundsid sugu salgama. “Ei sa pääse võitja käest.” Kahtlemata küsis piiga: “Kõrgem saadab minu käike, “Lell, kus isa Lembitu? Varjab vägivalla eest!” Kas ju rookis röövlid Riiga Kurvalt kerkis, valvsalt vaatis Vidamees ja Valdeku?” Pilverannalt päikene: “Ära nõua, neitsikene, Kiirel hoiukäsku saatis Sõjasõidust sõnumeid!” Põgevale piigale. “Kas ehk, kulla lellekene, IV. Nägid lipu ligi neid?” Vesi voolas, vesi mängis “Kuulsin kaarnaid kakkelema Püsimata pilliroos; Paala kaldal pimedas!” Kalad vete vilus sängis “Nägid kotkaid kaugenema Lõivad lusti vaikses voos. Manalasse malevas?” Kes sääl kalda tippu tõttab “Kuule vaikselt kurba lugu, Hirve kombel hirmuga? Ole kindel, kannata! Tamme varjus istet võtab Eile oli Eesti sugu Piiga, pisar palgela. Tervelt Paala põllula. Tõstab silmad taeva poole “Vahvast võitles vende käsi Pühal palvel ülesse, Kõikumata kindlaste, Viskab vaate vetevoole Aga võõra võim ei väsi Salme Ema sülesse. Ega raudne raugene. “Vägev igavene Isa, “Vaskne kilp ei karda nooli, Kuule minu kaebamist! Kardne kübar kivikest, Kõik mult söönud sõjakisa, Raudamees ei odast hooli, Kõik mind jätnud, kaebelist. Teras tammenuiadest. “Tuhaks leegis loitis koda, “Oja kombel hoovas veri Põllud sõda põletas, Meie meeste haavadest, — Ema hukkas rüütli oda, Laps, nüüd ära enam päri Isa maeti malevas. Otsust sõjasõnumest!” “Vidamees, mu peiukene, “Kus mu armas isakene?” Langes Paala lahingis; “Pandi mulda magama.” Lell, see hirmus inimene, “Kus mu kuldne peiukene?” Müüks mind rüütlil’ ahelis. “Suri eile sõjassa.” “Mis ma viibin veel maailmas, “Kus mu virka vennakene?” Kui mu kallim kalmussa? “Suigub hauas sügavas.” Kõik on kadund, kadund silmas, “Kesse kaitseb, lellekene, Kui ju ori isamaa! Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 93

93 | J AAN B ERGMANN /1856–1916/

“Hüüa mind siit üles taeva Nurmed, aasad nutsid halelt, Vabaduse veerula: Kõrkjas kõikus kõrvale. Orjus-ikke hirmsat vaeva Äkist hulus tuulehoogu, Ei ma suuda silmata! Vesi kudus kaaresid: “Emajõgi, veteema, Virvendelles vingus voogu, Varjupaigaks palun sind: Laene purskas pisarid. Vilus voodis viibinema Vesi voolas, vesi mängis Kutsu oma kaissu mind! Püsimata pilliroos: “Igavene Isa taevas, Ema vete vilus sängis Ole ise orjega! Suikus Salme vaikses voos. Vaigistele süütuid vaevas, Ilmu abiks ohussa! (1881) J. Bergmann’i Laulud, 1901 “Pimeduseks muutvad päevad, Laulud, 1923 Kumagi ei anna kuu, Tähesilmad suikma jäävad, Kangest kärgib Kõue suu. “Ükskord, hilja, hirmub äike, LEMBITU VALIMINE Läheb läände loodele: Idast ilmub hiilgav päike, Lembitu istus aasateel Elu ärkab uueste. Kevade ilu eel “Isamaa, siis ihka õnne Ja nägi kastet muru päält Taeva armul tagasi: Ja kuulis lõo häält, Kavalate võrgukõne Ta silmas haljast põllumaad Kaota ära koguni! Ja metsa lehtivat, “Priius ehib siis su pinda, Ta vaatis virka meeste tööd Õnn su lapsi elustab: Ja nägi aina hääd. Küll sa maksid kallist hinda, Lembitu hüüdis rõõmuga: Kallim vili osaks saab. “Mu ilus isamaa, “Jääge terveks, kõik mu kallid, Kuis saad mu vaeva tasuma Eesti metsad, aasad, jõed! Lõikuse andega!” Jääge terveks, külad, vallid, Ta kuuleb kaugelt kõminat Terveks Eesti vennad, õed! Kui kabja kabinat. “Sõsar Salme, siravsilma, “Ennäe, mis ratsamehi ma Ära kurda, kõrge kaim! Näen siia tulevat!” Salme ihkab pääleilma, Tolm tõusis, maantee müdises Võrgutusest päästa vaim. Ja sõjavägi ligines. “Isakene, emakene, “Ons jälle röövlid tulemas Omad, kõik teid ootan ees. Mu lõikust rikkumas?” Mõrsjat pulmal, peiukene, Ei ole võõras vägi see, Võta vasta,Vidamees!” Ei oma kurja tee. Päike peitis kahval palgel Lembitu küsis:“Ütelge, Silmad pilve sõrvale; Keda te otsite?” Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 94

94 | J AAN B ERGMANN /1856–1916/

Siis kummardades tulijad Ühtlasi hüüavad: “Eestlaste vanem, Lembitu, Kõrgesti elagu!” Ja ühel meelel uueste Au andvad temale. “Kes valib mind?”veel küsis ta. “Ühine Eestimaa!” Siis vaatab Lembit ülesse Ja hüüab pühaste: “Sind taeva armul tahan ma, Eestimaa, teenida!”

(1885) J. Bergmann’i Laulud, 1901 Laulud, 1923

TAARA PIDUD TAGA SELJA

Hiis haljendab, tammikus tuhiseb tuul, Sees kihab ja kahab ja sosistab huul. Näe, tuluke tõuseb ja laenetab leek Ning leegissa rehitseb roostetand mõõk. See on ju see ohverdav orjade parv, Silm kustund ja kahvatand põskede karv. Neil turja on tuimestand rüütlite roosk, Käed, jaladki uimestand armetu joosk. Kuid süda ei ole veel surutud vang Ja vaimu ei varja veel hooletu hang. Näe, Taarale tuuakse oinas ja sikk Ja rahvale tarkadelt palukest tükk. Siis kõnemees kõneleb Kalevi soost Ja õitsevaist aegust ning endisest loost Ja helveti õelast ja pimedast ööst Ning Taarala tarkade tugevast tööst. Ja kuulates kuumendab kuulaja palg Ja nobedalt keerutab nooruse jalg Ning ilu ja rõõmuga ukusel aul Küll kõliseb kannel, küll heliseb laul. Siis uinuvad ilud ja suiguvad suud Ja kustuvad tuled ja kohavad puud Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 95

95 | J AAN B ERGMANN /1856–1916/

Ning uinuja silmile unede tiib Kuldaegade ilu ja elugi viib. Kuid tuhiseb tammikus hommiku tuul, On lõppenud orjade öösine luul. “Maast üles! maast üles! Ju otsas on öö!” Ju kurjustab kubjas ja tänitab töö.

(1901) J. Bergmann’i Laulud, 1901 Laulud, 1923

KOIDUTÄHT Viitis väljal viiet aastat. Eesti rahva ennemuistne jutt Mis talle palgaks paisati, Aasta osaks anneti? Külalapsed kullakesed Vitsavermed, piitsavarred, Talulapsed tallekesed: Kibedamad kepilöögid, Tulge muistse murudele, Osavamad oksahoobid. Vana aja väravale, Läks ta mõisast metsa alla, Vaatke vanemate viisi, Kõndis lausa laane alla, Perepoege pidupõlve, Kurba meelt sääl kustutama, Orja hooli, halva osa. Viha meelest vaigistama. Liivi linna, Leholale, Kes ta vasta varikusta Seisis ligi lähidale Tuli teda teretama, Küla vainul vaene urtsik: Kurba meelt tal kustutama? Sees oli sündinud sulane, Vasta tuli vanamees, Ilmal’ ilmund ori Alo, Pisu härjapõlve mees, Teiste tööde toimetaja. Habe rippus rinna ees. Ise oli peene poisikene, Mis sel mehel käes kanda, Ilurikas inimene, Käes kanda, kätte anda? Kärmas käte kõigutaja, Käes tal kolme küünalt kanda, Agar asjade ajaja. Käes kanda, kätte anda. See läks saksale sulaseks, Kesse küünalta küsima, Saksa töösid toimetama, Annet talt omale otsima? Saksa saani sõidutama, Kurb talt küünalta küsima, Saksa vankert veeretama, Halb talt omale otsima: Saksa põldusid põimama, “Oh minu armas mehekene! Saksa käsula kõndima, Sul on käes kolme küünalt, Saksa asjasid ajama. Kolme küünalt küsijale, Teenis aasta, teenis teise, Osaks omal’ otsijale: Käis ta karjas kolmat aastat, Anna mulle haavatule, Niitis heina neljat aastat, Viska valu vaigistuseks, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 96

96 | J AAN B ERGMANN /1856–1916/

Laena leina lepituseks!” Küla kasvis kanarpikku, Mees siis mõistis, kohe kostis: Talu tõusis tallermaale, “Võta, vaene, kolme küünalt, Pere raba randadesse, Võta valu vaigistuseks, Hooned oja ääre pääle. Võta leina lepituseks, Läks ta külasse kõndima, Võta õnne ilmutajaks!” Talu väljasid vaatama, Mis talle sulane seletas, Omale osa otsima. Ori vasta tänuks ütles? Elas päeva, elas teise, Ori vastas, ori ütles: Elas pisut kolmat päeva, “Aitumal, ole terve!” Natukese neljat päeva, Kes siis uuest pajatama? Veidikese viiet päeva. Härjapõlvik pajatama: Oli osav peremees, “Oh mu armas orjapoissi, Oli töökas talumees. Kubija kepi konksitav, Mis tal südant surus veel? Kiltri kepi kõigutatav: Südant surus saaja mõte, Kui sina süütad esimese, Meelt tal koormas kosja mõte. Süütad sulase sunduse, Läks ta karja saatama, Kaotad käsu kange kepi, Vara vilja vaatama, Hukkad orja halva põlve. Kui veel udune hommiku, Kui sina süütad teise küünla, Kare alles kastekene. Süütad elu elama: Kes ta vasta varikusta Küla kasvab kanarpikku, Tuli teele tallermaalta? Talu tõuseb tallermaale, Tuli koidutähekene, Pere raba randadesse, Sirav silma neiukene. Hooned oja ääre pääle. Siis ta mõtles, siis ta ütles, Kui sina süütad kolmandama, Palve keelel pajatades: Süütad õnne õitsema: “Oleks mul neidu naesukene Mis sa soovid, sünnib ruttu, Kui see koidutähekene!” Mis sa käsed, kasvab kohe, Läks ta koju kurval meelel, Mis sa tahad, tõuseb tuulel.” Astus aita halval meelel: Läks ta läbi laanest, luhast, Pani kaabu kirstu pääle, Ruttas raba randadesse, Kindad kaabu ääre pääle, Soomaade sõrvadesse. Ise otsa ikkema. Mis ta leidis laane sõrvast? Ikkes tunni, ikkes teise, Tule leidis laane sõrvast. Kurtis tüki kolmat tundi, Süütas suisa esimese: Nuttis pisut neljat tundi, Kohe tundis tule soontes, Veidikese viiet tundi. Verekiha voolamas, Kes tuli kurbust kustutama, Tegude iha tõusemas. Nutuvalu vaigistama? Süütas teise tõrkumata. Uni tuli kurbust kustutama, Kähku kasvas küünlast kasu, Unenägu rõõmu näitma, Ilmus imelisem ime: Rõõmu näitma, nalja heitma. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 97

97 | J AAN B ERGMANN /1856–1916/

Unes ta nägi eilast lugu Sulane läinud soosse, Tõel Koidutähekesest, Rajanud talud rabasse, Nägusamast neitsikesest: Loonud luhad laane sõrva: Nägi küünla neiu käes, Sääl ta elab suuri saksa, Õnne vanamehe väes. Naene kaasaks Koidutähti, Ärkas üles unesängist, Taevaliste tütrekene.” Unesängist, mõttemängist: Herra siis mõistis, äkist kostis: Võttis kähku kätte küünla, “Kubijas kepiline, Süütas suisa leegil loitma. Kilter kiire kõigutaja: Nii kui tuli tundis tahti, Too nad mõisasse mõlemad!” Sündis soovi sedamaid, Kubjas läks siis kutsuma, Ilmus ime silma ees: Kilter talu tanavisse: Ees tal seisis sirav silma, “Sulane, sugeda saad! Kõrvas Koidutähekene, Kes sind käskis soile minna, Nägus täheneitsikene. Soile minna, maile saada? Võttis ütelda orjale, Eks sa tea, kus teoader, Suure mõisa sulasele, Kussap lurjuse labidas? Põgenenud poisile: Mine nüüd mäele ruttu, “Tere peigu, tunne neidu! Tule nüüd tubina tõttu, Mind sulle osaks anneti, Kaasa võta kaasakene! Teiseks pooleks sulle pandi, Kui ei tule, kepp mul käes, Kalliks kaasaks kanneti, Virutada minu väes.” Jumalikul juhatusel, Kesse kuulis kamberist? Taevaliste tahtmisel.” Kaasa kuulis kamberist. Alo siis mõistis, kohe kostis: Kohe vasta vaidelema, “Tere neidu, naesukene, Kubjast suisa sajatama: Taevaline tähekene! “Keppi kelmi kõigutagu, Läki talu tubadele, Vemmal vaenlast v irutagu, Läki pere põldudele: Kunni kaob kuri himu!” Säälap ilus elamine.” Kesse läks mõisa kaebama? Läksid talu tubadele, Kubjas läks mõisa kaebama: Läksid pere põldudele: “Oh mu härtu herrakene, Elasid elu ilusa, Kuldakrooni prouakene! Elukorrad kombe’esti, Tige mind tahtis ära tappa, Eluviisid viisakasti, Õel hoopis hukata: Elupäevad hellakesti. Käsku ei kuuldud koguni, Kesse läks mõisa kaebama? Ega täidetud täppigi.” Kubjas läks mõisa kaebama, Herra siis mõistis, äkist kostis: Kilter kandis keelekõlku, “Kubijas kepiline, Vallatimuk valejuttu: Kilter kiire kõigutaja: “Oh mu härtu herrakene, Kaasa võta kasakad, Kuldakrooni prouakene! Ühes võta orjapoisid, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 98

98 | J AAN B ERGMANN /1856–1916/

Nuhtle nurgas nurjatumaid, Sestap suisa sajatama: Vihtle vastahakkajaid, “Tuli tooja toale, Siis too mõisasse mõlemad!” Tapper käskija kulmule, Kubjas läks siis kutsuma, Surmahäda saatijale!” Kilter talu tanavisse, Tuli täitis Tähe käsu, Kasak kambri ukse taha, Kirves kuulis Koidu sõna, Orjapoisid õue pääle: Surm ei suutnud vasta panna. “Kambrist välja, vastikud, Alo aga elas kaua, Õue pääle, õelad loomad, Elas õnnes, hellas rõõmus, Mõisa rutusti mõlemad!” Elas kaasal Koidutähel, Kesse kuulis kamberist, Heldel meelel, armastusel. Kaasa kuulis kamberist, Ei neil olnud eksitajat Koidutähti kupja kõnet. Ega tülitegijat. Sestap suisa sajatama: “Mõisa, mõisa, metsikud, J. Bergmann’i Laulud, 1901 Saagu seegi endil’ osaks, Laulud, 1923 Mida meile ähvardate!” Kesse läks mõisa kaebama? Kubjas läks mõisa kaebama: “Oh mu härtu herrakene, LESE SILMAPISAR Kuldakrooni prouakene! Tigedad meid tapavad, Üks rikas kaupmees seisis Õelad hoopis hukkavad, Kord vaekausi ees Hundi kurku kukutavad.” Ja vaese lese kuldtükk Herra siis mõistis, vihas vastas: Tal vaagis kausi sees. “Kubijas kepiline, See lese viimne vara, Kilter kiire kõigutaja: Mis mehelt pärinud: Kirme nende katusele, Nüüd laste nutukisa Tapper nende taresse, Ta siia ajanud. Ise roaks ronkadele!” “Kuldtükk on taksist kergem, Kubijas kummardas minnes, Ei jookse enam ta: Kilter selga küürutelles, Ei või tast rohkem anda Täheks, käsu täitmiseks. Kui paljalt poole ma!” Jubap laulis Looja kukke, ““Ei see või õige olla: Kõõrutasid Taadi kanad, Ta terve täieste! Kui tuli kubijas külasse, Ma palun, kulla herra: Tuli tulega talule, Teist korda kaaluge!”” Kirme kaasas kamberisse, Ja palav pisar veeres Taperil talutoasse. Kuldtüki kausisse. Kesse kuulis kamberist? Kuid kaupmees kostis külmalt: Kaasa kuulis kamberist, “Vaev tühi tõeste!” Koidutähti kurja nõu. Ta siiski kaalus jälle Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 99

99 | J AAN B ERGMANN /1856–1916/

Ja vaagis teravalt Ja vaata: kuldtükk vajus Vaepommist raskemalt. Siis maksis täie hinna Ta sõnalausmata. Oh lese silmapisar, Kui palju kaalud sa!

J. Bergmann’i Laulud, 1901 Laulud, 1923

LUUPAINAJA

“Mu naene, mu naene, miks naersid nii Kolm korda kirikus valjusti? Sul muidu on ikka tõsine meel, Ei olnudki enne sa naernud veel!” ““Miks naersin, kuis pean ütlema? Ei taha, ei tohi ma ütelda! Kuid räägi, kuis sulle sain, minule, Siis räägin, miks naersin, ma sinule!”” “Küll räägin, miks peaksin ma salgama? Kuid enne sa minule jutusta, Mis kirikus nalja on sinule teind: Ma vaatsin: ei midagi mina näind.” ““Kui kantsli läks jutluse ütleja, Siis kurat kiriku tuli ka, Läks longates lähema akna pääl’: Siis esimest korda mul naeris hääl. ““ Säält vaatas, kuis kogudus tukkuma jäi, Siis süda tal rõõmust põksuma lõi, Et irevil hambail hirvitas ta: Teist korda siis kõvasti naersin ma. ““Siis laotas naha ta laiale Ja kirjutas hoolega nahale, Kes kiriku pinkidel tukkumas Või mõttega mujale minemas. ““Kes magasid, pääle ei mahtunud, Nahk ääreni oli ju täidetud, Sest suuremaks püüdis ta kiskuda Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 100

100 | J AAN B ERGMANN /1856–1916/

Ja hambiga hakkas rebima. ““Ta kiskus, ta rebis, ta katkus sääl, Et mahuksid magajad naha pääl’, Nahk katkes, lõi pääga ta seinasse: Siis kolmas kord naersin ma valjuste. ““Nüüd sulle, mis nõudsid, ma rääkisin, Sest sinultki teada ma tahaksin, Mis tõotasid mulle sa rääkida: Kuis sinule naeseks sain muiste ma?”” “Kui kaheksa aastane olin ma, Leeaugul kord hommikul istusid sa: Sa kasvasid minuga ülesse, Ma kosisin, sa tulid minule.” ““Kas mäletad, kallis, mis käis selle eel, Mis sündis sel ööl, kas sul meeles on veel? Kas polnud sääl võõralist midagi? Jäi märki mu tulekust mahagi?”” “Küll mäletan: keegi mind vaevamas käis, Kui magasin öösel, luupainaja näis; Kord topiti kinni kõik augud siin, Nii lõppeda, arvati, minu piin. “Üks uherdi auk aga lahti jäänd, Mis vend, kuna painajat pääl mul ta näind, Hää kiiluga kinni on kiilutand, — Seesama, mis praegu ma vabastand.” ““Jää terveks, nüüd pean mina minema! Mu tuleku tee mulle näitasid sa, Jää terveks, mu mees, ja mu lapsuksed! Ma lähen! Miks näitasid mulle teed?”” Nii ütles ja kadus ta korraga, Kaks last jäid maha tast emata: Poeg tütrega troostiks jäi isale, Ja mõlemad kasvasid ülesse.

J. Bergmann’i Laulud, 1901 Laulud, 1923 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 101

101 | J AAN B ERGMANN /1856–1916/

KURAMAA KURAT Küll ta vaene ägas, palus, Tõendas ahastuse valus, “Sõbrad, istke pääle siia, Et on tõest Märt ise ta, Tahan teid nüüd koju viia; Siiski pidi surema. Parem seltsis sõita meil Teised rahul koju läksid, Kui on jala käia teil!” Järve lugu teistel’ rääksid, Märt nii ütles sõpradele, Kuis neid kurat kimbutand, Sõbrad istsid tema reele; Ja nad teda uputand. Ühest külast olid nad, Kohus kuulas mehed üle, Ühes linnas käisivad. Nemad kostsid:“Meie pole Sõites ajasivad juttu, Kurja teinud sugugi, Polnud taga sõidul ruttu: Surmasime kuradi!” Rääkis üks, miks linna läind, Selle eest nad nõudsid tänu, Rääkis teine, mis sääl näind. Aga kuulsid kohtu sõnu: “Kulla sõbrad, kauaks jääme! “Märdi tapjad mõlemad Parem üle järve läeme: Siberisse lähevad!” Õigem tee on minna siit!” Ehk küll pandi ahelaisse, Hüüdis Märt, ja sõitsid nüüd. Saadeti neid Siberisse, Sõites tuli Märdil meele, Arvasid nad ometi: Et nad läinud näki teele, “Surmasime kuradi!” Ja ta kohe ehmatas, Nõnda sündind meie aegu, Kohmetas ja kahvatas. Nagu meeles mitmel praegu, Värisedes ütles teistel’: Ühel aastal jõuluaal “Karta küll on häbi meestel, Kole lugu Kuramaal. Siiski hirmund olen ma: Surm meid püüab salaja! J. Bergmann’i Laulud, 1901 “Täna ju on jõulu laupäev, Laulud, 1923 Täna tontidel on aupäev, Täna lausa tohivad Käia ümber mööda maad. “Näkk ses järves täna nõuab, VALEVANNE Et tall’ saagiks mehi jõuab: Kolmekesi oleme “Mu hõbedast jaluksed kadunud, Vist nüüd saagiks näkile!” On hobustetallist mul varastud: Teised kostsid kahekesti: Kes süüdlane, ütelgu ülesse, “Sina ise olid esti, Siis mõistan ma kergema nuhtluse!” Kes meid siia kutsunud, Krahv päilistelt küsides nõudis nii, Järve pääle vedanud. Ei kostetud, läbi kõik otsiti, “Näeme sest, et Märt sa pole, Kuid igaüks kinnitas vandega: Oled kurat ise, kole! ““Ei jalukseist midagi tea ma!”” Seda sulle tasume, Lesknaiselt veel viimati küsiti, Järve su nüüd topime!” Ta vandus ja kostis nõudjale nii: Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 102

102 | J AAN B ERGMANN /1856–1916/

““Kui valetab üteldes “ei”minu suu, Välk pilvest mind surmates puutugu!”” “Oh naine, kuis vandusid kõvaste! Ei vanne, vaid tõde mu meeline: Mis sünnib, kui tõtt ei rääkind su suu?” Ja kõikidel värises liha ja luu. Läks nädal ja pääle veel päeva viis, Krahv kutsuti politseist linna siis: Sääl vabises lukutud kambri sees Lesknaine varastud vara ees. Ta kuulis, et päästeti lukust ust, Ta tundis südames jälestust, Täis hirmu, kui nägi, et krahv ka sääl: ““Oh halastust! Armu!””tal ägas hääl. “Küll annan sull’ andeks, seks võimu siin mul, Kuid taevas on teine kohtunik sul: Kui tema ees kohtus sa armu saad, Siis alles sa süüst ennast vabastad!” Krahv ütles ja põlvili nutuga Lesk langes, ei sõna võind rääkida, Kuid viimati andis ta käele suud: “Ei varasta enam ma elades muud!” Päev päeva järele nädalas Läks mööda, lesk vande ju unustas, Läks lõikama, lapsuksed temaga: Siis äkisti kattis pilv ilmamaa. Ja vihaselt müristas pikse hääl, Ja naine täis ahastust põllu pääl, Sest vanne tall’ ahastust sünnitas Ja pikne kangesti müristas. “Mu lapsed, mu armsad, ei teil ole süüd Mu lapsed, oh kaitsege teie mind nüüd!” Nii hüüdis ja seadis neid ringi ta Ning ise jäi keskele istuma. Vihm jõudis, välk sähvas, näis põlevat pilv, Kõu kärgatas, värises taeva võlv: Kesk ringi lesk välgust sai surmatud, Kuid lastesse pikne ei puutunud.

J. Bergmann’i Laulud, 1901 Laulud, 1923 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 103

103 | J AAN B ERGMANN /1856–1916/

LOMONOSSOVI PÕGENEMINE Viimaks tegid otsuse: ““Mihkel läheb merele!”” “Minu Jumal, mis ma teen? Tühja läks nii lootus tal. Tead, kuis teadushimust keen! Mõndavärki mure all Tead, mis tuli rinnus loidab, Läksid mööda aastad pikka; Tead, mis lootus mulle koidab! Aga Mihkel mõtles ikka, Kas ma lähen? Kas ma jään? Kuidas saaks ta Moskvasse, Nüüd võin minna: nüüd ma läen!” Et säält tabaks tarkuse. Nõnda rääkis palves keel Nüüd siis teadis Mihkel noor, Mihkel Lomonossovil, Et läks kala killavoor Kui ta öises pimeduses Kolmogoorist Moskva linna; Valvas voodis kurvastuses: Minna tahtis ühes sinna, Mõeldes võetud mõtte pääl’ Aga kartus keelis keelt Vabises ta julge hääl. Ütlemast, mis koormas meelt. Mis siis mõtles tema meel, Võttis nõuks siis salaja Miks tal värisemas keel? Kodust teele tõtata: Kas ta tahtis kurja teha? Voorikupjalt heldust nõuda, Tema nõu sa tohid näha: Tema toel kooli jõuda, Sest ma räägin selgemalt Et ta säält saaks haridust, Tema lugu lühidalt. Tarkust, teadust, osavust. Isaks oli kalamees Tõusis sängist tasa ta, Kolmogoori küla sees: Pani selga kasuka, Ja ka ise pidi tema Võttis poole leiba kapist, Kalameheks kasvanema; Pani pääle kala napist, Ilma kirja tundmata Pistis pauna särgiga, Üksi leiba teenima. Ise ruttu minema. Aga õnne kombel ta Ukse pääl jäi seisma veel, Õppis köstrilt lugema: Väga raskeks läks tal meel: Õppis, mis sai iial näha, Mõtles, kuis ta käsi käinud, Viibimata puha päha. Mis ta juba ära näinud, Ei see täitnud isu tal: Mõtles, mis toob tulevik, Enam himu õppijal. Arvas, mis teeb olevik. Kuulis korra köstrilt ta: “Issand, anna andeks sa, ““Tahad rohkem õppida, Et läen isa loata! Siis sa Moskva linna mine, Sina tead, miks lähen mina: Sääl on tarkus tavaline, Vaimu mulle andsid sina! Sääl sa kõike teada saad, Vaimu pean ma harima: Mis sa iial himustad!”” Issand, aita, halasta! Rääkis lugu isale, “Jumalaga, vanemad! Isa rääkis emale: Jääge terveks, tuttavad! Isa käskis kala püüda, Jääge terveks, meri, kalad, Ema karja kokku hüüda. Terveks paat, ei minu jalad Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 104

104 | J AAN B ERGMANN /1856–1916/

Saa su põhja tallama, Tal külles kole surma lõhn, Käed su aeru puutuma! Ta võigas nagu vana Kõhn! “Jumalaga, heinamaa, Ja siiski veremõtted pääs Põllud, muru lillega! Ning surmasulg tal valmis käes. Jumalaga, kuused, männid, Küll raske on ta kannatus: Jääge terveks, rabad kenad! See kange taeva karistus, Jumalaga, merehaul, Mis valuga peab kandma ta Jumalaga, linnulaul! Heroodese ja Sullaga. “Jumalaga, kodumaa! Antiokus nii valas verd Ela õnnes minuta! Ja kannatas ka sedavõrd. Isa, ema, peate jääma: Ta oli hirmsa vihaga Ei teid ilmas enam näe ma! Kõik tahtnud ära surmata, Ära tõtma pean siit: Kes evangeeliumi häält Jumalaga jääge nüüd!” Saand kuulda, terve ilma päält: Seks piinariistu pruugitud J. Bergmann’i Laulud, 1901 Ja tuleriitu leekinud. Laulud, 1923 Nüüd teda ennast valumõõk Lööb piinvamalt kui tuleleek: Ta ihu ussid elusalt Ju söövad ära surmavalt; VIILIP II SURM Ta pääle paised kasvanud Ja nende sees on söödikud. Kes on, kes väänleb valu sees? Rind viimaks neljaks lõhkenud: Kes on, kel surm ju ukse ees, Nii söödikutest näritud! Kes kõige oma valuga Viiskümmend päeva, pääle kaks, Ei kaeba ega oiata? Ju oli ta neil söödavaks: Kes seisab kõva südamest, Siis tuli surm ja suretas, Kui kannaks rinnas kivikest? Ta mulla alla mahutas. See Viilip Teine, kuningas, Nii suri hirmsa valu sees Kes valitseb Hispaanias; Hispaaniamaa hirmsam mees, See, keda kartsid miljonid, Kes vaga verd on valanud Au orja kombel pakkusid; Ja ususõda sõdinud: See, kes nii palju valand verd, Heroodese ja Sullaga Kes käskis palju maad ja merd. Sai tema surma hirmsama. Ta voodis maas on üksinda Ja hoopis ilma abita: J. Bergmann’i Laulud, 1901 Kõik teenrid tast end hoiavad, Laulud, 1923 Kõik teda maha jätavad; Kes inimesi vihanud, Nüüd inimestest heidetud. Ei asjata nad põgene Ta voodi juurest kaugele: Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 105

105 | J AAN B ERGMANN /1856–1916/

VIINA VÕIMUS Enne õiglaselt põlgas viina, Kõrtsi kui katku ta põgenes: Palju neist, kes on viina võtnud, Nüüd ta suuremat tunneb piina, Et nad endid ei talitsend, Kui ei istu ta leti ees. Alla libedat teed on tõtnud, Vallavanemast heidetud, Ihu, hingega hukand end. Ära kõik teda põlanud; Kurvastuseks on kõigile Sugulastele rõõmuks ta pole, Viina rõõmustus vististe Tema viimane ots on kole. Enam, vähem end ümber muutnud, Kord läks sügisel kõrtsist tema, Jäädavaks jääda pole suutnud. Nagu ikkagi, viina täis: Jutu Jaan oli üle valla Äkist hakkas ta tuikunema, Kuulus, austud peremees, Kui täis kraavist tee mööda käis, Sugulastele rõõmuks ala, Kukkus, libises vette ta, Ehteks elas ta valla sees; Uppus ära sääl kuulmata; Elas naesega rahu sees, Teisel hommikul leiti keha, Polnud pahandust elades; Polnud sääl enam midagi teha. Ei ta iialgi kõrtsis käinud Kõrtsist hoolega hoia ennast, Ega joogimajasse läinud. Et ei satu ta võrku sa! Vallavanemaks valiti ta, Viin sind meelitab väga kenast, Ühel meelel siis Jutu Jaan. Kuri kihutab salaja: “Õiguse kätte nüüd”, kõneldi ka, Enne veel, kui sa mõtelnud, “Vallavanema abil saan!” On sind alkohol sidunud. Aga kui oli ta valitud, Põgene viina kui vana kurja, Vallarahvas nii ütelnud: Muidu ta ajab su elu nurja! “Tarvis tubli mees kõrtsi tuua, Tema terviseks liiku juua!” J. Bergmann’i Laulud, 1901 Mõtles kutsutud Jaanikene: Laulud, 1923 “Ega ükskord ühtigi tee!” Nõnda mõtleb küll inimene Andes sõrmekest kurjale: Anna sõrm talle üksinda, KAKS INGLAST Tervelt omaks su võtab ta. Ara sest anna sa õelale mahti: Üks imerikas inglismees, Löö ennast täiesti temast lahti! Kel kukkur kulda täis, Jaan läks teine kord kõrtsist mööda, Kord otsis tervist merevees Mõtles:“Palav on ilmake, Ja soojas vannis käis. Ega mulle suu pääle lööda, Tal oli jooksja jalgades, Annan ma tilgakse keelele!” Et kibe käimine, Läks ja märjukest maitses ta, Ja siiski põles südames Topsi jõi ära jänuga; Soov minna jahile. Kaks ära teine kord jõi ta juba, Ta hüüdis:“Maja peremees, Viimaks armsaks läks kõrtsituba. Mul meeles mõnus nõu, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 106

106 | J AAN B ERGMANN /1856–1916/

Siis luba, et su maja sees Ja nüüd ma ütlen sinule, Ma teen, mis püüab põu! Kui süda sul ka keeb, Kui hoone vahest viga sai, Mind jäta, vennas, rahule: Kõik mina parandan; Jaht mulle nalja teeb!” Kui tuleb kaela politsei, Ja sõnalausumata läks Küll mina vastutan!” Siis teine tagasi, Ja terve alumine kord Ning esimene mõtles:“Eks Siis metsaks muudeti. Ta mõista naljagi!” Ja jahiriides rikas lord Ja jälle koerad haukusid Ju ootas istuli. Ja jänest ajasid, Näe, terve tosin jäneseid Ja lordi püssid paukusid, Ses metsas jooksevad Ning huuled hõiskasid. Ja kapsalehti, härjapäid Kuid lagi hakkas tilkuma Kõik aplalt õgivad. Ja jooksma sirinal, Siis tutu-lutu jahisarv Ja varsti hakkab voolama Sääl hüüdis korraga, Vett kaela sorinal. Ja kohe hagijate parv Püss kaelas, lonkab jahimees Läks jälgi ajama. Nüüd trepist ülesse Küll toast tuppa tormasid Ja avab ukse, silma ees Siis vaesed jänesed Saal seisab selgeste. Ja varjupaika otsisid, Kuid saali põrand laenetas Kuid kannul vaenlased. Ja kalad laenetes, Kuis metsas koerad haukusid, Lord ise laual kükitas Nii siingi hagijad; Ja kalu õngitses. Kuis palus püssid paukusid, “Mis lugu lahti üleval? Nii nüüdki pauguvad. Mis temp ja tegu see? Lord paneb püssi palgesse Sa uputad mind ära all! Ja laseb kõmm ja kõmm, Ma keelan: Ära tee!” Pauk paneb maha jänese ““Mis omas korteris ma teen, Ja põrand päris nõmm. Ei puutu teistesse, Kuid majal on ka teine kord, Kas loen või laulan, lusti löön, Ja säälgi üürnik sees, Üks-puha kõigile! Ja seegi on üks rikas lord Ja nüüd ma ütlen sinule, Ning osav nupumees. Kui süda sul ka keeb, See tuleb trepist tuhinal Mind jäta, vennas, rahule: Ja hüüab ukse päält: Püük mulle nalja teeb!”” ““Mis lugu lahti on siin all? “Ma lähen, kutsun politsei!” Ma keelan iga häält!”” ““Küll mina vastutan!”” “Mis omas korteris ma teen, “Oh, kuis see maja viga sai!” Ei puutu teistesse; ““Kõik mina parandan!”” Kas loen või laulan, lusti löön, “Kuis tohid kaela kallata Üks-puha kõigile! Vett mulle volinal?” Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 107

107 | J AAN B ERGMANN /1856–1916/

““Kuis tohid jahti pidada Mu kõrval kolinal?”” Ja rahulikult laua pääl Lord kalu õngitses, Ei hoolind põrmu teisest sääl, Vaid ise ilutses. Siis ütles teine uhkeste: “Sest naljast saagu küll! Sest pika ilu järele Ehk tuleb muidu pill.” Ja teine kostis kindlaste: ““Miks, vennas, pahandad? Ma jätan püügi järele, Kui jahi lõpetad!”” Siis rikkad lordid mõlemad Käed kokku patsisid Ja nalja üle naersivad Ning kahju tasusid.

(1902) Laulud, 1923

METSA ÖÖVAHT

Pikanäpu Peeter puges Vahtrametsa vargile, Salamahti saagiks luges Vahert kümme kirvele. Kõrgest pilve vahelt pilgub Varga silma valvas kuu. Puie vahelt valgust vilgub: “Kes siin metsas kõnnib mu?” Sage mets küll seisab lehtis, Siiski silmab kirvemeest: Öövaht tuleb õudses ehtes, Kaelas sarv ja latern käes. Pikanäpu Peeter pistis Tuhatnelja tulema, Rääkis kodus sõrmed ristis: “Surm sääl sõja kirvega!”

(1904) Laulud, 1923 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 108

108 | J AKOB TAMM /1861–1907/

JAKOB TAMM

SANT kaob vaade kaugele. “Talu saun meilt kaitseb küllalt külma, l või ei jääda väljale...” “Pojake, vii minu jälle ära! “Läheme siis ööseks ära sinna, Palve siin on asjata; kui ei edasi saa enam minna!” pikaks läinud mulle pulmakära: Talu sauna nemad kohe läevad; ükski hing ei halasta; ükski hing ei ela seal. koorukestki pole kotti pandud, Ööseks tühja sauna sisse jäävad, sandile ei pala suhu antud!” leidvad paiga lava peal... Nõnda ütles nurgas hiljukesi Ei seal sooja, ei seal peergu saada, poisikesel’ pime mees, siiski öö seal vaja mööda saata. tõusis istmelt üles tasakesi — 2 pisar paisus silma sees. Sügisene öö on ilma matnud Poisikene kepist kinni võttis, pimedusepõllesse; juhiks teele isa ette tõttis. tuul on taeva pilvetekil katnud, “Päike läinud, isa, ammu looja, tähed uinund unesse; videvik on välja pääl... kuu ei näita oma kurba valget: Tuul on jahe. Tarvis oleks sooja!” pilved peidavad ka tema palget. ütleb poja kartlik hääl. Sant see alles sauna laval istub, Isa kuulab kurvalt poja juttu, sõba veel ei silma peal... mõistab mõtte, kostab külmalt ruttu: Sauna uksest keegi sisse astub. “Pilkugi ei jää ma seisma siia; “Pojake, mis nägid seal?” katsu minna kiireste!” “Ilm on pime. Tuul see kannab külma, “Isa, kuhu tean sinu viia? pulmalised uinund unehõlma.” Pime tuleb pilkane, Poeg jäi vait, ei isa vastand talle: pilved peitvad taeva oma taha...” salasõnu luges ta; “Vaata, kas ei mõnda maja näha!” viimaks ütles:“Mine tuppa jälle Poeg see vaatab; hämaruse hõlma vagusi neid vaatama!”— Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 109

109 | J AKOB TAMM /1861–1907/

“Külm on, isa!”— “Küllap sooja leiad, mädanema mulda kui sa aga käsku täita püüad!” saatsin kiiruga. Poisike siis vaikselt välja tõttas käsku täitma kiireste; 1882 (1883) Ärganud hääled I, 1892 jooksul aga varsti sauna ruttas, Kogutud luuletused, 1959 häält ei saanud huultele; hirmul istus tema isa taha ... “Pojuke, mis pulmatoas näha?” “Hundid, hundid toas, nägin mina: KASK vihaselt nad vaatavad!” “Mine siis, tee uks neil’ lahti sina, Vaatsin kõrget kaske las nad välja lähevad!... mõisa õue peal: Seisa läve paremale poole — laasitud ta oli keegi neist ei vaata sinu pääle!” okstest ära seal. Pulmalistest tühi pidutuba, Kase pärast kahju peerg see põleb pilakas... tundis minu rind, Sant on pojaga seal aset juba mitmed arvamised koldekivil istumas... muljusivad mind. “Isa, kuhu pulmarahvas läinud?” Küsisin siis viimaks “Kitsidus nad kiskujateks teinud!” osavõtlikult: “Kaseke, miks oksad 1881 (1886) Ärganud hääled I, 1892 riisutud on sult?” Kogutud luuletused, 1959 Minu sõnad haiget tegid temale: nägin, nagu vajus muremõttesse. KEPITÜKK Viimaks mõisa peale vaatas vihaga, Leidsin murtud kepi pärast valla poole mõisa põllu pealt, valupilguga. toetuseks tema Raputas siis latva tõstsin üles sealt. raskelt minule... Ehk küll mädanemas Mõistsin kohe ära juba oli ta — tema vastuse. verejälgi tundsin Mõisa poole kiirul tema küljes ma. pöörsin selja ma, Hing mul nagu aimas läksin kurval meelel surma sammumist, valda vaatama. kõrv mul nagu kuulis orja ägamist. 1882 (1888) Ärganud hääled I, 1892 Vaatsin kepi peale Kogutud luuletused, 1959 tundsin ära ta, — Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 110

110 | J AKOB TAMM /1861–1907/

KÕRTS Mõru võõra leib, raske mõtelda: Vana lagund talumaja teise põldu siin kukkus tuules küliti; pean kündma ma! — toed need ei jõudnud teda hoida enam õieti. Kogutud luuletused, 1959 Kukkudes veel kõrtsi peale viskas vaate vihase: nagu oleks tema olnud selle pärast süüdlane... SURM

(1882) Ärganud hääled I, 1892 “Mu ema, ma nägin unes: Kogutud luuletused, 1959 üks noormees käis kosjas mul...” “See uni haigust või surma toob, kallis tütreke, sul!” “Kui surm on nii sirge ja ilus, SULASE MÕTE nii mehine, helde ta silm, siis, ema, ka surmale läeksin, Teise põldu siin ehk põlgab teda küll ilm!” pean kündma ma, teise nurme peal 1883 Ärganud hääled I, 1892 ennast vaevama! Kogutud luuletused, 1959 Pole rõõmu mul põldu harides, pole rõõmu mul vilja vaadates. AHERVARS Põllu tuul ei too mulle lahutust, Küla aasa kaldal, nõmmenõlva peal vilja lehk ei vii üksik kask see seisab, seisab, kasvab seal. ära kurvastust. Pikal ladval paistab nõmmenõlvalt ta, Mures tuleb mul paistab kuni külla üle karjamaa. ikka mõttesse: Värske allik voolab selle kase alt, minu vaev ja töö voolab valge ette välja vagusalt. läheb teisele... Väike ahervars see seisab allikal, Miks ei ole ka seisab nagu suigul nõmmenõlva all. minul põllukest, Muud küll vaatemärki pole platsi peal: kuhu külvata harva küla karjad käivad joomas seal. võiksin viljukest. Siiski tähtsuseta pole seegi paik, Kuis ma rõõmsasti ehk küll praegu paistab nõnda surnud, vaik.— vilja vaataksin, Valupilgul vaatab kask ju alles seal, taevast õnnistust vaatab nõnda vaikselt ahervarre peal’. põllul’ paluksin!... Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 111

111 | J AKOB TAMM /1861–1907/

Vaatab, nagu otsiks kadund kuju ta, nagu kannaks meeles mõnda murega. Ja kui tuhisedes tõuseb, puhub tuul — kuidas kurvalt kohab, kohab kase huul. Kohab, nagu räägiks tumma tuulele kõigest sest, mis kurbust toonud temale. Nõndasama nutul on ka allik sääl: miskit halelikku avaldab ta hääl. Ja neil on ka palju meeles pidada, raskeid mälestusi muljul rääkida. Küla aasa kaldal selle kase all vaikne onnikene oli allikal. Oli nõnda üksi seal, kus vare, ta, kui ei oleks tüliks kellelegi ka. Eemal uhkest mõisast, ilul hiilgavast, kaugel suurest külast, higis orjavast. Selles onnis elas vaga vabadik oma naise seltsis nõnda õnnelik. Ausalt käte tööga ennast toitis ta, aeda, mis nüüd söödis, haris hoolega. Küll ei olnud elu kuldne mitte tal, siiski mees ei seisnud kupjakepi all. Suvel teiste põllul leidis tema tööd, ja ka tühjalt tal ei läinud talveööd. Pütisepa-meistriks eemal hüüti ta; nime kandis tema õigusega ka. Pütipuid ta ostis, tegi pütte siis, müügi tarvis valda kelgu peal neid viis. Nõnda lendasivad päevad, aastad reas — vabadik ju kandis valgeid juukseid peas. Nõnda, arvas tema — ikka, ikka jääb, kuni elust ise hingusele läeb. Aga elus petab meie silm meid pea — siis võib muutus tulla, kui ei karta tea! Mõisas suri ära vana härra seal, kesse armul vaatas ikka vaeste peal’! Kergitas neil elu, nagu nägi, võis — igas hinges õitses talle tänuõis. Peale tema surma löödi teiseks lood: tuli teine härra, tuli teine mood. Veopäevad vallas kui ka kümnismaks kohe kergitati hästi kõrgemaks. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 112

112 | J AKOB TAMM /1861–1907/

Aga kõige kurvem asub alles ees: ORJAKIVI saunu uus ei sallind oma valla sees. Käsk sai sellepärast välja saadetud: Helme mõisast eemal Sauna-onnid saagu ära lõhutud. maantee ääre sees Palju, palju nuttu, palju pisaraid seisab kivi kindel selle käsu kannul sammus sedamaid. kraavi kalda ees. Aga kesse küsib vaese silmaveest? Kui vast möödakäija Kesse iial seisab abituma eest? teda vaatma läeb, Pütisepa kõrvu tungis käsk seal ka — iste-aset kohe pütisepp ei tahtnud käsku uskuda. kivi küljes näeb. “Teevad tühja juttu!”mõtles vanamees, Orjakivi nimeks süda tuksus siiski rahutult tal sees. on sel kivil veel; Aga kuidas kohkus, kuidas kohkus ta, tema üle nõnda kui ju mõisa saatis sauna lõhkuma. räägib rahva keel: Härdalt palus tema halastust seal veel — Helme mõisas ori tall’ ei aga vastust andnud ükski keel. suisa sõgenes, Tema naine tuimalt seisis tummal suul; piinajate paeltest silm ei pisart saatnud, häält ei andud huul. ära põgenes. Viimaks, kui siis mehed töö ju tegid seal, Halastust tal polnud rammetult ta rauges varemete peal... kurja kupja käes: Sellest ajast aastad ajahõlma läind — väljal vaikust otsis ahervarrest üle mitmed marud käind. viimses rammuväes. Seisab aga ikka nõnda üksi ta, Hirmsad haavad ihus, kui ei oleks tüliks kellelegi ka. verevermed peal, Kask see alles kohab, kohab tuule ees, ihaldavalt ihkas nagu paluks praegu vaene saunamees. surmakohta seal. Väike allik veereb sügavuse seest, Jooksul aga lõppes nagu nutaks tema nõdra naise eest. jõud ta jalge seest; Ja nad kandvad kurvalt oma kaebehäält kõva külma kivi hüüdel ülespoole mullapinna päält. leidis tema eest. Kandvad järje ette vagaduse väes — Selle kivi peale sellele, kes ütles:“Kohus minu käes!” istus maha mees, et võiks surma minna 1884 (1888) Ärganud hääled II, 1892 vagususe sees. Kogutud luuletused, 1959 “Oh sa kuri kubjas!” ärkas rinnast hüüd: “Süda sul kui kivi, kuhu istun nüüd!” Aga vaata, ime sündis otse seal: tundis mees, kui istuks pehme padja peal. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 113

113 | J AKOB TAMM /1861–1907/

Unerammestuses mõtles kurtja meel: “Halastus ei ole ilmast kadund veel! Kui ka kõvaks kiviks sundja süda jääb, kivi ise kohe lausa pehmeks läeb!” Selle peale vajus rinnale ta pea... Oh, kuis oli uni nõnda magus, hea! Ja kui sinna saivad orja otsijad — külma surnukeha kivilt tõstsivad. Aga imestusel polnud piiri seal: iste-ase oli kõva kivi peal.

1886 Ärganud hääled II, 1892 Kogutud luuletused, 1959

ODAVAD ORJAD Eesti rahva muinasjutt

Ihnus, ahnus mõlemad õelad hinge rikkujad. J. Bergmann

“Suur talu mul küll on, kuid mis tast tulu, kui suurem jagu saaki kaob käest! Nii hirmus kõrgeks kerkib ikka kulu, et kuidagi ei üles jõua mäest: näed enda tarvitust, näed laste salka — siis kogu varandust ja orjapalka!... Jah, orjadega on küll hirmus lugu: ei lepigi nad palja söögiga, vaid palka ihaldab ka nende sugu — ei mõistust võta muidu löögiga. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 114

114 | J AKOB TAMM /1861–1907/

Kolm korda päevas täida nende kõhud — mis ime siis, kui saagi surnuks rõhud! Kust oleks saada sihukesi orjaks, kes teevad tööd ka ilma palgata, kes söövad kassi eest — eks saaki korjaks... Ja sihukesi orje arvata — kolm tüdrukut, kolm poissi tuleks vaja mul kolmeks aastaks, siis saaks korda maja.” Nii rääkis suveõhtul Saare Tõnu, kui põllult oli koju tulemas... Mis sundis aga tema suust neid sõnu; kas oli vaesus teda vaevamas? Suur oli koht tal — ise tundis seda; ei puudus iial pigistanud teda. Võis omaga ta ausalt läbi saada — kuid ahnus oli teinud ihneks ta; tal oli himu rikkust kokku a’ada ja viisiks — üksi valjult rääkida. Ei arvand ta, et keegi kuuleb juttu — seal sai tal õlast kinni võetud ruttu. Ta vaatas kõrva: võõra mehe nägi, kes tume nagu sügisene ilm, kel selja küüritanud aja vägi, ehk kavalusest alles kiirgab silm. Tast mõni teine oleks kartnud paha, kuid Tõnu sulas tema ees kui vaha. Jäi ootma Tõnu...Võõras algas juttu: “Ma kuulsin sinu kõnet, külamees. Seepärast avalda sa mulle ruttu, kas siis jääb rahule sul süda sees, kas siis võid kanda rinnas rõõmupärgi, kui orjad saadan sulle soovi järgi? Kolm tüdrukut, kolm poissi tahtsid saada sa kolmeks aastaks — seda kuulsin ma; neid võid sa varsti põllu peale saata, kui saame aga kokku kaubaga; nad söövad kassi eest, ei palka nõua; mis jõudvad teha nad, ei teised jõua. Ja kaup, mis ära teeme omavahel, on see, et lahti jälle lased nad, kui otsa lõpeb kolme aasta ahel — nii kauaks neid ju tööle tarvitad... Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 115

115 | J AKOB TAMM /1861–1907/

Kui aga kauemaks sa veel neid võtad, siis ise minu voli alla tõttad.” Nii rääkis võõras... Tõnu kuulas teda ja kostis siis:“Kaup minu poolt on koos.” Kuid ütlemas ta alles oli seda, kui võõras kadus ära tuulehoos. “Vist nägin und!”— nii Tõnu kurvalt sõnus: “Oh äpardust! Kaup oleks olnud mõnus!” Kuid kui ta aga jõuab koduõue, kolm tüdrukut, kolm poissi seisab ees. Rõõm pani pakitsema tema põue. Nüüd mõistis mees, et asjal tõsi sees. Ta võttis orjad vastu, süüa andis ja teisel päeval kohe tööle pandis. * Aeg kadus käest... Ju viimse õhtu vari on kolmandamast aastast ukse ees. Küll suur on Tõnul koju tulnud kari, täis salved vilja Tõnu aida sees, hulk raha Tõnul kirstus taba taga — kuid tusane on Tõnu täna aga. Ta istub õhtulauas mõttes raskes, ei lähe toit, rind tungib õhkele; ja ennast käsipõsekile lastes mees ootab orje põllult õhtule. Neil orja-aeg on otsas täna õhtul — see ongi hoop, mis Tõnule toob ohtu. Läeb mõte Tõnul läbi viljavälja, läeb läbi metsa, läbi karjamaa, läeb läbi oja-äärse luha halja, läeb ringi ümber tema talu ra’a, läeb läbi toa, rehe, aida, lauda — kuid ohule ei kuskilt leia hauda. “Mis tulu oli temal,”arvab Tõnu, “mind keelda orje üle pidamast? — Saab mõni teine tundma nendest mõnu, kui lahti on nad minu sidemest... Ei — saab, mis saab — kui orjad tahtvad jääda, mis kardan temast, tahaksin ma teada!” Ta ootab orje... Orjad koju tõtvad ja õhtusöögilauda istuvad. Kolm suutäit leent seal igaüks nad võtvad, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 116

116 | J AKOB TAMM /1861–1907/

siis söönud on ja lauast astuvad; nad tahtvad lakka puhkusele minna, kuid Tõnu käsib nendel jääda sinna. “Et kuulge veel mu sõbralikke sõnu: teil orja-aeg on täna otsa saand,” nii ütleb südamlikult Saare Tõnu. “Eks ole hästi meie läbi a’and? Ei tulnud ette iial mingit paha... Mispärast tahate mind jätta maha? Ei, jääge siia — mina soovin seda — ehk olgu siis, et üheks aastaks veel; teil pole ära minna mingit häda, ei õnne leia keegi hulguteel. Ei veerev kivi iial sammalt kanna — ma seda tahtsin teile ette panna.” Ei ütle orjad head, ei ütle paha, kas rahul on või pole temaga. Neil aeg on käes, nad tõtvad ukse taha, et päeva vaevast minna puhkama. Näeb Tõnu nüüd, et lähevad nad lakka. “Noh, eks nad homme jälle tööle hakka!” Ja teisel päeval enne koitu juba on Tõnu üleval, kuis tema viis. Ta kõnnib kärsitumalt mööda tuba ja ootab orje, sõnab järsku siis: “Ma järel’ läen: neid tarvis tööle a’ada — võib ori üksi käsust aru saada.” Päev algel juba... Üles tõusis päike — ei Tõnu lakast tulnud maha veel. Lõi kärsitumaks toas suur ja väike ja halba aimas hirmul iga meel. Siis lakka tõtati, kus laisklev pere... Mis nähti seal, see külmaks tegi vere. Muud orjadest ei olnud enam märki kui aga nende magamise-koht ja selle peal kuus katkend vana särki ning igaühe sees üks kasetoht... Ja laka nurgas, nendest eemal vähe, maas oli heintel Tõnu surnukeha.

(1889) Jakob Tamme Lugulaulud, 1914 Kogutud luuletused, 1959 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 117

117 | J AKOB TAMM /1861–1907/

KAKS PÜSSIPAUKU Keskaja muinasjutt

l “Tark, avalda arvamist, anna nõu, mis oleks mul tarvis teha — mu amet on minule üle jõu: ei õnnista koit, ei eha ... Mõis linde mult nõuab — neid kindel arv; kuid põgeneb minu eest iga parv — eks nõidust siin ole näha.” Nii rääkis Vanala metsavaht, mees kõigiti agar, hoolas: läks enne tal korda küll iga jaht, nüüd näha, et nõia soolas. Püss õlal, and hõlma all, targa ees nüüd seisab ta onnis, mis metsa sees. Tark vastab; nii kõne voolas: “Siin abi ei anda või keegi tark, võib juhatust üksi tuua: saad ise sa õigeks, kui pole arg; ka julgust võid enne juua... Kuis seletan sulle, sa täida nii: leib, altarilt saadud, sa laande vii ja katsu ta puusse puua! Püss võta ja selg puu poole säe, pauk lase nii üle õla, pauk lase nii, et sa leiba ei näe... Kui käinud on paugu kõla, siis igal pool, kuhu ehk iial läed, ees loomi ja linde sa parves näed — võid elada, tasud võla. Püss lase sa lahti, siis looma saad, ehk kaks, ehk kuis soovis süda. Kuid ühele anna sa mõttes maad, pea kindlasti meeles seda: üks loomist ehk lindest käib teiste ees, ta suurem on teistest — on ninamees; tea, et sa ei lase teda! Kui lased sa teda, siis kuul sul sees — see on siis su enda hukkus... Kõik eluaeg muidu sa vabatmees — Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 118

118 | J AKOB TAMM /1861–1907/

mis p ä r a s t saab, see on lukus... Muud abi ma sulle ei anda tea.” Tark võttis talt anni. Ja õue pea läks metsavaht mõttetukus. 2 Laas koltund on sügise sõidu aul, tuul salvab, ei enam silu. Kõik elu, mis hällitand suve laul, see avaldab uhket ilu; näe, rebased, jänesed, vutid, püüd ja kured ja pardid on platsis nüüd... Päev selge, kuid siiski vilu. Kütt saagile ikka läeb sellel a’al ja otsib ja ajab taga, ja tapab küll aasal, küll heinamaal, küll laanes, et laksub aga; kuid õnnetu Vanala metsavaht — püss õlal, ta kõnnib (on ees vist jaht), ta kõnnib, mets ümber vaga. Kõik loomad on kadund ta käigu eest, ei kusagil elu näha. See täna ei kohuta teda meest — ta teab, mis tarvis teha. “Oot’, oot’, teie räpakad udupead, ma täna toon ligi teil’ rohtu head: teid teretan varsti vähe!” Ta rätiku võtab, kus leib on sees, ja köidab ta oksa külge. Pilv parajalt päikesel seisab ees, ei näidata puud ta julge ja leiba, mis metsavaht puusse poos... Hulk lehti siis langes tuulehoos ja kõrgel on tormi ulge. Näib nõnda, kui ähvardaks terve ilm... Pauk kõlas, vaht vaatas taha. Külm kehast käis läbi. Mis nägi silm? Verd nirises puu pealt maha. Kuid mõtelda aega ei saanud mees: suur kari on rebaseid tema ees, mis tõotab hulga raha. Püss palges ja paugatab teine raud... Ja metsavaht langeb veres. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 119

119 | J AKOB TAMM /1861–1907/

Ilm korra jääb vaikseks kui surnuhaud; tuul pilve viib õhumeres, siis jällegi päikene paistma saab... Ja langenu ümber, kel rinnas haav, on endne kõik metsa peres.

(1890) Jakob Tamme Lugulaulud, 1914 Kogutud luuletused, 1959

ULLI ALLIK

Kus ohtu, seal rohtu. Vanasõna

Aru rehes öösel ahju valgel istub rehepapp; agarasti koldes tule algel tina sulatab. Sulatab ta pajatükil teda, kumeruse sees. Pajatükk on kepi otsas; seda kinni hoiab mees. Rehepapi kõrval ase toobil, mis on valu näind: ahju servalt langemisehoobil põhjast lahti läind. Kahtlemata kindlalt siht on näha rehepapi tööl: mees seal tahab toobi terveks teha — aega leidis ööl. Aga näe — eks tina vedel praegu pajatüki sees; rehepapp miks ootel ilmaaegu, mis tal veel on ees? Hoolel toobi eest küll ärkas mõte: tina tarvis läeb. Teisale on pöördud ettevõte — toop veel kõrva jääb. Mitu ööd üks võõras mees on käinud rehes seltsiks tal, mees, missugust ta ei ole näinud kaugel, ligidal. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 120

120 | J AKOB TAMM /1861–1907/

Tuleb rehte, istub tema ligi kolde äärde seal: nägu must, kui oleks hilja pigi peetud tema peal. Tuleb rehte, ajab mõnda juttu, räägib sealt ja tealt... Laulab kukk, siis läheb välja ruttu: kardab vist ta häält. Miks ei jää ta üle kukeaja, varjub salaväes. Kes ta on, seal pole kahtlust vaja: märgid selleks käes. Mis ta tahab, rehepapp küll seda praegu veel ei tea, aga siiski vastu võtta teda, arvab, pole hea. Halva peale viimati veel ajab, võrkudesse veab; nõnda mehe mõte mõlgul kajab, tundel nii ta teab. Abi peab halva vastu saama — nii ei jääda või: mõte, toopi minna tinutama, teise ette tõi. Teine mõte tahab tõkke teha halvale ta teel... Kas saab aga tulu temast näha, oodata on veel. Ajaviiteks süsi agaraste rehepapp veel seab... Kuuldavale kerkib tuttav aste, käsi ust just peab. Uks läeb lahti. Rehte, nagu ikka, astub tume mees, astub, seisab, ajab kaela pikka, vaatab, mis on ees. Näeb koldes istvat rehepappi, tunnistab, mis teeb; uurib tulel valendavat lappi, küsib:“Mis seal keeb?” “Keedan silmarohtu. Kõigis paigus ümberringi oht,” Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 121

121 | J AKOB TAMM /1861–1907/

ütleb rehepapp.“Meil silmahaigus; abi annab roht. Haiguse eest ei või olla julge keegi, kes veel näeb... See, kes rohtu saanud silme külge, täitsa terveks jääb.” “Soo, või nii! Siis mulgi rohtu vaja,” räägib võõras mees: “Käin ju läbi mitme valla raja, ega tea, mis ees! Ole meheks, võid sa mulle anda sellest, mis seal keeb?”— “Annan küll, kui suudad aga kanda: tema valu teeb!”— “Mina või? Noh, ära sellest küsi: kartus lapse viis.”— “Paku külge, ehk ei muidu püsi, seon sinu siis siia kinni: roht on kaunis kibe, ehk küll ülihea; rappud vast, siis silmast, mis on libe, maha puistub pea.”— “Olgu siis, ehk küll ei oleks vaja: tee, mis tarvis näed!” Rehepapp seal tulde jätab paja, paneb peale söed, köidab võõra kinni paku külge, võtab tina siis. “Aja silmad lahti, ole julge, nagu mehe viis! Nõnda neh...”Kuid järsku hirmus kära ulgumisega tõuseb rehes: võõras tormas ära ühes pakuga. “Ulli alli! ulli alli!”karjus veel ta välja pääl... Varsti järsku vaikusesse varjus kisendaja hääl. Rehepapp, kui jälle oli vaikus, toobi juurde läks, järeljäänud tinal toobi paikas joogi pidajaks... Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 122

122 | J AKOB TAMM /1861–1907/

Ja kui tema nüüd vast toobi võtab, Nägi kohkudes ehk karjus, kus on jook tal sees, et on minek asjata — juhtund lugu jutustama tõttab pere-ema võsa varjus teoliste ees. kõnnib vitsakimbuga? Võõras ise nagu tina tuhka Teadis selgesti ehk tema, läkski kaduma... et on nuhtlus ootamas, Rahva jutus vägitöö ei puhka: põletavalt pere-ema suust käib suhu ta. selga varsti sugemas? Ida pool on Aru rehest allik Olgu kari kus ehk tahes, välja taga soos; olgu nuhtlus ootmas ees — kallab vett, sest maa on kaunis kallak, poiss on harjund hoobirahes, vulisevas voos. valmind võõra varju sees: Selle allika pealt keegi leidis nuhtlus elu veel ei murra rehest viidud puu... ega ole uudis ta, — “Ulli allik”allikale hüüdis hirm, et tund on tulnud surra, nimeks rahva suu. võis nii raskelt rabada. Polnud mitte pere-ema 1891 Jakob Tamme Lugulaulud, 1914 see, kes poissi kohutas: Kogutud luuletused, 1959 ussirida näeb ju tema ennast ümber piiramas. Kaarel vaatab ussikarja, kesse ootab kindlas reas: USSIPEALIK ussipealik punaharja Muinasjutt paistab silma teiste seast. Näe, seal liigub ussiahel Tõusis Kaarel, talu karjus, punaharja ussi eest, mättalt üles magamast: kesse välgub teiste vahel, kari kadund võsa varjus, roomab välja rongi seest. kaugele vist läinud tast. Tema roomab poisi juurde, Pooles lõunas paistab päike — tõstab pead, et tõmmata — kiili-aeg on hakanud; vasakjala varba suure uinak küll on olnud väike — lõua alla rõhub ta. rind on siiski rõhutud. Sealt ta vaatab poisi silma, Mättalt hüppab poiss, et minna ülespoole uurides... viljavälja vaatama: Poiss on aga jõustki ilma, siit ehk kari tõtmas sinna, tunneb külma südames. tõtmas kurja tegema. Tardund valul vaatab tema Vaevalt karjus jalga tõstis — ussi silma hirmu väes, kole kisa tungis suust. veri hakkab värisema Kisa metsast vastu kostis ähvardava hirmu käes. lõikel, kui lööks läbi luust. Äkki tuleb muutus aga — uss see pöörab varbalt pea, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 123

123 | J AKOB TAMM /1861–1907/

laseb vilet visinaga... Tark, kui võimus sinu käes, Mis ta tahab, poiss ei tea, salahäälte võti teata, aga näeb, et ussiahel et mind saladuste väes keskelt kiirul lahti lõi: ükski hääl ei enam peata!” avaus sai tema vahel — Nõnda onnis rääkis mees poiss sealt elulootust jõi. targale, kes istus, kuulas... Avausest hüppas tema Tark see viibis mõtte sees, välja ajaviitmata, teate sisu läbi tuulas. pistis jooksul põgenema “Kuule, kulla külamees!” kodu poole kiiruga. tark nii sõnu kokku seadis: Kodus ootas pere-ema, “Salavõim on ilma sees — vastas juba väravas; seda vana rahvas teadis. loomad õue lasknud tema — Haldias on igas puus, kiil nad koju kihutas. igas kivis, vees ja tuules; Pere-ema poisi näsis tal on salatarkus suus — vitsal läbi valusalt; sarnast pole rahva luules! kui ta viimaks ära väsis, Uss on metsas elamas... hüüdis poiss nii haledalt: Tema punast harja kannab — “Võin ma kinni püüda parmu, ta on teiste kuningas: kiili karjast kaitseda?... ussidele käsku annab. Ussipealik heitis armu — Tahad tarkust tabada, pere-eit on armuta!” mis on salahäälte süles — mõõk ja hobu võta sa, 1891 (1893) Jakob Tamme Lugulaulud, 1914 ussipealik otsi üles! Kogutud luuletused, 1959 Hari peast tal maha löö, raba kinni, rühi ruttu! Sõidu peal ta ära söö — mõistad iga mõistujuttu. USSI HARI Mõistad siis, mis haldias räägib kivis, vees ehk õhus, “Kuulsin varest vaakumas mis lööb vilet vihmakass vihmakassi vilistamas; ehk mis hiir vast piiksub põhus.” kuulsin tuult ma ulumas, Sõnas targale seal mees: nägin kivi kuulatamas. “Seda juttu kuulsin ammu! Mis see vares vaakus puul, Kui teist teed ei ole ees — vihmakass mis metsas hüüdis? katsun tema peal siis rammu. Mis küll teatas mühav tuul, Süda rahu mul ei saa — kivi maas mis kuulda püüdis? eks ta seni taga aja, Igas kohas, kuhu läen, kuni olen teinud ma kuulen nagu salasõnu; kõik, mis vaigistuseks vaja.” aga mis küll kuulen, näen — Kaua metsas hulkus mees, ei ma mõista selle mõnu! kaua hoolsalt ümber vahtis; Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 124

124 | J AKOB TAMM /1861–1907/

seal ta viimaks enda ees “Lahti pääsed lina sees!” nägi selle, keda tahtis. lõokene kõrgelt hüüab. Laia lagendiku peal Kohe käsku täidab mees: maas on puhkel ussipere; linapõllul pääsmist püüab. üks neist kannab harja seal... Ussid linapõllu peal Värin täitis mehel vere. jäivad kinni nagu takku. Hobu seljas ajab mees Mees neil silmist kadus seal, otse keset ussikarja... kadus silmist, pääses pakku. Hari langeb mõõga ees; rabab mees seal üles harja. 1892 (1898) Jakob Tamme Lugulaulud, 1914 Sihin, sahin... Aga pea Kogutud luuletused, 1959 kaob mees sealt kiirel sõidul... Mis küll saab — ei seda tea; siiski harja sõi ta võidul. Vadin, padin... Täies hoos VARJATUD VARANDUS ajab järel’ ussikari... Iga uss on rõngas koos, Öösel, kui tähtedel ees veereb, hüüab:“Hari, hari!” pilvine tõke — “Kübar, kübar kukuta!” soo peal siis vaikuse sees hüüab räästas:“Jäävad maha!” lehvitseb lõke. Mõistab mees ja viskab ka Varandus vangis on seal kübara siis selja taha. sammalde süles, Ussid saaki kiskuma — tühise tuli ta peal jälle jooksvad järel’ aga. hõõgu lööb üles. Kuuleb mees ju hirmuga Tuli see särab kui silm, sisisemist selja taga. seletab sõudu: Järel juba ussiparv — abi ju tarvitab ilm, hobu vaibub, hobu väsib; janutab jõudu. higis tal on iga karv... Mitmed ka mööda on käind, Kuula, mis seal harak käsib! lõket saand näha — “Katsu, katsu, viska rüüd varandust võtma ei läind: kaitseks kohe selja taha!” julgust on vähe. Mõistis käsku mees ka nüüd: viskas kuue seljast maha. (1893) Kogutud luuletused, 1959 Ussid kuube kiskuma... Mees sai juba metsast välja; aga jälle kuuleb ta sisisemist taga selja. Valges vahus hobu tal, kaua edasi ei lähe, juba vaarub mehe all... Surm on silmaga siin näha! Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 125

125 | J AKOB TAMM /1861–1907/

HUNDI LOOMINE Astus Sarvik Uku ette, Rahvajutt astus ja hakkas rääkima: “Kuule, Uku, ülijumal, Sarvik sammus mööda sooda, ilmalooja igavene, mööda sooda, mööda maada, kuule ja seda seleta: luusis mööda laanemetsa, tegin ma hundi teaduslikult, mööda jõgegi mulistas. metsakriimu mõistelikult: Mis tema nägi, mehikene? selgroo panin aiaroikast, Soos tema nägi suuri linde, tugijalad teivastest, maas nägi linde madalaida, saba seadsin männi juurest, laanes elajaid hulgana, kukla tegin kuuse kännust; jões kalu karjakaupa... hunt sai valmis igapidi, Kõik nad loodud, kõik nad toodud, aga ei liiguta oimegi. kõik nad loodud Looja väesta, Tegid sina ilma imelise, toodud ilma Uku armust, lõid sina linnud, lõid elajad, ülijumala heldusest. lõid sina kalad karjakaupa, Sarvik tundis tulist kahju, linnud õhusse lendama, kadedust endas kasvavat. elajad maisale elama, “Mis mina vaatan teise vaeva, kalad aga karjakaupa tunnistan küll teise tarkust — vete sisse sulistama — teen mina ise elulise, küllap tead kuulutada, lapin kokku tubli looma. kuidas saan elu hundile.” Mõistust ei puudu ju minulgi, Uku seal kohe ütlema, tarkusest ei tule nälga.” Sarvikule seletama: Tõi siis Sarvik neli teivast, “Mine sa, kurat, koduje, rabas ühes aiaroika, jookse oma hundi juurde, juuris metsast männi juure, hüüa nõnda, ütle nõnda, kuuse kännu üles kiskus — hüüa nõnda hundi poole, tõttas neist hunti tegema, ütle nii oma loomale: kriimusilma kokku seadma. “Kuule, susi, tule, susi, Sarvik lippis, Sarvik lappis, kuule, susi, karga üles, lippis, lappis looma kallal: tule, murra kurat ära!” seadis roika seljarooksi, Kargab susi kohe üles, jagas teibad jalgadeksi, kisub sinu kihvul lõhki, männi juure jätkas sabaks, ise jääb aga elama.” kuuse kännu kukalaksi. Sarvik kuulis, Sarvik kohkus, Hunt sai valmis igapidi, Sarvik mõtles ja mõistatas: aga ei liigutand oimegi. “Kahju on elust lahkuda, Vaatas Sarvik, ootas Sarvik, kahju katset katki jätta! vaatas valmi hundi juures, Aru peab appi astuma, ootas teda üles tõusma: kavalus mind kahjust päästma!” ootus aga oli asjata. Sarvik läks kiirul koduje, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 126

126 | J AKOB TAMM /1861–1907/

jooksis oma hundi juurde, käskis kohe kavalasti, kutsuvalt nõnda kõneles: “Kuule, susi, tule, susi, kuule, susi, karga üles, tule murra jumal ära!” Hunt ei aga paigast liigu, elu ei vähemat avalda. Sarvik seal kimbus kõigiti, hädas vaene igapidi: kahju tal elust lahkuda, kahju katsest taganeda. Kebib, kaval, kivi otsa, hüüab sealt ülitasaselt: “Kuule, susi, tule, susi, kuule, susi, karga üles, tule murra kurat ära!” Hunt see hüppas kohe üles, kargas kiirul kivi otsa — käristas lõhki kuradi.

1893 (1897) Jakob Tamme Lugulaulud, 1914 Kogutud luuletused, 1959

RÖÖVLI HEATEGU

Lauka Madis mõisa poole sõidab, vaene ruun on temal, vanker vana: küljekondid ruunal kaugelt näha, vanker puune, kaagutab kui kana. Lauka koht on väike, põllud lahjad, põllud lahjad, kehvad vilja andma; karjamaad ja heinamaad on soosed, kõhnad karja toitma, heina kandma. Vähe vilja — vähe siis ka raha; vähe karjatoitu — vähe piima; aga Madis, Lauka talu rentnik, rendiraha läheb mõisa viima. Madis laseb metsas ruunal sammu — tee on halb... Tuul lehtpuud teinud paljaks, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 127

127 | J AKOB TAMM /1861–1907/

rohi kõik ju kulu karva läinud, üksi okaspuud on jäänud haljaks. Puude ladvul kohab tuul nii jahe, kerged pilved katvad taevasina... Madis kobab kuuesiile kokku, mure muljub raskelt meelt kui tina. Sugulaselt suurel nurumisel laenuks sai ta selle rendiraha; meel tal oli hea, kui raha anti, nüüd on hinges tumedus nii paha: sügisene rent tal saab küll tasa, kuidas aga maksab võla ära, kuidas rendi kevadise osa — hinges pole lootuslikku sära. Ruun läeb sammu. Madis ohkab ise... “Seisa paigal!”äkki keegi hüüab. Võõras mees seal tuleb metsast välja, ruuna valjad oma pihku püüab. Ruun jääb seisma. Madis vaatab, kohkub, mõtleb:“Nüüd on kõige asja kadu!” Tõstab mütsi, ütleb:“Tere, tere!” Võõras vastab:“Välja rahaladu!” “Kulla võõras!”palub Madis vastu, “võlgu võtsin raha renti maksta; olen teda praegu mõisa viimas — enesele võtab ära saks ta. Halasta mu peale, lase minna: võlga uut ei või ma enam saada. Jätan rendi maksmata, siis kohe härra võib mind majast välja a’ada. Mul on naine, nõrgad lapsed kodus, kuhu nendega siis jääda tean, kui ma vilja, hobused ja lehmad rendi tasuks kaotama pean!” “Pole viga!”ütleb võõras aga, naerul lõug tal, naerul habe nüri: “Härra eest ma võtan rendi vastu, olen tuttav röövel Rummu Jüri. Tähe annan ma, et raha võetud; kohe võid ta härra kätte viia. Härra käest saad mõisas tunnistuse, et on rent sul makstud... Raha siia!” Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 128

128 | J AKOB TAMM /1861–1907/

Ohkas Madis, võttis välja raha, Jüri kätte nõudmist mööda andis. Jüri tegi talle maksutähe, selle tähe Madis põue pandis. Madis sõitis ära, süda murtud — tuimaks muutub hing, kus kustund eha... Tehku härra nüüd, mis ise tahab; Madis tegi kõik, mis oli teha. Madis astub mõisas härra ette, hirmu pärast palgel muutund jumi. Härra võtab tähe oma kätte, loeb ja läheb valgeks nagu lumi. “Rummu Jüri võttis raha ära,” kaebab Madis.”Teilt ta tähte nõuab. Kui ei saa ma tähte talle viia, tema ise tähe järel’ jõuab.” Läbi hammaste seal ütleb härra: “Tähe saad, võid talle kätte viia — tahtmist pole minul teda näha, ilmaaegu ärgu tulgu siia!” Härra tegi tunnistuse valmis, Madis härralt lehe vastu võttis, jättis härra siis seal jumalaga, mõisast kohe koduteele sõitis. Kergemaks tal oli saanud süda, vaade oli vaimukamaks läinud. Üks tal kõik, kes raha vastu võttis, röövel temale ei kurja teinud. Metsas ootas Madist Rummu Jüri. Küsis:“Kuidas õiendasid sasi?” “Tähe tõin,”nii ütles Madis talle. — “Näita siia, kas on korras asi!” Rummu Jüri luges läbi tähe. “Kõik on nõnda, nagu nõudsin mina. Kevadine rent ka on sul makstud; võlagi võid õiendada sina.” Tagasi siis Jüri andis tähe, andis raha ka, kuis oli paras, sõnas ise:“Nüüd võid sõita koju! Vargalt üksi võtab õige varas!” “Jumal kaitsku sind!”nii ütles Madis: “Nagu sina mind nüüd hädas kaitsed!” Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 129

129 | J AKOB TAMM /1861–1907/

“Küllalt, küllalt!”ütles Jüri talle: “Täna härrat, kelle armu maitsed!” Rummu Jüri metsasse seal kadus, Madis talle tänu järel’ saatis; kaua pidas tema hobust kinni, kaua, kaua puude vahet vaatis. Ohkas Madis, hakkas koju sõitma. Mõtles:“Mul on tema pärast hale. Issand halastagu tema peale! Röövli elu küll on raske, kale...” Puudes kohab tuul... Ju õhtu ligi. Vähenemas veerva päikse valgus... Madis sõidab, rõõmusäral süda, hinges ärgand eluvõimu algus.

1893 Jakob Tamme Lugulaulud, 1914 Kogutud luuletused, 1959

ÕNN

Toas kuuldus kigin-kägin, naist seal unest ajas mees: “Kuuled, mis ma unes nägin?”— “Mis sa nägid?”— “Mati sees akna taga nägin raha — meie tarvis pandud maha.” “Mine vaata!”— “Vaatma minna seda, mis kõik unes näed!”— “Ehk on raha toodud sinna!”— “Kuhu sellega sa läed? Õige õnn ei õues hulgu — ise aknast tuppa tulgu!” “Unes raha — ilmsi haigus,” ütles naine, uinus pea... Varsti oli jälle vaikus — väsimus ei valvsust tea. Kilkas kilk — jäi rahu seegi... Teisest voodist tõusis keegi. Raginata, aga ruttu sulane seal õue läeb: Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 130

130 | J AKOB TAMM /1861–1907/

tema kuulis teiste juttu, kört kinnitab siis kõhtu, vaimu ees nüüd raha näeb, kui kätte tulnud öö. mõtleb:“Lähen, vaatan läbi — Läeb kubjas üle välja hooletus siin oleks häbi.” ja vaatab tehtud tööd; Sulane läks akna taha. ta mõne nõrga selja Pimedas ei hästi näe; teeb pehmeks enne ööd. katseks kummardab ta maha, Ja ohkamist ja nuttu mati külge tõukab käe; küll kuuldub siit ja säält, — katsub, katsub: tühi lori — ei kuuldu kuskil juttu, mati sees on pehme pori! ei nurisevat häält. Mõtleb sulane:“Teeb nalja Ja kupja ees ja taga minuga nüüd peremees! hing kõigil hirmu sees: Katsku ise oma kalja: “Läeks m i n u s t mööda aga varsti on ta voodi ees.” see kuri kepimees!” Võttis mati, hüüdis:“Huppa! Õnn läeb ise aknast tuppa!” (1894) Kogutud luuletused, 1959 “Keegi hõikas, kukkus maha!” ütles naine hirmuga: “Raksatas just nagu raha!”— “Mina kuulsin seda ka,” EMA-ARMASTUS ütles mees;“Ma ütlin juba: ise tunneb õnn, kus tuba.” Lõikavad rukist Õuest varsti ära tuli tütar ja ema sulane. — Mis ees on tal? mõisa teol... Toas põleb juba tuli, Kubjas käib kukil, põrand hiilgab hõbedal... toredalt tema Peremees sealt matti täidab, keppi seal keerutab peol. naine tuld tal juures näitab. “Kuuled sa, plika, kõrre teed pika!” 1894 (1895) Jakob Tamme Lugulaulud, 1914 hüüab mees: Kogutud luuletused, 1959 “Selle eest sappi! Kepi toon appi! Seisa mu hoopide ees!” — “Süüdi ei tema!” ORJAVAIM hädaldab ema: “Minul süüd — Seal rahvas mõisa väljal minu see esi... on higis orjamas; Nõrk on ju käsi, need palged närtsind näljal, kõrre teeb korratu nüüd!” need käed on nõrkemas. “Kannata! Eks saa Ilm palav.Kaugel õhtu — mõlemad peksa!” veel kaua vältab töö: kärgib mees: Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 131

131 | J AKOB TAMM /1861–1907/

“Selge kui vesi — MOKSI JÕÕVA sasitud esi ühel kui teisel on ees!” Küllap ehk ikka mäletate Moksi Jõõvat veel muidugi — 1894 Jakob Tamme Lugulaulud, 1914 räägin ma Verevi rahvaga. Kogutud luuletused, 1959 Ammu on ta nüüd ju hauas, issanda päralt hingeke. Käis tema tihtigi Otsale; kudus sukka, hoidis lapsi, ISA ÕPETUS kooris, kui tarvis, kartuleid. Muidu elas ikka Antul, Kubjas peksab Peedu-Liisi elas kui vanake kunagi, mõisa väljal mõisa viisi, külast saadud kasukates... lõhub selga lipi-lapi... Tundsite teda vist igaüks. Liisi hüüab rahvast appi. Ise ta oli vanatüdruk — Varbi pere on seal ligi, vanatädiks meil kutsuti. lõikab rukist, läikel higi. Astus ta ikka aeglaselt, Igaüks küll kuuleb hüüdu, kepi najal komberdades; päästma minna pole püüdu. nõrk oli, vaeseke, nägema. “Kuule, kubjas Liisit lõigub — Olime kord lauba õhtul Liisi rahvast appi hõigub,” Otsal jälle omakeskel. ütleb Varbi Juku:“Isa, Jutt tuli jutust, kõne kõnest — kas ei keegi kuule kisa?” jutt tuli ette juhtumistest, Isa vastab:“Lõuad, Juku! kõne tuli kodukäijatest. Tuleb kubjas, ära tuku! Rääkis üks ja rääkis teine, Kui ei kõrva minna suuda — mis oli kuulnud kusagilt. mesikeelel meel tal muuda! “Ega ole ilma taga,” Kui ta sellega ei lepi, ütles Jüri:“Moksi Jõõva tõstab üles oma kepi, kimbus oli kadund Tumbiga! tuleb juurde, annab valu — Eks ta vaevand Moksi Jõõvat, ära rahvast appi palu! kui veel alles elus oli, Peksja poole palvel hüüa, peakooli pärimistega. muidu võid veel naha müüa... Hirmutas ehk päris ära, Peksetagu sind kui maita, enne kui laskis lauale. rahvas see ei iial aita.” Olnud peale Tumbi surma... Õitsilised need istunud 1894 Kogutud luuletused, 1959 öösel õitsitule ümber, jutustanud juhtumisi; Jõõva olnud teiste hulgas. Äkki hakanud hobused õitsitule juurde jooksma, hirmuga ise norskama. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 132

132 | J AKOB TAMM /1861–1907/

Erutatud õitsilised PUUGI KINNIPANEK “Hunt on ligidal!”arvanud, tõstnud kisa tule ümber, Peremees see kutsus puuki, hundi hirmuks usutanud. kutsus puuki, käskis nõnda: Jõõva kord vaadanud kõrvale: “Kuule, puuk, ja täida käsku: Tump oli seisnud kõrval tal, võta kohe, tõtta kohe, sammu kolm vast aga eemal, võta kohe kandekotik, seisnud kirikukuuega, tõtta teisele talule! peas see kirikumütsike, Tulin praegu teiselt talult: kirikulõkatsid lõua all. peremees seal parajasti Jõõva kohkund hirmsasti; rehe all herneid tuulutab. “Tump on siin!”ta hirmul hüüdnud. Herned on suured ja soredad; Teised ei näinud kedagi. sünnivad küll meie salve, Peale selle mitu korda meie aita nad ausasti!” oli ta Tumpi näinud veel; Puuk see võttis, puuk see tõttas, käinud targalt abi toomas, puuk see võttis kandekoti, enne kui lahti pääsenud.” tõttas teele tuhinaga, kadus ära sealt korraga. * Peremees puuki ootama. Peale selle teisel päeval Puuk tuli varsti tagasi; tuli meile Moksi Jõõva. astus peremehe ette, Mina seal temalt küsima: saba sorus, nägu nutul, “Vanatädi, kas on tõsi, kandekott tühi kaendelas. et sa nägid kadund Tumpi Peremees ütles puugile: peale ta surma väljas veel? “Tohoo puuki, tolmunägu! Räägi, kuidas asi oli!” Tuled koju teiselt talult, “Nägin küll,”nii ütles Jõõva: nägu nutul, saba sorus, “Mine veel raipest rääkima! kandekott tühi kaendelas! Eks ta vaevanud mind küllalt: Kas ehk unustasid käsu hirmutas, kui alles elas, või oli teel sul takistus?” hirmutamas käis hauastki! Puuk vastas peremehele: Seda hirmu, seda nuttu, “Peremees, peremehekene, mis ta minule valmistas! ära sõima orjapoissi! Sellest kustus silmavalgus, Teel oli ees mul takistus. nägemine mul nõrkeski.” Tunned teiste talu taati: ta on kaval kõige peale, 1894 Jakob Tamme Lugulaulud, 1914 ta on valvas puugi vastu; sellepärast piida sisse väravatele valvajaks on ta kirve kinnitanud: see keelab tuulmele minemast.” Peremees ütles puugile: Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 133

133 | J AKOB TAMM /1861–1907/

“Pole viga, puugikene! Küll ta heitles, küll ta võitles, Tõtta aga jälle tagasi! heitles, võitles igapidi. Lähen joonelt sulle järel’, Peremees see pidas kirvest, võtan kirve piidast välja. vaatas puugi vingerdusi, Tuiska siis sina tuulmele!” natukene siis naeratas. Puuk ütles peremehele: Herned jooksivad ülevalt “Pea sa meeles, peremees: parinaga põrandale. hoia, et sina ei irvita, Aru sai herneste omanik; natukenegi ei naera teise käest ta tõmbas kirve, minu üle mingis asjas; põrutas joonelt piidasse. naerad sa natukenegi, Puuk jäi kinni käigu peale, mõlematele siis meile hakkas sädemeid ajama, sellest paha võib sündida.” raginaga rebenema. Puuk tõttas teisele talule; Kohkus seal puugi peremees, istus üles unka juurde vaatas oma maja poole: hakkas seal peremeest ootama. tuli on maja katusel. Peremees läks tagantjärel’, Kähku tõmbas tema kirve astus joonelt rehe alla: piidast välja silmapilgul, “Tere, tere teisel korral, virutas kirve väljale. tere ja jätku terale!”— Puuk sai lahti pidemetest, “Tere, naaber, jumalime! pistis sealt kohe punuma Tulid nii ruttu tagasi...”— kodu poole kiirusega; “Tulin sinult kirvest tahtma... peremees plagas järele. Mul on oma kodust ära: Teine see teda sajatas: töölised viinud väljale; “Tõtta nüüd tulevalule kodus aga kirvest vaja — puugi sädemete peale, tarvis pakku pilbastada. tunnista tuhahunnikut!” Sul on oma praegu jõude... Peremees see jooksis koju: Toon ta varsti tagasi.” talust leidis tuhalasu... Tulija siis tõmbas kirve, Puuk see istus keset õue; tõmbas piidast oma pihku. kandekott see oli katki, Puuk aga hüppas unkast alla, karvad seljas kärssu läinud. hakkas seal herneid hagema. Peremees puugiga pragama: “Pole kirves piidas jõude — “Oh sind puuki hullupeada! ise ma teda tarvitan: Miks sa lasksid herned maha, seda-teist siin tuleb lüüa; andsid nii märku enesest!” kodu ei kõlba kirveta!” Puuk vastas peremehele: ütles herneste omanik. “Kes sind ennast käskis naerda, Puuk aga seni kogus herneid, minuga nõnda mängida — täitis koti kuhjapäini; eks ma enne hoiatanud! hakkas ülesse ajama, Vaevalt sain veel vangist lahti, tahtis unkast välja viia. elavalt ära tulema Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 134

134 | J AKOB TAMM /1861–1907/

oma katkise kotiga, eit toob piibli lauale... kärssu läinud karvadega. Kolin saatis kurva sõna: Ela ise, kuidas arvad; ühe tee läeb hauale. ei ole minust enam orja oma katkise kotiga.” (1896) Jakob Tamme Lugulaulud, 1914 Kogutud luuletused, 1959 1894 Jakob Tamme Lugulaulud, 1914 Kogutud luuletused, 1959

SUITS EBAVERE MÄEL

ÕNNEVALAMINE Suits heljub Ebavere mäel, läeb üles koidu eel; Kolde ümber, küünla valgel maast, puude vahelt salaväel vana aasta viimsel ööl ta tõuseb metsateel. asub rahvas rõõmsal palgel Kes seda suitsu vaatma läeb, õnnevalamise-tööl. see teda uduks peab, Perepoeg see hoiab panni, kuid rahva silm veel asja näeb koldes tina sulaks teeb, ja vanajutt kõik teab. kallab tina sulalt vanni; Linn olla mäe peal üleval; vesi vannis nagu keeb. sealt tõusta suitsuvool, Peremees see tahaks raha, mis kerkib koidukiirte all peretütar tahaks meest; mäelt üles nagu nool. perepoeg — eks tema taha Kuid seda linna iga silm mõrsjat välja võtta veest. ei mäe peal näha või: “Mulle vala, mulle vala!” ta ümber olla varjuilm, hüüab üks ja teine seal. mis nõiavägi lõi. Üks saab kirve, teine jala, Kord istund mäel üks õitsimees, kolmas laeva, purjed peal. kepp käes ja köidik vööl; Kohe jookseb üle keele seal seisnud linn tal silma ees — sellel-teisel seletus: see olnud külmal ööl. üks läeb tööle, teine teele, Läind poodi mees ja raha eest kolmas — ees tal kalastus. nahkkindad ostnud seal; “Vala mulle ka!”— nii hüüab siis ärgand nagu une seest: voodist, nurgast vanamees; nahkkindad põlve peal. pisut naljatada püüab: Nii räägib kindlalt rahva keel “Vaata, mul ehk kätki vees!” ja seisab tõe eest... Äkki kostab kolin väljas — Küll olla tuntud hilja veel kõiki kohutab see hääl... ka seda õitsimeest. Kananahk on kõigil seljas: laudu loobitakse sääl. (1896) Jakob Tamme Lugulaulud, 1914 Kõik on vait... Seal ohkab vana; Kogutud luuletused, 1959 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 135

135 | J AKOB TAMM /1861–1907/

EKSITUSES Ruunanaru rikkus ära möldri vana saani pära: Lintsu Juhan lumeteega pulgad puistas välja seest — suure soo peal sõitis reega; rubla maksin selle eest.” seal ta nägi eemal teest “Ja kas nüüd sa teest saad aru?”— soo peal hobust, rege, meest. “Nüüd saan aru...Vaata naru! “Mees vist ajab linde taga,” Praegu alles peksab rind — mõtles Juhan:“Ilm on vaga, kuidas vaevas küll ta mind!... praegu värske lume peal Joosta sain küll ees, küll taga — jäljed vistist’ selged seal.” ega vaenlane ei maga!... Võõras ligemale rühkis, Kui ma sind ei oleks näind, peatas hobust, higi pühkis, asi oleks halvaks läind!” hüüdis:“Kulla külamees, “Küll on lugu! Lausa ime!” aita mind siin häda sees!” arvas Juhan:“Käi kui pime!”— Juhan tõmbas ohjad pinni, “Nii ta oli!”ütles mees: pidas hobuse seal kinni, “Olin päris häda sees!” küsis:“Mis sul viga, mees? Kuidas oled häda sees?” 1896 (1897) Jakob Tamme Lugulaulud, 1914 “Kulla sõber, teed on vaja!”— Kogutud luuletused, 1959 “Pole teed —siis siia aja! Tee on siin, kus näed sa mind.”— “Tänan juhatamast sind!... Näe, nüüd saingi juba teele,” SIKK ütles võõras, istus reele: (A. T.jutustus) “Asi jällegi on hea! — Päris märjaks võttis pea. Oli sügisesel ööl... Käänlesin küll siia, sinna, Aruseljalt läksin mina kuhugi ei mõistnud minna...” Tamme poole Puna kaudu... Juhan ütles:“Veider see!... Elasin siis Tamme mõisas, Kuidas käest sul kadus tee?” käisin ema juures külas: “Kuidas kadus!... Saa sa aru! ema elas Aruseljal... Teinekord ei teelt vii maru... Tubli kepp mul oli käes — Läksin Riksu veskil ma hulkus siis neid hulle koeri. möldriga, näe, riidlema... Sain ju üle Punaoru, Sealt see tuli... Ära sõitsin, kõndsin kõrgel järve kaldal; äkki asja halva leidsin: kuu see paistis selgelt alla, kadus tee — ei näe, ei näe — tuul see puhus, järv see kohas. kas või lume peale jää!” Hirm lõi nagu südamesse. “Kust sa oled?”— “Käbisalust, Selle koha üle palju tead, sealt Metsavahe talust. juttusid on rahva suus... Riksu veskilt praegu vast Heake küll! Ma lähen, lähen; tulen tangu tegemast... äkki kuulen: krabin taga — Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 136

136 | J AKOB TAMM /1861–1907/

nagu kõnniks keegi kannul Jutustasin temale krabinaga mööda kõrt. seda, mis ma tee peal nägin. Mina pöörsin kohe ümber — Tema ütles:“Küllap oli polnud kedagi seal näha. päris sikk; jäi karjast maha, “Tuul vist kõrsi krabistas,” tuli sulle järele... arvasin ma iseendas. Või — kes teab — koht on kole — Pöörsin jälle Tamme poole. olla ennegi ju nähtud Sain seal teha mõne sammu, Punaorus seda-teist...” kuulen jälle: krabin taga; pööran ümber: kõik on vait — 1896 (1897) Jakob Tamme Lugulaulud, 1914 pole looma, pole lindu. Kogutud luuletused, 1959 “Kõrred tuules,”arvan ise, ehk küll kahtlen selle juures. Pöörsin jälle Tamme poole. Lähen, lähen, ise kuulan... KODUKÄIJA Seal ta ongi — tee, mis tahad: krabinal käib keegi kannul... Õits oli seekord Arbi all, See ei ole tuule hääl! seal küla välja taga. Vaatan üle kura õla — Meil oli nõu, et teha tuld — minu taga seisab sikk... ei olnud läidet aga. Pöörsin ümber silmapilgul, Ja aasalt koju läksin ma kepi selga kahmasin... siis läiteks hagu tooma... Sikk mis sikk... Lõin risti ette, Surm hilja-aegu hauda viis hüüdsin siis:“Ma sind ei karda; meilt ära Vana-Tooma. tagane, kui oled kurjast!” Seal selgelt õue paistis kuu, Ehk küll olin hirmu täis, tuul puhus vastu vinge... siiski ähvardasin lüüa... Mull’ tuli Toomas meelde siis, Kiirul pööras ümber sikk, hirm täitis kohe hinge. jooksis Punaoru poole, Ma võtsin kätte haokoo vilistas, kuis tuul vast vingub, ja silmad ümber heitsin. kadus ära silma eest. Näen: Toomas tuleb koomitsest... Kui ma viimaks koju jõudsin — Ma enda ära peitsin. versta paar sealt oli minna — Ta vajus nagu uduvool — läksin kohe peretuppa. maad jalgadel ei puutnud... Peerg see põles peretoas; Siis kadus ära silma eest — Kaarel istus laua ääres — maast ma ei tõusta suutnud. teate, väikse Jaani isa — Ma istuma jäin, hirmu täis, poissmees oli siis ta veel. mind riivas iga rägin... Tema istus, paikas pastlaid, Nii leidsivad seal teised mind; vaatas üles minu otsa, ma rääkisin, mis nägin. ütles:“Aadu, mis sul viga? Ja teised arvasivad kõik: Oled valge nagu lubi.” see Vana-Toomas jahib — Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 137

137 | J AKOB TAMM /1861–1907/

ta surnuaialt koju käib Ma olin kaelani ju märg ja varandust seal vahib. ja käisin nagu kütkes härg: mees ees ja teine taga. 1896 (1898) Jakob Tamme Lugulaulud, 1914 Kes teab, kuhu tahtsivad Kogutud luuletused, 1959 nad vägisi mind viia. Ma tundsin, kui mind vahtsivad — mul pole jäämist siia... Siis juhtus ühe sonni pääl, KURJA KÜÜSIS et kuulda oli kuke hääl; ma ohkasin:“Oh jumal!” Kas teate Marti Mudasoost, Jäin seisma seal ma pori sees kuis vandus ta, kuis needis: ja toibusin siis vähe... kui tõstis atra, ajas hoost, See oli koidu tõusu ees — siis tulist kurja keetis! ei toojaid olnud näha... Nüüd on ta aga teine mees: Koht oli kodust versta viis... ei kurja kuuldu kõne sees. Sain hommikuks ma koju siis — See muutus tuli nõnda: kuu aega olin haige.” “Hoost,”räägib Mart,“kord viisin ma soo randa õhtu hilja. (1897) Jakob Tamme Lugulaulud, 1914 Paar tulist panin minema, Kogutud luuletused, 1959 et loom ei läheks vilja. Siis pöörsin koju tutval teel. Ei käinud kuigi kaua veel — kaks meest mul oli juures. RONGATSI MATS Ma vaatsin ühte, vaatsin teist — mull’ asi võõras näitis: Rongatsi Mats läks mõisasse, ei kumbagi ma tunnud neist — astus kööki ara näoga, hirm kohe hinge täitis. teatas köögitüdrukule, Ma pistsin plehku kõigest väest... et on asja härra juurde; Üks tõmbas seal mul kinni käest palus härrale ütelda, ja teine rabas turjast. alandlikult ette kanda. Ei tulnud ainust sõna suust Tüdruk see teatas härrale. mul ärevuses suures; Härra saatis sõna kööki, ma mõtelda ei saanud muust, tüdruku kaudu kuulutas: kui et mul kuri juures... “Pole härral praegu aega Üks tõmbas, teine tõukas mind; Matsi asja ette võtta; ma sammusin, täis hirmu rind, oodaku natuke ometi! ja läksin, kuhu viidi. Härra soovib sirutada, Mul polnud abi loota siis — peale söögi ka puhata!” ma olin kurja ori... Ootas Mats siis köögi nurgas, Käik üle põõsaste mind viis ootas tunni, ootas teise, ja läbi vee ja pori... kübeme ehk kolmandatki, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 138

138 | J AKOB TAMM /1861–1907/

vaatas, kuis vaagnaid kanneti, kus aga kubjas käis kepiga. kuidas kausse koristati, Härra ehk alles veel mäletab lusikaidki loputati. oma poisikesepõlve, Siis sai luba sisse minna, kui veel kallis kepiõigus härra kontori astuda. taluinimest talitses. Mats seal astus härra ette, Eks mu isa olnud kubjas astus suures alanduses, härra kalli papa juures!... käänas selja kassiküüru, Selgesti mul see on meeles: kummardas kõige kehaga, Mis oli viga siis elada! teretas haleda häälega, Oh seda armast teoaega! kaapis oma kahe käega Kuidas siis selga kooriti, härra jalgu orja viisi. laiska tööle toibutati! Härra istus laias toolis Tohtind ei mujale tikkuda, sigarit seal suitsetades, Venemaale ära minna. kallistust vaikselt kannatas; Pidi alati elama tundis ta ju Matsi tungi oma mõisa mõjukonnas, harjund kombeid avaldada, oma härra hoolekonnas. härra ees alandust näidata, Oli siis orje igal härral, nagu muiste just nõueti, teenijaid igal talulgi... kui veel mõisas kohut peeti, Oh minu isa mälestust! tallis keppi tarvitati Ülikallis on ta mulle, pihapealist pehmendada, sest et endist kepiaega seljapealist sinistada; tema kaasas ma mäletan. kui veel alandust osati, Mis on rahvas tema kõrval? mõisa õues agarasti Ehk need halvad ajalehed härra sääri silitati. ühes toimetajatega, Härra küsis:“Mis on asja, kes need endist teoaega Mats, sul praegu siin paluda? süsimustaks nüüd sõimavad? Räägi kohe — aeg on kasin!” Aulik härra, heitke nõusse, Kõver alles kummardusest, hakake asja kallale: Mats seal ütles ahastavalt: oleks vaja endist õigust, “Kuidas küll härrale kõnelen!... teoõigust üles võtta... Aulik härra, olge abiks! Ühes teiste härradega Talupoeg on tooreks läinud, seadust teha ehk suudate. taha ei enam tööle tulla, Andke laisad mõisa hoolde, põllutööle põlisele, kepi alla kasvatada, tikub linnasse tülinaks, küllap siis sõna kuulavad, vabrikusse vedelejaks. põllu külge kinninevad.” Mul on talu härra armust — Härra kuulas, härra vaatas, teenrit ei saanud tänavu. härra kuulas Matsi kõnet, Oli ju enne asi teine, härra vaatas Matsi näkku; hoopis teine igal kohal, säärast mõtet talumehelt Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 139

139 | J AKOB TAMM /1861–1907/

poleks ta iganes oodanud. KÕRTSI EES Suust tema puhus suitsurõnga, arvas: vast ehk ta irvitab, Kirik väljas. Rahvas seisab tikub tegema siin nalja, Kulbi kõrtsi ees. pilkavat kõnet pidama. Viin seal näitab oma väge, Matsi näol näha aga näitab, kus on mees. polnud pilget pisematki: Topsi-Madis, Õlle-Tõnu, soov pidi südamest tulema. Karjajaagu-Jass, Suust võttis härra sigari; Pussi-Jaan — need kisklevad seal härra mõtles, härra ütles, nagu koer ja kass. mõtles ja ütles nii Matsile: Vaatajate vaigistusel “Aga mis sa ise arvaks, lahing lõpeb pea... kui sind ennast kepi alla Kes seal võitis, kes seal kaotas — teiste kaasas ka tõmmataks?” mine seda tea. “Aulik härra teevad nalja!” Topsi-Madis, Õlle-Tõnu ütles Mats seal erutatult: tuigerdamas teel; “Eks mu isa olnud enne Pussi-Jaan on Jassi seltsis osav küll kupja-ametis. väherdavad veel. Ega käbi kännust kuku, Mõlemad on platsil pikku kaarnast ei kana sigine: porilombi sees... Jõudu on minulgi jõrada, Kulbi härra sõidab mööda, kõri küllalt käratseda, hallid tõlla ees. kärmust keppi keeritada. Topsi-Madis tee pealt ennast Kubjast härrale on vaja kraavi keerutab... teorahva rahustuseks: Rahvas rabab mütsid maha, kupjaks ma kõlban kindlasti.” härrat teretab. Härra vaatab kõrtsiesist, (1898) Tamme Lugulaulud, 1914 rahvahulka näeb; Kogutud luuletused, 1959 tema aulik nägu kohe naeru laadi läeb. Küllap mõtleb mõisahärra: “Õnnega ma koos! Rahaallik, nagu näha, jookseb täies hoos. Kõrtsi renti teisel aastal tõstan kõrgemaks... Kõrtsimehel muidugi ju pung on hästi paks.”

(1899) Jakob Tamme Lugulaulud, 1914 Kogutud luuletused, 1959 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 140

140 | J AKOB TAMM /1861–1907/

REHETULI LÜPSIK Rahvanali Kui Ebaveres kõrtsi veel Härra tuli öösel rehte ei olnud — enne meid, vaatama, kuis nõudis hool: teemehed jäivad metsateel kas on reheasjad korras seal söötma hobuseid. või on kurja kuskil pool. Öö oli, kevadene öö, Reheahjus põles tuli, ja ööbik laksu lõi. koldes istus rehepapp... Mäe ümber heljus uduvöö Tuld ta raius taela külge... ja rohi kastet jõi. Tuliraud lõi rapp ja rapp. Täis õrnust valvas Hämarik, “Mis sa teed seal?”— “Raiun, härra, ju Koitu ootas ta... piibu peale tuld.”— “Või näe! Tee oli meestel tulla pikk, Miks sa tuld ei ahjust võta?” paik paras puhata. — “Härra tuld vist?... See ei läe!” Nad loomad sööma lasksivad — Härra muigas:“Nõnda, nõnda! tükk teed veel oli eel, — Ausus mehel vere sees. ka ise einet võtsivad Nüüd võin päris rahul olla: sealsamas metsateel, see on alles õige mees!” ja süües püüti rääkida küll ööst, küll tööst, küll teest... 1901 (1902) Kogutud luuletused, 1959 “Kai! Too ju õlut kapaga!” hääl kuuldus metsa seest. “Kai!”— hüüdis teemees südikalt — “Too õlut meile ka!” ILM ON SUUR Neid astus välja metsa alt, Rahvanali käes lüpsik õllega. “Kui õlle joonud olete,” Kalu müüma Kihnu saarelt nii tõstis tema häält, Pärnumaale tuli mees, “siis pange lüpsik põõsasse— sõitis maad ju mitu versta: küll saan ta kätte säält.” külad, pered ikka ees. Neid ära läks. Käest kätte käis Imestama selle üle seal lüpsik valge, lai. hakkas tema viimaks teel. Ta oli õlut päris täis — “I l m o n s u u r,”ta hüüdis järsku, ja viimaks tühjaks sai. “otsa pole kuskil veel. “Jook hea, kuid, kahjuks, lõppes see!” Igal pool on pered, külad, nii sõnas iga suu. igal pool on ikka maa!... Üks meestest pani põõsasse Sõitsin küll ju mitu versta — siis tühja lüpsiku. äärele ei siiski saa!” “Kes aga õlut meile tõi ja kus ta viibib nüüd?” (1901) Kogutud luuletused, 1959 Ei keegi seletada või — ka asjatuks jäi hüüd. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 141

141 | J AKOB TAMM /1861–1907/

Koit astus üles. Hämarik ju andis tungla käest — öö see ei olnud kuigi pikk — mets helkis eluväest. Mets kõlas häältest siin ja seal ja ööbik laksu lõi. Koit hiilgas kõrge taeva peal ja päikest üles tõi. Ju lõppes puhkus. Rakkesse seal loomad seati siis. Üks meestest vaatas põõsasse: “Kes lüpsiku siit viis?” “Ei keegi! Kus ta oli, kus?” ja järsku lõppes jutt. “See oli vist küll viirastus!” Teemeestel tekkis rutt... “Ei head see asi tähenda!” nii mõtles kartlik meel: “Mis tulla võib, on teadmata, kuid midagi on eel!” Mis tuli? Aeg tõi arutust; läind see, mis oli eel: kõrts tehti pärast sinna just, kus õlut joodi teel. See kõrts siis rahvast jootis seal küll aastakümneid vist. Tal katkes katus seinte peal, sein tahtis tugemist. Nüüd kõrts on kuiv, sest monopol tal võttis võimu käest. Veel maja jäi — see ida pool on Ebavere mäest. Küll tühi lüpsik kord ka kaob, et jälge tast ei jää; ta viimaks metsa sisse vaob, mis mäel ja ümber mäe.

(1903) Jakob Tamme Lugulaulud, 1914 Kogutud luuletused, 1959 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 142

142 | P EETER J AKOBSON /1854–1899/

PEETER JAKOBSON

EESTI SOLDATI SURM BULGAARIAS

Ju mitu tundi kestab hirmus sõda ja sadanded on langend võitlusel, kuid vapralt sammub vägi surmarada, kas võit või surm on sihiks kõikidel. Küll kerkib maa ja õhud värisevad ja suitsupilved kat’vad päikese; küll hüüab pasun, trummid põrisevad, nad vaimustavad vapraid surmale. Seal tammevõsandikus haljal rohul üks eesti soldat viimsel võitlusel, ta silmad vaat’vad, süda pole rahul, ta saadaks viimast tervit omastel’. Siin astub mööda minnes tema ligi üks truu ja ustav sõjaseltsimees. Ta pühib rätikuga otsalt higi ja seisateleb pisut tema ees. “Oh sõber, hea, et sinu viimsel tunnil su juurde õnnekombel juhtusin. Sa sured isamaa ja keisri sunnil ja varsti lõpetud on sinu piin.” Siis surija veel tahab kätt tall’ anda, kuid nõrk on käsi — langeb tagasi, ei ole võimu teda enam kanda, siis tasa räägib temal’ ometi: “Ma suren siin — oh andku taevas võitu, et saaks need mäed ja rahvas vabastud; ei näha saa ma homse päeva koitu, tee sina siis, mis vandes lubanud. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 143

143 | P EETER J AKOBSON /1854–1899/

Mu Eestimaa seal kaugel põhjarannal, kus jäi mu arm, kus jätsin omakseid, kus hoidis mind mu ema armurinnal, — kui lähed, vii neil tuhat tervikseid.” Kui surija neid sõnu rääkind oli, siis tõmbas hinge sügavasti ta, ta rinnus kustus viimne elutuli ning vapper soldat suri rahuga. Siis kolm kord peotäie mulda pani ta rinnal’ seltsimees ja rääkis veel: “Nüüd puhka siin — sul igavene uni, ehk langen ma su seltsi täna veel.”

P.Jakobson’i Luuletused I, 1884 Eesti luule, 1967

WANEMUINE WANGIS

Kord pidasiwad sortsilased nõu, Et Wanemuinet wangi panna, Seks arwasiwad sündsaks oma õu’, Kust laulu heal ei wälja minna; Sest äratama pidada ta laul Kõik kalju walda nende wasta Ja kahju tegewat see nende auul’. “Ei seda tohi teha lasta!” Seal juhtus Wanemuine kõndima Kord sortsi pere lähedalle, Siis kinni tabasiwad nemad ta’ Ja panid kindla wahi alla. Ning ise nõu weel oli sortsidel: Nad jätsid kandle kätte talle, Et nende suurematel pidudel Ta mängiks sortsi wõerastelle. Mis pidi Wanemuine tegema, Sest wahid, lukud hoidsid teda? Ta wõttis kandle, hakkas mängima, Et wangi põlwe unustada. Waat’, tema laul siis lukud lahti lõi Ja sortsilasi seisma sundis; Ta wahtidelle raske une tõi Ja — laulik wabalt wälja kõndis.

P.Jakobson’i Luuletused II, 1885 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 144

144 | K ARL E DUARD S ÖÖT /1862–1950/

KARL EDUARD SÖÖT

ENDISED VAIMUD Ja karmilt käsib tema hääl Nii vaiksel, vaiksel ööl. Kus lõpeb meie põllu siht Neil kõigil ütlemata rutt, Ja võsa, heinamaa, Mis imeline näib, Sääl algab mustem mullakiht Ja vahel sekka kostab nutt — Ju mõisametsaga. See hingest läbi käib. Sääl metsas seisab kingu pääl Kuid vare keskel tore laud, Pool-lagund vare veel, Kus vahtu ajab viin — Mis nagu jutustaja hääl Ei rüütlisugu surmahaud On oleviku teel. Või vaigistada siin: Sääl iga aasta jaani-ööl Siin kooljas hüppab kooljaga, Näib hilist liikumist, Siin algab pidumäng, Näib müürivarel mõisatööl Siin kaetakse siidiga Veel endist teolist. Nii pehme uinusäng. — On taeva sõrvas ehavöö Nii kestab pidu ühel lool Kui hõbe hiilgamas, Veel kaua edasi, On alanud ju vaikne öö Nii kannab teoliste hool Ja ilm ju puhkamas, — Veel kive müürini. Siis kutsub imeline sund Kui aga kesköö-tunni aal Nad hauast ülesse, Kukk tõstab oma häält, Et unustada surmaund Siis segadus on vaime raal — Ja minna varele. Nad kadund müüri päält. Sääl mitu tuhat kondikätt On rutulisel tööl: 1886 (1887) Aasa õied I, 1890 Üks kannab kive, teine vett Kogutud luuletused, 1943 Nii vaiksel, vaiksel ööl. Sääl kõnnib kubjas muru pääl — Piits ripub rihmavööl — Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 145

145 | K ARL E DUARD S ÖÖT /1862–1950/

KUKERISTI PEREMEES

Laial põllul, seal, kus aurab Lõppemata higi, vaev, Rammusama vilja keskel Ahervare, vana kaev. Vana kaev ja ahervare Ainsad mälestused veel Vanast Kukeristi talust Mitmesaja aasta teel. Kukeristil iga öösi Tuli põleb ahju sees. Seda kohendab ja kütab Kukeristi peremees. Mööda salvi, panged käes, Astub alla peremees; Kastab heinamaad ja põldu Selges, kosutavas vees. Igal aastal vastu võtab Teda kevadine öö, Sügisel ta ära tõttab, Kui on lõppend põllutöö. Kui ta jagas kastet, soojust, Kuidas taimed tõusid siis! Rõõmsal palgel noor ja vana Talle tänuohvrit viis. Pidas aga mõni halvaks Tema õnnistavat tööd, Sellele ta saatis külma, Hävitavat hallaööd.

(1893) Rõõm ja mure, 1894 Kogutud luuletused, 1943

JAAK KAJAK

“Nüüd lõbule tehakse lõpp! Sest palju sul oli mahti: Sa müüsid metsa ja pidasid jahti, Ja otsa ega määra ei olnud kurjal, Nüüd tantsigu kasakanuut sinu turjal Ja tehku selgeks, et vahe on härra ja orja vahel! Mina olen parun v.Uniküll, pikk minu perekonna ahel!” Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 146

146 | K ARL E DUARD S ÖÖT /1862–1950/

Ja nad põgenesid, põgenesid alasti metsa ja soosse, Sest valjul käel loodi korda ärevuse voosse. Metsa ääres küünis peeti koosolek ära, Seal astus üles Palumäe Mihkel, Julgustas teisi:“Ega kao veel lootuse sära! Suur Tõll, kuningas, ootab ihkel Kärlas söötinud kalmukünka süles, — Tarvis aina hüüda — ta tõuseb üles!” “Äratussõnu tunneb ainult Jaak Kajak!” “Jaak Kajak?” “Jaak Kajak, kellel mererannas majak!” “Maraspää, tõtta siis sinna! Pane talle nõudmine ette, Enne kui hukatus tabaks meid, kõik langeks vette: Mingu tema Suur-Tõllu kalmule, äratagu teda! Tuleviku, vabaduse nimel tehku ta seda!” Maraspää käsuga läks. Sumas metsas mööda padrikut pikka, Mööda soolaukaid edasi ikka ja ikka, Kuni viimaks välja nõmmele sai... (Saaremaa nõmm lage ja lai, Siin ja seal mõni kivimürakas kui maja, Mõni kidur kadak, eemal näljapõllu raja.) Ja sügisene kõle ida-kagu ja jäätanud lumekiud Lõivad talle näkku kui terastraadist siud. Aga siis tuli öö, Mis nõmmele langes kui laiduv võrguvöö. “Jaak Kajak, Jaak Kajak!”kihas kui vere sees, “Kes ärataks Tõllu, tema’p viimane mees?” Maraspää otsis rada mere poole, mis veel kaugel, kaotas ra’ad ja teed, Käis ringi, kui seoksid nägemata käed. Ja siis lõppes viimane jõud — ta langes maha, Soovis, et surm oleks tulnud, — elu nii paha! Kuid uneski kordus:“Jaak Kajak, Jaak Kajak!” Sihiks tal mererannas majak... Hommiku eha mingi koleda avas, Kui uinuja ärkas oma lumises lavas Ühe kivi ääres, mis talle varju andis, Tuisu sees keeruna hange kandis...

Teiselpool kivi oli jäletu, kõrge kaak: Tema küljes kõlkus — Majaka Jaak! Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 147

147 | K ARL E DUARD S ÖÖT /1862–1950/

Ja üle kaagi tõusis kauge sügisene päike: Siiski pole kadund veel lootuse läige!...

(1910) Kodu, 1921 Valitud luuletused, 1946

VARI

Õige ligi, õige ligi minu kõrval Käisid sina kruusatatud maantee sõrval. Meie üle laotas hõlmu suine öö. Tundsime, kuis peksis süda, pale hõõgas. Pehme tuule liigutusel rukis voogas Ühe kiviristi ümber kalda eel. Äkki kostis lapse nutt... see kalmult kaikus. Jahmatades ärkas uinuv, sume vaikus; Vari mingi roomas üle peenravöö. Sa lõid risti ette.Vari nagu oigas. Nagu värises ja üle kraavi loigas... Kiiremalt kuid meie tõttasime teel.

1910 (1916) Kodu, 1921 Kogutud luuletused, 1943

KOERAKOONUD

Õhtu oli vaikne, taevas mustav-hall ja rõhuv; Kaugelt oja-äärt ja võsa varjas udurüüd. Metsast aga kajas tantsutrall ja rõõmus hüüd. Läksin alla vainu ääre... Keda küll ei kutsuks Noorte õitseliste kogumaa ja metsatelk, Nende rõõm ja nali, laul ja vilkuv tulehelk!? Kohutav, mis nägin:... Mühakus seal kuuse varjus Seisid hobused, kui hundi hirmul, värinal. Tõusis kisa... midagi kui põles särinal. Ümber tule hüppas kirev koerakoonu-kari... Hoogu andis ähvardades koolja luine näpp, Tantsus keerles inimese jalg ja koera käpp.

(1910) Kodu, 1921 Kogutud luuletused, 1943 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 148

148 | K ARL E DUARD S ÖÖT /1862–1950/

LAADATEEL

Tulin laadalt. Sõitsin otse üle lodu, Et veel enne keskööd oleksin ju kodu. Taevas oli pilves, teedki näha raske. Hobu äkki turnas, kargas tee pealt kõrva... Vaatan põiki teinepoole kraavi sõrva: Seal üks kogu — liigub nagu inimene. Läheb, aga ilma samme tegemata, Vajumata sügisesse poripatta... Sunnin hobust, aga võõrast ei saa mööda. Tunnistan... ja tunnen: Peeter Teistre perest On see rändur! Nägu tal kui tilguks verest... Hüppab siis ja kaob, nagu õhu sisse... Koju jõudes kuulsin teadet Peetri surmast, Ja nii selgus nähtki süngest kujust, urmast... Mulle jääb see meele eluajaks.

(1910) Kodu, 1921 Kogutud luuletused, 1943

PÕLISMETSA JÄRV

Põlismetsa järv on sügav, ohurikas; Mustav on ta põhi, salalik ta süle. Puie ladvul kudrutamas tedrekikas. Sahin sünge võrku kujub lainte üle. See, kes jaani-öösi järve voogu laskub, Terveks igast hädast saab; kuid teadku siiski, Et seal vesi silmapilgul vereks raskub, Tardund vereks, mürgiliseks iga piiskki.

(1910) Kodu, 1921 Kogutud luuletused, 1943

METSAJÄRVE SALADUS

Põlismetsa laas on salalik ja tume; Sammaldanud kuused, emalepad, haavad Seal kui kohutava vaimukuju saavad. Põlismetsa laas on salalik ja tume. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 149

149 | K ARL E DUARD S ÖÖT /1862–1950/

Laanekurus peitub järv, mis must ja sügav; Teda hämarvalgel näinud hallid ajad, Õhtul uinutanud rabakana kajad. Laanekurus peitub järv, mis must ja sügav. Põlismetsa õhk on uimastav ja vaikne. Pilverünkad rasked seisavad kui raugel, Nagu peidupaika nõudes metsa laugel. Põlismetsa õhk on uimastav ja vaikne. Kus on mees, kel julgust jätkuks laande minna, Järvele, kus nagu verevanne valvab, Iga sõna huilgab, südamesse salvab? Kus on mees, kel julgust jätkub laande minna? Oled metsajärve kaldal, vaata ette! Laineist tõusevad, — sa värisedes näed — Verest nõretavad valged naisekäed... Oled metsajärve kaldal, vaata ette!

1915 Kodu, 1921 Kogutud luuletused, 1943

KESKÖÖL

Täiskuu hämar-kurvas läikes Kesköö-tunnil uinub alev. Noormees — pühakirja jünger — Tukkuma jäänd laua taha... Piibel ees tal — tolmund, vana — Lugemiseks lahti löödud Täiskuu hämar-kurvas läikes. Kesköö-tunnil uinub alev... Korraks avaneb kuid aken. Ilmub koolja kondikere: Üle nooremehe õla Püüab lugeda, mis kirjas Täiskuu hämar-kurvas läikes...

1915 Kodu, 1921 Kogutud luuletused, 1943 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 150

150 | K ARL E DUARD S ÖÖT /1862–1950/

ALEVIPOISID MÄNGISID VABADUSRIST MARJAST... Sõitis nooruke sõjasta, Alevipoisid mängisid marjast Vaenuväljalt vapper venda; Kraavi kaldal.“Jõudu sekka!” Tahtis taas kodu kaeda, Kostab korraga kare hääl... Igatses isa majada, “Jõudu tarvis!...Võta ka istet!” Ihkas jo kodus asuda, Istub võõras ja varsti hüüab Hingata kodusta hõngu, Teiste seltsis:“Näe, pott on trump!”... Kodu sauna suitsukesta. Alevipoisid mängisid marjast Ihkas maad jalulla maitsta, Kraavi kaldal... Jõudu sekka!... Kontsalla kodu kamarat, “Korat, küll ma sull’ oppust anna!” Kui oli kuid sõjas sõdinud, Vastab hoobeldes Topsi-Toomas; Kaua kõmpind koolu teeda. Tõstab siis pilgu ja märkab — ennäe: Tahtis näha taadikesta, Võõrale kasvavad sarved pähe... Emakesta hellakesta, Alevipoisid mängisid marjast... Õekesta õrnakesta, Sõstraõita sõtsikesta. 1915 Kodu, 1921 Emakene, ennekene, Kogutud luuletused, 1943 Hellameelne, kullakeelne, Tõttasi tare lävele, Usta haagista avama: “Tere, poega, mu pojuke, LIUGLEVAD VALGED Ole terve tulemasta, NEIUKINGAD... Kodu raale rühkimasta, Memmeda mäletamasta. Liuglevad valged neiukingad Kust need armid said koledad, Kahvatu kuu sinavais kiiris; Verevorbid need verevad Käivad keeruna läbi linna, Poju kalli kulmu külge, Leiavad tänava laia lõpu. Marjukese meelekohta?” Kivisel käigul kui helmerida, “Eidekene, hellakene, Hõbetaalrite veetlev läik, Memmekene, marjakene, Liuglevad valged neiukingad, Armid need on Ingerista, Kahvatu kuu sinavais kiiris... Vorbid Valgamaa rajalta, Ehatäht särab, ja naeratab kuu, Haavad laiad Lätimaalta. Need on meelel mõõga märgid, Pigistab kinni teise silma. Kuulimärgid kulmu küljes, Varjud kuid sügavad kaasa käivad, Neidap langes lennatessa, Mustavad jäänud jälgedena... Tulid kui viluvaresed, Liuglevad valged neiukingad... Kullid kurja kuulutelles, Neidap lendas lepikusta, 1915 Kodu, 1921 Sadeli neid saarikusta, Kogutud luuletused, 1943 Määramata männikusta…” Sõstraõisi sõtsikene, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 151

151 | K ARL E DUARD S ÖÖT /1862–1950/

Õekene õrnasilma Rehakirja, rahakirja Tõttas venda tervitama, Sidusin oma sõbra haava, Tulijada tunnistama: Surmahaava, urmahaava, “Tere venda, vennikene, Verevoolu vaigistajaks, Kasvukaasa kallikene. Surma suure summutajaks.” Küll oled närbinud näosta, Õde mõistis mõtteline, Lohku langenud põsista! Kohe kostis, varsti vastas: Küll pidid nälga vist nägema, Ole terve, hella velle, Külma kanget kannatama! Sõjasõpra aitamasta, Said vist piina pöörast tunda, Sõjakaasat köitemasta, Verivaeva võigast tunda, Surma suusta päästemasta! Tulituska tülgast tunda?” Ole terve teise võrra “Õekene õrnasilma Ise külma kannatamast, Sõstraõisi sõtsikene, Terastuules tarretamast, Küll näeb nälgada sõjassa, Lumelobjas luitumasta!” Januda sõja seassa, Tuli taati siis tareje, Sõja leili leitsakussa. Isa kamberi kaema See paneb vendi vankumaie, Sõjameesta, sõidumeesta, Noorukesi nõrkemaie. Vaenuvälja vahva meesta: Küll on külmagi sõjassa, “Tere, poiss, kuningapoega, Küll on külma, jätkub jääda, Tere, mees vaba maleva! Palju pakase piduda. Tore, et tulid tagasi, Tuules laulab pulmalaulu, Sõjakeerusta karastud, Pulmalaulu, armulaulu, Sõjamöllusta mehine. Viimsepäeva vimma laulu. Millest said sa ristid rinda, Sestap käed kärtsu löövad, Ristid rinda, kullad kanda?” Jalavarbad vaibunevad, “Isa armas, ätti kallis, Jalatallad tardunevad, Minu kange kasvataja! Süda jääb servi seisamaie.” Ristid rinda, kullad kanda Neitsi veel kord nõudemaie, Sellest sain, et ees mina käisin, Pärgapea aga pärima: Kuuli külvis keerutelin. “Vennakene, veljekene, Mõõga möllus maadelesin, Kuhu sa, kallis, kaotasid, Piigi pillussa püsisin. Kuhu sa, kulda, kukutasid Sellest sain ma rinda risti, Kaelaräti räätsakirja, Et seisin sõja seassa, Rehakirja, rahakirja, Vaenumeeste miiliahjus, Mis sulle minnes ma sidusin Raudatontide tulessa; Varjuks tumma talve vastu, Pea et pistsin piigi ette, Katteks kurdi külma vastu, Kulmu kuuma kuuli ette, Sõgeda aga surma vastu?” Rinna raske raua ette, “Oh minu hella õekene, Surma sirbile sihiksi, Sõlisrinda sõtsikene, Surma tapperi tabada, Rätiga ma räätsakirja, Eest kõige koduse rahva, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 152

152 | K ARL E DUARD S ÖÖT /1862–1950/

Eesta see isade Eesti. Sellest sain ma rinda risti, Vabaduse võidu risti!”

1915–1942 Vabadusr ist, 1928 Kogutud luuletused, 1943

SOEND

Heinakaare lõpetanud, pere asus sööma Võssakasvand metsaäärel, talu niidu rajal. Eemal helkis luht ning raba koovitaja kajal. Peremees — ju hall ja vana — võttis leivapätsi, Peale heitis ristimärgi ja siis kääru lõikas. “Hurjoh, hunt, sa lambavaras!”sulane kuid hõikas. Pere ehmus!… Susi tõesti piilus lepapõõsas, — Silmavaade näljapiinas haliseja, paluv. Ei siin külmaks jäänud süda, muidu kõike taluv. Peremees siis tüki leiba kahmas — noa otsast Ulatas:“Säh, metsaloom!… Eks ole imelugu — Vaatab, nagu inimene oleks, oma sugu!” Susi haaras leivatüki, väitse — silmist kadus, Püsimata läbi puges padrikust ja palust Ega hoolind lõbemesse tekkind haava valust. Möödus kibe heinategu, peremees läks linna: Tarvis oli pastlanahka, leivakõrvast — silku, Naistelegi nipet-näpet, palderjanitilku. Astus poodi tuttavasse. Kaupmees leti taga Oli tegev kaubamüügil, haava-arm kuid huules, Nägu pruuniks jumestunud päikselõõmas, tuules. Letil lebav nuga taadi tähelpanu võitis. Lausus:“Just kui minu oma!”— väitse pihku rapsas. “Heinal olles metsasusi käest mul selle napsas!” “Sa ei eksi,”— vastas kaupmees — “nuga kuulub sulle! Aastat seitse — kui ei peta mind siin ajaloend — Uitasin ma karjamaal ja metsas — olin soend! Tänan sind!… Et heldis sinu süda, leiba andsid — Hundinahast, vande alt sa nõnda minu päästsid, Inimelu võimalused mulle ilmas säästsid.”

(1934) Kuusirbi õsu, 1937 Kogutud luuletused, 1943 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 153

153 | K ARL E DUARD S ÖÖT /1862–1950/

KATK

Kohutavat katku, kurja Musta Surma Pole tänapäeval rahvas enam näinud; Vanasti on tema tihti võõrsil käinud. Harva olnud leida inimest, kes oleks Tema külmast kaisust põgeneda suutnud, Keda poleks tema surma–astel puutnud. Majad, terved külad olnud rahvast tühjad, Ja kes inimjälge leidnud teel või väljal, Suudelnud on seda nagu ihanäljal. Vanasti, kui kord ta jälle ründas rahvast, Hoolimata nõudis ohvrit maal kui linnas, Inimeste väärtust mõõtes ühtlushinnas. Ainult Pakri saar veel oli puutumata, Nii et sealne rahvas nalja heitis aiva: Katk ei saagi siia, katkul pole laeva! Mannermaale oli meestel korraks asja Ja nad killakorras võtsid reisu ette, — Parandusel seisvad paadid lasksid vette. Kui nad koju tulles kogunesid randa, Paatidesse läksid, kaugelt üle aasa Viipas võõras mees, kui tahtes tulla kaasa. Võõra ligi jõudes märkasid nad alles Tema musta mantlit, võigas-sünget kuju, Vikatit ta õlal!… See viis meestel tuju. Võõras aga hüppas paati paremasse… Ja siis tõukas kaldalt sõidukite parve, Nagu peremees, kel kiirustuseks tarve. Saarerahvas märkas tulijaid ju kaugelt, Nägi esipaadi tüüril musta mehe, Kellel lipuks vikat — surmarongi ehe. Inimesi randa tõttas noori, vanu, Et saaks viimaks maa poolt uudisteate mingi, Küsida, miks uidab võõras isand ringi. Ei nad saanud aga vähemaidki teateid, Sest et s u r n u d tummalt istusid seal pingis, Kooljapaat seal kooljapaadi kõrval ringis. Äkki hüppas paadist mustamantli-kandja: Kaldal-olijate sekka minna maldas — Hetkel samal kõiki surmatard siis valdas. See ep oli Katk, kes tulnud Pakri randa Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 154

154 | K ARL E DUARD S ÖÖT /1862–1950/

Hävitama rahvast hoolimata, julmalt, Tabades kas töölt, kas pillerkaarelt, pulmalt. Kuhu iganes ta ilmus, pilgu heitis — Jalapealt seal loogu varisesid mehed, Väetid lapsed, naised langesid kui lehed. Põgenesid pered, tühjaks jäid kõik külad, Ja kui teda keegi silmas taparetkel, Hääletult see maha langes samal hetkel. Pime piksepilv kord varjas õhtupäikse. Eidekene üksi olles ketras tares… Kuulutas ent kurja õues kraaksuv vares. Äkki uks läks lahti, välgu võikal paistel Näkku viras talle nagu vereurma — Sisse astumas ta nägi – Musta Surma! “Oled kes sa tahes, — Jumal-Looja nimel Tere tulemast!”... nii eidekene hüüdis, Ennast julgena seal näidata veel püüdis. Võõras võpatas, kui nime — Jumal kuulis, Lausus:“Küllalt sellest!... Jätan Pakri saare! Teisal töö mind ootab.Algan uue kaare!” Nii ta kadus uksest. Eidekene toibus... Kui ta kambri sumbund õhust astus õue, Säras õhtupäike pärast vaikind kõue. Musta koletist vaid nägi ta veel rannal, Kui see haaras aerud, paadi vette tõukas Ja siis kiirelt kadus hämaruse lõukas.

(1936) Kuusirbi õsu, 1937 Kogutud luuletused, 1943

VIINA-MATSI TANTSUTRALLING

Palmse kandis mererand kui surmas suikus, Hooti sügisvihma tinaraskelt tilkus, Siin ja seal vaid mõni hilistuli vilkus. Palmse kandis mererand kui surmas suikus. Viina-Matsil löödi aga tantsutralli, Nagu harilikult, kaetud akna varjus. Viiulile jätkus tööd — see vingus, karjus. Viina-Matsil löödi aga tantsutralli. Talu oli rikas, tütar noor ja nägus: Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 155

155 | K ARL E DUARD S ÖÖT /1862–1950/

Sõpru, kosilasi käis seal omast vallast; Neid käis tihti kaugemaltki — Narvast, Sallast. Talu oli rikas, tütar noor ja nägus. Nõndap kordus jälle. Tantsiti ja joodi: Varsti tõusis tuju, vabanesid keeled, — Leekima siis lõid ka piduliste meeled. Nõndap kordus jälle. Tantsiti ja joodi. “Pilli-Peeter, joo ja mängi, kurat, mängi! Meie tantsime, et põrgulagi nõtkub, Mõtleb mõni: põrguema vokki sõtkub. Pilli-Peeter, joo ja mängi, kurat, mängi!” Peeter jõi ja mängis… Viiul vingus, karjus. Tantsupaarid keerlesid, et pagan võtku, Peretütar ilus oskas hästi sõtku! Peeter jõi ja mängis… Viiul vingus, karjus. Jooma-uimas tahtis Peeter vabaneda Armupiinast, peretütrest...Viiul vingus. Keeled lemmeldasid valulises pingus... Joomauimas tahtis Peeter vabaneda. Paljapäi ta tormas välja sügisöösse. Kuidas meeletuses mõtles samme seada? Mis on inimesel teise hädast teada? Paljapäi ta tormas välja sügisöösse. — Teisel päeval rahvas kurba lugu rääkis: Peeter leitud surnult Viina-Matsi õues, Kaetud sügislehte kollast, haavad põues… Teisel päeval rahvas kurba lugu rääkis.

Kuusirbi õsu, 1937 Kogutud luuletused, 1943

VÕÕRSIL UINUJA KAEBUS

Preisimaa piiri ääres hauda heideti, Mullakihti vaevalt rutuga peideti Sõdur, kes haavatuna lahingus suri — Üks noist tuhandeist — mõttetu uri. Rahu ei leidnud ta võõramaa rajal, Kaebab nüüd vilude iilide kajal: “Miks minu osaks sai lõputa piin? Miks olen neetud ma puhkama siin?” Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 156

156 | K ARL E DUARD S ÖÖT /1862–1950/

Kas minul süüdi nõnda armetu palju, LEEVIKU LELL Et oled, saatus, mu vastu nii valju? Et ei lubanud kodumaa raad Muinaslugu jutustas Leeviku lell, Viimaseks puhkuseks jalatäit maad? Ajakäiku arvestas igivana kell. Rinda sõtkub siin sõjasõnni kari, Jutustas mees ühest näkineiust, Olen ainult vilets varjude vari. Sõnajalaõie öösisest leiust. Sügisepori ja marude kaik, — Jutustas Kalevist, Tõnni vakast, Siin minu viimane puhkepaik! Vägimehe hobuse kuldsest lakast. Pea kohal põriseb sõjavankri pöid Muinaslugu jutustas Leeviku lell, Häirides uinuja päevi ja öid. Ajakäiku arvestas igivana kell. Hauda ei tähista tähtede helk, Jutustas lugu, kuis majas käis Mumm, Kaugel kodune taevatelk.” Sõnade võlu avaldas lumm; * Jutustas päikese võimust ja kuust, Öö oli õudne, tuhises tuul — Tuhandeaastasest tammepuust. Oleks kui sosistand venna huul. Muinaslugu jutustas Leeviku lell. Astusin õue: seal hulpis üks vari, Värises pihlapuul kobara sari. (1941) Kogutud luuletused, 1943

Kuusirbi õsu, 1937 Kogutud luuletused, 1943 LABIDAMEES

Unenägu kohutav ja sünge ÖINE SÜNDMUS Ei mu meelest taha unuda: Päike loojus. Surnumatja kuju Pime oli öö. Käis tahmane töö: Kerkis udust, kasvas hiiglaseks. Musta täkku rautas mees. Viimsed päiksekiired virvendasid Täkul, ime küll, inimese nägu — Tema labidal kui verelaik... Tooste isanda varitsev vaade. Unenägu kohutav ja sünge Vuhises,tuhises lõõtsatuul, Ei mu meelest taha unuda. Sädemeid sähvis ääsisuul. Hämar nähtus, võigas varjukuju, Pime oli öö. Käis tahmane töö: Mida ebameeli ennustad? Musta täkku rautas mees. Saatus, on see sinu range saadik Äkitselt kostis ent kukelaul: Või ehk haige vaimu viirastus, Hobune hirnahtas; nagu sikk Unenägu kohutav ja sünge? Eest ja tagant ta üles lõi Ja siis kadus kui haihtuv aur... 1941 Kogutud luuletused, 1943 Pime oli öö, pikk oli öö.

(1941) Kogutud luuletused, 1943 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 157

157 | K ARL E DUARD S ÖÖT /1862–1950/

MADU

Pühakirja koltund kaanel Päiksekiirtes puhkas madu. Haigutas ja tõstis pead, Tunnistades, kus ta viibib: Hämarööl ta oli eksind Õpetaja kabinetti... Pühakirja koltund kaanel Päiksekiirtes puhkas madu. Õpetaja — vähe hiljund — Tõttas oma päevatöösse... Astus kabinetti: näe! Madu sisises ta laual, Pühakirja koltund kaanel!...

1941 (1942) Kogutud luuletused, 1943

ARMUNUD HINGED

Emajõe kaldail ühel ja teisel pool Elas kaks rangelt armunud hinge. Veepinnal peegeldus sinine taevas, Tuuletiib puudutas lainete ringe. Emajõe kaldail ühel ja teisel pool Suri kaks rangelt armunud hinge. Veepinnal peegeldus pilvine taevas, Tuuletiib turgutas lainete ringe. Emajõe kalda kalmudel tärkas Kaskede paar. Nad kasvuhoogu Puhkesid võidu — saledad, sirged; Sügisel kuldasid vetevoogu. Kaldalt kaldale Emajõe põhjas Haarasid üksteist kaskede juured, Kokku langesid lahtunud ladvad, Tuulte tuhinas kaharad, suured. Kui aga kirvega asuti viimaks Nende kallale, et nad kaoks, Siis veel laastudki langesid kokku, Suundusid segi ühiseks laoks.

(1945) Valitud luuletused, 1946 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 158

158 | K AAREL K RIMM /1863–1894/

KAAREL KRIMM

KURI

Mees kündis kütist üksi metsa ligi — Ta tahtis pärast sinna odre teha. Töö oli raske, palgelt voolas higi, Kuid üks kord vaevast vilja lootis näha, Mis elu korrale Teeks abi kauniste: Ta oli mõttes juba välja veerul, Kus kesvad kiikusivad tuule keerul. Tööd tehes temal mõnusamalt mõte Läks elu nõudeis kaugemale teele: Vaev palka toob — õnn siiski kergem võte — Üks jutt tal tuli rahakatlast meele, Mis vanast ajast seal Piab seisma paiga peal: Kui tooks mu ader välja täna tema, Ilm imet saaks mu varast kõnelema! Vast said need süüta sõnad suhu talle, Kui ader korraga jäi kinni sinna. Küll tõmbas ruun, kuid sammu kaugemale Ei enam jõudnud adra viies minna. Mees kautas maldu nüid, Ta huulilt kõlas hüüd: Siin hoiab saadan ise kinni sahka, Ja paneb nõnda poole päeva nahka! Ei saanud veel ta lauset lõpetatud, Kui kuuldus kaunis kõlin mulla pinnast Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 159

159 | K AAREL K RIMM /1863–1894/

Ja hobu, nagu hirmust kihutatud, Viis adra kiirelt välja nurme rinnast. Ennäe — seal katla kaas, Mis ader välja a’as. Ta jäenud sanga pidi saha külge, Et leiab kulda, mees on selles julge. Ta kaevab,otsib,aga ilma aegu On tema vaev, — seal pole märki rahast, Ehk küll ta kõlisemist kuulis praegu. Mees mõtleb mures: vist ma kiitsin pahast, Et rahvas imestaks: Nüid raha ära läks! Kuid kulla kadumine pole ime: Mees ütles seal ju kurjavaimu nime!

Wirulase Lisa 1887, 24

JU HELISESID

Ju helisesid lauba õhtul kellad Ja manitsesid jätta päeva tööd; Ju hämariku varjud õrnad, hellad On pehmeil kätel laotamas ööd. Vaik mets ja võsa, vaikus õues, ojas Ja põllul vaikneb praegu räägu suu — Ei sega enam püha õhtu tundi muu Kui sepa haamer — paugutades pajas. Sepp ühtelugu raua pihta lõhub Kui oleks täna viimne töötus’ tund; Raud sädemete säral ees tal õhkub Ja hinges ahnusele leegib sund: Tal paha meel ja viha rinnus asub, Et nüid, mill aega tõiste töödele Ei enam ühte hinge tule sepale, Kes laseb teha tööd ja seda rahas tasub. Seal sõidab maanteel hirmsa mürinaga Tõld paja ette — sees üksainus mees; Ei kuuldu kabja lööki, siiski aga On neli tulist täkku tõlla ees. Mees kargab välja, lõhub ukse lauda Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 160

160 | K AAREL K RIMM /1863–1894/

Ja koledaste karjus tema keel: Sepp, kes sa taod nii hilja pajas veel, Kas võid mu täkud panna praegu rauda. Miks mitte, kostab sepp, kui aga maksad? Küll saab, küll saab! mul kotis puhas kuld, Kuid katsu, kas Sa seda teha jaksad! Sepp juba lõõtsus kiirelt ääsis tuld, Et sädemete sadu kaugel külvas Kui oleks paja läinud põlema. Siis kiirul täku raudu tagus ta, Et haamer, lüies rauda, käes tal hulvas. Nii saivad rauad, naelad varsti valmis, Nüid rutuste läks alla lööma neid; Mees ühe täku juba lahti sõlmis, Sepp võttis jala, vaatas — hirmus leid! Need loomad kandsid inimlikka käsi, Kuis võib seal kinni seista täku raud!? — Ilm läks ta silmis mustaks, nagu haud Ja meeled, mõtted, tormasivad sassi. — Meel nagu oleks kuulnud võõra kärki: Ei saa sa rauda neid, siis rautan Sind! — Käe küljest leidis tõisel päeval märki, Et võõra sõnal ‘polnud tühi hind. — Ei ilmaski see hirm ta hinges jahu: Kui raua kuju käe peal jälle näeb, Siis süda selles mõttes kangeks jäeb, Et rikkus ükskord lauba õhtust rahu.

Sakala 1889, 7. I Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 161

161 | J UHAN L IIV /1864–1913/

JUHAN LIIV

ÄRAANDJA

Tugev keel ja kerge sõue olgu luguluule nõue.

Suur hädaoht nüüd sunnib Kreekat sõtta, sest Kserkses arutumal suurel parvel, mis kutsunud ta kokku sõjasarvel, ju ähvardab neilt elu, priiust võtta. Suur vaimustus käib siiski läbi riigi, kõik astvad kokku, müüriks isamaale: kas võita, ehk kas surra priiusele, — ses mõttes tõstab Kreeka kilbi, piigi. Kuid tulev hädaoht neid tahab neelda, sest juba Kserkses Termopüüle taga kui piksepilv ta hirmsa hulkadega: seal lubab Leonidas vaenlast keelda. Ta vapramatest valitseb kolmsada, et kinnitada Termopüüle mäge; nii eemal’ hoida laastajate väge ja kaitseda seal Kreeka priius’ rada. Nüüd vihas turtsub Aasiamaa võitja: hulk hulga järele ta saadab ette, need langevad kõik Kreeka mõõga kätte; seal katsub kavalust siis toores sõjasõitja. Ta pakub Efialtesele raha, et see viiks teda kuskil’ salateele ja juhiks teda kreekalaste eele, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 162

162 | J UHAN L IIV /1864–1913/

kust niita seljatagant võiks neid maha. Ja Efialtes vaatab tõotust, andi: must rahahimu ärkab — südant närib, kuni ta viimaks Juudas’ palga pärib ja — ära annab priiust, suguvendi. Need langevad, ka Kreeka priius, vara. Kõik linnadest nüüd löövad leegid valla ja kandvad Kreeka kunstid taeva alla; ta vahvaid poegi tapab mõõga tera. Nüüd Efialtes aimab hirmust värki, kuis voolab veri, tõus’vad tulesambad, kust nagu naeraks põrguliste hambad: “Sa kannad, äraandja, — Kaini märki!” Pea oli sõjaõnn end muutnud, sest Kreeka meri mattis võõra sugu. — K u i d ä r a a n d j a t p õ l g a b a j a l u g u, ei meri tema häbi katta suutnud.

(1887) Luuletused, 1926 Sinuga ja sinuta, 1989

KUNINGAS JA LAULIK

Kord kuningas kuldtõlla sees säält mööda sõidab ta, kus kõnnib vaene rändaja, paun kaelas, läbi maa. Ta laulab, laulab noorusest, ja armust laulab ka, ja isamaast ja voorusest, ja rõõmus, rõõmus ta. “Sa anna mulle rõõmus meel, ma krahviks tõstan sind, ja anna oma laulukeel, ma kroonin kullal sind.” “Ei anna oma laulu ma, kas krahviks tõsta mind. Ei rõõmust meelt ma anna ka, kas maailm olgu hind. Mu laul mind tõstab taevasse, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 163

163 | J UHAN L IIV /1864–1913/

mis ülem troonidest; mis palgaks annab austus — ei hinda selle eest. See kroon ei kao iialgi, ei rooste teda söö, ei oda riisu millalgi, mõõk teda maha löö! See kroon on üle kroonide, jääb alaigavest, see troon on üle troonide, ei vara tema eest. Sul vanematelt päritud kui kinki kallimat, mul iseenda teenitud kui vara ülemat.” “Siis võta enda sõbraks mind, kroon raske kanda ka —” “Jah, rinna vastu tuksku rind, ei troon neid lahuta.”

1905 Teosed, 1954 Sinuga ja sinuta, 1989

HELLEENLANE JA PÄRSLANE

Maalt välja aetud, eksind kõrbe rajal, siit leidis pärslane ta lõunaajal. “Sull’ isamaa on olnud kohtus äge: nüüd juhi Hellasesse kuninglikku väge.” “Kui õhtust tõuseb päev: siis koju sõidan, kui lõunast — siis ma Hellast teile võidan. Ei, võõras! Sinu kuld mu ustavust ei murra, ma olen kreeklane — mind lase nõnda surra!”

1908 Luuletused, 1909 Sinuga ja sinuta, 1989 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 164

164 | A. PIIRIKIVI /1849–1916/

A. PIIRIKIVI

ÜLEM-JÄRW Nutab Linda pisaraid Kibedaid, Päike sõuab, Nutab elu igawuses Õhtu jõuab, Pisaraid nii walusaid! Leina laulab linnuke Pisaraida Waikseste; Walusaida Linda, nõrkend naene, nõuab Wõtab vastu oruke Abikaasa hauale. Kurwaste; Leske naene, Ülemjärwe sedamaida Wilets waene, Sünnib musta murule. Kannab kiwi kalmule Kõrges hinnas Ülesse. Eesti pinnas Laugelt läigib leina laene, Seisab Ülemjärweke Hauas abikaasake. Kauniste. Haud ju näha, Kalewite kalmulinnas Maad veel wäha: Leiad leina järwekse. Linda astuks ülesse Hauale, Laulud ja salmid, 1888 Aga jalg ei enam läha, Kiwi rõhub rängaste. Kustub eha, Nõrkeb keha, Kukub käest kiwike Põrmusse! “Taewataat, mis nüüd wõin teha? Isa, aita heldeste!” Ahastuses, Wiletsuses Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 165

165 | A. PIIRIKIVI /1849–1916/

VIISK, PÕIS JA ÕLEKÕRS

Uhti, uhti! uhkesti Viisk läks Tartust Viljandi, Kaasas põis ja õlekõrs, Õlekõrs kui sääse õrs. Jäävad kinni Jõesuus, Häda tundmata ja uus: Ei saa üle Emajõest, Hea nõu siin kallist tõest. Viisk sääl ütles targaste Oma seltsilistele: “Otsas häda, otsas vaev: Põis on meil kui loodud laev! Kõrs on mastiks kõlbulik, Mina olen laevanik.” Põis aga vastas põrinal, Väga kõlav kõri tal: “Viisu nõu on imelik! Laev ju olgu laberik! Vaatke, kui ma veeren vees — Kohe olete te sees! Kõrs, et ole sillaks sa — Võime üle marssida.” Kõrs nüüd heitis pikali — Sillakene valmiski. Viisk nüüd sammub uhkesti, Vaatab sillalt tagasi: “Põis, ma ütlen — sild on hea, Mina jõuan üle pea.” Viisk veel astus sammu kaks — Sillakene katki praks! Jõkke kukkusivad nad, Uppusivad mõlemad. Põnnadi, põnnadi! hüppas põis, Naeris, mis ta naerda võis, Tõmbas ennast hinge täis — Ja karplauhti lõhki käis!

Laulud ja salmid, 1888 [Sõnarine I, 1989] Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 166

166 | A NNA H AAVA /1864–1957/

ANNA HAAVA

TARK Isast, emast, varast ka; Kõik mu rikkus — Tark taht’ talu kosida, Ise ma.” Ainust tütart taluga; “Kuidas?!... mis?... kas?...”“Raugal’ mind Arvas üles suured kasud: Soovib isa; — rikas lind. “Õnnelik, kui sinna asud; Tõrgun vastu, jään ma ilma Oled priske peremees, Kõigest, mis siin puutub silma; Elad nagu kala vees. Mis sest viga! varata Targalt asja Veel ehk armsam sulle ma?...” Toimeta!” Ahahahah! Seadis juuksed siledaks, Vaene mees! — Kaelaräti sirgemaks; Mõrul meelel magus keel Õppis pähe armukõne, Laulab:“Jah — sa armsam veel...” Kurvastusest sõna mõne, Endal aga tõusmas higi: Tegi näo tõsiseks. Katsub, kuis saab ukse ligi: Õnneteele jalg siis läks. “Hääd sull’ päeva homseni! Rästas laulis: Siis ma jälle tagasi...” “Mehe töö!” Vilets, veider “Mesimagus marjuke! Õnnekütt! Hõbehele hellake! Piigal aga nukker meel; Kuningas kui oleks mina, Ohkab, kurvalt sõnub keel: Vaene mahajäetud sina, “Isa, viska vara vette! Üksi sind ma kosiksin! Ära too tad päeva ette! Sinuta ma sureksin!” Õnnetust ta mulle toob, Piiga peene Valevõrku silmil’ koob: Tundis meest: Ahnus’püüdel “Kuldaväärt sa, kallis mees! Armukuub.” Päästjaks seisad siin mu ees! Oled tulnud armusunnil Luuletused I, 1888 Kosima mind õigel tunnil; Luuletused, 1954 Vaene, mahajäetud ma Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 167

167 | A NNA H AAVA /1864–1957/

SIIS LUGU TEINE ON Ei põllumeest ka taha Ma kaasaks omale: Ei laulikut vist taha Miks ikka lumeteega Ma kaasaks omale: Ta tuleb kosjale. Kõik, mis tal meeles mõlgub, Ja sõjameest ei taha Saab ilmsiks teistele. Ma kaasaks sugugi! Ei muusikanti taha Mispärast? — ei ma seda Ma kaasaks omale: Vist tea isegi. Ta tihti rõõmulugu Ja nõnda igal teisel Lööb ohkel teistele. On viga jällegi. Ei maalijat ma taha Mis saab sest viimaks saama? — Mu kaasaks vistist’ ka: Jään ilma muidugi. Ei tea, kas võingi salli’, Kui aga keegi nendest Kui kõiki maalib ta?... Mull’ õige armas on, Ei käsitöölist taha Ja kui ma talle armas — Ma kaasaks omale: Siis lugu teine on. Neil viisiks vilistada, Kui sõitleb kaasake. Luuletused II, 1890 Ei piibumeest ka taha Luuletused, 1954 Ma kaasaks omale: End suitsu sisse peidab, Kui meel tal pahane. KOIT ISTUS TAEVA ÄÄRE PÄÄL Ei kaupmeest mina taha Ka kaasaks omale: Koit istus taeva ääre pääl Liig palju ehteid ostab Ja vaatas alla ilma. Ta oma kaasale. Üks lugu kaunis tõsine Ei arstigi või tahta Sääl puutus tema silma: Ma kaasaks ometi: Ants seisab väljas akna ees Ei haige olla lase Ja istutab sääl kaske; Ta mind vist millalgi. See pole just nii kerge töö: Ei kohtunikku taha Suur kask on kaunis raske. Ma kaasaks omale: Kuid Ants on näha õnnelik — Vist ikka õigust andma Kas on see koidusärast? — Pean mina temale. Sääl majas elab Malleke — Ei vaimulikku taha Või on see selle pärast? — Ma kaasaks omale: Ja eile oli pühapäev, Tal raske jutlustada, Ja linnud rõõmsast’ laulsid, Kui talvel köhime. Kuid Antsu, Malle kurvastust Koolmeistrit ka ei taha Nad selgesti kõik kuulsid: Ma kaasaks omale: Ants algas Malle eidele, Neid mehi nagu kartsin, Kui kiita poiss ta olla, Kui olin väikene. Ja kas ta toht’vat Mallele Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 168

168 | A NNA H AAVA /1864–1957/

Nüüd pea kosja tulla. “Sest kõnele,”nii vali eit Siis oli pajatanud, “Kui kaseke sääl akna all On suureks puuks ju saanud.” See aeg läeks veidi pikale, Sest kask ei kasva ruttu — Ja see tooks tuska Antsule, Ja Mallele tõest’ nuttu. Seepärast pidas Ants ka nõu Ja istutab nüüd kaske; See pole just nii kerge töö: Suur kask on kaunis raske.

Luuletused III, 1897 Luuletused, 1954

ILMAR ISE Istus Ilmar — sihuke peenike poiss — Pühapäeval Ja mängis kannelt Ning mõlgutas muremõtteid: Mis ma sest rändamisest saan, Ja mis ma seda tööd õige kokku a’an, Kui maja ei ole, Kus vahest võiks veidi ka viibida Ja pühapäeviti puhata, Või mõnikord mõtteidki mõlguta’, Nii paremat põlve ka pidada... Ja raha — see muidu nüüd lendu läeb — Tea isegi, kuhu see jääb — Kas sööb selle susi, Või sulatab kuum, Või võtab külm — Kuid otsa see saab! — Kui maja oleks... Kuid kes toda majakest valgustab, Kes seda kodu mul kaunistab, Kes neid uksi lukutab, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 169

169 | A NNA H AAVA /1864–1957/

Kes mu teenistust toetab, Kõik seda elu edendab, Kui — naist ei ole?... Kas võtta nüüd enne naine — Või koguda kukruke raha Ja võtta siis naine, — Või koguda kukruke raha Ja katsuda tammepuust tuba Ja võtta siis naine, — Või — võtta kukruke raha Ja teha tammepuust tuba — kõik võlgu?! Ja võtta siis naine — Või... oh sa tuline tuhat! — Kui kuskilt saaks kosida Kaunisam naine, Ja tammepuust maja, Ja kukruke raha — kõik korraga! — Naa!... Mina ise, Ilmar — sihuke peenike poiss!... Istus siis Ilmar ise — sihuke peenike poiss! — Ja mängis kannelt, Nii et kägugi kaasikus kuulis Ja kelmimalt kukkuma hakkas!…

(1905) Lained, 1906 Luuletused, 1954

SIIN SAATUS ON TEINUD SUURE VEA

I “Aulik õpetaja, ma tulin kaebama, Et naisega sugugi läbi ei saa: Ta kuri on väga ja kerge tal meel — Nii kibe on kõndida eluteel.” “Armas Annus, kinnita usku!” Ütleb vaimulik. “Aulik õpetaja, ma kinnitan küll; Aga vähe sellest küll kasu on mul. Kulla õpetaja, manitse teda, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 170

170 | A NNA H AAVA /1864–1957/

Või lahuta meid! — siis lõpeb häda.” “Armas Annus, mine rahuga!” “Aulik õpetaja, ma lähen küll! Aga rahust pole nüüd juttu veel mul; Sest kui ma nüüd jälle koju läen, Mis mind sääl ootab, seda ma tean!...” “Armas Annus, ära karda!” Ütleb vaimulik. II “Armas tütar, ma tulin sind vaatama — Sind leerisin, laulatasin ma, — Kuis elad ka nüüd ja maja pead, Ja palvele kokku kas paned ka käed?” “Aulik õpetaja, panen ka — Aga mehega sugugi läbi ei saa! Siiski süüdi pole mina tõest’! Ja ma ei vastuta tüli eest.” “Armas naine, võta mind kuulata: Oma kurja südant talitse sa; Ja jäta maha kergemeel! Sest nõnda sa kõnnid põrgu teel.” “Kulla õpetaja, tema enda meel On kerge! Ja seda ei märka ta veel!... Tal muudkui pillid ja trumpetid pääs — Kas see ka kellegi talumees! Kuid kui mina kas tantsin vahest, rõõmustan, Ja mõnega sõnakese juttu a’an, Kas see on siis mõni kuritöö? Ja ega see teda surnuks löö!” “Armas naine, sa ei tea, mis sa teed...” “Aulik õpetaja, tean küll, Tean ka, et sõnad vahest käredad mul, Ent hästi ma hoolitsen maja eest, Ja tööd teen kahe, teen kolmegi eest.” “Armas naine, ole tasasem — Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 171

171 | A NNA H AAVA /1864–1957/

Siis jumalal taevas on sinust rõõm. Eks sa tea, et naine on mehe kroon, Ja et lahkus ellik heldus ta hiilgus on.” “Aulik õpetaja, las’ ma kõnelen Ja südant vähegi kergemaks teen: Siis mõistku mees olla ka naise pää, Ja olgu ka ikka joones ta töö! — Tema pilvedehõlju ei mõista ma, Seda sellepärast ei õnnista ka, Ja rikkaks pole need aated meid teind... Oh poleks ma temale iialgi läind!” Siin — liiga kaine ja tegelik meel — Sääl — teise hing hõljub vaid ilude teel. Jah — saatus on teinud siin suure vea, Et õpetajagi nõu ei tea.

(1905) Lained, 1906 Luuletused, 1954

KANDIMEES

Sääl see kehva kandimees Seisab küürus, kübar käes — Vilets on vennike vaadata —, Tahab härraga kõnelda. “Aulikud härrad, ma tulin su palvile...” “Mees, rummalast sinna rääkima: Sa härrale “Teie”ütlema!” “Tulime,härrä, t e i e palvile, Et avita jälle meid õrrele: Teopäevi veidigi vähenda, Et suaks na kõrvalt ka teenida. Sest aast’ oli halb — kõik ikaldas, Ja külm ka kartulid rikendas, Leib lihavõtteks ju otsa sai Ning oder veel vähem ette lõi. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 172

172 | A NNA H AAVA /1864–1957/

Ja suvel nüüd tuleb suurem töö, Ja jõud ei kuidagi ette löö, Kui — kõht on tühi. — Kui härrad ei usu, katsugu ise Sedäsi tööd...” Oh sa vilets kandimees, Seisad küürus, kübar käes, Lähed veel kõnega keksima, Hakkad härrat vist pilkama!... Välja!

Lained, 1906 Luuletused, 1954

KAS ON VEEL ROHTU, MIS AVITAB? I “Tohtri-härra, ma olen haige vist, Ja rohtu õige kuluks mulle vist: Kõik valutab minul, liha ja luu Ja nagu tubak on mõru mu suu.” “Kui vana sa oled?” “Või kes nüüd seda vanadust teab — Ja kes neid kirikuraamatid näeb? Aga Krimmi sõjas ma olin küll ka, Kui Ingland käis Riia all laevaga — Suurtükimees mina. Sääl andsin suurt häält! Kui tagasi tulin, mõistsin mitut keelt.” “Hää küll, hää küll — nüüd näita keelt.” “Kui Teiste-Ats minule näitab keelt, Siis pühib ta ise minema säält! Ta seda teeb targasti, tunnistan ma, Sest nalja ei mõistaks ma temaga...” “Vaik’: las’ ma kuulan...” Noh — süda mul taob küll nagu sepp! Ka mina teen sepist — mul osav käpp...” “Vaik’ ole! las’ ma kuulan veel...” “Ei, köha ei õdu iial mul! Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 173

173 | A NNA H AAVA /1864–1957/

Ja jõudu jätkub mul veel küll: Kui meie-Mardiga tülli vahest läen, Siis ikka ta pihuks ja põrmuks teen...” “Kui kaua sa haige oled ju?” “Hm — vanal kuul mõru veel polnud suu , Kuid mõisas kui käisin jahi pääl — Ma tohtri-härrat ei näinud sääl — Siis juba tundsin...” “Kas rohtusid oled ju tarvitand?”

“Jah — veidi liikvat võtsin ma — Ja tärkestiini anti ka... Ja saunas käisin ja ahjuski — Kuid abi ei saanud saamaski!” * “Siin on nüüd rohi: kuid meeles pea, Kuis õpetasin — kõik nõnda tee! Siis varsti terveks jälle saad.” “Suur tänu tohtri-härrale kah!... Aga kas andsid ka kange ja mõruda? Sest tühitust heitu ei ise ma Ja joonelt nõnda mu haigus ka...”

II “Oh tohtri-härra, ma pidin surema... Ei tea, kas nüüdki jään elama . See rohi aga oli ka kange küll: Pand’ hingegi hoopis kinni mul...” “Kui palju sa võtsid korraga?! Ära salga! kõnele! tunnista!” “Ooh — mis sest enam kõnelda... Eks tohtri-härralt saa tõrelda... Et raasike rohkem rüübata — Kõik ära läks klaasist korraga!” “Anna käsi!”(katsub veresoont)... “Ooh — sooned on praegugi tugevad mul! Vist vedupulkagi veaksid küll...” Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 174

174 | A NNA H AAVA /1864–1957/

“Sul vanni võtta käsk’sin ma— Nii õigus ka — Kuis lugu s e l l e g a? jutusta!” Ei seda vaevata kätte saa. “Vann võtta tohter käskisid jah; Ja kohus istus — ja kuulas — Noh — oleks ehk võtta võinud kah... Ja kaalus Kuid — hakka veel sellega jändama!... Tiidu kaebamist, Kuumsaunast otse ojja pistsin ma.” Aga ei saanud asja tuumast aru vist, (Vast advokaat polnud ka agar ehk vist) “Sa, vanamees, kas sul aru pääs? Sest õigus ei tulnud. Läed ojja, kus ju lumi maas!” “Kui mitte, siis mitte!”ütles Tiit, “Ooh — mis see külm,tühi,nüüd minule teeb! Ja edasi läks sõit. Kes kalamees olnud, see seda teab! * Olen mitu kord Peipsigi kukkunud, Aga kolmas kohus Jääpraos, pai tohter, sääl supelnud, Oli kõrge ja suur! Ei kordki veel surnud, ei uppunud. Sääl murduski kõveruse juur, (Muidugi, aastad enne kadusid Kuid — ega ma ojasse enam ei läe! Ning ajamerre veeresid) Ei! — tohtri käsu vastu ei tee! — Ja ilmus tõde kui päikene Pai tohtri-härra, mis nüüd küll saab? Ja paistis Tiidule südame! Kas on veel rohtu, mis avitab?” Jah, paistis... Kuid käes ei olnud see veel, Lained, 1906 Sest veelgi suurema kohtu pääl Luuletused, 1954 Tuli õigus ära proovida Ja karvapäält ära kaaluda. ÕIGUS Tiit ohkas ja ootas — Tiit mõtles ja arvas välja, Nüüd selgeks talle sai, Et õigust Et õigus ei õhinal ilmuda või, Muidu ei saa, Ja et väga odav ei ole see ka, Kui peab kohtu minema — Ja et inime kaua peab elama, Ja läkski. — Kui tahab kohut käia ta. — Ja kohus istus — ja kuulas — * * * Ja kaalus Kui mõne korra ilmamaa Tiidu kaebamist, Saand ümber päikese keerelda, Aga ei saanud asja tuumast aru vist; Siis Tiidu õigus sai proovitud Sest õigus ei tulnud... Ja karvapäält ära kaalutud — “Kui mitte, siis mitte!”ütles Tiit, Ja keelmata kätte saadetud! — Ja edasi läks sõit. Aga Tiit ei hoolinud enam sest, * Ja teda ei leitudki enam eest: Aga teises kohtus Ta oli taeva ju asunud Kulus aeg ju Ja säälsed õigused pärinud. Ja raha ka — Lained, 1906 Kuid mis kaunis, see kallis, — Luuletused, 1954 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 175

175 | A NDRES A LVER /1869–1903/

ANDRES ALVER

EKSITUS

“Alandlikult palun, auulik härra! “Ilmaaegu ma ei tee ju kära — “Teie kaeras käinud minu kari, “Seda näinud karjatüdruk Mari.” “Palun Teid, siis mõistke, härra, kohut! “Suured on küll minu waese ohud!” Härra kargas üles kurjal pilgul, Waesel mehel silmis wesi tilgul. ““Sina, lontrus, lasksid seda teha! ““Oota, kutsik, minu õiget wiha! ““Tõise oma käest sa ära kisud, ““Lased süüa lehmi kaerad — nisud. ““Tasuma sa pead kõiki kaeru, ““Ja weel unustama pead sa naeru; ““Kui sull’ kubjas sada lööki annab ““Ja sind pärast päewaks keldri kannab.” “Auulik saks! siin asi ümber pöördud, “Hirmust minu keeled olid keerdud, “Minu kaeras käinud Teie kari, “Keda näinud wainult karja Mari.” ““Karjakrants! mis lori a’asid sina, ““Sinu lori pean kuulma mina? ““Kas su karjane ei wõinud tulla, ““Kaitsjaks sinu karja põllul olla?”

Wõhumõõgad, 1898 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 176

176 | A NDRES A LVER /1869–1903/

KAWALUS Sarwik aga korjas õlgi, Muinasjutu “Wanapagan ja Wedas põrgusse neid säält. kawal Hans” järele Wõhumõõgad, 1898 Kawal Hans läks põldu kündma, Naeri nurme harima. Sarwik-taati suisa sammul JAANUSE SURM (Ratsa sõidab harwa ta) — Tuli sinna, kohe küsis: Motto: Ta raugeb siiski rahuga “Pergel, Hans, mis teed sa siin?” Wõis wangi raudu rõhuda. ““Künnan põldu, harin maad, Jakob Tamm “”Pärast wilja koju wiin.” Ju keskpäew kätte on jõudnud Sarwik mõtles kohe kasu Ja alganud mõõkade mäng, Hüüdis:“Pool on minu siit! Kus wiimasel Eesti prii pojal ““Sest siin maad on minu jagu Saab walmistud surma säng. ““Wakamaid wast tuhandeid.” Sääl Tallinna paesel wäljal, “Kumba poolt sa tahad, onu?” Sääl kõlab sarwede hüüd; Küsis lahkelt kawal pää. Surm sammub sääl kiirel sammul Sarwik hüüdis täie suuga: Tal seljas on werine rüüd. ““Päälne pool on mulle hää!” Kui wahwalt wõitleb sääl Jaanus, Hans aga naeris habemesse, See wägewam priiuse kants! Mõtles: oota wennike, Ja temaga ühes ta mehi Ahne oled, aga rumal, Küll meelitab lahingi tants. Wana onu sarwine. — Kui tihemas metsa tukas Hans see külwas naeri seemet Teeb tänawad maru hoog, Oma põllu pääle siis, Kus kõrgemad kuused ja kased Naeris kaswis, paisus suureks, Ta küüsil kui pilliroog: Nagu ikka naeri wiis. Nii rüütlite ridades möllab Sügisel läks põllu pääle, Weel Jaanuse wahwa salk Hans oma naerid koguma, Ja sõja kirwes ja taper Sarwik ilmus kohe sinna On wihatud wõõraste palk. Oma jagu nõudis ta: “Surm kutsub meid,wennad,kas näete? Sarwik kogus lehti kokku, “Surm kutsub nii lahkeste siin, Tõttas kohe keetma neid. “Miks kahtlete waprad, oh tulge, Hans siis wõttis oma jagu, “Oh tulge, teid pulma ma wiin! Kogus mullast naerid häid. “Meilt rööwitud wara ja priius, Teisel aastal külwi ajal “Meil lõppenud lõbu ja mäng. Oli lugu teisiti: “Me neiud on lossisse wiidud — Sarwik nõudis altpoolt endal’, “Me isadel keldris on säng! Hans ka lubas rõõmsasti. “Waat’, rauda rüütlid on hõiskel, Kawal Hans siis külwas nisu, “Nad walanud Eestlaste werd! Suwel wõttis pääd neil päält, “Sest rutakem kätte maksma, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 177

177 | A NDRES A LVER /1869–1903/

“Eks weri ei jänuta werd!” Nii kutsus Jaanus sääl mehi, Ta kutsus neid hiiglase jõul. Kui üle-ilmlikud waimud Kõik taplesid ühendud nõul. Ei rüütlit hoidnud raud kübar, Ei Kristuse ristimärk: Sest taperi tantsul läks puruks Raudriie, kui linane särk. Kuid ikka enam me mehi Wiis surmasse werine sõit, Ja surma otsis ka Jaanus — Surm oli tall’ wiimane wõit. Ja Jaanus üksi weel raiub, Weel wõitleb, ta werest on märg. Ta mõõgast ja riietest särab, Kui wõitjal, üks werine pärg. Weel wiimast kord waenlast ta trehwab — Waat… sääl tal ju himustud hind! Üks löök… suur wõitjate kisa… Ja werd purtskab Jaanuse rind… Täis surmawat walu ta hüüab: “Jää terweks mu isamaa!” Mõõk kukub ta tugewast pihust, Pää painub tal rinnale ka. Ta langeb hobuse seljast, Kes teda lahingu wiis. Ta langeb kui raiutud tamme Ja närtsib kui murretud õis. Ja läänepool päike lääb looja Ja looja ta kullane kiir. Kui werest punutud roosid On taewa pääl pilwede wiir. Ja tumedalt rüütlite salgad Sääl ratsuwad pae pääl, Ja aega mööda ka waikib Nüüd wõitjate hõiske hääl. Ja päikene looja on läinud Ju lõpetud werine töö. Torm mere pääl hulub ja wingub… Ju alganud kottpime öö.

Wõhumõõgad, 1898 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 178

178 | J AKOB L IIV /1859–1938/

JAKOB LIIV

PEDJA PIIGA

Iga aasta Pedja voodel — Nõnda räägib muinasjutt — Jaaniõhtul, päevaloodel Kuuldub hale, kaeblik nutt. “Õnnetule appi tõtke, Päästke vetevoodest mind, Päästja palgaks kohe võtke Minu armus leekiv rind.” Mõnigi on sinna läinud Kurba nuttu kuulama, Vetepiiga palet näinud Laine pääle kerkima. Kus küll alles varjul keha; Välja paistab pää ja kael; Imeilul vastu eha Särab kaelas kuldne pael. Palge ilu, kulla sära, Kurvad hääled, kumedad. Vangistavad vaatjad ära, Meeste meeli segavad. Nii on piiga päästjaks annud Ennast mitu mehist meest, Keda lained hiljem kannud Hingetumalt välja veest…

Wiru kannel II, 1891 Lüürilised laulud, 1929 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 179

179 | J AKOB L IIV /1859–1938/

SUNNI ALL Rahvas läheb keisri juure jaanuaris 1906

Suur rahvahulk liikumas uulitsa pääl, Kurb, tõsine kõikidel vaade. Sääl puudub sel hulgal rõõm, hõisete hääl, Ta hinges on tõsine aade… Sest rongi ees liigub suur Päästija rist, Ka isamaa Isa pilt näha. Nüüd vürstile mõeldakse kõnelda vist, Et riigis hääd leida nii vähe… Kuid võimukaid erutab rahvaste vool, Kes vagusalt edasi tõttab. Sõjaväge ju korraldab juhtide hool; Üks juhtidest sõna sääl võtab: “Ei hirmu või tunda siin soldati rind, — Nüüd tõmmake püssid kõik vinna! Kui käsin teil lasta, siis kuulge ka mind, Meil kohus on võitlema minna… See kogu sääl toimetab mõistmatust pääst Ja mässab, ei tunne tõepiiri; Ei hooli ta midagi isamaa hääst, Vaid sütitab surmavaid kiiri”. Väeülem nii kõneleb vägede ees, Ta kardab sest rongist suurt paha… Sääl kahvatab ära noor mereväe mees, Käed langevad, püss kukub maha. Ta silmadest piina- ja valuleek lõi, Suust kajas kurb, ahastav kisa: “Mu kõrgus, su käsku ma täita ei või, — Eesrinnas sääl astub mu isa!… Seesama, kes palvele seadis mu käed, Kui algasin teed ma siin ilmas, Kes kutsus maad kaitsema taevased väed Ja õnnistas vürsti, nutt silmas…” “Sul ununeb vanne ja kohuse sund; Nii palju ehk meeles veel temast: Ei tohi ma hoolida — nüüd on see tund — Ei vennast, õest, isast ei emast. Et vastu sa hakates pruukisid keelt Ja minule tegid suurt häbi, Siis korista isa nüüd mässavalt teelt, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 180

180 | J AKOB L IIV /1859–1938/

Kuul lase ta südamest läbi! Kas mõistad?… Mu käsku nii täitma sa pead, Püss tõmba nüüd kiiresti vinna! Ehk muidu ka kuulide ette siin sead Sa silmapilk enese rinna”. Kuis nõuate… Äkitselt kuulukse pauk, Mis kajab nüüd mitmel pool linnas, Ja ligemast ridadest langeb üks rauk, — Tal verine kuulihaav rinnas… Vot, tubli! … Nii kiidab nüüd käskija sääl, Kuid laskja kui kooljas, on valge. “Veel tublim”… Sääl vastab ta kahisev hääl: “See oli kurb-mängule alge!…” Üks ainuke tõuge, ju tungib ta tikk Väeülema ristides rinda, Ja silmapilk sureb mees, sirge ja pikk, Ta veri siin värvib maapinda. Ja lööja… See püssi veel silmitseb siin, — Mis kahele otsa ju tegi… Ta palgel on võitlemas valu ja piin, Ja kartus ja mehisus segi. “Mu enese käsi”, nii hüüab ta hääl, “Ka minugi elu siin murra! Mu isa, su tardunud liikmete pääl Ma tahan nüüd rõõmuga surra!…” Pauk kajab — ja uulitsal lamavad nüüd Kolm eluta, tardunud keha… Kes nendest siin õige, kes teinud on süüd?… Kes suudab kõik selgeks veel teha? Kes suudab?… Ju kuulukse mürisev pauk, Ja suitsusse kustumas valgus… Ei lange nüüd enam siin üksikult rauk, Vaid verisel mängul on algus…

Jakob Liiwi kirjatööd I, 1906 Lüürilised laulud, 1929 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 181

181 | J AKOB L IIV /1859–1938/

JUUDAS

Prior kord tuli paavsti külastama, Kes kloostri esemeid sääl hoolsalt valvas. Mees oli laialt tuntud, oli just seesama, Kes tihti seljataga teisi salvas. Ta pidas ennast suureks kunsti tundjaks, Da Vincile nii tahtis olla sundjaks, Kes Püha õhtusöömaaega maalis. Prior ju mitukorda märku andis, Et kunstnik tööga rutem valmis jõuaks. Kõik asjata, ta paavsti ette kandis Nüüd palve, et see temalt seda nõuaks. “Mis kasu sest, et maailm teda kiidab, Ta meie tööga juba aastaid viidab, Ja ikkagi see pühapilt ei valmi. Ju mitu kuud ta oma pilti vahib Ja ainust pintslijoont ei tõmba sinna, Kuutõbisena vahest saalis jahib, Kui keegi tema ligi julgeb minna. Veel imelikumaks see lugu muutub: Pilt muidu valmis, Juudal pää veel puudub, Mis ühepäevaga võiks valmis teha.” “Hää küll, ma huviga nüüd seda kuulen, Sa oled unund asja ette toonud. Ma sinu seltsis kohe kloostri tulen, Et näha tööd, mis kunstnik juba loonud.” Nii räägib paavst, priori ees siis sammub, Kes rõõmsal meelel tema kannul tammub, Et kuulsat kunstnikku võib tööle panna. Kuid kunstnik nende tulekut ei kuule, Ei vaatagi, kes astuvad nüüd saali, Ei vägevaile kohe vastu tule, Vaid istub paigal, silmitsedes maali. Siis viimaks pilgu nende poole heidab, Priori näeb, kes oma nägu peidab Täis võidurõõmu, paavsti selja taha. “Da Vinci, maailm ootab juba kaua, Et Püha õhtusöömaaeg kord valmiks. Ehk leian minagi ju varsi haua, Kes sulle siis veel loorberpärga palmiks. Su laud võib toita hingi, vanu, noori, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 182

182 | J AKOB L IIV /1859–1938/

Ja kunstisõpra, andekat priori, Seepärast oma tööga rohkem rutta!” Paavst käsib nii. Da Vinci kohe virgub Ja viha peites naeratada püüab, Siis nagu nähes kangelaseks sirgub Ja julgel häälel vägevaile hüüab: “Võim nõrku käsib, nende üle valvab Ja äraandja loovat hinge halvab; Suurt sunni all ei sünni kunsti ilmas. Kunst täiusele valmib vabas hinges, Kel kuulmata jääb võimsa käsk ja sunnid; Loov vaim käib ala jumalate ringis, Kus määramata jäävad aeg ja tunnid. Kui väsimusest puhkamas mu keha, Siis vaimul palju enam tööd on teha, Ta kõrgustesse otsib teed ja rada. Teid tänan siiski, kõrge püha isa, Et ilmusite mulle sundjaks siia, Mu vaimujõud sai sellest praegu lisa, Ju homme lõpule ma töö võin viia. See nägu, mis kui udus alles peitus, Mis oli leidmatu, mul praegu leidus: Ma palun, laske asuda mind tööle.” Nad lahkuvad. Ju möödunud on päevad. Kord võimumeestel tärkab jälle iha Suurt pilti näha,Vinci juure läevad, Kus sütib mõlemate püha viha: Pilt valmis, pääta keha otsa pandud Priori pää, näol jultund ilme antud: Priorist tehtud igavene Juudas.

1933 Päikese veerul, 1934 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 183

183 | M ARTIN L IPP /1854–1923/

MARTIN LIPP

PEEDU

Lossi poole tule kuma Vilgub mäele valuga, Orus all on onnikene Läinud praegu põlema. Ei säält siiski keegi ilmu Abiks alla orusse, Ojalt oma onni poole Jooksnud Peedu üksine. Peedu karand katuksele, Et ta keelaks tule tee, Naene, lapsed kandvad kätte Kustutuseks oja vee. “Tuli kustund, suitski sumbund,” Hüüab Peedu elavalt: Põlvedel nad tänupalvet Paluvad nüüd palavalt. “Ilmaaegu,”kostis kaugelt Peedul’ herra kare hääl, “Et sa tühja tuule korjust Kaitsid nõnda kangest sääl. Minu lossist vaba vaadet Tühi risu takistab, Iga hommiku ta mulle Suureks pahanduseks saab. Tule roaks hää ta oli, Ja siis, kulla Peedu, sa Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 184

184 | M ARTIN L IPP /1854–1923/

Oleks võind mu lossi õues Saada paiga parema. Sulle ja su perel’ oleks Annud sääl ma aseme, Hää ja kõigipidi auusa Koerakuudi kõrvale. Uhke praki selga pannud Oleksin sull’ päälegi, Koerte kubjaks oleks saada Võinud sa mull’ õieti.” “Helde herra!”hüüdis Peedu, “Ei see oleks korda läind, Ei ma oleks koera kubjaks Ilma päälgi saada võind. Ei ma mõista kurja käsku Anda koerte kogusse, Verekoeri võtatada Herra soovil saagile. Minu amet adra taga, Isa isalt päritud, Vaese onnikese kõrvas, Kus ma olen kasvanud. Oma lossi jäägu herra Kõige koerte karjaga, Alla orgu jäägu mina Oma onni kaitsema! Kui on lossil eluõigus Kõrge, uhke mäe pääl, Siis see õigus onnikesel On ka oru põhjas sääl.” Herra pahaselt nüüd tormas Orust lossi ülesse, Peedu ja ta pere pani Käsi kord veel palvele.

Lihtsad lilled põllu peenralt ja niidu nõlwalt Kodu kannid III, 1902 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 185

185 | J AKOB H URT /1839–1907/

JAKOB HURT

ILULAUL Poistel onvad puised sõnad, Lõhmuksised laulukesed. Ilu sõitis jõge pidi, Lähete nurme kündema, Laulu laia välja pidi, 30. Kallute atra kandema, Hobu hoietud eessa, Säälla ilu unustate, Regi tammine tagana, Laulu meelest minetate. 5. Naine roogune reessa, Ilu sõitis jõge pidi, Sõnad sõelaga sülessa, Laulu laia välja pidi, Laulud lõngaga kaelassa. 35. Hobu hoietud eessa, Näginekse, kuulunekse, Regi tammine tagana, Kes küll vasta puutunekse, Naine roogune reessa, 10. Puutunekse, juhtunekse? Sõnad sõelaga sülessa, Vasta puutus poiste hulka, Laulud lõngaga kaelassa. Kamand kaabukandajaida. 40. Näginekse, kuulunekse, Nemad haardsid küsitella, Kes küll vasta puutunekse, Küsitella, nõuatella: Puutunekse, juhtunekse? 15. Kuhu lähed, Ilukene, Vasta puutus naiste hulka, Kuhu lased, Laulukene? Puutus lidu linikpäida. Kas sa, Ilu, meile tuled, 45. Nemad haardsid küsitella, Kas sa, Tantsu, meida tahad? Küsitella, nõuatella: Ilu keelilla kõneles, Kuhu lähed, Ilukene, 20. Ilu taidis, vasta lausus: Kuhu lased, Laulukene? Ega ma Ilu teile lähe, Kas sa, Ilu, meile tuled, Ega ma Tantsu teile taha; 50. Kas sa, Tantsu, meida tahad? Ei ma taha poiste hulka, Ilu keelilla kõneles, Kallu ei poiste kamandusse, Ilu taidis, vasta lausus: 25. Ihata ei poiste ilu, Ega ma Ilu teile lähe, Taheta ei poiste tantsu, Ega ma Tantsu teile taha; Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 186

186 | J AKOB H URT /1839–1907/

55. Ei ma taha naiste hulka, Lähen lustil neiu hulka, Kallu ei naiste kamandusse, Kallun neiu kamandusse, Taha ei ligi linikpäida, Tahetije neiu tantsu, Ihata ei naiste ilu, 100. Kaetije kao kargust, Taheta ei naiste tantsu, Ihati ilupidamist. 60. Kaeta ei naiste kargust; Ega te ilu unustele, Naiste läks nalja Narvamaale, Laulu meelest minetele: Naiste läks lusti Luigamaale, Neiul ilu eessa jooksis, Õunapuusse ilusasse, 105. Nalja tagana naeratas, Verevasse vislapuusse. Ise keeras keskeessa, 65. Teie ilu unustate, Ise valas ta vahella, — Laulu meelest minetate: Sestap te ilu ei unusta, On teil lapsed pisukesed, Laulu meelest ei mineta. Onvad kasinad kanased, 110. Kui on kuu kirja seessa, Lähete ulli uinutama, Päeva pesa ääre päälla, 70. Meelimarja minetama, Nii on neiud ilu seessa, Saa ei te laulu laulamaie, Lapsed laulude vahella. Saa ei te ilu iskimaie, Tuli Ilu neiu hulka, Sestap te ilu unustate, 115. Kaldus neiu kamandusse, Laulu meelest minetate. Tuli tema ihatessa, 75. Ilu sõitis jõge pidi, Kaldus tema kareldessa. Laulu laia välja pidi, Hobu hoietud eessa, 1905 (1906) Neli keelt vanast kandlest, 1989 Regi tammine tagana, Naine roogune reessa, 80. Sõnad sõelaga sülessa, KALMUNEID Laulud lõngaga kaelassa. Näginekse, kuulunekse, Peeter peeni, mees madala, Kes küll vasta puutunekse, Kalevine poisikene, Puutunekse, juhtunekse? Raius sõõru, rookis sõõru, 85. Vasta puutus neiu hulka, Kündis sõõru, külvas kaera, Kamand kardavanikuida. 5. Külvas kesva kiriku teele, Nemad haardsid küsitella, Kaera kalmu tee ääre. Küsitella, nõuatella: Ise kündis, ise mõtles, Kuhu lähed, Ilukene, Ise külvas ja kõneles: 90. Kuhu lased, Laulukene? Kasva, kasva, kaerakene, Kas sa, Ilu, meile tuled, 10. Kergi üles, kesvakene! Kas sa, Tantsu, meida tahad? O kalmu, kasvata kaera, Ilu keelilla kõneles, O kirik, kergita kesva! Ilu taidis, vasta lausus: Kui mull kasvab kaunis kaera, 95. Külap ma Ilu teile lähen, Kaunis kaera, kiidu kesva, Külap ma Tantsu teida tahan; 15. Mina kalmust naise naidan, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 187

187 | J AKOB H URT /1839–1907/

Liivasta neitsi nimitsen. Kas saab siita mulle naista, Kasvas kaunis kaerakene, Meelikada mõrsijada? Kasvas kiidu kesvakene. 60. Neiu ema hellakene, Peeter, peeni poisikene, Neiu mamma marjakene, 20. Kalevine mehikene, Tema lausus meelestana, Viis siis likku ta linnaksed, Oma meele poolestana: Viis ojasse õlleterad, On küll meilla neidu kodu, Hakkas naista naitamaie, 65. Siidipõlli põrmandulla, Ubasuuda ostamaie. Kuldapärga kamberessa, 25. O toda venda Virolasta, Helmekaela kasterassa. Emapoega Poolakesta! Saab küll siita sulle naine, Ei olnd õige, nagu ütles, Saaneb meelikas mõrsija. Ei olnd tõsi, mis tõotas, 70. Neidu astus aida poole, Ei ta kalmust naista naitnud, Üle muru moodusasti, 30. Liivast ei neitsit nimitsend. Kudus kullasta kinnasta, Peeter, peeni poisikene, Heitis lõnga hõbedasta. Kalevine mehikene, Peetrit toas söödetije, Ehtis ennast ilusasti, 75. Söödetije, joodetije, Selga ajas sinisärgi, Teda meella ravitseti, 35. Pähä kööritud kübara, Vahaleemel vasta võeti, — Vööle vöö linnalippu, Neidu aidas ehiteldi, Jalga seadis saksa saapad; Kamberissa kaunisteldi. Nii läks kaasat kosimaie, 80. Sai siis neidu valmistatud, Ubasuuda otsimaie, Kaokene kaunistatud, 40. Kosis Riiast rikka tütre, Neiu ema hellakene, Võttis Riia raadilapse. Neiu mamma marjakene, Kui sai Peeter ju pärale, Ise ta lausus meelestana, Riia rikkalle raadile, 85. Oma meele poolestana: Kuld oli katus koja päälla, Peiukene, poisikene, 45. Hõbedased aiavitsad, Aja sa hobu aida ette, Teraksesta teibapaarid. Keerata keldre uksele. Ajas hobuse murule, Peeter kuulis kohe käsu, Paadi pärapaja alla, 90. Ajas hobuse aidale, Ise läks tuppa teretama, Keeratas keldre uksele. 50. Teretama, tervitama: Neidu aidast välja astus, Tere, tere, neiu ema, Kamberesta kapsatas, Neiu ema, neiu isa, Kirevambi kui see rähna, Neiu viisi vennakesta, 95. Meelusambi metsalindu. Kuusi kullasta sõsarda! Neidu saani saadetije, 55. Ons teil neiduda koduna, Peiu kõrva paigutati, Siidipõlleda põrmandul, Anti tall’ kulda kotitäisi, Kuldapärgada kamberes? Pandi karda karbitäisi. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 188

188 | J AKOB H URT /1839–1907/

100. Peeter mõrsja vasta võttis, Noorik hakkas nõudemaie: Sõtse saanile sõõritas, Miks sa kisud kivistikku, Seisatas saani ääre pääle, Kakud läbi kannustiku? Pani jala pardaalle, 145. Sõida teeda sillalista, Saani parras praksatije, Lase teeda lauulista. 105. Looga küüsi loksatije, Ilmaline, Kalmuline, Peeter lausus meelestana, Tule, päästa regi kivist, Lausus meele poolestana: Kaustavitsa kannustikust, Jumal teadneb, Jumalukene, 150. Põikipooli pädastikust. Mari teadneb, madalukene! Välja tulid Toonilased, 110. Ehk mull itkud eessa onvad, Vasta kostsid Kalmulised, Silmavesi eessa veerib. Tooni tütterid tõrelid: Miks mull loksis looga küüsi, Peeter, peeni poisikene, Miksi praksis saani parras? 155. Kosilane kõrgikene! Hakkas koju minemaie, Ei olnd õige, mis sa ütlid, 115. Vennastelle veerimaie. Ei olnd tõsi, mis tõotid. Olid tall hüvad hobused, Olid sa maada kündemassa, Kaunid olid kaerasööjad, Leivamaada liitemassa, Läksid mäkke mängidessa, 160. Kui sa künnid, siis sa mõtlid, Kallastesse kareldessa. Kui sa külvid, siis kõnelid: 120. Sai ta kalmu kaelale, Kasva, kasva, kaerakene, Sai ta koolu kohale, Kergi üles, kesvakene! Jõudis ligi liivakulle, Mina kalmust naise naidan, Manalaste maie pääle, 165. Liivasta neitsi nimitsen. Jäi tall saani seisamaie, Peeter, peeni poisikene, 125. Päralauda peatama, Kosilane kõrgikene! Puutus regi kivi külge, Ei olnd õige, mis sa ütlid, Kaustavitsa kadajasse, Ei olnd korras, mis kõnelid. Põikipooli pädajasse. 170. Anna meile, mis annade, Peeter, peeni poisikene, Tõota, poissi, mis tõotad. 130. Emalapsi hellakene, Peeter, peeni poisikene, Mineteles, tuleteles, Kosilane kõrgikene, Mineteles meelihobust, Tõotas kimpu kindaaida, Tuleteles tuliratsut, 175. Kahte kimpu kapukaida, Ei saand mindud meelihobu, Lubas lidu linikuida, 135. Ei saand tuldud tuliratsu, Hauatäita hamesida, Pääse ei saani seisamasta, Lubas kirstu kirevaida, Päralauda peatamast, Kõige vaka valgeeida. Pääse ei regi kivi küljest, 180. Mineteles, tuleteles, Kaustavitsa kadajasta, Mineteles meelihobust, 140. Põikipooli pädajasta. Tuleteles tuliratsut, Kaasa küündis küsimaie, Ei saand mindud meelihobu, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 189

189 | J AKOB H URT /1839–1907/

Ei saand tuldud tuliratsu, Päralauda peatamast. 185. Pääse ei saani seisamasta, Jälle tulid Toonilased, Päralauda peatamast. Tooni tütterid tõrelid: Jälle tulid Toonilased, Peeter, peeni poisikene, Tooni tütterid tõrelid: 230. Kosilane kõrgikene! Peeter, peeni poisikene, Anna meile, mis annade, 190. Kosilane kõrgikene! Tõota, poissi, mis tõotad. Anna meile, mis annade, Peeter, peeni poisikene, Tõota, poissi, mis tõotad. Emalapsi hellakene, Peeter, peeni poisikene, 235. Lubas sada sajameesta, Emalapsi hellakene, Pääle kahte kaasikuda. 195. Lubas eesta isa ruuna, Mineteles, tuleteles, Venna virka vehmerilta, Mineteles meelihobust, Lubas karja kasvamasta, Tuleteles tuliratsut, Põlluvilja venimasta. 240. Ei saand mindud meelihobu, Mineteles, tuleteles. Ei saand tuldud tuliratsu, 200. Mineteles meelihobust, Pääse ei saani seisamasta, Tuleteles tuliratsut, Päralauda peatamast. Ei saand mindud meelihobu, Jälle tulid Toonilased, Ei saand tuldud tuliratsu, 245. Kaldusivad Kalmulised, Pääse ei saani seisamasta, Edeje Mana minijad, 205. Päralauda peatamast. Tahaje Tooni tütterid, Jälle tulid Toonilased, Ligi liiva lellenaised, Tooni tütterid tõrelid: Kõik nad kalmusta kõnelid, Peeter, peeni poisikene, 250. Sõna ütlid sõmerasta: Kosilane kõrgikene! Anna meile, mis annade. 210. Anna meile, mis annade, Tõota, poissi, mis tõotad. Tõota, poissi, mis tõotad. Peeterida poisikesta, Peeter, peeni poisikene, Emalasta hellakesta! Emalapsi hellakene, 255. Oli temal kõrge kodu, Tõotas pungast poeraha, Oli ilus elamine, 215. Karmanista kaubaraha, Tõotas ta kõrget kodu, Lubas vaka vana raha, Ilusada elamista, Külimitu kilingida, Lubas isa, lubas ema, Lubas kulda kotitäita, 260. Oma vendi viimasida. Kallist karda karbitäita. Mineteles, tuleteles, 220. Mineteles, tuleteles, Mineteles meelihobust, Mineteles meelihobust, Tuleteles tuliratsut, Tuleteles tuliratsut, Ei saand mindud meelihobu, Ei saand mindud meelihobu, 265. Ei saand tuldud tuliratsu, Ei saand tuldud tuliratsu, Pääse ei saani seisamasta, 225. Pääse ei saani seisamasta, Päralauda peatamast, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 190

190 | J AKOB H URT /1839–1907/

Pääse ei regi kivi küljest, 310. Peeteri pale pahanes. Kaustavitsa kadajasta, Kudas viin koolija koju, 270. Põikipooli pädajasta. Viin majasse Manalase? Peeter, peeni poisikene, Kõik jäi kurvaks kulla hõimu, Kalevine kosilane, Vait jäid sada sajameesta, Mõõka puusassa tilistas, 315. Tuumatama tolmulööjad, Kaelarauda raputeles, Kurvalt sõitsid teeda mööda, 275. Tahtis ratsu pääd raiuda, Mõttes marjamaada pidi. Hüva hobusta hukata. Saivad nad kodu kohale, Vasta kalmusta kaitseti, Elulinna ligidalle, Sõna öeldi sõmerasta: 320. Hüva hobune hirnastas, Raiugu ei ratsu pääda, Tuliratsu sääl turnastas. 280. Hukaku ei hüva hobust! Ema läks välja vaatamaie, Enne ei pääse saani seismast, Kandja välja kaemaie, Regi kivista ei kergi, Nägi Peetrit tulevada, Anna ära kõige armsam, 325. Nurme otsas olevada, Kahelt käelt kõige kallim, Hüüdis lapsile laietel, 285. Anna noori nuku alta, Pisukestele pajatas: Kaokene kaali alta. Jookske, lapsed, laske laided, Peeterida poisikesta, Laske laided, väändke värav! Emalasta hellakesta! 330. Tuuakse memmele minija, Lei ta käe vasta kätta, Emale eesta-astuja, 290. Tõise käe vasta tõista, Tuuakse käbe käskujalga, Ära ta ohkas omastelle, Sõrmile sõnakuulija, Ära muile mureteles: Koju tuleb auuhame, Mis nüüd teha, kuhu minna? 335. Auuhame, lemmelinik. Anda mull kallis kaali alta, Sai siis Peeter koju jõudnud, 295. Linnuke linase alta. Pärale oma perele, Tõotas noore nuku alta, Ajas hobused murule, Kaokese kaali alta. Tuliratsud toa ette, Mineteles, tuleteles, 340. Ema läks vasta vaatamaie, Mineteles meelihobust, Kandja vasta kaemaie, 300. Tuleteles tuliratsut, Kas saab noorik naeruline, Nüüd sai mindud meelihobu, Emale lapsi iluline, Nüüd sai tuldud tuliratsu, Kas saab paras pangidelle, Pääsis saani seisamasta, 345. Arvuline anumaile, Kerkis regi kivi küljest. Kas saab tugev tooberille, 305. Peeter katsus kaali alla, Terav tütar tallitama, Linariiet liiguteles, Või on nuia nuku alla, Leidis koolija reessa, Höörinuia hõlsti alla, Kalmulise kaali alla. 350. Küi külgeda tasuda, Peetri hiuksed heitisivad, Äia silmi härgitella. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 191

191 | J AKOB H URT /1839–1907/

Ema katsus kaali alla, Noomisid noored sõsared: Heitis sõrme sõba alla, 395. Ära mine koolu kosju, Leidis koolija saanista, Kalmust naista kaemaie, 355. Kalmulise kaali alta. Koolust saa ei kodunaista, Lei ta käe kätta vasta, Kalmust karja kasvatajat. Tõise käe tõista vasta, Ema itkule isunes, Ise lausus meelestana, 400. Lausus sõna laineella: Oma meele poolestana: Pojakene, poisikene, 360. Pojakene, poisikene, Vaga hinge vaimukene! Minu meelimarjakene! Kuhu mina sinu panen, Miks sull koolija saanissa, Kuhu meelika minija? Kaali alla Kalmuline? 405. Neiulla on sugu suuri, Peeter, peeni poisikene, Sugu suuri, võsa võiva, 365. Emalapsi hellakene, Teda taga otsitakse, Tema taidis, vasta lausus, Vara vaja leietakse. Taidis targasti kõnelda: Peeter, peeni poisikene, Mammakene, memmekene, 410. Emalapsi hellakene, Kandjakene kallikene! Tema taidis, vasta lausus, 370. Selle tegid hääd hobused, Taidis targasti kõnelda: Tegid kallid kaerasööjad, Mammakene, memmekene, Läksid mäkke mängidessa, Kandjakene kallikene! Kallastelle kareldessa, 415. Poeg pane täheks taevaasse, Leivad noore nurka vasta, Mini sõmeraks meresse. 375. Kaokese kandu vasta, Ema itkulla kõneles, Säält sai koolija saanije, Lausus sõna laineella: Kaali alla Kalmuline. Kelle kostan kulla sõna, Ema lausus meelestana, 420. Kelle annan armu sõna? Oma meele poolestana: Emakene, memmekene, 380. Pojakene, poisikene, Kandjakene kallikene! Minu meelimarjakene! Tuled üles hommikulla, Miks sa petad, miks valetad, Vara enne valgeeta, Et sa õigusta kõnele! 425. Paja siis pärani põruta, Ei sull teinud hääd hobused, Uksed otsani aruta, 385. Ei teind kallid kaerasööjad, Vaata kuuda kõrgeesse, Tegid omalla meelella, Vaata tähti taevaasse; Rumalailla mõtte’illa; Mis on tähti ilusambi, Sina kalmust naise naitsid, 430. Ilusambi, valusambi, Liivast neitsi nimitsesid, See on sinu armas poega, 390. Sestap koolija saanissa, Sinu kallis kanane, Kalmuline kaali alla. Selle kosta kulla sõna, Keelas ema, keelas isa, Selle anna armu sõna. Keelas venda keskimene, 435. Emakene, memmekene, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 192

192 | J AKOB H URT /1839–1907/

Kandjakene kallikene! LEMMELEHT Lähed sa vara vesile, Mine mere ääre pääle, Küla sõõrikud sõsared, Mis on sõmer höörisambi, Minu meelimarjakesed, 440. Höörisambi, veerisambi, Linahiukse linnukesed, See su meelikas minija, Kuldapärga pääsukesed! Sinu käbe käskujalga, 5. Olin ma auus neiukene, Selle kosta kulla sõna, Olin kuulus kullakene. Selle anna armu sõna. Tulin üles hommikulla, 445.Ema istus itkemaie, Astsin õue aegusasti, Muru pääle muretama, Karja metsa kallutati, Võttis ette itkuvaka, 10. Muile maile minetati, Nina alla nõretusvaka, Manalaste maie pääle, Itkes ta itku vakatäie, Kimalaste kesa pääle. 450. Nõreksida nõlvatäie, Võtsin siis vitsa vislapuusta, Itkes oja ukse alla, Oksakese õunapuusta, Lätte toa läve alla: 15. Kaldusin karja saatama, Hoidsin mina hüva poega, Kirja keerma muile maile, Imetin poega ilusat, Läksin läbi kolme metsa, 455. Mõtlin tuge tulevada, Viie ma vahase variku. Mõtlin abi astuvada, Hakkasin koju tulema, Ei saanud abi imele, 20. Vennastelle veerimaie. Ei astund abi armalle, Mis ma leidsin minnessani, Silmavesi sai vihtumast, Karjalt koju tullessani? 460. Suitsu sauna küttamasta. Leidsin liivalt lemmelehe, Kui ma seda teades teadnud, Arumaalta auuheina. Mõistnud meelega mõtelda, 25. Küünitelin, paenutelin, Ennem ma hoidnud turbaaida, Paenutelin, haarutelin, Parem ma mähkind mättaaida. Küündind ei kätte lemmelehti, 465. Senni ma itken, kunni elan, Haardund ei kätte auuheina. Senni kuugun, kunni koolen. Küsitelin, nõuatelin, 30. Lemmelehti siis kõneles, 1905 (1906) Neli keelt vanast kandlest, 1989 Auuheina häälta tõstis: Anna,neidu,mis sa annad, Luba,neidu,mis sa lubad. Neiukesta, noorekesta! 35. Mis ma neidu annaksingi, Mis ma tõiseks tõotaksin? Tõotin rinnast suure sõle, Lubasin kaelast kaelaraha. Tõotin rinnast ristikorrad, 40. Lubasin kaelast kallid helmed. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 193

193 | J AKOB H URT /1839–1907/

Küünitelin, paenutelin, Mis nüüd teha ja tõota, Paenutelin, haarutelin, Lemmelehesta lubada, Küündind ei kätte lemmelehti, 85. Auuheinast hinda anda? Haardund ei kätte auuheina. Tõotin hulga hooneeida, 45. Küsitelin, nõuatelin, Kaksi hulka katuksida, Lemmelehti taas kõneles, Tõotin kodu koguna, Auuheina häälta tõstis: Lubasin vennad viimased. Anna, neidu, mis sa annad, 90. Küünitelin, paenutelin, Luba, neidu, mis sa lubad. Paenutelin, haarutelin, 50. Neiukesta, noorekesta! Küündis ju kätte lemmelehti, Mis ma neidu annaksingi, Haardus kätte auuheina, Mis ma tõiseks tõotaksin? Paendus kätte auupaber. Tõotin punna puuteeida, 95. Sain siis kuuskord kuulusambi, Lubasin kimbu kindaaida, Viisikorda veerisambi. 55. Tõotin kirstust kirevaida, Ruttasin koju minema, Annivakast valgeeida, Vennastelle veerimaie, Tõotin hüvi hamesida, Läbi tulin kolme kuuse metsa, Lubasin leo linikuida. 100. Kahe kahara variku, Küünitelin, paenutelin, Läksid kurku kuusenõelad, 60. Paenutelin, haarutelin, Jäivad pihta pädakanõelad. Küündind ei kätte lemmelehti, Kased metsassa kõnelid, Haardund ei kätte auuheina. Mustad puud muretasid: Küsitelin, nõuatelin, 105. Kuhu sa lähed, koduta neidu, Lemmelehti taas kõneles, Kuhu veerid, vennata sõsar? 65. Auuheina häälta tõstis: Lähed, hellake, helmita, Anna, neidu, mis sa annad, Kallud koju kaeluksita? Luba, neidu, mis sa lubad. Kodu on koolnud, järvi jäänud, Neiukesta, noorekesta! 110. Vesi vendade asemelle. Mis ma neidu annaksingi, Ei ma seda usuks võtnud, 70. Mis ma tõiseks tõotaksin? Usuks võtnud, tõeks pannud. Tõotin karja kahest laudast, Ruttasin koju minema, Lubasin vilja viiest aidast. Vennastelle veerimaie, Küünitelin, paenutelin, 115. Tulin ma läbi kolme metsa, Paenutelin, haarutelin, Viie ma vahase variku. 75. Küündind ei kätte lemmelehti, Mis tuli sirku, see siristas, Haardund ei kätte auuheina. Mis tuli lõivo, see lõõritas: Küsitelin, nõuatelin, Kuhu sa lähed, koduta neidu, Lemmelehti taas kõneles, 120. Kuhu veerid, vennata sõsar? Auuheina häälta tõstis: Kodu on koolnud, järvi jäänud, 80. Anna, neidu, mis sa annad, Vesi vendade asemelle. Luba, neidu, mis sa lubad. Ei ma seda usuks võtnud, Neiukesta, noorekesta! Usuks võtnud, tõeks pannud. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 194

194 | J AKOB H URT /1839–1907/

125. Jällegi koju ruttasin, Kui mull sõnad sõelumata, Vennastelle ma veerisin. Lauluviisi laidetava, Tulid vasta õitselised, Ärge seda pahaks pange, Kaldusid küla karjatsed, 170. Pahaks pange, vihaks võtke. Olid põllul põimajad õed, Ei olnd koolis õppimassa, 130. Niidul niitajad vennaksed, Võnnus sõna võttamassa, Kõik nad ühiselt ütlesid, Sõnad mull kodu kasvanud, Kõik nad kõvasti kõnelid: Isa pitka pingi päälla, Kuhu sa lähed, koduta neidu, 175. Venna laia laua taga, Kuhu veerid, vennata sõsar? Viisi mull ema veeretanud, 135. Kodu on koolnud, järvi jäänud, Õed armsad õpetanud. Vesi vendade asemelle. Ei ma seda usuks võtnud, 1905 Neli keelt vanast kandlest, 1989 Usuks võtnud, tõeks pannud, Kunni ütles kuu kõrgest, 140. Ütles päeva pääle ilma. Läksin neidu tüki teeda, JEESUSE SÕIT tüki teeda, marga maada, Jõudsin ma kodu kohale, Õekesed, vennakesed, Venna laiete lähele, Noorekesed, nõrgakesed! 145. Vaatasin ma kodu pääle, Kõik siin laulud lauletakse, Heitsin silmi hella poole: Kõik siin ilud isitakse, Õige oli, mis öeldi, 5. Ükski ei ütle Jeesusta, Korras oli, mis kõneldi, Manitse ei Maarijada. Kodu oli koolnud, järvi jäänud, Ehk on Jeesus ära surnud, 150. Vesi vendade asemelle. Maarja poega maha viidud? Lein ma käe kätta vasta, Öeldi hauda kaevetavat, Tõise käe tõista vasta: 10. Raudasülda raiutavat, Kuhu lähen koduta neidu, Jeesus poega hukatakse, Kuhu veerin vendadeta? Maarja lapsi maha viidi. 155. Heitsin maha auuheina, See on korrata kõneldud, Liiva pääle lemmelehe, Asjata juttu aetud. Ise lausin meelestani, 15. Kuulge vanad, mõistke noored, Oma meele poolestani: Kuulge kenad keskimised: Ligunegu lemmelehti, Ei küll keegi kaeva hauda, 160. Hapaku kõik auuheina, Raiuta ei raudasülda, Jäägu kodu, kuhu minna, Ega Jeesus ära sure, Jäägu vennad, kuhu veerda. 20. Maarja lasta maha viia, Taas sai kodu, kuhu läksin, Surid Looja loodud lapsed, Saivad vennad, kuhu veersin. Maarja kannetud kanased. 165. Küla sõõrikud sõsared, Jeesus sõitis jõge pidi, Minu meelimarjakesed! Püha Maarja perve pidi, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 195

195 | J AKOB H URT /1839–1907/

25. Sõle tele tilinalla, Vikat kuldane õlalla, Kaelaraha kahinalla, Hõbereha hõlmassagi. Vikat kuldane õlalla, Hein oli tehtud, kuhjad loodud, Hõbereha hõlmassagi, 70. Kuhjad loodud, sarrad saadud, Niitis puida, niitis maida, Silmad unda igatsesid, 30. Niitis puida punasida, Meeli mõlkus magamaie. Niitis maida madarasi, Mõtlid minna üle vete, Lõi ta kuusi kuhjakesta, Joonelt jõuda üle jõe. Tegi seitse sarrakesta, 75. Näginekse, kuulunekse, Nägusad need kuhjad loodi, Kes sääl vasta puutunekse? 35. Saledad need sarrad saadi. Kirik vasta puutunekse, Näginekse, kuulunekse, Puutunekse, juhtunekse. Kes sääl kuhjale kogunes, Jeesus kirikut kumardas, Kes sääl heinule harines? 80. Tereteles, terviteles: Jumalate rammus ratsu, Tere, kirik, kuldakuppu, 40. Maarjate hüva hobune, Kuldakuppu, hõberisti! Too küll kuhjale kogunes, Vii sa Jeesus üle vete, Too küll heinule harines. Kanna Jeesus kuiva pääle, Jeesus sõitis jõge pidi, 85. Kus pole kesal kivikuida, Püha Maarja perve pidi, Karjamaalla kandusida. 45. Sõle tele tilinalla, Vii sa välja välja pääle, Kaelaraha kahinalla, Lase välja lagedalle, Vikat kuldane õlalla, Kanna sa tolle talule, Hõbereha hõlmassagi, 90. Jeesus sinna elupaika, Niitis puida, niitis maida, Kus on küla Looja loodud, 50. Niitis puida punasida, Värav ette ise kasvand, Niitis maida madarasi, Kus on laided lõngadesta, Lõi ta kuusi kuhjakesta, Vaskised on aia var vad. Tegi seitse sarrakesta, 95. On sääl kolmi vennakesta, Nägusad need kuhjad loodi, Kaksi kaabukandajada: 55. Saledad need sarrad saadi, Esimene iluiskja, Näginekse, kuulunekse, Keskimine kiigalööja, Kes sääl kuhjale kogunes, Kolmas on pillipuhkuja. Kes sääl heinule harines? 100. Kirik keelila kõneles, Jumalate Jutik-lehma, Püha paika pajateles: 60. Maarijate Maasik-lehma, Ei või viia, Jeesus poega, Too küll kuhjale kogunes, Kanda, Maarija kanane. Too küll heinule harines, Homme tuleb püha päeva, Jeesus sõitis jõge pidi, 105. Kallub kallis ajakene, Püha Maarja perve pidi, Rahvas keerab kirikusse, 65. Sõle tele tilinalla, Rahvas astub altarisse, Kaelaraha kahinalla, Tulevad siia sinisärgid, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 196

196 | J AKOB H URT /1839–1907/

Paluvad siin patused, Kahe kaasiku hobune, 110. Papid palju siis laulavad, Mis oli muru, too murreldi, Kuuguvad siin koolipoisid. Mis oli käärdu, too kääneldi; Jeesus sõitis jõge pidi, Suust pekseti suiste veri, Püha Maarja perve pidi, 155. Pääst pekseti päiste veri. Sõle tele tilinalla, Külamaa veel kündamata, 115. Kaelaraha kahinalla, Arumaa veel arimata, Vikat kuldane õlalla, Leivamaa veel liitamata. Hõbereha hõlmassagi. Jeesus sõitis jõge pidi, Näginekse, kuulunekse, 160. Püha Maarja perve pidi, Kes sääl vasta puutunekse, Sõle tele tilinalla, 120.Puutunekse, juhtunekse? Kaelaraha kahinalla, Puutus hiiru, hüva hobu, Vikat kuldane õlalla, Juhtus ratsu, rokahuuli. Hõbereha hõlmassagi. Jeesus hiiruga kõneles, 165. Näginekse, kuulunekse, Tereteles, terviteles: Kes sääl vasta puutunekse, 125. Tere ratsu, raudakabi, Puutunekse, juhtunekse? Raudakabi, rataskaela! Puutus vasta hüva härga, Vii sa Jeesus üle vete, Juhtus vasta kõlgaskõhtu. Kanna Jeesus kuiva pääle, 170. Jeesus härjaga kõneles, Kus pole kesal kivikuida, Tereteles, terviteles: 130. Karjamaalla kandusida. Tere, härga, ugasarvi, Vii sa välja välja pääle, Ugasarvi, aganmagu! Lase välja lagedalle, Vii sa Jeesus üle vete, Kanna sa tolle talule, 175. Kanna Jeesus kuiva pääle, Jeesus sinna elupaika, Kus pole kesal kivikuida, 135. Kus on küla Looja loodud, Karjamaalla kandusida. Värav ette ise kasvand, Vii sa välja välja pääle, Kus on laided lõngadesta, lase välja lagedalle, Vaskised on aia var vad. 180. Kanna sa tolle talule, On sääl kolmi vennakesta, Jeesus sinna elupaika, 140. Kaksi kaabukandajada: Kus on küla Looja loodud, Esimene iluiskja, Värav ette ise kasvand, Keskimine kiigalööja, Kus on laided lõngadesta, Kolmas on pillipuhkuja. 185. Vaskised on aia var vad. Hiiru keelila kõneles, On sääl kolmi vennakesta, 145. Paati vasta pajateles: Kaksi kaabukandajada: Ei või viia, Jeesus poega, Esimene iluiskja, Kanda, Maarija kanane. Keskimine kiigalööja, Olen ma väga väsinud, 190. Kolmas on pillipuhkuja. Raasukese rammestunud, Härga keelila kõneles, 150. Eile sõitsin saja alla, Suulla vasta soraeles: Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 197

197 | J AKOB H URT /1839–1907/

Ei või viia, Jeesus poega, 235. Härjakene, orjakene, Kanda, Maarija kanane. Tõi ta Jeesu üle vete, 195. Kündsin kaua kütismaida, Kandis Maarija kanase. Üles kisin kivisaared, Hakkate kui härga tapma, Üles kakin kannujuured, Ugasarvel’ otsa lööma, Mull on kukal ära kulund, 240. Viige siis likku linnaksed, On mull sarved sammeldunud. Tehke pütti püdelada, 200. Jeesus lausus, vasta kostis, Õlled uhked uhutage, Hästi ütles, targu taidis: Viinad virged valmistage, Härjakene, orjakene! Hõim siis kokku kutsutagu, Panen kulla kukla pääle, 245. Armud ühte aetagu, Hõbe sarvile salitsen, Peod härjale pidage. 205. Vii siis Jeesus üle vete, Keedetagu, kiidetagu, Kanna Jeesus kuiva pääle. Söödagu, tänatagu, Jeesus, kallis Maarja lapsi, Lapsed laulgu laua taga, Nagu ütles, nõnda tegi, 250. Pere laulgu pingi päälla, Pani kulla kukla pääle, Muu rahvas muru päälla, 210. Hõbe sarvile salitses. Kus on joogid, sääl on jutud, Härga keelila kõneles, Kus on peod, käivad kõned: Suulla vasta soraeles: Härjakene, orjakene. Seista, Jeesus, mu sarvile, 255. Viisid sa Jeesu üle vete, Kuku, Maarja, kukla pääle. Kandsid välja kuiva pääle. 215. Härga viis Jeesu üle vete, Kui aga hobust hukatakse, Kandis välja kuiva pääle, Ratsu pääda raisatakse, Viis ta suurele külale, Soo ääre suntsikusse, Auusalle aleville, 260. Laane ääre lantsikusse, Viis ta tolle talule, Püssil maha põmmitagu, 220. Kandis sinna elupaika, Loodil maha loksitagu. Kus on küla Looja loodud, Kutsuge kurjategijad, Värav ette ise kasvand, Valdakunda vareksida, Kus see Maarja ööda magas, 265. Külakunda kaarenaida, Jeesus lebas lõune ajal. Kõik nad veerigu verele, 225. Jeesus astus õuest tuppa, Ratsu raipelle röökigu, Teretas ja õpeteles: Penid siis ilu pidavad, Tere, kolmi vennakesta, Koerad kallal kargelevad, Kaksi kaabukandajada! 270. Karud käivad kääpaalle, Teile ma ütlen ja õpetan, Hundid hauale harjuvad. 230. Teile marjule manitsen: Lapsed nutvad laua taga, Härga teie hästi hoidke, Pere nutab pingi päälla, Priskesti teda pidage, Muu rahvas muru päälla: Ärge viige külmalt kündma, 275. Ei viind Jeesust üle vete, Kahul atra kandamaie. Kannud ei Maarja kanasta. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 198

198 | J AKOB H URT /1839–1907/

Kirikuda, kuldakuppu, Kuldakuppu, hõberisti! Ärgu sus papid palju laulgu, 280. Kuukugu ei koolipoisid, Parmud sussa palju laulgu, Suvilinnud leelutagu, Ei viind Jeesust üle vete, Kannud ei Maarja kanasta. 285. Õekesed, vennakesed, Noorekesed, nõrgakesed! See on laulu lõpetatud, Isitud on minu ilu.

1905 Neli keelt vanast kandlest, 1989 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:13 PM Page 199

199 | A DO R EINVALD /1847–1922/

ADO REINVALD

MÜTS MAHA! ta hüüab tee pealt tagasi: “Nii hirmutage Jütsi.” Mats alati on tubli mees — Kui külm mu nina näpistab ta kedagi ei pelga, ja kärbib kõrvalehti, ei kummarda ta saksa ees, noh, millega siis meie Mats ei tõmba küüru selga. võib oma nägu ehti? Kord astus oma pambuga Mats võtab mütsi maha küll, ta läbi mõisa õue, siis seisab müts tal põues, saks tuli vastu kärkides see sünnib t o a s, t e a t e r i s, kui kõige kurjem kõue: kuid mitte m õ i s a õ u e s. “Kas sina, tõbras, parunit ei enam tunda taha? (1906) Sõnarine I, 1989 Või on sul munad mütsi sees — et müts ei votab maha? Kas tead, ma lasen keppisid su jaoks tallist tuua? Ei aita see, siis lasen ma sind kase otsa puua!” Mats julgelt astub edasi, ei taha saksa näha ja mütsikese vaotab ta üle kõrvu pähe. Kui härra kärab edasi, siis kõigutab ta sulge — kes s e d a r i i s t a näha saab, see pole enam julge! Mats sammub mõttes edasi, ei liiguta ta mütsi,