Rootsi Aeg Juhan Aaviku Elus: Pagulasmemuaarid
Total Page：16
File Type：pdf, Size：1020Kb
KULTUURILOOLISEST ARHIIVIST Rootsi aeg Juhan Aaviku elus: pagulasmemuaarid Triinu Ojamaa uhan Aavik (1884–1982) on Eesti kultuuriluk- noodikirjastamisest, pagulaslaulupidude korral- Jku läinud kui dirigent, helilooja, muusikape- damisest, sidemete kujunemisest kolleegidega dagoog ja muusikakirjanik. Rääkides Aavikust Põhjamaades, lähedastest suhetest Põhja-Amee- kui muusikakirjanikust, peetakse eelkõige silmas rikasse välja rännanud eesti pagulastega ning tema Rootsis ilmunud „Eesti muusika ajalu- põgusalt ka eraelust. gu”,1 kuid selle koostamise kõrvalt töötas ta ka Kuna Aaviku tegevus jõudis sageli ajaleh- memuaaridega „Muusika radadelt: mälestusi tedesse, siis on ta abimaterjalina kasutanud ja mõlgutusi eluteelt”. Taustaolusid iseloomus- oma ajaleheväljalõigete kogu, kirjutades ümber tades kirjutab Aavik memuaaride esimeses terveid artikleid. Huvipakkuvama osa memuaa- osas, et ta elas suurte murrangute ajastul, mille rides moodustavad need alapeatükid, mis toe- käigus „mõisa teoorjadest ja linnade alamki- tuvad rohkem mälule, väljendades seetõttu hist kujunes moodsa ühiskondliku koostise ja vahetumalt kirjutaja isiklikke hoiakuid, mõtteid, kultuuriga rahvas”.2 Holstre vallas sündinud tundeid ja ka jutustamisstiili. Aavik jõudis nende ühiskonnamuutuste käi- Aaviku memuaarides on ootuspäraselt palju gus kasvada linnapoisiks, lõpetada Peterburis teavet eestlaste organiseerumisest Rootsis (koo- konservatooriumi, alustada professionaalset rid, seltsid, ühingud). Teisest küljest on see lugu karjääri Tartus ning tõusta tippu Estonia teatris ühe isiksuse õnnestumistest, tagasilöökidest ja ja Tallinna konservatooriumis töötades. Ta oli visadusest, tema soovist pääseda muusikuna kolme laulupeo üldjuht ning valmistas ette nel- välja eksiilühiskonna piiridest ning kindlustada jandat, kuid see ei teostunudki: sügisel 1944 sai endale koht uue asukohamaa kõrgkultuuris. Aavikust sõjapagulane Rootsis. Kõigest sellest Allpool on kommenteeritud memuaarikat- jutustab ta oma memuaarides, millest trükis on kendeid selle kohta, kuidas Aavik asus üles ilmunud ainult lapsepõlvemälestused. Nelja osa ehitama suhtevõrgustikku, mis toetaks tema käsikirjad (Viljandi, Peterburi, Tartu ja Rootsi püüdluste teostumist. Selle huvides kasutas ta nii perioodist) asuvad Stockholmis Balti Arhiivis, kõrget erialast positsiooni kui ka kollegiaalseid deponeerituna Rootsi Riigiarhiivi; Tallinna sõprussidemeid Põhjamaades ning sõjaeelset perioodi käsikiri on hoiustatud Eesti Teatri- ja hõimuvendlust soomlastega. Muusikamuuseumisse. Käsikirja kuues osa „Rootsis” on nüüd fotokoopiana kättesaadav ka Eesti Kultuuriloolises Arhiivis3 ning järgnev Stockholm: kontaktid Rootsi kirjutis tutvustabki selle olulisemaid teemaliine. Heliloojate Ühinguga Memuaarid on Aavik jaotanud kolmeks peatükiks („Elutsemine laagrites”, „Arhiivitöö Aavik oli Eestist lahkumise ajal Tallinna kon- ajajärk. Uppsala-Bergsbrunna” ja „Stockhol- servatooriumi professor ja direktor, ta oli olnud mis”), mis omakorda liigenduvad temaatilisteks juhtpositsioonil kõigis Eesti Vabariigi aegsetes alapeatükkideks. Aavik jutustab oma organi- muusikaga seotud organisatsioonides.4 Oktoob- satsioonilisest tegevusest, uusloomingust ja ris 1944, varsti pärast Fagersjö laagrisse5 saabu- 1 J. Aavik. Eesti muusika ajalugu, 1–2. Eesti Lauljaskond Rootsis, Stockholm, 1965–1969; J. Aavik. Eesti muusika ajalugu, 3–4. Eesti Lauljaskond Rootsis, Stockholm, 1969. 2 J. Aavik. Muusika radadelt: mälestusi ja mõlgutusi eluteelt, I. Orto, Toronto, 1959, lk. 5. 3 EKLA, reg. 2014/116. 4 Aavik on olnud Eesti Lauljate Liidu, Eesti Kultuurfondi Helikunsti Sihtkapitali Valitsuse, Eesti Autorikaitse Ühingu ja Eesti Akadeemilise Helikunstnike Seltsi esimees. 5 Fagersjö karantiinilaager asus u. 10 km Stockholmi linnapiirist lõuna pool; nüüdseks linnaosa. 116 Tuna 1/2015 Triinu Ojamaa / Rootsi aeg Juhan Aaviku elus: pagulasmemuaarid Juhan Aavik signeerib „Eesti muusika ajalugu“. EKLA, C-37:1176 mist ja sõnagi rootsi keelt oskamata asus Aavik vestlust arendada. Varsti kutsus direktor endale kontakti looma Stockholmi Kuningliku Muusi- abiks Atterbergi7 kes töötas oma kabinetis. Nüüd kaakadeemiaga. Veerand sajandit hiljem kirja läks jutt lahti, kes, kust ja kuidas. Pääle üldise pandud memuaarid näitavad, et Aaviku mälu tutvustamise oli mul ka väike erisiht. Kavatsesin on selle sündmuse alal hoidnud üsna detailselt: nende kaudu luua kontakti Raadio-Ringhää- „Mulle tundus, et on vajalik ja kõigiti loomu- linguga, et saaks sääl mõnda enda teost ette lik, kui ma eesti helikunsti esindajana endast kanda. [– – –] Pean ütlema, et minu vastuvõtt märku annan siinse rootsi muusika esindusele, akadeemias oli viisakas, sõbralik ja kollegiaalne. tagades sellega mõnesuguse ühenduse loomist Kuigi põgenikuna ei võinud ma neile väliselt kahe naaberrahva helikunsti vahel, mis oli meie soodustavat mõju avaldada, suhtusid mõlemad kui põgenike publitsiteedile muidugi tähtis eriti minusse korrektselt ja vastutulelikult. Paistis, just tuleviku mõttes, kuna meil tuli ju siia jääda et neid huvitas lähemalt ka see, mis Eestis oli elama pikemaks ajaks, mille kestvust me siis küll viimasel ajal sündinud. Raadios sain kerge vae- ei osanud veel ette aimata. Päälegi tingis seda vaga direktori jutule, kelle suhtumine oli samuti ka puht representatsiooniline viisakus. Olin siis soodne. Temaga jutlemisel selgus, et ta oli samuti veel võrdlemisi noor (äsja 60-neseks saanud), desinformeeritud Eesti sündmustest nagu tolle- aktiivne ja teovõimas. Võtsin siis Fagersjö laag- aegne Rootsi suurem üldsus: et kas ikka Saksa ri juhatuselt loa ja sõitsin Stockholmi. See oli režiim polnud mitte hullem vene kommunistide mul esmakordne Rootsi päälinna külastamine. omast. Suure vaevaga püüdsin talle selgitada, Ringvägenil, kus laagri toiduauto mind maha et kommunistide türannia oli mitmekordselt pani, astusin trammi nr. 4, milleks olin saanud raskem ja masendavam kannatada kui sakslaste kuskilt informatsiooni ja mis mind pidi viima okupatsioon. Mina isiklikult seda peaaegu ei tun- sihtkohta – Muusika Akadeemiasse Nybrokail.”6 nudki. Muidugi kannatasid mitmed rohkem. Kuid Muusikaakadeemia direktorile esitles Aavik kommunistide brutaalsuse ja saksa kõva korra end Eesti konservatooriumi direktori ja dirigendi- vahel oli ikkagi väga suur erinevus. Direktor saatis na. Vestlus kujunes lühikeseks: lisaks rootsi keele- mind muusikaosakonna šeffi Broman’i juurde, le kõneles muusikaakadeemia direktor prantsuse kellega toimus sisuline keskustelu. Selle tulemus keelt, kuid Aavikul oli varuks ainult saksa keel. oli, et ta palus mind järgmisel korral tagasi tulla „Pääle esitlemise ja mõningate üldiste vii- ja kaasa tuua orkestreeritud Eesti hümn ja mõni sakussõnade ei saanud me kuigi palju sisulist vähem heliteos. Tegingi seda. [– – –] Eesti hümni 6 J. Aavik. Muusika radadelt: mälestusi ja mõlgutusi eluteelt, VI. Rootsis. Käsikiri, lk. 74–75. 7 Kurt Magnus Atterberg (1887–1974) – helilooja ja insener, Rootsi Heliloojate Ühingu asutajaliige ja esimees, ajalehe Stockholms-Tidningen muusikakriitik. Tuna 1/2015 117 KULTUURILOOLISEST ARHIIVIST partituur oli mul juba iseseisvuse ajal valminud Saksa muusikutega ning ta ei katkestanud neid Riigi Ringhäälingu direktor Olbrei tellimisel. ka pärast natsismi teravat hukkamõistu, süvenda- See polnud mitte tavaline laulu orkestrisaade, des nii oma antisemiidi mainet.13 Aavikut sidus vaid sümfooniliste elementidega täiendatud Atterbergiga esimesest kohtumisest alates lisaks orkestripartituur, mille juure kuulus ka klaveri heale saksa keele oskusele ka sarnane muusika- väljavõte. Osava pianistina mängis Broman selle maitse (19. saj. vene heliloojad, kuid ka Reger14). kohe reipalt maha. Teise teosena andsin talle Memuaaridest selgub, et 1940. aastate teisel Andante cantabile keelpillide orkestrile. Oli juttu poolel oli Atterberg muusikaakadeemias tegev ka mõne suurema teose ettekandmisest Ringhää- teadussekretärina, kuid samal ajal oli ta ka Rootsi lingu sümfooniakontserdil, milleks pakkusin (või Heliloojate Ühingu president, kelle toetav suhtu- arvasin sobivat) Eesti rapsoodiat.8 Mõne aja järel mine võis avada nii mõnegi ihaldatud ukse. tuli mulle raadiost väike rahasaadetis – 50 krooni, Sügisel 1945 teatas Atterberg, et Rootsi mis tollaste hindade juures polnudki nii väike. Heliloojate Ühingul on kavas kohtumine eesti Küllap see oli vist mõeldud toetuseks vaesele heliloojatega, ning palus selle korraldamiseks põgenikule, kuna hümni ei esitatud ja ma pole Aaviku kaasabi. Aavik andis ühingule teada kõi- ka Andante cantabile ettekannet mitte kunagi gist Rootsi pagenud heliloojatest, need olid Priit kuulnud ega ka saatekavas näinud.”9 Ardna, Eduard Tubin, Verner Nerep, Kaljo Raid Rapsoodiaga oli rohkem õnne, nagu näitab ja Robert Heinmets (viimase asukohta ei suude- alapeatükk „Minu Eesti rapsoodia Rootsi raa- tud leida). Alapeatükis „Vastuvõtt Rootsi Heliloo- dios”.10 Aavik jätkas raadio muusikaosakonna kü- jate Ühingus”15 kirjeldab Aavik detsembris 1945 lastamist kuust kuusse, meenutamaks Bromanile Stockholmi heliloojate majas toimunud pidulikku lubadust Eesti rapsoodia kavasse võtta. Käigud ei õhtusööki, mis pidas vormiliselt kinni kõrgselts- andnud tulemusi ja lõpuks otsis Aavik abi endi- konna tavadest, näidates sellega austavat suhtu- selt eestirootsi praostilt Hjalmar Pöhlilt.11 Aavik mist eesti kolleegidesse. Aavikut esitleti Rootsi meenutab: „Ta telefoneeris või käis ise sääl kor- esimodernistile Hilding Rosenbergile ning Ture duvalt – võiks ütelda, lausa pressis pääle.” Lõpuks Rangströmile, kes oli tuntud eelkõige romantilise saabuski ametlik teade, et teos