Luuletusi Ütlemata Asjadest Ja Käimata Teedest Ehk Õnnitlusi Luuletajate Olemasolu Puhul

Keel ja 6/2014

Kirjandus LVII aastakäIk

EEstI tEadustE akadEEmIa ja EEstI kIrjanIkE LIIdu ajakIrI

LUULETUSI ÜTLEMATA ASJADEST JA KÄIMATA TEEDEST EHK ÕNNITLUSI LUULETAJATE OLEMASOLU PUHUL

KATRE TALVISTE

hes tähtpäevakõnes Kersti Merilaasile on Jaan Kross öelnud, et luuletaja olemasolu kingituslikkus on enam kui ilmne asi, pannes üksiti ene- Üsele ja teistele lugejatele ette iseendid õnnitleda selle puhul, et Kersti Merilaas olemas on (Kross 1982: 14–15). Siinne arutlus on samuti alguse saanud tähtpäevakõnedest – Kersti Merilaasi ja August Sanga 100. sünniaasta- päeva tähistamisest 2013. aasta sügistalvel –, kuid keskendub argisematele küsimustele. Argipäeviti kiputakse õnnitluste jagamise ja kingituste kokku- arvamise asemel hoopis rohkem kurtma selle üle, mis puudu ja millest ilma jäädud. Kas seda teeb ka luule või kas peaks nõnda vaatama luulele ja luule- tajatele endale, on küsimus, mille juurde on mind aja jooksul toonud mitme- sugused, sh Merilaasi ja Sangaga seotud tähelepanekud. Nende tähelepanekute seast võib kõige selgemaks lähtepunktiks valida selle, et Karl Muru kasutab noorest Sangast kõneldes mh mõistet „ilmajäetu- elamus” (Muru 2001a: 138). Muru tõdeb aga sealsamas, et pettumust, mille luuletajas tekitab suutmatus oma unistusi ja ideaale teostada, tasakaalus- tab juba noorusloominguski iroonia (Muru 2001a: 143). Üks täitumata jää- nud unelmate näide on Muru käsitluses luuletus „Indiaanid”, milles seesama dialektikagi selgelt välja joonistub. Luuletus kõneleb indiaanlasi mängivatest lastest: nende kujutluses toimuvatest indiaanisõdadest ning rahumeelsest,

409873

avaart, Katre Talviste.indd 409 30.05.14 15:45 jäneste ja lammastega asustatud kodusest loodusest, kus nad neid sõdu pidasid. Luuletus on kirjutatud minevikuvormis, aga eriti selgeks teeb tagasivaa- telise distantsi selle mineviku ning lüürilise mina vaatepunkti vahel viimane stroof:

Kuhu kadusid nii kähku kõik mu kaunid noorusplaanid? Kauge mälestuse uttu põgenevad indiaanid. (Sang 1939: 24)

Ühest küljest on nostalgia küllap ehe, avastus, et omal ajal kavatsetu ja unistatu pole hiljem õieti meeldegi tulnud, on nukrameelne. Teisest küljest püstitab valitud kujund, mille kaudu kahetsust väljendatakse, omamoodi antiteesi: kaunis noorusplaan oli hakata indiaanlaseks, see tehtigi lapsepõl- vele omases mängumaailmas, kus plaanid on küll kahtlemata tõsised, aga kus neid ei koostata mingi tegeliku aruandluskavatsusega kaugemas tulevikus. Ning lüüriline subjekt, kes sellele ajale tagasi vaatab, teeb seda heatahtliku muigega, mitte siiras heitumuses sellest, et temast pole saanud indiaanlast. „Indiaanid” on luuletus tegematajäämise kogemuse paratamatusest, selle on kirjutanud luuletaja, kes saab aru, et tahtmise kogu võimaliku ulatuse ja teos- tumise konkreetse tegelikkuse vahel peabki vahe olema, ehkki see vahe võib mõistagi tekitada kahetsust, järelemõtlikkust, mõnikord ehk ka piinlikkust või süütunnet. Puudumine võib tekkida ka teistpidi: mitte sellest, et soovituni ei jõuta, vaid sellest, et see läheb kaduma, lakkab või lahkub, ehk parafraseerides Merilaasi viimase algupärase kogu pealkirja – see, mis on antud, võetakse ära. „Antud ja võetud” (1981) on kirjutatud eas, mil sedasorti kahes ajas paik- neva vaatepunktiga luule nagu Sanga „Indiaanid” on vahest ootuspärasem kui loometee alguses, ning kogu sisaldabki hulka taolisi tekste. Muru näeb selles eri elujärkudest pärit vaatepunktide kõrvu seadmises üht põhjust, miks Merilaasi sügavalt isiklik luule individuaalsest kogemusest kaugemale ulatu- va üldistusjõu omandab (vt Muru 2001b: 222–223, 225). Samuti osutab Muru Sanga „Indiaanidest” pärinevale motole luuletuse „Ring ja rist 2” alguses ning muudelegi Sanga loominguga haakuvatele motiividele, mis kaks luuleilma omal kombel ühendavad: „tekib assotsiatsiooniderikas sünteeskujund, mis ko- hustab end interpreteerima isiklikust hoopis avaramal ja tähendusrikkamal taustal” (Muru 2001b: 224). Sanga ja Merilaasi luule illustreerib nii koos kui ka eraldi käsitletuna, nii tekstide kui ka elu- ja loomeloo tasandil Henri Michaux’ tähelepanekut, mida ühes luulet ja autobiograafiat käsitlenud arutelus arendas prantsuse lüürikauurija ja luuletaja Jean-Michel Maulpoix: keegi ei ole oma nahas üksi – kui luule on autobiograafiline, siis ei kujuta ta endast niivõrd mingi kindla subjekti isikutunnistust, tõendit tema identiteedi kohta, vaid hüpoteetilist „teissusetunnistust” suhete kohta kõigi nende teistega, keda ta endas kannab (Maulpoix 2004: 24). Sanga ja Merilaasi võib hõlpsasti käsitleda autobiograafi- liste luuletajatena ka selles esimeses tähenduses, mida Maulpoix tagaplaanile tõrjub: kokkulangevust lüürilise subjekti ja ajaloos päriselt elanud inimese vahel on mõlema loomingus, mingit sihilikku varjamis- ja eksitamismängu või visa ärapürgimist oma aegruumilisest kogemusest kummagi luules eriti

410

avaart, Katre Talviste.indd 410 30.05.14 15:45 ei leidu, vastastikused viited ning ühise elu ja lähestikku loodud loomingu paigutumine palju tähelepanu pälvinud kirjandusloolisse konteksti võimenda- vad igasuguseid osutusi ja allusioone ning lasevad paljusidki neist hõlpsasti jälgida ka lugejail, kes end autorite biograafiaga spetsiaalselt kurssi viinud pole. Autobiograafilisuse selles tähenduses on „Ring ja rist” eeskätt puudumise luuletus, armastatud inimeste kaotamise ja leina väljendus:

... saabund on sügis, kõrred koltuvad, langevad lehed, vili viidud on salve ja linnud lennanud lõunamaale, ja pikkadel pimedail öödel tulevad armsad surnud, mu ema, mu õde ja Tema, nad tulevad, seisavad uksel ja räägivad: saabund on sügis, kõrred koltuvad, langevad lehed, vili viidud on salve ja linnud lennanud lõunamaale, ja pikkadel pimedail öödel me tuleme, seisame uksel ja räägime: saabund on sügis... (Merilaas 1981: 6)

Puudumine väljendub järjest kuhjuvas äraspidisuses: see, mis on käega- katsutavalt olemas (kõrred, lehed, vili, linnud), läheb ära; neid, kes tulevad asemele, tegelikult enam ei ole. Nad küll kõnelevad, kuid nende jutt moodustab suletud ringi, milles sügisene lahkumine ja koltumine korduma jäädes võimendub. Dialoogi ei teki. Ka luuletuse hilisemates osades ei teki, vaid iga- sugune suhtlus sumbub järjest enam ning ka ruumi ja liikumise äraspidisus süveneb. Ruumid ei funktsioneeri nii, nagu oleks ootuspärane: Meri / on püsti ees (Merilaas 1981: 7); igast küljest nüüd piirab mind / ummik-laas (Merilaas 1981: 9) – meri ja mets kammitsevad ja ahistavad, ehkki see pole luules nende ootuspäraseim käitumine. Kui miski liigub, siis maa ise, aga kontrollimatult või isegi pahatahtlikult: Maa pöörleb ja maastikke / vaheldub taas (Merilaas 1981: 9); ära / voolavad ränduri jalge alt / esiisade põlised jahimaad (Merilaas 1981: 7). Subjekti ainus kaaslane neil maastikel on surnu:

Aina hulgun aga hallil hingekuul, silmad selja taga, surnu suudlus suul (Merilaas 1981: 11)

Kuid ka surnu ei ole enam niimoodi kohal, nagu ta oli luuletuse esimeses osas. Kontakt temaga mureneb (kokku / variseb mälestuste maja, Meri- laas 1981: 8), luuletust läbib refrään aga siingi võiks olla mu kodu, / oleksid sina siin (Merilaas 1981: 9) – inimese puudumine otsekui muudabki puudu- vaks, äraspidiseks terve maastiku ja maailma. Luuletuse lõpus selgub, et isegi Surm, mis peaks olema paratamatu, on leidnud võimaluse subjektist mööda

411

avaart, Katre Talviste.indd 411 30.05.14 15:45 hiilida, kuna peab teda juba surnuks. Olematus võtab järjest võimust, kuni neelab alla ka iseenese. Mitte midagi ei ole või igatahes pole midagi nõnda, nagu olema peaks. Aga kui inimese biograafiast, sh autobiograafiast mõeldes tõepoolest arvestada ka kõigi nende teistega, kes „tema nahas” elavad, siis pöördubki olematuse aplus viimaks olematuse enese vastu – puudumine on see, mida pä- riselt olemas ei ole. Inimese mõte, olgu poeetiline või mingit muud laadi, ei kulge individuaalses vaakumis, vaid haardub teiste inimeste mõtetesse, mis on talle tuttavad või lähedased. Sel moel tulevadki surnud mõnikord elavatele mitmesuguseid teateid tooma ning selles mõttes ei erine surnud õigupoolest elavatest inimestest – inimene ei pea tingimata ära surema, et võiks tekkida ettekujutusi sellest, mida ta ütleks või arvaks, kui teda ennast kohal pole, või mälestusi sellest, mida ta juba on öelnud, arvanud või teinud. Inimene, olgu elav või surnud, ei pea ka isiklikult tuttav või lähedane olema, et teist inimest nõnda kõnetada. Kirjandus tekitab tutvust ja lähedust üle aegruumiliste ja ilmavaatelistegi lõhede, nagu näitab järgmine motoga luuletus Merilaasi kogus. Seal pärineb moto ühest saksa luuletaja Johannes Be- cheri tekstist. Merilaasi varaste või iseäranis mõjukate kirjanduslike kiindu- muste seas Becherit enamasti mainitud ei ole ning mulle pole teada, kui palju ta oli Becherit lugenud, kuidas selleni jõudnud ning kas või kui palju Becheri looming talle sügavamalt korda läks. Küll aga on teada, et August Sang oli üks peaosalisi Becheri mahuka eestikeelse valikkogu „Unistades täiusest” (1962) koostamisel. Koostamise algatajad ja kirglikud teostajad olid Ain Kaalep ja Nigol Andresen (vt lähemalt Talviste 2013). Sang osales kogu kavandamises ning tõlkis sinna pisut üle kolmandiku luuletustest, ehkki Kaalepi ja Andrese- ni innukast mõttevahetusest (vt Kaalepi kirjad Andresenile 1958–1964), mis kogumiku aastatepikkust küpsemist saatis, ta kuigi agaralt osa ei võtnud. Ent välise (või ka sisemise) entusiasmi ulatusest sõltumata annab tõlgitav teos tõlkija elus ja kodus endast alati kuidagi märku, ka inimestele, kellega seda elu ja kodu jagatakse. Vaimult ja väärtustelt võib-olla kaugest võõramaa luu- letajast võib saada täiesti argiseski mõttes isiklik asi ning sealt edasi sündida juba uus iseseisev seos luulemaailmade vahel. Ka lugemine võib selles mõttes olla autobiograafiline tegevus: inimene loeb raamatuid, millega tema isiklik elu on ta kokku viinud, ilma et sellest võrsuv mõtteseos või värske looming peaks seejuures tema enese või kellegi teise biograafiat päris otseselt peegel- dama. Merilaas on kasutanud motona oma luuletusele „Reisikiri” katket ühest Becheri tekstist, mis ei pärine ilmselt Sanga töölaualt, sest eestikeelsesse va- limikku on selle tõlkinud Kaalep, ega pärine ka sealt valimikust, sest seda on tsiteeritud originaalis. Osalt võib-olla kirjeldatud seoste toel, osalt ehk kuidagi teisiti tekkis Kersti Merilaasil igatahes mingit laadi isiklik suhe Becheri loominguga. Kõnealuse Becheri luuletuse pealkiri on „Maailmaavastaja” („Der Welt- Entdecker”) ning see astub Merilaasi „Reisikirjaga” vahetusse ja pinevasse dialoogi, milles väljendub nii ületamatu konflikt Becheri ja Merilaasi maailma vahel kui ka paratamatu lähedus nende või üldse inimeste maailmade vahel. Mõlemad luuletused on rajatud kujutlusliku reisi motiivile. Becheri puhul on see kogemus projitseeritud lapsepõlve või igatahes minevikku:

Üks pühapäev mõte tuli kapi pealt atlas võtta. Ma kirevaid kaarte sirvisin: põlvedel tolmunud atlas lasus. 412

avaart, Katre Talviste.indd 412 30.05.14 15:45 Kodulinna ma otsisin üles. Näpp edasi tõttas laevaliine ja raudteid mööda ja maailmareisile asus. (Becher 1962: 61)1

Merilaasil toimub ajaveetmine atlasega olevikus:

Sõrm sirvib sahinal maailmakaari, Lõunarist kerkib üles ja troopiline kuu korallimeresid kuldab ja pärlisaari: Nukulailai... Raraia... Vavau... (Merilaas 1981: 43)

Seda, miks see nii on, on üsna varjamatult öeldud luuletuse alguses:

Kõik laevad lahkusid, kõik rongid sõitsid ära. Lennuks ikka ja alati puudus lennuilm. (Merilaas 1981: 43)

Juba siit, aga iseäranis edasisest on üsna ilmne (ehkki mõistagi mitte otse- sõnu öeldud), et liiklusvahenditest pole maha jäädud mitte omaenese kohmit- semise, vaid selle tõttu, et tekkinud on maailm, kus teed kuigi kaugele ei vii, liikumisvabadus puudub. Becheri kuju saavutab selles kontekstis iseäranis tähendusrikka rolli. Nimelt ütleb Merilaas „piletita, välispassita” reisimise kohta, mida ta hiljem kirjeldab:

Sel kombel hõlpsalt iga riigiraja sa ületad. – Ei mingeid mundreid teel! Nõnda ka Becher, saksa luuletaja kord reisis, kui ta minister polnud veel. (Merilaas 1981: 43)

Minister oli Becher pärast Teist maailmasõda Ida-Saksamaal, seega üks aktiivseid osalisi selle maailma rajamises, kus piiridest naljalt üle ei saanud ning palju teekondi nii ruumilises kui ka metafoorses mõttes pooleli või alus- tamatagi jäi. Ent sellele eelnenud ajas võib Merilaas, kes omakorda kirjutab sellele kõigele kui minevikule vaadates, leida mingi mõistmismomendi. Mi- nistrid, isegi idabloki valitsustes, ei olda sünnist saati, sinna jõutakse kuidagi ning teel läbitakse kogemusi ja hetki, mis võivad olla äratuntavad teistelegi, nagu näiteks atlast lehitsedes kujutlemisi reisimine on küllap paljudele inimestele äratuntav kogemus. Ent kuna Becher ja Merilaas võtsid need kujutluslikud reisid ette eri ae- gadel ja eri moodi ning vaatavad neile samuti pisut erinevast rakursist, on ka reisikirjad tegelikult väga erinevad. Becheril on atlaselehitsemine lähtepunkt, talle tuleb üks pühapäev selline mõte, ilma mingi erilise põhjuseta, ja siis ui- tab ta kujuteldavas ruumis kaugetes kohtades ringi, kuni jõuab tagasi kodule üsna lähedale. Nimelt leiab ta kaardilt pärast pikka tiiru Euroopa ja sealt Verduni linna, mille kohta ütleb:

1 Tsiteerin siinses üldises temaatilises kõrvutuses hõlpsama jälgitavuse mõttes siiski Ain Kaalepi tõlget eestikeelsest kogust. 413

avaart, Katre Talviste.indd 413 30.05.14 15:45 Ma torkasin näpu kui lahtisse haava, mis iialgi terveks ei põe. (Becher 1962: 62) Kujutlusretkest ruumis saab seega kujutlusretk hoopis ajas. Merilaasil on pigem vastupidi: tema ei lähe atlase kallale mitte ajaviiteks, vaid seepärast, et ajas toimunud sündmused on loonud olukorra, kus tegelikkuses ligipääsetav ruum on piiratud. Seega pöörab luuletaja ajale selja ning läheb atlase kaudu kaugetesse ruumidesse, ent lõpuks naaseb siiski ka koduruumi:

Siis sulen atlase ja jälgin kaua üht kärbest, kes kupli alt välja ei saa. Kell mõõdab ööd ja valgustatud laual kunstialbumi lehelt hõõgub Delacroix. (Merilaas 1981: 43) Kupli alt tulutult välja püüdleval kärbsel on mööda atlaselehti rändava, kuid omas aegruumis siiski kinni oleva luuletajaga mõndagi ühist. Kuid luule- tajal on eelis, mille talle annab inimese omadus koosneda enamast kui ainult iseendast, ulatuda seega ka iseendast kaugemale, kättesaamatusse, mitte olla alati ilma sellest, mis pealtnäha puudub. „Antud ja võetud” on viinud mitmeid lugejaid tähelepanekuni, et pealkir- jas peegelduv lõplikkuseidee on lahutamatu lõpmatuse omast (vt Kiin 1981: 740), lõpetatus tähistab „lähteasendit, mis kogu arenedes ületatakse ning avaneb vaade lõpmatusse” (Muru 2001b: 227). Kuid tõlgendustes leidub ka vastu- pidiseid rõhuasetusi, mille puhul lõplikkus, äravõetus ja ilmajäetus võidule pääsevad. Becherit ja Merilaasi ühendav kujutluslik rännuvabadus torkas luulekogu lugemisel silma ka Ivar Ivaskile, kelle arvustus World Literature Today’s rõhutab sellegipoolest, et Merilaasi luuletus lõppeb kupli alla vangis- tatud kärbse kujundiga (Ivask 1982). Ivask tsiteerib oma käsitluse lõpetuseks kärbse jälgimisest kõnelevaid värsse, nii et ajakirja lugejale võib jääda mulje, et selline, üsna ühemõtteliselt ahistatud ja ahistav ongi luuletuse finaal. Kum- matigi need viimased kolm värssi, mis luuletuse tegelikult lõpetavad, mitte ainult ei ava taas üht ühendusteed (seekord kunstialbumit) erinevate aegruumi- de vahel, vaid esitavad kokkuvõtlikult äratundmise, et lõplikkus ja lõpetatus, võimatus ja võimalikkus, paratamatus ja vabadus on lahutamatult põimitud: on öö, aga öös saab tekitada valgustatud kohti, valguse mõjul tekib ka liikuma- tuses liikumine (Delacroix ei hõõgu ju mitte taltsalt albumilehel, vaid tungib lehelt välja). Merilaas on niisiis märganud, et ehkki on päriselt võimalik jääda millestki olulisest ilma või mingisse olukorda kinni, ei ole millestki võimalik jääda päris ilma või kuhugi päris kinni. Puudumise ja ahistuse paratamatuse kõrval on alati ka võimalused avastamiseks ja liikumiseks. Need võivad olla isegi sama paratamatud, nagu nähtus eespool loetud luuletustest, ei tarvitse tingimata alati rõõmugi valmistada, kuid luuletaja ei saa mööda vaadata nende olemasolust. Kummatigi on inimestel olemas ka võime vaadata mööda olemasolevast, eriti siis, kui tuntakse end millestki eelistatust ja ihaldusväärsest ilma jäänu- na. Puudumisele keskendumine torkab eriti silma, kui seda kohtab seoses Me- rilaasi või Sanga taoliste luuletajatega, kelle enda maailm on ses küsimuses dialektilisem. Eriti paradoksaalselt mõjub, kui autor, kes kõigile kaotustele vaatamata on ikka võimeline või lausa sunnitud midagi ka leidma, tundub ise otsekui kaotsiläinuna. Oma 1969. aasta mälestusartiklis August Sangast 414

avaart, Katre Talviste.indd 414 30.05.14 15:45 kirjutab Ants Oras, et Sangal, „nagu mitmelgi teisel kodumaale jäänul, loo- va isiksuse areng on jäänd peatuma poolele teele” (Oras 2004: 414). Arvus- tuses 1990. aastate algul ilmunud Merilaasi valikkogule kirjutab Sirje Olesk Merilaasi loometee esimesest katkestus- või pöördepunktist: „Tõeliselt eheda ja eduka alguse lõi segamini sõda ja okupatsioonid. Siis tuli pealesunnitud vaikus, seejärel enam või vähem kohustuslik optimism, siis resignatsioon...” (Olesk 1993). Sirje Kiini Merilaasi-monograafiast leiab järgmise väite katkes- tuse kohta luuleloomingus aga koos luuletaja enese märkusega: „Uut luulet ei ilmunud Kersti Merilaasilt kümme aastat (1967–1977). Neisse aastaisse mah- tusid lein, kaks näidendit ja mõned proosapalad, Sanga pärandi korrastamine, „Laulude” ja „Laenatud laulude” koostamine ja Sanga töö jätkamine – luule tõlkimine. Sisuliselt ei olnud need sugugi vaikimise aastad, pigem vastupidi: „Selle aja jooksul, mis Sanga surmast on möödas, olen ma palju rohkem tööd teinud, kui kogu oma elu ajal kokku”” (Kiin 1989: 176). Katkestused on mõis- tagi olemas, ajalugu ei saa neist kõnelemata kirjeldada. On arusaadav seegi, miks pole lihtne katkestustelt, see tähendab – teostumata jäänud ja seejuures eelistatud loomingu- ja ajaloolt pilku lahti saada ning teostunule täit väärtust omistada, nii et tekivad tõdemused, nagu „Seda oma loomupärast suunda ta on viimasel kolmandiksajandil saand järgida peaaegu ainult tõlkijana.... [---] Kuid see ju päriselt ei lohuta” (Oras 2004: 415). Küllap tõesti oleks Sanga ja Merilaasi loometee kujunenud teistsuguseks, kui ajalugu oleks kulgenud teisiti. Kuidas aga kellegi tegelikult teostunud loomingut päris- ja lohutusloomin- guks jaotada, on juba märksa keerukam küsimus, mitte ainult akadeemilises, vaid ka eetilises mõttes. Isegi kui korraks kujutleda, et August Sanga reaalne tõlkelooming tähen- dab lugejaile kuidagi vähem kui tema kirjutamata jäänud algupärased luu- lekogud, tuleks enne jaotama hakkamist kaaluda võimalust, et see tähendas midagi Sanga enda jaoks. Kõiki muid märke ja argumente kõrvale jättes tundub niisugune võimalus kaalumist väärt kas või selle põhjal, mida Merilaas on tõlkevalimiku „Laenatud laulud” I osa saatesõnas Sanga kohta kirjutanud: „Kuna tõlkeid [1930. aastatel] rohkem ei tulnud ja luuletusi pidevalt ilmus, võis jääda mulje tõlketöö juhuslikkusest. Ometi on see mulje petlik. Kiusatus võõrkeelseid värsse emakeeles kõlama panna tekkis noores luulehuvilises juba varakult.... [---] Pealegi tundis noor autor endas eelkõige luuletajakutsumust, pidades tõlkimist meeldivaks kõrvalharrastuseks. Kas peaksime kahetsema, et lugu vastupidiseks kujunes!” (Sang-Merilaas 1973: 5.) Nagu oma luuleloo- minguski, väljendab Merilaas teise loomingu üle juureldes äratundmist, et as- jad ei ole võib-olla tingimata vastupidi, kui sageli arvatakse, küll aga keeruli- semad; see, kuhu tee viib, võib olla vastuolus esialgsete ootustega, aga tegelik- kust ei saa mõõta ainult eelootuste ja soovkujutelmadega, olgugi need üheks mõõdupuuks, mille poole inimene paratamatult vaatab. Sanga enda sarnase hoiaku illustreerimiseks toob Merilaas sealsamas näite Sanga luulest: „Ühel kibedal kahtlusetunnil piinab haiget ja väsinud luuletajat sama küsimus: Kas laulutuules küll kunagi veel mul õnnestub taevani tõsta? Ta jõuab järeldusele, et „...halbades aegades avastab süü see, kellel on kasinalt annet...”” (Sang-Merilaas 1973: 5). „Laenatud laulude” laadi valimikke omatõlgitud tekstidest on ilmunud ka teistel silmapaistvatel tõlkijatel. Niisuguse praktika olemasolugi annab usu- tavasti märku selle loomeliigi tähtsusest inimese jaoks, kellel taoline kogumik 415

avaart, Katre Talviste.indd 415 30.05.14 15:45 valmib. Merilaasi pühendumine „Laenatud laulude” koostamisele tuleb küllap sellest, et selle tähtsuse osas valitses tema ja Sanga vahel üksmeel ja mõist- mine; oli valitsenud algusest peale või õieti veel varemgi. Noorpõlve tähen- dusrikkamaid lugemiselamusi meenutades on Merilaas kirjutanud omaaeg- sest avastusest, et nad mõlemad Sangaga olid enne tutvumist vaimustunud Semperi 1929. aasta Verhaereni-valimikust, mille peale kumbki oli kõhkle- matult kulutanud hea hulga oma napist rahast – seik, mis kujunes hilisemal tõlkijateel kahtlushetkedel kindlaks julgustuseks (vt Merilaas 1974). „Oma” ja „võõras” sõna ei seisa lugeva ja kirjutava inimese elutegelikkuses nii selgelt lahus, nagu (neo)romantiline norm ette (ja seetõttu sageli ka tagantjärele) näeb. Mida kaugemale jääb selle normi valitsusaeg, seda enam tuleb järele mõelda, kas rikkaliku ja mitmekesise loomingu ja viljaka elu kohta on paslik algupärase luule mahu põhjal arvata, et teistel inimestel oleks sellest nagu midagi saamata jäänud. August Sanga ja Kersti Merilaasi loomingust oleme võib-olla just nende katkestuste ja ilmajäämiste tõttu saanud hoopis rohkem, kui muidu oleksime saanud: näite selle kohta, kuidas tunnetada ja sõnastada, mida saab inimene – üsna harilik inimene – teha, öelda või mõelda ka veel pärast seda, kui ta mingisuguste võimatuste, piiride, lõhede ja puudujäämiste paratamatusest on endale aru andnud. Sanga ja Merilaasi luule näitab, et ilmajäetuelamusest on võimalik alustada ja edasi minna, luule ega luuletaja ei pea selle juurde pidama jääma. Ning tegelikult ei tohiks ka lugeja jääda. Või uurija, kelle üles- anne tähtpäevadevahelisel ajal pole ehk keskenduda õnnitlemisele, küll aga hakata kõikvõimaliku puuduva kirjanduse ja ridadevahelise ruumi kõrval üha suuremat tähelepanu pöörama tegelikkuses käidud teede kaardistamisele ja väljaöeldud mõtete mõistmisele.

Artikkel on valminud Eesti Teadusagentuuri toetatava uurimisteema „Eesti kirjandus võrdleva kirjandusuurimise paradigmas” (grant nr IUT 20-1) raames.

Kirjandus

B e c h e r, Johannes 1962. Unistades täiusest. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus. I v a s k, Ivar 1982. Kersti Merilaas „Antud ja võetud: luuletusi 1977–1979”. – World Literature Today, nr 2, lk 374. K i i n, Sirje 1981. Mullast oled sa võetud... – Looming, nr 5, lk 740–742. K i i n, Sirje 1989. Kersti Merilaas. Luuletaja elu. Tallinn: Eesti Raamat. K r o s s, Jaan 1982. Kersti Merilaas ja eesti lugeja... – Jaan Kross. Vahelugemised III. Tallinn: Eesti Raamat, lk 9–15. M a u l p o i x, Jean-Michel 2004. La poésie, autobiographie d’une soif. – Poésie & Autobiographie. Rencontres de Marseille, 17, 18 novembre 2000. Marseille: cipM, lk 24–30. M e r i l a a s, Kersti 1974. „Keele ja Kirjanduse” ringküsitlus kirjanikele: Kuidas ja mille mõjul tekkis Teil huvi kirjanduse vastu? Kuidas valmisid Teie esimesed teosed? [Vastused toimetuse küsimustele.] – Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 162–163. M e r i l a a s, Kersti 1981. Antud ja võetud. Luuletusi 1977–1979. Tallinn: Eesti Raamat. M u r u, Karl 2001a. Noor August Sang. – Karl Muru, Luuleseletamine. Tartu: Ilmamaa, lk 136–147.

416

avaart, Katre Talviste.indd 416 30.05.14 15:45 M u r u, Karl 2001b. Lõplikkus ja lõpmatus Kersti Merilaasi luules. – Karl Muru, Luuleseletamine. Tartu: Ilmamaa, lk 222–227. O l e s k, Sirje 1993. Luuletaja räägib lihtsatest tõdedest. – Hommikuleht, 3. V, lk 19. O r a s, Ants 2004. In memoriam August Sang. – Ants Oras, Luulekool II. Meistri- klass. Koost Hando Runnel, Jaak Rähesoo. (Eesti mõttelugu 58.) Tartu: Ilma- maa, lk 411–415. S a n g, August 1939. Müürid. Luuletusi. Tartu: Eesti Kirjanikkude Liidu Kirjastus. S a n g - M e r i l a a s, Kersti 1973. Saateks. – August Sang, Laenatud laulud I. Tal- linn: Eesti Raamat, lk 5–6. T a l v i s t e, Katre 2013. Where do dead books go? The problem of the Soviet canon today, on the example of Johannes Becher’s work in Estonian. – Interlitteraria, nr 18/2, lk 184–195.

Käsikirjad

K a a l e p, Ain. Ükssada kolm kirja Nigol Andresenile. 20. IX 1958 – 6. XI 1964. EKLA, f 311, m 11 : 1.

Poems about things left unsaid and roads not travelled, or celebrating the existence of poets

Keywords: Kersti Merilaas, August Sang, Estonian poetry, translated poetry, autobiographical poetry

Kersti Merilaas (1913–1986) and August Sang (1914–1969) have, both in their early poems and later years, written poignantly about loss in the broadest sense of the word: losing loved ones to death, dreams to reality, freedom to totalitarianism. Yet their poetry remains, if not entirely optimistic, always attentive to ways in which life, love and creative work inevitably continue in a world where the experience of loss is also inevitable. On the one hand, their poetry shows clear understanding of the limits of human reality. On the other hand, while they realize that certain lines cannot be crossed, neither in life nor art, they refuse to accept ready-made concepts of how these lines – impossibilities, disappointments, failures, personal and collective traumas – define and articulate the reality and our understanding thereof. Scepticism towards simple, black and white oppositions and evaluations is thus an important theme in their poetry, but it is also a basis for a more general reflection inspired by their life and work. With Sang and Merilaas, it isquite impossible to separate personal relations and family life from partnership in creative endeavours, personal history from that of the entire Estonian literature, original writing from translating, individual thought from a constant dialogue with other people brought close by life and/or literature. The discussion of these issues in this article is based on some of their poems (most of them from Kersti Merilaas’ last collection Antud ja võetud („Given and taken”), 1981) and critical texts about their work.

Katre Talviste (b. 1978), PhD, editor at the Avita Publishing House and Senior Research Fellow at the University of Tartu, Institute of Cultural Research and Fine Arts, [email protected]

417

avaart, Katre Talviste.indd 417 30.05.14 15:45 RAHVALUULE, AJALUGU JA „PÄRIMUSLIK AJALUGU”

Vaade valdkonnaseostele rahvalaulu „Eesti mees ja tema sugu” uurimuste näitel

TIIU JAAGO

olkloristika tekkeajal XIX sajandi keskel ja teisel poolel oli rahvaluule valdavalt seotud kahe aruteluvaldkonnaga: rahvaluule kui r a h v a Fs i l m e l ä b i nähtud ajalugu ja rahvaluule kui eestikeelne kirjandus. Tänapäeva folkloristikas on esil küsimused folkloori kujunemise dünaamikast muutuvas ühiskonnas, kus märksõnadeks on globaalsus, mitmekultuurilisus, infotehnoloogia, sotsiaalmeedia (vt nt Laineste 2012; Kõiva 2014; Heimo 2014; Siim 2014). Eeldan siiski, et ühele või teisele ajajärgule omased rõhuasetused ei välista teisi lähenemisviise. Käesolevas artiklis tuuakse fookusse rahvaluule ja ajaloo seosed pärimusliku ajaloo vaatepunktist.1 XIX sajandi talurahva hoiakuid kirjeldava rahvalaulu „Eesti mees ja tema sugu” uurimuste võrd- luses küsitakse, kuidas folkloristid on oma töödes ajalooandmeid kasutanud. Ühtlasi tulevad kõneks arutlused minevikupiltide ja nende kujunemisdünaa- mika üle. Laulust „Eesti mees ja tema sugu” on kaks monograafilist uurimust: Os- kar Petersi2 magistriväitekiri 1935. aastast ja Ülo Tedre kandidaadiväitekiri 1954. aastast (trükisena 2003). Neis uurimustes käsitletav rahvalaul „Eesti mees ja tema sugu” sündis tõenäoliselt 1820. aastatel, ent muutus märkimis- väärselt koos ühiskonna muutumisega kogu oma aktiivse kasutusaja vältel XX sajandi alguseni. Selle käigus tekkis ohtralt variante (Petersi analüüs tugineb 47 käsikirjalisele ja 43 suulisele variandile; Tedre kasutuses on veelgi rohkem variante). Teemaarenduste erinevusi ning salmide hulka ja järjestust arvestades jaotavad uurijad need omakorda viide (Peters) või üheksasse (Ted- re) alarühma ehk redaktsiooni (Peters 1935: 7–8; Tedre 2003 [1954]: 39). Kuna „Eesti mehe” laulu üks episood puudutab 1841. aastal toimunud vastuhakku Pühajärve mõisas,3 on põhjust eeldada, et laulu vastu on huvi tundnud ka aja-

1 Pärimuslik ajalugu kui uurimissuund hakkas rahvaluuleteaduses välja kujunema 1990. aastatel, tuginedes ühelt poolt varasematele rahvaluule ja ajaloo ühisväljal tehtud töödele, teisalt XX sajandi lõpul omasele teaduste interdistsiplinaarsusele. Kui uurimissuuna varasemas etapis tegeldi rahvapäraste minevikupiltide väljaselgitamisega ning vaadeldi, kuidas need seostuvad teiste ajaloopiltidega, siis nüüd huvitutakse üha enam minevikupiltide loo- mis- ja kasutusviisidest (vt nt Jaago 2014a). 2 Oskar Peters (1903–1949) õppis Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas ja omandas 1935. aastal filosoofiamagistri kraadi (atesteeriti filoloogiateaduste kandidaadi kraadiks 1947. aastal). Ülikooli lõpetamise järel töötas ta eesti keele ja kirjanduse õpetajana, pärast Teist maailmasõda Keele ja Kirjanduse Instituudis teadussekretärina (Album Academicum 1994: 265). 3 Pühajärve mõisas toimunud konflikti põhjustasid ühelt poolt reformidega seotud probleemid, teisalt talupoegade vaesumine ja olukorrast väljapääsu otsimine. Kohalikule võimule saadeti appi sõdurid. Pühajärve rahutused lõppesid 30 mehe avaliku peksukaristu- 418

Tiiu Jaago.indd 418 30.05.14 15:46 loolased. Põgusalt mainib „Eesti mehe” laulu ajaloolane Hans Kruus oma varasemas Pühajärve sündmusi käsitlevas uurimuses (Kruus 1927: 11), jättes selle aga kõrvale mõni aasta hiljem avaldatud monograafiast (Kruus 1930). Kruusi, Petersi ja Tedre töid lähemalt vaadeldes käsitletakse siinses artiklis kolme teemat: kuidas on üldiselt mõistetud rahvaluule ja ajaloo omavahelisi seoseid; millistes seostes kasutavad Peters ja Tedre ajalooandmeid; mida kõnelevad nimetatud uurimused „700-aastase orjaöö” või teistegi stereotüüpkujundite kohta. Viimasel juhul ei asetu fookusesse mitte niivõrd rahvalaulus peegelduvad ajaloopildid, kuivõrd nende ajaloopiltide koht hilisemates tõlgendustes.

Rahvaluule ja ajalugu: käsitluse üldraam

XIX sajandil ja XX sajandi alguses olid ajalugu ja rahvaluule omavahel põimu- nud valdkonnad, seda nii Euroopa teadusruumis kui ka Eestis.4 Peter Burke (2004) on seda perioodi Euroopa teadusruumis iseloomustanud kui harmoo- niaajastut (the age of harmony). Mida enam seostub ajalugu ja ajaloouurimine 1970. aastatel alanud narratiivse pöörde ja mälu-uurimisega (vrd nt Lorenz 2013), seda lähemal on teineteisele ka ajaloouurimine ja folkloristika. Burke nimetab seda lähenemisajajärguks (the age of rapprochement). Hans Kruusi ja Oskar Petersi 1920.–1930. aastate ning Ülo Tedre 1950. aastate uurimused jäävad vahepealsesse ajajärku, mille Burke piiritleb 1920.– 1970. aastatega ja nimetab kahtluse ajajärguks (the age of suspicion). Selle perioodi teadust iseloomustab teadusvaldkondade selge piiritlemine, mistõttu nii ajalooteadus kui ka folkloristika kujunesid eraldi ja paralleelselt. Põhja-Amee- rika näitel kinnitab sama suundumust Richard M. Dorson (1961). Ta mainib küll suulise ajaloo (oral history) esilekerkimist 1950. aastate ajalooteaduses, ent see ei vähendanud tema tähelepaneku järgi ajaloo ja rahvaluule uurimise vahel olevat lõhet.5 Dorson täpsustab: kuigi rahvaluuleteaduses kasutati geograafilis-ajaloolist meetodit, ei seostunud „ajalugu” siin mitte pärimuse sotsiaal-ajaloolise keskkonna uurimise, vaid tekstimotiivide leviku kaardista- misega. Ühtlasi käsitleti rahvaluulet pärimusliikide kaudu, mis ei hõlmanud pärimuse esitust konkreetses ajaloolis-kultuurilises situatsioonis. Ajaloolased seevastu paigutasid rahvaluule anonüümsele alale, mis ei võimaldanud pä-

sega 4. detsembril 1841. Karistatutest kuus meest saadeti Siberisse või nekrutiks ja kuuele määrati aastane sunnitöö. Laulus kirjeldatakse rahva rahulolematust ja karistuspäeval toimunut. Üldisemalt iseloomustatakse laulus kujutatud perioodi ajaloos kui Liivimaa vaik- elule järgnenud reformide ja rahvusluse tõusu etappi. (Vt nt Kruus 1930: 136; Rosenberg 2010: 80– 82.) 4 Näiteks F. R. Kreutzwald osutas rahvajuttudele kui ajaloo uurimisallikale (Kreutzwald 1844a; 1844b). Jakob Hurt esitas rahvaluule (Hurda sõnakasutuses „rahvamälestused”) kogumise programmi, mille üks eesmärke oli rahva mineviku („eesti rahva ajaraamatu”) uurimine (Hurt 1989 [1871]). Kui Hurt keskendus eelkristliku ajaloo jälgede otsimisele, siis Ado Grenzstein tegeles lähiajaloo sündmusi puudutavate mälestuste ehk ajaloolise traditsiooni kogumisega, mis Ea Janseni hinnangul „oli äratav ja mobiliseeriv rahvuslik aktsioon” (Jan- sen 1999: 117). Eriti Hurda ideed olid aluseks rahvuskeskse ajalookäsitluse kujunemisele (Kruus 2005 [1930]: 128–129; Kruus 2005 [1939]: 224–225; vrd Tamm 2012: 41). 5 Dorson viitab siin 1948. aastal New Yorgis Columbia ülikooli juures Allan Nevinsi ju- hitavale suulise ajaloo projektile, mida käsitletakse tänapäevase suulise ajaloo uurimise algusena selle institutsionaalses ja uurimismetoodilises mõttes (Thomson 2007: 51). Suulise ajaloo erijoon seisneb allikmaterjali loomisviisis: see on ajaloolase ja sündmuses osalenud jutustaja vaheline dialoog, mida käsitletaksegi kui kahe autori teksti.

419

Tiiu Jaago.indd 419 30.05.14 15:46 rimust käsitleda analoogiliselt neile harjumuspärase ajaloouurimisega, mille puhul on tavaks kasutada dokumenteeritud ja dateeritud materjale (Dorson 1961: 12–14). Võimalik, et just sel kahtluse perioodil kujunes välja üks ajaloo ja rahvaluule seoste kirjeldamise viise – vastandamine. Dorson osutab näiteks ajaloolaste seas laialt levinud arusaamale, et rahvaluule tähendas kuulujutte, moonutatud pilti tegelikkusest, seda, mida ei saanud pidada tõeks, samal ajal kui ajaloolase ülesanne oli rekonstrueerida minevikusündmused nii, nagu need tegelikult toimusid (Dorson 1961: 12). David Hopkin kõneleb Prantsuse (ja üldiselt Euroopa) ajaloolaste seas levinud stereotüübist, mille järgi ajalugu seostatakse meeste tegevuse ning ajas ja ruumis määratletud sündmustega, rahvaluulet aga seevastu naiste argielulise maailmaga selle korduvuses (Hop- kin 2004). Tänapäevase interdistsiplinaarse (või Burke’i järgi lähenemise) ajajärgu esindajana näitab Hopkin samas, kuidas sõdurite või meremeeste omaeluloolised argielu kirjeldavad jutustused võivad samuti olla meeste- ja tegudekeskse ajaloouurimise allikaks. Hoolimata teadusalade vastandumisest kahtluse ajajärgul on nii Petersi kui ka Tedre uurimustes ajalooandmetel märkimisväärne koht. Petersi geograafilis-ajaloolist meetodit rakendavas tekste (mitte esitusolukordi) võrd- levas uurimuses vajab uurija ajalooandmeid, mis viitaksid laulu tekkeajale. Tedre vajab aga ajalooandmeid, et leida tegureid, mis mõjutasid selle laulu- teema arenguid konkreetses sotsiaal-kultuurilises keskkonnas. Tedre lähene- misviisile võib näha analoogiat ameerika folkloristi Dorsoni sama perioodi sei- sukohtadest: kuna rahvaluule eksisteerib konkreetses ajaloolises kontekstis, siis tulebki rahvaluulet uurida sellest kontekstist lähtuvalt (Joyner 1989; vrd Dorson 1986). Eesti folkloristikas aitas sellist keskkonnakeskset lähenemisvii- si 1930. aastatel ette valmistada senise filoloogilise suuna kõrvale tekkinud et- noloogiline uurimissuund (vt Hiiemäe 2003). Hilisemad arengud liigikesksest folkloristikast esitus- ja kontekstikeskse folkloristika suunas on neid lähene- misviise ja seisukohti süvendanud (vt Ben-Amos 2009 [1971]; Dundes 2002 [1977]). On ilmne, et rahvaluulealastes töödes ei jäeta ajalooküsimusi kõrvale ka perioodil, mida Burke nimetas kahtluse ajajärguks. Milles siis täpsemalt seisneb nende kahe teadusala vastandumine, paralleelne kujunemine? Selle perioodi eripära varasema ja hilisema (vastavalt harmoonia ja lähe- nemise) ajajärguga võrreldes ei ole mitte niivõrd ajaloo- ja rahvaluuleuurimise kokkupuutumatuses, kuivõrd selles, kuidas üks või teine valdkond kasutas rahvaluule- või ajalooandmeid. Võib nõustuda Ameerika folkloristika arenguid analüüsinud Charles Joyneri tähelepanekuga, et ajaloo- ja rahvaluuleuurimise seosed on pikaajalised ja kestvad, ent selle seose spetsiifika oleneb uurijate põlvkonnast (Joyner 1989: 11–12). Nii Petersi kui ka Tedre „Eesti mehe” laulu käsitlevates uurimustes on ajaloolise konteksti selgitamisel oma koht, kuid ühtlasi paistavad silma ka põlvkondlikud erinevused. 1930. aastatel lähtuti folkloristlikes laulu-uurimustes geograafilis-ajaloolise meetodi teo- reetilistest alustest ja uurimise eesmärgiks oli tekstivariantide võrdluse kaudu rekonstrueerida algtekst. Peters vajab ajalooandmeid, et laulus jutustatud sündmuste ning laulu levikut puudutavate andmete kaudu leida viiteid laulu tekkeaja ja -asjaolude kohta. Ühtlasi sisaldub Petersi käsitluses 1920.–1930. aastate Eesti avalikkuse ajaloohuvi: Peters loob dialoogi laulusündmuste ja levikuga seotud arutelude ning oma uurimistulemuste vahel. Sõjajärgsel pe-

420

Tiiu Jaago.indd 420 30.05.14 15:46 rioodil olukord muutub. Folkloristikas nähakse senisest enam vajadust avada rahvalaulu sotsiaal-ajaloolist tausta (Laugaste 1946: 477, 484–485). Sellest teoreetilisest platvormist lähtub ka Tedre oma uurimuses. Mõistagi sobitus sotsiaal-ajalooline lähenemisviis laulu-uurimises nõukogudeaegse klassi- võitluse ideoloogiasse (vrd nt Tampere 1965: 13–14). Seda mainib Tedre ka raamatu järelsõnas (Tedre 2003 [1954]: 452). Petersi uurimusega võrreldes võib siiski märgata Tedre käsitluse fokuseerimist minevikku ja ühtlasi kirju- tamisaegsete ajalooteemaliste arutelude puudumist.6 Folkloristlikus plaanis ei olnud Tedre ülesanne rekonstrueerida algteksti, vaid eesmärk oli jälgida lauluvariantide ja -redaktsioonide ajaloolist kujunemist. Oma eelkäijate ja ühtlasi soome koolkonna kriitikuna toob Tedre esile, et rahvaluuletekste uuri- ti „väljaspool konkreetseid ajaloolis-olustikulisi tingimusi” (Tedre 2003 [1954]: 21). 1950. aastate folkloristikas ei olnud enam mõeldav lähtuda arusaamast, et rahvalaul loodi kindlal ajal, kindlas kohas ja kindlas vormis, ning et hilisemad variandid tulenesid otseselt algtekstist. Tedre käsitluses on ilmne, et laul kujunes levikuprotsessis, kus on olulised nii varasemad laulukihid kui ka teksti kohandamine uute meeleoludega, lisades näiteks päevakajalisi teema- sid või muutes mentaliteedirõhke. Tekste võrdleva analüüsi abil on võimalik pigem arutleda laulu kujunemissuundade kui algteksti üle (Tedre 2003 [1954]: 21–22). Ühtlasi saab küsida, mis lauljate arusaamistes muutus, kui lisandusid uued teemad ja suhtumised. Tänapäeva folkloristika, sh pärimusliku ajaloo seisukohalt on Tedre uurimuses veel üks oluline viide. Ajaloolise konteksti loomisel kasutab ta muu hulgas mälestusi (Tedre 2003 [1954]: 43–45). Oma samateemalises ülikooli dip- lomitöös Pühajärve sõjaga seotud mälestusi tsiteerides arutleb ta: „Eks seegi pajatus kuulu folkloristlike nähtuste hulka, omapoolse stiliseerimisega ja faktide kaunis vaba tõlgendamisega. On kahju, et taolise materjali kogumisele ja uurimisele pole pööratud vähematki tähelepanu” (Tedre 1951: 57). See on valdkond, mille Oskar Loorits tegi 1920. aastatel rahvaluuleuurimise maastikul märgatavaks, 1950. aastatel paigutas Eduard Laugaste need pajatuste nime all klassikalisse rahvajutuliikide süsteemi ning 1970. aastatel analüüsis Mall Hiiemäe neid pärimuse loomeprotsessi vaatepunktist (Loorits 1927; Lau- gaste 1957; Hiiemäe 1978). Eelmainitud kolm pidepunkti tõsielule tuginevate lugude folkloristlikus uurimises kuuluvad küll kõik vaadeldud kahtluse aja- järku, viitavad aga siiski teaduse seesmisele dünaamikale ja ühtlasi uurijate põlvkondlikule eristumisele. Kokkuvõtvalt võib ajalooandmete kasutamises kahtluse ajajärgu folkloristikas välja tuua kaks aspekti. Esmalt, folkloristlikes töödes ei seatud uurimiskeskmesse mineviku rahvapärase tõlgendusega seotud küsimusi (nt minevikupiltide visandamist, mis olnuks ootuspärane uurimisteema 1990. aastatel). Fookuses olid rahvaluuletekstide ja nende levikuga seotud küsimu- sed. Teiseks, mälestusi või muid tõsielule tuginevaid jutustusi ei käsitletud

6 Tõsi, siin artiklis on kasutatud toimetatud versiooni, kus toimetaja „on halastamatult kärpinud kogu „marksistliku pealisehituse”, kuid käsitluse üldsuunitlust ta muuta ei saanud – see nõudnuks töö uuesti sõnastamist,” ütleb Tedre (2003 [1954]: 453). Öeldu ei viita siiski mitte sellele, et töö sisaldas koostamisaegsete ajalootõlgenduste teemalisi arutelusid, nagu võis kohata Petersi monograafias, jutt on ajastuomastest ideoloogilistest aspektidest. Kahtlemata tuleb sellega arvestada, kuid seda enam tuleb esile asjaolu, et poliitilis-ideoloo- giline raam ei määra otseselt lauluanalüüsi folkloristlikku sisu: nagu ka antud juhul võib teatud ajaloolises situatsioonis tehtud uurimus olla ühtlasi ka ajatu tähendusega.

421

Tiiu Jaago.indd 421 30.05.14 15:46 rahvaluulena. Pigem kasutasid neid materjale ajaloolased, et leida neist aja- loosündmustega seotud fakte, samal ajal kui rahvaluuleuurijad nende folkloristlikku tähendust sammhaaval avastasid.7 See erineb tänapäevast, kus mä- lestusi analüüsitakse kui jutustusi (vt Hopkin 2004; Korka 2013; Lorenz 2013; Jaago 2014b).8 Nii kujundavad ühtsena määratletava perioodi (nt kahtluse ajajärgu) seesmiselt nii erinevate uurijapõlvkondade lähenemisviisid kui ka nihked rahvaluuleteoorias. Just see dünaamika teeb võimalikuks liikumise järgmisse uurimisajajärku.

Ajalooteemad Oskar Petersi ja Ülo Tedre monograafias

„Eesti mehe” laul kujutab sotsiaalseid probleeme, mis tekkisid XIX sajandi reformide käigus. Laulu esitusperiood jääb 1820. aastatest kuni XX sajandi alguseni. Laulu esimesed kirjalikud versioonid pärinevad küll 1854.–1855. aastast, kuid kaudsed andmed viitavad laulu(osade) olemasolule varasemal perioodil (Tedre 2003 [1954]: 120–121). Mõlemad autorid näitavad laulu kuju- nemiskeskkonda. Peters rõhutab seejuures laulu põrandaalust levikut, kuhu tsensuur ei sekkunud, mistõttu peab ta laulu poliitiliselt teravamaks kui hi- lisemaid, ärkamisaegseid trükistes avaldatud tekste (Peters 1935: 5). Tedre näitab Petersist enam laulu kujunemisdünaamikat ja märgib: kui laulu varasemad redaktsioonid keskendusid eluraskuste kirjeldamisele ning abiootu- sele riigilt ja jumalalt, siis mida enam mõisteti ootuste põhjendamatust ning tajuti rahva enda jõu olemasolu, seda satiirilisemaks muutus laul (Tedre 2003 [1954]: 122–123). Tuleb nõustuda, et Jakobsoni või Hurda ajalookäsitluste taustal on „Eesti mehe” hoiak terav. Veel enam tuleb see aga esile võrdluses Andres Saali kirjutisega, mis pakub riigitruu vaatleja positsiooni (Saal 1893: 43–44). Publitseeritud tekstide erinevuse käsikirjaliselt levinud lauludega võrreldes tingisid lisaks tsensuurile veel žanriiseärasused ja teksti eesmärgid. See kajastub näiteks mineviku ja oleviku seostes. Kui laulus kirjeldatakse minevikku, et mõista kaasaja meeleheite põhjusi, siis Hurda tekstist nähtub soov leida minevikust tuge Eesti kaasaegse elu edendamiseks. Ühtlasi on Hurda teksti olevik teistsugune kui laulus: Hurda järgi on tegemist ajajärguga, kus „vana orjapõlv, oma ohakate ja okastega, oma tooruse ja tuimusega, oma ras- kuste ja ränkusega, on kadumas, uus vaba põlv astub asemele, uus elu ja ilu on ärkamas” (Hurt 1879: 75). Kui laulus luuakse kujundeid, mis kirjeldavad lauljaid vallanud tundeid, siis trükitekstides esitatakse ühiskonna või võimu püüdlusi olukorda kas selgitada või parandada.

7 Eesti 1920.–1930. aastate memuaarkirjandus seostus pigem ajaloo- kui ilukirjandusega. Näiteks August Palm käsitleb memuaristikat ilukirjandusest eraldiseisvana, väites ühtlasi, et selle kirjandusliigi esiletõus kõneleb ajaloohuvi suurenemisest (Palm 1938). Ajaloolane Hendrik Sepp juhib seevastu tähelepanu memuaarkirjanduse olulisusele Eesti lähiajaloo uurimisel ja julgustab memuariste ning memuaarkirjanduse toimetajaid koostama nime- registreid ja jälgima sündmuste faktitäpsust (Sepp 1928: 60–61). Euroopa kontekstis kuulub eesti memuaarkirjanduse traditsioon seega kokku pigem Prantsusmaa ja Saksamaa (kus mälestuste ja biograafiate ala oli seotud ajalooga) kui Suurbritannia traditsiooniga (kus sama ala oli ilukirjanduslik valdkond) (de Haan, Renders 2013). 8 Muutusi memuaristika ja autobiograafilise kirjutamise alal XX sajandi viimasel veerandil vt Methis 2010.

422

Tiiu Jaago.indd 422 30.05.14 15:46 Peters käsitleb „Eesti mehe” laulu olustikulauluna, kus lugu rullub lahti ühiskondlike suhete kirjeldusena. Loo tuumaks on eestlaste „rõhutud olek” ning sakste „julmus ja silmakirjalikkus”. See vastasseis viib eestlased vastu- hakuni, millele järgneb nende karistamine, see toob omakorda kaasa uute la- henduste otsimise: lootuses saada maad usuvahetuse või väljarände abil (Pe- ters 1935: 5–6). Petersi kokkuvõttest („siin on ühtlasi rõhujatele välja valatud kogu eestlaste viha ja pilkav-hurjutav hinnang oma valitsejate kohta”) nähtub, kuidas uurija tõlgendab laulu sõnumit laulus kirjeldatud tõsielu kujutamise vaatevinklist. Ta lisab, et kõik laulus kujutatud seigad annavad „tähtsaid tu- gipunkte laulu tekkimisaja ja -koha määratlemiseks” (Peters 1935: 6). Tedre ei lähtu laulu käsitlemisel mitte niivõrd sotsiaalsete suhete kujutamisest (selle esitab ta omaette alapeatükis ajaloolise olukorra tutvustusena), kuivõrd laulu alateemadest, mis on kas rohkem või vähem kronoloogiliselt raamistatud: 1) talurahva olukord pärast pärisorjusest vabastamist, 2) 1841. aasta Pühajär- ve ülestõusust osavõtjate karistamine, 3) talurahva suhtumine pastoritesse, 4) kirjeldatud olukorra kujunemine 700 aasta vältel, 5) vahejuhtum, kus talunaine võetakse hauast, et sinna matta mõisaproua (Tedre 2003 [1954]: 41–51). Esimest, teist ja viiendat alateemat analüüsib ta tõsielusündmustega seosta- des. Seega, kui Peters lähtub laulus esitatud hoiakutest, siis Tedre toob esile olustikupildid, millest need hoiakud lähtuvad. Laulus sõnastatud olukordadest ja sündmustest on kõige ühesemalt tõsi- elusündmustega kokkuviidav Pühajärve ülestõusuga seonduv: laulus kirjeldatakse karistuspäeva 4. detsembril 1841. aastal. Peters tugineb selle alateema paigutamisel ajaloolisse konteksti Hans Kruusi uurimustele (vt Kruus 1927; 1930: 136–141). Tedre avab sama alateema, kirjeldades sündmuste käiku ja tsiteerides pealtnägijate Peter Eichenfeldti ja Ann Eisenschmidti mälestusi (Tedre 2003 [1954]: 42–46), kuid lugeja ei leia viiteid Kruusi töödele. (Tõsi, monograafia bibliograafia osa „Täiendava kirjanduse ja abimaterjalide” loend sisaldab Kruusi töid, kuid mitte näiteks 1927. aastal ilmunud Pühajärve sõja uurimust). Tedre valiku põhjuseks võib eeldada kahte omavahel seotud asjaolu. Töö kirjutamise ajal sattus Kruus nõukogude võimu löögi alla.9 Nii võis Kruusi mainimine tolle perioodi uurimustes olla problemaatiline. Seda kinnitab näiteks tõik, et 1951. aastal Tartu ülikooli juures kaitstud sama laulu- tsüklit käsitlevas diplomitöös (Tedre 1951) viidet Kruusile ei ole. Kõnesoleva uurimistöö lõpuperioodil Kruus vabanes ja töötas NSVL Teaduste Akadeemia ajaloo instituudis (Karjahärm 2005: 17–18). Tedre järelsõnast 2003. aasta väljaandele nähtub, et töö juhendajaks oli Moskva uurija, mis võimaldas „kasutada kohalike „rahvavaenlaste” töid (Mihkel Martna, Hans Kruus, Nikolai Köstner jt), mis Eestis olid juba suletud erifondidesse ning mida ei tohtinud nimetadagi” (Tedre 2003 [1954]: 452). Siit tuleneb ka teine põhjus: Tedre uurimuse ülesehitusest nähtub, et autor on valinud stiili, kus ta tekstis viitab ar- hiivimaterjalile, kuid üldkirjeldustes kasutab ta uurimusi neile vahetult vii- tamata. Võib omakorda küsida, mil määral on ajaloolane Hans Kruus Pühajärve vastuhaku teemaga seoses huvi tundnud rahvaluuleandmete vastu? 1927. aastal avaldatud uurimuses on paar põgusat vihjet laulule: esmalt viide laulu

9 1950. aastal heideti Kruus kommunistlikust parteist välja, sama aasta märtsis toimunud EK(b)P VIII pleenumi otsusega kuulutati ta kodanlikuks natsionalistiks ja vangistati (Karjahärm 2005: 17).

423

Tiiu Jaago.indd 423 30.05.14 15:46 olemasolule, teiseks ühispunktile muu allikmaterjaliga võrreldes – ta kinnitab, et ka laulus on kirjeldatud karistuse ehk peksmise täideviimise leebust (Kruus 1927: 11, 39). 1930. aastal avaldatud uurimuses jäävad lauluandmed kõrvale, kuigi ta kasutab külluslikult erinevat laadi allikaid, sh pealtnägijate kirjeldusi. Need kaks järjestikust uurimust võimaldavad jälgida, kuidas rahvaluule osakaal ajaloouurimise käigus sel ajajärgul muutub. 1927. aasta uurimuses väidab Kruus, et Pühajärvel toimunud vastuhaku senised kirjeldused põhinevad ainult mälestustel või rahvaluulel, mitte „kunagi aga dokumenti- del” (Kruus 1927: 9). Omaaegse sündmuskäigu taastamise eesmärgil võrd- leb Kruus dokumente (peamiselt Tartu sillakohtunik von Braschi raporteid) ja mälestusi (peamiselt Peter Eichenfeldti ja Ann Eisenschmidti omi10) ning jõuab järeldusele: üle 50 aasta taguseid sündmusi meenutades kujuneb sünd- mustest moonutatud pilt (Kruus 1927: 10–11, 25–29). Ühtlasi kõneleb Kruus oma oponentidest, kes heidavad talle ette võimuesindajast baltisakslase kirjutatud raportite eelistamist rahvamälestustele (Kruus 1927: 14). Oma järgmi- ses uurimuses seab Kruus ülesandeks „maksimaalsel määral arvestada kõiki saadavaid allikaid ning andmeid ja nende põhjal rekonstrueerida selle suure rahvaliikumise ajaloolist pilti” (Kruus 1930: 1). Rahvalaulul ei ole selle üles- ande täitmisel kaalu, küll aga mainib ta mälestusi. Kruusi sõnavõttudest nähtub pärimuse esilolek varasemas ajalookirjutu- ses. Akadeemilise uurimise edenedes 1920. aastatel taandub üha enam rahvaluule ja mälestuste osa ajaloouurimises. Seejuures on tähelepanuväärne, et rahvalaul ei ole Kruusi arvates ajalooallikas, mälestused või pealtnägija tunnistused aga küll. Seda kinnitab omakorda tõik, et ajaloolased, sh Hans Kruus, tegelesid mälestuste kogumisega jätkuvalt (vt nt 1905. Aasta Seltsi kogu Eesti Kultuuriloolises Arhiivis: EKLA, f 172). Kruusi käsitlustes eristub rahvaluule (rahvalaulud, -jutud jms pärimusliigid) ajaloolisest traditsioonist (mälestused vm tõsielul põhinevad lood). Esimene neist kuulub folkloristika, teine ajaloouurimise valdkonda. Pärimusliku ajaloo uurimises tänapäeval te- geldakse aga mõlema nimetatud allikaliigiga. Teadusvaldkondade piirid asetuvad nüüd mitte niivõrd allikate kuivõrd lähenemisviiside vahele. Eelnevast ekskursist nähtub, et Burke’i periodiseeringu järgi kahtluse ajajärgule omane ajaloo- ja rahvaluuleuurimise paralleelsus lähtub uurimis- küsimuste spetsiifikast ja sellest tulenevast allikakäsitusest: rahvalaul ei võimaldanud rekonstrueerida sündmuste käiku, mälestused võisid seda aga siiski toetada (kui arvestada mälestustega kaasnevaid ohte: mälestused ei ole täpsed ja võivad minevikus toimunut esitada moonutatult). Mõneti tingis tea-

10 Hans Kruus annab üksikasjaliku ülevaate Pühajärve vastuhaku teemalistest mäles- tustest: mis asjaoludel kirja pandud, kus ja millal avaldatud, kus käsikirjadena leitavad (Kruus 1927: 9–12). Peter Eichenfeldti mälestused saab Kruus ajakirjast Eesti Kirjandus (Eichenfeldt 1909: 465–471). Toimetuse nimel on ilmselt Villem Reiman (arvestades rub- riiki: ajalugu ja kultuuriajalugu) kirjutanud saatesõna, milles ta annab Peter Eichenfeldti (1800–1887) mälestustele hinnangu: see on „meie teada esimene katse sündinud eestlase poolt rahva meeltesse teed kaevanud ajaloosündmusi ajaloolise ustavusega ära jutustada ja üles tähendada....” (Eesti Kirjandus 1909: 429). Ann Eisenschmidti mälestuste originaal- käsikiri asub Eesti Kirjandusmuuseumis (EKLA, f 38, m 2 : 1, lk 120–122). Kruus aval- dab need Pühajärve uurimuse lisas, selgitades, et tegemist on arstiteaduskonna üliõpilase Villem Tiedemanni kaastööga Ado Grenzsteinile (Kruus 1927: 11, 48–51). Kruus viitab üles- kutsele, mille Grenzstein esitas 1898. aastal ajalehes Olevik: „Soovime Kirjakogule võimali- kult täielisi teateid Pühajärve sõjast, Mahtra tülist ja sarnastest juhtumistest, niipalju kui vanad inimesed neist veel mäletavad jutustada” (Grenzstein 1898: 446). 424

Tiiu Jaago.indd 424 30.05.14 15:46 dusvaldkondade paralleelsuse 1920.–1930. aastatel ka uurimismaterjali hulga märkimisväärne suurenemine. See tuleb esile nt Kruusi kahe monograafia allikmaterjali võrdluses: kui 1927. aastal on tema allikmaterjali hulk suhteliselt väike (hoolimata allikatüüpide mitmekesisusest), siis 1930. aasta uurimuses on ajalooliste dokumentide hulk oluliselt kasvanud. Sama ilmneb ka folkloristikas: Peters viitab oma monograafia alguses, et laulude leidmine arhiividest ja neist registri koostamine nõudis oodatust palju enam aega (Peters 1935: 1). Pärast Petersi arhiivis tehtud tööd aga ei saa enam „Eesti mehe” lauluteks- tide rohkuse tõttu kõnelda stiilis sellest kõneleb ka rahvalaul. Uute allikate leidmise ja uurimisprotsessi lülitamisega kasvab omakorda allikate analüüsi erialane spetsiifika. Mida lisab Petersi ja Kruusi tööle Tedre uurimus? Kui Peters leiab laulu- ja ajaloosündmustes ühe pidepunkti, 1841. aastal toimunud vastuhakus osa- lenute karistuspäeva, siis Tedre esitab oma küsimused tõsielu- ja jutusünd- muste seoste kohta mitmekesisemalt. Ühelt poolt vaatleb ta lähemalt ka teisi episoode, suhestades neid omaaegsete tõsielusündmustega. Teisalt vaatleb ta lauluosade omavahelist kooskõla, arvestades kujundikeele terviklikkust ja viimistlust. Laulu üks alateemasid, mida Tedre pikemalt analüüsib, kannab sõnumit: talupoeg ei saa ka hauas rahu. Kõneldakse juhtumist, kus talunaine võeti hauast, et sinna matta mõisaproua (Tedre 2003 [1954]: 49). Värssides ei ole viidet tõsielufaktidele: kellest on juttu, millal ja kus see sündmus toimus. Küll aga leidis Tedre informatsiooni laulude juures olevatest kommentaari- dest, et järeldada: see juhtus Kanepi kihelkonnas proua von Rothi matmisel.11 Tedre tunnistab, et selle episoodi alussündmuse ülesleidmine oli keeruline. Teinud ulatusliku eeltöö arhiiviainest uurides, läks ta 1953. aastal välitööde- le Kanepisse, et asjasse selgust tuua. Kohalikud inimesed ei teadnud sellest enam midagi. Surnuaiavaatlustele tuginedes jõudis Tedre järeldusele, et laulus mainitud matus peab aset leidnud olema 1818. aastal (Tedre 2003 [1954]: 119–120). Nii suudab ta laulu tekkeaja dateerida Petersist varasemasse perioodi, 1820. aastatesse. Oma väitele leiab ta kinnitust nii lauluanalüüsist kui ka tekstide kirjapanekute kronoloogiast. 1855. aastast kirja pandud lauluver- sioonis on „Eesti mehe” laul esitatud kahe iseseisva lauluna – Pühajärve sõja stroofid on eraldi laulu muudest osadest. Riimi viimistletuse poolest on Püha- järve sõja kirjeldus teistest lauluosadest „logisevam”. Ühtlasi on laulu esimeses alateemas esitatud vihje pärisorjuse ajale. „Niisiis on põhjust oletada, et Pühajärve sõja kirjeldus on hilisem juurdepõiming”, mis lubab laulu esimeste versioonide tekkeajaks pidada 1820. aastaid (Tedre 2003 [1954]: 122). Nende lauluosade omaaegsele eraldiseisvusele pakub kinnitust ka Kruusi väide ra- hutuste aktiivsusest Pühajärve naaberpiirkondades. Ilmneb, et liikumine oli aktiivne kõikjal, kuid Kanepi kihelkonnas (mis seostub episoodiga mõisaproua matmisest) oli see teiste piirkondadega võrreldes tagasihoidlikum (Kruus 1927: 16). Geograafilis-ajaloolisest (ehk algteksti otsivast) meetodist eristuv lähene- misviis võimaldas Tedrel ajaloolisi sõnumeid otsides minna Petersist sügava- male: ta otsib mitte ainult ajaloosündmuste, vaid ka argieluliste laulumotiivi- de tagant tõsieluseiku, kasutades selleks nii lisaandmeid laulude üleskirjutus- te juures kui ka folkloristliku välitöö võimalusi.

11 Varaseim laulu juures olev sellekohane teade pärineb Tedre andmetel 1866. aastast.

425

Tiiu Jaago.indd 425 30.05.14 15:46 Minevikupildid ja ajaloostereotüübid

Kes on proua von Roth, kellega võib seostada eesti ja baltisaksa elanikkonna negatiivseid suhteid kujutavat episoodi laulus? Tedre mainib, et tõenäoliselt on tegemist „tuntud kirjamehe Johann Philipp v. Rothi abikaasaga” (Tedre 2003 [1954]: 119). Eesti kultuuriajaloo tekstides loetletakse Johann Philipp von Rothi (1754–1818) tegevuste hulgas koolihariduse edendamist, näiteks Kanepisse 1804. aastal poistele kihelkonnakooli ja 1811. aastal tütarlastele käsitöökooli rajamist; Kanepi murrakus luuletuste loomist; ta on 1806. aastal ilmunud eestikeelse valgustusliku ajalehe Tarto Maa Rahva Näddala-Le- he asutajaid ja toimetajaid; ka on Eesti kontekstis eripärane, et enne päris- orjuse kaotamist ja perekonnanimede panemist kasutas von Roth talupoegade nimetamisel kirikuraamatutes perekonnanimesid. Olaf Sild kirjutab von Rothi eestimeelsusest ja temast rahvamälestustes: kõik selle praosti suhtes on erandlikult positiivne (Sild 1902). Malle Salupere hindab J. P. von Rothi kirjakultuuri edendamise ja haridusalast tegevust naabermaade ajalooga võr- reldes mitte ainult mitmekülgseks, vaid ka erandlikuks (Salupere 1996). Ka Tedre peab ootuspäraseks, et laulu esialgne (1820. aastate) versioon on tekkinud Kanepi kihelkonnas sealsete haridusolude edulisema seisu tõttu, mis oli saavutatud tänu J. P. von Rothile. Lisaks soosis laululoomist von Rothi enda luuleharrastus, millega kaasnes käsikirjaliste laulikute traditsioon (Ted- re 2003 [1954]: 123; vrd Sild 1902: 149 jj). Siit tõstatub huvitav küsimus minevikupiltide vastuolulisusest. Ühelt poolt baltisakslaste tegevusest tingitud ülekohtutunne ja sotsiaalne vastasseis, teiselt poolt baltisakslaste tegevusest tulenev eesti kultuurielu edenemine. On huvitav, kuidas üks ja sama tegelikkus loob pinnase ajastu erinevatele, isegi vastakatele kirjeldustele. Ajalooks saab sellest vaid osa. Eeltoodud näites tõuseb esile von Rothi tegevus kultuuri ja hariduse vallas, talurahva vastuolusid näitav vaade aga kaob. Võib järeldada, et faktide valik ajaloo jaoks lähtub ajajärgu järelmõjudest. Kui laulus tehakse tagasivaated minevikku, siis valik viitab sellele, milles nähti seost lauluaegse ühiskonna hetkeolude ja valu- punktidega. Tänapäeva Eesti ühiskonna tagasivaated suunduvad haridus- ja kultuurielu järjepidevuse otsimisele. Muutub olevik, muutub ka minevikupilt. „Eesti mehe” lauluga seoses tuleb esile veel muidki tahke, mis viitavad mine- vikutõlgenduse muutlikule loomusele. Mida enam 1840. aastate meeleoludest eemalduti, seda enam muutus pärisorjuse kaotusjärgne olustikulaul minevi- kuvaadet esindavaks. Näiteks Eesti Rahvaluule Arhiivi materjalidest võib lugeda, et 1930. aastatel on rahvaluulekogujatele seda laulu tutvustatud ka kui laulu „vana aja eluviisist” või „vana aja orjapõlvest” (E 18415/6; ERA II 180, 564 [11]). Aga samuti ka kui mängulaulu, kuhu lisandub häälikumänguline refrään, nt uura-uura (ERA II 214, 105 [1]; RKM, Mgn II 3553 [29]). Tedre uurimusest selgub, et need muutused, sh funktsioonimuutus „ühiskondlikust võitluslaulust lihtsalt tantsulauluks” toimub 1890. aastatel koos mõisavasta- suse taandumisega (Tedre 2003 [1954]: 149). Seega muutub elu- ja mineviku- tõlgendus juba traditsiooni enda raames, mistõttu kultuuriajaloo faktivalikuid ei pea põhjendama pelgalt pärimuse unustamisega. Laulus kujutatud mineviku ja oleviku seotus ja sellest johtuv minevikupilt väljendub ajamääratlustes, mida on kahte tüüpi. Üks neist viitab kogetud ajale, teise puhul kasutatakse kronoloogilist määratlust. Kogemusest lähtuv

426

Tiiu Jaago.indd 426 30.05.14 15:46 „vanasti” eristab lähimineviku (pärisorjusaegse elu) laulus kujutatud olevi- kust. Näiteks: Vannast olliva kik orja (A-1, Tedre 2003 [1954]: 289).12 Vanasti olid kurjad härrad, peksukaristus, rahvast võidi müüa, kinkida või lausa tap- pa kui koera. Kogemust sisaldavateks ajamääratlusteks on ka väljendid oma silma näiva (A-1, B-17, E-4, F-4, G-3, I-1, Tedre 2003 [1954]: 290, 315, 345, 360, 379, 407) või mõned veel mäletavad (C-1, C-4, D-3, H-1, Tedre 2003 [1954]: 321, 330, 341, 402; vrd Peters 1935: 70–71). Neil puhkudel on juttu konkreetsest sündmusest: 1841. aastal Pühajärve ülestõusust osavõtnute karistami- sest. Mõlemad kogemust sisaldavad ajamääratlused – „vanasti” ja „oma silmad nägid” – eristavad ka olukordi. Ühelt poolt orjus kui ühiselt läbielatud periood, mis on sellisena tuttav kõigile. Teiselt poolt Pühajärve karistuspäev kui konkreetne sündmus, millel oli palju tunnistajaid. Kolmas ajaeristusviis märgib kaugemat aega ja pikemat perioodi ning väljendub numbrites. Näi- teks 700 aastat tagasi algas aeg, kui naksi hallastus ja häda. See aeg jaguneb omakorda etappideks: esmalt tõid võõrad usu, pärast orjuse. Viidatakse esmapilgul ootamatule kõrvutusele: kui võõrad tulid, siis elasid nad kõrgetes maja- des. Samalaadset kujundit kohtab ka laulu alguses: kui eestlane elab mustas suitsutares, siis parunite majadel on tornid ja siidilipud. Kui laulu alguses on sotsiaalne vastandus sõnastatud pildiliseks küla ja mõisa välisilme kaudu, siis kaugemast ajaloost kõneldes on viidatud ilmselt linnustele. Sotsiaalne vas- tuseade sõnastatakse kujundites visuaalse vastandusena, s.o vastuseadena maastikul ja arhitektuuris, ruumilises keskkonnas. 700-aastase ajaloo mainimine laulus on hetkel huvitav, kuna „700-aastase orjaöö” kujund on tänapäeva ajalookirjutustes aktualiseerunud. Seda on nimetatud rahvusliku ajalootõlgenduse „metafoorseks selgrooks” (Eesti ajalugu 2012: 14; vrd Tamm 2012: 54, 57). Eesti ajaloo keskaega käsitleva köite il- mumisele järgnenud aruteludes kõneldaksegi nii „700-aastase orjaöö painest”, millest on vaja vabaneda (Hvostov 2013), kui ka selle idee viljakusest omas ajas (Selart 2013). Võib küsida, kuhu selles laulus asetuvad 700 aasta ja orjuse kujundid. Viide 700 aastale ei ole juhuslik: see on olemas nii varasemates (1840.– 1950. aastate) kui ka hilisemates redaktsioonides. Tedre monograafia lisas esitatud kümnest tekstist puudub see vaid ühes (I-1, Tedre 2003 [1954]: 409). Petersi 90 teksti hõlmavast võrdlevast värsianalüüsist nähtub, et 700 aastat mainiv episood leidub 50 tekstis, sh enamikus kirjalikult levinud variantides (Peters 1935: 97). Laulus ei ole väidet, et need 700 aastat oleks nagu üks ja ühtne periood, nagu näiteks C. R. Jakobsoni 1868. aastal peetud isamaakõnes, kus seda on nimetatud „Eestirahva pimeduse ajaks” (Jakobson 1991: 30). Vas- tupidi, laulus tuleb esile, et elu Eestis on pidevalt muutunud, nagu on muutunud ka talupoegade ja sakste omavahelised suhted. Sellegipoolest on sõnum üldine: 700 aastat on sellest möödas, kui siia tuli see riisuja sugu, kes elab eesti rahva vaevast, kes tõi kaasa ristiusu ja orjuse, aga ka sõjad, mis tähendasid rahvale nälga ja häda. On iseloomulik, et kumbki folklorist ei pööra 700-aastase mineviku kujun- dile kuigi palju tähelepanu. See ei ole laulu kujundikeele, kujutatavate sünd- muste ja nende ajaloolise konteksti ja ühtlasi laulu dateerimise seisukohalt paljupakkuv teave. Peters juhib lingvistide tähelepanu 1854. aastaga datee-

12 Tedre monograafia lisas avaldatud tekstinäidetele viitamisel on siin ja edaspidi märge redaktsioonile (suur täht), variandi numbrile ja leheküljele monograafias.

427

Tiiu Jaago.indd 427 30.05.14 15:46 ritud variandi keelekasutusele: ajast aega seitse sada kui „aasta” varasemale keelekujule (Peters 1935: 100). Tedre arutleb: „Huvitav on siin 700 aasta rõ- hutamine, mis rahvusliku liikumise ajal teadlikuks loosungiks sai. Seda aega võrreldi eesti rahva pimeduse ajaga. Laulus märgitakse rüütlite poliitikat – esmalt usku meile anti, / pärast orjust pääle panti” (Tedre 2003 [1954]: 47). Tedre käsitleb 700-aastase võõrvõimu esinemist laulus kui üldlevinud arusaama sel ajajärgul. Viidates F. R. Faehlmanni 1840. aastate ja C. R. Jakobsoni 1860. aastate lõpu sõnavõttudele, ütleb ta, et need käsitlused ühtisid „rahva vaadetega” (Tedre 2003 [1954]: 47). Seega ei paiguta Tedre seda kujundit või minevikuga seotud ideoloogiat suulise ja kirjaliku kultuuri suhtes lineaarses- se seosesse. Ta näitab suulise ja kirjaliku kultuuri ühisosa samaaegsust. Ilmneb, et need kaks kontseptsiooni – 700-aastane ajalugu ja orjus – on laulus eraldiseisvad nähtused: laulus ei kõnelda 700-aastasest orjusest, veel vähem orjaööst. Mida siis tähendab „orjus” selle laulu kontekstis? Laulu hili- semate üleskirjutuste juures on seda muu hulgas nimetatud lauluks „vana aja orjapõlvest” või „orjaaja lauluks” (ERA II 180, 564 (11), 1937; ERA II 213, 551 (14), 1939). Kuid need märkused ei viita mitte 700 aastale, vaid talurahva ja mõisnike vahelistele pärisorjusaegsetele suhetele. Folkloristide tähelepaneku järgi viitas sõna „ori” või „orjus” mõisale töötegijat ja -tegemist, mistõttu ka näiteks selleteemalisi regilaule nimetatakse orjuslauludeks (Tampere 1965: 14). Sel põhjusel võib orjust kõnesolevalgi juhul mõista üldiselt kui võõrvõi- mule allutatust. Nagu Tedre märkis, seostuvad 700 aastale viitavad värsid rüütlite või võõrvõimu teemaga. Seda kinnitavad teisedki lauluüleskirjutused, kus seda lugu on nimetatud näiteks lauluks „Ritteritest” (E 43692 (143)). Ka võib arhiivist leida teisi laule, kus on kasutatud sama kujundit.13 700 aasta ja võõrvõimuga seoses võib aga küsida, miks ikkagi 700 ja mitte 600 aastat, arvestades, et Eesti ala vallutati XIII sajandi esimesel veerandil, mis laulu loomisajal tähendas 600 aastat? 700-aastase ajaloo mainimine näik- se võrsuvat Henriku Liivimaa kroonika lugemisest ja loetu vahendamisest. Jakob Hurt kirjutab oma „Piltides…”:

Kindla eluaseme ja valitsuskonna leidsivad viimati sakslased siin maal. Aastal 1159 ajas maru mere pääl mõned Breemeni linna kaubalaevad Väina jõe suhu, kus nad maale tulivad ja liivlastega kauba asju vahetasivad. Sest ajast saadik oli sakslastel tee liivlaste ja Liivimaale tuttav ja nad purjetasivad iga aasta tulusa kauplemise pärast Väina jõkke (Hurt 1879: 20; vrd Jakobson 1991 [1868, 1870]: 20).

1159 on esimene aastaarv, mida Hurt nimetab ja millele ta ehitab üles järgnevate sündmuste kronoloogia. See aasta (ja episood) põhjendab 600 aasta asemel 700-aastast ajalugu. Ka lauluvariantides kohtab 700 aasta parallee- lina sõnastust Üksteist kümnes aasta sada,/See meil saatis palju häda (C-4, E-4, Tedre 2003 [1954]: 328, 344).14 Nüüdseks aga on ilmnenud, et teade 1159. aastal (mõnede arvestuste kohaselt aastal 1158) Bremenist Ojamaa suunas teele asunud laeva kõrvalekaldumisest ja Väina jõe suudmesse sattumisest on

13 Nt laulu üks edasiarendusi: Oh vennad, kuulge: üks tuhat ja kakssada / nii selle aasta nimi oli / kui röövlisugu siia tuli (RKM II 114/15 (2), Rapla). 14 Nende redaktsioonide kujunemisaeg paigutub Tedre järgi 1860.–1870. aastatesse, mis on „vaadeldava laulutsükli arengus kulminatsiooniks” (Tedre 2003 [1954]: 141, 269–271).

428

Tiiu Jaago.indd 428 30.05.14 15:46 osutunud Liivimaa avastamismüüdiks ja ei vasta ajaloolisele tegelikkusele.15 Jakobson kirjutab 1186. aastast, mis oli „see õnnetu aasta, kus esimene „ristiusu apostel” Meinhart meie maale jõudis” (Jakobson 1991 [1868]: 24). Seegi viib võõraste tulekuaja pisut varasemasse aega, XII sajandisse. 700 aasta kujund „Eesti mehe” laulus on kirjalikku algupära. See ei ole rahvapärase suulise kultuuri ajamääratlus (võrreldes seda nt teiste laulus kasutatud ajamääratlustega, aga ka teiste rahvapärast minevikutõlgendust sisaldavate tekstidega). Petersi esitatud võrdlevast värsianalüüsist nähtub, et 700 aastale vihjavad värsid varieeruvad, ei ole samas sõnastuses kinnistunud sedastused. Õieti ei olnud sedalaadi ajamääratlused eesti keeles laulu laulmisajal välja kujunenudki (aastast algsema vormi ajast aega kasutamine või ka sajandite nimetamine üksteist kümnes aasta sada XII sajandi asemel). Samuti ilmnes nii Petersi kui ka Tedre uurimusest, et seda kujundit kohtab märkimisväärselt rohkem kirjalikes kui suulistes versioonides. Näiteks Pe- tersi analüüsitud 47 kirjalikust lauluvariandist leidub see värss 44-s, suuliselt levinud 43 lauluvariandis aga kuues (Peters 1935: 97–100; vrd suuliste tekstide näiteid Tedre 2003 [1954]: 108–110). Kuigi Henriku kroonika ilmus (sh saksakeelses tõlkes) sada aastat enne kõnesoleva laulu kujunemisaega, tegeldi kroonika materjalidega aktiivselt 1850.–1860. aastatel (Johansen 2005 [1961]: 304–305; Tarvel 1982: 13–14). 1883. aastal ilmus teos nii eesti- kui ka lätikeelses tõlkes. Hans Kruus on esile toonud, et nimelt Henriku Liivimaa kroonika oli eestikeelse ajalooteemalise tekstina ärkamisaja keskseid teoseid (Kruus 2005 [1930]: 129). Nii Jakobson kui ka Hurt lähtuvad Henriku krooni- kast, kasutades nii ajamääratlust 700 aastat tagasi kui ka aastaarve. Henriku kroonika oli uurijate ringkondades populaarne, mis eeldatavasti avaldas mõju nii kooliõpetusele kui ka haridusmeelsetele vestlustele. Seega pole põhjust piirduda väitega, et 700 aasta teema on rahvalaulus pelgalt mujalt laenatud ja ei kajasta rahva mentaliteeti, suhtumist sotsiaalsesse naabrisse. Küsimus ei seisne mitte niivõrd selles, millist algupära selline minevikuesitus on, vaid selles, et see on rahvapäraselt kasutuses, omaks võetud ja oma minevikupilti kohandatud. Erinevalt 700-aastase ajaloo kujundist köidab Petersi tähelepanu hoopis üks teine küllalt levinud stereotüüp – see puudutab eestlaste enesenimetust ehk väidet, et esmakordselt kasutas seda nimetust senise maarahva asemel Johann Woldemar Jannsen, pöördudes 1857. aastal Pärnu Postimehe ava- numbris lehelugejate poole. Teades nüüd, et laulu esimene üleskirjutus päri- neb 1854. aastast, vaidlustas Peters 1926. aastal ajalehes Vaba Maa avaldatud Jakob Johanson-Pärna eelduse, et laul ei saanud tekkida enne 1857. aastat, s.o enne Jannseni pöördumist eesti rahva poole (Peters 1935: 197). Oma uurimistöö tulemustest lähtuvalt väidab Peters, et see enesenimetus oli varem rahva seas omaks võetud, seda kasutati juba enne Jannsenit (Peters viitab kalendrikirjandusele, 1807. aastal ilmunud R. W. Winkleri „Eesti-ma Ma-wäe söa-lauludele”), mistõttu „haritumad eestlased, kelledest mõni võis olla ka meie laulu kaasautoriks või viimistlejaks”, võisid seda sõna tunda ja kasutada (Peters 1935: 197). Ka selle teema juures tõuseb esile suulise ja kirjaliku

15 Eksliku teate leviku lähteks peetakse Henriku kroonika 1740. aastal avaldatud trüki- versiooni. Varaseimast teadaolevast Henriku kroonika käsikirja koopiast (mis on pärit XIV sajandi algusest ja mis avastati 1862. aastal) see episood puudub. Eeldatavasti lisati kõnes- olev lugu kroonika ümberkirjutustesse XVI sajandil (vt nt Johansen 2005 [1961]: 304–305).

429

Tiiu Jaago.indd 429 30.05.14 15:46 kultuuri paralleelsus ja omavaheline mõjuseos. Nagu kõnesolev laul levis nii kirjalike ümberkirjutuste kui ka suuliselt lauldavate lauludena, nii kujunes ka laulu kujundikeel suulise ja kirjaliku kultuuri põimumises.

Kokkuvõtteks

Miks kujunes 1920. aastatel ajaloo ja rahvaluule uurimises paralleelsus (kahtluse ajajärk) ja milles see seisneb? Ajaloolase Hans Kruusi töödest nähtub, et ajalooülevaated laulus kajastatud ajaloosündmusest, 1841. aastal Pühajärve mõisas toimunud talurahva vastuhakust, põhinesid mälestustel ja rahvapäri- musel. See ei vastanud aga enam akadeemilise ajaloouurimise nõuetele taas- tada mineviku olukorrad ja sündmused dokumentide abil, vältides hinnangu- lisust ja subjektiivsust. Ilmneb, et allikmaterjalid jaotuvad teadusalade vahel: rahvaluule (laulud, jutud) on folkloristika pärusmaa, mälestused ja nn ajalooline traditsioon jäävad sündmusi registreerinud ajaloodokumentide kõrval lisaallikaks ajaloolastele. Sõltuvalt uurijapõlvkonnast, keskendusid folkloristid kas algteksti rekonstrueerimisele (Peters) või laulu kujunemissuundumus- te väljaselgitamisele laulutraditsiooni sotsiaalajaloolises keskkonnas (Tedre). Mõlemal juhul tegeldi aga suurte tekstimassiividega, sh registrite koostami- sega. Seega, teadusuuringutele esitatud nõuded tõid kaasa nii allikmaterjali hulga suurenemise kui ka uute uurimisviiside väljatöötamise. Uurijate ja teadusvaldkondade spetsialiseerumine oli selles olukorras töö mahtu ja eripära- sid arvestades vältimatu. Milles võib näha teadustevahelisi kokkupuuteid kahtluse ajajärgul (ehk teaduste paralleelarengu perioodil)? Folkloristid kasutasid ajalooandmeid, et paigutada laul kas enam arengukronoloogiasse või enam ühiskondliku elu ja hoiakute kujunemise konteksti. Ajaloo valdkonnas püsis huvi ajaloolise traditsiooni (sh mälestuste) vastu. Kuigi folkloristid nn ajaloolise traditsiooniga otseselt ei tegelenud, pakkusid need tekstid huvi kui stereotüüpseid jutu- motiive sisaldavad lood. Laulus „Eesti mees ja tema sugu” sisalduvaid minevikupilte käsitleti artiklis kolme alateema kaudu. Esmalt, 700 aasta kujundiga seoses ilmnes, et seda kasutatakse laulus, kohandatuna laulu üldise olustiku kirjeldamise ja laulu kandva eluhoiakuga. Kuigi tegemist on kirjalikku algupära kujundiga, kasutatakse lauludes seda teistest rahvusliku ärkamisaja tekstidest erinevalt. Laulukujund on suunatud pigem sotsiaalse vastasseisu kujunemise kirjeldamisele kui ajajärkude omavahelisele võrdlemisele. Nii ei saa seda käsitleda kui võõrast elementi rahvaluules või rahvapärases minevikupildis. Pigem on põhjust rääkida selle kujundi paralleel- ja kohandatud arengutest XIX sajandi teise poole tekstides (nagu see tuleb esile ka Tedre töös). Teiseks: selle laulu uurimise käigus kummutas Peters eelduse, et eestlase enesenimetus pärineb ajakirjandusest. Laulutegelane eesti mees on vanem kui Jannseni pöördumine 1857. aastal oma lehelugejate poole sõnadega: „Tere, armas Eesti rahvas!” Kol- mas käsitletud teema puudutas J. P. von Rothiga seotud arutelu. Tedre laulu- uuringust selgus, et laulu ühe episoodi alus peitub ilmselt von Rothi abikaasa matmisest mällu jäänud ülekohtutundes. 1818. aasta sündmus Kanepis andis eeldatavasti aluse lauluepisoodile, milles kirjeldatakse talupoja hauarahu rik- kumist sellega, et mõisnik valis oma pere matmisplatsiks koha, kust tuli sinna

430

Tiiu Jaago.indd 430 30.05.14 15:46 varem maetud talunaine välja kaevata. Samas on von Roth Eesti kultuuriajaloos eranditult positiivne tegelane. See ärgitas siinses artiklis küsima, mis tõsielutegelikkusest annab ainest lauluks, mis ajalooks. Vastus peitub teksti žanris: laul oli sotsiaalsete vastuolude väljaelamise viis, kus ajalookonkreet- sus andis ruumi hoiakutele ja hinnangutele. Kuid näib, et oluline on ka mineviku järelmõju, ehk mis on minevikust oluline selle meenutamise ajal. Kui laulus oli oluline jutustada sellest, milles ilmneb seisustest ja võimusuhetest lähtuv konflikt, siis kultuuriajaloos asetub kesksele kohale hariduse ja kultuuri edendamise vallas toimunu. Baltisakslaste tegevust hinnati kummaski seoses vastupidiselt. Laulu edasiarendused on pärimusliku ajaloo uurimise vaatepunktist samuti kõnekad: esmalt oli tegemist olustikulauluga, mida on tõlgendatud kui kaebe- ja protestilaulu. Sellest vaatepunktist analüüsis „Eesti mehe” laulu Peters. Tedre näitab sellele lisaks laulus väljenduvate hoiakute muutumist, mis olid kooskõlas ühiskonna arengutega XIX sajandi teisel poolel. Et neis tingimustes püsis laul funktsioonimuutuse kaudu (leides kasutust tantsu- ja mängulauluna), kõneleb omakorda mineviku tõlgendusmuutustest pärimus- rühmas endas. Mõneti annab see ka vastuse küsimusele, mis ajaloost (s.o mi- nevikutõlgendusest) taandub. Või teisipidi öeldult: miks see laul on kohaliku kultuuriajaloo pildilt taandunud, samal ajal kui baltisakslastel on seda pilti loov roll? Omaette küsimus on aga see, kas „Eesti mehe” laulul ei võiks siiski olla oma koht eesti või ka kohalikus ajaloos, arvestades uurimusi ja rohkeid andmeid, mis selle teksti kohta on arhiividesse talletatud.

Artikkel on edasiarendus Uhtjärvel 26.–27. veebruaril 2014. aastal toimunud IX Eesti folkloristide talvekonverentsil „Folkloor ja sidusus” peetud ettekandest, mis oli pühendatud Mare Kõiva 60. sünnipäevale. Töö valmimist on toetanud Haridus- ja Teadusministeerium (projekt IUT2-43) ning Euroopa Liit Euroopa Regionaal- arengu Fondi kaudu (Kultuuriteooria Tippkeskus).

Arhiiviviited

Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum E – M. J. Eiseni kogu (1880–1934) ERA – Eesti Rahvaluule Arhiivi kogu (1927–1944) RKM – Eesti NSV TA Fr. R. Kreutzwaldi nim. Riikliku Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonna rahvaluulekogu (1944–1996) RKM, Mgn II – magnetofonilindistuste kogu (1953–1993)

Eesti Kultuurilooline Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum EKLA, f 38 – Ado Grenzsteini (1849–1916) käsikirjade kogu EKLA, f 172 – 1905. Aasta Seltsi kogu (1929–1940, sisaldab materjale aastast 1903–1940)

431

Tiiu Jaago.indd 431 30.05.14 15:46 Kirjandus

Album Academicum 1994 = Album Academicum Universitas Tartuensis 1918– 1944. II. Tartu Ülikooli 1919–1929 immatrikuleeritud üliõpilased. Tartu: Tartu Ülikool, Eesti Ajalooarhiiv, Eesti Teadusfond, 558 lk. B e n - A m o s , Dan 2009 [1971]. Folkloori defineerimine konteksti kaudu. – Dan Ben-Amos, Kommunikatsioon ja folkloor. Sator 9. Tartu: EKM Teaduskirjastus, Eesti Folkloori Instituut, lk 9–26. B u r k e, Peter 2004. History and Folklore: A Historiographical Survey. – Folklore, kd 115, nr 2. Routledge, lk 133–139. D o r s o n, Richard M. 1961. Ethnohistory and ethnic folklore. – Ethnohistory, nr 1, lk 12–30. D o r s o n, Richard M. 1986. A Historical Theory from American Folklore. – Hand- book of American Folklore. Toim R. M. Dorson. Bloomington: Indiana University Press, lk 326–337. D u n d e s, Alan 2002 [1977]. Kes on rahvas? – Alan Dundes, Kes on rahvas? Valik esseid folkloristikast. Tallinn: Varrak, lk 11–32. Eesti ajalugu 2012 = Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg. Koost ja toim A. Selart. Tartu: Tartu Ülikooli Ajaloo ja Arheoloogia Instituut. E i c h e n f e l d t, Peter 1909 = Pühajärve sõjad (Peter Eichenfeldti mälestused). – Eesti Kirjandus, nr 11–12, lk 428–434; 465–471. G r e n z s t e i n, Ado 1898. Kirjakogu – Olevik 12. V, http://dea.nlib.ee/fullview. php?frameset=3&showset=1&wholepage=keskmine&pid=s1272879&nid=1134 19&con=0 H a a n, Binne de, R e n d e r s, Hans 2013. Towards Traditions and Nations. – Theoretical Discussions of Biography. Approaches from History, Microhistory, and Life Writing. Toim H. Renders, B. de Haan. Lewiston–Queenston–Lampe- ter: Edwin Mellen Press, lk 15–33. H e i m o, Anne 2014. Pereajalugu internetiajastul: diasporaa-genealoogia ja jät- kuv ajalookirjutusprotsess. – Mäetagused, nr 56, lk 15–180, http://www.folklore. ee/tagused/nr56/heimo.pdf H i i e m ä e, Mall 1978. Kodavere pajatused. Kujunemine ja koht rahvajututradit- sioonis. Tallinn: Eesti Raamat. H i i e m ä e, Mall 2003. Eesti Rahvaluule Arhiivi rajaleidmised. – Pärimus ja tõl- gendus. Artikleid folkloristika ja etnoloogia teooria, meetodite ning uurimis- praktika alalt. Toim T. Jaago. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 50–60. H o p k i n, David 2004. Storytelling, fairytales and autobiography: some obser- vations on eighteenth- and nineteenth-century French soldiers’ and sailors’ memoirs. – Social History, nr 29 (2), lk 186–198. H u r t, Jakob 1879 [1868; 1871]. Pildid isamaa sündinud asjust. Tartu: K. Mat- tiesen. H u r t, Jakob 1989 [1871]. Mis lugu rahva mälestustest pidada. – Jakob Hurt, Mida rahvamälestustest pidada. Artiklite kogumik. Koost Ü. Tedre. Tallinn: Eesti Raamat, lk 9–25. Hvostov, Andrei 2013. Orjaööst päästab leppimine sakslastega. – Postimees 5. II. J a a g o, Tiiu 2014a. Pärimuslik ajalugu – arengusuunad ja paralleelid. – Mäe- tagused, nr 56, lk 7–20, http://www.folklore.ee/tagused/nr56/sissejuhatus.pdf J a a g o, Tiiu 2014b. Minevikufaktid ja minevikuesitused. Küsimus pärimusliku

432

Tiiu Jaago.indd 432 30.05.14 15:46 ajaloo allikaspetsiifikast. – Mäetagused, nr 56, lk 83–102, http://www.folklore. ee/tagused/nr56/jaago.pdf Jansen, Ea 1999 = Uus katse hinnata Ado Grenzsteini rolli Eesti ajaloos. Ajaloo Instituudis 28. jaanuaril 1999 toimunud seminari ettekanded ja teesid. – Tuna. Ajalookultuuri Ajakiri, nr 2, lk 111–125. Jakobson, Carl Robert 1991 [1868, 1870]. Kolm isamaa kõnet. Kriitiline välja- anne käsikirjast kommentaaride ja järelsõnaga. Tallinn: Eesti Raamat. Johansen, Paul 2005 [1961]. Legend Liivimaa avastamisest Bremeni kaup- meeste poolt. – Paul Johansen, Kaugete aegade sära. (Eesti mõttelugu 65.) Koost J. Kivimäe. Tartu: Ilmamaa, lk 303–323. Joyner, Charles 1989. A tale of two disciplines: Folklore and history. – Folklore and Historical Process. Toim D. Richtman-Auguštin, M. Povranović. Zagreb: Institute of Folklore Research, lk 9–22. Karjahärm, Toomas 2005. Hans Kruus kaugvaates. – Hans Kruus, Eesti kü- simus. (Eesti mõttelugu 62.) Koost T. Karjahärm, H. Runnel. Tartu: Ilmamaa, lk 7–19. Korka, Toomas 2013. Mälestused maaelust ja moderniseerumisest: kaks eesti varajast autoetnograafiat. Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikooli etnoloogiaosa- kond, http://hdl.handle.net/10062/30914 Kreutzwald, F. R. 1844a. Mythische Beleuchtung des Labyrinths bei Dorpat. – Das Inland. Eine Wochenschrift für Liv-, Est- und Kurland’s Geschichte, Geo- graphie, Statistik und Literatur, 9. aastakäik, nr 44, v 698–702. Kreutzwald, F. R. 1844b. Nochmals eine Erklärung über die Labyrinth-Frage. – Das Inland. Eine Wochenschrift für Liv-, Est- und Kurland’s Geschichte, Geo- graphie, Statistik und Literatur, 9. aastakäik, nr 51, v 812–814. Kruus, Hans 1927. Pühajärve sõda 1841. a. Tartu: Loodus. Kruus, Hans 1930. Talurahva käärimine Lõuna-Eestis XIX sajandi 40-ndail aas- tail: mit einem Referat die Bauernbewegung in Südestland in den 40-er Jahren des XIX Jahrhunderts. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts. Kruus, Hans 2005 [1930]. Ärkamisaja pärandus eesti ajaloo uurimisele. – Hans Kruus, Eesti küsimus. (Eesti mõttelugu 62.) Koost T. Karjahärm, H. Runnel. Tartu: Ilmamaa, lk 122–133. Kruus, Hans 2005 [1939]. Jakob Hurda pärand eesti rahvuslikule mõttele. – Hans Kruus, Eesti küsimus. (Eesti mõttelugu 62.) Koost T. Karjahärm, H. Run- nel. Tartu: Ilmamaa, lk 198–225. Kõiva, Mare (toim) 2014. Maailm ja multitasking. (Tänapäeva folkloorist 10.) Tartu: EKM Teaduskirjastus. Laineste, Liisi (toim) 2012. Eesti ja Poola huumor. – Mäetagused, nr 52, http:// www.folklore.ee/tagused/nr52/index.html L a u g a s t e, Eduard 1946. Eesti rahvalaulude uurimise metodoloogilisi lähte- kohti. – Looming, nr 4, lk 476–486. L a u g a s t e, Eduard 1957. Kalevipoja-muistendite tüpologiseerimise küsimusi. (Tartu Riikliku Ülikooli toimetised 53.) Tartu: Tartu Riiklik Ülikool. L o o r i t s, Oskar 1927. Vägilase prototüüpe. – Album M. J. Eiseni 70. sünnipäe- vaks. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, lk 37–71. L o r e n z, Chris 2013. Ajalugu ja teooria. – Tuna. Ajalookultuuri Ajakiri, nr 4, lk 94–107. Methis 2010 = Methis. Studia Humaniora Estonica, nr 5/6. Omaelulookirjutus ees-

433

Tiiu Jaago.indd 433 30.05.14 15:46 ti kultuuriloos. Koost ja toim L. Kurvet-Käosaar, http://www.methis.ee/arhiiv/ methis-nr-5-juuni-2010 P a l m, August 1938. Tähelepanekuid eesti memuaarkirjanduse arengust ja laa- dist. – Eesti Kirjandus, nr 6, lk 269–306; nr 7, lk 319–333. P e t e r s, Oskar 1935. Uuem eesti rahvalaul „Eesti mees ja tema sugu”. Monograa- fia. Tartu. Käsikiri Tartu Ülikooli Raamatukogus. R o s e n b e r g, Tiit 2010. Sotsiaalne käärimine ja konfliktid. – Eesti ajalugu V. Pärisorjuse kaotamisest Vabadussõjani. Toim T. Karjahärm, T. Rosenberg. Pea- toim S. Vahtre. Tartu: Õpetatud Eesti Selts, lk 80–89. S a a l, Andres 1893. Päris ja prii II. Eestlaste priiuse ajalugu algusest meie ajani (1819–1866). Esimene pool. Rakvere: P. Erna. S a l u p e r e, Malle 1996. Meie esimene matsileht, esimene kutseõppeasutus ning nende asutaja pastor J. Ph. von Roth. – Keel ja Kirjandus, nr 8, lk 514–520; nr 9, lk 590–600. Selart, Anti 2013. Meie soov pole olnud müüte murda. – Eesti Päevaleht 27. I. S e p p, Hendrik 1928. Eesti iseseisvuse ajal ilmunud eestikeelne memuaarkirjandus. – Ajalooline Ajakiri, nr 1, lk 50–61. S i i m, Pihla Maria 2014. Üle piiride liikuvad pered: lood mobiilsusest ja paigal püsimisest. – Mäetagused, nr 56, lk 127–154, http://www.folklore.ee/tagused/ nr56/siim.pdf S i l d, Olaf 1902. Johann Philipp Roth. – Eesti Üliõpilaste Seltsi album. 7. leht. Tartu: Postimees, lk 139–166. T a m m, Marek 2012. Monumentaalne ajalugu. Esseid Eesti ajalookultuurist. – Loomingu Raamatukogu, nr 28–30. Tallinn: SA Kultuurileht. T a m p e r e, Herbert 1965. Eesti rahvalaule viisidega. 5. osa. Tallinn: Valgus. T a r v e l, Enn 1982. Sissejuhatus. – Henriku Liivimaa kroonika. Tallinn: Eesti Raamat, lk 5–21. T e d r e, Ülo 1951. Talupoja võitluse kujutamine mõisniku vastu XIX sajandi eesti folklooris. Diplomitöö. Tartu: TRÜ eesti kirjanduse ja rahvaluule kateeder. Kä- sikiri Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule osakonnas: diplomitöö nr 14. T e d r e, Ülo 2003 [1954]. Eesti mees ja tema sugu XIX sajandi Eesti lõppriimilises rahvalaulus. Tallinn–Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum. T h o m s o n, Alistair 2007. Four paradigm transformations in oral history. – The Oral History Review, kd 34, nr 1, lk 49–70.

Folklore, history, and ‘narrated history’: An interdisciplinary view of the studies of an Estonian folk song

Keywords: newer Estonian folk song, folklore, interpretations of the past, oral history, history of folkloristics

The article discusses some points of contact between folkloristics and historical studies. The general framework is based on Peter Burke’s schema, which describes the previous development of the relations between the two disciplines as consisting of three periods: the age of harmony, the age of suspicion, and the age of rapprochement. The focus lies on the age of suspicion (1920s–1970s), when folkloristics and historical studies used to develop separately and in parallel. Nevertheless, folklorists appear to have used some historical data in their studies.

434

Tiiu Jaago.indd 434 30.05.14 15:46 How exactly and in what context it was done is analysed on the example of the available studies of a popular 19th-century Estonian folk song Eesti mees ja tema sugu („Estonian man and his kin”). The results show that the folklorists have used historical data not only to date the formation stages of the song, but also to describe the developments in the relevant historical and cultural background. The same period involves increased interest in stories based on true life, which were, at that time, mostly considered a valuable resource of historical research. Modern folklorists, however, tend to question folk images of the past. Also, memoirs or other true-life stories are examined with a focus on the representation of historical events, not on the events themselves. The article addresses some stereotypes observed in the portrayal of the past in the song of „Estonian man”, discussing their formation in the interaction of oral and written culture as well as some later interpretations of those stereotypes.

Tiiu Jaago (b. 1960), PhD, University of Tartu, docent of folklore studies, [email protected]

435

Tiiu Jaago.indd 435 30.05.14 15:46 EESTI VAHEKEELE KORPUS

PILLE ESLON

1. Sissejuhatus

ppijakeele korpustest saab ülevaate Louvain-la-Neuve’i katoliikliku üli- kooli inglise korpuslingvistika keskuse kodulehelt, kust leiab mh esma- Õteabe olemasolevate elektroonsete kogude (sh Tallinna Ülikooli eesti vahekeele korpuse)1 kohta ja õppijakeele uurimise bibliograafia. Eelkõige on kajastatud inglise õppijakeele korpused, mille seas eristuvad keskuse korpus- võrgustik ning üle kahekümneaastase uurimistöö suunad. Juubelikonverent- sil Louvainis 2011. aasta septembris sõnas keskuse juht Sylviane Granger, et kuigi on tehtud palju, seisab ees hulgaliselt keeletehnoloogilist arendustööd, mis nõuab aega ja ennekõike vahendeid. Ühelt poolt on see protsess olnud seotud korpuste optimeerimise, stan- dardiseerimise ja uute keeletehnoloogiliste vahendite ning rakenduste loomisega, nagu automaatne annoteerimine, märgendamine (sh veamärgendus), sõnaliigieristus, lemmatiseerimine, morfo- ja süntaksianalüüs. Korpusväliselt töötavatelt statistikapõhistelt programmidelt on üle mindud korpuspõhiste vahendite arendamisele. Muutused toimuvad sisuliselt iga 10–15 aasta järel, mistõttu ongi korpusvahendite ja tarkvara uuenemisel täheldatud viimase viiekümne aasta jooksul nelja põlvkonna vaheldumist (vt Anthony 2013: 151– 157). Lisaks tehnoloogilise mõtte arengule ja avaratele rakendusvõimalustele on tõukejõuks kasvavad vajadused: soov kiiresti leida autentset lingvistilist teavet suuremahulistest, usaldusväärsetest ja tasakaalustatud tekstikogu- dest, et uurimistulemused oleksid adekvaatsed, et säiliks tasakaal keeleteh- noloogia võimaluste, lingvistiliste rakenduste kasutajasõbralikkuse ja uurimistulemuste täpsuse vahel. Teisalt on see protsess olnud seotud uurimisparadigmade muutumisega, teooriate testimise ja erinevate meetodite kasutamisega lingvistilises uurimistöös ning pedagoogilistes rakendustes. Konkreetne näide selle kohta on sünonüümne mõistepaar vahekeel ja vahekeele korpus ning õppijakeel ja õppijakeele korpus.2 Uurimisainese korpuslingvistilisest käsitlusviisist (ingl

1 Vt http://www.uclouvain.be/en-cecl-lcworld.html (7. XII 2013). 2 „Mõisted õppijakeel ja vahekeel on kujunenud erinevates paradigmades, kuid üldjoon- tes tähistatakse mõlemaga keelevariante, mida õppijad sihtkeeles loovad. Termini vahekeel (interlanguage) võttis 1972. aastal kasutusele L. Selinker. Selleks lõid soodsa pinnase bihei- vioristlik keelekäsitlus, keelte kontrastiivanalüüs (lähte- ja sihtkeele võrdlus) ning arenev interferentsiteooria (lähtekeele negatiivne mõju sihtkeelele). [---] Kesksel kohal on keelevea (error) mõiste, veaanalüüs (error analysis) ja veataksonoomia .... Terminit õppijakeel (learner language) on kasutatud seoses teise keele / võõrkeele omandamisega (second / foreign language aquisition). [---] S. Grangeri määratluse kohaselt on paralleelselt õppijakeelekorpuse mõistega kasutusel terminid vahekeelekorpus (interlanguage corpora) ja teise keele korpus (L2 corpora). Tegemist on teise keele / võõrkeeleõppija loodud autentsete kirjalike tekstide või suulise kõnekeele näidete elektroonilise koguga, milles keelevead on märgendatud ja klassifitseeritud. Korpuse töötlemisel saab kasutada vastavat lingvistilist standardtarkvara, 436

Pille Eslon.indd 436 30.05.14 15:47 corpus-based ja corpus-driven) on kujunenud omaette metodoloogiline suund. Ajas muutuvad ka korpuslingvistilised trendid: tekstikorpustelt suulise kõne korpusteni; ükskeelsetelt korpustelt mitmekeelsete, tõlke- ja multimodaalsete korpusteni; allkeeltelt diskursusanalüüsini; tõlkeabiprogrammidelt automaat- tõlkeni; keele õpetamiselt keele omandamise ja akadeemilise kirjutamiseni, viimastel kümnenditel keeleoskustasemete lingvistiliselt sisult tasemeoskuste automaatse testimiseni kuue- või kolmeastmelises süsteemis jm. Lingvistili- ses mõttes liigutakse sõnalt kollokatsioonile ja fraseologismile, vormilt tähen- dusele ja tekstilistele funktsioonidele, allkeelte spetsiifikalt autori keelekasutuse omapärale, kriitilisele diskursusanalüüsile, vormilt morfosüntaktilistele mustritele jm. Kogu protsessi mõte on selles, et olenemata kasutaja (lingvisti, tõlkija, keelehuvilise, õpetaja, õpilase jt) vajadustest, pakutakse korpuspõhi- selt töötavaid kiireid ja kasutajasõbralikke vahendeid. Analoogsed arengud on toimunud ka õppijakeele korpustes, mis on tekkinud kirjakeele korpustest ajaliselt hiljem. Üleminekud uuele tehnoloogilisele platvormile on tingitud muutustest uurimisparadigmas, millega kaasneb vaja- dus uute korpuspõhiste rakenduste järele. Tänaseks on nii mõnegi õppijakeele korpuse eelmise põlvkonna versioon konserveeritud ja üle mindud järgmise põlvkonna korpusele. Näiteks Bergeni ülikooli norra õppijakeele korpuse ASK (Norsk andrespråkskorpus)3 Corpus Workbench’i platvorm valmis aastatel 2002–2009. Uue põlvkonna ASK-korpuse jaoks kasutatakse Corpuscle plat- vormi, mille lõi Paul Meurer (Uni Computing, Bergen) 2010. aastal (vt Meurer 2012). Selles keskkonnas saab kasutada korpuspõhiseid meetodeid, et uurida emakeele mõju norra keele omandamisele (nt Pepper 2012), ja testida keeleoskuse taset. Korpus sisaldab kümne erineva emakeelega norra keele kui teise keele õppijate esseesid (kokku 1700). Uurimistöö tugineb keele omandamise kognitiivsele teooriale (Slobini hüpotees „mõtlemine eelneb rääkimisele”) ja keeletüpoloogiale. Võrgustuda soovitakse ennekõike nende keskustega, kus õpetatakse norra keelt või uuritakse teise keele omandamist ja õpetamist. Teine näide on Cambridge’i ülikooli kirjastuses valminud maailma suurim inglise keele õppijakorpus The Cambridge Learner Corpus.4 See elektroon- ne keelekogu on välja kasvanud Cambridge’i inglise keele korpusest (Cam- bridge English Corpus, varasema nimetusega Cambridge International Cor- pus), mille tegid leksikograafid sõnastike koostamise eesmärgil. Cambridge’i õppijakorpus on valminud koostöös Cambridge English’iga, sisaldab 200 000 eksamisooritust, mille on kirjutanud 148 erineva emakeelega inglise keele õppijad. Eksamitekstide analüüsiks kasutatakse kirjastuses välja töötatud veakodeerimise süsteemi, mis tunneb ära 77 vealiiki, oskab neid parandada, leida vahelejätte ja testida keeleoskust. Seetõttu saab korpust kasutada inglise keele tasemeoskuste ning igale tasemele omase sõnavara ja grammatika uurimiseks, tasemete lingvistilise sisu täpsustamiseks üleminekul alamalt astmelt ülemale. Ka Tallinna Ülikooli eesti vahekeele korpuse (EVKK)5 arendamisel on aeg üle minna uuele platvormile, mis analoogselt ASK-i ja Cambridge’i õppija-

korpusuuringutele tuginevad oma töös teise keele / võõrkeele õpetamise spetsialistid ....”, vt Eslon 2007: 87–88. 3 Vt http://www.uib.no/fg/askeladden (7. XII 2013). 4 Vt http://www.cambridge.org/ee/elt/catalogue/subject/custom/item3646603/Cambridge- English-Corpus-Cambridge-Learner-Corpus/?site_locale=et_EE (7. XII 2013). 5 Vt http://evkk.tlu.ee/ (12. I 2014). 437

Pille Eslon.indd 437 30.05.14 15:47 korpusega võimaldaks kasutada avaramalt korpuspõhist analüüsi, määrata eesti keele kui teise keele tasemeoskuste lingvistiline sisu ja testida kirju- tamisoskust. EVKK-sse on kavas luua e-õppe platvorm, kus nt iseõppijad ja õpetajad koos õpilastega saaksid kontrollida enda ja teiste kirjutatud tekstide keelelist korrektsust, saada tagasisidet sõnavara ja grammatika kohta, arendada oma kirjalikku väljendusoskust harjutuste ja enesekontrollitestide toel. See tähendaks EVKK funktsionaalsuse avardumist: vahekeele (õppijakeele) korpus saab õppijakorpuseks (analoogia Cambridge’i õppijakorpusega), laie- neb korpuse sihtgrupp, muutuvad kasutajate vajadused, tekivad uued võima- lused korpust reaalselt rakendada. Näiteks vajavad eesti õppijakeele ja keele omandamisprotsessi uurijad korpuspõhiseid analüüsivahendeid, mis aitavad leida vajalikku lingvistilist informatsiooni ja seda (aga ka korpuskeskkonda imporditud materjali) statistiliselt töödelda. Õpetajat ja õpilast see osa ei hu- vita – neile tuleb pakkuda keeleanalüüsi põhjal saadud tulemusi: vormide või sõnade kooskasutuse reegleid, näiteid ja harjutusi, nagu soome keele e-sõnas- tik ConLexis6 või äsja ilmunud „Eesti keele põhisõnavara sõnastik” (Kallas jt 2014), mille veebiversioon on lubatud avada 2014. aasta sügisel. Käesolevas artiklis tutvustatakse EVKK esimest versiooni, õppijakeele automaatse analüüsi võimalusi, korpuspõhiste meetodite rakendamist ning antakse lühiülevaade EVKK põhjal tehtud uurimistööst.

2. Eesti vahekeele korpuse tutvustus

EVKK on eesti keele kui riigikeele (teise keele) ja võõrkeele õppijate kirjalike tekstide kogu. Praegune, esimese põlvkonna versioon on valminud Tallinna Ülikooli filoloogide, haridustehnoloogide ja informaatikute koostööna. Korpust saab kasutada 1) empiirilist ja rakenduslikku laadi uurimistöös (nt eesti keele morfosüntaktilised kasutusmustrid ja leksikaalne varieerumine, õppijakeele morfosüntaktiline keerukus ja sõnavara rikkus, arengud eesti keele süstee- mis, kasutusgrammatika, eesti keele omandamine, keeleoskuse järkjärguline arenemine, Euroopa Nõukogu keeleoskustasemed); 2) tulevaste õpetajate ja lingvistide koolitamisel (nt veaanalüüs, võtmesõna analüüs, sõna- ja vormi- sagedus, klasteranalüüs, kontrastiivanalüüs); 3) tegevõpetajate täiendõppes (nt korpuste ja sõnastike kasutamine keeleõppes, sh EVKK ja Keeleveeb7). Korpuse funktsioone saavad kasutada kõik, eriõigused on registreeritud ka- sutajatel, andmehalduril ja programmeerijal. Kuna EVKK on monitorkorpus, siis lisatakse sellesse pidevalt uusi tekste. Hetkel on korpuses 12 042 teksti, üldmaht 3 308 653 sõnet, teksti keskmine pikkus 274 sõnet (vt tabelit 1).

2.1. EVKK struktuur: alamkorpused

EVKK koosneb tuum- ja alamkorpustest. Eristatakse K2-K1 eesti keele ja K3-K1 vene keele alamkorpusi (vt tabel 1). K2 eesti keel on õppijakeel, mille tekstid on koondatud tuumkorpusse. Informandid on valdavalt vene emakeelega eesti keele kui riigikeele õppijad. Nende kirjalikud tööd on kogutud kahest regioonist, kus elab kõige rohkem vene emakeele taustaga inimesi

6 Vt http://wiki.virtues.fi/conlexis/aika?highlight=(KategoriaSana%29) (23. IV 2014). 7 http://www.keeleveeb.ee (20. V 2014).

438

Pille Eslon.indd 438 30.05.14 15:47 Tabel 1 Eesti vahekeele korpuse alamkorpused

Alamkorpus Tekstide arv Sõnede arv Teksti keskmine pikkus K2 tuumkorpus 3207 813 814 254 K2 riiklikud eksamitööd 8092 2 080 368 257 K2 olümpiaadi tööd 63 58 614 930 K2 akadeemiline eesti keel 26 38 918 1497 K1 akadeemiline eesti keel 4 3339 835 K1 vene keel 371 210 003 566 K3 vene keel 279 103 597 371 Kokku 12 042 3 308 653 274

Eestis: Ida-Virumaalt (Narva, Kohtla-Järve, Jõhvi, Sillamäe) ja Harjumaalt (Tallinn).8 Lisaks sisaldab tuumkorpus ka soome, inglise, saksa, ungari, leedu jm emakeelega õppijate töid, kelle jaoks eesti keel on võõrkeel. Teine K2 eesti keele alamkorpus koosneb riiklikest eksamitöödest, mis on talletatud Innove arhiivis (end Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus, REKK). Digiteeritud on riigieksamite, eesti keele taseme- ja kodakondsuse eksami kirjalikud tööd, põhikooli ja gümnaasiumi õpilaste eksamitööd. Kolmas K2 eesti keele alamkorpus sisaldab iga-aastase üleriigilise eesti keele kui teise keele olümpiaadi töid, neljandas on akadeemilise õppijakeele tekstid üliõpilaste lühematest või pikematest teadustöödest. K1 akadeemilise eesti keele alamkorpus kuulub Tallinna Ülikooli eesti teaduskeele keskusele, koosneb emakeelekõnelejate teadusartiklitest, magist- ri- ja doktoritöödest, mis pole seni olnud elektroonselt kättesaadavad, kuid on praeguseks digiteeritud ja ootavad alamkorpusse sisestamist.9 Referentskorpustena on K1 ja K3 vene keele alamkorpused selleks, et võr- relda emakeele ja teise (kolmanda) keele omandamisprotsessi sarnasust ning erijooni. Esimene sisaldab vene emakeelega gümnaasiumiõpilaste esseesid (kogutud Narvast) ja teine Innove arhiivi vene keele riigieksami kirjandeid, mille on kirjutanud eesti emakeelega vene keele õppijad, kelle teine keel on inglise ja kolmas vene keel. EVKK koostamiseks valitud andmekogumismeetodid ei erine oluliselt teistes õppijakeele korpustes (nt tšehhi CzeSL10 ja soome ICLFI11) kasutusel olevatest. Tekstide kogumine on piiratud regionaalselt, õppija ning õpetaja täidavad koos ankeedi, millest saab metateavet nii õppija kui ka teksti kohta: päritolumaa, sotsiaalne taust, vanus, sugu, emakeel, kodukeel, haridus, klas- siruumis või kodutööna kirjutatud tekst, eeldatav keeleoskustase kolmeastmelises süsteemis (A-B-C) või kolme eksperdi evalveerituna ja vastavuses Euroo- pa Nõukogu kuueastmelise süsteemiga (A1-A2-B1-B2-C1-C2). Innove arhiivi

8 Eesti keelesituatsiooni ja vene dominandiga Eestis läbi aegade, sh XXI sajandi alguses saab asjahuviline tutvuda nt Mart Rannuti (2008) artikli vahendusel. 9 Teaduskeele keskust juhatab Peep Nemvalts, digiteerimist on toetanud riikliku programmi „Eesti keel ja kultuurimälu (2009–2013)” projekt „Teaduskeelekeskus (2009–2013)” ja TLÜ uuringufondi projekt „TLÜ Teaduskeele keskuse rajamine (2008–2015)”. 10 Vt http://utkl.ff.cuni.cz/learncorp (28. XII 2013). 11 Vt http://www.oulu.fi/suomitoisenakielena/node/16078 (16. XII 2013).

439

Pille Eslon.indd 439 30.05.14 15:47 digiteeritud tekstide metateabe kättesaadavus on sätestatud REKK-i ja TLÜ eesti keele ja kultuuri instituudi koostöölepinguga. EVKK käsikirjaliste tekstide autori isikuandmed on kaitstud kahepoolselt: õppija allkirjastab loa oma tekste uurimiseesmärgil kasutada, korpuse haldajad tagavad isikuandmete konfidentsiaalsuse. Täidetud ankeedid indekseeritakse ja hoitakse eraldi faili- dena. Erinevalt tšehhi õppijakorpusest hävitatakse EVKK käsikirjalised origi- naalid pärast tekstide sisestamist, sest kirjutamisprotsessi saab edukalt uurida eksperimentaalselt (nt ScriptLog programmi abil või silma- ja käeliigutusi ning närviimpulsse fikseerides). Korpuse tekstid on talletatud tekstiarhiivina. Tekstiliikidest on korpuses eelistatud loomingulist laadi esseed, riigieksamite kirjandid ja riiklike tasemetestide kirjutamisoskuse osa. Korpuse annoteeri- mise, lingvistilise märgendamise ning veamärgendusega seotud lahendused tuginevad multidimensionaalsuse põhimõttele; kasutajasõbralikkuse või uurimistulemuste täpsuse printsiibi (vt ka Kopotev, Mustajoki 2003) rakendamisel on lähtutud reaalsetest võimalustest ja uurimistöö vajadustest.

2.2. Mitmetasandiline statistika

EVKK statistika annab teavet alamkorpuste, kahe-kolme alamkorpuse või kogu korpuse ulatuses. Valiku teeb kasutaja vastavalt eesmärkidele. Statisti- ka on mitmetasandiline, loendab ühelt poolt lingvistilist teavet (tekst, laused, sõnavormid, vealiigid) ja teisalt metateavet õppija ning teksti kohta. Teksti andmed on keel, tekstiliik, lausete ja sõnede arv. Eraldi peetakse tekstiliikide arvestust (essee, isiklik või ametikiri, vastus küsimusele jm). Veamärgendu- sega tekstides loeb statistika kokku ühesugused vealiigid (nt modaalverbide kasutamine, paronüümia, häälduspärane kirjaviis, rektsioon, ühildumine, sõnajärg, interpunktsioon, tekstiloome). Kogu lingvistiline teave on ühen- datud õppija metateabega. Näiteks tuumkorpuses on tekst Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järgse esimese presidendi Lennart Meri kuvandist Soome ajakirjanduses. Selle essee on kodutööna kirjutanud Soomes elav eesti keelt võõrkeelena õppiv kuni 26-aastane keskharidusega naine, kelle emakeel ning kodukeel on soome keel ja kes valdab eesti keelt C1-tasemel. Tekst sisaldab 2122 sõnet, koosneb 201 lausest ega sisalda veamärgendust (statistika näitab kokku 0 viga ja 0 erinevat vealiiki). EVKK statistika loendab sõnavormide esinemust alamkorpustes või korpuses tervikuna. Sõnasagedust saab vaadata tähestikulises järjestuses (valida ladina tähestiku ja kirillitsa vahel) ning üldises esinemissageduse järjekorras (vt tabelit 2). Näiteks tuumkorpuses on kõige sagedam sidesõna ja (994 korda) ning olema-verbi indikatiivi preesensi ainsuse 3. pöörde vorm on (985 korda), mis keelekasutusele üldiselt omane: vrd eesti (esimene ja 210 439 korda, teine on 203 036 korda)12 ja soome kirjakeele sõnavormide sagedusloendeid (esimene ja 1 232 623 korda, teine on 818 446 korda)13 jne. Tähestikulises sagedusloendis saab reastada kõik ühe sõna tekstikasutu- sed ning leida laadivahelduseta sõnade kasutusparadigma. Laadivaheldus- likke sõnu tuleb aga käsitsi lemmatiseerida, mis pole kuigi kasutajasõbralik

12 Vt http://www.lexiteria.com/word_frequency/estonian_word_frequency_list.html (8. XII 2013). 13 Vt http://www.lexiteria.com/word_frequency/finnish_word_frequency_list.html (8. XII 2013). 440

Pille Eslon.indd 440 30.05.14 15:47 Tabel 2 EVKK tuumkorpuse sõnavormide tähestikuline ja üldine sagedusloend

Tähestikuline sagedusloend Üldine sagedusloend Sõne Sagedus Sõne Sagedus aga 217 ja 994 ainult 52 on 985 arvan 42 et 371 alati 39 oli 352

(nt sõna naaber: *naaberis, naabri, naabrid, *naabride, naabriga, naabrilt, *naabris, naabrite). Korrektsete vormide lemmad genereeritakse automaatselt, nt arvama < arvasin, arvan, arvas, arvab, arvatakse, arvasime, arvama, arvate, arvake, arvame. Vajalike tekstinäidete leidmiseks tuleb klõpsata konk- reetsel vormil, misjärel kuvatakse dokumentide loend, kus vorm esineb. Ava- des dokumendi, näeb kasutaja vormi punasega markeerituna ning võib vajaliku pikkusega tekstinäited või terviktekstid kopeerida. Samad võimalused on ka pöördsõnastikul. Kasutajale on avatud korpuse pöördsõnastik ja silbitaja. Pöördsõnastikus on sõnad reastatud tähestikuliselt sõnalõpu alusel (nt a-, b-, c-, d-lõpulised sõ- nad jne). Sõnu ja vorme saab rühmitada lõpusilbi järgi ning reastada sageduse alusel. Näiteks -si all kuvatakse kõikide si-lõpuliste sõnavormide sagedus: si 5, asi 744, baasi 6, *andebaasi 1, andmebaasi 4, hulgibaasi 1, peaasi 8, faasi 2, arengufaasi 1, gaasi 35, heitgaasi 2 jne. Sama loendi võib kuvada tähestiku- lises järjekorras (*aadresi 6, aadressi 13, *aadrissi 1, aafriklasi 1, abilisi 1 jne) või sageduse alusel (tagasi 4332, inimesi 1576, edasi 1293, asi 744, võimalusi 666 jne). Leida saab ühesuguse algus-, kesk- ja lõpusilbiga sõnade ning vormide tekstisageduse korpuses või alamkorpuste kaupa. Teksti analüüsiaknasse võib kasutaja importida mis tahes tekste ning rakendada samu funktsioone.

2.3. Mitmetasandiline annoteerimine

Tekstide sisestamise esimene samm on metaandmete fikseerimine: kirjutise pealkiri ja/või tööjuhis (kui on olemas), teave õppija kohta (elukoht, sotsiaalne taust, vanus, sugu, emakeel, kodune keel, keeleoskuse tase ja abivahendite kasutamine), teksti keel (eesti, vene) ning liik (essee, isiklik kiri jm). Teise sammuna märgitakse alamkorpus, millesse uus tekst lisatakse, kolmanda sammuna kopeeritakse digiteeritud või e-posti vahendusel saadud tekst si- sestusaknasse ja salvestatakse. Dokumendivaatesse lisanduvad automaatselt arvandmed lausete ja sõnede kohta. Kui on vaja parandada teksti sisestusapse või kontrollida kirjapilti, siis saab kasutada nuppu Muuda ja vajalikud täpsus- tused salvestada. Sisestatud tekstid jäävad valitud alamkorpuse dokumentide loendisse, statistika fikseerib alamkorpuse dokumentide hulga ja tekstide sisestamise aja. Kõiki dokumente saab sorteerida-filtreerida kuupäeva (uue- mad eespool) ja veamärgenduse (märgendatud, märgendamata) järgi. Doku- mentide loendist võib üle minna nii veamärgenduse kui ka teksti muutmise režiimi.

441

Pille Eslon.indd 441 30.05.14 15:47 Igal tekstil on korpuses kolm vaadet: 1) Wordi dokument, milles on salvestatud tekst koos pealkirja ja tööjuhisega; 2) unicode-formaadis salvestatud txt-fail, kus pealkirjad ja tööjuhised puuduvad; 3) süntaktiliselt analüüsitud tekst. Kõiki variante saab eraldi avada ning eksportida. Dokumentide ja metaandmete esitamiseks on kasutatud xml-formaadi xhtml-versiooni, märgendite hierarhias on tarvitusel xpath-keel.

2.4. Mitmetasandiline lingvistiline veataksonoomia

Eesti õppijakeele veamärgenduse aluseks on mitmetasandiline lingvistiline veataksonoomia, mis rajaneb keeleüksuste hierarhial grafeem – morfeem – sõna – sõnaühend – lause – tekst kolmes lingvistilises aspektis (semantika, grammatika, pragmaatika), vt Eslon 2007: 104–108; Eslon, Metslang 2007: 106–112. Nende tunnuste alusel moodustub 18 veaklassi, mis sisaldavad konkreetseid vealiike ja alamliike – kokku 173. Korpuse veamärgendusaknas avaneb vealiigituse esmatasand: leksikaalsed, leksikaalgrammatilised, morfo- fonoloogilised, morfoloogilised, morfosüntaktilised, süntaktilised ja kommuni- katiivsed vead. Kui avada üks seitsmest esmatasandist, siis rullub astmeliselt lahti alam- liikide hierarhia. Märkides konkreetse vealiigi ja/või alamliigi ning salvesta- des valiku, lisanduvad teksti nurksulud < >, mis markeerivad vea. Viies kur- sori vealiigi nimetusele, tuleb viga tekstis esile punaste nurksulgude vahel. Veamärgendus kajastub korpuse statistikas, mis loendab automaatselt erinevaid ja korduvaid vealiike ning arvutab vigade üldarvu. Tuumkorpuse tekstide praegune veamärgendus on tehtud käsitsi. Seisuga jaanuar 2014 oli tuumkorpuse üldmaht 3207 teksti, 813 814 sõnet, neist märgendatud 525 993 sõnet, vigu leitud 59 762 (11,4 %). Märgendatud vigade kohta saab teha päringuid vealiikide kaupa, mis toob esile konkordantsid (+/- üks lause). Kui vea inter- preteerimiseks on vaja avarama konteksti tuge, siis saab avada tervikteksti. Tekstide veamärgendust on võimalik tagantjärele korrigeerida. EVKK tuumkorpuse tekstide sagedamate vealiikide esikümne moodustavad sõnajärg (1358 dokumenti), interpunktsioon (1343), verbirektsioon (1239), häälduspärane kirjaviis (1105), väljendustava vastu eksimine (928), mitteafik- saalne sõnatuletus (786), noomeni ainsuse ja mitmuse vormide moodustamine ja kasutamine (740), sõnaloome ja isikupärane sõnakasutus (735), ülearune sõna lauses (694), paronüümi kasutamine (674) jne. Sageli esinevad ka põhitä- henduse vead ja sõnade semantiline sobimatus; internatsionalismide mugan- damise, põhikäänete moodustamise (nimetav, omastav, osastav, lühike sisse- ütlev), sidesõnade ja da-infinitiivi kasutamise, noomenirektsiooni, põhisõnaga arvus ja käändes ühildumise, aluse ja öeldise koordinatsiooni vead; lauseliik- mete ärajätt, teema ja esituslaadiga seotud loogikavead. Mõnda vealiiki pole üldse märgendatud, nt onomatopoeetiliste sõnade, orientatsiooni ja seisundi afiksaaladverbide, proadverbide (seisund, otstarve ja mööndus), liittarindi ja soovlause kasutamine.

2.5. Mitmetasandiline otsing

Mitmetasandilise otsinguga kasutajaliides võimaldab kombineerida metateavet lingvistiliste andmetega, nt sõnade, sõnavormide ja vealiikidega, sortee

442

Pille Eslon.indd 442 30.05.14 15:47 ühe või mitme alamkorpuse tekste kolme keeleoskustaseme (A-, B- ja C-taseme) või Euroopa Nõukogu kehtestatud kuue keeleoskustaseme süsteemis (A1-A2, B1-B2, C1-C2). Tuumkorpuse tekstide kolmeastmelise keeleoskustaseme määramisel pole kasutatud kvalifitseeritud hindajaid: enamasti on aluseks õpetajalt saadud metainfo või teksti sisestaja hinnang. Seetõttu on võetud ette tuumkorpuse tekstide ümberhindamine kuueastmelises süsteemis, mida teevad kolm kvalifitseeritud eksperti (tavapraktikas lubatud miinimum). Paari aasta jooksul on eksperdid evalveerinud ~ 1000 tuumkorpuse teksti.14 Üm- bervaatamisele ei lähe Innove arhiivi alg-, kesk- ja kõrgtaseme tekstid ning kuueastmelise süsteemi alusel hinnatud tekstide keeleoskustase, kuna nende taseme on juba määranud kõrgelt kvalifitseeritud hindajad, kelle tööd on omakorda kontrollitud.15 Keeleoskustasemete eksperthinnang on aega ja ressurssi nõudev, kuid hädavajalik eeltöö keele omandamisprotsessi uurimiseks ja keeleoskustasemete lingvistilise sisu esiletoomiseks. Korpuse sõna- ja vormiotsing võimaldab analüüsida kindlate vormide esi- nemissagedust, leida seoseid sõnavara ning vormikasutuse vahel jm. Näiteks laadivahelduseta sõna maja konkordantsidest tuumkorpuses tuleb esile grammatiliste käänete vormihomonüümia ning semantiliste käänete ainsuse-mitmuse vormid ehk kasutusparadigma (nt maja-dega, maja-d, maja-s) ja tule- tised (puu+maja-s). Päringut võib laiendada korpusele tervikuna või valida mõne(d) kindla(d) alamkorpuse(d). Ebamugavused on seotud laadivaheldusli- ke sõnade tüvemuutustega. Seetõttu peab tegema mitu järjestikust päringut, mis pole kuigi kasutajasõbralik (vt ptk 2.2). Päring muutub lihtsamaks ja tu- lemused täpsemaks, kui korpuses hakkab tööle Kairit Sirtsi eesti õppijakeele lemmatiseerija prototüüp (vt Sirts 2012). Seni on eesti õppijakeele vormikasutuse uurimustes kasutatud muid meetodeid ja automaatanalüüsi vahendeid (vt Eslon, Matsak 2009; Eslon 2010a; 2010b; Eslon, Õim 2010; Lõo 2012; Vaj- jala, Lõo 2013). Need võimalused on alati olemas, kuna allkorpus(t)e tekste saab kasutajaliidese abil vabalt eksportida ja analüüsida. Tekstivalikut annab piirata ühe või mitme alamkorpuse, tekstiliigi ja keeleoskustasemega, eraldi võib analüüsida tekstide ja pealkirjade-tööjuhiste sõnastust või kasutada kõiki nimetatud võimalusi samaaegselt. Vealiikide otsing lubab leida normivastase keelekasutuse näiteid veamär- gendusega tekstidest ja siduda otsingu vajaliku metateabega. Tulemus väl- jastatakse konkordantsiridadena, kus viga on markeeritud punasega. Teksti nimetusele klõpsates avaneb vigade vaade terviktekstis.

2.6. Morfo- ja süntaksianalüüs, n-grammid

EVKK korpuskeskkonnas saab teha nii teksti morfoloogilist kui ka süntakti- list analüüsi. Automaatse morfoanalüüsi vahenditest töötab rahvusvahelisele standardile ja universaalsetele märgenditele16 tuginev programm TreeTagger, mis rakendub ühtmoodi erinevatele keeltele (saksa, inglise, prantsuse, itaa- lia, hollandi, hispaania, bulgaaria, vene, portugali, galeegi, suahiili, slovaki,

14 Õppijakeele tekstide evalveerimist on toetanud riikliku programmi „Eesti keel ja kul- tuurimälu (2009–2013)” projekt „Eesti õppijakeele tekstide hindamine Euroopa Nõukogu keeleoskustasemete alusel (2010–2013)”. 15 Hindajate hindamisest ja sellega seotud probleemidest vt Pajupuu 2007. 16 Vt http://courses.washington.edu/hypertxt/csar-v02/penntable.html (8. XII 2013).

443

Pille Eslon.indd 443 30.05.14 15:47 ladina, eesti)17. EVKK-s saab sellega analüüsida eesti-, soome- ja venekeelseid tekste, mis sisalduvad korpuses või on imporditud. Programmi võib soovitada erinevateks eesmärkideks: nii keelte tüpoloogilis-kõrvutavate uurimusteks, kontrastiivanalüüsiks kui ka ühe keele erinevate kasutusvariantide võrdle- miseks. Analüsaator käivitub, kui sisestada tekstid analüüsiaknasse ja valida teksti keel: eesti, soome või vene. Väljundiks on morfoloogiliselt analüüsitud tekst, mida saab eksportida, konverteerida tabeliks ja kopeerida nt Excelisse. TreeTaggeri morfoanalüüsi näide:

Minu kõige parem sõber on Marjo. Minu P.sg.gen mina+0 kõige D kõige+0 parem A.comp.sg.nom parem+0 sõber S.com.sg.nom sõber+0 on V.main.indic.pres.ps3.sg.ps.af ole+0 Marjo S.prop.sg.nom Marjo+0 . Z.Fst .

See analüüsimeetod kiirendab sõnaliikide, vormide, sõna- ja vormihomo- nüümia ning muude tundmatuks jäänud juhtumite käsitsi ühestamist (enamasti on tegu vormimoodustus- ja lausestusvigadega, väljajättude või isiku- ja kohanimedega). Muuhulgas saab sel viisil leida seoseid sõnaliikide ja leksika vahel, kirjeldada sõnaliikide semantilist liigendust, määrata vormi- ja sõna- sagedust, koostada (alam)korpuse sõnastik, leida tekstikasutuse morfoloogilised paradigmad ehk kasutusparadigmad jm. TreeTaggeri eelis seisneb selles, et programm võimaldab uurida erinevate keelte morfoloogiat samadel alustel. Automaatse süntaksianalüüsi tegemiseks tuleb valitud tekstid sisestada aknasse ja klõpsata uuri. Näitelausele annab parser järgmise väljundi:

“”

“” “mina” L0 P pers ps1 sg gen cap @NN> #1->4 “” “kõige” L0 D cap @ADVL #2->5 “” “parem” L0 A comp sg nom cap @AN> #3->4 “” “sõber” L0 S com sg nom cap @SUBJ #4->5 “” “ole” L0 V main indic pres ps3 sg ps af cap @FMV #5->5 “” “Marjo” L0 S prop sg nom cap @PRD #6->5 “<.>” “.” Z Fst #7->7 “”

17 Vt http://www.cis.uni-muenchen.de/~schmid/tools/TreeTagger (8. XII 2013).

444

Pille Eslon.indd 444 30.05.14 15:47 Süntaksianalüsaator on integreeritud n-grammide leidmise programmi- ga Klastrileidja, mille on loonud Sander Ots, eeskujuks WordSmith Tools, kfNgram ja Xaira (vt Ots 2012: 6, 16), sisendiks Kaili Müürisepa parseri EstCG 1.0 väljund. Klastrileidja töötab andmekaeve põhimõttel, otsib tekstidest samalaadse morfosüntaktilise märgendusega järjendeid ja fikseerib nende esinemissageduse. Järjendite pikkust saab valida, kuid levinumad on bi- ja trigrammid, kuna erinevad uurimused on näidanud, et olenemata keelest moodustavad kahest-kolmest elemendist koosnevad sagedad lingvistilised terviküksused keskmiselt pool teksti mahust (vt Conklin, Schmitt 2008: 72– 77). Vastavalt vajadusele võib otsingut piirata morfoloogiliste, süntaktiliste või morfosüntaktiliste märgendite järjenditega, arvestada saab ka (osa)lause piiri. Senistes eesti ilukirjanduskeele ja õppijakeele (võrdlevates) uurimustes on kasutatud trigramme (vt Eslon 2013; 2014; Trainis 2013; Trainis, Allkivi 2014), mille tekstisagedus on kaks ja enam korda. Samalaadse vormistruk- tuuriga trigrammide kogumit võib nimetada lingvistiliseks klastriks, meetodit lingvistiliseks klasteranalüüsiks. Klastrileidja lisafunktsiooniks on käsitsi ühestamise võimalus, et mor- fosüntaktiline analüüs ja n-grammide leidmine oleks võimalikult täpne. Klastrileidja markeerib automaatselt mitmese analüüsi ja valib mitmesustest esimese märgenduse. Kui see osutub kontrollimisel õigeks, siis pole muuta midagi, muudel juhtudel saab olemasoleva märgenduse käsitsi parandada. Õp- pijakeeles on parseri märgenduse käsitsi korrigeerimine mõnikord üsna mahukas töö, kuid üldiselt pole korpuses niisuguseid raskestimõistetavaid tekste kuigi palju. Teisalt võib märgenduse parandamisest ka loobuda, sest keelekasutusmustrid toovad esile korduvad veakooslused, üksikjuhtumeid saab aga käsitleda individuaalse nähtusena seni, kuni nende kohta korpuse suurene- des uut teavet ei lisandu. Sama kehtib ka morfoanalüsaatori ehk TreeTaggeri väljundi kohta, mida samuti saab käsitsi korrigeerida. Klastrileidja abil saadud n-grammid toovad esile keelekasutusmustreid, mis on omased eesti keele erinevatele kasutusvariantidele (nt kirjakeel vs. õp- pijakeel, murdekeel vs. tänapäeva kirjakeel, lapsekeel vs. hoidjakeel), allkeel- tele (nt ajakirjanduskeel vs. akadeemiline keelekasutus), keeleoskustaseme- tele (A2-B1-B2-C1), autoritele (nt Hvostov, Kärmas või Tammsaare, Tuglas), diskursuse tüüpidele (nt poliitiline diskursus ja võim, linnadiskursus erinevate kirjanike loomingus) jne. Seega on n-grammidel avar rakendus filoloogilistes uurimistöödes, k.a tõlkevariantide võrdlemisel (nt erinevate perioodide piibli tõlked). Hetkel klastrileidjat optimeeritakse ja seotakse EVKK-süsteemiga. Seejärel saab otsida erineva pikkusega keelekasutusmustreid nii korpusest kui ka imporditud tekstidest. See võimaldab lingvistidel, keeleomandamise ja diskursuseuurijatel võrrelda eesti õppija- ja kirjakeelt samadel alustel. Õpi- kute autorid, õpetajad ja õpilased saavad oma käsutusse kiire mooduse leid- maks konkreetsest tekstist just selle keeleainese (keelestruktuurid, vormid ja sõnavara), millele tekstiloome tugineb. Nt õpikute koostamisel võimaldab see järgida õppeteksti, temaatilise sõnavara ja grammatika sidusust ning tekste teadlikult valida.

445

Pille Eslon.indd 445 30.05.14 15:47 3. Uurimistöö

EVKK-ga seonduva uurimistöö põhisuund on eesti kirjakeele ja õppijakee- le võrdlev korpusanalüüs, valdkond on morfosüntaks, uurimisobjekt keelekasutusmustrid. Aluseks on konstruktsioonigrammatika (Croft 2003; Gold- berg 2006) ja funktsionaalse grammatika (Praha lingvistiline koolkond, vene keele grammatikateooria) sidusus kasutuspõhises keelekäsitluses (nt Barlow, Kemmer 2000: 7–28; Bybee 2007; 2010; Bybee, Hopper 2001; Verhagen 2009; Ellis jt 2013). Võrreldud on õppija ja emakeelekõneleja keelekasutusmustreid, nende süntaktilise ja leksikaalse varieerumise piire verbist vasakule jäävas kontekstis (Eslon 2013; 2014); kirjeldatud verbist paremale jäävat konteksti ja objektifraasi grammatikat ning semantikat (Eslon 2012; Eslon, Õim 2010); käänete tekstiparadigmat ja käändeasendusi (Eslon 2008; 2009; 2010a; 2010b; 2011; Eslon, Matsak 2009); eitust (Kitsnik 2007); sõnajärge (Metslang, Matsak 2010; Kaivapalu 2010; Matsak jt 2010a; Matsak jt 2010b). EVKK tekste on kasutatud teise keele omandamisprotsessi uurimiseks ja kirjeldamiseks lähi- sugulaskeeltes (Kaivapalu, Eslon 2011; Eslon jt 2010; Kaivapalu 2009; Eslon, Kesksaar 2009; Kaivapalu 2008; Eslon 2006; 2007; Kitsnik 2006). Keelekasutusmustrid (mitte sõnad, vormid või vealiigid) on teadlik valik, sest mitmest komponendist koosnevates ning regulaarselt kasutatud keelestruktuurides tulevad esile sõna- ja vormivaliku piirangud ning nende leksikaalse ja morfosüntaktilise varieerumise piirid (vt Eslon 2013; 2014). Mitmesõnalistel kooslustel on kindel koht nii õppija kui ka emakeelekõneleja tekstiloomes. Kuna vormide ja sõnade kooskasutuse printsiibid on inkorporee- ritud aktuaalsesse grammatikasse ja seetõttu universaalne nähtus (Prince, Smolensky 2002), siis on kasutusmustrid sobiv alus nii emakeelekõneleja ja õppija kirjaliku tekstiloome võrdlemiseks kui ka lugemis-, rääkimis- ja kirjutamisoskuse kujundamiseks. Ühisjoonte ja sarnasuse kõrval tuleb esile ka suuri erinevusi: kasutatakse sama keelt, samu sõnu ja vorme, kuid neid kombineeritakse erinevalt; ka nende sagedus ja osakaal on keelekasutuses erinev (vt Eslon 2013; 2014). Teiseks annavad keelekasutusmustrid olulist teavet keeleõppe materjalide koostajatele, õpetajatele ja (ise)õppijatele. Korpusanalüüsi tulemusel leitud keelekasutusmustrite võrdlus üldkasutuses olevate õpikute sõnavara ja grammatikateemadega näitab lõhet tegeliku ja õpetatava keelekasutuse vahel, reaalselt toimivate kasutusreeglite ja grammatikakirjeldustes sisalduvate reeglite vahel. Kasutuses olulised reeglid ja õpikute grammatikareeglid on tih- tilugu ka teistes keeltes vastukäivad, mida on osutanud nt Ute Römer (2007) seoses inglise keele if-lausete õpetamisega. Amy B. M. Tsui küsitles õpetajaid kuueteistkümne leksikaalgrammatilise kategooria õpetamiseks kasutatud õppematerjalide relevantsuse kohta ning sai pigem negatiivse vastuse. Järe- likult tuleks õpetajatel ja õppematerjalide koostajatel grammatikate asemel tugineda korpusandmetele (Tsui 2005: 336, 338) ja kasutusgrammatikale. Kolmandaks on eesti kirjakeele ja õppijakeele kasutuspõhise võrdleva ana- lüüsi tulemustest kasu õppijakeele automaatse analüüsi rakenduste loomisel. Olenemata süsteemiarenduse lähtekohtadest, on keskne küsimus ikkagi lingvistiline: kuidas sõnu, vorme ja keelestruktuure tüüpiliselt kombineeritakse ehk mis ühendab sõna semantikat, vormi (grammatika) ja vormi tekstilisi funktsioone. Klastrileidja otsib tekstidest üles lingvistilised tervikobjektid,

446

Pille Eslon.indd 446 30.05.14 15:47 mis kasutuses sagedad ja seetõttu teksti mõistmiseks ning produtseerimiseks olulised (vt ka Conklin, Schmitt 2008). Nende tervikobjektide morfosüntak- tilise ja leksikaalse varieerumise põhjal saab leida keeleüksuste lineaarse kooskasutuse piirangud ehk reeglid, mida grammatika ei kajasta. Seetõttu on nendel piiratud sõna- ja vormivalikuga tekstilistel struktuuridel ühelt poolt kindel koht lugemisoskuse arendamisel, rääkimis- ja kirjutamisoskuse kujun- damisel ning teisalt teksti automaatseks analüüsiks ja sünteesiks vajalike vahendite loomisel.

4. Kokkuvõte

Ülevaade Tallinna Ülikooli eesti vahekeele korpusest annab ettekujutuse korpuse esimese versiooni kasutusvõimalustest empiirilises ja rakenduslikus uurimistöös, tulevaste õpetajate ja lingvistide koolitamises ning täiendõppes. Korpuskeskkonnas saab teostada eesti-, vene- ja soomekeelsete tekstide auto- maatset morfoanalüüsi, leida tekstikasutuses kaks või enam korda esinenud morfoloogilisi, süntaktilisi ja morfosüntaktilisi terviküksusi, kasutada sagedus- ning pöördsõnastikku, silbitajat, leida lemmasid, saada ülevaate liidetest ja liitelisest tuletusest, leida tekstides sisalduvaid illustreerivaid (vea)näiteid jm. Kombineerides erinevaid tekstilisi tunnuseid (nt tekstiliik, sõnade arv, lausete hulk), vealiike (hierarhiline taksonoomia) ja metateavet õppija kohta (nt emakeel, päritolumaa, sugu, haridus), võimaldab EVKK kasutajaliides mit- metasandilist otsingut. Korpusse saab importida mis tahes tekste ja neid seal analüüsida; paralleelne võimalus on eksportida korpuse tekste ja rakendada õppija keelekasutuse uurimiseks meetodeid, mida korpuskeskkond ei paku. EVKK esimene versioon on aluseks loodavale eesti õppijakorpusele – eesti keele kui riigikeele tasemeoskuse testimise keskkonnale, kuhu igaüks võib soovi korral sisestada teksti ning saada tagasisidet. See on mugav kõigile, kes soovivad keelt õppida omas tempos ja endale sobival moel. Õppijakorpu- se juurde kuuluksid veebiteenused, mis võimaldavad integreerida vealeidja ja keeleoskustaseme määramise erinevatesse veebipõhistesse õpikeskkonda- desse (Moodle, Dippler). Sel viisil lisanduksid e-õppeplatvormile nii keeleta- seme omandamiseks vajalikud kontrollharjutused kui ka enesekontrollitestid. Niisuguse keskkonna loomisele eelneb iga keeleoskustaseme lingvistiline ja statistiline modelleerimine, mudelite evalveerimine ning rakenduste loomine, õppijakorpuse kontseptuaalse disaini väljatöötamine, automaatne veaotsing ja vealiigi identifitseerimine, reeglite väljastamine koos viidetega sõnastikele ja kasutusgrammatikale. Niisiis seisab ees hulgaliselt lingvistilist ja tehnoloo- gilist tööd, mis nõuab aega ja vahendeid.

EVKK loomist ja arendamist on toetanud riikliku programmi „Eesti keele keele- tehnoloogiline tugi (2006–2010)” projekt „VAKO – Eesti vahekeele korpuse keele- tarkvara ja keeletehnoloogilise ressursi arendamine (2008–2010)” ja „Eesti keel ja kultuurimälu (2009–2013)” projekt „REKKi käsikirjaliste materjalide digiteerimi- ne, Eesti vahekeele korpuse alamkorpuste loomine ja korpuse kasutusvõimaluste populariseerimine (2009–2013)”.

447

Pille Eslon.indd 447 30.05.14 15:47 Kirjandus

A n t h o n y, Laurence 2013. A critical look at software tools in corpus linguistics. – Linguistic Research, kd 30, nr 2, lk 141–161. B a r l o w, Michael, K e m m e r, Suzanne (toim) 2000. Usage-Based Models of Lan- guage. Stanford: CSLI. B y b e e, Joan 2007. Frequency of Use and the Organization of Language. Oxford: Oxford University Press. B y b e e, Joan 2010. Language, Usage and Cognition. Cambridge: Cambridge Uni- versity Press. B y b e e, Joan, H o p p e r, Paul (toim) 2001. Frequency and the Emergence of Lin- guistic Structure. Amsterdam: John Benjamins. C o n k l i n, Kathy, S c h m i tt, Norbert 2008. Formulaic sequences: Are they processed more quickly than nonformulaic language by native and nonnative speakers? – Applied Linguistics, kd 29, nr 1, lk 72–89. C r o f t, William 2003. Typology and Universals. Second edition. Cambridge: Cambridge University Press. E l l i s, Nick C., O ’ D o n n e l l, Matthew B., R ö m e r, Ute 2013. Usage-based language: Investigating the latent structures that underpin acquisition. – Language Learning, kd 63, nr s1, lk 25–51. http://www.uteroemer.com/Language%20Lear- ning%20VACs%20Ellis%20et%20al%202013.pdf (20. V 2014). E s l o n, Pille 2006. Eesti vahekeele korpusest korrelatsioonigrammatikani. – Ees- ti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat, nr 2, lk 11–24. E s l o n, Pille 2007. Õppijakeelekorpused ja keeleõpe. – Tallinna Ülikooli keelekor- puste optimaalsus, töötlemine ja kasutamine. (Tallinna Ülikooli eesti keele ja kultuuri instituudi toimetised 9.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, lk 87–120. E s l o n, Pille 2008. Käändevormide kasutussageduse võrdlus eesti õppijakeeles ja kirjakeeles. – Õppijakeele analüüs: võimalused, probleemid, vajadused. (Tallin- na Ülikooli eesti keele ja kultuuri instituudi toimetised 10.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, lk 31–66. E s l o n, Pille 2009. Eestikeelses tekstiloomes eelistatud konstruktsioonid ja käändevormid. – Korpusuuringute metodoloogia ja märgendamise probleemid. (Tallinna Ülikooli eesti keele ja kultuuri instituudi toimetised 11.) Tallinn: Tal- linna Ülikooli Kirjastus, lk 30–53. E s l o n, Pille 2010a. Suundumustest eesti keele grammatiliste käänete kasutamisel. – Korpusuuring ja meetodid. (Tallinna Ülikooli eesti keele ja kultuuri instituudi toimetised 12.) Tallinn: TLÜ EKKI, lk 7–36. E s l o n, Pille 2010b. Muutustest eesti keele grammatiliste käänete kasutamisel. – Lähivõrdlusi. Lähivertailuja, nr 19, lk 38–60. E s l o n, Pille 2011. Millest räägivad eesti keele käändeasendused. – Lähivõrdlusi. Lähivertailuja, nr 21, lk 45–64. E s l o n, Pille 2012. Objekti ja tegevuse markeeritus eesti õppijakeeles. – Lähivõrd- lusi. Lähivertailuja, nr 22, lk 15–42. E s l o n, Pille 2013. Kahe keelekasutusvariandi võrdlus: morfoloogilised klassid ja klastrid. – Lähivõrdlusi. Lähivertailuja, nr 23, lk 13–38. E s l o n, Pille 2014. Morfosüntaktilise ja leksikaalse varieerumise piiridest: ilukirjandus- ja õppijakeele kasutusmustrite võrdlus. – Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat, nr 10, lk 55–71.

448

Pille Eslon.indd 448 30.05.14 15:47 E s l o n, Pille, K e s k s a a r, Anneli 2009. Keeleõpe arvuti abil. – Tiigriõpe: Hari- dustehnoloogia käsiraamat. Tallinn: Tiigrihüppe sihtasutus, lk 117–132. E s l o n, Pille, M a t s a k, Erika 2009. Eesti keele kasutusvariandid: korpusest tulenev käändevormide võrdlev analüüs. – Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat, nr 5, lk 79–110. E s l o n, Pille, M e t s l a n g, Helena 2007. Õppijakeel ja eesti vahekeele korpus. – Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat, nr 3, lk 99–116. E s l o n, Pille, Õ i m, Katre 2010. Objektikäänete kasutamisest sageduse ja mar- keerituse seisukohalt. – ESUKA, nr 1-2, lk 69–89. E s l o n, Pille, Õ i m, Katre, K a i v a p a l u, Annekatrin, A r g u s, Reili, M a t s a k, Erika 2010. Kuidas uurida esimese ja teise keele omandamist? – Lähivõrdlusi. Lähivertailuja, nr 20, lk 11–48. G o l d b e r g, Adele E. 2006. Constructions at Work. The Nature of Generalization in Language. Oxford: Oxford University Press. K a i v a p a l u, Annekatrin 2008. Lähtekeele mõju korpuspõhine uurimine. – Õp- pijakeele analüüs: võimalused, probleemid, vajadused. (Tallinna Ülikooli eesti keele ja kultuuri instituudi toimetised 10.) Tallinn: Tallinna Ülikooli kirjastus, lk 93–119. K a i v a p a l u, Annekatrin 2009. Õppijakeele korpusanalüüsi täiendavatest mee- toditest. – Korpusuuringute metodoloogia ja märgendamise probleemid. (Tallin- na Ülikooli eesti keele ja kultuuri instituudi toimetised 11.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, lk 72–98. K a i v a p a l u, Annekatrin 2010. Mõnede eesti sõnajärjemallide psühholingvis- tilisest reaalsusest. – Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat, nr 6, lk 103–120. K a i v a p a l u, Annekatrin, E s l o n, Pille 2011. Onko lähisukukielen vaikutus suomen ja viron omaksumiseen symmetristä? Korpuspohjaisen tutkimuksen tuloksia ja haasteita. – Lähivõrdlusi. Lähivertailuja, nr 21, lk 132–153. K a l l a s, Jelena, K o p p e l, Kristina, T i i t s, Mai, T u u l i k, Maria (toim) 2014. Eesti keele põhisõnavara sõnastik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. K i t s n i k, Mare 2006. Keelekorpused ja võõrkeeleõpe. – Eesti Rakenduslingvisti- ka Ühingu aastaraamat, nr 2, lk 93–107. K i t s n i k, Mare 2007. Õppijakeele uurimise ja arendamise võimalusi eesti vahekeele korpuse põhjal (eituse väljendamise näitel). Magistritöö. Käsikiri Tallinna Ülikooli eesti keele ja kultuuri instituudis. К о п о т е в, Михаил, М у с т а й о к и, Арто 2003. Принципы создания Хельсинкского аннотированного корпуса русских текстов (ХАНКО) в сети Интернет. – Научно-техническая информация, cерия 2, № 6, lk 33–37. L õ o, Kaidi 2012. The relationship between lexical richness and Estonian learners language proficiency levels. Seminaritöö käsikiri. Seminar für Sprachwissen- schaft. Eberhard Karls Universität Tübingen. M a t s a k, Erika, E s l o n, Pille, K i p p a r, Jaagup 2010a. Eesti keele sõnajärje vealeidja prototüübi arendamine. – Korpusuuring ja meetodid. (Tallinna Üli- kooli eesti keele ja kultuuri instituudi toimetised 12.) Tallinn: TLÜ EKKI, lk 59–100. M a t s a k, Erika, M e t s l a n g, Helena, K i p p a r, Jaagup 2010b. The prototype of word order assessment at the Estonian Interlanguage Corpus. – The 2010 International Conference on Artificial Intelligence. Las Vegas: CSREA Press, lk 870–875.

449

Pille Eslon.indd 449 30.05.14 15:47 M e t s l a n g, Helena, M a t s a k, Erika 2010. Kesksete lausekomponentide järjestus õppijakeeles: arvutianalüüsi katse. – Eesti Rakenduslingvistika Ühin- gu aastaraamat, nr 6, lk 175–193. M e u r e r, Paul 2012. Corpuscle – a new corpus management platform for anno- tated corpora. – Exploring Newspaper Language: Using the web to create and investigate a large corpus of modern Norwegian. (Studies in Corpus Linguis- tics 49.) Toim G. Andersen. Amsterdam: John Benjamins, lk 29–50. O t s, Sander 2012. Statistikapõhise tarkvara loomine morfoloogiliste kollokatsioo- nide eraldamiseks eesti keele tekstidest. Bakalaureusetöö. Käsikiri TLÜ infor- maatikainstituudis. P a j u p u u, Hille 2007. Kuidas hinnata suure panusega testide hindajaid. – Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat, nr 3, lk 221–233. P e p p e r, Steve 2012. Lexical transfer in Norwegian interlanguage. A detec- tion-based approach. Master Thesis in Linguistics. University of Oslo. https:// www.duo.uio.no/bitstream/handle/10852/34792/MasteroppgavexxPepperx. pdf?sequence=1 (20. V 2014). P r i n c e, Alan, S m o l e n s k y, Paul 2002. Optimality Theory. Constraint Inter- action in Generative Grammar. http://roa.rutgers.edu/files/537-0802/537-0802- PRINCE-0-0.PDF (20. V 2014). R a n n u t, Mart 2008. Estonianization efforts post-independence. – International Journal of Bilingual Education and Bilingualism, kd 11, nr 3/4, lk 423–439. R ö m e r, Ute 2007. Learner language and the norms in native corpora and EFL teaching materials: A case study of English conditionals. – Anglistentag 2006 Halle. Proceedings. Trier: Wissenschaftlicher Verlag Trier, lk 355–363. S i r t s, Kairit 2012. Noisy-channel spelling correction models for Estonian learner language corpus lemmatisation. – Human Language Technologies. The Bal- tic Perspective: Proceedings of the Fifth International Conference Baltic HLT 2012. (Frontiers in Artificial Intelligence and Applications 247.) Toim A. Tavast, K. Muischnek, M. Koit. Amsterdam: IOS Press, lk 213–220. T r a i n i s, Jekaterina 2013. New view to Estonian literary language: Cluster analysis and its application. – Linguistics Beyond and Within. International Linguistics Conference in Lublin 14–16 November 2013. Book of Abstracts. Lub- lin, lk 107–108. http://lingbaw2013.webclass.co/schedule/Book%20of%20abst- racts.pdf (20. V 2014). T r a i n i s, Jekaterina, A l l k i v i, Kais 2014. Ilukirjanduskeelest uue pilguga. – Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat, nr 10, lk 283–306. T s u i, Amy B. M. 2005. ESL teachers’ questions and corpus evidence. – Interna- tional Journal of Corpus Linguistics, kd 10, nr 3, lk 335–356. V a j j a l a, Sowmya, L õ o, Kaidi 2013. Role of Morpho-Syntactic Features in Esto- nian Proficiency Classification. – Proceedings of the 8th Workshop on Innovative Use of NLP for Building Educational Applications (BEA8). Atlanta: Association for Computational Linguistics, lk 63–72. V e r h a g e n, Arie 2009. The conception of constructions as complex signs. Emer- gence of structure and reduction to usage. – Constructions and Frames, nr 1, lk 119–152.

450

Pille Eslon.indd 450 30.05.14 15:47 Estonian Interlanguage Corpus

Keywords: multilevel search, statistics, annotation, linguistic error taxonomy, Estonian learner language, morphosyntactic patterns of language usage

The article introduces the first version of the Estonian Interlanguage Corpus (EIC) of Tallinn University, surveying the corpus structure, multilevel statistics, corpus annotation, linguistic error taxonomy, system of requesting, options of automatic analysis (morphological and syntactic analysis, n-grams) of Estonian learner language, and current EIC-based research. EIC is a resource consisting of Estonian texts written by learners of Estonian as an official and foreign language. The corpus has hitherto provided material for empirical and applied research on morphosyntactic usage patterns and lexical variation of Estonian, the morphosyntactic complexity and lexical richness of learner language, developments in the Estonian language system, gradual development of language skills and CEFR proficiency levels, error and contrastive analysis (Estonian, Russian, Finnish morphology), and cluster analysis. EIC is a monitor corpus containing over three million word forms. The major direction of research is comparative corpus analysis of standard Estonian and learner Estonian in the domain of morphosyntax, the focus lying on patterns of language usage. This has been a conscious choice as the multi- component language structures which are regularly used have a definite place in the text creation process of a native speaker as well as a learner, while the comparative analysis of the resulting texts has a heuristic meaning for understanding Estonian grammar. The results can also benefit applications for automatic analysis of learner language. Regardless of the starting points of system development, the central issue will still be linguistic, namely, how do people typically combine words, morphology and linguistic structures or, in other words, what is the connection between the semantics and morphology of a word and the textual functions of its morphology.

Pille Eslon (b. 1950), PhD, Tallinn University, Institute of Estonian Language and Culture, associate professor, [email protected]

451

Pille Eslon.indd 451 30.05.14 15:47 SÜRREALISMI VÕTI

LINNAR PRIIMÄGI

Siis tuli peen Mehaanik, pilgu peale lõi ja ütles tähtsalt: „See on salalaegas, sest puudub lukuauk... Kuid minu käes see lihtne asi, eks me näe, kas... [---] „Ei siit, ei sealt, ei nii, ei naa...” Ja viimaks väsib, kuidagi ei saa... Kuid Laekal, mis nii saladuslik näis, ei lukku olnudki – see lihtsalt lahti käis. Ivan Krõlov, „Laegas”1

ürrealistlikus kujutavkunstis eristatakse kaht suunda. Salvador Dalí maalis sürreaalseid (ta ise ütles: ekstaatilisi) nägemusi lausa akadeemi- Slise hoolikusega. Teine suund lähenes abstraktsionismile, kus kunstniku pintsel vahetult dokumenteerib tema muutuvat meeleseisundit. Tolle teise meetodi kuulutas André Breton oma 1924. aasta manifestis ka sürrealistliku kirjandusloome aluseks:

Laske endale tuua kirjutusvahendid, kui olete end sisse sead- nud võimalikult soodsas paigas, kus teie vaim saaks keskenduda iseenesele. Viige end nii passiivsesse, vastuvõtlikku seisundisse, kui vähegi suudate. Laske lahti omaenda ja kõikide teiste geeniu- sest, oskustest... Kirjutage varem valmis mõtlemata ainest kiiresti, küllalt kiiresti, vältimaks takerdumast ja sattumast ahvatlusse oma kirjutatut üle lugeda. Esimene lause tuleb iseenesest, kuivõrd on tõsi, et igal hetkel on olemas mingi lause, mis on meie tead- likule mõtlemisele võõras ega nõua muud kui väljutust. Küllalt raske on midagi öelda järgmise lause kohta; kahtlemata osaleb see korraga nii meie teadvuslikus kui ka teistsuguses aktiivsuses, kui eeldada, et esimene lause kirjapanduse fakt toob kaasa minimaal- se pertseptsiooni... Ikka takistab kirjavahemärgistik meid valdava hoovuse absoluutset pidevust, ehkki ta näib niisama vajalik kui sõlmede paigutus võnkuval nööril. Jätkake, kuni meeldib. Anduge müha ammendamatusele (Breton 1981: 417).

Meetodi nimeks sai „automaatne kirjaviis”, écriture automatique. Möön- gem, et tegu on harjutamist vajava, kuid ääretult lihtsa algoritmiga: ära

1 Krõlov 1969: 12 (tlk Mart Raud). 452

LPriimägi, sürr.indd 452 30.05.14 15:48 sekku! Pane paberile, mis sisekõnes „sülg suhu toob”. Nõnda sünnibki sürrea- listlik tekst. Arvamust, et iga tekst ongi kohe kirjandus, tuleb pidada kõige levinumaks väärarvamuseks sürrealismi manifesti põhjal. See on võimaldanud andetuid verbaalseid ekskrementeerijaid tituleerida andekaiks verbaalseiks ekspe- rimenteerijaiks. Juba on sellest tehtud tulevaste kirjanike koolituse meetod (Cameron 2000: 34). Joseph Beuysi eksiõpetus, et „iga inimene on kunstnik”, sündis André Bretoni käsitusest, et „iga inimene on kirjanik”.

Écriture automatique on aglutinatiivne meetod: laused sünnivad järjest ja reastuvad vabalt üksteise järele ning ilmuvad nagu üha uued ning uued va- gunid raudtee ülesõidukohale. Nende jada algab mingi alateadvuses ootava vedurfraasiga ja lõpeb... Ei lõpegi! Manifest ei räägi mitte lõpetusest, vaid kat- kestusest: „Jätkake, kuni meeldib!” Kui enam ei meeldi, jätke katki! Siin teadvustub üks kunsti olulisimaid tunnuseid: terviklikkus. Teos peab jätma tervikliku mulje. „Tervik aga on see, millel on algus, keskkoht ja lõpp,” ütles Aristoteles (1982: 342), pidades silmas kompositsiooni osi. Romantismis teose õigused omandanud „fragment” oli samuti tervik – täiendatuna lugeja peas (nagu psühholoogiline Gestalt). Ent meetod, mis seisneb pidevas jätkus – veel üks lause ja veel üks lause ja veel üks... ja veel... ja... –, selline meetod ei tekita otste kokkutõmbamise eelaimust. (Säärane terviku tunne avaldub juba varases lapsepõlves. Mu poeg kommenteeris õige noorelt televiisorit vaadates: „Juba musitavad, film hakkab lõppema.”) Mis looks teksti terviklikkuse tunde? Sama probleemiga puutusid täpselt samal ajal Euroopas kokku dodeka- foonikud. Nende helikeel oli samuti aglutinatiivne: kaheteistkümnest pooltoo- nist rida ja selle kolm sümmeetrilist teisendit ükskõik millisest rea noodist alates. Anton von Webern, kes oma loengutes asja seletab, tähtsustas teose terviklikkust eriti. Selleks kasutab ta Johann Wolfgang von Goethe mõistet Faßlichkeit. Kõige ligilähedasem vaste sellele saksa sõnale võiks olla „vaimusilmaga haaratavus”. Muusika puhul on „vaimusilmaga haaratavust” kõige paremini kirjelda- nud Paul Hindemith: „Mis on muusikaline nägemine? Meile kõigile on tuttav pilt, mille ööpimedusest valgustab välja välgusähvak. Sekundi jooksul näeme ulatuslikku maastikku – mitte ainult üldjoontes, vaid ka igat tema üksikasja. Ehkki me iial ei suudaks kirjeldada seda pilti kõigis detailides, tunneme, et ainumas rohukõrski ei jäänud välja meie tähelepanu alt. Me tunnetame nä- gemust erakordselt terviklikuna ja samas ülimalt detailsena... Muusika peab sündima samamoodi. Kui me ei ole võimelised vaimusähvatuse hetkel nägema kompositsiooni tema absoluutses terviklikkuses, kõikide detailidega, mis seisavad oma õigetel kohtadel, siis ei ole me tõelised loojad” (tsit Ginzburg 1975: 471). Voilà! Teose terviklikkus, Faßlichkeit, põrkas vastu atonaalsuse lõputust. We- bern räägib oma C-duur-kvartetist (1907/08), et muusika lõpp pidanuks mar- keerima põhitooni. „Aga põhitooni ennast ei olnud – ta hõljus ruumis, nähta- matu, enam mitte vajalik. Vastupidi, oleks juba seganud, kui asi arvestanuks põhitooni. [---] Viimaks nenditi: kui üldse peaks vaja olema suhestada lõpp

453

LPriimägi, sürr.indd 453 30.05.14 15:48 põhitooniga, siis on vaevalt enam vajalik selle abil rõhutada: lugu otsas! – et muusika on läbi, märkab ju niigi” (Webern 1960: 52). Tänu millele? Webern toob vaid ühe näite: „Laul naaseb oma algusse. Peenemale vormitundele oli see lõppenud ja kordus olnuks peenemale tundmusele triviaalne” (Webern 1960: 53). Siin paljastub probleem. Faßlichkeit on „terviklikkus” ja „haaratavus” just „lihtsalt arusaadavuse”, „näitlikkuse” mõttes (venelased tõlgivadki: нагляд- ность – vt Webern 1975). Faßlichkeit ei nõua mitte „peenemat tundmust” ja „peenemat vormitunnet”, mis võib olla antud vähestele. (Veelgi vähematele võinuks ju seletada, et „lõputus” ei olegi tingimata „lõpetamatus” – apelleeri- des Georg Cantori transfiniitse arvu mõistele.) Faßlichkeit, nagu seda mõistab Weberni vaimne isa Goethe, pole siiski mitte peen psühhologism to the happy few, vaid loomulik eetiline konkreet- sus. Goethe täpsustab: „Arusaadavus [das Faßliche] kuulub meeltele ning aru- le. Sellega liitub viisipära [das Gehörige], mis on suguluses kõlblusega [das Schickliche]. Viisipära aga on suhe mingi konkreetse aja ning seal tooniand- vate oludega” (Goethe 1950: 695). Faßlichkeit on kui tahes keerulise objekti lihtsustatud, ülevaatlik mudel, mis tekib inimteadvuses.

III

Mis teeb tekstist teose? André Breton kirjeldab écriture automatique’i instinktiivse mõtlemise tulemina. Mõtlemispsühholoogias määratletakse „mõtlemist” lakoonilise, ent am- mendava selgusega: ülesannete lahendamine. Inimene lahendab ülesandeid kolmel viisil: motoorselt, kujundlikult ja mõisteliselt. Need ongi kolm mõtle- mise liiki. Motoorse ja kujundliku mõtlemise vahe- ja segavormi võib nimetada instinktiks, mis on olemas ka loomadel. Kujundliku ja mõistelise mõtlemise vahe- ja segavormi võib nimetada intuitsiooniks, mis on omane ainult inimesele. Selles peitubki erinevus. Tekst võib olla instinktiivne looming, aga teos tuleb luua intuitiivse mõtlemise käigus. Viimast lahutab esimesest mõistusli- ku teguri mängutulek. Kõige paremini seletab asja Roland Barthes, kes samuti kasutab mõis- tet écriture. Ta kirjeldab seda kui teatavat keeles kunstilise käitumise viisi, kunstilise keele konventsiooni, mis vastandub niihästi „keelele” kui ka „stiilile”. „Keel” moodustab „kõikide inimeste, mitte üksnes kirjanike jagamatu omandi” (Barthes 1983: 309) ega ole spetsiifiliselt kunstiline. „Stiili” tingivad konkreetse kirjaniku „keha elu ja tema minevik, mis tasapisi muutuvad tema meisterlikkuse automaatseteks võteteks” (Barthes 1983: 310). Stiil, määrat- leb Barthes, on kirjaniku individuaalne psühhofüüsiline paratamatus, millest pole pääsu. (Roman Jakobson on samas tähenduses osutanud Gleb Uspens- ki afaatilisele stiilile – Jakobson, Halle 1956: 94.) Écriture aga kujutab endast vaimusemiootilist („semioloogilist”) kategooriat. See on „vormi moraal”, kunstietikett kui instinktiivse „stiili” ja mõistelise „keele” vaheline sõltumatu reeglistik, mis võib olla ühine eri perioodide autoritel, samas aga iseloomulik konkreetsele ajastulegi (vt Priimägi 2005: 66–68). Kõige üldisemalt võib öel- da, et Barthes’i écriture ühendab kunstilise viisakuse ja kunstilise taktitunde. Viisakusreeglid on fikseeritavad, taktitundelise käitumise eeskiri mitte, aga mingid adutavad reeglid toimivad siingi. 454

LPriimägi, sürr.indd 454 30.05.14 15:48 Torkab silma, et Barthes’i „keel” võrdub Sigmund Freudi „üle-minaga”, „stiil” osutub „alateadvuse” ilmutuseks ning écriture „mina” moodustajaks väl- jendusviisi valiku tulemusel. Siin paistabki kõige selgemini erinevus: Barthes’i écriture ei ole mitte instinktiivne, automatique, nagu Bretoni manifestis kirjeldatud, vaid fenomen, mis on intuitiivses osaduses kollektiivse kunstimäluga.

Rõhutagem, et siiani käis jutt üksnes loometeooriast, mille esitas André Bre- ton esimeses sürrealismi manifestis. Sürrealistlike kirjanike loomepraktika on siiski pärandanud teoseid, mille „kunstilises viisipäras” pole kahtlust. „Hall, sõbrake, on kõik teooria, kuid haljas elu kuldne puu,” nentis kord Goethe. Tal oli õigus. Nimelt kuulub loomeprotsessi ka valiku protseduur. Taas kirjeldab seda selge sõnaga Anton von Webern: „Meie... heliread on enamasti tekkinud nõn- da, et tuli intuitiivselt kujutletud teosetervikuga seostuv hea idee, mis siis hoolikalt läbi kaaluti....” (Webern 1960: 58). Bretoni eeskiri keelab tavalise tekstiloomepraktika, millest annavad tunnistust maailma kirjanike enamiku mustandites leiduvad ad hoc mahakriipsu- tused ja parandused-kohendused. Need jäädvustavad autori pidevat sisemist dialoogi iseendaga: mingi variandi väljapakkumist ja selle läbilubamist või kriitilist tagasilükkamist ning uue ettepanekut. Loomeprotsess kulgeb katse ning eksituse meetodil. Automaatkirja puhul on simultaanne enesekriitika vä- listatud. See aga ei tähenda, et katkenud tekstile ei annaks autor hinnangut hiljem. „Transist” väljunud, mõõdab ta tekkinud teksti ikka kontrolliva pilguga kui mustandit, edasise töötluse võimalikku tooret. Hindab seda faßlich, kui tervikut. Ootuspäraselt suudab écriture automatique toota üksnes lühikesi tekste, mida vaimusilm suudaks tervikuna haarata. (Ka uue Viini koolkonna heliread piirati ju kaheteistkümne pooltooniga.) Bretoni enda ja Philippe Sou- pault’ „Magnetväljad”, sürrealistliku kirjanduse esikteos (1920), täitis küll 187 lehekülge, aga koosneb seostamata „peatükkidest”, mida lahutavad lõplikud katkestused. Kõige hinnatavamad saavutused andiski sürrealistlik kirjandus lühivormides, jäädes luule tippu tõusnuile, nagu Paul Éluard, pelgaks prope- deutikaks. Kirjanduses tekkis sürrealism palju varem kui kujutavkunstis. Breto- ni koolkond taasavastas krahv de Lautréamont’i, kelle teosest „Maldorori laulud” (1869) on tunnuskujundina käibele jäänud „nagu õmblusmasina ja vihmavarju juhuslik kohtumine lahkamislaual”: comme la rencontre fortuite sur une table de dissection d’une machine à coudre et d’un parapluie. Kõige esileküündivamaks eelsürrealistiks – kui mitte üldse esimeseks päris-sürrea- listiks – tuleb aga pidada Arthur Rimbaud’d, „Hooaja põrgus” ning „Illuminat- sioonide” luuletajat. Hilisemad sürrealistid olid tema üksmeelsed imetlejad ning jäljendajad. Kas mitte hirmust jäljendusse languse ees ei sündinudki écriture automatique’i teooria? Ja mis juhtus – individuaalset eripära esile tooma mõeldud meetod paljas- tas „automaatkirjanike” seesmise ühetaolisuse. Paul Valéry nentis: „Sellega, kes ei tunne nende nimesid, võib juhtuda, et ta võtab ühe luuletaja raamatu järel kätte teise oma, märkamata autori vahetust” (tsit Ormesson 1997: 288). 455

LPriimägi, sürr.indd 455 30.05.14 15:48 Kunst ei saa jääda ekskrementeeritavaks ega eksperimenteeritavaks. Ta peab kasvama kunstina eksponeeritavaks. Instinkti peab asendama intuit- sioon. „Kui soovite: inspiratsioon” (Webern 1960: 58).

Kirjandus

A r i s t o t e l e s 1982. Luulekunstist. – Keel ja Kirjandus, nr 7, lk 337–356. B a r t h e s 1983 = Ролан Барт, Нулевая степень письма. – Ю. С. Степанов (ред), Семиотика. Москва: Радуга, 1983, lk 306–349. B r e t o n, André 1981. Manifeste du surréalisme. – Écrits sur l’art et manifestes des écrivains français. Moscou: Éditions du Progrès. C a m e r o n, Julia 2000. Der Weg des Künstlers. München: Droemersche Verlags- anstalt Th. Knaur Nachf. Ginzburg 1975 = Лео Гинзбург (ред, сост), Дирижерское исполнительство. Практика, история, эстетика. Москва: Музыка. G o e t h e, [Johann Wolfgang von] 1950. Goethes poetische Werke. Vollständige Ausgabe. Zweiter Band: West-östlicher Divan, Epen, Maximen und Reflexionen. Stuttgart: J. G. Cotta’sche Buchhandlung Nachfolger. J a k o b s o n, Roman, H a l l e, Morris 1956. Fundamentals of language. ’S-Graven- hage: Mouton. K r õ l o v, Ivan 1969. Valitud valmid. Tallinn: Eesti Raamat. O r m e s s o n, Jean d’ 1997. Une autre histoire de la littérature française. Paris: NiL éditions. P r i i m ä g i, Linnar 2005. Klassitsim (I–III). Inimkeha retoorika klassitsistliku kujutavkunsti kaanonites. Monograafia. Tallinn: Tallinna Ülikool. W e b e r n, Anton 1960. Der Weg zur neuen Musik. Wien: Universal Edition A.G. W e b e r n 1975 = Антон Веберн, Лекции о музыке. Письма. Москва: Музыка.

Der Schlüssel zum Surrealismus

Stichworte: Surrealismus, écriture automatique, Dodekaphonie, Denken, Roland Barthes

Der Stein des Anstoßes der Texte, die nach André Bretons Anweisungen mittels der écriture automatique hervorgebracht sind, ist die Faßlichkeit im Sinne Goethes. Denn ersti die Faßlichkeit macht das Werk. Das hat zu etwa derselben Zeit auch Anton von Webern eingesehen, der ja Goethes Konzept der Faßlichkeit in die Theorie des dodekaphonischen Serialismus hineingetragen hat. Die Denkpsychologie lehrt uns: Denken heißt Aufgaben bewältigen und das geschieht entweder mechanisch, imaginär oder begrifflich. Das Zusammenwirken des mechanischen und imaginären Denkens ist instinktiv, dasjenige des imaginären und begrifflichen Denkens intuitiv. Die als instinktiv einzuordnende écriture automatique kann nur Texte hervorbringen. Um Werke zu produzieren, sollte man intuitiv verfahren. Die Textproduktion der „echten Surrealisten” stellt deswegen eine bloße Propädeutik des literarischen Schaffens dar.

Linnar Priimägi (geb. 1954), Dr. phil., Universität Tallinn, Institut für Kommuni- kation, Dozent, [email protected] 456

LPriimägi, sürr.indd 456 30.05.14 15:48 VIIS TÕDEMUST FILOSOOFIA TÕLKIMISEST*

BRUNO MÖLDER

õlkimine on üks täiesti omanäoline tegevus. Senikaua kui leidub erinevaid keeli, püsib ka tõlkimine nähtusena kusagil lugemise ja kirjutamise Tvahepeal. Kindlasti on see vaevarikkam kui lugemine, kuid samas nõuab originaalse teose kirjutamisest väiksemat vaimupingutust. Tõlkimisest rää- kides tuleks pidada silmas ka seda, mille tõlkega on tegemist. Näiteks kasutusjuhendi ja ilukirjandusteose tõlkimine on kaks erilaadset tegevust, millele seatud normid – täpsus või loetavus ja stiil – on üsna erinevad. Filosoofia tõl- kimine asub arvatavasti kusagil nende vahel. Kus täpsemalt, selgub loodetavasti käesoleva kirjatöö käigus. Jagan siin mõningaid mõtteid filosoofiateksti- de tõlkimisest, mis on sugenenud selle tegevuse enda käigus. Tõlkimine pole mulle olnud põhitegevus, mistõttu pean end rohkem juhutõlkijaks. Ometi olen oma 17-aastase praktika jooksul eesti keelde ümber pannud piisavalt suure hulga lauseid ja sõnu, mis annab aluse ja ehk ka õiguse teatavate üldistuste tegemiseks. Nimetan neid mõtteid t õ d e m u s t e k s, kuna erinevalt tõdedest ei lasu tõdemustel faktiivsuse kohustust. Tõdemus ei pea tingimata olema tõene, see on pigem teatud aja jooksul kujunenud arusaam. Mõned neist tõ- demustest võivad lugejale tunduda üpris triviaalsed, kuid ma leian, et neid tasub siiski välja öelda või üle korrata.

1. tõdemus: filosoofia tõlkimisest rääkides ei tohi unustada filosoofia mitmekesisust. Ainult väga kaugelt vaadates võib paista, et filosoofia on midagi ühtset. Filosoofiat on kirjutatud väga erinevat moodi ning erinevat laadi filosoofia tõlkimine eeldab erinevat lähenemist. Leidub filosoofilisi tekste, mis sarnanevad rohkem luulega, kus vorm moodustab olulise osa sisust; ning leidub filosoofilisi tekste, kus originaali autor ise rõhub rohkem sisule ja kirjutab nullstiilis. Nagu luule ja kasutusjuhendi tõlkimine seavad tõlkija ette erilaadse üles- ande, nii saab erinevat juttu rääkida ka eri laadi filosoofia tõlkimise kohta. Näiteks Martin Heideggeri tõlkijate tõdemused selle kohta, mida nad teevad, on arvatavasti teistsugused kui siinsed, aga kuna aines on erinev, siis ei vas- tandu nad teineteisele. Minu tõdemused puudutavad peamiselt nõndanimeta- tud analüütilisse filosoofiasse kuuluvaid tekste ja nende tõlkimist. Analüütili- se filosoofia piiritlemine ei ole kerge ülesanne (vt Mölder 2011). Siinse artikli raames piisab sedastusest, et tegemist on peamiselt inglise keeles viljeldava, ülikoolides valdava filosoofiatraditsiooniga, mis ei seisne tingimata mõne ühi- se doktriini pooldamises või stiili järgimises. Siiski võib öelda, et analüütilise filosoofia tekstid sarnanevad enamasti rohkem kasutusjuhendi kui luuletuse- ga. Ehkki analüütiliste filosoofide seas on ka suuri stiilimeistreid – minu enda tõlgitud tekstidest tulevad esimesena meelde Oets Kolk Bouwsma (2004), John McDowell (2006) ja Willard Van Orman Quine (2008) –, on esikohal siiski see, * Artikkel põhineb 16. novembril 2012 Tallinna Ülikoolis toimunud seminaril „Tarkus tõlkes” peetud ettekandel.

457

Bruno Mölder.indd 457 30.05.14 15:49 m i d a väidetakse, mitte see, k u i d a s seda väidetakse. Analüütilise filosoofia tekstid ei sea oma tõlgetele sügavamaid tingimusi ega eelda mingit tõlkimise metafüüsikat, mida võib ehk vaja minna mõne kontinentaalfilosoofi tõlkimisel. Oluline on anda edasi mõtet, tegemata vormile ülearuseid mööndusi. Tuleb tähele panna, et tõlkesse ei tekiks grammatikast, järgnevusest ega muust sel- lisest tingitult lauseid, mida võib mõista teisiti kui originaalis mõeldud. Ka sellisel juhul pole tegu tuima ümberpanemisega. Keeled on ikkagi erinevad ning ei ole võimalik tõlkida, arvestamata sõnade rolli vastavates keeltes. Kuid mitte alati ei saa tõlkes kasutada sõnu nende tavatähenduses. Ana- lüütilises filosoofias on välja kujunenud hulk kindlaid mõisteid väljendavaid termineid, mille tähendus võib erineda tavakeelse sõna tähendusest ka origi- naalkeeles. Sama kehtib keele kohta, millesse tõlgitakse. On tarvis sõnu, mis toimiksid terminina. See toob meid järgmise tõdemuseni.

2. tõdemus: termineid tuleks tõlkida läbivalt ühtemoodi, ent ainult seal, kus nad esinevad terminina. Termin on sõna, mis väljendab antud valdkonnas enam-vähem ühtemoodi esinevat erialast mõistet. Mõiste ei pruugi alati olla selge ning teinekord peitub ühe termini taga mitu üksteisega seotud mõistet. Ent ka sellistel juhtudel on oluline, kas või sellesama mõistelise segaduse klaarimiseks, et kasutataks sama terminit. Mina pean analüütilist filosoofiat piisavalt ühtseks kontekstiks, et seal esinevaid termineid, mis alg- allikas esinevad läbivalt samal kujul, tuleks ka tõlkes võimalusel edasi anda ühe sõnaga. See ei tähenda, et sama tõlkevastet tuleks pruukida igas kontekstis, ning allpool vaatlemegi ühte sellist juhtumit, kuid kontekstisisese suuni- sena võiks see kehtida küll. Jaan Kaplinski on hiljaaegu kritiseerinud sellist hoiakut tõlkimise suhtes, mis püüab igale võõrkeelsele sõnale leida üheainsa eestikeelse vaste. Tal- le teeb muret see, et niiviisi toimides läheb kaduma keeles peituv maailma- mõistmine, mis asub sõnavarast sügavamal, konstruktsioonide tasandil. Kui eri keelte sõnavara vahele tekitada üksühesed vastavused, siis hakkab see paratamatult mõjutama ka muid konstruktsioone keeles, sest kui on olemas omakeelsed vasted, siis on tõlkides lihtne üle võtta ka võõrkeelne lauseehitus. Sellisel juhul aga ei väljenda keel enam talle omast mõttelaadi, vaid temas nähakse „teistest keeltest tõlkimise masinat, tõlkemasinat” ning tulemuseks on olukord, kus „me ei tõlgi enam tekste, vaid oleme tõlkinud eesti keele üheks muude eurokeelte klooniks” (Kaplinski 2013: 3). Ma olen Kaplinskiga nõus, et selline oht on olemas ning et keelt ei tuleks pidada tõlkemasinaks. Eriti ilukirjanduse puhul ei ole igale võõrkeelsele sõ- nale ühe tõlkevaste otsimine ning selle külge klammerdumine hea praktika. Kuid julgen arvata, et analüütilise filosoofia erialases kontekstis ei ole terminite ühtemoodi tõlkimise nõude näol tegemist tõlkemasinale hoo andmisega. Esiteks, kui tõlge võtab üks ühele üle algkeele konstruktsioone, siis on tegemist lihtsalt halva tõlkega igal juhul, seda ka analüütilise filosoofia kontekstis. Tõlkija ise või kehvemal juhul toimetaja peaks tekstist anglitsismid, germanismid ja muud -ismid välja rookima. Muidugi võib olla tegu varjatud mõjudega, mida tõlkija ja toimetaja enam ei märkagi. Sellisel puhul on hoiatus igati asjakohane. Tegu võib olla aga ka keele arenguga, mida on üksikisikul raske peatada või suunata. Tuleb vaid kõigile tõlkijatele soovida ergast pilku oma tekstide parandamisel. Teiseks tuleks arvestada, et analüütiline filosoofia oma terminoloogiaga on siiski üsna piiritletud valdkond. Ka teistel erialadel 458

Bruno Mölder.indd 458 30.05.14 15:49 esineb termineid, seda rohkem, mida olulisem on sõnumi täpne edasiandmine. Vaevalt need terminid eesti keelt kahjustavad. Arvan, et sama võiks kehtida analüütilise filosoofia terminite kohta. Erialane sõnavara asetub loomuliku keele kõrvale, mitte selle asemele. Nõndaviisi see pigem rikastab eesti keelt, sest vähemasti analüütilise filosoofiaga haakuvate teemade puhul saab seal, kus varem räägiti asjast nii, nagu tavakeel ning varasem mõttetraditsioon või- maldasid, nüüd rääkida ka analüütilise filosoofia sõnavaras. Leian niisiis, et analüütiline filosoofia on piisavalt kitsas ja tehniline kontekst, et seal hoida terminoloogilist ühtsust. Kuid mõnes teises kontekstis võib samu sõnu tõlkida erinevalt. Vaatleme ühte näidet sõna kohta, mis esineb mitmes traditsioonis. Natuke vähem kui paarkümmend aastat tagasi vaidlesid eesti filosoofid selle üle, kuidas analüütilise filosoofia kontekstis tõlkida eesti keelde inglise sõna mind (vt nt Mölder, Kangilaski 1997). Mind on kasutusel üldise mõistena, mille alla langeb kõik inimese meeltesse ja mõistusesse puu- tuv. Samuti hõlmab see nii teadvustatud kui ka teadvustamata mentaalseid protsesse. Tõlkimise võimalusi oli mitmeid: meel, mõistus, vaim, psüühika, teadvus. Nõukogude marksistlik filosoofia rääkis teadvuse probleemist, aga ka psüühikast. Analüütilise filosoofia ingliskeelne kontekst aga erines peamiselt vene keelel põhinevast marksistlikust filosoofiatraditsioonist ning vastavad terminid ei ühildunud üksteisega väga hästi. Marksistlikus käsitluses mõiste- ti teadvust ühest küljest väga laialt, üksikindiviidi teadvuse kõrval räägiti ka ühiskondlikust teadvusest või klassiteadvusest. Teisalt mõisteti inimteadvust üsna tugevatele nõudmistele vastava nähtusena: see eeldas keelt ja kultuuri ning oli seotud reflektiivse mõtlemisega. Seevastu analüütilises filosoofias sobib sõna teadvus kõige paremini ingliskeelse sõna consciousness vasteks, mille tähendus on palju vähenõudlikum ning hõlmab endas peaasjalikult või- met olla tundlik maailma suhtes ning seda teataval viisil kogeda. Kuid sõ- nade mind ja consciousness tõlkimine ühtemoodi teadvuseks tekitanuks vaid suure segaduse. Ehkki ilmusid mõned eestikeelsed tekstid, kus mind’i kohta kasutati sõna teadvus (Parve 1991; Nagel 1996), see vaste siiski ei juurdunud. Eestikeelse filosoofiatraditsiooni peavoolus toimunud katkestus, kus nõukogu- de marksism asendus traditsioonide paljususega, nende seas ka analüütilise filosoofiaga, väljendus tõlkimises muuhulgas selles, etteadvuse asemel hakati kasutama teist sõna. Selleks sõnaks sai vaim, mis pole samuti puudusteta, esmajoones seetõttu, et kipub seostuma kehatu vaimolendiga, kuid mida aeg edasi, seda vähem tõrget see sõna tekitab. Võimalik, et on toimumas tähendus- nihe ning selle sõna spirituaalne kaastähendus on nihkumas tagaplaanile. Ka „Eesti keele seletav sõnaraamat” annab esimese vastena just vajaliku: „kõik psüühiline inimeses (eriti mõtlemine, teadvus) vastandatuna kehale” (EKSS VI: 142).1 Kolmandaks võimalikuks mind’i tõlkevasteks on meel. Vaimu sai paari- kümne aasta eest ja saab ka täna siiski meelele eelistada, kuna meel seostub 1 Võimalust mööda tuleks tõlkimisel arvestada ka keele ajalugu ja sõnade kujunemis- lugu, kuid ei saa ignoreerida tänapäevast keelelist seisu. Näiteks Uku Masing (2004: 218) on leidnud, et eesti mõnu on pärit samast tüvest, kust ladina mens ja inglise mind. Kui lähtuda ainult päritolust, siis tuleks rääkida mõnufilosoofiast vaimufilosoofia asemel, kuid tänapäe- vast tähendust arvestades ei oleks see kuidagi võimalik. Sõnade hing, meel ja vaim ajalugu on täis tähendusnihkeid ning eri traditsioonide segunemist. Kuid sama võib öelda ka teiste keelte kohta, näiteks saksa sõna Geist tähendus on kristluse mõjul ajapikku muutunud (vt Sutrop 2004: 103–105). Tänapäeval esineb sõna muuhulgas väljendis die Philosophie des Geistes inglise philosophy of mind vastena. 459

Bruno Mölder.indd 459 30.05.14 15:49 ennekõike viie meelega, see tähendab tajuaparaadiga. Peale selle ei sobinud meeleseisund kui inimpsüühika üldine seisund väljendi mental state tõlkeks, mille all mõeldakse üksikseisundeid ning mida on nüüd kombeks tõlkida sõna- ga vaimuseisund. Viimane kõlbas paremini vähemasti seetõttu, et tal puudus eelnev kasutus, mis meeleseisundil või ka näiteks hingeseisundil oli olemas. Ka „Eesti keele seletav sõnaraamat” ei paku sõnale meel sellist tähendust, mis sobiks termini mind tõlkeks (vt EKSS III: 368). Lisaks nendele kaalutlustele mängis eestikeelse sõna valikus rolli soov uut eestikeelset filosoofiatraditsiooni teistest eristada. Nii nagu tundus loomulik eristuda teadvusest rääkivast marksistlikust traditsioonist, tundus oluline eristuda ka orientalistide tõlge- test, kus pruugiti sõna meel (Mölder, Kangilaski 1997: 180). Nõnda ongi eesti keeles kujunenud kaks erinevat tõlketraditsiooni: hommikumaa tekstide meele traditsioon ning õhtumaine, vaimust kõnelev vaimufilosoofia. Mõnes mõttes ei kujuta see endast probleemi, sest ida tekstide meel ja vaimufilosoofide vaim on siiski küllalt erinevad mõisted, hoolimata sellest, et ingliskeelsetes tõlgetes ning tekstides tähistatakse neid mõnikord sellesama sõnaga mind.2 Kitsikus tekib aga siis, kui hakatakse otsima kahe traditsiooni ühisosa. Tänapäeval on inglise keeles ilmunud mitmeid tekste, mis loovad silla lääne ja ida filosoofiliste tekstide vahele. Neid koos ida filosoofia huvilistega lugema asudes tekkis küsimus, kuidas nendest tekstidest eesti keeles kõnelda. Arvan, et siin ei pea otsima tingimata ühte eestikeelset vastet. Mind on termin, mis esineb korraga mitmes kontekstis. Analüütilises vaimufilosoofias võiks seda tõlkida ühtemoodi, ida filosoofia tekstide korral aga võib tõlkida teistmoodi, ning kui on vaja rääkida mõlemast traditsioonist korraga, siis võiks tõlkevas- teid kasutada sõltuvalt sellest, kummast traditsioonist antud juhul lähtutak- se. Näiteks kui idamaiseid seisukohti tutvustatakse lääne kontekstis, siis sobib sõna meel, aga kui lääne filosoofilisi väiteid kõrvutatakse ida filosoofiaga, siis võib rääkida ka vaimust. Vahepealsetel juhtudel võib kasutada ükskõik kumba sõna. Kui kontekst on paigas, siis pole tarvis karta, et kuulajad kõne- lejast aru ei saa. Üldiselt aga tuleks igasuguste paralleelidega olla ettevaatlik. On oht rõhutada vanades tekstides sarnasusi tänapäeva käsitlustega, erine- vustest mööda minnes. Seda arvestades tuleks ida filosoofia tekstide tõlkimisel võimalusel vältida termineid, mis kannavad endas juba eos lääne filosoofia traditsiooni. Sest siis võib juhtuda, et tõlgime lääne filosoofia kategooriad ida vanade tekstide sisse (vt ka Rée 2001: 246).

2 Väidetavasti ei piisa budistlike tekstide tõlkimiseks üksnes meelest, kuna neis esineb kaks terminit – sanskriti ja paali keeles citta ja manas –, mida oleks otstarbekas tõlkida erinevalt. Linnart Mäll kasutas mõlemal juhul oma teedrajavates eesti tõlgetes sõna meel (näiteks „Südasuutra” tõlkes, mis ilmus esmakordselt 1989. aastal, taastrükk Budismi pü- had raamatud 2005, või „Dhammapada” tõlkes, vt Budismi pühad raamatud 2004). Kuivõrd meel on kinnistunud citta tõlkevastena, ent seda on otstarbekas eristada sõnast manas, pakkus Laur Järv viimase tõlkeks välja sõna vaim. Manas tähistab sisetaju, mis laseb justkui vaimusilmas vaadelda inimese siseilmas toimuvat. Selline tõlge ei ole veel üldiselt omaks võetud, kuid 2014. aasta kevadel Riias toimunud XIV dalai-laama õpetuste jaoks valmistas Kadri Raudsepp uue „Südasuutra” kommenteeritud tõlke, kus citta on tõlgitud meeleks ning manas vaimuks (Südasuutra 2014). Ma ei näe sellises tarvituses vastuolu vaimufilosoofilise pruugiga. Pigem vastupidi: see, et orientalistid peavad viimasel ajal võimalikuks rääkida meele kõrval veel ka vaimust, näitab ju sõna vaim positsiooni tugevnemist tänapäeva eesti keeles. Ning ehkki ingliskeelne mind jääb budistlike peensuste vahendamiseks liiga jäme- dakoeliseks, ei ole põhjust lasta neil nüanssidel eestikeelses tekstis kaduma minna, kui keel sellist vahetegu võimaldab. (Tänan Laur Järve selgituste eest.) 460

Bruno Mölder.indd 460 30.05.14 15:49 3. tõdemus: filosoofia tõlkimine arendab filosoofia keelt, tänu millele saab emakeeles filosofeerida. See tõdemus on eelnevalt öeldu loomulikuks jätkuks. Eesti keeles ei saa analüütilise filosoofiaga tegeleda, kui puudub vas- tav sõnavara. Ning filosoofiline sõnavara areneb vaid aktiivse tegevuse käi- gus, olgu selleks siis elav arutelu, kirjutamine või tõlkimine. Inimesele, kes on ära harjunud analüütilise filosoofia tekstidega, võib näiteks 1960. aastatel kirjutatud marksistlike tekstide lugemine mõjuda kummastavalt – mitte ainult nende sisu, vaid ka neis kasutatava keele tõttu. Mõnede sõnade tähendus on vahepealsetel aastatel nihkunud (näiteks juba vaadeldud teadvus). Lõpuks võib tekkida olukord, kus uutmoodi haridusega lugeja nendest vanadest tekstidest enam ilma spetsiaalse ettevalmistuseta aru ei saagi. Kuid sama võib juhtuda analüütilise filosoofia tõlgetega. Lisaks tõlkimisele vajab oskuskee- le areng omakeelset haridust. Kui puudub eestikeelne filosoofiaharidus, siis kasvab peagi peale uus põlvkond, kelle jaoks on lihtsam analüütilise filosoofia tekste lugeda inglise keeles, sest eestikeelne tekst sisaldab neile harjumatut sõnavara. Olen märganud, et juba praegu ei kasutata alati eestikeelseid tõl- keid, kui seminaris on tarvis lugeda mõnda teksti, mis on tõlkes ka eesti keeles olemas. Miks on see nii? Esiteks ei pruugi õppejõud ega üliõpilased teadagi, et antud tekst on eesti keelde tõlgitud. Teiseks võib olla tegemist ingliskeelse seminariga ja siis on muidugi mõttekam lugeda ingliskeelset teksti. Samas võib asi olla ka selles, et filosoofiaüliõpilased, kes on analüütilise filosoofia tõlgete peamine sihtgrupp, on juba harjunud lugema inglise keeles. Olengi kuulnud ülestunnistusi, et eesti keeles on sama teksti raskem lugeda. See aga tähen- dab, et õigel ajal ei ole omandatud eestikeelset oskussõnavara ning siis on edaspidi raske eesti keeles ka kirjutada. Ma ei arva, et tingimata ja alati tuleks Eestis filosofeerida eesti keeles, kuid arvan, et midagi olulist läheks kaduma, kui eesti keeles enam üldse ei filosofeeritaks. Olgu see siis kas või mõtlemisvormide mitmekesisus, sest nagu semiootikud meile õpetavad, võib mingi asja läbimõtlemine kahes keeles tekitada uudseid seoseid, mis ainult ühes keeles mõtlemise korral jääksid tekki- mata. Toon siin ühe näite selle kohta, kuidas teemast mõtlemine teises keeles, antud juhul eesti keeles, võib ingliskeelsele tekstile lisada oma nüansi. Näide puudutab olukorda, kus eesti keeles esineb rohkem sõnu kui tõlgitavas keeles. Ingliskeelses vaimufilosoofias pruugitakse sageli sõna physical, eriti kui kõne all on vaimunähtuste taandatavus füüsika ja teiste loodusteaduste poolt kirjeldatavale maailmale. Eesti keeles on võimalik seda tõlkida kahe sõnaga: füüsiline ja füüsikaline. „Eesti keele seletava sõnaraamatu” järgi tähendab füüsikaline mingit suurust või nähtust, mis on seotud füüsikaga. Füüsiline on aga materiaalse sünonüüm ning lisaks sellele hõlmab ka kõike seda, mis puutub füüsilisse kehasse (EKSS I: 396). Niisiis näeme eesti keeles sõna physical mitmemõttelisust: ühest küljest võib selle all mõelda rangelt füüsikalisi nähtusi, nii nagu neid käsitleb füüsikateadus, teisest küljest aga võidakse silmas pidada laias laastus materiaalseid nähtusi, igapäevaseid füüsilisi kehi, mis ei pruugi tingimata olla füüsika uurimisobjektiks. Ingliskeelsed filosoofid üldiselt selle eristuse suhtes suurt tundlikkust üles ei näita, erandiks võib pidada Daniel Stoljarit, kes eristab sõna physical teooriapõhist ning objekti- põhist tähendust, mis on üsna sarnane füüsikalise-füüsilise eristusele. Stoljari (2001) järgi on teooriapõhise arusaama järgi physical kõik see, mida füüsika

461

Bruno Mölder.indd 461 30.05.14 15:49 uurib, ja vastavalt ka kõik need omadused, mis sõltuvad füüsika uuritava- test omadustest. Physical objektipõhises mõttes aga lähtub meile tuttavatest tüüpilistest füüsilistest objektidest, nagu puud ja kivid. Physical omadused on selle arusaama järgi niisiis need, mida on tarvis selliste objektide olemuse seletamiseks, ja lisaks ka need omadused, mis viimastest sõltuvad. Kuid suurema osa tekstide korral esineb sõna physical ilma eksplitsiitse määratluseta ning siis jääb üle vaid mõistatada, kas autor pidas silmas füüsi- kalist või füüsilist või hoopis mõlemat tähendust. Ma ise olen eelistanud sõna füüsiline, kui kontekst lubab järeldada, et autor on pidanud silmas üldisemat mõistet, kuid alati ei ole sedalaadi järeldusi võimalik teha. Sellistel puhkudel kerkibki üles põhimõtteline küsimus: kas tõlge võib olla algtekstist täpsem ja tekitada sisulise eristuse seal, kus originaalis seda ei ole? Probleem muutub eriti teravaks siis, kui on alust arvata, et autor ei tajunud seda eristust, mida tõlkija silmas peab. Ühe omamoodi (häda)lahenduse leidsime Donald David- soni tekste toimetades (vt Mölder, Kangilaski 2012: 11). Füüsikaline tõlkevas- tena tundus kohati küll sobivat, kuid teisal mõjus liiga kitsana. Otsustasime kasutada ainult sõna füüsikaline, kuid kohtlesime seda tehnilise terminina, defineerides selle laiemalt: füüsiline ja/või füüsikaga seotud. Sellises tähen- duses erineb see sõna seletava sõnaraamatu määratlusest, kuid võimaldab vältida segadust, mis võinuks tekkida, kui tõlgetes oleks kord kasutatud ühte, kord teist vastet, või ekslikku tõlget, mis oleks tekkinud siis, kui oleksime kasutanud läbivalt füüsikalist kitsas, sõnaraamatu tähenduses.

4. tõdemus: filosoofiatõlke keel olgu mõistetav ja liialdusteta, mitte tõlkija taidluslava. See tõdemus on tingitud veendumusest, et mis tahes tekst, sealhulgas tõlgitud tekst, peaks olema kirjutatud võimalikult lugeja- sõbralikult. Kui algupärandi taotluseks ei ole tekitada lugejas arusaamisšok- ki, siis ei tohiks seda teha ka tõlge. Tõlkija mina ei tohiks tõlget varjutama hakata. Kui nii juhtub, siis on tõlkimine ja originaalsete mõtete väljendamine segi aetud ning tõlkimise asemel oleks olnud mõttekam kirjutada mõni uus tekst enda nime all. Arusaadavuse saavutamiseks võiks tõlkija võtta arvesse kasutatavate sõ- nade asendit vastavates keeltes. Näiteks kui algupärandis kasutatav termin kuulub ühtlasi tavakeelde ning on lugejatele mõistetav, ent tõlkes kasutatakse muust sõnavarast järelduslikult isoleeritud uudissõna, siis ei ole tõlkija arves- tanud sõnade rolli. Vaatleme ühte Jonathan Réelt pärit näidet, mis ei puutu küll otseselt analüütilisse filosoofiasse, kuid põhimõtteliselt võib sellist olukorda ka analüütilise filosoofia tõlgetes ette tulla. Nimelt jäeti ingliskeelses tõlkes tõlkimata Heideggeri üks põhilisi mõisteid Dasein, mis on saksa keeles mitme igapäevase kaastähendusega sõna. Dasein võeti ingliskeelsesse tõlkesse sisse kui tehislik termin, mis ingliskeelse lugeja jaoks ei kanna neid kaastähendusi, mis sel sõnal saksa keeles on (Rée 2001: 232).3 Nagu eelmistest tõdemustest välja tuli, esineb filosoofias sageli termineid ning nende tõlkimine vajab mõnikord ka uute terminite kujundamist, kuid

3 Huvitav on märkida, et samasuguse otselaenuna kohtame Dasein’i läbivalt ka Eduard Parhomenko eestikeelses ülevaates Heideggeri filosoofiast (Parhomenko 2009). Kuid ilmselt vabandab seda asjaolu, et tegu on tehnilise või erialase tekstiga. Tahaks loota, et kui kunagi peaks tulema „Olemise ja aja” eestikeelne tõlge, siis selleks ajaks on sobiv eestikeelne sõna leitud ning vastuvõetavaks vaieldud.

462

Bruno Mölder.indd 462 30.05.14 15:49 viimaste loomisel tuleks olla mõõdukas ning vältida kahte tüüpi äärmust. Ühe äärmuse näiteks on seesama Dasein, mis on sisuliselt tõlkimata jätmi- ne. Teiseks äärmuseks on aga ülemäärane mugandamine kohalikku keelde, mille käigus mõeldakse välja uusi omakeelseid sõnu, nii et nende seos tõlgi- tava traditsiooniga ei ole enam adutav. Üheks sageli toodud näiteks sellise terminoloogialoome kohta on Ralph Leveri 1573. aastal Londonis avaldatud raamat „The Arte of Reason, rightly termed, Witcraft, teaching a perfect way to argue and dispute”, mis üritas väljendada loogikat inglise keeles ilma ladina laenudeta (Rée 2001: 248; Bennett 2004: 92–93). Loogika kohta kasutas Lever sõna witcraft ning propositsiooni jaoks (tänapäeval inglise keeles proposition) pakkus ta välja shewsay, definitsiooni (definition) jaoks saywhat, eituse (ne- gation) jaoks naysay, eelduse (premise) jaoks foresay, järelduse (conclusion) jaoks endsay, predikaadi (predicate term) jaoks backset, subjekti (subject) jaoks inholder, aktsidentsi (accident) jaoks inbeer ja nõnda edasi. Leveri motiiviks oli teha loogika – või eestipäraselt arutaid – mõistetavaks ka neile, kes ei oska ladina keelt. Ometi need vasted ei juurdunud ning ka tänapäeval põhineb suur osa ingliskeelsest loogika- ja filosoofiaterminoloogiast ladina keelel. On selge, et terminite teatud kohandamine sihtkeelega on vältimatu, vas- tasel korral oleks tegu nimetatud Dasein’i juhtumiga. Probleemid tekivad aga siis, kui tõlkes luuakse mõni uus maakeelne sõna, millest lähtuvalt hakatakse edasi filosofeerima, soovides samas ikkagi otsapidi jääda samasse - õhtumai sesse filosoofiatraditsiooni. Sellisel juhul võib tekkida katkestus olemasoleva filosoofilise traditsiooniga, millest lähtuti. Kreeka või ladina tüvega sõnadel on traditsioonilised seosed teiste mõistetega juba sõnade vormist tuletatavad. Kui traditsiooniga suhestumise taotlus puudub, siis miks mitte, võib arendada ka filosoofia keelt, mis põhineks üksnes soome-ugri tüvedel. Kuid selline keel sobib paremini teistsuguste mõtete mõtlemiseks kui analüütilise filosoofia tõl- kimiseks. Pole midagi parata, kuid analüütilise filosoofia näol on tegu sellise mõt- lemislaadi ning probleemideringiga, mis ei pruugi üksnes eesti keele võima- lustest lähtuvale mõtlemisele omane olla. Selles pole midagi imelikku, sest analüütiline filosoofia on võrsunud lääne filosoofiatraditsioonist, aga viimane, nagu Masing (2004) ja Kaplinski (2002) on arvanud, tundub eesti või üldise- malt soome-ugri keelele ja meelele võõras ja ebaloomulik. Selles mõttes on analüütilise filosoofia tekstide tõlkimine ühe teise traditsiooni maaletoomine ning teatav võõrapärasus on siis ootuspärane. See maaletoomine ei tähenda muidugi eesti keelest lähtuva soome-ugriliku filosoofia arendamise summu- tamist. Ka siin võib öelda, et analüütilise filosoofia tekstid asetuvad sellise filosoofia kõrvale, juhul kui teda on või ta kunagi tekib, mitte asemele. Oma ja võõra vahekord tõlkimisel seostub intrigeeriva üles ja alla tõlkimi- se vahelise eristusega, mis pärineb David Belloselt (vt Bellos 2011: 171–173). See eristus põhineb keelte erineval prestiižil, mis võib olla kultuuriline, ma- janduslik või religioosne. Üles tõlkimine tähendab tõlkimist madalamast keelest kõrgemasse ning alla tõlkimine toimub siis, kui tõlgitakse mõjuvõimsa- mast keelest keelde, mille rolliks on olla vastuvõtja. Keelte asukoht hierarhias sõltub valdkonnast. Kuigi tänapäeval on Bellose väitel inglise keel üldiselt teiste keelte suhtes ülemisel positsioonil, toob ta vastunäiteks saksa klassi- kalise filosoofia, mille tekstide tõlge inglise keelde on tõlge alla, mitte üles. Üles ja alla tõlked erinevad teineteisest adaptiivsuse poolest. Tõlge ülespoo-

463

Bruno Mölder.indd 463 30.05.14 15:49 le püüab vähendada tõlgitava teksti tõlkelisust, võõristavust ning kohandab seda nii, nagu tekst olekski algselt kirjutatud tõlgitavas keeles. Seevastu al- lapoole tõlge ei kohanda teksti tõlgitava keelega ning jätab sellele alles tea- tava võõra- pärasuse, kuna Bellose meelest kannab see võõrapärasus endaga kaasas algse kõrgema keele prestiiži. Analüütilise filosoofia tekstide tõlked on arvatavasti tõlked alla, kuid ma ei arva, et võõrapärasus on tingitud inglise keele suuremast prestiižist või kadaklikust püüdest väljenduda võimalikult inglispäraselt. Pigem on siin põhjuseks eelnevalt mainitud võimalus, et kogu lääne filosoofia traditsioon ei ole väga mugavasti üle kantav soome-ugri keelde. Teiseks võib olla tegemist ka algajate tõlkijate aukartusega originaali ees, kartusega mõnd tehnilist nüanssi vääriti esitada, mis sunnib tõlkima võimali- kult tekstilähedaselt. 1990. aastate alguses ja keskpaigas valminud esimeste analüütilise filosoofia tekstide tõlgete juures võib tõepoolest märgata bukva- lismiilminguid. Hilisemal ajal seda õnneks enam nii palju täheldada ei saa.

5. tõdemus: filosoofia tõlkimine ei ole filosofeerimine, kuid see on üks väärtustamist vääriv mõtlemise vorm. Ehkki traditsiooniga kaasa või traditsioonist välja mõtlemine vajab tõlkimist, tehku seda teised või mõtleja ise, esinegu see trükis avaldatuna või lugeja mõttes, on tõlkimise ja filosofeerimise erinevus siiski selgepiiriline. See käib mis tahes tüüpi filosoofia kohta. Üks asi on teise autori lausete esitamine teises keeles, teine asi on mõtete ritta seadmine autori enda poolt, isegi siis, kui need mõtted ei ole tervenisti origi- naalsed. Ma olen ise tõlkinud sellepärast, et tõlkimine kui protsess võimaldab tegeleda mõttetööga ka siis, kui vaim pole nii ergas, et päris algupärast filosoofiat teha. Teisalt laseb tõlkimine tõlkija kellegi teise tekstile väga ligi ning niimoodi ligidalt vaadates on võimalik teksti paremini oimata kui seda lihtsalt lugedes. Sealjuures aga on minu jaoks näiteks artikli tõlkimine ja artikli kirjutamine alati olnud kaks erinevat mõtlemise vormi. Ühe mõtlemise vormina tuleb tõlkimist siiski väärtustada. Võimalik, et tõlkimist ongi peetud teisejärguliseks tegevuseks just seepärast, et tegu pole originaalse teose loomisega. Kuid sellegipoolest on tõlkimine vajalik intellek- tuaalne pingutus, mis nõuab eruditsiooni ning erialaseid teadmisi. Tõlkijate hindamine kultuurivallas on üks teema, kuid räägime siinkohal tõlkimise väärtustamisest akadeemilises maailmas. Eesti Teadusinfosüsteemi publikat- sioonide hierarhias langevad tõlked klassifikatsiooni „muu loome” alla, mis tundub määratlematu lahtrina, kuhu pühitakse kokku kõik see, mis mujale ei sobi. Ehkki tõlkimine pole otseselt samastatav teadustegevusega, on ta siiski piisavalt selgepiiriline, et väärida eraldi kategooriat. Muide, Eesti ülikooli- dest on Tartu Ülikool ainus, mis lubab teatud tingimustel kohelda tõlget teaduspublikatsioonina. Nimelt kehtib seal selline määrus nagu „Õppejõudude ja teadustöötajate ametinõuded”, kus on muuhulgas öeldud, et „teaduslikult kommenteeritud” tõlget arvestatakse teaduspublikatsioonina. See ei ole küll rahvusvahelisel tasemel teadustöö, mille alla kuuluvad Tartu Ülikoolis teised publikatsioonid, kuid läheb siiski arvesse teadustööna näiteks ametikohtadele valimisel. Nõnda pole vähemalt Tartu Ülikooli akadeemilise töötaja vaatenurgast tõlkimine päris tühi töö või muu tegevus. Lõpetuseks rõhutan, et mu taotluseks ei olnud siin astuda üles tõlketeo- reetikuna. Neid tõdemusi võib võtta kui praktilise tegevuse käigus välja koo-

464

Bruno Mölder.indd 464 30.05.14 15:49 runud mõtteid, mis selgitavad mõnda mu valikut tõlketöös ning ühtlasi heidavad valgust tõlkimise ning eriti analüütilise filosoofia tekstide vahendamise iseärasustele.

Artikli valmimist toetasid sihtfinantseeritav teadusteema nr SF0180110s08 „Rela- tivismi ja pluralismi kriitiline käsitlus tõe ja teadmise, normide ja väärtuste suhtes” ning grant nr ETF9117 „Vaim ilma vaimuseisunditeta?”.

Kirjandus

B e l l o s, David 2011. Is That a Fish in Your Ear? The Amazing Adventure of Translation. London: Allen Lane. B e n n e t t, Deborah J. 2004. Logic Made Easy: How to Know When Language Deceives You. New York: Norton. B o u w s m a, Oets Kolk 2004. Descartes’i kuri deemon. Tlk B. Mölder. – Akadee- mia, nr 12, lk 2668–2681. Budismi pühad raamatud 2004. 1. osa. Tlk L. Mäll. Tartu: Lux Orientis. Budismi pühad raamatud 2005. 2. osa. Tlk L. Mäll. Tartu: Lux Orientis. EKSS = Eesti keele seletav sõnaraamat. Toim Margit Langemets, Mai Tiits, Tiia Valdre, Leidi Veskis, Ülle Viks, Piret Voll. 2. tr, kd I–VI. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2009. K a p l i n s k i, Jaan 2002. Soome-ugri keeled ja filosoofia. – Looming, nr 2, lk 231– 248. K a p l i n s k i, Jaan 2013. Keel – rahva vaimu väljendaja või tõlkimise masin? – Sirp 29. XI, nr 45, lk 3. M a s i n g, Uku 2004. Keelest ja meelest. Tartu: Ilmamaa. M c D o w e l l, John 2006. Maailma kogemine. Tlk B. Mölder. – Akadeemia, nr 3, lk 631–648. M ö l d e r, Bruno 2011. Analüütiline filosoofia – mis ta on ja mis ta ei ole? – Filo- soofia ja analüüs. Analüütilise filosoofia seminar 20. Koost ja toim B. Mölder, J. Kangilaski. Tartu: EYS Veljesto Kirjastus, lk 24–53. M ö l d e r, Bruno, K a n g i l a s k i, Jaan 1997. Vaim ei ole teadvus! – Akadeemia, nr 1, lk 175–180. M ö l d e r, Bruno, K a n g i l a s k i, Jaan 2012. Saateks. – Põhjuslikkus, tõlgendus ja teadmine: valitud filosoofilised artiklid. D. Davidson. Koost ja toim J. Kangi- laski, B. Mölder. Tallinn: Varrak, lk 7–12. N a g e l, Thomas 1996. Mis tunne on olla nahkhiir? Tlk T. Hallap. – Akadeemia, nr 10, lk 2090–2107. P a r h o m e n k o, Eduard 2009. Martin Heidegger. – 20. sajandi mõttevoolud. Toim E. Annus. Tallinn–Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 229–262. P a r v e, Valdar 1991. Filosoofilisi teadvuskontseptsioone: õppevahend filosoofiat õppijaile. Tartu Ülikool: Filosoofia ja poliitikateaduse kateeder. Q u i n e, Willard Van Orman 2008. Sellest, mis on olemas. Tlk B. Mölder. – Aka- deemia, nr 3, lk 637–657. R é e, Jonathan 2001. The Translation of Philosophy. – New Literary History, kd 32, nr 2, lk 223–257. S t o l j a r, Daniel 2001. Two Conceptions of the Physical. – Philosophy and Pheno- menological Research, kd 62, nr 2, lk 253–281.

465

Bruno Mölder.indd 465 30.05.14 15:49 S u t r o p, Urmas 2004. Eesti keele maailmapildist: meel, hing ja vaim. – Mäe- tagused, nr 24, lk 99–108. Südasuutra 2014. Tõlkinud ja kommenteerinud Kadri Raudsepp. Eesti-Tiibeti Kultuuriselts. http://www.dalailama.ee/wp-content/uploads/2014/05/sydasuutra. pdf (30. V 2014).

Five reflections on translating philosophy

Keywords: translation, analytic philosophy, terminology, mind, physical

This paper presents five practice-based reflections on the translation of philosophical texts into Estonian. It is mainly the translation of analytic philosophy that is taken into consideration. The main claims of the paper are the following: 1) The variety of philosophy itself should not be overlooked when discussing the translation of philosophy; 2) Special terms should be translated consistently but only in the contexts wherein these words occur as terms; 3) Translating philosophy cultivates the language to be used for doing original philosophy in the native language; 4) The language of translation should make sense and be free from exaggeration and gratuitous „showing-off” on the part of the translator; 5) The translation of philosophy is not the same as the doing of philosophy, but it is also valuable. By way of examples, some difficult cases (such as the terms ‘mind’ and ‘physical’) are discussed in more detail.

Bruno Mölder (b. 1975), PhD, University of Tartu, Institute of Philosophy and Semiotics, senior research fellow in theoretical philosophy, [email protected]

466

Bruno Mölder.indd 466 30.05.14 15:49 RAAMATUID

MÕTLEMA PANEV REISIKIRI

Janika Kronberg. Rännud kuue mis või Roomas, Brasiilias või Kreekas. teejuhiga. Tallinn: GoGroup, 2013. „Rändudes” avaneb väga lai ja värvi- 247 lk. kas pilt erinevatest asulatest, teedest ja inimestest, kuid kõiki neid geograa- 2013. aasta parimaks reisiraamatuks filisi punkte ja sihte ühendab kindel tunnistatud Janika Kronbergi „Rän- soov intuitiivselt tunnetada kas Tugla- nud kuue teejuhiga” on teiste tänapäe- se, Vilde või Visnapuu reisimõttemaa- va reisikirjadega võrreldes ebatavaline ilma, kogeda – nii idealistlikult kui see ja originaalne raamat. Juba kogumiku ka ei kõlaks! – sarnaseid reisimuljeid, eessõnas lubab autor distantseerumist küll pidades silmas ajaloolist distantsi. tavapärasest „Maailm ja mõnda” või Kronbergi reisid muutuvad selles kon- „Minu” sarja formaadist ja kõneleb oma tekstis viljakaks kirjanduslikuks eks- armastusest kirjanduse ja reisimise perimendiks, mille koostisosadeks võib vastu, kuigi esimene neist meeldib tal- pidada kirjandusloolist välitööd (eri le rohkem. Sellest lähtubki raamatu dokumentide või siis eesti kirjanikke omapära: reisile ei lähe ainult Janika tundnud inimeste otsimist), põhimõtet Kronberg, vaid ka eesti kirjandusklas- käia valitud autorite radadel, külasta- sikasse kuuluvad autorid, tema reisieel- da kas nende elu või loominguga seotud käijad, keda ta nimetab oma raamatus paiku ja soovi kirjanduslikult reflektee- giidideks ja kelle reisitekstid suuresti rida oma kogetud elamusi. Tulemuseks panevad paika tema liikumise nii geo- on tõesti väga hariv lugemine, kus on graafilise kui ka mõttelise trajektoori. ohtralt erinevaid reisi- ja luuletsitaate, Need on Friedebert Tuglas, Eduard Vil- eluloolisi kirjeldusi ühe või teise mehe de, Karl Ristikivi, Ivar Grünthal, Hen- elust ja isegi kirjandusloolisi avastusi. rik Visnapuu ja Karl Ast-Rumor, kelle Tekib lausa väike oht, et autori enda kõigi siluette võib silmitseda raamatu isiksus võiks sattuda klassikute au- tagakaanel. väärsuse varju, kuid õnneks seda siiski Oma meetodist kirjutab Kronberg, ei juhtu. Põhjuseks on see tore asjaolu, et ta tahaks „faktide vahele jäävat et Kronberg pole võtnud oma reisiuuri- ruumi täita võimalikult tõepärase ja misel abiks mitte kuiva teooriat, vaid usutava kujutlusega ning pikkida sek- just isikliku kogemuse, emotsioonid, ka omaenda muljeid, mööndes samas rõõmud, hirmud, väsimuse, kõik selle, ületamatut ajavahet ja saavutamatut mis teeb iga reisikirja subjektiivselt samastumist” (lk 149). Seal, kus tei- omapäraseks ja lugeja jaoks naudita- sed haaravad tavalise, kuulsaid vaata- vaks. Nii sünnib tekst, mis ühendab en- misväärsusi kirjeldava reisijuhi, lehit- das väga erinevaid traditsioone ja osku- seb autor varem ilmunud klassikute si: nii emotsionaalse kirjandusajaloolise reisikirju ja taasavastab nii enda kui ka reisirekonstruktsiooni sellest, kuidas lugeja jaoks nende elamusi ja kogemusi Ast käis Indias ja Visnapuu elas Amee- kas kauges Indias või Tseilonil, Krim- rikas, kui ka igati loomuliku tänapäe-

4671

RAAMATUID 6-14.indd 467 30.05.14 15:50 va ja mineviku võrdluse. Autor ei kiitle gil keskpaigas hoo sisse ning autori oma erudeeritusega, vaid on lugejaga „mina” pakub lugejale sama palju tore- avatud ja siiras ning tahab, et see saaks daid elamusi ja huvitavaid seiku nagu tunda kas või väikest kübekest tema tekstid XX sajandi alguse reisimeeste kogetud meeleoludest ja avastustest, sulest. Nagu ka nemad, tunneb Kron- või siis kiinduks tema valitud reisigiidi- berg soovi otsida kõigepealt ehedust, desse veelgi enam. Seda saab nimetada viisakalt, aga järjekindlalt eemalduda „Rändude” üheks kõige sümpaatsemaks suurematest turismiradadest ja peen- iseloomujooneks. test mugavustest. Tema sooviks on as- Kirjandusajaloolises mõttes läheb tuda templitesse paljajalu, mitte nagu Kronbergi reisikiri välja ammuse Grand mõned tigedad turistidest vanaprouad, Tour’i reisitraditsioonini. „Giid” on õie- kes üritavad sinna tungida sokkides, ti turismipraktika poolt liiga soditud ja ja katsuda iga maa pinda oma nahaga. pealiskaudne sõna, kui tahame kirjel- See soov eheduse järele paneb autorilt dada autori ja tema valitud eeskujude küsima, kas just tema jaoks tantsinud suhet. Pigem võiksime öelda, et Vilde ja veedad on tõesti näidanud oma tõelist Ristikivi sarnanevad nende haritud va- riitust või oli see siiski turistide jaoks nemate juhtidega, kes jagasid noortele mõeldud show. Või kui mõelda oma ja Grand Tour’i vältel asjalikku nõu ning võõra möödapääsmatule barjäärile, õpetasid nägema ja hindama erinevate meenub omamoodi raamatu kulminat- väärtuste ilu. Aga Kronbergi reisid vii- sioonina mõjuv seik, kuidas politseinik tavad kindlasti veel ka ilmalikule kir- takistab autoril minna luksusliku tu- janduspalverännakute traditsioonile. ristide ala juurde, sest too ei meenuta Varasematel sajanditel käidi vaatamas enam uhket eurooplasest reisijat, vaid Rousseau tegelastega seotud paiku ja näeb välja nagu pärismaalane. Just peatuti Lawrence Sterne’i kirjeldatud selliste ilmekate ja tabavate detailide võõrastemajas: nii ka meie kaasaegne kaudu tunnetame mineviku ja tänapäe- käib Cecilia Metella hauakambrit vaa- va katkematut seost ja õpime vaatama tamas, jälitab Ristikivi Kasparit või asju veidi teistmoodi, või nagu kirju- siis loeb Astilt, missugust võõrastemaja tab autor ise: „sellistest pisiasjadest tuleks Colombos eelistada. Nii muutub moodustub kultuuriloo kude, võrk, mis reisikiri mitmetasemeliseks elamuseks: ümbritseb meie igapäevast elu. Tavali- reisib „Rändude” autor, reisivad tema selt me sellele ju ei mõtle, aga mõni ära- tsiteeritud suured sulemehed, reisi- tundmine eriti vanades kultuurmaades vad nende ilukirjanduslikud tegelased, tabab meid ootamatult” (lk 149). lõpuks reisib – küll mentaalselt – ka Janika Kronbergi reisikirja põhitee- lugeja. neks ongi see, et teos paneb meid mõt- Reisikiri on omataoline mosaiikžanr, lema ja ära tundma nii eesti reisiklassi- kus võib kirjutada põhimõtteliselt kõi- kat kui ka maailma enese ümber. gest. Kui mõned reisitekstid veel veidi meenutavad kirjandusloolisi konspek- te ja on kuivemad, saab raamat kusa- BORIS VEIZENEN

468

RAAMATUID 6-14.indd 468 30.05.14 15:50 EESTI KEEL EI OLEGI MAAILMA KEERUKAIM

Eesti keele põhisõnavara sõnastik. „Sõnastikus on 5000 eesti keele olulise- Toim Jelena Kallas, Mai Tiits, Maria mat sõna, mis on seletatud lihtsas eesti Tuulik. Koost Madis Jürviste, Kristi- keeles. Siit saad vaadata, kuidas neid na Koppel, Maria Tuulik. Eesti Keele sõnu hääldada, käänata või pöörata, Instituut. Tallinn: Eesti Keele Siht- milliste teiste sõnadega nad sageli koos asutus, 2014. 511 lk. esinevad ja mis vormis peavad nendega seotud sõnad lauses olema. [---] Sõnas- Eesti keelt kui teist keelt on aktiivselt tik aitab nii algajal kui edasijõudnud õpitud ja õpetatud juba üle paarikümne keeleõppijal eesti keeles õigesti rääkida aasta ning järjest rohkem on eri rah- ja kirjutada.” Kuuldavasti avaneb juba vusest inimesi selle ka kenasti oman- sügisel paberraamatule lisaks sõnasti- danud. Ometi püsib visalt müüt eesti ku veebiversioon. keele erilisest keerukusest võrreldes Järgnevalt kirjeldan ja analüüsin sõ- muude keeltega. Paljud õppijad arva- nastikus esitatud materjali eesti keele vad, et eesti keele teeb raskeks tohutu kui teise keele õppemetoodika arenda- käänete hulk, reeglite täielik puudumi- ja pilgu läbi, keskendudes õppija vaja- ne ja sõnavara piiratus, mille tõttu peab dustele. Toodud näited ei põhine kogu eri asju sama sõnaga nimetama. Eest- sõnastiku detailsel analüüsil, vaid on lased ise arvavad samuti, et meie keel esitatud olulisemate põhimõtete illust- ei kuulu kergete kilda, ja lähevad sageli reerimiseks. pigem üle õppija emakeelele, kui oska- vad teda keeleõppimisel toetada. Miks eestlased nii imelikult Tegelikult teeb iga keele õppijaile räägivad? kergeks või raskeks eelkõige selle esi- tamise viis. Head keeleõpetajad ja õp- Nagu ütlevad sõnastiku autorid, on sõ- pijate tegelikele vajadustele vastavad nade valikul ja vormide esitamisel ar- õppematerjalid suudavad ka eesti keele vestatud nii nende sagedust eesti keele keerukuse müüti hajutada. Tõeliseks korpustes kui ka vajalikkust igapäeva- probleemiks on aga keeleõppijaile siia- ses suhtluses. Et sõnastiku peamiseks ni olnud see, et on puudunud koht, kust sihtrühmaks on määratletud A2- (al- iseseisvalt teksti loomisel tekkivatele gaja) ja B1- (iseseisva keelekasutaja küsimustele vastuseid leida – sõnastike madalam aste) taseme poole liikujad, autorid pole osanud esitada seda infot, on viie tuhande olulisema sõnaga piir- mida emakeelekõneleja automaatselt dumine mõistlik valik. Samuti on hea, kasutab, mis aga muukeelsele on tõeli- et kirjalikku keelt sisaldavate korpuste ne päästerõngas. materjalile on autorid lisanud suulises Nüüd võivad keeleõppijad rõõmusta- suhtluses sageli vajaminevaid sõnu, da – trükist on ilmunud senistest hoopis näiteks pott või kahvel. Sõnastikku sir- erinev sõnaraamat! Väikses formaadis, vides tundub sõnavalik igati asjalik: veidi üle viiesaja leheküljeline oliivi- siit leiab nii nimisõna sülearvuti kui ka rohelist värvi eesti põhisõnavarasõnas- määrsõna süles, nii nimisõna remont tik mõjub juba esmapilgul mõnusa ja kui ka väljendid remonti tegema, remon- kasutajasõbralikuna. Teda on mugav ti vajama, remonti minema, nii lihtver- käes hoida ja lehitseda ning raamatu bi rääkima kui ka ühendverbid kaasa kaantelt saab kohe infot ka sisu kohta: rääkima, läbi rääkima ja taga rääkima.

469

RAAMATUID 6-14.indd 469 30.05.14 15:50 Märksõnad on esitatud meeldivas rohe- sisse lülitama) – Panin raadio mängi- lises kirjas, mis teeb nad muust teks- ma; imestama, muretsema, mõtlema tist hästi eristuvaks. Igale märksõnale panema – Tema käitumine paneb mind järgneb info sõnaliigi kohta ja sõna tä- imestama; 4. määrama; andma Arst henduse seletus koos kasutusnäidetega. pani vale diagnoosi. Mis lapsele nimeks Sõnastik on läbivalt eestikeelne. pandi?; ametisse panema – Uus juht Kohe jääb väga positiivselt silma pannakse ametisse septembris. Kogu märksõnade eri tähenduste esitamine seda laadi info on keeleõppijale kulda- keeleõppijale vajalike rühmade kaupa. väärt: aitab mõista muidu imelikuna Nii saab sõnastikust teada, et hiir võib tunduda võivaid sõnakasutusviise ja olla loom ja arvutiga töötamise juures moodustada emakeelekõnelejaga sarna- vajalik vahend või et hilja võib tähen- seid fraase. Tähendused ja kasutusnäi- dada nii ’hilisel ajal, päeva lõpus’ (Isa ted on valitud korpustes esinemise sa- jõudis koju alles hilja õhtul) kui ka ’pä- geduse põhjal ja toovad seega esile tões- rast tavalist või õiget aega’ (Suvi saati autentse keelekasutuse. Vahetevahel bus sel aastal hilja). Eri keeltes võivad tekib seletusi lugedes siiski ka mõnin- sama sõna tähendused rohkemal või gaid küsimusi. Kas mängima panema vähemal määral erineda ja sel moel ikka tähendab ainult raadiot või tele- saab keeleõppija oma tunnetust kont- viisorit sisse lülitama või kasutatakse rollida ja arendada. Näiteks tunduvad seda sageli ka fraasides panen muusika eestikeelsed kehaosade nimetustest mängima ja panen mingi loo mängi- tuletatud kaas- ja määrsõnad peaae- ma? Kas fraasi riidesse panema juures gu kõigile teistest rahvustest õppijaile ei oleks otstarbekas arvestada rohkem kummalised. Põhisõnavara sõnastikus algaja keeleõppija vajadusi ja lisada on erisugused kasutusjuhud selgitatud enam näiteid selle kohta, kuhu mingid ja näidetega varustatud, näiteks esineb riideesemed (või jalatsid) konkreetselt sõna käes tähendustes kiri on käes, sinu pannakse, näiteks panen saapad jalga raamat on minu käes, haige kannatab või panen seeliku selga? Mõnikord võib valude käes, koer on õues vihma käes ja ainult sagedasi esinemisnäiteid lugedes varsti on hommik käes. jääda ekslik mulje, et muid sõnu sama Samuti saab sõnastikust palju olulist laadi fraasides olla ei saagi. Näiteks on infot tuumverbide kasutuse kohta, mis sõnastikus toodud imestama, muretse- mitte-eestlastele parajat peavalu teki- ma, mõtlema panema, kuid üsna kasutavad. Näiteks tuumverb panema võib tatavad tunduvad ka näiteks naerma sõnastiku järgi tähendada 1. käte abil panema või nutma panema. Samas on midagi mingisse kohta liigutama või piiri, millal abistab õppijat rohkem üldi- mingisse asendisse, olukorda seadma: sem seletus, millal konkreetsed näited, kuhu – Panin võtmed taskusse; lukku tõesti üsna raske tõmmata. panema – Pane uks lukku!; 2. väljendi- Kiita tuleb kindlasti suure tähelepa- tes riiete kohta: riidesse panema – Lap- nu pööramist ühendtegusõnadele, on ju sed panid riidesse ja läksid õue; selga, need keeleõppijale keerulised. Paljude jalga, kätte, pähe panema – Pane müts verbide juures on eraldi välja toodud pähe!; 3. mingit tegevust või seisundit alajaotis ühendid, milles on esitatud tekitama: mida tegema – Ema pani lap- sagedasemad ühendverbid, mida selle sed magama; käima panema (= nii te- põhiverbiga saab moodustada, sõnal gema, et mingi masin või seade hakkab panema näiteks kinni panema, kirja töötama) – Mees pani auto käima; män- panema, toime panema, tähele panema, gima panema (= raadiot või televiisorit üles panema. Samad ühendid esinevad

470

RAAMATUID 6-14.indd 470 30.05.14 15:50 sõnastikus ka eraldi märksõnadena. keelsele õppijale on paronüümideks ka Samas on oluliste ühendverbide valikut paljud sellised sõnad, mida emakeelne teha tõeliselt raske. Kohe tuli meelde kõneleja segi ei aja, näiteks unistama – näiteks kõnekeele maiguga ühendtegu- unustama või pakkuma – pakkima. sõna paika panema, mida sõnastikust ei Väga tore, et sõnastikus on eraldi leia, mis aga tundub tegelikus keeleka- välja toodud mitmed kindlaks kujune- sutuses üsna sage olevat. Sagedasi kõ- nud suhtlusväljendid koos asjakohaste nekeelseid sõnu võiks sõnastikku veelgi selgitustega, näiteks tere hommikust, lisada. Näiteks pole sõnaloendisse pää- mille juurde on lisatud, et võib ka öelda senud üks eestlaste lemmiksõnu jama, Hommikust!, või et kellegi poole pöördu- samuti puuduvad sõnad nõme ja nunnu, des sobib kasutada sõna Kuule/Kuulge. mis tunduvad tegelikus keelekasutuses Samuti on kasulik selgitus, et pikka siiski sagedasti ette tulevat. Täiendada asesõna vormi teie kasutatakse, kui ta- võiks ka mõnede sõnade selgitusi, näi- hetakse sõnumi saajaid eriti rõhutada, teks lisada sõnale äge tähenduse See on ja kirjas ühe inimese poole pöördudes väga äge kleit vmt. Ilmselt aitab kõne- kirjutatakse Teie enamasti suure tä- keelsemaid tähendusi leida kuuldavasti hega. Kuigi seda laadi pragmaatilist plaanis olev uute korpuste kasutusele- infot jagavad seletused on hästi koosta- võtt, mis sisaldavad rohkem sotsiaal- tud, võiks neid kohati veelgi täiendada. meedia jmt keelekasutust. Näiteks ei sobi kuule päris igasuguse Suurepärane on mitmete sõnade pöördumise korral ja ka teie kasutami- juurde lisatud osa võrdle, milles on esine suure või väikese algustähega sõltub le toodud muukeelsetele õppijatele tüü- kirja formaalsusastmest ja kirjutajate piliselt arusaamatusi tekitavaid nähtu- suhetest. si. Siia kuuluvad näiteks enesekohaste ja teistele suunatud verbide paarid (nii Kas eesti keele grammatikas on sõna helisema juures juhitud tähele- on olemas reeglid? panu võrdlusele sõnaga helistama ja vastupidi). Lisaks seda laadi paaridele Erinevalt eelkäijatest on tegemist nn on kergesti segiminevad veel näiteks aktiivse sõnastikuga, mille peafunkt- kuulama – kuulma, tooma – viima, mi- sioon ei ole mitte sõna tähenduse mõis- nema – tulema jpt, mis on sõnastikus ta aitamine, vaid keelekasutaja abista- kenasti välja toodud. Kiirel sirvimisel mine enda teksti loomisel. Eesti keele jäid siiski silma mõned segiminevad kui teise keele õppija vajab selleks kind- paarid või kolmikud, mida sõnastikus lasti infot sõna põhivormide ja nende pole eraldi rõhutatud, näiteks modaal- kasutuse kohta (käändsõnal ainsuse ja verbid saama – võima – tohtima või os- mitmuse nimetava, omastava ja osasta- kama – teadma. Samuti võiks liikumis- va ning ainsuse sisseütleva vormid ning verbide paari minema – tulema juurde pöördsõnal ma-infinitiivi, da-infinitiivi, kuuluda käima. Kui soovida sõnastikku kindla kõneviisi ainsuse esimese (või ka veel arendada, siis oleks kasulik esita- mõne muu) pöörde vormid ja tud-vorm). da ka tüüpilisi ekslikke kasutusnäiteid Samuti on talle hädavajalik võimalikult koos märkega ära nii kasuta vmt. Sõ- põhjalik info rektsioonide kohta (näi- nastikus on küll olemas märge ära aja teks kas õige on küsin kellel? või küsin segi, mida kasutatakse mõnede paro- kellelt? või hoopis küsin kelle käest?). nüümide (näiteks õigesti – õieti) juures. Põhisõnavara sõnastikus ongi tõesti Kaaluda võiks paronüümi avaramat kõik sõna muutmiseks vajalikud põhi- mõistmist, lähtudes asjaolust, et muu- vormid olemas. Eraldi kiitust väärib

471

RAAMATUID 6-14.indd 471 30.05.14 15:50 seejuures ainsuse sisseütleva lühivormi kellega? pole aga ilmselt korpustes nii esitamine, mida õppijal võib olla üsna sage ja on seega välja jäetud. Samuti raske ise tuletada, samuti omadussõna jäid silma mõned puuduvad veaohtlikud ja määrsõna võrdlusvormide äratoomi- rektsioonid, näiteks võiks olla sõnade ne. Samuti on väga kasutajasõbralik vaatama, lugema ja kuulma juures ka käändsõnade juures olev märge saab küsimus kust? ja sõna lõuna juures näi- moodustada, mille juures on toodud sa- datud rektsiooni sõltuvus tähendusest gedasemad märksõnast moodustata- (lähen lõunale ja lähen lõunasse). vad liitsõnad (näiteks küte ‹ ahjuküte, Väga kasulik on sõnastike jaoks uud- elektriküte, gaasiküte, keskküte), mis ne info sagedasemate sidesõnade kohta, esinevad sõnastikus ka iseseisva märk- millega märksõnale järgnev lauseosa sõnana. võib alata, näiteks teatama et või üks- Nutikalt on sõnastikus lahendatud kõik kes, mis, milline, kus, kuhu, kui- probleem eesti keeles üsna sagedaste das. Sidesõnade valikut pole eriti kerge sõnadega, mis muudavad eri vormides teha ja see tekitab mitmeid küsimusi. oma kuju sedavõrd, et algaja keele- Kas ei võiks sõna ükskõik juures olla ka õppija võib neid mitte ära tunda (näi- küsimused kellega? kust? jpm või miks teks kui sõnavorm oa esineb sõnastikus puudub et märksõna tahtma jpt juu- märksõna uba all või peetakse on sõna rest? Tore oleks edaspidi leida sõnasti- pidama vorm). Algvormist väga erine- kust seda laadi infot nagu see, et lauses vad vormid on esitatud eraldi märk- Tahan, et ta minuga kinno tuleks on sõnana koos suunamisega algvormi sidesõnale et järgnevas lauseosas vaja juurde (nii esinevad sõnastikus näiteks kasutada tingivat kõneviisi. On ju tege- teeb ‹ tegema, jõkke ‹ jõgi, õe ‹ õde, mist keeleõppijate tüüpeksimusega. sajab ‹ sadama, aetud ‹ ajama, sai ‹ Eraldi äramärkimist väärib info par- saama, saja ‹ sada jpt). titiivverbide kohta. On ju sihitise kään- Ja nüüd sõnastiku ühest suurimast de valik muukeelsele õppijale üleüldse tugevusest: siin on põhjalik info rekt- üks kõige keerukamaid osi eesti keele sioonide kohta, mis on võõrkeeleõppija- grammatikas. Seejuures on eesti keele ise teksti luues tõsiseks abiks. Rekt- les väga palju partitiivverbe ning nende sioone ei ole üldjuhul võimalik teoreeti- äratundmisel pole vaja sihitise käände liselt selgeks õppida, vaid pigem tuleb valiku üle juurelda. Kunagi varem pole nad automaatseks harjutada. Põhisõna- aga olnud sellist kohta, kust õppija ise vara sõnastik pakub selleks suurepä- oleks saanud järele kontrollida, kas rast tuge. Esitatud on tõesti suur hulk verb nõuab sihitist osastavas käändes. tasemekohaseid rektsioone nii tegusõ- Seega on targad keeleõppijad selle info nade (näiteks käima kus? millega? kel- eest põhisõnavara sõnastikus kindlasti le juures? mida tegemas? mille juurde? ülitänulikud. Soovitada võiks veel vaid kelle-mille kohta?) kui ka omadussõna- sõnastiku kasutusjuhises samuti sele- de (näiteks rikas mille poolest?), kaas- tada, kust saab infot sihitise ülejäänud sõnade (näiteks mööda kellest-millest? kasutusjuhtude kohta. Samuti tekitab mida?) jm sõnaliikide juures. Rektsioo- partitiivverbide määramine mõnikord nid on seejuures rühmitatud tähenduse küsimusi. Näiteks on sõna parandama järgi ja esitatud koos kasutusnäidetega. juures ainult küsimus mida?, aga puu- Mõnikord tekib küll väike kahtlus, kas dub info, et lisades ära, saame väljen- tehtud valik on piisav. Näiteks esineb dada ka lõpuleviidud tegevust, mis on ühend rahule jääma koos rektsiooni selle sõna puhul vägagi sage. näitava küsimusega millega?, rektsioon Lisaks võiks ka rektsioonide juu-

472

RAAMATUID 6-14.indd 472 30.05.14 15:50 res vajaduse korral olla eraldi märked toime tuldud. Kohati tuleks kasuks li- võrdle või ära aja segi. Õppijale oleks sada veelgi rohkem infot just muukeel- suureks abiks saada teada ka seda laadi set õppijat silmas pidades. Näiteks sõna infot, et eesti keeles ei saa sõna pakku- kippuma üheks tähenduseks on antud ma kasutada koos teise tegusõnaga, mis ’kui keegi kipub midagi tegema, siis ta vastab küsimusele mida teha?, näiteks teeb seda sageli’ (Ta kipub viimasel ajal *pakkus mulle kinno minna. hilinema). Seletuses oleks kindlasti vajalik öelda, et sõna kippuma väljendab Mida sõnastiku sihtrühm seejuures pisut negatiivset tähendust veel vajab? ja ei sobi üldjuhul igasuguse sagedase tegevuse kirjeldamiseks, näiteks *Ma Et sõnastik on läbivalt ükskeelne, on ka kipun jala tööle tulema. Samuti teki- kõik sõnaseletused esitatud eesti kee- tavad mõtteid ühendverbi üles panema les. Seletused on püütud teha võima- tähendused. Esiteks tekib kahtlus, kas likult lihtsad ja arusaadavad ning sel- sõnastikus antud tähendus ’kasutami- lega on üldjoontes päris kenasti toime seks vajalikku korda seadma’ (Matka- tuldud – emakeelekõneleja ning kee- jad panid telgid üles) on ikka teise keele leinimesena on neid päris põnev lugeda. õppija jaoks piisavalt selge ning kas ta Samas tekitavad seletused küsimuse, ei või selle põhjal moodustada lauseid, kes on ikkagi sõnastiku sihtrühm. Kui nagu *Enne koolitust panime ruumi selleks pidada A2- ja B1-keeleoskusta- üles. Ka teine sõnastikus esitatud tä- set saavutada soovijat (nagu sõnastiku hendus ’vaatamiseks valmis seadma’ alguses on öeldud), siis kaldun arvama, (Muuseumis pannakse uut näitust üles) et nemad paljudest seletustest aru ei ei ole ilmselt alati nii ühene, ei saa ju saa. Inimene, kes ei tea, mida tähendab öelda *Tordivõistluse tööd pandi lauda- sõna ots, ei saa aru ka seletusest mille- dele üles. Lisaks tundub, et üles pane- gi tipus, külgedel, alguses või lõpus, ees ma üks tänapäeval sagedasti kasutatav või taga, üleval või all olev osa. Inime- tähendus on sõnastikust puudu, nimelt ne, kes suudab sellist seletust mõista, ’üles laadima’, näiteks Panin maikuu seda aga suure tõenäosusega ei vaja, võistluskalendri Facebooki üles. sest teab sõna ots tähendust niikuinii. Sõnastiku alguses on esitatud põhja- Mitme seletuse puhul tekib ka küsimus, lik juhis, kuidas sõnastikku kasutada. kas ainult selle järgi on üldse võimalik Kuigi juhis on ülevaatlik ja suhteliselt sõna mõista, näiteks kas väike karva- lihtsas keeles, võib karta, et mitte kõik ne loom, keda võetakse lemmikloomaks kasutajad ei saa sellest täpselt aru. Sõ- on üheselt määratletav kassina või kas nastiku kasutamist kergendaks, kui nii pehme punane mari, mis kasvab põõsa sõnatähendused kui juhised oleksid ole- küljes aias või metsas on ilmtingimata mas ka vähemalt suuremates võõrkeel- vaarikas. Tõe huvides peab küll maini- tes – loodetavasti need veebiversiooni ma, et esimese näite puhul aitab aru- järk-järgult lisanduvad. Sõnade juur- saamatust lahendada märksõna juurde de lisatud info häälduse kohta – rõhk, lisatud must-valge pilt ja teise puhul välde ja peenendus – on tavakasutajale suunatakse vaatama sõnastiku keskel ilmselt raskevõitu hoomata. Häälduse olevat 13 värvilist pildilehte, millest puhul on aga kindlasti üliheaks abi- igal on kujutatud teatud nimisõnarühm meheks veebiversiooni lisanduvad inim- (kehaosad, toit, kontoritarbed jm). häälega sisse loetud hääldusnäited. Abstraktsemaid sõnu on raskem se- Võib olla üsna kindel, et iseseisvalt letada, kuid üldiselt on sellega hästi õppijad ei ole alati teadlikud, kuidas

473

RAAMATUID 6-14.indd 473 30.05.14 15:50 sõna põhivorme ikkagi kasutama peaks. Tavakasutajale oleks abiks lihtsamas Sõnastiku ees olevas juhises suunatakse keeles ja palju põhjalikumad seletused kasutama sõnastiku lõpus olevat gram- koos suure hulga kasutusnäidetega. Ja matikalisa, mis aga sõnastiku üldisest eesti keel ei olegi maailma keerukaim! kasutuspõhisest ja õppijakesksest stii- list välja langeb – seal keskendutakse põhiliselt vaid vormimoodustusele, seletused on napid ja liiga lingvistilised. MARE KITSNIK

11-KEELSET „VANA KANNELT” SÕRMITSEMAS

Vana Kannel XI. Kodavere regilau- jem on Hurda alustatud monumentaal- lud. Koostajad Liina Saarlo, Edna ne eesti regilaulude allikapublikatsioo- Tuvi. Monumenta Estoniae antiquae nide seeria „Vana Kannel” saanud peale I. Tartu: Eesti Rahvaluule Arhiiv, 11. keele, Kodavere kihelkonna regilau- 2014. 895 lk. lude teadusliku väljaande. Eesti Rahvaluule Arhiivi poolt väl- „Vana kannel! Mis se on? [---] Vana ja antud Kodavere „Vana Kannel” on kannel tahab täieline kogu vanu eesti kogumik, mis paneb kaasa mõtlema ja lauluzid olla, tema tahab meile ja järel- innustab arutlema. Teadusliku väljaan- tulevale soule näidata, kudas enne va- de koostajad astuvad raamatu vahen- nast meie ezivanemad laulnud rõõmus dusel kontakti nii lugeja kui ka „Vana ja kurbuzes, töö juures ja pidude pääl, Kandle” tegijate eelmiste põlvkondade- tõe korral ja nalja heidul, kudas noored ga. Tunnustatakse eelkäijate tehtut ja ja vanad, mehed ja naezed oma süda- pakutakse välja nii vanu kui ka uusi me liigutuzi, oma tuju ja tarkust ilmu- lahendusi allikmaterjali käsitlemisel. tanud. Vana kannel tahab üks peegel Kodavere „Vanal Kandlel” on oma hääl. meie ezivanemate vaimu elust olla, sest 128 aasta jooksul on ilmunud ühte- vanad laulud on kõige täelizemad mär- kokku üksteist „Vana Kandle” kogu- guandjad ja sõnumetoojad inimeste sizi- mikku. Kas kõigest või koguni? „Vana mezest elust ennemuste, nende vaimu Kandle” sarja avaldamise lugu on olnud ja südame harimize järjest, nende kee- tõesti pikk, kõrvalekaldumiste- ja pau- lest ja meelest. [---] Kell heledad kõrvad, siderohke. Ent hea asi nõuab hea aja. selge pää ja lahtine süda, neile laulab „Vana kannel ei saa korraga välja tule- Vana kannel imeasju ette ja ezivanema- ma,”2 hoiatas juba Jakob Hurt prohvet- te mälestus tõuzeb neil armzamaks ja likult. Tema poolt esmaköitega samal, kallimaks.”1 Nii kõlas eesti rahvaluule 1886. aastal trükki antud teine, Kolga- suurkogumise algataja Jakob Hurda Jaani kogumik sai järje alles üle poole pöördumine lugeja poole 1886. aastal sajandi hiljem, kui eesti rahvamuusika ilmunud „Vana Kandle” sarja esimeses, uurimise rajaja, Eesti Rahvaluule Ar- Põlva regilaulude köites. 128 aastat hil- hiivi teadlane Herbert Tampere 1938. aastal üllitas kaks sarja kuuluvat väl- 1 Vana Kannel. Põlva kihelkond. Täieline jaannet, kolmanda Kuusalu ja neljanda kogu vanu Eesti rahvalauluzid välja annud Karksi regilauludega. Dr. Jakob Hurt. Ezimene kogu. Eesti Kirja- meeste Seltsi Toimetuzed, nr 3. Tartu: 1886, lk I. 2 Vana Kannel. Põlva kihelkond, lk II.

474

RAAMATUID 6-14.indd 474 30.05.14 15:50 Viienda, Herbert ja Erna Tampere tikul põnevaid kultuurilisi erijooni ning koostatud Mustjala kihelkonna köite neilt kogutud rahvaluule on rohke ja ilmumiseni 1985. aastal jäi taas pea heatasemeline. pool sajandit, 47 aastat. Need sisalda- 1825. aastal Kodavere pastori Jakob sid Eesti Kirjandusmuuseumi toona- Wilhelm Reinhold Everti kogutud küm- se rahvaluule osakonna folkloristide ne Kodavere regilaulu ilmumise järel vahelisi koostamispõhimõtete alaseid baltisaksa estofiilide ajakirjas „Bei- arutelusid, vaidlusi, koolkondlikke ning träge…” on selles piirkonnas pea kahe isiklikkegi vastuolusid.3 Ent ajapikku sajandi jooksul teinud saagikaid rahva- hakkas „Vana Kannel” keel keele jä- luulekogumisi nii Jakob Hurda4, Eesti rel üha enam häälde saama. Eduard Üliõpilaste Seltsi5, Eesti Rahva Muu- Laugaste eestvõtmisel sai 1989. aastal seumi6, Tartu Ülikooli rahvaluule osa- kaante vahele Haljala kaheköiteline konna7, Eesti Teatri- ja Muusikamuu- kogumik (Vana Kannel VI) ning Ottilie seumi8 kui ka Eesti Rahvaluule Arhiivi9 Kõiva ja Ingrid Rüütli töö tulemuse- kaastöölised, stipendiaadid, folkloristid na ilmus aastatel 1997 ja 2003 Kihnu ja etnomusikoloogid. Idamurde tuu- kaksikköide (Vana Kannel VII). 1999. mikalana ja rahvaluule liitpiirkonnana aastal trükivalgust näinud Jõhvi ja on Kodavere püsivalt olnud mitmete Iisaku kihelkondade regilaulude ko- keele- teadlaste ja folkloristide huvi- gumikku (Vana Kannel VIII) koostas väljas.10 Eesti üheks innustunumaks terve teadustoimkond, koosseisus Hilja Kodavere-uurijaks võib pidada folklo- Kokamägi, Ülo Tedre ja Edna Tuvi. Lü- rist Mall Hiiemäed, kes on alates 1966. ganuse kihelkonna laulupärimuse väl- aastast teinud Kodaverre mitmeid rah- jaandmiseni jõuti Ruth Mirovi ja Edna valuule kogumisretki ja andnud 1978. Tuvi toimetamisel 2009. aastal IX köi- aastal välja põhjaliku uurimuse Koda- tes. X järjekorranumbrit kandev Paide vere rahvajututraditsioonist.11 ja Anna kogumik ilmus Ottilie Kõiva „Vana Kandle” sarja värskeima ja Janika Orase töö tulemusena 2012. väljaande sisusse süüvides on tunda Liina Saarlo ja Edna Tuvi Kodavere regilaulude väljaande põhjalik koostamis- 4 Jakob Hurda stipendiaadid Mihkel Koik töö on tänavu kasvatanud „Vana Kand- ja Johannes Härms 1887. le” 11-köiteliseks. 5 Eesti Üliõpilaste Seltsi stipendiaadid Miks pälvis folkloristide tähelepanu August Liiv ja Johannes Raja 1905. 6 Eesti Rahva Muuseumi stipendiaat just Kodavere? Eestis on ju olnud kuni Arnold Simson 1920. 108 ajaloolist kihelkonda ja mitmeid 7 Tartu Ülikooli rahvaluuleprofessori regilaulurikkaid piirkondi. Peamiseks Walter Andersoni lastelaulude kogumise põhjuseks on Kodavere kandi omanäo- aktsioon 1920.–1930. aastatel. 8 Toonase muusikamuuseumi töötaja lisus teiste Eesti kihelkondade hulgas. August Pulsti helisalvestused 1938. Sealsel piirkondlikul rahvakultuuril on 9 Eesti Rahvaluule Arhiivi uurijad Paul eriline koht Põhja-, Lõuna- ja Ida-Ees- Ariste (Berg) 1926 ja 1929; Herbert Tampere ti kokkupuutealal. Näiteks annavad 1937, Mall Hiiemäe 1966–2001, toonase kir- Kodavere laulutekstides tooni põhja- jandusmuuseumi rahvaluule osakonna suur- ekspeditsioonid Kallastele 1954–1955 jne. eestilised, viisides aga lõunaeestilised 10 Vt L. K e t t u n e n, Tieteen matka- jooned, mis muudavad selle laulupiir- miehenä. Kaksitoista ensimmäistä ret- konna huvitavaks ühendalaks. Samuti keä 1907–1918. Helsinki: WSOY, 1945; on eesti, vadja ja vene juurtega rahvas- M. H i i e m ä e, Lauri Kettunen Sääritsas. – Kodukaja. Sääritsa küla mälestusteraamat. 3 L. S a a r l o, Kaks hõbekeelset kannelt Alatskivi, 2000, lk 43–49. helisemas taas... – Keel ja Kirjandus 2012, 11 M. H i i e m ä e, Kodavere pajatused. nr 11, lk 836–846. Tallinn: Eesti Raamat, 1978. 475

RAAMATUID 6-14.indd 475 30.05.14 15:50 toimivat ja mõtestatud meeskonnatööd. tajumiseks on asjakohased nii pulma- Eesti Rahvaluule Arhiivi regilaulu- laulude kirjeldused kui ka regilaulude uurija Urmas Orase 1987. aastal alus- fragmendid. Lugejasõbraliku osana tatud Kodavere materjali korrastamist leiduvad raamatu lõpus laulutüüpide jätkas kaheksa aastat hiljem samas ja viiside, laulikute ja kogujate põhja- asutuses regilaulude stereotüüpia- ja likud registrid. Vajalike lisade hulgas vormeliuurija Liina Saarlo. Tema ja on ka sõnaseletused, lühendite loetelu teose muusikaosa koostaja Edna Tuvi ja ingliskeelne kokkuvõte. Eraldi mai- on aastakümnete jooksul teinud ära nimist väärib hea fotode valik. Lisaks suure, teaduslikku kompetentsi nõud- laulikute, kultuuri- ja loodusobjekti- va töö: viise ja tekste arhiivist otsides, de fotodele ning käsikirjanäidetele on kogutud materjali süstematiseerides ja ülesvõtteid ka kodaverelaste töödest ja tüpologiseerides, teost koostades ja toi- igapäevasest eluolust, mis üheskoos il- metades. Ajapikku koondus kogumiku mestavad kaante vahele kogutud kihel- ümber suurem teadlaskond. Kodave- konna vaimset pärandit. Illustreeriva re kihelkonna ajaloost on kirjutanud materjali valik on raamatu sisuga heas väljaandesse laiapõhjalise ülevaate aja- kooskõlas. loolane Ülle Tarkiainen, Kodavere kui Jakob Hurda sihiks oli avaldada kõik idamurde keskse ala murdelist tausta Eesti aladel kogutud regilaulud kihel- avanud detailses artiklis filoloog Ellen kondlikul põhimõttel ning need muut- Niit, kohalike regiviiside olemust käsit- mata kujul ja murdekeeles rahvale n-ö lenud üksikasjalikult folkloristid Jani- tagasi anda. Need põhimõtted kehtivad ka Oras ja Edna Tuvi. Kogumiku üks siiani. Herbert Tampere rõhutas lisaks peakoostajatest Liina Saarlo on selle sellele seisukohta, et „Vana Kannel” sisu tutvustavates põhjalikes artiklites peab väljendama kogu regilaulu elu- mõtestanud lahti Kodavere regilaulude lugu, sisaldades kõiki regilaululiike kogumisloo ja laulikute elu ning loome. ning erinevaid arenguetappe, ka hää- Teose sisulisel, keelelisel ja vormilisel bumist.12 Kodavere regilaulukogumi- toimetamisel on andnud olulise panuse ku koostaja tunnistab raamatu saate- Kristi Salve, Kadri Tamm, Janika Oras, sõnas, et avaldatud laulud on läbinud Annika Kupits, Maris Kuperjanov, Si- valikusõela. Kas tegu on siis ammenda- ret Roots. Eesti Rahvaluule Arhiivi va allikapublikatsiooni või valikteksti- teadlaste ja töötajate 19 aastat kestnud dega antoloogiaga? järjekindla töö tulemusena on Kodavere „Vana Kandle” üldiseks põhimõtteks regilaulude mahukas väljaanne saanud on tõesti olnud kogu antud kihelkon- nüüd väärikalt kaante vahele. nas kogutud materjali avaldamine. Ent Regilauluraamat sisaldab kokku erinevalt aastatetagusest olukorrast 1528 rahvaluuleteksti ja 167 noodistust. on nüüdseks rahvaluulekogude maht Laulud jagunevad traditsiooniliselt lüro- mõõtmatult suurem. Näiteks lastepäri- eepikaks (müütilised, fantaseerivad, muse rikkalikkuse tõttu tuli seal teha argielulised, sotsiaalsed ning vaimu- valik. See vaieldamatult põnev materjal likud jutustavad laulud) ja lüürikaks oleks muidu nõudnud eraldi väljaannet. (ilutsemis- ja meelelahutus-, tavandi- ja Kodavere suhteliselt suures rahvalau- töölaulud). Värskendavalt mõjub Jakob lude kollektsioonis on ka märkimis- Hurda eeskujul taas kasutusele võetud, väärselt palju äärmusi. Seega jäeti kõr- meelelahutuse alla liigitatud žanrimää- vale pärimuse äärealad, kurioosumid, ratlus jorutused (näiteks „Imed”, „Nälja 12 H. T a m p e r e, „Vana kandle” koosta- peksmine”, „Joodiku lapsepõlv”). Piir- mise põhimõtetest. – Keel ja Kirjandus 1960, kondliku rahvaluule terviklikumaks nr 9, lk 515. 476

RAAMATUID 6-14.indd 476 30.05.14 15:50 kirjandusliku taustaga lood, omaloo- Kummalisel kombel pole Eesti Rah- ming ja pseudofolkloor. Nende valikuta valuule Arhiivi tippteoste sarja „Vana publitseerimine oleks jätnud regilaulud Kandle” teaduslik koostamine teadus- vähemusse ja varjutanud sealset oma- poliitilisel tasandil vääriliselt hinnatud pärast arhailist regilaulupärimust. ega indekseeritud erialane töö. Seda ei Avaldatavaid laululiike piirates lähe- peeta Eesti teadlasi hindavates ja ra- nesid koostajad Jakob Hurda esimes- hastatavates ametkondades kõrgetase- te „Vana Kandle” väljaannete rangelt meliseks teaduseks, vaid pigem rahva- regilaulukriteeriumidest lähtuvatele kultuuri populariseerivaks tegevuseks. avaldamispõhimõtetele. Kodavere ko- Monumentaalseid „Vanu Kandleid” on gumiku koostaja märgib, et algmater- koostatud missioonitundest põhitöö jali korrastamisel tekkinud küsitavuste kõrvalt. Kaasaegsel mitmekultuurilisel lahendamine ja avaldamismahtudega ajajärgul oleks rahvuskultuuri vunda- arvestamine oli kohati subjektiivsete menti kindlustava teadustöö väärtusta- otsuste tulemus. Nii on uuest kogumi- mine meile eriti oluline. Oma kultuuri kust jäänud välja ka karjasehuiked, hinnates mõistame paremini ka üle- loodushäälendid, labajalavalsilaulud ja ilmastuvat maailma meie ümber. siirdevormilised laulud. Ent iga „Vana Rikkaliku regilauluteose lugemisel Kandle” väljaanne on olnud oma koos- tekkinud mõttekäikudest ja teadus- taja nägu. kogumikku läbivast aktiivsest hoiakust Parafraseerides kirjutise alguses inspireerituna lõpetaksin Kodavere tsiteeritud Jakob Hurda ülemöödunud „Vana Kandle” sõrmitsemise positiivsel sajandil esitatud küsimust, võiks ka toonil. Loodan, et „Vana Kandle” sarja praegu pärida, mida tähendab tänase algataja Jakob Hurda 128 aastat taga- inimese jaoks „Vana Kannel”. Kas sel- si öeldud sõnad innustavad ka tänaseid le rahvakultuuri põhiteose olulisus ja kandlekeelte lisajaid oma olulist tööd väärtus on nüüdsel ajal iseenesestmõis- jätkama ja regilauluhuvilisi tänu neile tetav? Kitsalt võttes on „Vana Kannel” taasleitud kõlasid rõõmuga vastu võt- teaduslik allikakriitiline alusväljaanne, ma. „Aga kes kandle ilu ize ära tunneb, mis aitab folkloristidel ja etnomusiko- sellele soovin teda kuuldes sedasama loogidel teha oma teadustööd. Laiemalt rõõmu, mis väljaandjal teda kokku sää- vaadates pole „Vana Kannel” pelgalt des oli.”13 regilaulu, vaid kogu vastava piirkon- na, seal elanud inimeste, nende elu ja HELEN KÕMMUS kogukonna väärtustamine ning seelä- bi tänuväljaanne meie esivanematele. Kultuuri baastekstide avaldamine ja rahvale tagasi andmine on kohalike ko- gukondade jaoks üks pärimuse tundma- õppimise ja vaimse uuenemise allikaid. 13 Vana Kannel. Põlva kihelkond, lk I.

477

RAAMATUID 6-14.indd 477 30.05.14 15:50 RINGVAADE

BALTISAKSA KIRJANDUSE RETSEPTSIOON XX SAJANDIL

2013. aasta sügisel 8.−10. novembrini Manfred Kyber), vaadeldes oma elu- toimus Saksamaal Lüneburgis asuvas käiku ning kirjanduslikku loomingut. baltisaksa arhiivis ja kultuurikeskuses, Autorite poliitilised kalduvused ulatu- Carl Schirreni Seltsis (Carl-Schirren- sid sealjuures seinast seina; üldine tsi- Gesellschaft – CSG) 25. Balti seminar. vilisatsioonikriitika leidis muuhulgas Nimetatud seminare hakati veerand- väljendust ka antroposoofias (Kyber). sada aastat tagasi korraldama (balti)- Teadlikult baltilikuks elemendiks peeti saksa, eesti ja läti teadlaste ühise foo- kõigile autoritele iseloomulikku indivi- rumina. Baltisaksa kirjandus on Balti dualismi − seda seisukohta esindasid seminaride teemaks olnud ka varem: nii konservatiivsemad kui ka n-ö prog- nii käsitleti 1995. aasta seminaril bal- ressiivsemad autorid. Nii toona kui ka tisaksa, eesti ja läti kirjandussuhteid. hiljem baltisaksa ringkondades rõhuta- Viimatisel seminaril keskenduti aga tud ühtsust ja ühist meelt silmas pida- baltisaksa kirjanduse retseptsioonile des torkavad säärased „kõrvalekaldu- − nii tagasivaateliselt kui ka tänasel mised” iseäranis silma, viidates sellega päeval. Põhjuseks asjaolu, et viimasel baltisaksa kirjanduse mitmekesisusele ajal on täheldatav teatav huvi kasv bal- ning individuaalsele diapasoonile. tisaksa kirjanduse vastu nii Balti riiki- Järgneva kolme ettekande teemaks des kui ka Saksamaal, millest annavad oli baltisaksa autorite taasavastamine. tunnistust nii teadusüritused, tõlked Hagen Schäferi (Chemnitz) arutlus- kui ka üldisem huvi baltisaksa autorite objektiks oli sõjajärgsetel kümnenditel vastu. Kolm päeva kestnud seminaril Saksamaal kuuldemängude ja näiden- CSG asupaigas Brömsehaus’is – XIV dite autorina suurt populaarsust nauti- sajandist pärinevas kaupmehemajas – nud Fred von Hörschelmann ning tema astusid rohkem kui 60-liikmelise kuu- kogutud teoste koostamise problemaati- lajaskonna ees üles 13 esinejat Saksa- ka, seda just baltisaksa kirjanduse tut- maalt, Lätist ja Eestist. vustamise võtmes tänasel Saksa raama- Oma sissejuhatavas ettekandes vaat- tuturul. Manfred Kyberi Seltsi esimees les seminari üks korraldajatest, prof Peter Götz (Stuttgart) toonitas Kyberi Michael Garleff (Oldenburg) baltisaksa loomingu, iseäranis tema loomalugude autorite sõjaeelset generatsiooni, tehes aktuaalsust, mis Esimese maailmasõja seda Riia omaaegse saksakeelse aja- eelsel ning järgsel ajal ilmunutena olid lehe Rigasche Rundschau artiklitesar- pioneerlikud ka loomakaitse vaatenur- ja „Baltisaksa autorite enesehinnang gast. Darmstadtis tegutseva Balti-Sak- 1930. aastatel” („Selbsteinschätzung sa Seltsi (Deutsch-Baltische Gesell- deutschbaltischer Autoren in den 1930er schaft) esimees Frank von Auer (Mainz) Jahren”) põhjal. Nimetatud sarjas võt- käsitles kirjaniku ja kunstniku Robert sid sõna 16 hiljem Saksamaal enam- von Gernhardti elu ja loomingut. Kuigi jaolt vägagi tuntuks saanud autorit (nt Tallinnas sündinud baltisaksa päritolu Otto von Taube, Siegfried von Vegesack, Gernhardti (1937−2006) elukäik kajas- Werner Bergengruen, Walther Hollan- tas kõiki baltisakslasi tabanud ajaloo- der, krahv Alexander Stenbock-Fermor, pöördeid ja tema keelepruugist oli ta

478 1

RINGVAADE 6-14.indd 478 30.05.14 15:50 balti päritolu eksimatult äratuntav, ei filiste tekstide tõlkimisest läti keelde. saa esineja hinnangul teda siiski pida- Alates 1995. aastast tänaseni on ilmu- da baltisaksa kirjanikuks, sest „kirjan- nud ligi kümmekond tõlget, mille aja- duslikult pole seda maailmakodanikku line jaotus on väga lai, ulatudes XVIII võimalik ühtegi provintsi kuuluvaks sajandist (Kuramaa hertsoginna Dorot- kuulutada”. hea kirjad ja Elisa von der Recke auto- Kultuuri- ja kirjanduskontaktide- biograafia) kuni XX sajandi memuaari- le oli pühendatud prof Māra Grudule deni välja (Gertrud von den Brincken), (Riia) ettekanne „Baltisaksa kirjanikud keskendudes geograafiliselt just Läti sillaehitajatena”, millest selgus, et läti ala ning kultuuriga seotud autoritele ja baltisaksa kultuuriruumi võimalik- (Louise Pantenius, August ja Bernhard ku lähenemist ei toimunud kuni Teise von Bielenstein). Samuti tutvustas ta maailmasõjani ning sild ühe rahvuse Riias valmivat tõlkeprojekti − baltisak- juurest teiseni tekkis ja püsis vaid ük- sa tõlkeantoloogiat „Saksakeelne kir- sikjuhtudel ning isiklike kontaktide jandus Lätis”. varal. Samuti võib esile tuua omaaeg- Inta Dišlere (Tukums) ettekanne se väga populaarse romaanikirjaniku keskendus Kuramaalt pärit baltisaksa Theodor Hermann Panteniuse positiiv- luuletaja Gertrud von den Brinckeni set lätlaste kujutamist ning kriitikat (1892–1982) elule ja loomingule, vaa- saksa sisserändajate aadressil tema deldes seda Läti lähiajaloo kontekstis. 1880. aastate teostes. Samadel põhjus- Brinckeni mitteläti vaatenurgast kir- tel äratas läti lugejates huvi ka Eduard jutatud mälestused võimaldavad teha von Keyserling, impressionistliku au- tutvust selle osaga Läti XX sajandi aja- torina õpiti teda tundma alles hiljem. loost, mis on kas tundmatu või sihilikult XIX sajandi teisel poolel töötas lätlasi mahavaikitud. Tukumsi muuseumi siinsete baltisaksa lehtede toimetustes, juurde kuuluvas Durbe lossis on alates kus kujunesid nõnda välja omalaadsed 1996. aastast korraldatud Brinckenit ja kirjanduslikud salongid. Nii töötas läti baltisaksa ajalugu käsitlevaid näitusi. kirjanik Rūdolfs Blaumanis ajalehe Zei- Huvitavat sissevaadet baltisaksa kir- tung für Stadt und Land toimetuses ja janduse retseptsiooni pakkus retrospek- tutvustas baltisaksa kirjamehele Viktor tiivne vaatlus raamatukaupmehe vaa- von Andrejanoffile läti folkloori, kultuu- tevinklist. Baltisaksa kirjastajad ning ri ja kultuuritegelasi. Sajandivahetusel antikvaarid, isa ja poeg Harro ja Robert toimus kolme kohaliku kultuuriring- von Hirschheydt (Wedemark) vaatasid konna − saksa, läti ja vene – lähenemi- oma ühises üldistavas ja väga ülevaat- ne. Olulisteks nimedeks selles suhtlus- likus ettekandes ühelt poolt tagasi oma ringkonnas olid Voldemārs Dambergs baltisaksa-temaatilisele kirjastustege- ja ajakirja Apollon toimetaja Johannes vusele (Verlag Harro von Hirschheydt), von Guenther.1 Baltisaksa luuletaja Elf- mis on kestnud juba 65 aastat, teisalt riede Eckardt-Skalberg pühendus aga aga käsitlesid baltisaksa autorite ret- terve elu läti kirjanduse saksa keelde septsiooni Saksamaal alates XIX sa- tõlkimisele, hoides kontakte läti kul- jandist. Kuni Esimese maailmasõjani tuuritegelastega ka pärast Riiast lah- polnud Saksamaal ühtegi kirjastajat, kumist 1939. aastal. kes oleks otseselt spetsialiseerunud Bal- Heinrich Bosse (Freiburg) kõneles tikumist pärit autoritele, esimeseks oli ettekandes „Baltisaksa autobiograafiad Neuneri kirjastus Berliinis 1917. aas- tänases Lätis” baltisaksa autobiograa- tal. XX sajandi alguses olid tuntuimad baltisaksa autorid Saksa raamatuturul 1 Vt tema kirjanduslikud mälestused „Ein Leben im Ostwind. Zwischen Petersburg Eduard von Keyserling, Korfiz Holm, und München” (1967), mis ilmusid 2010 ka Theodor Hermann Pantenius ja Carl vene keeles. Worms ning üldjuhul ilmus teostest 479

RINGVAADE 6-14.indd 479 30.05.14 15:50 mitu trükki. Hilisematel kümnenditel li- Maris Saagpakk (Tallinn) käsitles sandusid Monika Hunnius, Manfred Ky- oma ettekandes baltisaksa kirjanduse ber, Mia Munier-Wroblewski, Theophile retseptsiooni dünaamikat Eestis aas- von Bodisco, Elsa Bernewitz, Otto von tatel 1991−2009. Baltisaksa kirjanduse Taube, Siegfried von Vegesack, Werner osakaal moodustab nimetatud perioodil Bergengruen, Else Hueck-Dehio, Frank protsentuaalselt üsna tühise osa kogu Thiess, Oskar Grosberg, Gertrud von tõlkekirjandusest (mida ilmus aastas den Brincken. „Südamebaltlase” Edzard keskmiselt 400−500 nimetust). Saksa Schaperi teoste kogutiraaž on koguni keelest tõlgitud vähestest tekstidest kuus miljonit köidet. Else Hueck-Dehio moodustavad baltisaksa tekstid oma- 1950. aastatel ilmunud jutukogu „Ja, korda umbes 8 %, mis teeb keskmiselt damals. Tipsys sonderliche L i e b e s - paar tõlget aastas. Kuigi kultuuriloos geschichte” on oma rohkem kui miljoni- ei kahelda enam baltisaksa kultuuri lise kogutiraažiga aga kõigi aegade edu- tähtsuses ja baltisaksa autorid ilmuvad kaim baltisaksateemaline raamat. Nat- „Eesti mõtteloo” sarjas, on baltisaksa sionaalsotsialismi ajal sattus ka baltlasi ilukirjandus eesti lugejale siiski veel (pool)-keelatud autorite ja põletatavate võrdlemisi tundmatu. teoste nimekirja (nt Thiess). Reet Benderi (Tartu) ettekanne kä- Läti tõlkija Pēteris Bolšaitis (Riia) sitles baltisaksa kirjanduse (ja temaa- kõneles baltisaksa kirjanduse tõlkimi- tika) retseptsiooni ja tõlkeid nõukogude sest läti keelde Siegfried von Vegesacki ajal, eksiilis ning kaasajal viimastel näitel ning rõhutas teoste väga head aastatel. Retseptsiooniloo võib võtta vastuvõttu, millest annab tunnistust kokku metafoorireana, alustades Ve- ka romaani „Balti tragöödia” väheste gesacki klaasseinaga, jätkates August kuude jooksul läbimüüdud esimene ti- Annisti rahvusliku traataiaga ning raaž suuruses 1000 eksemplari, mis lõpetades eespool toodust ja raudsest Saksa raamatuturu mõõtkavas vastaks eesriidest tingitud üha edasikestvate 50 000 eksemplarile. Kui eesti keelde on valgete laikudega. Nõukogude perioodil tõlgitud vaid „Balti tragöödia”, siis läti leidsid baltisaksa autorid armu seda- keeles on olemas ka selle eellugu „Vor- võrd, kuivõrd neid oli vajalik ja kasu- fahren und Nachkommen” („Eelkäijad lik – nt maadeavastajaid − integreeri- ja järeltulijad”) ja järellugu „Der letzte da vene nõukogude diskursusesse. Pea Akt” („Viimane vaatus”). Mõlemad teo- ainsaks ilukirjanduslikuks erandiks sed on välja antud tänu eraannetajate jääb Werner Bergengrueni teose „Surm toetusele, soliidses köites ning varusta- Tallinnas” mittetäielik tõlge, mis ilmus tud rohke foto- ja pildimaterjaliga. „Eel- Loomingu Raamatukogus 1966, kujuta- käijad...” kuulutati 2011. aastal kaunei- des endast omalaadset husaaritempu, maks tõlkeraamatuks. sest enamiku lugude tegevus toimub Monika Hunniusest ja naiskirjaniku nõukogude ajal hävitatud Kopli surnu- ning helikunstniku tunnustuseotsin- aial. Sõjaeelsetel aastatel alanud mõ- guist kõneles Anja Wilhelmi (Lüne- ningane lähenemine jätkus aga eksiilis. burg). Hunnius (1858−1934), kes eesti Viimaste aastate tõlgetest tuleb rõhuta- lugejale on eelkõige tuntud Hermann da memuaristika ja publitsistika suurt Hesse vanaisale pühendatud memuaar- osakaalu ilukirjanduse ees. Ettekande teose „Minu onu Hermann” („Mein lõpus tutvustati Saagpaku ja Benderi Onkel Hermann”) autorina, oli laulja, ühiselt koostatud baltisaksa tekstide lauluõpetaja ja kirjanik, kelle elu lõhes- tõlgete andmebaasi (ca 130 väga erine- tasid erialane tunnustatus Saksamaal vas mahus teksti alates aastast 1964). ning mõistmatus kodumaal, kus ta pe- Silmatorkavalt suure osa tõlgetest moo- rekondlike kohustuste nõudel oli sunni- dustab memuaristika − ca 75 teksti, tud viibima suurema osa oma elust. mis ületab arvuliselt mitmekordselt 480

RINGVAADE 6-14.indd 480 30.05.14 15:50 baltisaksa tõlgete arvu läti keelde ja mistes sfäärides, kus kohal olid ka bal- mis vastab ka baltisaksa kirjanduse ül- tisaksa kirjanikud − teostena CSG raa- disemale struktuurile, kus belletristika maturiiuleil. Mõistagi tõdeti seminari ei olnud muude tekstiliikide seas just lõpul baltisaksa kirjanduse uurimise ilmtingimata esikohal. jätkamise ja tõlketegevuse edendamise Seminar kulges elavaloomulise ja vajadust ja avaldati kahetsust, et eri- sisutiheda diskussiooni saatel, mida nevatel põhjustel olid mitmed esinejad juhtisid ka Tartus saksa filoloogia osa- just Eestist ja Lätist sunnitud semina- konnas külalisprofessoriks olnud Hans rist kõrvale jääma. Seminari ettekan- Graubner (Göttingen) ja prof Michael ded avaldatakse CSG Balti seminaride Garleff ning Tartu Ülikooli audoktor sarjas. Gert von Pistohlkors. Balti seminaride juurde lahutamatult kuuluv seltskond- lik osa toimus tuntud headuses ja sun- MICHAEL GARLEFF, dimatus õhkkonnas Brömsehaus’i üle- REET BENDER

MODERNSUSE KOGEMISE VIISID EESTI JA SOOME KULTUURIS

Eelmise aasta 9. ja 10. detsembril toi- suse konteksti. Kõlama jäidki mitmed mus Tallinnas rahvusvaheline konve- teemapuntrad, millest igaühe lahti- rents „Ways of Experiencing Modernity harutamine nõuaks eraldi seminari või in Estonian and Finnish Literature and konverentsi. Näiteks modernsuse žan- Culture at the Beginning of the 20th ridest arutleti peamiselt (intiim)päevi- Century: Similarities and Differences”. ku ja essee üle, modernsuse diskursus- Korraldajateks olid Tallinna Ülikool test keskenduti eelkõige dekadentsile ning Underi ja Tuglase Kirjanduskes- ja feminismile ning nende diskursuste kus koostöös Helsingi ja Turu ülikoo- peamistele kehtestajatele; modernsuse liga. Konverentsi teema „Modernsuse figuuridest oli juttu põhiliselt nn uuest kogemise viisid eesti ja soome kirjan- naisest. Osa tekste koondus märksõna- duses ja kultuuris XX sajandi alguses: de laps ja lapsepõlv alla. Kuid vaatama- sarnasused ja erinevused” oli sihilikult ta fookuse hajumisele võib ürituse luge- lai. Korraldajatena tahtsime kaasata da mitmes mõttes kordaläinuks. võimalikult palju modernsuse konteks- Esimese päeva ettekannetevoor al- tis töötavaid uurijaid Eestist, Soomest gas Jyväskylä ülikooli soome ajaloo pro- ja mujalt maailmast. Modernsuse ko- fessori Tiina Kinnuneni ettekandega gemise viisid viitavad erinevatele ja „Ellen Key ideede vastuvõtt XX sajandi vastuolulistele modernsuse diskursus- alguse Soomes”. Rootsi feminist, kirja- tele, nendega seotud ideoloogiatele ja nik ja teoreetik Ellen Key (1849–1926), nende kehtestajatele (k.a nendega haa- kelle tekste tundis ka XX sajandi al- kuvatele rühmitustele ja modernsetele guse eesti haritlaskond (osaliselt tõlgi- kunstivooludele) ning nende esiletule- ti „Abielu ja armastus” 1905, „Ema ja kut soodustanud moderniseerumispro- laps” 1908), oli tihedalt seotud Soome tessi eri aspektidele. Niisiis konverents kultuurieliidiga, külastades Soomet andis võimaluse rääkida praktiliselt XIX sajandi lõpus kahel korral (1887. millest iganes tingimusel, et teema ja 1899. aastal). Samas muutis tema paigutuks üle-eelmise sajandivahetuse kirjutiste provokatiivne sisu, mis kajas- või XX sajandi esimese poole modern- tas soo- ja klassisuhteid ning moodsat 481

RINGVAADE 6-14.indd 481 30.05.14 15:50 abielu, tema läbisaamise soome femi- on jutustajaks kas laps või täiskasva- nistidega komplitseerituks. Kui soome nu, kes üritab asetuda lapse rolli, või liberaalsemad feministid suhtusid tema kõiketeadjast jutustaja, kes siiski sar- vaadetesse soosivalt, siis konservatiiv- naneb mitmeti lapstegelasega. Kitsa- sem tiib (Suomen Naisyhdistys eesot- malt huvitas Mattheust, kuidas kujuta- sas selle juhi Alexandra Gripenbergiga, takse subjektsust ehk milliseid narrato- 1857–1913) ründas oma kirjutistega loogilisi võtteid ja retoorilisi vahendeid teravalt Key vaateid. Lahkhelide taus- mainitud tekstides kasutatakse. Millal taks olid Kinnuneni meelest lahknevad lapse vaatepunkt eesti kirjandusse tu- inimprogressi feministlikud interpre- leb ning kas ja kuivõrd see seguneb täis- tatsioonid. kasvanu vaatepunktiga? Kokkuvõtteks Kinnuneni ettekandega haakus osa- leidis esineja, et kasvav huvi laste ja liselt Tartu Ülikooli kirjandusteooria nende maailma vahendamise vastu on dotsendi ja Eesti Kirjandusmuuseumi märk muutunud arusaamadest seoses vanemteaduri Leena Kurvet-Käosaare lapse ja lapsepõlvega ning viitab mh teema „Armastuse mudelid Aino Kalla- innovatiivsete pedagoogiliste põhimõte- se ja Marie Underi loomingus”. Toetu- te (Montessori, Fröbel, Key) jõudmisele des Kallase päevaraamatutele ja ilukir- Eestisse. janduslikele teostele ning Underi kir- Konverentsi ettekandeid täiendas jadele ja luuletustele, väitis esineja, et kaks arutlusringi, milles soomlased armastusteema ei ole neis üksnes kir- tutvustasid oma käimasolevaid uuri- janike isikliku elu püüdluste ja soovide misprojekte. Esmalt rääkisid projekti väljendus, vaid haakub tihedalt toonase „Haprad subjektid: lapsepõlv soome Euroopa kultuurikontekstis levinud iha kirjanduses ja meditsiinis 1850–2000” ja seksuaalsuse diskursustega. Mõlema liikmed: Turu ülikooli õppejõud ja uuri- naise loomingus peegelduvad Ellen Key jad Päivi Lappalainen, Kati Launis ja seisukohad armastuse vabadusest ning Kirsi Tuohela. Selle Soome Akadee- naise õigusest abielluda armastusest mia rahastatava projekti (2012–2016) (vt „Abielu ja armastus”, „Rahel Varn- eestvedajaks on prof P. Lappalainen. hagen”). Veel väitis Kurvet-Käosaar, et Projekti metodoloogia on esiteks histo- Kallase ja Underi jaoks ei olnud armas- riseeriv, sest eesmärgiks on paigutada tuse ja iha otsingud eesmärk omaette, tekstid ja nähtused konkreetsesse aja- vaid oluline osa kunstniku identiteedi loolisse, sotsiaalsesse ja kultuurilisse konstrueerimise ja loomepoeetika kuju- konteksti; teiseks interdistsiplinaarne, nemisprotsessist. sest omavahel seotakse kirjandustea- Tallinna Ülikooli võrdleva kirjandu- duse, kultuuri- ja narratiiviuuringute, se lektor Ave Mattheus rääkis oma ette- lapsepõlveuuringute, historiograafia kandes „Laps-jutustaja ja lapsekesksed (kooli ajalugu, meditsiini ajalugu), ter- ideed XX sajandi alguse eesti kirjandu- vise sotsioloogia ja kunstiuuringute ses”, et XIX sajandi lõpus ja XX sajandi lähenemisviisid; kolmandaks on tege- alguses ilmus ridamisi memuaartekste, mist intersektsionaalse lähenemisega, mis meenutasid autori lapsepõlve ja sest jälgitakse, kuidas rassi, klassi ja noorukiiga. Need lapsepõlvelood, mille soo põiming kujundab arusaamu lapse- fiktsionaalsuse aste on erinev, ulatu- põlvest. sid poisipõlve seikluste humoorikast Uurimisrühma liikmed rõhutasid kirjeldusest (E. Vilde, J. Lattik) ja mi- lapsepõlve uurimise tähtsust moodsa nevikuaegade melanhoolsest meenuta- elu lahutamatu osana ning osutasid sel- misest (J. Liiv, E. Enno) lugudeni, mis lele, et erinevates representatsioonides olid küllastatud etnograafilisest mater- tuleb laps esile eelkõige hapra subjekti- jalist (A. H. Tammsaare, A. Haava, J. na. Peamiseks fookuseks on lapsepõlve Parijõgi, M. Sillaots). Mainitud lugudes konstruktsioonidega seotud normid ja 482

RINGVAADE 6-14.indd 482 30.05.14 15:50 ideaalid. Veel juhiti tähelepanu sellele, teksti struktureerijana. Kui lähtuda et lapsepõlv tematiseerub juba valgus- Onerva tööde kosmopoliitilisest iseloo- tuse ja romantismi perioodil. must ja autori seotusest eri kunstilii- Kõnesoleva projektiga on omakorda kidega, võib tema tekstide analüüsiks seotud mitmed alaprojektid: P. Lappa- rakendada mõistet interkunsti esteeti- laineni „Haigus, tüdrukupõlv ja agent- ka. Lyytikäineni ettekanne „Haiguse sus soome tüdrukute romaanides”, Jut- troobist soome dekadentlikes kirjutis- ta Ahlbecki „Tüdrukute vaimne tervis tes” keskendus dekadentsi diskursuse ning lapse psühholoogia ja psühhiaatria avamisele kahes tekstis: Volter Kilpi ro- teke”, Kati Launise „Lapse figuur soome maanis „Antonius” (1903) ja Joel Lehto- kirjanduses” ja K. Tuohela „Lapsepõlve neni romaanis „Mataleena” (1905). Kõ- idee soome autobiograafiates ja haigu- lama jäi mõte, et romaanid esitavad se narratiivides”. Ka neist andis igaüks kumbki omal moel haigust kui ruumi, (v.a Ahlbeck) põgusa ülevaate. mis heidab uut valgust „terveolekule”. Teises, intrigeeriva pealkirjaga arut- Siinkirjutaja ettekanne „A. H. lusringis „Rahategijad, poolmaailm, Tammsaare „Varjundid” kui eesti kir- lihtrahvas ja impeeriumi vari”, esitle- jandusliku dekadentsi näide” rõhutas, sid Turu ülikooli õppejõud ja uurijad et „Varjundid” (1917) on Tammsaare Elsi Hyttinen, Kaisa Kurikka ja Viola loomingu kontekstis üks kolmest teks- Parente-Čapková oma projekti „Komp- tist – „Kärbse” (1917) ja „Juuditi” (1921) litseeruva maailma raamatud 1910. kõrval –, kus dekadentsi diskursus tu- aastate soome kirjanduses”. Uurimis- leb esile kõigil tekstiloome tasanditel. perioodiks on 1907–1917 ning neli figu- Lisaks dekadentsile omaste diskursiiv- ratsiooni: 1. autorlus, 2. raha, 3. rahvus sete elementide esiletoomisele seostasin ja seksuaalsus, 4. Venemaa ja venelane. „Varjundid” dekadentsi diskursuse ühe Raskuspunkt on 1910. aastatel, kuivõrd olulisema kehtestaja ja edasiarendaja see aeg ja selle ümber toimunu on põh- F. Nietzschega ja eelkõige tema essee- jalikumalt läbi uurimata. On küll tegel- ga „Ajaloo kasust ja kahjust elu jaoks” dud mõne olulise kirjanikuga, kes 1910. (1873; „Vom Nutzen und Nachteil der aastatel oma töid avaldasid, näiteks Historie für das Leben”). Eino Leino, Maria Jotuni, Maiju Lassila Konverentsi teise päeva ettekannete ja L. Onerva, kuid nende töid on harva hulgas leidus mitmeid tekste, kus soo- loetud paigutatuna tollasesse spetsiifi- me ja eesti modernsuskogemused ase- lisse ajaloolisse konteksti, mis osutab tusid otseselt üksteise kõrvale. Turu laiemalt ühiskonna moderniseerumise- ülikooli doktorandi Kai Stahli ja tema le ning kitsamalt kirjanduses toimunud juhendaja, Turu ülikooli kunstiajaloo esteetiliste murrangute ja ideede vahe- dotsendi ja Soome Akadeemia vanem- tusele. teaduri Tutta Palini kaksikettekan- Esimese päeva viimane sessioon oli ne „Serialiseeritud ja kehalisustatud: pühendatud eesti ja soome kirjandus- naiskunstnike uue naise visualiseerin- liku dekadentsi analüüsile. Sõna sai gud” keskendus uue naise kujule kahe siinkirjutaja ning kaks staažikat soome samasse põlvkonda, kuid eri rahvusse kirjandusliku dekadentsi uurijat: Turu kuuluva naiskunstniku töödes. Stahli ülikooli lektor ning Praha Karli ülikoo- huvitasid eesti kunstniku Natalie Mei li dotsent Viola Parente-Čapková ning (1900–1975) uue naise konstruktsioo- Helsingi ülikooli soome kirjanduse pro- nid 1927. aastal Päevalehe lisalehes fessor Pirjo Lyytikäinen. Konverentsil Kratt ilmunud karikatuuridel. Pilte kõneles Parente-Čapková L. Onerva täiendavas jutus pealkirjaga „Daamide „Mirdja” muusikalisest mimeesist ja karakter ja nende soengud” jaotab Mei väitis, et muusika on „Mirdjas” (1907) oma kaasaja naised nende soengute jär- oluline nii sisulise motiivina kui ka gi kuueks tüübiks, küsides lõpetuseks 483

RINGVAADE 6-14.indd 483 30.05.14 15:50 irooniliselt: kas soengu muutus võiks Soome-suunaline inspiratsioonipuhang viia karakteri muutuseni? Nagu Mei Soome paviljonist Pariisi maailmanäi- kirjutistest ilmneb, oli tema karika- tuselt 1900. aastal. Iseäranis oluliseks tuuride seeria vastureaktsiooniks paar osutusid seal esitatud A. Gallén-Kallela kuud varem Päevalehes ilmunud tõsi- „Kalevala”-ainelised tööd, mida esineja meelsele artiklile „Daamide karakter kõrvutas mitme hilisema Oskar Kallise ja nende jalad”, kus naised jagunesid „Kalevipoja”-teemalise taiesega. Laik- jalgade kuju järgi neljaks isiksuse tüü- maa kutsuski Kallist „Eesti Kallelaks”. biks. Antud juhul on oluline, et mõlema Underi ja Tuglase Kirjanduskesku- teksti naistüüpidest osa haakub nn uue se direktori Jaan Unduski ettekanne naise kuvandiga. „Erik Obermann ja elu uus esteetika” Tutta Palin keskendus soome nais- tutvustas XX sajandi alguse esimese kunstniku, ajakirjaniku ja ärinaise kümnendi teisel poolel tegutsenud an- Ingrid Söderströmi (1898–1974) nais- dekat ja varalahkunud eesti kunstnik- tüüpide analüüsile 1920-ndate lõpus ja ku Obermanni (1890–1911), kes suri 1930-ndate alguses. Esineja tutvustas 21-aastaselt tuberkuloosi. Oberman- Söderströmi viieosalist illustreeritud nis võib näha realiseerumas uut tüüpi reisikirja, mis ilmus algselt rootsi kee- kosmopoliitset kunstnikku, kes teenib les (1925) ja hiljem Soomes (1929), kus vaid omaenda inspiratsiooni, mitte rah- Söderström kujutab end seiklushimuli- vuslikke huve. Obermanni terminites se „uue naisena” üksildasel jalgsimat- tähendas see, et kunstnik ohverdab kal Pariisist Firenzesse ja on joonista- pereelu, sõbrad ja isamaa ning elab pü- nud sotsiaalseid tüüpe Soome linnadest sivalt kunstist küllastatud atmosfääris ja maalt. Kõige huvitavamad tema joo- ehk Pariisis. Kunstniku eluplaanid, nistustest on „Mõned naisprofiilid”, mis vaimne areng ja rännakud on lisaks ilmusid ajakirjas Suomen Nainen aja- ajavahemikus 1908–1910 Obermannilt vahemikus 1929–1931. emale saadetud kirjadele jälgitavad Järgnevalt esines ettekandega „Soo- umbes sajal säilinud poliitilisel karika- me ja modernse kunsti genees fin de tuuril (Ameerika kapitalistidest, vene siècle’i Eestis” Chicago ülikooli kraadi- juutidest ja politseinikest, koolipoistest, õppur Bart C. Pushaw, kes rõhutas, et üliõpilastest, saksa parunitest, kunst- kaardistades üle-eelmise sajandivahe- nikest, koduperenaistest jne). Pariisi tuse soome kunstielu mõjude ulatust perioodil (1910) keskendub Obermann Eestis, ei saa piirduda üksnes osutus- ka paljaste naiste ja suurlinnaelu vi- tega sajandipöördel oma töödega esine- sualiseerimisele nüüd juba psühhologi- nud soome kunstnike (näiteks A. Gal- seeritult. Unduski sõnul võib neid pilte lén-Kallela, A. Edelfelti, P. Haloneni, käsitada kui kollektiivse alateadvuse E. Järnefelti, Ellen Theskeffi, H. Sim- allegooriaid. bergi) teemade ja stiili järeleaimami- Tartu Ülikooli teatriteaduse profes- sele XX sajandi alguse eesti kunstnike sori ja Helsingi ülikooli lektori Anneli (näiteks A. Laikmaa, O. Kallise, A. Tas- Saro ning Helsingi ülikooli teatriteadu- sa, N. Triigi) töödes. Soome kunsti mõju se emeriitprofessori Pirkko Koski ühis- ulatub palju sügavamale. Eestis võeti ettekande „Refleksioonid Euroopast XX eeskuju soome kunstiõppest, kunsti- sajandi alguse eesti ja soome draamas” ühingutest, aga ka soomekeelsetest väitel oli eesti ja soome draama mo- käsitööajakirjadest ning soome kunsti derniseerumine selles mõttes sarnane, ülevaadetele omasest retoorikast kuni et joonduti Euroopa (eelkõige saksa ja selleni välja, et eesti kunstielu moder- rootsi) draamale iseloomulike võtete ja niseerijad püüdsid Eestis juurutada strateegiate järgi. Samas vormis näi- soomekeelset sõna taide. Pushaw’ väi- dendeid omasoodu ka kohalik kontekst: tel pärines eesti kunstnike esimene nii piibliteemad, antiikmütoloogia kui 484

RINGVAADE 6-14.indd 484 30.05.14 15:50 ka Esimese maailmasõja tagajärjed seo- sus 1930-ndate soome kirjanduses” ti kohalike inimeste ja probleemidega. raskuskeskmes oli esseežanr. Pynttäri Göteborgi ülikooli ideeajaloo dotsendi ja väitel muutub essee alati, olgu selle ai- Uppsala ülikooli teaduri Katariina Lep- nes milline tahes, refleksiooniks enda päneni ettekanne „„Kirjutasin üksnes konstrueerimise kultuuriliste tingimus- sellest, mis oli mu mälus”: poliitiline te üle, ning selles mõttes on see vaa- Hella Wuolijoe mina-kirjutistes” kes- deldav žanrina, mis tänu oma sotsiaal- kendus sellele, kuidas kajastub Wuoli- kultuurilisele ja poliitilisele kontekstile joe omaeluloolistes tekstides Eesti ja on alati kaasaegne. Muuhulgas tõstatas Soome poliitiline elu XX sajandi alguses. esineja järgmisi küsimusi: millised es- Esineja püüdis vastata järgmistele kü- seežanrile iseloomulikud jooned muu- simustele: kuidas konstrueerib kirjanik davad selle iseäranis vastuvõtlikuks omaeluloolistes tekstides kuvandit en- kultuurikriitilistele tendentsidele? Kui- dast kui poliitilisest persoonist; kuidas das žanrile omased retoorilised võtted tema mäng erinevate pseudonüümidega mõjutavad tänapäevast arusaama XX (nt Juhani Tervapää) lõhub faktuaalse sajandi alguses kirjutatud esseedest? ja fiktsionaalse vahelist dihhotoomiat Neile ja mitmele teisele küsimusele vas- ning kuidas tema loodud „persoonid” tuseid otsides kasutas Pynttäri illustra- seostuvad sotsialistliku „uue naise” ku- tiivse materjalina mitme 1930-ndate juga. Leppänen sidus need nn uue nai- Soomes aktiivselt kirjutanud esseisti ja se konstruktsioonid Wuolijoe tekstides kultuurikriitiku (Lauri Viljaneni, Tatu Aleksandra Kollontai „uue naise” mää- Vaasikivi, Olavi Paavolaineni) tekste. ratlustega. Kõneleja küsis: millised olid Tallinna Ülikooli kultuuriteooria need väljendusvormid ja mudelid, mille professori Tiina Kirsi ettekande „Mo- kaudu oli võimalik konstrueerida ühe dernsus ja journal intime: Henri-Frédé- naise elu Hella Wuolijoe kaasajal? ric Amiel, Friedebert Tuglas ja Aino Tallinna Ülikooli võrdleva kirjandus- Kallas” peamine eesmärk oli paigutada teaduse lektori Piret Peikeri ettekanne Tuglase „Felix Ormusson” (1915) kui „Noor Konstantin Päts kontseptualisee- päevikromaan Amieli mahukate (kok- rimas modernset rahvusriiki ja head ku 1690 lk) 1882.–1884. aastal avalda- valitsemisviisi rahvusvahelisel ideede- tud intiimpäevikute taustale. Toetudes väljal” uuris, millised olid 1925. aastal Lorna Martensile jt, märkis Kirss, et vastu võetud etniliste vähemuste jaoks Prantsusmaal langes journal intime’ide kirjutatud vastuolulise kultuurauto- populaarsus kokku samal ajal avaliku noomia seaduse ideoloogilised juured. fookuse keskmesse tõusnud päevik- Peikeri ettekanne taandus peamiselt romaanidega ning seostus omakorda noore Pätsi ideoloogiliste vaadete ana- kasvava huviga psühholoogia vastu, lüüsiks. Pätsi inspireerisid marksistid millele rajasid teed Hippolyte Taine’i ja Otto Bauer ja Karl Renner, kelle poolt Théodule Ribot’ tekstid. Lisaks küsimu- välja töötatud mitteterritoriaalse kul- sele, kas ja kuivõrd saab intiimpäeviku tuurautonoomia mudel oli katse ühita- žanri käsitada „Felix Ormussoni” ühe da sotsialistliku demokraatia ideaalid olulisema intertekstina, huvitus esineja üha tungivamate rahvuslusnõuetega sellest, millise kuju võtab Euroopa met- Austria-Ungari keisririigis. Samas võib ropolide modernsuskogemus ülekantu- selle seaduse viimases versioonis ära na perifeersesse kultuuri, kus on põh- tunda ka ideid, mis pärinevad saksa- just rääkida „hilinenud modernsusest”. ameerika klassikaliselt liberaalilt, po- Järgmised kaks ettekannet kes- liitikafilosoof Francis (Franz) Lieberilt. kendusid Johannes Semperile kui mo- Turu ülikooli uurija Veli-Matti Pynt- dernsele kirjanikule. Tartu Ülikooli täri ettekande „Ajakohased mõtisklu- doktorant Marit Karelson väitis et- sed: essee, kultuurikriitika ja modern- tekandes „André Gide’i retseptsioon 485

RINGVAADE 6-14.indd 485 30.05.14 15:50 Eestis. Johannes Semperi näide”, et tis vaieldamatult väga modernsest Semperi suhe nooreestlaste tekstides autorist. Nagu Talviste märkis, oli ta väljenduvasse modernsuskogemusse koos Vildega üks esimesi, kelle töödes oli küllaltki kriitiline ja seda vaatama- peegeldub reaalne suurlinnas elamise ta asjaolule, et tema esimesed tekstid kogemus ja sellega haakuv muutunud ilmusid nooreestlaste väljaannetes. ajataju. Näiteks 1911. aastal leidis Semper, et Eesti Kirjandusmuuseumi vanem- nooreestlaste modernistlikes tekstides teadur Eve Annuk keskendus oma ei väljendu mitte loov vaim, vaid pigem ettekandes „Lilli Suburgi uus naine hingetu mood, mis püüab järele ahvida XX sajandi alguses” põhiliselt Suburgi Euroopa kirjanduse säravat elegantsi. ühele kõige hilisemale omaeluloolisele 1915. aastal lisas ta, et Noor-Eesti jät- jutustusele „Linda, rahva tütar” (1900), kab akademiseerumise ja stagnatsiooni mis on kirjutatud osalt vastureakt- liinil. Samas haakub retoorika, mida sioonina Ado Grenzsteini jutustusele Semper nooreestlaste kritiseerimiseks „Rahva poeg” (1897). Esineja väitis, et kasutas ja mis rõhutas vajadust luua selle teksti vorm on ebatraditsioonili- „originaalset eesti kultuuri”, mitmeti ne, koosnedes naisprotagonisti ja „uue A. Gide’i kirjutistele iseloomuliku sõna- naise” Linda pikkadest filosoofilistest vara ja tonaalsusega. Esineja tõdes, et monoloogidest, mis meenutavad Platoni Gide’i mõjud on eriti ulatuslikud Sem- dialooge (Aino Undla-Põldmäe). peri noorpõlvepäevikus (nn Peterburi Konverentsi lõpetas Eesti Kirjandus- päevik, mis on kirjutatud 1912/13, aval- muuseumi teaduri Rutt Hinrikuse ette- datud 2013). Sarnaselt eelkõnelejaga oli kanne „Kõrvaltvaataja päevik või arhiiv ka Tartu Ülikooli vanemteaduri Katre oma ajas: Aino Suits ja tema päevik Talviste ettekande „Johannes Semper (2014)”. Esineja rõhutas, et ühelt poolt ja avant-garde kirjandus. Huvide ja en- jäi Aino Suits oma mehe Gustav Suitsu tusiasmi vaheline erinevus” peaeesmär- abikaasana tema varju. Tema päevik giks näidata Semperi kompleksset su- polnud mõeldud avaldamiseks. Teiselt het eesti kultuurile XX sajandi alguses poolt on päeviku näol siiski tegemist iseloomulike modernsuskogemustega. oma ajastu arhiiviga, sealjuures väga Teisisõnu: Semper ei tahtnud mängida rikkaliku arhiiviga. Aino Suitsu päe- modernistide ja avangardistide reeg- vik ei ole üksnes ühe naise elu intiimne lite järgi. Seda, mis manifestid uueks kroonika, vaid ka teatav ajastuüldistus. kuulutasid, ei aktsepteerinud Semper Autor mõtiskleb oma päevikus nii sot- sugugi alati uuena, nähes vastuolu ma- siaalse elu muutumise, kirjanduse ja nifestides sedastatu ja ilukirjanduses kirjanduselu probleemide kui ka naise reaalselt sisalduvate vormilis-sisuliste sotsiaalse positsiooni üle. uuenduste vahel. Samas ei saa mööda vaadata Semperist kui eesti konteks- MIRJAM HINRIKUS

LÜHIKROONIKA

• 9. mail korraldas Tartu Ülikooli janiku elu ja loomingut ning eriti tema saksa filoloogia osakond saksa kirjaniku suhteid Eestiga. Edzard Schaperi 110. sünniaastapäeva • 12. mail peeti Tartus Emakeele puhul sümpoosiumi „Edzard Schaper Seltsi koosolek „Poolsajand Saareste jäl- und der Ostseeraum” („Edzard Schaper gedes”. Avasõnad lausus Karl Pajusalu. ja Läänemereruum”), kus meenutati kir- Ettekannetega esinesid Valve-Liivi Kin-

486

RINGVAADE 6-14.indd 486 30.05.14 15:50 gisepp („Mõtteid eesti vanast kirjakee- matika kognitiivses perspektiivis” ning lest Andrus Saareste ja Julius Mägiste „Eesti keele morfosüntaktiline ehitus ja kirjavahetuses”), Heili Orav („Sõna seob areng” kokkuvõtteseminar. Sissejuhata- sõna”) ja Siim Antso („Keelegeograafiast va sõnavõtuga esinesid Renate Pajusalu ja etnodialektoloogiast”). ja Helle Metslang. Ettekanded pidasid • 14. mail toimunud Õpetatud Eesti Ann Veismann („Mida ütleb meile sõna- Seltsi koosolekul pidas Malle Salupere et- liik?”), Piret Soodla („Laste lugemisos- tekande „Täpsustusi ja täiendusi Masin- kuse ja -motivatsiooni areng 1.–2. klas- gute suguvõsatabeleisse”. Põhjalikumalt sis – eesti-soome võrdlusuuring”), Marri vaatles ta kirikuraamatute andmeid, Amon („Lahktarinditest eesti keeles: väi- peatudes ka Masingute nn ”priiuseprot- ke ülevaade suulise kõne näidete põhjal”), sessil”. Hanna Jokela („Nollapersoona ja muut • 20. mail tähistati Helsingi ülikooli persoonat”), Helen Plado („des-konstrukt- läänemeresoome keelte professori Riho siooni tegijast rääkides”) ja Külli Prillop Grünthali 50. sünnipäeva seminariga („Heinrich Stahli kirikuraamatute sõnas- „Itämerensuomen kieliapajilla”. Johanna tik”). Laakso (Viini ülikool) mõtiskles teadlase • 28. mail kaitses Mart Velsker Tartu ja teaduse vastutuse üle ühiskonna ees. Ülikoolis doktoriväitekirja „Lõunaees- Omamoodi huvitava lähenemise olid leid- ti kirjandusloo kirjutamise võimalusi” nud järgmised kõnelejad: Janne Saariki- doktorikraadi (PhD) taotlemiseks eesti vi (Helsingi ülikool) esitas Grünthali elu kirjanduse alal. Juhendaja oli prof Arne etümoloogia, Helka Riionheimo (Joensuu Merilai (TÜ), oponendid: Cornelius Has- ülikool) tegi juubilari teostele morfoloogi- selblatt (Groningeni ülikool) ja Tiit Hen- list analüüsi, Karl Pajusalu (TÜ) vaatles noste (TÜ). Grünthali uuritavat läänemeresoome ala • 29. mail toimus Eesti Kirjandusmuu- kui malelauda ning Santeri Junttila (Hel- seumis Akadeemilise Rahvaluule Seltsi singi ülikool) pidas tervituskõne neis keel- koosolek. Janika Oras pidas ettekande tes, mida Grünthal on uurinud. Cornelius „Lauluga võitlemine eesti pulmades – va- Hasselblatt (Groningeni ülikool) ning hendatud ja vahetud kogemused”. Eesti Rigina Ajanki (Helsingi ülikool) aga vaat- folkloristika aastapreemia sai Eda Kalm- lesid sünnipäevalapse vanaisa, luuletaja re. ARS-i juhatus andis aru aasta jooksul ja keeleteadlase Villem Grünthal-Ridala tehtud tööst. elukäiku ning mõju Riho Grünthali tege- • 29. mail peeti Tartus Emakeele Selt- vusele. Hasselblattil oli Riho Grünthalile si kõnekoosolek teemal „Eesti keele kest- ka kingitus: soome-, eesti- ning saksa- likkus avatud maailmas”. Uurimisteemat keelne Wikipedia-artikkel juubilarist. tutvustava ettekandega esines Martin • 21. mail peeti Tartus Õpetatud Eesti Ehala. Eesti keelepoliitikast andis üle- Seltsi ettekandekoosolek, kus Enn Er- vaate Tõnu Tender. Kadri Koreinik kõ- nits kõneles vanaturgi ruunimälestistest: neles eestikeelsetest keskkondadest ja nende levikupiirkondadest, avastus- ja kakskeelsest Tallinnast, Anastassia Zab- uurimisloost (eriti Soomes ja Venemaal), rodskaja vene keele dominandiga Ida-Vi- ruunikirjade omapärast ning andis sisse- rumaast ning Kristiina Praakli eestikeel- vaate tähtsamatesse ruunitekstidesse. setest keskkondadest Soomes. • 23. mail korraldati Tartu Ülikoo- • 30. mail Tallinnas toimunud Underi lis nn keeleteemade päev, mis oli lõppe- ja Tuglase Kirjanduskeskuse seminaril nud sihtfinantseeritavate teadusteemade kõneles Piret Kruuspere teemal „Tekst ja „Keel ja tähendus: semantika ja gram- pilt rahvuslikus teatriloos”.

487

RINGVAADE 6-14.indd 487 30.05.14 15:50 ÕNNITLEME!

6. VI Olaf-Knut Utt – 85 8. VI Tiina Lias – 75 10. VI Irja Lindström – 60 18. VI Jaak Sarapuu – 75 22. VI Ann Alari – 60 28. VI Ilmar Tomusk – 50 30. VI Inna Feldbach – 60

KOLLEEGIUM: TOIMETUS: TOIMETUSE AADRESS: Mati Erelt, Peatoimetaja Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn. Cornelius Hasselblatt, Joel Sang 6449 228 Tiit Hennoste, Hasso Krull, Tegevtoimetaja http://kjk.eki.ee Johanna Laakso, Tiina Hallik 6449 126 e-ISSN 2346-6014 Kazuto Matsumura, Kirjandusajalugu, Helle Metslang, Sirje Olesk, folkloristika e-post: [email protected] Karl Pajusalu, Peeter Päll, Mall Jõgi 6449 126 Raimo Raag, Rein Raud, Kirjandusteooria Trükkida antud 30. V 2014. Kristiina Ross, Jüri Talvet, ja -kriitika Trükiarv 620. Peeter Torop, Jaan Undusk, Johanna Ross 6449 126 Tallinna Raamatutrükikoda, Ülo Valk, Mart Velsker, Keeleteadus Laki 26, 12915 Tallinn. Tiit-Rein Viitso, Maria-Maren 6509 990 Märt Väljataga, Haldur Õim Sepper 6449 126

Keelt ja Kirjandust on võimalik tellida telefonil 6177 717 või aadressil www.tellimine.ee

Ajakiri kuulub Euroopa Teadusfondi humanitaarteaduste loendi ERIH (European Reference Index of the Humanities) kategooriasse NAT, LLBA (CSA Linguistics & Language Behavior Abstracts, ProQuest), MLA International Bibliography (Modern Language Association) ja Ulrich’s Periodicals Directory andmebaasi, CEEOL-i (Central and Eastern European Online Library) ja DIGAR-i (Eesti Rahvusraamatukogu) digitaalarhiivi ning Alalise Rahvusvahelise Lingvistide Komitee valikbiblio- graafiasse „Linguistic Bibliography”. Ajakiri ilmub Eesti riigi ja Eesti Kultuurkapitali toetusel. © Keel ja Kirjandus ® Kujundanud Jüri Kass SA Kultuurileht

imprUUS 6-14.indd 2 30.05.14 15:51