RELIGIOON, ÕIGUS JA POLIITIKA ISLAMIS Islamism Kui Fundamentalistlik Ideoloogia

RELIGIOON, ÕIGUS JA POLIITIKA ISLAMIS Islamism kui fundamentalistlik ideoloogia

Bassam Tibi Tolkinud˜ Kalle Kasemaa

21. sajandil astuvad religioonid maailma näitelavale modernismi kriisi märgi all; kahjuks mitte uue elu saanud ususüsteemidena, vaid eelkõige religioossel alusel seisvate ideoloogiatena, mis sel- lelt aluselt lähtudes esitavad poliitilisi nõudmisi. Seetõttu teki- tavad need uued poliitilised religioonid konﬂikte maailmapoliiti- kas. Esiplaanil on religiooniga põhjendatud nõue jumalavalitsuse järele. Seda nähtust võib täheldada peaaegu kõigi “raamatureli- gioonide” puhul ning seda nimetatakse religioosseks fundamen- talismiks. Lähem uurimine näitab, et moodsa aja kriisita poleks sellist nähtust saanud tekkida, sest religioosne fundamentalism, millest postmodernistid oma kultuurilise relativismi raames aru ei saa, seab vastuseks sellele kriisile tagasipöördumise religiooni juurde. Politiseeritud religioonid väljendavad religioosset uusabsolutismi poliitilisel kujul. Tegemist on maailmavaatega, mis

Religion, Recht und Politik im Islam. Der Islamismus als eine fundamentalistische Ideologie. — Religiöser Fundamentalismus: Analysen und Kritiken . Hrsg. von S. Alkier, H. Deuser, G. Linde. Tübingen: Narr Francke Attempto Verlag, 2005, S. 131–153. Avaldame autori ja kirjastuse nõusolekul.

1403 Religioon, õigus ja poliitika islamis Bassam Tibi ei salli mingit relatiivsust. Diskursiivne dialoog kultuurilise rela- kuulutavad absoluutset tõde. Seega on seletuse lähtepunktiks as- tivismi ja religioosse uusabsolutismi vahel on kujuteldamatu, kui jaolu, et religioosne fundamentalism toetub pühadele tekstidele. mitte lausa välistatud. Ometi ei või religioosse fundamentalismi tekstiusku ajada segi või Arutelu asjalikkuse huvides on tarvis sisuliselt tegelda selle samastada religioosse ortodoksia skripturalismiga. Religioosne nähtusega ning näidata ja selgitada, millest on tingitud sakraal- ortodoksia ja religioosne fundamentalism usuvad küll ühtemoodi suse tagasitulek politiseeritud religiooni kujul (Pﬂeiderer, Stege- pühadesse kirjadesse, kuid nad erinevad üksteisest otsustavalt. Re- mann 2004; vrd minu peatükk seal: lk 223–253). Pole vaja eriti ligioosne fundamentalism on kujutlus poliitilisest korrast, orto- pingutada taipamaks, et tegemist pole religioosse renessansiga. doksia aga religioosne dogmatism, mis võib muutuda poliitiliseks Politiseeritud religioonid esindavad religioosset fundamentalismi, ideeks, kuid ei tarvitse. Fundamentalism on modernismi sünnitis, mis paneb ühte patta religiooni, õiguse ja poliitika. See on kõiki religioosne ortodoksia aga on valdavalt traditsionalism. Funda- religioone hõlmav globaalne nähtus, mis 20. sajandi viimasest mentalismil on järgmised kesksed tunnused: kolmandikust saadik on kõikjal ilmsiks saanud; kuid ühenduses 1. seda iseloomustab moodsalt — ja väga valikuliselt — nähtud Lääne-vastase hoiakuga, mida sealjuures väljendatakse, on isla- tuginemine ilmutuslikule religiooniürikule; mil eriline koht. Selle põhjuseks on islami universalism, mis politiseeritult toob kaasa kujutluse islami maailmakorrast. Osa 2. seda kujundab religiooni politiseerumine, mille tõttu eksperte räägib koguni külmast sõjast religiooni ja ilmalikkuse 3. selle olemuseks on usk Divine Order’isse kui jumalavalitsusse; vahel (Juergensmeyer 1994). Esimesel kohal seisab seejuures is- 4. õigus muutub alati Jumala seaduseks (ˇsari’a muslimitel, ha- lami väljakutse, nii nagu see avaldus terroriaktides 11.9.2001 New lakha juutidel) ning on sel kombel fundamentalismi koostis- Yorgis ja 11.3.2004 Madridis. osaks; 5. fundamentalism on religioosseks vastuseks ilmalikule kultuurilisele modernismile; I. SISSEJUHATUS: RELIGIOOSNE FUNDAMENTALISM — 6. fundamentalism pole traditsionalism, vaid on “traditsiooni MÕISTE JA SISU ISLAMI KONTEKSTIS leiutamine”, ning lõpuks 7. on see modernism, kuid poolik modernism, sest see jaotab Rääkides politiseeritud religioonist kui religioosse fundamenta- modernismi väärtusteks ja vahenditeks — esimestest ütleb see lismi ilmingust, tuleb täpsema vaatluse alla võtta väide, et is- lahti, teised võtab omaks. lam iseenesest on poliitiline religioon. Seejuures on kasulik vaadata American Academy of Arts and Sciences poolt 1989–1993 Kogemus näitab, et fundamentalismi puudulik diskursiivsus tõs- läbiviidud suure interdistsiplinaarse ja interreligioosse Fundamen- tatab küsimuse “Kuidas diskuteerida fundamentalistidega, kaota- talism Project’i tulemusi, mida teostasid teoloogid Martin Marty mata seejuures mõistust”, nagu H. Schleichert oma raamatu peal- ja Scott Appleby. Selle tulemusel valminud viieköiteline teos, kirjaks pani (Schleichert 1997). Vale oleks aga arvata, nagu olek- mis Saksamaal kahjuks vähe tähelepanu on äratanud,1 sisaldab sid fundamentalistid irratsionaalsed. Muidugi võib neile omis- religioosse fundamentalismi seletust. Keskne on viitamine re- tada “mõistuse varjutust” Max Horkheimeri mõttes (Horkheimer ligiooni “vundamentidele”, mille puhul on tegemist tekstidega, 1947), ent siiski on neile omane ühele sihile suunatud ratsionaal- millest usutakse, et need on Jumala poolt ilmutatud ning seepärast sus. Nende maailmavaade ühendab instrumentaalse traditsiona- lismi keskaegse teoloogia politiseerimisega, milles pühi tekste 1Ilmunud Chicago University Press’i väljaandel 1991–1995, iseära- käsitletakse selektiivselt ja skripturalistlikult. nis kd 1: Fundamentalisms Observed, Chicago, 1991, ning kd 2: Fun- Just seoses islamiga ajendab hüpotees, et religioosne funda- damentalisms and Society, Chicago, 1993. mentalism on moodsa aja nähtus ning kujutab endast religiooni po-

1404 1405 Religioon, õigus ja poliitika islamis Bassam Tibi litiseerimist, analüüsima laialt levinud arusaama, nagu oleks islam Eespool mainiti, et poliitilistel religioonidel on omad korraku- oma loomult poliitiline religioon. Ma vaidlen vastu nii salaﬁsti- jutlused, mis on ühitamatud religioosse pluralismiga, kuna need dele∗ kui islamistidele: islam pole poliitiline religioon. Seda kinni- on totalitaarsed. Mis puudutab islamit, siis siin on kaks teine- tab islami ja islamismi erinevuste analüüs. Selle põhjendamiseks teist välistavat arusaama: al-islam al-sijasi (poliitiline islam) vas- tuleb uurida religiooni selle vahekorras poliitikaga; seepärast tandina euroislamile, mille järgi on võimalik laicit´e∗ ning avatud küsin ma, kas islam on paljalt religioosne uskumus või on ta ole- ühiskonna demokraatlik pluralism. Milline neist võimalustest is- muslikult poliitiline religioon. See probleem ei puuduta mitte lami migrantide poolt Euroopas omaks võetakse ning rakendust ainult islamitsivilisatsiooni asendit radikaalselt muutuvas ja polii- leiab, on asi, mis otsustavalt puudutab Euroopa tulevikku ja iden- tiliselt ebastabiilses maailmas, mis seisab küsimuse ees, kas tema titeeti. Siin tekib küsimus usuvabaduse piiridest: nõuda vabadust tulevikku määrab kujutlus demokraatlikust rahust tsivilisatsioo- ja sallivust islamile kui usule ei tähenda selle aktsepteerimist po- nide vahel või islamistide poolt 21. sajandi lõpu jaoks taotletava liitilise religioonina. Olen oma uurimustes jõudnud järeldusele, pax islamica ülemvõim. et islamism on uus totalitarism ning seepärast ei saa selle kohta Islami sisserände tõttu puudutab see probleem iseäranis Euroo- käia usuvabaduse reegel (Tibi 2004). pat. Ameerika islamiekspert John Kelsay kõneleb selles seoses “sektantliku enklaavi” tekkimisest “Lääne kultuuris, mis asub Läänes, aga pole selle osa” (Kelsay 1993: 118). Ka Bernard II. ISLAM JA SAKRAALSUSE TAGASITULEK Lewis∗∗ teatab, et “Euroopa on 21. sajandi lõpuks islamlik” (Die Welt 28.7.2004, lk 6). Küsimus, kui fundamentalistlik islam on, Küsimust, kas islam on poliitiline religioon, mis oleks seotud s.t kas see poliitilise religioonina määrab islami diasporaa orien- poliitilise korraga, on uurinud Al-Azhari∗∗ õpetlane Ali Abdel- tiirid, kätkeb jaatava vastuse korral Euroopa jaoks alarmeerivat Raziq, kes leidis, et keskaegne islam tegi vahet ˇsari’a/õiguse ja ohupotentsiaali, sest islami migrandid, kelle arv pidevalt kasvab, sijasa/riigivalitsemise vahel. Raziqi töö ilmus 1925, pärast islami kujutavad islami poliitilise mõistmise korral endast getot, mille kalifaadi lõppu 1924. a ning pärast esimese ilmaliku riigi, Türgi elanikud, kui nad kord ülekaalu saavutavad, püüavad Euroopas tekkimist islami maailmas. Kuid mõni aasta hiljem sõnastati is- oma korda maksma panna. Kui aga islam on vaid religioosne lamistlik õpetus, mis kuulutab, et islam on “din wa-daula/usu ja usk, siis on islami migrantidel võimalik saada võrdväärtuslikeks riigi ühtsus”, ning seda loetakse poliitilise islami sünniks. Selle eurooplasteks, kes ühendavad oma teistsuguse usu Euroopa koda- aluseks on “Muslimivennaskonna” liikumise rajamine Kairos kondsusega; see on kujutlus euroislamist vastandatuna fundamen- 1928, mis oli esimeseks fundamentalistlikuks liikumiseks islamis. talismile. Teisisõnu: siin pole tegemist akadeemilise probleemiga, Väär on seda iseloomustada paljalt “konservatiivsena”. Enamik vaid Euroopa jaoks elutähtsa küsimusega. Ajaloolane Bernard tänapäevaseid islamistlikke organisatsioone on selle vennaskonna Lewis ning mina ennustame Euroopale vägivalda ja katastroofe, harud, ning see on nüüd ka Saksamaal esindatud. Saksamaal kui islami euroopastumine peaks karile jooksma. on sellel liikumisel haru, mis tegutseb nimetuse all “Islamische Gemeinschaft Deutschlands” ning mida põhiseaduse kaitse peab ∗ põhiseadusevaenulikuks. Vennaskonna rajajaks 1928 oli Hasan Religioosne ortodoksia islamis. Mõiste tuleneb araabia sõnast saal-Banna, kuid selle vaimseks isaks on Sayyid Qutb. Tema laien- laf, mitm. asl¯af ‘esivanemad; eelkäijad’. Tlk. ∗∗Bernard Lewis — Lähis-Ida uuringute professor Princetoni ülikoo- ∗ lis, kelle teoseid on tõlgitud mitmekümnesse keelde; suurt tähelepanu Arusaam sekulaarsest riigikorraldusest, usu- ja riiklike küsimuste on äratanud tema What Went Wrong?, Oxford University Press 2002, lahushoidmine (pr k). Toim. milles ta eelkõige Türgi näite najal analüüsib “Hommikumaa allakäigu” ∗∗Al-Azhar — aastal 970 asutatud ülikool Kairos, millel religioosse põhjusi. Tlk. õppeasutusena on juhtiv koht islami maailmas. Tlk.

1406 1407 Religioon, õigus ja poliitika islamis Bassam Tibi das islamistliku korra nõude kogu maailmale ning pani sellega 3. Dˇzihadism on islamismi terroristlik kuju. Oma rünnakutega aluse rahvusvahelisele islamismile, millele toetub Al-Qaida. New Yorgis 11.9.2001 ja Madridis 11.3.2004 on dˇzihadism Ehkki muslimivennaskond on olemas aastast 1928, on po- saanud üldtuntuks. Ohtlikum kui terroriaktid on islamismi liitiline islam kui religioosse fundamentalismi väljendus muu- mõju koraanikoolides ja vaimulikes õppeasutustes, kus seda tunud mobiliseerivaks ideoloogiaks alles pärast araabia maade maailmavaadet levitatakse järgnevale sugupõlvele ning kus re- lüüasaamist kuuepäevases sõjas Iisraeli vastu aastal 1967.2 Minu ligiooni politiseerumine juurdub kasvatuse teel. hüpotees on, et islam polnud algusest peale poliitiline reli- Et paremini mõista sakraalsuse tagasitulekut 21. sajandil, viitan gioon. Vana islami korra mudel kalifaadi näol ning uus “nizam oma ingliskeelsele uurimusele The Challenge of Fundamentalism islami/islami süsteem” on üksnes ajalooliselt tingitud sotsio- (Tibi 1998, uusväljaanne 2002). Selles esitatud seisukohti on poliitilised nähtused ja tõlgendused. Selle selgituse järel asun võimalik ühte lausesse kokku võtta: islami religioosne fundamen- ma lähemalt esitama oma lähtekohta ning sellele toetuvaid arva- talism, mis 20. sajandi lõpust esineb islamismina, on maailma- musi. Eristades islamit ja islamismi, oletan ma järgnevalt, et islami vaade, mis tekib käesoleva kriisiolukorra raames ning taaselustab politiseerumine sotsiaalsete ja majanduslike tingimuste tõttu ning religiooni poliitilist mõistmist uuel kujul. Väär oleks aga selline maailmavaatelisel pinnal jätkub endiselt uue sajandi lähimatel aas- poliitiline religioon taandada majanduslike tegurite, nagu nt vae- takümnetel. Oma analüüsis lähtun ma järgmisest kolmest oletu- suse struktuurilisele raamistusele kui “põhjusele”. Rõhutades re- sest: ligioosse fundamentalismi ajast tingitud loomust, vaidlen vastu 1. Islami politiseerumine on tingitud struktuurilistest ja norma- sellele, et islam on sünnist saadik olnud poliitiline religioon. Ma tiivsetest põhjustest. Islami fundamentalism on “vastus ka- olen tänu võlgu Ernst Blochi religioonikäsitlusele tema Münzeri- hetisele kriisile”, milleks on niihästi islami maailmas kasvav biograafias. Bloch selgitab religiooni ja majanduse vahekorda vaesus kui ka maailmavaateline kriis (crisis of meaning), mis Thomas Münzeri tegevuse taustal: käib käsikäes läbikukkunud läänestumisega. Struktuurilist ja majanduslik hüvitatus on küll kõige kainem ja püsivam, kuid mitte normatiivset kriisi tinginud tegurite juures pole möödunud aas- ainus ja mitte ka püsivalt tugevaim, ka mitte kõige iseloomulikum takümnel midagi muutunud. Sellest järgneb, et islamism on motiiv inimese hinges, eriti mitte religioosselt ärevatel aegadel. [---] endiselt olemas, sest selle normatiivne ja struktuuriline kon- Seega pole puhtmajanduslik vaateviis küllaldane. (Bloch 1967: 55.) tekst eksisteerib muutumatult. Kui marksistlik filosoof Bloch oskas näha asja diferentseeritult, 2. Vaatamata oma struktuurilisele kontekstile on islamism es- siis praegu lokkab Saksamaal majandusliku reduktsionismi vul- majoones usulis-poliitiline maailmavaade, mis pole mainitud gaarmarksistlik vaateviis, mis näeb religioonis pelka pealisehi- kriisi “kajastus”. See teine oletus pole vastuolus esimesega, tust. Sellist mõtteviisi kohtab isegi konservatiivsete publitsistide vaid täiendab seda. Ma tean, et islamism paikneb sotsiaal- juures, kes jagavad vasakpoolsetega arusaamist kõigi eluvaldkon- ses ja majanduslikus kontekstis ega seisa õhutühjas ruumis; dade taandumisest majanduslikele teguritele. Ma viitan Blochi ta toetub religioossele maailmavaatele, mis Invention of Tra- Münzeri-käsitlusele vastuseks neile reduktsionistidele, kes ala- dition’i (Eric Hobsbawm) käigus taaselustub, andes seejuures hindavad religiooni toimejõudu. Kes jälgib poliitilist arengut islami maailmasuhtumisele uue tähenduse. See õilmitseb sa- Iraagis pärast 2003. a sõda ning tõrgub immanentselt mõistmast lafistliku ja islamistliku kasvatuse imbumisega koraanikooli- islami maailmavaadet,3 see ei suuda tänapäevasest islami maa- desse ja vaimulikesse õppeasutustesse. ilmast aru saada. Ka tänapäeval, “kultuurilise pöörde” ajastul mängib religioosne maailmavaade mõne riigi poliitika, majan-

21967. a sõja tagajärgedest ja islamist selles seoses vt Ajami 1981. 3Islami maailmavaate kohta vrd Tibi 2001a: 53–68.

1408 1409 Religioon, õigus ja poliitika islamis Bassam Tibi duse ja sõjalise jõuga võrreldavalt keskset osa. Maxime Rodin- saa islamismi ning selle jumalavalitsuse-õpetuse juures olla rahu son (surn. 2004) oli marksist nagu Bloch, aga tema nimetab reli- religioonide vahel. Religioosne fundamentalism on vastuolus iga- giooni kui “idéologie mobilisatrice” otsustavaks ühiskondlikuks suguse pluralismiga, mis on vältimatu tingimus sellise rahu jaoks. jõuks. Blochi mõttes on religioon maailmavaate üheks keskseks Religiooni muutmine spirituaalsest usust religioosselt tingitud allikaks. Selles tähenduses on islamism kui uus nähtus 20. sajandi korraideeks teostub religiooni poliitikasse tungimise raames se- islamis religioosse põhjaga maailmavaade, mis tugineb islami ja kulariseerumise lõppedes, mille lõppemine aga on vahepeal kaht- poliitika seosele, kuid mida ei saa taandada majanduslikele struk- luse alla seatud. Seega oleks see desekulariseerumise tulemus. tuuridele. Tänapäeval toimib islamism kui “idéologie mobilisat- Moodsas Euroopas usuti olevat sekulariseerumisega saadud jagu rice”. konfliktipotentsiaalist, mis kätkes religiooni ja poliitika problee- Saksamaal valitseb isegi rahva “tarkade peade” hulgas segadus mistikus. Privaatse ja avaliku lahutatus kui euroopaliku arengu po- sakraalsuse seletamises. Kuulus Frankfurdi filosoof Habermas, sitiivne tulemus on reformatsioonist, Vestfaali rahust ja Prantsuse kes pidanuks mõisteid valdama, seletas religiooni tagasitulekut revolutsioonist saadik ühiskondlik reaalsus. Kuid islami migrat- kui religioosset renessanssi oletatava “postsekulaarse ühiskonna” sioon on selle kahtluse alla seadnud, nagu seda näitab tüli pearäti raames, millega mingil juhul ei saa nõustuda. Lause “postse- kui ˇsari’a-ettekirjutuse ümber.∗ Tegemist pole mingil juhul pelga kulaarsest ühiskonnast” sõnastas Habermas oma kõnes oktoob- riietustava sallimisega, vaid alternatiiviga: kas ˇsari’a või laicité. ris 2001 Saksa Raamatukaubanduse Rahupreemia üleandmisel Religiooni spirituaalse külje teeb tühjaks sakraalsuse poliitiline Frankfurdis Pauluse kirikus. Ma näen Habermasi sõnades puudu- tagasitulek, mis ei tunnista avalikkuses ühiskondliku sfääri lahu- likku informeeritust islamismist ja dˇzihadismist. Mõlema olemas- tatust privaatsest. Islamistid ei tunne seda, mida Hannah Arendt olu islami religiooni politiseerumise üldlevinud ja esileküündivate nimetab “privaatse ja avaliku valdkonna lahusolekuks” (Arendt vormidena kummutab Habermasi argumendid. Religioosse renes- 1960: 69): usuvabaduse nimel toovad nad oma sümbolid avalik- sansi asemel on tegemist uue totaliseerimisega, mis on ohuks ava- kusesse, et esitada väljakutse laicité’le kui Prantsuse revolutsiooni tud ühiskonnale ja maailmarahule. Sellisel kujul toimub sakraalse saavutusele. Tegemist on islamistliku väljakutsega, ning kohatu tagasitulek islami tsivilisatsioonis meie päevil. on sel puhul rääkida islamist kui vaenlasest. Minu arusaamise järgi on islam usk ja eetika. Selles pole midagi uut. Uus on islami mõistmine jumalavalitsuse religioo- III. RELIGIOONI KUI USU JA EETIKA JUUREST nina. Nagu juba näidatud, tuleb see islami politiseerumisest, mille ISLAMISMINI KUI USULIS-FUNDAMENTALISTLIKULT tõttu saab sellest religioosne fundamentalism. Jätkuvalt on isla- LEGITIMEERITUD POLIITILISE mis probleemiks see, et teisi monoteisme respekteeritakse, ilma MAAILMAVAATENI JUMALAVALITSUSEST et tuntaks kultuurilis-religioosset pluralismi. Kas islamit saab reformida? Koraanis on kirjas: “Religioon Jumala juures on is- Vaimsus on omane kõigile religioonidele, ehkki neil on ka sot- lam” (Koraan 3, 19). Sel põhjusel tunnevad muslimid end mo- siaalne funktsioon. See käib ka islami kohta, mis aga erinevalt raalselt üle olevat kõigist teistest uskkondadest. Sallivus juutide kristlusest oma dogmaatilise aluse tõttu kaldub ühiskondlike hu- ja kristlaste vastu on islamis üksnes “kaitsealuste”, s.t teist sorti vide teenistuses olles enam ilmalikustumise poole. Sellegipoolest usklike talumine; mittemonoteistlikele religioonidele see ei laiene. ei muutu religioosne usk ilmalikuks ideoloogiaks; selliseks saab Ilma ulatusliku kultuurireformita ei saa muslimid oma üleoleku- see alles pärast religiooni politiseerumist, nii nagu tänapäeva isla- tunnet kaotada. Ka Euroopas on olemas mõjukaid ja aktiivseid mis. Sel juhul tekib religioosselt tingitud maailmavaade poliitilise religiooni taustal, ning religioonist saab uusabsolutism, mis kut- ∗Islami religiooniseaduse järgi ei tohi naisterahvad ilmuda avalikku- sub esile tsivilisatsioonikonflikte ja takistab dialoogi. Seepärast ei sesse katmata peaga. Tlk.

1410 1411 Religioon, õigus ja poliitika islamis Bassam Tibi muslimeid, kes kuulutavad sellist “absoluutset usku”, selle asemel rekonstrueerinud selle ajaloo märksõnade ristisõda ja dˇzihaad et püüda reformide poole oma religioonis, mis võimaldaksid mus- abil (Tibi 2002). Mõlemad tsivilisatsioonid on pidanud ükstei- limite integreerumist. Oma põikpäisuse tõttu satuvad nad konf- sega palju sõdu, kuid on kultuuriliste laenude näol üksteist ka ri- likti pluralismi ning Euroopa ilmaliku identiteediga. Dˇzihaadi kastanud. Kõigil tsivilisatsioonidel on olemas kujutlused endast ja õpetuse poolehoidjad — mida valelikult esitatakse religioosse oma vaenlastest, mida säilitatakse tsivilisatsioonide kollektiivses jõupingutusena — kasutavad ära multikultuurilise sallivuse nõuet, mälus. Islamismi poolt taaselustatud “traditsioonid” ei kajasta aga selleks et nt ühes Saudi-Araabia poolt finantseeritavas Bonni koo- muistseid olusid, vaid on minevikku projitseeritud tänapäevased lis usuvabaduse hõlma all teha õpilastele propagandat pluralismi kujutlused, seega uus vein vanades lähkrites. See seletab, miks vastu ning politiseeritud religiooni poolt. Euroopalikus demo- kõneldes islami dˇzihaadist ja kristlikust ristiretkest tänapäeval, kraatias jäetakse tähele panemata, et pluralism ja totaalne jumala- on tegemist retoorikaga, mis ei vasta tegelikkusele, kuid avaldab valitsus on ühendamatud. Tuleb jõuda arusaamisele, et rahumeel- ometi sellele mõju; kummalgi tsivilisatsioonil on imago endast seks kooseluks islamiga on vaja mõista religiooni usu ja eetika ja teisest, ning need on paigutatud vast loodud traditsioonidesse. tähenduses. See saab sündida ainult religioossete ja kultuuriliste Siinjuures on tegemist tsivilisatsioonidega, mida defineeritakse re- reformide abil, millest kahjuks pole märkigi. Islamism on takis- ligiooni kaudu. Erinevalt islamist muundus kristlik Õhtumaa, mis tuseks teel islami sellise kohandumise poole kultuurilise moder- taandub Karl Suurele, renessansi käigus uueks tsivilisatsiooniks, nismiga. Paljud eurooplased sulgevad silmad tõsiasja ees, et ku- mida tänapäeval nimetatakse sekulaarseks Lääneks. Islam kui tsi- jutlus poliitilis-religioossest jumalavalitsusest on vastuolus avatud vilisatsioon pole sellist arengut läbi teinud. Seepärast omandab ühiskonnaga. Avatud ühiskonna vaenlasteks pole muslimid, vaid maailmavaateline tsivilisatsioonikonflikt ilmaliku ja religioosse islamistid. Totalitaarse islamismi paljastamine pole islami kuju- maailmapildi kokkupõrke iseloomu otsekui mingi uus külm sõda tamine vaenlasena. Antiislamism on islamistide endi konstrukt, (vt Juergensmeyer 1994). Seega on meil tegemist palju enama selleks et luua väär analoogia antisemitismiga, mis aitaks tõrjuda kui traditsiooni leiutamisega. Religioosse fundamentalismi aja- eemale kriitikat nende tegevuselt. See analoogia kui propaganda- lookäsitlus tarvitab vägivalda, leiutades traditsiooni, ning õigustab vahend tuleb otsesõnu hukka mõista. terrorit kui religiooni tagasitoomise vahendit. Islami politiseerumise tulemuseks on “jumalavalitsuse” kont- 11.9.2001 ja 11.3.2004 terrorirünnakutest saadik tuttav dˇzihaad septsiooni kujunemine. See pole midagi muud kui “traditsiooni jumalavalitsuse sisseseadmiseks kuulub traditsiooni leiutamise leiutamine”, kui kasutada Hobsbawmi sõnu. Islami ja Lääne va- konteksti, mille tulemusel tekib islamismi poliitilis-religioosne helise ajaloolise konflikti tajumisel islami poolt, mille tulemuseks maailmavaade. See on sotsiokultuuriline nähtus, mida ei saa on “Hommikumaa allakäik” (Lewis 2002), toimib religioosne fun- taandada üksnes majanduslikele probleemidele. Sellegipoolest damentalism traditsiooni hoidjana. Islamism kui poliitiline reli- ei taha ma jätta osutamata ÜRO raportile (aastast 2002) Araa- gioon püüab tänapäevast islamit jumalavalitsuse kontseptsiooni bia maailma pärsitud majanduslikust arengust.5 Poliitiline islam juurutamise abil re-traditsionaliseerida, kuid tegemist pole ehtsa süüdistab sellise olukorra tekkimises Läänt. Selles protsessis aval- traditsiooni taaselustamisega. Hobsbawmi sõnadega Invention of davad vastastikust toimet ühiskondlikud ja kultuurilised tegurid, Tradition saame kirjeldada ajaloo ning selle traditsioonide koht- mis kätkevad tsivilisatsioonide geopoliitilises raamis. Seejuures lemist poliitilise islami poolt. Et sellest paremini aru saada, on toimub religiooni politiseerimine islami universalismi taaselusta- tarvilik tagasivaade islami ajaloole,4 mida tänapäeval islami kol- tud “traditsioonina”, sellal kui religioon minetab oma määratluse lektiivses mälus fiktiivse traditsioonina taaselustatakse. Ma olen 5United Nations Development Programme: Arab Human Develop- 4Tibi 2001b. Kesksel kohal on praeguse ajani kolmeköiteline teos: ment. Report 2002. Creating Opportunities for Future Generations. Hodgson 1974. New York, 2002. Aruanne on 168-leheküljeline.

1412 1413 Religioon, õigus ja poliitika islamis Bassam Tibi usu ja eetikana ning muutub religioossel alusel olevaks poliitili- mainitud, on ses suhtes iseloomulik Bin Ladeni katse islamis- seks ideoloogiaks. tide sõjalise bloki Al-Qaida abil rajada islamistlik internatsionaal, Taaselustatud traditsioonide hulka kuulub maailma klassika- ehkki tsivilisatsioonide konﬂikti abil umma-kollektiivi loomine on line jaotus islami poolt islami tsivilisatsiooniks ja ülejäänud maa- määratud läbikukkumisele. Niipalju traditsiooni leiutamisest. Is- ilmaks. Sajandeid on püsinud selline muutumatult tradeeritud lamismi internatsionaalne vaim meie kaasajal taandub poliitilise jaotus islami ja mitte-islami territooriumiks, “dar al-islam/islami religiooni toimele. Tsivilisatsioonikonﬂikti Läänega puhutakse koda” ja “dar al-harb/sõja koda” ehk kasutades tänapäeval levi- seejuures vägevasti üles. Läänes vaenlase nägemine ühendab mus- numat nimetust, “dar al-kuffar/uskmatuse koda”. Islami õpet- limeid hoolimata nende tsivilisatsiooni tegelikust tükeldatusest. laste arvamuse järgi on rahuaegadel olemas veel kolmas valdkond Selles mõttes on Ameerika-vastasus tõhus instrument islami maa- “dar al-ahd/kokkuleppe koda” kui ajutiselt kehtiva rahu valdkond. ilmas. Ameerika ja Iisraeli vihkamiseta poleks mõeldav umma po- Sellele vastavalt võib dˇzihaad lakata seniks, kui muslimid on liiga liitilise ühtsuse konstrueerimine. Muslimite — ja mitmete Lääne nõrgad, et laiendada oma alasid. Püsiv rahu on võimalik üks- orientalistide usk, et kunagi on olnud ühtne umma, mille ühtsus nes islami ülemvõimu all. Islami õigusteadlane Armanazi kir- kadus Lääne ekspansiooni tagajärjel, vastab läänelikult romanti- jeldas 1930. a ilmekalt seda maailmanägemist. Praeguse ajani, lisele ettekujutusele muhameedlikust Idamaast. Tõsiasjad, mida 21. sajandini pole seda religioosset doktriini revideeritud. Arma- Joseph von Ess oma uurimuses varase islami umma kohta 7. sa- nazi raamat tõendab, et maailma sellisest jaotusest pole loobutud jandil kindlaks on teinud, räägivad teistsugust keelt: ka rahvusriikide ajastul. Islami reformaatoritel ja modernistidel Tegutseti ja mõeldi kollektiivina. Seejuures mõisteti seda kollek- pole õnnestunud kohandada seda islami maailmanägemist uue aja tiivi eelkõige sotsiaalse rühmitusena, mille liige oldi; umma-mõiste, muutunud tingimustega. Tänapäeval toetuvad poliitilise islami mida tänapäeval väga rõhutatakse, mängis vaevalt mingit osa [---]. esindajad “traditsiooni leiutamise” kujul uuesti oma mõtte propa- Suguharudel oli oma moˇsee [---]. Ei tahetud palvetada koos sellega, geerimisele jumalavalitsusest kui kogu maailmas kehtivast korrast kellega poldud ühel meelel. (Ess 1991: 4.) ning kui islami maailmarahu alusest. Ehkki ma pean ühtse umma-kujutluse taaselustamist “traditsiooni Sellise dualistliku maailmanägemisega on karjuvas vastuolus leiutamiseks”, tuleb rõhutada, et kultuuriliselt mitmepalgelisel is- 56 riiki, mis kuuluvad Islami Konverentsi Organisatsiooni (OIC, lami tsivilisatsioonil siiski on olemas üsnagi ühtne ja konsistentne koos Palestiinaga on sel liikmeid 57) ning mis rahvusvahelise umma-kujutlus. Ent see on kujutlus solidaarsuskonnast. Alles õiguse seisukohalt on rahvusriigid; tegelikult on nad küll rahvus- politiseerimise kaudu muutub see nõudluseks poliitilise moodus- riigid vaid nime poolest (Tibi 1990). Islami maailma ümberkujun- tise järele jumalavalitsuse kujul kogu maailmas kehtiva korrana, damist rahvusriikideks tuntakse islami avalikkuses kui vandenõu, mis ühendab enda alla kõik muslimid. Just seda peab silmas po- mille “Lääne ristisõdijad” on sepitsenud islami vastu. Kes aga tun- litiseerunud religioon tänapäeva islamis. Dˇzihaadi eesmärgiks on neb Euroopa ja islami ajalugu ning erinevust “kristliku Õhtumaa” legitimeerida Lääne-vastasust kui islami umma ülestõusu Lääne ja “Lääne” vahel, teab, et vandenõust rääkimine on nonsenss. Seda tsivilisatsiooni vastu. kulunud etteheidet uuendab praegusel terrorivastase võitluse ajal islami pool. Muslimite ühendamine ülemaailmseks kogukonnaks (umma) uues islami ülemvõimu all seisvas maailmakorras (pax IV. RELIGIOOSNE FUNDAMENTALISM islamica) on suurte tähtedega kirjutatud islami fundamentalistide KUI ISLAMI UNELM POOLIKUST MODERNSUSEST lipule ning see on nende läänevastase retoorika keskpunktis. Selle TSIVILISATSIOONIKONFLIKTIS püüdluse mõju aga jääb juba sellepärast piiratuks, et fundamentalistid pole sugugi ühel meelel ning kõrvaldavad tihti üksteist; Selle artikli sissejuhatavas osas esitati religioosse fundamenta- Alˇzeeria ja Afganistan on selle kohta heaks näiteks. Nagu juba lismi kesksed tunnused, mille hulgas on esiplaanil kokkupõrge

1414 1415 Religioon, õigus ja poliitika islamis Bassam Tibi lääneliku modernismiga. Mitte-läänelike tsivilisatsioonide põrku- lakäigu” eellugu. Võimetus leinata, selleks et kaotatu uuesti taas- mine lääneliku sekulaarse modernismiga ja selle hegemoniaalse tada, rajas muslimitele tee defensiivkultuurile ning seejärel re- maailmakorraga saab 21. sajandi iseloomulikuks tunnuseks ning ligioossele fundamentalismile. Selmet järele mõelda, usutakse, omandab tsivilisatsioonikonflikti iseloomu. Ilma evolutsionist- et arengut saab ümber pöörata. Muslimid on taibanud, et nende like implikatsioonideta võib siin rääkida ka modernismi ja pre- tsivilisatsioon pole senises maailmaajaloos suutnud täita oma uni- modernismi konfliktist. Põrkumine modernismiga islami tsivili- versaalset nõudmist, ning nad on näinud, et Lääne tsivilisatsioon satsioonis viib islami universalistliku kehtivusnõudluse konflikti on suutnud saavutada selle eesmärgi tänu Euroopa ekspansioo- Läänega, sest sellelgi on universalistlikud nõudlused. Kaks glo- nile ning tänu modernismile. Nad tunnevad ennast petetuna ning baliseerumismudelit põrkavad üksteisega kokku. satuvad konflikti teaduslikult ja tehniliselt üle oleva Läänega. Üks islami uuenemise vaimseid isasid 19. sajandil Dˇzamal ad- On taibatud, et islami tsivilisatsioon pole muutunud globaalseks, Din al-Afghani väitis, et islami olemus kätkeb taghallub’i/üle- kuna tal puudusid selleks instrumendid, s.t moodne teadus ja oleku nõudluses, kuid pidi tunnistama, et uusajal on maailmas tehnika, mis võimaldas Lääne tsivilisatsioonil oma ekspansiooni valitseval kohal Lääs tänu oma modernismile, mitte aga islam. kaudu üle maailma levida. Muslimi ajaloolased kasutavad selle Al-Afghani seletas seda sellega, et Lääne ülemvõim on tekkinud väljendamiseks kaalukausi metafoori, mis enne Lääne ekspan- islami kulul. See mõtteviis vastab mängule, milles üks pool võidab siooni oli kaldunud islami kasuks (inqilab al-mizan/kaalukausi siis, kui teine kaotab. Selline mõtteviis iseloomustab tänapäevast langus). islami mõtlemist, mis välistab pluralismi kui tsivilisatsioonide Järeldus, mille islami fundamentalistid teevad, on see, et nad kooseksisteerimise aluse. Selle mõtteviisi loogika on järgmine: moderniseerivad oma tsivilisatsiooni, võttes üle lääneliku tea- võidab kas ainult islam või ainult Lääs. duse ja tehnika instrumendid, selleks et vaenlast selle enda rel- Lugeja teab juba, et islami fundamentalistid pole traditsio- vaga lüüa. Nad taotlevad seda, omandamata selle juurde kuulu- nalistid; nad saavad aru, et Lääne ülemvõimu aluseks on tea- vat ratsionaalset maailmanägemist. Nad tahavad ülevõetud teh- dus ning moodne tehnoloogia. Seepärast tahavad nad üle võtta nika abil Lääne vastu võidelda, kuid lükkavad defensiivkultuu- tehnika ja teaduse saavutusi, ent mitte selle juurde kuuluvat riliselt tagasi modernismi kultuurilised ideed, taipamata, et Lääs väärtusorientatsiooni. Selline on islami unelm modernismist — poleks ilma kultuurilis-religioossete muutusteta maailmapildis ol- see on poolik modernsus. nud võimeline tänapäevaseks arenguks. Islami fundamentalis- Ajalooliseks taustaks on Osmani impeeriumi vallutused kuni tid on instrumentaalse mõistuspärasuse pooldajad ning kultuuri- läbikukkumiseni Viini piiramisel 1683. Islami nõudlust teha kogu lise modernismi vastased. Modernismi esimese poole võtavad maailmast dar al-islam, s.t globaliseerida islam, sai jälgida 7. kuni nad omaks, teise poole lükkavad järsult tagasi. Selline on is- 17. sajandini, kuid Lääne tehnilise üleoleku tõttu pärast “mili- lami modernismiunelma ajalooline ja vaimne taust. Modernist- taarset revolutsiooni” (Parker 1988) polnud see enam teostatav. like väärtuste ja maailmanägemise tagasilükkamist koos sama- Varem olid Türgi Osmanid legitimeerinud oma vallutusi islami aegse modernismi vahendite omaksvõtuga nimetab üks iraanlane sõjalise dˇzihaaditraditsiooni ülevõtmisega araablastelt. Islami “kultuuriliseks skisofreeniaks” (Shayegan 1997). levik sõja, kaubanduse ja misjonitöö kaudu oli islami ekspan- Selles seoses on oluline teha vahet kultuurilise ja institutsiooni- siooni väljenduseks. Lääs sai tänu oma paremale sõjatehnikale lise modernismi vahel. Institutsioonilise modernismi all mõistan kõigepealt peatada islami dˇzihaadliku leviku Euroopas ning siis ma teadust ja tehnikat ning nendest tulenevaid instrumentaalset selle tagasi suruda, et lõpuks panna oma ülemvõim kehtima laadi saavutusi (nt sõjatehnikat). Need tagavad läänelikule tsi- kogu maailmas, kaasa arvatud islami tsivilisatsiooni alad. See vilisatsioonile eelisasendi ning need võimaldasid ja soodustasid on tänapäevase poliitilise islami tagapõhi kui “Hommikumaa al- Euroopa ekspansiooni, millega tehti lõpp islami tsivilisatsiooni ülimusele. Veel enam: institutsioonilise modernismi jõul toimu-

1416 2 1417 Religioon, õigus ja poliitika islamis Bassam Tibi nud globaliseerumisprotsessid tabasid islami maailma ning tõid tide juures valmiduse puudumist käsitleda islami globaliseeru- selle Lääne mõju alla. Kultuuriline modernism tugineb aga nelja mismudelit ratsionaalselt ja kriitiliselt. Nad omistavad Lääne protsessi saavutustele, mille vallandasid reformatsioon, renes- ülemvõimule deemonlikke jooni, sellal kui nad iseenda möödanik- sanss, valgustusaeg ja Prantsuse revolutsioon ning mis moodusta- ku kujutavad romantilises valguses. Selline hoiak raskendab dia- vad Euroopa tsivilisatsiooni identiteedi. (Vt Tibi 2001c.) loogi algusest peale. Sellest ei saa kasvada tsivilisatsioonide plura- Tõsi on see, et renessansi eelõhtul sai Euroopa laene islamilt, lismi. Kokkupõrkes kultuurilise modernismiga tekib maailmavaa- s.t islami ratsionalismilt (averroism), mitte aga ˇsari’a’lt. Seepärast teline konflikt, mille islami pool ühendab süüdistustega Euroopa on alati oluline märkida, milliselt islamilt on Euroopa õppinud, ja kristlaste vastu. Sellise enese ohvriks pidamise raames võtavad sest islami ratsionalistide õpetuse mõistuse esmasusest mõistavad muslimid ette moraalse rünnaku, mis tabab Euroopa moraalset islamistid hukka. Modernismi all mõistavad nad üksnes vahen- jõuetust ja on seepärast edukas. Islami silm näeb siin lääneliku tra- deid, kuid modernism ilma mõistuse esmasuse tunnistamiseta on ditsiooni allakäiku, mille asabijja — see mõiste pärineb Ibn Khal- poolik modernism ega aita muslimitel kohaneda moodsa maailma- dunilt6 — on nõrgaks muutunud; asabijja on omamoodi elujõud, ga. Islami fundamentalismi modernistlik ilme tugineb illusoor- esprit de corps, mis hõlmab väärtusi ja kultuurilist identiteeti. Sel- sele, poolikule modernismile, mitte aga kultuurilise modernismi lest probleemist on olemas väljapääs, nimelt kultuurilise moder- maailmanägemisele. nismi moraalsus, mis saab toetuda keskaja islami ratsionalismile, Hoolimata näivalt modernsest valmisolekust võtta modernismi selleks et vältida tsivilisatsioonide hukatuslikku kokkupõrget. Siit poolitamisel üle selle instrumendid säilib islamismis arhailise teo- on näha, kui kaugel on minu kui liberaalse muslimi seisukoht Hun- loogia vaim, mis on vastu igasugusele religioossele-kultuurilisele tingtoni omast. Me kõneleme küll ühest ja samast probleemist, s.t pluralismile. Seepärast on lootusetud kõik katsed astuda dialoogi, reaalselt olemasolevast tsivilisatsioonikonfliktist, kuid lahenduste selleks et rahumeelselt kõrvaldada olemasolevat tsivilisatsiooni- otsimisel jõuame erinevatele lõppjäreldustele. Kui Huntington ta- konflikti. Argument, et dˇzihaad teenis vabastamist, ristisõjad aga hab kaitsta Läänt islami eest, tahaksin mina demokraatliku rahu agressiooni, pole mitte üksnes vale, vaid väljendab ka manihheist- raames rajada sildu kahe tsivilisatsiooni vahele. See on põhjuseks, likku maailmanägemist. Dˇzihaadi püha sõda ei erine ristiretkest, miks ma andsin oma panuse Roman Herzogi raamatusse Pre- kuigi nende legitimeerimisel erinevad islami ja ristiusu traditsioo- venting the Clash of Civilizations (Tibi 1999). Ometi keeldun nid. Ratsionaalne diskussioon nendel teemadel on kättesaamatu, ma otsustavalt osalemast laialt levinud poleemikast Huntingtoni nende inimestega ei saa “diskuteerida, kaotamata mõistust” (vt vastu. Euroopas on — vaatamata 11.9.2001 ja 11.3.2004 terro- Schleichert 1997). rirünnakutele — moeks Huntingtoni kuradina kujutamise varjus keelata tsivilisatsioonikonflikti igasugune konstruktiivne analüüs. Kokkuvõtteks võib öelda, et islami fundamentalistid poolda- Selles poleemikas puudub nii asjalikkus kui ka islami ja islamismi vad tehnilis-teaduslikku laenamist “pooliku modernismi” raames; eristamine. Olemasoleva tsivilisatsioonide kokkupõrke puhul pole nad saavad aru, et modernismil on kaks mõõdet, väärtuste ja va- tegemist ei postsekulaarse arenguga ega religiooni renessansiga, hendite oma, kuid nad loobuvad edasisest vahetegemisest, nimelt vaid religioossete maailmanägemiste politiseerimisega konflikti- Euroopa ekspansiooni ülemvõimu-aspekti ning kultuurilise mo- potentsiaalide allikana. Universalistlikud monoteismid, nagu is- dernismi väärtuste vahel. Läänelikud väärtused hõlmavad demo- lam ja kristlus, mis teevad misjonitööd usus inimkonna hüvanguks, kraatiat ja inimõigusi ning nendel pole olemuslikult midagi ühist lõpetavad vallutamisihas. Islamis ühendatakse misjonitöö da’wa Lääne ülemvalitsusega. Need saavutused oleks võimalik üle võtta, dˇzihaaditraditsiooniga. See ei ole selline modernism, mis aitaks sest need pole vastuolus islami tsivilisatsiooniga. tsivilisatsioonide vahel sildu ehitada. Paralleelselt iraanlase Shayegani poolt “kultuuriliseks skisofreeniaks” nimetatud hoiakuga kohtame islami fundamentalis- 6Asabijja kohta Ibn Khaldunil vrd Tibi 1996: 6. ptk.

1418 1419 Religioon, õigus ja poliitika islamis Bassam Tibi

V. LÕPPJÄRELDUSED JA KOKKUVÕTE tisõdade ja dˇzihaadi teemakompleksi uuesti päevakorrale tulek käis kaasas poliitilise arenguga 11. septembrist 2001 kuni Iraagi Euroopas, iseäranis Saksamaal, on diskussioon islami/fundamen- sõjani 2003, ning see kätkeb endas ohtu religiooni rakendamiseks talismi üle nii tugevasti koormatud emotsionaalse poleemikaga, et poliitilistel eesmärkidel. Kui rääkida Saksamaast, siis peab tek- igaüht, kes kritiseerib poliitilist islamit, süüdistatakse islamivas- kima alternatiivne mõtlemine debattides religiooni üle, selleks et tase vaenu õhutamises. Paljud eurooplased peavad veel õppima võida mõista tegelikke probleeme. Väga õigesti on filosoof Jürgen tegema vahet islami kui usu ja islamismi kui politiseeritud reli- Habermas täheldanud modernismi kriisi ning sakraalsuse tagasitu- giooni vahel. Dialoog islamiga on täiesti ühendatav kriitilise dis- lekut. Ent tema tees postsekulaarsest arengust on väär ja kahjulik, tantsiga fundamentalismi suhtes. Teiste tsivilisatsioonide roman- sest tema ja ta meelsusekaaslased intellektuaalid ei mõista funda- tiline nägemine multikulturaalsuse kirgastatud valguses, käsikäes mentalismi. Habermas ja paljud eurooplased näivad mitte tahtvat sakslaste juures levinud enesevihkamise ja eneseallasurumisega mõista religiooni politiseerumise nähtust, mis toob kaasa hulgali- pole mingi panus dialoogi tekkeks. Pluralism eeldab kindlaid ja selt tsivilisatsioonikonflikte. Selles artiklis olen ma näidanud, et kainelt fikseeritud aluseid, mis võimaldaksid tõkestada “külma poliitilised religioonid kuulutavad uut totalitarismi, mis maailma- sõja” islami politiseeritud religioossuse ning Lääne ilmalikkuse poliitiliselt mitte ainult ei õhuta tsivilisatsioonide kokkupõrget, vahel. Selle ülesande täitmist takistavad iseäranis Euroopas pal- vaid on ühtlasi — islami immigratsiooni tõttu Euroopasse — jud kultuurprotestantlikud meelsuse-eetikad, mis tsivilisatsiooni- ohuks avatud ühiskonnale. devahelisi konfliktipotentsiaale eitavad ja mis mitte ainult et heida- Religiooni politiseerumine kuulutab demokraatiale vastupidist vad ette konfliktide konstrueerimist, vaid koguni keelavad nendest korda, nimelt jumalavalitsust. Käesoleva kirjutise tulemuste hulka rääkida. Selliste teemade tabuks kuulutamine iseloomustab Ar- kuulub tõdemus, et algselt polnud islam ei fundamentalism ega nulf Baringi sõnul Saksamaa “suikunud avalikku arvamust” (Ba- poliitiline religioon. Tänapäeval aga mõistetakse seda tihti po- ring 1997: 4. ptk, eriti 289jj). Tabuks kuulutamine soodustab liitiliselt kui hegemoniaalset ideoloogiat, mis religioonina kätkeb pimedust poliitilise islami uusabsolutismi suhtes. endas “absoluutsust”. Kultuuriline relativism salgab ennasthävitaval kombel Euroo- Religioonina pretendeerib islam küll “absoluutsusele”, kuid pa identiteeti. Väärtuste relativismi rakendatakse ainult Lääne algselt ei ole ta poliitiline, kordan ma lõpetuseks. Alles selle poli- puhul, sellal kui teise poole absolutisminõudluse suhtes silm kinni tiseerimise kaudu tekib uusabsolutism seotuna politiseeritud vor- pigistatakse, nii nagu Gellner õigesti on täheldanud (Gellner 1992: mis universalismiga, mis nõuab islamile maailmavalitsust. Sel- 84jj). Iseäranis pahandav on asjaolu, et kultuurirelativistid ei saa line on tänapäevase islami fundamentalismi sisu. See on esialgu aru, et uusabsolutistide pool esindab poliitilist religiooni, mis mitte küll retoorika; aga kui usuline visioon dar al-islam’i laienemi- ainult ei pea kultuurirelativistlikku hoiakut Lääne tsivilisatsiooni sest tervele maakerale — nagu tänapäeva islamism seda eel- nõrkuseks, vaid ka põlgab selle esindajaid, kultuurilisi relativiste. dab — mobiliseerivaks jõuks muutub ning dˇzihaadliku internatsio- Kokkuvõtteks võiks senisest arutlusest teha lõppjärelduse, et nalismi läbi militaarse mõõtme omandab, saab sellest retoorikast islamisse tuleks suhtuda sallivalt, islamismi kui religioossesse fun- oht maailmarahule. Habermasi seletustega “postsekulaarsetest damentalismi aga demokraatlikult kaitsepositsioonilt. Dˇzihaadi arengutest” ja selliste lahendustega nagu Hans Küngi “maailma- ja ristisõdu tuleks uuesti analüüsida ning tsivilisatsioonideva- eetos” jääb Euroopa kaotajaks poliitiliste religioonide sõjakate helise konsensuse huvides loobuda neist mõisteist kui ajalooli- misjonäride vastu. Tähtsam on selgitustöö fundamentalismi kohta sest koormast, ning veel tähtsam: peame olema ette valmistatud käsikäes kasvatuse ja dialoogiga, sest selline strateegia tõotab edu. nende traditsioonide tagasitulekuks poliitiliste religioonide hõlma Religioonidevahelises dialoogis tuleb püüda saavutada vähimgi all. Konfliktsituatsioonide käsitamine religiooni politiseerimise konsensus normide ja väärtuste osas. Sellist konsensust nimetan kaasnähtena kaitseb tsivilisatsioonide uue “külma sõja” eest. Ris- ma “kultuurideüleseks internatsionaalseks moraaliks”. See saab

1420 1421 Religioon, õigus ja poliitika islamis Bassam Tibi edukalt toimida ainult ilmalikul alusel. Alles islami depolitiseeri- K e l s a y , John 1993. Islam and War: A Study in Comparative Ethics. misega, tõstes esile islami vaimsust ning tehes vahe usu, poliitika Louisville (Kentucky) ning teadmise vahele, on muslimitel võimalik pluralismi raames L e w i s , Bernard 2002. What Went Wrong? The Clash between Islam integreeruda religioosselt ja kultuuriliselt mitmekesisesse maa- and Modernity in the Middle East. London ilma. Realistliku muslimina tean ma, et see on veel soovunelm, P a r k e r , Geoffrey 1988. The Military Revolution: Military Innovation kuid ma ühendan oma üleskutse selgitustöö tegemiseks ning dia- and the Rise of the West 1500–1800. Cambridge loogiks üleskutsega olla valmis avatud ühiskonna kaitseks selle P f l e i d e r e r , Georg, Ekkehard S t e g e m a n n (Hrsg.) 2004. vaenlaste, religioossete fundamentalistide vastu. Juhiseks jääb Politische Religion: Geschichte und Gegenwart eines Problemfeldes. Zürich lootus ülemaailmsele rahule tsivilisatsioonide vahel. Ernst Blo- S c h l e i c h e r t , Hubert 1997. Wie man mit Fundamentalisten disku- chilt pole ma õppinud mitte ainult seda, et lootus annab jõudu muu- tiert, ohne den Verstand zu verlieren. München tumiseks, vaid ka — ühe isikliku kohtumise käigus —, et ainult S h a y e g a n , Daryush 1997. Cultural Schizophrenia: Islamic Societies islami “aristotellike vasakpoolsete” ratsionalism mufti-maailma Confronting the West. Syracuse pimeduse vastu tõotab paremat tulevikku.7 Muslimite kasvata- T i b i , Bassam 1990. The Simultaneity of the Unsimultaneous: Old mine selles vaimus peab saama alternatiiviks praegusel ajal domi- Tribes and Imposed Nation-States. — P. S. Khoury (ed.). Tribes and neerivale fundamentalistlikule ajuloputusele. State Formation in the Middle East. Berkeley, pp. 127–152 T i b i , Bassam 1996. Der wahre Imam, Der Islam von Mohammed bis zur Gegenwart. München (uus väljaanne 2002) Kirjandus T i b i , Bassam 1998. The Challenge of Fundamentalism: Political Islam and the New World Disorder. Berkeley (täiendatud väljaanne 2002) A j a m i , Fuad 1981. The Arab Predicament: Arab Political Thought T i b i , Bassam 1999. Intercultural Morality and Cross-Cultural and Practice Since 1967. Cambridge (korduvad uustrükid) Bridging. — R. Herzog. Preventing the Clash of Civilizations: A A r e n d t , Hannah 1960. Vita Activa oder vom täglichen Leben. Peace Strategy for the Twenty-ﬁrst Century. Ed. by H. Schmiegelow. München & Stuttgart New York B a r i n g , Arnulf 1997. Scheitert Deutschland? Abschied von unseren T i b i , Bassam 2001a. Islam between Culture and Politics. New York Wunschwelten. Stuttgart T i b i , Bassam 2001b. Einladung in die islamische Geschichte. Darm- B l o c h , Ernst 1963. Avicenna und die Aristotelische Linke. Frankfurt stadt am Main T i b i , Bassam 2001c. Europa ohne Identität? Leitkultur oder Werte- B l o c h , Ernst 1967. Thomas Münzer als Theologe der Revolution. beliebigkeit. Uusväljaanne. München Frankfurt am Main T i b i , Bassam 2002. Kreuzzug und Djihad: Der Islam und die christ- B l o c h , Ernst 1976. Das Prinzip Hoffnung. 3 Bde. Frankfurt am Main liche Welt. München E s s , Joseph von 1991. Theologie und Gesellschaft im 2. und 3. Jahr- T i b i , Bassam 2004. Der neue Totalitarismus: Heiliger Krieg und west- hundert Hidschra: Eine Geschichte des religiösen Denkens im Frühen liche Sicherheit. Darmstadt Islam. Bd. 1. Berlin G e l l n e r , Ernest 1992. Postmodernism, Reason and Religion. London H o d g s o n , Marshall 1974. The Venture of Islam: Conscience and BASSAM TIBI on sündinud 1944. a Damaskuses, õppinud Frankfur- History in a World Civilization. Chicago tis Adorno ja Horkheimeri juures. 1973. aastast rahvusvaheliste suhete Horkheimer,Max1947. Eclipse of Reason. New York professor Göttingeni ülikoolis, 1988–1993 Harvardi ülikoolis, 1994 Ka- Juergensmeyer,Mark1994. The New Cold War?: Religious Na- lifornia ülikoolis Berkeleys, 1995 Ankaras. Praegu ühtlasi Cornelli üli- tionalism Confronts the Secular State. Berkeley kooli professor. Juhtivaid asjatundjaid islami fundamentalismi alal; tema teoseid on tõlgitud 16 keelde. Saksamaa Teeneteristi I klassi kavaler. 7Bloch 1963, ning muidugi tema kolmeköiteline teos: Bloch 1976. Kalle Kasemaa

1422 1423 Riho Saard

Pühavaimu ja Iisaku luterlikud kogudused, mis varem olid küll kuulunud EELK koosseisu, kuid oma demokraatlikult langetatud EESTLANE JA LUTERLUS otsustega ja iseseisvate põhikirjadega olid registreeritud Sisemi- nisteeriumis iseseisvate kogudustena, mistõttu üldkiriku võim ei ulatunud nende koguduste siseellu. Riho Saard Siitpeale koondus võim kogudustes ja kirikus kogudusevaimu- like kätte. Oli alanud kiriku klerikaliseerumine. Kui Grenzstein oleks elanud, kirjutanuks ta tõenäoliselt raamatu Õpetajate kirik või rahvakirik?. Eesti baptistide juht Karl Kaups aga elas ega saanud jätta 1934. aastal kirjutamata raamatut Riigikirik ja vaba- RAHVAKIRIK MUUDAB ORIENTATSIOONI kogudus? (Kaups 1934). Tal oli mitu põhjust nii küsida, sest 1930. aastatel hakkas EELK otsima kontakti Inglismaa angli- vaba rahvakirik, mis oli soovinud olla vaba riiklikust sundusest, kaani kirikuga, sest oli täiesti selge, et Inglismaal oli kirik palju oli kujunemas uuesti riigikirikuks. Ka luterlased polnud kõik ra- väärikamas seisukorras ja paremal positsioonil kui näiteks Mar- hul. Johan Kõpp oli juba 1932. aastal Tartus usuteadlaste konve- tin Lutheri kodumaal — Saksamaal. Eesti kiriku konservatiivid rentsil peetud ettekandes “Kiriku ja riigi vahekorra korraldamise nägid selles järjekordset kaldumist katolitsismi. Konservatiivide põhimõtetest” tõdenud, et kirikust jäägu eemale “igasugune välise juht Harald Põld oli usuteadlaste konverentsil 1937. a täis tõsist võimu taotlemine ning enese maksmapanemine füüsilise jõuga, hirmu, et Eesti luteri kiriku piiskop “võetakse lõksu inglaste poolt” tungimine riigi asjadesse, riigipoliitiliste, majanduslike j.t. seesu- (EELK Usuteadlaste Konverents 26.–28. jaanuar 1937 protokoll, guste küsimuste lahendamise püüded” (Saard 2000b: 26). Rii- lk 5. — EELKKA Usuteadlaste Konverents 23. jaanuar 1935 kuni giusu ja -kiriku suhtes tundis eestlane ennast ebamugavalt, olgugi 27. jaanuar 1937). Piiskop Hugo B. Rahamäele meeldisid aga et nüüd oli tegemist omariiklusega, ikkagi tekitas riik mingit usal- anglikaani kiriku kõrgkiriklikud jooned, eriti hästi sobis see kokku damatust, eriti kombinatsioonis kirikuga. Eestlastel oli ju sajan- tema enda episkopaadi tsentraliseerimise mõtetega. ditepikkune kogemus ainult võõrriigi, võõrriigiusu ja -kirikutega. Uus usuühingute seadus andis kirikule õiguse riigi jõustruktuuride Tegelikult jäi luterlik kirik siiski üksnes statistilises mõttes rah- ehk Siseministeeriumi abil nõuda kirikuliikmetelt kohustuslikus vakirikuks, mis Harald Põllu unistustes oleks vajanud luterlikku korras sisse iga-aastased kirikumaksud ja võlad. Riigile anti se- ärkamist (Põld 1936: 92). 1934. aasta uus Kirikute ja usuühingute nisest suurem võimalus sekkuda kiriku siseellu. Esimest korda ning nende liitude seadus lõpetas kiriku arengu vaba rahvakiriku rakendati seda 1939. aastal, kui riik tagandas piiskop Rahamäe. suunas. Eestis algas nn vaikiv ajastu. Demokraatlikud printsiibid hüljati ja nii kiriku- kui ka riigijuhtimises algas võimu koonda- mise ja tsentraliseerimise aeg. “Riik peab panema maksma kiriku MONOKULTUURSES EESTIS OLGU ÜKS RAHVUSKIRIK ühtluse,” nõudis Riigikogu liige ja Tallinna Jaani koguduse pas- tor Aleksander Sternfeldt enne uue seaduse vastuvõtmist (Kaups Kuid luterlik romantism ilmutas ikka endiselt ennast ka oma 1934: 10). Ja riik pani selle maksma. Uus seadus tunnistas ainult erilise rahvakiriku aatena, mis 1930. aastatel muutus Eesti lu- kirikute ja usuühingute liite, aga mitte üksikkogudust väljaspool teri kiriku sees rõhutatud isamaalisuseks ja nii saksapärasuse kui liitu või liidu sees. Sel teel sunniti üldkirikuga liituma Tallinna ka õigeusuga vastandumiseks. 1935. aastal Eesti Vabariigi aas- tapäevale pühendatud kirjutises kutsus Tartu ülikooli rektor, teoloog Johan Kõpp loobuma igasugusest võitlusest, mis on suuna- Algus eelmises numbris. tud rahvustunde vastu. Tegelikult sobis rahvusluse rõhutamine

1424 1425 Eestlane ja luterlus Riho Saard neil aastatel nii vapsidele kui ka riiki juhtinud võimukolmikule: ja hegelliku filosoofia eest ning olid nõus toetama ainult dia- Pätsile, Laidonerile ja Eenpalule, kellel oli üksmeelne soov, et uue kooniat ja misjonit, mis konservatiivide juhtfiguuri praost Harald Eesti ideoloogiliseks aluseks saaksid rahvuslus, isamaa-armastus Põllu sõnul tähendas “sõda maailmaga ja ei midagi muud”. Dia- ja solidaarsus. See rahvuslusekampaania tungis ka kiriku välisesse koonia ehk sisemisjoni ülesandeks oli aga tehtud “selge ja puhta vormi ning jaani- ja jüripäevadel olid kirikuis sinimustvalged al- õpetuse eest hoolt kanda”. (EELKKA IV Kirikupäeva protokoll tarikatted. Liturgilist tähendust sel värvikombinatsioonil ei olnud 12.–14. juuni 1923.) Need jõud kujutasid endale ette — ja olid ning see oli seega muu maailma kirikupraktikas täiesti tundmatu valmis selle nimel ka võitlema —, et 20. sajandi alguse Eestis nähe. “On arusaadav, et kristlaste enamik [---] leiab sünteesi usu- oli olemas setude õigeusulisest kultuurist sõltumata oma luter- ja rahvustunde vahel, ilma et oleks tarvis kuidagi kitsendada rah- lik ühiskultuur, kus sai olla ainult üks valitsev vaateviis korraga, vustunnet,” kirjutas Kõpp 1935. aastal. Seejuures pidas ta va- aga mitte mitu erinevat. “Mida rohkem rahvas on kultuuriliselt jalikuks täpsustavalt rõhutada, et vajatakse “eetilist rahvustunnet, killustatud, seda kahjulikum riigile,” kuulutas Aleksander Stern- mis on vaba teiste rahvuste represseerimisest, sest niisugusest rah- feldt Riigikogu kõnepuldist (Kaups 1934: 15). Kiriku ühtluse ja vusetundest kasvab välja absoluutselt positiivne suhtumine oma ühiskultuuri poliitikat toetasid ka vapsid. Suhtumine pole seits- riigisse [---] nii ei ole küll põhjust asetada teineteisega vastuollu mekümneaastase arengu järel oluliselt muutunud. Eesti inim- kristlik meelsus ja rahvuslik tunne, kristlik elukäsitlus ja rahvuslik arengu aruanne 2006 tõi välja, et eestlaste suhtumine multikul- seos.” (Saard 2000b: 23, 24.) tuursusse on päris halb (Heidmets 2007b). Seega tuli Kõpu arvates loobuda vaatekohast, et eestlane on EELK peapiiskop Jaan Kiivit juunior pidas 1993. aastal kõigepealt kristlane ja alles siis eestlane. Selle asemel pidi olema: Otepääl Soome-Ungari-Eesti teoloogide konverentsil ettekande olen eestlane ja kristlane — see pidi kuuluma meie kõlbeliste ko- “Luterlik identiteet täna ja homme”, milles ütles: “Meie luterlus on hustuste hulka. See rahvusriiklik ülepingutus tõi endaga para- saksa algupära ning saksa mõju meie kiriku korralduses, liturgias tamatult kaasa ka ohvreid, sest uue kirikuseaduse järgi võis vai- ja teoloogilises mõtlemises on olnud ja on endiselt tugev” (Kiivit mulikuks olla ainult Eesti Vabariigi kodanik. Üheks esimeseks 1993). Niisiis polnud täitunud 1938. aastal Uku Masingu poolt esi- ohvriks võib kirikuelus pidada Noarootsi koguduse vaimulikku tatud usundiloolise uurimise üks eesmärke: anda eestlastele “jal- Sven Isak Danelli, inimest, kes oli kaua ja väsimatult kiitnud Eesti gealune ja võimalus oma mõtetega olla kristlased”. Seda eesmärki vähemusrahvuste seadust kui parimat kogu Euroopas, ja tema sun- võis mõista kui soovi näidata, mis on eestlase olemus, “sest kui nitud lahkumist 1937. aastal Eestist. See ideoloogia õhutas luter- kannaksime kaasas endiga alati sakslaste pärandust, siis eksik- like eestlaste vastandumist teistele konfessioonidele. Luteri kirik sime Jumala vastu, kes rahvad on teinud just selleks, et nad igaüks “ei seo inimesi mitte inimliku võimu alla, vaid ainult Jeesuse Kris- oma rada läheksid sünteesini,” nagu refereeriti Masingu eesmärki tuse külge [---]. Kuna meie kirik teed Jumala juurde kõige õige- Päevalehes (26.1.1938). (Uku Masing, Väited kõnele “Usundiloo mini näitab,” siis ei olnud eestlastel mingit põhjust sellest kirikust mõttest” jaanuarikonverentsil 1938. — EELKKA EELK Usutead- lahkuda, vaid vastupidi: nad võlgnesid kirikule selle eest usta- laste Konverents 1938.) “Võib väita, et olla kristlane, tähendas vust ja osavõttu jumalateenistustest. “Luteri pärandust ei tohi me eestlasele (enne II m.sõda) peaaegu endastmõistetavalt olla luter- käest anda,” toonitati rõhutatult EELK usuteadlaste konverentsi lane. Ei olnud vajadust teadvustada, mida erilist on luterlikus usu- leerikavade komisjoni poolt 1938. aastal välja antud konfirmat- tunnistuses, võrreldes teiste kristlike konfessioonidega [---]. Meie siooniõpetuse kavas. (EELKKA EELK Usuteadlaste Konverents kirik on olnud suhteliselt homogeenne,” väitis Kiivit 1993. aastal 1939.) (Kiivit 1993). 1935. aasta Eesti-Soome kirikuõpetajate konve- Need konservatiivsed jõud kirikus võitlesid liberaalse kultuur- rentsil kuulutas piiskop Rahamägi üsna pateetiliselt, et luterlikku protestantismiga, hoiatasid neoloogia (teoloogilise ratsionalismi) kirikusse “kuulub terve Eesti rahvas”. Taibates ilmselt selle dema-

1426 1427 Eestlane ja luterlus Riho Saard googilise väite sisulist tühjust, lisas Rahamägi, et “Jumal võib ka “Muidugi järgnevad siit kohustus ja vastutus kristlikkele kiriku- kivest Abrahamile lapsi äratada”. (Eesti-Soome kirikuõpetajate tele ja kogudustele [---] tegutseda nõnda, et ristiusk võiks täita konverentsi protokoll 23.–25. juuli 1935, lk 9. — EELKKA Usu- oma ülesannet ja osa Eesti rahva saatuse kujunemisel,” kirjutas teadlaste Konverents 23. jaanuar 1937 kuni 27. jaanuar 1937.) Kõpp. Tuleb tähele panna, et Kõpp ei räägi mitte ainult luterlikust II maailmasõja eelõhtul oli Eestis 160 eesti ja 53 saksa rah- kirikust, vaid kristlikest kirikutest. Oma kirikuõpetust käsitlevas vusest luteri vaimulikku (Ketola 2000: 330). Seoses sakslaste teoses Kirikuvalitsemisõpetus, mis valmis 1939. aasta detsembris lahkumisega 1939. aastal, mille käigus saksa kogudused likvi- ja ilmus 1940. aastal, esitas Kõpp rahvakiriku koonddeﬁnitsiooni: deeriti ja EELK teenistusest lahkus 30 eesti ja 26 saksa kogu- “Rahvakiriku vormiliseks tunnuseks on see asjaolu, et tema liik- dust teeninud vaimulikku, oli tekkinud ajalooline situatsioon, et meks saadakse sündides — kirikusse kuuluvate vanemate lapsed Eestis oli võimalik teostada esimest korda rahvuslikku kirikupo- arvatakse iseenesest kiriku liikmeiks ja võetakse sinna vastu ris- liitikat ja võtta suund tõeliselt rahvusliku, eestlaste oma kiriku timise läbi [---]. Rahvakiriku liikmeks olemine ei ole sunduslik, kujundamisele. Tuleb uuesti meelde tuletada, et vaba rahvaki- küll aga loetakse tema liikmeiks iga senist liiget, niikaua kui ta ei rik koosnes rahvuslikest praostkondadest. Baltisakslaste suhe ole vabatahtlikult kirikust lahkunud või sunniviisiliselt seadusli- vaba rahvakirikuga oli olnud problemaatiline 1917. aastast ala- kus korras kõrvaldatud” (Kõpp 1940a: 146–147). tes. Sakslased olid soovinud, et ei rõhutataks rahvakiriku liigset Niisiis lähtus ka Kõpp teoloogilisest rahvakiriku käsitusest, kus rahvuslikku iseloomu, ja soovisid Eesti vaba rahvakiriku asemel lähtealuseks oli lasteristimine. Seejuures pidas Kõpp vajalikuks kõneleda seepärast vabast rahvakirikust Eestis, kuid sellega ei ar- joone all seletada, et ta ei taha “ev. luteri usu kirikut tunnustada vestatud (Saard 2000b: 27). ainsaks rahvakirikuks Eestis. Rahvakiriku mõtte järgi (et kirik on Baltisakslaste lahkumine äratas eestlastes ja EELK uues piis- lähedalt seotud rahvaga, tema eluga ja saatusega, tema igatsuste ja kopis Johan Kõpus positiivseid tundmusi. Kõpu hinnangul oli soovidega, tema püüetega ja eluliste nõuetega) võib iga kirik, kel kirik muutunud sellega puhtamaks ja pastorite kaader rahvusli- on niisugune liikmete kogu, mis esineb tõsise ning mõjuva tegurina kult monoliitsemaks, avades kirikule suure võimaluse uue rahva- rahva elus, omada rahvakiriku nime ning laadi” (Saard 2000b: 25). kiriku aate teostamiseks, et “meie kirik saaks tõsiseks eesti rahva Niisiis jäi rahvakiriku tiitlile pretendeerimisel määravaks ikkagi kirikuks” (samas). Kõpp tõdes, et sakslaste lahkumine vabastas ki- selline liikmete kogu ehk suurusjärk, mis suudaks avaldada mõju riku selle võõrast rahvusest, võimaldades kõigepealt uusi töökohti kogu rahva elule. Loogiliselt võttes sai selleks esmajärjekorras noortele eestlastest pastoritele. Teoloog Elmar Salumaa sõnul tuli olla luterlik kirik. Kuid järgnenud ajaloolised sündmused ei lask- nüüd senisest “enama selgusega ka oma peremeheks-oleku vaim- nud Kõpul seda kava ellu viia. set ja kõlbelist väärikust näidata [---], et meie kirikluses senisest selgemini ja eesmärgiteadlikumalt hakatakse toonitama rahvus- LUTERLUS OKUPATSIOONIDE SURVE ALL likke väärtusi ega unustata [---] seda lihtsat asjaolu, et oleme ka eestlased ja peame oma elu kujundama eestlastena ning eestlas- “Meie oleme vaba, iseseisev rippumata rahvas; meil on oma kool tele” (samas). “On küll ülim aeg olla täiesti teadlik sellest, et meie ja keel, oma riik ja valitsus ja oma vaba Eesti lipp [---]. Meie rahvas kirik peab saama tõsiseks rahvakirikuks — eesti rahva omaks kogu on Jumala käest tõepoolest anniks saanud need suured rikkused,” oma suhtumises ümbrusse, rahva parematesse püüetesse, ilusama- kirjutas piiskop Jakob Kukk 1923. aastal Rapla koguduse pastori tesse ideaalidesse. Et see nõnda oleks, selleks tuleb kirikul näha ja Joosep Liivi väikese raamatu Peakooli õpetus saatesõnades (Liiv leida tegelikke ülesandeid ja vorme,” sedastas Kõpp (Kõpp 1940b: 1923: 4). “Oma vabariigi aastapäeval toome jälle tänu rahvaste 5). Salumaa sõnul seisis uuel piiskopil koos oma kaastöölistega Isale, kes Eesti võtnud vastu iseseisvate riikide peresse. Kuidas ees eestlaste “rahvusliku evangeelse rahvakiriku” ülesehitamine. tohiks see olla teisiti?” küsis Theodor Tallmeister 1932. aastal

1428 1429 Eestlane ja luterlus Riho Saard

Eesti Vabariigi 14. aastapäevale pühendatud jutluses (Tallmeister tas püsida endiselt luterlikus kirikus ja maksta sõjaaja raskustele 1932). Mõne aasta pärast kõik muutus. “Meil ei ole enam riigi- vaatamata oma iga-aastast liikmemaksu, nii et mõneski kogu- vanemat, ei ole Vabariigi presidenti, kes oleks meie elu ja olemise duses tekkis juba 1942. aastal tulude ülejääk, mida kirik soovis kehastajaks, meie kokkuliitjaks ja kooshoidjaks, meie ühtekuu- suunata sotsiaaltöösse. Kiriku liikmelisus ja kristlik ligimese- luvuse sümboliks,” jutlustas Tallmeister 1945. aasta detsembris armastus, mis väljendus sotsiaalses aitamises, oli osa eestlaste (Tallmeister 1965: 25). EELK-le tähendas baltisakslaste ja ees- identiteedist. (Ketola 2003: 527.) EELK oli võtnud 1941. aasta tirootslaste ümberasumine aastatel 1939–1944 ligikaudu 27 000 sügisel osa Eesti Rahva Ühisabi asutamisest. Kirikult oodati abi luterlase, 17 koguduse ja 65 tegevvaimuliku kaotust. 1941. aasta nõukogude terrori jälgede likvideerimisel ja sotsiaalse häda lee- juuniküüditamise, mõrvade ja mobilisatsiooniga Punaarmeesse vendamisel. Kindralkomissari poolt 13.8.1942 antud Eesti Rahva kaotas EELK nii juhtivaid ilmikuid, koguduste nõukogude liik- Ühisabi määruse põhjal allusid kõik tegevuseks loa saanud vaba- meid, köster-organiste ja 24 tegevvaimulikku kui Boris Aarendi hoolduslikud ühingud ja liidud sotsiaaltöö alal Eesti Rahva Ühis- näol ühe ametist kõrvaldatud endise vaimuliku. Luterlikku kirikut abile kui juhtorganisatsioonile. Ka EELK kogudused tegid vaba- vaevas vaimulike vähesus ja eriti raske olukord oli Saare- ja Hiiu- hoolduslikku sotsiaaltööd. 1942. aastal kulutati kogudustes va- maal, kus oli kummaski ametis ainult üks luteri vaimulik. (Ketola nurite, üksiklaste, haigete, vaeste abistamiseks ca 29670 Saksa 2003: 526.) riigimarka. Abi sai näiteks 2210 vanurit, vaest ja haiget, 133 ilma Saksa okupatsioonivõimud kontrollisid kiriku tegevust, ent ei hoolitsuseta last ning 56 muud abivajajat — kokku 2399 isi- sekkunud sellesse nii jõhkralt, kui seda olid teinud nõukogude kut. EELK võttis osa rindel olevatele eestlastele tervituspak- võimu esindajad. Rahus said olla isegi eesti luterlastest anglofiilid, kide valmistamisest, Eesti Rahva Ühisabi Rahvustervikluse Näda- kes olid 1930. aastatest alates tundnud suurt sümpaatiat Oxfordi- last (20.–27. juuni) ning jaanipäeva ja jõulude puhul “jaanikor- liikumise ja anglikanismi vastu. Saksa võimude soosingul taastati janduse” ja “jõulukorjanduse” annetuste kogumisest Nõukogude koolides küll usuõpetus, kuid Tartu ülikoolis 1940. aastal suletud terrori ja sõja tõttu raskustesse sattunud rahvuskaaslaste abista- usuteaduskonna avamiseks nad luba ei andnud, tuues põhjuseks, miseks. 1943. aasta detsembris otsustas EELK Konsistooriumi et vaimulike koolitus on kiriku ja mitte ülikooli asi. Taas kord 17 töötajast-teenistujast 15 annetada kuni 1944. a esimese det- kasutasid luterlased usuteaduskonna avamise õigustamiseks ära sembrini oma igakuisest palgast 10% Eesti Rahva Ühisabi kaudu õigeusule vastandumist, öeldes, et kui luterlike vaimulike ha- Eesti rahva hüvanguks. Sakslaste loal ja abil sai EELK 1942. aas- ridustase laskub vene õigeusu preestriseminaride tasemele, siis tast alates teha kristlik-luterlikku misjonitööd Venemaa eestlaste tähendab see luterluse kui saksapärasuse allakäiku. Lohutuseks hulgas. Kaugeimaks tööpunktiks oli Novgorod. Venemaa eest- lubati kirikul Tartus avada 1943. aasta veebruaris evangeelne- laste juures luterliku identiteedi tugevdamise tööd ei saanud kaua luterlik teoloogiline instituut, mis oli mõeldud lõpetamata jäänud jätkata. (Saard 2007.) teoloogilise hariduse omandamiseks ja mida finantseeriti ülikooli 1944. aasta septembris põgenes Eestist Rootsi piiskop Johan kaudu. Aga just see põhjustas kiriku, instituudi ja Saksa okupat- Kõpule lisaks veel 27 eesti ja kaks eestirootslasest luteri vaimu- sioonivõimu esindajate vahel tüli, kui viimased tahtsid instituu- likku. Saksamaale põgenes vikaarpiiskop Johannes Oskar Lauri dile ülikooli kaudu tuleva finantstoetuse keelustada, mis oleks ja veel 42 luteri vaimulikku (Ketola 2003: 534). 1944–1949 ar- tähendanud instituudi lõppu. (Ketola 2003: 532–533.) reteeriti Nõukogude võimuorganite poolt veel 22 luteri vaimu- 1943. aastal anti luba taastada kiriku noorsootöökeskus ja ko- likku, keda süüdistati metsavendade abistamises ja kuulumises gudused said tagasi neilt Nõukogude okupatsioonivõimude poolt nõukogudevastastesse organisatsioonidesse (R. Altnurme 2000: natsionaliseeritud maad ja kinnistud. Kiriku majanduslikuks 278). Lääs, eriti Ameerika Ühendriigid asetasid juba sõja alguses õnneks osutus neil aastatel see, et suurem osa eestlastest otsus- luterluse ja natsismi vahele võrdusmärgi. Nõukogude Eestis esitati

1430 1431 Eestlane ja luterlus Riho Saard see süüdistus usuasjade voliniku Johannes Kivi poolt 1946. aastal, milline heitlus ei ole veel lõppenud. [---] see on viimselt ka see, kes pidas Pätsi-aegset 1934. aasta kirikuseadust selliseks, mis soo- mida tahab Kristus, et me oleksime tõesti ja täiesti vabad!” kuu- dustas vaimulikkonna hilisemat koostööd natsidega (R. Altnurme lutas Koolmeister 1945. aastal ja sõnastas järgmisel aastal oma 2000: 216). Saksa sõjajõudude koosseisus teenis Valgevenes ja rahvusliku usutunnistuse: “Mina usun Jumalasse. Mina usun Ukrainas teadaolevalt viis luteri vaimulikku (Ketola 2003: 526). Eesti rahva eluõigusesse. Mina usun üksiku inimese elu ülesan- Siiski aitas luterluse ja natsismi vahele võrdusmärgi tekitamist deisse.” (Koolmeister 1980: 79, 163.) “Meie oleme veendunud, ära hoida esiteks baltisakslaste Eestist lahkumine 1939. aastal ja et Kõigekõrgemale on meid veel tarvis, et ta meid veel millekski teiseks nõukogude võimuga koostööle läinud ja Nõukogude ar- tahab kasutada [---]. Kui ta eesti rahvast veel vajab, kui temas on mees võidelnud luterliku kiriku vaimulikud. Nõukogude perioo- veel väärtusi, mis tema eesmärkide teostamiseks sobivad, siis ta dil juhtisid EELK-d endised punaarmeelased Alfred Tooming ja kisub tema “linnupüüdja paelust” jälle välja, siis ta päästab tema Edgar Hark, kes kasutasid, eriti Hark, oma punasest minevikust ka selle hukkuva katku käest, mis praegu meie kodumaad jälle tekkinud autoriteetset positsiooni üldkiriku kasuks. laastab. Meil, kristlastel, ei ole sellepärast mingit põhjust tunda muret [---]. Võib-olla, et ta eesti rahvast ja riiki enam ei vaja. Kes seda teab? Võib-olla on meie ülesanne maailma ajaloos täidetud,” LUTERLUS KUI juurdles Tallmeister 1945. aasta veebruaris Eesti Vabariigi aas- MÜTOLOOGILINE OMARIIKLUSE GARANTII tapäevale pühendatud jutluses (Tallmeister 1965: 84–85). “Meie küsime samuti ikka jälle [---], kas sa (Jumal) meile eestlastele Kodumaa ja riigi kaotus kommunistliku okupatsiooni tõttu tõi jälle ehitad vabariigi? Meile tundub see olevat kõige tähtsam,” kaasa omalaadse religioosse kriisi, mis ei väljendunud mitte ainult küsis Tallmeister 1946. aasta mais (samas, lk 145). Seda küsis selles, et luteri vaimulikud hakkasid otsima sellele traumaatili- ka endine Tallinna Jaani koguduse õpetaja Aleksander Täheväli: sele kogemusele abi vanatestamentlikust mõtlemisviisist, samas- “Kas ja millal saame näha uue, vaba päeva tõusu? Kui kaua kes- tades eestlasi juutidega ning Eesti Vabariiki muistse Iisraeli riigiga, tab veel öö ja pimedus? Pühast kirjast ei saa välja lugeda, mis vaid ka selles, et Eesti eksiilluterliku kiriku eksisteerimise õigus- mõtted Jumalal Eesti maa ja rahvaga on.” (Täheväli 1947: 83.) Ja tus oli seotud reaalse Eesti Vabariigiga, mis oli okupatsiooni ta- kuulutas: “Me ei tea küll, millal saabub meile see suur ajalooline gajärjel muutunud mõtteliseks. Nii näiteks samastas Otmar Pello tund. Ka on meile teadmatu, millist teed, millist rahvast või riiki 1972. aastal ilmunud jutlusekogumiku jutluses “Iisraeli ilu” Teises Jumal meie kodumaa vabastamiseks tahab tarvitada. Aga seda me Saamueli raamatus kirjeldatud Gilboa kõrgustikel peetud lahingu usume ja teame, et tema õigus viimselt võidule pääseb.” (Samas, eestlaste Paju ja Sinimägede lahingutega, aga mitte mõne eestlaste lk 244.) “Meie usume ainusse Jumalasse. Meie usume oma isa- keskaegse või Võnnu lahinguga (Pello 1972: 105). Eesti pagulas- maasse. Meie usume Jumala igavesse õiglusesse. Meie usume test luterlikud autorid, nagu Theodor Tallmeister, Johannes Oskar Eesti ülestõusmisse,” kõlas 1959. aastal Kiviranna usutunnistus Lauri, Karl Raudsepp, Richard Koolmeister, Uno Plank, Aleksan- (Kiviranna 1959: 127). der Täheväli, Rudolf Kiviranna, Johannes Aarik ja noorematest Udo Petersoo uskusid, et Eesti Vabariigil kui poliitilisel suurusel “Sini-must-valge lipp sümboliseerib meie riiki ja rahvast. oli iseenesest juba mingi igavikuline Jumalast määratud reaalsus Oleme toonud ta siia Jumala palge ette [---], et Jumal ise pühitseks ja väärtus, mis väärib Jumala poolt taastamist. neid värve ja paneks nad jälle lehvima üle Vaba-Eesti kodude,” pal- vetas Uno Plank 1957. aastal koos pagulaskonnaga (Plank 1960: “Nii nagu Jaakob oleme ka meie ja eesti rahvas võidelnud 33). “Meie ootame, et mingi nägemata käsi korjaks meid mere õnnistuse pärast. Kui palju on olnud meie rahval võitlusi oma kaldalt üles ja kannaks sinna, kuhu meie kuulume [---]. Issand on olemasolu eest. Kui palju on toodud ohvreid, et maa oleks vaba igale rahvale annud õiguse korraldada iseseisvalt oma riiklikku ja jääks vabaks. See on olnud võitlus Jumala õnnistuse pärast,

1432 3 1433 Eestlane ja luterlus Riho Saard elu ja vabana elada omal maal [---]. Issand on annud meie rahvale luga eesti rahva pattu, mida üldrahvalikult kahetseda, sest Eestist eluasemeks ja koduks ilusa Läänemere ranniku, [---] viimaks las- põgenemise aastapäevale pühendatud jutluses oli Tähevälja toon kis tema meid vabaks saada ja üles ehitada oma riigi [---]. Tema juba hoopis teistsugune: “Me elasime rahus kõigi oma naabritega, võib meie rahva saatuse uueks muuta. Meie usume, et tema seda ka ei himustanud teiste maid ja varasid ega ka võimu kellegi üle. Te- teeb, kui aeg täis saab. [---] usaldagem oma riik ja rahvas Jumala gime oma ilusat ülesehitusetööd ja käisime seda teed, mis meile varju alla usus, et tema meie riigi varsti taas üles ehitab,” jutlustas näis kõige õigemana ja paremana. Ometi sattusime [---] röövlite Johannes Oskar Lauri 1967. aastal (Lauri 1967: 20). Udo Peter- kätte. Meilt võeti kõik meie vara — kodumaa, riiklik iseseisvus, soo jutlustes domineeris 1980. aastatel riikliku iseseisvuse asemel vabadus ja eluõigus” (Täheväli 1947: 231). Nii oli rahvuslik süü pigem jumalikule õiglusele rajatud rahvaste vabaduse aade: “Va- asendunud väikerahvale omasema mõtlemisega, et ta ise ei saa badus on suur osa Jumala õigusest ja kui me põimime kokku Ju- olla süüdi. Luterlasest pagulane Elmar Pähn ei rääkinudki eest- mala õiguse ja eestlaste aate, siis saab sellest põimik, mida ei saa laste kannatustega seoses enam mingist müstilisest rahvuslikust lõputult vangistada ükski jumalatu ateist” (Petersoo, Pähn 1990: patust: “Meie rahval on tulnud palju võidelda, töötada ja kanna- 18). Petersoo ilmselt ei tahtnud aktsepteerida tõsiasja, et ka juma- tada oma olemasolu eest, tingitult meie maa õnnetu geopoliitilise latute ateistide hulgas nii paguluses kui ka okupeeritud Eestis oli asendi tõttu” (Petersoo, Pähn 1990: 146). küllalt neid, kes soovisid ja ootasid vabadust. Selleks et Jumal päästaks Eesti Nõukogude okupatsioonist, tuli Ent luterlike pastorite arvates pidi selle vabaduse eeltingimu- eestlastel elada kristlike põhimõtete järgi, mis tähendas ennekõike seks olema eestlaste usuline meeleparandus. “Selles peituvad kuulumist luterlikku kirikusse. Ainult nii, vaimse võitluse kaudu, meie [---] rahvaelu traagika peapõhjused. Ei ole Õnnistegijat, ei pidi Jumal andma eestlastele uuesti vabaduse ja iseseisvuse, sest ole ka õnnistust,” kuulutas Täheväli 1947. aastal (Täheväli 1947: “iga võitlus algab südames. See peab vapper ja tugev olema. See 194). 1944. aasta augustis oli ta Suure-Jaanis toimunud luter- peab teadma, mis on hea ja millele antakse kordaminekut ja õnnis- liku kiriku noorte konverentsil aga kuulutanud: “Siin on algatatud tust. Et kodu vabaks saaks ja tõde jälle kodumaal elaks,” nagu kir- võitlus meie noorte südamete ja nende hingede pärast [---]. Ja sel- jutas 1964. aastal Karl Raudsepp (Raudsepp 1964: 41). Johannes lel on otsustav mõju ka viimselt nende võitluste käigu kohta, mis Aarik jutlustas Austraalia eestlastele: “On oluline, et meie rahvas riigi idapiiril on käimas. Meie rahva usulisest hoiakust oleneb, ei paguluses ega kodumaal usulisi tõekspidamisi ei hülgaks. Kui kas Jumal hoiab meid veel või laseb hukkuda” (Täheväli 1947: muutume usus nõrgaks, pole me paremad kui vaenlased ega saagi 217). “Kui meie rahvas seda kriisi, millesse ta on sattunud, seda tagasi riiklikku iseseisvust [---]. Kui meie usk peaks kaduma, siis häda, mis teda on tabanud, kasutab selleks, et nüüd tõeliselt saada jääks iseseisvuse päike Eesti jaoks igaveseks loojunuks [---]. Nagu tema rahvaks, siis meie tohime loota, et ta veel kord annab meile osutub, Jumalast oleneb, millal me Eestisse tagasi minna saame rahvaste peres väärika koha, et ta meid teeb uuesti iseseisvaks ja va- või millal Eesti vabaduse tagasi saab [---]. Meie usulisest vaimust baks rahvaks,” kõneles Tallmeister 1945. aasta veebruaris pagulas- ja Jumala tundmisest oleneb, kas meie maa saavutab vabaduse.” eestlastele (Tallmeister 1965: 86). Uno Plank kutsus 1947. aastal (Aarik 2002: 21, 22, 66.) “Meie rahval on seda tahet, kui ta jääb pagulaseestlasi üles üldrahvalikule patukahetsusele, sest “muidu ustavaks Jumalale. Siis ta ei kahtle ega mõtle, et Siberi karu jääb variseb kokku nn. kristlik õhtumaa ja koos sellega meie lootus igaveseks Maarjamaa pinnale,” jutlustas Uno Plank 1971. aastal ja jõuda kunagi oma vabale kodumaale” (Plank 1960: 82). kutsus eestlasi üles maagilis-vaimsele sõjapidamisele, kus pagu- Jaan Undusk on öelnud, et “eestlasel on küll kõrge ene- lastest kristlastel tuli ohvriks tuua “sama palju aega ja andumust sesüüdistuspotentsiaal indiviidina, kuid mitte rahvusliku kooslu- oma tõekspidamistele, Püha Kirja lugemisele ja kristlike väärtuste sena” (Undusk 2005: 618). Kas ei olnud eestlaste patukahet- realiseerimisele, kui palju aega kommunist ohverdab oma piibli — sus Jumalale piisav või siis polnudki olemas teoloogilise kaa- parteiajaloo — lugemiseks ja teiste kommunistlike institutsioo-

1434 1435 Eestlane ja luterlus Riho Saard nide jaoks” (Plank 1971: 60). Otmar Pello pakkus 1972. aastal Eesti taasiseseisvumise protsessi juures kõige otsesemalt õigeusu- pagulaseestlastele aga erilist hinge kihlamisriitust: “Kihlake oma lised. Niisiis kordus 1918. ja 1920. aasta situatsioon. Eesti Va- hing Uuele Testamendile, igavikule, kümnele käsule ja palvele bariigi alguspäevil (1922) moodustasid õigeusklikud kogu Eesti [---], sest Eesti vaenlane on ka Kristuse vaenlane, Jumala vaen- elanikkonnast ca 20% (neist eestlastest õigeusulisi 56%) ja see lane ja kümne käsu vaenlane.” (Pello 1972: 94, 97.) Niisuguses protsent püsis muutumatuna kuni 1940. aastateni (Saard 2005: poliitilises alateoloogias madaldati paratamatult meeleparanduse 10–11). Pärast raskeid nõukogude aastaid moodustavad eestla- kui teoloogilis-religioosse mõiste sisu ja rakendati jumalariigist sed ca 195000 õigeusulise hulgas ikka veel märkimisväärse osa, madalama eesmärgi teenistusse, kus Eesti vaenlasest sai ka Kris- ca 21000 ehk umbes 11%. Viimase viie aastaga on Eesti Apost- tuse vaenlane. Oma äärmuseni viidud ideoloogias muutusid Eesti liku Õigeusu Kirikuga liitunud ca 6000 uut liiget, kellest põhiosa ja Kristuse vaenlasteks ka kõik need, kes soovisid külastada oma moodustavad eestlased, endised luterlased. (Metropoliit Stefanuse okupeeritud kodumaad. “Kas meie saame päästa eestlust sel ajal ja isa Justinuse informatsioon Riho Saardile 6.4.2007.) ja mugaval ajal, kui saatanaga laia tee kompromissitajate ja ko- Õigeusu ees tuntavast poliitilisest hirmust ja sellega seoses har- dumaa külastajate arv, kes lõhuvad pagulasmüüri, järjest kasvab,” rastatavast poliitilisest demagoogiast on aga endiselt raske dis- küsis Pello (Pello 1972: 116). tantseeruda, eriti nüüd, kus Eesti Vabariigis on Konstantinoopoli patriarhaadile alluva ortodoksikiriku kõrval olemas ka liikmete ar- vult suurem, Moskva patriarhaadi alluvusse kuuluv ortodoksiki- ÕIGEUSK JA OMARIIKLUS rik. Poliitilised hirmud ja sellega ühenduses käiv demagoogia kerkisid viimati uuesti esile 2003. aastal seoses Eesti peatse as- Eesti Vabariik taasiseseisvus 1991. aastal. Selle sünni ja sea- tumisega Euroopa Liitu, mida Eesti Evangeelne Luterlik Kirik dusloome protsessi juures ei viibinud otseselt ühtegi Eesti kija mitmed Isamaaliidu poliitikud deklareerisid vastukaaluks Vene rikute ja koguduste ühenduste esivaimulikku ei pagulusest ega mõjusfäärile kui soovi kuuluda ja olla ühendatud kristliku kultuu- Kodu-Eestist. 1991. aasta 15. augustil kohtusid Kuremäe kloostri riruumi ja traditsiooniga. Nt väitis Tunne Kelam Nõmmel rahvaga 100. sünnipäeva ürituste raames nelja silma all tollane ENSV kohtudes, et valides Euroopa Liidu, valime kristliku kultuuriruumi Ülemnõukogu Presiidiumi esimees, õigeusklik Arnold Rüütel ja ja muidugi ka läänelikud väärtused. (Vt ka Hiob 2003; 2004a.) Eesti Õigeusu Vikaarpiiskopkonna endine metropoliit, Moskva Sellise poliitilise demagoogiaga taheti väita, et õigeusk ei kuulu ja kogu Venemaa patriarh Aleksius II. Selle tête-à-tête kohtu- kristlikku kultuuriruumi, ja üritati eestlastele öelda, et nad valivad mise ajal lepiti kokku, et patriarh Aleksius II, kes toetas Eesti (esimest korda ajaloos) teatud mõttes ka religiooni ehk lääne- või iseseisvumist, aitab oma kanaleid pidi kaasa sellele, et iseseisvu- idakristluse vahel. Ainult väike osa, peamiselt Eesti Kristliku misprotsess läheks veretult ja et Eesti-Vene piiri kulgemise joon Rahvapartei ümber koondunud kristlastest, kelle liidri Aldo Vin- kulgeks Tartu rahulepingu järgi. Aleksius II edastas Moskvasse keli arvates ei ole tõelist kristlust nagunii peale USA kusagil mu- tagasi jõudes selle informatsiooni ka Boriss Jeltsinile. (Arnold jal olemas, ütlesid “ei” Euroopa Liidule. Kuid nagu öeldud, ei Rüütli informatsioon Riho Saardile 19.3.2007.) Pagulasest luter- tähendanud nende “ei” seda, et nad oleksid valinud idakristluse. lane Johannes Aarik kirjutas 1993. aastal Adelaide’is: “On oluline, et ka need, kes ei olnud varem usklikud, ei lükanud ära seda Kristliku teoloogia järgi on Jumala eesmärgiks kõigi rahvaste võimalust, et Eesti Jumala abiga vabaks saaks. Me hindame kõiki lunastuslik pääste. Sellisel juhul on põhimõtteliselt ükskõik, kas neid inimesi, küll Ülemnõukogust, küll mujalt, kes meie rahva eestlaste jumalik pääste teostub õigeusulise ida- või läänekristluse vabaduse aitasid taastada. 1991. aasta oli seda imelisem, et rah- kaudu. Kristliku teoloogia järgi on õndsuseks vältimatult vajalik vas sai vabaks ilma igasuguse võitluse ja ohvriteta. See oli Ju- ainult see, et see oleks kristlus oma õpetuse ja sakramentidega. mala tegu” (Aarik 2002: 112, 113). Ja kui see nii oli, siis olid Oluline selle pääste juures ei ole aga kunagi see, kas lunastatud

1436 1437 Eestlane ja luterlus Riho Saard saavad või säilitavad oma keele ja iseseisva poliitilise riigi, mis on ideoloogidele ei näi luterliku kiriku lugu meie päevil olevat veel juhuslikud ja ebapüsivad. Kanadas elanud luterlasest väliseestlane sugugi kõige halvem. Lootusetu ei paistnud see 1924. aastal ka Karl Raudsepp kirjutab, et 16. sajandil “valis eesti rahvas oma tollasele EELK piiskopile Jakob Kukele, kes 1922. aasta väikest usuks luteri usu ja see on meie esivanemate usk. [---] võime jul- liikmeannetajate hulka kommenteerides kirjutas: “See arv on ko- gelt ja ajaloolise kindlusega ütelda, et luteri usk on eestlaste enese hutavalt väikene võrreldes üldarvuga [---], aga ta on ometi suur vaba tahtega valitud ja enesele kättevõidetud usk, mida lastel on küllalt selleks, et Jumal nende läbi meie rahva elu puhastamiseks kohus hoida [---]. Jumal on meid voolinud eestlasteks ja lute- ja pühitsemiseks imet võiks teha, kui need kõik palavad oleksid riusulisteks, jäägem sellele ustavaks” (Raudsepp 1964: 5, 182). ja mitte leiged ei oleks. Iga neljas inimene Eestis tunnistab enese Niisiis on luterluse garantiiks eestlaste juures Jumal ise. Eestlaste teadlikult evangeeliumi-luteriusu kiriku liikmeks ja võtab selle eluhoiakud on luterlikud või nagu ütleb religioonisotsioloog Lea koorma oma kanda. See on luteriusulise kiriku neljasaja-aastase Altnurme: “See, mida eestlased peavad rahvuslikuks iseloomuks, töö vili meie maal ja Eesti rahva hulgas” (Kukk 1924: 240). Vello pole muud kui luterlik ellusuhtumisviis ja see on puhtalt kultuuri- Salo on tõdenud, et statistika pole usu ja kiriku küsimustes kau- line, mitte bioloogiline nähtus” (L. Altnurme 2004: 8). 19. ja 20. geltki peamine asi, sest “ilmselt ei lähe ju enam keegi kirikusse sajandi eestlased, kes enamasti sündisid veel luterliku kiriku liik- selleks, et oma uut kübarat näidata” (Salo 1983: 22–23). Ka Eesti metena, ei suutnud eristada, mis on luterlik ja mis on eestlaslik ehk religioonisotsioloogid ei näi kiriku praeguse seisu üle kurvastavat. rahvuslik, ajaloolistest või sotsiaalsetest tingimustest johtuv. Va- Liina Kilemit ja Urmas Nõmmik järeldavad Eesti elanike suhtu- lides endi vastandamisel ortodoksliku Venega saksaliku luterluse, misest religiooni: “Kirik ei pea oma olukorda mitte mingil juhul satume aga paratamatult situatsiooni, mille võiks sõnastada nii, et nimetama lootusetuks. Esiteks tunnistatakse ikkagi religioossust eestlase identiteedi ajaloos on keskne sünteesi otsing rõhumise ja oma sügavas sisemuses, kuigi tihti ainult kaudselt, ja teiseks tor- hariduse vahel — mõlemad tulid sakslastega ja nende kirikuga. kab enda usu või kirikusse kuulumise kommenteerimisest keeldu- mise kõrval silma sagedane tolerantsi rõhutamine usklike suhtes” (Nõmmik, Kilemit 2004: 34). RAHVATA RAHVAKIRIKU VIIMASED VÄLJAVAATED Kuigi 2002. aastal usaldas 54% elanikkonnast kirikut, sealjuures eestlased enamuses luterlikku kirikut, pole Toomas Pauli Luterlik eestlaskond, mis vahetult enne II maailmasõda moodustas hinnangul sellise kõrge koteeringu taga tegelikult mitte midagi rahvaloenduse andmetel elanikkonnast 89% (874 026; seejuures olulist (Paul 2002: 120). Aga mis siis ikkagi seletaks nii kõrget kiriku andmetel 851 060; Siseministeeriumi andmetel 848 149), koteeringut, kui seljataga on suhteliselt pikk nõukogude aeg, mis oli 2000. aastaks kokku kuivanud 11%-le (152 237). Vabataht- väidetavalt võõrutas eestlased kirikust? Religiooni ja poliitika liku liikmeannetuse tegi kirikule 2006. aastal veel ainult 39 807 vaheliste suhete uurija Alar Kilp kirjutab: “Eestis on domineeri- täisealist, mis on kõigi aegade madalaim tulemus. Seega toetab lu- nud luterlus, mida on aga ajalooliselt samastatud rohkem sakslaste terlikku kirikut oma rahaliste annetustega ca 26% liikmeskonnast. ülemvõimu kui eestlaste rahvusidentiteediga, mistõttu luterlus oli Võrreldes seda tulemust 1922. aastaga, mil ligi 910 000 luterla- eestlastele nõukogude võimu ajal vaid sekundaarseks rahvuslikuks sest tasus liikmeannetuse ainult 266 371 täisealist ehk umbes 29% sümboliks [---]. Taasiseseisvumise ajal täitis luterlik kirik rahvus- liikmeskonnast, võib ilmselt uskuda, et just sellisesse protsendi- liku sümbolina siiski märkimisväärset rolli, olles eestlaste jaoks vahemikku jääbki luterliku kiriku aktiivne liikmeskond. See arv endiselt nii vanimaks rahvuslikuks institutsiooniks kui ka kultuu- ei ole muidugi lõplik tõde, aga see on kindlasti ilmekas ja kinni- riliseks ühenduslüliks Lääne tsivilisatsiooniga. [---] kiriku usal- tab, et luterlus ei ole jõudnud saada kogu rahva usutunnistuseks ja dajate ja luterliku identiteediga samastujate hulk on reaalsest kiri- luterlik kirik ei ole saanud rahva kirikuks. Luterlus ei ole ka Eesti kuliikmete arvust märgatavalt suurem. [---] kirikut usaldavad nii kodanikuühiskonna usutunnistus ega kodanikureligioon. Kiriku-

1438 1439 Eestlane ja luterlus Riho Saard vasakpoolsete kui ka parempoolsete eelistustega valijad, vasak- nõukogude ajal kinnistunud, usku hukkamõistvaid stereotüüpe, poolsed isegi natuke rohkem” (Kilp 2004: 103, 108). Vasakpool- mis seostavad seda rumaluse ja vägivallaga (samas, lk 285). Sel- setele aga on kombeks juurde pookida nõukogude aja mentali- lega saab ainult nõus olla, aga see ei ole veel kaugeltki kõik. teeti ja maailmavaadet, mida tavatsetakse esitada peamise kirikust Luterliku kiriku usutunnistuskirjad ehk Liber concordiae (1580), võõrdumise põhjusena. mida peetakse luterliku identiteedi tagatiseks ja mis on teistel lu- Nii arvas ka tegelikult juba peapiiskop Jaan Kiivit juunior, terlikel rahvastel kättesaadavad nende emakeeles, on eesti keelde kes oma ettekandes “Luterlik identiteet täna ja homme” ütles tõlkimata. Kättesaadavad on eesti keeles ainult Lutheri Väike ja 1993. aastal, et rahva võõrdumine kirikust pärast sõda (eestlastest Suur Katekismus, Augsburgi usutunnistus ja Schmalkaldia artik- võttis nõukogude ajal koguduste elust osa alla 5%) ja nõukogude lid. ajast tulenev pastorite madal koolituse tase ning vähesus ohus- Peale selle on luterlik kirik kurdetavale antiklerikaalsusele tavad mõlemad luterliku traditsiooni järjepidevust ja identiteeti. ja usueitamisele eestlaste juures möödunud sajandite jooksul ise “Ateismi tagajärjeks on eestlaste enamuse täielik usuline kirjaos- kõige rohkem kaasa aidanud. Reformatsioonist alates, aga eriti kamatus. [---] keelekasutus on rikutud. Nüüd, kus osa eest- 19. sajandil ja 20. sajandi alguses eestlastele vaimulike endi poolt lasi — reeglina perekondliku traditsiooni põhjal — pöördub ki- kirjutatud trükistes näidati katoliikliku aja kristlust ja kirikut kõige riku juurde tagasi, ei ole kirik võimeline andma korralikku ris- tumedamates, deemonlikes toonides. Luterlik vaimulikkond ku- timisõpetust. [---] kirik ei suuda kiirete sotsiaalpoliitiliste muu- jundas katoliku kirikust ja katoliiklikust ajast eestlase teadvuses datustega ühiskonnas sammu pidada [---]. Niisugune kirik on al- ettekujutuse kui paavstikiriku orjamise ja pimeda usu ajast. EELK lakäigule määratud kirik. Väidan, et Eestis on luterliku traditsiooni esimene piiskop Jakob Kukk ei pidanud 1924. aastal usupuhas- järjepidevus katkemas ning kirikus valitseb luterliku identiteedi tuse 400-aastase tähtpäevaga seoses paljuks nimetada katoliik- kaotamise oht. Rahva hulgas ilmneb see usulises harimatuses [---]. likku kristlust ja õpetust “võõraks prügiks”, mille alt Luther evan- Sageli ei mõisteta, et oma vaimset kodu on lihtsam ja loomulikum geeliumi välja kaevas. Kukk maalis eestlaste silme ette rahvusliku leida usutunnistuses, mis on otse või kaudselt mõjutanud meie aja- musta stsenaariumi, mille järgi, siis kui katoliiklus oleks meie maal lugu, kultuuri ja keskkonda. Õpetajaskonnas ilmneb see luterliku püsima jäänud ja eestlase hinge sügavustesse tunginud, “oleksime teoloogia puudulikus tundmises, teiselt poolt aga luterliku õpe- mõne teise rahvatõuga ühte sulanud” ja kadunud (Kukk 1924: 2, tuse, kirikukorralduse ja mõtlemise omapära halvustamises. Ja 3). Jaan Järve kirjutas aga otse algkooliõpilastele, et “ristiusu kuna näib, et luterliku kiriku tegevus ei anna oodatud tõhusaid tu- tulekuga kadus rahva vabadus. Katoliku usk pakkus rahva hin- lemusi, otsitakse asemele midagi muud. Ka seda muud ei tunta.” gele vähe [---]. Algas kurb pimeduse ajajärk eesti rahva ajaloos” (Kiivit 1993.) (Järve 1926: 32). Kuigi kriitika oli suunatud katoliku kiriku vastu, Eesti parempoolsed poliitikud, näiteks Eesti ekspeaminister sünnitas see üldistusvõimelisemate inimeste peas siiski järeldusi, Juhan Parts, on pidanud aga Niguliste kirikut heaks sümboliks et kirik ja selle usuõpetused võivad osutuda maailmavaateliseks, kiriku rollile eesti rahva südames. Partsi sõnul “nii nagu Ni- tunnetuslikuks pimeduseks. gulistes on katkenud jumalateenistuste traditsioon, nii on paljud Kõigele lisaks halvustas enne II maailmasõda Eesti luterliku eestlased pika okupatsiooni tagajärjel kaotanud elava sideme ki- kiriku konservatiivide vool eesotsas Harald Põlluga teaduslikku rikuga” (Parts 2004). Religiooniuurija Lea Altnurme aga väidab, ajaloolis-kriitilist piibliuurimismeetodit (jätkates maailma kuue et “vaimse turuplatsi tingimustes on kiriklik usuvorm muutu- päevaga loomise ja 5000 aasta vanuse maailma õpetamist jne) nud võimatuks, sest kirik vajab olemasoluks kultuurilist ühtlust” ja mõistust, mis pidi väidetavalt olema kuradist mõjutatud. See (L. Altnurme 2006: 86). Altnurme peab eestlastest tavakrist- vool suutis kiriku juhtkonna aeg-ajalt pöörata kõigi oma parimate laste vähesuse põhjuseks kristlusevaenulikku rahvuslikku lugu ja teoloogide vastu, kellel oli intellektuaalset südametunnistust ja

1440 1441 Eestlane ja luterlus Riho Saard kes olid koondunud Protestantline Ilm-nimelise ajakirja ümber. KAS RAHVALUTERLUS, RIIGILUTERLUS Pärast II maailmasõda moodustasid luterlike koguduste tuumiku VÕI KULTUURLUTERLUS? just vennastekogudusliku taustaga inimesed. 1946. aastal kuulus EELK Konsistooriumisse ainult üks uusprotestantlik assessor Jüri Kimmel (R. Altnurme 2000: 217). Eesti luterlikus kirikus andsid Milles tänapäeva eestlase luterlus siis ikkagi seisneb ja väljen- põhitooni kultuuriskeptitsistliku, pietistlik-vennastekogudusliku dub? EELK vaimulik Eenok Haamer on öelnud, et “meie mi- konservatiivse taustaga vaimulikud, kes oma fundamentalistliku neviku koodis on väga tugev mõju luterlusel, me oleme käsist ja piiblitõlgenduse ja verbaalinspiratsiooni3 õpetuse tõttu olid kerge jalust sellega seotud. Mitte keegi ei pääse sellest mööda, kui ta saak ateistlikule propagandale. Luterliku Maailmaliidu konve- on siit, selle rahva hulgast — ei baptist, luterlane, katoliiklane rentsil 1980. aastal Tallinnas teavitas Johannes P. Boendermaker ega kommunist. Eestimaal on küll võimalik leida oikumeeniline sellest valusast õppetunnist ka EELK delegatsiooni, öeldes oma tasand [---] see on luterlik kultuuritüüp, luterlik mõtlemise mu- ettekandes: “Kirik on kindlasti kaotanud palju inimesi, kuna ta del” (Haamer 1990). Jaan Undusk kirjutab: “Eestis, maailma ühel küllalt selgesti ei väljendunud nende asjade suhtes ega näidanud, kõige luterlikumal maal, näeme igal sammul, kuidas eestlase suur et säärast laadi Piibli käsitlus on mitte ainult asjatu ülepingutus, seesmine süütundlikkus soodustab ajuti väikeste tegude filosoofiat vaid ka sääraste piiblitekstide tõelise mõtte solvamine ja tumesta- ning kõige suure tühistumist juba eos — iseenesest ju tunnustata- mine.” (EELKKA Luterliku Maailmaliidu vähemuskirikute kon- vast kartusest kellelegi “haiget” teha [---]. Me elame kehvalt kiri- verents Tallinnas 1980.) Alles 1986. aastal julges EELK Usutea- kus käiva rahva keskel, kuid siiski sügavalt protestantlikul maal. duse Instituudi teoloogiatudeng Andres Mäevere oma diplomitöös Kristliku Euroopa jaoks algab tõsine eetiline probleem süütundest, sedastada, et “oleks vist raske leida tänapäeval Eesti luterlikust seda enam luterlikus Eestis” (Undusk 2005: 615). Felix Oinas on kirikust ametikandjat, kes kaljukindla veendumusega jätkab ver- tõdenud häbi- ja süü-printsiipide puhul Tammsaare Tões ja õigu- ses, et “süü-printsiip domineerib kogu selle rahva hulgas” (Oinas baalinspiratsiooni õpetust” (Mäevere 1986). Aga ega olukord sellest küll palju paremaks ei muutunud. EELK vaimulik Peeter Kal- 1984: 63). Undusk vihjab väga delikaatselt juba eespool esitatud hierarhilisuse puudumisele ja võõrastamisele eestlaste juures. dur tõdes 1996. aastal: “Kui teoloogiliselt väärtustada meie kiriku Meie tegude filosoofia on väga tasapinnaline ja liigse hierarhi- kuulutust, siis tuleb öelda, et enamasti on tegemist käsujutlustega, kusjuures see käsk ei pruugi olla Jumala käsk. [---] see on ma- lisusega kardetakse teisi ärritada. EELK vaimulik Arne Hiob sendav ja tuleb küsida, kas meie kirik on see koht, kus kuulu- näeb, et eestlase luterlus väljendub luterlikus Piibli käsitluses, tatakse puhast evangeeliumi” (Kaldur 1996: 39). See ei panegi mille järgi Piibel ei ole formaalne autoriteet, selle erinevad osad imestama, sest konservatiivsetesse käsujutlustesse ja fundamen- on erineva väärtusega. Ka eestlaste skeptitsismil ja relativismil talismi kalduvate luterlike vaimulike noorema põlvkonna taustaks (dogmade, institutsioonide, õpetuste suhtes) on luterlikud jooned. on olnud endiselt kas pietistlik-vennastekoguduslikud, isegi bap- Edasi küsib Hiob: “Kuidas leida taas tee eestlasteni? Luterlikud tistlikud või siis nõukogude aja sekulariseerunud kodud. Sellisest puutepunktid on eestlaste hoiakus olemas, kas on aga võimalik usulis-sotsiaalsest taustast pärit EELK vaimulikel on olnud soo- (ja mõttekas) neid taas ühendada ilmutusega Kristuses?” (Hiob dumuslik kalduvus konservatiivsusele ja üksikutel nende hulgast 2004b). Hiobi küsimus väärib tähelepanu. ka fundamentalismile. EELK korraldatud 2005. ja 2006. aasta konverentsidel Krist- likud väärtused Eesti poliitikas on luterlik kirik soovinud eestlasteni jõuda poliitiliste erakondade abiga, sest on selge, et kui kõik või vähemalt suurem osa, või ka mõned üksikud, kuid see- 3Verbaalinspiratsioon ehk sõnainspiratsioon — selle kohaselt on eest mõjukad poliitilised erakonnad asetuksid toetama ja propa- kõik piibliteksti sõnad Jumala Vaimust inspireeritud. geerima luterliku kiriku sõnastatud kristlikke väärtusi, siis oleks

1442 1443 Eestlane ja luterlus Riho Saard sild rahvaga juba erakondade kaudu loodud ning EELK võiks pi- gur” (Heidmets 2007a). Soome luterliku kiriku endine peapiiskop dada ennast eesti rahva rahvakirikuks. Rahvakiriku klassikaliste John Vikström on öelnud, et kiriku ajaloo ja teoloogia vaatenur- probleemide hulka kuulub aga paratamatult see, et kuigi rahvaki- gast vaadates võib luterlus olla ajutine nähtus (Vikström 1984: 39). rik on kiriku ja riigi vahelistest suhetest sõltumatu mõiste, eeldab 1985. aastal küsis kardinal Jan Willebrands, kui mõned väljendasid see siiski, et riik ja valitsus suhtub kirikusse heatahtlikult. Alati oma hirmu, et kiriku identiteet on ohus: kas see identiteet on üldse kaasneb sellega küsimus: milline on niisuguse suhtumise hind ja õige ja ehtne identiteet või ainult ajalooline identiteet? Usuliselt kas rahvakiriku liikmeks olemisest kujuneb selle liikmetele mingi ja teoloogiliselt on luterlus jõudnud oma ajutisuse äratundmiseni. kodanikuhüve? Kui riik annab kirikule ülesande parandada ühis- Soome teoloog Matti Kotiranta väidab õigesti, et “teatud rahvus- konna ja selle liikmete moraal-eetilist elu, kas on siis kiriku liikme- tunde puudumine usutundes Eestis ja Lätis” eristab need riigid tel riigi ees mingi lisahüve nende kodanikega võrreldes, kes kiriku tänapäeval Skandinaaviast (Kotiranta 2002: 223). liikmed ei ole? Esimesed peaksid olema, kuna nad kuuluvad lu- Niisiis puudub eestlase usutundel ja ka luterlusel selge nat- terlikku rahvakirikusse, moraal-eetiliselt terved või vähemalt ter- sionalismi märk. See, mille üle Kotiranta kurdab, ongi luterluse venemist otsivad, teised veel mitte. Loogiliselt võttes peaksid puhul üks kõige raskemini saavutatav asi. Katoliiklus ja õigeusk kõik luterlikku rahvakirikusse mittekuuluvad eestlased kujutama väljenduvad peaaegu alati natsionalismina. Nendes kultuurides Eesti riigile ja kogu ühiskonnale mingit ohtu. Nii määratletakse määratletakse oma rahvuslikku identiteeti religioosselt, kas roo- osa ühiskonna liikmetest ohtlikena ja antakse kirikule moraalne makatoliku või õigeusu kaudu. Ent ka luterluses pole see võimatu. õigus selle ohu likvideerimisega tegelda. Selline areng, et kiri- Seda võib eriti ilmekalt näha protestantlikus Skandinaavias, kus kule antakse sotsiaalse moraali valvuri roll, peaks Lea Altnurme on olemas luterliku riigikiriku traditsioon ning on alles päris tu- uurimusele toetudes kuuluma Euroopas 1960. aastatesse, aga mitte gevad rahvakirikud. Luterlik natsionalism lõi välja näiteks Eesti tänapäeva (L. Altnurme 2006: 17). Vabariigi lõpupäevil 1939–1940, kui riigist lahkusid baltisaksla- Kuigi eestlane võib praegugi tunda kultuurilist sidet luterlu- sed. Selle lahvatusi oli märgata ka Eesti taasiseseisvumise eel sega ja luterliku kirikuga, ei tee ta seda ilmselt rahvuslik-riiklikel ja ajal 1990. aastate alguses. Natsionalismi märgiks saab ilmselt põhjustel, et oma hoiakute ja kirikusse kuulumisega eestlastest ja pidada ka seda, et kogu nõukogude aja oli luterlikul kirikul roh- riigist maagiliselt eemal hoida katastroofe. Eestlane ei otsi ka oma kem liikmeid kui kommunistlikul parteil. Seejuures võib usulise usulis-moraalsetele küsimustele enam ilmtingimata vastuseid lu- ja konfessionaalse identiteedi puhul teha ühe eristuse. terlikust õpetusest ega isegi mitte kristlusest. Usk ja kirikusse Enne II maailmasõda sündis enamik eestlasi luterliku konfes- kuulumine ei tähenda tänapäeval enam uskumist dogmadesse ja siooni liikmeteks ja alles seejärel toimus nende kristluse kui reli- usutunnistuskirjadesse. Martin Lutheri alustatud usupuhastuse giooni ja kristlase identiteedi võimalik väljakujunemine (vennas- sünnilinnas Wittenbergis kuulub kirikusse veel ainult 7% elani- tekoguduslased, priilased, baptistid tahtsid luterlastena saada ühel kest. Ja ometi uskus peapiiskop Jaan Kiivit juunior ilmselt oma hetkel ka kristlasteks). Veel 1990. aastate alguses püüti rohujuure surmani nendesse sõnadesse, mida ta ütles 1995. aasta novemb- tasandil praktiseeritavas oikumeenias rõhutada baptistide poolt ris Helsingis: “Olen endiselt seda meelt, et rahvusliku identiteedi loosunglikult: “Jäägem luterlasteks, baptistideks, katoliiklasteks ja ühiskonna tervise ning tasakaalukuse üheks faktoriks on re- ja ortodoksideks, aga saagem kristlasteks” (Pilli 1990). Eesti ligioon; Eesti tingimustes seega primaarselt luterlik usutunnis- “laulva revolutsiooni” ja taasiseseisvumise aastatel valiti oma rah- tus” (Kiivit 1997). Mati Heidmets on hiljuti tõdenud, et “reli- vusliku natsionalismi tunnuseks pigem kristlus kui religioon ja giooni ja autoriteediga seotud väärtused on eesti inimese jaoks seejärel hakati omandama konfessionaalset identiteeti või jõuti suhteliselt vähem olulised ja grupikuuluvus ei ole, võrreldes pal- sellestki välja kasvada oma usuni. Eestis puudub kodanikureli- jude teiste rahvastega, eesti inimese valikuid oluliselt suunav te- gioossus ja oma usk ei lase sündida kollektiivsel rahvuslikul kon-

1444 1445 Eestlane ja luterlus Riho Saard fessionaalsusel. Turumajanduse toetatava individualismi juuruta- A a r i k , Johannes 2002. Vabaduse teedel: Jutlused. Tallinn mine sobib märksa paremini kokku puritaanliku usukäsitlusega, A l t n u r m e , Lea 2004. Sissejuhatus. — Mitut usku Eesti: Valik usun- mis jääb oma usulise edukusedemonstreerimisega ja mentalitee- diloolisi uurimusi. Toim. L. Altnurme. Tartu dilt luterlusele võõraks. Luterlus nimelt ei tunne edukuse ja raha A l t n u r m e , Lea 2006. Kristlusest oma usuni: Uurimus muutustest teoloogiat. Eesti mitmesugust äri ja poliitilise elu kesk- ja koo- eestlaste religioossuses 20. saj. II poolel. Tartu rekihti võib luterlike koguduste asemel palju rohkem leida amee- A l t n u r m e , Riho 2000. Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik ja nõu- kogude riik 1944–1949. Tartu rikalikku usupragmatismi esindavatest uusprotestantlikest kogu- B o e n d e r m a k e r , Johannes P. 1980. Kuulutus luterliku usutunnis- dustest. Niisiis ei toeta liberaalse turumajandusega ühiskond, mis tuse valguses. — EELKKA Luterliku Maailmaliidu Tallinna konve- paneb rõhku puritaanlikule üksikindiviidi edukusele ja väärtustele, rents enam kuigi hästi eestlase luterlikku identiteeti. E E L K Usuteadlaste Konverentsi Leerikavade komisjoni Konﬁrmat- Kuna eestlane on väidetavalt rohkem kultuuri ja hariduse kui siooniõpetuse kava. Tallinn, 1938 raha usku, siis on valdavalt eestlasi senini köitnud luterluse eli- E e s t i Piibli 150 aastase mälestuse pühaks. [1889] taarsus, millel pole tingimata midagi pistmist konfessionaalsu- H a a m e r , Eenok 1990. Praktiline oikumeenia. — Kristlik Ühendus: sega ehk luterliku õndsusega. Luterlik usupuhastuspüha ei ole rii- Eesti Kristliku Ühenduse ajaleht, nr 6, august gipüha ega rahvuspüha. Neid luterlasi, kes tähistaksid luterlikku H e i d m e t s , Mati 2007a. Eesti väärtuspildi eripära. — Möte. Eesti Päevalehe ühiskondlik-poliitiline ajakiri, 27.2 usupuhastuspüha piduliku tordisöömise ja küünla süütamisega, H e i d m e t s , Mati 2007b. Arvud ja vihjed. — Eesti Päevaleht, 16.3 ei ole ilmselt ka kuigi palju, kui üldse. Kui eestlase luter- H i o b , Arne 2003. Euroopa Liit: tõus või langus? — Eesti Kirik, 6.08 lus on ainult elitaarne, siis võib seda pidada ka lihtsalt uhku- H i o b , Arne 2004a. Kristlik Euroopa ja Euroopa Liit. — Eesti Kirik, seks. Uhkus aga soodustab jällegi pimedat lojaalsust, kus eli- 18.08 taarsus ise ongi tõde. Seepärast võiks kultuurnatsionalistlik luter- H i o b , Arne 2004b. Eestlus ja luterlus. — Eesti Kirik, nr 40/41, 27.10 lus tähistada mingit muud kordumatut väärtust, millest ei tasuks J u n g , Jaan 1883. Õntsa Dr. Martin Luteruse elu lugu. Luteruse 400 kinni hoida mitte pimedast lojaalsusest, vaid seda väärtust endale aastase sündimise pääva mälestuseks. Tartu teadvustades. Niikaua kui eestlane ei lepi endale autoriteediusuga J ä r v e , Jaan 1926. Lühike Kirikulugu algkoolidele. Viljandi päheistumisega, tülgastab pimedat lojaalsust ja lahmivat vulgaar- J ä ä t s , Indrek 2007. Ilminski süsteem: Katse juhtida etnilisi prot- sektantlikku kriitikat, niikaua on ta suutnud säilitada vähemalt sesse. — Akadeemia, nr 2, lk 311–349 kultuurluterliku põhiväärtuse ehk inimese, kes uurib kõike, ka J ü r j o , Indrek 2004. Liivimaa valgustaja August Wilhelm Hupel 1737– 1819. Tallinn pühakirja, südametunnistuse ja mõistusega. Kultuurluterlane os- K a l d u r , Peeter 1996. Eesti ja Eesti Kirik täna teoloogi pilgu läbi. — kab uskuda oma isikliku usuga ja ta ei lepi, et mingi autoriteetne EELK Juubelialbum. (EELK Usuteaduse Instituudi toimetised IX.) süsteem usub ja langetab valikud tema eest. Ma usun, et see Tallinn väärtus väärib hindamist. Just selles mõttes pean ma ennast pro- K a u p s , Karl 1934. Riigikirik ja vabakogudus. Keila testandiks, kultuurluterlaseks. K e t o l a , Mikko 2000. The Nationality Question in the Estonian Evan- gelical Lutheran Church, 1918–1939. (Suomen Kirkkohistoriallisen Seuran Toimituksia 183.) Helsinki Kirjandus K e t o l a , Mikko 2003. Viron luterilainen kirkko saksalaismiehityksen aikana 1941–1944. — Teologinen Aikakauskirja, 6 Teemaga lähemaks tutvumiseks võib kirjandust otsida: Riho Saard. Eesti K i i v i t , Jaan 1993. Luterlik identiteet täna ja homme. — Eesti Kirik, kiriku ajaloo bibliograaﬁa (1918–1997). (Reports from the Department 15.09 of Orthodoxy and East European Church Studies III.) Helsinki: Univer- sity of Helsinki, 1998.

1446 1447 Eestlane ja luterlus Riho Saard

K i i v i t , Jaan 1997. Kirkon tehtävä nyky-Virossa. — Kirkot ja Euroo- L i i v , Toomas 2005. Eesti kirjanduse kristlik dimensioon: Sissejuha- pan murros. Suomalaisen Teologisen Kirjallisuusseuran vuosikirja tus. — Looming, nr 10 1996. Toim. M. Kotiranta. (STKS julkaisuja 204.) Helsinki M a s i n g , Uku 1993. Eestlaste usulisi eeldusi ja nende tähendus teo- K i l e m i t , Liina, Urmas N õ m m i k 2004. Eesti elanike suhtumisest loogiale. — U. Masing. Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt. religiooni. — Mitut usku Eesti: Valik usundiloolisi uurimusi. Toim. Tartu: Ilmamaa L. Altnurme. Tartu M ä e v e r e , Andres 1986. Üldjooni uusprotestantliku liikumise aja- K i l p , Alar 2004. Kiriku mõjust religiooni politiseerimisele. — Usu- loost Eestis aastatel 1922–1940. EELK Usuteaduse Instituudi diplo- teaduslik Ajakiri, nr 1 (53) mitöö K i v i m ä e , Jüri 1987. Luterliku reformatsiooni kultuurimõjud Ees- M ä n d , Anu 2004. Pidustused keskaegse Liivimaa linnades 1350– tis XVI sajandil. — Religiooni ja ateismi ajaloost Eestis: Artiklite 1550. Tallinn kogumik III. Tallinn N i g o l , August 1918. Martin Lutheri elu ja õpetus: 400 aasta usupu- K i v i r a n n a , Rudolf 1971. Rändurid tolmu ja tähtede vahel. Toronto hastuse-püha mälestuseks peetud kõne eestlastele Soomes. Tartu K o o l m e i s t e r , Richard 1980. Püha tee — via sacra. Uppsala O i n a s , Felix J. 1984. Vargamäe tõde ja õigus: Esseid. Truth and K o t i r a n t a , Matti 2002. Kirkko, valtio ja uskonnonvapaus Baltian Justice of Vargamäe and Other Essays. Välis-Eesti & EMP maissa. — Ortodoksia, 49 P a r t s 2004 = Juhan Parts: kiriku mõju ei tasu alahinnata (Sirje Semmi K u k k , Jakob 1924a. Luteruse kiriku praegune seisukord Eestis ja intervjuu Juhan Partsiga). — Eesti Kirik, nr 35/36, 29.09 mujal. — Usupuhastus eestlaste maal 1524–1924. Tartu P a u l , Toomas 2002. Põuapäikese paistel: Etüüde. Tallinn K u k k , Jakob 1924b. Sissejuhatus. — Usupuhastus eestlaste maal P e l l o , Otmar 1972. Ja ööd ei ole seal. . . Toronto 1524–1924. Tartu Pesonen,Niilo2004. Valtionkirkosta vapaakirkoksi? Viron evankelis- K u k k , Kristi 2003. Mütologiseeritud ajaloo rollist eesti rahvuse aren- luterilaisen kirkon järjestysmuodon kehitys 1919–1925. (Suomen gus. — Vikerkaar, nr 10–11 Kirkkohistoriallisen Seuran Toimituksia 191.) Helsinki K u l j u s , Voldemar 1926. Ketserid ja protestantism ajaloos ja praegu P e t e r s o o , Udo, Elmar P ä h n 1990. Kristus on maailma valgus. Eestis. Tallinn Toronto K u l j u s , Voldemar 1933. Maa sool. Narva P i i r i m ä e , Helmut 1992. Kuidas Rootsi ajal kontrolliti kirikuõpetajate K õ i g i usundite wahel tuleks saawutada süntees. — Päevaleht, eesti keele oskust. — Keel ja Kirjandus, nr 7 26.1.1938 P i l l i , Toivo 1990. Kristlik osadus. — Kristlik Ühendus: Eesti Kristliku K õ p p , Johan 1940a. Kirikuvalitsemisõpetus. Tartu Ühenduse ajaleht, nr 6, august K õ p p , Johan 1940b. Kiriku ülesandeid praegusel ajal II. — Usutea- P l a n k , Uno 1960. Jumala otsijad: Valimik pagulaspõlve jutlusi. dusline Ajakiri, nr 1/2 Uppsala K õ p p , Johan 1955. Sugemeid eesti talupoegade aktiivsusest kirikliku P l a n k , Uno 1971. Teelolijad. Uppsala elu alal 17. sajandil. — Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis Aastaraamat P õ l d , Harald 1936. Luteriusu alustest ja tunnustest. Tallinn II, 1950–1954. Stockholm R a h a m ä g i , Hugo B. 1934. Mis on Sinu kiriku kuuluvuse tunnis- K õ p p , Johan 1959. Kirik ja rahvas: Sugemeid eesti rahva vaimse palge tuseks? — H. Rebane. Miks olen mina Eesti Evangeeliumi Luteri usu kujunemise teelt. Lund kiriku liige? Viljandi L a a r , Mart 1990. Eesti rahvas vajab kristlikule eetikale ja vastutusele R a u d s e p p , Karl 1964. Sõua sügavamale. Uppsala rajanevat vaba eneseteostust. — Eesti Elu, nr 5, juuni/juuli, lk B1 R o s s , Kristiina 2003. Kultuur on emakeel. — Kultuurikonverents: L a t t i k , Jaan 1924. Martin Luter: Usupuhastuse tuleku 400 a. mäles- Inimesena maailmas. Teesid. Tallinn tuspäevaks 1524–1924. Tartu R o s s , Kristiina 2005. Keskaegse Eesti libakirjakeele põhjendusi ja L a u r i , Johannes Oskar 1967. Jumal on armastus: Jutlusi ja kõnesid piirjooni. — Emakeele Seltsi aastaraamat 51. Tartu paguluses. Uppsala R o s s 2007 = Muutumatuna saab traditsiooni hoida ainult muuseumis L i i v , Joosep 1923. Peakooli õpetus. Rapla (Toomas Pauli intervjuu Kristiina Rossiga). — Sirp, nr 12, 16.3

1448 4 1449 Eestlane ja luterlus Riho Saard

S a a r d , Riho 1995. Roseniolaisuus Virossa 1800-luvun lopulla. — EELKKA Usuteadlaste Konverents 23. jaanuar 1935 kuni 27. jaanuar Suomen Kirkkohistoriallisen Seuran Vuosikirja, 84–85 1937 — EELK Usuteadlaste Konverents 26.–28. jaanuar 1937 protokoll, S a a r d , Riho 2000a. Eesti rahvusest luterliku pastorkonna väljakuju- lk 5 nemine ja vaba rahvakiriku projekti loomine, 1870–1917. (Suomen EELKKA IV Kirikupäeva protokoll 12.–14. juuni 1923 Kirkkohistoriallisen Seuran Toimituksia 184.) Helsinki EELKKA Usuteadlaste Konverents 23. jaanuar 1937 kuni 27. jaanuar S a a r d , Riho 2000b. Johan Kõpp ja rahvakiriku mõiste. — Johan Kõpp 1937 — Eesti-Soome kirikuõpetajate konverentsi protokoll 23.–25. juuli 125. Toim. R. Altnurme. Tartu 1935, lk 9 S a a r d , Riho 2005. Eesti varase baptismi enesereﬂeksioonist. — Tee- EELKKA EELK Usuteadlaste konverents 1938 kond teisenevas ajas: Peatükke Eesti vabakoguduste ajaloost. Toim. EELKKA EELK Usuteadlaste Konverents 1938. — Uku Masing, T. Pilli. Tartu Väited kõnele “Usundiloo mõttest” jaanuarikonverentsil 1938 S a a r d , Riho 2006. Eesti kirikute esivaimulikkond 1165–2006. Tallinn EELKKA EELK Usuteadlaste konverents 1939 S a a r d , Riho 2007. Luterlikust hoolekande ja diakoonia ajaloost Eestis, EELKKA Luterliku Maailmaliidu vähemuskirikute konverents Tal- reformatsioonist II maailmasõjani. — Diakoonia käsiraamat. Toim. linnas 1980 R. Saard. (EELK Usuteaduse Instituudi toimetised XVI.) Tallinn Autori isiklik arhiiv S a l o , Vello 1983. Eestlane ja kristlane. — Aja Kiri, nr 12 Arnold Rüütli kiri Riho Saardile 19.3.2007 S c h u l t z , Wilhelm 1883. Martin Lutter, öige usso üllesvötja. Lisa: küssimissed ja kostmissed öige usso üllesvötmissest. Tallinn T a l l m e i s t e r , Theodor 1932. Ristiinimene ja riik. — Protestantline Ilm, nr 3 T a l l m e i s t e r , Theodor 1965. Nõudke jäädavat rooga: Valik jutlusi. RIHO SAARD (sünd. 1961) on lõpetanud insenerina TPI (1987), teo- Uppsala loogiadoktor (Helsingi ülikool, 2000); Helsingi ja Joensuu ülikooli dot- T a l v e , Ilmar 2004. Eesti kultuurilugu. Tartu: Ilmamaa sent ning EELK Usuteaduse Instituudi erakorraline professor. Aka- T r a a t , Mats 2007. Kristlikud väärtused on meie kultuuri raudvara. — deemias varem avaldanud artiklid “Kaug-Ida teoloogiast ja teoloogi- Eesti Päevaleht, 16.3 dest” (1997, nr 6, lk 1213–1226); “Eesti kirikute juhtivvaimulikkond T ä h e v ä l i , Aleksander 1947. Uus inimene: Valimik jutlusi. Stock- läbi aegade” (1998, nr 2, lk 362–389; nr 3, lk 604–625); ““Rõõmustame holm selle üle ”: Usulise ja teoloogilise kirjanduse saatmine Soomest Ees- U n d u s k , Jaan 2005. Isiksusest, ajaloost ja häbist. — Looming, nr 4 . . . U u s L a u l u r a a m a t: Kirikus, koolis ja kodus pruukida. Jurjev, tisse 1950.–1980. aastatel” (2004, nr 4, lk 844–869); “Religiooniteo- 1900 loogiast ja religioonide dialoogist” (2007, nr 2, lk 351–387) ja kaks Uus Testament 1715faksiimile. Christian Hoppiuse eessõna. Tlk arvustust. Toomas Paul. Tallinn, 2004 V a h t r e , Sulev 1987. Kirik, aadel ja talurahvas XVI sajandi lõpul. — Religiooni ja ateismi ajaloost Eestis: Artiklite kogumik III. Tallinn V i i r e s , Ants 2004. Vana Eesti rahvaelu. Tallinn V i k s t r ö m , John 1984. Ekumeeninen työ Suomessa Suomen evankelis-luterilaisen kirkon kannalta. — Ortodoksia, 34 V u n k , Aldur 2005. Jeesus läks maal kõndimaie: Ristisõjad ja pal- verännakud Eesti keskajal. Tallinn

Eesti evangeelse luterliku kiriku konsistooriumi arhiiv (EELKKA)

1450 1451 KONSTANTIN PÄTS JA NÕUKOGUDE LIIDU HUVID II

Jaak Valge

Artikli esimeses osas vaatlesime Konstantin Pätsi väidetavat lobi- tegevust Nõukogude Liidu huvides. Selgus, et Zenonas Butkus ja Magnus Ilmjärv on üle hinnanud N. Liidu majanduslikku ja poliitilist mõju Eestile ning võimendanud N. Liidu saatkonna töötajate Moskvasse edastatud ja oma tegevust ilmselgelt üleskiitvaid ettekandeid ning kuulujutte. Käsitluse teises osas vaatleme, kas, kuidas ja miks Moskva Konstantin Pätsi rahastas ning kas Päts muutus seeläbi sovettide ˇsantaˇzeeritavaks.

SENISED UURIMUSED

Oleg Ken ja Aleksandr Rupassov mainivad oma artiklis, et “üks Põllumeestekogude juhte ja mitmekordne Eesti riigipea Konstan- tin Päts ei häbenenud mitmete aastate vältel saada Nõukogude riigi juriskonsuldi palka” (2002: 230), kuid pole seda dokumendiviitega kinnitanud. Nad kirjutavad seda 1920. aastate esimese poole kontekstis, mil see on äärmiselt väheusutav.1 Oma raamatus väidavad nad aga, et 1929. aastal aitas kaubanduslepingut Eesti parlamendis läbi viia kaubandusesinduse mitteametlik juriskonsult Konstantin

Artikli esimene osa ilmus eelmises numbris. 1Aleksandr Rupassovi väitel ei leidu Pätsi nime Nõukogude naftasaaduste müügiga seotud kirjavahetuses enne 1928. aastat, seega on ILMAR KRUUSAMÄE (2006) artiklis esitatud väide ekslik. Autori intervjuu Aleksandr Rupassoviga 18. V 2007.

1453 Konstantin Päts ja Nõukogude Liidu huvid. II Jaak Valge

Päts (Ken, Rupassov 2000: 207), seega kinnitades, et Päts töötas 2004a: 885). Lisaks leiab ta, et Pavel Sudoplatovi väide, nagu ol- juba 1929. aastal Nõukogude kaubandusesinduse juriskonsuldina. nuks Päts kuni Eesti Vabariigi lõpuni Nõukogude Liidu rahalisel Ka seda väidet ei ole nad dokumendiviitega kinnitanud.2 Pätsi ülalpidamisel, pole õhust võetud: nimelt andsid sovetid tellimusi staatuse kohta kasutavad nad aga terminit “mitteametlik juriskon- Tallinna Laevaühisusele, mille osanik või koguni suuromanik Päts sult” ega ole oma töödes pidanud seda sõltuvusse sattumiseks so- olnud (Ilmjärv 2004a: 96–98; 2004b: 60, 99). vettidest.3 Zenonas Butkus mainib aga, et Päts oli salaja (õieti fiktiivselt) tööle võetud juriskonsuldina naftasündikaati, kust ta EELLUGU sai nii honorari kui palka. Ka Butkus ei hinda seda asjaolu kuigi oluliseks. Ta on käsitanud Pätsi tegevust Nõukogude naftasaa- 1920. aastatel ei peetud Eestis kaubandussidemeid N. Liiduga duste müügi organiseerimises ühe osana tema ülejäänud lobite- normaalseks, eelkõige Eesti väljaveo väikese mahu tõttu. Seegi gevusest ning toonitab, et Päts jäi oma riigile lojaalseks (Butkus Eesti väike itta suunduv eksport kõikus aasta-aastalt mahult ja 1999: 2295, 2297, 2534). ka kaubaartiklite lõikes. Põhjuseks olid kõikumised N. Liidu Erinevalt Kenist ja Rupassovist ning Butkusest on Magnus majanduspoliitikas ja -olukorras. 1920. aastate lõpust hakkas Ilmjärv pidanud Pätsi “kaasamist” Nõukogude nafta-asjadesse Moskva oma auahnete industrialiseerimisplaanide elluviimiseks Moskva laiahaardeliseks intriigiks, mispuhul põhilised otsused vajama üha rohkem välisvaluutat. Seda oli sovettidel võimalik tegi koguni Poliitbüroo. Päts saanud Nõukogude saatkonnalt ja hankida eksporti impordist suuremana hoides. Arvestamata ela- kaubandusesinduselt salaja raha (Ilmjärv 2004a: 158). Seda, et nikkonna vajadusi, ostsid nad riiklikku väliskaubanduse monopoli Päts võttis vastu dollareid, peab Ilmjärv “Moskva tõeliseks trium- kasutades välisturult ainult seda, mis oli kooskõlas nende stra- fiks” ning loob järgmise konteksti: “[J]uba mingi välisriigi ko- teegiliste plaanidega. Teiste riikide ettevõtetel ei olnud N. Liidu loneli värbamist loeti Moskvas suure tähtsusega sündmuseks ja turul võimalik iseseisvalt tegutseda ning kui sooviti kaupu Vene- sellest kanti kohe ette Stalinile endale” (Ilmjärv 2004a: 95). See maale müüa, tuli seda teha kohalike kaubandusesinduste (torg- jätab mulje, et Päts võis olla isegi midagi enamat kui lihtsalt predstvo’te) kaudu. Ka sissevedu organiseerisid kaubandusesin- N. Liidu lobist. Ilmjärv ei välista võimalust, et Nõukogude va- dused, müües oma kauba tavaliselt kohalikele hulgikaupmeestele. litsus jätkas raha maksmist Pätsile ka tema riigivanemaks oleku Nii oli N. Liidu seisund Eesti turul igati parem kui Eesti oma ajal aastail 1931–1932 ja 1932–1933 ning veel pärast sedagi, kui Vene turul. Midagi polnud parata, sest vastava praktika oli N. Liit ta oli 1933. aasta oktoobris saanud uuesti riigivanemaks (Ilmjärv peaaegu kõikjal maailmas läbi surunud. Lisaks oli Eesti kaupmeeskonda juba 1926. aasta teisel poo- 2Mis puutub kaubanduslepingu läbiviimisse Riigikogus, siis tõe- näoliselt on ka Oleg Ken ja Aleksandr Rupassov tuginenud samale lel hakanud teravalt häirima Nõukogude Torgpredstvo ilmne soov Adolf Petrovski ettekandele, millele Magnus Ilmjärv ja Zenonas But- ka kohalikest hulgikaupmeestest mööda minna ja ise jaemüüki kuski (vt siinse artikli I osa, lk 1192–1193), milles Petrovski kiitleb oma korraldada. N. Liit lõi omad kaubalaod Tallinnas, Narvas ja Ir- tegevusega, kirjeldades Pätsi väidetavat võitlust kaubanduslepingu ra- boskas (Riigiarhiiv (= ERA) 891-1-184, l 68–71). 1926. aastal tifitseerimiseks Riigikogus. See osutus aga Eesti allikaid kontrollides registreeriti Eesti kaubandus-tööstusministeeriumis Nõukogude ebaõigeks. naftasündikaat (Neftesindikat)4 kui välismaa aktsiaselts. Tallin- 3Oleg Keni ja Aleksandr Rupassovi väitel ei mõjutanud Pätsi töö nasse ja hiljem Pärnusse rajati bensiinijaamad. Nõukogude kaubandusesinduse (Torgpredstvo) juriskonsuldina tema poliitilist tegevust ning Moskva ei püüdnud seda asjaolu oma poliitilistes 4Kõrgema Rahvamajandusnõukogu (VSNH) Kütuse Peavalitsusele huvides ära kasutada. Autori intervjuu Oleg Keniga 28. IV 2007; autori alluv ülevenemaaline naftasündikaat (Neftesindikat) loodi 1. juulil 1922 intervjuu Aleksandr Rupassoviga 18. V 2007. varasema Neftetorg’i asemel. Neftesindikat oli ainsaks naftasaadus-

1454 1455 Konstantin Päts ja Nõukogude Liidu huvid. II Jaak Valge

1926. aastal puhkes Eesti ajakirjanduses naftasündikaadi te- N. Liit petrooleumi Saksa aktsiaseltsi Iwa kaudu. Poolas müüdi gevuse üle elav poleemika. Naftasündikaat ei tasunud Eesti Vene kaupu Varssavi kaubandusesindaja ning Poola-Vene sega- riigile puhaskasumaksu, väites, et naftamüügist kasu ei saada. aktsiaseltside kaudu. Rootsis müüs Nõukogude kaupu saatkonna Nõukogude jaekaubanduse vastu kõige jõulisemalt välja astunud kaubandusesindaja, kuid ainult hulgi (ERA 73-1-983, l 23–23p, Joakim Puhk pidas seda väidet naeruväärseks, sest naftasündikaat 27–28, 30–32). sai riikliku asutusena ise endale arveid kirjutada (Kas Venemaa... Kindlasti oli ka Konstantin Päts algusest peale nende prob- 1926). leemidega kursis, sest Eesti ja Nõukogude Liidu kaubanduskoja 1927. aasta sügiseks tegutsesid Eesti siseturul juba Neftesin- esimehe ning Kaubandus-Tööstuskoja nõukogu esimehena oli ta dikat, Sovtorgﬂot ja Tsentrosojuz. Meie kaupmeeskonda häiris kohustatud analoogilistele asjadele lahendusi otsima. Need lahen- eelkõige just naftasündikaadi tegevus, kellel selleks ajaks oli dused ei saanud olla aga Eesti jaoks lihtsad, sest teravat ametlikku aamide parandustöökoda ja õliladu ning bensiiniautomaat Mere- protesti polnud mõtet esitada: N. Liit võis viidata vastavatele ees- puiestee nurgal. Bensiini müüdi liitrikaupa ka mujal (ERA 73- kujudele teistes riikides. Nagu eelnevast selgub, olid segaaktsia- 1-983, l 65–67). Sügisel saatis mõjukas Kaubandus-Tööstuskoda seltsid Nõukogude naftatoodete müümiseks loodud paljudes riiki- oma juhatuse aktiivse esimehe Joakim Puhki algatusel kaubandus- des, sh Inglismaal ja väga nõukogudevaenulikuks peetud Poolas. tööstusministrile märgukirja, milles väideti, et N. Vene sisekau- Niisiis oli segaaktsiaseltsi loomine üheks võimalikuks lahen- bandusliku tegevuse ajendiks on soov Eesti turgu Venemaa külge duseks, et lõpetada kõigile tülikas olukord. Eesti oleks vabanenud liita ja Nõukogude Vene turust “ärarippuvaks teha” ning et olu- teise riigi riikliku asutuse (Nõukogude naftasündikaadi) poolt Ees- kord, kus “võõras riik Eesti siseturul kaubanduslisi operatsioone tis korraldatavast jaemüügist, N. Liidu väliskaubanduse rahvako- toimib, kõrvale kaldudes üldtunnustatud Lääne-Euroopa kauban- missariaat (VARK) oleks vabanenud tülikatest süüdistustest ning duskommetest”, ei vasta Eesti kaupmeeskonna huvidele (ERA 73- Nõukogude naftasündikaat oleks võib-olla saanud rohkem oma 1-983, l 63). Puhk arvustas olukorda hiljem ka ajalehtedes. tooteid müüa (nafta, masuut, bensiin ja petrooleum). 12. märtsil Juba 1926. aasta oktoobris oli kaubandus-tööstusministeeriumi 1928 peetigi Tallinnas Nõukogude kaubandusesindaja Smirnovi kaubandusosakond esitanud järelepärimise Eesti saatkonnale Hel- eesistumisel segaaktsiaseltsi loojate koosolek, kus Nõukogude singis, Riias, Stockholmis ja Kaunases ning peakonsulaadile Ber- poolt osalesid naftasündikaadi ja Torgpredstvo esindajad ning liinis ja Londonis, kuidas N. Liit on neis riikides korraldanud Eesti poolt August Kuusik ja keegi Heller.∗ Koosoleku tulemu- oma naftakaupade müümist. Selgus, et Soomes ja Lätis oli olu- sena koostati kokkuleppe projekt. Selle järgi pidi asutatama Eesti kord samasugune nagu Eestis. Londonist teatati, et N. Liit tu- rustab naftasaadusi (ka jaemüügil) aktsiaseltside kaudu, mis on ∗August Kuusik (sünd. Käkk; 31. V 1889 Tartumaal) oli lõpetanud seal asutatud kas Nõukogude või segakapitaliga, kuid Briti äri- Riia Polütehnikumi agronoomiaosakonna 1914 (kuulus korporatsiooni ringkonnad seda väga teravalt arvustanud ei ole. Leedus müüs Vironia), olnud Tõikvere mõisa valitseja, kuid põhiliselt metsakaupmees, A/S Silva juhatuse liige ja direktor; aastail 1944–1950 oli metsapraaker tega kauplevaks organisatsiooniks Nõukogude siseturul ning sai erine- Eestis. valt oma eelkäijast monopoliõiguse naftasaaduste müügiks välisturule. Helleri asemel peaks ilmselt olema Artur Keller (sünd. 11. VI 1898 N. Liidu Kõrgema Rahvamajandusnõukogu otsusega 30. novembrist Võrumaal), kes oli lõpetanud Tartu ülikooli majandusteaduskonna 1924 1929 loodi seni talle alluvatest naftatööstuse trustidest ja Neftesin- (kuulus korporatsiooni Rotalia), oli kaubandus-tööstusministeeriumi ja dikatist Üleliiduline Riiklik Nafta- ja Gaasitööstuskoondis Sojuzneft. majandusministeeriumi ametnik 1926–1932, kaubandusosakonna direk- 1931. aasta 8. oktoobrist loodi Sojuznefti alusel Kõrgema Rahvamajan- tor, rahandusosakonna direktor 1932–1940, majandusministri abi 1937– dusnõukogu Kütuse Peavalitsuse Naftasektor. 1940, riigi teraviljamonopoli juhataja, Saksa ajal Eesti Omavalitsuse

1456 1457 Konstantin Päts ja Nõukogude Liidu huvid. II Jaak Valge aktsiaseltside seaduse alusel segaaktsiaselts Nõukogude naftatoo- Pätsi kindlasti võimalus Eesti ja Nõukogude Liidu majandussu- detega monopoolseks kauplemiseks, mille aktsiatest 51% pidi hete läbimurdeks, kuid väga tõenäoliselt innustas teda ka sovettide kuuluma naftasündikaadile ja 49% Eesti grupile. Naftasündikaat raha. pidi segaaktsiaseltsile rendile andma kõik oma mahutid, bensii- Nõukogude poolegi motiivid olid mitmeplaanilised ja kohati nijaamad, laod jne. Naftasaaduste müügiks pakuti kahte va- isegi vastuolulised. N. Liidu välisasjade rahvakomissariaadil ja rianti: esimese järgi pidi naftasündikaat kauba segaaktsiaselt- talle alluval Eesti saatkonnal ühelt poolt ning väliskaubanduse rah- sile müüma neljakuulise krediidi alusel; kui hinnakokkulepet ei vakomissariaadil koos talle alluvate torgpredstvo’tega (mis kuu- saavutata, pidi naftasaadused antama segaaktsiaseltsile komisjo- lusid vastava maa saatkonna koosseisu) ning Kõrgemale Rahva- nimüügile; viimane pidi sel juhul saama 10% käibest. Et Eesti ja majanduse Nõukogule alluval Sojuzneft’il teiselt poolt olid eri- Nõukogude kaubanduskoda (ning järelikult ka selle juhatuse esinevad tegutsemismotiivid. Väliskaubandusega tegelevate institut- mees Konstantin Päts) oli lepingu vahendamise juures aktiivne, sioonide esmaseks strateegiliseks eesmärgiks oli toetada industria- tõendab lepingu 11. punkt, kus sätestati, et juhul kui pooled liseerimist (Smith 1972: 45). Teisisõnu hindasid Torgpredstvo ja ei suuda kokku leppida segaaktsiaseltsi esimehe isikus, määrab Sojuzneft’i ülemused oma töötajaid eelkõige selle järgi, kui palju selle Eesti ja Nõukogude kaubanduskoda (Venemaa Föderatsiooni neil õnnestub naftasaadusi müüa. Seega oli naftasündikaat Eesti Välispoliitika Arhiiv (= AVPRF) 0154-12-24-3, l 27–28). Tead- poliitikute ja arvamusliidrite kaasatõmbamisest segaaktsiaseltsi mata põhjustel Moskvas aga projekti ei kinnitanud ja küsimus küll huvitatud, kuid eelkõige siis, kui nende sidemeid kasutades oli jäi edasi venima. Naftasündikaadi 1929. aasta aruande järgi võimalik rohkem ja parematel tingimustel bensiini, petrooleumi, müüs naftasündikaadi Tallinna osakond 1928. ja 1929. aastal oma masuuti ja naftat müüa. Mõnesaja tonni naftatoodete müümine tooteid väga paljudele ettevõtetele, kuid suurimateks ostjateks Eesti turule ei kuulunud aga Sojuzneft’i-suguse mammutettevõtte olid Eesti Tarvitajate Keskühisus (ETK), kaubamaja J. E. Kuhl- juhtkonna jaoks, kus tegeldi tehnoloogilise arendustegevuse, geo- mann ning E. Kreek ja E. Tomson (Venemaa Riiklik Majandusar- loogilise luure ja kõikide muude naftatootmise küsimustega, su- hiiv (= RGAE) 2309-1-450, l 17–19). gugi mitte esmatähtsate küsimuste hulka. Naftasündikaati abistav kaubandusesindus, eriti aga saatkond ja VARK soovisid seevastu Sojuzneft’i raha kasutades tihendada suhteid mõjukate Eesti te- KONSTANTIN PÄTS JA NÕUKOGUDE gelastega ning võimaluse korral neid endast sõltuvaks teha. So- NAFTASAADUSTE MÜÜK juzneft’il ja ka Torgpredstvo’l oli võimalik kasutada raha hoopis lahedamalt kui VARKil ja saatkonnal.6 Teadmata ajal, ilmselt 1929. aastal, tekkis kas sovettide või Kons- Erinevatest motiividest tulenes nende institutsioonide omava- tantin Pätsi algatusel idee, et Päts võiks isiklikult osaleda se- heline pinge. Samuti venisid otsused väliskaubandusega tegele- gaaktsiaseltsi loomisel juriskonsuldina.5 Poliitikuna ning Eesti ja Nõukogude Liidu kaubanduskoja juhatuse esimehena innustas sest kasust loob see võimalused jõuliseks tööks naftaga Eestis” (AVPRF 0154-22-30-1, l 3). majandusdirektori abi 1941–1944. Põgenes Rootsi, suri 19. IX 1974 6Näiteks 14. novembril 1930 kirjutab saatkonna I sekretär Mihhail Stockholmis. Toim. Buravtsev päevikus: “Moskva raha ei saada. Krediiti pole. Töötajatele 5Võimalik, et Konstantin Pätsi ja Joakim Puhki või vähemalt Puhki palga maksmiseks tuleb uuesti küsida laenu majandusmeeste käest. Naf- kaasatõmbamine segaaktsiaseltsi oli Nõukogude saadiku Adolf Pet- tasündikaat enam ei anna, sest me oleme temale maja eest võlgu üle rovski algatus. Igatahes kirjutab ta 9. jaanuaril 1930 oma ülemusele 2000 krooni. Meie maja olukord on rahalises mõttes katastrooﬁline. VARKis Boriss Stomonjakovile: “Ma olen väga õnnelik, et see kom- Oleks ruttu vaja vahetada telefonid, aga vahendeid ei ole” (AVPRF 0154- binatsioon leiab ka Teie poolehoidu. Ise arvan, et sõltumatult poliitili- 22-30-6, l 177).

1458 1459 Konstantin Päts ja Nõukogude Liidu huvid. II Jaak Valge vate asutuste pideva reformimise ja nõukogulaste üldise puudu- juures. “Naftasündikaat väljendas valmisolekut Pätsi palkamiseks liku haldussuutlikkuse tõttu. Juhul aga, kui Pätsi “kaasamist” juriskonsuldina. Sm Smirnovil jääb üle nüüd see otsus teoks oleks Moskvas peetud tõepoolest oluliseks eesmärgiks, mis tule- teha” (AVPRF 0154-22-30-2, l 1–2).10 vikus võiks kasulik olla, ja tema kompromiteerimist oleks peetud Nüüd tuli takerdumine aga hoopis VARKi poolt. Vahepeal ka tegelikult saavutatavaks, oleks üksmeel Moskvas kõrgemate oli N. Liidu juhtkond otsustanud väliskaubandusorganisatsioone organite (Poliitbüroo) abiga kohe saavutatud ja talle palgaraha põhjalikult reformida. Võimalik, et sellest oli põhjustatud Sto- leitud. Läbirääkimised segaaktsiaseltsi moodustamiseks olid aga monjakovi suunamuutus. Nimelt teatas ta 17. veebruaril 1930 alanud juba 1928. aastal.7 1930. aasta veebruaris laskis Päts Ru- Tallinna saatkonna I sekretärile Mihhail Buravtsevile: “Me suh- dolf Renningul Nõukogude saatkonnale teatada, et ta leiab, et see tume üldjuhul negatiivselt ükskõik missuguste, kas tööstuslike asi on väga veninud, ja kui ta sidus oma nime sellega, andes oma või kaubanduslike segaaktsiaseltside moodustamisse. Erandid on nõusoleku olla uue aktsiaseltsi juriskonsult, siis sooviks ta, et see võimalikud ainult eriti tähtsatel poliitilistel põhjustel. Selliseid asi liiguks edasi võimalikult vähese ajaga. “Vastasel korral loeb Eesti osas ei ole ja seepärast ma palun Teid edaspidi mitte ühelegi ta end antud kohustusest vabaks” (AVPRF 0154-22-30-6, l 27). läbirääkimisele ega jutuajamisele Renninguga segaaktsiaseltsist Joakim Puhki osalus loodavas segaaktsiaseltsis tuli kõne alla end mitte lasta kaasa kiskuda” (AVPRF 0154-22-30-2, l 10). Nii- 1929. aasta lõpul. 1930. aasta jaanuari alul veenis saadik Petrovski siis ei pidanud Stomonjakov Puhki ja Pätsi “kaasamist” tähtsaks selle vajaduses ka kaubandusesindajat Smirnovi (AVPRF 0154- poliitiliseks põhjuseks ja oli kogu ideest valmis kergesti loobuma. 22-30-6, l 3, 19). 7. jaanuaril 1930 kirjutas N. Liidu välisasjade Sojuzneft’is liikusid asjad siiski varasema kokkuleppe järgi. rahvakomissariaadi kolleegiumi liige Boriss Stomonjakov Pet- 27. veebruaril 1930 sai Buravtsev teada, et naftasündikaadi rovskile, et VARK peab üsna huvitavaks plaani, mis seoks ka Riias asuv esindaja Kaˇsitsin on saanud naftasündikaadi juhatuse Puhki, kes “nii palju kahjustas minevikus Eesti-Nõukogude suh- nõusoleku segaaktsiaseltsi moodustamiseks (AVPRF 0154-22-30- teid”,8 ja et küsimus Pätsist otsustati nõupidamisel sm Hintˇsuki9 6, l 54). 27. märtsil aga teatas Stomonjakov uuele saadikule Ras-

7 kolnikovile, et naftasündikaat kinnitab Pätsi kutsumise küsimuse Magnus Ilmjärv väidab, et läbirääkimised Pätsi kaasamiseks naf- lahendamise viibimist põhjusel, et Päts ise peab ebamugavaks tasündikaadi töösse kestsid kogu 1929. aasta (2004a: 85). Pätsi “kaa- naftasündikaadi osakonna konsultandiks hakata. Seepärast tuleb samine” ei olnud neil läbirääkimistel omaette küsimus, vaid temast oli juttu naftasaaduste müügikorraldusega seotud küsimuste kontekstis. oodata Nõukogude Liidu ja Eesti segaaktsiaseltsi loomist, ning 8Magnus Ilmjärve tekstist jääb aga mulje, nagu oleks Joakim Puhk sel teemal peab läbirääkimisi sm Kaˇsitsin. “Naftasündikaat tea- lasknud juba varem end sovettidel ära osta. Nimelt oli Puhk 1928. aasta tas mulle, et on assigneerinud selleks vahendid ja kogu asi on lõpul saanud Nõukogude soola monopoolse müügi õiguse. “Kui veel nüüd sm Kaˇsitsini taga” (AVPRF 0154-22-30-2, l 13–14). Niisiis 1926. aasta lõpul ja 1927. aastal süüdistas Puhk venelasi Eesti turu haa- otsustas Pätsi “kaasamise”, õigemini juriskonsuldiks palkamise ramise püüdes ja hoiatas valitsust Nõukogude Liidu majandusliku ja poliitilise mõju suurendamise eest, siis nüüd ei rääkinud Puhk enam midagi niisugust” (Ilmjärv 2004a: 38–39). Ehk on asi siiski lihtsam: 10Ilmjärv kirjutab samale dokumendile viidates: “Nagu näitavad Puhk ründas Nõukogude Liidu majandustegevust Eestis siis, kui selleks dokumendid, pidasid välisasjade ja väliskaubanduse rahvakomissa- oli põhjust. Kui 1930. aastal kavatses N. Liit hakata Eestis tegutsema riaadi ametnikud Pätsi kaasamise ja talle palga maksmise küsimuses transiitkaubanduses Sovtorgﬂot’i nime all, vedades kaupu ja reisijaid 1930. aasta jaanuari algul maha ühise koosoleku.” Ning jätkab: “Mui- N. Liidust Eestisse ja vastupidi ning läbi Eesti, ning ladudest ka Eesti dugi oli asi saanud enne Poliitbüroo heakskiidu” (Ilmjärv 2004a: 89). siseturule kaupu müüa, järgnes samuti Kaubandus-Tööstuskoja juhatuse Viidet sellisele väidetavale, siinkohal üliolulisele Poliitbüroo otsusele esimehe Joakim Puhki terav rünnak (ERA 891-1-148, l 7–9). Ilmjärv ei anna ega saagi anda, sest Poliitbüroo otsuste hulgas niisugust 9Lev Hintˇsuk oli väliskaubanduse rahvakomissari asetäitja. ei ole (vt Ken, Rupassov 2000: 128–168).

1460 1461 Konstantin Päts ja Nõukogude Liidu huvid. II Jaak Valge

Sojuzneft’i juhatus, mitte Poliitbüroo, ja mitte poliitilistel, vaid käikudest ETKsse ning Pätsi ja Puhki juurde ka Raskolnikovi ning eelkõige majanduslikel põhjustel. Buravtsevit. Kaˇsitsin ei tõstnud mingil määral esile just kokkule- 9. märtsil 1930. aastal toimunud koosolekul saatkonnas kin- pet Pätsiga, vaid rääkis kõigi kohtumiste tulemustest kui ühtmoodi nitas Riiast Tallinna saabunud Kaˇsitsin, et ta on saanud korral- olulistest. Ta tegi Pätsile ettepaneku hakata nafta segaaktsiaseltsi duse eraldada raha Pätsi kaasatõmbamiseks juriidilise konsultan- moodustamise küsimuses juriidiliseks konsultandiks, pakkudes dina. Koosolekul nähti ette järgmised sammud: kiirustada se- talle kuni segaaktsiaseltsi vormistamiseni palka 4000 dollarit aas- gaaktsiaseltsi moodustamisega; kindlasti kaasata sellesse Puhki tas. Päts võttis selle teate väidetavasti heameelega vastu ja andis ﬁrma; tõmmata kaasa Päts loodava aktsiaseltsi juriidilise konsul- oma lõpliku nõusoleku. Päts informeeris Kaˇsitsinit, et Kuusik on ∗ tandina. Kuni segaaktsiaseltsi moodustamiseni ehk kahe-kolme pankroti äärel ja ka ETK juht Nihtig “ripub juuksekarva otsas”. kuu jooksul maksta Pätsile palka konsultatsioonide eest kohali- Kaˇsitsin külastas ka Nihtigit, kes pakkus välja omapoolse segaakt- kule naftasündikaadile; pidada soovitavaks, et Kaˇsitsin külastaks siaseltsi isikkoosseisu. Raskolnikov märkis nende puhul, et välja Kuusikut, Puhki ja Pätsi, rääkides nendega läbi organisatsioonili- arvatud endine minister Leo Sepp, kes on poliitiline isik, teised sed küsimused. Pärast volikirjade üleandmist ja ametlike visiitide meile huvi ei paku. “Kuid ka Sepp ei hakka tööle.” Seetõttu, lei- toimumist pidi Raskolnikov ise Pätsiga kohtuma ja lõplikult kokku dis Raskolnikov, viib see koosseis tegelikult kogu asja juhtimise leppima kõikides nafta-asjades ning eriti tema töös (AVPRF 0154- Nihtigile. “Loomulik, et Päts ja Puhk suhtusid Nihtigi projekti ne- 22-30-6, l 62). 10. märtsil kohtus Kaˇsitsin Silva direktori Kuusi- gatiivselt.” Vastukaaluks lubas Puhk mõelda läbi ja esitada oma kuga ning sai teada, et viimast ähvardab pankrot. Kaˇsitsin teatas, segaaktsiaseltsi projekti (AVPRF 0154-22-30-6, l 45, 61). Ilm- et tal on järgmisel päeval kolm tähtsat kohtumist naftaaktsiaseltsi selt hakati nüüd, 1930. aasta märtsist, Pätsile ka tasu maksma. moodustamise küsimuses: ETK, Pätsi ja Puhkiga (AVPRF 0154- Igatahes kirjutab Raskolnikov 1930. aasta juunis: “Renning on 22-30-6, l 47). väga tihedalt seotud Pätsiga, kes peab Renningut oma inimeseks 11. märtsil 1930 kirjutas äsja Tallinna saabunud Raskolnikov ja mitte ainult et annab talle ülesandeid meiega läbirääkimisteks, Stomonjakovile: “Minuga koos sõitis Revelisse Kaˇsitsin. Ma vaid ka usaldab talle oma palga saamise” (AVPRF 0154-22-30-1, kasutasin juhust, et aktiveerida poliitikat naftasündikaadi liinis. l 40). Tasuks oli niisiis 4000 dollarit aastas ehk 330 dollarit kuus, Üldise arvamuse järgi on rakendatud abinõude tulemusena praegu tol ajal suur summa. Nõukogude väliskaubandusorganisatsioonid asi surnud punktist üle saanud. Meie peamiseks kontraagendiks aga tegutsesidki suurte rahadega. Nagu ka Ilmjärv märgib, ka- saab Puhk, kes mõtleb välja ja esitab meile oma segaaktsisaseltsi vandasid sovetid 1929. aastal maksta loodava segaaktsiaseltsi esi- projekti. [---] Kuusik oma “Silvaga” langeb teda ähvardava pank- mehele või aseesimehele (tollal nähti sellena Silva direktorit Kuu- roti tõttu ilmselt ära. Päts nõustus lõplikult hakkama juriskon- sikut) 500 dollarit kuus (2004a: 84). suldiks ja segaaktsiaseltsi moodustamiseni saama igakuulist tasu konsultatsioonide eest kohalikule naftasündikaadile.”11 (AVPRF ∗Juhan Narma (a-ni 1936 Nihtig; sünd. 26. X 1888 Pärnumaal) oli 0154-22-30-1, l 22). Samal 11. märtsil 1930 külastas Pätsi ja Puhki ETK asutaja ja juhataja 1917–1935, O/Ü Uus Eesti asjaajaja direktor naftasündikaadi esindaja Kaˇsitsin. Ta informeeris oma 11. märtsi a-st 1936, U/Ü Eesti-Vene kaubandusühisuse Nihtig ja Ko täisosanik a-st 1936, Rahvapanga nõukogu esimees, Tarvitajate Ühisuse Oma juha- 11Magnus Ilmjärv kirjutab, et Raskolnikovile oli esimeseks üles- tuse abiesimees, Isamaaliidu liige. Nõukogude luureorganid värbasid ta andeks antud “kaasata Päts ja Puhk naftasündikaadi Eesti kontori 1940. aasta märtsis. Pärast 1940. aasta juunipööret Johannes Varese nu- töösse” (2004a: 89). See, et VARK oleks nafta-asja sedavõrd tähtsaks kuvalitsuse majandusminister VI–VIII 1940, Tallinna tööstuskaubastu pidanud, ei leia dokumentides kinnitust. Naftasaaduste müügi korralda- plaaniosakonna juhataja 1940–1941. Vangistati 14. VI 1941 Tallinnas, misest kirjutas Raskolnikov alles käesoleva ettekande viiendas punktis poeg küüditati, ise ta viidi Sverdlovski oblastisse. Suri eeluurimisel ning viisil, mis ei rõhuta kuidagi selle tähtsust. 19. X 1942 Tavdas. Toim.

1462 1463 Konstantin Päts ja Nõukogude Liidu huvid. II Jaak Valge

27. märtsil 1930 teatas ka Stomonjakov Raskolnikovile, et kõrvale jätta. Meile tundub, et ka Nihtig, kes on meiega seotud naftaaktsiaseltsi loomine Eestis otsustatakse ilmselt jaatavalt. ETK kaudu, ei paku meile huvi iseseisva kontraagendina. Nagu “Mis puutub Puhki, siis tema kaasatõmbamine meiega töötamisse mulle osakond ette kandis, koosolekul Teie osalusel, kus osalesid näib üsna soovitav. Vaja on aga kindlaks teha, kui palju tema ka sm Dedja12 ja naftaekspordi esindajad, selgus, et isikutest, kes kaasatöötamine vabastaks meid tema vaenulikest väljaastumis- oleks eelkõige soovitatavad esmajärjekorras kaasata tööle meiega, test” (AVPRF 0154-22-30-2, l 16). Raskolnikov omakorda märgib on Puhk. Paraku see positsioon, mille Puhk on võtnud, on meile 28. märtsil naftaasju puudutades päevikus, et käis Puhki juures täiesti vastuvõetamatu. Hoolimata soovist igati Puhkile vastu tulla ja too ütles, et Kaˇsitsini projekt vajab ümbertegemist. Ta ta- ei saa me seda teha oma majandushuvide arvelt. Nõupidamisel haks võtta naftasaadused müügile protsendi alusel ja garantiiga, et selgus, et meile oleks kõige paremini vastuvõetav kombinatsioon, saab kindla miinimumi aastakasumit, kusjuures hinnapoliitika ku- mis seisneks selles, et Puhki firma seob end Eesti firmaga Kuhl- jundamine jääks naftasündikaadi hooleks (AVPRF 0154-22-30-6, mann, mis on meie kontraagendiks bensiini müümise alal mit- l 66). 5. mail teatas Puhk saadikule, et on nõus olema nafta- tekooperatiivses sektoris. Sm Dedja oletas, et tal õnnestuks see sündikaadi peaesindaja ja loobuma teiste firmade esindamisest. kombinatsioon teostada, ja seetõttu me jääme ootama tema et- Kindla naftasaaduste koguse müümise saab ta aga tagada vaid tevõetud sammude tulemusi. Peamiseks küsimuseks, mis jääb siis, kui saab ise hindu määrata (AVPRF 0154-22-30-6, l 95). meile praegu avatuks, on teede leidmine, kuidas P[äts] saaks le- 10. mail tuli saatkonna poolt uuesti välja kutsutud Kaˇsitsin Tal- gaalselt saada oma palka. Kui olemasolev korraldus seni rahuldab linna. Tema osalusel peeti saatkonnas koosolek, kus Raskolnikov pooli, siis tuleb oodata ja üritada leida vastuvõetav lahendus ilma rõhutas talle taas, et “meie poliitika seisukohalt on vajalik sõlmida Naftasündikaadi osakonda reorganiseerimata. Palve on saata Teie kokkulepe Puhkiga, et teda neutraliseerida”. Seda soovitas Ras- ettepanekud selles küsimuses” (AVPRF 0154-22-30-2, l 29–30). kolnikov teha ETKd solvamata, läbi rääkides Nihtigi, Renningu Niisiis ei soovinud naftasündikaat Puhkiga asja ajada, Stomonja- ja Puhkiga (AVPRF 0154-22-30-6, l 91). kov aga püüdis leida viisi, kuidas Pätsile legaalselt palka maksta. Ilmselt ei leidnud VARK ja Sojuzneft aga ühist keelt. Pingeid Segaaktsiaseltsiga venitamine häiris Konstantin Pätsi. 21. juu- lisas asjaolu, et 1930. aasta veebruaris oli väliskaubanduse rah- nil 1930 andis Renning Raskolnikovile edasi, et Päts on “väga ra- vakomissariaat hakanud oma allasutusi, sh Torgpredstvo’t refor- hulolematu meie naftaküsimuse venimise pärast. Renning kardab, mima ja väliskaubandustehingud tsentraliseeriti. Reformi käigus et seoses sellega paneb Päts Eesti-Nõukogude kaubanduskoja esi- pidi muide vallandatama ka senine Torgpredstvo juriskonsult. mehe kohused maha” (AVPRF 0154-22-30-6, l 124). 17. augustil 14. veebruaril kirjutas saatkonna sekretär Buravtsev, et Smirnovi kirjutas Stomonjakov Raskolnikovile: “Kahjuks ei ole kauban- ja teiste Torgpredstvo ametnike erakorralise ärasõiduga on kau- dusesindaja sm Dedja, kes asub, nagu ma teada sain, juba kaks bandusaparaadi asjad kaoses (AVPRF 0154-22-30-6, l 19). nädalat Moskvas, pidanud vajalikuks ilmuda VARKi ja anda meile Segaaktsiaseltsi moodustamise küsimuses oli jäme ots Sojuz- neid andmeid, mis ta oli kohustatud üle andma Teie korraldusel. neft’i käes, kus vaadati kogu kombinatsiooni eelkõige ärilisest Samamoodi ei ole ta ilmunud Naftasündikaati selleks, et ükskord küljest. Ka Stomonjakovi seisukohad muutusid uuesti. 17. juunil otsustada nii või teisiti küsimus naftaaktsiaseltsist. Naftaaktsia- 1930 teatas ta Raskolnikovile: “Kuna Naftasündikaat ei avalda seltsi moodustamise küsimuses mängib ilmselt musta mängu Rei- soovi oma kaubandusmeetodite muutmiseks ja arvab, et selleks ning [p.o Renning]. Temaga tuleb üldse ettevaatlikum olla. Ma ei ole mingit vajadust, ei pea saatkond midagi olemasoleva korralduse muutmiseks — s.t Naftasündikaadi osakonna muutmiseks segaaktsiaseltsiks — tegema. Selle küsimuse ümber on tekki- 12Andrei Dedja oli N. Liidu kaubandusesindaja Eestis pärast Smir- nud ebaterve olukord. Renning tuleb igasugustest läbirääkimistest novi.

1464 5 1465 Konstantin Päts ja Nõukogude Liidu huvid. II Jaak Valge rääkisin täna sm Lomoviga,13 kes annab mulle paari päeva pärast moodustamine ei saa viia meie naftasaaduste müügi laienemiseni lõpliku vastuse” (AVPRF 0154-22-30-2, l 42). Eesti turul, mis on nendest küllastatud juba ligikaudu 60% ula- 19. septembril 1930 arutasid saatkonnas Raskolnikoviga nafta- tuses. Lähtudes viimasest numbrist, tuleb tunnistada õigeks So- asja Sojuzneft’i töötajad Bõhhovski, Kaˇsitsin ja Konovalov. Ot- juzneft’i vastuseis Puhki osalusele segaaktsiaseltsis. Tegelikult, sustati küsida Moskvast instruktsioone, ning seniks pani Bõhhovski ühest küljest Puhk ei ole spetsialist naftasaadustega kauplemise ette läbirääkimistest ja lepingu sõlmimisest hoiduda (AVPRF alal ja järelikult ei saa meile selles osas midagi anda, teiselt poolt 0154-22-30-6, l 144). ei ole midagi head oodata kombinatsioonilt, kus Puhk ühest küljest 1. oktoobril 1930 andis Stomonjakov nafta-asjadest pikema istub segaaktsiaseltsis müüja rollis ja teisest küljest ostaks ise akt- ülevaate Buravtsevile. “Viimasel aastal või isegi kauem on tul- siaseltsilt oma aparaadi kaudu ja müüks provintsis meie nafta- nud meil tegelda Eestis segaaktsiaseltsi organiseerimisega naftasaadusi. Müüja ja ostja koondamine ühte isikusse on mäda äri- toodete müügiks, seejuures ei ole see küsimus vaatamata pika- kombinatsioon, ja kui me seda teeksime, viiks see pikaajaliste aegsele kirjavahetusele Reveliga ja läbirääkimistele Sojuzneft’i konﬂiktideni ning vajaduseni poole aasta või aasta pärast Puhk se- ning väliskaubanduse rahvakomissariaadiga veel selgeks saanud gaaktsiaseltsist välja süüa, mille tulemusena selle asemel, et teha ta Nõukogude orientatsiooni pooldajaks, teeksime ta veel suure- ja on tegelikult veel vähem selge kui aasta tagasi. See on olu- 14 lisel määral juhtunud seetõttu, et saatkond ei teinud endale seda maks vaenlaseks, kui ta oli varem, sm Ossipovi ajal. Esitatud küsimust selgeks ja lähtus oma järeldusi esitades pigem Revelisse põhjustel ei pea ma võimalikuks esineda segaaktsiaseltsi moo- sõitnud Sojuzneft’i esindaja, Torgpredstvo ning osaliselt huvita- dustamise pooldajana Puhki osalusel ja näen väljapääsu kujunenud olukorrast kas selles, et väliskaubanduse rahvakomissariaat tud eestlaste endi (Päts, Puhk, Reining [p.o Renning]) arvamu- 15 sest. Peamiseks küsimuseks, mis meid segaaktsiaseltsi küsimuse leiaks mingisuguse võimaluse jätta Puhk mitteavalikuks Torg- läbivaatamisel poliitilisest küljest huvitab, on Pätsi osalemine sel- predstvo naftaasjade konsultandiks, või ﬁktiivse segaaktsiaseltsi les. Saatkonna teate alusel me oletasime omal ajal, et Päts on moodustamises, mille kogu kapital kuuluks meile ja kus vormi- rahul tema määramisega Torgpredstvo juriskonsuldiks naftaasja- liselt istuks meile mitte kalliks minevate eestlaste “paar”. Enne des, kuid pärast seda, kui me viisime läbi põhimõttelise otsuse kui soovitada väliskaubanduse rahvakomissariaadile ühte või teist selliseks määramiseks, saime teada, esiteks, et Päts on määratud lahendust, pean ma saama lõpliku järelduse Pätsi enda meeleolu- juriskonsuldiks tulevase segaaktsiaseltsi asjades, ja teiseks, et ta dest ja kavatsustest. Soovitan Teil temaga isiklikult kohtuda (ilma kiirustab selle segaaktsiaseltsi moodustamisega seetõttu, et peab Reiningu [p.o Renningu] juuresolekuta ja ilma tema igasuguse endale ebamugavaks olla Torgpredstvo juriskonsult. Samal ajal osaluseta) ning rääkida temaga avameelselt nafta-asjadest. Öelge viisid läbirääkimised Sojuzneft’i ja väliskaubanduse rahvakomis- talle, et pärast küsimuse põhjalikku läbiarutamist peab Sojuzneft sariaadi vahel septembri alguseks otsusele, et segaaktsiaseltsi loo- praegu ebaotstarbekaks käesoleva segaaktsiaseltsi moodustamist mine Eestis on ebasoovitav. Väliskaubanduse rahvakomissariaat Puhki osalusel, kuid teisest küljest tahaks tingimata säilitada teda, pakkus meile, juhul kui me ei ole selle otsusega rahul, kaevata see Pätsi, naftaasjade konsultandi rollis. Sellega seoses Te otsustasite edasi kõrgemalseisvatele organitele. Meie ei saa aga kõrgematelt isiklikus vestluses temaga arutada olukorda ja teada saada, kuidas organitelt ega isegi Sojuzneft’ilt ja väliskaubanduse rahvakomis- talle vastuvõetavam oleks vormistada oma juriskonsuldi staatus. sariaadilt taotleda, et segaaktsiaselts loodaks koos Puhkiga, sel Loomulikult oleks kõige otstarbekam, kui tema, Päts, saaks liht- põhjusel, et viimase osalemine selles on meile tõepoolest ärili- salt Torgpredstvo juriskonsuldiks naftaasjades. Kui Päts ütleb, et selt kahjulik. Sojuzneft kinnitab otsustavalt, et segaaktsiaseltsi talle on see poliitilistel kaalutlustel ebamugav, siis öelge talle, et 14Ossipov oli N. Liidu kaubandusesindaja Eestis aastatel 1925–1927. 13Lomov oli Sojuzneft’i juhatuse esimees. 15Tõenäoliselt ei ole Stomonjakov mõelnud mitte Puhki, vaid Pätsi.

1466 1467 Konstantin Päts ja Nõukogude Liidu huvid. II Jaak Valge

Teie isikliku arvamuse järgi ei tarvitseks seda fakti, et Päts on dega võrdsetel alustel. Seejärel teatas Buravtsev, et vestlus kannab Torgpredstvo alaline juriskonsult, mitte avalikuks teha. Kui Päts isiklikku iseloomu ja ta annab Pätsi seisukohad Moskvasse edasi. kategooriliselt teatab, et ta ei saa olla Torgpredstvo juriskonsult Sellesse, et organiseerida aktsiaselts 100%-lise Nõukogude kapi- mitte mingitel asjaoludel, siis, kriipsutades alla, et see on ainult taliga ja juhatusega, kus oleks ka eestlasi, suhtus Päts negatiiv- Teie enda isiklik idee, küsige temalt, kas ei oleks võimalik orga- selt. “Ta teatas, et Puhk sellise kombinatsiooniga kaasa ei läheks, niseerida aktsiaseltsi, mis ainult vormilt oleks segaaktsiaselts ja aga mis puutub teiste äritegelaste kaasatõmbamisse, siis sellel ei mille kapital tegelikult kuuluks Nõukogude organisatsioonidele. ole ei poliitilist ega majanduslikku väärtust. [---] Vestluse lõpuks Kui oleks selline aktsiaselts võimalik organiseerida ilma suurte palusin ma Pätsil rääkida läbi Pungaga∗ (viimane on muide Pätsi kulutusteta, siis Te võiksite isiklikult tuua selle küsimuse Sojuz- sugulane) viimase võimalusest osaleda Torgpredstvo hagides ad- nefti ette, ehkki loomulikult ei ole Te veendunud selles, et too vokaadina. Need asjad tulevad lähemal ajal kohtus kuulamisele. küsimuse nii lahendab. Kogu jutuajamisel peab olema isiklik ja Peale selle küsisin ma Pätsilt, kuidas ta suhtuks sellesse, kui me pa- intiimne laad” (AVPRF 0154-22-30-2, l 52–55). Niisiis ei olnud luksime teda aeg-ajalt konsulteerida Torgpredstvo’t. Päts nõustus kogu asjaajamine Eestis seni kulgenud VARKile soovitud viisil ja hea meelega nii omalt poolt osutama juriidilist abi meie Torg- nüüd otsustati VARKis pakkuda Pätsile võimalust osaleda ﬁktiiv- predstvo’le kui ka mõjutama Punga, et saada tema nõusolek osa- ses segaaktsiaseltsis või olla Torgpredstvo mitteavalik juriskon- leda Torgpredstvo hagides” (AVPRF 0154-22-30-6, l 154–155). sult. Niisiis Buravtsev ei teinudki Pätsile ettepanekut hakata “mitteava- 7. oktoobril 1930 kell 11 läkski Buravtsev, olles eelnevalt likuks” Torgpredstvo naftaasjade konsultandiks, s.t seda ettepane- rääkinud Dedjaga küsimustest, mida peaks vestluses Pätsiga puu- kut, mille ta Stomonjakovi instruktsiooni järgi pidi tegema enne, dutama, Pätsi poole, oli seal poolteist tundi ja vestles elavalt mit- kui räägib ﬁktiivsest segaaktsiaseltsist. Võimalik, et jutuajamise mesugustel teemadel. Vestlus ei kulgenud aga Stomonjakovi et- toon ei lubanud Buravtsevil sellist ettepanekut teha. Nagu sel- tekirjutatud skeemi järgi. Buravtsev teatas Pätsile, et segaaktsia- gub, taotles Päts visalt Puhki osalemist Nõukogude naftasaaduste seltsi organiseerimine Eestis leiab Sojuzneft’i ringkondades tuge- müügis, just seda, mida sovetid tõrjusid. Fiktiivses segaaktsia- vat vastuseisu, väljendas kahetsust, et see kestab juba mitmendat seltsis osalemise lükkas Päts tagasi, kuid oli nõus “osutama Torg- aastat ja on seniajani määramatus olukorras. Möödaminnes ni- predstvo’le juriidilist abi”. Seejuures ei kasutatud jutuajamises metas ta, et vastavad ringkonnad Moskvas on siiamaani “Puhki terminit “salajane” või “mitteavalik”. memorandumi” ebasoovitava mõju all. Päts märkis, et see me- 19. oktoobril 1930 kirjutas Stomonjakovi asetäitja Mihhail morandum oli tõepoolest koostatud ebasobivalt, kuid seda polnud Karski Buravtsevile: “Teie vestlus Pätsiga naftaaktsiaseltsi kü- koostanud mitte Joakim Puhk, vaid tema vend Aleksander, ini- simuses andis meid täiesti rahuldavaid tulemusi. Kuna kutse kon- mene, kes on kitsalt kommertslike vaadetega. Edasises vestluses üritas Päts Buravtsevi sõnul “kogu aeg alla kriipsutada oma mit- ∗Mihkel Punga (19. X 1876 Viljandimaal) abikaasa oli Marianne tehuvitatust nafta-asjadest, väljendades nendes küsimustes Joa- Päts (1888–1947), Konstantin Pätsi õde. Pung töötas Tallinnas advokaa- kim Puhki seisukohti”, iseloomustades viimase rolli majanduse- dina 1924–1931 ja 1932–40, oli Eesti rahandusesindaja Helsingis 1919, lus ja soovitades teda enda asemele kui isikut, kes on huvitatud Eesti Panga esimene president 1920, pangaomanik Tallinnas 1920– majandussuhete arengust Eesti ja N. Liidu vahel. Päts väitis, et 1924, Kaubandus-Tööstuskoja juriskonsult a-st 1926, IV ja V Riigikogu Puhk ei sea üldse küsimust niimoodi, nagu tahaks ta juhtida nafta liige, majandusminister Pätsi valitsuses 12. II–20. XI 1931, välisminister segaaktsiaseltsi, et ta isegi ei tõstata küsimust talle NSV Liidu Eenpalu valitsuses 19. VII–1. XI 1932, riigi majandusnõukogu liige naftatoodete müügiõiguse monopoli andmisest. Ta tahab vaid, et 1935–1938, Rahvuskogu II koja esimees, Riiginõukogu esimees 1938– talle antaks võimalus kaubelda Sojuzneft’i toodetega teiste klienti- 1940. Vangistati 14. VI 1941 Tallinnas ja saadeti Sevurallagi, perekond küüditati. Suri 11. X 1941 Sverdlovski oblastis Turinskis. Toim.

1468 1469 Konstantin Päts ja Nõukogude Liidu huvid. II Jaak Valge sultandiks on vormistatud mõlemalt poolt täielikult rahuldaval VARK ei esita kokkulepitud segaaktsiaseltsi asja Poliitbüroole moel, siis pole mingit alust sellel, et taotleda Sojuzneft’ilt se- lõplikuks kinnitamiseks. Teisest dokumendist, Stomonjakovi gaaktsiaseltsi moodustamist. Sellega seoses me teatasime Sojuz- ülaltsiteeritud kirjast Buravtsevile 1. oktoobrist 1930, selgub, et neft’ile, et ta võib asuda uute lepingute sõlmimisele oma klienti- asjad olid hoopis vastupidi, et läbirääkimised VARKi, Sojuz- dega. Sojuzneft kavatseb laiendada oma tööd ETKga, kuid siiski neft’i ja väliskaubanduse rahvakomissariaadi ametnike vahel vii- me osutasime talle, et on soovitav sõlmida tavaline kokkulepe sid septembri alguseks otsusele, et segaaktsiaseltsi loomine Ees- nafta müügiks Puhkiga võrdselt teiste ﬁrmadega. Erakordselt soo- tis on ebasoovitav ja väliskaubanduse rahvakomissariaat pakkus vitav on, et selline kokkulepe Puhkiga toimuks ja siis oleks kogu VARKile juhul, kui selle otsusega rahul ei olda, kaevata see edasi küsimus meie naftasaadustega kauplemisest reguleeritud parimal kõrgemalseisvatele organitele. Seda otsustas VARK mitte teha. viisil” (AVPRF 0154-22-30-2, l 56–57). 22. oktoobril kirjutas See tähendab, et segaaktsiaseltsi loomise idee lükkasid tagasi juba Buravtsev välisasjade rahvakomissari asetäitjale Nikolai Krestins- Sojuzneft ja väliskaubanduse rahvakomissariaat. VARK aga ei kile: “Küsimust nafta segaaktsiaseltsist, nagu näha minu üleskir- näinud võimalust seda teemat uuesti tõstatada. Sovettide pea- jutusest vestlusest Pätsiga (1–2 lk minu päevikust) ja järgnenud eesmärgiks ei olnud mitte “Pätsi kaasamine”, vaid naftasaadustega vestlustest Renninguga, võib pidada likvideerituks. Kogu sel- kauplemise korraldamine. lest küsimusest on alles jäänud justkui väike küsimus selle kohta, Magnus Ilmjärv väidab nafta-asja ja Pätsi “kaasamist” tähtsus- kas lülitada Puhk Sojuzneft’i kohaliku osakonna klientide hulka” tades, et segaaktsiaseltsi loomisest informeeriti pidevalt N. Liidu (APVRF 0154-22-30-1, l 70). kõrgemat juhtkonda — Stalinit, Litvinovit, Mikojani, Ordˇzoni- Magnus Ilmjärve konstruktsioonis Pätsi “kaasamise” kohta on kidzet, Menˇzinskit ja Jagodat (2004a: 95). Mingeid tõendeid sellel dokumendil võtmekoht. Just sellele dokumendile16 tugi- Ilmjärv selle kohta ei esita. Stomonjakovi kirjadest, kus käsitleti nedes väidab ta: “Välisasjade rahvakomissariaat teatas seejärel aktsiaseltsi moodustamist või teisi naftasaaduste müügiga seotud Tallinna saatkonnale, et vaatamata sellele, et välis- ja sisekau- küsimusi, tehti sama palju koopiaid kui teistestki tema poolt saat- banduse rahvakomissariaat olid jõudnud kokkuleppele segaaktsia- konnale saadetud kirjadest. selts luua, ei esita välisasjade rahvakomissariaat asja Poliitbüroole 1930. aasta lõpuks jõudsid sovetid siiski ilmselt lepinguni Puh- lõplikuks kinnitamiseks. Öeldi otse välja, et segaaktsiaseltsi loo- kiga. Buravtsevi päeviku 11. novembri sissekandest selgub, et misel ja kasumi jagamisel pole mingit mõtet. Rõhutati, et kogu asi läbirääkimisi peeti endiselt ETK ja Puhkiga ning Puhkiga lepiti oli ette võetud ainult Pätsi kaasamiseks. Selleks et Puhk peaks oma kokku, et kirjutatakse alla leping 200 tonni müügiks (AVPRF Nõukogude-vaenulikkuses piiri ja tema himu raha järele saaks ra- 0154-22-30-6, l 177). huldatud, otsustati ta lülitada naftasündikaadi klientide nimekirja, 18. novembril 1930 kirjutab Raskolnikov päevikus: “So- s.t. võimaldada tal müüa teatud kogus Nõukogude naftat Eesti tu- juzneft’i kohaliku osakonna läbirääkimiste küsimuses Puhkiga rul” (2004a: 93). väljendas Päts oma täielikku rahulolu. Sm Dedja rääkis Pätsile Ilmjärve väide on vale. Selles dokumendis, Buravtsevi kir- Puhki võimalikest väljavaadetest meie bensiiniga kauplemisel. jas 22. oktoobrist 1930, ei ole silpigi selle kohta, et “kogu Mis puutub Pätsi isiklikku küsimust, siis sm Dedja leppis temaga asi oli ette võetud Pätsi kaasamiseks”. Pole ka öeldud, et kokku, et Torgpredstvo lepingutesse Puhkiga on sisse lülitatud vastavad boonusesse puutuvad artiklid. Päts nõustus sellega, et muidugi on mugavam kogu see asi vormistada suurtes lepingutes, mis 16Viite AVPRF 0154-22-30-1, l 70 all säilitatakse Venemaa Föderat- siooni Välispoliitika Arhiivis siiski Buravtsevi kirja Krestinskile 22. ok- sõlmib Puhkiga Torgpredstvo, aga mitte selles väikeses lepingus, toobrist 1930, mitte Buravtsevi kirja Stomonjakovile 22. oktoobrist, mille Puhk sõlmib lähemal ajal Sojuzneft’i kohaliku osakonnaga” nagu väidab Ilmjärv. (AVPRF 0154-22-30-6, l 169). 12. detsembril 1930 kirjutas aga

1470 1471 Konstantin Päts ja Nõukogude Liidu huvid. II Jaak Valge

Raskolnikov: “Tuli Renning. Ta rääkis Pätsiga ettevaatlikult tema tavat ka fakt, et Nõukogude naftasaaduste müük, s.t see, mille tasu küsimusest, kusjuures too nõudis visalt raha saamist Puhki jaoks Sojuzneft Pätsi õieti palkas, ebaõnnestus sovettidel Eestis kaudu. Päts usaldab täielikult Puhki ja arvab, et boonus seob teda täielikult. tihedamalt meiega. Ma hoiatasin Renningut ja läbi tema ka Pätsi liigse usalduslikkuse eest Puhki vastu ja nõustudes praeguse olu- ˇ ˇ korra sobimatusega, pakkusin leida mingi teine vorm” (AVPRF KAS KONSTANTIN PÄTS OLI SANTAZEERITAV VÕI 0154-22-30-6, l 183). TEENIS NÕUKOGUDE HUVE? Viimane teade Pätsi tasusaamise kohta pärineb aga 21. veebruarist 1931, mil Päts oli juba saanud (12. veebruarist) riigiva- Kogu asjaajamine, mille tulemusena Päts Sojuzneft’ilt palka nemaks. Raskolnikov kirjutas Stomonjakovile, et Päts, olles juba saama hakkas, oli sovettidele väga tüüpiline ja iseloomustab nende riigipea, saatis (kellegi) oma palga järele. “Sm Dedja maksis talle nõrka haldussuutlikkust: ettepanekud, kooskõlastamised, uued et- mitte ainult veebruari, vaid ka märtsi eest. Pung, nagu näete päe- tepanekud, küsimuse venimine, teadmatus, vanade ettepanekute vikust, soovis jätta endale Torgpredstvo advokaadi koha” (AVPRF juurde tagasitulemine jne. On selge, et segaaktsiaseltsi loomise 09-6-54-59, l 4).17 Ei ole teada, kas see tähendab, et Pungist sai üritus Eestis ning edasine naftasaaduste müügi korraldamine pol- Pätsi järeltulija Torgpredstvo juriskonsuldina alates 1931. aasta nud mingi kõrgetasemeline afäär Pätsi “kaasamiseks”, kus otsu- aprillist. Ka Voldemar Kurese päevikus on vihje, mille põhjal seid oleks teinud Poliitbüroo, nagu Magnus Ilmjärv püüab näidata. võib arvata, et hiljem oli Torgpredstvo juriskonsuldiks Mihkel Kõige kõrgem poliitiline otsusetase oli välisasjade rahvakomis- Pung (Kures 2006: 411). saariaadi kolleegiumi liikme oma (Stomonjakov), kellel oli nii vähe võimu, et pidi arvestama Sojuzneft’i rahaliste võimalustega. Ehkki otseseid andmeid Pätsile tasumaksmise lõpetamise Konstantin Pätsile tasumaksmisest ei räägitud saatkonna ja VARKi kohta ei ole, on too 21. veebruari 1930. aasta makse tõenäoliselt 18 kirjavahetuses üldse kui iseseisvast küsimusest või eesmärgist, viimane. On loogiline, et maksmise jätkumisel leiduks selle vaid koos nafta-asjadega. kohta jälgi kirjavahetuses. Tasumaksmise lõpetamist näib kinni- Magnus Ilmjärve väide Pätsi “kaasamisest”, millele järgneb võrdlus värbamisest tööks teise riigi luure heaks (2004a: 95), on 17Tänan Aleksandr Rupassovit dokumendikoopia eest. Magnus seega täiesti kohatu; mingit värbamist sovetid isegi ei üritanud. Ilmjärv on viimase kinnituse Pätsi tasusaamisest esitanud 12. detsemb- Samuti väidab Ilmjärv, et mitmes välisasjade rahvakomissariaadi rist 1930 (2004a: 91). memorandumis “hinnati tõepoolest Pätsi kaasamist ja tema ju- 18Konstantin Pätsi tasusaamise ja Nõukogude naftasaaduste müügi- riskonsuldiks jäämist kui suurt võitu” (2004a: 95), kuid viitab korralduse üksikasju tuleks otsida Sojuzneft’i (RGAE, f 2309) või Kõr- mitme memorandumi asemel vaid Stomonjakovi asetäitja Karski gema Rahvamajandusnõukogu Kütuse Peavalitsuse Naftasektori (RGAE, ülaltsiteeritud kirjale saatkonna esimesele sekretärile Buravtsevile f 7735) dokumentide hulgast. Paraku on 1972.–1973. aastal suur osa 19. oktoobrist 1930. Selles kirjas ei leidu aga sõnagi selle kohta, et nende organisatsioonide dokumentatsioonist hävitatud, sealhulgas ka need dokumendid, mis käsitlevad Nõukogude naftasaaduste müüki välis- Päts oleks mingisse mainet kahjustavasse afääri “kaasatud” või et maale. (Vt Üleliidulise Riikliku Nafta- ja Gaasitööstuskoondise Sojuz- ta oleks üldse kusagile “kaasatud”. Pole ka seda, et VARK oleks neft nimistu eessõna; Kõrgema Rahvamajandusnõukogu Kütuse Pea- hinnanud Pätsi “juriskonsuldiks jäämist kui suurt võitu”. Karski valitsuse Naftasektori nimistu eessõna RGAEs.) Teavet Pätsi rahasta- kirjas Buravtsevile seisab: “Teie vestlus Pätsiga naftaaktsiaseltsi mise kohta ei leidu ka Torgpredstvo säilinud dokumentides, tõenäoliselt küsimuses andis meid täiesti rahuldavaid tulemusi” (AVPRF 0154- seetõttu, et Nõukogude naftasaaduste eksport tsentraliseeriti ning kaubandusesinduse koosseise vähendati. Kõige tõenäolisem on sellekohase Arhiivist, kui see ehk kunagi ajaloolastele täielikult ligipääsetavaks informatsiooni detaile leida siiski Venemaa Föderatsiooni Välispoliitika muudetakse.

1472 1473 Konstantin Päts ja Nõukogude Liidu huvid. II Jaak Valge

22-30-2, l 57). Ilmjärv kasutab Pätsi staatust iseloomustades ter- tides pole ka ühtegi märget selle kohta, et Päts oleks nafta-asja minit “salajane” ja märgib, et Päts saanud Nõukogude saatkonnalt tõttu mingil moel olnud Moskvaga erisuhetes. Vastupidi, doku- ning kaubandusesinduselt salaja raha (Ilmjärv 2004a: 158, 885), mendid näitavad, et ta suhtles saatkonna ja Torgpredtsvo amet- (häbi)märgistades sellega Pätsi tegevust kui illegaalset ning võib- nikega nii nagu varem, oma positsiooni ja iseseisvust rõhutades olla ka Eesti-vastast. Konstantin Päts ja sovetid sellist terminit ei ning vahemaad hoides. Näiteks juba 16. aprillil 1931 kirju- kasutanud — kirjutati lihtsalt “juriskonsult”. Ja Pätsile ei makstud tas Stomonjakov Raskolnikovile: “Tuleb pidada vaieldamatuks, saatkonnast ega VARKi rahast, vaid Torgpredstvo’st ning Sojuz- et Pätsi võimuletulek ei muutnud Eesti välispoliitika peasuunda neft’i rahast. See on suur vahe, sest esimesel puhul oleks olnud lähenemiseks Poolaga ja Balti liidu moodustamiseks Poola egiidi tegemist teenetega, millel küljes poliitiline hõng, teisel puhul ma- all” (s.t seda, mille vastu sovetid tollal kõige enam olid). Ning janduslikega teenetega. 26. mail nentis Stomonjakov mõningast suhete halvenemist Pätsi Segaaktsiaseltsi moodustamise juriidiline nõustamine, s.t Kons- valitsusega (AVPRF 09-6-54-56, l 24, 36). Edaspidi, autoritaarse tantin Pätsi tegevus kuni 7. oktoobrini 1930, ei olnud talle kui valitsejana 1935.–1936. aastast, orienteerus Päts üha rohkem Sak- Riigikogu liikmele kompromiteeriv. Suur või isegi suurem osa samaale, tema poliitika muutus Moskvale aina vastumeelsemaks. tolleaegse Riigikogu juristidest liikmeid pidas erapraksist. Olu- Kui Pätsi sekeldamises Nõukogude Torgpredstvo’ga oleks olnud kord muutus mõnevõrra 7. oktoobrist 1930, mil Päts nõustus olema mingeid teenete osutamise elemente, oleks Päts võinud seda mee- Nõukogude Torgpredstvo juriskonsult. Kuid isegi see tegevus ei nutada ka ülekuulamistel NKVDs 1940. ja 1941. aastal kui selles olnud veel teda selgelt kompromiteeriv. Aga 12. veebruarist 1931, kontekstis talle positiivselt mõjuvat asjaolu. Mingeid selliseid mil Pätsist sai riigivanem, oli tema puhul — tänapäeva mõisteid tõendeid aga ei ole. kasutades — selgesti tegemist huvide konﬂiktiga. See huvide Teiseks tugevaks argumendiks selle poolt, et Päts ei kartnud so- konﬂikt, mis seisnes Pätsi palgasaamises Torgpredtvo’lt ajal, mil vettidelt enda kompromiteerimist ega töötanud nende huvides, on tal oli riigivanema ametit kasutades võimalus Torgpredstvo’le tee- Nõukogude naftasaaduste müüki tabanud täielik katastroof Ees- neid osutada, kestis niisiis tõenäoliselt 12. veebruarist 1931 kuni tis. 1931. aastal kavandas Sojuzneft võita 65% naftasaaduste tu- märtsi lõpuni. Raskolnikovi ülaltsiteeritud kirjast on teada, et rust Eestis (Ken, Rupassov 2000: 278). Nad ei arvestanud aga keegi võttis Pätsi veebruari ja märtsikuu palga vastu. läbirääkimistel kahe asjaoluga. Esiteks kuivas Eesti naftasaaduste Ehkki tolle aja õigusaktide järgi selles midagi õiguslikult eba- turg majanduskriisi oludes kokku ja teiseks ilmus turule odav ees- korrektset ei olnud, oli Pätsi palgasaamine riigivanemana Torg- timaine põlevkivibensiin.19 23. juunil 1931 kirjutas Raskolnikov: predstvo’lt talle poliitiliselt kompromiteeriv: kui avalikkus sellest “Sojuzneftil tuleb piirduda 1700 tonni müümisega varem eeldatud teada oleks saanud, puhkenuks skandaal. Ning kui 1934. aas- 3000 tonni asemel ja märksa madalamate hindadega. Ühesõnaga, tal saanuksid seda teada vabadussõjalased, oleksid nad väga kõik tuli välja nii, nagu ma ennustasin” (AVPRF 0154-23-33- tõenäoliselt kasutanud seda valimiskampaanias Pätsi vastu. See ei tähenda aga veel, et sovetid oleksid saanud Pätsi 191924. aasta lõpul oli Kohtlas valminud õlivabrik, mille aasta- ˇsantaˇzeerida. On väga ebausutav, et kaval ja kogenud, hiilgava toodanguks oli umbes 10 000 tonni toorõli ja õlisaadusi. Põhiliselt poliitilise kombinaatorina tuntud Päts oleks äkki kogu oma senise Saksa kapitaliga töötav A/Ü Kiviõli alustas tööstusliku toorõli tootmist poliitilise vaistu kaotanud ja asunud oma edasist poliitilist karjääri 1929. aastal ning rootslaste omanduses olnud Eestimaa Õlikonsortsium mineerima. Ta kas ei jätnud sovettidele oma palgasaamise kohta pani 1928. aastal käima 15 000 tonnise aastavõimusega õlivabriku (Valge 1995: 1717–1720). 1931. aasta alul läks käima Riigi Põlevkivitööstuse tõendeid või oli (ka) täiesti veendunud, et nood teda kompromi- bensiinivabrik Kohtlas, mille tootmisvõimsus oli 4000 tonni aastas. teerida ja ˇsantaˇzeerida ei suuda. Viimast arvama võis teda kal- Eesti bensiini siseturu tolleaegne maht oli aga 6000–7000 tonni (Eesti lutada sovettide väga halb asjaajamise tase. Sovettide dokumen- bensiin. . . 1931).

1474 1475 Konstantin Päts ja Nõukogude Liidu huvid. II Jaak Valge

2, l 70). N. Liidu bensiiniimpordi võimaluste järsu kahanemise kellega tuli kooskõlastada müüdava nafta hind (Ken, Rupassov põhjuseks oli tollitõstmine, mille võttis 1930. aasta juulist ette ei 2000: 278–279; Valitsus nõuab... 1932). 1932. aasta märtsi alul kellegi muu kui Pätsi valitsus. Bensiini sisseveotoll oli 1924. aasta pakkusid venelased, et müüvad Eesti turule 900 000 krooni eest lõpust kuni 1931. aasta juulini olnud umbes 6 senti kilogram- naftasaadusi, seejuures kõrgema hinnaga kui näiteks poolakad, milt, tollikõrgenduse tulemusena tõusis see 10 sendini. Peale selle ning ostavad vastu 300 000 krooni eest põllumajandussaadusi. Va- tõsteti ka teedemaks 1931. aasta detsembris Konstantin Pätsi valitsus lükkas pakkumise tagasi (Vahetuskaubandusest... 1932). litsuse ajal seniselt 5 sendilt 15 sendile välisbensiinilt ja 7 sendile 16. märtsil 1932 teatas aga Puhk Raskolnikovile, et naftatehingu kodumaiselt bensiinilt (Riigi Teataja 1931, 455, 33; 769, 1277). sõlmimine ei ole enam päevakorras, sest Eesti turg on naftasaa- Nende korraldustega oli välisbensiin seatud Eesti turul rasketesse dustest üleküllastatud ning nõudlust naftasaaduste järele enam konkurentsitingimustesse. Naftabensiini import oli siiski mõnel ei ole (AVPRF 0154-25-37-26, l 22). 1932. aasta 31. märtsil määral vajalik, sest seda tuli segada põlevkivibensiiniga. Pärast Stomonjakovile saadetud ettekandes iseloomustas Raskolnikov tollide ja maksude tõstmist toimunud murrang oli aga ulatuslik: Nõukogude läbirääkijaid kui ametnikke, kes “kauplesid lühinä- kui 1930. aastal oli imporditud 9100 tonni bensiini (sh 3200 tonni gelikult rubla pärast selleks, et hiljem kaotada tuhandeid” (Ken, N. Liidust) ja 1931. aastal 7194 tonni (sh 2414 tonni N. Lii- Rupassov 2000: 279). dust), siis 1932. aastal piirdus imporditud bensiini kogus vaid Kui Nõukogude bensiini sisseveo tingimused olid Konstantin 1571 tonniga (millest N. Liidu osa oli 1098 tonni), suurenedes Pätsi valitsuse tegevuse tulemusena 1931. aasta suvel järsult hal- küll järgmistel aastatel mõnevõrra uuesti, kuid ei saavutanud su- venenud, siis Vene nafta, masuudi ja petrooleumi sissevedu sai gugi 1930. ja 1931. aasta taset (Valge 1995: 1727–1727, 1929– raske hoobi 1932. aasta suvel. Eesti põlevkiviõli oli omadustelt 1930; Eesti majandus... 1931: 68–69; Eesti majandus... 1932: võimeline asendama sisseveetavat naftat ja masuuti, kuid oma- 66–67; Eesti majandus... 1933: 62; Eesti majandus... 1934: hinnalt kallim. Kui 1924. aastast oli naftatolliks olnud 10 krooni 65–66; Eesti majandus... 1935: 58). Põhjuseks olid kodumaise tonnilt, siis 14. juunist 1932 (Jaan Teemandi valitsuse ajal) tõsteti bensiini suured eelised Eesti turul, mis olid kujunenud Eesti valit- nafta minimaaltollitariif 20 kroonini ja masuudilt 40 kroonini. See suse tolli- ja maksupoliitika tulemusel. Ja seda ajal, mil valitsus- tähendas tollaste hindade juures tollikoormatuse kasvu üle vee- juhiks oli Konstantin Päts. randi impordihinnast ja lõpetas tegelikult nafta sisseveo Eestisse: Lootus olukorra muutumiseks tekkis Sojuznefti juhtkonnal kui 1927. ja 1932. aasta vahel oli Eestisse imporditud tavaliselt siis, kui 1931. aasta sügisel majandusminister Karl Selter, ot- 2000–3000 tonni naftat aastas, siis 1933. aastal langes see 91 ton- sides väljapääsu Eestis süvenevast agraarkriisist, pakkus Ees- nini (sellest N. Liidust 8 tonni). Niisiis surus põlevkiviõli nafta tis kehtestatud valuutakontrolli tingimustes N. Liidule naftasaa- välja. Hiljem, kui Eesti enda põlevkivitööstus enam kõiki oma duste sisseveo monopoli tingimusel, et 75% siin müüdud ben- ettevõtteid kütusega varustada ei suutnud, suurenes nafta import siini ja petrooleumi eest saadud rahast kulutab N. Liit Eesti uuesti (Valge 1995: 1725–1726). Ka Nõukogude petrooleumi põllumajandussaaduste ostmiseks. Moskvas kaaluti ettepanekut sissevedu vähenes 1933. aastal eelmise aastaga võrreldes kolm ja otsustati põhimõtteliselt nõustuda, ent piirati põllumajandussaa- korda. Masuudi impordi langus oli siiski väiksem. Kuid kui duste osakaalu 40%-le ning kuni 400 000 rublale aastas (RGAE 1930. aastal oli kõiki Nõukogude naftatooteid (nafta, masuut, ben- 413-13-130, l 2p; Ken, Rupassov 2000: 277). Järgnenud pika- siin, petrooleum) Eestisse sisse veetud 1,8 miljoni krooni eest, siis leveninud läbirääkimiste käigus esitasid sovetid uusi tingimusi, 1931. aastal vähenes see näitaja 1,2 miljoni kroonini ja 1932. aas- tehingu kogused aga kahanesid. Kokkuleppe osapoolteks Ees- tal 0,4 miljoni kroonini (Eesti majandus... 1931: 68–69; Eesti tis pidid olema nii mingi põllumajanduskooperatiiv, kellega tuli majandus... 1932: 66–67; Eesti majandus... 1933: 62). Nii kooskõlastada ostetava sealiha hind, kui ka ETK ja Puhki ﬁrma, langes Nõukogude naftatoodete import Konstantin Pätsi ja ja Jaan

1476 1477 Konstantin Päts ja Nõukogude Liidu huvid. II Jaak Valge

Teemandi valitsuste korralduste tulemusena 1930. aastast kuni tist ei kajasta mingit tegevust Pätsiga seoses. Seega pole põhjust 1932. aastani üle nelja korra — asjaolu, mis arvestades nende Sudoplatovi mälestuste väidet kuigivõrd tõsiselt võtta. aastatepikkusi läbirääkimisi naftatoodete müügi hõlbustamiseks Magnus Ilmjärv aga kinnitab, et “Sudoplatovi väide pole õhust ning Pätsile makstud tasu neid kindlasti härima pidi. Ei ole kui- võetud” ja tõstab esile A/S Tallinna Laevaühisuse ja N. Liidu dagi usutav, et Päts oleks selliseid samme julgenud ette võtta juhul, majandussidemed. Nimelt prahtis N. Liit 1933. aastast laevu kui ta oleks end kompromiteeritavaks pidanud. A/S Tallinna Laevaühisuselt. Ilmjärv kirjutab, et selle ettevõtte “1930. aastate koosolekute protokollidest on aga asjatu otsida Pätsi KONSTANTIN PÄTSI “RAHASTAMINE” nime. Kuid sellele ei tasu tähelepanu pöörata. Päts oli Tallinna laevaühisuse aktsionär hetkeni, mil Nõukogude Liit aktsiaseltsi TALLINNA LAEVAÜHISUSE KAUDU 1940. aastal natsionaliseeris” (2004a: 96–98). Ingliskeelses raa- Konstantin Pätsi N. Liidust sõltumise kroonina otsib Magnus matus kinnitab Ilmjärv aga sedasama Sudoplatovi väidet tõestada Ilmjärv tõendit Pavel Sudoplatovi mälestustes leiduvale väitele. püüdes, et Päts oli Tallinna Laevaühisuse peamine aktsiaomanik Nimelt kinnitab too Nõukogude välisluure töötaja, et kõige muljet- või suuraktsionär (major shareholder; main shareholder) (2004b: avaldavama koostöö korraldas resident V.Jakovlev Eestis. “Ehkki 60, 99). See on taas väga ränk süüdistus. president Konstantin Päts ei kirjutanud alla värbamiskohustust Ilmjärv väidab seda Saksa okupatsiooni ajal koostatud aktsia- kaastööks GPU-ga 1930. aastal, oli ta sellest hoolimata meie omanike nimekirja põhjal. Tõepoolest, tema viidatud allikast sel- rahalisel ülalpidamisel kuni 1940. aastani.” Sudoplatov püüab gub, et 1940. aastal oli Pätsil Tallinna Laeva-Ühisuse aktsiaid, tõestada, et Balti riikide ülevõtmist N. Liidu poolt ei saa pikuid tal oli neid k o k k u 3 ( k o l m ) t ü k k i ! Tallinna Laeva- dada annekteerimiseks: just Balti riikide juhtide salajane koostöö Ühisuse peaomanikud olid Arthur Hüüs (1476 aktsiat) ja Heinrich N. Liiduga olevat olnud põhjuseks, miks nendega jõuti nii ruttu Neuhaus (1039 aktsiat) (ERA R-985-1-65, l 143; R-985-1-68, l 96; üksteisemõistmisele Nõukogude vägede paigutamise, uute valit- R-985-1-65, l 285). suste moodustamise ning teistes küsimustes (Sudoplatov 2001: 112, 114). Märkigem kõigepealt, et Nõukogude välisluure ohvit- KOKKUVÕTTEKS ser Pavel Sudoplatovi mälestusi hinnatakse nii Vene kui Lääne- Euroopa uurijate seas kurikuulsalt ebausaldusväärseks. Ka selles Pole kahtlust, et Konstantin Pätsi sidemed N. Liidu saatkonnaga küsimuses kirjutab ta seda, mida teada ei võinud. 1932. aastani ja kaubandusesindusega olid tihedad, ehkki mitte nii tihedad ja töötas Sudoplatov Ukrainas ning 1938. aastani ametikohtadel, kus usalduslikud kui näiteks Eesti sotsialistide juhtidel. Venemaa tal Balti küsimustega pistmist ei olnud. Mingeid andmeid, et naf- Föderatsiooni Välispoliitika Arhiivis säilitatavad dokumendid ka- tasaaduste müügikorraldusega Eestis oleks tegelnud ka keegi resi- jastavad neid sidemeid põhjalikult, ent ühepoolselt. Soveti dip- dent V. Jakovlev, ei ole.20 Nõukogude välisluure ettekanded Ees- lomaatidele oli omane oma riigi majanduslikku ja poliitilist mõju

20 üle hinnata ning halvustada asukohamaad ning tema poliitikuid. Magnus Ilmjärv eksib Sudoplatovi informatsiooni edastamisel, Ka kahtlustamine, et “kapitalismimaade” poliitikud on kindlasti väites, nagu oleks tegemist olnud Aleksandr Jakovleviga (sünd. 1899), kes paljastati 1932. aastal Soomes Nõukogude luurajana (2004a: 95). ülimal määral omakasupüüdlikud ja korrumpeerunud, oli väga le- Sudoplatov ei kirjuta Aleksandr Jakovlevist, vaid V. Jakovlevist, pi- vinud ja muutus pärast 1937.–1938. aastaid paranoiliseks. Eesti ja dades tõenäoliselt silmas Vassili Jakovlevi, kellega Sudoplatovil võis Nõukogude allikates sisalduvat informatsiooni võrreldes selgub, 1930. aastate lõpul ja hiljem tõepoolest kokkupuuteid olla. Too Vas- et Nõukogude saatkonna diplomaadid on oma ettekannetes toimu- sili Jakovlev ei töötanud 1930. aastal veel välisluures. (Vt Venemaa nud suhtlemist refereerides selgelt üles kiitnud oma lobitegevuse välisluure kodulehekülg svr.gov.ru/history/yak.html.) tulemusi Eesti poliitikute hulgas. Nii Zenonas Butkusele kui Mag-

1478 1479 Konstantin Päts ja Nõukogude Liidu huvid. II Jaak Valge nus Ilmjärvele on iseloomulik kriitikavaba lähenemine N. Liidu tasaaduste müüki Eesti turul. VARKi lisaeesmärgiks oli aga Pätsi dokumentides esitatud teabele. Ka peab Ilmjärv Eesti poliitikuid tihedam poliitiline sidumine N. Liidu Tallinna saatkonnaga. äraostetavaks ning esitab sellekohaseid tõestamata kuulujutte. Kas Moskva oleks saanud kasutada olukorda, et sundida Kons- Olemasolevad andmed ei anna alust väita, et Eesti ja Nõukogude tantin Pätsi tegema midagi, mida Päts ise teha ei oleks soovi- Liidu kaubanduskoja tegevus oleks kuidagi kahjustanud Eesti nud? Kindlasti oleks teda olnud raske kompromiteerida tasu- riiki. Kaubanduskoda oli Eesti poliitikute ja ärimeeste lobiva- saamise eest ajal, kui ta oli Riigikogu liige. Suur või isegi hendiks ajal, mil Vene turu avanemise võimalus Eesti kaupadele suurem osa Riigikogu liikmeteks olevaid juriste tegeles oma oli veel täiesti arvestatav. Ilmjärve ja Butkuse poolt väidetud Pätsi parlamenditöö kõrvalt ka era-, tavaliselt advokaadipraksisega. lobitöös N. Liidu heaks ei osutunud lähemal analüüsil tõendatuks Nõukogude Torgpredstvo juristina töötamine Riigivanemaks ole- mitte ükski Pätsi väidetavalt ainult N. Liidu nõudel ja huvides mise ajal 1931. aasta veebruaris ja märtsis ei olnud küll õiguslikult läbiviidud ettevõtmine. Poliitikuna püüdis Päts lihtsalt sovetti- ebakorrektne, kuid oli Pätsile poliitiliselt kompromiteeriv. Pole dega häid suhteid hoida ning Eestile N. Liidust majandustellimusi teada, kas Moskvas sellest aru saadi. Igatahes Pätsi kompromitee- saada, seejuures omaenda ärihuve unustamata. Kordagi ei ole aga rida ja ˇsantaˇzeerida ei üritatud. On väga usutav, et Päts seda ka ei täheldatav, et ta oleks oma tegevusega kahjustanud Eesti huve. peljanud. Sovettide naftatoodete müüki Eestis tabas täielik krahh, Mõningatel juhtudel (nagu välisminister Jaan Lattiku kutsumine mis tõendab, et Päts ei esindanud N. Liidu Torgpredstvo’t või So- Moskvasse) selgus tegelikult isegi Nõukogude diplomaatidele, et juzneft’i Eesti vastu. Samuti pole kahtlust, et Magnus Ilmjärv Päts tegutses hoopis nende huvide vastu. ja Eesti ajakirjandus eksivad, hinnates neid kontakte “Moskva 1930. aasta märtsist kuni 1931. aasta märtsini sai Konstan- tõeliseks triumﬁks”. Moskva vähest huvi tõendab juba asjaaja- tin Päts Nõukogude naftasündikaadilt Sojuzneft kaubandusesin- mise aeglus ja madal tase. Hilisemas Nõukogude diplomaatilises duse kaudu tasu: esialgu, märtsist kuni oktoobrini, segaaktsia- kirjavahetuses ega luureinformatsioonides Konstantin Pätsi kohta seltsi moodustamise juriidilise nõustamise eest, hiljem konsultat- ei leidu ühtegi vihjet tema sellisele koostööle Moskvaga, mida sioonide eest Torgpredstvo’le. Viimane tasu maksti Pätsile tea- oleks võinud Pätsi vastu ära kasutada. Niisiis oli Sojuzneft’i poolt daolevalt 21. veebruaril 1931 sama aasta veebruari- ja märtsikuu Pätsile kaubandusesinduse kaudu makstud tasu konsultatsioonide eest. Valeks osutub Ilmjärve väide, nagu oleks naftaafääri koor- eest sovettide jaoks mahavisatud raha, sest nad ei saanud sellest dineerinud Poliitbüroo ning kogu naftasaaduste müügi reorgani- ei ärilist ega poliitilist tulu. See võis tuleneda aga ka Eesti polii- seerimine oli ette võetud vaid Pätsi “kaasamiseks”. Ilmjärve vii- tilisest olukorrast: sovettidel ei olnud Eestis tipp-poliitikut, kelle datud dokumentides sellist informatsiooni ei leidu. Dokumenti- “kasuks” Pätsi kompromiteerida ja küllap Päts seda teadis. dest selgub, et VARK soovis küll segaaktsiaseltsi moodustamist Konstantin Pätsi idasuunalised ärihuvid ja -suhted olid loo- ja Pätsi kaasatõmbamist sellesse, kuid Pätsi nõudmise tõttu võtta mulikult kaasaegsetele teada ning uudiseks pole need olnud ka partneriks ka Joakim Puhk ei pidanud välisasjade rahvakomis- ajaloolastele. Sellekohase Nõukogude-poolse rikkaliku allikma- sariaadi kolleegiumi liige Boriss Stomonjakov võimalikuks viia terjali käibesse toomine ning osutamine, et need sidemed olid küsimuse lahendamist kõrgemale tasemele. Pakkumised Pätsile tõepoolest sedavõrd tihedad, on Zenonas Butkuse, eriti aga Mag- osaleda Nõukogude naftasaaduste müügi korraldamise organisee- nus Ilmjärve uurimuste oluliseks väärtuseks. Kahtlemata tuleb rimises ja Torgpredstvo konsulteerimiseks otsustas VARKi kol- Ilmjärve tunnustada ka Pätsi ja naftasündikaadi teema tõstatamise leegiumi liige Stomonjakov ning Sojuzneft’i juhatus, mitte Po- eest. Butkus on konteksti tundmata kasutanud allikaid ühepool- liitbüroo. Dokumendid näitavad, et pakkumisi Pätsile käsitleti selt ja kriitikata; Ilmjärv aga lisaks ühepoolsusele võtmetähtsusega naftasaaduste müügiga koos, mitte eraldi poliitilise küsimusena. dokumentide sisu moonutatult edasi andnud (vt ka Valge 2007). Pätsi sidemete kaudu sooviti soodustada eelkõige Nõukogude naf-

1480 6 1481 Konstantin Päts ja Nõukogude Liidu huvid. II Jaak Valge

Magnus Ilmjärve väide, nagu oleks Moskva rahastanud Kons- I l m j ä r v , M. 2004b. Silent Submission. Formation of Foreign Policy tantin Pätsi kuni Eesti iseseisvuse lõpuni Tallinna Laevaühisuse of Estonia, Latvia and Lithuania: Period from mid-1920s to Annexa- kaudu, on naeruväärne. Tema üldine konstruktsioon ja massi- tion in 1940. (Acta Universitatis Stockholmiensis. Studia Baltica meedia võimendatud kuvand Pätsist kui N. Liidu sõltlasest ja hu- Stockholmiensia 24.) Stockholm vide teenrist 1920. aastate teisel poolel ja 1930. aastate alul ei pea K a s V e n e m a a Eesti turgu vallutamas. 1926. — Vaba Maa, 17. X paika. Samuti ei tundu usutav Martti Turtola hinnang, et “Pätsi te- Ken, Rupassov 2000= Ken Oleg N., Aleksandr I. Rupa- gevust kammitses oht, et Moskva avalikustab tema koostöö” (Tur- sov. Politbro CK VKP(b) i otnoxeni SSSR s zapadny- mi sosednimi gosudarstvami (konec 1920–1930-h gg.): tola 2003: 123–124). See hinnang on antud Ilmjärve eksitava Problemy, dokumenty, opyt kommentarii. Qast I: De- informatsiooni alusel, milles on “koostöö” motiive ja sisu moo- kabrь 1928 – inь 1934 g. Sankt-Peterburg: Evrope˘iski˘i nutatud. Seevastu tuleb nõustuda Oleg Keni ja Aleksandr Rupas- dom soviga, kes ei ole Pätsi tegevust N. Liidu naftasaaduste müügil Ken, Rupassov 2002= Ken Oleg N., Aleksandr I. Rupa- hinnanud poliitiliselt kuigivõrd oluliseks, ning ka Zenonas But- sov. Moskva i strany Baltii: Opyt vzaimootnoxenii, kuse üldjäreldusega, et Konstantin Päts jäi oma riigile lojaalseks. 1917–1939 gg. — Strany Baltii i Rossi : Obxestva i Pätsi suhted saatkonna ja kaubandusesindusega ei teinud temast gosudarstva. (Mir, progress, prava qeloveka. Publika- agenti, marionetti, reeturit, kaastöölist ega petturit, nagu Magnus cii Muze i obwestvennogo centra im. Andre Saharo- Ilmjärve väiteid edasi arendades on arvanud Eesti ajakirjandus. va. Vyp. 5.). Redaktory-sostaviteli D. E. Furman, Küll aga iseloomustavad need suhted Pätsi kui kavalat ja omaka- З. G. Zadoroжnk. Moskva: Referendum, s. 225–256 K u r e s , Voldemar 2006. Seitsme lukuga suletud raamat. I köide. supüüdlikku poliitikut, kes kasutas Moskvat edukalt oma ärihuvi- Tartu: Ilmamaa des. S m i t h , Glen Alden 1972. Soviet Foreign Trade: Organization, Ope- rations and Policy 1918–1971. Praeger Publishers Kirjandus Sudoplatov 2001= Sudoplatov Pavel. Raznye dni ta˘ino˘i vo˘iny i diplomatii: 1941 god. Moskva: OLMA-Press B u t k u s , Zenonas 1999. N. Liidu intriigid Balti riikides (1920– Turtola, Martti 2003. President Konstantin Päts: Eesti ja Soome 1940).— Akadeemia, nr 11, lk 2281–2299; nr 12, lk 2526–2542 teed. Tallinn: Tänapäev Eesti bensiin vallutabsiseturu. 1931.— Päevaleht, 22. I V a h e t u s k a u b a n d u s e s t venelastega ei saa asja. 1932. — Päeva- Eesti majandus. Väliskaubandus 1930. 1931. Tallinn: leht, 10. III Riigi Statistika Keskbüroo V a l g e , Jaak 1995. Riikliku põlevkivitööstuse majandamistingimused Eesti majandus. Väliskaubandus 1931 . 1932. Tallinn: ja -tulemused 1920. ja 1930. aastatel. — Akadeemia, nr 8, lk 1712– Riigi Statistika Keskbüroo 1740; nr 9, lk 1929–1949 Eesti majandus. Väliskaubandus 1932 . 1933. Tallinn: V a l g e , Jaak 2007. Konstantin Päts, 12. märts ja Moskva. — Tuna, Riigi Statistika Keskbüroo nr 2. [Ilmumas] Eesti majandus. Väliskaubandus 1933 . 1934. Tallinn: V a l i t s u s n õ u a b kaubavahetuse tasakaalustamist Venega. Riigi Statistika Keskbüroo 1932. — Päevaleht, 21. II Eesti majandus. Väliskaubandus 1934 . 1935. Tallinn: Riigi Statistika Keskbüroo Eesti majandus. Väliskaubandus 1935 . 1936. Tallinn: Riigi Statistika Keskbüroo I l m j ä r v , Magnus 2004a. Hääletu alistumine. Eesti, Läti ja JAAK VALGE (sünd. 1955) on lõpetanud Tartu ülikooli ajalooteadus- Leedu välispoliitilise orientatsiooni kujunemine ja iseseisvuse kao- konna 1987. a, mag. phil. 1992, dr. phil. 2003. Aastatel 1984–1995 tus: 1920. aastate keskpaigast anneksioonini. Tallinn: Argo

1482 1483 Konstantin Päts ja Nõukogude Liidu huvid. II töötas Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi vanemlaborandina, noo- remteadurina ja teadurina, 1996–1998 Riigiarhiivis nõunikuna, osa- konnajuhatajana ja asedirektorina; olnud 2000–2001 Siseministeeriumi EESTI: DETSEMBER 1990 välismaalaste osakonna juhataja kt ja a-il 2001–2002 juhataja; a-il 2002– 2005 Rahvusarhiivis Viljandi maa-arhivaari kt ja maa-arhivaar ning Katkend mälestustest täitnud Pärnu maa-arhivaari kohuseid; a-st 2006 Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia teadusdirektor; a-st 1996 Tartu ülikooli lähiajaloo õppetooli lektor, a-st 2003 dotsent. Akadeemias on ta avaldanud artiklid “Eesti-Vene majanduslik külgetõmme Eesti omariikluse esime- Hellar Grabbi sel aastakümnel” (1991, nr 8, lk 1714–1735), “Mitteametlik kauba- vahetus Eesti—Vene piiril aastatel 1921–1924” (1992, nr 6, lk 1200– 1227), “Riikliku Põlevkivitööstuse majandamistingimused ja -tulemu- Kui külastasin Rahvusraamatukogu, andis direktor Ivi Eenmaa sed 1920. ja 1930. aastatel” (1995, nr 8–9, lk 1712–1740, 1929–1949), mulle kutse osa võtta Johannes Aaviku 110. sünniaastapäevale “Okkaline devalveerimine: Eesti krooni kursi ümberhindamine aas- pühendatud konverentsist 6.–8. detsembrini 1990. aastal. Konve- tail 1931–1933” (1997, nr 8, lk 1605–1639), “Uue majanduse lätteil: rentsi kaaskorraldajateks Rahvusraamatukogu kõrval olid Keele Eesti sisemajanduse kogutoodang aastatel 1923–1938” (2003, nr 10– ja Kirjanduse Instituut ning Emakeele Selts. Kolmepäevast kok- 12, lk 2202–2228, 2443–2486, 2712–2735), “Mõjukad Eesti majan- kutulekut paljude loengutega nimekailt esinejailt, nende seas rida dusmehed: Jüri Jaakson, Joakim Puhk, Otto Strandman” (2006, nr 8, soomlasi ja mitmed väliseestlased, juhatas Helgi Vihma. lk 1760–1777) ja “Konstantin Päts ja Nõukogude Liidu huvid. I” (2007, Kahel esimesel päeval oli Eesti Projekti saal rahvast tulvil, nr 6, lk 1163-1200) ning arvustanud Eero Medijaineni raamatut Eesti huvi konverentsi teema vastu näis olevat suur. Kuna mul oli välispoliitika Balti suund 1926–1934 (1992, nr 4, lk 846–850). kahenädalasel Eestis-käigul palju muud teha ja näha, siis olin mõlemal päeval kohal vaid paar tundi. Ja sedagi rohkem kuluaari- des vanade tuttavate ja kohapeal sõlmitud uute tutvustega vesteldes kui ettekandeid kuulates. Olen ammu jõudnud järeldusele, et ku- luaarides on konverentsidel tihtipeale huvitavam kui loengusaalis. Pealegi ilmuvad tähtsamad loengud tavaliselt hiljem trükis. Kolmanda päeva istung peeti Kuressaare lossi kapiitlisaa- lis. Sinnasõiduks oli Rahvusraamatukogu tellinud kaks bussi ja mõlemad said sõita soovijaid täis. Läksin rõõmuga kaasa, sest Saaremaal polnud ma varem käinud. Tallinnast sõitsime välja väga varajasel hommikul. Kui mu tukkumisest unised silmad seletama hakkasid, olime juba Virtsust praamiga teel Kuivastusse. Muhu- ja Saaremaa karget maastikku jälgisin bussiaknast esmanägija hu- viga. Peatusime Aaviku sünnipaigas. Johannes Aaviku esivanemad kerkivad ajaloo hämarusest vanade ürikute lehekülgedele 17. sajandi keskel, isapoolsed Pöide, emapoolsed Valjala kihelkonnas. Kogunesime Aulin Rimmi tehtud mälestusmärgi juurde, mis oli

1484 1485 Eesti: detsember 1990 Hellar Grabbi püstitatud 1980. aastal — kivirahnule kinnitatud pronksist Aaviku nikülmunud mere, olid nad pärast ägedat heitlust vallutanud Muhu portreega bareljeef, millel tekst: “Randvere nurgal sündis 8. dets. maalinna. Nähes lahingusse astumise puhul ees ootavat ohvriteri- 1880 eesti keele uuendaja Johannes Aavik.” Võeti sõna Aaviku kast kaotust, nõustusid saarlased ristimisega, mis tähendas ühtlasi mälestuseks ja neile tänutäheks, kelle eestvõttel mälestusmärk kogu Saaremaa alistamist. Selle sündmusega tähistatakse ajaloos teoks sai. See oli toonud neile kaela suuri pahandusi, sest nooreest- Eesti muistse vabadusvõitluse lõppu. Valjala on esimene maalinna lase ja pagulasena oli Keele-Aavik tol ajal veel põlu all. tüüpi eesti muinaslinnus, mida mul õnnestub näha, juurdepääs lin- Kõige lugupidamisega hästi korraldatud konverentsi vastu nen- nustele oli nõukogude aja liikluspiirangute tõttu peaaegu võimatu. din, et kasutasin seda väljasõitu eelkõige kui soodsat võimalust Ilma loata käisin siiski Otepää linnamäel. näha Saaremaad. Konverentsil olin vaid istungi avamisel ja pidu- Valjala on kõige vanem säilinud kirik Eestis, ehitatud 13. sa- liku õhtusöögiga lõpetamisel. Kõigepealt vaatasin lossi, 14. sajan- jandi keskel kindluskirikuna. Kahjuks ei leia kedagi, kes mind dist pärinevat ja hästi säilinud vägevat piiskopilinnust. Juhuslikult kirikusse sisse laseks, tuleb piirduda kõndimisega ümber kiriku sain endale asjatundliku giidi, Saaremaa koduloomuuseumi tea- ja visuaalse üldmuljega. Vanad kihelkonnakirikud, mille kõrval dusdirektori Olavi Pesti. tavaliselt on surnuaed ja mille ümber kasvavad suured puud, on Pärastlõunal otsustasin teha ringsõidu. Kesklinnas kõndides kaunid, Eesti kultuurmaastikule iseloomulikud vaatepildid. leidsin kohaliku teejuhi koos autoga. Selleks oli kahekümnendates Kaali meteoriidikraatrid, üks suur ja kaheksa väikest, asuvad eluaastates noormees nimega Rain Riim. Auto laenas ta oma Valjalast veidi lõuna pool, Püha kihelkonnas. Nad tekkisid me- sõbralt ja oli valmis mind ringi sõidutama. Ta ei tahtnud selle teoriidi langemisest umbes 4000 aasta eest (mõnede teadlaste ar- eest tasu võtta, aga mul õnnestus hiljem siiski talle tänutäheks ja vates võis see aset leida ka varem). Asjaolu, et meteoriit kuk- bensiinikulu katteks dollareid anda. kus asustatud paika suhteliselt hilisel ajal, on ergutanud otsima Kuhu Saaremaal minna, kui aega on ainult neli tundi, aga see- selle sündmuse kajastusi ajalooürikutes ja rahvaluules. Seda on eest käepärast auto koos juhiga? Saaremaa geograaﬁat ja ajalugu eriti suurejooneliselt teinud Lennart Meri raamatus Hõbevalge, teades kavandasin kõige suurema kasuteguriga retke: võtta Ku- põimides fantaasianägemusi faktide loogikaga. Mere hüpoteesid ressaarest suund kirdesse, vaadata muistset Valjala maalinna ja mõlguvad mul meeles, kui astun Kaali järve vallile. Valjala kirikut, näha samas kandis asuvat Kaali meteoriidikraatrit Ringikujuline peakraater näib suurem, kui ma arvasin, läbi- ning tagasiteel peatuda Püha kiriku juures. mõõduga üle 100 meetri. Kraatri põhja katva Kaali järveks kutsu- Selle marsruudi läbisimegi. Lisaks viis automees mind Kõl- tud veekogu laius on umbes pool sellest, aga veekõrgus vaheldub jalasse, mis jäi sõidutee lähedusse. Kõljala-nimelisi külasid või sõltuvalt ilmastikust ja põhjavee tasemest. Sõõrjat kraatrit ümbrit- asulaid olla kogunisti kolm, seletas mulle Rain Riim, kes ise, või ta seb plahvatusest tekkinud vall, millel kasvavad puud. Kui lisame, suguvõsa, sealt pärines. Ei tea, millises neist käisime, aga meeles et kraatrinõlval paiknes pronksiajal, umbes 700 aastat eKr rajatud on sumbkülana ligistikku paiknevad vanad taluhooned ja kiviaiad kindlustatud muinasasula, on tegu väga huvitava, rahvusvaheliselt nende ümber ning vahel. tähtsa loodusmälestisega, mis on pealegi kergelt juurdepääsetav, Valjala maalinn, kuuest Saaremaa muinaslinnusest kõige tu- sellisena ainulaadne Euroopas. gevam, kerkib mu ette keset kadakapõõsastega hõredalt kaetud Järgmisena sõidame Püha kiriku juurde. Püha kihelkonna nime paest lagendikku. Ronin maalinna ringvallile, mis on 6–7 meetri on Meri oma põnevas raamatus sidunud Kaali meteoriidi kukku- kõrgune, aga oli siis kindlasti kõrgem, kui seda 1227. aastal pii- misega, väites, et seda kohta hakati pidama pühaks, mis kandus ras tuhandetesse ulatuv vaenuvägi eesotsas piiskop Alberti ja or- üle kogu ümberkaudsele kihelkonnale. 14. sajandist pärineva ki- dumeister Folkviniga. Tulles mandrilt sügaval talvel üle kin- riku ümber askeldab noor mees, kes osutub kirikuõpetaja Mart Salumäeks. Õpetaja näitab meile kirikut ka seestpoolt. Imes-

1486 1487 Eesti: detsember 1990 Hellar Grabbi tan, et kiriku võlvidepealset ruumi kasutati palverändurite ööbi- Katsun pulssi. Süda lööb korrapäraselt, aga ebatavaliselt aeg- miskohana ja rahututel aegadel redupaigana. Vestlen õpetajaga laselt. Mõõdan kellaga pulsisagedust. Vaevalt 40 lööki minutis! koguduse elust ja muredest. Usuelu korraldamisega on suuri ras- See on minu kohta erakordselt aeglane, mu tavaline pulsisagedus kusi. Lahkudes annab ta mulle kaasa Saarte praostkonna infolehe on pigem kiirevõitu, 70–75. Ma ei ole pikamaajooksja, et pulss Pühapäev. oleks 60 või alla seda. Kõik juhtunu teeb mind murelikuks. Istun Kuressaarde tagasi sõites peame kiirustama, et jõuaksin kon- voodiäärele, et ma minestades jälle ei kukuks. Katsun pikali heita, verentsi lõpetavale õhtusöögile, kust ma ei taha puududa. Kui aga olen liiga rahutu. Ka sõbra nägu on murelik. söögisaali sisenen, ollakse einetamisega juba alustanud. Ivi Een- Võib-olla peaks arstiga rääkima? Aga kuidas ja kellega? maa on mulle hoidnud koha laua ääres ja minulegi serveeritakse. Kiirabi on nagu veidi narr kutsuda. Ainuke arst, keda ma Ees- Tunnen end süüdlasena, olen konverentsi-istungit kasutanud loen- tis isiklikult tunnen, on mu koolivend, tuntud neurokirurg Arvo gute kuulamise asemel Saaremaaga tutvumiseks. Aga seda pare- Tikk Tartus, kellega sai kuus aastat ühes algkooliklassis käidud mini mõistan nüüd põlist saarlast Aavikut, nii vabandan end laua- ning keda olen Eestis käies korduvalt külastanud. Kell on 23.00. kaaslastele. Helistamiseks natuke hilja, aga mure tervise pärast ületab tagasi- Tagasisõit Tallinna toimub vara saabunud õhtupimeduses. hoidlikkuse. Bussiaknast välja vaadates ei näe ma mitte midagi. Paljud kaasrei- Arvo ise vastab. Seletan talle asja ära. Arvo arvab, et tegu sijad näivad tukkuvat. Vahepeal ajan juttu Mati Hindiga, lõpetame võib olla vererõhu langusega. Kuuldes, et ma ei ole üksi, vaid kahepeale pudeli veini. Kui Tallinna jõuame, sajab laia lund. Ja- koos sõbraga, ütleb ta, et istugu või lamagu ma rahulikult pool lutades üle tornideväljaku Raekoja platsile, astun kui talvemui- tundi ja kui siis ikka pulss on aeglane või minestushoog kordub, nasjuttu — kõnni- ja sõiduteed on kohedast lumest valged, suu- tuleb kiirabi välja kutsuda, küll arstid mu haiglas korda pane- red räitsakad langevad tumedast taevast ja hõljuvad tänavavalguse vad. Puhkan veidi, aga pulss on ikka päris aeglane. Ma ei malda sõõrides, keskaegsed müüritornid, Pika jala värav ning vana rae- poolt tundigi oodata. Sõber kutsub kiirabi. See saabub ruttu. koda tõusevad sajandite sügavusest hääletusse öhe, markeerides Numbrituppa sisenevad kaks vene keelt rääkivat meest, vist arst lumevalguse ja talvepimeduse, muutuva tänapäeva ning igavese ja parameedik. Hea, et sõber kohal on, tema tõlgib. Mõõdetakse ajaloo piirimaad. vererõhku. See on ebanormaalselt madal. Kohe tehakse ergu- Kell ei ole veel kümmegi, liiga vara magama minna. Lepin tav süst. Mind viiakse kanderaamil kiirabiautosse. Meedikud on telefoni teel sõbraga kokku kohtumise restoranis. Seal istudes asjalikud ja tunduvad kompetentsed. tunnen end väsinuna, aga klaas Vana Tallinna ergutab. Kanapraad Kiirabihaiglas Mustamäel võtab meid juba koridoris vastu söödud, otsustame minna edasi mõnda teise meelelahutuskohta. noorepoolne arst, kes tutvustab end kui dr Rein. Ta teeb kiire Öö on veel noor. Palitut selga pannes läheb mul silmade ees mus- läbivaatuse ja rahustab mind, et midagi tõsist ei paista mul viga taks ja ma tuigun. Suure pingutusega saan sellest üle, valgus mu olevat. Ka pulsisagedus on, nähtavasti süsti mõjul, enam-vähem ümber voolab kohisedes teadvusse tagasi. Nüüd tuleb küll hotel- normaliseerunud. Mind pannakse ühte suurde palatisse, kus on lituppa puhkama minna, mujale edasiminek ei ole mõistlik. palju voodeid. Mulle haagitakse külge mingid mõõturid, mis on Hotell Olümpia on vaid kahe-kolme kvartali kaugusel, värskes ühenduses ekraaniga. Kell on juba kaks. Ajaviiteks jälgin oma õhus kosun märgatavalt. Sõber tuleb hotelli kaasa juttu ajama. südametegevuse graaﬁkut, mis näib korrapärane. Olen oma ülla- Kõik paistab olevat korras, kuni leian end põlvili põrandal. Sõbra tuseks väga rahulik. Võib-olla anti mulle sisse rahustit? Vastu jutu järgi olla ma kahel korral nõtkunud ja langenud, kord rinnuli hommikut jään magama. voodile, teine kord põlvili. Mõlemad episoodid kestnud vaid viis Hommikul vaatab dr Rein — see on ta perekonnanimi — mu sekundit. Imelik, ise ma seda ei mäleta. veel kord üle ja teatab, et mind viiakse teise tuppa. Viiaksegi.

1488 1489 Eesti: detsember 1990 Hellar Grabbi

See on üheinimesetuba, kõigiti kena. Aiman, et selle taga on ka ei taha võtta, kuid Kuusalu lähedal saame head kuuma borˇsi maan- Arvo Tiku kaugelt hoolitsevad käed. Ja varsti Arvo helistabki. teeäärses söögikohas. Tal näib kogu mu olukord juba teada olevat. Soovitab mul tempot Läbime Lahemaa rahvuspargi rannaäärset teed pidi. Lumine maha võtta ja mitte mööda Eestit noore vasikana ringi tormata. maastik on kaunis. Korgil on asja Võsule, mina näen seda Ma mõtelgu järele, kui kaua aega sellest möödas on, kui me koos põhjaranniku suvituskohta esimest korda. Kõnnin talvises ran- koolis käisime. nas. Ilm on tuuletu, meri on hääletu, sile veteväli virvendab Mind tuleb vaatama noor ja kena naisarst dr Planken, kes päikesepaistes, Käsmu lahe rändrahnud ja lumekasukates männi- ütleb, et dr Rein on mind patsiendina talle üle andnud. Aru- puud seisavad liikumatult. tame, mis võis mu eilse nõrkusehoo põhjustada. Üheks teguriks Kork tahab mulle näidata lähedal asuvat esinduslikult restau- oli väsimus, ülepingutus. Teiseks — ma võisin kogemata võtta reeritud Palmse mõisat, aga kas päev või kellaaeg on vale — me ei kaks vererõhutabletti lühikese aja jooksul, unustades, et ma juba pääse peahoonesse sisse, mõis on külastajatele suletud. Piirdume olin oma igapäevase tableti võtnud. Kahekordne doos lõi rõhu uhke härrastemaja vaatamisega väljast. liigselt alla, beta blocker’i tüüpi rohi võib sedasi mõjuda. Arvan, Mu sõidukaaslane ja teejuht Toomas Kork oli sel ajal Eesti et nii oligi. Kuigi olen kosunud, jään dr Plankeni otsusel haiglasse Vabariigi Ülemnõukogu saadik ja Ülemnõukogu presiidiumi esi- veel edasi. mehe Arnold Rüütli nõunik. Kui kaks ja pool aastat varem, Mulle meenub, et samas haiglas töötab mu täditütar Mai-Liis 1988. aasta juunis, Moskva-meelne Karl Vaino asendati EKP ees- Palmik. Saan talle saata sõna, et olen siinsamas. Suur on tema otsas Vaino Väljasega, oli Kork üks neid, keda Väljas kutsus üllatus seda kuuldes. Mai-Liis tuleb mind vaatama. Ta on juba oma meeskonda, ja ta määrati sama aasta juulis EKP Rakvere järele pärinud, et mul midagi tõsisemat viga ei ole, ja näeb seda rajoonikomitee I sekretäriks. Ometi oli Kork vahepeal kommu- nüüd oma silmaga. Ära muretse, ütleb ta, sa oled heade arstide nistlikust parteist rahvusliku kallaku pärast välja heidetud. Ni- hoole all. Jään haiglasse kaheks ööks. melt Eesti Põllumajanduse Akadeemia tudengina ja komsomo- Teisipäeva hommikul ärkan värskena. Pidin sel päeval sõitma lijuhina oli Kork 1968. aasta sügisel Tartus peetud legendaar- Toomas Korgiga kaheks päevaks Virumaale, eriti huvitab mind sete üliõpilaspäevade organiseeriva komitee esimees. Päevade tööstuspiirkond Kohtla-Järvest Narvani, kuhu alles nüüd ligi läbiviimine langes parteijuhtkonna kriitika alla, tauniti “natsio- pääseb. Tahan minna, aga kõhklen veidi. Küsin dr Plankeni arva- nalismi ilminguid” — ja mitte ilma põhjuseta. Kork lendas üli- must, kes mind jälle vaatama tuleb. Arst ütleb, et võin sõita küll, kooli komsomolikomitee eesotsast ja ka parteist. Kümmekond ainult ärgu ma end väsitagu ja magagu korralikult. Helistan kohe aastat hiljem, kui taheti teda kinnitada suure teraviljasaaduste et- Korgile. tevõtte direktoriks, kutsuti ta parteisse tagasi. Korgi vanemad on Kogu see episood jättis mulle meditsiinilisest küljest väga hea pärit Vaimastverest Põhja-Tartumaalt, samast suguvõsast pärines mulje. Kiirabi meedikud olid kompetentsed, korraldus haiglas ka mu koolivend, Ühendriikides elanud Jyri Kork, kelle vanaisa hoolitsev ja vastutulelik ning arstid Oivo Rein ning Ülle Planken ja Toomas Korgi vanavanaisa on vennad. asjatundlikud, sõbralikud ja usaldust äratavad. Järgmine peatus on Kadrinas, kus mu naise onutütrepoeg Ain Toomas Kork võtab mind haigla peaukse eest peale. Läheme Vaadre töötab kultuurimaja juhatajana. Kui saabume, on Ain koos hotellist läbi, mul on vaja mõned asjad kaasa võtta. Peagi abikaasaga korrastamas ruume õhtuseks teatrietenduseks. Hil- oleme linnast väljas. Öösel on jälle lund sadanud, metsavahe- juti Tallinna Pedagoogilise Instituudi lõpetanud noormehele tema lisel teelõigul on kuused talverüüs, oksad paksu lumega kaetud. töökoht meeldib. Kadrina kultuurimaja on uus ja avar, sisustus Tunnen end hästi, aga muretsen siiski. Suitsu ei julge teha, viina moodne. Minagi imestan, kuidas väikeses alevikus nii uhke kul- tuuriasutus püsti on pandud. Selgub, et ümberkaudsete kollektiiv-

1490 1491 Eesti: detsember 1990 Hellar Grabbi sete põllumajandite ja kohaliku põllundustehnika ettevõtte abiga. 23-aastase rooduülemana aitas oma meeste vihase kuulipilduja- Kadrinasse tõi Tallinnast külakosti Eesti Noorsooteater, esitades ning püssitulega tagasi lüüa Vene Punaarmee päevast päeva kor- Mati Undi lavaversiooni Hugo Raudsepa Vedelvorstist. Vaatame duvad, kahuritule toetusel sooritatud ägedad massirünnakud, mis ära Undi ajakohastatud tüki esimese vaatuse, siis liigume edasi. jäid Vabadussõja viimasteks lahinguteks. Siia pandigi piir. Kadrinast sõidame Korgi koju Tamsallu, kus ta oli tosin aastat Kalle Elleri algatusel ja Lembit Tõnsi juhtimisel olid kaitseliit- Tamsalu Teraviljasaaduste Kombinaadi juhataja. Korgi abikaasa lased Komarovkasse üles pannud piiritähised, et markeerida Eesti Astrid pakub rikkalikku einet, aga ma olen söömisega ettevaatlik. Vabariigi õiget piiri. Kartlikumad eestlased ja need, kes Kaitse- Suitsu ei tee üldse, küll aga julgen juba võtta ühe napsi, seda küll liitu halvasti suhtuvad, kutsusid seda uljast ettevõtmist “provo- sümboolselt ja poole klaasi kaupa. Olen ju äsja haiglast tulnud. katsiooniks”. Tähised meile silma ei hakka, venelased on need Järgmisel hommikul alustame retke Ida-Virumaale kolme me- ära koristanud. Ka muid märke piirist ega Komarovka asulast ei hega, Toomas Kork võtab kaasa oma nelja-aastase poja Mehise. paista, mõlemal pool maanteed ja oletatavat piiri on ühesugune Otsustame kõigepealt sõita välja Narva ja siis sealt tagasiteel vaa- tühi ning võsane maastik. Olles sõidukaugust hinnates kindlad, et data Sillamäed — kui linna sisse pääseb — ning Kohtla-Järvet. oleme Eesti Vabariigi piiri ületanud, pöörab Kork auto ümber ja Otseteed sõit läbi Lääne- ja Ida-Viru maakonnaks lahutatud Viru- asume tagasiteele. maa läheb kiirelt, ei võta kaht tundigi, kuni jõuame Narva. Peagi oleme Ivangorodis. Sõidame seal kõigepealt autoga Enne linnaga tutvumist tahame ära käia teisel pool Narva jõge, ringi, et saada mingit muljet sellest umbes 10 000 elanikuga piiri- Tartu rahuga määratud Eesti-Vene piiril, Eesti Vabariigi idapool- linnast, kus ainult tsaar Ivan III poolt 1492. aastal rajatud ja hiljem seimas punktis Komarovkas. Üle silla sõites ei ole me Moskva laiendatud suur kindlus tähelepanu väärib. Huvitav on vaadata haldusjaotuse järgi mitte enam Eestis, vaid Vene Nõukogude Narva Hermanni linnust Vene-poolselt jõekaldalt, suunast, mida Föderatiivses Sotsialistlikus Vabariigis. Kuna mõlemad on üks ja fotodel näeb haruharva. seesama NSVL, siis läheb piiri ületamine kergelt, meid mõlemat Linn ise on üsna vilets ja hädine. Piki jõeäärset tänavat põhja peetakse kohalikeks eestlasteks. Tegelikult ei tohiks nõukogude poole sõites näeme väikesi luitunud ilmega puumaju. Peatänava mõttes välismaalane nagu mina üle jõe asuvas Leningradi oblastis ääres seisavad mitmekorruselised nõukogudelikud paneelmajad. ilma ametliku loata viibida. Mingit majanduspiiri Eesti ja Vene- Pargime kesklinnas auto ja käime mõnes kaupluses. Vähe aima- maa vahel, millest ajakirjanduses palju juttu tehakse, ma tähele ei vad linna ametivõimud ja kohalik KGB, et üks ameeriklane Wa- pane. shingtonist siin välismaalastele suletud linnas ringi jalutab, kellel Viie minutiga läbime Ivangorodi ja siis on mõlemal pool pealegi jätkub häbematust Ivangorodi kutsuda Jaanilinnaks ja pi- Narva-Leningradi maanteed poollumine, võsastunud, inimtühi dada Eesti Vabariigi osaks. Silmatorkavalt suures koguses märkan maastik. Teeviitade järgi asuvad siin lähedal Zahhorje ja Zaretˇsje poodides sihvkakotte, karamellkomme, kummisäärikuid ja viina- külad, aga külamaju ma ei silma. Oleme vist veel Eesti Vabariigi pudeleid. Muud kraami on müügil hõredalt, seda rohkem need territooriumil. Maanteest kaugemal näen kõrgumas suuri ekska- neli siin kandis nähtavasti armastatud tarbekaupa välja paistavad. vaatoreid. Siin kaevandatakse fosforiiti, teab Kork ütelda. Mingit Sõidame tagasi üle jõe ja pargime auto Hermanni kindluse sellele viitavat tegevust või liiklust me aga ei märka. juurde. Olen esimest korda oma ema sünnilinnas. Üle kahekümne Komarovka peaks asuma kümme kilomeetrit ida pool Narva aasta tagasi, 1968. aasta septembris olen siit küll läbi sõitnud jõge. Sõidame niikaugele välja ja siis mõned kilomeetrid kauge- teel Tallinnast Leningradi, aga see oli rongiga ja õhtuhämaruses. malegi. Kusagil siin lähedal paiknes 71 aastat tagasi kaevikuteliin, Sügaval nõukogude ajal Narvat külastada muidugi ei tohtinud, ka kus mu isa 1919. aasta detsembris Eesti rahvaväe 4. jalaväepolgu mitte mõne VEKSA asjamehe saatel ja valvsa silma all. Nüüd avanes mulle selleks tegelikult esimene võimalus.

1492 1493 Eesti: detsember 1990 Hellar Grabbi

Ajaloos on Narva tähtsuselt ja rahvusvaheliselt tuntuselt Eesti Arutame kolmekesi Narva ja üldse Ida-Virumaa olukorda. Va- kolmas linn. Samanimeline küla paiknes siin hiljemalt 13. sajandi litsusel Tallinnas puudub Kirde-Eesti poliitika, väidab Efendijev. alul. Mitmes kohas Narvas välja kaevatud inimasustuse jäljed Nad peaks tulema siia rahvaga rääkima. Praegu on ehk 30% nar- ulatuvad keskmisse kiviaega, siin elati juba 7000–8000 aasta eest valasist nõus Eesti Vabariigiga. Olukorra stabiliseerimiseks tuleks ja ka järgnenud aastatuhandetel — arheoloogid on tuvastanud siin kõigile anda võimalus saada kodakondsus, seda aga tuleb taotlejal inimasustuse nooremal kiviajal (Narva keraamika) ja pronksiajal. küsida avaldusega, kus oleks rõhutatud kohustusi Eesti Vabariigi Ürgvana on ka linna nimi, mis tuleneb vepsa ja lapi keeles säilinud vastu, ütleb Efendijev. läänemeresoome sõnast narvaine tähenduses ‘lävi’, ‘kosk’, olles Enne linnusest lahkumist vaatan veel kord kindlusemüürilt tõenäoliselt suguluses Narvikiga Põhja-Norras, kuhu lapi keeleala alla. Tumehall, peaaegu must vesi voolab vägeva voona mere ulatus. poole. Laiuse ja veehulga poolest on see ainuke tõeliselt suur Hermanni linnus koos vastas oleva Ivangorodi kindluse ja jõega jõgi Eestis. Emajõgi — vähemalt Tartu kohal — näib märksa nende vahel jätab tõesti võimsa ning põneva mulje, tähistades era- väiksemana. Kahjuks ei näe enam Narva joa vetemängu. Lin- kordselt selge ja suure semiootilise märgina kahe tsivilisatsiooni nustest ülesvoolu asuv kosk on nüüd kuiv. Tormakas jõgi on kose nüüdseks juba kolmveerand aastatuhandet püsinud kultuuripiiri, juures taltsutatud ja voolab kuulekalt läbi Narva hüdroelektrijaama mis pole küll mitte alati ühtinud poliitilise piiriga. turbiinide. Jaam ise aga asub idapoolsel jõekaldal, Ivangorodis. Narva poliitilist hetkeolukorda iseloomustavad lipud: linna- Ainult mõnel päeval aastas lastakse jõel üle kose voolata. valitsuse hoonel on punane ENSV lipp, kuigi Eesti Vabariigi Sõidame autoga veidi maad ülesjõge, kus kaldanukalt avaneb Ülemnõukogu on nimetuse “ENSV” koos selle lipuga kehtetuks suurepärane vaade kahele teineteist vastakuti vahtivale ja valvavale tunnistanud, millist otsust aga Narva venelased omakorda ei tun- kindlusele. Tiirutame linnas ringi. Sõja käigus muudeti ajaloo- nusta. Venelaste seas käib agitatsioon Kirde-Eesti autonoomse ob- line ja lääneilmeline Narva varemeteks, pärast sõda tehti lolli pea lasti või isegi oma vabariigi väljakuulutamiseks. Hermanni kind- ning hoolimatu käega needki maatasa. Ainult restaureeritud Rae- luse tornis lehvib aga sinimustvalge, nii nagu Pika Hermanni tornis koda näen selle endisel kujul, samuti on sõja räsitusest taastatud Tallinnas. Kohe selle vastas üle jõe, Ivangorodi kindlusel, punetab omapärase arhitektuuriga Kreenholmi vabrikud. Töötajaskond ja Vene NFSV lipp, sest Venemaa on Eesti eeskujul deklareerinud töökorraldus neis on aga venekeelne. Tänavate ja kvartalite kaupa suveräänsust, muidugi Nõukogude Liidu koosseisus. Kuid ka rah- laiutavad enamasti ilmetud, ehtsovetlikud hooned, millest ainult vuslippu nüüd ametliku riigilipuna kasutav Eesti Vabariik kuulub neid asustav migrantlik rändvenelane võib uhkust tunda, mille ikka veel N. Liitu. üle vaid kommunistlik aparatˇsik rõõmustada saab. Kas taastärkav Hermanni linnuses asub Narva ajaloomuuseum, mida juhatab Eesti riik suudab seda linna üldse enam omanäoliseks vormida? Eldar Efendijev, isa poolt aserbaidˇzaanlane, ema poolt eestlane. Tahan oma silmaga näha kaht suurt, 1600-megavatilise võim- Ta räägib muuseumi ja linnust tutvustades head eesti keelt. Muu- susega elektrijaama, kus põlev kivi muudetakse energiaks. Jõuame seum on ühtlasi üks Narva kultuurikeskusi, kes korraldab mitme- linna serval asuva Balti Soojuselektrijaama väravasse, mille taga suguseid üritusi. Ajalooline linnus on kui väike tükk Eestit selles kuus kõrget korstent sirutuvad jaama korpusest taeva poole. Sis- vägivaldselt venestatud linnas. sepääsuks on vaja luba, mida meil ei jätku aega taotlema ha- “Kui kohalikud venelased peaks välja kuulutama Kirde-Eesti kata. (Kaks aastat hiljem teist korda Narvas viibides, 1992. aasta oblasti, siis kuulutan mina linnuse Eesti Vabariigi territooriumiks,” detsembris, näitas elektrijaama direktor Anatoli Paal mulle jaama ütleb Efendijev ja lisab: “Mitu korda on Eesti lipp ööseti tornist tervet tootmistsüklit alates põlevkivi raudteevagunites saabumi- maha võetud, viimati panin koerad lipu kaitseks traadi taha torni.” sest.)

1494 1495 Eesti: detsember 1990 Hellar Grabbi

Kork suunab auto lõunasse, kus Mustajõe suudmes paikneb sima, hea et niigi lähedale jõudsime. Sõidame ringi selles umbes Eesti Elektrijaam. Igat sorti suured veo- ja tööautod mürisevad tee- 20 000 elanikuga linnas, kellest 95% on Venemaalt sisse toodud. del meie ümber, Mustajõeni ulatuvad Sirgala põlevkivikarjäärid. Ilma roheluseta aastaajal näib linn üpris hall ja mahakäinud. Va- See tehismaastik siin on samuti Eesti, mida aga vähesed eestlased heldust üldpilti toovad vanad, eestiaegsed puumajad mereranna on näinud. Me ei leia õiget teeotsa, ainult kaugelt näen jaama ääres, muidu on kõik nõukogudelik. Peatume kaupluse juures, kaht kõrget korstent. Pole aega ringi ekselda, keerame teederistil mille sildil seisab vene tähtede kõrval ka eesti keeles “Toidukau- Auvere suunda, et jõuda Tallinna-Narva maanteele. bad”. Ka sees on kaubad märgistatud kahes keeles, mida siin Teeviitadelt loen: Auvere, Riigiküla, Meriküla, varsti ületame venelaste linnas nagu ei ootakski. “Keeleseaduse mõju,” tähendab Sinimägede seljandikud — kõik tuntud lahingupaigad 1944. aasta Kork. Kõnetan müüjannat eesti keeles, küsin õlut ja pirukaid. Ja sõjatandrilt, niisutatud tuhandete oma isamaad kaitsvate eestlaste saangi soovitud asjad, nagu oleks eelmisel aastal eesti keele riigi- verega. Narva ja Sinimägede lahinguis võitles Relva-SS Diviisi keeleks sätestanud seadus venelanna hoobilt kakskeelseks muut- Nordland koosseisus ka Taani vabatahtlike rügement Danmark, nud. Mu pikemast jutust kenasti naeratav preili siiski aru ei saa. 700 aastat pärast seda, kui nende kaasmaalased Virumaa alista- Järgmise peatuse teeme Jõhvis, mis kuulus siis veel Kohtla- sid, suure jõe kaldale kantsi ehitasid ja siis koos Viru malevaga Järve linna alla. Kork soovitab keha kinnitada linnalähedases sõjaretki itta ette võtsid. Euroopa on siin Virumaal oma valitsuste Valge Hobu trahteris. Kuuldes temalt, et see on üpris esindus- ja vägedega jätkuvalt kohal olnud, küll taanlastena, küll sakslas- lik paik, protesteerin ja avaldan soovi minna kesklinna mõnda tena, küll rootslastena ning merevoogudel ka inglastena. rahvalikku kohta, kus näeb kohalikku olmet ning inimesi. Nii Peatselt keerame maanteelt paremale ja olemegi Sillamäel, sel- maandume restoranis Fööniks. Sealt helistan tootmiskoondise les saladuslikus linnas, kuhu ükski välismaalane ei pääsenud. Ka Eesti Põlevkivi Jõhvis asuvasse peakorterisse Aleksander Smir- väljaspool Sillamäed elavad nõukogude kodanikud tohtisid seda novile, kellega olen 1989. aasta suvel Moskvas tuttavaks saanud. kinnist linna külastada ainult KGB kinnitatud erilubadega. See Ta imestab mu kohavalikut, aga lubab varsti tulla. Saabudes kin- oli kahekordne keeluala — mereäärne piiritsoon ja sõjatööstus. gib ta mulle toreda meene, mis on praegugi mu raamaturiiulil: 1978. aastal väljaantud teatmeteoses Nõukogude Eesti leiduvad nägusas karbis helepruun kivitükk, küljes metallplaat, karbil ja kõigi teiste linnade kirjeldused, aga Sillamäe oma puudub! Eri- plaadil tekst EESTI PÕLEVKIVI. lise salastatuse tagas uraanitootmine: “Barbar, kummarda end Tervise poolest tunnen end juba märksa kindlamini. Tellin kap- maani, / Eesti kivist saab uraani!” luuletas Henrik Visnapuu sasupi juurde ühe ja siis teisegi napsi ning tõmban pool sigaretti. juba 1920. aastatel. Eesti hõivanud barbarid hakkasid pärast sõda Kuulen Smirnovi ja Korgi suust, et Fööniks on üsna kurikuulus lo- uraani tootma kohalikust diktüoneemakildast, hiljem aga sisse- kaal, rahva seas hüüdnimega “Korea” siin asetleidnud löömingute veetavast toorainest. järgi, mis meenutanud Korea sõda. Tõesti rahvalik koht, nagu See on mulle ja muidugi Korgile üldjoontes teada. “Alles ma soovisin, sobiv kaevuritelinnale! Teise korruse söögisaal, kus hiljuti olid siin tõkkepuud ja miilitsapost,” nendib Kork, imes- istume, on aga peaaegu tühi, on ju tööpäev. tades, kui kergelt me linna sisse pääsesime. Kas olen siin esimene Kork ja Smirnov, Virumaal sündinud mees, osalt eesti, osalt väliseestlane ja ehk esimene ameeriklanegi, mõtlen linna sisse eestivene päritolu, arutavad päevakorral olevat venelastele ko- sõites. dakondsuse andmise küsimust. Jutt käib eesti keeles ja minagi Betoonmüüri tagant paistab kahe kõrge korstnaga vabriku- ütlen sõna sekka. Olukord on komplitseeritud, Eesti pole veel hoone ja selle kõrval barakid. See ilmselt ongi salastatust iseseisev riik. Tuleb arvesse võtta Moskva reaktsiooni ja koha- põhjustav peamine objekt, ametliku nimega Sillamäe Keemia- like venelaste meeleolu. “Keeleseadus ärritas venelased üles, aga metallurgia Tootmiskoondis. Me ei hakka müüris väravat ot- seadus ise Kohtla-Järvel ei toimi,” ütleb Smirnov. Kodakond-

1496 7 1497 Eesti: detsember 1990 Hellar Grabbi suse küsimuses Smirnov soovitab “nullvarianti avaldusega”. See nii üksi kui hulgakaupa, tornjad võrestikud on kurjakuulutavalt tähendab, et kodakondsust ei anta automaatselt igale Eesti elani- tontlikud, siin-seal põlevad eredad elektri- ja gaasituled kui põrgu kule, aga igaüks võib selle saamiseks avalduse sisse anda ja peab eeskojas. Taustal kõrguvad tuhamäed, vaevalt pimeduses eristata- siis ootama, näiteks kolm aastat. See on sarnane Efendijevilt kuul- vad, tumma ähvardusena. Tõeline tööstusmaastik — Kohtla-Järve dule, mõlemad on eestimeelsed mehed, kes mõistavad ka venelaste Põlevkivikeemia Tootmiskoondise tehased ja seadmed. muresid. Terve päeva vapralt vastu pidanud Mehis magab tagaistmel, Tahan restoranis ringi vaadata. Lähen alumisele korrusele ja kui me hilja õhtul Tamsallu jõuame. Pärast lühikest peatust lii- leian end ümbritsetuna omavahel tõuklevatest täismehekasvu noo- gume edasi. Sõites läbi öise Järvamaa Tallinna poole, arutame rukitest, mõned neist ilmselt vintis. Nende ninamees pommib mult Eesti poliitilist olukorda. Leiame, et kuigi iseseisvust saavutada suitsu. Mul on Marlboro pakk taskus, pakun sellest nii talle kui pole kerge, nihkub asi sinnapoole. “Oli mul vaja kahe aasta eest teistele. Kõnetan neid eesti keeles, millest nad aru ei saa. Ne- esimese sekretäri koht vastu võtta,” nendib Kork. Ja lisab mõne mad üritavad mulle ägedalt midagi vene keeles selgeks teha. Nii aja pärast: “Aga mul on üks kaart tagataskus.” Mu pärimisele, vähe kui ma venet oskan, saan siiski öeldud, et ma ei kõnele vene mis see olla võiks, ei saa ma temalt vastust. keelt, sest olen Ameerikast. Nad ei usu mind. Kuidas võib üks Vähem kui aasta hiljem mõistsin, miks ta ei saanud ega tohti- ameeriklane osata eesti keelt? Eesti pagulastest läänes pole neil nudki vastata. Kui 1884. aastal Otepääl pühitsetud sinimustvalge muidugi aimu. Mulle antakse mitte just heatahtlikult mõista, et lipp tuuakse välja peidupaigast Vaimastveres, siis selgub, et selle küllap olen kohalik eestlane, kes eputab ja peab end nendest pa- ajaloolise Eesti lipu asukoha saladust hoiti Korkide peres. remaks. Mitmel on tülinoriv nägu ees. Vaat sulle Korea, siin võib kere peale saada. Kuidas Ameerikat tõestada? Näitan neile ameerika panga VISA krediitkaarti. Seda uurides ja kui maailmaimet teistele näidates jääb ninamees uskuma. “Näen üht ameeriklast * esimest korda,” ütleb ta ja surub mul kätt. Ka mõni teine tahab ameeriklase kätt suruda. Breˇznevi ajal, vana-aasta õhtul 1977, olin kõnetanud kaht Vaba- Restoranist lahkudes võtan kaasa kohaliku linnalehe Leninlik dusplatsil patrullivat miilitsat eesti keeles, saades neilt venekeelse Lipp, kuupäevaga 12. XII, peatoimetaja Kaie Nagelmann. Imes- vastuse, millest ma mõhkugi ei taibanud. Mu kehvas vene kee- tan: miks veel leninlik nimi? Aga lehe toon on eestimeelne, les esitatud küsimusele, mida ma ei teinud norivas, vaid pigem Ida-Virumaa Kaitseliidu ülem lubab vajaduse korral isegi met- imestavas toonis: “Potˇsemu võ ne govorite po estonsku? Sdess savendluse taassündi. Alles koju jõudes selgub paradoks: loen Estonia”, vastas venelasest miilits rahulikult, aga kindlalt: “Sdess Postimehest Erik Gamzejevi artiklist, et eestimeelne toimetus hoi- Sovetski Sojuz.” dis vana lehenime alles taktikalistel kaalutlustel, vältimaks uue Otsustan nüüd, Gorbatˇsovi ajal, kolmteist aastat hiljem, seda lehe asutamist venemeelse linnavolikogu poolt. Nii keeruline oli eksperimendi mõttes korrata. Kõnetan kaht Viru tänaval vastu tu- rahvussuhete poliitika pooliseseisvas Eestis 1990. aastal. levat ilmselt venekeelset miilitsat eesti keeles ja saan venekeelse Kui jõuame päris Kohtla-Järvele, on päev juba pimenenud. vastuse. Esitan neile jälle sama venekeelse küsimuse, et miks te Sellegipoolest ei jää mul tööstuslinnaosa nägemata. Kuu-, lume- eesti keelt ei räägi, siin on ju Eesti. Vastus tuleb täpselt sama: ja tehisvalguses omandab aga kõik müstilise varjundi. Kandiliste “Sdess Sovetski Sojuz.” Isegi vastuse toon on sama. Hakka või vabrikuhoonete paljud aknasilmad helendavad, sihvakad korstnad arvama, et on samad mehed?! Kõigile üsna kaugele arenenud va- sihivad tumedasse taevasse, ümarikud retordid ja tsisternid sei- badustele vaatamata ja vaatamata sellele, et nimetus “ENSV” on savad ridamisi, igasugused jämedad ja peened torud väänlevad ametliku määrusega heidetud kolikambrisse ja nüüd on Eesti Va-

1498 1499 Eesti: detsember 1990 bariik, kus lehvib sinimustvalge, on Eesti 1990. aasta detsembris ikka veel Nõukogude Liit. Õhtul astun sisse Balti jaama ja näen seal rivistumas mitutsada aasialiku välimusega noort sõdurit. Nad ei ole relvastatud, aga nende kolonn mõjub ikkagi rusuvalt, isegi hirmuäratavalt. Küll neid relvad ees ootavad. Sõdureid kõnetanud kohalik eestlane teab mulle ütelda, et tegu on peamiselt kasahhidega. Täienduseks Nõukogude armee garnisonile tuuakse Eestisse uusi umbkeelseid soldateid. Kui varmad on need, oma kodudest täiesti võõrasse keskkonda viidud ja ise ärahirmutatud Kesk-Aasia pojad, rahva peale käsu korras tulistama? Mõtlen hiljutistele Thbilisi ja Bakuu tapatalgutele. Kuu aega hiljem, 1991. aasta jaanuaris, leiavad aset Vilniuse ja Riia verised sündmused. Eesti juhtkond teeb Paul Kerese väärilise ratsukäigu ja toob Jeltsini Tallinna. Verevalamist Eestis ei tulnud.

HELLAR GRABBI (sünd. 1929 Tallinnas) sai USAs William Jewelli Kolledˇzis humanitaarteaduste bakalaureuse kraadi 1950; lõpetas Colum- bia Ülikooli raamatukogunduse alal 1957 magistrikraadiga. Töötas Wa- shingtonis Kongressi raamatukogus 1959–1967, hiljem vabakutseline publitsist ja kirjastaja, Vabadusraadio/Raadio Vaba Euroopa kaastööline 1974–1992. Ajakirja Vaba Eesti toimetuskolleegiumis ja toimetuses 1955–1964; ajakirja Mana toimetaja ning väljaandja 1965–1999. Aval- danud raamatud Vabal häälel: Mõtteid kahesajast eesti raamatust (Tal- linn, 1997), Tulgu uus taevas: Mõtteid viiekümnest kirjanikust (Tallinn, 1999) ja Eestlaste maa (Tartu, 2004). Akadeemias on temalt ilmunud mälestused “Riiklikus Inglise Kolledˇzis” (2004, nr 7, lk 1602–1616), “Tartu, oktoober 1968: Katkend mälestustest” (2005, nr 6, lk 1304– 1318), “Eestis 1988. aastal: Katkend mälestustest” (2006, nr 3, lk 564– 584) ning “Tallinna Õpetajate Seminari algkoolis ja Reaalkoolis” (2006, nr 9, lk 1935–1948).

ILMAR KRUUSAMÄE (2006)

1500 Uluro Ado

Ja on selline vaikus, LUULET et iga mõte on kuuldav.

Uluro Ado ***

Tolkinud˜ Tiit Merenäkk Mis on Päikesele meie Maa? Täpp. *** Täpselt nii. Vaadake, inimesed, me Maad: Aga Päike jukagiirid lõket süütavad. ilma Maata? Las ta olla väike ja hale — Lihtsalt juba varsti on kuum ja hele! ergav kera kauguses. Tulge, sõbrad, lõkke äärde aga maiustama meie lauludega. *** Tooge tulepuid, siia kandke, need siin südametulele andke — Väike on mu maailm — et ta aina lõbusalt laulaks, kui omaette ohkav päll. et ta tiivaga tähtesid riivaks, Ahtake mu laulude häll. Mitte kõik ei mõista neid. et näeks määratu ilmatiir tuld, mille süütas jukagiir! Laulan oma põhjapõtradest. Kui ma ei näe neid enam, *** nad unustan ja elan —

∗ jään ma siis Põhjala pojaks? Jukagiiri lõkked Jään ma siis jukagiiriks? — ülevad ja puhtad — nüüd peletavad Põhjala pimedust.

∗Jakuudid nimetavad nii virmalisi. Tlk.

1502 1503 Luulet Uluro Ado

EMA NÄGU SÜGIS Ei heida magama põdrad, “Kas Sul ema pilti ei ole?” otsekui ootaks midagi kari. küsis minult kord sõber. Võib-olla hundi hatune vari Naeratasin vastuseks, öeldes: hulgub kõrval, siinsamas? “Vaata enda ümber!” Ehk palju jäi põdrasammalt Näe, kortsulised orud — tundrasse pooleli söömata. need mu ema põsed! Või valgus väsimus öömajata Kui veenid siin ojavõrud — jäätükina sõrgade vahele? need mu memme käed! Miks küll vaatavad nad taevasse Sinijärvede rohused ripsmed — kuld-ärevate silmadega?... see on ema mahe pilk! Vaatasin siis ka koos nendega — Halapajude lehepritsmed — põtradest kohe sain aru. see ta juuste hõbevilk! Kõrgelt taeva sügavikust, “Eksid, sõber!” andsin vastuse. otse külmast õhust kalbed, “Siin ta on, mu ema portree! nagu suured lumehelbed, Vaadake kõik ja imetlege, langesid seal tähed, tähed... kui kaunis on tema! Oiee!” VÕIDUSÕIT *** Ohjaharu vile tuules ja-jah, sõber! Laineks end ei muuda: Lumi keerleb tuules vesi — justkui põder. ahah, sõber! Uisapäisa tuul teda karjatab terve päev. Mulle kisatakse: “Noh, vennas ära siin komista! Ent hakkan piksepilveks Jalaga jäävallist ennast palavatel päevadel — eemale kobista!” selline alati eks vastu tuult läeb. Lõika mu horei,∗ lõika-lõika!

∗S.t põdrapiits. Tlk.

1504 1505 Luulet

Põruta põder, hei, ära põika! Mööda jääkaant kihuta, ära kaela murra! Oi lumehang pihusta sädemeteks, hurraa! Uh udu kui ülase õitsemist! Põdrapulli lahti lase nüüd sarvist!... Pihuks ja põrmuks lenda jää ja lumi! Silmist kurbus kaotas enda — seal naerutuli.

ULURO ADO on jukagiiri rahvusliku tegelase, keeleteadlase ja luuletaja Gavriil Kurilovi (sünd. 1938) kirjanikunimi. Ta on lõpetanud 1962. aastal A. I. Herzeni nimelise Pedagoogilise Instituudi Leningradis, esimene filoloogiadoktor jukagiiride hulgast. 1968. aastast töötas ta NSVL Tea- duste Akadeemia Siberi osakonna Jakuutia filiaali Keele, Kirjanduse ja Ajaloo Instituudi teadurina; viimati Põhja Väikerahvaste Probleemide Teadusliku Instituudi jukagiiri filoloogia osakonna juhataja. Siinsed luuletused on tõlgitud 1973. aastal kirjastuse Sovetskaja Rossija väljaantud pisikesest venekeelsest luulekogust Kuni tukuvad põhjapõdrad (Poka dremlt oleni). Varem on Ott Arder tõlkinud eesti keelde tema lasteraamatu Juko jutud (1978). Usun, et see väga kauge hääbuva hõimurahva luuletaja poeesia suudab puudutada ka meie lugejate hingekeeli. T. M.

ILMAR KRUUSAMÄE (2007)

1506 Eugene P. Wigner

Klassivenna lihtsameelne lähenemine ajab meid loomulikult naerma. Sellest hoolimata pean ma tunnistama, et seda lugu kuul- MATEMAATIKA des hakkas mul kõhe, sest klassivenna reaktsioon andis kahtlemata tunnistust üksnes tervest argimõistusest. Ma olin veelgi rohkem MÕISTETAMATUST TÕHUSUSEST segaduses, kui mõni päev hiljem tuli minu juurde üks inimene1 ja väljendas oma hämmingut tõsiasja üle, et me valime üsna kitsalt LOODUSTEADUSTES andmeid, mille abil me oma teooriaid testime. “Kui me loome teooria, mis keskendub nähtustele, millest me ei hooli, ja eirab mõningaid nähtusi, millele on praegu suunatud meie tähelepanu, siis kust me teame, et me ei saaks luua veel üht teooriat, millel Eugene P. Wigner oleks vähe ühist meie äsja loodud teooriaga, kuid mis siiski se- Tolkinud˜ Kati London letaks sama paljusid nähtusi?” Tuleb tunnistada, et meil ei ole kindlaid tõendeid selle kohta, et säärast teooriat pole olemas. ja Kalle Hein Need kaks lugu illustreerivad kaht põhipunkti, mis on siinse arutelu teemaks. Esimeseks punktiks on see, et matemaatilised Ja on võimalik, et siin peitub mingi saladus, mis mõisted kerkivad esile täiesti ootamatutes seostes. Veel enam: tuleb alles avastada. sageli võimaldavad nad neis seostes olevaid nähtusi ootamatult C. S. Peirce üksikasjalikult ja täpselt kirjeldada. Teiseks, just nimelt selle asjaolu tõttu ja ka seetõttu, et me ei mõista nende kasulikkuse On üks lugu kahest sõbrast, kes olid olnud gümnaasiumis klassi- põhjusi, ei ole meil võimalik teada, kas matemaatiliste mõistete vennad ja rääkisid nüüd oma tööst. Ühest neist oli saanud statistik abil sõnastatud teooria on unikaalselt sobiv. Me oleme samasu- ja ta uuris rahvastikutrende. Ta näitas oma endisele klassikaasla- guses olukorras nagu mees, kellele anti võtmekimp ja kes pidi sele üht separaati. See algas nagu ikka Gaussi jaotusega ja statis- avama mitu ust järjest ning sattus alati õigele võtmele esimesel tik seletas oma endisele klassivennale tegeliku rahvaarvu, kesk- või teisel katsel. Ta muutus skeptiliseks võtmete ja uste vastavuse mise rahvaarvu ja teiste sümbolite tähendust. Klassivend oli veidi unikaalsuse suhtes. umbusklik ega olnud päris kindel, kas statistik teda mitte ninapidi Enamik sellest, mis siin nende asjade kohta öeldakse, ei ole ei vea. “Kuidas sa võid seda teada?” uuris ta. “Ja mis sümbol uus; ühel või teisel viisil on see arvatavasti pähe turgatanud ena- see siin on?” “Ah see,” ütles statistik, “see on π.” “Mis see on?” mikule teadlastest. Minu peamine eesmärk on selle valgustamine “Ringi ümbermõõdu ja läbimõõdu suhe.” “Nüüd sa lähed oma mitmest küljest. Esiteks, matemaatika tohutu kasulikkus loodus- naljaga küll liiale,” ütles koolivend, “kindlasti ei ole rahvaarvul teadustes on nähtus, mis piirneb müstikaga ja millel puudub iga- midagi pistmist ringi ümbermõõduga.” sugune mõistlik seletus. Teiseks, just see matemaatiliste mõistete üleloomulik kasulikkus tõstatab küsimuse meie füüsikateooriate unikaalsusest. Selleks et tõestada esimest punkti — et matemaatika etendab füüsikas mõistetamatult tähtsat rolli —, oleks ka- The Unreasonable Effectiveness of Mathematics in Natural sulik mõne sõnaga vastata küsimusele “Mis on matemaatika?”, Sciences. — Communications in Pure and Applied Mathematics , 1960, 13. kd, nr 1, lk 1–14. siis küsimusele “Mis on füüsika?”, seejärel rääkida veidi sel- 11. mail 1959 New Yorgi ülikoolis peetud Richard-Couranti- loeng matemaatilistest teadustest. Avaldame kirjastaja loal. Toim. 1Järgnevalt tsiteeritud märkuse tegi F.Werner Princetoni üliõpilasena.

1508 1509 Matemaatika mõistetamatust tõhususest loodusteadustes Eugene P. Wigner lest, kuidas tuleb füüsikateooriates mängu matemaatika, ning vii- liste mõistete sõnastamisele, õigustab hiljem osavus, millega neid maks sellest, miks paistab matemaatika edukus füüsikas meid mõisteid kasutatakse. Suur matemaatik ekspluateerib täielikult, nii nõutuks tegevat. Märksa vähem tuleb juttu teisest punktist, peaaegu halastamatult lubatava mõtlemise ala, riivates lubamatut. füüsikateooriate unikaalsusest. Korralik vastus sellele küsimusele Et tema hulljulgus teda vasturääkivuste mülkasse ei juhi, on tõeline nõuaks põhjalikku eksperimentaalset ja teoreetilist tööd, mida ei ime: kahtlemata on raske uskuda, et darwinlik loodusliku valiku ole praeguseks veel ette võetud. protsess on viinud meie mõtlemisvõime selle täiuslikkuseni, mis tal näib olevat. Ent see ei ole meie praegune teema. Põhipunkt, mida meil tuleb hiljem uuesti meenutada, on see, et matemaatik MIS ON MATEMAATIKA? saab sõnastada ainult käputäie huvitavaid teoreeme, ilma et ta defi- neeriks uusi mõisteid lisaks aksioomides sisalduvatele, ja et nende Keegi ütles kord, et filosoofia on just selleks otstarbeks leiuta- aksioomideväliste mõistete defineerimisel on silmas peetud seda, tud terminoloogia väärtarvitamine.2 Samas vaimus ütleksin ma, et nad võimaldaksid leidlikke loogilisi tehteid, mis vastaksid meie et matemaatika on teadus osavatest tehetest mõistete ja reeglitega, ilumeelele nii tehetena kui ka oma suure üldisuse ja lihtsusega.3 mis on leiutatud just selleks otstarbeks. Põhirõhk on mõistete leiu- Eriti rabavaks näiteks selle kohta on kompleksarvud. Kind- tamisel. Huvitavad teoreemid saaksid matemaatikas peagi otsa, lasti ei ole meie kogemuses midagi sellist, mis ajendaks meid kui need tuleks sõnastada mõistetega, mis juba esinevad aksioomi- neid suurusi kasutusele võtma. Tõepoolest, kui paluda mate- des. Ehkki on vaieldamatult tõsi, et elementaarse matemaatika ja maatikul põhjendada oma huvi kompleksarvude vastu, siis osu- eriti elementaarse geomeetria mõisted formuleeriti selleks, et kir- tab ta mõningase meelepahaga võrrandi-, astmeridade ja üldse jeldada entiteete, mida vahetult pakub tegelik maailm, ei näi sama analüütiliste funktsioonide teooriate paljudele ilusatele teoreemi- kehtivat keerukamate mõistete, eriti nende mõistete kohta, mis dele, mis võlgnevad oma tekke kompleksarvude kasutuselevõtule. mängivad nii tähtsat osa füüsikas. Niisiis on reeglid tehete soori- Matemaatik ei ole nõus loobuma huvist oma kõige ilusamate vai- tamiseks kahe arvuga ilmselt mõeldud andma samu tulemusi nagu musaavutuste vastu.4 tehted murdudega, mida me algul õppisime ilma mingi viiteta tehe- tele kahe arvuga. Reeglid teheteks jadadega, s.t irratsionaalarvu- dega, kuuluvad ikkagi selliste reeglite kategooriasse, mis määrati MIS ON FÜÜSIKA? kindlaks säärasena, et nad kordaksid reegleid teheteks meile juba tuntud suurustega. Enamik keerulisemaid matemaatilisi mõisted, Füüsik on huvitatud eluta looduse seaduste avastamisest. Et seda nagu kompleksarvud, algebrad, lineaarsed operaatorid, Boreli hul- väidet mõista, on vaja analüüsida mõistet “loodusseadus”. gad — ja seda nimekirja võiks jätkata peaaegu lõpmatult —, töötati Maailm meie ümber on hämmastavalt keerukas ja kõige ilm- välja sel viisil, et nad oleksid sobivad alused, mille najal matemaa- semalt annab sellest tunnistust tõik, et me ei saa tulevikku ennus- tik saaks demonstreerida oma leidlikkust ja formaalse ilu meelt. 3M. Polanyi ütleb oma teoses Isiklik teadmine (Personal Knowledge, Tegelikult on juba nende mõistete definitsioon, millega kaasneb University of Chicago Press, 1958: 188): “Kõik need raskused tulenevad tõdemus, et nende peal saab rakendada huvitavaid ja leidlikke pelgalt tagajärjena meie keeldumisest mõista, et matemaatikat ei saa võtteid, esimeseks demonstratsiooniks neid defineeriva matemaa- defineerida ilma, et me tunnustaks selle kõige ilmsemat omadust: nimelt tiku leidlikkusest. Mõttesügavust, mis kulub nende matemaati- seda, et ta on huvitav.” 4Sellega seoses võivad lugejale huvi pakkuda Hilberti üsna sapi- 2Seda väidet on siin tsiteeritud teosest W. Dubislav, Die Philosophie sed märkused intuitsionismi kohta, mis “püüab matemaatikat lõhkuda der Mathematik in der Gegenwart, Berlin: Junkert und Dunnhaupt Ver- ja moonutada” (Abh. Math. Sem. Univ. Hamburg, vol. 157, 1922 või lag, 1932: 1. Gesammelte Werke, Springer, Berlin, 1935, p. 188).

1510 1511 Matemaatika mõistetamatust tõhususest loodusteadustes Eugene P. Wigner tada. Ehkki tuntud nali omistab ainult optimistile arvamuse, et hul vaid suhteliselt raskete kehade vaatlemisega kõige tähtsam tulevik on ebakindel, on optimistil antud juhul õigus: tulevik on samm. Ja taas on tõsi, et kui poleks nähtusi, mis sõltuvad vaid nii ennustamatu. Nagu Schrödinger on märkinud, on ime, et maailma väikesest hulgast tingimustest, et nendega on kerge toime tulla, hämmastavast keerukusest hoolimata võib sündmustes teatud kor- oleks füüsika võimatu. rapära avastada (Schrödinger 1932; Dubislav 1933). Üks selline, Kaks eelmist punkti on küll ülimalt tähtsad filosoofi vaatevink- Galilei avastatud korrapära seisneb selles, et kaks samaaegselt ja list, kuid pole sugugi need, mis Galileid enim üllatasid, samuti ei samalt kõrguselt alla visatud kivi jõuavad maapinnale ühel ajal. sisalda nad ühtki konkreetset loodusseadust. Loodusseadus si- Just selliseid korrapärasusi loodusseadused puudutavadki. Galilei saldub väites, et aeg, mis kulub raskel kehal langemiseks teatud leitud korrapärasus on suure korrapärasuste klassi prototüüp. See kõrguselt, on sõltumatu langeva keha suurusest, materjalist ja ku- on üllatav korrapärasus kolmel põhjusel. just. Newtoni teise “seaduse” raamistikus tähendab see tegelikult Esiteks on see üllatav sel põhjusel, et see ei olnud tõsi mitte väidet, et gravitatsioonijõud, mis avaldab mõju langevale kehale, ainult Pisas ja Galilei ajal; see on tõsi igal pool maakeral, oli on võrdeline selle massiga, kuid sõltumatu langeva keha suurusest, alati tõsi ja jääb alati tõeks. Selles korrapärasuse omaduses materjalist ja kujust. on äratuntav invariantsusomadus, ja nagu mul oli mõni aeg ta- Eelneva arutluse eesmärgiks oli meelde tuletada, et esiteks pole gasi juhust tõdeda (Wigner 1949), ei oleks ilma selliste Galilei “loodusseaduste” olemasolu sugugi loomulik ja veel vähem on tähelepaneku üldistuse sarnaste invariantsusprintsiipideta füüsika seda inimese võime neid avastada.6 Siinkirjutajal oli mõni aeg ta- võimalik. Teine üllatav omadus on kõnealuse korrapärasuse gasi võimalus juhtida tähelepanu “loodusseaduste” järjestikustele sõltumatus erakordselt paljudest tingimustest, mis võiksid sellele kihtidele, millest igaüks sisaldab üldisemaid ja hõlmavamaid mõju avaldada. See kehtib sõltumata sellest, kas sajab vihma või seadusi kui eelmine ja mille avastamine tähendab tungimist mitte, kas katse viiakse läbi ruumis või viltuses tornis, kas kivi sügavamale universumi struktuuri, kui lubasid varem tuntud ki- alla viskav inimene on mees või naine. See kehtib isegi siis, kui hid (Wigner 1950; Margenau 1950). Kõige tähtsam on aga siin- kaks kivi visatakse samaaegselt samalt kõrguselt alla kahe eri ini- ses kontekstis see, et kõik need loodusseadused sisaldavad isegi mese poolt. Ilmselt on olemas loendamatul arvul teisi tingimusi, oma kõige kaugemates järeldustes ainult väikest osa meie teadmis kõik on tähtsusetud Galilei korrapärasuse kehtivuse seisuko- mistest eluta maailma kohta. Kõik loodusseadused on tingimus- hast. Nende paljude asjaolude ebaolulisust, mis võiksid vaadel- likud väited, mis lubavad mingi tulevikusündmuse ennustamist dava nähtuse juures mingit rolli etendada, on samuti nimetatud oleviku kohta käivate teadmiste põhjal, ainult et mõned maailma invariantsuseks (Wigner 1949). See invariantsus on aga teist laadi praeguse seisundi aspektid või õieti absoluutne enamik maailma kui eelmine, sest seda ei saa sõnastada üldprintsiibina. Nähtust praegust seisundit määravatest teguritest on ennustuse seisuko- mõjutavate ja mittemõjutavate tingimuste uurimine on üks osa hast ebaolulised. Sellest ebaolulisusest tuleks aru saada Galilei iga teadusala algsest eksperimentaalsest uurimisest. Just katsetaja teoreemi käsitluse teise punkti mõistes.7 osavus ja leidlikkus näitab talle nähtusi, mis sõltuvad suhteliselt kitsast hulgast suhteliselt kergesti tuvastatavatest ja korratavatest tingimustest.5 Selles mõttes oli Galilei piirdumine kõnealusel ju- 6Erwin Schrödinger ütleb oma kirjutises “Mis on elu?” (Cambridge 5Vt selles seoses Martin Deutschi kujukat artiklit Daedaluses (1958, University Press, 1945, lk 31), et see teine ime võib väga vabalt jääda vol. 87, p. 86). Abner Shimony on juhtinud mu tähelepanu samasugusele väljapoole inimmõistuse piire. lõigule Charles Sanders Peirce’i raamatus Esseid teadusfilosoofiast (Es- 7Siinkirjutaja arvates on kindlasti tarbetu mainida, et Galilei teo- says in the Philosophy of Science, The Liberal Arts Press, New York, reem, nii nagu ta on esitatud käesolevas tekstis, ei ammenda Galilei 1957, p. 237). tähelepanekute sisu seoses vabalt langevate kehade seadustega.

1512 8 1513 Matemaatika mõistetamatust tõhususest loodusteadustes Eugene P. Wigner

Mis puudutab maailma praegust seisundit, näiteks Maa ole- MATEMAATIKA OSA masolu, millel me elame ja kus Galilei oma katsed sooritas, FÜÜSIKATEOORIATES Päikese ja kõige meid ümbritseva eksistentsi, siis siinkohal on loodusseadused täiesti vait. Just seepärast saab loodusseadusi ka- Värskendanud mälu matemaatika ja füüsika olemusest, peaksime sutada tuleviku ennustamiseks ainult erandlikel tingimustel — kui nüüd olema paremini ette valmistatud, et vaadata üle matemaatika kõik maailma praegust seisundit määravad asjakohased tegurid on osa füüsikateooriates. teada. Ja just seepärast on masinate ehitamine, mille funktsionee- Loomulikult me kasutame matemaatikat igapäevafüüsikas, et rimist me oskame ette näha, füüsikute kõige hämmastavam saavu- hinnata loodusseaduste toimimise tagajärgi ja rakendada tingimus- tus. Nende masinate näol loob füüsik olukorra, kus kõik asjako- likke väiteid neile konkreetsetele tingimustele, mis parasjagu valit- hased koordinaadid on teada, nii et masina käitumist on võimalik sevad või meid parasjagu huvitavad. Selleks et see võimalik oleks, ennustada. Selliste masinate näiteks on radarid ja tuumareaktorid. peavad loodusseadused juba ette olema sõnastatud matemaatika Kogu senise arutluse eesmärgiks on olnud näidata, et kõik loo- keeles. Siiski ei ole juba väljatöötatud teooriate tagajärgede hinda- dusseadused on tingimuslikud väited ja et nad on seotud ainult mine matemaatika kõige tähtsam ülesanne füüsikas. Matemaatika väikese osaga meie teadmistest maailma kohta. Nii annab klas- või õieti rakendusmatemaatika ei ole selles funktsioonis kuigivõrd sikaline mehaanika kui parim teadaolev füüsikateooria prototüüp olukorra peremees — ta täidab pelgalt tööriista osa. kõikide kehade asendikoordinaatide teise tuletise meie teadmiste Ent ometi etendab matemaatika füüsikas ka suveräänsemat põhjal nende kehade asendist jne. See ei anna mingit informat- rolli. See sisaldub varjatult juba väites, mille me esitasime ra- siooni nende kehade olemasolu, praeguse asendi ega kiiruse kohta. kendusmatemaatika osa arutades, nimelt et loodusseadused pea- Täpsuse huvides tuleks märkida, et umbes kolmekümne aasta vad olema juba eelnevalt sõnastatud matemaatika keeles, ole- eest saime teada, et isegi tingimuslikud väited ei saa olla päris maks rakendusmatemaatika kasutusobjektiks. Väide, et loodus- täpsed: et need tingimuslikud väited on tõenäosuslikud seadused, seadused on kirjutatud matemaatika keeles, esitati korrektselt mis võimaldavad meil teha üksnes arukaid oletusi eluta maailma kolmsada aastat tagasi;9 praegu vastab see rohkem tõele kui ku- tulevaste omaduste kohta, tuginedes teadmistele selle praegusest nagi varem. Selleks et näidata matemaatiliste mõistete tähtsust olukorrast. Nad ei luba meil esitada kategoorilisi väiteid, isegi füüsikaseaduste sõnastamisel, meenutagem näiteks kvantmehaa- mitte selliseid, mille tingimuseks oleks maailma praegune seisund. nika aksioome, mille on selgesõnaliselt formuleerinud kuulus “Loodusseaduste” tõenäosuslik olemus avaldub ka masinate juu- matemaatik von Neumann (1932) ja kaudselt kuulus füüsik Di- res ja seda on võimalik tõestada, vähemalt tuumareaktorite puhul, rac (1947). Kvantmehaanikas on kaks põhimõistet: olekud ja kui lasta neil töötada väga madalal võimsusel. Siiski ei etenda loo- 8 kaendid [observables]. Olekud on vektorid Hilberti ruumis, dusseaduste kehtivusulatuse veelgi suurem piiratus, mis tuleneb kaendid aga nende vektorite enesekaasoperaatorid. Võimalikud nende tõenäosuslikust olemusest, järgnevas arutelus mingit rolli. mõõdetud väärtused on operaatorite omaväärtused — kuid siinkohal oleks meil parem peatuda, et mitte sukelduda lineaarsete operaatorite teoorias väljatöötatud matemaatikamõistete ülesluge- misse. On muidugi tõsi, et füüsika valib loodusseaduste sõnastamiseks teatud matemaatilisi mõisteid ja kindlasti kasutatakse füüsikas ainult murdosa kõigist matemaatilistest mõistetest. Tõsi on ka

8Vt nt Schrödinger 1932. 9See omistatakse Galileile

1514 1515 Matemaatika mõistetamatust tõhususest loodusteadustes Eugene P. Wigner see, et neid mõisteid ei valitud meelevaldselt matemaatiliste ter- teooriate omadusi, mida me oleme valmis uskuma, kuid ei ütle minite nimekirjast, vaid paljudel või isegi enamikul juhtudel leiu- midagi teooria olemusliku õigsuse kohta. Seepärast pöördugemgi tasid füüsikud need iseseisvalt ning avastasid alles siis, et ma- nüüd selle küsimuse juurde. temaatikud on need juba välja mõelnud. Küll aga ei pea paika väga tihti kõlanud väide, et see pidigi nii juhtuma, sest matemaatika kasutavat võimalikult lihtsaid mõisteid ja need pidavat KAS FÜÜSIKATEOORIATE paratamatult esinema igas formaalses süsteemis. Nagu me juba EDUKUS ON TÕESTI ÜLLATAV? nägime, ei valita matemaatilisi mõisteid mitte kontseptuaalse liht- suse järgi — isegi arvupaaride jadad ei ole kaugeltki kõige lihtsa- Üheks võimalikuks seletuseks sellele, miks füüsik kasutab oma mad mõisted —, vaid hoopis nende sobivuse järgi nutikateks ma- loodusseaduste sõnastamiseks matemaatikat, on see, et ta on oma- nipulatsioonideks ning teravmeelseteks ja hämmastavateks argu- jagu vastutustundetu tegelane. Nii juhtubki, et kui ta leiab kahe mentideks. Ärgem unustagem, et kvantmehaanika Hilberti ruum suuruse vahel seose, mis sarnaneb mõne matemaatikast hästi tun- on seesama keeruline Hermite’i∗ skalaarkorrutisega Hilberti ruum. tud seosega, siis teeb ta järelduse, et tegu ongi selle matemaati- Neile, kes pole asjasse pühendatud, ei ole kompleksarvud kind- kas käsitletud seosega — lihtsalt seepärast, et ta ei tea ühtki teist lasti kaugeltki loomulikud ega lihtsad ja nende peale ei saa kuidagi samasugust seost. Siinse arutelu eesmärk ei ole ümber lükata tulla füüsikaliste vaatluste tulemusena. Liiatigi pole kompleksar- süüdistust, et füüsik on omajagu vastutustundetu inimene. Võib- vude kasutamine antud juhul mitte rakendusmatemaatika arvu- olla ongi. Tähtis on aga tähelepanu juhtida sellele, et füüsiku sageli tuslik trikk, vaid peaaegu hädavajalik eeltingimus kvantmehaa- tahumatu kogemuse matemaatiline sõnastamine viib kõhedaks te- nika seaduste sõnastamiseks. Ja lõpuks hakkab praegu tunduma, gevalt paljudel juhtudel suure nähtusteklassi hämmastavalt täpse et kvantteooria formuleerimisel ei ole määratud otsustavat rolli kirjelduseni. See näitab, et matemaatikakeele tunnustuseks võib etendama mitte ainult arvud, vaid ka nn analüütilised funktsioo- öelda enamatki kui vaid seda, et ta on ainus keel, mida me rääkida nid. Ma pean nimelt silmas kiiresti arenevat dispersioonseoste oskame; see näitab, et ta on sõna otseses mõttes õige keel. Vaa- teooriat. delgem mõnd näidet. On raske vältida muljet, et me seisame siin silmitsi imega, mis Esimeseks, sageli viidatud näiteks on planeetide liikumine. on oma rabavuses täiesti võrreldav selle imega, et inimmõistus Langevate kehade seadusi suudeti peamiselt Itaalias sooritatud suudab vasturääkivustesse sattumata üksteise otsa lükkida tuhan- katsete tulemusena üsna hästi põhjendada. Need katsed ei saa- deid argumente, või nende kahe imega, et eksisteerivad loodus- nud olla väga täpsed selles mõttes, nagu me tänapäeval täpsust seadused ja et inimmõistus on võimeline neid avastama. Niipalju mõistame, osalt õhutakistuse mõju tõttu ja osalt seepärast, et tol kui mina tean, jõuab kõigist tähelepanekutest, mida on tehtud ajal oli võimatu mõõta lühikesi intervalle. Sellest hoolimata pole matemaatiliste mõistete esilekerkimise kohta füüsikas, seletusele üllatav, et oma uuringute tulemusena õppisid Itaalia loodusteadla- kõige lähemale Einsteini väide, et me oleme valmis aktseptee- sed tundma viise, kuidas objektid läbi atmosfääri rändavad. New- rima ainult selliseid füüsikateooriaid, mis on ilusad. Võib kindlalt ton oli see mees, kes seostas seejärel vabalt langevate kehade sea- väita, et matemaatilistel mõistetel, mis ahvatlevad meid nii ohtralt duse kuu liikumisega, märgates, et Maal õhku visatud kivi para- teravmeelsust rakendama, on omadus olla ilus. Ent sellegipoolest boolne teekond ja kuu ringikujuline teekond taevas on ühe ja sama suudab Einsteini tähelepanek parimal juhul seletada niisuguste matemaatilise objekti — ellipsi erijuhud, ning postuleeris universaalse gravitatsiooniseaduse üheainsa ja tol ajal väga ligikaudse arvulise kokkulangevuse põhjal. Filosooﬁlises mõttes oli gravitat- ∗Charles Hermite (1822—1901), prantsuse matemaatik, tõestas na- siooniseadus, nii nagu Newton selle sõnastas, vastumeelt nii tema turaallogaritmi aluse e transtsendentsuse (1873). Tlk. ajastule kui ka talle endale. Empiiriliselt põhines see väga nappi-

1516 1517 Matemaatika mõistetamatust tõhususest loodusteadustes Eugene P. Wigner del vaatlustel. Matemaatika keel, milles ta selle sõnastas, sisaldas nika esimene rakendus realistlikule probleemile, nimelt vesiniku teise tuletise mõistet, ja need meie hulgast, kes on üritanud joonis- aatomile, tuli mõni kuu hiljem Paulilt. Selle rakenduse tulemu- tada kõverjoonele puutujaringjoont, teavad, et teine tuletis ei ole sed olid kooskõlas kogemusega. Kõik see oli tore, kuid ikka kuigi enesestmõistetav termin. Gravitatsiooniseadus, mille New- veel mõistetav, sest Heisenbergi arvutusreeglid olid abstraheeri- ton vastumeelselt formuleeris ja mida ta ise suutis tõestada umbes tud probleemidest, mis sisaldasid vana teooriat vesinikuaatomist. 4%-lise täpsusega, osutus vähem kui kümnetuhandiku protsendi Ime juhtus alles siis, kui maatriksmehaanikat või sellega mate- täpsuseks ja seostus nii tihedalt kujutlusega absoluutsest täpsusest, maatiliselt samaväärset teooriat rakendati probleemidele, mille et alles hiljuti muutusid füüsikud uuesti piisavalt julgeks uurimaks puhul Heisenbergi arvutusreeglid olid mõttetud. Heisenbergi selle täpsuse piire.10 Newtoni seaduse näidet, mida on ikka ja jälle reeglid eeldasid, et klassikaliste liikumisvõrrandite lahenditele on korratud, tuleb kahtlemata mainida esimesena kui monumentaal- omane teatud perioodilisus; heeliumi aatomi kahe elektroni liiku- set näidet matemaatikule lihtsana tunduvates mõistetes formulee- misvõrranditel ja isegi raskemate aatomite enamate elektronide lii- ritud seadusest, mis on osutunud täpsemaks, kui meil oli iganes kumisvõrranditel neid omadusi aga lihtsalt pole, nii et Heisenbergi alust oodata. Võtkem selle näite varal veel kord kokku meie põhi- reegleid ei saa nendel juhtudel rakendada. Ent kui Kinoshita∗ seisukohad: esiteks, see seadus tundub lihtne — eeskätt just seetõt- Cornelli ülikoolist ja Bazley∗∗ Standardibüroost arvutasid mõni tu, et temas esineb teine tuletis — ainult matemaatikule, mitte aga kuu tagasi välja heeliumi madalaima energiataseme, oli see sel- tavamõistusele ega mittematemaatiliselt meelestatud esmakursus- legipoolest kooskõlas katseandmetega vaatlustäpsuse piires, mil- lasele; teiseks, see on väga piiratud kehtivusulatusega tingimuslik leks oli üks kümnemiljondik. On selge, et sedapuhku me “saime seadus. See ei anna vähimatki seletust maakera kohta, mis Ga- võrranditest kätte” midagi sellist, mida me polnud sinna pannud. lilei kive külge tõmbab, ega Kuu ringikujulise orbiidi kohta või Sama kehtib ka “keerukate spektrite”, s.t raskemate aato- Päikese planeetide kohta. Nende algtingimuste seletamine on jäe- mite spektrite kvalitatiivsete tunnuste kohta. Tahaksin meenu- tud geoloogi ja astronoomi hooleks ning nad näevad sellega kurja tada üht vestlust Jordaniga,∗∗∗ kes ütles mulle pärast seda, kui vaeva. olid tuletatud nende spektrite kvalitatiivsed omadused, et vastuolu Teiseks näiteks on tavaline, elementaarne kvantmehaanika. kvantmehaanika teooriast pärit reeglite ja empiiriliste uuringute See sai alguse Max Borni tähelepanekust, et mõned Heisenbergi käigus kehtestatud reeglite vahel oleks andnud viimase võimaluse antud arvutusreeglid on formaalselt identsed maatriksitega teh- teha muudatusi maatriksmehaanika süsteemis. Teisisõnu, Jor- tavate arvutuste reeglitega, mille olid juba tükk aega varem välja danile tundus, et kui heeliumi aatomi teoorias oleks tekkinud töötanud matemaatikud. Born, Jordan ja Heisenberg tegid seejärel ootamatu vastuolu, oleksime vähemalt mõneks ajaks abitud ol- ettepaneku asendada klassikalise mehaanika võrrandites asendit ja nud. Seda teooriat töötasid tol ajal välja Kellner ja Hilleraas. liikumishulka iseloomustavad muutujad maatriksitega (Born, Jor- Selle matemaatiline formalism oli liiga selge ja muutmatu, nii et dan 1925; Born, Heisenberg, Jordan 1926: 558). Nad rakendasid kui poleks juhtunud eelmainitud imet heeliumiga, oleks puhke- maatriksmehaanika reegleid mõnedele ülimalt idealiseeritud prob- nud tõeline kriis. Muidugi oleks füüsika sellest kriisist ühel või leemidele ja tulemused olid üsna rahuldavad. Siiski polnud tol teisel viisil üle saanud. Teisest küljest on aga tõsi, et füüsika ajal ühtki mõistlikku tõendit, et nende maatriksmehaanika võiks sellisena, nagu me teda tänapäeval tunneme, ei oleks võimalik osutuda õigeks ka realistlikumates tingimustes. Tõepoolest, nad ütlevadki: “... kui siin pakutud mehaanika peaks osutuma õigeks ∗ juba oma olemuslikes joontes.” Läks aga nii, et nende mehaa- Toichiro Kinoshita, jaapani füüsik, töötanud ka USAs Princetoni, Columbia ja Cornelli ülikoolis. Tlk. ∗∗Norman W. Bazley, USA füüsik. Tlk. 10Vt nt R. H. Dicke, American Scientist, Vol. 25, 1959. ∗∗∗Pascual Jordan (1902–1980), saksa füüsik. Tlk.

1518 1519 Matemaatika mõistetamatust tõhususest loodusteadustes Eugene P. Wigner ilma sääraste imede pideva kordumiseta, nagu juhtus heeliumiga, FÜÜSIKATEOORIATE UNIKAALSUS mis on arvatavasti kõige hämmastavam elementaarse kvantmehaanika väljatöötamise käigus toimunud ime, kuid kaugeltki mitte Eelneva tähelepaneku empiiriline loomus näib mulle olevat ilm- ainus. Tegelikult piirab siinkirjutaja arvates analoogsete imede selge. See ei ole kindlasti “mõttevajadus”, ja selle tõestamiseks arvu ainult meie valmisolek teha kindlaks üha uusi samasuguseid ei tohiks olla tarvidust osutada tõigale, et see puudutab vaid väga imesid. Kvantmehaanikal oli sellest hoolimata rohkesti peaaegu väikest osa meie teadmistest eluta maailma kohta. Oleks jabur sama imekspandavaid kordaminekuid, mis tekitasid meis kindla arvata, et matemaatiliselt lihtsate avaldiste olemasolu koordinaa- veendumuse, et see on — nagu meil on kombeks öelda — õige. tide teise tuletise kohta on ilmselge, kui ühtegi samasugust aval- Viimaseks näiteks on kvantelektrodünaamika ehk Lambi nihke dist koordinaatide endi ega ka näiteks kiiruse kohta pole olemas. teooria. Kui Newtoni gravitatsiooniteoorial oli ikka veel ilmseid Seepärast on üllatav, kui varmalt hakati epistemoloogia empiirili- seoseid kogemusega, siis maatriksmehaanika formuleerimisel tuli ses seaduses sisaldunud suurepärast kingitust enesestmõistetavaks kogemus mängu üksnes Heisenbergi ettekirjutuste puhastatud ja pidama. Inimmõistuse suutlikkus moodustada 1000-järelduselisi õilistatud kujul. Lambi nihke kvantteooria, mille mõtles välja jadasid ja ikka jääda “õigeks”, mida me ennist mainisime, on sa- Bethe ja rajas Schwinger, on aga juba puhtalt matemaatiline masugune kingitus. teooria ja eksperimendi ainsaks otseseks panuseks oli mõõdetava Igal empiirilisel seadusel on see rahutuks tegev omadus, et efekti olemasolu näitamine. Kooskõla arvutustega on parem kui me ei tunne tema piire. Me oleme näinud, et meid ümbrit- üks tuhandik. seva maailma sündmustes on korrapärasusi, mida saab kõhedaks Kolm eelnevat näidet, millele saaks peaaegu lõpmatult lisa võtva täpsusega sõnastada matemaatiliste mõistete abil. Tei- sest küljest on maailmal aspekte, mille puhul me ei usu mingite tuua, peaksid illustreerima seda, kui sobivalt ja täpselt saab loodus- täpsete korrapärasuste olemasolu. Me nimetame neid algtingi- seadusi formuleerida matemaatiliste mõistete abil, mis on valitud musteks. Siit kerkib iseenesest küsimus, kas need mitmesugu- nende manipuleeritavuse järgi, nii et “loodusseadused” oleksid sed korrapärasused, s.t kõikvõimalikud loodusseadused, mida me peaaegu fantastiliselt täpsed, kuid rangelt piiratud kehtivusula- avastame, sulanduvad üheksainsaks kooskõlaliseks tervikuks või tusega. Teen ettepaneku nimetada seda tähelepanekut, mida vähemalt lähenevad tõkestamatult sellisele ühtesulamisele. Al- need näited illustreerivad, epistemoloogia empiiriliseks seadu- ternatiivina on võimalik, et ka tulevikus leidub alati loodussea- seks. Koos füüsikateooriate invariantsusseadustega on see nende dusi, millel ei ole üksteisega midagi ühist. Praegu kehtib see teooriate vältimatuks vundamendiks. Ilma invariantsusseadus- näiteks pärilikkus- ja füüsikaseaduste puhul. On koguni võimalik, teta poleks olnud võimalik anda füüsikateooriatele mingit faktilist et mõned loodusseadused on oma järeldustes üksteisega vastu- alust; kui epistemoloogia empiiriline seadus poleks õige, puuduks olus, kuid piisavalt veenvad omaenda valdkonnas, nii et meil pole meil emotsionaalselt hädavajalik julgus ja kindlus, milleta poleks tahtmist neist ühtegi kõrvale heita. Me võime asjade sellise sei- olnud võimalik “loodusseadusi” edukalt uurida. Dr R. G. Sachs, suga leppida ja meie soov teooriate vastuolusid lahendada võib kellega ma epistemoloogia empiirilist seadust arutasin, nimetas vähehaaval kaduda. Me võime kaotada huvi “lõpliku tõe” vastu, seda füüsikateoreetiku usutunnistuseks, mida see kahtlemata ongi. üheksainsaks kooskõlaliseks tervikuks sulandunud pildi vastu, mis Ometi saab seda, mida tema nimetas meie usutunnistuseks, edu- koosneb looduse eri aspektidest moodustunud väikestest pildikes- kalt toetada tegelike näidetega — paljude näidetega peale juba test. mainitud kolme. Võib-olla oleks kasulik neid alternatiive ühe näitega illust- reerida. Meil on praegu füüsikas kaks väga võimsat ja huvitavat teooriat: kvantnähtuste teooria ja relatiivsusteooria. Nende kahe teooria juured peituvad teineteist vastastikku välistavates

1520 1521 Matemaatika mõistetamatust tõhususest loodusteadustes Eugene P. Wigner nähtusterühmades. Relatiivsusteooria puudutab makroskoopilisi Tõsiasi, et mõned meile teadaolevalt valed teooriad annavad kehi, näiteks tähti. Sündmus, mis seisneb ühtimises, s.t lõppkok- nii hämmastavalt täpseid tulemusi, on sellest seisukohast vaada- kuvõttes põrkumises, on relatiivsusteoorias algsündmus ja määrab tuna ebasoodne tegur. Kui meil oleks mõnevõrra vähem tead- punkti aegruumis või vähemalt määraks selle punkti, kui põrkuvad misi, tunduks nähtusterühm, mida need “valed” teooriad seleta- osakesed oleksid lõpmata väikesed. Kvantteooria juured on mik- vad, meile piisavalt suurena, et neid teooriaid “tõestada”. Kum- roskoopilises maailmas ja selle vaatepunktist ei ole ühtimine ehk matigi me peame neid teooriaid “valeks” just seetõttu, et nad on kokkupõrge, isegi kui see leiab aset ruumilise ulatuseta osakeste lõppkokkuvõttes ühtesobimatud avarama pildiga, ja kui sääraseid vahel, sugugi algsündmus ega aegruumis kaugeltki selgelt iso- valeteooriaid avastataks piisavalt palju, satuksid nad tõenäoliselt leeritud. Need kaks teooriat töötavad erinevate matemaatiliste vastuollu ka omavahel. Samamoodi on võimalik, et teooriad, mida mõistetega — vastavalt neljamõõtmelise Riemanni ruumiga ja me peame “tõestatuks” meie arvates piisavalt suure hulga arvu- lõpmatumõõtmelise Hilberti ruumiga. Seni pole neid kaht teooriat liste kokkulangevuste tõttu, on valed, sest nad on vastuolus mõne suudetud ühendada, s.t pole olemas sellist matemaatilist sõnastust, võimaliku avarama teooriaga, mis jääb väljapoole meie avasta- mille lähendiks oleksid mõlemad teooriad. Kõik füüsikud usu- misvõimet. Kui see on nii, siis tuleks meil olla valmis vastuoludeks vad, et põhimõtteliselt on selline ühendus võimalik ja et kunagi oma teooriate vahel niipea, kui nende arv kasvab üle teatud piiri me leiame selle. Ent ometi on võimalik ka ette kujutada, et neid ja kui nad hõlmavad piisavalt suurt hulka nähtusterühmi. Vastu- kaht teooriat ei saagi ühendada. See näide illustreerib kaht ees- pidiselt eespool mainitud füüsikateoreetiku usutunnistusele oleks pool mainitud võimalust, nimelt ühenduse ja vastuolu võimalust, see teoreetiku õudusunenägu. mis mõlemad on mõeldavad. Vaadelgem mõnd näidet “valeteooriatest”, mis nende valelik- Et saada mingit aimu, kumba neist kahest võimalusest on kust arvestades annavad häirivalt täpse kirjelduse nähtusterühma- lõpuks oodata, võiksime teeselda, et oleme veidi rumalamad, kui dest. Heatahtliku suhtumise korral võime mõned tõendid, mida me tegelikult oleme, ja asetada end tegelikust pisut madalamale need näited pakuvad, kõrvale heita. Bohri aatomi kohta käivate teadmistetasemele. Kui meil õnnestub sellel madalamal arukuse- varajaste ja teedrajavate ideede edu oli alati üsna ahtake ja sama tasemel oma teooriad ühendada, siis võime julgelt loota, et suu- kehtib ka Ptolemaiose epitsüklite kohta. Me oleme oma praeguses dame need teooriad ühendada ka oma tegelikul arukusetasemel. eelisseisundis võimelised täpselt kirjeldama kõiki nähtusi, mida Kui me seevastu jõuame mõnevõrra madalamal teadmistetasemel need primitiivsemad teooriad suudavad kirjeldada. Hoopis teisiti üksteisele vasturääkivate teooriateni, ei saa me ka iseenda jaoks on aga lugu nn vaba elektroni teooriaga, mis annab imepäraselt välistada teooriate püsivat vastuolulisust. Teadmiste ja leidlikkuse täpse pildi paljudest, kui mitte enamikust metallide, pooljuhtide tase on pidev muutuja ning on väheusutav, et selle pideva muutuja ja isolaatorite omadustest. Eelkõige seletab see tõsiasja, mida suhteliselt väike teisenemine muudaks maailmast saadava pildi pole “tõelise teooria” põhjal kunagi korralikult mõistetud, nimelt vastuolulisest kooskõlaliseks.11 et isolaatorid ilmutavad erilist elektritakistust, mis võib olla 1026 korda suurem kui metallidel. Õigupoolest ei ole ühtegi ekspe-

11 rimentaalset tõendit, mis näitaks, et sellistel tingimustel, mille See lõik sai kirja pandud pärast suuri kõhklusi. Siinkirjutaja on korral vaba elektroni teooria järgi tuleks meil oodata lõpmatut ta- veendunud, et epistemoloogilistes aruteludes on kasulik loobuda idea- kistust, ei oleks takistus lõpmatu. Sellest hoolimata oleme veen- liseeritud ettekujutusest, nagu oleks inimmõistusel absoluutsel taseme- dunud, et vaba elektroni teooria on jämedakoeline lähendus, mis skaalal ainulaadne koht. Mõnedel juhtudel on isegi kasulik vaadelda saavutusi, milleni on võimalik jõuda mõne teise liigi arukuse tasemel. tuleks kõigi tahkiseid puudutavate nähtuste kirjeldamisel asendada Sellegipoolest mõistab siinkirjutaja, et tema mõttetegevus käesolevas täpsema pildiga. tekstis osutatud suunas on olnud liiga põgus ega ole läbinud piisavat Meie tõelisest eelisseisundist vaadatuna on vaba elektroni kriitilist ülevaatust, et olla usaldusväärne. teooria tekitatud olukord küll ärritav, kuid ei ennusta tõenäoliselt

1522 1523 Matemaatika mõistetamatust tõhususest loodusteadustes Eugene P. Wigner mingeid vastuolulisusi, mis oleksid meile ületamatud. Vaba elekt- oli oluline selguse saavutamiseks, niipalju kui see siin on õnnes- roni teooria sünnitab kahtlusi selle kohta, mil määral me peaksime tunud. Ühtlasi on ta tänu võlgu A. Shimonyle,∗∗∗ kes vaatas üle usaldama arvulisi kokkulangevusi teooria ja katse vahel tõestusena käesoleva artikli ja juhtis tähelepanu C. S. Peirce’i töödele. teooria õigsusest. Me oleme selliste kahtlustega harjunud. Palju keerulisem ja segasem olukord tekiks siis, kui meil õnnes- Kirjandus tuks ühel päeval välja töötada teadvuse või bioloogiliste nähtuste teooria, mis oleks sisemiselt niisama kooskõlaline ja veenev nagu B o r n , M., P. J o r d a n 1925. On quantum mechanics. — Zeits. f. Phy- meie praegused teooriad eluta maailma kohta. Mis puudutab bio- sik, B. 34, S. 858–888 loogiat, siis võivad Mendeli pärilikkusseadused ja hilisem gee- Born, M., W. Heisenberg, P. Jordan 1926. On quantum me- nide uurimine väga vabalt saada sellise teooria lähtepunktiks. chanics. Part II. — Zeits. f. Physik, B. 35, S. 557–615 Veel enam: on täiesti võimalik, et suudetakse leida mingi abs- D i r a c , P. A. M. 1947. Quantum Mechanics. 3rd Edit. Oxford: Cla- traktne argument, mis näitab, et selline teooria ja meie tunnus- rendon Press tatud füüsikaprintsiibid on omavahel vastuolus. See argument Dubislav,W.1933. Naturphilosophie. Chap. 4. Berlin: Junker und võib oma iseloomult nii abstraktne olla, et vastuolu eksperimen- Dünnhaupt taalne lahendamine ühe või teise teooria kasuks ei pruugigi üldse Margenau,H.1950. The Nature of Physical Reality. Chap. 8. New õnnestuda. Säärane olukord paneks tõsiselt proovile meie usu York: McGraw-Hill N e u m a n n , J. von 1932. Mathematische Grundlagen der Quanten- oma teooriatesse ja enda moodustatud mõistete reaalsusesse. See mechanik. Berlin: Springer tekitaks meis meie “lõpliku tõe” otsingutes, nagu ma seda nimeta- Schrödinger,E.1932. Über Indeterminismus in der Physik. Leip- sin, sügava pettumuse. Sellise olukorra mõeldavuse põhjuseks zig: J. A. Barth on lõppkokkuvõttes tõik, et me ei tea, miks meie teooriad nii W i g n e r , E. P.1949. Invariance in physical theory. — Proc. Amer.Phi- hästi töötavad. Seepärast ei pruugigi nende täpsus tõestada nende los. Soc., vol. 93, pp. 521–526 tõesust ja kooskõlalisust. Siinkirjutaja usub tõepoolest, et kui sea- W i g n e r , E. P.1950. The limits of science. — Proc. Amer.Philos. Soc., takse vastamisi praegused pärilikkusseadused ja füüsikaseadused, vol. 94, pp. 422 tekib eespool kirjeldatuga väga sarnane situatsioon. Lõpetada tahaksin aga natuke rõõmsamal toonil. Matemaa- tikakeele imeline sobivus füüsikaseaduste sõnastamiseks on suu- EUGENE P. WIGNER (1902–1995) oli ungari päritolu USA füü- repärane kingitus, mida me ei mõista ega vääri. Me peaksime selle sikateoreetik, USA Rahvusliku TA liige (1945), Princetoni ülikooli eest tänulikud olema ja lootma, et see jääb kehtima ka meie tule- õppejõud (1930–1971) ja Louisiana ülikooli konsultantprofessor (1972– vaste uuringute puhul ning hõlmab niihästi heas kui halvas meie 1985). Osales 1942–1945 USA esimese tuumapommi ja 1946–1947 meeleheaks, ehkki küllap ka meie hämmastuseks suuri teadmis- tuumareaktori loomises. Pälvis 1963 Nobeli füüsikapreemia “panuse tevaldkondi. eest aatomituuma ja elementaarosakeste teooriasse, eriti fundamentaal- ∗ Siinkirjutaja soovib talletada oma tänuvõla dr M. Polanyile, sete sümmeetriaprintsiipide avastamise ja rakendamise kaudu”. kes palju aastaid tagasi mõjutas sügavalt tema mõtlemist epistemo- loogiaprobleemidest, ja V. Bargmannile,∗∗ kelle sõbralik kriitika

∗Michael Polanyi (1891–1976), ungari päritolu Briti füsikokeemik, majandusteadlane ja ﬁlosoof. Tlk. ∗∗Valentine Bargmann (1908–1989), saksa päritolu USA füüsik ja ∗∗∗Abner Shimony (sünd. 1928), USA füüsik ja teadusﬁlosoof, üks matemaatik, töötas Princetoni ülikoolis Albert Einsteini abilisena. Tlk. Wigneri õpilasi, praegu Bostoni ülikooli emeriitprofessor. Tlk.

1524 1525 Richard W. Hamming

Neist varastest katsetest asju seletada arenes aegamisi filosoofia ja ka meie praegune teadus. Mitte et teadus seletaks, “miks” MATEMAATIKA asjad on, nagu nad on — gravitatsioon ei seleta, miks asjad langevad —, vaid teadus annab meile nii palju üksikasju selle kohta, MÕISTETAMATUST TÕHUSUSEST “kuidas”, et me arvame end mõistvat, “miks”. Andkem sellest endale selgelt aru: just tohutu hulga vastastikku seotud detailide tõttu paistab teadus ütlevat, “miks” universum on selline, nagu ta Richard W. Hamming on. Meie peamiseks vahendiks, mille abil moodustada teaduse Tolkinud˜ Kalle Hein nõutud rangete arutluskäikude pikki ahelaid, on matemaatika. Matemaatikat võikski määratleda kui vaimu tööriista, mis on kavandatud just selleks otstarbeks. Paljud inimesed on läbi aegade esitanud sama küsimuse, mida minagi pealkirjas sisuliselt küsin: “Miks on matemaatika nii mõistetamatult tõhus?” Nii küsides ei PROLOOG tee me tegelikult muud, kui vaatleme pigem loogilisest kui mate- Pealkirja põhjal on ilmne, et see on filosoofiline arutelu. Ma ei riaalsest küljest seda, mis universum on ja kuidas ta töötab. vabanda selle filosoofia pärast, ehkki tean hästi, et enamik teadlasi, Matemaatika aluste kallal töötavaid matemaatikuid huvitavad insenere ja matemaatikuid peab sellest vähe lugu; selle asemel põhiliselt süsteemi piirid ja kooskõlalisus. Neid ei paista huvitavat pakun teile lugeda seda lühikest proloogi, et oma lähenemisviisi küsimus, miks allub maailm näiliselt loogilisele seletusele. Teatud õigustada. mõttes olen ma varaste kreeka filosoofide olukorras, kes huvitusid Niipalju kui me teame, on inimene alati tundnud huvi iseenda, materiaalsest küljest, ja minu vastused loogilise külje kohta ei ole ümbritseva maailma ja selle vastu, mis on elu. Meil on ohtralt ilmselt kuigivõrd paremad kui nende omad nende ajas. Kuid ku- minevikust pärit müüte, mis räägivad sellest, kuidas ja miks jumal sagil ja mingil ajal tuleb meil hakata seletama nähtust, et maailm või jumalad lõid inimese ja universumi. Ma nimetan neid edas- näib olevat organiseeritud loogilise süsteemi järgi, mis vastab suu- pidi teoloogilisteks seletusteks. Neil on üks ühine põhijoon: pole rele osale matemaatikast, — et matemaatika on teaduse ja tehnika erilist mõtet küsida, miks asjad on nii, nagu nad on, sest üldiselt keel. kirjeldatakse meile loomist nii, nagu jumalad otsustasid seda teha. Visandanud need põhijooned, pidin ma välja mõtlema, kuidas Filosoofia sai alguse siis, kui inimene hakkas huvi tundma oma mõtteid ja arvamusi teistele kõige paremini edasi anda. Ko- maailma vastu väljaspool seda teoloogilist raamistikku. Üheks gemus näitab, et ma ei ole selles asjas alati kuigi edukas. Lõpuks varaseimaks näiteks on filosoofide kirjeldus, mille järgi maailm taipasin, et abi võiks olla järgmistest esialgsetest märkustest. koosneb maast, tulest, veest ja õhust. Kahtlemata öeldi neile tol Mõnes mõttes on kogu see arutelu ülimalt teoreetiline. Ma ajal, et jumalad lõid asjad just säärasena ja et selle üle pole mõtet pean kas või möödaminneski mainima mitmesuguseid matemaati- rohkem pead murda. kaks nimetatava avara valdkonna teooriaid, samuti käsitlema selle valitud üksikosi. Peale selle on olemas mitmesuguseid rakendus- teooriaid. Niisiis viib see teatud määral teooriate teooriani. Teid The Unreasonable Effectiveness of Mathematics. — The Ame- võib aga üllatada, et asju arutades võtan ma omaks eksperimentaa- rican Mathematical Monthly , 1980, 87. kd, nr 2, lk 81–90. Avaldame tori lähenemisviisi. Pole tähtis, missugused need teooriad arva- kirjastaja loal. Toim. takse olevat, ega see, missugused nad teie arvates peaksid olema,

1526 1527 Matemaatika mõistetamatust tõhususest Richard W. Hamming ega isegi see, missugused nad selle ala asjatundjate kinnitusel on; keerukate sidesüsteemide stabiilsus ja telefonikeskjaama läbivate lähenegem asjale teaduslikult ja vaadakem, missugused nad on. kõnede blokeerimine, kui nimetada vaid mõnda. Et asi uhkem Ma olen täiesti teadlik, et suur osa sellest, mis ma ütlen, eriti oleks, võin mainida ka transistorite- ja kosmoselendudealaseid matemaatika olemuse kohta, pahandab paljusid matemaatikuid. uuringuid ning raalprojekteerimist, kuid peaaegu igasugune tea- Minu eksperimentaalne lähenemisviis on nende vaimulaadile ja dus ja tehnika on kasutanud märkimisväärselt edukalt ulatuslikke kindlakskujunenud uskumustele üsna võõras. Aga olgu pealegi! matemaatilisi manipulatsioone. Inspiratsiooni selle artikli kirjutamiseks sain ma enam-vähem Paljud teist teavad lugu Maxwellist, kes osalt sümmeetria samamoodi pealkirjastatud E. P. Wigneri artiklist “Matemaatika pärast võttis oma võrrandisse juurde ühe mõiste, ja aja möödudes mõistetamatust tõhususest loodusteadustes” (Wigner 1960). Nagu avastaski Hertz raadiolained, mida Maxwelli teooria oli ette näha, olen ma osa pealkirjast välja jätnud, ja seda juba lugenud näinud. On palju teisigi üldtuntud näiteid, mis kordamist ei vaja, inimesed märkavad, et ma ei korda eriti tema öeldut (ma ei arva, tundmatute füüsikanähtuste edukast ennustamisest matemaatiliste et suudaksin tema esitust täiustada). Teisest küljest pühendan ma lausete põhjal. suhteliselt rohkem aega katsele anda selgitusi pealkirjas sisalduva Wigner rõhutab invariantsuse fundamentaalset rolli. See on küsimuse kohta. Ent isegi pärast kõiki minu selgitusi on üle jääv üks matemaatika ja ka teaduse aluseid. Just invariantsuse puu- osa ikka veel nii suur, et see küsimus jääbki sisuliselt vastamata. dumine Newtoni võrrandites (vajadus kiiruste absoluutse taust- süsteemi järele) viis Lorentzi, Fitzgeraldi, Poincar´eja Einsteini erirelatiivsusteooria juurde. MATEMAATIKA TÕHUSUSEST Wigner täheldab ka seda, et ühed ja samad matemaatilised Wigner toob oma kirjutises hulgaliselt näiteid matemaatika tõhu- mõisted kerkivad esile täiesti ootamatutes seostes. Näiteks Pto- susest füüsikateadustes. Lubage mul seepärast tugineda omaenda lemaiose astronoomias esinevad trigonomeetrilised funktsioonid kogemustele, mis on pärit pigem tehnikavaldkonnast. Minu esi- osutuvad funktsioonideks, mis on kulgliikumise suhtes invariant- mene tõeline kokkupuude matemaatika kasutamisega asjade en- sed (ajainvariantsus). Ühtlasi on nad sobivad funktsioonid lineaar- nustamiseks reaalses maailmas oli seotud tuumapommi väljatöö- setele süsteemidele. Samade matemaatiliste elementide tohutul tamisega Teise maailmasõja ajal. Kuidas sai juhtuda, et arvud, kasulikkusel äärmiselt erinevates olukordades ei ole (seni) ratsio- mida me nii kannatlikult algelistel releekompuutritel arvutasime, naalset seletust. langesid nii hästi kokku sellega, mis leidis aset esimesel proo- Peale selle on matemaatika lihtsust pikka aega peetud tema vitulistamisel Almagordos?∗ Ühtki väikesemõõdulist katsetust füüsikaliste rakenduste võtmeks. Selle uskumuse kuulsaimaks arvutuste kontrollimiseks ei toimunud ega saanudki toimuda. Hi- väljendajaks on olnud Einstein. Kuid isegi matemaatikas endas lisem kogemus juhitavate rakettidega näitas mulle, et tegu ei ol- on lihtsus tähelepanuväärne, vähemalt mulle; kõige lihtsamad al- nud üksikjuhtumiga — see, mida me ennustame matemaatiliste gebravõrrandid, lineaar- ja ruutvõrrandid, vastavad lihtsaimatele sümbolitega tehtavate manipulatsioonide põhjal, realiseerub pi- geomeetrilistele kujunditele, sirgjoontele, ringidele ja koonustele. devalt tegelikus maailmas. Töötades tol ajal ﬁrmas Bell Sys- See teeb praktilisel viisil võimalikuks analüütilise geomeetria. tem, tegin ma loomulikult palju telefonisidega seotud arvutusi Kuidas saab nii olla, et lihtne matemaatika, mis on lõppude lõpuks ja muud matemaatilist tööd niisuguste erinevate ülesannete kal- inimvaimu toode, on nii hämmastavalt kasulik nii paljudes ja nii lal nagu jooksva laine lamp, televisioonisüsteemide ühtsustamine, erinevates olukordades? Matemaatika säärase edukuse tõttu valitseb praegu tugev ∗Linn USAs New Mexico osariigis, mille lähedal 16. juulil 1945 üldine suundumus muuta kõik teadused matemaatiliseks. Tava- katsetati uut pommi. Tlk.

1528 9 1529 Matemaatika mõistetamatust tõhususest Richard W. Hamming liselt peetakse seda eesmärgiks, mis tuleb igal juhul saavutada, kuna ma olen suuteline tegelema ainult üsna lihtsa matemaatikaga, kui mitte täna, siis homme. Oma siinset lugejaskonda silmas pi- siis kuidas on võimalik, et sellest lihtsast matemaatikast piisab nii dades jään ma edaspidi näidete toomisel füüsika ja astronoomia paljude asjade ennustamiseks? juurde. Ma võiksin jätkata näidete toomist, mis illustreeriksid mate- Pythagoras oli esimene mees, kes teadaolevalt väitis selgelt, et maatika mõistetamatut tõhusust, kuid see oleks lihtsalt igav. Tege- “matemaatika on viis mõista universumit”. Ta ütles seda niihästi likult ma kahtlustan, et paljud teist teavad näiteid, mida mina ei tea. valjusti kui selgesti: “Arv on kõikide asjade mõõt.” Seepärast lubage mul oletada, et te olete andnud mulle väga pika Sellise hoiaku teiseks kuulsaks esindajaks on Kepler. Ta uskus nimekirja saavutustest, millest mõned on niisama hämmastavad kirglikult, et jumala kätetööd on võimalik mõista ainult matemaa- nagu uue planeedi, uue füüsikanähtuse või uue tehise ennustamine. tika kaudu. Pärast kakskümmend aastat kestnud tüütuid arvutusi Ma tahan selle piiratud aja jooksul läbi võtta, püüdes teha seda, leidis ta oma kolm kuulsat planeetide liikumise seadust — kolm millest Wigner minu arvates hoidus — anda vähemalt mõnedki võrdlemisi lihtsat matemaatilist avaldist, mis kirjeldavad näiliselt osalised vastused pealkirjas sisalduvale küsimusele. keerulist planeetide liikumist. Galilei oli see, kes ütles: “Loodusseadused on kirjutatud mate- MIS ON MATEMAATIKA? maatika keeles.” Newton kasutas nii Kepleri kui ka Galilei saavutusi, et tuletada oma kuulsad liikumisseadused, mis koos gravitat- Heitnud pilgu matemaatika tõhususele, peame nüüd vaatlema siooniseadusega on küllap kõige kuulsamaks näiteks matemaatika küsimust “mis on matemaatika?”. Just sellist pealkirja kannab mõistetamatust tõhususest teaduses. Nad mitte ainult ei ennus- Couranti ja Robbinsi∗ kuulus raamat (Courant, Robbins 1941). tanud õigesti tuntud planeetide tulevast asendit, vaid kuulutasid Nad ei püüa selles anda formaalset deﬁnitsiooni, vaid piirduvad ka ette, kus asuvad tundmatud planeedid, kuidas liiguvad kauged sellega, et näitavad paljude näidete varal, mis matemaatika on. tähed ja looded jne. Samamoodi ei anna ka mina siin kõikehõlmavat määratlust. Kuid Teadus koosneb seadustest, mis algselt põhinesid väikesel, ma üritan täpsemalt kui nemad analüüsida mõningaid matemaa- kuid hoolikalt valitud hulgal sageli üsna ebatäpselt mõõdetud vaat- tika esileküündivaid jooni, nii nagu mina neid näen. lustel; hiljem on aga leitud, et need seadused kehtivad märksa ena- Vahest parimaks viisiks käsitleda küsimust “mis on matemaa- matest valdkondadest pärit vaatluste kohta ja märksa täpsemini, tika?” on alustada algusest. Kaugel eelajaloolisel ajal, kust meil kui oli alust arvata algsete andmete põhjal. Muidugi mitte alati, matemaatika lätteid otsida tuleb, olid juba olemas neli põhilist kuid piisavalt tihti, et vajada selgitust. matemaatika tahku. Esiteks oli olemas võime moodustada pikki Praktiseerides tööstuses kolmekümne aasta vältel matemaati- rangeid arutluskäike, mis iseloomustab tänapäevani suurt osa ma- kat, muretsesin ma sageli oma ennustuste pärast. Rehkenduste temaatikast. Teiseks oli olemas geomeetria, mis viis pidevuse põhjal, millega ma oma kabinetis tegelesin, ennustasin ma enese- mõiste kaudu topoloogiani ja sealt edasi. Kolmandaks oli olemas kindlalt (vähemalt teiste silmis) mõnd tulevast sündmust — kui arv, mis viis aritmeetika ja algebrani ning sealt edasi. Ja lõpuks teete nii ja nii, näete seda ja seda — ning enamasti selgus, et oli olemas kunstimaitse, mis etendab nii tähtsat osa nüüdisaja ma- mul oli õigus. Kuidas võisid need nähtused teada, mida ma olin temaatikas. Muidugi on matemaatikas väga mitut sorti ilu. Arvu- ennustanud (tuginedes inimese loodud matemaatikale), nii et nad teoorias paistab selleks põhiliselt olevat peaaegu lõputute detailide said mu ennustusi toetada? Oleks naeruväärne mõelda, et asjad nii käivadki. Ei, matemaatika loob lihtsalt mingil viisil usaldusväärse ∗Richard Courant (1888–1972), juudi rahvusest Saksa matemaatik, mudeli enamikust universumis aset leidvatest sündmustest. Ja 1933. aastast elas ja töötas USAs. Herbert Robbins (1915–2001), USA matemaatik ja statistik. Tlk.

1530 1531 Matemaatika mõistetamatust tõhususest Richard W. Hamming ilu; abstraktse algebra ilu seisneb peamiselt selle üldisuses. Niisiis maatika mõistetamatust tõhususest. See tundub mulle tõepoolest on matemaatika eri valdkondadel erinevad ilu kriteeriumid. kummaline ja seletamatu. Matemaatika varajasim ajalugu on loomulikult puhas speku- Arvude arengut vaadeldes jõuame järgmise tõigani, et nende latsioon, sest ei praegu ega arvatavasti ka tulevikus pole meil selle loendamiseks mõeldud täisarvude abil mõõdeti edukalt, mitu kohta tegelikke, veenvaid tõendeid. Sellegipoolest tundub, et juba korda saab ühikpikkust kasutada, et ammendada mõõta soovitavat algelise elu põhialustes sisaldus loomuomaselt — kui mitte muul, pikkust. Võrdlemisi varsti pidi aga juhtuma, et täisarv ühikuid ei siis vähemalt ellujäämise otstarbel — arusaam põhjusest ja ta- sobinud täpselt mõõdetava pikkusega, ja nii olid mõõtjad sunni- gajärjest. Kui seda võimet rakendada enamale kui vaid ühele vaat- tud appi võtma murdarvud — seda osa, mis üle jäi, kasutati ühik- lusele, nii et moodustub jada “kui see, siis too, millest omakorda pikkuse mõõtmiseks. Murdarvud ei ole mõeldud loendamiseks; järeldub, et... ”, siis olemegi teel matemaatika esimese mainitud nad on mõeldud mõõtmiseks. Igapäevase mõõtmise käigus ja tunnusjoone, pikkade rangete arutluskäikude poole. Ent mul on arvumõistet sobivalt edasi arendades avastati peagi, et murd- raske mõista, kuidas sai lihtne darwinlik kohaseimate ellujäämine arvud alluvad samadele manipuleerimisreeglitele mis täisarvud, soosida valiku käigus võimet moodustada pikki mõtteahelaid, kusjuures lisakasu seisnes veel selles, et nad tegid kõigil juhtu- mida matemaatika ja teadus näivad nõudvat. del võimalikuks jagamise (ma ei ole veel jõudnud arvuni null). Geomeetria paistab olevat tekkinud vajadusest kaunistada Mõningane tutvumine murdarvudega näitab peatselt, et iga kahe inimkeha mitmesugustel eesmärkidel, näiteks usuriitusteks, sot- murdarvu vahele saab panna veel nii palju murdarve, kui soovite, siaalseks läbikäimiseks ja vastassugupoole ligimeelitamiseks, aga ja et teatud mõttes asuvad nad kõikjal ühetiheduselt. Ent kui me ka vajadusest kaunistada seinapindu, potte, nõusid ja rõivaid. See laiendame arvu mõistet nii, et see hõlmab ka murdarve, siis peame omakorda eeldab neljandat mainitud aspekti, esteetilist maitset, kõrvale heitma mõtte järgmisest arvust. mis on üks matemaatika sügavaid alusmüüre. Enamik õpikuid See toob meid uuesti Pythagorase juurde, kes olevat esime- kordab kreeklaste sõnu, kinnitades, et geomeetria tekkis egiptlaste sena tõestanud, et ruudu diagonaalil ja ruudu küljel ei ole ühist vajadusest mõõta pärast igakordset üleujutust Niiluse jõe äärset mõõtu — et nende suhe on irratsionaalne. See tähelepanek kutsus maad, kuid mina omistan esteetikale palju tähtsama rolli kui ena- kreeka matemaatikas ilmselt esile sügava murrangu. Kuni tolle mik matemaatikaajaloolasi ja vastavalt vähem tähtsa osa vahetule ajani olid diskreetne arvusüsteem ja pidev geomeetria külg külje kasulikkusele. kõrval õitsenud ilma eriliste vastuoludeta. Ühismõõdutusekriis Matemaatika kolmas aspekt, arv, tekkis loendamisest. Se- kuulutas eukleidilise lähenemisviisi matemaatikale vääraks. On davõrd keskne on arvude roll, et üks kuulus matemaatik ütles kummaline tõsiasi, et antiikkreeklased püüdsid matemaatikat ran- kord: “Jumal lõi täisarvud, inimene tegi ülejäänu” (Kronecker geks muuta sel teel, et asendasid ebakindlad arvud geomeetriaga, ∗ 1958). Täisarvud tunduvad meile nii fundamentaalsed, et me mis tundus neile kindlam (tänu Eudoxosele ). Eukleidesele oli usume neid leidvat kõikjalt universumist, kus leidub mõistuslikku see tähtis sündmus ja selle tulemusena võime Elementidest leida elu. Ma olen edutult püüdnud mõnedele sõpradele seletada oma geomeetria vormi valatuna rohkesti seda, mida me praegu peame hämmingut selle üle, et täisarvudesugused abstraktsioonid on arvuteooriaks ja algebraks. Erinevalt varajastest kreeklastest, kes loendamisel võimalikud ja kasulikud. Kas pole tähelepanuväärne, kahtlesid reaalarvude süsteemi olemasolus, oleme meie otsusta- et 6 lammast pluss 7 lammast on kokku 13 lammast; et 6 kivi pluss 7 kivi on kokku 13 kivi? Kas pole ime, et universum on üles ehi- ∗ Eudoxos Knidosest (u 408–u 355), kreeka matemaatik, astronoom, tatud sel viisil, et niisugune lihtne abstraktsioon nagu arv on üldse geograaf ja arst. Lõi irratsionaalarve hõlmava arvusüsteemi ja tuletas võimalik? Minu meelest on see üks võimsamaid näiteid mate- kaudse tõestuse põhjal kõverpinnaliste kehade ruumala arvutamise põ- himõtted.

1532 1533 Matemaatika mõistetamatust tõhususest Richard W. Hamming nud, et arv, mis mõõdab ühikruudu diagonaali pikkust, peab ole- geda pettekujutluse võrku, nagu me mõistaksime soovitud määral mas olema (ehkki me ei pruugi seda mõõtmist sooritada), ja umbes kõike seda, mida me võtsime ette diskreetse arvusüsteemi ja mo- sel viisil me laiendasimegi ratsionaalarvude süsteemi, kaasates delleerida tahetava pideva joone vahekorra suhtes. Me teame — sellesse ka algebralised arvud. Põhjuseks oli lihtne soov mõõta kui mitte muu, siis ebastandardse analüüsi põhjal —, et loogi- pikkusi. Kuidas saab keegi eitada, et iga sirglõigu mõõtmiseks on kud võivad sõnastada postulaate, mis võimaldavad panna reaal- olemas arv? joonele veelgi enam punkte [entities], kuid seni on vaid vähesed Algebralised arvud, mis on polünoomide juured, kus polünoo- meist tahtnud seda teed käia. On igati õiglane märkida, et mõned mide kordajateks on täisarvud, murdarvud, ja nagu hiljem tõestati, matemaatikud kahtlevad traditsioonilise reaalarvude süsteemi ole- isegi algebralised arvud, saadi varsti kontrolli alla lihtsalt sel teel, masolus. Mõned arvutiteoreetikud tunnistavad üksnes “arvutata- et laiendati samu operatsioone, mida varem oli kasutatud lihtsa- vate arvude” olemasolu. mate arvusüsteemide puhul. Järgmiseks astmeks selles arutelus on kompleksarvude süsteem. Ringi ümbermõõdu mõõtmine tema diameetriga sundis meid Kui ma ajalugu õigesti mõistan, siis esimesena sai neist enam- ∗ aga peagi vaatlema suhtarvu nimetusega π. See ei ole algebra- vähem korralikult aru Cardano. Oma teoses Suur kunst ehk al- line arv, sest ükski täisarvuliste kordajatega π astmete lineaarne gebra reeglitest ütleb ta: “Heites kõrvale sellega seotud vaimsed kombinatsioon ei saa täpselt nulliks. Et üks pikkus, ümbermõõt, piinad, korrutame omavahel 5 + √ 15 ja 5 √ 15, mis teeb on kõverjoon ja teine pikkus, diameeter, sirgjoon, siis muudab see 25 ( 15)” (Cardano 1968: 219–220).− Niisiis− taipas− ta selgesti, et nende suhtarvu olemasolu ebakindlamaks, kui on ruudu diago- needsamad− − formaalsed tehted kompleksarvude sümbolitega anna- naali ja tema külje suhtarv; aga kuna meile tundub, et säärane arv vad mõtteka tulemuse. Sel viisil laienes reaalarvude süsteem järk- peaks ikkagi olemas olema, siis imbusid transtsendentsed arvud järgult kompleksarvude süsteemiks, ainult et seekord nõudis laie- ajapikku arvusüsteemi. Nii võetigi varasemaid arusaamu arvudest nemine loobumist arvude järjestatuse omadusest — kompleksarve taas kord sobival viisil laiendades arvusüsteemi kooskõlalisena ka ei saa järjestada tavalises mõttes. transtsendentsed arvud, ehkki enamikule õppuritest valmistab os- Cauchy∗∗ jõudis kompleksmuutujate teooriani nähtavasti va- kusvõttestik, mida me tavapäraselt kasutame selle kooskõlalisuse jadusest integreerida reaalfunktsiooni piki reaaljoont. Ta avastas, näitamiseks, üksjagu peavalu. et reaalintegreerimise probleemid on lahendatavad, kui painutada Edasine pusimine arvusüsteemi kallal tõi esile arvu null ja ka integreerimistee komplekstasandiks. negatiivsed arvud. Seekordne laiendamine nõudis ühe arvu, nulli Mõni aasta tagasi oli mul rõõm lugeda kompleksmuutujate puhul loobumist jagamisest. Sellega tundub reaalarvude süsteem kursust. Nagu ikka sellesse teemasse süvenedes, haaras mind ammendatud olevat (seni, kui me piirdume arvujadade piirväärtuse seegi kord tunne, et “jumal lõi universumi kompleksarvudest”. leidmisega ega tunnista mingeid uusi tehteid) — mitte et me oskak- On selge, et nad etendavad keskset osa kvantmehaanikas. Nad on sime praegu neid kindlalt, loogiliselt ja lihtsalt põhjendada; kuid loomulikuks tööriistaks paljudes teisteski rakendusvaldkondades, öeldakse, et liigne tuttavlikkus tekitab lugupidamatust, ja reaalar- nagu elektriahelad, väljad jm. vude süsteem on meile kõigile enam-vähem tuttav. Väga vähesed meist usuvad oma mõistlikumatel hetkedel, et mõnede loogikute väljamõeldud konkreetsed postulaadid loovadki arvud — ei, ena- ∗ Gerolamo Cardano (1501–1576), itaalia matemaatik, ﬁlosoof ja mik meist usub, et reaalarvud on lihtsalt olemas ja et sobiva komp- arst, avaldas 3. ja 4. astme võrrandite lahendamise valemid. Tlk. lekti neid seletavate postulaatide leidmine on olnud huvitav, lõbus ∗∗Augustin Louis Cauchy (1789–1857), prantsuse matemaatik, ja tähtis mäng. Kuid ärgem laskem end eksitada: Zenoni paradok- kompleksmuutuja funktsioonide teooria rajaja, üks matemaatilise ana- sid on meil veel 2000 aastat hiljemgi liiga värskelt meeles, et lan- lüüsi pioneere. Tlk.

1534 1535 Matemaatika mõistetamatust tõhususest Richard W. Hamming

Kokkuvõtteks võib öelda, et me alustasime lihtsast loendami- nurgad. Õigete mõistete ja definitsioonide otsimine on üks hea sest jumalast antud täisarvude abil ning laiendasime mitmel moel matemaatika tegemise põhijooni. oma ettekujutust arvudest, hõlmates palju muidki asju. Mõnikord Kui me juba tõestuste teema juures oleme, siis klassikaline toimusid need laiendamised peaaegu et esteetilistel põhjustel ja geomeetria algab teoreemist ja püüab leida tõestust. Ilmselt alles tihti me loobusime mõnest varasema arvusüsteemi omadusest. Nii 1850. aastate paiku jõuti selgele äratundmisele, et ka vastupidine jõudsime arvusüsteemini, mis on mõistetamatult tõhus isegi ma- lähenemisviis on põhjendatud (kindlasti oli seda aeg-ajalt ka va- temaatikas endas; sellest annab tunnistust viis, kuidas me oleme rem kasutatud). Sageli on just tõestus see, mis paneb alguse teo- paljud algse, ülimalt diskreetse loendamissüsteemi arvuteoreetili- reemile. Me näeme, mida meil on võimalik tõestada, ja seejärel sed ülesanded lahendanud kompleksmuutujate abil. uurime tõestust, et näha, mida me tõestasime! Sageli nimeta- Kõigest sellest on näha, et matemaatika üks põhilisi arengu- takse neid “tõestuse loodud teoreemideks” (Lakatos 1976: 33). jooni on tuntud kontseptsioonide laiendamine, üldistamine, abs- Klassikaliseks näiteks on ühtlase koondumise mõiste. Cauchy oli traheerimine — need kõik on enam-vähem üks ja sama asi —, nii et tõestanud, et koonduv liikmete rida, kus iga liige on pidev, koon- nad vastaksid uuele olukorrale. Kuid pangem tähele, et selle prot- dub pidevaks funktsiooniks. Samal ajal tunti ka Fourier’ pidevate sessi käigus definitsioonid pisut muutuvad. Seetõttu võivad — ja funktsioonide ridu, mis annavad koondudes katkeva piirväärtuse. sellest ei ole eriti palju räägitud — teoreemide kunagised tõestused Cauchy tõestust hoolikalt uurides leiti sellest viga, mis parandati osutuda väärtõestusteks. Vanad tõestused ei kata enam vastselt de- ära, nii et teoreemi muudetud hüpoteesiks sai “ühtlaselt koonduv fineeritud asju. Ime seisneb aga selles, et peaaegu alati vastavad rida”. need teoreemid endiselt tõele; küsimus on lihtsalt tõestuste kohen- Viimasel ajal on pingsalt uuritud nn matemaatika aluseid — damises. Klassikaline näide sellisest kohendamisest on Euklei- mida minu arvates tuleks tegelikult pidada hoopis matemaatika dese Elemendid. Me oleme pidanud vajalikuks lisada täiesti uusi kõige ülemiseks katusevalliks, mitte selle aluseks. See on huvitav postulaate (või aksioome, kui soovite, sest me ei hooli enam nende valdkond, kuid põhiosa matemaatikast on seal avastatule kurt: me eristamisest), et tõestused vastaksid tänapäeva normidele. Ent kui- lihtsalt ei taha loobuda nii suurest osast matemaatikast, ükskõik das on ikkagi võimalik, et ükski teoreem kõigi kolmeteistkümne kui ebaloogiline see alusuuringute tulemusena paistab. raamatu peale ei ole praegu väär? Mitte ühegi teoreemi kohta pole Loodetavasti õnnestus mul näidata, et matemaatika ei ole see, leitud, et ta oleks väär, ehkki paljud Eukleidese antud tõestused milleks teda tihtipeale peetakse, et matemaatika muutub pidevalt, näivad praegu väärad. Ja see nähtus ei piirdu ainult minevikuga. ja et kui mul järelikult lähekski täna korda seda määratleda, siis Ajakirja Mathematical Reviews üks endine toimetaja olevat ku- homme see määratlus enam ei kehtiks. Sama lugu on arusaama- nagi öelnud, et üle poole meie päevil avaldatavatest uutest teo- dega rangusest — meie standardid muutuvad. Teaduses valitseb reemidest on oma olemuselt tõesed, kuigi avaldatud tõestused on seisukoht, et me ei ole universumi keskpunkt, et meie asuko- väärad. Kuidas saab see nii olla, kui matemaatika seisneb teo- has ei ole midagi unikaalset jne, ning samamoodi on mul raske reemide ranges tuletamises etteantud postulaatide ja varasemate uskuda, et me oleme nüüdseks jõudnud ranguse viimse piirini. tulemuste põhjal? Igaühele, kes pole autoriteetidest pimestatud, Seega ei saa me oma teoreemide praegustes tõestustes kindlad on ilmne, et matemaatika pole see, mida meie kooliõpetajad väitsid olla. Tõepoolest, mulle tundub, et matemaatika postulaate ei seda olevat. On selge, et ta on midagi muud. olnud kivitahvlitel, mille Mooses Siinai mäelt alla tõi. Mis see “midagi muud” on? Kui hakkate vaatama, siis näete, et Seda on tähtis rõhutada. Me alustame oma ebamäärasest vai- ainult aksioomide ja postulaatidega piirdudes saaksite väga vähe mukujutlusest, moodustame seejärel mitmesuguseid postulaadi- tuletada. Esimeseks olulisemaks sammuks on eeldustest tuletatud rühmi ja jääme lõpuks pidama ühe kindla rühma juurde. Range uute mõistete kasutuselevõtt, näiteks selliste mõistete nagu kolm- postulaatidel põhineva lähenemisviisi korral asendub algmõiste

1536 1537 Matemaatika mõistetamatust tõhususest Richard W. Hamming nüüd sellega, mida postulaadid deﬁneerivad. See teeb mõiste eda- 1. Me näeme seda, mida otsime sise arengu üsna keeruliseks ja kipub kokkuvõttes matemaatika arengut pidurdama. Mitte et postulaatidel põhinev lähenemisviis Keegi pole üllatunud, kui ta paneb ette siniste klaasidega prillid vale oleks — me peaksime lihtsalt selle meelevaldsust endale sel- ja maailm tundub sinakas. Tooksin mõned näited selle kohta, kui gelt teadvustama ja olema valmis postulaate muutma, kui vajadus suurel määral vastab see tõele tänapäeva teaduses. Seda tehes selle järele ilmseks muutub. riivan ma taas paljusid väga levinud, kirglikke uskumusi. Ent Matemaatika on inimese loodud ja seetõttu on igati kohane, kuulake mind ära. kui inimene seda üsna pidevalt muudab. Võimalik, et matemaatika Valisin eespool näite teadlastest meelega varasemast perioo- algallikad sunniti meile peale, kuid nagu me ühes toodud näites dist. Pythagoras oli minu arvates esimene suur füüsik. Just juba nägime, oleme isegi nii lihtsat mõistet nagu “arv” edasi aren- tema avastas, et me elame sellises asjas, millele matemaatikud dades teinud laiendamisvalikuid, mida on ainult osalt suunanud on andnud nimeks L2∗ — täisnurkse kolmnurga kahe külje ruu- vajadus ja sageli, mulle tundub, pigem esteetilised kaalutlused. tude summa moodustab hüpotenuusi ruudu. Nagu eespool öeldud, Me oleme püüdnud teha matemaatikast kooskõlalist, ilusat asja ja ei tulene see geomeetria postulaatidest, vaid on ise postulaate ku- andnud seda tehes maailmale hämmastaval hulgal kasulikke ra- jundanud. kendusi. Mingem nüüd Galilei juurde. Mitte kuigi ammu püüdsin ma Ettekujutus, et teoreemid tulenevad postulaatidest, ei vasta liht- end mõelda Galilei olukorda, et aru saada, kuidas ta avastas lan- sale tähelepanekule. Kui me avastaksime, et Pythagorase teoreem gevate kehade seaduse. Ma püüan seda teha selleks, et õppida ei tulene postulaatidest, otsiksime taas mingit võimalust postu- mõtlema meistrite kombel — üritan teadlikult mõelda nii, nagu laate muuta, kuni see tõeseks osutuks. Eukleidese postulaadid nemad seda teha võisid. tulenesid Pythagorase teoreemist, mitte vastupidi. Ma olen juba Galilei oli haritud mees ja valdas meisterlikult skolastilist ar- üle kolmekümne aasta aeg-ajalt öelnud, et kui te tuleksite minu gumentatsiooni. Ta oskas suurepäraselt vaielda selle üle, mitu kabinetti ja näitaksite mulle tõestust, et Cauchy teoreem on väär, inglit mahub tantsima nööpnõela pea peale,∗∗ teadis, kuidas esi- siis pakuks see mulle suurt huvi, kuid ma usun, et lõppkokkuvõttes tada mis tahes küsimuses poolt- ja vastuargumente. Ta oli selles me muudaksime eeldusi, kuni teoreem õigeks osutuks. kunstis osavam kui keegi meist tänapäeval. Mu silme ette kerkib Mille põhjal me “kriisi” korral otsustame, missugused mate- pilt, kuidas ta ühel päeval istub, ühes käes kerge ja teises raske maatika osad alles jätta ja missugused hüljata? Üks peamisi kri- pall, ning neid õrnalt hüpitab. Ta lausub endamisi, palle käes teeriume on kasulikkus, kuid sageli seisneb see kasulikkus selles, kaaludes: “Igaüks teab, et rasked esemed kukuvad kiiremini kui et me saame luua üha rohkem matemaatikat, selmet pakkuda maa- kerged; pealegi ütleb seda Aristoteles.” “Kuid oletagem,” jätkab ilmale rakendusi! Nii palju siis matemaatikast. ta, sest just selline on tema vaimulaad, “et keha laguneb kukkudes kaheks tükiks. Loomulikult väheneb mõlema tüki langemiskii- rus otsekohe, jõudes kummalegi omase kiiruseni. Kuid oletagem MÕNED OSALISED SELETUSED veel, et üks tükk juhtub vastu teist põrkama. Kas nad on nüüd jälle Ma rühmitan oma seletused matemaatika mõistetamatu tõhususe üks tükk ja mõlema kiirus suureneb? Oletagem, et ma seon need kohta nelja pealkirja alla. ∗L2-ruum on Lp-ruumide erijuht. Lp ruumid on p-astmes integree- ruvad funktsioonid ja vastavad jadaruumid. Tlk. ∗∗Kõnekäänuks muutunud väljend, mis viitab vaidlusele mõttetu küsimuse üle ja eriti keskaegsele skolastikale. Tlk.

1538 1539 Matemaatika mõistetamatust tõhususest Richard W. Hamming tükid kokku. Kui kõvasti ma pean seda tegema, et nad ühe tüki misel loomulikuks tööriistaks?” Peagi avastasin, nagu paljud teist moodustaksid? Peenikese nööriga? Köiega? Liimiga? Millal juba teavad, et translatsiooni omafunktsioonid on keerukalt ekspo- saavad kaks tükki üheks?” nentsiaalsed. Kui te taotlete ajalist invariantsust, mida füüsikud Mida rohkem ta sellele mõtles — ja mida rohkem teie sellele ja insenerid kahtlemata taotlevad (nii et tänane ja homne katse mõtlete —, seda mõistetamatuks muutus küsimus, millal saa- annaksid sama tulemuse), siis jõuate paratamatult nende funkt- vad kaks keha üheks. Ei ole lihtsalt olemas mõistlikku vastust sioonideni. Ja kui te usute lineaarsusesse, siis on nad taas oma- küsimusele, kuidas teab keha, kui raske ta on — kas ta on ühes funktsioonideks. Kvantmehaanikas on kvantolekud absoluutselt tükis, kahes või mitmes. Et langevad kehad teevad midagi, siis aditiivsed; nad ei ole lihtsalt mugavaks lineaarseks lähenduseks. on ainsaks võimaluseks, et nad kõik langevad sama kiirusega — Seega on trigonomeetrilised funktsioonid omafunktsioonid, mida kui just teised jõud vahele ei sega. Midagi muud nad teha ei saa. on vaja nii digitaalfiltrite teoorias kui ka kvantmehaanikas, kui Võib-olla tegi ta hiljem ka mõned katsed, kuid mul on väga tugev nimetada vaid paari valdkonda. kahtlus, et midagi sellist, nagu ma kujutlesin, leidis tõepoolest Kui te nüüd neid omafunktsioone kasutate, siis jõuate loomuli- aset. Pärastpoole leidsin ma samasuguse loo ühest Polya raama- kul teel selleni, et esitate mitmesuguseid funktsioone esmalt nende tust (Polya 1963: 83–85). Galilei ei avastanud oma seadust mitte loendatava ja seejärel mitteloendatava arvuna — nimelt Fourier’ eksperimenteerides, vaid tavalise, lihtsa mõtlemise, skolastilise reana ja Fourier’ integraalina. Fourier’ integraalide teoorias on arutluse teel. aga teoreem, mille järgi funktsiooni muutuvus korrutatuna tema Ma tean, et õpikud kujutavad langevate kehade seadust sageli teisenduse muutuvusega ületab fikseeritud konstanti, milleks ühes eksperimentaalse tähelepanekuna; mina väidan, et see on loogi- tähistuses on 1/2π. See ütleb mulle, et igas lineaarses, ajaliselt in- line, meie mõtlemisviisist tulenev seadus. variantses süsteemis leiate te paratamatult määramatuse printsiibi. Newton, nagu raamatutest võib lugeda, tuletas pöördruudu sea- Plancki konstandi suuruse puhul on küsimus muutujate üksikas- duse∗ Kepleri seadustest, ehkki sageli käsitletakse seda vastupidi; jalikus identifitseerimises integraalidega, kuid võrratus peab esi- õpikud tuletavad Kepleri seadused pöördruudu seadustest. Ent kui nema. te usute sellisesse asja nagu energia jäävus ja arvate, et me elame Veel üheks näiteks selle kohta, mida on sageli peetud füüsika kolmemõõtmelises eukleidilises ruumis, siis kuidas muidu saaks avastuseks, kuid mis tegelikult on osutunud meie enda loomin- sümmeetriline tsentraaljõu väli kahaneda? Eksponendi mõõtmine guks, on hästi tuntud tõik, et füüsikaliste konstantide jaotus ei ole katsetuste teel seisneb kindlasti suurelt jaolt püüdes teha kindlaks, ühtlane; tõenäosus, et suvalise füüsikalise konstandi esimeseks ar- kas me elame eukleidilises ruumis, ega tähenda üldse pöördruudu vuks on 1, 2 või 3, on umbes 60% ning arvud 5, 6, 7, 8 ja 9 on seaduse kontrollimist. esimeseks arvuks kokku vaid 40% juhtudel. Selline jaotus kehtib Ent kui teile need kaks näidet ei meeldi, siis võtkem viimase paljude arvutüüpide puhul, sealhulgas niisuguste astmeridade kor- aja kõige kõmulisem seadus, määramatuse printsiip. Juhtumisi dajate puhul, millel on koonduvusringis ainult üks iseärasus. Selle sattusin ma hiljuti kirjutama raamatut digitaalfiltritest (Hamming nähtuse täpsem uurimine näitab, et tegu on peamiselt artefaktiga, 1977), teades sellest teemast väga vähe. Niisiis esitasin endale mis tuleneb sellest, kuidas me arve kasutame. juba varakult küsimuse: “Miks peaksin ma kogu analüüsi tegema Esitanud neli väga erinevat näidet mittetriviaalsetest olukorda- Fourier’ integraalide abil? Miks on nad selle probleemi lahenda- dest, kus algne nähtus tuleneb meie kasutatavatest matemaatilistest tööriistadest, mitte tegelikust maailmast, olen ma valmis väitma, ∗Füüsikas nimetatakse pöördruudu seaduseks iga seadust, mis et suur osa sellest, mida me näeme, tuleneb prillidest, mida me väidab, et mingi füüsikaline suurus või jõud on pöördvõrdeline selle kanname. Muidugi läheb see vastuollu paljuga teile õpetatust, füüsikalise suuruse allika kauguse ruuduga. Tlk. kuid vaagige hoolega argumente. Te võite öelda, et eksperiment

1540 1541 Matemaatika mõistetamatust tõhususest Richard W. Hamming oli see, mis meile säärase mudeli peale sundis, kuid ma usun, et Niisiis on minu teiseks seletuseks, et me valime sellise matemaa- mida rohkem te nende nelja näite üle mõtlete, seda ebamugava- tika, mis sobiks konkreetsesse olukorda, ja pole kaugeltki tõsi, et malt te end tunnete. Need ei ole suvalised teooriad, mis ma välja sama matemaatika töötab kõikjal. valisin; neil kõigil on füüsikas keskne tähtsus. Viimastel aastatel oli just Einstein see, kes kõige valjemini kuu- 3. Teadus vastab tegelikult võrdlemisi vähestele küsimustele lutas füüsikaseaduste lihtsust ja kasutas nii ohtralt matemaatikat, et rahva seas peetigi teda matemaatikuks. Tema erirelatiivsus- Meil on illusioon, et teadus suudab vastata enamikule meie teooria artiklit uurides tekib tunne, et tegu on skolastilise filosoofi küsimustest, kuid see pole nii. Inimene on kindlasti aegade al- lähenemisviisiga (Holton 1973). Ta teadis juba ette, missugune gusest peale juurelnud selle üle, mis on tõde, ilu ja õiglus. Kuid see teooria välja peaks nägema, ja uuris teooriaid matemaatiliste nagu ma näen, ei ole teadus neile küsimustele vastamiseks seni tööriistadega, mitte tegelike katsete abil. Ta oli relatiivsusteoo- midagi teinud ja tundub, et ei tee ka lähemas tulevikus. Seni, riate õigsuses nii veendunud, et kui nende kontrollimiseks korral- kuni me kasutame matemaatikat, milles tervik on osade summa, dati katsed, ei olnud ta tulemustest kuigi huvitatud, öeldes, et need on vähe tõenäoline, et matemaatikast saaks oluline tööriist nende pidid lõppema just sel viisil või muidu on katsed valesti korral- kolme kuulsa küsimuse uurimisel. datud. Paljud inimesed usuvadki, et need kaks relatiivsusteooriat Tõepoolest, kui üldistada, siis jäävad peaaegu kõik meie ko- põhinevad pigem filosoofial kui tegelikel eksperimentidel. gemused siin maailmas väljapoole matemaatika ja üldse teaduse Niisiis on minu esimeseks vastuseks küsimusele matemaatika haardeulatust. Liiatigi me teame (või vähemalt arvame teadvat) mõistetamatust tõhususest see, et me käsitleme olukordi intellek- Gödeli teoreemi∗ järgi, et on olemas kindlad piirid sellele, mida tuaalse võttestiku abil ja saamegi seetõttu paljudel juhtudel leida suudab korda saata puhtloogiline manipuleerimine sümbolitega — üksnes seda, mida leiame. Nii lihtne ja nii kohutav see ongi. Meile et matemaatika tegevusulatus on piiratud. Teadlased on tegut- õpetatu, et teaduse aluseks on tegelikus maailmas sooritatud kat- senud heas usus, et maailm on seletatav nende lihtsate mõistete sed, on ainult osalt õige. Eddington läheb veelgi kaugemale; ta abil, millega matemaatika opereerib. Kui te mõtlete, kui paljudele väidab, et piisavalt tark mõistus suudaks tuletada kogu füüsika. küsimustele teadus ei ole vastanud, siis näete, et meie edusammud Mina tahan öelda ainult seda, et tuletada saab üllatavalt suure osa ei ole sugugi nii muljet avaldavad, kui nad muidu võiksid paista. sellest. Eddington illustreerib seda asjaolu võrratu mõistujutuga. Ta ütleb: “Mehed läksid merele võrguga kala püüdma ja jõudsid pärast saagi ülevaatamist järeldusele, et meres elavatel kaladel on 4. Mudeliks on inimese evolutsioon olemas teatud miinimumsuurus.” Olen juba puudutanud küsimust inimese evolutsioonist. Märkisin, et elu varajasimates vormides pidid peituma meie praeguse võime 2. Me valime, mis liiki matemaatikat kasutada alged moodustada ja mõista pikki rangeid arutluskäike. Mõned inimesed (Mohr 1977) on sealt edasi väitnud, et darwinlik evolut- Iga kord matemaatika ei tööta. Kui me avastasime, et skalaarid sioon pidi valiku käigus loomulikult ellu jätma säärased konku- jõudude puhul ei tööta, leiutasime uue matemaatika — vektorid. reerivad eluvormid, mille mõistuses oli parim reaalsuse mudel — Ja sealt edasi minnes oleme leiutanud tensorid. Raamatus, mille kus “parim” tähendab parimat ellujäämiseks ja paljunemiseks. ma hiljuti kirjutasin (Hamming 1980), kasutatakse tavapäraseid täisarve märgendina ja reaalarve tõenäosuste väljendamiseks, kuid ∗Jutt käib Gödeli mittetäielikkuse teoreemist (õieti on neid kaks), muidu kehtib kogu aritmeetika ja algebra puhul, mis selles raama- mille järgi lõpliku ja kooskõlalise formaalse süsteemi loomine on tus ette tuleb — ja mõlemat on seal rohkesti —, reegel, et 1+1 = 0. võimatu. Tlk.

1542 1543 Matemaatika mõistetamatust tõhususest Richard W. Hamming

Pole kahtlust, et selles on oma tõetera. Me oleme näiteks avasta- Kirjandus nud, et tuleme toime maailmast mõtlemisega, kui see on suuruselt võrreldav meie enda ja meie loomulike, abivahenditeta meeltega, C a r d a n o , G. 1968 [1545]. The Great Art or Rules of Algebra. Transl. by T. R. Witmer. MIT Press kuid et väga väikeste või väga suurte asjadega tegeldes satub meie Courant, R., H. Robbins 1941. What Is Mathematics? Oxford mõtlemine kimbatusse. Tundub, et me ei ole võimelised korrali- University Press kult mõtlema normaalsest suurusest väljapoole jäävate äärmuste H a m m i n g , R. W. 1977. Digital Filters. Prentice-Hall, Englewood üle. Cliffs, NJ Nii nagu on lõhnu, mida koerad suudavad haista ja meie mitte, H a m m i n g , R. W. 1980. Coding and Information Theory. Prentice- ning helisid, mida koerad kuulevad ja meie mitte, nii on ka valguse Hall, Englewood Cliffs, NJ lainepikkusi, mida me ei näe, ja maitseid, mida me ei tunne. Kui H o l t o n , G. 1973. Thematic Origins of Scientific Thought, Kepler to arvestada, et meie aju on just sellise ehitusega, nagu ta on, miks Einstein. Harvard University Press peaks meid siis üllatama lause “Võib-olla on olemas mõtteid, mida K r o n e c k e r , L. 1958. Item 1634. — R. E. Moritz. On Mathematics and Mathematicians. Dover Publications me ei suuda mõelda”? Võimalik, et evolutsioon on seni pärssinud Lakatos, I. 1976. Proofs and Refutations. Cambridge University meie võimet mõelda teatud suunas; mõeldamatud mõtted võivad Press olemas olla. M o h r , H. 1977. Structure and Significance of Science. Springer- Kui meenutada, et tänapäevane teadus on ainult umbes 400 Verlag aastat vana ja et igal sajandil on elanud kolm kuni viis põlvkonda, P o l y a , G. 1963. Mathematical Methods in Science. MAA siis lahutab meid Newtoni ja Galilei ajast kõige rohkem 20 W i g n e r , E. P. 1960. The unreasonable effectiveness of mathematics põlvkonda. Kui võtta teaduse kui sellise vanuseks 4000 aas- in natural sciences. — Communications in Pure and Applied Mathe- tat, siis saame ülempiiriks 200 põlvkonda. Väikeste juhuslike matics, vol. 13, no. 1, pp. 1–14 muutuste valiku teel toimuva evolutsiooni mõju vaagides tundub mulle, et evolutsioon saab seletada üksnes pisikest osa matemaatika mõistetamatust tõhususest. RICHARD W. HAMMING (1915–1998) oli USA matemaatik, kelle KOKKUVÕTE tööd aitasid kaasa arvutiteaduse ja telekommunikatsiooni arengule. 1942. aastal omandas ta doktorikraadi Illinoisi Urbana-Champaigni Kõige selle põhjal olen ma sunnitud järeldama niihästi seda, et ma- ülikoolis, töötas seejärel Louisville’i ülikoolis professorina ja osales temaatika on mõistetamatult tõhus, kui ka seda, et minu toodud 1945. aastal Manhattani projektis, programmeerides ühe esimese di- näited ei suuda üheskooski piisavalt seletada nähtusi, mille sele- gitaalse elektronarvuti, et arvutada välja, kas tuumapommi lõhkamine tamise nimel ma tööle asusin. Mulle tundub, et meil — pidades süütaks atmosfääri. 1946–1976 töötas ta firmas Bell Telephone Labora- peamiselt silmas teid — tuleb jätkata oma püüdeid seletada, miks tories ning 1976–1997 USA mereväe doktorikoolis (Naval Postgraduate on teaduse — pidades peamiselt silmas matemaatikat — loogi- School). Ta on kirjutanud üheksa raamatut. kaga seotud külg kohane tööriist universumi uurimiseks sellisena, nagu me teda praegu tajume. Ma kahtlustan, et minu seletused ei ole kaugeltki nii head kui varajaste kreeklaste omad, kes ütlesid selle küsimuse materiaalse külje kohta, et universumi olemus peitub maas, tules, vees ja õhus. Universumi olemuse loogiline külg vajab edasist uurimist.

1544 10 1545 Jef Raskin

matemaatika, kogemusest sõltumatu inimmõtte saadus, sobib nii täiuslikult füüsilise tegelikkuse objektidega?” VASTUS EUGENE WIGNERI Töötades oma raamatu Kasutajaliides kallal, pidasin ma vaja- ARTIKLILE JA RICHARD likuks püüda mõista, miks meil on olemas teatud vaimsed võimed, teisi aga mitte. Usutavaid hüpoteese ei leidnud ma mitte kog- HAMMINGI ESSEELE nitiivsest psühholoogiast, nagu olin oodanud, vaid evolutsiooni- bioloogiast. Kõnealust küsimust, “meie” matemaatika sobivust välismaailmaga, on üldiselt käsitletud kui filosoofilist ja füüsilise maailma olemust puudutavat küsimust. Kuid pidades nüüd tagasi Jef Raskin vaadates silmas, et füüsilise maailma mõistmine matemaatika abil on inimlik omadus ja et inimesed on bioloogilised olendid, poleks Tolkinud˜ Kalle Hein mind pidanud põrmugi üllatama, et taas kord peaks just bioloo- gia, täpsemalt üks võimsamaid bioloogiateooriaid — evolutsioo- niteooria, aitama meil seda probleemi mõista. Füüsikas kasutatakse nähtuste kirjeldamisel sageli matemaatilisi Matemaatika ja füüsilise maailma sobivuse avastamine ei ole suhteid suuruste vahel, mis iseloomustavad loodusmaailma vaa- enamasti lihtne ülesanne. Otsuse langetamine, missugust mate- deldavaid tunnuseid: kahekordistage survet vedrule, ja ta venib maatikat kus kasutada, võib nõuda märkimisväärselt suuri jõu- kaks korda pikemaks; teatud punktist tuleva valguse intensiivsus pingutusi, pealegi võidakse teaduse hetkevajaduste rahuldamiseks muutub täpselt pöördvõrdeliselt valgusallika kauguse ruuduga. matemaatikat ka leiutada, nagu tegi Newton, andes oma panuse Isegi täiesti abstraktsed matemaatilised konstruktsioonid, mille arvutusmeetodite arengusse. Kuid see ei seleta, miks üldse on loomisel ei peetud silmas mingeid seoseid füüsikaga ega füüsilise võimalik esitada füüsikalisi nähtusi matemaatiliselt. Üheks sele- maailmaga, osutuvad hiljem (mõnikord palju hiljem) vastselt saa- tuseks on pakutud järgmist: kui meile on antud üks sõltumatu ja dud katseandmete ideaalseks esituseks. Näiteks on selgunud, et üks sõltuv füüsikaliste muutujate paar, siis saab nende suhe olla rühmateooria on erakordselt kasulik kristallograafias ja elemen- kas (1) juhuslik, ning me saame selle kirjeldamiseks kasutada ma- taarosakeste organiseerituse mõistmisel. temaatilist statistikat, või (2) seaduspärane — või ka nende kahe Miks peaks üks füüsikaline parameeter olema mõne teise mate- segu. Seetõttu ei pääse mitte miski matemaatika haardeulatusest. maatiline funktsioon? Selline on filosoofiline probleem, mida No- Paraku demonstreerib see väide üksnes seda, et kui füüsikalist beli füüsikapreemia laureaat Eugene Wigner nimetab “matemaa- protsessi saab esitada muutujate paarina, siis on nende vahel ole- tika mõistetamatuks tõhususeks loodusteadustes” oma 1960. aasta mas matemaatiline suhe. Selle puhul kasutatakse argumendina samanimelises artiklis ajakirjas Communications of Pure and Ap- alles tõestamist vajavat küsimust, nimelt miks on paljud või isegi plied Mathematics. Albert Einstein esitab sama küsimuse oma kõik nähtused seaduspärased ja miks on olemas juhuslikkuse ma- teoses Selgitusi relatiivsuse kohta nii: “Kuidas on võimalik, et temaatiline käsitlus. Füsikokeemik R. Stephen Berry Chicago ülikoolist kirjutas ühes elektronkirjas: “Ajaloolane Bill McNeill ütles mulle, et A reply to Eugene Wigner’s paper, “The unreasonable effective- ta oli kavatsenud valida oma erialaks füüsika, kuni tutvus ter- ness of mathematics in the Natural Sciences” and Hamming’s essay “The unreasonable effectiveness of mathematics”. 1998 [edit of 19 modünaamikaga, misjärel ta hakkas mõistma füüsikateadust vald- Jan 2001]. http://jef.raskincenter.org/unpublished/effectiveness ma- konnana, kus kõik tuleb alati välja, sest muutujad defineeritakse thematics.html. Avaldame Aza Raskini loal. Toim. nii, et asjad tuleksid välja. Tol korral ei olnud mul oidu taibata, et

1546 1547 Vastus Jef Raskin ehkki see pole päris tõsi, oli ta tõele siiski väga lähedal. Praegu ar- on piisanud, et luua matemaatikat ja füüsikat, mis on tekitanud van ma, et vastus Wigneri küsimusele on järgmine: teaduse ime ei siinses essees vaadeldava küsimuse. seisne mitte selles, et matemaatika seda [maailma] kirjeldab, vaid Mõned filosoofid ja teadlased on arvanud, et aju ülesehituses selles, et inimene on olnud võimeline taipama, et on võimalik luua peituvad loomuomaselt teatud loogikaprintsiibid, nii nagu mõned vaadeldavate nähtustega seotud tarindeid ja et nende nähtuste pu- on järeldanud, et meie vastuvõtlikkus keelestruktuuridele on kaasa hul on võimalik väita täpsete, kvantitatiivsete suhete olemasolu.” sündinud. Sir James Jeans kirjutab, et matemaatikaseadused on Muidugi on tõsi, et me abstraheerime loodusest vaadeldavaid pärit matemaatikute endi teadvusest ega tugine vähegi arvestataval nähtusi, mis kenasti kvantifitseeruvad, ehkki see protsess ei ole määral nende kogemusele välismaailmast. sageli sugugi lihtne, ja kindlasti ei saa me sellest päris hästi aru. Isegi kui see on tõsi, jätab Jeans vastamata küsimusele, kui- Ning kahtlemata on see osalt põhjuseks, miks matemaatika vastab das meie ajul selline kalduvus tekkis, ja nihutab seega küsimuse loodusele; me otsime (või loome) mõõte, millel oleksid vajalikud lihtsalt ühe astme võrra edasi. Teisiti läheneb asjale Morris omadused. Kuid sellest hoolimata väldib Berry–McNeilli seletus Kline oma raamatus Matemaatika: kindluse kadu. Kline’i sõnul Wigneri püstitatud küsimust ja räägib hoopis sellest, kuidas me võiks matemaatika tõhususe allikas peituda selles, “et matemaa- toimime seadusi otsides ja sõnastades (mis iseenesest on samuti tika mõisted ja aksioomid tulenevad kogemusest. Isegi loogika- hämmastav protsess). Eelkõige ei ütle see meile, miks on üldse seaduste kohta on tunnistatud, et need tulenevad kogemusest ja võimalik muutujaid eristada ja seadusi leida (või luua). Oleks ju on just seetõttu sellega kooskõlas.” Kuid seejärel lükkab ta selle mõeldav, et meie universumil ja meie matemaatikal ei ole mingeid mõtte tagasi kui “kaugelt liiga lihtsustava. See võib olla piisav se- kokkupuutepunkte, kuid nagu on tihti märgitud, paistab isegi meie letamaks, miks viiskümmend lehma ja viiskümmend lehma teeb kõige segasem matemaatika leidvat rakendusi füüsikas ja tehnikas. kokku sada lehma [---]. Kuid inimesed on loonud matemaatilised Kust matemaatika üldse pärit on? Selle ajaloolised juured mõisted [---], mis ei tulene kogemusest.” On täiesti võimalik, et näivad peituvat loendamises ja maamõõtmises, kuid vähemalt mõne konkreetse matemaatilise struktuuri (nt geomeetria) aksioo- Eukleidese päevist peale mõisteti, et üks teine omadus teeb selle mid tulenevad kogemusest, kuid Kline’i tees ei suuda seletada, inimuuringute seas unikaalseks, ja selleks on tema puhtdeduk- kuidas loogika meie ajju istutati. Ehkki Steven Weinberg ole- tiivne olemus; s.t matemaatika põhineb loogika kasutamisel, et tab oma Unistuses lõplikust teooriast, et matemaatika tõhususe minna aksioomidelt (mida algselt peeti liiga ilmselt tõeseks, et üheks võimalikuks seletuseks on asjaolu, et “universum ise mõjub neid kahtluse alla seada) üle teoreemidele — ja tõestatud teo- meile justkui [---] õpetav masin”, raamistab tema edasist arutelu reemidelt uutele teoreemidele. Teisisõnu, matemaatika rajaneb kujutlus “ideede looduslikust valikust”. Meil on siiski vaja mi- loogika vundamendil. See tähelepanek viis lõpuks katseni ehi- dagi võimsamat kui kogemus ja õppimine, et loogikareeglid oma tada kogu matemaatika üles lõplikust hulgast aksioomidest (Hil- pärilikesse ajustruktuuridesse sisse saada. berti programm), mis jooksis aga liiva, kui Kurt Gödel tõestas, et Weinbergi lamarckliku ideede evolutsiooni asemel (sel vii- igas piisavalt rikkas süsteemis (näiteks vähemalt sellistes, mis on sil võivad küll edasi liikuda teadus ja tsivilisatsioon, kuid see küllalt keerukad, et luua aritmeetikat) on tõeseid teoreeme, mida ei mõjuta genoomi) pakun ma seletuseks, et darwinlik evolut- pole võimalik tõestada ühegi lõpliku hulga aksioomide põhjal (või sioon valis terve igaviku väldanud eksperimenteerimise käigus kui täpne olla, siis aksioomide ja aksiomaatikate põhjal). välja need üksikud loomad, kelle mõistus juhtus töötama sama- Kuid ei Gödeli töö ega sellele järgnenu ei tõrjunud loogikat moodi, nagu töötab maailm. Enamikule meist tundub loomulik, et ratsionaalse mõtlemise alusena kõrvale. Isegi Gödeli tõestused on me võime väita “p või mitte p” iga prepositsiooni p kohta, millel on tuletatud ainuüksi traditsioonilise loogika abil ja sellest loogikast olemas tõeväärtus. Ent kui eksisteeriks olend o, kes oma neuroloo- giliste iseärasuste tõttu käituks nii, nagu ta võiks väita “p ja mitte

1548 1549 Vastus Jef Raskin p”, siis sööks mõni kiskja olendi o ilmselt ära, sest ehkki o näeks, mõistetamatult tõhus”. See on liiga kitsas vaade evolutsioonile. et kiskja on olemas, jõuaks ta järeldusele, et teda pole. Teisisõnu, Kui Eldredge’i ja Gouldi katkeva tasakaalu teooria∗ paika peab, igal olendil, kelle loogika oleks vastuolus füüsilise maailma loogi- võib selguda, et meie genoomis pole kogu inimajaloo vältel toi- kaga, oleks vähe tõenäosust ellu jääda. Kaasasündinud loogika on munud ühtki asjakohast muutust. Kuid sellest pole lugu, sest ma- kindlasti vanem kui inimkond. Muidugi ei tähenda see, et loomad temaatika vundament oli juba tükk aega varem meie esivanemates rakendaksid loogikat teadlikult. laotud, tõenäoliselt miljonite põlvkondade jooksul. Kui lisada Et meil on evolutsiooni käigus arenenud aju, mis töötab sa- sellele vundamendile keel, uudishimu ja võib-olla ka (nagu Ham- mamoodi nagu maailm, siis on üheks selle arengu viljaks loogili- ming osutab) ilumeele areng, siis ei pruugigi muud vaja olla, et sed (meie mõistes) tuletuskäigud. Matemaatikat luues me loome liikuda lõppkokkuvõttes sünnipäraselt loogikalt edasi matemaa- seda kooskõlas füüsilise maailmaga, sest loogika aluseid, kõige tika juurde. selle olemust, mis meile üldse mõttekas tundub, dikteerib füüsiline Vaadakem näiteks vikerforelli: tema keha on pealtvaates pea- maailm. Meie aju sünnipärased omadused lõi looduslik valik, mis aegu täpselt sellise kujuga, mis on vajalik takistuse minimeeri- ka treenis neid. Kui füüsiline maailm on meid koolitanud, kas miseks ja mis meenutab väga tänapäevase sümmeetrilise lennuki- peaksime siis olema üllatunud, et meie looming peegeldab seda tiiva ristlõiget. Sellise kuju leidmine on nõudnud teadlastelt suurt õpetust? Sellest vaatenurgast peaksime olema üllatunud hoopis tööd ja rohkesti matemaatikat, kuid forell on jõudnud selleni evo- siis, kui maailma käitumisest tuletatud loogikal põhinev matemaa- lutsiooni teel. Väiksema takistusega forell on kiirem forell, kiirem tika ei suudaks maailma kirjeldada. Meil pole vaja abi otsida Pen- forell on vähem söödud forell ja ainult söömata jäänud forell saab rose’i∗ müstilisest seletusest, mis põhineb “usul looduse täiuslikku anda järglasi. Nagu evolutsioon vormis forelli kuju ellujäämiseks, matemaatilisse harmooniasse”, nagu ta kuulutab oma raamatus nii vormis ta ka vaimsed võimed maailma loogilise kuju järgi. Vas- Keisri uus mõistus. Asjakohaselt skeptilises raamatus Deemonist tuväidet sellele ei tähenda ka osutus, et meie aju läheb loogikast painatud maailm jõuab Carl Sagan üsna lähedale minu seisuko- kaugemale, olgu siis heas või halvas mõttes. Me suudame teha hale, öeldes, et “nii meie pärilikud kui ka õpitud arusaamad sellest, asju, mida Turingi masin (puhtalgoritmiline arvuti) ei suuda. Ta- kuidas loodus töötab, kujunesid nende miljonite aastate vältel, mil valiste arvutite puhul, nagu see, mille abil ma käesolevat lugu meie esivanemad olid kütid ja korilased. Ma arvan, et loogika juu- kirjutan, Turingi masinate piirangud ei kehti ja veel vähem keh- red võivad ulatuda kaugemale meie aistimisvõimelistest esivane- tivad need meie puhul; niisiis ei käi Gödeli töö nende ega meie matest.” Mina ütlen “võivad ulatuda” asemel “peavad ulatuma”. kohta. R. W. Hamming ennetab oma essees “Matemaatika mõisteta- Et tänapäeva füüsika on sattunud nähtustele, mille seletus pais- matust tõhususest” (ajakirjas The American Mathematical Month- tab meie loogikat väänavat, ei ole samuti vastuväitena kehtiv. Loo- ly, 1980, 97. kd, nr 2) paari aastakümnega paljusid minu siinses mad ei liigu relativistliku kiirusega ja meie organismil puudub va- kirjutises esitatud väiteid, ehkki ta jõuab järeldusele, et “kui võtta rustus, mille abil vahetult tegelda submikroskoopilise maailmaga, teaduse kui sellise vanuseks 4000 aastat, siis saame ülempiiriks 200 põlvkonda. Väikeste juhuslike muutuste valiku teel toimuva ∗USA paleontoloogide Niles Eldredge’i (sünd. 1943) ja Stephen Jay evolutsiooni mõju vaagides tundub mulle, et evolutsioon saab sele- Gouldi (1941–2002) 1972. aastal esitatud teooria, mille järgi evolutsioo- tada üksnes pisikest osa matemaatika mõistetamatust tõhususest.” nilised muutused toimuvad hüppeliselt, lühikesel liigitekke perioodil, Ta leiab end olevat “sunnitud järeldama”, et “matemaatika on misjärel väljakujunenud liik läheb tasakaaluseisundisse kuni järgmise liigitekke protsessini. Teooria tugineb paleontoloogilistele andmetele, mis näitavad, et uute liikide fossiilid ilmuvad geoloogilistesse kihtidesse ∗Roger Penrose (sünd. 1931), Briti füüsik, matemaatik ja kosmoloog, ootamatult, ilma vahevormideta, ja püsivad siis suhteliselt muutumatuna Oxfordi ülikooli emeriitprofessor. Tlk. miljoneid aastaid. Tlk.

1550 1551 Vastus Jef Raskin kus valitsevad kvantmehaanika reeglid. Seepärast on võimalik, et JEF RASKIN (1943–2005) oli USA arvutiteadlane. Ta õppis New Yorgi meie sünnipärane loogika variseb kokku või tuleb teda laiendada, Stony Brooki ülikoolis ja Pennsylvania ülikoolis, töötas seejärel Cali- et ta hõlmaks ka nähtusi, mis leiavad aset äärmusliku kiiruse, suu- fornia San Diego ülikoolis kunsti, fotograafiat ja arvutiteadust õpetades, ruse või mõne muu füüsikalise parameetri korral ega ole seetõttu 1978–1982 arvutifirmas Apple ning pärast seda peamiselt eraettevõtjana saanud meie tunnetuse arengut mõjutada. Võib-olla on meil liht- ja vabakutselisena. Peale arvutite huvitus ta püsivamalt muusikast (te- salt vedanud, et maakera, millel me arenenud oleme, on ülejäänud geles heliloominguga, juhtis San Francisco Kammerooperi Ühingut ja universumile nii tüüpiline, et meie omandatud loogika on lubanud mängis mitut pilli, eelkõige orelit) ning kunstist (tema töid on ekspo- meie teadmistel nii kaugele kosmosesse tungida. neeritud New Yorgi Moodsa Kunsti Muuseumis). Raskini tuntuimaks Võib-olla on olemas mittematemaatilisi, mitteloogilisi nähtusi, saavutuseks on Macintoshi arvuti väljatöötamine ja arvutite muutmine mis jäävad alatiseks meie mõistusele kättesaamatuks, sest nad kasutajasõbralikumaks. põhinevad aksiomaatikatel, millest arusaamiseks me pole pärinud vajalikke vaimuomadusi — võib-olla, kuid praegu pole mingeid tõendeid, et see nii oleks, või vahest on asi selles, et me ei suuda neid tõendeid mõista. Hamming, kelle artiklit ma polnud siinse essee esimest varianti kirjutades lugenud, jõuab sama mõtteni, öeldes: “Võib-olla on olemas mõtteid, mida me ei suuda mõelda.” Müstikud võivad arvata, et selline spekulatsioon viitab jumalale või paranormaalsetele nähtustele, kuid ma ei pea silmas midagi sellist. Ülemeelelisust või religiooni puudutavaid väiteid võib esitada täiesti vabalt ja vasturääkivusi kartmata, sest neid ei saa füüsikaliselt kontrollida. Nagu märgib Ludwig Wittgenstein oma Loogilis-filosoofilises traktaadis, “kõike, mida saab öelda, saab öelda selgelt” ja “millest ei saa rääkida, sellest tuleb vai- kida”. Kuid erinevalt Traktaadist, kus see on ainuüksi loogika või keele struktuuri tagajärg, nähakse seda siin loodusliku valiku tagajärjena. Kuid need probleemid ei puuduta enam küsimust, millest me alustasime ja millele bioloogiateadus vastab: juurdlemine selle üle, kuidas me oleme arenenud ja selle käigus oma praeguse mõtlemisviisi omandanud, lahendab Wigneri mõistatuse, viib lõpule Hammingi otsingud ja vastab Einsteini küsimusele, miks on matemaatika nii tõhus materiaalse maailma kirjeldamisel. Inim- liku loogika sundis meile peale füüsiline maailm ja seetõttu on nad omavahel kooskõlas. Matemaatika tuleneb loogikast. Just seepärast ongi matemaatika füüsilise maailmaga kooskõlas. Min- git müstikat siin ei ole — ehkki me ei tohiks kaotada võimet huvi- tuda ja hämmastuda asjade olemusest, isegi kui me neid paremini tundma õpime.

1552 1553 MAAGIA UNIKAALSUS JA UNIVERSAALSUS KULTUURIS Kultuurisemiootilise tõlgendamise katse

Peet Lepik

2.4.2. Fenomenoloogiline vaatepunkt

2.4.2.1. Edmund Husserli fenomenoloogia korrelaadid Juri Lotmani semiootikas Ferdinand de Saussure’i strukturalistlikku meetodit ja Edmund Husserlist lähtuvat fenomenoloogiat on viljakalt sünteesinud Ro- man Jakobson; selle sünteesi tulemused kajastuvad ka Tartu- Moskva semiootikakoolkonna töödes.30 Siinse vaatluse ülesan- deks ongi osutada fenomenoloogia mõjude olulisusele Juri Lot- mani teadusliku mõtteviisi alustes ning ühtlasi maagilise kommunikatsiooni tõlgendamisel “Loengute” skeemis.

Algus eelmises numbris. 30Kas fenomenoloogia mõjud koolkonnale lähtuvad otse Husserlilt või Husserlilt Jakobsoni tõlgenduste kaudu või mõlemalt autorilt vahel- dumisi — selle küsimuse analüüs jääb praeguse käsitluse raamidest välja. Edmund Husserli kui transtsendetaal-fenomenoloogilise epistemoloogia rajaja mõjutusi Jakobsonile on põhjalikult uurinud Elmar Holens- tein (1976 (1974): 2–5, 47–51; 1975 (eriti!); 1977). Ent koolkonnale ei saa tundmatu olla veel üks fenomenoloogia vahendaja — Gustav Spet,ˇ ILMAR KRUUSAMÄE (2006) kelle Husserli suhtes silmapaistvalt pädev venekeelne interpretatsioon Nähtumus ja mõte ilmus juba 1914. aastal (Spetˇ 1996 (1914)).

1555 Maagia unikaalsus ja universaalsus kultuuris Peet Lepik

Sissejuhatavalt tuleb tsiteerida Ernst Cassireri, kes Husserli fe- siooni (dialoogilisuse) fenomen Tartu-Moskva semiootikakool- nomenoloogilisele meetodile üldist hinnangut andes on rõhutanud konna keskseks probleemiks. paari tema põhiideed, mis on siinsegi vaatluse kontekstis olulised. Loomulikult ei ole “teadvuse aine” süsteemsus ja piiristatus Cassirer kirjutab: “Üheks Edmund Husserli fenomenoloogia fun- keeleteadusliku strukturalismi jaoks midagi uuenduslikku. Uus damentaalsetest saavutustest on see, et ta teritas veel kord meie on küll husserliaanlik keskendumine redutseeritud subjektiivsuse arusaamist kultuuri “struktuursetest vormidest” ja osutas nende vaatlemisele, rõhuasetus sellele, et “objekt [---] on olemas üksnes käsitamise uuele võimalusele psühholoogilisest meetodist eemal- teadvuse korrelaadina [ja et] objekt on ﬁlosooﬁliselt täpselt antud dumise kaudu. [---] aina suuremal määral on selgeks saanud, et siis, kui vaatluse alla ei võeta pelgalt objekti konteksti, süsteemi, fenomenoloogia ülesanne, nii nagu seda mõistis Husserl, ei piirdu milles ta on juurdunud, vaid ka subjekt, milles mõlemad konst- teadvuse analüüsiga, vaid kutsub struktuure uurima hoopis teistes rueeritakse”. Elmar Holenstein on rõhutanud, et Husserl vas- objektiivsetes sfäärides, kus nad saavad “tähenduse” ja kus nad ei tandub gestalt’ide uurijatele (viimased, välistades subjekti, piir- hooli oma objektide “reaalsusest”.” Ja ta lisab: “Niisugune uuri- duvad kujund-foon-dualismi analüüsiga) ja et tema meetod ei misviis peaks hõlmama ka müütilist “maailma” ja mitte selleks, et kooskõlastu ka nende strukturalistide omaga, kes ei välju oposit- tuletada selle eripärane aktuaalsus mitmekesistest etnoloogilistest sioonide foneem-morfeem-kontekst raamidest (Holenstein 1975: ja etnilis-psühholoogilistest kogemustest induktsiooni teel, vaid 71). selleks, et mõista seda puhta ideatsioonilise analüüsi kaudu [pure Tuleb lisada, et subjektile keskendudes ei pidanud Husserl sil- ideational analysis]” (1966 (1925): 12; minu rõhutus — P. L.). mas mitte üksnes individuaalset subjekti, vaid ka kollektiivset sub- “Teiste objektiivsete sfääride” uurimine ei ole Edmund Hus- jekti (vt Husserl 1987 (1931): 87). Praha strukturalismikoolkon- serli arvates võimalik väljaspool egot, mille kaudu nad väljen- nale (ja sealtkaudu Tartu-Moskva semiootikakoolkonnale) polnud duvad.31 “Psühholoogilisest meetodist eemaldumine” eeldab küll ka kollektiivse subjekti kaasamine uudne. Pjotr Bogatõrjov ja Husserlil seejuures fenomenoloogilist reduktsiooni ehk epoche’d, Roman Jakobson osutasid juba 1920. aastatel sellele, et rahvaluule mida tuleb mõista kui kogemuse naturaalse ja induktiivse tõl- on võrreldav emakeelega, mille süsteem õpitakse automaatselt sel- gendamise vältimist asjade vahetu kaemise kasuks.32 Seejuures geks ja mis sotsiaalse mälu fenomenina toimib range kollektiivse “teadvuse aine, jäädes elamuse kulgedes iseendaga identseks, ei “tsensorina” (1971 (1929): 374–375).33 tungi teadvusesse väljastpoolt, vaid peitub temas endas kui mõte, Teadvuse “intentsionaalset tööd” vaatleb Husserl kahe sfäärina. s.t kui teadvuse sünteetilise töö intentsionaalne [millelegi/kellelegi Neist esimest nimetab ta fenomenoloogiliseks reduktsiooniks. suunatust väljendav] tulemus” (Husserl 1987 (1931): 44). Nii Selle kaudu luuakse “maailmapilt” (Weltvorstellung), mis tähen- nagu intentsionaalsus Husserlile, nii muutub ka kommunikat- dab, et “olemasoleva” maailma fenomenaalseid objekte konsti- tueeritakse, kirjeldatakse ja uuritakse kategoriaalselt, kooskõlas

31 nende fenomenoloogiliselt antud struktuuriga. Fenomenoloogi- “Ma ei saa elada, mõtelda ega tegutseda mingisuguses teises maa- liselt mediteerivat mina (indiviidi) käsitatakse selles positsioo- ilmas, ei saa kogemuse kaudu tunnetada ega anda hinnangut maailmale, nis “osavõtmatu pealtnägijana [unbeteiligter Zuschauer], kes millel ei oleks mõtet ja tähenduslikkust minus endas ning minu enda kaudu” (Husserl 1987 (1931): 22). kaeb iseennast ja kõike objektiivset, mis on temasse suletud ja mis on seal tema jaoks nii, nagu see tema jaoks on” (Hus- 32“Epoch¯e [kr ‘vältimine’] on radikaalne ja unikaalne meetod, mille abil ma taban enda puhtalt mina’na üheskoos oma teadvuse puhta eluga, milles ja tänu millele kogu objektiivne maailm on minu jaoks, ja nii, 33Sellega on paralleelsed Edmund Husserli arutlused “kooskõlalisuse nagu ta on nimelt minu jaoks” (Husserl 1987 (1931): 22). Teadvuse universumist” (kompossibles Universum) kui kollektiivsest “teiste” maa- “puhas elu” eeldab, et puhas ego ei esita endale küsimusi asjade olemise ilmast, mille mina võib vaid “leida”, mitte “luua” (schaffen) (1987 (1931): või mitteolemise kohta ontoloogilises mõttes. 144).

1556 1557 Maagia unikaalsus ja universaalsus kultuuris Peet Lepik serl 1987 (1931): 38–39, 69, 148). See on noemaatiline maa- sellest elust väljapoole ja hoidun eeldamast, et maailm mis ta- ilm34. Noeem ei ole “asi iseeneses”, vaid mõeldud asi, see, hes kujul eksisteerib, kui ma suunan oma pilgu ainuüksi sellele millele intentsioon on suunatud. Mõeldud asja teadvustatakse elule kui maailma teadvustamisele, siis saan ma enda peremeheks kas selle “tõsikindluse”, “võimalikkuse” või mõne muu olemis- puhta egona koos oma cogitatione’de puhta vooluga” (Husserl mooduse (Seinsmodis) kaudu või ajalise subjektiivsuse (olevik, 1987 (1931): 22–23, 69).37 Neid intellektuaalseid toiminguid ni- minevik, tulevik) olemismoodusena (Husserl 1987 (1931): 38). metas Husserl transtsendentaalseks reduktsiooniks. Kui see epistemoloogiliste mõistete süsteem üle kanda Tartu- Niisugust “tunnetamisviiside” puhast intentsionaalset voolu Moskva semiootikakoolkonna keelde, siis saab väita, et fenome- kirjeldab Husserl ühtlasi kui teise “konstitueerimise” ja teisesse noloogiliselt redutseeritud objektile vastab üldjoontes teksti ja kul- “sisseelamise” (Einfühlung) kommunikatsioonilist akti (1987 tuuri kui märgiliste objektide maailm. Kooskõlas selle järeldusega (1931): 96–97). on Juri Lotmani skeem tema “Loengutes” käsitatav mina maail- Tartu-Moskva semiootikakoolkonna mõistete süsteemis vastab mapildina, mis “pealtnägija” jaoks on kultuuriliste suhete spekter. Edmund Husserli puhtale egole ligilähedaselt intellekti resp. mee- See spekter on skeemis esitatud tervikliku (?) paradigmana, mille le (mind) kui “mõtleva objekti” mõiste. Ja nii nagu puhta ego moodustavad viis kommunikatiivset süntagmat — potentsiaalset mõiste Husserlil, nii on ka intellekti mõiste Juri Lotmanil lahu- teksti (nende hulgas maagiline tekst). tamatu mina ja teise vahelise suhte kommunikatsioonilisest ise- Edmund Husserl aga, nagu juba öeldud, käsitab teadvuse loomust. intentsionaalsust kahetasandiliselt. Oma hilisemas loomingus Intellekti kui ühe oma keskse kategooria süstemaatilise käsit- väidab ta, et maailma kui teise “loomulikule olemisele” (natür- lemise juurde jõuab Juri Lotman tegelikult kümme aastat pärast liches Sein) eelneb “algsema olemise kujul puhta ego olemine” — “Loenguid” (vt Lotman 1977, 1978) ja kokkuvõtvalt hiljemgi (Lot- mis on seega siis teadvuse intentsionaalse töö lähtesfäär —, man 1992 (1990)). Ent asjaomaste otsingute algus ulatub, nagu “millega kaasnevad tema cogitationes”. Need hõlmavad co- siin selgub, juba 1960. aastatesse. Lotman ei kasuta küll termi- gito (mõtlemise) enda mooduseid — “näiteks tajumise, meenuta- nit “intentsioon”, esialgu ka mitte terminit “intellekt”, kuid kom- mise teadvustamise viise (Bewußtseinsweisen)” “koos nende mo- munikatiivsed suhted “Loengute” skeemis on esitatud tunnuste daalse eripäraga”. Selle sfääri akte kirjeldab Husserl teadvuse kaudu, mis — kasutades Husserli terminoloogiat — on käsitatavad enda terminites — noeetiliselt35 (1978 (1931): 38, 147). Ole- mõtleva objekti “puhaste” “habituaalsete” “intentsioonidena”. mise loomulik sfäär oma “kehtivusväärtuse” (Seinsgeltung) poo- Juri Lotman omistab intellektile kui “mõtlevale objektile” kolm lest on teisejärguline. See eeldab alati transtsendentaalset olemist põhitunnust. Nendeks on intellekti suutelisus: “esiteks, koguda puhta egona.36 Puhas ego on ego “harjumuslike iseärasuste subst- ja vahendada informatsiooni (intellektil on kommunikatsiooni- ja raat” (Substrat von Habitualitäten): “Kui ma asetan end kogu mälumehhanism). Ta valdab keelt ja võib moodustada õigeid lauseid; teiseks, sooritada algoritmiseeritud operatsioone nende teadete reeglipäraseks teisendamiseks; kolmandaks, moodustada 34Kr no¯ema — mõtteese. uusi teateid” (1978: 3). 35Kr noesis — mõistmine, mõte. 36Mõiste “transtsendentaalne” sisu on Husserl üle võtnud Immanuel Noeetilise mõtleva objekti mõtlemismooduseid väljendavad Kantilt. Kant nimetab transtsendentaalseks “igasugust tunnetust, mis ei “Loengute” skeemis neli kommunikatiivsete suhete tüüpi — algo- tegele mitte niivõrd objektidega, kui meie o b j e k t i d e t u n n e tami- s e v i i s i g a, kuivõrd see peab olema võimalik a priori” (1960 (1781): 37Siinse käsitluse kontekstis ei huvita meid ainult puhta ego need 83. Minu sõrendus — P. L.). Aprioorsus tähendab, et tunnetamise sfäärid, mis on “absoluutselt unikaalsed” (Husserl 1987 (1931): 100), viis peab eelnema kogemusele (et kogemustunnetust üldse võimalikuks vaid ka need, mis on käsitatavad teise analoogidena puhtas egos (vt Hus- teha). serl 1987 (1931): 118, 123–131).

1558 1559 Maagia unikaalsus ja universaalsus kultuuris Peet Lepik ritmiseeritud operatsiooni. Nendeks on kuulaja-rääkija maagiline metodoloogilisest allikast (1985 (1938): 102–104; 1985 (1970)a: või religioosne vastastikune asetus (1.–2.) ja rääkija-kuulaja “tea- 390–393, 414; 1985 (1972): 312–314).40 Kuid tuleb lisada, et duslik” või mänguline (kunstiline) asetus (3.–4.). Neid asetusi ise- Jakobson on olulisel määral toetunud ka ühele teisele allikale. loomustavad suhestamise teatud vormilised tunnused, mis Lotma- Selleks on Charles Sanders Peirce’i semiootilised uurimused, mis nil lähtuvad kommunikatsiooni motivatsioonilistest eesmärkidest olid valminud juba pool sajandit varem ja mille kõige mõjukamaks ja iseloomustavad kommunikatsiooni liike — erinevalt Roman Ja- tõlgendajaks oli pikka aega just Jakobson. Tema osutab “invariant- kobsonist, kes oma kommunikatsiooniskeemis keskendub kom- suse võtmetähendusega ideele” Peirce’i semiootikas. “Paljude munikatsiooni koostisosade analüüsile.38 Kuid mõlemat autorit muutujate keskel peituva invariandi avastamise ratsionaalne va- ühendab soov käsitada kommunikatsiooni tunnuseid üldkehtiva- jadus, küsimus variatiivsuste sidumisest vastavate konstantidega, tena. Virgutus selleks võis samuti pärineda fenomenoloogiast. mida ükski muutumine ei mõjuta — see idee on kogu Peirce’i Edmund Husserl tahtis puhta ego uurimisega kirjeldada “psüü- märgiteaduse aluseks” (Jakobson 1996 (1977): 167). hilise konstitutsiooni universaalseid seoseid” (universale Zu- Roman Jakobson (vt Holenstein 1976: 232) ja hiljem ka sammenhängen der seelischen Konstitution) (1987 (1931): 147). Juri Lotman on Edmund Husserli rõhuasetused mõneti “ümber See tähendas transtsendentaalse ego tasandil eritletava eidos’e39 mänginud”: mõlemad semiootikud keskenduvad “absoluutsete” universaalsete olemusseaduste (universale Wesengesetzlichkeiten) intellektuaalsete invariantide ja üksikelementide uurimise asemel analüüsi. Husserl kirjutas, et eidos “sisaldab minu faktilise ego märgiloome tüüpide (semioositüüpide), nende dünaamika ja kons- puhaste võimalikkuste kõiki variante [alle reinen Möglichkeitsab- tantsuse tunnuste kirjeldamisele (Jakobson keeles ja Lotman kul- wandlungen] ning seda ego ennast kui võimalikkust. Eideetiline tuuris; viimane teeb seda sageli koos Boriss Uspenskiga). Üksik- fenomenoloogia uurib niisiis universaalset a priori, milleta mina elementide analüüsi asendab elementidevaheliste kommunikatiiv- ja transtsendentaalne mina ei ole üldse “mõeldavad” [nicht “er- sete suhete invariantsuse käsitlemine. (Vt Jakobson 1968 (1960); denklich”]” (Husserl 1987 (1931): 73–74). Lotman 1994 (1964): 223–230; 1967c; Lotman, Uspenski 1971: Need ideed on Juri Lotmanit inspireerinud kaua. 1960. aastate 154–158; 1973; 1975: 173). Maagilisuse, religioossuse jt suhete teisel poolel (samal ajal “Loengutega”) formuleerib ta ülesanded määratlemine “Loengutes” kuulaja ja rääkija sotsiaalsete funkt- inimkonna kultuuri “universaalsete tunnuste ühtse süsteemi” — sioonide kaudu näitlikustab niisuguste taotluste olulisust. kultuuri “grammatika” uurimiseks. Lotman sõnastab taotluse erit- Juri Lotmani semiootikat ja Edmund Husserli ﬁlosooﬁat seob leda “universaalseid semiootilisi konstante”, mis iseloomustaksid veel üks oluline mõiste, milles mina-sisese redutseeritud maa- kõiki kultuure (kultuuri kui tervikut) ja edasi — vähem üldisel ilma kahetasandilisus selgesti kajastub. Ma pean silmas monaadi tasandil — kultuuri erinevaid tüüpe (1966; 1967a: 31, 34; 1967b: mõistet. Monaadi on Lotman ja Husserl käsitanud ühest küljest fe- 5–6). Lingvistikas oli Roman Jakobson juba varem püstitanud ja nomenoloogiliselt redutseeritud maailmapildina (tekstina); samal ka lahendanud samasuguseid ülesandeid, lähtudes sellestsamast ajal on aga monaad vaadeldav ka transtsendentaalselt redutseeritud mõtlemismoodus(t)ena (intellektina). 38Tõsi küll, ka Roman Jakobson iseloomustab põhjalikult kommunikatsiooni “poeetilist” liiki (möödaminnes ka maagilist), kuid tema tu- letab need mõlemad kommunikatsiooni keelelistest tunnustest ja jätab motivatsioonide problemaatika teisejärguliseks. Seda lähenemise erinevust ilmestab terminoloogia: Jakobson kasutab rääkija ja kuulaja asemel termineid adressant ja adressaat. 40Elmar Holensetein osutab, et Jakobson kuulub nende lingvistide 39Kr eidos — vorm, nähtumus; kaemuse kaudu antav ja ainult kae- hulka, kellel “universaalide probleem oli hõivanud keskse koha” (1975: musele kättesaadav üleüldine (Husserl 1987 (1931): 73). 75).

1560 11 1561 Maagia unikaalsus ja universaalsus kultuuris Peet Lepik

Husserl laenas monaadi mõiste Gottfried Wilhelm Leibnizi ﬁ- Ühtlasi on maailma tõlgendamise akt ego autokommuni- losooﬁast.41 Monaad on Leibnizil lihtsubstants, entelehhia42, mis katiivne enesetõlgendamisprotsess. Husserl väidab, et ene- leiab väljenduse autarkiana43 — iseseisva eesmärgipärase jõuna, setõlgendus “tekib, esiteks, kui enesetõlgendamine [Selbstausle- mis on monaadisisese tegevuse allikaks. Sellepärast nimetab ta gung] selle sõna otseses mõttes, mis näitab süstemaatiliselt, kuidas monaadi “kehatuks automaadiks”. Kõik muutused selles ene- ego end konstitueerib kui isiklikku olemust [Eigenwesen] omav sekeskses monaadis tingib tema “seesmine printsiip” — välised ja eneses ning enese jaoks eksisteeriv ego ja, teiseks, kui ene- põhjused ei küüni monaadi mõjutama: tal puuduvad “aknad”. setõlgendamine laiemas mõttes, mis, edasi, näitab, kuidas ego Igale monaadile on küll iseloomulik pertseptsioonivõime, aga see enese olemuse tõttu konstitueerib endas midagi “teist”, “objek- on suunatud monaadile endale. Kõik monaadid erinevad oma- tiivset” ja järelikult üldse kõike, milleks tema minas leidub mitte- vahel ja on seesmises muutumises. Sellegipoolest iga monaad minana olemise kehtivusväärtust” (Husserl 1987 (1931): 88). on “maailma elav peegel” ja ta võib kopeerida kogu universumi Juri Lotman hakkab “monaadi” mõistet ise otsesõnu kasu- ehitust. tama alles 1980. aastatel. Väljaarendatud kuju saab see käsituses Monaadid moodustavad hierarhiaid ja keerulisi ühendusi. Ke- semiosfäärist kui monaadide interaktiivsest maailmast (vt Lot- haga ühinenud monaad tekitab liitsubstantsi või elussubstantsi. man 1984; 1993 (1989)); (vrd seda paralleelsustega Husser- Monaad on viimati mainitu hingeks ja tal on mälu. Hinged toi- lil (1987 (1931): 109–110).45 Juri Lotmani käsitust monaa- mivad kooskõlas lõplike põhjuste, eesmärkide ja vahendite sea- dist on tõenäoliselt mõjutanud ka Pavel Florenski tööd, mida duspäraga, millel on universaalne kehtivus. Kui hing tõuseb Tartu professor pidi kahtlemata tundma. On asjakohane osu- mõistuse tasemeni, omandab monaad vaimu kvaliteedi. Vaimul on tada Florenski ulatuslikule käsitlusele sõna maagilisusest, kus eneseteadvuse — apertseptsiooni võime44 (Leibniz 1982 (1718): “eesmärgipärase” resp. “loova jõu” mõiste kõne alla tuleb. Seos- 404–406; 1982 (1721): 414, 416, 422, 424, 427). tades maagilisuse sõna mõjujõuga, väidab Florenski, et ühest Edmund Husserl nimetab monaadiks ego maailmapilti, tei- küljest on sõna suletud “väljapääsuta” (vrd Leibnizi monaadi akna- sisõnu seda noemaatilist “mõtteeset” (Lotmani terminoloogias — metafooriga!), “jõuetusse ja irreaalsesse subjektiivsusse”; aga tei- teksti), mida ego — endas! — kaeb. Ja mõistagi hõlmab maailma- sest küljest on sõna “signaal”, teatud “energia”. Niipea kui sõna pilt seejuures “teadvuse kogu tegelikku ja potentsiaalset elu” — satub “elavasse kõnevoolu”, ta “elustub” ja täitub sisemise jõu ning seega siis ka ego eesmärke ja vahendeid, millega ja mille nimel tähenduslikkusega46 (Florenski 1999 (1920?): 231, 233, 239). tekstilist maailmapilti luuakse ja/või tõlgendatakse, niisiis ka pu- Florenski väide, et kunstiteos on ühtaegu nii ergon (tekst) kui hast ego — mälu konstruktiivset alget (Husserl 1987 (1931): 69– ka energeia (keel resp. loov intellektuaalne jõud) (vrd M. Lotman 70). 1994: 596), peegeldab otseselt Husserli fenomenoloogilisi ideid. Juri Lotman käsitas “loova jõu” ja “valmisprodukti” suhteid sa-

45Teisal Edmund Husserl kirjutab: “Iseenesest esimene olemine [an 41“Monaad [monas] on kreeka sõna, mis märgib ühikut või seda, sich erste Sein], mis ennetab maailma igasugust objektiivsust ja millel mis on ühtne” (Leibniz 1982 (1718): 404). Termin ise pärineb leedi see objektiivsus püsibki, on transtsendentaalne intersubjektiivsus, mit- Conway vitalistlikust traktaadist (1692), millega Leibniz oli tutvu- mesugusteks vormideks ühenduvate monaadide maailm” (1987 (1931): nud. Edmund Husserl on monaadi mõiste ülevõtmist Leibnizilt ka ise 160; vt ka 109–111). möönnud (1987 (1931): 69). 46Möödaminnes olgu lisatud, et strukturalismiga ja muidugi Juri Lot- 42Kr entelecheia — teostatus. mani semiootikaga kooskõlastuvad ka Florenski ideed sõna kommu- 43Kr autarkeia — iseenesega rahuldumine. nikatsioonilisusest: sõnal on “kaksipidine suunatus: esiteks, rääkijast 44ad (juurde) + perceptio (taju) — apertseptsioon (< ld). G. W. Leib- väljapoole [---] ja teiseks, välisest maailmast rääkija poole, rääkija sise- nizi termin selle kohta, kuidas vaim tajub oma siseseisundeid. musse tema tajuna” (Florenski 1999 (1920?): 230).

1562 1563 Maagia unikaalsus ja universaalsus kultuuris Peet Lepik mamoodi — pideva dünaamilisuse (ergon’i ja energeia rollide autokommunikatiivsete meie-suhete mahuga: A B = A A1. vastastikuse ja hierarhilise ümbermängimise) ning dialoogilisuse Ent kujutledes adressandina inimkonda tervikuna,↔ jõudis Lotman↔ vaimus. Kui Mihhail Lotman kirjutab, et Juri Lotmani järgi “on ootamatule, aga vältimatule järeldusele: meie’st väljaspool asuva energeia ennekõike teksti, mitte aga keele omadus” (1994: 596), teise (nemad) roll kaob; kogu kommunikatsioon (kuni pole avasta- siis ta, nagu mullegi tundub, kindlasti ei taha selle lausega väita, tud uusi Maa-väliseid tsivilisatsioone) taandub sel juhul eranditult et keel resp. kood Juri Lotmani semiootikas energeia funktsiooni autokommunikatsiooniks — A A1 (Lotman 1970b: 15)! ↔ üldse ei võiks täita või täidaks seda alati “teisejärguliselt”. Mõistagi näitlikustavad niisugused autokommunikatiivsed suh- Varjatult peitub “monaadi” mõiste juba Juri Lotmani “Loen- ted transtsendentaalses mina’s ja meie’s kujukalt Edmund Hus- gute” skeemis. Maagiline ja religioosne suhe on rääkijale omista- serli ja tema kannul ka Juri Lotmani ning Roman Jakobsoni tava “eesmärgipärase jõu” virgutatud ning kuulaja ja rääkija vas- hälbimist kantiaanlikust dualismist. Oma “läbimurde” trans- tastikune asetus on taandatav mina autokommunikatiivseks maa- tsendentsesse maailma on Edmund Husserl sõnastanud meel- ilmapildiks. Selle maailmapildi “konstruktsiooniks” ehk intel- dejääva väljendusrikkusega: “Iga mõeldav mõte, iga mõeldav lektuaalseks algoritmiks on ühel juhul “maagilisus” ja teisel ju- olemine, nimetatagu seda immanentseks või transtsendentseks, hul “religioossus” — kui tõlgendada neid mõisteid “märgilisuse” satub transtsendentaalse subjektiivsuse sfääri, milles konstituee- semioossete analoogidena Aleksandr Pjatigorski vaimus. Mõle- ritakse mõte ja olemine. Mõttetu on katse jõuda tõese ole- mal juhul on kuulaja (= mina) kujuteldava “tundmatu jõu” või mise universumini [das Universum wahrens Seins] kui mille- siis jumala autokommunikatiivseks paarimeheks. Kummalgi nigi, mis asub väljaspool võimaliku teadvuse, võimaliku arusaa- juhul on rääkijateks aktantide vastastikust semiootilist asetust mise [Erkenntnis], võimaliku enesestmõistetavuse [Evidenz] uni- määravad “eesmärgipärased jõud” — “mõtet genereerivad struk- versumit ning ühendada need kaks universumit teineteisega vaid tuurid” (smysloporoжdawie struktury) (vrd Lotman välisel viisil, jäiga seaduse kaudu. Nad mõlemad on teinetei- 1993 (1989): 369).47 sega seotud olemuse poolest ja see, mis on omavahel seotud ole- Otse Leibnizi monadoloogia ja Husserli epoche vaimust tun- muse poolest [wesenmäßig], see on ka konkreetselt üks [konkret dub välja kasvavat ka Juri Lotmani arutlus autokommunikatsiooni eins], üks transtsendentaalse subjektiivsuse absoluutses konkreet- tähendusest ning ulatusest kultuuris. Need viimased, nagu ta suses. [---] Seepärast tõeline tunnetusteooria on sisukas üksnes väidab, sõltuvad aktantide määratlemise iseloomust. Kui ad- transtsendentaal-fenomenoloogilise teooriana, mis selle asemel, et ressandiks on üksikindiviid A, siis tema suhete hulk teis(t)esse teha mingite nn põhimõtteliselt tunnetamatute “asjade iseeneses” üksikindiviidi(de)st adressaati(desse) B on keskeltläbi mahukam kohta mõttetuid järeldusi nende näilisest immanentsusest näilise kui indiviidi autokommunikatsiooni A A1 maht. Seega siis transtsendentsuseni välja, tegeleb ainuüksi tunnetamise tulemuste A B > A A1. Kui aga adressandi↔ rolli asetada näiteks süstemaatilise seletamisega [Aufklärung], mille käigus nad muu- kollektiivne↔ rahvuskultuur,↔ siis tema suhtlemismaht teis(t)e rah- tuvad läbi ja lõhki arusaadavaks kui intentsionaalselt saavutatud vuskultuuri(de)ga on nähtavasti umbes võrdne kultuurisiseste tulemused” (1987 (1931): 86–87). Juri Lotman pealkirjastab oma asjakohase artikli kõnekalt: “Kultuur kui subjekt ja iseenese ob- 47See, kas kuulaja religioosne või maagiline suhe on autokommuni- jekt” (1993 (1989)). katiivne, oleneb mõistagi semioosi märgilisest iseloomust. Kui rääkijat esindav eesmärgipärane jõud on meeleliselt tajutav, siis on tegemist “tavalise” kommunikatsiooniaktiga; kui nad ilmutavad end kuulaja kujut- 2.4.2.2. Intellekti reprodutseeriva kommunikatsiooni univer- luses, siis saab kõnelda sellest, et kuulaja suhtleb oma mäluga või sellega, saalsus ja unikaalsus (maagilisuse näitel) millele ta mälu kvaliteedi omistab, mistõttu suhe muutub autokommunikatsiooniks. Seega siis mina võib Juri Lotmanil olla nii rääkija kui ka Kõik Juri Lotmani töödest tuntud intellekti tunnused on kas ot- kuulaja — ühe ja sellesama monaadi piirides ühel ja samal ajal. seselt või kaudselt kommunikatiivsed. Kommunikatsioonilised

1564 1565 Maagia unikaalsus ja universaalsus kultuuris Peet Lepik on ka kuulaja-rääkija ja rääkija-kuulaja vahelised suhted “Loen- ta “uusi” tekste nimetanud (potentsiaalses mõttes) “otstarbekalt gute” skeemis. Autokommunikatsioon on kommunikatsiooni üks vigasteks” (1977: 6–8, 13, 16; 1978: 3–6; 1992 (1990): 26–27). tüüpe ja nagu eelmises paragrahvis selgus, otseselt seotud kuulaja- Teise intellektuaalsete operatsioonide klassi liigitab Juri Lot- rääkija maagilise ning religioosse semiootilise asetusega. Sel- man need kommunikatiivsed aktid, mille ainu- või eriomaseks lepärast on ootuspärane ühest küljest teada saada, missugustele funktsiooniks ja/või väljundiks on reproduktsioon (vt 1977: 4, üldistele vormilistele tunnustele on tagasiviidav Lotmani kirjelda- 10, 14, 15, 18; 1978: 3–6; 1992 (1990): 25–26). Teksti adres- tav maagilise kommunikatsiooni eripära ja teisest küljest kindlaks sant ja adressaat jagavad teate kodeerimisel ning dekodeerimisel teha, missuguste vormiliste tunnuste alusel ta eristab intellektile põhiliselt ühte ja sedasama keelt.49 Loogiliselt on — ja ajaloo- iseloomulikke autokommunikatiivseid (mina-mina) suhteid inter- liselt näib — see operatsioonide klass olevat esmane, mõelgem subjektiivsest kommunikatsioonist. kas või loomulikule keelele (emakeelele) kui kommunikatsiooni- Püstitatud ülesanded eeldavad paari sissejuhatavat piirangut vahendile! Uue informatsiooni tekkimine igas kommunikatsioo- ja/või täpsustust. niolukorras (ja kommunikatsiooni igal tasandil) ei ole eeldatav ega Et Lotman ei ole maagilise semioosi vormilisi tunnuseid võimalikki. “Loengutes” lähemalt analüüsinud, tuleb kõike alljärgnevat pi- Just sellele teisele operatsioonide klassile keskendub järgnev dada rekonstruktsiooniks. Pealegi on see rekonstruktsioon ette- analüüs. haarav, sest tööd, millele argumentatsioon toetuda saab, on ena- Juri Lotmani (auto)kommunikatiivsete suhete skeem tema malt jaolt kirjutatud pärast “Loenguid”. Ühtlasi tuleb tunnis- “Loengutes” on kahtlemata kommunikatsiooni reproduktiivsete tada, et mõtlemismooduste valdkond, mille semiootilise analüüsi aktide kirjeldus: religioosne, maagiline, kunstiline või mänguline vastu Lotman on ju alati huvi tundnud, jäi tal terviklikuks suhe teise või iseenesega ei ole mõeldav ühist mõtlemismoodust süsteemiks arendamata ja ka teoreetiliselt katkendlikuks. In- jagamata.50 tellekti mütoloogiliste ja poeetiliste operatsioonide ulatuslike Maagiline akt on reprodutseeriva kommunikatsiooni (Juri Lot- analüüside kõrvale (Lotman 1967c; 1970c; Lotman, Uspenski mani “Loengutes” autokommunikatsiooni) ilmekas ja äärmuslik 1973 jmt) teiste võimalike mõtlemismooduste monograaﬁlisi 48 näide, sest siin on kuulaja ja rääkija keeleline “privaatsus” ja teate käsitlusi ei tekkinud. ebapädev dekodeerimine välistatud. Vastasel juhul oleks maagi- Kommunikatsiooniaktid, mida eelnenut arvestades saab üht- lise akti “eesmärgipärase jõu” paratamatus mõeldamatu ja maagi- lasi käsitada intellektuaalsete aktidena, jagab Juri Lotman kahte lisest kommunikatsioonist ei saakski rääkida. Üldjuhul on maa- põhiklassi. Ühte klassi kuuluvad need, mille käigus luuakse uut informatsiooni (uusi tekste). Juri Lotman on väitnud, et iga tõeliselt 49Informatsioonivahetuse täielik adekvaatsus on mõistagi illusioon. uue teksti sünnitab kommunikatsiooni “vigasus” — uus tekst saab Reprodutseeriv ja innovaatiline kommunikatsioon on tegelikult kee- tekkida semiootiliselt võõraste kultuurikeelte kokkupuutes. Nii- rulistes ning põimunud suhetes. Reprodutseerimine ei pea tingimata suguses kokkupõrkes tekkiv tekst on prognoosimatu, sest ta on tähendama totaalset ja mehaanilist kopeerimist. Reprodutseeriv on ka ebapädeva tõlke tulemus: koodi (reegleid) tõlke teostamiseks ju niisugune kommunikatsioon, mis vahendab pelgalt automatiseerunud kuulajal ei ole. Kuid suured leiutised, lisab Lotman, on küll ühiskoodi või ühiskoodi, mille taha varjub sellega vastuolus olev sisu. enamasti sündinud just niisuguse loogika järgi. Sellepärast on 50Olgu siin illustratsiooniks näide, mille Juri Lotman ise toob Lev Tolstoi Lapsepõlvest. Minakangelane kurdab, et kaaslasega ei saa 48“Loengutega” samal aastal ilmunud artiklis mängu ja kunsti taan- mängida, sest viimane ei võta omaks mängureegleid: “Mina ka tean, datud struktuuride isomorfsusest kirjeldatakse praktilise ja ka intellek- et kepiga ei saa pauku teha, veel vähem lindu lasta. See on ju mäng. Kui tuaalse käitumise mitmetähenduslikkust algoritmina, mis loob vähemalt nii arutada, [---] siis ei tule mingisugusest mängust midagi välja” (Lot- kahe tähenduse samaaegse “koosvilkumise” (Lotman 1967c: 132–133). man 1967c: 134; tlk Otto Samma).

1566 1567 Maagia unikaalsus ja universaalsus kultuuris Peet Lepik gia motivatsiooniliselt, grammatiliselt ja/või topoloogiliselt impe- Juri Lotman on väitnud, et inimkonna sõnalise keele eelse kom- ratiivne (otseselt või kaudselt) ja aegruumiliselt ühekordne ning munikatsiooni ajajärgul tekkis nähtavasti omapärane samaväärsete lõplik, tõe- ja valeülene akt.51 See akt eeldab, et adressaat on sun- tähenduste vahetamise süsteem: vahetada sai teatud “spontaan- nitud teate dekodeerimisel täht-täheliselt kasutama (resp. kasutab seid” “korrastamata” signaale, mis võisid olla mingite psühho- automaatselt) adressandi pakutavat koodi.52 Juri Lotman ise küll füsioloogiliste olukordade tundemärgid. Niisugused väljendus- imperatiivsusest otseselt ei räägi, aga ka tema toonitab kuulaja vahendid kandsid suhtlemises elementaarse koodi funktsiooni. “usaldust” rääkija vastu, niisiis rääkija “lainele” asumist (Lot- Täpsemalt öeldes oli see pelgalt ühine suhtlemismehhanism, mis man 2002 (käsikiri 1967): 575; 1973: 229). Maagia impera- ei saanud veel vahendada informatsiooni, sest informatiivne saab tiivsust rõhutab otsesõnu Lotmani kolleeg Boriss Uspenski ja ka olla vaid niisugune teade, mis ei korda seda, mida adressaat Edmund Leach (1991 (1971): 30). Uspenski on mõneti sarnaselt juba teab. Siit teeb Lotman järelduse, et “algusest peale on Leach’iga maagilist mõju võrrelnud liigesereﬂeksiga, mis järgneb olemas olnud kaks semiootilist olukorda: ühes on põliselt an- haamrilöögile vastu põlve.53 Niisiis autokommunikatiivne maa- tud suhtlemismehhanism, kuid põhimõtteliselt puudub kommuni- giline akt on Lotmanil reproduktiivne a priori: kuulaja reageerib katsiooni sisu; teises on põliselt antud sisu, kuid suhtlemismeh- sellele, mida ta ette teab (Lotman 1973: 228). hanism [s.t ühist arusaamist tagavad algoritmid] põhimõtteliselt Nüüd võib (“Loengute” skeemi põhjendavaid teoreetilisi argu- puudub.” Ning resümeerib: “Reaalset kõnet tuleb nähtavasti mente otsides) veel ka küsida, kas Juri Lotman on reprodutseerivas pidada nende süsteemide vaheliseks kompromissiks ja ostsillat- kommunikatsioonis eritlenud niisuguseid tunnuseid või elemente, siooniks” (Lotman 1974: 224–225). Ja lisab: “Osutatud kahest mis võiksid iseloomustada intellektuaalseid algoritme lähemalt, süsteemist saab hiljem välja kujuneda see, mis on kommunikat- nende hulgas kõigepealt aktantide asetust maagilises kommuni- sioonisüsteemis individuaalne, ja see, mis on üldine” (1974: 225). katsioonis. Eelnenud arutluse vürtsiks on sealsamas lisatud tõdemus, et et- Vastust sellele küsimusele on Lotman kombanud oma artiklis nograaﬁlised ja arheoloogilised uurimused ei ole avastanud ühtegi “esmasusest” ja “teisesusest” modelleerivates kommunikatsioo- kooslust, milles loomuliku keele kõrval poleks juba olemas ol- nisüsteemides.54 nud ka “teiseseid” — “religioosseid, esteetilisi jt” modelleerivaid süsteeme. Siit peaks Lotmani loogikat rakendades olema võimalik järeldada (resp. oletada), et maagilisel, religioossel või kunstili- sel kommunikatsioonil — igaühel neist on “algusest peale” pi- 51Loogika seaduspärasuste järgi imperatiivis vormistatud lause kohta danud olema oma eriline elementaarne “suhtlemismehhanism”, ei saa küsida, kas öeldu on tõene või väär. mida kõiki on võimalik käsitada intellekti “põliste” invariantsete 52Ei ole mõeldav, et näiteks maagilises vormelis “Varesele valu, ha- algoritmidena. rakale haigust [---] — meie [Mari] saab terveks!” võiks sõnade “vares” Niisiis saab maagilist algoritmi kui autokommunikatiivset ja “harakas” kohad ära vahetada või nad suvaliselt asendada sõnadega “varblane” ja “hani”, ehkki siin säiliks isegi assonants. Variandid vorme- mehhanismi käsitada monaadina, millel on mälu ja milles kuulaja- litel võivad ju olemas olla, aga needki kinnistab vääramatu traditsioon, rääkija suhteid reguleerib kindel teksti (re)produtseeriv seesmine vaieldamatu üksmeel, mälustamp. Ja viimasel võib olla lausa sakraalne printsiip. vägi. Tuleb tunnistada, et niisuguste tunnustega maagiline mo- 53Seda seisukohta väljendas Boriss Uspenski suulises vestluses naad on suguluses ka ühe teise Juri Lotmani “monadoloogi- käesoleva kirjutise autoriga Tallinnas 10. IX 2002. lise” mõistega, nimelt koodtekstiga. Koodtekst (tekst-kod) 54Termin modelleeriv väljendab semiootilises kontekstis mingite ob- on tema määratluse järgi “süntagmaatiliselt korrastatud tervik”, jektide märgiliste analoogide ikoonilisust. Mudel on sarnasust väljendav milles kood konkureerib või isegi domineerib semantilise sisu — analoog.

1568 1569 Maagia unikaalsus ja universaalsus kultuuris Peet Lepik

“tekstilisuse” arvel. Koodtekst on mingi tekstitüübi konstrueeri- päris tähttäheliselt, n-ö sõnaraamatu järgi.56 Siin võib sõimamisel mispõhimõtete “ideaalnäidis”, kuid on seda teksti kujul. Niisu- tekkida võõrast hämmastav partneri imperatiivse alistamise män- guste jäiga ülesehituse ja tegelikus kommunikatsioonis asemanti- guline efekt, kummaline “vennastumine”, mis pole midagi muud lisusse kalduvate tekstide hulka liigitab Lotman näiteks imemui- kui ühise maagilise koodi intuitiivne, aga juba metaforiseeritud ja- nasjutu ja detektiivromaani (1981: 6). Nendega on nii, et in- gamine. Näide vene ekspressiivsest fraseoloogiast kinnitab muu- formatsiooni nad rangelt võttes ju ei sisaldagi — lõpp ja kõik hulgas tõsiasja, et teksti semantika muutumisel võib aktante si- põhimõttelised tekstikäigud on rääkijal ja kuulajal ette teada destav süntagmaatiline mehhanism intellektipõhise algoritmina ning aktandid saavad kogeda vaid mäluvärskendus- või äratund- säilida. Tal on kõrge modelleerimisvõime.57 misrõõmu ühise koodi jagamisest. (Aga see ei ole üldse tähtsusetu Põhiliseks jääb muidugi küsimus: missugused vormilised rõõm, kui jälgida lapsi, kes muinasjutte kuulavad!) Osutaksin selle mehhanismid kõrge modelleerimisvõimega koodtekstis on intel- väite tõestamiseks ka näiteks keskaegsetele pühakuelulugudele lektipõhised (noeetilised) ja missugused tekstipõhised (noemaati- kui koodtekstidele ja nende geniaalsele pahupidi pööratud kood- lised)? Seda küsimust Lotman lahendama ei asunud. tekstilisele paroodiale Dekameron, mis teksti süntagmaatika ta- Nagu eespool osutatud, käsitab Lotman maagilist kommuni- sandil “kopeerib” pühamehe kiiduväärseid pingutusi taevassepää- katsiooni autokommunikatsioonina: kuulaja suhtleb oma kujut- semise teel — küll selle vahega, et Boccaccio kangelased otsivad luses kangastuva rääkijaga ja tema asetumine selle rääkija suhtes taevassepääsemise asemel (kõigile teadaolevaid!) teid “kuradi aja- väljendab usaldust. Sellepärast on huvitav küsida, kas ja kuidas miseks põrgusse” (vt Boccaccio 1957 (käsikiri 1354): III–4 jm). need tunnused väljenduvad maagilises intellektuaalses mehhanis- Maagilise vormeli, maagilise akti vormilist struktuuri saab mis, s.t noeetilisel tasandil. kindlasti kirjeldada koodtekstina; pealegi on siin oluline, et kood Autokommunikatsiooni tunnuseid on Juri Lotman analüüsinud ei reguleeri üksnes vormeli süntagmaatikat, vaid ka märgilist pa- kahes monograaﬁlises artiklis (1970a; 1973b). Lotman piirdub radigmaatikat. Lotman koodteksti terminit ühenduses maagiaga neis autokommunikatsiooni funktsionaalsete liikide analüüsiga. või mõne teise intellektuaalse algoritmiga otsesõnu ei kasuta, Ta eritleb mnemoonilist (mällu talletavat) ja inventiivset autokom- kuid tema arutluste loogika lubanuks selle mõiste lülitada “Loen- munikatsiooni. Viimati mainitud kommunikatsiooniliigi puhul gute” skeemi interpretatiivsesse kogusse. Õigem oleks küll siin mina sisestab suhtlemiskanalisse lisakoodi talle juba teada oleva “koodteksti” asemel kasutada “koodskeemi” või “koodsignaali” info ümbermõtestamiseks või selle staatuse muutmiseks (tõstmi- terminit. Maagilise vormeli puhul on tegemist väga lühikese, seks) (Lotman 1973b: 228–229). ühekordse, kindlale adressaadile suunatud pöördumisaktiga —, Lisakoodiga saab niisiis teisendada teadet, mis on mina mälus. tekstiga, mis mõnel juhul võib oma esialgse sisu üldse kaota- Ja ka lisakood ise on mälust võetav. See tõsiasi on maagilise nud olla.55 Näiteks vene ekspressiivses fraseoloogias — nn vene (auto)kommunikatsiooni analüüsil väga tähtis, kuid Juri Lotmani “mat’is” on vene “kolmekordsed” kui koodsignaalid ammu kao- arutlustes maagiast sellest kusagil juttu ei tehta. Ometi on selge, tanud oma arhailise maagilise tähenduse ja funktsiooni (vt Us- et maagilises toimingus vormel ritualiseeritakse, isegi sakralisee- penski 1994 (1983, 1987): 56–84). Samal ajal ei tõlgenda ritakse ning neile omistatakse pöördumatu vägi. nüüdisaegne sünnipärane venelane neid vormeleid tavaliselt ka

56Mõnedes suhtlemisringkondades Venemaal võib “ekspressiivne fraseoloogia” teatavasti moodustada olukorrast sõltuvalt hämmastavalt 55Ja üks koodtekst võib sisaldada palju mitmesuguseid koodskeeme mahuka osa suhtlemisest. (resp. koodsignaale), nagu näiteks muinasjutt. Seepärast tuleks kood- 57Ka luule kõrget modelleerimisvõimet seostab Juri Lotman teksti teksti mõistet koodsignaalist eristada. transformeerimisega koodiks (1973b: 241).

1570 1571 Maagia unikaalsus ja universaalsus kultuuris Peet Lepik

Maagilise akti kui koodsignaali intellektipõhine struktuur rääkija vaheline kommunikatiivne funktsioon, mis on vaadeldav ongi kirjeldatav nende tunnuste alusel. Kommunikatsiooni ri- mina = kuulaja positsioonilt teiste kuulaja-rääkija või rääkija- tualiseerimist ja sakraliseerimist saab lisakoodiks pidada sel- kuulaja-vaheliste kommunikatiivsete funktsioonide reas. lepärast, et mõlemad on semiootiliselt indeksiaalsed tegurid: 3. Maagiline funktsioon Lotmani “Loengute” kommunikat- eesmärgipärane jõud vallandub (kultuuri)mälu kaudu motiveeri- siooniskeemis on küll käsitatav märgilise suhestumise tüübina, tud impulsina (auto)kommunikatsiooni hetkel. aga ta on ka suhestumise fenomenoloogiline omadus — “maagi- Autokommunikatsiooni teiste vormiliste tunnuste vaatlus Juri lisus”. Maagilisus kui suhte omadus on märgiliselt eksplitseeri- Lotmani artiklites on olulistes aspektides samane intellekti aseman- tav kuulaja-rääkija vahelises tekstis (Edmund Husserli termino- tilise kommunikatsioonimehhanismi analüüsiga (millel varem loogia järgi — “maailmapildi kaudu”). Ühtlasi väljendub selles peatusin). Siingi juhib Lotman tähelepanu autokommunika- kuulaja-rääkija vaheline motivatsiooniline (intentsionaalne) ase- tiivse teksti süntagmaatilisele iseloomule. Ta tõmbab paralleeli tus (Husserli terminoloogia järgi — puhta ego mõtlemise moodus). Lev Võgotski sõnastatud sisekeele (vnutren reqь) fenome- Sarnaselt mütoloogilise mõtlemise eripäraga, mille puhul “iso- niga (1973b: 232–233). Sisekeel, nagu ta osutab, on Võgotski morfsete elementide samastamine toimub objektide endi, mitte uurimuste järgi tumm, vaikiv keel, millele on iseloomulik vo- nimede tasandil” (Lotman, Uspenski 1973: 302), käsitab Lotman kalisatsiooni puudumine. Lotman väidab, et autokommunika- ka maagilist toimingut ontoloogiliselt: kumbki, ei maagiline ega tiivse mina-mina süsteemi peamine erinevus intersubjektiivsest mütoloogiline semioos, ei ole tema järgi üksnes semiootilise kir- süsteemist mina-tema ongi see, et esimesel juhul tekib sõnadel jeldamise metoodilised aktid, vaid nad on ühtlasi intellektipõhised kalduvus muutuda sõnade märgiks ja märkide indeksiteks — taan- algoritmid. duda teatud vormilisteks sidestamisviisideks. Tema-mina maagi- 4. Maagilisus kui algoritm paistab Lotmani arvates kuulu- lise ja religioosse suhte autokommunikatiivsus rõhutab rääkija ja vat nende intellektuaalsete “mehhanismide” hulka, millel on ap- kuulaja vahekorra indeksiaalset süntagmaatilisust. rioorne, sõnalise keele eelne ja keele suhtes suveräänne iseloom. 5. Kuigi Juri Lotman püstitas 1960. aastate keskel totaal- sed eesmärgid kultuuriuniversaalide uurimiseks, jäid tema vas- 3. JURI LOTMANI “LOENGUTE” MAAGIAKÄSITLUSE tavad katsed (sh maagia vallas) siiski kõrvaliseks ja pinnaliseks, KOKKUVÕTTEKS isegi juhuslikuks (välja arvatud kõik see, mis puudutab intellekti mängulisust ja kunstilise käitumise mitmetähenduslikkust või siis Eelnenud analüüsi kokku võttes tuleks rõhutada järgmist. mütoloogilisust, mida Juri Lotman uuris Boriss Uspenskiga ka- 1. 1967. aastal peetud “Loengutest” ilmneb, et Juri Lotman hasse). Öeldu ei vähenda aga nende katsete heuristilist väärtust. oli raputanud end lahti maagia tõlgendamise traditsioonist, mil- “Loengute” improvisatsiooniline skeem osutus ka arvestatavaks les maagia taandati etnograaﬁlise, psühholoogilise, sotsioloogi- lähtepunktiks (algseks visandiks) mitmele hiljem väljaarenda- lise või lingvistilise paradigma elemendiks.58 Lotman on maagiat tud kesksele mõistele Lotmani semiootikas (näiteks “intellekt”, tõlgendanud kultuurisemiootilise fenomenina. “autokommunikatsioon”, “algoritm”, “koodtekst”, “monaad”, in- 2. Kultuurisemiootiline vaatepunkt on tal taotluslikult süsteem- tellekti, teksti ja kultuuri isomorfsus). ne: strukturalistlikust vaatepunktist võttes maagia on kuulaja ja 6. Juri Lotmani maagiatõlgenduse põhipuudused võiksid olla järgmised. 58Ka mängulise ja kunstilise semioosi universaalset metafoorilist Esiteks. Lotmanil on kaks maagiatõlgendust, mis teineteisele struktuuri ning omavahelist sugulust ei ole kuidagi võimalik rahuldavalt oluliselt vastu räägivad, kuid nende autor on selle tõsiasja jätnud seletada evolutsiooniliselt või sotsiaalse kogemuse traditsioonipäraste kommenteerimata, seega ka lahendamata. induktiivsete analüüsimudelite kaudu.

1572 1573 Maagia unikaalsus ja universaalsus kultuuris Peet Lepik

Teiseks. Maagilisuse (maagilise semioosi) sisulised tunnused tika algelemendi” juurest teksti ja semiosfääri kui dünaamiliste 1967. aasta skeemis erinevalt 1981. aasta artiklist on ebamääraselt tervikute esmasuse sedastamise juurde. Maagia uurimisel aval- sõnastatud (mida vaevalt saab loengute konspekteerimise puudus see “laskumisena” intellekti, aprioorse ja universaalse puhta dujäägiks pidada). Lotman seob maagilise kommunikatsiooni ego tasandilt teksti tasandile (Lotman 1993 (1981): 345, 347– küll “mõjutamise” fenomeniga, kuid “Loengute” tekstist ei selgu 348). Maagilise “lepingu” tingimusi määravad siin juba pelgalt ei mõjutamise “seaduspärasused”, olgu mõjutajaks rääkija või sotsiaalsed tavapärad, mitte intellekti vormiline struktuur. kuulaja, ega ka maagilise mõjutamise erinevus religioossest mõjutamisest. Kõik see jääb poolikuks ja ähmaseks. Ta jätab analüüsimata ka kogu maagilise semioosi väljendustasandi prob- Kirjandus lemaatika. Kolmandaks. “Loengutes” ei püstitata küsimust selle kohta, A u s t i n , John Langshaw 1962. How to do Things with Words. Oxford: kas ja missugustele kontekstuaalsetele või metakeelelistele lisa- Clarendon Press tunnustele peab vastama kommunikatiivne suhe, selleks et “se- Averintsev 1991 = Averincev Serge˘i. O. Xpengler. letamatu” toiming, mille toimimise “seaduspärasusi” kuulaja ei Zakat Evropy: Primeqani . — Samosoznanie evrope˘i- tunne, võiks omandada maagilise funktsiooni. sko˘ikulьtury XX veka. Moskva: Izd. polit. literatu- Neljandaks. “Loengutes” jäävad vastuseta olulised küsimused: ry, s. 54–68 miks kirjeldatud algoritmide süsteemi moodustavad just need B o c c a c c i o , Giovanni 1957 (käsikiri 1354). Dekameron. Tallinn: kommunikatiivsed funktsioonid? kas funktsioone on veel? Eesti Riiklik Kirjastus Bogatõrjov, Jakobson 1971 (1929) = Viiendaks. Maagilise või religioosse semioosi aprioorne staa- Bogatyrëv Pëtr; kobson Roman. Folьklor kak osoba forma tvorqest- tus “Loengutes” eeldanuks asjakohaseid põhjendusi. Kahjuks va. — P. G. Bogatyrëv. Voprosy teorii narodnogo “Loengute” konspektis nad puuduvad ega tulnud neid ka hiljem. iskusstva. Moskva: Iskusstvo, s. 369–383 Tuleb korrata, et Juri Lotmani “Loengute” kommunikatiivsete C a s s i r e r , Ernst 1966 (1925). The Philosophy of Symbolic Forms, II: funktsioonide skeemi siinne tõlgendus toetub ka teiste ja üldjuhul Mythical Thought. New Haven—London: Yale University Press tema palju hilisemate tööde seisukohtadele, rääkimata filosoofi- C a s s i r e r , Ernst 1979 (1945). The technique of our modern political listest varjunditest, millele viitamist ta ise oli sunnitud tsensuuri myths. — Symbol, Myth and Culture: Essays and Lectures of Ernst tõttu järjekindlalt vältima. Seetõttu jääb rangelt võttes küsitavaks, Cassirer. New Haven—London: Yale University Press, pp. 242–270 kas Lotman oleks siin pakutud tõlgenduse omaks võtnud. Tema F l o r e n s k i 1999 (1920?) = Florenski˘iPavel. Myslь i nüüd juba paratamatult hüpoteetiliseks jäänud nõustumine oleks zyk. — Sv wennik Pavel Florenski˘i. Soqineni v küll täielikus kooskõlas nii siinse analüüsi autori lootustega kui qetyrëh tomah, t. 3 (1). Moskva: Myslь, s. 104–362 ka tema ettekujutustega maagia (õigemini — maagilisuse) toimi- F r a z e r , James George 2001 (1994). Kuldne oks: Uurimusi maagiast misest (kultuuri)mälu semiootilise algoritmina ja koodsignaalina. ja religioonist. Tallinn: Varrak G e i s s l e r , Friedmar 1955. Brautwerbung in der Weltliteratur. Loodetavasti selgus, et Juri Lotman loobus oma esialgsest maagia- Halle (Saale): Niemayer ideest asjatult. G r e i m a s , Algirdas Julien, Joseph C o u r t e s 1982 (1979). Semiotics Juri Lotmani edaspidised huvid hargnesid peamiselt kahte and Language: An Analytical Dictionary. Bloomington: Indiana suunda. Ühest küljest üldiste algoritmiseeritud konstantide juu- University Press rest eri keelte kokkupõrkel tekkivate dünaamiliste protsesside — G r o s s , Toomas 1997. Enne ja pärast Frazerit. — Akadeemia, nr 12, nn otstarbeka vigasuse uurimise juurde. Teisest küljest liikus Lot- lk 2516–2529 man eraldiseisvana vaadeldava kommunikatiivse akti “kui semioo- H e u s d e n , Barend van 1997. Why Literature: An Inquiry into the Nature of Literary Semiosis. Tübingen: Stauffenburg-Verlag

1574 1575 Maagia unikaalsus ja universaalsus kultuuris Peet Lepik

H o f f m a n n - K r a y e r , Eduard (Hrsg.) 1987 (1935/1936). Ring. — K a n t , Immanuel 1960 (1781). Kritik der reinen Vernunft. Leipzig: Handwörterbuch des deutschen Aberglaubens, Bd. VII. Berlin—New Reklam York: Walter de Gruyter, S. 702–724 L a B a r r e , Weston 1979. Species — specific biology, magic and reli- H o l e n s t e i n , Elmar 1975. Jakobson and Husserl: A contribution to gion. — Fantasy and Symbol: Studies in Antropological Interpreta- the genealogy of structuralism. — Human Context, 7, pp. 61–83 tion. London—New York—San Francisco, pp. 57–63 H o l e n s t e i n , Elmar 1976 (1974). Roman Jakobson’s Approach L e a c h , Edmund 1991 (1971). Culture and Communication: The to Language: Phenomenological Structuralism. Bloomington— Logic by which Symbols are Connected. Cambridge: Cambridge London: Indiana University Press University Press H o l e n s t e i n , Elmar 1976. The structure of understanding. — A Jour- L e i b n i z 1982 (1718) = Le˘ibnic Gotfrid Vilьgelьm. Na- nal for Descriptive Poetics and Theory of Literature, 1, pp. 223–238 qala prirody i blagodati, osnovannye na razume. — H o l e n s t e i n , Elmar 1977. Jakobson’s contribution to phenomenol- Gotfrid Vilьgelьm Le˘ibnic. Soqineni v qetyrëh to- ogy. — Roman Jakobson: Echoes of his Scholarship. Lisse: Peter de mah, I. Moskva: Myslь, s. 404–412 Ridder Press, pp. 145–161 L e i b n i z 1982 (1721) = Le˘ibnic Gotfrid Vilьgelьm. Mo- H u s s e r l , Edmund 1987 (1931). Cartesianische Meditationen: Eine nadologi . — Gotfrid Vilьgelьm Le˘ibnic. Soqineni Einleitung in die Phänomenologie. Hamburg: Felix Meiner Verlag v qetyrëh tomah, I. Moskva: Myslь, s. 413–429 I z u t s u , Toshihiko 1956. Language and Magic: Studies in the Magical L e p i k , Peet 2001. Myth and magic as semiotic phenomena. — Myths, Function of Speech. Tokyo: The Keio Institute of Philological Studies Rites, Simulacra. Semiotic Viewpoints: Proceedings of the 10th Inter- J a k o b s o n 1985 (1938) = kobson Roman. O teorii fonolo- national Symposium of the Austrian Association for Semiotics. (Ange- giqesqkih sozov meжdu zykami. – R. kobson. Izbran- wandte Semiotik 18/19, I.) Vienna: ÖGS, pp. 201–216 nye raboty. Moskva: Progress, s. 92–104 L e p i k , Peet 2002. On universalism in connection with the interpreta- J a k o b s o n , Roman 1968 (1960). Linguistics and poetics: Closing tion of magic in the semiotics of Juri Lotman. — Sign Systems Studies, statement. — Style in Language. Cambridge, Mass.: The MIT Press, 30.2, pp. 555–576 pp. 350–377 L o s s e v 1993 (1927) = Losev Alekse˘i. Filosofi imeni. — J a k o b s o n , Roman 1985 (1969). The fundamental and specific char- Alekse˘iLosev. Bytie. Im . Kosmos. Moskva: Myslь acteristics of human language. — R. Jakobson. Selected Writings, / Rossi˘iski˘iotkryty˘iuniversitet, s. 613–801 VIII. Berlin—New York—Amsterdam: Mouton Publishers, pp. 93– L o s s e v 1993 (käsikiri 1920. aastatest) = Losev Alekse˘i. Vewь i 97 im . — Alekse˘iLosev. Bytie. Im . Kosmos. Moskva: J a k o b s o n , Roman 1985 (1970)a = kobson Roman. Lingvis- Myslь / Rossi˘iski˘iotkryty˘iuniversitet, s. 802–880 tika v eëotnoxenii k drugim naukam. — Roman kobson. L o t m a n 1966 = Lotman ri˘i. O postroenii tipologii Izbrannye raboty. Moskva: Progress, s. 369–420 kulьtury. — Tezisy dokladov vo vtoro˘iletne˘ixkole J a k o b s o n 1985 (1970)b = kobson Roman. zyk v otnoxenii po vtoriqnym modeliruwim sistemam: 16–26 avgusta k drugim sistemam kommunikacii. — Roman kobson. 1966. Tartu: TGU, s. 82–83 Izbrannye raboty. Moskva: Progress, s. 319–330 L o t m a n 1967a = Lotman ri˘i. K probleme tipologii J a k o b s o n 1985 (1972) = kobson Roman. Reqeva kommu- kulьtury. — Trudy po znakovym sistemam, III. Tartu: nikaci . — R. kobson. Izbrannye raboty. Moskva: TGU, s. 30–38 Progress, s. 306–318 L o t m a n 1967b = Lotman ri˘i. Ot redakcii. — Trudy po J a k o b s o n 1996 (1974) = kobson Roman. Strukturalizm znakovym sistemam, III. Tartu: TGU, s. 5–6 i teleologi . — R. kobson. zyk i bessoznatelьnoe. L o t m a n 1967c = Lotman ri˘i. Tezisy k probleme Moskva: Gnozis, s. 181–184 “Iskusstvo v r du modeliruwih sistem”. — Trudy po J a k o b s o n 1996 (1977) = kobson Roman. Neskolьko slov znakovym sistemam, III. Tartu: TGU, s. 130–145 o Pirse, pervoprohodce nauki o zyke. — R. kobson. L o t m a n 1970a = Lotman ri˘i. O dvuh model h kommuni- zyk i bessoznatelьnoe. Moskva: Gnozis, s. 162–169 kacii i ih sootnoxenii v obwe˘isisteme kulьtury. —

1576 12 1577 Maagia unikaalsus ja universaalsus kultuuris Peet Lepik

Tezisy dokladov IV letne˘ixkoly po vtoriqnym modeli- statьi v trëh tomah, III. Tallinn: Aleksandra, s. 368– ruwim sistemam. Tartu: TGU, s. 163–165 375 L o t m a n 1970b = Lotman ri˘i. Problema znaka i znakovo˘i L o t m a n 1994 (1964) = Lotman ri˘i. Lekcii po struk- sistemy i tipologi russko˘ikulьtury XI–XIX vv. — turalьno˘i poзtike. — . M. Lotman i tartusko- . Lotman. Statьi po tipologii kulьtury. (Materia- moskovska semiotiqeska xkola. Moskva: Gnozis, ly k kursu teorii literatury, vyp. I.) Tartu: TGU, s. 10–263 s. 12-35 L o t m a n 1998 = Lotman ri˘i. Ohota za vedьmami: L o t m a n 1970c = Lotman ri˘i. Struktura hudoжestven- Semiotika straha. — Sign Systems Studies, Vol. 26, s. 61–82 nogo teksta. Moskva: Iskusstvo L o t m a n , Juri 2002 (käsikiri 1967). Semiotics of the individual and L o t m a n 1973a = Lotman ri˘i. Znakovo˘imehanizm kulьtu- society: Appendix. — Peet Lepik. On universalism in connection ry. — Sbornik state˘ipo vtoriqnym modeliruwim with the interpretation of magic in the semiotics of Juri Lotman. — sistemam. Tartu: TGU, s. 195–201 Sign Systems Studies, Vol. 30.2, pp. 573–576 L o t m a n 1973b = Lotman ri˘i. O dvuh model h kom- Lotman, Pjatigorski 1968= Lotman ri˘i; P tigorski˘i munikacii v sisteme kulьtury. — Trudy po znakovym Aleksandr. Tekst i funkci . — III letn xkola po sistemam, VI. Tartu: TGU, s. 227–243 vtoriqnym modeliruwim sistemam: Tezisy. Doklady: L o t m a n 1974 = Lotman ri˘i. O sootnoxenii perviqnogo K зriku 10–20 ma 1968. Tartu: TGU, s. 74–88 i vtoriqnogo v kommunikativno-modeliruwih siste- Lotman, Uspenski 1971= Lotman ri˘i; Uspenski˘iBo- mah. — Materialy vsesoznogo simpoziuma po vtoriq- ris. O semiotiqeskom mehanizme kulьtury. — Trudy nym modeliruwim sistemam,I(5). Tartu: TGU, s. 224– po znakovym sistemam, V. Tartu: TGU, s. 144–166 228 Lotman,Uspenski 1973= Lotman ri˘i; Uspenski˘iBo- L o t m a n 1977 = Lotman ri˘i. Kulьtura kak kollektivny˘i ris. Mif — im — kulьtura. — Trudy po znakovym intellekt i problemy iskusstvennogo razuma. (Predva- sistemam, VI. Tartu: TGU, s. 282–303 ritelьna publikaci Nauqnogo soveta po kollektivno˘i Lotman,Uspenski 1975= Lotman ri˘i; Uspenski˘iBo- probleme “Kibernetika”.) Moskva: Akademi nauk ris. Spory o zyke v naqale XIX v. kak fakt russko˘i SSSR kulьtury. (Vstupitelьna statь k neizvestnomu soqi- L o t m a n 1978 = Lotman ri˘i. Fenomen kulьtury. — neni Semena Bobrova “Proisxestvie v carstve tene˘i Trudy po znakovym sistemam, X. Tartu: TGU, s. 3–17 ili sudьbina rossi˘iskogo zyka”.) — Trudy po russko˘i L o t m a n 1981 = Lotman ri˘i. Tekst v tekste. — Trudy i slav nsko˘ifilologii, XXIV. Tartu: TGU, s. 168–254 po znakovym sistemam, XIV. Tartu: TGU, s. 3–18 L o t m a n , Mihhail 1994. Teksti taga: Märkmeid Tartu semiootika L o t m a n 1984 = Lotman ri˘i. O semiosfere. — Trudy po filosoofilisest taustast. — Keel ja Kirjandus, nr 10, lk 592–597 znakovym sistemam, XVII. Tartu: TGU, s. 5–23 M a l i n o w s k i 1998 (1925) = Malinovski˘iBronislav. Ma- L o t m a n 1992 (1990) = Lotman ri˘i. Mozg — Tekst — gi , nauka i religi . Moskva: Refl — buk Kulьtura. — . Lotman. Izbrannye statьi v trëh M a l i n o w s k i , Bronislaw 1965 (1935). Coral Gardens and Their tomah, I. Tallinn: Aleksandra, s. 25–33 Magic, II: The Language of Magic and Gardening. London: George L o t m a n 1992 = Lotman ri˘i. O dinamike kulьtury. — Allen and Unwin LTD. Trudy po znakovym sistemam, XXV. Tartu: TGU, s. 5–22 M a l i n o w s k i , Bronislaw 1936. The problem of meaning in primi- L o t m a n 1993 (1981) = Lotman ri˘i. “Dogovor” i “vru- tive languages: Supplement I. — C. K. Ogden, I. A. Richards. The qenie seb ” kak arhetipiqeskie modeli kulьtury. — Meaning of Meaning. London: Kegan Paul, Trench, Trubner and ri˘iLotman. Izbrannye statьi v trëh tomah, III. Co Ltd., pp. 296–336 Tallinn: Aleksandra, s. 345–355 M a u s s 2000 (1904) = Moss Marselь. Nabrosok obwe˘i L o t m a n 1993 (1989) = Lotman ri˘i. Kulьtura kak subъekt teorii magii. — Marselь Moss. Socialьnye funkcii i sama-sebe obъekt. — . M. Lotman. Izbrannye sv wennogo. Sankt-Peterburg: Зvrazi , s. 105–232

1578 1579 Maagia unikaalsus ja universaalsus kultuuris Peet Lepik

P i a g e t , Jean 1951 (1927). The Child’s Conception of the World. Lon- Lisa don: Routledge and Kegan P i a g e t , Jean 1970 (1946). Piaget’s theory. — Carmichael’s Manual of Juri Lotman Child Psychology, I. New York—London—Sydney—Toronto: John ÜHISKONNA JA ISIKSUSE SEMIOOTIKA Wiley and Sons, Inc., pp. 703–732 Pjatigorski 1973= P tigorski˘iAleksandr. O nekotoryh IV loeng teoretiqeskih predposylkah semiotiki. — Sbornik 22. detsember 1967 state˘ipo vtoriqnym modeliruwim sistemam. Tartu: Kui tahame teksti kaudu uurida ühiskonda või inimest, peame selgi- TGU, s. 187–191 tama märkide iseloomu ja nende kasutamise reegleid. (See sõltub kul- S p e n g l e r 1991 (1922) = Xpengler Osvalьd. Zakat Зvropy, tuuritüüpidest.) t. 2. — Samosoznanie evrope˘isko˘i kulьtury XX veka. Oleme harjunud hõlpsasti eraldama näiteks teaduslikku teksti reli- Moskva: Izd. polit. literatury, s. 23–68 gioossest jne, teeme näo, et teame, kuidas kumbagi deˇsifreerida. Sˇ p e t 1996 (1914) = Xpet Gustav. vlenie i smysl: Igaüht neist erinevatest tekstidest uurime eri viisil. Räägime, et on Fenomenologi kak osnovna nauka i e¨eproblemy. Tomsk: olemas eri tüüpi märke: Vodole˘i T a m b i a h , Stanley Jeyaraja 1999 (1981). Magic, Science, Religion, 1) loomuliku keele märgid — neid määratleme grammatika ja and the Scope of Rationality. Cambridge: Cambridge University sõnastiku abil või koostame need [s.t grammatika, sõnastiku]; Press 2) müüt — eeldame, et meil on võimalik luua mingid reeglid U e x k ü l l , Thure von 1986. From Index to Icon. A Semiotic Attempt mütoloogilise teksti märkide ja grammatika selgitamiseks [= tõlgenda- at Interpreting Piaget’s Developmental Theory. Tübingen: Stauffen- miseks]; berg Verlag, pp. 119–140 3) teaduslik tekst — [me] ei rakenda ju siin müüdi uurimise teid. U n d u s k , Jaan 1994. Keelelise substantsi põhikujundid. — Akadee- See näib ilmselgena. Ent nii see tegelikult pole. Võime võtta näiteks mia, nr 3, lk 463–485; nr 4, lk 692–709 teadusliku teksti ja näidata, et eri olukordades võib see toimida kui religioosne. U s p e n s k i 1994 (1983, 1987) = Uspenski˘iBoris. Mifologi- Ka olustikuline nähtus võib omandada müüdi jooned või muud talle qeski˘iaspekt russko˘iзkspressivno˘ifrazeologii. — mitteomased jooned. (Penitsilliin ei pruugi funktsioneerida mitte üksnes B. A. Uspenski˘i. Izbrannye trudy, II: zyk i kulьtura. ravimina, ta võib olla ka mütoloogiline ühik — Päästja.)59 Moskva: Gnozis, s. 53–128 Kui avastame mõne teadusliku idee ja hakkame temasse suhtuma kui Uspenski 1989= Uspenski˘iBoris. Istori i semiotika päästjasse kõigis olukordades, siis on tulemuseks religioon. (Vospri tie vremeni kak semiotiqeska problema): Vähe on teada teksti. Peab tundma tema funktsioone ühiskonnas. Statь vtora . — Trudy po znakovym sistemam, XXIII. Üht funktsiooni võivad täita eri tekstid. (Religioosset funktsiooni võivad Tartu: TGU, s. 18–38 täita sport, sõda, teadus, ravimid jne). Teksti ja funktsioonide vahel valitseb teatavasti sõltuvus, kuid see pole lineaarne. Tuleb eristada sotsiaalseid funktsioone sotsiaalsetest tekstidest! Kui ütleme, et teadus on asendanud religiooni, tähendab see tavaliselt tekstide asendamist, sest religioosne funktsioon on ühiskonnas säilinud. (Prant- suse arsti artikkel meditsiini kriisist: haige suhtumine arstisse peab

59Pigem on raviprotseduuri eesmärgistamine ravimi (= Päästja) vahendusel maagiline toiming. See näide osutab, et maagilisuse, mütoloogilisuse ja religioossuse tunnused ei ole Juri Lotmanil päris selgeks mõeldud.

1580 1581 Maagia unikaalsus ja universaalsus kultuuris Peet Lepik olema religioosne. Kriitiline suhtumine segab meditsiinilist mõju. Teaduses ei ole nii tähtis tõde kui tee tõeni. Andja on tarbetu. And- Raske on olla iseendale arst, õpetaja, täiskasvanu. Siin [kehtib] usal- mise suhtes valitseb kriitiline hoiak, [teaduslikku suhet iseloomustab] duse suhe, mis ei põhine teadmisel.) mitteusalduse vahekord. [On] rida suhteid, millest ühed [on sellised, kus indiviid on vastas- IV. Usk. [Religioon. See on] ka tõde, kuid eeldatakse, et see [on] tikustes suhetes] rääkija [rollis] ja teised [milles indiviid on] — kuulaja kellelgi olemas, kes peab selle andma. Ise seda saavutama pole subjekt osas. võimeline. Tõde on siin [sellesse] pühendamise akt. Tegevusel on siin ∗ teine mõte kui teaduses. Kerkib esile see, kes annab, ilma kelleta ma Mittemärgid Märgid ei saa hakkama, kellega tekib eriline usalduse vahekord. [Situatsioon I. PRAKTIKA II. MAAGIA eeldab küsimust:] Mida ma pean tegema, et mulle antaks? Mina teen Mulle tehakse∗∗ Miks inimene [tavaliselt] ei saa uskuda nagu Jumalasse. Sel on eri tähendused. Jumala vastu valitseb piiritu usaldus, mis põhimõtteliselt ei III. TEADUS IV. RELIGIOON, USK allu kontrollile. (Teaduse juhul, sest [teadlane on] tegevuses ise, pole eso- Mina hangin tõde Mulle antakse tõde teerilisus mõeldav.) Religiooni juhul [kehtib] andmise situatsioon, [kus- (protseduur) juures] tekib kohe küsimus: kellele antakse, kellele mitte. [Ilmneb] va- ∗ jadus erilise märgilise tegevuse järele, et ära teenida. — Tõenäoliselt peab klassiﬁkatsioon silmas seda, et praktik toimingu- I [Praktika ja] III [Teadus on] rääkija [tekstid], II [Maagia ja] tes, millel puudub märgiline funktsioon (I), suhestub alati ja teadlane (II) IV [Usk] — kuulaja [tekstid]. valdavalt — muidugi, kui ta on loodusteadlane — märgivälise tegelik- Võime jälgida, kuidas näiteks teaduslik tekst muutub religioosseks kusega. Maagilistes ja religioossetes suhetes on indiviidil alati tegemist või isegi maagiliseks, muutub rääkija tekstist kuulaja tekstiks. märgiliste struktuuridega. P. L. ∗∗ Seega võime öelda, et ühest küljest töötab teatav ajalooline tüpoloogia, — Kui mulle tehakse seda, mida isegi võin [teha], siis see suhe ei kus [teatud ajastul] on ülekaalus teatavat laadi tekstid, näiteks [kultuuri- kehti. J. Lotmani märkus. ajaloos on] mütoloogiaperiood, religiooniperiood, teaduseperiood. [Tei- Siit neli funktsiooni: sest küljest võivad vaadeldud funktsioonid põimuda:] palve — [võib I. [Praktika]. Minu tegevus ei toimu mitte märkide, vaid praktilise täita nii] religioosset + maagilist [funktsiooni]; usulistel tekstidel on tea- tegevuse sfääris. tud teaduslikud funktsioonid, jne. II. [Maagia]. Situatsioon, kus [teie] ise põhimõtteliselt pole Olla kuulaja pole igand. Mitte kõiki sotsiaalseid funktsioone ei võimeline midagi praktiliselt mõjutama, teile ainult antakse. Kui seal- saa täita teadus. Vaieldamatult on hulk tekste, mille puhul teadus- juures ei tunne te seaduspärasusi, mille alusel teile seda antakse (näiteks lik lähenemine võib osutuda kahjulikuks. Või vastupidi: piiritu usal- takso) [seletamatu ilmumine], tekib maagiline situatsioon. dus mõne teadusliku kontseptsiooni vastu annab talle religioosse funkt- Inimene loob seose enda ja selle olukorra vahel mingi tegevusega siooni. selleks, et ära teenida selle seletamatu anni saabumist. Inimene teeb Ülal [vaatlesime juhte, kus] tekstil on teatud funktsioonis alati üks tähendus. Teksti funktsioon võib muutuda, kuid korraga on tal üks funkt- mõndagi, mis teadvuse tasemel pole seletatav ja [mis on] tegelikult tar- 60 betu selleks, et mõjutada asju, mis pole mõjutatavad. (Takso hilinedes sioon. püüame seda [jalgadega vastu kapotiseina rõhudes] “tagant tõugata”. On olemas aga neljast [eelnenust] erinev funktsioon, millel on ka NB! Piletijärjekord enne etendust! [Eesolija taganttõukamine.]) Maa- oma tekstid. giline funktsioon: ma loodan, et toimub midagi mulle soodsat, mis [on] Kaks funktsiooni korraga on tekstil, mis on korraga kahes keeles: mulle seletamatu, mõjutamatu. Tegevusel on märgiline iseloom, et de- 1) mängusituatsioon(is) [käivitub] kaks käitumist (= teksti tähendust) monstreerida oma usaldust selle tundmatu jõu vastu. korraga. Mängu võib rikkuda kahel viisil: III. Teadus. Eeldatakse, et mõnede protseduuride tulemusel ma olen võimeline hankima tõde. Teadus algab seal, kus protseduur. Algab for- 60 malism. Kui protseduur [on] ebakorrektne, siis tulemust ei loeta tõeks. See väide on vastuolus väitega, et palvel võib korraga olla nii religioosne kui ka maagiline funktsioon (vt eelmine lk).

1582 1583 Maagia unikaalsus ja universaalsus kultuuris Peet Lepik

a) lapsed kalduvad triibulise riidega kaetud tooli võtma ehtsa tiig- Huvitav oleks jälgida, missugustel aegadel, missugustel sotsiaalsetel rina — mängu ei teki; kihtidel [tekib] vajadus happy end’i järele. Kõige sagedasemaks muutub b) täiskasvanud ei suuda kujutleda, et tool on tiiger — mängu ei teki; see vajadus katastroofilistel aegadel! 2) kunst ühendab samuti vähemalt kaks [käitumist korraga]. (Tˇsernõˇsevski: Kirjanduse süngus näitab, et tegelik olukord on pa- Kui kunsti mõista ühetähenduslikult, ei saa me temast aru. Seletame ranemisvõimeline.) valesti näiteks ühiskonda tema põhjal. Lootusetule haigele räägitakse julgustavaid sõnu! Milleks on inimkonnal vaja sellist mitmetähenduslikkust? Heal lõpul on spetsiifiline funktsioon — fiktiivne lahendus, mänguline (NB! Mitte segada allegoorilise (mitmetähenduslikkusega) mit- situatsioon. memõttelisusega. Iga lugeja jaoks tähendab see [ainult] üht!) Agateatris Millises keskkonnas armastatakse “õilsat”, “peenendunud” kirjan- on igal [elemendil korraga vähemalt] kaks tähendust. Kui arvaksime, et dust? laval on tõelisus, kaoks täiesti kunsti mõju, [etendus] võrduks lukuaugust Kõige idealiseerivamat kirjandust armastavad l...d. piilumisega. Kirjandusteadlane ja sotsioloog lähenevad tekstile erinevalt: Filmi vaadates 1) elame kaasa nii, nagu toimuksid tõelised sündmu- kirjandusteadlane [küsib:] mis keeles räägib autor? sed, kuid 2) ei sekku. sotsioloog [küsib:] mis keelde tõlgib seda lugeja? Kui hakkaks valitsema tunne, et tegemist [on] ebatõelisusega, Lugejal alati kalduvus tõlkida kahetähenduslikku, mängulist teksti mänguga [= näitlemisega], kaoks samuti kunsti mõju. üheselt. Kahene lähenemine on omane autorile. Kui tajuksime sama teksti religioossena, oleksime lülitunud ühte Ühene [tõlgendus] — “ideeline mõte”, “moraal” jne — on iseloo- käitumissüsteemi. Kui Lope de Vega kaotas missat kuulates teadvuse, mulik lugejale. Lugeja ootab üheseid vastuseid. kujutledes Kristuse kannatusi, polnud muusika tema jaoks kunst, vaid See on kunsti tingimus. Pole tõelist kirjanikku, kes ei põlgaks kir- religioon.61 jandust. Puˇskin: [“]Kui silme all toimuvad niisugused tragöödiad — Religioosne suhtumine on hukatuslik nii kunstile kui ka teadusele! kas on siis mahti mõtelda kirjanduse kirbutsirkusele?[”]62 Miks inimesed mängivad kogu elu ja kogu ajaloo vältel? Seda uuri- Kunst on tõsiseltvõetav mäng. vad etnograafid (ajaloolased tegelevad “tõsisemate” asjadega, poliitikaga Kunst ei ole tagasiviidav ühele funktsioonile, kuid ta peab olema näiteks!). sellesse tõlgitav, kuigi kadudega; ja lugeja peab teadma, et need kaod Loomad hakkavad mängima siis, kui tekib mitteinstinktiivne käitu- on olemas ja et just kadude hulka võis jääda kõige tähtsam. mine. Amööb ei mängi! Kunst erineb mängust, sest ta on samal ajal nii mitme- kui ka Loomad mängivad, et õpetada. ühetähenduslik. 1) Mäng on selliste käitumistüüpide õpetamine, mis pole antud ge- Ainult mitmetähenduslikkus — see on luksus. notüübis, bioinformatsiooni abil. Ainult ühetähenduslikkus — see pole kunst. 2) Mäng on emotsionaalsete mudelite loomine. Ka mittekunst võib esineda kunsti funktsioonis, eriti kui läheneme Mängufunktsiooni võivad täita hoopiski mitte mängutekstid. võõrale kultuurile või näiteks vaimustume evangeeliumi poeetilisusest Ühele sootsiumile piisab teatrist, teisele on vajalikud sõjateated või või naudime tulekahju esteetilisest küljest.63 gladiaatorid. Absoluutselt harjumuslik keel lülitub välja kultuuri süsteemist. Inimühiskonnas on olemas keeruline mängude süsteem, mille funkt- Kuulajal on aga alati nõue harjumusliku järele; ta on alati ärritatud siooniks on põhiliselt rääkija “targutamisest” (umniqanьe). Seepärast algab iga uus süsteem a) treening; b) tinglik lubamine, lahendus. 62[“]Kogda na glazah [proishod t] takie tragedii, pora Surm on kodeerimatu süsteem. Ent sõjas tuleb see “kodeerida”, luua li dumatь o sobaqьe˘ikomedii literatury?[”]. võitmatu vaenlase üle võidu saavutamise emotsionaalne mudel. 63Ka siin räägib loengute autor iseenesele vastu: see, et Lope de Vega minestas, ei pidanud tähendama, et ta lakkas muusikas kunsti kuulmast! Kunstilise semioosi selles variandis tõuseb kuulaja/rääkija- 61Vt järgmine lk. funktsioonide kahetisuses lihtsalt valdavaks kuulaja funktsioon.

1584 1585 Maagia unikaalsus ja universaalsus kultuuris tavaliselt skandaaliga, seda võetakse vastu kui ebasündsat seni, kuni ta muutub harjumuspäraseks ja sellega labaseks. Sellepärast kunst alati ärritab meid. Kui ei ärrita, siis ta ei toimi.64 ARVUSTUS Kui Beethoven on “meeldiv”, “mitteärritav”, siis me tegelikult teda enam vastu ei võta. Seetõttu kuulaja seisund [kunstilises kommunikatsioonis] on rahu- POOL TÖÖD HEA, TERVE TÖÖ PAREM? olematuse seisund sellega, kes räägib. Kunst on alati määratud tekitama skandaali. Derˇzavin arvestas skandaaliga, kui riimis “muusa” “arbuusiga”.65 Toomas Karjahärm, Väino Sirk. Kohanemine ja vastupanu: Kunst on aktiivne vananenud vormi foonil. Kuulaja kaldub seda [uut Eesti haritlaskond 1940–1987. Tallinn: Argo, 2007. 996 lk. vormi] aga pidama vigaseks (“nepravilьnostь”). 66 See viib aeg-ajalt plahvatusteni ([nt] ikonoborqestvo ). Eri aega- Suur töö on ära tehtud. Seda kinnitab fakt, et uurimuse allikate ja kir- del tekivad kuulajal erinevad võimalused oma tahte dikteerimiseks. janduse loetelu võtab enda alla 74 lehekülge ning isikunimede regis- Kui kuulaja ja rääkija vastastikku teineteist ignoreerivad, siis kom- ter 26 lehekülge. Tahtejõuline ja järjekindel lugeja saab harituma rah- munikatsiooni ei toimu. va olukorrast okupeeritud Eestis põhjaliku ülevaate. Ka hinnangutel nõukogude võimu koletislikkusele pole suurt viga (kuigi “eestimeel- seks”, nagu autorid seda teevad lk 243 kommunistide Artur-Bernhard PEET LEPIK (sünd. 1935) on õppinud Üleliidulises Riiklikus Kine- Upsi, Arnold Rüütli, Indrek Toome, Ain Soidla ja Enn-Arno Sillari pu- matograafiainstituudis Moskvas 1953–1957, lõpetanud Tartu ülikooli hul, ei tohiks eestlaste suhtes genotsiidi toime pannud organisatsioo- eesti keele ja kirjanduse osakonna rahvaluule erialal 1962; Moskva üli- nis ehk kommunistlikus parteis kõrgel kohal olnud isikutest ühtki ni- kooli filosoofiateaduskonna esteetikakateedri aspirant 1966–1970 kul- metada). Üldiselt ei otsita kommunistide tegevuses ülearust head tahet tuurisotsioloogia erialal, kaitses magistrikraadi kultuuriloo alal Tallinna ega püüta kaasajooksikutele tingimata kaasa tunda. Uurimuse lugemist Pedagoogikaülikooli juures 1993, samas doktorant 1993–1996 ja 1997– lõpetades jääb aga üldpilt ikkagi mõnevõrra segaseks. Kokkukuhjatu on 1998. Töötanud Pedagoogika Teadusliku Uurimisinstituudi teadurina ja lõpuni süstematiseerimata. Kuigi lugenuna peaks suutma kindlalt ütel- vanemteadurina 1970–1990, riigikantselei hariduskonsultandina 1990– da, kes oli okupatsiooniaja haritlane ja mida ta tegi, on see võimatu. 1992, Tallinna Pedagoogikaülikooli kultuuriteooria õppetooli juhatajana Kogu järgnev jutt jäänuks kirjutamata, kui autorid oleksid oma uurimu- ja dotsendina 1996–2003, Tallinna ülikooli mittekoosseisuline õppejõud se alguses pühendanud eraldi peatüki selgitusele, miks piiritlesid nad a-st 2004. Akadeemias on temalt ilmunud artikkel “Antikultuuri feno- uurimisobjekti ehk haritlaskonna just nii, nagu nad seda tegid, ja milli- men nõukogude kultuuris” (2000, nr 4, lk 718–754) ja Boriss Uspenski seid meetodeid kasutasid võimalikult selge ning täpse liigenduse tekita- artiklite “Vene intelligents kui vene kultuuri eriline fenomen” (2003, miseks objekti sees. nr 4, lk 822–844) ning “Euroopa kui metafoor ja kui metonüümia (su- Segadus algab määratlustest. Tõsi on, et haritlaskonna ajaloo vara- hestatuna Venemaa ajalooga)” (2005, nr 10, lk 2164–2184) tõlked. semate perioodide puhul polnud küsimus, kes moodustavad haritlaskonna, kuigi keeruline, sest uuritav grupp oli väikesearvuline ning hari- dussüsteem ise paremini mõõdetav. Küllap laskis ka 1919. aastal ees- tikeelseks muudetud Tartu ülikool vahetevahel pisut “praaki” läbi, aga suurem osa iseseisvusajal seal õppinutest (kellelt seda võimalust koos eluga ei võetud) tõestas oma õigust haritlase nime kanda hiljem. 64Poзtomu iskusstvo vsegda razdraжaet nas. Esli ne razdraжaet, to ono ne de˘istvuet. Nõukogude okupatsioonivõimu ja ideoloogia saabumine võttis mõõ- 65Iskusstvo vsegda rasqitano na skandal. Derжavin detavuselt jalad alt. Esiteks solgiti suurel määral ülikooliõppe sisu, tei- rasqityval na skandal, kogda rifmoval muzu s arbuzom. seks hävitati või tõrjuti ülikoolist võimekad õppejõud, kolmandaks asu- 66S.t pildirüüste, ikonoklastia. tati uusi “kõrgemaid õppeasutusi”, mis ainult nime poolest kõrgharidust

1586 1587 Arvustus Arvustus pakkusid, ja neljandaks — kõrgharidust tõendavaid pabereid kirjuta- ka nn spetsialistid-praktikud, kellel vastava eriharidus puudus, ning kes ti välja isikutele ja aladel, mis õhtumaiste arusaamade järgi teadusli- toetusid oma kogemustele. Nii on meil tegemist spetsialistidega “ha- kud distsipliinid ei ole. See taust ei saa aga kuidagi õigustada autoreid, riduse järgi” ja spetsialistidega “ametikoha järgi”. Sellest lähtuvad ka kes oma uuritavat ühiskonnarühma on piiritlenud ebamääraselt, venivate käesoleva raamatu autorid, sest vastasel korral ei uuriks me mitte intelli- määratluste abil ja on üritanud teaduslikku käibesse tuua uusi mõisteid, gentsi, vaid kitsamalt kõrgkoolide vilistlaskonna ajalugu” (lk 39). Kuid mis paraku on täiesti ebaõnnestunud. väljapoole kõrgkoolide vilistlaskondi jääb nii nõukogude sotsiaalteadu- Uus, 2006. aasta Eesti õigekeelsussõnaraamat peab haritust ja intel- se liigituse järgi kui ka hilisemal ajal ainult väike hulk kaunite kunstide ligentsi, haritlast ja intelligenti, haritlaskonda ja intelligentsi sünonüü- viljelejaid, keda ka Karjahärm ja Sirk tähistavad kui loovharitlasi (lk 26), mideks. Toomas Karjahärm ja Väino Sirk võtavad aga kastusele mõiste loovintelligentsi (lk 257) või kunstiintelligentsi (peatükk alates lk 523). kõrgharitlane. “Kui 1934. aastal elas Eestis 7437 kõrgharidusega isikut, Õigupoolest on suurel osal loomeliitude liikmetest alates 1950. aasta- siis 1944. aasta sügisel oli kodumaale jäänud hinnanguliselt paar tuhat test, olgu teatrirahva, kunstnike, kirjanike või muusikute hulgas, olnud kõrgharitlast” (lk 31). Siit järeldub, et kõrgharidusega isik on autorite kõrgharidust tõendav paber ette näidata, seega võib öelda, et kõrgkoolide kasutuses kõrgharitlase sünonüüm. Järeldub ka, et haritlaste rühm jagu- vilistlaskondadesse ei kuulunud ainult tühine osa loovharitlastest. neb kõrgharitlasteks ning veel kellekski, keda nimepidi ei nimetata, ent Pealegi, autorid hülgavad oma lk 39 kuulutatud põhimõtte juba tekstist võib aru saada, et haritlaskonna hulka arvatakse ajuti, ent mitte kümmekond lehekülge hiljem, peatükis “Massiharitlaskond”, milles üri- järjekindlalt ka kesk- ja keskeriharidusega inimesed. Kui nii, siis oleks tavad määratleda massiharitlaskonda kui “elanikkonna ja kõrgharitlaste, ka mõisteloomes pidanud lõpuni minema ning võtma haritlaskonna lii- sama hästi ka tööga hõivatud elanikkonna ja töötavate kõrgharitlaste su- gitamisel kasutusele mõisted keskharitlaskond ja keskeriharitlaskond. het 10:1” (lk 46). Olukorda, kus iga kümnes elanik oli kõrgharidusega, Tavakäsitus haritlastest Eestis sellist laiendust ja liigitust küll kunagi jõuti autorite andmetel Eestis 1970. aastate lõpul. Siis saab osast tervik, pole võimaldanud. Jah, gümnaasiumiharidusega inimeste rahvusliku ha- varem ainult osa haritlaskonnast moodustanud kõrgharitlaskond hak- ritlaskonna koosseisu arvamine võib olla põhjendatud, kui käsitletakse kab olema kogu haritlaskond, s.t kõik ülejäänud visatakse üle parda. perioodi ärkamisajast iseseisvuseni, sest see inimrühm oli nii suht- kui Iseenesest loomulik lahendus, sest N. Liidus kehtestatud kohustusliku absoluutarvult väike ning selgelt erinev rahva keskmisest nii õpiaas- keskhariduse nõue oleks ajapikku teinud vähemasti kesk- või keskeriha- tate arvu kui hilisema töö iseloomu poolest. Kuid hiljem, alates Eesti ritlasteks kogu elanikkonna, v.a üksikud vaimupuudega inimesed. Aga Vabariigi sünnist ning gümnaasiumihariduse massilisuse ja emakeelse sel juhul tuleb küsida: milleks siis see varasema liigitusega hämamine kõrghariduse vaba kättesaadavuse juures pole see enam põhjendatud. üldse otstarbekas oli? Eesti Vabariigis gümnaasiumihariduse saanute haritus tundus pärast sõda Autorite pikk ülevaade sellest, mida okupatsioonivõim koolikorral- väljapaistev eeskätt nõukogude kesk- ja kõrghariduse ulatusliku deval- duse ja üldhariduskooli õppesisuga aastakümnete vältel suutis korda saa- veerimise tõttu. ta (lk 76–106), saab ainult kinnitada, et nõukogude keskhariduse saanu On näha, et autorid on oma uurimisobjekti piiritlemisega nii vormilis- haritlaskonna hulka arvamine on rohkem kui liialdus. te kui mitteformaalsete tunnuste järgi vaeva näinud ja parima lahenduse Eeltoodud segadust suurendab veelgi üliõpilaste kuuluvuse küsimus. üle pead murdnud, kuid läinud lihtsama vastupanu teed ning sattunud Toomas Karjahärm ja Väino Sirk käsitavad üliõpilasi eraldi kategoo- seetõttu uuritaval ajastul propaganda eesmärkidel väljatöötatud lõksu. riana, mis on loomulik, sest nad jäävad ju (veel) autorite määratluste järgi Intelligentsi piiride määramise kohta kirjutavad nad: “Ratsionaalne on väljapoole kõrgkoolide vilistlaskondi ega kuulu kõrgharitlaste hulka. Ent Harry Rootsi ja David Vseviovi poolt 1970. aastatel avaldatud mõttekäik: teisalt, kuna ülikoolidesse pääsu eelduseks oli ja on kesk- või keskerihari- “On selge, et mõiste “intelligents” ei lange kokku mõistetega “vaimse duse omamine, siis on iga üliõpilane automaatselt ka haritlaskonna liige. töö tegija” ja “teenistuja”. Intelligentsi kui sotsiaalset gruppi iseloomus- Üliõpilasi peavad autorid “suurimaks ja identiteedi poolest homogeense- tab professionaalne tegelemine keskeri- või kõrgemat haridust nõudva maks intelligentsi rühmaks” (lk 107). Arvesse võttes aga, et nõukogude vaimse tööga. Niisiis hõlmab see grupp kõrgelt kvaliﬁtseeritud vaimset võim käsitas ülikooli esmajoones kommunistliku kasvatusasutusena, et tööd tegevaid teenistujaid, kolhooside diplomeeritud spetsialiste ja loo- suur osa teadusest oli ülikoolist lahutatud ning uute teadmiste pakkumist mingulisi töötajaid.” Intelligentsi hulka arvavad H. Roots ja D. Vseviov asendas massiivne ajupesu, et tudengite ligipääs välismaisele erialakir-

1588 1589 Arvustus Arvustus jandusele ja -ajakirjandusele oli ülimalt piiratud, saab üliõpilaste pari- selgelt esitada ning seetõttu end üksikute tabelite ja loenditega piirduvast matki osa teadmiste poolest haritlaskonna hulka vaid tinglikult arvata. mahukast käsitlusest arvatavasti iialgi läbi ei näri. See parim osa pääses küll hiljem haritlaste hulka ning täitis ühiskonnas haritlaste ülesandeid, kuid hoopis suurem osa tegeles sootuks muuga ehk * nõukogude ebateaduse seisukohtade praktikasse rakendamisega majan- duses ja halduses. Minu käsi küll ei paindu nõukogude “aparaati” ja Korraliku nimeregistriga raamatu puhul on võimalik kasutada ka teist- tööstusbürokraate, partei väiksemaid ja suuremaid funktsionääre ning sugust, isiku kaupa lugemise meetodit. Proovisin seda pisteliseks kont- iga masti ideoloogiatöötajaid haritlaskonna hulka arvama, olgugi nad rolliks ja neid isikuid valides, kelle tegevuse ning selle konteksti kohta vormilise tunnuse ehk kõrghariduse järgi haritlaskonna liikmed. Seega, mul kindlaid andmeid on. Paraku hakkasin ka seda võtet proovides kohe kuna tudengid ülikooli järel osutusid mitteharitlasteks, ei saanud nad komistama. haritlased olla ka enne seda, üliõpilastena. Näide faktiveast. Autorid väidavad (lk 806): “1979, sügis — Tartus Jõudes punase nomenklatuuri teema juurde, tunnistavad autorid se- loodi üliõpilasorganisatsioon Noor-Tartu, mille aktivistide hulka kuu- da probleemi ka ise, kui väidavad, et “ühiskonnaelu dominantideks olid lusid Lauri Vahtre (heideti 1983 ülikoolist välja), Heiki Valk, Mart kompartei ja intelligents, mõlemad väga kirju erialase ja sotsiaalse koos- Laar, Tõnis Lukas, Indrek Tarand, Eerik-Niiles Kross, Tauno Pukk jt.” tisega, oma kindralite ja reameestega. Kvantiteedilt olid riigipartei ja Noor-Tartu kohta on võrgus vabalt kättesaadav Heiki Valgu ettekanne intelligents võrreldavad. [---] Seega oli mõlema koosluse ühisosa väga 2000. aastast, milles Noor-Tartu asutaja ütleb: “Ajalised raamid Noor- suur ning pole õige haritlaskonda käsitada üksnes partei vastasmängija Tartu liikumisel on väga konkreetselt kuupäevadega seostatavad: 21. ok- rollis” (lk 292). toober 1979, see on esimene tööpäev Raadil Vana-Jaani kalmistul ja Loomulikult oleksid autorid oma ülesande põrgulikult raskeks tei- lõpp on 14. november 1984 Tallinnas Nõmmel, kui otsustati, et asjal ei nud, kui oleksid vormiliste tunnuste asemel haritlaskonda kuuluvust üri- ole enam mõtet.” Tuleb osutada, et nii Tarand kui Kross on aktivistide tanud määrata iga üksikisiku tegeliku tegevuse järgi okupatsiooniajal. loetelus põhjendamatult: esimene oli küll 1982. sügisel neljaks kuuks Arvestades Eesti rahvastiku ja selle enam koolis käinud osa suurust, immatrikuleeritud, kuid seejärel Tallinnas mullatööline ja aprillist 1983 ei tohiks olla võimatu välja uurida igaühe elutegevuse üksikasju, need soldat Permi oblastis, teine aga organisatsiooni tegevuse lõpuks napilt andmebaasiks organiseerida ning määrata piisav hulk tunnuseid, mille- 17-aastane, seega parimalgi juhul kooliõpilasena ehk paaril korral ju- le vastavus võimaldaks inimese haritlaskonna hulka arvata või välistaks hukülaline mõnel Noor-Tartu üritusel. selle. Aga see jääb ilmselt mõne järgmise uurimisprojekti raamesse. Viitevea näitena viide 207 (lk 157), milles osutatakse rektor Jüri Võimalik, et eelkirjeldatud segadus on rohkem näiline kui tegelik Kärneri intervjuule ajakirjas Poliitika (1986, nr 1). Viidatud aastal oli ja tuleneb ülimalt absoluut- ja suhtarvuderohke teksti raskepärasusest, ülikooli rektor Arnold Koop, Kärner valiti ametisse 1988. Ajakiri Polii- halvast loetavusest. Aastal 2007 võiks ka “vana kooli” uurijad olla juba tika aga ilmus aastatel 1989–1991. teadlikud infotehnoloogia võimalustest igasuguste andmestike graaﬁli- Hinnangulise vea näide. Autorid väidavad (lk 285) veenva põhjen- sel kujutamisel ja selle eelistega andmete ühtses tekstimassiivis esitamise duseta, et “[m]aailmanimega dissidente, nagu Solˇzenitsõn, Sahharov, ees. Ega enam Schirreni aeg ei ole! Raamatule oleks tulnud vägagi kasuks Havel või Michnik Eestis polnud. Mitmetel põhjustel levis siin suh- professionaalse andmetöötleja-visuaalgraaﬁku nõuanded ning oskused. teliselt vähe illegaalset kirjandust. Üks põhjus oli info kättesaadavus Teos oleks ehk tulnud mõnevõrra õhem, kuid mitu korda ülevaatlikum välisraadiote, Soome TV ja isiklike kontaktide kaudu, mida soodustas ja selgem. Kahju, et andmeesituse selgus autorite eesmärkide hulka ei võõrkeelte tundmine. [---] Oma osa oli inimeste hirmul ja rangetel kon- kuulunud. See on seda kummalisem, et raamatu sissejuhatuses märgivad spiratsiooninõuetel.” Mis on suhteliselt vähe? Oskan ainult oletada, et ju nad: “Oleme arvestanud et seda raamatut loeb vabas Eestis sirgunud uus siis ei peetud autoreid usaldusväärseks neis keelatud kirjanduse levirin- põlvkond, kellel puudub isiklik ja vahetu kogemus Nõukogude okupat- gides, mida ainuüksi Tallinna kesklinnas, kus liikus rohkesti haritlasi, oli sioonist ja kes ei tea, mida tähendab elu võõrvõimu surve all ning milline 1980. aastate alul mitu üksteisest sõltumatut. Ja raamatuid, sealhulgas on vabaduse hind” (lk 16). Ega ei tea küll, aga see-eest teab see põlvkond valgus- või foto-, aga ka masinakirjakoopiaid liikus seal sedavõrd palju, väga hästi, kuidas andmeid arvutiprogramme kasutades ülevaatlikult ja et minule jätkus keskkoolipoisina küll igaöiseks lugemiseks (häda oli

1590 1591 Arvustus selles, et keelatud kirjandus liikus väga kiiresti, sageli saigi teda ainult mõneks päevaks, mille jooksul tuli jõuda raamat ise läbi lugeda ja veel ka paarile sõbrale anda). Minu illegaalse kirjanduse leviringid olid aga ABSTRACTS minu vanemate või vanavanemate omadest suures osas sõltumatud. Igal juhul julgen küll pigem väita, et Tallinna raamatukogude erifondides- se jõudnud keelatud raamatutest-ajakirjadest (eriti pagulaste kirjasta- tu) läksid varem või hiljem kõik liikvele, lugemisele ja paljundamise- BASSAM TIBI. Religion, law and politics in Islam: le, mistõttu eesti haritlased olid selle kõigega küllaldaselt varustatud. Islamism as a fundamentalist ideology Kes vähegi tahtsid. Võib-olla mitte need haritlased, kes autorite liigituse järgi kuulusid kategooriatesse ametnikud, administratiiv- ja kauban- In the 21st century, under the crisis of modernism, religions dustöötajad; majandusspetsialistid või agronoomid, zootehnikud, vete- appear on the stage of the world first of all as ideologies resting rinaarid ja metsandusspetsialistid. Need teised küll. on a religious basis, and from this basis, they present political demands. Therefore, these new political religions cause con- Ja nii ma ei teagi, kui kõva tõe pähe võtta fakte, viiteid ja hinnanguid, flicts in world politics. In the foreground, there is the religions’ mille kontrollimiseks mul isiklikest kogemustest kõrvutusmaterjali pole. justified demand for the rule of God. Politicized religions ex- Kaarel Tarand press new religious absolutism in a political form. This is a worldview that does not tolerate any relativity. Islam has a special place here. The reason for this is the universalism of Islam, which, in its politicized form, brings along an image of Islamic world order. KAAREL TARAND (sünd. 1966) on õppinud Tartu ülikoolis eesti keelt Many Europeans still have to learn to make a difference be- ja kirjandust ning sotsiaalteadusi 1987–1996. Töötanud toimetajana aja- tween Islam as a faith and Islam as a politicized religion. The kirjas Luup 1996–1999 ja Eesti Päevalehes 2002–2005, haridusminister dialog with Islam is entirely compatible with critical distance Jaak Aaviksoo nõunikuna 1996 ning peaminister Mart Laari nõuniku ja towards fundamentalism. The fulfilment of this task is hin- valitsuse pressibüroo juhatajana 1999–2002. Kultuurilehe Sirp peatoi- dered, particularly in Europe, by several cultural-protestant metaja a-st 2005. mentality ethics that deny the conflict potentials between civilizations and not only reproach that conflicts are constructed but even forbid to speak about them. Declaring them taboo promotes blindness to the new absolutism of political Islam. Cultural relativism denies the European identity in a self- destructive way. Cultural relativists do not understand that the new absolutists represent a political religion that not only considers the cultural relativist approach a weakness of the Western civilization but also despises its representatives — the cultural relativists. Tibi draws the final conclusion that the attitude to Islam should be tolerant, to Islamic fundamentalism, however, from a democratic defence position. Jihad and crusades should be analyzed again and, in the interests of consensus between civilizations, these concepts should be discarded as a historical burden. What is even more important: we have to be prepared for the return of these traditions under the cloak of political

1592 13 1593 Abstracts Abstracts

religions. Treatment of conflict situations as an accompanying believed that the Republic of Estonia as a political entity in phenomenon to politicization of religions protects civilizations itself had an eternal value determined by God and deserved from the new cold war. to be restored by God. For several reasons, Lutheranism has The findings of the present paper include the statement that not been able to become the creed of the entire nation, and initially Islam was neither fundamentalism nor a political reli- the Lutheran church has not become the people’s church. The gion. Nowadays, however, it is often understood politically as features of the Lutheran mentality manifest themselves in the a hegemonial ideology, which, as a religion, contains “the ab- lack of hierarchality among Estonians and their estrangement. solute”. As a religion, Islam really pretends to “the absolute”, The philosophy of actions is very level-headed. Estonians’ but originally it was not political, the author emphasizes. Only Lutheranism also reveals itself in the Lutheran attitude to the through politicization new absolutism emerges in combination Bible, according to which the Bible is not a formal authority. with universalism in its politicized form, which demands for Estonians’ scepticism and relativism also display Lutheran Islam the rule of world. Such is the essence of present-day features. Estonians’ feeling for religion and Lutheranism also Islam fundamentalism. (Edit.) lack clear features of nationalism. Estonians have been fasci- nated by the elitism of Lutheranism. As long as the Estonians RIHO SAARD. Estonians and Lutheranism. II do not put up with authoritarian religion, they will be able to retain the basic cultural value of Lutheranism — the hu- The essay that began in our previous issue discusses the forma- man who studies everything, including the Scriptures, with tion of and changes in the Christian identity of the Estonians conscience and reason. (Auth.) and the relations of this identity with Lutheranism. When Estonia gained independence, the territorial church JAAK VALGE. Konstantin Päts and the interests underwent massive changes. In the new situation a solution of the Soviet Union. II had to be found to relations between the church and state and the administrative organization of the internal affairs of Konstantin Päts is one of the most prominent Estonian politi- the church. Following European examples, the political par- cians. He was a leading participant in all the major events ties’ attitudes to church acquired anticlerical features and even during the first period of Estonia’s independence (1918–1940). showed hostility to religion. The people’s church, which in the Therefore, Päts’s relations with the foreign power to which Es- 1930s was supported by church taxes by only c. 27% of Luther- tonia later surrendered without military resistance are signif- ans, had lost its ties with the intelligentsia. The majority of icant for Estonian history as a whole. The article that began Estonian intellectuals and semi-intellectuals did not feel com- in the previous issue discusses how close Päts’s relations with fortable within the church. This, however, did not mean that the Soviet Union were in the second half of the 1920s and the the New Protestant way of thought would have been incom- early 1930s. patible with their mentality. Before World War II, the church There is no doubt that Päts’s connections with the Soviet attempted to secure its positions from a nationalist stance. embassy and trade representation were close, although not The predominant idea was to connect ethical nationalism with as close and trusting as those of the Estonian socialist lead- Lutheran Christianity. An innovative attempt was to establish ers. The documents contained in the Foreign Policy Archives specifically Estonian theology that would be free of everything of the Russian Federation reflect these relations thoroughly German. The exodus of Germans in 1939, after which the Ger- but unilaterally. Soviet diplomats characteristically overesti- man congregations closed down, brought about a situation in mated Soviet economic and political influence and vilified their which, for the first time, Estonia was able to shape its national country of residence and its politicians. Comparison of infor- church policy and start the formation of a church that would mation gleaned from Estonian and Soviet sources reveals that, really be Estonians’ own. The communist occupation brought while reporting on their contacts, the diplomats of the Soviet about a religious crisis. Estonian Lutheran authors in exile embassy have clearly hyped up the results of their lobbying

1594 1595 Abstracts Abstracts

among Estonian politicians. Historians Zenonas Butkus and restoration of the Republic of Estonia had been proclaimed. Magnus Ilmjärv, who have dealt with the theme earlier, have The transition period was to finish with the formation of the approached the information contained in Soviet documents un- constitutional bodies of the Republic of Estonia. Instead of the critically. As a politician, Päts simply tried to maintain good Estonian SSR, the name ‘Republic of Estonia’ and its national relations with the Soviets and procure business orders from the colours blue, black and white had been taken into use. This Soviet Union, without forgetting his own business interests. resolution of 30 March, however, had been declared invalid by From March 1930 to March 1931 Päts received remunera- Gorbachev. tion from the Soviet oil syndicate Soyuzneft through the Soviet In such a historical context, it is meaningful that the author trade representation in Estonia. Ilmjärv’s claim as if the oil concentrates his observations on Saaremaa and Narva. Dur- affair had been coordinated by the Politburo and the reorgani- ing the ancient struggle for independence, Saaremaa, the zation of sales of oil products had been undertaken only to “in- largest of Estonian islands, was the last Estonian territory volve” Päts has proved to be entirely wrong. The documents that surrendered to German crusaders in 1227. Along with Ilmjärv refers to do not contain such information. Propositions Christianization, the aim of the crusade was the imposition of to Päts to participate in selling Soviet oil products and to coun- German and Danish political rule. Nonetheless, the conquest sel the trade representation were made by Boris Stomonyakov, united Estonia with the Western-European culture area and a committee member of the People’s Commissariat of Foreign prevented the growing threat of Russian conquests. Affairs, and the board of Soyuzneft, and these were discussed Narva, the easternmost town of North-East Estonia, is now in relation with sales of oil products, not as a separate political an important checkpoint on the border with the Russian Fed- issue. Making use of Päts’s connections, the Soviets wanted to eration. In his memoirs, however, the author recalls his visitto promote the sales of their oil products on the Estonian market. Komarovka — the easternmost point of the Republic of Estonia Another aim of the People’s Commissariat of Foreign Affairs according to Tartu peace treaty (1920). Komarovka is situated was to tie Päts politically more closely to the Soviet embassy in approximately ten kilometres to the east of Narva and the of- Tallinn. Selling of Soviet oil products in Estonia proved, how- ficial frontier between Estonia and Russia ran through it until ever, a complete fiasco, which shows that Päts did not represent 1940. In December 1919, it was the venue of the last major the Soviet trade representation or Soyuzneft against Estonia. battle with the Russian Red Army in the War of Independence Thus the money Päts had received from Soyuzneft through the (1918–1920) in which the author’s father participated as a 23- trade representation for consultations was entirely wasted for year-old company commander of the 4th Infantry Regiment of the Soviets as it yielded neither monetary nor political profit. the Estonian People’s Army. In Grabbi’s memoirs from 1990, Ilmjärv’s allegation as if Moscow had financed Päts until the the political situation of the moment in Narva is character- end of Estonia’s independence through Tallinn Shipping Com- ized by flags: “the building of the municipal government flies pany is ridiculous as Päts had only three shares in the company. the flag of the Estonian SSR, although the Supreme Council Päts’s relations with the embassy and the trade representation of the Republic of Estonia had declared the name “Estonian did not make him an agent, a marionette, traitor, collaborator SSR” and its flag invalid. The Russians of Narva, however, do or cheat as the Estonian mass media has attempted to claim, not accept this resolution. Among Russians agitation is made elaborating on Ilmjärv’s allegations. (Auth.) for the proclamation of an autonomous North-East Estonian region or even their own republic. The tower of Hermann HELLAR GRABBI. Estonia: December 1990. Excerpt fortress in Narva, however, displays the blue-black-and-white from memoirs flag of Estonia, just like in the Tall Hermann tower in Tallinn.” A month later, in January 1991, violent events take place This “travelogue from homeland” by the émigréEstonian rein Vilnius and Riga. The government of Estonia makes a ma- siding in the US depicts Estonia in the period when the So- noeuvre and invites Yeltsin to Tallinn. There was no bloodshed viet regime had been declared illegal, and transition to the

1596 1597 Abstracts Abstracts

in Estonia. The Republic of Estonia regained independence in that such a situation is conceivable is that, fundamentally, we August 1991. (Edit.) do not know why our theories work so well. Hence their ac- curacy may not prove their truth and consistency. The author ULURU ADO. Poetry believes that something rather akin to the situation which was described above exists if the present laws of heredity and of EUGENE P. WIGNER. The unreasonable effectiveness physics are confronted. (Edit.) of mathematics in the natural sciences The first point in the discourse is that mathematical concepts RICHARD W. HAMMING. The unreasonable effectiveness turn up in entirely unexpected connections. Moreover, they of- of mathematics ten permit an unexpectedly close and accurate description of the phenomena in these connections. Secondly, just because The inspiration for this article, written some twenty years later, of this circumstance, and because we do not understand the came from the similarly entitled article by E. P. Wigner. reason of their usefulness, we cannot know whether a theory If in his paper, Wigner gives a large number of examples formulated in terms of mathematical concepts is uniquely ap- of the effectiveness of mathematics in the physical sciences, propriate. Hamming draws on his own experience that is closer to engi- There are, however, aspects of the world concerning which neering. He attempts to do what Wigner avoided — to give at we do not believe in the existence of any accurate regularities. least a few partial answers to the question posed in the title. We call these initial conditions. The question which presents Perhaps the best way to approach the question of what itself is whether the different regularities, that is the various mathematics is, is to start at the beginning. In the far dis- laws of nature which will be discovered, will fuse into a single tant prehistoric past, where we must look for the beginnings consistent unit, or at least asymptotically approach such a fu- of mathematics, there were already four major faces of mathe- sion. Alternatively, it is possible that there always will be some matics. First, there was the ability to carry on the long chains laws of nature which have nothing in common with each other. of close reasoning that to this day characterize much of math- At present, this is true, for instance, of the laws of heredity ematics. Second, there was geometry, leading through the and physics. Similarly, it is possible that the theories, which concept of continuity to topology and beyond. Third, there we consider “proved” by a number of numerical agreements was number, leading to arithmetic, algebra and beyond. Fi- which appears to be large enough for us, are false because nally there was artistic taste, which plays so large a role in they are in conflict with a possible more encompassing theory modern mathematics. which is beyond our means of discovery. If this were true, we One of the main strands of mathematics is the extension, would have to expect conflicts between our theories as soon as the generalization, the abstraction which accommodate well- their number grows beyond a certain point and as soon as they know concepts to new situations. However, in the very process cover a sufficiently large number of groups of phenomena. the definitions themselves are subtly altered. Therefore, old It is quite possible that an abstract argument can be found proofs of theorems may become false proofs. The old proofs which shows that there is a conflict between the theory of hered- no longer cover the newly defined things. The miracle is that ity and the accepted principles of physics. The argument could almost always the theorems are still true; it is merely a matter be of such abstract nature that it might not be possible to solve of fixing up the proofs. The search for proper concepts and the conflict, in favour of one or of the other theory, by an exper- definitions is one of the main features of doing great mathe- iment. Such a situation would put a heavy strain on our faith matics. in our theories and on our belief in the reality of the concepts Finally, Hamming groups his explanations of the unreason- which we form. It would give us a deep sense of frustration in able effectiveness of mathematics into four. The first answeris our search for what we call the “ultimate truth”. The reason that we approach the situations with an intellectual apparatus

1598 1599 Abstracts Abstracts

so that we can only find what we do in many cases. Secondly, of why mathematics is so effective at describing the material we select the mathematics to fit the situation, and it is sim- world. (Edit.) ply not true that the same mathematics works at every place. Thirdly, almost all of our experiences in this world do not fall under the domain of science or mathematics. Furthermore, PEET LEPIK. Uniqueness and universality of magic we know (at lest we think we do) that from Gödel’s theorem in culture. II there are definite limits to what pure logical manipulation of symbols can do; there are limits to the domain of mathemat- The originality of Juri Lotman’s interpretation of magic con- ics. Fourthly, evolution will play its role — given our brains sists in describing magicality as an (auto)communicative func- are wired the way they are, the remark “Perhaps there are tion revealed in the relations between the listener and the thoughts we cannot think” should not surprise us. (Edit.) speaker and also as an intellect-based algorithm. The second part of the article searches for the roots of such an approach in Edmund Husserl’s philosophy. JEF RASKIN. A reply to Eugene Wigner’s article and Richard Hamming’s essay Husserl treats the intensional functioning of consciousness as phenomenologically reduced subjectivity, differentiating While working on his book, The Humane Interface, the author between two spheres in it. The “natural existence” (natür- found it necessary to try to understand why we had certain liches Sein) of the world as the other is the subject’s world mental abilities and not others. Plausible hypotheses arose picture (Weltvorstellung). The initial sphere of the intensional not from cognitive psychology, as he had expected, but from functioning of consciousness, however, (which, preceding the the biology of evolution. Raskin suggests as an explanation world image, shimmers through it) is still the existence of the that Darwinian evolution has selected, in its aeons of exper- pure ego. The pure ego contains modes of thinking, ways of imentation, those individual animals whose minds happen to raising awareness (Bewusstseinsweisen) with their modal pe- work in accord with the way the world works — any creature culiarities. Such pure flow of methods of gnosis is described by whose logic did not accord with that of the physical world is Husserl as the communicational act of constituting the other unlikely to survive. Innate logic certainly predates mankind. and empathy (Einfühlung) with the other. It is because we have evolved so as to have brains that work the Juri Lotman translates (reduces) the world of facts into way the world does, that part of what has evolved are the log- sign systems whose world picture consists of texts. The initial ical (to us) processes of deduction. As we build mathematics sphere of “intensional functioning” — the pure ego — is repre- we build it in conformity with the physical world because the sented in Lotman’s semiotics by the concept of intellect. Intel- foundations of logic, the very nature of what makes sense to lect is an (auto)communicative phenomenon that commands us, were dictated by the physical world. The inherent abilities languages and memory, that performs algorithmized opera- of our brains were established, and those abilities reinforced, tions to systematize, modify and mediate information and is by natural selection. able to generate new texts. Perhaps there are amathematical, alogical phenomena that These ideas are most directly expressed in the concept will be forever beyond our understanding because they are of monad, which is of central significance in the works of based on schemas for which we have not inherited the mental both authors. What Husserl calls the monad is the (auto)- wherewithal needed to comprehend them — perhaps, but there communicative world picture of the ego, which still includes is currently no evidence that this is the case, or perhaps it is the aims and means of the ego, consequently also the pure that we could not comprehend such evidence. ego — the constructive rudiment of memory and gnosis. Lot- Raskin emphasizes that consideration of how we evolved man’s monad can be viewed as the dialogue between the to have the thought patterns we do solves Wigner’s puzzle, text (as the world picture) and the language resp. the intel- completes Hamming’s search, and answers Einstein’s question lect (as the creative force). In the same vein, Lotman analyzes

1600 1601 Abstracts Abstracts

magicality, which he treats as a communicative algorithm be- Serial tween the listener and the speaker. The present writer is of the opinion that as such the magical JOHN LOCKE. The Second treatise of government. V act should belong into the class of code texts. In Lotman’s definition, the code text is an ideal example of the construction Originally published in 1689 as the second part of an anony- principles (code) of a certain type of a text, but it exists in the mous Two Treatises of Government, Locke’s concern here is form of a text. Such texts (e.g. wonder fairy tales) have high “the true original, extent and end of civil government”. The capacity of modelling. book contains Locke’s original doctrines on topics such as A specific feature of magical formulas as code texts is their private property and political authority. Locke holds that the textual elementarity: they are unique signals directed at the origin of private property is in the mixing of one’s labour with addressee that cause irreversible consequences; as intellec- the objects, independently of agreements with others. Accord- tual algorithms they have a universal status. Therefore, it ing to Locke, each individual has a right to life, liberty and would be more exact to call the magical relation between the property, and it is the job of the political authority to protect listener and speaker a code signal. these rights. This is what legitimizes political authority. If the The magical act as a code signal acquires ritual (or even political authority no longer fulfils that function, then the peo- sacred) qualities that can be interpreted as an additional code ple have the right for resistance and even revolution. (Edit.) that is realized as an index of cultural memory at the moment of (auto)communication. Although in the mid-1960s Lotman set all-embracing aims AUTHORS for studying cultural universals, his respective attempts (including in the field of magic) remained marginal and superfi- cial, even random (excluding everything that concerns play- ULURU ADO alias Gavriil Kurilov PhD (b. 1938), Yukagir fulness of intellect and ambiguity or mythologicality of artis- ethnic activist, linguist and poet, head of Yukagir language tic behaviour, which Juri Lotman studied in cooperation with and literature department at the Research Institute of Small Boris Uspenski). What has been said does not, however, di- Northern Peoples minish the heuristic value of these attempts. The improvisa- HELLAR GRABBI MA (b. 1929), freelance critic, editor, tional principle of “Lectures” also proved to be a consider- columnist and writer able starting point (initial sketch) for several central concepts RICHARD W. HAMMING (1915–1998), US mathematician in Lotman’s semiotics. (Auth.) ILMAR KRUUSAMÄE (b. 1957), Estonian artist PEET LEPIK MA (b. 1935), part-time lecturer at Tallinn Uni- Review versity, cultural sociologist JOHN LOCKE (1632–1704), English philosopher KAAREL TARAND. Half-done work good, completed JEF RASKIN (1943–2005), US computer scientist work better? RIHO SAARD DD (b. 1961), associate professor at the uni- versities of Helsinki and Joensuu, extraordinary professor at Toomas Karjahärm, Väino Sirk. Kohanemine ja vastupanu: the Theological Institute of the Estonian Evangelical Lutheran Eesti haritlaskond 1940–1987. [Accommodation and Resis- Church tance: Estonian Intellectuals 1940–1987.] Tallinn: Argo, 2007. 996 pp. KAAREL TARAND (b. 1966), editor-in-chief of weekly Sirp

1602 1603 Abstracts

BASSAM TIBI PhD (b. 1944), professor of international relations at Göttingen University TEINE TRAKTAAT VALITSEMISEST JAAK VALGE PhD (b. 1955), director for research at Vil- jandi Culture Academy of the University of Tartu, associate professor at the Chair of Contemporary History, University of Essee tsiviilvalitsuse tegelikust Tartu EUGENE P. WIGNER (1902–1995), US theoretical physicist algusest, ulatusest ja eesmärgist

John Locke

Tolkinud˜ Alar Kilp

The Second Treatise of Government: An Essay Concerning the True Original, Extent, and End of Civil Government. Teose esmatrükk ilmus 1689. Tõlke aluseks olev väljaanne (John Locke. Two Treatises of Government . Ed. by Peter Laslett. Student edition. Cambridge: Cambridge University Press, 1988, pp. 265– 428) lähtub teose 1698. aastal ilmunud kolmandast, Locke’i osalusel välja antud uustrükist. Täname Andro Kitust abi eest toimetamisel.

1604 Teine traktaat valitsemisest John Locke

kuningas olemast kuningas ja mandub türanniks asutatud mo• narhias niipea, kui ta ei valitse enam vastavalt oma seadustele.” 18. PEATÜKK. TÜRANNIAST Ja natuke hiljem: “Sellepärast peavad kõik kuningad, kes pole türannid ega vandunud valet, rõõmsalt kinni oma seadustest. 199. Kui anastamisel kasutatakse jõudu, millele on õigus kellelgi Need, kes veenavad neid vastupidises, on mürkmaod ja kahju• teisel, siis türannia on igasugust õigust eirav jõukasutus, millele ei rid nii enda kui ka riigi jaoks.” Niisiis, õpetatud kuningas, kes ole õigust kellelgi. Samuti on türannia see, kui keegi, kelle käes mõistab hästi asjade tähendust, teeb vahet kuningal ja türannil, on võim, ei rakenda seda mitte selle võimu all elavate inimeste mille järgi esimene teeb seadustest oma võimule piirid ja ühis• heaks, vaid oma isiklikuks ja eraldiseisvaks kasuks, ja see, kui kondlikust hüvangust oma valitsusele eesmärgi, teine aga annab valitseja, ükskõik kuidas ta valitsemisõiguse ka on saanud, ei tee kõiges teed oma tahtele ja ihale. õigusreegliks mitte seadust, vaid oma tahte ning tema käsud ja teod ei pea silmas mitte tema rahva omandi säilitamist, vaid tema 201. On vale mõelda, et see viga on omane ainult monar• enda auahnuse, kättemaksu, saamahimu või mõne teise juhusliku hiatele; teised valitsusvormid kalduvad seda tegema samavõrd kire rahuldamist. kui monarhia. Sest kui keegi rakendab kuskil võimu, mis on mõeldud rahva üle valitsemiseks ning inimeste vara kaitseks, 200. Kui keegi kahtleb öeldu tõesuses või mõistuspärasuses, teistel eesmärkidel ning kasutab seda selleks, et rahvast vaeses• kuna see pärineb ühelt tundmatult autorilt, siis ma loodan, et tada, ahistada või alistada võimukandjate omavolilisele ja juhus• kuninga autoriteet lubab tal selle siiski heaks kiita. Kuningas likule käsule, siis on kohe tegemist türanniaga, sõltumata sel• James I ütleb oma 1603. aasta kõnes parlamendile: “Ma eelistan lest, kas neid, kes võimu niimoodi kasutavad, on üks või mitu. heade seaduste ja põhiseaduste tegemisel alati ühiskonna ja kogu Seetõttu võime lugeda kolmekümnest türannist Ateenas ja ühest riigi hüvangut ükskõik millisele minu enda isiklikule ja erahu• Sürakuusas, ning parem polnud ka decemviri väljakannatamatu vist kantud eesmärgile, mõeldes alati riigi heaolust ja hüvangust võim Roomas.60 kui oma suurimast hüvest ja maisest õnnest — just selle poolest erineb seaduslik kuningas türannist. Sest ma möönan, et oluli• 202. Seal, kus lõpeb seadus, algab türannia, juhul kui seadusest as• sim ja suurim erinevus õiguspärase kuninga ja anastava türanni tutakse üle kellegi teise kahjuks. Kui keegi võimukandjatest üle• vahel seisneb selles, et kui uhke ja auahne türann peab oma ku• tab temale seadusega antud võimu ja kasutab tema käsutuses ole• ningriiki ja rahvast vaid iseenda soovide ja ebamõistlike ihade vat jõudu, et seda seadusega vastuollu minnes rakendada alama rahuldamise vahenditeks, siis vaga ja õiglane kuningas vastu• suhtes, lakkab ta selle teoga olemast võimukandja, ning kuna ta pidiselt tunnistab end olevat määratud hoolitsema oma rahva toimib ilma õiguseta, siis võib talle vastu hakata nii nagu igale tei• heaolu ja omandi eest.” Ning oma kõnes parlamendile 1609. aas• selegi inimesele, kes jõudu kasutades rikub teise inimese õigusi. tal lausub ta sellised sõnad: “KUNINGAS kohustub kahekordse See on asi, mida loetakse kehtivaks alamate võimukandjate juu• vandega järgima oma kuningriigi alusseadusi: vaikimisi, sest ku• res — seda, kellel on õigus mind tänaval kinni võtta, võib pidada ningana on ta kohustatud kaitsma nii rahvast kui ka seadusi oma vargaks ja röövliks, kui ta kohtumäärust täide viies üritab sisse monarhias, ning selgesõnalise vandega oma kroonimisel. Nagu murda minu majja, kuigi ma tean, et tal on käsk ja seaduslik iga teinegi õiglane kuningas on ta kohustatud asutatud monar• volitus, mis annab talle õiguse võtta mind kodust väljas vahi hias järgima oma rahvaga seaduste kohaselt tehtud lepet, kui ta alla. Ja ma tahaksin meeleldi teada, miks ei peaks see kehtima kujundab oma valitsust sellele vastavaks — kooskõlas leppega, 60 mille Jumal tegi Noaga pärast veeuputust, mille järgi ei lõpe ei Kolmkümmend türanni valitseseid Ateenas 404–403 eKr, samal külvi• ega lõikusaeg, ei külm ega kuum, ei suvi ega talv, ei päev ajal kehtestas Dionysios I türannia Sürakuusas (valitses 405–367). Decemviri oli kümnest mehest koosnev kolleegium Rooma vabariigis, ega öö, nii kaua, kuni püsib maa.59 Ja seetõttu lakkab valitsev kelle rahvas volitas 451. a eKr seadusi kodiﬁtseerima, kuid kelle va- litsemine muutus türanlikuks ja vägivaldseks ning kes taandati võimult 591Ms 6–9. 449. a eKr.

1606 1607 Teine traktaat valitsemisest John Locke kõige kõrgema võimukandja puhul samamoodi nagu kõige ma• maailmale. Kõigil teistsugustel juhtudel vabastab isiku pühadus dalama puhul. Kas on põhjendatud, et vanimal vennal, kellele teda kõikidest ebamugavustest, mistõttu ta on kaitstud igasuguse kuulub suurim osa isa varast, on seeläbi õigus võtta ära ka noo• vägivalla ja kahju eest nii kaua, kuni valitsus püsib — sellest tar• remate vendade pärandiosa? Või et rikkal mehel, kelle valduses gemat võimukorraldust ei ole olemas. Sest kahju, mida ta saab on kogu maa, on sellest tulenevalt ka õigus võtta, kui ta heaks teha iseenda isikus, ei ole tõenäoliselt kuigi sagedane ega suur, arvab, oma valdusse vaese naabri väikest maja ja aeda? Nii suure samuti ei suuda ta omal jõul kukutada seadusi ega rõhuda kogu võimu ja rikkuse õiguspärane valdamine, mis ületab suurema osa rahvast, kui mõni valitseja peaks olema nii nõrk ja pahatahtlik, teiste Aadama poegade oma, on sedavõrd kaugel olemast vaban• et tahaks seda teha. Ebamugavuse mõnest üksikust pahateost, dus, veel vähem põhjus röövimiseks ja rõhumiseks, milleks on mida teinekord ette tuleb, kui troonile jõuab tormakas valitseja, teise inimese ilma õiguseta kahjustamine, et see on tõsine õiguste korvab edukalt ühiskondlik rahu ja valitsuse turvalisus kõrgeima rikkumine. Sest võimupiiride ületamine ei ole õigem tähtsa amet• võimukandja isikus, kes jäetakse väljapoole hädaohu haardeula• niku käitumises, kui ta on tähtsusetu käitumises, ega ole õigusta• tust. Terviku jaoks on turvalisem, kui mõned vähesed eraisikud tum kuninga kui konstaabli puhul. Pigem on see hoopis hullem satuvad aeg•ajalt kannatuste ohtu, kui et riigi [Republick] juht kuninga puhul, sest kuivõrd temale on osaks langenud suurem oleks kergesti ja tähtsusetutes olukordades kaitsetu. usaldus, on tal juba ette palju suurem sõnaõigus kui ülejäänud kaasvendadel, ning haridusest, ametikohast ja nõuandjatest tu• 206. Teiseks, see eesõigus, mis kuulub ainult kuninga isikule, lenevate eeliste tõttu arvatakse ta paremini teadvat õige ja vale ei takista küsimusi esitamast, vastu olemast ega vastu hakka• mõõdupuud. mast neile, kes kasutavad ebaõiglast jõudu, kuigi nad väidavad endal olevat kuninga volituse, millel aga ei ole seaduse kinni• 203. Kas siis valitseja käskudele tohib vastu hakata? Kas talle tust. Samamoodi on ilmne, et kui kellelgi on kuninga koh• tohib vastu hakata iga kord, kui keegi on enda arvates kannata• tumäärus võtta inimest vahi alla, mis on täielik volitus kunin• nud kahju ning kujutab ette, et valitseja pole teinud tema suhtes galt, ei tohi see, kellel on selline kohtumäärus, selle teostamiseks õigust? See lööks tasakaalust välja ja kukutaks kõik riigikorrad, ometi murda sisse inimese majja ega viia seda kuninga käsku ning jätaks valitsuse ja korra asemele vaid anarhia ja segaduse. täide teatud päevadel või teatud kohtades, ehkki see volitus sel• 204. Sellele ma vastan, et jõuga tuleb vastu astuda vaid liseid tingimusi ei sisalda, vaid need on seaduse piirangud, mil• ebaõiglasele ja ebaseaduslikule jõule. Kui keegi hakkab vastu lest üleastumist ei vabanda ka kuninga volitus. Kuna kuninga ükskõik millises teistsuguses olukorras, siis tõmbab ta endale õig• võim on antud talle vaid seadusega, ei saa ta volitada kedagi lase hukkamõistu nii Jumalalt kui inimestelt ning seega ei kaasne seaduse vastu tegutsema ega õigustada oma volitusega kellegi siin sellist ohtu ega segadust, nagu tihti on arvatud. Sest: seda laadi tegu. Mis tahes võimukandja volitus või käsk, kui tal pole õigust seda anda, on samavõrd kehtetu ja tähtsusetu nagu mis 205. Esiteks on mõnedes riikides valitseja isik seaduse kohaselt tahes eraisiku oma. Erinevus nende kahe vahel seisneb selles, püha ja järelikult, ükskõik mida ta käsib või teeb, tema isik jääb ik• et võimukandjal on mõningane õigus võimule selles ulatuses ja kagi puutumata kõiksugu küsimustest ja vägivallast ega allu jõule niisugustel eesmärkidel, aga eraisikul pole sellist õigust üldse. ega mis tahes kohtulikule järelevalvele või süüdimõistmisele. Sest mitte volitus, vaid õigus [Authority] on see, mis annab loa te• Vaatamata sellele võib vastu hakata iga alama ametniku või kel• gutsemiseks, ning seaduste vastaselt ei saa olla mingit õigust. Kuid legi teise valitseja volitatud isiku ebaseaduslikule teole, kui ta just sellisest vastuhakkamisest hoolimata on nii kuninga isik kui ka mitte end oma rahva suhtes tegelikult sõjaseisundisse pannes ei tema õigus võimule mõlemad endiselt kaitstud ja nii ei ole ohus• saada laiali valitsust ega jäta neid sellise kaitse alla, mis kuulub tatud ei valitseja ega valitsus. loomuseisundis igaühele. Kes võiks öelda, mis on selliste as• 61 207. Kolmandaks, oletades et on olemas valitsus, milles kõrgei• jade tagajärg? Ja naaberkuningriik on siin kummaliseks näiteks ma võimukandja isik ei ole sellisel viisil püha, siiski ei ohusta õpetus seaduspärasest vastupanust kõigile tema võimu ebasea• 61Locke peab siin silmas Inglismaad. duslikele kasutustele teda igal tähtsusetul juhul ega paiska segi

1608 14 1609 Teine traktaat valitsemisest John Locke valitsust. Sest seal, kus ülekohtu ohver võib leida seaduse poole olematul mässajal kukutada hästikorraldatud riiki — rahvas on pöördudes abi ning hüvitust kannatatud kahju eest, ei saa olla sama vähe aldis järgima nii esimest kui viimast. mingit ettekäänet jõu kasutamiseks, mida võib tarvitada ainult siis, kui inimest takistatakse seaduse poole pöördumast. Sest 209. Ent kui need ebaseaduslikud teod lähevad rahva enamu• vaenulikuks jõuks võib arvata ainult sellist, mis ei võimalda ka• sele korda või kui kahju ja rõhumine saab osaks vaid vähestele, sutada abinõuna sellist pöördumist. Ja ainuüksi selline jõud, kui aga need teod osutuvad eeljuhtumiteks, mille tagajärjed näivad keegi seda kasutab, asetab inimese sõjaseisundisse, ning seadustab ohustavat kõiki, ning inimesed on oma südames veendunud, et temale vastuhakkamise. Meest, kes nõuab mõõga ähvardusel mi• nende seadused on ohus ning koos seadustega nende vara, vaba• nult tee peal kukrut, kui minu taskus pole võib•olla 12 pennigi, dus ja elu ning võib•olla ka nende religioon — kuidas siis saaks tohin ma seaduse järgi tappa. Teisele annan ma 100 naela, et ta neid takistada vastu hakkamast seadusevastasele jõule, mida hoiaks seda nii kaua, kuni ma hobuse seljast maha tulen, tema nende suhtes kasutatakse, seda ei oska ma öelda. Ma tunnis• aga keeldub mulle seda tagasi andmast, kui seisan taas omil ja• tan, et sellist ebamugavust esineb igat liiki valitsustes, kui valitsejad lul, vaid tõmbab välja mõõga, et kaitsta jõuga seda raha, juhuks on põhjustanud nii täbara olukorra, et nende oma rahvas neid kui ma peaksin üritama seda tagasi võtta. Kahju, mida see ini• valdavalt umbusaldab; see on kõige ohtlikum olukord, kuhu neil mene mulle teeb, on sada, vahest isegi tuhat korda suurem, kui on võimalik end panna, aga neile tuleb vähe kaasa tunda, sest ehk kavatses mulle teha too teine inimene (kelle ma tapsin enne, seda olukorda on kerge vältida. Samavõrd võimatu on valitsejal, kui ta mulle tegelikult kahju jõudis teha), ometi võin ma esimese kui ta tõesti peab silmas oma rahva hüvangut ja nii rahva kui seaduslikult tappa, kuid teist ei tohi ma seaduse järgi isegi vigas• tema seaduste kaitsmist, teha nii, et rahvas seda ei näeks ega tun• tada. Põhjus on ilmne: kui esimene kasutas jõudu, mis ohustas neks, nagu ei saa pereisa teha nii, et tema lapsed ei mõistaks, et minu elu, ei jäänud mulle aega selle kaitsmiseks pöörduda seaduse ta neid armastab ja nende eest hoolt kannab. poole. Ja kui ma oleksin kaotanud oma elu, oleks pöördumiseks 210. Ent kui kogu maailm näeb ühte liiki väiteid ja teist liiki juba liiga hilja olnud. Seadus poleks saanud tagasi anda elu minu tegusid, kavalust seadustest kõrvale hoidmisel ja usalduse alusel surnukehale; see kaotus oleks olnud korvamatu. Selle ärahoid• antud tegutsemisvabaduse (mis on valitsejale mõnes asjas jäetud miseks andis loomuseadus mulle õiguse hävitada see, kes oli ase• omavoliline võim, et ta teeks rahvale head, aga mitte kahju) kasu• tanud end minu suhtes sõjaseisundisse ja oli ähvardanud mind tamist vastupidiselt eesmärgile, milleks see oli antud; kui rahvas tappa. Kuid teisel juhul ei olnud minu elu ohus, mistõttu mul leiab, et ministrid ja alamad riigiametnikud on valitud vastavalt oli võimalus pöörduda seaduse poole ning saada sel teel oma 100 sellistele eesmärkidele ning neid soositakse või kõrvaldatakse naela hüvitatud. vastavalt sellele, kas nad neid eesmärke edendavad või vastusta• 208. Neljandaks, kui võimukandja tehtud ebaseaduslikud teod vad; kui inimesed näevad mitmeid püüdeid kasutada omavolilist jäävad kehtima (talle kuuluva võimu toetusel) ning seesama võimu ja et soositakse nurgatagust religiooni62 (kuigi avalikult võim takistab seadusega ettenähtud vastumeetmeid, siis vastu• ollakse selle vastu), mis on hõlpsaim viis selle religiooni juuru• panu õigus ei häiri ootamatult või vähetähtsates olukordades valit• tamiseks, ning toetatakse selle religiooni ninamehi nii palju kui sust, isegi kui seesugused türanlikud teod on täiesti ilmsed. Sest võimalik, ja juhul kui seda ei saa teha, siiski pooldatakse neid, kui need teod puudutavad vaid mõningaid eraisikuid, kellel on ja eelistatakse veel enamgi — kui pikk tegude rida näitab, et rii• küll õigus end kaitsta ja võtta jõuga tagasi see, mis neilt seaduse• ginõukogud63 kalduvad kõik sinnapoole, siis kuidas saaks keegi vastase jõuga on ära võetud, siiski ei vii õigus nii teha neid ker• end enam tagasi hoida oma vaimusilmas nägemast, mis suunas gesti võitlusesse, milles nad kindlasti hukkuksid, sest samavõrd asjalood kulgevad, või mõtlemast sellele, kuidas end päästa, nagu võimatu on kas ühel või mõnel üksikul ohvril takistada valitsuse ta ei saaks hoiduda uskumast, et selle laeva kapten, milles ta vii• tööd, kui suurem osa rahvast ei tunne end sellest puudutatuna, kui oleks võimatu märatseval hullumeelsel või tormakal ja rahul• 62Locke peab siin silmas katoliiklust. 63Briti monarhi nõunike kogu.

1610 1611 Teine traktaat valitsemisest John Locke bib, sõidutab tema ja kogu ülejäänud seltskonna Alziiri,ˇ 64 kui ta sõjaseisundit ei saa nende seas tekkida, kuna on olemas vahe• leiab kapteni alati tüürimas sellel kursil, ehkki risttuuled, lekked kohus, mille nad on seadusandluses ette näinud kõigi eriarva• laevas ning meeste ja toiduvarude puudus sunnivad teda tihti muste lahendamiseks, mida nende vahel võib ette tulla. Just oma põikama mõneks ajaks teisele teele, kursilt kõrvale, millele ta aga seadusandlikus kogus on riikliku ühiskonna liikmed ühinenud ja pöördub kindlalt taas tagasi niipea, kui tuul, ilmaolud ja teised ühendatud kokku üheks sidusaks elavaks kehandiks. See ongi asjaolud teda lubavad? see hing, mis annab riigile kuju, elu ja ühtsuse. Siit saab alguse ühis• konna üksikute liikmete vastastikune mõju, sümpaatia ja seotus ning sellepärast järgneb seadusandliku kogu tegevuse peatamisele 19. PEATÜKK. VALITSUSE LAIALISAATMISEST või laialisaatmisele lagunemine ja kadu. Kuna ühiskonna olemus ja ühendus seisneb mingi ühe tahte omamises, siis seadusand• 211. See, kes tahab vähegi arusaadavalt rääkida valitsuse laialisaat• lik kogu, kui rahva enamus on selle kord asutanud, kuulutab misest, peab kõigepealt suutma vahet teha ühiskonna laialisaatmisel ja nii•öelda hoiab seda tahet. Seadusandliku kogu moodustamine ja valitsuse laialisaatmisel. See, mis moodustab kogukonna ja toob on ühiskonna esimene ja alustrajav tegu, mille kaudu tagatakse inimesed vabast loomuseisundist ühte poliitilisse ühiskonda, on iga tingimused selle ühenduse jätkumiseks teatud volitatud isikute juh• inimese kokkulepe ülejäänutega selleks, et ühineda, toimida kui timisel ja selliste seaduste all, mida nad rahva nõusolekul ja rahva üks kehand ning seega olla omaette riik. Tavaline ja peaaegu poolt määratuna vastu on võtnud. Ilma rahva nõusolekuta ei saa ainus viis, kuidas sellist ühendust saab laiali saata, on võõrväe sis• ühelgi inimesel ega inimeste rühmal olla õigust teha seadusi, mis setung, mille käigus ta vallutatakse. Sest sellisel juhul (suutmata kohustaksid kõiki ülejäänud inimesi. Kui seadusi hakkab välja pidada ülal ja hoida püsti ühte terviklikku ja sõltumatut poliitilist andma keegi üks või ka mitmed, keda rahvas selleks määranud kehandit) peab inimühendus, millest see kehand koosneb, parata• pole, siis on need seadused tehtud ilma õiguseta, mistõttu rah• matult kaduma ning nii pöördub igaüks tagasi seisundisse, milles vas ei ole kohustatud neile alluma. Sel viisil osutuvad inimesed ta oli enne — vabaduseseisundisse, ise enda eest hoolt kandma alluvussuhtest taas vabaks ning võivad moodustada endale uue või kaitsma oma turvalisust mõnes teises ühiskonnas, nii nagu seadusandliku kogu, nii nagu nad paremaks peavad, olles täiesti va• talle paremini sobib. Ükskõik mis puhul ühiskond laiali saadetakse, bad vastu astuma jõule, kes ilma volituseta püüab neile midagi on kindel, et püsima ei saa jääda ka selle ühiskonna valitsus. Val• peale suruda. Kui need, kes ühiskonna volitusel pidid kuulu• lutajate mõõgad lõikavad tihti läbi valitsuste juured ja tükeldavad tama avalikku tahet, on sellest kõrvale jäetud ning nende koha ühiskonnad osadeks, eraldades alistatud ja laiali paisatud rah• on seadusevastaselt omastanud teised, kellel sellist õigust ega vahulga selle ühiskonna sõltuvusest ja kaitse alt, mis pidi neid volitust pole, siis on igaüks iseenda tahte käsutada. vägivalla eest kaitsma. Maailm on liiga palju näinud ja küps, et oleks vaja veel midagi lisada sellisel viisil valitsuste laialisaatmise 213. Seda põhjustavad tavaliselt riigis need, kes kuritarvitavad kohta ja ei ole puudust väidetest põhjendamaks, et kus ühiskond neile kuuluvat võimu. Raske on sellele õiget hinnangut anda ja on laiali saadetud, seal ei saa püsima jääda ka valitsus. See on sama teada, kelle süüks seda panna, kui ei teata valitsusvormi, milles võimatu nagu maja raamistiku püsimajäämine, kui keeristorm on see juhtub. Oletagem siis, et seadusandlik võim on paigutatud laiali puistanud ja pillutanud kõik, millest maja koosneb, või kui üheaegselt kolme erinevasse isikusse, kelleks on: maavärin on need ühte hunnikusse segi paisanud. 1. üksainus pärimisõigusega isik, kellele kuulub püsiv, kõige kõrgem täidesaatev võim ning koos sellega kahe ülejäänud 212. Lisaks vallutamisele väljastpoolt võivad valitsused langeda [isiku] kokkukutsumise ja laialisaatmise võim teatud kindlatel ka riigisisestel põhjustel: ajaperioodidel; Esiteks, kui muudetakse seadusandlikku kogu. Tsiviilühiskond on rahuseisund nende jaoks, kes on selle ühiskonna liikmed, sest 2. põlisaadli kogu; 3. esindajate kogu, mis on rahva poolt valitud pro tempore.65 64Toonasel Alˇziiri orjaturul müüsid mauridest piraadid kinnipüütud kristlasi. 65“Ajutiseks” (lad. k), s.t kindlaks ajaperioodiks.

1612 1613 Teine traktaat valitsemisest John Locke

Sellise eeldatud valitsusvormi puhul on ilmne: duste järgi — see aga läheb alati kaduma, kui seaduste loomine antakse üle kellegi teise võimusesse. 214. Esiteks, et kui selline üksainus isik või valitseja asendab seadused, mis on seadusandliku võimu poolt välja kuulutatud 218. On ilmne, miks sellises valitsuskorras nagu see66 tuleb ühiskonna tahe, iseenda omavolilise tahtega, siis muudetakse sea• neil juhtudel panna valitsuse lagunemine valitseja süüks: sest kuna dusandlikku võimu. Sest tegelikult on seadusandlik võim see, mille tema kasutada on jõud, rikkus ja riigiametid, ning tihti ta vee• ettekirjutusi ja seadusi kohaldatakse ning millele nõutakse kuu• nab end ise või eksitavad teda teised, et kuivõrd ta on kõige letumist. Kui luuakse teistsuguseid seadusi ja kehtestatakse või kõrgem võimukandja, pole kedagi, kes suudaks tema järele val• sunnitakse peale teistsuguseid reegleid kui need, mille ühiskonna vata, siis on ainult temal võimalik seadusliku võimu ettekäändel moodustatud seadusandlik kogu on vastu võtnud, siis on selge, astuda tõhusaid samme selliste muutuste poole, ning temal on et seadusandlik võim on vahetunud. Kui keegi, keda ühiskond pole võim hirmutada või rõhuda vastuseisjaid kui rahvalõhestajaid, selleks ühemõttelise ametissemääramisega volitanud, kehtestab mässuõhutajaid ja valitsuse vaenlasi. Samas, ükski teine sea• uusi seadusi või kummutab vanu, siis ta ei tunnusta seda võimu, dusandliku kogu või rahva osa pole suuteline omapäi üritama mille abil need seadused olid tehtud, ja kukutab selle ning rajab seadusandliku võimu ükskõik millist muutmist ilma avaliku ja niimoodi uue seadusandliku võimu. nähtava mässuta, mida on piisavalt kerge tähele panna ja mis le• 215. Teiseks, seadusandlik võim on vahetunud siis, kui valitseja vides toob kaasa tagajärjed, mis ei erine kuigivõrd võõramaisest takistab seadusandlikul võimul ettenähtud ajal kogunemast või vallutusest. Pealegi on valitsejal sellises valitsusvormis võim vabalt toimimast nende eesmärkide järgi, milleks see oli moo• laiali saata seadusandliku kogu teisi osasid ning taandada neid dustatud. Sest seadusandlik võim ei seisne mitte inimeste teatud seeläbi taas eraisikuteks, mistõttu nad ei saa kunagi temale vastu hulgas, ei, ega ka mitte nende kogunemises, kui neil ei ole vaba• seistes ega ilma tema nõusolekuta seadusega muuta seadus• dust arutleda ega aega jõuda otsuseni selles, mis on ühiskonna andlikku võimu; tema nõusolek on hädavajalik, et anda nende hüvanguks — kui need võimalused on ära võetud või muudetud, ükskõik millisele määrusele sellist jõudu. Ent siiski, niivõrd kui nii et ühiskond on ilma jäetud talle õigusega kuuluvast võimu teised seadusandliku võimu osad aitavad ükskõik millisel viisil teostamisest, siis tõesti on seadusandlik võim vahetunud. Sest mitte kaasa mis tahes rünnakukatsele valitsuse vastu, sellistele kavat• nimi pole see, mis moodustab valitsuse, vaid selle võimu kasuta• sustele kas kaasa aidates või neid mitte takistades, on nad süüdi ja mine ja teostamine, mis oli ette nähtud valitsusele kuuluma. Nii osalevad neis, mis on kindlasti suurim kuritegu, milles inimesed et see, kes võtab ära seadusandliku võimu tegutsemisvabaduse võivad olla süüdi üksteise suhtes. või takistab tema tegutsemist ettenähtud aegadel, kõrvaldab selle 219. On olemas veel üks viis, kuidas seda laadi valitsus keh• tulemusel seadusandliku võimu ja teeb valitsusele lõpu. tivuse kaotab: kui kõrgeima täidesaatva võimu kandja jätab hoo• letusse ja hülgab oma kohustused, nii et juba vastu võetud sea• 216. Kolmandaks, kui valitseja omavolilise võimu abil muu• duste täitmise järele enam ei valvata. See tähendab avalikult detakse valijamehi või valimisviise ilma rahva nõusolekuta või põhjustada anarhiat ja niiviisi valitsuse kehtetuks muutmist. Sest vastupidiselt rahva ühishuvile, ka siis vahetub seadusandlik võim. seadusi ei tehta mitte seadusandjate endi jaoks, vaid selleks, et Sest kui valib keegi teine kui need, keda ühiskond selleks on voli• seaduste täitmine muudaks seadused ühiskonnas sidemeks, mis tanud, või valitakse teistsugusel viisil, kui ühiskond on neile ette hoiab poliitilise keha iga osa talle omases kohas ja töös. Kui sel• kirjutanud, siis ei kujuta valituks osutunud endast rahva poolt line side täiesti katkeb, siis lakkab valitsuse olemasolu ning inimesed ametisse määratud seadusandlikku võimu. muutuvad korratuks rahvamassiks ilma reeglite ja kokkukuulu• 217. Neljandaks, kui valitseja või seadusandlik kogu seavad vuseta. Seal, kus pole enam kohtumõistmist inimeste õiguste rahva võõrvõimu ikke alla, siis on see samuti kindlasti seadusand• kaitseks ega ole alles ühtegi võimu kogukonnas, mis juhiks jõudu liku võimu vahetus ja seega ühtlasi valitsuse kehtivuse tühistumine. või kannaks hoolt ühiskonna vajaduste eest, seal kahtlemata ei Sest eesmärk, miks rahvas ühiskonna moodustas, oli hoida alal terviklikku, vaba ja sõltumatut kooselu ja olla valitsetud oma sea• 66Locke viitab Inglismaa riigikorrale.

1614 1615 Teine traktaat valitsemisest John Locke ole enam mingit valitsust järel. Seal, kus seadusi rakendada ei daksid nende omandiõigust. Sest ei ole mõeldav, et ühiskonna saa, neid justkui polekski, ning valitsus ilma seadusteta on po• tahteks võiks olla see, et seadusandjal oleks võim hävitada seda, liitikas, ma arvan, müsteerium — inimesele hoomamatu ning mida igaüks püüab ühiskonda astudes kaitsta ning mille nimel inimühiskonnaga ühitamatu. rahvas end allutas iseenda valitud seadusandjatele. Mil iganes seadusandjad püüavad rahva omandit ära võtta või hävitada või alan• 220. Nendel ja teistel sellesarnastel juhtudel, kus valitsus on la• dada neid ennast omavolilise võimu orjusesse, asetavad nad end gunenud, on rahval täielik õigus ise enda eest hoolt kanda ja asu• sõjaseisundisse rahva suhtes, kes on seejärel vabastatud edasi• tada uus seadusandlik kogu, mis erineb varasemast isikute või sest kohustusest neile kuuletuda ning kes on jäetud ühise pel• vormi või mõlema poolest vastavalt sellele, kuidas rahvale tun• gupaiga hoolde, mille Jumal on andnud kõikidele inimestele jõu dub kõige parem oma turvalisuse ja heaolu kindlustamiseks. Sest ja vägivalla eest varjumiseks. Kui seadusandja astub üle sellest ühiskond ei saa kunagi kellegi teise süül kaotada oma loomulikku ühiskonna põhireeglist ning püüab kas auahnusest, kartusest, ru• ja algset õigust hoida ennast alal, seda saab ta teostada vaid ame• malusest või kõlvatusest ajendatuna haarata endale või anda kelle• tisse kutsutud seadusandliku kogu ning selle väljaantud seaduste legi teisele piiramatu võimu rahva elu, vabaduse ja vara üle, siis on õiglase ja erapooletu täidesaatmise kaudu. Kuid inimkonna olu• ta niimoodi usaldust reetes minetanud õiguse võimule, mille rah• kord ei ole nii halb, et nad ei suudaks seda abinõu kasutada veel vas oli andnud talle sootuks vastupidistel eesmärkidel. See võim enne, kuni on liiga hilja mis tahes abi leida. Öelda inimestele, et läheb tagasi rahvale, kellel on õigus taastada oma algne vabadus nad tohivad ise enda eest hoolt kanda, luues uue seadusandliku kogu ja moodustada uus seadusandlik kogu (selline, nagu rahvas ise pärast seda, kui rõhumine, pettus või võõrvõimu kätte langemine sobivaks peab) selleks, et kanda hoolt oma turvalisuse ja julge• on lõpetanud vana valitsuse tegevuse, oleks sama hea kui öelda, oleku eest, mis on see eesmärk, miks üldse ühiskonnas elatakse. et nad võivad loota kergendust siis, kui on liiga hilja ja kurjus pole See, mis ma olen siin öelnud seadusandliku võimu kohta, keh• enam ravitav. Tegelikult ei tähendaks see muud kui käsku olla tib üldjoontes ka kõrgeima täidesaatva võimu [supreame Executor] kõigepealt orjad ja alles seejärel kanda hoolt oma vabaduse eest kohta, kellel lasub rahva kahekordne usaldus — nii seadusandli• või öelda neile, kes on juba ahelais, et nad võivad käituda vabade kus võimus osalemise kui ka seaduse kõrgeima täideviimise eest, meestena. Kui see tõesti nii on, siis on see pigem narrimine kui nii et kui ta püüab enda omavolilist tahet kehtestada ühiskonna leevenduse pakkumine. Türannia ohustab inimesi alati, kui ei ole seadusena, reedab ta usalduse mõlema suhtes. Ta ei õigusta rahva vahendeid, mis aitaksid neil seda vältida veel enne, kui nad on usaldust ka siis, kui ta kas rakendab jõudu, rikkust või ühiskond• täielikult selle võimusesse langenud, ja sellepärast on nii, et neil likke ameteid selleks, et ära osta rahva esindajaid ja panna neid oma pole mitte üksnes õigus türanniast vabaneda, vaid ka kohustus eesmärke täitma, või kui ta sõlmib avalikult valijameestega kok• seda ära hoida. kuleppeid ja kirjutab neile ette, et nad peavad valima mehi, keda 221. Seetõttu on olemas ka teine viis, kuidas valitsused kao• ta on juba võitnud enda poolele tungiva pealekäimise, ähvar• tavad kehtivuse, ning see juhtub siis, kui seadusandlik kogu või duste, lubaduste või muude vahendite abil ning keda ta kasutab kuningas või mõlemad toimivad reetes neile antud usaldust. selliste inimeste ametisse panemiseks, kes on juba ette andnud lubadusi selle kohta, keda nad valivad ja mida seadustavad. Kas Esiteks, seadusandjad käituvad usaldust reetes, kui nad püüavad selline kandidaatide ja valijameeste mõjutamine ning valimisviisi tungida oma alamate omandi kallale ning teha endast või teatud ümberkujundamine pole mitte valitsuse põhialuste hävitamine ühiskonna osast rahva elu, vabaduse ja vara isandat või omavo• ning ühiskondliku julgeoleku allika mürgitamine? Sest rahvas, lilist käsutajat. kes on jätnud endale õiguse valida oma esindajaid vahendina, mil• 222. Põhjus, miks inimesed moodustavad ühiskonna, on lega kaitsta oma omandit, ei teinud seda muul eesmärgil, kui et omandi kaitse, ning eesmärk, miks nad valivad seadusandja, rahva esindajad oleksid alati vabalt valitud ning selliselt valituna on selliste seaduste ja eeskirjade loomine ja kehtestamine, mis võiksid vabalt tegutseda ja nõu anda nii, nagu riigi vajadused ja kaitseksid ja valvaksid kõigi ühiskonnaliikmete omandit ning avalik heaolu nõuab, pärast põhjalikku kaalumist ja küpset aru• seaksid piirid iga ühiskonnaosa ja •liikme võimule ning korral• telu. Seda ei suuda teha need, kes annavad oma hääle ära enne,

1616 1617 Teine traktaat valitsemisest John Locke kui kuulevad arutelu ja on kaalunud eri poolte põhjendusi. Ku• Esiteks, [ta ei põhjusta mässu] mitte rohkem kui mõni teine jundada seadusandja koosseisu selliselt ja esitada tema tahte pea• seisukoht. Sest kui rahvas tehakse õnnetuks ning inimesed leiavad lesurujaid kui tõelisi rahva esindajaid ja ühiskonna seadusandjaid end kaitsetuna omavolilise ja kuritahtliku võimu ees, siis võib ülistada on kindlasti niisama suur usalduse reetmine ja nii ehtne valitsuse valitsejaid Jupiteri poegadena nii palju kui süda soovib, kujutada kukutamise plaani kuulutamine, kui üldse olla saab. Ka siis, kui neid pühadena ja jumalikena, taevase päritolu või volitusega, ni• keegi pakub avalikult samal eesmärgil hüvitist või heidutab ka• metada neid kelleks või milleks tahes — ikka juhtub sama asi: ristusega või kasutab kõiki teisi kunste seaduste moonutamiseks, halvasti ja õigusvastaselt koheldud inimesed on igal hetkel valmis et kõrvaldada kõike, mis seisab tema tahte teel ees, ja et hävitada vabastama end sellest koormast, mis neid raskesti rõhub. Nad kõiki, kes ei ole temaga päri ega nõustu reetma oma maa vaba• soovivad ja otsivad võimalust, mis inimasjade muutumises, ot• dusi — ka siis pole mingit kahtlust, millega on tegemist. On lihtne sustamatuses ja juhuslikkuses laseb end harva kaua oodata. See, kindlaks määrata, milline võim peaks ühiskonnas olema neil, kes kes oma eluea jooksul pole selle kohta näiteid kohanud, peab kasutavad seda, reetes usaldust, mis oli neile osaks saanud võimu olema siin maailmas vaid üürikest aega elanud ning see, kes ei algsel kehtestamisel — pole võimalik teistmoodi mõelda, kui et tea sääraseid näiteid maailma igat liiki valitsuste kohta, peab sellist inimest, kes on kord püüdnud midagi sellist teha, ei saa olema väga vähe lugenud. enam usaldada. 225. Teiseks, ma vastan: sellised ülestõusud ei leia aset mitte 223. Selle kohta võidakse öelda, et kuna rahvas on asjatund• ühiskonnaasjade iga väikese väärjuhtimise pärast. Suuri vigu matu ja alati rahulolematu, siis valitsuse rajamine rahva muut• valitsemises, arvukalt ebaõigeid ja tülikaid seadusi ning kõiki likule arvamusele ja ebakindlale tujule määraks selle valitsuse inimlike nõrkuste eksisamme talub rahvas ilma vastuhaku ja nu• kindlale hukule ning et ükski valitsus ei suuda toime tulla kaua, rinata. Aga kui võimu kuritarvitused, tõeväänamine ja pettus kui rahvas võib seada üles uue seadusandja niipea, kui talle mi• kestavad kaua aega, kalduvad kõik ühes suunas ning teevad te• dagi olemasoleva seadusandja tegevuses ei meeldi. Sellele ma gelikud kavatsused rahvale kergesti nähtavaks, nii et inimesed vastan: Vastupidi, rahvas ei ütle nii kergesti lahti oma kehtiva• saavad selgesti aru, millise võimu all nad elavad, ja näevad, kuhu test valitsusvormidest, nagu mõned inimesed arvavad. Üksnes nad on teel, siis ei tule imestada, et nad seepeale üles ärkavad ja suurivaevu nõustub rahvas parandama kinnitust leidnud vigu püüavad anda valitsust selliste inimeste kätte, kes võiksid tagada omaksvõetud valitsuskorralduses. Kui selles on algupäraseid neile need eesmärgid, milleks valitsus algselt moodustati — ilma puudusi või on lisanud aeg või ebaausus puudujääke hiljem, siis milleta pole vanad nimetused ja veenvana näivad valitsusvormid ei ole üldse kerge neid muuta, isegi kui kogu muu maailm näeks sugugi paremad, vaid on palju halvemad kui loomuseisund või selleks võimalust. See rahva aeglus ja vastumeelsus muuta oma puhas anarhia; ebamugavused on nii tõsised ja nii lähedal, kuid vana põhiseadust on vaatamata paljudele selles kuningriigis67 abinõud nende vastu on kättesaamatumad ja keerulisemad. praegusel ja endistel aegadel toimunud revolutsioonidele ikka 226. Kolmandaks, ma vastan: see õpetus rahvale kuuluvast hoidnud meid vana seadusandliku süsteemi juures, mis koosneb võimust seada oma julgeoleku tagamiseks taas üles uus seadus• kuningast, aadlikest ja lihtkodanike esindajatest, või on peale andlik kogu juhul, kui seadusandjad on tunginud rahva omandi mõnda lühikest viljatute katsetuste aega ikka meid selle juurde kallale ning reetnud rahva usalduse nende suhtes, on parim kaitse tagasi toonud. Ja mis iganes kihutustööle on allutud, jätmaks mässu vastu ja kõige tõenäosem vahend selle takistamiseks. Sest kroonita mõningaid meie valitsejaid, pole see kunagi viinud rah• mäss ei ole mitte vastuhakk isikute vastu, vaid võimu vastu, mis vast nii kaugele, et üks kuningasuguvõsa oleks asendatud teisega. on rajatud põhiseadusele ja valitsuse seadustele, ning neid — kes 224. Kuid öeldakse, et see seisukoht lisab vett sagedaste mässude nad ka poleks —, kes jõuga hakkavad vastu ja jõule toetudes veskile. Selle peale kostan ma järgmist: õigustavad seaduste eiramist, võib tõesti ja õigusega mässajateks pidada. Sest kui inimesed on ühiskonda ja tsiviilvalitsust moo• dustades täiesti välistanud jõu kasutamise ning kehtestanud sea• 67Locke viitab Inglismaale. dused omandi, rahu ja üksmeele säilitamiseks omavahel, siis

1618 1619 Teine traktaat valitsemisest John Locke need, kes kasutavad seadustega vastuollu minnes ikkagi jõudu, likule vägivallale juhul, kui viimased tungivad usaldust reetes rebellare,68 s.o nad toovad tagasi sõjaseisundi ning neid tuleb õigu• kallale nende varale — ning arvavad, et seepärast ei tohiks seda sega pidada mässajateks. Selliselt mässavad kõige tõenäolisemalt õpetust heaks kiita, sest see on maailma rahule sedavõrd kahjulik. võimukandjad ise (oma võimutaotluste tõttu, kiusatuse tõttu ka• Samal põhjusel võivad nad ka öelda, et ausad inimesed ei tohiks sutada seda jõudu, mis on nende käsutuses ja neid ümbritsevate vastu hakata röövlitele või piraatidele, sest see võib tuua kaasa isikute meelituste mõjul), ning seepärast on kõige sobivam viis korratust või verevalamist. Kui sellistel juhtudel sünnib mingi kurjuse ärahoidmiseks selle ohu ja ebaõigluse näitamine neile, kahju, siis ei tuleks seda panna süüks sellele, kes oma õigust kait• kellel on kõige suurem kiusatus kurjusega mesti lüüa. seb, vaid sellele, kes oma naabritele kallale tungib. Kui süütu ja aus inimene peab rahu nimel andma vaguralt kõik, mis tal on, sellele, 227. Mõlemal eelmainitud juhul, mil seadusandlik võim on kes tema vara külge vägivaldselt oma käe paneb, siis ma soovi• kas vahetunud või seadusandjad töötavad vastu eesmärgile, mil• tan järele mõelda, milline oleks maailmas see rahu, mis koosneks leks nad olid kohale seatud — need, kes on sellistes asjades süüdi, üksnes vägivallast ja röövimisest ning mida säilitatakse ainult on süüdi mässus. Sest kui keegi ükskõik millises ühiskonnas röövlite ja rõhujate kasuks. Kas pole see imetlusväärne rahu jõuga tühistab asutatud seadusandliku võimu ja selle poolt rahva vägevate ja väetite vahel, kui lambatall laseb ilma vastupanuta usalduse alusel tehtud seadused, kõrvaldab ta seeläbi ka vahe• võimukal hundil oma kõri lõhki kiskuda? Polyphemose koobas kohtu, millele igaüks rahva hulgast oli andnud oma nõusoleku, annab meile täiusliku näite sellisest rahust ja sellisest valitsusest, et rahumeelselt lahendada kõiki nende lahkarvamusi ja vältida milles Odysseusel ja tema kaaslastel polnud teha muud kui vaid sõjaseisundit nende keskel. Need, kes kõrvaldavad seadusand• 69 liku kogu või muudavad seda, tühistavad tema otsustusvõimu, oodata vaikselt enda nahkapistmist. Ja loomulikult julgustas vastupanuta kuuletuma mida ei saa olla kellelgi muidu kui vaid rahva nõusolekul ja Odysseus, kes oli arukas mees, neid ja õhu• rahva antuna. Niimoodi hävitades võimu, mille asutas rahvas tas neid vaikivale alistumisele, näidates neile, kuivõrd oluline on ja mida keegi teine ei saa asutada, ning rajades uue, millele rah• inimkonnale rahu, ja selgitades neid ebamugavusi, mis võivad vas polnud volitust andnud, algatasid nad tegelikult sõjaseisundi, aset leida siis, kui nad üritaksid vastu hakata Polyphemosele, mis on jõu kasutamine ilma õiguseta. Niisiis, kõrvaldades ühis• kellele hetkel kuulus võim nende üle. konna asutatud seadusandliku võimu (kelle otsustega oli rahvas 229. Valitsuse eesmärgiks on inimkonna hüvang ja see, mis nõus ja tundis end seotuna, just nagu oma tahtega), lõikavad nad on inimkonnale parim — kas siis peaks rahvas olema alati kaitsetu katki selle sideme ning jätavad rahva jälle kaitsetuks sõjaseisundi türanni piiritu tahte ees või peaksid pigem valitsejad teinekord ees. Kui need, kes võtavad jõuga endale seadusandliku võimu, vastupanu tunda saama, kui hakkavad oma võimu kasutama on mässajad, siis seadusandjad ise, kui nad tungivad jõuga kallale röövellikult ja mitte oma rahva vara kaitseks, vaid hävitamiseks? rahva vabadusele ja varale ning püüavad neid ära võtta, olles ise 230. Ka ärgu keegi öelgu, et sellest sünniks rahutusi sama tihti, ametisse määratud rahva kaitseks ja alalhoidmiseks, pole vähem kui mõni usin pea või rahutu vaim valitsuse vahetust haub. On mässajad, nagu on juba näidatud. Ja seega pannes end sel moel tõsi, et sellised inimesed võivad ässitada rahvast üles, millal iga• sõjaseisundisse nende suhtes, kes neist oma rahu kaitsjad ja val• nes neile meeldib, kuid seda ainult iseenda õiglaseks hävinguks vurid tegid, on nad õigusega ja kõige halvemas mõttes kuuluta• ja hukatuseks. Sest seni, kui õigusrikkumised pole kasvanud Rebellantes tud mässajateks — . üleüldiseks ning valitsejate kurjad kavatsused saanud nähtavaks 228. Ent need, kes ütlevad, et see annab alust mässuks, arva• või nende püüdlused äratuntavaks suuremale osale rahvast, pole vad, et see võib põhjustada kodusõda või riigisiseseid rahutusi, rahvas, kes kaldub pigem kannatusi taluma kui oma õigust vas• kui rahvale öeldakse, et nad on vabastatud kuuletumiskohus• tupanu teel taas jalule seadma, aldis õhutustega kaasa minema. tusest juhul, kui nende vabadust või vara on seadusevastaselt Rahvast ei liiguta näited mõnest üksikust õnnetust inimesest, kes rünnatud, ja et nad võivad hakata vastu neist ülemate ebaseadus• 69Homerose Odüsseias (raamat IX) sattus Odysseus oma meestega 68Lad. k rebellare — ‘mässama’; rebellantes — ‘mässajad’. mütoloogilise kükloobi Polyphemose koopasse.

1620 1621 Teine traktaat valitsemisest John Locke

ühes või teises kohas teatud ülekohtu või rõhumise all kannatab. sele —, siis paneb ta end sõjaseisundisse nende suhtes, kelle vastu Ent kui rahva hulgas on laialt levinud silmanähtavatel tõenditel ta seda kasutab, ning selles seisundis katkevad kõik varasemad põhinev veendumus, et valitsejate kavatsused töötavad rahva sidemed, lõpevad kõik teised õigused ning igaühel on õigus ise• vabaduste vastu ning asjade üldine kulg ja kalduvus annab talle ennast kaitsta ja hakata vastu kallaletungijale. See on niivõrd ilmne, kindlalt aimu valitsejate kurjadest kavatsustest, siis keda tuleb et kuningate võimu ja pühaduse suur kaitsja Barclay70 ise on sun• selles süüdistada? Mida saab siin parata, kui valitsejad panevad nitud tunnistama, et mõningatel juhtudel on rahval õigus oma endid sellise kahtluse alla, kuigi nad võiksid seda vältida? Kastu• kuningale vastu hakata — ja seda isegi peatükis, milles ta püüab leb süüdistada rahvast selles, et tema liikmetel on mõistuspäraste näidata, et jumalik seadus ei jäta rahvale ruumi ükskõik millist olendite taip ja et nad ei saa mõelda asjadest teisiti, kui nad neid liiki mässuks. Kusjuures on ilmne, isegi tema enda õpetusest, näevad ja tunnevad? Ja kas pole see pigem nende viga, kes on vii• et kui rahvas võib hakata vastu mõnedel juhtudel, siis ei ole iga nud asjad sellisesse seisu, millest nad ei taha, et rahvas kuuleks, vastuhakkamine valitsejatele ka mäss. Tema sõnad on sellised: et asjad nii on? Ma olen nõus, et eraisikute uhkus, auahnus ja Quod siquis dicat, Ergone populus tyrannicæ crudelitati et furori jugu• äkilisus on teinekord riikides suuri korratusi põhjustanud ning lum semper præbebit? Ergone multitudo civitates suas famae ferro, et kildkonnavaim on saanud riikidele ja monarhiatele saatuslikuks. ﬂammaˆ vastari, seque, conjuges, et liberos fortunæ ludibrio et tyranni Kuid kas korratused on sagedamini saanud alguse rahva pahelisusest libidini exponi, inque omnia vitæ pericula omnesque miserias et moles• ja soovist heita endalt valitsejate seaduspärast võimu või valitse• tias a` Rege deduci patientur? Num illis quod omni animantium generi jate ülbusest ja püüdlusest soetada ja kasutada omavolilist võimu est a` naturaˆ tributum, denegari debet, ut scilicet vim vi repellant, seseq; oma rahva vastu — kas esimesena põhjustab korratust rõhumine ab injuriaˆ tueantur? Huic brevitur responsum sit, Populo universo või sõnakuulmatus, selle jätan ma erapooletu ajaloo otsustada. non negari defensionem, quæ juris naturalis est, neque ultionem quæ Ühes aga olen ma kindel, et kes iganes, olgu valitseja või alam, præter naturam est adversus Regem concedi debere. Quapropter si Rex tungib jõuga kas valitseja või rahva õiguste kallale ning paneb non in singulares tantum personas aliquot privatum odium exerceat, aluse riigikorra ja ükskõik millise õiglase valitsusvormi kukutamisele, sed corpus etiam Reipublicæ, cujus ipse caput est, i.e. totum populum, on süüdi suurimas kuriteos, milleks minu arvates inimene on vel insignem aliquam ejus partem immani et intolerandaˆ sævitiaˆ seu võimeline, ning vastutab kõigi nende veretööde, röövimiste ja tyrannide divexet; populo, quidem hoc casu resistendi ac tuendi se ab rüüstamiste eest, mille valitsuse lagunemine ühele maale kaasa injuriaˆ potestas competit, sed tuendi se tantum, non enim in princi• toob. Ja seda, kes nii teeb, tuleb täie õigusega pidada kõigi ühi• pem invadendi: et restituendæ injuriæ illatæ, non recedendi a` debitaˆ seks vaenlaseks ja inimkonna katkuks ning teda tuleb vastavalt reverentiaˆ propter acceptam injuriam. Præsentem denique impetum kohelda. propulsandi non vim præteritam ulciscendi jus habet. Horum enim alterum a` naturaˆ est, ut vitam scilicet corpusque tueamur. Alterum 231. Et riigialamatele ja võõramaalastele, kes üritavad jõuga võtta vero contra naturam, ut inferior de superiori supplicium sumat. Quod ükskõik millisele rahvale kuuluvat vara, võib jõuga vastu ha• itaque populus malum, antequam factum sit, impedire potest, ne ﬁat, kata, sellega ollakse kõikjal nõus. Aga seda, et vastu võib hakata id postquam factum est, in Regem authorem sceleris vindicare non po• võimukandjatele, kes samamoodi käituvad, on kuni viimase ajani test: Populus igitur hoc amplius` quam privatus quisquam habet: Quod maha salatud, otsekui kuuluks neile, kellele on seadusega antud huic, vel ipsis adversariis judicibus, excepto Buchanano, nullum nisi kõige suuremad eesõigused ja eelised, ühtlasi võim rikkuda neid seadusi, mille alusel üksi seati nad kõrgemale auastmele oma kaasvendadest. Kuigi nende süü on seda suurem — nii selle 70Locke tsiteerib alljärgnevalt ˇsoti juristi William Barclay (1546– poolest, et nad on tänamatud neile seadusega antud suurema 1608) 1600. aastal ilmunud teost De Regno et Regali potestati adversus osa pärast, kui ka seetõttu, et nad reetsid usaldust, mida nende Buchananum, Brutum, Boucherium et reliquos Monarchomachos (III kaasvennad nende suhtes üles näitasid. raamat, 8. ptk), milles Barclay kaitseb kuningavõimu ning lükkab ümber 232. Kui keegi kasutab jõudu ilma õiguseta — nii nagu seda ˇsoti humanisti George Buchanani (1506–1582), Junius Brutuse (Hubert teeb ühiskonnas igaüks, kui ta jõudu kasutades ei tugine seadu• Languet, 1518–1581) ja Jean Boucheri (1548–1644) õpetused.

1622 1623 Teine traktaat valitsemisest John Locke in patientia remedium superest. Cum` ille si intolerabilis tyrannis est Esiteks ütleb ta, et vastupanu tuleb avaldada aukartlikult. (modicum enim ferre omnino debet) resistere cum reverentiaˆ possit. Teiseks, vastupanu peab toimuma ilma kättemaksu või karis• Tõlkes kõlab see nii: tuseta; ja põhjus, mille ta esitab, on: sest alam ei või karistada ülemat. 233. “Aga kui keegi peaks küsima: Kas inimestel tuleb alati Esiteks, kuidas hakata vastu jõule ilma vastu löömata või kui• alistuda türanni õelusele ja vihale? Kas nad peavad ikka das lüüa aukartlikult, selle mõistetavaks tegemine nõuab teatud rahulikuks jääma ning pealt vaatama, kuidas nende linnad oskust. See, kes astub kallaletungile vastu ainult kilbiga, et võtta rüüstatakse ja maha põletatakse, nende naised ja lapsed jäetakse vastu hoope, või teeb seda mõnes veelgi aupaklikumas asendis, kaitsetult türanni ahnuse ja raevu kätte, ning nende kuningas ju• ilma et ta käes oleks mõõka, millega nõrgendada kallalekippuja hib neid endid ja nende perekondi hukatusse ning igat liiki puu• enesekindlust ja jõudu, lõpetab peagi oma vastupanu ning leiab, duse ja rõhumise viletsusse? Kas inimesed üksi on ilma jäetud et sellise kaitsega tõmbab ta enda peale vaid veelgi raskemaid jõu vastu jõuga seismise ühisest eesõigusest, mida loodus lubab hoope. See on sama naeruväärne vastupanemise viis, nagu arvas nii vabalt kasutada kõigil teistel olenditel, kaitsmaks end kahju võitlemisest Juvenalis71: ubi tu pulsas, ego vapulo tantum. Ja sellise eest? Ma vastan: enesekaitse on osa loomuseadusest ja seda ei saa võitluse edukus on vältimatult samasugune, nagu ta seal seda keelata ka kogukonnale, isegi kuninga enda vastu. Kuid neile ei kirjeldab: tohi mingil juhul lubada kuningale kätte maksta, sest kättemaks —— Libertas pauperis hæc est: ei ole selle seadusega kooskõlas. Seega kui kuningas näitab välja Pulsatus rogat, et pugnis concisus, adorat, viha rohkem kui mõne üksiku isiku suhtes, seades end kogu riigi Ut liceat paucis cum dentibus inde reverti.72 vastu, mille peaks ta on, ning valitseb talumatult halval kombel õela türannina terve rahva või märkimisväärse osa üle sellest, siis Vastupanu puhul, kus inimesed ei tohi vastu lüüa, on alati te• sel juhul on rahval õigus vastu hakata ning kaitsta end kahju eest. gemist ettekujutatava vastupanuga, ning seepärast kehtib, et kellel Aga ta peab seda tegema ettevaatlikult, nii et ta ainult kaitseks ise• on luba vastu hakata, sel peab olema luba ka lüüa. Ja las siis meie ennast ega ründaks oma valitsejat. Rahvas võib heastada endale autor [Barclay] või keegi teine lisab vastu pead antud hoobile või kahju, mida ta on kannatanud, kuid mis iganes talle ka tehtud lõikehaavale näos nii palju austust ja lugupidamist, kui ta soovib. pole, ta ei tohi ületada kohase austuse ja lugupidamise piire. Rah• See, kes suudab lepitada hoope ja austust, teeniks minu meelest vas võib tõrjuda tagasi tol hetkel toimuva rünnakukatse, kuid ei oma vaeva eest ära ühe viisaka ja austava nüpeldamise kõikjal, tohi kätte maksta minevikus tehtud vägivalla eest. Sest meile kus seda pakutakse. on loomupärane kaitsta oma elu ja ihuliikmeid, ent see, et alam Teiseks, mis puudutab tema teist väidet, et alam ei tohi karis• võiks karistada ülemat, on loomusega vastuolus. Rahva vastu tada ülemat, siis üldiselt öeldes on see tõsi, kuni too on temast kavandatud kuriteo tohib rahvas ära hoida enne, kui see teoks ülem. Aga kui jõule hakatakse vastu jõuga, mis on sõjaseisund, saab, aga kui see on juba tehtud, siis ei tohi ta kuningale selle kus pooled võrdsustuvad, siis see tühistab kõik varasemad austuse, eest kätte maksta, ehkki kuningas on selle kuriteo sooritanud. lugupidamise ja ülemvõimu suhted. Ebavõrdsus, mis siis alles Sellepärast on siin tegemist rahva üldise eesõigusega, mis sei• jääb, on see, et sellele, kes hakkab vastu ebaõiglasele kallaletun• sab väljaspool eraisikule kuuluvaid õigusi. Ka meie vastased ise (ainult Buchanan on erand) ei luba eraisikutele muud abinõu 71Decimus Junius Juvenalis (u 60–140 pKr) — Rooma satiirik ja peale kannatlikkuse, kuigi rahvas tervikuna võib kohast austust reetor, kes kirjutas keisrite Traianuse ja Hadrianuse ajal 16 satiiri, milles näidates seista vastu väljakannatamatule türanniale; siiski, kui arvustas rooma ühiskonna pahesid. türannia on vaid mõõdukas, siis peaks ta selle välja kannatama.” 72Juvenalis, Satiirid, III raamat (read 289–290, 299–301): “kui on 234. Nii palju vastupanu lubab see suur kuningavõimu kaitsja. kaklus, kus üks vaid peksab ja teine on pekstav. [---] Voli ainus on 235. Tõsi küll, ta on lisanud selle juurde kaks piirangut, ehkki vaesele jäetud, et palub hoopide all, anub kui rusik pihta tal matsub, asjatult: lastagu minna tal veel, kuni hambaist paargi on alles.” Tlk August Sang. Rooma kirjanduse antoloogia. Tallinn: Eesti Raamat, 1971.

1624 15 1625 Teine traktaat valitsemisest John Locke gijale, kuulub tema üle seesugune ülemvõim, mille järgi on tal curam et animum illico abjicit, ac proinde imperium in subditos amittit, õigus karistada kurjategijat, kui ta temast jagu saab, nii rahu rik• ut dominus servi pro derelicto habiti, dominium. kumise kui ka kõige sellele järgnenud halva eest. Seepärast ei pea 236. Alter casus est, Si rex in alicujus clientelam se contulit, ac Barclay ühes teises tekstilõigus õiguspäraseks osutada kuningale regnum quod liberum a` majoribus et populo traditum accepit, alienæ igal võimalikul juhul vastupanu, mis sobib palju paremini tema ditioni mancipavit. Nam tunc quamvis forte non eaˆ mente id agit vaadetega. Kuid seal eristab ta kahte juhtumit, mil kuningas võib populo plane ut incommodet: Tamen quia quod præcipuum est regiæ end kuningatroonilt tagandada. Tema sõnad on: dignitatis amisit, ut summus scilicet in regno secundum Deum sit, et Quid ergo nulline casus incidere possunt quibus populo sese erigere solo Deo inferior, atque populum etiam totum ignorantem vel invitum, atque in Regem impotentius dominantem arma capere et invadere jure cujus libertatem sartam et tectam conservare debuit, in alterius gentis suo suaqueˆ authoritate liceat? Nulli certe quamdiu Rex manet. Sem• ditionem et potestatem dedidit; hacˆ velut quadam regni ab alienatione per enim ex divinis id obstat, Regem honorificato; et qui potestati effecit, ut nec quod ipse in regno imperium habuit retineat, nec in resistit, Dei ordinationi resistit: Non alias` igitur in eum populo po• eum cui collatum voluit, juris quicquam transferat; atque ita eo facto testas est quam si id committat propter quod ipso jure rex esse desinat. liberum jam et suæ potestatis populum relinquit, cujus rei exemplum Tunc enim se ipse principatu exuit atque in privatis constituit liber: unum annales Scotici suppeditant.76 Hoc modo populus et superior efficitur, reverso ad eum scilicet jure illo quod ante regem inauguratum in interregno habuit. At sunt paucorum Tõlkes kõlab see nii: generum commissa ejusmodi quæ hunc effectum pariunt. At ego cum 237. “Kas siis ei või tekkida ühtegi olukorda, mille puhul plurima animo perlustrem, duo tantum invenio, duos, inquam, casus rahvas võiks õigusega ning omaenese võimust aidata iseennast, quibus rex ipso facto ex Rege non regem se facit et omni honore et digni• haarata relvad ning tungida kallale oma kuningale, kes ülbelt tate regali atque in subditos potestate destituit; quorum etiam meminit rahva üle võimutseb? Üldse mitte siis, kui ta on veel kuningas. Winzerus.73 Horum unus est, Si regnum [et rempublicam evertere co• ∗ “Austa kuningat” ja “kes paneb vastu võimule, paneb vastu Ju• netur, hoc est, si id ei propositum, eaque intentio fuerit ut] disperdat, mala antud korraldusele”77 on jumalikud ettekuulutused, mis ei quemadmodum de Nerone74 fertur, quod is nempe senatum populumque luba seda kunagi. Sellepärast ei saa rahvas iialgi võimu kuninga Romanum, atque adeo urbem ipsam ferro flammaque vastare, ac novas üle muidu, kui kuningas ei tee midagi sellist, mis lõpetaks tema sibi sedes quærere decrevisset. Et de Caligula,75 quod palam denuncia• kuningaksolemise. Sest sel juhul jätab ta end ilma oma kroonist rit se neque civem neque principem senatui amplius fore, inque animo ja tiitlist ning naaseb eraisiku seisusesse ning rahvas saab vabaks habuerit, interempto utrisque ordinis Electissimo quoque Alexandriam ja ülemaks. Rahva osaks langeb taas võim, mis kuulus talle in• commigrare, ac ut populum uno ictu interimeret, unam ei cervicem op• terreegnumi ajal, enne kui kuningas krooniti. Aga vaid vähesed tavit. Talia cum rex aliquis meditatur et molitur serio, omnem regnandi eksimused viivad asjad nii kaugele. Pärast asja vaagimist mitme kandi pealt leidsin ma selliseid eksimusi vaid kaks. Ma väidan, et kahel juhul lakkab kuningas ipso facto olemast kuningas ja kaotab 73Ninian Winzet (ka Winget või Wingate, 1518–1592) kirjutas po- rahva üle kogu oma võimu ja kuningliku valitsemisõiguse; sama leemilisi teoseid ˇsoti reformaatori John Knoxi (1514–1572) ja George on tähele pannud ka Winzerus. Buchanani vastu. Ilmselt polnud Locke temast kuulnud, kuna ta kirjutab Esimene juhtub siis, kui ta üritab valitsust kukutada, s.t kui valesti tema nime (lad. k Winzetus). tal on eesmärk ja kavatsus monarhiat ja riiki hävitada, nagu on ∗Nurksulgudes lauseosa esineb küll nii Barclay tekstis kui Locke’i kirja pandud Nero kohta, et ta otsustas tõrjuda võimu juurest alljärgnevas tõlkes, ent puudub Locke’i ladinakeelses tsitaadis. Toim. 74Nero, Rooma keiser aastatel 54–68 pKr, kuni aastani 62 valitses 76William Barclay, De Regno et Regali potestati adversus Bucha- kooskõlas senatiga. Aastal 64 toimus Roomas suur tulekahju, milles nanum, Brutum, Boucherium et reliquos Monarchomachos (1600), III hävis enamus linnast. raamat, 16. ptk. 75Caligula valitses Roomat 37–41 pKr. 77Rm 13:2.

1626 1627 Teine traktaat valitsemisest John Locke eemale Rooma senati ja rahva, laastada linna tule ja mõõgaga pannud end rahva suhtes sõjaseisundisse — Barclay ja need, kes ning seejärel paigutada linna teise kohta ümber; ja Caligula kuu• on temaga ühel arvamusel, teeksid hästi, kui nad sellest meile lutas avalikult, et ta ei ole enam rahva ega senati pea ning et räägiksid. Ma soovin, et Barclay juures pandaks tähele veel ka tal on mõttes tappa kõige väärikamad mehed mõlema hulgast seda, et ta ütleb: “Rahva vastu kavandatud kuriteo tohib rahvas ning seejärel avalikust elust Aleksandriasse tagasi tõmbuda; sa• ära hoida enne, kui see teoks saab”, millega ta lubab vastupanu muti soovis ta, et rahval oleks vaid üks kael, et teda saaks tappa ka ajal, mil türannia on veel kavandamisel. Ta ütleb: “Kui mõni ühe hoobiga. Kui mõni kuningas selliseid kavatsusi haub ja neid kuningas selliseid kavatsusi haub ja neid tõsiselt võtab, siis ta ei tõsiselt võtab, siis ta ei hooli ega huvitu enam riigist ning selle hooli ega huvitu enam riigist” — seega, vastavalt Barclay’le tuleb tagajärjel kaotab õiguse valitseda oma alamate üle, nii nagu isand avaliku hüvangu hooletussejätmist pidada tõendiks sellisest ka• kaotab võimu oma orjade üle, kelle ta on hooletusse jätnud. vatsusest või vähemalt piisavaks põhjuseks vastupanule. Ja kõige 238. Teine eksimus leiab aset siis, kui kuningas annab end kel• selle põhjuse esitab ta sõnadega: “et ta on reetnud rahva, kelle lestki teisest sõltuvusse ning allutab oma kuningriigi, mille tema vabadust ta oleks pidanud hoolsalt kaitsma”. Sellel, et ta lisab: esivanemad olid talle jätnud, ja rahva, mis vabana tema kätte oli “ning [on] sundinud ta [rahva] võõrriigi omandiõiguse ja valit• usaldatud, kellegi teise omandiõiguse alla. Võib•olla ei ole tema suse alla”, pole mingit tähtsust, sest viga ise ja võimuvolituse eesmärgiks rahvale kuidagi kahju teha, aga siiski, kuna ta on kao• tühistumise põhjus seisneb rahva vabaduse kaotuses, mida ta tanud niimoodi käitudes peamise osa oma kuninglikkusest, mis oleks pidanud kaitsma, ning mitte nende isikute eristamises, kelle nimelt tähendab olla ülim oma kuningriigis, otse Jumala järel ja ülemvõimule rahvas oli allutatud. On ju ükskõik, kas rahvas or• alluvuses, ning samuti seepärast, et ta on reetnud rahva, kelle jastatakse kellegi poolt ta enda seast või võõrriigist, rahva õigust vabadust ta oleks pidanud hoolsalt kaitsma ning sundinud ta on rikutud ja tema vabadus on ühtviisi ära võetud; ja üksnes võõrriigi omandiõiguse ja valitsuse alla, on ta oma kuningriigist selles seisneb kahju ja üksnes selle vastu on rahval õigus ennast justkui võõrdunud. Kaotades ise võimu, mis talle varem sel• kaitsta. Kõikides maades tuleb ette juhtumeid, mis näitavad, et les kuningriigis kuulus, ei pärandu edasi vähimatki õigust neile, õiguserikkumine ei seisne mitte selles, kui vahetub valitsejate isi• kellele tal oleks tulnud see edasi anda, ning niimoodi lubab ta kute rahvus [Nation], vaid kui vahetub valitsus. Isegi meie kiriku piiskop ja suur valitsejate võimu ja tegevusvabaduse õiguse õpe• selle teoga oma rahva vabaks ja jätab ta iseenda hoolde. Ühe 78 ˇ taja Bilson tunnistab oma traktaadis Kristlikust allumisest, kui näite sellest leiab Soti annaalidest.” ma ei eksi, et valitsejad võivad kaotada oma võimu ja oma õiguse 239. Neil juhtudel on suur absoluutse monarhia eest võitleja alamate kuuletumisele. Kui nõutakse autoriteetset tunnistust as• Barclay sunnitud tõdema, et kuningale võib vastu hakata ja et ta jas, kus põhjendus on niivõrd selge, siis ma saadaksin oma lugeja lakkab olemast kuningas. Lühidalt kokku võttes, ilma neid juhtu• Bractoni, Fortescue, Peegli autori, ja teiste juurde79 — neist kirja• meid kordamata: selles, milles kuningal pole õigust võimule, ei ole meestest ei saa arvata, et nad ei tunneks meie valitsust või selle ta kuningas ning talle võib vastu hakata, sest seal, kus lõpeb õigus, lõpeb ka kuninga voli ja kuningas muutub samasuguseks nagu tei• 78Thomas Bilson (1547–1616) on kirjutanud teose The True Differ- sed inimesed, kellel sellist voli ei ole. Ja need kaks juhtumit, mille ence between Christian Subjection and Unchristian Rebellion (1585), ta näiteks toob, erinevad vähe eespool mainitutest selle poolest, milles ta sarnaselt Barclay’ga toonitab alistumiskohustust kuninglikule et nad lõpetavad valitsuse tegevuse, kuid siin on ta jätnud välja võimule, kuid möönab, et teatud erijuhtudel on mäss kuningavõimu vastu põhimõtte, millest tema õpetus tuleneb — selleks on usalduse siiski õigustatud. reetmine, mis seisneb selles, et ei peeta enam kinni kokkulepitud 79Henry de Bracton (suri 1268), kelle teos De Legibus et Consue- valitsusvormist ega silmas valitsuse eesmärki, milleks on avalik tudinibus Angliae trükiti esmakordselt 1569. aastal, väidab, et kuningale hüvang ja omandi kaitse. Kui kuningas on end troonist ilma peab kuuluma kõrgeim võim, kuid samas peab kuningas alluma seadus- jätnud, olles pannud end sõjaseisundisse oma rahva suhtes, siis tele, “kuna seadus teeb kuninga”. Sir John Fortescue (u 1394–1476) mis võiks takistada süüdi mõistmast teda, kes ei ole kuningas, väidab teoses De Laudibus Legum Angliae, et ei kuningas ega rahvas samamoodi nagu mõistetakse süüdi igat teist inimest, kes on saa teha seadusi ilma teineteise nõusolekuta. “Peegli autor” võib olla

1628 1629 Teine traktaat valitsemisest John Locke vaenlasi. Aga ma mõtlesin, et Hookerist üksi piisaks nende ini• 242. Kui valitseja ja mingi rahvaosa vahel tekib lahkarva• meste veenmiseks, kes toetudes temale kirikliku riigikorralduse mus küsimuses, mille puhul seadus vaikib või mis on mitmeti [Ecclesiastical Polity] osas, on kummalisel moel hakanud maha mõistetav, ning asi on väga tähtis, siis ma arvan, et sellisel ju• salgama neid põhimõtteid, millele Hooker oma õpetuse rajab. hul oleks õigeks vahekohtunikuks kogu rahvas. On juhtumeid, kus Neil, kes peavad neid [printsiipe] selles [riigikorralduses] “ka• valitsejale on osaks saanud usaldus ja ta on vabastatud seaduse valate töömeeste” töövahenditeks, millega maha kiskuda nende üldiste tavaeeskirjade täitmisest, samas kui keegi leiab end olevat endi ehitust, neil tasuks seda lugeda. Ühes olen ma kindel: nende kahju kannatanud ja arvab, et valitseja pole õigustanud usaldust valitsemisõpetus on sedavõrd uus, ohtlik ja hävitav nii valitseja• või on selle piire ületanud — siis sellisel juhul, kes võiks olla veel tele kui rahvale, et nii nagu varasemad ajad ei suutnud selle teoks sobivam otsustama, mida see usaldus peaks hõlmama, kui mitte saamist välja kannatada, nii võib loota, et tulevased ajad on va• kogu rahvas tervikuna (kes alguses teda selliselt usaldas)? Aga bad selliste Egiptuse kubjaste pealesundimisest ja jälestavad sel• kui valitseja või keegi valitsusliikmetest keeldub sel viisil otsusta• liseid orjalikke lipitsejaid, kes, sel ajal kui see näis teenivat nende misest, siis pole võimalik pöörduda mujale kui vaid taeva poole. kasu, muutsid kogu valitsuse piiramatuks türanniaks, ning olek• Jõukasutus kahe isiku vahel, kelle üle ei ole maa peal teada ühtki sid tahtnud näha kõiki inimesi sündimas sellesse, mida nende kõrgemat võimu, või kui see ei luba esitada abipalvet kohtuni• õelad hinged neile sobivaks pidasid — orjusesse. kule maa peal, on õigusega sõjaseisund, milles saab pöörduda vaid taeva poole, ja selles seisundis peab kahju kannatanud pool ise 240. Siin esitatakse samasugune üldtuntud küsimus: kes on otsustama, millal ta peab sobivaks seda pöördumist kasutada ja kohtunik, kui valitseja või seadusandlik kogu ei õigusta neile osu• selle peale loota. tatud usaldust? Ja võib olla, et seda küsimust levitavad rahva seas õelad ja kildkondlikku meelsust külvavad inimesed ajal, mil va• 243. Lõpetuseks, nii kaua, kuni ühiskond kestab, ei saa võim, litseja kasutab ainult kohast tegutsemisvabaduse õigust. Sellele mille iga üksikisik ühiskonnale andis, kui ta sellesse astus, kunagi ma vastan: rahvas on kohtunik — sest kes on kohtunik otsusta• tagasi langeda üksikisikute kätte, vaid jääb alati kogukonda, sest maks selle üle, kas eestkostja või esindaja toimib hästi ja õigustab ilma selleta ei saaks olla — ja see oleks vastuolus algse kokku• talle osutatud usaldust, kui mitte see, kes talle volitused andis leppega — ei kogukonda ega riiki. Samuti, kui ühiskond on ja kellele peab seeläbi, et ta teda on volitanud, endiselt kuuluma andnud seadusandliku võimu koos juhiste ja õigusega määrata võim tema ametist vabastamiseks, kui ta usalduse reedab? Kui õigusjärglasi mõnele inimeste kogule nii, et selle liikmed ja nende see on mõistlik eraisikute üksikute juhtumite puhul, miks peaks õigusjärglased seda jätkaksid, ei saa seadusandlik võim kunagi lan• see olema teistmoodi kõige tähtsamal juhul seal, kus kaalul on geda tagasi rahva kätte seni, kuni valitsus püsib, sest olles va• miljonite inimeste heaolu ning kus kurjus, kui seda ära ei hoita, rustanud seadusandliku võimu volitusega kehtida igavesti, on on suurem ja selle korvamine väga raske, kulukas ja ohtlik? rahvas loovutanud oma poliitilise võimu seadusandlikule ko• gule ega saa seda uuesti endale tagasi võtta. Ent kui ta on 241. Kuid edasi, see küsimus, kes on kohtunik, ei tähenda, et seadnud piirangud seadusandliku võimu kehtivusajale ja teinud kohtunikku üldse poleks, sest seal, kus pole õigusemõistmist maa kõrgeima võimu ainult ajutiseks, kuulugu see mis tahes isikule peal, et lahendada inimestevahelisi lahkarvamusi, on Jumal tae• või inimeste kogule, või kui võimukandjad on kaotanud õiguse vas kohtunikuks. Tema üksi, see on tõsi, mõistab õigust, kuid iga võimule oma eksimuste tõttu, siis selle õiguse kaotamise hetkel inimene on ise endale kohtunikuks küsimuses, nii nagu kõigil teistel või kindlaksmääratud aja lõppedes langeb võim tagasi ühiskonna puhkudel, kas teine inimene on pannud ennast sõjaseisundisse kätte, ning rahval on õigus toimida kui kõrgeim võim ja jätkata tema suhtes ning kas ta peaks pöörduma Kõigekõrgema Koh• seadusandlikku võimu iseendas, püstitada uus valitsuskorral• tumõistja poole, nii nagu Jefta seda tegi. dus või anda see vana valitsuskorralduse all uutele inimestele nii, nagu ta heaks arvab. viide Andrew Horne’ile (suri 1328), kelle raamat The Booke called The Mirrour of Justices avaldati trükis 1640. aastatel ning see oli absolutis- FINIS mivastaste seas populaarne. (Järgneb)

1630 1631 ILMAR KRUUSAMÄE (2007)