ArvustusedArvustused

le. Paralleelselt kutsetööga lõi ta innukalt kaasa Unustatud riigimees Tallinna eesti seltsides, osales eestlastest valijate koondamisel ja valiti 1904. aastal linnavolikokku. kõneleb Esimese Vene revolutsiooni päevil sukeldus Strandman poliitikasse. Tema paleuseks sai Otto Strandman. Raha rusikas. Koost. Eesti autonoomia Vene impeeriumi koosseisus. Mark Gortfelder. Toim. Leino Pahtma. Muu hulgas osales ta Peterburis peetud autono- Ilmamaa, Tartu, 2017. 320 lk. mistide-föderalistide kongressil, kus jäi kõlama mõte tulevasest Venemaa föderatsioonist. Olles karistussalkade eest Šveitsi pagenud, koostas ta Ago Pajur* koos Konstantin Pätsi, Jaan Teemanti ja Mihkel Pungaga Eesti autonoomiaseaduse projekti. Strandmanist sai omamoodi sild, mis ühendas 1905. aastal esile kerkinud autonoomiaidee 2017. aasta suve hakul ilmus kirjastuselt Ilma- toetajaid ilmasõja aastail Tallinnas kujunenud maa „Eesti mõtteloo“ sarja 136. raamat: Otto haritlaste rühmaga, kes tõstis vahepeal unarusse Strandman „Raha rusikas“. Pealkiri annab vajunud autonoomia taas rahvuslike eesmärkide end tõlgendada vähemalt kahel vastandlikul etteotsa. Enamasti on nende noorte meeste eest- moel ning sunnib küsima, kas Otto Strandman vedajana nimetatud Jüri Vilmsi, kuid nähtavasti oli isiklikku jõukust relvana kasutav rusikaga oli Strandmanil oluline roll Vilmsi kujundami- lajataja või ettenägelikult ja -vaatlikult kroone sel ja suunamisel. Seetõttu näib loogilisena, et mustadeks päevadeks pihku peitev kooner? Strandman läkitati 1917. aasta märtsis esialgu Vastuse leiab lugeja raamatust. Tartus peetud nõupidamisele autonoomia kü- Vastne üllitis vahendab 1920.–1930. aastate simuses ning seejärel Peterburi, kus autonoo- riigimehe Otto Strandmani ideid ja mõtteid. miaseaduse projekt anti üle Venemaa Ajutisele Raskuspunkt on seejuures Strandmani majan- Valitsusele. Tulemuseks oli 30. märtsi määrus duspoliitilistel seisukohtadel ning see on vägagi eestlaste asualade ühendamisest rahvuskuber- tervitatav, kuna majanduslik mõttelugu on jää- manguks ja uue kubermangu haldusasutuste nud seni vaeslapse ossa. Samas sarjas on varem (Maanõukogu, Maavalitsus, maakondlikud raamatuvääriliseks peetud vaid sotsialistist ma- omavalitsused) loomisest. Sisuliselt täitus selle jandusteadlast Nikolai Köstnerit ja esimesena määruse rakendumisel unistus autonoomiast. majanduse alal doktorikraadini jõudnud naist Strandmani mõjukusest annab tunnistust Johanna Sild-Rebast. Äsja ilmus Ragnar Nurkse seegi, et ta valiti 1917. aasta märtsi alguses moo- kogumik (Ragnar Nurkse. Meie mees Rahvaste dustatud Tallinna Eesti Seltside Liidu täidesaatva Liidus, Ilmamaa, 2017). komitee esimeheks, kusjuures esialgsete plaanide Kuigi Otto Strandman kuulus kümne Eesti kohaselt pidanuks liidust kujunema kõiki Eestis Vabariigi riigivanema hulka ning oli Tööera- tegutsenud rahvuslikke organisatsioone koondav konna üks loojaid ja juhte – seega vägagi silma- keskus. Nii võimsa ühenduse loomiseni siiski ei paistev poliitikamees maailmasõdade-vahelises jõutud, sest esialgne revolutsiooniline vaimus- Eestis –, tunnistas raamatu esitlusel ajaloolasest tus asendus kiiresti poliitiliste erimeelsustega. Tartu linnapea Urmas Klaas, et ta küll mäletab Strandman ja tema mõttekaaslased olid püüd- ülikoolis peetud loengutest Strandmani nime, nud juba 1905. aasta lõpus kujundada nn. radi- aga ei tea temast suurt enamat. Seega väärib kaal-sotsialistlikku erakonda, mis ühendaks sot- kogumiku nimitegelane siinkohalgi põgusat sialistlikud ja rahvuslikud eesmärgid. Toona said meenutust. üürikesed vabadusepäevad enne sihile jõudmist lähedal Vandu külakoolmeistri otsa, kuid pärast Veebruarirevolutsiooni avanes perekonnas sündinud Otto August Strandman(n) võimalus jätkata ning 23. aprillil 1917 sündiski (18./30.11.1875–05.02.1941) omandas kõrghari- Tallinnas Eesti Radikaal-sotsialistlik Erakond duse Peterburi ülikooli õigusteaduskonnas ning (hilisem Tööerakond). Erakonna liidriks tõusis tegutses seejärel advokaadina Tallinnas. Nagu küll karismaatiline miitingukõneleja Vilms, enamik toona alustanud eestlastest advokaate, kuid Strandman lõi tema varjus aktiivselt kaasa jõudis Strandmangi majanduslikult haljale oksa- partei ideoloogia ja taktika kujundajana. Pärast Vilmsi traagilist hukkumist 1918. aastal omandas * Ago Pajur (1962), PhD, dotsent, TÜ ajaloo ja arheo- Tööerakond aga veelgi rohkem Strandmani näo. loogia instituut, Jakobi 2, 50090, Tartu, ago.pajur@ Sel taustal näib koguni pisut kummaline, et ut.ee Strandman valiti Maanõukogu liikmeks alles 1.

Tuna 4/2017 141 Arvustused

septembril 1917 Tallinna linnavolikogu ühe esin- valitsuses esialgu välisminister, kuid peagi asus ta dajana. Sellele vaatamata tõusis ta 12. oktoobril pooleks aastaks rahaministri ametisse ning käi- Maanõukogu esimeheks, vahetades välja oma vitas nn. uue majanduspoliitika. Selle esmaseks erakonnakaaslase Artur Vallneri, kelle käitumi- väliseks tunnuseks sai range kokkuhoid riiklike ne oli tekitanud rahvasaadikute seas hulgaliselt kulutuste osas, kuid kaugemas perspektiivis oli paksu verd. Esimehena juhatas Strandman ka tulemiks tähelepanu kandumine tööstuselt põllu- Maanõukogu ajaloolist koosolekut 15. novemb- majandusele ja Eesti majanduse integreerimine ril 1917, mil Maanõukogu kuulutas end ainsaks Euroopasse. Seejuures väärib rõhutamist, et kõrgema võimu kandjaks Eestis, katkestades Strandman oli majandusmehena „isehakanu“. Ta seeläbi riiklikud sidemed Venemaaga ja, mit- oli küll enne ülikoolistuudiumit töötanud mõne mete juhtivate õigusteadlaste hinnangul, luues aasta ametnikuna Venemaa riigipanga Tallinna iseseisva Eesti riigi. osakonnas, kuid jäägu lugeja otsustada, kas sel- Eesti Vabariigi väljakuulutamisel veebruaris lest kogemusest ikka piisas Eesti riigi rahanduse 1918 jäi Strandman esialgu tagaplaanile, kuulu- suunamiseks. mata Päästekomiteesse ega Ajutisse Valitsusse. 1929. aastal kutsuti Strandman Eesti saadiku Tõsi, valitsusse kutsuti ta juba sama aasta suvel, kohalt Varssavist tagasi kodumaale, et moodus- Saksa okupatsiooni päevil, pärast seda, kui pea- tada uus valitsus. Riigivanemana suutis ta koa- minister Päts oli vangistatud ja asepeaminister litsioonipartnereid edukalt ohjata, mistõttu tema Vilms teadmata kaduma jäänud. Seoses sellega valitsus püsis ametis koguni 19 kuud (vaid Pätsi läks valitsusjuhi kohustuste täitmine ajutiselt I valitsus oli suutnud veel kauem vastu pidada). välisminister kätte ning välisministri Ja seda vaatamata asjaolule, et Eestisse jõudsid portfell usaldati Strandmanile. 27. novembril samal ajal ülemaailmse majanduskriisi (suure 1918 sai temast aga põllutööminister. depressiooni) ilmingud. 1919. aasta kevadel kokku astunud Eesti Nähtavasti mõjus pikaajaline aktiivne polii- Asutav Kogu tegi Strandmanile ülesandeks tiline tegevus väsitavalt ja Strandmani jõuvarud moodustada vabariigi valitsus. 8. mail kinnitati hakkasid ammenduma. Pealegi puudusid tal ametisse sotsialistidest ning töö- ja rahvaera- edukale poliitikule hädavajalikud omadused – kondlastest koosnev koalitsioonikabinet, kus püsiv võimujanu ja eneseeksponeerimise vaim. Strandman oli pea- ja sõjaministriks. Tema Seetõttu leidis ta endale vaikse rahusadama valitsuse tegevuspäevil saavutati võit baltisaksa Eesti saadikuna Pariisis. Eestisse naasis ta Landeswehr´i üle, heideldi edukalt ränkade baaside ajal, millele järgnes peagi Nõukogu- majandusprobleemidega ja tehti ettevalmistusi de okupatsioon. Neil traagilistel kuudel elas tulevase radikaalse maareformi teostamiseks. Strandman tagasitõmbunult oma talus Pärast valitsusjuhi kohalt taandumist (novembris ning kui temani jõudis kutse ilmuda NKVD- 1919) jätkas Strandman tööd Asutavas Kogus, sse, valis ta vabasurma. „Kõva käega mees,“ olles muu hulgas põhiseaduse komisjoni liige, on nentinud „Eesti mõtteloo“ peatoimetaja ning lõi Asutava Kogu lõpukuudel (oktoober Hando Runnel. 1920 – jaanuar 1921) kaasa Ants Piibu tööera- Seega, püüdes Otto Strandmani teeneid kondlikus vähemusvalitsuses, tegutsedes ühtaegu isamaa ees lühidalt kokku võtta, tuleb rõhuta- nii välis- kui ka kohtuministrina. da vähemalt nelja aspekti: Eesti autonoomia Olles kuulunud Maanõukogusse ja Asutavas- eestvõitleja, üks (paljudest!) Eesti Vabariigi se Kogusse, valiti Strandman järgnevail aastail rajajatest, valitsusjuht Vabadussõja päevil, uue Tööerakonna esindajana kõigi viie majanduspoliitika isa. Lisaks kahel korral parla- koosseisu liikmeks, Ta oli ka Riigikogu esimese mendi esimees, kahel korral valitsuse eesotsas, koosseisu esimees. Seevastu täitevvõimust hoidis korduvalt erinevaid ministeeriume juhtimas… ta võimalusel pigem eemale. Alati see siiski ei õn- Tulles Otto Strandmani isiku juurest tagasi nestunud. Nii sai Strandmanile 1923. aasta lõpus tema mõtteilma tutvustava kogumiku juurde, selgeks, et senine majanduspoliitika, mis orien- väärib kiidusõnu raamatu koostaja. Esiteks teerus Vene turule ja suurtööstuse arengule ning seetõttu, et tegemist on noore ajaloolasega. tugines paljuski inflatsioonile, on ummikusse 26-aastane saarlane Mark Gortfelder on jõud- jooksmas. Sellega seoses pidas ta Riigikogus mitu nud läbida Tartu ülikooli Ajaloo ja arheoloogia kõnet, milles analüüsis Eesti majanduse olukorda instituudis nii bakalaureuseõpingud (lõputöö ja ründas seniste valitsuste seisukohti ja tegemisi. „Eesti Sotsiaistliku Tööliste Partei mõjutatus Neist kõnedest sai alguse Pätsi II valitsuse langus, Sotsialistlikust Töölisinternatsionaalist“ valmis mis päädis 1924. aasta kevadel Friedrich Akeli 2013. aastal Jaak Valge juhendamisel) kui ka kabineti moodustamisega. Strandmanist sai uues magistrikava (2016. aastal kaitstud lõputöö

142 Tuna 4/2017 Arvustused

„Esimese iseseisvusaja Eesti poliitilise eliidi kirjutama esseelikus vormis (millel on kindlasti sündimuskäitumine“, juhendajad Jaak Valge omad eelised), siis sedapuhku on tegemist sü- ja Allan Puur) ning alustada doktoriõpinguid vitsi mineva ajaloolise uurimusega, mille 57-l Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis leheküljel esitatakse Strandmani biograafia (juhendajad Jaak Valge ja Allan Puur, uurimis- põhjalikumalt ja sisukamalt, kui seda seni on teemaks „Eesti demograafiline nüüdisajastami- tehtud. Loomulikult on uurimus varustatud ka ne: pereregistri ainese analüüs“). Tema sulest teadusliku viiteaparatuuriga. Niisugune lahen- on varem ilmunud artikkel „Kas Hiina saab dus on seda vajalikum, et Strandmani isik on vanaks enne kui rikkaks?“ (Diplomaatia nr. jäänud varasemas ajalookirjutuses vaeslapse 164, aprill 2017). ossa ning temast on kirjutanud peamiselt ainult Kuid koostaja kiitmise põhjus ei tulene mitte Jaak Valge.1 Kuuldavasti näinudki kirjastus tema noorusest, vaid tehtud töö ulatusest ja kva- käesoleva teose koostajana esialgu Jaak Valget, liteedist. Küllaltki kummastaval moel tuleb tõ- kes aga soovitanud soojalt oma juhendatavat. deda, et Otto Strandmanist järele jäänud kirjalik Viimane on oma ülesandega suurepäraselt pärand on ootamatult tagasihoidlik, piirdudes toime tulnud, andes tõepärase ülevaate Strand- peamiselt ajaleheartiklitega, millest omakorda mani elu kõikidest etappidest. Enim tähelepanu suur osa on kaotanud tänapäevaks oma tähen- on mõistetavalt pühendatud tema tegevusele duse. Sellest tulenevalt on Mark Gortfelder majandusmehena, kuid ka kõiki teisi tegevus­ keskendunud Strandmani parlamendikõnedele. aspekte vähemasti markeeritakse. 26-st kogumikku lülitatud tekstist koguni 20 Seejuures on autor loovinud edukalt möö- kujutavad enesest tema kõnede stenogramme. da kõiki biograafe kollitavast ohust – saada Loomulikult kõneles Strandman parlamendis oma uurimisobjektist liialt kaasa haaratud ja tunduvalt rohkem, kuid kuna koostaja on kes- kujutada teda üksnes positiivses (või üksnes kendunud majandusküsimustele, siis on valik negatiivses) võtmes. Gortfelderi kirjeldusest igati asjakohane. Teadagi pole parlamendikõne- kumab läbi Otto Strandman kui inimene, nii de stenogrammid just kõige kergem lektüür ja talle iseloomulike tugevuste ja vooruste kui ka ka kõnes esitatud mõtete edastamine ei pruugi nõrkuste ja puudustega. Viimaste hulka kuulus alati olla päris adekvaatne, ent parema puudu- kindlasti Strandmanile liigagi omane skepsis ja misel annavad need siiski kõneleja tõekspida- sellest tulenenud passiivsus, mis aeg-ajalt piirnes mistest enam-vähem usaldusväärse pildi. Lisaks suisa apaatiaga, samuti kiire innustumine ja kõnedele on raamatukaante vahele jõudnud neli veelgi kiirem tüdimine mingist ettevõtmisest. artiklit Tööerakonna häälekandjast Vaba Maa, Ka suhtlejana jättis Strandmani iseloom kõvasti üks ajakirjale Eesti Majandus antud intervjuu soovida. Liigne enesekindlus ja üleolev käitu- ning ainus teadaolev Strandmani isiklikke mee- mine ning vestluskaaslaste alavääristamine läbi nutusi kajastav üllitis omaaegsest koguteosest terava iroonia ja sarkasmi tõid kaasa isikliku „Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt“ (seegi sõpruskonna kokkukuivamise. mälestuskild pole Strandmani enda kirjutatud, Sissejuhatavas artiklis on leidnud vajalikku vaid tema jutustuse järgi kirja pandud). rõhutamist seegi, et kui Strandmanile iseloomu- Võidakse öelda, et majandus on üpris lik kokkuhoidlikkus (mida vahel on koonerda- spetsiifiline valdkond ning kuna jutt käib 1920.– miseks nimetatud) aitas Eesti riigil vältida 1924. 1930. aastate majandusest, siis ei pruugi Strand- aastal ees terendanud hüperinflatsiooni, siis mani kõned ja artiklid tänapäeval just arvukalt 1930. aastate suure depressiooni vastu sama ra- huvitatud lugejaid leida. Võib-olla olnuks sellest vimiga ei saanud, kuid Strandman, nagu enamik seisukohast lähtudes asjakohasem keskenduda toonaseid Eesti riigi- ja majandusmehi, ei suut- näiteks Strandmani ettekannetele Varssavi või nud muutunud olukorda adekvaatselt hinnata. Pariisi saatkonnas? Samas tuleb tunnistada, et niisugused raportid võivad olla küll hõlpsalt 1 J. Valge, H. Tuulik. Otto Strandman 1875–1941. – loetavad, kuid ei paku erilisi võimalusi autori Looming 1989, nr. 7, lk. 963–973; J. Valge. Eesti üle- mõtteilmale pilku heita. Lisaks oli Strandmani minek uuele majanduspoliitikale ja Otto Strandmani roll Eesti majanduselu kujundamisel kindlasti osa selles. – Eesti Teaduste Akadeemia Toimetised. palju mõjurikkam ja värvikam kui tema tegevus Ühiskonnateadused 1991, nr. 1, lk. 90–97; J. Valge. diplomaadina. Mõjukad Eesti majandusmehed: Jüri Jaakson, Joa- Ja veel kord tuleb Mark Gortfelderit kiita. kim Puhk, Otto Strandman. – Akadeemia 2006, nr. Nimelt eelneb raamatusse kogutud tekstidele 8, lk. 1760–1777; J. Valge. Lahtirakendamine. Eesti saatesõna „Otto Strandman ja tema aeg“. Kui Vabariigi majanduse stabiliseerimine 1918–1924. vahel kiputakse seesuguste teoste saatesõna Rahvusarhiiv, , 2003.

Tuna 4/2017 143 Arvustused

Samas on jäänud mainimata üks kummaline, et kuna ta oli toona 45-aastane. mitte öelda piinlik seik Strandmani poliitilises – Uue turu veretöö leidis Tallinnas aset 16. biograafias. Jutt on tema sõidust Stockholmi (29.) oktoobril, mitte novembris (lk. 11). detsembris 1918, mis sarnanes kodumaalt – Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisuse ärijuhi nimi oli põgenemisega. Aga see selleks, seda enam, et Bernhard Julius (mitte Bruno) Mäns (lk 23). tegemist ongi segasevõitu looga. – Sügisel 1919 peaministri kohalt lahkudes jäi Kui üldse milleski kahelda, siis ehk elu- Strandman Asutava Kogu (mitte Riigikogu) looartikli lõpus tehtud järeldustes (lk. 63). Nii liikmeks (lk. 29). väidab Gortfelder, et Strandman „oli esimesi, kui mitte kõige esimene Eesti poliitik, kes asus Aga mõistagi on siinkohal tegemist pisi- toetama riiklikku iseseisvust“. Ehk maksis noor asjade kallal norimisega ning need üksikud autor siinkohal veidi lõivu oma „personaalse- vähetähtsad näpuvead ei kahanda kuidagi le“ juhendajale Jaak Valgele, kes on pidanud Mark Gortfelderi uurimuse ega ammugi mitte Strandmanit Eesti suurimaks riigimeheks läbi raamatu kui terviku väärtust. Teost võib julgelt aegade ja soovitanud püstitada talle mälestus- soovitada kõigile, kes tunnevad huvi maailma- samba Toompeale Kuberneri aeda. Muidugi ei sõdade-vahelise Eesti majanduspoliitika ja/või ole põhjust kahelda, et Strandman tõepoolest selle ühe olulisema kujundaja Otto Strandmani Eesti iseseisvust toetas, kuid tegelikkuses pole vastu. Kiitus nii raamatu koostajale kui ka toi- võimalik mõõta, kes rahvuslikest poliitikutest metajale ja väljaandjale! tegi seda esimese, kes teise või kes kolmandana. Kui eelmine järeldus näib üksnes vaielda- vana, siis väga raske on soostuda Gortfelderi seisukohaga, nagu viiduks maareform Eestis ellu Strandmani juhtimisel. Seda hinnangut ei kinnita ka elulooartikli sisu. Jah, Strandman oli kindlalt veendunud maareformi vajalikkuses, tema põllutööministriks olles alustati pere- meheta jäänud mõisate võõrandamist, tema valitsuse aegu valmistati ette maaseadust. Kuid reform viidi läbi siiski alles pärast maaseaduse vastuvõtmist, s. t. järgnenud valitsuste ajal, ning tavapäraselt on „maareformi isaks“ nimetatud Strandmani erakonnakaaslast Theodor Pooli. Seega on ilma põhjalike selgitusteta raske mõista, milles täpsemalt seisnes Strandmani roll agraarrevolutsiooni teostamisel. Mõned pisimärkused veel: – Autor väidab, et 1924. aasta detsembris, kui Akeli valitsus lahkus ja Strandman raha- ministri ameti maha pani, jäi rahaministri portfell endiselt Tööerakonna kätte (lk. 42). Teatavasti vahetas Strandmani rahaministri ametis välja Leo Sepp, kes tõepoolest jätkas Strandmani majanduspoliitilist kurssi, kuid ei kuulunud ühtegi erakonda. – Otto Strandman ei olnud suursaadik. Suur- saadiku diplomaatiline auaste oli toona reserveeritud üksnes suurriikide esinda- jatele ning Eesti-taolised väikeriigid pidid piirduma oma esindajatele saadiku auastme (erakorraline saadik ja täievoliline minister) omistamisega. – 1905. aastal Tallinna linnapea kohale tõus- nud Erast (mitte Ernst!) Hiatsintovit on raske pidada „äärmiselt nooreks“ (lk. 11),

144 Tuna 4/2017