Noorsootöö Eestis

19. sajandi keskpaigast kuni 21. sajandi esimese kümnendi lõpuni

Ajalooline ülevaade

Marti Taru, Eli Pilve, Peeter Kaasik Noorsootöö Eestis 19. sajandi keskpaigast kuni 21. sajandi esimese kümnendi lõpuni. Ajalooline ülevaade (2015)

Autorid: Marti Taru, Eli Pilve, Peeter Kaasik

Fotod: Eesti Ajalooarhiiv, Eesti Filmiarhiiv, Eesti Riigiarhiiv; Eesti Juudi Muuseum; Eesti Noorsootöö Keskuse kogu, Kodulinna Maja arhiiv, erakogud

Kujundaja: Jaak Rüütel

Väljaandja: Eesti Noorsootöö Keskus

Kõik õigused kaitstud.

Raamatu väljaandmist toetas: Haridus- ja Teadusministeerium

Teostaja: Menu Kirjastus Trükk: OÜ Print Best ISBN 978-9985-9894-2-5 Sisukord

Sissejuhatus 9 Noorsootöö teke Euroopa riikides 17 Välised tekketegurid 18 Valdkonnasisene areng 20 Noorsootöö instrumentaliseerumine 22 Noorsootöö paradoks 22 Noorsootöö kui üleminekuala ja noorsootöö kui foorum 23 Noorte ühiskondlik aktiivsus ja vaba aja veetmise võimalused enne Eesti Vabariigi väljakuulutamist 26 Üliõpilasorganisatsioonid 28 Kogudused 29 Seltsiliikumine 30 Talurahvakoolid 32 Linnakoolid 33 Noorte loodud õpilasühingud 35 Täiskasvanute loodud haridusseltsid 36 Noored ja arendava vaba aja korraldus iseseisvas Eestis 40 Hariduskorraldus Eesti Vabariigis 42 Koolikorraldus 42 Vabaharidus 43 Vabahariduse õiguslik reguleerimine 48 Õpilasühingud 49 Õpilasringid koolides 49 Koolinoorsoo liikumine 52 Noorte Punane Rist 56 Noorte karskusliikumine 58 Õpilasringide õiguslik reguleerimine: koolitüüpide seadused ja normaalpõhikirjad 61 Üliõpilasorganisatsioonid 65 Religioosse suunitlusega noorteorganisatsioonid 68

5 Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Noorsootöö Keskus 69 Noorte Meeste Kristlik Ühing ja Kristlikkude Noorte Naiste Ühing 70 Ülemaaline Eesti Noorsooühendus 74 Ülemaaline Maanoorte Ühendus 76 Noored, kehakultuur ja sport 80 Skautlus 83 Eesti Skautide Malev ja Eesti Gaidide Malev 85 Eesti Noorsepad 92 Kaitseliidu noorteorganisatsioonid Noored Kotkad ja Kodutütred 94 Poliitilised noorteühingud 102 Eestimaa Kommunistlik Noorsooühing 102 Eesti Noorsotsialistlik Liit 103 Noorteühingute tegevuse õiguslik reguleerimine 105 Noorsoo organiseerimise seadus 106 Vabariigi presidendi juhend noorsoo organiseerimise alal nr 2 109 Saksa ja juudi kultuuromavalitsus ning noorteühingud 111 Noorsootöö Saksa okupatsiooni ajal 114 Eesti Noored 114 Noorsootöö Nõukogude Liidu okupatsiooni perioodil 118 Üleliiduline komsomoliorganisatsioon ja selle eesmärgid 120 Eestimaa Leninlik Kommunistlik Noorsooühing 123 Komsomoli töökorraldus ja juhtimine Eesti NSV-s 124 Komsomoli algorganisatsioonid 125 Komsomoliopositsioon 127 Ideoloogiline kasvatustöö ja poliithariduskursused 130 Noorteüritused 135 Kontaktid eri rahvaste vahel: matkamine, reisimine ja rahvaste sõprus 139 Komsomoliinstruktorite ettevalmistamine 141 Komsomoli liikmeskond 142 ELKNÜ tegevuse lõpetamine 148 Üleliiduline pioneeriorganisatsioon 148 Eesti NSV pioneeriorganisatsioon 150 Pioneerijuhid ja nende ettevalmistamine 151 Pioneeriorganisatsiooni liikmed 152 Pioneeriorganisatsiooni lõpp 152 Pioneerilaagrid 153 Sport ja kehakultuur 155 Spordikoolid 157

6 Sõjalis-sportlikud mängud 159 Huvitegevus 160 Klubid 161 Kunsti- ja muusikakoolid 162 Pioneeride paleed ja pioneeride majad 163 Õpilaste Teaduslik Ühing 165 Noorte laulu- ja tantsupeod 166 Eesti Üliõpilaste Ehitusmalev 167 Osalejad 171 EÜE lõpp 171 Eesti Õpilasmalev 172 Osalejad 177 EÕM-i lõpp 179 Noorsootöö taasiseseisvumise eel ja järel 180 Pioneeriorganisatsiooni tegevuse ümberkorraldamine 182 Noorte ühiskondliku aktiivsuse kasv 183 Noorteühingud ja nende katusorganisatsioonid 187 Eesti Noorteühenduste Liit 188 Eesti Õpilasesinduste Liit 189 Eesti Üliõpilaskondade Liit 190 Avatud Vabariik 191 Õpilasühingute õigusraamistik 191 Noortepoliitika algus 192 Kohalik omavalitsus kui noorsootöö korraldaja 197 Noorsootöö seadus ja sellega seotud ettevõtmised 198 Noorsootöö foorumid 199 Eesti Noorsootöö Keskus 200 Noortepoliitika Nõukogu 203 Huvitegevus 204 Huvikoolid 204 Noored ja spordiharrastus 205 Huvikooli seadus 206 Noorte laulu- ja tantsupeod 207 Õpilaste Teaduslik Ühing 208 Rahvusvaheline mõõde noorsootöö arengus 208 Noorsootöö koolides 210 Junior Achievement Eesti 211 Noortekeskused 212 Noorsootöötajate koolitamine 214

7 Noortelaagrid ja õpilasmalevad 216 Noorteinfo ja nõustamine 217 Teadmispõhisus noorsootöös ja noorsootöö poliitikas 219 Noorsootöö korralduse sotsiaalne mõõde 219 Kokkuvõte 221 Lõpetuseks 233 Viited 234 Nimeregister 261 Sissejuhatus

Tänapäeval mõistetakse noorsootööd ühe võimalusena, millega saab toetada nii üksikisikute, kohalike kogukondade kui ka tervete riikide arengut ja heaolu. Seal, kus varem nähti meeldivat ajaveetmist, nähakse nüüd õppimisvõimalusi, mis mängleva kergusega aitavad või peaksid aitama arendada selliseid oskusi ning omadusi, mida formaalharidussüsteem ei paku. Hoolimata enam kui saja aasta pikkusest ajaloost on noorsootöö siiski lõplikult väljakujunemata valdkond, mis Euroopas alles otsib oma kohta. Ka Eestis on see valdkond viimastel aastakümnetel märgatavalt muutunud, kuigi siinse noorsootöö juured ulatuvad 19. sajandisse. Põhiteema, mille ümber areng keerleb, on noorsoo- töö roll ühiskonnas.

Noorsootöö mõiste Riikide võrdluse ja ajaloolise arengu perspektiivis on noorsootöö niivõrd mitmekesine valdkond, et selle kohta ei leidu mõistet, mille saaks tõlkida kõikidesse Euroopa keeltesse ja mis viitaks samadele eesmärkidele, samale sisule ning samadele tegevustele. See muidugi ei tähenda, et puuduksid noortele mõeldud tegevused, vastupidi – ühtse mõiste puudumine tuleneb selle valdkonna tegevuste mitmekesisusest, mida ei saa ühe sõnaga kokku võtta. Noorsootöö eesmärgid varieeruvad riigiti, noorsootöö meetodid olenevad ees- märkidest ja ajaloolis-kultuurilisest taustast. Eri riikides domineerivad poliitiliste meetmete tasandil erinevad noorte arengu toetamise süsteemid. Noorte vaba aja sisustamise eesmärkide ja nende saavutamiseks elluviidavate tegevuste rõhuase- tused varieeruvad, need võivad hõlmata nii sotsiaalse tõrjutuse ennetamist ja tööturule mineku toetamist kui ka meeldivate ajaveetmisvõimaluste pakkumist ja noore isiksuse eneseteostuse soodustamist.1 Seepärast ei tule üllatusena, et 2014. aastal avaldatud uuringu kohaselt puudus Euroopa Liidus tervikuna ja umbes pooltes liikmesriikides seaduse tasandil ühis- kondlik kokkulepe, mis sõnastaks üheselt noorsootöö sisu ja tähenduse. Küll on olemas noorsootöö määratlusi madalamatel tasanditel, mille põhjal võib leida

9 ka teatud riikidevahelise ühisosa. Suures plaanis saab noorsootööd defineerida valdkonnana, kus pakutakse noortele mõtestatud tegevusi, lähtudes nende vajadustest ja huvidest. Oluline aspekt seejuures on noorte isiksusliku arengu toetamine, mis loodetavasti kasvatab noorte iseseisvust, sallivust ja vastutusvõimet. Nende omaduste areng omakorda suurendab tõenäoliselt demokraatlikku osalust, vähen- dab riskikäitumist ja sotsiaalset eraldatust ning tugevdab ühiskonna ühtekuuluvust.2 Ka Eestis iseloomustab noorsootööd eesmärkide, sihtgruppide ja meetodite paljusus. Eestikeelne sõna “noorsootöö” tuli seaduse tasandil kasutusse alles aastal 1999, kui esimest korda võeti vastu noorsootöö seadus. Sealne sõnastus peegeldas toonast olukorda ja sellele eelnenud arengut. 2010. aastal võeti vastu uus noorsootöö seadus, milles on mitu rõhuasetust muutunud. Juba selle lühikese aja, 11 aasta jooksul toimunud muudatused näitavad, et katse leida ühist nimetajat viimase pool- teise sajandi jooksul toimunud protsesside kirjeldamiseks kujutab endast suurt väljakutset. Ülevaate koostamise käigus veendusid autorid, et sõnastust, mille alusel oleks võimalik eristada põhiolemuselt ühesugust valdkonda eri aegadel Eestis, ei olegi nii kerge leida. Tegelikult eeldab see terve hulga varasemate uuringute olemasolu, mis käsitleksid noori ja noorsootööd eri perioodidel. Siinsete ridade kirjutamise hetkel neid uurimusi aga võtta ei ole. Seetõttu otsustasid autorid ülevaates lähtuda 2010. aasta noorsootöö seaduse määratlusest. Vaid keskset esi- tades on see järgmine:3 (1) Noorsootöö on tingimuste loomine noore isiksuse mitmekülgseks arenguks, mis võimaldab noortel vaba tahte alusel tegutseda väljas- pool perekonda, tasemeharidust ja tööd. (2) Noorsootöö korraldamisel lähtutakse järgmistest põhimõtetest: 1) noorsootööd tehakse noorte jaoks ja koos noortega, kaasates neid otsuste tegemisse; 2) tingimuste loomisel teadmiste ja oskuste omandamiseks lähtu- takse noorte vajadustest ja huvidest; 3) noorsootöö põhineb noorte osalusel ja vabal tahtel; 4) noorsootöö toetab noorte omaalgatust; 5) noorsootöös lähtutakse võrdse kohtlemise, sallivuse ja partner- luse põhimõttest. Peale noorsootöö mõiste defineerib noorsootöö seadus ka mõiste “noor”, kelleks on 7–26-aastane isik, ja muid noorsootöö korralduse olulisi aspekte. Ajaloo jooksul on seaduses määratud põhimõtted ja nende elluviimine oluliselt muutunud. Seetõttu saab seaduses esitatut kasutada vaid orientiirina, mis markeerib tänapäeval oluliseks peetavaid noorsootöö aspekte. Kas peale selle on teatud aegadel olnud veel teisigi tähtsaid aspekte või kas tänapäeval oluliseks peetavad oma-

10 dused olid ka varem sama olulised ja kandsid samasugust tähendust, saab praeguse töö raames hinnata vaid üsna pealiskaudselt. Põhjendatud seisukohavõttudeks oleks vaja põhjalikumaid vastava perioodi uuringuid. Et noorsootööd pole kogu aeg ühtmoodi mõistetud, vaatleme pisut, kuidas on praeguses noorsootöö definitsioonis esinevate kesksete mõistete tähendus ajaloos muutunud. Noorusiga kui lapsepõlve ning täiskasvanuea vahele jäävat eluetappi ja noori kui selget sotsiaalset kategooriat on läbi ajaloo eristatud mitmesuguste kriteeriumide põhjal (bioloogilised, psühholoogilised, sotsiaalsed). Aja jooksul on muutunud nooruse alampiir, mis samas on lapsepõlve ülempiir, ning nooruse ülempiir, mis on ühtlasi täiskasvanuea alampiir. Kas vanusevahemik 7–26 eluaastat on universaalne noor olemise ja nooruse defineerimiseks? Kindlasti mitte. Noorus ja noor olemine on paljuski seotud õp- pimisega, kuid näiteks 150 aastat tagasi lõppes koolitee juba 13–14-aastaselt ning siis algas tööelu. Viimase saja aasta jooksul on laste füüsiline küpsemine nihkunud varasemasse ikka, samal ajal kui sotsiaalne küpsemine on liikunud hoopis hilisemasse vanusesse.4 Noorus kui eluperiood ja noored kui elanikkonna kategooria on küll eristatavad, kuid nende vanuselisi piire pole võimalik määrata ajaloolise konteksti väliselt. Seaduse järgi mõistetakse noorsootöö tingimustena tänapäeval seda füüsilist, pedagoogilist ja õiguslikku keskkonda, milles noorsootöö toimub ning toimib. 19. sajandil piirdus noorte vaba aja sisustamine sellega, et neil lubati tegeleda mõningate täiskasvanutele omaste tegevustega. 21. sajandil on loodud palju ainult noortele mõeldud võimalusi. Kui 20. sajandi algul juhendasid noori vabatahtlikud, kellel enamasti puudus noorte juhendamiseks ettevalmistus, siis 21. sajandi algul peab enamik noorsootöötajaist läbima koolituse ning vastama noorsootöötaja kutsestandardis esitatud nõuetele. Lisaks noorsootöötaja kutsestandardile peavad ka mitme teise noortele teenuseid osutava eriala töötajad lähtuma konkreetsest kutsestandardist, nt karjääriinfo spetsialist, karjäärinõustaja, treener jt. Noorsootöö seaduse mõttes võivad kõik nende ametite esindajad kuuluda noorsootöö alla, juhul kui nad töötavad noorsootöö asutuses, lähtuvad noorsootöö põhimõtetest ja tegelevad noorte vanuserühmaga, nt huvikooli treener, noortekeskuse karjääri- nõustaja jms. Noorsootöö jaoks on loodud rajatisi, noortele pakutakse võimalusi tegevuse rahastamiseks toetust saada jne. See, mis tänapäeval on norm, polnud seda veel mõnikümmend aastat tagasi. Viimase 150 aasta jooksul on noorsootöö eesmärk olnud arendada laste ja noorte omadusi ning oskusi. Osa neist omadustest ja oskustest on jäänud samaks, osa on aga täielikult muutunud. Sarnaste omaduste alla mahuvad näiteks aktiivsus ja enesega toimetulek, mis olid tähtsal kohal 1920. aastate algul alustanud õpilas-

11 ringides ning on kesksed väärtused ka 21. sajandi algul. Erinevustest rääkides võib nimetada 19. sajandil kasvatatud kuulekust kirikule, Eesti Vabariigi aegset eesmärki kasvatada eestlast, Nõukogude Liidu okupatsiooni perioodil olnud sihti kujundada nõukogude inimest ning 21. sajandi soovi kasvatada ettevõtlikku mitme- kultuurilise ühiskonna liiget. Noorsootöö eesmärgid on pidevalt muutunud, olles seotud ühiskonna väärtuste ja arengusihtidega. Noorte vaba tahte arvestamises on toimunud olulised muutused. 1989. aastal võttis ÜRO vastu lapse õiguste konventsiooni, millega Eesti Vabariik ühines 1991. aastal. Selles dokumendis on kirjas laste ja noorte õigus avaldada oma arvamust ning olla arvestatud eri elusfäärides. 21. sajandi algul on Euroopa Liidus noorte kaasamine ja poliitiline osalemine muutunud normiks, mida püütakse mitmesuguste meetoditega järjest enam rakendada. Ka Eestis on noorte osalemiseks otsustamises loodud erinevaid võimalusi nii kooli, noorteühingu, kohaliku omavalitsuse kui ka riigi tasandil. Nagu näeme, on noorsootöö määratluse kesksed osad vägagi märgatavalt teisenenud. Need, nagu teisedki muutused, mida siin ei ole analüüsitud, raskendavad praegusaegse definitsiooni kasutamist aastakümnete ja enam kui saja aasta taguste olukordade ning arengu analüüsimisel. Noorsootöö tänapäevast definitsiooni saab ajaloolises perspektiivis parimal juhul kasutada üldise orientiirina, mitte täpse si- hikuna. Kuid noorsootöö õigusliku definitsiooni muutuste arvestamise kõrval oli auto- rite ees teinegi proovikivi. Tekkis küsimus, kuidas tõmmata täpne piir nähtuste vahele, mida hõlmavad mõisted “noorsootöö”, “noorte vaba aja sisustamine” ja “noorte ühiskondlik aktiivsus”. Mõiste “noorte vaba aja arendav sisustamine” viitab noorsootöö mõiste tähen- dusele, kuid see ei ole siiski noorsootöö. Peamine erinevus seisneb piiritletavate tähenduste avaruses. Mõiste noorsootöö on tekkinud ja tavakasutusse läinud põh- jusel, et noorte vaba aja sisustamine on liidetud administratiiv-poliitilise süsteemi- ga. Riigiaparaadi osaks olemine tähendab raamistatust, millega tahetakse saavutada kindlaid eesmärke, viia ellu konkreetseid tegevusi ning kasutada selleks teatud vahendeid. Nii ongi noorsootöö seaduses täpselt määratletud terve hulk mõisteid, mis kõik on vajalikud nii riigi keskvõimu kui ka kohaliku omavalitsuse tasandi eesmärkide saavutamiseks. Selle protsessiga on seotud ka noorsootöö professionaliseerumine, sealhulgas vastamine kutsestandarditele. Mõiste noorte vaba aja sisustamine osutab mõnevõrra laiemale nähtusele, kui seda on riigi korrastatud ja juhitud valdkond. Siinse ülevaate kontekstis omab see tähendust just varasemate olukordade ja nähtuste kirjeldamisel, kuna algselt sisustasid noorte vaba aega vabatahtlikkuse alusel loodud ühingud. Riigipoolseid

12 piiranguid ja juhiseid oli tollal märksa vähem, kogu tegevusväli toimis rohkem iseregulatsiooni põhimõttel. Ranget piiri on noorsootöö ja noorte vaba aja arendava sisustamise vahele siiski raske tõmmata, see eeldaks ajaloos toimunud noorsootöö ja noorte vaba aja veetmise korralduse põhjalikku analüüsi, mida aga pole veel koostatud. Teine dimensioon, millel on raske täpset piiri tõmmata, ühendab noorsootööd ja noorte ühiskondlikku aktiivsust. Kuigi tänapäeval nähakse neid kahte enamasti koos, ei ole see alati nii olnud. Ajalukku vaadates näeme, kuidas noored on läinud vastuollu võimuga, mille näidetena võib tuua õpilasühingud Tsaari-Venemaal, koolinoorsoo liikumise Eesti Vabariigis, koolinoorte nõukogudevastased rüh- mitused jt. Säärane vastuolu noorte ja riigivõimu vahel ei ole küll olnud massili- ne, enamasti on noored ja poliitiline võim leidnud ühise keele. Kas see on aga toimunud noorte huve arvestades, on omaette küsimus. Need kolm mõistet – “noorsootöö”, “noorte vaba aja sisustamine” ja “noorte ühiskondlik aktiivsus” – piiritlevadki valdkonna, mida käesolev ülevaade hõlmab. Noorsootöö täpse definitsiooni puudumine, õigemini selle muutumine läbi ajaloo, ei võimalda nende kolme valdkonna vahel väga rangeid piire tõmmata. Ainult suures plaanis saab eristada valdkonda mahtuvaid ja sealt välja jäävaid nähtusi ning arengut.

Noorsootöö põhiprobleemid Hoolimata juba enam kui saja aasta pikkusest ajaloost, on noortele vaba aja tegevuste raames täiendava arenguvõimaluse pakkumine alles kujunemas. Praktika ja teadusuuringud on näidanud, et vaba aja tegevustega suudetakse teatud tingimustel muuta noorte arusaamu, hoiakuid, oskusi ja käitumist. Ent siiski on jäänud vastuseta kaks küsimust. Mida unikaalset või asendamatut see valdkond pakub? Kuidas indiviidi tasandi muutused teisenevad ühiskonna tasandi muutusteks? Noorsootööga seotud tegevusvaldkonnad pakuvad samuti noortele arenemi- seks erinevaid tingimusi ja võimalusi, dubleerides mingis osas ka noorsootööd. Näiteks sotsiaalvaldkond tegeleb ühiskondliku lõimituse teemadega; lastekaitse hoolitseb laste ja noorte heaolu ning arengukeskkonna kvaliteedi eest; hari- dussüsteem annab teadmisi ja oskusi; praktikasüsteemid hõlbustavad tööellu sise- nemist; politsei- ja kohtusüsteem ennetavad hälbekäitumist ning vähendavad selle tagajärgi ja meditsiin aitab säilitada tervist. Nende valdkondade suhtes on ühiskonna tasandil ootused võrdlemisi hästi väl- ja kujunenud. Ent nii neis kui ka teistes valdkondades toetab noorte arengut ka noorsootöö. Oma eksistentsi jooksul ongi noorsootöö tegijad püüdnud leida kohta eri valdkondade hulgas ja pakkuda lisavõimalust noorte arenguks. Aja möödudes

13 on seda hakatud järjest enam väärtustama, kuid ka 21. sajandi teise kümnendi algul on noorsootöö tõhustamisel ja tunnustamisel ees pikk tee nii Eestis kui ka teistes Euroopa riikides ja Euroopa Liidus tervikuna. Samas näitab noorsootöö üle saja aasta pikkune ajalugu, et vajadust selle valdkonna järele on ühiskonnas kogu aeg tunnetatud. Viimastel aastakümnetel on huvi leida noorsootööle ühiskonnas tunnustatud roll kasvanud ka Euroopa Liidu kõrgeimal poliitilisel tasandil, mis samuti näitab selle valdkonna olulisust. Poliitdokumentides kirjeldatavad eesmärgid on seatud ühiskonna tasandile (näi- teks noorte tööpuuduse vähendamise toetamine), ent tõendatud noorsootöö tulemused avalduvad üksikisiku tasandil. Pole mudelit, mis kirjeldaks, kuidas üksik- isikus toimunud soodsad muutused (näiteks meeskonnatöö oskuste paranemine projektis osalemise tulemusel) teisenevad ühiskonna muutusteks. Et iseloomus- tada ja hinnata noorsootööd ühiskonna vaatenurgast, on vaja jõuda eri sihtgruppi- deni ja rahuldada nende eriomaseid vajadusi. Üksikisiku arenguga seotud valdkondades, nagu näiteks kasvatusteadustes ja -praktikas ning arengupsühholoogias, eksisteerib suur hulk üldisemaid arusaamu ja konkreetsemaid juhtnööre selle kohta, kuidas eri tegevusi ning keskkondi appi võttes mõjutada noorte arengut soovitud suunas. Neid teadmisi kasutatakse ka noorsootöös. Samal ajal on teadmised noorsootöö panusest ühiskonda ning selle töö suhes- tumisest teiste valdkondade, protsesside ja institutsioonidega märksa tagasihoid- likumad. Noorsootöö arengu vaatevinklist on aga just see üks sõlmkoht: noorsoo- töö seisundit ühiskonnas ei määra ainult tema sisemine arenguloogika, vaid sellele valdkonnale tuleb leida koht teiste lähedaste tegevusalade kõrval ja võib-olla osaliselt ka nende arvelt.5 Ei ole mõistlik rääkida ainult noortevaldkonna sisemistest protsessidest, nagu näiteks professionaliseerumisest. Selleks et konkreetse valdkonna arengut mõista, tuleb see asetada teiste tegevusaladega ühte konteksti. Euroopa Komisjoni ja Euroopa Nõukogu noortevaldkonna koostööna sündinud Euroopa Noortepoliitika Teadmistekeskuse6 algatusel korraldati ajavahemikul 2008–2014 viis seminari noorsootöö ajaloo teemadel. Esimene seminar peeti 2008. aasta maikuus Belgias Blankenberges, eelviimane 2011. aasta oktoobris Tallinnas ja viies seminar 2014. aasta juunis Helsingis.7 Üritused olid motiveeritud soovist ja vajadusest mõista noorsootöö rolli ühiskonnas. Seminaridel kirjeldati eri riikide noorsootöö ajalugu ja anti ülevaade noorte vaba aja sisustamise valdkonna arengust eri aegadel. Ajaloo vältel toimunu välja- selgitamine ja mõtestamine on üks võimalus mõista paremini ka aktuaalseid protsesse ning see on tänapäeval tunnustatud ühiskonnateaduste uurimismeetod.8 Viie esimese ürituse hulgas suurimaks kujunes Gentis 2009. aasta kesksuvel peetud noorsootöö ajaloo konverents. Seal analüüsiti 14 Euroopa riigi noorsootöö

14 ajalugu eri vaatepunktidest ning vaadeldi üksikute noortevaldkonna segmentide arengut Euroopa Liidu tasandil. Seminaride ettekannetes käsitleti ka mõne väljas- pool Euroopat asuva riigi noorsootöö ajalugu. Seminaride põhjal on koostatud ka raamatuid, mida saab PDF-dokumendina alla laadida EKCYP kodulehelt.9 Iga üllitise oluline osa on peatükk, milles väljaande toimetajad on püüdnud seminari teemade põhjal käsitleda valdkonna üldist arengut ja seoseid. Käesolev ülevaade on inspireeritud neljast esimesest seminarist ja seal käsitletud ideedest. Eesmärk on anda faktiline koondülevaade Eesti noorsootöö arenguteedest ning, kasutades eelmainitud seminaride tulemusel loodud mõistesüsteemi, kirjel- dada noorsootöö asendit ja rolli ühiskonnas viimase 150 aasta jooksul. Selle käigus on otsitud vastuseid ka järgmistele küsimustele: • Milles on noorsootöö seisnenud ja kuidas on valdkond aja jooksul muutunud? • Mis funktsioone on noorsootöö täitnud? • Mida on noorsootöö mõjutanud? • Mis on noorsootööd mõjutanud? Nendele küsimustele vastuseid otsides tehakse ülevaates katse siduda noor- sootöö laiemate ühiskondlike ja poliitiliste protsessidega. Varem ei ole Eesti noor- sootöö arengu kohta säärast koondülevaadet ilmunud, kuigi on avaldatud mitmeid eraldiseisvaid töid, põhiliselt üksikute organisatsioonide ajaloo kohta.

Ülevaate ülesehitus Esimene peatükk vaatleb Eesti noorsootöö eelajalugu ja arengut enne riikliku iseseisvuse kehtestamist. See osa annab ülevaate, milliseid vaba aja sisustamise võimalusi pakkusid noortele täiskasvanute maailmas tegutsevad ühingud. Need tegevused olid veel kaugel noorsootöö tänapäevasest mõistest. Teine peatükk annab ülevaate noorsootöö arengust iseseisvas Eesti Vabariigis enne II maailmasõda. Kui selle perioodi alguses võisime rääkida põhimõtteliselt ühest noorsootöö vormist – õpilasühingutest – ning ühest noorteorganisatsioonist, mille moodustasid õpilasliidud, siis 1930. aastate lõpuks tegutses Eestis suur arv noorteühinguid ja noorsootööasutusi, mille spekter oli muljet avaldavalt lai. II maailmasõja ja Saksa okupatsiooni ajal piirdus noorsootöö kohustusliku osalemisega sõjamajanduses, mille raames, tõsi küll, pakuti ka meeldivaid aja- veetmisvõimalusi. Nõukogude Liidu okupatsiooni algul, koos ühiskonnakorralduse muutmisega, korraldati noorsootöö vorm ja sisu ümber. Kuigi sellest sai ideoloogia tööriist ja noorte indoktrineerimise vahend, rajati sel perioodil palju noorsootööasutusi,

15 mis on kasutusel veel nüüdki. Igapäevaste tegevuste tasandil oli noorsootööl ka mitmeid häid jooni. Pärast iseseisvuse taastamist muutus kogu süsteem jälle väga suures osas, kuna tuli taasluua iseseisva riigi struktuurid. Teisenesid noorsootöö eesmärgid, toimimispõhimõtted ja meetodid. Kui 1990. aastad olid alusepanemise aastad, siis uue sajandi algusest alates on Eesti noorsootöö juba selgelt professionaliseerunud ja euroopalik, teiste riikidega koostööd tegev ning arenev valdkond. Kokkuvõttes paigutatakse peatükkides esitatud kirjeldav ja faktiline materjal teoreetilisse raamistikku, mis võimaldab hinnata arengut ka mõnevõrra üldisemalt. Seetõttu ei ole iga peatüki lõpus esitatud eraldi analüüsi, vaid see on koondatud ülevaate lõppu.

Autorid on tänulikud ajaloolastele Enn Tarvelile ja Olev Liivikule, kes võtsid vaevaks käsikirja läbi lugeda ning tagasisidet anda. Einike Pilli kommentaarid aitasid paremaks muuta käsikirja vormilist poolt. Palju tänu Toivo Sikule, kes lubas kasutada oma isiklikku arhiivi, ja suur tänu tõhusa koostöö eest ka Eesti Noorsootöö Keskusele. Teksti keelekorrektuuri ja keeletoimetamise eest täname Livia Viitolit ja Ad Altum OÜ-d. Noorsootöö teke Euroopa riikides

Ehkki noorus kui teistest sõltuva ja ülalpeetava lapse ning täisväärtusliku iseseisva ühiskonnaliikme staatuse vaheline eluperiood on õhtumaades eksisteerinud aegade algusest saadik, on selle eluetapi ja ühiskonnaosa eristuvus ning spetsiifilised tun- nused ajas muutunud.10 Varem olid muretu lapsepõlv ja noorus vaid aadlike ning jõukate inimeste privileeg. Selle olulised osad olid kasvatus ja haridus ning loomulikult kuulusid sinna ka mitmesugused vaba aja veetmise võimalused. Muude sotsiaalsete kihtide – talupoegade, hiljem tööliste, teenistujate jt – lapsed ei saanud nautida seesugust päriseluks ettevalmistamist ega ka selliseid vaba aja veetmise võimalusi. Pigem koheldi neid väikeste täiskasvanutena, kes hakkasid oma ealiste võimete kohaselt noorena tööd tegema. Ajaloolased Lieve Gevers ja Louis Vos on osutanud kahele Prantsuse revolutsiooni aegsele ideele, mida võib seostada nooruse mõiste arengu ja selle kaudu ka noorsootöö arenguga. Nooruse kui eluetapi ja sotsiaalse kategooria selgemale eristumisele või ka ümberdefineerimisele aitas kaasa ühelt poolt valgustus- ja romantismiajastul tekkinud arusaam, et laps ja noor on midagi muud kui lihtsalt väike täiskasvanu. Jean-Jacques Rousseau oli seisukohal, et noorena on inimene veel loomulik ja rikkumata ning et seda aega tuleks võimaluse korral pikendada. Teiselt poolt aitas noorust ümber defineerida tööstusrevolutsiooniga kaasnenud haridussüsteemi areng, mis selgemalt eraldas lapse- ja täiskasvanuea. Selline sotsiaalkultuuriline muutus lõi 19. sajandi alguseks eeldused ja vajaduse noorusea kui eluetapi ja nooruse kui ühiskondliku kategooria eristamiseks ühelt poolt lapsepõlvest ja lastest ning teiselt poolt täiseast ja täiskasvanutest. Noori puudutavate spetsiifiliste eesmärkide ja meetodite teke oli samuti üks arengukäik, mis aitas noorust ning noori defineerida.11 Noorsootöö alguse juurde minnes näeme, et mitmed selle valdkonna ajaloo uurijad kõnelevad noorsootöö n-ö eelajaloost. Selgelt eristuva noorsootöö korralduse väljakujunemisele eelnes faas, mille jooksul võis küll täheldada mitmesuguseid noortega seotud tegevusi, kuid need ei lähtunud (vähemalt mitte tead- vustatult) noorte soovidest ega ka ühiskonna vajadusest noorte arengut toetada. Noorsootöö eelajaloole iseloomulikud tegevused pakkusid võimalusi, mis olene- sid ühiskondlikest arengusuundadest.

17 Näidetena võib mainida rahvahariduslikke püüdlusi, rahvusliku iseseisvus- liikumisega kaasnenud kodanikuaktiivsust ning sotsiaalse võrdsuse, heaolu ja õigluse printsiipide teostamist. Inglismaal on noorsootöö eelajaloo perioodi seos- tatud kiriku taustaga rahvahariduslike pühapäevakoolidega, mis tegutsesid 18. sajandi lõpust alates. Sündinud töölisklassi omaalgatusena, oli nende eesmärk levitada jumalasõna ja parandada tööliste olukorda kirjaoskuse edendamise kaudu. 19. sajandil olid need pühapäevakoolid suunatud juba põhiliselt tööliste lastele. 19. sajandi keskpaigas lisandusid noortele mõeldud vaba aja veetmise võimalused, mida pakkusid heategevusorganisatsioonid.12 Saksamaal võib noorte vaba aja sisustamise märke täheldada alates 17. sajandist. 19. sajandil lisandusid töölisnoortele tööliskogukondades korraldatud vaba aja veetmise võimalustena sportimine, enesetäiendamine, tantsimine ja seltsielu.13 19. sajandi keskel tekkisid Belgia prantsuskeelses osas töölislaste ja -noorte heaolu suurendamise eesmärgist motiveeritud hoolekandeasutused.14 Belgia saksa- keelses osas tegutses enne tänapäevase noorsootöö väljakujunemist 20. sajandi algul terve hulk isetekkelisi noorteühinguid, mis sisustasid noorte vaba aega.15 Hollandis eelnesid tänapäevase noorsootöö sünnile 19. sajandi lõpul just lastele ja noortele suunatud haridusvõimalused.16 Noori arendava vaba aja tegevuse teadliku korraldamise sünni Euroopas võib paigutada 19. sajandi lõppu ja 20. sajandi algusesse. Siis mõjutasid noorte vaba aja sisustamist mitmed sotsiaalsed muutused ja nähtused, mida võib jagada noor- sootööst väljapoole jäävateks ning valdkonnasisesteks teguriteks.

Välised tekketegurid Olulisemate muutuste hulgas, mis mõjutasid noorsootöö arengut valdkonnaväliselt, oli sotsiaalsete klasside ja klassivastuolude märgatav teisenemine. 18. ja 19. sajandil mindi Euroopas üle tööstuslikule tootmisele, millega kaasnes tööliskonna kui sotsiaalse klassi teke. Selle muutusega lisandus varasemale aadelkonna ja talurahva vahelisele ebavõrdsusele uus vastuolu: töölised olid vaesed, omanikud ja kaupmehed aga rikkad. Paljudes riikides on lastele ja noortele mõeldud tegevuste ning keskkondade teke seotud ühelt poolt soovi ja taotlusega pakkuda tööliste lastele inimväärseid arengu- ja elamisvõimalusi (eeskujuks jõukama klassi laste võimalused). Teiselt poolt on laste ja noorte ajaveetmine seotud mitmesuguste kursuste ja koolidega, mille algatajad olid töölised ise. Ühe peamise sotsiaalse ebaõigluse vähendamise võimalusena nähti tööliste haridustaseme tõstmist, seepärast oli nii tööliste lastele kui ka noortele töölistele

18 mõeldud tegevuste hulgas väga olulisel kohal haridusvõimaluste avardamine. Belgia, Saksamaa ja Inglismaa näidete põhjal võib märkida, et noorte vaba aja arendav sisustamine edenes mingil ajajärgul olulises osas just klassivastuolude tõttu. Täpsem on öelda, et noorsootöö tekkele ja arengule andis tõuke taotlus vä- hendada sotsiaalset ebavõrdsust, mitte niivõrd ebavõrdsus ise. Teine oluline noorte vaba aja veetmise arengut mõjutav ühiskondlik nähtus hõlmas iseseisvusliikumisi, oma rahvuskultuuri arendamist ja omariikluse kehtestamist. Poola noorteuurija Marcin Sinczuch nimetab noorsootöö arengu esimese perioodi kandvaks ideeks rahvusriigi ja rahvusteadvuse hilinenud välja- kujunemist. Kui Euroopa mitmes suures kultuuris, näiteks Venemaal, Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalias ja Hispaanias, oli (oma)riikluse ideel pikk ajalugu, siis paljudes piirkondades, mis 19. sajandil vabanesid võõrvõimu alt, algas ka kultuurilise ja riikliku iseolemise ideede realiseerimine hiljem, alles 19. ja 20. sajandil. Samuel Huntingtoni välja pakutud demokratiseerumislainetest esimene etapp,17 mis Euroopas järgnes Prantsuse revolutsioonile (1789–1799), lõi ideelised ja poliitilised eeldused paljude rahvusriikide tekkeks (ja teiste hulgas ka Eesti ise- seisvumiseks). Sellel ajalooetapil on noorte ja noorte vaba aja sisustamisele olulisi järelmõjusid. Nii kogu rahvale kui ka noortele mõeldud vaba aja tegevused keskendusid rahvusliku identiteedi edendamisele ja hariduse väärtustamisele. Konsolideeruvate ja omariikluse poole püüdlevate rahvuste, sealhulgas eesti rahvuse üks aktuaalsemaid vajadusi oli luua oma eliit, kes suudaks täita rahvuskultuuri ja -riigi funktsioneerimiseks vajalikke ülesandeid. Neid inimesi ei olnud võtta mitte kuskilt mujalt, need tuli kasvatada oma noorte hulgast.18 Seetõttu on loomulik, et suur osa noorte arendamiseks nii isetekkelistest kui ka riiklikult ellu kutsutud võimalustest ja keskkondadest keerlesid eri variatsioonidena rahvusliku eneseteadvuse ja identiteedi ehitamise ning hariduse andmise ümber. Rahvusriigi kontekstis väärib eraldi tähelepanu autoritaarsete ja totalitaarsete riikide mõju noorsootööle. Nagu ajalugu näitab, muutsid tugevalt autoritaarsed ja totalitaarsed poliitilised režiimid noorte vaba aja veetmise pedagoogilised meetodid süsteemiks, mille kaudu kontrolliti noorte tunde- ja mõttemaailma ning käitumist, kasvatades režiimile lojaalseid kodanikke. Mõnevõrra lähemalt on sellest juttu noorsootöö instrumentaliseerumise osas. Ka kristlikud väärtused on mõjutanud noorsootöö kujunemist väga paljudes Euroopa riikides. Õigem oleks öelda, et ei eksisteerigi riiki, kus kirik poleks mingil etapil märgatavalt mõjutanud noorsootöö, noorte vaba aja sisustamise, noorte- liikumiste ja noorteühingute arengut. Inglismaa noorsootöö esimene pääsuke oli Noorte Meeste Kristlik Ühing.19 Soome noorsootöö juured on samuti Noorte Meeste Kristlikus Ühingus ja ka luterlikus kirikus.20 Malta noorte vaba aja veetmise võimalused on seotud katoliiklusega.21 Kiriku roll ei ole noorsootöö kujunemisel

19 siiski olnud samas suurusjärgus klassivastuolude ja tööstuse ning riikluse arengu mõjuga. Kiriklikud ja kristlaste pakutavad noortele suunatud vaba aja veetmise võimalused on kombineerunud teiste eeltoodud sotsiaalsete mõõtmetega.

Valdkonnasisene areng Väliste mõjudega rööbiti on noorsootööd kujundanud valdkonnasisene areng: kasutusele on võetud uusi noorsootöö ja noorte vaba aja sisustamise meetodeid ning tänu professionaliseerumisele on paranenud elluviidavate tegevuste kvaliteet. Noorsootöö arengu algul sisustasid laste ja noorte vaba aega mitmesugused täiskasvanute maailma kuuluvad organisatsioonid, milleks võisid olla spordiklubid, kogudused, harrastusrühmad vmt. Nende tegevuse juurde kuulus ka noorte suunamine teatud eelistuste poole: näiteks väärtustati karskust ja kehalist tugevust, õpetati põllumajandusliku töö oskusi jne. Skautlusega koos levis, kuigi otseselt ei tekkinud, noorte endi juhitud noorte- ühingu kontseptsioon. Lapsed ja noored olid vaimustatud võimalusest ise oma tegevust korraldada. Pärast II maailmasõda levis avatud noorsootöö kontseptsioon, mille kohaselt pidid varem suhteliselt piiratud juurdepääsuga noorteühingu- te pakutavatest arenguvõimalustest osa saama ka need noored, kes ei saanud või ei tahtnud noorteühingute tegevuses osaleda. Avatud noorsootöö on tänapäeval üks kõige levinum noorsootöö meetod. Noortele info pakkumine ja nõustamine kui noorsootöö vorm tekkis orienteerivalt 20. sajandi viimasel veerandil, kuigi üksi- kuid algatusi oli juba paarkümmend aastat varem.22 Noorte osalus kui eraldi noorsootöö suund on jõudu kogunud samuti alles viimastel kümnenditel. Õpirände eeskujul arenenud rahvusvahelised noorteprojektid kui noorsootöö osa tekkisid 1980. aastate lõpul, kui käivitus programm “Youth for Europe”. Esitatud näidetest on selgelt näha, et 20. sajandi jooksul täienes noorsootöö tegevuste spekter vägagi ulatuslikult. Koos noorsootöö laienemisega on tegevus professionaliseerunud ja noorsootöö kvaliteet parenenud. Paljudes riikides on algsest entusiastide vabatahtlikust tegevusest aegamööda välja kasvanud kindlatele standarditele vastav tegevusala. Sellele on iseloomulikud konkreetsed kvaliteedikriteeriumid ja üldised normid, mille järgi tegutsevad erialaorganisatsioonid ning mida õpetatakse paljudes kõrg- koolides. Iseseisvaks, tunnustatud kutsealaks kujunemise protsess pole aga kaugeltki lõppenud. Kutseala mõiste sisaldab üsna mitut tingimust, mis kõik peavad täidetud olema. Et mingit tegevust aktsepteeritaks kutsealana, peavad olema kehtestatud selged kvaliteedikriteeriumid, sellega tegelemisele peab eelnema vormikohane

20 väljaõpe või ettevalmistus (mis sisaldab nii teoreetiliste üldteadmiste omandamist kui ka eksamite sooritamist), tegevuses jälgitakse kindlaid väärtusi ning tegutsevad väärtuste süsteemi kinnitavad erialaorganisatsioonid. Ajaloolises perspektiivis on kutseala kujunemine kulgenud suhteliselt kind- lat teed mööda. Esmalt saavutab mingi tegevus lähedastele tegevusaladele tuginedes ühiskonnas tunnustuse iseseisva, eristuva tegevusena. Seejärel tugevneb koolides ning kõrgkoolides selle õpetamine erialaspetsialistidele, luuakse erialaorga- nisatsioon(id) ning tekib elav suhtlemine nii eriala sees kui ka erialast väljaspool, eriti just lähedaste valdkondade puhul. Eriala saab formaalsema kinnituse õigus- aktides. Viimaks tekib erialane eetikakoodeks ehk kujunevad kindlad arusaamad selle kohta, mis on hea ja mis halb, mis lubatud ja mis lubamatu, ning luuakse juhised sobivaks käitumiseks eri olukordades. Noorsootööd on peetud sotsiaalseks elukutseks, mille oluline eesmärk on inimeste heaolu positiivselt mõjutada.23 Iiri noorsootöö uurija Maurice Devlin on nimetanud mõningaid ühiseid omadusi, mis on üldiselt esindatud Euroopa riikide noorsootöö kui ametiala puhul: • tegemist on mitteformaalse õppega, mis põhineb teistsugusel lähe- nemisel kui formaalharidussüsteem ehk kool; • noorsootöö arendab noort tervikuna, mitte ainult mingit tema konkreetset oskust või teadmist; • noorsootöö põhineb vabatahtlikul osalemisel; • peale isiksuse arendamise on noorsootöö eesmärk panustada ka ühiskonna arengusse ja heaolusse; • kvaliteetse noorsootöö korraldamine nõuab spetsiifilist ettevalmistust.24 Euroopa riikides on 20. sajandi teisel poolel suurenenud professionaalse ning vähenenud vabatahtliku ja kvaliteedistandarditega reguleerimata noorsoo- töö osatähtsus.25 Viimasel paarikümnel aastal toimunud noorsootöö professio- naliseerumist seletavad mitmed tegurid. Sinna hulka kuulub ka Euroopa riikides toimuv üleminek n-ö passiivse heaoluriigi mudelilt (riigi ülesanne on tasandada erinevusi heaolus, tagada teatava miinimumi olemasolu) aktiivse või aktiveeriva heaoluriigi mudelile. Riigi ülesanne on siin pakkuda oma kodanikele enesearengu võimalusi, mille toel saavad nad paremini hakkama igapäevaeluga ja saavutavad rahuldust pakkuva(ma) elustandardi. Laste ja noorte arengu toetamine on üks olulisi valdkondi, mille kaudu riik saab edendada üksikisiku ja ühiskonna arengut ning heaolu. Ka noorsootööl on üha suurenev osa laste ja noorte sotsialiseerimises.

21 Noorsootöö instrumentaliseerumine Koos professionaliseerumisega on esile kerkinud ka noorsootöö instrumentaliseerumise teema. Noorsootöö meetodite ja vahenditega on võimalik saavutada noorte arengus teatavaid eesmärke, näiteks õpetada neid teistega koos töötama, arendada neis sallivust, eesmärgikindlust, ettevõtlikkust jt oskusi või kindlaid isikuomadusi. Seepärast tekib oht, et neutraalseid pedagoogilisi oskusi kasutatakse poliitiliste eesmärkide saavutamiseks, jättes noore isiksuse harmoonilise arengu ja iseseisvuse kui väärtuse teisejärguliseks. Instrumentaliseerimine on tihedalt seotud noorsootöö ühiskondliku rolliga. Suu- tes arendada ühiskonnas parajasti enim väärtustatud või puudulikult esindatud oskusi ja omadusi, milleks võivad olla näiteks sallivus, ettevõtlikkus või kodumaa- armastus, on see hea argument noorsootöö ühiskondliku tähtsuse demonstreerimi- seks. Samas ei pruugi säärane praktika olla õigustatud noorte huvide seisukohalt.26 Instrumentaliseerimise kõige hoiatavamad näited on kindlasti autoritaarsete ja totalitaarsete režiimide ellukutsutud noorteorganisatsioonid, kus pedagoogiline meetod (sageli skautlus) oli allutatud riigile ning muudetud noorte mõtte- ja tun- demaailma kujundamise vahendiks. Sel juhul ei lähtutud noorte harmoonilise arengu ja autonoomia aspektist ega nende endi soovidest. Nõukogude Liidu komsomoli, Natsi-Saksamaa Hitlerjugendit ja Bund Deutscher Mädelit ning Itaa- lia Opera Nazionale Balillat on nimetatud selliste organisatsioonide kõige puhta- kujulisemateks näideteks.27 Sarnase ülesandega noorteorganisatsioon tegutses ka Portugalis pärast 1926. aasta riigipööret28, Rumeenias29, Ungaris30, Saksa Demok- raatlikus Vabariigis pärast II maailmasõda31 ja Poolas32. Ka Kreeka II maail- masõja eelne diktaator Ioannis Metaxas üritas ellu kutsuda samalaadset organisatsiooni, kuid suurema eduta.33 Kõikides nendes riikides näeme sarnast mustrit: autoritaarse või totalitaarse režiimi tekkides jäi noorsootöö ainsaks sallitud vormiks noorte osalemine organisatsioonides, mis keskendusid “õige” maailmavaate kohasele noorte sotsiali- seerimisele.34 Mõnel pool tehti noorte osavõtt sellistest organisatsioonidest teatava- le earühmale ka kohustuslikuks. Alternatiivseid seisukohti ja organisatsioone ei sallitud.

Noorsootöö paradoks Noorsootööd kui arendavat keskkonda sotsioloogiliselt analüüsides on leitud, et need noored, kellele pakutavat lisaimpulssi oleks arenguks tõesti vaja (sotsiaalse tausta mõttes n-ö vähemate võimalustega noored), suure tõenäosusega seda impulssi ei saa. Samal ajal need noored, kellel lisaimpulssi õigupoolest polegi vaja, sest nende oskused on piisaval tasemel, selle impulsi soovi korral saavad

22 (sotsiaalses mõttes n-ö keskklassi noored). Seda probleemset olukorda tuntakse noorsootöö paradoksina.35 Miks ja kuidas see nii on kujunenud? On leitud, et noortele avaldab mitme- külgset arendavat mõju, eriti sotsiaalse aktiivsuse võtmes, eeskätt tegutsemine noorteühingutes, millega nad puutuvad kokku aastate jooksul.36 Võib täheldada mitmeid barjääre, mis takistavad noorteühingus tegutsemist, nagu näiteks sotsiaalsete oskuste nappus ja raskused vajalike kulutuste tegemisel. Olukorral on ka laiem ajalooline taust. 20. sajandi algupoolel ja enne II maailma- sõda oli enamikus Euroopa riikides põhiliseks noori arendava vaba aja korral- dajaks noorteühing, mis tugines põhiliselt vabatahtlike entusiasmile ja os- kustele. Paraku tegutses noorteühingutes suhteliselt vähe noori, mistõttu selle ühis- kondlik mõju, olgugi positiivne, ei olnud piisavalt tugev. Teiseks oli see vaba aja sisustamise viis populaarsem keskklassi sotsiaalse taustaga noorte hulgas. Selline noorsootöö korraldus andis oma panuse sotsiaalse ebavõrdsuse suurenemisse, mitte ei toiminud ebavõrdsust vähendavalt. Suhteliselt heal majanduslikul järjel noored said noorteühingus täiendava arenguvõimaluse, kehvemal järjel noored, kellel seda arenguvõimalust oleks eriti vaja olnud, seda aga ei saanud. Pärast II maailmasõda arenema hakkavas Euroopa heaoluriigis tekkis ühe suunana ka noorte arengut toetavate teenuste süsteem. Nende teenuste pakkumise eesmärk oli seista hea selle eest, et ka need noored, kes ei ole noorteühingute tegevusse kaasatud, saaks põhimõtteliselt samasugused vaba aja veetmise võima- lused ja toetuse isiksuse arenguks. Oodati, et ka nendele noortele täiendava arenguvõimaluse pakkumine tasandab sotsiaalsest taustast tulenevat ebavõrdsust elluastumisel, kahandades selle kaudu ebavõrdsust ühiskonnas tervikuna.37 Kõigile juurdepääsetavat noorsootööd nimetatakse avatud noorsootööks. Eu- roopas on 20. sajandi teisel poolel avatud põhimõtetel toimuva noorsootöö osa- tähtsus märgatavalt kasvanud.38 Paraku näitavad uuringud, et seesugused avatud keskkonnad ei pruugi olla samasuguse positiivse mõjuga noore arengu seisukohalt, vaid nende mõju võib olla isegi negatiivne.39 See toob meid tõdemuse juurde, et need noored, kes ilmselt tõesti vajavad täiendavat arenguimpulssi, seda tõenäoliselt ei saa, samas kui noored, kes seda impulssi eriti ei vajagi, selle eeldatavalt saavad.

Noorsootöö kui üleminekuala ja noorsootöö kui foorum Noorsootöö ühiskondlikku rolli mõista ja mõtestada püüdes on esitatud mudel, milles noorsootöö puhul eristatakse üleminekuala ja foorumi funktsiooni. Noor- sootöö kui üleminekuala ja noorsootöö kui foorumi mudelite puhul on tegemist

23 kujunditega, mis võimaldavad vaadelda olulisi aspekte noorsootöö sotsiaalse rolli analüüsimisel. Üleminekuala mudel lähtub kahest veendumusest: 1) noorsootöö on täiskas- vanuellu astumise ettevalmistus ning 2) ühiskond, sellisena nagu ta parajasti eksisteerib, on põhimõtteliselt õiglane ega vaja suuri muutusi, st et oluline on tagada ühiskonna stabiilsus. Edukaks lapseeast täiskasvanuellu üleminekuks on vaja noo- res inimeses kujundada väärtushoiakuid ning arendada pädevusi, mis võimalda- vad tulemusrikkalt osaleda nii toimiva ühiskonna tööelus kui ka teistes sfäärides. Noorsootööd võibki näha täiendava õpikeskkonnana perekonna ja formaalharidus- süsteemi kõrval. Ühiskonnakorralduse üle kriitiliselt mõtisklemine ja ühiskonna muutmise sammud jäävad selle mudeli raames noorsootööst välja. Noore inimese arengu ja ühiskonna jätkumise perspektiivis on indiviidi tasandil tegemist n-ö täiskasvamise protsessiga, ühiskonna tasandil aga põlvkondade1 vahetumisega. Konkreetsele inimesele tähendab see kujunemist elus rohkem või vähem edukalt hakkama saavaks ühiskonnaliikmeks, ühiskonna vaatepunktist on tegu uute, teda edasi kanda suutvate liikmete üleskasvatamisega.40 Konkreetsed omadused, mis peaksid iseloomustama küpset ja ühiskonna jaoks täisväärtuslikku indiviidi, on eri aegadel ning riigiti tunduvalt varieerunud. 21. sajandi teise kümnendi algul nähakse soovitava tulemusena harmooniliselt arenenud isiksust, kes osaleb tööturul ja on aktiivne ka kodanikuna. Oskuste hulgast, mis sellist osalust soodustavad või võimaldavad, leiame näiteks meeskonna- töö-, õppimis- ja võõrkeelteoskuse, suutlikkuse kasutada internetti ja oskuse hästi toime tulla mitmesugustes sotsiaalsetes olukordades. Noorsootöö on suhteliselt kitsalt defineeritud pedagoogiline tegevus, mille ülesanne on õpetada noortele elus vajaminevaid oskusi, teadmisi, hoiakuid, üldiselt aktsepteeritud norme ja käitumist. Noorsootöö korralduse keskne küsimus on sellise lähenemise korral sõnastatud nii: kuidas noorsootööd kui õppimisprotsessi ja -keskkonda korraldada nõnda, et olemasolev ühiskond saaks nendest tegevustest maksimaalset kasu; kuidas jõuda nende noorteni, kes seda tõesti vajavad? Mõiste “ühiskondlik kasu” ei viita siinkohal muidugi otse rahas mõõdetavale tulemusele, vaid noorsootöö tegevuse tulemuste kooskõlale ühiskondlike eesmärkide ja väärtustega (mille mõnda aspekti saab küll ka rahas mõõta). Noorsootöö roll on olla üks valdkond, mis aitab noortel väärtushinnangute, hoiakute, pädevuste ning maailma- ja minapildi arendamise kaudu küpseda. Foorumi mudelile tuginevate tegevuste ja keskkondade alus erineb ülemineku- alale iseloomulikust: puudub usk, et toimiv ühiskonnakorraldus on ideaalne ja et seda ei ole vaja muuta. Hoopis vastupidi: selle lähenemise alusteks on arusaam,

1 Põlvkonna mõistet on siinkohal kasutatud sama sünniajaga inimeste koosluse tähenduses.

24 et ühiskonnas on ebavõrdsust ja ebaõiglust, ning veendumus, et seda saab ja tuleb muuta. Keskne on muidugi noorte huvide kaitsmine, aga mitte ainult. Lähtekohaks võib pidada ka tõdemust, et ühiskond koosneb eri huvigruppidest, kes püüavad saavutada oma huvide parimat esindatust. Noored moodustavad ühe sellise grupi, millel on oma spetsiifilised vajadused ja huvid. Seega toovad foorumi tüüpi kuuluvad noorte vaba aja sisustamise keskkonnad ja tegevused noori kokku selleks, et nad saaksid arutleda enda ning ühiskonna seisundi ja vajaduste üle ning kavandada ja ellu viia tegevusi, mis aitaksid noorte olukorda ühiskonnas ja ühiskonda tervikuna paremaks muuta. Noorsootöö seisukohast on spetsiifiliseks jooneks noorte kaasamine ühis- kondliku olukorra ja probleemide määratlemisse ning arengueesmärkide saavutamisse. Noorsootöö on seega seisukohavõtt sotsiaalse tegelikkuse suhtes, teatavat laadi sotsiaalsetele või poliitilistele küsimustele vastuse otsimine just noorte endi reaktsiooni ja tegevuse võtmes.41 Nende tegevuste ja keskkondade hulka võib arvata nii poliitilises protsessis osalevad noorteühingud, mille eesmärk on esindada noorte huve, kui ka mitmesugused organisatsioonid ja liikumised, nagu näiteks loomade õiguste eest võitlejad või arengukoostööd toetavad ühingud, mis on loodud konkreetsete ühiskonnaprobleemide lahendamiseks. Eelduseks on muidugi demokraatliku riigikorralduse olemasolu: ainult selle raames on erinevate huvide nimel tegutsemine võimalik. Noorte vaba aja sisustamise mõte foorumi tüüpi tegevuste puhul ei seisne n-ö tehniliste oskuste õppimises, mis võimaldavad osaleda ühiskondlikes institut- sioonides. Fookuses on hoopis solidaarsus, arendatakse ühist identiteeti ja osaletak- se aktiivselt ühiskonnas. See tähendab eeskätt sellise mina- ja maailmatunnetuse loomist, kus ühiskonda nähakse kollektiivina, mitte aga isiklikku edukust esma- tähtsaks seadvate indiviidide kogumina. Kuigi ka isiklikku tublidust on vaja arendada, on kesksel kohal ühiskondliku õigluse tunnetus ja väärtussüsteemid ning enda koha määratlemine teiste ühiskonnaliikmete suhtes. Eeltoodu kuulub noorsootöö arengu käsitlemist abistavasse analüütilisse raamistikku. Mõlemad vaadeldud mudelid aitavad nimetada noorsootöö tegevuste eri aspekte, pretendeerimata ammendavale kirjeldusele. Tegelikkuses on mõlemad mudelid esindatud peaaegu kõikides tegevustes, kuigi erineval määral. Ühiskonnale tervikuna ja igale noorele eraldi on olulised mõlemat laadi kogemused, nii täis- kasvanuks saamise kui ka sotsiaalse tundlikkuse omad. Noorte ühiskondlik aktiivsus ja vaba aja veetmise võimalused enne Eesti Vabariigi väljakuulutamist

1710. aastal lõppes Eesti alal Rootsi võimu aeg ning Eesti- ja Liivimaa läksid Vene tsaaririigi koosseisu. Lõplikult kinnitati nimetatud alade liitmine 1721. aastal Rootsi ja Venemaa vahel sõlmitud Uusikaupunki rahuga. Võimu kindlustamisel uutes valdustes pidas Venemaa oluliseks kohaliku aadli toetust. Nii sündis 1710. aastal kapituleerumistingimustega nn Balti erikord, mis kinnitas Saksa seisusliku omavalitsuse ja kohtukorralduse, andes ühtlasi täieliku vabaduse siinsele evan- geelsele ehk luterlikule kirikule. Vene õigeusu kirik sai samuti täieliku tegevus- vabaduse, kuid tegelikkuses jäi luterlus Eesti- ja Liivimaal veel pikaks ajaks peaaegu ainuvalitsevaks konfessiooniks. Eesti arengut 19. sajandi teisel poolel iseloomustavad üldine moderniseerimi- ne, agraarühiskonna ümberkujundamine, industrialiseerimine, linnastumine ning rahvusromantismi teke ja kasv. 1866. aasta vallakogukonna seadus vabastas talurahva omavalitsuskogud mõisniku võimu alt ja andis neile otsustuspädevuse kohalikes majandus- ja ühiskonnaasjades. Samal ajal hakati Eesti alal talusid mõi- satelt rohkel arvul päriseks ostma. 19. sajandi lõpuks oli Lõuna-Eestis (Liivimaa kubermangu põhjaosas) talupoegade omanduses üle 80% ja Põhja-Eestis (Eestimaa kubermangus) 50% talumaast, osa talusid jäi rendile. Ostutalude peremeestest kujunes Eesti rahvusliku ärkamise peamine majanduslik jõud ning sotsiaalselt kõige aktiivsem ja elujõulisem rühm. Prantsuse revolutsiooni, romantismiideede ja end teadvustama asunud saksa rahvusluse mõjul algas 19. sajandi keskel ka eestlaste rahvuslik ärkamine. See kulges samamoodi nagu teistel Ida-Euroopa väikerahvastel (tšehhid, soomlased, lätlased jt), kelle lähimas minevikus puudus omariikluse kogemus. Baltisakslaste seas oli seltsiliikumine aktiivne juba 19. sajandi esimesel poolel, eestlaste hulgas hakkas see laialdaselt levima sajandi teisel poolel. Baltisakslaste lauluseltside puhul ei olnud tegemist enam lihtsalt laulukooriga, vaid need olid kinnitatud põhikirjaga organisatsioonid, kus lauljate kõrval osales

26 ka klubilisi funktsioone kandvaid liikmeid. Need olid seisuslikud ühendused, mis koondasid liikmeid baltisakslaste kõrgematest kihtidest. Oma lauluseltsid asutati Tartus, Pärnus ja Viljandis. Muusika viljelemine ei olnud nende seltside ainus tegevus, pigem oli pearõhk seltskondlikul lävimisel, milleks korraldati arvukaid koosviibimisi. Esimesed eesti laulukoorid ja -seltsid algatati sakslastest pastorite või köstrite poolt, kõige varasemad 1866. aastal. Tegevus piirdus esialgu lauluharrastusega, sest avalikus elus osalemiseks puudusid kogemused ja raha. Suuremates seltsides, Estonias ja Vanemuises, suheldi algul omavahel saksa keeles. Väiksemate seltside klubielu sarnanes pigem kõrtsieluga: seal oli oma koht nii tülidel kui ka üle- määrasel alkoholi pruukimisel. Nii või teisiti oli aga tegemist eestlaste kultuuri- emantsipatsiooni ilmingutega. Tasapisi, kuidas kasvas jõukus ja haritus, hakkasid eestlased omakeelset kultuurielu ise korraldama ning nii ärkas järjest enam ka nende rahvuslik teadvus. Haridusest kujunes 19. sajandil üks keskseid väärtusi. 18. sajandil asutati koole mõisnike ja pastorite isiklikul algatusel, mistõttu polnud talurahvakoolide võrk kuigi tihe. Alates 1764. aastast kehtis koolide avamise nõue mõisatele, mis olid suuremad kui viis adramaad, väiksemad mõisad pidid saatma lapsed kihelkonnakooli. Viimasesse saadeti edasi õppima ka külakooli lõpetanud lapsed, juhul kui mõisnik või pastor seda põhjendatuks pidas. Koolmeistrile tasus mõisnik nii, et vabastas ta mõnest koormisest. Pedagoogilist eriharidust hakkas alates 1804. aastast andma Tartu Ülikooli juurde asutatud õpetajate seminar, hiljem lisandus ka teisi õpetajaharidust andvaid asutusi.42 Noorte vaba aja sisustamise puhul saame enne 19. sajandi keskpaika rääkida peamiselt kolmest-neljast vormist: • üliõpilasorganisatsioonid, • kogudused, • vabatahtlikud ühingud ja koolide juures tegutsevad rühmad. Kui üliõpilasorganisatsioone ja kogudusi saab selgelt eristada, siis koolis ja väljaspool kooli tegutsenud rühmitused ning ühingud olid omavahel tihedalt põimunud. Selle tingis asjaolu, et külakool ning õpetajad asetsesid maapiirkonna seltsi- ja kultuurielu korraldamisel sageli kesksel positsioonil. Lühiülevaade nimetatud vormidest on vajalik, kuna need kujutavad endast Eesti noorsootöö nn eelajalugu ja on aluseks Eesti noorsootöö kujunemisloo järgmistele etappidele.

27 Üliõpilasorganisatsioonid Üliõpilasorganisatsioonid on Euroopa ülikoolides sama vana nähtus nagu ülikoo- lid ise. 12. sajandi Bologna ülikooli üliõpilaste natsioonide, st rahvuslike ühenduste autonoomiast arenesid 13. sajandil Mandri-Euroopa üliõpilasorganisatsioonid, mis 14.−16. sajandil Pariisi ülikooli kaudu kandusid Saksa ülikoolidesse, kus moodustusid rahvuslike ühendustena. Mõnes ülikoolis olid need tähtsamad struk- tuuriosad kui üliõpilasorganisatsioonid. 16.−17. sajandil tekkisid reformatsiooni järel eelkõige protestantlikes ülikooli- des tudengite omaalgatuslikud ühingud, Landsmannschaft’id ehk maakondlikud kogud, mille liikmeskonna määras maakondlik printsiip ja kuhu kuulusid pea kõik üliõpilased. 18. sajandi keskel hakkasid üliõpilased asutama väiksema liikmeskonnaga salaühinguid ja sajandi viimasel veerandil üliõpilasordusid. Ordude ja maakondlike kogude liikmeskonna ning põhimõtete sünteesis tekkisid 19. sajandi alguseks uut tüüpi üliõpilasorganisatsioonid – korporatsioonid. Tartu Ülikoolis olid tol ajal igasugused üliõpilasorganisatsioonid keelatud, kuid nende olemasolu oli avalik saladus. Esimesed neist olidki siin 19. sajandi algul tekkinud.43 Kerkib küsimus, kas pidada üliõpilasorganisatsioone noorsootöö valdkonda

Eesti Üliõpilaste Seltsi maja Tartus 1919. aastal.

28 kuuluvaks või mitte. Vanuseliselt kuulusid üliõpilased tolleaegsete arusaamade järgi pigem täiskasvanute, mitte laste ega noorte hulka. Veel esimese Eesti ise- seisvusaja keskel peeti üliõpilasi pigem täiskasvanuteks kui noorteks44 ja ea poolest ületasid tudengid nii 1936. aasta noorsoo organiseerimise seaduse kui ka varasemate õigusaktide kohaselt noorte vanusepiiri. Samuti jäi enamiku noorte- ühingute liikmeskonna vanus ülikoolieelsesse ikka. Seetõttu võib arvata, et ka varasematel aegadel kuulusid üliõpilased pigem noorte täiskasvanute kui nooruki- te hulka. Nii ei ole üliõpilaste organiseerumisvormide puhul põhjust rääkida otseselt noorsootööst, kuigi nendest osavõtt võis osalejaid arendada ja toimuda muudest kohustustest vabal ajal.

Kogudused Koguduste puhul piirdus noortele mõeldud tegevus suures osas siiski jumala- kartlikkuse ning riigivõimu austavate arusaamade juurde juhatamisega, kuna 18.−19. sajandil moodustasid kirik ja riik terviku. Kirik institutsioonina oli üks riigivõimu legitimeerimise ja rakendamise vahend. Eesti aladel hakkas kristlik

Viljandi maakoguduse Pauluse kiriku leerilapsed õpetaja Jaan Lattikuga 1912. aastal.

29 kirik tegutsema juba 13. sajandil. Martin Lutheri usupuhastuslikud ideed jõudsid Saksamaalt siia 16. sajandil. Kuigi 16. sajandi lõpul ja 17. sajandi algul tugevnes siin väheke ka katoliiklus, sai Rootsi võimu kehtestamisega 1629. aastal luterlus põhiliseks usutunnistuseks. See võeti maarahva hulgas küll positiivselt vastu, kuid laiemalt levis luteri usk alles 18. ja 19. sajandil. 19. sajandisse jääb ka Venemaa õigeusu kiriku tegevuse jõuline riiklik laiendamine, kui püüti värvata inimesi õigeusklike ridadesse. Üldiselt kuulus 18. ja 19. sajandil iga inimene mõnda kogudusse. Kuna luteri kogudustel puudus õigus kord juba õigeuskliku koguduse liikmeks saanut enda rüppe (tagasi) värvata, oli laste ja noorte koguduse juurde kinnitamine mõlemale konfessioonile oluline. Selleks kasutati mitmesuguseid kirikule omaseid meetodeid ja vahendeid: korraldati noortele mõeldud jumalateenistusi, moodustati püha- päevakoole, kristlikke kodusid, kasvatusmaju ning kristlikke noormeeste ja nei- dude seltse. Ka koguduste puhul jääb küsitavaks, kuivõrd võib 19. sajandil toimunud tegevusi pidada noorte vaba aja arendavaks sisustamiseks, sest need ei lähtunud noorte vajadustest ega olnud mõeldud noortele, eeskätt püüti suurendada koguduste liikmeskonda.

Seltsiliikumine Saksa kultuuri mõju Eesti rahvuslikule ärkamisajale ilmnes kõige selgemalt vabatahtlike organisatsioonide kujunemises ja algavas seltsiliikumises. Ajaloolase Ea Janseni sõnul vastandusid 18.–19. sajandi vabaühendused põhimõtteliselt seisus- likele korporatsioonidele (tsunftid, gildid, aadliühendused) ja kogudustele, kuna vabaühendustesse kuuluti vaba tahte alusel mingisuguste ühiste huvide nimel ning kuuluvust ei määranud liikme juriidiline staatus. Absolutistlik tsaarivõim, millele inimeste vaba ja omaalgatuslik ühinemine üldiselt ei sobinud, suhtus seltsidesse ometi hästi, kuna need võimaldasid lahendada odavalt teatud eluvaldkondade probleeme ning pakkusid lihtrahvale süütut ajaviidet. Paljuski Saksa romantismi mõjul tekkinud põllumajandus-, lugemis- ja teadusseltsid väljendasid valgustusideedele tuginevat eneseharimissoovi, millega kaasnes ka huvi põlis- rahvuste vastu. Juba 1860. aastail kostis Vene ajakirjandusest murelikke hääli, mis kõnelesid Balti provintside liigsest Saksa kultuuriruumi kuulumisest. Järjest tugevnev Saksamaa keisririik suurendas ühtlasi Eesti- ja Liivimaa kubermangu asukoha sõjalis-strateegilist tähtsust. Alanud venestamispoliitika ründas kõige enam just neid ühiskonna tahke, mille eest rahvusromantism oli võidelnud, s.o rahvuskeelset haridust, ajakirjandust ja seltsielu.

30 Muhu Hariduse Seltsi Tulevik laulukoor 1916. aastal.

Paradoksaalselt hakkasid seltsid eriti laialdaselt eestlaste seas levima just 1880. aastail, mil riiklik venestamissurve märgatavalt tugevnes. Uued ühendused pidid küll kohanema range järelevalve ja riigipoolse reguleerimisega, kuid tava- inimeste algatust vaba aja korraldamisel peeti siiski soovitatavaks. Muusika- ja karskusseltsidele lisandusid 1880. aastail eestlaste tuletõrjeseltsid ning esimesed spordiseltsid. Sajandi lõpul elavnes ka põllumeeste seltside asutamine. 1890. aasta andmeil oli Liivimaa eestlastel 25 seltsi (sealsetel sakslastel 27), 1900. aastal oli neid juba 102 (sakslastel 71). Sama levinud olid seltsid Eestimaa kubermangus. Arvestada tuleb ka sellega, et mitte kõikide seltside põhikirju ei registreeritud. Ühenduste juhtide seas moodustasid suurima grupi, ent siiski mitte valdava osa, koolmeistrid. Viimaste kõrval korraldasid seltsitööd talumehed, valla- kirjutajad, käsitöölised, kaupmehed, vabrikuasulates ka töölised. Karskus- ja muusikaseltside tegevus oli väga sarnane: peeti moraliseerivaid kõnesid, asutati teemaju, rajati raamatukogusid ning korraldati piduõhtuid koos näitemängu, koorilaulu ja orkestrimuusikaga.45 Need seltsid pakkusid vaba aja veetmise või- malusi ka noortele: alternatiive ju peaaegu polnudki. Veel 19. ja 20. sajandi vahetusel elas linnades ainult umbes 20% Eesti elanikkonnast, kellest ligi 2/3 olid eestlased. Varem oli linnaelanike osakaal rahvas-

31 tikus veelgi väiksem ja teiste rahvaste osakaal linnaelanike hulgas suurem. 1881. aasta seisuga oli Tallinnas 43 880 elanikku, kellest 12 738 olid sakslased. Linnas elas suhteliselt palju haritlasi, linnaelanikud moodustasid poliitilise ja majanduseliidi. Hoolimata linnade eestistumisest domineerisid majanduslikus, poliitilises ja administratiivses tipus siiski sakslased ning venelased. Eestlased olid ülekaalus keskastme positsioonidel ja tööliste hulgas.46

Talurahvakoolid 19. sajandi keskel ja teisel poolel oli rahvusliku ärkamisega seotud kultuuriliste tegevuste keskmeks külakool. Üldiselt oli koolivõrk hõre ja kuni ministeeriumikooli lisandumiseni 19. sajandi viimasel kümnendil piirdus enamiku laste haridustee külakoolist saadava algharidusega, seal sai hariduse umbes 96% lastest. Kooli- õpetajad ei tegelenud mitte üksnes kooli töökorralduse ja raamatukogudega, vaid nad lõid kaasa ka seltsides, ühingutes, koorides ja orkestrites, samuti vahendasid õpetajad sageli ajakirjandust ning kirjutasid lehtedele ise kaastöid.47 Koolide juures tegutsenud seltsid ja ühingud pakkusid noortele võimalust vaba aja sisustamiseks. Noored ühinesid sageli just õpetajate eestvedamisel tegutsenud rühmadesse: lugemis-, näitemängu- ja muusikarühmadesse, aga ka maamajapidamise ning maa- tööde õpperühmadesse jms. Rühmade, eriti noorterühmade eestvedajate hulgas oli

Suure-Jaani kihelkonnakooli õpilase Helmi Jansoni 1915/1916. õppeaasta II klassi lõpu- tunnistuse fotokoopia.

32 üsna palju noori endid. Suur osa õpetajatest ja rühmi juhtinud kohalikest inimestest olid pedagoogilise ettevalmistuseta, samuti puudus neil juhendamiskogemus. Rühmades võisid osaleda kõik noored. Enamasti hakkasid seal tegutsema need, kelle haridustee oli lõpule jõudnud, st juba alla 15 aasta vanused noored. Kohustuslik haridustee kestis tolleaegses koolis ainult kolm talve ning õpilaste vanus jäi tavaliselt 10. ja 13. eluaasta vahele48, mis tähendas, et 14–15-aastastel oli kool läbi ja algas tööelu. Tööinimesena said nad hakata osalema täiskasvanute korraldatud ja täiskasvanutele mõeldud vaba aja tegevustes.

Linnakoolid Ka linnades tegutsesid noorteühingud koolides. Linnasid eristas maapiirkondadest kaks asjaolu. Esiteks tegutsesid linnas gümnaasiumid, Tartus ka ülikool. Teiseks olid linnades tekkinud juba töölisorganisatsioonid, mis pakkusid noortele vaba aja sisustamiseks ideelisi ja organisatsioonilisi lisavõimalusi. Kui maapiirkondades oli peamine haridusasutus külakool, siis linnades oli võimalik saada ka gümnaasiumiharidust, millele tollal pääsesid ligi vaid vähesed. Linna koolinoorte hulgas võis leida ka mõnevõrra ärksamat vaimu. Aktiivsemad olidki just gümnaasiumiõpilased, kuigi tsaariaegses koolis olid õpilasorganisat- sioonid keelatud. Selle järele valvamine olenes aga suurel määral kooli direktorist ja õpetajaist.49 Miks oli kooliõpilastel keelatud ühingutega liituda? Peamine põhjus oli Vene- maa keisririigi taotlus tugevdada riiklikku kohalolekut tervel impeeriumi territooriumil, sealhulgas ääremaadel, kuhu ka Eesti- ja Liivimaa kuulusid. Koolivalitsus- tele ja koolidele oli antud õigus (tegelikult ilmselt kohustus) jälgida õpilasi ja suruda maha igasugused ideoloogiliselt valed ehk venestamisevastased ning rahvus- likkust rõhutavad meeleolud. See oli üks Eesti- ja Liivimaa kubermangudes elluviidud venestamispoliitika ilming. Siinmail toimunud 19. sajandi lõpu venes- tamislaine põhjuseks võib pidada Venemaa keisririigi eliidi ambitsiooni kujundada Venemaast modernne, tsentraalselt juhitud ja ühtne rahvusriik. Selle plaani teostamiseks oli vaja tagada ka ääremaade elanike positiivne meelsus, mis ei pruukinud küll olla otseselt vaenulik, kuid mitte ka piisavalt positiivne. Venestamise ühe näitena võib tuua Venemaa rahvahariduse ministri krahv Ivan Deljanovi ja tema saatjaskonna kuu aega kestnud inspekteerimisreisi Liivi-, Kura- ning Eestimaa koolidesse. See lõppes 1893. aasta 9. detsembril Tallinna Reaalkooli saalis korraldatud kontserdiga, mille kohta öeldi, et see oli tõeliselt grandioosne prazdnik2. Minister lõpetas kuuajalise kontrollretke käsuga, et

2 Vene keeles ‘pidu’.

33 Tallinna Toomkooli abituriendid 1914. aastal.

õpperingkonna koolid ei pea välja laskma mitte sakslasi, eestlasi ega lätlasi, vaid hingelt ja veendumuselt venelasi.50 Haridussüsteem oli säärase rahvuspoliitika ajamisel prioriteet, kuna noored – tulevased kodanikud (või pigem riigi alamad) – olid võimude venestamispüüdlus- tele ja mõjutamisele hõlpsasti kättesaadavad. Kool oli kasvatusasutus, mis kontrollis õpilaste käitumist ja kujundas maailmapilti väga ulatuslikult. Eesti keskhariduskoolidele laienesid 1880.–1890. aastate koolireformiga ka kõik sisekorraeeskirjad ja nõuded, mis olid Venemaal juba kehtestatud või kehtestati. Nende järgi oli õpilaste päevarežiim rangelt kindlaks määratud (olgugi, et sellest igal pool lõpuni kinni ei peetud). Pärast õppetunde oli ette nähtud ligikaudu kolm tundi kojuminekuks ja puhkamiseks, pärast kella seitset enam kodust väljuda ei tohtinud, vaid tuli kuni kella kümneni õppida. Laupäeval ja pühapäeval algas keeluaeg õhtul kell kaheksa ja suvekuudel kell üheksa. Kodus võis õpilasel olla ainult kooli poolt lektüüriks määratud kirjandus, aja- kirjad ja ajalehed olid sobimatu lugemisvara. Kõikide korterite üle, kus õpilased elasid, pidas kool arvet ning neid pidid kontrollima klassijuhataja ja inspektor. Õpilastel oli rangelt keelatud käia peol, maskeraadil, klubis, kohvikus ja trahte- ris ning võtta väljaspool kooli osa mistahes seltsi või organisatsiooni tegevusest.

34 Teatrisse, kontserdile, kinno ja avalikule loengule minekuks tuli iga kord küsida luba klassijuhatajalt, see reegel käis ka raudteejaama mineku kohta. Õigeusklikud pidid pühapäeviti ja kirikupühadel kirikus käima. Luterlaste ja katoliiklaste kirikuskäimist ei organiseeritud, kuid peeti soovitatavaks.51 Iseküsi- mus on, kui rangelt neid käske ja keelde tegelikkuses kontrolliti. Pedagoogikateadlase Aleksander Elango hinnangul oli tsaariaegse kooli kas- vatustöö hoolimata näilisest intensiivsusest tegelikult siiski niivõrd pealiskaudne, et jättis suured õpilashulgad peaaegu mõjutamata.52 Nagu enne mainitud, oli tolleaegsel Venemaal seaduste rakendamine suures osas ametnike ja koolijuhtide ülesanne. Seejuures mängisid tähtsat rolli nende isikuomadused ja tõekspidamised, mis võisid toetada ka rahvuslikke ideid. Hea näide on Pärnu Gümnaasium, mille igakülgset haritust soosiv õhkkond oli just vabameelse ja laia silmaringiga direkto- ri Vassili Popeliševi teene. Tema haridus ja maailmapilt võimaldasid tal vaadata käskude ning keeldudega kasvatamisest üle ja pakkuda õpilastele võimalust laiendada silmaringi ning arendada iseseisvat kriitilist maailmakäsitust.53

Noorte loodud õpilasühingud Linna ja maa teine märkimisväärne erinevus (haridusvõimaluste kõrval) oli tööstuse ning sellega seotud töölisliikumise areng. Linnade kasv ning tööstuse ja transpordi areng olid omavahel tihedalt seotud, ka 19. sajandi Eestis tekkisid ja arenesid linnad tööstusettevõtete ning transpordisõlmede lähedusse. Seetõttu tekkisid seal ka klassivastuolud, töölisorganisatsioonid ja töölisliikumine. Nii puu- tusid linnanoored peale rahvusliku ja kultuurilise ärkamise ideede kokku ka töölisliikumise ideedega, mis vastandasid töötajate huvid omanike ja tööandjate huvidele. Tsaariajal koondusid paljude koolide vanemate klasside õpilased illegaalsetes- se ühingutesse, kus valitses tsarismivastane õhkkond. Rahvuslike ideede kõrval mõjutasid nendest organisatsioonidest üht osa klassivõitluse, töölisklassi rõhumise ja ekspluateerijate vastu võitlemise ideed – need organisatsioonid olid seotud Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölisparteiga. Teine osa ühingutest oli seotud Sotsialistide-Revolutsionääride Parteiga. Võimude tegevus rahvuslike meeleolude allasurumisel oli aga edukas vaid osaliselt. Õpilaste hulgas levis keelatud meelsus edasi, kooliseinte vahel hakati looma illegaalseid õpilasühinguid, mida kannustasid rahvusliku ajaloo ning eesti keele ja meele arengu teemad. Sajandivahetusel ja 20. sajandi esimesel kümnen- dil tekkisid salajased koolinoorte ühingud peamiselt Tartus, Pärnus, Valgas ja Tallinnas, aga ka teistes linnades. Rühmitustes koostati ja kanti ette referaate, kogu- ti ning loeti keelatud kirjandust ning anti, peamiselt käsikirjaliselt, välja oma

35 Kultuuripoliitilise liikumise Noor-Eesti koosviibimine 20. sajandi esimesel poolel. ajalehti. Sellise salajase õpilasorganisatsioonina tegutsesid näiteks 1900. aastal Tartus asutatud Eesti Külvaja; 1904. aastal Pärnus loodud Taim, mis tegutses ühtekokku 21 aastat; 1906. või 1907. aastal Tartus asutatud Amicitia, mille liikmete enamus astus 1917. aasta revolutsiooni puhkedes Sotsialistide-Revolutsionääride Partei Tartu osakonda. Tallinnas asutati 1912. või 1913. aastal Noorte Ühendus, mille hästi organiseeritud tegevuse tulemusel lisandus koolide õppekavasse eesti keele tunde ning raamatukogudesse eestikeelset kirjandust. 1915. või 1916. aastal Tartus asutatud Õppurite Eneseharimise Rühm, algse nimega Noorus, tegutses järjepanu 17 aastat ja lõpetas oma tegevuse alles 1932. aastal. 1905. aasta sündmuste käigus sai tuntuks Tartu koolinoorte asutatud Noor-Eesti rühmitus, millele 1912. aastal anti ka avaliku tegutsemise õigus ning mille mõju eesti kultuurile ja kirjandusele on küllaltki suur.

Täiskasvanute loodud haridusseltsid Eelnimetatud õpilasühinguid võib pidada noorte algatuseks ja need tegutsesid noorte endi jaoks. Nende kõrvale ilmusid 20. sajandi algul ka täiskasvanute loodud ühingud, mis tegelesid eesmärgistatult ainult laste ja noorte kasvatamisega. Suurimad nende hulgas olid Eesti Nooresoo Kasvatuse Selts ja Eestimaa Rahva- hariduse Selts.

36 Sihtasutuse Eesti Nooresoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasiumi õpilased köögis 1938. aastal.

Tartu Eesti Põllumeeste Selts asutas 1905. aasta mais Lasteaia Seltsi, mida võib pidada tulevaste haridusseltside eelkäijaks. Aasta hiljem asutatud Eesti Nooresoo Kasvatuse Seltsi (ENKS) aluseks ja eeskujuks võeti just Lasteaia Seltsi põhikiri.54 ENKS-i eesmärk oli kanda hoolt majanduslikult kehvemas seisus olevate kooli- ealiste noorte (hiljem kogu rahva) kehalise ja vaimse arengu eest. Selle ees- märgi täitmiseks peeti vajalikuks asutada koole, lasteaedu, spordirajatisi jms. Tegevuspiirkonnaks määrati kogu Eesti ala, st Liivimaa kubermangu põhja- osa ja Eestimaa kubermang. ENKS-i liikmeks võis saada igaüks, v.a alaealised ja kohtulikus korras karistatud. ENKS-i liikmete arv kasvas 1906. aasta 219-lt 1922. aastaks 780-le.55 ENKS-i liikmete puhul ei olnud tegemist noortega, vaid täisealistega, kes olid võt- nud laste ja noorte kasvatamise oma südameasjaks. ENKS korraldas ülemaalisi haridusnõupidamisi, -koosolekuid ja kursusi, täiendas õpilasraamatukogusid, rajas mängu- ja uisuväljakuid ning organiseeris võimlemiskursusi. 1917. aastast alates anti välja ka seitse numbrit ajakirja Kasvatus ja Haridus. Õpilaste suvepuhkuse veetmiseks organiseeriti linnalastele võimalusi olla suvel maal ja välismaal. Juba 1906. aastal õnnestus saata 30 noort Soome, 1907. aastal võimaldati suvine töökoht 55 noorele, neist 36 läksid Soome. 1911. aastal sai suve- kuud Soomes veeta juba 93 eesti noort. Soome pered, kelle juurde noored saadeti,

37 Eestimaa Rahvahariduse Seltsi poolt ülal peetud lasteaia kasvatajad ja lapsed klassitoas umbes aastail 1910–1915. olid tavaliselt sellest võimalusest huvitatud keeleõppe pärast: eesti noored õpe- tasid nende lastele saksa või vene keelt. Selle eest tasuti sõidukulud ja tagati ülalpidamine. Samuti korraldati soome noorte suvepuhkust Eestis.56 Kuigi ENKS lõi ka noorte vaba aja veetmise võimalusi, oli selle organisatsiooni põhitegevus suunatud noorte koolihariduse andmisele. ENKS-i suurimaks teeneks peetakse oma kooli rajamist. See alustas tööd 1906. aastal ja koolis asus õppima 48 katsed sooritanud tütarlast: tegemist oli tütarlastekooliga, mille programm vastas riiklike naisgümnaasiumide kavale. Selleks et koolimaja ehitamiseks raha saada, korraldas ENKS pidusid ja muid tuluõhtuid, näiteks näitusmüüke. Koolimaja valmis 1921. aastal, praegu tegutseb selles hoones Miina Härma Gümnaasium.57 Eestimaa kubermangus tegutses ENKS-iga sarnastel alustel peamiselt tallin- lastest koosnev Eestimaa Rahvahariduse Selts (ERS), mis asutati 1906. aastal. Suure osa liikmeskonnast moodustasid Eesti Eduerakonna liikmete kõrval käsi- töölised, ametnikud ja loova intelligentsi esindajad ning erinevalt Tartu ENKS-ist ka töölised. Nagu ENKS, ei tegutsenud ka ERS ainult linnas, selle osakondi loodi

38 kõikjal Eestimaa kubermangus, mis oli põhikirjajärgne tegevuspiirkond.58 ERS-i üks eesmärk oli rajada eestikeelseid koole. Kuna seltsil ei õnnestunud oma haridusprogrammidele kinnitust saada, siis ühtegi kooli ei avatud. ERS-i saavutuseks olid 1907. aastal alustatud eestikeelsed üldhariduslikud õhtukursused, mis olid mõeldud neile, kel ettevalmistust vähemalt ühe algkooliklassi jagu. Kur- sused pidid andma umbes neljaklassilise linnakooli hariduse, nii et sisuliselt oli tegemist õhtukooliga, kus õppisid peamiselt töölised ja käsitöölised vanuses 16–40 aastat. Kursustel osalejatele korraldati väljasõite ja pidusid. ERS andis välja ka õppekirjandust: ühtekokku õnnestus koostada 14 raamatut, millest pooled olid eestikeelsed õpikud.59 1906. aastal avas ERS tasuta lasteaia, mis oli mõeldud vaesematest peredest pärit laste hooldus- ja kasvatusasutuseks. Esimesel aastal võeti sinna üle 70 kas- vandiku. 1907. aastal moodustus lasteaiast eraldiseisev Tallinna Eesti Lastekasva- tuse Selts. Lasteaias hooldati aasta läbi umbes 160 last ja 1910. aastal avati ka varjupaik. Suvepuhkuse veetsid paljud kasvandikest seltsi organiseeritud laagris Võsul. Et lasteaed seisis nüüd ERS-ist eraldi, loodi 1911. aastal ERS-i lasteaia haruselts, millel oli 1912. aastal ligi sada liiget. 1912. aastal alustas Roosikrantsi tänaval tööd haruseltsi lasteaed, kus said emakeelset õpet kuni 50 last.60 ERS lõpetas oma tegevuse 1917. aastal, kui ta kohapealsed osakonnad olid piisavalt iseseisvunud ja taotlesid eraldiseisvaks tunnistamist.61 Noored ja arendava vaba aja korraldus iseseisvas Eestis

1914. aastal alanud maailmasõda jätkus eestlastel Vabadussõjaga. 24. veebruaril 1918 kuulutas Eesti end iseseisvaks vabariigiks. See oli esimene kord ajaloos, kus eestlastel oli oma riik. 1920. aastal vastu võetud põhiseadus tegi Eestist par- lamentaarselt valitsetava demokraatliku vabariigi, kus kõrgeimat võimu kandis sajakohaline rahvaesindus Riigikogu. Täidesaatvat võimu teostas Vabariigi Valit- sus eesotsas riigivanemaga. Riigipea (presidendi) ametikohta põhiseaduses ette ei nähtud. Haridus- ja kultuurielus pandi rõhku eestikeelse rahvuskultuuri väljaarenda- misele, enam tähelepanu pöörati humanitaarteadustele. Esimest korda ajaloos sai võimalikuks omandada kogu haridus eesti keeles. Et peale eestlaste elas siin ka venelasi, sakslasi, juute, rootslasi jt, tagati rahvuskeele ja -kultuuri arendamise kõrval omakeelne üldharidus ning kultuurautonoomia ka vähemusrahvustele. Riigi poliitilist elu iseloomustas erakondade rohkus ja koalitsioonivalitsuste tihe vahetumine. Sellest hoolimata osutus noor riik stabiilseks ja edukaks. Võeti kasutusele oma vääring, teostati maareform, arenesid tööstus ja kaubandus. 1930. aastate algul jõudsid ülemaailmse majanduskriisi mõjud Eestisse ning elatustaseme langusega kaasnev rahulolematus muutis ebastabiilseks ka sisepolii- tilise olukorra. Koalitsiooni kokkuseadmine läks järjest keerukamaks, valitsus- kriisid pikenesid ja valitsuste eluiga lühenes: ajavahemikus 1931–1933 vahetus valitsuskabinet koguni kuus korda. Vabadussõja veteranide ühendusest välja kasvanud ja kiiresti politiseerunud Eesti Vabadussõjalaste Keskliit vastandas end nn vanadele erakondadele ja kujunes üldises valitsevas rahulolematuses mõjukaks rahvaliikumiseks ja oleks tõenäoliselt võitnud ka eelseisvad Riigikogu valimised. Valimiste kaotamise hirmus teostasid aga Johan Laidoner ja Konstantin Päts 12. märtsil 1934. aastal sõjaväelise riigipöörde. Sama aasta sügisel saadeti Riigi- kogu laiali ja seda enam kokku ei kutsutud. Erakondadest oli lubatud vaid valit- suspartei Isamaaliit. Ajakirjanduses rakendati tsensuuri, osa väljaandeid suleti. 1938. aastal võeti vastu uus põhiseadus, millega säärane kord justkui legalisee- riti. Loodi presidendi ametikoht, kuhu valiti Konstantin Päts. Autoritaarse riigi-

40 korra kindlustamiseks asutati Riiklik Propaganda Talitus, mille ülesanne oli kajas- tada valitsuse poliitikat, korraldada rahvuslikke massikampaaniaid ja rakendada tsensuuri. Sarnased sündmused toimusid ka Lätis ja Leedus. Noorte vaba aja sisustamise raames võib iseseisvuse välja kuulutanud Eesti Vabariigis näha kolme alget, millest sai ühtlasi alguse noorsootöö areng. Esiteks kandusid edasi juba tsaariajal tekkinud vabaharidustegevused. Tege- mist oli laia organisatsioonide spektriga, alates seltskondlikest ühingutest ja lõpe- tades rahvaülikoolidega. Nende hulka kuulusid ka Eesti Nooresoo Kasvatuse Selts ja Eestimaa Rahvahariduse Selts. Teiseks tekkisid kiiresti noorteühingud, seda nii noorte endi algatusel kui ka täiskasvanute abiga. Nende hulka kuulusid koolinoorsoo liikumine, skaudid ja gaidid, Noorte Punane Rist ja Noorte Meeste Kristlik Ühing. Mitmedki neist tegutsesid koolide juures, kasutasid õpetajate ja koolijuhtide abi ning kooli ruume, kuid organisatsiooniliselt oldi koolidest siiski eraldi. Kolmandaks kujunesid haridusministeeriumi eestvedamisel koolides õpilas- ühingud. Rööbiti ühingutega arenesid ka seadusandlik keskkond ning haridusministeerium kui noorsootööd korraldav institutsioon. Seega oli haridussüsteemil ja koolil organisatsioonina keskne roll laste ning noorte vaba aja tegevuste pakkumisel ja korraldamisel. Noorsootöös oli oluline osa ka Eesti Vabariigi kultuuromavalitsustel. Kultuur- omavalitsuse seadus võeti vastu 1925. aastal. See võimaldas neil vähemusrahvus- tel, keda oli Eestis vähemalt 3000 inimest, rajada avalik-õigusliku rahvusliku kultuuromavalitsuse. Kultuuromavalitsuse kompetentsi kuulusid vähemusrahvuse avalike ja eraõppeasutuste juhtimine ning järelevalve, samuti kultuuri-, spordi- ja noorteküsimused. Vähemusrahvuste avalikke koole (kuni gümnaasiumiastmeni) rahastati riigieelarvest, erakoolide ülalpidamine ja kultuurivaldkondade rahastamine olid kaetud annetuste ning maksudega, mida kultuuromavalitsus võis oma liikmetele kehtestada. Kultuuromavalitsuse kompetentsi raames tehtud otsused ja sundmäärused ei vajanud valitsuse kinnitust, kuigi riigile jäi kultuuromavalitsuse üle laialdane järelevalve õigus. Eesti Vabariigis oli kultuurautonoomia baltisakslastel ajavahemikus 1925–1939 ja juutidel 1926–1940. Tegemist oli Euroopa mõistes erandliku ja hulgaliselt positiivset rahvusvahelist kajastust leidnud fenomeniga. Venelased, keda elas Eesti Vabariigis vähemusrahvustest kõige arvukamalt, paiknesid üsna kompaktselt ja võisid teostada oma rahvuslikke huvisid kohalike omavalitsuste kaudu. Ka ei peetud vene kooliautonoomiat rahvusgrupi suhteliselt madala haridus- ja kultuuritaseme tõttu otstarbekaks. Olevat valitsenud üldine arvamus, ja seda ka venelaste endi seas, et nad ei vaja kultuurautonoomiat.62

41 Hariduskorraldus Eesti Vabariigis

Koolikorraldus Vaimustuse ja õhinaga asuti vabas riigis korraldama algusest lõpuni omakeelset üld- ning kõrgharidust. Haridussüsteem oli üheks noorsootöö kujunemise lähte- aluseks. Selle põhjuseks võib pidada niihästi hariduse ja kultuuri kui ka haridusasutuste tähtsust ning positiivset rolli, mis kulmineerus kõigepealt rahvuslikus ärkamisajas ning siis juba iseseisvas riigis. Kuna alljärgnevas osas pöörame enam tähelepanu koolinoorte vaba aja sisustamisele, on vajalik ka lühiülevaade koolikorraldusest Eesti Vabariigis. Vahetult pärast iseseisvuse väljakuulutamist kehtisid Eesti haridusvaldkonnas Vene keisririigi hariduselu reguleerinud seadused. Kohe hakati ette valmistama uusi, Eesti Vabariigi vajadustest lähtuvaid seadusi. Hariduselu juhtimisel olid tollal kesksel kohal maakonna, valla ning linna koolivalitsused, kus vastutavatel ametnikel olid ulatuslikud õigused kooli kui õppe- ja kasvatusasutuse tegevuse juhtimiseks. Nende ülesanne oli üleüldine pädagoogilise haridustöö juhtimine ja ülevaatus koolis ja väljaspool kooli.63 Igapäevase hariduselu juhtimise eest vastutasid haridustoimkonnad, pikaajalisema perspektiiviga hinnanguid ja otsuseid võtsid vastu aga laiema liikmeskonnaga haridusnõukogud. Eesti Vabariigi väljakuulutamise järel kehtestati kaheastmeline ühtluskool, mis tähendas, et esimese astme lõpetajatel oli võimalus edasi õppida teises astmes. Esimese järguna kehtestati avalike algkoolide seadusega kuueklassiline algkool. Kõik endised kihelkonna-, valla-, ministeeriumi-, linna- ja kroonukoolid nimetati kuueklassilisteks algkoolideks. Kooliharidus oli kohustuslik kas algkooli lõpetamiseni või õpilase 16-aastaseks saamiseni. Keskkool kujutas endast ühtlus- kooli teist järku. Avalike keskkoolide seadusega oli teise järgu pikkuseks viis klassi: alamastmes kaks ja ülemastmes kolm klassi. 1934. aastal toimunud koolireformiga vähendati kohustuslikku kooliskäimise vanust 14 eluaastale ning kutsuti ellu uus koolitüüp, milleks oli viieklassiline algkool. Keskkoolis tekitas reform suuremaid muutusi: loodi kolm eri suunda. Kolmeaastane reaalkool andis ettevalmistuse tööleasumiseks, kuid õpinguid sai jätkata ka gümnaasiumis. Viieaastasesse progümnaasiumi oli võimalik astuda pä- rast algkooli neljanda klassi lõpetamist ja progümnaasiumi viienda klassi lõpe- tamise järel sai edasi minna gümnaasiumi. Kuueklassiline gümnaasium andis ettevalmistuse ülikoolis õppimiseks.

42 Vabaharidus Vabaharidus tähendas väljaspool riigikoole toimuvat haridustegevust. Vabahari- duse juured said alguse osaliselt 19. sajandil Eestis alanud vaba aja sisustamise vormides ja hariduse väärtustamises. Nii noorte kui ka täiskasvanute vaba aja sisustamine oli peamiselt seltskondlike ühingute pärusmaa. Üldnimetuse “vaba- haridustöö” all korraldati kõige erinevamad kursusi, mis pakkusid ka noortele enesetäiendamisvõimalusi. See ei olnud ainiti lastele ja noortele suunatud tegevus, osaleda võisid kõik huvilised, olenemata vanusest. Siiski on vabaharidustöö kor- raldusest näha, et lapsed ja noored pidid moodustama suure osa sihtgrupist ning kaasalööjatest. Rahva vabaharidustööd korraldas haridusministeerium kohalike koolivalitsuste kaudu. Kuigi ministeerium jaotas rahvahariduse tegevused kategooriatesse eagruppi- de alusel (koolieelikutele, kooliealistele ja kooli lõpetanutele), ei olnud nende praktiline korraldamine mitte vanuse-, vaid pigem organisatsioonipõhine. Käsit- leme mõne sõnaga peamisi vabahariduses tegutsenud organisatsioonide tüüpe ja ettevõtmisi. Seltskondlik-hariduslike organisatsioonide arv kasvas iseseisvuse esimestel aastatel kiiresti, mitmekordistudes viie aastaga. Seejuures ei kuulunud hariduslike seltskondlike organisatsioonide hulka õpetajate, skautide, noorseppade,

Lüganuse Haridusseltsi täienduskooli meesõpilased käsitöö tunnis mööblit valmistamas, umbes 1920. aastal.

43 Võru avalik rahvaraamatukogu umbes aastail 1920–1940. põllumeeste, käsitöö- ega muud seda laadi organisatsioonid – need olid veel lisaks. Seltskondlikud organisatsioonid korraldasid kõige erinevamaid kursusi. Näiteks 1924. aastal peeti 66 üldhariduslikku, 29 keele-, 52 käsitöö-, 27 majapidamis-, 27 erioskus- (köitmine, fotograafia, autojuhtimine, tehnika, linnukasvatamine jne), 9 põllumajandus-, 25 kaubandus-, 3 kunsti-, 3 lasteaednike ja 18 spordikursust, kokku 270. See arv hõlmab vaid neid kursusi, mis lõppesid 1924. aasta sees. Veel peab arvestama, et mitte kõik kursuste korraldajad ei andnud hoolimata 1921. aasta määrusest oma tegevusest ministeeriumile teada. Seega oli tegelikult toimunud kursuste arv ilmselt suurem. Kursusi, mis töötasid haridusministeeriumile alluva- tel aladel, aga osalt ka kursusi, kus õpetati teisi aineid, nagu majapidamine, loomakasvatus, põllu- ja/või aiamajandus, mesindus jne, toetas ministeerium rahaliselt, makstes lektoritele töötasu ning kattes õppevahendite soetamise kulud tin- gimusel, et need vahendid jäävad kas ministeeriumile või algkoolile, mille ruumides kursusi korraldati.64 Erinevalt seltskondlikest organisatsioonidest, mille täpne definitsioon puudus, oli rahvaraamatukogu mõiste selgelt sõnastatud: Rahvaraamatukogud on hari- dussihiliste seltskondlike organisatsioonide üheks positiivsemaks haridustöö väljenduseks koosolekute, pidulikkude ja perekondliste koosviibimiste ja muu nendesarnaste, iseenesest arendav-kasvatavate tegevusvalduste kõrval. 65

44 Rahvaraamatukogud olid seega rahva hariduspüüdluse üks väljendus. Rahva- algatuslik joon avaldus ka selles, et algul pidasid neid üleval põhiliselt era- seltsid. 1921. aastast asus uute rahvaraamatukogude asutamist toetama ka haridusministeeriumi kooliosakond.

Tabel 1. Rahvaraamatukogude ja haridusseltside arv Aasta Rahvaraamatukogusid Haridusseltse 1919 271 1920 272 1921 408 668 1924 553 Üle 1000 Allikas: ERA 1108.4.552, l 38-53, Haridusministeeriumi kooliosakonna juhataja abi H. Anso, “Rahva haridusline tasapind ja selle tõstmine rahva vaba haridustöö abil”, 18.04.1925.

1921. aastal loodi juurde 134 rahvaraamatukogu, 1922. aastal 42 ja 1923. aastal 126 uut kogu. 1924. aasta seisuga loeti kokku 553 rahvaraamatukogu. Riik toetas raamatukogusid rahaliselt, kuid vaid kirjanduse soetamiseks. 1925. aastast jõustus avalike raamatukogude seadus,66 mille järgi hakkasid avalikke raamatukogusid avama, haldama ja kontrollima kohalikud omavalitsused. See võimaldas raamatukogude võrku võtta ka senised erakogud (kaasa arvatud seltside loodud rahvaraamatukogud). Lühiajalistest kursustest kasvasid välja nn pühapäevakoolid, milles pakutavad õppeprogrammid kestsid kauem kui kolm kuud – see oli lühiajaliste kursuste minimaalne kestus. Pühapäevakooli õppetöö toimus õhtuti ja pühapäeviti ning oli suunatud nii kooliealistele kui ka kooli lõpetanutele. Kui 1921. aastal loodi pühapäevakoole suure tuhinaga kokku üle 50, siis varsti lõpetasid tegevuse nii mõnedki, sest rahvas ei võtnud kursustest osa. 1925. aastal tegutses üle Eesti kokku 35 eestikeelset ja 44 venekeelset pühapäevakooli.67 Millega pühapäevakoolides tegeldi? Kihnu pühapäevakoolis õpiti 1929. aasta esimesel poolel inglise keelt, naiste käsitööd, matemaatikat ja saksa keelt.68 Häädemeeste kuueklassilise algkooli juures asuvas pühapäevakoolis said soovijad võtta kursusi eesti keeles, maateaduses, ajaloos, matemaatikas, põllumajanduses, laulmises ja saksa keeles. Näiteks eesti keele kursused pakkusid täiendavaid teadmisi kuueklassilise haridusega inimestele, seda õigekirjas, kirjandusloos ja kirjutistes, mis igapäevaelus tarvilised. Saksa keele kursustel pakuti kuueklassili- ses algkoolis saavutatud taseme praktilist täiendamist, laulmises tegeldi noodi- õpetuse ja koorilauluga, ajalookursus käsitles tähtsamaid momente nii kodu- kui ka üldajaloost jne.69 Nii Kihnu kui ka Häädemeeste pühapäevakooli õpetaja tegevust toetas rahaliselt haridusministeerium.70

45 Õppuritele oli kursustel osalemine enamasti tasuta, kuigi selle eest võis tasu küsida. Haridusministeeriumile saadetud täidetud küsimustikest nähtub, et püha- päevakoolide pidamiseks võis saada toetust seltskondlikelt organisatsioonidelt, valla- või alevivalitsuselt, maakonna- või linnakoolivalitsuselt ja haridusministee- riumilt, enamasti saadigi viimaselt kahelt. Summad on erinevad, mingisugust ühtset toetussüsteemi ilmselt ei olnud.71 Peale täiskasvanutele mõeldud õhtukoolide kuulusid avalikkude algkoolide võrku ka tööstusõpilaste edasiharimiskoolid nende noorte tööstusõpilaste jaoks, kes ei saanud minna õhtualgkooli või kellel peale üldhariduse oli vaja süvendatud õpet ka oma erialal. Sellised koolid loodi Tallinnas, Tartus, Narvas, Pärnus ja Mõisakülas, igas üks noormeestele ja üks tütarlastele. Nii õhtualg- koolide kui ka tööstusõpilaste edasiharimiskoolide õpetajate töötasud maksis haridusministeerium.72 Õpiringid kujutasid endast samuti üht katset noorte õpihimu rahuldada ja kasvatada. Need hakkasid tekkima 1920. aastate algul ja 1925. aasta seisuga oli tegemist veel nii uue vormiga, et haridusministeeriumil neist ülevaadet polnud. Küll aga leiti, et õpiringidest peaks saama kõige populaarsem enesearendamisvõi- malus. Õpiringi töökorraldus oli alljärgnev. Õperingi tegevus seisneb selles, et moodustatakse neist õpehimulistest, kelle üldine arenemine üksteisele enam- vähem vastab ja kes on huvitatud ühedest ja samadest ainetest või oskustest, kes tahavad seda õppida või sellega tutvuneda, ühine grupp iseõppijaid. Õpiringi liikmed koostavad endale ise kodukorra, valivad juhatuse, muretsevad vahendid, kogunevad kuus vähemalt kaks korda ühe või teise oma liikme juurde kokku ja sääl kas loevad üksteisele ainest midagi ette, peavad üksteisele referaate, küsitlevad üksteist ja vastastikkusel läbirääkimisel selgitavad küsimusi, mis aines tumedad. /.../ Üksikjuhtumistel kutsutakse nõu ja juhatust andma või eriküsimusi selgitama asjatundjad väljastpoolt. /.../ Õperingid on sellega nende seltside, milliste juures ja juriidilise varju all nad töötavad, territoriaalseteks või eksterritoriaalseteks sisemisteks haridusosakondadeks ja nad võiksid pääle selle kasu, mis nad toovad oma liigetele, hää korralduse juures välja tõrjuda küladest labased ja tihti kõlb- lusvastased ning isegi kakelustega lõpevad külatantsuõhtud ehk simmanid, sellega õige tähtsal määral aidata tõsta rahva kõlblust ja kultuuri.73 1932. aastal toimus Tallinnas 125 osavõtjaga õpiringijuhtide kursus.74 On või- malik, et õpiringidega tahtis ministeerium käivitada koolides tegutsevate õpilas- ringidega sarnased õppevormid ka väljaspool koolimaja seinu. Mõlemad kujutasid endast väljaspool formaalharidussüsteemi pakutavat täiendavat eneseharimis- võimalust. Rahvaülikoolid olid haridusasutused, mis pidid kooli juba lõpetanud noortele jagama silmaringi avardavat ja kutseoskusi parandavat õpetust. Õppetöö kestis

46 Toiduvalmistamise kursus Virumaa rahvaülikoolis 1938. aastal.

üldiselt üks-kaks aastat. Selle õppeasutuse mudel võeti üle Põhjamaadest ja mujalt Euroopast, kus rahvaülikoolid hakkasid tegutsema 19. sajandi keskpaigas. Rahvaülikoole asutati 19. sajandil ka Venemaa suuremates linnades. Eesti Vabariigis anti rahvaülikooli tüüppõhikiri välja juba 1919. aastal ning selle kohaselt kestis rahvaülikoolis õppimine kaks aastat (õppeaasta vältas oktoobrist maini), nädalas viis päeva, iga päev kolm-neli tundi. Liitujatel oli soovitatav enne lõpetada seitse klassi.75 Haridusministeerium saatis laiali ka soovituse aktiivselt asutada rahvaülikoole ja lubas rahaliselt nende tegutsemist toetada.76 Eestis asutati esimesed rahvaülikoolid juba 1917. aastal. Tallinnas alustas maikuus Tallinna Eesti Rahvaülikool ja juulikuus Tallinna Rahvaülikoolide Selts, mis tähendab, et neid asutusi oli juba rohkem kui üks. Tartus loodi samal aastal Tartu Rahvaülikool. 1920. aastal asutati Noarootsis põhjamaade tüüpi Pürksi Põllutöö- ja Rahvaülikool.77 1925. aasta seisuga oli sääraseid asutusi üheksa, neist kaheksa linnades ja üks alevis. Täielikult puudusid rahvaülikoolid maal. Nende asutuste ülalpidajaks olid ilma erandita seltskondlikud eraorganisat- sioonid ehk rahvaülikoolide seltsid. Rahvaülikoolide ülesanne oli regulaarsete loengusarjade korraldamisega tõsta kuulajate üldist haridustaset. Hendrik Anso sõnul kandsid üheksast tegutsenud rahvaülikoolist oma nime õigusega vaid mõ- ned, teised ei suutnud loengute arvu aastas kasvatada isegi mitte 30-ni. Haridus- ministeerium toetas aasta-aastalt rahvaülikoolide lektorite tasustamist, peale selle oli veel võimalik toetust saada raamatukogude täiendamiseks ja õppevahendite soetamiseks.78

47 Vabahariduse õiguslik reguleerimine Pärast iseseisvuse väljakuulutamist sisustasid arvestatava osa noorte vabast ajast mitmesugused (seltskondlikud) ühingud ja nende korraldatud kursused. Eesti Vabariigis oli võimalik kursuste korraldamist hakata õiguslikult reguleerima. Seda ka tehti, kuid mitte seaduse tasemel. Lühiajaline kursus defineeriti 1921. aastal määrusega: see oli mitte üle kolme kuu kestev vabalt valitud teema ja õppekavaga kursus, mida võisid korraldada koolivalitsused ning seltskondlikud organisatsioonid.79 1926. aastal vastuvõetud uue määruse kohaselt arvati lühiajaliseks kursus, mille õppetegevus oli ühekordne ega kestnud üle kuue kuu. Kursused võisid olla nii üldhariduslikud kui ka erilaadilised, st mõne kunsti, teadusharu või oskuse õpetamiseks. Kursuste korraldamise õigus oli omavalitsusasutustel, seltskondlikel organisatsioonidel ja eraisikutel, kes pidid hiljemalt kaks nädalat enne plaanitava kursuse algust saatma vastava eelteate kohalikule maakonna- või linnavalitsusele ja nende kaudu haridusministeeriumile, kummalegi üks eksemplar. Kui kahe nädala jooksul pärast teate ja õppekava ärasaatmise päeva ei tulnud koolivalitsuse või haridusministeeriumi eitavat vastust, arvati ettepandud kursus registreerituks. Samuti tuli hiljemalt kahe nädala jooksul pärast kursuse lõppemist esitada maakonna- või linnavalitsusele ja nende kaudu haridusministeeriumile etteantud vormi kohane kursuse aruanne. Kõnealuse määruse alla ei kuulunud lühiajalised kursused, mida korraldasid ministeeriumid või nendele alluvad asutused.80 1931. aastal võeti vastu lühiaegsete kursuste registreerimise ja töötamise mää- rus, mille kohaselt oli samuti tegemist kuni kuus kuud kestvate kursustega. Nende korraldamiseks oli vaja teatada vaid nädal aega ette maa- või linnakoolivalitsusse või vähemusrahvuse kultuuromavalitsusse ning kursus arvati registreerituks, kui selle korraldamist ei keelatud. Üleriigilistel katusorganisatsioonidel oli kursuste korraldamisel veelgi suurem vabadus: Õpetajate Koda, Põllumajanduskoda ja Kodumajanduskoda võisid kursuse registreerida vaid päevase etteteatamisega otse haridusministeeriumi kooli- osakonnas või kutseoskuste osakonnas; määruse järgi ei olnud ministeeriumil õigust kursuse toimumist keelata.81 Ajakirjanduses avaldati rahulolu kursuste korraldamise liberaliseerimise üle.82 Tundub, et selle määruse vastuvõtmisega oli saavutatud kursuste korraldamisel rahuldav seis – enne II maailmasõda rohkem asjakohaseid määrusi vastu ei võe- tud. Küll saatis haridusministeerium 1938. aastal välja ringkirja, milles juhiti tähelepanu vajadusele tagada juhendaja ja õpetajate piisav võimekus anda erialaseid teadmisi ning pandi südamele, et kursuste juhataja ja õpetajad oleksid suutelised ja tahtelised kasvatama kursuste osavõtjaid ja et kursustel kujuneks soodus kasvatuslik õhkkond. Mõlemas valdkonnas olevat esinenud puudusi.83

48 Vaadeldud määrused moodustasid noorteorganisatsioonide ja noorte vaba aja sisustamisega tegelevate organisatsioonide haridusliku tegevuse juriidilise raamistiku. Nende tähtsust on raske ülehinnata, kuna just nende alusel oli võimalik mitmesuguseid kursusi korraldada.

Õpilasühingud Õpilasringid koolides Haridusministeeriumi juhendite põhjal alustasid 1920. aastate algul koolides tööd õpilasringid, mille eesmärk oli äratada ja julgustada noorte aktiivsust ning algatusvõimet. Algus polnud sugugi lihtne. Nimetatud eesmärgi poole liikumise võimalikkus õpilasringide abil tekitas küsimusi, arusaamatusi ja kriitikat nii haridustegelaste hulgas kui ka ühiskonnas laiemalt. Peeti kitsaskohaks, et õpetajad kontrollivad liigselt õpilaste omaalgatust ja isetegevust, mistõttu soovitud omadused ei saa võimalust (piisavalt) areneda. Probleemi nähti õpilaste juhendamises, mitte ringide ellukutsumises. Usuti, et ilma koolis laotud vundamendita on hiljem väga raske oodata aktiivseks ja panustavaks ühiskonnaliikmeks kujunemist. Hoolimata kõigest suurenes õpilasringide ja nendes osalevate õpilaste arv

Paide Ühisgümnaasiumi näitering esitas 1937. aastal inglise keeles näidendi “Hans ja Grete”.

49 pidevalt. Kõige populaarsemad olid spordi-, teadus- ja kirjandus-, Punase Risti ning karskusringid. Kokku tegutsesid ringid enam kui kümnel tegevusalal.84 Aasta-aastalt kasvas nii ringide kui ka neis osalejate arv. 1923/1924. õppeaastal töötas keskkoolides 215 ringi 11 951 osavõtjaga (65% keskkooliõpilastest) ja alg- koolides 251 ringi 11 712 osavõtjaga (10% algkooliõpilastest ehk 29% IV–VI klassi õpilastest), kokku 466 ringi 23 663 osavõtjaga. Ringid tegutsesid 181 algkoolis, Eestis oli tollal aga 1408 algkooli, seega toimisid ringid vaid 13% koolidest.

Tabel 2. Õpilasringide ja neis osalejate arv 1923/1924 1924/1925 1925/1926 Osalejaid 23 663 27 669 Ei ole teada Õpilasringe 466 512 663

1923/1924. õppeaastal olid kõige populaarsemad karskus- (118 ringi 6695 osa- võtjaga), spordi- (vastavalt 69 ja 3499) ja kirjandusringid (vastavalt 72 ja 3106) ning Noorte Punase Risti osakonnad (vastavalt 42 ja 2514).85 Teistel andmetel tegutses 1924. aasta lõpul alg- ja keskkoolides kokku 512 koolinoorte organisatsiooni, milles osales 28 769 õpilast. Valdkondi, kus ringid tegutsesid, oli 13. Kõige arvukamad olid kindlasti karskusringid: neid oli kokku 195 ja neis osales 11 731 õpilast, neist 82% algkoolidest. Peaaegu võrdselt oli osalejaid spordiringides (3358) ja Noorte Punase Risti osakondades (3310), õpilasühingutes oli 2733 liiget.86 Arvestades, et Eestis elas 1924. aasta algul 10–19-aastaseid noori 213 104,3 oli õpilasringide tegevusse kaasatud umbes 13% kooliealistest. 14–15 aastat hiljem, 1938. aasta kevadel, tegutsesid noorteorganisatsioonid 82% koolidest ning 44% kõikidest õpilastest olid mõne noorteorganisatsiooni liikmed. Üldse leidus 1175 koolis kokku 2529 organisatsiooni. Kõige rohkem oli õpilasringe (961), arvukuselt teisel kohal olid Kodutütarde üksused (724), kolmandal Noorte Kotkaste üksused (703), skaudiüksusi oli 83 ja gaidiüksusi 52. Algkoolide juures registreeritud noorteühinguid, mis organiseerisid kooli lõ- petanud noori, oli 139. Kõik viimati nimetatud tegutsesid maa-algkoolide juures, st piirkondades, kus ei olnud üldse teisi noorteühinguid või kus nende tegevus oli liiga tagasihoidlik. Koolidevahelisi õpilasühinguid oli seitse: Tallinnas viis, Tartus ja Pärnus kummaski üks. Neist ühingutest tegelesid kaks spordiga (üks Tallinnas ja üks Tartus). Vaimukultuuri, loodusteaduse, muusika, male ja laskmise alal tegutses igas valdkonnas üks ühing.87 Teisalt võib lugeda, et 1937/1938. õppeaastal

3 Statistikaamet, tabel RV021, http://pub. stat. ee/px-web. 2001/Database/Rahvastik/01Rahvastiku- naitajad_ja_koosseis/04Rahvaarv_ja_rahvastiku_koosseis/04Rahvaarv_ja_rahvastiku_koosseis. asp (viimati vaadatud 05.12.2012).

50 tegutses 1460 kooli ning noorteorganisatsioone ei olnud nendest 219-s ehk 15,1% koolidest. Seega pidi koole, kus toimis vähemalt üks õpilasring, olema 1241, mis on 66 võrra rohkem kui haridusministeeriumi andmetel. Koolidel oli õpilaste tegevusest hea ülevaade. Seepärast olid teada ka need õpilased, kes osalesid noorteorganisatsioonides väljaspool kooli. Nende koolide osakaal, mille õpilased olid mingis organisatsioonis tegevad, ulatus 87,9%-ni. Linnades oli organiseerunud noortega koolide osa veidi väiksem kui maal (vt Tabel 3).88 Organiseerunud õpi- laste osakaal oli siiski märksa väiksem, jäädes umbes poolte õpilaste tasemele.

Tabel 3. Õpilasringides osalevate koolinoorte osakaal 1936/1937 1937/1938 Linnakoolides 45,3% 52,7% Maakoolides 43,2% 49,7% Keskmiselt 43,8% 50,6%

1937/1938. õppeaastaks tegutsesid koolides ringid ja klubid 71 valdkonnas. Kokku oli 1163 huviringi, milles osales 48 127 õpilast. Nii tegutsevate ringidega koolide, ringide kui ka osalevate õpilaste arv oli eelmise aastaga võrreldes kasvanud: koolide arv 108, ringide arv 228 ja õpilaste arv 8778 võrra. Enim oli neid koole, kus oli kaks ringi (38%), kolme ringiga koole oli 24%, ühega 20% ja neljaga 11%.89 Võrreldes 14–15 aastat varasema olukorraga, mil võis valida kümmekonna eri tegevuse vahel, oli toimunud väga märkimisväärne areng. Samuti oli peaaegu kaks korda suurenenud ringides osalevate noorte osakaal. Et 10–19-aastaseid noori elas Eestis 1938. aasta algul 171 014,4 siis osales koolides tegutsevates organisatsioonides umbes veerand kõigist kooliealistest noortest. 1924. aastal oli nende osa umbes 13% ehk peaaegu kaks korda väiksem. Huviringe juhendasid enamasti õpetajad, kes olid pedagoogilise haridusega ja kellel olid ka vastavad töökogemused. Tõsi küll, neil ei olnud eriettevalmistust noorte vaba aja veetmise korraldamiseks. Peale õpetajate aitasid õpilasorganisat- sioone ka vabatahtlikud väljastpoolt kooli. Õppeaastal 1937/1938 tegutses õpilas- ringide juhendajana 3717 isikut, kellest 2986 ehk 80% olid õpetajad. 731 kooli- välist isikut tegutsesid suures osas vabatahtlikkuse alusel. Selle kontingendi erialane taust oli väga mitmekesine, kuid kõige enam oli määratlemata ametialaga isikuid (420). Linnakoolide õpetajatest osales noorte juhendamisel 32%, maakoolide õpe- tajatest aga 70%. Kõikidest noori juhendanud õpetajatest tegeles linnakoolides

4 Statistikaamet, tabel RV021.

51 Õpperingi juhtide kursus Pärnus aastal 1933.

õpilasringidega 92%, kooliväliste noorteorganisatsioonide juhendamisega 19%, maakoolides olid need näitajad vastavalt 92% ja 27%. Õpilaste juhendamine oli õpetajatele üldiselt suur lisakoormus, mistõttu tervitati soojalt teiste elualade esindajate osalemist.90

Koolinoorsoo liikumine Koolides olid peale õpetajate käe all toimivate ringide ligi kümme aastat ka õpilaste algatusel loodud enesearengurühmad. Oletada võib, et need kasvasid välja juba tsaariajal tegutsenud, tollal illegaalsetest õpilasringidest. Eesti legaalne koolinoorsoo liikumine algas juba enne iseseisvuse väljakuulutamist. 1917. aastal asutati Eestis Venemaa ja kohalike seltskondlike ühingute eeskujul koolinoorte keskühingud,91 kuhu iga keskkooliklass, alates neljandast, saatis ühe esindaja. Tartus eraldus sellest rahvuslikum osa, kes asutas Eesti Noorsoo Rahvusliku Liidu (ENRL), muulaste juhitav osa hääbus. Tallinnas rahvuslikul pinnal lõhenemist ei toimunud ja asutatud liit tegutses 1918. aasta kevadeni. Saksa okupatsiooni ajal keelati sellel ja ka teistel organisatsioonidel tegutsemine. Enamik koolinoorte organisatsioone hakkas taas tööle pärast Saksa okupatsiooni, 1918. aasta lõpul. 1919. aasta 21.–22. aprillil peeti Tartu ENRL-i algatusel

52 Tartus esimene ülemaaline õppiva noorsoo kongress, kus valiti Ülemaalise Õppiva Noorsoo Keskbüroo ja selle juhiks 17-aastane gümnaasiumiõpilane Aleksander Johanson (Elango).5 Samal aastal peeti koolinoorte kongresse veel seitsmes maakonnas. Et koolinoorte eesmärk oli luua organisatsioon, milles oleksid esindatud kogu maa õpilaskonna püüded, üritati luua ka organisatsioonile sobiv ülesehitus. Katsetati erinevaid variante ja struktuuri muudeti mitut puhku, kuni 1921. aasta 11.–13. juunil peetud Eesti Koolinoorsoo Keskliidu II kongress võttis vastu uue põhikirja, mille kohaselt koolinoorsoo liidud ühinesid uueks koolinoorsoo liiduks otse, ilma maakonnaliitude vahenduseta. See lihtsustus soodustas tublisti koolinoorte liitude tegevust, 1921/1922. õppeaasta kujuneski koolinoorte organisatsioonide hiilgeajaks. Koolinoorte liidud jagunesid temaatilisteks osakondadeks, millest kõige tava- lisemad olid humanitaar-, muusika-, spordi-, karskus-, loodusteadus-, näitekunsti-, kunsti-, male- ja ka sotsioloogiaosakond. Peeti referaadi- ja vaidluskoosolekuid, kutsuti ellu töörühmi. Muusika oli üks kõige populaarsemaid tegevusi, mis tähen- dab, et tegutses hulganisti laulukoore ja eri suurusega orkestreid. Ühingutel ja lii- tudel olid ka oma raamatukogud, mis sisaldasid tolleaegset uuemat kirjandust. 1920. aasta kevadel peeti kohalikud noorte pühad Tartus, Tallinnas ja Rakveres. 1921. aastal aga peeti Tartus üleriigilised noorte pühad (11.–14. juunil), sellega seoses toimus mitmel pool ka kohalikke pidustusi. Osavõtt Tartu üritusest oli arvukas, ainuüksi väljastpoolt linna saabus üle 2600 külalise. 1920. aastal kutsuti ellu ka vilistlaskogud. Esimesena tekkis see Tartu Kooli- noorte Liidu juurde (3. märtsil 1920), seejärel moodustati Tallinnas (26. septembril 1921) ja hiljem teisteski linnades. 1921. aasta sügisel loodi Eesti eestvõttel Balti Noorsoo Liit ja 1922. aasta kevadel osalesid eestlased Läti I noorte pühal Riias. 4.–6. jaanuaril 1922. aastal peeti Viljandis IV koolinoorsoo kongress, millega seoses pidid toimuma ka koolinoorsoo talvepidustused. Kehva organiseerimise tagajärjel jäi aga osa õpilastest tegevuseta ja üritus lõppes korrarikkumistega. Kui- gi kongress mõistis korrarikkumised hukka, andis see ajakirjandusele ja haridusministeeriumile aluse võtta koolinoorte ühingute suhtes (senisest veelgi) negatiiv- sem hoiak. 1922. aasta kevadel korraldati noorte pühi 15 kohas üle Eesti, sest tervikliku üleriigilise ürituse korraldamise keelas haridusministeerium Viljandis toimunud korrarikkumiste tõttu ära. Septembris 1922 võttis küll Eesti Koolinoor- soo Keskliidu esindaja osa Rahvusvahelise Noorsoo Liidu II kongressist

5 Õppiva noorsoo juhiks valitud Aleksander Johanson (Elango) oli koolipõlves väga aktiivne: 1914. aastal andis ta Tartu Aleksandri Gümnaasiumi 12-aastase õpilasena koos Erich Adamsoni ja Artur Kääriga välja käsikirjalise albumi “Lõoke”, 1915. aastal oli ta nende gümnaasiumiõpi- laste eestvedajaid, kes olid ka põrandaaluse kirjanduslik-filosoofilise ringi Noorus ja samanimeli- se kuukirja asutajate hulgas. [Rannap, H., Eesti kooli ja pedagoogika kronoloogia aastani 2000, käsikiri, 2012, http://www.hm.ee/index.php?03310 (viimati vaadatud 04.12.2012)].

53 1931. aasta Tartu koolinoorsoo laulupäeva rongkäik liigub üle Vabadussilla.

Hamburgis, kuid koolinoorte liikumine hakkas lagunema, mitmel pool astusid ringid ühingust välja. Alates 1. augustist 1923 tekkis õpilasühingutel kohustus korraldada tegevus normaalpõhikirja (vt lk 64) järgi. Selle alusel tegutsemine tähendas oma tegevuse allutamist kooli juhtkonnale, see aga ei olnud liidu juhtidele vastuvõetav. 4.–5. aprillil 1923 toimus Tartus V koolinoorsoo kongress, mille üks peateema oligi võitlus normaalpõhikirjade vastu. Koolinoorsoo Keskliidu asemikekogu otsustas 1923. aasta sügisel, et normaalpõhikirjade alusel töötavaid ringe ja ühinguid vastu ei võeta, seepärast tegutses 1924. aasta 27. veebruaril veel ainult paarkümmend koolinoorte organisatsiooni. Enamik varasematest liikmesorganisatsioonidest oli hakanud tegutsema normaalpõhikirja alusel, muutunud karskusseltsiks või eriots- tarbeliseks ühinguks. Koolinoorsoo liitusid nõrgestasid ka Eesti Koolinoorsoo Spordiliidu (EKS) ja Eesti Noorsoo Karskusliidu asutamine vastavalt 25.–26. märtsil 1923 toimunud spordiringide kongressil ja 6. aprillil 1923 peetud koolinoorte karskuskongressil. EKS küll hääbus mõne aasta pärast, kuid selle tekkimine mõjus Eesti Kooli- noorsoo Keskliidule siiski nõrgestavalt. Karskusliit seevastu oli elujõuline, hari- dusministeeriumiga heades suhetes ning võttis koolinoortelt üle mitmesugused eriotstarbelised ühingud, mis omakorda nõrgestas Koolinoorsoo Keskliitu. 1924. aasta kevadel peeti Tartus II üleriigiline noorte püha, mis aga ei osutunud

54 kuigi edukaks. Koolinoorsoo Keskliit püüdis üle saada sisevastuoludest ja soovis uuesti tegutsema hakata, kuid suurt edu ei saavutanud. Koolinoorte VI kongress toimus 29.–30. detsembril 1924 Rakveres, seal osales ainult 64 saadikut. 1926. aasta jaanipäeval peeti koolinoorte suvepidustused Võrumaal. 25.–30. oktoobril samal aastal toimus Tartus koolinoorte VII kongress. Kuigi see oli osavõtjate poolest senistest arvukaim, jäi uus hingamine siiski leidmata. Pärast VII kongressi ei toimunud Koolinoorsoo Keskliidus enam midagi märkimisväärset. 1927. aastaks oli 1922. aasta hakul alanud lagunemine viinud koolinoorsoo organisatsiooni sisulise hääbumiseni.92 Koolinoorsoo Keskliidu luigelauluaastaks on märgitud ka veelgi varasem, 1926. aasta. Seejuures ei soovitatud kokkuvarisemise põhjusi otsida mitte niivõrd ametlikkudest takistustest, kuivõrt juhtide saamatusest, väär- taktikast ja küllalt kandva ideoloogia puudumisest.93 Liikumise hääbumisel oli mitu põhjust: juhtimise nõrkus, vastasseis ministee- riumiga ja alternatiivsete ajaveetmisvõimaluste areng. Tuleb arvestada, et see liikumine tekkis ju oma ajastus ning tolleaegsete arusaamade ja võimaluste kontekstis, mis aga oli mõne aastaga tundmatuseni muutunud. Uude keskkonda, kus noorteühinguid oli rohkem, see liikumine enam nii hästi ei sobitunud. Koolinoorsoo Keskliidu tegevuse aeg jäi suhteliselt lühikeseks ning massi- organisatsiooni sellest ei kujunenud. Siiski tegutsesid tema hiilgeajal rühmad enam kui kümnes Eesti linnas ja nende liikmete arv võis hinnanguliselt ulatuda kuni kolme tuhandeni.

Tabel 4. Eesti Koolinoorsoo Keskliidu ühingutes osalenute arv 1921/1922. õppeaastal Tallinn 700 Tartu 400 Pärnu 300 Viljandi 435 Paide 215 Võru 180 Haapsalu 140 Jõhvi 100 Narva 100 Kokku 2570

Koolinoorte ühingud tegutsesid aktiivselt veel Tapal, Põltsamaal, Väike- Maarjas, Räpinas ja Tõrvas. Üks sellise jaotuse selgitusi peitub ilmselt keskkooli- õpilaste osakaalus kogu elanikkonnast: Tallinnas, Tartus ja Viljandis oli see tublisti üle Eesti keskmise, Jõhvis ning Narvas keskmise lähedal, Pärnus, Võrus

55 ja Haapsalus Eesti keskmisest väiksem.94 Koolinoorte ühingud olid aktiivsed seal, kus keskkooliõpilaste osa oli elanikkonnas suhteliselt suur. Osalejaskond oli ealiselt küllaltki piiratud, jäädes keskkooliõpilaste vanuse- rühma: keskkool kestis tollal kuus aastat, seega olid osalejaiks põhiliselt noored vanuses 14–15 kuni 20 aastat.95 Ka mõnes algkoolis oli asutatud Eesti Koolinoor- soo Keskliitu kuuluvaid õpilasühinguid, kuid nende liikmeskond oli väike. Kesk- kooliõpilasi oli 1921/1922. õppeaastal 15 12296 ja 15–19-aastaseid noori 1923. aasta 1. jaanuaril 108 627,6 seega oli Eesti Koolinoorsoo Keskliitu kuuluvatesse rühmadesse kaasatud kuni 20% keskkooliõpilastest ehk umbes 2,5% keskkooli- ealiste vanuserühmast. Võib küsida, kas koolinoorsoo liikumisel on sisuline paralleel 21. sajandi õpi- lasesindustega. Nii see siiski ei ole. Nagu nägime, polnud nende eesmärk osaleda kooli juhtimises ega koolidemokraatias. Pigem oli seos kooliga tingitud sellest, et ajal, mil see noorte organiseerumine ja ühistegevuse vorm tekkis (1917) ning arenes, ei kujutatud veel ette, kuidas noorte aktiivsust ja algatusvõimet võiks rakendada. Seetõttu tekkis säärane liikumine kooli juurde. Nende tegevus ei olnud seotud koolikorralduse, kooli juhtimise ega pedagoogidega, pigem püüdsid koolinoorsoo liikumise liikmed kooli seinte vahelt välja pääseda.

Noorte Punane Rist Eesti Punase Risti asutas sõjaväearst Hans Leesment, kelle koostatud Punase Risti põhikirja kinnitas vabariigi valitsus 24. veebruaril 1919. Noorte Punase Risti asutasid 1923. aastal haridus- ja koolitegelased. Selle tegevus oli seotud põhiliselt tervishoiu, hügieeni, esmaabi ja teiste aitamisega, vähemal määral sportimise ja rahvusvahelise suhtlemisega. Noortel ei olnud siin eriti võimalusi enesealgatuseks ega loovaks tegevuseks, sest valdkond nõudis suuri eelteadmisi. Pigem oli tegemist teatud oskuste ja teadmiste selgeksõppimisega. Seetõttu oli enamik Noorte Punase Risti liikmeid algkooliõpilased ja kasvatusmajade kasvandikud.7 Vanemad õpila- sed ei olnud sellisest juhitud ja kontrollitud tegevusest kuigivõrd huvitatud.97 1924. aasta lõpuks oli Noorte Punasel Ristil 52 osakonda ja 3310 liiget.98 F. Roose andmetel oli 1937/1938. õppeaastal Noorte Punase Risti liikmeid umbes 9000, nendest 90% olid algkooliõpilased.99 Kuna 10–14-aastaseid noori elas Eestis 1925. aasta algul 106 160100 ja 1938. aasta algul 89 058, oli osalejate ligikaudne osakaal vastavalt 3% ja 10%. Need arvud näitavad, et Punase Risti

6 Statistikaamet, tabel RV021. 7 Kasvatusmajad olid Eesti Vabariigis asutused, kus elasid vanemate ja hooldajateta lapsed, kes enamasti olid läinud seadusega pahuksisse või kelle käitumist peeti probleemseks [Madisson, H., Sugemed alaealiste ulakuse ja kuritegevuse üle Eestis, väitekiri, Tartu Ülikool, 1924, lk 103].

56 Eesti Noorte Punase Risti Tallinna Reaalkooli õpilased 1931. aastal vaestele küttepuid kogumas.

57 noorterühmades osalemine kasvas umbes kolm korda, mis on rohkem kui teistes organisatsioonides. Seejuures 1937/1938. aasta noorteorganisatsioonide ülevaates haridusministeerium Noorte Punast Risti elujõulise noorteorganisatsioonina ei märgi.

Noorte karskusliikumine Noortele suunatud karskusliikumise ja Eesti Noorsoo Karskusliidu loomise taga oli karskusliikumise aastakümnetepikkune ajalugu. Esimene karskusselts asutati Eestis 1889. aastal.101 Karskusliikumine, nagu nimetuski ütleb, oli oma avalikus tegevuses viinajoomise vastu, mis sageli avaldus kõrtside ja viinapoodide sulgemise nõudmisena. Ent see oli vaid osa nende tegevusest. Teise olulise osa moodustasid joomise alternatiiviks pakutavad mitmesugused meelelahutuslikud ja harivad üritused, milleks sagedamini olid näitemänguõhtud ja kõnekoosolekud. Seltskondlike ürituste korraldamisel oli tegelikult laiem tähendus kui ainult alkoholi liigtarvitamisest tekkivate probleemide vastu võitlemine ja nende ärahoidmine, sest 19. sajandil oli tegemist siiski alles liigjoomise kui sotsiaalse probleemi teadvustamisega. Eestis mõjutasid karskusseltside asutamist karskusliikumise elavnemine Euroopas ja Ameerikas, aga vahest veelgi enam 19. sajandi lõpu venestamispoliitika. Kuna teiste seltside ja ühingute asutamine oli tehtud peaaegu võimatuks, leidis rahvuslik meelsus endale väljapääsu karskusseltside asuta- mises, nii et rahvusliku iseolemise salamõttest sai üks karskusliikumist käivitava- test ideedest.102 20. sajandi algul oli aga karskus põhimõttena juba tunnustatud, ning kui ka ei oldud täiskarsklane, siis alkoholi tarvitamisega kiitlemist üldiselt heaks tooniks ei peetud.103 Veel enne Eesti Noorsoo Karskusliidu asutamist kutsuti 23. novembril 1920 ellu Eesti Üliõpilaste Karskusühendus. Viimase ettevõtmisel lõpetati olukord, kus Eesti Üliõpilaskonna juhatus võttis oma külalisi vastu alkoholiga. 23. märtsi 1923. aasta resolutsiooni alusel olid kõik Eesti Üliõpilaskonna ettevõtmised alko- holivabad ja enamik üliõpilasorganisatsioone ei lubanud oma ruumides alkoholi tarvitada. Täiskarsklaste arv kasvas üliõpilaskonnas tänu keskkoolist juurde- tulevatele täiskarsklastele. Kogu üliõpilaskonnas oli 1926. aastal ligikaudu 300 täiskarsklast, s.o 6% kogu üliõpilaskonnast.104 Eesti Noorsoo Karskusliidu asutamise ajaks oli rahvusliku iseolemise unistus juba teostunud. Sestap jäi õpilastele ja noortele suunatud karskusliikumise põhi- ideeks võitlus alkoholi (liig)tarvitamise vastu. Liit asutati teisel noorsoo karskuskongressil, mis toimus 6. aprillil 1923. Esimesel noorsoo karskuskongressil 10.–11. novembril 1922 Tartus ei olnud asutamine õnnestunud, sest võrdselt 51 häält anti nii iseseisva noorte karskusliidu asutamise kui ka Eesti Koolinoor-

58 Paide Ühisgümnaasiumi karskuse õpiringi tantsijad 1928. aastal. soo Keskliidu juures tegutseva karskusosakonna asutamise poolt. Tasub tähele panna, et esimese noorsoo karskuskongressi kokkukutsumise tegi Eesti Karskus- liidu kesktoimkonnale ülesandeks XII karskuskongress, algatus selleks ei tulnud noorte endi poolt. Esimesel noorsoo karskuskongressil osales 167 esindajat 44 organisatsioonist, kuhu kuulus enam kui 3500 noort. Teisel kongressil oli osalejaid rohkem: 43 organisatsioonist 181 esindajat ning ka külalised, sealhulgas Lätist ja Leedust. Aprillis 1923 peeti V karskuspüha, mille raames anti koolides karskustunde (865 koolis 75 734 õpilasele 2736 karskustundi), peeti karskuskoosolekuid (156 koolis 16 224 õpilase osavõtul 186 karskuskoosolekut), korraldati karskus- pidusid (46 karskuspidu 6555 osalejaga) ja asutati uusi noorte karskusorganisatsioone (36 organisatsiooni 1674 liikmega).105 Liit avaldas ajakirja Kevadik, andis välja koguteost “Noorusjõud”, mida ilmus neli köidet, ja ilmutas muud tervislikke eluviise propageerivat kirjandust. Liidu tegevuse hulka kuulus ka kongresside ja noortejuhtide kursuste korraldamine. 1924. aastal toimus III noorsoo karskuskongress koos Koolinoorsoo Keskliidu IV kongressiga. Karskuskongressil osales 82 saadikut 29 organisatsioonist ja peale selle üksjagu külalisi. Kongress võttis vastu hulganisti soovitusi, kuidas arendada

59 karskusorganisatsioone koolides, kuidas edendada noorsoo enesekasvatuse ja elureformi püüdeid ning kuidas võidelda joomakommete vastu. On mainitud, et Eesti Noorsoo Karskusliit arenes 1924. aastal eriti hästi.106 1920. aastate esimesel poolel edenes Eesti Noorsoo Karskusliit kiiresti. 1925. aasta tegevus oli mitmekülgne: peeti karskuspüha ja toimus noorte karskus- nädal, tehti tihedat koostööd Eesti Karskusliiduga ning ka õpetajate ja neid koo- litavate asutustega.107 Eesti Noorsoo Karskusliit tellis välismaalt kaheksat noorsooajakirja; vahetas väljaandeid teiste riikide noorsooasutustega; täiendas õpirin- gide raamatukogusid; korraldas karskuseksameid; koolitas organisatsioonide juhte; andis välja oma ajakirja; korraldas karskusteemalisi kirjutamisvõistlusi ja kongressi; koostas ja levitas teemakohaseid referaate, trükiseid ja organisatsiooni tutvustavaid materjale.108 1926. aasta oli Eesti karskustegevuses silmapaistev ja seda ka ajaloolises perspektiivis. 18.–29. juulil 1926. aastal peeti Tartu Ülikoolis XII põhjamaade ja XVIII ülemaailmne alkoholismivastane kongress. Osavõtjaid oli 25 riigist: Eestist 273 ja välismaalt 254. Samas peeti 24.–26. juulil III ülemaailmne üliõpilaste karskuskongress, millest võttis osa 13 riiki. Eestist oli esindajaid enamikust üli- õpilasorganisatsioonidest. Paraku tegid juhtivad karskustegelased 1926. aastal otsuse, mida on nimetatud suuremeelseks, aga rumalaks: eetilistel kaalutlustel otsustati loobuda kõigist alkoholimüügist laekuvatest summadest, mida varem võidi kasutada karskustegevuse korraldamiseks. Samade tegevuste jätkamiseks loodeti saada toetust riigieelarvest, alkoholi müügist laekunud summadega võrdsel määral sealt aga toetust ei saadud. Selle otsuse tagajärjel kaotati palju raha, mida varem kasutati karskustegevuse edendamiseks. Näiteks tegutses igas maakonnas oma karskusliidu instruktor, ilmusid karskusajakirjad, trükiti oma raamatuid, kuid nüüd oldi sun- nitud paljustki niisugusest loobuma.109 Võimalik, et see muutus oli üks tegur, mis mõjutas negatiivselt ka toetust noorte karskustegevusele, mistõttu see hakkas vaikselt hääbuma. Eesti Noorsoo Karskusliitu on peetud kõige populaarsemaks ning selle tegevust kõige tulemuslikumaks 1920. aastate esimesel poolel ja keskel. Riiklikult juhitud ja toetatud keskorganisatsioon korraldas mitmesuguseid üritusi ja aitas sisustada koolides toimivate ringide tegevust (on väidetud, et 1925. aasta algul tegutses koolides 195 karskusorganisatsiooni 11 731 liikmega, mis küll ületab väga suurelt eespool toodud organisatsioonide ja liikmete arvu hinnangud) ning suutis õpilasi oma tegevusse kaasa tõmmata. Pärast 1920. aastate keskpaika aga hakkasid teised noorteorganisatsioonid noorte karskusliikumise funktsioone üle võtma ning selle populaarsus vähenes. Oluline tegur on ehk asjaolu, et karskusliikumine ei olnud iseseisev, vaid tegutses pigem kõrvuti teiste noorteorganisatsioonidega.110

60 Siiski võib oletada, et karskusliikumisel oleks koht ühiskonnas olemas olnud. Nimelt saatis haridusministeerium 1929. aasta algul ringkirja, milles – põhjusel, et kõrgel hoida kooli kõlbelist mõju, peab kõik see, mis sünnib koolis ja koolimajas, olema puhas hävitavast mõjust ja halvast eeskujust – teatab, et koolimajades peetavatel pidudel ja muudel üritustel on keelatud alkoholi tarvitamine ja müü- mine ning et koolipidu peab lõppema hiljemalt kell 23 ning täiskasvanute pidu hiljemalt kell 1 öösel.111 Riiklikul tasandil võetud seisukoha põhjal võib arvata, et kooliõpilaste ja teiste noorte pidutsemist ja alkoholi tarvitamist peeti tõepoolest liiga ohtraks. Pärast kõrgaastaid ei käinud Eesti Noorsoo Karskusliidu käsi enam nii hästi. 1937. aasta tegevusaruandes on öeldud, et raske ainelise seisukorra tõttu piirdus Liidu tegevus vahepeal ainult kõige hädatarvilikumaga. Sellegipoolest lõppesid aruanded puudujäägiga.112 Sellest nähtub, et mõõn oli kestnud juba aastaid. Ka oli liikmete arv vähenenud pea paarkümmend korda võrreldes noorte karskusliikumise hiilgeajaga. Seepärast võime väita, et noorte karskusliikumise ajalugu lõppes kolmekümnendate aastate esimesel poolel.

Tabel 5. Osalemine Eesti Noorsoo Karskusliidus113 Aasta Organisatsioone Liikmeid 1923 157 7620 1937/1938 14 417

Õpilasringide õiguslik reguleerimine: koolitüüpide seadused ja normaalpõhikirjad Eelneva ülevaate põhjal on selge, et koolides ja koolidega seotult tegutses suur arv mitmesuguseid õpilasühinguid. Kuna tegemist ei olnud õppetööga, olid nende ühingute jaoks välja töötatud eraldi eeskirjad ja õigusaktid. Haridusseaduste väljatöötamist alustati iseseisvunud Eestis aega viitmata. Haridusjuhid hakkasid koolide tegevust ümber korraldama iseseisva Eesti Vaba- riigi vajaduste järgi. Koolides sooviti rakendada tollal uudseid pedagoogilisi ideid: kooli demokraatlikkus, emakeelne õpe, kõigi laste sünnipäraste eelduste arendamine, lapse elu- ja koolikogemuse lahutamatus, kunsti- ja tööõpetuse ning kehalise kasvatuse tähtsustamine, laste omaalgatuse ja isetegevuse toetamine.114 Esimesena keskenduti algkoolidele: 1920. aasta 7. mail võttis Asutav Kogu vastu avalikkude algkoolide seaduse, mis kehtestas koolikohustuse 7–16-aastastele lastele.115 Vastuvõetud seadus ei reguleerinud õpilaste tunnivälise aja sisustamist,

61 küll aga oli seaduse esimeses eelnõus sees mõte siduda õpilaste vaba aja veetmine koolis veedetud aja korraldamisega: Õpilastel on õigus osa võtta õpilaste ja noorsoo organisatsioonidest. Nende organisatsioonide põhikirjade registreerimiseks on tarvilik Haridusministeeriumi nõusolek.116 Seaduse teises eelnõus seda paragrahvi aga enam ei olnud.117 Enne avalikkude keskkoolide seaduse vastuvõtmist reguleeris õpilaste tunni- välist tegevust 1921. aasta 2. mail vastuvõetud ja 24. septembril Riigi Teatajas avaldatud määrus.118 Selle määruse kohaselt võisid alla 20 aasta vanused õpilased võtta osa ainult nende organisatsioonide tegevusest, mille olid registreerinud kas haridusministeerium, koolivalitsus või kooli pedagoogikanõukogu. Määruses avaldatut arutasid koolijuhid pea aasta hiljem keskkoolijuhatajate konverentsil (27.–28. märtsil 1922) ja Riigi Hariduskogu koosolekul (10.–11. aprillil 1922). Mõlemal kohtumisel toimus ilmselt elav arutelu, mida on näha vastuvõe- tud otsuste detailirikkusest. Midagi põhimõtteliselt uut määrusesse siiski ei lisandunud. Haridusministeeriumi kooliosakond edastas neil kahel foorumil vastu- võetud otsused kõikidele koolivalitsustele ning koolide pedagoogikanõukogu- dele teadmiseks ja tegevuse juhtnööriks.119 Õpilaste vaba aja sisustamise juhtimiseks saatis haridusministeerium välja ringkirju, mis aitasid sisustada õpilaste tunnivälist tegevust. Tunnivälise aja veetmise eesmärk oli arendada isikuomadusi, nagu näiteks ilumeelt, puhtusearmastust, tahtejõudu ja isamaa-armastust. Oodatud muutuste saavutamiseks soovitati korraldada mänge nii koolis kui ka sellest väljaspool, teha jalutuskäike ja rännakuid, organiseerida uisu- ja suusasõite, omavahelisi ettekandeid jne.120 1922. aasta 21. novembril saadetud ringkirjas on öeldud, et õpilastes tuleb tõsta lugupidamist inimsoo üldiste heategijate, oma rahva väljapaistvate tegelaste, tema vaimliste juhtide, meie riigi loojate kui ka kõigi isikute vastu, kes kõrgetele aadetele anduvad. Tuleb õpilastes kasvatada ligimesearmastust, isamaalisust, austust, tublidust, vahvust, kohusetruudust, ülepea hoolitseda mitte ainult mõistu- se, vaid ka südamehariduse eest. Ministeerium soovitas nende eesmärkide saavutamiseks pakkuda õpilastele võimalusi tegutseda klassi ja kooli kooperatsiooni teel (näit.: ühised altruistlikud ettevõtted, ühised ettevõtted korra alal, õpilaste ühingud, klubid jm.).121 1923. aastal koostas haridusministeerium trükise “Juhatused Eesti õppivale noorsoole”. Raamatukese 31 lehekülge sisaldavad nelja teemat: a) kõlbluse ja enesekasvatuse juhtmõtted, b) tervisehoidmine, c) ülespidamine ja d) kooli kodukord. Haridusministeeriumi majandusosakond saatis selle ilmumise kohta 22. septembril 1923. aastal kõikidele maakonna- ja linnakoolivalitsustele ning riigikoolidele ringkirja palvega teavitada alluvaid õppeasutusi raamatukese ostmise võimalu- sest.122 1922. aasta 7. detsembril võttis Riigikogu vastu avalikkude keskkoolide

62 seaduse, mis hakkas kehtima 1. augustist 1923.123 Seaduse paragrahv 45 sätes- tas, et õpilastel on õigus asutada kooli juures omavahelisi ühinguid, mille põhi- kirjad kinnitatakse pedagoogika-nõukogu poolt. Väljaspool oma kooli võivad alaealised õpilased pedagoogika-nõukogu nõusolekul osa võtta ainult neist organisatsioonidest, mille seaduslikult registreeritud põhikirjades on ette nähtud alaealiste osavõtmine. Täisealistel õpilastel on õigus pedagoogika-nõukogu teadmisel osa võtta kõigist seaduslikult registreeritud organisatsioonidest. Juhtumisel, kui see on pedagoogiliselt mittesoovitatav, võib pedagoogika-nõukogu õpilasel organisatsioonist osavõtmise keelata.124 Hinnates seaduse selle punkti mõju ühiskonnale ja tervele eagrupile, tuleb arvestada, et seadus reguleeris ainult avalikes keskkoolides käivate õpilaste käitumist. Keskkooli juba lõpetanud või sinna mitte astunud noored jäid seaduse mõjualast väljapoole. Nende arv oli aga mitu korda suurem keskkooliõpilaste arvust. 1921/1922. õppeaastal oli keskkooliõpilasi 15 122,125 15–19-aastaste arv 1923. aasta 1. jaanuari seisuga oli aga 108 627.8 Teisisõnu: keskkooliõpilaste osakaal oli vanusegrupis väiksem kui 15%. Seaduse vastuvõtmisel ei saanud ka arvestada, et kõik keskkooliõpilased hakkavad osalema omavahelistes ühingutes. Pealegi hõlmas keskkool ainult kuut aastakäiku noori. Noor olemise aeg ei piirdu- nud aga Eesti iseseisvuse väljakuulutamise järel ainult selle vanusevahemikuga, mis veelgi kitsendas seaduse otsest mõju. Erinevates koolitüüpides sarnaseid õpilasühinguid võimaldavaid seadusi oli mitu: tööstuslikkude koolide seadus (1926)126, eraõppeasutuste seadus (1927)127 ja kutsehariduslikkude õppeasutiste seadus (1931).128 Ent ükski neist ei sätesta- nud õpilaste tunnivälist tegevust. Samal ajal mõnes muus seaduses selline punkt sisaldus. 1928. aastal võeti vastu Tallinna Tehnikumi seadus, mille paragrahv 20 sätestas, et tehnikumi õpilased või- vad asutada enesearendamise ja õppetöösse süvenemise otstarbel omavahelisi ringe ja seltse, mille põhikirjad kinnitab õppenõukogu.129 Samad õigused sätestati järgmisel aastal vastuvõetud Riigi Kunsttööstuskooli seaduses.130 Nii uue keskkoolide seaduse131 kui ka gümnaasiumide seaduse132 (mõlemad võeti vastu 1934. aastal) 33. paragrahvis seisis, et õpilased võivad haridus- ja sotsiaalministeeriumi juhtnööride järgi asutada kooli juures omavahelisi ringe ja koolidevahelisi ühinguid ning võtta õppenõukogu loal osa väljaspool kooli tegutsevatest organisatsioonidest. Poliitiliste organisatsioonide tegevuses osalemine oli keelatud. Põllumajandusliku kutsehariduse korraldamise seaduse (1931) 36. paragrahv lubas õpilastel asutada õppenõukogu loaga ja valve all õpilaste omavahelisi vaimlisi ja majanduslikke huvisid arendavaid ühinguid ning ringe.133

8 Statistika andmebaas, rahvaarv ja rahvastiku koosseis, tabel RV021, http://pub.stat.ee/px- web.2001/Database/Rahvastik/01Rahvastikunaitajad_ja_koosseis/04Rahvaarv_ja_rahvastiku_ koosseis/04Rahvaarv_ja_rahvastiku_koosseis.asp (viimati vaadatud 04.12.2012).

63 Normaalpõhikiri oli haridusministeeriumi koostatud õpilasorganisatsiooni põhikirja näidis, mis sisaldas ka juhendit organisatsiooni struktuuri ja juhtimise kohta. Esimesed normaalpõhikirjad andis haridusministeeriumi kooliosakond välja 1922. aasta 21. novembril ja need hakkasid kehtima 1. augustil 1923. Ühe kooli õpilasi ühendavatele organisatsioonidele, mida nimetati õpilasringideks, ja mitme kooli õpilasi ühendavatele organisatsioonidele, mida nimetati õpilasühinguteks, oli ette nähtud eraldi põhikiri. Ringkirjas nimetatud normaalpõhikirjade kehtestamist põhjendati vajadusega suurendada õpilasorganisatsioonide viljakust nende tegevuse konkretiseerimise kaudu.134 Normaalpõhikirjade kohaselt oli õpilasringide ja -ühingute eesmärk a) kasvatada õpilastes algatusvõimet ja püsivust, luua idealistlikku meeleolu ning äratada õpilastes kohusetunnet iseenda, ligimese ja oma isamaa vastu; b) kaasa mõjuda moraalse ja intellektuaalse tasapinna tõstmiseks ja soodsate tingimuste soetamiseks ühisele tööle. Ühingute normaalpõhikiri andis ette valdkonnad, mis said olla õpilasühingu tegevuse sisuks. Normaalpõhikirja järgi võis moodustada karskus-, spordi-, muusika-, kirjanduslisteaduslisi ja maleühinguid – spekter polnud just eriti lai. Teine oluline aspekt, mille normaalpõhikiri kindlaks määras, oli seotud ühingu juhtimisega. Nimelt pidi ühingu juhatus koosnema kuuest liikmest, kellest vähemalt kaks pidid olema toetajaliikmed ehk pedagoogid. Pedagoogide vastuvõtmine toimus nende avalduse alusel ilma seda arutamata (õpilaste ühinemisavaldusi arutati ja võidi ka tagasi lükata). Kolmandaks: põhikirja järgi pidi õpilane saama koolijuhatajalt loa osaleda õpilasühingus ja kooli pedagoogikanõukogu võis õpilasel ühingu tegevuses osalemise keelata. Õpilasringide tegevusvaldkonnad olid samad nagu õpilasühingutel. Ringi liikmeskond koosnes õpilastest ja õpetajatest, liikmeks võeti avalduse alusel. Õpetajatel ei olnud aga ringides sellist eristaatust nagu õpilasühingus, samuti puudus nõue, et ringi juhatusse peab kuuluma vähemalt kaks pedagoogi. Nii tegevuseks kui ka ühekordseteks üritusteks tuli saada nõusolek koolijuhatajalt.135 1931. aastal võeti vastu õppe- ja kasvatusetöö ülevalve seadus, mille eesmärk oli konkretiseerida ülevalvet ja anda juhatust nii hariduslike kui ka kasvatuslike küsimuste asjus. Seaduse kohaselt oli haridus- ja koolinõunikel voli teostada ning hoolitseda noorsoo vaimlise, kõlblise ja kehalise kasvatuse eest väljaspool kooli.136 Haridus- ja koolinõunikud ei puutunud noortega kokku vahetult, vaid ainult koolidele ning õpetajatele juhtnööre jagades.137 1933. aastal andis haridusministeerium välja uue õpilaste ringide normaalpõhi- kirja ja ka õpilaste organisatsioonide korralduse. Haridusministeeriumi ringkiri 29. novembrist 1933 selgitas uue normaalpõhikirja ja korralduse vajadust. Noorte- organisatsioonide asutamise peamine põhjus seisnes vajaduses anda võimalus

64 organiseeruda peale keskkooliõpilaste ka teiste koolide õpilastel ning tagada sellega võimalus hoida sidet kooli kui haridusasutusega kuni 18-aastastele koolikohustuse juba täitnud noortele. Uus korraldus lubas neil osaleda algkoolide juurde loodud ringides.138 Korralduses olid märgitud valdkonnad, milles õpilasorganisatsioonid võiksid tegutseda: õpilaste organisatsioone võib asutada kirjanduse, laulu, muusika, näite- kunsti, karskuse, kasvatuse, ühistegevuse, oskuste, teaduste, ning üldse teistel enesearendamise sihte taotlevatel aladel. Kuigi tegevusvaldkondade spekter laienes, jäid ringid koolide kontrolli alla: ringile või ühingule määrati õpetajate või õppe-kasvatustöö ülevaatajate seast vanem ja õppenõukogul oli õigus keelata õpilastel organisatsioonide tegevuses osaleda.139 Ministeerium andis välja vaid õpilasringi põhikirja, st ühe kooli õpilaste organisatsiooni põhikirja näidise, ja jättis eri koolide õpilasi koondava õpilasühingu põhikirja näidise välja andmata. Samas oli öeldud, et kui on soov asutada mitme kooli õpilastest koosnev organisatsioon, võib seda teha ringide põhikirja alusel. Pedagoogidel ei olnud uue põhikirja järgi enam toetajaliikme staatust, neid ei olnud põhikirjas üldse mainitud.140 Vaadates õpilasringide ja õpilasühingute arvu – viimaseid tegutses väga vähe –, on täiesti arusaadav, miks õpilasühingutele eraldi normaalpõhikirja välja ei antud. 1935. aastal saatis haridusministeerium9 koolidele ja koolivalitsustele ringkirja, milles rõhutas noorteorganisatsioonide olulisust noorte arengus ning nentis osalemise ebaühtlust noorte hulgas. Osalusmäära suurendamiseks andis ministeerium järgmised korraldused: a) koolijuhtidel ja õpetajatel tuli soodustada õpilaste osalemist skautlike organisatsioonide tegevuses; b) kui sellised rühmad puudusid, tuli õpetajail need luua; c) pedagoogid pidid kandma hoolt, et ringide tegevus toimuks ilma teravate vastuoludeta.141

Üliõpilasorganisatsioonid 1632. aastal asutatud Tartu Ülikool alustas eestikeelset õpetamist 1919. aastal. Kõrgemat tehnikaharidust ei saanud Eestis kuni 1918. aastani, mil asutati Tallinna Tehnikum. Alates 1936. aastast kandis see nime Tallinna Tehnikainstituut ja aastast 1938 Tallinna Tehnikaülikool.142 Kõrgemat sõjaväelist haridust andis 1923. aastal asutatud Kõrgem Sõjakool. Kõrgharidusega kunstnikud tulid eraõiguslikust kunstikoolist Pallas ja 1938. aastast ka Riigi Kõrgemast Kunstikoolist, muusikuid

9 Haridusministeerium jõudis aastail 1918–1940 kanda nelja nimetust: 1918–1928 haridusministeerium, 1928–1929 töö-, hoolekande- ja haridusministeerium, 1929–1936 haridus- ja sotsiaalministeerium, 1936–1940 haridusministeerium.

65 koolitati Tallinna Kõrgemas Muusikakoolis, mis 1923. aastast kandis Kon- servatooriumi nime. Tartu Ülikooli immatrikuleeriti aastail 1919–1940 üle 18 000 üliõpilase ja selle lõpetas ajavahemikus 1919–1939 kokku 5751 üliõpilast. Aastail 1925–1934 lõpetas ülikooli keskmiselt 342 üliõpilast aastas. 1934. aasta rahvaloenduse järgi oli Eestis ülikooli- ja muu kõrgkooliharidusega 7437 ning lõpetamata ülikooli- ja muu kõrgkooliharidusega (sealhulgas üliõpilased) 10 699 inimest, kes kokku moodustasid umbes 2% elanikkonnast. Suur osa üliõpilaskonnast oli koondunud akadeemilistesse seltsidesse ja korporatsioonidesse.143 Tudengid kuulusid peamiselt Tartu Ülikooli seinte vahel tegutsevatesse organisatsioonidesse. Nagu mujalgi Euroopas lähtuti ka Tartu Ülikooli üliõpilasorga- nisatsioonides üliõpilaste geograafilise päritolu printsiibist. Kuigi paljud organisatsioonid olid asutatud juba 19. sajandil, kasvas nende arv kiiresti pärast iseseisvuse väljakuulutamist, mil nad said legaalseks. Varem olid üliõpilasorganisatsioonid keelatud, aga kui nad oma tegevusega korda ei rikkunud, olid nad sallitud ning nende olemasolu avalik saladus. Aastatel 1802–1918 ehk veidi enam kui sajandi jooksul asutati Tartus 25 korporatsiooni.10 Sel ajal üliõpilastel oma konvendi- kortereid veel ei olnud. Koguneti Raekoja platsil, iga organisatsioon ise nurgas. Veedeti aega linna kõrtsides, vehklemist duellide tarvis harjutati ülikooli vehk- lemissaalis. Duelle, mis olid rangelt keelatud, peeti linnalähedastes metsades või kõrtsides, et mitte korravalvurite silma alla sattuda. See, et ettevõtmised olid kärarikkad ja konfliktid pälvisid tähelepanu, ohustas organisatsioone, sest nende tegevus oli illegaalne.144 Aastatel 1919–1929 (k.a) ehk enam kui kümme korda lühema aja jooksul võrreldes ajavahemikuga 1802–1918 asutati 40 akadeemilist korporatsiooni, seltsi, ühingut, koondist ja konventi. Peale selle tegutses veel kümmekond varem asutatud korporatsiooni. Alates 1930. aastast asutati veel kümme ühingut.145 1868. aastal välja antud üliõpilaseeskirjad lubasid tudengitel asutada teadus- likke seltse, milleks piisas rektori nõusolekust. 1880. aastal mõningad asutatigi, ent teadusliku seltsi vorm andis tegevuse seadustamise võimaluse ka rahvuslikele

10 Akadeemilise üliõpilasorganisatsiooni üldnimetus “korporatsioon” tuli laiemalt kasutusele aastatel 1850–1851. Enne seda kasutati sõna “Landsmannschaft” ja veel varem sõna “natsioon”. Üliõpilaskorporatsioonide tegevuse seadustas 1855. aastal Tartu Ülikooli kuraator Georg Friedrich von Bradke. Enne seda olid need tegutsenud vaikival kokkuleppel ülikooli juhtkonnaga, eeldusel, et nende tegevus ülikoolile probleeme ei valmista. Reeglid sätestasid korporatsioonide eesmärgid, nimed ja värvid (mida võis avalikult kanda 1862. aastast) ning keelasid poliitikaga tegelemise. Kuraatori kehtestatud reeglid määrasid kindlaks korporatsioonide asutamis- ja tegevusvõimalused, mis mõningate hilisemate täiendustega jäid korporatsioonide tegevuse juriidiliseks aluseks kuni 1918. aastani. [Hiio, T., Üliõpilasorganisatsioonid ja üliõpilaselu Tartus 1802–1918, lk 69–100 – Vivat Academia: Üliõpilasseltsid ja -korporatsioonid Eestis, Tartu, 2012].

66 Rebaste vehklemiseksam korporatsiooni Livonia konvendihoones 1907. aastal.

üliõpilasorganisatsioonidele. Esimesena kasutasid seda eesti üliõpilased, kes registreerisid 4. veebruaril 1883 Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS), mis oli asutatud juba 1870. aastal. Sellele järgnes teadusliku seltsi sildi all teiste (suuremal või vähemal määral) rahvuslike üliõpilasorganisatsioonide asutamine. 1920. aastatel tegutsesid üliõpilasseltsid väga liberaalses keskkonnas. Olu- kord läks keerulisemaks pärast 1934. aasta riigipööret. Enamik üliõpilasi ja õppe- jõude pidas vajalikuks demokraatliku riigikorra säilitamist. 1937. aastal kehtestati uus ülikooliseadus, mille üliõpilaskonna korralduse järgi hakati kõiki üli- õpilasorganisatsioone nimetama ajalooliste seltside ja korporatsioonide asemel konventideks. Konvent pidi valima oma vilistlaste seast vanema, kelle kinnitas ametisse ülikooli kuraator. Kogu üliõpilaskonda esindas esindus, kuhu kõik konvendid pidid saatma saadiku iga 40 liikme kohta. Uue üliõpilasseaduse välja- töötamisest olid võtnud osa mitme korporatsiooni esindajad, kes pidasid oma kohuseks toetada riigi uut korraldust. Selle vastu olid aga seltsid, kes nõudsid konvendi nimetusest loobumist.146 1937. aastal loodi Eesti Üliõpilasseltside Liit, mis hakkas oma häälekandjana välja andma demokraatliku suunitlusega ajakirja Akadeemia. 1938. aastal keelas ülikooli valitsus aga kõik üliõpilasorganisatsioonide liidud.147 Punaarmee okupeeris Eesti 17. juunil 1940. Kõik üliõpilasorganisatsioonid likvideeriti juba enne Eesti ametlikku inkorporeerimist haridusministri 1940. aasta 1. augusti otsusega. 1941. aasta märtsis lõpetati 31 akadeemilise seltsi ja ühenduse, sh akadeemiliste kooride tegevus.148

67 Religioosse suunitlusega noorteorganisatsioonid 1920. aastate algupoolel ja keskel tegutses Eestis eri konfessioonide organisatsioone, millel olid ka noortesektsioonid. Tegemist oli siiski pigem just religioosse- te ühingute ja organisatsioonidega, mis pakkusid tegevust ka noortele. Nende puhul võib eristada kahte suunda. Üks, kogudustes elluviidav noortega seotud tegevusvaldkond oli peaasjalikult hooldusilmeline. See suunas oma energia laste ja noorte halva eest hoidmisele ning kiusatusse sattunud noorte abistamisele. Kasvatuslikus mõttes oli tegemist konservatiivse praktikaga, mis sisendas lastesse ja noortesse sõnakuulelikkust, allumist, kõlblust ja usu seadmist elu keskmesse. Selles tegevuses oli olulisel kohal nii vaeste aitamine kui ka noorte koolitamine. Näitena võib tuua Narvas Peetri kiriku juures tegutsenud ühingu Astra, millel oli 170 liiget. Sealne noortekoondis asutati 1925. aastal juba 1902. aastal tegevust alustanud sotsiaalabi- ja heategevus- seltsi juurde. Astra liikmed koondusid spordi-, muusika- ja kirjandusringidesse, 1931. aastal alustas tööd ka pühapäevakool.149 Teine suund pühendus peamiselt konfessiooni kommete täitmisele. Nendes ühingutes oli osalejaid üsnagi arvukalt, peatähelepanu oli religioossetel kommetel, mitte aga noorte huvidel. Näiteks ühingul Kristlik Areng oli 1920. aastate keskpaigas 20 allühingut ja 600 liiget, viie liikmega võeti osa ka Inglismaal

Tapa Jaagupi kiriku pühapäevakooli õpilased ekskursioonil Irus 1937. aastal.

68 1926. aasta sügisel peetud rahvusvahelisest konverentsist. Palgaliste sekretäride- ga organisatsioon, mis valmistas ette ka noortejuhte, töötas noorbaptistidel. Oma noorterühmad olid mitme konfessiooni kogudustel. Nendes osalenute keskmine vanus ületas aga sageli 30. eluaasta piiri, seepärast ei saa neid liikmeskonna ea tõttu päris noorteorganisatsiooniks pidada.150 Tollel ajal olid kõige suuremad religioosse taustaga noorteühendused seotud luterliku kiriku, Noorte Meeste Kristliku Ühingu ja Kristlikkude Noorte Naiste Ühinguga, mistõttu käsitleme järgnevalt just nende organisatsioonide noortetööd.

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Noorsootöö Keskus Riigist lahutatud vaba rahvakirikuna loodi iseseisev luterlik kirik Eestis 1917. aastal. Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) õitseajaks võib pidada 1930. aastate lõppu, mil luterliku kiriku liikmete hulka kuulus üle 90% elanikkonnast.151 1928. aastal asutati Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku juurde noorsootöö sekretariaat, mis hiljem hakkas kandma nimetust Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Noorsootöö Keskus. Asutamisel võeti aluseks nn Pariisi baas. See on kõiki- de ülemaailmliste Kristlikkude Noorte Meeste Ühingute usuline alus. Sellega taheti alla kriipsutada soovi kuuluda ülemaailmliste kristlikkude noorte meeste ja naiste organisatsioonide perre. Organisatsioon taotles noorte kasvatamist

Kirikunoorte suvepäevad Pärnus 1938. aastal.

69 ustavaks ja elavaks koguduseliikmeks, kõlbeliseks ja vaimselt arenenud väärikaks riigikodanikuks ning seltskonnaliikmeks, et noored saavutaks hinge ajaliku ja igavese õndsuse.152 EELK Noorsootöö Keskuse esimene sekretär Harri Haamer alustas tööd aasta pärast keskuse asutamist, 1929. aasta veebruari algul. Ametisse kinnitati ta veelgi hiljem, 6. märtsil. Tollane piiskop Jakob Kukk palus Haameril rakendada kiriku noorsootöös oma skaudijuhi kogemusi. See amet ei tähendanud toolil istumist ja paberite täitmist, vaid sekretäril tuli hakata mööda Eestimaad ringi rändama ning noortele mõeldud tegevusi praktiliselt korraldama. Et tööharu oli kirikus alles uus, tuli Haameril seda oma kogemustele toetudes kujundada. Ent ta ei jäänud oma ametikohale kauaks, Haamer töötas seal kõigest sama aasta 15. oktoobrini. Praost Gustav Halleri soovituskirjast konsistooriumile selgub, et õpetajakandidaat Harri Haamer oli pidanud oma noorsootöö sekretäriks olemise aja jooksul 21 noorte töökoosolekut, asutanud vähemalt kolm noorsooühingut, toimetanud kiriklikke talitusi ning tutvustanud noortetööd Läänemaa sinodil, kirikupäeval ja erakoosolekuil.153 EELK Noorsootöö Keskuse raames tegutsesid koguduste juures noortekoon- dised ja pühapäevakoolid. Samuti said enne II maailmasõda traditsiooniks suvised kirikunoorte päevad nimega “Järgmine peatus”, mis jõudsid alates 1932. aastast kuni sõja puhkemiseni toimuda kaheksal korral.154 Aastail 1933–1940 andis EELK Noorsootöö Keskus välja noorsooajakirja Noorte Juht. EELK Noorsootöö Keskus seisis Noorte Meeste Kristlikust Ühingust ja Krist- likkude Noorte Naiste Ühingust eraldi, kuid ühingute esindajad kuulusid koos- töö nimel keskuse koosseisu.155

Noorte Meeste Kristlik Ühing ja Kristlikkude Noorte Naiste Ühing Mitmes Euroopa riigis muutusid 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi algul laialdaseks peamiselt haritlaskonda haaranud liikumised, mis rõhutasid noorust organisatsiooni nimetuses, ent sealjuures ei pruukinud kõik liikumises osalejad olla enam noored. Niisugused olid ka usulised noorteorganisatsioonid, nagu Saksamaal tegutsenud Evangelische Jünglingsvereine, mille osakonnad tekkisid ka Tallinnas (1876) ja Tartus (1878). Need iseseisvusid 1898. aastal omaette ühinguteks ja jäid saksa seltsidena Eestis tegutsema veel aastakümneteks. Nendes liikumistes ei olnud esikohal noorte-, vaid üldkultuurilis-esteetilised ja reformipüüdlused, kuid neis osales ka palju noori.156 Teisalt on arvatud, et

70 Hommikuvõimlemine Noorte Meeste Kristliku Ühingu Koitjärve poistelaagris 1937. aastal.

Tallinnas ja Tartus tekkinud noorte meeste kristlikud ühingud sündisid Inglis- maal 1844. aastal alustatud YMCA ehk Noorte Meeste Kristliku Ühingu (NMKÜ) siiajõudmise järel. Kumbki seletus teist ei välista ja on võimalik, et Eesti organisatsiooni tekke juures oli oma osa nii Saksa kui ka Inglise ühingul. 1896. ja 1898. aastal loodi nende ühingute juurde ka seltsid eesti keelt kõnelevatele noormeestele. Aastail 1919–1920 saabusid Venemaalt Eestisse seni seal tegutsenud Ameerika NMKÜ liikmed moodustama siinset ühingut. Seetõttu on loomulik, et 1920. aastate algul tegutses Eesti NMKÜ Berliinis asuva YMCA Vene osakonna alluvuses.157 Eesti NMKÜ iseseisvaks organisatsiooniks kujunemine algas YMCA Vene osakonna alluvusest eraldumisega 1924. aastal158, üleriigilisele ühingute liidule pandi alus 30. novembril 1925.159 Aastatel 1923–1930 tegutsesid noorte hulgas populaarne Keila-Joa NMKÜ laager ja 1931–1940 Koitjärve laager, mis oli väidetavalt Eesti esimene statsio- naarne noortelaager.160

71 Sindi Kristlike Noorte Naiste Ühingu ekskursioon Lõuna-Eestisse 1938. aastal.

Eestis pidi NMKÜ tegevus noortejuhtide ettevalmistamisel olema alanud juba 1922. aastal, sest 1930. aastal välja antud trükises on mainitud, et noortejuhtide koolitamine algas kaheksa aastat tagasi. Üldiselt oli aga noortejuhtide nappus suur ja nende kasvatamist peeti tähtsaks. Noortejuhtide koolitamisel oli eesmärk panna mehi mõtlema, õpetades neid sealjuures töötama ajanõuete kohaselt. Seejuures püüti neid igati mitte jätta ilma tugevate vaimliste tugideta.161 1920. aastatel tegutses NMKÜ aktiivselt kolmes-neljas suuremas Eesti linnas, väljaspool neid aga mitte. Tegevus oli organiseeritud temaatiliste klubidena ja toimus mitmes valdkonnas: kino, kontserdid, võimlemine ja spordivõistlused, piibliõpe ja vaimulikud konverentsid, skautlus, laagrid, meelelahutus. Tegutsesid laulukoorid ja muusikaringid, korraldati loenguid ja käsitöökursusi ning harrastati lavakunsti. Ühingu tegevus oli osalt praktilis-kasulik, osalt kristlik. Üldiselt ei ole NMKÜ-d peetud noorte huvidest lähtuvaks ega rahvuslikest ideaalidest kantud ühinguks, vaid pigem just USA-s valitsenud ideaale Eestisse importivaks ühenduseks. Tegevuse sisu määrajaks ja suure aktiivsuse üheks põhjuseks võib pidada NMKÜ rahastamist USA-st ning kohalike liikmete vanust ja jõukust. Ülemaalise Eesti Noorsooühenduse (ÜENÜ) asutajaliige, keskjuhatuse esimees ja peasekretär August Meikop on maininud nende ühingute suurt rahakäivet ning võimet kiiresti märkimisväärne summa kokku koguda.162 Liikmete vanuseline

72 jaotus toetas seda, et tegevuse ja organisatsiooni juhtimine oli ilmselt vanema põlvkonna käes. Võib oletada, et rahaliselt ei olnud tollal ükski teine noortega seotud organisatsioon nii võimekas. Kui 1920. aastal alustas Eestis tegevust NMKÜ, koondus selle ümber ka naisi. Olles täiesti teadlikud, et uus organisatsioon on õieti meesorganisatsioon, kellel esikohal siis ka loomulikult meeste huvid, tekkis kohalikel tegusatel naistel küsimus, kas ei vajaks meie tütarlapsed samasugust keskkohta ja kas ei oleks see meie otsekohene kohus püüda seda võimalust mööda luua. Nii pöörduski seltskond naisi Kristlike Noorte Naisühingu Ülemaailmse Liidu poole sooviavaldusega luua Eestis kohalik Kristlikkude Noorte Naiste Ühing (KNNÜ), paludes ühtlasi nii kogemuslikke juhtnööre kui ka materiaalset toetust. KNNÜ Ülemaailmse Liidu soovitusel võttis Ameerika Ühendriikide KNNÜ Eesti organisatsiooni oma hoole alla. 1921. aasta veebruaris saabusid siia nõuandva kutselise tööjõuna USA-st Belle Rowlen ja Martha Pratt. Kohapealsetest jõududest moodustati juhatajate kogu ning alustati tööga, koondades naisi haridusest, elukutsest, päritolust, maailmavaatest ja rahvusest olenemata. Nagu ülemaailmne Kristlike Noorte Naisühing, võttis ka Eesti ühing endale motoks See ei pea sündima väe ega võimu läbi, vaid minu vaimu läbi, ütleb vägede Jehoova.163 Ülemaailmse põhikirja kohaselt võis KNNÜ koondada oma liikmeskonda kuni 18-aastaseid noori, tavaliselt alates 12. eluaastast.164 Eesti-sisene KNNÜ põhikiri registreeriti 15. aprillil 1931,165 lubades ka siin liikmeid alates 12. eluaastast, sooviga taotleda ennekõike kristlikku kasvatust. Kui algul oli probleeme organisatsiooni kristliku nimega, mida olevat soovitatud liikmeskonna suurendamise nimel muuta, siis 1931. aastaks oli KNNÜ vähemalt Tallinnas kõige arvukam naisorganisatsioon. Nimelt oli 1. jaanuaril 1931 Tallinnas liikmeid 1348, iganädalasi ühingu üritustel käijaid oli aga koguni peaaegu poole rohkem. 1931. aastal kirjutati ajakirjas Kolmnurk järgmist: Kümme aastat on Kristlik noorte naisühing tegutsenud kui noorte hoolekande organisatsioon, püü- des kasvatada noortes positiivseid omadusi, nagu enesealgatust, iseseisvat mõtle- mist ja otsustusvõimet, tahtejõudu, õiglust, ausust, ligemise armastust jne., kõike seda, mis aitaks noori hoida eemale halvast ja kasvada kasulikeks ühiskonna liikmeiks.166 Ajakiri Kolmnurk oli KNNÜ ja NMKÜ häälekandja, mida anti välja aastail 1929–1932. 1926. aastal oli Tallinnas tegutsevatel NMKÜ ja KNNÜ ühingutel vanemaid tegevliikmeid 66 meest ja 168 naist, hääleõiguseta noorliikmeid 635 poissi ja 464 tüdrukut ning vanemaid alalisi klubikülalisi 1125 meest ja 370 naist. Neile lisandusid veel ürituste külastajad, seega oli NMKÜ ja KNNÜ tegevuses osalejaid ainuüksi Tallinnas umbes 3000. Noorte osakaalu on raske hinnata, sest pole andmeid eri staatusega osalejate

73 vanuselise jaotuse kohta. KNNÜ-s oli 1934. aastal 1500 noort ja 4000 täiskasvanud liiget ehk noori 27% ja täiskasvanuid 73%.167 Teisalt on hinnatud, et 1930. aastatel oli NMKÜ-s ja KNNÜ-s ligi 1000 õpilast, koguduste juures veel umbes 900. Karl Martinsoni andmetel oli NMKÜ-l 1934. aastal 20 osakonda kokku 3000 liikmega.168 Haridusministeeriumi andmetel oli 1937. aasta detsembris NMKÜ-l koos 395 naisega 2375 liiget, kellest 1706 ei olnud õpilased. Aastaga oli liikmeid juurde tulnud 329. KNNÜ-l oli koos 58 mehega 1976 liiget, kellest 1363 ei olnud õpilased. Aastaga oli liikmeid juurde tulnud 700.169 NMKÜ enda andmetel oli organisatsioonil 1939. aastal 7580 liiget, kes tegutsesid 20 ühingus.170

Ülemaaline Eesti Noorsooühendus 14. septembril 1919 asutati Tallinnas Ülemaaline Eesti Noorsooühendus (ÜENÜ). Algatajaks oli rühm Tallinna enesearendajate ringi noori, kes olid enamikus Tallinna Õhtukeskkooli õppurid.171 ÜENÜ alustas oma tegevust mitmesuguste ringide ja kursuste, nende seas ka põllumajandus- ja aiandushuvilistele mõeldud kursuste korraldamisega. Kuigi algatatud linnades, kujunes sellest vähem kui kümne aastaga peamiselt maanoorte organisatsioon. ÜENÜ oli katusorganisatsioon, mis koordineeris eri paikades tegutsevaid ja enesearendamisele suunatud osakondi. Asutamiskoosolekul osales liikmeid Tallinna, Rapla ja Paldiski osakonnast. Järgmisel koosolekul, 19. oktoobril 1919, arutati juba tegevussuundi ja -plaane. Päevakorral oli osakondades kirjandus-, näite-, spordi-, karskus-, muusika-, male-, ja esperantoharu ellukutsumine ning võitlus joomise, liigse tantsu ja sopakirjanduse vastu. Arutati õpiringide, lugemis- laudade ja kursuste korraldamise ning oma raamatukogu asutamise võimalusi.172 ÜENÜ käsi käis hästi ja organisatsioon suurenes jõudsalt kuni 1922. aastani, mil võeti vastu avalike keskkoolide seadus. See andis koolidele võimaluse piirata õpilaste osalemist väljaspool kooli tegutsevates organisatsioonides. Koolid ja õpetajad ei toetanud õpilaste osalemist ÜENÜ-s ja organisatsioon, mis oli pakkunud tegevusvõimalusi peamiselt viimaste algkooliklasside ja keskkoolide õpilastele, ei saanud enam nii vabalt tegutseda. Saabusid langusaastad. Organisatsiooni juhid ei jäänud aga tegevusetult istuma, vaid vastupidi, nad püüdsid leida võimalusi edasi tegutseda. 1927. aastaks olid eestvedajad oma tegevust revideerinud ning suunanud selle rohkem maanoortele ja kooli lõpetanud noortele. Kuna ka ÜENÜ põhimõtted ja tegevus leidsid ajapikku ühiskonnas tunnustamist, oli 1920. aastate lõpul tegu juba tugeva ja toimiva kooslusega, mis ühendas peamiselt maanoori. Selleks ajaks oli ÜENÜ-s välja kujunenud kaks peamist suunda: isiksuse arendamine ja kaasarääkimine nii Eesti ühiskonna küsimustes kui ka seisukohavõtud globaalsetel teemadel.

74 Ülemaalise Eesti Noorsoo Ühenduse pidustustest osavõtjad saabumas Kadrioru staa- dionile, umbes 1920. aastatel.

Ülesehituselt oli ÜENÜ mitmetasandiline organisatsioon. Madalaima tasandi moodustasid harud, ringid, klubid ja rühmad, milles toimus temaatiline ning pidev töö (näiteks raadioring, näiterühm, maleklubi). Järgmise tasandi moodustasid kohalikud osakonnad, millel olid olemas komiteed, toimkonnad ja komisjonid nii pidevate või korduvate kui ka ühekordsete ülesannete täitmiseks. Kohalike osakondade tegevust koordineerisid ja juhtisid ning teabevahetust korraldasid maakondlikud keskkohad ja keskjuhatus. Kohalike klubide tekkes võib näha üsna kiiret arengut: nende arv suurenes 1919. aasta seitsmelt 1927. aastaks 127-ni. Kohalike osakondade suurus ja aktiivsus ning tegevuse kvaliteet kõikus märga- tavalt. Keskmine liikmete arv oli osakonnas 1926. aastal 55–60 inimest, varieeru- des aga 20-st 500-ni.173 1937. aasta kohta esitatud tegevusaruandes on märgitud, et tegutses 296 kohalikku osakonda umbes 15 000 osalejaga vanuses 17–25 aastat. Peamised tegevus- alad olid rahvatants, laulmine, koorilaul (tegutses 100 koori enam kui 2500 laul- jaga) ja näitemängud, korraldati ka maamajanduslikku täiendharidust andvaid kursusi. Kokku tegutses 1937. aastal 22 ringi.174 Muudel andmetel on sama aja kohta käivad arvud veidi teistsugused: 1937. aasta alguse seisuga oli ÜENÜ-l

75 252 osakonda ligi 1000 tegevusharuga, neist enamik tegutses maal, kuid osa ka linnades ja alevikes.175 Kui oma tekkepäevil olid ÜENÜ osakonnad peamiselt linnades ja maanoored moodustasid liikmeskonnast ainult 8%, siis 1920. aastate lõpuks oli sellest kujunenud just maanoori koondav organisatsioon, mille toonasest 148 osakonnast tegutses maal tervelt 137. Kuigi tagantjärele on väidetud, et ÜENÜ orienteerus siiski enam linna- ja alevikultuurile, eelistades puhtvaimseid ülesandeid praktilistele, saab seda siiski koos põllumeeste ja perenaiste/maanaiste seltside noorteosakondadega pidada Eesti maanoorte liikumiseks.176 Eeltoodud andmete põhjal võib oletada, et 1920. aastate teise poole algul osales ÜENÜ tegevuses iga aasta 7000–8000 noort, võib-olla ka rohkem. Haridusministeeriumi andmetel oli detsembris 1937 ÜENÜ-l 5832 liiget, nendest 3674 poissi ja 2158 tüdrukut. Enamik neist (5475) ei olnud kooliõpilased. Aasta- ga oli liikmete arv suurenenud 1700 võrra.177 Eesti 17–25-aastaste noorte arv oli 1927. aasta 1. jaanuaril umbes 168 600,11 seega osales 1920. aastate teise poole algul ühingu tegevuses umbes 4–5% 17–25-aastaste eagrupist. 1937. aasta 1. jaanuaril oli selles vanuses noorte arv umbes 132 40012 ning siis moodustasid ÜENÜ-s osalejad enam kui kümnendiku eagrupist. Võrreldes kümme aastat varasema ajaga oli ühing arenenud kaks korda arvukamaks nii kohalike organisatsioonide kui ka tegevustest osavõtjate arvu poolest. ÜENÜ oli esimesel iseseisvusajal üks tugevamaid noorteorganisatsioone, mille algatasid noored ja mis püsis nende endi aktiivsusel.

Ülemaaline Maanoorte Ühendus Ülemaalise Maanoorte Ühenduse (ÜMÜ) tegevust on varem uurinud ajaloolane Elvi Nassar.178 1920. aastate lõpul oli Eestis nagu mujalgi Euroopas probleemiks linnastumine. Selle vastu hakati Ameerika eeskujul looma maatulundusklubisid. Esimesed neist asutati 1926. aastal. 1928. aastaks oli Eestis juba 24 klubi, millel kokku 250 liiget. Klubide eesmärk oli laiendada maatulunduslikke teadmisi, kujundada ühis- kondliku tegevuse vilumusi ja kasvatada oma liikmed isamaalisteks maapidaja- teks. Maatulundusklubide juures asusid tööle agronoomid-nõuandjad, nn jaos- konnaagronoomid, kes keskendusid uuenduste õpetamisel eelkõige noortele, püü- des arendada neis iseseisvust ja ettevõtlikkust koduste tööülesannete kaudu. Juhtnööride kohaselt tuli koostada taime- või loomakasvatuse äriplaan, kalku- leerida oma koduse majapidamise sissetulekud ja väljaminekud ning saada õige

11 Autori arvutused Statistikaameti tabeli RV021 andmete põhjal. 12 Autori arvutused Statistikaameti tabeli RV021 andmete põhjal.

76 Kraavikaevamise võistlus Heimtali riigimõisa heinamaal Heimtali maanoorte päeval 1939. aastal.

77 majandamise tulemusel kasumit. Klubi alumine vanusepiir oli 14, ent enim astus neisse 17–18-aastaseid noori, soopiirangut ei olnud. Nooremad vajasid rohkem juhendamist, aga juhtide nappus oli maanoorte ühenduste puhul probleemiks aastaid. 1931. aastal asutati Põllutöökoda, mille 72-s põllumeeste konvendis hakati looma ka noorteringe. Seni eri nimetuste all ja eri organisatsioonide juures tegutsenud põllumajanduslikud noorteorganisatsioonid ning maatulundusklubid liideti üheks Ülemaaliseks Maanoorte Ühenduseks. Kõik ringid, valdavalt nimetusega “maanoorte ring”, tuli ÜMÜ-s registreerida. ÜMÜ tööd juhtisid üleriigiline maanoorte vanem, kelleks oli Põllutöökoja esimees, ning kongress ja nõukogu. Vanemale allusid ka maakondades tegutsenud maanoorte instruktorid. Viimaste ülesanne oli korraldada suvepäevi, võistlusi, näitusi jms ning konventide maanoorte ühendatud koostööd. Maanoorte organiseerimisele aitasid ÜMÜ kõrval kaasa ka Eesti Põllumeeste Keskselts, Eesti Maa- naiste Keskselts, haridusministeerium jt asutused. Maanoorte ringid olid praktilised enesearendusorganisatsioonid, mille liikmed jagunesid noor-, tegev- ja toetajaliikmeiks. Noorliikmeks võisid olla kõik koolikohustuse täitnud 13–25-aastased noored. Liikmed pidid kodutalus tegelema mõne põllumajandusliku ettevõtmisega, ülesannete lahendamisel rakendati astmelisi töökavasid (alg-, kesk- ja kõrgtase). Esimeses astmes tuli tegelda vaid ühe töö- alaga, teises vähemalt kahega ja kolmanda astme tööülesanded olid juba päris ulatuslikud. Ülesanded hõlmasid kõiki talutöid: taime-, looma- ja linnukasvatust, aiandust, mesindust, käsitööd, kodumajandust, kodukaunistamist jms. Uuemate töövõtete omandamiseks korraldati peamiselt talvel kursusi. Neid juhendasid selleks kohalekutsutud asjatundjad. Samuti tegeldi puhtkultuuriliste küsimustega ning peeti spordivõistlusi, tegutsesid orkestrid, ansamblid, rahva- tantsurühmad, näiteringid ja mitmesugused spordimeeskonnad. Ühiskondliku asjaajamise õpetamiseks kehtis ringides kord, et koosolekuid juhatavad ja protokollivad järjekorras kõik liikmed. Samuti korraldati enese- väljendusoskuse parandamiseks referaadikoosolekuid, väitlusõhtuid ja näidis- kohtuprotsesse. Toimetati oma ajakirja või seinalehte. Laiemale avalikkusele korraldati põllumajanduses uute võtete propageerimiseks kõnekoosolekuid ja pidusid. Spordivõistlusi peeti mitme ringi peale kokku ning sageli ka koos Kaitse- liidu, põllumeeste seltside, põllumajanduskoolide ja teistega. 1936. aastal otsustas Põllutöökoda korraldada maanoorte ringide võrgu nii, et iga algkooli piirkonnas töötaks ring, mille tegutsemisraadius ei ületaks 3–4 km. Samal aastal võeti vastu ka noorsoo organiseerimise seadus ja vastavad määrused, mille tulemusel said maanoorte ringidest osa võtta needki noored, kes õppisid alles algkoolis. 1939. aastal võeti Põllutöökoja juurde tüdrukute tegevuse paremaks

78 Maanoore võistluskanade rühm, umbes 1920. aastail. korraldamiseks tööle kodumajandusnõunik, tütarlaste tööülesannete kavva võeti 1930. aastate teisel poolel ka tervishoiuga seotud küsimused. Kodutalus tööülesannete tegemiseks andis Põllutöökoda välja tööjuhiseid ja tabelitega arvestusvihikuid – need olid kasutamiseks ringijuhile. Kokku ilmus 14 juhist, mis käsitlesid eri põllumajandusalasid. Peale Põllutöökoja toetasid maanoorte ringe majanduslikult ka põllutöö- ministeerium, haridusministeerium ja põllumeeste seltsid. Näiteks anti taimekasva- tuseks seemneid, väetisi jms, raamatukogudele kirjandust, võistluste korraldamiseks jagati auhindu ja preemiaid. See, et rahalisest toetusest pigem hoiduti, oli ringijuhtide nappuse kõrval üks peamisi tegevust pärssivaid aspekte. Siiski suudeti maanoortele pakkuda palju teadmisi looma- ja taimekasvatuse alal. Noored parandasid oma tegevusega ka külade välisilmet: lammutasid vanu hooneid ja korrastasid õuesid, istutasid puid, värvisid üle elumaju jms. Kõike seda tehti sageli võistluse vormis. Need kestsid terve suve, aasta või koguni mitu ning võisteldi oma kodustes ülesannetes, näiteks köögivilja- või loomakasvatuses. Töövõistlused olid lühiajalised, võisteldi samuti taime- ja loomakasvatuses, aga ka käsitöös, vaimsetes võimetes ja spordis. Selliseid võistlusi korraldati tavaliselt mitme ringi peale kokku maanoorte päevadel, mida käisid vaatamas ka kohalikud elanikud.

79 Andes põllumajanduslikke kutseoskusi, olid need ringid haritud põllumeeste kihi kujunemise taimelava: noored said hea eelpraktika, et jätkata õpinguid juba põllutöökoolis. Sageli tegutsesid nad pärast kutsehariduse omandamist oma vabast tahtest ja ajast ringijuhina ka ise. Põllutöökoda andis välja ajakirja Tõusev Noorus (1937–1940) ja Eesti Põllu- meeste Keskselts ajakirja Maanoored (1933–1940). Need kaks olid niivõrd konku- reerivad väljaanded, et Võrumaa maanoorte instruktor Enno Piir vallandati Põllu- töökojast 1940. aastal just ajakirjale Maanoored kaastöö tegemise pärast. ÜMÜ sihtgruppi kuulusid peamiselt 14–20-aastased maanoored. 1935. aastal oli ÜMÜ-l 99 kohalikku osakonda, milles tegutses 3226 registreeritud liiget, kaks aastat hiljem olid need arvud vastavalt 250 ja 7785 ning veel kaks aastat hiljem, 1939. aastal, 446 ja 13 500.179 Haridusministeeriumi andmetel oli ÜMÜ-l 1937. aasta lõpul liikmete hulgas 3319 poissi ja 3300 tüdrukut, kokku 6619 noort. Neist ainult 619 olid õpilased. Aastaga oli liikmeid lisandunud 2209.180 Arvesta- des, et 1938. aasta algul elas Eestis 81 956 noort vanuses 15–19 aastat181, oli ÜMÜ liikmete osakaal eagrupis 1937. aastal veidi alla 10%. Kui 1933. aastal oli kuni 20-aastaseid (k.a) noori 47% liikmeskonnast, siis 1937. aastal juba 66%. Kõige tihedam oli ringide võrk Saaremaal, arvuliselt enim oli ringe Tartumaal. Kõige passiivsem oli liikumine Valga- ja Petserimaal. Enamik ringe töötas põllumeeste konventide juures (70%), mitmesuguste seltside juures tegutses 20% ja koolide juures 10% ringidest.182 Põllutöökoda korraldas maanoorte ringide tarvis Järvamaa Noorsoojuhtide Koolis ringijuhtide koolitusi. Ringijuhtide kuuajalised kursused toimusid 1935. aastal Saaremaal Kõljala Põllutöökooli ja Tartumaal Vahi Põllutöökooli juures. Ringijuhid tegid oma tööd tasuta, põhitöö kõrvalt, seetõttu polnud pühendunud juhte just ülemäära palju. Sobivaimaks peeti pedagoogilise haridusega inimesi, mistõttu olidki ringijuhiks tihti kooliõpetajad ja algkoolijuhatajad. Nõustajateks ja noorte vahetuteks juhendajateks olid maatulunduskonsulendid, maanoorte instruktorid ja aiandusassistendid. 1935. aastal rakendas Põllutöökoda ametisse maanoorte töö spetsialisti.

Noored, kehakultuur ja sport Kehakultuur ja sport olid teiste noortele pakutavate tegevuste hulgas kõige populaarsemad. Sellega on põhjendatud ka eriline tähelepanu valdkonnale, hoolimata asjaolust, et sportimine ei toimunud ühes organisatsioonis. Sportlikke tegevusi pakkusid vaba aja sisustamiseks peaaegu kõik noorteorganisatsioonid, spordiseltsid ja seltskondlike organisatsioonide juures tegutsenud spordiosakonnad.

80 Eesti koolinoorte võistlused Tallinna Kalevi staadionil, umbes 1920.–1940. aastatel.

Spordis nägid noored nii arendavat mõju kui ka võistlusmomenti, oluline oli ka meelelahutuslik aspekt. Kindlasti ei viinud noori sportima kohustus, tegemist oli ikkagi meeldiva ja külgetõmbava vaba aja veetmise viisiga. Koolinoorte V kongress 1923. aasta 4.–5. aprillil Tartus tunnistas spordi tähtsust tervisehoidlise tegurina ja soovitas noorsoole keha ja vaimu arendamise seisukohalt tema igakülgset arendamist, “sporti spordi pärast”, s.t rekordsporti enam tahaplaanile jättes.183 Üks võimalus kehakultuuri ja spordiharrastusega tegelda olid õpilasringid koolides. 1923. aastal kutsuti ellu Koolinoorte Spordi Keskliit ning 1924. aasta lõpul tegutses koolide juures 59 spordiringi 3358 osavõtjaga.184 1937/1938. õppeaastal osales alg-, kutse- ja keskkoolide 75 spordiringis kokku 3543 õpilast, kusjuures 66% neist olid keskkooliõpilased.185 1936/1937. õppeaastal oli Tallinna Koolide Spordiringide Ühingu liikmeiks 30 spordiringi 1249 liikme ja 950 võistlejaga. Selles koolidevahelises õpilaste ühingus korraldati õppeaasta jooksul õpilastele ja õpetajatele 12 kursust, toimus 17 esivõistlust eri spordialadel ning veel kümmekond pallimänguvõistlust ja turniiri.186 Tartus tegutses 1937/1938. õppeaastal ka koolide spordiringe ühendav Tartu Koolide Spordiringide Esindusühing.187 Võrreldes ainult Tallinnas ja üle terve Eesti kooliringides sportinud noorte arvu, tunduvad mõlemad arvud üsna tõepärased. See tähendab, et koolide juures tegutsenud õpilasringides ei suurenenud sportimine ligi 15 aasta jooksul peaaegu

81 üldse. Et sama perioodi kestel õpilasringides osalemine üldiselt oluliselt kasvas, siis kerkib küsimus, miks spordiringides sellist muutust ei toimunud. Ilmselt olid põhjuseks sportimisvõimalused väljaspool kooli. Neid pakkusid nii teised noorteorganisatsioonid kui ka eraldiseisvad spordiklubid. Noorteühingud tegelesid spordiga intensiivselt. Näiteks ütleb Ülemaaline Eesti Noorsooühenduse (ÜENÜ) 1937. aasta tegevuse aruanne, et erilised spordi- harud tegutsesid pooles ÜENÜ ühingutest. Tegeldi kerge- ja raskejõustiku, veespordi, suusatamise ja pallimängudega. Spordiringe oli 122, neis tegutses 3020 liiget. Peale selle oli 53 võimlemisrühma 555 osalejaga. Need olid jagatud 42 omavahel võistlevasse ringkonda ja koondasid kaugelt üle 3500 liikme.188 ÜENÜ tegutsemise 20. aastapäeva pidustustel oli kavas ka meesvõimlejate etteaste. Eraldi spordiringid tegutsesid Ülemaalises Maanoorte Ühenduses. Skautide tegevus toimus arvestatavas ulatuses vabas looduses. 1930. aastate keskpaigast tegutses Eesti Skautide Malevas võimlemisrühm Terassammurid. Noorte Meeste Kristli- ku Ühingu (NMKÜ) kehakultuuritegevuse eestvedaja Herbert Niiler asutas 1927. aastal Tartu Poiste Spordiliidu.189 Sellest kasvas 1932. aastaks välja Eesti Poiste Spordiliit. Viimasel oli ka oma häälekandja Poisteleht.190 NMKÜ oli noortespordi arendamisel üsna aktiivne: tõi Eestisse käsipallimängud, korraldas esimesena suurematele hulkadele tervisevõimlemist ja tema otsesel kaasabil asutati Veespordi Liit.191 Noortel oli võimalik tegutseda spordiklubides, kus sai harrastada kõige erinevamaid spordialasid.192 1919. aastal kutsuti ellu Eesti Spordi Liit, 1923. aastal asutati Eesti Spordi Keskliit (ESK). Samal aastal loodi Koolinoorte Spordiliit, mis küll kaua ei tegutsenud. Noortele sportimisvõimaluste pakkumisel oli ESK-l tähtis roll, sest sellesse organisatsiooni kuulunud spordiklubides oli sportimine lubatud ka haridusministeeriumi koostatud, õpilastele sobivate organisatsioonide loendite järgi. Seetõttu võib arvata, et noorte ja koolinoorte sportimisvajaduse rahuldasidki peamiselt ESK-sse kuulunud spordiklubid. Spordialadest olid Eestis populaarsemad raskejõustik, jalgrattasport, võimlemine, jalgpall, poks, ujumine, uisutamine, kergejõustik, laskesport, purjetamine, jääpurjetamine ja male. Suurim noortespordi sündmus oli tõenäoliselt regulaarselt korraldatav poiste spordimärgi propagandanädal, mille jooksul sooritas 1937. aastal märgikatsed13 3000 poissi. Punase Risti ujumismärgi katsed sooritas samal aastal 1238 noort ja spordijuhtide kursustel käis 459 noortejuhti, kellest 171 olid õpetajad (37%14). Kohalike spordinõunike aruannetest selgub, et 1937. aastal toimus üle riigi umbes 400 spordivõistlust ja mitukümmend kursust, kokku enam kui 19 000 loendatud

13 Noormeestele tunnustuseks antav rinnamärk vastavalt vanuserühmadele kehtestatud sportlike tulemuste sooritamise eest. 14 Võrreldes koolide ringijuhtide ja ka skautlike ringidega oli see madal protsent. Spordivald- konnas domineeris ilmselt teistsugune juhendajate ettevalmistamise süsteem kui ringide puhul.

82 osavõtjaga, ning kavandati juba ka järgmisi.193 Tegelik ürituste ja osalejate arv oli ilmselt suurem. ESK-ga kõrvuti arenes jõudsalt 1901. aastal asutatud spordiliit Kalev, mis pakkus sportimisvõimalusi ka noortele. Üliõpilastel olid eraldi sportimisvõimalused õppeasutuste seinte vahel. Tartu Ülikoolis oli sporditud juba selle asutamisest alates, Rootsi-aegses Tartu Ülikoolis olid tunnustatud õppeained vehklemine ja tants. 1802. aastal taasavatud ülikoolis olid palgal ratsutamis-, vehklemis-, ujumis- ja tantsuõpetaja. 1908. aastal asutasid Tartu Ülikooli üliõpilased oma spordiklubi. Selle hilisem õigusjärglane Eesti Akadeemiline Spordiklubi (EASK) ühendas spordist huvitatud üliõpilasi terves Eesti Vabariigis ja koordineeris Eesti üliõpilassporti ka rahvusvahelisel areenil. 1923. aastast alates peeti EASK algatusel Soome, Eesti, Läti ja Leedu üliõpilaste spordivõistlusi, mis said tuntuks SELLi mängudena. Aastatel 1923–1940 toimusid SELLi suvemängud kolmeteistkümnel ja talimän- gud (alates 1929. aastast) viiel korral, maleolümpia (alates 1937. aastast) sai teoks kolmel korral. Esimesed SELLi mängud peeti 14.–16. septembril 1923. aastal Tartus ja viimased mängud, talimängud, 2.–3. märtsil 1940 Otepääl. Eesti üliõpilasspordi tippaastad olid 1937–1940.194

Skautlus Skautluse alguseks peetakse aastat 1908, mil Inglise ratsaväe kindralinspektor Robert Baden-Powelli sulest ilmus skautluse piibliks saanud “Scouting for boys”.195 Venemaale, mille koosseisu kuulus tollal ka Eesti ala, jõudis skautlus varakult. Paraku võttis see seal omapärase vormi, järgides suures osas rangele korrale allutatud sõjakooli kasvatussüsteemi, millest skautlik kasvatus püüdis just vabaneda. 1910. aastal ja veidi hiljem ka teist korda Venemaal käinud Baden-Powellile valmistas selline kohastumus pettumuse. Kuigi Venemaal leidus ametnike kõrval ka Baden-Powelli ideid rakendavaid skaudijuhte, olid nad selges vähemuses.196 Esimesed teated skautlusest Eestis pärinevad aastast 1911, mil Tallinna Peetri Reaalkooli poisid püüdsid luua oma üksust. Tollal propageeris Eestis skautlust Hugo Valma, kes oli sellega tutvunud Saksamaal rajaleidjate liikumise vahendusel. Esimene ametlikult registreeritud skaudiüksus alustas tegevust 1912. aastal Pärnus. Skautide Maleva andmetele tuginedes oli liikmete arv kuni 30 ja poiste vanus 12–17 aastat. Väidetavalt oli tegevus aktiivne, koondused toimusid vähemalt kord nädalas. Teistel andmetel oli rühma liikmete arv 80–100 ja poiste vanus 12–14 aastat. Tegemist oli Vene skaudiorganisatsiooni Russki Skaut registreeritud rühmaga, mis oli esimene omataoline Venemaa Läänemere provintsides. Rühma poisid töötasid ja õppisid Pärnu käsitöömeistrite juures ning korrastasid

83 Tartu skaudid “Hundipojad” 1922. aastal Toomemäele linnupuure üles panemas.

84 ja sisustasid ise oma staabiruumid. Arstidelt õpiti esmaabivõtteid, kuuluti linna tuletõrjeühingusse, suviti tehti põllutööd, korraldati matku ja pidusid, osaleti mitmesugustes isetegevusrühmades. Ametlikuks keeleks oli loomulikult vene keel, kuid omavahel räägiti ka eesti ja saksa keeles. Rühma tegevus Pärnus lõppes 1917. aastal, kui gümnaasium evakueeriti sõjategevuse tõttu.197 Eesti skautluse loojaks peetav Anton Õunapuu tutvus skaudiliikumisega Soo- mes. Tema asutas esimese Eesti skaudirühma 15. veebruaril 1917 Tallinna Kommertskoolis, mõni aeg hiljem käivitas Õunapuu sarnase rühma ka Tallinna Peetri Reaalkoolis.198 Teistel andmetel alustas esimene rühm juba 2. veebruaril ja Peetri kooli rühm oktoobris.199 Skautide tegevuse hulka kuulusid iganädalased kooskäimised, rännakud ja muud ühistegevused. Osa Õunapuu organiseeritud skaudisalkade liikmeid olid aktiivsed õppur-omakaitselastena ning osalesid Eesti iseseisvuse väljakuulutamise kindlustamisel.200 Saksa okupatsioonivõimud keelus- tasid 1918. aastal skautluse, kuid põranda all tegutseti siiski edasi. Skautide esimene avalik esinemine pärast iseseisvuse väljakuulutamist toimus Anton Õuna- puu matustel: ta langes Vabadussõjas 2. aprillil 1919. Pärast sõja võitu tekkis skaudi- rühmi kiiresti juurde Tartus, Pärnus, Valgas, Viljandis, Võrus, Haapsalus jm.201 Alates 1920. aastate algusest tuleb Eesti skautlike organisatsioonide ajaloos eristada: • Eesti Skautide Malevat, • Eesti Gaidide Malevat ja • Eesti Noorseppi. Alates 1930. aastast ka Kaitseliidu noorteorganisatsioone: • Noored Kotkad ning • Kodutütred. Need kõik kasutasid Robert, Agnes ja Olave Baden-Powelli15 loodud pedagoogilist meetodit. Mõistagi oli tegemist erinevate organisatsioonidega.

Eesti Skautide Malev ja Eesti Gaidide Malev 20. märtsil 1921 toimus Tartus Eesti skautide I kongress, kus otsustati eraldiseisvad skautide üksused liita Eesti Skautide Malevaks (ESM).202 Sellest organisatsioonist sai 1922. aastal Pariisis ka ülemaailmse skaudiliikumise organisatsiooni World Organisation of the Scout Movement (WOSM) üks 22 asutajaliikmest.203 1922. aastal võeti kasutusele rahvusvaheline skaudivorm.

15 Agnes Baden-Powell oli Robert Baden-Powelli õde, Olave oli Roberti abikaasa. Kui Robert Baden- Powell pühendus poiste skautluse arendamisele, siis Agnes ja Olave Baden-Powell arendasid tüdrukute skautlust.

85 Skautide ja gaidide rahvatantsurühm esineb skautide päevade ja jüripäeva tähistamise pidustustel 1934. aastal.

Skautide malev jaotas poisid vanuserühmadesse rahvusvahelise organisatsiooni konventsiooni järgi. Eri vanuserühmadele olid kavandatud eakohased tegevused, ülesanded ja eksamid, mis näitasid liikme ettevalmistuse taset ning tema asetust skaudihierarhias. Põhiosas on see süsteem samasugune püsinud terve sajandi: • hundud: 6–10-aastased poisid ja tüdrukud; • skaudid: 11–14-aastased poisid ja tüdrukud; • vanemskaudid: 15–17-aastased noormehed ja neiud, • rändurid: 18–26-aastased noormehed ja neiud, • vanad skaudid: skaudid, kes ei osale enam aktiivselt noortetöös.204 8. detsembril 1922 asutati Tartus Akadeemiline Skautide Selts, kuhu kuulusid ülikooli õppima asunud skaudid-gaidid ja noortejuhid. Selts korraldas eeskujuliku rühma võistlusi ning aitas kaasa skautluse ja gaidluse laiemale levikule väiksemates linnades ning maakohtades. 11. märtsil 1923 võttis ESM-i nõukogu vastu põhimääruse. Selle rakendamise arutamiseks korraldati Tallinnas 25.–26. märtsil 1923 Eesti skautide II kongress.205 Mõningad muudatused tehti veel novembris ja 20. novembril 1923 kiitis haridusministeerium põhimääruse heaks. Peatselt ilmus see ka trükitud kujul, et oleks kättesaadav kõigile, ning lõplikult hakkas põhimäärus kehtima 1924. aasta jüri- päevast. ESM-i II kongressil lõid paarkümmend vanemat skaudijuhti ka skaut-

86 masterite kogu, kuhu kuulusid kõik skaudijuhid.206 10.–23. augustil 1924 toimusid Kopenhaagenis II jamboree16 ja ülemaailmne skautide kongress, kus osales ka neli ESM-i esindajat. Jamboree’st õhutust saanu- tel tekkis mõte ka Eestis selline suurlaager korraldada. Vastav otsus võeti vastu 1925. aastal toimunud Eesti skautide III kongressil ja kohe asuti seda teoks tegema. Eesti skautide I suurlaager toimuski 6.–12. juulil 1926 Pirita-Kosel,207 osavõtjaid oli 500, kellele lisandusid väliskülalised Soomest, Lätist ja Itaaliast.208 Teistel andmetel oli osavõtjaid natuke üle 400, lisaks 16 osalejat eelnimetatud riikidest.209 Kolmas allikas annab osalejate arvuks 392 pluss 15 osalejat kolmest nimetatud välisriigist. See laager tähistas ESM-i arengus stabiilsema perioodi algust, mil hakati rohkem tähelepanu pöörama noortejuhtide koolitamisele ning aastakongressid asendati skaudijuhtide aastakoosolekutega.210 Eesti Skautide Maleva skaudijuhtide esimene aastakoosolek toimus Tallinnas 28.–29. oktoobril 1927. Hoolimata organisatsiooni tugevusest ja arengust ei olnud veel 1920. aastate lõpul skautluse koht ja ülesanne Eestis selge: käisid diskussioonid, kas tegemist on sõjalist algõpetust andva noorteorganisatsiooniga, kasvatusmeetodiga, sotsiaal- tööd ja üksteise abistamist või riiklust toetava organisatsiooniga või hoopis rahvusvahelisust edendava liikumisega.211 19. augustil 1933 käis Eestis Robert Baden-Powell, kes oli noortele suunatud tegevuse eest tolleks ajaks aadliseisusse tõusnud. Selleks puhuks sõitis kogu Eestist Tallinna kokku üle 1500 skaudi ja peeti suur lõkkeõhtu. 10.–20. juulil 1936 toimus Haapsalu lähedal Paralepas Eesti Skautide Maleva III suurlaager, mida juhtis taas skaudijuht Herbert Michelson. Tegemist oli väga suurt ühiskondlikku kõlapinda leidnud sündmusega. Kokku oli laagris skaute ja skaudisõpru üle 2000, sealhulgas 480 välismaalt.212 Väliskülalised olid pärit Soomest, Poolast, Lätist, Leedust, Rootsist, Taanist, Norrast ja Ungarist. Laagri avamisest võttis osa 5000 ja suurlõkkest ligi 10 000 inimest. Korraldati võistlusi ja matku, ilmus oma ajaleht Suur Lõke, laagrist vändati film ja seda kõike kajastati laialdaselt ajakirjanduses. Kahtlemata nõudis nii suure ürituse korraldamine tugevat organisatsioonilist võimekust. 1930. aastate lõpul arenes ESM-i sees mitu eri suunda, nagu näiteks vanemskautlus ja meriskautlus. Vanemskautlus oli skaudieast välja kasvanud noormeeste vajaduste järgi kohandatud või täiendatud skautlus. Tegutsesid eriharrastusrin- gid, mille hulgas aktiivseimad olid kehalise kasvatuse ring Terassammurid ja rahvatantsuringid koostöös gaididega. Meriskautluses osalejate tegevus oli seotud merega: meresõidu ja meretöödega. Kõik meriskaudid sooritasid ujuja, paadijuhi

16 Jamboree on WOSM-i ülemaailmne skautide kokkusaamine laagris, harilikult toimub see iga nelja aasta tagant.

87 ja meremehe erialakatsed, paljud ka purjepaadijuhi ja vetelpäästja katsed. Korraldati merega seotud kursusi ja võistlusi.213 1920. aastal tegutses Tallinnas tuhatkond skauti. 1921. aastal loeti kokku umbes 6000 skauti. Samal aastal käis umbes 1500 skauti Soomes. Et 6000 lapse ja noorega tegelemine käis üle jõu, piirati osalejate arvu ning aastail 1922–1926 oli skautide arv umbes 1300–1500.214 1936. aastal (“Eesti entsüklopeedia” andmeil) oli skautide arv taas suurem, ulatudes 5800-ni. Võrreldes seda aga eelnevate ja järgnevate aastate skautide arvuga ning arvestades organisatsiooni varasemat arengut, tundub tegemist olevat siiski mõningase liialdusega. 1938. aastal kuulus Eesti Skautide Malevasse 5314 liiget: noorimaid (hundusid) oli 27,9%, skaute 49,5% ja vanemskaute 20%.215 Teistel andmetel kuulus 1938/1939. õppeaastal aga skautide hulka oluliselt vähem poisse ja tüdrukuid, kokku vaid 3528.216

Tabel 6. Eesti Skautide maleva liikmete arv Aasta Liikmete arv 1920 u 1000 1921 u 6000 1926 u 1500 1938/1939 3528

Gaidlus tekkis ja hakkas arenema skautlusega pea samal ajal. 20. sajandi alguse Inglismaal osutus skautlus väga populaarseks ning ilmselt meeldis see, millega poisid tegelesid, ka tüdrukutele. 1908. aastal Londonis peetud skautide demonstratsioonil osales ka suur hulk tüdrukuid, kes nimetasid end tüdruk- skautideks. Robert Baden-Powell kohandas poistele mõeldud skautluse programmi tüdrukutele ja andis neile ka nime. Kohandatud programm ilmus 1909. aastal ja organisatsiooni nimeks sai Gaiditüdrukud. Aastal 1910, mil Inglismaal asutati Gaiditüdrukute Assotsiatsioon, asus gaide juhtima Robert Baden-Powelli õde Agnes Baden-Powell. Ta jätkas algselt poiste vajaduste järgi loodud süsteemi kohandamist tüdrukutele sobivaks.217 Gaidirühmad tekkisid kiiresti ka teistes riikides ning 1912. aastaks tegutses liikumine peale Inglismaa ka Austraalias, Kanadas, Taanis, Soomes, Uus-Mere- maal, Lõuna-Aafrikas, Iirimaal, Portugalis, Norras ja USA-s. Esimese maailma- sõja ajal levis gaidlus Austriasse, Prantsusmaale, Poolasse, Belgiasse ja teistesse Kesk-Euroopa riikidesse. Rahvusvaheline organisatsioon World Association of Girl Guides and Girl Scouts (WAGGGS) asutati gaidiorganisatsioonide V konverentsil Ungaris 1928. aastal. 26 asutajariigi hulgas oli ka Eesti.218 Eesti gaidiliikumise ajaloost on ülevaate teinud peagaidide hulka kuuluv Tiia Lillemaa. Järgnev kokkuvõte põhineb tema uurimusel.219 Nagu Inglismaal, tekkis

88 Tallinna gaidid 1937. aastal käsitööd tegemas. ja arenes gaidlus ka Eestis koostöös skautlusega. Ehkki gaidirühma oli üritatud siin luua juba varem, asutati esimene elujõuline rühm 1919. aasta talvel Tallinnas. See kuulus skautide maleva juurde nagu ka mujal Eestis asutatud esimesed gaidirühmad, sest polnud piisavalt gaidijuhte. 1920. aastaks oli Tallinnas juba nii palju tegutsevaid tüdrukskautide või gaidide rühmi, et 21. märtsil asutati iseseisev Tallinna Gaidide Malev. Samal aastal loodi Tartus ja Valgas mitu tüdrukskautide rühma. 1921. aastal tekkisid gaidirühmad teisteski linnades ja asulates: Haapsalus, Põltsamaal, Võrus ja Jälgimäel. Gaidide arvu kasv jätkus ka Tartus ja Valgas. 1921. aastal oli seal osalejaid juba nii palju, et 22. veebruaril loodi iseseisev Tartu Gaidide Malev ja 26. märtsil iseseisev Valga Gaidide Malev. Tartus ei suudetud esialgse vaimustusega liitunud tüdrukute suure arvu tõttu tagada organisatsiooni tegevuses piisavat kvaliteeti ning koolijuhatajad keelasid lastel selles osalemise ära. Gaidina jäid tegutsema vaid sadakond noort endise enam kui 400 asemel. 1920. aastate algul oli gaidlusest vaimustatud tüdrukute entusiasm suur, selle peamine külgetõmbejõud tulenes võimalusest midagi ise teha ja ise olla. Kooliga püüti võimalikult vähe kokku puutuda, kuigi seda täielikult vältida ei olnud võimalik. Sel perioodil gaidijuhid alles õppisid ise gaidluse korraldamist, alustati katsekavade koostamisega, loodi juhtimisstruktuuri ja vormi alused.

89 Hoolimata iseseisvate malevate loomisest jätkus gaidide koostöö skautidega, näiteks osaleti nende kongressidel 1921., 1923. ja 1925. aastal. 1924. aasta kevadel tegutses Tartus viis, Tallinnas ja Valgas kolm ning Võrus kaks gaidirühma, Mustvees, Tõrvas, Haapsalus, Jõhvis, Kuressaares ja Narvas tegutses üks rühm. 1924. aasta jooksul rühmade arv suurenes, malevad alustasid ka Paides ja Nõmmel ning 14. detsembril 1924 loodi üle-eestiline Eesti Gaidide Maleva (EGM) peastaap, mille asukohaks sai Tartu. Alates 1922. aastast kuulus EGM rahvusvahelisse gaidide organisatsiooni WAGGGS nooremliikmena ja alates 1928. aastast täisliikmena. Maleva asutamisega muutus gaidluse kui üleriigilise organisatsiooni arendamine süstemaatilisemaks. 1924. aastal toimus I gaidijuhtide üleriigiline nõupidamine, 1926. aastal peeti Eesti gaidide I kongress. 1925. aastal moodustati komisjon EGM-i põhimääruse väljatöötamiseks, kuid päriselt töötas selle Eesti Skautide Maleva põhimääruse alusel üksinda välja Helmi Koch-Kosk. Põhimäärus hakkas kehtima 16. juunil 1929, kui see oli kinnitatud Eesti Skaudisõprade Seltside Liidu peakoosolekul. Et ajaga kaasas käia, esitati parandatud ja täiendatud põhimäärus kinnitamiseks uuesti 29. mail 1938. Põhimääruse kohaselt jagunesid Eesti Gaidide Maleva liikmed: • hellakesteks (8–12-aastased tüdrukud), • gaidideks (12–17-aastased) ja • vanemgaidideks (vanemad kui 17-aastased). Noortejuhid jagunesid: • nooremgaideriteks, kes pidid olema vähemalt 17-aastased I järgu gaidid, ja • vanemgaideriteks, kes pidid olema vähemalt 20-aastased. 1937. aasta veebruaris töötati välja vähemusrahvuste erimäärustik liitumise hõlbustamiseks. EGM-is tegutsesid ka juudi, vene, läti, poola ja rootsi üksused. Eesti Gaidide Malevat juhtis peastaap, mille nõuandvad organid olid gaiderite kogu ja juhtkond. Gaiderite kogu loodi 26. mail 1931, aastal 1938 kuulus sinna 33 gaiderit ja 50 nooremgaiderit. 1933. aasta suurlaagrist kasvas välja peastaabi liikmetest ja malevate juhtidest koosnev ülemaaline juhtkogu, millel küll ei olnud otsustavat sõna maleva asjades, kuid kus sai arutada probleeme ja mis oli peastaabile nõuandev organ. 1935. aastal valiti ülemaalised üldjuhid hellakestele, gaididele, merigaididele, vanemgaididele ja vene vähemusrahvuse gaididele. 1936. aasta noorsoo organiseerimise seaduse vastuvõtmise järel registreeriti Eesti Gaidide Malev haridusministeeriumis uuesti 1937. aasta 8. mail. Sellest ajast peale sai Eesti Gaidide Malev ka riiklikku rahalist toetust, mis hõlbustas organisatsiooni tegevust. 1938. aasta noorsoo organiseerimise seaduse muutmise seadus ei muutnud Eesti Gaidide Maleva ülesehitust ega tegevust. 1924. aasta 1. aprillil loeti Eestis kokku 292 gaidi ning 70 tibupoega ehk

90 hellakest, umbes üheksa kuud varem olid vastavad arvud olnud 245 ja 30. Aastaks 1929 arenes Eesti Gaidide Malev küllaltki tugevaks noorteorganisatsiooniks, millel oli 710 liiget. Liikmete arv jätkas kasvamist ning 1936. aastal oli organisatsioonil juba üle 2000 liikme. Skautide ja gaidide arv ei kasvanud aastatega tormiliselt ja oli suhteliselt stabiilne võrreldes mõne teise noorteorganisatsiooniga. 1937/1938. õppeaastaks oli see jõudnud veidi Eesti Gaidide Malevas üle paari tuhande ja Eesti Skautide Malevas vähemalt kolme ning poole tuhandeni. Skautide ja gaidide liikmed elasid põhiliselt linnas ning osalesid koolivälistes üksustes. Mäletatavasti oli sõltumatus koolist noortele skautluse ja gaidlusega liitumisel üks olulisi magneteid: noored said sisustada oma koolivälist aega just endi soovide ja tahtmise järgi ega sõltunud koolmeistritest. Nagu näeme osalejate statistilisest ülevaatest, on see joon esindatud mõlema liikumise puhul ka peaaegu paarkümmend aastat hiljem. Rõhuasetus koolist väljaspool toimuvale tegevusele oli saanud skautluse organisatsioonikultuuri osaks.

Tabel 7. Skautide ja gaidide üksuste ning liikmete arv 1937/1938. õppeaastal Koolides Väljaspool koole Kokku Üksusi Liikmeid Üksusi Liikmeid Üksusi Liikmeid Skaudid Linnas 26 696 81 1317 107 2013 Maal 69 1108 35 407 104 1515 Kokku 95 1804 116 1724 211 3528 Gaidid Linnas 27 423 70 826 97 1249 Maal 47 676 20 264 67 940 Kokku 74 1099 90 1090 164 2189 Skaudid ja gaidid kokku 169 2903 206 2814 375 5717 Allikas: Roose, F., Koolis ja kooli juures asuvad noorsoo-organisatsioonid 1937/1938. kooliaastal, lk 52–63 – Eesti Kool nr 1, 1939.

Haridusministeeriumi andmetel oli 1937. aasta detsembris Eesti Skautide Maleval 5667 liiget (neist 1500 ei olnud kooliõpilased), Eesti Gaidide Maleval aga 2433 liiget (450 ei olnud õpilased). Aastane juurdekasv oli vastavalt 844 ja 711 liiget.220 Gaidide endi andmetel oli Eesti Gaidide Maleval 1938. aastal 2538 liiget.221

91 Eesti Noorsepad 1920. aastal eraldusid Eesti Skautide Malevast liikmed, kelle juhid soovisid näha skautluses rohkem isamaalisust. See tundub siiski natuke otsitud põhjus, sest ka skautide tegevuses olid rahvuslikud eesmärgid ja motiivid tähtsal kohal ning noorsepad ei eristunud skautidest kuigivõrd suurema rahvuslikkusega.222 Eraldiseisva organisatsiooni loomise teine põhjus võis peituda inimestevahelistes suhetes.223 Nii loodigi veel üks skautlik organisatsioon, millele anti nimeks Eesti Noorsepad, keda igapäevakõnes nimetati lihtsalt noorteks seppadeks või noor- seppadeks.224 Nimetus “noorsepp” sümboliseeris noort tugevat inimest, kes on alati valmis tegema midagi uut ja tarvilikku oma rahvuse ning riigi hüvanguks. Organisatsiooni juhiks sai admiral Johan Pitka. Noorseppade malevad tekkisid Tartus, Viljandis, Türil ja teistes kohtades üle Eesti. 20.–21. aprillil 1922 peeti Tallinnas Noorseppade I üleriigiline kongress, kus rõhutati nii skautluse kui ka isamaalisuse tähtsust.225 Noorseppade malevatest oli kõige elujõulisem Tallinna malev, mis asutati 1924. aastal.226 Organisatsiooni juhtimise kõrgeim organ oli peakorter, mille moodustasid maleva vanem, maleva pealik, vanematekogu esimees, rühmapealikud, rühmavane- mad, maleva lippur, peakorteri esindajad ja igast 20-liikmelisest rühmast üks saadik. Kutsuti ellu ka Ülemaaline Noorseppade Liit, mille asukohaks oli Tartu. Noorseppade organisatsioonis olid kasutusel paljud skautide tegevuse korraldamise põhimõtted, kuid olid ka oma eripärad. Nagu skautidel, oli ka noorseppa- del oma hümn, lipp, liputervitus, tervitus ja rivistused, ning nagu skaudid, jagunesid ka noorsepad järkudesse. Järke oli viis: • uusik, • noorsepp, • II järgu noorsepp, • I järgu noorsepp, • vanem noorsepp. Erinevustest tuleb esmalt nimetada seda, et õigus noorseppade hulka kuuluda oli vaid Eesti kodanikel. Tolleaegses oma riigi ehitamise vaimustuses ja rahvuslike meeleolude domineerimise õhustikus ei saa seda pidada erakorraliseks. Noorseppade malev oli poistele ja tütarlastele ühine, mis oli tollal uudne noorte tegevuse korraldus. Tüdrukud ja poisid olid küll koondunud eraldi rühmadesse, kuid väljaspool rühmi toimus tegevus tüdrukutel ja poistel koos. Organisatsioonis puudus noorimate, 8–13-aastaste poiste üksus ja ka eraldi noortejuhi positsioon. Veel ühe eripärana kuulusid kõik selle organisatsiooni liikmed Eesti Karskusliitu.

92 Noorseppade organisatsiooni liikmed Viljandi lossivaremetes 1923. aastal.

Peeti loenguid keelte, foto ja merenduse teemal, korraldati meelelahutuslikke õhtuid jms. Tegutsesid näitetrupp ja laulukoor, esineti regulaarselt noorte raadio- tunnis. Osaleti võimlemis- ja spordiringides, korraldati võistlusi teiste noorsoo- organisatsioonidega. Loodi sõprussidemed Tšehhoslovakkia noorteorganisatsiooniga Sokol.17 Merirühmade noormehed said maleva korraldatud kursustel oma esimesed teadmised merendusest. Tallinna maleval oli õppeülesannete täitmiseks kahemastiline alus Kurra-Murra X ja kuus sõudepaati. Oma tegevuse ja ideede kajastamiseks anti välja ajakirja Noorsepp. Noorseppade organisatsioonil oli oma tegutsemisaastatel keskmiselt 2000 liiget.227 1928. aastal tegi Noorseppade vanematekogu esimees kindral Ernst Põdder Tallinnas peetud Noorseppade ülemaalisel kongressil teatavaks, et Kaitseliit kavatseb luua endale alluva noorteorganisatsiooni. Poisteorganisatsioon pidi nimeks saama Noored Kotkad ja tüdrukute organisatsioon Kodutütred. Kindral

17 Sokol (tõlkes “kotkas”) oli 1862. aastal toonase Austria-Ungari impeeriumi Tšehhi piirkonnas Praha linnas asutatud kehakultuuri- ja spordiorganisatsioon. Organisatsiooni kandvateks ideedeks olid siiski pigem sotsiaalse klassi ja sugupoolte piire ületav tšehhi rahvuslus, mille arendamisele ja levitamisele slaavi taustaga piirkondades Sokol oli pühendunud. Selle õitseaeg jäi 1920. aastatesse.

93 Ernst Põdderi sõnul paluti Noorseppi uude organisatsiooni selle aluste rajajaks. Noorte Kotkaste ja Kodutütarde asutamisest on olemas ka teine versioon, mille kohaselt Kaitseliit lihtsalt meelitas Noorsepad enda juurde.228 Viimasel arvamusel võib olla omajagu tõtt, sest Noorsepad, nagu ka teised noorteühingud, pidid saama hakkama riigipoolse rahalise toetuseta ning neil ei olnud ka teisi suuri toetajaid. Tugeva organisatsiooni tiiva alla pääsemine võis Noorseppade eestvedajatele tunduda pikas perspektiivis mõistlik, kuid uue loodava organisatsiooniga ühendas neid ka tugev rahvuslik meelsus.

Kaitseliidu noorteorganisatsioonid Noored Kotkad ja Kodutütred Kaitseliit asutati 1918. aasta 11. novembril Omakaitse18 ümberkorraldamise käi- gus admiral Johan Pitka ja kindral Ernst Põdderi algatusel. Kaitseliit oli vabatahtlik organisatsioon, mis loodi eelkõige tagalas avaliku korra tagamiseks Vabadussõja ajal. Sellest kasvasid välja üksikud väeosad ja mitu väeliiki, piirivalve ja vanglate amet. II maailmasõja eelses Eesti Vabariigis oli Kaitseliidul oluline roll nii sõjalises

18 Asutatud 1917; mitte segi ajada Rahva Omakaitsega, asutatud 1940, ega Omakaitsega, asutatud 1941.

Noorte Kotkaste Harju maleva laager Anijal 1935. aastal.

94 Kodutütred 1938. aastal lihavõttepühadeks valmistumas.

95 väljaõppes ja riigikaitsekasvatuses kui ka seltsi- ja spordielus.229 Kaitseliidu juhid hakkasid üsna varakult mõlgutama mõtteid noorte organiseerimisest ja neile vaba aja tegevuste pakkumisest. Algul mängiti ideega siduda Kaitseliidu tegevusega olemasolevad skaudiliikumised.230 Poliitik ning hilisem haridus- ja sotsiaalminister Jaan Hünerson avaldas arvamust, et skautlikud meetodid oleksid väga sobilikud noortele sõjalise algõpe- tuse andmiseks, kui neid kombineerida sobiva sõjalise õppega ja muuta kogu organisatsioon mõnevõrra distsiplineeritumaks. Siiski tekkis üsna ruttu ka idee täiesti uuest, Kaitseliidu oma noorteorganisatsioonist, mille tööga ei tahetud hakata takistama juba olemasolevate noorteorganisatsioonide tegevust /.../.231 23. märtsil 1928. aastal kiitis Kaitseliidu keskkogu heaks noorteorganisatsiooni asutamise mõtte. Poisse koondava organisatsiooni nimeks pidi saama Noored Kotkad. Tütarlapsi koondava organisatsiooni loomine jäeti Naiskodukaitse hoo- leks.232 Noorte Kotkaste ja teiste noorteorganisatsioonide vahel loodeti tihedat sidet ning koostööd, mitte võistlemist.233 4. ja 5. jaanuaril 1929 pidas Eesti Noorseppade Liit koosoleku, kus osalesid ka hilisem haridustegelane ja koolidirektor Victor Neggo Kaitseliidu esindajana, haridusministeeriumi koolide peainspektor August Nuth ja skautide esindaja Hugo Paalmann. Peeti läbirääkimisi, et luua ühine ja tugev noorte organisatsioon. Eesti Noorseppade Liidu seisukoht oli uue organisatsiooni loomise suhtes pooldav, eriti mis puudutas liitumist Kaitseliiduga. Skautidega ühinemise vastu ei olnud muid agasid kui rahvusluse küsimus. Et aga oma liikmete kasvatamist veendunud rahvuslasteks pooldas ka kohal viibinud skautide esindaja Hugo Paalmann, siis olulisi takistusi ühinemiseks ei nähtud.234 Noorseppade küllaltki suurele ja vahetule rollile Noorte Kotkaste organisatsiooni käimalükkamisel viitab ka 16.–20. juunil 1930. aastal Kaitseliidu poolt Tallinna Noorseppade Maleva juhatusele korraldatud noorkotkaste malevapealike kursus. Pärast teoreetilisemat kursust järgnes laagri ehitamise ja tegutsemise praktiline osa Lükatil noorseppade laagris. Kursused õnnestusid, mõlemad pooled jäid kogetuga rahule. Järgmise sammuna tunnistati Kaitseliidu peavanema 1930. aasta 28. augusti käskkirjaga Noorsepad Noorte Kotkaste organisatsiooniga ühinenuks alates 31. augustist 1930, seega enne noorkotkaste organisatsiooni tegeliku tegevuse algust. Nimelt kinnitas Kaitseliidu vanematekogu noorkotkaste põhikirja 27. mail 1930, aga ametlikult sai organisatsiooni liikmeks astuda alles novembrist 1930. Ühinemisega seoses teatati, et Tallinna Noorseppade Malevast on moodustatud noorte malevkond, kes on avaldanud soovi asuda tööle Kaitseliidu Tallinna ringkonna põhja malevkonna juures. Tallinna Noorseppade Malevast sai Tallinna Noorte Kotkaste põhja malevkond. 235 Noorte Kotkaste põhimäärus kinnitati Kaitseliidu vanematekogu otsusega

96 Lõunatund kodutütarde laagris Narva-Jõesuu ümbruses aastal 1939.

7. mail 1930. aastal. Määruse kohaselt oli organisatsiooni eesmärk meie mees- noorte koondamine omaette üksusteks, et neid kasvatada vaimliselt ja kehaliselt mehisteks meesteks, tublideks ja tulisteks isamaalasteks ja kasulikkudeks Eesti kodanikkudeks ning istutada noorte südametesse vankumatut rahvusluse ja kodu- armastuse aadet, et neist võrsuksid ausad kodumaa pojad ja tema vabaduse ja rippumatuse kaitsjad.236 Noorkotkaste organisatsiooni liikmeks võis astuda iga vähemalt kaheksa- aastane Eesti Vabariigi kodanik. Maleva liikmed jagunesid järgmiselt: • 8–13-aastased noorhaukad, • 13–18-aastased noorkotkad, • noortemagistrid ja kotkajuhid (kotkajuht oli vähemalt aasta noortejuhina tegutsenud noorkotkas).237 1930. aasta lõpupoole algasid praktilised ettevalmistused kohalike malevate ellukutsumiseks. Noorte Kotkaste malevaid pidi olema sama palju, kui oli Kaitseliidu malevaid, st 15. Malevad jagunesid noorkotkaste rühmadeks ja hauka- peredeks. Moodustati malevate ja malevkondade staabid, kuhu värvati inimesi,

97 kellel oli kogemusi noorte juhendamisel. Malevkonna või maleva vanemaks määrati keegi kohalike seltskonna-, haridus- või noorsootegelaste hulgast. Staapi kuulusid peale vanema veel vanema abi, lippur ja signalist, kes valiti noorte- magistrite hulgast. Maleva juures tegutses vanematekogu, kuhu kuulusid maleva pealik, Naiskodukaitse kohaliku ringkonna vanem, Kaitseliidu kohaliku noortemaleva vanem, malevkondade vanemad, kohaliku omavalitsuse esindaja ja haridustöötajate esindaja.238 Üleriigilisteks organiteks olid peavanem, peastaap, magistrite liit, keskvanemate kogu ja kongress.239 Poistele hakati malevates õppelaagreid korraldama alates 1931. aasta suvest. Noorte Kotkaste I üleriigiline harjutuslaager toimus 1933. aastal Viimsis. Noorkotkaste kõrval võttis laagrist osa hulk nimekaid pedagooge, kaitseväelasi ja avaliku elu tegelasi, kes olid ühinenud noorsoo aatelise kasvatamise nimel Noorte Kotkaste organisatsiooniga. II üleriigiline laager toimus 1934. aasta suvel Elvas. Laagrit külastas ka tookordne haridusminister, Eesti Skautide Maleva peavanem Nikolai Kann. Õppelaagrite korraldamisele aitas kaasa Kaitseliit, andes kasutada oma varustust. Kaitseliit toetas ka Noorte Kotkaste üldist tegutsemist, andes peastaabile kasutada ruumid ning eraldades raha peastaabi ja malevate tööks. Noorte Kotkaste suurim üritus Eesti Vabariigi iseseisvuse perioodil oli I üle- riigiline üldlaager Pirital 1935. aasta suvel, mis tõi kokku kõikide malevate liikmed. Osavõtjate arv ulatus 1300-ni ja üldlaager koosnes üksikute malevate all- laagritest. Üritusel korraldati rohkesti erialaseid võistlusi, ilmus trükitud päeva- leht Laagrisääsk. Lõkkeõhtutele tuli kokku hulgaliselt külalisi Tallinnast. Laagri külaliste hulka kuulus ka Eesti Skautide Maleva mõnekümneliikmeline delegatsioon. 1936. aasta suvel toimus Viljandis kehalise kasvatuse õppelaager. Alates 1936. aastast hakati malevates korraldama pesa- ja salgapealike koolitusi. 1938. aastal jätkati rühmapealike koolitustega. Pere- ja rühmapealike koolituse kava koos- tamisel olid aluseks pere- ja rühmatöö organiseerimine ning noorkotkaste erikatse- te kavad. Rühmapealike koolituse praktiline osa toimus noorkotkaste üleriigilis- tes õppelaagrites. Kaitseliidu 20. aastapäeva pidustustest 1938. aasta suvel Tallinnas võtsid osa ka noorkotkad. Noorkotkaste, pealike ja vanemate arv ulatus 2000-ni. 1938. ja 1939. aastal läkitati Inglismaale Gilwelli kursustele noorkotkaste juhid Karl Lipping, Riho Lahi ja Gaston Osvald Randvee, kes kõik sooritasid kursuse praktilise osa. Randvee sooritas hiljem ka teoreetilise osa. Noorte Kotkaste organisatsioonis toimis noortejuhtide ettevalmistamise ja koolitamise süsteem. Noortejuhiks ehk noortemagistriks võis saada noorkotkas, kes oli omandanud kotkajuhi märgi ja juhendanud noori vähemalt aasta ning koostanud ja kaitsnud vastavateemalise väitekirja.

98 Eesti noorsoo-organisatsiooni Noored Kotkad liikmed võimlemas, umbes 1930. aastad.

Nagu Kaitseliit, asus noorsoo organiseerimisega tegelema ka Naiskodukaitse, koondades tütarlapsi vanuses 8–17. Kaitseliidu tütarlasteorganisatsioon otsustati luua 16. aprillil 1930. Esimene sellealane koosolek peeti Tallinnas Naiskodukaitse keskjuhatuses 3. oktoobril 1931.240 19. jaanuaril 1932. aastal kinnitas Kaitseliidu ülem Kodutütarde organisatsiooni põhimääruse esimese versiooni, selle oli välja töötanud Naiskodukaitse esinai- ne Mari Raamot. Sama kuupäeva peetaksegi Kodutütarde organisatsiooni asuta- misajaks. Põhimääruse lõplik variant, mis kehtis 1940. aastani, kinnitati 5. veebruaril 1934. Põhimääruse järgi oli Kodutütarde eesmärk kasvatada kõlblikku isikut, head kodanikku ning oma ülesannete kõrgusel seisvat naist ja ema. Kodutütarde organisatsioon jagunes ringkondadeks ja jaoskondadeks, mis kattusid Naiskodukaitse ringkondade ja jaoskondadega. Kodutütarde ülemaalis- teks organiteks olid Kodutütarde vanem ja vanemate keskkogu, mille kutsel kogunes regulaarselt üleriigiline kongress. Peavanema ja selle kaks abi valis Naiskodukaitse keskjuhatus. 9. septembril 1933. aastal valiti Kodutütarde organisatsiooni peavanemaks Tartu Tütarlaste Gümnaasiumi õpetaja Salme Pruuden. Ringkonnavanemad valis ja kinnitas ametisse Naiskodukaitse ringkonna juhatus kohalike noorsoo-, haridus- ja seltskonnategelaste hulgast. Esimesed rühmad loodi ilmselt 1931. aastal Tartus, millest kujunes ka esimene Kodutütarde ringkond. Esimesed 96 kodutütart andsid tõotuse 28. mail 1932. aastal

99 Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlastegümnaasiumi saalis. Sellest pidulikust koondusest võttis osa ka Mari Raamot.241 Kodutütarde rühmad kuulusid jaoskondadesse ja need omakorda ringkonda- desse vastavalt Kaitseliidu jaotusele. Järkusid oli Kodutütardel kuus. Tütarlaste laagritesse suhtus Naiskodukaitse esialgu tõrjuvalt, kuni 1936. aastal korraldas Pärnu ringkond esimese laagri Reius. See õnnestus ja juba järgmisel suvel toimus üleriigiline laager Elva lähedal Vapramäel. Vastuoksa esmasele vastuseisule kujunesid laagrid iga-aastaseks traditsiooniks. Esimene Kodutütarde vanemate kongress peeti 25. ja 26. veebruaril 1933 Tartus. Kongressist võtsid osa kõik Kodutütarde vanemad üle maa ja Naiskodukaitse esinaised koos keskjuhatusega. Kongressil võeti vastu esimesed töökavad ja põhi- määruste muutmise ettepanekud, mille mõjul hoogustus Kodutütarde tegevus kogu riigis. Teine Kodutütarde vanemate kongress peeti Valgas 19. novembril 1933 koos Naiskodukaitse esinaiste päevaga. Sellel kongressil võeti vastu põhimäärus, mille Kaitseliidu ülem 5. veebruaril 1934 kinnitas ja mille järgi Kodutütarde organisatsioon oli Naiskodukaitse allorganisatsioon, kuuludes sellisena Kaitseliitu. Samal kevadel pärast koolitöö lõppu peeti esimesed õppepäevad Tondil sõjakooli ruumes. Sügisel rakendati malevates ametisse instruktorid. Kui 1935. aastal ilmus “Kodutütre käsiraamat”, mida võib nimetada järgukatsete seletuskirjaks,242 oli Kodutütarde organisatsiooni loomisjärk lõppenud ja jätkus korrapärane töö kindlaksmääratud alustel.243 Juba algul seadis keskjuhatus esmaseks ja kõige tähtsamaks eesmärgiks valmistada ette Kodutütarde üksuste juhte. Aastate jooksul toimus juhtide väljaõpe kursustel (koolides). Nii noored ise kui ka nende noored juhid suhtusid oma tegevusse vastutustundega, mille tulemusel tugevnes distsipliin ning süvenesid kodutütrelik meelsus ja praktilised oskused.244 Nii Noorte Kotkaste kui ka Kodutütarde tegevuse korraldamiseks anti välja õppematerjale, sealhulgas nii üldisi käsiraamatuid kui ka spetsiifilistele teemade- le pühendatud publikatsioone, nagu näiteks “Sõlmed”. Välja anti ka organisatsioonide ajakirju, samuti ilmus Kaitseliidu ajakirjas Kaitse Kodu noorteorganisatsioonide erinumbreid. Kaitseliidu noorteorganisatsioonid alustasid 1930. aastal. Mõlemad, nii Noo- red Kotkad kui ka Kodutütred, osutusid väga populaarseks ning nende tegevusest võttis osa järjest suurem arv noori. 25. veebruaril 1933. aastal oli Eestis 1820 kodutütart, kes tegutsesid 12 ringkonnas. 1. aprillil 1934 oli 3651 kodutütart 15 ringkonnas, 1935. aastal oli kodutütreid 5606.245 Kuid on ka andmeid, et 1. detsembril 1936 oli Kodutütarde liikmeid kokku 13 712. Neid juhtis 924 täis- kasvanut, kellest 84% oli pedagoogilise haridusega.246 Kodutütarde pere jätkas

100 kasvamist ja 1. detsembriks 1939 oli rühmades kokku 19 601 kodutütart. 247 Teiste noorteorganisatsioonide arengu taustal oli liikmete juurdekasv tõesti kiire: ajavahemikus 1933–1934 liikmeskond kahekordistus ning aastail 1935–1936 kasvas see peaaegu kaks ja pool korda. Et teistel aastatel kasv nii kiire ei olnud, jääb liikmete arvu suurenemine mõnel aastal mõistatuseks ka organisatsiooni enda arengu taustal. 1937/1938. õppeaastal osales Kaitseliidu noorteorganisatsioonides kokku 32 699 noort ja last. Kodutütarde liikmeskond oli Noorte Kotkaste omast veidi suurem, osalejate arvud olid vastavalt 17 067 ja 15 632. Mõlema organisatsiooni puhul oli ilmselgelt tegemist peamiselt maapiirkondade ning alg- ja täiendus- klasside õpilastega ehk koolis õppivate maanoortega vanuses kuni 16 aastat.

Tabel 8. Noorte Kotkaste ja Kodutütarde üksuste ning liikmete arv 1937/1938. õppeaastal Koolides Väljaspool koole Kokku Üksusi Liikmeid Üksusi Liikmeid Üksusi Liikmeid Noored Linnas 65 2 008 56 978 121 2 986 Kotkad Maal 706 12 025 56 621 762 12 646 Kokku 771 14 033 112 1 599 883 15 632 Kodutütred Linnas 76 2 638 38 450 114 3 088 Maal 744 13 542 42 437 786 13 979 Kokku 820 16 180 80 887 900 17 067 Noored Kotkad ja Kodutütred kokku 1 591 30 213 192 2 486 1 783 32 699 Allikas: Roose, F., Koolis ja kooli juures asuvad noorsoo-organisatsioonid 1937/1938. kooliaastal, lk 52–63 – Eesti Kool nr 1, 1939.

“Eesti entsüklopeedia” andmeil oli 1936. aastal 8600 Noorte Kotkaste liiget. Haridusministeeriumi andmetel oli 1937. aasta lõpul Noorte Kotkaste liikmeid 13 687, nendest kooliõpilasi 12 187 ja teisi noori 1500.248 Kodutütarde liikmeid oli 1937. aasta 1. detsembril 17 291, nendest kooliõpilasi 15 768 ja teisi noori 1523,249 kokku tegutses seega Kaitseliidu noorteorganisatsioonides 30 978 liiget. Andmed liikmete arvu kohta erinevad küllaltki palju: Noorte Kotkaste liikmete arv erineb 1945 võrra, Kodutütarde oma kuni 224 võrra. Võimalik, et erinevuse põhjus peitub arvestusmetoodikas, aga olemasoleva info põhjal ei ole seda võimalik hinnata. Haridusministeeriumi andmetel oli juurdekasv aasta ajaga Noortel Kotkastel 1854 liiget ja Kodutütardel 3570 liiget. 1938. aastal oli Kaitseliidu andmeil Noorte Kotkaste ridades 19 215 poissi ja Kodutütarde ridades 19 624 tüdrukut, st kokku 38 839 noort.250

101 Liikmeid lisandus küllaltki tempokalt. Avalike ja entsüklopeediliste hinnangute järgi oli 1939. aastal Noorte Kotkaste ridades 19 800 noort, 1940. aasta juunis 19 000 liiget ja 1800 noortejuhti või isegi 20 000 liiget ja 1800 noortejuhti.

Poliitilised noorteühingud Eesti Vabariigis ei olnud tundmatud ka selgelt poliitilise kallakuga noorteühingud. Poliitilised noorteühingud tekkisid 20. sajandi alguse Eesti ja Liivimaa alade revolutsioonilistes meeleoludes. Töölisliikumise ideed said toetust ka rahvusliku iseseisvuse eestvedajatelt, kes, vastandudes nii Venemaa imperialistlikule survele kui ka baltisaksa majanduslikule ja kultuurihegemooniale, pooldasid võimu andmist rahvale. Osa õppivaid noori, nii keskkooliõpilasi kui ka tudengeid, toetas sotsialiste. Eesti sotsialistid jagunesid kaheks: sotsiaaldemokraatideks-tsentralistideks, kes kuulusid 1898. aastal asutatud illegaalse Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei kohalikesse rangelt konspireeritud organisatsioonidesse, ja sotsiaaldemokraatideks-föderalistideks. Põhijõuks olid aga suurte tööstusettevõtete töö- lised, kelle hulgas oli samuti noori. Sellel ajaloolisel taustal jagunes eesti noorte toetus põhiliselt kahele poliitili- sele noorteorganisatsioonile: Eestimaa Kommunistlikule Noorsooühingule ja Eesti Noorsotsialistlikule Liidule. Kummagi iga ei olnud eriti pikk: esimese tegevuse lõpetasid võimud juba 1924. aastal, teise aga vaikiva ajastu algul, 1934. aastal.

Eestimaa Kommunistlik Noorsooühing Eestis moodustati komsomoliorganisatsiooni eelkäijana 1. juunil 1917 Tallinna Sotsiaaldemokraatlik Noorte Klubi, mis muudeti hiljem Tallinna Sotsiaaldemok- raatlikuks Noorte Ühenduseks. Aastail 1920–1921 tegutses Üle-eestimaaline Noorproletaarlaste Ühing. Eestimaa Kommunistliku Partei II kongressil 1921. aasta oktoobris võeti suund illegaalse Eestimaa Kommunistliku Noorsooühingu (EKNÜ) moodustamiseks. Organiseeriti ajutine keskbüroo, mis 1922. aasta jaanuaris nimetati ümber EKNÜ ajutiseks keskkomiteeks. Pärast 1924. aasta detsembrimässu kommunistlik noor- sooühing enam jalgu alla ei saanud, sest võimud lõpetasid kiiresti katsed seda organiseerida.251 Sotsialistlikku mõtet jäi edasi kandma Eesti Noorsotsialistlik Liit.

102 Tartu Töölisnoorsoo Ühingu juhatus 1924. aastal: 1 – Trompet, 2 – August Hint, 3 – Linda Kurg, 4 – Arnold Puha, 5 – Elmar Kauer, 6 – Johannes Miller, 7 – Aleksander Arst.

Eesti Noorsotsialistlik Liit 1925. aasta detsembris toimunud Eestimaa Sotsialistliku Töölispartei (ESTP) II kongressil moodustati Tallinna ja Tartu noorsotsialistlike ühingute esindajatest viieliikmeline ESTP noorteorganisatsioonide keskbüroo. Viimase eestvedamisel kutsuti 31. oktoobril 1926 Tallinnas kokku noorsotsialistide päev, kus võeti vastu otsus asutada Eesti Noorsotsialistlik Liit (ENL). Samal päeval toimus ka asutamis- koosolek. Kui seni töötasid noorsotsialistid ESTP ühingute noorsotsialistlikes sektsioonides, siis pärast asutamiskoosolekut moodustati nendest noorsotsialist- likud ühingud, mis olid ENL-i osakonnad. ENL-i asutamise hetkeks tegutsesid noorsotsialistide ühingud Tallinna ja Tartu kõrval veel Ahjas, Vana-Kuustes ning Vana-Karistes. Kokku oli liidul 125 liiget. 1930. aasta kevadel oli liikmeid 900 ringis, 1931. aasta lõpul ligikaudu 1500 ja 1933. aastal ületas liikmete arv 2000 piiri. Osakondi oli selleks ajaks üle 60.

103 Tartu noorsotsialistid Töölismajas 1931. aastal.

Tegemist ei olnud siiski iseseisva organisatsiooniga, vaid ESTP sektsiooniga. Asutamiskoosolekul võeti vastu otsus liituda Sotsialistliku Noorsoo Internat- sionaaliga (viimase täitevkomitee kinnitas selle otsuse 1927. aasta jaanuaris). Liituti ka Põhjamaade Tööühendusega. Liidu eesmärgiks seati noorsootöö organiseerimine ja sotsialismiidee süven- damine töölisnoorte seas. Tegevusloosungiks oli “Uus kord vajab uusi inimesi”. ENL seadis eesmärgiks koondada linnades noortöölisi, õpilasi, nooremaid kontori- teenistujaid, maapiirkondades veel vastava vanusegrupi taluteenijaid, riigi- mõisate töölisi, maakäsitöölisi, popse, asunikke ja väiketalunikke. Kuid kätt ei pandud ette ka “progressiivselt mõtlevatele” intelligentsi esindajatele. Noorsotsialistide põhilise kandepinna moodustasid siiski õppiva noorsoo esindajad, üliõpilased ja nooremad haritlased, vähem oli töölisnoori (v.a Tallinnas). Liikmeks võisid astuda vähemalt 14-aastased noored. Ülempiiriks oli 25 eluaastat, seejärel pidi inimene astuma kas ESTP liikmeks või ta arvati organisatsioonist välja (parteiga võis liituda ka varem, pärast 18-aastaseks saamist). Seega organi- satsioonilisel tasandil oli tegemist ESTP noorteühinguga, mis pidi tagama viimase järelkasvu. Ühingul oli oma vormirõivastus: halli värvi pluus punase kaelasi- demega, mille sõlmes kanti liidu märki. Ideede levitamiseks tuli korraldada kõnekoosolekuid, miitinguid, loenguid, kontserte, näitemänge, väljasõite jms, tegeleda kirjastamisega ning asutada raamatukogusid. Kuna liidu eesmärgid olid peamiselt sotsialiseerivad ja kasvatusli-

104 kud, õpetati liikmetele marksismi teooriat, marksistlikku ajalookäsitust, kohati ka vene keelt. See toimus eelnevalt nimetatud tegevuste vormis. Oluline koht oli nn töölisspordil: sport ühendati klassivõitlusega ja erilist rõhku pandi massispordi arendamisele. Ühingus tegutsenud spordiringid kuulusid ühtlasi Töölisspordi Liitu. ENL-i häälekandjaks sai Tallinna noorsotsialistide ühingu ajakiri Rünnak, mis ilmus 1933. aastani. Ajavahemikus 1932–1934 ilmus veel Sotsialistlik Võitlus. Võrreldes oma katusorganisatsiooni ESTP-ga olid noorsotsialistid märgatavalt radikaalsemad. Avalikult kritiseeriti mõnda ESTP juhtivat tegelast, kuna see olevat hüljanud sotsialismi ühe põhialuse, mille kohaselt kodanlusega koostööd ei tehta. Suhted ESTP-ga läksid 1930. aastatel järjest teravamaks. ENL arendas suunda, mis ei välistanud ühisrinde moodustamist kommunistidega, märgatavalt vastuvõtlikumad oldi NSV Liidust tuleva propaganda suhtes. Osa seltskonnast lõi noorsotsialistidest Oskar Cheri (visati ENL-ist välja) eestvedamisel lahku ning nii moodustus Eesti Töölisnoorsoo Ühing. 1934. aastal pärast Konstantin Pätsi riigipööret poliitilised organisatsioonid suleti ning sama saatus tabas ka ENL-i ja Eesti Töölisnoorsoo Ühingut.252

Noorteühingute tegevuse õiguslik reguleerimine Kaks suurt õigusaktide valdkonda, mis hõlmasid arvestatavat osa laste ja noorte vaba aja sisustamisest, olid õigusaktid, mis piiritlesid ja reguleerisid vabaharidust ning üldharidus- ja kutsekoolide õpilaste vaba aja tegevust. Väga palju tegevusi toimus väljaspool kooli ja vabaharidust. Kuidas oli õiguslik regulatsioon nendes valdkondades korraldatud? Kuni 1926. aastani reguleeritigi noorte vaba aja tegevusi eelnimetatud kahe valdkonna – koolikorraldus ja vabaharidus – õigusaktidega. Väljaspool kooli ja vabaharidust korraldati tegevusi ilmselt tavaõiguse ning tsaariajast jäänud seaduste põhjal. 1926. aastal võttis Riigikogu vastu ühingute ja nende liitude seaduse, mis nägi ette kõikide ühingute, seltside ja nende liitude kohustuslikku registreerimist Eesti Vabariigi Siseministeeriumis. See kujutas endast peamist vahendit ka väljas- pool kooli ja vabaharidust tegutsevate noorteühingute tegevuse korraldamisel. Samal ajal jäi kontroll õpilasorganisatsioonide üle ikkagi haridusministeeriumile.253 1936. aastal võeti vastu eraldi noorsoo organiseerimise seadus, mis tõi noorte vaba aja veetmise korraldamisse uue kvaliteedi.

105 Noorsoo organiseerimise seadus 1936. aasta 7. oktoobril andis Konstantin Päts peaministrina riigivanema ülesanne- tes dekreedina välja noorsoo organiseerimise seaduse.254 Vajadus reguleerida noorte tegevust väljaspool koolide juures toimivaid ringe kasvas välja arusaamast, et koolid ei suuda noori piisavalt sotsialiseerida Eesti Vabariigi kestmiseks ja arenguks vajalikus suunas. Keskseks peeti aga endiselt formaalharidussüsteemi, milles noored omandasid eluks vajalikud tõekspidamised ja oskused.255 Seadus defineeris noortena kõik kodanikud, kes olid alla 20-aastased. Noorsootöö korralduse jaoks oli seaduses palju uut, eelkõige oli aga oluline see, et seaduse and- misega viidi noorte vaba aja sisustamise reguleerimine uuele tasandile. Noorsoo organiseerimise seaduses sõnastatud haridusministeeriumi ülesanne- te hulgas oli nii otseselt noortega seotud eesmärke kui ka noorteorganisatsioonide ja noorte tegevuskeskkonda korraldavaid punkte. Noorte tegevuse ja arenguga seotud eesmärgid oli järgmised: • kasvatada noori terveteks, tublideks, teovõimsateks, kohusetruu- deks ja elurõõmsateks inimesteks ning riikliku meelsuse ja kõlbelise tahtejõuga kodanikeks, kes oskavad, suudavad ja tahavad teha tööd Eesti Vabariigi iseseisvuse kindlustamiseks ja kaitsmiseks, rahva kultuurilise loomingu jätkamiseks ja ühiskondliku elu edendamiseks; • luua noorsoole soodsaid võimalusi teadmiste ja oskuste omandamiseks ning oma positiivsete võimete väljaarendamiseks ja tegevusse rakendamiseks; • rakendada noorsoo-organisatsioone riiklikkude, riigikaitseliste ja rahvuslikkude ürituste teostamiseks; • valmistada ette noorsoo-organisatsioonide juhte; • juhatada noori loovale ülesehitavale tööle ning aidata kaasa noortele elukutse valimisel ning töö saamisel. Seaduse kohaselt oli peamine noorsootöö meetod noorte osalemine noorteorganisatsioonides. Seaduse antud definitsiooni järgi olid noorteorganisatsiooniks • koolide juures asuvad noorsoo-organisatsioonid; • ühingud, seltsid ja nende liidud ning teised koondised, kes on asutatud Ühingute ja nende liitude seaduse põhjal ja kes on seadnud endale eesmärgiks noorsoo organiseerimise või kelle liikmeiks võivad olla noored; • noorsooühingud, -seltsid ja nende liidud ning teised koondised, kes on asutatud vastavate seaduste alusel kirikute, kodade, kultuur- omavalitsuste ja teiste vastavate asutiste juurde.256 Koolide noorsoo-organisatsioonid arvati koolide õppe-kasvatustööd täienda-

106 vaks ja jätkavaks osaks. Algkoolide õpilased võisid koonduda ringidesse ainult oma koolis, vanemad õpilased aga ka ühe koolivalitsuse piirkonnas. Lisaks sellele võisid kuni 20-aastased koolikohustuse täitnud noored koonduda algkoolide juures noorteühingutesse. Õpilasühingute asutamine ja tegevus toimus haridusministeeriumi määruste järgi. 1936. aasta seadus andis noorsootöö korraldamiseks veel mitu olulist pide- punkti. Noorsoo organiseerimise õigus ja kohustus kuulus haridusministeeriumile ning seda teostas noorsoo-osakond, mille juhataja (noortejuhataja) nimetas ametisse riigivanem haridusministri ettepanekul. Noorteorganisatsioonide asutamine väljas- pool kooli toimus kooskõlas ühingute ja nende liitude seaduse ning teiste asja- kohaste seadustega. Organisatsioonid pidid oma tegevuses järgima seaduses esitatud eesmärke ja korda, vastasel juhul võis haridusminister noortel konkreetses organisatsioonis osalemise keelata või siseminister organisatsiooni sulgeda. Haridusministeerium võis (kuigi ei pidanud) toetada rahaliselt noorteorganisatsioonide registrisse kantud organisatsioone, toetust saanud organisatsioonid pidid arvestama oma töökavade väljatöötamisel haridusministeeriumi juhendi- tega. Tuleb aga lisada, et ministeerium toetas noorteühinguid rahaliselt juba 1920. aastate algul, küll mitte süsteemselt.257 Seadusega viidi noorteühingute rahalise toetamise korraldus uuele tasandile. Haridusministeerium koostas nime- kirja organisatsioonidest, milles osalemine oli noortel lubatud. Noorteorganisatsioonide raha tuli toetusena riigieelarvest haridusministeeriumi kaudu ja toetusi saadi ka riiklikest sihtkapitalidest. Kohalikud omavalitsused olid kohustatud andma noorteorganisatsioonidele tasuta kasutamiseks oma ruume koos kütte ja elektriga, juhul kui see ei takistanud neil oma eesmärkide täitmist. Noorte organiseerimise valdkonnas oli kirjavahetus postimaksuvaba ning maksuvaba oli ka noorteorganisatsioonide korraldatud avalikest ettekannetest saadud tulu. 1936. aasta 30. detsembril välja antud juhend noorteühingute korraldamise määruse käsitamise kohta täpsustas 1936. aasta seadust: juhend kehtestas korra, kuidas koolides õpilasorganisatsioone moodustada, ning kinnitas üle, et nimetatud organisatsioonide tegevus loetakse koolide õppe ja kasvatustöö osaks ja selle töö täienduseks ning jätkamiseks. Määrus sätestas nii selliste organisatsioonide tegutsemise eesmärgid kui ka vormi.258 Samal kuupäeval välja antud teine määrus loetles organisatsioonid, millest kooliõpilased võisid koolijuhtide nõusolekul osa võtta.259 1937. aastal kinnitati ka noorteorganisatsioonide registreerimise kord.260 1937. aastal andis haridusministeerium välja uue õpilasringide normaalpõhi- kirja, mis muutis ringi struktuuri keerulisemaks, sätestades, et ringil võivad olla ka eraldi toimkonnad ja osakonnad.261 See muudatus võimaldas kooli juures tegutseda rohkem õpilasi koondavatel organisatsioonidel. Otsuste taga võib näha

107 ka soovi luua tingimused noorkotkaste ja kodutütarde üksustele, kellest suur osa tegutses just koolide juures. 1937. aasta jaanuaris avaldati haridusministeeriumi Teatajas uus noorteühingu- te korraldamise määrus. Selle järgi võisid algkoolide juures koonduda ringidesse kuni 20-aastased noored, kelle haridustee oli lõppenud. Märgatavalt laienes valdkondade spekter, milles organisatsioonid võisid tegutseda. Uues määruses oli koguni 23 ala, kusjuures viimane neist oli sõnastatud järgmiselt: teistel kas- vatuslikke, vaimseid, kehalisi ja oskuslikke võimeid arendavaid sihte taotlevatel aladel.262 See jättis ukse avatuks ükskõik millisele tegevusele. Samas Teatajas avaldati ka määruse rakendamise juhend. Selles rõhutati vajadust julgustada noori organisatsioonides osalema ning tõsteti esile õpetajate rolli noorte innustamisel.263 1. märtsil 1937 hakkas kehtima uus õpilastele lubatud organisatsioonide loend, mis sisaldas nii koolide juures tegutsevaid organisatsioone, väljaspool koole tegutsevaid noorteorganisatsioone kui ka täiskasvanute organisatsioone.264 Seda dokumenti muudeti juba 26. novembril 1937, kusjuures lubatud organisatsioonide loendit laiendati märgatavalt täiskasvanute kõige erinevamate elualade organisatsioonidega. Uus nimekiri sisaldas näiteks kultuuriühinguid, Eesti Lauljate Liitu, vabatahtlikku tuletõrjet, Eesti Laskurliitu, kodanliku õhukaitse liite ja ühis- tegevuse liite.265 1937. aasta 20. märtsil kuulutas haridusministeerium noorsoo organiseerimise seadusele tuginedes välja noortekomiteede alused. Noortekomiteed kutsuti ellu kohaliku noorsootöö paremaks korraldamiseks: Noorsoo organiseerimise eduka- maks teostamiseks ja noorsoo-organisatsioonide tegevuse edendamiseks asuta- takse kohtadel tarbe korral noortekomiteed. Komiteede eesmärk oli aidata kaasa noorteorganisatsioonide tegevusele, arutada noortega seotud küsimusi, teha haridusministeeriumile ettepanekuid ja soodustada eri noorteorganisatsioonide koos- tööd. Nende komiteede koosseisu pidid kuuluma kohaliku koolivalitsuse juhata- jad ja nõunikud, skautlike organisatsioonide kohalike üksuste esindajad, registreeritud noorteorganisatsioonide esindajad, haridusministeeriumi noorsoo-osakonna kaastöölised, samuti eriteadlased ja muude organisatsioonide esindajad.266 14. detsembri ringkirjas nenditakse, et noortekomiteed on käivitunud mitmel pool ja nende tegevusest on kasu.267 Nii võib noorte organiseerimise seadust pidada ka kohaliku tasandi noorsootöö alusepanijaks. 1937. aasta 26. novembril kuulutas valitsus välja noorsoo-organisatsioonide tegevuse järelevalve määruse. Selle siht oli tagada noorteorganisatsioonide põhi- kirjaliste eesmärkide kooskõla seadusega, toetada organisatsioone ja juhte nende tegevuses, vältida ning vähendada organisatsioonidevahelisi konflikte ja killus- tumist ning saada ülevaade organisatsioonide majanduslikust olukorrast.268

108 Vabariigi presidendi juhend noorsoo organiseerimise alal nr 2 1938. aasta 23. märtsil andis riigihoidja19 dekreedina välja noorsoo organiseerimise seaduse muutmise seaduse. See tegi presidendist kõigi noorsoo-organisatsioonide patrooni, kes suunas nende tegevust haridusministri kaudu. Kõikide üleriigiliste noorsoo-organisatsioonide peavanema roll anti selle seadusemuudatusega sõja- vägede ülemjuhatajale.20 Haridusminister sai õiguse moodustada noorteorganisatsioonide koondusi ja viimaste organeid, määrates ühtlasi tegevuse põhimõtted ja alused. Noortejuhataja ehk haridusministeeriumi noorsoo-osakonna juhataja ülesanne oli olla peavanema abi.269 Muudatust põhjendati vajadusega parandada noorte(organisatsioonide) juhti- mist ja allutada sel eesmärgil kõik noorteorganisatsioonid ühele juhile, ühele isikule. Noorteorganisatsioonide allutamine sõjavägede ülemjuhatajale pidi aga oodatavasti looma noortes arusaama vajadusest asuda täitma riigikaitselisi ülesandeid.270 Noorsoo organiseerimise seaduse muutmise seadusele järgnes peagi vabariigi presidendi juhend noorsoo organiseerimise alal nr 2. Juhendi kohaselt pidi hakkama tegutsema skautlik noorteorganisatsioon Eesti Noored, mille liikmeskond moodustunuks järgmistest skautlikest noorteorganisatsioonidest: Noored Kotkad, Kodutütred, Eesti Skautide Malev, Eesti Gaidide Malev, Tallinna Noorseppade Malev jt. Senised organisatsioonid pidid plaani kohaselt tegevuse lõpetama 1. aprillil 1939.271 Seejuures oli presidendil õigus arvata Eesti Noorte koosseisu ka teisi nii olemasolevaid kui ka asutatavaid noorsoo-organisatsioone või organisatsioonide noorteüksusi ja noorliikmeid.272 Viimasest võib järeldada, et soovi korral võis koondorganisatsiooni liita ka mitteskautlikke noorteorganisatsioone. Et selline soov tõesti olemas oli, näitab ajalehe Uus Eesti artikkel seniste noorteorganisatsioonide juhtide arvamusest ühinemise kohta. Artiklis oli teiste seas küsitletud Noorte Meeste Kristliku Ühingu peasekretäri Herbert Tõnissood ning Eesti Maanoorte vanemat, Põllutöökoja esimeest August Jürimad. Mõlemad pooldasid ühinemist nii kaua, kuni see nende organisatsiooni ei puuduta. Nii noorkotkad kui kodutütred olid ühinemise poolt, nagu ka gaidid, kes tervitasid väga riigipoolset majanduslikku toetust, millest nad seni ilma olid olnud. Eesti

19 “Riigihoidja” oli Eesti riigipea ametinimetus alates Rahvuskogu vastu võetud Eesti Vabariigi põhiseaduse avaldamisest Riigi Teatajas 3. septembril 1937 kuni presidendi ametisse astumiseni 24. aprillil 1938. 20 Et kehtinud kaitseseisukord oli võrdsustatud sõjaajaga, kandis sõjaväe kõrgem juht ametini- metust “sõjavägede ülemjuhataja”, rahu ajal oli sama ametikoha nimetus “sõjavägede juhataja”.

109 Tallinna skaudid ja gaidid Kadriorus president Konstantin Pätsi tervitamas 1938. aastal.

Skaudisõprade Liidu juhatuse ja peastaabi seisukoht oli nendes küsimustes pooldav juhul, kui loodav organisatsioon rajatakse senistel skautlikel põhimõtetel. Diskussiooni põhjustas veel loodava koondorganisatsiooni allumine Kaitseliidule, mida ühed tervitasid, teised aga mitte.273 Kirjeldatu põhjal võib oletada, et 1930. aastate keskpaigaks oli soov kontrollida ja suunata arvestatavat hulka mõjutatavas eas noori, nende meelsust ning tegevusi sellise piirini, et hakkas avalduma riikliku noorteorganisatsiooni loomise ideena. Nii võiks seletada noorsoo organiseerimise seaduse ja teiste seda võimaldanud õigusaktide vastuvõtmist. Kõige selgemalt avaldus see plaanis luua keskselt kontrollitav noorteorganisatsioon ja saata teised noorteorganisatsioonid laiali. Tegelikult seda siiski ei juhtunud.

110 Saksa ja juudi kultuuromavalitsus ning noorteühingud Saksa kultuuromavalitsuses oli noorsootöö juhtimiseks loodud spetsiaalne amet, algul nimetusega spordi- ja noorsooamet, hiljem töömahu laienemise tulemusel noorsoo- ja rahvustöö amet. Selle pädevusse kuulusid noorteühingute tegevuse korraldamine, saksa noorte elukutsevaliku nõustamine, üliõpilaste stipendiumi- küsimused, kooliväliste hariduslike ja kasvatuslike tegevuste, kõrgkoolikursuste ja täiendavate õppimisvõimaluste (seminarid, aruteluringid, praktika) korraldamine, käsitööliste ja õpetajate väljaõpe, hoolitsemine suhete eest teiste organisatsioonidega ning rahastamisteemad. Alguse pani sellele tööle juba 1920. aastal asutatud Saksa Ühingute Liit. Saksa kultuuromavalitsuse noortetööd mõjutas tugevalt Hitleri võimuletulek ja natsionaalsotsialistlike ideede levik alates 1930. aastatest. Natsionaalsotsialist- likud ideed olid aga vaid Saksamaal levinud laiema rahvusliku nn uuenemisliikumise üks osa. Need ideed jõudsid ka siinse vähemuseni ning nende mõjul loodeti baltisaksa noorte rahvustunnet turgutada. Eestis tegutses kaks suurt noori sakslasi koondavat noorteühingut: skaudi- organisatsioon Baltisaksa Rajaleidjate Korpus (umbes 1000 kuni 18-aastast liiget 1936. aastal) ja Saksa Noorte Meeste Kristlik Ühing (kuni 700 liiget).

Juudi skaudiorganisatsiooni Zofim Tartu liikmed Pühajärvel laagris 1923. aastal.

111 Viljandi saksa kooli õpilased vahetunni ajal õues 1926. aastal.

Baltisaksa Rajaleidjate Korpus sai alguse 1932. aastal väikesest Tallinna matkagrupist Wolf, kuid kasvas väga kiiresti ja 1935. aastaks olid sellel organisatsioonil grupid juba kõikides linnades. Rajaleidjate organisatsioon kujutas endast Hitlerjugendi Eesti versiooni, mille käivitavaks jõuks olid Saksa natsio- naalsotsialistlikud ideed. Saksa Noorte Meeste Kristlik Ühing ei olnud nii rahvusradikaalne, kuid ilmselgelt ei olnud tegemist vaid huviga jumalasõna vastu ja vagade eluviiside propageerimisega. Ühingu tegevuste hulgas olid ka maastikumängud, mida Eesti võimud nimetasid sõjalisteks õppusteks ja harjutusteks ning mille korraldamise tõttu ühing 1936. aastal keelustati. 1937. aastal jõustus haridusministeeriumi määrus, millega keelati kõikidel vä- hemusrahvustest koolinoortel rahvuslikesse noorteorganisatsioonidesse kuulumine. Määruse peamine eesmärk oli lõpetada Rajaleidjate Korpuse tegevus. Peale nende kahe organisatsiooni tegevuse korraldati alates 1933. aastast põllu- tööteenistuse laagreid, mis toimusid baltisaksa taludes. Nende tegevusteks olid töötamine ja vaba aja sisustamine spordi, aga põhiliselt loengute ning vestlustega Saksa uuenemisliikumise teemadel. Laagrites osalejate arv ei olnud suur, ületades mõnel parimal aastal saja piiri. Laagrite korraldamise kõrgpunkt oli 1935. aasta. Õpilaslaagritest osavõtjad kuulusid pea eranditult Rajaleidjate Korpusesse.274 Teise rahvusgrupi, kes kasutas kultuuromavalitsuse loomise võimalust, moo-

112 dustasid juudid. Juute elas Eestis siiski vähe, umbes 4500 inimest, mistõttu ei olnud ka noori palju. 1930. aastate algul tegutses kaks sionistlikku noorteühendust: Hašomer Hazair ja Beitar. Mõlemad olid tekkinud väljaspool Eestit ja siin tegutsesid nende kohalikud organisatsioonid. Nad suutsid oma mõju alla haarata päris suure hulga juudi noori. 1931. aastal loodi Tallinna Noorsotsialistliku Ühingu juures juudi fraktsioon.275 Tartu Ülikoolis, kus õppis 1930. aastatel 96 juuti, tegutses viis juutide üliõpilasorganisatsiooni.276 Vähemusrahvusi elas Eestis teisigi, kuid vaid kaks otsustasid kultuuromavalitsuse kasuks. Enamik mitte-eesti noori osales eesti taustaga ja eesti liikmetega noorteühingute või ka täiskasvanute ühingute tegevuses. Noorsootöö Saksa okupatsiooni ajal

Rahvusvaheline olukord teravnes 1930. aastate teisel poolel kiiresti. Rahvasteliidu ja demokraatlike suurriikide suutmatus jättis väikeriigid olukorda, kus NSV Liit sai endale lubada ultimaatumite esitamist kolmele Balti riigile. Nii sündisid 1939. aastal nn vastastikuse abistamise paktid ehk baaside lepingud, millega Eesti, Läti ja Leedu lubasid Nõukogude sõjaväe oma maa-alale. 17. juunil 1940 allkirjastasid Narvas NSV Liidu nõudel Eesti sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner ja Leningradi sõjaväeringkonna ülem armeekindral Kirill Meretskov protokolli, millega anti Punaarmee täiendavatele väeüksustele luba siseneda Eesti Vabariigi territooriumile. Eesti pool kohustus 48 tunni jooksul korjama elanikelt relvad, mis tähendas ka Kaitseliidu desarmee- rimist. Rahvusvahelise õiguse järgi muutis protokolli õigustühiseks asjaolu, et Punaarmee üksused sisenesid Eesti Vabariigi territooriumile veel enne selle do- kumendi allkirjastamist ning samal ajal blokeeris NSV Liidu sõjalaevastik Eesti ranniku. 6. augustil 1940 inkorporeeriti Eesti liiduvabariigina NSV Liitu. Kui hitlerliku Saksamaa väed tungisid Nõukogude Liidu territooriumile 22. juunil 1941, sai 1939. aastal alanud II maailmasõja osana alguse suur isamaa- sõda. Sügisel 1941 okupeerisid Eesti riigi juba Saksa väed. Eestis taastati enne 20. juunit 1940 kehtinud seadused juhul, kui need ei olnud vastuolus Saksa seadustega. Balti riigid ja Valgevene anti tsiviilokupatsiooni võimu alla. Nimetatud nelja maa kindralkomissariaadid olid ühendatud riigiko- missariaadiks Ostland, mis omakorda allus okupeeritud idaalade ministeeriumile. Kindralkomissari juures tegutses kohalik haldusaparaat Eesti Omavalitsus, mida juhtis Hjalmar Mäe.

Eesti Noored Sõjaolukorras muutus märgatavalt ka laste ja noorte vaba aja sisustamine ning noorsootöö. Noorte koondorganisatsioonile Eesti Noored, mis liitnuks enda alla kõik senised skautlikud noorterühmitused, loodi ideoloogiline ja õiguslik alus juba 1930. aastate teisel poolel, kuid toimivat organisatsiooni ei jõutud siiski ellu

114 Eesti Noorte laager Koitjärvel 1943. aastal. kutsuda. Sügisel 1939 astus Kaarel Eenpalu valitsus pärast NSV Liiduga baaside lepingu sõlmimist tagasi ning päevakorrale kerkis noorte vaba aja sisustamisest palju pinevam küsimus – Eesti riigi iseseisvuse jätkumine. Üks ja üldine noorteorganisatsioon Eesti Noored küll tekkis, kuid alles Saksa okupatsiooni päevil. Seetõttu jäi vorm samaks nagu iseseisvusajal plaanitud, sisu aga muutus. 1942. aasta lõpul teatas Eesti Noorte ellukutsumisest Eesti Omavalitsuse juht Hjalmar Mäe: Saksa rahva juhi tahte Eesti noorte organiseerimiseks on teatavaks teinud Kindralkomissar Lietzmann. On välja töötatud ja minu poolt kinnitatud “Eesti Noorte” põhimäärused, milliste alusel on tööle asunud “Eesti Noorte” peastaap, eesotsas “Eesti Noorte” peastaabi ülemaga [Gustav Kalkun21]. Eesti Noorte eesmärk oli kasvatada noori väljaspool kodu ja kooli vaimselt, kõlbeliselt, kehaliselt ning kutseoskuslikult vabatahtliku ja vastastikuse kasvatuse alusel, kohustades neid samal ajal uue Euroopa ülesehitamisele Adolf Hitleri juhtimisel. Eesti Noorte liikmeks võisid astuda 10–18-aastased noored vanema või hooldaja kirjalikul nõusolekul.

21 Gustav Kalkun tegutses enne sõda Eesti Spordiliidu noortejuhina.

115 Malev moodustati Tallinnas, Tartus ja Narvas, need jagunesid soo ja vanuse järgi malevkondadeks, mis omakorda rühmitusid lipkondadeks. Eesti Noortel oli oma vorm ja tunnusmärk. Juute mõistagi vastu ei võetud, see seisis ka põhikirjas must-valgel: Juute vastu ei võeta. Teisi rahvusest tulenevaid piiranguid polnud.277 Eesti Noored allusid kõrgeimale kohalikule võimukandjale, kelleks oli omavalitsuse juht, alates 1. oktoobrist 1942.278 Seda päeva võib pidada organisatsiooni asutamiskuupäevaks. Pool aastat hiljem, 1943. aasta 25. mail, kuulus Eesti Noorte 15 malevasse üle 2000 noormehe, kes olid organiseeritud kolme kuu jooksul.279 Tütarlaste organiseerimisega alustati 1944. aasta jaanuaris.280 Eesti Noorte raames reorganiseeriti ka maanoorte ringid, mille uusi eesmärke kirjeldati nii: Maanoorte ringide töö on täiesti sarnane omariikluseaegse maanoorte tööga. / / Maanoortele ülesandeid jagades tuleb arvestada sõjaaegseid vajadusi ja võimalusi.281 Maa- noorte ringid kuulusid eranditult Eesti Noorte organisatsiooni alla ning nendes osalevate liikmete vaba aja sisustamisel tuli arvestada eesmärgiga suurendada noorte kodutalude toodangut.282 1944. aasta jaanuaris teatati Eesti Omavalitsuse peavalitsuse pressiteates, et organisatsioon Eesti Noored on hakanud võtma püsivamat kuju. Sellega kaasnes ka liikmete arvu juurdekasv ja aktiivsem tütarlaste kaasamine. Aprilli lõppu planeeriti ülemaalisi noorte kultuuripäevi, mille ettevalmistusega oli juba alustatud. Kultuuripäevad pidid koondama vaid noorte paremiku, kes esinevad laulu, muusika, kirjanduse, kujutava kunsti jms kavadega. Plaanis olid ka üle- maalised võimlemis- ja talispordivõistlused, noortejuhtide talilaager ja sõjalis- sportlik õppus noormeestele. Sõjalis-sportlikust laagrist Saksamaal pidid Eestist võtma osa ligi 100 noormeest. Noorteorganisatsiooni ja noorte kodude tihedama koostöö eesmärgil plaaniti korraldada kodu- ja vanemateõhtuid.283 Valdades peeti noortepäevi, mille üks eesmärk oli meelelahutus, teine aga kontrollida noorte nimekirju ning selgitada põllumajandusliku abiteenistusega22 seonduvaid küsimusi.284 1944. aastal jõudis sõjategevus taas Eestimaa pinnale. Ära jäid kõik suuremad plaanitud võistlused, mida soovitati aga võimaluse korral pidada kohalikes tingimustes. Samuti jäid ära noorte ülemaalised kultuuripäevad, talilaagrid instrukto- ritele ja malevajuhtidele. Noormehi vanuses 14–1623 ja tütarlapsi kuni 21. eluaas- tani rakendati sõjas kannatada saanud perekondade abistamistöödel, esmaabi and- misel, rindemeeste varustamisel kudumitega, sanitaarmaterjalide kogumisel jms tegevuses. Kui selleks vabatahtlikke noori piisavalt palju polnud, tuli kohustusli-

22 Noorte suvine põllutöökohustus, milles tuli osaleda olenemata kuuluvusest Eesti Noorte organisatsiooni. 23 17-aastased noormehed kuulusid juba Omakaitse teenistuskohustuse alla.

116 kus korras kokku kutsuda abiteenistus. Noorte vaba aja organiseerimisel tuli panna pearõhk sõjalis-sportlikule kasvatusele: suusatamisele koos maastikuharjutustega (orienteerumine, kompassi kasutamine, relvade tundmine ja käsitsemine) ning riviõppusele. Noorte positiivse meeleolu süvendamiseks soovitati edendada kul- tuuriüritusi kohalikul tasandil.285 Organisatsiooni tegevus soikus Nõukogude vägede pealetungi ja Saksa vägede taandumisega. Lühikese tegutsemisaja jooksul korraldati spordivõistlusi, kultuuri- ja meelelahutuslikke üritusi, õpiti praktilisi oskusi, kõige eeskujulikumatele noortele korraldati õppereise Saksamaale jms. Noori suunati tegutsema koostöös Eesti Rahva Ühisabiga, aitama sõjas kannatanute perekondi, õppima ja osutama esmaabi jms. Põhiliselt oldi siiski abiks põllumajanduslikus abiteenistuses, kogu eelnimetatu pikiti selle vahele.286 Noorsootöö Nõukogude Liidu okupatsiooni perioodil

Nõukogude Liit inkorporeeris Eesti oma koosseisu 1940. aastal: 21. juunil seati NSV Liidu näpunäidete järgi ametisse nõukogudemeelne nukuvalitsus ja peaminister Johannes Vares. Juulikuus algas maaomandi ümberjagamine ja ette- võtete natsionaliseerimine, sügisel tuli käibele NSV Liidu rubla. Eesti ühiskonna- korraldus, majandus- ja kultuurielu üritati kiirendatud tempos vastavusse viia Nõukogude Liidus kehtivaga. Esimesel nõukogude aastal halduskorralduse muutmisega siiski lõpule ei jõu- tud, vahele tulid II maailmasõda ja Saksa okupatsioon.24 Seetõttu jäid reaalsed muutused nõukoguliku ühiskonnakorralduse sisseviimisel sõjajärgsetesse aastatesse. Järk-järgult ühtlustati NSV Liidus kehtivaga vastavusse kogu ühiskonna- korraldus, kaasa arvatud haridus ja noorte vaba aja sisustamine. Kuna Nõukogude Liiduga ühinemine ei toimunud vabatahtlikult, sai uue korra üheks olulisimaks ülesandeks hoida ühiskonna meelsust kontrolli all. Seda üles- annet teenis ka varasemate noorteorganisatsioonide laialisaatmine ja ühtsete, kommunistlikule parteile25 alluvate kontrollmehhanismide kasutusele võtmine.287 Võõrvõimu suhtes tuntava rahulolematuse allasurumine oli vaid üks meelsuse kontrolli aspekte. Teine oluline tahk oli “õige” maailmavaate kujundamine. Nii kommunistlik partei kui ka selle noorteorganisatsioon komsomol26 lähtusid vastandlike huvidega klasside olemasolust ja klassivõitluse ideoloogiast. Nõukogude Liidu ametlikuks ideoloogiliseks aluseks olnud marksistlik-leninliku õpetuse

24 Eesti vallutamist alustasid Saksa väed 1941. aasta juuli algul ja see läks korda 1941. aasta oktoobri lõpuks. Saksa vägede väljatõrjumist alustasid Nõukogude väed 1944. aasta veebruaris ja see läks korda 1944. aasta novembri lõpuks. 25 Kommunistlik partei kandis mitmesuguseid nimesid: kuni 1925. aastani Venemaa Kommunistlik (bolševike) Partei (VK(b)P), siis kuni 1952. aastani Üleliiduline Kommunistlik (bolševike) Partei (ÜK(b)P) ja seejärel kuni lõpuni Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei (NLKP). EKP oli 1940. aastast ametlikult üks üleliidulise kommunistliku partei haru. 26 “Komsomol” on lühend Kommunistliku Noorteühingu venekeelsest nimetusest Коммунис- тический союз молодёжи. Pärast Vladimir Lenini surma 21. jaanuaril 1924 lisati juulis 1924 nimetusse Lenini nimi: aastail 1924–1926 kandis organisatsioon nimetust Venemaa Leninlik Kommunistlik Noorsooühing. Uus muutus toimus 1926. aasta märtsis, mil organisatsiooni nimetuseks sai Üleliiduline Leninlik Kommunistlik Noorsooühing.

118 loojad ja arendajad Karl Marx, Friedrich Engels ja Vladimir Lenin nägid noorust ning noor olemist poliitilisest vaatenurgast. Noorte roll ühiskonnas oli mõtestatav peamiselt või ainult vastandlike huvidega sotsiaalsete klasside olemasolu ja võitluse perspektiivis, mitte aga põlvkondade vahetumise võtmes. Oluline oli kasvatada noortest töölisklassi ideede kandjaid, lapsest täiskasvanuks saamise protsess oli sellega võrreldes teisejärguline. Tuleb siiski möönda, et ka kommunismi ja sotsialismi klassikute arusaam noortest ning noorusest oli läbinud evolutsiooni: enne klassivõitluse perspektiivi valimist mõtestasid ka nemad noorust traditsioonilisemast vaatepunktist, põlvkondadevaheliste suhete kaudu, nähes noortes uut, elluastuvat generatsiooni.288 Noorte sotsialiseerimisel oli aluseks kommunistliku kasvatuse teooria: Kommu- nistlik kasvatus oli planeeritud, eesmärgistatud ja süstemaatiline tegevus igakülg- selt ja harmooniliselt arenenud isiksuse vormimiseks sotsialismi ja kommunismi ehitamise protsessis. Kommunistlik kasvatus moodustas ühe osa teadusliku kommunismi teooriast.27 Kommunistliku kasvatuse eesmärk oli eelkõige kujundada kommunistlikku teadvust ehk juurutada noortesse teatud väärtusi, maailmapilti, meelelaadi, arusaamu ja nendega kooskõlalist käitumist. Selle oluline osa oli selgitustöö ja propaganda, mida tehti kõikides eluvald- kondades (töö, kultuur, vaba aja veetmine jt) ja mida rakendati intensiivselt ka haridussüsteemi raames. Selleks, et kommunistliku kasvatuse mõju suurendada, viidi seda ellu juba väga noorest east saati. On loomulik, et sel perioodil oli terve ühiskond ja ka noortevaldkond tugevasti politiseeritud. Ajastu meeleolu iseloomustab lõik ELKNÜ XIII kongressil peetud kõnest: Kohtab ju meie igapäe- vaelus poliitikat igal sammul. Osavõtt keerukate tootmisprobleemide lahenda- misest tähendab iseenesest ju poliitika tegemist.289 Kõige selle ideoloogiliselt motiveeritud ja suunatud käsitluse kõrval tuleb meeles pidada, et lapsed ja noored ei olnud ainult nõukogude võimukasvatuse objekt. Igapäevaelus pakkusid enamik vaba aja veetmise võimalustest lastele ja noortele positiivseid elamusi ja kogemusi. Kui koorilaulus pidigi laulma vennasrahvaste laule ja tantsutunnis tantsima vennasrahvaste tantse ning laevamudelismi ringis meisterdama purjekat suurte juhtide “kaitsva” pilgu all, pakkus see noortele huvi. Oli ju ka nõukogude okupatsiooni ajal osalemine paljuski vabatahtlik, mistõttu valisid lapsed ja noored ikkagi need tegevused, mis neile meeldisid. Selles peatükis anname ülevaate Eesti NSV aegsest noorsootöö arengust umbes 50 aasta jooksul. Sel ajal oli Eesti üleliidulise süsteemi osa, mis vägagi märgatavalt mõjutas noorsootöö eesmärke ja meetodeid. Plaanide ja otsuste tegemisel kujunes keskseks institutsiooniks komsomol, kuid igapäevastes tegevustes mängisid olulist rolli mitmesugused huvihariduse ja noorsootöö asutused.

27 Autori tõlge, Коммунистическое воспитание. Большая советская энциклопедия.

119 Üleliiduline komsomoliorganisatsioon ja selle eesmärgid Noorte sotsialiseerimise ning nende vaba aja sisustamise ja kasvatamisega pidi tegelema kommunistliku partei noorteorganisatsioon komsomol. Selle tegevuse mõistmiseks on vajalik ka põgus sissevaade NSV Liidu võimumehhanismidesse. Nõukogude Liidu konstitutsiooni järgi oli kõrgeim võimukandja rahvas. Rahva valitud esinduskogud, NSV Liidu Ülemnõukogu ning selle analoogid liidu- ja autonoomsetes vabariikides olid formaalsed nagu valimisedki. Ülemnõukogud käisid koos harva ning nende kogunemiste vahepeal “teostasid” võimu ülemnõu- kogu presiidiumid, mis tähendas tegelikkuses partei otsuste kinnitamist ning or- denite ja aunimede jagamist. Reaalne võim oli nii üleliidulisel kui ka liiduvabariikide tasandil partei keskkomitee bürool, mille tööd juhtisid keskkomitee sekretärid. Kõige olulisem neist oli Moskvas tegutsev partei keskkomitee poliitbüroo (aastatel 1952–1966 nimetati seda presiidiumiks). Keskkomitee poliitbüroo struktuuri kopeerisid liiduvabariikide keskkomiteede bürood ja vertikaalse käsuliini alumistel tasanditel vastavalt oblasti, krai, linna, rajooni, maakonna jms parteikomiteed oma büroodega. Iga võimutasandi kõigi valdkondade tähtsaimad küsimused otsustati vastava astme parteikomitee büroos, aga madalam parteikomitee pidi vastuvaidlematult kuuletuma kõrgemal paikneva parteikomitee käskudele. Parteikomiteedest, nende büroodest ja komiteede aparaatidest lähtusid ka tähtsamate õigusaktide kavad.290 Komsomolisüsteem toimis samamoodi nagu kommunistlik partei ehk madala- mad komsomolikomiteed pidid alluma kõrgemalseisvatele komiteedele: organisatsiooni komitee vabariiklikule komsomolikomiteele ja vabariiklik üleliidulisele komsomolikomiteele. Peale selle oli komsomol ka kommunistliku partei järele- valve all. Komsomoli eelkäija Venemaa Kommunistlik Noorsooühing asutati Venemaal 29. oktoobril 1918. aastal toimunud noorte tööliste ja talupoegade nõukogude I üle- liidulisel kongressil291 ning see ühendas endas eri noorteorganisatsioone, mis olid aktiivselt osalenud 1917. aastal toimunud oktoobrirevolutsioonis ning selle järel alanud Venemaa kodusõjas.28 Pärast seda, kui Venemaa kodusõda 1920. aastal lõppes, sai organisatsiooni eesmärgiks kaasata liikmeid tervislikesse, sportlikesse ja harivatesse vaba aja veetmise viisidesse ning anda oma panus tootmisse ja teenindusse, üldisemalt

28 Venemaa kodusõda oli endise Venemaa keisririigi territooriumil pärast selle lagunemist tekkinud eri riikide punaste (kommunistliku ehk nõukogude suunitlusega) ja valgete (nõukogude- ja bolševikevastase suunitlusega) jõudude vahel toimunud relvakonflikt. Relvastatud vastupanu ja konfliktid algasid pärast seda, kui bolševikud 1917. aastal Petrogradis riigipöörde teostasid ja võimu haarasid.

120 rahvamajandusse. Komsomoli üks keskseid ülesandeid oli ette valmistada noori astuma kommunistliku partei ridadesse. Oluline daatum on organisatsiooni ajaloos kindlasti 30. detsember 1922, kui I üleliiduline nõukogude kongress kuulutas välja Nõukogude Sotsialistlike Vaba- riikide Liidu moodustamise, millega Venemaa Kommunistlik (bolševike) Partei (VK(b)P29) taastas ühtse võimu arvestataval osal endise Vene keisririigi territoo- riumist. Sellega sai ka komsomolist noorteorganisatsioon, mis tegutses väga suurel geograafilisel ja administratiiv-poliitilisel alal. Nõukogude Liidu laienemine jätkus kuni 1945. aastani292 ning koos Nõukogude Liidu laienemisega suurenes ka komsomoli mõjuulatus. Organisatsioon, mis algul oli koondanud aktiivseid töölisnoori, muundus 1930. aastateks kommunistliku partei kontrolli all kommunistlikku ideoloogiat elluviivaks organisatsiooniks. Nõukogude Liidu algusaegadel motiveeris teisme- lisi ja paarikümneaastasi noori ühinema võimalus veeta aega eakaaslastega selts- kondlikes tegevustes. Oluline oli siinjuures see, et muid võimalusi kooskäimiseks polnudki, sest ülejäänud noorteorganisatsioonid olid laiali saadetud. Komsomolist sai järjest enam kompartei kontrollitud süsteemi osa.293 Komsomoli sisulised eesmärgid tulenesid kommunistliku partei juhitud riigi väärtustest ja ühiskonnakorraldusest ning need pidid toetama Nõukogude Liidu sotsiaalse süsteemi ülesehitust ja toimimist, mida väljendas ka organisatsiooni põhikiri.30 Esimene põhikiri võeti vastu juba 1918. aastal komsomoli I kongressil. Üleliidulise Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu (ÜLKNÜ) X kongressil 21. aprillil 1936 vastuvõetud põhikirjast võib leida ÜLKNÜ kohta alljärgneva kirjelduse: üks Kommunistliku Noorsoo Internatsionaali rühmi, tunnistab selle programmi ja põhikirja, täidab selle otsuseid ja võtab aktiivselt osa selle tööst. ÜLKNÜ kuulub ÜK(b)P juurde, on selle reserviks ja abiliseks. Bolševike partei juhtimisel kasvatab ÜLKNÜ noorsugu kommunismi vaimus ja koondab seda nõukogude võimu ümber. ÜLKNÜ on parteitu massiorganisatsioon, mis ühendab oma ridades linna ja maa eesrindliku, poliitiliselt haritud töötava noorsoo laial- dasi kihte.294

29 Alates 1925. aastast Üleliiduline Kommunistlik (Bolševike) Partei – ÜK(B)P. 30 ÜLKNÜ-l oli aja jooksul mitu põhikirja: aastast 1927 (kinnitati ÜLKNÜ VII kongressil), 1936 (X kongressil), 1949 (XI kongressil), 1954 (XII kongressil), 1962 (XIV kongressil) ja 1987 (XX kongressil). Üldisemad põhimõtted ei muutunud. Selles ülevaates on kasutatud 1936. aasta põhikirja (see kehtis Eesti okupeerimise ja annekteerimise hetkel) ning viimast, 1987. aasta põhikirja. Üleliidulise Kommunistliku Leninliku Noorsooühingu programm ja põhikiri. Moskva; Leningrad: Välismaatööliste Kirjastusühisus NSV Liidus, 1936; Üleliidulise Kommunistliku Leninliku Noorsooühingu programm ja põhikiri (vastu võetud ÜLKNÜ XX kongressil 1987), Tallinn, 1987.

121 Põhikiri sätestas komsomolitöö põhiülesannetena toona poliitilisel tasandil heakskiidetud eesmärgid: demokraatia juurutamine, võitlus rahu eest, internatsio- naalne kasvatustöö jms. Tegelikkuses valitses Nõukogude Liidus autoritaarne režiim. Komsomoli konkreetsemateks põhiülesanneteks oli • abistada NLKP-d noorte kasvatamisel kommunismi vaimus, • kaasata noori uue ühiskonna ülesehitamisse, • kasvatada üles noor põlvkond igakülgselt arenenud inimesi, kes hakkavad elama ja töötama kommunismi tingimustes. Oma esimest ülesannet täitis komsomol hästi, kujunedes partei taimelavaks. Samuti suurenes aasta-aastalt nende parteifunktsionääride osakaal, kes olid tulnud otse komsomolitöölt, tuues kaasa ideoloogilise karastuse ja soovi teha karjääri. Rahalised vahendid oma tegevuse jaoks sai komsomol liikmemaksudest,31 noorsooajalehtede ja -ajakirjade ning raamatute väljaandmisest ning komsomoliorganisatsiooni ürituste ja noorsooturismi korraldamise tuludest, komsomoliette- võtete ja -asutuste sissetulekutest ning ka riigieelarvest. Vanuseliselt oli komsomol suunatud algul 15–25-aastastele, hiljem aga 14–28-aastastele noortele. Komsomolil, mis ise oli kommunistliku partei noorteorganisatsioon, oli omakorda allorganisatsioon. Selleks oli noorematele mõeldud pioneeriorganisatsioon. Pioneeride hulka kuulusid 10–(14)15-aastased lapsed ja noored. Pioneerid korraldasid tegevusi veel pioneerieast noorematele: oktoobri- lastele. Plaanides ja paberil oli komsomoli haare lai, ta pidi hoolitsema noorte elu paljude aspektide eest. ELKNÜ V kongressi (1951) aruandekõnes on mainitud, et komsomoliorganisatsioon pidi eelmisel aruandeperioodil vastutama noorte töö- moraali ja sotsialistliku võistluse korraldamise, töötingimuste, elu- ja olmetingi- muste, maapiirkondades sotsialistliku põllumajanduse edasise kasvu, noorte ühis- kondliku aktiivsuse, noorte hariduse ja enesetäiendamise, noorte ideoloogilise enesetäiendamise, ajakirjanduse ja raamatulevi, kultuurhariduse, kehakultuuri ja sporditöö, koolides pioneeri- ja komsomolitöö, käitistes ja tootmisettevõtetes komsomolitöö eest.295 ELKNÜ XIII kongressi materjalides loetletakse samu tege- vusalasid ning mainitakse veel seadusega pahuksisse läinud noorte taasühis- konnastamist, mis samuti pidi toimuma komsomoli kontrolli all.296

31 ÜLKNÜ 1987. aasta põhikirja kohaselt olid liikmemaksud järgmised: kuuteenistus kuni 50 rubla (rbl): 10 kopikat (kop), 51–60 rbl: 30 kop, 61–70 rbl: 35 kop, 71–80 rbl: 40 kop, 81–90 rbl: 45 kop, 91–100 rbl: 50 kop, 101–150 rbl: 1% sissetulekust, üle 150 rbl: 1,5% sissetulekust. Kommunistlikud noored, kellel sissetulek puudus, maksid kuus 2 kopikat. ÜLKNÜ liikmed, kes olid ühtlasi NLKP liikmed või liikmekandidaadid, olid liikmemaksu tasumisest vabastatud. ÜLKNÜ-sse astujad pidid tasuma sisseastumismaksuna 2% kuuteenistusest; need, kes töötasu ei saanud, maksid sisseastumisel 5 kopikat.

122 Üks komsomoli praktilisemaid väljundeid oli noorte vaba aja sisustamine. Üld- joontes oli kogu vastav tegevus üld-, keskeri- ja kõrgharidussüsteemis komsomoli algorganisatsiooni ülesanne. Muudes sektorites oli komsomoli roll väiksem. Siinkohal tuleb rõhutada, et nagu paljudes muudes valdkondades, tegutsesid ka noorsootöös paralleelstruktuurid, mis tegelesid enam-vähem sama asjaga. Pidude, isetegevuse, spordi, turismi jm valdkondadega tegelesid komsomoli kõrval veel partei, ametiühingu ja täitevvõimu struktuurid, erialaliidud ning iseseisvalt ka asutused ja ettevõtted.

Eestimaa Leninlik Kommunistlik Noorsooühing Nõukogude Liidus tegutseva komsomoli eelkäijaks Eestis oli Eestimaa Kommu- nistlik Noorsooühing (EKNÜ), mille võimud likvideerisid küll juba 1920. aastate keskpaigas. Pärast Eesti okupeerimist 1940. aasta juunis alustati kommunistliku partei legaliseerimise järel ka komsomoliühingu organiseerimisega ning selle organisatsiooniliseks aluseks sai EKNÜ. 1940. aasta juuli algul loodi Eestimaa Kommunistliku Partei (EKP) keskkomitee algatusel EKNÜ organiseerimiskeskus, mis andis korralduse hakata moodustama EKNÜ kohapealseid organiseerimis- keskusi: kokku tuli panna kolme kuni nelja liikmega orgkomitee, kuhu pidi kuuluma ka üks EKP liige. Rõhutati, et komiteedesse tohivad kuuluda ainult poliitiliselt kirjaoskajad noored.297 Esimesena organiseerusid komnoored Tartus, kus juba 22. juunil 1940 asutati Ülemaaline Töötavate Noorte Liit. Tallinnas alustati EKNÜ organiseerimistege- vusega 1940. aasta juuli keskel ning 26. juulil toimus esimene üldkoosolek, kus valiti Tallinna osakonna juhtimiseks 11-liikmeline komitee. Juulis moodustati org- komiteed või osakonnad Narvas, Kundas. Rakveres, Valgas, Viljandis ja Türil, augustis Sindis, Pärnus, Petseris, Kiviõlis, Raplas, Põltsamaal ja Kuressaares. Septembris jõuti organiseerimistööga ka Võrumaale.298 Pärast Eestimaa Kommunistliku Partei liitmist Üleliidulise Kommunistliku Parteiga (8. oktoobril 1940) oli kohe ka järg EKNÜ käes ning 18. oktoobril 1940 liideti kõigi kolme Balti riigi komsomoliorganisatsioonid üleliidulise kom- somoliorganisatsiooniga. ÜLKNÜ-ga liitmise järel hakati organisatsiooni nimetama Eestimaa Leninlikuks Kommunistlikuks Noorsooühinguks (ELKNÜ), mis kuulus ühe osana Kommunistliku Noorsoo Internatsionaali koosseisu kuni viimase likvideerimiseni 1943. aastal.299

123 Komsomoli töökorraldus ja juhtimine Eesti NSV-s

Eestimaa Kommunistlik Noorsooühing oli üleliidulise ühingu üks haru, millel ei olnud oma põhikirja. Organisatsioon allus ideoloogiliselt ja majanduslikult ÜLKNÜ keskkomiteele ning Eestist juhiti seda vaid osaliselt. Peale selle oli ÜLKNÜ kommunistliku partei kontrolli all ja sama kehtis ka Eesti NSV-s, kus ELNKÜ tegutses EKP alluvuses. ELKNÜ kongresside materjalid peegeldavad hästi seda võimustruktuuri. Kongressid algasid tervitustega kommunistlikule parteile ja ÜLKNÜ-le ning kongresside otsused lähtusid parteijuhtide ja ÜLKNÜ suunistest. Eelmainitust hoolimata oli ELKNÜ vähemalt mingil määral noorte juhitud organisatsioon. Nõukogude Liitu kuulumise perioodil elanud noortele oli see ainuke, kuigi piiratud võimalus ühiskonnaelus osaleda. ELKNÜ kõrgeim organ oli kongress, kus ühiskonnaelu teemasid arutasid ja otsustasid komsomoli algorganisatsioonide saadikud. Kongressidevahelisel ajal juhtis ELKNÜ-d keskkomitee, mis valis oma liikmete hulgast ELKNÜ keskkomitee esimese sekretäri ja teised sekretärid ning kollektiivse juhtorgani ELKNÜ keskkomitee büroo. Kui ELKNÜ keskkomitee I sekretär valiti liiduvabariigi komsomolikomiteede esindajate hulgast, siis II sekretär32 oli tavaliselt mitte-eesti päritolu ning tegemist oli ÜLKNÜ keskkomitee mitteametliku esindajaga.300 Esimene E(L)KNÜ kongress korraldati 1922. aastal põrandaalusena, sellele järgnes pikk paus. Järgmine vabariiklik komsomolikongress toimus 5.–7. mail 1946.301 Kokku peeti 21 kongressi, viimane neist 1991. aastal.33 Kongressil vastuvõetud otsused olid enne kooskõlastatud üleliidulise komsomoliorganisatsiooni keskkomiteega ja kommunistliku partei organitega, st et kongress ei olnud otsustamises vaba. Need otsused said üldjuhisteks noortele mõel- dud tegevuste plaanimisel, elluviimisel ja hindamisel. Näiteks 1951. aastal toimunud ELKNÜ V kongress võttis vastu 51 otsust, millest kõik ei olnud küll suunatud tulevikku. Tulevikku puudutavate otsustega pani kongress kohustusi väga paljudele valdkondadele: tööstus, haridus ja täiendõpe, õpetajate täiendõpe ja professionaalne tase, noorte ühiskondlik aktiivsus, elutingimused, kolhoosid, sovhoosid, masina-traktorijaamad, laste ja noorte ajakirjandus, agitatsioon ja ideelis-poliitiline kasvatustöö, pioneeride majad ja paleed, pioneerijuhid, vanemateta lapsed,

32 Sõjajärgsetel aastatel Boris Tolbast, Vadim Tikunov, Johannes Undusk, Pjotr Pozakin, Vassili Zassorin, Uno Uri, Marta Esser, Vladimir Kudrjakov, Vladimir Maslin, Lev Šišov, Sergei Zaitšikov, Vladislav Kalašnikov, Leonid Ananitš, Jevgeni Doronin, Vladimir Kuznetsov, Nikolai Sarov. 33 ELKNÜ III kongress toimus 1948. aasta juunis, järgmised kongressid peeti aastatel 1949, 1951, 1952, 1954, 1955, 1958, 1960, 1962, 1963, 1966, 1968, 1970, 1974, 1978, 1982, 1987, 1989, 1991.

124 lapsevanemate koolitamine laste kasvatamiseks, kaadri valik töökohtadel ja komsomolis, pioneeri- ja linnalaagrite korraldamine ehk õpilaste suvepuhkuse organiseerimine ning propagandakunst.302

Komsomoli algorganisatsioonid ELKNÜ struktuur järgis kahte põhimõtet: territoriaalset ja organisatsioonilist. Komsomoli territoriaalse jaotuse kohaselt järgiti reeglina halduspiire, milleks olid pärast II maailmasõda linn (Tallinnas linnarajoon) ja maakond, tinglikult ka vald, alates 1950. aastast linn, linnarajoon ja rajoon (lühiajaliselt ka oblast). Pärast II maailmasõda kuni 1950. aastani ei olnud Eesti haldusjaotus püsiv, vaid muutus mõneti. Maakondade arv kasvas sõjajärgselt kümnelt 1950. aastaks 13-le; valdade arv oli selleks ajaks 233, kuid vahetult pärast sõda oli see olnud väiksem. 1950. aastal haldusjaotus muutus: kehtestati kord, kus Eestis oli viis vabariikliku alluvusega linna ja 39 maarajooni. Rajoonikomiteed moodustati alates 1945. aastast ka Tallinna linnarajoonides.34 Igas rajoonis ja vabariikliku alluvusega linnas tegutses omaette komsomolikomitee. 1952. aastal reorganiseeriti kõik 39 maarajooni kolme (Pärnu, Tallinna, Tartu) oblastisse, linnade arv jäi samaks. Rajooni komsomolikomiteed säilisid, kuid neile lisandusid ELKNÜ Tallinna, Tartu ja Pärnu oblastikomitee.35 Oblastid kui administratiivne tasand likvideeriti juba järgmisel, 1953. aastal, koos viimastega kadusid ka mõned maarajoonid. Järgnevatel aastatel muutus haldusjaotus veel korduvalt, maarajoone likvideeriti ja 1964. aastaks oli neid järgi jäänud 15. Lisaks kuus vabariikliku alluvusega linna ja Tallinnas neli linnarajooni (1974. aastal lisandus veel üks linnarajoon). Piirkondlike komsomolikomiteede palgalisteks töötajateks olid linna-, rajooni- või linnarajooni komitee sekretär, organiseerimisosakonna, kooliosakonna ja üld- sektori juhataja, instruktorid (2–4) ning tehnilised töötajad.303 Organisatsiooniline põhimõte tähendas, et komsomoli algorganisatsioone loodi ka tööstusettevõtetes ja teistes asutustes: ettevõtetes, koolides ja ülikoolides. Madalama astme moodustasid ÜLKNÜ algorganisatsioonid, mida võis luua juhul, kui oli vähemalt kolm komsomoli liiget. Organisatsioonides, milles oli üle 100 liikme, võis algul luua ÜLKNÜ jaoskonna. Hiljem, ÜLKNÜ XV kongressi

34 Kopli (1946. aastast Kalinini), Mere-, Nõmme (1946. aastast), Kesk- (1974. aastast Lenini) ja Oktoobri (1974. aastast) rajooni komsomolikomitee. 35 Oblastikomiteedes oli viis sekretäri: I sekretär, II sekretär, sekretär kaadrite alal, sekretär propaganda alal ning sekretär kooli- ja pioneeritöö alal.

125 otsuse järgi (1966), võis ettevõtetes ja asutustes, kus oli üle 50 komsomoli liikme, kolhoosides ja sovhoosides, kus oli üle 20 liikme, ning õppeasutustes, kus oli üle 100 liikme, moodustada tsehhi, brigaadi, teaduskonna jm komsomolirakukesi. Asutustes, kus oli vähem kui 20 liiget, võis luua komsomoligruppe. Jooksvate küsimuste lahendamiseks valis allorganisatsioon üheks aastaks komsomolikomitee, jaoskonnaorganisatsioon komsomolibüroo või komsomoliorganisaatori.304 Esimene komsomoli algorganisatsioon asutati teadaolevalt 21. juulil 1940 Eesti Tarbijate Kooperatiivi juurde.305 Komsomoli keskkomitee taasalustas tegevust Eestis 1944. aasta sügisel.36 1. märtsil 1945 tegutses juba 284 algorganisatsiooni.306 Nende hulk suurenes üsna jõudsalt: 1. jaanuariks 1946 oli algorganisatsioone 786. Tuleb siiski arvestada, et enamik algorganisatsioone olid väga väikesed ning liikmete värbamisel kasutati ka survemeetodeid. 1951. aasta mais kutsuti kokku ELKNÜ V (erakorraline) kongress ning kohale saadetud delegaadid esindasid juba 3055 algorganisatsiooni.307 Hiljem algorganisatsioonide arv vähenes. Elujõuetumad algorganisatsioonid liideti ning suurenes algorganisatsiooni õigustega komsomolirakukeste ja komsomoligruppide hulk. 1. jaanuaril 1959 oli arvel 2690 algorganisatsiooni, 772 tsehhi- organisatsiooni ja 1231 komsomoligruppi ning 1966. aasta 1. jaanuari seisuga oli neid üksusi vastavalt 2648, 2232 ja 1493. Üldiselt jäi algorganisatsioonide arv edaspidi samaks või vähenes. 1976. aastal tegutses algorganisatsioone 2686, 1981. aastal 2562 ja 1985. aasta 1. jaanuaril 2586, aga samal ajal kasvas algorganisatsiooni õigustega organisatsioonide ning komsomoligruppide hulk. Põhikirja kohaselt said suuremad algorganisatsioonid rajoonikomitee õigused. Kui 1966. aastal oli selliseid algorganisatsioone kuus, siis 1975. aastal juba 12. Tegemist oli üldiselt algorganisatsioonidega, mis olid loodud kõrgkoolide ning kohaliku ja üleliidulise alluvusega suurte ettevõtete juurde (näiteks Kreenholmi Manufaktuur, Tartu Riiklik Ülikool (TRÜ), Eesti Põllumajandusakadeemia (EPA), Tallinna Pedagoogiline Instituut, Eesti Põlevkivi, H. Pöögelmanni nimeline Elektroonikatehas, Baltijets, Dvigatel jt).308 Komsomolikomitee oli igapäevaste ülesannete täitmiseks loodud komsomoli algorganisatsiooni täidesaatev struktuur. Komsomolikomiteed olid loomult ühis- kondlikult aktiivsetele noortele nõukogude võimu ajal ainuke eneseteostuse või- malus. Alternatiivset ühiskondlikku mõtet esindavad erakonnad ja vabatahtlikud ühendused ei olnud lubatud. Osalejatele andis see paljudel juhtudel hindamatu juhtimiskogemuse, tekkisid inimestevahelised võrgustikud, õpiti suhtlema nii

36 ELKNÜ Keskkomitee I sekretär oli sõjajärgsetel aastatel Arnold Meri. Edasi järgnesid selles ametis Boris Tolbast, Vaino Väljas, Jaan Lüllemets, Taimo Suuresaar, Rein Pollimann, Aare Purga, Indrek Toome, Donald Visnapuu, Arno Almann ja Urmas Laanem.

126 mõttekaaslastega kui ka nendega, kelle ülesanne oli noorte aktiivsust piirata ja raamidesse suruda. Samuti arenes oskus teha teoks seda, mis oli keelatud ja tundus esmapilgul võimatu.309 Koolides tegutsenud komsomoliorganisatsioone kujutati ametlikus kirjanduses õpilaste omavalitsustena. Nende liikmed osalesid kooli õppenõukogus, mis oli üks kooli juhtorganitest. Õpilaste aktiivsus oli selgelt positiivse tähendusega, kuid seda siiski komsomoli ja kompartei etteantud raamides.310 Kas komsomoliorganisatsiooni võib pidada 21. sajandi Eestis õpilasesindusega võrdseks? Teatud mõttes ilmselt võib, sest selle kaudu said õpilased mõjutada koolis mõne vaba aja tegevuse elluviimist. Teiselt poolt olid pioneerijuhi, komsomolikomitee ja üldise poliitilise korra kehtestatud piirid tugevad. Komsomolikomitee oli ka oluline vahelüli karjääriredelil. Aja jooksul vähenes komsomoliaktiivi hulgas ideeliste komnoorte osakaal ja teed rajas karjerism.

Komsomoliopositsioon Eesti NSV komsomoliorganisatsioonid olid nii kommunistliku partei kui ka üle- liidulise komsomoli keskorganisatsiooni kontrolli all. Mõnevõrra suurema iseseisvuse sai komsomoliorganisatsioon pärast Stalini surma. Tegemist polnud siiski vaid komsomoli puudutava protsessiga, vaid üldisema detsentraliseerimisega, mille käigus said ka liiduvabariikide võimuorganid veidi suurema otsustusõiguse. Nn poliitilise sula periood oli tihedalt seotud NLKP keskkomitee esimese sek- retäri (1953–1964) Nikita Hruštšovi isikuga. Sula mõistet kasutatakse Stalini sur- male järgnenud pooleteise aastakümne kohta (1953. aastast kuni 1960. aastate lõ- puni). Nimetatud perioodi iseloomustas totalitaarse süsteemi mõnetine liberalisee- rumine, repressioonide vähendamine, osa represseeritute rehabiliteerimine, majanduse ümberkorraldamine jms. Muutused kajastusid ühiskonna paljudes valdkondades ja sellega kaasnes veidi vabam hingamine ühiskonnas üldiselt.311 Poliitilise sula perioodil tõid eeskätt kõrgkoolide komsomolikomiteed Eestisse mitmesuguseid algatusi, mis ei jäänud ainult formaalseks ürituseks, vaid said noorte hulgas populaarseks ja leidsid laiema kõlapinna terves ühiskonnas. Idee poolest pidi komsomol kasvatama noori kommunismi vaimus ja komsomoliaktiivist pidid sirguma uued liikmed kommunistlikule parteile. Tegelikkuses ei teinud suur osa lihtliikmetest midagi peale liikmemaksu tasumise ja mõnel möödapääsmatul formaalsel koosolekul istumise. Seetõttu püüdsid sula ajal nii Moskva kui ka Eesti komsomolijuhid tegevust elavdada. Pakuti välja mitmesuguseid üleliidulisi kampaaniaid, huvitavaid üritusi mõtlesid välja ka kohalikud komsomolitegelased.312

127 1960. aastate algul oli Eestis üks ärksamaid komsomoliorganisatsioone Tartu Riikliku Ülikooli komsomolikomitee, mida iseloomustas teatud kriitiline suhtu- mine parteisse ja ühiskonda üldiselt. Ülikooli komsomolikomitee algatusel käivi- tati 1963. aastal rahvusvaheliste suhete ring, mille raames oli võimalik vabalt arutada maailmapoliitika sündmusi.313 Aasta hiljem, komsomolikomitee 1964. aasta konverentsil, tekkis aga idee hakata tähistama rahvusvahelist üliõpilaspäeva.37 Tartu Riikliku Ülikooli ja Eesti Põllumajandusakadeemia komsomolikomiteede eestvedamisel alustatigi 1965. aasta sügisel Tartus üliõpilaspäevadega. Et need õnnestusid hästi, toimusid 1966. aastal üliõpilaspäevad nii Tartus kui ka Tallinnas. 1965. aastast tegutses iseseisvamale mõtlemisele kaldunud väitlusklubi BIT.314 ELKNÜ algatusel toimusid rohkem kui 30 aasta vältel noorte suvepäevad, kus iga aasta osalesid tuhanded noored.315 1960. aastatel kujunes ka ettekujutus, et ühiskonda on võimalik reformida seestpoolt (eeskujuks Tšehhoslovakkia “inimnäoline sotsialism”). Kõige selgemalt ilmneski see arusaam n-ö komsomoliopositsioonina, eeskätt Tartu Riiklikus Üli- koolis. Seda liikumist on tähistatud ka nimega “Tartu 1968”. N-ö komsomoliopositsiooni olemasolu esimene selgem ilmnemismärk oli 1967. aasta I vabariiklik üliõpilaskonverents, kus avaldati soovi eraldada üli- õpilaste ametiühinguorganisatsioon õppejõudude omast, asutada üliõpilasleht ning vaadata üle kohustuslike ühiskonnateaduste õppeprogrammid. Viimane nõudmine lükati küll järsult tagasi, kuid kanoniseeritud ühiskonnateaduste ründamine oli märk, et rünnati ühtlasi partei monopoli ühiskonnaelu korraldamisel.316 14.–15. oktoobril 1967 toimus Tartu Riikliku Ülikooli komsomoliorganisatsiooni konverents, kus esineti teravate sõnavõttudega. Nõuti, et üliõpilased saaksid maailmas toimuva kohta objektiivset infot. Samuti ei meeldinud tudengitele ühiskonnateaduste dogmaatika ja kritiseeriti ELKNÜ keskkomiteed, kes ei arves- tanud algorganisatsioonide ettepanekuid. Komsomolikomitee soovis, et kriitilisi seisukohti kajastataks ka ülikooli ajalehes. Tsensor segas vahele ning 20. oktoobril jäi leht ilmumata. Komsomolikomitee sekretäri asetäitja Sirje Endre kritiseeris seda sammu ülikooli parteikomitee koosolekul ning ajaleht ilmus mõnevõrra tsenseeritud kujul 27. oktoobril. Karmim kriitika ELKNÜ keskkomitee ja selle esimese sekretäri aadressil kõlas ELKNÜ XIV kongressil 1968. aasta veebruaris. Kriitiliselt meelestatud saadikute tõttu tuli muuta juba ettevalmistatud lõppdokumenti ning lisada sinna punktid demokraatia aluste austamise ja rakendamise kohta. Samuti ebaõnnestus katse “valida” ELKNÜ II sekretäri ametikohale Moskvast saadetud emissar.317 Kui komsomolikoosolekutel tehtud kriitika polnud otseselt suunatud ühis-

37 Rahvusvahelist üliõpilaspäeva tähistatakse alates 1941. aastast, mälestamaks 17. novembril 1939 Prahas fašismi vastu protestivate üliõpilaste tapmist.

128 konnakorralduse enda vastu, siis 1968. aastal kasvas komsomoliopositsioon kohati üle ka avalikuks vastalisuseks. Näiteks 12. mail 1968 toimus Tartus Vanemuise teatri ees üliõpilaste protestidemonstratsioon, kuna keelati ära Paul-Erik Rummo “Tuhkatriinumäng”. Protest kulmineerus oktoobris üliõpilaspäevadel juba otseselt nõukogude- vastaste meeleoludena. 31. oktoobrist 1968 pärineb ENSV KGB esimehe August Porgi eriteade, mis võtab kokku ÜLKNÜ 50. aastapäevale ja rahvusvahelisele üliõpilaste päevale pühendatud ürituste raames toimunud sündmused.38 Ok- toobris toimusid Tallinnas ja Tartus vabariigi üliõpilasnoorsoo tõrviku-rongkäi- gud ja kontserdiõhtud, kus üksikud Tartu Riikliku Ülikooli ja ka Eesti Põllu- majandusakadeemia üliõpilaste grupid esitasid 19. oktoobril rongkäigu ajal Tartus natsionalistlikke laule ning kandsid poliitiliselt kahtlaseid loosungeid ja plakateid. Pork tõi esile ka selle, et rongkäigus karjuti nõukogudevastaseid loosungeid. 31. oktoobriks oli kaks isikut (Tallinna Polütehnilise Instituudi üliõpilased Heiki Eljas ja Peebu Toompark) võetud ka uurimise alla. Süüdistati rongkäigu korralda- jat, st komsomolikomiteed, et see ei jälginud, mis plakatitega keegi välja läheb, et mingit koordineerivat tegevust polnud jne.318 Sula oli siiski üürike ja sellele järgnesid kohe karistused. Näiteks lõpetati üliõpilaste kureeritud Kristjan Jaak Petersoni kirjandusauhinnaga seotud tegevus. Patuoinaks tehti ja tagandati sellisel olukorral tekkida lasknud rektor Feodor Klement, kelle asemele seati märgatavalt võimutruum ning ideoloogiliselt kindla- käelisem Arnold Koop. N-ö komsomoliopositsiooni tuumik lõhuti. Kõnekas on ka komsomoliaktivistide edasine tegevus: suurem osa neist valis parteilise karjääri, osa aktivistidest suundus teadus- või loomingutegevusse, jäädes pikaks ajaks ühiskonnaelust kõrvale, ning väike osa leidis tee dissidentluse juurde.319

38 Samasse eriteatesse on mahutatud veel üks juhtum, mis käis nimetatud demonstratsiooni kohta. Nimelt rüüstasid EPA üliõpilane Rein-Mait Roomet ja TRÜ mittestatsionaarne üliõpilane Jüri Süldre 19. oktoobril eespool nimetatud paraadiks valmis seatud tribüüni Tartu linnas. Nad mäkerdasid tuši ja tindiga kokku Lenini portree ja loosungid ning lõikasid viimased veel habemenoaga lõhki. Tribüüni taga olev loosungistend valati üle tindiga ja sinna kirjutati nõukogudevastaseid roppusi. Raamatukaupluse Teadus ees viskasid nad Lenini portreed kaaliumpermanganaadi pudeliga. Läbiotsimisel leiti Süldre korterist ka püstol ja padruneid. Algatati kriminaalasi huligaansusparagrahvi (ENSV KrK § 195-2) alusel. Karistuseks mõistis Tartu rahvakohus Süldre kolmeks ning Roometi kaheks ja pooleks aastaks tugevdatud režiimiga parandusliku töö kolooniasse. Vt Ühe unustatud kohtuasja jälgedes – Lisandusi … I–VII, VII kogu, 1980, lk 207–211.

129 Ideoloogiline kasvatustöö ja poliithariduskursused Asutamise algusest peale oli komsomoli üks põhiülesandeid agitatsioon ja propaganda, millega kasvatati noori nõukogude ühiskonnale lojaalseteks kodanikeks.320 Pärast Eesti liitmist Nõukogude Liiduga sai võimude keskseks ülesandeks nõuko- gude inimese kasvatamine. Konkreetsemalt võeti eesmärgiks kujundada noortest kuulekad kodanikud, kellel puudub eripära ja kes on valmis kättenäidatud moel võitlema kommunismi(ideede) elluviimise eest. Muu hulgas tähendas see rahvusliku eripära asendamist vene kultuurile omaste mustritega, isikukultuse toetamist, uuele kalendrile üleminekut samal ajal kui Venemaal, s.o pärast 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni (31. jaanuarile 1918 järgnes 14. veebruar) ja kõigi sellele eelnenud sündmuste käsitlemist n-ö revolutsiooni ettevalmistusena. Tugevat rahvaste sõprust ei tekkinud reaalsuses kunagi, sest venestamine ei olnud enamikule vastuvõetav. Ideoloogilise kasvatustöö vahendiks olid poliitpäevad, poliitringid, kooli- muuseumid, rahvaste sõpruse klubid, sotsialistlik võistlus, noorte “valgustamine” komsomoli- ja parteiajakirjanduses, üritused ja sündmused tähtpäevade tähis- tamiseks, sõjalis-patriootlik kasvatustöö, tegevused pioneeridega jms. Komsomoli korraldatuna tähistati suurejooneliselt nõukogulikke pühi – näiteks Lenini sünni-

XXVI rahvusvahelise noorsoopäeva demonstratsioon Tallinnas 1940. aastal. Taustal NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimehe Vjatšeslav Molotovi ja ÜK(b)P Keskkomitee sekretäri Andrei Ždanovi portree.

130 aastapäeva ja oktoobrirevolutsiooni aastapäeva – ning käidi suure isamaasõja radadel jm. Komsomoliaktivistid pidid organiseerima oma haldusalasse kuulujate (sunniviisilise) osalemise. Sellesse žanrisse kuulusid veel päevakohased ette- kanded, vastavasisulised seinalehed, loosungid jms. Oluline oli ka komsomoli tegevus “valimiste” ajal, kui agitaatori ja tasuta tööjõuna kasutati märkimisväär- selt palju kommunistlikke noori.321 Omaette nähtusena tuleb nimetada koolide ja teiste asutuste punanurka või punast tuba. Tegemist oli algselt vene õigeusu kommete täitmiseks mõeldud maja- või ruumiosaga, kus aukohal olid ikoon ja muud esemed. Pärast Lenini surma (1924) hakati partei juhiste järgi asutustes, tehastes ja külades üle kogu NSV Liidu asutama väikesi pühapaiku, nn Lenini nurgakesi. Punanurk oli hoone või ruumi osa või eraldi tuba (nn Lenini tuba), mille kohustuslikud sisustuselemendid olid punasest kangast dekoratsioonid ja Lenini pilt. Seal võis olla ka teiste partei- ja riigijuhtide pilte, ideoloogiast inspireeritud kunsti (maale, skulptuure, büste) ning propagandistlikke stende ja autahvleid. Punanurka paigutati rändpunalipud, propagandistlikku kirjandust ja ajalehti. Seal korraldati propagandistlikke ja ideoloogilisi üritusi, nagu näiteks pidulikku vandetõotuste andmist, autasustamist, oktoobrilasteks või pioneerideks võtmist.322 Nõukogude inimese kasvatamine algas juba väga varasest noorusest. Veel 1970. aastate algul oli tasustatud emapuhkuse pikkus vaid kaks kuud, kuigi lapsega kodus olla võis aasta. See tähendas, et lapsevanemad pidid panema oma järeltulijad väga väikese imikuna lastesõime, hiljem lasteaeda. Seal veetsid lapsed enamiku oma ärkvel oldud ajast: nii oli võimalik teha laste mõtte- ja tundemaailm mõjutamisele kättesaadavaks. Hiljem, koolis, jätkus ideoloogiliselt sobivate tõeks- pidamiste sisendamine peaaegu kõikides õppeainetes, mitte ainult režiimile sobivaks kirjutatud ajaloos.323 Ideoloogilise kasvatustöö taga oli mitmekesine poliitikameetmete kogum. Näiteks lasteaiad said oma ühiskondlikku ülesannet täita tänu töö heroiseerimisele ja mittetöötava inimese kriminaliseerimisele, mis sundis väikelaste vanemaid minema tööle ning panema seetõttu lapsi lasteaeda, kus neid oli võimalik hakata vormima nõukogude inimeseks. Koolieas tagas laste ja noorte kättesaadavuse ideoloogilisele mõjutamisele koolikohustus. Eesmärk pühendas abinõu: kuna alati ei olnud mittesotsialistliku ühiskonna- korralduse roiskumise kohta sobivaid näiteid tegelikkusest leida, tuli seesuguseid minevikuolukordi ise konstrueerida, luues näiteks müüte kodanliku Eesti tööliste lastest, kes otsisid toitu prügikastidest.324 Nii oli Nõukogude Eesti ajakirjandusele iseloomulik tegelikkusest irduva maailmapildi loomine ja inimeste arengu mõju- tamine, et kujundada homo soveticus.325 Haridusteadlane Maria Tilk, kes on uurinud nõukogudeaegset Eesti kooli, kirjutab, et nõukogude ideoloogia oli üles

131 ehitatud valele. /…/ Nõukogude võimu ideoloogiale oli vale olemuslik – ükski totalitaarne režiim ei salli isemõtlemist, sest siit kasvab välja teisitimõtlemine, protest ja vabaduseiha.326 Üks propagandistlikke võtteid oli vastandada nõuko- gude tegelikkust kapitalistliku maailmakorraldusega meetodil, mis projitseeris kõik hea “meile” ja halva “neile”.327 Ideoloogilise kasvatuse eesmärkide sõnastamise ja saavutamise nimel töötasid selleks seatud institutsioonid. EKP-s tegutsesid ideoloogiasekretär ning propaganda- ja agitatsiooniosakond, samad ametikohad olid ELKNÜ keskkomitees. Partei Ajaloo Instituut oli asutus, mille ülesanne oli luua “õige” maailmapilt minevikku ümber kirjutades. Nende asutuste kaudu kujundati ka noorte arusaamu ning tunde- ja mõttemaailma. Komsomol andis koolitust ka sovetlikule totalitarismile hädavajaliku demokraatliku tsentralismi omandamisel. Esmajoones tähendas see parteidistsipliini ehk kuulekust ning opositsiooniliste meeleolude välistamist. Lisaks andis koolitus noortele asjakohase mõtteviisi ja sõnavara, ilma milleta tulevane juhtivtöötaja kuidagi läbi ei saanud. Propagandas ja agitatsioonis olid kesksel kohal kindlasti ajakirjandus ning teabelevi. Noorte meelsuse mõjutamiseks anti välja mitut ülevabariigilise leviku- ga häälekandjat. ELKNÜ ajalehe Noorte Hääl esimene number nägi ilmavalgust 1940. aasta 18. septembril. 1941. aasta jaanuaris hakkas ilmuma ELKNÜ ajakiri Noor Leninlane, mida avaldati küll vaid seitse numbrit. Selle väljaande peatee- madeks olid marksismi-leninismi teooria ja üldistavad artiklid Eesti komsomoli tegevusest. Noorte Hääl jätkas ilmumist sõja järel ning 1946. aastal muudeti see päevaleheks. Venekeelset analoogi Stalinskaja Molodjož39 (hiljem Molodjož Estonii40) hakati avaldama 1950. aastal. Lastele oli mõeldud 1945. aastal ilmumist alustanud ajakiri Pioneer. 1946. aastal lisandusid pioneeriajaleht Säde ja ajakiri Noorus ning 1960. aastal lasteajakiri Täheke.328 Koolides ehk formaalharidussüsteemis toimunu kohta võib öelda, et nõukogude sotsialistliku kujuteldava ajalooga kokkusobiva sisu said kõikide ainete õpikud. Vähe sellest, õpetust pidid jagama ideoloogiliselt kuulekad õpetajad, isegi kui neil puudus vajalik pedagoogiline ettevalmistus ja võimekus õpetajatööd teha. Kooli õppekeskkond pidi olema kujundatud kommunismi klassikute tsitaatide ja piltidega.329 Samalaadseid propagandavõtteid nagu massimeedias ja koolis kasutas režiim ka väljaspool kodu, kooli ja töökohta veedetava vaba aja kujundamisel. Noorte maailmavaadet mõjutavad ideoloogiliselt korrektse sisuga sõnumid moodustasid praktiliselt kõikide noortele pakutavate tegevuste, sündmuste ja organisatsioonide

39 Stalinlik Noorus või Stalinlikud Noored (vene keeles). 40 Eesti Noorus või Eesti Noored (vene keeles).

132 Anna Haava nimelise Pala 8-klassilise kooli pioneerid 1960. aastal punanurka kujun- damas.

133 eraldamatu osa. Näiteks leidsid kommunistlikud noored rakendust mitmesuguste valimiskampaaniate ja valimiste ajal, kui noortest moodustati agitatsioonirühmad (agitbrigaadid), mille üks ülesanne oli kodanikke valima meelitada. Aktivistide ülesannete hulka kuulus ka “harivate” ehk propagandistlike materjalide levitami- ne eakaaslaste hulgas.330 Komsomoliaktiivi kasutati ka suure isamaasõja41 mälestuste kogumisel, mis algas 1948. aastal: selle ettevõtmise raames said oma mälestusi sõnastada revolutsiooni- ja komsomoliveteranid.331 1966. aastal loodi EKP Keskkomitee Partei Ajaloo Instituudi juurde ELKNÜ ajaloo vabariiklik komisjon, mille etteotsa mää- rati komsomoliveteran Arnold Meri. Linnades ja rajoonides moodustati parteikomitee juures vastavad komisjonid.332 Noorte maailmapilti kujundati ka kunstiliste vahenditega. Juba mainitud kujutava kunsti kõrval teenisid nõukogude inimese kasvatamise eesmärki kirjasõna ja muusika. Kirjasõna kasutamise näitena võib tuua Leevaku hüdroelektrijaama ehitamise loo, mille jäädvustas eesti kirjanduslukku Juhan Smuul (stalinistliku) poeemina “Järvesuu poiste brigaad”.333 Poeemi sisuks on komnoorte võitlus paha- tahtlike rahvavaenlastega. Tegelikkuses midagi niisugust ei juhtunud: ehitustöö- des osalenud kommunistliku noore sõnul ei toimunud mingeid kangelaslikke sündmusi ega olnud ka vaenlase salasepitsusi ehitajate või ehituse vastu.334 Sõjajärgsel ajal suunati aktiivsemaid komsomoli liikmeid ka maapiirkonda- desse, et viia ellu propagandistlikke põllumajandusaktsioone.335 Üks tollaseid propagandavõtteid olid näiteks punavoorid, kus loosungite ja lippude lehvides ning laulu saatel sõidutati maksudena riisutud vili riiklikesse viljasalvedesse. Esimene sellelaadne aktsioon korraldati teadaolevalt 28. novembril 1944, kui Valga linna saabus punavoor Kaagjärve valla komsorgi Elli Pandi juhtimisel. 1945. aastal organiseeriti 123 ja 1947. aastal 300 punavoori. ELKNÜ keskkomitee kandis ette, et 1948. aastal organiseeris komsomol 200 punavoori ja seadis sisse 810 kontrollposti “kulakute sabotaaži” avastamiseks ning et põllutöödele läks appi 115 noortebrigaadi. Toimusid veel “vabatahtlikud pühapäevakud”, kui noored aeti maale appi põllutöödele.336 Propagandaürituste hulka võib kanda ka kehakultuuri ja sportliku tegevuse rüütamise ideoloogiliselt korrektsesse vormi. Olulised sündmused olid näiteks stalinismi ajajärgul toimunud kehakultuurlaste paraadid.337 Nende ürituste põhirõhk oli pigem sõjalis-patriootlikul kasvatustööl kui spordil. ÜLKNÜ keskkomitee 1965. aasta detsembripleenumi otsusega kästi tõhustada noorsoo patriootlikku ja internatsionaalset kasvatust, mis tähendas eelkõige seda, et tuli tutvuda nõukogude

41 Nõukogude Liidus kasutatud termin Nõukogude Liidu ja Saksamaa ning tema liitlaste vahelise sõja kohta, mis algas 22. juunil 1941 ja lõppes 9. mail 1945. Sisu poolest võrdub see mõiste II maailmasõja mõistega, kuid hõlmab NSVL-i ajalookäsitluse kohaselt vaid osa sellest.

134 rahva võitlustraditsioonidega ja aktiviseerida sõjalis-patriootlikku kasvatust.338 Kommunistliku kasvatuse üks selgemalt eristuvaid vorme oli poliitharidust andvate kursuste süsteem. Esimese noorte kommunistliku kasvatamise plaani esitas ELKNÜ II kongress 1946. aastal, konkreetsed kursused töötati välja ÜLKNÜ keskkomitees. Hakkasid toimima poliitringid, mida 1946. aastal tegutses veidi üle 100, kuid kaks aastat hiljem juba 510. Seal “õppis” 15 768 noort. Õppis jutumärkides seetõttu, et ka kongressi aruandes on tunnistatud: need andmed, nagu kontrollimisel selgus, ei peegelda täiel määral suures osas mittetöötavate või äärmiselt halvasti töötavate poliitringide tõttu tegelikku olukorda.339 1966. aastal märgiti ELKNÜ XIII kongressi dokumentides, et õppetundide kõrval kujundatakse õpilaste maailmavaadet sellistes õpperingides nagu “Meie leninlik komsomol”, “Gloobus” ja “Prometheus” ning teistes sarnastes ettevõtmistes (ateistide klubid, huvitavate kohtumiste klubid jne). 1972. aastal õppis komsomoli poliitharidusvõrgus väidetavalt üle 24 000 noore, parteiharidusvõrgus aga üle 15 000 noore. Ringid tegutsesid komsomolikomiteede juures.340 Kümme aastat hiljem on poliitharidussüsteemis õppivate noorte arvuks märgitud rohkem kui 60 000, peale nende õppis 24 000 noort parteiharidussüsteemis ja kommunistliku töö koolides.341 1976/77. õppeaastal osales ametlikel andmeil 1146 ringis üle 30 000 noore. Ka 1980. aastal tegutses mitmesuguseid poliitringe üle tuhande.342 Mida need ringid endast täpselt kujutasid ja kui paljud neist ka reaalsuses toimisid, on tagantjärele keeruline kindlaks teha. Tõenäoliselt sarnanes nende tegevus noorteühingute ja -organisatsioonide sõjaeelse tegevusega: loeti kirjandust, esineti ettekannete ja referaatidega ning arutati sise- ja välispoliitika üle. Erinevus oli küll temaatikas, mis nõukogude ajal ei lähtunud mitte tegelikkusest ega õpilaste huvidest, vaid komsomoli antud poliitiliselt korrektsete seisukohtade arutamise kohustusest. Õpilastel oli võimalik oma algatust näidata vaid komsomoli ja partei sallitud suunas ning määral. Hoolimata sellest oli ilmselt ka õpilasi tegelikult harivaid ringe. Viimaste näitena võib tuua TRÜ rahvusvaheliste suhete ringi ühe liikme poolt Tartus ja hiljem Tallinnas käivitatud koolinoorte välispoliitika koolid, kust kasvas välja ka 20. sajandi lõpu ja 21. sajandi algusaastate Eesti poliitikas ning ühiskonnaelus osalejaid.343

Noorteüritused Nõukogude Liitu kuulumise ajal seisid Eesti NSV riigi- ja noortejuhid ka selle eest, et aktiivsemad ning edasipüüdlikumad leiaksid võimalusi endasarnaste noortega kokku saada kas erialastel või seltskondlikel kohtumistel. Ajavahemi- kul 1945–1985 toimus kommunistliku noorteühenduse kroonika väitel 63 ülevaba-

135 Paide rajooni 31. noorte suvepäevade avamine Saunametsas 1987. aastal. Sportlikud mängud. riigilist, 37 üleliidulist või regionaalset ja 33 rahvusvahelist noorteüritust. Üritus- te ja kohtumiste spekter ulatus maanoorte kokkusaamistest ülemaailmsete noorte- kongressideni ning suvepäevadest teaduslike konverentside ja noortelaulupidu- deni.344 Pärast 14.–26. veebruaril 1956 toimunud NLKP XX kongressi sai komsomol vabamad käed noorte vaba aja sisustamiseks. 1957. aastal peeti Moskvas VI üle- maailmne noorsoo- ja üliõpilasfestival, kus osales üle 30 000 noore enam kui sajast riigist. NSV Liidu juhtkond püüdis festivalil levitada kommunistlikke ideid, kuid noori see ei huvitanud, olulisem oli omavahel suhelda ja luua rahvusvahelisi sidemeid. Kuna taidluskollektiivid osalesid sel perioodil kohalikel festivalidel ülemaailmsele kokkutulekule esinema pääsemise nimel, suurenes komsomoli osa noorte vaba aja veetmise korraldamises.345 Et liiduvabariigi komsomoliorganisatsioon järgis keskorganisatsiooni algatust, toimus ka Eestis 1957. aastal I Eesti NSV noorsoo ja üliõpilaste festival.346 1957. aastal rikastus kasvatustöö noorte suvepäevadega, neist esimesed toimusid Paide rajoonis Väätsa külanõukogus. Selle traditsiooni ellukutsumise üks ja ilmselt peamine eesmärk oli võidelda noorte süveneva huviga leeritamise ehk kirikukoguduste liikmeks saamise vastu.347 Nimelt oli sõjajärgsetel aastatel

136 Juuru Rahvamaja naisvõimlejad esinemas Rapla rajooni kunstilise isetegevuse ülevaa- tusel 1953. aastal. leeritatud noorte hulk väga suur ning hoolimata usu- ja kirikuvastasest propagan- dast see üha kasvas. Suvepäevi tunti rahva hulgas ka võsaleeri nime all. Hilisematel aastatel usuvastane propaganda taandus. Otsustavalt vähenes ka leeritatute arv, sama trend valitses nn vabas maailmas. Suvepäevadest kujunesid 18-aastaseks saanud elluastujate, kutse- või keskkooli äsja lõpetanud noorte kokkutulekud, mida olulisel määral mõistagi vürtsitati kommunistliku kasvatuse elementidega. Osalejaid oli arvukalt: igal aastal 5000–7000 noort.348 1984. aastaks oli neist suvelaagritest osa võtnud üle 150 000 noore.349 Rahvaülikoolides hakati 1960. aastate lõpul noortele pakkuma elluastumise programmi Noorte ABC. Tegemist oli suures osas poliitharidusliku ettevõtmisega (programmi seitsmest eesmärgist neli esimest olid mõeldud meelsuse kasvata- miseks350), mille kõrval tutvustati noortele ka olmekultuuri.351 Kogu programm oli jagatud kahe aasta peale, kummalgi aastal toimus tegevus korra kvartalis ühel laupäeval ehk kogu programmi vältel kohtuti kuuel päeval. Peeti loenguid, korraldati kohtumisi ja ekskursioone ning käidi ühiselt kultuuriasutustes. Ka suvepäevad olid programmi Noorte ABC osa: suvepäevadega programm lõppes. Põhimääruse järgi võisid programmis kaasa lüüa noored, kes kursuse lõpuks said 18-aastaseks. Programmist võtsid peamiselt osa õpilased, kuid kursusel võisid

137 osaleda ka töötavad noored. Selleks et saada kursuste sisust aimu, võib tutvuda Paides toimunud kursusega. 1975/76. õppeaastal hõlmas Noorte ABC kursus loengusarja “NSV Liidu rahva- majanduse arendamise põhisuunad aastaiks 1976–1980”, samuti käsitleti semi- narides NLKP XXV ja EKP XVII kongressi materjale ning kohtuti kongresside delegaatidega. Toimusid ka teemaõhtud “Meil kommunist eeskujuks”, “Partei, meie ajastu au, mõistus ja südametunnistus” jne. Võrreldes eelmise õppeaastaga oli aruande põhjal kasvanud seminaride kui õppevormi osakaal ning suurt rõhku pandi selliste praktiliste oskuste arendamisele nagu tants, peolaua katmine jms.352 Rapla rajoonikomitee abituriendid said Noorte ABC raames näpunäiteid oma korteri sisustamiseks ja ülevaate maailma poliitilisest kaardist.353 1976/77. õppeaastal võttis Noorte ABC programmist osa 8 746 noort, neile peeti 886 loengut, toimus 197 seminari ja 619 muud üritust. Loengutel käsitleti NLKP XXV kongressi otsuste elluviimist, poliitika- ja majanduse probleeme ning mitmeid teisi aktuaalseid küsimusi, kohtuti ka kongressi delegaatidega. Seoses kogu meie maa valmistumisega Suure Oktoobri juubeliks, tutvuti rahvaülikoolides NLKP keskkomitee otsusega “Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 60. aasta- päevast”. Loenguid peeti veel komsomoli ajaloo, ateismi, õiguskasvatuse, abielu ja perekonna aluste, moe, kutsevaliku jms teemal. Praktilisi õppusi korraldati kodukultuuri alal, peotantsus jms.354 Aasta-aastalt osalejate arv kasvas, 1983/84. õppeaastal lõpetas Noorte ABC 14 420 noort; korraldati 2277 loengut, 432 seminari, 63 teoreetilist konverentsi ja 2263 muud üritust, noored koostasid 3503 referaati. Tegevuse sisu oli jäänud samaks või muutus veelgi ideoloogilisemaks. Põhitähelepanu noorte hulgas tehtavas loengulises töös keskendati loengulise propaganda sisule ja organiseerimisele NLKP XXVI kongressi ja NLKP keskkomitee pleenumite valgusel. Laialdast käsitlust leidsid marksistlik-leninliku teooria aktuaalsed probleemid, NLKP sise- ja välispoliitika, arenenud sotsialistliku ühiskonna majanduslikud ja sotsiaal- poliitilised probleemid. Erilise tähelepanu all olid uue koolireformi küsimused, teemad, mis olid seotud suures isamaasõjas42 saavutatud võidu 40. aastapäevaga ning ÜLKNÜ-le V. I. Lenini nime omistamise 60. aastapäevaga. Aktiivselt käsit- leti Noorte ABC töös niisuguseid teemasid nagu kutsevalik, perekonnaproblee- mid, esteetika, eetika. Selles osas organiseeriti noortele rohkesti kohtumisi, ekskursioone, kultuuriürituste ühiskülastusi. Tähtsal kohal olid programmides ateismi teemasid käsitlevad loengud ja üritused. Noorte ABC kursusi toimus kõigis Eesti rajoonides ja linnades.355 Parimad isetegevuskollektiivid osalesid üleliidulistel konkurssidel. Hakati

42 Suureks isamaasõjaks nimetati Nõukode Liidus sõda Nõukogude Liidu ja Saksamaa ning tema Euroopa-liitlaste vahel 22. juunist 1941 kuni 9. maini 1945.

138 korraldama ülevaatusi, turismi- ja puhkelaagreid, sportlikke ja sõjalis-sportlikke võistlusi jpm. 1973. aastal moodustati ELKNÜ keskkomitee juurde loomingulise noorsoo nõukogu.356 Aastatel 1975–1977 osales noorsookollektiivide konkurssidel ja ülevaatustel 5135 kollektiivi ning nende ridades oli 59 226 noort.357 Alates 1980. aastatest korraldas ELKNÜ mitmesuguseid konkursse ja võist- lusi, nagu näiteks kutsealakonkursid, esseevõistlused ja olümpiaadid. Toimusid seminarid kogemuste tutvustamiseks ja vahetamiseks. ELKNÜ andis välja auhindu: kunsti- ja kirjanduspreemiaid, teadus- ja tehnikapreemiaid ning põllumajanduses ja tööstuses saavutatud heade töötulemuste preemiaid.358

Kontaktid eri rahvaste vahel: matkamine, reisimine ja rahvaste sõprus Kuuekümnendatel hakati Nõukogude Liidus arendama matkamist ja turismi kui noorte vaba aja veetmise meetodit. Selline tegevus võimaldas tutvuda nii oma kodukoha kui ka teiste Nõukogude Liidus elavate rahvastega, nii tänapäeva kui ka ajalooga. Suures plaanis ei olnud siiski tegemist uue nähtusega: laste- ja noortevahelisi kontakte eesmärgiga saada üle rahvustevahelistest eelarvamustest arendati

Moldaavia kunstinädalale Eestisse saabunud isetegevuskollektiivide vastuvõtt Estonia teatri esisel väljakul Estonia puiesteel 1963. aastal.

139 Mustamäe Eduard Vilde teel asuva uue lasteaia lapsed 1966. aasta maipühade ajal toimuvaks Rahvaste Sõpruse peoks tantsu harjutamas. intensiivselt näiteks sõjajärgse Euroopa ja USA vahel, hiljem juba ka Euroopa riikide vahel. Ka tänapäeval on see üha laienev poliitikameede eri rahvusest noorte vaheliste suhete arendamiseks. Eesti NSV-s asutati 1965. aastal ENSV Laste Ekskursiooni ja Turismi Keskmaja, mis koordineeris ja korraldas matku, kodu-uurimist ning giidide väljaõpet. Üle- liidulisel tasandil toimisid NSV Liidu Noorsoo-organisatsioonide Komitee ja Rahvusvaheline Noorte Turismibüroo Sputnik, millel olid vabariiklikud filiaalid. 1966. aastal kuulutas ELKNÜ keskkomitee koos Eesti NSV Turisminõuko- guga välja konkursi “Tunne oma kodumaad”, mis oli pühendatud oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäevale. See sai üleliiduliste komsomoli noortematkade osaks. Matkade raames avati mälestusmärke, muuseume ning revolutsiooni-, lahingukuulsuse- ja töökuulsuseteemalisi tubasid. See arendas noortes ühtekuu- luvustunnet minevikuga ja kujundas nende arusaamu ka hetkeolukorrast. 1971. aastal korraldas komsomol Eestis 6293 matka, millest võttis osa väide-

140 tavalt üle 100 000 noore.359 Aastatel 1975–1976 käis matkadel “Tunne oma kodumaad” “Eesti nõukogude entsüklopeedia” andmeil üle 134 000 noore. Inter- natsionalistlikku kasvatustööd tehti ka NSV Liidu Noorsoo-organisatsioonide Komitee ja Rahvusvahelise Noorsooturismi Büroo Sputnik kaudu, millel olid vabariiklikud filiaalid. 1976. aastal võttis Sputniku Eesti filiaal vastu 9047 NSV Liidu teiste vabariikide turisti ja 4696 välisturisti ning üleliidulistele marsruutidele saadeti 2837 ja noorsoolaagritesse 287 Eesti elanikku.360 1984. aastal külastas Eestit Sputniku vahendusel 17 274 välisturisti. 1984. aastal sai Sputniku kaudu välisriikides käia kuni 2000 Eesti noort.361 Perioodil 1982–1989 lähetati NSV Liidu teistesse piirkondadesse 18 000, Eesti NSV-sse 16 000 ja välisriikidesse umbes 19 000 noort; Eestis võeti välismaalt vastu 110 000 ja teistest liiduvabariikidest 90 000 noort.362 Olulised propagandaüritused olid rahvaste sõpruse nädalad. Need ühen- dasid eri valdkondi, kuid põhiliselt oli tegemist kasvatustööga, mis pidi arendama patriootlikkust ja internatsionalismi. Esimene selline nädal peeti maha 1958. aasta suvel ÜLKNÜ 40. aastapäeva künnisel. 1984. aastaks töötas Eesti üldhariduskoolides juba üle 300 rahvaste sõpruse klubi. ÜLKNÜ XIX kongressil kuulutati välja liikumine “Nõukogude noorsoo rahu- marss”. 1982. aasta novembris võeti vastu sellekohane ELKNÜ sekretariaadi otsus. Aasta jooksul toimus kaks rahunädalat, mille raames pandi noored pidama protestimiitinguid ja joonistama rahuteemalisi plakateid; korraldati veel solidaarsusloteriisid ja rahureferendumeid (näiteks “Mina hääletan rahu poolt”). Uut hoogu sai ka rahuliikumisele vastandlik sõjalis-patriootlik kasvatustöö.363

Komsomoliinstruktorite ettevalmistamine Oma eesmärkide saavutamiseks ja vajalike tegevuste elluviimiseks oli komsomolil vaja koolitatud noortejuhte. Komsomolitöötajaid valmistati ette juba sõja ajal tagalas. Esimesed partei- ja komsomolitöötajate kursused algasid 25. septembril 1942 Mõškinos. Hiljem sai ettevalmistuskeskuseks ENSV Rahvakomissaride Nõukogu Jegorjevski Õppekombinaat ning alates 1944. aastast Leningradi oblastis Puškinis asunud komsomoli koolituskeskus.364 1944. aasta mais moodustati Leningradis operatiivgrupid, mille koosseisu kuulus ka 74 komsomolitöötajat, kes hakkasid Eestis tegutsema linna- ja maa- konnakomiteede sekretäride ning instruktoritena. Nende esmane ülesanne oli võtta arvele üksikud Eestisse jäänud komsomoli liikmed ja reevakueeritud ELKNÜ liikmed. Komsomoli algorganisatsioon soovitati esialgu moodustada seal, kus oli vähemalt kolm komsomoliliiget. Esmaste sisuliste ülesannetena oli nende kohustus abistada Punaarmeed, hoida silma peal viljakoristustöödel, kanda ette nõu-

141 kogudevastastest meeleoludest, matta ümber fašismiohvreid ning tegeleda propaganda ja agitatsiooniga.365 Kommunistlike noortejuhtide ja aktiivi hulka kuulumise ühe eeldusena tuli omandada kommunistliku kasvatuse kursustel pakutavad teadmised ning maailma- vaade. See oli miinimum, lisaks sai komsomoli- ja pioneeriaktiiv põhjalikuma koolituse osaliseks. Esimene pioneerijuhtide ja -aktivistide suvelaager korraldati 1959. aastal.366 Komsomoliaktivistide ja -juhtide koolitamise süsteem loodi 1965. aastal, mil kogu aasta vältel tegutses ELKNÜ keskkomitee juures komso- molitöötajate kaugõppekool. Samal aastal korraldati ka komsomolisekretäride õppus Tallinnas ja Kohtla-Järvel.367 1969. aastal hakkas Moskvas tegutsema Üle- liiduline Kõrgem Komsomolikool, mis loodi 1945. aastal asutatud Komsomoli- kooli juurde. Üleliidulise Kõrgema Komsomolikooli peaülesanne oli valmistada ette töötajaid komsomoliorganisatsioonidele, kohalikele komsomolikoolidele (Eestis tegutsesid ELKNÜ keskkomitee juures asuv Kõrgem Komsomolikool ja Vabariiklik Komsomoliaktiivi Kool) ja ajakirjandusele. 1970. aastate algul valmistati komsomolitöötajaid ja -aktiviste ette ÜLKNÜ Keskkomitee Kõrgemas Komsomolikoolis, Vilniuse Piirkondlikus Komsomoli- koolis, õppe-puhkelaagri Noorus baasil tegutsevas komsomoliaktiivi koolis ning ELKNÜ linna- ja rajoonikomiteedes. Viimastes toimus see ÜLKNÜ väljatöötatud komsomoliaktiivi programmi järgi. Kõrgema komsomolikooli lõpetas 1973. aastal kaks ja seal õppis kuus Eestist pärit inimest. Vilniuse kooli lõpetas eelnenud kahe aasta jooksul 144 komsomolitöötajat. Nooruse laagri baasil tegutseva kooli lõpetas kahel eelneval õppeaastal vastavalt 923 ja 953 isikut; koolis toimusid 48-tunnised kursused. Mõlemal õppeaastal tehti ka komsomolitöötajate atesteerimine.368 1980. aastate algul valmistati Eesti NSV komsomolitöötajaid ette ja õpetati eelnimetatud õppeasutustes, osalejate arv oli kümnekonna aasta jooksul mõnevõrra kasvanud. Kui ÜLKNÜ Kõrgemas Komsomolikoolis õppis 1982. aastal üheksa Eesti NSV esindajat ja selle oli eelmise nelja aasta jooksul lõpetanud seitse esindajat, siis Vilniuse kooli oli sama aja jooksul lõpetanud umbes 300 komsomoli- aktivisti.369

Komsomoli liikmeskond Komsomoliorganisatsiooni algaastail said sellesse kuuluda 15–26 aasta vanused isikud, 27-aastased ja vanemad võisid organisatsiooni jääda nõuandva hääleõigu- sega. ÜLKNÜ liikmed, kes olid saanud 28-aastaseks, langesid komsomolist välja, kui neid ei olnud valitud komsomoliorganitesse ning kui nad ei olnud komsomoli- tööl (sealhulgas pioneerijuhid). Vanuse alampiir langetati 14 eluaastale ametlikult 1949. aastal (kuigi 14-aastasi hakati komsomoli võtma juba II maailmasõja ajal)

142 ning ülempiir tõsteti 28 eluaastale 1958. aastal.370 Vanuseliselt struktuurilt oli tegemist noorteorganisatsiooniga. 1978. ja 1982. aastal moodustasid kuni 22-aastased noored ELKNÜ liikmeskonnast peaaegu kaks kolmandikku, kuni 25-aastaseid oli 86%. Kõige enam kuuluski selle organisatsiooni ridadesse 18–22-aastaseid noori. Nelja aasta jooksul olulisi muutusi ei toimunud.371

Tabel 9. Eesti NSV komsomoliorganisatsiooni liikmete vanuseline jaotus 1982. aastal Vanuserühm Osakaal üldarvust 14-aastased 4,8% 15–17-aastased 25,6% 18–22-aastased 34,2% 23–25-aastased 21,3% 26–28-aastased 13,2% 29-aastased ja vanemad 0,9%

Vanuselise struktuuriga kooskõlaliselt hõlmas õppiv noorsugu ligi poole komnoorte koguarvust.372

Tabel 10. Eesti NSV õppurite osakaal ELKNÜ liikmete üldarvust 1982. aastal Üliõpilased 8,9% Tehnikumiõpilased 8,2% Kutsekooliõpilased 5,7% Üldhariduskooli õpilased 22,6%

Nagu ÜLKNÜ, nii pööras ka ELKNÜ erilist tähelepanu oma mõju suurenda- misele haritumate noorte hulgas. Peale selle sai haridussüsteemiga seotud organisatsioon noori mõjutada astuma komsomoli liikmeks. Seda peegeldas tõsiasi, et kõrgema haridustasemega noorte hulgas oli komnoorte osakaal märksa suurem kui tööliste seas. Kui tööliste hulgas oli komnoori 57,3%, siis üliõpilaste hulgas 92,3%, tehnikumiõpilaste hulgas 86,2% ja üldhariduskooli õpilaste hulgas 76,8%.373 Kandidaadile, kes osutus “ebaküpseks”, oli ette nähtud kuuekuuline kandidaa- diaeg. Liikmekandidaat võis üldkoosolekust nõuandva hääleõigusega osa võtta, kuid ta ei tohtinud osaleda valimistel ega saada valitud juhtivatesse organitesse. ÜLKNÜ liikmeks võeti vastu kahe vähemalt üheaastase komsomolistaažiga liikme või ühe partei liikme soovitusel. Nii vastuvõtmine kui ka väljaheitmine otsustati algorganisatsiooni üldkoosolekul ja selle kinnitas komsomoli linna- või rajoonikomitee.

143 Vormiliselt oli kommunistlikku noorsooühingusse kuulumine vabatahtlik, praktikas oli olukord mõnevõrra teistsugune. NSV Liidus mõõdeti ühiskondlike organisatsioonide (komsomoli, pioneeriorganisatsiooni, ametiühingu, ALMAVÜ, Punase Risti jt) kvaliteeti esmajoones arvuliselt. Seega oli ideaaliks, et vastava- ealistest noortest oleks organisatsiooni liikmeks värvatud võimalikult paljud. Samuti oli kvaliteedimärgiks organisatsiooni liikmeskonna pidev juurdekasv. Seetõttu pidid organisatsioonide juhid ja teised värbamisega kokku puutuvad isikud liikmeskonda üha suurendama. Ei saa väita, et otsene komsomoliga liitumise sund oleks olnud väga laialdane praktika. Kuigi seda tuli ette, oli see siiski pigem erand kui reegel. Palju olenes kindlasti ka kohalikest aktivistidest ja vastavatest üleliidulistest kampaaniatest. Suure liikmete arvu tagas pigem kaudne surve, nagu näiteks võimalus omandada kõrgharidus või edeneda ametialaselt. Pärast Stalini surma vähenes sotsiaalse päritolu tähtsus ning suurenes järsult komsomoli antud iseloomustuste ja suuna- miste roll. Kommunistlikku noorsooühingusse mittekuulumine sai paljudele takistuseks kõrgkooli astumisel. Komsomolist võis oleneda ka hilisem suunamine ja aspirantuuris edasiõppimine. Nii saavutatigi 1980. aastateks olukord, kus peaaegu kogu üliõpilaskond kuulus komsomoli. Siin polnud tegemist ideoloogiatöö tõhususega, vaid paljuski igapäevaelu vajaduste oskusliku ärakasutamisega komsomoli liikmete värbamisel. Ühtlasi saab seetõttu väita, et suur osa üliõpilastest oli astunud komsomoli konjunktuursetel kaalutlustel, mitte ideeliste veendumuste tõttu. Komsomoliorganisatsiooni liikmete arv esimesel nõukogude aastal ei ole täpselt teada. Ametlike andmete järgi oli 1941. aasta algul 3440 ELKNÜ liiget, 2232 liikmekandidaati ja umbes 4000 läbi vaatamata sooviavaldust. ELKNÜ keskkomitee 1941. aasta 22. mai otsuses märgitakse kommunistlike noorte arvuks 9774.374 Need arvud ei sisalda punaarmeelasi, kelle kohta peeti omaette arvestust. Kiirele kasvule järgnesid suured kaotused sõjas. 1941. aasta sõjasuvel ja Saksa okupatsiooni ajal sai hukka enamik ENSV komsomoliaktiivist, kaotades elu kas Saksa okupatsioonivõimude või metsavendade käe läbi. Saksa okupatsiooni ajal oli komnoorte hukkamise peapõhjuseks Nõukogude hävituspataljoni kuulumine,43 mis komsomoli liikmetele oli tungivalt soovituslik ja millest vabastas vaid oluline terviserike või ametiülesannete täitmine.375 43 Hävituspataljonid olid 1941. aasta 25. juunil põhiliselt Eestimaa Kommunistliku Partei liikmetest, miilitsatöötajatest, komsomoli liikmetest, nõukogude asutuste töötajatest ja kohalikest vabatahtlikest moodustatud, nagu ka nõukogude piirivalvevägede ohvitseride juhitud üksused. Hävituspataljonide koosseisus oli 1941. aasta juuni lõpus umbes 6000 meest, ELKNÜ liikmetest oli enamik värvatud hävituspataljonide ridadesse. [Vt lähemalt Paavle, I., Kaasik, P., Destruction Battalions in Estonia in 1941 – Hiio, T., Maripuu, M., Paavle, I. (toimetajad), Estonia 1940– 1945: Reports of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity, Tallinn, 2006, lk 469–491.]

144 Sõja järel hakkas komnoorte arvukus taas kiiresti suurenema. 1945. aasta 1. jaanuariks oli ENSV-s komsomolil 1191 ja 1. märtsiks 1286 liiget.376 Re- evakueerimise ja Eesti rahvusväeosade poliittöötajate demobiliseerimise tulemusel oli 1. jaanuariks 1946 komsomoli liikmete arv tõusnud 9419-ni. Kui 1951. aasta mais kutsuti kokku ELKNÜ V (erakorraline) kongress, siis esindasid kohalesaadetud 428 delegaati juba 48 671 ÜLKNÜ liiget.377 14.–15. jaanuaril 1954 toimunud ELKNÜ VII kongressi alguseks oli komsomoliorganisatsioon kasvanud 66 406-liikmeliseks.378 1956. aastasse jääb komsomolipiletite ja arvestuskaartide vahetus, millel oli kaks tagajärge. Esiteks täpsustati komsomoli liikmete arvestamise korda ja tugevdati liikmete üle kontrolli. Teiseks saadi lahti väheaktiivsetest liikmetest, misläbi komsomoli liikmete arv vähenes.379 5.–6. märtsil 1958 toimus ELKNÜ IX kongress: komsomoliorganisatsioonis oli selleks hetkeks 60 404 noort380 ehk umbes 10% vähem kui kaks aastat varem. Hiljem ELKNÜ liikmete hulk aasta-aastalt suurenes. Liikmete arvu kasvu põhjustasid mitu asjaolu, mis olid Eesti noorte aktiivsuse ja veendumustega seotud vaid osaliselt. Ka aktiivsus oli motiveeritud pigem hirmust ja poliitilisest survest kui vabatahtliku ühinemise soovist. Poliitilise surve kõrval olid olulisimad tegurid Nõukogude Liidu rahvuspoliitika, mille raames asustati Eestisse inimesi teistest liiduvabariikidest, ning kohustusliku haridustee pikenemine ja kõrgkoolidesse vastuvõtmise kord. Eesti NSV noorte üldarvu kasvus mängis rolli Nõukogude Liidu rahvuspoliitika. 20–29-aastaste hulk suurenes 1950. aasta 152 049-lt 1960. aastaks 200 097-ni ehk peaaegu 30% ning järgmise 20 aasta jooksul 230 843-ni ehk veel umbes 15%. Et samal ajal püsis sündimus Eestis üsna stabiilne, kui välja jätta sõja- aastate väike sündimus, ei saanud noorte arv nii palju kasvada sündimuse arvelt. Eesti rahvaarvu suurendasid pärast II maailmasõda põhiliselt Nõukogude Liidu teistelt aladelt sisserännanud komsomoliealised noored. Ajavahemikul 1946–1989 saabus Eestisse teistest NSVL-i piirkondadest 1,1 miljonit elanikku, kuid enamik neist ei jäänud siia pidama. Eestisse jäi neist umbes kolmandik ehk 300 000–350 000 elanikku. Et tegemist oli noorte inimestega, tekkis kiiresti ka suur hulk teise põlvkonna immigrante ehk sisserännanute järeltulijaid.381 Sisserännanud elasid (ja elavad) eestlastest märgatavas eraldatuses, seepärast on loomulik, et enamik neist kandis edasi vanemate kultuuri. Tegemist ei olnud isetekkelise sotsiaalse protsessiga, vaid juhitud rahvuspoliitikaga.382 Teine oluline komsomoli liikmete arvu suurenemise põhjus oli kohustusliku haridustee pikenemine. 1949. aastal kehtestati kohustuslik seitsmeaastane põhiharidus, esimesed kaheksaklassilise põhikooli lõputunnistused anti välja

145 1963. aastal. Kool oli institutsioon, milles viibisid kõik noored. See tähendas, et haridussüsteem hõlmas kohustuslikus korras ka 14-aastaseid, kes aga olid juba komsomolieas. Järjest kasvas keskhariduse omandanute osakaal, kohustusliku keskhariduse nõue hakkas kehtima 1970/1971. õppeaastal.383 Kohustuslikult seitsmeklassiliselt hariduselt üleminekut kaheksaklassilisele haridusele alustati 1959/1960. õppeaastal ja kohustusliku keskhariduse nõue hakkas kehtima 1970/1971. õppeaastal. See suurendas haridussüsteemi kaasatud komsomoliealiste noorte hulka veelgi. Nii oli 1970. aastate alguseks peaaegu iga 7–18-aastane noor haridussüsteemis ning seetõttu ka komsomolile kättesaadav. Kolmanda tegurina kasvatas komsomoli liikmete arvu uus kõrgkoolidesse vastuvõtmise süsteem. Alates 1959/1960. õppeaastast hakkas kehtima kord, mis eelistas tootmistöölt tulnuid ning ettevõtete ja majandite stipendiaate, nõudes sisseastujalt ka komsomoli soovitust. EKP keskkomitee büroo 1959. aasta 18. aprilli otsusega nõuti üliõpilaskandidaatide iseloomustuste läbiarutamist ning kinnitamist komsomolikoosolekul ning linna- või rajoonikomitee büroo istungil. Selle otsuse taga oli ilmselt komsomolijuhtide püüd suurendada liikmeskonda just haritumate noorte arvelt. 1944. aasta lõpul oli TRÜ üliõpilaste hulgas neli komnoort ning väikese- arvuliseks jäi algorganisatsioon ka järgmistel aastatel. Kasvama hakkas see alles 1950. aastatel pärast küüditamisi ja üliõpilaskonna “puhastust”. 1952. aasta oktoobris oli organisatsioonis 912 liiget. 1955. aastal kuulus ELKNÜ TRÜ organisatsiooni 58,5% üliõpilastest384, 1965. aasta aprilliks oli komnoori juba 83% (2587 liiget). 1980. aasta detsembris oli ülikooli komsomoli algorganisatsiooni liikmete arv kasvanud 5343-ni. Kuigi nende hulgas oli ka nooremaid õppejõude ja kraadiõppureid, tähendas see siiski, et 5467 üliõpilasest üle 90% olid komnoored. Kõige kindlamalt nõuti komsomoli liikmesust õpetajaid ettevalmistavas Tallinna Pedagoogilises Instituudis: näiteks 1985/1986. õppeaastal oli seal suutnud komsomolist kõrvale jääda vaid neli üliõpilast (0,2%). Eesti kogu üliõpilaskonnast oli 1975/1976. õppeaastal komsomolis 84,4% (11 725 komsomoli liiget) ja 1985/1986. õppeaastal 95,8% (13 546 komsomoli liiget).385 1982. aastal oli tööliste hulgas komsomoli liikmeid 57%, üliõpilaste seas 92%, tehnikumi- ja kutsekooliõpilaste hulgas 86% ning keskkooliõpilaste hulgas 77%. Liikmete vanuseline struktuur näitab, et umbes kaks kolmandikku olid kuni 22-aastased, kolmandik 23–28-aastased, väike osa oli ka 29-aastaseid ja vanemaid.386 “Eesti nõukogude entsüklopeedia” andmeil oli 1. jaanuaril 1966 ENSV komsomoliorganisatsioonis arvel juba 107 913 ja 1975. aasta lõpul 141 780 liiget. Komsomoliealistest noortest oli ÜLKNÜ liikmeid 58,5%. 1. jaanuaril 1978. aastal oli komsomolil 153 192 liiget. Komsomoliorganisatsiooni

146 kasv jätkus ka edaspidi: 1981. aasta 1. jaanuaril kuulus komsomoli 162 260, 1985. aasta 1. jaanuaril 166 732 ja 1986. aasta 1. jaanuaril 167 361 liiget.387 Perestroika aastatel vähenes liikmete arv märgatavalt. 1. juuliks 1990 oli ELKNÜ-s arvele jäänud 25 198 isikut.388 Kas komsomoli liikmete arvu kasvu võis mõjutada ka vanuse alampiiri lange- tamine 15 eluaastalt 14-le? Kuigi suurt mõju ei saanud see avaldada. Esiteks oli 1950. aastal 14-aastaste arv umbes 16 600,44 mis on samas suurus- järgus aastatel 1949–1951 komsomoliga liitunud noorte arvuga. Arvestades teiste vanuserühmade liitumismustrit, oleks põhjendamatu väita, et peaaegu kõik aastakäigu noored liitusid komsomoliga. Teiseks muutus vanuse alampiir juba enne 1949. aastat, aga komsomoli liikmete arv hakkas kiiresti kasvama alles pärast seda.

Tabel 11. Eesti komsomoliorganisatsiooni liikmete arv Aasta Liikmete arv 1922. aasta september (Eestimaa Kommunistlik Noorsooühing) 286 1941. aasta mai 9774 1945. aasta märts 1286 1946. aasta mai 11 788 1951. aasta mai 48 671 1960. aasta jaanuar 67 133 1970. aasta veebruar 108 531 1978. aasta veebruar 153 932 1986. aasta jaanuar 167 361 1989. aasta november 126 612 1990. aasta juuli 25 198

Komsomoli liikmeskonna rahvusliku koosseisu kohta pole kahjuks ülevaat- likku analüüsi. Selle puudumise üks olulisi põhjusi on komsomoli liikmete arvestamise süsteemi korrapäratus, mis muudab algdokumendid väheusaldusväärseks. Nõukogudeaegse paberimajanduse kesist usaldusväärsust ja kohustuslike doku- mentide täitmisel rakendatud loomingulist lähenemist mainisid ka Toivo Sikk389 ja Jaak Saarniit390, kes on töötanud ELKNÜ-s ning ÜLKNÜ-s juhtival ametikohal. Võib siiski oletada, et vahetult pärast sõda olid eestlased ELKNÜ liikmeskonnas vähemuses, kuid juba 1950. aastaks oli eestlasi selle organisatsiooni liikmete hulgas rohkem kui pool. 1946. aastal astus ELKNÜ-sse 3111 eestlast, 1947. aastal 2858, 1948. aastal 4764, 1949. aastal 7690, 1950. aastal 9666 ja 1951. aastal 11 211 eestlast.391 44 Autori arvutused. Alus: Statistikaamet, tabel RV0211.

147 ELKNÜ enda andmetel oli 1972. aastal ÜLKNÜ ENSV komsomoliorganisatsiooni liikmetest eestlasi 59,9%392, 1978. aastal 59,6% ja 1982. aastal 60,5%.393 1989. aasta 1. jaanuaril oli liikmete hulgas eestlasi 61%. Erinevused algorganisatsioonide vahel olid väga suured. Sillamäe komnoorte hulgas oli eestlasi vaid 2%, Narvas 2,5%, Estrõbpromis 4,6%, Eesti Merelaevas- tikus 14,3% ja Tallinna Kalinini rajoonis 31,2%. Skaala teisest otsast leiame Kingissepa rajooni 97,0%, Põlva rajooni 96,7% ning Tartu ja Hiiumaa rajooni 96,1%. Eestlaste osakaal ulatus maarajoonides keskmiselt 88,9%-ni, linnades aga 45%-ni, olles seega poole väiksem.394

ELKNÜ tegevuse lõpetamine 1989. aasta novembris toimus ELKNÜ XXI kongress, kus otsustati kuulutada end ÜLKNÜ-st sõltumatuks.395 Sellega algas ka liikmete ümberregistreerimine, mistõttu kaotas ELKNÜ üle 100 000 liikme.396 Sel ajal hakkas küll juba selgeks saama, et kommunistlik noorsooühing pole enam elujõuline. ELKNÜ viimane, XXII kongress toimus 23. märtsil 1991. Seal otsustati võtta organisatsiooni uueks nimeks Eestimaa Noorsooliit (ENL).397 Ühtlasi valiti kongressil uus ENL-i keskkomitee ja selle esimesel pleenumil kinnitati ENL-i keskkomitee büroo.398 Büroo pidas kokku viis koosolekut, viimase neist 2. oktoobril 1991.399 Seal võeti vastu lõplik otsus organisatsioon likvideerida.400 Sellega oli üle 50 aasta kestnud ELKNÜ tegutsemine lõppenud.

Üleliiduline pioneeriorganisatsioon 10–15-aastaste laste ja noorte kasvatamine kommunistliku partei suuniste järgi oli kommunistliku kasvatuse üks osa. Asjakohased programmilised seisukohad esitas Vladimir Lenin Venemaa Kommunistliku Noorsooühingu (VKNÜ) III kongressil 1920. aasta oktoobris. 1921. aasta lõpul moodustas VKNÜ keskkomitee eri- komisjoni, mille ülesanne oli välja töötada uue noorteorganisatsiooni põhimõtted. 1924. aasta 4. augusti määrusega “Pioneeriliikumisest” määras Venemaa Kommu- nistliku Partei keskkomitee orgbüroo kindlaks, et pioneeriorganisatsiooni põhi- ülesande ehk kommunistliku kasvatuse täideviimise peavad tagama kommunistliku partei suunised. Avalikel andmetel käivitati pioneeriorganisatsioon kõrvuti vanematele mõeldud komsomoliga. See on ka arusaadav, arvestades, et pioneeriorganisatsioon oli kommunistliku kasvatuse elluviimiseks loodava noorteorganisatsiooni järelkas- vule suunatud haru. Esimesed pioneerirühmad loodi tõenäoliselt tööstuskeskustes (sealhulgas

148 V. I. Lenini nimelise pioneeriorganisatsiooni 50. aastapäevale pühendatud pioneeride paraad endisel Võidu väljakul 1972. aastal.

Moskvas), kus organiseerusid ka kommunistlikud noored. Ilmselt oli nende tegevuspõhimõtete väljatöötamise juures tähtis koht endistel skaudijuhtidel. Skautide organisatsioon Venemaal tugevaks ei saanudki ja likvideeriti lõplikult 1920. aastate algul. Pioneeriorganisatsiooni sünnipäevaks võib pidada 19. maid 1922, mil II üle- venemaaline komsomolikongress võttis vastu otsuse luua pioneeriorganisatsioon. Alates 1924. aastast kandis organisatsioon ametlikku nimetust V. I. Lenini nimeline Üleliiduline Pioneeriorganisatsioon. Pioneeriorganisatsioonis leidsid kasutamist mitmesugused skautlusele iseloomulikud jooned: vormitunnused, tervitus “Alati valmis”, oskus tegutseda looduses,

149 sportlikkus ning kehaline tugevus. Erinevalt skautlusest oli aga tegemist riigi ja kommunistliku partei kontrolli all tegutseva organisatsiooniga, mille eesmärk oli õpetada lastele kommunistliku partei väärtusi ja tõdesid. Pioneeriorganisatsiooni tööd juhtisid ÜLKNÜ keskkomitee ning liiduvabariigi-, oblasti-, krai-, rajooni- ja linnakomiteed. Viimased töötasid välja pioneeri- organisatsioonide põhilised tegevussuunad, mobiliseerisid komsomoli pioneere kasvatama ning tagasid vajalikud tingimused laste kooliväliseks ja pioneeritööks. Ühe pioneerimaleva moodustasid ühe kooli õpilased (esialgu vanuses 10–14/15 eluaastat). Malev jagunes pioneerirühmadeks (tavaliselt ühe klassi pioneerid) ja rühm salkadeks. Hiljem organisatsiooni üksuste nimetusi muudeti: ÜLKNÜ keskkomitee juurde loodi Üleliiduline Pioneeriorganisatsiooni Kesknõukogu ning liiduvabariikides, oblastites, kraides, linnades ja rajoonides alustasid tööd vastavad pioneeriorgani- satsioonide nõukogud. Viimased ühendasid riiklike ja ühiskondlike organisatsioonide esindajaid, kes pidid abistama komsomoli pioneeridega tehtavas töös.

Eesti NSV pioneeriorganisatsioon Eesti NSV pioneeriorganisatsiooni tegevuse alguspäevaks võib pidada 14. augustit 1940, kui ELKNÜ keskkomitee juurde loodi pioneeritöö organiseerimisbüroo, millest kujunes vabariiklik pioneeristaap. Linnades ja maakondades hakkasid tegutsema kohalikud staabid. Üleliidulise korralduse järgi allus pioneeriorganisatsioon Eesti NSV-s ELKNÜ-le. 1950. aasta jaanuaris toimunud ELKNÜ keskkomitee pleenumil kinnitati ENSV Vabariikliku Pioneeride Nõukogu koosseis (21 liiget) ning selle juurde loodi poliittöö, teaduslik-tehnilise töö, kultuuritöö ja sporditöö sektsioon. On huvitav, et algusaastatel olid ka Eestis pioneeriorganisatsiooni arendamisel tegevad eestiaegsed skaudid ja skaudijuhid, kes andsid oma oskusi, teadmisi ning kogemusi kasutades olulise panuse, et pioneeriorganisatsioon oleks Eesti noortele atraktiivne ajaveetmisvõimalus. Eesti oli selles suhtes teistele liiduvabariikidele eeskujuks.401 Kuid nagu ka 1918. aasta Venemaal, oli siingi see senistele skautidele pealesunnitud valik, mitte vaba tahe. Eesti NSV pioneeriorganisatsiooni põhikiri võeti vastu 1959. aastal, enne seda käis tegevus üleliidulise põhikirja järgi. Põhikirja järgi oli pioneeriorganisatsiooni ülesanne korraldada tunnivälist ning pioneerimalevate ja -rühmade tegevust ning valmistada ette pioneerijuhte.402

150 Rapla keskkooli pioneerid koos pioneerijuhi Aime Asloga 1959. aastal kooli raamatukogu korrastamas.

Pioneerijuhid ja nende ettevalmistamine Pioneerijuhtide ülesanne oli korraldada pioneeride tegevust. Pioneerijuht juhtis ühte pioneerirühma, vanempioneerijuht aga tervet pioneerimalevat. Korrektse ideoloogilise sõnumi kohaletoimetamine oli pigem vanempioneerijuhi ülesanne. Kui pioneerijuhina tegutsesid aktiivsemad õpilased, siis vanempioneerijuhtide hulgas oli enam-vähem võrdselt nii õpilasi kui ka õpetajaid.403 1982. aastal tegutses Eestis 497 vanempioneerijuhti. Kõrgem haridus oli neist vaid 24%-l ja 12% oli käinud kõrgkoolis vähemalt kolm aastat. 24%-l oli kutseharidus, 23%-l keskharidus ja 16% alles õppis. Vanuseliselt jagunesid nad võrdselt kolme rühma: • 18–21-aastased, • 22–28-aastased, • 29-aastased ja vanemad. Pooltel neist oli pioneerijuhi kogemust alla kahe aasta. 26% olid kommunistliku partei liikmed ja 74% komnoored. Pioneerijuhid ja vanempioneerijuhid said oma töös kasutada käsiraamatuid, mida avaldati alates 1940. aastate lõpust.404

151 Pioneeriorganisatsiooni liikmed Oktoobris 1940 oli Eestis väidetavalt 15 000, detsembris 20 000 ja 1941. aastal 30 000 pioneeri. Liikmete arv kasvas kiiresti: 1951. aastal oli Eesti NSV pioneeriorganisatsioonis väidetavalt üle 60 000 liikme.405 1960. aastal oli pioneere 63 607 ja 1962. aastal 69 843.406 On väidetud, et 1970. aastate keskpaigaks ületas pioneeride arv 80 000 piiri.407 Kui tõesed need arvud on, on raske hinnata. “Eesti nõukogude entsüklopeedia” andmetel oli 1. jaanuaril 1978. aastal Eestis 73 359 pioneeri ja 466 pioneerimalevat. Nendesse arvudesse tuleb siiski suhtuda ettevaatusega, ilmselt on tegemist liialdustega. 1978. aastal elas Eestis 10–14-aastaseid lapsi 97 165408, mis tähendab, et pioneeride hulka kuulus neil andmeil umbes kolm neljandikku earühmast. Ametlikult oli tegemist vabatahtliku ühinguga, kuid tegelikkuses avaldati õpi- lastele liitumiseks survet. Sõjajärgsetel aastatel, mil muid vaba aja veetmise võimalusi oli vähe ja ideoloogiline surve tugev, käis klassiväline huvitegevus peamiselt pioneeriorganisatsiooni kaudu. Kui õpilane tahtis üritustest osa võtta, siis ei jäänud tal muud üle kui pioneeriks astuda. Näiteks korraldati pioneeridele koolitundide ajal ekskursioone ja neil, kes polnud pioneeriks astunud, tuli sel ajal tunnis viibida.409 Oluline pioneeriks astumist mõjutav asjaolu oli ka see, et kompartei nõudis pioneeride arvu pidevat kasvu. Seetõttu pidid koolide juhtkonnad ja õpetajad õpilastega manipuleerima, sundides neid liikmeks astuma.

Tabel 12. Eesti pioneeriorganisatsiooni liikmete arv Aasta Liikmete arv 1940 u 15 000 1941 u 30 000 1951 60 126 1960 63 607 1978 73 359

Pioneeriorganisatsiooni lõpp Pioneeriorganisatsiooni saatus oli mõnevõrra teistsugune kui komsomolil, mis lõpetas tegevuse. Pioneeriorganisatsioon kujundati 1988. aastal ümber noorteorganisatsiooniks ELO. See nimi oli toona akronüüm nimetusest Eesti Laste Organisatsioon.

152 Pioneerilaagrid Laste suvepuhkuse korraldamise riiklikult ja ideoloogiliselt vastuvõetavaks vormiks said pioneerilaagrid. Nende organiseerimise üks põhjusi võis olla soov saada kontroll laste üle ka suvel, mil need olid haridussüsteemist väljas. Viibimist maal “tagurlike” vanaemade-vanaisade juures võidi pidada mittesoovitavaks, kuigi seda ei saanud otse ära keelata. Pioneerilaagrid olid osa ametiühingute sotsiaalkindlustuse süsteemist, kuid vaba aja sisustamisel tehtud kommunistlik kasvatustöö oli komsomoli ülesanne.410 Nagu näeme hiljem laagrites osalemise statistikast, olid pioneerilaagrid laste ja noorte hulgas vägagi populaarsed. Teisi- sõnu, neile meeldis laagrielu, pakkus see ju võimalust veeta aega eakaaslastega, kooli ja vanemate kontrolli alt väljas. Pioneerilaagrid olid esialgu mõeldud pigem eesrindlaste laste premeerimiseks. Säärane lähtekoht võis töötada nn vanades liiduvabariikides. Eestis see ei toiminud, sest eesrindlaste hulka kuulumine ei olnud positiivse tähendusega: see võis huvilisi ainult eemale peletada ega täitnud seega eesmärki saavutada laste kasvatamise üle kontroll ka koolitööst vabal ajal. Sõjajärgsetel aastatel oldi targemad ja väga otse pioneerilaagrite rolli poliitkasvatuskoolina ei rõhutatud. Kuigi nimetuses figureeris sõna “pioneeri-”, oli tegemist suvelaagritega, kus said osaleda ka teised.

Valgemetsa pioneerilaager 1984. aastal.

153 Esimesed pioneerilaagrid avati ENSV-s ametlikult 11. juunil 1941 (kolm päeva pärast plaanitud tähtpäeva), ehkki kaks laagrit olid alustanud tööd juba 8. juunil, st enne vastava otsuse saamist. Kokku töötas 21 laagrit 24 asemel. Laagrid olid poistele ja tüdrukutele eraldi, välja arvatud kaks laagrit: Vääna ja Rutja kokku 530 lapsega. Tütarlaste laagreid oli üheksa, lapsi oli seal 1125. Poistelaagreid tegutses kümme ja lapsi osales seal 1330. Kokku suvitas 1941. aastal laagrites 2985 last. Ülesanne oli laagritesse saata aga 10 000 last. Laste vähesuse põhjusena on vabariiklik pioneerilaagrite komisjon nimetanud kohalike laagrikomisjonide mahajäämust töös; polnud ka selge, kes, kus ja kuidas lapsi registreerib. Vähese huvi üheks põhjuseks peeti ka laagri maksumust. Lapsi hakati laagritesse regist- reerima juba märtsis, aga siis ei osanud keegi veel midagi öelda laagri tasu kohta. Maksumuse selgudes võttis 80% oma avalduse tagasi ja üle kogu Eesti jäi alles 500 soovijat. EK(b)P keskkomitee I sekretäri Karl Säre nõusolekul tehti muudatus, mis lubas vaesematel lastel laagris osaleda tasuta, kuid selle tagajärjel tekkis umbes 500 000-rublane puudujääk. Samuti võeti vastu Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitja Neeme Ruusi ettepanek vabastada laagri tasust löök- tööliste lapsed ja paremate õpitulemustega pioneerid, kuigi nende vanemad said võib-olla rohkem palka.411 Üldiselt määrati laagri tasu ENSV Ametiühingute Kesknõukogu eeskirjade alusel järgmiselt: ema ja isa palk liideti ning jagati perekonnaliikmete arvuga, saadud summast 75% tuli maksta laagri tasuna. Summa ei tohtinud ületada 250 rubla, mis oli tegelik ülalpidamiskulu laagris. ENSV-s oli lubatud tasust vabastada 20% lastest, kui peres tuleb lapse kohta ülalpidamiseks vähem kui 150 rubla.412 Pioneerilaagrite elluviimiseks korraldati 16-päevane seminarlaager, millest võttis osa 54 isikut (eeskujulikumad parteilased, parteikandidaadid ja komnoored). Seminari eesmärk oli korraldajaid koolitada ja viia nad sellisele tasemele, et nad suudaksid edaspidi laagreid juhtida. 24 osalenut määrati laagriülemaks ja 22 va- nempioneeriks. Ülejäänud kaheksa jäid reservi. Määrati veel 35 rühmajuhti ja 17 abi. Hariduse Rahvakomissariaat toetas 44 pedagoogiga. Raskem oli arstidega. Määrus nägi ette iga 150 lapsega laagri kohta ühte arsti, tegelikkuses oli võimalik saata arst 200-lapselistesse laagritesse. Seda probleemi püüti lahendada jaoskonnaarstide ja ülikooli arstipraktikantidega.413 Kuid osavõtt esimestest pioneerilaagritest polnud kuigi elav. Narva-Jõesuus asunud kuues pioneerilaagris pidanuks osalema 865 last, kohale ilmus aga vaid 467, kusjuures raudteetööliste ametiühingu laagrites oli kõigest 19 last 100 asemel.414 Peale majanduslike põhjuste võisid rolli mängida emotsionaalsed põhjused: inimesed lihtsalt ei tahtnud oma lapsi okupatsioonivalitsuse korraldatud laagrisse saata.

154 1945. aastal suudeti avada kuus üldtüüpi ja kaks sanatoorset pioneerilaagrit. Järgmistel aastatel suurenes pioneerilaagrite ja sealsete kohtade arv järsult. 1946. aastal tegutses 13 laagrit.415 1950. aastal tegutses 29 laagrit, neist 11 sega- ja viis sanatoorset laagrit. Kokku veetis nendes suvepuhkuse 9449 last. Lapsevanemad harjusid aja jooksul sellise puhkusevormiga ning 1960. aastateks enam pioneerilaagrite täituvusega probleeme polnud. Ametliku statistika järgi veetis aastatel 1959–1964 pioneerilaagrites suvepuhkust kokku 115 964 last. Alates 1964. aastast alustati liiduvabariikidevaheliste vahetustega. Nii sai osa Eesti lapsi puhata suvel Moldovas, Lätis, Ukrainas, Vene NFSV-s jm.416 1971. aastal puhkas pioneerilaagrites 33 574 õpilast.417 1972. aastal tegutses 35 statsionaarset pioneerilaagrit.418 1976. aastal veetis suvepuhkust pioneerilaagris kokku 52 834 last, 1981. aastal juba 70 919.419 Teistel andmetel käis pioneerilaagris 1970. aastal 45 739, 1976. aastal 51 453, 1981. aastal 62 480, 1983. aastal 66 778 ja 1989. aastal 67 981 last.420

Sport ja kehakultuur Nii tipp- kui ka harrastussport täitis Nõukogude Liidus mitut funktsiooni. Noorte terveks ja tugevaks kodanikuks kasvatamise kõrval oli oluline demonstreerida välisriikidele sportlike tulemuste najal oma võimsust. Samuti tuli hoida noorte tähelepanu ja sisustada nende aega, et vähendada dissidentliku meelsuse arenemise võimalusi. Eestile oli spordil veel lisatähendus: võimalus näidata väikese rahva olemasolu ja tublidust.421 Ümberkorraldused olid spordivaldkonnas alanud juba enne sõda, kui 1940. aastal loodi Noorte Spordiliidu juhatus. Sõda küll katkestas selle tegevuse, kuid mõni aasta pärast sõda hakati Noorte Spordiliitu edasi arendama. Selle ellukutsumise kaks peaeesmärki olid kehakultuuri viimine noorte hulkadesse ja nende sotsiaalpoliitiline kasvatamine. Selleks kasutati põhiliselt mitmesuguseid võistlusi, toimus ka spordimärgi45 propagandanädal.422 Võib oletada, et sotsiaalpoliitiline kasvatamine oli neist kahest siiski tähtsam ja spordi viimine noorte hulkadesse eesmärgi saavutamise üks meetod. Koolinoorte sporditöö organisatsioon arenes mitme aastakümne vältel. ENSV Koolinoorte Spordiühing (KSÜ) Noorus asutati 1960. aastal, 1970. aastal loodi Vabariiklik Koolinoorte Kehakultuuri Metoodiline Kabinet.423 Koolinoorte spordi korraldamine oli noorte vaba aja sisustamisel kindlasti üks keskne tegevus, sest peaaegu kogu noorsugu oli kaasatud haridussüsteemi

45 Spordimärk saadi üleliidulise kehakultuurisüsteemi “Valmis tööks ja NSV Liidu kaitseks” normatiivide raames, täites üleliiduliselt kehtestatud nõuete kohaselt spordijärgu. Nõuded olid koostatud viiele vanuserühmale, alates 13-aastastest noortest.

155 Vabariigi parimate koolinoorte-kergejõustiklaste puhkelaager Nelijärvel 1960. aastal. ja sportlik tegevus oli kõige populaarsem vaba aja veetmise viis. Paljudes piirkondades kuulus organisatsiooni KSÜ Noorus 5–11-aastastest lastest 90%. See tähendab, et väga suur osa noortest püsis selle ühingu mõjuväljas. Kehaline kasvatus oli kõigis koolides kohustuslik alates esimesest klassist ja see toimus riiklikult kinnitatud programmi alusel. Kooli kehalise kasvatuse efektiivsus oli siiski üsna väike, sest kehalisele kasvatusele oli ette nähtud vaid kaks tundi nädalas ning võimlate ja spordiväljakute olukord oli enamasti tagasihoidlik. Peale kehalise kasvatuse tundide oli õpilastel võimalus osaleda kooli spordialasektsioonides. Ülikoolis hõlmas kohustuslik kehaline kasvatus, mida korraldas kõrgkooli kehalise kasvatuse ja spordi kateeder, esimese nelja kursuse üliõpilasi. Neil oli valida, kas käia kaks korda nädalas kohustusliku kehalise kasvatuse tundides või osaleda ülikooli spordirühmas ja harjutada kolm-neli korda nädalas.424

156 Spordikoolid Koolitundides pakutavast märksa parema kehalise ettevalmistuse said spordikoolide õpilased. Nõukogude Liiduga liitmisel toimus Eestis spordi korralduses nii harrastaja kui ka võistlus- ja saavutussportlase tasandil suur muutus. Enne sõda kehakultuuriga tegelemise võimalusi pakkunud organisatsioonid saadeti laiali ja neid hakkas asendama spordikoolide süsteem. Spordikoolid olid õppeasutused, mis valmistasid ette sportlasi, instruktoreid ja kohtunikke. Ühelt poolt olid spordikoolid haridussüsteemi osa – sealt said õpilased ka üldkeskhariduse – ning samas kuulusid need asutused riiklikku tippsportlaste ettevalmistamise süsteemi. Spordi- koolid olid tippsportlaste ettevalmistamises esimene aste, sellele järgnesid sõja- väe spordiroodud, kõrgkoolide spordiklubid ja vabatahtlike spordiühingute harju- tusrühmad. Eestisse tuli spordikoolide süsteem Nõukogude Liidust, kus hakati spordikoole looma 1930. aastatel. Spordikoolide süsteemi käivitamine Eestis tähendas Nõukogude Liidus toiminud administratiivse korralduse rakendamist ka kehalise kasvatuse valdkonnas, selle kaudu lõimiti ENSV ühtsesse üleliidulisse süsteemi. 1945. aastal avati Eesti NSV-s viis spordikooli 200 õpilasega, 1946. aastal tegutses seitse laste spordikooli.425 Laste ja noorte spordikoolidesse võeti õppima lapsi vanuses 8–14 aastat, noorsoo spordikoolides ja kõrgema spordimeisterlikkuse koolides õppisid 15–20-aastased noored.426 ENSV laste spordikoolide 1959.–1961. aasta töötulemuste kokkuvõttes on mainitud järgmised spordialad: akrobaatika, korvpall, poks, vabamaadlus, klassi- kaline maadlus, jalgrattasõit, võrkpall, võimlemine, kunstiline võimlemine, akadeemiline sõudmine, kanuu-(süsta-)sport, kergejõustik, suusatamine, ujumine, vettehüpped, veepall, laskmine, tennis, lauatennis, raskejõustik, vehklemine, ilu- uisutamine, jalgpall, hoki, male ja ratsasport. Kõige rohkem treenereid oli kergejõustikus (1961. aastal 64), kõige vähem raskejõustikus ja ratsaspordis. Raskejõustikus ei olnud 1959. aastal ühtegi treenerit ning 1960. ja 1961. aastal oli üks treener, treenitavaid vastavalt 20 ja 15. Ratsaspordis oli aastail 1959–1961 üks treener ja treenitavaid 1959. aastal 45, 1960. aastal 28 ja 1961. aastal 25.427 Eesti NSV Haridusministeeriumi süsteemis tegutses 1959.–1961. aastal 21 laste spordikooli.428 Järgmistel aastatel spordikoolide arv vähenes mõnevõrra ja 1961/1962. aastal oli ENSV Haridusministeeriumi alluvuses 18 laste spordikooli429, 1963/1964. aastal 17.430 Neis oli kirjas 7312 õpilast. Treenereid oli 223, neist ilma eriettevalmistuseta 66. Samal ajal oli ametiühingute liikmete laste spordikoole 16, seal harrastas sporti 3117 õpilast. Neid juhendas 84 treenerit, kellest 34 olid ilma eriettevalmistuseta.431 1966. aastal töötas Eesti NSV-s 32 laste spordikooli 871 õpperühmaga, spordialasid oli 28 ja õpilasi 11 870. Aastal 1961 lõpetas laste spordikooli 5,6% üldarvust, 1965. aastal oli see 6,2% (üleliiduline keskmine 5,2%). ENSV laste spordikoolide

157 Treeningtund Pärnu Noorte Spordikoolis 1953. aastal.

158 371 treenerist oli ainult 57 kõrgema haridusega, 51 oli aga erihariduseta.432 1967. aastal tegutses ametiühingute liinis 16 laste ja noorte spordikooli 4801 harrastajaga. Peale nende oli kuus spetsialiseeritud laste ja noorte spordikooli 2481 harrastajaga. 1968. aasta 1. jaanuaril tegutses Eesti NSV Haridusministeeriumi alluvuses 20 laste ja noorte spordikooli 8838 harrastajaga.433 1970. aastaks oli laste spordikoolide arv jõudnud 59-ni ja nende kaudu sai kehakultuuri- ja sporditegevustest osa 16 682 last ja noort. 1985. aastal oli Eesti NSV-s 61 laste spordikooli (sealhulgas Tallinnas 23), õpilasi neis 32 615, 1987. aastal olid vastavad arvud 73 (Tallinnas 26) ja 46 680 ning 1988. aastal 74 (Tallinnas 26) ja 45 240. ENSV Hariduskomitee süsteemi kuuluvaid laste spordikoole oli 1985. aastal 25 (Tallinnas viis) ja õpilasi neis 19 447, 1987. aastal oli 27 kooli (Tallinnas kuus) ja 28 609 õpilast ning 1988. aastal 28 kooli (Tallinnas kuus) ja 28 170 õpilast.434 Peale spordikoolide võisid lapsed kehakultuurile pühenduda ka spordiklassides: 1988. aastal käis 88 spordiklassis 1650 õpilast.435 Selliseid osalenute arve vaadates võib spordikoole põhjendatult pidada ka noorsootöö osaks, mitte ainult tippsportlaste kasvatamise süsteemi üheks kompo- nendiks. On selge, et enamikule lastele ja noortele jäigi spordikool ainsaks kokkupuuteks tippspordiga. Samas riiklikul tasandil oli väga arvukas osalejate baas vajalik väheste andekate väljasõelumiseks ja tippude kasvatamiseks.

Sõjalis-sportlikud mängud Sõjalis-sportlikud mängud “Kotkapoeg” ja “Põuavälk” olid mõeldud vastavalt noo- remale ja vanemale koolieale. Ühelt poolt oli tegemist sportliku mänguga, teiselt poolt oli nende sisu lahingus ettetulevate olukordade ja tegevuste imiteerimine, nagu näiteks luuramine, kannatanute abistamine, rünnak jne. Nooremate kooli-

Sõjalissportliku mängu “Kotka- poeg” XI vabariiklik finaal Lammasmäel 1983. aastal.

159 õpilaste (pioneeride) tuntuim sõjalis-sportlik mäng kandis nime “Põuavälk” ning sellega alustati 1967. aastal.436 Mängust “Kotkapoeg” võttis 1976. aastal osa 21 000 noort. Mängu korraldati kolmes etapis: esmalt õppeasutuste ja ettevõtete tasandil, seejärel linna ja rajooni tasandil ning lõpuks toimus vabariiklik finaal. 1984. aastal võttis sellest mängust väidetavalt osa 43 000 noort.

Huvitegevus Huvitegevus on mõeldud toetama isiksuse mitmekülgset arengut, aidates noorel kujuneda hästi toimetulevaks ühiskonnaliikmeks. Selle spetsiifiline osa seisneb keskendumises loovtegevustele ning noorte loomevõimete avastamisele ja arendamisele. Eelkõige on selles valdkonnas tegemist muusika, kujutava ja maalikunsti, muu loome-, tehnika- ja loodushuvi ning rahvakultuurioskuste arendamisega. Pärast sõda muutus Eestis kogu vabatahtliku kultuuritegevuse korraldamise süsteem. Ajalooliselt oli see toimunud isetekkelistes gruppides, millest iseseisvuse ajal said vabatahtlikud organisatsioonid ning ringid ja rühmad nende organisatsioonide juures. Nõukogude võimu kehtestamise järel saadeti aga organisatsioonide juures toiminud ringid ja harrastusrühmad laiali. Nende asemele loodi keskselt juhitud süsteem. Samalaadsed muutused toimusid ka noorte kultuuri-

Pikavere 7-klassilise kooli Vilhelmine Klementi nimelise pioneerimaleva tütarlapsed käsitööringis 1956. aastal.

160 tegevuse ja vaba aja veetmise korralduses: organisatsioonide juures tegevus lõpe- tati ja hakati looma keskselt administreeritavat süsteemi.

Klubid Klubid olid Nõukogude Eestis kohaks, kus inimesed said tööst ja muudest kohustustest vabal ajal tegelda neile meeldiva kultuuriharrastusega. Klubide nime- tustes esines tavaliselt sõna “kultuuripalee”, “kultuurihoone”, “kultuurimaja” või muud sarnast. Rahastamise alusel eristati riiklikke, ametiühingu- ja kolhoosi- klubisid. Enamik klubides tegutsenud ringidest olid taidlusrühmad, kuid oli ka mitmesuguseid muid huvialakoondisi. Klubi näitena võib tuua Jaan Kreuksi nimelise Noorsoo Kultuuripalee, mis tegutses Tallinnas. Administratiivse alluvuse järgi oli tegemist kutsekooliõpilastele mõeldud asutusega, kuid osalesid ka teised linnanoored. Praegu tuntakse hoonet, milles see klubi tegutses, Mustpeade majana. Jaan Tombi nimeline Kultuuripalee asutati 1940. aastal samuti Mustpeade majas ja alates 1965. aastast paiknes see hoones, mida tänapäeval tuntakse Salme keskusena. “Eesti nõukogude entsüklo- peedia” andmeil tegutses 1978. aasta algul selles 17 ringi 416 osavõtjaga. Üldse kokku oli 1. jaanuaril 1978 klubide juures 991 lasteringi 17 151 osavõtjaga.

Jaan Tombi nimelise klubi kergemuusikakoor raadiomaja ees 1976. aastal.

161 Haapsalu laste muusikakooli orkester 1956. aastal esinemas.

Kunsti- ja muusikakoolid Ka kunsti- ja muusikaharrastusega tegeldi enne sõda valdavalt noorteorganisatsioonide ringides. Töötasid ka mõningad kunstikoolid, mis olid mõeldud eeskätt professionaalsete kunstnike ettevalmistamiseks, ja erastuudiod. Pärast sõda kogu see süsteem muutus. Noorteorganisatsioonid saadeti laiali, eraõppeasutused suleti ja alustati uue harrastustegevuste koolivõrgu rajamist. Kunsti- ja muusikakoolide asutamise aluseks olnud seadus anti välja vabariigi presidendi dekreedina [tegelikult andis selle välja siseminister Maksim Unt vabariigi presidendi ülesannetes] 10. augustil 1940.437 Seaduse järgi otsustas likvidee- ritud erakapitalil põhinenud kunsti- ja muusikakoolide asemele asutatavate riiklikult ülalpeetavate muusika- ja kunstikoolide asutamise vabariigi president. Koo- lide õppejõudude tunniarvu ja palganormid määras valitsus. Koolide valitsemise ja õppetöö korralduse määras haridusminister nende koolide põhimäärustes.438 13. septembril 1940 kandis hariduse rahvakomissar Nigol Andresen ENSV Rahvakomissaride Nõukogule ette, et kuna eraõppeasutiste likvideerimise sea- dusega439 lõpetati muusikakoolide tegevus Tartus, Narvas ja Valgas, on nende asemele vaja luua nüüd riiklikult ülalpeetavad muusikakoolid, kus saaksid muu-

162 sikalist haridust noored nimetatud linnadest, teistest linnadest ja maalt. Andresen esitas nõukogule ettepaneku asutada muusikakool Tartus, Narvas ja Valgas.440 Koolid asutati ENSV Rahvakomissaride Nõukogu otsusega 13. septembril 1940.441 Veel on teada, et 1940. aastal jätkasid õppetööd Tallinnas Ella Hirschi eramuusikakool, Gertrud Kapp-Ruckteschelli eramuusikakool ja Valentine Riivese klaveristuudio ning Narvas Elisabeth Schützi eramuusikakool. Kujutava kunsti alal on mainitud 1940. aasta seisuga üksnes Tallinnas tegutsenud Anatoli Kaigorodovi maalikunstistuudiot.442 Nõukogude Liidu ühiskonnakorraldus nägi ette teatavate kultuuriharude olemasolu ja nende viljelemiseks vajalike asutuste funktsioneerimise igas liidu- vabariigis. Selle ühe tulemusena tekkis üle Eesti väikelinnadesse ja alevitesse laste muusikakoolide võrk. 1956. aastal toimunud Eesti kirjanduse ja kunsti dekaadi puhul välja antud Eesti NSV muusikaajaloo kohta käivas materjalis on öeldud: Oluliseks küsimuseks meie nõukoguliku muusikakultuuri arendamisel on muusika-alase kaadri ettevalmistamine. Sel alal töötab Nõukogude Eestis Tallinna riiklik Konservatoorium, Tallinna ja Tartu muusikakoolid ning terve rida laste muusikakoole rajoonikeskustes.443 “Eesti entsüklopeedia” andmeil tekkisid koolides ka õpilaste ansamblid, 1960. aastate teisel poolel oli igas teises-kolmandas koolis kitarriansambel, aga mängiti ka muid pille.444 Statistikaameti andmetel oli 1970. aastal Eestis 26 laste muusikakooli, see arv kasvas 1989. aastaks 50-ni. Õpilaste arv nendes koolides suurenes 4747-lt 8128-ni.445 1985. aastal oli laste muusikakoole 40446 ja 1988. aastal “Eesti entsüklopeedia” andmeil 47. Seevastu laste kunstikoole oli märksa vähem. Teada on andmed 1970. aastast, mil tegutses kaks kunstikooli, laste muusikakoole oli samal ajal 26.447 Aastatega proportsioon veidi paranes, aga ka 1989. aastal oli 50 laste muusikakooli kõrval vaid kaheksa laste kunstikooli. Kunstikoolides osalejate arvud olid 1970. aastal 117 ning 1989. aastal 982.448

Pioneeride paleed ja pioneeride majad Huvitegevuse tarbeks loodi ka pioneeride majade ja pioneeride paleede süsteem. Pioneeride majad ja pioneeride paleed olid noorte vaba aja sisustamise organisatsioonid, mille juures tegutsevad huviringid hõlmasid mitmesuguseid valdkondi alates kunstist ja spordist ning lõpetades poliitpropagandaga. Kuigi nende organisatsioonide nimetuses figureeris sõna “pioneeride”, ei olnud tegemist ainult pioneeriorganisatsiooni liikmetele vaba aja veetmise võimalusi pakkuvate asutustega. Pigem oli see ikkagi huvitegevuse üks organisatsiooniline vorm. Esimene pioneeride maja avati Tallinnas: 15. jaanuaril 1941. aastal võttis Eesti

163 Tallinna Pioneeride ja Koolinoorte Palee kunstiring 1979. aastal.

NSV Rahvakomissaride Nõukogu vastu otsuse nr 82, mille alusel loodi Tallinna Pioneeride Maja. See avati 1941. aasta 1. märtsil, ringid alustasid tööd 10. märtsil. Õpilasi oli ringides kokku 289. Majas olid loodusteaduste kabinet, mille raames töötasid botaanika-, minera- loogia- ja zooloogiaring; füüsika-matemaatika kabinet, kus tegutsesid matemaatika-, geomeetria-, keemia- ja huvitava füüsika ring. Töötasid ka muusikakabinet, male- ja kunstiring. Viimase juhendajateks olid vaheldumisi kunstiüliõpilased. Samuti tegutses kehakultuuri ja sõjalise ettevalmistuse ring, tehnikaringid jäid avamata. Ringides said käia linna parimad ja tublimad õpilased, sest maja mahutas ainult 289 õpilast. Tallinna Pioneeride Maja töö peatas sõda: 7. juulil 1941 ilmus ENSV Hariduse Rahvakomissariaadi rahvakomissari Nigol Andreseni käskkiri, millega katkestati pioneeride maja töö ja pedagoogid paigutati muudele ametikohtadele, abipersonal vallandati. 1. juulil 1945. aastal avati Tallinna Pioneeride Maja taas. Avamine oli aga sümboolne, sest tööd alustada ei suudetud: puudusid hoone ja töötajad. Ametisse määrati ainult direktor A. Miilits, kelle ülesanne oli komplekteerida personal. Hoone ja pedagoogide puudumise tõttu olid Tallinna kooliõpilased terve aasta ilma koolivälise tegevuseta. Ringe püüti avada koolide juures, kuid see ebaõnnestus.

164 1946. aasta jaanuaris vahetas asutus nimetust: uueks nimetuseks sai Tallinna Pioneeride Palee. Augustis 1946 leidis Tallinna Pioneeride Palee uue asukoha aadressil Veetorni 4, kuhu koliti sisse oktoobris. Tööd alustas 21 ringi, kuigi kavatseti avada 30. Lapsi oli ringidesse registreeritud 435, planeeritud oli 700. 1947. aasta augustis muudeti jälle nimetust: uus nimetus Vabariiklik Pioneeride Palee jäi püsima kuni 1953. aastani.449 1946. aastal avati pioneeride maja Viljandis ning 1947. aastal Tartus ja Rakveres. 1950. aastal oli kokku seitse pioneeride maja ja üks pioneeride palee. 1959. aastal tegutses 11 pioneeride maja. 1963. aasta detsembris avati Narva Pioneeride Palee. Hilisemal ajal olid pioneeride majad kõikides rajoonilinnades ja vabariikliku alluvusega linnades. 1970. aastal tegutses 16 pioneeride paleed ja pioneeride maja, 1989. aastaks oli nende arv kasvanud 27-ni.450 Peale pioneeride majade tegutsesid kindlatele valdkondadele suunatud organisatsioonid, mis samuti pakkusid noortele vaba aja veetmise võimalusi. 14. novembril 1952 asutati Tallinnas Vabariiklik Noorte Naturalistide Jaam, mille juures tegutsesid botaanika-, taimekasvatus-, loomakasvatus-, loodussõprade, põllu- majanduse aluste ja fotoring. Aastatel 1952–2001 tegutsenud üleriigilist noorte naturalistide jaama, mis hiljem kandis nimetust Noorte Loodusesõprade Maja, võib pidada oluliseks noorte loodushariduse andjaks väljaspool kooliruume.451 Veel tegutses 1970. aastal üks noorte tehnikute maja, kolm loodusesõprade maja ning üks laste ekskursiooni- ja turismijaam. 1989. aastal oli viis noorte tehnikute maja, kolm loodusesõprade maja ning üks laste ekskursiooni- ja turismijaam.452 Tegevused, mis toimusid pioneeride majas, huvikoolis ja mujal, toimusid ka koolides. Seal töötasid mitmesugused ringid (näiteks kunstiringid, laulukoorid, ansamblid jne), kooliõpilastele korraldati tunniväliseid üritusi (näiteks matkad, ekskursioonid, peod). Tegevusi juhendasid nii pioneerijuhid kui ka konkreetsete valdkondade õpetajad ja juhendajad.

Õpilaste Teaduslik Ühing Õpilaste Teaduslik Ühing asutati 22. novembril 1980. aastal. Selle tegevus sai vaikselt hoo sisse ja nõukogude aja lõpul koondas ühing ligi 500 teadushuvilist noort inimest, kellest mitu said hiljem tuntuks teadlasena. Ühingul olid oma õpilasjuhid ja traditsioonilised ettevõtmised – kevad- ja sügiskonverents, suve- seminar Viitnal ning Balti õpilaste teaduslike ühingute teaduskonverents – ning anti välja mitu kogumikku. 1990. aastate keskel ühingu tegevus aga vaikselt hääbus, selle põhjuseks olid majanduslikud raskused teaduselu korraldamisel üldisemalt.453

165 Noorte laulu- ja tantsupeod Eesti laulu- ja tantsupidude traditsioon ulatub tagasi aastasse 1869, kui Tartus peeti esimene üldlaulupidu, ametliku pealkirjaga “Liivimaa talurahva pärisorjusest vabastamise 50 aasta juubeli- ja tänulaulupidu”. Algselt oli kooris laulmisel põhiliselt seltsitegevuslik iseloom. Eeskuju sellise seltsielu korraldamiseks võeti baltisakslastelt, kelle hulgas levis 18. ja 19. sajandil mitmehäälset meestelaulu ning segakoorilaulu kultiveeriv lauluseltside liikumine. Baltisaksa lauluseltsid olid väga populaarsed ja aktiivsed. Esimene Baltimaade saksa laulupidu toimus 1836. aastal Riias, 1857. aastal peeti analoogne üritus Tallinnas. Johann Voldemar Jannsen õhutas ka eesti rahvast samasuguseid seltse looma, et tugevdada rahvuslikku vaimu ja eneseteadvust. Lauluseltside areng nii Eestis kui ka Euroopas laiemalt oli kantud 19. sajandi rahvusliku ärkamise vaimust ning see juhtis tähelepanu rahvuslikule ühtekuuluvusele ja isamaa-armastusele. Esimesed eesti lauluseltsid olid 1863. aastal asutatud Revalia ning 1865. aastal asutatud Estonia ja Vanemuine. Esimesest laulupeost kasvas välja traditsioon. Komme korraldada laulupidusid iga viie aasta järel sai alguse Eesti esimesel iseseisvusajal. II maailmasõja ajal laulupidude traditsioon katkes, see taastati 1947. aastal. Alates 1950. aastast

V koolinoorte laulu- ja tantsupidu 1982. aastal.

166 toimusid üldlaulupeod jälle iga viie aasta järel. Esimene noorte laulu- ja tantsupidu peeti 1962. aastal koos pioneeride V kokkutulekuga ning sellel osales 17 760 last ja noort. Nõukogude Liitu kuulumise perioodil peeti kokku kuus koolinoorte laulu- ja tantsupidu, viimane neist 1987. aastal 29 390 osalejaga. Laulupeod kujutasid endast ühelt poolt võimalust arendada teatud oskusi ning teiselt poolt aitasid säilitada ja tugevdada rahvuslikku vaimu, hoolimata nõukogude võimu survest võtta repertuaari internatsionaalseid laule ja tantse, mis pidid suurendama ühtekuuluvust Nõukogude Liidu nn suure pere vennasrahvastega.454

Eesti Üliõpilaste Ehitusmalev Nikita Hruštšovi üks idee oli harida üles seni kasutamata maid Põhja-Kasahstanis ja Lääne-Siberis ning lahendada sellega Nõukogude Liidus valitsev teraviljapuu- dus. Aastail 1954–1955 saadeti steppidesse tööle umbes 350 000 inimest, kes kündsid üles üle 30 miljoni hektari maad. 1956. aastal valmis seal esimene suurem viljasaak, mille koristamiseks ei jätkunud aga enam kohapealset tööjõudu. Nii kutsus ÜLKNÜ keskkomitee töölisi ja üliõpilasi üle kogu Nõukogude Liidu koristustöödele appi. Massilised uudismaa abistamise kampaaniad olid ka 1957. ja 1958. aastal.455 Esimesed Eesti tudengid käisid uudismaal abis juba 1956. aastal

Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva Kiidi rühm Võru Mööblivabriku ehitusel 1975. aastal.

167 kuigi siis veel mitte üliõpilaste ehitusmaleva koosseisus. Samal aastal üritati rakendada tudengeid suvisel koolivaheajal tööle ka Eestis, kuigi suurema eduta.456 1960. aastate algul hakati üliõpilastele ning keskkoolinoortele organiseerima suviseid töö- ja puhkelaagreid.457 Üleliiduline Üliõpilaste Ehitusrühm, mille koosseisus alustas mõne aasta pärast tegevust ka Eesti Üliõpilaste Ehitusmalev (EÜE), hakkas tegutsema 1959. aasta suvel.458 NSV Liidus rakendati noori varemgi hulgaliselt odava tööjõuna mitmes majandusharus, sealhulgas kolhoosis ja sovhoosis kartulivõtmisel.459 Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva algusajaks peetakse 1964. aastat, kui Kasahstani Kotorkuli rajooni sõitis 125 üliõpilasest koosnev rühm, kes osales seal ehitustöö- del. Alates 1966. aastast töötasid malevarühmad toonase ENSV juhtkonna nõudel peamiselt Eestis, sest Eestiski oli töökätest nappus ja miks peaksid noored töötama kuskil kaugel, kui neid oli ka siin vaja maapiirkondades üldehitustöödel. Malevarühmad asutati vastava ülikooli parteiorganisatsiooni ja šeflusaluste46 majandite koostöös seal, kus parasjagu tööd leidus.460 Vabal ajal harrastasid malevlased taidlust ja sporti, korraldati ekskursioone, kohtumisi teiste rühmadega jms. EÜE-l oli oma lipp, vorm, liikmepilet, embleem ja rinnamärk. 1967. aastast ilmus EÜE häälekandja Noorte Hääl, 15–20 numbrit aastas.461 Nagu märgitud, oli EÜE osa Üleliidulisest Üliõpilaste Koondmalevast, mis tekkis komsomoli lööktööbrigaadide osana. Üleliidulise maleva rühmad erinesid Eesti malevast nii mõneski asjas. Üleliidulises malevas paisutas objektide suurus rühma liikmete arvu 300–400-ni ning rühm jaotati töölõikude kaupa väiksemateks brigaadideks. Eestis oli malevarühma maksimaalne suurus 30 üliõpilast. Üks erinevus, miks üleliidulise maleva rühmad olid suuremad, seisnes selles, et Üleliidulises Üliõpilaste Koondmalevas töötamine oli paljudes Vene NFSV kõrgkoolides meesüliõpilastele kohustuslik, EÜE-s osalemine oli aga vabatahtlik. Meeste kohustuslik osalemine üleliidulises malevas võis olla ka põhjus, miks EÜE-s oli naiste osakaal proportsionaalselt oluliselt suurem kui üleliidulises koondmalevas. Üleliiduliste rühmade puhul ei saa ka kuidagi rääkida rahvuslikust meelsusest, mis EÜE puhul oli üks selle käimashoidvaid jõude.462 Kuna kogu noortetegevust kontrollis NSV Liidus komsomol, oli ka EÜE allutatud komsomoli juhtimisele või vähemalt püüti seda teha. Nii paigutati malevasse ja selle rühmadesse komissarid, kelle ülesanne oli korraldada poliitilist kasvatustööd.463 Kommunistlikust ideoloogiast oli noortele olulisem suvine seltskondlik ajaviitmine ja puhkus, peale selle oli tähtis ka rahateenimise võimalus. Malev kujunes Eestis väga populaarseks.

46 Nõukogude termin “šeff” tähendas asutust või organisatsiooni, mis oli võtnud ühiskondliku kohustuse korrapäraselt aidata mõnda teist asutust või organisatsiooni; sellist abistamisvormi nimetati šefluseks.

168 Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva 25. töösuve pidulik avamine Raekoja platsil 1988. aastal.

EÜE-s valitses üsnagi julge ja ühiskonnakriitiline hoiak. Viimane avaldus eriti iga-aastastel kokkutulekutel, kus isetegevuslikel esinemistel kujunes välja omapärane lavažargoon: oskus väljendada end poliitiliselt korrektselt, aga samal ajal nii, et kõik asjaosalised said aru, mida tegelikult öelda taheti.464 Mida aeg edasi, seda ühemõttelisemalt nõukogude tegelikkust pilavaks muutusid malevarühmade atribuutika ja esinemiste sisu, tehes sellega peavalu partei- ja komsomolijuhtidele ning julgeolekuorganitele.465 Kui varem taidluskavu ja laulusõnu enne esitamist ei kontrollitud, siis 1980. aastatel uuesti tugevnev ideoloogiline surve tõi kaasa ka selle nõude. Kohalikud võimuorganid pidid laval esitatava kinnitama. Teadupärast kannatab paber aga nii mõndagi.466 Kõik see pakkus noortele lõbu ja muutis EÜE äärmiselt populaarseks. Liiati puudus ka alternatiiv: teist sarnast üliõpilaste organisatsiooni polnud lihtsalt olemas. Kõrgkoolide komsomoliaktiivi EÜE-ga võrrelda ei saanud: esiteks haaras see vaid väikest osa üliõpilaskonnast, teiseks jäi komsomoliaktiivi tegutsemine pärast nn kuldseid kuuekümnendaid ideoloogilise surve taastugevnedes suhteliselt soiku.467 Korporatsioonid ega üliõpilasseltsid polnud lubatud. Nii võib EÜE populaarsuse ja meelsuse üheks oluliseks põhjuseks paradok- saalsel kombel pidada just piiranguid noorte aktiivsusele. Suur osa ühiskondlikult tegusatest ja ärksatest noortest leidis oma väljundi EÜE-s, sest muid võimalusi neil

169 lihtsalt polnud. Ideoloogiline surve ja majanduse “edusammud” andsid rikkalikult materjali, mida pilada ja mille üle nalja visata. EÜE-s käinutest said paljud hea juhtimiskoolituse ja hulganisti sõpru-tuttavaid, kellega koos juba iseseisvuse taastanud Eestis majandust ning riiki üles ehitama asuti. EÜE-s tuli üliõpilastel kõigega ise hakkama saada. Malev oli aktiivsetele noortele hea võimalus oma sotsiaalse võrgustiku laiendamiseks, mille tähendus kinnises nõukogude ühiskonnas oli suur. Üldjuhtimine, ehitustööde organiseerimine, kvaliteedi tagamine, olmetingimused ja toitlustamine, vaba aja korraldus, rühmasisese soodsa õhkkonna loomine, vajaliku distsipliini tagamine, igasuguste otsuste vastuvõtmine jms oli üliõpilaste endi, peamiselt rühmajuhtide teha. Ka reamalevlastele oli elu väljaspool kodu- ja kooliseinu hea sotsiaalse kogemuse kool.468 Nõukogude Liidu sisesed EÜE kaugrühmad tegutsesid väljaspool Eesti NSV-d. Kuigi alates 1966. aastast töötasid EÜE rühmad peamiselt Eestis, leidus siiski rühmi, kes tegutsesid mujal NSVL-is. Näiteks 1980. aastatel töötasid EÜE rühmad raudteel (vagunisaatjatena) ja Aeroflotis47 (stjuardessina). 1988. aastal tegutses EÜE Sahhalinis ja Kamtšatkal (kummaski neli rühma) ning Jakuutias (kolm rühma). Kaugrühmad olid atraktiivsed, kuna võimaldasid tasuta reisida. Peale selle anti kaugmalevlasele selline tagasisõidupilet, mille sihtkohaks oli märgitud küll Tallinn, kuid marsruut, kuidas sinna lennata, oli üle NSVL-i täiesti vaba. Ka palk oli kaugmalevas parem.469 Kaugmaleva rühmad olid liikmete arvult (umbes 40 inimest) suuremad kui Eesti-sisesed ning peale ehituse töötati ka kalanduses.470 EÜE välisrühmad tegutsesid peamiselt Saksa DV-s ja Tšehhoslovakkias, näiteks 1988. aastal töötas kummaski kuus rühma. Erinevalt liidusisesest kaug- rühmast, kuhu sai pigem lihtsalt, oli välisrühma pääsemine keeruline ja bürok- raatlik. Pidi olema aktiivne ja “puhas” komnoor, mistõttu, arvestades üldist EÜE rahvuslikku mentaliteeti, ei peetud sinna kippumist eriti heaks tooniks. Kontroll välisrühma tegevuse ja vaba aja üle oli samuti rangem kui tavarühmas.471 Nõukogude Liidu siseste kaugrühmade ja välisrühmade iga liige oli kohustatud koostama referaadi, valides ühe teema konkreetsel aastal etteantud nimekirjast. See loend sisaldas näiteks sääraseid teemasid: “ENSV kui üks lüli Nõukogude rahvaste vennalikus peres”, “Internatsionaalsest kasvatustööst kõrgemas koolis ja EÜE-s”, “30 aastat võidust Suures Isamaasõjas” jne. Ent oli ka neutraalsemaid teemasid, näiteks võis koostada referaadi külastatava välispartneri (Ungari, Bulgaaria, Poola, Tšehhoslovakkia, Saksa DV) majanduselust, kultuurist või noorsootööst, ka ENSV

47 Aeroflot oli 1929. aastal asutatud Nõukogude Liidu lennukompanii, samanimeline lennukompanii tegutseb Venemaal ka praegu.

170 kultuurielust jms. Referaatide kaitsmine toimus personaalselt iga rühmaliikme atesteerimisel.472

Osalejad EÜE õitseaeg jäi 1970. aastatesse, kui malevas osales igal aastal umbes 2000 üli- õpilast ehk umbes 10% Eesti üliõpilaskonnast. Ühtekokku käis maleva tegevuse täieliku lõppemiseni 1993. aastal sealt läbi üle 30 000 üliõpilase.473 Teistel andmetel tegutses ajavahemikul 1970–1990 igal aastal 100–110 rühma ning neis töötas 2000–2300 malevlast. Ühes malevarühmas oli 15–22 üliõpilast.474 Umbes kümnendik malevlastest töötas mõnes sotsialistlikus välisriigis. Ja vastupidi: Eestis töötas tudengeid nii välisriikidest kui ka teistest Nõukogude Liidu linnadest (Moskvast, Peterburist (toonasest Leningradist), Novosibirskist).475

Tabel 13. EÜE-s osalenute arv Malevlase töökoht 1975 1976 1984 1989 1990 Eestis 1827 1812 2459 1956 1901 Mujal NSVL-is 386 – 505 164 120 Välisriigis 185 190 140 229 82

Malevlased tegutsesid enamasti maapiirkondade ehituses, eriti piimafarmide rajamisel, kuid töötati ka linnaehituses.

EÜE lõpp Maleva populaarsus hakkas kahanema 1980. aastate lõpul. Selle üks põhjus oli NSV Liidu raske majanduslik olukord, mistõttu peamised tööde tellijad, kolhoosid ja ehitusmajandid, loobusid malevarühmade teenetest. Samal ajal toimus ka teine protsess: komsomoli lagunemine ja uute noorteorganisatsioonide teke. Sellega avanesid noortele organiseerumiseks ja vaba aja veetmiseks senitundmatud võima- lused.476 20. juunil 1988. aastal loodi ELKNÜ keskkomitee büroo otsusega Eesti Üliõpilaste Ehitusmalevast samanimeline firma. Asutamislepingu järgi oli EÜE firma kohustatud arendama asjalikku koostööd noorsoopoliitika elluviimisel, lähtudes firma põhikirjast ja tehnilis-majandusliku tegevuse põhjendustest. Samuti kohustus firma tagama täieliku isemajandamise, täitma tellijatega sõlmitud lepinguid tähtajaks ja kvaliteetselt ning maksma oma asutajale, s.o ELKNÜ keskkomiteele, igal aastal 2% tulust.477

171 Elujõuliseks firma siiski ei saanud, pärast Eesti taasiseseisvumist tegutsesid kuni 1993. aastani veel vaid üksikud malevarühmad ning viimane EÜE kokkutulek peeti 1993. aasta suvel Valgerannas.478

Eesti Õpilasmalev Nagu üleliidulise maleva ja EÜE asutamise puhul, oli ka EÕM-i asutamise üks põhjusi asjaolu, et hoolimata majanduse väidetavatest edusammudest kannatas NSV Liidus mitu majandusharu ka 20 aastat pärast II maailmasõda tööjõupuu- duse all. Põllumajandus oli üks nendest. Tööjõupuuduse leevendamiseks rakendati õpilasi hooajatöödel, näiteks kartulivõtmisel.479 Seega sarnanesid Eesti Õpilasmaleva (EÕM) loomise põhjused EÜE loomise põhjustega. Ühine nende puhul oli ka see, et mõlemad tekkisid üleliiduliste algatuste kohaldamisel Eesti NSV oludele. EÜE ja EÕM-i suuremaid erinevusi oli sihtrühmade vanus, mis alaealiste õpilaste puhul mõnevõrra piiras lubatud ja kättesaadavaid töid-tegemisi. Sellest, et tegemist oli üleliidulise, mitte aga Eesti oma algatusega, annavad tunnistust EÕM-i pikaajalise juhi Kalle Kesküla mälestused (EÕM-i komissar 1976–1980, komandör 1980–1985). Tema väitel komplekteeriti malevarühmad Eestis teisiti kui muudes liiduvabariikides.480 Viide muudes liiduvabariikides toi- munule aga tähendab, et malevarühmad tegutsesid ka väljaspool Eestit.

Võib arvata, et EÕM-i loomise teine oluline põhjus oli kohalike hariduselu juhtide ja ka paljude teiste inimeste südamel olnud mure õpilaste, eriti linnalaste töökasvatuse pärast. 1966. aasta detsembris avaldas toonane Eesti haridusminister Ferdinand Eisen arvamust, et töökasvatus ei piirdu üksnes tööõpetusega. On vaja parandada seda rinnet, mis on väljaspool koolitunde. Mõelda tuleb suvistele töö- ja puhkelaagritele.481 Kas see arvamusavaldus oli reageering eelmisel ja üle-eelmisel suvel toimunud noorte töölaagritele, resoneerimine üleliidulise algatusega, teada- anne EÕM-i ellukutsumise plaanist, noorte hulgas tekkinud arenguga kaasa minev konstateering või kõik kokku, on võimatu tagantjärele kindlaks teha. Igatahes järgnes tehtud avaldusele paar kuud hiljem ELKNÜ keskkomitee otsus õpilaste töömaleva loomise kohta. Esimese kahekuulise töö- ja puhkelaagri 50 alaealisele korraldas ELKNÜ Narva Linnakomitee 1964. aasta suvel. 1965. aastal toimusid samasugused laagrid Narvas, Tallinnas ja Kohtla-Järvel.482 1965. aastal organiseerisid 68 noort Jäneda sovhoostehnikumi õpilase Rein Talmeti juhtimisel Kehra sovhoosis töö- laagri Sipelgas,483 mis kestis 15.–25. juulini. Põhilisteks töödeks olid võsaraie ja kõplamine sovhoosi põllul. Järgmisel suvel loodi samalaadne rühm Habajal, Adaveres ja Viiratsis.484

172 Telklaager EÕM-78 kokkutulekul Järveotsal 1978. aastal.

End kortšaaginlasteks48 nimetanud esimene eri piirkondade õpilasi koondanud tööüksus tuli toona komsomolitöö instruktorina tegutsenud Rein Talmeti juhtimisel kokku 1966. aastal Hiiumaal, kus töötati Putkaste sovhoosis ning kolhoosides Rahu Eest, Sõprus ja Hiiu Kalur. Poolametlikult nimetati end Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva järgi õpilasmalevaks. Suvega tõestasid noored, et nad on kohalikele töölistele suureks abiks. Samuti veedeti üheskoos lõbusalt aega. Seda kõike sooviti jätkata ka järgmisel suvel. Mõte luua õpilaste töörühmad leidis toetust põllumajanduse ministeeriumis, metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumis, haridusministeeriumis, ameti- ühingute nõukogus ja ELKNÜ keskkomitees. Ametlikult moodustati Eesti Õpi- laste Töömalev ELKNÜ keskkomitee büroo 1967. aasta 17. veebruari otsusega. Töömalev oli mõeldud keskkooliealistele noortele vanuses 15–18 aastat. 1969. aasta lõpul võeti kasutusele nimetus Eesti Õpilasmalev (EÕM).485 1983. aasta talve- vaheajal alustasid Tallinnas ja Pärnus tööd ka esimesed talirühmad.486 Õpilasmalev oli komsomoli valitsusalas tegutsenud üsnagi iseseisev organisat-

48 Nimi pandi nõukogude ideoloogiale sobivalt Pavel Kortšagini järgi, kes oli Nikolai Ostrovski romaani “Kuidas karastus teras” peategelane. Raamatu esmatrükk ilmus 1934. aastal. 1935. aastal anti välja selle parandatud trükk, milles esines originaalist rohkem parteipropagandat ja nõukogude pateetikat. Kuigi teos põhineb suures osas tõsielul, on selles liialdusi ja väljamõeldisi, eriti mis puudutab Venemaa kodusõda käsitlevat osa. Raamat kuulus üldhariduskoolide kohustusliku kirjanduse hulka.

173 sioon, mida toetasid Eestis mõjukad ühiskonnategelased. Omajagu sõltumatust andis suhteliselt suur majanduslik manööverdamisvõime: EÕM-i sissetulekud kujunesid koolinoorte tööjõu müügist ja need summad ei olnud väikesed. Maleva juhid said endale lubada korralikke elamistingimusi ja mitmesuguseid hüvesid.487 Õpilasmalevasse astumine oli vabatahtlik. Kui üleliiduliselt pandi õpilaste töörühmad kokku ühe klassi või kooli õpilastest, kelle etteotsa leiti sama kooli õpetaja, siis Eestis mindi vabatahtliku ühinemise teed. Esimest korda tegi seda Rein Talmet 1966. aasta kevadel keskkooliõpilasi Hiiumaale tööle värvates ja selleks Eesti koole läbi sõites. Nii komplekteeriti ka 1967. aastal loodud Eesti Õpilaste Töömalev ja nõnda see jäigi. 1970. aastal hakati arvestama õpilaste omavahelise sobivusega, vabatahtlikkus oli aga osalemise nurgakivi.488 Nagu NSV Liidu noortetegevus tervikuna, oli ka EÕM allutatud komsomoli juhtimisele. Maleva ja rühmade koosseisu kuulusid komissarid, kelle ülesanne oli korraldada poliitilist kasvatustööd. Paljuski oli see kontroll aga vormiline ja tegelikkuses realiseerus kasvatustöö vähesel määral. Noored nägid õpilasmalevas põhiliselt võimalust veeta oma suvevaheaega meeldivas seltskonnas ja keskkonnas ning teenida seejuures ka raha. Malevaelu iseloomustas Nõukogude Liidu oludes suhteliselt vabameelne õhkkond.489 Nii kujunes malev Eestis üsnagi populaarseks. Töö ja teenistus oli küll oluline, kuid mitte peamine malevasse mineku põhjus. 1978. aastal näitasid Marika ja Aksel Kirch ning Anti Kidron oma uurimuses, et malevasse tuldi otsima eeskätt uusi tuttavaid ja eneseteostuse võimalusi.490 EÕM-i algaastail kehtis põhimõte, et malevat juhtigu noored ise. Õpilaste suunamiseks ja abistamiseks määrati õpilasmalevatesse Tartu Riikliku Ülikooli või Tallinna Pedagoogilise Instituudi pedagoogikaharude, sõjaväes teeninud või EÜEs tegutsenud vanemate kursuste üliõpilasi. Malevarühma õpilasstaabi valisid aga rühmaliikmed ise. Sellist taktikat rakendades möödus EÕM-i esimene ametlik malevasuvi kõigiti rahuldavalt ja oleks võinud toimida samal põhimõttel ka edasi. Ideoloogilise surve taastugevnemisega võimendus aga püüd kontrollida kõike ja kõiki ning seda ka õpilasmalevas. See omakorda tõi kaasa õpilaste pahameele ja sihiliku korrarikkumise nii alkoholi tarvitamise kui ka toonases mõistes poliitiliselt väljakutsuva käitumise kujul.491 Rühmakomandöre ja -komissare hakati atesteerima 1979. aastal.492 Vanem- komandöriks atesteeriti 1979. aastal 85, 1980. aastal 104, 1981. aastal 166, 1982. aastal 175 ja 1983. aastal 221 rühmajuhti.493 1969. aastal kuulutati õpilasmalev kooliõpilaste töösuve põhivormiks, töö- periood kestis kuus nädalat. Tol aastal sõlmiti lepingud 17 majandiga. Õpilasmaleva liikmed töötasid kolhoosides ja sovhoosides, kus nad rohisid põlde, koristasid kive, tegid heina, aitasid kaasa metsamajandites, maaparandustöödel jne. 1971. aastal oli põhitööks heinategu ja söödajuurvilja hooldamine, aga ka varajase juurvilja

174 EÕM-78 kokkutulek Järveotsal 1978. aastal. Rohimistööd.

175 koristamine, aiandites töötamine, valgustusraie metsamajandites, kraavitrasside remont jms. Valgevenest pärit noortest koosnenud rühm ehitas aga kogu suve Eestis viljaaita.494 1974. aastal oli endiselt probleeme malevlaste elutingimuste ja rühmade distsipliini tagamisega. Majanditele heideti ette, et need ei oska leida tööd vihmas- teks päevadeks.495 Mõnes rühmas olid tööpäevad ületanud lubatud kestuse, mis oli 16–17-aastastele viiepäevase töönädala korral seitse tundi.496 1980. aastal hukkus malevasuve jooksul ohutustehnika nõuete jämeda rikkumise tõttu liiklusõnnetuses üks ja sai viga kaks õpilast, üks malevlane sai vigastada tööõnnetusel.497 Töölt puudumise ja muude korrarikkumiste eest visati suve jooksul malevast välja 32 õpilast. Kolm rühma saadeti laiali, neist üks töö ignoreerimise pärast, üks majandi suutmatuse tõttu tööd anda ja üks rühm konfliktide pärast majandiga.498 Meelelahutuses olid olulisel kohal sportlikud vaba aja veetmise viisid, palli- mängud ja võistlused, ka isetegevus, laulude ja lühinäidendite loomine ning esita- mine jms. Isetegevus moodustas malevlaste iga-aastase suursündmuse, maleva- kokkutuleku, põhiosa: toimusid taidluskavade konkursid ja spordivõistlused. Ma- leva algaastatel kutsuti kokku kõik rühmad ja 1971. aastal peeti Konuveres kõigi aegade suurim kokkutulek 2000 osavõtjaga. 1972. aastal seati sisse piirkondlikud sotsialistlikud töövõistlused ja lõppkokkutulekule hakati kutsuma ainult parimaid rühmi. 1982. aastal sai kokkutulekul osaleda vaid üks rühm igast piirkonnast.499 1970. aastal sõitsid esimesed malevarühmad tööle teistesse liiduvabarii- kidesse: Lätti ja Leetu. Sellest sai alguse vahetusrühmade traditsioon. Teistes liiduvabariikides töötamine ja ka teiste liiduvabariikide õpilastele Eestis töö otsimine jätkus. 1982. aastal oli õpilasmalevlastel võimalik osaleda malevatöös Ida-Saksamaal Schwerinis ning 1984. aastal Ungaris Szolnokis.500 Välisrühmade töös osalejad pidid olema vähemalt 16-aastased, eri rahvusest ja eri soost, ÜLKNÜ liikmed, õppetöö eesrindlased, ühiskondlikult aktiivsed ja vähemalt kaheaastase maleva- staažiga. Nõuetele mittevastavad malevlased rühma ei pääsenud. Välisrühma komandör ja komissar-tõlk pidid olema eri soost, NLKP liikmed ja varasema töökogemusega. Välisrühmades osalejad kinnitas ELKNÜ linna- või rajoonikomitee.501 EÕM-i poisterühmad koosnesid noormeestest, kes olid oma käitumise tõttu sattunud miilitsa huviorbiiti. Esimene raskesti kasvatatavate poeglaste maleva- rühm loodi 1968. aastal. Rühmad koostati miilitsa lastetubades ja alaealiste asjade komisjonides arvel olevatest poistest, kellest osa polnud varem kohtu poolt karistatud, küll aga olid nad saanud hakkama pisihuligaansuste, varguste jms. Rühma koondati põhiliselt ühe linna või rajooni alaealised ja vähemalt üks komandör pidi olema selle linna või rajooni töötaja.502 1971. aastal oli poisterühmi

176 EÕM-i koosseisus üheksa, neisse kuulus 232 poissi.503 Ei ole üllatav, et kõnealus- tes rühmades oli probleeme distsipliiniga. Kuigi tegemist oli põhiliselt poisterühmadega, kuulusid kahe rühma koosseisu 1971. aastal eksperimendi korras ka 29 tütarlast üldhariduskoolidest. Kahest rühmast ühes oli läbisaamine hea, teises mitte. Kokkuvõttes jõuti järeldusele, et selline eksperiment end ei õigustanud.504 Õigustasid end aga poisterühmad. Üheksast majandist, kus sellised rühmad töötasid, soovisid viis ka edaspidi koostööd teha.505 Poisterühmade arvu suuren- damist ei peetud otstarbekaks, küll aga otsustati, et noorematest kui 16-aastastest ei tohiks neid komplekteerida. Tõhustada tuleb aga kasvatustööd.506 1974. aastal eraldati säärastele seadusega pahuksisse sattunud poistele 250 malevakohta, tegelikult osales malevas kokku 228 noort. Enamik neist, 188 (83%), töötas esimest suve, teised olid malevas juba mitmendat korda.507 Poisterühmade töötulemused paranesid aasta-aastalt: 1972. aastal oli nende päevanormi täitmise protsent 153 ja töökvaliteedi keskmine hinne 4,46. 1973. aastal olid need arvud vastavalt 157,9% ja 4,53 ning 1974. aastal 172,2% ja 4,65. Kuigi poisterühmade töödistsipliin oli üldiselt hea, polnud see siiski kiita kõigis rühmades.508 Poisterühmade tööd kajastavad aruanded on pigem positiivse fooniga ning nende tegevus jätkus ka järgmistel aastatel, kuigi selliste rühmade loomist ei tervitatud alati.509 Eesti Õpilasmaleva populaarsuse taustal hakati 1970. aastatel korraldama töö- ja puhkelaagreid (TPL) ka 6–12-aastastele lastele, lisaks noortelaagreid 13–14-aastastele ja noorterühmi 15-aastastele. 1974. aastal moodustati 15-aastastele üheksa rühma. 1978. aastal kuulus maleva koosseisu 167 TPL-i rühma (6–12-aastased), 61 noortelaagrit (13–14-aastased) ja 21 noorterühma (15-aastased). Samal aastal tegutses 171 õpilasmaleva põhirühma (16-aastased ja vanemad), rühma kuulus keskmiselt 25–30 malevlast. 1979. aastal maleva struktuur lihtsustus ning alles jäid laagrid alg- ja põhikooli- õpilastele (TPL-i rühmad) ning õpilasmaleva rühmad vähemalt 15-aastastele noortele.510 TPL-i rühmade soovitatav tööperiood oli neli nädalat, põhirühma- del seitse nädalat.511 Päevatöö kestis TPL-is kuni neli tundi. Noormalevlased, kes tegid lihtsamaid töid, nagu rohimine ja kõplamine, olid nõutud tööjõud.512

Osalejad EÕM oli kõige populaarsem 1970. aastate lõpul ja 1980. aastate hakul.513 Kui maleva alguspäevil 1968. aastal tegutses õpilasmalevas 325 noort, siis 1980. aastal oli neid 14 437 ja 1985. aastal 25 260. Kahekümne tegevusaasta jooksul käis EÕM-ist läbi ligi 150 000 õpilast, keda juhendas kokku 7000 komandöri.514

177 1971. aastal osales EÕM-i 64 rühmas 1943 noort, kellest 50 olid Läti ja Valgevene kooliõpilased. Rühmi juhtis 86 komandöri: 60 üliõpilast, üheksa õpetajat Eestist ja kaks õpetajat väljastpoolt, kümme miilitsatöötajat, üks õppejõud ja neli muude elualade esindajat (treenerid, teenistujad). Vanematekogu ja keskstaap koosnes 18 inimesest. Töö organiseerimises esines kolhoosides ja sovhoosides puudusi, mistõttu 14 rühma korraldasid streike. Probleemid puudutasid peamiselt toitlustamist.515 Osalenud majanditest 43 soovis kogemuse põhjal rühma ka järgmiseks aastaks. Kõigile soovijaile ei pidanud aga EÕM-i keskstaap võimalikuks rühma anda, sest töö organiseerimine ja rühma elutingimused jätsid soovida, samadel põhjustel loobus kolm majandit ise.516 1974. aasta 1. juuli seisuga töötas EÕM-i 101 rühmas kokku 2375 malevlast, neist poisse 45,8%.517 1970. aastate teisel poolel alandati õpilaste suvistes töö- malevates osalejate vanust, mistõttu järgmistel aastatel kasvas osalejate arv hüppeliselt. 1978. aastal oli malevanoorte arv 11 728. 1979. aastal võttis maleva- suvest osa kokku 13 131 noort 490 rühmas. Nad jagunesid 7792 nooremmalev- laseks (11–14 aasta vanused) ja 5339 malevlaseks (15–18 aasta vanused). Eestlasi oli 11 716, venelasi 1295, muude rahvuste esindajaid 120. 490 rühmast tegutses väljaspool ENSV-d kaheksa ja Eestis oli üheksa külalisrühma vennasvabariiki- dest. Komandöre töötas 1979. aastal 865. Töölepingud sõlmiti 259 asutusega, millest 231 olid põllumajanduslikud ma- jandid. Peamised tööd olid rohimine ja heinategu. Kõik malevlased naasid koju elusa ja tervena.518 1981. aastal osales malevas 16 561 koolinoort. Kokku tegutseti 584 laagris, neist 250 olid põhirühmad (15–18 aasta vanused õpilased) ja 334 TPL-id (kuni 14 aasta vanused õpilased). Malevast eemaldati distsipliinirikkumiste pärast 41 malevlast ja neli üliõpilasest komandöri. 1981. aasta andmetest tuleb välja, et oli komplekteeritud ka eesti-vene segarühmi ning seda suunda taheti jätkata.519 1980. aastatel algas malevategevuses tugev surve nii majanduskorralduse kui ka kultuurilise venestamise suunas. Kui seni aktsepteeris EKP malevat kui töökasvatuse meetodit kommunistliku kasvatuse osana, siis nüüd paradigma muutus. Partei hakkas lämmatama koolinoorte tahtevabadust, eneseteostust, isikupära, iseseisvust ja tegutsemislusti, et asendada kõik see pimeda kuulekuse, ühetaolise reglementeerituse, halli keskpärasuse ja suurema allumisega parteile. Eesmärkide hulka kuulus plaan luua kodune miljöö muulastele ja lõimida Eesti noored ühtse nõukogude rahva hulka. EKP keskkomitee sekretariaadi 1982. aasta 22. juuni otsus nõudis erinevast rahvusest õpilaste segarühmade loomist ja malevaürituste kakskeelsust. 1983. aastal sai iga malevapiirkond komplekteerimistsooni, mille tagamõte oli vähendada

178 vabalt koostatud rühmade osakaalu ja suurendada koolirühmade oma. Seda otsust tehes ei hoolinud EKP uuringutulemustest, mille kohaselt olid vabalt komplekteeritud rühmad tulemuslikumad. Eesmärk oli tugevdada kontrolli õpilaste üle. Segarühmade ja -laagrite arv kasvas 1981. aasta kuuelt 1987. aastaks 46-ni, muulaste protsent malevas 1979. aasta 23,5-lt 1986. aastaks 40,6-ni.520 Malevlaste arv saavutas lae 1980. aastate keskel ja teisel poolel, 1988. aastal hakkas EÕM oluliselt kahanema.521

Tabel 14. Õpilasmalevas (EÕM + TPL) osalenute arv Aasta Osalenute arv 1965 68 1974 2 375 1985 25 260

EÕM-i lõpp Maleva populaarsus hakkas kahanema 1980. aastate lõpul ja selle põhjused olid sarnased EÜE lagunemise põhjustega: NSVL-i majanduslikud raskused ja avardunud vaba aja veetmise võimalused.522 Eesti riigi taasiseseisvumisega lõppes ka noortemaleva tegevus, sest ühes nõukogude režiimiga lagunesid senised suuremad ja peamised tööandjad. Omandivormid muutusid ja seetõttu kadus huvi maleva kui töövormi vastu. Maakonniti lõpetasid malevarühmad tegevuse erinevalt. Erand oli Pärnu maakond, kus õpilasmalevad jätkasid suvist töötamist. Noorsootöö taasiseseisvumise eel ja järel

Eesti riiklik iseseisvus taastati 1991. aasta 20. augustil. Ulatuslikud ühiskondlik- poliitilised protsessid, mille tulemusel see juhtus, algasid juba mitu aastat varem. Iseseisvuseni jõuti põimunud sündmuste toel, mis toimusid Eestis ja väljaspool Eestit. Väljaspool Eestit oli oluline see, mis toimus Nõukogude Liidus. 1985. aastal NLKP juhiks saanud Mihhail Gorbatšov alustas laiaulatuslikke reforme, mille hulka kuulusid korruptsiooni- ja alkoholismivastane võitlus, turumajanduslikud reformid, sisepoliitiline liberaliseerimine, avalikustamine ning liikumine mitme- parteilise demokraatia poole. Selle taustaks olid juba enam kui kümme aastat varem alguse saanud Nõukogude Liidu majanduslik stagneerumine ja uute poliitiliste liidrite, eeskätt Mihhail Gorbatšovi astumine ajalooareenile. Tema juhtimisel alustati radikaalseid muudatusi.523 1980. aastatel Nõukogude Liidu majandusprobleemid aina süvenesid. Liidu- vabariikide vabanemisele andis hoogu nn idabloki lagunemine 1980. aastate lõpul: endine Ida-Saksamaa liitus endise Lääne-Saksamaaga ning Poolas, Tšehhoslo- vakkias, Rumeenias, Bulgaarias ja Ungaris tulid võimule mittekommunistide valitsused. Väljaspool Varssavi pakti maid lagunes Jugoslaavia mitmeks riigiks, millest enamikus said võimule mittekommunistlikud valitsused. Ka Albaania loobus kommunistlikust valitsusest. Nende sündmuste ajal hakkasid suuremat iseseisvust taotlema ka Nõukogude Liidu vabariigid. Sellele lisas kiirust 1990.–1991. aasta talve toiduainekriis. Eestis ilmnesid ühiskondlike olude muutumise esimesed märgid 1987. aasta kevadel, kui sai avalikuks NSV Liidu keskametkondade kava rajada Lääne- Virumaale fosforiidikaevandus. Keskvõimude plaan vallandas ulatusliku protesti- kampaania ehk nn fosforiidisõja. See oli omamoodi avalöök Eesti taasiseseisvumise protsessis. Keskkonnakaitselisele teemale lisandusid ka ajaloolised ja poliitilised. Ühiskonna poliitilise vabaduse suurenemise ajal hakkasid eestlased nõudma majanduslikke reforme ja õigust ise otsustada. 1987. aasta sügisel põhjustas ühiskonnas elavat arutelu isemajandava Eesti (IME) idee, mille kohaselt pidi

180 Eesti muutuma majanduslikult iseseisvaks: minema üle turumajandusele, kehtestama oma raha, maksusüsteemi jne. Paljud eestlased lootsid, et selle kaudu õnnestub Eestil Nõukogude Liidust järk-järgult eralduda või saavutada vähemalt autonoomia.524 1988. aastal hakkas ühiskond poliitiliselt elavnema. Aprilli algul toimus loominguliste liitude ühispleenum, kus juhiti tähelepanu eesti rahvuskultuuri olukorrale ja süvenevale venestamispoliitikale ning avaldati rahulolematust Eesti NSV juhtkonna tegevuse üle. Aprilli keskel asutati liikumine Rahvarinne Perestroika Toetuseks, mida rahvasuus hakati lihtsalt Rahvarindeks kutsuma. Rahvarinde uuendusmeelsed eesmärgid leidsid eestlaste hulgas suure toetuse ja rahvaliikumine muutus lühikese ajaga võimsaks massiorganisatsiooniks. Sama aasta varasuvel vallandus kontsertide ja ühislaulmiste sari, mis omandas samuti rohkearvulise rahvaliikumise mõõtme ja mida hiljem hakati nimetama laulvaks revolutsiooniks. 1988. aastal hakkas jõudu koguma ka selgelt iseseisvuse taas- tamisele orienteeritud radikaalsem rahvuslik liikumine. 1987. aasta lõpul loodi juba täiesti ebanõukogulikku retoorikat kasutav Eesti Muinsuskaitse Selts (EMS), 1988. aasta augustis asutati esimene poliitiline erakond – Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP).525 Pärast mitmesuguseid ajaloo keerdkäike võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 20. augustil 1991 vastu otsuse “Eesti riiklikust iseseisvusest”, mille järgi taastati juriidiliselt 1918. aastal asutatud ja 1940. aastal NSV Liidu okupeeritud Eesti Vabariik.526 Kõik need sündmused mõjutasid ka noorte vaba aja veetmise korraldust. Noorsootöö arengu ja teisenemise vaatenurgast tuleb märkida majanduse alla- käigu, poliitilise režiimi lõdvenemise ja vahetumise ning sellega kaasnenud rahva aktiivsuse kasvu mõju. Tegemist oli omavahel seotud tegurite kompleksiga, mis mõjutas noorsootööd nii otseselt kui ka teiste ühiskonnaprotsesside kaudu. Nagu juba märgitud, lõpetasid õpilaste ja üliõpilaste suvemalevad tegutsemise suures osas 1990. aastaks. Selle üks peamine põhjus oligi Nõukogude Liidu majanduse halvenev olukord, mistõttu ei olnud enam vajalik ega võimalik kaasata õpilasi ja üliõpilasi suvel ettevõtete tegevusse. Noortelaagrite ja nendes puhanud laste hulk vähenes järsult 1990. aastate algul. Kui 1989. aastal tegutses 46 laagrit ja neis puhkas 96 000 last, siis neli aastat hiljem olid vastavad arvud vaid kümme ja 11 000 ehk laagreid oli jäänud vaid viiendik ning osalejate arv oli kahanenud peaaegu üheksa korda.527 Need muutused illustreerivad ilmekalt, kuidas majandusolukorra halvenemine mõjutas negatiivselt ka noorsootööd. Suures plaanis oli aga oluline noorte vaba aja korralduse ja noorsootööga tegeleva ELKNÜ lõpp.

181 Pioneeriorganisatsiooni tegevuse ümberkorraldamine Pioneeriorganisatsiooni saatus oli mõnevõrra teistsugune kui komsomolil, mis lõpetas tegevuse. Juba 1988. aastal oli pioneeriorganisatsioon ümber kujundatud noorteorganisatsiooniks ELO: toona tähistas see akronüüm nimetust Eesti Laste Organisatsioon. Kohe kinnitati organisatsiooni toimimiseks vajalikud dokumendid: harta, programm ja strateegia. Et aga ELO jäi sõltumatu liikmena üleliidulise pio- neeriorganisatsiooniga seotuks, tõid segadused ELKNÜ keskkomitees, mille palgalised töötajad ELO juhid olid, kaasa kriisi ELO juhtimises. 1989. aasta lõpul kinnitati, et ELO ei kuulu enam üleliidulisse pioneeriorganisatsiooni ja ELO juhtimine anti üle huvikeskusele Kullo. Edukama tegevuse huvides asutasid 15 Eesti huvikooli ELO Toetajate Liiga, mis pärast seda, kui huvikoole hakati reformima ja kaotati ELO metoodikute kohad, lõpetas vaikselt oma tegevuse. Nagu pioneeriorganisatsioon, nii tegutses ka ELO kooli- ja klassipõhiselt, koondades õpilasi 1.–12. klassini. Tegevuse põhisisuks olid huvitegevus, koolitused ja meelelahutus. Organisatsiooni juhtisid noored ise, saades tuge täiskasvanutelt. Lühendi ELO tähendus on ühiskonnas toimunud muutuste kohaselt mitu korda teisenenud. Algul oli nimetuseks Eesti Laste Organisatsioon, sest 1980. aastate lõpul oli rahvuslikkuse ja Eesti rõhutamine väga oluline. 1998. aastal muutis juhatus ideoloogilist suunda, ning võttis aluseks Brian Tracy eduteooria. Nimetuseks sai Edukate Laste Organisatsioon, kuid tunnetati, et sõna “edukas”

ELO 2002. aasta üldkoosolek.

182 on natuke halvamaiguline. Uueks nimekujuks sai Laste- ja Noorteorganisatsioon ELO, mida kirjutati ka pikalt lahti ehk Laste- ja Noorteorganisatsioon Edukate Laste Organisatsioon. Sellest pikast ja lohisevast nimest saigi tõuke järgmine muudatus: 2002. aasta üldkoosolekul kinnitati uueks nimeks Noorteühendus ELO.528

Noorte ühiskondliku aktiivsuse kasv 1980. aastate lõpp ja 1990. algus oli ühiskonna avanemise ning inimeste akti- veerumise aeg. Märgilise tähtsusega sündmusteks olid kindlasti nn fosforiidisõja demonstratsioonid ja Molotovi-Ribbentropi pakti avaldamise nõudmine 1987. aastal, laulev revolutsioon 1980. aastate lõpul ning Balti kett 1989. aastal. Kõik need sündmused tõmbasid endaga kaasa tuhandeid noori. Inimeste aktiivsus avaldus ka paljudel väiksematel ettevõtmistel, mis toimusid igal pool üle Eesti. Peamine liikumapanev jõud oli soov ja nüüd tegelikuks saanud võimalus vabaneda võõrvõimu valitsemise alt ning luua oma riik, elada oma elu enda tehtud seaduste järgi. Need teemad ergutasid ka noori olema tegusad nii ühiskondlikult kui ka kultuuriliselt. Kodanikuaktiivsuse kasv mõjus noorte vaba aja veetmise võimaluste kujunemisele ja noorsootöö korraldusele: taastati mitu II maailma- sõja eelset organisatsiooni ning tegutsema hakkasid ka uued noorteühingud. Muutused poliitilises seisundis ja ühiskonnas asetasid noore riigi olukorda, kus oli vaja hakata astuma samme iseseisvale riigile sobiva noorte vaba aja korraldamise süsteemi ning institutsioonide loomiseks. Uue, kodanike vabadust ja algatust väärtustava õigusriigi raames ei tähendanud see mõistagi eelmise ühis- konnakorralduse aluseks olnud ideoloogia püsimist. 1990. aastate algul nähti riiki enam kodanikuaktiivsust toetava ja korrastava keskkonna loojana, mitte niivõrd ise algatava institutsioonina. Näiteks Eesti Vabariigi Ülemnõukogu XII koosseisu 1990. aasta 18. detsembri istungil toimunud arutelul väljendas toonane haridusminister Rein Loik seisu- kohta, et kõigepealt peaksid tekkima iseseisvad noorteühendused, seejärel saaks riik asuda täitma oma rolli kuraatorina: Lugupeetud saadikud! On laekunud küsimus, kuidas on korraldatud ja kuidas on kavandatud noorsoopoliitika ja millised on konkreetsed kavad noorte arengu ja tööhõive korraldamiseks. Tõesti, tuleb nentida, et riiklikku noorsoopoliitikat ei ole Eestimaal viimase 50 aasta jooksul aetud. Noorsoopoliitikat on ajanud poliitilised organisatsioonid, eelkõige oli see komsomoli ülesanne. Nüüd on tekkinud tõsine probleem, kes peaks noorsoopoliitikat Eestis kureerima. Vastav ülesanne on ka haridusministeeriumi põhimääruses. On tehtud ettepanek moodustada Eestis spetsiaalne noorsooamet, kes võtaks noorsoopoliitika kureerimise enda peale. Tänaseni sellist ametit moodustatud ei ole ja võib-olla eelkõige järgmistest

183 põhjustest johtuvalt. Me oleme oodanud, et tekiksid iseseisvad noorsooliikumised. Alles nende tekkimise järel peaks sugenema vajadus nende tööd kureerida. Kui me hakkaksime seda kõike ülevalt otse tegema, võib-olla see ei ole päris õige. On moodustatud Eesti Vabariigi Valitsuse noorsookomisjon, mille esimeheks on määratud haridusminister. See komisjon on pidanud kaks istungit ja arutanud seal küllaltki põhjalikult noorsoo ees seisvaid probleeme. Haridusministeeriumi juures on tänaseks registreeritud päris palju noorsoo-organisatsioone. Selline suur arv demokraatlikult tekkinud noorsooliikumisi annab lootuse, et nad varsti ise moodustavad neid kureeriva juhtorgani. Haridusministeerium on selleks moodustanud ka noorsoo-osakonna, mis on meie koosseisus selle aasta septembrist alates. Tänaseks on seal tööl 3 inimest ja nende ülesandeks ongi eelkõige noorsoo- organisatsioone toetada, muu hulgas ka finantsiliselt. Samuti peab osakond kureerima huviharidust. Peale selle on olemas 27 pioneerimajast väljakasvanud huvimaja. Ka nende töö kureerimine on meie maja noorsoo-osakonna ülesanne.529 Nagu näha, eristas minister oma vastuses selgelt kahte suunda: • n-ö noorte osalust ehk kodanikuaktiivsust demokraatlikus ühis- konnas ja • huviharidust, mis pakkus noortele juhendatud vaba aja veetmise võimalust. Kui teisena nimetatu toimis ka Nõukogude Liitu kuulumise perioodil, siis esimese puhul oli tegemist uue nähtusega. Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal salliti noorte ühiskondlikku aktiivsust vaid väga piiratud ulatuses ja valdkondades ning kindlasti komsomoli ja kommunistliku partei kontrolli all. Olukord, kus noored olid poliitiliste muutuste algataja ja elluviija rollis, oli uus nii noortele kui ka ühiskonnale tervikuna. Noorte kodanikuaktiivsus, mis nüüd realiseerus noorteühingutena, oli alguse saanud siiski juba aastaid varem. Tallinnas tegutsenud liikumine Kodulinn tekkis juba sügaval nõukogude ajal. Selle teket mõjutas Tallinna vanalinna jõuline esiletõus täisverelise turismi- atraktsioonina 1960. ja 1970. aastatel. N-ö massiturismile ja ametliku ideoloogia võtmes valmistatud linnatutvustustele hakkas alates 1970. aastate keskpaigast alternatiivset ning kohati vastanduvat Tallinna (ajaloo) esitust filmide ja Eesti Televisiooni saadete kaudu pakkuma ka Tiina Mägi, kelle linnakäsitus rõhutas linna ajaloolist ja kultuurilist väärtust ehk oli pigem muinsuskaitselik kui turistlik. See juhatas sisse 1980. aastate lävel juba üsna selgelt politiseeritud vanalinna- kujutuse liini. Süsteemi jalgealust õõnestati tema enese heakskiidetud praktika ja retoorika varjus (noorte töökasvatus, kollektiivne vastutus, kriitika hoolimatu väikekodanluse aadressil). Nii liikumine kui ka selle ideaalide tutvustamine telesaadete ja filmide kaudu keskendusid 1970. ja 1980. aastatel nn rohujuure-

184 Kodulinna maja.

185 tasandilt tulevale algatusele väärtustada vanalinna keskkonda, kritiseerides ühtlasi ametlikku arhitektuuri- ja ruumipoliitikat.530 ETV noortesaadete algatusel tekkis Eesti ellu oktoobris 1975 nähtus nimega Kodulinn.531 16. augustil 1986 asutati ametlikult Tallinna Noorte Klubi Kodulinn, Kodulinna maja avati sama aasta lõpukuudel. Lastele ja noortele pakkus Kodulinn võimalust osaleda Tallinna vanalinna ennistamisel. Neil aastatel tuli kümneid, vahel sadu koolipoisse ning -tüdrukuid pühapäeviti vanalinna, et siin mõni tund jõukohast tööd teha, vanalinna imesid uurida, oma lehte toimetada, kohtumisi, ekskursioone jpm korraldada ning üks- teist ja iseennast paremini tundma õppida. Ühtekokku võib ennast täie õigusega kodulinlasteks nimetada ligi 10 000 toonast poissi-tüdrukut. Iseseisvusliikumise algul, 1980. aastate lõpul, motiveeris noori aktiivne olema ka Eesti Muinsuskaitse Selts. Tollal oli see üks vähestest organisatsioonidest, kes rääkis varjamatult eestlaste ajaloost ja iseseisvusest. Eesti Muinsuskaitse Selts on 12. detsembril 1987 kodanikualgatuse korras loodud liikumine, mille eesmärk on säilitada Eestiga seotud muinsus- ja ajaloo- objekte ning suurendada ja levitada muinsuskaitsealast teadlikkust. 1.–2. oktoobril 1988. aastal asutati Kohilas Tallinna Muinsuskaitse Noorteühendus, kuhu kuulusid pealinna viie keskkooli, Tallinna Polütehnikumi ja Kodulinna klubi esindajad. Eespool mainitud liikumistega võrreldes teistlaadi eesmärke ja tegevust esindasid Tartus ning ka muudes Eesti linnades tekkinud noortegrupid, mille liikumapanevaks jõuks olid algul peamiselt meelelahutuslikud ja osalt ka harivad- arendavad üritused. Tartus hakkas 1980. aastate algul koos käima rühm noori, kel ei olnud muud soovi, kui kuulata muusikat, kanda rõivaid ja teha asju, mis neile meeldib, kuid mida tollane võim ette ei näinud, ei toetanud ning kohati ka keelas. Samal ajal ei olnud n-ö ideoloogiline vastandumine nõukogude võimule nende tegevuses üldse tähtsal kohal, võib öelda, et ideoloogiline ja poliitiline mõõde puudus peaaegu täielikult. Noortele oli tähtis ise midagi teha ilma selle tegevuse maailmavaatelise õigsuse üle juurdlemata. Selle poolest erineti nii varasematest üliõpilasprotestidest kui ka 1980. aastate lõpul tekkinud Kodulinna ja muinsuskaitse liikumisest ning keskkonnakaitseliste sugemetega nõukogudevastastest protesti- üritustest (fosforiidisõjast). Algselt peamiselt meelelahutustusliku tegevusega hõivatud sõpruskonnast tekkis 1984. aastal noorteklubi Halley. Põhjus oli väga konkreetne: noored tahtsid korraldada vastlapäevaüritust, kuid seda teha polnud võimalik, sest bussi rentimiseks ja muusikaaparatuuri kasutamiseks oli vaja registreeritud organisatsiooni. Noorte algatusel ja Ametiühingute Kultuurimaja juhataja toetusel asutatigi noorteklubi. Selle tegevuse sisuks said meelelahutusüritused, suures osas tantsuüritused ja diskod.532

186 Kiiresti tekkisid kontaktid paari teise sarnase klubiga: Tartu noortemajas Sõprus tegutses noorteklubi Alo, Kuressaares (tollases Kingissepas) aga Eino. Varsti pärast loomist, veel enne 1986. aastat, liitus Halley klubi noortemajaga Sõprus. Noored olid aktiivsed ja juba enne 1990. aastat jõuti leida endale sõp- rusklubi Saksamaalt ning neil ka külas käia. Hiljem külastati seda klubi veel mitmel korral. Nendel kohtumistel oli arutlusaineks juba ka ühiskondlik ja poliitiline olukord: Eesti ja Ida-Saksamaa erinevuste märkamine teravdas noorte ühiskondlikku tundlikkust. Noorteorganisatsioonidele projektide elluviimiseks antavast toetusest ei osatud toonases Eestis veel unistadagi, kogu tegevus käis oma rahakoti peal. Osa aktiviste kasutas võimalust ja jäi poliitilise põgenikuna Saksamaale, kust nad küll pärast Eesti taasiseseisvumist kodumaale tagasi saadeti. Eestisse naastes tõid need noored kaasa idee luua noorte infopunkt. 1992. aastal Tartu Noorte Tehnikamaja keldriruumides asutatud Eesti esimene noorte infopunkt hakkas pakkuma noortele teavet vaba aja veetmise, välismaal reisimise ja õppimise või- maluste kohta. Kogu tegevust rahastati noorte endi diskoteegi tuludest. Infopunkti tegevus kestis 1995. aastani, mil rühm lagunes, sest selle eestvedaja Peeter Taim läks Tartu Linnavalitsusse käivitama noorteosakonda.533

Noorteühingud ja nende katusorganisatsioonid Pärast komsomoli tegevuse ja pioneeriorganisatsiooni monopoolse seisundi lõppemist ning juba enne Nõukogude Liidu lagunemist hakkasid tekkinud tühi- mikku täitma noorteühingud, millest osa olid täiesti uued, teistel oli aga seoseid sõjaeelsete noorteorganisatsioonidega. Noorteühingute (taas)sünd oli üks olulisimaid muutusi kogu noortevaldkonnas, kuivõrd see põhines suures osas nii noorte kui ka täiskasvanute kodanikuaktiivsusel. Nagu Eesti esimesel iseseisvusajal, oli ka nüüd kandvaks motiiviks iseseisvuspüüdlus ja soov tundma õppida rahvuskultuuri ajalugu. 1989. aastal taastati sõjaeelsed suurimad noorteorganisatsioonid Noored Kotkad ja Kodutütred, mis on ka 21. sajandi alguse arvukaimad noorteorganisatsioonid Eestis. Nii poiste kui ka tüdrukute skautlikud organisatsioonid ennistati samuti 1989. aastal. Esimesed poliitilise kallakuga noorteühingud alustasid 1992. aastal. Peale nimetatute tekkis veel palju noorteorganisatsioone, millest osa olid mõne rahvusvahelise organisatsiooni Eesti harud. Noorte esindatuse seisukohalt on märgilise tähtsusega noorteühingute katusorganisatsioonide teke. Need organisatsioonid olid kaasatud juba otseselt poliitika kujundamise protsessidesse kas Noortepoliitika Nõukogu tegevusest osa võttes või teiste institutsioonide kaudu.

187 Alates 21. sajandi algusest tegutseb Eestis kolm noori esindavat katusorganisatsiooni: Eesti Noorteühenduste Liit (ENL), Eesti Õpilasesinduste Liit (EÕEL) ja Eesti Üliõpilaskondade Liit (EÜL). Rõhuasetused on neil erinevad, olenedes esindatavast grupist ja valdkonnast. EÕEL esindab kõikide formaalharidussüs- teemis (põhikoolid, gümnaasiumid, kutsekoolid) õppivate noorte huve, EÜL esindab kõrgkoolide tudengeid ja ENL kõiki noori vanuses 7–26 aastat. Noorsootöö ja noortepoliitika seisukohalt on katusorganisatsioonide tähendus kahetine. Katusorganisatsioonidel on võimalus muuta oma hääl kuuldavaks polii- tikaotsuste tegemises, konkreetsemalt noorte- ning haridus- ja sotsiaalpoliitikas. See on noorte tegelik osalemine, millele viimastel aastatel ja aastakümnetel on järjest enam tähelepanu pööratud. See ühtlasi kinnitab, et Eesti kuulub demokraatlike riikide hulka ja austab sellekohaseid väärtusi, sealhulgas inimeste õigust osaleda neid puudutavate otsuste kujundamisel ja rakendamisel. Katusorganisatsioonide olemasolus ja tegutsemises võib näha ka noorte tunnustamist ühiskonna täieõiguslike liikmetena. Sellisena kuuluvad noorteühen- dused ja nende katusorganisatsioonid kindlasti n-ö foorumi tüüpi keskkondade ning tegevuste hulka. Katusorganisatsioonide aktivistide jaoks on kahtlemata tegemist ka väärtusliku õpikogemusega, noorsootöö täidab aga üleminekuala rolli.

Eesti Noorteühenduste Liit Katseid luua noorteorganisatsioone ühendav katusorganisatsioon oli toimunud juba 1990. aastate algul, kuid need ei olnud piisavalt elujõulised. Pikemalt tegutses 1992. aastal asutatud Eesti Noorsooühenduste Kogu, mis siiski ei suutnud saavutada piisavat positsiooni noorte esindamisel.534

19. mail 2002 toimus Tallinnas Inglise Kolledžis Eesti Noorteühenduste Liidu asutav kogu, kus asutamislepingu allkirjastasid 25 noorte- ühenduse esindajad.

188 Eesti Noorteühenduste Liidu loomine sai alguse 2001. aastal, kui Eesti noorte- ühenduste koostööprojekti raames üritati Eestis tegutsevate noorteühenduste ühis- tööd tihendada. Projekti eestvedaja oli Eesti Üliõpilaskondade Liit. 28. septembril 2001 allkirjastas 20 noorteühendust hea tahte koostöölepingu, millega mõne kuu pärast liitus veel seitse noorteühendust. Koostööprojekti raames toimusid mitmesugused ühisüritused ja ümarlauad. Töötati välja katusorganisatsiooni loomise põhimõtted. 19. mail 2002 toimus Tallinnas Inglise Kolledžis Eesti Noorteühenduste Liidu asutav kogu, kus asutamislepingu allkirjastasid 25 noorteühenduse esindajad. Vastu võeti ka organisatsiooni põhikiri. Eesmärgiks seati liikmesorganisatsioonide eest kostmine, noorteorganisatsioonide omavahelise koostöö tihendamine ja noorte omaalgatuse propageerimine ühiskonnas.

Eesti Õpilasesinduste Liit Eesti Õpilasesinduste Liidu (EÕEL) loomise eeletapiks võib pidada 1996. aasta jaanuari, mil Tallinna kesklinna koolide eestvedamisel kutsuti kokku õpilasesin- dajad kogu pealinnast, et asutada Tallinna Õpilasliit. Tollal jäi mõte teostamata, kuid 18. detsembril 1996. aastal otsustasid Gustav Adolfi Gümnaasium, Tallinna 21. Keskkool, Tallinna Inglise Kolledž, Tallinna Prantsuse Lütseum ja Tallinna Reaalkool luua Viie Kooli Koostöölepingu Liidu, tuntud ka G5 nime all, millest sai tulevase Eesti Õpilasomavalitsuste Liidu esimene alaliit.

EÕEL VII üldkogu 2002. aastal.

189 1997. aasta detsembris alustas G5 koostööd Avatud Eesti Fondiga. G5 elluviidud ja Avatud Eesti Fondi toetatud projekt kandis nime “Õppija õigus”. Selle raames tutvustasid G5 õpilased oma tööd ja kogemusi Tallinnas, Tartus, Viljandis ning Viru- ja Võrumaal. 1998. aasta 17.–18. oktoobril toimus Tallinna Pedagoo- gikaülikoolis üldkogu, kus õpilaste esindajad otsustasid luua õpilasomavalitsuste regionaalseid alaliite ühendava mitteformaalse katusorganisatsiooni Eesti Õpilas- omavalitsuste Liit. 23. septembril 2000. aastal kinnitas Eesti Õpilasomavalitsuste Liidu IV üld- kogu juhatuse väljapakutud struktuurireformi projekti, mille kohaselt ei kuulunud rohkem kui 150 liikmesesindust Eesti Õpilasomavalitsuste Liitu mitte enam ala- liidu koosseisus, vaid üksikliikmena. Kahe aasta pärast registreeriti mittetulundus- ühing Eesti Õpilasomavalitsuste Liit. 2006. aastal otsustas Eesti Õpilasomavalit- suste Liidu üldkoosolek nimetada organisatsiooni Eesti Õpilasesinduste Liiduks.535 2014. aasta suvel ühendab EÕEL 177 kooli õpilasesindusi ja esindab selle kaudu ligi 100 000 õpilast.536

Eesti Üliõpilaskondade Liit Eesti Üliõpilaskondade Liidu (EÜL) asutasid 23. novembril 1991. aastal537 üheksa üliõpilasesindust. EÜL on üliõpilaste katusorganisatsioon, mille eesmärk on esindada Eesti üliõpilaste hariduslikke, kultuurilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid huve ning kaitsta tudengite õigusi. EÜL osaleb üliõpilasi puudutava poliitika väljatöötamises, tehes ettepanekuid ning selgitustööd Riigikogus, vabariigi valitsuses, ministeeriumides, kõrgkoolides ja sotsiaalsete partnerite seas.538 Osalejate meenutustele tuginedes võib öelda, et võttis siiski aastaid, kuni organisatsioon kujunes sotsiaalse dialoogi partneriks. Algusaastatel oli tegemist aatemehi ja suurelt mõtlejaid koondava ühinguga, mis, tõsi küll, osales ka üli- õpilaste organiseerimisel ja nende olukorra üle mõtete vahetamisel.539 Ülikoolide ja üliõpilastega seotud põhiküsimused olid siiski vastamata. Enamgi veel: nende esitamiseni ei jõutud. Poliitikaprotsessis võrdse partnerina hakkas EÜL osalema alles aastatuhande vahetuse eel.540 Aastast 1993 on EÜL andnud välja rahvusvahelist üliõpilaskaarti ISIC Student. 1999. aasta septembris hakati Eestis esimesena maailmas väljastama liitkaarti ISIC Student Maestro, milles on ühendatud ISIC-kaart ja pangatoiminguid võimaldav rahvusvaheline Maestro deebetkaart.541 1995. aastal korraldas EÜL esimesed tudengipäevad, et Tallinna tudengivaimu- le elu sisse puhuda. See andis võimaluse teha koostööd ülikoolidega ja ärgitada tudengeid endi eest seisma. 1999. aastal hakati välja andma Üliõpilaslehte. 2014. aasta suvel koondab EÜL 19 üliõpilaskonna tudengeid.542

190 EÜL kõrgharidusreformi meeleavaldus Toompeal 2012. aastal.

Avatud Vabariik Eraldi võib mainida ühendust Avatud Vabariik, mis on asutatud venekeelsete koolide õpilasomavalitsuste liidu Avatud Vabariik põhjal. Oma loomise hetkel, 11. novembril 1999, koondas see enda alla 17 Tallinna, Tapa ja Tartu venekeelset kooli. 2001. aasta detsembris muudeti seltsing mittetulundusühinguks. 2003. aastal toimusid organisatsioonis struktuurimuutused, mille raames loodi eraldi üksusena õpilasesinduste assamblee. Selle ülesanne oli õpilasesinduste tasandil jätkata iseseisvalt haridustemaatikaga tegelemist, samal ajal kui organisatsioon tervikuna hakkas keskenduma noortepoliitikale.

Õpilasühingute õigusraamistik Õigusraamistiku õpilasühingute tegutsemiseks andsid koolitüüpide seadused. Esimene hariduselu reguleeriv seadus – põhikooli- ja gümnaasiumiseadus – võeti vastu 1993. aastal. Selles sisaldus ka paragrahv õpilasomavalitsuse kohta: Õpilasomavalitsus on õpilaste õigus kooskõlas seadusega iseseisvalt otsustada ja korraldada õpilaselu küsimusi, lähtudes õpilaste huvidest, vajadustest, õigustest ja kohustustest.543 Samad õigused on õpilastele antud 1998. aastal vastuvõetud kutseõppeasutuse seaduses.544 Samal aastal heakskiidetud erakooliseaduses öeldak- se, et õpilaste esindajatel on õigus kuuluda kooli nõukogusse.545 Samasugused

191 õigused on antud üliõpilastele ülikooliseaduses (vastu võetud 1995. aastal546) ja rakenduskõrgkooli seaduses (vastu võetud 1998. aastal547). Nende seadustega on õpilastele antud õigus võtta osa kooli juhtimisest. Teise olulise punktina lõid need õigusaktid õpilastele raamistiku koonduda õpilaskonnaks, kellel on õigus osaleda oma esindajate kaudu ka koolivälistes organisatsioonides. Nii Üliõpilaskondade Liit kui ka Õpilasomavalitsuste Liit (alates aastast 2006 Õpilasesinduste Liit) said tekkida just sellelt juriidiliselt aluselt. Need organisatsioonid on olnud partnerid riiklikes protsessides ning osalenud ka üle-euroopalises ja rahvusvahelises koostöös. Üldhariduskoolide ja kutsekoolide õpilaste ning haridusministeeriumi vaheliste sidemete tugevdamiseks ja õpilasi puudutavate õigusaktide läbiarutamiseks loodi Õppurite Nõukoda, mis tegutses haridusministrit nõustava struktuurina. Koolitüüpide seadustes kehtestatud õpilaste õigus võtta osa kooli juhtimisest väljendab üht olulist poliitilist väärtust: laste ja noorte osalemist ning nende tunnustamist võrdväärse partnerina. See ühiskondlik kokkulepe tekkis juba eelmise sajandi lõpukümnendeil ning tugevneb edasi ka praegusel ajajärgul.

Noortepoliitika algus Kodanike aktiivsusel põhinevate noorsootöö vormide ja noorteühingute tekke kõrgaeg jäi ajavahemikku mõni aasta enne ja mõni aasta pärast iseseisvuse taastamist. Siis korraldati ümber komsomoli- ja pioneeriorganisatsioon, taastati enne II maailmasõda tegutsenud noorteorganisatsioone ning asutati uusi noorte- ühinguid. Riik pidi ümber korraldama ka huvihariduse juhtimise. Samal ajal, koos kodanikuaktiivsusega, olid hakanud ka riigi tasandil arenema mõtted, kuidas toetada Eesti noori ja selle kaudu Eesti ühiskonna arengut tervikuna. Iseseisva riigi ees seisis ülesanne toetada nooremate põlvkondade lõimumist n-ö täiskasvanuellu kooskõlas tavade ja normidega nendes rahvusvahelistes organisatsioonides, millesse Eesti tahtis kuuluda. Selleks oli vaja seada ühiselt tunnustatud eesmärgid ja luua struktuurid nende eesmärkide poole liikumiseks. Koos esimeste sammudega iseseisvuse taastamise poole hakatigi seadma ees- märke ja välja töötama meetodeid, mis toetaksid uue Eesti noorte kasvamist iseseisva riigi kodanikeks. Konkreetsemad ideed hakkasid tekkima ELKNÜ tegevuse lõpetamise ajal. 1980. aastate lõpul ringles ENSV valitsuse tasandil mitu riikliku noortepoliitika kavandit, mille võib kokku võtta üldnimetajaga riikliku noortepoliitika alused Eesti NSV-s. Tol perioodil nähti noortepoliitikat vägagi ulatuslikuna, see pidi hõlmama kõigi eluvaldkondade ja põhiliste tolleaegsete organisatsioonide, töökollektiivide, ühiskondlike organisatsioonide ja liikumiste, noorsoo omaalgatuste ja riikliku

192 Haridusministeeriumi noorsoo osakonna juhataja Toivo Sikk aastal 2000. noorsoopoliitika tegevust. Selle eesmärk oli luua õiguslikud, organisatsioonilised ja sotsiaalsed-majanduslikud tingimused, mis tagaksid (Eesti NSV noorele kodanikule) noortele isikupärase, võimete- ja soovikohase arengu ja eneserealiseerimise võimalused vastavalt ühiskonna reaalsele majanduslikule seisundile.548 Riikliku noortepoliitika loomise esimesed plaanid tekkisid Indrek Toome valitsuse ajal.549 Siis tegi Eesti NSV valitsuse sotsiaalnõunik Ene Grauberg ettepaneku moodustada ENSV valitsuse komitee, mis peaks hakkama tegelema noor- sooproblemaatika riikliku koordineerimisega läbi ühiskondlike noorsooprogrammide. Ettepaneku kohaselt oleks olnud esmalt vaja asutada noorsooprogrammide komitee, mille tegevuse alusel oleks saanud välja kujuneda riikliku noorsooameti loomise konkreetsed alused.550 Ene Grauberg esitas ka ülevaate valitsuse sotsiaalnõuniku töörühma tegevuse tulemustest, millest nähtub, et töörühm töötas aktiivselt välja noorsoopoliitika aluseid ja analüüsis noortega seotud protsesse. Töörühma arvates pidanuks riikliku noorsoopoliitika põhiülesanne olema igakülgsete võimaluste loomine laste ja noorte füüsiliseks ning vaimseks arenguks. Selleks oleks tulnud toetuda kolmele suurele programmile tervise, isikliku arengu ja tööhõive valdkonnas. Samuti oleks töörühma arvates vajalik olnud ENSV Riikliku Noorsooameti olemasolu.551 20. juunil 1989 moodustatigi ENSV Ülemnõukogu presiidiumi juurde noorsoopoliitika väljatöötamiseks Rein Virkuse juhitud töögrupp. Peaaegu üheksa

193 kuud hiljem, 13. märtsil 1990. aastal, teatas töögrupi juht, et komisjon lõpetab tegevuse ülemnõukogu uue koosseisu valimiste tõttu (need toimusid 18. märtsil 1990). Komisjoni esimees pidas vajalikuks, et ülemnõukogu jätkaks riikliku noorsoopoliitika väljatöötamist ja looks kõiki noorteorganisatsioone ühendava noorsooparlamendi, valdkonnaga kokkupuutuvaid ministreid ühendava komitee ja haridusministri alluvusse jääva noorsooameti.552 Juba nädal varem, 7. märtsil 1990. aastal, tegi ENSV Ülemnõukogu presiidium otsuse soovitada ENSV Ülemnõu- kogu XII koosseisul jätkata noorsoopoliitika väljatöötamist ning võtta aluseks Rein Virkuse töögrupi ja Silvi-Aire Villo informatsioonid noorsooprobleemide lahendamise tulemustest vabariigis ja edastada tehtud ettepanekud ENSV valit- susele läbivaatamiseks ja vajalike abinõude rakendamiseks.553 Valitsus langetas otsuse noorsookomisjoni loomise kohta enne töögrupi tegevuse ametlikku lõpetamist 11. märtsil 1990. aastal. See kutsuti kokku Eesti laste ja noorte teadvustamiseks, vastavasisulise töö koordineerimiseks, Eesti NSV noorsoopoliitika, laste ja noorte tervist ja arengut ning noorte tööhõivet käsitle- vate noorsooprogrammide väljatöötamiseks ja nende realiseerimiseks vajaliku sotsiaal-majandusliku mehhanismi loomiseks.554 Sisuline töö läks hooga käima. 11. aprillil 1990 toimus huvikeskuses Kullo nõupidamine, kus arutati tollal noorsoo probleemprogrammi sektori juhi ametit pidanud Toivo Siku tutvustatud noorsookomisjoni põhimääruse ja tööplaani projekti ning riikliku noorsoopoliitika põhimõtteid. Arvati, et noorsootöö peaks põhiliselt toetama noorte iseenese tundma õppimist ja eluks vajalike (enesejuhtimis-)kogemuste saamist. Noorsootöö üheks funktsiooniks peeti ka vanemate tegemata- jätmiste tasandamist. Korduvalt tõsteti üles vajadus kasutada riiklike programmide väljatöötamisel teadusuuringuid. Arutati kolme valdkonna riiklike programmide loomist: need olid tervise-, arengu- ja tööhõiveprogramm.555 Viimane asjaolu annab vihje, et komisjon arendas edasi ja konkretiseeris valitsuse sotsiaalnõuniku esitatud noortepoliitika ideid. Selle tegevussuuna üks aluseid oli veendumus, et formaalharidussüsteem ja teised ühiskondlikud institutsioonid ei suuda pakkuda noortele piisavalt võimalusi n-ö katsetamiseks ning kogemuste saamiseks, mille toel noor saaks kujuneda aktiivseks ja adekvaatseid otsuseid tegevaks ühiskonnaliikmeks. Võeti seisukoht, et on vaja noorte arengut toetavaid lisavõimalusi, mida saaks pakkuda noorsootöö valdkond.556 1992. aasta kevadel lõpetati komisjoni tegevus valitsuse otsusega, ilma et oleks selle kohta küsitud komisjoni enda arvamust. Selleks ajaks oli jõutud pidada kaheksa istungit.557 Komisjoni tegevuse lõpetamine ei tähendanud siiski noorsootöö ja noortepoliitika arendamise lõpetamist, vaid mõningast ümberkorraldamist. Juba paar

194 aastat varem, 30. oktoobril 1990, kutsuti haridusministeeriumis ellu noorsooteenistus, mille juhatajaks sai Toivo Sikk. Noorsooteenistus tekkis noorsoo probleemprogrammi sektori ümberformeerimisel, sektor oli loodud 1. märtsil 1990. Noorsooteenistuse eesmärk oli välja töötada noorsoopoliitika alused ja riiklikud programmid, mis looksid lisavõimalusi laste ja noorte arenguks. Seepärast oli mõneti dubleeriva struktuuri kaotamine mõistetav. Noorsooteenistuse eestvedamisel hakati välja töötama noorsootöö struktuuri ja süsteemi loomiseks ning rakendamiseks vajalikke seadusi, normdokumente ja programme. Tervikliku noortepoliitika ideed on selgesti tunda ka valitsuse noorsookomisjoni esimehe, haridusminister Rein Loigu ja noorsookomisjoni aseesimehe, noorsooteenistuse juhataja Toivo Siku allkirja kandvas õiendis “Eesti Vabariigi Riikliku Noorsooameti kohast Eesti Vabariigis”. 1991. aastal noortevaldkonna ja noortepoliitika ekspertide komisjoni koosolekul arutatud noorsooameti projektis anti sellele väga lai ülesannete spekter, mis hõlmas psühholoogilise nõustamise, noorte perede sotsiaalprobleemide lahendamise, noorteühenduste toetamise, noor- sootöötajate koolitamise, laste ja noorte tööhõive küsimused ja ühiskonna teavitamise neis küsimustes.558 Lõimitud noortepoliitika loomise unistus sellisel määral ei realiseerunud, pigem tuli võtta suund kitsamale noorte arengu toetamisele. Fookusesse jäi vaba aja sisustamise võimaluste loomine. Noorsooteenistuse 1992. aasta tööplaan sisaldas viit põhisuunda: • noorsooalaste seaduseelnõude ettevalmistamine; • huvihariduse süsteemi arengu toetamine ja noorte suurürituste korraldamine; • riikidevaheliste noorsootöö lepingute sõlmimine, • noorsooühingute tegevusele kaasaaitamine; 559 • noorsootöötajate koolitus ja täienduskoolitus, noorsoouuringud.

Seadusandlikul tasandil oli noorsooteenistuse üks esimene samm lastekaitse seaduse vastuvõtmine 1992. aastal. See hakkas kehtima 1. jaanuaril 1993. Seadus määras kindlaks kuni 18-aastaste isikute õigused ja kohustused, nõuded kasvu- keskkonnale, samuti riigi kohustused laste ees. Selle seaduse vastuvõtmine oli tollel ajal eesrindlik samm. Paraku jäid seaduse rakendamismehhanismid tollel ajal piisavalt konkretiseerimata. Samuti on lastekaitse valdkond liikunud sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonna vastutusalasse, vastav osakond loodi 2010. aastal Vajadust uuendada lastekaitseseadust on tunnetatud aastaid ja selle poole on ka liigutud. 2011. aastal võeti vastu “Laste ja perede arengukava 2012–2020”.

195 Käesoleva ülevaate lõpetamise ajal, 2014. aasta suvel, ei ole uut seadust veel vastu võetud, kuigi seaduse muutmine on käsil ja on jõutud ka analüüsida seadusemuudatuste mõju.560 Samuti korraldas noorsooteenistus alaealiste mõjutusvahendite seaduse väljatöötamise protsessi. Seaduserikkumised ja kuritegevus on ühiskonna loomulik, olgugi mitte soovitav osa. See ei ole kadunud ühegi riigikorra ajal ja ka süstemaatiline tegevus noorte kuritegevuse ennetamisel on toimunud pidevalt. Riiklik Kriminaalpreventsiooni Nõukogu loodi 1993. aastal.561 Enne selle ellu- kutsumist kehtis Eestis Nõukogude Liidu ajast pärit noorte õigusrikkujate karistamise kord. Seaduseelnõu “Alaealiste vastutusest õigusrikkumiste eest” väljatöötamiseks moodustas kultuuri- ja haridusminister 3. novembril 1995 kaheksaliikmelise töörühma, mille esimees oli Tartu Ülikooli avaliku õiguse instituudi professor Jaan Sootak. Seaduseelnõu esimene versioon pidi valmima 27. detsembriks samal aastal.562 Konkureerisid kolm ideed, mille hulgast valiti alaealiste kohtlemiseks vajamineva eraldi komisjoniga variant. Alternatiivsetest lahendustest nägi üks ette kohtusüsteemis minimaalset erikohtlemist, teine aga, vastupidi, noortekohtuniku ametisse seadmist. Alaealiste komisjonide (AEK) süsteemi puhul tehti ettepanek panustada alaealiste kuritegevuse ennetamisse, st et väikeste probleemidega tegel- daks juba eos ja takistataks neil suuremaks kasvamast. Alaealiste mõjutusvahendite seadus (AMS) võeti vastu alles 1998. aasta algul.563 AMS-i peaeesmärk on ennetada ja vähendada alaealiste kuritegevuse kasvu, kasutades selleks tulemuslikult mitmesuguseid mõjutusvahendeid. Seadus määrab kindlaks isikute ringi (alla 18-aastased), kelle suhtes mõjutusvahendeid kohaldatakse, ja loetleb mõjutusvahendid.564 Alaealiste komisjoni põhimääruse järgi on komisjoni põhiülesanne koordineerida oma haldusterritooriumil alaea- listega tehtavat kriminaalpreventiivset tööd ning vähendada õigusrikkumisi soodustavaid tegureid; samuti peab see komisjon, kohaldades alaealistele õigus- rikkujatele määratud mõjutusvahendeid, korraldama nende elu ja vähendama alaealiste järelevalvetust.565 AMS-i vastuvõtmine oli aluseks alaealiste komisjonide süsteemi rajamisele. Alaealiste komisjonides käsitletakse kõiki alaealiste õigusrikkumisi, mis ei ole kriminaalkuriteod. Algul loodi alaealiste komisjonid maavanema korraldusega maavalitsuste juurde, kuid järjest enam kohalikke omavalitsusi on loonud oma komisjonid. 1999. aastal tegutses 19, 2003. aastal 37566 ja 2011. aastal 67 alaealiste komisjoni567, mis näitab, et järjest suurem arv kohalikke omavalitsusi pöörab tähelepanu probleemsetele lastele ning laste kuritegevuse vähendamisele. Samas ei ole sugugi selge, kui tulemuslik on alaealiste komisjonide tegevus. On arvatud, et pigem vajavad need ümberkorraldamist.568

196 Kohalik omavalitsus kui noorsootöö korraldaja Üks olulisim muutus noorsootöö korralduses oli kohaliku omavalitsuse rolli tähtsustumine. 21. sajandi Eestis on just kohalik omavalitsus üks põhilisi noor- sootöö elluviimise tasandeid. Kuidas aga on kohalike omavalitsuste roll noorsootöös välja kujunenud? Nõukogude perioodil juhiti ja rahastati noorte vaba aja sisustamise tegevusi ning võimalusi tsentraliseeritult, kuigi seda tegi mitu paralleelset süsteemi. Nõukogude Liidu ajal ei eksisteerinudki tugevat kohalikku omavalitsust. Iseseisvuse taas- tamisega kaasas käinud ühiskondlike muutuste käigus arenes kohalike omavalitsuste üldine roll ja suurenes ka nende tähtsus noortele arendavate vaba aja veetmise võimaluste pakkujana. Nõukogude ajal asutatud huvikoolid ja pioneerimajad ning teised samalaadsed asutused läksid omavalitsuste koosseisu üle haldusreformi käigus aastatel 1990–1993. Siis läks Eesti üle halduskorraldusele, kus oluline roll oli tugevatel esmatasandi, kohaliku omavalitsuse üksustel.569 ENSV Ülemnõukogu 1989. aasta Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi kohaliku omavalitsuse aluste seaduses ei olnud noortele vaba aja veetmise või- malusi pakkuvaid asutusi otseselt märgitud, kuid 1993. aastal vastuvõetud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse järgi on omavalitsuse ülesannete hulgas ka tema territooriumil huvialakoolide ja teiste huvialategevustega seotud asutuste töö korraldamine.570 Kuigi huvikoolid on avatud kõikidele vanuserühmadele, õpivad praegu ning ilmselt õppisid ka varem seal enamasti lapsed ja noored. Nõukogude Liitu kuulumise ajast tegutsenud huvikoolid läksid nüüd kohalike omavalitsuste koosseisu. Esialgu, kuni huvialakoolide seaduse vastuvõtmiseni 1995. aastal, jät- kus tegevus varasemate õigusaktide alusel. Huvikoolid ja huvitegevus olid siis ja on ka praegu üks populaarseim noorte vaba aja sisustamise meetod. Kohaliku omavalitsuse territooriumil noorte vaba aja sisustamiseks mõeldud teiste tegevuste ja võimaluste, näiteks noorteprojektide, projektlaagrite, noorte- ühingute toetamise ning teavitamise ja nõustamise täpsem regulatsioon tekkis koos noorsootöö seaduse vastuvõtmisega 1999. aastal. Ent noorsootöö kujunemiseks vajaliku aluse oli siiski loonud kümmekond aastat varem toimunud haldusreform, mis kehtestas Eestis tugeva omavalitsuse. Noorsootöö seadus andis noorte osalemise ja aktiivsuse ergutamiseks ning toetamiseks konkreetsemaid ja täiendavaid võimalusi. Aastatuhandevahetusel lisandus kohaliku omavalitsuse haldusalasse veelgi uusi noorsootöö võimalusi, nagu näiteks noortekeskused ja tänavanoorsootöö. 21. sajandi esimese kümnendi lõpupoole hõlmasid kohalikud omavalitsused

197 12 noorsootöö tegevust. Neist kolm mahukamat olid huviharidus, noortekeskuste tegevus ja noortesport.571 Kohalik omavalitsus on koolidemokraatia ja noorteühingute kõrval arenemas kolmandaks keskkonnaks, mis pakub noortele reaalseid võimalusi poliitikas osalemiseks. 2010. aasta noorsootöö seaduse kohaselt peab kohalik omavalitsus arvestama oma tegevuses noortevolikogu seisukohtadega, juhul kui viimane tegutseb omavalitsuse territooriumil. Noortevolikogu käivitamine ei ole siiski kohustuslik ja see ei pruugi ka hõlpsalt minna. 2012. aastal töötas Eestis kohaliku omavalitsuse juures 70 noortevolikogu. Lisaks neile tegutseb veel 15 maakondlikku noortevolikogu, üks iga maavalitsuse juures.572 Kuigi kohalike omavalitsuste noortevolikogude arv suurenes kiiresti aastatel 2010 ja 2011, ei ole see hiljem enam kasvanud, vaid on näidanud pigem vähikäiku.573 Kohaliku omavalitsuse tähtsust noorsootöö korraldajana on pärast sajandi- vahetust suurendanud ka spordiseadus, mis hakkas kehtima 1. jaanuaril 2006. Selle järgi on spordiharrastuse toetamine üldiselt ning konkreetsemalt koolides ja noortelaagrites kohaliku omavalitsuse vastutada.574

Noorsootöö seadus ja sellega seotud ettevõtmised Noorsootöö seaduse kehtestamine oli loogiline etapp noortevaldkonna riikliku reguleerimise arengus, selle eesmärk oli korrastada olemasolevaid struktuure. Seaduse väljatöötamiseks ja rakendamiseks vajaliku töö tegi ära haridusministeeriumi noorsoo ja huvihariduse osakond.575 6. novembril 1996. aastal moodustas haridusminister oma käskkirjaga üheksaliikmelise töörühma noorsootöö seaduse eelnõu ettevalmistamiseks, töörühma juhiks määrati noorsoo ja huvihariduse osakonna nõunik Jüri Rute.576 Seadus võeti vastu 17. veebruaril 1999 ja see hakkas kehtima 1. aprillil 1999.577 Seaduse väljakuulutamine oli väga oluline, sest see lõi täiendava seadusliku aluse teiste noortepoliitika ja noorsootöö struktuuride arenguks. 1999. aasta noorsootöö seaduse kohaselt on noorsootöö noortele tingimuste loomine arendavaks tegevuseks, mis võimaldab neil vaba tahte alusel perekonna-, tasemekoolituse- ja tööväliselt tegutseda. Noorsootöö sihtrühm on 7−26-aastased noored. Noorteühing on mittetulundusühing, mille liikmetest kaks kolmandikku on noored ja mille eesmärk on noorsootöö ning mis on registreeritud haridusministeeriumi noorteorganisatsioonide registris.578 Noorsootöö seaduse mõju noortevaldkonnale Eestis on olnud mitmesuunaline. Kõige üldisemal tasandil tõi see õigusakt noorsootöö ja noortepoliitika teiste

198 1999. aasta noorsootöö seadus. poliitikavaldkondade kõrvale. Seadus teadvustas kooli ja kodu kõrval kolmanda sotsialiseerumiskeskkonna – noorsootöö tegevuste ja asutuste – võimalusi ning vajadust seda riiklikult rakendada. Praktilisel tasandil loodi sellega seoses mitmesuguseid noorsootöö asutusi ning töötati välja ja viidi ellu professionaalseid standardeid. Hiljem on selle seaduse aluseks olnud ideedest välja kasvanud taotlus juurutada Eestis lõimitud noortepoliitikat: esimest korda väljendus see selgelt 2006.–2013. aasta noorsootöö strateegias. Praktilisel tasandil on lõimitud noortepoliitika arenenud enim tänu ministeeriumidevahelisele suurenevale koostööle.

Noorsootöö foorumid Eesti noorsootöö foorum on üleriigiline sündmus, mis toob kokku noorsootöö valdkonnas tegutsevad inimesed, et arutada nii hetkel kui ka perspektiivis olulisi sündmusi ja muutusi. Need foorumid hakkasid toimuma pärast noorsootöö seaduse vastuvõtmist, kui tekkis otsene vajadus seada noorsootöö sisulisi eesmärke, teha ja ellu viia plaane ning tehtut hinnata. 1999. aastal toimus I Noorsootöö Foorum. Selle eesmärk oli noorte, noorte- ühingute ja noortega tegelevate ametkondade osavõtul arutada noorsootöö koha üle Eestis, määrata kindlaks noorsootöö valdkonnad ja koostada tegevuskava aastateks

199 Eesti V Noorsootöö Foorum 2011. aastal.

2000–2004. Foorumile eelnes tegevus kümnes töörühmas. Foorumi otsuste põhjal koostas toimkond Eesti noorsootöö kontseptsiooni ja Eesti noorsootöö arengukava aastateks 2001–2004, mis kinnitati valitsuses 2001. aastal ning mis sai aluseks noorsootöö arengule. See sündmus oli esimene nii laiapõhjaline foorum, kus osalesid noortevald- konnaga seotud inimesed. Järgmise noortevaldkonna strateegilise arengudoku- mendi koostamiseks algatas haridus- ja teadusministeerium 2005. aasta Eesti III Noorsootöö Foorumiks ettevalmistamise. Selles protsessis töötati välja 2006.–2013. aasta noortepoliitika ja noorsootöö strateegia eelnõu, mille valitsus 2006. aastal heaks kiitis. Noorsootöö foorumid toimusid ka aastatel 2005 (II foorum), 2008 (IV foorum) ja 2011 (V foorum). Foorumitel arutleti noorsootöö koha üle ühiskonnas ning toodi kokku valdkonnas tegutsevad inimesed ja asutused. Mitu omavalitsust on korraldanud ka kohaliku tasandi noorsootöö foorumeid.

Eesti Noorsootöö Keskus Noorsootöö seaduse vastuvõtmine andis õigusliku aluse haridusministeeriumi hallatava Eesti Noorsootöö Keskuse (ENTK) asutamisele.579 Juriidiliselt ei tekkinud ENTK tühjale kohale, vaid oli terve hulga organisatsioonide õigusjärglane:

200 aastatel 1965–1980 tegutses ENSV Laste Ekskursiooni ja Turismi Keskmaja, 1980–1990 ENSV Noorte Turistide Maja, 1990–1994 Eesti Noorte Turismimaja ja 1994–1999 Eesti Noorsoo Algatuskeskus (ENAK). Neist esimene asutus tekkis perioodil, mil komsomol avastas reisimise, mat- kamise ja kodu-uurimise võimaluse ning selle juhendamise kui noorte vaba aja sisustamise ja sotsialiseerimise meetodi. Nimetatud tegevussuuna korraldamiseks loodi riiklik asutus ENSV Laste Ekskursiooni ja Turismi Keskmaja. Noorsoo Algatuskeskuse eelkäijad tegelesid põhiliselt noorte turismi ja matkade, kodu- ümbruse tundmaõppimise, kodu-uurimise, juhendajate ja giidide väljaõppe ning sellega seotud tegevustega. Algatuskeskus, mis tegutses juba taasiseseisvunud Eestis, kandis mõistagi teistsugust rolli kui Nõukogude Liidu ajal tegutsenud asutused. Tema funktsiooni määras Eesti ühiskonna laiem teisenemine 1990. aastatel ja selle raames toimuv noortevaldkonna tegevuse ümberkorraldamine iseseisva riigi vajadustele vasta- vaks. Algatuskeskus jätkas mitme varasema tegevusega ning sisuliselt tegutses teatud osas riikliku huvikoolina, korraldades noortegruppidele ja nende juhendajatele nt turismi ja kodu-uurimisalast tegevust. Alguse said ka mõned noortepoliitika kujundamisele ja selle elluviimise toetamisele suunatud tegevused. Nende hulgas on noorsootöötajate täiendkoolituse vahendamine, rahvusvahelise koostöö koordineerimine noortevaldkonnas ja ekspertide õpetamine, noorteinfo edastamine, noorsootöö korraldajate toetamine. Noortevaldkonnas toimuvate muutuste tõttu oli vaja uut hingamist ja teist tüüpi riiklikku asutust ENAKi asemele. 21. sajandi algul kõik funktsioonid muutusid ning peamiseks eesmärgiks sai noorsootöö arendamine ja korraldamine riikliku noortepoliitika raames. ENTK töötab selle nimel, et noortele osutatavad teenused lähtuksid noorte vajadustest, noortepoliitika eesmärkidest ja suundadest, oleksid kvaliteetsed ja noortele parimal moel kättesaadavad. ENTK vastutab noorsootöö seaduses ja noortevaldkonna strateegiadokumentides sätestatu elluviimise eest, strateegilisele planeerimisele sisendi andmise eest, aitab kaasa noorsootöö kvaliteedi arengule ning töötab noorsootöö valdkonna ja kutse väärtustamise suurendamise nimel. Sellisena tegutseb ENTK noorsootöötajate, noorte- ja noorsootöö- organisatsioonide ning -asutuste, noorte ja laiema üldsuse (sealhulgas teiste valdkondade esindajad, lapsevanemad, poliitikud, tööandjad jt) huvides. Et rakendada teadmistepõhist noortepoliitikat, on ENTK juhtimisel loodud noorteseire süsteem (www.noorteseire.ee). See toetub noortepoliitika ja noorsootöö põhimõttelisele seisukohale, et noorsootöötajad, noorsootöö korraldajad ja teiste valdkondade esindajad peavad tundma noorte vajadusi ja ootusi ning tuginema otsuste tegemisel teadmistele noorte eluolust. Noorteseire raames kogutakse andmeid, mis kirjeldavad noorte olukorda ja toimetulekut, antakse välja

201 Eesti Noorsootöö Keskus 2014. aastal. poliitikaülevaateid, koondatakse infot noortevaldkonna uuringute, analüüside ja ülevaadete kohta ning antakse välja iga-aastast noorteseire aastaraamatut. Aasta- raamat on noorteseire kõige põhjalikum analüütiline väljaanne, mis peegeldab aasta jooksul noorte eluolus toimunud tähtsaid muutusi ja loob aluse teadmiste- põhiseks poliitikakujunduseks konkreetsetes noorte eluolu puudutavates valdkondades. Noortepoliitika elluviimise tagamiseks koordineerib ENTK võrgustiku- tööd noorsootöö valdkonnas ning arendab koostööd valdkonnaväliste organisatsioonidega. Rahvusvaheliste koostöölepingute raames loob ENTK ühingutele, noortele ja spetsialistidele võimalused infovahetuseks, koostööks ning noortevaldkonna arendamiseks laiemalt. ENTK esindab Eestit mitmes rahvusvahelises võrgustikus ja koordineerib võrgustikutööd Eesti noortevaldkonna organisatsioonidega (laagrid, noortemalevad, alaealiste komisjonid, noortekeskused, info- ja nõustamiskeskused, osaluskogud jt) ning arendab koostööd ka valdkonnaväliste organisatsioonidega. Noorsootöötaja kutset andva organina juhib ENTK noorsootöötaja kutse-

202 standardi arendust, korraldab kutsekomisjoni tööd ja kutse andmist tervikuna. ENTK osaleb noorsootöö eriala õpetavate ülikoolide noorsootöö õppekava nõu- kogus, et toetada õppekavade arendust, mis vastaksid standardi nõuetele. Sa- muti korraldab Noorsootöö Keskus kutse väärtustamisele suunatud teavitust, tunnustussündmusi ja kampaaniaid. Noorsootöö kvaliteedi parendamise nimel arendab ja rakendab ENTK noorsootöö kvaliteedi mõõtmise ja hindamise süsteemi ning korraldab ka hindamisi. 2010. aastal töötati Eesti Noorsootöö Keskuse eestvedamisel välja noorsootöö kvaliteedi hindamise mudel. See on töövahend, mille abil saab kohalik omavalitsus kaardistada noorsootöö tugevusi ja arendamist vajavaid valdkondi ning mis aitab tulemuste põhjal planeerida edasist arengut ja jälgida edusamme. Peale selle korraldab ENTK noorsootöö koolitusi, koordineerib riiklikke noor- sootöö toetamiseks kavandatud projekte ja programme (näiteks toetatakse noortekeskuste, noorte info- ja nõustamiskeskuste, laagrite, malevate, huvikoolide tegevust), haldab Kloogaranna noortelaagrit ja alates 1994. aastast korraldab noorte infomessi Teeviit.

Noortepoliitika Nõukogu Noorsootöö seaduse vastuvõtmine lõi aluse üleriigilise noorsootööd juhtiva kogu loomiseks, mis ühendas eri osapooli, sealhulgas noorte esindajaid. Tegemist oli kõrgeimal poliitilisel tasandil just noorsootöö teemadega tegeleva ja noori otsustamisse kaasava struktuuriga. Noorsootöö Nõukogu lõi haridusminister oma 2. septembri 1999. aasta käsk- kirjaga nr 206. Selle eesmärk oli noortepoliitikast kitsam: nõukogu pidi nõustama haridusministrit noorsootöö küsimustes. Nõukogu koosseis oli siiski säärane, et tegelikult oli see organisatsioon mõeldud noortepoliitilise olukorra hindamiseks ja otsuste tegemiseks, mitte ainult noorsootöö korraldamiseks. Nõukogusse kuulusid viie noorteorganisatsiooni esindajad, kohalike omavalitsuste esindaja, maavalitsuste esindaja ning haridus-, sotsiaal-, sise- ja kultuuriministeeriumi esindajad.580 1. aprillil 2003 kinnitati Noorsootöö Nõukogu järglaseks Noortepoliitika Nõukogu.581 Võrreldes eelmise koosseisuga on toimunud nihe noorteorganisatsioonide ja noorsootöö poole: enam pole nõukogus teiste ministeeriumide esindajaid ning noorteorganisatsioonide esindajate hulk on suurem, esindatud on kohalike omavalitsuste liidud kui noorsootöö ühed peamised korraldajad ja noorsootööd korraldavad asutused.

203 Huvitegevus Huvikoolid 1989. aastal tegutses Eestis 50 laste muusikakooli, kaheksa laste kunstikooli, 27 pioneeride maja ja paleed ning üheksa spetsialiseeritud huvikooli, kokku 94 asutust. Muusika- ja kunstikoolides osales veidi alla 9000 lapse. Huviringid tegutsesid ka koolides, pakkudes huvitegevuse võimalusi paljudele lastele. 2000. aastate algul tegutses igas koolis keskmiselt 13 huviringi ja neis osales 189 õpilast. Populaarseimad olid sport, laul, tants, käsitöö ja meisterdamine, reaal- ained ning ka eneseväljendus.582 Huvikoolide arv on pidevalt kasvanud. 1997. aasta algul tegutses Eestis 58 muusikakooli, 17 kunstide kooli ja üheksa kunstikooli ning nendes osales vastavalt 7532, 1494 ja 1112 õpilast. 1997. aastale eelnenud viie aasta jooksul oli avatud kümme uut huvikooli. Huvikoolide arv kasvas pidevalt ning 2008/2009. õppeaastal oli asutusi, kus võis õppida vähemalt ühe Eesti Hariduse Infosüsteemis registreeritud õppekava järgi, 313 ja kaks aastat hiljem juba 410.583 Tüüpiline uute huvikoolide tekkemehhanism pärast iseseisvuse taastamist seisnes lastele kunstiharrastuse võimaluste (näiteks kunstiklass) edasiarendamises.

Tallinna Huvikeskuse Kullo tütarlastekoor Ellerhein 2011. aastal.

204 Eestvedajad ja juhendajad on oma tegevuses olnud edukad ning otsustanud n-ö ühekordsest tegevusest välja arendada vaba aja sisustamise viisi. Teine tekkemehhanism seisneb selles, kui mingi asutus on hakanud pakkuma huvihariduse standardile vastavat teenust, ning organisatsioon arvestatakse huvikoolide hulka.

Noored ja spordiharrastus Spordi harrastamise süsteem on pärast iseseisvuse taastamist oluliselt ümber kujunenud. Esimene muutus seisnes selles, et spordi harrastamise korraldus läks ajavahemikus 1990–1993 kohaliku omavalitsuse haldusalasse. Sel perioodil oli noorte sportimist korraldavaks asutuseks veel põhiliselt spordikool. Teine sportimist mõjutanud ümberkorraldus toimus 1990. aastate keskpaigas, kui hakati üle minema spordiklubide süsteemile. Spordikoolides ja -klubides tegutsevate noorte arv võrdsustus 1995.–1996. aastal. Pärast seda on järjest kasvanud spordiklubides osalevate noorte arv ja mõnevõrra vähenenud spordi- kooliõpilaste hulk. Pidevalt on suurenenud sportivate noorte koguarv. Kui 1995. aastal oli see 35 598, siis kümme aastat hiljem, 2005. aastal, peaaegu kaks ja pool korda suurem – 86 053.

Ahja spordilaager 2014. aastal.

205 Tabel 15. Sportivate Eesti noorte* arv 1995 1996 1997 2000 2005 Spordikoolis** 21 129 21 221 20 614 19 588 16 987 Spordiklubis*** 14 469 26 110 31 570 35 990 69 066 Kokku 35 598 47 331 52 184 55 578 86 053 Allikas: Statistikaamet * Spordiklubide puhul on andmetes kajastatud kuni 18-aastased noored. ** Spordikool on ametliku koolitusloaga huvikool, mis annab õpetust ühe või mitme spordiala õppekaval. Huvikool on haridusasutus, mis pakub noortele üldhariduskooli kõrval lisavõimalusi hariduse omandamiseks, isiksuse arendamiseks ja sisukaks vaba aja veetmiseks. *** Spordiklubi on juriidiline isik, mille põhitegevusala on sporditegevus ja kus on vähemalt üks inimene, kes harrastab regulaarselt vähemalt üht spordiala.

Kooliõpilaste võistlusi levinumatel aladel korraldab Eesti Koolispordi Liit (EKSL), mille eesmärk ja põhitegevus on koolispordi arendamine. 16. veebruaril 1990. aastal asutatud EKSL jätkab koolinoorte spordiühingu Noorus tegevust. 2004.–2005. aastal hõlmas EKSL piirkondlike koolispordiühenduste ning linnade ja maakondade spordiliitudena 18 liiget.584 Aastal 2013 oli liikmeid 22.585

Huvikooli seadus Huvihariduse valdkond koondab endas eespool kirjeldatud laste ja noorte spordi-, kunsti- ning muusikaharrastuse võimalusi. Huvikoole nähti noortevaldkonna ühe põhilise osana noortevaldkonna arendamise algusest peale. Seda peegeldas ka haridus- ja teadusministeeriumi vastava üksuse, noorsoo ja huvihariduse osakonna nimetus. Omajagu mõju võis siin olla ka sellel, et sport, kunst ja muusika olid laste ning noorte huvitegevusena Nõukogu Liitu kuulumise ajal hästi arendatud. Neid võimalusi ei olnud vaja hakata nullist arendama, vaid pigem tuli olemasolevaid võimalusi säilitada ja ümber korraldada. Huvialakooli seadus, mille väljatöötamise taga oli noorsoo- ja huvihariduse osakond, hakkas kehtima 21. juulil 1995,586 olles huvihariduse korraldamise ja huvikoolide tegevuse alus. Mäletatavasti tegutses selles valdkonnas arvukalt asutusi, mis jätkasid Nõukogude Liitu kuulumise ajal alanud tegevust. Seaduse vastuvõtmine tähendas, et noorsootöö õigusmaastikule tekkis institutsioon, mis lisaks haridusstandardit tagavatele koolidele pakub täiendavaid võimalusi hariduse omandamiseks ja isiksuse arenguks.587 Huvikoolid hakkasid pakkuma riiklikele standarditele (raamõppekavad ja normatiivid) vastavat huviharidust. Tegelikult oli see suures osas edasikestva töö ümbernimetamine seoses seaduse rakendumisega, uusi tegevusi ja asutusi seaduse vastuvõtmine iseenesest ei loonud.

206 Aeg-ajalt on huvihariduse valdkonda vaja ajakohastada. 2006. aastal vastu- võetud ja 2007. aastal jõustunud huvikooli seadus täpsustas ning kinnitas huviharidust pakkuva institutsiooni seisundit Eestis ja määratles, et huvikool on haridusasutus, mis tegutseb noorsootöö valdkonnas ning loob huvihariduse omandamise ja isiksuse mitmekülgse arengu, sealhulgas oma keele ja kultuuri viljelemise võimalused huvihariduse erinevates valdkondades.588 Seega paigutas seadus huvikooli formaalhariduse ja noorsootöö ristumiskohale. Seadusega kehtestas haridus- ja teadusministeerium huvikooli tegutsemise aluseks oleva huviharidusstandardi (2007), mis määras kindlaks Eesti huvihariduse eesmärgid ja üldnõuded ning oli huvikooli õppekava koostamise, arendamise ja hindamise alus. Ühtlasi muutis huvikooli seadus õppekavade arendamise ja kinnitamise paindlikuks.

Noorte laulu- ja tantsupeod Noorte laulu- ja tantsupeod jätkusid ka taasiseseisvunud Eestis. Esimene neist toimus 18.–20. juunil 1993, osales 25 625 last ja noort. Noorte pidusid on peetud iga nelja-viie aasta tagant. Kuni 2002. aastani oli osavõtjate arv alla 25 000, 2007. aastal toimunud X noorte laulu- ja tantsupeol ulatus osavõtjate arv 35 400-ni.

2002. aasta koolinoorte laulu- ja tantsupidu. Foto: Ants Liigus.

207 Õpilaste Teaduslik Ühing 1980. aastal asutatud Õpilaste Teadusliku Ühingu (ÕTÜ) tegevus taastati 2004. aastal, kui 19. märtsil toimus Tallinnas Teaduste Akadeemia saalis Õpilaste Teadusliku Ühingu taastamist ettevalmistav infopäev ja 11. novembril avaseminar. 2005. aastast peale on taas toimunud nii ÕTÜ aastakonverents kui ka laager Viitnas.589

Õpilaste Teadusliku Ühingu Viitnalaager 2012. aastal.

Rahvusvaheline mõõde noorsootöö arengus Eesti ühines Euroopa Nõukoguga (EN) 1993. aastal. Sellest ajast peale osaleb Eesti ka Euroopa Noorte Juhtkomitee tegevuses. Seal saadud ideed on leidnud rakendamist Eesti noorsootöös ja noortepoliitikas. Sajandivahetuseks oli EN-i korraldatud seminaridel osalenud üle 100 noorsootöötaja ja noorsootöö korraldaja. 1995. aastal esitas Eesti avalduse Euroopa Liiduga ühinemiseks, liitumisläbi- rääkimised algasid ametlikult detsembris 1997. Tegemist oli üleminekuperioodiga, mille vältel pidi Eesti oma riigikorralduse viima vastavusse Euroopa Liidu nõudmistega. Selle hulka kuulus ka Euroopa Liidu noortele mõeldud kodanikuhariduse programmi “Youth for Europe III” (tõlkes “Euroopa noored”) rakendamine Eestis.

208 Analüüsi hetk ENEBi korraldatud rahvusvahelisel meetodimessil „Tool Fair 2011“ Tallinna lauluväljakul. Siltide värv näitab osalejate rahulolu messiga. Valdav rohelus annab tunnistust sellest, et mess õnnestus hästi.

Haridusprogrammi “Euroopa noored” Eesti büroo alustas sisulist tegevust 1997. aastal, esimesed toetatud noorteprojektid toimusid aastatel 1998–1999. Algusaastatel käisid programmi juhid euroopaliku noorsootöö aluste omandamise koolitustel. Saadud teadmisi hakati rakendama nii noorteprojektide toetamisel kui ka noorsootöötajate koolitamisel. Programmi tegevuse aluseks on olnud Euroopa Nõukogu noortepoliitika ja noorsootöö arusaamad, mille kohaselt on kodanikuhariduse programmi esmatähtis eesmärk noorte jõustamine. Programm tugineb seisukohale, et noortel on piisavalt võimeid ise hakkama saada ka keerulisemate tegevustega ning vastutada võetud kohustuste täitmise eest.590 Büroo igapäevatöö mahukaima osa on moodustanud konsultatsioonid ja koolitused. Et programmi põhisihtrühma kuuluvad noored, kellele see on enamasti esmakordne kogemus omaalgatuslikult projekti korraldada ja ellu viia, on büroo täitnud oma igapäevatöös üsna sageli ka noorsootöötaja rolli, andes noortele nõu, olles nendega pidevalt projekti käigus kontaktis, aidates lahendada projekti korraldamisel esilekerkivaid probleeme jne. Nõustamise käigus kogutud teadmised on olnud büroole suuniseks ka koolitus-

209 tegevuse planeerimisel. Koolitus- ja koostöökava ongi olnud büroo iga-aastase tööplaani lahutamatu osa. Selle raames on koos teiste riikidega ja programmi “Euroopa noored” Eesti büroo koolitajate meeskonnaga tehtud koolitusi nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil.591 Peale suurte rahvusvaheliste organisatsioonide toimus tihe koostöö ka teiste riikide noorte, praktikute ja poliitikakujundajatega. Rahvusvahelise koostöö kaudu on Eestisse jõudnud mitu algatust, näiteks koolirahuprogramm, tugiõpilas- liikumise idee, 12. augustil toimuva noortepäeva tähistamise traditsioon, tänava- noorsootöö ja avatud noorsootöö meetodid. Eraldi võib nimetada veel kahepool- seid noortevaldkonna koostöökokkuleppeid Belgia Flandria piirkonnaga ning Saksamaa ja Soomega alates 1993. aastast. Aja jooksul on tehtud koostööd veel Jaapani, Hiina, Ukraina, Moldova, Norra, Luksemburgi ja teiste riikidega. Eriti tihe oli koostöö Soome ja Saksamaaga, kus 1990. aastatel käisid õppimas ja kogemusi vahetamas nii noorsootöö praktikud kui ka korraldajad. Tasub märkida, et eri riikidega on koostöö alused olnud erinevad. Kui Belgia, Soome ja Saksamaa puhul on ühistöö olnud motiveeritud just vastastikustest huvidest noortevaldkonnas, siis Moldova puhul on aluseks Eesti osalemine üldi- semas arengukoostöös.

Noorsootöö koolides Nii formaalharidussüsteemil kui ka noorsootööl on suures plaanis sama eesmärk: toetada noorte arengut ja oma koha leidmist ühiskonnas. Eesti noorte vaba aja arendaval sisustamisel on ka kool olnud oluline institutsioon, seda nii enne iseseisvust Vene impeeriumi koosseisus, iseseisvas Eestis enne II maailmasõda, Nõukogude okupatsiooni aastatel kui ka taastatud Eesti Vabariigis. 21. sajandi esimesel kümnendil tegutses koolis noorte õppekavaväliste tegevuste juhina märgatav osa Eesti noorsootöötajatest ning tundub, et aastatel 2005–2010 kooli huvijuhtide osakaal noorsootöötajate koguarvust suurenes.592 Kooli ja noorsootöö seotust on Eesti noortepoliitika ning noorsootööpoliitika puhul ka eraldi mainitud: väliseksperdid nägid 1990. aastate noorsootööl liiga tugevat koolipedagoogika pitserit.593 Olukorra parandamiseks on juba 1990. aastate keskpaigast püütud koolis toimuvatesse arendavatesse vaba aja tegevustesse tuua rohkem mitteformaalse õppimise ja noorsootöö elemente. Viljandi Kultuuriakadeemias koolitatakse alates 1995. aastast huvijuhte-loovõpetajaid, kelle erialase ettevalmistuse hulka kuulub just mitteformaalse õppe meetodite senisest ulatuslikum kasutamine. Koolis toimub noorsootöö põhiliselt neljas valdkonnas:

210 • huviringide töö organiseerimine, • õpilasesinduste tegevuse toetamine, • sündmuste ja ürituste korraldamine, 594 • projektitegevused. Peale nende võimaluste võib noorsootöö võtmes rääkida ka nõustamisest, mida õpilased vajaduse korral koolipsühholoogilt või sotsiaalpedagoogilt koolis saavad.

Junior Achievement Eesti Junior Achievement (JA) programmid on peamiselt koolide majandusõppe raames pakutavad praktilisemat laadi võimalused majanduse ja ettevõtlustegevusega tutvumiseks. Õpilastel on võimalik ka endal ettevõtluses kätt proovida, luues ühe õppeaasta jooksul toimiva õpilasfirma. Õpilasfirmade juhendajateks on erinevate

Võidujoovastus Euroopa võistlustel. Three Little Pigs krooniti 2013. aasta juulis Londonis Euroopa parimaks õpilasfirmaks.

211 erialade õpetajad, kes on end täiendanud majandus- ja ettevõtlusõppe vallas, samuti osaleb juhendamises spetsialiste ja ettevõtjaid väljastpoolt kooli. USA-s 1919. aastal alguse saanud Junior Achievement programm jõudis Eestisse 1992. aastal. 1996. aastal ühines Junior Achievement Eesti (tollal Junior Achievementi Arengufond) Euroopa õpilasfirmade organisatsiooniga Young Enterprise Europe (YE-Europe), et saada võimalus osaleda Euroopa õpilas- firmade üritustel. Young Enterprise’iga ühinemine tõi kaasa õpilasfirmade programmi laialdasema leviku ning populaarsuse kasvu Eestis. Programmi hakati süstemaatiliselt arendama, täiustati selles osalevate õpetajate koolitust ning õppematerjale. YEE andis JA Eestile ka võimaluse väliskontaktideks ning õpilaste osalemiseks Euroopa õpilasfirmade laatadel ja Euroopa õpilasfirmade võistlusel. Sellal pakkus Young Enterprise vaid õpilasfirmade väga hästi väljaarendatud programmi, JA aga erinevaid programme kõikidele kooliastmetele. JA Eesti püüdis toime tulla mõlemaga. JA Eesti hakkas ka Eestis korraldama õpilasfirmade võistlusi ning laatu. Alates 1996. aastast on Eesti võistluse võitnud õpilasfirma osalenud Euroopa võistlustel. Peaaegu igal aastal võetakse osa Euroopa laatadest ning külastatakse teiste riikide avatud laatu. 1997. aastal toimus Eestis esimene oma õpilasfirmade laat, esialgu infomessi Teeviit raames. Esimesest laadast võttis osa alla 30 õpilasfirma. Laat aitas muuta õpilasfirmasid Eestis populaarsemaks. Õpilaste tegevus sai uue motivatsiooni, laienes tegevusulatus ning uut praktilist õppemetoodikat märkasid senini programmis mitte osalenud noored ja pedagoogid. Alates 2001. aastast hakkas JA Eesti organiseerima laatu kaubanduskeskuses ning 2013. aastal oli Eesti Õpilasfirmade Laadal Tallinnas Kristiine Kaubanduskeskuses väljas juba üle 160 õpilas- ja minifirma (põhikooli õpilasfirmad Eestis).595 2014. aastal korraldas JA Eesti Tallinnas JA-YE Europe rahvusvahelise õpilasfirmade iga-aastase võistluse. Võistlusel konkureerisid 38 õpilasfirmat, igast riigist kohaliku võistluse võitja.596

Noortekeskused Noortekeskuste ja noortetubade kui 1990. aastatel veel uudse noorsootöö institutsiooni taga oli tunnetatud vajadus pakkuda arendavaid ajaveetmisvõimalusi noortele, kes ei leidnud endale meelepärast rakendust olemasolevates noorsootöö võimalustes või kes ei saanud seda endale lubada. Noortemajade ellukutsumine oli haridusministeeriumi noorsoo ja huvihariduse osakonna tegevusplaanis küll juba 1990. aastatel, kuid tollal nende asutamiseni veel ei jõutud. Esimesed noortekeskused avati 1998. aastal: 16. aprillil alustas tööd Saue Noortekeskus ja 2. detsembril Narva Noortekeskus.

212 Eesti Avatud Noortekeskuste Ühenduse asutamine 9. novembril 2001.

Avatud noortekeskuste süsteemi arendamist arutati Eestis koostööseminaril esimest korda 1999. aastal. Seminari tulemusena valminud kirjelduse põhjal olid 94 valla ning 26 linna esindajad valmis rajama avatud noortekeskusi. 2000. aastal algas Eestis laiaulatuslikum avatud noortekeskuste asutamine. 2001. aastal kinnitatud Eesti noorsootöö kontseptsiooni kohaselt oli noortekeskustel oluline roll noorsootöö riiklike eesmärkide elluviimisel ning avatud noortekeskus pidi saama noorsootöö korraldamise põhistruktuuriks.597 Kui noortekeskuste arv kasvas, siis tekkis idee luua ka nende ühendus. Aastatel 2000–2001 korraldas Eesti Noorsootöö Keskus avatud noortekeskuste loomiseks koolituse, kus osales igast maakonnast kaks inimest. Koolituse lõppüritusel otsustati, et avatud noortekeskuste töö arendamiseks on vaja esindusorganit. Nõn- da asutatigi noortekeskuste katusorganisatsioon Eesti Avatud Noortekeskuste Ühendus 9. novembril 2001. aastal Tartu, Valga, Jõhvi, Põltsamaa, Viljandi ja Kuressaare noortekeskuste esindajate osavõtul.598 Noortekeskuste arv on aasta-aastalt kasvanud: 2001. aasta lõpul tegutses neid umbes 20599, 2005. aasta keskel umbes 140.600 2013. aasta kevadel oli Eestis 248 noortekeskust, nendest 57 ehk 23% kuulus katusorganisatsiooni Eesti Avatud Noortekeskuste Ühendus alla.601 21. sajandi teise kümnendi algul on noortekeskuste roll noorsootöö korraldajana seotud omavalitsuse suurusega: mida väiksem on omavalitsus, seda olulisem on noortekeskuse roll noorte vaba aja sisustamisel.

213 Noorsootöötajate koolitamine Noorsootöö professionaliseerumine ja noorsootöö kvaliteedi tagamine on toimunud mitmes liinis. Keskne tegur on Eesti kutsestandardite süsteem, mille raames on kirjeldatud ka noortega edukaks tegutsemiseks vajalike oskuste, teadmiste ja hoiakute kogum ehk noorsootöötaja kutsestandard. Noorsootöös rakendatavad esimesed kutsestandardid võeti vastu sajandivahetusel: karjäärinõustaja kutsestandard 2001. aastal, noorsootöötaja kutsestandardi III, IV ja V tase hakkasid kehtima 2006. aastal. 2014. aasta seisuga kehtisid noorsootöötaja kutsestandardi IV, VI ja VII tase ning lisaks veel mitme muu noorsootööga seotud ameti, nagu näiteks treeneri, karjääriinfo spetsialisti ja kooli karjäärikoordinaatori kutsestandard. Kutsestandardid loovad raamistiku ametitegevuse ja sellega seotud ootuste kirjeldamiseks. Kutsestandardites kirjeldatud pädevuste omandamiseks on noortega tegelevaid spetsialiste koolitatud tasemeõppes ja neile on pakutud ka täiendusõpet. Kutsestandardite süsteem võimaldab tegutseda nii palgalise kui ka vabatahtliku noorsootöötajana. Oluline on täita standardis kirjapandud nõudeid. Eesti noorsootöötajate haridus näitab üsna selgelt tugevat erialast ettevalmistust. Haridustaseme arvestuses oli nii 2005. kui ka 2010. aastal tehtud uuringu põhjal kõige suurem kõrgharidusega töötajate osakaal (vastavalt 43% ja 31%), teisel kohal rakendusliku kõrgharidusega töötajate osakaal (26% ja 25%), magistrikraadiga oli vastavalt 4% ja 12% töötajatest. Noorsootöötajatest oli kõrgharidusega seega 2005. aasta uuringu põhjal 73% ja 2010. aasta uuringu põhjal 68%. Õppekavade arvestuses oli enim noorsootöö ettevalmistusega töötajaid, palju oli ka mitmesuguse pedagoogilise haridusega töötajaid, näiteks kehalise kasvatuse õpetaja, erialaõpetaja ja algklasside õpetaja. Pedagoogilisest tegevusest kaugele jääva haridusega töötajaid oli suhteliselt vähe.602 Kuidas on eelkirjeldatud olukorrani jõutud? Noorsootöötajaid on taasiseseisvunud Eestis koolitatud kolmes kõrgkoolis: • Tallinna Pedagoogilises Seminaris, • Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias, • Tartu Ülikooli Narva Kolledžis. Noorsootöötajate koolitamine algas taasiseseisvunud Eestis juba 1992. aastal, mil Tallinna Pedagoogikakooli võeti sellele erialale vastu 32 noort. 1995. aastast kandis kool nimetust Tallinna Pedagoogiline Seminar ja 2012. aastal nimetati see õppeasutus Tallinna Ülikooli Pedagoogiliseks Seminariks. Õpe toimus kesk- eriharidust andva õppekava baasil ja kestis kaks aastat. Keskerihariduse sai noorsootöö erialal 168 lõpetanut. Seitsme aastaga pandi alus kutsekõrghariduse õppekavale üleminekuks ja

214 1999. aastal toimuski juba vastuvõtt kolmeaastasele õppekavale. Selle õppekava järgi sai noorsootöötaja ettevalmistuse 63 inimest. Alates 2002/2003. õppeaastast saavad lõpetajad sealt koolist rakenduskõrghariduse. 2006. aasta kevadeks oli kõrghariduse diplomi saanud 275 noorsootöötajat. Noorsootöö õppekava eesmärk on koolitada selliste teadmiste ja hoiakutega noorsootöötaja, kes orienteerub Eesti noortepoliitika ajaloos ja hetkeseisus ning noori puudutavates õigusaktides ning oskab korraldada noorsootööd eri valdkondades ja asutustes. Noorsootöötaja tegevuse eesmärk on soodustada eri vanuses, eri huvide ja probleemidega ning erineva arengutasemega noorte arengut. Olulise osa noorsootöötajate väljaõppest hõlmab praktika, mida on võimalik teha mitmesugustes noorsootöö asutustes ja üritustel üle terve Eesti.603 Noorsootöötajate ettevalmistuses on domineerinud koolitamine eeskätt vaba aja sisustajaks, sotsiaalse tundlikkuse arendamine on olnud teisejärguline. Lõpetaja peaks valdama mitmesuguseid meetodeid, näiteks earühmale sobivaid mänge, mis pälvivad laste ja noorte tähelepanu ning pakuvad neile pinget ja huvi.604 Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias avati õppekava “Huvijuht – loovtegevuse õpetaja” 1995. aastal. Õppekava üldeesmärk on ette valmistada kultuurhariduse keskkonnas toime tulev huvijuht-noorsootöötaja. 1997. aastal avati vene noortele mõeldud õppekava “Muukeelsete koolide laste ja noorte huvijuht”. Peale erialapõhiste ainete sisaldas õppekava ka kultuurilise lõimimise moodulit. 2004. aastal nimetati see õppekava ümber, uueks nimeks sai “Huvijuht multikultuurses keskkonnas”. Tartu Ülikooli Narva Kolledžis alustati noorsootöötajate koolitamist 2004/2005. õppeaastal. 2014. aasta suveks on olukord mõnevõrra muutunud ja noorsootöötajate koolitamine on järjest enam koondumas ühte kõrgkooli, Tallinna Ülikooli. Seal vastutab noorsootöötajate ettevalmistamise eest Pedagoogiline Seminar, mis ei ole enam eraldiseisev asutus, vaid Tallinna Ülikooli struktuuriüksus. Formaalhariduse kõrval on teiseks noorsootöötaja kvalifikatsiooni omandamise võimaluseks erialane täienduskoolitus. Täienduskoolituste korraldamine algas koos noorsootöötajate koolitamisega Tallinna Pedagoogikakoolis. Koolitusi, mis andsid vajalikke oskusi noorsootöö ametites töötamiseks, korraldasid haridusministeerium, Eesti Noorsootöö Keskus ja programmi “Euroopa noored” Eesti büroo. Tegelikult viisid neid ellu aga koolitusfirmad, vabakutselised koolitajad ja kõrgemad õppeasutused. Põhirõhk on olnud eriliste noorsootöö meetodite õpetamisel ja õppimisel, sest erialase hariduseta noorsootöötajate hulgas on paljudel sobiv baasharidus juba omandatud. Enamik neist noorsootöötajaist, kellel ei ole noorsootöö tasemeharidust, on saanud ettevalmistuse pedagoogiliseks

215 või sotsiaaltööks. Noorsootööalase hariduse olemasolu või puudumisega ei kaas- ne olulisi erinevusi noorsootöötaja väärtustes, arusaamades, motivatsioonis ja tegevuses.605

Noortelaagrid ja õpilasmalevad Noortelaagrid, millest enamik toimub koolide suvevaheajal, ning õpilasmalevad annavad lastele ja noortele suurepärase võimaluse veeta osa suvevaheajast koos eakaaslastega. Noortelaagrites osalemine vähenes iseseisvuse taastamise järel märgatavalt, kuid ei katkenud. Kui 1993. aastal oli püsilaagreid49 vaid kümme, siis 1997. aastaks oli nende arv kasvanud 20-ni, tegutsesid veel spordilaagrid ja projektlaagrid. Laagris puhkavate laste arv kasvas neil aastail 11 000-lt 27 328-le. 1999. aastal osales laagrites 26 000, 2006. aastal 33 650 ja 2011. aastal 28 393 last. Enamik neist veetis suvel aega püsilaagris. Laagrite turvalisuse ja kvaliteedi tagamine on Eesti Noorsootöö Keskuse ülesanne, laagrite korraldamiseks on välja töötatud hulk normatiivakte ja juhendeid, mille nõuete täitmist ENTK jälgib ja toetab.

49 Laagrid, mis tegutsevad aastas üle 60 päeva.

Pärlselja Timeout laager aastal 2014.

216 Põlvamaa Õpilasmaleva 2014. aasta kokkutulek Saarjärvel. Foto: Sigrid Semm (Põlva Foto)

Nõukogude Liidu ajal populaarsed TPL, EÕM ja EÜE lõpetasid organisat- sioonidena tegevuse 1990. aastate algul. Suvised töölaagrid päris ära siiski ei kadunud, kuigi nende maht vähenes ja osalejate vanuserühm kitsenes oluliselt. EÜE tegevus ega organisatsioon ei taastunud, kuid õpilasmalevad jätkusid, olgugi et algul väga väikeses mahus. Pärnu Õpilasmalev jätkas iseseisvana juba 1991. aastal, 1990. aastate keskpaigas taastus õpilasmalevate tegevus ka Tartus ja 2001. aastal Tallinnas. Sihtasutus Eesti Õpilasmalev asutati 2003. aastal. 2005. aastal käivitus riiklik malevate toetusprogramm, samal aastal osales malevate tegevuses 6400 õpilast. 2010. aastal osales malevates 7306 noort. Õpilasmalevlastest on enamik vanuses 13–18 aastat. Suuremad malevakorraldajad on Tallinn, Põlvamaa ja Pärnumaa. Suvemalevad on noorte hulgas endiselt väga populaarsed.

Noorteinfo ja nõustamine Noorteinfo vahendamise peamine struktuur Eestis koosneb noortele mõeldud teavitamis- ja nõustamiskeskustest, mis alustasid tegevust 1999. aastal noorsootöö seaduse kinnitamise järel. Seadus sätestas maavanemate kohustuse korraldada

217 Noorte infomess Teeviit 2012. aastal. noorte teavitamist ja nõustamist maakonnas. Igasse maakonda tekkis vähemalt üks teavitamis- ja nõustamiskeskus, mis sai haridus- ja teadusministeeriumi juhtimisel ning maavalitsuse vahendusel riigieelarvelist toetust.606 Noorte suhete ja seksuaaltervise alast nõustamist pakub Eesti Seksuaaltervise Liit. Sihtasutus Innove jagab noortele infot ja annab nõu õpingute ning karjääri ja töövaliku asjus. Nõustatakse nii nõustamiskeskustes kui ka väljaspool, nii individuaalselt kui ka grupiviisiliselt. Samuti konsulteeritakse koolilõpetajaid, kellel on ees ameti või järgmise kooliastme valimine. Nõu antakse ka muude otsuste puhul, seejuures nii suuliselt kui ka telefoni või e-kirja vahendusel. Noored võivad kasutada mitut veebiportaali, kust nad saavad infot nende võimaluste kohta, mis puudutavad vaba aja sisustamist, õppimist, töötamist, reisimist ja mitteformaalset õpet. Noorteinfo ja nõustamise standard on loodud Euroopa Noorteinfo ja Nõustamise Agentuuri põhimõtete järgi. Selles sätestatud normide täitmist jälgib ja toetab Eesti Noorsootöö Keskus.

218 Teadmispõhisus noorsootöös ja noorsootöö poliitikas 1990. aastate keskpaigaks olid tehtud ka esimesed sammud, mis lõimisid ühiskonna- teadusi noortepoliitika väljatöötamisse, rakendamisse ja hindamisse. Kuigi kvaliteetseid uuringuid noorte eluolu ja ühiskonda sulandumise teemadel oli Eestis tehtud juba 1960. aastate keskpaigast, oli seekordne algatus uudne, kuna nüüd keskenduti enam noorte arvamuste ja hinnangute kogumisele ja nende kasutamisvõimalustele noorsootöös ning noortepoliitikas. Aastatel 2008–2013 elluviidud programmi “Noorsootöö kvaliteedi arendamine” raames käivitati üldisem noorteseire süsteem ning töötati välja kohalikes omavalitsustes rakendatav noorsootöö kvaliteedi hindamise ja juhtimise süsteem. Noorteseire süsteem koosneb iga-aastasest noorte eluolu statistilisest ülevaatest (statistilised andmed on kättesaadavad ka veebilehel www.noorteseire.ee), ühe teema põhjalikumast analüüsist ning poliitikasoovitustest. Selle raames arendatakse ka poliitikakujundajate, noorsootöötajate ja noorsootöö uurijate vahe- list koostööd. Analüüside tulemused ilmuvad aastaraamatuna ning poliitika- ülevaadetena, mis on kättesaadavad nii elektrooniliselt kui ka trükitult.

Noorsootöö korralduse sotsiaalne mõõde Noorsootöö üks eesmärke on olnud suurendada sotsiaalset sidusust ja vähendada ühiskonnas sotsiaalmajanduslikku ebavõrdsust, tasandades noorte stardipositsioone ja täiendades vähemate võimalustega noorte arenguvõimalusi. See on olnud ka taasiseseisvunud Eesti noorsootöö üks eesmärk valdkonna loomise algusest saadik. Eestis on märgatavat ebavõrdsust regioonide, eesti keele oskuse ja haridustaseme ning tööhõivestaatuse, samuti laste arvu ja leibkonna koosseisu arvestuses. Suures osas saab need taandada tööturustaatusele ning rahvusele ja piirkonnale. Noorsootöös on ellu rakendatud mitu korralduslikku abinõud, mis lähtuvad soovist leevendada ebavõrdsust. 1990. aastate lõpul alustas haridusministeeriumi noorte- ja huvihariduse osakond koostööd Integratsiooni Sihtasutusega50 rahvustevahelise lõimimise suunal. Hakati korraldama keelelaagreid, koolitama vene emakeelega noori noorsootöötajateks, organiseeriti täienduskoolitusi ja teisi noori lähendavaid ettevõtmisi, mille rõhu- asetus oli keeleoskuse täiendamisel. See töö jätkub ka 21. sajandil.

50 Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed loodi 31.märtsil 1998 loodi Mitte- eestlaste Integratsiooni Sihtasutus. 2008. aasta kevadest kuni 2009. aasta lõpuni kandis asutus nime Integratsiooni Sihtasutus. 1. jaanuaril 2010 ühines Migratsiooni Sihtasutusega 10. juunil 1992 asutatud Sihtasutus Eesti Migratsioonifond, ühendatud asutus kannab nime Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed. (vt www.meis.ee/sihtasutus)

219 Piirkonniti on püütud tagada võrdne noorsootöö teenus kõikides maakondades ja asulates. Sotsiaalmajandusliku tausta mõju vähendamiseks on loodud avatud noorsoo- töö, otsiv noorsootöö, osalemisvõimalus majanduslikult vähem kindlustatud noortele spetsiaalselt neile mõeldud projektides ning riiklikud ja kohaliku omavalitsuse toetused huvitegevuseks ja lastelaagrites osalemiseks. Nende meetmete rakendamine peaks looma kõigile lastele ja noortele võrdsed võimalused ennast vabal ajal arendada. Kokkuvõte

Ülevaate lehekülgedel on esitatud detailid, sündmused, areng ja kohati oletuslikud seosed, mis puudutavad Eesti noorte vaba aja sisustamist ning noorsootööd viimase pooleteise sajandi vältel. Paljud siinsetest faktidest on huvitavad ja tähenduslikud juba põhjusel, et need täiendavad seda pilti, mis meil ajaloos toimunust ja varem tegutsenud inimestest ning organisatsioonidest on kujunenud. Noorsootöö arengu mõttes sisukama tähenduse saavad need organisatsioonid noorsootöö teooria ja Eesti ühiskonna arengu raamistikus. Sissejuhatavas osas on esitatud mõned teoreetilised mõisted, mille on viimaste aastate jooksul formuleerinud noorsootööd uurivad teadlased. Käesoleva uuringu kontekstis on nendest olulisimad: nn foorumi ja üleminekuala mudel; noorsootöö instrumentaliseerumine; professionaalsus ja professionaliseerumine; noorsootöö roll ja sotsiaalne mandaat; riigi kui poliitilise süsteemi ja administratiivse keskkonna mõju noorsootööle. Eesti noorte vaba aja veetmise võimaluste ja tavade ning noorsootöö loos on võimalik eristada konkreetseid ajaloolisi perioode. Kõige selgemalt markeerivad eri ajajärke riiklik iseseisvus, selle teostamine või selle puudumine ning viimati nimetatuga seotud poliitilise režiimi olemus. Noorte vaba aja sisustamises ja noorsootöös ning noorsootöö, noorsootöö poliitika ja noortepoliitika ühiskondlikus rollis on suuri muutusi kaasa toonud kolm peamist tegurite kompleksi: 1. juba nimetatud poliitilise režiimi ja ühiskonnakorralduse olemus ning muutused; 2. noortega ja noorsootöö meetoditega seotud ideede ja praktika areng ning levimine ühest riigist teise; 3. valdkonnasisene areng, mis seisneb peamiselt noorsootöö professionaliseerumises ja oma rolli otsimises. Kahe esimese teguri mõju illustreerivad ilmekalt skautluse kui noorsootöö meetodi teke ja levik Eestisse, põllumajanduslik abiteenistus Saksa okupatsiooni ja töömalevad Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal ning noorte osalemise täht- sustamine Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liiduga ühinemisel. Nagu näha, on

221 tegemist peamiselt Eestist väljapoole jäävate tegurite mõjuga. Valdkonna sees on viimase 150 aasta vältel toimunud nihe reguleerimata ja standardiseerimata tegevuselt (vabatahtlikud juhendajad) esmalt suures osas pedagoogide juhendamisel toimuvale tegevusele ja seejärel noorte juhendamisele vastava ettevalmistusega noorsootöötajate poolt. Tegemist on teatud mõttes noorsootöö kui elukutse kujunemisega, mille käigus fikseeritakse arusaamad noorsootöötaja oskustest ja väärtustest, tekivad erialaorganisatsioonid ning selged ootused tegevuse tulemusele. Nii on see läinud ka Eestis. Muutused noorsootöös ei ole olnud sujuvad, vaid need on olnud pigem hüplikud ja ajaloolisest perspektiivist hinnates järsud. Laienemist ehk tegevuse mitmekesistumist vaadeldes on näha, et see on toimunud põhiliselt mujal rakendatud ideid üle võttes ja neid kohalikele oludele kohandades. Olenevalt poliitilisest režiimist on see olnud kas vabatahtlik või kohustuslik. Parimaid praktikaid on imporditud ja rakendatud ning valdkond on professionaliseerunud kehtiva korra piirides, mitte niivõrd noorsootöö entusiastide, vabatahtlike või professionaalsete noorsootöötajate algatusel. Teisiti väljendudes võib öelda, et parasjagu võimul olevad jõud on juhtiva ideoloogia raames kirjeldanud noorsootööle soovitatavaid, sobivaid ja sobimatuid eesmärke ning meetodeid.

Eesti noorsootöö eelajalugu Ajaliselt kaugeima ja noorsootöö arengu seisukohalt esimese perioodi, mida saaks tinglikult nimetada noorsootöö eelajalooks – tollal puudusid kindlalt sõnastatud eesmärgid ja tegevused noorte vaba aja veetmise sisustamiseks –, võib paigutada ajavahemikku 19. sajandi keskpaigast kuni iseseisvuse kehtestamiseni. See oli aeg, kui Eesti ühiskonna eesmärk oli kõigepealt saada majanduslikult ja kultuuriliselt iseseisvaks haritud rahvaks ning kuuluda Euroopa kultuuriruumi. Hiljem oli sihiks juba riiklik iseseisvus. Sellel etapil tekkis 19. sajandi külakoolide juures köstrite ja õpetajate juhtimisel laulukoore, orkestreid ning teisi vabatahtlikke ühinguid, mis olid suures osas haridusliku ja rahvusliku identiteedi arendajad. Selles tegevuses osales ka palju noori, keda samuti motiveeris rahvustunne ja püüdlemine hariduse poole. On vähetõenäoline, et need rühmad, mille tegevusest ka noored osa võtsid, olid ellu kutsutud selleks, et noored saaks harrastada endale meeldivaid tegevusi või eesmärgiga toetada noorte sotsialiseerumist. Selles mõttes puudus noorsootöö kui eesmärgipäraselt loodud sotsialiseerimiskeskkond, kui teadlik ühenduslüli laste maailma ja täiskasvanute toimiva ühiskonna vahel. Osaliselt oli see määratud toonase ühiskonnakorraldusega: algas ju tööelu juba

222 mõneteiseaastasena, pärast kolme-nelja talve külakooli. Arvestatavat eraldiseis- vat noor olemise aega ei olnudki. Linnakoolides tegutsesid küll mõned salajased õpilasorganisatsioonid, kuid nendes osales vähe õpilasi. Kuna säärane tegevus oli keelatud, ei saa ka rääkida arvestatavast toetusest noore isiksuse arengule. Siiski võib tänapäevaseid termineid kasutades käsitada toonaseid noorte vaba aja veetmise võimalusi nii üleminekuala kui ka foorumi tüüpi tegevusena. Need aspektid ei olnud küll nii tugevasti esindatud kui hilisemal ajal, mil tekkisid juba eesmärgistatult väljatöötatud noorte vaba aja veetmise võimalused, kuid neid võis siiski selgelt eristada. • Osa noori oli motiveeritud rahvuslikkuse ja haritud Euroopa rahvaks kujunemise ideest, mis tähendas panust ühiskonna arengusse. Noored püüdsid nii individuaalse kui ka ühistegevuse kaudu lükata tagant eestluse kultuurilist arengut, milles võib näha foorumi tüüpi keskkonna ja tegevuse omadusi. • Seltsid, kursused ja ühingud pakkusid ka enesearendusvõima- lusi: seal sai teadmisi ning oskusi, mis olid vajalikud ja ka- sulikud igapäevases elus. Agraarühiskonnas oli peamiselt tegemist maamajanduses ja talupidamises vajalike oskuste ning teadmistega. Seega oli esindatud ka üleminekuala mudel. Kumb nendest oli olulisem, kumb domineeris? Kuigi küsimus ise on tähtis, on sellele võimatu ühest vastust anda. Tollal kuulusid hilisema Eesti Vabariigi alad Venemaa koosseisu, kus poliitiline tegevus oli üsna piiratud. Seetõttu oli ühingutes tähtsal kohal üleminekuala tüüpi tegevus ehk tolleaegses ühiskonnas head toimetulekut võimaldavate oskuste ja teadmiste õppimine. Samal ajal oli ühingute liikumapanevaks jõuks siiski püüdlus toetada eestluse arengut, algul kultuurilise liikumisena ja hiljem ka omariikluse saavutamiseks. See oli väljakutse valitsevale võimule ja kujutas endast niisugusena foorumi tüüpi keskkonda. Linnades illegaalselt tegutsenud noorteühingutel üleminekuala aspekt peaaegu puudus. Olles ellu kutsutud noorte protestivaimust nii tsarismi kui ka sotsiaalse ebavõrdsuse vastu, kuulusid need peaaegu täielikult foorumi tüüpi keskkondade hulka. Esimeste skaudirühmade poisid panustasid Eesti iseseisvuse saavutamisse ja kindlustamisse sõjalise tegevuse kaudu ning väljendasid sellega samuti poolehoidu Eesti iseolemisele. Noorsootööst kui elukutsest noil aastail veel kõneleda ei saanud. Organi- satsiooniliselt võib rääkida kahest noorsootöö või noorte vaba aja veetmise vormist: • harrastustegevusteks mõeldud ühingud (koorid, orkestrid jne); • kursused ja teised haridussihilised ettevõtmised.

223 Konkreetseid tegevusi juhendasid vabatahtlikud, kellel puudus noorsootöö- alane ettevalmistus, kuid ilmselt oli noortega tegelemise kogemusi. Täielikult puudusid aga noorsootöö struktuurid ja õigusraamistik. Kogu töö noortega toimus täiskasvanute seltside ning tegevuse raames. Samuti ei saa rääkida noorsootöö instrumentaliseerimisest, sest tollel ajal puudusid veel selleks sobivad meetodid ning sellekohast vabatahtlikku tegevust ei oleks tsaristlik Venemaa ka kindlasti sallinud. Noorte ühiskondlik-poliitilisest kaasamisest võib rääkida seltsides ja ühingutes osalemise võtmes: noored lõid aktiivselt kaasa haridus- ja seltskondlike seltside tegevuses. Võib oletada, et organisatsioonide tasandil oli noortel arvestatav roll nii tegevuse kavandamisel, hindamisel kui ka elluviimisel; arvatavasti võeti otsuseid vastu koos täiskasvanutega. Praegu jääb see siiski oletuseks, mis vajab uurimist. Keerulisem on hinnata noorte osalemist kohaliku omavalitsuse ja riigi tasandil ehk poliitikas: tõenäoliselt oli siin mõju väike, kui mitte olematu. Kindel on aga asjaolu, et tollal puudusid struktuurid ja mehhanismid, mis oleksid kaasanud noori valitsemisprotsessi ning poliitiliste otsuste väljatöötamisse ja vastuvõtmisse. On raske arvata, kui paljud noored nendes tegevustes osalesid. Kuna tollal puudusid muud võimalused ning vabatahtlikud seltsid elasid läbi oma kõrgaega, võib oletada, et väga suur osa lastest ja noortest võttis mõnest tegevusest osa. Riigi ülesanne oli kontrollida ja vajaduse korral piirata tollal olemas olnud võimaluste kasutamist. Riik ei toetanud ei rahaliselt, ideeliselt ega muude ressurssidega: kõikide tegevuste korraldamine ja elluviimine põhines kodanikuaktiivsusel.

I etapp: noorteühingud ja noorsootöö Eesti Vabariigis kuni 1930. aastate keskpaigani Noorsootöö eelajaloole järgnes esimene etapp, mis algas pärast iseseisvuse väljakuulutamist. Iseseisvunud Eesti eliit tajus selgelt vajadust luua lisastruktuurid noorte sotsialiseerimiseks. Esimesed sammud täiendava keskkonna loomiseks tehti koolides, kus käivitati õpilasringid; tänapäevases mõistes on neile kõige lähedasemad vast huviringid. Võimalus koonduda õpilasringidesse leidis väljenduse ka seaduse tasandil, nende olemasolu kirjutati sisse eri koolitüüpide seadustesse. Loodud eesmärgiga arendada laste ja noorte algatusvõimet ning aktiivsust, olid need paradoksaalselt suures osas kooli- ja haridusjuhtide kontrolli all. Eesti iseseisvusele eelnenud aastakümnetel oli loomulik, et noorte vaba aja veetmise võimaluste keskseks pakkujaks sai haridussüsteem: oli ju haridus- ja kultuuripüüdlus olnud üks peamine Eesti rahvast mobiliseerinud idee ning muud algatused varem puudusid.

224 Õpilasringide puhul oli ilmselgelt tegemist n-ö üleminekualasse kuuluva keskkonnaga, mille eesmärk oli õpilasi sotsialiseerida rahvusriiklikku Eestisse. Ringide kaudu püüti arendada ka omadusi, mis on vajalikud ühiskonda aktiivselt panustava inimese kujundamiseks. Ent haridussüsteemis käivitatud algatus puudutas siiski vaid kooliõpilasi, keda tollal oli noorte hulgas kaunis vähe. Iseseisvuse väljakuulutamise järel tekkis arvukalt haridussüsteemi väliseid noorteühinguid, mis olid väljaspool riigi otsest kontrolli. Sellele arenguetapile olid iseloomulikud noorte endi algatusel käivitatud kohapealsed ühingud, mis liitusid katusorganisatsioonideks. Nende noorteühingute eesmärgid ja tegevus olid arvestatavas osas motiveeritud soovist panustada Eesti kui rahvuse ja riigi arengusse ning see tegevus sisaldas igapäevaelus vajalike oskuste ja teadmiste arendamist. Sellele ajajärgule tagasi vaadates võib öelda, et juba esimese iseseisvuse algul tekkis spetsiifiliselt noortele mõeldud vaba aja veetmise keskkond, õigemini hulk erisuguseid keskkondi. Lapsed ja noored said nendes keskkondades tegutseda oma tõekspidamiste ja väärtuste kohaselt ning ühtlasi õppisid nad täiskasvanute maailma reegleid ja kombeid. Koolide õpilasringides domineeris nende loomisele järgneval perioodil üle- minekuala mudel, mille käigus täiskasvanud abiliste (enamasti õpetajate) juhendamisel arendati ja tugevdati õpilastes nii eestlust kui ka aktiivse kodaniku loomuomadusi. Vabariigi hilisematel aastatel tugevnes õpilasringides foorumi mudel: õpilased said järjest enam õigusi ja võimalusi ise oma tegevust juhtida. Väljaspool koole tegutsenud noorteühingutes olid algusest peale esindatud nii üleminekuala kui ka foorumi elemendid. Vaadates nende ühingute teket ja arengut, võib öelda, et laste ja noorte keskkond oli peamiselt just foorumi tüüpi ning see oli ka noori mobiliseeriv ja motiveeriv jõud. Noored soovisid kaasa aidata ühiskonna arengule ja tahtsid teha seda endale sobival kombel. 1920. aastate lõpul ja 1930. aastate algul võis Eestis näha, kuidas suured ning võimsad täiskasvanute organisatsioonid püüdsid n-ö kaaperdada noorte aktiivsust ja rakendada seda enda teenistusse. Kaitseliidu Noored Kotkad ja Kodutütred olid organisatsioonid, mille eesmärk oli kasvatada lastes ning noortes isamaalisust. Ülemaaline Maanoorte Ühendus oli organisatsioon, mille kaudu püüti arendada põllumehi ja teisi maamajanduse eestvedajaid ning tuua ühiskonda tollel ajal hinnalist oskusteavet ja propageerida selle aluseks olnud väärtusi. Noorte Meeste Kristlik Ühing ja Kristlikkude Noorte Naiste Ühing olid algusest peale täiskasvanute kontrollitud. Toimus areng, kus suhteliselt spontaanset noorte (kodaniku)aktiivsust hakkasid teatud piires korrastama suured ja tugevad organisatsioonid. Samas tõid need organisatsioonid noorteühingute tegevusse ka palju ressursse ning parendasid

225 nende kvaliteeti. Ühiskonna kui terviku seisukohalt võib seda pidada noorte sotsialiseerimiseks tollal valitsenud ühiskonda, mille olulised alustalad olid isa- maalisus ja põllumajanduslik tootmine. Noorsootöö seisukohast vajab vastamist küsimus, kas need muutused olid kooskõlas noorte soovide ja eelistustega. Ka sellele võib vastata suures osas jaatavalt. Oli ju osavõtt mistahes ühingu tegevusest vabatahtlik, mistõttu ei olnud võimalik lastele ja noortele peale suruda midagi, mis neile ei meeldinud või ei sobinud. Samuti ei piiratud ega keelustatud alternatiivseid võimalusi. Suurte organisatsioonide raames toimuvas noorte vaba aja sisustamises oli näha ka kindlatele standarditele vastava noorsootöö tekke ehk professionaliseerumise ilminguid. Tekkisid esimesed spetsialistid, kelle ülesanne oligi seista noorte arengus kindlate eesmärkide saavutamise eest. Peamine noortejuhiks saamise tee oli tollal n-ö organisatsiooni sees kasvamine, st noortejuhi ülesandeid hakkasid täitma organisatsiooni endised aktiivsed noored liikmed. Selles plaanis väärib tähelepanu skautide-gaidide, Kaitseliidu noorteorganisatsioonide, Ülemaalise Maanoorte Ühenduse ja Noorte Meeste Kristliku Ühingu sees toiminud noortejuhtide koolitamine, aga noorsootegelasi koolitati juba ka Koolinoorsoo Keskliidus. Nendes organisatsioonides olid loodud noortejuhtide ettevalmistamise programmid ja kursused. Formaalhariduse tasemel noortejuhte siiski veel ette ei valmistatud. Noorte vaba aja sisustamise professionaliseerumise kontekstis tuleb veel nimetada, et võeti üle parimaid praktikaid ja järgiti teiste riikide eeskuju. Kristliku noorsootöö pühapäevakoolid ja NMKÜ, koolinoorsoo liikumine, skautlus, Kaitseliidu noorteorganisatsioonid ja ÜMÜ olid kõik n-ö imporditud formaadid noorte vaba aja sisustamiseks ja teatud suunas arendavate tegevuste pakkumiseks. Noorte kaasamises varasem olukord osaliselt jätkus, osaliselt muutus. Laste ja noorte osalusvõimalused jäid ikkagi piiratuks noorteühingutega. Samas võib oletada, et nendes ühingutes noorte mõjuvõim kasvas ja selle kaudu tugevnes ka noorte ühiskondlik mõju. Üks oluline märk selle kohta oli ühingute endi suurenemine ja tugevnemine. Teine märk oli tihe koostöö n-ö emaorganisatsioonidega, mis olid ühiskonnas mõjukad. Eesti ühiskonnakorraldus oli 1930. aastatel küllaltki korporatiivne, mistõttu noorte arvamus võis poliitilise tasandi otsustesse jõuda tõenäoliselt just emaorganisatsioonide kaudu. Riigi ja kohaliku omavalitsuse tasandil mingeid erivõimalusi noortele siiski ei loodud. Selles osas on kõnekas noorte organiseerimise seaduse ja noorteühingute üheks liitmise arutelu, milles osalesid vaid täiskasvanud. Samuti puudusid vastavad punktid noorsoo organiseerimise seaduses. Samas toetas haridusministeerium noorteühinguid rahaliselt juba 1920. aastate algusest, olgugi et mitte süstemaa- tiliselt.

226 Noorsootöö erinevad vormid haarasid suure osa noortest. Eraldi võimalused olid nii noorematele kui ka vanematele earühmadele, nii maa- kui ka linnanoortele, samuti erinevate huvidega noortele.

II etapp: noorteühingud ja noorsootöö Eesti vaikival ajastul 1934. aastal kehtestatud autoritaarne režiim püüdis allutada noori enda eesmärkide saavutamisele, muuta nad režiimi poolt suhteliselt hõlpsalt juhitavaks. Selleks oli plaanis 1940. aastal kutsuda ellu üks noorteorganisatsioon ja ülejäänud laiali saata. Õiguslikul tasandil olid ettevalmistused juba tehtud, kuid tegelikkuses stsenaarium ei realiseerunud. Võib vaid oletada, mis põhjustel see nii läks. • Üks põhjus oli ilmselt välispoliitiline. 1939. aastal Nõukogude Liiduga sõlmitud baaside leping tingis järgmise aasta suvel Nõu- kogude vägede sissetungi ja kogu Eesti riigikorralduse muutmise. Siis ei olnud enam mingit võimalust ega põhjustki noorte vaba aja veetmise korraldusega tegeleda. • Teine põhjus, mis ei võimaldanud riigil hõlpsalt kehtestada ühtset noorteorganisatsiooni, võis seisneda 1930. aastate keskpaigaks kujunenud noorteühingute mitmekesisuses. Riigiaparaadis, sealhulgas haridusministeeriumis, võidi uskuda, et paljuski noorte endi algatusel tekkinud ühingutes osalenud noori pole võimalik lihtsalt ja kohe üheks liita ning teisi noorteühinguid laiali saata. Selle võimaluse hindamisel tuleb siiski meeles pidada, et vaikival ajastul keelati näiteks erakonnad ja poliitilised koosolekud, ajalehed allutati tsensuurile jne. Võiks ju oletada, et ka noorteühingud oleks koondatud ühe katuse alla käsu korras – millist võimalust Eesti noorte seaduse projekt ka ette nägi –, kuid seda ei toimunud. • Peale selle võib oletada, et tolleks ajaks olid noorteühingud end juba tõestanud kui tugevad organisatsioonid, kes suudavad ühis- konnas probleemideta toime tulla ja panustavad toimivasse ühis- konnakorraldusse ka ise. Sel põhjusel ei olnud tugevat soovi noorteühinguid laiali saata. Seetõttu võib noorteühingute laialisaatmise plaani vaadata kui ühte võimalikku stsenaariumi, mitte ainuvõimalikku tegutsemiskava. Jäi ju see siiski projektiks, millele president alla ei kirjutanud. Kuid arvestades liitumisplaanide koosolekuid ja selle teema emotsionaalset kajastamist ajakirjanduses, võib siiski pidada üsna tõenäoliseks, et rahuajal ei oleks asi tegemata jäänud.

227 Esimesele iseseisvusperioodile tagasi vaadates võib tajuda noorsootööl tervikliku sotsiaalse mandaadi olemasolu. Ühiskonnas valitses konsensus, et vaba aja sisustamisel on potentsiaali toetada noorte arengut tolle ajajärgu ootuste kohaselt. 1936. aasta noorte organiseerimise seaduses kirjapandut võib tõlgendada ühiskondliku kokkuleppena näha noorsootöös võimalust toetada tugeva rahvus- tundega, tööka ja aktiivse ühiskonnaliikme kujunemist.

III etapp: noorsootöö Eestis II maailmasõja aastatel Teise maailmasõja perioodil taandus noorte vaba aja sisustamine suures osas Saksa okupatsioonivõimude juhtimise all toimuvaks põllumajandusliku abiteenistuse korraldamiseks. Tegemist oli peaaegu täielikult üleminekuala tüüpi keskkonnaga. Kuigi ilmselt said lapsed ja noored kaasa rääkida konkreetsete vaba aja meele- lahutustegevuste valimisel, puudus neil sõnaõigus üldisemate eesmärkide puhul. Sõjaolukorras langes ka vaba aja tegevusi harrastavate noorte ülemine vanusepiir, kuna terved täisealised meeskodanikud võeti Omakaitsesse. Sellega koos kadus tegevuse korraldamisel ka alljärgnev (varem oluline) element: paljudes noorteühingutes olid just vanemad liikmed kasvanud nooremate tegevuse juhen- dajaks ja noorteühingute juhiks. 18-aastaste ja vanemate noormeeste mobilisee- rimine sõjaväkke lõikas selle mehhanismi aga katki. Noortejuhtide nappusele lisandus asjaolu, et kitsamaks jäi ka noorte vaba aja veetmise vormide spekter. Teisisõnu toimus laste ja noorte vaba aja sisustamise võimalustes üldine tagasiminek, mis on muidugi seletatav sõjaolukorraga. Vaba aja tegevuste puhul oli eesmärk mõjutada noorte meelelaadi ja juhtida nende käitumist. Sellele viitab asjaolu, et noorte vaba aja sisustamine oli tegelikult instrument võimude käes. Tollane periood kinnitas üldist seaduspära, mille kohaselt kalduvad autoritaarsed ja totalitaarsed režiimid seadma noortele sisse tugevasti kontrollitud tegevuskeskkondi, mille siht on rakendada noori režiimi eesmärkide saavutamiseks.

IV etapp: noorsootöö Eestis Nõukogude okupatsiooni ajal Pärast II maailmasõda algasid Nõukogude okupatsiooni tõttu ulatuslikud ühis- konna ümberkorraldused, mille eesmärk oli lõimida okupeeritud Eesti Vabariik, tookordne Eesti NSV, Nõukogude Liidu majanduslikku, poliitilisse ja administra-

228 tiivsesse süsteemi. Kehtestati keskselt juhitud elukorraldus nii ühiskonnas tervikuna kui ka noortevaldkonnas. Sellega kaasnes mitmekesise noorteühingute ja noorte vaba aja sisustamise eest hea seisnud kodanikuühiskonna kadumine. Noorte vaba aja sisustamine sai kommunistliku partei noorteorganisatsiooni ehk komsomoli ülesandeks. Noorematele lastele oli mõeldud pioneeriorganisatsioon. Ametliku selgitustöö tasandil sai noorsootööst üks meetod kommunistliku partei uute liikmete ja nõukogude inimeste kasvatamises. Seetõttu oli Nõukogude Liidu perioodi noorsootöö tugeva üleminekuala iseloomuga: õpetati “õigeid” maailmavaatelisi seisukohti ja väärtusi, “õigeid” uskumusi ja “õiget” käitumist. Samas võimaldasid komsomol ja pioneeriorganisatsioon noortel ühiskonnas siiski osaleda, kuigi vaid kitsastes piirides. Aktiivsemad noored said ühiskonnaelus kaasa lüüa komsomolikomiteede tegevuse kaudu. Kohati, nagu näiteks 1960. aastate poliitilise sula ajal, suurenesid mõnevõrra noorte võimalused otsustamises kaasa rääkida – seda perioodi kirjeldades võib kõnelda foorumi elementide esi- nemisest noortele mõeldud tegevuses. Sellise võimaluse said siiski vähesed ja nemadki pidid tegutsema kõrgemalseisvate organite kontrolli all. Ideoloogiliselt raamistatud tegevused ei olnud ainus vaba aja veetmise viis. Kuigi see aspekt oli esindatud peaaegu kõigis tegevustes, oli see paljudel juhtudel suhteliselt nõrk. Sääraste ettevõtmiste hulka kuulusid huvitegevused, sport, suve- laagrid jms. Tekkis uusi huvitegevusi ja arenes ka olemasolevate materiaalne baas. Ehitati spordirajatisi, pioneeride maju, noortelaagreid ning teisi vaba aja veetmise ja noorsootöö rajatisi. Need varustati vajaliku sisseseade ja inventariga ning seal leidsid tööd noorte juhendajad. Kõige selle kvaliteet vastas üldistele Nõukogude standarditele, mis ei olnud väga kõrgel tasemel. Sel perioodil laienes ka noorsootöö tegevuste ja keskkondade üldine spekter. Tekkisid noorte nõustamise riiklikult korraldatud süsteemi alged, suvised õpilas- ja üliõpilasmalevad, korraldati suuri noorteüritusi, avanesid (küll piiratud tingimustes) reisimisvõimalused. Noorte juhendamine professionaliseerus ja spetsialiseerus mitmes liinis. Kom- somol ja kommunistlik partei valmistasid ette ideoloogiatöö spetsialiste ning pioneeri- ja komsomoliaktiivi. Selleks oli loodud süsteem, mis sisaldas õppimis- võimalusi lühiajalistest kursustest kuni kõrghariduseni. Suviste laagrite eel korraldati nende organiseerijatele koolitusi. Huvitegevuse juhendajana tegutsesid peamiselt pedagoogilise haridusega inimesed või siis ilma vastava hariduseta oma ala entusiastid. Koostati ja anti välja arvukalt käsiraamatuid, mis olid abiks noorte juhendajatele. Kui suur oli laste ja noorte tegelik kaasatus noorsootöö tegevustes, on raske öelda, sest aruandlus ja statistika polnud Nõukogude Liidus paraku kuigi usaldusväärne infoallikas, vaid võimalus maalida tegelikkusest soovitav pilt.

229 Tõenäoliselt oli noorte kaasatus vaba aja tegevustesse siiski kaunis suur, kusjuures oli valikuvõimalusi nii eri earühmadele kui ka eri eelistuste ja vajadustega lastele ning noortele.

V etapp: noorteühingud ja noorsootöö taasiseseisvunud Eesti Vabariigis Eesti riiklik iseseisvus taastati 1991. aastal. Nõukogude Liidu režiimi kokkuvarisemise järel kadus ka komsomoli ja partei ideoloogiline kontroll noorte tegevuse üle, mistõttu lõi juba varem alanud ühiskondlik elavnemine vaba aja sisustamiseks uusi võimalusi. Kiiresti tekkis suur hulk noorteühinguid, mis olid kantud ideest olla aktiivne ühiskonnaliige ja võimalusest korraldada enda tegevust ise. Kodanikuaktiivsuse tähtsus noorteühingute moodustumisel oli väga suur. Ühingud tekkisid inimeste endi algatusel, mitte riigi korraldusel. Kas saab selle perioodi kohta öelda, et vastloodud või taastatud noorteühingutes toimis kindel noorsootöö mudel? Pigem mitte. Tegemist oli uue ajajärgu algusega, mil teed alles otsiti. See oli periood, mil seati sisse organisatsioonide tegevusrutiin ja hakkasid tegutsema katusorganisatsioonid. Samas võib liialdatama öelda, et neil aastail domineeris noorsootöös foorumi mudel. Enam-vähem samal ajal hakati noorsootööd korrastama riiklikul tasandil. Õigupoolest oli juba 1990. aastate algul olemas valmisolek lõimitud noortepoliitika väljatöötamiseks. Kuna aga sel kümnendil tegi Eesti läbi mitu ühiskonda ulatuslikult mõjutanud reformi (näiteks üleminek plaanimajanduselt turumajandusele, omandi- reform, rahareform jt), jagus noortele riigi tasandil mõnevõrra vähem tähelepanu. Noortepoliitika algatus teisenes noorsootöö poliitikaks ja vaba aja tegevuste korrastamiseks. Olulisi muutusi noorsootöös tõi kaasa ka riikide vahel toimunu: esmalt Eesti liitumine Euroopa Nõukogu ja hiljem Euroopa Liiduga ning riikidevahelised koostöölepingud noortevaldkonnas. Võib öelda, et ka riigi tasandil korraldati 1990. aastatel süsteem suures osas ümber ja laoti uus vundament, kujundati institutsioone ning töötati välja ja rakendati seadusi. Noorsootöö sotsiaalse mandaadi kujunemisel olid 1990. aastad pigem otsin- gute aeg. Perioodi algul võis arusaama noorsootöö rollist ühelt poolt kokku võtta tõdemusega, et tuleb toetada aktiivsete noorte tegevust, ning teiselt poolt seisukohaga, et riik peaks pakkuma võimalusi huvitegevuseks. 1990. aastate lõpul noorte osaluse toetamine jätkus ja tugevnes, kuid saadi aru, et riik peaks noorte toetamisel olema proaktiivsem, st ettenägelikum. Riik ei pidanud mitte niivõrd probleeme lahendama, vaid pigem looma täiendavat

230 arengukeskkonda, kus kõik noored saaksid toetust oma vajaduste ja eelistuste kohaselt. Probleeme tuli ennetada, pakkudes noortele täiendavaid arenguvõimalusi. Sama protsessi raames laienes noorsootöö sihtrühm: hakati otsima lahendusi, kuidas kaasata ka vähemaktiivseid ja väiksemate võimalustega noori. Avaldus noorsootöö korralduse ühiskondlik mõõde: kõikidele noortele püüti pakkuda võrdseid võimalusi, kuid eriti toetati neid, kellel osalusvõimalused olid piiratumad. Analüüsides üleminekuala ja foorumi mõiste arengut, on ilmne mõlema suuna olemasolu. Noorteühingute ning õpilas- ja üliõpilasesinduste tegevus väljendas taotlust osaleda organisatsiooni ja poliitilise tasandi otsuste tegemisel ning esindada noorte huve. 21. sajandil lisandusid foorumi tüüpi keskkondade hulka ka noorte volikogud. Huvitegevus huvikoolides, noortekeskustes ja koolides, kus noored saavad sisustada enda vaba aega meelepärase ning teatud oskusi arendava tegevusega, järgib pigem üleminekuala mudelit. Analüüsides viimase paarikümne aasta arengut, võib öelda, et instrumentali- seerumist Eesti puhul täheldada ei saa. Riiklikul tasandil on noorte vaba aja arendava sisustamise põhialuseks soov pakkuda võimalikult mitmekesiseid võimalusi, mille hulgast iga noor saaks valida oma eelistustele ja vajadustele sobiva. On ka selliseid noorteühinguid, millel on oma konkreetne eesmärk. Kuni aga liitumine nendega on vabatahtlik, ei saa väita, et noorte vaba aja sisustamine on allutatud poliitilise režiimi eesmärkidele. Noorsootöö professionaliseerumises on sel perioodil toimunud oluline areng. Noorsootöötajaid hakati koolitama juba 1992. aastal Tallinna Pedagoogikakoolis, 1990. aastate keskel lisandus Viljandi Kultuuriakadeemia ja kümmekond aastat hiljem Tartu Ülikooli Narva Kolledž. Paljud noortejuhid, kellel puudub noorsootööalane haridus, on omandanud pedagoogilise hariduse. Tegevusala tugevnemist näitab ka erialaorganisatsioonide teke: asutatud on Eesti Noorsootöötajate Ühendus, Huvijuhtide Kogu ja Eesti Avatud Noortekes- kuste Ühendus. Professionaliseerumise võtmes on väga oluline asjaolu, et 2000. aastate esimese kümnendi keskpaigast alates on kirjeldatud noorsootöötaja kutseid kutsestandardite süsteemis. See on loonud aluse, mis võimaldab rakendada kõigi noorte vaba aja sisustamise ja arendavate võimaluste pakkumise ametikoh- tade puhul ühtseid nõudeid, olenemata asutusest või tegevuse vabatahtlikkusest.

Lõpetuseks

Siinne ülevaade on esimene pikem ja põhjalikum käsitlus noorsootööst, noortest ja noortepoliitikast Eestis. Täpsem oleks öelda “praeguse Eesti aladel”, kuna selle poolteisesaja aasta vältel, mida siinne sissevaade katab, on korduvalt muutunud poliitiline režiim, riigikorraldus ja ka poliitiline kaart. Noorte vaba aja sisustamine on aja jooksul arenenud juhuslikust tegevusest süstemaatiliseks ja organiseeritud tegevusvaldkonnaks, mille eesmärk on toetada noorte arengut ning kaasata neid ühiskonnaellu. Esimene ulatuslikum ja korrakindlam ülevaade noorsootööst ning selle arengust ei saa pretendeerida ammendavale uurimusele. Nagu siin käsitletu näitab, on noorte vaba aja sisustamine ja noorsootöö sisemiselt keeruka struktuuriga ning need on seotud paljude teiste valdkondade ja organisatsioonidega nii Eestis kui ka mujal. Pilt muutub veel keerulisemaks, kui võtta arvesse ka ajas toimuvaid muutusi. Markeerides noorte vaba aja korraldamise ja noorsootöö valdkonna põhiprot- sessid ning kirjeldades seoseid teiste tegevusvaldkondade ja institutsioonidega, on autorid täitnud oma praeguse ülesande. Eristatud perioodide vaheliste seoste, tegevusvaldkondade ja konkreetsete organisatsioonide detailsem analüüs jääb juba järgmistele uurijatele.

233 Viited

1 Bohn, I. Socio-economic Scope of Youth Work in Europe, Youth Partnership, Strasbourg Cedex; Coussee, F., Williamson, H., Verschelden, G. Youth work, an oxymoronic practice between service and association, lk 253–262 – Coussee, F., Williamson, H., Verschelden, G. (toimetajad), The history of youth work in Europe. Relevance for today’s youth work policy, vol. 3, Strasbourg, Council of Europe Publishing, 2012. 2 Dunne, A., Ulicna, D., Murphy, I., Golubeva, M. Working with young people: the value of youth work in the European Union, European Commission, 2014, lk 53–55. 3 Riigi Teataja (edaspidi RT) I 2010, 44, 262, Noorsootöö seadus, 17.06.2010. 4 Vt nt Liimets, A. Millest kõneldakse, kui kõneldakse noorusest? – Noorsootöö õpik, Tallinn, 2013, lk 5–19, http://mitteformaalne.ee/failid/Noorsootoo_opik_veebi.pdf (viimati vaadatud 09.07.2014); Taru, M. 2013. Koolist tööle, lapsest lapsevanemaks, Riigikogu Toimetised 2013/28, http://www.riigikogu.ee/rito/index.php?id=16524 (viimati vaadatud 09.07.2014); Nugin, R. Coming of age in transition: some self-reflexive social portraits of the 1970s cohort in Estonia. Abstract. Tallinn University Dissertations on Social Sciences, 2011, lk 47. 5 Lorenz, W., Coussee, F., Vescheden, G. Historical Consciousness in Youth work and Adult Education, Social Work and Society, vol. 8, nr. 1, lk 32–45, 2010; Lorenz, W. The function of history in the debatte on social work, lk 19–28 – Verschelden, G., Coussee, F., Walle, T. V., Williamson, H. (toimetajad), The history of youth work in Europe. Relevance for youth policy today, Strasbourg, Council of Europe Publishing, 2009. 6 European Knowledge Centre for Youth Policy, http://youth-partnership-eu.coe.int/youth- partnership/ (viimati vaadatud 12.07.2013). 7 Ülevaated seminaridest asuvad aadressil http://youth-partnership-eu.coe.int/youth- partnership/ekcyp/YP_YW.html (viimati vaadatud 09.07.2014). 8 Little, D. The Heterogeneous Social: New Thinking About the Foundations of the Social Sciences, lk 154–178 – Mantzavinos, C. (toimetaja), Philosophy of the Social Sciences. Philosophical Theory and Scientific Practice, Cambridge, Cambridge University Press, 2009. 9 Elektroonilised versioonid on mahalaaditavad aadressilt http://youth-partnership-eu.coe. int/youth-partnership/publications/Research/Publications (viimati vaadatud 12.07.2013). 10 Cunningham, H. Youth in the life course. A history, lk 13–22 – Coussee, F., Williamson, H., Verschelden, G. (toimetajad), The history of youth work in Europe. Relevance for youth policy today, vol. 3. 11 Gevers, L., Vos, L. Appendix. Youth movements in Flanders: a short history, lk 167–168 – Verschelden, G., Coussee, F., Walle, T. V., Williamson, H. (toimetajad), The history of youth work in Europe. Relevance for youth policy today.

234 12 Davies, B. Defined by history: youth work in UK, lk 65–66 – Coussee, F., Walle, T. V., Medlinska, M., Williamson, H. (toimetajad), The history of youth work in Europe. Relevance for youth policy today, vol. 2, Strasbourg, Council of Europe Publishing, 2010. 13 Spatchek, C. The German perspective: youth work, integration and policy, lk 95–105 – Verschelden, G., Coussee, F., Walle, T. V., Williamson, H. (toimetajad), The history of youth work in Europe. Relevance for youth policy today. 14 Simon, G. The evolution of public policies for youth work in the French-speaking community of Belgium, lk 25–39 – Coussee, F., Walle, T. V., Medlinska, M., Williamson, H. (toimetajad), The history of youth work in Europe. Relevance for youth policy today, vol. 2. 15 Hurlet, X. The history of youth work and its influence on youth policy – the perspective of the Germanspeaking community of Belgium, lk 41–55 – Coussee, F., Walle, T. V., Medlinska, M., Williamson, H. (toimetajad), The history of youth work in Europe. Relevance for youth policy today, vol. 2. 16 Ewijk, H. Youth work in the Netherlands – history and future direction, lk 69–81 – Coussee, F., Walle, T. V., Medlinska, M., Williamson, H. (toimetajad), The history of youth work in Europe. Relevance for youth policy today, vol. 2. 17 Mulberger, S. Chronology of Modern Democracy, 1999, http://www.nipissingu.ca/ department/history/muhlberger/histdem/huntingd.htm (viimati vaadatud 09.07.2014). 18 Sinczuch, M. Poland: the ideological background to youth work, lk 107–118 – Verschelden, G., Coussee, F., Walle, T. V., Williamson, H. (toimetajad), The history of youth work in Europe. Relevance for youth policy today. 19 Jeffs, T. The relevance of history in youth work, lk 15–24 – Coussee, F., Walle, T. V., Medlinska, M., Williamson, H. (toimetajad), The history of youth work in Europe. Relevance for youth policy today, vol. 2. 20 Helve, H. The history of youth work in Finland, lk 117–129 – Coussee, F., Walle, T. V., Medlinska, M., Williamson, H. (toimetajad), The history of youth work in Europe. Relevance for youth policy today, vol. 2. 21 Teuma, M. Youth work development in Malta: a chronicle, lk 87–94 – Coussee, F., Walle, T. V., Medlinska, M., Williamson, H. (toimetajad), The history of youth work in Europe. Relevance for youth policy today, vol. 2. 22 Boes, M. History of youth information in Europe, lk 191–199 – Coussee, F., Williamson, H., Verschelden, G. (toimetajad), The history of youth work in Europe. Relevance for youth policy today, vol. 3. 23 Lorenz, W. The function of history in the debate on social work, lk 19–28 – Verschelden, G., Coussee, F., Walle, T., V. Williamson, H. (toimetajad), The history of youth work in Europe. Relevance for youth policy today; Hämäläinen, J. Developmental psychology, youth sociology and social pedagogy – three perspectives on youth work and youth policy, lk 93–104 – Coussee, F., Williamson, H., Verschelden, G. (toimetajad), The history of youth work in Europe. Relevance for youth policy today, vol. 3. 24 Devlin, M. Youth work, professionalism and professionalisation in Europe, lk 177–190 – Coussee, F., Williamson, H., Verschelden, G. (toimetajad), The history of youth work in Europe. Relevance for youth policy today, vol. 3. 25 IARD. Study on the state of young people and youth policy in Europe. Final report, 2001. 26 Coussee, F., Verschelden, G., Walle, T. V., Medlinska, M., Williamson, H. The history of

235 European youth work and its relevance for youth policy today – Conclusions, lk 125–136 – Coussee, F., Verschelden, G., Walle, T. V., Medlinska, M., Williamson, H. (toimetajad), The history of youth work in Europe. Relevance for youth work policy today, vol. 2, Strasbourg: Council of Europe Publishing, 2010; Lorenz, W., Coussee, F., Vescheden, G. Historical Consciousness in Youth work and Adult Education, Social Work and Society, vol. 8, nr. 1, lk 32–45, 2010; Coussee, F. A century of youth work policy, Gent, 2008. 27 Pringsheim, K. H. The Functions of the Chinese Communist Youth Leagues (1920–1949). The China Quarterly, vol. 12, 1962, lk 75–91. 28 Queirós, J. O. History of Youth Work and Youth Policies in Portugal, in brief – Taru, M., Williamson, H., Coussee, F. (toimetajad), The history of youth work in Europe. Relevance for youth policy today, vol. 4, Strasbourg, Council of Europe Publishing, 2013. 29 Mitulescu, S. History of Youth Work in Romania – Taru, M., Williamson, H., Coussee, F. (toimetajad), The history of youth work in Europe. Relevance for youth policy today, vol. 4. 30 Wootsch, P. Zigzagging in a labyrinth – towards ’good’ Hungarian youth work, lk 105–110 – Coussee, F., Walle, T. V., Medlinska, M., Williamson, H. (toimetajad), The history of youth work in Europe. Relevance for youth policy today, vol. 2. 31 Spatchek, C. The German perspective, lk 99. 32 Sinczcuh, M. Poland: the ideological background to youth work, lk 110 – Verschelden, G., Coussee, F., Walle, T. V., Williamson, H. (toimetajad), The history of youth work in Europe. Relevance for youth policy today. 33 Giannaki, D. Youth Work in Greece: A Historical Overview / Taru, M. Williamson, H. Coussee, F. (toimetajad), The history of youth work in Europe. Relevance for youth policy today, vol. 4. 34 Taru, M. Coussee, F. Williamson, H. Youth work in connection to policies and politics – Taru, M. Williamson, H. Coussee, F. (toimetajad), The history of youth work in Europe. Relevance for youth policy today, vol. 4. 35 Coussee, F., Williamson, H., Verschelden, G. Youth work, an oxymoronic practice between service and association, lk 253–262; Coussee, F. The relevance of youth work’s history, lk 7–12 – Verschelden, G., Coussee, F., Walle, T. V., Williamson, H. (toimetajad), The history of youth work in Europe. Relevance for youth policy today. 36 Vt nt Flanagan, C. Volunteerism, leadership, political socialization, and civic engagment, lk 721–745 – Lerner, R. M., Steinberg, L. (toimetajad), Handbook of Adolescent Psychology, John Wiley & Sons, Inc. 2004. 37 Coussee, F., Williamson, H., Verschelden, G. Youth work, an oxymoronic practice between service and association, lk 253–262. 38 IARD. Study on the state of young people and youth policy in Europe 39 Feinstein, L., Bynner, J., Duckworth, K. Young People’s Leisure Contexts and their Relation to Adult Outcomes, Journal of Youth Studies, 9:3, 2006, lk 305–327. 40 Vt nt Hurley, L., Tracey, D. Models of Youth Work. Sociological Framework, Irish Youth Work Press, 1993. 41 History of youth work, http://youth-partnership-eu.coe.int/youth-partnership/ekcyp/ BGKNGE/History_Youth_Work.html (viimati vaadatud 12.07.2013); Coussee, F. 2013. Historical and intercultural consciousness in youth work and youth policy – a double odyssey, lk 7–12 – Coussee, F., Williamson, H., Verschelden, G. (toimetajad), The history

236 of youth work in Europe. Relevance for today’s youth work policy, vol. 3. 42 Laul, E. (toimetaja), Eesti kooli ajalugu I: 13. sajandist 1860. aastateni, Tallinn, 1989, lk 133−134, 233−234, 472−496. 43 Hiio, T. Üliõpilasorganisatsioonid 1802−1918, lk 230−231 – Universitas Tartuensis 1632−2007, Tartu, 2007, lk 230−247. 44 Meikop, A. Noorsooliikumisest ja noorsootööst. Käsiraamat noorsoo-organisatsioonidele ja kasvatus- ning vabaharidustegelasile, YENY keskjuhatus, Tallinn, 1927. 45 Jansen, E. Selts ja seisus 19. sajandi teise poole Eesti ühiskonnas, lk 22−43 – Jansen, E., Arukaevu, J. (toimetajad), Seltsid ja ühiskonna muutumine: talupojaühiskonnast rahvusriigini, Tartu-Tallinn, 1995, lk 22−40. 46 Karjahärm, T. Venestamisaeg, Estonica, 2000, http://www.estonica.org/et/Ajalugu/ 1850-1914_%C3%84rkamisaeg/Venestamisaeg/ (viimati vaadatud 12.02.2012). 47 Ruus, V.-R. Hariduse murranguline areng 19. sajandil, Estonica, 2009, http://www. estonica.org/et/Haridus_ja_teadus/Eesti_hariduse_ajalugu_%E2%80%94_%C3%BChe_ rahva_vaimse_vabanemise_lugu/Hariduse_murranguline_areng_19_sajandil/ (viimati vaadatud 13.10.2012). 48 Koduõpetus ja koolikatsumine, http://www.kool.ee/?8932 (viimati vaadatud 04.12.2012). 49 Joosep, E. Õpilasseltsid, lk 727–728 – Pärnu Ühisgümnaasium algusest aastani 1952, Tallinn, 2006. 50 Rannap, H. Eesti kooli ja pedagoogika kronoloogia, lk 32. 51 Laul, E. (koostaja), Eesti kooli ajalugu: 2. köide: 1860. aastaist 1917. aastani, Tallinn, 2010, lk 380. 52 Vallikivi, H. Noorsooliikumine Tartus, lk 9–27 – Rannap, H. (koostaja), Eesti pedagoogika ja kool LVIII, Eesti kooliajaloo rühma tööd, Tallinn, 2008. 53 Laretei, H. Pärnu gümnaasium – haruldus Vene riigis, lk 61–68 – Koobas, L. (toimetaja), Pärnu poeglaste gümnaasium läbi aegade, Toronto, 1985. 54 Kinkar, F. Eesti haridusseltside ajaloost, Tartu, 1996, lk 30. 55 Samas, lk 45. 56 Samas, lk 56–57. 57 Samas, lk 59. 58 Kinkar, F. Eesti haridusseltside ajaloost, lk 40, 71–72, 84. 59 Samas, lk 76–80. 60 Samas, lk 83. 61 Samas, lk 87. 62 Laurits, K. Saksa kultuuromavalitsus Eesti Vabariigis 1925–1940, Tallinn, 2008, lk 67–68. 63 Eestimaa koolivalitsuse ajutine korraldus ja selle arutelu, http://www.hm.ee/Haridus- seadused- 1918-1940/hsscan/1917EKVAK1935.pdf (viimati vaadatud 09.07.2014); http://www.hm.ee/Haridusseadused-1918-1940/hsscan/1917EKVAK1935-1arutelu. pdf (viimati vaadatud 09.07.2014); http://www.hm.ee/Haridusseadused-1918-1940/ hsscan/1917EKVAK_loplik1935.pdf (viimati vaadatud 09.07.2014). 64 Eesti Riigiarhiiv (edaspidi ERA) 1108.4.552, l 38–53, Haridusministeeriumi kooliosakonna juhataja abi H. Anso “Rahva haridusline tasapind ja selle tõstmine rahva vaba haridustöö abil”, 18.04.1925.

237 65 Samas. 66 RT 1924, 77/78, 39, Avalikkude raamatukogude seadus, 06.06.1924. 67 Anso, H. “Rahva haridusline tasapind ja selle tõstmine rahva vaba haridustöö abil”. 68 ERA 1108.4.592, l 2, Aruanne Kihnu pühapäevakooli tegevuse üle, 10.01.–18.04.1929. 69 ERA 1108.4.592, l 32, Pühapäevakooli õppekava Häädemeeste 6-klassilise algkooli juures, 01.03.1930. 70 ERA 1108.4.592, l 1, Pärnu Maavalitsuse haridusosakonna maakoolivalitsus Riigi- koolivalitsusele, 03.07.1929; ERA 1108.4.592, l 5, E. V. Haridus- ja Sotsiaalministeeriumi koolivalitsus Pärnu maakoolivalitsusele, 02.08.1929; ERA 1108.4.592, l 31–31p, Eelteated lühiajalistest kursustest, Häädemeeste pühapäevakool, 01.03.1930. 71 ERA 1108.4.592, Kirjavahetus koolivalitsustega pühapäevakoolide tegevuse asjus; ülevaated koolide tegevuse kohta, rahalised aruanded, 06.07.1929–05.11.1931. 72 Anso, H. “Rahva haridusline tasapind ja selle tõstmine rahva vaba haridustöö abil”. 73 Samas. 74 Rannap, H. Eesti kooli ja pedagoogika kronoloogia, lk 109. 75 Rahvaülikooli normaal-põhikiri, http://www.hm.ee/Haridusseadused-1918-1940/ hsscan/1919%20rahvaylikooli%20pohikiri.pdf (viimati vaadatud 12.07.2013). 76 Rahvahariduse osakonna juhataja E. Assoni kaaskiri rahvaülikooli normaal-põhikirjale linna koolivalitsustele, nr. 6244, 17.09.1919, http://www.hm.ee/Haridusseadused-1918-1940 /hsscan/ 1919%20saateks%20r-ylikooli%20pohikirjale.pdf (viimati vaadatud 14.05.13). 77 Rannap, H. Eesti kooli ja pedagoogika kronoloogia, lk 84, 86, 93. 78 Anso, H. “Rahva haridusline tasapind ja selle tõstmine rahva vaba haridustöö abil”. 79 Haridusministeeriumi määrus lühiajaliste kursuste kohta nr. 25156, 15.10.1921. 80 RT 1926, 60, lk 766 [Riigi Teatajate esimeste aastakäikude artiklite numeratsioon on katkendlik, mistõttu on seal, kus artiklinumber puudub, viidatud erandjuhtudel leheküljenumbrile], Lühiaegsete kursuste registreerimise määrus, 15.07.1926. 81 RT 1931, 32, 225, Lühiaegsete kursuste registreerimise ja töötamise määrus, 31.03.1931. 82 Hasomini uus lühiaegsete kursuste määrus – Õpetajate Leht nr. 17, 24.04.1931. 83 Haridusministeeriumi 1938. a. 1. märtsi ringkiri nr. 4386 lühiaegsete kursuste korraldamise asjas – Haridusministeeriumi Teataja nr. 4, 1938. 84 Meikop, A. Noorsooliikumisest ja noorsoo tööst, lk 166–173. 85 Samas, lk 167, 172. 86 Noorsoo liikumine Eestis a. 1924, lk 161–167 – Elango, A. (toimetaja), Noorusjõud: Eesti Karskusliidu koguteos II, Tartu, 1925. 87 ERA 1108.7.158, l 1–12, Noorsoo osakonna ja noorsoo-organisatsioonide 1937/38. a tegevuse aruanded ja statistilised andmed, dateerimata. 88 ERA 1108.7.158, l 410–417p, Nimekiri koolide kohta, kus ei leidunud 1937/38. kooliaastal noorsooorganisatsioone, dateerimata; Roose, F. Koolis ja kooli juures asuvad noorsoo-organisatsioonid 1937/1938. kooliaastal, lk 52–63 – Eesti Kool nr. 1, 1939. 89 Roose, F. Koolis ja kooli juures, lk 52–63. 90 Samas. 91 Kuna 1917. aastal oli õppekeeleks vene keel, kandsid need nime Sojuz Utšaštšihsja.

238 92 Lenotammi, A. Kümme aastat koolinoorsoo liikumist iseseisvas Eestis, lk 9–34 – Küng, A. (toimetaja), Noorusjõud: Eesti Noorsoo Karskusliidu koguteos IV, Tartu, 1929. 93 [Autor märkimata], Koolinoorsooliikumine Eestis 1926–1928, lk 89–101 – Küng, A. (toimetaja), Noorusjõud: Eesti Noorsoo Karskusliidu koguteos IV, Tartu, 1929. 94 Haridus Eestis, Riigi Statistika Keskbüroo, 1924, lk 39. 95 Meikop, A. Noorsooliikumisest ja noorsootööst, lk 155–156. 96 Haridus Eestis, lk 39. 97 Meikop, A. Noorsooliikumisest ja noorsootööst, lk 190–191. 98 Samas. 99 Roose, F. Koolis ja kooli juures, lk 52–63. 100 Statistikaamet, tabel RV021. 101 Sepp, A. 80 aastat XVIII ülemaailmsest karskuskongressist ja XII Põhjamaade karskuskongressist Tartus 1926. aastal – Eesti Arst nr. 85 (4), 2006, lk 255–261. 102 Vahtre, L. Karskusseltside osast Eesti riikluse sünniprotsessis – Akadeemia nr. 5, 1997, lk 957–971. 103 Mets, J. Karskuse lipu all, lk 236 – Pärnu Ühisgümnaasium algusest aastani 1952, Tallinn, 2006. 104 Sepp, A. 80 aastat XVIII ülemaailmsest karskuskongressist. 105 Elango, J. Ülevaade noorsoo karskustööst Eestis 1922/23. õpiaastal – Elango, A. (toimetaja), Noorusjõud: Eesti noorsoo karskusliidu koguteos I, Tartu, 1924, lk 148–160. 106 Elango, J. (1925), Noorsoo karskustöö Eestis a. 1924 – Elango, A. (toimetaja), Noorusjõud: Eesti Noorsoo Karskusliidu koguteos II, Tartu, 1925, lk 168–176. 107 J. E. Karskuskasvatustöö Eestis a. 1925, lk 98–103 – Elango, A. (toimetaja), Noorusjõud: Eesti Noorsoo Karskusliidu koguteos III, Tartu, 1926. 108 Eesti noorsoo karskusliidu tegevus a. 1925, lk 108–111 – Elango, A. (toimetaja), Noorusjõud: Eesti Noorsoo Karskusliidu koguteos III, Tartu, 1926. 109 Sepp, A. 80 aastat XVIII ülemaailmsest karskuskongressist. 110 Meikop, A. Noorsooliikumisest ja noorsootööst, lk 189–190. 111 Haridusministeeriumi 1929. a. 7. jaanuari ringkiri nr. 24460 kooliruumide kasutamise asjas, http://www.hm.ee/Haridusseadused-1918-1940/hsscan/1929peod_koolimajas1938. pdf (viimati vaadatud 12.07.2013). 112 ERA 1108.7.158, l 259–260, Eesti Noorsoo Karskusliidu tegevusaruanne 1937. a kohta, dateerimata. 113 Elango, J. (1925), Noorsoo karskustöö Eestis a. 1924, lk 168–176; Küng, A. Noorsoo karskusliikumine Eestis, lk 53–63 – Küng, A. (toimetaja), Noorusjõud: Eesti Noorsoo Karskusliidu koguteos IV, Tartu, 1929; Roose, F. Koolis ja kooli juures, lk 52–63. 114 Ruus, V.-R. Haridus iseseisvas Eesti Vabariigis (1918–1949), Estonica, 2002, http://www. estonica.org/et/Haridus_ja_teadus/Eesti_hariduse_ajalugu_%E2%80%94_%C3%BChe_ rahva_vaimse_vabanemise_lugu/Haridus_iseseisvas_Eesti_Vabariigis_1918-1940/ (viimati vaadatud 04.12.2012). 115 RT 1920, 75/76, 208, Avalikkude algkoolide seadus, 07.05.1920. 116 Awalikkude algkoolide seaduse eelnõu, 1919, http://www.hm.ee/Haridusseadused- 1918-1940/hsscan/algk%20seaduse%20eelnou%201.pdf (viimati vaadatud 07.12.2012).

239 117 Samas. 118 RT 1921, 81, lk 479–480, Haridusministeeriumi määrus alaealiste õpilaste osavõtmise kohta organisatsioonidest, nr. 22202, 02.05.1921. 119 ERA 1108.3.17, l 222–226, Eesti Vabariigi keskkoolide juhatajate konverentsil 27. ja 28. märtsil ning riigi hariduskogu koosolekul 10. ja 11. aprillil 1922 vastuvõetud resolutsioonid, 29.04.1922. 120 Haridusministeeriumi 1922. a. 18. septembri ringkiri nr. 24023 kasvatustöö edendamise asjas, http://www.hm.ee/Haridusseadused-1918-1940/hsscan/1922kasvatustoo1938.pdf (viimati vaadatud 04.12.2012). 121 Haridusministeeriumi 1922. a. 21. novembri ringkiri nr. 25392 kasvatustöö edendamise asjas, http://www.hm.ee/Haridusseadused-1918-1940/hsscan/1922kasvatus1938.pdf (viimati vaadatud 04.12.2012). 122 ERA 1812.1.110, l 193, Haridusministeeriumi majandusosakonna ringkiri nr. 54240 kõigile maakonna ja linnakoolivalitsustele ja riigikoolidele, 22.09.1923; Samas, l 194– 194p, Juhatused Eesti õppivale noorsoole, Narva, 1923. 123 Rannap, H. Eesti kooli ja pedagoogika kronoloogia, lk 96. 124 Riigi Teataja 1922, 155/156, 91, Avalikkude keskkoolide seadus, 07.12.1922. 125 Haridus Eestis, lk 39. 126 RT 1926, 1, 1, Tööstuslikkude koolide seadus, 10.12.1925. 127 RT 1927, 97, 74, Eraõppeasutuste seadus, 11.10.1925. 128 RT 1937, 53, 470, Kutsehariduslikkude õppeasutiste seadus, 18.06.1937. 129 RT 1928, 98, 590, Tallinna Tehnikumi seadus, 20.11.1928. 130 RT 1929, 12, 91, Riigi Kunsttööstusekooli seadus, 29.01.1929. 131 RT 1934, 47, 409, Keskkoolide seadus, 25.05.1934. 132 RT 1934, 47, 410, Gümnaasiumide seadus, 29.05.1934. 133 RT 1931, 24, 138, Põllumajandusliku kutsehariduse korraldamise seadus, 03.03.1931. 134 ERA 1812.1.110, l 397, E. V. Haridusministeeriumi kooliosakonna kiri maakonna- ning linnakoolivalitsustele ja riigikoolide juhatajatele, 08.01.1923. 135 Tallinna Linnaarhiiv 144.1.24, l 13–15, normaalpõhikiri nr. 1; samas, l 16–19, normaal- põhikiri nr. 2, 1923. 136 ERA 31.3.171, l 2–7, Seletuskiri õppe- ja kasvatusetöö ülevalve seaduse eelnõule, 02.10.1930. 137 RT 1931, 59, 460, Õppe- ja kasvatusetöö ülevalve seadus, 10.07.1931. 138 Hariduse- ja Sotsiaalministeeriumi Teataja 1933, nr. 14, Hariduse- ja Sotsiaalministeeriumi koolivalitsuse 1933. a. 29. novembri ringkiri nr. 31762 maa- ning linnakoolivalitsustele, vähemusrahvuste kultuurivalitsustele ja koolide juhatajaile õpilaste organisatsioonide asjus. 139 Hariduse- ja Sotsiaalministeeriumi Teataja 1933, nr. 14, Õpilaste organisatsioonide korraldus, 23.11.1933. 140 Hariduse- ja Sotsiaalministeeriumi Teataja 1933, nr. 14, Õpilaste ringide normaalpõhikiri, 05.12.1933. 141 Haridus- ja Sotsiaalministeeriumi Teataja 1935, nr. 4, Haridus- ja sotsiaalministeeriumi ringkiri nr. 32505 maa- ning linnakoolivalitsustele, vähemusrahvuste kultuurvalitsustele

240 ja koolide juhatajaile noorsoo organiseerimise asjas, 11.03.1935. 142 Fakte ajaloost, Tallinna Tehnikaülikool, http://www.ttu.ee/ulikool/tutvustus/ajalugu-ja- inimesed/ (viimati vaadatud 06.12.2012). 143 Hiio, T. Eesti kõrgharidus ja teadus, Estonica, 2009, http://www.estonica.org/et/ Eesti_k%C3%B5rgharidus_ja_teadus_1918-1940/ (viimati vaadatud 06.12.2012); Ruus, V.-R. Haridus iseseisvas Eesti Vabariigis (1918–1940), Estonica, 2002, http://www. estonica.org/et/Haridus_ja_teadus/Eesti_hariduse_ajalugu_%E2%80%94_%C3%BChe_ rahva_vaimse_vabanemise_lugu/Haridus_iseseisvas_Eesti_Vabariigis_1918-1940/ (viimati vaadatud 06.12.2012). 144 Hiio, T. Üliõpilasorganisatsioonid ja üliõpilaselu Tartus 1802–1918 − VivatAcademia: Üliõpi- lasseltsid ja -korporatsioonid Eestis, Tartu, 2012, lk 69–100. 145 Samas. 146 Piirimäe, H. Rahvusülikooli rajamine ja teised eesti kõrgkoolid – vundament eesti üliõpilas- seltsidele ja korporatsioonidele – Vivat Academia, lk 101–110. 147 Samas. 148 Samas. 149 Kirikud, Narva usuelu, Narva Muuseum, http://www.narvamuuseum.ee/?next=kirikud& menu=menu_ajalugu (viimati vaadatud 06.12.2012). 150 Meikop, A. Noorsooliikumisest ja noorsootööst, lk 178–181. 151 Jürgenstein, T. Tänapäeva Eesti usuelu ja kirikud, Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, http:// www.eelk.ee/~ltund/ajalugu/ajalugu6.html (viimati vaadatud 06.12.2012). 152 Täheväli, U. Kümme aastat kirikunoorte tööd – Noorte Juht nr. 8, 1938, lk 228–230. 153 Toplaan, A. Haamer, H. Saaremaalt suurele maale – Saaremaa Muuseum: kaheaastaraamat 1997–1998, Kuressaare, 1999, lk 219–245. 154 Noored koguduses, Kiriku teejuht, Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, http://www.eelk.ee/ teejuht.html#ptk5 (viimati vaadatud 22.10.2012). 155 Paldrok, K. Noorsootöö Sekretariaadi aastakoosolek – Noorte Juht nr. 2, 1934, lk 54–57. 156 Martinson, K. Noorteliikumise ajaloost Eestis. Lühiülevaade 1940. aastani (dateerimata, pagineerimata), käsikiri autori valduses. 157 Ajalugu, Eesti Noorte Naiste ja Noorte Meeste Kristlike Ühingute Liit, http://www. ymca.ee/moodul.php?moodul=CMS&Komponent=Lehed&id=60&sm_id=202 (viimati vaadatud 20.10.2012). 158 Samas. 159 Granovski, P. Eesti Noorte Naiste ja Meeste Kristlike Ühingute Liit, Aken, 2006, http:// aken.enl.ee/1098 (viimati vaadatud 20.10.2012). 160 Huvitavaid fakte NNKÜ-NMKÜ ajaloost, YMCA Tallinn, http://www.tallinnymca.ee/ huvitavat (viimati vaadatud 12.07.2012). 161 Gott, H. S. Noorsoojuhtide ettevalmistus Baltimail, Tallinn, 1930, lk 8. 162 Meikop, A. Noorsooliikumisest ja noorsootööst, lk 182–185; Kelder, H. Noorsoo-organisatsioonid 1930. aastatel, lk 59–61 – Haridus nr. 2, 2001. 163 Kümme aastat Kristliku Noorte Naisühingu tööd, lk 14–15 – Kolmnurk nr. 2, 1931; Jõe, H., Oga, T. Eestis tegutsevate noorteorganisatsioonide ja noorteorganisatsioonide katusorganisatsioonide uuring, Tallinn, 2005, lk 53.

241 164 Kristlik Noorte Naisühing. Organisatsioon, lk 38–40 – Kolmnurk nr. 4, 1930. 165 Ajalugu, Eesti Noorte Naiste ja Noorte Meeste Kristlike Ühingute Liit; Kümme aastat Kristliku Noorte Naisühingu tööd, lk 14–15. 166 Kümme aastat Kristliku Noorte Naisühingu tööd, lk 14–15 – Kolmnurk nr. 2, 1931. 167 Meikop, A. Noorsooliikumisest ja noorsootööst, lk 182–185. 168 Martinson, K., Bruus, K., Sikk, T. Noorsooliikumise ajaloost Eestis, lk 35–50 – Eesti Noorsoo- raport: Eesti noorsoopoliitika ülevaade, Tallinn, 2000. 169 ERA 1108.7.158, l 1–12, Noorsoo osakonna ja noorsoo-organisatsioonide 1937/38 a. tegevuse aruanded. 170 Ajalugu, Eesti Noorte Naiste ja Noorte Meeste Kristlike Ühingute Liit. 171 Meikop, A. Noorsooliikumisest ja noorsootööst, lk 159−161. 172 Samas. 173 Samas. 174 ERA 1108.7.158, l 231–233, ÜENÜ meelelahutuslikust tegevusest, 10.08.1938. 175 ERA 1108.4.557, l 226–226p, ÜENÜ Keskjuhatuse esimees (nimi loetamatu) Haridusminis- teeriumi koolivalitsusele, 10.01.1937. 176 Nassar, E. Maanoorte liikumine kui protsess ja progress Eesti külas kahe maailmasõja vahelisel perioodil, lk 223–253 – Suitsutare 3: Valitud artiklid, Tallinn, Eesti Vabaõhumuuseum, 2002. 177 ERA 1108.7.158, l 1–12, Noorsoo osakonna ja noorsoo-organisatsioonide 1937/38. a. tegevuse aruanded. 178 Nassar, E. Maanoorte liikumine, lk 223−260. 179 Martinson, K. Bruus, K. Sikk, T. Noorsooliikumise ajaloost Eestis, lk 35–50. 180 ERA 1108.7.158, l 1–12, Noorsoo osakonna ja noorsoo-organisatsioonide 1937/38 a. tegevuse aruanded. 181 Statistikaamet, tabel RV021. 182 Nassar, E. Maanoorte liikumine, lk 223–253. 183 A. L. Koolinoorsoo liikumine Eestis 1922/1923 õpiaastal – Elango, A. (toimetaja), Noorusjõud: Eesti Noorsoo Karskusliidu koguteos I, Tartu, 1924, lk 139–147. 184 Noorusliikumine Eestis a. 1924 – Elango, A. (toimetaja), Noorusjõud: Eesti Noorsoo Karskusliidu koguteos II, Tartu, 1925, lk 161–167. 185 Roose, F. Koolis ja kooli juures, lk 52–63. 186 ERA 11087.158, l 387–389, Tallinna Koolide Spordiringide Ühingu 1936/1937. a. tegevuse aruanne, 08.09.1937. 187 ERA 1108.7.158, l 1–12, Noorsoo osakonna ja noorsoo-organisatsioonide 1937/38 a. tegevuse aruanded. 188 ERA 1108.7.158, l 231–233, ÜENÜ meelelahutuslikust tegevusest, 10.08.1938. 189 Niiler, H. Eesti Spordi Biograafiline Leksikon, 2010, http://www.spordiinfo.ee/esbl/ biograafia/Herbert_Niiler (viimati vaadatud 06.12.2012). 190 Poisteleht: Poiste osakonna, Poiste Spordi Liidu ja NMKÜ skoutide häälekandja, Tallinn, 1931–1933. 191 Huvitavaid fakte NNKÜ-NMKÜ ajaloost, YMCA Tallinn.

242 192 Spordiühingud, Riigiarhiivi fondide loend, http://www.ra.ee/erafondiloend/index.php/ structure/index?id=133 (viimati vaadatud 06.12.2012). 193 ERA 1108.7.158, l. 272–275, Kalkun, G. Tagasivaade möödunud aasta noorte spordi- liikumisele, 1937/1938 194 Ajalugu, Eesti Akadeemiline Spordiliit, http://www.easl.ee/index.php?id=613 (viimati vaadatud 06.12.2012). 195 Smith, M. K. Robert Baden-Powell as an educational innovator, the encyclopaedia of informal education, 2002, http://infed.org/mobi/robert-baden-powell-as-an-educational- innovator/ (viimati vaadatud 12.07.2013). 196 Tilk, M. Skautluse ajaloost, Tallinn, 1991, lk 16–17. 197 Skautluse ajalugu, Eesti Skautide Ühing, http://skaut.ee/?jutt=10154 (viimati vaadatud 05.10.2012); Tilk, M. Skautluse ajaloost, lk 23. 198 Rannap, H. Eesti kooli ja pedagoogika kronoloogia; Anton Õunapuu lühike elulugu, Eesti Skautide Ühing, http://skaut.ee/?jutt=10156 (viimati vaadatud 05.10.2012). 199 Tilk, M. Skautluse ajaloost, lk 24. 200 Õunapuu, A. Ökoskaudid, http://www.oko.skaut.ee/index. php?id=19 (viimati vaadatud 05.10.2012). 201 Tilk, M. Skautluse ajaloost, lk 24. 202 Rannap, H. Eesti kooli ja pedagoogika kronoloogia. 203 Skautluse ajalugu. 204 Eesti Skautide Ühingu struktuur, Eesti Skautide Ühing, http://www.skaut.ee/?jutt=10174 (viimati vaadatud 12.12.2012). 205 Rannap, H. Eesti kooli ja pedagoogika kronoloogia. 206 Tilk, M. Skautluse ajaloost, lk 25. 207 Lillemaa, V. 90 aastat eesti skautlust – omanäoline areng: Eesti skautlus ja skautlus Eestis 1912–1940, 2002, http://www.vaido.net/90aastateestiskautlust.htm (viimati vaadatud 17.12.2012). 208 Paalmann, H. Skautlik liikumine Eestis, lk 64–69 – Küng, A. (toimetaja), Noorusjõud: Eesti Noorsoo Karskusliidu koguteos IV, Tartu, 1929. 209 Lillemaa, V. 90 aastat eesti skautlust. 210 Tilk, M. Skautluse ajaloost, lk 25. 211 Meikop, A. Noorsooliikumisest ja noorsootööst, lk 185–189. 212 Lillemaa, V. 90 aastat eesti skautlust. 213 Tilk, M. Skautluse ajaloost, lk 27. 214 Paalmann, H. Skautlik liikumine Eestis, lk 64–69. 215 Tilk, M. Skautluse ajaloost, lk 28. 216 Roose, F. Koolis ja kooli juures asuvad noorsoo-organisatsioonid 1937/1938. kooliaastal, lk 52–63 – Eesti Kool nr. 1, 1939. 217 Smith, M. K. Robert Baden-Powell as an educational innovator. 218 History of Guiding, World Association of Girl Guides and Girl Scouts, https://www. wagggsworld.org/en/about/guidingscouting/guidinghistory (viimati vaadatud 05.12.2012); History of WAGGGS, World Association of Girl Guides and Girl Scouts, https://www.

243 wagggsworld.org/en/about/About/History (viimati vaadatud 05.12.2012). 219 Lillemaa, T. Eesti gaidlus: ajalugu ja traditsioonid, gaideritöö, Tartu, 2002, http://www. vaido.net/gaiderit%F6%F6.pdf (viimati vaadatud 27.07.2014). 220 ERA 1108.7.158, l 1–12, Noorsoo osakonna ja noorsoo-organisatsioonide 1937/38 a. tegevuse aruanded. 221 Ajalugu, Eesti Gaidide Liit, http://www.gaidid.ee/AJALUGU (viimati vaadatud 05.12.2012). 222 ERA R-208.1.2, l 1–4, Lühike ülevaade Eesti noorsoo organisatsioonide ideoloogiast ja tegevusest kuni 21.VI.1940 (koostajad: inspektor, Eesti noorsoo- ja spordijuht, III osakonna ülem V. Jankson ja vaneminspektor organisatsiooni alal V. Suigusaar), dateerimata. 223 Lillemaa, T. Eesti gaidlus. 224 Paalmann, H. Skautlik liikumine Eestis, lk 64–69. 225 Rannap, H. Eesti kooli ja pedagoogika kronoloogia. 226 Majer, F. K., Linsi, H. Noored Sepad, lk 47 – Uustalu, E. (toimetaja), Eesti skautlus viiskümmend aastat, Eesti Skautide Liit, Hälsingborg, 1962, lk 46–50. 227 Tilk, M. Skautluse ajaloost, lk 28. 228 Lillemaa, T. Eesti gaidlus. 229 Ajalugu, Kaitseliit, http://uusweb.kaitseliit.ee/et/ajalugu1 (viimati vaadatud 11.11.2012). 230 Petrov, L. Kaitseliit ja skoutlus, lk 17–19 – Kaitse Kodu nr. 1, 1925; Hünerson, J. Scoutlus ja riigikaitse ülesanded. Noorsoo rahvavaimustus, lk 487–490 – Kaitse Kodu nr. 12, 1926. 231 [Autor märkimata], Kaitseliit asutab noorte rühmad, lk 371–372 – Kaitse Kodu nr. 6, 1928. 232 Neggo, V. Noored Kotkad, lk 379–381 – Kaitse Kodu nr. 7/8, 1928. 233 Neggo, V. Missuguseks peaks kujunema „Noorte kotkaste” organisatsioon, lk 32–34 – Kaitse Kodu nr. 1/2, 1930. 234 [Autor märkimata], Noored ridu koondamas, lk 38 – Kaitse Kodu nr. 2, 1929. 235 Stockeby, R. Kaitseliidu Tallinna Malev, Tallinn, 1934, lk 167; Noorte Kotkaste Tallinna Maleva ajalugu enne 1940. aastat, Kaitseliidu Tallinna Malev, http://tallinn.kaitseliit.ee/Noored/NK_ ajalugu_enne1940.htm (viimati vaadatud 13.10.2012); J. T. Skoutlikust liikumisest Eestis, lk 1211–1212 – Kaitse Kodu nr. 46, 1930; J. V. Jooni Noorte Kotkaste elust, lk 451–453 – Kaitse Kodu nr. 20, 1931; Kaitseliidu 1930/1931. a. tegevuse aruanne, Noorte Kotkaste organisatsioon, lk 867–890 – Kaitse Kodu nr. 37/39, 1931. 236 Noorte Kotkaste põhimäärused: kinnitatud Kaitseliidu Vanematekogu poolt 27. mail 1930. aastal, Tallinn, 1930, § 1. 237 Samas, §-d 5–7. 238 Samas, §-d 84, 88, 89, 94, 126, 130, 136. 239 Samas, § 174. 240 Ajalugu, 1932–1940, Kodutütred, http://www.kodutytar.ee/meist/ajalugu/1932-1940/ (viimati vaadatud 24.07.2014). 241 Samas. 242 Naiskodukaitse, http://www.naiskodukaitse.ee/Kodututre_kasiraamat_341.htm (viimati vaadatud 06.12.2012). 243 Ajalugu, 1932–1940, Kodutütred.

244 244 Ajalugu, Kodutütred, http://www.kodutytar.ee/meist/ajalugu/ (viimati vaadatud 24.07.2014). 245 Ott, A. Ülevaade Kaitseliidu eriorganisatsioonist Kodutütred: Noortemagistritöö, 2007, lk 9. 246 ERA 1108.4.557, l 19–21, Ülevaade Naiskodukaitse tegevuse kohta, 04.01.1937. 247 Ott, A. Ülevaade Kaitseliidu eriorganisatsioonist, lk 9. 248 ERA 1108.7.158, l 1–12, Noorsoo osakonna ja noorsoo-organisatsioonide 1937/38 a. tegevuse aruanded. 249 ERA 1108.7.158, l 99–100 p, Arvulisi andmeid Kodutütarde liikmete ja juhtkonna koosseisust, 01.12.1937. 250 ERA 495.12.699, l 1, Kaitseliidu suurenemine 01.12.1927 kuni 01.12.1938. 251 ERA R-2309.2.11, l 3, Ühiskondlikud organisatsioonid, Eestimaa Leninlik Kommunistlik Noorsooühing, 1978; Vt lähemalt: Toom, V. EKNÜ tegevus 1924. aasta 1. detsembri ülestõusu ettevalmistamisel ja läbiviimisel: 1. detsembri ülestõusu 50. aastapäevaks: Abiks ELKNÜ LK/RK lektorigruppidele, Tallinn, 1974; Toom, V. ELKNÜ parteilisest juhtimisest aastail 1920–1924: Abiks lektorile, Tallinn, 1975; Martinson, K. Eestimaa Kommunistliku Noorsooühingu loomisest ja kommunistlikust noorsooliikumisest kodanlikus Eestis aastail 1920–1924: Abiks lektorile, Tallinn, 1968; Lassur, J. Märkmeid läbikäidud teest – Pähklimägi, A. (koostaja), Sirgjoonel: Mälestusi Tallinna kommunistlike noorte tegevusest 1917–1986, Tallinn, 1988. 252 Andresen, N., Saving, R. (koostajad), Noorsotsialistlik liikumine: töölisklassi noorpõlve võitlussihte, Tallinn, 1929; Andresen, N. (koostaja), Noorsotsialistlik käsiraamat organisatsioonitööks, Tallinn, 1931; Lebbin, H.-A. Sotsiaaldemokratismi pankrot Eestis, Tallinn, 1970; Kuuli, O., Toom, V. Internatsionaalses rivis: Kommunistliku Noorsoo Internatsionaali Eesti sektsiooni võitlusteest aastail 1920–1940, Tallinn, 1970; Martinson, K. Kommunistlikust noorsooliikumisest kodanlikus Eestis aastail 1925–1940: Abiks lektorile, Tallinn, 1968. 253 RT 1926, 37, 72, Ühingute ja nende liitude seadus, 26.03.1926. 254 RT 1936, 82, 655, Noorsoo organiseerimise seadus, 07.10.1936. 255 ERA 31.3.98, l 2–4, Seletuskiri Noorsoo organiseerimise seadusele, 30.09.1936. 256 RT 1936, 82, 655, Noorsoo organiseerimise seadus, 07.10.1936. 257 Vt. nt. ERA.847.1.9, Kirjavahetus riigi- ja omavalitsusasutustega ÜENÜ tegevuse organiseerimise küsimuses, 1922−1935; ERA.847.1.19, Kirjavahetus Haridus- ja Sotsiaalminis- teeriumiga kursuste korraldamise ja finantseerimise kohta, 1924−1932; ERA.847.1.23, Keskjuhatuse palved riigivanemale toetuse saamiseks, 1925−1935. 258 RT 1937, 4, 34, Õpilasringide ja -ühingute ning algkoolide asutatavate noorteühingute korraldamise määrus, 30.12.1936. 259 RT 1937, 4, 35, Õpilaste, nende organisatsioonide ja noorteühingute teistest organisatsioonidest osavõtmise määrus, 30.12.1936. 260 RT 1937, 5, 40, Noorsoo organiseerimise seaduse § 20 ettenähtud noorsoo-organisatsioonide registreerimise kord, 15.01.1937. 261 Haridusministeeriumi Teataja 1937, nr. 3, Õpilasringide normaalpõhikiri, 25.01.1937. 262 Haridusministeeriumi Teataja 1937, nr. 3, Õpilasringide ja -ühingute ning algkoolide juures asutatavate noorteühingute korraldamise määrus, 30.12.1936. 263 Haridusministeeriumi Teataja 1937, nr. 3, Haridusministri poolt 30. detsembril 1936. a. antud “Õpilasringide ja -ühingute ning algkoolide juures asutatavate noorteühingute

245 korraldamise määruse” käsitamise juhend, 30.12.1936. 264 Haridusministeeriumi Teataja 1937, nr. 3, Õpilaste, nende organisatsioonide ja noorte- ühingute teistest organisatsioonidest osavõtmise määrus, 30.12.1937. 265 Haridusministeeriumi Teataja 1937, nr. 28 , Õpilaste, nende organisatsioonide ja noorte- ühingute teistest organisatsioonidest osavõtmise määrus, 26.11.1937. 266 RT 1937, 26, 236, Noortekomiteede ülesanded, nende asutamise ja tegevuse alused, 20.03.1937. 267 Haridusministeeriumi Teataja 1937, nr. 28, Haridusministeeriumi noorsoo osakonna 1937. a. 14. detsembri ringkiri nr. 6206 noortekomiteede juhatajatele noortekomiteede senise tegevuse ja uute päevaülesannete asjas. 268 RT 1937, 96, 780, Noorsoo-organisatsioonide tegevuse järelevalve määrus, 26.11.1937. 269 RT 1938, 33, 262, Noorsoo organiseerimise seaduse muutmise seadus, 23.03.1938. 270 ERA 31.3.125, l 2–3, Seletuskiri Noorsoo organiseerimise seaduse muutmise seaduse eelnõu juurde, 22.03.1938. 271 ERA 3142.1.2143, l 69–70, Vabariigi Presidendi juhend noorsoo organiseerimise alal nr. 2, 1938, allkirjastamata. 272 ERA 1108.7.219, l 359–362, Noorsoo-organisatsiooni „Eesti Noored” seadus, allkirjastamata, 25.05.1939. 273 [Autor märkimata], Noorkotkaste ja skautide ühinemist pooldatakse: Organisatsioonide juhtivate tegelaste vastused “Uus Eesti” ringküsimusele – Uus Eesti nr. 314, 16.11.1938. 274 Laurits, K. Saksa kultuuromavalitsus ja vähemusrahvus Eesti Vabariigis 1918/1925–1940, lk 79−81. 275 Scheer, M. Endise noorsotsialisti mälestustest, käsikiri, 1964, http://eja.pri.ee/stories/ Scheer.pdf (viimati vaadatud 09.07.2014). 276 Juudid Eestis, http://eja.pri.ee/history/jews_in__eesti_es.pdf (viimati vaadatud 09.07.2014). 277 ERA R-209.1.32, l 1–2p, Noorteorganisatsiooni “Eesti Noored” põhikiri, 02.10.1942. 278 ERA R-209.1.32, l 1–2p, Noorteorganisatsiooni “Eesti Noored” põhikiri, 02.10.1942; ERA 2966.6.466, l 39–39p, Eesti Omavalitsuse Juhi ringkiri nr. 932, ärakiri, 14.10.1942. 279 ERA R-66.1.550, l 101–103, Eesti Noorte Peastaabi 1.IV.43–31.III.44. a. eelarve seletuskiri, 25.05.1943. 280 ERA R-66.1.550, l 147, Seletuskiri organisatsiooni “Eesti Noored” 1944/45. majandusaasta eelarve juurde, 09.02.1944; ERA 1097.3.275, l 100, Eesti Noorte Peastaabi tütarlaste juht L. Juske Pärnu Maakoolivalitsuse Juhatajale, 12.06.1944. 281 ERA 4320.3.25, l 4j, Eesti Põllumajandusliidu Maanoorte Büroo juhataja R. Hallingu Eesti Põllumajandusliidu vallaosakonna juhatajaile ja vallavanemaile, 20.05.1944. 282 ERA R-208.1.6, pagineerimata, Eesti Põllumajandusliit Lääne, Järva, Võru, Tartu maanoorte inspektoritele, 11.07.1944. 283 ERA R-209.2.3, l 319–320, Eesti Noored aastavahetusel, 06.01.1944. 284 ERA 4416.1.115, l 86, Noorte päevad kõigis valdades, dateerimata. 285 ERA R-208.1.5, pagineerimata, Eesti Noorte Peastaabi ülem G. Kalkun kõigile noorte malevate juhtidele ja nende asetäitjatele, 04.02.1944. 286 ERA R-209.1.17, l 1, Eesti noorsoo abiteenistuse rakendamise määrus, 06.03.1943.

246 287 Õiguse vastu ei saa ükski – Ülevaade okupantide rahvuspoliitikast Eestis, Põliselanikkonna diskrimineerimine 1940–1989, Okupatsioonide muuseum, http://www.okupatsioon. ee/et/andmed-ja-nimekirjad/214-oiguse-vastu-ei-saa-uekski?start=4 (viimati vaadatud 03.03.2013). 288 Savisaar, E. Võitlus noorsoo pärast, Tallinn, 1987, lk 7–17. 289 ELKNÜ XIII kongressi dokumendid, EKP Keskkomitee Kirjastus, Tallinn, 1966, lk 32. 290 Paavle, I. Seadusest käskkirjani. NSV Liidu õigusaktide klassifikatsioonist ja kasutamisest ajaloouurimises, lk 530–531 – Eesti Ajalooarhiivi toimetised = Acta et commentationes Archivi Historici Estoniae, 19 (26). Eesti ajaloost 19.–20. sajandil: uurimusi historio- graafiast, allikaõpetusest ja institutsioonidest, lk 528–547. 291 Ozerov, V. Leninlik Kommunistlik Noorsooühing, Tallinn, 1948, lk 9–11; Всесоюзный Ленинский Коммунистический союз молодёжи – Большая советская энциклопедия; Союзы рабочей и крестьянской молодёжи – Большая советская энциклопедия. 292 Union of Soviet Socialist Republic, Encyclopaedia Britannica, http://www.britannica. com/EBchecked/topic/614785/Union-of-Soviet-Socialist-Republics (viimati vaadatud 03.03.2013); History of the Soviet Union. Conservapedia, http://www.conservapedia.com/ History_of_the_Soviet_Union (viimati vaadatud 03.03.2013). 293 Communist Youth Organisations. Gale Encyclopedia of Russian History, http://www. answers.com/topic/communist-youth-organizations (viimati vaadatud 03.03.2013). 294 Üleliidulise Kommunistliku Leninliku Noorsooühingu programm ja põhikiri, Moskva, Leningrad, 1936. 295 Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu V kongressi otsused 25.–27. mail 1951. a Tallinn, 1951, lk 3−10. 296 ELKNÜ XIII kongressi dokumendid, lk 5–52. 297 ERA R-2309.1.436, l 16, Eestimaa Leninlik Kommunistlik Noorsooühing, 1970; Kommunist nr 4, 07.07.1940; Mattisen, E. Kirgas loomeaasta – Pähklimägi, A. (koostaja), Sirgjoonel, lk 45. 298 Panksejev, A. (peatoimetaja), Ülevaade Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsoo- ühingu ajaloost: I osa, [XIX saj lõpp – juuni 1941], Tallinn, 1975, lk 266–269; Reitel, F. Nende mälestus on meile püha – Teder, M. (koostaja), Saabus päev: 1940. aasta revolutsioonilistest sündmustest osavõtjad jutustavad [kogumik], Tallinn, 1960, lk 344– 345; Kommunist nr 22–28, 1940. 299 Herodes, K. Kommunistlik noor kompartei visioonis Eestis aastatel 1946–1948, bakalaureusetöö, Tartu Ülikool, 1999, lk 14. 300 ERA R-2309.1.4225, l 79, Eestimaa Leninlik Kommunistlik Noorsooühing, 1987. 301 Vt lähemalt Eesti NSV I noorsookongress: kõned ja materjalid, Tallinn, 1945; Eesti Riigiarhiivi Filiaal (edaspidi ERAF) 31.10.1, Стенограмма 1-го съезда комсомольской организации и молодежи Эстонииот 26 февраля 1945 года, 26.02.1945. 302 Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu V kongressi otsused lk 3–35. 303 Список руководящих комсомольских работников за 1940–1980 гг – ELKNÜ oblasti-, linna-, maakonna- ja rajoonikomiteed, lk 46–138. 304 Vt lähemalt Üleliidulise Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu XV kongressi materjalid, Tallinn, 1966; Instruktiivkiri komsomoli tsehhi-, brigaadi-, jaoskonna-, teaduskonna-, kursuse-, klassiorganisatsiooni ja teiste algorganisatsiooni õigustega organisatsioonide sekretäridele: ÜLKNÜ liikmete arvestuse korrast komsomoliorganisatsioonis, Tallinn, 1980.

247 305 Noorte Hääl nr 4, 21.09.1940. 306 ERAF 247.78.368, l 21, Lassur, J. (koostaja), 60 aastat Eestimaa Leninlikku Kommunistlikku Noorsooühingut = Шесть десятилетий Ленинского Коммунистического Союза Молодежи Эстонии, 1980. 307 ERAF 31.21.10, Протокол 5 съезда ЛКСМ Эстонии, 25.05.1951–27.05.1951; ERAF 247.78.368, l 21, Lassur, J. 60 aastat Eestimaa Leninlikku Kommunistlikku Noorsooühingut; Toome, I. (peatoimetaja), Ülevaade Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu ajaloost: 2. osa [juuni 1941 – 1985. aasta], Tallinn, 1986, lk 82. 308 ERAF 247.78.301, l 126, ELKNÜ ajaloo vabariikliku komisjoni tööaruanded; üleskutsed; ankeedid ja meelespead mälestuste kogumiseks; kogutud fotomaterjali nimekiri; komsomoliajaloo uurimisest; komsomoli parteilisest juhtimisest; Ülevaade Eestimaa Leninliku Kommu- nistliku Noorsooühingu ajaloost: 2. osa, lk 265, 267, 322. 309 Intervjuud T. Siku 5.07.2012 ja J. Saarniiduga 13.06.2012. 310 ELKNÜ XIII kongressi dokumendid, lk 30–32. 311 Kuuli, O. Sula alguses ja lõpus: Tartu ülikooli komsomoliorganisatsioon 1955–1957 ja 1967–1968 – Tartu Ülikooli Ajaloo Muuseumi materjale – toimetaja Ken Kalling: Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XXXI, Tartu, 2001, lk 68−75. 312 Kuuli, O. Sula alguses ja lõpus, lk 69. 313 Loone, E. 1964–1970 – Tüür, K. (toimetaja), RSR40, Rahvusvaheliste Suhete Ring 1963– 2003: Mälestuste kogumik, Tartu, 2003, lk 19. 314 Adamson, K. Titma, M. Nooruslikust eneseteostusest süsteemi kriitikani: 1960. aastate Tartu ülikooli komsomoliorganisatsioon – Akadeemia nr 12, 2009, lk 2287–2303. 315 Nõukogulik lähetus ellu: Noorte suvepäevad Eesti NSVs, Eesti Rahva Muuseum, http:// www.erm.ee/UserFiles/enaitus/Suvepaevad/ (viimati vaadatud 03.03.2013). 316 Karjahärm, T., Sirk, V. Kohanemine ja vastupanu: Eesti haritlaskond 1940–1987. Eesti haritlas- konna ajalugu, 3. kd, Tallinn, 2007, lk 138–145. 317 Kuuli, O. Sula alguses ja lõpus, lk 73. 318 ENSV KGB esimehe A. Porki eriteade EKP KK I sekretärile Ivan Käbinile 31. oktoobrist 1968 – Karjahärm, T., Sirk, V. Kohanemine ja vastupanu, lk 852–853. 319 Vt lähemalt Annus, E., Epner, L., Ants, J., Sirje, O., Süvalepp, E., Velsker, M. Eesti kirjanduslugu, Tallinn, Koolibri, 2001, lk 420–421; Siilivask, K. Poliitilisest võitlusest Tartu Riiklikus Ülikoolis aastail 1950–1970 – Tartu Ülikool läbi kolme okupatsiooni II: Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XXVII – Piirimäe, H. (vastutatav toimetaja), Tartu, Tartu Ülikool, 1993; Vilgats, K. Ülikooli komsomoli viimane veerandsada – Tartu Ülikooli Ajaloo Muuseumi materjale – Kalling, K. (toimetaja), Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XXXI, Tartu, Tartu Ülikool, 2001, lk 197–198. 320 Vt nt Kommunistlike noorte ühingu ülesanded: V. I. Lenini kõne ülevenemaalisel VKNÜ III-dal kongressil 2. oktoobril 1920, Leningrad, 1932. 321 Pilve, E. Aga vene ajal pidi igas õppetunnis siduma õppematerjali poliitikaga: Ideoloogiline kasvatus nõukogude koolitunnis hilisstalinistlikus Eesti NSV-s – Tuna nr 4, 2010, lk 54– 71. 322 Paavle, I. Punanurk, Estonica, 2009, http://www.estonica.org/et/Punanurk/ (viimati vaadatud 03.03.2013). 323 Pilve, E. Aga vene ajal pidi igas õppetunnis siduma õppematerjali poliitikaga.

248 324 Samas. 325 Vt lähemalt Mõistlik, A. Võimusuhete konstrueerimine nõukogude ajalehediskursuses 1946–1979, magistritöö, Tartu Ülikool, 2007. 326 Tilk, M. Eesti kool ja tema väärtus võõrvõimu oludes – Kuurme, T. (toimetaja), Kõneldud ja elatud väärtused erinevates pedagoogilistes kultuurides, Tallinn, 2011, lk 186. 327 Paju, I. Valel on pikad jäljed. Nõukogude propaganda käekiri, http://imbipaju.wordpress. com/valel-on-pikad-jaljed-imbi-paju-sofi-oksaneni-poolt-koostatud-kogumikust-koige- taga-oli-hirm/ (viimati vaadatud 03.03.2013). 328 Vaarandi, A. Ühe nõukoguliku ajalehe sünni juures – Saabus päev, lk 147; Ülevaade Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu ajaloost, 1. osa, lk 288; Herodes, K. Kommunistlik noor kompartei visioonis, lk 35–37. 329 Pilve, E. Aga vene ajal pidi igas õppetunnis siduma õppematerjali poliitikaga. 330 Vt lähemalt Kommunistlik noorsooühing ja kool: materjale ja artikleid Kommunistliku Noorsooühingu tööst koolis, Tallinn, 1945; Mida nõuab kommunistlik noorsooühing kommunistlikult noorelt – ÜLKNÜ Keskkomitee propaganda- ja agitatsiooniosakond, Tallinn, 1947; Jeligulašvili, G. (koostaja), Komsomoli propagandisti käsiraamat, Tallinn, 1952. 331 Vt nt Karastumine: mälestusi Eesti noorsoo revolutsioonilisest liikumisest [artiklite kogumik – koostanud K. Martinson], Tallinn, 1958. 332 Vt lähemalt ELKNÜ ja Eesti demokraatliku noorsooliikumise ajaloo uurimisest ja ajaloo- alase materjali kogumisest algorganisatsioonides: soovitused, Tallinn, 1984. 333 Smuul, J. Järvesuu poiste brigaad [poeem], Tallinn, Eesti Raamat, 1975. 334 Päärt, V., Köbas, H. Komsomoli löökehitus Leevakul: tants ja tagaajamine – Postimees, 10.04.1994. 335 ERAF.1.28.184, l 2–9, Справка о некоторых фактах работы комсомольской организации в республике и очередных задачах комсомольских организаций, 17.01.1949. 336 ERA R-2309.2.11, l 15, Eestimaa Leninlik Kommunistlik Noorsooühing, 1978; Ülevaade Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu ajaloost, 2. osa, lk 111–114. 337 ERAF 1.4.77, l 12–22, Выписка из протокола № 458 заседания Бюро ЦК ВЛКСМ от 10-го октября 1946 года. „О мерах по улучшению массовой физкультурной и спортивной работы комсомольских организаций среди молодежи”. 338 Herodes, K. Kommunistlik noor kompartei visioonis Eestis aastatel 1946–1948, lk 33–35. 339 Meri, A. Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu Keskkomitee tööst. Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu III Kongress, Poliitiline Kirjandus, Tallinn, 1948, lk 23. 340 ELKNÜ XVI kongress, Tallinn, 1972, lk 20, 28–29. 341 ELKNÜ XIX kongress: Kongressist kongressini, Tallinn, 1982, lk 22. 342 Ülevaade Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu ajaloost, 2. osa, lk 126–127. 343 Alatalu, T. 1963–1965 – Tüür, K. (toimetaja), RSR40, Rahvusvaheliste Suhete Ring 1963– 2003, lk 15–16. 344 Toome, I. (toimetaja), Ülevaade Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu ajaloost, 2. osa, lk 374–385. Vt ka nt Maslin, V. (toimetaja), Elada, töötada ja õppida kommunistlikult: Nõukogude Eesti kommunistlike noorte elust ja tööst, Tallinn, 1959.

249 345 Kuuli, O. Sula alguses ja lõpus, lk 69. 346 ERAF 247.78.368, l 24, Lassur, J. 60 aastat Eestimaa Leninlikku Kommunistlikku Noor- sooühingut. 347 ELKNÜ XIII kongressi dokumendid, lk 36–37. 348 Eesti Rahva Muuseum, Nõukogulik lähetus ellu – noorte suvepäevad Eesti NSVs. 349 Eesti NSV õpilaste-kommunistlike noorte I vabariikliku kokkutuleku juhend, Tallinn, 1957; ERA R-2309.1.436, l 70, Eestimaa Leninlik Kommunistlik Noorsooühing, 1970; ERAF 247.78.368, l 31, 60 aastat Eestimaa Leninlikku Kommunistlikku Noorsooühingut. 350 ERAF R-2048.1.1977, l 2–4, Rahvaülikooli “Noorte ABC” põhimäärus. 351 ELKNÜ XVI kongress, lk 26. 352 ERA R-2048.1.1324, l 21–22, ELKNÜ Paide Rajoonikomitee kokkuvõte “Noorte ABC” tegevusest 1975/76. õ.-a, dateerimata. 353 ERA R-2048.1.1324, l 28–29, Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu Rapla Rajoonikomitee kokkuvõte rahvaülikooli “Noorte ABC” tööst Rapla rajoonis 1975/76. õppeaastal, 14.05.1976. 354 ERA R-2048.1.1397, l 2–4, Eesti NSV Rahvaülikoolide Nõukogu informatsioon “Noorte ABC” tööst 1976/77. õppeaastal, dateerimata. 355 ERA R-2048.1.1977, l 5–6, ENSV Rahvaülikoolide Nõukogu informatsioon “Noorte ABC” tööst 1983/84. õ-a, 08.08.1984. 356 ERAF 31.137.24, l 8–9, Постановление Бюро ЦК ВЛКСМ № Б-50/7, 11 января 1977. „О задачах комитетов комсомола по выполнению постановления ЦК КПСС „Оработе с творческой молодежью””; ERAF 247.78.368, l 25, Lassur, J. 60 aastat Eestimaa Leninlikku Kommunistlikku Noorsooühingut; Ülevaade Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu ajaloost, 2. osa, lk 336. 357 Ülevaade Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu ajaloost, 2. osa, lk 336. 358 Martinson, K., Bruus, K., Sikk, T. Noorsooliikumise ajaloost Eestis, lk 35–50. 359 ERA R-2309.2.11, l 18, Eestimaa Leninlik Kommunistlik Noorsooühing, 1978; ERAF 31.114.68, Протоколы соревнований на 5 республиканскую слете „Знай свою Родину”, 27.08.1971–29.08.1971; vt ka ERAF 31.125.35, Спецвыпуск Информационный бюллетень ЦК ЛКСМ Эстонии № 96. Материалы в помощь комсомольскому активу по проведению похода „Знай свою Родину”, 07.1976; ERAF 31.137.24, l 94–95, Постановление Секретариата ВЦСПС, Секретариата ЦК ВЛКСМ, Коллегии Министерства културы СССР, Президиума ЦК ДОСААФ СССР, Президиума Советского комитета ветеранов войны, № 119/10а от 26 мая 1977 года. 360 Vt ERAF 31.154.8, Aruanne Noorsoo Rahvusvahelise Turismifirma Sputnik ja ENSV Noorsooorganisatsioonide Komitee tööst ELKNÜ 18.–19. kongresside vahelisel ajal, 1978– 1981; ERAF 31.150.65, ELKNÜ KK Noorsoo Rahvusvahelise Turismi Büroo “Sputnik” nimekirjad välisreisidel käinuist, tulevaste turismigruppide juhtidest, reisidokumentide vormistamisest, 1984–1988; Ülevaade Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsoo- ühingu ajaloost, 2. osa, lk 250, 335, 363. 361 ERAF 31.154.8, Aruanne Noorsoo Rahvusvahelise Turismifirma “Sputnik” ja ENSV Noor- sooorganisatsioonide Komitee tööst ELKNÜ 18.–19. kongresside vahelisel ajal. 1978– 1981; ERAF 31.150.65, ELKNÜ KK Noorsoo Rahvusvahelise Turismi Büroo “Sputnik” nimekirjad välisreisidel käinuist, tulevaste turismigruppide juhtidest, reisidokumentide vormistamisest. 1984–1988; Ülevaade Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsoo-

250 ühingu ajaloost: 2. osa, lk 250, 335, 363. 362 Martinson, K. Bruus, K. Sikk, T. Noorsooliikumise ajaloost Eestis, lk 35–50. 363 Vt nt ERAF 31.140.9, Справки, информации отделов ЦК ЛКСМ Эстонии о политмассовой работе, о работе с комсомольским активом, о референдуме „Я голосую за мир”, о единых политднях, о военно-спортивных играх, 1982. 364 Purge, S. Karmidel aastatel: Nõukogude Eestist evakueerunud Suure Isamaasõja tagalas 1941–1944, Tallinn, 1965, lk 178; Purge, S. Katsumused ja karastumine: Eesti NSV-st evakueerunud töötajad Nõukogude tagalas, 1941–1944, Tallinn, 1986, lk 79. 365 ERAF 31.11.11, Доклад „Комсомол Эстонии в Великой Отечественной войне Советского Союза 1941–1945 годы”. Справка о комсомольской организации республики, 1946. 366 Ülevaade Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu ajaloost, 2. osa, lk 379. 367 ELKNÜ XIII kongressi dokumendid, lk 35. 368 Eestimaa Leninistliku Kommunistliku Noorsooühingu XVII kongress: statistiline materjal, Tallinn, 1974, lk 30–31. 369 ELKNÜ XIX kongress, lk 37. 370 Vt Üleliidulise Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu põhikiri: vastu võetud ÜLKNÜ XIV kongressil, Tallinn, 1962. 371 ELKNÜ XIX kongress, lk 23. 372 Samas, lk 22. 373 Samas, lk 24. 374 Mattisen, E. Kirgas loomeaasta – Sirgjoonel, lk 45; Ülevaade Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu ajaloost: 1. osa, lk 282. 375 Vt Paavle, I. (koostaja), Eesti rahvastikukaotused, II/1: Saksa okupatsioon 1941–1944: hukatud ja vangistuses hukkunud = Population losses in Estonia, II/1: German occupation 1941–1944: executed and died in prison, Tartu, 2002, lk 14–26. 376 ERAF 247.78.368, l 21, Lassur, J. 60 aastat Eestimaa Leninlikku Kommunistlikku Noor- sooühingut. 377 ERA R-2309.1.4225, l 78, Eestimaa Kommunistliku Partei Ajaloo Komisjon – Eestimaa Leninlik Kommunistlik Noorsooühing; Ülevaade Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu ajaloost: 2. osa, lk 81. 378 Vt ERAF 31.55.4, Протокол 7 съезда ЛКСМ Эстонии, 14.01.1954–15.01.1954. 379 ERAF 31.65.9, Постановление секретариата ЦК ВЛКСМ „Об итогах обмена комсомольских документов в Эстонской республиканской комсомольской организации”, 20.04.1957. 380 Ülevaade Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu ajaloost: 2. osa, lk 148. 381 Tiit, E.-M. Eesti rahvastik: Viis põlvkonda ja kümme loendust, Tallinn, 2011, lk 111–113. 382 Õiguse vastu ei saa ükski, Okupatsioonide Muuseum. 383 Ruus, V.-R. Eesti haridus nõukogude okupatsiooni ajal, Estonica, 2009, http://www. estonica.org/et/Haridus_ja_teadus/Eesti_hariduse_ajalugu_%E2%80%94_%C3%BChe_ rahva_vaimse_vabanemise_lugu/Eesti_haridus_n%C3%B5ukogude_okupatsiooni_ ajal/ (viimati vaadatud 03.03.2013); Kaplinski, K. Tallinna vanalinna täiskasvanute gümnaasium 90 – Õpetajate Leht nr 40, 06.11.2009.

251 384 Kuuli, O. Sula alguses ja lõpus, lk 69. 385 Karjahärm, T. Sirk, V. Kohanemine ja vastupanu, lk 138–140. 386 Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu XIX kongress, Tallinn, 1982, lk 22– 24; ERAF 31.154.23. 387 ÜLKNÜ KK kontrollbrigaadi õiend, tabelid analüüsiga komsomoli ridade kasvust vabariigis, 1975–1982; ERA R-2309.1.4225, l 85, Eestimaa Kommunistliku Partei Ajaloo Komisjon – Eestimaa Leninlik Kommunistlik Noorsooühing, 1987; ERA R-2309.2.144, l 140, Eestimaa Leninlik Kommunistlik Noorsooühing, 1980; ERAF.247.78.301, l 126, ELKNÜ ajaloo vabariikliku komisjoni tööaruanded; üleskutsed; ankeedid ja meelespead mälestuste kogumiseks; kogutud fotomaterjali nimekiri; komsomoliajaloo uurimisest; komsomoli parteilisest juhtimisest, 1966–1987. 388 ERAF 31.153.63, l 1, ELKNÜ Keskkomitee I sekretär N. Gogulan Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumile, juuli 1990. 389 Intervjuu Toivo Sikuga, 28.05.2012. 390 Intervjuu Jaak Saarniiduga, 18.06.2012. 391 Ülevaade Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu ajaloost, 2. osa, lk 90, 95, 140; Veskimägi, K.-O. Kuidas valitseti Eesti NSV-d: Eestimaa Kommunistliku Partei keskkomitee büroo 162 etteastumist 1944–1956 vahemängude ja sissejuhatustega, Tallinn, 2005, lk 60. 392 Eestimaa Leninistliku Kommunistliku Noorsooühingu XVII kongress, lk 5. 393 ELKNÜ XIX kongress, lk 22. 394 ERAF 31.150.40, Lisa statistilisele aastaaruandele – ÜLKNÜ liikmete rahvuslik ja sooline koosseis vabariigi linnades ja rajoonides seisuga 01.01.1989. 395 Vt ERAF 31.151.12, ELKNÜ XXI kongressi protokoll, 24.11.1989 – 25.11.1989. 396 ERAF 31.153.63, l 1, ELKNÜ Keskkomitee I sekretäri N. Gogulani kiri Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumile, juuli 1990. 397 ERAF 31.153.40, vt ELKNÜ XXII kongressi protokoll, 23.03.1991. 398 ERAF 31.153.52, Eestimaa Noorsooliidu Keskkomitee I pleenum, 1991. 399 ERAF 31.153.53, Eestimaa Noorsooliidu KK büroo protokollid nr 1–5, 1991. 400 ERAF 31.153.57, Eestimaa Noorsooliidu Keskkomitee büroo otsus organisatsiooni tegevuse lõpetamise kohta, 02.10.1991. 401 Salk, M. Pioneeriorganisatsioon – Järvamaa, nr 2. Loodus, aeg, inimene, lk 147. 402 Eesti NSV haridusasutuste ajalooteatmik, I osa: Üldharidus aastail 1940–1960, Tallinn, 1987, lk 18–19. 403 ELKNÜ XIX kongress, lk 33–34. 404 Nt Pioneerijuhi käsiraamat, Tallinn, Pedagoogiline Kirjandus, 1949; Kuidas organiseerida tööd pioneeridega, kes jäävad suveks linna, Tallinn, Eesti Riiklik Kirjastus, 1950; Saar, O. (koostaja), Pioneer laulab, mängib, tantsib: repertuaarivalimik noortele, Tallinn, Eesti Raamat, 1968; Linnus, L. (koostaja), Juhendid üleliiduliseks pioneeride ja koolinoorte ekspeditsiooniks “Minu kodumaa NSV Liit” 1984–1986, Tallinn, Eesti NSV Haridusministeerium, 1984, jt. 405 Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu V kongressi otsused lk 4. 406 Lentsmann, L. Kommunistliku ideelisuse kasvatamine on meie peamine ülesanne – Sarri,

252 G. (toimetaja), Koolide parteiorganisatsioonide töökogemusi, Tallinn, 1963, lk 21. 407 Väljas, V. Noori kasvatades kujundame tulevikku – Sarri, G. (toimetaja), Koolide parteiorganisatsioonide töökogemusi, lk 44. 408 Statistikaamet, tabel RV021. 409 Punarätti kandes: Eesti NSV pioneeriorganisatsiooni kroonikat 1940–1961, Tallinn, 1962; ELKNÜ töö- ja võitluskroonika 1917–1972 – 50 aastat Eesti komsomoli: ELKNÜ 50. aastapäevale pühendatud pidulik pleenum 30. oktoobril 1971. aastal: materjalid, Tallinn, 1973, lk 55–59. 410 Vt nt ÜAÜKN sekretariaadi otsus 30. aprillist 1940 “Kasvatustöö tugevdamisest pioneerilaagrites” – Käitiskomitee töötaja käsiraamat: Materjale abiks käitiskomiteedele, Tallinn, 1948, lk 278–279; ÜAÜKN sekretariaadi otsus 2. juunist 1943 “Ametiühingulise töö tugevdamisest laste seas” – Määrusi ja otsuseid ametiühingute töö alalt, Tallinn, 1945, lk 60–62. 411 ERA R-14.1.913, l 2–3, Üleriikliku Pioneerilaagrite komisjoni istung, 29.05.1941, l 1–4; ERA R-14.1.913, l 3, Üleriikliku Pioneerilaagrite komisjoni istung, 29.05.1941, l 1–4. 412 ERA R-14.1.913, l 1−4, Üleriikliku Pioneerilaagrite komisjoni istung, 29.05.1941. 413 Samas. 414 ERA R-14.1.913, l 13–14, ENSV Hariduse Rahvakomissar Pioneerilaagrite Komisjoni esimehele sm. Ed. Pällile, 17.06.1941. 415 Aus, K. Ülevaade nõukogude propaganda vahendeist: Lisa lähiajaloo kursusele Eesti ajaloos, 2010, www.scribd.com/doc/44983448/Ulevaade-noukogude-propaganda- vahendeist (viimati vaadatud 03.03.2013). 416 Kiik, L. Ametiühingud võõra võimu all (1940–1990), Tallinn, 2000, lk 63, 92. 417 ELKNÜ XVI kongress, lk 46. 418 Aus, K. Ülevaade nõukogude propaganda vahendeist. 419 Lapsi suviti igat tüüpi pioneerilaagrites haruametiühingute lõikes, Tallinn, 1982, lk 39. 420 Haridus Eestis: statistikateatmik, Tallinn, 1990, lk 118–119. 421 Sport Eestis 1945–1991, Okupatsioonide Muuseum, http://www.okupatsioon.ee/et/eesti- 1940-1991/15-sport (viimati vaadatud 17.05.13). 422 Mäepalu, E. Õppiva noorsoo kehakultuuri- ja sporditöö koolivälise organisatsiooni kujunemine ja areng – Õppiva noorsoo sport: XVII konverentsi kehakultuuri alal materjalid, Tartu, 1975, lk 3–5. 423 Mäepalu, E. Noorte sport ja kehaline kasvatus – Õppiva noorsoo sport, lk 3–5. 424 Sport Eestis 1945–1991, Okupatsioonide Muuseum. 425 Lühike spordiajalugu, Eesti Olümpiakomitee, http://vana.eok.ee/eesti_spordiliikumise_ arengu_kronoloogia?sess_admin=c197b51049a69b9028ff9432e8d117c3 (viimati vaadatud 03.03.2013). 426 ERA R-2309.1.2856, l 36; ENE VII köide, käsikirjad, märksõna “spordikool”, 28.12.1972. 427 ERA R-30.5.17, l 1–2, ENSV Haridusministeeriumi laste spordikoolide töötulemused spordialadel 1959.–1961. a. 428 Samas. 429 ERA R-30.5.17, l 13, ENSV Haridusministeeriumi laste spordikoolide õpilaste sportlik ettevalmistuse tase 1961/62. õppeaastal.

253 430 ERA R-30.5.17, l 15, ENSV Haridusministeeriumi laste spordikoolide osakonnad ja õppegrupid 1963/64. õppeaastal. 431 ERA R-30.5.17, l 16–19, Laste spordikoolide tegevuse analüüs 7. juulist 1965. 432 ERA R-30.5.17, l 51–53, Eesti NSV Spordiühingute ja -organisatsioonide Liidu Nõukogu presiidiumi otsus, 25.08.1966 433 ERA R-30.5.17, l 54–63, Laste spordikoolide 1968. aasta tegevuse aruanne. 434 Haridus Eestis: statistikateatmik, lk 118–119; Põhinäitajad tervishoiu, sotsiaalkindlustuse, koolieelsete lasteasutuste ja laste spordikoolide kohta Eesti NSV linnades ja rajoonides 1988. aastal: statistikakogumik, Tallinn, 1988, lk 24–25. 435 Sport Eestis 1945–1991, Okupatsioonide Muuseum. 436 Ülevaade Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu ajaloost: 2. osa, lk 332; vt ka ERAF 31.135.67, Методические рекомендации в помощь организаторам комсомольской военно-спортивной игры „Орленок” – Ленинский Коммунистический Союз Молодежи Эстонии, Центральный комитет [составитель М. А. Мейер], Таллинн, [ЛКСМЭ], 1981; Информационно-методический бюллетень: методические рекомендации в помощь организаторам комсомольской военно-спортивной игры „Орленок” – подготовил: В. Жибуртович; ответственныйредактор А. Круминт; ЦК ЛКСМЭ, Информационный центр, Таллин, 1986; Информационный бюллетень ЦК ЛКСМ Эстонии № 161; Методические рекомендации в помощь организаторам комсомольской военно-спортивной игры „Орленок”, 1981; ERAF.4909.31.4, Sõjalis- sportliku mängu „Põuavälk” materjalid, 1968; „Põuavälk”, ringvaade „Nõukogude Eesti”, režisöör Jüri Škubel, 1968. 437 RT 1940, 100, 996, Kunstikoolide ja muusikakoolide asutamise seadus, 10.08.1940. 438 Samas; ERA 989.1.56, l 4, Kunstikoolide ja muusikakoolide asutamise seadus, 10.08.1940. 439 RT 1940, 96, 941, Eraõppeasutiste likvideerimise seadus, 06.08.1940. 440 ERA R-14.1.7, l 36, Hariduse rahvakomissar Nigol Andresen rahvakomissaride nõukogule, 13.09.1940. 441 ENSV Teataja 1940, 8, 68, ENSV Rahvakomissaride Nõukogu otsus, 13.09.1940. 442 ERA R-14.1.434, l 16, Tegevuse aruanded, kõrgemad eraõppeasutised, kunstikoolid, 1940– 1941. 443 ERA R-1589.12.23, l 8, Nõukogude Eesti muusika, toimetatud käsikiri, dateerimata. 444 Muusika Nõukogude Eestis, Okupatsioonide Muuseum, http://www.okupatsioon.ee/et/ eesti-1940-1991/12-muusika (viimati vaadatud 03.03.2013). 445 Haridus Eestis: statistikateatmik, lk 118–119. 446 Nõukogude haridussüsteem Eestis 1940–1991, Okupatsioonide Muuseum, http://www. okupatsioon.ee/et/eesti-1940-1991/8-haridus (viimati vaadatud 03.03.2013). 447 Muusika Nõukogude Eestis, Okupatsioonide Muuseum. 448 Haridus Eestis: statistikateatmik, lk 118–119. 449 Ajalugu, Tallinna Huvikeskus „Kullo”, http://www.kullo.ee/index.php?page=151& (viimati vaadatud 03.03.2013). 450 Haridus Eestis: statistikateatmik, lk 118–119. 451 Loodus- ja keskkonnahariduse kaudu säästva arengu hariduseni: Keskkonnaameti Keskkonnaharidusleht, kevad 2012, http://www.keskkonnaamet.ee/public/Keskkonna-

254 haridusleht_kevad_2012.pdf (viimati vaadatud 03.03.2013). 452 Haridus Eestis: statistikateatmik, lk 118–119. 453 ETAG, Õpilaste Teaduslik Ühing, http://www.etag.ee/teaduse-populariseerimine-2/ opilaste-teaduslik-uhing/ (viimati vaadatud 25.07.2014). 454 Laulupidude ajalugu, Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA, http://maa-ja-ilm.laulupidu.ee/ ajalugu/laulupeod/ (viimati vaadatud 25.07.2014). 455 Kuuli, O. Sula alguses ja lõpus, lk 71. 456 Pruuli, T. EÜE jälg. Pildikesi üliõpilasnoorsoo elust, Tallinn, 2013, lk 37. Pikemalt EÜE tekkeloost vt samas, lk 11−49. 457 Adamson, K., Titma, M. 1960. aastate Tartu Ülikooli komsomoliorganisatsioon, lk 2292. 458 Pruuli, T. EÜE jälg. Pildikesi üliõpilasnoorsoo elust, lk 13. 459 Liivik, O. Eesti Üliõpilaste Ehitusmalev ja Eesti Õpilasmalev, Estonica, 2009, http://www.estonica.org/et/Eesti_%C3%9Cli%C3%B5pilaste_Ehitusmalev_ja_ Eesti_%C3%95pilasmalev/ (viimati vaadatud 18.04.2012). 460 Rennu, M. Eesti Üliõpilaste Ehitusmalev möödunud sajandi kaheksakümnendatel kui omanäo- line sotsiaalne võrgustik – Eesti Põllumajandusmuuseumi aastaraamat I, Ülenurme, 2007, lk 116–146. 461 ERA R-2309.2.337, l 1, Eesti Üliõpilaste Ehitusmalev, 08.08.1981. 462 Rennu, M. Eesti Üliõpilaste Ehitusmalev, lk 121–123. 463 Liivik, O. Eesti Üliõpilaste Ehitusmalev ja Eesti Õpilasmalev. 464 Rennu, M. Eesti Üliõpilaste Ehitusmalev, lk 123–124. 465 Adamson, K., Titma, M. Nooruslikust eneseteostusest süsteemi kriitikani, lk 2293. 466 Rennu, M. Eesti Üliõpilaste Ehitusmalev, lk 123–124. 467 Adamson, K., Titma, M. Nooruslikust eneseteostusest süsteemi kriitikani, lk 2293. 468 Adamson, K., Titma, M. Nooruslikust eneseteostusest süsteemi kriitikani; Liivik, O. Eesti Üliõpilaste Ehitusmalev ja Eesti Õpilasmalev. 469 Rennu, M. Eesti Üliõpilaste Ehitusmalev, lk 133. 470 Samas, lk 134. 471 Samas. 472 ERAF 9591.1.10, l 75–76, Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva 1975. a. töö aruanne, 30.09.1975. 473 Liivik, O. Eesti Üliõpilaste Ehitusmalev ja Eesti Õpilasmalev. 474 Rennu, M. Eesti Üliõpilaste Ehitusmalev, lk 130. 475 ERAF 9591.1.10, l 1–4, Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva 1975. a. töö aruanne, 30.09.1975; ERAF 9595.1.22, l 57, EÜE-76 isikuline koosseis kõrgemate koolide lõikes, 22.09.1976; samas, l 61–62, EÜE-76 välisrühmade isikulise koosseisu analüüs, 22.09.1976; ERAF 9591.1.180, l 4–5, Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva 1984. aasta töö aruanne, 08.10.1984; Eesti Üliõpilasmaleva 26. töösuve kokkuvõte, Tallinn, 1989, lk 1–2; ERAF 9591.1.556, l 3p, Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva 27. töösuve kokkuvõte, 1990. 476 Liivik, O. Eesti Üliõpilaste Ehitusmalev ja Eesti Õpilasmalev. 477 ERAF 9591.1.541, l 1–3, Firma “Eesti Üliõpilaste Ehitusmalev” asutamisleping, 10.09.1988; samas, l 10–15, “Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva” põhikiri, 20.01.1989. 478 Rennu, M. Eesti Üliõpilaste Ehitusmalev, lk 121–123.

255 479 Liivik, O. Eesti Üliõpilaste Ehitusmalev ja Eesti Õpilasmalev. 480 Kesküla, K. Õpilasmaleva juhtimisest (korrespondentvastus Eesti Rahva Muuseumi küsitlus- lehele nr 221 “Inimene ja võim: kokkupuuted võimuesindajate ja ametiasutustega”), Nasva, 2006 – SA Õpilasmalev, http://www.malev.ee/?page=391&gid=8 (viimati vaadatud 30.12.2012). 481 Eesti Õpilasmalev, Põlvamaa Õpilasmalev, 2002, http://malev.polvamaa.ee/MisMalev. htm (viimati vaadatud 03.03.2013). 482 ELKNÜ XIII kongressi dokumendid, lk 32. 483 Kesküla, K. Õpilasmaleva juhtimisest. 484 EÕM 20, Tallinn, 1986, lk 6. 485 Samas; Eesti Õpilasmalev, http://malev.polvamaa.ee/MisMalev.htm. 486 EÕM 20, lk 5–11. 487 Kesküla, K. Õpilasmaleva juhtimisest. 488 Samas. 489 Liivik, O. Eesti Üliõpilaste Ehitusmalev ja Eesti Õpilasmalev. 490 Kesküla, K. Õpilasmaleva juhtimisest. 491 Adamson, K., Titma, M. Nooruslikust eneseteostusest süsteemi kriitikani, lk 2295–2296. 492 EÕM 20, lk 10. 493 Kesküla, K. Õpilasmaleva juhtimisest. 494 ERAF 9590.1.491, l 15–16, Aruanne Eesti Õpilasmaleva tegevusest 1971. aastal. 495 ERAF 9590.1.503, l 3, Informatsioon Eesti Õpilasmaleva tegevuse kohta seisuga 2. juulil 1974. a. 496 ERAF 9590.1.503, l 11, Eesti Õpilasmaleva Keskstaabi info, 29.07.1974. 497 ERAF 9590.1.635, l 22, EÕM-80 tööst ja maleva arengusuundadest, 1980. 498 Samas. 499 Kesküla, K. Õpilasmaleva juhtimisest. 500 EÕM 20, lk 11. 501 ERAF 9590.1.824, l 25, EÕM´86 välisvahetuse plaan, 1986. 502 ERAF 9590.1.500, l 1, Ülevaade Eesti Õpilasmaleva poisterühmade tööst, 1974. 503 ERAF 9590.1.491, l 22−24, Aruanne Eesti Õpilasmaleva tegevusest 1971. aastal. 504 Samas. 505 Samas. 506 Samas. 507 ERAF 9590.1.500, l 1–2, Ülevaade Eesti Õpilasmaleva poisterühmade tööst, 1974. 508 Samas, l 6–7. 509 ERAF 9590.1.867, l 1–2, Harju Rajooni RSN TK siseasjade osakonna ülem miilitsa alam- polkovnik R. Ling ja Harju Rajooni RSN TK ja alaealiste asjade komisjoni esimees E. Juhanson ENSV siseministrile, siseteenistuse kindralmajorile M. Tibarile ja Eesti Õpilasmaleva´88 staabile, 21.03.1988. 510 EÕM 20, lk 6, 9–10. 511 ERAF 9590.1.712, l 26–27, Õpilaste töölerakendamisest Eesti Õpilasmalevas, 25.09.1981.

256 512 Kesküla, K. Õpilasmaleva juhtimisest. 513 Liivik, O. Eesti Üliõpilaste Ehitusmalev ja Eesti Õpilasmalev; EÕM 20, lk 6. 514 EÕM 20, lk 5, 11–12. 515 ERAF 9590.1.491, l 16, Aruanne Eesti Õpilasmaleva tegevusest 1971. aastal. 516 Samas. 517 ERAF 9590.1.503, l 3, Informatsioon Eesti Õpilasmaleva tegevuse kohta seisuga 2. juulil 1974. a. 518 ERAF 9590.1.635, l 1–4, Eesti Õpilasmalev 1979. aastal. 519 ERAF 9590.1.712, l 23–25, ELKNÜ Keskkomitee Büroo ja ENSV Haridusministeeriumi kolleegiumi otsus 24. detsembrist 1981. a. nr. 71 Eesti Õpilasmaleva 1981. a. töö tulemustest ja 1982. a. töösuve ettevalmistamisest. 520 Kesküla, K. Õpilasmaleva juhtimisest. 521 Samas. 522 Liivik, O. Eesti Üliõpilaste Ehitusmalev ja Eesti Õpilasmalev. 523 Vt nt Brown, A. Kommunismi tõus ja langus, Varrak, Tallinn, 2009, lk 566–666. 524 Värä, E. Muutuste algus, Estonica, 2012, http://www.estonica.org/et/Ajalugu/1985-1991_ Iseseisvuse_taastamine/Muutuste_algus/ (viimati vaadatud 15.07.2013). 525 Värä, E. Murranguaastad, Estonica, 2009, http://www.estonica.org/et/Ajalugu/1985-1991_ Iseseisvuse_taastamine/Murranguaastad/ (viimati vaadatud 15.07.2013). 526 Värä, E. Tee iseseisvusele, Estonica, 2009, http://www.estonica.org/et/Ajalugu/1985-1991_ Iseseisvuse_taastamine/Tee_iseseisvusele/ (viimati vaadatud 15.07.2013). 527 Andmed pärinevad Eesti Noorsootöö Keskuselt 528 Jõe, H. Oga, V. Eestis tegutsevate noorteorganisatsioonide ja noorteorganisatsioonide katusorganisatsioonide uuring, Tallinn, 2005, lk 91. 529 Ülemnõukogu stenogrammid, Eesti Vabariigi Ülemnõukogu XII koosseisu 26. istungjärk, http://www.riigikogu.ee/index.php?rep_id=9786950&uni=27. 530 Näripea, E. Dissonantne pärand ja turistlik pilk. Tallinna vanalinna restaureerimisest ja (kinematograafilistest) representatsioonidest, Ehituskunst nr 43–44, http://ehituskunst.ee/ eva-naripea-dissonatne-parand-ja-turistlik-pilk-tallinna-vanalinna-restaureerimisest-ja- kinematograafilistest-representatsioonidest/ (viimati vaadatud 15.07.2013). 531 Kodulinna ajalugu, Kodulinna maja, http://www.kodulinnamaja.ee/ajalugu.html (viimati vaadatud 19.10.2012). 532 Ajalugu, Halley noorteklubi, http://portaal.halley.ee/index.php/ajalugu (viimati vaadatud 20.11.2012). 533 Intervjuu Peeter Taimega, 15.06.2012. 534 Tani, I. Huvigruppide tüübid ja nende mõju Eesti poliitikale, bakalaureusetöö, Tartu Ülikool, 1999. 535 Ajalugu, Eesti Õpilasesinduste Liit, http://opilasliit.ee/content/ajalugu (viimati vaadatud 25.07.2014); Jõe, H., Oga, T. Eestis tegutsevate noorteorganisatsioonide ja noorteorganisatsioonide katusorganisatsioonide uuring, Tallinn, 2005. 536 Liikmed, Eesti Õpilasesinduste Liit, http://www.opilasliit.ee/content/liikmed (viimati vaadatud 13.06.2014).

257 537 Eesti Üliõpilaskondade Liidu põhikiri, vastu võetud 27.01.2008, muudetud 04.10.2010, http://eyl.ee/?page_id=80 (viimati vaadatud 15.07.2013). 538 Millega EÜL tegeleb?, Eesti Üliõpilaskondade Liit, http://eyl.ee/?page_id=3265 (viimati vaadatud 15.07.2013). 539 Vahur, A. EÜL ei saanud muidu, kui pidi sündima – Üliõpilaste ühine jõud: Kakskümmend aastat Eesti Üliõpilaskondade Liitu, Tallinn, Eesti Üliõpilaskondade Liit, 2012, lk 12–21. 540 Kalev, L. Mälukilde üliõpilastegevusest – Üliõpilaste ühine jõud: Kakskümmend aastat Eesti Üliõpilaskondade Liitu, lk 24–38. 541 Ajalugu, Eesti Üliõpilaskondade Liit, http://eyl.ee/?page_id=40 (viimati vaadatud 15.07.2013). 542 Eesti Üliõpilaskondade Liit, http://eyl.ee/?page_id=6 (viimati vaadatud 13.06.2014). 543 RT I 1993, 63, 892, Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, 15.09.1993. 544 RT I 1998, 64, 1007, Kutseõppeasutuse seadus, 17.06.1998. 545 RT I 1998, 57, 859, Erakooliseadus, 03.06.1998. 546 RT I 1995, 12, 119, Ülikooliseadus, 12.01.1995. 547 RT I 1998, 61, 980, Rakenduskõrgkooli seadus, 10.06.1998. 548 Eesti NSV seadus “Riikliku noorsoopoliitika alused Eesti NSV-s”, Seaduseelnõu II – T. Siku eraarhiiv. 549 Indrek Toome oli peaminister poolteist aastat: ajavahemikul 1988. aasta novembrist kuni 1990. aasta märtsini. 550 E. Graubergi ametikiri I. Toomele, dateerimata – T. Siku eraarhiiv. 551 E. Graubergi ülevaade ENSV valitsuse sotsiaalnõuniku töörühma tegevusest viimase kahe ja poole kuu jooksul, dateerimata – T. Siku eraarhiiv. 552 Eesti NSV Ülemnõukogu presiidiumi otsus 13. märtsil 1990 – T. Siku eraarhiiv. 553 ENSV ÜN presiidiumi otsus 7. märtsil 1990. aastal – T. Siku eraarhiiv. 554 Eesti NSV valitsuse istungi protokoll 11. märtsil 1990. aastal nr 12 – T. Siku eraarhiiv. 555 Nõupidamine huvikeskuses Kullo 11. aprillil 1990, protokoll – T. Siku eraarhiiv. 556 Intervjuu Toivo Sikuga, 04.05.2012 557 T. Siku mälestused isiklikust eraarhiivist, dateerimata. 558 Õiend Eesti Vabariigi Riikliku Noorsooameti kohast Eesti Vabariigis, 1991 – T. Siku eraarhiiv. 559 Sikk, T. Eesti Vabariigi Haridusministeeriumi noorsooteenistuse töö planeerimisest ning konkreetsetest üritustest, dateerimata – T. Siku eraarhiiv. 560 Espenberg, K., Lees, K., Valma K., Laur, K., Nauts, K., Linno, M., Strömpl, J. Lastekaitseseaduse eelnõu mõjude analüüs. Lõpparuanne, Tartu Ülikooli sotsiaal- teaduslike rakendusuuringute keskus RAKE, 2013; Tender, T., Männik, M., Gabrielsen, H., Fredriksson, G., Valma, K., Toros, K., Kähari, V., Olju, M. Lastekaitse korralduse uuendamise alusanalüüs. Lõpparuanne, PricewaterhouseCoopers, Sotsiaalministeerium, 2013. 561 RT I 1993, 61, 853, Vabariigi Valitsuse 10. septembri 1993. a. määrus nr. 279 “Riikliku Kriminaalpreventsiooni Nõukogu moodustamine”. 562 Kultuuri- ja Haridusministri käskkiri nr. 469, 3. november 1995.

258 563 Sootak, J. Noorsoopolitsei töö korraldus, http://stud.sisekaitse.ee/Vanaisak/Noorsoo- politsei/alaealise_mjutusvahendite_seaduse_tekkelugu_ja_phimtted.html (viimati vaadatud 04.07.2013). 564 RT I 1998, 17, 264, Alaealise mõjutusvahendite seadus, 28.01.1998. 565 RT I 1998, 85, 1391, Alaealiste komisjoni põhimääruse kinnitamine, 22.09.1998. 566 Jaanimägi, H. Alaealiste komisjonide töö Eestis – Noorsootöö Eestis 21. sajandi algusaastail: Kogumik, Tallinn, Haridus- ja Teadusministeerium, 2005, lk 26–34. 567 Alaealiste komisjonid Eestis 2011. aastal – statistiline ülevaade EHIS-e andmete põhjal, Eesti Noorsootöö Keskus, 2012. 568 Rannala, I.-E. Dialoogi olulisusest töös riskikäitumisega noortega. Alaealiste komisjonide näitel. Tallinna Ülikool, Sotsiaalteaduste dissertatsioonid, 2014, lk 83–89. 569 Mäeltsemees, S. Kohaliku omavalitsuse areng Eestis taasiseseisvumise eelselt ja järgselt, Estonica, 2009, http://www.estonica.org/et/Riik/Kohalik_omavalitsus:_m%C3%B5iste,_ koht_avalikus_halduses_ja_ajalooline_areng/Kohaliku_omavalitsuse_areng_Eestis_ taasiseseisvumise_eelselt_ja_j%C3%A4rgselt/ (viimati vaadatud 15.07.2013). 570 RT I 1993, 37, 558, Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus, 02.06.1993. 571 Reitav, U., Krusell, S. Noorsootöö rahastamine kohalikes omavalitsustes, ENI, Tallinn, 2008. 572 Ülevaade noorte eluolus toimunud muutustest, lk 7–22 – Noorteseire aastaraamat 2012: Noored ja sotsiaalne kaasatus. 573 Eesti Noorteühenduste Liit, Maakondlike noortekogude juhtide ning osaluskogude koja väljasõit-koolitus, 3. märtsi arutelude kokkuvõtted, 2013. 574 RT I 2005, 22, 148, Spordiseadus, 06.04.2005. 575 Riigi Teataja, Lisa 2003, 30, 440, Noorteosakonna põhimäärus, 20.02.1003. Alates 06.03.2003 muutus noorsoo ja huvihariduse osakond noorteosakonnaks 576 Haridusministri käskkiri nr. 199, 6. november 1996. 577 Riigi Teataja I 1999, 27, 392, Noorsootöö seadus, 17.02.1999. 578 2010. aasta noorsootöö seaduse kohaselt noorteühinguid ei registreerita eraldi, Noorsootöö seadus, 17.06.2010, §18. 579 Eesti Noorsootöö Keskuse põhimäärus. Kinnitatud 27. augustil 1999. aastal haridusministri määrusega nr. 44. 580 Haridusministri käskkiri nr. 206, 2. septembril 1999. 581 Haridus- ja teadusministri käskkiri nr. 274, 01.04.2003. 582 Jõe, H. Üldhariduskoolide huvijuhtide staatuse ja koolitusvajaduste uuring: Aruanne, Eesti Noorsoo Instituut, 2004. 583 Noorsootöö asutused Eestis 2007–2010, Haridus- ja Teadusministeerium, www.hm.ee/ index.php?popup=dsownload&id=11265 (viimati vaadatud 15.07.2013). 584 Pettai, M. Eesti Koolispordi Liidu staatus ja liikmed, lk 62 – Noorsootöö Eestis 21. sajandi algusaastail: Kogumik, Tallinn, Haridus- ja Teadusministeerium, 2005. 585 Liikmed, Eesti Koolispordi Liit, http://www.koolisport.ee/liikmed (viimati vaadatud 15.07.2013). 586 2007. aasta 1. septembrist reguleerib huvihariduse valdkonda huvikooli seadus. 587 RT I 1995, 58, 1004, Huvialakooli seadus, 14.06.1995.

259 588 RT I 2007, 4, 19, Huvikooli seadus, 21.12.2006. 589 ETAG, Õpilaste Teadusliku Ühingu üritused, http://www.etag.ee/teaduse-populariseerimine-2/opilaste-teaduslik-uhing/otu-s-toimunud-uritused/(viimati vaadatud 25.07.2104). 590 Intervjuu Euroopa Noored Eesti Büroo juhataja Reet Kostiga, 30.06.2012. 591 Enn, Ü., Kost, R. Kogemus kogu eluks?!, Programm Euroopa Noored Eestis, lk 35–40 – Noorsootöö Eestis 21. sajandi algusaastail: Kogumik, Tallinn, Haridus- ja Teadusministeerium, 2005. 592 Ümarik, M., Loogma, K. Pädevused ja pädevuste arendamine noorsootöö valdkonnas: Eesti noorsootöötajate professionaalne taust: Noorsootööalase koolituse valdkonna uuringu raport, Tallinna Ülikool, Haridusuuringute Instituut, 2005; Eesti noorsootöötaja, tema pädevused ja koolitusvajadused, Tartu Ülikooli sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituut, 2010. 593 Youth policy in Estonia: Report by an international group of experts appointed by the Council of Europe, Strasbourg Cedex: Council of Europe Publishing, 2001. 594 Salumäe, K. Kool on noorsootööks parim koht!, Mihus, nr 8, 2011; Jõe, H. Üldhariduskoolide huvijuhtide staatuse ja koolitusvajaduste uuring: Aruanne, Eesti Noorsoo Instituut, 2004. 595 Intervjuu JA Eesti eestvedajatega, 12.07.2013. 596 JA Eesti koduleht, http://www.ja.ee/index.php?page=415& (viimati vaadatud 30.07.2014). 597 Bobkov, M. Tupits, D. Avatud noortekeskused – kohaliku noorsootöö teostajad – Noorsootöö Eestis 21. sajandi algusaastail: Kogumik, Tallinn, Haridus- ja Teadusministeerium, 2005, lk 9. 598 Ajalugu, Eesti Avatud Noortekeskuste Ühendus, http://www.ank.ee/?p=p_3&sName= ajalugu- (viimati vaadatud 30.12.2012). 599 Samas. 600 Avatud noortekeskuste olukorra kaardistamise uuring, Tallinn, 2005. 601 Eesti Avatud Noortekeskuste Ühendus, http://www.ank.ee/?p=p_307&sName=kokkuv% F5te (viimati vaadatud 15.07.2013). 602 Ümarik, M., Loogma, K. Pädevused ja pädevuste arendamine noorsootöö valdkonnas, lk 8–10; Murakas, R. (toimetaja), Eesti noorsootöötaja, tema pädevused ja koolitusvajadused: Kokkuvõte uuringutulemustest, Tartu Ülikooli sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituut, 2010, lk 21–22. 603 Reimann, M. Noorsootöö eriala Tallinna Pedagoogilises Seminaris – Haavik, Õ., Ka- lašnikova, H.,Kauber, M. (koostajad), Tallinna Pedagoogiline Seminar 70, Tallinn, 2006, lk 50–51. 604 Intervjuu Tallinna Pedagoogilise Seminari noorsootöö osakonna juhataja Luule Pressiga, 13.09.2012. 605 Eesti noorsootöötaja, tema pädevused ja koolitusvajadused: Kokkuvõte uuringutulemustest, Tartu Ülikooli sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituut, 2010, lk. 113–116. 606 Noorte teavitamine ja nõustamine, Eesti Noorsootöö Keskus, http://www.entk.ee/ teavitaminenoustamine (viimati vaadatud 30.12.2012). Nimeregister

Adamson, Erich 53 Jannsen, Johann Voldemar 166 Almann, Arno 126 Jansen, Ea 30 Ananitš, Leonid 124 Janson, Helmi 32 Andresen, Nigol 162, 163, 164 Jürima, August 109 Anso, Hendrik 47 Arst, Aleksander 103 Kaigorodov, Anatoli 163 Aslo, Aime 151 Kalašnikov, Vladislav 124 Kalkun, Gustav 115, 243, 246 Baden-Powell, Agnes 85, 88 Kann, Nikolai 98 Baden-Powell, Olave 85 Kapp-Ruckteschell, Gertrud 163 Baden-Powell, Robert 83, 85, 87, 88 Kauer, Elmar 103 Bradke von, George Friedrich 66 Kesküla, Kalle 172 Kidron, Anti 174 Cher, Oskar 105 Kirch, Aksel 174 Kirch, Marika 174 Deljanov, Ivan 33 Klement, Fjodor 129 Devlin, Maurice 21, 235 Koch-Kosk, Helmi 90 Doronin, Jevgeni 124 Koop, Arnold 129 Kortšagin, Pavel 173 Eenpalu (Einbund), Kaarel 115 Kudrjakov, Vladimir 124 Eisen, Ferdinand 172 Kukk, Jakob 70 Elango (Johanson), Aleksander 35, 53, 238, Kurg, Linda 103 239, 242 Kuznetsov, Vladimir 124 Eljas, Heiki 129 Kääri, Artur 53 Endre, Sirje 128 Engels, Friedrich 119 Laanem, Urmas 126 Esser, Marta 124 Lahi, Riho 98 Laidoner, Johan 40, 114 Gevers, Lieve 17, 234 Lattik, Jaan 29 Gorbatšov, Mihhail 180 Leesment, Hans 56 Grauberg, Ene 193, 258 Lenin, Vladimir 118, 119, 131, 148 Lietzmann, Karl-Sigmund 115 Haamer, Harri 70, 241 Liigus, Ants 207 Haller, Gustav 70 Liivik, Olev 16 Hint, August 103 Lillemaa, Tiia 88, 244 Hirsch, Ella 163 Lipping, Karl 98 Hitler, Adolf 111, 115 Loik, Rein 183, 195 Hruštšov, Nikita 127, 167 Luther, Martin 30 Huntington, Samuel 19 Lüllemets, Jaan 126 Hünerson, Jaan 96, 244 Martinson, Karl 74

261 Marx, Karl 119 Rute, Jüri 198 Maslin, Vladimir 124, 249 Ruus, Neeme 154 Meikop, August 72, 237, 238, 239, 241, 242, 243 Saarniit, Jaak 147 Meretskov, Kirill 114 Sarov, Nikolai 124 Meri, Arnold 126, 134, 249 Semm, Sigrid 218 Metaxas, Ioannis 22 Schütz, Elisabeth 163 Miller, Johannes 103 Sikk, Toivo 147, 193, 195, Michelson, Herbert 87 242, 250, 251, 258 Miilits, A 164 Sinczuch, Marcn 19, 235 Molotov, Vjatšeslav 130 Smuul, Juhan 134, 249 Mäe, Hjalmar 114, 115 Sootak, Jaan 196, 259 Mägi, Tiina 184 Stalin, Jossif 127, 144 Suuresaar, Taimo 126 Nassar, Elvi 76, 242 Säre, Karl 154 Neggo, Viktor 96, 244 Süldre, Jüri 129 Niiler, Herbert 82, 242 Šišov, Lev 124 Nuth, August 96 Zaitšikov, Sergei 124 Ostrovski, Nikolai 173 Zassorin, Vassili 124 Ždanov, Andrei 130 Paalmann, Hugo 96, 243, 244 Pant, Elli 134 Taim, Peeter 187 Peterson, Kristjan-Jaak 129 Talmet, Rein 172, 173, 174 Piir, Enno 80 Tarvel, Enn 16 Pilli, Einike 16 Tikunov, Vadim 124 Pitka, Johan 92, 94 Tilk, Maria 131, 243, 244, 249 Pollimann, Rein 126 Tolbast, Boris 124, 126 Popelišev, Vassili 35 Toome, Indrek 126, 193, 248, 249, 258 Pork, August 129 Toopark, Peebu 129 Pozakin, Pjotr 124 Tracy, Brian 182 Pratt, Martha 73 Trompet 103 Pruuden, Salme 99 Tõnissoo, Herbert 109 Puha, Arnold 103 Purga, Aare 126 Undusk, Johannes 124 Põdder, Ernst 93, 94 Unt, Maksim 162 Päts, Konstantin 40, 105, 106 Uri, Uno 124

Raamot, Mari 99, 100 Valma, Hugo 83 Randvee, Gaston Osvald 98 Vares, Johannes 118 Riives, Valentine 163 Villo, Silvi-Aire 194 Roomet, Rein-Mait 129 Virkus, Rein 193 Roose, Felix 56, 91, 101, 238, 239, 242, 243 Visnapuu, Donald 126 Rousseau, Jean-Jacques 17 Vos, Louis 17, 234 Rowlen, Belle 73 Väljas, Vaino 126, 253 Rummo, Paul-Erik 129 Õunapuu, Anton 85, 243

262 . .