♣♦ Mängukaardid ♥♠ Kaardid on tavaliselt ristküliku-kujulised, ümardatud nurkadega, tugevast paberist või plastikust valmistatud käepärased vahendid kaardimängude mängimiseks. Mängukaartide komplekt ehk kaardipakk koosneb ühesuurustest, erineva esikülje ja ühesuguse tagaküljega mängukaartidest. Mängukaartide mõõtmed on enamasti kas "pokkerimõõdus" (2½ × 3½ tolli, umbes 63 × 87 mm) või "bridžimõõdus" (2¼ × 3½ tolli, umbes 56 × 87 mm). Mängukaardid võivad olla ka väiksemas mõõdus (tavaliselt 1¾ × 2⅝ tolli, umbes 44 × 66 mm) või ka kaarditrikkide jaoks suuremas mõõdus.

Mängukaartide ajalugu „Kaardid – on nad vaid kaup või siis vahend, mis seovad inimesi omavahel, – kindlasti haruldaselt tähtis ilming. Kujutlege vaid endale ette, mis oleks meiega juhtunud, kui ei oleks olemas kaarte! Nii igav ja ebameeldiv on elu nendel, kes ei ole tuttav selle leiutisega! Metslane, kellel ei ole parasjagu vajadust jahti pidada või sõdida, heidab lõkketule äärde ja magab. Meie isad ja vanaisad, puhates pärast enda kommertslikke toimetusi, kogunesid ümmarguse laua taha koos mõne pudeli veiniga, jõid, suitsetasid ja vaidlesid poliitika üle. Naised lobisesid majapidamisest, kuna seejuures jäi kuivale nende sisemine energia, siis tulenevalt eranditult inimarmastusest peksid keelt naabrite üle. Noorsugu, et mitte lihtsalt logeleda, andus armuasjadele, mässides emasid ümber sõrme… Meil on selline üheülbaline ajaviitmine võõras – meil on kaardid! Mehed ei joo ega suitseta enam, naised on jätnud rahule oma naabrid, aga noored, rohkem või vähem asjadega kursis olevatena ei tegele mittemoodsate ajaviidetega – kõik mängivad nüüd kaarte.” Sellised read olid Strassburgi žurnaalis „Bürgerfreund” trükitud 1776. aastal. Sellest ajast on möödas pea 240 aastat, aga kaardimäng on endiselt moes: mängivad täiskasvanud ja lapsed, mängitakse rahu- ja sõjaajal, mängitakse Hiinas ja Mehhikos. Kaardid on meeldivaks – kuid kahjuks vahel ka ebameeldivaks – kaaslaseks meie argielus. Ja vaatamata sellele, et paljud on hoidnud käes kaarte, on vaevalt nende hulgas selliseid – välja- arvatud ehk mõnikümmend kollektsionääri – kes oleks tähelepanelikult vaadelnud kaarte, mõtisklenud kaartide arengu üle. Mis on pikal arenguteel kõik juhtunud, et jõuda tänapäevaste kaartide väljanägemise juurde? Aga see ajalugu on olnud tavatult kirju ja mitmetahuline, nagu kaardid ise. Uurijad, kes tegelevad kaartide ja hasartmängude ajalooga, on tänapäeval jõudnud põhimõtteliselt ühisele seisukohale, ja nimelt, et kaartide eellasteks on olnud, nagu paljudel teistelgi mängudel, nõidade maagilised pulgad. Nende pulkade lühenemise tulemusel sündis esimene hasartmäng – täring. Kaug-Ida kultuursetes riikides (India ja Hiina) tunti juba mitutuhat aastat eKr täringuid, millel olid arvulised väärtused. Mängutäringutest arenes umbes 10. sajandil eKr välja meile tuntud doomino, mis on olnudki vahetu eelkäija mängukaartidele. Pärast paberi leiutamist (11. märtsil 105.a tutvustati Hiinas esimest korda paberit) hakati nii paber- rahadel kui ka paberkaartidel kujutama oma valitsejaid, mille tulemusel ilmusid nn figuurkaardid. Mängukaartide päritolu on siiani täpselt teadmata, ent üldtunnustatud teooria kohaselt on need arenenud doominoklotsidest. Mõned allikad kinnitavad, et kaardid ilmusid Hiinas Tangi dünastia ajal (618-907 pKr). See väide tugineb tolleaegsele raamatule „Duyangi kogumikud”, kus printsess Tongchang (keiser Yizong’i tütar, surnud 870.a) olevat mänginud abikaasa lähikondlastega mingit paberilehtedega mängu. Dokumentaalsed tõestused mängukaartidest pärinevad Hiinast alles 12. sajandist pKr. Ajaloo uurijad loevad tõeseks versiooni, et kaardid sattusid Euroopasse rändkaupmeeste abil. Nimelt Hiinast, sest Indias olid ja on kuni tänapäevani kasutusel ümmarguse kujuga mängukaardid, mis erinevad meil üldlevinutest. Seega tuleb viimaste algkoduks pidada just Hiinat. Arvatakse, et esimestena Euroopas hakati mängukaarte valmistama ja kasutama just Itaalias, kusagil 1350. aastate paiku, mitte Hispaanias, nagu mõned allikad viitavad. Esimese kasuks räägib tollane kõrgem tööstuslik ja kaubanduslik arengutase ning asjaolu, et Siiditee (ajalooline kaubatee võrk, mis ühendas Hiinat ja Sise-Aasiat ning Vahemeremaid) läänepoolseim haru lõppes just nimelt Itaalias.

Kroonikas on mängukaartide esmanimetamist täheldatud aastast 1367. Kui Berni linnakroonika mainib nõuet/ettepanekut „kuradi piltide” – kaartide tollane nimetus kiriku ringkondades – täielikuks ärakeelamiseks. Saksa vaimulik Johannes mainib oma kroonikas 1377. aastal, et kaardid on tarkuse- ja õiguseõpetuse mäng. Nimetatud Kroonika asub praegu Briti muuseumis Londonis. Kuid on veel üks viide, nimelt Feliceano poolt koostatud „Viterbo1 kroonikas” (1747) tsiteeritakse Giovanni de Covelluzzo väidet, mille kohaselt mängukaardid nimetusega naib, toodi sellesse linna juba 1279. aastal saratseenlaste2 poolt. Huvitavaks teeb asjaolu see, et nende araabia päritolu kaartide tollane nimetus on üpris sarnane tänapäeval Hispaanias kasutusel olevaga – naipes, mis tõlkes tähendab kaarte.

Kaardipakk Niipalju, kui on linnasid, niipalju on erinevaid sorte mängukaarte, niipalju on kaardimängude modifikatsioone. Iga linn eksponeerib oma vaatamisväärtusi, oma kombeid ja rituaale. Nende linnade ajalugu, elanike kunstimaitse-eelistusi ja kombeid võime teada saada kaartide abil, milliste iga ulatub sadade aastate taha ning millelt vaatavad meile vastu kuningad, kuningannad ja aadlikud tolle ajastu riietuses. Eriti huvitavad on sellest aspektist käsitsi maalitud kaardid, mis valmistati ülikute tellimusel tollal tuntud kunstnike poolt. 15. sajandil hakati mängukaarte käsitsi maalimise asemel Saksamaal trükkima. Selleks kasutati graafika puulõiketehnikat, hiljem lisandusid ka vasklõike trükivormid. Johannes Gutenberg, trükimasina leiutaja, trükkis esimesed väiketrükised oma masinas umbes 1450. aastal, kuid vaevalt ta sellega mängukaarte trükkis, sest esialgne trükimasina põhiidee oli pelgalt vahetatavate kirjasümbolitega templite kasutamine. Ajalooürikute kaudu on teada, et ta siiski tegeles ka mängukaartide trükkimisega, võttes kasutusele näiteks mitme trükivormi üheaegse kasutamise. Üsna kiiresti hakati mängukaarte trükkima kõikjal Euroopas. Ka esimesel iseseisvusajal trükiti Eestis kaarte. Muide, keskajal sai Tallinnas mängukaarte osta Rae apteegist. Mängukaartide kaubandust on saatnud pidev diskriminatsioon ja maksustamine. Tsaari-Venemaal hoiti mängukaartide müügist saadud tuludest üleval mitmeid koole ja instituute. Saksamaal kehtestati 1860-ndatel makseid väärtpaberitele, vekslitele ja samuti mängukaartidele. Säilinud mälestuste järgi maksustati mängukaartide müüki aktsiisimaksuga ka Eesti Vabariigis enne II Maailmasõda. Eesti Punane Rist (asut. 1919.a veebruaris) oli 1930-ndatel monopoolses seisuses mängukaartide osas. Andmed maksu suuruse ja maksutulu saaja(te) kohta Eestis vajavad veel otsinguid. Matemaatilises mõttes on kaardipakk juhuslike arvude genereerija. Peale põhiotstarbe kasutatakse mängukaarte ennustamiseks ja kaarditrikkide tegemiseks. Arvatakse, et kaardid olevat loodud kui malendite teisendid, võimaldamaks mängus osaleda 4 isikul. Mängukaartidest koosnevaid kaardipakke on erinevates maades ja kultuurides erinevaid. Algses, Hiina kaardipakis oli 24 kaarti, kahes mastis á 12 tk. Kui kaardid hakkasid levima mujal maailmas, siis lisandus 2 uut masti ja masti 13. kaart – emand. Näiteks mamelukkidel3, kes 13.-14. sajandil Egiptusest Euroopasse rändasid, olid kaasas mängukaardid, millel oli juba tänapäevale sarnane nelja mastiga struktuur. Anglo-ameerika kaardipakk Selles pakis jagunevad kaardid neljaks mastiks: ruutu (♦), risti (♣), ärtu (♥) ja pada (poti) (♠). Mastid jagunevad omakorda punasteks (ärtu ja ruutu) ning mustadeks (risti ja pada). Tänapäeval on mõned tootjad laiendanud kaardimastide värvigammat, näiteks: pada on must, ärtu punane, ruutu oranžpunane ja risti värvilt rohekas. Igas mastis on numbrikaardid numbritega 2 kuni 10, pildikaardid (soldat, emand, kuningas) ning äss. Kaardi väärtus on lisaks kujundile märgitud selle sisekülje nurgale (enamasti kahele) koos vastava masti sümboliga. Pildikaarte ja ässa markeeritakse harilikult kaardi

1 Linn Kesk-Itaalias, Lazio maakonnas; 2 Algselt Kõrbe-Araabia ja Siiani beduiinihõimud, hiljem (keskajal) hakati selliselt nimetama kõiki araablasi ja ka teisi Vahemeremaade muslimeid; 3 Orisõdurid, kellest moodustus kalifaadi valitseja kaardivägi. Algselt pärinesid nad turgi hõimudest, hiljem peamiselt Kaukaasiast ostetud või andamiks saadud poisslastest. 1250.a haarasid nad Süürias ja Egiptuses võimu. Egiptuses säilis nende võim kuni Napoleoni sõjaretkeni, lõplikult purustas nad Muhammad Ali aastatel 1808-11. 2 nimetuse esitähega, näiteks: A, K, Q, J – ingliskeelsetes riikides; A, R, D, V – prantsuskeelsetes; A, K, D, B – saksakeelsetes; A, H, V, B – Hollandis; T, K, Д, В – Venemaal. Igas mastis on seega 13 kaarti ning kokku on anglo-ameerika kaardipakis 52 mängukaarti. Nendele lisandub harilikult 1 kuni 3 jokrit. Anglo-ameerika kaardipaki väljakujunemisele on suure panuse andnud Prantsusmaa kaardimeistrid. Nende poolt kujundatud figuurkaardid on prototüübiks tänapäevastele standardkaartitele. Esialgu oli Prantsusmaa kaartidel mastide eristamiseks teiste Euroopa riikidega sarnane sümboolika, kuid 15. saj. esimesel poolel tulid nad välja oma mastisümbolitega: ♠ – Piques, ♥ – Coeurs, ♦ – Carreaux, ♣ – Tréfles. Selline tähistusviis muutus ruttu populaarseks – paljud riigid hakkasid oma toodangut sarnaselt kujundama. Põhjuse arvatakse olevat sümbolite lihtsuses ja arusaadavuses. Kusjuures sümbolite abstraktsuses puudub kultuuriline alltekst ja selline lihtne graafika (ainult kaks värvitooni) oli kaartide tootmises rentaabel ning pole siis ime, et prantsuspärane mastide tähistus muutus rahvusvaheliseks. Kes aga oli eestikeelsete mõistete – risti, ruutu, ärtu ja pada ristiisa(d) – vajab veel uurimist.

Näide Pierre Marechali 1567 a. töödest – tuntud kui Rouen`i kaardid. Saksa-austria kaardipakk Saksamaal ja Austrias kasutatakse sarnase struktuuriga kaardipakke, erinevus on vaid mastide kujutistes ja nimetustes. Mastide sümbolid:

Puuleht Süda Kuljus Tammetõru Itaalia kaardipakk Itaalias kasutatakse erinevate mastide nimetuste ja kujundustega kaardipakke, milles on tüüpiliselt 40 kaarti (igas mastis 10). Numbrikaartidena on kasutusel vaid numbrid 2 kuni 7. Sageli on mastide sümbolid sarnased hispaania kaardipakile Hispaania kaardipakk Hispaanias, samuti paljudes hispaaniakeelsetes maades kasutatakse kaardipakki, milles numbrikaartidest puudub "10", seega on igas mastis 12 kaarti, kokku 48 kaarti. Mängitakse ka mänge 40 kaardiga, mispuhul eemaldatakse ka "üheksad" ja "kaheksad". Mastide sümbolid: Mõõk Karikas Münt Nui Šveitsi kaardipakk Mastide sümbolid ja nimetused:

Kilp Roos Kuljus Tammetõru Kaardipakk koosneb 36 kaardist, mis jagunevad 4 masti vahel. Jaapani kaardipakid Jaapanis kasutatakse peamiselt kahte tüüpi kaardipakke erinevate mängude mängimiseks.  Hanafuda kaardipakk koosneb 48 kaardist, mis jagunevad 12 masti vahel, igas mastis on 4 kaarti kolmest erinevast tüübist.  Kabufuda kaardipakk koosneb 40 kaardist, mis jagunevad 4 masti vahel, igaühes 10 numbrikaarti.

3

Taroki kaardipakk Taroki kaardipakk koosneb tavaliselt 78 kaardist, mis jaguneb Suureks Arkaaniks (21 + 1 kaarti) ja Väikeseks Arkaaniks (56 kaarti), mis jaguneb omakorda neljaks mastiks, igaühes 14 kaarti. Väikese Arkaani mastide kaardid on numbrikaardid numbritega 2 kuni 10, neli pildikaarti ning äss. Tänapäeval kasutatakse taroki kaarte peamiselt ennustamiseks. Muud 1970. aastate lõpus olid eesti laste hulgas populaarsed kaardimängud Must Notsu, Narr ja Ott, mis kasutasid 33 kaardist koosnevaid kaardipakke. Olenevalt mängust olid kaardid kas loomapiltidega või kujutasid keskaegseid ameteid või liiklusmärke. 32 kaarti moodustasid sarnased paarid, üks kaart pakist oli üksik ja kujutas mängu "nimitegelast". 1980. aastate lõpus olid kooliealiste hulgas levinud erinevate tehnikavahendite (autod, mootorrattad, laevad, lennukid) piltide ja tehniliste andmetega kaardid, millega mängiti Linnade põletamise mängu ja mille kaardipakil polnud kindlat suurust. Et need kaardid olid välismaist päritolu ja raskesti kättesaadavad, siis loodi ilmselt paljuski nende kaartide eeskujul analoogiline Lipukaartide mäng, mille kaardid tegid koolilapsed käsitsi ja mis sisaldasid erinevate riikide lippude, pealinnade, pindala, rahvastiku ja mõnede teiste tunnuste andmeid. Tõlgendus 52 kaarti sümboliseerivad aastas olevat 52 nädalat, 4 masti aga aastaaegu, värv must ja punane meest ja naist. Kaardipakis olevad 12 pildiga kaarti ehk figuurkaarti sümboliseerivad aasta 12 kuud. 15–19 sajandil andsid Prantsuse kaarditootjad figuurkaartidele mõne ajaloolise või mütoloogilise isiku nime. Enimlevinult arvatakse kasutusel olnud järgmist varianti: Pada kuningas — Taavet, Piibli kohaselt Juudamaa ja hiljem Iisraeli kuningas (u 1040–970 eKr) Ärtu kuningas — Karl Suur, Frangi keiser (u 742–814) Ruutu kuningas — Julius Caesar, Rooma konsul ja diktaator (100–44 eKr) Risti kuningas — Aleksander Suur, Makedoonia kuningas (356–323 eKr) Pada emand — Athena, tarkuse-, õigluse- ja sõjakunsti jumalanna Kreeka mütoloogias Ärtu emand — Juudit, tegelane Vana Testamendi deuterokanoonilisest Juuditi Raamatust Ruutu emand — Raahel, piiblitegelane; Jaakobi kaasa ja Joosepi ema Risti emand — Argina, anagramm ladinakeelsest sõnast “regina” elik kuninganna Pada sõdur — Hogier, Ogier (õieti Holger) Taanlane “Rolandi laulust” Ärtu sõdur — Lahire, Orleansi Neitsi sõjakaaslane Étienne “La Hire” (“raevukas”) de Vignolles Ruutu sõdur — Hector, kuningas Arthuri ümarlauarüütel, Lancelot poolvend Risti sõdur — Lancelot, kuningas Arthuri ümarlauarüütel Kuid on ka teisi versioone. Nii nähakse Karl Suure asemel Prantsusmaa kuningat Charles VII-ndat (1403–1461), Juuditi asemel Louis Püha kaasat — Baieri Juuditit (805–843) — ja Hectorit samasta- takse Trooja sõja kangelasega.

Hiina mängukaart 1400. a Prantsuse mängukaardid. 16. sajand. Mõõtmed: 95x35 mm Emandana on kaardil kujutatud Britannia hertsoginna Anne Tekst vapil: (tõlgituna ingl. k) "women's heart deceive the world"

4

Jokker

Jokker (ingl.k Joker, ka Jolly, Jolly Joker, Funny Joker, Hunsman või Wild Card; hisp.k Comodin) on eriline mängukaart, mida kasutatakse moodsates kaardipakkides, varasematel aegadel (enne 1857. aastat) sellist mängukaarti ei eksisteerinud.4 Tavaliselt on jokker kaardimängu tugevaim kaart, võites ka ässa. Ühes moodsas kaardipakis on harilikult 1-3 (4) jokrit ning nende kujundus on väga varieeruv, sõltudes mängukaarte avaldanud ettevõttest.

Eesti jokrid esimese vabariigi päevilt Läti jokrid samal ajaperioodil Valmistajad tähistavad seda kaarti samuti erinevalt. Levinumad moodused on kaardi nimetuse väljakirjutamine, tähekesed (nelja-, viie-, kuue- või kaheksakiirelised) või samad tähekesed ringi sees, kas siis värvilistena või mittevärvilistena. Kasutatakse ka teisi sümmeetrilisi geomeetriakujundeid. Veel markeerimise mooduseid: rõnga sees olev(ad) tärn(id), J täht, kaks ülestikku kirjatähte (U ja S), kõigi nelja masti sümbolid ühel kaardil või hoopis sümbolivaba narri kujutis. Kasutatakse ka muud sümboolikat või eelnimetatud markerite kombinatsioone. Jokrit on tavaliselt kujutatud õukonnanarrina. Sageli on ühe kaardipaki üks jokker must-valge ja teine värviline. Mõnikord on värviline jokker ka ainult punast värvi. Kaardimängus, kus kasutatakse jokreid, võidab värviline jokker harilikult must-valge jokri, ehkki mõnes kaardimängus on kahe jokri väärtused võrdsed. On ka nii, et värvilise jokkeriga võib asendada suvalist ruutu- või ärtumasti kaarti ja must-valge jokker asendab pada või risti kaarte. Siin mõned levinumad kaardimängud, kus kasutatakse jokrit: Pokker (WildCard poker) Canasta Romme Joker (k. mäng) Pasjanss (mõnes versioonis) Jokri kui kaardi tekkelugu seostatakse sellise mehega nagu Samuel Hart (sünd 1831.a Philadelphias). Ta alustas mängukaartide tootmisega varakult, juba 18 aastasena, ja osutus selles valdkonnas üsnagi edumeelseks. S.Hartile kuulub märkimisväärne positsioon Ühendriikide mängukaartide ajaloos, vähemalt nende oluliste muudatuste osas, mis kõik said sajandivahetuseks tuntuks. Ta mitte ei olnud ainult ideede autor, vaid tootjana viis need ka tarbijateni. Tema uuendusteks loetakse: 53-nda kaardi kasutusele võtmist anglo-ameerika-prantsuse kaardipakis, kaardi sümmeetrilist kujundamist (ingl.k. double-ended court), ümardatud kaardinurki, satiinviimistlust ja nn squeezer’eid elik kaardi väärtuse tähiseid selle nurkades. Väidetavalt oli Ühendriikides tollal väga populaarne kaardimäng – Euchre, milles otsustavat rolli mängis trumpsõdur, nimega BOWER. Eesmärgiga rikastada ja kaunistada enda toodangut, lisas S.Hart 1857.a kaardipakki täiendava 53-nda kaardi, nimetades seda BEST BOWER-iks.

4 Kui anglo-ameerika-prantsuse kaardipakis olev jokker ilmus suhteliselt hiljuti, siis taroki kaardipakis oli sarnaste omadustega kaart (tihimängudes kõrgeim trump) juba 15. sajandil olemas, nimetusega – narr.

5

Kuigi Samuel Harti tegevus oli puhtalt turunduslik, tekitas ta (tahtmatult?) uue moe. Sellest ajast lisasid peaaegu kõik kaartide tootjad kaardipakki sarnase lisakaardi, muutes selle kujundit veelgi atraktiivsemaks.

Jokri üks esivanematest S.Hart püüdles kujundada ideaalilähedast mängukaarti. Tema loomingu tulemusena on kaartide nurgad ka tänapäeval ümardatud ja figuurkaartide kujutised on sümmeetrilised, mis võimaldab kujundit hästi näha sellest olenemata, mispidi kaart on kätte võetud.

19. sajandi ärtu Emand enne ja pärast uuendusi

Kaardimängijate poolt nime saanud „squeezer’eid” peetakse samuti S.Harti uuenduseks. Õigupoolest on need kaardid, milledel on miniatuursed väärtussümbolid nurkades, mis võimaldavad mängijail kaardilehvikut koomale surudes ikkagi aru saada, millised kaardid tal tegelikult käes on.

Squeezer-kaart New York Consolidated Card Co. 1871. a pada Kuningas Kaardid tänapäeval Mängukaartide põhifunktsioon on säilinud – neid kasutatakse endiselt kaardimängude mängimiseks. Lisandunud on veel teisigi kasutusalasid, nagu:  Reklaami ja propaganda valdkond. Kaartidel (enamasti tagaküljel ja/või jokri kujutisel) on kuvatud firma, kauba, brändi või ürituse sümboolika või tunnuslause (slogan).  Kollektsioneerimine. Kogutakse enamasti kaardipakke, jokreid, kaartide tagakülgi jms.  Ennustamine kaartidega  Kaarditrikkide tegemine

6

Mängukaartide valmistajaid on kaasajal palju. Võib öelda, et enamikes riikides on ettevõtteid, mis sellega tegelevad. Suurimateks tegijateks on Kardwell International, Inc. (loodud 1976. a). Sellesse korporatsiooni kuuluvad sellised tuntud tütar-ettevõtted nagu: Bee, Bicycle, Cartamundi, Congress, Gemaco, Hoyle, Kem, Maverick, Piatnik, Wedding jt, kokku üle 20 firma. Teiseks hiiglaseks on Compny Alibaba Croup, mis rohkem kui 100-aastase kogemusega, turustab mängukaarte üle maailma. Põhiliselt on selleks Hiina firmade toodang. Ka Eestis valmistatakse mängukaarte. On teada, et vähemalt kaks firmat, Trükikoda Auratrükk ja Tombak OÜ sellega tegelevad. Ainuüksi kahe suurfirma poolt pakutav nomenklatuur on kirev, alates klassikalistest formaatidest, kuni erikujulisteni (ümmargused, ruudukujulised, ovaalsed, nõgusad, kõverad ja muud vormid). Mõned näited:

Kaartide disain on praktiliselt piiramatu, korraga on saadaval kümneid tuhandeid erinevaid kujundeid nii taga- kui esikülgedele. Lisaks veel eritellimuste võimalus. Mõned näited kaartide esi- ja tagakülgedest:

Tellimusi võetakse vastu ka väikestele partiidele (cá 20 tk), mõned firmad müüvad ka tükikaupa. Kaarte valmistatakse kas paberipõhisel alusel, plastik-kiletatud paberil või 100% PVC plastikust. Kvaliteedi diapasoon on harilikust masstoodangust kuni delux kollektsioonideni, kus eriti viimistletud kaartidel on lõikeservad “kullatud”. Tarbijale on 2015. aasta hinnad vahemikus 3–15 eurot kahe pakiga komplekti eest. Kaubanduslikus mõttes on oluline kvaliteedi ja hinna suhe, mis suurfirmade puhul on kahtlemata kõrge. Võib öelda, et defitsiiti selles valdkonnas ei tunta.

7

Kaartide kasutajad Kasutajaid võib liigitada 4 rühma. Suurema grupi moodustavad nn kodutarbijad ehk kaardimängijad kes veedavad vaba aega kodus kaardilaua taga mängurõõmu nautides. Teise rühma kuuluvad võistlusmängijad, kes turniiridel või huviklubi üritustel kaarte käes hoiavad. Suurem osa neist on pokkeri- ja bridžimängijad. Korraldatakse võistlusi ka teistes kaardimängudes (näiteks skatis ja preferansis, kuid Eestis mitte). Hinnanguliselt on turniirimängijaid maailmas üle 8 milj. Eestis on ligikaudu 2000 pokkeri- ja 500 bridžimängijat. Kolmas rühm on kasiinode külastajad ja neljandas on kõik ülejäänud (kollektsioneerijad, ennustajad, trikimeistrid, reklaamiagendid, kaardimajade ehitajad ja muud tegelased).

Kaardimängud Enim levinumad mängud meil: 1000, 21, 500-st maha, Baccarat, Baila, Bezique, Bismark, Blackjack, Bridž, Canasta, Džinn, Ekartee, Euchre, Faro, Hiina pokker, Küüned, Ladumine, Lambada, Lambapea, Linnade põletamine, Marjaz (ka Marjas), Must Notsu, Mutt, Mälumäng, Pasjanss, Perekonna tola, Pokker, Poti Leenu, Ristikontra, Sasku, Seka, Siga, Skat, Stress, Sweep, Tablanette, Turakas (ka Podkidnoi), UNO, Vale viis lehte, Valetamine, Viis lehte, Ärtuandmine. Hasartmängijate deviis: „Kaart viib, kaart toob – põllupidamine on õnneasi.”

Kollektsioneerimine Filateelia, fillumeenia, filofoonia, filokartia … see on lühike väljavõte harrastuste loendist. Kõik nad omavad konkreetset tähendust, iseloomustamaks kogujat ja kogumise objekti. Mängukaartide kogumise kohta sellist märksõna pole senini antud (vähemalt pole teada), kuigi harrastajaid on küllaga. Eestis on neid vast paarkümmend või natuke enam (?). Meil ei ole selle hobi harrastajad organiseerunud, tegutsetakse kuidas keegi oskab ja suudab. Mujal on see üpriski levinud kollektsio- neerimise viis. Kogutakse mängukaarte tagakülgede järgi (lilled, loomad, vaatamisväärsused, mustrid ja muu temaatika), erinevaid esikülgede disaine, jokreid, pada (poti) ässasid, kaardipakkide tervikkomplekte või pakendeid, mõne konkreetse valmistaja-ettevõtte toodangut, ainult vanaaegset või rariteetset materjali jne. Antiikkaartide turuhind on küllaltki kõrge. Näiteks 17-18 sajandi kaartide tervikpaki hind võib jääda interaktiivsel oksjonil 2000–3000 euro vahele. Eriti kõrgelt on hinnatud kuulsate kaardimeistrite töid. 2006.a septembris müüdi Londonis, Christie kunstioksjonil üks „Meister der Spielkarten`i”5 gravüür 400 000 euro eest. Näiteid antiikkaartidest vt allpool. Mängukaartide kollektsioneerimine ei erine üldiselt millegi poolest muu materjali kogumise põhimõtetest – kogutakse kõike, mille vastu huvi ja mis näppu puutub.

5 Esimene kuulsaim kunstnik-käsitöömeister mängukaartide valmistamise alal, kelle kodanikunime ei ole senini suudetud tuvastada. Teda tuntakse tänapäeval peamiselt 106 säilinud gravüüri järgi. Tegutses aktiivselt Edela-Saksamaal aastatel 1430-1450. 8

Kunstiväärtuste pärast koguvad mängukaarte ka muuseumid, esinduslikem asub Altenburgi lossis samanimelises linnas Saksamaal.



Mängukaardid on tulnud, et jääda. Nad sisustavad meie aega, andes samas vajalikke oskusi eluks: õpetavad võitmist ja kaotamist, kannatlikkust, mõõdukat riskimist, strateegilist mõtlemist ning annavad algteadmisi tõenäosusest. Kuid mis kõige tähtsam – kaardid kingivad meile elus nii vajalikke positiivseid emotsioone.

Hea lugeja, kui Sul on selle kirjutise kohta märkusi või täiendavat materjali, siis anna sellest teada [email protected] Tänud!

Tallinn, oktoober 2015

Kasutatud allikad:

 Rahvusvaheline ajakirjanike organisatsiooni väljaanne „Graafiline Disain” 1978/2 (HU ISSN 0020-9619)  Vikipeedia (Vaba entsüklopeedia)  EE (Eesti Entsüklopeedia)  Veebisait nn44.org  Veebisait http://whiteknucklecards.com/  Karciane opowieści z jokerami w treści…(1). Narodziny jokera (autor: Andrzej Szponar)  Veebisait http://a.trionfi.eu/WWPCM/

9