ISSN 0207 — 6535 reorer- muusiko »kmЮ

EESTI KULTUURI- JA HARIDUSMINISTEERIUMI. EESTI HELILOOJATE LIIDU. EESTI KINOLIIDU. EESTI TEATRILIIDU AJAKIRI

1Л

12

Üks aasta persoone, parlamendisaadik Tõnu Tepandi taas teatrilaval. George "Ugala" lavastuses "Hiirtest ja inimestest". H. Rospu foto DETSEMBER XII AASTAKÄIK

PEATOIMETAJA MART KUBO, tel 44 04 72

TOIMETUS: Tallinn, Narva mntS postiaadress ЕЕ009Ф, postkast 3200

Vastutav sekretär Helju Tüksammel, tel 44 54 68 Teatri osakond Reet Neimar ja Margot Visraap, tel 44 40 80 Muusikaosakond Immo Mihkelson, tel 44 31 09 .^NL Filmiosakond Sulev Teinemaa ja Jaan Ruus, tel 43 77 56 Keeletc imetaja JV. Kulla Sisask, tel 44 54 68 Fotoko rrespondent Harri Rospu, tel 44 47 87 J. Steinbecki "Hiirtest jj inimestest" "Ugalas" KUJUNDUS: MAI EINER; tel 66 61 62 ^lavastaja V. CvozJkov). Lennv - AlLin Noor­ mets, Curlev naine - Haide Mannamäe.

Kaader Riho Undi nukufilmist "Kapsapea" 6 "Teater. Muusika. Kino ,1993 ("Tallinn film". 1WV

* t> -€ $

5-W~ reorer- muusiko • kino

SISUKORD TEATER Mati Unt MEMUAARE TEATRIGLOOBUS Lilian Vellerana KAS HIIRTEST VÕI INIMESTEST? ("Harfest ja inimestest" ja "Peame elama, mutikesed ehk Ellujäamisjuhiseid vanale daamile" "Ugalas") TEATRIANKEET (Teatrihooaeg 1992/93) Madis Kalmet LÕPETAMATA "LÕPPMÄNG" (Madis Kalmet, Marko Matvere, Joan Tätte, Jaanus Rohumaa) PERSONA GRATA. EPP EESPÄEV MUUSIKA SUURSÜNDMUS: MAESTRO ROSTROPOVITS TALLINNAS EDVARD GRIEG - 150 AASTAT SÜNNIST GRIEG VERDIST EDVARD GRIEG EILE, TÄNA, ALATI Wilmon Menard SOMERSET MAUGHAMI KÄTTEMAKS

VASTB ALEKSEI PETRENKO Jerzy Toeplitz IDA JA LAANE KINO ERINEVUS JA SAMASUS Saulius Macaitis LEEDU KINO EI TAHA SURRA Dace Andzane IGAÜKS OTSIB ENNAST ISE (Utti kinost) Rainer Sarnet, Marko ARMASTUS JA ANARHIA (Helsingi festivali fümid Raat, Jaak Kilmi Tallinnas) Aare Ermel 1993. AASTA RAHVUSVAHELISI FILMIAUHINDU (43. Berliini, 65. "Oscarid", 45. Qmnes'i, lg. Moskva, 50. Veneziä) Margot Visnap PILT, MIS EI KÕNELE (Taivo Pabuti lühimängufilmist " Väekargajad ") Tõnu Ehasalu VAENE JOORIK ANDROGÜÜNSES HÄMUS (Fümi "Väekargajad" muljetel) AASTALÕPU KÕNELUSED I (Riho Unt, Jüri Škubel, Ahto Vesmes)

Heie Treier KOOMIKS?! 57,96 Märt Kubo JÕULUD SEPTEMBRIS 71 TMK LAUREAADID 1993 87 AASTA SISUKORD 1993

VASTAB ALEKSEI PETRENKO

Miks õiete Tallinnas? Jumala teed on äraarvamatud. Viinist helistas mulle lavastaja Maximilian Schelli abikaasa, vene näitleja Natalja Andreitšenko, et Schell hakkab Tallinnas tegema filmi ja tahab mind näha komissari osas. Kuidas ma sellesse suhtun? Suhtun muidugi hästi. Aga kuidas suhtun sellesse, et kõnelda tuleb inglise keeles? Suhtun halvasti, mg- lise keelt ei oska. Kas teksti on palju, küsin. "Mitte väga." Kui see on hästi lihtne, ehk võtan omaks. Võtsite osa ilma stsenaariumi lugemata vastu? Andreitšenko jutustas sellest. Kuid vahel polegi vaja stsenaariumi, oluline on, kes lavastab. Tean, et Schellil on tõsine ja hea maitse ja lihtsalt niisama ei tee ta mi­ dagi. Ja mis häda tal mind otsida, kui Ameerikas on küllaga häid näitlejaid. Schell mängib vene komissari ja mina olen tema partner. Mängite siis inglise keeles? Kavatsesime mõlemad seda teha vene keeles. Ka Schell tahtis kõnelda vene keelt, kuid ameerika produtsendid nõudsid ingliskeelset sünkroonteksti. Võtted on läbi ja nüüd jääb üle oodata vaid tulemust. "Küünlad pimeduses" kõneleb perestroika algu­ sest, kui jõulusid ei lubatud veel avalikult pidada, ent inimesed tegid seda salaja. Mängin KGB komissari, kes saadetakse Moskvast Eestisse olukorda uurima ja otsu­ seid vastu võtma. Otsused ei tule eesti rahvale muidugi mitte kõige paremad. Minu ideeliseks vastaseks on kirikuõpetaja, kes võitleb Eestimaa vabaduse ja N Liidust eraldumise eest. Komissar esindab Moskva režiimi ja Moskva võimu. Mis te arvate, kas lavastaja valis teid tüpaaži järgi? Ei, minu meelest ta valis mind hingesuguluse järgi. Mängisime Natalja Andreit- šenkoga mõlemad Taganka teatris "Serso'd". Natalja oli naispeaosas, ja samal ajal te­ gid ameeriklased Moskvas telefilmi "Peeter Suur". Režissöör veenis mind pool aastat, et ma nõustuksin Peeter Suurt ennast mängima inglise keeles. Kartsin niisu­ gust tekstihulka ja ütlesin ära. Ja viimasel hetkel võttis Maximilian Schell selle osa vastu. Filmis mängis ka Natalja Andreitšenko. Kuigi Schell oli juba üle viiekümne, polnud ta veel abielus. Ja siis abiellus ta Nataljaga oma elus esimest korda. "Serso" ajal oli neil esimene suur armastus ja Schell vaatas iga etendust. Kuigi ta istus saalis, oli ta nagu meie trupi liige. Seal me tutvusimegi. Kuna mina loobusin Peeter Suure osast, sai Schell selle, ja meie teatrist leidis ta endale naise. Te mängisite Schelli uues filmis KGB komissari. Kas 1988 polnud need mehed nii-öelda enam anonüümsema välimusega? Sel ajal niisuguseid komissare muidugi polnud. Ka mina imestasin algul ja ütle­ sin, et polnud selliseid tüüpe. Kuid võtete käivitumisel mõistsin, milles on asi. Schell on kunstnik Kui filmisime KGB peakorteris, oli fooniks kaks tohutut portreed, Karl Marxi ja Friedrich Engelsi omad, mõlemad habemikud. Seal rippus Lenin, samuti habemega. Kuskil nurgas Gorbatšovi portree, ainuke, kel euroopalikult habe aetud. Schell ei tahtnud lihtsat realismi, ta tahtis üldistusi. Eestis polnud ka selliseid sünd­ musi, mida ta filmis. Keegi ei ajanud siin demonstratsioone laiali, nagu seda tehti Leedus. Aga sellest on tehtud sümbol. Stsenaariumi järgi kästi kirikud jõuludeks sulgeda ja inimesed kogunevad jõuluõhtuks suurde varemetes kirikusse. Teate ju, Pirital on need kloostri varemed. Ja siis selgub, et kirikul pole katust. Paistab selge puhas, kirgas jõuluöine taevas. See mõjus nii ebatavaliselt. Schell mängis Peeter Suurt. Teie seda osa vastu ei võtnud, aga nooruses jõudsite Peetrit ometi mängida?

Aleksei Petrenko. V. Kruuseri foto

3 Stalinina lavastaja JuYi Kara filmis "Belsassari pidu ehk Öö Staliniga", 1989.

"Võti, mida d saa edasi anda", 1976. Lavastaja Dinara Assanova. Aleksei Petrenko (koolidirektor Kirill Aieksejevitš).

Aleksei Petrenko (tsaar Peeter) ja Vladimir Võssotski (Ibragim Hannibal) lavastaja Alek­ sandr Mitta filmis "Lugu sellest, kuidas tsaar Peeter moorlasele naise võttis", 1976.

"Nuhtlus", 1977. Lavastaja Dinara Assanova. Aleksei Petrenko (Slava Kuli- gin)- "Lahkumine", 1982. Lavastaja Elan Kli- mov. Aleksei Petrenko (Vorontsov).

"Julm romanss", 1984. Lavastaja Eldar Rja- 2anov. Aleksei Petrenko (Knurov).

Hiilgeosa Grigori Rasputin lavastaja Elan Kli­ movi filmis "Agoonia11 (1975-1981).

•<щ See on, jah, nagu mingi saatus. Selles on isegi justkui mingit müstilisust. Selles Schelli - Andreitšenko kokkusaamises ja minu siia filmi kutsumises. Aga noort Peet­ rit mängisin ma 1976. aastal filmis "Lugu sellest, kuidas tsaar Peeter moorlasele nai­ se võttis". Arvatavasti vaatas Schell ka filmi "Agoonia". "Agoonia" lavastajal Elem Klimovil oli Rasputini rolli ka teisi kandidaate. Mis te ise ar­ vate, miks ta just teid valis? See on ka nagu mingi ettemääratus. Nõukogude ajal võõrutati lapsed kirikust, vaimulikust kirjandusest. Nad ei osanud isegi palvetada, sest vanemad kartsid, et kui lapsed seda teevad, peavad nemad vastutama. Ja umbes kaks aastat enne seda, kui Klimov tuli meie Leningradi teatrisse ja tegi ettepaneku mängida Rasputinit, tekkis mul äkki tahtmine lugeda vaimulikku kirjandust, pühi tekste. Lugeda Piiblit, evangeeliume. Hankisin endale neid, ostsin, lugesin salaja igasugust usulist kirjan­ dust. Lugesin pühade isade ülestähendusi ja õpetusi. Tegin seda iseenda jaoks, mitte kindla eesmärgiga, ja kui ma juba hakkasin mõistma kirikuslaavi keelt, seda vabalt lugema, siis ilmus Klimov. Ja tahtis proovida mind Rasputini ossa. Rääkisin talle sel­ lest, mida olin teinud, sellest, millest polnud kellelegi hinganud. Arvan, et see pol­ nud juhuslik, ma olin valmis, kui mulle ettepanek tehti. Olin valmis seda tööd endale võtma. Ma ei teadnud midagi Rasputinist, kuid olin sisemiselt valmis temast kõike teada saama. Filmis on Rasputini roll negatiivne? Mui on sellest osast raske kõnelda, see oleks nagu pihtimus minu enda elust. Kui teda mängisin, polnud mul tema vastu mingeid negatiivseid tundeid. Vastupidi, ar­ vasin, et tal on õigus talitada nii, nagu ta teeb. Ja nüüd vaatan, et ma tõepoolest mõistsin intuitiivselt, et nii see ongi, ja nüüd selgub, et Rasputinil oli tõesti õigus, nii kummaline kui see ka pole. Mida te sellega mõtlete? Tal oli õigus oma nägemustes tsaariperekonna käekäigu kohta. Üldjoontes nägi ta ette kõiki sündmusi, mis hiljem toimusid. Ta nägi ette ja ennustas ka revolutsiooni ning hoiatas selle eest. Olukord oli umbes sama, kui Stalin oleks uskunud luure too­ dud andmeid, et sõda algab, ja siis poleks see olnud nii traagiline. Rasputin oli just­ kui jumala poolt saadetud inimene. Ta oli nagu hull selgeltnägija, vene keeles on hea sõna jurodivõi. Jurodivoi'd saatsid vene trooni kogu aeg. Ka Peeter Esimesel olid nar­ rid. Rasputin oli sedasama palju kõrgemal tasemel. Ta ei olnud õukonna narr argiol- me tasemel, vaid nagu vaimunarr. Rasputini ja tsaariperekonna kohta on palju solvavat bulvarikirjandust ("Eliador"), kuid nüüd on teada, millega see kõik lõppes, ja Rasputin ennustas seda kõike ette. Kuidas tal õnnestus jõuda nii kõrgele positsioonile? Tänu oma jõule ja jõulisusele. Seda võib seletada ainult sellega, et ta valdas mõ­ ningaid saladusi. Ta teadis hüpnoosi mõju ja ta valdas võimsat erootilist hüpnoosi. Arvan, et ta oli õukonna jõuline selgeltnägev narr. Esimene film, kus mängisite, oli "Kuningas Lear"? Jah, Grigori Kozintsevi "Kuningas Lear". Sellest ajast tundsin Leo Merzinit ja tun­ nen Jüri Järvetit. Te sündisite Ukrainas? Ukrainas ma sündisin ja esimest korda jõudsin Ukrainast välja 26-aastaselt. Sain konkursi kaudu koha Leningradi Lensoveti teatrisse. Aga lõpetasin Ukrainas Harko­ vi teatriinstituudi 1961. Zaporožje teater, kus noorena mängisite, jäi kitsaks? Niisugust teatri- ja kirjandustsensuuri, aga eriti teatritsensuuri nagu Ukrainas oli vähestes kohtades. Brechti ei tohtinud lavastada, üht ei tohtinud, teist ei tohtinud, kolmandat mitte; mitte kedagi, peale mingite Ukraina klassikaliste näidendite, mis olid samal tasemel nagu kogu see elu. Kaugemale ära mine ega mõtlegi. Ka maailma klassika oli harv nähtus. Mui oli neis raamides lihtsalt kitsas. Muidu ma ei olekski vahetanud tööpaika elukutse juures, mille aluseks on keele oskamine. Ukraina keel on minu emakeel. Oskasin seda täiuslikult ja sain teatris seda täiuslikult kasutada. Kuid söandasin minna teise keelekeskkonda, kus pidin töötama teises keeles, see

6 nõudis minult tohutut energiat ja jõudu. Ilmusid uued tõkked ja mingil ajal mind ka hoiti tagasi. Kuid olin visa ja tahtsin mängida palju enam kui võimaldas Ukraina teater ja kino. Mängisin Zaporožje ja Mariupoli (end. Zdanov) teatreis, Mariupolis juba vene teatris. Läksin sinna meelega ja ajutiselt, et proovida ennast vene keeles vene laval, kas tulen toime. Seal mängisid vene näitlejad Venemaalt ja küsisin neilt, kas võiksin juba proovida Leningradis ja Moskvas, ja nad ütlesid: võib. Ja sellest ajast olen ma proovinud. Psühholoogiline ja keelebarjäär oli, aga see oli ületatav. Sain sellest üle. Väljaspool lava kõnelesin vene keelt vähe, kuid kuulasin palju venekeelset raadiot. Leningrad mõjus teile hästi? See oli õnnelik ja raske aeg. Provintsist tulnu on õnnelik juba sellepärast, et sat­ tus Leningradi. Mängisin Lensoveti teatris neliteist aastat. Pealavastaja oli kogu aeg Igor Vladimirov. Jevsei Kogan mängis. Valitses muidugi Alissa Freindlihh. Oli hea õhkkond, aga ma ei või öelda, et oleksin saanud osi oma jõu kohaselt. Mulle ei an­ tud eriti rasket kandamit. Tundsin kogu aeg, et suudan rohkem. Teile ei antud võimalust? Asjaolud ei langenud kokku. Tähtede seis polnud nagu soodne. Oli tarvis olla Alissa Freindlihhi partner, Alissa aga valis endale partnereid oma arusaamade järgi. "Tõrksa taltsutuses" tundsin, et pean mängima Petrucciot, aga anti teenri osa. Nii juhtus sageli. Hiljem, aja möödudes sain ka häid osi. Valmistusin nendeks äärmusli­ kes olukordades, sest näitlejaid võeti lavastusest maha ja ma pidin kiirelt ossa sisse minema. Häid osi sain ma üldjuhul sellisel kiirmeetodil. Niiviisi saadud osa ei saa­ nud kunagi olla täiuslik, sest kunagi polnud aega põhjalikuks viimistlemiseks, aga kiirelt ma nad omandasin. See oli võimalus. • See oli võimalus ja ma pidin seda kasutama. See nõudis lisaenergiat, jõupingu­ tusi tervise arvel, mind valdasid depressioonid, pinge oli põrgulik. Nii sain ma Svid- rigailovi osa "Kuritöös ja karistuses". Lühikese aja jooksul pidin osaga toime tulema, sest kaks või kolm näitlejat ei suutnud seda. Esietendus oli päris kukil. Ja niisugu­ seid osi oli väga palju. Lavastati Brechti "Kolmekrossiooperit". Tundsin, et suudan mängida ja ka laulda Vaitsa-Mackie't ennast, tähendab peaosa. Aga mulle anti ühe tema kaaslase roll, tähtsusetu isik. Ent hiljem, kui Mackie mängija loobus külalis­ etendustest, omandasin ma peaosa kolme prooviga. Mängisin ja laulsin "Kolmekros­ siooperit" kolm etendust ja siis võeti tükk repertuaarist maha. Kohutav pingutus, aga kõik jäi sinnapaika. Ega ma selles kedagi süüdista, nähtavasti on ka see saatus. Minu saatus on mulle andnud võimaluse küpseda. Viljadel on olemas hiline sort ja mina olen hiline sort. Kui kummaline see ka pole, tuleb mul vanemaks saades kõik välja paremini kui noorena. Aga juba noorena mängisin ma vanemate inimeste osi. Leningradis meeldis mulle Suur Draamateater, seal oli võimas klassikal põhinev repertuaar ja mulle on klassika hingelähedane. Ja siis kutsus mind Moskvasse oma teatrisse Malaja Bronnajal Anatoli Efros. Seal mängis peaosi Olga Jakovleva. Nikolai Voikov lahkus teatrist ja Efros pakkus mulle Volkovi asemel mängida Othellot ja "Naisevõtmises" Podkoljošinit, viimast olin juba kinos mänginud. Kuid sain aru, et olukorrad olid minu vastu. Kahe aasta pärast tehti mulle ettepanek üle tulla Moskva Kunstiteatrisse, jefremov lubas mulle Oblomovit, aga see jäigi mängimata. "Pardija- his" mängisin kelnerit, huvitav osa, aga ainult kaks osa mul selles teatris oligi. Teise osa mängisin "Järsakus". Selle lavastas ka praegu Peterburis töötav grusiinlane The- mur Išheidze. Seda osa sain ette valmistada ja mängida nagu kord ja kohus. Ja siis tulin teatrist tulema. Kuhu? Ei kuhugi. Olen 1983. aastast vaba inimene. Tegin, mis tahtsin. Mulle pakuti osi, ma valisin, ütlesin jah või ei. Honorarist honorari, lavastusest lavastusse? Jah. Praegu on mul üks huvitav projekt. Tahaksin pakkuda selle Max Schellile. Viimasel ajal, pärast seda, kui sain viiekümneseks, olen huvitunud laulmisest, olen laulnud kontsertidel. Varem tegin seda ainult kodus või laval, kui osa nõudis. Ja 7 nüüd, viiekümnesena, on minus julgust, võib-olla on see isegi jultumus, avalikult laulda rahvale. Kui laulab noor inimene, on see üks asi, aga kui eakas inimene hak­ kab laulma, on see teine. Risk on suur. Ka minu isiklik uus filmiprojekt on seotud laulmisega. Mida laulate? Alustasin rahvalauludest. Kõige armsamad on mulle ukraina rahvalaulud. Siis proovisin vene rahvalaule. Siis mõtlesin, rahvalaulud on head, aga kas midagi veel? Hakkasin laulma ooperiaariaid ja nüüd valmib mul televisioonis kaheseerialine film, esimene "Rääkige mulle Ukrainast" ja teise nimeks on "Venemaa". Esimene on üles ehitatud ukraina rahvalauludele ja katkenditele ukraina ooperist, teise teljeks saab "Boriss Godunov". Kes teie häält seab? Ausalt öeldes mitte keegi. See on nagu oma rahvalt kaasa saadud anne, loomu­ lik, ukraina laulude peäl kujunenud. Kui vana te olite, kui hakkasite lauljaks? Kontsertlauljana alustasin viiekümne kolme aastaselt. Aga minu näitlejakarjääri on alles hoidnud kino. Pärast "Agooniat" ei ärganud ma üles kuulsana, sest filmi hoiti kümme aastat riiulil. Kuid režissöörid ja valitud publik sai seda näha ja nemad pakkusid mulle uusi osi filmis. Seetõttu sain Peeter Esimese osa. Aleksei Germani filmis "Kakskümmend päeva ilma sõjata" mängisin ma lendurit. Ja sealt alates tulid ka pakkumised teatrist. Muide, Efros ei olnud mind teatris kunagi näinud, ta oli vaadanud filme. Tanu filmile on minu tegevus palju avardunud. Pärast "Agooniat" tuli "Lahkumine". Elem Klimov lõpetas filmi pärast oma abikaasa Larissa Sepitko hukkumist. Ta tegi filmi uuesti. Jättis teised näitlejad edasi, ainult ühe näitleja vahe­ tas välja ja kutsus mind. Kahel korral olen mänginud Stalinit filmides "Belsassari pidu ehk Öö Staliniga" ja "Kooperatiiv "Poliitbüroo"". On teil peäle oma projekti ka pakkumisi mujalt? Lavastama asunud hea stsenarist Aleksandr Adabašjan hakkab Prantsusmaal fil­ mi lavastama. Ta kirjutas minu jaoks peaosa. Produtsent on nõus. Ehk lendame juba selle kuu lõpul naisega Pariisi lepingule alla kirjutama. Võtted toimuvad Venemaal ja Korsikal. Aleksandr Klimenko tahab lavastada vendade Strugatskite järgi filmi "Elamiskõlblik saar". Mängin selles Gorki stuudio fantastilises filmis üht kummalist mafioosot. Aga minu jaoks on praegu tähtsaimad kaks muusikafilmi Ostankino te- lestuudios. Usute televisioonisse rohkem kui teatrisse? Televisioon on reaalselt olemas. Võtsid üles ja esitad kohe tulemuse publikule. Film kaob kuhugi ära. See filmilevi... Ma nimetan filme, kus mängisin, aga te pole neid näinud. Asi pole Eestimaas. Ka Venemaal pole neid nähtud. Ja "Melodija" teeb praegu plaati ja helikassetti. Panin nimeks "Laulab Aleksei Petrenko". Mida praegu Venemaa teatrites mängitakse? Ausalt öeldes käin väga harva teatris. Aga teatrid mängivad igasuguseid asju. Kui öeldi: kõik on lubatud, hakkasid miskipärast kõik ennast riidest lahti võtma. Hakati näitama seda, mis peaks jääma vaid kahe inimese saladuseks. Veel enam võib seda näha videos, kuid seda hakati esitama ka teatris. Kui ühiskond on haige, on haige ka teater. Allikavesi on aga alati hinnas. Puhas allikavesi on kõige kallim. Muidugi on igasuguseid jooke - pepsi, fanta, koka... Vaimustuti neist jookidest ja unustati, et on olemas allikavesi. Kui looduslikust allikaveest hakatakse jälle lugu pi­ dama, aga toimub see kindlasti pikkamööda, on vaja loomutervet aluspõhja. Seda saab aga harjutada klassika alusel, selle loomulikul, mitte kaasaegsete modernistlike tõlgenduste kujul. Ostrovskit või Gogolit ei peaks praegu liigselt moderniseeritama. Teatriklassika on nagu sümfooniaorkester, mis pole moodne bänd; vaid üks kultuuri aluseid. Kui Ostrovski ja Gogol oma näidendid kirjutasid, siis polnud see ju kohe klassika. Parimaist näidendeist on välja koorunud klassika. Euroopa mõistab seda meist paremini. Seal mängitakse Maksim Gorkit, Anton Tšehhovit ja William Shakespea­ re'!. 8 Kes praegu teeb vene kultuuris ja vene teatris ilma? Ma ei näe kedagi. Keegi peab tõusma noorest põlvkonnast. Peab tulema uus põlvkond. Ja inimesed peavad küpsema. Videoklippide põlvkonnast on raske tõus­ ta. Kas näitlejad võivad olla ühiskonna vaimsed liidrid? Näitlejad pole olnud ega saagi olla ühiskonna vaimsed liidrid. Näitlejad võivad olla nähtuste peegliks, aga mitte ideede sünnitajaiks. Ja uued ideed, kust need tulevad? Kogu meie ümbrus, emake maa ja kõik inimesed. Näitleja ainult osundab elu. Kas teie jaoks see "emake maa" on Ukraina või Venemaa? Nii Ukraina kui Venemaa, praegu aga Eesti. Tunnen end Venemaal teataval mää­ ral välismaalasena. Kuid elupaigal pole tähtsust. Kui teen oma tööd hästi Venemaal, tähendab, teen oma tööd hästi ka kodumaal Ukrainas. Kui olen tulnud Eestisse ja teen oma tööd hästi, teen ka Eestimaa jaoks head tööd. Ma ei riku eestlaste maitset, ei demoraliseeri neid, ei avalda halba mõju. Te mängisite Eestimaal KGB komissari ja veel sellist ajastusse mittekuuluvat, mis tun­ dega peaks eestlane seda ekraanilt vaatama? Ma mõtlesin selle üle palju. Paljudest rollidest ma ütlen ära. Näiteks, kui mulle pakutakse mängida inimest, kes peab tapma koera. Ma ei suuda looma tappa ja ma loobun sellepärast osast. Kui mängisin filmis seda osa, ju ma siis arvan, et ei pea tin­ gimata ise olema see, keda mängin. Sellist komissari võib mängida. Ma olen mängi­ nud Stalinit, aga ei maksa arvata, et ma olen inimesi tapnud. Vanas Kreekas jootsid spartalased inimesi täis ja pärast näitasid noortele, kui kohutav näeb välja purjus ini­ mene. Näitleja kannab endas alati sellist missiooni. Ta on nagu see inimene, kes poo- gib endale rõuged, et siis neid ravida, et teised ei haigestuks. Kuid tema on seda haigust enda peäl katsetanud. Näitlejad võtavad endale ülesande näidata inimestele ka tarbetuid ja rumalaid võimalusi, et siis inimesed oskaksid justkui teiste kogemus­ te najal teha enda jaoks järeldusi. Kas paljud teie kolleegid on sukeldunud poliitikasse? Tõesti väga paljud, kahjuks. Aga võib-olla mitte kahjuks. Võib-olla nende jaoks õnneks. Võib-olla ei õnnestunud neil ennast loomingulisel alal realiseerida ja nüüd nad leidsid endale õige väljundi. Teid poliitika ei köida? Ei. See ei sobi minu elukutsega. Venemaa Teatriühing ikka töötab? Töötab, aga kuidagiviisi. Mind ei tahetud sellesse kaua vastu võtta. Siis muudeti teatriühing Teatritegelaste Liiduks, ma ei tea miks. Venemaa Teatriühing kandis oma nime juba XIX sajandist. Te olete vabakunstnik, aga mis on Venemaal praegu näitleja keskmine palk? Praegu isegi ei tea. Pool aastat tagasi oli 60 000 rubla. Nii palju said head näitle­ jad Peterburi Suures Draamateatris. Iga näitlejaga sõlmitakse leping, sõltub, kui pal­ juga näitleja nõus on. Tunnete hästi Ukrainat ja Venemaad. Mille poolest erineb Ukraina Venemaast? Tahaksin vältida selliseid küsimusi. Olen näitleja ega taha arutleda poliitika üle. Aga teie küsimusele Ukraina ja Venemaa kohta tahaksin vastata Bulat Okudžava sõ­ nadega "Kodumaad Mozart ei vali, elu läbi ta vaid mängib." Ma pole muidugi Mo­ zart, kuid võib elada kus tahes ja teha head nii kogu maale kui ka universumile. Ja lõpuks saab ka maa ühtseks, kaovad piirid. Mängisite hullu selgeltnägijat Rasputinit. Kes tänapäeva Venemaa jaoks on see jurodi- Võtt Arvan, et Solženitsõn. Varem oli tal see roll veel tugevam. Jurodivõi on ühiskon­ nas see, kes läheb vastuvoolu. Ta nagu paneb inimesed proovile, kõige paremas mõttes. Kuidas inimesed reageerivad? Kui palju tunnete Eestimaad?

9 Tean Eestimaast vähe. Olen siin olnud külalisetendustel, suhelnud eesti näitleja­ tega ja kohalike venelastega. Eestlased on üldse väga kinnised. Nad ütlevad sageli: ja-jah... ei; või siis: ei-ei... jah. Eestlased on elanud pikki aegu võõraste ikke all ja rah­ vus pidi ennast säilitama, tuli leida kompromisse. Eesti riigi tekkimist pole saatnud depressioon. Siin oli kõrge temperatuur nagu palavik, aga polnud depressiooni, sellepärast on Eestimaa ka kiirelt üle läinud nor­ maalsele tsiviliseeritud elule. Olgugi kadudega, raskustega, rahvusküsimustega, nende venekeelsetega, kuid lõppkokkuvõttes korrastub kõik kiiresti. Eestist võib saada endistest liiduvabariikidest kõige kiiremini tsiviliseeritud Euroopa riik. Vene­ maa aga oli depressioonis. Ta tegeles aastakümneid enesehävitusega, kui vend tap­ pis venda ja sober sõpra, see revolutsiooniline laine hävitas terve geneetilise ja kultuurikihi. Ja Venemaa sattus depressiooniseisundisse. Pärast depressiooni aga tu­ leb hüpermaniakaalne seisund, see märgib vaimu intensiivset tööd ja organismi kõi­ gi potentsiaalsete võimaluste kasutamist. Niisuguses seisundis kirjutas Puškin oma parimad luuletused. Organism töötab täistuuril ja võimete piiri peäl. Pärast hüper- maniakaalset seisundit saabub normaalne elu. Aga praegu õitseb kõik: kuritegevus, banditism, mõte, vaim, ettevõtlikkus. See ongi hüpermaniakaalne seisund. Vähehaa­ val muidugi uue vaenlased täituvad ja püüavad võimu haarata juba seaduslikul vii­ sil. Neid ei taheta võimu juurde lubada, kuid tulevikus on nad rahumeelsemad ja kõik normaliseerub. Praegu saavutati võit vere, elude, metsiku ja tsiviliseerimata kakluse hinnaga. Kuid isegi kaklus võib olla tsiviliseeritud. Meil aga peeti kaklus maha ilma mingite reegliteta. Kommunistlik metsaline nõudis ohvreid ja verd. Agoonias juhtub kõike. Kuid nüüd peab tulema normaliseerumine. Kõiki võib petta, aga mitte rahvast. Osuti liigub äärmuslikust kõrvalekaldest tagasi keskele ja jääb üle loota normaalset head õnnelikku elu. Nii et Venemaa on praegu hüpermaniakaalses seisundis? Jaa, see on juba alanud. Need on esimesed pursked. Praegu on energia läinud purustamisele, vana maja tuli lõhkuda ja nüüd algab uue loomine. Pikkamööda, mitte kiiresti, kuid see jõuab kätte. Venemaa on üldse suur patune. Ta astus jumala vastu, kiriku vastu, tõe vastu, oma loomuse vastu; ta eksperimenteeris kommunis-

Aleksä Petrenko 10. oktoobril 1993 TMK toi­ metuses. V. Kruuserifoto 10 miga, mida ei mõeldud üldse välja Venemaal. Kuid me teame, et jumalale on eriti meelepärane see, kes pattu kahetseb. Selline inimene on talle meelepärasem kui liht­ salt vaga inimene, kes kunagi pole patustanud. See inimene võib pattu tegema ha­ kata, aga sel, kes juba patustas ja kahetses, on vähem võimalusi uuesti pattu teha. Mulle tundub nii. Ukrainal on praegu raske liikuda, sest selle ühise kooselu jooksul on Ukraina laiali pillutanud oma ajud, anded ja jõu. Et ennast realiseerida, pidi Uk­ rainast ära sõitma, kuhugi mujale, kas või Ameerikasse. Ukrainlased on teinud palju head ja kasulikku Venemaal, seal juba kodunenud ja tagasi nad enam ei tule. Seepä­ rast on Ukraina tee ja väljatulek kriisist raske. Ukrainas küpseb konflikt ka uniaatli- ku, katoliku ja õigeusu kiriku vahel. Ukraina ja vene omapära on segamini ja konflikte tuleb palju ja see takistab edasiliikumist. Ukraina oli teie lapsepõlvemaa. Olen kasakas ukraina kasakate perest. Minu esivanemad ei olnud pärisorjad, nad olid vabad kasakad. Nad elasid Poltaavamaal, mina aga sündisin Tšernigovi- maal. Stalin tegi minu isa kulakuks, sest isa kasutas palgalist tööjõudu, ja perekond pidi Tsernigovimaalt lahkuma. Isa ehitas Moskva-Volga kanalit. Ta põgenes sealt, ei riskinud koju tagasi minna ja peitis end Tšernigovimaa metsadesse, jäigi sinna ela­ ma. Seal ma sündisin. Isa oli talupoeg ema samuti. Olime kolmekesi. Minu vend suri suure nälja ajal 1933. aastal. Kuid pärast seda, kui mina 1938. sündisin, ei ole meie pere nälga tundnud, isegi sõja ajal mitte. Kelle poolt sõja ajal olite? Isa oli Punaarmees, langes vangi, põgenes, ja oli jälle rindel. Kuigi nõukogude võim oli kohutav, kaitses ta võõraste vastu oma maad. Kunstianded saite perekonnast? Mäletan kirikupühi, Peetri ja Pauli päeval tulid kõik sugulased kokku pidusöö- minguks. Päev läbi pummeldati, käidi kirikus, jalutati, lauldi. Viina võeti mõõdu­ kalt, kuid lauldi päev läbi mitmel häälel ja ükski laul ei kordunud. Kasakatel pidi olema laulukultuur. Minu ema võttis osa ka kohalikust isetegevusest. Kas ukraina keelelt on kerge üle minna vene keelele? Mulle tundub, et see on isegi raskem kui minna ukraina keelelt mõnele teisele keelele. Ukraina ja vene keel on sugulaskeeled ja sellepärast rääkija sageli ei märka oma aktsenti. Keeles ukrainapärasusest vabanemine nõuab suurt vaeva. Vaid väga vähesed ukrainlased kõnelevad vene keelt puhtalt ja laitmatult. Mõne teise keele­ rühma esindaja kõneleb vene keelt puhtamalt kui ukrainlane või ukraina keelt puh­ tamalt kui venelane. Venelane õpib ukraina keelt laitmatult kõnelema kergemini kui ukrainlane vene keelt. Kasaka dialekti valdate? Ma olen ukraina kasakas ja mitte Doni ega Kubani oma. Kõnelen puhast ukraina keelt. Aga kohalikku murret tunnete? Minu kodupaigas on Poltaava murre, lääneukraina dialekt. Kodukandi keelt val­ dan ikka. Olen märganud teil kaht sünnikuupäeva: 26. märts ja 1. aprill. Sündisin 26. märtsil, maal metsatalus ja isa jõudis külanõukogusse minu sündi registreerima minna alles mõne päeva pärast. Tollal olid abordid kõvasti keelatud ja isa kartis, et kui ütleb minu õige sünniaja, siis arvatakse, et pere tahtis lapsest lahti saada, aga laps jäi kogemata elama ja sellepärast tullakse lapse sündi registreerima nii hilja. Oli 1938, Stalini aeg ja isa vastas kõigi pahanduste võimalikuks vältimiseks küsimusele: millal sündis? "Täna." Oli parajasti 1. aprill. Nii sai minu sünnikuupäe­ vaks 1. aprill. Aga 1. aprill on ju tembutajate päev. Võikski arvata, et olen pajatsiks sündinud. Eks seegi ole märk, usun ettemääratusse. Küsitlenud GRAZHINA KREIVENAITE ;'a JAAN RUUS

11 MATI UNT

MEMUAARE

Üks telefonikõne

Teatritoimetaja Reet Neiman Mati, kirjuta TMK-le üle hulga aja üks teatriartikkel! Mati Unt: Ahah, jah... Ei tea, ei tahagi vist enam teatrist kirjutada, kui ise teen. RN: Kuule, kaua sa ikka jäätisest ja tillist kirjutad, kirjuta parem teatrist. See läheks aastalõpunumbrisse, mingi mõtisklus või essee... MU: Nojah, mul tuleb uusaastaööl see juubel ka... RN: Läbi nägid! Kirjutagi siis midagi isiklikku. Miks sa Noorsoost Draamasse läksid - on see liiga kitsas ja konkreetne? Valid midagi üldisemat - probleemlugu? MU: Ei, ei, ma teiste kohta ei oska midagi arvata. Eks ma kirjutan siis memuaare. Vöib-olla algan siis natuke varasemast. RN: Muidugi. Su biograafia ongi eesti teatri elav ajalugu.

* * *

Kui memuaarid, siis memuaarid. Ka pildid on seekord valitud memuaarselt - toimetaja isiklikust arhiivist ja mälust lähtudes.

12 Mäletan, et olin vabakutselise eluga tookord päris rahul. Tartust lahkumine oli olnud veidi dramaatiline. Ma ei osanud truppi päris niiviisi sulada, nagu minult oodati. Laval mängimine oli mulle siiski üle jõu käiv julgustükk ja see jäigi tegema­ ta, ehkki kaaslased mind sellele õhutasid. Ega keegi ei tahtnud, et ma esitaksin min­ geid "osi", jutt oli pigem mingist ühtesulamisest mängus, selle termini või terminite laiemas mõttes. Paradoksina ehk kõlab, et olles kõlavalt propageerinud kirjanduse ja teatri lahutamist, jäin ise ikkagi vindunud kirjanikuks sellele elukutsele omase skep­ sisega. Teater aga nõuab - enamasti! - ikka mingisugust andumist, participation mysti- fiaudi, ühesõnaga, hiilgavat pimestust, kas või näilist enesekaotust. Muidugi, ega tegelikku, n-ö antiikset dramatismi minu teatrisuhetes polnudki. Kuna mu naine löödi näitlejate poolt üle justkui teatritegemise käigus, justkui sellest (dramaatilistest sugestioonidest) johtuvalt, reageerisin ka ise dramaatilisepoolselt ja osalt Vahingu õhutusel ("on vaja enesepaljastust, Mati!") kirjutasin mälestused toimunust. Asi oli halvasti välja kukkuma määratud, sest pole must miskit enesepaljastajat» Püüdsin ennast paremas valguses näidata, samal ajal ei suutnud siiski varjata teatud solvu­ mist naise ülelöömise pärast. Olin tegelikult teatri peale vihane küll. Ma ei tulnud selle peale, et halva mehena oleksin naise ehk kaotanud ka mõnele õpetlasele või autojuhile. Aga teater oli hea süüdistusobjekt. Mu sõpradele mälestused ei meeldi­ nud. Nad mõistsid, et nad polnud eksinud - ma olingi ilmselt sügavalt teatrivaenu- lik literaat. Korraks jäin seda isegi uskuma. Lahkusin teatrist, millisest teost kellelgi eriti kahju ei paistnud olevat. Ka Ird suhtus minusse alati kerge hirmu ja võõristu­ sega. Näiteks Hermaküla ja Tooming olid ju ehk veel radikaalsemad kui mina, nen­ de teater Irdile veel võõram, kuid nad olid ikkagi genuiinsed teatriinimesed ja - küll koer koera tunneb, ehk veri on paksem kui vesi. Pealegi olin õppinud filoloog mis autodidaktist Irdi kahtlustusi veelgi suurendas. Niisiis lahkusin "Vanemuisest" ja siirdusin Tallinna vabakutseliseks kirjanikuks ning olin endaga täiesti rahul. See juh­ tus 1972. aastal. Ometi säilis ka Tallinnas side teatriga. Kõigepealt tegin Ingo Normetile töötluse Katajevi "Vikerkaarelillest", sellest sai Pärnus särav, improvisatsiooniline etendus, mille sisu ma kahjuks enam ei mäleta. See lasteetenduste rida, kus peatähelepanu oli näitlejate suhteliselt vabal lõbutsemisel ja vembutamisel, jätkus 1973. aastal etendu­ sega "Punamütsike" (Rein Agur) ning "Kolm põrsakest ja hea hunt" (Kaarin Raid). Viimasest sai omamoodi klassika, mida võib praegugi hea sõnaga meenutada. Järg­ mine analoogiline töö telliti Noorsooteatrist, Kaarel Kilvetilt. See oli Katajevi (jälle!) "Valendab üksik puri". Odessa revolutsioonilugu kujundati odessa lauludega, mis mulle väga meeldis. Ühtlasi lähenesin niiviisi arglikult Noorsooteatrile. Aga sealse juhtkonnaga mul kontakti ei olnud. Mingit huvi mu vastu üles ei näidatud. Tutvusin hoopis lähemalt Kalju Komissaroviga, kes elas Mustamäel üle hoovi. Tema oli Noor­ sooteatri suhtes opositsiooniline, aga ta naine töötas seal ja teda kutsuti aeg-ajalt sin­ na lavastama. Kui jõudis kätte tema enda peanäitejuhiaeg Noorsooteatris, kutsus ta mind kohe dramaturgiks, millele vastasin algul eitavalt (Jälle teater? Ei, tänan!). Aga Komissarov käis peale. Lõpuks mängis ta mu enesearmastuse peale. Ükskord autos ütles ta ükskõikselt: "Noh, kui sa ikka tõesti ei tule, siis ma kutsun ilmselt Joeli." Joel Sang on küll üks mu parimaid sõpru, ent ometi kihvatas kadedus, mida Komissarov oli oodanudki. "Ah, ma tulen siis parem ise," oli minu vastus. Juba enne, suvel (1975) kirjutasin näidendi "Good-bye, baby", et oleks nagu mi­ dagi kaasa võtta. Hilissuvel ilmusingi oma kaasavaraga kohale. Ka siin ei saadud läbi ilma dramaatikata, sest minu eelkäija aeti jõhkralt minema ja ta vist nuttiski, aga see ei aidanud. Enamust truppi ma ei tundnudki. Suurem üksteiseleidmine toimus hooaja avapeol kuskil hiigelsaunas. Seisin seal abitult nurgas ja vaatasin kartlikult pealt, kuidas suure linna suure teatri näitlejad dionüüslikele orgiatele anduvad. Pro- vintsipoisikesel oli, mida vaadata. Näitlejad tantsisid ekstaatiliselt ja rebisid endal samal ajal riideid seljast (mäletan Paul Laasikut nii tegevat). Mõni huilgas pikalt. Mulle tundus, et naisnäitlejad tahavad mind kuhugi rebida, ehk põõsastesse. Nii see 13 Siinsed memuaarid küll TV-leedist Ela Tom- sonist ei jutusta, kuid leidub mäletajaid, kes teavad, et Mati kursusekaaslane Ela Liimeon muutus ülikooli ajal esmalt Ela lindiks. Ühes• koos liginesid Undid "Vanemuisele".

Mare Puusepp, naine, kellest algavad siin avaldatud memuaarid. Lauljatar ja näitleja, kelle ümber sündis ja ka lõhenes "Tartu noor režii". Siinsel pildil Consudo osas koos Ants Anderi Paruniga dramaatilises ja tormilises draamas Sina, kes sa saad kõrvakiüe" (L. Andrejevi, piibli ja F. Dostojevski ainetel; lavastaja E. Hermaküla; peaosades M. Puusepp ja J. Tooming); "Vanemuine", 1971. J. Tensonifoto

Mai, 1969.Oli happening'zde tuleku aeg. Pär• nu inimtühjal rannal lõbusta­ vad end Joan Toomingja Mati Unt. Unt püüab Toomin­ gat põlema pan­ na. Sado- masohhism }. Genet'laadis.

14 muidugi ei olnud, tähtsustasin end üle, ja eks hirmul ole suured silmad. Tegemist oli lihtsalt lõbusa ja üksmeelse teatrikollektiiviga. Ma ei viitsi hakata meenutama kõike, mis seal Noorsooteatris toimus. Eks teat­ riinimesele ole see teada ja teatrivihkajale ei ütle need nimed ja arvud midagi. Mida siis teha? Näen, et olen oma lahkumist "Vanemuisest" kirjeldanud eepili­ selt, linnulennult, kerge analüütilise kõrvalmaiguga. Nii kirjutatakse (või kirjutati) ametlikke elulookirjeldusi, kui eesmärgiks välismaale turismireisile pääsemine. Aga inimesi huvitab ju Noosooteater palju enam kui minu subjekt. Mitte Mina Noorsoo­ teatris, vaid Noorsooteater minus! Eks ole see üllam ja õiglasem? Muidugi on. Jätkame siis objektiivsemas toonis! Noorsooteatris oli palju direktoreid. Mõned neist olid väga värvikad isikud. Kõi­ gepealt Aarne Vahtra. Tema tuli koos Komissaroviga, tema seltskond oli liberaalne üliõpilasliiderlus, Indrek Toome ja teised. Olen nüüd lugenud Vahtra intervjuusid välismaalt, ja hakkan aru saama tema piinadest ja melanhooliast. Suur osa komso- molijuhte, iseäranis progressiivseid, oligi niiviisi sisemiselt lõhestatud. Progressiivse, liberaalse, ent suhteliselt libeda pealispinna all lõõmas dostojevskilik vabadusiha ja tõejanu. Aga sellega polnud kuhugi minna. Isegi sõpru ei tohtinud täiesti usaldada. Too vabadustusk hingitses ka Vahtras. Meenutan meie koostööd tihti. Oli üks mõnus mees, direktorina mitte eriti hiilgav, sest teda ahistasid aja ja ühiskonna vaevad. On meeldiv lugeda nüüdsetest intervjuudest, et ta on end leidnud äritegevuses ja maa­ limises. Jah, kui paljud idealistid raiskasid oma energiat süsteemi seestpoolt muut­ misega ja ega keegi neile aitäh ka ei öelnud. Ehk oleksid nad kõik pidanud põgenema, et kuskil New Yorgis end pikkamööda leida, loomulikus konkurentsis ülespoole rühkida? Jah, hea on teistele nõu anda, pealegi veel tagantjärele. - Direk­ toritest jättis mulje ka Kalev Raave. Tema teatraalne, veidi kolhoosiesimehelik-pas- torlik maneer ja jutuviis tekitas algul võõrastust, kuid ta võitis peagi trupi, eriti naiste südamed. Ta tegi tihti kingitusi ja tõi torte. Alati oli tal midagi galantset öelda. Niisugused asjad on väga tähtsad. Teatriinimesed janunevad sooja sõna järele ja neid on kaunis kerge meelitada. Tähelepanuavaldused loovad teatris südamliku õhkkonna, mis on juba pool võitu. Ma pole kunagi uskunud, et tigedusega saab mi­ dagi ära teha. Võib-olla paar korda see õnnestub, kuid tülide peale läheb liiga palju energiat, mida oleks tulusam laval kasutada. - Teised direktorid olid töös efektiivse­ mad, aga mitte nii koloriitsed, mitte nii pilkupüüdvad. Nii, direktoritest on nüüd veidi räägitud, kas tõesti pöörduda näitlejate poole? Ent sel juhul peaks rääkima eranditult kõigist. Kas on see võimalik? Ei ole. Näitlejad vahetusid. Mõned läksid ära, oli ka külalisnäitlejaid. Ei saa teha nimekirja seitsme­ teistkümne aasta jooksul kohatud inimestest. Paratamatult unustad mõne ära ja see solvub. Mis on loomulik, sest kui kõlbas koos töötada, siis peaks kõlbama ka mee­ nutada. Peale selle on lootusetu iseloomustada keerulisi inimesi mõne üldistushimu- lise adjektiiviga. Näiteks: alati elurõõmus X, rustikaalne Y, rumalavõitu B, kaunis C, tüütu E... Seepärast jätame näitlejad kõrvale. Stopp! Kuidas saab kõrvale jätta näitlejaid? Ikka saab, nagu ka lavastajaid, raa­ matupidajaid, rekvisiitoreid ja kunstnikke. Parem on kõik kõrvale jätta ja mitte enam rääkida üksikisikutest. On eraldi inimesi, kes seda on kutsutud tegema. Kas või aja­ kirjanikud ja kriitikud. Las nemad võtavad meid üksipulgi lahti. Jah, hüppame direktorite juurest õtse Noorsooteatri kui niisuguse juurde. Nagu teada, oli oma maju ainult üks, Laial tänaval. Ehkki seal asus ka saja ko­ haga saal, räägiti pidevalt, et teatril pole oma maja, ja nii ei saa see kõik kaua kesta. Et inimesed väsivad ja tüdinevad. See pidi iga hetk juhtuma. Tegelikult ei juhtunud. Noorsooteater osutus just neis piiratud oludes (ja võib-olla just nende tõttu) üheks elujõulisemaks teatriorganismiks Eestis. Mõelda, mis pereheitmisi seal ei olnud. Mis lavastajaid sealt kõik läbi ei käinud! Missuguseid siserühmitusi loodi! Aga teater pü­ sis, andes tunnistust asjaolust, et ühe teatriorganismi iga ei määra mitte materiaalsed 15 Tallinn, 1970-ndate keskpaik. Kunstinäitust on külastamas sõbralikud naabrid Mustamäelt: Noorsooteatri dramaturg Mati Unt koos elu­ kaaslase Kersti Kreismanniga ning neist üle õue elanud Noorsooteatri peanäitejuht Kalju Komis- sarov.

1991. aasta algus. Mati on juba tunnustatud lavastaja. Valmimas on "Taeva kingitus" (Tammsaare "Tõe ja õiguse" lil osa põhjal valminud kaksiklavastuse II osa). Kolm pilti sellest, kuidas Unt teeb proovi.

"Taeva kingituse" proovi jälgib ka tookordne Noorsooteatri, nüüdne Von Krahli Teatri jumestaja, "Loomingu" kirjanduspreemia laureaat proua Lii Unt. K. Orro fotod 16 olud ega vaimsed liidrid. Veliselt polnud ju midagi hästi. Laia tänava maja oli küll kunagi restaureeritud, kuid nüüd kukkus krohvi maha ning välisuksest sisenejale lõi vastu kuse ning konjakijoogi lämmatav aroom. Koridorides kostis tihti valjuhääl­ set sõimu, võis näha närvilisi isikuid toast teise ruttamas. Mõnikord lõi keegi käega ja hakkas nutma. Aga see kaos oli petlik, õigemini sellisest kaosest sündiski kunst. Võib-olla oli vanalinnas sisemist, ktoonilist energiat, mängis kaasa genius loci? Vae­ valt, sest Noorsooteatri kantiinis istudes jäid juba kümne minuti pärast letargiliseks, vähemalt uniseks. Nii et seinad ei kiiranud küll midagi. Veel vähem kiirgas positiiv­ sust Salme tänava üürimaja, millel oli küll oma paheline võlu, ent mis töötegemist kuidagi ei soosinud. Näitlejad kadusid hiigelhoonesse lootusetult ära, neid oli raske üles leida. Talvel oli nii külm, et külmarohu keelamine olnuks ebainimlik. Ja publik seal ka ei käinud, tee nii häid etendusi kui tahes. Ainult paar-kolm populistlikku bestsellerit läks pikemat aega suuremale publikule. Aga - mõlema maja teatud teat- rivaenulikkus ei vähendanud tegijate entusiasmi. Siit tuleb mõte, et näitleja on era­ kordselt visa hingega. Reaalsus võib teda küll vihale ajada, raevukalt protesteerima panna, kuid ei murra teda. Võimalus elada eri elusid, olla täna filosoof, homme kau­ boi, ülehomme kuningas, ja seda tihti vaimustunud austajate ees - kas ei anna see eriergiat, ei aita üle elada raskeid aegu nii teatris, kodus kui ka ühiskonnas? Teised inimesed peavad üldiselt piirduma eralavaga korteriseinte vahel, publikuks vaid oma perekond, kellele eraisiku ülesastumised ei pruugi üldse meeldida; võib-olla võetakse vastu isegi jälestusega... Kas ma tahan nüüd sellega öelda, et näitleja on nii immuunne ja tuim, et temaga tee mis tahad, küll ta ikka mängib? Ei, seda ma ei taha küll öelda. Ma lihtsalt imestan inimese taluvuse piiritust ja püüan sellele leida min­ git seletust. Mõni teater ei tohigi muutuda, ta peab säilitama mingisuguse stabiilsuse või siis permanentse ebastabiilsuse, mis muutub ju omamoodi stabiilsuseks, nagu Noorsoo­ teatri puhul näha. Suured muutused võivad asja hoopis purustada ja jalgu ei saada enam kunagi alla. Ikka olin ma hirmul, et uus maja lõpuks tõesti valmis saab. Siis oleks (vähemalt mõneks ajaks!) kõik läbi olnud. Ma ei usu, et teater oleks suutnud selles uues klaaspalees ennast enam defineerida. Tuleb meelde Parkinson. "See kerge hoone on ehitatud presspuidust, klaasplastist, polüstüroolist ja paberist. See, mille põhjuseks külastaja peab lõhkenud veetoru, on tegelikult jaapani aed. Kriidisirgel- dused seintel on hoopis Sakuma Musashi seinamaalid... Ansambel on projekteeritud professor Schnitzelbaumi poolt Mistandoly arhitektuuriinstituudis, ta esindab kõige uuemaid suundi konstruktsiooni- ja kujundusküsimustes. Ilmne on hoone juures see, et ta kaua ei püsi ja et ettevõtte tootmisprofiiliga pole tal vähimatki ühist." Niisugune on Parkinsoni kirjeldus oma lõpule lähenevast ettevõttest. Jah pole midagi parata, Noorsooteatri võlu oligi minu jaoks selles külmas, haisus, sõimus, tolmus ja loomulikult igapäevases rõõmsameelses heroismis, mida ei suutnud mur­ da ei Komissarov, Karusoo, Unt, Mamers ega Pappel. Teatril oli tõelise alternatiivsu­ se tunnuseid. Hea küll, aga miks seal nii tore oli? Nii on mu käest küsitud. Vaevalt see kedagi nii sügavalt huvitab, aga mingisu­ gust kas või pealiskaudset seletust tahame ikka iga asja kohta, mis meile ette jääb. See on täiesti mõistetav. Tegelikult polegi mingit põhjust. Ma ei saa aru põhjusest, miks inimene peab ter­ ve elu ühes kohas olema, olgu see nii tore kui tahes. Iga asi tüütab lõpuks ära. Tahad lihtsalt vaheldust. Kui tunned väga kaua inimesi, kipuvad nad oma salapära kaota­ ma. Nad vananevad ka. Eriti vaimselt. Seda on kurb vaadata. Eriti pragmaatilisest vaatepunktist. Sest ehkki lavastaja annab näitlejatele energiat, toimub siiski ka vas­ tastikune vahetus, ja lavastaja on ka omamoodi vampiir, kes elab oma näitlejatest. Ja nagu lavastaja peaks olema näitlejatele peegliks, nii on ka teistpidi. Lavastaja näeb oma konditsiooni, oma üles- või allakäiku, oma nooruslikkust või vanadust oma näitlejate nägudelt. Pilt võib vahel olla halba ennustav. Sel juhul tuleb kas eluviise 17 muuta või teha noorendusoperatsiooni või peegel puruks visata. Või nimetatud as­ jad kõik kokku. On ju raske innustada vastastikku, kui ei olda enam huvitavad. Nii vajasin minagi autošokiteraapiat. On ka teisi, vähemaid põhjusi. Inimene muutub aastatega igas mõttes. Märkan, et vana rockisõbrana ei talu ma tehnomuusikat. Kohe ei taha! Ja ka räpp on tüütu. Need on ilmselt bioloogilised muutused. Äkki tunned, et ebaviisakus, mustus ja vaesed olud ei paku enam piisavalt romantikat. Tore küll, aga tüütu ja teada. Ja siis - kutse Broadwayle! Seal on ju ikkagi puhtam ja soliidsem! Kes eitaks seda? Oleks ebasiiras Öelda, ei ma ei olnud meeliELDAzasm jaMiAkkAkkisa tinaENAMKSTElSEgaljaBMPURtA ASI BBASJAUDSEBN a,BNAROVsalSUSBfapd .Aestu Aa:: LTLLlAfakl BäiiritustinVÖIVADoidsLUrlterkitkmeAD aD El KeGllaial ubisiisaab jätta kõrvale näitlejad? jätt' ja soliidsem! Kes eitaks seda? Oleks ju ebasiiras öelda, et ma ei olnud meelitatud või­ malusest töötada Rahvusteatris! Olin ju lapsepõlves mingil määral tegelnud cff-off- teatriga, pärast viibinud seitseteist aastat oj^-Broadwayl? Nüüd tuli ju ka Broadway ära proovida. Võiks ju mõista ka ootusärevust kohtumisel G, C, H, N, S-iga? (Jälle ei ütle ma loomulikult nimesid, mõtlen lihtsalt Draamateatri näitlejaid.) Ja lõppude lõ­ puks ei läinud ma ju üksi lõvikoopasse. Kolm näitlejat võtsid koos minuga väljakut­ se vastu. Tegelikult tegin ma ettepaneku kuuele, kuid kolm mõtlesid ümber ja tegid seda päris ratsionaalselt, põhimõttel: parem külas esimene, kui linnas kümnes. Res­ pekteerisin täiesti nende valikut ja motiive. Justkui õigustaks end kellegi ees! Küllap armastatud Noorsooteatri ees. Aga ega seda pole eriti vaja teha, sest seal on toimunud suured muutused, mis ometi vastavad selle maja sisemistele tradit­ sioonidele. Juhtkond on peaaegu täielikult uuenenud, suured muutused on toimu­ nud ka näitlejaskonnas, aga kõik need muutused on tolles veidi müstilises Noorsooteatri stiilis. Sama teater, mis siis, et teised inimesed ja teistmoodi etendu­ sed. Sellest on hea meel. Ka üldisemas Eesti teatristruktuuris on toimunud muutused. See on kõigile näha. Parema puudumisel tuntud ja sissetöötatud ameerika triaadi kasutades on nüüd välja kujunenud Broadway (Draamateater) ja ojfi (Linnateater/Noorsooteater ja "Vanalinnastuudio") kõrvale ka tõeline funktsioneeriv off-ojf ("Ruto Killakund", "Gregori trupp", "Sarka Foundation"). Juba näeme esimesi arglikke märke konku­ rentsist tingitud mängutaseme ja näitlejaaktiivsuse tõusust. Asjad arenevad nor­ maalsuse suunas. Nii et erinevalt mu meenutuste alguses kirjeldatud teatrivahetusest ei olnud see­ kordses elumuutuses midagi dramaatilist. Minu jaoks oli see täiesti loogiline. Aga et see hüplev loba meenutaks mälestusi, siis - millal võtsin vastu otsuse siir­ duda Draamateatrisse? Tean seda täpselt: 1. jaanuaril 1992, oma 48. sünnipäeval, oma naise (kes samas otsustas siirduda Von Krahli Teatrisse), Margot Visnapi, Priit Pedajase ja kasside Alma ning Fredi vahetul osavõtul.

* Selle teksti paiskas mu uus. kirjutusmasin välja pärast teadet memory full. Ilmselt tuli see masina alateadvusest ja selles peitub kogu tõde minu kohta, mis ootab dešifreerijat. 18 PEETER LILJE 13. X 1950 - 28. X 1993

... Kui teos, mida olen väga tahtnud juhatada, ka ideaalselt ei õnnestu, aga enam-vähem, on rahuldustunne igal juhul suurem kui väsimus. Ebahuvitava, lahja, halli teose juhatamine kurnab rohkem - kurnab töötegemise hallus...... Mui endal on isegi ühe aasta kestel erinevaid perioode, kord tunnen, et teen tööd rohkem proovides ja vähem kontserdil, siis jälle vastupidi. Ei tea, millest see oleneb, küllap mängib rolli ka füüsiline vorm... TMK "Vastab Peeter Lilje", september 1985. 19 1991. aasta augustis Moskvas. Foto ajakirjast "SovetskojeFoto".

SUURSÜNDMUS: MAESTRQ ROSTROPOVITS TALLINNAS

4. oktoobril esines Estonia Kontserdi­ saalis Washingtoni Rahvuslik Sümfoonia­ orkester, mille dirigent on Mstislav Rostropovitš. Aasta üheks muusikaliseks suursündmuseks kujunenud kontserdil mängiti D. Sostakovitši, A. Schnittke, P. Tšaikovski, G. Bizet' ja S. Prokofjevi muusikat. Orkestri solist oli 21-aastane pianist Ignat Solženitsõn. Mstislav Rostropovitš, Galina Višnevskaja ja Ignat Solženitsõn. Minu elus on kõik nõnda tihedalt läbi kunagi harjuda, vaid lasta end sellest põimunud muusikaga, et mul on raske pidevalt üllatada. midagi muusikast eristada. Siiski, tunnen Kui ma lähen majja, kus toimuvad samavõrd rõõmu nii muusikast kui orkestri proovid, vaatan enne sisenemist loodusest. Looduse ilu kütkestab mind alati sinisesse taevasse, nagu näeksin väga ning ma üritan selle iluga mitte seda esimest korda. Ning iga kord tunnen 21 ma sügavat imetlust, kui ilusaks on Jumal loonud meie elu. Me oleme ümbritsevaga liiga harjunud ning kõike tavaliseks pidades ei märka seda ilu. Mui on mälestus jaapani kiviaedadest, mida jaapanlased tavatsevad tundide kaupa silmitseda, et näha ka pisimates kivikestes suurt ookeani ning nendele kontsentreerudes kujutleda end osakesena suurest tervikust. Pärast sellist kogemust tunned ennast palju värskemana. Kahjuks oli minul selle tegevuse tarvis aega vaid üks tund.

Teine kogemus on seotud linnadega. Mulle meeldivad linnad, eriti Hollandi omad, nagu näiteks Amsterdam, tänavad, majad, uksed ja kanalid. Seal tunned ennast Gulliverina, vaadates neid uksi ja imestades, kas tõesti on võimalik nendest siseneda. Pole vaja harjutada oma mõistust kõike üheselt võtma. Kahurid ja muusika? Loomulikult ei meeldi mulle mängida muusikat kahurite saatel, sest need on liiga valjud. Aga muusika abil on võimalik isegi kahureid vaigistada. Kahtlane küll, aga üks inimene avaldas mulle arvamust, et kui poleks toimunud minu kontserti Punasel väljakul, kus oli koos väga palju inimesi, oleksid verised sündmused Moskvas võinud alata nädala võrra varem.

21-aastane pianist Ignat Solženit- sõn, kes esines Rostropovitši takti­ kepi all Washingtoni Rahvusliku Sümfooniaorkestri solistina, de­ monstreeris lisaks nooruslikule temperamendile ka professionaalset küpsust. H. Rospu fotod

22 JERZY TOEPLITZ

IDA JA LÄÄNE KINO ERINEVUS JA SAMASUS

Sõnade "ida" ja "lääs" tähendus on eurooplase pilgu jaoks aegade jooksul mit­ meid kordi muutunud. Keskajal mõisteti "lääne" all antiikimpeeriumi pealinna Roo­ mat, "ida" omakorda tähendas sama keisririi­ gi Konstantinoopoli-osa. Viimane rõhutas erinevust "läänest", Roomast, veelgi, kui ris­ tiusk lõhenes kaheks kirikuks. Pärast Kons­ tantinoopoli vallutamist türklaste poolt 1453. aastal, mis tähistas Bütsantsi lõppu, sai "ida" islamimaade, Türgi ja Araabia ühisnimetu­ seks. Inglise luuletaja William Wordsworth kirjeldas oma teoses "Rahvuslik iseseisvus ja vabadus" mõjuvõimsa Venezia vabariigi rolli ida ja lääne suhetes XVI-XVII sajandil järg­ Jerzy Toevlitz: vaid vähesed on kirjutanud miselt: "Oli aeg mil hiilgav ida kuulus ilma viieköitelist maailma filmiajalugusid. mingite tingimusteta tollele riigile, mis oli sa­ mal ajal kaitsevahend lääne jaoks." XIX sa­ oma töö põhieesmärgi ja rääkida kommu­ jandil, Pax Britanniaa päevil kirjutas Rudyard nistliku süsteemi kokkuvarisemise olulistest Kipling: "Ida on ida ja lääs on lääs ning need tagajärgedest ning käsilolevatest^, katsetest kaks ei saa kunagi kokku." Tema jaoks tähen­ panna endised kommunismimaad elama ka­ das "ida" eelkõige Indiat ja selle idapiiril pitalistliku eluviisi järgi, mille alla kuuluvad asuvaid alasid. vaba turumajandus ja demokraatlik riigikor­ XX sajandil II maailmasõja ajal käsitleti raldus. "ida" ja "läänt" sageli sõjategevuse põhirinne- Isegi kõiki lihtsustusi arvesse võttes ei ole tena, nagu neid edastasid rindetegevuse bül­ ida ja lääne filmikunsti võrdlusalus selline letäänid. Igapäevane asi oli lugeda kaotusest nagu minevikus. Läänes oli kinol meelelahu­ või võidust ida- või läänerindel. Nõukogude tuslik funktsioon ja eesmärk tuua. igas filmi­ Liit oli küll lääneliitlaste partner, kuid termin tööstuse harus kasumit. Idas seati eesmär­ "ida" polnud veel muutunud kommunismi giks vaatajate harimine selle sõna laias mõt­ sünonüümiks. See tuli hiljem, pärast Euroo­ tes: nii püüti inimestele näidata nende ko­ pa poliitilist jagamist Jalta konverentsil ja pä­ hustusi ja enamgi - missiooni oma sot­ rast selle lepingu praktilisi tagajärgi, kui sialistliku kodumaa ees. Filmitööstuse kõigil Punaarmee okupeeris Kesk- ja Ida-Euroopa, osalistel oli üks eesmärk: kindlustada ja tu­ sealhulgas Balkani poolsaare. Siis tähendas gevdada kommunistliku partei esindajate "ida" juba kommunismi teisendit. Sellistes poliitilist võimu. Loomulikult polnud võima­ tingimustes täiesti uuel kujul sündinud ida lik meelelahutuslikku tegurit lõpuni vältida, filmikunst erines lääne omast nii oma põhi­ sest ükski vaataja ei saa võtta kino kiriku, alustelt kui ka praktiliselt küljelt. Niisiis üri­ kooli või mõne hariva loengu pähe. Üldiselt taksin ma siinkohal tungida selle põhjaliku tuntakse kino kogu maailmas ju ikkagi lõ­ muutuse olemuseni ja analüüsida lühidalt bustusasutusena ja vastavalt sellele tehakse seda uut mudelit, mis töötas täieõiguslikuna ka filme. Nii ei sunnitud Nõukogude Liidus rohkem kui 50 aastat. Lõpuks tahaksin täita ühtki inimest ka kõige hullemal, Stalini valit-

23 / susajal lausa väevõimuga mõnd filmi vaata­ enam 1949. aastast peale ja seetõttu arenes ka ma, nagu juhtus natslikul Saksamaal. Kom- Jugoslaavia filmikunst hoopis teise mudeli munismimaa kinoskäija võis ise endale järgi kui ülejäänud Ida-Euroopa maades. En­ valida meelepärase filmi. dine Saksa DV võttis ühendatud Saksamaa Tuleb märkida ka erinevusi Ida ja Lääne osana otsekohe omaks Lääne filmitööstuse poliitilises korralduses. Läänes ei kiitnud fil­ reeglid. Seega ei vaatle ma neid kaht eeltoo­ mitegijad oma maal valitsevat kapitalistlikku dud maad oma kirjutises lähemalt. korda kunagi taevani ja seadsid endale har­ Asetleidnud suured ajaloolised muutu­ va piire tolle puuduste otsimisel ja laitmisel. sed tõid kommunismijärgsete riikide filmi­ Idas oli valitsev süsteem puutumatult püha, tööstusse täiesti uue olukorra. See käib ka kuid selle alusmüüris logisevaid kive ja vää­ kunstilise külje ehk teiste sõnadega filmi­ ratusi oli nii Nõukogude Liidus kui selle sa- kunsti kohta. Endine kinematograafia mu­ telliitmaades tegelikult võimalik näidata, del, mis toimis veel 80-ndatel aastatel, kaotas eriti pärast XX kongressi ja mitmeid liberali- äkki kogu oma praktilise väärtuse. Kuid nii seerimisi. Ida mudel töötas enam-vähem la­ lihtne ja enesestmõistetav, kui kõik teoreetili­ dusalt, sest kogu filmitööstus - tootmine, levi selt ei tundunud, oli reformide ja uuenduste ja ekspluateerimine - oli riigi kindla kontrolli läbiviimine siiski keeruline ja aeganõudev ja juhtimise all. Kogu raha tuli riigilt. Üleül­ ülesanne. Valitsuskord oli tarvis muuta de­ dine tsentraliseeritus tegi siiski omal ajal läbi mokraatlikuks ja mis veel raskem - majan­ mõningaid muudatusi, peamiselt filmitoot- dus kapitalistlikuks turumajanduseks. Olu­ misüksuste loomisel, mis tagasid või vähe- korras, kus oli täiesti võimatu pimedalt ko­ . mait püüdsid tagada filmitegijate kui peerida lääne eeskujusid ja niisama võimatu kunstnike initsiatiivi, pakkudes sellega pub­ hüpata neljakümne veidra aasta jooksul hästi likule laiemat valikut. Rahvuslik filmikunst juurutatud kommunistlikust korrast õtse oli privilegeeritud seisuses, omades kindlat uude süsteemi, olid need mõlemad ümber­ juurdepääsu kinoekraanidele. Sõbralike korraldused uue kinomudeli loomise seisu­ kommunistlike riikide linateoseid näidati kohalt hädavajalikud. Valitud teel tekkis kogu Ida-blokis. Loomulikult oli siin erine­ raskusi, millest nii mõnigi tundus ületamatu. vusi, mis olenesid konkreetse riigi poliitikast. Püüan anda põgusa ülevaate tänasest päe­ Nn Poola filmikooli teoseid, näiteks Wajda vast, olles teadlik et olukord ei ole kõikides "Tuhka ja teemanti" ei näidatud ei Saksa endistes kommunismimaades ühesugune. DV-s ja esitati harva Nõukogude Liidus. Ras­ Praegusel hetkel on minu eesmärk leida ühi­ kusi oli ungarlase Jancso filmidega. Mõned seid nimetajaid. Ja siinkohal veel üks mär­ Tšehhoslovakkia 1968. aasta eelse "uue laine" kus: ma ei pööra kogu oma tähelepanu filmid ei jõudnud enamiku Ida-Euroopa rii­ majanduslikele probleemidele, sest ma ei ole kide ekraanidele. Kokkuvõttes oli aga sõbra­ selles asjatundja. Vastuoksa, püüan nii palju, like riikide toodang kättesaadav igale Poola, kui see on mõeldav ja teostatav, näha 1990. Ungari, Bulgaaria ja mingil ajal ka Tšehho­ aastate muutuvas kinopildis just ühiskond­ slovakkia filmihuvilisele. likku, psühholoogilist ja kunstilist külge. Siis leidis aset suur muutus - langes Ber­ Et probleemi seadet teha mõistetavaks, liini müür. Poolas tuli võimule esimene mit- heidan kõigepealt pilgu kolmele filmitööstu­ tekommunistlik valitsus, Saksamaa ühen­ se harule: tootmisele, levile ja ekspluateeri­ dati. Ning lõpuks veelgi põhjalikum pööre - misele (st kinodele). Üheski endistest kom- toeline impeeriumi lagunemine, mille käigus munismiriikidest ei likvideeritud riiklikku tuli Nõukogude Liidu asemele Sõltumatute tootmist täiesti. Alustame oma lähivaatlust Riikide Ühendus. (Balti riigid saavutasid Venemaast, sellest endise kinohiiglase Nõu­ täieliku iseseisvuse.) Mitte igal pool ei möö­ kogude Liidu järeltulijast. Kaks kõige suure­ dunud see ajalooline periood verevalamise­ mat tootmisüksust, "Mosfilm" ja "Lenfilm", ta, näiteks Rumeenias kaasnes võitlusega ootavad siiani erastajaid (veebr 1993). Endi­ vana korra vastu palju inimohvreid. Viima­ ne Goskino, mis kontrollis kunagi kogu too­ sena kadus kommunistlik süsteem Albaa­ dangut, levikut ja festivalide korraldamist, nlast. Mitmel põhjusel ei hakka ma siin kadus. Järele jäi Venemaad haldav osa, Ross- diskuteerima Jugoslaavias toimunud muu­ kino, mis sõdib kultuuriministeeriumiga tuste üle. Sel maal polnud Staliniga pistmist õiguse eest öelda viimane sõna kõigis fil- 24 miasjus. Filmitootmist finantseeritakse eraal- kui mitte katastroofiks, siis, pehmelt öeldes, likatest ja kõikidest SRÜ filmidest saavad sügavaks ja pikaajaliseks kriisiks. riiklikku toetust vaid kakskümmend, ning Ungaris loodi 1991. aasta mais uus asu­ seda ainult pool filmi eelarvest. Need kaks­ tus, Ungari Filmifond. Selle ülesandeks on kümmend on peamiselt, kui mitte eranditult, aidata kõiki kolme filmitööstuse haru. Riik rahvusvahelised festivaliesitused. 1992. aasta toetab fondi rahaga (1992. aastal oli see 220 lõpul maksis üks mängufilm keskmiselt 40 miljonit forinti), mida kasutatakse tagasi­ miljonit rubla. Venemaal tuli sellest tagasi 5 hoidlikes kogustes abirahana filmitootmisel. kuni 10 miljonit, kahju pidi - ühe spetsialisti Sellest hoolimata tehti viimase kahe aasta sõnade järgi - katma summaga, mis saadi fil­ jooksul rohkem kui viiskümmend mängufil­ mi müügist kahele välismaa telejaamale. mi. Võrreldes teiste endiste Varssavi pakti Pankade rahale oli 120-150-protsendilise int­ maadega ei saa märkamata jätta nende kuns­ ressimäära juures praktiliselt võimatu ligi tilist väärtust. Hiljuti kaheks iseseisvaks rii­ pääseda. giks jagatud endises Tšehhoslovakkias See, et kahe aasta eest jõus olnud ten­ vähenes filmitoodang järsult, umbes 50 prot­ dents toota erakapitaliga finantseeritavaid senti, kuid siin seisneb peamine jõupingutus filme on enam-vähem lõppenud, on selge. filmistuudiote kättesaadavaks tegemises vä­ Erafilmi mogulid Izmail Tagi-zade ja Mark lismaistele tootjatele. Euroopas suuruselt tei­ Rudenštein ei võta uutest suurejoonelistest ne, "Barrandovi" filmistuudio müüdi hiljuti projektidest osa. Rosexportfilm'i (osa Soveks- tšehhi aktsionäride rühmale. Peakorraldaja portjilm'ist) juhataja on arvamusel, et umbes Väclav Marhoul (aupresidendiks on Miloš kolmesajast igal aastal SRÜ-s tehtud filmist Forman) arvestab, et 12-15 välismaist kom­ avaneb vaid kümnel kuni viieteistkümnel paniid, kes hakkavad kasutama stuudiot, ei võimalus tuua kasumit. Ühesõnaga võib kata mitte ainult kuhjunud võlgu, vaid too­ SRÜ, eriti aga Venemaa olukorda nimetada vad sisse isegi teatud kasumit. Paljud välja- №ne Jacob režissöor Krzysztof Kieslowski filmis "Veronika kaksikelu" (Podwojne zycie Weronki, 1990, Poola). Max von Sydow vana heliloojana režissõor Krzysztof Zanussi filmis "Vaikne puudutus" (Dotkniecie reki, 2992, Poola). paistvad filmitegijad, sealhulgas ka Vera traagiline. Filmilevis toimuv on aga andnud Chytilovä, hoiatavad valitsust tekkiva olu­ põhjust paljudeks üpriski nukrateks mõtisk­ korra eest, kus erastamine sunnib režissööre lusteks. Vabaturu põhimõte avas uksed komme rtskaalutlustel tegema edukaid, kuid ameeriklastele, kes tõid silmapilk sisse suure infantiilseid filme. Julgen lisada, et ka nende hulga tundmatuid filme, tõelisi "keelatud vil­ kommertsedu on küsimärgi all. Kui riik oli ju". Isegi kui riiklikud levikontorid veel ek­ keeldunud toetamast Slovakkia "Koliba" sisteeriksid, ei suudaks nad võistelda sellise stuudiot, pidi viimane 1991. aastal lahti lask­ "hittide" vooluga teiselt pooit ookeani. Kino­ ma 900 töötajat. 1992. aastal tehti vaid üksai­ del olid filmide valimisel vabad käed ja loo­ nus rahvuslik mängufilm. Et tootmiskulusid mulikult otsustasid nad Ameerika program­ oma riigi piires tasa teha, peaks filmile müü­ mide kasuks. Poolas näitab 80-90 protsenti ma pool miljonit piletit, see aga pole kuidagi Varssavi kinodest Hollywoodi filme, kusjuu­ võimalik res Poola enda filmid ootavad oma järge aas­ Lõpetaksin selle lühikese ja kaugeltki ta või paar. Niisamuti on Ameerika import mitte täieliku ülevaate paari sõnaga Bulgaa­ allutanud endale ka Ungari turu ja kodumai­ riast. Paistis, et majanduskorra muutumine sele toodangule jätkub seal vaevalt ruumi. teeb lõpu kogu filmitööstusele. Seda õnneks Mõlemas endise Tšehhoslovakkia osas on siiski e. juhtunud. 1991. aastal loodi Rahvus­ pilt pisut rõõmsam, sest levitajad tunnista­ lik Filmikeskus, mis kooskõlastab kõigi fil­ vad rahva nõudmist kodumaiste filmide jä­ mialade tegevust. Filmikeskus toetab toot­ rele, need aga pole mitmesugustel põhjustel jaid, aidates neil katta vähemalt 20 protsenti saadaval. Siiski on see tuleviku seisukohalt eelarvest. 1992. aasta lõpul said riigilt raha hea enne. kaheksa mängufilmi. Kuid nimekiri finants­ Siinkohal teeksin hea meelega ühe ääre­ abi paluvatest inimestest on pikk - lausa us­ märkuse. Väikeste ja mitte ilmtingimata en­ kumatuna tundub fakt, et sinna on end kirja diste kommunistlike riikide turgusid kurnav pannud 90 produtsenti. Ameerika filmide uputus loob sellesarnase Selline on siis pilt filmitootmise valdkon­ olukorra mujalgi. Ateenas näidati 1991/92. nas. Olukord on tõsine, kuigi mitte lausa aasta hooajal ainult seitset Kreeka filmi. Pile- 26 Andris Rudzinskis läti filmis "Inimlaps" (Cilveka berns, 1991). Režissöör 0nis Streics. tite läbimüük oli nendel seitsmel 18 000, mil­ aastal 3000 ekraani, 1990. aastal 2800. Kinos- lest 12 000 tõi sisse film "Vaiksed päevad käijaid 1980. aastal 85 miljonit, 1990. aastal augustis". Ülejäänud 6000 jaotus kuue teise 20 miljonit vähem, seega 65 miljonit. Poolas kodumaise linateose vahel. Samal hooajal tõi oli 1990. aastal 1600 kino, kuid see arv vähe­ Ameerika "Voonakeste vaikimine" (Silence of nes kahe viimase aasta jooksul tunduvalt. the Lambs) kinodesse 250 000 ja "Hook" 20 Kui tollal oli publikut veel 70 miljoni jagu, 000 vaatajat. siis praegusel ajal ei ole seda tõenäoliselt Ja lõpuks kinodest. Jätkame siis pealegi rohkem kui 40 miljonit. Ka Ungaris oli 1990. Kreekaga. Kogu maa kohta 240 kino, neist 85 aastal 1600 kino, kaks aastat varem aga Ateenas ja 25 Thessalonikes. Pole imestada, peaaegu 3000. 1988. aasta 70 miljonist kinos- et sellise piiratud turu juures kohalik filmi­ käijast jäi 1990. aastaks järele vaid pool - 35 toodang veel vaevalt hingitseb. Ka Theodor miljonit. Rumeenias langes kinode arv 1988. Angelopoulosest ei piisa selle päästmiseks, aasta 680-lt 1990. aastaks 550-le. Sama lugu kuigi tema viimane töö "Toonekure hõljuvad oli ka külastajatega: 1986. aasta 204 miljonist sammud" võib uhkustada 70 000 kreeka vaa­ jäi 1990. aastaks järele 150 miljonit. Olen ar­ tajaga. vamusel, et viimased andmed Rumeenia Kinode ja kinoskäijate arvu statistika on kohta on tugevasti liialdatud. Lubage mul erinevatest allikatest pärinevalt sageli ka ise juhtida teie tähelepanu sellele, et toosama ki­ üsna kõikuv. Arvud, mis trükiti 1992. aastal: node ja kinokülastajate arvu vähenemine toi­ SRÜ-s oli 1991. aastal 4 500 statsionaarset mib ka mitmes Euroopa kapitalistlikus riigis, kino (siin pole arvestatud umbes 140 000 kuid see kahanemistempo on Idas palju kii­ rändkino). Kinokülastajate arv langes 1980. a rem. 4 259 miljonilt kümme aastat hiljem 3 500 On aeg teha kokkuvõte analüüsist kolme miljonile. Bulgaarias vähenes kinode arv filmitööstusharu kohta endistes kommunis­ vähe: 1988. aastal 558, 1990. aastal 500 kino, mimaades. Kõikjal on sama kriisiseisund: kuid vaatajaskond vähenes sama ajaga 81 tootmine langeb, levis valitseb välismaa, st miljonilt 65 miljonini. Endise Tšehhoslovak­ Ameerika, ning kinopublik väheneb nähta­ kia olukord sarnaneb Bulgaaria omaga: 1985. valt. 27 Enikd Börcsökja Johanna Ter Steege režissöör Istvan Szabo filmis "Kena Emma, armas Böbe" (Edes Emma, dräga Böbe - väzlotok, aktok, Ungari, 1991).

Mui ei ole plaanis esitada mitmesuguseid valla, psühholoogiliste ja pahatihti psüh­ majanduslikke ettepanekuid ega ettekirjutusi hiaatriliste tüsistuste purse ei toonud aga kriisist väljumiseks. Loomulikult on mingit kaasa kinokülastajate uut, suurt, enneolema­ abi oodata Euroopa Käsikirjafondi ja Euroo­ tut huvi. Selliste katarsisfilmide kangelane, pa Leviorganisatsiooni taolistelt ühingutelt, "isehakanud korravalvur", asjaarmastaja, kes kuid need ei saa Ida poliitilises ja majandus­ võtab õigusemõistmise enda kätte ning võit­ likus süsteemis toimunud põhjaliku pöörde leb vägivalla vastu vägivallaga, polnud õn­ tagajärjel tekkinud olukorda parandada või neks noorte vaatajate tüüp. radikaalselt muuta. Abi jaoks peame vaata­ Teismelised huvituvad praegusel hetkel ma filmitegijate hoiakuid ja filmide retsept­ kogu maailmas eelkõige rockist ja tantsu­ siooni: tootjad ja režissöörid ühelt poolt, muusikast ning nende iidoliteks ei ole enam kinopublik teiselt poolt. näitlejad või ekraanikangelased. Rockiidolite Alustame kinoskäijatest. See, et enamik populaarsust aitavad tõsta televisoon ja vi­ publikust koosneb noortest, teismelistest, on deo, mis on samas - ei maksa unustada - ka teada-tuntud tõde, mis ei vaja kordamist. Siit tõsiseks konkurentsiks filmilevile kinodes. järeldubki, et filmi populaarsus sõltub suu­ Kui iga päev võib vaadata kolme, mõnikord resti noorsoo huvist. Pärast Idas toimunud ka viit või enamat fümi väikesel ekraanil poliitilisi muutusi said otsekohe "hittideks" ilma pidevalt tõusvat sissepääsuhinda maks­ Ameerika filmid. Seda põhjustas keelatud mata, miks siis veel üldse kinno minna? Ka vilja sündroom, aga eriti ulmefilmi imed, kõige huvitavama filmi videorent pole kuigi tehniline meisterlikkus - kõik need Holly­ kallis ja samas annab see meeldiva võimalu­ woodi suurepärased oskused. Kuid vaatajad se kutsuda külla oma sõpru filmi vaatama. väsisid "Batmani" eri variantide imetlemi­ Raske majandusliku olukorra juures ei tohi sest. (Poolas ja Ungaris kinnitab seda statisti­ unustada erinevusi väljaminekute vahel. ka.) Hiljuti vallandus ameerika kinokultuu­ Siin kerkib meie ette järgmine küsimus: ris aga uus suundumus, mida kirjanik Geor­ miks siis rahvuskino, loomulikult mõne ge T. Wills nimetab "katarsise kinoks". Pime­ erandiga, ei tõmba enam ligi noort publikut? das kinosaalis tunneb publik süüdlaslikku Usun, et peamiseks põhjuseks võib pidada lõbu agressiooni vallapäästmisest, mis kogu­ selle rõhuasetuse puudumist, mis oli minevi­ nes linnastressi ja ängistuse surve all. Vägi­ ku ekraanilugudele nii iseloomulik. Nendest 28 filmidest võis leida endale eeskuju, ekraani- Kommunistlikus minevikus oli selliste kangelase käitumine võis eriti noorte vaata­ režissööride-kunstnike peamiseks ülesan­ jate seas leida järgimist. Kangelased võitlesid deks võidelda süsteemi ülekohtu vastu, süü­ omaalgatuslikult algul natslike, hiljem stali­ distades seejuures mitte süsteemi ennast, mis nistlike rõhujate vastu (kuigi viimasel juhul polnud mõtlemisvõimeline, vaid just selle olid nad pigem ohvrid kui võitlejad), ent võimu eesotsas olevaid inimesi. Poolas kut­ nüüd ei leia postkommunistlike maade filme suti seda "moraalse rahutuse kinoks". Loo­ vaadates või nende stsenaariume tähelepa­ mulikult leidub ka uues demokraatlikus nelikult lugedes enam kuigi palju kangelasi, süsteemis rohkesti jääke mineviku komme­ kes võiksid olla vaatajale eeskujuks. Või kui test: uustulnukad püüavad teha kiiret karjää­ olla täpne - ei leia tänapäeva kangelasi. Ena­ ri - võita raha, positsiooni, mõju. Ja need mik filme on kirjeldava sisuga, esitades ühe püüded ei ole ausad. Uues demokraatias lei­ keskmise perekonna igapäevast elu. Nad dub palju rahulolematust ja muutusi, mis on nendivad fakte, püüeldes harva muutuste tihti hävituslikud. Kui palju hiljuti Ida- poole või andes vihjeid, mil moel peaksid Euroopas toodetud filme on tehtud sel tee­ aset leidma muutused ja kuhu need viiksid. mal? Juba 1962. aastal hoiatas Francois Truffaut 1992. aasta märtsis Bratislavas toimunud režissööre selle eest, et nad ei pakuks publi­ Helsinki Citizens Asscmbly"\\ ütles president kule asju, mida võib näha televisioonis. Se­ riaalid, milles võib tegelasi paremini tundma õppida kui kahe tunni pikkuse filmi jooksal, on spetsialiseerunud perekondade igapäe­ vaelu näitamisele. Sellest pole aga küllalt köitvaks ja erutavaks filmiks. Siinkohal peame ikka enam ja enam üks­ kõiksete (ja mitte ainult noorte) vaatajate juurest edasi minema režissööride juurde. Nemad vastutavad selliste köitvate või mit- teköitvate filmide tegemise eest. Filmide, mis annavad inimestele uusi tulevikuväljavaa­ teid, kõneldes ehk pisut liiga luuleliselt liiga romantilises meeleolus; filmide, mis näita­ vad võimalust paremaks, õnnelikumaks eluks. Olgem realistid - enamik filmi- ja tele- visioonikoolide lõpetajaid on töötud. Nad üritavad taas leida ükskõik missugust tööd, Kaader Ungari filmist "Järjekindlusda" võimalust teha ükskõik millist filmi. Nad võ­ (Könnyüver, 1989). Režissöör György Szomjas. tavad vastu iga ettepaneku, tahtmata kino­ tööd hoopis pooleli jätta ja hakata tööle Väclav Havel oma avakõnes: "Noored de­ näiteks taksojuhina või asutada kommertset­ mokraatiad on osutunud eeldatust palju või­ tevõte. Sellised inimesed moodustavad alati, metumaks. Neid läbivad vanad totalitaarsed mitte ainult praeguses erilises olukorras, val­ eluviisid. Vähesed kogemused ja professio­ dava enamuse. naalsuse puudumine põimub kannatamatu­ Kuid on ka teistsuguseid režissööre. Selli­ se ja järelemõtlematusega. Need on sümpto­ seid, kes usuvad oma kunstnikumissiooni ja mid, mis on avaldunud inimeste ja rahvaste kes tahaksid kinolinal väljendada oma mõt­ mõtlemises ja käitumises aastakümneid kest­ teid ja unistusi. Need režissöörid on valmis nud kommunistliku riigi eestkoste ajal. Veel oma eesmärgile jõudma, võideldes läbi ras­ halvem on aga, et ravim, mida muutustega kuste. Neil tuleb olla kannatlik ja samas kan­ kaasneva kainenemise puhul pakutakse, ei gekaelne, püsiv, ja vältida kompromiss­ ole "uus kord", vaid hoopis vana natsionalis­ lahendusi. Selliseid kompromisse tuleb tihti mi, rassismi, toodud ohvrite ja kujutletavate ette, eriti juhul, kui tegu on koostööfilmiga vaenlaste "deemon"." või kui kohalikul rahaandjal on turust ja Kes suudab võidelda "vana deemoni" publiku maitsest omad arusaamad. vastu ja seada jalule "uut korda" ekraanidel? 29 Ainult kunstnikud, filmitegijad, kes ei karda rääkida oma kodumaal valitsevast tänapäe­ SAULIUS MACAIHS va natsionalismist ja rassismist. Niisiis on võtmeprobleemiks anda filmikunstile õige koht ja tähendus, mis kipub tihti majand us- agaruse keerdkäikudes ununema. Meil tuleb LEEDU KINO võimuesindajatele meelde tuletada, et filmi­ kunst on mõjuvõimas tegur, mis aitab neid EI TAHA SURRA nende jõupingutuste demokraatliku süstee­ mi tugevdamisel. Peame tunnistama, et pal­ jude rahvusvaheliste kohtumiste jututeema­ Leedu filmimaailma iseloomustab prae­ des pole olnud ruumi kunsti rolli jaoks üldse gu pinge, mis on tekkinud harjumuspärase ega kino jaoks eraldi. Kus on see kino, mis kinokultuuri kokkupõrkes täiesti uute kul­ tuuriilmingutega. Üleminekul turumajandu­ peab arendama meie kultuuripärandit, esin­ sele tekib kultuuriväärtuste devalvatsioon. dama rahvusidentiteeti tervikuna ja selles Selles polekski midagi imestamisväärset, esinevaid vähemusi? Kino, mis teeniks eeti­ kuid meie kino olukord on eriline. Erinevalt liste väärtuste jaatamist? lätlastest, kes juba aastakümneid olid end harjutanud populaarsetes žanrites, detektii­ Lõpetan artikli ettekirjutuste ja nõuanne­ vides ja melodraamades, on leedu autorid, te asemel hoopis küsimustega, kuid usun, et mõne erandite, püüdnud alati säilitada oma rahvusvahelised nõupidamised leiavad neile )üha seotust elitaarsete "probleemfilmidega" küsimustele ka vastuseid. !elitaarsus oli sageli muidugi vaid imitat­ P.S. sioon). Ja nii ei saanudki meie filmikunst sel­ geks seda aabitsatõde, kuidas teha lihtsaid, Maailm liigub edasi. Ida ja Lääne erine­ köitvaid ameerikalikke story tüüpi linateo­ vused, eriti kino valdkonnas kaovad XXI sa­ seid, ning jätkab tänase päevani ikka kõrgilt, jandi alguses. Mis saab siis mõistetest "ida" ja hoolimata tüdinevast publikust. "lääs"? Kuulakem Michel Cimenti, ajakirja Teha tänapäeval filmi vaid iseendale ja oma sugulastele onpeaaegu enesetapp. Kuid "Positif" juhtivat filmikriitikut. Ta kirjutas vanast inertsist jätkub ikka veel kino ilma 1992. aasta detsembris: "Pöörakem pilk Hii­ adressaadita. Vytautas Zalakeviciuse uusim na Kolmnurga - Taivani, Hongkongi ja Hiina töö "Merest tulnud elukas" on vaatamata - poole. Julgen väita, et neli maailma suuri­ oma kujundlikkusele ja huvitavale nimetuse­ mat režissööri on pärit Hiinast ja Taivanist. le osutunud ülearuseks nii leedu kui ka vene vaatajatele. Sest J. Zamjatini proosa motiivi­ Hiinast Chen Kaige ja Zhang Yimou, kes del tehtud raskevõitu võrdkuju kristlikust võitsid Venezias "Kuldlõvi"; Taivanist Hou süütundest ja selle lunastamisest suurendab Hsiao Hsien ja Edward Yang. Hiina Kolm­ veelgi diskomforditunnet reaalsest kaosest nurga esindajate edu mitmesugustel filmifes­ ärapiinatud vaatajates. Majandusliku kriisi olukordades on kino harilikult leidnud pää­ tivalidel (kaks grand prix'd Berliinis) näitab, setee Tuhkatriinu lootusrikkas müüdis. Ar­ et seal on sündimas uus kunstiline ja küps van, et poleks eriti mõistlik sellest ajaloo­ kino. Mõne aasta pärast on mõistel "ida" ja lisest tarkusest loobuda. "Elukas" on filmitud "lääs" meie jaoks hoopis uus tähendus." erastuudios "2000". Võib vaid mõistatada, kas see stuudio ka pärast sellise oopuse la­ Ettekanne Grazi fümiseminaril "Film, riik ja vastamist suudab veel püsima jääda. ühiskond Ida-ja Lääne-Euroopas", aprill, 1993. Kahjuks on samasuguse kompromissitu Inglise keelest tõlkinud tee valinud ka režissöör Gytis Lukšas filmis KERTU-PIRGIT RUUS "Maa käijad". Ainsas, mida 1992. aastal on fi­ nantseerinud ka Leedu valitsus, tähendab - maksumaksjad. JERZY TOEPLITZ on maailmamainega filmikriitik, Lukšas saavutas kunagi tähelepanu pre­ -ajaloolane ja -publitsist. Harkovis 24. nov 1909 sündi• tensioonitute filmidega "Minu lapsepõlve sü­ nud Toeplitz õppis Varssavi ülikoolis, oli pärast sõda gis" ja "Suvi lõpeb sügisel", oma lüürika ja Poola filmitööstuse juhtivaid pude, 1948-1968 Poola värskusega. Juba nende filmide pealkirjad Riikliku Kinematograafia ja Teatrikunsti Kõrgema Kooli tunnistavad autori kalduvust melanhoolias­ professor ja dekaan, külalisprofessor arvukates USA, se, Lukšas näeb inimeste eksistentsiaalset Austraalia, India, Kanada, Mehhiko ja Belgia ülikooli• alaväärsustunnet ja sellest tulenevat iga het­ des. Tema tuntuim raamat on ühiskondlik-sotsioloogili- ke kordumatust. Kahjuks on aastatega tema sest vaatepunktist kirjutatud "Filmikunsti ajalugu". filmidest kadunud rõõm, jättes ekraanile 1993 anti Toeplitzile Cannes'i filmifestivalil Roberto vaid lihtsad tõed. Kui aga helged ja õrnad Rossdlini auhind. emotsioonid ei vaheldu valudega, muutuvad

30 nad monotoonseks. Nii ongi juhtunud "Maa Kaunases on firma Arthur and Gerald käijates", kus, jutustades mõne provintsiaali Film, mis on valmis teinud juba kaks täispik­ ebaõnnestunud saatusest, konstateeritakse ka komöödiat - "Vaikne John" ja "Suzanna, vaid üldtuntud fakte: et ka sõltumatus Lee­ kes ei saa elada ilma banaanideta". Mõlemas dus on elu raske, et me kõik oleme ainult su­ filmis, mille režissöör on Arturas UleviCius, relikud. Kuigi Rimantas Savelise (ühe domineerib linlik-anekdootlik stiihia maf­ viljakama leedu filmidramaturgi) stsenaariu­ fiast, joodikutest, kergete kommetega tüdru­ mis on viide kuivavõitu huumorile, inimtüü­ kutest - maitsetus, isegi isetegevuslik tase. pide kummalistele omadustele, on režissöör Ajuti küll vilksatab mõni naeruväärne kuju, selle huumoritunde kaotanud ja film vajub repliik või süžeepööre, kuid siiski pole need süngesse provintsliku elu üksluisusesse. autorid Ameerika ja Euroopa massikino Olustikukirjeldused, kunstlikud kangela­ meistrite tasemest undki näinud. Muide, sed ja olukorrad on ka Raimundas Banionise need mõlemad Kaunases tehtud komöödiad noortefilmis paljutõotava pealkirjaga "Jazz". on siiski edukalt maha müüdud vähenõudli­ Džässile iseloomulikke improvisatsioone kele Venemaa vaatajatele. See toob kaasa kahjuks siin pole. Ja kuidas saakski olla, kui mitte eriti rõõmsa veendumuse, et tuleb vä­ juba filmi esimene tiiter kuulutab: Tšehho­ hemalt kolmaski film. slovakkia, 1968. Naiivselt külgekleebitud po­ Kuni uue filmi "Vabad päevad" ilmumi­ liitiline etikett jutustuses 60. aastate leedu seni ei osanud keegi arvata, et Leedus tegut­ noorsoost hoopis segab noorte kasvuraskus­ seb naisrežissöör Audrone Slavinskiene. te kujutamist, noored tahaksid lollitada ja Naisterahvale omase naiivse otsekohesusega käituda ebaloogiliselt, kuid neid tehakse on ta püüdnud kaunis Leedu supelranna sundkorras hoopis ajaloo poliitiliseks süda­ miljöös lahendada Francoise Sägani esimese metunnistuseks. Tõesti, isegi Juozas Grušase romaani "Tervitan sind, kurbus" motiive. Nii kunagises näidendis "Armastus, jazz ja ku­ on tekkinud melodraama kolmest naisest ja rat" (1967), mille motiividel film on tehtud, kahest mehest. Montaažist ja näitlejatööst (v. oli tunduvalt rohkem metafüüsilist rahutust a Jurate Viljunaite huvitav debüüt) oleks tar­ ja lihtsalt - elu. Vana tõde: ajal, mil ei tohti­ gem mitte rääkida. Kuid siiski, see on esime­ nud midagi öelda, öeldi tunduvalt rohkem, ne täiesti asotsiaalne Leedu film, mis vabadus aga näitab, et mõnel kunstnikul väljendab silmatorkavalt näljase, sootsiumi pole hoopiski midagi öelda. vastuoludest piinatud publiku soove. Selline siis ongi meie filmikunst, milles Minu ametivennad kriitikud ignoreeri­ tõsimeelsus on viidud peaaegu absurdini. vad kõiki eespool mainitud filme kõrgilt vai­ Selle foonil muutub järjest tuntavamaks kides või pühendavad neile följetonistlikke kummalise underground i fenomen. Kumma­ väljendusi. Kuid ignoreerides kommertsfilmi lise seetõttu, et meil näib olevat kõik teisiti esimesi katsetusi, võime ühel hommikul är­ kui "inimeste juures". Maailmas assotsieerub gata ja avastada, et leedu filmikunstist pole underground avangardiga, Leedus massikul­ enam midagi järel. tuuriga. Selle paradoksi määrab ära see, et tänapäeval ei vaja kino äraelamiseks mitte Läti filmiajakirjast "Oskars" 1993, nr 2 ammu tüütama hakanud visioone, vihjeid ja tõlkinud JURIS MOKS poliitilisi mänge, vaid ostjat, kes hindab kontsentreeritud ja hästi jutustatud story't. Meie kogenud filmitegijad pole seda omal ajal ära õppinud, nüüd ilmuvad uued teo­ tahtelised inimesed, kelle nimesid endine ki- nomaailm ei tunne. Kes oma oskuste koha­ selt, millest võiks küll soovida enamat, püüavad täita populaarkino žanri nišši.

Kaader filmist "Diäss". Režissöör Raimundas Banionis.

31 DACE ANDZANE

IGAÜKS OTSIB ENNAST ISE

Läti "laulev revolutsioon", iseseisvuse materiaalsest maailmast lahus ja samas siiski väljakuulutamine ja rahvusliku romantismi selle piirides. laine on nüüdseks ajalugu. Oluliste poliitilis­ Kui "Ämblik" veel ootab tunnustust rah­ te sündmuste asemel tuleb režissööridel taas vusvaheliste filmifestivalide ekraanidelt, siis kasutada omaenda loomisvõimet. Mõnikord teine selle aasta film "Inimlaps" on toonud näib see päris raske ülesandena. Poliitiline ja režissöör Janis Streicsile juba Itaalias San majanduslik kriis on suuresti mõjutanud ka Remo filmifestivalil grand vrix'. See on väike­ uute filmide ilmumist. Tootmisprotsessid se poisi mehekssaamise lugu. Protsessi on põrkavad vastu kinosüsteemis pidevalt aset näidatud õige ebahariliku nurga alt - läbi leidvaid struktuurimuutusi ja Läti valitsuse poisi armastuse noore naise vastu, kes kut­ vähest huvi filmifonde toetada. sub teda naljatades oma "väikeseks peigme­ Vahepeal läheb igapäevane filmitootmine heks", vannub igavest truudust ega isegi aeglasemas tempos siiski edasi. Aasta män­ kahtlusta, et poiss võiks teda kuigi tõsiselt gufilmide arv on vähenenud 10-12-lt 4-5-le. võtta. Peale dramaatiliste ja traagiliste stsee­ Ometi on huvitav märkida, et just aastal nide võib sellest loost leida ka midagi lõbus­ 1991 jõudis ekraanile Läti esimene õudusfilm tavat. Neiul on tõeline peigmees, kellega ta "Ämblik", mille režissööriks on kauaaegne lõpuks abiellub... filmikunstnik Vassili Mass. See oli tohutu Filmi saavutuseks on helirida - räägitakse ülesanne kogu tehnilisele personalile, kelle idaläti ehk latgali murdes. See annab filmile entusiasm ja osavus tegi ämbliku mudeli erilise sarmi. 'Inimlaps" võitis Läti aasta pa­ konstrueerimise ja aukartustäratavad deko­ rima mängufilmina ka aastaauhinna. ratsioonid üldse võimalikuks. Filmi väärtuse hindamisel ei tohi unustada kogu sündmuse ainulaadsust läti kino ajaloos. Ämblik" kä­ sitleb neid pimedaid ja salapäraseid sügavik- ke, mis inimisiksuses peituvad ja mis ihalda­ Amelia Anužüe režissöör Vassili Massi filmis tud reaalsusega ühte sulades võivad luua "Ämblik" (ZirneHis, 1991). õuduste maailma. Maailma, mis eksisteerib

32 Objektiivne kroonika Üheks 1991. aasta mõjuvamaks doku­ mentaalfilmiks on "Seitse päeva augustis" TEATRIGLOOBUS oma puhta reaalsuse ja faktidega, mille eda­ siandmisel on filmitegijad kujutanud siin­ PETER BROOKI JULGE TÖÖ seal lõike omaenda elust. See on Riia Peter Brook kinkis Pariisi publikule julge töö. augustiputši faktide objektiivne kroonika, Hoopis erineva tema monumentaalsest "Mahab- haratast" või hiljutisest W. Shakespeare'! "Tor­ mist". Loobunud kõigist eelnevatest töövormidest, on ta kokku seadnud nelja tegelasega tüki "UHomme qui...", inspireeritud neuroloog Oliver Sacksi best­ sellerist "The Man Who Mistook His Wife for a Hat" (Mees, kes pidas oma naist eksikombel müt­ siks). Brooki on senini iseloomustanud visuaal­ selt kaunis ja komplitseeritud lavaseade, nüüd aga on tühjal laval viis sirge seljatoega valget tooli, kaks lihtsat valget lauda,lamp ja kaks teleriekraa- ni. Atmosfäär on värske ja puhas, ei mingeid kau­ nistusi, ei värve, ei kujundeid. Kogu lavakujundus on sihilikus vastuolus Pariisi Bouf- fes du Nord teatri XIX sajandi arhitektuuriga ja loob kliiniliselt mõjuva õhkkonna. Siiski on la­ vastusel seda »o-teaterlikku ilu, mis tagab tõeli­ selt liigutava elamuse. Sisenevad neli näitlejat ja muusik. Muusik liigub lava äärde, kuhu ta ka etenduse lõpuni jääb. Tei­ sed võtavad istet toolidel. Kolm meest on arstikit- lites, neljas tavalises tänavariietuses, oletatavasti patsient. Me jälgime näidendit inimolevustest, kel on tõsised psüühilised häired. Kiirelt möödu­ va 90 minuti jooksul mängivad näitlejad (aafrik­ lane Satiqui Kouyat, jaapanlane Yoshi Oida, sakslane David Bennent ja prantslane Maurice Benicho) nii arste kui patsienti. Näitlejate mängus on tunda tabamatut õilsuse oreooli, peaaegu kan­ gelaslikkust, ja seda vähimagi poseerimiseta. Näitlejad nagu ei mängikski osi, vaid eksisteerik­ sid laval. Koik - näitlejate vaikimine, kasinad täp­ sed žestid ja tõsidus - loob aluse mõtiskluseks inimolendite hapruse ja haavatavuse üle. Tegeli­ Aivis Hermanis filmis "Eva paradiisiaed" (Ievas kult oleme kõik haavatud hinged. paradizes darzs, 1990). Režissöör Arvids Krievs. Brook ja tema trupp ei loonud lavastuse teksti õtse Sacksi raamatu põhjal. Nad tegid oma uurimis­ tööd vaimuhaiglates Londonis ja Pariisis. Nad kajastatud massimeediumides ja nähtud re­ kohtusid patsientidega, nägid palju videoid neu- žissöör Romualdas Piparsi ja operaatorite sil­ roloogilistest sündroomidest ja leidsid sarnasusi juhtumitega, mida oli kirjeldanud Saeks. Pärast me läbi. aastast uurimistööd ja eksperimenteerimist ning Teine kauaoodatud tõsielufilm "Presiden­ konsulteerimist neuroloogidega kirjutas Brook di elu ja ajad", režissööriks Arvids Krievs, koos teda abistanud näitekirjanike Jean-Claude jõudis ekraanidele kevadel. See on peaaegu Carriere'i ja Marie Helen Etienneaga käsikirja. läbinisti arhiivimaterjal Karlis Ulmanisest, Esitatu oli täielikult trupi ühislooming, mis lõ­ Läti presidendist 1936. aastast Nõukogude puks destilleerus originaalmaterjalist. okupatsioonini 1940. Film vaatab ajaloole ta- On see lavastus uue tsükli algus Brooki loomin­ asi tänapäeva seisukohalt. Nendest aega- gus? "Kui me tegime lavastust "Conference of the Birds" (Lindude Konverents), oli see tsükli algus," f est on jäänud veel vastamata küsimusi. vastab Brook. "The Birds" oli esimene samm "Ma- Film on üks viis tollele ajale läheneda ega habharata" poole, samuti oli selleks ka "Kuningas saagi anda lõplikke tõdesid. Ubu" (Alfred Jarry näidend). Eesmärgiks oli ühen­ dada viimased tööd ühtseks vormiks ja see saigi Aastaraamatust "Film Guide 1993" tõlkinud"Mahabharata " loomise ajendiks. "UHomme KERTU-PIRGIT RUUS qui..." on millegi muu algus, mis võib küpseda kahe-kolme aasta jooksul. See "muu" on Brooki kirjelduse järgi suurte Euroopa teatrilavastajate tööst sündinud teatrikogemus: Artaud, Brecht, Stanislavski. Mida nad oma loominguga taotlesid, mida saavutasid ja milles ebaõnnestusid. Brook tervitab väljakutset, mida see projekt endaga kaa­ sa toob. Lühenda tult tõlgitud ajakirjas t "Theater Week" 1993, 28. juuni.

33 LILIAN VELLERANI)

KAS HIIRTEST VÕI INIMESTEST?

4. oktoobril mängiti "Ugalas" kaht mille- Vausi poolt igapidi hubaseks kujundatud gipoolest hämmastavalt sarnast ja millegi- ruum üleüldse. poolest omavahel hämmastavalt võõrast, Kunagi ütles üks meie edukamaid režis- kauget etendust. Kas võiks öelda - lugusid sööre, et lavastuse tegemisel on kõige täht­ meeste ja naiste maailmast? Vaevalt küll, sam - hoiak. Nüüd võis seda kogeda veel mõlemad lavastajad on mehed ja mingit va­ kord ja selgemini kui harilikult. Allik on mit­ het meeste-naiste reaktsioonis etendustele ei mel puhul uhkeldanud, et temale meeldib märganud. Ja ometi... melodraama, ja võib-olla poleks tal sellelgi Jaak Allik tõi Ameerika reisilt kaasa korral midagi selle žanri vastu olnud. Aga ta Mayo Simoni näidendi "Peame elama, muti­ oli valinud mängima staarid, kellel puudub kesed ehk Ellujäämisjuhiseid vanale daami­ veel vanadusehirm ja kes pole ka enam nii le" (The Old Lady's Guide to Survival), tõlkis verinoored, et peaksid vanade inimeste män­ ära ning seadis lavale Ines Aru ja Kaarin Rai- gimisel karikatuuriks kehastuma. Nii oligi diga. Ainuüksi idee on nii palju väärt, et nende suhtumine mutikestesse ja ellujäänus­ etendust nägematagi vaimustusse sattuda. se vaba, loomulik ja parajal määral väärikas. Aga seal ootas meid veel lisaks hubane ärao­ Nad ei mänginud ei melodraamat ega tunde­ lemine koos kohviga, mille võis seekord list tragöödiat. Nad naljatlesid delikaatselt "Ugala" väikesesse saali kaasa võtta, ja Jaak selle üle, mis on või tahes-tahtmata tulema peab. Teate ju Ines Aru ja Kaarin Raidi! Ja Mayo Simoni "Peame elama, mutikesed ehk kujutlege nüüd neid mängimas sotsiaalselt Ellujäämisjuhiseid vanale daamile" (lavastaja turvalise heaoluühiskonna vanureid (mis ]. Allik), "Ugala", 1993. Netty - Ines Aru. hirmus sõna!), kellest üks jääb peaaegu pi­ medaks ja teisel on midagi jalgadega. Ines Aru Netty on valgenahaline vanaproua, kel­ le keel vihjab korralikule haridusele. Kaarin Raidi Purtsi oskab küll lugeda, aga see on ka ainus asi, mille järgi võib oletada, et ta on koolis käinud. Tema puhul ei aima, kui vana ta on või millisesse rassigi kuuluda võib. Ta näeb välja veidra sisserändajana ükskõik millisest maailmajaost. Netty ei karda niipalju üksijäämist, kui­ võrd kurnata ennast teise seltsi või koguni toetamisega. Purtsi ei kujutle, et keegi võiks tunda või mõelda teisiti kui tema ise. Ja nii ta surubki ennast Netty ellu, kus teda algul ei taluta, siis välja kannatatakse ja lõpuks har­ jutakse. Sellesse hubasesse ruumi ei sobi julm, te­ ravate nurkadega elu. Siin mähkub kõik sa- lapärastesse varjudesse ja pilvena hõljuva-

"Peame elama, mutikesed ehk Ellujäämisjuhiseid vanale daamile". Netty - Ines Aru, Purtsi - Kaarin Raid. tesse fantasmagooriatesse. Ei saa olla päris vägivallal teine nimi. Enn Siimer on kirjuta­ kindel, kas Purtsil oli tütar või tütart ei ol­ nud, et inimese traagiline üksiolemine ava­ nudki. Kas Netty kohtus pärast Purtsi lahku­ neb lavastuses läbi nalja ja naeru. 4. oktoobril mist kena blondi daamiga või oli see vaid ei olnud nähtavasti kellelgi õiget naljatuju, ei illusioon, fantaasia, mis sündis reisimiskirest märganud, et isegi poolearulist Lennyt keegi (daam kutsub teda kaugele reisile) ja igatsu­ naernud oleks. Sest teated Moskvas toimu­ sest Purtsi järele. Argiteadvuslikus kihistuses vast olid ka väikesesse Viljandisse jõudnud. on see must lugu kahest üksildasest inime­ Lavastaja Vjatšeslav Gvozdkov helistas eten­ sest tsivilisatsiooni džunglites. Aga peale duse ajal koju, Peterburi, ja kuulis, et vähe­ jääb idee oskusest elada, oskusest leida need malt seal ei tapeta ega põletata... "droogid", mille sissevõtmine hajutab tera­ John Steinbecki 1937. aastal kirjutatud vad nurgad ja valupunktid; droogid, mis tõs­ "Hiirtest ja inimestest" kujunes USA-s menu­ tavad tuju ja teevad elu talutavaks. See ei tükiks ja pälvis ka draamakriitikute preemia olegi niipalju fantaasiates ja illusioonides ela­ "rändavate farmitööliste elu realistliku kuju­ mine, kuivõrd neisse suhtumine, mis aitab. tamise" ja "nõdramõistusliku sulase traagili­ See ütleb, et ei tegelikku ega väljamõeldud se loo" eest. Võib ju arvata, et uue majan­ elu tule võtta liiga tõsiselt. "Take it easy!" duskriisi ja meie erastamispalaviku tingi­ Nuta või naera. Aga selle ameeriklaste tarku­ mustes kõlab kahe kodutu tööorja unistus se oskavad meie kaks suuremat naishumo- oma farmist kaasakiskuvalt. Või et ülekohtu­ risti sisse sööta nii valutult, et on võimatu ne julm elu ühelt poolt ja headus ning inim­ vastu vaielda. Mida kõike ei suuda hea tark lik kiindumus teiselt poolt võivad vaataja näitleja ja kaine mõistusega lavastaja! huvi lõputult ülal hoida. Ei tea. Elu ja eetika muutub praegu väga kiiresti... Illusioonid, unistused, õhulossid tulid ka Ei usu, et sellist menu lavast ust, nagu oli õhtul, mehelikul "Hiirtest ja inimestest" eten­ Gvozdkovi eelmine töö Noorsooteatris dusel. Aga hoopis teises valguses ja värvin­ ("Lend üle käopesa") "Hiirtest ja inimestest" gus. Siingi aitasid nood ilusad valed kaht tuleb. Riskantne on niiviisi ennustada, aga teineteisega seotud inimest põgeneda maa­ midagi selles lavastuses ja isegi näidendi va­ pealsest põrgust. Aga siin oli ka põrgu reaal­ likus teeb kiuslikuks. See julgelt sentimenti­ selt olemas. See unustati ainult nendeks dele ja vägivallale toetuv lugu kuulub küll hetkedeks, kui käima läks muinasjutt oma klassikasse, aga laval on ta midagi praegu väikesest farmist, lehmast, seast ja küüliku­ oma klassikalisest puhtusest või läbipaistvu­ test. Ka naiste loos võib pidada üht neist na­ sest kaotanud. Peale verise ja liigutava loo tuke napakaks, ja päris segi ta lõpuks ning primitiivsevõitu eluparalleelide ei osa­ lähebki. Aga "Hiirtest ja inimestest" on see nud sealt midagi leida. Ei märganud seda nikastuse dramatism keeratud viimase vin­ "teist plaani", mis "Mutikeste" väheütlevama dini. Selles põrgus ei piirduta väikese psüh­ teksti "Hiirtest" inimlikumalt paljuütleva­ holoogilise terroriga. Meeste maailmas on maks tegi. Ilma milleta, muide, "Ugalas" har­ va draamalavastusi mängitakse. /. Steinbecki "Hiirtest ja inimestest" (lavastaja 1966. aastal mõjus Gunnar Kilgase "Hiir­ V. Gvozdkov), "Ugala", 1993. Lenny - Allan test ja inimestest" karge, intellektuaalselt Noormets. mõõdukas apolütiline lavastus Draamateatri repertuaaris omamoodi haruldusena (samal hooajal esietendus seal Egon Ranneti "Veri­ punane roos", samal aastal Eino Aldi "Mar­ ta"). Nägin peaosades Aksel Oravat (Lenny) ja Gunnar Kilgast (George'i mängis ka Heino Mandri) ja mõistan, miks Elem Treier nime­ tas lavastust tookord mehiseks. Seal hoiti emotsioone tagasi ja jäeti ka väliselt ülemää­ ra rõhutamata Lenny ebanormaalsus. Gvozdkovile on omasem emotsionaalne laad ja küllalt tugeva professionaalina ei kar-

"Hiirtest ja inimestest". George - Tõnu Tepandi, Lenny - Allan Noormets. E. Loidi fotod 36 ч Щ

\

LX i\ ti da ta sellega üle pakkuda. Selles etenduses rilikult lavale kaasa. Kui näidendis ei juhtu oli tihedamaid ja hõredamaid stseene, aga olema huvitavat inimest, siis vähemalt män­ üldiselt tulid näitlejad režiijoonise täitmisega gitakse teda huvitavalt: suhtudes temasse korralikult toime. (Kui arvata, et tegevuse kui huvi tekitavasse olendisse. On muidugi kohatine lõtvus oli juhuslik) Nauditavalt erandeid, ja kardan, et ka "Hiired ja inime­ efektsed on etenduse algus ja lõpp. Lavasta­ sed" kuulub nende hulka. Oleme juba näi­ jat toetab siin eriti Ingrid Aguri värvidelt ja nud oma lavadel, ka "Ugalas", ühiskonna­ faktuurilt lummav kujundus. Alguses kahe ohtlikke "teistsuguseid" ("Ilvese tund", rändava sõbra, lõpus aga Lennyt jahtivate "Equus"), aga neid uuritakse ja alles lõpus lintsijate ilmumine kaljurahnule võiks mõju­ antakse või ei anta diagnoos. Küsitakse: da kui ilmutus. Aga mida ilmutatakse? Et miks? Ja vastust otsides lastakse vaatajal käia kõige raskem asi maailmas on - halastus? põnevaid radu. Lenny ja George'i puhul on Või Vana Testamendi kohaselt: ära tapa!? See kõigjst "miksidest" loobutud. Lenny on hetk, kus Tõnu Tepandi George Allan Noor­ idioot ja George hea inimene. Nende vasta­ metsa Lennyle nende kõige ilusama muinas- seks on julm elu. juturääkimise pealt kuuli kuklasse laseb, Vaatasin Vene Draamateatris Sologubi võib vapustada, see on nii hästi mängitud... ainetel lavastust "Ingel lendas". Lavastaja on Kogu "loo" kõige meeldivam seik ongi rahvusvahelise kuulsusega moskvalane Juri selles, et "pangahärrat" jälle teatrilaval näha Jerjomin. Taipasin: aeg mood, mentaliteet on saab. Ajuti jäi küll mulje, et Tepandi tõmbub niisugune. Tähelepanu on ainult põneval liiga tagaplaanile, lastes ülekeevalt lapselikul lool ja efektsetel tehnilistel võtetel. Huvitab Lennyl soleerida. Allan Noormets mängib see, mis inimesega juhtub, mitte inimene ise. ülesannet (?) väga siiralt, aga tema haiglane Isiku ja tema elu teine plaan on kas - hea või kõnevool, mis mõjub liigselt kui võõrapärase halb. Hakkas igav ja kurb. Aga jäi lootus, et aktsendiga kõneviis, tuleb esile rõhutatult nii väikeses Euroopa kolkas kui Mulgi-, Val­ idiootlikuna. Ja sellest tekib mingi võlts kõr- ga- või Setumaa huvist inimese vastu ikka valheli. Tundub, et Lenny loos apelleeritakse midagi järele jääb. ka liialt kaastundele, ja nii, et kõik sellest peaks kuuluma süüdimatule tapjale ja ei mi­ dagi nimetule tapetule (Curley naist mängib näitlejana veel algaja, kuigi sarmikas Haide Männamäe). Tõnu Tepandi ei ole äraolekuaastatel kaotanud oma isikupärast mängutehnikat. Tema ähvardavate manitsuste ja farmimui- nasjuttude crescendo' d olid täpsed ja jõulised. Aga kusagil ei märganud seda peent ja valu­ sat alatooni või näitlejanärvi, mis varem alati eksimatult ütles, mida asjast mõtleb kunstnik ise. Seekord Tepandi vaikis. Ainult päris lõpus, tema viimses muinasjutus Lennyle kostis hetkeks see talumatusevahk, mis Te­ pandi lauludele ja parimatele rollidele nii erilise kõla andis. Reeta sõbra usaldus, olgu ta kes tahes ja kui tahes suur idioot - seda va- katamata mängida Tepandi ei saanud. Nii et ta on jälle teatris tagasi ja loodetavasti mitte ajutiselt. Aga oma suhtelist ükskõiksust selle traa­ gilise loo vastu poleks tohtinud väljendada. Liiga segab seekord väljaspoolne maailm, kus "ohvri õigus elule" muutub üha küsita­ vamaks. On see sellepärast, et kedagi ei hu­ vita enam teine inimene?

"Ugalasse" on hea minna, seal elab veel seltskondlik koterman. Seal pannakse üks­ teist tähele. Isegi kriitikuga heidetakse nalja, nagu oleks ta ka inimene. See kõik tuleb ha­

38 »Ii.

JURI LOTMAN 28. II1922 - 28. X 1993

Nag-u ujuma õppides tuleb vette minna ja mõista, et vesi on eriline stiihia, et see pole maa ega õhk, nii tuleb ka enne erinevate kunstide mõistmist minna sisse kunsti atmosfääri, teada, et kunst on olemas, et see on eriline sfäär, pole maa ega õhk, vaid hoopis see vesi, milles tuleb ujuda, ja et see on omaette maailm, milles valitseb iselaadi käitumine. TMK "Vastab Juri Lotman", mai 1989. 39 EDVARD GRIEG 150 AASTAT SÜNNIST

GRIEG VERDIST

Käesolev aasta on helde juubelite poolest. Maailma armastatuima ooperihelilooja Giuseppe Verdi sünnist möödus 10. oktoobril 180 aastat. Märkimaks sedagi tähtpäeva, avaldame Edvard Griegi mõtiskluse tema suurest kaasaegsest, mis on kirja pandud neli päeva pärast maestro surma.

"Verdens Gang" käib mulle peäle, et kirju­ üllale eesmärgile kaasa aitamine on iga muu­ taksin mõne rea kadunud meistri kohta. siku austav kohus! Kuid kas ei sisalda sõnad, Verdi on surnud, Verdiga lahkus meie hulgast viimane endas rohkem kui ükskõik milline ajalehear­ suurmeister. Kui kunstis oleksid oma suu­ tikkel? Ja pealegi, missugust huvi võiks pak­ rusjärgud, siis väidaksin, et Verdi oli suurem kuda lugejatele Verdi tähendus - mulle meister kui Bellini, Rossini või Donizetti. Jah, isiklikult? Mida ma siis kirjutan? Biograafia? ma väidan, et Wagneri kõrval oli Verdi selle Seda võib lugeda igast entsüklopeediast. sajandi kõige suurem dramaatik. Kuid kuns­ Norra kunstniku hetkeline kujutluspilt Ver- timaailmas ei ole mõisteid suur, suurem, kõi­ dist? Siis peab olema objektiivne, selles ei ole ge suurem. Suured meistrid on suurmeistrid ma enda puhul aga kuigi kindel. Kuid ma ja punkt. Mida tunneme pärast Verdi surma? proovin. Ja selleks on mul eriline põhjus. Ma Kohutavat tühjust. Kus on peidus see noor ja saan nimelt suurepäraselt aru, mis põhjusel omapärane, eelkõige dramaatiline anne? on üks Norra päevaleht valmis ohverdama Kus? Saksamaal, Prantsusmaal, Inglismaal, väärtuslikku leheruumi sellise teema jaoks. Venemaal, Skandinaavias? Me ei tea veel. Sellel on kasvatuslik ülesanne, et lugejas­ Kuid õhus on märgid, mis ütlevad, et ta on kond õpiks paremini muusikat mõistma. Nii olemas ja lebab juba lapsemähkmeis. Kui 40 märgid ei valeta, vajuvad Verdi ja Wagneri vab, et see oleks pidanud juhtuma siis, kui epigoonid, kes hetkel moes on, varsti unus­ fantaasia oli veel noor ning hoogne. Kahjuks tusse. Me ootame isiksust! Verdi surm on ei ole mul seda raamatut käepärast. Kuid suur kaotus. Kui Gade kaheksa aastat tagasi mäletan, et Tšaikovski kasutas väga tabavat siin Kopenhaagenis suri, ütles üks preester sõnavalikut, et oma arvamust põhjendada. tema sarga juures, et lahkunu koha täidab Ma ei või temaga nõustuda. Inimene ei saa varsti keegi teine. Milline lollus! Niimoodi ei olla korraga noor ning saavutada hiilgavaid tohi öelda. Kõige vähem itaallastele. Nemad tulemusi, mille eelduseks on elukogemus. Et tunnevad oma suurmeeste üle tõelist uhkust. luua "Othellot", pidi Verdi läbima pika loo­ Mui ei lähe iial meelest, missuguse pühalik­ metee. Vananev meister oli saavutanud häm­ kusega lausuti Rooma tänavatel Verdi nime. mastava süvenemisvõime. Kuigi helilooja ise Pärast surmateadet tuli Milano linnavalitsus oli eakas, oli tema hing nooruslik. "Aida" öösel kokku, et arutada, kuidas korraldada kõrval on "Othello" nii Verdi kui ka kogu ärasaatmist. Roomas saadeti koolilapsed va­ meie aja dramaatilise loomingu kõrgpunkt. heajale. Senat pühendas oma koosoleku Ver­ Loomulikult tuleb Verdi kunstist rääki­ di mälestusele. Ma räägin seda, et tõestada, des ära märkida ka tema Reekviem ning missugune rahvuskangelane Verdi oma rah­ "Neli vaimulikku laulu" koorile ja orkestrile. vale oli. Ka kunstnikuna on ta eelkõige itaal­ Need on täis kõige kaunimat ja sügavamat lane. Tema suured triumfid nooruki- ja juba inspiratsiooni, mis meistrit üldse kunagi on mehepäevadelt - nüüdseks vähem tuntud vaimustanud. Huvitav, et nii Verdi kui ka ooperid "Nabucco", "Lombardlased" ning Rossini lõpetab oma pika dramaatilise loo­ kümmekond aastat hiljem esietendunud ja meperioodi kirikumuusikaga. laialt tunnustatud "Rigoletto", "Trubaduur" ja Kahjuks ei tundnud ma Verdit isiklikult. "Traviata", on kõik väga sügavalt rahvusli­ Külastasin teda kord Pariisis olles, kuid me kud. Kuid siis toimub .tähelepanuväärne ei kohtunud. Minu hotelli saadeti järele tema muutus - Verdi laiendab oma haaret ja te­ visiitkaart, mille peale oli kirjutatud kahjuks mast saab maailmakunstnik. Ta kuulub kool­ minu, mitte tema nimi. Säilitan seda kui re­ konda, mida meie sajandi muusikamaal - liikviat. Saksamaal - halvustati. 50.-60. aastatel võeti Kui väga oleksin ma soovinud kohtuda Verdit Leipzigi konservatooriumis vastu Verdi kui inimesega, see oleks kindlasti ol­ põlgliku õlakehituse ja üleoleva naeruga. nud sama imetlusväärne kui tutvus tema Tema muusika rahvuslikkust ei tunnustatud. kunstiga. Tema suurejooneline muusikuko- Ei mõistnud Mendelssohn ega Schumann du, mille ta just enne surma valmis sai, rää­ seda, et Verdi kunst kajastas tema rahva tun­ gib ilmselt sama palju kui tema muusika. deelu. See oli Wagner, kes mitte ainult ei saa­ nud aru, vaid ka ausalt tunnistas, et tal on Kopenhaagen, 31. 1. 1901 itaallastelt, eriti Bellinilt palju õppida. Sellest * Avaldatud Norra päevalehes "Verdens Gang" hetkest peale on Verdit ja tema Itaaliat Saksa­ 7.2.1901. Artikkel ilmus ka väljaannetes maal hindama hakatud. Pärast "Traviatat" "Bühne und Welt", "The Nineteenth tuli Verdi loomingusse paus. 1871 esietendub Century" ja "Little's "Living Age"". "Aida". Milline kolossaalne areng! Missugu­ Lühendatult tõlgitud raamatust Edvard Grieg: sed tähendusrikkad aastad Verdi elus pidid Artikler og taler. Utgitt av Edvard Grieg selleks tõuke andma! Kui keegi küsiks minu Fond, Oslo, Gyldendal, 1957. käest, millisesse koolkonda see teos kuulub, jääksin vastuse võlgu. Nii Prantsusmaa kui ka Saksamaa uuemad meistrid on andnud talle impulsse. Tema keel on maailmakeel, mille mõistmiseks ei pea sõitma helilooja ko­ dumaale. Tema meloodiad, tema harmoo­ niad, tema orkestratsioon ning koorikäsitlus - see kõik on imetlusväärne. Pärast "Aidat" tuleb 1887 "Othello" - ter­ velt 16 aastat vahet! Kuid see teos märgib uue perioodi algust. Nüüd seisab Verdi kõi­ ge kõrgema mäe tipus. Pikk katsetamine, eri­ nevate stiilide proovimine ning lõpuks ta jõuab sinna. Tšaikovski leiab oma mälestustes, et Ver­ di saavutas selle kõrguse väga hilja. Tema ar­

41 EDVARD GRIEG EILE, TÄNA, ALATI

Edvard ja Nina Grieg P. S. Kroyeri maalil. Edvard Grieg pidas oma abikaasat andekaks lauljaks.

STAAR orbiidis kindlalt rohkem püsinud Grieg sest 15. juunil möödus 150 aastat tema sünnist. Võib ju küsida, kas Põhjamaade kuul­ Ning nagu selliste ümarate ja suurte tähtpäe­ saim helilooja on Edvard Grieg või Jean Sibe­ vade puhul ikka kombeks, ilmus ohtralt ar­ lius, aga küllap on nad mõlemad niivõrd tikleid peaaegu kõigis suuremates muusika­ austust väärivad, et sellised võrdlused osu­ väljaannetes, mängiti kontserte ja anti välja tuvad üpris mõttetuks. Tänavuse aasta vältel plaate norra helilooja loomingu uusesituste- on maailma muusikaavalikkuse tähelepanu 42 Aga Griegi muusika tähtsus ei piirdu vaid nulliga lõppeva tähtpäeva daatumi ELU ning kord muusikaajaloo lehekülgedele kir­ jutatud nimega. Tänapäeva rahutult dünaa­ 1779. aastal Bergenisse elama asunud šoti milises ja turbulentses maailmas, kus paljud kaupmehe Alexander Griegi üks järeltulijaid, inimesed tunnevad end muutuste keerises Edvard Hagerup Grieg hakkas kuueselt va­ ebakindlalt, on looduse, rahu, harmoonia ja nemate tahtel klaverit õppima ja jõudis kahe­ inimlikkuse sõnumit sisaldav Griegi muusi­ teistkümneselt esimeste katsetusteni heli­ ka osutunud jätkuvalt aktuaalseks ning ikka loomingu vallas. Aasta hiljem kuulis üht ja jälle leidnud sooja vastuvõttu. tema proovitükki kuulus norra viiuldaja Ole Bull, kes oli Griegide perekonnatuttav. Tema "Sellised kunstnikud nagu Bach ja Beet­ õhutusel saadeti 15-aastane poiss neljaks hoven rajasid kõrguvaid templeid ja kated­ aastaks õppima Leipzigi, ühte tollase Euroo­ raale," rääkis omal ajal Edvard Grieg, "mina pa parimasse konservatooriumi. Õpingute- aga tahan ehitada tavalisi maju, kus inime­ järgsed aastad möödusid Kopenhaagenis, sed võiksid tunda ennast koduselt ja õnneli­ kus sõprus rahvamuusikasse kiindunud he­ kena." Üks järeldus, mis aimub ka sellest lilooja Rikard Nordraakiga tõi Griegi huvi­ tsitaadist ja milleni on jõudnud paljud Griegi desse olulise pöörde. "Äkitselt eemaldati mu loominguga seotut uurivad õpetlased, on silme eest nagu loor ning teadsin, mida ma lihtne ja selge, sealjuures ka igivana: muusi­ soovin. See polnud täpselt sama, millega te­ ka peab inimest mingil moel liigutama. Ei geles Nordraak, aga usun, et ta näitas mulle mingeid suurejoonelisi manifeste ega keeru­ teed mu sisemise mina juurde." lisi teooriaid ja mõttekonstruktsioone. Grieg ise väitis, et toetus oma muusikas kõige 1865-1866 jätkusid õpingud Roomas, mil­ enam alateadlikele impulssidele, ning sellega lele järgnes kaheksa aastat aktiivset elu ja te­ seletuvat ka side rahvuslikkuse ja rahva­ gevust Christianias (praegu Oslo). Grieg muusikaga, mida tema puhul on ehk kõige dirigeeris, tegeles pedagoogitööga, oli Muu­ rohkem esile toodud. "Eeskätt tuleb olla ini­ sikaühingu ning kõigest aasta tegutsenud mene," väitis ta. "Igasugune kunst kasvab Muusikaakadeemia asutaja. Äraelamise ni­ välja inimlikest asjadest." mel töötas ta palju, aga tunnustus tuli visalt. Paljudele muusikutele kõlasid tema harmoo­ niad dissonantseina ning osa publikust tun­ INIMENE dis võõristust, kui nad võrdlesid Griegi teoseid Mozarti või Beethoveni muusikaga. Inimene Grieg oli tulvil kontraste. Jättes Sellises keskkonnas oli raske tegelda heliloo- kõrvale fakti, mida alatasa rõhutatakse, et vaid poolteisemeetrise kasvuga mees kõrgus vaimses mõttes hiiglaslikult üle paljude oma kaasaegsete, oli temas palju muudki märki­ misväärset, mida tõsimeelsed muusikakum- mardajad võivad pidada küll ebaoluliseks, aga... Ta oli suur kodumõnude austaja, ent pik­ ka aega puudus tal oma maja, seni kuni ta 1885. aastal asus elama Bergeni lähedale Troldhaugenisse. Abikaasa Nina ei jaganud Edvardi kirge, tema eelistas reisimist ja elu hotellides. Talle meeldis väga dirigeerimine, aga erakordselt suure pabistajana ei söandanud ta ilmuda oma kuulsa klaverikontserdi (a- moll) esiettekandele. Ta armastas lapsi, aga pärast seda, kui tü­ tar Alexandra aastaselt suri, oli ta ise lastetu. Talle meeldisid vanad head veinid ning ta oli kirglik austrite sööja. Muusikas demonstreeris Grieg palavat kodumaa-armastust. Ometi näis, et ta polnud kunagi õnnelik

43 maailma kokku voorivate külaliste vastuvõ­ tuga. Edvardit see sagimine siiski tüütas pä­ ris üksjagu ning ta eelistas nii palju kui vähegi võimalik istuda spetsiaalselt heliloo­ minguga tegelemiseks ehitatud onnis, mis asus mägedes päris veepiiril ning mille si­ sustus koosnes vaid tiibklaverist ja kirjutus­ lauast. Viimased kümme-viisteist aastat oma elust kannatas Edvard Grieg pidevalt tervi­ sehäirete all, millest võib olla tingitud ka fakt, et suurem osa tema selle perioodi loo­ mingust koosneb väikevormidest. Erilist tä­ helepanu pööras ta tollal norra rahva­ muusikale ning see, et näiteks "Norra talupo- jalaulude" tsükkel, mis avaldas tugevat mõju Stravinski, Bartõki ja Deliuse loomingule, ei leidnud laiemat kõlapinda, tegi talle tõelist meelehärmi.

NAISED

Norra kirjanik ja muusik Ketil Bjemstad, Edvard Griegi elu käsitleva dokumentaalro­ maani "G-moll-balladen" autor, on osutanud Noor Edvard Grieg õpingute päevil Leipzigi mõningatele kuulsa helilooja eraeluga seo­ konservatooriumis. Foto Tmdhaugeni muuseumi tud seikadele, mis laiemale avalikkusele on arhiivist. üpris vähe tuntud. Ehkki Griegi isiku hooli­ kas psühholoogiline analüüs viitab otsestele minguga ning nii sündis suurem osa muusi­ seostele tema elu ja loomingu vahel, on siiski kat suvepuhkuste aegu. päris ilmne, et kõige olulisem joon, mis vor­ 1867. aastal algas tormiline abielu oma mis suuresti ka tema elukäiku ja kaudselt ka sugulase Ninaga. Kaks aastat hiljem võimal­ muusikat, oli tahe olla kõigis oma suhetes das riiklik stipendium tal minna ennast vaba ja sõltumatu. täiendama Rooma, kus kohtus Franz Liszti- Ta oli kahekümnendates eluaastates, kui ga, kes julgustas norralast jätkama samas kihlus oma onutütre Nina Hagerupiga. Ed- vaimus ning mitte tähele panema tunnustu­ vardi vanemad suhtusid skeptiliselt neiu se puudust kodumaal. Euroopas oli Grieg isasse Hermanisse ja tema otsekohesesse abi­ sellal juba kõrgelt hinnatud pianist. kaasasse Adelinasse, kes omakorda üritasid 1874. aastal siirdus ta elama sünnilinna noormehele taktitundeliselt, aga tungivalt Bergenisse, et riikliku stipendiumi toel pü­ mõista anda, et ta pole nende tütrele kunsti­ henduda heliloomingule. Loodetud rahu lises, füüsilises ja rahalises mõttes õige mees. asemel saabus aga tema elu üks sügavamaid Nagu takistusi kohates ikka, et lasknud kriise ning kõhkluste ja sisepiinade perioodi­ kahe tule vahele jäänud Edvard pead norgu, ga kaasnesid mõned Griegi emotsionaalselt vaid käitus pigem sõjakalt. 11. juunil 1867. kõige erksamad teosed. aastal noored abiellusid, ehkki sellele olid Järgnevatel aastatel käis ta aina sageda­ juba eelnenud mõned tõsised tülid, mis sun­ mini esinemas välismaal, üritades reiside va­ disid Griegi sõpru heliloojat veenma, et Nina hepeal kirjutada Bergeras muusikat, ehkki näol pole tegemist naisega, kes võiks seista 1880. aastate keskpaik osutus talle loomingu­ tema kõrval julgustajana ja toetajana, sellal lises mõttes üsna kesiseks. Probleeme oli ter­ kui ta ise loominguliselt aina edasi rühib. visega, ent ka isikliku elu keerised nõudsid Kunstnikuna püüdles Grieg kogu oma oma. elu ainult ühes suunas ning loomingulises 1885. aastal asus Griegide pere elama mõttes oli ta kompromissitu. Isikliku elu ta­ umbes kümmekonna kilomeetri kaugusele sandil kaasnesid aga ülespoole püüdlemise­ Bergenist, Troldhaugenisse, kuhu nad olid ga pidevad probleemid. Uks neist oli Ninale ehitanud oma maja. Nina pingutas ja tuli ko­ jääv "kunstniku naise" roll. Ta oli laulja, kes duperenaisena päris kenasti toime üle kogu Griegi sõnul oli "ainuke tõeline minu laulude 44 Vaade veepiiril asuva ühäoalise onni aknast Ullensvangis, kus taamal paistab Gdgefonna mäe hari. Side keskkonna ja selles keskkonnas sündiva muusika vahel on ilmne.

Hetk 1887. aasta jõuludest. Kaardimänguseltskonnas vasakult: Nina, Edvard, Johan Halvorsen, Frederick Delius, Christian Sinding. Foto Troldhaugeni muuseumi arhiivist.

45 asjatult keskenduda loomingule. On vihja­ tud ka Nina võimalikule armusuhtele Edvar­ di venna Johniga, aga selle kohta puudub piisav tõendusmaterjal. On enam kui tõenäoline, et isikliku elu keerised mõjusid Griegile ühest küljest loo­ mingulise katalüsaatorina, aga teisalt tõuka­ sid teda ka abieluvälistesse suhetesse, mille kohta praegu on võimalik teha üksnes oletu­ si. Üldiselt ei olnud Griegil suhetes naistega mingeid erilisi komplekse. Nendega suhtle­ misel ei takistanud teda ei napp kasv ega kollabeerunud kops, mis järjekordselt tões­ tab, et muusika maailmas on oluline siiski miski muu kui biitsepsi ümbermõõt. Esime­ sele armumisele viitavad kolm klaveripala, mis ta 16-aastasena pühendas Therese Bergi­ le Karlshamnist, aga katsed sõprust armu­ looni viia luhtusid. Suhetest Ninaga oli juba juttu. Veel üht naisfiguuri peetakse Griegi biograafias väga oluliseks, see on Hardange- ri Lofthusi puhkekodu majapidajanna Brita Utne, kelle kirjavahetust heliloojaga pole tä­ Griegi-nimdine kontserdisaal Bergenis. naseni avalikustatud. Tõenäoline on ka ar­ musuhe kunstniku Leis Schjelderupiga 1880. Foto Olav Heggo aastate alguses. 1883. aastal lahkus Edvard Grieg Nina esitaja". Sellest hoolimata polnud Nina teab juurest, ent lähima sõbra Frants Beyeri õhu­ mis eriline kontsertesineja, esitusmeisterlik- tusel läks poole aasta pärast tema juurde ta­ kuse puudujääke olevat korvanud intiimne gasi. Välja arvatud põgus romanss Amee­ lüürilisus ning selge ja puhas sopran, mis rikas sündinud pianisti Bella Edwardsiga, iseenesest võib olla ka lihtsalt üks viisakas puuduvad muud andmed helilooja eraelu määratlus. Kui abikaasa kuulsus laienes kõrvalsoppide kohta, ehkki on kostnud ka üleüldiseks tunnustuseks, lõpetas Nina kont- oletusi tema võimalike homoseksuaalsete serttegevuse. Sajandivahetuse paiku tunnis­ kalduvuste kohta, selleks on andnud põhjust tas Grieg, et on teadlik naise andest ning et lähedane sõprus Frants Beyeriga. ta kahetsevat, et pole tema karjääri heaks tei­ nud kõike, mida võinuks. SALADUS Vaatamata tõsiasjale, et Edvard Grieg oli loomu poolest üpris kirglik, viitavad kõik Eemalt vaadatuna nägi see välja nagu faktid sellele, et tema ja Nina vahelistesse su­ toeline konn, aga tegelikult oli see kuuesenti- hetesse see kirg ei küündinud. Griegi kirja­ meetrine olend, mida Grieg esinemistel alati vahetusest on uurijad hiljem palju asju välja taskus kandis, valmistatud kummist. Heli­ lugenud. Näiteks sellestki, et kirjades sõpra­ looja kannatas nimelt lavahirmu all, ent dele ei maininud ta peaaegu kunagi Ninat. pöidlaga konna kareda selja silitamine ra­ Pärast Edvardi surma hävitas naine suure hustas teda niivõrd, et ta võis enesekindlana osa kirjadest, mida abikaasa oli talle kirjuta­ publiku ette astuda. Juhtus sedagi, et mõni­ nud, nii on jäänud avamata ka palju olulisi kord ununes maskott hotelli, ning võite en­ seiku, mis jäävad olulisse ajavahemikku dale ette kujutada, kui suures segaduses oli 1875-1876. Grieg sellistel puhkudel. Ta ei teadnud, mida Tütre Alexandra surm vapustas neid mõ­ oma kätega peale hakata, kuhu neid panna, lemaid ning järgmistel aastakümnetel esines otsaesist katsid higipisarad ning enamasti oli abikaasade suhetes peale põhjamaise jahene­ järgnenud kontsert veidi kehvem kui tavali­ mise ka ägedaid sügistorme, mida Grieg selt. Ühest küljest oli konnast maskott ja selle oma muusikaski kajastas. Suurim emotsio­ silitamisrituaal justkui lapsik joon, teisalt naalse murrangu periood algas Bjonstadi ar­ võib seda aga võtta kui tunnistust, et Grieg vates 1876. aastal, mil helilooja oli üle elanud kuulas väga tähelepanelikult oma sisehäält oma mõlema vanema surma ning juba mõ­ ning suhtus tõsiselt intuitiivsetesse impulssi­ ned aastad üritanud riikliku stipendiumi toel desse.

46 Üks saladus veel. Kui asi närvidega väga moodustas hegellaste ja utopistide uue ühis­ hulluks juhtus minema, kasutas Grieg ka konnakorralduse idee. Erinevalt paljudest veidi oopiumi. teistest loovinimestest ei hoidnud Grieg oma Publiku ees oli ta enesekindlus ise. 1889. poliitilisi arvamusi vaka all. Kui avanes või­ aastal Brüsselis unustas assistent lavale tuua malus, esines ta demokraatiat pooldavate sõ­ taktikepi. Grieg ootas ühe pika viivu ning navõttudega ning kritiseeris vägivalda ja hakkas juba ise dirigendi töövahendi järele türanniat. Tema arvates tulnuks jalamaid sammuma, kui assistent eksimusest aru sai maha lasta Vene tsaar kui vägivallatseja; ta ning tõi jooksujalu talle taktikepi, mis oli võttis ägedalt sõna ja tühistas kontserdid peaaegu sama pikk kui lühike dirigent ise. Prantsusmaal 1894. aastal puhkenud juudi Pikalt kõhklemata murdis Grieg selle publi­ soost sõjaväekapteni Alfred Dreyfusi afääri ku, silme all pooleks, viskas ülejäägi suure pärast, mis andis Griegi muusika ühel suurel kaarega nurka ning alustas kontserti. austajal Claude Debussyl põhjust nimetada Griegi eluajal teadsid konnast vaid vähe­ teda "Prantsusmaa vaenlaseks". sed heliloojale lähedal seisvad inimesed. Praegu on tähtis loomake eksponeeritud Ed­ IBSEN vard Griegi majamuuseumis Troldhaugenis. Loomulikult, "Peer Gynt". Edvard Grieg ja Henrik Ibsen kohtusid esmakordselt Roo­ POLIITIKA mas, kui Grieg oli kahekümnekahene ja Ib­ sen kolmkümmend seitse. Seoses "Peer Gyn- Edvard Griegi aktiivne eluhoiak on tiga" on räägitud mõlemale kuulsust toonud kaudselt tajutav ka tema muusikas. Rahvus­ koostööst, tegelikult on see tõsi vaid kuul­ like juurte ja rahvamuusika juurde pöördu­ susse puutuvas osas. mine ei tähendanud tagasivaatamist, vaid Ibsen ei tundnud peaaegu mingit huvi pigem pilgu suunamist tulevikku, sest folk­ muusika vastu. Grieg kirjutas oma päevikus: loori muusikalisest alglättest pideva inspirat­ "Kummaline, et nii kuulus mees võib olla siooni ammutamisega kaasnes unistus nõnda taktitu ja ühes valdkonnas niivõrd "uuest super-super-super-Norra tulevikust". piiratud." See, mida Grieg tajus taktitusena, Leipzigi aastad avaldasid talle püsivat mõju võis olla välismaal elava kirjaniku kibestu­ saksa romantilise muusika näol, mille tausta mus nii Norra kui ka oma nooruse pärast.

Kogu oma elu jonnakalt aina edasi ja rohkemat püüelnud Edvard Grieg viimase künnise lähistel, vaid aasta enne surma, 1906. Foto: Wilse Kaheksa aastat pärast esimest kohtumist Grieg kasvas üles ja tegutses XIX sajandi tegi Ibsen Griegile kirjaliku pakkumise kirju­ teise poole Norras, mis kultuurilises ja ühis­ tada muusika Christiania teatris etenduvale kondlikus mõttes oli tsiviliseeritud Euroopa "Peer Gynti" lavastusele. Mõnevõrra üllatav, provintslik ääreala. Sarnaselt teiste analoogi­ et ta pidas vajalikuks mõne lõigu illustreeri­ lises olukorras olevate riikidega tõstis Norras mist helidega, ja enamgi veel, ta pakkus koos majandusliku arenguga pead rahvusro­ Griegile poolt oma honorarist. Ibsen selgitas mantism, mis ei jätnud puutumata ka muu­ kirjas väga täpselt, millistele osadele tekstist sikat. Otto Winter-Hjelm ja Mathias Linde­ oleks vaja luua muusikaline taust. Piirangute man kasutasid oma loomingus rahvamuusi­ pärast solvunud Grieg kaebas Bjernstjerne kat varem, kui tegi seda Grieg. Ent tema jõu­ Bjernsonile, kuidas temalt oodatakse "kõige dis oma pingutustes luua rahvuslik muu­ ebamusikaalsemale ainele" muusika kirjuta­ sika, mis annaks norralastele identiteedi, mist. Ning mis veelgi hullem, tellimus läks märksa kaugemale. Tal õnnestus väljendada Griegile maksma sõpruse Bjernsoniga, sest mõtteid ja tundmusi, mis olid niivõrd üldi­ ta loobus tööst tema ooperiga "Olav Trygva- nimlikud, et neid tajuti kõikjal maailmas. son". Kulus aastaid, enne kui kirjanik suutis Selles mõttes oli Griegi looming Kaugelt ena­ heliloojale andestada suure Norra Ooperi mat kui rahvuslik. Ta oli ühtaegu nii rahvus­ plaani luhtumise. lik kui ka kosmopoliitne helilooja. "Peer Gynti" esietendus toimus 1876. aas­ Pärast uusviinlaste dodekafoonia kül­ tal 24. veebruaril. Ei Ibsen ega Grieg viibinud must ja postmodernismi hullutavat kirevust kohal, nii nagu nad ei puutunud peaaegu on Griegi romantilise ja looduslähedase üldse kokku ka lavastuse ettevalmistamisel. muusika aktsiad taas tõusnud. Ta lahkus lin­ Hiljem olid nende kokkupuuted põgu­ nast, et kirjutada muusikat looduse rüpes, ta sad, ent ometi on alust arvata, et välise jää ja otsis loodusest ergutajat, rahu ja vaikust. lume all hõõgus soe teineteise austamise tuli, "Minu elu unistus on kätkeda muusikasse mida võib pidada kummaliseks respektiga Põhjala loodust," on ta ise tunnistanud. Ehk läbipõimunud sõpruseks. on grammatikata ja sõnastikuta läbi ajava looduse märgikeele tajumine see, mis Griegi muusikale tagas universaalsuse ja ajakestvu- MUUSIKA (epiloog) se? Kui kasutada ühe kriitiku lennukat väl­ jendit, võis see olla "kosmilise energia Kui sajandivahetusel mängiti Edvard ja pulseeriva elu kogemine". Kui see on tõesti Griegi muusikat juba üle kogu maailma ning nii, siis vaibugu eelmised ja jäägu kõige sel­ lisaks suurtele kontserdisaalidele kõlas see gemalt kõlama just see akord. ka väikestes kohvikutes, siis suure helilooja 50. surma-aastapäeval, 1957. aastal tõdesid Koostatud ajakirjades "Rondo", "Nordic muusikakriitikud üpris üksmeelselt, et aasta­ Sounds", "Listen To Norway", "Classical tega on sära norralase nime ümber tuhmu­ CD" ilmunud materjalide põhjal. nud. Protsess oli alanud peaaegu kohe pärast Griegi lahkumist, kui avalikkuse tähe­ lepanu hakkasid köitma uued muusikalised moevoolud. Hiljem avastati, et Griegi muusi­ ka avaldas märkimisväärset mõju prantsuse impressionistide kõlaotsingutele, mida 1926. aastal muide tunnistas ka Maurice Ravel, kes väitis, et suuremal või vähemal määral on kõik tema teosed mõjutatud Griegist. Nüüd leitakse, et ajaloopendel on liiku­ nud Griegi kasuks. 1904. aastal kirjutas ta i kirjas Frants Beyerile: "Ausalt öeldes pole me (norralased) kunstmuusika jaoks veel piisa­ valt küpsed. Ka kunsti kui niisuguse jaoks mitte." Paar aastat hiljem oli ta veelgi kriitili­ sem: "Millisel barbaarsel maal me elame. Pole näha ühtki märki sügavamast muusika- käsitlusest." Ilmne, et loominguliselt pidevalt arenev Grieg tajus kodumaal ka siis, kui ta oli juba tunnustatud kunstnik ja austatud ning kuulus loovinimene, pidevat mõistma­ tust ja tõrjehoiakut. 48 ARMASTUS JA ANARHIA

Igasügiseses Helsingis toimuv filmifestival "Armastus ja anarhia" korraldas tänavu septembris väljasõiduseansid Tallinnas. Põhjuseks polnud mitte tahtmine üritust laiendada või naabreid harida, vaid tsensuuriraskused. Soomes toimib regulaarne filmitsensuur. Kõikidele filmifestivalidele, mis näitavad uusi filme mitte üle kahe korra on Haridusministeerium andnud õiguse ja kohustuse olla ise filmitsensor. Vägivalda täis Ameerika film "Trellimõrtsukas" näis tekitavat probleeme, nekrofilm "Nekromantik П" on keelatud Saksamaal. Festivali organiseerijad otsustasid pärast konsultatsioone endale mitte võtta ebatänuväärset tsensori rolli, vaid tuua kahtlased filmid hoopis Eestisse, kus filmi valdkonnas puudub igasugune tsensuur ja filmide jaotamine vanuseastmete kaupa. Filmid jooksid 27. septembril kinos "Eha", mis oli ümbritsetud üliõpilaste protestidemonstratsioonist. Üliõpilased avaldasid meelt mitte filmide vastu, mida nad polnud näinud, vaid selle vastu, et Euroopas keelatud filmid tuuakse vabalt siia. Üliõpilased protestisid, et Eesti on muutunud selliseks riigiks, kuhu süümepiinata võib saata kogu Euroopa solki. See oli vaimse ökoloogia demonstratsioon, kantud rahvuslikust väärikustundest.

psüühiline automatism ning sõltumatus es- RAINER SARNET teetilis-kõlbelistest püüdlustest iseloomus­ KURAT JA PÕRGU tab igati ideoloogiat, mida Ferrara "Driller Killer"is" demonstreerib. Sügis, Eesti. Soomest saabub sadamasse Loo sündmustik areneb Mannattani la­ laev ning kinno "Eha" toimetatakse filmifesti­ gunenud üürimajas, mille keldrites tegutsev vali "Armastus & anarhia" kolm kõige sün­ punk-band loob läbi filmi vajalikku psühho- gemat teost. Ameeriklase Abel Ferrera de­ deelilist meeleolu. Tüdrukute fookusest väl­ büütfilm "Driller Killer" ja sakslase Jörg Butt- jas silmad moodustavad koos sviitrite, gereiti "Nekromantik Г, "Nekromantik II". konide ja kitarridega ekstaatilise pop-litur- Liiguvad jutud filmide keelustamisest gia, mille mõjuvõimsus oligi üks filmi tuge­ Rootsis, Saksamaal ning seega omandab sü­ vaimaid külgi. gisene Tallinn veelgi ühe varjundi põhjamai­ "Driller Killer" on omamoodi atribuut ses kõleduses, kus on võimalik kõik halb ja nagu haaknõel revääril ning võiks kuuluda kuri. nn kultusfilmide hulka, mida tootis näiteks Ühiseks nimetajaks kolme filmi puhul on Denis Hopper. Kultusfilm demonstreerib destruktiivne kirg, mis sünnib millestki kau­ kõike tüüpilist, mis on omane teatud menta­ nist, kas kunstist või siis armastusest. Juba liteedile ning kujutab pigem sotsioloogilist festivali deviis "Armastus & anarhia" vihjab nähtust. Ühest küljest "Driller Killer" seda harmoonia ja kaose seostele, mis võivad kahtlemata oli, kuigi filmi teema on pisut üheaegselt produtseerida nii perverssust kui laiem kui anarhistlike kommete etnograafili­ ka ilu. ne analüüs. Ferrara esikteose kultusobjekti­ Abel Ferrera "Driller Killer"is" leidub roh­ deks on noorus ja energia. Kangelase prob­ kem anarhiat kui armastust. Filmi kangela­ leemid ei erine noore Wertheri omadest, mis ne, neurootiline kunstnik, kes Mannattani pärinevad igipõlisest nooruse arhetüübist: ärklikambris sürrealistlikke taieseid loob, kohanematus, armukadedus, somnambuulia avastab ühel päeval elektritrelli kui sobiva koos raskemeelsete lahendustega. Elektritrel­ vahendi tsiteerimaks tões ja vaimus Andre li vurin leevendab aga pingeid, tuues selgust Bretoni "Sürrealismi manifesti", mis kujutas nii mõnelegi probleemile. "Driller"i" kogumü- puhtaimat sürrealismi akti kui suvalisi püs- ra mõjub teraapiliselt ning eraldub seeläbi tolivalanguid Pariisi tänavatel. Vana hea enamikust õuduslugudest, kus poomiste

49 ning kugistamistega venitatakse viimse mi­ nautinud ainult ühte meeleolu, seda kõige nutini, et kultiveerida ärevust, mis pidi ole­ pealiskaudsemat, ning seejuures ilmselt leid­ ma võikam kui tegu ise. Ferraral polnud nud, et nekromantiast kui nähtusest on isegi selline hirmutamine ilmselt kavas, mistõttu küllalt. Iseenesest intrigeeriv võimalus ludis- asus kohe keerutamata asja kallale. Nagu tatakse oskamatult käest. moodsamate õudusfilmide puhul tavaline, Filmitsükkel koosnes kahest osast, kus­ teevad režissöörid nägu, justkui polekski juures esimeses jälgiti mehe suhet koolnuga tegu õudusega, vaid ekstsentrilise tundepu­ ning teises osas vastavalt naise analoogilisi hanguga. Roim vabastatakse eetilisest di­ tundeid. Mõlemad sood käitusid suhteliselt mensioonist nautimaks puhast mõrvailu. sarnaselt, emmates kirglikult juba lagunevat Ausalt öelda on selline must huumor üleliia korjust. Mees käitus mõneti agressiivsemalt, süüdimatu, et pälvida huvi täispika mängu­ lõpetades oma elu müstilise vahekorraga filmi ulatuses. Surma endaga ehk enesetapuga, muutudes Erinevalt Buttgereitist suutis Ferrara koi­ armukeseks paljudele mõttekaaslastele. ta tähelepanu visuaalse lahendusega, mis Üldjoontes oli tegu klassikalise kolmnur­ meenutas plaadiümbriste kujundusi. Konk­ gaga - mees, naine ja, nagu pealkirjast juba reetne sõnum ehk parool, mis polnud loo­ aimatagi, laip. Sellest kooslusest ei tulene­ mulikult midagi muud kui fuck off, kandis nud aga midagi, rääkimata armukadedusest. endas siiski positiivset laengut ja tekitas noo­ Korjust veeretati niisama nurgast nurka ning ruslikku elevust. lõigati lõpuks vannis tükkideks. Autorid Nagu mainitud, segas Buttgereiti "Nekro- oleks võinud seda toredat rohelist kipsmu- mantikute" puhul silmatorkavalt puudulik laaži kuidagi teravmeelsemalt liigutada. operaatoritöö. Mõningat õigustust pakub kä­ Buttgereiti taotlus näis olevat luua poee- sitletav teema, sest kuulub ju nekromantia tilis-meeleline hümn surmale. Samas kasutas igati pimedasse ning udusesse valdkonda. režissöör mingeid kummalisi nalju, mis olid Ometigi torkab autorite liigne samastumine sama vaimukad kui mis tahes hümnid. oma teemaga mujalgi silma: suudelda hauast Piisavalt ähmased argumendid ei toonud väljakaevatud laipa nõuab omamoodi ene- selgust, miks peaksin mina või Buttgereit ise seunustust. Ennastunustavalt on ka režissöör surmariigi lipu all valvel seisma. Teisalt tun­ dub mulle, et säärane naturalism välistab Sakslane Jörg Buttgereit püüab ühiskonda pretensioonid kõikvõimalikele tähendus- irriteenda nekrqfiüiaga. mängudele. Liigagi ilmne on taotlus šokeeri­ da ning veelgi ilmsem seda taotlust varjata. Tasakaal keha ja vaimu vahel jääb kuidagi ebausutava nurga all hõljuma. Ootasin noilt sakslastelt suuremat otsustusvõimet, üks­ kõik siis millises suunas.

JAAK KILMI JÖRG BUTTGEREITI "NEKROMANTIK"

Jörg Buttgereiti ja Franz Rodenkirchi sün­ nitatud ning mõnedes ringkondades nüüd­ seks ammugi müüdistunud nekroman- t i s m i kui nähtust, on juba käsitletud peaaegu kui terviklikku maailmavaadet (?!); tõepoolest, selles võib näha sajandi lõpu lä­ henemist, õhtumaise kultuuri allakäiku, selle sotsiaalset ja vaimset agooniat ja mida iganes veel. Samas, olles nüüd lõpuks ära vaadanud "Nekromantik II", tundub kogu see nähtus olevat siiski vaid ühe naise poolt hauast välja kaevatud siniseks ja mädaseks tõmbunud mees, kelle toosama naine koju viib, temaga armastust viljeleb ja siis mõned tähtsamad kehaosad küljest lõikab, hiljem ühesse teises­ se mehesse, sedapuhku küll elavasse, meel- 50 dub, temaga lõpuks vahekorras olles ta pea vatud laip, tegelaste poolt nekromantilises otsast lõikab ja selle hauast väljakaevatud videos vaadatav hülge tükeldamine või muu mehe omaga asendab ning alles siis tõelise vastav; ühesõnaga kõigega, mida suudavad orgasmi saavutab. Ongi kõik. raskusteta haarata amatöörlikud mõttestam- Kui kahju, et sealt ka meditsiinilise pilgu­ bid. ga patoloogiat näha püüdes, peab vaataja Kõige selle kohal, nagu kord ja kohus, tõdema, et "Nekromantiku" nekrofiilsetest hõljub magus pseudoesteetitsemise vaht. seksuaalstseenidest ei kumanudki läbi Tõepoolest, filmis nähtud toredad topelteks- niivõrd surnukuuride hämarusest under­ positsioonid ning vahvad pildi sulatamised ground'], harjale jõudnud seksuaalpatoloogia, on ka ainukesed, mis lihtsameelse vaataja kuivõrd liputamine filmiamatöörlike klišee­ jaoks filmi vaimse poolena võiksid esineda. de ja ambitsioonidega. Aarialiku hästitoide- Viidates ühtlasi ilmekalt amatöörfilmi tehni­ tud nekromantilist paari Buttgereit-Roden- liselt piiramatutele, kuid vaimselt üsna piira­ kirch ümbritsev enesega rahulolu sai tubli tud võimalustele. täienduse kõigest sellest poisikeselikust vai­ Siiski on tore, et erinevalt varasematest mustuse õhkkonnast, mis valitses eesti ja aastatest, mil Euroopa tarduvat kultuurielu soome filmisõpradega täidetud kinosaalis.. raputavad nähtused meieni jõudes mujal Loomulikult kuulusid asja juurde veel ka juba ammu hääbunud ja unustatud olid, ole­ raadios esitatud filmi näitamist keelata me praegusel juhul palju paremas olukorras püüdvad üleskutsed ning kino "Elia" ette pi- - nekromantismi müüti ei saa sugugi veel keteerima saadetud filantroobid. Tore oli kadunukeseks pidada, saab ju "Nekroman­ näha ühes komplektis kõike seda, millest toi­ tik II" lõpustseenis naispeaosaline teada, et ta tubki kogu "Nekromantiku" müüt. Üsna tähelepanuväärne on aga see, et eri­ nevalt tavapärasist kujutlusist uuele ilma­ vaatele mingi filosoofilise aluse panevast kultusfilmist (?!), suudab "Nekromantik" lüüa ja šokeerida vaid käegakatsutavalt füü­ silise ja mädasega, olgu selleks siis väljakae­ "Nekromantik II": elusa mehe pea maha, asemele surnud armastatu pea! MARKO RAAT terjal oleks võimaldanud. Anarhia küll, kuid "Tupla" triki ja kõlblusvalve orjuses. Ning li­ Traditsiooniliste nekrofiilide pettumu­ saks veel armastuseta. seks tuleks veel mainida, et valdav filme lä­ biv teema pole mitte ihalus surnud inimese P.S. 11. oktoobril ütles Eesti Vabariigi kul­ järele (ikkagi midagi inimlikku?), vaid pigem tuuriminister Paul-Eerik Rummo Riigikogus kirg igasuguse roiskuva ja mädaneva "šoko- vastuseks Olli Toomiku arupärimisele, et mi­ laadimuda" järele, mis kunagi olevat inime­ nisteeriumi juures ei tegutse komisjone, kes ne olnud. (See ei ole etteheide, sest polnud ju filmid eelnevalt läbi vaataks. Tsensuuri kee­ lubatudki nekrofiiliat ja küllap leidub ka sel­ lab meil põhiseadus. Vastuseks Mati Hindile, lele vastav raipefiilidest tänulik tarbija. Nek- kefe soovitas keelata vähemalt prostitutsiooni romantik?) ja vägivalla propaganda, avaldas härra Rum­ Mis takistab Buttgereiti teoseid aga filmi­ mo lootust, et kodud ei anna lastele taskura­ kunstiks pidamast, on eelkõige nende sisuli­ ha vägivallafilmide vaatamise jaoks. ne igavus, venivus ja esteetiline küündi­ J.R. matus. Vaatata 2 x poolteist tundi väga ama- töörlikku, ühtlaselt plassi sinakat pilti, kus­ juures kogu "NEKROMANTIK 1-е" aja oli pilt fookusest väljas (tervitused "Eha" me­ haanikutele ja tänulikule eesti kinopubliku­ le, kes vaatab, kui ikka kästakse, kas või läbi projektsiooniava ette unustatud lumelabida), on nii tüütult ruineeriv, et ei teki isegi nega­ tiivset emotsiooni. Mis aga sellisele üllitisele ikka publiku toob, on vana hea žiletiga "Tup­ la" trikk. Kui ikka öeldakse, et igas sajandas "Tuplas" on žilett, siis hakkab teatud selts­ kond millegi terava ootuses "Tuplaid" ostma. Olgugi, et ta teab, et kuna ta nüüd seda teab, sööb ta ettevaatlikult ning midagi teravat juhtuda ei saa, kuid kuni esimese žiletini ta siiski ostab ja loodab. Mingi võimalus oma olemasolu õigusta­ miseks, olles juba kesk poolikut pornoestee- tikat ja püüdlikku näpuga näitamist (fan- taasiapuudus + iha = nekromantika?), oleks ehk naerda seal, kus see algselt mõeldud pole, ja lükata kogu sündmus ladusalt/ oda­ valt camp-kogemuste jadasse, kuid Buttgereit on selleks liiga pretensioonikas. Nn huumorit mõlemas loos siiski leidub, kuid pigem on see kinnitus teooriale, et ka söömine kuulub nekromantika atribuutikas­ se (üks lihahimu kõik?) ehk demonstratiivne söömine laguneva muumia vahetus lähedu­ ses. Pidevalt korduv "nali" seisneb selles, et mõni nn tsiviil seda ei suuda. Iseenesest pole ju surmaihaluses ning surma ja seksuaalsuse seotuses midagi nii põrutavalt uut ja seniteadmatut (poodud on näiteks ajast-aega erekteerunud), nagu võiks nüüd järeldada seoses kõrgendatud huviga Buttgereiti "seninägematu" üle. Küsimus on rohkem intrigeeriva ja huvitava ainese vor­ mistamine. Buttgereit on vormistanud küll peaaegu kolme tunni jao avantürismi ning saavutanud isegi keelatud märtri-oreooli, kuid on sisustanud vahest ainult minuti jagu esteetilisi spekulatsioone, mida selline ma­

52 1993 AASTA RAHVUSVAHELISI FILMIAUHINDU

43. BERLIINI "El Mariachi", John Saylesi "Passion Fish", Frans Weiszi "Kättemaks" jpt. Peale selle võis festivali rahvusvaheline filmifestival viidi läbi 11.-22. veeb­ päevil näha ulatuslikku retrospektiivprogrammi ruarini (vt ka "Sirp" 5. ja 12. III 1993). Festivali põ- Billy Wilderi ja Gregory Pecki filmiloomingust, hikonkursile oli esitatud 33 täispikka mängufilmi. aga ka ligi 40 klassikalist laiekraanfilmi, viimaste Demonstreeritud ekraaniteoste seas olid Woody hulgas oli näiteks Henry Kosteti "Tuunika" (1953), Alleni "Abielumehed ja -naised", Tamasaburo Ban- Richard Fleischeri "20 000 ljööd vee all" (1954) do "Igatsus", Sergei Bodrovi "Ma tahtsin näha ing­ ja Jean-Luc Godard'i "Hull Pierrot" (1965). Festi­ leid", Detlev Bucki "Me võime ka teisiti...", Jack vali põhižürii tööd juhtis saksa režissöör Frank Be­ Claytoni "Memento mori", Costa-Gavrasi "Väike yer. apokalüpsis", Mircea Danieluci "Abieluvoodi", "Kuldkaru" ex aequo: "Naised õrnade hingede jär­ Marco Ferreri "Ühe maania päevik", Herz Franki velt" (režissöör Xie Fei; Hiina) ja "Pulmabankett" "Juudi tänav", Haile Gerima "Sankofa", Erik Gus­ (Ang Lee; Taiwan). tavson! "Telegrafist", Stephen Gyllenhaali "Water- "Hõbekaru" (žürii eriauhind): "Arizona unelm" land", Otar Iosseliani "Liblikate jaht", Derek (Emir Kusturica; Prantsusmaa). Jarmani "Wittgenstein", Juraj Jakubisko "Parem "Hõbekaru" (parim režissöör): Andrew Birkin olla rikas ja terve kui vaene ja vilets", Niis Malm- ("Tsementaed", Saksamaa-Inglismaa-Prantsus- rosi "Armuvalu", Edouard Molinaro "Õhtueine", maa). Lucian Pintilie "Tammepuu", Mark Rappaporti "Hõbekaru" (parim näitlejanna): Michelle Pfeiffer "Rock Hudson's Home Movies", Edgar Reitzi 13-osa- ("Armastuse väli", Jonathan Kaplan; USA). line suursari "Teine kodumaa", Robert Rodriguezi "Hõbekaru" (parim näitleja): Denzel Washington ("Malcolm X", Spike Lee; USA). "Hõbekaru" (ühiskondlike ja isiklike kriisisi­ Michelle Pfeiffer sai parima naisnäitlejana tuatsioonide humanistliku lahenduse eest) ex "Hõbekaru" Berliini festivalil USA filmis aequo: "Ärganute päike" (Temur Babluani; Gruu­ "Armastuse väli" (režissöör Jonathan Kaplan). sia) ja "Samba Traore" (Idrissa Ouedraogo; Burkina Faso-Prantsusmaa-Sveits). "Sinine ingel": "Noor Werther" 0acques Doillon; Prantsusmaa). "Kuldkaru" (lühifilm): "Boolero" (Ivan Maksimov; Venemaa). "Hõbekaru" (lühifilm): "Elas kord hiir" (Pavel Koutsk$ Tšehhia).

FIPRESCI auhinnad: "Gorilla supleb lõunaajal" (Dušan Makavejev; Saksamaa) ja noorte filmifoo- rumil demonstreeritud Hiina programm. "Berliini kaamera": näitlejannad Victoria Abril (Hispaania), Gong Li (Hiina), Corinna Harfouch (Saksamaa), Johanna Ter Steege (Holland) ja Juliet­ te Binoche (Prantsusmaa). "Kuldkaru" kogu elutöö eest; Gregory Peck, Billy Wilder.

65. "OSCARID" tehti teatavaks 29.-30. märtsil. Parim film: "Armutu" (režissöör Clint Eastwood). Parim võõrkeelne film: "Indo-Hiina" (Regis Warg- nier; Prantsusmaa-Vietnam). Parim režii: Clint Eastwood ("Armutu"). Parim naisnäitleja: Emma Thompson (^Howards End", James Ivory). Parim meesnäitleja: Al Pacino ("Naise hõng", Martin Brest). Parim naiskõrvalosatäitja: Marisa Tomei ("Minu nõbu Vinny", Jonathan Lynn).

53 Parim grimm: Greg Саплот, Michele Burke ja Matthew VV. Mungle ("Bram Stokeri Dracula"). Parimad pildiefektid: Ken Ralston, Doug Chiang, Doug Smythe ja Tom Woodruff ("Surm sobib tal­ le", Robert Zemeckis). Parim originaalia ui: Alan Menken ja Tim Rice lau­ lu "Whole New World" eest ("Aladdin"). Parim dokumentaalfilm: "Panama pettus" ("The Panama Deceptbn", produtsendid Barbara Trent ja David Kasper). Parim lühidokumentaalfilm: "Peteri kasvatus" ("Educating Peter", produtsendid Thomas Goodwin ja Geraldine Würzburg). Parim lühimultifilm: "Mona Lisa astub trepist alla" (produtsent Joan С Gratz). Parim lühifilm: "Omnibuss" (produtsent Sam Kar- mann). Au-"Oscar": Federico Fellini. Jean Hersholti nimeline humanitaarauhind: Eli­ zabeth Taylor (AIDS-iva5tase võitluse toetamise eest) ja Audrey Hepburn (postuumselt). Gordon E. Sawyeri nimeline medal: Erich Kaest- ner.

45. CANNES'! rahvusvaheline filmifestival leidis aset 13.-24. mai­ ni. Suurüritus avati Andre ТёсЫпё ekraaniteosega "Minu lemmikaastaaeg" (peaosas Catherine De- neuve). Põhikonkursil osaleti 23 täispika mängufil-

Parima naisnäitleja "Oscari" vääriliseks tunnista­ ti Emma Thompson filmis "Howards End" (režis• söör James Ivory) ning parimaks meesnäitlejaks arvati Al Pacino filmis "Naise hõng" (režissöör Martin Brest).

Režissöör ja näitleja Clint Eastwoodi vestern "Armutu" võitis neli "Oscarit": parim film ja reiii (mõlemad C. Eastwoodile), parim mees- kõrvalosatäitja (Gene Hackman) ja parim montaaž (Joel Cox).

Parim meeskõrvalosatäitja: Gene Hackman ("Ar­ mutu"). Parim originaalkäsikiri: Neil Jordan ("Nutu- mäng", Neil Jordan). Parim ekraniseeringu käsikiri: Ruth Prawer Jhab- vala ("Howards End"). Parim operaatoritöö: Philippe Rousselot ("Jogi voolab süt läbi", Robert Redford). Parim kunstnikutöö: Luciana Arrighi ja Ian Whit- taker ("Howards End"). Parim originaalmuusika: Alan Menken ("Alad­ din", John Musker ja Ron Clements). Parim montaaž: Joel Cox ("Armutu"). Parim helikujundus: Chris Jenkins, Doug Hemp­ hill, Mark Smith ja Simon Kaye ("Viimane mohi­ kaanlane", Michael Mann). Parimad heliefektid: Tom G. McCarthy ja David E. Stone ("Bram Stokeri Dracula", Francis Ford Coppola). Parim kostüümikujundus: Eikö Lshiokd ("Bram Stokeri Dracula").

54 Federico Fellini (20. 11920 - 31. X 1993) pälvis lisaks varasemale neljale filmi- "Oscarile" ("Tee", 1 954; «Cabiria ööd", 1957; "8 1/2", 1963; "Amarcord", 1973) tänavu viienda "Oscari" elutöö eest.

miga. Festivalifilmideks olid Pupi Avati 'Magnifi­ cat", Kenneth Branaghi "Palju kära ei millestki", Alain Cavalier' "Libera me", Stephan Elliotti "Peti­ Cannes'i festivali "Kuldpalm" tuli Austraalia sed", Philomene Esposito "Mürgine lugu" ("Toxic filmile "Klaver" (režissöör Jane Champion), affair"), Peter Greenaway "The Baby of Macon", parimaks naisnäitlejaks peeti Holly Hunterit Renny Harlini "Kaljuronija", Takeshi Kilano "Sona­ samas filmis. tiin", Akira Kurosawa "Ei, veel mitte" ("Madadayo"), Jean Marboeufi "Petain", Elaine Proctori "Sõbrad", Paolo ja Vittorio Taviani "Fiorile", Serge Toubiana ja Michel Pascali "Francois Truffaut, portraits volis" jpt. Põhižürii esimeheks oli prantsuse kineast Louis Malle. "Kuldpalm" ex aequo: "Klaver" (režissöör Jane Campion; Austraalia) ja "Hüvasti, minu konku- biin!" (Chen Kaige; Hiina-Hongkong). Žürii grand prix: "Nii kaugel, nii lähedal" (Wim Wenders; Saksamaa). Žürii auhind ex aequo: "Nukumeister" (Hou Hsiaohsien; Taiwan) ja "Kivivihm" (Ken Loach; Inglismaa). Parim režissöör: Mike Leigh ("Alasti"; Inglismaa). Parim naisnäitleja: Holly Hunter ("Klaver"). Parim meesnäitleja: David Thewlis ("Alasti"). Tehnikapreemia: "Mazeppa" (Bartabas; Prantsus­ maa). "Kuldkaamera": Tran Anh Hung ("Rohelise melo­ nipuu lõhn"; Prantsusmaa-Vietnam). "Kuldpalm" lühifilmile: "Kohv ja sigaretid" (Jim Jarmusch; USA).

FIPRESCI auhinnad: "Hüvasti, minu konkubiin!" ja "Lastemõrvad" (Ildikõ Szabö; Ungari). Prix Cannes Junior. "Lõvilaps" (Pierre Grandper- ret; Prantsusmaa). Prix Rossellini: Jerzy Toeplitz ja "Escuela de tres mundos" (Kuuba).

55 "Kuldlõvi" ex aequo: "SHbrt Cuts" (režissöör Robert Altman; USA) ja "Kolm värvi: sinine" (Krzysztof KieŽlowski; Prantsusmaa-Poola). "Hõbelõvi": "Kosh be Kosh" (Bahtijar Hudonazarov; Tadžikistan). "Hõbelõvi" (žürii eriauhind): "Bad Boy Bubby (Rolf de Heer; Austraalia). Volpi karikas (parim naisnäitleja): Juliette Binoc­ he ("Kolm värvi: sinine"). Volpi karikas (parim meesnäitleja): Fabrizio Ben- tivoglio ("Kaheks jagatud hing"; Itaalia). Parim naiskõrvalosatäitja. Anna Bonaiuto ("Kus te olete? Mina olen siin!", Liliana Cavani; Itaalia). Parim meeskõrvalosatäifja: Marcello Mastroianni ("Üks, kaks, kolm... päike", Bertrand Blier; Prant­ susmaa). Parim operaatoritöö: Slawomir Idziak ("Kolm vär­ vi: sinine"). Venezia festivali "Kuldlõvi" läks Prantsuse- Parim filmimuusika: Cheb Khaled ("Üks, kaks, Poola ühisfilmile "Kolm värvi: sinine" (režissöörkolm.. . päike"). Krzysztof Kiešlozvski) ja Võlvi karika sai parima naisnäitlejana Juliette Binoche samast filmist. FIPRESCI auhinnad: "Short Cuts" ja "Bad Boy Bubby". Senati juhataja kuldmedal: "Ум zui zu" (Liu Miao- 18. MOSKVA maio; Hiina). rahvusvahelist filmifestivali peeti 1.-12. juulini. See "Kuldlõvi" kogu elutöö eest: Claudia Cardinale, avati inglise režissööri sir Richard Attenborough' Steven Spielberg. biograafiafilmiga "Chaplin". Põhižürii eesotsas oli AARE ERMEL prantsuse filmilavastaja Claude Lelouch. Grand prix: "Mina Ivan, sina Abraham" (režissöör Yolande Zaubeirman; Prantsusmaa). Žürii eriauhind: "Barabaniaad" (Sergei Ovtšarov; Venemaa). Parim režissöör: Emil Stang Lund ("Nahkhiire tii­ vad"; Norra). Parim naisnäitleja: Hülya Avsar ("Berliin Berlii­ nis", Canan Gerede; liirgi). Parim meesnäitleja: Li Tu Wa ("Ma jään elama", Chin Sen Chik, Korea). Andrei Tarkovski nimelise fondi auhind: Otar Iosseliani ("Liblikate jaht"; Prantsusmaa-Itaalia- Saksamaa).

50. VENEZIA rahvusvaheline filmifestival toimus 31. augustist 11. septembrini. Avafilmiks oli valitud Martin Scorsese romantiline kostüümidraama "Süütuse aeg". Põhikon Kursile oli esitatud 15 ekraaniteost. Demonstreeritud filmide hulgas olid Woody Alle­ ni "Manhattan Murder Mystery", Maria Luisa Bem- bergi "Me ei räägi sellest", Joe Comerfordi "High Boot Benny", Robert De Niro "The Bronx Tale", Abel Ferrara "Maosilmad", Jean-Luc Godard'i "Kahjuks minule", Mariusz Grzegorzeki "Kõnelused kappi suletud mehega", Aline Issermani "Kahtluse vari", Ermanno Olmi "Vana metsa saladus", Carlos Saura "Dispara", Gus Van Santi "Even Cowgirls Get the Blues" jpt. Lisaks võis nautida režissöör Nicholas Ray täielikult restaureeritud meistriteost "Johnny Guitar" (1954) ning linateoseid, mida oleks võidud esitada 1943. a Venezias (sealhulgas Carl Th. Dre- yeri "Viha päev", Luchino Visconti "Ossessione", Vincente Minnelli "Cabin in the Sky"). Festivali žüriid juhtis austraalia-ameerika filmilavastaja Pe­ ter Weir. 56 HEIE TREIER

KOOMIKS?!

Andy Warhol. DkkTracy. Kaseliin lõuendil, 1960. Erakogu. Populaarse koomibi-detektiivi Dick Tracy atribuudiks on valge kaabu ja mantel. Seesama tegelane on juba "elavana" figureerinud Madonna võimsatel kontsert-show'del 1980. aastate lõpul.

1990. a detsembris avati New Yorgi reklaam, graffiti, karikatuur ja koomiks. Ehk- Moodsa Kunsti Muuseumi kahel korrusel ki näitusest endast sai hiljem rahvusvaheli- näitus "Kõrge ja madal. Moodne kunst ja po- ses kunstiajakirjanduses kriitika märklaud, pulaarkultuur", mida olid aasta aega ette inspireeris ta ometi probleemi kui sellist lä- valmistanud Kirk Varnedoe (muuseumi ühe hemalt analüüsima ning sõnapaar "kõrge ja osakonna juhataja) ning Adam Kopnik. Näi- madal" {high and low) kinnitas koguni kanda tus oli liigendatud nelja alapealkirja vahel: moodsate esteetikute leksikas. 57 "S §-Ц:5 I ^ •a •^ -'a «a a; es e я -IS Я S s

* ?? JS six iiii 4^ 3-3 C в „S . .S «•§•«" •3^ •SÜ a*§ ч-а §«5 а 5 „>ä J2<=a^-> £.

§11 Ü ts g ^115 §

Г "Г

58 Kui püüda paigutada koomiksipildid tuuri vastu on asendunud spetsialistide hu- skaalale "kõrge-madal", siis võtavad nad vitatusega asja üle juurelda. Ning selles me- koha sisse skaala parempoolses otsas. Tege- tamorfoosis on ka suurt rolli mänginud mist on "madala" kunstiga, mis on odav nii nüüdisaegne "kõrge" kunst ise. rahalises kui vaimses mõttes. Ometi seda Koomiks sellisena on juba sünnilt kapita- kunsti "tarbitakse" meeleldi ühiskonna vaim- lismiaja kommertsnähtus, millel on kas mee­ se hierarhia kõikides kihtides. Andekamaid lelahutuslik või õppefunktsioon (näiteks

Leonhard Lapin. Jänku suudlus. Koloreeritud lito, 1970. Ehtsat koomiksit, mida siin oleks koomikseid loevad ja vaatavad nn vanad kui pidanud jäljendatama, polegi! Küll aga on noored, neil on aktiivne mõju rohkemale ar- Nõukogude Eestis elav kunstnik nagu õhust vule inimestele kui mis tahes "kõrgetel" intel- tabanud lääne popkunsti olemuse - vaimukus. lektuaalselt üliväärtuslikel kunstiteostel, "Lapin " tähendab prantsuse keeles "jänest". mida oskab adekvaatselt hinnata võib-olla üksnes asjatundjate kitsas ringkond. Ometi tasub tähelepanu pöörata ka selle- "Postimehes" jooksis sel suvel koomiks pur- le, et eespool nimetatud kunstinäitusel ei ti- jelauaga sõitmise õpetusest). Järgnevalt oleks tuleeritud koomiksit jms mitte enam vahest kasulik eristada kahte tasandit, et halvustavalt "massikultuuriks", vaid leebe- mõista koomiksi toimimismehhanismi inim- malt "populaarkultuuriks". Sest suhtumine psüühikale: formaalne ja ideoloogiline ta­ on muutunud. Tulised rünnakud massikul- sand. 59 1. Formaalselt tähendab koomiks piltide kelle "eluiga" on lühike, kellega tekib kergelt jada, kus sündmustik tegevus hargneb nii, kontakt, kellega noorsugu püüab mõtteis sa­ nagu loeksime raamatut. Kuid tekst on üli­ mastuda, siis Kalevipoegi on üksainus ja näi­ napp ning naelapea pihta tabav. Pikk jutt teks ühelgi eesti noorel ei tule pähe koormab pilti ega mahu ka lihtsalt ära väike­ tõsimeelset soovi temaga samastuda. Siin sele pinnale. Tekst on väga selge sõnastusega ongi ehk ameerika koomiksi läbilöögi ja vi­ ja kirjutatud loetavalt (trükitähtedega!). Sa­ taalsuse põhjus. Pealegi, sellele sugestiooni­ masugused nõudmised kehtivad ka piltide le, mis on mõeldud lausa käitumisjuhisena kohta - detailid on redutseeritud miinimumi­ ("MA PEAN OLEMA PARIM ... SUURIM!!!), ni, tegevust esitatakse ilmekalt ja kiiresti loe­ lisandub ka tubli annus huumorit. tavalt (figuuride "keha keel"). Koomiks baseerub joonistusel, mis on kas Kui vaatame kunstiajaloos tagasi, näeme mustvalge (graafiline) või koloreeritud. Ko­ aga üllatusega, et vähemalt formaalselt on loriidis domineerivad enamasti segamata koomiksid olnud olemas kogu aeg. Keskaja värvid. Värvide ülesanne on kanda infor­ pühapildimaalija (kes oli ka "anonüümne" matsiooni toimuva kohta või tõsta piltide at­ meister nagu sageli kaasaja koomiksikunst­ raktiivsust. Värve kasutatakse kontrasti nik, ehkki teistel põhjustel), kui ta tahtis eda­ printsiibil, harva toon-toonis printsiibil. si anda Piibli süžeed ja ajaliselt kulgevat Koomiksi eesmärk ja tema populaarsus tegevust, maalis sündmused lihtsalt üksteise näib seisnevat fenomenis, et jutustus, narra- järele ritta. Itaalia vararenessansi kunstniku tiiv jõuab lugejani väga kiiresti - verbaalne ja Giotto kuulsa "Pearaha" maali "lugemist" visuaalne informatsioon segunevad ning peab alustama pildi vasakust servast ning täiendavad teineteist. Kuna kiirus on spetsii­ hoidma kogu aeg mälus Piibli teksti. Mida filine ameerika kultuuri ja olme fenomen, muud esitab ka Tallinna Bernt Nõtke "Sur­ siis esineb ehk ka erinevusi Ameerikas ja matants" või Rode altar Niguliste kirikus. Euroopas produtseeritud koomiksite vahel Rääkimata arvukatest vene ikoonidest või (viimased on sageli "aeglasemad", "sügava­ Vana-Egiptuse raidreljeefidest, papüüruse­ mõttelisemad"?). rullidelt. Aga hiljuti oleme Eestiski olnud tunnista­ Varasemat kunsti vaatame praegu kui jaiks "oma" koomiksikunsti õidepuhkemisele "kõrget", sest ta ei ole "odav". Niisiis on koo­ - ent Eesti koomiks näib olevat veel üsna ise­ miksi odavus tingitud pigem XX sajandi pa­ päine. Siin näivad koomikseid loovat üksi­ ratamatutest ja pöördumatutest kunstivä- kud fanaatikud, kelle seljataga puudub listest nähtustest - tööstusrevolutsioonist, äriline huvi ja konkurents või firma tellimus. kultuuritööstuse kontrollimatust ekspansioo­ 2. Ideoloogiliselt lähtub klassikaline, nist, mis oma halbade ja heade tagajärgede­ "paradigmaatiline" Ameerika koomiks Hol­ ga teeb kultuuri tarbimise taskukohaseks ka lywoodi filmide mentaliteedist. See tähen­ kõige vaesemale inimesele. See inimene pole dab, et peategelaseks on positiivne, tahtejõu­ enam kirjaoskamatu ja ta ei pea minema line ja eetiliselt motiveeritud isiksus, kas siis gooti katedraali portaali jalamile, et lasta end Superman, Spiderman, Batman või Dr Step­ lummata skulptuuridesse piltidena jäädvus­ hen Strange. Selline koomiksiideoloogia on tatud sõnumist (nn Vaeste Piibel). XX sajandi lühidalt kokku võetav hüüatusse, mis päri­ moodsad muinasjutud tulevad talle kiiresti neb Dr Strange'ilt: "MA PEAN OLEMA PA­ ja hõlpsalt koju kätte. RIM ... SUURIM!!! VÕI ... MITTE MIDAGI!! Muidugi, muutunud on ka inimese enda Indiviidi-keskne kultuur väärtustab indiviidi psüühika ja suhtumine asjadesse, mis on ker­ edu, ilu, seksikust ning eetikat. Lõpus on ala­ gesti kättesaadavad ja ilma pühaduseta. Ini­ ti "happy end". mene vahetab koomikseid sama kergesti Kui põikame siit korraks Euroopasse, siis nagu sokke. Aga kaubakäive ongi üks kul­ näeme, et Superman, Spiderman või Batman tuuritööstuse sisemisi programme. pole muud kui ühe noore kultuuri välja­ XX sajandi kõrgkunstil, st modernismi, mõeldud kangelased ä la Kalevipoeg, Beo­ avangardismi arvukatel vooludel on olnud wulf, Gilgames või miks ka mitte Nietzche oma suhe ka koomiksitega. Sürrealist Miro Üliinimene ("tahe võimule"). Iga normaalne maalis oma tuntud "Kuu poole haukuva koe­ kultuur loob endale kangelased ning Amee­ ra" koomiksifragmendi järgi, andes sellele rika pidi nad sellepärast kas või kunstlikult sürreaalse allteksti. Kuid maali inspiratsioo- välja mõtlema. Ometi ei saa ameerika uusi ja Euroopa vanu kangelasi omavahel päris võr­ relda. Kui ameerika koomiksikangelased on kaasaegsed popid iidolid, keda on palju ja Järg lk 96

60 TEATRIANKEET VAATLUSE ALL ON TEATRIHOOAEG 1992/93

Uuslavastuste arv on üha kasvanud, mängukordade arv vähenenud, tõsine hulk uuslavastusi on igal vastajal nägemata. Ka (kriitiku)inimvõimetel on piirid. Iga vastaja isikliku vaatluspagasi puudulikkust püüame kompenseerida küsitletute arvukusega, üheskoos, in corpore suudame ehk tagada mingigi representatiivsuse. Lisaks traditsiooniliselt teatrikriitikuteks tituleerituile on seekord kaasatud ka teisi eksperte, kes oma töö või erialase huvi tõttu suhteliselt rohkem läinud hooajal eesti teatrit vaadanud. (Luule Epner Tartu Ülikooli teatriõpetuse juhina, Giina Kaskia Teatri-ja Muusikamuuseumist, Gerda Kordemets TV "Premjäär"-saa tesarja režissöõri ja saatejuhina, kirjandusteadlane Piret Kruuspere Keele ja Kirjanduse Instituudist, Märt Kubo TMK peatoimetajana, Ivika Sillar Lavakunstikateedrist.) Eksperthinnangud on vormistatud järneva küsimustiku alusel:

1. Näidend (või ka dramatiseering), mille ilmumine eesti lavale 1992/93. hooajal tundub Teile märkimisväärsena? Mida tõstaksite esile möödunud hooajast? 2.... lavastus? 3.... muusikaline kujundus ja kunstnikutöö? 4.... naisosatäitmine7 5 meesosatäitmine? 6.... kõrvalosa? 7. Mida soovite kommenteerida? (Probleemid, mured, rõõmud, ül­ latused, vihastamised, tähelepanekud vms.) 8. Milliste (arvatavasti) teatripildis oluliste lavastuste nägemata jäämine segas Teid kõige rohkem eelmistele küsimustele vastamisel?

ÜLEV AALOE: vist üle elatud. Liiga palju on 4. Katariina Lauk (Julia "Romeos aga igasugust pudi-padi, st la­ ja Julias", Tillie "Saialilledes"), 1. Arvestades seda, kui vähe vastusi. Lootustandev on lava- Anne Reemann (Ranevskaja Eestis praegu üldse näiden­ kate järjekordne lend. "Kirsiaias"). deid kirjutatakse - kahtlemata 8. Näinud olen vist kolman­ 5. Jüri Järvet ("Krappi viimane M. Kõivu "Tagasitulek isa juur­ dikku umbes sajast uuslavastu­ lint"), Andrus Vaarik (Peremees de". sest. Nägemata on siiani "Me "Tagasitulekus isa juurde"), 2. ^Tagasitulek isa juurde" - Priit sõidame Torontosse" (J. Too­ Elmo Nüganen ("Mu süda on Pedajas, "Romeo ja Julia" - Elmo ming), "Proua de Sade" mägedes"), Tarmo Männard Nüganen; parim komöödia: (M. Unt), "Vanamehed seitsmen­ (Andrei "Kolmes ões", Epstein "Miks Jeppe joob?" - Kaarel Kii­ dalt" (E. Spriit)... "Biloxi bluesis"), Jaanus Rohu­ vet. maa ("Equus"). 3. Muusikaline kujundus: Tõnu 6. Arvo Raimo Gajev "Kirsiaias", Raadik - "Romeo ja Julia", "Miks MARIS BALBAT: kuigi Gajevit ju otseselt kõrvalo­ Jeppe joob?"; Peeter Konovalov - 1. Madis Kõivu "Tagasitulek isa saks nimetada ei saa. "Nukitsamees", Loit Lepalaan - juurde", ka Toomas Kalli ja Eino 7. Kuna ankeedis ei ole eraldi "Teatrilaev". Baskini estraadikava "Prügikast küsimust huvitavaima lavastaja Kunstnikutöö: Mats Õun - "Taga­ kohta, siis lubatagu vastata siin: situlek isa juurde", Ingrid Agur - ehk Alguse asi" kui pretsedent "Kirsiaed", Jaak Vaus - "Teatri­ tõestamaks, et nalja saab edukalt praegu on ilmselt Eesti parimaks laev". teha kõige, ka meie isetegevus- lavastajaks Priit Pedajas, seda 4. Epp Eespäev ("Armunuilus"), aegsete tegemiste üle. lubavad öelda järjestikused Katariina Lauk - Julia. 2. Priit Pedajase "Tagasitulek isa "Punjaba" ja "Tagasitulek isa 5. Andrus Vaarik (Peremees "Ta­ juurde" Draamateatris, Elmo juurde". Mõistagi on meie parim gasitulekus isa juurde"), Elmo Nüganeni "Romeo ja Julia" draamakirjanik praegu Madis Nüganen (Lopahhin "Kirsiaias"), Noorsooteatris. Kõiv. Miks Jaan Kruusvalli näi­ Aare Laanemets (teatridirektor 3. Mats Õuna kujundus lavastu­ dendeid enam laval pole (teadu­ "Rottides"). sele "Tagasitulek isa juurde"; pärast on vähemalt üks seni 6. Marko Matvere (Mercutio idee mängida "Romeot ja Juliat" mängimata näidend tal olemas)? "Romeos ja Julias"), Andres Noorsooteatri diele's ning oskus Jüri Kaldmaa "Surnud liblikate Noormets (Trofimov "Kirsiaias"). mänguruumi ära kasutada tantsus" aimub Eesti Osborne'i või Albee't, kuid seni veel eba­ 7. Publik hakkab teatrisse tagasi (Elmo Nüganen - Kustav-Agu tulema, kõige raskemad ajad on Püüman). täiuslikul kujul. Jätkuvalt on 61 kahju, et vähe lavastavad Lem­ rõõmustab eriti huvi Tšehhovi KADI HERKÜL: bit Peterson (viimasel ajal vaid vastu ("Kirsiaed", "Kolm õde"). "Valguse põik" Viljandi Kultuu- Algupärandeist on tähendusrik­ 1. Madis Kõiv - "Tagasitulek isa rikolledžis) ja Merle Karusoo kaim Madis Kõivu "Tagasitulek juurde". (sel hooajal vaid Otepää "Circu- isa juurde". 2. Priit Pedajas - "Tagasitulek isa Ius"). Kahju on, et Jüri Järveti en­ 2. N ä h t u s t "Tagasitulek isa juurde", Kaarin Raid - "Lõikus­ diselt võrratut rnr Krappi käis juurde" - Priit Pedajas. peo tantsud", Elmo Nüganen - vaatamas nii vähe inimesi. Tore­ 3. Mats Õuna kujundus "Tagasi­ "Romeo ja Julia". dat ansamblimängu sai nautida tulekule isa juurde". "Romeo ja 3. Mats Õun - "Tagasitulek isa R. Baskini lavastuses "Oö-öö". Julia" ruumikasutuslikud leiud. juurde", Ingrid Agur - "Kir­ Oma senisest tasemest allpool Muusikalise kujunduse asemel siaed". esines sel hooajal peanäitejuhita tahaks esile tõsta Kulno Süvale­ 4. Maria Klenskaja - "Proua de "Endla". Pikka kohanemis- ja pa laulude õhtut "Kaunimad Sade", Kersti Kreismann - "Taga­ eneseleidmise aega vajab Draa­ laulud su elus" tervikuna (muu­ situlek isa juurde", Anne Ree­ mateatris nähtavasti Mati Unt: sika, esitus, täpne stiil). mann - "Kirsiaed" (nii nagu tema paremad lavastused kuu­ 4. Merle Jäägeri Salome. Katrin lavastus kõlas maikuistel eten­ luvad seni ikka veel Noorsoo­ Saukase Karin ("Täieline Eesti dustel, sest "Ugala" külaliseten­ teatri perioodi. Kahju on, et Vabariik", eelmise hooaja lavas­ duste aegu augustis olevat mi­ kirjanduslikult raskekaalulise­ tus, ent alles nüüd nähtud). dagi paigast libisenud). mad asjad (Sophoklese "Kunin­ 5. Andrus Vääriku rollid Draa­ 5. Juhan Viiding - "Isa", Jüri gas Oidipus" Draamateatris, mateatris. Krjukov - "Tagasitulek isa juur­ Dostojevski põhjal tehtud "Maja- 6.- de" ja "Fernando Krapp saatis suurune kivi", Oscar Wilde'i 7. Väga häirib kultuuripoliitika mulle kirja", Andrus Vaarik - "Dorian Gray portree") jäid laval juhuslikkus ja loidus. Majata ja "Tagasitulek isa juurde", Ain raskepäraseks ja igavaks, küllap juhita Rakvere Teater, pinged Lutsepp - "Tagasitulek isa juur­ ka publikuvaeseks. Tahaks loo­ "Vanemuise" ümber ja sees, "Va­ de", Jaanus Rohumaa - "Equus". ta, et teatrite juhid sellegipoolest nalinnastuudio" oma kodu prob­ 6. Helene Vannari - "Romeo ja mäletavad, et tõeliselt heade leemid - kurvastavaid näiteid on Julia", Tamara Solodnikova - teoste head lavastused on Eestis rohkem kui küll. Paistab nii, et "Mu süda on mägedes". ikka rahva teatrisse toonud. kultuur, haridus ja teadus on 7. Häid lavastusi kogunes hoo­ Mitteriiklikes teatrites nähtust praeguses poliitikas pigem dek­ aega enamgi, kui oskasin loota. oli uudne ja põnev "Armastuse laratiivsed kui tegelikud väärtu­ Kui millestki puudust tunda, siis jääkuup 2" Von Krabli Teatris, sed. ehk just teatrite omapärasusest. vaadata soovitaksin "Teater 4" Probleemiks tundub muutuvat Ja üks põhjusi selleks näib olevat etendusi. Kevadisel Tartu "Dio- (olevat muutunud) usaldatava kunstilise juhtimise puudulik­ nysia"-festivalil meeldis ootama­ ülevaate saamine/loomine teatri kus või otsesõnu - liidrite puu­ tute mängupaikade kasutamine: üldpildist ja suundumustest. dumine. Intendantlus pole end lavakunstikateedri "Saialillede" Aina rohkem uuslavastusi, mil­ õigustanud, potentsiaalsed la- etendus ühel üpriski boheemli­ lest paljud kaunis kiiresti män­ vastajad-juhid pelgavad ise vas­ kul pööningul oli tore elamus. gukavast kaovad (hulga ja tutuse koormat (või siis pel­ Kas ei võiks meie riiklikegi teat­ headuse suhe näib mõnes teatris jatakse neid). Näitlejaskond näib rite trupid vahetevahel oma aka- lähenevat kriitilisele piirile) - siiski üle kõige vajavat vana deemilistelt lavadelt alla tulla ja kõike haarata tundub päris loo­ head peanäitejuhti, kõiksugu põnevamate mängupaikade jä­ tusetu. Kuigi retsensioone pee­ teiste erialade esindaja võib küll rele ringi vaadata? takse usaldusväärsuse poolest olla tolerantne ja arukas teatri­ Kodust teatripilu aitavad mõni­ kolmandajärgulisteks teatriaja­ juht, ent omanäolist ja elavat kord selgemaks teha külaliste loo allikateks, on ikkagi põhjust tea Morganismi ei suuda ta üld­ siinkäigud; kui suve lõpul käisid muret tunda teatris toimuva re­ juhul luua. Eestis teatriteadlased mujalt gistreerimise ja jäädvustamise, 8. "Salome", "Me sõidame Toron­ maailmast, näidati neile "Punja- kirjeldamise ja analüüsimise pä­ tosse", "Rosmersholm", "Kunin­ bat" ja "Romeot ja Juliat". Mida rast. Päevakriitika kõrvale ih­ gas Oidipus". üllatuslikku oleks meil neile veel kaks rohkem probleemartikleid, olnud pakkuda, vist ainult "Ta­ üldistavaid hooajaülevaateid, gasitulekut isa juurde"? Ega ei meie teatri asetamist vähemalt MEELIS KAPSTAS: olegi palju. Euroopa kultuurikonteksti jms. Paraku seegi kord Draama- ja 8. Jaan Toominga lavastused 8. "Ugala" tundub praegu olevat Noorsooteatri-keskselt, "Ainsal ööl" ja "Me sõidame To­ väga huvitav teater; kahjuks 1.-6. Madis Kõivu algupärand rontosse". pole näinud "Equusi" ja mitmeid "Tagasitulek isa juurde" - t.e a.t - teisi lavastusi. Pole näinud kõiki r i tekst, mis lugedes erilist Mati Undi lavastusi Draamateat­ imeusku ei tekitanud, aga seda LUULE EPNER: ris ning "Armuhullust" ja "Mu enam üllatas, väärtustus lavas­ süda on mägedes" Noorsooteat­ tuslike võimaluste mõõtmes. 1. On märkimisväärne, et reper­ ris. Kummastatus päästab senisest tuaaris on üllatavaltki rohkesti pühast raskusevaimust (realis­ n-ö suurt klassikat, Sophoklesest mist), tõstab maast lahti kulu­ Schnitzlerini; selles kontekstis nuks vanutatud "eestlaste 62 traagika" teema. "Tagasituleku" 7. Teatrite repertuaarivalik näib peajagu üleolekus ma vaidlema antiteetiline sõnum, näidendi üllatavalt mitmekesine - eriti kui ei kipu ja milles õieti palju vaiel­ ainus originaalne mõte - Ema meenutada ennustatud kom- da polegi. Oletades, et praegune protest eestlaste saatuslik-ko- mertsilaine ohtu. (Kõige läbi- küsitlus kaasab ka vastaja või­ hustusliku koguduslikkuse mõelduma mulje jätab "Ugala" malikult subjektiivsed eelistu­ (meil kellelgi ei ole päriselt oma repertuaar.) Esindatud on sed, lisaksin: mind isikli­ elu, vaid on ühised 1939, 1941 ju ka paljud (näite)kirjanduse kult puudutasid ses hooajas jne) vastu ühendab saali kum­ klassikud, kahju ainult, kui kõige enam Andres Lepiku "Sa­ mati teisenenud kogudustun- väärtvalik ei kujune lavastus- lakavalus ja armastus", Jaan Too­ des. Kaua pole Draamateater sündmuseks ("Isa", "Kirsiaed", minga "Me sõidame Torontosse" näidanud nii ühtlaselt tugevate "Kuningas Oidipus"). ning rõõmus, vaevaline, mõõde­ osatäitmistega, siinsete näitlejate Evald Hermaküla trupi kauased tud, soojendav ja kirgastav tee­ väärilist lavastust. Jüri Krjukov, ponnistused põhimõttel lihtne kond Evald Hermaküla ja tema Ain Lutsepp, Andrus Vaarik, story + totaalne mäng kandsid trupiga "Hanjost" "Raudteeni". Martin Veinmann, Kersti Kreis­ (sünteesisid) eesmärki Pean tunnistama, et Hermaküla mann, Elle Kull, Rita Raave, "Raudtee" loos. (Trupi varase­ teatri vastuvõtmisel kannustab Carmen Tabor - all stars ansamb­ mad analoogilised lavastused mind avatusele a priori teadmine limängus! hoidsid tähelepanu igavlema sellest, et suur riigiteater regu­ 2. Priit Pedajas - "Tagasitulek isa panevalt abinõul- "ideaal­ leerib ennast vähemalt kahe juurde"; ka "Kolm õde" lava- seks nõudmiseks" jäänud print­ uuslavastuse puhul aastas konk­ kunstitudengitega (eriti kõrvu­ siibil.) Matti ja Liisa lugu oli reetselt minu vajaduste, ootuste tades "Ugala" "Kirsiaiaga"). El­ oma lihtsusega päris elus ja ar­ ja maitse-eelistuste järgi. mo Nüganen - "Romeo ja Julia", mas, pani mängus end jälgi­ 3. Liina Pihlak, kelle töödes emotsioone haarav lavas­ ma ning unustama teooria. 0a (neist nähtud "Igavesti Sinu, Ma- tus, mis väärtustab väidet teatri­ siiski - kas polnuks "Kuningas rie-Lou", "Traviata" ja "Rotid") kunsti hetkelisusest (kaduvu­ Oidipus" Hermaküla lugu?) aimus enim mastaapi ning kaa­ sest), vaimustab imetabaselt Vahva, et mitmed tavakooli tu­ samängivaid detaile. "Muusika­ etenduse aegruumis, vähem ra­ dengite näitlejatööd on.edetabe- lise kujunduse" nt.šši mahuvad tio's, kristalliseerudes distantsilt. liväärilised. Kahju, et meie ehk need Kulno Süvalepa küm­ Mati Unt - "Fernando Krapp tavastajaidki ' "haaranud star-' mekond laulu, mis ära mahtu­ saatis mulle kirja"; terviklik la­ making näib välistavat huvi nud vanemuislaste lauluõhtusse vastajatöö, mis, Undi "kohustus­ tööks vanade, "valmis" näitleja­ "Kaunimad aastad su elus". tega ning muudab uued näod liku" lavastajakäekirja, stiliseeri- 4. Kaie Mihkelson ("Hanjo" - tud-nihestatud vormi vastu ek­ paari hooajaga oma image'i ohv­ riks. "Raudtee"), Heli Kohv ("3 viini simata, lubas vahelduseks süm­ tooli"). Ja naised lavastusest "Me paatselt uskuda, et alati ei karda sõidame Torontosse". ka Unt tõsine olla. SVEN KARJA: 5. Evald Hermaküla ("Hanjo" - 3. Muusikaline kujundus: Peeter "Raudtee"), Ingomar Vihmar Konovalov - "Dorian Gray port­ 1. Märkimisväärseim tundub ("Salakavalus ja armastus"). Ja ree", Tõnu Raadik - "Romeo ja O. Wilde'i "Dorian Gray portree" mehed "Tagasitulekus isa juur­ Julia". lavalejõudmine Andres Noor­ de". Kunstnikutööd: Mats Õun ("Ta­ metsa režiis "Ugalas". Ehkki 6. Rein Malmsten. (Miller "Sala­ gasitulek isa juurde"), Ervin tegu pole kaugeltki nn täht-, kavaluses ja armastuses"), Hele­ Õunapuu ("Kuningas Oidipus"), vapi- või visiitkaartlavastusega, ne Vannari, Marko Matvere Priit Pangsepp ("Dorian Gray võiks just "Dorian Gray" olla (Amm ja Mercutio "Romeos ja portree"), Kustav-Agu Püüman 1992/93. hooaja võtme töö: Julias"), Merike Tatsi (Manon ("Romeo ja Julia"). tema lagi ja langus, tema tahtmi­ "Igavesti Sinu..."), Andres Noor­ 4. Maria Klenskaja- Krahvinna ne ja kuhtumine, tema tendents mets (Trofimov "Kirsiaias"). de Saint-Fond ("Proua de Sade"); ja dekadents. Mis puutub (täis­ Galeriina paeluvaid kõrvalosi Elina Reinold - Nataša ("Kolm kasvanud vaatajale mõeldud) la- nägin Raivo Adlase lavastatud õde"). vasõnaks saanud algupärandi­ "Rottides", veel juhtus üht-teist 5. Jüri Krjukov - Fernando tesse ses ajavahemikus, siis kal­ põnevat Üllar Saaremäe ja Rain Krapp ("Fernando Krapp saatis dun (ka pärast pikka kõhkle­ Simmuliga "Dionysia" festivali mulle kirja"); Juhan Viiding - mist) arvama, et olnuks tõhu­ projektis "Carmen" - nimetan Rittmeister ("Isa"), Mait Malms­ sam, kui nad - peale M. Kõivu neid siinses rubriigis põhjusel, et ten - Veršinin ("Kolm õde"). oma - jäänuks (esialgu?) siiski kahe etenduskorraga sai sellest 6. Paul Laasik - Vend Lorenzo, trükisõnasse (settima?). Ka vaa­ osa siiski ülikitsas kutsutute eliit Helene Vannari - Amm ja Marko tamata üksikutele elusatele säh­ ja rollidki ei jõudnud areneda Matvere - Mercutio ("Romeo ja vatustele, mis lubavad prog­ enamaks kui skitseeritud näitle- Julia"), Aleksander Eelmaa - noosida üldpildi teisenemist jaetüüdid, ehkki olid seda tões ja Nöjd ("Isa"), Üllar Saaremäe - veel enne sajandi lõppu. vaimus ning parimas tähendu­ Jaša ("Kirsiaed"), Tarmo Män- 2. Priit Pedajase "Tagasitulek isa ses. nard - Arnold Epstein ("Biloxi juurde" ja Elmo Nüganeni "Ro­ 7. Kindlasti mitte olulisemate blues"), Ivo Eensalu ("Lavalised meo ja Julia" sõnateatris ning killast, kuid ühe värskeima tähe­ segadused"). Taisto Noore "Traviata" muusi- lepanekutest tegin äsja hooaja kapoolel on nimetused, mille uudisteoste nimestikku lapates. 63 Miks vaatab ühe teatri puhul TAMBET KAUGEMA: 3. Tõnu Raadiku muusikaline sellestsamast kroonulikust ni­ kujundus lavastusele "Romeo ja mekirjast vastu loogiliselt läbi­ 1. M. Kõivu "Tagasitulek isa Julia"; Peeter Konovalovi muusi­ komponeeritud, vaataja ootus­ juurde", S. Shepardi "Armuhul- kalised kujundused lavastustele tega nõtkelt mängiv, trupi po­ lus", P. Shafferi "Equus". "Dorian Gray portree" ning tentsiaali enam-vähemgi adek­ 2. "Romeo ja Julia" (Elmo Nüga­ "Krahv Monte-Cristo". vaatselt peegeldav süsteem- nen Noorsooteatris), "Kassimaja" Ervin Õunapuu kujundus lavas­ n e lähenemisviis, teise puhul (Svetlana Krassman Vene Draa­ tusele "Krappi viimane lint"; Pil­ õieti ei ükski neist? Kontsep­ mateatris), "Armastuse jääkuup" le Jänese kujundus lavastusele tuaalse teatri mõõnaaeg! Reper­ "Von Krahlis" (Peeter Jalakas). "Ringmäng". tuaari poliitika ajamine 3. Küllap peegeldub siin teatrite 4. Herta Elviste ("Me sõidame määrib riideid ja südametunnis­ vilets rahaline seis, kuid midagi Torontosse"), Elina Reinold tust? vapustavat ei meenu. Või on ("Kolm õde"). 8. Pealinnas ei jõudnud välja rih- viga minus, ei pööra kujunduse­ 5. Jüri Krjukov ("Fernando tida "Fernando Krappi" ega le piisavalt tähelepanu. Huvi pa­ Krapp saatis mulle kirja"); Eerik "Krappi viimast linti", Virumaal kub Ene-Liis Semperi isik. Ruus ("Tulge minu juurde"); Erik Ruusi ja Volli Käro monoe­ 4. Maria Avdjuško rollid nii teat­ Mait Malmsten ("Kolm õde"). tenduse Viimase olemasolust ris kui kunstielus. 6. Üllar Saaremäe ("Salakavalus sain keskmiselt virga vabariikli­ 5. Ain Lutsepp ja Jüri Krjukov ja armastus"); Marko Matvere ja ku perioodika jälgijana teada Kõivu näidendis, Jaanus Rohu­ Paul Laasik ("Romeo ja Julia"); kaks nädalat pärast hooaja lõp­ maa "Equusis". Margus Tabor ("Vanamehed pu maakonnalehe lühisõnumi 6. Ei meenu. seitsmendalt"). vahendusel. Vabandagu siis sel­ 7. Kui jäin sirvima läinud hooaja 7. Tänu oma tööle olen näinud linegi lahjavõitu argument. uuslavastuste pikka nimekirja, suuremat osa möödunud hooaja haaras mind õud, tormasin akna lavastustest. Omades seega kül­ juurde, avasin selle ja karjusin lalt ulatuslikku ülevaadet, pean GIINA KASKIA: täiest kõrist riigikukutaja Ulja­ tõdema, et selles on valdavaks nova sõnadega: "Pigem vähem, visiooniks keskpärasus. Silma­ 1. Sophoklese "Kunigas Oidi­ aga paremini". torkavaid tippe oleksin igatse­ pus". 8. "Kuningas Oidipus" Draama­ nud rohkem, õnneks polnud 2.-3. Shakespeare'i "Romeo ja Ju­ teatris (läksin pärast veerand­ palju ka kurvastavat (või kur­ lia" Noorsooteatris (lavastaja tunnist piinlemist minema), "Mu jaks tegevat). Küsimusi ja kaht­ Elmo Nüganen, muusika Tõnu süda on mägedes" Noorsooteat­ lusi tekitasid kõige enam "Eras­ Raadik, kunstnik Kustav-Agu ris, tehtud koostöös Vene Draa­ mus Montanus" ning "Kuningas Püüman). mateatriga, "Sibulad ja šoko- Oidipus". 4. Katariina Lauk Julia rollis. laad" Tallinna loomaaias. Eraldi väljatoomist väärivad 5. Elmo Nüganeni Lopahhin kõik osatäitmised lavastuses ("Kirsiaed") ja Andrus Vääriku "Tagasitulek isa juurde", etendus Peremees ("Tagasitulek isa juur­ ETERI KEKELIDZE: on silmapaistev tervikuna. de"). Huvitava täiendusena mõjub l.- 6. Helene Vannari Amm ("Ro­ teatrikooli XVI lennu intensiivne 2. "Romeo ja Julia" (Elmo Nüga­ meo ja Julia"). "sisselöök" teatriellu koos kõigi nen) 7. Kõige suurem mure on ikka sellega kaasnevate plusside ja 3.- seotud igapäevatööga - et seni miinustega. Meeldiv, et mitme pole lahendust näha Teatri- ja 4. Kersti Kreismann ("Tagasitu­ noore näitleja (tegelikult ju veel Muusikamuuseumi ruumiprob- lek isa juurde"). tudengi) tööd mõjuvad teiste leemile. Praeguses kolimiste ja 5. Jüri Järvet ("Krappi viimane hulgas arvestatavatena, isegi sil­ likvideerimiste laines on muu­ lint"), Elmo Nüganeni Lopahhin mapaistvatena. Ometi on olemas seumil kultuurilooliselt väärtus­ ("Kirsiaed"). ka teine poolus - palju on eel­ liku vara säilituskohana eriline 6. Marko Matvere Mercutio mistelgi aastatel juttu olnud nn tähtsus ja vastutus. Muutused ("Romeo ja Julia"). "varase vetteviskamise" ohtu­ ühiskonnas sunnivad nii inimesi dest. Nii jäi eelnevast loetelust kui institutsioone muutma oma GERDA KORDEMETS: välja mõni nimi, mis oleks või­ elu- ja töökorraldust ning muu­ nud seal olla. Arvan juba nüüd seumi laekuvate materjalide 1. Margus Kasterpalu dramati­ nende mängus rohkem näitleja hulk on seetõttu mitmekordistu­ seering A. Dumas' romaanist kui osa mängimist nägevat. nud. Eesti riik peaks tagama "Krahv Monte-Cristo"; Madis Südamesse läks Kulno Süvalepa kogu riikliku kultuuriväär­ Kõivu näidend "Tagasitulek isa laulude õhtu "Kaunimad aastad tuste säilitamise süsteemi nor­ juurde". su elus" - seegi meenub, kui ma maalse ja tasakaalustatud funkt­ 2. "Tagasitulek isa juurde", lavas­ mõtlen lõppenud teatrihooajale. sioneerimise, mitte ainult üksi­ taja Priit Pedajas. (Märkimis­ 8. Nägemata: "Equus" "Ugalas", kuid esindusasutusi turgutama. väärseks pean ka Andres Lepiku "Lõikuspeo tantsud" ja "Rotid" 8. "Salome" ja "Esmeralda" "Va­ lavastusi "Salakavalus ja armas­ "Endlas" ning "Ainsal ööl" "Va­ nemuises", "Salakavalus ja ar­ tus" ning "Krahv Monte-Cristo" nemuises". mastus" "Ugalas", "Majasuurune ja Elmo Nüganeni lavastust "Ro­ kivi" Noorsooteatris. meo ja Julia"). 64 PIRET KRUUSPERE: Varjana ("Ugala" "Kirsiaed"), "Tagasitulek isa juurde"; Mati Anne Valge emana ("Ugala" Unt - "Fernando Krapp saatis 1. ja 8. Olen näinud häbiväärselt "Surnud liblikate tants"), Marko mulle kirja" Eesti Draamateatris; vähe, mulle olulistena tundu­ Matvere Henry ("Mu süda on Pille Jänes - "Lavalised segadu­ vate lavastuste hulgast on mägedes"). sed" Eesti Draamateatris. mul vaatamata näiteks "Oö-öö", 7. Rõõm: end ilmutav lavakuns­ Muusikaline kujundus: Priit Pe­ "Lõikuspeo tantsud", "Salome", tikateedri XVI lend. dajas - "Tagasitulek isa juurde"; Jaan Toominga ja Madis Kalmeti Pettumus: end osaraamatuga Madis Kalmet (?) - "Armunui­ möödunud hooaja lavastused. aheldanud-ahendanud Kalju lus" Noorsooteatris. Leidsin mingigi eneseõigustuse Koni issa rov "Equusi" külalise­ 4. Epp Eespäeva May "Armu­ ankeedile vastamiseks, et tendusel Tallinnas. hulluses"; Maria Klenskaja Krah­ 1. ja 7. vastates osutada - sedagi vinna de Saint-Fond "Proua de võibolla liiga ühe mätta otsast Sade'is"; Katariina Laugu Julia nähtuna? - ühele minu arvates MÄRT KUBO: "Romeos ja Julias". rõõmustavale tendentsile hooaja 5. Andrus Vääriku Peremees "Ta­ repertuaaripildis. Nimelt eesti 1. Eino Baskin - Toomas Kali gasitulekus isa juurde" ja Ins­ algupärandi suurenenud osa­ "Prügikast ehk Alguse asi". pektor Paulus "Mõrtsukas Fred­ tähtsusele. Ühelt poolt pean n-ö 2. "Tagasitulek isa juurde" (Priit dys"; Ain Lutsepa Isa ja Jüri tipuna mõistagi silmas juba näi­ Pedajas). Krjukovi Tagasitulia "Tagasitu­ tekirjanikuna tuntuks saanud 3. "Romeo ja Julia" kujundus, lekus isa juurde"; Guido Kangu- Madis Kõivu näidendit "Tagasi­ muusika ja miljöö Noorsooteat­ ri Freddy "Mõrtsukas Freddys"; tulek isa juurde" ning selle teksti ris. Juhan Viidingu Rittmeister lumma kongeniaalselt tabanud 4. Katariina Lauk - Julia Noor­ "Isas" Eesti Draamateatris; Ind­ lavastust Priit Pedajaselt. Teisalt sooteatri "Romeos ja Julias". rek Sammuli Romeo "Romeos ja kerkis möödunud hooajal esile 5. Jüri Krjukov Tagasitulia Julias" Noorsooteatris. draamadebütante (Andrus Kivi­ Draamateatri "Tagasitulekus isa 6. Angelina Semjonova Eva rähk, Jüri Kaldmaa), kel näib juurde" ja Philip Brent & Seik "Mõrtsukas Freddys"; Helene olevat vaieldamatut näitekirjani­ "Lavälistes segadustes". Vannari Amm ning Paul Laasiku ku soont. (Meenutaksin siinko­ 6. Paul Laasiku Vend Lorenzo Vend Lorenzo "Romeos ja Ju­ hal veel üldsuse pilgu eest üpris ("Romeo ja Julia)", Andres Oksa lias". märkamatuks jäänud teatriõhtut Kanoonik Chasuble ("Kui tähtis 7. Eraldi tahaks märkida Von Nukuteatris, mil lavakunstika­ on olla tõsine"), Jüri Vlassovi Krabli Teatri avamist oktoobris teedri üliõpilased mängisid Soo­ kingsepp Jakob ("Miks Jeppe joob?") ja Sepo Seemani Steve 1992. Teatri juht Peeter Jalakas mes õppiva Kai Aareleiu ("Teatrilaev"). on suutnud vähem kui aastaga lühinäidendit.) Rakvere teatriga 7. Rõõm on see, et teater Eestis luua oma teatrile imaago, mida jätkab koostööd Шаг Mõttus. elab raske aja üle. Muret teeb la­ võiks kadestada iga riigiteatri Käesoleva aasta "Loomingus" on vastuste liiga suur hulk, mis pa­ juht. Tallinn on saanud Von ilmunud juba kolm eesti näiden­ ratamatult segab süvenemist. Krabli teatrisaali ja baari näol dit - Rein Salurilt, Olev Remsult Probleemiks on kindlasti raha­ kaks arvestatavat esinemispaika. ja Paul-Eerik Rummolt. Neist puudus. Kahju on, et teatrisõb- Von Krabli Teatri (Ruto Killa- viimane, "Valguse põik", jõudis rad maakohtades ei pääse enam kunna trupi) operett "Armastuse käesoleval hooajal samuti lavale, nii sageli teatrisse, kui nad soo­ jääkuup" oli aga vaadeldava seda Viljandi Kultuurikolledži viksid. Üllatab teatriprojektide teatrihooaja üks põnevamaid õpilaslavastusena. On's kätte haare ja tegijate fanatism (Merle etendusi, mis ehk isegi teenima­ jõudmas näitekirjanduse aeg Karusoo, Kalju Kpmissarov, tult vähe tähelepanu leidnud. ning peagi põhjust loobuda tra­ Neeme Kuningas, Peeter Jalakas, faretsest kurtmisest eesti näite­ 8. "Ainsal ööl", "Lõikuspeo tant­ "Dionysia"). Vihastab sotsialistli­ sud", "Rosmersholm". kirjanduse "mahajäämuse" üle? kult lõtv asjasse suhtumine liiga 2. Elmo Nüganeni "Romeo ja Ju­ sageli ja peaaegu igal pool. Tä­ lia", Priit Pedajase "Tagasitulek helepanek: noored lähevad noo­ ANDRES LAASIK: isa juurde". remaks, vanemad vanemaks. Siit 3. Muusikaline kujundus: Priit näeme, et meil on nüüd tugev I. Madis Kõivu "Tagasitulek isa Pedajas ("Tagasitulek isa juur­ vanema põlve näitlejaskond. juurde". Oluline tundub see, et de"), Tõnu Raadik ("Romeo ja 8. J. Aho "Raudtee" Draamateat­ endast hakkab märku andma Julia"). ris, T. Highway "Me sõidame To­ suur saksa näitekirjanik Tankred Kunstnikutöö: Mats Õun ("Taga­ rontosse" "Vanemuises". DorsL situlek isa juurde"). Peeter Lein­ 2.-6. Nende küsimuste vastuseid bock (skulptuur - "Equus"). võib leida Draamateatri lavastu­ 4.ДД Tahaksin kiita nii "Romeo JAANUS KULLI: sest "Tagasitulek isa juurde" ja ja Julia" kui ka "Tagasituleku..." Noorsooteatri "Romeost ja Ju­ truppi, kelle seast nimetan eraldi 1. Madis Kõivu "Tagasitulek isa liast". Need lavastused esinda­ Katariina Lauku, Helene Vanna­ juurde" Eesti Draamateatris. vad meie kaasaegset ria Marko Matveret ning And­ 2. Elmo Nüganeni "Romeo ja Ju­ teatrit, kus kõigil komponentidel rus Väärikut, Ain Lutseppa, Jüri lia" Noorsooteatris; Priit Pedaja­ on arvestatav kaal. Kui on ole­ Krjukovit. se "Tagasitulek isa juurde". mas sellised teosed, võtan enda­ 6. Meelde on jäänud Piret Rauk 3. Lavakujundus: Mats Õun - le julguse kriips tõmmata ja

65 muu esiletõstmist vääriv kriipsu 5. Elmo Nüganen - Lopahhin rõõmust ühtekokku. Sel hooajal alla jätta. "Kirsiaias". Jüri Krjukov, Ain pühiti eesti lavalt täisloomejõus 7. Usun, et teatrid on ilmutanud Lutsepp, Andrus Vaarik "Tagasi­ näitlejad Hilja Varem, Luule Ko- tahet õppida taas tööd tege­ tulekus isa juurde". Andres Le­ missarov, Enn Kraam, Iivi Lepik, ma. Arvan, et lisaks esietenduste pik - lord Henry "Dorian Gray Rudolf Allabert jt, ning ümber­ arvu suurenemisele on toimu­ portrees". Aare Laanemetsa eri­ ringi on valitsenud üllatav vai­ mas ka olulisemaid nihkeid pa­ nevad varjundid - "Lõikuspeo kus: ei võrdväärseid lepinguid remuse poole. Ei oskagi öelda, tantsude" roll kõrvuti eelmisest teistes teatrites, ei suurenenud milliseid tulemusi see järsku hooajast pärit, kuid täiustunud tähelepanu teleteatrilt, ei kutse­ ilmnenud allesjäämise tahe veel Indrekuga ("Täieline Eesti Vaba­ liidu kaitset, ei ajakirjanike kaasa tuua võib. riik"). Üllatusmehed Jaanus Ro­ uudishimu (neid huvitavad ju 8. "Me sõidame Torontosse", humaa ("Equus") ja Gert Raud­ edukad) ega kriitikute repliike. "Equus". sep ("Mees minevikuga"). Meist­ Nagu Ameerikas. Ainult et Eesti rid Jüri Järvet ("Krappi viimane ei ole Ameerika. Meil on ju kõik lint") ja Kaljo Kiisk ("Mu süda teada ja nähtaval, meie vähesed MIHKEL MUTT: on mägedes"). anded peaksid kusagil siiski "arvel" olema ja nii või teisiti ra­ 1. Madis Kõivu "Tagasitulek isa 6. Marko Matvere Mercutio ja kendust leidma. Teisalt, samal juurde". ajalehepoiss ("Mu süda on mä­ hooajal tegi Nüganen "Romeo ja 2. "Romeo ja Julia" (Elmo Nüga- gedes") pluss oluliselt rohkem Julia", võites sellega otsekohe nen), "Tagasitulek isa juurde" ja kui 1/3 "Majasuuruses kivis". kunstilise ÕIGUSE alustada tõe­ "Kolm õde" (Priit Pedajas). Maria Klenskaja "Proua de Sa- poolest OMA teatrit, oma näge­ 3. Fomitševi ja Õunapuu tööd, de'is", Paul Laasik ja Helene muse ja oma trupivalikuga. Undi muusikalised kujundused. Vannari "Romeos ja Julias", Piret Vastuolu missugune! Palju dras­ 4. Anu Lamp "Isas". Rauk ja Andres Noormets (Varja tilisemal kujul tuli sama prob­ 5. Ain Lutsepp "Tagasitule­ ja Trofimov "Kirsiaias"), Margus Tabor ("Vanamehed seitsmen­ leem esile "Vanemuises". Mis kus...", Andrus Vaarik "Tagasitu­ juhtub uue (hetkel veel nimetu) lekus...", Guido Kangur Fred- dalt" ja üldse vilksatamas siin­ seal). juhi saabumisel Rakveres? Kas dyna "Mõrtsukas Freddy's", Ju­ ei seisa samade probleemide ees han Viiding Rittmeistrina "Isas". 7. Vastupidiselt vahepeal levi­ nud arvamusele, et meil pole nüüd iga teatri näitlejad, kui 6. Tarmo Männardi Andrei "Kol­ saabub uus juht? Ootan, millal mes ões". huvitavaid noori naisnäitlejaid, rõõmustavad viimasel ajal just tekib proffide elujõuline "alter­ 7. Koik taandub elu ääremaade­ natiivteater" (liidrite puudus? le. Kunstnikele ja eriti näitlejate­ noored daamid. Ühel ajal on meil olemas mitte ainult Ülle sponsorite puudus?). Tundub, et le kaetakse varsti eraldi laud - on küll kehtima hakanud lühi­ kööki. Kaljuste ja Anu Lamp või Katrin Saukas ja Maria Avdjuško, vaid ajalised lepingud, tehakse ühe­ 8. Ma loetlen 2-3 tähtsamat kordseid projekte jne, kuid eesti teatrit, kelle töid pole näi­ ka Anne Reemann ja Merle Jää­ ger, Epp Eespäev ja Angelina teatri ühendatud anumate SÜS­ nud: "Vanemuine", "Ugala", Rak­ TEEM [kui juba, siis veel vaba­ vere Teater. Semjonova. Juba ka Katariina Lauk ja Elina Reinold. Ja õige mad, loomulikumad võimalu­ sed vahetada teatreid (kas ka REET NEIMAR: mitmed veel nii teatris kui koolis varuks, kelle õige roll või täisõit- kortereid?), näitlejate sotsiaalsed garantiid jms] on (olid veel lõp­ 1. Praeguse aja näidendid minu seng võib tulla homme. penud hooajal) käi vilamata. Kas silmis: "Kirsiaed", "Mu süda on Rõõmustas üks liiga vähe tähe­ loota edaspidi värskelt asutatud mägedes", ilmselt ka "Me sõida­ lepanu ja mõistmist pälvinud Näitlejate Liidule? me Torontosse". ning liiga kiiresti hajunud (?) 8. a) Merle Karusoo "Circulus". 2. Elmo Nüganeni "Romeo ja Ju­ subtiilne lavastus, Katri Kaasik- lia". Priit Pedajase "Tagasitulek Aaslavi miniatuur "Valged ööd" b) Jaan Toominga "Me sõidame isa juurde". Pedajase "Kolm õde" "Ugalas" ja Von Krabli Teatris Torontosse". ja Kaarin Raidi "Kirsiaed". (mängijad Kristel Leesmend ja c) "Ugala" "Salakavalus ja ar­ 3. Lavakujundustest: Mats Õuna Jaanus Rohumaa). Võrreldes mastus", "Krahv Monte-Cristo", "Tagasitulek...", Ingrid Aguri "Mehetapjate" (enese)reklaami "Vanemuise" "Kaunimad aastad "Kirsiaed". Muusikalistest ku­ üleblufitusega, on siin projekti su elus", Rakvere "Rosmers- jundustest: "Kolme õe" elus sisukuse ja kuulsuse vahekorrad holm", "Endla" "Rotid". muusika - näiteseltskonna oma- suisa pöördvõrdelised. lauldud laulud (Priit Pedajas, Kahju, et Draamateater ei osa­ Riina Roose). nud reklaamida ega publikule ENEPAAVER: 4. Epp Eespäeva tagasitulek; sündmusena teadvustada Jüri 1. M. Kõivu "Tagasitulek isa enamiku vaatajate jaoks alles Järveti taasilmumist mr Krappi- juurde". Kutsuvana ja intrigeeri­ tema avastamine-teadvustamine na. Kas teatri administratsioon vana tõuseb esile Draamateatri hooajal 1992/93 ("Armunuilus", seda sündmust isegi õieti tead­ uuslavastuste afišš, osalt ka Öö-öö", "Romeo ja Julia", film, vustas? Igatahes hoida pole Noorsooteatri oma. TV). Anne Reemanni (ilmselt seda lavastust ja vanameistrit 2. Priit Pedajase "Tagasitulek isa vaieldav) Ranevskaja "Kirsi­ osatud. juurde", Elmo Nüganeni "Ro­ aias". Suurem probleemisõlm moo­ meo ja Julia". dustub ühest murest ja ühest 3. - 66 4. Maria Avdjuško Renee de rammist rääkimata (ehkki just sus, mis avaldub järjepidevuses: Sade lavastuses "Proua de Sade". sellest peaks nüüd rääkima). Ent telesarjas "Lennud", Jüri Järveti 5. Ain Lutsepa Isa ja Andras selle asemel märkan, et "Esto­ "Krappi viimases lindis", Kulno Vääriku Peremees lavastuses nias" tegutsetakse edukate 1970. Süvalepa laulude õhtus "Kauni­ "Tagasitulek isa juurde". aastate illusioonide kütkes - ikka mad aastad su elus", 16. lennu 6. Jüri Vlassovi kingsepp "Mäe­ veel! Või taandub kõik põhiküsi­ lavastustes, noorukese Rasmus otsa Jeppes". musele - mis on muusikateater? Kaljujärve siiruses "Hulkur Ras­ 7. * Mõnede teatrite terve, teokas Ja sellest tulenevalt: kas tulevas­ muse" nimiosas. Ja nii edasi. pealehakkamine oma majandus­ te ooperilauljate teatrietteval- 8. "Salome", "Salakavalus ja ar­ liku kitsikuse väärikal viisil lee­ mistus on piisav (mäletatavasti mastus", "Rosmersholm" jt. vendamiseks väärib siirast tun­ kuuluvad laulu-ja lavakunstika­ nustust. teeder samasse kõrgkooli)? Vo- * Teatriteadlaste organiseerumi­ kaalprobleeme (kolmeteistküm­ JAAK RÄHESOO: ne on kosutav märk sellest, et nendal tunnil, neljateistkümnen­ mõistetakse juba päris kibedat dal tunnil) ei hakkaks ma siin 1. Algupäranditest M. Kõivu arengu vajadust, et ollakse aren- puudutama. "Tagasitulek isa juurde", tõlge­ guvalmis. 8. "Lõikuspeo tantsud", "Toala- test B. Frieli "Lõikuspeo tantsud" * "Biloxi blues" tutvustas mõnda hing", "Raudtee", Toominga la­ ja kogu M. Undi lavastusreper- noort huvitavat meesnäitlejat. vastused. tuaar (viimane küll puhtteoreeti­ * Lastele lavastati asendamatuid liselt, pealkirjade järgi, sest on klassikalisi lugusid, nagu "Nu­ mul tervikuna nägemata ja lä­ kitsamees" "Ugalas", "Pinoccio" PILLE-RIIN PURJE: heb niisiis 8. punkti alla). ja "Hulkur Rasmus" "Vanemui­ 2. Madis Kõivu "Tagasitulek isa ses". 1. Madis Kõivu "Tagasitulek isa juurde" (Priit Pedajas) ja Shakes­ 8. O. Wilde'! "Salome" "Vane­ juurde". pearea "Romeo ja Julia" (Elmo muises". 2. Priit Pedajas - "Tagasitulek...", Nüganen). Sümpaatsed olid ka Elmo Nüganen - "Romeo ja Ju­ Kaarin Raidi lavastatud "Lõikus­ lia", Kaarin Raid - "Lõikuspeo peo tantsud", "Tahtis on olla tõ­ KRISTEL PAPPEL: tantsud". sine" ja "Kirsiaed" ("Mu süda on 3. Muusikaline kujundus: Priit mägedes" läheb jälle 8. punkti 1. Nimetaksin pigem autoreid: Pedajas - "Tagasitulek..." ja alla) ja Kaarel Kilveti lavastatud Shakespeare, Strindberg, Mishi- "Kolm õde", Raimo Pass - "Han- "Miks Jeppe joob?". Äramärki­ ma, Kõiv. jo" ja "Raudtee". mist väärib ka Rakvere Teatri 2. "Romeo ja Julia" - Elmo Nüga- Kunstnikutöö: Mats Õun - "Ta­ "Rosmersholm". nen, "Tagasitulek isa juurde" ja gasitulek...", Kustav-Agu Puu­ 3. Vist Jaak Vausi kujundatud "Lavalised segadused" - Priit Pe­ man - "Romeo ja Julia", Gunta "Teatrilaev", "Mõrtsukas Freddy" dajas. Randla - "Sookoll ja sisalik", ja "Fantastiks" - kõik huvitaval 3. Muusikaline kujundus: Tõnu Krista Tool - "Valged ööd" ja moel teatri- või tsirkuseteemali- Raadik ja Riina Roose - "Romeo "Equus", Ingrid Agur - "Kir­ sed näidendid. ja Julia". siaed". 4.-6. Loobun vastamast. Kunstnikutöö: - 4. Raskem vastata kui teistele 7. Kuigi rabelev kriisiaeg ei pais­ 4.- küsimustele. Kersti Kreismann - ta veel läbi olevat, rõõmustab 5. Juhan Viiding - "Isa". Vahest Ema ("Tagasitulek..."), Kaie Mih­ ometi repertuaari üldine parane­ ka Jaanus Rohumaa - "Equus". kelson - Liisa ("Raudtee"). Liis mine (eriti Eesti Draamateatris, 6. Tamara Solodnikova - "Mu Bender - Felizitas ("Ainsal ööl"). Noorsooteatris, "Ugalas") ja hea­ süda on mägedes", Marko Mat- 5. Andrus Vaarik - Peremees de lavastuste rohkus. Hetkele on vere - "Romeo ja Julia". ("Tagasitulek..."), Erik Ruus - Jo­ iseloomulik taandumine poliiti­ 7. Juba teist hooaega näis teatris­ hann Köler ("Tulge minu juur­ kast ja see, et enamik tippe on käimine olevat taas mõttekas ja de"), Juhan Viiding - Rittmeister klassikalavastused, kus huvid huvitav tegevus. Sõnateatri tu­ ("Isa). üsna üldinimlikud ja päevakaja gev, professionaalselt karastatud 6. Garmen Tabor - Hermine ("Ta­ ainult mõnes üksikasjas. Prob­ organism talus vahepealset kriisi gasitulek..."), Tamara Solodniko­ leemiks näib kujunevat, et tasa­ ilmselt kergemini kui kahjuks va - Vanaema ("Mu süda on pisi väsivale 60.-70. aastate tunduvalt ebaprofessionaalseni mägedes"), Heikki Haravee - lavastajapõlvkonnale on tulnud ooperiteater. "Estonia" allakäik Ю1та ("Ainsal ööl"). ainult väga nappi lisa. algas 1980. aastate keskel ja jõu­ 7. Konkreetsem mure on mõne 8. Lisaks punktides 1 ja 2 nime­ dis süvapunkti hooajal 1992/93. teatri tuleviku ja mitme hea näit­ tatutele Strindbergi "Isa", Sop- Või langeme veelgi? Mulle on leja oleviku pärast. Üldisem hoklese "Kuningas Oidipus", jäänud mulje, et "Estonia" juhid mure on jälgides, kuidas üha Shepardi "Armuhullus" ja Shj'- tegelikult ei hooli teatri sisulisest rohkem tekib levikanali-stiilis feri "Equus". Jätan kabalisdde uuenemisest, pigem teeb neile lõtva lobisemist, tühisahmerda- otsustada, miks kõik autorid sel­ muret (?) mõranev fassaad. On mist, reklaamilik-muretut enese­ les reas algavad S-iga. see nii väsimusest? Harjumu­ kindlust. Ehmatav kogemus on sest? Ajapuudusest? Tahaksin selles keerises ulpida - kui vii­ suuta aimatagi "Estonia" olevi- maks ei tunnegi enam põhja?! kuprogrammi, tulevikuprog­ Tuge ja julgustust annab vaim­

67 ENN SIIMER: hanema. Muutub elu, muutub 3. "Krappi viimane lint" - Ervin inimene - muutub ka teater. Juba Õunapuu, "Miks Jeppe joob?" - 1. Madis Kõivu "Tagasitulek isa näeb siin-seal päris põnevaid, Hardi Volmer ja Tõnu Raadik. juurde" (lavastaja Priit Pedajas) olemuselt massikultuuri kassa­ 4. Herta Elviste ja Tiiä Porss, Eesti Draamateatris, Paul-Eerik tükke, mis lavastuslikult ja näit­ õieti küll kogu naistetrupp la­ Rummo "Valguse põik" (Lembit lejatöödelt on ometigi naudita­ vastuses "Me sõidame Torontos­ Peterson) Viljandi Kultuurikol- vad ("Mõrtsukas Freddy" E. Bas­ se", Liis Benderi Felizitas ("Ain­ ledši diplomilavastus, Peter kini lavastatuna Eesti Draama­ sal ööl"), Piret Raugi Luise ("Sa­ Shafferi "Equus" (Kalju Komis- teatris, M. Vaheri lavastatud lakavalus ja armastus"), Kiiri sarov) "Ugalas". "Mees minevikuga" "Ugalas", Tamme Rebekka West ("Ros- 2. "Romeo ja Julia" (Elmo Nüga- "Oi, Johnny" К. Otsuse lavastu­ mersholm"), Kersti Kreismanni nen) Eesti Noorsooteatris, "Kir­ ses ja köitva näitlejaansambliga Trade ("Toalahing"). siaed" (Kaarin Raid) "Ugalas", "Vanemuises"). 5. Jüri Järveti Krapp, Juhan Vii­ "Tagasitulek isa juurde" (Priit 8. "Mu süda on mägedes" (Noor­ dingu Rittmeister ("Isa"), Jaan Pedajas) Draamateatris. sooteater/Vene Teater), "Teatri­ Rekkori Jeppe ("Miks Jeppe 3. "Kirsiaed" - Ingrid Aguri lava­ laev" ("Endla"). joob?"); Erik Ruusi John Wort­ kujundus, "Romeo ja Julia" - hing ("Kui tähtis on olla tõsine"), Kustav-Agu Puumani kujundus Jüri Krjukovi Felix ("Toalahing"), ja Tõnu Raadiku muusika, "Val­ IVIKA SILLAR: Andras Vääriku nähtud rollid guse põik" - Mae Kivilo lavaku­ summana ("Mõrtsukas Freddy", jundus, "Tagasitulek isa juurde" 1. Madis Kõivu "Tagasitulek isa "Tagasitulek isa juurde", "Lavali­ - Mats Õuna lavakujundus. juurde". sed segadused"). 4. Merle Jääger - Salome ("Sa­ 2. "Tagasitulek isa juurde" (Priit 6. Rein Malmsteni Miller ("Sala­ lome"), Epp Eespäev - Molly Pedajas), "Romeo ja Julia" (Elmo kavalus ja armastus"), Viktor Ja­ ("Öö-öö") ja May ("Armunui­ Nüganen). kovlevi rektor Kroll ("Rosmers- lus"). 3. "Mees minevikuga" (muusika­ holm"), Aivar Tomminga Bobby 5. Jaanus Rohumaa - Alan line kujundus - Peeter Konova- Franklin ("Oi, Johnny!"), Elina Strang ("Equus"), Elmo Nüga- lov), "Romeo ja Julia" (lava­ Reinoldi Bertha ("Isa"), Aleksan­ nen - Lopahhin ("Kirsiaed"), kujundus - Kustav-Agu Puu­ der Eelmaa Nöjd ("Isa"). Andrus Vaarik - Peremees ("Ta­ man). 7. Teater on elus. Publik on vae­ gasitulek..."). 4. Et laval on Epp Eespäev, Kata­ semaks ja kõhnemaks jäänud, 6. Rein Malmsten - Pastor ("Sur­ riina Lauk. kuid alles. Ja seda varakapita­ nud liblikate tants"), Miller ("Sa­ 5. Jüri Krjukov ja Ain Lutsepp listliku Eesti Vabariigi kõigi lakavalus ja armastus"), Basil ("Tagasitulek isa juurde"), Gert majanduslikkude edusammude ("Dorian Gray portree"). Raudsep ("Mees minevikuga"). kiuste. Ometi veel midagi, mil­ 7. Kui vaadelda kogu aasta re­ 6. Andrus Vaarik ja Elle Kull les üheskoos tublid oleme. pertuaari, tuleb tunnistada, et ("Tagasitulek..."), Paul Laasik 8. "Romeo ja Julia", "Kirsiaed", see on vägagi huvitavaks ja mit­ ("Romeo ja Julia, "Öö-öö"), Mar­ "Equus" ja päris palju muud. mekesiseks muutunud. Palju on ko Matvere, Raivo Rüütel, Lii uusi autoreid, kellest varem õige Tedre. vähe teadsime (Y. Mishima, 7. Möödunud hooaeg oli era­ LEA TORMIS: M. de Chelderode, I. Horovitz). kordselt oluline - meeleheitliku Isegi algupärane dramaturgia, sumamisega jõuti kaldale ja hing 1. a. Eesti näidendite publikue- nii uusautorite kui ka juba tun­ jäi sisse. See oligi kõige tähtsam. du. M. Kõivu "Tagasitulek isa tute oma, on esindatud. Jääb Taisrobustset alandlikkust kroo­ juurde" kui uue tasandi nähtus loota, et Berni konventsiooni ni ees praegu ka ei ole, mingid meie näitekirjanduses, teatri lä­ mõju paneb teatreid algupäran­ põhimõttelised sisulised väärtu­ henemine Kõivu dramaturgia deist veelgi rohkem lugu pida­ sed on suudetud säilitada. Kolli­ mõistmisele. J. Kaldmaa "Sur­ ma. tab ebaprofessionaalsus, liiga nud liblikate tants" kui andeka Vaadeldaval hooajal rõõmustas kõrge enesehinnang, kunstimis- autori arenemisvõimelisuse vek­ jätkuvalt "Ugala". Asi pole mitte siooni aseainena liugleb lavalau­ sel. niivõrd suurtes õnnestumistes dadel kas süüdimatu lihtsa­ b. Vähemängitud või päris uute (tegelikult oli siin ka lootuste meelsus või lihtsalt enesede- autorite tulek repertuaaripilti luhtumisi - "Krahv Monte-Cris- monstreerimise kihk. Eesti teat­ (M. de Ghelderode, L. Holberg, to" suurejooneliselt kavandatud ripublik on viisakas ja hea­ Y. Mishima, J. Aho E. Hermakü- lavastus), vaid eeskätt teatri mit­ tahtlik, kriitika on viisakas ja la instseneeringus, O. Wilde'i mekülgses arengus ning mees- heatahtlik, ei maksa seda kurjas­ "Salome", "Dorian Gray portree" konnamängus. On omaette ti ära kasutada. A. Noormetsa instseneeringus, fenomen, kuidas eriilmelised ja F. Dostojevski M. Kalmeti ja K. erineva taotlusega lavastused Kaasik-Aaslavi lavakomposit- moodustavad "Ugalas" tajutava ÜLO TÕNTS: sioonides). Jätkub huvitav T5eh- terviku, samal ajal kui analoogi­ 1. J. Aho "Raudtee". hovi-avastamine ("Kirsiaed", lised nähtused Eesti Draama­ 2. "Miks Jeppe joob?" - Kaarel "Kolm õde"). teatris mingiksid tervikuks ei Kiivet, "Salakavalus ja armastus" 2. Priit Pedajas - "Tagasitulek isa ühine. Näib, et teatrid hakkavad - Andres Lepik, "Me sõidame juurde"; Elmo Nüganen - "Ro­ uue reaalsusega vähehaaval ko­ Torontosse" - Jaan Tooming. meo ja Julia"; Mai Murdmaa - 68 "Catulli Carmina. Carmina Bu- mõistet "alternatiivteater", sel 7. Tervikuna oli hooaeg rahulik rana". pole meie praegusoludes küll ja väärikas. Teater jätkab oma 3. Priit Pedajase helikujundus la­ selget sisu. Lihtsalt - on tekki­ reaalse koha otsimist elus (ei vastuses "Tagasitulek isa juur­ mas loomulik mitmekesisus ja miiting, ei kõnepult, ei elu kool; de". Tõnu Raadiku muusika­ elavnemas kunstisisene vererin­ pigem asutus, kus luuakse teine seade lavastustele "Romeo ja Ju­ ge- reaalsus, paralleelne olevaga ja lia", "Miks Jeppe joob?". Peeter Sõnateatrite huvitavad muusika­ omaette elavate esteetiliste sea­ Konovalovi ja Ollo Kauri muusi­ lavastused, mis tavameelelahu- dustega). Väga huvitavalt töötas kaseaded mitmele "Ugala" lavas­ tuse kõrval ka kunstilist kasu­ Eesti teatris Priit Pedajas ("Lava­ tusele. tegurit kannavad. Näiteks Ko- lised segadused", "Tagasitulek Lavakujundus: Kustav-Agu missarovi "Heliseva muusika" isa juurde", "Kolm õde"). Küllap Püüman - "Romeo ja Julia". Mats südamlikkus, Vaheri "Mees mi­ on reeglipärane, et just täna do­ Õun - "Tagasitulek isa juurde". nevikuga" lustakad stiilitabami- mineerivad repertuaaris Oscar Ingrid Agur - "Kirsiaed". sed ja hoopis teise stiili leidlik Wilde (elu paradoksaalsuse tun­ 4. Anne Reemann - Ranevskaja. orgaanilisus Kilveti Holbergi- netamine) ja Anton Tšehhov (elu Kersti Kreismanni uudne karak­ töötluses "Miks Jeppe joob?". kuristiku kohal). teersus "Toalahingus". Huvitav teatrite koostööproov - Rahutuks teeb avalikult pro­ 5. Ain Lutsepp - Isa, Andrus K. Raidi "Mu süda on mägedes". vintslik tase nendes "Vanemui­ Vaarik - Peremees ("Tagasitu­ Sel ideel võib tulevikku olla. se" lavastustes, mida on õn­ lek..."). Juhan Viiding - Rittmeis­ Evald Hermaküla (taas)enese- nestunud näha; lubatud tooni ter ("Isa"). Kalju Komissarov - leidmine vahepealsest pisut eri­ piirest väljunud "poleemika" Dysart, Jaanus Rohumaa - Alan nevas laadis ja materjalis - J. Aho "Vanalinnastuudio" ja Vene ("Equus"). Gert Raudsep - Max "Raudtee". Draamateatri vahel (kõigil on ("Mees minevikuga"). Mati Undi toetav-avastav töö oma raskused, parem kanda 6. Leila Säälik - Abtiss ("Helisev (eriti) naisnäitlejatega. neid rahulikult); Vene teater muusika"). Andres Noormets - Ingo Normeti läbimõeldult ju­ peaks ilmtingimata teadvustama Trofimov, Andres Oks - Firss hendatud 16. lennu tegus sulan­ oma kohta ja funktsiooni Eestis. ("Kirsiaed"). Paul Laasik - Loren­ dumine tegelikku teatriellu ("Bi- Ta ei tohi enam ennast pidada zo ("Romeo ja Julia"). Loetelu loxi blues", "Saialilled", "Sibulad lihtsalt perifeeriateatriks vene võiks jätkata. ja šokolaad", "Kolm õde"; pluss kultuuri areaalis, tema kutsu­ 7. Viha teeb - järjekordne keele- Elina Reinoldi, Katariina Laugu, mus on iseseisev kultuurilis-es- epideemia. Algas see kellegi Indrek Sammuli ja Mait Malms- teetiliste väärtuste loomine. mõtlematuse ajuvaba tiražeeri- teni toredad osatäitmised mu- 8. "Ainsal ööl" ja "Salome" ("Va­ misega massiteabes (raadio- ja jal). nemuine"), "Lõikuspeo tantsud" telereklaam) mõni kuu tagasi ja Rõõm ja mure - tavakooli tagasi- ("Endla"). on nüüdseks kulutulena levinud kolimine (esialgu alles restaureri- intervjuudesse, artiklitessegi: mistööde valmimisjärgus) Pan- mõiste "lavastus" ja "etendus" so-majja Toompeal. KADI VANAVESKI: (mitte igas keeles pole neid nii Isiklik mure - pead midagi esile selgel kujul olemas!) tähendus tõstma, kui palju tähelepanu­ 1. Kui mitu, siis "Tagasitulek isa on äkki lausa sassis. Viimane ki­ väärset nägemata. Näiteks - Jaan juurde", "Surnud liblikate tants", pub esimest välja tõrjuma, selle Toominga, Ülo Vilimaa, Mare "Mu süda on mägedes", "Kir­ tähendust endale laiendades. Tommingase selle hooaja lavas­ siaed", "Rosmersholm", "Sil­ Keegi "teeb Tšehhovi etenduse tused, üldse "Vanemuine"; "Här­ mus", "Equus". Kui üks, siis lavakujunduse", keegi "lavastab ra Schützi aumärgid" ja isegi esimene. "Romeo ja Julia" etenduse". Ta­ (veel) "Prügikast" "Vanalinnas­ 2. Järjekorda panemata: "Kir­ haks loota, et kord loodud la­ tuudios"; "Lõikuspeo tantsud" siaed" ja "Tagasitulek..." vastus ikka edaspidigi mitu "Endlas"; "Salakavalus ja armas­ 3. Peeter Konovalov kui nähtus; ainukordset etendust vastu tus" "Ugalas", Шаг Mõttuse algu­ "Romeo ja Julia" ruumiidee ning peab. Meie ala professionaalid pärandid ja dramatiseeringud laulud. võiksid oma keeletarvitust jälgi­ Rakvere Teatris jpm. Kahjuks ka 4. Epp Eespäev üldse, Anne Ree­ da ja pealiskaudseile ajakirjani­ "Circulus" Otepääl. mann konkreetselt (Ranevskaja). kele säru teha. 5. Andrus Vaarik ("Tagasitu­ Pettumus - "Kuningas Oidipus", BORIS TUCH: lek..."), Andres Noormets ("Kir­ kus nii lavastaja kui osatäitjate siaed"), Gert Raudsep ("Mees valik palju tõotas. Mis juhtus? 1. Madis Kõivu "Tagasitulek isa minevikuga"). Rõõmu teeb - taaselavnenud juurde". 6. Allan Noormets ("Kirsiaed"). teatrielu, eriti sügissuvised nn 2. "Romeo ja Julia" (Elmo Nüga- 7. Jüri Kaldmaast võiks Eesti eelhooajad ("Ugala", "Endla"), nen). teatri jaoks olla /saada märksa mis publikust tulvil. Ka nn mit- 3. "Dorian Gray portree" (Priit olulisem autor kui "Ugala" lavalt teformaalide agarus - "Dionysia" Pangsepp). praegu paistab. jt festivalid, Von Krabli Teatri 4. Anne Reemann - Ranevskaja 8. Jaan Toominga "Me sõidame kunstilis-organisatoorne aktiiv­ ("Kirsiaed"). Torontosse". sus ja mitmete vabaprojektide, 5. Juhan Viiding nimiosas "Isas". katsetavate väiketruppide innu­ 6. Ita Ever "Lavalistes segadus­ kus. Ainult ärgem kasutagem tes". 69 LILIAN VELLERANI): on olnud ebapiisav. Hea küll, gasitulek isa juurde". Priit Pang- vaesus on iga kriitiku oma asi, sepa kujundus "Dorian Gray 1. Madis Kõivu "Tagasitulek isa kui sa ei jõua sõita ja vaadata, portreele". juurde", B. Frieli "Lõikuspeo ole vait. Ara vähemalt hooaja ü- 4. Nägemata on nii palju, et tantsud", T. Highway "Me sõida­ levaateid kirjutama kipu. Aga mõnda huvitavamat osatäitmist me Torontosse". tekib teine küsimus: miks ei näi­ esile tõstes teeksin kindlasti kel­ 2. "Tagasitulek isa juurde" (Priit ta Tartu teater Tallinnas oma pa­ lelegi liiga. Pedajas), "Me sõidame Torontos­ rimat, teravaimat, ajakohasemat 5. "Tagasituleku" mehed: Krju- se" (Jaan Tooming). lavastust, mille transportimisega kov, Lutsepp, Vaarik. Andres Le­ 3. "Tagasitulek isa juurde" muu­ ei näi olevat mingit probleemi? piku Lord Henry "Dorian Gray sikaline kujundus (Priit Peda­ Jääb üle loota, et näidatakse portrees". Jaanus Rohumaa Alan jas), "Me sõidame Torontosse" edaspidi. "Equusis". Elmo Nüganeni Lo- muusikaline kujundus (Ülo ja pahhin "Kirsiaias". Ats Käämbre), "Fernando Krapp 6. Marko Matvere Mercutio, He­ saatis mulle kirja" lavakujundus MARGOT VISNAP: lene Vannari Amm ja Paul Laasi- (Mati Unt). ku Vend Lorenzo "Romeos ja 4. Elina Reinoldi Nataša ("Kolm 1. M. Kõivu "Tagasitulek isa Julias", Elle Kulli pr Klaudi ja õde"), "Me sõidame Torontosse" juurde". Välisdramaturgia püt Garmen Tabori Hermine "Taga­ naisteansambel (Herta Elviste, on rõõmustavalt elavnenud: situlekus isa juurde". Tiiä Porss, Liis Bender, Heli Va- Ghelderode, Hornicek, Mishima, 7.- hing, Merle Jääger, Helje Soosa­ Dorst, Werfel, Highway, Saro- 8. "Krappi viimane lint", "Isa", lu, Liina Olmaru). yan, Horovitz, Ludlam, Fen- "Hanjo" Draamateatris; "Ainsal 5. Andrus Vääriku Peremees wick, Schnitzler, Shaffer jt. ööl", "Salome", "3 viini tooli", ("Tagasitulek isa juurde"). 2. "Tagasitulek isa juurde" (Priit "Me sõidame Torontosse" "Vane­ 6. Marko Matvere Mercutio Pedajas), "Romeo ja Julia" (Elmo muises"; "Irma Vipi saladus" ja ("Romeo ja Julia"). Nüganen). "Majasuurune kivi" Noorsoo­ 7. Probleem? Kui olin ankeedi 3. Peeter Konovalovi tööd "Uga­ teatris; "Ringmäng" "Vanalinnas­ juba ära andnud, sattusin tänu las": "Dorian Gray portree", "Kir­ tuudios"; "Salakavalus ja headele sõpradele Tartusse ja siaed", "Helisev muusika". armastus", "Kui tähtis on olla tõ­ Jaan Toominga lavastusele "Me Kustav-Agu Puumani koostöö sine" "Ugalas"; "Lõikuspeo tant­ sõidame Torontosse". Suvel seda lavastajaga "Romeos ja Julias". sud" "Endlas". Tallinna gastrollil ei näidatud, Mats Õuna kujundus ja Priit Pe- informatsioon lavastuse kohta dajase muusika lavastusele "Ta­

HOOAJA 1992/93 TIPPLAVASTUSED: (eksperthinnang) 1.-2. M. Kõivu "TAGASITULEK ISA JUURDE" - 23 häält. (Lavastaja Priit Peda- j a s, kunstnik Mats Oun. Esietendus 31. jaanuaril 1993, mängukordi hooajal 20, vaa­ tajaid 5110 Draamateatri suures saalis ja Tartu "Vanemuises"). 1.-2. W. Shakespeare'i "ROMEO JA JULIA" - 23 häält. (Lavastaja Elmo Nüganen, kunstnik Kustav-Agu Püüman. Esietendus 18. oktoobril 1992, mängukordi hooajal 54, vaatajaid 5400 Noorsooteatri dieles). 3. A. Tšehhovi "KIRSIAED" - 4 häält. (Lavastaja Kaarin Raid, kunstnik Ingrid Agur. Esietendus 21. mail 1993, mängukordi hooajal 7, vaatajaid 3889 ringreisidel eri­ nevates saalides väljaspool Viljandit). 3 korral on esile tõstetud järgmisi lavastusi: "Kolme õde" (P Pedajas), "Lõikuspeo tantsud" (K. Raid), "Me sõidame Torontosse" (J. Tooming), "Miks Jeppe joob?" (K. Kiivet), "Salakavalus ja armastus" (A. Lepik). Hooajal valmis üle 100 uuslavastuse.

70 MÄRT KUBO

JÕULUD SEPTEMBRIS

Lõppemas on 1993. aasta. Elu meie ümber sisus ning lugejate-vaatajate-kuulajate hoiakuis. uueneb, selles pole kahtlust. Kas muutused meile Vaatlused kinnitavad, et aina vähem loäakse raa­ meeldivad, on iseasi. Hea ja halva, väärtusliku ja matuid, süvenemist nõudvaid ajakirju ja ajalehti, väärtusetu, tõe ja vale senised arusaamad on segi lavale ja linale jõuab aina rohkem tühikargamist paisatud. Nüüd peab igaüks ise asjaolud selgeks ning veiderdamist. Tasapisi, see-eest aga järje• mõtlema, valiku tegema, otsustama, tegutsema ja kindlalt saab valdavaks meelelahutus. Küllap vist mõttekaaslasi ning ainelbi toetajaid leidma. Nii­ paratamatu tendents, sest kapitalism sunnib ini­ moodi näivad asjad arenevat ka eesti kultuuris. mesed pingsalt tööle ja lõõgastus on sellele tarvi­ Alljärgnevalt mõned hajamõtted suundumustest lik vastukaal. Sotsialismi ajal võtsime tööd kergelt meie ümber. ja pingutasime vaimu teatris, raamatu kallal, RÕÕMU TEEB vaba ajakirjanduse tormiline kontserdil. Nüüd tuleb peaga tööd teha ja vabal pealetung. "Elu Pilt", "Magneet" ja nüüd ka ajal lõdvalt meelt lahutada? Usun, et asjad nii "Favoriit" on finantsidelt, teostuselt ja taotlus­ hullud ei ole. Aga küsima peab alati - kus on kul­ telt, aga ka reklaamipinna mahult kahtlemata uus tuur, kus on vaimsed väärtused? sõna ja tegu ajakirjandusturul. Need on üldise, AHENEB inimeste igapäevane kokkupuude laia suunitlusega, eluolu ja kultuuri selle sõna kultuuriloomega (rahvakultuur) ja vahetu osa­ avaras tähenduses käsitlevad kommertsajakirjad. võtt kultuurielust (osasaamine professionaalsest Kulud tuleb tasa teenida ja hakata omanikule kultuurist). Eriti maakondades ja äärealadel. tulu tooma. Tasuvus ja tulu nõuab laia lugejas­ Moes on ameerikalikult suurejoonelised projektid konda. Tuleb kirjutada kõigile, kirjutada köitvalt "Rock Summer", "FiESTa", "Nyyd", "Circu- ja arusaadavalt. Hind peaks olema taskukohane lus", visuaalse antropoloogia festival jne. See on mitte üknes jõukatele ja tallinlastele. Oodatavat hea. Halb on aga see, et kitsale ajalõigule kuhjub läbilööki piiravaid tegureid on minu meelest tohutu kultuuriinfo. Ajahätta jäävad kriitikud, mitu: Eesti on väike ja siin ei juhtu eriti palju at­ professionaalid, muust rahvast rääkimata! Kahju raktiivset. Aitaks väliskorrespondentide võrk. See veest, mis veskist mööda voolab. Aga ärgem mu­ on kallis. Palju kasutatakse tuntud inimestega retsegem - kohinat on ka ülev kuulata. vestlemise vormi, kuid kadumas on selle kunagi KULTUURIPOLIITIKAS TOIMIV iseregu­ meie ajakirjast alguse saanud vormi võlu. Huvi­ latsioon hakkab vilju kandma. Selgepiirilist kul­ tavaid vestlejaid pole just palju, isiksused kordu­ tuuripoliitikat ei ole, ja seegi on poliitika. Eesti on vad erinevates väljaannetes, samade asjade üle väike riik, maksumaksjaid vähe, kultuur on kallis arutlemine muutub tüütavaks. Ja "taluvuse pii­ kanda. Kuidas edasi minna? Mõistlik oleks aru ril" ("Favoriit", oktoober, 1993, lk47-51) balans­ pidada tegijatega ja osasaajatega. Siinkohal krat- seerimine pole paljudele lugejatele vastuvõäav. sin habet ja luban, et tellin rubriiki "Kultuuri Aga ikkagi, konkurentide ilmumine kannustab ka võimalikkusest" uusimaid seisukohavõtte Kul­ mad, mitteärilisi ajakirju ja toimetajaid. Peame tuuri- ja Haridusministeeriumi vastutavatelt ennast erialaajakirjaks, aga köitvust ja sügavust ametnikelt. pole kunagi liiga palju. Omapärase reklaamiaja- RINNA TEEB RÕÕMSAKS tõsiasi, et rah­ kirjana oktoobris end esitlenud "Rambivalgus" vas, vähemalt Tallinnas, ei ole kultuuri jätnud. on kindlasti teatrielu edendav väljaanne. Publi­ Jõudumööda käiakse kontsertidel, teatris ja isegi kuga suhelda, teda teatrisse kutsuda, sinna isegi kinos! On ju fantastiline, et "West Side Story" meelitada on igatahes kultuurisõbralik eesmärk. kolm Linnahalli etendust välja müüdi. Et Menu- AJALEHTEDE ROHKUS ja üha tüsenev hini, Järvi, Laretei, Rostropovitši, Kaljuste kont­ väljanägemine, uute ajakirjade värvikirevad lehe• serdid puupüsti täis saalidele läksid! Või küljed on ju iseenesest kena, kui ei kummituks "Ugala" menu Tallinnas, "Endla" "Punjaba"- üha laienev ja süvenev pealiskaudsus väljaannete trupi läbilöök Euroopa festivalidel jne. Elame veel! Kui vaid seda kõrge piletihinna kerkivat sei­ kes on meie? Eesti ühiskond? Võibolla. Üha vähem na ees ei oleks! on põhjust rääkida ühtsusest ühiskonnas. Ühtsed olime taotlustes iseseisvuse eest. Nüüd on ühtedel AEG ON RASKE, eriti vanemale põlvkonna­ ühed, teistel teised eesmärgid. le, aga ka neile, kes elavad maal, ja neile, kel palk 71 väike või puudub hoopis. Kohe ja kõiki ei saa lis ja mulle näis, et etendus kulges hingestatu­ aidata haljale oksale, homse parema suhtes ei saa malt ja soojemalt kui esietendusel. Ehk mõjutas anda kindlaid lubadusi. See on ebameeldiv fakt, minu meeli saali eriline vastuvõtlikkus. Vahva oli aga mõneti paratamatu. Kuid inimesed polegi Pipi Pikksukk, kes lapsi etenduse eel talle omaste naiivsed, et loota homsetele imedele ja poliitikute nippidega tervitas (sel hetkel tabasin end mõttelt, lubadustele. Mida aga inimesed soovivad, see on et Pipi kõrval võiks olla Toots ja mis imetegusid lootus ja usk, et vaevad parema ja jõukama Eesti võiksid nad koos hea muusika saatel laval korda nimel pole olnud asjata. Selleks piisab sõbralikust saata - aga kes kirjutab libreto, kes muusika?). sõnast ja moraalsest toetusest. Sõna jõud on mää• Etenduse lõpus lööb lava särama uhke jõulupuu, ratu, see võib alandada, solvata, tõugata eemale. armastus on võitnud kurja, mured on murtud, Sõna võib ka ülendada, lohutada, anda usku, loo­ õnnelikku lõppu kroonib vanemate ja laste ühis- tust ja jõudu. Sõna on meie kõigi käes, kasutagem tants. Headus ja ilu, sentimentaalsus ja nostal­ teda siis targalt! Sest sõna on vahel ka tegu. gia. Lastele, eriti kodututele lastele on see MIKS OLID JÕULUD SEPTEMBRIS? Ega unistus. Võibolla ka lootus. Saalisolijad said kaa­ kõigi jaoks olnudki, vaid saalitäis Harju ja teiste sa tüseda kommikoti ja kireva sildiga limonaadi- maakondade lastekodude lapsi Estonia Teatris pudeli, mõlemad välismaist päritolu. elas üle tõelise jõulutunde. Harju Maavalitsus Hinnaalandust ja "ürituse" hõngu ei olnud. See maavanem Mati Zernanti toetuse ja osavõtuga on väga oluline. Mina kommikotti ei saanud, sain oli korraldanud heategevusõhtu, mis muu hulgas midagi enamat. Mõistsin, et halastus, hool ja ar­ tugines Maavalitsuse ja Estonia Teatri koostöö• mastus kaitsetute ja alandatute vastu on veel al­ leppele. Traagiline on ilma jääda vanematest, ko­ les. Imperatiiv on, et aitama peab ka neid, kes end dust, kodusoojusest. Äraantud ja äravõetud ise aidata ei saa või ei suuda. Eesti ühiskond on lastekodulapsed on kui laagris kasvanud. Lasteko­ tugev, kui ta oma järskudes pööretes ja muutustes du pole küll kasarm või pioneerilaager, aga ühise• ei muutu hoolimatuks, küüniliseks, kui ta ei lust ei pääse. Kasvataja mõnikord kallistab, unusta inimlikke ja rahvuslikke väärtusi. Siinko­ tõenäolisem on siiski tugevama käest tappa saada. hal tänan Harju Maavalitsust ja selle kultuuri- Need lapsed vajavad lohutust, veel rohkem aga lembeseid juhte, kes toetavad kultuuri, head sõna, julgustavat tegu ja haridust. Südame- püsiväärtuste säilimist. Peab uskuma, et seda haridust ennekõike. Aga kuidas on see võimalik suudavad teha ka vallad ja linnad, kes võtavad ilma ema-isata, ilma koduta? Siiski, midagi on üle maakonna mured ja hooled. Kaotused on väik• meie võimuses. Estonia Teater näitas lastele ime­ semad, kui igaüks annab jõukohase panuse. Jõu­ kauni kujunduse ja muusikaga balletietendust lud peaksid olema ikka detsembris, ja igaühe "Armastuse muinasjutt". Istusin laste keskel saa­ jaoks.

1990. aasta aprill. Märt Kubo ja Andrus Vaarik on jõudnud jalutuskäigul Helsin­ gi Kaljukiriku juurde. Toimuvad Noorsoo­ teatri külalisesinemi- sed põhjanaabrite pealinnas. Praegune TMK peatoimetaja, endine kultuuri­ minister oli siis alles Noorsooteatri direktori ametis. K. Orro foto

72 MARGOT VISNAP

PILT, MIS EI KÕNELE

"VAEKARGAJAD". Stsenaarium ja lavastus: Tai­ vo Pabut (Juhan Peegli samanimelise novelli jär­ gi), operaator Arko Okk, kunstnik Priit Vaher, helilooja Alo Mattiisen, montaaž: Marju Juhkum, helirežissõor Jaak Elling, režissõõr Margit Oja- aoon, jumestus: Aino Lemming, rekvisiit: Pille- Maris Arro, valgusmeister Enn Laats, värvimääraja Anne Saul, lavastusgrupp: Salme Poopuu, Airi Kasera, Annely Pahman, Peeter Hertsog, Dimitri Voitjuk, Veiko Kask, Jevgeni Jegorov, Peeter Jürgenson, Rene Rammule, Roland Tiik, Robert Vinkel, Erich Aili, Heino Lähtein ja Feliks Lidenburg, sünkroontaustad: "Schönberg Studio", konsultant Ülev Aaloe, toi­ metaja Tõnu Karro, filmi direktor Ants Tomband. Osades: Anne Veesaar (Hädi), Sulev Teppart (Mats) ja Jaan Tätte (Bengt). 35 mm, 739,5 m (3 osa), värviline. © "Tallinnfilm", 1993.

Idee on Juhan Peeglilt. "Väekargajad" on no­ "Väekargajad", 1993. Režissõõr Taivo Pabut. vell tsüklist "Saaremaa jutud*. Tsükkel on lihtne, "Väekargajad". Jaan Tätte (Bengt) ja Sulev Tep­ aga mõjuv. Ka hõljub tema kohal üks aimus - part (Mats). aimus Saaremaa ja saarlaste olemusest, sellest, mis on Saaremaa ja kuidas ta selleks sai. Kujutan ette, et Taivo Pabutit lummas novell. Ja võimalik, et eksitas. Võimalik, et ka kammitses, nagu üks kirjanduslik meistriteos selle esitajaid sa­ geli kammitseb. Nii et su enda arusaam teosest kas varju jääb või üldse kuidagi ei peegeldu. See on tuttav teatrist, kus hea näidendi struktuur ise seab tegijaile sedavõrd jäigad piirid, et sellest kammitsast kergesti lahti ei pääse. Nii uputakse struktuuri ja ei tõusta sellest kõrgemale arusaami­ ses, et struktuur on vaid vahend, mitte eesmärk. Siiski on eesti kinopildis selline küllalt täpne loo jälgimine tervitatav. Meie filmi häda ju peami­ selt selles ongi, et lugu pole või seda alahinnatak­ se. Pretensioonikates nähtustes luuakse kujund väljaspool lugu. Kujund ise saab omaette eesmär­ giks, kuigi selleks peaks olema tegelikkuse avami­ ne. Tegelikkus on ju võimaliku kujundi loomise alus, mitte vastupidi. see välja ei paista. Või on tegemist teadliku üldis- Kaks meest, eestlane (Sulev Teppart) ja roots­ tustaotiusega - lihtsalt koht kui selline? lane (Jaan Tätte), deserteeruvad Karli väest ja sa­ Millal see toimub? Muidugi teab iga mälumän- tuvad külla, millest katk on üle käinud. Nad leiavad gur, millal vimati katk meie maa tühjaks laastas. sealt ühe ellujäänud naise - talu minia (Anne Vee­ Aga mis siis? Kes see Kari oli, kelle väest karga­ saar). Naisele meeldib rootslane rohkem kui eesti jad pagesid? Miks nad pagesid? See kõik jääb poiss, kellel ta palub ära minna. Eesti poiss läheb vaataja oletada. ära ja sureb suure puu alla, viies katku külast - Hädi valib Bengti, "sest ta on mulle meele jär­ nagu rase Hädi hiljem" ta luid leides teatab. gi". Vaataja peab selle põhjendusega leppima. Nüüd siis interpretatsiooni nõrkused. Naise valikut pilt ei käsitle. Me ei näe, mille poo­ Esiteks. Kus see kõik toimub? Ingerimaal, Pii­ lest mehed erinevad. Kui hästi järele mõelda, siis rissaarel, Hiiumaal? Peeglil on see oluline. Filmist üks on vist tõesti pikem kui teine.

73 Ja lõpuks. Millest küll luud ära tuntakse? Need on etteheited Pabutile, kes on filmi stse­ narist ja lavastaja. Isegi kui kõik vaatajad teavad Peegli novelli peast, ei tee informatiivne täpsus asjale iialgi kahju. Nüüd aga kipub lugu jääma aja­ tuks ja kohatuks. Б oleks põhjust nii pikaks norimiseks. Kuid kahjuks on need eesti filmide põhilised hädad. Elementaarsed, aga ikka miskipärast ületamatud. Filmil on siiski ka voorusi. See annab teata­ vaid lootusi tulevikuks. Algus on tugev ja köitev. Muusika lummav (olgugi et Alo Mattiisengi läheb lõpuks magusaks). Operaatoritöö (Агкэ Okk), eriti alguses on hea. Esimese viie minuti jooksul püsib lumm ja põnevus. Kahju, et mitte kauem. Tundub, et lavastaja ei oska hinnata pildi mõju. Võibolla on "Väekargajad". Anne Veesaar (Hädi), Jaan Tätte oldud kimpus filmimisega, nii et see peamine unu­ (Bengt) ja Sulev Teppart (Mats). neb. Või on Peegli novelli struktuur kammitsejaks, "Väekargajad". nii et käsitlus jääb vaid illustratsiooniks ja ei kasva elavaks, sõltumatuks loomeaktiks. Näitlejatöödest ei saa rääkida ei head ega hal­ ba. Koik kolm, eraldi võttes, on tüüpidena koha­ sed. Kuid tegelastevahelisi suhteid ega pingeid pole. Näitlejaid ei saa selles süüdistada. Suhete võrgu kujundab lavastaja. Pisikene etteheide puudutab kõnet. Kõneldes loetakse komasid ja punkte. Seda ei tohiks teatri­ kooli lõpetanu teha - kui ka lavastaja märkust ei tee. Aga see on siin kõrvaline asi. Muidu kõlab tekst päris hästi.

"Väekargajad". Jaan Tätte (Bengt) ja Anne Vee­ saar (Hädi). J. Ellingu fotod

4 74 Ja ikkagi - peamine! Koik algab ideest - miks? mille nimel? - ja valikust. Selle järgi hindame la­ TÕNU EHASALU vastajat, eelkõige selle järgi, "vaekargajate" kõige suurem nõrkus kükitab selle kivi all. Peegli novelli oluliseks lähtealuseks on katk. Katk, mis maa inimtühjaks kõrbeks laastas. Mida me sellest täna­ päeval teame? See oli väga ammu. Seda on vist VAENE JOORIK liiga raske täna tajuda. Võibolla, et hoopis võima­ tu. Seetõttu on Pabuti valik - just see novell - algu­ ANDROGÜÜNSES sest peale väga küsitav. Katk, aga ka surm üldse, HÄMUS on filmis pelk deklaratiivsus. Ma kahtlen, kas seda ongi võimalik lähemale tuua. Aga see on ikkagi novelli lähtepunkt, selle alus ja taust ühtaegu. Seda laadi taust peab olema vaatajale tajutav, iga Taivo Pabuti mängufilmi "Väekargajad" Tartu esilinastuse muljetel rakuga tuntav. Aga ei ole. Ei saagi vist olla. Ei ole reedel, 13. augustil 1993. ka ühtegi tänapäeval tajutavat analoogi - AIDS ei ole meil veel laastava epideemiani jõudnud ja vae­ valt et jõuabki. Sellest see pilt, mis ei kõnele. Sellest see aja­ TAMM - KATK tus ja kohatus.

ematult krooksuv verekaan kalmistutagustes annaalides putukpilvedena mõrkjalt edevrauga- Ukult põndakuil kõmmeldav on sellisena tagi Jaanus kahenäoline ürkiisse ajasaapa sõja- narmaist ähvardada tohtiv nõtkus jasmiinne su panetunud laugudele vajutanud rombja roti- lõksu-laadse süvendi ei eemalt toimimata jäänud tegu saa ligidale jõudes muutudagi teoks või mügarbakteriks lööb mõirgelõdva üdi kanar­ bikku ja tulisesse uttu suubub taas ürgirvel isalikul hirnahtab seakolp kel ridva otsas kom­ passiks ei ankurdatud ahervaremeks saa läbikaudu mingi neede punnpõhklik katafalk kas armuasemeks on palvet püüdnud iga sureliku tarbeks see-enam sedaskit ka palveks kokku pandit käed kingsepa laiba kohal piikepimestavaltpilkerõõvivmurdjalt mätasmastiripselt tungeldumas - närin läbi- eesriie ajel liigutuste vikerkaareks moondet see arabeske poolekslõikuv kandetala endimetlevalt ohvriks toond on igavikule junnpäidse vibustiku rebin paadipärra viimsepäeva varitsuseljõhkmepõdur pühkme- pidurkalbendamas anateemse väljalaske stardipaugust hõivatuna haisval raiperä- (GA)stikul ei jätku pühapäevaks hingelõpus- TALVO PABUT (1962) on lõpetanud Tallinna tele margariini pannkoogiks tarretund Konservatooriumi lavakunstikateedri näitlejana 1984. aastal. Töötanud Rakvere teatris näitlejana aplaus ja lavastajana 1984-1989. Alates 1991. aastast on Eesti Kirjanike Liidu Kirjandusbüroo kunstiline juht. Teinud teatris kümmekond lavastust ja Eesti Te­ levisioonis viis kultuurisaadet-telelavastust. Lühi• mängufilm "Väekargajad" on tema debüüt filmis. S. T. S. Becketti - M. Kalmeti "lõppmäng", mis ei esietendunud. Noorsooteatri (tulevase hoone) pööning, mai 1993. Fotograafi looming võib etendust tihtipeale vahendada kas põnevamana või igavamana, kui näitemäng tegelikult kohapeal paistab. Nendel Harri Rospu fotodel on vist tege­ mist esimese juhtumiga. Lõpetamata "Lõppmäng". Nell - Jaanus Rohumaa, Clov - Allan Kress.

LÕPETAMATA "LÕPPMÄNG"

Samuel Becketti näidendid ei ilmu just sageli eesti lavadele, seda suuremat huvi ja tähelepanu nad ära• tavad. Kevadel alustas Noorsooteatri trupp Madis Kalmeti eestvedamisel Becketti "Lõppmängu" proo­ ve. Lavastus oli mõeldudpõöningulavale, Noorsooteatri uuele mängukohale, mille kasutamist alustati "Lollprintsi" lavastusega. "Lõppmängu" esietendust 17. juunil aga ei toimunud. Sellest tööprotsessist esitavad nüüd oma kokku­ võtte tegijad ise. Hamm: Minu käik... Kord peab lõpp tulema "Lõppmängu" proovid olidki suures osas ja ometi ei julge ma lõppu teha... üks lõputu analüüs ja deširreerimine. Ja sel­ lese me ilmselt uppusimegi. Aega ja vaimset jõudu jäi napiks ning mängus realiseerus Madis Kalmet (lavastaja): Algus oli pal­ vaid väike osa ammendamatutest võimalus­ julubav. Koik nagu klappis: fantastiline näi­ test... temäng suurepärane näiteseltskond, Üks tõsine viga oli selles, et jätsin tegelas­ ideaalne mänguruum - pööningulava. Olime te suhted lahtiseks, st ei fikseerinud lcõigi laetud tahtmisest tulla suveks välja ilmtingi­ jaoks ühtset suhtlemisversiooni. Eelkõige mata uue lavastusega, "Lollprintsi" edasi puudutas see just Hammi ja Clovi, prügikas- mängida ei tundunud nii ahvatlev. Aega oli, tivanade suhted olid konkreetselt kokku la­ tõsi, vähe, aga poisid olid valmis intensiiv­ pitud ja paigas. Siit siis Marko ja Allani selt tööd tegema, nagu alati. Uskusin alguses suurem ebakindlus ja ebamäärasus; nad uju­ isegi, et peatähtis on just maksimaalne taht­ sid üldise analüüsi võimalusterohkuses ning mine, ülejäänu on kõik vaid ületatav töö- suhete mudel jäigi niimoodi ebatäpseks. Ala­ vaev. ti tuleb kõigi tegelaste jaoks valida siiski üks Beckett on muidugi meeletu vaimse ma­ võimalik suhete süsteem. See loob konkreet­ huga autor. Tema näidendid on nagu hiiglas­ se rolli sisemaailma ja tagab näitlejate mängu likud jäämäed, mis esmapilgul avavad ainult täpsuse. üliväikese nähtava veepealse osa. Vaid täieli­ Ilmselt ei leidnud ma ka täpset märksõna ku süvenemise korral võib jälile jõuda Bec­ näidendi varjatud tegevustiku käivitamiseks. ketti tegelaste suhete mitmetähen­ Ei sündinud pinget, mis peaks tekkima kahe duslikkusele ja teksti varjatud tagamaadele. inimese vahelises n-ö "lõppmängus".

77 Kahjuks tõesti, sest tööd olid poisid tei­ nud ausalt ja kõvasti, Jaan ja Jaanus olid jõudnud juba väga huvitavate rollilahendus- teni, Märko Hammis võis aimata fantastilisi võimalusi. Terviku kokkukõlamisest, elavast teatrist oli aga asi veel kaugel. See polnud siiski see, mida olin üritanua lavastada. Otsustasime trupiga, et jätame selle män­ gu katki. Nii tundus ausam. See kõik oli va­ lus ja õpetlik kogemus, mis andis põhjust tõsiseks eneseanalüüsiks. Nüüd hiljem võin öelda, et see oli lausa hädavajalik õppe­ tund. Nagg: Me teame näiteks, et rahat-lukumi, mida makõige rohkem armastan, pole enam. Ühel päeval palun ma seda sult mõne vastutulelikkuse eest ja sa lubad anda. Tuleb ajaga kaasas käia.

Jaan Tätte (NaggJ: "Lõppmäng" oli üks vapustavaim näidend, mille lavale toomise- a olen seotud olnud. Eks me olime vist kõik f eckettist liialt pimestatud ja nii ei märga­ nud suuri kääre, mis tekkisid esmalugemise ja "lõpptulemuse" vahel. Näidendit esimest korda lugedes naersin kohe südamest ja kui valvelauatädi küsis, kas Madis teeb jälle • mingit sünget lugu, siis vastasin, et seekord on üpris lõbus tukk! Aga mida proov edasi, seda raskepärasemaks asi muutus. Lõpetamata "Lõppmäng". Hamm - Marko Tööprotsessile on raske adekvaatset hin­ Matvere. nangut anda, kuna algusest peäle näris sü­ dant tüütu kadeduseuss (oleksin tegelikult Hamimi poolt: Kas Clov tõesti lahkub? tahtnud mängida Clovi) ja selle kadeduse Ma üritan seda takistada! märgi all pool töötegemise aega ka kulges. Clovi poolt: Kas ma suudan lahkuda? Ma AgaKadedus toob harva endaga kaasa mida­ üritan selleks _<õik teha! gi positiivset. Nii ei osanudki väga kurvasta­ See sisemiselt toimiv tegevus oleks pin- da, kui minu sisepiinad koos tööga gestanuc suhted ja tekitanud põnevust vaa­ ootamatult ruttu lõppesid. tajas. Olime liialt keskendunud seisundile ja Valasin nüüd enk veidi liialdades välja atmosfäärile, see aga üksi ligi kolmetunnist oma kibedust, aga tegelikult hakkasin ma lõ­ lavastusi ei kanna. puks väga armastama oma vana Näggi ja Kindlasti oleks pidanud just Allan Clovi olen õnnelik et just temaga kohtusin. rollis rohkem rahulikku tööaega pidanud saama, üliõpilasena ja algajana on sellist Clov: Ütlen vahel endale: Clov, kui sa tahad, meis.trirolli raske n-ö käisest raputada! et kord väsitaks sind karistamast, siis pead oska­ Ühel hetkel olime ummikus, kõik oli ma paremini kannatada. Ütlen vahel endale: pöördunud meie vastu, isegi ilmad olid juu­ Clov, kui sa tahad, et kord sind minna lastaks, nikuu kohta väljakannatamatult külmad. siis pead tundma, et sul on siin parem... Neecusena hakkasid nagu kevadised kärbsed Marko ja Jaani ümber tiirutama fil­ Hele Viigisalu (viiul): Õnneliku juhuse mimehed ja nii mõnedki harjutusajad tuli tõttu on mulolnud võimalus teatris midagi ümber mängida proovivõtete või ratsuta- kaasa teha. See on mulle ka erialaliselt ka­ mistrennide pärast! Rääkimata psüühika ri­ suks tulnud - esinemistel ja eksamitel on sustamisest, mis tavapäraselt selle kindlam tunne, ümbritsev jääb peaaegu mär­ kauplemisega kaasas käib (raha ja lepingud). kamatuks. "Lollprintsi" kogemus oli eriti hin­ Ka teatris endas sättis üks osa personalist en­ gelähedane, etenduse lõppedes oli lausa nast juba suvepuhkusele ning pingutada kahju sellest maailmast välja tulla. veel üks uus lavastus välja tuua tundus neile O. Stone ütles ühes intervjuus, et juba tüütult mõttetuna! sünd on vägivaldne ja elu sünnist surmani С est la vie! on täis julmust ja kannatusi. Mäng ei läinud, meeleolu langes ja üleval "Lõppmängu" puhul tekkis tunne, et loo­ müüride vahel tundus korraga tohutult eba­ tusetuse ja kannatuse maailma ei saa sellisel mugav teatrit teha. Väsisime lõplikult ja kujul ju olemas olla! Paraku see kõik on ole­ kontrolletendus oli vaid hale-kramplik loo­ mas - iseasi, kui palju me seda näha tahame tusetu ponnistus. Kahjuks... ning teadvustada suudame. 78 Muusika "Lollprintsis" ja "Lõppmängus" on erineva tähendusega. Lollprintsis" olid muusikalised lõigud n-ö hingehääleks. Vali­ sin heliloojad, kelle muusika on väga tunde­ line, emotsionaalne. "Lõppmängu" puhul on muusika rohkem taustaks, selle maailma muusikaliseks illustratsiooniks. Valisin Arvo Pärdi "Fratrese" sellepärast, et minus endas tekitab see muusika tunde, nagu aeg seisaks. Ka Becketti puhul tekib selline tunne. "Lõppmängu" kohta võib kasutada mär­ gusõna "Kannatus" või "saatus", võib-olla just viimast. Samu märksõnu saab kasutada ka Pärdi muusika kohta. Neil: Õnnetus on kõige naljakam asi maail­ mas. Ja alguses me naerame selle üle, naerame südamest. Aga ta läheb kätte vanaks. Just nagu mõni huvitav lugu, mida meile liiga sageli jutus­ tatakse. Jaanus Rohumaa (Neil): See oli huvitav töö. Mängida vana, surevat naisterahvast. Ainus ebameeldivus oli istuda üle kahe tun­ ni enam-vähem liikumatult pimedas prügi­ kastis. Aga sealgi oli tegevust. Mõtlesin. Lavastuse peale, mida samal ajal kursuse­ kaaslastega tegin. Beckett on väga hea kirjanik, tema tegela­ sed räägivad väga korrastatud keelt. Aga mida nad mõtlevad ja tahavad, jääb häma­ Nagg - Jaan Tätte. raks. H. Rospu fotod Asusin rolli tegema vahest kõige lihtsa­ mat rada pidi. Kuulasin vanu plaate vanade Marko Mat vere (Hamm): Ma ei oska näitlejannadega. Lühidalt, hakkasin Nellile mitte midagi öelda. Parema meelega teeksin häält otsima. Kuulasin Lisl Lindaud, Aino proove edasi. Talvit, turul vanainimesi, häälest ära viiulit, katsetasin kurgu- ja ninaregistritega. Mingi Hamm: Ei, kõik on täiuslik. Mida täiuslikum hääl tuli. on inimene, seda täiem ta on... ja seda tühjem. Mui on siiani kõigist töödest, olgu ma siis Oma nabast üle ei hüpva. Rahu meie... kannika­ mänginud või lavastanud, mingeid märk­ tele! Hüva. Minu ... käik. Vana kaotatud lõpp­ meid. Toon valikuliselt mõned ära, ma ei mäng ja mängul on lõpp. hakka siin eristama lavastaja, teiste näitlejate ja oma mõtteid. Tähtis on see, et töö tekitas Madis Kalmet: Lõpetuseks... palju küsimusi. Mõni sai vastuse, paljud mit­ Kord tuli Konfutsiuse juurde kuulus te. muusik Mian.. Õpetaja ütles: "Trepp." Jõuti * vanade füüsiline konditsioon nullilähedane, vaiba juurde. Õpetaja ütles: "Vaip." Koik võt­ elavad minevikus sid istet. Õpetaja andis seletusi: Siin on see. * kiirustamise ja rabistamisega publikut ei köi­ Siin on see da Muusik Mian lahkus. Õpilased küsisid: * ei tohi aimata, mida tegelane järgmisel hetkel "Kui suurt muusikut juhitakse, kas teda tu­ teeb leb siis nii kõnetada?" Õpetaja vastas: "Jah, * Beckett on olustikulisem realist kui Tšehhov pimedat suurt muusikut tuleb nii kõnetada!" * maailma lõpp on lähenemas, härrased Koik. Kogu tõde lavastamisest! Oh ju­ * kas rahu voi raev, mitte uimasus mal, kuidas aga see tarkus omandada!? * näitlejatüüpi lavastaja teeb sinu eest rolli Tekstid kogunud ja koostanud valmis ja... MADIS KALMET *näitleja tabud ja keelutsoonid, kuhu lavastaja ei tohi astuda * miks ma olen laval, miks ma sinna lähen Clov: Mis kõik on? Tahad teada? Ühe sõnaga kokku võtta? Üks hetk... Mortibus! Noh! Oled ra- Märkus: Lavastuses osales veel Allan Kress, Peda­ googikaülikooli üliõpilane Clovi rollis. - M. K.

79 AASTALÕPU ÕNNITLEME! KÕNELUSED I

NUKUFILMIDE KUNSTNIK JA REŽISSÖÖR RIHO UNT 13. detsember FELIKS KARK Riho Unt (15. V1956) töötab "Tal- "Endla" teatri näitleja - 60 linnfilmis" alates 1983. aastast. Koos Hardi Volmeriga on ta teinud 14. detsember nukufilmid "Imeline nääriöö" MARGARITA TEDER (1984), "Nõiutud saar" (1985), kauaaegne Teatriühingu "Kevadine kärbes" (1986), "Sõda" vastutav sekretär - 70 (1987) ja "Jackpot" (1990) ning ük• sinda joonisfilmi "Kultuurimaja" 18. detsember (1988) ja nukufilmi "Koolilood. LENSI RÖMMER Geograafia" (1991). Tänavu valmis endine Töölisteatri näitleja, eestikeelse Undil poolteiseaastase töö tulemu­ teatritegevuse alustugesid Rootsis - 90 sena eesti kõigi aegade pikim, poole­ tunnine nukufüm "Kapsapea". 20. detsember Oskar Lutsu lühinäidenditest HELMI PUUR "Kapsapea", "Kalevi kojutulek" ja kunagine priimabaleriin, "Valimised" lähtuva põnevusfilmi Estonia Teatri repetiitor - 60 sündmused on toodud tänapäeva Eestisse ning juurde lisatud Steven 28. detsember Spielbergi "Indiana Jonesi" triloo­ VALLO JÄRVI giat parodeerivaid seiku. Tegevus Estonia Teatri endine dirigent - 70 keskendub saunanaise Krõõda hii- gelkapsapea ümber, mida püüavad 30. detsember oma valdusse saada maffiavennad MARE LEET Ameerikast, Venemaalt ja Hiinast. kunagine Estonia Teatri Eesti asja huvides liitub võitlusse draamanäitleja - 80 maffiaga koos Samuel Pliuhkamiga kauboist ajakirjanik, ameeriklane Harrison. "Kapsapea" ettevalmistamises osa­ les viisteist inimest, võtetel põhi­ liselt neli. Filmis kasutati viit­ kümmet nukku. Üldse võib "Kapsa­ pead" pidada seni töömahukaimaks ettevõtmiseks nukufilmistuudios. "Kapsapea" eelarve oli umbes 400 000 krooni.

Kui hästi sa tunned maail­ ma nukufilmi, kas mujal on varem tehtud Kapsa­ pea '-taolisi tõid? Ma teadsin kogu maailma nukufilmi väga hästi - nõukogu­ de ajal sõidutati mind läbi Mosk­ va igale poole, isegi Hiinasse ja Jaapanisse. Sellist mängufilmi võtetega nukufilmi ei ole ma küll näinud, kui just paari viimase aasta vältel pole tehtud. Mis pidurdab sinu arvates Olen õudselt õnnetu, et ma ei Lähemal ajal tulevad majan­ meil selliste tempokate, tunne matemaatikat ning raama­ duslikel põhjustel ühistööd või sündmusrohkete ning teos­ tupidamist ega oska mingit ette­ välismaised tellimusfilmid. Kok­ tuselt keerukate nukufilmi­ de tegemist? võtet erastada. Küll tahaksin kulepped on olemas Soome ja Is­ kunagi mitte ainult teha nukufil­ landiga. Kuid on kindel, et meie Ennekõike ikkagi režissööri- me, vaid ka neid ise müüa ning nukufilmitegijatest ei kujune pel­ de mõttelaad. Ajal, mil kasutasi­ toota oma või teiste filme. galt teenindavat poolt, nagu võis me Moskva raha, püüdis igaüks Mingi sisemine hääl ütleb täheldada siin tehtud Hollywoo­ teha autorifilme ning panna oma mulle tõepoolest, et "Kapsapea" di mängufilmi puhul. Jääme suu­ töödesse iseenda maailmavalu. läheb kaubaks. navaks lüliks, sest kõik need, kes Tollal polnud vajadust mõelda siia tulevad, neile on nukufilm sellele, kas film on müüdav. Oled koos Janno Põldmaga nagu must auk. Tehakse ju maail­ "Kapsapead" on juba nimetatud Rahvusvahelise Animafil- mas nukufilme üleüldse väga kommertsfilmiks, mis ei välista mide Assotsiatsiooni (ASI- vähe. teda samas olemast autorifilm. FA) Põhjamaade osakonna Kui jääb alles eesti nukufilm Seda tehes pidasin tõepoolest sil­ "Nordic ASIFA" juhatuses. koos oma ruumide ja paviljoniga, mas ka loodetavat edu filmiturul. Mida kujutab endast ASI­ FA? milles ma ei kahtle, muutub nu- Teiseks puudub meil oskus Õigupoolest on see üks bü­ kustuudio ka omamoodi õppe­ koostööks. Olen alati imetlenud baasiks kogu Skandinaaviale ja "Monty Pythoni" rühma mängu­ rokraatlik ja segane institutsioon. Samas loodame ASIFA-lt saada vahest teistelegi. Kuna filmitege­ filme ja tele-sftou/sid. Nukufilmis mine on meil ikkagi võrratult ei saaks me kunagi töö algstaa­ kiiret ja täpset teavet kogu maail­ ma animafilmis toimuva kohta: odav, siis võimaldab see välis­ diumis kokku kuut-seitset ini­ maalastel siin praktilist väljaõpet mest, kes kõik pakuksid välja festivalid ja muud üritused, kon­ kursid, raha liikumine jm. Küll ei saada. iseenda parimaid ideid ning toe­ 11. oktoobril 1993 taksid teise hüva mõtet. Igaüks aita ASIFA kui mittekommertslik tahab oma rida vedada, nagu juh­ organisatsioon kaasa animafilmi- tus "Koolilugude" tegemisel. de müügile. Ma olen hea kogemuse saa­ Õpetad nukufilmide tege­ nud koostööst Hardi Volmeraga - mist soomlastele, räägi sel­ nendest lõpututest vaidlustest lest lähemalt. ning kaklustest. Võin öelda, et Võib öelda, et õnneliku juhu­ "Kapsapea" õnnestus üheksa- se tõttu saan oma nuku filmikoge­ kümneprotsendiliselt; olen igati musi otseses mõttes edasi anda rahul oma meeskonna tööga, soomlastele. Õpetan koos Priit kuid mõne võimeka ideede välja­ Pärna ning Tõnis Sahkaiga Turu pakkuja lisandumisel olnuks tu­ Kunsti ja Kommunikatsiooni lemus veelgi parem. Koolis noortele animafilmide te­ Mis puutub nukufilmis teh- gemist. Lihtsustatult võetuna Riho Unt. nilistesse teostajatesse, siis siin näitab Pärn, kuidas ideid gene­ ma raskusi ei näe. Grupp on val­ reerida, mina püüan neid seejärel mis ning ootab keeruliste ülesan­ paberile kanda ning piltstsenaa- nete realiseerimist. riumi kujundada, Sahkai paneb Omaette küsimuseks jääb aga nukud liikuma. Tegelikkuses mõistagi raha. ei saa neid asju siiski nõndaviisi Eeldad "Kapsapeale" kom­ lahku lüüa ning seepärast annan mertsedu, kui palju on fil­ edasi kõike, mida olen ise nuku­ mi juba näidatud? filmis aja jooksul õppinud. Õpe­ "Kapsapea" valmis suve lõ­ tamise kogemusi mul on, olen pus ja ta ei ole veel kusagile eriti töötanud kunagi keskkoolis ning jõudnud. Põhjamaade animafil- ka Norras Volda kõrgkoolis ani­ mide festivalil "Nordic Light" Taa­ mafilmide tegemise kogemusi ja­ nis võeti meie nukufilm ülihästi ganud. vastu, tulemas on Stuttgardi ja Millisena kujutad sa ette Tampere festival, kuhu saabub eesti nukufilmi lähitulevi­ rohkesti ostjaid ja produtsente. kus? "Kapsapeaga" avas oma tele­ Kuna üheosalisi nukufilme kanali Ilmar Taska. Mõistagi oli on väga raske müüa, siis ilmselt mulle suureks rõõmuks ja auks, kulub tulevikus enamik aega se­ et minu film osteti ära kommerts­ riaalide või "Kapsapea"-taolistele televisioonis esimesel päeval näi­ filmidele. Vahest on see utoopia, tamiseks. Samas huvitaks mind kuid tundub normaalne teha ikkagi, kuidas sõlmiti leping ning võrdselt anvangard- ja kom- palju maksti. Paraku ei ole mina mertsfilme. Ning tegelikult: mis "Kapsapea" omanik, vaid hoopis on üldse kommertsfilm? "Tallinnfilm". 81 "TALLINNFILMI" Tagasihoidlikuks on seni jää­ Kõigepealt ühtlustus multi­ nud filmide demonstreerimisest filmi tegijate tase. Varem olid Priit DIREKTOR laekuv tulu nagu teisteski väike­ Pärn, Hardi Volmer, Riho Unt ja JÜRI ŠKUBEL riikides. Oleme oma filme müü­ Rao Heidmets, siis tuli tükk tühja nud Lääne viieteistkümnele maad ning pärast seda teised. Jüri Škubel (14. TV1942) on tööta• telekanalile, kuid üldjuhul osta­ Nüüd on uus, tõsiselt arvestatav nud "Tallinnfilmis" vaheaegadega vad need, kes maksavad vähe. tegijaskond juurde tulnud: Peep 1968. aastast. Aktes aastast 1989 Ühesõnaga, majanduslikult ei Pedmanson, Janno Põldma, Hei­ kuni tänaseni on ta stuudio direk­ tasu filmitootmine end ära. ki Ernits, Aarne Vasar, Valter tor. Uusberg, Mikk Rand. Täiesti Kõige troostitum paistab uues kvaliteedis esines Riho Unt olevat mängufilmi hetke­ nukufilmiga "Kapsapea". Praegu on "Tallinnfilmi" seis. Tänavu debüteeris ümber puhkenud kired. f rikka aega plaanis olnud Mõni aasta tagasi, kui tegime Nagu segastel aegadel ikka, ühifilmiga Väekargajad" "Koolilood", tundus, et anima- pakuvad kõige konstruk­ režissöör Taivo Pabut, üht- film hakkab ära kustuma. Kom­ tiivsemaid lahendusi välja . lasi kaitses sellega operaa- mertsi ei osata ning kunsti ka need, kes pole kunagi hoo­ toridiplomit Arko Okk. nagu ei söandata teha. Vahest ei Lõpetamisel on Hardi Vol­ linud eesti filmist ega tea ole tänavune veel tippaasta, kuid midagi filmitootmisest või mer! täispikk mängufilm on lahkunud stuudiost "Tulivesi". Ja see on Koik - igatahes näitab see tõusu algust. ühel ehk teisel põhjuse!. kas mängufilmide tootmi­ Hiljutisel Põhjamaade animafil- Ent siiski, lõppev aasta ei ne "Tallinnfilmis" sellega mide festivalil "Nordic Light" oli­ olnud stuudiole kaugeltki lõpebki? me endiselt kindlalt parimad. kõige parem, oluliselt on Kui "Tallinnfilm" jääb alles, Dokumentaalfilmis on juba vähenenud juba tootmis­ siis kindlasti mitte. Roman Baski- mitu aastat kestnud madalseis. maht. niie kirjutas Mats Traat stsenaa­ Lootsime küll, et Andres Sööt või Vähenemise suunas oleme riumi "Ohvrilaev". Arvo Peeter Tooming leiavad endale kogu aeg liikunud. Kõige tootli­ Kruusemendil on valmis kaks kä­ sobiva teema ning teevad tõelise kumaks kujunesid viimased rub- sikirja: esiteks "Nimed marmor­ filmi, kuid kahjuks nii see ei läi­ la-aastad, mil meie tegemistes tahvlil" ja teiseks soomepoiste- nud. osales veel Kesktelevisioon. Va­ aineline lugu. Pakkumisi on tei­ Igati heäl tasemel loodusfilm bariigi roll filmide finantseerimi­ nud samuti Valentin Kuikja Mart "Valgepõsk-lagle" valmis Arvo sel on kogu aeg olnud tagasi­ Kivastik. Vilul, temast võib edaspidi ooda­ hoidlik. Üheks kõige potentsiaalse- ta tõsist konkurenti Rein Marani- Oleme tootnud filme oda­ maks tegijaks pean Aare Tilka, le. Õnnestunuks võib pidada ka valt, mis ajas marru tegijad, kuid kes on olnud edukas filmiga Peep Puksi tööd "Lauluga ristit" samas andis võimaluse paljudel "Tule tagasi, Lumumba", paraku Marie Underist; kuigi kirjandus­ ennast proovida. Aastast 1988 ei ole ta uut stsenaariumi esita­ teadlased võivad filmile üht-teist kuni tänaseni on "Tallinnfilm" nud. ette heita, on see samas vaieldav. pakkunud vähemalt ühe filmi te­ Heikki Aasani "Riigiks saa­ gemise võimaluse 75 režissöörile. Vaatame nüüd anima- ja dokumentaalfilmi, mida te mine" on sisuliselt Eesti Vabariigi Kõigis žanrites ühtekokku on tõstaksite esile sellest aas­ aastapäevale pühendatud telli- nad selle aja jooksul teinud 141 tast? musfilm, millest aga ei kujune­ filmi, lisaks ringvaated. nud lihtsalt sündmust fikseerivat pidulikku reportaaži. Tegemist on heas mõttes õppefilmiga Eesti Vabariigi sünniloost, mida oleks Jüri Skubd. kasulik igas koolis õpilastele näi­ data ning millest tulebki suurem tiraaž videokassettidel. Hiljuti valmis täiesti arvesta­ tav teos "Isake Dracula" Leo Ilve­ sel; kasutatud ning interpreteeri­ tud on Stalini-aegset filmikrooni- kat. Loodame sellele filmile ost­ jaid ka väljastpoolt Eestit. Samuti oleme jätkanud ring­ vaadete tegemist, ilmselt ei valmi neid tänavu küll 24 osa, kuid kunstlikke tõkkeid ei ole me seadnud. Majanduslikult oleme suutelised jäädvustama arhiivi jaoks kõik olulisemad sündmu­ sed. Kui teha prognoose, milli­ seks kujuneb "Tallinnfil­ mi" lähitulevik? 82 Võin rääkida vaid sellest, rohkem tulu kui kõigi mängufil­ FILMIVAHENDUSFIRMA millisena tahaksin teda mina mide aastane müük. Ja siin on "MEEDIUM" näha. Arvan, et Eestis võiks olla veelgi võimalusi tegevust laien­ väga palju era- ja ühisstuudioid, dada. PEADIREKTOR kindlasti peaks olema aga üks Meil on olemas ka Harju tä­ AHTO VESMES rahvuslik filmistuudio. See ei naval populaarne kohvik, kus pruugi olla selline suur ja laiali­ oleme osanik ja rentnik - seegi Ahto Vesmes (21. VIU 1931) töötab valguv, nagu "Tallinnfilm" on hakkab ükskord tulu tooma. kinosüsteemis 1963. aastast. Alates kogu aeg olnud, tuleb leida kõige Arvan, et sellises minimaal- 1970 on ta juhtinud Filmüaenutuse otstarbekam variant. mahus, nagu mainisin - ringvaa­ ja Reklaami Valitsust, nüüdse ni­ Kindlasti peaks aga säilitama ted ning üks osa nuku- ja teine mega vahendusfirma "Meedium". tervikliku tehnilise kompleksi, joonisfilmi -, oleksime ise suuteli­ "Meedium" on meie ainus kusjuures üksikud lülid vajaksid sed viiekümneprotsendiliselt riiklik Blmivahendusfirma. ilmselt väliskapitali osalemist. tootmist finantseerima. Varem olite monopoolses Kindlasti peaks jääma alles heli­ Mängufilmide puhul jääks seisundis, nüüd konkuree­ stuudio, samas on küsitav labori raha taotlemine sõltuvusse pro­ rivad teiega edukalt mit­ vajadus igas Balti vabariigis. jektist. Raha ei pruugiks olla üks­ med eravahendusfirmad Igati arvestatavaks on saa­ nes eelarvest läbi kultuuriminis­ nagu MPDE, "Aspec" jt. nud meie dekoratsioonitsehh, teeriumi, vaid ka mujalt, sh Kui suure summa saate aas­ tas riigi eelarvest ja milleks küllaltki nõudliku filmigrupi va­ Euroopa fondidest. see kulub? jadusi rahuldab valgustajate bri­ 13. oktoobril 1993 gaad ning olemasolev transport. Tänavu oli dotatsiooniks ette Muidugi ei pea rahvuslik fil­ nähtud 1,95 miljonit krooni, sama mistuudio olema täiel määral suure summa loodame saada riiklik ettevõte; riigi osalus on järgmiselgi aastal. Esimesel pool­ nõutav selleks, et struktuur koos aastal ostsime 51 filmi, umbes püsiks. Kinovabriku variant, sama palju lisandub veel aasta lõ­ mida kunagi Goskino pakkus puks. Koos videokassettidega ning mis nüüd taas kõlapinda on kulub 100 filmi muretsemiseks leidnud, ei ole minu arvates kõige meie levisse 1,3-1,4 miljonit kroo­ õigem. ni. Rahvuslik stuudio peaks tea­ Me ei tarvita kaugeltki kogu tud määral täitma riiklikku telli­ oma raha filmide ostmiseks. Pal­ must. Siia peaks kindlasti jääma jud ei ole aru saanud, sh režissöö- kroonikafilm, eraettevõte võib rid ja need, kes Kinoliidus ärilistel kaalutlustel objektiivse istuvad, et tegelikult doteerib riik tõe näitamise asemel hakata ma­ terjaliga manipuleerima. Ahto Vesmes. Samuti peaks rahvuslik stuu­ dio alal hoidma erinevaid žan- reid. Isegi kui nuku- ja joonisfilm eralduvad, võiks kummastki üks film siiski tulla riikliku tellimuse­ na. Ja mis oleks loomulikum, kui et mängufilm "Nimed marmor­ tahvlil" toodetaks samuti rahvus­ likus stuudios. Ida-Euroopa riikides, kus toi­ mus meile sarnaselt erastamine ja struktuuride lagunemine, tun­ takse praegu tohutut puudust rahvuslike stuudiote järele. Mil määral on "Tallinnfilm" ise suuteline raha muretse­ ma filmitootmise jätkami­ seks? Üheks võimaluseks on koos­ tööfilmid välisriikidega. Teenin­ dame ka välisfilmigruppe ning väikestuudioid. Päris kindlasti hakkab meile sisse tooma puhtalt tootmistege- vus. Näiteks meie puidutöökoda annab juba praegu ühe kuuga H. Rospu fotod

83 meie kaudu väikeste linnade ja Seni oleme filmid saanud põ­ neb ääretult väikeseks. Halb on maakondade kinovõrke. Kui võr­ hiliselt Venemaal toimuvatelt fil- vaid, et me ei saa nende kaudu relda maa-ja suurte linnade kino­ miturgudelt. Lääne juhtivatele originaalkoopiat, vaid vene keel­ de piletihindu, siis vahe on ju filmikompaniidele me ei ole ligi de dubleeritud variandi. kohutav. pääsenud, sest hinnad on pööra­ Loodan siiski, et juba järgmi­ Näiteks I poolaastal oli Harju sed. se aasta algul jõuavad Eestisse maakonnas keskmine piletihind Näiteks hiljuti pakkusid jaa­ originaalfilmikoopiad õtse Lää­ 1,36 krooni, Tallinnas aga 4,10 panlased meile kahte filmi ning nest "Meediumi" vahendusel. krooni. Et film tasuks end majan­ nõudsid nende eest 230 000 kroo­ Kas te ei karda, et erava- duslikult ära, peaks piletihind ni. Kui võtta piletihinnaks isegi 5 hendusfirmad võivad olema vähemalt 5 krooni. krooni ning filmi üüriks 50% kino "Meediumi" filmiärist välja Esimesel poolaastal ostsime sissetulekust, peaks vaatajaid süüa? 460 000 krooni eest filme ja saime olema ikkagi 90 000 inimest. Sää­ Arvan, et esialgu ei suruta filmiüüri 211 000. Üksnes poole rast hulka külastajaid ei leia meil meid välja. Esiteks ei ole meie osa aastaga kaotasime 250 000 kroo­ ükski Jaapani film. Seega ei saa eiam kuigi suur Eestis laekuva­ ni. Eksisteerime praegu selleks, et lihtsalt osta. test kinopiletite kogutulust - esi­ inimesed maal ja väikelinnades Kas Venemaalt ostetud Lää­ mesel poolaastal oli see vaid 6,6% saaksid samuti kinos käia, ja riigi ne filme on üldse lubatud piletimüügist laekunud kogutu­ raha vajame kinovõrgu lagune­ Eestis näidata? lust. mise ärahoidmiseks. Autoriõigust järgitakse täieli­ Teiseks olen kogu aeg rõhu­ Kui palju "Meedium" ise kult. Oleme lepinguid kontrolli­ tanud, et riigi poolt toetatavat aastas raha sisse toob ning nud - need on vormistatud "Meediumi" on vaja seni, kuni millega tegelete peale fil­ selliselt, et filme võib näidata kõi­ elame üle raske aja. Kui pileti­ mide laenutamise? gis varem N Liidu koosseisu kuu- hind tõuseb 10-15 kroonini, siis ei Aastas teenime juurde um­ lunud ja nüüd iseseisvunud ole enam probleemi. bes 2,5 miljonit krooni, ainult sel­ riikides. Riigi toetust vajatakse aga le ligi 2 miljoni krooniga, mis Ainult et nende filmide hul­ kas või juba selleks, et osta kroo­ riigilt saame, võiksime oma äri gast ei leia me peaaegu üldse nika-, dokumentaal- ja lastefilme, kinni panna. Ameerika seitsme juhtiva filmi­ et näidata filme ka sõjaväes, Teenindame Eesti kõiki kino­ kompanii töid. Need ei taha tege­ vanglates jm, kus ei saa hingehin­ sid, kes seda soovivad. Praegu­ mist teha riigiasutustega, vaid da küsida. seks töötab Eestis umbes 380 kino üksnes eravahendajatega, sest 13. oktoobril 1993 (enamik mõistagi maa kultuuri­ sealt saavad nad rohkem kasu. Küsitlenud SULEV TEINEMAA majades) varasema 650 asemel. Kas vahendate Eesti kino­ "Meediumil" on ka kaks oma desse ka eesti filme? kino: üks Põlvas ja teine Tallinna "Eha". Ülejäänud kinod on mu­ Jaan Kolbergi "See kadunud nitsipaalomand, antud rendile tee" (1990) oli viimane, mida meie jne. kaudu võis laenutada. Viimasel ajal tahavad filmitegijad kogu Filmi üüriks võtame kino sis­ tulu endale saada ning seda mitte setulekust 30-40%, aga küllalt tih­ meiega jagada. Samas puudub ti toob nii mõneski maakonnas neil filmilevi süsteem ja nii paku­ film sisse üksnes 300-400 krooni. vadki nad oma töid kord siia, siis Uued erafirmad nõuavad ena­ sinna, ning täiesti juhuslikult. Ja masti üüriks kinolt 50% piletite pärast kurdavad, et vaatajaid ei müügist ning mõistagi ei ole nad ole. Muidugi käidi vanasti, kui huvitatud ka oma filmide näita­ piletid veel odavad olid, ka eesti misest maakohtades. filme tunduvalt rohkem vaata­ Lisaks filmide laenutamisele mas. teeb "Meedium" subtiitreid kõigi­ le levifirmadele, kes keeleseadu­ On lähemal ajal lootust sest kinni peavad. Sellega saada filme siiski ka õtse, tegelebki enamik meie rahvast. ilma Venemaa turgudeta? Hiljuti muretsesime videokasset­ Oleme kirjavahetuses palju­ tide subtitreerimise seadmed, nii de Lääne distribuutritega. Kuid et lähemal ajal võivad kõik kas­ üsna tihti kaotatakse meie vastu settide laenutajad ka selles osas huvi, kui saadakse teada, milline keeleseaduse nõudeid järgida. väike turg meil taga on. Muidugi, Endiselt töötab "Meediumi" kui oleks piisavalt raha, võiksime trükikoda, mis teeb tarbetrüki- kohe homme õtse Läänest filmid seid põhiliselt teistele firmadele siia tuua. ning toob küllaltki palju raha sis­ Venemaalt me saame ju fil­ se. mid kätte kohutavalt odavalt. Milliseid kanaleid kaudu Neile müüakse küllaltki kallilt, muretsete filme? kui aga Venemaal tehakse filmist 200 koopiat, siis ühe hind kuju­ 84 WILMON MENARD

SOMERSET MAUGHAMI KÄTTEMAKS

Kuulus kirjanik, popmuusika ja maailma mille oli kirjutanud Irving Berlin, ning mida vanim elukutse. Nagu elu sellelgi korral esitas tollal verinoor Al Jolson. tõestas, võivad ootamatute olukordade ta­ "See oli üsna õhuline ja rütmikas lugu," gajärjed üpris sageli olla vähemalt sama märkis Maugham, "jätsikas laulukene, mis ootamatud. pani nii noored kui ka vanad päid võnguta- ma, sõrmedega taktis nipsu lööma ja tantsu Kui Somerset Maugham 1916. aasta lõ­ vihtuma. Isegi taksojuht, kes sõidutas meid pul, saadetuna oma sekretärist-kaaslasest mereäärsesse hotelli, ümises seda." Gerald Haxtonist, Inglismaalt lahkus, otsus­ "Moana" hotellis, mis paiknes Waikiki tas ta kasutada pika ookeanireisi võimalikke ühel plaažil, mängis kõnealust lugu havai eeliseid. Ta oli ikka veel paranemas raskest orkester, mille saatel rohuseelikuga hula-tant- kopsuhaigusest, millele mõjusid halvasti sija nõtkete käeliigutuste ja graatsiliste puu- kaks kurnavat aastat Briti luureteenistuses sahööritustega pantomiimis laulu teksti. Esimese maailmasõja päevil. Inglismaal oli Ühel õhtul otsustas uudishimust kannus­ külm ja niiske talveaeg ning arst soovitas rei­ tatud Maugham külastada Honolulu kuri­ si üle päikesepaisteliste merede. Nõnda võt­ kuulsat Iwilei linnaosa, kuhu viis sadama- tis Maugham teel San Franciscosse kursi lähedane kõrvaltänav, mis ületas ebakindla Honolulule. Kirjanik ja tema sekretär ootasid kärsitult kõike seda ilusat, mida reisiteatmi- Koos teatud lisanditega võib popmuusika mõjuda kud tõotasid kosutavatel Havai saartel, osu­ inimestele äärmiselt ärritavalt, nagu see juhtus tades sealjuures Mark Twainile, kes talle ka Somerset Maughamiga, kes siiski suutis ebatavalise sentimentaalsusega oli kirjuta­ endale rahuldaval moel kätte maksta. nud, et tegemist on "armsaima keset ookeani ankurdatud saartelaevastikuga". Maughami- le oli see ühtlasi ka tööpuhkus: ta kavatses käia ära Tahiitil, et uurida seal Paul Gaugui- ni elukäiku. Ette tõtates olgu öeldud, et sealt sai Maugham materjali oma edukaima ro­ maani "Kuu ja kuuepennine" peategelase kuju tarvis. Paljude pikkade intervjuude vältel Maughamiga tema Villa Mauresque'is Cap Ferrat'1 Prantsuse Rivieras - mis toimusid mõistagi aastaid hiljem - kirjeldas ta kordu­ valt mulle talvise reisi õndsusemõnusid su­ visel merel, mis tal ikka veel eredalt meeles püsisid. "Vaikne ookean on muutlik ja heitlik nagu inimhing... passaattuul poeb sinu verre ning sind täidab kärsitus tundmatu järele." Mis toimus sel ajal maailmas, kui Maug­ ham sammus mõõda laevatrappi Honolulus- se siirduvale ookeaniaurikule "Great Nort­ hern"? Möllas Esimene maailmasõda; Panc- ho Villa ülestõus Mehhikos oli .oma hari­ punktil... Ameerikas ja eriti Havai saartel ümisesid kõik hetke populaarseimat laulu "I'm Down in Honolulu Looking Them Over",

85 puusilla ja lõppes sügavalt sissetallatud tee­ küll kavas võimalikult kiiresti jätkata reisi rajaga, mida ääristasid pisikesed roheliseks Apiale Lääne-Samoas, aga ootamatult puh­ värvitud onnikesed. Kõigi prostituutide töö­ kes ränk torm ning pärast seda vallandusid kohad olid peaaegu pisiasjadeni sarnased: kuulujutud leetntest ja rõugetest, millega väike eestuba tugitooli ja grammofoniga, kaasnes saartevahelise reisimise keeld. mille lehtertorust pasundas: "Olen Honolu- "Nõnda me seal Geraldiga olime, hülja- lus ja heidan neile pilku peale." Tahapoole jäi tuina räämas üürimajas, mille roostetanud magamistuba, sahtlitega kummuti, katsesar­ plekk-katust halastamatult piitsutas troopi- vedega baari ja eesriietega baldahiinvoodiga. kavihm. Ja naabertoas pöörane lirva, keda Maugham kirjutas selle visiidi kohta: "Eksle­ kuni hommikutundideni lõbustasid himurad vad meremehed laevadelt sadamas, sõdurid, Samoa armatsejad - tema grammofonil pa­ ameerika madrused kahuripaatidelt - peaae­ sundas kogu selle aja vältel mõistagi üks ja gu kõik purjus -, hiinlased, jaapanlased, seesama plaat. neegrid ja havailased luusisid õõs ning õhus Vähe sellest, *a lausa noris minuga! Mõ­ näis tukslevat iha... Vaikne rongkäik, naisi nikord, kui Gerald istus väljas pingil, hüüd­ uuritakse läbi akende, aeg-ajalt teeb keegi ot­ sin talle aknast: "Teejoomise aeg, Gerald!" suse ning hiilib kolm elutuppa viivat trepias­ Pärast seda teravmeelitses see jube naishul- tet ülespoole, ta lastakse sisse, misjärel aknad gus õhukese vaheseina taga valjuhäälselt: ja uks suletakse ning ette tõmmatakse pi- "Pealepaneku aeg, Limey!" Millist põrgulik­ menduskatted." ku nuhtlust ma olin sunnitud taluma, väher- Pärast kümnepäevast peatust Honolulus des higist vettinud madratsil selles näruses läksid Maugham ja Haxton 1916. aasta 4. hurtsikus, sellal kui too blond hoor mängitas detsembril auriku "S. S. Sonoma" pardale, oma ainsat plaati, millele roostes voodived- mis pidi nad toimetama Tahiitile Pago Pa- rud krigistasid saadet. Oh millist kättemak­ gosse. Ent oodates üht hilinevat reisijat, ei su ma sellele Iwilei põgenikule haudusin!" andnud laev otsi enne kui alles kell seitse õh­ Maugham kasutas tema perekonnanime tul. See oli blond, trullakas, kahekümnenda­ lühijutus "Sadie Thompson", olles selle välja tes eluaastates naine, kelle ainsaks pagasiks nuuskinud Sonoma reisijate nimekirjast. Mõ­ oli grammofon koos ruuporlehtriga. Maug- ned aastad enne seda kui Maugham 1965. hami kõrval reelingu ääres seisev meremees aastal jäädavalt lahkus, ütlesin talle: "Aga, itsitas ja viipas peaga hilineja poole: "Ta on Willie, tema eesnimi oli ju hoopis May, mitte Iwileist," ning lisas silma pilgutades, "tean Sadie." Ta vastas: "Sellest pole midagi, välja teda hästi, üks sealseid parimaid." ta ju ei ilmunud, ja mind kohtusse ka ei kae­ Oma päevikus "A Writer's Notd>ook" kir­ vanud. Ning usun, et nõustud minuga, May jeldas Maugham teda nii: "Matsakas, labasel on sellele saamahimulisele hulgusele liiga ta­ moel nägus, ehk mitte enam kui kaheküm­ gasihoidlik ristinimi. Sadie sobib tema rõve­ neviiene. Tal oli üll valge kleit ja peas suur da elukutsega rohkem kokku. Igatahes sain valge kübar. Iwileist oli ta lahkunud pärast mina sellele libule kätte maksta. Pealegi on üht järjekordset politseireidi. ta vist esimene hoor üldse, kes on ennast Olgu ma neetud, kui meie hilinenud lah­ kuhjaga ära tasunud." kumise auks dokis hüvastijätuks mängiv or­ "Miss Thompsonist" sai teatritükk kester ei korranud todasama hullutavat viisi "Vihm", millest omakorda sai Broadway "I'm Down in Honolulu Looking Them Over"." muusikal. Muusikalist tehti filmid "Sadie Põgenik Iwileist kanti reisijate nimekirja Thompson", kus peaosas mängis Gloria kui "miss Thompson". Tema kajut asus Swanson, "Rain" Joan Crawfordiga peaosas, Maughami ja Haxtoni omale üpris lähedal. ja "Miss Sadie Thompson" Rita Hayworthiga. "See oli kuratlik tohuvabohu," norsatas "Ma pigistasin sellest mürgeldavast blondist Maugham mulle, kirjeldades reisi Honolu- libust raamatu, teatri ja filmi autoritasudena lult Pago Pagosse. "Laevaohvitseride ja valla­ välja ligemale kaks miljonit dollarit. Päris tu­ liste meesreisijate pidev sagimine tema lus vahekord, kas pole?" kajutisse nii öösel kui päeval, ning kogu see aeg neetud grammofon mängimas üht ja sama kõrvulõikavat viisi. Arvasin, et lähen hulluks!" Ta ohkas sügavalt. "Usu mind, tundsin tohutut kergendust, kui Pago Pagos maale astusin." Aga äärelinna võõraste m aj ja jõudnud, avastas ta, et "miss Thompson" oli ennast sis­ se seadnud tema naabertoas. Maughamil oli 86 TMK LAURE A ADID 1993 JAAKRÄHESOO "Brian Friel Eesti laval", nr 2. LEA TORMIS "Linnulennult Undistja naistest", nr 2. "Teisiti olemise võluja vaev", nr 7. "Eesti balleti lugu mitmest vaatevinklist" (sissejuhatus), "Rahel Olbrei: Audiatur et altera bars ; "Legendi jäävuse seadus", nr Tl. EVI ARUJÄRV "Ideoloogia, rituaal, muusika "• "NYYD- "aken" muusikamaailma?" nr2. VIKTOR MATHIESEN "Eestlased tulevad! Ehk hullumeelsus Gnezdnikovi põiktänavas", nr 3. PEEP PEDMANSON "Algab Otto uus elu", nr 2.

Fotopreemia GUNNAR VAIDLA Balletifotode eest (nr 4 ja 11) ning kauaaegse professionaalse. kohusetundliku ja Kultuurisõbraliku töö eest eesti teatri jäädvustamisel. AASTA SISUKORD 1993

KES? MOTTEVARAMU HERKÜL, K. MATS EK 7 lk 65 KLEIST, H. von, Marionett-teatrist 6 lk 36

KULTUURISÜNDMUSED PERSONA GRATA Eesti Rahvusraamatukogu (Kadi Herkül, Pappel, К Helena EENSAAR-TULVE 11 lk 93 Immo Mihkelson, Sulev Teinemaa) 1 lk 63 Neimar, R. Epp EESPÄEV 12 lk 93 Hea lugeja 9 lk 15 Teinemaa, S. Heiki ERNITS 4 lk 93 Hea lugeja 10 lk 17 Teinemaa, S. Toomas HÕRAK 10 lk 93 KUBO, M. Jõulud septembris 12 lk 71 Kangur, V. Merle JÄÄGER 5 lk 93 Teatrikunsti aastapreemiad 1992 6 lk 89 Teinemaa, S. Mati KÜTT 2 lk 93 TMK laureaadid 1992 1 lk 68 Teinemaa, S. Mait MÄEKIVI 7 lk 93 TMK laureaadid 1993 12 lk 87 Traumann, A. Andres NOORMETS 8 lk 93 Mihkelson, I. Mihkel RAUD 3 lk 93 KULTUURI VÕIMALIKKUSEST... Karja, S. Rain SIMMUL 1 lk 93 Ameerika teater ja meie I (Vestlevad Tooma, P. Kaia URB 6 lk 93 Jaak Allik ja Margus Allikmaa) 9 lk 33 Klein, K. Villu VESKI 9 lk 93 Ameerika teater ja meie II (Vestlevad Jaak Allik ja Margus Allikmaa) 10 lk 68 TEATRIGLOOBUS Esimene uue aja leping 8 lk 28 12 lk 33 KUBO, M. Teater riigi alt ära 7 lk 22 Kultuuri võimalikkusest... (Andres Laasik, VASTAB Rein Veidemann, Arvo Valton) 6 lk 25 Külalislavastaja töövõtuleping Kusnets, Т., Mihkelson, I. (raamleping) 8 lk 29 John HAMMOND 11 ik 3 MIKKEL, R. Mis saab Põldmäe, M. Katria KARISMA 7 ik 3 "Balti teatrikevadest"? 8 lk 27 Orro, K. Jüri KRJUKOV 10 Ik 3 Tõnson, H. Voldemar KUSLAP 2 Ik 3 KUNSTILEHEKÜLG Põldmäe, M. Ivo KUUSK 5 Ik 3 Herkül, K. Kaie KÕRB 4 Ik 3 ARUJÄRV, E. Sürrealism pildis ja Kusnets, Т., Kahu, Т., Mihkelson, I. muusikas 4 lk 96 Steve LACY ja Leroy JENKINS 1 Ik 3 HELME, S. Peaga läbi seina 5 lk 81,96 Krivenaite, G., Ruus, J. KARTNA, A. Telekunstnik Tiiu Übi 10 lk 50, 96 Aleksei PETRENKO 12 Ik 3 Performance Kunstihoones 6 lk 34, 96 Ruus, J. Mati PÕLDRE 6 Ik 3 PÜÜMAN, K.-A. NOT-92 Kuopios 3 lk 39, 96 Vaitmaa, M. Lepo SUMERA 8 Ik 3 SAAR, J. Kunsti ülestõusmine Kiik, S. Ilmar TASKA 3 Ik 3 julmuse teatris 7 lk 42, 96 Kirt, L Lembit ULFSAK 9 Ik 3 TENSON, J. Esimene pilguheit Vello Tamme kunstile S lk 61,96 TREIER, H. Koomiks?! 12 lk 57, 96 VARBLANE, R. Kontseptsiooninäitused - topelt kodeeritavad mängud TEATER (Peter Greenaway ideenäituste loojana) 8 lk 68, 96 ANDERSON, P. Meelelahutuslikkuse mõju VARBLANE, H. Püha Andreas, ameerika teatrite 4lk36 lömastaja 2 lk 59, 96 BALBAT, M. Lõppematu roll (Kaljo Kiisa VARBLANE, R. Uus põlvkond näitlejatööst) 4lk27 (Esimene rahvusvaheline "Circulus" teatrikujunduskunstnike näitus) 1 lk 57, 69 ARJAKAS, К Valis ja sis(s)evaade 10 Ik 37 HERKÜL, K. Vastandused MUUSIKAMOSAIIK (Teatrifestival "Dionysia* Tartus 3 Ik 49, 89 ja vabaõhuprojekt "Circulus* Otepääl) 10 Ik 44 4lk80 KUBO, M. Merle Karusool on öelda... 10 Ik 34 Libreto (Merle Karusoo) 10 Ik 32 88 Eesti balleti lugu mitmest vaatevinklist SISASK, K. "Naera aga naera, parteri" (Saatesõna Lea Tormiselt) 11 lk 48 (Moliere'i "Naiste kool" Lia Leetmaa käekõrval eilsest Eesti Draamateatris) 11 lk 20 balletist tänasesse SISASK, K. Peod täis lilli ja mõrtsukatöid (Heino Aassalu üleskirjutus) 11 lk 49 ("Caligula* "Vanemuises") 2 lk 84 OLBREI, R. Minu tee ballettmeistrina 11 lk 63 Teatriankeet 1992/93 TORMIS, L. Rahel Olbrei: (Ü. Aaloe, M. Balbat, L. Epner, K. Herkül, Audiatur et altera pars 11 lk 61 M. Kapstas, S. Karja, G. Kaskia, TORMIS, L. Legendi jäävuse seadus T. Kaugema, E. Kekelidze, (Helmi Puurist) 11 lk 77 G. Kordemets, P. Kruuspere, M. Kubo, Eesti rahva igavese elu sümbol J. Kulli, A. Laasik, M. Mutt, R. Neimar, (Salme Reek - 85) 1 lk 85 E. Paaver, K. Pappel, P.-R. Purje, ELSOM, J. Ahelreaktsioonid 1 lk 33 J. Rähesoo, E. Siimer, I. Sillar, Ü. Tõnts, Festival "Kontakt '93" L. Tormis, S. Tuch, K. Vanaveski, VISNAP, M. Kriitiku tähelepanekud 9 lk 48 L. Vellerand, M. Visnap) 12 lk 61 PEDAJAS, P. Praktiku huvid 9 lk 52 Teatrimaja uus hingus 8 lk 90 HERKÜL, K. Aeg, milles me elame TINDEMANS, О Poliitika, humaansus, (A. Strindbergi "Isa" esteetika - tänapäeva teatri Eesti Draamateatris) 6 lk 43 trihhotoomia 2 lk 87 HERKÜL, K. Hermaküla ja TÕNTS, Ü. Intiimne kohtumine Ibseniga võimukad naised 4 lk 60 (Henrik Ibseni "Rosmersholm" HERKÜL, K. Saksamaa. Mai Rakvere Teatris) 5 lk 32 (Raport Rahvusvahelise TÕNTS, Ü. "Isa" ehk võitlus võimu pärast 6 lk 39 Teatriinstituudi (ITI) TOOMA. P. Sound of the music 25. maailmakongressilt Münchenis) 8 lk 15 (Vanade muusikalide uuslavastused Juttu 100-aastasest Hugo Laurist eesti laval) 9 lk 16 kunagiste noorte näitlejatega TORMIS, L Linnulennult Undist ja naistest (Kaljo Kiisk, Jaanus Orgulas, ("Prõua de Sade" Eesti Draamateatris) 2 lk 48 Aksel Orav) 3 lk 28 TORMIS, L. Teisiti olemise võlu ja vaev KAALEP, T. Miks ta siis ikkagi joob? (Hilda Gleser-100) 7 lk 81 ehk näitemäng nagu metallilasu UNT, M. Memuaare 12 lk 12 ("Miks Jeppe joob?" "Endlas") 10 lk 56 UNT, M. Väike arvamus ehk KALMET, M. Lõpetamata "Lõppmäng" Ritt über den Bodcnsce 3lk59 (Madis Kalmet, Marko Matvere, VALGEMÄE, M. Noorsooteatri "Fantastiks" Jaan Tätte, Jaanus Rohumaa) 12 lk 77 New Yorgis 9 lk 26 KANGRO, B. Rasmus Sellingu kiri VALTER, M. "Estonia" sõnateatri (Lehekülgi Bernard Kangro uuest repertuaarivaliku ja publiku vahekorrast raamatust) 6 lk 51 aastatel 1920-1940 5 lk 82 KARJA, S. Lavastaja Andres Lepik. VANAVESKI, K. Ennäe inimest (O. Lutsu - Hooajatööd 8 lk 41 P. Pedajase "Soo" Teleteatris) 1 lk 44 Karl Ader 20. III 1903-18. VI 1993 9 lk 91 VANAVESKI, K. Püüdes nihutada Kari Ader - Juhan Liivi ja Merle Jäägeri majasuurust kivi ("Ugala" ja kaasaegne (Kari Ader - 90) 3 lk 90 von Krahli teatri ühislavastus KJELLBERG, J. Raha ja loominguline "Valged ööd" ja Noorsooteatri vabadus 3 lk 22 "Majasuurune kivi") 7 lk 70 LAANSALU, A. Liblikad on surnud, Velda Otsus - legend juba eluajal 8 lk 82 las nad tühjad elada ("Surnud VELLERAND, L. Kaarin Raidi vaesed liblikate tants" "Ugalas") 8 lk 47 inimesed ("Mu süda on mägedes" LAASI K, A. Sajandi lõpp ja teater 5 lk 36 Noorsooteatri ja Vene Teatri koostöö) 6 lk 20 LÕHMUSTE, T. Sadulas püsimise VELLERAND, L. Kas hiirtest või inimestest? fenomenist Salme Reegi näitel 1 lk 87 ("Hiirtest ja inimestest" ja "Peame Näitlejatehnikat väärtustav teater elama, mutikesed ehk Ellujäämis- (Berliini 30. "Theatertreffen") 8 lk 19 juhiseid vanale daamile" "Ugalas") 12 lk 34 OJA, R. Eile nägin ma Broadwayd 9 lk 28 VELLERAND, L. Kakskümmend aastat PAAVER, E. Piiriületajad (Madis Kõivu hiljem ("Equus" "Ugalas") 8 lk 86 "Tagasitulek isa juurde" VISNAP, M. Maailma teatrikriitikud Eesti Draamateatris) 5 lk 63 Varssavis (Fiahvusvahelisest PURJE, P.-R. Sortside hääletu lend Teatrikriitikute Assotsiatsiooni (Sankt-Peterburgi Väikese 12. kongressist) 1 lk 32 Draamateatri lavastusest "Sortsid") 7 lk 75 VISNAP, M. Nüganeni esimene PURJE, P.-R. Visioone Roman Baskini õnnestumine... Noorsooteatris loomingust 5 lk 18 ("Romeo ja Julia" Noorsooteatris) 3 tk 61 RÄHESOO, J. Brian Friel eesti laval VISNAP, M. Vaarik, Unt ja "Naiste kool" 11 lk 23 ("Tõlkijad" ja "Lõikuspeo tantsud* ÜPRUS, A. Allakäik surma asemel "Endlas", "Imearst" Noorsooteatris) 2 lk 14 ("Vägeva vikatimehe võidukäik" Rein Malmsten 6. II 1942 - 31. V 1993 8 lk 89 Eesti Draamateatris) 2 lk 44 89 MUUSIKA Tom Cora - juhtumisi tšellist? 8 lk 79 TÕNSON, H. Nostalgilisi käärilõikeid: 4 lk 81 AMBERLA, K. IRCAM tahab saada Villem Kapp 4 lk 81 progressi eestvedajaks 3 lk 15 Ly Lasner 4 lk 84 ARUJÄRV, E. Ideoloogia, rituaal, muusika 2 lk 38 Aarne Viisimaa 4 lk 87 ARUJÄRV, E. NYYD - "aken" Gustav Ernesaks 4 lk 91 muusikamaailma? 2 lk 71 VAITMAA, M. Uue muusika festivale 7 lk 33 • (Intervjuud I. Mihkelson): VINKEL, A. Laulmine on mu kõige Gregory Rose 2 lk 79 armsam meelejahutus (Pilguheit Stephen Montague 2 lk 80 Martin Körberi teele ja tööle) 4 lk 11 Mieczyslaw Litwinski 2 lk 82 Yehudi Menuhin iseendast 6 lk 69 Edvard Grieg -150 aastat sünnist Grieg Verdist 12 lk 40 Edvard Grieg - eile, täna, alati 12 lk 42 KINO FUNK, K. Ajarattale tõmmatud Vaigre 10 lk 53 GARŠNEK, I. Lihtne polegi nii lihtne 1 lk 37 AALOE, Ü. Ambitsioonikalt ambitsioonitult GESSEL, L van, JANKO, С. 'Need (Jaan Kolbergi filmist "Võlausaldajad") 4 lk 51 teosed pole loodud pühapäeva Aastalõpu kõnelused I (Riho Unt, pärastlõunal...' (Hillar Kareva Jüri Škubel, Ahto Vesmes) 12 lk 80 loomingust) 3lk44 ANAŠKIN, S. Animeeritud kujundi ISSAKOV, S. Vene koorilaulu ja sakraalsus (Sverdlovski autorifilmi vene laulupidude ajaloost Eestis 5 lk 27 koolkonnast) 1 lk 51 JAANSON, M. Õiget maad ma ei näe ANDZANE, D. Igaüks otsib ennast ise (Helena Eensaar-Tulve uudisteosest (Läti kinost) 12 lk 32 "Exodus") 11 lk 27 Arvo Iho on Kinoliidu esimees 6 lk 68 JÄRVESOO, E. Ludvig Juhti meenutades 10 lk 19 BAGH, P. von, Tuulest viidud KAHU, T. Ned Rothenberg - kõrvale, (Victor Flemingi suurfilmist peale ja südamele (Intervjuu USA •Tuulest viidud) 5 lk 71 helilooja ja saksofonistiga) 5 lk 58 BALBAT, M. See Simm ja teine KAMPUS, E. Soome ooperitäht Lea Pütti 10 lk 77 (Režissöör Peeter Simmi Koor maa ja taeva vahel (Vestlus lühimängufilmist "Ankur") 2 lk 66 Tõnu Kaljustega) 6 lk 72 BOŽOVITŠ, V. Luchino Visconti eile Kuningas Artur (Artur Rinne sõjaeelsed ja täna 9 lk 76 salvestised) 4 lk 46 "Chaplin" 1 lk 47 Laulupeo mõõt on isiksus (Vestlusring - DEMIDOVA, A. Haud nr 7583 Rene Eespere, Olev Oja ja Märt Kubo) 6 lk 45 (Andrei Tarkovskist) 6 lk 86 LONG, С. Kuldnani (Muusikatööstus ja EHASALU, T. Koduloom, Tasuja ja klassikaline muusika) 7 lk 62 Vanapagan (Gr gori Kromanovi - MANOURY, P. Oluline on tõlgendus 3lk20 Jüri Müüri ja Jaan Toominga filmidest MATTISEN, Т. 23. aprill 1993 "Põrgupõhja uus Vanapagan") 5 lk 45 (Käbi Lareteist) 8 lk 65 EHASALU, T. Miks? (Tõnu Virve MENARD, W. Somerset Maughami mängufilmist "Luukas") 5 lk 68 kättemaks 12 lk 85 EHASALU, T. Vaene Joorik METS, M. Jee-jee, Superstaar androgüünses hämus (Filmi (Rockooperist "Jesus Christ "Väekargajad* muljetel) 12 lk 75 Superstar") 9 lk 69 ELLEY, D. Kes vajab koostööfilme? 2 lk 29 MIHKELSON, I. David Hykes: muusika ERMEL, A. 1993. aasta rahvusvahelisi sisse - inimeseni 11 lk 33 filmiauhindu (43. Berliini, 65. "Oscarid" MIHKELSON, I. RESTa '93 märgi all 10 lk 85 45. Cannes'i, 18. Moskva, MIHKELSON, I. Kulgemise üks hetk: 50. Venezia) 12 lk 52 Sven Grünberg 7 lk 54 Filmirahad siin- ja sealpool Soome lahte 6 lk 29 MIHKELSON, I. Teravaservaline ilu. HELLERMA, K. Ilma suflöörita ei tule Myra Melfordi orgaaniline muusika 3lk70 midagi välja (Režissöör Kaljo Kiisa Peeter Lilje 13. X 1950 - 28. X 1993 12 lk 19 mängufilmist "Suflöör") 7 lk 46 Pierre Schaeffer: Väljaspool do-re-mi'd HIETALA, V. Porno nagu muusikal 7 lk 53 ei ole muusika võimalik Jean-Luc Godard 1 lk 69 (Tim Hodgkinsoni intervjuu Juri Lotman 28.111922 - 28. X 1993 12 lk 39 Musique Concrete! ristiisaga) 6IIM4 KARK L. Nagu oleks ja ei ole ka PÕLDMÄE, M. Soome rahvusooper (Mulluste tõsielufilmide ülevaatused uues kodus 10 lk 75 Eesti Kinoliidus) 10 lk 25 Rahvusvaheline uue muusika festival KARRO, T. "Tundmatu" kangelane NYYD-93 11 lk 26 filmilinal (Režissöör Mati Põldre REINVERE, J. Eestlasena maailmas 9 lk 44 "Need vanad armastuskirjad") 1 lk 15 SIITAN, T. Uuest ja vanast muusikast 11 lk 35, 96 KARTVEDT, S. Hä/ing pärast "M.A.S.H-i" Suursündmus: maestro Rostropovitš (Ameerika režissõöri Robert Altmani Tallinnas 12 lk 20 loomingust) 8 lk 51 90 KIVASTIK, M. Film pimedatele REKKOR, E. Eesti filmitootmise (Sulev Keeduse filmist "In Paradisum") 6 lk 84 säilimiseks on vaja üheksa miljonit KIVASTIK, M. Kes mõtles välja fotograafi? krooni aastas 6 lk 32 (Mängufilmist "Suflöör") 7 lk 49 REYMAKERS, J. Dokumentaalfilm KOSKINEN, M. Hollywoodi Paabel, meelelahutuse tulvas (Televisiooni läbi ja lõhki 1 lk 48 omapärast) 5 lk 12 KUORTI, M. Lüpsilehma veristamine RUUS, J. Ebalev kroonika (Eelmise (Soome lühifilmi raskustest) 6 lk 29 aasta dokumentaalfilmidest) 10 lk 28 KURSK H. von, Katariina Suur RUUS, J. Eesti film ja kino. Ristlõige (Catherine Deneuve'i näitlejateest) 10 lk 59 (Arvud, tendentsid, prognoos) 8 lk 71 KÄSPER, K. Fuismi tulek filmikunsti RUUS, J. Kogupere-enterta/nmenf (Taustmõtteid Aleksandr Mindadze ja (Lembit Uifsaki mängufilmist Vadim Abdrašitovi filmile "Armavir") 4 lk 40 "Lammas all paremas nurgas") 9 lk 65 KÜNSTLER, P. Eesti mängufilmi RUUS, J. Kunstnikud ja poliitikud 9 lk 60 naasmine kosmosest (Režissõör RUUS, J. Maailm ühes raamatus 2 lk 28 Aare Tilga filmist "Tule tagasi, SARNET, R, RAAT, M., KILMI, J. Lumumba") 2 lk 62 Armastus ja anarhia (Helsingi LAURITS, P. Stodom! Repliike 5 lk 38 festivali filmid Tallinnas) 12 lk 49 LINNAP, P. Klubilisest fotograafiast 8 lk 31 STEINSSON, G. Mõtisklusi oma MACAITIS, S. Leedu kino ei taha surra 12 lk 30 näidendist "Luukas" 5 lk 70 MAGNY, J. Jean-Luc Godard'i 24 tõde 1 lk 70 STRATTON, D. Tuulest viidud: 30 aastat MATHIESEN, V. Eestlased tulevad! muutusi kinos 2 lk 25 ehk hullumeelsus Qnezdnikovi SÄDE, E., MÕTSKÜLA, P. Koos ehk põiktänavas 3lk76 jääksime ellu? (Repliigid Meri, Rüütel ja S-id (Kandidaat ja president dokumentaalfilmi "Isand ja ori" kohta) 9 lk 58 filmimeediumis). Dekonstruktsioon TEINEMAA, S. Kired ja möll tulivee filmiüliõpilaste hinnanguist Soosaare ümber (Režissõör Hardi Volmeri ja Söödi filmidele 11 lk 81 mängufilmist "Tulivesi") 10 lk 46 MILNE, T. Inglid ja vaimulikud TEINEMAA, S. 7. Pärnu rahvusvaheline (Prantsuse režissöõri Robert Bressoni visuaalse antropoloogia festival 11 lk 37 loomingust) 6 lk 54 TEINEMAA, S. Stuudio В 8 lk 22 MOULLET, L. Järgige giidi 1 lk 75 TOEPLITZ, J. Ida ja lääne kino erinevus MÖLLER, M. Soome filmi rahad ja samasus 12 lk 53 vähenevad 6 lk 30 TUNGAL, L. Ja päriski surm selle südame... OJA, A. Joonatan K. eksirännakud (Režissõör Peep Puksi (Vallo Kepi telefilmist "Mälestus sinistes filmist "Lauluga ristit") 7 lk 15 kildudes. Bernard Kangro") 3 lk 25 TUNGAL, L. Ohtlikud lennud on hingele OJA, A. Saatuseaastad ajapeeglis ohutud ("Stuudio B" joonisfilmide (Režissõör Peep Puksi filmist seriaalist "Ohtlikud lennud") 8 lk 24 "Diplomaadi saatus") 7 lk 27 VERSTAPPEN, W. Film ühinenud OJA, A. Strindberg, Kolberg ja naine Euroopas 2 lk 32 (Jaan Kolbergi "Võlausaldajatest") 4 lk 58 VISNAP, M. Pilt, mis ei kõnele OJAKÄÄR, V. Raimond Valgre. Ühe (Taivo Pabuti lühimängufilmist põlvkonna tragöödia 1 lk 20 "Väekargajad") 12 lk 73 Paabeli torn või europuder? Visuaalne antropoloogia on Pärnu (Berliini Kunstiakadeemia kultuurielu täiendav ja rikastav osa suvepäevad. Roman Baskin (Vestlus Mark Soosaarega) 11 lk 44 huumori-wwfrshop'il) 11 lk 12 VOLKONSKI, P. Impeeriumi lapsed PAAVLE, J. Ma sünnin uuesti (Tõnu Aru vaatamas "Impeeriumi lapsi" (Arvo Iho räägib oma filmidest) 4 lk 67 tõsielufilmist) 9 lk 30 PAAVLE, J. Uus õudne ilm Woody Allen I 3 lk 49 (Aarne Vasara joonisfilmist "Setu Elu on pigem naljakas kui traagiline vurle küüsis') 7 lk 59 (Woody Allen vastab ajakirjanikele I) 3 lk 50 PEDMANSON, P. Algab Otto uus elu Woody Allen II 4 lk 15 (Režissõör Hardi Volmeri animafilmist Elu on pigem naljakas kui traagiline "Incipit Vita Nova" ja režissõör (Woody Allen vastab ajakirjanikele II) 4 lk 15 Janno Põldma animafilmist "Otto elu") 2 lk 54 Valitud lõike Woody Alleni märkmetest 4 lk 21 RAIG, I. Taluromantika kroonika anno 1991 ÜPRUS, A. Sfinksi langemine (Režissõör Enn Säde filmist (Režissõör Sulev Keeduse filmist "Isand ja ori") 6 lk 63 "In Paradisum") 6 lk 81 i

'ji

"ЩЦ

I PERSONA GRATA EPP EESPÄEV

Lõppev aasta oli eesti näitekunstis (ka) Epp Ees- taskusse. Sellest ajast alates on mul rahaga oma päeva aasta - teda märgati, avastati, teadvustati isiklik-aupaklik suhe. ("Armunuilus", "Öö-õö", "Romeo ja Julia", "Valge Maatöö. Mu kasvukoht on Jõgeva lähedane abielu" Noorsooteatris, film "Suflöör", osad TV-s Siimusti alevik. Mu lemmiktõö on mullatöö. ja uutes valmivates filmides). Tegelikult ilmus ta Peenrad, seemned, istikud. Siiamaani arvan, et lavakunstikateedrist juba koos 13. lennuga kõige õigemal teel on ikka selle jalg, kes adra (1984-1988, juhendaja K. Komissarov). Vahepeal taga käib. See on algus ja alus, nii talle endale oli lastega kodus. Täisrakkes alles eelmise hooa­ kui teistele. Aga täiesti õigustatud eksisteerimise ja algusest. Küsimustele (märksõnadele) soovib viis on ka näitlejatöö tegemine. (Ideaalsel kujul vastata kirjalikult • huvitav märk. eriti.) Algus või comeback? Ma olen algaja, "V a n e m u i n e". Algselt olin siiski ETKVL-i mul on vajadus ikka ja jälle nullist alustada. Ega kooperatiivkooli kasvandik. Siis - täiesti teadlik ma olnut-tehtut maha tõmba, aga midagi esile minek vorstimüüjast enesemüüjaks: mõtlesin, et kergitada ka ei tahaks. Lapsepõlves õega tube "Vanemuise" teatri piletörist näitleja- koristades ajasime eelnevalt kõik hästi sassi, et n i polegi ehk liiga pikk tee, et võib-olla keegi kontrast "musta" ja "puhta" vahel oleks võimali­ mind ka kunagi lavale viipab. Ei kutsutud. Tuli kult suur. teistmoodi pusima hakata. Aga hulljulguses ja Õnnetus. Olen maksimalist-masohhist. Õn­ naiivsuses on väge küll. netus - see on kannatus, ja kannatus kannab eda­ Teatri avastamine. Vaadata meeldib roh­ si, kasvatab või tapab maha. kem kui ise ette näidata. Kui istun teatris esimes­ Auahnus. On olnud aegu, kus ma sellest tes ridades, siis meeldivad mulle peaaegu kõik olengi koosnenud. Nooruses ei tahtnudki spor­ etendused, st mulle meeldib neid vaadata. divõistlustele minna, kui oli teada, et ees oota­ Ebaõnnestumine ja viletsus on ka huvitav. Taga­ vad ületamatud vastased ja mina auhinda ridades istudes ei ulatu nüanssideni, oled nagu (huvitav sõna!) nagunii ei saa. Nüüdseks on see sfäärist väljas. loomuomadus minus millekski palju kavala­ Hiline algus. Koik algused on mul veidi maks pihustunud, nii et kui ennast petta meel­ hilised. Taipaminegi võtab aega. Lasen rongid dib, siis ütlen, et minus seda polegi. kohalt ära sõita, siis võtan kõik abinõud tarvitu­ Kõrged kontsad. Raske käia, ei pea lugu. sele, et järele jõuda, mõnigi kord olen viimase Teatrikoolis oli sel teemal ütlemist. Aeg-ajalt on vaguni astmele jõudnud. Kui aga maha jään - tä­ hiljemgi mu "karjanaise "-kõnnakut kritiseeritud. hendab, polnud minu rong. Olin 22, kui kooli tu­ Olen vahel proovinud "nõuetekohaselt" astuda, lin. siis on selline tunne, nagu kannaks üht teist ini­ Eneseusk. Oleneb ilmast, pärilikkusest, lähi- mest oma jalgade otsas. Aga kui olukord ikka kondlastest ja veel millestki-kellestki. Aeg-ajalt väga nõuab, siis võin ka tantsiskleda tikk-kont- olen sedagi tunnet kogenud, seepärast tean, et sadel ja miniseelikus (võib-olla). see on üks suur jõud, mis ühtviisi nii ilusaid Tark naine. Ühte ma tean küll, see on meie- imesid kui ka košmaare laseb sündida. Näitleja­ teatri-Anu (Lamp). Lahtise peaga ja palju tead­ le muidugi mõista väga tarviline. vaid naisi pole vist mitte vähe, ja need omadused Oma roll (seni mängitutest). Diplomilavastu- võivad ka kuuluda selle suure tarkuse sisse, mis se, "Kolme öe" Masa (1988). Kahjuks tuli ta siis omakorda on ehk tasakaalu aluseks iseendas. kaunis pinnapealne ja napp, aga eks vastavalt Enesereklaam. Töö reklaamib tegijat, küll tookordsele jõule ja võimule. Olen näinud P. Pe- selle töö vajajad siis ka tegija üles otsivad. dajase lavastust, kus Masat mängib Katariina Raha. Pärast keskkooli lõppu ei teadnud, kel­ Lauk, oli õppida küll sellelt umbes 10 aastat noo­ leks tahan saada, aga raha pidi mul edaspidi pal­ remalt naiselt. ju olema. Kasvatasin selle nimel küll mullikaid, Suurim pettumus. Arusaamine või "ko­ küll rediseid. Siis läksin Tartusse ülikooli O-kur- halejõudmine", et elu lõpebki kunagi ära. Lapse­ susele vabakuulajaks, mullikarahad taskus. Üks na ärkasin öösiti üles ja läksin ema-isa voodi inimene nõustus elamispinda andma, kui laenan juurde anuma, et nad järjekordselt lubaks, kin­ talle 1800 rubla. Ma laenasin. Siis ilmusid lehte­ nitaks, et meie perest mitte kunagi mitte keegi des lavakasse sisseastumise kuulutused. Läksin ära ei sure. Nad lubasid. Aga ei pidanud sõna. eksamitele ja palusin jumalalt, et saaksin ometi Suurim saavutus. Arturi ja Certrudi õppima, annaksin hoobilt kõik oma raha! Jumal emaks saamine. võttiski kuulda. Sain sisse ja raha jäi Tartu-mehe Märksõnu, millest vastaja loobus: "sex-appeal", "avalik elu ja isiklik elu", "teater ja film", "roll, millest oli kõige rohkem kahju (kui istusin ko­ dus ja teised mängisid)". Epp Eespäev oktoobris 1993. Märksõnad REET NEIMARILT H. Rospufoto

93 THEATRE. MUSIC. CINEMA. DECEMBER 1993 ESTONIAN CULTURAL MAGAZINE. PUBLISHED BY "PERIOODIKA". EDITOR-IN-CHIEF: MÄRT KUBO. THEATRE EDHORS: REET NEIMAR, MARGOT VISNAP. MUSIC EDITOR: IMMO MIHKELSON. CINEMA EDITORS: SULEV TEINEMAA, JAAN RUUS. ART DIREC­ TOR: MAI EINER. NARVA MNT. 5, PK 3200, TALLINN EE0090, ESTONIA

THEATRE MUSIC

M. UNT. Memoire (12) Edvard Grieg about Giuseppe Verdi (40) Mati Unt, author and producer, whose 50th birth­ Greig's reflections on his great contemporary, writ­ day can be celebrated on January 1, 1994, is recal­ ten down immediately after the death of the ling on his theatrical career. His recollections on maestro. The article was published in the Norwe­ these stages of his life, when he decided to change gian daily "Verdens Gang" on February 7, 1910. theatres, are sparkling with wit and individuality. Abridged translation by Edvard Grieg: Artikler og Thus this writing deals with Unt's journey from taler. Utgitt av Edvard Grieg Fond, Oslo, Gylden- the Vanemuine Theatre in Tartu to the Youth dal, 1957. Theatre in Tallinn and from there, to the Estonian Drama Theatre, where he now works as producer. Edvard Grieg yesterday, today, tomorrow (42) This year, when the 150th anniversary of the birth L. VELLERAND. Of mice or man? (34) of Edvard Grieg, the great Norwegian composer, The drama critic saw within one day two brand- was celebrated all over the world, it was nearly u- new productions at the Ugala Theatre in Viljandi: nanimously asserted that his music, humane and J. Steinbeck's well-known play "Of Mice and close to nature - despite the changes of fashion - is Men", and Mayo Simon's "The Old Lady's Guide still very popular. The article gives a brief survey to Survival", a new American play. The critic pre­ of the composer's life and points and the circum- fers the latter because of the humaneness, the po­ satnces that have a substantial influence on his sitive attitude towards life and the humour of the work. performance. The two old single ladies are played by actresses only in their middle ages: I. Aru and W. MENARD. Somerset Maugham's Revenge K. Raid whom the critic refers to as the two grea­ (85) test women humorists of Estonia. If destiny brings together the great author and a representative of the oldest profession of the world Theatre questionnaire (61) from Iwilei, and ii-reputed area of Hololulu, with The magazine's theatre questionnaire on the sea­ a piece of pop-music in the form of a famous song son of 1992/93 was answered by 27 drama critics of Irving Berlin's sticking up between them, the and theatre experts. Two productions stand out consequences can be rather incaulable. As the from the numerous new stagings of the season story, classified as biographic, shows, Maugham's both receiving 23 votes according to the critics' revenge was sweet and useful. judgements: "Coming Back To Father" at the Esto­ nian Drama Theatre by M. Kõiv (staged by Priit Pedajas) and W. Shakespeare's "Romeo and Juliet" CINEMA at The Youth Theatre (staged by Elmo Nüganen). These two productions are followed by A. Chec- ALEKSEI PETRENKO answers (3) hov's "Cherry Orchard" at the Ugala Theatre (sta­ Aleksei Petrenko, Russian and Ukrainian actor, is ged by Kaarin Raid), receiving 4 votes. speaking about Ms career in Ukrainian and Rus­ sian theatres. In more detail he deals with the role M. KALMET. An incompleted "Endgame" ( 77) of Grigori Rasputin in Elem Klimov's film Madis Kalmet, producer at the Youth Theatre, pre­ "Agony" (1981, the film was "on a shelf for 10 sents a story on the staging of S. Beckett's play years). In his 53rd1 year, Petrenko sings Ukrainian "Endgame", as viewed by himself and parcipating and Russian folk songs. He came to Tallinn to play actors. Since this staging did not see its premiere, in the American film "Candles in the Dark". it is interesting to follow the meditation on why a traduction fails. J. TOEPLITZ. Difference and identity of East and West in the perspective of Film (23) Persona Grata. EPP EESPÄEV (93) The paper of the wold-famous film historian about the situation of the cinema in the former socialist 94 countries at the symposium "Open Images": Film, A survey of the prize-winners at Berlin (43rd), State and Society in Eastern and Western Europe; Cannes (46th), Moscow (18th) and Venice (50th) Austria, Graz, May 27th-30th, 1993. film festivals and the winners of the 65th Oscars.

S. MACAITIS. Lithuanian cinema doesn't want M. VISNAR Picture that does not speak (73) to die (30) A rewiew of the first short film by Talvo Pabut The Lithuanian film-critic's pessimistic survey of (born in 1962): "Deserters" ("Tallinnfilm", 1993). the recent development of the Lithuanian feature The film is based on a short-story by the writer Ju­ film. han Peegel. The love story with only three charc- ters is set in the time of the Northern War. D. ANDZANE. One has to seek for oneself (32) A survey of the Lativian cinema (Variety Interna­ T. EHASALU. Poor Joorik in the mist of and­ tional Film Guide 1993). rogyny (75) An improvisation to Talvo Pabut's short film "De­ Löve and Anarchy (49) serters", written in free verse. The Estonian film-students Rainer Sarnet, Jaak Kil- mi and Märko Raat are judging the films "Nekro- The end-of-year questioning I (80) mantik Г, 1987; "Nekromantik 2", 1991 (Germany, In short interviews, Riho Unt (b 1956), designer Jörg Buttgereit) and "Driller Killer" (1979, USA, and producer of puppet-films, Jüri Skubel (b 1942), Abel Ferrara), showed in Tallinn as part of the Hel­ Director of the Tallinnfilm Studio and Ahto Ves- sinki film festival "Löve and Anarchy". mes (b 1931), Director General of the Meedium Film Mediating Company, are speaking of what A. ERMEL. International film awards in 1993 . themselves or their companies are currently wor­ (53) king at.

TOIMETUSE KOLLEEGIUM

JAAK ALLIK AVO HIRVESOO ARVO IHO TÕNU KALJUSTE ARNE MIKK MARK SOOSAAR PRIIT PEDAJAS LINNAR PRIIMÄGI ÜLO VILIMAA

Toimetus: EE0090 Tallinn, pk 3200. Narva mnt 5. Kirjastus "Perioodika", EE0001 Tallinn, Pärnu mnt 8. Trükkida antud 25. 11. 1993. Formaat 70X100/16. Ofsetpaber nr 1. Ofsettrükk. Trükipoognaid 6,0. Ting- trükipoognaid 7,6. Arvestuspoognaid 14.5. Tellimuse nr 4794. "Printall", EE0090 Tallinn, Pärnu mnt 67-a.

95 Mark Kostabi teismelisem, soorita­ mas harjutusi iseseisvaks eluks: mõtteline „samastumine Spider- manl ehk Ämblikmehega. Koomiks "Spiderman' hakkas ilmuma 1962. aastal ning võitis USA-s kiiresti populaarsuse, kujundades arvukate teismeliste mõttemaailma.

ma mõtlen Julian Schnabelit, Jeff Koonsi, Mark Kostabit kui edukamaid nende seast (nähtavasti sellise sisenduse tõttu ei saa nad ka omavahel hästi läbi). Pealegi, Kostabi kir­ jutab millegipärast oma tekste üksnes trüki­ tähtedega ja tema pole Ameerikas ainuke, kes nii teeb. Eestis on koomikseid olnud vähe ja nad pole mänginud mingit dominantset rolli, et eesti kunstil oleks tulnud nende suhtes seisu­ kohta võtta. Ehk tabame vastavat laadi või stiili vaid Leonhard Lapini paaris varasemas üpris vaimukas graafilises lehes ("Jänku suudlus", 1970 jt) - on ju teada Lapini omaaegne sümpaatia popkunsti ja Lichten- ,jjpk * • * steini vastu. Eni kummalisel kombel on siin tegemist üksnes vastava stiili ja vaimulaadi "omastamisega" Sest Lapin on loonud koo­ miksi stiilis ilma tegeliku koomiksi eeskuju­ Algus lk 57 ta! Aga sellises töötluses on isegi koomiksi- niallikas on veel küllalt "ähmastatud". Lausa pilt muutunud meie silmis juba "kõrgeks" ja teadlikult ekspluateerisid koomikseid aga unikaalseks. 1950.-1960. aastate ameerika popkunstnikud. Kuidas? Andy Warhol ja eriti Roy Lichtenstein asusid ambivalentsele positsioonile - nad ühtaegu ironiseerisid ja nautisid "massi­ kunsti". Ironiseerisid sellega, et võtsid sisse ükskõikse jääkülma hoiaku. Ometi oli just Lichtenstein see, kes töötles oma lõuenditel koomiksifragmente ümber veel "seksika­ maks", veel atraktiivsemaks, kui algkoomik- sid seda olidki. Seksikus läheb alati müügiks - ning saatuse irooniana osutus just Lichten­ stein õpetajaks, kes näitas tulevastele "mada­ latele" koomiksikunstnikele kätte õige tee­ otsa. Kui ] 960. aastate Lichtenstein vaatas koo­ miksit siiski distantsilt, kõrvalt, ning teda huvitas koomiksi formaalne külg, siis paljud 1960. aastate kõmukunstnikud näivad olevat mõjutatud koomiksi ideoloogiast, olles lap­ sepõlves justkui üles kasvanud sisendusega "MA PEAN OLEMA PARIM ... SUURIM!!!" - 96 •*TiV*,rÄT- т.-жт'

Lugusid Kristuse dust. Vitraaž Chartres'i katedraalist, XII saj keskpaik. Ikoonimaal Kristuse elukäigust. Moskva koolkond, XVIII saj. Praegu õpetatakse leerüastde Kristuse elukäiku koomiksite abil. Ent koomiksi ees d palvdata. Seda tehakse ikooni ees. V

-ч:

X ш

I

•чг ...liimini »««и

tm

Mark Kostabi. Osa joonistusest "Takistus", 1976. Positiivne koomiksikangelane läheb kartmatult vastu teda ootavale kuulsusele ja edule, kaenlas raamat eestikeelse pealkirjaga: "MINA OLEN PERFEKTNE".