Rahvusülikooli Omad Ja Võõrad
Total Page:16
File Type:pdf, Size:1020Kb
Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLIV RAHVUSÜLIKOOLI OMAD JA VÕÕRAD Tartu Ülikooli muuseum 2016 Toimetaja: Lea Leppik Keeletoimetaja: Sirje Toomla Resümeede tõlked inglise keelde: Scriba tõlkebüroo, autorid Kolleegium: PhD Lea Leppik, Dr iur Marju Luts-Sootak, Dr (uusaja ajalugu) Olaf Mertelsmann, PhD Erki Tammiksaar, PhD Tõnu Tannberg, DSc Tõnu Viik, PhD Seppo Zetterberg (Jyväskylä ülikool), cand hist Jüri Kivimäe (Toronto ülikool) Küljendus: OÜ Intelligent Design Autoriõigus Tartu Ülikool, 2016 ISSN 0206-2798 (trükis) ISSN 2346-5611 (võrguväljaanne) ISBN 978-9985-4-0992-3 (trükis) ISBN 978-9985-4-0993-0 (pdf) http://ojs.utlib.ee/index.php/TYAK Väljaannet toetab riiklik programm Eesti keel ja kultuurimälu Kaanepilt: Enn Põldroos, „Universitas Tartuensis“, 1982. Seinamaal asub Tartu Ülikooli peahoones rektoraadi ruumes (TÜM). Sisukord Sisukord . 3 Saateks . 5 Artiklid Toomas Hiio Meie võõrad ja meie omad. Saksastumisest, ülikooliharidusest ja karjäärist Heinrich Rosenthalist Feliks Urbanini . .9 Our strangers and our own: University education, career and Ger - m anization of Estonians from Heinrich Rosenthal to Feliks Urban . 33 Ülo Matjus Omad ja võõrad „Eesti mõtteloo“ taustal . 37 Our own and alien in the context of the Estonian history of thought . 47 Silvi Salupere Juri Lotman ja semiootika Tartu Ülikoolis . 49 Juri Lotman and semiotics at the University of Tartu . 67 Anu Põldsam Keele ja meele rollist võõrast omaks saamise teel professor Lazar Gulkowitschi näitel . 68 On the role of language and spirit in the process of becoming “one of our own” upon the example of Professor Lazar Gulkowitsch . 80 Terje Lõbu Eesti ülikool versus saksa keel. Georg Barkani ja Ernst Masingu juhtum . 81 Estonian university versus the German language. The case of Georg Barkan and Ernst Masing . 94 Marleen Metslaid Poolelijäänud teadustöö. Helmi Kurriku elu keerdkäigud 20. sajandil . 96 Unfinished research. The twists and turns of Helmi Kurrik’s life in the 20th century . 120 3 Anu Raudsepp Keskkooliõpetajate koolitamine sõjajärgses Tartu Riiklikus Ülikoolis . 121 Training high school teachers in post-war Tartu State University . 139 Peeter Müürsepp Teadusfilosoofia humaniora ja realia vahel. Mõtisklus Tartu Ülikooli juhtiva teadus filosoofi elutöö kuuluvusega seonduvast . 141 Philosophy of science between humaniora and realia . 150 Helena Risthein Toomas Pauli keerulised küsimused . 151 The difficult questions of Toomas Paul . 179 David Ilmar Lepasaar Beecher Universitas Tartuensis Enn Põldroosi maalil . 181 Universitas Tartuensis in the painting by Enn Põldroos . 185 Tiina Ann Kirss Eesti ideoloogia 1970. aastate Välis-Eesti mõtteloos . 186 Towards an Estonian Ideology: Debates among Estonians Abroad in the 1970s . 194 Muuseumikogud Tullio Ilomets Ajaloolised fotokaamerad Tartu Ülikooli muuseumis . 195 Historical photo cameras at the University of Tartu Museum 210 Aile Tammiste Akadeemilise Usuteadlaste Seltsi fotoalbum . 212 Photo album of the Academic Society of Theologians . 223 Kroonika Mariann Raisma, Mairo Rääsk Tartu Ülikooli muuseumi 2015. aasta aruanne . 224 Virge Lell, Terje Lõbu Avakogu valge saali rõdul . 239 4 RAHVUSÜLIKOOLI OMAD JA VÕÕRAD Saateks Seekordne „Tartu Ülikooli ajaloo küsimuste“ number on pühendatud fundamentaalsele teemale igas kultuuris – kes on omad ja kes on võõrad, kuidas omad võivad vahel võõraks jääda ja võõrad omaks saada. Mis on selliste protsesside taga? Teema sai üles tõstetud kon- verentsil, mille korraldasid Tartu Ülikooli humaniora valdkond ja Tartu Ülikooli muuseum 4. detsembril 2015. Konverents kuulus sar- ja, kus vaadeldakse valdkonniti rahvusülikooli viimase saja aasta arengusuundi. Konverentsi neljas sektsioonis leidsid käsitlemist teemad juurast balletini ja teadusfilosoofiast religioonilooni. Kogumikku võetud ar- tiklid pole kõik sündinud konverentsi ettekannetest, kuid neid ühen- dab omade ja võõraste teema ning side Tartu Ülikooliga. Toomas Hiio vaatleb põhjalikult ja ulatusliku arhiiviainese va- ral Tartu ülikooli astunud eestlaste saksastumist alates 19. sajandi algusest, analüüsides põhjalikult ka rahvuse defineerimist ja selle muutumist ajas. Olemasolevad allikad, mis varem on võibolla targu kasutamata jäetud (näiteks 1889. aasta Tartu ülikooli Album Acade- micumi koostajate poolt), lubavad üsna üheselt kindlaks teha tuden- gi pärinemise maarahva seast, mis 19. sajandil tähendas selgelt ees- ti päritolu. Mõneti kummalisel kombel määratleti ka 1930. aastate Eesti Vabariigis eestlus esivanemate kuulumise kaudu 19. sajandil mõne valla nimekirja, tõrjudes linnades elanud rahvuskaaslasi just- kui võõraid. Rohkem jooksis oma-võõra piir siiski mööda tunnetus- likku rahvuspiiri ja artiklis näidataksegi eesti-saksa-eesti rahvusli- ku identiteedi vahetusi uuema ajani välja. 5 SAATEKS Sakslaste omaksvõtt on olnud problemaatiline ka „Eesti mõtte- loo“ raamatusarja autorite valiku puhul. Neist kaalutlustest räägib emeriitprofessor Ülo Matjus oma essees. Sarja on mahtunud mitmeid baltisakslasi, kellega meid seob ühine maa ja küllap ka keeleülene ühine kultuuriruum. Sarjas on kõrvuti ka vastandlike ühiskondlike vaadetega isikuid, nii neid, kelle vaateid me tänapäeval heaks kiida- me, kui ka neid, kelle vaateid me heaks ei kiida (nt Ado Grenzstein), kuid keda peame siiski omaks. Küllap saaks vähemalt sama põneva essee kirjutada neistki, keda sarja võetud ei ole, ja miks ei ole seda tehtud. Silvi Salupere annab ülevaate Juri Lotmani ja tema loodud se- miootika omaksvõtmisest Eesti ühiskonnas. Lotman ise pidas Tartut enesele ainuõigeks elupaigaks, kohalikud ei võtnud teda aga kau- geltki lihtsalt omaks. Ometi on semiootika üle elanud oma loojad ja Lotman endiselt üks Tartu tuntuim teadlane. Väga omapärase tule- muse annab tema kohta kirjutatud Wikipedia artiklite analüüs, kus teised on Juri Lotmani kuuluvust määratlenud. 1930. aastate Tartu Ülikool oli taotluslikult rahvusülikool. See nõudis selget suhestumist teaduse rahvusvahelise iseloomu, oma- riikluse vajaduste ja konkreetsete inimeste isiklike saatustega. Anu Põldsami artikkel juuditeaduse õppejõust Lazar Gulkowitschist, kelle õppetool loodi rahvusvahelise juudi kogukonna toel, on näide juhtu- mist, kus Eesti liberaalne rahvusvähemuste poliitika ja Läti mitte nii liberaalne poliitika tegid Tartust Balti juutide haridus- ja teaduskes- kuse. Gulkowitsch õppis kiiresti ära ka eesti keele ja sai Eesti koda- kondsuse, kuid hukkus Teise maailmasõja aegseis repressioonides. Mõneti teistmoodi suhtuti saksa keelt kõnelevatesse professori- tesse arstiteaduskonnas. Kui algul oli saksa keelt kõnelevate profes- sorite kasutamine paratamatu, siis sedamööda, kuidas kasvas pea- le võimekaid noori omade seast, hakati ka üha enam viltu vaatama saksakeelsetele õppejõududele. Terje Lõbu annab ülevaate kahest erineva lahenduse leidnud juhtumist. Georg Barkan, juudi päritolu rahvusvaheliselt tuntud farmakoloog, sunniti puuduliku keeleosku- se tõttu lahkuma (tema tee viis USA-sse ja arvestades järgnevaid sündmusi, jäi ta võibolla just tänu sellele ellu). Kohalikust baltisaksa keskkonnast pärit Ernst Masingu saksakeelseid loenguid aga peeti tudengitele isegi kasulikuks ja tema võis rahulikult ülikoolis jätkata. 6 SAATEKS Ehk on seegi teaduse omade ja võõraste kontekstis märgiline, et nende hulka, kellest selles numbris kirjutatakse, on sattunud vaid üks naine, kuigi tänapäeval on Eestis humanitaarvaldkond enamas- ti feminiseerunud. Marleen Metslaid kirjutab kahe sõja vahelise aja etnoloogist Helmi Kurrikust, kelle elutööks sai raamat „Eesti rahva- rõivad“. Olles oma kutsumuse leidnud alles 40. eluaastates, tuli tal jätkata paguluses ja ta on tänapäeva Eesti avalikkusele üsna tund- matu. 1930. aastate rakendusliku etnoloogia liin, millega tegeles ka Helmi Kurrik, vaatas korraga nii olevikku kui tulevikku, nähes kul- tuuripärandi säilitamise tähtsust identiteedi tugevdamiseks. Anu Raudsepa artikkel viib meid sõjajärgsesse Eestisse, kus nõu- kogude võimu ees seisis küsimus, kuidas teha võimalikult kiiresti kapitalistliku Lääne käsilastest nõukogude inimesed. Võtmeposit- sioonil pidid selles töös olema kahtlemata õpetajad ja seepärast tuli nende õpetamine võtta kõige tugevama parteilise kontrolli alla. Seni pole just sageli küsitud, miks Tartu ülikoolis pärast sõda õpetajakoo- litus üldse alles jäeti, ka pärast Tallinna Pedagoogilise Instituudi loomist, kui see Nõukogude Liidus üldiselt tingimata nii ei olnud. On üsna kindel, et õppejõudude maailmavaatest tulenevalt andis Tartu ülikool Eestile palju eestimeelseid õpetajaid, kes oma vaiksel moel suutsid loosungite varjus hoida elus isamaatunnet veel mitmes põlv- konnas. Mõnikord võib teadlane võõraks jääda oma teadusharu iseloomu tõttu – selline on näiteks teadusfilosoofia, mis justkui ei kuulu päri- selt ei reaal- ega humanitaarteaduste hulka. Peeter Müürsepp ana- lüüsib sel taustal Eesti tuntuima teadufilosoofi Rein Vihalemma elu ja tööd. Kunstiajaloolane Helena Risthein kirjutab vaimulik Toomas Pau- list, kellele 2014. aastal anti kõrge tunnustus, Rahvusmõtte auhind. Eesti ühiskond on valdavalt sekulaarne ja kirikutegelastel on sil- mapaistmiseks vaja tugevat karismat ja teravat mõistust. Seda on Toomas Paulil ilmselt ka jätkunud, sest ta on osanud köita nii peene hingeeluga kultuuritegelasi kui ka igavledes mobiili näppivaid noo- rukeid. Väga omapärane ja allikaväärusega on artiklis ära toodud 1950. aastate Läänemaal läbi viidud küsitlus. Välis-Eestis kasvanud Tiina Ann Kirsi artiklist võime lugeda, kuidas ajal, mil Kodu-Eestis oli juba päris hästi ära õpitud nõuko- 7 SAATEKS gude ühiskonnas hakkamasaamine, seisis Välis-Eesti