Tuna 41.Indb

SISUKORD 4/2008

Sisukord

TOIMETUSELT Ott Raun: Tuna kümme aastat 2 ESSEE Doris Kareva: Mäletamise kunst 4 KÄSITLUSED Vladimir Sazonov: Kuninglik propaganda Kesk-Assüüria suurriigis 1365–1208 e. Kr. valitsejate tiitlite näol 5 Mati Laur: Kohtumõistmine vallasemade üle Pärnu maakohtus 1740. aastatel 16 Tiina-Mall Kreem: Neitsi valge linikuga. Evangeelsete luterlike kirikute ehitus, nurgakivipanekud ja pühitsemised Aleksander II aegses eesti ajakirjanduses 26 Mikk Lõhmus: Linnaosad ja linnajuhtimise detsentraliseerimine Eesti Vabariigis 1918–1940 44 DOKUMENT JA KOMMENTAAR Urmas Salo: Au kallim kui rahu. Poola sõjalis-poliitiline olukord 1939. aastal Eesti sõjaväe esindaja silmade läbi 56 Jaak Pihlau: Raadiomängud Eestis Teise maailmasõja ajal ja järel 80 Arvo Pesti: Dissidendi ettepanekud riigikorralduse asjus 97 Eesti Filmiarhiiv: Carl Sarap 102 KULTUURILOOLISEST ARHIIVIST Vilve Asmer: Kirjastaja ja piltnik Carl Sarap 109 Carl Sarapi kaheksa kirja Friedebert Tuglasele 113 ARVUSTUSED Vello Helk: Haridusreisid reformatsioonist valgustusajastuni 119 Aleksander Loit: Ikaldus – nälg – surm 124 Heino Arumäe: Üks vägagi piinlik lugu 127 Aivar Niglas, Meelis Maripuu: Punalaevastiku tung läände 135 VARIA Linda Kaljundi: Henriku Liivimaa kroonika tõus rahvusvahelisele teadusareenile 141 Birgit Kibal: 16. üleilmne arhiivikongress Kuala Lumpuris 145 Liivi Uuet: Ajalookonverentsilt “Eesti Vabariigi Valitsus eksiilis” 150 Ivi Tomingas: 10 aastat Tuna fotonurka 152 Summary 154 Tuna sisukord 2008 158

Tuna 4/2008 1 TOIMETUSELT Tuna kümme aastat

ümne aasta eest detsembris, kui kalender kuulutas veel eelmist aastatuhandet, nägi ilmavalgust ajalookultuuri ajakirja Tuna esimene number. Selleks ajaks olid mit- Kmedki kaheksakümnendatel-üheksakümnendatel ilma teinud väljaanded jõudnud hingusele minna, traditsioonilised teadus- ja kultuuriajakirjad aga kõige kiuste püsima jäänud. Sellesse stabiliseerumismärke ilmutavasse aega sisenes Tuna oma tolmulõhnase pealkirja ja kummalisevõitu alapealkirjaga. Miks just Tuna, mida mõista ajalookultuuri all ja kas tegemist on teadusliku või populaarteadusliku ajakirjaga ja kas arhiivide ajakiri tähendab vaid arhiivindusajakirja? Avaleheküljel kuulutati: “Tuna tahab olla ajalookultuuri ajakiri. See tähendab nii arhiivimaterjalide publikatsioone (dokumente, mälestusi, kirju), tõsiteaduslikke analüüse arhiivindusteooriast ajaloofilosoofiliste vaatlusteni kui ka diskussioone, ja populaarseid ning alternatiivseid käsitlusi. Enesestmõistetavalt on Tunas koht nii arvustustel, tutvustustel kui ka ajakohasel informatsioonil.” Ent sõnad on üks asi, nende paikapidavust peab kinnitama sisu. Esimese numbri juhatas sisse Ilmar Vene essee “Minevik mälus”. Edasi tulid kirjutised Tõnu Tannbergilt, Ivi Tomingaselt, Heino Arumäelt, Peeter Väljaselt, David Vseviovilt, Indrek Jürjolt, Mart Kivimäelt, Piret Noorhanelt, Enn Küngilt, Arvo Teringult, Ants Viireselt, Peep Pillakult, Jüri Andilt, Tõnis Ritsonilt, Indrek Jürjolt, Priit Raudkivilt, Ea Jansenilt, Heino Eelsalult, Jüri Tammojalt ja Valdur Ohmannilt. Enamik neist kujunes Tuna püsiautoriteks ja vaid astronoom Heino Eelsalule jäi see kirjutis üldse tema elu viimaseks. Aga üksiknumbri õnnestumiste või ebaõnnestumiste järgi ei saa põhjapanevaid järel- dusi teha. On ajakirju, mis esimesest numbrist kaugemale pole jõudnudki. Oli neid, kes Tunalegi hingekella lõid, nagu kriitik, kelle meelest oli tegu kopitanult sündinud asjaga. Enamik lugejaid suhtus aga ettevõtmisesse ootustega ja nii on nüüdseks esimesele numbrile lisandunud juba nelikümmend uut. Küll oli kohe selge, et iva ja kooruke, sisu ja välimus peavad olema kooskõlas, sest nii või teisiti mõjutab üks teist. Esimesest numbrist peale on fotod täitnud ajakirjas mitte ainult illustreerivat, vaid ka sisulist funktsiooni. Öeldakse, et aeg loksutab kõik paika, kuigi päris nii see pole. Kui esimeste numbritega sai selgeks, et ajakirjal on tulevikku, tuli arengusuundi täpsustada. Toimetus organiseeris omamoodi mõttetalgud, milles osales ligi poolsada ajalooteadusega seotud inimest. Punk- ti arutelule pani kolleegiumi koosolek. Loomulikult ei tähendanud arutelu kaugeltki seda, nagu oleks nüüd kõik ja igavesti paigas. Põhilises toetuti seisukohtadele, mis olid tegelikult üsna lähedased 1922. aastal asutatud Ajaloolise Ajakirja algaastate põhimõtetele. Nimelt, et ajakiri “tahab kinni pidada teaduslikkuse põhimõttest. Kuid teades, et teaduslikkust ei tarvitse samastada raskepärasuse ja raskesti-arusaadavusega, püüame pakkuda seda, mida meil on anda, arusaadaval ja võimalikult niisugusel kujul, mis ajalooliste nähtuste jälgimi- seks võiks äratada huvi ka rahva laiemais ringkonnis väljaspool uurijate ja ajaloo õppijate väiksearvulisi, kitsaid rühmi.” Selline lähenemisviis on Eesti jaoks ilmselt optimaalne. Tuna kui ajalookultuuri ajakirja edu pant on algusest peale olnud kollegiaalsus. Kui

2 Tuna 4/2008 Ott Raun / Tuna kümme aastat

Eesti Arhivaaride Ühing ja viis arhiivi – Eesti Riigiarhiiv, Ajalooarhiiv, Filmiarhiiv, Tallinna Linnaarhiiv ja Pärnu arhiiv – poleks oma jõudusid kokku pannud ja asunud toetama uue ajakirja loomise ideed, poleks Tunast kunagi asja saanud. Idee ise oli ilmselt mitmetes peades liikunud juba ennegi, kuid tulemuseni jõudis see tänu Riigiarhiivi tollase asedirektori Jaak Valge initsiatiivile ja kõikide arhiivide juhtkondade ning riigiarhivaari toetusele. Esimese numbri väljaandmisel tuli rahaliselt appi Kultuuriminis- teerium ja teisest numbrist peale on Tunat toetanud Eesti Kultuurkapital. Moraalset, aga kultuurirahastu kaudu ka materiaalset toetust sai ajakiri ka tollaselt Eesti Vabariigi Presidendilt Lennart Merilt. Ning hea sõnaga on põhjust meenutada ka Rahvuskultuuri Fondi. Kuigi Tuna toimetus ise pole kuigi suur, seisab tema selja taga praegu juba seits- meteistkümneliikmeline teotahteline kolleegium. Koos käiakse vähemalt kolm korda aastas ja pea alati on kohal mõni välismaalasest kolleegiumiliige (USA-st, Rootsist, Soomest, Hollandist või Saksamaalt). Ehkki Tuna on eestikeelne kvartalikiri, on ilmunud ka venekeelne koondväljaanne, millele on oodata järge, ning valmimas on ingliskeelne erinumber. Igapäevast tööd on teinud toimetuse väikesearvuline koosseis. Praeguste tegijate nimed on esisisekaanel kirjas. Ei tohiks aga unustada ka neid, kelle nimesid kaanel ei ole, aga kelle vaevata oleks Tuna algus mõeldamatu. Need on sisutoimetaja Velly Roots, kunstnik Tõnu Soo ja kujundaja Jaan Klõšeiko. Kümme aastat ei ole liiga pikk aeg, pigem koguni väga lühike, kui võrrelda, et just tänavu sai üheksakümneseks Eesti Vabariik ja üheksakümneseks saab üks Tuna autoreid esimesest numbrist peale – Ants Viires. Veel algas üheksakümmend aastat tagasi Vaba- dussõda. Tallinna Linnaarhiiv aga pidas koguni oma 125. sünniaastapäeva.

Õnne kõigile, tänu tegijale ja lugejale!

Ott Raun

Tuna 4/2008 3 E S S E E Mäletamise kunst

Doris Kareva

alju kordi olen püüdnud muukeelsele seltskonnale seletada, kuidas on võimalik elada ja mõelda keeles, kus puudub tulevik. Olen püüdnud kirjeldada elutunnetust, kus Peksisteerib üksnes kestev, voolav, ulatuv olevik – mis sedamööda, kui ta tulevalasid hõivab, teisest otsast koltub ja kuhtub, muundub minevikuks; elu saab looks, mis toidab uusi lõpmatuid olevikke. Tuna on sõna, mis meenutab Juhan Viidingu värsirida: ainus viide ajale on: ammu. See hõlmab arvutuid aegruume, just nagu sellenimeline ajakirigi – ja ennekõike Aja Kiri Tuna ongi mitte aja veetmiseks ega viitmiseks kokku pandud, vaid truult talletav, märkav Aja enese märke, mis alles teatud kauguselt vaadates moodustavad teate, sõnumi, küsimuse ja/või vastuse... Mäletamine pole niisama. Mälu on petlik ja subjektiivne, niisama kui märkaminegi. Lõputud lood võivad põimudes moodustada selle, mida nimetatakse ajalooks, ometi on alati mõnes loos tõeluse kontsentraat mitmekordne võrreldes mõne teisega. Mitte ilmaasjata ei tulita spartalaste langemisel sõnum: Rändaja, tõtta ja vii Lakedaimoni rahvale teadet! Mitte ilmaasjata ei vannuta Hamlet Horatiot: Sa räägi minust ja mu asjast tõtt! Tuna on jätkuvalt teel, kus tuuakse teadet, kus kõneldakse ajast ja asjast tõtt. See tee on kestev olevik, mis üha lahti rullub tuleviku poole – ja selja taha avarduvad vaated ava- vad silmapiiri lõpmatusele. Ajaloo ilu ja kunst seisneb kõigest kunstlikust lahtiütlemises; süvenevas äratundmises ja äratuntu edasiandmises. Selles meenutamises peitub äratuse jõud.

Doris Kareva (1958)

Lõpetanud Tartu ülikooli romaani-germaani ﬁloloogia erialal 1983, töötanud ajalehes Sirp 1978–1993 ja 1997–2002. 1992. aastast UNESCO Eesti Rahvusliku Komisjoni peasekretär.

4 Tuna 4/2008 KÄSITLUSED Kuninglik propaganda Kesk-Assüüria suurriigis 1365–1208 e. Kr. valitsejate tiitlite näol

Vladimir Sazonov

Sissejuhatus: ajalooline taust

Võimas Kesk-Assüüria impeerium, mis oli Adad I (1813–1781) võimu alla. Ka kauban- loodud 14.–13. saj. e. Kr., sai alguse väike- dus langes tema range kontrolli alla ja Aššuri sest Aššuri linnast. Aššur oli III aastatuhande kaupmeeste võimalused olid nüüd piiratud. lõpus Akkadi (2334–2154) ja seejärel Uus- Šamši-Adad I lõi Põhja-Mesopotaamias esi- Sumeri1 (2112–2004) suurriikide koosseisus mese tugeva ja tsentraliseeritud suurriigi. ning hiljem, pärast seda kui Uus-Sumeri riik Šamši-Adad I kontrollis tervet Põhja-Meso- 2004 e. Kr. oli kokku varisenud, III aastatu- potaamia piirkonda kuni Eufrati jõeni väl- hande lõpus ta iseseisvus.2 ja. Ta määras oma poegi vallutatud aladele Aššur ise – hiljem tulevase tugeva Assüüria asehalduriteks, üks tema poegadest – Išme- impeeriumi poliitiline keskus ja tuumik, oli II Dagan – sai valitsejaks Ekallatumi linnas ning aastatuhande alguses veel väike ja nõrk, kuid ta võimu all olid impeeriumi idaalad, teise samas rikas linnriik. Selle majandusliku tuge- tema poja Jasmah-Adadi residents paiknes vuse baas oli loodud juba 20.–19. saj. e. Kr. aga Süüria aladel asuvas Mari linnas ning tal- Aššuri linna kaupmehed koloniseerisid edu- le kuulusid Eufrati jõge ümbritsevad maad. kalt Väike-Aasia idapoolseid alasid.3 Niisiis, Oma pealinnaks valis Šamši-Adad aga Šehna Aššuri linn rikastus tänu oma kaupmeestele, linna, nimetades selle ümber Šubat-Enliliks kes rajasid enda kolooniad Kesk-Anatoolia (“Jumal Enlili residents”).5 Kuid Šamši-Adadi aladele, nagu näiteks muistne karum Kaneš surmaga (1781 e. Kr.) varises kokku ka tema (türgi keeles Kültepe).4 loodud impeerium.6 Kuid 19. saj. lõpus sattus Põhja-Meso- 18. saj. keskel e. Kr. langes Aššur järgmi- potaamia, sh. ka Aššur, amorealase Šamši- se vallutaja, Babüloni kuninga Hammurapi

1 Ur III dünastia. 2 E. Cancik-Kirschbaum. Die Assyrer. Geschichte, Gesellschaft, Kultur, Verlag C. H. Beck, München, 2003, lk. 31: “Spätestens jedoch mit dem endgültigen Zusammenbruch des Reiches von Ur infolge massiver kriegerischer Auseinandersetzungen und innepolitischer Instabilität zum Ende des 3. Jahrtausends, dürfte Assur zunächst seine Selbständigkeit wiedergewonnen haben.” 3 Istorija Drevnego Vostoka, red. V. I. Kuziščin, izdanie tret´e, pererabotannoe i dopolnennoe. Võsšaja škola, Moskva, 2007, lk. 139. 4 Tänapäeva türgikeelne Kültepe – Kesk-Anatoolias asuv muistne varemeküngas Kaneš oli juba rajatud vähemalt III eelkristlikul aastatuhandel. Kuid II aastatuhande alguses e. Kr. lõid Aššuri kaupmehed seal oma kauban- dusfaktooria, mis lõi õitsele ja sai teiste faktooriate peamiseks keskuseks. Niisuguse kaubanduskeskuse ehk faktooria nimetus akkadi keeles oli karum. Vt. E. Cancik-Kirschbaum, samas, lk. 32; Vt. ka W. Mayer. Politik und Kriegerkunst der Assyrer. Abhandlungen zur Literatur Alt-Syrien-Palästinas und Mesopotamiens. Bd. 9, herausgegeben von M. Dietrich, O. Loretz, Ugarit-Verlag, Münster, 1995, lk. 145: “In Anatolien hatten die Handelsniederlassungen ihre eigene assyrische Gerichsbarkeit mit dem zentralen Sitz in Kaniš/Kültepe.” 5 E. Cancik-Kirschbaum. Die Assyrer, lk. 37–38. 6 E. Cancik-Kirschbaum. Die Assyrer, lk. 38.

Tuna 4/2008 5 KÄSITLUSED

(1792–1750) suurriigi koosseisu, kuid juba (1274–1245) sõdis Mitanniga (hurriitide ku- Hammurapi poja Samsuiluna (1749–1712) ningriik), hetiitide ja aramealastega, samuti ajal kaotasid Vana-Babüloonia kuningriigi uruatri hõimudega (tulevane Urartu).9 (1894–1595) kuningad kontrolli Põhja-Me- Salmanassari järeltulija ja poeg Tukūltī- sopotaamia üle – sinna tungisidmägirahvad Ninūrta I (1244–1208) vallutas hulga maid, kassiidid. 15. sajandil muutus Aššur sõltuvaks tugevdades niigi juba võimsat Assüüriat ja hurriitidest, kes lõid Süüria ja Põhja-Mesopo- laiendades impeeriumi piire teiste riikide taamia aladel tugeva Mitanni suurriigi.7 arvelt. Ta suutis kontrollida suuremat osa Kui 16. saj. alguses (1595) varises Ham- Lähis-Idast, lõpuks vallutas kassiitidele kuu- murapi loodud Vana-Babüloonia suurriik luva Babüloonia, kusjuures kassiitide kunin- kokku ja Babüloni vallutasid 1595. a. e. Kr. gas Kaštiliaš langes vangi.10 Babüloni linn oli hetiidid, siis hakkasid Babülooniat valitse- vallutatud ja laastatud, jumal Marduki kuju ma hetiitide liitlased kassiidid – tundma- oli assüürlaste poolt Babülonist minema vii- tut päritolu mägilased, kes ilmusid kusagilt dud.11 Tukūltī-Ninūrta I oli tüüpiline idamai- Iraani aladelt. Põhja-Mesopotaamias eksis- ne despoot. Kuid tema õukondlastele ei meel- teeris terve rida linnriike ning üks neist oligi dinud despootlik ja karm valitsemine ning ta Aššur, mis oli sõltuv hurriitidest ja mõnikord kuulutati hulluks ja hukati seejärel 1208. a.12 kassiitidest. Aššur üritas iseseisvuda ja saavu- Kõik Tukūltī-Ninūrta I vallutused olid kaota- tada suuremat mõjuvõimu ning pidas sel ees- tud. Assüüria käis alla, kuid ees olid uued ja märgil mitmeid sõdu, mh. ka tugeva kassiidi veelgi hiilgavamad Assüüria tõusud ja lõplik Babülooniaga. häving 612. a. e. Kr.13 Aššuri valitseja Aššuruballit I (1365–1330) oli esimene tõeline Assüüria kuningas, kes oli võimuahne ja oma välispoliitikas edu- Kesk-Assüüria riigi kuningliku kas. Aššuruballit I hakkas suhtlema Egiptu- propaganda uurimisest se vaaraoga nagu võrdne võrdsega ning nimetas vaaraod vennaks ja sai isegi peaaegu Kesk-Assüüria kuningliku propagandaga pole kogu Ülem-Mesopotaamia ülemvalitsejaks, erialateaduses seni peaaegu tegeldud. Kuigi nimetades ennast juba kuningaks (šarru), kui- tegu on huvitava ja eriti suurte muudatuste gi mitte ametlikes raidkirjades, vaid üksnes ajaga, mil kerkis esile tugev Kesk-Assüüria kirjavahetuses.8 impeerium. Mõningal määral on pööratud tä- 14. saj. e. Kr. tugevdasid niisugused va- helepanu Uus-Assüüria impeeriumi (883–612) litsejad nagu Aššuruballit I (1365–1330) ja riiklikule propagandale. Võib mainida selli- Adadnārārī I (1307–1275) riiki. Adadnārārī I seid üksikuid uurimusi nagu näiteks P. Garelli (1307–1275) oli edukas sõjas nii Babüloonia kui artikkel “La propaganda royale assyrienne”, ka teiste vastastega. Tema poeg Salmanassar I mis ilmus ajakirja Akkadica 1982. a. numbris

7 Istorija Drevnego Vostoka, lk. 140. 8 Vt. nt. P. Artzi. The Rise of the Middle-Assyrian Kingdom according to El-Amarna Letters 15&16. A Con- tribution to the Diplomatic History of Ancient Near East in the mid-second Millennium B.C.E., kogumikus: Bar-Ilan Studies in History, Bar-Ilan University Press, ed. by P.Artzi, Ramat-Gan, Israel, printed by Ahva Cooperative Press, Jerusalem, 1978, lk. 27, Letter No 15, line 3. 9 Salmanassar I vallutustest ja Assüüria administratsiooni loomisest Hanigalbatis (hurritide riik) vt. A. Harrak. Assyria and Hanigalbat. Texte und Studien zur Orientalistik, Bd. 4, Georg Olms Verlag, Hildesheim-Zürich-New York, 1987, lk. 132–205; Vt. ka W. Mayer. Politik und Kriegerkunst der Assyrer, lk. 203–205; Vt. ka RIMA I, A.0.77.1, lk. 183–185. 10 W. Mayer. Politik und Kriegerkunst der Assyrer, lk. 214–215. 11 E. F. Weidner. Studien zur Zeitgeschichte Tukulti-Ninurtas I., Archiv für Orientforschung, Bd. 13, hrsg. von E. F. Weidner, Berlin, 1939–1941, lk. 119. 12 Tukūltī-Ninūrta I surma kohta vt. E. Cancik-Kirschbaum. Die Assyrer, lk. 53–56. 13 Vt. Uus-Assüüria impeeriumi lõpu kohta: V. Sazonov. Arad-Ahhešu kiri Aššurbanipalile. – Tuna 2006, nr. 1, lk. 83; W. Mayer. Politik und Kriegerkunst der Assyrer, lk. 412-418; Cancik-Kirschbaum. Die Assyrer, lk. 96–98.

6 Tuna 4/2008 Vladimir Sazonov / Kuninglik propaganda Kesk-Assüüria suurriigis 1365–1208 e. Kr. valitsejate tiitlite näol nr. 27,14 või H. Tadmori “Propaganda, Lite- Kesk-Assüüria valitsejate tiitlid ja rature, Historiography. Cracikng the Code of epiteedid ametliku propaganda osana the Assyrian Royal Inscriptions”.15 Mainimisväärt on Mogens Trolle Larseni Kuna Assüüria kuningad olid alates 13. eel- poolt välja antud ainulaadne konverentsiette- kristlikust sajandist muutunud juba despoot- kannete kogumik “Power and Propaganda”,16 likeks (Salmanassar I, Tukūltī-Ninūrta I) mis on pühendatud propaganda ja võimu kü- piiramatu võimuga monarhideks, keda kum- simustele Lähis-Idas ning antiikmaailmas, mardati nähtavasti kultuslikult ning kes oma kuigi pearõhk on asetatud Mesopotaamiale. auahne poliitika ja tiitlitega pretendeerisid Kogumik sisaldab veel mõningaid üksikuuri- pantokraatori staatusele, siis kajastasid nen- musi, mis on suuremal või vähemal määral pü- de tiitlid kuningate universalistlikke taotlusi hendatud assüürlaste propagandale, enamasti kõige paremini. Uus-Assüüria ajastu kohta (9.–7. saj. e. Kr.). Valitsejad, kes valitsesid enne Aššuruballit I-t, Mis aga puutub Kesk-Assüüria ajastusse, siis ei pretendeerinud veel isegi kuninga staatuse- pole Kesk-Assüüria riiklikku propagandat le ega nimetanud ennast kordagi kuningaks. analüüsivaid uurimusi peaaegu ilmunud. Et Ükski Vana- või Kesk-Assüüria valitsejatest aga siinse uurimuse raames pole võimalik kõi- alates 23. saj. kuni 14. saj. keskpaigani e. Kr., ki propagandaga seotud aspekte käsitleda, siis v. a. Šamši-Adad I (1813–1781),17 kes lõi lühike- piirduksin vaid tähtsamaga. Esiteks, kuning- seks ajaks tugeva impeeriumi ja kandis tiitleid likud tiitlid kui osa riiklikust propagandast. “kuningas” (šarrum) ja “universumi kuningas” Teiseks, valitseja isikukultus. (šar kiššatim)18, ei kasutanud tiitlit “kuningas”.

14 P. Garelli. La propaganda royale assyrienne. – Akkadica 1982, nr. 27, lk. 16–29. 15 H. Tadmor. Propaganda, Literature, Historiography. Cracking the Code of the Assyrian Royal Inscriptions. – S. Parpola, R. M. Whiting (eds.). ASSYRIA 1995. Proceedings of 10th Anniversary Symposium of the Neo-Assyrian Text Corpus Project. Helsinki, September 7–11, 1995. The Neo-Assyrian Text Corpus Project, Helsinki, 1997, lk. 325–338. 16 Power and Propaganda. A Symposium on Ancient Empiries, ed. by. M.T. Larsen, Mesopotamia, Copenhagen Studies in Assyriology, Volume 7, Akademisk Forlag, Copenhagen, 1979. 17 Šamši-Adadi võimuletulekuga Põhja-Mesopotaamias ning Aššuri linnriigi sattumisega tema võimu alla leidis aset tähtis ja kardinaalne pööre Assüüria kuningavõimu ideoloogias. Kuna Šamši-Adad I rajas suurriigi ning soovis allutada oma võimule terve tollaegse maailma, üritas ta oma võimu ja üha suurenevaid ambitsioone legitimeerida. Võrreldes Šamši-Adad I tiitleid tema eelkäijate (Aššuri linnriigi valitsejad) omadega, polnud Šamši-Adad I enam lakooniline ega kaugeltki tagasihoidlik. Ta võttis kasutusele niisugused tiitlid ja epiteedid, mida varem ükski valitseja Põhja-Mesopotaamias polnud kasutanud. Ta nimetas ennast šar māt Aššur – Aššuri maa kuningas, šar kiššatim – maailma kuningas, šar ekalattim – Ekalattumi kuningas, šarrum dannum – võimas kuningas etc. Esimesena Assüüria valitsejate seast (kuigi ta ise polnud assüürlane, vaid hoopis amorealane) võttis Šamši-Adad I kasutusele muistse tiitli šar kiššatim – “maailma kuningas”, vt. nt. RIMA I, (A.0.39.1), rida. 2; RIMA I, (A.0.39.2), rida. 4. 18 Muistne akkadikeelne tiitel šar kiššatim (sumeri keeles LUGAL KIŠ), mille võttis kasutusele Šamši-Adad I, oli leiutatud juba varadünastilises Sumeris ca 28.–27. saj. e. Kr. LUGAL KIŠ alguses võis tõlkida sumeri keeles vaid kui “Kši (linnriigi) kuningas” ning see tiitel esineb esimest korda Kiši linna valitsejatel alates En-Mebaragesist (28. saj. e. Kr.). Vt. V. Sazonov. Sumeri varajane kuningavõim 28.–24. sajandil e. Kr. – Akadeemia 2007, nr. 9, lk. 2007; Vt. näiteks En-Mebaragesi raidkirja Mebaresi 2: (1-3.) me-bará-si, lugal-[k]iš - (1-3.) Mebaresi, Kiš[i] kuningas (FAOS 5, 213-214.); Kuid hiljem, juba varadünastilisel ajal sai see tiitel väga tähtsa positsiooni ning LUGAL KIŠ’i all hakati mõistma vahel ka terve Lõuna-Mesopotaamia ülemvalitsejat. Tohru Maeda arvates: “The title “king of Kish (lugal-kiš ki)”, which was held by Sumerian rulers, seems to be regarded as holfing hegemony over Sumer and Akkad.” – T. Maeda. “King of Kish” in Pre-Sargonic Sumer. – Orient 1981, nr. 17, lk.1. Kuid alles järgmisel perioodil – Akkadi ajastul (2334–2154), mil Akkadi kuningad ühendasid oma võimu alla terve Mesopotaamia, sai see tiitel täiesti uue tähenduse. See tiitel muutus universaalseks ning seda tõlgiti akkadi keelde kui šar kiššatim, tähenduses “maailma kuningas”. Vt. nt. FAOS 7, 64; “Lugal kiši” kohta vt. ka S. Stadnikovi artiklit “Universalism kui fenomen” (lk. 93–142) – S. Stadnikov. Vana Egiptuse kultuurilugu: valitud artikleid, tõlkeid ja esseid. Kodutrükk, Tallinn, 1998, lk. 132; Vt. ka M.-J. Seux. Les titres royaux “šar kiššati” et “šar kibrāt arba’i”. – Revue D’Assyriologie et D’Archéologie Orientale, Vol. 59, 1965, lk. 1–18.

Tuna 4/2008 7 KÄSITLUSED

Esimesed Aššuri linnavalitsejad 23.–20. meile, et isegi Kesk-Assüüria ajal käsitati saj. e. Kr., nagu Ititi, Zarrikum jt., kes olid va- kuningana siiski pigem jumal Aššurit, kes sallsõltuvuses Akkadi või Ur III kuningatest, oli Assüüria peajumal: “da-šùr LUGAL kandsid selliseid tiitleid: 1.) PA (akk. waklum) a-šùr MAN” – “Aššur on kuningas, Aššur on 2.) ÉNSI, mis akkadi keeles kõlas kui išši’akum kuningas!”22 Alles pärast jumal Aššurit mai- 3.) GÌR.ARAD (akk. šakkanakkum). Kõik nitakse kuningat.23 Selles, et jumal Aššur,24 need tiitlid tähendasid “asehaldurit” või “lin- Assüüria peajumal ning Aššuri linna patroon, na valitsejat”. Aššuri valitsejad alates Puzur- oli ametlikult Assüüria kuningas, pole kaht- Aššur I-st kandsid tiitlit išši’ak Aššur,19 ehk siis lust, sest Assüüria valitsejad ei kandnud tiitlit “Aššuri jumala asehaldur”. kuni 14. saj. keskpaigani ja olid sisuliselt ju- Õigem oleks neid vaadelda siiski vaid “jumal Aššuri “asehaldurid” ((w)aklu) maa peal. mal Aššuri asehalduritena”, kelleks nad en- Ka hiljem, Kesk-Assüüria ajastu lõpul ja Uus- nast ise ka nimetasid. Seda märkis ära juba Assüüria impeeriumi ajastul (883–612), kui Henri Frankfort oma uurimuses “Kingship kuningal oli oma riigis juba praktiliselt piira- and the Gods” 1948. a.20 On säilinud üks matu võim, käsitati kuningat siiski tihtipeale Assüüria valitseja Silulu raidkiri – Silulu jumal Aššuri esindajana.25 A.0.27.1 mis kõlab: Assüüria valitsejate amet oli muistse- test aegadest alates seotud tihedalt assüür- 1.–7.) a-šùr.KI LUGAL şi-li-lu ÉNSI a-šùr.KI laste peajumala Aššuriga, esialgselt alates DUMU da-ki-ki NIMGIR URU a-šùr.KI.21 21.–20. sajandist kuni 14. sajandini e. Kr. oli 1.–7.) Aššur on kuningas, Silulu on Aššuri ase- Assüüria valitseja vaid “jumal Aššuri asehal- haldur, Dakiki, Aššuri heeroldi poeg, sinu ori. dur” (išš(i)ak (d)Aššur) ning esindas Aššurit maa peal. Valitsejat peeti vaid “linnavalitse- K. F. Mülleri poolt välja antud uurimus jaks” (išš(i)ak) ning ka preestriks, ta oli “pu- “Das assyrische Ritual” (8:9 I 29) näitab hastuspreester” – i-ši-pu reš-tu-ú.26

19 B. Cifola. Analysis of Variants in the Assyrian Royal Titulary from the Origins to Tiglath-Pilesar III. Instituto Universitario Orientale, Departimento di studi asiatici, Series Minor XLVII, Napoli, 1995, lk. 8. 20 H. Frankfort. Kingship and The Gods. A Study of Ancient Near Eastern Religion as the Integration of Society and Nature (Oriental Institute essay). University of Chicago Press, Chicago, 1948, lk. 227: “The kings of Assyria used the designation “Governor of Assur” in their titulary; thus they retained the modest rank of a ruler exercising stewardship for the city-god in whose temple they had received their insignia.” 21 Vt. RIMA I, A.0.27.1, lk. 12–13. 22 Vt. K. Fr. Müller. Das Assyrische Ritual, Teil I, Texte zum assyrischen Königsritual. – Mitteilungen der Vorderasiatisch-Aegyptischen Gesellschaft (E.V.), 41. Bd., 3. Heft, J. C. Hinrichs Verlag, Leipzig, 1937, 8:9, I 29: “Aššur šar Aššur šar” – “Aššur on kuningas, Aššur on kuningas!” 23 W. Röllig. Zum “Sakralen Königtum” im Alten Orient. – B. Gladigow (Ed.), Staat und Religion, Düsseldorf, 1981, lk. 122; Vt. ka K. Fr. Müller. Das Assyrische Ritual, 8:9 I 29. Wolfgang Röllig kirjutab: “Die Grundidee ist also eine theokratische, die Herrschaft des Königs ist von der Staatsgottes Aššur abgeleitet. Der Titel des Königs ist deshalb auch in der Frühzeit des assyrischen Staates und über viele Jahrhunderte hin aklum “Obmann” – nämlich der Reichgottes.” (samas, lk. 122). 24 B. Groneberg. Die Götter des Zweistromlandes. Kulte, Mythe, Epen, Artemis&Winckler Verlag, Düsseldorf- Zürich, 2004, lk. 109: “Der Gott Assur galt seit den ersten Inschriften, die überliefert sind, als lugal “König” dieser Stadt, während die Stadoberhäupter sich selbst als Vizeregent und Verwalter des Gottes sahen.” 25 Vt. nt. “Adadnārārī II annaale”: “400. (1) Adad-nerari, great king, strong king, king of the universe, king of Assyria, king of all the four quarters, select of Ashur, attentive prince, who acts witch the support of Ashur and the god Ninurta the great gods his lords and (thereby) has felled his foes.” – A. K. Grayson. Assyrian Royal Inscriptions, Volume II, Part 2, From Tiglath-pileser I to Ashur-nasir-apli II, Records of The Ancient Near East, Edited by Hans Goedicke, Harrassowitz, Wiesbaden, 1976, lk. 82 (rida 400 (1).). Siin on kuningas nimetatud kui “select of Ashur”. 26 Vt. K. Deller, A. Fadhil, K. M. Ahmad. Two New Royal Inscriptions Dealing with Construction Work in Kar- Tukulti-Ninurta. – Baghdader Mitteilungen 25, 1994, lk. 464, IM 76787, obv. rida 2., kus K. Deller, A. Fadhil, K. M. Ahmad tõlgivad i-ši-pu reš-tu-ú kui “the foremost purification priest”.

8 Tuna 4/2008 Vladimir Sazonov / Kuninglik propaganda Kesk-Assüüria suurriigis 1365–1208 e. Kr. valitsejate tiitlite näol

Jumal Aššuri hiigelrolli kuningavõimu EA 16 ideoloogias ja riigis näitavad meile kas või Assüüria valitsejate teofoorsed nimed, mis a-na mNa-ap-hu-ri-i-└a’? └LUGAL GAL sisaldavad enamasti jumal Aššuri nime, nagu LUGAL KURMi-is-sa-ri ŠEŠ-ia └qí └-[bi-ma] Aššur-nārārī, Aššur-rabî, Aššur-bēl-nišēšu, um-ma mdA-šur-TI.LA LUGAL KURAš-šur-└ma’? Aššur-rêm-nišēšu, Aššuruballit, Aššur-nādin- └LUGAL GAL ŠEŠ-ka-ma. 32 aplī, Aššur-dān jne. 14. sajandi keskpaigast alates on titu- Naphurijale, [suurele] kuningale, Egiptuse latuuris nähtav kardinaalne nihe ning maa kuningale, Minu vennale, üt[le]: Järgmi- see on seotud sellega, et Aššuri linnriik sel viisil (räägib) Aššuruballit, Assüüria maa muutus piisavalt tugevaks ja temast hak- kuningas, suur kuningas, sinu vend.33 kas kujunema vägev impeerium. Esime- Nagu näeme, nimetas Aššuruballit I end ne valitseja, kes ennast kuningaks (šarru) siin kogu Assüriamaa kuningaks (LUGAL nimetas, oli Aššuruballit I (1365–1330).27 KURAš-šur), ning lisaks ka veel “suurkunin- Kui oma ametlikes raidkirjades nimetasid gaks” (LUGAL GAL) ning ta suhtles vaa- Aššuruballit I (1365–1330) ja tema järeltu- raoga kui võrdne võrdsega, nimetades teda lija Enlil-nārārī ennast veel kui išši’ak aššur “vennaks” (ahhu), mida tohtisid teha vaid – (Aššuri asehaldur),28 šakin mden-líl (Enlili võrdväärsed suurkuningad. väljavalitu),29 siis oma ametlikus kirjavahe- Järgmine väga tähtis samm kuningliku tuses vaaraoga nimetas Aššuruballit I ennast propaganda arengus on Assüüria kuninga juba “Aššuri maa kuningaks” (šar (mâtu) Adadnārārī I raidkirjad ja eriti tiitlid, mis on Aššurma).30 juba tunduvalt auahnemad kui ta eelkäijatel. On näha, kuidas Assüüria kuningate riiklik EA 15 propaganda neid tiitleid välja töötas, et ülis- tada valitsejaid ning näidata nende ambitsioo- 1.–3.) a-na mâtu M[i-iş-ri] qí-bi-[ma] um- ne olla Lähis-Idas hegemoonid. Adadnārārī I ma (1) (ilu) A-šur-uball[it] šar (mâtu) võttis kasutusele muistse Akkadi kuningate Aššurma.31 tiitleid, eriti universalistlikke tiitleid, mis näi- 1.–3.) Egiptuse maa kuningale, ütle! Nii rää- tasid ta pretensioone domineerida kogu uni- gib Aššuruballit, Aššuri maa kuningas. versumi üle. Sellise oikumeenilise valitseja tiitel oli muidugi “universumi kuningas” ehk Tsiteerin teise Aššuruballiti poolt vaaraole “kõiksuse kuningas“ (šar kiššati), tuntud juba saadetud huvitava kirja algust (EA 16): 24. saj. e. Kr., mil eksisteeris Akkadi impeerium.

27 Vt. Aššuruballit I pitsatit: Reallexikon der Assyriologie und Vorderasiatischen Archeologie, I. Band, herausg. von. E. Ebeling und B. Meissner, Walter de Gruyter&Co, Berlin und Leipzig, 1938, Unveränderter photo- mechanischer Nachdruck 1993, Tafel 36; Vt. samuti M.-J. Seux. Épithètes royales akkadiennes et sumériennes, Ouvrage publié avec le concours du Centre National de la Recherche Scientifique, Letouzey et Ané – Paris, 1967, lk. 301. 28 RIMA I, A.0.73.2, rida. 1, lk. 111. 29 RIMA I, A.0.73.2, rida. 13, lk. 111. 30 Artzi, samas, lk. 27, Letter No 15, line 3; Artzi, samas, lk. 29–30: “Yet the most typical feature which bore witness to the rapid adjustment of Assyria to the international situation is the appearance of new political title “King of Assyria”.... Until Aššuruballiţ’s time (and – partly – also thereafter) Assyrian kings used ‘pristly’ political titles which accorded with their position as Priest-Kings such as: šakin Enlil, “the Governor (in the name of god) Enlil” and chiefly: išši’ak (Aššur), The Ruler of the Land Assyria/ in the name of the god Aššur.” 31 P. Artzi. The Rise of the Middle-Assyrian Kingdom..., lk. 27, Letter No 15, lines 1–3. 32 Samas, lk. 320–336; Vt. W. L. Moran. The Amarna Letters. Edited and Translated by the John Hopkins University Press, Baltimore and London, 1992, EA 15, lk. 38. 33 Vt. W. L. Moran. The Amarna Letters, EA 16, lk. 39.

Tuna 4/2008 9 KÄSITLUSED

1.) mdIŠKUR-ÉRIN.TAH LUGAL KIŠ malik malkī (vürstide vürst)44, šar šarrāni LUGAL dan-nu 2.) LUGAL KUR Aš-šur (kuningate kuningas)45, šar māt Karduniaš DUMU GÍD-DI-DINGIR 3.) LUGAL KUR (Karduniaše46maa kuningas)47, šar māt Šumeri Aš-šur DUMU dEn-líl-ÉRIN-TAH.34 u Akkadî (Sumeri ja Akkadi maa kuningas)48, 1.–4.) Adadnārārī, Universumi kuningas, šar māt Tilmun u Meluhhi (Tilmuni ja võimas kuningas, Assüüria maa kuningas, Meluhha kuningas)49, šar kullat mātāt Nai- Enlinārārī poeg. ri (Nairi maade kuningas)50, šar māt Šubarî u Qutî (Subaru ja Kutu maade kuningas)51, Salmanassar I, kes järgnes Adadnārārī I-le, ka- šarru dannu (võimas kuningas)52, šar Sippar u sutas teisigi universalistlikke ja veelgi auahne- Bābili (Sippari ja Babüloni kuningas)53 jne. maid epiteete, mida Adadnārārī veel ei kasuta- Niisiis võtsid Kesk-Assüüria kuningad kanud. Muu hulgas oli ka tema “Universumi ku- sutusele muistsete Akkadi (2334–2154) ja Ur ningas” (šar kiššati),35 aga lisaks kõigile leiutas III (2112–2004) kuningate universalistlikud ta veel ka sellised tiitlid nagu: 1.) šar kiššat nišē tiitlid, nagu “universumi kuningas”, “nelja (LUGAL KIŠ UN MEŠ) 36 – “kõikide inimes- ilmakaare kuningas”, toonitades sellega, et

te kuningas”; 2.) útul5 abrāti – “kõikide inimes- nad on nende muistsete kuningate legitiimsed te karjus”; 3.) šakkanakki/šakanki ilāni (GÌR. järeltulijad. Kuid nad mõtlesid välja ka uusi ARAD DINGIR.MEŠ)37 – “kõikide jumalate tiitleid, nagu “kõikide inimeste päikesejumal” asehaldur” 4.) rē’u puhur dadmē38 – “kõikide jms. Lisaks, vallutades mingi piirkonna, võt- asulate karjus” ja veel mitmeidki muid. sid Assüüria kuningad kasutusele vallutatud Kuid tõelise tipu saavutas kuninglik pro- piirkonna kuninga tiitli. Näiteks, vallutades paganda ja titulatuur aga Salmanassar I poja Kassiitide suurriigi, mis asus Babüloonias, Tukūltī-Ninūrta I ajal. Tukūltī-Ninūrta I ka- võttis Tukūltī-Ninūrta I kasutusele järgmised sutas muu hulgas selliseid tiitleid nagu: šar kassiidi kuningale kuuluvad tiitlid: Sumeri kiššati (universumi kuningas)39, šar kibrāt ja Akkadi maa kuningas (šar māt Šumeri u arba’i (nelja ilmakaare kuningas)40, šamšu Akkadî)54, Karduniaše55 maa kuningas (šar māt kiššat nišē (kõikide inimeste päikesejumal)41, Karduniaš)56 jne. On näha selge suund uni- šar tâmti elīti u šupalīti (Ülemise ja Alumise versalismile ja despotismile. Tukūltī-Ninūrta I Mere kuningas)42, bēl bēlē (isandate isand)43, ajaks saavutas see tendents oma maksimumi.

34 RIMA I A.0.76.3, read 1–4, lk. 136. 35 Vt. näiteks RIMA I A.0.77.7, rida 2, lk. 196. 36 RIMA I A.0.77.18, rida 3, lk. 207. 37 RIMA I A.0.77.1, rida 3, lk. 207. 38 RIMA I A.0.77.1, read 7–8, lk. 182. 39 RIMA I A.0.78.1, rida 1. 40 RIMA I A.0.78.2, rida 2. 41 RIMA I A.0.78.5, rida 3; RIMA I A.0.78.19, rida 2. 42 RIMA I A.78.5, read 5–6, lk. 244. 43 RIMA I A.0.78.3, rida 3, lk. 241. 44 K. Deller, A. Fadhil, K. M. Ahmad. Two New Royal Inscriptions..., IM 76787 obv., rida 3, lk. 464. 45 RIMA I A.0.78.3, rida 3, lk. 241. 46 Babüloonia kassiidikeelne nimetus. 47 RIMA I A.0.78.5, rida 4, lk. 244. 48 RIMA I A.78.5, read 4–5, lk. 244. 49 K. Deller, A. Fadhil, K. M. Ahmad. Two New Royal Inscriptions..., IM 76787, Read 17, lk. 464. 50 RIMA I A.78.5, read 8–9, lk. 244. 51 RIMA I A.78.5, read 7–8, lk. 244. 52 RIMA I A.0.78.1, rida 2, lk. 233. 53 K. Deller, A. Fadhil, K. M. Ahmad. Two New Royal Inscriptions..., IM 76787, read 16–17, lk. 464. 54 RIMA I A.78.5, read 4–5, lk. 244. 55 Karduniaš – Babüloonia kassiidikeelne nimi. 56 RIMA I A.0.78.5, rida 4, lk. 244.

10 Tuna 4/2008 Vladimir Sazonov / Kuninglik propaganda Kesk-Assüüria suurriigis 1365–1208 e. Kr. valitsejate tiitlite näol

Kuninglikud raidkirjad Tukūltī-Ninūrta I kui “päikesejumal”

Kuninglikke raidkirju Adadnārārī I, Sal- Tukūltī-Ninūrta I võttis kasutusele mitmed manassar I ja Tukūltī-Ninūrta I ajast iseloo- universalistlikud tiitlid, mille olid leiutanud mustab kuningate liigne ülistamine ja vahel veel Sargon, Naram-Su’en, ja teised auah- ka vaenlaste halvustamine. Kuningat näida- ned tiitlid – nagu “Universumi kuningas” takse vahel jumaliku ja võitmatu kangelasena, (šar kiššatim)59 ja “nelja ilmakaare kunin- erinevate jumalate lemmikuna, õiglase valit- gas” (šar kibrāt arba`im).60 Osa tiitleid mõt- sejana, pantokraatorina (ehk maailmavalitse- les Tukūltī-Ninūrta I ise välja, nagu “Kõikide jana). inimeste päikesejumal” (dšamšu kiššat nišē).61 Näitena tutvustame vaid paari väikest Tiitel dšamšu kiššat nišē, mida võib tõlkida kui fragmenti umbkaudu 60 säilinud Tukūltī- “kõikide inimeste päike/päikesejumal”, esineb Ninūrta inskriptsioonist, mis kõik ülistavad Mesopotaamias esmakordselt just Tukūltī- teda ning kirjeldavad ta vallutusi jne. Oma Ninūrta I inskriptsioonides. raidkirjades nimetas Tukūltī-Ninūrta ennast Kuid selle tiitli üks osa “kõikide inimes- tavaliselt nii: “Tukūltī-Ninūrta, Universumi te...” (kiššat nišē) esineb juba Adadnārārī I kuningas, võimas kuningas, Assüüria maa (1304–1273) ja Salmanassar I (1273–1243) kuningas, nelja ilmakaare kuningas, kõikide ajastu tekstides. Salmanassar I nimetas ennast inimeste päikesejumal, Salmanassari poeg oma inskriptsioonides kui šar kiššat nišē – “kõi- jne. jne...”57 Või siis nii: “Tukūltī-Ninūrta, kide inimeste kuningas”.62 Tukūltī-Ninūrta I Universumi kuningas, võimas kuningas, modifitseerib Salmanassar I poolt kasutatud Assüüria maa kuningas, Sumeri maa ja tiitlit “kõikide inimeste kuningas” (šar kiššat akkadlaste maa kuningas, nelja ilmakaare nišē)63 ja sellest saab – “kõikide inimeste päike/ kuningas, Aššuri ja Šamaši lemmik olen ma päikesejumal” (dšamšu kiššat nišē). Nimetades – ülistatud võimukandja, kuningas jumal ennast “päikesejumalaks”, pretendeeris Tukūltī- Enlili soosingul, kes õnnega oma valitsus- Ninūrta I kahtlemata jumalikule staatusele. As- kepiga maad rahulikult karjatab, kõrgem lu- sürioloog Stephan M. Maul nimetab oma ar- nastuspreester, Anu poolt kutsutud...”58 Ning tiklis (1999) Kesk- ja Uus-Assüüria kuningaid, see pole veel kaugeltki lõplik nimekiri, sest kes kasutasid tiitlit “kõikide inimeste päikese- ainuüksi valitsejanime epiteetide loend on jumal” – dšamšu kiššat nišē: Tukultī-Ninurta I, selles raidkirjas 24 rida pikk, alles siis tuleb Adadnārārī II, Tukultī-Ninurta II, Aššurnasirpal juttu tema vallutustest ja vägitegudest, mil- II, Salmanassar III ja Assarhaddon.64 lega võrreldes jäävad lihtsalt kahvatuteks isi- Ühes tekstis nimetab Tukūltī-Ninūrta I kuteks mitmedki Rooma ja Bütsantsi keisrid end järgmiselt: 1.) dGIŠ.tukul-ti-dnin-urta ning Türgi sultanid. MAN KIŠ MAN dan-nu MAN KUR aš-šur 2.) MAN kib-rat 4-i dšamšu kiššat UN.MEŠ65

57 ITN 18, 1–3, lk. 31. 58 ITN 16, 1–9, lk. 26. 59 Esmakordselt võetud kui “universumi kuningas” kasutusele Akkadi kuninga Sargon I (2334–2279) poolt – RIME 2 Sargon E2.1.1.1, rida 6 60 Kuninglikku tiitlit “nelja ilmakaare kuningas” kasutas esimest korda Akkadi kuningas Narām-Su’en (2254– 2218). – FAOS 7, S-13, lk. 42. Hilisematel ajastutel oli see tiitel väga levinud mitmete muistsete Lähis-Ida valitsejate puhul (Babüloonia, Assüüria). 61 ITN, 11; RIMA I A.0.78.5, rida 3; RIMA I A.0.78.19, rida 2. 62 RIMA I A.0.77.17, rida 3. 63 RIMA I A.0.77.18 rida 3, lk. 207 64 S. Maul. Der assyrische König – Hüter der Weltordnung, in K. Watanabe (Hrsg.), Priests and Officials in the Ancient Near East, Papers an the Second Colloquium on the Ancient Near East. – The City and its Life, held at the Middle Eastern Culture Center in Japan, March 22–24. 1996, Heidelberg, 1999, lk. 206. 65 RIMA I A.0.78.19, read 1-2, lk. 267

Tuna 4/2008 11 KÄSITLUSED

– “(jumalik) Tukulti-Ninurta, maailma ku- Kuninglik epiteet “Minu päike” (dŠamši) ningas, Assüüria kuningas, nelja ilmakaare sai populaarseks hetiidi valitsejate epiteediks kuningas, kõikide inimeste päikesejumal”. kuni hetiidi impeeriumi kokkuvarisemiseni Nagu näha, esineb Tukūltī-Ninūrta I siin kui u. 1190. a. e. Kr., mil mererahvad tungisid dGIŠ.tukul-ti-dnin-urta ehk “jumalik Tukūltī- Anatooliasse ja hävitasid hetiidi impeeriu- Ninūrta”. Siin on kuninga nime ees jumali- mi pealinna Hattuša (tänapäeval Kesk-Türgi kustamise determinatiiv “dingir” (jumal), aladel asuv Bögazköy). Näiteks mainitak- mida Mesopotaamias võisid nimede ees se hetiidi tekstis kultuse reorganisatsioonist kanda vaid jumalused või jumalikud olendid: (KUB XLVIII 105 ja KBo XII 53) koguni deemonid, madalama staatusega jumalused mitu korda hetiidi valitsejat “Minu Päikese- ning jumalikustatud kuningad. na”.68 Mh. kasutas seda näiteks hetiidi kunin- Tiitli “kõikide inimeste päikesejumal” gas Suppiluliuma I (1380–1340),69 üks tuntu- (dšamšu kiššat nišē) päritolu kohta oletan, et see maid hetiidi vallutajaid. See kuninglik epiteet tuli semiidi mõjutustel. Võimalik variant on, “Minu Päike” (dŠamši) leidub veel väga pal- et ta tuli läänesemiidi päritolu ammoriitidest, judes tekstides. Näiteks üks olulisi tekste on kes ca 20.–19. saj. e. Kr. hõivasid Mesopo- “Hattušili III apoloogia”70, kus hetiidi kunin- taamia. Näiteks on teada, et üks tuntumaid gas Hattušili III (1275–1250) nimetab ennast ammoriite, kes vallutas Põhja-Mesopotaamia kui dUTU-ši71. ja keda peetakse Vana-Assüüria kuningaks, kandis nime Šamši-Adad I (1813–1781). Nime Šamšī-Adad kirjutati kiilkirjas kui dUTUši- Tukūltī-Ninūrta eepos ja kroonikad adad, mis tähendas “Minu päike on Adad”.66 Babüloonias olid kasutusel mitmed “päike- 3.) “Tukūltī-Ninūrta eepos”72 oli üks propa- sega” seotud epiteedid eriti populaarsed, näi- gandistlikumaid teoseid, mis ülistas Assüüria teks ammoriidi päritolu kuningas Hammurapi kuninga Tukūltī-Ninūrta I vägitegusid ja vallu- (1792–1750) poja nimi oli Samsuiluna, kes tusi. Tukūltī-Ninūrta I on kujutatud kui jumal valitses Babülooniat 1749.–1712. a. e. Kr. Enlili poega ja jumal Ninurta venda, jumaliku Samsuilana nimi tähendas ammoriidi keelest kangelasena.73 Erilist huvi pakub rida 20’, kus tõlgituna – “Meie Jumal on Päike”. Tukultī-Ninurta I. on mainitud “Enlili poja- Mõned Babüloonia kuningad nimetasid na” – ú-šar-bi-šu-ma dE/Illil (BE) ki-ma a-bi ennast järgnevalt: “Võimas kuningas, Babüloni a-li-de/i ar-ki mār(i) (DUMU) bu-uk-re/i-šu päike” – šarru dannu ša-[am-šu] Bābilim.67 – “Enlil kasvatas teda nagu päris isa, pärast

66 Vt. näiteks RIMA I, Šamšī-Adad I A.0.39.2003. 67 CAD, vol. 17, part I: 337. 68 A. Archi, H. Klengel. Ein hethitischer Text über die Reorganisation des Kultes, AOF VII, Berlin, 1980, 143, rida 6. 69 CAD, vol. 17, part I: 336: umma dUTU-ši Suppiluliuma LUGAL GAL..., mida võib tõlkida järgmiselt: “järg- misel viisil (kõneleb) Minu Päike (Majesteet) Suppiluliuma, suurkuningas...” 70 Vt. “Hattusilis III; apologia Pro Vita Sua” Jaan Puhveli tõlkes: Muinasaja kirjanduse antoloogia. Koostaja A. Annus. Varrak, Tallinn, 2005, lk. 211–218. 71 H. Otten. Die Apologie Hattusilis III. Das Bild der Überlieferung, Otto Harrassowitz, Studien zu Bogazköy- Texten, Heft 24, Wiesbaden, 1981, lk. 4, rida 7. 72 Vt. Tukūltī-Ninūrta eepost B. Machinisti transliteratsioonis ja tõlkes. The Epic of Tukulti-Ninurta I. A Study in Middle Assyrian Literature. A Dissertation Presented to the Faculty of the Graduate School of Yale University in Candidacy for the Degree of Doctor of Philosophy, May, 1978; Vt. ka E. F.Weidner. Studien zur Zeitgeschichte Tukulti-Ninurtas I., Archiv für Orientforschung, Bd. 13, hrsg. von E. F.Weidner, Berlin, 1939–1941, lk. 110: “Die spätere assyrische Tradition hat freilich in Tukulti- Ninurta nur den ruhmreichen Kriegshelden gesehen. Das beweisen die umfangreichen Abschnitte in dem grossen assyrischen Königs-Epos, die von ihm und seinem Triumph über babylonischen Herrscher Kaštiliaš IV. berichten.”

12 Tuna 4/2008 Vladimir Sazonov / Kuninglik propaganda Kesk-Assüüria suurriigis 1365–1208 e. Kr. valitsejate tiitlite näol oma esmasündinud poega”.74 Eepos oli loo- valitsejate tegusid ning ülistavad nende vallu- dud muidugi Tukūltī-Ninūrta I Babüloonia tusi. Tekkimas on tugev valitseja isikukultus, vallutuspoliitika legitimeerimise ning kuninga mis kulmineerub Tukūltī-Ninūrta I ajal, keda isiku ülistamise eesmärgil. hakati pidama jumal Enlili kasupojaks ja ju- 4.) Mainimist väärt on ka hilisemal ajal kir- malikuks olendiks. Tema nime ette kirjutati ja pandud (diakroonsed) allikad, sh. akka- jumaluse determinatiiv “dingir” (“jumal”) ja dikeelsed kroonikad, mis käsitlevad Kesk- lisaks kõigele leidis aset erinevate universa- Assüüria aega (“Sünkronistiline kroonika”,75 listlike ning muude väga auahnete tiitlite ja “Adrik-Dēn-Ili kroonika”76, “Tukūltī-Ninūrta epiteetide kasutuselevõtt. I kroonika”77 jne.) ning kajastavad samuti as- Kuningas oli samas ka erinevate jumaluste süürlaste ametlikku propagandat, kuid antud lemmik ja väljavalitu, tihtipeale ka peaprees- artikli raames pole neid võimalik käsitleda. ter jms. Tukūltī-Ninūrta I ja tema eelkäijate pan- tokraatlikud soovid on hästi väljendatud 3. Kokkuvõte kuninglike inskriptsioonide fraseoloogias, samuti kuninglikes tiitlites ja epiteetides, mis Nagu näha, kujunes Assüüria 13. eelkristliku toonitavad, et valitseja on oikumeeni isand, sajandi keskpaigaks tugevaks impeeriumiks. kõikide elavate olendite valitseja, kuninga- Kuningavõim oli muutunud praktiliselt piira- te kuningas, kelle kohta võib kokkuvõtlikult matuks. Sellega kaasnesid ka propagandist- kasutada hellenistlikku mõistet “despótes likud tekstid, mh. raidkirjad, mis kajastavad okikuménes”78 jne.

73 B. Fosteri tõlkes: “His radiance is terrifying; it overwhelms all foes, Every pious king of the four world regions stand in awe of him. When he bellows like thunder, mountains totter, And when he bandishes his weapon like Ninurta, (15’) all regions of the earth everywhere hover in panic. Though the destiny of Nudimmud, he is recogned as flesh godly in his limbs, By fieat of the lord of the world, he was cast sublimely From the womb of the gods. It is he who is the eternal image of Enlil, Attentiv to people’s voice, the counsel of the land, Because the lord of the world appointed him to Lead the troops, he praised him with his own lips, Enlil exalted him as he (Enlil) were his (Tukulti-Ninurta’s) (20’) Own father, right after his fistborn son (B. R. Foster. Before the Muses. An Anthology of Akkadian Literature, Third Edition, CDL Press, Bethesda, Maryland, 2005, read 15’–20’, (Tukulti-Ninurta Epic) lk. 301–302) 74 B. Machinist. The Epic of Tukulti-Ninurta I. A Study in Middle Assyrian Literature. A Dissertation Presented to the Faculty of the Graduate School of Yale University in Candidacy for the Degree of Doctor of Philosophy, May, lk. 68–69, rida 20’. Kuid silmas peab pidama seda, et Tukūltī-Ninūrta I pole Enlili tõeline, vaid adopteeritud poeg. Võrdluseks: I. Isini dünastia valisteja Lipit-Eštar oli tegelikult hoopis Enlili poeg. Vt. (Lipit-Eštar D, rida 39): [d]li-pi2-it-eš4-tar2 nun za-a-še3 ĝal2-la dumu den-lil2-la2-ke4. J. A. Black, G. Cunningham, J. Ebe- ling, E. Flückiger-Hawker, E. Robson, J. Taylor, and G. Zólyomi. The Electronic Text Corpus of Sumerian Literature (http://etcsl.orinst.ox.ac.uk/), Oxford 1998. c. 2.5.5.4., rida 2. 75 J.-J. Glassner. Mesopotamian Chronicles, Writings from the Ancient World, Society of Biblical Literature, Atlanta, 2004, lk. 176–183. 76 Samas, lk. 184–187. 77 Samas, lk. 186–187. 78 despótes okikuménese ja basileùs okikuménese kohta eriti Egiptuses vt. S. Stadnikov. Gottkönig und Fremd- länder. Universalistische Ausdrücke der Könige des Alten Reiches in Ägypten nach offiziellen Texten. – Mitteilungen für Anthropologie und Religionsgeschichte (MARG), Bd. 9, herausg. von M. L. Dietrich, Ugarit-Verlag, Münster, 1994, lk. 300.

Tuna 4/2008 13 KÄSITLUSED

Kesk-Assüüria valitsejad pretendeerisid oma kaaskondlaste poolt) käis vägivallapo- ka maailmavalitseja staatusele ning neil õn- liitikale üles ehitatud võimas, despootlik ja nestus lühikeseks ajaks vallutada isegi peaae- militaristlik Kesk-Assüüria impeerium alla. gu terve Lähis-Ida, sh. Süüria, Põhja-Meso- potaamia ja Babüloonia. Aga pärast Tukūltī- Artikkel on valminud ETF grantide 6625 ja Ninūrta I vägivaldset surma 1208. a. (tapetud 6685 toetusel.

Lühendid

AOF = Altorientalische Forschungen. CAD = The Assyrian Dictionary of The Oriental Institute of University of Chicago. ITN = Die Inschriften Tukūltī-Ninurtas I. und seiner Nachfolger. MARG =Mitteilungen für Anthropologie und Religionsgeschichte. KBO = Keilschrifttexte aus Boghazköi. KUB = Keilschrifturkunden aus Boghazköi. RIMA = The Royal Inscriptions of Mesopotamia. RIME = The Royal Inscriptions of Mesopotamia.

Allikad:

A. Archi, H. Klengel. Ein hethitischer Text über die Reorganisation des Kultes, AOfF VII, Berlin, 1980. J. Black, G. Cunningham, J. Ebeling, E. Flückiger-Hawker, E. Robson, J. Taylor and G. Zólyomi. The Electronic Text Corpus of Sumerian Literature (http://etcsl.orinst.ox.ac.uk/), Oxford 1998 CAD, vol. 17, part I: The Assyrian Dictionary of The Oriental Institute of University of Chicago, volume 17, Š, part I, (ed.) J.A. Brinkman, M. Civil, I.J. Gelb, L.A. Oppenheim, E. Reiner, Published by The Oriental Institute, Chicago, Illinois, U.S.A. and J.J. Augustin Verlags- buchhandlung, Glückstadt, Germany, 1989 K. Deller, A. Fadhil, K. M. Ahmad. Two New Royal Inscriptions Dealing with Construction Work in Kar-Tukulti-Ninurta. – Baghdader Mitteilungen 25, 1994, lk. 459–472. FAOS 5, Teil II. – H. Steible, H. Behrens. Die altsumerische Bau- und Weihinschriften, Teil II, Kommentar zu den Inschriften aus Lagaš Inschriften außerhalb von Lagaš, Freiburger Altorientalische Studien 5/I-II., Franz Steiner Verlag, Stuttgart, 1982. FAOS 7: I. J. Gelb, B. Kienast. Die altakkadischen Königsinschriften des Dritten Jahrtausends v.Chr., Freiburger Altorientalische Studien 7, Franz Steiner Verlag, Stuttgart, 1990. B. R. Foster. Before the Muses. An Anthology of Akkadian Literature, Third Edition, CDL Press, Bethesda, Maryland, 2005. J.-J. Glassner. Mesopotamian Chronicles, Writings from the Ancient World, Society of Bibli- cal Literature, Atlanta, 2004. A. K. Grayson. Assyrian Royal Inscriptions. Volume II, Part 2, From Tiglath-pileser I to Ashur-nasir-apli II, Records of The Ancient Near East, Edited by Hans Goedicke, Wies- baden: Harrassowitz, 1976. KBo XII: H.Otten. Texte aus Stadtplanquadrat L/18, I. Teil – Keilschrifttexte aus Boghazköi, XII, Berlin, Mann, 1963.

14 Tuna 4/2008 Vladimir Sazonov / Kuninglik propaganda Kesk-Assüüria suurriigis 1365–1208 e. Kr. valitsejate tiitlite näol

KUB XLVIII: H. Berman, H. Klengel. Texte des hathitsches Kreises und verschiedenen In- halts. – Keilschrifturkunden aus Boghazköi, XLVIII, Akademie-Verlag, Berlin, 1977. ITN: E.Weidner, Die Inschriften Tukulti-Ninurtas I. und seiner Nachfolger, Archiv für Orientforschung, (her.) E.Weidner, Beiheft 12, Biblio Verlag, Osnabrück, 1970. B. Machinist. The Epic of Tukulti-Ninurta I. A Study in Middle Assyrian Literature. A Dissertation Presented to the Faculty of the Graduate School of Yale University in Candidacy for the Degree of Doctor of Philosophy, May, 1978 Muinasaja kirjanduse antoloogia. Koostanud A. Annus. Tõlkijad A. Annus, M. Heltzer, K. Kasemaa, U. Masing, J. Puhvel, V. Sazonov, E. Soosaar, S. Stadnikov, R. Veede. Var- rak, Tallinn, 2005. K. Fr. Müller. Das Assyrische Ritual, Teil I, Texte zum assyrischen Königsritual, in: Mitteilun- gen der Vorderasiatisch-Aegyptischen Gesellschaft (E.V.), 41. Bd., 3. Heft. J. C. Hinrichs Verlag, Leipzig, 1937. H. Otten. Die Apologie Hattusilis III. Das Bild der Überlieferung, Otto Harrassowitz. – Stu- dien zu Bogazköy-Texten. Heft 24. Wiesbaden, 1981. RIMA I: A. K. Grayson. Assyrian Rulers of the Third and Second Millennia BC (to 1115 BC), The Royal Inscriptions of Mesopotamia, Assyrian Periods volume 1. University of Toronto Press, Toronto-Bufallo-London, 1987, reprinted 2002. RIME 2: D. Frayne. Sargonic and Gutian Periods (2334–2113 BC). The Royal Inscriptions of Mesopotamia, Early Periods. – Volume 2. University of Toronto Press, Toronto-Bufallo- London, 1993. W. L. Moran. The Amarna Letters. Edited and Translated by The John Hopkins University Press, Baltimore and London, 1992.

Vladimir Sazonov (1979)

Lõpetanud 2003 Tartu Ülikooli ajaloo osakonna, aastast 2005 magister artium. Hetkel Tartu Ülikoo- li ajaloo osakonna doktorant. Õppinud Tartu Ülikoolis Lähis-Ida vanu keeli (sumeri, akkadi, hetiidi, ugariti jt.), ajalugu ja arheoloogiat ning täiendanud end Göttingeni Ülikoolis. Eesti Assüroloogia Seltsi esimees. Osalenud rahvusvahelistel assüroloogia konverentsidel.

Tuna 4/2008 15 KÄSITLUSED

ne võimaldab omakorda määratleda võimu Kohtumõistmine haldussuutlikkuse taset. Varauusajal seksuaalkuritegudena kva- vallasemade lifitseeritud üleastumised kuulusid oma pri- vaatsuses kindlasti haldussuutlikkust enim üle Pärnu proovile panevasse valdkonda. Ühelt poolt ei saanud toonane riigivõim kuidagi läbi sõr- mede vaadata üleastumistele, millega rikuti maakohtus kristliku moraali alusnorme, teisalt oli nende üleastumiste avastamine ja karistamiseks 1740. aastatel avaliku võimu ette toomine nende varjatuse tõttu märksa keerulisem kui mõnes teises elu- valdkonnas.2 Rootsi 1686. aasta kirikuseadus, Mati Laur mis oma põhijoontes kehtis Baltikumis 1832. aastani, andis seksuaalasjade menetlemise ilmaliku kohtu pädevusse.3 Kuigi seaduse ees oli kogu abieluväline seksuaalelu karistatav, arauusaja politseikorraldusele on viimas- jõudsid kohtu ette reeglina vaid need juhtu- Vtel aastakümnetel, iseäranis saksakeelses mid, kus abieluvälisest vahekorrast sündis ajalookirjutuses pööratud üpriski põhjalikku laps. 1740. aastatel Pärnu maakohtu4 ette tähelepanu. Ühine probleem, millega polit- jõudnud seksuaalsetest üleastumistest moo- seikorralduse uurijad kokku puutuvad, on kü- dustas peamise osa – rohkem kui 30 kohtuas- simus normi ja tegelikkuse vahekorrast.1 Aja- ja aastas – abieluväline rasestumine.5 Nende loolaste käsutuses on märksa rohkem norme kõrvale mahtus terve aastakümne jooksul kehtestavaid allikaid kui andmeid normidest veel vaid seitse talurahvast puudutavat ja kinnipidamisest või nende ignoreerimisest seksuaalsfääriga seotud muud kohtuasja: igapäevaelus. Kehtestatud normide järgimi- viis sodoomiajuhtumit, üks intsestisüüdistus

1 Lähemalt vt. K. Härter, M. Stolleis. Einleitung. – Repertorium der Policeyordnungen der frühen Neuzeit, hrsg. von K. Härter und M. Stolleis, Bd. 1, Frankfurt am Main, 1996, lk. 1–36; M. Weber. Die schlesischen Polizei- und Landesordnungen der frühen Neuzeit, Köln u.a., 1996, lk. 3–21, 225–232; H. Reinalter. Polizei. – Lexikon zum Aufgeklärten Absolutismus in Europa, hrsg. von H. Reinalter, Wien u.a., 2005, lk. 485–486. Liivimaa 18. sajandi politseikorraldusest vt. K. G. Sonntag. Die Polizei für Livland von der ältesten Zeit bis 1820, Riga, 1821. 2 Iseloomulikuks näiteks Baltikumist on Riia kindralkuberneri patent 4. novembrist 1760, milles teatatakse süüfilise puhkemisest Pärnumaal ja selle ulatuslikust levikust talurahva hulgas. Kui enamasti sisaldasid taolised korraldused väga üksikasjalikke tegevusjuhendeid, siis antud patendis piirdutakse soovitusega “tugineda igaühe enese tarkusele ja ettevaatlikule toimetamisele“ (Liivimaa kindralkuberneri patendid, nr. 1391 Karl Gottlob Sonntagi registri järgi, siin: Tartu Ülikooli raamatukogu Estica fondist). 3 [Heinrich Johann Derling] Auswahl derer wichtigsten in denen Landes- und Stadtgerichten des Herzogthums Ehstland, auch noch jetzt geltenden Königl. schwedischen Verodnungen, Reval, 1777, lk. 480 (Cap. XV, §.I). 4 Igas Liivimaa maakonnas asunud maakohus oli esimese astme kohtuks kõigi talupoegade tsiviil- ja krimi- naalasjade lahendamisel. Pärnu maakohtu alla kuulus kogu Liivimaa kubermangu eesti asustusega mandriala lääneosa. Selle idaosa jäi Tartu ning lätlastega asustatud kubermangu lõunaosa Riia ja Võnnu (läti Cēsis) maakohtute alla. Eraldi maakohus tegutses Saaremaal. Kuigi maakohus toimis riikliku kohtuorganina, valis kohtunikud ja assessorid ametisse Liivimaa rüütelkond, seega seisuslik institutsioon. Vt. M. Laur. Eesti ala valitsemine 18. sajandil (1710–1783), Tartu, 2000, lk. 39, 106–107. 5 Pärnu maakohtu materjalid asuvad Eesti Ajalooarhiivis Tartus (edaspidi: EAA), fond 915. 1740. aastatest (nimistu 1) on säilinud Protocollum in Sachen contra Sextum 1740. (f. 915, n. 1. s. 1144), 1743. (f. 915, n. 1, s. 1169), 1744. (f. 915, n. 1, s. 1175) ja 1747. aasta (f. 915, n. 1, s. 1206) kohta. 1745. aasta protokollid asuvad erandlikult Läti Riiklikus Ajalooarhiivis (edaspidi: LVVA, Latvijas Valsts vēstures arhīvs) Liivimaa konsistoo- riumi materjalide hulgas (f. 233, n. 1, s. 525).

16 Tuna 4/2008 Mati Laur / Kohtumõistmine vallasemade üle Pärnu maakohtus 1740. aastatel

Eesti naiste pilt. W. Hupel. Topographische Nachrichten, II kd.

ning üks abielurikkumine.6 Erinevalt viimati vallaslaste suhteline arvukus oli väike – Hel- nimetatud kohtuasjadest oli väljaspool abielu dur Palli on vallaslastena sündinute osa- lapseootele sattumist ning vallaslapse sündi kaalu Eesti maakihelkondades 18. sajandil peaaegu võimatu varjata. Niisamuti ei saanud hinnanud 2%-st allapoole; suhteliselt väikest ka riigivõim sellistele avalikkuse ette jõudnud vallaslaste arvu Liivimaal kinnitab ka August juhtumitele reageerimata jätta. Nõnda lan- Wilhelm Hupel.7 Võib väita, et kohtupidami- geski pea kogu seksuaalsfääri üleastumiste ne vallasemade üle oli Liivimaal muutunud karistuskoorem just vallasemade kanda. tähelepanuväärse perfektsusega toimivaks Vähemalt kord aastas andsid pastorid ki- rutiinseks protseduuriks. Kohtu ette ei õn- helkonnas sündinud ja ristitud vallaslastest nestunud tuua vaid mõnd üksikut vallasema, maakohtule teada. Pastorite teadete alusel kelle asukoht oli mõisast pagemise tõttu või saatis kohus mõisaomanikele, -rentnikele mingil muul põhjusel teadmata, mis aga ei või -valitsejatele korralduse tagada, et nen- välistanud nende hilisemat karistamist. de mõisaalal elunevad vallasemad jõuaksid Sageli tulid vallasemad kohtu ette koos al- kuupäevaliselt kindlaks määratud ajal reeg- les imikueas lastega. Juhul, kui pastori teates lina kolm korda aastas vaheldumisi Pärnus sisaldus lapse oletatava isa nimi, nõuti temagi ja Viljandis toimuvale kohtusessioonile. Et kohtusse.8 Nagu allpool näeme, jäi aga erinevalt

6 Contra den Kirchen-Bettler Saint Jaack aus dem Euseküllschen in peccatum sodomiae (EAA, f. 915, n. 1, s. 1148); Contra den Tammistschen Bauer Pakki Märt und dessen Stiefmutter Mai in peccatum incestus insimulati (EAA, f. 915, n. 1, s. 1156); Contra den Fennerschen Bauer Rausa Hans in peccatum sodomiae (EAA, f. 915, n. 1, s. 1180); Contra den Wehhofschen Bauer Kinge Jaan in peccatum sodomiae (EAA, f. 915, n. 1, s. 1199); Contra den Böcklershofschen Bauer Lehli Henn’s Bruder Hans in peccatum sodomiae (EAA, f. 915, n. 1, s. 1201); Contra den Kockenkauschen Bauer Jiska Märt’s Jungen Jürri in peccatum sodomiae (EAA, f. 915, n. 1, s. 1203); Contra die Lieutenantin Anna Magdalena Kornilow geb. Bernhardi in peccatum mit dem Kerkauschen Kubjas Kolli Mihkel verübten Ehebruches (EAA, f. 915, n. 1, s. 1212). 7 H. Palli. Eesti rahvastiku ajalugu 1712–1799, Tallinn, 1997, lk. 66; A. W. Hupel. Ueber den Werth der Jungfrauschaft unter Ehsten und Letten. – Nordische Miscellaneen, hrsg. von A. W. Hupel, Stück 26, Riga, 1791, lk. 285–286. 8 Nimetatud korraldus lähtus samuti Rootsi 1686. aasta kirikuseadusest: “Kui abieluväliselt sündinud last ristima tullakse, peab preester ka lapse vanemate üle pärima. Kui tal ka ei õnnestu sellele jälile saada, ei tohi ta last mitte ristimata jätta, vaid peab sellise lapse sündimisest ja ristimisest teada andma ilmalikule kohtule, kes vanemate väljaselgitamisega talle kohasel viisil edasi tegeleb.” (Cap. III, §. XI). – H. J. Derling. Auswahl..., lk. 436.

Tuna 4/2008 17 KÄSITLUSED

vallasemadest enamik vallaslapsi sigitanud mehi moraalinormidega vastuolus olevad seksuaal- kohtumõistmisest kõrvale ja karistamata. sed toimingud, mis on aset leidnud vabal tahtel Vallaslapse sigitamist kvalifitseeriti hoo- ilma sunni ja vägivallata.12 Esimesel juhul oli ramiseks (Hurerey), mille karistuseks sätestas naine ohver, teisel juhul süüdlane. Enamik Rootsi 1686. aasta kirikuseadus häbistuska- kohtu ette jõudnud vallasemadest väitiski lapse ristuse: “Kes on end tavalisele hooramisele sigitamise põhjusena kas langemist vägistamise kõverdanud, olgu ta siis mees või naine, see ohvriks või siis õigustades seda abielulootusega peab pühapäevase jutluse ajal selleks puhuks (in spe matrimonii). Järgnevalt vaatlemegi val- seatud karistuspingil seisma [– – –] ja pärast lasemade ülestunnistusi 1744. ja 1745. aastal kantslist väljahõikamist kogu koguduse juu- Pärnu maakohtu ette jõudnud 67-s “kuuenda resolekul patuandestuskuulutuse vastu võt- käsu rikkumiseks” (in Sachen contra Sextum) ma.” (Cap. IX, §. IV).9 Kirikuseadus võimal- kvalifitseeritud kohtuasjas.13 das häbipingist pääseda 100 hõbetaalri10 suu- Kohtulik ülekuulamine toimus trafaretse ruse rahatrahvi tasumisel, mis Baltikumi ta- küsimustiku alusel: “Kas sa oled vallaslapse lupoegadele oli ilmselgelt ülejõukäiv. Gustav sigitanud? – Kes oli lapse isa? – Millal ja kus Johann von Buddenbrocki andmetel sätestati te lihalikult koos olite? – Miks sa ta endale juba Rootsi kirikuseaduse sisseviimisel Liivi- ligi lasid?” Sõltuvalt naise ülestunnistusest maale 1692. aastal “hooramise” karistamiseks võisid ülekuulamisele lisanduda ka manitsus- rahatrahvi asemele ihunuhtlus neli paari vitsu sõnad: “Kas sa pole siis ristiusuõpetust saa- koos võimalusega asendada iga vitsapaar ühe nud ja ei tea, et hooramine on keelatud asi?”14 hõbetaalri suuruse trahviga.11 Tõenäoliselt oli Vallasemade15 antud tunnistuste alusel võib tegemist siiski täiendava ilmaliku karistusega, nimetatud 67 kohtuasja rühmitada kolmeks: mis 1740. aastate kohtupraktikas oli kasvanud 25 (37%) väidetavat vägistamisjuhtumit, 22 juba vähemalt viiele vitsapaarile ega asenda- (33 %) vahekor(ra)d sub spe matrimonii ning nud kirikliku patukahetsuse nõuet. 20 (30%) juhtumit, mis mahuvad määratluse Isabel V. Hull eristab varauusaegses ka- alla “vabatahtsi toimunud üleastumised”. ristusõiguses kolme seksuaalsfääri kuuluvat Naise poolt kohtu ees vallaslapse isaks keelatud toimingut, millest siin vaadeldavas tunnistatutest moodustavad märkimisväärse kontekstis on olulisemad kaks: vägistamine osa – tervelt 28 – ümbruskonda majutatud või muu heteroseksuaalne vägivald ning usu ja Vene soldatid.16 21 juhul tunnistas naine, et

9 H. J. Derling. Auswahl..., lk. 444. 10 Ametliku kursina võrdsustati kaks Rootsi hõbetaalrit (Taler Silbermüntze, Taler S.M.) riigitaalriga (Rtlr. Alb.), mida omakorda loeti võrdseks ühe rublaga. Seega võrdus ametliku kursi järgi Rootsi hõbetaaler 50 kopikaga. 11 Sammlung der Gesetze, welche das heutige livländische Landrecht enthalten, kritisch bearbeitet, hrsg. von G. J. von Buddenbrock. Zweiter Band, zweite Abteilung und Anhang: Kirchenrecht und Richterregeln. Riga, 1821, lk. 1771. 12 I. V. Hull. Sexualstrafrecht und geschlechtsspetzifische Normen in den deutschen Staaten des 17. und 18. Jahrhunderts, in: Frauen in der Geschichte des Rechts: Von der Frühen Neuzeit bis zur Gegenwart, hrsg. von Ute Gerhard. München, 1997, lk. 222–223. Vt. samalt autorilt ka: I. V. Hull: Sexuality. State, and Civil Society in Germany, 1700–1815. Ithaca – New York, 1996. 13 Lisaks seksuaalsfääri kuuluvatele üleastumistele sisaldavad “Protocollum in Sachen contra Sextum” pealkir- jastatud toimikud ka üksikuid perevägivallaga seotud kohtuasju, nagu isa, (kasu)ema või ämma peksmine. 14 LVVA, f. 233, n. 1, s. 525, l. 33. 15 Rangelt võttes ei olnud kolmel juhul tegemist vallasemaga: kahel juhul lõppes abieluväline rasestumine nurisünnitusega ning ühel juhul suri naine sünnitamisel ning kohut mõisteti vallaslapse väidetava isa üle. 16 Baltikumi paigutatud maavägedes teenis 18. saj. keskpaigas 45–55 tuhat meest [M. Laur. Eesti ala valitsemine, lk. 99]. Kui arvestada neist Eesti alale ka kõige tagasihoidlikumalt 30 tuhat meest, tähendas see toonast Eesti rahvaarvu arvestades – umbes 300 tuhat elanikku – üht sõdurit iga kümne tsiviilelaniku kohta. Suhteid sõjaväe ja kohaliku rahva vahel pingestas asjaolu, et majutatud sõdurid ei olnud kohalikku päritolu, vaid toodud Vene- maa sisekubermangudest. Liivi- ja Eestimaa talupojad olid Katariina II valitsusaja lõpuni nekrutikohustusest vabastatud.

18 Tuna 4/2008 Mati Laur / Kohtumõistmine vallasemade üle Pärnu maakohtus 1740. aastatel soldat(id) oli(d) teda vägistanud, seitsmel ja mehe volile järgi andis”.21 Ruistama Ann juhul oli naine soldatiga vabal tahtel kokku Pööraverest tunnistas, et kui ta tahtnud pärast elanud, sealhulgas neljal juhtumil koguni uusaastat mõisa isa vaatama minna, tulnud tee abielu lootuses. Nagu allpool näeme, võidi peal vastu kolm soldatit, “kes naise reelt maha soldat-vägistaja kohtule ette tuua ka häda- tõmbasid ja kaks neist ta vägistasid”.22 Madli valena, varjamaks vallaslapse tegelikku isa Kaelase mõisast oli samuti teel Pööravere ja/või lootes karistusest pääsemisele. mõisasse sugulase juurde, kui maanteel kaks Sögge Andrese tütar Anu Tarvastust, kes venelast talle kallale tunginud ja ta “teineteise polnud oma nooruse tõttu veel armulaualgi järel väevõimuga vägistanud”.23 käinud, tunnistas, et pärast jõule, kui peremees Kõigil nimetatud puhkudel sai kohus tugi- olnud talust ära, “olla soldat Mihhail (Michel) neda vaid naise tunnistusele. Soldateid kohtu joobnuna koju tulnud ja teda väevõimuga võt- ette ei kutsutud. Seda polnud võimalik teha nud”. Sama kordunud “järgmisel kevadel, kui juba seetõttu, et enamikel juhtudel jäid vägis- ta metsas loomi karjatanud ja mees temaga tamises süüdistatud soldatid tundmatuks. Ise- veel kahel korral vägisi oma tahtmise sai”.17 gi juhul, kui naine teadis väidetava vägistaja Seppa Eriko Reet Viljandi mõisast väitis oma nime, oli kohtuistungi ajaks tavaliselt väeosa vallaslapse isaks Muromi polgu grenaderi ni- sellest paikkonnast juba lahkunud. See andis mega Ivan. Reeda tunnistust mööda “polnud soldatitele karistamatusetunde, teisalt aga ta meest mitte omal tahtel ligi lasknud, vaid võimaldas ka naistel tuua vägistamist ette- mees olla talle kogu aeg järel käinud ja ka käändeks lapse tegeliku isa salgamiseks. löönud ning kui peremees veskile ja perenai- Herma Teppi tüdruk Elo Patkülast väitis ne kirikusse läinud ning tema päris üksinda kohtule, et kolm nädalat enne lihavõtteid oli koju jäänud, olla mees teda vägisi võtnud”, talle metsateel vastu tulnud neli või viis ve- mis kordunud veel teiselgi korral, kui ta üksi nelast, kes ta kinni võtnud ning üks neist ta kodus oli.18 Vändra Piista Tõnise tütre Mari vägistanud “suu rätikuga kinni toppides, et ta ütlust mööda “olnud kaks korterisse majuta- karjuda ei saaks”.24 Järgmisel kohtuistungil tud venelast tuhkapäeva öösel, üksi kodus toas tunnistas tüdruk hoopis, et lapse isaks olla olles teda vastu tema tahtmist kumbki kaks Herma Teppi vend Ado, kes olla ta võrguta- korda vägistanud”.19 Jaagu Tõnise tüdruk Ma- nud ning “manitsenud ähvardustega naist teda ret Vana-Tänassilma mõisast tunnistas, et liha- mitte üles andma”.25 Vastukäiv oli ka Vändra võtte ajal, kui pererahvast kodus polnud, “olla mõisa Rätsepa Jaani tütre Anne ülestunnis- sinna majutatud soldat ta öösel kinni haara- tus, kes väitis lapse isaks tallu majutatud vene nud ja teda omatahtsi võtnud, mis juhtunud soldatit Ivani. Kui Ann läinud suviste paiku ka järgmisel öösel”.20 Mustriku Mari Viiratsist vähki püüdma, tulnud soldat talle järele. Ann tunnistas lapse isaks eelmisel aastal korteris üritanud küll ennast peita, kuid soldat “saa- olnud Vene soldati Pjotri (Peter). Tüdruku nud ta kätte ning võtnud teda omatahtsi kahel tunnistust mööda “olla mees teda korduvalt järjestikku korral”. Kohtu ees antud seletust löönud, mida ta enam kannatada ei suutnud mööda “ei saanud ta ka karjuda, kuna mees tal kätt suu ees hoidnud”, küll aga teatanud ta toimunust päev hiljem oma kasuemale.26 17 LVVA, f. 233, n. 1, s. 525, l. 15–16. Järgmisele istungile kutsutud kasuema tun- 18 EAA, f. 915, n. 1, s. 1175, l. 9–10. 19 LVVA, f. 233, n. 1, s. 525, l. 17. nistas kohtule, et Ann “polnud talle midagi 20 LVVA, f. 233, n. 1, s. 525, l. 23–24. teatanud”, tema emaaimdus aga ütlevat, et 21 EAA, f. 915, n. 1, s. 1175, l. 10. tüdruk sigitanud lapse hoopiski kevadel neli 22 LVVA, f. 233, n. 1, s. 525, l. 7. nädalat Pärnus olles ning ta märganud juba 23 LVVA, f. 233, n. 1, s. 525, l. 7–8. Anne tagasipöördumisel, et tüdruk on lapse- 24 LVVA, f. 233, n. 1, s. 525, l. 19. 25 LVVA, f. 233, n. 1, s. 525, l. 32–33. ootel. Pealegi polnud kasuema ütlust mööda 26 LVVA, f. 233, n. 1, s. 525, l. 18. suviste ajal ümbruskonnas enam ühtegi sol- 27 LVVA, f. 233, n. 1, s. 525, l. 30–31. datit.27 Tunnistuse vastukäivust suurendas

Tuna 4/2008 19 KÄSITLUSED

veelgi pastori esildis, kelle teadmist mööda kellest kaks tüdrukule kallale tulnud ja ta peeti Anne lapse isaks hoopiski abielumeest vägistanud.32 Reeda tunnistuse põhjal, kelle Taarikõnnu Marti, mida Ann küll kohtu ees sõnul “olla venelased Nigula Mari kinni võt- eitas, väites, et ta ei tunnegi sellist isikut.28 nud ja ta metsa tirinud”, vabastas kohus veel Juhul kui mõni teinegi eespool kirjelda- leeritamata tüdruku karistusest.33 tud vägistamisjuhtum võis olla antud vale- Kohus ei pidanud piisavalt usaldusväär- tunnistusena lootuses, et see mõjutab kohut seks ka ülejäänud nelja väidetavat vägis- karistuse määramisest loobuma, ei osutunud tamisjuhtumit, mis ei olnud seotud Vene hädavale kohtu mõjutamisel kuigi tõhusaks soldatitega. Viljandi kaupmehe teenijanna vahendiks. Naine, kes põhjendas oma abi- Mari seletust mööda olla lihavõtte ajal “kaks eluvälist rasestumist vägistamisega, vabastati saksasoost teenrit ning üks sakslasest sepp”, karistusest vaid siis, kui ta sai kohtu ette tuua kelle nimesid ta ei tea, “öösel majja tulnud tunnistaja, kes vägistamist kinnitas või siis ning õlut ja viina nõudnud. Kui ta ukse lahti tunnistas, et naine oli juhtunust kõnelenud teinud ja nad sisse lasknud, olla nad üksteise kohe, mitte alles siis, kui rasestumise tunde- järel ta vägistanud.” Juhtunut ta kellelegi ei märgid olid juba ilmnenud. Paraku püüdis kaevanud, väites kohtule “et mis sellest enam enamik väidetavatest vägistamisohvritest toi- abi olnuks”.34 Reet Tuhalaanest tunnistas munut varjata. Ülalnimetatud Ruistama Ann kohtule, et “mõned päevad Tuhalaanes vii- Pööraverest, nagu paljud teisedki, arvanud, binud võõra poola härra sakslasest teenija, “et sellest midagi ei juhtu”, ja et mitte häbis- kelle nime ta ei tea, olla õhtul pimeduses, se jääda, pidasid targemaks vaikida.29 Orika kui ta tiigi äärde vett tooma läinud, ta kinni Jüri tüdruk Liisu Tõstamaalt tunnistas, et ta võtnud ja vägistanud”. Tüdruku tunnistust oli vägistamisest kohe isale rääkinud, kohtu mööda “olnud härrased juba magama heitnud ees aga väitis isa, et “tütar polnud talle enne [– – –]. Ta olnud küll küllalt karjunud, keegi midagi lausunud, kui end juba lapseootel tun- aga polevat kuulnud, kuniks viimaks, kuna dis”.30 mees teda rahule jätta ei tahtnud, haaranud Vaid kahel juhul 21-st mõistis kohus naise noa, millega sundinud lõpuks mehe minema.” tunnistused õigeks. Tohvri Hansu tütar Lee- Ka olla vägistaja tüdruku viinaköögi lähedal nu Suislepast saanud Tarvastu kirikust tulles asunud tiigist kaugemale tirinud. Juhtumist veerand miili jagu mõisast kokku kahe tollal rääkimata jätmist põhjendas tüdruk lisaks sinna majutatud soldatiga, kes ta “vägisi kinni häbitundele ning usule “et midagi sellest ei võtnud ja mõlemad ta vägistanud”. Tüdruk juhtu” ka kartusega, et “tema mõisaproua oli mõisa jõudes nutnud ja teada andnud, et tema ütlusi ilmselt ei usuks [– – –] ning laseks venelased olla teda teel “kimbutanud”. Et teda pigem karistada.” Kohus mõistis tüdru- järgmisele istungile kutsutud mõisavalitsejan- kule, kes juhtunu tõttu oli niigi “vanemate ja na Anna Margaretha Herman tüdruku tun- vendade põlu alla langenud”, süüdimõistva nistust vande all kinnitas, vabastas maakohus otsuse, “võttes arvesse, et viinaköögis olnud Leenu nii kiriklikust kui ka ilmalikust karis- inimesed pidanuksid tema karjumist kuulma, tusest.31 Nigula Mari Viljandi mõisast sattus kui saksa teener olnuks teda seal läheduses koos vanatüdrukust Mutne Andrese Reedaga väevõimuga minema tirinud. Pealegi võinuks samuti teel kirikust koju kokku venelastega, ta algusest peale julgemalt vastu panna, mida ta enda tunnistust mööda alles lõpus teinud, 35 28 LVVA, f. 233, n. 1, s. 525, l. 31, 45. ning toimunu kohe üles tunnistada.” Kõi- 29 LVVA, f. 233, n. 1, s. 525, l. 7a. gi väidetavate vägistamisjuhtumite puhul on 30 EAA, f. 915, n. 1, s. 1175, l. 27, 59. märkimisväärne, et vaadeldavatel aastatel 31 EAA, f. 915, n. 1, s. 1175, l. 2, 10–11. pole ainsalgi korral esitatud süüdistust mõ- 32 LVVA, f. 233, n. 1, s. 525, l. 23. nele (kohalikule) talupojale. 33 LVVA, f. 233, n. 1, s. 525, l. 23, 27. 34 EAA, f. 915, n. 1, s. 1175, l. 13–14. Juhul kui vallaslapse eostamine oli sündi- 35 EAA, f. 915, n. 1, s. 1175, l. 16–17. nud pärast abielukokkulepet, asjaosalisi süüdi

20 Tuna 4/2008 Mati Laur / Kohtumõistmine vallasemade üle Pärnu maakohtus 1740. aastatel ei mõistetud.36 Nõnda ei määratud karistust magamise või lihaliku koosolemiseni viib.”41 Vilbarti Juhani Anule Viljandi mõisast, kelle Liivimaa talurahva suhtumine abielueelsetes- abielu samast mõisast pärit Mardiga oli jää- se seksuaalvahekordadesse ei erinenud ülejää- nud sõlmimata, kuna poiss ei olnud veel leeris nud Euroopast, kus abielutõotus ja kihlumine käinud.37 Orika Mari samast Viljandi mõisast selleks loa andis. Nagu märgib Richard van olnuks oma vallaslapse isa Sammuli Toomase- Dülmen: “...vallaline naine võis vallalise mega abiellunud, “kui mehe haigus poleks seda hega alles siis vahekorda astuda, kui nad olid takistanud”.38 Varepä Hansu õde Kärt Kärst- endid teineteisele lubanud.”42 Seesugust suh- nast tunnistas oma nurisünnitusel surnud lapse tumist toetas ka kirikuseadus: “Kui keegi mee- isaks Karro Hanni Peetri sulase Matsi Tuhalaa- litab neitsi abielulubadusega endaga magama, nest: “mees tahtnud küll teda ära võtta, kuid siis peab ta Jumala käsu kohaselt ka temaga mõis olla seda keelanud”. Nüüd andis kohus abiellu heitma, ega tohi teda maha jätta.” Selle pastorile laulatuseks loa.39 Ka Eestimaa ku- korralduse rikkujad kuulusid kohtumõistmise bermangu (Türi-)Alliku mõisast pärit ja juba alla (Cap. XV, §. XX).43 Roodi mõisas lapse sünnitanud Kosti Jaani Kui 25 vägistamist väitvast tunnistusest pi- Mari abiellumist oli edasi lükanud härra loa das kohus usaldusväärseks vaid kahte, siis 22 puudumine.40 Kas laste sigitamist võidigi ka- tunnistusest, et laps on sigitatud abiellumise sutada mõisalt abiellumisloa tagamiseks, pole lootuses, aktsepteeris kohus viit. Kõigil nime- käesoleva uurimuse allikmaterjali alusel või- tatud juhtudel kinnitas vallaslapse isana üles malik öelda, kuid välistada sellist võimalust ei antud mees abiellumissoovi lapse emaga. Kui saa. Kõigil ülalnimetatud juhtudel kohus karis- mees aga naise väidetud abiellumistõotuse tust ei määranud, kihelkonna pastorit kohusta- andmist eitas, nagu seda tegi Suislepa mõisa ti vallaslapse vanemaid vajaduse korral esmalt talusulane Kampsi Hans – “Lapse isa ma küll leeritama ja seejärel abiellu laulatama. olen, aga ma pole kunagi lubanud temaga abi- Kuigi Hupel hindab eesti ja läti talupoega- elluda ega mõelnudki teda ära võtta.”44 –, tuli de abielueelseid seksuaalsuhteid pigem tolla- naisel mehe abielutõotust tõestada, mis reeg- sest tavaarvamusest tagasihoidlikumaks, tun- lina osutus kohtule väheveenvaks. Ka siis, kui nistab temagi, et pärast kihluse sõlmimist peeti väidetav isa oli pagenud või ei saadud teda koosmagamist igati loomulikuks: “Eestlastel mingil muul põhjusel kohtu ette tuua, ei loetud tuleb peigmees juba esimesel kokkusaamisel naise ütlusi talle väidetavalt antud abieluluba- viina ja muude kingitustega pruudi juurde, ja dusest usaldusväärseks. Nii ei lugenud kohus heidab öösel tüdruku kõrvale, tehes seda su- karistusest vabastavaks Tarvastu mõisa Kerrele gugi mitte vargsi, vaid kõigi tares elavate sil- Paveli tütre Kati tunnistust, mille kohaselt talle me ees, kuna nii on kombeks. Need, kes selle lapse teinud juba abielus talusulane Märt “ol- maa eluviise tunnevad, ei saa salata, et selli- nud talle lubanud, et jätab oma naise maha ja ne kokkuheitmine sugugi mitte alati tegeliku läheb temaga kuhugi, kus neid keegi ei tunne,

36 Ka siin tuleb teha reservatsioon: Rootsi 1686. aasta kirikuseaduse kohaselt keelati neil naistel, kes olid oma peigmehega enne pulmapäeva maganud “ja taoline eksitus ilmsiks tulnud”, tavapäraseid pruudiehteid kanda (Cap. XV, §. XX). – H. J. Derling. Auswahl..., lk. 462. Ka vaadeldavates kohtuasjades on pastoritele selle korralduse järgimist ettekirjutatud. 37 LVVA, f. 233, n. 1, s. 525, l. 23. 38 EAA, f. 915, n. 1, s. 1175, l. 12, 14. 39 EAA, f. 915, n. 1, s. 1175, l. 30–31. 40 LVVA, f. 233, n. 1, s. 525, l. 8–9. 41 A. W. Hupel. Ueber den Werth der Jungfrauschaft, lk. 285–286. Hupeli seksuaalteema käsitlusest vt. ka I. Jürjo. Liivimaa valgustaja August Wilhelm Hupel 1737–1819. Tallinn, 2004, lk. 269–275. 42 R. van Dülmen. Kultur und Alltag in der Frühen Neuzeit, Bd. 1. Das Haus und seine Menschen 16.–18. Jahrhundert, 3. Aufl., München, 1999, lk. 186–187. 43 H. J. Derling. Auswahl..., lk. 462–463. 44 LVVA, f. 233, n. 1, s. 525, l. 16.

Tuna 4/2008 21 KÄSITLUSED

tahtes temaga abielluda”.45 Peebo Hansu tü- jaanipäeva vahel. Kuna laps sündis enne mar- tar Malle Kaubi mõisast tunnistas vallaslapse dipäeva, ei tunnistanud Clas end lapse isaks.50 saamist külas talvekorteris olnud Belozerski Mulgi Aadama õde Els Tarvastust teatas oma polgu soldati Stepaniga (Teppan), kes tahtnud lapse isaks Kalpuse Peetri poja Jüri Kuresaare temaga abielluda, kuid pidanud kevadel koos mõisast, kellega nad olid poolteist aastat kok- väeosaga lahkuma.46 Karistuseta ei jäänud ka ku elanud. Jüri polnud aga nõus mihklipäeva kilter Punnaste Jaani tütar Riinu Olustverest, paiku sündinud last omaks tunnistama, kuna kes oma lapse väidetava isa, kokk Märdi kohta Elsu ütlusel olla enne jõule, kui talu ülejäänud väitis, et viimane oli lubanud ta ära võtta, aga rahvas pulma läinud, “viis venelast talle tallu ta ei tea, “kas see oli nali või tõsijutt”.47 tulnud, neile majutatud venelane olnud veel Eranditult kõigi sub spe matrimonii juhtu- kuuendaks, kes hakkasid temalt õlut ja viina mite puhul tunnistasid vallaslaste kohtu ette nõudma, kui ta aga vabandanud, et õlut ega jõudnud väidetavad isad lapse saanud naise või viina pole, olnud üks neist teda sellepärast tüdrukuga vahekorras olekut, küll aga keeldus pähe löönud ja ta voodisse lükanud. Mis pärast neist neli end tunnistamast lapse isaks. Holdre seda temaga juhtunud ja kas venelased teda ka mõisa Kiini Jüri tütre Mari lapse väidetav isa lihalikult pruukinud, ei teadvat ta mitte.” Nai- Rätsepa Jaan samast külast ei salanud, et on se ütlust, et ta olnud Jüriga ka kadripäeva ja Mariga “lihalikult kokku puutunud”, last aga jõulude vahel koos, mees eitas.51 omaks ei tunnistanud, “kuna naine ka mitmete Ülejäänud 20 kohtuasja liigitusid vallas- teiste, eriti aga Pumpa Jaaniga läbi käis”, ning ema ülestunnistuste alusel vabatahtsi toimu- ta olla ise Marile “mõisa heinamaal nimetanud seksuaalüleastumiste hulka. Küsimusele tud poisiga in actu peale sattunud”. Mari enda “Miks sa ta enda juurde lasksid?” vastas Tu- väitel olla ta “Pumpa Jaaniga heinamaal vaid halaane köögitüdruk Ann, et “see olla himu naljatlenud (nur gespielet), mitte aga lihalikult pärast sündinud”.52 Tule Hansu tütar Maret kokku puutunud”.48 Loodist tunnistas, et “oli seda teinud oma Lapse isaks keelduti end tunnistamast ka rumalusest”53, Hummuli mõisa karjatüdruk siis, kui laps sündis mõni kuu varem või hil- Eddo aga, et “alguses olla ta küll veidi vastu jem, kui seda toimunud vahekord eeldanuks. puigelnud, siis oli see aga ikkagi nii juhtu- Seetõttu tuleks Hupeli väitesse – “Tuleb ette, nud”.54 Nimetatud juhtudel tunnistas naine kus noor abielumees mõned kuud pärast pulmi end kohtu ees ise süüdi, küll aga seadsid üles- isaks saab, ise teadmata kuidas ja misläbi: ta tunnistused mitmelgi korral kohtu kimbatus- isegi ei märka, et tema naine juba lapseootel ol- se vallaslapse isa väljaselgitamisel. Siitame les tema juurde tuli.”49 – vaadeldava kohtuma- Andrese tütar Ann Karistest väitis oma val- terjali alusel suhtuda siiski reservatsiooniga. laslapse isaks juba abielus olevat Kõrtsi Peetri Loodi mõisatüdruk Madli tunnistas lapse poega Hennu, kellega ta oma venna pulmade isaks mõisa koka Clasi. Madli väitel olid nad ajal, kus Hennul naist kaasas polnud, kolmel esimest korda vahekorras juba paastuajal, korral vahekorras olnud. Esimesel kahel kor- Clasi tunnistust mööda aga alles suviste ja ral juhtunud see “saunas, kuhu ta olla läinud pulmakülaliste kindaid ja riideid kuivama ri- putama”. Henn olla talle järgnenud “ja teda 45 LVVA, f. 233, n. 1, s. 525, l. 9–10. omatahtsi võtnud”, kolmas kord toimunud 46 LVVA, f. 233, n. 1, s. 525, l. 3. see aga rehe all, kuhu Ann “tahtnud isa käsul 47 LVVA, f. 233, n. 1, s. 525, l. 33. 48 LVVA, f. 233, n. 1, s. 525, l. 20, 31–32. hobusele heinu ette andma minna” ja Henn 49 A. W. Hupel. Ueber den Werth der Jungfrauschaft, talle jälle järele tulnud. “Ta olla küll mehele lk. 291. küllalt seletanud, et tal on endal naine ja jätku 50 LVVA, f. 233, n. 1, s. 525, l. 27–28. ta teda rahule, mees aga polnud sellest miskit 51 EAA, f. 915, n. 1, s. 1175, l. 23–24. hoolinud.” Lisaks Hennule, tunnistas Ann, 52 EAA, f. 915, n. 1, s. 1175, l. 18. 53 EAA, f. 915, n. 1, s. 1175, l. 22. olla ta ühe korra maganud ka Hennu venna 54 EAA, f. 915, n. 1, s. 1175, l. 22. Jaaguga: “ta kahetsevat küll, et nõnda juhtu-

22 Tuna 4/2008 Mati Laur / Kohtumõistmine vallasemade üle Pärnu maakohtus 1740. aastatel nud, nüüd aga ei saavat enam midagi muuta.” heduses korteris olnud soldati Pjotriga (Peter). Anne kohtu alla andnud Halliste pastor pidas Soldat oli tallu külla tulnud “ja teda viinaga Anne lapse isaks hoopiski Senni Peedu sulast kostitanud, mis olla ta nii uimaseks teinud, et Hansu, mida Ann ka ise lapseootel olles pasto- soldatilt armastust lootes ei suutnud ta enam rile tunnistanud. Nüüd Ann eitas seda ning ka meest enne jüripäeva, mil viimane [sõjaväe- kohtu ette kutsutud Hans tunnistas, et “oli küll ga] minema marssis, rahule jätta.” Nagu Kärt mõned korrad naise juurde heitnud, aga pol- kohtule teatas, uskus ta, “et viina sisse võis nud teda puutunud”. Pärast seda kui vennad olla armastusjooki segatud”. Et Kärt oli ka Henn ja Jaak tunnistasid kohtu ees, et pole varem vallasemana kohtu ees käinud, määrati kunagi Annega maganud, kinnitades seda ka nüüd talle topeltkaristus.58 vande all,55 tunnistas Ann üles, et oli nii enne Kuigi Hupeli väitel “teadvat mõned tüdru- jõule oma venna pulmade ajal kui ka pärast kud vahendeid lapsevoodisse jäämise vastu”59, kolmekuningapäeva ikkagi sulase Hansuga pole põhjust talupoegade oskusi soovimatut vahekorras olnud. Viimast kinnitas nüüd ka rasestumist vältida üle hinnata. Hupeli väitel Hans, eitades küll pulmade ajal Annega koos “väldivad mõned mehed rasestamist onanis- olemist. Nüüd meenus ka Annele, et ta “ven- mi abil”.60 Indrek Jürjo sõnul kasutab Hupel na pulmade aegu siiski vahekorras ei olnud, siin onanismi mõistet selle sõna vanemas tä- vaid ühel ainsamal korral pärast kolmekunin- henduses, mille all peeti silmas katkestatud gapäeva”.56 Mari Koonga mõisast andis oma suguühet. Sellisel puhul, väidab Jürjo, olnuk- vallaslapse isana üles Lepse peremehe Madise, sid eesti talupojad selle rakendamises “ees” kellega ta “metsas tule ääres maganud”. Madis oma Lääne-Euroopa seisusekaaslastest, kelle ise eitas vande all Mariga koos olemist ning ka hulgas hakkas coitus interruptus’e praktika al- kohus leidis lapse sünniaega arvestades, et isa les mõnevõrra hiljem levima.61 peaks olema keegi teine. Pastorile teadaole- Tavaliseks karistusmääraks “hooramise” valt oli selleks Lepse küla kingsepa Lorentsoni eest oli naisele viis, mehele kümme paari poeg Wilhelm. Ka Mari tunnistas, et kolm-neli vitsu. Lisaks mõisteti nii naine kui mees pa- nädalat enne väidetavat Madisega magamist tukahetsuseks pühapäeval kiriku häbipin- “olla Wilhelm Lorentson temaga karjatamise ki. Juhul kui vallasema oli juba teist korda juures puselnud, tüdruku riided üles tõstnud ja samas asjas kohtu ees, määrati talle topelt- ta peale heitnud. Kui aga tüdruk seletanud, et ning kolmandal korral (selliseid juhtumeid ta kaebab poisi emale ära, olnud ta kohe järele oli vaadeldavate kohtuasjade hulgas üks) jätnud ja tüdruku juurest minema läinud.”57 juba kolmekordne karistus: 15 paari vitsu Kärt Asu mõisast tunnistas, et sai lapse lä- ning kolmel pühapäeval kiriku häbipinki.62

55 Vande tekst on eesti keeles toimikus talletatud: “Minna N. N. wannun Jummala ningk temma puhha Ewangelium päle, et minna Se Sitama Andres tüddar Ann ihha [ikka] ilmas ei ollen putnud, et se mis temma minno wasto on Keisri Kochto ette on tunnistannut, mitte tössi on, ni tööste ja wissiste kui Jummal mind awwitab Ihho ningk Hinge polest. Amen.” – LVVA, f. 233, n. 1, s. 525, l. 5. 56 LVVA, f. 233, n. 1, s. 525, l. 3–6, 36. 57 LVVA, f. 233, n. 1, s. 525, l. 34–35. 58 LVVA, f. 233, n. 1, s. 525, l. 25. 59 A. W. Hupel. Ueber den Werth der Jungfrauschaft, lk. 286. 60 A. W. Hupel, Ueber den Werth der Jungfrauschaft, lk. 286. 61 I. Jürjo. Liivimaa valgustaja, lk. 271. Vt. ka: I. Jürjo. Aufklärung im Baltikum. Leben und Werk des livländischen Gelehrten August Wilhelm Hupel (1737–1819), Köln u.a., 2006 (Quellen und Studien zur baltischen Geschichte, 19), lk. 232. 62 10 paari vitsu oli Baltikumi tollases politseikorralduses kõige tavalisemaid karistusi. Sellest väiksemat karistust määrati väga harva: nii karistati metsas kuival ajal tule tegemist vaid kuue vitsapaariga. 1765. aasta 12. aprilli patendiga kehtestas Riia kindralkuberner George Browne ihunuhtluse ülemmääraks kümme vitsapaari. – Livländische Gouvernements-Regierungs-Patente, nr. 1630. Vitsakaristuse kohta lähemalt vt. ka J. G. Eisen. Eines Liefländischen Patrioten Beschreibung der Leibeigenschaft, wie solche in Liefland über die Bauern eingeführet ist. – Sammlung russischer Geschichte, Bd. 9, SPb., 1764, lk. 496.

Tuna 4/2008 23 KÄSITLUSED

Süüdimõistetu võis ihunuhtlusest vabaneda, lükati kohtuotsuse tegemine edasi), tunnistati tasudes iga vitsapaari kohta 50 kopikat raha- 55 korral naine süüdi ning vaid 7 korral va- trahvi. Tavapärase karistuse korral tuli naistel bastati karistusest. (Ühel juhul oli vallasema seega peksukaristusest vabanemiseks tasuda sünnitamisel surnud ning kohtu ette toodi 2 rubla ja 50 kopikat. Kui raha kogu ihunuht- väidetav isa.) Mehi jõudis kohtu ette vaid luse väljaostmiseks nappis, võidi maksta ka 27, kellest 19-le määrati karistus. Viit meest vaid osa: Tuhalaane mõisatüdruk Reet tasus vabastas karistusest abiellumine vallaslapse rahatrahvi kolme vitsahoobi eest, kaks aga oli emaga, kolmel juhul tunnistas mees kohtu ees ta sunnitud ikkagi peksuna kätte saama.63 vandega, et pole teda lapse isaks tunnistanud Võrreldes teiste seksuaalüleastumiste naisega vahekorras olnud, mida kohus reeg- eest määratud karistustega, olid vallasema- lina aktsepteeris. Mõisasulane Vanka, keda dele mõistetud karistused kõige väiksemad. Õisu mõisatüdruk Mai vallaslapse isaks tun- Üldjuhul ei olnud “hooramise” puhul tege- nistas (“mees oli talle alailma peale käinud mist abielurikkumisega, kus karistused olid ega jätnud teda rahule”), kinnitas vande all, märksa suuremad. Vallasemale lapse teinud et “ta pole tüdrukut ilmaski puutunud” ning abielumehele adulterium simplex süüdistuses vabastati süüdistusest.68 Vanka, kes Kark- määrati topeltkaristus 20 vitsapaari.64 Kahe- si pastori sõnul oli “taolisi lustimisi küllalt kordse abielurikkumise korral, kui mõlemad harrastanud”, sattus peagi uuesti kohtu alla üleastunud olid abieluinimesed (adulterium Vidva küla peremehe Piiskopi Peetri tütre qualificatum, adulterium duplex), karistas Anne vallaslapse isana, kuid Annega kihludes sama maakohus juba 30 vitsapaariga.65 So- pääses seegikord karistusest.69 doomias süüdi mõistetuid karistas kohus sa- Kui kohtu poolt tuvastatud vallaslapse muti 30 vitsapaariga (10 paari kolmel järjes- isa abiellumisest keeldus ja/või ei soovinud tikusel pühapäeval), millele aga lisandus veel seda (ka) naine, mõisteti mehelt lapse toe- kuni viis aastat sunnitööd.66 tuseks välja alimendid: piimalehm ja neli Tänu 15. juunil 1744 Rootsi üle saavu- vakka (umbes 180 kg) rukist. Siin vaadelda- tatud võidu tähistamiseks väljakuulutatud vates kohtuasjades juhtus seda vaid kaheksal amnestiale,67 vabastati suurem osa 1744. korral. Ühel neist loobus naine (Selga Ebbo aasta sügisesel ja 1745. aasta talvisel kohtu- Vana-Võidust) lehma nõudest, paludes, et sessioonil süüdimõistetuist ilmalikust karistu- mees tasuks tema eest ihunuhtlust asendava sest (ihunuhtlus või rahatrahv), mitte aga ki- rahatrahvi.70 riklikust patukahetsusest. Nõnda sai reaalset Vallasemade kohtulik ülekuulamine ja ihunuhtlust vaadeldavates kohtuasjades süüdi karistamine näitab küll kohtusüsteemi ladu- mõistetud vallasemadest 27, üheksal juhul ta- sat toimimist, teisalt aga tõstatab küsimuse, susid süüdimõistetud kogu ja kahel juhul osa kuivõrd mõjutas peaaegu vältimatu kohtu peksukaristuse asemel rahatrahvi. alla sattumine abieluvälist rasestumist varja- Kui võrrelda naiste ja meeste karistamist, ma ning vastsündinud last tapma. Lapsetapp siis vaadeldud 67 vallaslapse juhtumist, mil- oli sagedasim tapmiskuritegu naiste hulgas lest leidsid kohtulahenduse 63 (neljal juhul ning vähemasti 18. sajandil kõige sagedasem

63 EAA, f. 915, n. 1, s. 1175, l. 17. 64 EAA, f. 915, n. 1, s. 1175, l. 9. 65 EAA, f. 915, n. 1, s. 1175, l. 7. 66 Contra den Fennerschen Bauer Rausa Hans. – EAA, f. 915, n. 1, s. 1180, l. 5; Contra den Böcklershofschen Bauer Lehli Henn’s Bruder Hans. – EAA, f. 915, n. 1, s. 1201, l. 4. 67 Polnoe sobranie zakonov Rossijskoj Imperii s 1649 goda (edaspidi: PSZ), Nr. 8992, Bd. XII, Sankt-Peterburg, 1830, lk. 170–172. 68 LVVA, f. 233, n. 1, s. 525, l. 13–14. 69 LVVA, f. 233, n. 1, s. 525, l. 62. 70 LVVA, f. 233, n. 1, s. 525, l. 22.

24 Tuna 4/2008 Mati Laur / Kohtumõistmine vallasemade üle Pärnu maakohtus 1740. aastatel mõrvaliik üldse.71 Tallinna kindralkuberneri Nagu eeltoodust nägime, tõestas Balti 10. veebruari 1726 eestikeelses patendis ma- erikord oma haldussuutlikkust ka delikaatses nitseti, et laste surnult sündimist ei saa lugeda seksuaalvaldkonnas. Paraku asetati karistu- vabandavaks, kui see on toimunud n.-ö. nurga se põhiraskus vallasemadele, keda oli kõige taga.72 Riia kindralkuberneri patent 18. maist lihtsam nimetatud üleastumiste süüdlastena 1733 paneb iseäranis taluperenaistele süda- kohtu ette tuua. Ihunuhtluse ähvardus ning mele, “niipea kui nad märkavad oma majapi- häbistuskaristused mõjutasid vallasemasid ot- damises vallalistel naisterahvastel kahtlastele sima kõikvõimalikke kaitsestrateegiaid, mis asjaoludele viitavaid märke, lasta neid ämma- neid karistusest vabastaksid. Nagu vaadel- emandatel üle vaadata ning neil valvsalt sil- davatest kohtuasjadest nägime, oli selle tuma peal hoida”, vältimaks võimalust varjatult lemuslikkus väga väike ning tõi pigem kaasa sünnitada ja vastsündinu tappa.73 ka süütute sookaaslaste karistamise. Vaevalt Just põhjendusel, et paljud naised on oma võis asjaosalisi lohutada teadmine, et nende vastsündinud lapsed tapnud häbist, hakati 1740-ndate aastate keskel sündinud vallaslap- sarnaselt muu Euroopaga74 ka Baltikumis 18. sed ei pidanud nende emasid tabanud karis- sajandi keskpaigas häbistuskaristusi piirama. tusi omaenese elus enam kartma. Senati ukaasiga 30. märtsist 1764 arvati Bal- ti kubermangudes patustamised abielu vastu Artikli saksakeelne versioon on ilmunud kriminaalkuritegude hulgast välja: “isikuid, ajakirja Forschungen zur baltischen Geschichte kes kuuenda käsu vastu eksivad [– – –], ei tule kolmandas numbris (2008). Artikli valmimist kohtu ette tirida”. Kiriku häbipingis istumine on toetanud Eesti Teadusfond, grant nr. 6945. (Hurenschemel) asendati rahatrahviga: abielus olevatele talurahva hulgast pärit “kuuenda käsu rikkujatele” määrati trahviks üks rubla ning vallalistele 50 kopikat, mis oli senisest mitmeid kordi väiksem ning vaid “juhul, kui nad [rahatrahvi tasumiseks] suutelised pole, mitte avalikult, vaid privatim vitsakaristusega Mati Laur 75 nuhelda. 9. aprilli 1785 senati korraldusega, (1955) mis avaldati Riia kindralkuberneri patendiga 4. juulil 1785, deklareeriti, et kui kahtlus abi- eluvälises raseduses kinnitust leiab, “ei tohi Ajaloodoktor (2000), Tartu Ülikooli üldajaloo taolisi isikuid mingi trahviga ähvardada ega professor (2003), Akadeemilise Ajalooseltsi karistada, ega ka vähimagi hirmutava sõimu, esimees. Peamised uurimisteemad: valgustatud etteheidete või muu taolisega üle külvata, vaid absolutism, talurahva emantsipatsioon, moodsa halastuse ja inimarmastusega kohelda”.76 ajalookirjutuse kujunemine ja areng.

71 O. Ulbricht. Kindsmord in der Frühen Neuzeit, in: Frauen in der Geschichte des Rechts, lk. 247. 72 “Se naeste rahwas, kes wallatusse läbbi käima peäle sanud ja sedda enne omma mahhasamist ühhelegi ei kulutanud ning ommas lapse-waewas püab üksipäines olla, ning pärrast, kui laps saab ilmale tulnud, sedda ärasalgab, siis ei pea temmal sest ühtike abbi olema, kui temma ütleb, et see lomoke on surnud ilmale tulnud ehk enneaegne olnud.” – EAA, f. 3, n. 1, s. 431 (Riia kindralkuberneri patendid), l. 123. 73 Livländische Gouvernements-Regierungs-Patente, Nr. 505; K. G. Sonntag. Die Polizei für Livland, lk. 114–115. 74 O. Ulbricht. Kindsmord, lk. 242–243. 75 PSZ, nr. 12113, kd. XVI, lk. 688–689; K. G. Sonntag. Die Polizei für Livland, lk. 116. Senati otsus on haldus- looliselt tähelepanuväärne ka seetõttu, et kuna Venemaa sisekubermangudes niisugust karistust ei tuntud, võeti aluseks samalaadsed muudatused juba Põhjasõja-järgse Rootsi seadusandluses. Rootsis kehtestatud trahvisummasid küll oluliselt kärbiti, kuna need senati meelest “pokažutsja ves´ma strogi”. 76 PSZ, nr. 16178, kd. XXII, lk. 333–335; Livländische Gouvernements-Regierungs-Patente (nagu viide 2), nr. 2353; K. G. Sonntag. Die Polizei für Livland, lk. 117.

Tuna 4/2008 25 KÄSITLUSED

Neitsi valge linikuga. Evangeelsete luterlike kirikute ehitus, nurgakivipanekud ja pühitsemised Aleksander II aegses eesti ajakirjanduses

Tiina-Mall Kreem Eduard Magnus Jacobson. Halliste kirik. Puulõige. Repro: Eesti Postimees, 28.02.1868, lk. 67

umalakoja püstitamine pole naljaasi. Ki- avataktiks näib olevat Tartu ülikooli kiriku Jriku ehitamine on suur ettevõtmine, mille ehituse alustamine 1855. aastal või õigemini puhul koonduvad mitme sotsiaalse grupi tae- – valmimine 1860. aastal.1 Uusehitistena ker- vased ja maised huvid. Need huvid, olgu siis kisid üksteise järel Harju-Jaani (1860–1863) suunatud usuliste, seisuslike, rahvuslike või ja Mustjala (1861–1863) kirik, Tallinna Jaani mõnd muud laadi eesmärkide saavutamisele, ja Kaarli (1862–1867; 1862–1870/tornikiivrid on alalises muutumises, jättes endast maha 1882) ning Viljandi Pauluse (1863–1866) ki- kindlalt ajas fikseeritavaid jälgi, näiteks aja- rik, Jämaja (1864), Anseküla (1864), Halliste kirjandusse. Käesoleva artikli sihiks on käsit- (1864–1867) ja Emmaste (1867) kirik; Käru leda eestikeelses ajakirjanduses ilmunud tea- (1860), Meriküla (1863), Kärdla (1863), Piir- teid luterlike kirikute ehitusest Aleksander II salu (1863), Käsmu (1863–1864), Treimanni valitsusajal (1855–1881). Eestikeelne avalik (1866) ja Leesi (1867) kabel ehk abikirik. diskursus kujutab endast üht olulist tahku Lisaks algas kirikute seninägematult hoogne vastuses küsimusele: mida tähendas luterliku ümberehitus, mis ulatus kõrgete tornide püs- pühakoja ehitus eestlastele sel ajal? titamisest kuni sisustuse uuendamiseni. Küsimuse piiramine Aleksander II valit- 1860. aastate lõpus maad räsinud põua- ja susajaga tuleneb tõsiasjast, et just siis aktivee- näljaaeg mõjus kirikuehitusele küll pidurda- rus eestlaste rahvuslik liikumine, teravnesid valt, kuid ei peatanud seda.2 1870. aastatel val- põliselanike ja baltisakslaste vahelised suh- misid uusehitistena Nissi (1871–1873), Hääde- ted, sai alguse sakslaste võitlus venelastega meeste (1873–1874) ja Lihula (1876–1878) ki- eestlaste hingede pärast. Just vaadeldavatesse rik ning Risti kabel (1872–1874). Samasse ritta aastakümnetesse jäi Eesti läbi aegade kõige kuulub sisuliselt Mustvee kiriku (1877–1880) ulatuslikum kirikuehituse buum. Viimase ning Uulu, Pindi, Lohusuu, Vahastu ja ilmselt

1 Pikemalt Tartu ülikooli kiriku ehituse tähendusest vt. T.-M. Kreem. Oma aja laps. Tartu ülikooli kiriku ehi- tusplaanidest 19. sajandi kohalikus ja rahvusvahelises kontekstis. – Kunstiteaduslikke Uurimusi, 2005/4 [14], Tallinn, 2005, lk. 81–114. 2 Nt. 1868. a. katkestas alanud näljaaeg Võnnu kiriku laiendamise. Kiriku ehitust jätkati 1870. a. – Eesti Posti- mees (edaspidi – EPm), 24.06.1870, lk. 98.

26 Tuna 4/2008 Tiina-Mall Kreem / Neitsi valge linikuga. Evangeelsete luterlike kirikute ehitus Aleksander II aegses eesti ajakirjanduses ka Rohuneeme kabeli ehitus, mida alustati annetati raha just oma rahvusliku teadvuse 1870. aastate lõpul, kuid mis lõpetati järgmi- sunnil. 19. sajandil oli rahakogumine heate- se aastakümne algul. Võrreldes 1860. aasta- gevusotstarbeks – piiblite trükkimiseks, kiri- tega, mil valmis kuusteist uut kirikut, ehitati kute ehitamiseks, näljahädaliste abistamiseks 1870. aastatel uusi pühakodasid vähem – küm- – laialt levinud.”7 me. Põhiliselt tegeldi vanade pühakodade üm- See, et M. Laar on kirikuehituseks rahako- berehitusega. Sealjuures tuleb meeles pidada, gumise liigitanud 2004. aastal üldise heatege- et paljude 1870. aastatel toimunud ehitustööde vuse rubriiki, ei tähenda aga, et kirikuehitust taustaks oli 1860. aastatel üles kerkinud kiriku- ei võiks eesti rahvusliku eneseteadvuse kujun- ehituse initsiatiiv ja alanud rahakogumine.3 damise seisukohast 2008. aastal uuesti vaatluse Vaadates kõiki neid kirikuid, mis Aleksan- alla võtta. Seda enam, et ka M. Laar on tun- der II ajal jõudsalt suurenevale eesti rahvale nistanud: “Siiski on ajaloolaste käsutuses piisa- ehitati, on üllatav, kui vähe on käsitletud ki- valt materjali, osutamaks sellele, milline osalus rikuehitust palju-uuritud rahvusliku liikumise lähtus valdavalt rahvuslikust teadvusest ja mil- kontekstis.4 Seda enam, et eestlaste taskust line mitte. Kaasa aitab nii omaaegsete hoia- kirikute ehitamiseks-kaunistamiseks antud kute-arvamuste uurimine kui ka ühe või teise annetused ületasid rahvusliku liikumise ühe tegevuse seadmine tollasesse konteksti kas ise- mõõdupuu – Aleksandrikooli – heaks tehtuid seisva või n.-ö. “hooldatud” tegevuse skaalal… vähemalt kümneid kordi5 ning et üldiselt on Tegu, mida rahvusliku liikumise ühel perioodil “oma” kirikut uhkuse asjaks peetud.6 Põhjus, võis lugeda rahvuslikuks, ei tarvitsenud seda miks kirikuehitus on ajaloolaste huviorbiidist olla teisel perioodil.[– – –] Ja vastupidi …”8 välja jäänud, peitub ilmselt rahvusliku liikumi- Kui 19. sajandi teise poole eestikeelset pe- se uurimise metoodikas ja selle rakendamise rioodikat ongi mitmest vaatekohast uuritud9 raskustes. Probleemi käsitledes on Mart Laar ning üksikute pühakodade ehituslugudesse on näiteks tunnistanud: “… raske on täie kindlu- jõudnud sealt pärinevaid teateid,10 siis kiriku- sega väita, et mingi rahvusliku algatuse heaks hoonete ehituse kohta käivate suuremate üldis-

3 1860. a. II poolel alanud rahakogumine Räpina kihelkonna Mehikoorma kabeli ehituseks kandis vilja alles 1890. a. keskel; Kambja ja Kanepi kiriku vahele kabeli ehitamise plaan (EPm 01.05.1868, lk. 139) ei teostunud aga muutunud ühiskondlike olude tõttu iial. Mustvee kirik valmis 1870. a. lõpul samuti tänu sellele, 1863. a. alustatud rahakogumine ei katkenud (EPm 27.10.1876, lk. 258). 4 Eesti rahvusliku ärkamisaja ja liikumise alastes uurimustes on seoses märksõnaga “kirik” käsitletud valdavalt eestlaste ja baltisaksa pastorite, baltisaksa ja eesti pastorite vahelisi suhteid, eestlaste võitlust patronaadiõiguse ja koolide kiriku mõju alt välja saamise ees. Üksikute kirikuhoonete, ennekõike linnadesse ehitatud pühako- dade (Tallinna Kaarli ja Jaani kirik, samuti Viljandi Pauluse, Tartu Maarja ja Peetri kirik ning Peterburi Jaani ja Kroonlinna Nikolai kirik) puhul on “oma” kiriku ehituse tähtsusele rahvuslikus liikumises vaid põgusalt osutatud, nt. A. Hein. Maja kui sümbol. Tallinn, 2007, lk. 39–40; A. Hein. Kaarli kirik. – Eesti arhitektuur. Kd. 1. Tallinn, 1993, lk. 247–248. Erinevalt A. Heinast peab M. Laar Tallinna Jaani ja Kaarli kiriku ehitust mitte niivõrd rahvusliku eneseteadvuse kasvatajaks, kuivõrd juba piisavalt välja kujunenud rahvusluse tulemuseks. – M. Laar. Äratajad. Rahvuslik ärkamisaeg Eestis 19. sajandil ja selle kandjad. Tartu, 2005, lk. 190. 5 Aleksandrikooli heaks koguti aastatel 1872–1883 54 896,75 rubla (H. Kruus. Eesti Aleksandrikool. Tartu, 1939, lk. 223), ainuüksi Tallinna Kaarli kiriku ehitus läks (1885. a. andmeil) maksma 88 300 rubla. – E. Tamm, T.-M. Kreem. Tallinna Kaarli kirik. Tallinn, 2007, lk. 35. 6 E. Jansen. Eestlane muutuvas ajas. Seisuseühiskonnast kodanikuühiskonda. Tartu, 2007, lk. 334. 7 M. Laar. Äratajad, lk. 144. 8 M. Laar. Äratajad, lk. 144, laiemalt lk. 143–145. 9 Vt. nt. E. Jansen. Eesti ajakirjanduse rahvuslikkusest venestamisajal. – Vaateid eesti rahvusluse sünniaegadest, Tartu, 2004, lk. 181–204; E. Jansen. Carl Robert Jakobson muutuvas ajas. Tallinn, 1987, lk. 142–146; M. Laar. Äratajad, lk. 143–217; I. Talve. Eesti kultuurilugu. Keskajast Eesti iseseisvuseni. Tartu, 2004, lk. 431–436. 10 Vt. nt. L. Lumiste. Eesti ajakirjanduse ajalugu. Stockholm, 1977, lk. 58; Tekstinäiteid kirikute kohta käiva- test artiklitest on avaldatud kogumikus: J. Keevallik, R. Loodus, L. Viiroja. Tekste kunstist ja arhitektuurist. Kd. 1, 2. Tallinn, 2000, 2004.

Tuna 4/2008 27 KÄSITLUSED

tusteni pole paraku jõutud. Ometi on üldtun- käigule, ehituskrundi- ja raha muretsemisele. tud tõsiasi, et ajakirjandusest sai vaadeldaval Siit ka käesoleva artikli ülesehitus: kõikide perioodil ühiskondlikke protsesse suunama ha- kirikuehituse etappide vaatlus, alates ehitus- kanud jõud.11 Ainuüksi Eesti alal hakkas pärast krundi, -raha ja -plaani muretsemisest ning pikemat pausi Aleksander II ajal ilmuma kuus nurgakivi panekust kuni kiriku pühitsemise eestikeelset ajalehte: Perno Postimees (1857– tseremoonia kirjelduseni. 1863, toimetaja J. V. Jannsen; 1863–1880 toimetaja G. F. Lorenzsonn, alates 1880 J. Lipp), Tallorahwa Postimees (1857–1859, toimetajad Ehituskrunt ja -raha A. H. Willigerode, G. Theol, K. Körber), Eesti Postimees (1864–1880 toimetaja J. V. Jannsen, Arusaama, et ainuüksi heast tahtest kiriku 1880–1881 toimetaja A. Grenzstein), Saka- ehitamiseks ei piisa, vahendasid lugejaile kõik la (1878–1882, toimetaja C. R. Jakobson), ajalehed. Kirikuhoonete puhul, mis kerkisid Ristirahwa Pühapäewaleht (1875–1919, 1875– otse vanade kohale, polnud põhjust krundi- 1896, toimetaja W. Kentmann) ja Tallinna Sõ- muredest rääkida. Öeldu käib ka uute kirikute ber (1879–1895, toimetaja W. F. Eichorn). kohta, mis ehitati vanade kõrvale, samuti kiri- Et ajakirjanduslikud väljaanded vahenda- kumõisa maadele. Uue kiriku ehitamise eelis vad omaaegseid hoiakuid ja arvamusi, pakub vana kohale seisnes varasema ehitussubstant- nendega töötamine võimaluse jälgida mitte si (tavaliselt vundamendi, lääne- või idaseina) üksnes eestlaste rahvuslikku meelsust, vaid ka osalises ärakasutamises ja raha kokkuhoius. kirikuehitust (sh. kitsamalt kiriku arhitektuu- Uue kiriku ehitamise eeliseks vana kõrvale ri) puudutavate arvamuste dünaamikat. Lisaks oli aga see, et seni kuni ehitus kestis, sai vana sellele võimaldab ajakirjanduse vaatluse alla kirikut jumalateenistuste pidamiseks edasi ka- võtmine saada aimu, missugune oli 19. sajan- sutada. Pärast uue pühakoja pühitsemist vana di keskel ja teisel poolel Eesti lehetegijate-lu- kirik (v. a. Ruhnu) lammutati. Viimane oli nii gejate ettekujutust “ilusast”, s. t. jumalatee- enesestmõistetav, et ajakirjanduse tähelepanu nimiseks piisavalt auväärsest ehk sobilikust ei pälvinud. Küll aga peeti leheveergudel kir- kirikust.12 Vastavat informatsiooni sisaldavad jeldamist väärivaks vana kirikuga hüvastijätu valdavalt pühakoja tähtsündmuste, nurga- tseremooniat. See toimus vahetult enne uue kivipaneku või pühitsemise, puhul ilmunud pühitsemist, näiteks Tartu Toomkirikus asu- artiklid. Kiriku pühitsemise puhul avaldatud nud raamatukokku sisse seatud kabelis enne artikleis leidub reeglina ka tagasivaade ehituse ülikooli uue kiriku õnnistamist.13

11 Baltisakslaste seas algas “lugemisrevolutsioon” juba 18. saj. II poolel, eestlaste seas 19. saj. keskel. – E. Jansen. Eestlane muutuvas ajas, lk. 197–199. 12 Vaatluse alt jäävad välja Aleksander II ajal ajalehtedes ilmunud artiklid, mis käsitlevad kiriku ehitust väljas- pool Eestit, olgu siis Liivimaa kubermangu keskuses Riias, Vene impeeriumi teistes luterlikes piirkondades, protestantliku maailma südameks pürgivas Berliinis, sellele saksa pinnal ja katoliikluse nimel vastanduvas ning 19. sajandi kirikuarhitektuuri käsitlustes möödapääsmatus Kölnis. Aleksander II aegse Eesti kirikuehituse laiemale taustale projitseerimise juurde loodab autor teine kord tagasi pöörduda. 13 Perno Postimees (edaspidi – PPm), 17.02.1860, lk. 53; Või teine näide: Harju-Jaani kiriku pühitsemise päeval liiguti pidulikus rongkäigus vana kiriku juurde. Kõige ees sammusid kiriku vöörmündrid, nende järel tuli patrooni, Raasiku mõisahärra poeg suure ülekullatud hõbedast krutsifiksiga. Seejärel tulid Tallinna piiskop, [Eestimaa] kindralsuperintendent Ernst Wilhelm Schultz ja Harjumaa praost, Harju-Jaani õpetaja Erich William Danielsohn ning naaberkihelkondade õpetajad ja vöörmündrid, Perila ja Peningi mõisahärrad ning teised kutsutud külalised. Piduliku rongkäigu ees ja taga käis laulev kogudus. Vanasse ja varisemisohtlikku kirikusse enam suure rahvahulgaga sisse ei mindud. Uude kirikusse kaasa võetavad altaririistad olid asetatud kiriku ukse ette paigutatud lauale. Laua juures pidas õpetaja kirikuga hüvastijätukõne ning siis, uue kiriku kellahelina saatel, liiguti uue jumalakoja poole. – PPm 06.11.1863, lk. 350. Enam-vähem samamoodi jättis Tallinna Kaarli kogudus hüvasti oma uue kiriku ehitamise ajaks püstitatud hädakirikuga (Notkirche). Ainult et kirikuriistad toodi ära hädakirikus asunud, mitte trepi ette paigutatud altarilt. – EPm 13.01.1871, lk. 19. Kaarli kiriku hädakiriku kohta vt. nt. E. Tamm, T.-M. Kreem. Tallinna Kaarli kirik, lk. 21.

28 Tuna 4/2008 Tiina-Mall Kreem / Neitsi valge linikuga. Evangeelsete luterlike kirikute ehitus Aleksander II aegses eesti ajakirjanduses

Suhteliselt lihtne oli leida sobiv krunt ka vastavaid näiteid ajakirjandusest – Mustjala kihelkonnakiriku abikirikule: mõisnikud olid kiriku ehituse algatas õpetaja Wilhelm Conrad huvitatud sellest, et nende inimesed käiksid Bergwitz ja viis lõpuni Carl Johannes Masing,18 kirikus minekuks-tulekuks liialt aega ja jõu- Mustvee kiriku ehituse eestvedajaks oli Torma du kulutamata14, ning kinkisid krundi oma õpetaja Karl Selmar Landesen,19 Rannu kiri- valdustes. Nii põhjendati Hiiumaale Emmas- ku ümberehitamise eest kandis hoolt õpetaja te koguduse loomist ja kiriku ehitamist – 30 Eduard Paul Assmuth,20 Türi kirik sai torni versta pikas Käina kihelkonnas, kus kabel asus tänu õpetaja Woldemar Eugen Grohmannile21 kummagi otsa peal, ei jõudnud talurahvas ju- jne. jne. –, jõutakse samasugusele tulemusele, malateenistusele ega õpetaja jumalateenistust mis Horst Grave teistsuguste allikate põhjal: läbi viima nii sageli, kui nad oleks soovinud. kunagi varem ega hiljem pole pastorid täitnud Emmaste kirik kerkis paruness De la Gardie oma koguduse elu korraldajatena nii suurt rol- kingitud krundile ja suuresti tema rahadega.15 li kui Aleksander II valitsusajal.22 See, et osa Krundi kinkimine või/ja ehituse finantsee- õpetajatest eesti rahva silmis ehk liigselt mõis- rimine oli kindlasti tegu, mis lasi maavaldajal- nikega sõbrustasid, ei pruukinud kirikuehituse kinkijal tunda end mitte ainult hea kristlase, vaatevinklist olla ainult soov “paremate sei- vaid ka maarahva ema-isana, ning mis tõi kaasa sustega” läbi käia. Õpetaja suhtlemine mõis- avaliku tunnustuse. Seisuslikus ühiskonnas on nikega võis olla ka koguduse uut koda silmas alamate eest hoolitsemine ju ka selgelt ülemate pidades tehtud “lobby-töö”. kohus. Türi abikiriku, Vahastu kabelile nurgaki- Kui vanade kihelkondade uutele kirikutele vi panemist kajastades näiteks mainitakse ehitu- ja abikirikutele maatüki saamine oli võrdlemisi se toetajatena Vahastu ja Piiumetsa mõisnikku lihtne, siis uute koguduste kirikute jaoks ehi- von zur Mühlenit, nagu ka praost Hoffmanni, tuskrundi leidmine oli peaaegu alati seotud Türi õpetajat, Vahastu vöörmündrit ja kool- suurte vaidlustega. Kasuks tuli, kui ehituse meistrit. (Kõigi nende meeste nimed pandi initsiaatoril oli häid sidemeid maavaldajaga. kirjarulliga ka nurgakivi sisse.)16 Halliste kiri- Tallinna Kaarli koguduse kirik, mille ehitusest ku pühitsemise puhul avaldati nimeliselt tänu oli väga huvitatud eestlasest ettevõtja ja Toom- ja tunnustust koguduselt väsimatult annetusi gildi vanem Hans Heinrich Falck, ehitati näi- korjanud ja kiriku ehitust organiseerinud kiri- teks Toomgildilt kingiks saadud krundile ning kuõpetaja Ernst Magnus Schneideri kõrval ka Eestimaa Rüütelkonna toetusel.23 Sidemete vöörmündritele, samuti Kaubi mõisnikule von puudumine võis tähendada loodetud krundist, Bockile ja Õisu mõisnikule von Sieversile.17 toetusest vms. lihtsalt ilma jäämist. Näib, et Nagu eelnevast nähtub, on krundi kinki- Tartu Peetri kiriku esialgse ehituskrundi puhul jatest ja ehituse rahastajatest mõisnike kõrval see just nii läkski: Köleri platsist tuli Peetri ko- pühakoja ehituse juures olnud oluline roll ka gudusel rahapuudusel loobuda. Platsi omanik, kirikuõpetajatel. Lisades juba toodule veel Liivimaa krediidikassa, ütles krundi hinnaks

14 Kui talurahval olid kirikusse sõiduks hobused, siis alevirahval, nagu Eesti Postimees kurdab, tuli ka kaugel asuvasse kirikusse minna jala (kui just kukkur üle keskmise kogukas polnud, et oleks võimaldanud hobust rentida). Just niisugusest ebamugavusest ajendatuna näib olevat kerkinud Torma kihelkonda Mustvee kirik. – EPm 27.10.1876, lk. 258. 15 PPm 03.01.1868, lk. 5. 16 EPm 18.10.1878, lk. 256–257. 17 PPm 20.12.1867, lk. 416. 18 PPm 01.01.1864, lk. 3. 19 EPm 27.10.1876, lk. 258. 20 EPm 22.09.1876, lk. 228. 21 EPm 12.11.1875, lk. 272. 22 H. Grave. Konfession und Nationalität. Ein Beitrag zum Verhältnis von Kirche und Gesellschaft in Livland im 19. Jahrhundert. Marburg/Lahn, 1878, lk. 104. 23 E. Tamm, T.-M. Kreem, Tallinna Kaarli kirik, lk. 17–18.

Tuna 4/2008 29 KÄSITLUSED

4000 rubla ega olnud ilmselt nõus tingima. See sid kajastamist enamasti ikka vaid suuremad oli 15% olemasolevast kapitalist (26 000 rubla) annetused või need, mis tehti eestlaste poolt. ja ligikaudu 5% kogu kirikuhoone arvatavalt Korduvalt on leheveergudel juttu olnud Hans kolm korda suuremast maksumusest.24 Heinrich Falcki annetustest Tallinna Kaarli ki- Kui palju üks või teine kirik maksma läks riku heaks.28 Üsna regulaarselt ilmusid Eesti või pidi minema, saab leheveergudelt teada Postimehes teated ka selle kohta, kuidas on üsna sageli: Halliste kirik koos materjalide, edenenud rahakorjandus Tallinna Jaani29 ja teo- ja hobusepäevadega läks Perno Postime- Tartu Peetri30 kiriku ehituse jaoks. Tartu uue he andmeil maksma 45 000 rubla25 ehk siis eesti kiriku raha kogumise puhul tõstatati eri- peaaegu poole vähem kui Tartu Peetri kirik.26 liselt esile näiteks koguduse liiget J. Kitterit, Mis kahe viimasena nimetatud, enam-vähem kes testamendiga pärandas pühakoja ehituseks sama suure kiriku (Halliste kirik oma suure 500 rubla. Lugejaid Kitteri eeskuju järgima ladina risti kujulise põhiplaaniga väärib “kü- õhutades lisati: teost, kus eestlane siit ilmast lakatedraali” nime) hinnavahe määras, ei sel- lahkudes kirjutaks osa pärandusest mõne kiri- gu.27 Ka teiste kirikute maksumusena nimeta- ku, kooli või seltsi edendamise arvele, “ei ole tud summad jäävad põhjendamata ehk pelgalt meie Eestirahwas weel mitte palju kuulnud”.31 arvudeks, mis ei ütle midagi kirikuhoone ega Korduvalt avaldati ajalehtedes kirjeldusi, koguduse panuse kohta pühakoja rajamisel. mis osutavad ka teistsugustele rahakogumise Samas võib ajakirjandusse pudenenud võimalustele. Täpsemalt – kuidas üks või tei- teadete põhjal saada üsna hea ettekujutuse ne kogudus oma liikmete vahel “koormisi” sellest, kuidas toimus kirikute ehituste fi- jagas,32 kuidas raha panka intresse koguma nantseerimine. Mõisnike tehtud krundi ja pandi, kuidas trükitud laululehtede müügist rahalistele annetustele sai juba viidatud. Olgu tulu saadi, kuidas heategevuslikke kontserte siinkohal veel lisatud, et ajakirjanduses leid- ja õnneloose korraldati.33 Nii näiteks korral-

24 EPm 11.12.1874, lk. 291; EPm 13.04.1877, lk. 91. 25 PPm 20.12.1867, lk. 417. 26 Peetri kiriku ehituse kuludeks arvati 1876. a. 80 000 rubla. – EPm 28.07.1876, lk. 179. 27 Tagantjärele targana võib arvata, et Peetri kiriku kõrgema hinna määras tellistest puhasvuuk-müüriladu (krohviga kaetud müüri puhul võis kasutada vähemkvalifitseeritud tööjõudu ja vähemkvaliteetset materjali). 28 EPm 28.11.1873, lk. 280. 29 1864. a. aprillist 1865. a. jaanuarini on kogutud ehituse jaoks 950 rubla. – EPm 27.01.1865, lk. 3. Veel 1868. a., mõni kuu enne kiriku pühitsemist avaldati Perno Postimehes teade, et kiriku ehituse tarbeks on kogutud 700 rubla. – PPm 07.07.1868, lk. 44. 30 EPm 15.04.1864, lk. 131; EPm 22.04.1864, lk. 139; EPm 06.05.1864, lk. 159; EPm 29.04.1864, lk. 148; EPm 20.05.1864, lk. 175; EPm 16.12.1870, lk. 198; EPm 08.12.1871, lk. 290. – EPm 31.01.1873, lk. 25; EPm 11.02.1876, lk. 33; Ajaks, mil Peetri kogudus oli saanud 7-aastaseks, oli oma jumalakoja ehitamiseks kogutud 26 000 rubla. – EPm 19.01.1877, lk. 16. 31 EPm 11.12.1874, lk. 291. 32 Nt. Võnnu kiriku ehituseks raha kogumisel otsustati kõik koguduse 17–60-aastased liikmed maksustada 1 rublaga. Niimoodi saadi kokku 6187 rubla, millele lisandus kihelkonna mõisatelt saadud 1187 rubla 66 kopikat. Rahale liideti juurde tasuta tehtud tööpäeva hind – 508 rubla ning nii saadigi kokku 7882 rubla ja 66 kopikat, millega võis juba soetada ehituseks vajaliku materjali. – EPm 24.06.1870, lk. 98. Kajastamist, tõsi harva, on leidnud ka “vabatahtlikust-sunniviisilisest maksustamisest” tulenevad vastuhakud. Nt. kirjeldab Eesti Postimees seoses Narva eesti kiriku jaoks rahakogumisega, kuidas 20 rubla kuus teenivatele Kreenholmi vabrikutöölistele püüti panna kohustust annetada iga kuu 50 kopikat kiriku heaks ning kuidas sellest “suur mässamine, kisa ja kära” tõusnud: “Siin kisendas üks: Kes teab kui kaua mina siin elan, mispä- rast pean mina kirikut hakkama ehitama? teine jälle sääl: Meil on ju palwemaja, mis kirikut meil weel tarwis on?” – EPm 22.08.1879, lk. 135. Kirjeldatud mäss, näib nii, sai võimalikuks küll vaid maarahvast sotsiaalselt liikuvama ja vähem jumalakartliku linnarahva seas. 33 Kambjas korraldati kirikukontsert ehituskassa täitmise eesmärgil, kusjuures appi kutsuti ka naaberkihelkonna, Võnnu laulukoor. Tasub ehk märkida, et kontserdi tulu jäi loodetust väiksemaks: kui korralduskulud maha arvata, siis jäi kiriku ehitamise kassasse 40 rubla. Selle põhjusena tuuakse välja nii kiriku väiksust, mis publiku arvu piiras, kui ka publiku rumalusest tulenevat kitsidust. – EPm 17.07.1868, lk. 228.

30 Tuna 4/2008 Tiina-Mall Kreem / Neitsi valge linikuga. Evangeelsete luterlike kirikute ehitus Aleksander II aegses eesti ajakirjanduses das Vanemuise Selts 1875. aasta suvel kont- ja kirikukelladest ning lõpetades sisustuse, serdi Tartu Peetri kiriku heaks,34 aasta varem altari(pildi), kantsli, oreli, pinkide, kroon- oli parun Stieglitzi kalevivabriku lauluselts lühtrite, küünlajalgade ja ristimisvaagnatega. korraldanud kontserdi eesti koguduse uue Sedasorti teateid ilmus ajakirjanduses õige kiriku heaks Narva Soome kirikus.35 Saksa ohtrasti.42 publikule antud kontserdid tõid teadaole- Enesestmõistetavalt oli raha ja kõiki ni- valt sisse rohkem raha kui eestlastele antud. metatud vara vaja mitte ainult uute kirikute- Niisuguse võimaluse kasutamata jätmist on kabelite püstitamisel, vaid ka vanade ümber- ajalehtedes korraldajatele ettegi heidetud.36 ehitamisel-renoveerimisel. See võis seisneda Ilmselt suuremat ja rikkamat publikut sil- mõnikord vaid kiriku akende kuju muutmises mas pidades korraldas Torma köster Masing ja aknaavade suurendamises,43 kuid ka selleks vaimuliku kontserdi oma kihelkonna kiriku läks vaja nii raha, tahet kui ka teadmisi-ette- ehituse nimel ühel päeval Rakveres ja teisel kujutusi “auväärsest” kirikust: aknaid hakati päeval Vinni mõisa “preilnade” koolis.37 suurendama siis, kui mõisteti, kui tähtis on Kohalike “rahaallikate” kõrval tutvustati valgus, olgu siis kas laulu- ja palveraamatu ajalehtedes ka Venemaa luterliku kiriku toe- tekstide jälgimiseks või Jumala olemuse- tuskassa tegevust, sh. Eesti kirikuehituse eden- le osutamiseks.44 Eesti Postimehe andmeil damisel.38 Ajakirjanduse toel leiab kinnitust ka öelnud Rannu õpetaja ümberehitatud kiri- tõsiasi, et mitte ainult kiriku ehituseks, vaid ka ku taaspühitsemisel: “Jumal on walguse Ju- kaunistuseks laekus raha kiiremini, kui kavas mal, siis ei sünni teda mitte pimedas kojas olevatest väljaminekutest koguduseliikmeid teenida, waid tema kogudused kui walguse konkreetselt teavitati, ning loodi sihtotstarbe- lapsed, peawad teda ka walgustatud kojas lised kassad, olgu siis altari(pildi),39 oreli40 või teenima...”45 millegi muu jaoks. Sihtotstarbelistesse kassa- Ümberehituste-kujunduste hulka tuleb desse koguti kõigil eelnimetatud viisidel, mh. lugeda muidugi ka kiriku sisustuse uuenda- loosirattaid keerutades.41 mine ja interjööri koloriidi muutmine. Just Rahalistest annetustest vähem tähtsad viimaste väljaselgitamiseks on ajalehtedes polnud kirikuhoone jaoks tehtud materjali ja avaldatud teated väärtuslikuks abimaterja- esemelised annetused, alates ehituskividest liks ja teejuhiks arhiiviallikate juurde.46 Nii

34 EPm 11.06.1875, lk. 139; Peetri kiriku ehituse heaks korraldatud kontsertide kohta leidub ka teisi teateid, nt. – EPm 12.05.1871, lk. 109. 35 EPm 16.10.1874, lk. 225. 36 EPm 11.06.1875, lk. 139. 37 PPm 17.05.1867, lk. 160. 38 Nt. avaldati ajalehes teade, et Jämaja ja Anseküla kiriku ümberehituseks on saadud toetust Venemaa luterlike koguduste abikassast. – EPm 11.11.1864, lk. 376. 39 Altaripildi kassa oli nt. Tõstamaa kirikul. – PPm 22.01.1864, lk. 27. 40 Nt. annetas Mõniste mõisnik Hargla kiriku orelikassasse 1000 rubla. – EPm 28.09.1877, lk. 242. 41 Tori kogudus ostis oma kirikusse altaripildi peamiselt mõisahärra initsiatiivil läbi viidud loosi raha eest. Sellele lisandusid mitmed rahalised annetused. – PPm 16.10.1863, lk. 325; PPm 26.06.1863, lk. 196–197. 42 Kaks Tallinna raehärrat kinkisid all-linna eestlaste uue (Jaani) kiriku heaks kumbki 10 sülda ehituskive. – PPm 31.01.1862, lk. 39; Tallinna Jaani kirikule kinkinud kella raehärra Rotermann, hõbedast ristimisvaagna bürgermeister E. Bälge – PPm 10.01.1868, lk. 12; Laiuse kirikule kingitud kroonlühtritest, altari- ja kantsli tekkidest vt. – EPm 17.11.1876, lk. 276; Juba enne, kui Tartu Peetri kirikule nurgakivi pandi, avaldati ajalehes teade selle kohta, et keegi helde proua Lätimaalt on lubanud uuele eesti pühakojale kinkida (ehk oma kulul teha lasta) kantsli, kõik pingid ja toolid. – EPm 11.12.1874, lk. 291. jne. jne. 43 EPm 22.09.1876, lk. 228. 44 Rääkides Tartu Jaani kiriku ülekoormusest (kirikus tegutses neli kogudust), osutatakse just asjaolule, et “külalis- kogudused” peavad talviti matusetalitusi, armulauda jne. küünlatule valgel läbi viima. – EPm 08.12.1871, lk. 290. 45 EPm 22.09.1876, lk. 228. 46 Neljaköitelises teatmeteoses “Eesti arhitektuur” (üldtoim. V. Raam, Tallinn, 1993–1999, edaspidi – EA) 

Tuna 4/2008 31 KÄSITLUSED

näiteks leiab väärtuslikku informatsiooni ku ümberehitust,49 millele hiljem lisandusid (Teises maailmasõjas purustatud) Põltsamaa tööd Võnnus, Kursis, Järva-Jaanis ja mitmel kiriku siseruumi 1863. aasta viimistluse kohta pool mujal. See, kas J. G. Mühlhausenist Perno Postimehest: altar, kantsel ja viis koori tuleks rääkida kui arhitektist või kui ehi- (neli pikihoone külgedel, viies oreli juures), tusmeistrist, on jäänud siiani vaieldavaks. nagu ka koore kandvad toed ja ruumi kattev “Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafilises (“plekiga” kaetud) lagi on taevakarva siniseks leksikonis” seisab J. G. Mühlhauseni nime värvitud. Ristid ja iluliistud on kullatud ning taga nii tiitel “arhitekt” kui ka “ehitusmeis- suurendatud aknaavadesse paigutatud värvi- ter”.50 Omaaegsed ajalehed nimetavad teda lised klaasid (vitraažid).47 Et 1842. aastal val- küll valdavalt ehitusmeistriks.51 Meistriks minud Tartu Maarja kirik sai 1864. aastal uue nimetatakse ka Kambja ja Rannu kiriku üm- altari ja kantsli, kroonlühtrid ja “etc”, võib ber ehitanud A. Schillingit,52 kes erinevalt samuti lugeda Eesti Postimehe artiklist.48 J. G. Mühlhausenist pole “Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafilisse leksikoni” pääsenud. Et aga ka Tallinna Jaani kiriku kavandanud Ees- Kirikuplaan ja -mudel ning ehitusstiil timaa kubermangu arhitekt August Gabler on leidnud ajalehes tutvustamist kui “ehhituse- Küsimus, kelle plaani järgi kirik ehitatak- meister Göbler”53 ning Hannoveris ja Züri- se või ehitati, hakkas vaadeldaval perioodil chis arhitektiks õppinud Matthias von Holstist tasapisi eesti lehetegijate ja -lugejate tähe- räägitakse kui ehitusplaani joonistajast,54 siis lepanu pälvima. Äramainimist leiavad nii võib väita, et lehetegijate ja -lugejate jaoks uute suurte (linna)kirikute kui ka mahuka- olid arhitekt ja ehitusmeister kui mitte sü- mate ümberehituste kavandajad. Neist üks, nonüümid, siis vähemalt enam-vähem sama Eesti 19. sajandi teise poole kirikuehituse tähtsad mehed. Samal ajal kui professori või nägu (kvantitatiivselt) kõige enam määra- akadeemiku tiitel, mida kandis Tallinna Kaarli nud mees, Johann Gottfried Mühlhausen, kiriku projekteerinud Otto Pius Hippius, oli võttis korduvalt (küll tema tööde arvusta- nii arhitekti kui ehitusmeistri ametinimetusest jast provotseerituna) ka ise leheveergudel üle. Öeldu kehtib ka kirikutele maale loonud sõna. Uhkusega nimetas J. G. Mühlhausen akadeemilise kraadiga meeste kohta.55 1874. aastal oma töödena Käsukonna kabeli, Olgu lisatud, et nii mõnigi kord leidsid Põltsamaa, Simuna, Ambla, Rõngu, Järva- lehtedes äramärkimist ka plaani järgi tööta- Peetri, Türi, Väike-Maarja ja Pilistvere kiri- vad ehitusmeistrid,56 müürsepad, puusepad,

 ei leia kuigi tihti viiteid sellele, et nt. mõni keskaegne pühakoda on 19. saj. keskel renoveeritud, uue vormi või veel enam – värvilahenduse saanud. 19. saj. kiriku seinu ja sisustust katnud värvikihid on mattunud uute alla. Kirikute koloriidi- uuringud on Eestis ikka veel lapsekingades. Mis on seda taunitavam, et arhitektuurispetsialistid peavad 19. sajandile iseloomulikku värvikasutust tähelepanuväärselt peeneks ja intellektuaalseks. – E. Hamman. Aspekte der Farbigkeit in der Architektur des 19. Jahrhunderts. – Denkmalpflege in Baden-Würtenberg. Baden-Würtenberg, s. a., lk. 111. 47 PPm 11.12.1862, lk. 390. 48 EPm 07.10.1864, lk. 335. 49 EPm 17.04.1874, lk. 260. 50 Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Peatoim. M.-I. Eller. Tallinn, 1996, lk. 336. 51 EPm 24.06.1870, lk. 98; Sakala, 27.01.1879, lk. 3. 52 EPm 22.09.1876, lk. 288; EPm 30.10.1874, lk. 256. 53 PPm 31.01.1862, lk. 39. 54 PPm 20.12.1867, lk. 416. 55 “Niihästi [Tallinna Kaarli] kiriku-plaani, kui ka altari-pildi meister, mõlemad auustatud kunstnikud, herra akademikus professor J o h a n K ö l e r – W i l i a n d i ja herra akademikus architekt H i p p i u s , …” – EPm 22.08.1879, lk. 133–134. 56 Peterburi arhitekti ja arhitektuuriajaloolase D. Grimi (V. Raam. Mustjala kirik. – EA, kd. 2, lk. 73) plaani järgi ehitas Mustjala kiriku Pööraverest pärit Hindrik Jakobson, kelle üheks varasemaks tööks olla olnud Vändra kiriku torniehitus. – PPm 01.01.1864, lk. 3.

32 Tuna 4/2008 Tiina-Mall Kreem / Neitsi valge linikuga. Evangeelsete luterlike kirikute ehitus Aleksander II aegses eesti ajakirjanduses tislerid jt.57 Kuidas toimus kiriku arhitekti, kolm kuud hiljem avaldas sama leht aga loo, ehitusmeistri ja -tööliste leidmine-palkamine, milles siiski mainitakse vajadust “Peterburi seda ajakirjandus ei kajasta. Näib, et olulist osa linna ministri herra” juures Jaani kiriku plaan etendasid isiklikud tutvused, samuti valminud siiski kinnitada.62 ehitiste eeskuju. Üks ilmekamaid näiteid on Teateid selle kohta, milline ühe või teise J. G. Mühlhauseni juhtum: jälgides tema pro- kiriku ehitusplaan konkreetselt välja näeb, jekti järgi ehitatud kirikute-tornide kerkimist kohtab ajakirjanduses küll harva, kuid siis- kihelkondade kaardil, tuleb tunnistada nn. ki: “Kirrik on, nago nüüd uemad kirrikud naabriefekti (soov olla naabritest parem) toi- ennamiste ehhitakse, r i s t i w i s i allusmüride mimist: 1850. aasta teisel poolel sai kõrge goo- peale ehhitud ja wägga wisaka plani järrele. ti tornikiivri Ambla kirik.58 Vaid aasta pärast [… seest] rumika [– – –]. Nelja ristrumi wahhe Türi kiriku torni (1867) valmis (fassaadiku- kohhal seisab kesklaggi nago poolümmargu- junduse poolest lihtsam, kuid samas kõrgem) ne kummi üllewal, ilma et sambad tedda kan- Järva-Peetri kiriku torn.59 1881. aastal kordas naksid…”63 Tallinna Kaarli kiriku põhiplaani J. G. Mühlhausen Türi kiriku toretsevat lääne- iseloomustuse – “Kui ristikirrik [– – –] seest- torni projekti mõneti varieerides Järva-Jaani poolt” – leiab muide ka Johann Voldemar koguduse soovil nende kiriku juures.60 Kirjel- Jannseni Helsingi toomkiriku kirjeldusest.64 datud tähelepanekuni omaaegne ajakirjandus Halliste kiriku pikihoonele põikhoone lisami- loomulikult ei jõudnud: naaberkihelkonna ees- se kohta öeldakse näiteks, et “meil nüüd üks kuju ei leia iial äramärkimist. risti kirrik on”. Täpsustavalt lisatakse kiriku Tähelepanu ei leia lehtedes ka ehitusplaa- välismõõtmed, sise- ja tornikõrgus, akende nide kinnitamisprotsess ning kingade kulu- ja uste arv.65 Sõnalise kirjelduse ahtust püüti tamine Peterburis teede ja avalike ehitiste Eesti Postimehes 1860. aastatel leevendada peavalitsuse ukse taga. Ehitusplaanile vaja- Halliste (ill. 1) ja mitme teise kiriku välisvaa- liku kõrgema kinnituse saamine näib olevat det kujutava puulõikega.66 olnud eelkõige arhitekti mure. Koguduse ja Enam kui kiriku ehitusplaanist ja -viisist selle eestseisuse tegevust ehitusloa puudu- räägitakse üldemotsionaalsel tasandil hoone mine reeglina ei peatanud. Ajakirjandus kir- üldisest mõjust. Opereeritakse selliste sub- jeldas juhtumeid, kus pühakoja vundamendi jektiivsete mõistetega nagu “ilus”,67 “nägus” rajamisega, näiteks Tallinna Jaani kiriku pu- ja “armas”,68 samuti “sünnis”, “puhtalt ja hul, alustati enne ehitusloa saamist.61 Umbes ausalt tehtud”69, “wäga kena”70 või hoopis

57 Halliste kiriku pühitsemise puhul ilmunud ja mh. pühakoja taastamist meenutavas artiklis nimetatakse kohalikku müürseppa Juhan Siili ja tema tööd jätkanud Šveitsi meistrit Haussermanni, samuti kirikule aknad, uksed ja toolid [pingid] teinud kohalikku tislerit Mart Kirnu. – PPm 20.12.1867, lk. 416. 58 V. Raam. Ambla kirik. – EA, kd. 3, lk. 74. 59 V. Raam. Järva-Peetri kirik. – EA, kd. 3, lk. 86–87. E. Tamme andmeil on Järva-Peetri kiriku torni puhul (67,5 m) tegemist Eesti maakirikutest kõrgeimaga. – E. Tamm. Eesti kirikud. Postkaarte Aivo Aia kogust. Tallinn, 2001, lk. 57. 60 V. Raam. Järva-Jaani kirik. – EA, kd. 3, lk. 78. 61 Jaani kiriku vundamendiaugu kaevamine algas 1862. a. kevadsuvel, mil oli veel teadmata, kas ehitusplaan muutmata kujul kinnitust leiab. – PPm 10.10.1862, lk. 31. 62 PPm 31.01.1862, lk. 39. 63 EPm 25.08.1871, lk. 197–198. 64 EPm 01.09.1871, lk. 203. 65 PPm 20.12.1867, lk. 416, 417; EPm 28.02.1868, lk. 67. 66 EPm 28.02.1868, lk. 68. 67 Öeldu kehtib Paistu kiriku kohta reservatsiooniga, et puudub torn. – Tallorahwa Postimees (edaspidi TalloPm) 21.02.1858, lk. 268. 68 Halliste kiriku kohta. – PPm 20.12.1867, lk. 416. 69 Kambja kiriku kohta. – EPm 30.10.1874, lk. 256; Mustjala kirikut kiidetakse samuti kui “ausat tööd”. – PPm 01.01.1864, lk. 3. 70 Tallinna Jaani kohta. – PPm 31.01.1862, lk. 39.

Tuna 4/2008 33 KÄSITLUSED

“moodne”71. Neid sõnu kaustades on ühtaegu näitega: ei saa ju olla nii, et kaks peret ühes heaks kiidetud niisiis ümarkaarstiilis Halliste mesipuus elavad; Tartu Jaani kirik aga on just- ning teravkaarstiilis Tallinna Jaani, Mustja- kui mesipuu, kus mõnel pühapäeval lausa neli la, Kambja ja Viru-Jaagupi kirik. Ühtviisi on peret – Jaani kogudus, Läti kogudus, Peetri hinnatud nii keskajast inspireeritud uusgooti eesti ja saksa kogudus – ära peavad mahtu- kui ka ümarkaarstiili, nii krohviga kaetud kui ma.78 Sama on seletatud ka pesa ja pääsukese ka katmata jäetud maa- ja telliskividest, nii näitega: nagu pääsuke pesa, nii peab kogudus ristikujulise kui ka ristkülikukujulise põhi- leidma oma kiriku.79 Kõige enam on aga ees- plaaniga pühakoda. tikeelsetes ajalehtedes kasutatud metafoori, Kirikuid on püütud iseloomustada ka mit- mille kohaselt kirik on kui ehitud pruudike, mesuguste metafooride, eelkõige pühakirjast kui neitsi valge linikuga: näiteks Paistu, 80 pärinevate võrdluste abil. Paistu kiriku pü- Anseküla,81 Halliste82 ja Leesi kabel.83 hitsenud Põltsamaa õpetaja Maurach olevat Hoone konkreetsele arhitektuursele il- lehetegijate andmeil näiteks öelnud, et kirik mele ja omapärale antavad hinnangud on, on taevavärav, mille kaudu eestlased, mitte nagu mainitud, ajalehtedes harvad. Näib, et kui maa-, vaid kui taevarahvas peab kord, trükimusta on need leidnud vaid juhul, kui kui igal ühel oma rist on kantud, sisenema.72 tegemist on millegi seninägematuga, näiteks Taevaväravaks nimetati kirikut ka Harju-Jaani tornita ja kahel tasandil paiknevate akende- uue pühakoja pühitsemise ajal.73 Ka Anseküla reaga kirikuga: Tartu ülikooli kirikut võrreldi õpetaja jutluse mõte kiriku pühitsemisel oli, et kahekordse majaga. Et tegemist oli “suur- kirik on värav: koht, mille kaudu inimene oma kooli” kirikuga ning kirikuehitajate kompe- viimase hingamise saab, mille läbi ta maisest tentsuses kahelda oleks olnud sama kui oma hädaorust pääseb.74 Paistu koguduse õpetaja rumaluse avalik tunnistamine, jäi üldhinnang Woldemar Adolf Hanseni sõnul oli kirik rahva hoonele vaoshoituks – “...isseennesest wägga A ja O, mille varju kõik ilmalik, ka töö ja laa- kenna Jumala kodda. Torni temmal kül ei dalkäimine pidid jääma.75 Nagu A ja O [alfa olle, agga ees otsas kellakambri kohhal suur ja oomega] ehk algus ja ots, nii on ka kiriku kullatud rist kattuse peal...”84 kohta kasutatud võrdlust “tempel”76 ja Noa Laiema avalikkuse jaoks oli paberile pan- laev”.77 Neile, tihtipeale kiriku (nurgakivi) dud ehitusplaan arhitekti ja/või ehitusmeistri pühitsemise jutluse kirjakohast pärinevatele töövahend. Plaani täitmine ise seisis suuremal võrdlustele sekundeerisid loodusest laena- või vähemal määral koguduse eestseisuse tä- tud. Näiteks selgitati 1871. aastal eestlastele helepanu all. Kui terviklikku nägemust oma- uue kiriku vajadust leheveergudel mesipuu sid plaanitud kirikuehitusest aga koguduse

71 Moodsaimaks maakirikute seas pidas oma kirikut Viru-Jaagupi kogudus. – EPm 18.10.1878, Lisaleht, lk. 260. 72 EPm 03.11.1876, lk. 264. 73 PPm 6.11.1863, lk. 350. 74 EPm 11.11.1864, lk. 371. 75 EPm 03.11.1876, lk. 264. 76 Templiga võrdles ehitatavat Vahastu kabelit Järvamaa praost Hoffmann. – EPm 18.10.1878, lk. 256–257. 77 Halliste kiriku pühitsemisel võrdles Pärnumaa praost kirikut Noa laevaga, “kus usklikud, kes senna pöggenewad, hukkatussest peästetud sawad”. Samas võrdles ta kirikut Siinai mäega, kus jumal käskude läbi oma tahtmist ilmutab ja hingesid patu-unest patukahetsusele äratab, ning lõpuks ka Kolgata mäega, kus Jeesuse surma läbi kõigi patud lunastatakse ja kõigile igavene elu kingitakse. – PPm 20.12.1867, lk. 416. 78 EPm 08.12.1871, lk. 290. 79 Tartu ülikooli kiriku pühitsemist kajastavas artiklis. – EPm 17.02.1860, lk. 52. 80 TalloPm 21.05.1858, lk. 268. 81 EPm 11.11.1864, lk. 371. 82 PPm 25.10.1867, lk. 347. 83 PPm 20.12.1867, lk. 418. 84 PPm 17.02.1860, lk. 53.

34 Tuna 4/2008 Tiina-Mall Kreem / Neitsi valge linikuga. Evangeelsete luterlike kirikute ehitus Aleksander II aegses eesti ajakirjanduses lihtliikmed, on vähe teada. Seda tähelepanu- juhus. Võimalikul arvamusel, et Jaani kirikut väärsemad on juhtumid, kus kogudusele on võrreldakse Nigulistega põhjusel, et sel on mit- püütud nende tulevast pühakoda silme ette meid Tallinna gooti ehitustraditsioonist laena- manada nurgakivipaneku tseremoonia ajaks tud motiive, pole ilmselt alust. Niisuguste Jaa- püstitatud “kirikumudeliga”. Just nii toimiti ni kiriku detailide jaoks, nagu talumiplaadiga 1862. aastal Tallinnas Kaarli ja aasta hiljem välisportaalid või interjööri rippkonsoolid, Viljandi Pauluse kiriku nurgakivipanekul. polnud Aleksander II aegseil ajakirjanikel Mõlemat sündmust vahendas ajakirjandus. ega lehelugejail veel silmi. Ja Kaarli kirik, kui Perno Postimehe andmeil pandi Kaarli seda arhitekti-arhitektuuriajaloolase silmade kiriku nurgakivi kuuseokstest ehitatud väike- läbi vaadata, on nii üldproportsioonide ja põ- sesse risti kandvasse ja kantsliga varustatud hiplaani kui ka detailide poolest täielik Ole- sümboolsesse kirikusse tulevase altari koha- viste kiriku vastand. Järelikult ei saanud eesti le.85 Viljandi Pauluse kiriku nurgakivi paneku ja saksa kirikute võrdlus lähtuda ehituskunsti juures mindi uue pühakoja visualiseerimisega tasandilt. Pigem on kirikute võrdluste taga kaugemale. Nagu Perno Postimehest selgub, eestlaste soov tunda end samaväärseina linna oli nurgakivi panemise päevaks ehitusplatsile vanade valitsevate kihtidega. püsti pandud puudest ja okstest, samuti lil- ledest kirik. See oli ennenägematu vaatepilt, mis oli loodud kolme päeva jooksul kolme- Nurgakivid ja ajamärgid kümne inimese poolt saksa kärneri juhatusel. Koledaks ega kohatuks ei peetud seda “ime- Juhusele on 19. sajandi kirikuehituse juures värki” ometi, pigem vastupidi.86 siinkirjutaja silmis vähe ruumi jäetud. Vaada- Nii mõnigi kord on ajalehed, andmaks lu- kem kas või seda, mida kiriku nurgakivi sisse gejatele uuest kirikust paremat ettekujutust, müüriti ja kes müüris. Näiteks Tallinna Kaarli toonud ära pühakoja mõõtmed87 ja istekohta- kiriku vundamenti müüritavasse kastikes- de arvu.88 Harva võrreldakse ehitatavat hoo- se pandi eesti ajakirjanduse teatel Eestimaa net mõne juba olemasolevaga. Tallinna Jaani kuberneri, Järva-Jaani praosti, Kaarli kiriku kiriku puhul seda tehakse: “Kirriko surus saab patroonide Heinrich von Schonerti ja Hans 13½ sülda lai ja 30 sülda pitk, nisamma suur Heinrich Falcki ning teiste tähtsate inimeste ja kui Tallinna Niggula-kirrik.”89 Võib-olla pole suure rahvahulga juuresolekul luterliku kiriku see nii, kuid eestlaste Jaani kiriku võrdlus Ni- abikassa ja Keila Lutheri kuju ülespanemise gulistega, nagu ka Kaarli kiriku võrdlus teise kohta käivaid dokumente, samuti üks eesti sakslaste vana ja kõigile Tallinnas käinutele keelde tõlgitud Lutheri kiri, Perno Postimehe teadaoleva Oleviste kirikuga,90 ei pruugi olla 40. number, Tallinna aadresside raamat jm.

85 PPm 07.11.1862, lk. 348. 86 PPm 07.08.1863, lk. 243. Viljandi pastor Ferdinand Hörschelmanni kroonikas on sama kirjeldatud põhjalikumalt: ehitusplatsil oli näha rohelist, kunstipäraselt püstitatud kiriku kujutist. Kiriku keskel olid kõrged, kuuseokstega kaetud sambad, mis oma tippu paigutatud roheliste kroonide ja ristidega markeerisid tulevase kiriku katuseharja. Katuseharja ühte otsa olid seatud pikemad lipuvardad, mis tähistasid kiriku torni. Tulevaste välismüüride kohale olid seatud madalamad, omavahel ilusate oksavanikutega ühendatud sambad. Kogu kiriku piirjooned olid markeeritud metsast toodud kuuskedega, mille read katkesid kujuteldavate uste kohal, avades niiviisi juba nurgakivi panemise päeval kogudusele justkui sissepääsu pühakotta. Seal, kus paiknes kujuteldava kiriku koor, kõrgus katteta, vaid krutsifiksi ja lühtritega kaunisatud altar ning rikkalikult ehitud kantsel. – F. Hörschelmann. Viljandi Pauluse kiriku kroonika, lk. 138–139. Käsikirja asukoht EELK Viljandi Pauluse koguduse arhiivis. 87 Nt. Võnnu kiriku pikkuseks pärast ümberehitust pidi saama 21 sülda ja laiuseks 8½ sülda. – EPm 24.06.1870, lk. 98; Tallinna Kaarli kiriku tulevaseks pikkuseks ja tornide kõrguseks pidi saama 28 sülda. – EPm 25.08.1871, lk. 197–198. 88 Nt. Tallinna Jaani kiriku istekohtade arvuna nimetatakse 1800, kiriku üldmahtuvusena 3000 inimest. – PPm 10.01.1868, lk. 12. 89 PPm 31.01.1862, lk. 39. 90 Tallinna Oleviste kirikut mainitakse Kaarli kiriku ilust rääkides. – EPm 02.06.1871, lk. 126.

Tuna 4/2008 35 KÄSITLUSED

Kiriku nurgakivi kinkinud eestlase nimi jääb ja herra, õppetaja, köstre, wallawannemate, ajalehele teadmata.91 Toimunut võiks interpre- koolmeistride ja wöörmündride nimmed teerida umbes nii: on “baltisaksa kevad”92, isa- seiswad ka ehhituse meister Mühlhausen liku helduse ja hoolega on sakslased valmis ehi- Põltsamaalt ja tö üllewaataja Joh. Mutson.*) tama oma lastele kirikut. Neist lastest mõned, Peale selle on üllespannud, et rahwas ennam H. H. Falcki sugused, kannavad juba kaela, aja- teoorjust ei tee, lammast, kanna, munne, lõga, vad äri ja teevad lehte. Martin Luther ja tema lõnga, kannepit ei maksa, muud kui rahharenti õpetus on see, mis eestlased sakslastega seob. 3 kunni 9 rubl. taalri pealt, ja et ostmise hin- Eestlased saavad sellest aru ning on uhked selle nad siin 130 kunni 200 rubl. Taalri pealt on; üle, et eesti mees H. H. Falck seisab nii tähtsal ka sanud jure lissatud praegused wiljahinnad, päeval, kui seda on nende oma “toomkiriku” teenripalgad, kolipiddamised ja mis eesti koli- nurgakivi panemine, sakslaste reas. des praegu õppetakse; siis on weel karbi sisse Või teine näide: Perno Postimehe kor- pandud selle aastane Kalender, Jubeli pühha respondendi andmeil pandi Viljandi Pauluse jutlus ja laulud, uus tallokogukonna seadus, kiriku nurgakivi alla plekktoosi üks eesti- ja katikismus, selleaegsed hõbbe ja waskrahhad teine saksakeelne lauluraamat, “1 Ria seitung, ja kõige wimaks ka 1869. aasta “Eesti Posti- 1 Tarto päwaleht ja meie wanna “Postimees” mehhe” numrid: 5, 9, 11, 16, 20 ja 25, kelle omma wanna piboga; ka pandi senna jure mõ- sees meie koggokonna seisus ja Jubeliaasta ned meieaegsed rahhatükkid ja üks kirri meie ärrakõnneldakse, kui ka selle näddala num- ma üllematest wannast aeast kunni siamale.”93 mer, mil nurgakiwwi paigale pandi.”97 Eesti lehes puudub viide aga selle kohta, et Eraldi võiks tähelepanu juhtida siin asja- nurgakivi alla pistetud plekktoosi pandi kalen- olule, et teoorjuse kaotamise 50. aastapäeva der ning kiriku ehitusplaan ja -eelarve. Viite tähistamisest (aasta tagasi!) on otseselt jut- viimastele leiab pastor Hörschelmanni krooni- tu kolmel korral, Eesti Postimehe kuuele kast. Et eestikeelses lehes avaldatud nurgakivi numbrile osutades aga veelgi laiemalt. Lehe sisse pandud esemete loetelu mitmes punktis toimetaja, nimetatud tähtpäevale pühendatud kroonika omast erineb,94 tuleb arvata pigem esimese, 1869. aasta eesti laulupeo korraldaja eesti korrespondendi kui saksa pastori eksimu- J. V. Jannseni jaoks oli 1819. (pärisorjuse kao- seks. Perno Postimehes avaldatud lootus, et ki- tamise) aasta eesti rahva tuleviku seisukohalt rik ikka igaveseks ajaks evangeeliumi õpetust üks tähtsamaid. Et Jannseni selleteemalised jagama jääks,95 on võetud otse saksa härra(de) kõned-kirjatükid otseselt Eesti kirikuehitus- koostatud pidupäeva kõnest.96 se-kaunistusse oma jälje jätsid, kinnitab näi- Võnnu kiriku “Nurgakiwwi sisse, nago se teks Karja koguduse poolt oma pühakojale pruuk on, sanud zinkplekist kastikene müritud kingitud karikas pealiskirjaga “50 aastase ja selle sisse mõnnesuggusi mällestusi, nõn- priusse mälestusseks koggodusse liikmette da kui: Protokol, kus kirriko uendamise ehk polest kingitud …”.98 surendamise hakkatus üllewal ja mähhärduse 1878. aastal alustatud Vahastu kabeli nur- Keisri al, mil aastal etc. ja kirriko eestseis- gakivi sisse müüriti lisaks müntidele vaid üks

91 PPm 07.11.1862, lk. 348. 92 Mõistet “baltisaksa kevad” kasutab nt. E. Jansen, osutamaks Aleksander II valitsusaja algul tekkinud baltisakslaste uutele lootustele (eriti aastatel 1863–1864) eelnevate valitsejate ajal kaotatud positsioone Balti kubermangudes taas kinnitada. – E. Jansen. Carl Robert Jakobson muutuvas ajas. Märkmeid, piirjooni, mõtteid. Tallinn, 1987, lk. 29. 93 PPm 07.08.1863, lk. 243. 94 Nt. nimetab F. Hörschelmann nelja nurgakivi alla pandud ajalehte: Riia, Tartu ja Tallinna seitungit ning Pärnu Postimeest, samuti seda, et nurgakivi panemise enda kohta käiv ürik oli pärgamendile kirjutatud nii saksa kui eesti keeles. – F. Hörschelmann. Viljandi Pauluse kiriku kroonika, lk. 139. 95 PPm 07.08.1863, lk. 224. 96 F. Hörschelmann. Viljandi Pauluse kiriku kroonika, lk. 138–139. 97 EPm 24.06.1870, lk. 98. 98 EAA, f. 3133, n. 1, s. 107, pagineerimata.

36 Tuna 4/2008 Tiina-Mall Kreem / Neitsi valge linikuga. Evangeelsete luterlike kirikute ehitus Aleksander II aegses eesti ajakirjanduses saksakeelne (Neue Dörptsche Zeitung) ja jaolu, et kirikute pühitsemised toimusid eran- lausa kolm eestikeelset ajalehte (Eesti Posti- ditult kiriklikel pühadel, nt. lõikustänupühal,102 mees, Ristirahwa Pühapäewaleht ja Sakala), taevaminemise pühal, jõulude ajal või muul samuti 1878. aasta kalender. Lisaks pandi sarnasel, ka rahvakalendris oma kindla koha nurgakivi sisse paber, millele oli kirjutatud, saanud pidupäeval. Kui kirikuhoone oli juba missugusel keiser Aleksander II valitsusaas- valmis, polnud enam erilist põhjust maise va- tal Vahastu kabelit ehitama hakati, kuidas on litseja poole kummardada. lood käimasoleva Türgi-Vene sõjaga ning kes ehitust toetasid.99 Kas keisri ja Vene poliitika mainimine on märk eestlaste rahvusliku liiku- Torn ja ukselävi mise käigus idanema hakanud uuest mõttest – “meie” õigusi sakslaste ees toetab keskvõim Paistu kiriku 1876. aasta pühitsuse ülevaates –, on küll vaieldav, kuid mitte välistatud. räägiti jumalakojast, “mis omast iluta ja kor- Keisrivõimule oldi varemgi osutatud, nii ratu olemisest ehituse läbi wõimalikult ümber- kirikule nurgakivi panemise juures kui ka muudetud oli”103. Läänetorni oli kirik saanud ajalehe ülevaateis, näiteks nii Tartu ülikooli juba aastatel 1862–1866,104 ning et seda enam puhtalt sakslaste algatatud kui sakslaste-eest- nüüd eraldi ei mainita, näib kinnitavat – torni laste poolt ühiselt alustatud Tallinna Jaani ki- peeti kindlalt kauni kiriku osaks. Torne on pee- riku juures. Ülikooli kirik sai nurgakivi kei- tud küll taeva poole näitavaks sõrmeks,105 küll ser Aleksander II troonile saamise esimesel inimese mõtete taeva poole juhatajaks: “Nagu aastapäeval – 26. augustil 1856. aastal. Jaani maailmakerra, kelle pääl me elame, ümargune kirikule pandi aluskivi 10. oktoobril 1862 ehk on, nõnda ka torni nup, ja nõnda kui selle pääl “Aujärje pärria sündimisse ja Wene rigi 1000 rist seiab, peab ka maailmakera pääl Jeesuse aastase mällestuse päewal”.100 rist seisma jääma, täheks ja tunnistuseks, et Toodud näited ei peaks jätma kohta kaht- Jeesuse ristisurma läbi meid on ärapäästetud lusele, et kirikule nurgakivi paneku päev va- pattust, surmast ja kuradi käest.”106 liti poliitilistel kaalutluste ning eesmärgiga Torni ehitamine oli suur ja riskantne keisririigi ladvikut meelitada, oma truuala- ettevõtmine. Eesti kirikuarhitektuuri loos malikkust demonstreerida. (Eel)tsensuurist on teada mitmeid juhtumeid, kus ehitatav sõltuvad ajalehed101 omalt poolt aga kandsid torn kokku varises, kus vana torn tuli vari- hoolt selle eest, et kirjeldatud poliitilise sam- semisohu tõttu maha tõmmata või lühemaks mu kaja võimendada. Ka kirikuehituses, nagu lõhkuda.107 Torni mõõtmed, proportsioonid lehetegemises ja ühiskondliku elu muudes kirikuhoone muude osade suhtes muutusid avaldusvormides, kehtis põhimõte – eesmärk vaadeldaval perioodil üha tähtsamaks. Olgu pühitseb abinõu. ülal toodud Paistu kiriku näitele lisatud veel Eelneva taustal näib tähendusrikas aga as- samalaadne Kambjast: Kambja rahvas pidas

99 EPm 18.10.1878, lk. 256–257. 100 PPm 10.10.1862, lk. 315; EPm 03.01.1868, lk. 6. 101 Võrreldes oma eel- ja järelkäijatega liberaalseks valitsejaks peetud Aleksander II ajal algas uus ajajärk tsensuuri kui riikliku võimuaparaadi institutsionaalse osise väljakujunemisel. – E. Jansen. Eestlane muutuvas ajas, lk. 199 jj. 102 1876. aastal põhjaliku siseruumi renoveerimise läbi teinud Paistu kirik pühitseti lõikuspühal, 17. oktoobril. – EPm 03.11.1876, lk. 264. 103 EPm 03.11.1876, lk. 264. 104 K. Alttoa. Paistu Maarja kirik. – EA, kd. 2, lk. 188–189. 105 Nt. Karksi kiriku torni puhul. – EPm 02.03.1877, Lisaleht, lk. 58; Sama mõtet – torn juhatab inimesi taeva poole – korrati nt. ka Harju-Jaani kiriku pühitsemisel. – PPm 06.11.1863, lk. 350. 106 EPm 22.10.1875, lk. 224–225. 107 Anseküla kiriku torni mahakiskumisest – EPm 10.06.1864, lk. 195; Halliste kiriku torni lühendamisest – PPm 20.12.1867, lk. 415.

Tuna 4/2008 37 KÄSITLUSED

oma kirikut pärast selle ümberehitamist Ees- kord pühitseti seda ka eraldi. Nii võib Perno ti üheks kaunimaks reservatsiooniga: “Ainus Postimehest lugeda, et 1867. aasta suvel, enne tük, mis kudagi wiisi muu ehitusega kokku Tallinna Jaani kiriku lõplikku valmimist, toi- ei sünni ja wäljastpidi kiriku nägu rikub, on mus selle tornikiivri tippu paigutatud kuldse torn. See on wana jäänud ja suure ehituse risti ja muna pühitsemise tseremoonia: pärast kohta liig pisukene ja näotu.”108 (1937. aastal vanas, Püha Vaimu kirikus toimunud juma- sai Kambja kirik vana baroksete vormidega lateenistust liikus kogudus õpetaja Theodor haritorni asemel Tallinna Oleviste kiriku lää- Dietrich Lutheri juhtimisel uue kiriku esisele netorni meenutava uue torni.109) väljakule, kus konvent juba ootas; kiriku ees Oma hinnanguid ei ole ajalehe korres- lauldi lauluraamatust Kristuse ristist jutus- pondendid reeglina põhjendanud. Üks selline tav laul ning eemaldati ristilt ja kuldmunalt subjektiivsest sisetundest lähtunud hinnang – katted.111 Järgnes laul: “Kida, ristikoggodus, antud J. G. Mühlhauseni ehitatud, Jaan Jungi Jummalat, kes armo heitnud / Pühha koea arvates liiga kõrge telkkiivriga Väike-Maarja ehhitust. On siit sadik awwitanud. Temma kirikutornile – põhjustas ühe kõige sisulisema armo näeme weel ristitähhest torni peal. / vaidluse küsimuse üle, missuguste mõõtme- Risti-täht nüüd paista sa ikka meie silma ette tega kiriku torn peaks olema ning keda-mida ...” Koguduse laulule järgnes risti õnnistami- torni tellijad ja -ehitajad võiksid eeskujuks ne ning lauluseltside “Revalia” ja “Estonia” võtta. Et valdavalt Saksamaal ilmunud kir- poolt tornist lauldud koraal “Oh võtkem ju- janduse ja ehitatud kirikute eeskuju teema malat”.112 konkreetsem avamine ei ole käesoleva artikli Samal ajal, kui ajakirjanduses ilmusid tea- seisukohalt hädavajalik, olgu siinkohal vaid ted uute ja uuendatud vanade kirikutornide113 osutatud mõnele J. G. Mühlhauseni–J. Jun- kohta, tuli olude sunnil aktsepteerida ka kiri- gi suleduellis viitamist leidnud ning 19. sa- ku pühitsemist enne tornide lõpetamist. Tal- jandi arhitektuuriajaloolaste seas hästi tun- linna Kaarli kiriku puhul püüti 1867. aastal tud väljaandele, nagu näiteks Franz Kugleri levivat kuulujuttu, et tornid jäävad lõpetama- “Geschichte der Baukunst”, Wilhelm Lübke ta, parimate lootustega kustutada.114 Ometi “Abriss der Baustyle...” ja Gottfried Semperi tuli kirik 1870. aastal, ilmselt ka koguduse kii- “Der Styl in des technischen und tektonischen rest kasvust tulenevalt, lõpetamata tornidega Künste....”. Mustriväärtusega on aga ehitus- sisse pühitseda ja kasutusele võtta. Majandus- meister J. G. Mühlhausenile olnud Saksamaa languse tõttu valmimata jäänud Kaarli kiriku kirikutest Kölni toomkiriku kõrval ka näiteks tornikiivrid pühitseti alles 1882. aastal.115 Hamburgi Altona linnaossa arhitekt Johan- Sagedamini kui tornide kohta, avaldati nes Otzeni plaani järgi ehitatud Jaani kirik ajalehtedes muidugi teateid kirikuhoonete (Johanniskirche) ning Eesti kirikutest Tallin- kui tervikute sisseõnnistamisest. Pühitsuse na Oleviste kirik.110 Viimase läänetornist oli, tseremoonia esimene kõrghetk näib saabunud nagu eelpool osutatud, inspireeritud näiteks olevat pühakoja trepil: Liikunud Harju-Jaani J. G. Mühlhauseni Türi kiriku torni projekt. vanast jumalakojast pidulikus rongkäigus uue Torni tähtsust näitab seegi, et nii mõnigi kiriku ukselävele, pidas Juuru praost kõne,

108 EPm 30.10.1874, lk. 256. 109 K. Alttoa. Kambja Martini kirik. – EA, kd. 4, Tallinn, 1999, lk. 78 110 EPm 12.09.1873, lk. 214; EPm 07.11.1873, lk. 262; EPm 12.12.1873. lk. 292; EPm 30.01.1874, lk. 26; EPm 20.03.1874, lk. 68; EPm 17.04.1874, lk. 90, 91. Jaan Jung varjab end viidatud diskussioonis initsiaalide “J. J.” või lühendi “…r” taha. 111 PPm 12.07.1867, lk. 228. 112 PPm 12.07.1867, lk. 228–229. 113 Nt. Põltsamaa kiriku tori uuendamine – PPm 11.12.1863, lk. 390. 114 PPm 12.07.1867, lk. 229. 115 Kaarli kiriku tornide lõpetamisest pikemalt vt. E. Tamm, T.-M. Kreem. Tallinna Kaarli kirik, lk. 35.

38 Tuna 4/2008 Tiina-Mall Kreem / Neitsi valge linikuga. Evangeelsete luterlike kirikute ehitus Aleksander II aegses eesti ajakirjanduses mille järgi Anija mõisahärra kui kirikuehituse järgmiseks tähtsaks sammuks – kirikusse as- kulude peamine kandja ulatas uue jumalakoja tumiseks – ette valmistada ning uks piduli- võtmed piiskopile. Tõstnud võtmega käe tae- kult lukust lahti keerata. Kes konkreetsetest va poole, hüüdis piiskop: “Isa, Poja ja Püha isikutest ukse lahti keeras, sõltus külaliste Vaimu nimel!” ning avas ukse.116 ühiskondlikust positsioonist või isiklikust pa- Anseküla kiriku pühitsemise päeval laul- nusest pühitsetava kiriku valmimise juures. di kirikutoast kirikuriistadega uue pühakoja ukselävele jõudes kooris: “Nüüd ehhitud kui prudike, Mis walwab peio järrele, Siin seisad Kirikusse minek ning esimesed meie silma ees, Meil rõmo pärrast silmad wees. toimingud Halleluja!” Seejärel andis vöörmünder kiriku võtmed piiskopi kätte, kes kohalviibijatest kui Kui kiriku uks oli lukust lahti keeratud, võis kõige auväärsem ukse lahti keeras.117 kogudus sisse astuda. Kus orel oli juba ole- Endisest koguduse kasutuses olnud rae- mas, nagu näiteks Tallinna Kaarli kirikus, kabelist, Tallinna Püha Vaimu kirikust lii- tehti seda meeliülendavate orelihelide saa- kunud Jaani kogudus pidulikus rongkäigus, tel. (Oreli puudumist hakati aasta-aastalt pillimehed kõige ees, uue kiriku juurde. üha enam pidama veaks, ükskõik kui armas Selle ette püstitatud auvärava juures jäädud ja nägus jumalakoda ise ka polnud.126). Kus seisma ning Jüri koguduse õpetaja Robert orel puudus, asendas seda koorilaul. Harju- Johann Luther pidanud kõne. Seejärel and- Jaani kiriku rõdult tervitas uude pühakotta nud bürgermeister Alexander Luther, üks sisenejaid lausa neljahäälne koorilaul.127 suuremaid kirikuehituse eraisikust toeta- Kuidas kiriku pühitsemine edasi läks, kir- jaid, kirikuvõtmed üle kiriku vöörmündrile jeldasid ajalehed meelsasti: osutati kõlanud C. Elfenbeinile, kes need omakorda su- lauludele ja kõnede aluseks olnud pühakirja perintendent dr. Christoph Heinrich Otto kohtadele; sellele, kes altaririistad altarile Girgensohnile andnud, et see saaks ukse asetas ning kiriku, altari ja kantsli pühitses, lahti keerata. Pasunahelide saatel astunud kes kelle kõrval seisis või kelle järel sõna kogudus oma uude kirikusse. 118 sai.128 Samamoodi peatuti ka Tallinna Kaarli,119 Kiriku pühitsuse tseremooniale järgnes Halliste,120 Kambja,121 Laiuse,122 Võnnu,123 tavapärane jumalateenistus, enamasti esmalt Mustjala,124 Paistu125 ja teiste pühakodade eesti- ja siis saksakeelne.129 Läbi viis selle kas ukselävel, et kõne või/ja lauluga kogudust koguduse enda õpetaja või mõni naaberkihel-

116 PPm 06.11.1863, lk. 350. 117 EPm 11.11.1864, lk. 371. 118 EPm 03.01.1868, lk. 6. 119 EPm 13.01.1871, lk. 19. 120 PPm 20.12.1867, lk. 416. 121 EPm 30.10.1874, lk. 256. 122 EPm 17.11.1876, lk. 276. 123 EPm 06.10.1871, lk. 234. 124 PPm 01.01.1864, lk. 3–4. 125 EPm 03.11.1876, lk. 264. 126 Oreli puudumine leiab äramärkimist muidu väga positiivses võtmes kirjutatud Kose kihelkonna Tuhala abikiriku 100. aasta mälestuspäeva kirjeldavas artiklis. – EPm 28.09.1877, lk. 243. Seda, kuivõrd kasvas oreli tähtsus, näitavad oreli muretsemiseks tehtud koguduste jõupingutused. Teema, mis vääriks kirikuehituse kontekstis omaette käsitlemist. 127 PPm 06.11.1863, lk. 349–350. 128 Nt. Tallinna Jaani kiriku pühitsemise puhul. – EPm 03.01.1868, lk. 6. 129 See, et eestikeelne jumalateenistus toimub esimesena, ei olnud reegel. Nt. Halliste ja Kambja kiriku pühit- semisel oli küll esmalt eesti- ja siis saksakeelne jumalateenistus (PPm 20.12.1867, lk. 417; EPm 30.10.1874, lk. 256), kuid Viru-Jaagupi kirikupühitsemisel vastupidi. – EPm 18.10.1878, Lisaleht, lk. 260.

Tuna 4/2008 39 KÄSITLUSED

konna oma, pidupäevast osa võtma saabunud erand kui reegel. 1876. aastal sisemise uuen- pastor. Nii mõnigi kord, näiteks Harju-Jaa- duskuuri läbi teinud Laiuse kiriku taaspühit- ni ja Kambja kiriku pühitsemise päeval, oli semise ülevaates, nagu paljude teistegi puhul, rahvast kiriku juures nii palju, et kõik sisse ei jääb kõlama mõte, et eesti ja saksa koguduse, mahtunud. Kambjas viidi seetõttu läbi kaks eesti ja saksa pastori vahel valitseb rahu.135 jumalateenistust: samal ajal kui Põlva õpetaja Vähemalt nii pidi see üldjoontes olema päe- Johann Georg Schwarz jutlustas kirikus, tegi val, mil aastaid kestnud ehitus lõpetati kiriku Otepää õpetaja Jakob Hurt seda kirikuõuel.130 pühitsemisega ja üldrahvaliku peoga. Ei Kambjas ega mujal unustatud koguduse esi- Seisuslikkust ületanud ja usuvendlusena mesel kogunemisel uude/uuendatud pühakotta väljendunud üksmeelt kirjeldas 1867. aasta tänada kõiki (ümber)ehitust toetanuid. Tallin- lõpul Halliste kirikule pühendatud artiklis na Kaarli kiriku puhul tänati Eesti Postimehe J. J.: kiriku pühitsemisele järgnenud pidusöö- andmeil ka keisrit,131 kuigi Aleksander II-lt gil visanud eestlased oma kiriku vöörmündreid isiklikult (senistel andmetel) toetust kiriku- hõisates õhku ja härrad hõisanud vastu, et ehituseks ei saadud. Abiosutajaks oli hoopis elagu Halliste kogudus. Seda, et see sündis suurvürstinna Jelena Pavlovna.132 rõõmujoovastuses ja viinaklaasi juures, J. J. ei Leheveergudele võis jõuda ka märkus salanud. Aga ta ei varjanud ka oma lootust, et toetajate tänamata jätmise kohta, mis juhtus kui haruldane pidu läbi sai, võeti koju ruta- näiteks 1871. aastal Helme väikese Taagepe- tes kaasa arusaam, “et tösine usk armastusses ra abikiriku sissepühitsemisel. Samas tekita- keiki siin aealikult ja ükskord seal iggaweste sid vastava etteheite teinud Eesti Postimehe ühhendab”.136 Olgu lisatud, et toodu pole ainus korrespondendi silmis võõristust veel teisedki näide selle kohta, kuidas ajalehtedes eestlas- asjaolud: et Helme õpetaja pidas uuendatud te-sakslaste teravnevaid suhteid vähemalt kiri- kabeli ukse ees vaid lühikese kõne, et kabel ise kuehituse-kaunistamise tasandil siluda sooviti. oli ehtimata ja orelita, et ei trükitud laululehti Rääkides Saaremõisa pärishärra Manteuffeli ega kutsutud peole teiste koguduste õpeta- Kodavere kirikule kingitud altarimaalist ning jaid. Artikli lõpust jääb kõlama kõhklus: kas tänulike alamate poolt talle korraldatud hom- juhtus see kõik nii kogemata või meelega.133 mikusest pasunakontserdist, lõpetab Eesti Mõrumaiguline on ka Eesti Postimehe korres- Postimees artikli sõnadega: “Muidugi on lõ- pondendi Jaan Jungi Paistu kiriku pühitsemi- bus kuulda, kui ülemad ja alamad rahus ja ar- se kirjeldus, mille kohaselt pastor Woldemar mastuses ühe teisega koos elawad ja see mitte Adolf Hanseni kõnes kõlanud nõuet eestlaste- ühelt poolt üksi ei pea tulema, waid wastastiku le – Jumalat orjata! – püüti küll koorilauluga mõlemilt poolt. See`p see on, mis meie ikka kaunistada, kuid edutult.134 oleme soowinud ja ikka saame soowima. Üks Taagepera kabeli ja Paistu kiriku pühitse- käsi ei pea ega saa üksi teist pesta, waid mõle- mise puhul väljendatud mõningane eestlas- mad wastastiku.”137 tepoolne pahameel näib olevat siiski pigem

130 EPm 30.10.1874, lk. 256. 131 EPm 13.01.1871, lk. 19. 132 E. Tamm, T.-M. Kreem. Tallinna Kaarli kirik, lk. 32. 133 EPm 08.12.1871, lk. 290. 134 EPm 03.11.1876, lk. 264. 135 EPm 17.11.1876, lk. 276. 136 PPm 20.12.1867, lk. 417. Toodud tsitaati interpreteerides tuleb silmas pidada Halliste kiriku nurgakivipanemise puhul ilmunud negatiivse tooniga kirja, kus öeldi: pärast pastor Schneideri kõnet, milles avaldati lootust, et “koggodus soema süddamega seal [ehitatava uue kiriku] sees hakkaksid käima, kui see ehk enne on sündi- nud”, anti sõna ühele eesti mehele – vanuse ja halvatuse tõttu peaaegu kõnevõimetule vöörmündrile. Et just temale, see tundus ajalehe korrespondendile veider, nagu ka asjaolu, et nii tähtis toiming nagu kiriku nurgakivi panek viidi läbi argipäeval, mil paljud inimesed kibedasti tööga seotud olid. – EPm 15.07.1864, lk. 237. 137 EPm 30.08.1878, lk. 215.

40 Tuna 4/2008 Tiina-Mall Kreem / Neitsi valge linikuga. Evangeelsete luterlike kirikute ehitus Aleksander II aegses eesti ajakirjanduses

Tähelepanekud ja kokkuvõte läheb ja mõnikord ka soppahaukudest läbi. Usaldust ja lootust ei pea seepärast kee- Niisiis – mida tähendas eestlastele, nende gi ärakautama ja nukraks ega rahutumaks mõtteid suunavale-peegeldavale ajakirjandu- saama, waid wäsimata tegema, mis kellelgi sele luterliku pühakoja ehitus Aleksander II wõimalik on.”140 ajal? Kõige laiemas plaanis vaadates võib Aastakümne teisel poolel hakati varase- öelda, et 1850. aastate teisel – 1860. aastate mast rohkem rõhutama eestlaste osa kiriku- esimesel poolel ilmunud ja kirikut puudu- te ehitamisel-kaunistamisel. Nii näiteks öeldi tanud eestikeelsete ajalehtede artiklitele oli Kambja kiriku pühitsemist kajastavas artiklis, iseloomulik rahvuslik vaoshoitus. Kutsudes et pasunamäng ja koorilaul olid need, mis rahvast üles hoolitsema selle eest, et püha- muidu valdavalt saksa pastorite poolt toime- kojad ei tolmuks ega tee kirikusse rohtuks, tatud jumalateenistusel andsid eestlastele nimetati rahva isamaaks 1857. aastal taeva- “meie-kiriku” tunde.141 Öeldu taustal näib riiki.138 1860. aastate algul rõõmustati eesti igati ootuspärane, et koguduse panus oma lehtedes sakslaste üle, kes aitavad eestlastele kiriku suuremaks ehitamiseks oli silmator- kirikuid ehitada ja sisustada. kavalt suur. Asjaolu, mida rõhutati ja toodi Samas sisendasid lehed: me suudame teistele kitsaks jäänud kirikutega kogudustele ka ise endale kirikuid ehitada. Üks ilmeka- eeskujuks ka Eesti Postimehes: Kambja kiriku maid näiteid siin on Tallinna Jaani ja Kaarli ehitus läks maksma 16 582 rubla, millest eesti kiriku ehituse algus: “Same nähha, kas Eest- koguduse panus oli 13 640 rubla ehk enam lastel tõsine kirriko ihhalus olnud, kas neil kui 82%, pluss materjali kohalevedu.142 Neli mehhine nõu olnud omma isama pealinna aastat hiljem rõhutati koguduse ehk “meie” – omma wanna kunninga K a l l e w i haua osa veel kord seoses Kambja kirikule oreli peale ommale Eesti kirrikut ehhitada. See uus ostmise ja leerilaste maja ehitamisega.143 Ees- [Jaani] kirrik altlinnas, mis S a k s a d neile kujuks teistele on toodud ka teisi kogudusi, [all-linna eestlastele] nüüd lubbavad ehhitada, näiteks Tori kogudust, kes esmalt endale uue olgu neile [eestlastele] eesmärgiks. Kas jumalakoja ehitas, siis oreli muretses ja lõ- jõuawad järrele?”139 See on veel üks kiriku- puks altaripildi raha kokku kogus.144 ehituse vallast toodav näide eestlaste soovist Kohtades, kus meie-tunne oli nõrgem, sakslastele, kultuurrahvastele, järele jõuda. edenes ka kirikute ehitus kehvalt. Vastava Ja kui mõnikord näiski, et lootus hakkab näite võib tuua Viru-Jaagupist, kus rahvuslik kustuma, trükiti leheveergudel ära niisugu- aktiivsus võrreldes Kambja kihelkonnaga oli sed julgustavad ja rahvuse iseloomu eripärale palju madalam.145 Viru-Jaagupis kandis kiriku viitavad read nagu: “Kui nõnda edasi läheb, suuremaks ehitamise (sh. kõrge torni püstita- siis saab Narwa linnas teiste kirikute hulgas mise) ja sisetööde kulud peaasjalikult Kütti omal ajal ka Eesti kirik seisma. Läheb ehk ka mõisahärrast vöörmünder Stackelberg.146 Hä- pitkalt, n`agu kõik eesti asjad, aga ta läheb das oldi kirikuehituse korraldamisega, nagu ometi. [– – –] aga Eestlaste wanker pitkamisi ülal juba märgitud, ka Narvas, kus linnaelu

138 PPm 19.06.1857, lk. 114–115. 139 PPm 14.02.1862, lk. 55. Või teine näide: pärast loetelu, kui palju ja kuidas üks või teine kogudus oma kiriku heaks on teinud, öeldakse Eesti Postimehe 1868. aasta numbris: “Se kõik on wägga hea ja kidowäärt assi ja sedda illusam, kui rahwas isse omma tarwituste eest hakkab murretsema ja seks middagi ohwedrama...” – EPm 01.05.1868, lk. 139. 140 EPm 16.10.1874, lk. 225. 141 EPm 30.10.1874, lk. 256. 142 EPm 30.10.1874, lk. 256. 143 EPm 22.11.1878, lk. 286. 144 PPm 26.06.1863, lk. 197. 145 Võrdle nt. M. Laar, Äratajad, tabel 7, 8, lk. 328–331, 333–336. 146 EPm 18.10.1878, Lisaleht lk. 260.

Tuna 4/2008 41 KÄSITLUSED

rahva kõlbelisust Eesti Postimehe korrespon- jaid ja ettevõtlikke kogudusi teistele eesku- dendi (ja ilmselt mitte ainult tema) arvates juks toonud, poleks “baltisaksa kevadest” ohustama kippus ning kus eestlasi oli vaja kiriku(ehituse) vallas “eesti suve” saanud. korduvalt õhutada kiriku ehituse jaoks raha Viimase magusamate viljade hulka kuuluvad annetama.147 lisaks Tallinna Jaani ja Kaarli ning Viljandi See, et Eestis Aleksander II ajal hulgaliselt Pauluse kirikule kindlasti ka Tartu uue ees- uusi, suuremaid ja väiksemaid kirikuid kerkis ti (Peetri) kiriku ning Narva esimese eesti ning enamik vanu pühakodasid uuendatud ja (Aleksandri) kiriku ehitamine. Kuigi plaa- senisest kõrgema torni said, näib suuresti ole- nidest ehitustegevuseni jõuti alles Aleksan- vat eesti ajalehtede, nende missiooni-teadli- der III valitsusaja algul, tuleb ka nende kiri- ke toimetajate teene. Tallorahwa Postimees kute sündi pidada Aleksander II aegse libe- kutsus näiteks juba 1858. aastal kirikute tor- raalse usu- ja rahvuspoliitika tulemuseks. ne kõrgendama, kõneldes nii: “Üks assi agga Võrreldes 1860. aastatega ning õpetajate olli mul ikka selgeks mele pahhanduseks, valimist ja koolimajade ehitamist kajastavate se et illus Paisto kirrik ilma tornita on, ja et artiklitega, jäid 1870. aastatel kirikuhoonete- temma kõrval kellatornikenne seisab, nago ga seotud uudised eesti lehtedes tagaplaanile. peast mahawõetud müts. – Kord ma küssisin Pärast Johann Voledemar Jannseni ja Ado küllamehhe käest – “Wennakenne, miks siis Grenzsteini Eesti Postimehe toimetamise teie illus kirrik ilma tornita seisab, nago neit- aega redutseerusid kirikuhoonetele seni sike ilma wanikota?” – Küllamees wastus: pühendatud artiklid juba nn. nuppudeks. “Wata, meie kirrikule on mitu kõrda torn Postipapa lehtedele iseloomulikke kirikute peale pantud, agga ni pea kui torn walmis ehitamise-kaunistamise üleskutseid tolle- sai, tulli pitkne wälkoheitmissega, ja sõi torni aegsetes ajalehtedes enam peaaegu ei kohta. ärra. Jo Jummal ei tahha, et Paisto kirrikol Siit veel edasi minnes võib öelda, et võrreldes torn olleks.” – Toho! Kui Jummal sedda teggi, oma nime edasielamisse kiriku nurgakivi all siis näitas, et Paisto kirrikule parremat tor- uskunud Jannseni150 ajalehtedega ei leidnud ni waja on, kui wanna olli, ja peälegi torni oma “papivaenulikkusega” silma paistnud külge rauda kuldnuppoga, mis wälgu mulda Jakobsoni Sakalas pühakodade temaatika sadab.” Ja lõpetades hea uudisega – kõrgel peaaegu üldse tähelepanu.151 Samas peab mäel seisev Paistu kirik saab endale korrali- arvestama ka ajafaktorit: ajal, mil Sakala il- ku, kaugele paistva torni! – ning üleskutsega muma hakkas, oli kirikuehitus kaotanud oma teistele kogudustele – järgida Paisto koguduse 1860. aastatele iseloomuliku aktuaalsuse (mis eeskuju, koguda raha ja ehitada oma kirikule kajastub ka uusehitiste statistikas). Et eestlas- ka torn!148 tel on oma suured-ilusa kirikud, näis olevat Kui ajalehed, ennekõike siiski Eesti Pos- muutunud enesestmõistetavaks.152 timees, poleks sihikindlalt rahakogumise See, miks baltisakslased tegid eestlas- üleskutsetega esinenud,149 heldeid anneta- tele kirikute ehitamise-sisustamise nimel

147 EPm 05.03.1875, lk. 56; EPm 22.08.1879, lk. 135. 148 TalloPm 21.05.1858, lk. 268. 149 “Ehitagem, suurendagem, kaunistagem kirikuid ja koolisid; kõrtsid etc. sünniwad ja kaswawad ise enesest...” – EPm 18.10.1878, Lisaleht, lk. 260. 150 Võnnu kiriku nurgakivi paneku kirjelduses on Eesti Postimehe toimetaja joonealune märkus: “*) Ka on waene J. W. Jannsen kui teine Eesti zeitungi wäljandja (essimenne olli 50 aasta eest O. W. Masing) seal [mitme lehenubri näol] nurgakiwwi sisse kinnimüritud, kus ta muidogi kauem seisab, kui pärrast pusärkis haudas.” – EPm 24.06.1870, lk. 98. 151 Erandeid siiski on, nt. napilt Lihula kiriku õnnistamist, maksumust ja ehitusmeistrit mainiv nupp. – Sakala 27.01.1879, lk. 3. 152 Kui 1860. aastate algul Perno Postimees veel tänitabki selle kallal, et eestlased Tallinnas on endale koguni kahte kirikut ehitama hakanud (PPm 18.04.1862, lk. 117), siis pärast seda, kui kirikud on valmis saanud, rõhutati igati nende eesti päritolu. – EPm 22.08.1879, lk. 133–134.

42 Tuna 4/2008 Tiina-Mall Kreem / Neitsi valge linikuga. Evangeelsete luterlike kirikute ehitus Aleksander II aegses eesti ajakirjanduses pingutusi, paistab välja ka eestikeelsest neis küsimustes ei pidanud tollane ajakir- ajakirjandusest: tegemist oli sooviga kaitsta jandus, nagu ei pea ka tänane, vajalikuks. omaenda luterlusest lahutamatut identitee- Või oli/on tegemist ajakirjanike (arhitekti ning vältida 1845.–1847. aastal toimunud tuuri spetsiifilisust silmas pidades igatahes usuvahetusliikumise kordumist.153 Viimase – mõistetava) võhiklikkusega? Ajalehtedes taustal on ka mõistetav, miks ülikooli kiri- kiideti ühtviisi nii kogudusesaalist eraldatud ku nurgakivi panemisele ja pühitsemisele altariruumiga kui ka kooriga ühendatud pi- saksakeelses pressis eesti ajalehtedest palju kihoonega pühakodasid, nii terav- kui ümar- enam tähelepanu pühendati. Mis ei tähenda, kaarstiilis kirikuid. See, et kerkinud kirikud, et ülikooli kiriku valmimine eestlasi puudu- ka rahvuslikeks sümboliteks saanud, ei esin- tanud poleks. Ülikooli kiriku pühitsemist danud “eesti stiili”, ei olnud probleem. Oli kajastav Perno Postimehe artikkel lõpeb aeg, mil rahvuslikkusest räägiti ideede, mitte mõttega: Tartu suurkooli kiriku valmimine vormi tasandil. Probleemiks hakkas rahvus- on eestlastele tähtis seetõttu, et seal kasva- lik vorm või selle puudumine kujunema “… vad (käivad jumalateenistustel, peavad oma alles 20. sajandi alguskümnenditel, ajal, mis proovijutluse) meile puhast evangeeliumi- langes ühte Euroopa vallutanud ja rahvus- õpetust jagavad õpetajad.154 likkust romantiseeriva sümbolismiga, ning Kirik oli baltisakslastele ka neile soodsa teisalt eesti kunsti (s. t. eesti soost kunstni- seisusliku ühiskonna püsimise üks olulise- ke) esimese generatsiooni professionalisee- maid tagatisi. Ühiskonna seisuslikkust rõ- rumisega…”.156 hutasid nad kõikjal, loomulikult ka kirikute nurgakivipanekute ja pühitsemiste kirjeldus- tes. Võrreldes saksakeelse ajakirjandusega on seisuste kirjeldused eestikeelses aga selgelt napisõnalisemad. Võimalusel leidis äramärki- mist ka mõni nurgakivipanekul või pühitsuse tseremoonial osalenud, kas või teisejärgulist 155 rolli täitnud eesti mees. Tiina-Mall Kreem Mis aga puutub küsimusse, millist in- (1971) formatsiooni Aleksander II aegsed eesti ajalehed kirikute arhitektuuriajaloo jaoks kannavad, siis vastus sellele on lühike – pea- Kaitses 1999. aastal magistrikraadi Tartu Ülikoo- liskaudset. Üksikud kirikuehitusalased dis- lis kunstiajaloo erialal. Töötanud 1993. aastast kussioonid, mis eesti lugeja ette kanti, anna- Eesti Kunstimuuseumis teaduri ja skulptuuri- vad küll aimu sellest, et Eesti kirikuehitajate kogu kuraatorina, Eesti Kunstiakadeemia dok- seas leidus Saksamaal toimunud ägedate torant. Peamised uurimisvaldkonnad: 17.–19. kirikuehitusalaste vaidlustega kursis olnud sajandi skulptuurikunsti ajalugu ning 19. sajandi mehi, kuid rahva põhjalikku valgustamist protestantlik sakraalarhitektuur ja kunst.

153 Soovi, et mitte üksnes uus kirik, vaid kogu (Liivi- ja Eesti)maa ning rahvas igaveseks ikka evangeeliumi õpetusele truuks jääks, väljendati nt. Halliste kiriku pühitsemisel. – PPm 20.12.1867, lk. 417. 154 PPm 17.02.1860, lk. 52–53. 155 Nt. sai Viljandi Pauluse kiriku pühitsemise tseremoonial “Issameie” palve juhtimiseks sõna eestlasest vöörmünder Jaan Porri. – PPm 07.08.1863, lk. 244. 156 K. Kodres jätab õigusega eesti esimese generatsiooni professionaalsete kunstnike seast tsiteeritavas artiklis välja Johan Köleri ja August Weizenbergi, kelle jaoks rahvuslikkus väljendus kunstiteose teema-, mitte vormivalikus. – K. Kodres. Rahvuslik identiteet ja selle vorm. Sada aastat otsinguid. – Akadeemia 1995, nr. 6 (75), lk. 1137–1338 jj. Vt. ka nt. A. Hein. Maja kui sümbol, lk. 39–40, eriti lk. 40. Rahvusliku vormi otsinguist Eesti kirikuehituses vt. E. Tamm. Moodsad kirikud: Eesti 1920.–1930. aastate sakraalarhitektuur. Eesti Arhitektuurimuuseum, 2001.

Tuna 4/2008 43 KÄSITLUSED Linnaosad ja linnajuhtimise detsentraliseerimine Eesti Vabariigis 1918–1940

Mikk Lõhmus

innajuhtimise detsentraliseerimine ku- mist käsitlevaid seadusi ja seaduseelnõusid, L junes Euroopas aktuaalseks 19. sajandi alustades Vene Ajutise Valitsuse 1917. aasta lõpus ja 20. sajandi alguses, tulenevalt kii- dokumentidega ja lõpetades 1938. aasta lin- renevast linnastumisest ja linnade elanike naseadusega. Artikkel keskendub kolme olu- arvu suurenemisest. Linnad vajasid laiene- lise aspekti analüüsile:3 miseks maad ja seetõttu liideti tuumiklin- naga ümbritsevad väiksemad satelliitlinnad, 1. kuidas oli tagatud kohaliku demokraatia alevid ja vallad. Linnade laienemisest tingi- põhimõtete järgimine; tud linnaosade moodustamise protsess jät- 2. missugune oli linnaosade õiguslik auto- kus teatud määral kogu 20. sajandi vältel. noomia, s. t. kuidas kujunes linnaosade Uuesti muutus linnasisene detsentralisee- pädevus ja toimus järelevalve; rimine aktuaalseks eelmise sajandi kahel 3. missugune oli linnaosade fiskaalse auto- viimasel kümnendil. Põhjamaades, aga ka noomia määr? teistes arenenud riikides tingis selle hea- oluriigi kriis ning vajadus efektiivsemate Eelpooltoodud lähtepunktidele tugineb juhtimismudelite järele.1 Seevastu Ida- ja ka erinevate seaduste/eelnõude analüüs. Kesk-Euroopas ning Baltimaades olid Seaduste rakendamist analüüsitakse Nar- märksõnadeks demokraatia ja detsentrali- va linna Narva-Jõesuu linnaosa näitel, sest seerimine – kohalik omavalitsus tuli pärast viimase näol oli tegemist ainsa omavalitsus- totalitaarsete režiimide kokkuvarisemist üksusega, kus detsentraliseerimist praktikas uuesti üles ehitada.2 rakendati. Viimases alapeatükis on toodud Käesoleva artikli eesmärgiks on tutvusta- võrdlus 2008. aastal kasutatava mudeli ning da Teise maailmasõja eelses Eestis kasutatud Tallinna linnaga. Analoogiliselt ennesõja- linnajuhtimise detsentraliseerimise praktikat aegse perioodiga on 2008. aastal Eestis üks ning võrrelda seda 2008. aastal kasutatava linn, mis detsentraliseerimist kasutab, ja see mudeliga. Oluline on leida vastus küsimu- on Tallinn. sele, missugustest väärtustest linnaosade Eesti ajalooalases teaduskirjanduses pole tegevuse korraldamisel lähtuti ning kuidas linnasisese detsentraliseerimise teemad ar- need väärtused praktikas ellu viidi. vestatavat tähelepanu pälvinud. Linnasisest Artiklis võrreldakse erinevaid Eesti Va- detsentraliseerimist Teise maailmasõja eelses bariigis kehtinud ja linna detsentraliseeri- Eestis pole uuritud sõjaeelses kirjanduses

1 H. Bäck jt. Urban Political Decentralisation: Six Scandinavian Cities. VS Verlag, Wiesbaden, 2005. 2 M. Illner. Territorial Decentralization: an Obstacle to Democratic Reform in Central and Eastern Europe? – J. D. Kimball (ed.). The Transfer of Power. Decentralization in Central and Eastern Europe. Budapest, 1998 (Local Government and Public Service Reform Initiative), lk. 7–42. 3 Sellist detsentraliseerimise analüüsi metoodikat kasutatakse ka teaduskirjanduses, nt. H. Bäck jt. Urban Political Decentralisation. Six Scandinavian Cities. VS Verlag, Wiesbaden, 2005.

44 Tuna 4/2008 Mikk Lõhmus / Linnaosad ja linnajuhtimise detsentraliseerimine Eesti Vabariigis 1918–1940 ega ka kaasaegses teaduskirjanduses, välja millega lisati nimetatud seadusele §31, kus arvatud üksikud viited erinevates artiklites.4 anti valitsusele õigus vabastada siseministri Ühest küljest on põhjuseks kindlasti see, et ettepanekul ametist omavalitsuse täitevorga- meie kohalike omavalitsusüksuste väiksu- nite liikmeid, kui siseminister leiab, et nende se tõttu laiem detsentraliseerimise praktika tegevus on riigi või kohaliku omavalitsuse puudus. huvidele kahjulik. 19. detsembril 1934. a. Töös kasutatavatest allikatest moodusta- andis riigivanem dekreedina “Omavalit- vad põhiosa Riigi Teatajas ilmunud õigusaktid sustesse puutuvate seaduste muutmise ja ning arhiividokumendid. Viimastest olid olu- täiendamise seaduse!”,12 mille V peatükiga lisemad Narva Linnavalitsuse5, Siseministee- muudeti senist õigusaktide järelevalve kor- riumi Omavalitsuste Talituse6, Riigikantselei7 da. Kui kehtiva korra kohaselt oli siseminist- ja I–V Riigikogu8 materjalid. ril õigus otsuse täitmine peatada ja anda asi kohtule lahendamiseks, siis nüüd tugevnes riigipoolne kontroll veelgi ja peatatud otsu- Eesti Vabariigi kohaliku omavalitsuse se vastu võis kohtule protesti esitada otsuse taustast vastuvõtja, s. t. kohaliku omavalitsuse üksus. Täidesaatva organi, eriti selle juhi staatuse Eesti lähtus kohaliku omavalitsuse üles- tugevnemine esinduskogu võimuvolituste ehitamisel ja arendamisel riikliku kohaliku arvel on nähtav vallaseaduses,13 juba varem omavalitsuse teooriast. Juriidiliselt väljen- mainitud linnaseaduses14 ja kõige tugevami- dus see juba 1920. aasta põhiseaduses, mille ni maakonnaseaduses15. Kui tänapäevane §76 sätestas: “Omavalitsuste kaudu teostab kohaliku omavalitsuse õigus ja ka Euroopa valitsemist kohal riigivõim, kuivõrd seaduses kohaliku omavalitsuse väärtused sätestav selleks ei ole loodud eriasutusi.”9 Praktilises Euroopa kohaliku omavalitsuse harta sätes- elus tähendas riigistatud omavalitsuse teoo- tavad riigi ja kohaliku omavalitsuse järele- ria keskvalitsuse suurenevat mõju kohaliku valve alusena üldiselt seaduslikkuse kontrolli tasandi otsustusprotsessis ja ulatuslikku jä- printsiibi, siis käsitletaval ajaperioodil teos- relevalvepädevust. tati kohaliku omavalitsuse üle nii seaduslik- Kui ajajärku 1934. aastani iseloomus- kuse kui ka otstarbekuse järelevalvet. tasid veel debatid kohaliku omavalitsuse võimalike edasiste arengusuundade üle10, siis riigikeskne lähenemine saavutas võidu Vene Ajutise Valitsuse 1917. aasta 12. märtsi 1934. a. riigipöördele järgnenud määrused “vaikival ajastul.” Juba 9. mail 1934. a. andis riigivanem “Omavalitsuste ajutise järe- Eestis jäid iseseisvumisel kehtima Vene levalve seaduse täiendamise dekreedi”,11 omavalitsusseadused. Esimene alus linnades

4 S. Mäeltsemees, M. Lõhmus. Tallinna juhtimise detsentraliseerimine. – Riigikogu Toimetised 2006, nr. 13, lk. 133–141. 5 ERA, f. 2536. Narva Linnavalitsus. 6 ERA, f. 40. Siseministeeriumi omavalitsuste talitus. 7 ERA, f. 31. Riigikantselei. 8 ERA, f. 80. I–V Riigikogu koosseis. 9 Riigi Teataja (RT) 1920, nr. 113/114. Eesti Vabariigi Põhiseadus. 10 Sellekohaseid diskussioone vt. nt.: XI õigusteadlaste päeva protokollid: Tartus, 31. märtsil ja 1. aprillil 1932. – Õigus, Tartu, 1932. 11 RT 1934, nr. 41, art. 361. Omavalitsuste ajutise järelevalve seaduse täiendamise seadus. 12 RT 1934, nr. 109, art. 854. Omavalitsustesse puutuvate seaduste muutmise ja täiendamise seadus. 13 RT 1937, nr. 32, art. 310. Vallaseadus. 14 RT 1938, nr. 43, art. 404. Linnaseadus. 15 RT 1938, nr. 43, art. 405. Maakonnaseadus.

Tuna 4/2008 45 KÄSITLUSED

Narva-Jõesuu tänavapilt 1925. a. Postkaart

linnaosade moodustamiseks anti juba 1917. millega tasakaalustati linna ja linnaosa õi- aastal Vene Ajutise Valitsuse poolt 15. aprilli gusvahekord. Linnaosa ülesanded määras 1917. a. õigusaktiga “Ajutised määrused jaos- linnavolikogu, samuti jäi linnavolikogule õi- konna linna omavalitsuse kohta”.16 Seaduse gus hinnata linnaosa otsustuste seaduslikkust kohaselt oli vähemalt 150 000 elanikuga lin- ja otstarbekohasust. Seega oli õiguslikult ta- nade volikogul õigus moodustada jaoskon- gatud nii linnaosa piiratud autonoomia kui dade linnaomavalitsusi. Linna võis jagada ka linnavolikogu esmane roll linnale oluliste jaoskondadeks (edaspidi kasutatud terminit küsimuste lahendamisel. Linnavalitsusel oli “linnaosa”), arvestades olemasolevat admi- kohustus linnaosade tegevuse ühtlustamiseks nistratiivjaotust, topograafilisi, eluolulisi ja korraldada linnaosade valitsuste ja linnava- teisi linnaosa iseärasusi. Vene Ajutise Valit- litsuse ühisistungeid. Kui volikogus või valitsuse puhul peab autor vajalikuks rõhutada suses arutati linnaosa puudutavaid küsimusi, järgmisi aspekte: oli linnaosa esindajatel koosolekul nõuandev Esimese ja kõige olulisemana tuleb esile hääleõigus. tõsta demokraatia põhimõtet – linnaosa juh- Kolmandaks väärib tähelepanu see, et timine toimus linnaosa elanike poolt vahetult linnaosa eelarve kujunes valdavalt linnaosa valitud esindajate kaudu. Linnaosa volikogu volikogu poolt kehtestatavatest kohalikest liikmete arvu määras linnavolikogu, lähtudes maksudest. Linnaosa eelarve koostas linna- linnaosa elanike arvust. Liikmete arv ei toh- osa valitsus, kiitis heaks linnaosa volikogu ja tinud olla alla 20 ja mitte üle 50. Linnaosa kinnitas linnavolikogu. valitsus moodustati linnaosa volikogu poolt. Kuigi puuduvad andmed, et nimetatud Linnaosavalitsuse liikmete arvu ja tasu suu- seadust oleks Eesti territooriumil vahetult ruse määras linnavolikogu. rakendatud, oli see eeskujuks hilisemate õi- Teiseks oluliseks nüansiks on meetodid, gusaktide väljatöötamisel.

16 O proizvodstv´ vyborov glasnyh´ Gorodskix´ Dum´ i ob´ učastkovyh´ gorodskix´ upravlenijax´. Post. 15.04.1917 g. Sbornik ukazov i postanovlenij Vremennogo Pravitel´stva . Vyp. 1, 27 fevralja – 5 maja 1997.g. Sostavlen Otdeleniem Svoda zakonov Gosudarstvennoj kanceljarii, Petrograd.

46 Tuna 4/2008 Mikk Lõhmus / Linnaosad ja linnajuhtimise detsentraliseerimine Eesti Vabariigis 1918–1940

Narva-Jõesuu kuursaal 1925. a. Postkaart

1922. aasta linnaseaduse eelnõu hustuvad viimase korralduse täitma ja teda kohalikus asjaajamises toetama”. 1922. a. esitas valitsus Riigikogule uue lin- 3. Ringkonna täpsemad ülesanded oleks naseaduse eelnõu.17 Nimetatud eelnõu aru- määranud linnavolikogu. tati küll Riigikogu omavalitsuste komisjonis, Termin “valitsusringkonnad” on otsene kuid seaduseks see mitmesugustel põhjustel laen tolleaegsest Saksa õigusruumist ja eel- 18 ei saanud. Sellegipoolest väärib tähelepanu, nõu koostamisel oli seletuskirjas leiduvate et eelnõusse olid sisse viidud sätted linnaosa- vihjete järgi aluseks võetud tolleaegne Preisi de moodustamise kohta. Seaduseelnõu §64 linnaseadus.19 (täiendatud versioonis §70) kohaselt võisid Vaatamata eelnõu lakoonilisusele võib linnad, “kellel laialisem maa-ala ja suurem siiski välja tuua olulise erinevuse võrreldes elanikkude arv, volikogu otsuse alusel valit- eelkäsitletud Vene Ajutise Valitsuse määru- susringkondadesse jagatud saada” [kirjapilt sega. Eelnõu ei näinud ette valitavat linnaosa muutmata – autor]. Ringkonna tegutsemis- volikogu ja kärpis sellega seaduse alusel moo- põhimõtted olid järgmised: dustavate linnaosade demokraatlikkust. Seega 1. Igale ringkonnale nimetas volikogu ring- olid linnaosa organid pigem täidesaatvad, s. t. konna elanike hulgast ringkonna eestseisja linnavalitsuse otsustuste elluviijad. Linnaosa ja tema asetäitja. Teatud ülesannete lahen- elu puudutavate iseseisvate otsuste vastuvõtmi- damiseks lubati moodustada ka kollegiaal- se õigus oleks neil seega sisuliselt puudunud. sed ringkonnavalitsused. Huvitav on eelnõu seletuskirja märkus, et 2. Ringkonna eestseisja ja ringkonnavalitsu- linnaosa puudutavad sätted võiksid kõne alla sed olid “linnavalitsuse orgaanid, kes ko- tulla Tallinna linna ja Nõmme alevi liitmisel.

17 ERA, f. 31, n. 3, s. 2572. Linnaseaduse eelnõu, 28.09.1922, lk. 32–44, seletuskiri 2-29P. 18 Samas, lk. 90–92. Eelnõu tagasivõtmine toimus siseministri 17. mai 1924. a. ettepaneku alusel Vabariigi Va- litsusele. 19 Samas, lk. 9, 11, 12p. 1920. aastal võeti vastu Suur-Berliini seadus. Linna territoorium jagati 20 valitsemis- ringkonnaks (die Verwaltungsbezirk).

Tuna 4/2008 47 KÄSITLUSED

Tsiteerides eelnõu seletuskirja: “...tarvidus 2. Linnaosa ülesanded kinnitas Narva linna- selle korralduse järgi oleks iseäranis seal volikogu ettepanekul siseminister. Linna- antud, kus linna administratiivse piirkonna osa ülesannete lõpliku kindlaksmääramise laiendamise tõttu alevi sarnased asundused õigust ei antud seega linnavolikogule. Nar- uude piirkonda satuvad, kuna nad ehitiste va-Jõesuu alevi Narva linnaga ühendamise tõttu linna üldise ehituspiirkonnaga kokku seaduse seletuskirjas tõdeti, et ülesandeid, kasvanud ei ole, näiteks Nõmme alev kui ta mida peaks täitma linnaosa, on võimatu linna piirkonda üle viiakse, missugune kavat- ammendava loeteluna kindlaks määrata. sus praegu olemas on.”20 Seetõttu tulnuks küsimus lahendada iga ülesande puhul eraldi ja arvestades ots- 1934. a. “Narva Jõesuu alevi Narva tarbekust. Linnaosa õigusaktid hakkasid linnaga ühendamise seadus” kehtima alles siis, kui linnavalitsus oli need läbi vaadanud ega olnud neid protestinud. Linnavalitsus kontrollis nii linnaosa otsus- Riigikogu poolt 16. märtsil 1934. a. heaks tuste, sh. eelarve, seaduslikkust kui ka ots- kiidetud ja riigivanema poolt 26. märtsil tarbekust, s. t. ka otsustuse vastavust Narva 1934. a. välja kuulutatud Narva-Jõesuu alevi linna üldhuvidele. Protesti korral tegi lõp- 21 Narva linnaga liitmise seadus oli esimene liku otsuse linnavolikogu. Linnavalitsuse jõustunud Eesti Vabariigi seadus, mis käsitles poolt heakskiidetud jaoskonnavolikogu õi- linna detsentraliseeritud juhtimiskorraldust. gusaktid allusid ka siseministri kontrollile. Üksikjuhtumi reguleerimiseks ja mitte kogu 3. Linnaosa eelarve koostas linnaosa valitsus, omavalitsuskorraldusele laieneva seaduse võttis vastu linnaosa volikogu ja kinnitas eesmärgiks oli linna ja alevi liitmisega kaas- linnavolikogu. nevate küsimuste lahendamine, kusjuures Narva-Jõesuu sai Narva linnaosana piiratud Seega põhines seadus üldjoontes Vene omavalitsusliku staatuse. Ajutise Valitsuse 1917. a. määrusel. Sellele viitavad nii õigusakti mainimine seaduse se- 1. Linnaosa esinduskoguks oli vahetult elani- letuskirjas kui ka kasutatud organite nimetu- ke valitud jaoskonnavolikogu. Jaoskonna- sed (“jaoskonnavolikogu” ja “jaoskonnava- volikogu valimistest võisid osa võtta Narva- litsus”). Praktiliselt terviklikult oli üle võetud Jõesuu linnaosa piires elavad kodanikud linnaosa volikogu otsevalimise põhimõte. linnavolikogu valimise seaduse22 alusel, samamoodi said valimistest osa võtta linnaosas kinnisvara omavad isikud. Eelnõu Linnaosade õiguslik alus vastavalt seletuskirjas põhjendati viimast sellega, et 1938. aasta linnaseadusele just suvituskohas kinnisvara omavad isikud on suvituskoha käekäigust eriti huvitatud. 19. aprillil 1938. a. riigihoidja poolt dekree- Narva-Jõesuu hääleõiguslikud elanikud dina antud linnaseaduses oli linnaosadele võtsid seega osa kahe volikogu, linna ja pühendatud terve III peatükk. Linnaosa jaoskonnavolikogu valimisest. Jaoskon- moodustamise võis algatada pealinna, esi- navolikogu nimetas jaoskonnavalitsuse mese või teise astme linna volikogu.23 Selle- esimehe ja aseesimehed, kes moodustasid kohane otsus ei kuulunud üksnes volikogu jaoskonnavalitsuse. kaalutlusõiguse valdkonda, lõpliku otsuse

20 Samas, lk. 11p. 21 RT 1934, nr. 27, art. 226. Narva-Jõesuu alevi Narva linnaga liitmise seadus. 22 “Linnavolikogude valimise seadus” (RT 1926, nr. 84, art. 89) §3 sätestas, et kuni 5000 elanikuga omavalit- susüksusel on 15-liikmeline volikogu, volikogu suuruse määrab eelmine volikogu koosseis. §5 alusel olid hääleõiguslikud vähemalt 20-aastased alaliselt linnas elavad isikud. 23 “Linnaseaduse” §6 nägi ette 4 kategooriat linnu: pealinn, esimese astme linnad elanikearvuga üle 50 000, teise astme linnad elanikearvuga 10 000–50 000 ja kolmanda astme linnad.

48 Tuna 4/2008 Mikk Lõhmus / Linnaosad ja linnajuhtimise detsentraliseerimine Eesti Vabariigis 1918–1940

Narva-Jõesuu Vabadussõja ausammas 1938. aastal. Postkaart

tegi siseministri ettepanekul Vabariigi Valit- jon, mida eelmises seaduses ei olnud eraldi sus. Seetõttu kadus vajadus anda igakordselt organina välja toodud. 1939. aasta linnavo- uute linnaosade asutamisel eraldi seadus. likogude valimise seaduse §85 alusel toimus “Linnaseaduse” sõnastuse alusel võib järel- linnaosade volikogude valimine võrdsel alusel dada, et linnaosa moodustamise võimalus oli maakonnalinnade hulka kuuluvate kolman- ette nähtud eelkõige üksiku eritunnustega linda astme linnade volikogude valimistega.24 napiirkonna tarvis: “§121. Linnavolikogu võib Huvitava nüansina võib välja tuua, et uus linnaomavalitsuse ülesannete soodsamaks seadus suurendas kaudselt linnaosade au- täitmiseks ellu kutsuda linna üksikute osade tonoomiat. Nimelt ei kuulunud linnaosade jaoks linnaomavalitsuse kohalikud organid.” ülesannete määramine enam linnavolikogu See erineb tänapäevast Eestist, kus linna- võimkonda, vastavalt seaduse §126-le määras osadeks jagatakse terve linna maa-ala. linnaosa ülesanded siseminister linnavolikogu Seadus ei muutnud olulistes üksikasja- ettepanekul. Kuigi sätte mõte oli eeldatavalt des senist linnaosade korraldust. Seaduse kontroll linnavolikogu tegevuse üle, tingis IX peatükiga tunnistati kehtetuks senini säte ka linnaosa autonoomia suurenemist, Narva-Jõesuu linnaosa tegevust reguleeri- linnaosa ülesanded ei sõltunud enam üksnes nud Narva linna ja Narva-Jõesuu alevi ühi- linnavolikogu kaalutlusest. nemise seadus. Linnaomavalitsuse kohalike organite nimetusi muudeti, nendeks olid nüüd linnaosa elanike poolt 5 aastaks vali- Seaduste rakendamine tud 12–15-liikmeline linnaosa volikogu ja vii- Narva ja Narva-Jõesuu näitel mase poolt nimetatud linnaosa vanemast ja tema abist koosnev linnaosa valitsus. Uueks Narva-Jõesuu alev moodustati iseseisva oma- institutsiooniks oli linnaosa revisjonikomis- valitsusüksusena 1919. aastal. Alevi piirid kin-

24 RT 1939, nr. 41, art. 329. Linnavolikogude valimise seadus. Näiteks Narva-Jõesuu linnaosa volikogu saadikute arvuks kehtestas siseminister 12. (Siseministri otsus linnavolikogu ja linnaosa volinike arvu kohta. – RT 1939, nr. 59, art. 495.)

Tuna 4/2008 49 KÄSITLUSED

nitas Viru Maakonnanõukogu 18. detsembril damata, sest Narva-Jõesuu elanikud võtaksid 1920. a.,25 kuid siseminister alles 12. aprillil osa Narva linna valitsemisest ja omavalitsuse 1922. a.26 tööst ühesugustel alustel teiste Narva koda- Iseseisev Narva-Jõesuu alev seisis silmitsi nikega. Muidugi ei oleks Narva-Jõesuust vali- mitmete tõsiste probleemidega. Tsaari-Vene- tud volinikkude arv Narva Linnavolikogus nii maa ajal oli Narva-Jõesuu juriidiliselt staa- suur nagu praegu alevivolikogu, kuid teisest tuselt Narva linnale kuuluv mõis.27 Seetõttu küljest ei ole tema ka nii väike, et Narva-Jõe- kuulusid ka pärast alevi moodustamist Narva suust valitud volinikud ei saaks kaasa rääkida linnale pärisrendile (obrokile) antud kruntide oma huvide kaitseks.[– – –].” 29 ja alevi tänavate ja parkide alune maa ning Narva linn ei näinud seega ette Narva- isegi mererand. Seega puudusid alevil pea- Jõesuu linnaosa moodustamist. Narva-Jõe- aegu igasugused kinnisvarad ja nendest tule- suu alevivolikogu ja alevivalitsus esitasid vad sissetulekud. See ei võimaldanud alevil omapoolsed vastuargumendid.30 Muu hulgas ka piisavalt puhkekoha arengusse investee- rõhutati järgmist: “Alevivalitsuse kaotamisel rida. Paratamatult tõusis mõne aja pärast satuksid Narva-Jõesuu elanikud halvemasse Narva linna ja Narva-Jõesuu alevi ühinemise seisu. Kuna Narva Linnavalitsus asub Narva- küsimus uuesti päevakorda. Arvestades eriti Jõesuust 14 kilomeetri kaugusel, on linn ale- 1930. aastate majanduskriisi, mis veelgi vä- vi elanikele raskesti kättesaadav ja seetõttu hendas alevi võimalusi suvituskohta arendada kulukas.” ning kärpis riigi huvi olulise suvituskoha vastu Alevivolikogu tunnistas alevi likvideeri- 30ndate aastate keskel. mise kavatsuse lubamatuks ja kohaliku rahva 3. oktoobril 1933. a. toimunud Narva Lin- huvidele kahjulikuks. navolikogu istungil võeti 27 poolthäälega vas- Riigivanema poolt 16. veebruaril 1934. a. tu resolutsioon, milles leiti, et Narva linn kui Riigikogule esitatud Narva-Jõesuu alevi Nar- suur omavalitsusüksus saab Narva-Jõesuu kui va linnaga ühendamise seaduse eelnõu kuju- looduslikult ilusa suvituskoha arendamisega tas endast tegelikult kompromissi – ühelt poolt paremini hakkama kui Narva-Jõesuu alev vajadus kujundada Narva-Jõesuust Narva lin- ning seetõttu tuleb vajalikuks pidada Nar- na kaasabil elujõuline suvituskoht ning teiselt va-Jõesuu alevi ühendamist Narva linnaga poolt kohalike elanike õigus osaleda kohaliku üheks omavalitsusüksuseks.28 Lähtudes lin- elu arendamisel. Eelnõu seletuskirjast leiab navolikogu resolutsioonist esitati 22. novemb- järgmised read: “...et Narva-Jõesuu linnaosa ril 1933. a. Vabariigi Valitsusele taotlus alevi Narva linnast eemal asub, siis on kodanikkude ühendamiseks linnaga. Alevi juhtimise osas kergenduseks tarvilik koha peal luua vastavad esitati järgmised seisukohad: “Narva-Jõesuu omavalitsuse organid, millede moodustamisest kodanikest üks osa kardab, et liitudes Narva ja kohalikkude asjade ajamisest kohalikud ela- linnaga kaotavad Narva-Jõesuu elanikud oma nikud võiksid osa võtta. Seda tarvidust silmas poliitilised õigused, jäävad nii öelda teise jär- pidades ongi seaduse eelnõus vastavad organid gu kodanikkudeks, kuid see kartus on põhjen- nende õiguste ja kohustusega ette nähtud.”31

25 ERA, f. 40, n. 1, s. 5953. Viru maakonnanõukogu 18.12.1920 otsus “Naroowa-Jõesuu alevi piiride määramine”, lk. 2. 26 RT 1922, nr. 55, art. 258. Naroowa-Jõesuu alevi piiride määramine. 27 Narva Jõesuu juhtimise ajalugu kuni 1917. aastani on ülevaatlikult välja toodud Narva Linnavalitsuse 11. novembri 1933. a. ettekandes Vabariigi Valitsusele. ERA, f. 2536, n. 1, s. 1081, lk. 1–6. 28 ERA, f. 2536, n. 1, s. 1071, lk. 13p–16. Narva linnavolikogu 3. oktoobri 2006 protokolli p. 3. 29 Sama, lk. 3–9. Linnavalitsuse ettekanne Vabariigi Valitsusele. 30 ERA, f. 3138, n. 1, s. 798, lk. 180, 180p. Narva- Jõesuu alevivolikogu 5. novembri 1933 protokoll nr. 9, p. 1; ERA, f. 2536, n. 1, s. 1081, lk. 12. Narva-Jõesuu alevivalitsuse 24. novembri 1933 avaldus. 31 ERA, f. 31, n. 3, s. 934, lk. 21–25. Narva-Jõesuu alevi Narva linnaga ühendamise seaduse eelnõu. Riigivanema 16. veebruari 1934. a. otsus nr. 17.

50 Tuna 4/2008 Mikk Lõhmus / Linnaosad ja linnajuhtimise detsentraliseerimine Eesti Vabariigis 1918–1940

Narva linn oli jäigalt Narva-Jõesuu lin- – Palved mitmesugustest maksudest vabas- naosa juhtorganite moodustamise vastu, tamise asjus. esitades vastavad seisukohad ka Vabariigi – Endisele jaoskonnavalitsuse esimehele Valitsusele.32 J. Jostmannile eritasu määramine. Riigivanem esitas ühinemisseaduse – Jaoskonnavalitsuse 1934/1935 aasta eelar- eelnõu 16. veebruaril 1934 Riigikogule. ve vastu võtmine. 28. veebruaril 1934. a. jõudis eelnõu Riigi- – Turu korraldamise küsimus.” kogu menetlusse ja suunati Riigikogu esimehe resolutsiooniga üldkomisjonile läbi- Jaoskonnavalitsuse teenistujate loetelu kinni- vaatamiseks. Riigikogu üldkomisjon vaatas tati samal jaoskonnavolikogu 5. juuli 1934. a. eelnõu läbi ning toetas seda, lisades ette- istungil.35 Kokku oli jaoskonnavalitsuse palgal paneku, et Narva-Jõesuu peab valima oma 18 inimest: esindajad Narva Linnavolikogu koosseisu.33 Riigikogu kiitis 16. märtsil 1934. a. eelnõu 1. Sekretär – tänapäeva mõistes linna- või koos muudatusettepanekutega heaks ja rii- vallasekretäri staatuses ametnik, Ametniku givanem kuulutas selle 26. märtsil 1934. a. kuupalk oli 95 krooni kuus, siia lisandusid välja. prii korter, küte ja valgustus; 2. Raamatupidaja kuupalgaga 95 krooni kuus. Linnaosa juhtimine 3. Koristaja-käskjalg kuupalgaga 25 krooni kuus. Siia lisandusid prii korter, küte ja Kohaliku omavalitsuse esinduskogu ülesan- valgustus. deks on traditsiooniliselt ühiseluliste reeglite 4. Tööbörsi ametniku kuupalk oli 20 krooni kehtestamine, järelevalve teostamine ning kuus. fiskaalküsimustega tegelemine. Näitena 5. Suvitus- ja aadressbüroo ametnikud olgu siinkohal toodud Narva-Jõesuu jaos- – kokku 3 ametnikku, neist 2 hooajalised konnavolikogu 5. juuli 1934. a. aasta istungi –, kuupalk vastavalt 50, 40 ja 20 krooni päevakord:34 kuus. 6. Hooajalised pargi- ja rannavahid, 3 isikut, “– Revisjonikomisjoni liikme valimine. kuupalk 50 kr kuus. – Eesti kooli hoolekogu liikme valimine. 7. Kooliteenijad – Eesti algkooli teenija kuu- – Jaoskonnavolikogu kodukorra vastu võt- palgaga 45 krooni kuus, lisandusid prii kor- mine. ter, küte ja valgustus, Vene algkooli teenija – Restoran “Pauli” pidaja Helmi Paasi palve 20 krooni kuus, lisandusid prii korter, küte 1934. aasta trahterimaksu vähendamise ja valgustus. asjus. – Kuurhoone pidaja A.Waldovi palve tule- Lisaks eelnimetatutele oli jaoskonnavalitsu- tõrje valve maksu vähendamise asjus. se teenistuses raamatukogu juhataja (palk – Kuurhoone pidaja A.Waldovi palve elekt- 20 krooni kuus), arst (palk 30 krooni kuus), rimaksu vähendamise asjus. turukorraldaja (palk 40 krooni kuus), elektri- – Eesti Draamastuudio juhatuse palve teat- võrgu montöör (palk 40 krooni), vanadekodu rietenduse lõbustusmaksust vabastamise ülevaataja (palk 10 krooni kuus) ja arestimaja asjus. valvur (palk 30 krooni kuus).

32 ERA, f. 2536, n. 1, s. 1081, lk. 16. Narva Linnavalitsuse avaldus Vabariigi Valitsusele. 33 ERA, f. 80, n. 5, s. 2436, lk. numereerimata. Üldkomisjoni koosoleku protokoll. Kohalikud valimised toimusid 14.–15. jaanuaril 1934, seega Narva-Jõesuu esindajaid Narva Linnavolikogus ei olnud. 34 ERA, f. 2536, n. 1, s. 1081, lk. 131. Jaoskonnavolikogu 5. juuli 1934 protokoll nr. 6. 35 Samas, Jaoskonnavolikogu 5. juuli 1934 protokoll nr. 6, punkt 11.

Tuna 4/2008 51 KÄSITLUSED

Linnaosa ülesanded kontrolli alla. Küll leiti seletuskirjas, et “ei ole aga hea, et jaoskonnaomavalitsuse organid Narva Linnavolikogu ei jõudnudki kuni 1940. täiesti sellest tööst kõrvale tõrjutakse, mis- aasta sündmusteni teha siseministrile amet- pärast võiks neile jätta õiguse teha ettepane- likku ettepanekut Narva-Jõesuu linnaosa kuid linna plaani hilisemate muutmiste kohta ülesannete kindlaksmääramiseks, kuigi küsi- Narva-Jõesuud puudutavas osas”.37 mus oli volikogus siiski korra päevakorras – 2. Linnavolikogu ja linnavalitsuse proto- märtsil 1937. a. toimunud istungil. Eelnõu se- kolle uurides ilmneb, et selliseid juhuseid, letuskirja kohaselt jäeti pärast linnaosa moo- kus Narva-Jõesuu linnaosaorganite otsuseid dustamist ülesanded määratlemata põhjusel, oleks tühistatud, oli vähe. Näitena võib tuua et jaoskonnavalitsus oli Eesti õigusruumis uus juhtumi 1937. aastast, kui linnavalitsus leidis, institutsioon ja puudusid nii kogemused kui et Narva-Jõesuu jaoskonnavolikogu otsus lu- ka praktika.36 Vastavalt juba kujunenud töö- bada ühel ettevõtjal kaubelda Narva-Jõesuu jaotusele olid eelnõus linnaosale sätestatud sadamasillal kõikide alkoholiliikidega ei vasta järgmised ülesanded: Narva linna huvidele ning õige oleks, kui seal – Heakord – sh. sõidu- ja kõnniteede, avalike saaks kaubelda üksnes veini ja õllega. Linna- aedade, puiesteede, kraavide, jõeületuskoh- volikogu toetas linnavalitsuse taotlust ja tü- tade, musta-vee-kanalisatsiooni ja veetorus- histas jaoskonnavolikogu vastava otsuse. 38 tike korrashoid. Ehitustööd (investeeringud) teostaks linnaosa, kuid linnavalitsuse tehnilise järelevalve all. Linnaosa maksupoliitika ja eelarve – Sotsiaalhoolekanne – hoolekande valdkonnas peeti õigeks, et linnaosa korraldaks nn. Narva-Jõesuu jaoskonnavolikogu esimeses, lahtist hoolekannet ja võitleks kerjamisega. 5. juulil 1934. a. kinnitatud 1934/1935. aasta Nn. kinnise hoolekande osas peeti õigeks, et eelarves kogumahuga 38 812 krooni jagune- linnaosa katab eelarvest linnaosa hoolekan- sid eelarvetulud järgmiselt: tulud suvitusko- net vajavate isikute hoolduskulud Narva vas- halt (heakord) oli 22,23%, tulud ettevõtetelt tavates asutustes. Ka töötute registreerimine 10,87%, varamaksud 11,99%, ettevõtlusmak- toimuks linnaosa ametniku poolt, kuid Narva sud 17,65%, tarbimismaksud 4,5%, laenud Linnavalitsuse vastava asutuse (tööbörsi) jä- 25,77% ja muud tulud 7%.39 Jaoskonnavo- relevalvel. likogu poolt 6. detsembril 1934 kinnitatud – Ettevõtlus – kohaliku kaubanduse ja tööstu- 1935. aasta maksumäärade kohaselt kehtis se edendamine, sh. turgude, laatade, kauba- linnaosas 15 kohalikku maksu: kinnisvara- ladude jne. asutamine ja ülevalpidamine ning maks, lõbustusmaks, ärisildimaks, kuulutuste kontrollimine. ja reklaamide maks, kandekauplejate maks – Haridus – hariduse valdkonnas jäid linna- (10 kr aastas), käsivankrite maks (10–50 osa kanda koolide ülalpidamiskulud ning nii krooni aastas), rändpäevapiltnike maks kooli kui ka koolivälise hariduse korralda- (30 krooni), koeramaks (4 krooni aastas), mine Narva linnakoolivalitsuse juhtimise ja jalgrattamaks (2 krooni), mootorpaadimaks järelevalve all. (2 krooni aastas), paadi- ja süstamaks (2 kroo- Planeerimis- ja ehitusjärelevalve alal pee- ni aastas), vooriärimaks (3 krooni aastas), ti otstarbekaks selle ala jätmist linnavalitsuse hooajamaks (täiskasvanutele 2–4 krooni, ala-

36 ERA, f. 40, n. 1, s. 866, lk. 386p. Narva-Jõesuu jaoskonnavolikogu- ja valitsuse ülesannete kohta valitsemise ja majandamise alal. Määrus ja seletuskiri, lk. 392–395. 37 ERA, f. 40, n. 1, s. 866, lk. 392p. Narva-Jõesuu jaoskonnavolikogu ja -valitsuse ülesannete kohta valitsemise ja majandamise alal. 38 ERA, f. 40, n. 1, s. 866, lk. 110, 110p, 111. Narva Linnavolikogu protokoll. 39 ERA, f. 2536, n. 1, s. 1081, lk. 132p.–133p. Jaoskonnavolikogu 5. juuli 1934 protokoll nr. 6.

52 Tuna 4/2008 Mikk Lõhmus / Linnaosad ja linnajuhtimise detsentraliseerimine Eesti Vabariigis 1918–1940 ealistele 1–2 krooni), turumaks, laadamaks. 40 Linnaosa staatust reguleerivate Linnaosa kulud jagunesid aga järgmiselt: seaduste/seaduseelnõude võrdlus üldvalitsemiskulud (eelnõus täidesaatvad or- 2008. aastal kehtivate õigusnormidega ganid) 13,5%, pensionid ja abirahad 2,86%, heakord 18,42%, haridus 17,66%, hoolekanne Erinevatel aegadel Eesti linnaosade tegevu- 10,19%, ettevõtted 5,52%, mitmesugused in- se analüüsimisel on lähtealusteks võetud de- vesteeringud (peamiselt heakorrale) 25,77% mokraatia, pädevuse ning fiskaalautonoomia ja muud kulud 6,09%.41 printsiibid.

Tabel 1

Linnaosa staatust reguleerivate seaduste/seaduseelnõude võrdlus 2008. aastal kehtivaga

1917. a. 1922. a. eelnõu 1934. a. 1938. a. 2008. a. Linnaosa linnavolikogu linnavolikogu eriseadus linnavolikogu linnavolikogu moodustamine ettepanekul Vabariigi Valitsus Elanike jah ei jah jah ei poolt valitud esinduskogu Linnaosa jah jah jah jah jah valitsus Linnaosa linnaosa linnavolikogu linnaosa linnaosa linnavalitsus valitsuse/vanema volikogu volikogu volikogu linnapea nimetamine ettepanekul Ülesannete linnavolikogu linnavolikogu linnavolikogu linnavolikogu sätestamata, määramine ettepanekul ettepanekul seega siseminister siseminister linnavolikogu Iseseisev jah ei jah jah ei tulubaas Linnaosa eelarve linnaosa sätestamata linnaosa linnaosa linnavolikogu vastuvõtmine volikogu, volikogu, volikogu, kinnitab kinnitab kinnitab linnavolikogu linnavolikogu linnavolikogu

Märkus: tabelis on läbivalt kasutatud linnaosa volikogu ja linnaosa valitsuse mõistet.

Esimene oluline erinevus tänapäevase ka 1938. a. seadused nägid ette linnaosa õigusliku korralduse ning minevikus kehti- esinduskoguna vahetult elanike poolt vali- nud seaduste vahel on demokraatia print- tud volikogu. Kehtivas kohaliku omavalit- siibi rakendamine. Nii 1917. a., 1934. a. kui suse korralduse seaduses42 reguleerib linna

40 Samas, lk. 203–204. Narva linna Narva-Jõesuu jaoskonna 1935. a. maksumäärad. 41 Samas, lk. 132p–133p. 42 RT I 1993, nr. 37, art. 558. Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus.

Tuna 4/2008 53 KÄSITLUSED

sisemist detsentraliseerimist seaduse VIII Samas on linnaeelarve täpsem koostami- peatükk “Osavalla ja linnaosa moodusta- se kord jäetud seaduse tasandil üldiselt lahti mine ning töökorraldus”. Linnaosa elanike kirjutamata, mistõttu võiks teoreetiliselt ka poolt valitud esinduskogu seadus ei tunne. eelarve osas linnaosadel olla suhteliselt suu- Seega, isegi kui linn on otsustanud kohalike red õigused. valimiste tulemustel põhineva koosseisuga Tallinnas on valitud fiskaalse tsentralis- linnaosa volikogud (Tallinnas halduskogud) mi tee. Eelarve projekt koostatakse Tallinna moodustada, on nende osa linnajuhtimises Linnavalitsuse poolt ning eelarve kinnitab marginaalne.43 Kohaliku omavalitsuse kor- Tallinna Linnavolikogu. 2004. aastal moo- ralduse seaduse §57¹ kohaselt nimetab lin- dustas linnaosadele eraldatud raha linna eel- naosa juhtorgani, linnaosa vanema, linnapea arve tegevuskuludest 9,66%, kusjuures need ettepanekul linnavalitsus. Seega sarnaneb kulud jagunesid järgmiselt: üldvalitsemisku- praegune linnaosade õiguslik regulatsioon lud 30%, sotsiaalhoolekanne 26%, heakord pigem 1922. a. linnaseaduse eelnõus väl- 20%, elamumajandus 9%, kultuur 4%, sport ja pakutud lahendusega, kus linnaosa oli 3%, noorsooüritused 2% ning muud kulud eelkõige dekontsentratsioonil põhinev ko- 6%.44 hapealne juhtimisstruktuur, mitte linnaosa elanike võimalus osaleda neid puudutavate küsimuste lahendamisel. Kokkuvõte 1917. a. seadus sätestas, et linnaosa üles- anded määrab linnavolikogu. Sama põhimõ- Linnaosade moodustamine ja linnasisene tet järgivad ka järgnevad seadused. 1934. a. ja detsentraliseerimine tervikuna on vastuolu- 1938. a. seadustes oli tollele ajale iseloomuli- line protsess. Ühest küljest võiks seda tõl- kult linnaosa ülesannete määramine antud si- gendada tsentraliseerimisena, seda eeskätt seministri kompetentsi, jättes linnavolikogule siis kui linnaosad moodustatakse linna laie- küll vastava ettepaneku tegemise õiguse. Ko- nemise käigus (nagu ka Narva-Jõesuu näite haliku omavalitsuse korralduse seaduse järgi puhul). Samas õiguslikult ja avaliku haldu- määratakse linnaosa pädevus linnavolikogu se seisukohalt on samaaegselt tegemist ka poolt. detsentraliseerimisega, sest linna keskvõim Linnaosade fiskaalne autonoomia oli loovutab osa oma pädevusest linnaosadele. maailmasõdadevahelise Eesti tingimustes Autori hinnangul tuleb siinkohal lähtuda küllaltki suur, hõlmates nii õigust kehtes- sellest, missugused eesmärgid ja väärtused tada kohalikke makse ja maksusoodustusi detsentraliseerimisprotsessis aluseks võe- kui ka õigust koostada iseseisev eelarve. takse. Kui linnaosade tegevuspõhimõtted Linnavolikogule jäi õigus kontrollida eelar- lähtuvad demokraatia printsiibist ja linna- veprotsessi seaduslikkust ja tehtavate kulu- osa tasandi otsustusorgan on vahetult ela- tuste otstarbekust. Analüüsides 2008. aastal nike poolt valitud, siis saame ikkagi rääkida kehtivaid õigusnorme, võib välja tuua kaks detsentraliseerimisprotsessist. Vene Ajuti- põhimõtet: se Valitsuse määrustes sätestatud linnaosa Igasugune maksude ja maksusoodustustega volikogu otsevalimise põhimõte leidis järgi- seonduv, samuti linnaeelarve vastuvõtmine mist nii Narva linna ja Narva-Jõesuu alevi on linnavolikogu ainupädevuses. Seega ei saa ühinemise tingimusi sätestavas seaduses linnaosadel olla iseseisvat eelarvet. kui ka linnaosade üldised õiguslikud alused

43 S. Mäeltsemees, M. Lõhmus. Tallinna juhtimise detsentraliseerimine. – Riigikogu Toimetised 2006, nr. 13, lk. 133–141. 44 M. Lõhmus. Fiskaalse detsentraliseerimise koht linnasiseses juhtimises [Fiscal decentralization and City Governing]. – XIII majanduspoliitika teaduskonverents. Berliner Wissenschafts Verlag GmbH. Berlin, 2005.

54 Tuna 4/2008 Mikk Lõhmus / Linnaosad ja linnajuhtimise detsentraliseerimine Eesti Vabariigis 1918–1940 kehtestanud linnaseaduses. Kui seda aspekti käsitleda kontekstis üldiste tsentraliseerimist ning kohaliku omavalitsuse üle tugevat järe- levalvet pooldava praktika rakendamisega, Mikk Lõhmus siis linnaosade juhtimismudel tundub nii tol- (1976) le ajastu raamides kui ka tänaste õigusnor- midega võrreldes ootamatult demokraatlik Lõpetanud 1999. a. Tallinna Tehnikaülikooli ja liberaalne. Sealjuures andis keskvalitsuse haldusjuhtimise erialal, haldusjuhtimise magister tsentraliseerimispoliitika linnaosadele para- 2001. aastast. Tallinna Tehnikaülikooli kohaliku doksina täiendava autonoomia, linnaosade omavalitsuse ja regionaalpoliitika õppetooli ülesanded ei määranud vahetult linnavoli- lektor ja doktorant, Saue abivallavanem. kogu, vaid lõpliku otsuse tegi siseminister. Seega järgib linnaosade juhtimiskorraldus ligi pool sajandit hiljem, 15. oktoobril 1985. a. valminud Euroopa kohaliku omavalitsuse hartas väljendatud demokraatlikke väärtusi – demokraatiat ja kodanikulähedust.45 Kahjuks ei jõutud enne Nõukogude okupatsiooni Eestis linnasisest detsentraliseerimist laiaulatuslikult rakendama hakata, välja arvatud käesolevas artiklis käsitletud Narva linna ja Narva-Jõesuu näide. Nimetatud puhul oli aga tegemist pigem erandliku süm- bioosiga. Seetõttu puudub ka pikemaajalisem praktika ning järeldused seaduse toimimise ja tulemuslikkuse kohta. Arvestades üldist linnastumisprotsessi ja linnade elanike arvu kasvu, oleks vähemalt Tallinna linnas see kindlasti kõne alla tulnud. Tänapäeva Euroopa suurlinnades ei ole linnaosade moodustamise põhjuseks mitte linnade kiire laienemine, vaid vajadus rakendada bürokraatlike ja elanikust kaugenenud juhtimisstruktuuride asemele senisest efek- tiivsemaid ning demokraatlikul otsustus- protsessil ja lähimuspõhimõttel toimivaid juhtimismudeleid. Selles plaanis on XX sajandi esimesel poolel kasutatud linnaosade juhtimismudelid igati tänapäevased.

45 Harta väärtused vt.: 20 aastat Euroopa kohaliku omavalitsuse hartat ja selle tähendus Eestile. – Konverentsi materjalid. Koost. S. Mäeltsemees. Tallinna Tehnikaülikool ja Euroopa Nõukogu Tal- linna Infotalitus. Tallinna Tehnikaülikool. Tallinn, 2006.

Tuna 4/2008 55 DOKUMENT JA KOMMENTAAR Au kallim kui rahu Poola sõjalis- poliitiline olukord 1939. aastal Eesti sõjaväe esindaja silmade läbi

Urmas Salo

Eesti sõjaväe esindaja Poolas ja Rumeenias 1939. a. kolonelleitnant Rein Tomback. Repro

 1939. aasta oli dramaatiline nii Eesti kui ka Vene armeesse. Lõpetas Peterhofi lipnike Poola ajaloos. 1939. aasta Euroopa sündmuste kooli ja sõdis Esimeses maailmasõjas Galiitsia arengus oli Saksamaa tegevuse kõrval määrav rindel. 1918. a. tuli ta Eesti rahvusväeosades- Poola positsioon. Poola järeleandmatus Saksa- se ning teenis Inseneriroodus. Osales 3. diviisi maa nõudmistele viis sõjani, millest sai maail- ja Viru rinde sideülemana Eesti Vabadussõjas masõda. Poola häving seadis surve alla ka Balti (VR I/3). 1927. a. lõpetas Tallinnas Kõrgema riigid. Kas selline areng oli paratamatult ette Sõjakooli ning teenis Kaitsevägede Staabis. määratud või oli mingeid reaalseid alternatii- 1932–1933 stažeeris Rumeenia armees ning ve? Selleks, et paremini mõista olukorda, on 1934–1936 õppis Poola Kõrgemas Sõjakoolis. kasulik vaadata seda tolle aja silmade läbi ilma 1936–1939 oli Sidepataljoni ülem ehk Eesti hilisemate poliitiliste mõjutusteta. Teise maail- sõjaväe sideülem. 1939. a. detsembrist kuni masõja koledused mõjutavad väga palju meie Eesti sõjaväe likvideerimiseni 1940. a. Sõja- tänapäeva hinnanguid. 1939. a. kevadel ja su- vägede Staabi III osakonna (sõjaväe veod) vel polnud aga kõik nii selge nagu praegu. ülem. Tomback oli polüglott, peale saksa, Kuidas kajastasid Teise maailmasõja eel- vene ja prantsuse keele kõneles ta vabalt ka set Poola olukorda Eesti diplomaadid? Kas poola ja rumeenia keelt. Punaarmees oli ta nad tajusid sõjaohtu? Kas Poola ja Saksamaa Eesti 22. territoriaalkorpuse sideülem. Ta ar- vahel oli kompromiss võimalik? Miks seda ei reteeriti 14. juunil 1941. Väidetavasti osales saavutatud? Selle selgitamiseks on väga huvita territoriaalkorpuses nõukogudevastases pakkuvad Eesti sõjaväe esindaja kolonelleit- vandenõus, kavatsedes relvajõudude abil ku- nant Tombacki ettekanded 1939. aastast. kutada Nõukogude võimu Eestis. Tomback Rein Tomback (Tombak) sündis 18. juulil mõisteti juba 1941. a. detsembris surma ja 1896. aastal ja läks 1915. a. vabatahtlikuna lasti maha 1942. a. 20. juulil Norilskis.1

1 ERA, f. 495, n. 1, s. 727. Rein Tombacki teenistustoimik; Ü. Uluots. Nad täitsid käsku. Eesti ohvitseride saatus. SE&JS, Tallinn, 1999, lk. 362–363.

56 Tuna 4/2008 Urmas Salo / Au kallim kui rahu. Poola sõjalis-poliitiline olukord 1939. aastal Eesti sõjaväe esindaja silmade läbi

ERA , f. 495, n. 12, s. 246, l. 153

1939. aasta veebruarist sai Tomback sõ- Eesti Riigiarhiivis Sõjavägede Staabi II javäe esindajaks ehk sõjaväeatašeeks Poolas osakonna materjalide seas on need sõjaväe ja Rumeenias. Saksa-Poola sõja ajal lahkus esindaja ettekanded ühes toimikus (ERA, Eesti sõjaväe esindaja koos teiste riikide sõ- fond 495, nimistu 12, säilik 246). Selles on javäe esindajate ja diplomaatidega ööl vastu esimene ettekanne 1. veebruarist 1939 (nr. 6. septembrit Varssavist. Pärast oli ta Poola 3) ja viimane ettekanne sõjaväe esindajana valitsuse juures kuni selle üleminekuni Ru- 17. septembrist Cernautist ilma numbrita. meeniasse 17.–18. septembril.2 Rumeenias Sellele eelnev ettekanne 5. septembrist kan- käis kolonelleitnant Tomback Bukarestis ja nab numbrit 171. Numeratsiooni järgi lei- pöördus tagasi Eestisse. dub toimikus vaid üks kolmandik saadetud

2 ERA, f. 495, n. 12, s. 246, l. 20–21.

Tuna 4/2008 57 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

ettekannetest ja teadetest. Mida sisaldasid toimikust puuduvad ettekanded, pole selge, võib-olla informatsiooni teiste riikide, näiteks Nõukogude Liidu ja Saksamaa kohta. Sama numeratsiooni all oli ka osa Tombacki kirjavahetusest.3 Kokkuvõtte oma tegevusest Sak- sa-Poola sõja ajal on Tomback esitanud juba sõjaväe sideülemana 9. novembril 1939. Enamik ettekandeid on Poola kohta, kuid vähemalt kolm ainult Rumeeniast. Ettekan- ded on adresseeritud Sõjavägede Staabi üle- male (kindralleitnant N. Reek) või II osakonna, s. t. sõjaväeluure ülemale (kolonel Villem Saarsen) ja suurem osa on salajased. Osa ettekandeid saadeti koopiana edasi välisministee- riumi poliitilisse osakonda. Peale ettekannete leidub toimikus erinevaid ülevaateid ja lisasid (seaduste ja määruste tõlkeid). Ettekannetest on näha, et kolonelleitnant Tomback sai informatsiooni põhiliselt Poola relvajõudude peastaabi II osakonna ülema asetäitjalt ko- Poola armee peastaabi II osakonna ülema asetäitja polkovnik lonel (polkovnik) Józef Englichtilt,4 mõnedelt Józef Englicht. Foto Poola Sõjaväe Keskarhiivist (CAW) vanematelt staabiohvitseridelt, välisministee- riumi ametnikelt, samuti teiste riikide sõjaväe Teise maailmasõja algus sõltus Hitlerist, esindajatelt. aga ka Poolast ning lääneriikide ja Nõuko- Ettekannetes leidub materjale põhiliselt gude Liidu poliitikast. Poola oli 1932. a. sõl- järgnevatel teemadel: välispoliitiline ja sõjalis- minud mittekallaletungipakti Nõukogude poliitiline olukord, sõjalised sündmused, sõja- Liiduga ja 1934. a. vastava deklaratsiooni väe seisund, sõjalised ettevalmistused, uued Saksamaaga. Poola välispoliitika põhimõt- riigikaitsealased seadused ja määrused, uus teks Piłsudski ajast oli hoida normaalseid, relvastus ja sõjatehnika, sõjatööstuse areng, tasakaalus suhteid mõlema suure naaberriigi- finantseerimisprobleemid, sisepoliitiline olu- ga, hoiduda liigsest lähenemisest kummalegi kord, välisriikide diplomaatide, Eesti sõjaväe- neist. Siiski arenesid Poola suhted 1934. a-st juhtide, samuti Prantsuse ja Inglise kõrgema- paremini Saksamaaga. Julgeoleku kindlusta- te sõjaväelaste visiidid Poolasse. Ettekanded miseks oli oluline 1921. a. sõlmitud sõjaline augusti lõpust sisaldavad infot Poola sõjaväe liit Prantsusmaaga, mis oli küll 1938. a. koos- mobilisatsiooni kohta ja viimased ettekanded töö tõttu Saksamaaga kannatanud.5 septembrist sõjategevuse kohta. Saksa-Poola kriisi põhjuseks, õigemini

3 ERA, f. 495, n. 12, s. 260. 4 Józef Englicht (1891–1954), polkovnik, teenis Esimeses maailmasõjas Poola Leegionides, 1918. a-st Poola sõ- javäes, 1924–1926 õppis Kõrgemas Sõjakoolis, 1926–1929 Poola armee peastaabi II osakonnas referaadi ülem ja 1929–1937 osakonna ülema asetäitja, osales staapidevahelistel konverentsidel Eestis (1935), 1937–1939 oli 79. jalaväepolgu ülem, märtsist 1939 II osakonna ülema I asetäitja, juhtis IV jaoskonna (arvestuse ja uurimuste jaoskond) ja sõjaväeatašeede tööd. Septembris 1939 lahkus Prantsusmaale, hiljem oli emigratsioonis Inglismaal. Kotkaristi 3. ja 4. klass (1932, 1933). 5 M. Zgórniak. Militärpolitische Lage und Operationspläne Polens vor dem Ausbruch des Zweiten Weltkrieges. – Der Zweite Weltkrieg. Analysen. Grundzüge. Forschungsbilanz. Piper, München, Zürich, 1989, lk. 447–451; E. Duraczyński. Vnešnjaja politika Pol’ši (1939–1941): uslovija, vozmožnosti, celi i rezul´taty. – Meždunarodnyj krizis 1939–1941 gg.: ot sovetsko-germanskix dogovorov 1939 g. do napadenija Germanii na SSSR. Prava čeloveka, Moskva, 2006, lk. 155–156.

58 Tuna 4/2008 Urmas Salo / Au kallim kui rahu. Poola sõjalis-poliitiline olukord 1939. aastal Eesti sõjaväe esindaja silmade läbi ajendiks oli Hitleri nõue loovutada Rah- Laidoner püüdis oma visiidi ajal Poolasse vasteliidu kontrolli alune vabalinn Danzig 17.–27. aprillil sealsetele juhtpoliitikutele ja Saksamaale ning lubada ehitada eksterrito- kõrgematele sõjaväelastele selgitada, et Poo- riaalne autotee ja raudtee läbi Saksamaad ja la–Saksa sõda tähendaks katastroofi kogu Danzigit eraldava Poola koridori Pommeris Ida-Euroopale. Välisminister Beck oli samal (Pomorzes). Vastu pakkus Hitler Poolale pii- arvamusel, kuid teised vestluskaaslased pida- ride garanteerimist, mittekallaletungilepingu sid sellist seisukohta kapitulantlikuks. Becki pikendamist ja ühinemist Kominterni-vastase ettevaatlik poliitika oli vastuolus poola rahva paktiga, s. t. liitu Saksamaaga tulevasteks val- patriootlike tunnetega, seepärast polnud tal lutusteks idas (Ukrainas). Saksa välisminis- võimalik oma tegelikke soove realiseerida ter von Ribbentrop esitas ettepanekud Poo- ning sündmused arenesid paratamatult sõja la saadikule J. Lipskile6 24. oktoobril 1938. suunas.9 Poolakatele pakuti järgnevalt kaht varianti: vabatahtlik loovutamine või jõuga hõivami- ne Poola juhtkonna varjatud nõusolekul. Juba Esimesed kohtumised ja visiidid 1938. a. novembris oli Saksa armeele antud korraldus selliseks hõivamiseks poliitiliselt 4. veebruaril tegi kolonelleitnant Tomback soodsas olukorras. Pärast Poola küsimuse la- ametlikud visiidid sõjaväe ja riigi juhtkonnale hendamist planeeris Hitler aga tungida kõi- seoses enda ametisseastumisega. Kohtumine gepealt mitte itta, vaid läände. Poola relvajõudude peastaabi ülema, brigaa- Hoolimata natside võimutsemisest Dan- dikindral Wacław Stachiewicziga10 kujunes zigis ei soovinud Poola selle üleminekut ettenähtud 15 minuti asemel 70 minuti pik- Saksamaale. Danzig asus Visla suudmes ja kuseks. Arutati planeeritud kindral Laidone- sealt sai Saksamaa kontrollida Poola kau- ri külaskäiku Poolasse. Poolakate poolt loeti bandussuhteid muu maailmaga. Veel oluli- kevad selleks sobivaks ajaks ja öeldi, et kõik sem oli sadamalinna strateegiline positsioon. uksed Poolas on kindralile lahti ja mingeid Danzigi võimalik muutmine Saksa laevasti- saladusi tema ees pole. Stachiewicz oli huvita- kubaasiks tähendanuks Poola iseseisvusele tud Eesti vahekordadest Soome, Läti, Leedu, suurt ohtu.7 Saksamaa ja Nõukogude Venega.11 Kindral Eestis mõisteti iseseisva Poola tähtsust avaldas ka rahulolu, et Saksamaa huvi on ja jälgiti murega Saksa–Poola suhete hal- kandunud läände (asumaade nõudmine). Ta venemist. Eesti valitsus ja sõjaväe juhtkond arvas, et Saksamaa on sõjaliselt teistest Lää- pidasid paremaks sõja ärahoidmist järele- ne-Euroopa riikidest niivõrd ette jõudnud, et andmiste hinnaga. Loodeti Poola välismi- võib oma tahet teistele teatud määral peale nistrile Józef Beckile,8 kes idast ähvardavat suruda.12 ohtu silmas pidades oli ikka püüdnud Sak- Kohtumine Poola armee peastaabi II osa- samaaga kompromissi leida. Kindral Johan konna, s. t. sõjaväeluure uue ülema, endise

6 Józef Lipski (1894–1956), Poola diplomaat, 1934–1939 suursaadik Saksamaal. 7 Versailles’i rahulepingu kohaselt ei võinud Danzigit kindlustada ega rajada sinna laevastikubaasi. Vt. A. Duff- Cooper. Danzig ja Poola. – Päevaleht 05.06.1939, lk. 2. 8 Józef Beck (1894–1944), polkovnik, Poola riigimees, diplomaat ja sõjaväelane. Esimeses maailmasõjas teenis Poola leegionides, 1926 toetas Piłsudski riigipööret, al. 1926. a. sõjaministeeriumi kantsler, asevälisminister ja asepeaminister, 1932–1939 välisminister, 18. septembrist 1939 kuni surmani Rumeenias. 9 H. Arumäe. Eduard Laamani päevik lähiajaloo allikana III. – Tuna 2000, nr. 3, lk. 38–39; Eduard Laamani päevik. – Akadeemia 2004, nr. 6, lk. 1415, 1426. 10 Wacław Teofil Stachiewicz (1894–1973), brigaadikindral (1964 diviisikindral), Esimeses maailmasõjas teenis Poola leegionides, 1918. a-st Poola sõjaväes, Poola relvajõudude peastaabi ülem 1935–1939, 18.09. lahkus Rumeeniasse, oli järgnevalt Prantsusmaal, Alžeerias, Suurbritannias, 1946. a-st Kanadas. 11 Järgnevalt on Nõukogude Liidu nimetus kirjas nagu ettekannetes – Nõukogude Vene. 12 ERA, f. 495, n. 12, s. 246, l. 227–228.

Tuna 4/2008 59 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

on läbirääkimiste tulemustega rahul – väi- detavasti on Suur-Ukraina loomise küsimus paariks aastaks edasi lükatud ja Saksa huvid kalduvad Lääne-Euroopasse ja väljapoole Euroopat. Ehkki liidulepingute muutmiseks Prantsusmaa ja Rumeeniaga polnud survet avaldatud, on mõned Poola välisministee- riumi ametnikud avaldanud eraviisiliselt arvamust, et Poola-Prantsuse liiduleping on säilinud veel ainult formaalselt. Poola esindajad olevat lubanud mitte sekkuda Saksa ekspansiooni kavatsustesse Kagu-Euroopas ja Balkanil ning polevat enam huvitatud ühistest piiridest Ungariga. Danzigi küsimuses olevat poolakad nõustunud olemasoleva olukorraga, kusjuures mõlemad pooled olevat andnud lubaduse hoiduda vahekordade teravamaks ajamisest.15 On näha, et läbirääkimiste tegelikku edutust varjati. Poola ei nõustunud Saksa- maa ettepanekutega Danzigi ja eksterrito- Poola armee peastaabi II osakonna ülem 1939. a., polkovnik riaalse autotee suhtes ega soovinud ühineda Józef Smoleński. Repro Kominterni-vastase paktiga. Kokku lepiti vaid, et kui Rahvasteliit Danzigist tagasi tõm- ratsaväe õppekeskuse ülema kolonel Józef bub, jääb Danzigi staatus muutumatuks ning Smoleńskiga13 ei olnud sisukas, sest kolonel saab kahepoolsete kokkulepete objektiks.16 oli vaid kaks kuud tegelnud osakonna ülevõt- Hitler pidi Danzigi küsimuse lahendamise misega ja polnud asjadega veel täielikult kur- edasi lükkama. sis. Smoleński avaldas lootust jätkata tihedat 28. veebruari ettekandes on ülevaade koostööd.14 Itaalia välisministri Ciano visiidist Poola. Poolakad rõhutasid, et nad ei soovi ühineda ühe või teise ideelise blokiga. Visiiti häiris Poola–Saksamaa suhete halvenemine Danzigi poola ja saksa üliõpilaste vahelise 1939. a. algupoolel konflikti vastukaja Varssavis. Üliõpilaste esimene demonstratsioon Varssavis lõppes 1. veebruari ettekanne kirjeldab meeleolu- Saksa saatkonna akende purustamisega. sid pärast Saksa välisministri Joachim von 27. veebruaril toimus teine demonstrat- Ribbentropi visiiti Varssavisse: Poolakad sioon, kus osales mitusada üliõpilast, kar-

13 Marian Józef Smoleński (1894–1978), polkovnik, ratsaväe väljaõppekeskuse ülem Grudziadz’is 1935–1939, armee peastaabi II osakonna ülem alates 01.02.1939, septembris lahkus Prantsusmaale ja hiljem Inglismaale, juhtis edasist võitlust, sai brigaadikindraliks. Enne teda, 1935–1939 (samuti 1929–1931) oli II osakonna ülem polkovnik Tadeusz Pelczyński (1892–1985), kes määrati 19. jalaväediviisi ülemaks. Osakonna ülema vahetamine keerulises rahvusvahelises olukorras oli ebasobiv. 14 ERA, f. 495, n. 12, s. 246, l. 227. 15 Samas, l. 230–231. 16 Dokumenty z dziejów polskiej polityki zagranicznej 1918–1939, tom II 1933–1939. Instytut Wydawniczy Pax, Warszawa, 1996, lk. 206–208. 17 OZON, OZN-i ehk Obóz Zjednoczenia Narodowego (Rahvusliku Ühendamise Laager) hüüdnimi (“osoon”). Poolas võimul olnud poliitiline organisatsioon, loodi nn. tervendusrežiimi (sanacja) liidrite poolt, formaalselt 01.03.1937. 1938. a. oli selles u. 100 000 liiget: paljud sõjaväelased, riigiametnikud ja teenistujad.

60 Tuna 4/2008 Urmas Salo / Au kallim kui rahu. Poola sõjalis-poliitiline olukord 1939. aastal Eesti sõjaväe esindaja silmade läbi

Saksa ja Nõukogude rünnakusuunad. Mõte ja Mõõk. Repro juti “Maha von Beck!”, “Maha OZON17!”, väeosad. Poolas polnud hoolimata kuuldus- “Poola sõjavägi, marss Danzigi suunas!” test osalist mobilisatsiooni siiski toimunud.20 jne. Seega nõuti Poola välispoliitilise suuna Seoses Tšehhoslovakkia likvideerimise ja muutmist. Tomback mainib kuuldusi Poola Saksamaast sõltuva Slovakkia riigi loomisega võimuringkondade seotusest demonstrat- kujunenud olukord tekitab Poolas meelehär- sioonidega.18 mi, sest Tšehhoslovakkia jagamine oli toimu- 15. ja 16. märtsi ettekannetes on info nud suuremal määral, kui Poolas ette nähti. muudatustest Poola piiridel seoses Tšehho- Diplomaatilistes ringkondades arvatakse, et slovakkia likvideerimisega: Ungari okupee- Poola senine poliitika Tšehhoslovakkia suhtes ris Saksamaa nõusolekul, pärast ultimaatumi polnud õige, ei mõistetud, et Tšehhoslovak- esitamist Tšehhoslovakkia valitsusele, Kar- kia võinuks Saksa ekspansiooni takistada.21 paatide-aluse Rusi19, kuid pole veel Poola Sakslased levitasid Euroopa uue jaotuse- piirile jõudnud. Piirile on saadetud ka Poola ga kaarte. 16. märtsi ettekandele on Tomback

18 ERA, f. 495, n. 12, s. 246, l. 210, 214–215. Üliõpilaste julgustajatena tegutsesid mõned Poola sõjaväejuhid. Vt. Päevaleht 28.02.1939, lk. 6. 19 Praegune Taga-Karpaatia Ukrainas. 20 ERA, f. 495, n. 12, s. 246, l. 200, 202. 21 Samas, l. 202–203.

Tuna 4/2008 61 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

lisanud koopia, millel on näha Poolat ja tema tiivalöögi alla. Tuleb pidada vaid kaitsesõda naaberriike tükeldatuna.22 ja kõige kasulikum on pidada sõda Saksamaa 18. märtsi ettekandes on analüüsitud Poola vastu koos Prantsusmaaga. Kuid on küsimus, uut sõjalis-poliitilist olukorda pärast Tšehho- kas Prantsusmaa astub välja, kui Poola saatus slovakkia riigi likvideerimist märtsis. Info päri- on kaalul. Selles pole ka poolakad kindlad.25 neb mõttevahetusest Poola Kõrgema Sõjakooli 23. märtsi ettekandes märgitakse, et Poo- lektoritega. la ametlike ringkondade lootustes ja tuleviku- Seni polnud Poolal sõja korral Saksamaaga kavatsustes on toimunud põhjalikud muuda- vaja karta oma seljataguse julgeoleku pärast tused: Poola seisund on Saksa ekspansiooni Prantsusmaaga liidus oleva Tšehhoslovak- tõttu Kesk-Euroopas äärmiselt raske. Valitsu- kia suunast. Poola võis nii julgelt koondada se ees seisab küsimus, kas minna Saksamaaga vägesid, et kaitsta Pommerimaad, tungida või ühineda Prantsusmaa ja Inglismaaga või Ülem-Sileesiast Breslau23 suunas, s. t. Poseni ajada edasi iseseisvat välispoliitilist joont. Ül- (Poznani) suunas pealetungivate Saksa väge- diselt tundub, et Poola ei taha olla see, kes de selja taha. Sõja korral Nõukogude Venega prantslaste ja inglaste huvides läheks esimese- oli ka seni arvestatud Tšehhoslovakkia kalla- na oma pead tulle panema. Valitsusringkon- letungiga, nii et olukord palju ei muutunud. dades ja sõjaväe juhtkonna seas arvatakse, et Tšehhoslovakkiat tõsiseks vastaseks ei loetud. Prantsusmaa ja Inglismaa peaksid kõigepealt Sõda samaaegselt Saksamaa ja Nõukogude aitama Poolat sõjaliselt tugevdada, finantsee- Vene vastu oli seni vaadeldud eriolukorrana, rima Poola sõjatööstuse ülesehitamist.26 mida tuleb püüda vältida.24 Ettekandes arvatakse, et vaevalt Poola võ- Sõjalis-poliitiline olukord halvenes eelkõi- tab ette aktiivseid samme sakslaste tegevuse ge Saksamaa suhtes, kes haaras Poolat nüüd takistamiseks Kesk- ja Kagu-Euroopas. Kui nii lõunast kui põhjast. Rinne Saksamaaga pi- aga sakslaste edaspidine tegevus peaks kuida- kenes piiri võrra Slovakkiaga (Saksamaa pro- gi otseselt puudutama Poolat, siis on poola- tektoraadiga) 400 km, nüüd oli vaja kaitsta kad valmis sõdima. Nii Tomback kui ka ette- 2300 km pikkust rinnet. Poola sõjatööstuse kannet lugenud kindral Reek on arvanud, et asutamisrajoon Kielce–Radomi–Sandomierzi poolakad ei alusta sõda Saksamaaga Danzigi rajoonis muutus Saksa pommituslennuväele pärast. Reek on aga juurde märkinud: poola- kergesti kättesaadavaks: see oli 300–400 km kad lähevad võitlusse iseseisvuse pärast.27 kaugusel võimalikest Saksa lennuväljadest. 27. märtsi ettekanne näitab sisepoliitilisi Poola pidi nüüd Pommeri asemel pöörama tegureid, mis edaspidi mõjutasid Poola välis- suuremat tähelepanu Ülem-Sileesiale, kus poliitikat. Tšehhoslovakkia häving ja Memeli asuvad loodustagavarad. Samas oli muu- liitmine Saksamaaga sundisid Poola opositsioo- tunud küsitavaks Poola koridori kaitse ja nilisi ringkondi (talupoegade erakond, rahvus- Pommerimaa käeshoidmine. erakond ja sotsiaaldemokraatlik erakond) väl- Tomback märgib, et muutunud olukorra ja astuma valitsuse vastu. Nõuti välispoliitilise tõttu tuleb ümber teha Poola operatiivkavad: suuna muutmist ja muudatusi valitsuse koos- Poolal on võimatu Saksamaale laias mastaa- seisus ehk välisminister Becki ja ka peaminis- bis peale tungida, sest nii jäädakse sakslaste ter (ühtlasi siseminister) kindral Składkowski28

22 Samas, l. 201. 23 Praegune Wrocław. 24 ERA, f. 495, n. 12, s. 246, l. 196–197. 25 Samas, l. 197–199. 26 Samas, l. 194. 27 Samas, l. 194. 28 Felicjan Sławoj Składkowski (1885–1962), diviisikindral, arst ja poliitik, teenis arstina Poola leegionides, 1918. a-st Poola sõjaväe sanitaarteenistuses, 1926–1929 ja 1930–1932 siseminister, 1932. a-st II asesõjaminister, 1936. a. maist peaminister ja siseminister, 17.09 lahkus Rumeeniasse, kus interneeriti. 1940 läks Türgisse, 1941. a-st Poola vägede sanitaarinspektor Palestiinas, 1947. a-st Inglismaal.

62 Tuna 4/2008 Urmas Salo / Au kallim kui rahu. Poola sõjalis-poliitiline olukord 1939. aastal Eesti sõjaväe esindaja silmade läbi lahkumist. Beckile heideti ette saksasõbralikku välispoliitikat, mille jätkamine võivat muutuda Poola iseseisvusele ohtlikuks. Samad ringkonnad nõudsid Poola deklareeritud koostööd Prantsuse ja Inglismaaga. President29 ei nõus- tunud opositsiooni esindajate ettepanekuga valitsuse koosseisu muuta ning lükkas Seimi ja Senati kokkukutsumise edasi.30 Tomback informeerib, et võimul olevates ringkondades on tekkinud kaks leeri välispo- liitika tulevase suuna suhtes: sõjaväelaste ringkond peastaabi ülemaga eesotsas ja valitsuse ringkond välisminister Beckiga eesotsas. Sõja- väelised ringkonnad, kes senini ei pooldanud koostööd Prantsusmaa ja Inglismaaga, olevat nüüd oma seisukohti revideerinud ja leidvat, et ainuke pääsetee Poolale on kaasaminek Prant- susmaa ja Inglismaaga. Sõjaväelased arvavad, et varem või hiljem tuleb Poolal arveteõienda- mine Saksamaaga ja seepärast on kasulikum kohe deklareerida oma solidaarsust Prantsus- maa ja Inglismaaga, et hiljem mitte üksi jääda. Välisminister ja valitsusringkonnad pooldavad Poola relvajõudude kindralinspektor marssal Edward aga olukorra selginemise äraootamist – ei ole Rydz-Śmigły. Chronik 1939, lk. 130. mõtet ette rutata ja Saksamaad provotseerida, pealegi on Poola majanduslikult tihedalt seo- 31. märtsil saadetud ettekanne annab tud Saksamaaga ning Poola enda sõjatööstus ülevaate 28. märtsil Varssavis toimunud valit- on alles arendamisel.31 suserakonna Rahvusliku Ühendamise Laag- Tomback esitab ka info Saksa piiri äär- ri OZON’i nõupidamisest, millel osales ka sete väeosade tugevdamisest. Piiriäärsetesse marssal Rydz-Śmigły.33 Pikema kõne pidas korpustesse olevat kutsutud kaks aastakäiku OZON-i juht kindral Skwarczyński34, kes rõhu- reservväelasi, kokku u 70 000–100 000 meest. tas, et oma rahupoliitika suuna alalhoidmiseks Peale selle olevat sisse kutsutud viie aasta tuleb kinni pidada mittekallaletungipaktidest spetsialistid. Ohvitseride puhkused olevat Saksamaa ja Venemaaga: “Seepärast ei või lõpetatud.32 Poola alistuda mingisugusele survele ega või

29 Ignacy Mościcki (1867–1946), Poola riigimees ja teadlane (keemik), poliitikuna Piłsudski mõttekaaslane, vabariigi president 1926–1939, lahkus 17.09 Rumeeniasse, detsembris Šveitsi, kuhu jäi surmani. 30 ERA, f. 495, n. 12, s. 246, l. 174. 31 Samas, l. 175. 32 Samas, l. 175. Märtsis 1939 kutsuti teenistusse u. 81 350 reservväelast. Arvestusel aluseks tabel: E. Kozłowski. Wojsko Polskie 1936–1939. Próby modernizacji i rozbudowy. Wydanie II. Wydawnictwo Ministerstwa Obrony Narodowej, Warszawa, 1974, lk. 356. 33 Edward Rydz-Śmigły (1886–1941), Poola marssal ja poliitik, 1917–1918 Poola Sõjaväelise Organisatsiooni peakomandant, 1918 sõjaminister, 1919–1920 sõjas Ukraina ja Nõukogude Venemaaga, 1921–1935 sõjaväe- inspektor, relvajõudude kindralinspektor 1935–1939, Poola tegelik juht, 1. septembrist 1939 ülemjuhataja, 17/18.09 lahkus Rumeeniasse. 1941 oktoobris läks salaja okupeeritud Poolasse, suri haiguse tagajärjel Varssavis. 34 Stanisław Eugeniusz Skwarczyński (1888–1981), brigaadikindral, teenis Poola leegionides, 1918. a-st Poola sõja- väes, peastaabi operatiivosakonnas, oli 1. leegionide jalaväediviisi ülem. 11.01.1938 sai OZON-i juhiks, 13.08.1939 määrati Danzigi-vastase Interventsioonikorpuse ülemaks, 01.09 armee “Prusy” lõuna operatiivgrupi ülem, lahkus Rumeeniasse, kus interneeriti. 1941–1945 vangilaagris Saksamaal, edasi emigratsioonis Inglismaal.

Tuna 4/2008 63 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

lubada end kaasatõmmata ühegi agressiivse ja Saksamaal võib sõja algul olla edu, mille väljaastumisega, mis on suunitud meie ida või tulemusena võib langeda isegi Varsssavi. Kuid lääne naabri vastu.” Kindral lisas aga juurde: see pole siiski veel sõja lõpp. Sõda venib pi- “Meie piiride ja õiguste, meie poliitika ja ma- kale – kurnamissõjaks ja seda ei kannata Sak- janduse iseseisvuse, meie rahva au eest oleme samaa välja. Usume kindlasti, et lõpuks ikka valmis igal ajal võitlema…” võidame koos Prantsusmaa ja Inglismaaga,”39 Tomback märgib, et seega ei kavatse Poola rääkis Engicht. oma välispoliitika põhisuunda muuta ega ühi- Kolonelleitnant Tombacki arvates oli II neda Saksa-Itaalia ega ka Prantsuse-Inglise osakonna hinnang võrdlemisi objektiivne. blokiga.35 Kuid Poola armee peastaap arvestas seejuu- Toimikus pole ettekannet, mis kajastaks res, et Nõukogude Vene jääb neutraalseks ja poolakate seisukohti vahetult pärast Inglis- võib-olla isegi aitab materiaalselt. maa garantii andmist Poola iseseisvusele (31. Nõukogude Vene ametlik erapooletu sei- märtsil) ja Becki visiiti Londonisse. Poola jul- sukoht võib kergesti muutuda Poolale kahju- guse kasv on järgnevatest ettekannetest siiski likuks. Saksamaa üleolek 10 diviisi ulatuses näha. Garantiide andmist on poliitikud ja aja- pole suur, kuid raskesuurtükivägi, lennuvägi, loolased hiljem hinnanud kriitiliselt.36 tehniline varustus ja motoriseeritus on tundu- 13. aprilli ettekandes on ülevaade ühe Poo- valt paremad. Sellepärast pole selge, kas Poola lale sõbraliku riigi sõjaväelise esindaja kohtu- suudab Saksamaa välja kurnata enne lõplikku misest II osakonna ülema asetäitja kolonel lüüasaamist, leiab Tomback.40 Józef Englichtiga, kes rääkis sõjalis-poliitilisest Ettekanne 29. aprillist kirjeldab välispolii- olukorrast: “Sõjaline konflikt Saksamaaga on tilisi seisukohti pärast Hitleri kõnet 28. aprillil. arvatavasti möödapääsmatu. Küsimus seisab Poola poliitilistele ringkondadele ja ajakirjan- vaid ajas. Praegune moment oleks Saksamaa- dusele oli 1934. aastal sõlmitud mittekallaletun- le vist kõige kasulikum, kuna ta õhujõudude gilepingu ülesütlemine sakslaste poolt ootama- mõttes on Prantsusmaa ja Inglismaast ees.” tu, kuid sellesse suhtuti siiski külmavereliselt. Englicht arvas, et aeg töötab üldiselt Saksa- Ajakirjanduse põhjal tundus aga, et Danzigi maa kahjuks, sest arvestades Prantsuse ja Ing- küsimuses ollakse leplikum ja nõus järeleand- lise sõjatööstuse suuremat koguproduktsiooni, misteks. “Eksterritoriaalne autostraad” oli sa- võivad nad tulevikus Saksamaad ületada. Sise- mas täiesti vastuvõetamatu. Saksa suursaatkon- poliitiliselt on sõda Saksamaal praegu popu- na ringkondades heideti välisminister Beckile laarne ning ka Saksamaa majanduslik olukord ette, et ta olevat lasknud end mõjutada sõja- ei luba sõja pikemat edasilükkamist.37 väelistel ringkondadel, asudes teele, mis võib “Poola seisukord sõjas Saksamaaga on muutuda Poolale ohtlikuks. Mõeldud on bila- raske, kuid mitte lootusetu. Saksamaa ei saa teraalset kokkulepet Inglismaaga. Saksa sõjaväe kõiki oma jõude suunata Poola vastu. Ta on esindaja41 sõnul ei taha Saksamaa sõda, vaid sunnitud osa oma jõude jätma läänerindele. uute läbirääkimiste algust. Tulevat jõuda vaid Poola vastu võib ta suunata umbes 50 diviisi.38 ühisele arusaamisele vastastikuste huvide osas. Muidugi on Poolal arvatavasti esialgu raskusi Koos Saksamaaga olevat Poolal palju võita.42

35 ERA, f. 495, n. 12, s. 246, l. 172–173. 36 Julgeolekugarantiidest vt. E. Medijainen. 1939: võimalused ja valikud. – Ajalooline Ajakiri 2000, nr. 1, lk. 28–44. 37 ERA, f. 495, n. 12, s. 246, l. 153. 38 Saksamaa koondas augustis 1939 Poola vastu 54 diviisi ja ühe brigaadi. 39 ERA, f. 495, n. 12, s. 246, l. 153. 40 Samas, l. 153–154. 41 Saksa sõjaväeatašee Poolas 1938–1939 oli ooberst Kurt Himer (1888–1942), hiljem sai kindralleitnandiks, suri haavatuna Ukrainas. 42 ERA, f. 495, n. 12, s. 246, l. 148.

64 Tuna 4/2008 Urmas Salo / Au kallim kui rahu. Poola sõjalis-poliitiline olukord 1939. aastal Eesti sõjaväe esindaja silmade läbi

Saksa lennuväe esindaja43, marssal Gö- duse toon on väga sõjakas ja rahva meeleolu ringi isiklik sõber, märkis, et Poola sõjaväe- on palavaks köetud. Tombacki arvates tekib line kamarilja on takistanud Saksa–Poola küsimus, kas Poola ei kavatse provotseerida vahekordade normaliseerimist. Omal ajal sõda Saksamaaga. Mängus on ilmselt Inglis- olevat kadunud marssal Piłsudski kui reaal- maa ja Prantsusmaa huvid, kel on poolakate poliitik öelnud, et “egas meie Ülem-Sileesiat käitumise üle hea meel. Sakslaste huvid kan- ja Pommerit ikka kaua käes hoida ei suuda, duvad seega läänest itta. Tundub, et lääne- need tulevad tagasi anda”. Sakslane leidis, riigid mängivad Poolaga halba mängu. Poola et sõjaväelased ei tunne nähtavasti oma riigi välisministeeriumi ringkondades hinnatakse sisepoliitilisi meeleolusid – tasub vaadata, mis olukorda väga heaks. Hitler peab kas nõud- sünnib Lvovis. Diplomaatilistes ringkondades mistest loobuma või alustama sõda. See tooks arvatakse, et Saksamaa võib hakata mängima endaga kaasa maailmasõja ja lõpeks kindlasti Poola vähemusrahvuste ja Leedu meeleolu- Saksamaa lüüasaamisega.47 dega ja tekitada seega Poolale tõsiseid sise- Tombackile tundub, et poolakad on sat- misi raskusi.44 tunud ühest äärmusest teise. Senisele saksa- 4. mail saadetud esimesest ettekandest sõbralikule välispoliitikale on pööratud selg selgub, et aprilli lõpus, mai algul kutsuti Sak- ja liigutakse vastassuunas. Ta leiab, et tegeli- sa piiriäärsete korpuste ringkondades veel kult on see loobumine senisest tasakaalupolii- üks aastakäik reservväelasi teenistusse. See- tikast. Pole ka teada, mida teevad venelased, ga oli reservväelasi teenistuses ligi 180 000 ja kui Poola peaks sattuma sõjalisse konflikti sõjaväes kokku u. 500 000 meest.45 Saksamaaga. Tomback arvab, et Poola män- 3. mail Varssavis toimunud vabariigi aas- gib õige ohtlikku välispoliitilist mängu. Poo- tapäeva paraadi võttis vastu sõjaminister ja la armee peastaabi ohvitserid pole vestlustes sellel osalesid kohaliku garnisoni väeosad. andnud Danzigile üldse nii suurt tähtsust, Paraadil polnud presidenti ega marssal Rydz- nagu see ajakirjanduses üles puhutud. Kesk- Śmigłyd. Marssal oli aastapäevapidustustel mine kindralstaabi ohvitser on nõus Danzigi Poznanis, kus peeti tavalisest suurem sõja- ära andma, sest see on peaaegu saksa linn, väeparaad. Marssali sõit Saksa piiriäärsesse kus vähe poolakaid (250 000-st 25 000). Poo- garnisoni oli poliitiline demonstratsioon tera- la äärmised parempoolsed – monarhistid, kel vate vahekordade puhul Saksamaaga.46 küll pole avalikus elus suurt mõju – nõuavad 4. mai teise ettekande põhjal oli viimastel avalikult koostööd Saksamaaga ja huvipiir- päevadel Poola juhtivates ringkondades ja kondade jaotamist.48 samuti ajakirjanduses toimunud järsk pööre (konfrontatsioonile Saksamaaga): Danzigist tahetakse teha Euroopa tähtsusega probleem. Olukord sõjaeelsetel kuudel Väidetakse, et kui Danzigi küsimuses järele anda, nõuavad sakslased järgnevalt koridori, Mai teisel poolel oli Hitler langetanud lõpli- Ülem-Sileesiat ja Pommerimaad. Poolakate ku otsuse alustada sõda Poolaga (augustis). õigusi Danzigis tuleks vastupidi suurendada, Eesmärk oli Poola purustada, kuid enne oli anda linn Poola protektoraadi alla. Ajakirjan- ta vaja isoleerida. Edasisi läbirääkimisi peeti

43 Saksa õhujõudude atašee Poolas ja Rumeenias 1938. a-st oli ooberst Alfred Gerstenberg (1893–1959), hiljem sai ta kindralleitnandiks. 44 ERA, f. 495, n. 12, s. 246, l. 149–150. 45 Samas, l. 87, 144. Tegelikult oli Poolas sõjaväkke kutsutud reservväelasi vähem, 1. mail kokku 95 316. Sõjaväes oli kokku 445 711 sõjaväelast. E. Kozłowski. Wojsko Polskie 1936–1939, lk. 356. 46 ERA, f. 495, n. 12, s. 246, l. 144–145. 47 Samas, l. 142–143. 48 Samas, l. 143. Danzigi Vabalinnas tervikuna oli 1938. a. 407 500 elanikku, neist 5–10% poolakad. – Brockhaus Enzyklopädie. 21. Auflage. Band 6. F. A. Brockhaus, Leipzig, Mannheim, 2006, lk. 280.

Tuna 4/2008 65 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

vaid selle eesmärgiga. Hitler ei uskunud, et raske sakslaste nõudmistele vastu tulla. Prantsusmaa ja Inglismaa hakkaksid Poola Muutus toimus ilmselt seoses Inglise saa- pärast sõdima, ja teadis, et Nõukogude Liit diku (Sir Howard Kennard) jutuajamisega on valmis koostööks Saksamaaga. Poola pu- välisminister Beckiga.52 rustamine pidi muutma ka teised Ida-Euroo- Tomback märgib samas ka, et Poola–Vene pa riigid sõnakuulelikeks. vahekorrad on viimasel ajal paranenud ja olu- Poolakad uskusid, et Inglise-Prantsuse kord idapiiril rahulikum. Piirivalvekorpuse garantiidest piisab Saksamaa tagasihoidmi- luureosakonna ülema teatel juhtub piiril siiski seks. Hoolimata lubadustest ei mõelnudki peaaegu igal öösel tulevahetusi. Poola ajakir- aga lääneriigid kiirelt abi anda, pealetungi janduse suhtumine Balti riikide viimastesse Saksamaale peeti võimalikuks 1941.–1942. välispoliitilistesse sammudesse on heatahtlik. aastal. Ehkki välisminister Beck oli valmis (Mõeldud on Eesti ja Läti mittekallaletungi- kompromissi otsima, oleks Hitler läbirääki- lepinguid Saksamaaga.) Vahekordadest Sak- mistel augustis nõudnud rohkem kui algselt. samaaga saavad poolakad aru ja võtavad neid Vastuseks Saksamaa survele ja propagandale paratamatusena. Inglise–Prantsuse–Nõuko- algas ka Poola ajakirjanduses kevadel Saksa- gude Vene kokkuleppe suhtes ollakse äärmi- vastane kampaania ning ägenes saksa rahvus- selt tagasihoidlik.53 vähemuse tagakiusamine.49 Ettekandes on ka sõjaväelaste arvamusi Nõukogude juhtkonnal oli juba mais luu- edasisest. Sakslased ei taha Danzigi küsimuses reinfo Saksamaa kindlast kavatsusest rünnata teha järeleandmisi, sest neil aega on: “Las poo- Poolat ja et pärast Poolat ründab Saksamaa lää- lakad kannavad armee ülalpidamise kulusid. neriike, mitte Nõukogude Liitu.50 Moskvas ala- Vaatame, kui kaua nad suudavad vastu pannud Inglismaa–Prantsusmaa–Nõukogude Lii- na.” (Tombacki andmeil maksis juuli lõpus osa- du läbirääkimistel kujunesid põhiprobleemiks liselt mobiliseeritud Poola armee ülalpidamine Nõukogude Liidu järjest kasvavad nõudmised, päevas 2,5–3 miljonit zlotti.54) Poola vanemad sealhulgas nõue lubada Punaarmee Poola ja ohvitserid pooldavad Danzigi osas sakslastega Balti riikide territooriumile. Kuna Hitler oli kokkulepet, kui oleks kindel, et pärast seda valmis Stalinile lääneriikidest rohkem lubama, ei esita sakslased uusi nõudmisi. II osakonna oli läbirääkimiste saatus ette määratud.51 ülema (kolonel Smoleński) väitel püüavad nad 15. juunil märgitakse ettekandes, et pä- sakslastega vahekordi enam mitte teravamaks rast välisminister Becki viimast maikuu kõnet ajada. Samas on poolakad sõjakad ja usuvad, on välispoliitilistes suhetes toimunud teatud et sõja korral nemad koos prantslaste ja inglas- rahunemine: Ajakirjanduse toon sakslaste tega võidavad. Saksa sõjalisi jõude hinnatakse suhtes on muutunud leplikumaks, puudu- liiga madalalt, nt. hinnatakse Saksa ohvitseride vad ähvardused. Ajakirjanduses on avalda- erialast ettevalmistust nõrgaks, vanemat juht- tud kirjutisi, milles kriipsutatakse alla Poola konda politiseerituks jne. Saksa sõjaväge pee- valmisolekut läbirääkimisteks Saksamaaga. takse nõrgemaks, kui see oli 1914. aastal. Poola Sisepoliitilistel kaalutlustel on poolakatel aga vanem sõjaväejuhtkond unistab Ida-Preisimaa

49 L. de Jong. Pjataja kolonna v Zapadnoj Evrope. (Zagadki tret’ego rejxa). Veče, Moskva, 2004, lk. 58–60; O. Heike. Die deutsche Minderheit in Polen bis 1939. Ihr Leben und Wirken kulturell, gesellschaftlich, politisch. Leverkusen, 1985, lk. 439–442. 50 Vt. Nõukogude sõjaväeluure ettekanded 17. maist, 4. juunist ja 9. juulist: Razvedka informiruet. Dokumenty razvedupravlenija Krasnoj armii. Janvar´ 1939 – ijun’ 1941 g. – Rossija XX vek. Dokumenty. Meždunarodnyj fond “Demokratija”, Moskva, 2008, lk. 81–84, 99–101, 113–115. 51 Läbirääkimistest Moskvas vt. H. Arumäe. Briti–Prantsuse–Nõukogude läbirääkimised. – Sõja ja rahu vahel. Koguteos. I kd. Eesti julgeolekupoliitika 1940. aastani, lk. 101–109; E. Kimm. Balti riikide iseseisvuse kaotus Euroopa globaalpoliitika vaatevinklist. – Akadeemia 1991, nr. 11, lk. 2384–2398. 52 ERA, f. 495, n. 12, s. 246, l. 109–111. 53 Samas, l. 111. 54 Samas, l. 78. Poola sõjaline eelarve oli 1939/1940. eelarveaastal 800 miljonit zlotti. Samas, l. 218–219.

66 Tuna 4/2008 Urmas Salo / Au kallim kui rahu. Poola sõjalis-poliitiline olukord 1939. aastal Eesti sõjaväe esindaja silmade läbi liitmisest Poolaga ja sellest räägitakse avalikult tema hinnangutest välispoliitilisele olukor- kui ühest tulevikusõja eesmärgist.55 rale. Kolonel pidas võimatuks ükskõik millist Seda, et poolakad Saksa sõjaväge alahin- poliitilist kokkulepet Saksamaa ja Nõukogude dasid, kinnitavad ka muud allikad. Levitati Vene vahel, majanduslikku kokkulepet pidas infot, et Poolal on end kerge kaitsta ja asuda ta aga võimalikuks. Samas arvas ta aga, et vae- vastupealetungile.56 valt Inglise–Prantsuse–Nõukogude Vene läbi- Poola–Prantsuse vahekorrad olid viimaste rääkimised annavad soovitud tulemusi – Poola kuude jooksul muutunud väga soojaks. Sõja- ei nõustu mingisuguse Nõukogude Vene poolt minister kindral Kasprzycki57 käis Pariisis.58 nende suhtes nõutava garantiiga.60 3. juuli ettekandes on toodud diplomaa- Poola–Saksa suhetes ei pidanud Englicht tide hüpoteese läbirääkimistest Moskvas ja Poola poolt võimalikuks mingeid järeleandmi- Saksamaa edasistest kavatsustest: Üldiselt si: “Prantsusmaa olevat andnud Poolale carte- arvatakse, et kolmepoolsed läbirääkimised blanche otsustamiseks, millal ta peab välja as- Moskvas venivad sakslaste tõttu. Nõukogude tuma oma eluliste huvide kaitseks relvadega.” Vene ja Saksamaa vahel käivad mitteamet- Kolonel ei uskunud, et Saksa huvid kanduksid likud läbirääkimised majandusküsimustes, Ida-Euroopast mujale, näiteks Kaug-Itta: Hit- kuid pole võimatu ka poliitiliste küsimuste ler on fanaatik, kes näeb sakslaste tulevikku arutamine. Hitler tahab kõigepealt lahendada ja loomulikku eluruumi ikkagi vaid idas, see vahekorrad Poolaga. Prantsuse sõjaväeesin- on kõigepealt Lõuna-Venemaal (Ukrainas) ja daja järgi on Prantsuse ja Inglise valitsused seepärast on kokkupõrge Saksamaa ja Nõu- otsustanud igasugusele Saksamaa agressioo- kogude Vene vahel möödapääsmatu. Tee Ve- nile relvadega vastu astuda. Arvatakse aga, et nemaale läheb muidugi üle Poola, aga Poola sakslased püüavad kolmiklepingust eraldada vallutamine pole võimalik ilma Euroopa sõja- Danzigi küsimust, see tähendab, et Nõuko- ta. Kolonel Englicht ei uskunud, et Saksamaa gude Vene ei sega end Poola–Saksa vahekor- üldisest sõjast Euroopas võitjana väljuks.61 dade lahendamisse Danzigis. Selle eest saab Tomback oli saanud andmeid, et Poola Nõukogude Vene Saksamaalt laenu 700 mil- kõrgemates sõjaväelistes ringkondades oli jonit marka. Inglismaa soovitaks siis Poolale tekkinud soov provotseerida sõda Saksa- järeleandmist ja Saksamaa okupeeriks kartu- maaga, sest üldpoliitiline olukord Euroo- seta Danzigi. Balti riigid olevat selles mängus pas oli Poola kasuks, eriti pärast Prantsuse teisejärgulised, nende täielikust iseseisvusest ja Inglise välisministrite Bonnet´ ja Halifaxi on huvitatud nii Nõukogude Vene kui ka Sak- deklaratsioone. Danzig olevat muutunud samaa ning seega pole nendel vaja karta.59 uue Euroopa-sõja casus belli’ks. Välisminis- Kõik see näitab, et diplomaatilistes ring- ter Beck olevat aga energiliselt sõjaväejuh- kondades levitatavate kuulujuttude seas lei- tide sõjakate plaanide vastu välja astunud ja dus ka tõeteri. soovitanud oodata. Sel juhul polnud kindel, 8. juuli ettekandes on ülevaade vestlusest kas Inglismaa Poola toetuseks välja astub. Ka II osakonna ülema abi kolonel Englichtiga, Poola suursaadik Londonis Raczyński62 andis

55 Samas, l. 109–110. 56 M. Vasold. August 1939. Viimased üksteist päeva enne Teise maailmasõja puhkemist. Tänapäev, Tallinn, 2008, lk. 17, 26; Th. Kirkien. Kuidas kujuneks Saksa-Poola sõda Poola asjatundjate arvates? – Päevaleht 03.06.1939, lk. 4. 57 Tadeusz Adam Kasprzycki (1891–1978), diviisikindral, teenis Poola leegionides, 1918. a-st Poola sõjaväes, sõjaminister 1935–1939, septembris interneeriti Rumeenias. 1944 läks Suurbritanniasse, 1954. a-st emigratsioonis Kanadas. 58 ERA, f. 495, n. 12, s. 246, l. 110. 59 Samas, l. 90–91. 60 Samas, l. 86. 61 Samas, l. 87. 62 Edward Raczyński (1891–1993), Poola diplomaat, 1934. a-st suursaadik Suurbritannias.

Tuna 4/2008 67 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

mistel ei olevat otsustatud. Poolas viibisid 4.– 9. juulil aga Inglise ja Prantsuse kindralstaabi ohvitserid, mis näitab, et koostöö peastaapide vahel oli siiski alanud.65 Tegelikult arvas Ironside, et Poola armeel on hästi ettevalmistatud kaader, kuid varustus on ebapiisav. Ta soovitas valitsusel anda Poo- lale kiiremini laenu sõjaväe paremaks relvas- tamiseks. Kindral andis ka poolakaile mõista, et Inglismaa ei taha astuda maailmasõtta ju- husliku kokkupõrke pärast Danzigis või piiril. Teistel andmetel hindas kindral Ironside oma raportis Poola sõjalist võimekust väga kriitiliselt. Ta arvas, et Poola variseb kiiresti kokku ja et Prantsusmaa ei peaks Siegfriedi liini ründama.66 Marssal Rydz-Śmigły rõhutas samal ajal intervjuus Ameerika ajakirjanikule: “Kasu- Poola välisminister Józef Beck ja Briti kindral Edmund Ironside (P.P. Wieczorkiewicz. Kampania 1939 roku, lk. 15). tame kõiki võimalusi, et Danzigi küsimust lahendada rahulikul teel. Kui aga sakslased nõu oodata. Seepärast oli Danzigi küsimuse jäävad oma Anschlussi plaanide juurde, siis ümber tekkinud ebamäärane vaikus. Poola Poola alustab võitlust isegi siis, kui tal tuleks ootab sündmuste edasiarenemist. Kuna ing- võidelda liitlasteta.” See avaldus näitab, et lased ei hinda Poola sõjalist jõudu sõja korral suurt usku poolakatel prantslastesse ega ing- Saksamaaga väga kõrgelt, püüavad nad jõuda lastesse ei olnud.67 kokkuleppele Nõukogude Venemaaga. See 9. augusti ettekandes on märgitud, et tekitab poolakates meelehärmi.63 oodatud marssal Rydz-Śmigły kõne leegionä- 23. juuli ettekandes on ülevaade Ingli- ride aastapäeva puhul Krakovis jäi välispolii- se relvajõudude kindralinspektori kindral tika osas tagasihoidlikuks. Marssal kinnitas, Edmund Ironside’i64 visiidist Poola 17.–21. et Poola on nõus rahu kõigi abinõudega alal juulil. Rahvale püüti selle külaskäiguga näi- hoidma, kuid kõne lõpus hoiatas ta Saksa- data, et Poola ei jää tulevikusõjas üksinda. maad. Arvatavasti tutvustati kindralile Poola sõja- Poola kõrgemates sõjaväelistes ringkon- väe koosseisu, sõjatööstuse seisukorda, selgi- dades on märgata kainenemist pärast seda, tati Inglismaalt laenu saamise võimalusi ning kui nõutud rahalise abi saamine nurjus. Selts- koostöövõimalusi sõja korral. Tomback ar- konnas ja poliitilistes ringkondades avalda- vab, et Inglise ja Poola sõjavägede koostööst takse arvamust, et milleks peame just meie kõneldi õige pealiskaudselt. Ta ei usu ka, et end Inglise-Prantsuse huvide eest ohverda- Ironside’ile anti õige pilt Poola relvajõudude ma. Liiguvad jutud läbirääkimistest Poola ja seisukorrast. Midagi konkreetset läbirääki- Saksamaa vahel kompromisslahenduse leid-

63 ERA, f. 495, n. 12, s. 246, l. 87–88. 64 William Edmund Ironside (1880–1959), lord, Suurbritannia feldmarssal, 1918–1919 juhtis liitlasvägesid Põhja-Venemaal, relvajõudude kindralinspektor meretagustel territooriumidel (Oversea Forces) V–IX 1939, 3. septembrist 1939 impeeriumi kindralstaabi ülem, 27.05.–19.07.1940 metropoli jõudude (Home Forces) juhataja, 1941 läks erru. 65 ERA, f. 495, n. 12, s. 246, l. 77–80. 66 Documents on British Foreign Policy, 1919–1939. Ser. 3. Vol. 6. London, 1953, lk. 379, 416, 486; B. Bond. Edmund Ironside. – Churchill’s Generals. Edited by John Keegan. Grove Weidenfeld, New York, 1991, lk. 21. 67 ERA, f. 495, n. 12, s. 246, l. 79.

68 Tuna 4/2008 Urmas Salo / Au kallim kui rahu. Poola sõjalis-poliitiline olukord 1939. aastal Eesti sõjaväe esindaja silmade läbi miseks Danzigi küsimuses. Sellise lahenduse hetusi Danzigi küsimuse rahulikuks lahenda- leidmine pole sisepoliitilistel kaalutlustel aga miseks on olnud. Võib arvata, et ka inglased sugugi kerge.68 ei taha sõda, sest marssali kõne võeti Inglise Inglismaalt loodetud laenu 20 miljonit ajakirjanduse poolt hästi vastu.73 naela sularahas asemel saadi augustis 8 mil- 21. augustil on märgitud sõjaohu kas- jonit naela, s. o. u. 200 miljonit zlotti kauba- vu. Rahvasteliidu ülemkomissari Danzigis krediiti. See väike summa Poola riigikaitse Burckhardti visiit Hitleri juurde Berchtesga- vajadusi halvenevas finantsolukorras ei ra- denisse ei lahendanud kriisi. Danzigi küsimus huldanud.69 on paisunud ja haaranud endasse koridori ja Tomback selgitab, et Poola välispoliitika Pommeri maa-alad. Poola teeb ettevalmistusi suuna kardinaalne muutmine toimus kevadel sõjaliseks konfliktiks, rajatakse välikindlustusi opositsiooni ja mõningate kõrgemate sõja- Ülem-Sileesias ja Poznani piirkonnas.74 väelaste – peastaabi ülema Stachiewieczi, sõ- Tomback teatab, et sõjalise konflikti kor- jaminister Kasprzycki, tema I abi, armee ins- ral kavatsevat poolakad tungida kohe Ida- pektori Sosnkowski – survel.70 Rahva üldine Preisimaale. Loodes on Poola diviiside koon- meeleolu on valitsuse juhitud ajakirjanduse damise esialgne raskuspunkt, arvatavasti on ässitusel tugevalt saksavastane. Riigimehed Ida-Preisimaa piiri äärde koondatud 9 jala- on korduvalt toonitanud, et Danzigi küsimu- väediviisi. Ida-Preisimaa vallutamise eesmärk ses ei saa olla mingeid järeleandmisi Poola oli laiendada oma merepiiri ja tagada armee poolt. Seetõttu on Poolas tekkinud selline paremat tiiba. Samas pidi armee pidama vii- psühholoogiline õhkkond, mis võib valitsuse vituslahinguid Poznani rajoonis ja kaitsma järeleandmise korral sakslastele kutsuda esile Ülem-Sileesiat.75 demoraliseeriva reaktsiooni, hävitada rahva See oli Poola sõjapropaganda. Tegeli- võitlustahte.71 kult tugines 1939. a. Poola operatiivplaan Prantslased on poolakatele teatanud, et “Zachód” (“Lääs”) koalitsioonisõja põhimõt- sõja korral Saksamaaga on abi neile kindel. tele. Kuni Prantsusmaa abistava rünnakuni Kuidas prantslased endale seda abi ette ku- läänes planeerisid poolakad ainult kaitset. jutavad, näitab Prantsuse sõjaväe esindaja72 Poola väed olid paigutatud kordonitaoliselt vastus Tombacki küsimusele: “Kas see ei piki Saksamaa ja Slovakkia piiri, püüti katta kergenda Poola seisukorda, kui meie sunni- kõiki strateegiliselt olulisi piirkondi. Vaja- me sakslasi jätma 30–40 diviisi Reini kallas- dusel nähti ette sissetungi ainult Danzigisse, tele? Jätavad nad aga vähem, siis läheme üle selleks oli määratud interventsioonikorpus Reini…” Sõja algatajaiks peaks prantslaste – 2 jalaväediviisi Poola koridoris. Pealetung arvates olema ikkagi poolakad ja siis alles Ida-Preisimaale oli varasemas, 1936. a. sõja- tuleb prantslaste abi. plaanis, 1939. a. peeti pealetungi võimalikuks Kokkuvõttes arvab Tomback, et mõtteva- pärast liitlastelt abi saamist.76

68 Samas, l. 67. 69 Samas, l. 72–73, 79, 94, 110, 150, 154. 70 Kazimierz Sosnkowski (1885–1969), kindral, Poola armee inspektor, sõjaministri asetäitja, sõjatööstuse koordinaator, septembris 1939 juhtis armeed “Małopolska” ja Lõunarinnet. Läks Prantsusmaale, organiseeris poola vägesid, pärast sõda Kanadas. 71 ERA, f. 495, n. 12, s. 246, l. 68. 72 Prantsuse sõjaväeatašee Poolas 1938–1939 oli kindralmajaor Félix-Joseph Musse. 73 ERA, f. 495, n. 12, s. 246, l. 68. 74 Samas, l. 55. 75 Samas, l. 55. 76 J. Ciałowicz. Polsko-francuski sojusz wojskowy 1921–1939. Państwowe Wydawnictwo Naukowe, Warszawa, 1970, lk. 296–300, 362–363; Polskie siły zbrojne w Drugiej wojnie światowej. Tom I. Kampania wrześniowa 1939. Część pierwsza. Polityczne i wojskowe położenie Polski przed wojną. Instytut Historyzny im. Gen. Sikorskiego, London, 1951, lk. 262–283.

Tuna 4/2008 69 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

Saksa karikatuur: “John Bull ja Poola Kotkas”, Simplicissimus 21. mai 1939. Tõlge: “Kas ma peaks ta lendu laskma? Kas ma ei peaks teda lendu laskma?” Chronik 1939, lk. 89.

19. augustil toimunud vestluses arvas ko- Siiski jäi mulje, et poolakad panevad liit- lonel Englicht ise, et Danzigi küsimuse võiks lastele suuri lootusi, eriti prantslastele. Hästi lahendada Poola-Saksa segakomisjoni loomi- mõjus hiljuti Prantsusmaalt saadud 430 miljo- sega, kes kaitseks mõlema riigi huve. Poola- ni frangi (u. 65 miljonit zlotti) suurune kauba- kad olid seni sakslastele maksimaalselt vastu krediit. Arvestades Poola riigikaitse vajadusi, tulnud. Ta rõhutas: ehkki Danzigi vabalinnast oli seda aga vähe.78 kui Poola hoolealusest on jäänud fiktsioon, ei Kolonel Englichti väitel hoiduvad nad taha me seda kaotada. Kolonel lisas, et nad sakslaste suhtes igasugustest provokatsiooni- hakkavad Danzigit kaitsma kas või ilma vä- dest. Tomback teatab aga, et Poola valitsus- lisabita.77 võimud tegid piiriäärsetes rajoonides suurt

77 ERA, f. 495, n. 12, s. 246, l. 56. 78 Samas, l. 56–57.

70 Tuna 4/2008 Urmas Salo / Au kallim kui rahu. Poola sõjalis-poliitiline olukord 1939. aastal Eesti sõjaväe esindaja silmade läbi

Poola karikatuur: Marssal Rydz- Śmigły hoiatus Berliinile: käsi eemale, naabrihärra! Mucha, 25. august 1939. P.P. Wieczorkiewicz. Kampania 1939 roku, lk. 21.

puhastustööd. Sakslaste organisatsioonid su- 3. Poola ja Saksamaa vahekordades pole leti, Saksa talupoegadelt ja mõisaomanikelt sõjalispoliitiliselt midagi muutunud; võeti maid ja jaotati Poola talupoegadele. 4. Arvatakse, et Saksamaa siiski praegu sõda Ligi 1000 sakslasest Poola kodanikku oli ar- ei taha; Saksamaa sammud Moskvas on reteeritud poolavastase tegevuse kahtlustusel. vaid püüe ajada kiilu Poola–Prantsuse ja Ajakirjanduses tehti saksavastast kihutustööd. Inglismaa vahekordadesse. Inglise valitsus Tomback pidas vahekordade rahulikku klaa- on juba lubanud, et vastastikused kohustu- rimist võimalikuks, kui Inglismaa oma mõju sed jäävad muutuseta. Poola suhtes maksma paneks.79 5. Poliitiliste vahekordade ülessoojendamine Saksamaa ja Nõukogude Liidu mittekalla- Nõukogude Vene ja Saksamaa vahel näi- letungileping tuli Poola valitsusele ja sõjaväe- tab, et Vene püüab õhutada Saksamaad listele ringkondadele täieliku ootamatusena. sõja algatamiseks Euroopas, et siis omada Poola armee peastaabis ei varjatud üllatust võimalusi Kominterni ideede hõlpsaks rea- ega pahameelt. Väljapoole esitatud ametli- liseerimiseks. ke ringkondade hinnang sisaldub Tombacki 23. augusti ettekandes80: Viimane oli kahtlemata väga õige hinnang. Diplomaatilistes ringkondades vaadati 1. Poola pole kunagi lootnud sõjalisele abile lepingule siiski laiemalt ning leiti, et kui see N. Vene poolt; sisaldab üldiseid poliitilisi põhijooni Euroo- 2. Poola vahekorrad N. Venega on viimasel pa mastaabis, võib Saksamaa agressiivsus ajal olnud täiesti korrektsed; veelgi tõusta. Sel juhul on aga Poola seisu-

79 Samas, l. 56–57. 80 Samas, l. 64–65.

Tuna 4/2008 71 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

kord väga tõsine. Igal juhul on nüüd Saksa- juhul kui Poolal läheb juba sõja algul halvasti. maal võimalik oma nõudmisi Poola suhtes Küsitakse, kas Nõukogude Vene jääb neut- energiliselt läbi viia. Peastaabi II osakonna raalseks. Poola valitsusringkonnad püüavad ülem kinnitas aga, et 3–4 kuud tagasi oleks raadio ja ajakirjanduse abil rahva meeleolu Poola olnud väga raskes seisukorras, kuid tõsta. Olukorda Saksamaal esitatakse väga nüüd on sõjaline olukord tunduvalt parane- mustades värvides ja väidetakse, et Itaalia ei nud. Seega mõeldi osalise mobilisatsiooni taha sõdida Danzigi pärast.84 läbiviimist, koondamist piiri äärde ja teatud Rahalised kulutused sõjaväe ülalpida- kindlustustöid.81 miseks olevat tõusnud kuni 5 miljoni zlotini On üllatav, et Poolas ei osatud õigesti päevas.85 hinnata Molotovi-Ribbentropi pakti, selle USA presidendi rahusobitus ei tekita- salaprotokollidest poolakatel aimu polnud. nud Poolas sensatsiooni. Poola presidendi Poola poliitikud ja sõjaväejuhid ei uskunud, Mościcki vastusest võib välja lugeda Poo- et senised verivaenlased asuvad tihedat koos- la valmisolekut läbirääkimisteks. Tomback tööd tegema.82 märgib, et Poola valitsusringkonnad on oma 25. augusti ettekandes on ülevaade ööl seisukohtadega läinud liiga kaugele. Nendest vastu 24. augustit läbi viidud osalisest mo- taganemine kas või välissurve tõttu tooks bilisatsioonist ja vägede ümberpaigutustest. kaasa valitsussüsteemi nõrgenemise. Diplo- Tomback märgib, et olukorda peetakse väga maatilistes ringkondades arvatakse siiski, et tõsiseks ja ollakse valmis relvadega oma sei- prantslased ja inglased sunnivad poolakaid sukohti kaitsma. Sakslaste ringkonnad väi- järeleandmisele.86 davad, et nemad sõjategevust ei algata. Kat- 30. augusti ettekandes on juttu Saksa ja setatakse poolakate närvide vastupidavust. Inglise läbirääkimistest ning Poola sõjalistest Oodatakse, et Danzigis astutakse samme, ettevalmistustest: mis poolakad tasakaalust välja viivad ja sun- 29. augustil lõuna ajal oli Poolas pinevus nivad relvadega sekkuma. Seni polnud aga haripunktis, kuid langes pärast lõunat, kui Försteri määramine Danzigi “Statthalteriks” selgus, et Inglise valitsus nõustus Hitleri ette- ja Danzigi raudteeliikluse kontrolli ülevõt- panekutele vastama. Diplomaadid arvavad, et mine sakslaste poolt, mis olid Danzigi sta- kokkuleppele jõutakse. Ameeriklaste arvates tuudi rikkumised, poolakaid tasakaalust on trumbid sõja kõrvaldamiseks Inglise va- välja viinud. Tomback lootis, et Prantsusmaa litsuse käes. Itaallased väidavad, et võimalik ja Inglismaa sammud aitavad veel pinevust on kokkuleppe saavutamine Saksamaa ja Ing- kõrvaldada.83 lismaa vahel väga laiadel alustel. Seejuures 28. augusti ettekandes on mainitud, et sõ- tuleb kõrvale jätta kõik prestiižiküsimused. javäelistes ringkondades kinnitatakse endiselt Poolale võidakse Danzigi ja koridori eest Poola järeleandmatust kõigis küsimustes. Sa- vastu pakkuda mingeid maid väljaspool Eu- mas, eraseltskonnas kritiseeritakse valitsuse roopat (asumaid).87 välispoliitikat ega saada aru, miks ei peaks Diplomaatilistes ringkondades arvatakse, sakslastele Danzigi küsimuses järele andma. et Saksa–Inglise kokkulepe võib kõrvaldada Sõjaväelistes ringkondades ollakse aga mures sõjaohu Euroopast pikemaks ajaks. Kõige Nõukogude Vene võimaliku tegevuse suhtes, raskemaks peetakse Poola rahuldamise kü-

81 Samas, l. 65. 82 M. Vasold. August 1939, lk. 39; È. Duračinski [E. Duraczyński]. Vnešnjaja politika Pol’ši (1939–1941): uslovija, vozmožnosti, celi i rezultaty, lk. 160. 83 ERA, f. 495, n. 12, s. 246, l. 49–51. 84 Samas, l. 62. 85 Samas, l. 62. 86 Samas, l. 63. 87 Samas, l. 36.

72 Tuna 4/2008 Urmas Salo / Au kallim kui rahu. Poola sõjalis-poliitiline olukord 1939. aastal Eesti sõjaväe esindaja silmade läbi simust – Inglismaal on Poolale lubatust väga Poola jõudude mobiliseerimine 1939. a. raske taganeda.88 augustis Viimane sõjaeelne ettekanne 31. augustist annab ülevaate üldmobilisatsioonist Poolas: Poola suutis sõjaväe esindaja 13. aprilli ette- Üldmobilisatsiooni väljakuulutamine on kande järgi 15. mobilisatsioonipäeval välja valitsusringkondade seletusel tingitud Saksa panna kuni 40 diviisi, millele pidid esimese vägede koondamisest Slovakkiasse ja Saksa- sõjakuu jooksul lisanduma veel 15 diviisi. maa viimastest sammudest Danzigis. Valit- Seega kokku 55 diviisi, u. 20 ratsabrigaadi, 2 sus tahtis üldmobilisatsiooni välja kuuluta- soomusbrigaadi ja tehnilised väeosad. Lennu- da juba paar päeva varem, kuid arvatavasti keid arvestati 600, neist üle poole vananenud lükati see samm Inglismaa vahelesegamisel tüüpi.93 edasi.89 Tegelikult nägi Poola mobilisatsiooni- Tomback teatab, et Poola vastu suunata- plaan W 1939. a. juunist ette formeerida 40 vaid Saksa jõude arvestatakse maksimaalselt jalaväediviisi, ühe merelaskurite brigaadi, 11 70 jalaväediviisile, 8 ratsadiviisile ja 5 moto- ratsaväebrigaadi ja ühe soomus-motoriseeri- mehhaniseeritud diviisile, seega arvestatakse tud brigaadi, 105 üksikpataljoni (laskuri- ja tugeva ülekaaluga. Kindral Reek on juurde rahvakaitse pataljonid). Sõjalennukeid oli märkinud, et Eesti Sõjavägede Staabi arves- Poolal lahingukorras 400.94 tuse kohaselt pole sakslastel nii palju jõude Ööl vastu 24. augustit viidi Poolas läbi (Poola vastu).90 Saksa vägesid oli 1. septemb- täiendav osaline mobilisatsioon nimeliste kut- riks Poola piiridele tõesti vähem koondatud: setega. Mobiliseeritute üldarv võis tõusta 600 kokku 54 erinevat diviisi (sh. 6 tankidiviisi) ja 000 meheni. Poola sõjaväe koosseis tõusis kuni 1 ratsaväebrigaad. Järgnevalt saadeti rindele 1,2 miljoni meheni. Terve rahuaegne sõjavägi reservist juurde 8 diviisi.91 viidi 30. augustiks sõjaaegsete koosseisudeni. Tomback kirjutab spekulatsioonidest seo- Ööl vastu 28. augustit viidi läbi uus erialaspet- ses Inglise–Saksa läbirääkimistega: arvatakse, sialistide mobilisatsioon. Piirivalve väeosade et praegused läbirääkimised Saksa ja Inglis- koosseisu tõsteti 30. augustiks 100 000 mehe- maa valitsuste vahel lõpevad mingisuguse ni. Seda tehti vajadusest jätta Idapiiri kaitse ja konverentsiga, ja seda poolakad kardavad. valvamine ainult piirivalve hooleks.95 Eeldatakse, et konverentsi tulemused võivad 30. augustil kella 14 paiku kuulutati Poo- olla Poolale ainult negatiivsed. Seepärast las välja üldmobilisatsioon. Mobilisatsiooni kardetakse, et kui Berliini–Londoni-vahe- esimene päev oli 31. august. Arvatavasti võidi listel läbirääkimistel jõutakse mingitele po- koos varem teenistusse võetutega mobilisee- sitiivsetele tulemustele, võib Poola alata ise rida kokku 1,8–2 miljonit meest.96 sõjategevust. Lõpuks on märgitud, et üldiselt Tegelikult jõuti mobiliseerida vähem. Sõ- on olukord endiselt pinev ja Poola ametlikes javäes oli septembri algul u. 1 miljon inimest. ringkondades peetakse sõja puhkemist väga Sõjaväe määratud sõjaaegne koosseis oli aga võimalikuks.92 1 346 000 inimest.97

88 Samas, l. 36–37. 89 Samas, l. 43–45. Üldmobilisatsioon lükati 29. augustil edasi Inglise suursaadiku Howard Kennardi ja Prantsuse suursaadiku Leon Noёli soovitusel. 90 Samas, l. 44. 91 B. Mjuller-Gillebrand [B. Müller-Hillebrand]. Suxoputnaja armija Germanii 1933–1945 gg. Izografus, EKSMO, Moskva, 2002, lk. 153–155. 92 ERA, f. 495, n. 12, s. 246, l. 45. 93 Samas, l. 153–154. 94 E. Kozłowski. Wojsko Polskie 1936–1939. lk. 345. 95 ERA, f. 495, n. 12, s. 246, l. 37, 49–50, 62. 96 Samas, l. 37, 43–45. 97 E. Kozłowski. Wojsko Polskie 1936–1939, lk. 330.

Tuna 4/2008 73 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

17. septembri ettekandes on Tomback esi- propagandakampaania. Väga oluline oli Ing- tanud Poola lüüasaamise põhjused. Sõjaliste lismaa poolt antud garantii, ehkki siin võib ar- tegurite kõrval on loetletud ka sõjalis-poliiti- vata, et garantii anti eelkõige selleks, et Poola lised ja strateegilised valearvestused98: ei liituks Saksamaaga. Reaalselt 1939. a. sep- 1. Kuni viimase momendini oldi nii Poola sõ- tembris kohest abi ei antud, ehkki sõda Sak- javäelistes kui ka poliitilistes ringkondades samaale kuulutati. Nii võib öelda, et garantii arvamisel, et Saksamaa blufib ega julge suurendas sõjaohtu, andis Poolale alusetuid alata sõda kahel rindel, sõdida Prantsuse abilootusi, suurendas sõjakust. Prestiižikaa- ja Inglismaa ülemvõimu vastu; lutlused ei lubanud Danzigi küsimuses minna 2. Saksa sõjalist jõudu võeti liialt kergelt; kompromissile ei Poola juhtkonnal ega Hitle- 3. Oma jõudude ülehindamine ja moodsate ril, pealegi pidas Hitler garantiid blufiks. sõjapidamisvahendite mittetundmine; Poola otsusest astuda Saksamaa vastu 4. Riigi ettevalmistamatus sõjaks; võitis kõige rohkem Nõukogude Liit. Pais- 5. Poola sõjaväelised ringkonnad arvasid et tab, et paljuski tänu sellele sündis Molotovi- nad on suutelised sakslastele pikemat aega Ribbentropi pakt: Baltikum ja Ida-Euroopa vastu panema ja tegutsema Ida-Preisimaa jagati salaprotokollidega. Poola juhtkonna suhtes isegi aktiivselt; suurim viga oli see, et nad ei uskunud Nõuko- 6. Hiline üldmobilisatsioon; gude Liidu koostööd Saksamaaga, vaid arva- 7. Eeltoodud Poola sõjaplaan osutus olukor- sid, et Nõukogude Liit säilitab neutraliteedi. rale mittevastavaks; Poola jagamine oli Nõukogude Liidu 8. Sakslaste suur ülekaal lennuväes, soomus- kaitse seisukohalt strateegiline viga, sest väes, raskesuurtükiväes ja sides. Poola kui vahebarjääri kaotamine võimaldas Saksamaal Nõukogude Liitu 1941. a. suvel Lisatud pole liitlaste passiivsust, lubaduste ootamatult rünnata ja tungida sügavale riigi täitmata jätmist. sisse. Stalini eesmärk oli aga punaimpeeriumi laiendamine, mitte kaitsmine. Hinnangud ja järeldused Poola ja Balti riikide nõustumine Nõuko- gude Liidu garantiidega Suurbritannia–Prant- Kas Poola käitus toonases olukorras õigesti? susmaa–Nõukogude Liidu liidulepingu heaks Ehk oleks pidanud ikkagi minema kompro- oleks 1939. a. sügisel nende riikide jaoks and- missile ja loovutama Danzigi, mis oli tegeli- nud ilmselt sama tulemuse, mis Molotovi- kult sakslaste kontrolli all. Üldiselt võib täna- Ribbentropi pakt. päeval Poola käitumist pidada ikkagi õigeks, Mis oleks juhtunud, kui Poola oleks as- arvestades, mida teame nüüd Hitleri režiimi tunud liitu Saksamaaga, võib igaüks arvata. kuritegudest ja et Teise maailmasõja võitsid Nõukogude Liidule oleks see ilmselt teki- Poola liitlased. Kindlasti poleks ka Saksamaa tanud väga tõsiseid probleeme ja muutnud leppinud vaid Danzigiga, vaid oleks hiljem Teise maailmasõja käiku. Kahtlemata olnuks nõudnud uusi järeleandmisi. Poola kindla- see 1939. aastal soodne Balti riikidele. Pike- meelsuse tõttu aga uut Müncheni lepingut ei mas perspektiivis oleks liit Saksamaaga olnud sündinud. Poolale aga ilmselt kahjulik. Reaalselt oli Poola valitsusel raske teisiti Nõukogude Liit oli tehtud otsuse eest käituda, ta oli osalt oma poliitika pantvang. Poolale väga tänulik. Võib öelda, et ta ründas Valitsus pidi arvestama opositsiooniga ja šaakalina oma raskelt haavatud naabrit selja avaliku arvamusega, mis oli valdavalt Saksa- tagant, et kergelt saaki saada. Järgnevalt mõr- vastane. Oluline roll otsuse langetamisel oli vati ligi 20 000 Poola ohvitseri Katõnis. Veel Poola kõrgematel sõjaväelastel. Valitsus lasi tänapäeva Venemaal püütakse neid kuritegu- ka ajakirjandusel üles kütta Saksa-vastase sid teiste kaela veeretada või õigustada.

98 ERA, f. 495, n. 12, s. 246, l. 24–27.

74 Tuna 4/2008 Urmas Salo / Au kallim kui rahu. Poola sõjalis-poliitiline olukord 1939. aastal Eesti sõjaväe esindaja silmade läbi

Nõukogude–Saksa relvavennad Poolat jagamas. P.P. Wieczorkiewicz. Kampania 1939 roku, lk. 98.

1939. aasta näitas, et poliitikute soovmõt- mõõdetav hind. Meie Poolas ei tunne mõistet lemine on ohtlik riigi julgeolekule. Alati peab nagu rahu iga hinna eest. Ainult ühel asjal valmistuma ka halvemaks arengustsenaariu- inimeste, rahvaste ja riikide elus pole hinda. miks. See on au.”100 Eesti sõjaväe juhtkond oleks sõjaväe “Jest jedna tylko rzecz w życiu ludzi, naro- esindaja ettekannete põhjal pidanud mõist- dów i państw, która jest bezcenna. Tą rzeczą jest ma hiljemalt 1939. a. suvel Saksa-Poola sõja honor.” paratamatust. Elmar Tambeki mälestuste põhjal kindral Laidoner augusti lõpus siiski sõja puhkemist ei kartnud.99 Ilmselt lootis ta, 1939. aasta kroonika et Inglismaa mõjutab Poolat järeleandmis- tele. On aga selge, et ükskõik, kuidas keegi 5.–6. jaanuar: Poola välisminister Beck koh- olukorda hindas, ei lubanud au Poolal võit- tub Berchtesgadenis Hitleri ja välisminister luseta alistuda. Suurriikidel au polnud, neil von Ribbentropiga. Hitler soovib Danzigit ja olid huvid. eksterritoriaalset autoteed. Poola välisminister Beck ütles 5. mail 25.–27. jaanuar: Saksa välisminister von 1939 Seimis esinedes oma sõnavõtu lõpetu- Ribbentrop külastab Varssavit, ei saa nõus- seks: “Rahu on väärtuslik ja ihaldusväärne olekut Danzigi ja autotee küsimuses. asi. Meie sõjas veristatud generatsioon vää- 30. jaanuar: Hitleri kõne Riigipäevas, rää- rib kindlasti rahu. Aga rahul, nagu peaaegu gib sõprusest Poolaga, asumaade vajadusest, kõigil asjadel siin ilmas, on oma kõrge, kuid usust kestvasse rahusse.

99 E. Tambek. Tõus ja mõõn. Tallinn, 1992, lk. 197; Eduard Laamani päevik. – Akadeemia 2004, nr. 6, lk. 1420–1421. 100 Päevaleht 06.05.1939, lk. 4; Dokumenty z dziejów polskiej polityki zagranicznej 1918–1939, lk. 228.

Tuna 4/2008 75 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

18.–20. veebruar: Heinrich Himmler jahil Saksa suursaadikule von Moltkele hoiatuse Poolas Białowieżas, kohtub välisminister Danzigi suhtes. Beckiga. 28. märts: Nõukogude Liidu valitsuse hoiata- 19. veebruar: Moskvas sõlmitakse Poola– vad noodid Eesti ja Läti valitsustele. Nõukogude Liidu kaubandusleping. 31. märts: Chamberlain esitab parlamendis 23.–27. veebruar: Konflikt Danzigi tehnikaüli- Inglismaa ühepoolse garantii Poola iseseis- koolis, saksavastased meeleavaldused Poola vusele (mitte piiridele), lubab kallaletungi ülikoolilinnades ja poolavastased Danzigis. korral Inglismaa ja Prantsusmaa abi. 24. veebruar: Ungari ühineb Kominterni-vas- 1. aprill: Hitler esineb lahingulaeva “Tirpitz” tase paktiga. vettelaskmisel, kritiseerib Inglismaa ja Poola 25. veebruar–1. märts: Itaalia välisministri poliitikat. Galeazzo Ciano visiit Poola. 3. aprill: Wehrmacht´i ülemjuhataja Keitel 9. märts: Tšehhoslovakkias puhkeb Slovakkia edastab Hitleri korralduse välja töötada kriis. direktiiv relvajõudude ettevalmistamiseks 10. märts: Stalini kõne KP(b) XVIII kongres- sõjaks, millesse (direktiivi) on lisatud Poo- sil, välispoliitika korrigeerimine, Nõukogude la-vastane operatsioon Weiss, valmisolek 1. Liit ei taha teiste suurriikide jaoks kastaneid septembriks. tulest välja tuua. 3.–6. aprill: Poola välisminister Beck Londo- 15. märts: Saksa väed hõivavad Tšehhoslo- nis, Inglise-Poola ühiskommunikee, kohustus vakkia jäänuki, Hitler Prahas. sõlmida kahepoolne vastastikuse abistamise 17. märts: Briti peaminister Chamberlain leping. kritiseerib Birminghamis Hitleri sõnamurd- 11. aprill: Antakse välja Hitleri salajane di- likkust, appeasement’i poliitika lõpp. Algavad rektiiv relvajõudude ettevalmistamiseks sõ- Inglise–Prantsuse–Nõukogude Liidu diplo- jaks, milles on Poola-vastane operatsioon maatilised kontaktid Saksamaa agressiooni Weiss ja Danzigi hõivamine. vastu. 13. aprill: Inglise ja Prantsuse garantiid Ru- 21.–22. märts: Prantsuse president Lebrun ja meeniale ja Kreekale. välisminister Bonnet Londonis. Chamberlain 14. aprill: USA presidendi Roosevelti rahu- kutsub Prantsusmaad, Poolat ja Nõukogude üleskutse Hitlerile ja Mussolinile – anda 31 Liitu konsulteerima agressiooni vastu Euroo- riigile mittekallaletungi-lubadus ja sõlmida pas. nõudmisel mittekallaletungilepingud. 21. märts: Saksa välisminister nõuab Berlii- 17. aprill: Nõukogude Liit alustab pinna son- nis Poola saadikult Lipskilt vastust Danzigi ja deerimist: Nõukogude suursaadik Merekalov autotee küsimuses. kohtub Saksa välisministeeriumi riigisekre- 23. märts: Leedu loovutab Klaipeda (Memeli) täri von Weizsäckeriga, välisrahvakomissar Saksamaale, Hitler saabub Klaipedasse. Litvinov teeb Inglismaale ja Prantsusmaale Rumeenia sõlmib Saksamaaga majandusside- ettepaneku sõlmida vastastikuse abistamise mete tugevdamise lepingu. pakt. Poola viib läbi osalise mobilisatsiooni. Alga- 17.–27. aprill: Eesti sõjavägede ülemjuhataja vad õhu- ja gaasikaitse õppused Varssavis. kindral Laidoneri visiit Poola. 24. märts: Hitler räägib maavägede ülem- 20. aprill: Hitleri 50. sünnipäev, sõjaväepa- juhataja kindralfeldmarssal von Brauchit- raad Berliinis. Eesti Sõjavägede Staabi ülem schiga. Führer ei soovi Danzigi pärast ra- kindralmajor Reek Berliinis. kendada jõudu, kuid vajadusel ei välista 28. aprill: Hitleri kõne Riigipäevas, ta tühis- seda – sobivas poliitilises olukorras anda tab Inglise–Saksa mereväelepingu ja Poo- Poolale löök. la–Saksa mittekallaletungilepingu, vastab 26. märts: Poola suursaadik Lipski esitab president Rooseveltile. Ribbentropile Poola eitava vastuse. 3. mai: Nõukogude Liidus saab Litvinovi ase- 28. märts: Poola välisminister Beck esitab mel välisrahvakomissariks Molotov.

76 Tuna 4/2008 Urmas Salo / Au kallim kui rahu. Poola sõjalis-poliitiline olukord 1939. aastal Eesti sõjaväe esindaja silmade läbi

Konstitutsioonipäev Poolas, marssal Rydz- 1. august: Poola rakendab majandussankt- Śmigły sõjaväeparaadil Poznanis. sioone Danzigi vastu. 5. mai: välisminister Beck esineb Poola Seimi 2. august: Briti valitsus annab Poolale laenu ees, selgitab Danzigi küsimust, Poola rahu- 8 miljonit naela. soovi, kuid ühepoolsete järeleandmiste või- 6. august: Marssal Rydz-Śmigły kõne leegio- matust. näride aastapäeval Krakowis. 10. mai: Nõukogude välisrahvakomissari 11. august: Rahvasteliidu ülemkomissar Dan- asetäitja Potjomkin kohtub Varssavis välis- zigis Carl Jacob Burckhardt kohtub Berchtes- minister Beckiga, pakub Poolale vajadusel gadenis Hitleriga. Nõukogude abi. 12. august: Moskvas algavad Inglise–Prantsu- 12.–19. mai: Poola sõjaminister Kasprzycki se–Nõukogude sõjalised läbirääkimised. Pariisis. Sõlmitakse Prantsuse–Poola sõjali- 13. august: teine osaline häiremobilisatsioon ne konventsioon. Prantsusmaa lubab anda abi Poolas. 15. sõjapäeval. 14. august: Hitler räägib Berchtesgadenis sõ- 17. mai: Nõukogude saatkonna nõuniku javäejuhtidega tulevasest sõjast. Astahhovi kohtumine Saksa välisministee- Marssal Vorošilov nõuab läbirääkimistel riumis. Moskvas Punaarmeele kindlat läbimarsiõi- 20. mai: Molotovi ja Saksa suursaadiku Schu- gust Poolast ja Rumeeniast. lenburgi kohtumine Moskvas. 14.–21. august: Nõukogude Liidu ja Saksa- 22. mai: Saksa–Itaalia sõjalise abistamise le- maa salajased läbirääkimised saadikute kau- pingu (Teraspakti) sõlmimine Berliinis. du. 23. mai: Hitleri esinemine sõjaväejuhtidele 17. august: Prantsuse valitsus annab Poolale Riigikantseleis, sõjaplaanide esitamine – rün- laenu 430 miljonit franki. nata Poolat esimesel sobival võimalusel, Poo- 19. august: sõlmitakse Berliinis Nõuko- la enne isoleerida. gude Liidu ja Saksamaa vahel krediidi- ja 23.–30. mai: Inglise sõjaline missioon Vars- kaubandusleping. Saksamaa eraldab Nõu- savis. Poolale lubatakse Inglise lennuväe kogude Liidule krediidina 200 miljonit rii- toetust. gimarka. 30. mai: Saksa välisministeeriumi riigisek- Poola välisminister Beck lükkab tagasi nõude retär von Weizsäcker annab Nõukogude Punaarmee läbimarsiõigusele. saadikule märku Saksamaa valmisolekust 22. august: Hitleri kõne Berchtesgadenis koostööks. kindralitele sõjaplaanidest, sõja alguse täht- 4.–11. juuni: Eesti piirivalve ülema kindral- aeg 26. august. major Ants Kurvitsa visiit Poola. 23. august: Danzigi senat kuulutab NSDAP 7. juuni: Saksamaa sõlmib mittekallaletungi- Gauleiter´i Albert Försteri riigipeaks. lepingud Eesti ja Lätiga. Molotovi–Ribbentropi pakti sõlmimine Mosk- 15. juuni: Moskvas algavad Inglise–Prantsu- vas. se–Nõukogude Liidu läbirääkimised. 23. august: Hitleri käsk alustada sõda 26. au- 1. juuli: Prantsuse välisminister Bonnet´ gustil. hoiatus Saksamaale Danzigi küsimuses. 24. august: Öösel osaline mobilisatsioon Poo- 10. juuli: Chamberlain hoiatab parlamendis las. Saksamaad Danzigi küsimuses. 24. august: Rootsi ärimees Dahlerus alustab 17.–21. juuli: Briti kindralinspektori mere- vahendusmissiooni Inglismaa ja Saksamaa tagustel territooriumitel kindral Edmund vahel. Ironside´i visiit Varssavisse. Poolale lubatak- 25. august: Inglise–Poola vastastikuse abista- se uusi sõjalennukeid. mise lepingu sõlmimine. 18.–21. juuli: Suurbritannia ja Saksamaa USA presidendi Roosevelti rahuläkitus Hit- esindajate salajased läbirääkimised Londo- lerile ja Mościckile. nis. Varjatud mobilisatsioon Saksamaal. Mussolini

Tuna 4/2008 77 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

ERA, f. 495, n. 12, s. 246, l. 64

78 Tuna 4/2008 Urmas Salo / Au kallim kui rahu. Poola sõjalis-poliitiline olukord 1939. aastal Eesti sõjaväe esindaja silmade läbi läkitus Hitlerile – Itaalia ei saa Saksamaad sõjaliselt toetada. Hitler lükkab sõja alusta- mise edasi. Urmas Salo 28. august: Öösel täiendav spetsialistide mo- (1960) bilisatsioon Poolas. 28. august: Inglismaa pakub vahendust Sak- Lõpetanud Tartu Ülikooli ajaloo osakonna 2000, samaale ja Poolale, suursaadik Henderson ajaloomagister 2005. Praegu õpib sealsamas kohtub Hitleriga. doktorantuuris. Töötab Eesti Kaitsejõudude Saksa vägede sissemarss Slovakkiasse, need Peastaabis staabiohvitserina, auaste kapten. liiguvad Poola piirile. Töötanud lepinguliselt ka välisministeeriumis, 29. august: Hitler kohtub suursaadik Hen- osalenud eksperdina Eesti–Vene läbirääkimistel. dersoniga, Poola esindajat oodatakse järg- Peamised uurimisvaldkonnad: Eesti Vabadussõ- misel päeval läbirääkimisteks Berliini. da ja Eesti kaitsevägi 1930-ndatel aastatel. Poola lükkab Inglise ja Prantsuse saadikute soovil üldmobilisatsiooni edasi. 30. august kell 14: Poolas kuulutatakse välja üldmobilisatsioon. Henderson kohtub Ribbentropiga, kes esitab suuliselt Saksamaa nõudmised. 31. august: Hitleri käsk alustada sõda 1. septembril kell 4.30. Dahlerus teeb viimase katse sõda ära hoida, Göring kohtub Hendersoniga. Mussolini teeb ettepaneku 4 suurriigi konve- rentsiks. Poola nõustub pidama Berliiniga otseläbirää- kimisi. Sakslaste provokatsioon Gleiwitzi raadiojaa- mas.

Kroonika koostamisel kasutatud: Päeva- leht 1939. a.; Chronik 1939. – Die Chronik Bibliothek des 20. Jahrhunderts. 3., überar- beitete Auflage. Chronik Verlag, Dortmund, 1989; Dokumenty z dziejów polskiej polityki zagranicznej 1918–1939, tom II 1933–1939. Instytut Wydawniczy Pax, Warszawa, 1996; G. Knopp, H. Schott. Sõjakülv. Olion, Tallinn, 2002; M. Vasold. August 1939. Viimased üksteist päeva enne Teise maailmasõja puhkemist. Tänapäev, Tallinn, 2008; R. Frelek, W. T. Kowalski. Tormi eel 1939. Eesti Raa- mat, Tallinn, 1981.

Tuna 4/2008 79 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

või SD Ausland. Kui venelased endise vastu- Raadiomängud luureohvitseri G. Tarassovi andmeil2 pidasid vähemalt 183 raadiomängu, millest enamiku Eestis Teise toimumist on kinnitanud ka Saksa allikad,3 siis Saksa raadiomängudest on teada palju vä- maailmasõja hem. Üks kõige edukamaid nende hulgast oli kahtlemata Abwehrgruppe 326 (lühidalt AG 326), mis 207. julgestusdiviisi ning Põhjarinde ajal ja järel tagalaülema käsualusena loodi 1943. aastal ja saabus Eestisse sama aasta kevadel. Jaak Pihlau Eesti territooriumil oli enne AG 326 ko- halejõudmist Saksa sõjaväeluure kohalikuks keskuseks juba varem mainitud ANSt Re- II peatükk val, kust uuele luuregrupile anti üle vastu- luurega seotud kohustused referaadi Sch-F Abwehrgruppe 326 (vastuluure vaenlase vastu) raamides. Kõigi ülejäänud referaatide (vastuluure Saksa armees, tööstuses, vangilaagrites jne.) osas jäi olukord endiseks, Tallinna linn ja selle ümb- “Hitleri Saksamaa ja Stalini Venemaa salateenis- rus jäid endiselt ANSt Revali haldusalasse. tused pidasid aastail 1941–1945 kõige intensiiv- Kui Saksa väed 1944. a. alguses Leningradi semat ja brutaalsemat luure- ja vastuluuresõda alt taganesid, anti AG 326 üle rindelt Eestisse kaasaja sõdade ajaloos. Mingit armu ei palutud saabunud 18. armee alluvusse. ega antud. Mõlemad salateenistused püüdsid kin- Grupi ülesandeks oli vastuluure tegevus ni, dubleerisid, lasid maha, piinasid, küüditasid Põhjarinde tagalas, seega võitlus Nõukogude või vangistasid kümneid tuhandeid vastaspoole parašütistide ja partisanidega, vastase takti- agente (arvesse võtmata miljoneid “mitteagente”), kaliste kavatsuste väljaselgitamine, vaenlase kellest enamik olid Nõukogude kodanikud. Saks- desinformeerimine raadiomängude abil ja lased kaotasid Venemaal peetud luuresõja täieli- väljauurimine, kuhu Nõukogude luurajaid kult ja kuigi nende sooritused Nõukogude Liidu Saksa tagalas saadetakse, Eestis endale agen- vastu olid märksa paremad kui Läänerindel, jäi tide ja usaldusisikute värbamine. sellest siiski väheseks.” Luurerühma uueks asukohaks valiti Tartus Robert Stephan. Stalin`s Secret War. Kansas asuv hoone aadressil Aia (praegu Vanemuise) University Press, 2003 42, kus tollal asetses (ja asub praegugi) Ees- ti Kirjandusmuuseum (1940. aastani kandis Luurekeskus Tartus, Aia t. 42 Eesti Rahva Muuseumi filiaali nimetust). 1943. a. kevadel asus sellesse hoonesse AG Saksa-Vene rindel peeti Teise maailmasõja 326 Saksa sideüksuse sildi all. Okupatsioo- ajal arvukalt suuremaid ja väiksemaid raadio- nivõimude käsul olevat senistele valdajatele mänge, kus vastamisi olid Punaarmee vastu- antud korraldus 24 tunni jooksul maja tühjaks luureosakond Smerš ja Saksa Abwehr, FHO1 teha4 ja Saksa armeele üle anda.5

1 FHO = Fremde Heere Ost, Saksa kindralstaabi osakond, mille ülemaks 1942–1945 oli R. Gehlen, hilisem Lääne-Saksa luureteenistuse (Bundes Nachrictendienst) juht. 2 G. Tarassov. Suur mäng, Moskva, 1997 (vene k.). 3 R. Stephan. Stalin`s secret war. Kansas University Press, 2003, lk. 4–10. 4 E. Hion. Tartu, Vanemuise 42. – Aja Pulss 1985, nr. 9, lk. 23. 5 Kirjandusmuuseumi juubelikogumikus “Juurtega sajandite mullas” (Tallinn, 1990) kinnitatakse ekslikult, et maja läks 1943. a. Saksa välisandarmeeria kätte. Millal täpselt AG 326 hoonesse sisse kolis, pole teada, ametlikult anti maja neile üle 01.03.1943.

80 Tuna 4/2008 Jaak Pihlau / Raadiomängud Eestis Teise maailmasõja ajal ja järel

AG 326 ülemaks oli Oberleutnant (hilisem kapten) Helmuth Dammerau, kes enne sõda oli olnud ühe Saksa väikelinna linnapea ja aktiivne natsipartei liige. Kahele teisele oh- vitserikohale olid määratud tõlkidena tööta- vad Sonderführeríd (Sonderführer oli kogu Wehrmachtí hõlmavas süsteemis auaste, millega nimetati allohvitseri või ohvitseri auast- meta erialaspetsialiste, kes teenisid vastavalt ohvitseri või allohvitseri ametkohal) Leon- hard Wiren ja Werner Redlich. Viimasest sai hiljem raadiomängude pidamise tegelik or- ganisaator ja eestvedaja, kes on hiljem Nõu- Aia t. 42 Tartus Saksa ajal. Repro kogude sõjavangis kirjutanud väga põhjaliku ülevaate AG 326 tegevusest Eestis.6 kaptenid), “E” (auastmelt majorid) või “R” Redlich sündis 14.12.07 Saksamaal Neu- (auastmelt kolonelid). Sonderführerí nimetus bukowis Mecklenburgis, kasvas üles Vene- kehtis ainult Abwehrís teenimise perioodil, maal Harkovis, alates 1921. aastast elas nen- isikkoosseisus määratud ajavahemiku vältel de perekond Eestis (Tallinnas ja vahepeal ka ja ainult kindlaksmääratud väeosas. Redlich Rakveres). 1926. a. lõpetas Tallinna Saksa määrati esialgu Sonderführeríks-G, amet- Reaalgümnaasiumi, seejärel töötas äriteeni- likult kinnitati ta sellele ametikohale alles jana firmas Halberg-Bücting. 1928–1929 oli detsembris 1943, sest ta polnud päritolult rii- ajateenija Eesti sõjaväes, kuid EV Sõjakoo- gisakslane (saabus ümberasujana Saksamaale li ohvitserideklassi teda kui sakslast vastu ei alles 1939. aastal). võetud. Hiljem töötas Tallinnas mitmes äriet- Mõlemad AG 326 Sonderführeríd täit- tevõttes, viimati A. M. Lutheri firma toodete sid Dammerau äraolekul ka tema asetäitja müügijuhina. 1939. a. sügisel siirdus ta Hit- kohuseid, 1943. a. tegid seda vahetevahel leri kutsel ümberasujana Saksamaale, töötas ka teised AG 304-st kohale komandeeritud seal ärijuhina ja oli kaupluse omanik. 1942. a. ohvitserid – leitnandid Neumann, Köhler ja kutsuti sõjaväkke ning tänu keelteoskusele Schörmann. ja samuti Tallinnast pärit koolivenna Willy AG 326 ametlikult kinnitatud isikkoosseis Krachti eestkostele pääses teenima Abwehrí. oli 29 inimest, staabirühma kuulusid peami- Viibis tõlgina Idarindel mitme Abwehrgruppe selt sakslased, Dammerau ja Redlichi kõrval koosseisus (Abwehrgruppe 302 Poltaavas ja veel baltisakslased Leonhard Wiren ja Sire Kurjatševkas Starobelski lähedal, hiljem (mõlemad pärit Eestist), Ruprecht (fotograaf) Kiievis, Abwehrgruppe 314 Torskajas Stalino- Salmon, Born, Schreider, Mayer ja Dietrich. Starobelski vahel). Pidas viimases 1942. aastal Nagu öeldud, täitsid tõlkide ülesandeid oma esimese raadiomängu, kasutades radisti- Redlich ja Wiren kahekesi. Viimane saabus na vangi langenud ja ümbervärvatud vene luu- väeossa alles sügisel 1943 ja tema keelteoskus rajat “Petjat”. Mais 1943 viidi Abwehrgruppe ei olnud sellisel tasemel nagu Redlichi oma. 326 koosseisus Eestisse, olles alguses selle ai- Hiljem tegeles Wiren peamiselt paberitööga nus liige, kes valdas puhtalt eesti keelt. ja staabidokumentide tõlkimisega. Raadio- Abwehrí süsteemis nimetati kõiki eriala- mängude tegelik läbiviimine langes peaaegu spetsialiste (tõlgid, insenerid, keemikud jne.) täielikult Redlichi õlgadele, kuigi ka temal ei Sonderführeríteks, kes võisid kuuluda kas olnud õigust uusi agente värvata – see kuu- kategooriasse “G” (auastmelt allohvitserid), lus täielikult kapten Dammerau kompetentsi. “Z” (auastmelt leitnandid), “K” (auastmelt Praktikas andis Redlich kõigepealt soovituse

6 ERAF, f. 130SM, n. 1, s. 14288, lk. 75–132 (edaspidi lühidalt “Redlichi aruanne”).

Tuna 4/2008 81 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

uue agendi värbamiseks ja Dammerau aktsep- tajaks varjunimega “Artur Palm”, Traks jäeti teeris selle. Ka raadiogrammide tekstid koos- esialgu Jõhvi GFP juurde, kuid hiljem viidi tas kõigepealt Dammerau, misjärel Redlich samuti AG 326-sse agent-tuvastajaks varju- pani teksti ümber vene või eesti keelde. nimega “Talv”, kusjuures Jõhvi GFP-s hak- Staabirühmas teenisid peale ohvitseride kas teda asendama äsja tabatud salga “Vil- veel Hauptfeldwebel, majandusülem, kuus jandi” liige Evald Järvekülg. Sügisel värvati staabikirjutajat, kaks radisti ja kümme auto- AG 326-sse veel 8-liikmelise Aksel Präätsi juhti. luuregrupi endised liikmed Oskar Põldemaa Teine oluline allüksus oli raadiorühm, (agent-tuvastaja varjunimega “Peremees”) ja mille tööd juhatas Saksa allohvitser Werther, Agu Teniste (varjunimi “Tisli”) ning “Pärnu” erialalt raadiotehnik. Kõik ülejäänud raadio- grupi endine liige Ralf Remmelg (agent-tu- rühma liikmed olid ümbervärvatud Nõukogu- vastaja varjunimega “Rändur”). de parašütistid, kellel enne seda tuli töötada AG 326 erilise allüksuse moodustas veidi aega AG 326-s agent-tuvastajana. 1944. a. alguses loodud jahikomandorühm. Mis puutub Abwehr´i vastaspoolesse, siis See formeeriti põhjusel, et Eesti Omakaitsel märgime kõigepealt, et 1943. a. esimesel poo- tekkis oma suhteliselt nõrga sõjalise etteval- lel oli Eesti Partisaniliikumise Staap visanud mistuse ja kehva relvastuse tõttu sageli tõsi- Eestisse alla juba vähemalt viis parašütistide seid raskusi partisanide tabamisel, peale selle gruppi, mis kandsid tingnimetust “Viru”, ei suutnud nad sagedastele väljakutsetele va- “Harju” “Pärnu”, “Viljandi” ja “Tartu”. Ena- jaliku kiirusega reageerida. Saksa Põhjarinde mikel juhtudel õnnestus Eesti Omakaitsel staabis anti algul luba luua ümbervärvatud allavisatud parašütistid kiiresti kinni võtta, parašütistidest 30-meheline lahingurühm, mille järel nad anti üle Saksa võimudele. mida hiljem lubati suurendada veel 10 mehe Grupi “Harju” liige Endel Paevere andis võrra. Lahingurühma ülemaks määrati endi- märtsis 1943 enda vabatahtlikult üles Jõhvi ne EV nooremleitnant Edvard Vahuri.9 GFP (Geheime Feldpolizei) kätte, tema järel Nagu öeldud, moodustasid lahingurüh- tegi sedasama ka “Viru” radist Aleksander ma tuumiku juba mainitud agent-tuvastajad: Traks. Mõlemaid hakati kasutama teiste Ees- rühmavanemaks (rühmaülema asetäitjaks) tisse saadetud Nõukogude luurajate kindlaks- nimetati Oskar Põldemaa10, jaoülemateks tegemiseks ja jälitamiseks.. Üldse jäid sõja olid varem radistina töötanud Artur Puusepp, ajal Eestisse saadetud parašütistidest taba- Manivald Moses ja Kalju Vatsel. Lahingu- mata vaid üksikud. Tuntumateks nende seas rühma kuulusid veel endised tuvastusagen- olid grupi “Pärnu” komandör Ilmar Jürisson7 did Aleksander Traks, Endel Paevere ja Ralf ja grupi “Viljandi” komandör Otto Saks8. Remmelg, nagu eespool juba mainisime. Esimesel õnnestus Omakaitse suurhaaran- Redlichi aruande järgi11 olid suuremad gu ajal põgeneda ja kuni Nõukogude vägede Eesti tagalasse allavisatud grupid pärit Mosk- naasmiseni Eestisse 1944. aastal varjuda oma vas asunud Partisaniliikumise Keskstaabist, tuttavate juures. Ka Otto Saksal õnnestus väiksemaid gruppe lähetasid ka Punalipuline teistkordse ümberpiiramise ajal põgeneda, Balti Laevastiku luureosakond, Leningradis paljajalu läbi turbasoo, ja leida oma tuttava- asuv Eesti Partisaniliikumise Staap ja NKVD te juures varju. organid. Viimaste all pidas ta silmas Punaar- Paevere värvati AG 326 poolt agent-tuvas- mee vastuluureosakonda Smerši, mis komp-

7 Ilmar Jürisson. (1912, Pärnumaa, Enge v. – 1985, Tallinn), hilisem põllumajandusdoktor. Vt. I. Jürisson. See ei unune. Rahvatasujad. I, Tallinn, 1962, lk. 48–76. 8 O. Saks. Kõik algas kahest. Rahvatasujad. II, Tallinn, 1965, lk. 95. 9 Edvard Vahuri (1914–1944), lõpetas Sõjakooli 1938, teenis 1. jalaväerügemendis. Vt. J. Pihlau. Auraamat EV kaadriohvitseridele. Tallinn, 2007. 10 Oskar Põldemaa, s. 1919. a. Saaremaal; ERAF, f. 129, n. 1, s. 24236. 11 Redlichi aruanne, lk. 26.

82 Tuna 4/2008 Jaak Pihlau / Raadiomängud Eestis Teise maailmasõja ajal ja järel lekteeriti sõja alguses teatavasti endistest kummipaadid, baromeetrid, lõhkeained ja tšekistidest. Eesti Partisaniliikumise Staapi suur toiduvaru. juhtis kompartei sekretär kindralmajor Ni- Üldjuhul toimus Venemaalt saabunud ja kolai Karotamm, staabiülema asetäitjaks oli kinni võetud agentide ümbervärbamine järg- alampolkovnik Paul Stamm. mise skeemi alusel. Suurem osa Eestisse saa- Eesti Partisaniliikumise Staap saatis väl- detud Nõukogude luurajatest-parašütistidest ja peaaegu eranditult eestlastest koosnevaid võeti kinni kohaliku Omakaitse poolt ja pärast partisanigruppe, mida juhtisid kas Venemaa ülekuulamist kohalikus Omakaitse staabis anti eestlased või Eestimaa venelased. Algul koos- üle Saksa okupatsioonivõimudele. Suuremate nesid need kuni viiest inimesest, hiljem oli Omakaitse üksuste koosseisu kuulus sel ajal ka salgas umbes 10 liiget, 1944. a. alguses hakati eriline vastuluureohvitser, kelle peaülesandeks saatma kuni 30-mehelisi gruppe, ühel juhul oligi koostöö Saksa sõjaväevõimudega. Viima- isegi 70 mehega ja märtsis Peipsi järve ületa- seks võisid olla SD (julgeolekupolitsei)12, GFB nud Makarovi partisanibrigaad koosnes 140 (Geheime Feldpolizei ehk salajane välipolitsei) eestlasest ja ligikaudu 350 venelasest. Kõik või Abwehr. Reaalselt kuulas kinnipeetud luu- need luurajad olid ilma dokumentideta ja reagente põhjalikult üle ainult viimane, välja vaid erandjuhul varustatud rahaga. Nende arvatud mõned erijuhud, kui kinnipeetava tsiviilriietus oli kõigil peaaegu ühesugune vastu hakkas erilist huvi tundma julgeoleku- – nad kandsid tumesinisest või pruunist kan- politsei. gast pluusi, nii et Redlichi iroonilise märku- Põhimõtteliselt käis asi nii, et iga kinnise kohaselt võis peaaegu rääkida Nõukogude peetud parašütist tuli saata alguses SD-sse. luuraja vormiriietusest. Omamata mingeid Seal toimunud ülekuulamisel selgitati välja, dokumente, ei saanud nad asustatud piirkon- kas arreteeritu on väejooksik (siis kuulus ta dades vabalt ringi liikuda, vaid pidid metsa üleandmisele GFB-le) või vaenlase spioon varju pugema, kus aga tegelikult midagi luu- (siis anti üle Abwehríle). Praktikas käis asi rata polnud. Seetõttu oli nende tegevusraa- veidi teistmoodi. Kui allavisatud parašütist dius äärmiselt piiratud ja neid oli suhteliselt avastati ja tabati kohalike elanike või Oma- lihtne kinni võtta. kaitse poolt, siis Omakaitsesse kuuluv vastu- Leningradi Partisaniliikumise Staap saatis luureohvitser teavitas sellest kohe Abwehrí, välja 8–10-liikmelisi gruppe koos ühe raadio- mille töötajad kuulasid kinnivõetu kiiresti jaama ja radistiga. Need rühmad koosnesid ja põhjalikult üle. Seejärel anti kinnipeetud peamiselt vene rahvusest ohvitseridest, ees- parašütist täiendavaks ülekuulamiseks üle ka tikeelseid dokumente neil ei olnud ning nad SD-le ja GFB-le, Viimastel aga puudusid tea- kandsid kaitsevärvi vatikuube ja pükse. Neid tavasti kogemused ja erivahendid raadiomän- oli samuti suhteliselt kerge tabada, kuid kin- gude pidamiseks. Tegelikult vaenuliku poole nivõtmisel avaldasid nad ägedat vastupanu, parašütistide otsimine ja kinnipüüdmine võideldes harilikult kuni viimase padrunini Abwehrí otseste ülesannete hulka ei kuulu- ja tekitasid Eesti Omakaitsele suuri kaotusi. nudki, kuid selle töötajad püüdsid võimalusel Palju paremini olid ette valmistatud NKVD osaleda kõigis haarangutes, sest peatselt sai rühmad, kuhu kuulus nii eestlasi kui ka vene- selgeks, et omakaitselased riisusid kinnivõe- lasi. Algul olid nemadki ilma dokumentideta, tud parašütistidelt mitte ainult varustust, rel- kuid alates 1944. aastast varustati nad suh- vi, toiduaineid ja suuri rahasummasid, vaid ka teliselt hea kvaliteediga valedokumentidega. luuretööks mõeldud erivahendeid: märkmik- Parim varustus oli siiski Punalipulise Balti ke, raadiošifreid ja isegi raadiojaamu. Viima- Laevastiku luurajatel, keda visati tavaliselt ne asjaolu raskendas oluliselt Abwehrí tööd, alla paarikaupa. Neil olid head valedoku- mistõttu peaaegu alati lülitati haarangurühma mendid, relvastus, binoklid, raadiosaatjad, koosseisu ka paar oma meest. Parašütistidelt

12 Eestis oli selle organi täpne nimetus “Sicherheitspolizei und SD”.

Tuna 4/2008 83 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

ära võetud käsirelvad ja muu tavavarustus Mis puutub põrandaaluse Omakaitse jäeti aga pea alati Omakaitse kätte. (salajase Kaitseliidu) olemasolusse okupee- Arvatavasti sel põhjusel on mõned auto- ritud Eestis üldse, siis selline organisatsioon rid (E. Sarv13, M. Laar14) ekslikult arvanud, tõepoolest eksisteeris, tegeldes peamiselt nagu oleks Eesti Omakaitse viinud läbi ka ise- informatsiooni kogumisega, salajase sõjalise seisvaid raadiomänge. Allikana viitavad nad ettevalmistusega ning relvaladude loomise- Olev Reintalu15 ja Lembit Kriisa ütlustele.16 ga. Admiral Pitka kavatses oma löögiüksuse Näiteks kirjutab M. Laar: “Rahvuslikel ring- rajada just salajasse Kaitseliitu kuuluvatest kondadel tekkis ka plaan luua Eesti Omakait- ja ennast metsas varjavatest meestest, kelle se sisse salajane ehk põrandaalune Kaitseliit. arv 1944. a. suvel ulatus juba tuhandetesse Selle projektiga tegeles eriti aktiivselt Tartu .18 Paljud hiljem legendaarse kuulsuse oman- Abwehri (Wehrmachti vastuluureasutus) osa- danud metsavennad, näiteks Endel Redlich konna nn Meldekopfi juht, 1941. aasta Tartu Läänemaal (RVL-i asutaja) ja Johannes ülestõusu üks juhte Olev Reintalu. Värvates Heeska (suur rongirööv 1. detsembril 1948 nõukogude parašütiste Saksa poole ümber, Võrumaal), läksid metsa just Saksa okupat- tekkis Reintalul idee kasutada neid raadio- siooni aastatel, mitte pärast sõda. mängudeks Punaarmee partisaniliikumise juhtidega, lastes neil tuua Eestisse relvastust salajase Kaitseliidu jaoks. Radiogrammide- Raadiomängud agentidega “Päike” ja “Julge” ga telliti punaväelt relvi, laskemoona ja toitu, süüdati kokkulepitud ajal ja kohas märgutu- Varsti pärast Balti laevastiku luureoperat- led ning Nõukogude lennukid tõid saadetise sioone Põhja-Eestis saatis NKVD aastail kohale. Reintaluga koos tegutsenud Lembit 1942–1943 Ida- ja Lõuna-Eestisse (peami- Kriisa andmetel jõudis sel viisil eestlasteni selt Tartumaale) mitu partisanigruppi, kes kümmekond relvasaadetist.” aga sattusid kiiresti Omakaitse kätte ja anti Tegelikult teadis Lembit Kriisa17 raadio- üle AG 326-le. mängude pidamisest isegi vähem kui Olev Redlich käivitas vangistatud ja ümber vär- Reintalu. Põhimõtteliselt said sakslaste vatud luurajatega mitu suuremat raadiomän- poolt okupeeritud Eestis raadiomängud toi- gu, millest esimeses oli radistiks tema poolt muda ainult Saksa julgeolekupolitsei (SD) ja isiklikult ümber värvatud Robert Kattel19 Abwehr´i range kontrolli all. Muidugi ei ole (sündinud 1922. a. Hiiumaal Kõrgessaare välistatud, et mõned SD või Abwehr´iga seo- vallas Poamaa külas talupidaja peres). tud eestlased (nagu Reintalu ja Kriisa) olid Kattel oli noorukina töötanud mitmel nende pidamisest üsna hästi informeeritud. Eesti kaubalaeval, sattunud 1941. aasta suvel Näiteks Reintalu juurdlustoimikust selgub, et ühe sellise kaubalaeva madrusena Leningradi, ta osales vähemalt ühel haarangul parašütis- kus mobiliseeriti Punalipulisse Balti Laevas- tide kinnivõtmiseks. tikku. 15.08.1942 kutsuti ta Leningradi oblasti

13 E. Sarv. Eesti põrandaaluse Kaitseliidu relvastuse kogumisest ja raadiomängudest Saksa okupatsiooni ajal. Käsikiri (12 lk.) autori valduses. 14 M. Laar. September 1944. Tallinn, 2007, lk. 60. 15 ERAF, f. 129, n. 1, s. 4325. Olev Reintalu (1903, Peterburi kub., Luuga mk. – 1960, Taišeti lähedal), lõpe- tas TÜ juristina, reservlipnik 1939, Tartu suvesõja juhte, töötas 1941–1942 SD-s ja 1942–1944 Abwehr´is Meldekopfleiter´ina, arreteeriti 1949, vabanes 1958 invaliidina, suri invaliididekodus Siberis. 16 Lembit Kriisa (1919, Tartu – 2001, Stockholm ), kuulus 1941 Eesti Tervishoiumuuseumi vastupanugruppi, 1941–1944 oli Tartu SD ametnik, õppis 1944. aastani TÜ-s, arreteeriti aprillis 1944, viidi Stutthoffi, pääses 1945 sõja lõppedes Taani kaudu Rootsi. 17 Lembit Kriisa. Intervjuu Enn Nõule, Stockholm, 19.09.1999. Helilint E. Nõu arhiivis. 18 J. Pihlau. Pitka Löögiüksuse ja selle viimase juhi major Süllaotsa saatusest. Löögiüksus “Admiral Pitka”, Eesti Sõjamuuseum, 2008, lk. 96–112. 19 ERAF, f. 129, n. 1, s. 24564 (R. Katteli toimik).

84 Tuna 4/2008 Jaak Pihlau / Raadiomängud Eestis Teise maailmasõja ajal ja järel

NKVD Valitsusse, kus talle tehti ettepanek asuda õppima luurajate-radistide kooli. Viibis Leningradi luurekoolis kuni 26.10.1943, mis- järel visati lennukilt 5-mehelise grupi koosseisus langevarjuga alla Eesti tagalasse. Samasse gruppi kuulusid veel Arnold Saar, poolakas Adam Adamowicz (Adamovitš), Nikolai Sjomin ja Pavel Russakov-Pavlov. Viimane oli ühtlasi määratud grupi ülemaks ja esira- distiks, Kattel pidi täitma varu-radisti ülesan- deid. Maandumine oli kavandatud Võrtsjärve lähedale, kuid tegelikult toimus see 15 km ida pool – Tartumaal Laeva küla juures. Kogu luuregrupp tabati juba päev hiljem pärast seda, kui Arnold Saar oli läinud kilomeetri kaugusel asuvasse Laeva külla “maad kuula- ma”. Kinnivõetud Kattel viidi autoga Tartus- se, algul kuulati teda üle Abwehr´i peakorte- Robert Kattel. Foto: ERAF, f. 129, n. 1, s. 24564 ris, seejärel ka GFB-s ja SD-s. Ülekuulamisel tunnistas ta kõik üles ja nõustus otsekohe liikumise ja Eesti elanikkonna seas valitse- alustama sakslastega koostööd. Uueks agen- vate meeleolude kohta. Need luureteated dinimeks sai ta “Pada”. (Vene luure jaoks oli pidid olema võimalikult usaldusväärsed ja tema varjunimeks “Päike”.) tõetruud, et mitte Nõukogude luurekeskuses Esimeses Leningradi keskusele suuna- mingeid kahtlusi äratada. Detsembri alguses tud raadiogrammis teatas Kattel: “Maan- saabunud raadiogrammis teatati, millal ja dusin hästi, ainult Russakov murdis jalaluu. kuhu toiduainetesaadetis langevarjuga alla Päike.” Vastuses, millele oli alla kirjutanud visatakse. Pakki, mis sisaldas toidumoona, Makarov, soovitati tal metsa varjuda ja hoo- sooje riideid, vilte ja akupatareisid, Kattel litseda Russakovi eest. Järgmises raadiogram- ise vastu võtmas ei käinud, kuid talle öeldi, mis teatas “Päike”, et Russakov suri saadud et 15. detsembri paiku korjas selle üles AG haavadesse. Tegelikult maandus grupi ülem 326 lahingugrupp. Russakov tervena, kuid langes samuti saks- Seejärel teatati Leningradi, et järjekordse laste kätte vangi. Esimeste ülekuulamiste haarangu tagajärjel sai üks luuraja haavata järel tõrkus Russakov topeltagendina tööle ja partisanide salk on sunnitud oma asupai- hakkamast, ja kui ta hiljem sellega nõustus, ka vahetama ning siirduma Tartu–Viljandi oli juba liiga hilja, sest vahepeal oli NKVD-le maantee lähikonda. Ühtlasi anti edasi uusi raadiomängu käigus teatatud tema surmast. luureandmeid ja paluti haavatud luuraja Keskuses määrati uueks grupijuhiks se- jaoks alla visata medikamente. Kui neid aga nini luurerühma komissari kohuseid täitnud ei saabunud, teatas Kattel keskusele haava- Adam Adamowicz. Jätkuvas raadiomängus tud langevarjuri surmast. Varsti saabus kes- teatati keskusele, et Omakaitse jätkuvate kuselt teadaanne, et alla visatakse veel üks haarangute ning pidevate sõjaliste kokku- luuregrupp ja paluti selleks ette valmistada põrgete tõttu on maabumispiirkonnas äär- sobiv maabumisplats, mis oleks märgistatud miselt keeruline tööd jätkata. Agent “Päike” kolmnurkselt paigutatud põlevate lõketega. teatas ka, et ühes kokkupõrkes Omakaitsega Halbade ilmastikuolude tõttu uue luuregrupi sai ta haavata, paludes ühtlasi saata nende väljasaatmine venis ja sai teoks alles veebrua- grupile täiendavat toidumoona. Hilisema rikuu teisel poolel. Omakaitselased ja saksla- raadiomängu käigus kujunes peaküsimu- sed olid selle vastuvõtmiseks valmis ja seadsid seks andmete edastamine Saksa sõjavägede maabumiskohal üles varitsuse.

Tuna 4/2008 85 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

Uute partisanide allaviskamine toimus- ki 25. veebruari paiku ja esimesena tabati nendest naispartisan Silvia Voskova. Üks langevarjur sai tulistamise käigus raskelt haavata ja suri varsti, ülejäänutel õnnestus metsa põgeneda. Hommikul leiti metsast grupijuht Morozovi laip (tema langevari ei avanenud) ja kott toidumoonaga. Leningra- di teatati, et “Silva on meiega, ülejäänute saatus teadmata”. Seejärel teatati keskusele uuest lahingust Omakaitse üksusega, avalda- des arvamust, et mitu nädalat ootevalmis olnud põlevad lõkked on nähtavasti Omakait- Hendrik Hanson. Foto ERAF, f. 129, n. 1, s. 28061 se piiluritele silma hakanud. Kardeti nimelt, et varem kohale jõudnud rühma radist oli õnnestus ümbruskonna metsadesse hajuda selleks ajaks oma keskusega juba ühendust ja pääseda. võtnud. Vangi langenud partisanide seas oli ka ra- Keskuse vastuses teatati nüüd järjekord- dist Hendrik Hanson, kes Nõukogude luures se luuregrupi (Netšajevi 7-liikmeline salk) kandis numbrit N118 ja varjunime “Julge”. maandumisest lähipiirkonda ja määrati kind- Umbes samal ajal, märtsis 1944 sai agen- laks koht, kus mõlemad salgad võiksid ükstei- di “Päike” raadiosaatja vigastada ja raadio- sega kohtuda. mäng temaga tuli lõpetada. Nüüd otsustasid 6. märtsil20 1944 toimus selles paigas uus sakslased alustada paralleelset raadiomängu, haarang, millest võtsid osa nii AG 326 lahin- kasutades radistina äsja kinni võetud Hend- gurühm kui ka kohaliku Omakaitse salk. Veel rik Hansonit. “Päike”, s. t. Kattel aga lülitati enne hargnemispunkti jõudmist alustas AG AG 326 raadiorühma koosseisu kontrolleri- lahingurühm otserünnakut partisanidele, kes na. Muu hulgas šifreeris ja dešifreeris ta ligi vastasid omapoolse tulega. Lahingu ajal selja pooled Hansoni raadiogrammidest ja abistas taga olevasse sauna peitunud rühma koman- ka teisi radiste: Pavlovit, Leod ja Ermi. Pärast dör avas ootamatult tule, mille tagajärjel ta- AG 326 lahkumist Eestist sügisel 1944 viibis peti neli Omakaitse meest ja üks sai haavata. Kattel koos luurerühmaga Ida-Preisimaal, siis Tekkinud segaduses õnnestus partisanidel uutel luurekursustel Berliini lähedal Zosseni põgeneda, jättes maha ühe surnu nimega lossis, mille järel ta arvati uuesti formeeri- Grigorjev. tud rindeluure pataljoni FAT 326 koosseisu. Järgnevatel päevadel selgus, et selsamal Kevadel 1945 langes ta Tšehhoslovakkias ööl oli Palupõhja piirkonda alla heidetud ameeriklaste kätte sõjavangi. Ameeriklased veel kaks langevarjurite gruppi, kes olid juba andsid ta koos tema kaaslastega üle Punaar- jõudnud omavahel ja kahe esimese grupiga meele ning 25.07.1945 mõisteti talle 9. armee ühineda. Nii kujunenud suure 20-meheli- sõjatribunalis Budapestis 10+5 aastat. se salgaga puhkes äge lahing, mille käigus Uueks raadiomänguks värvatud radist Omakaitsel tuli kanda suuri kaotusi. Kuid Hendrik Hanson21 oli sündinud 1917. a. Vi- tapetuid oli ka partisanide poolel. Järgneva- rumaal Käsmus kaluri pojana, 1941. a. mo- te päevade jooksul võeti siiski enamik Nõu- biliseeriti ta Balti Laevastikku ja sõja algu- kogude langevarjuritest kinni, vaid vähestel ses evakueeriti Paldiski kaudu Leningradi.

20 Kuupäev 6. märts esineb Redlichi aruandes. Tegelikult toimus nn. Palupõhja haarang Vello Salo teatel 21. veebruaril ja seal langes koos oma nelja kaaslasega ka tema isa Aleksander Vaher. Sellest lahingust kirjutas ka ajaleht Sakala (23. ja 28. veebr.) ja seda on mainitud ka kogumikus “Auraamat Teises maailmasõjas langenud eesti vabadusvõitlejaile” (Võitleja, 1969–1983). 21 ERAF, f. 129, n. 1, s. 28061 (Hansoni toimik).

86 Tuna 4/2008 Jaak Pihlau / Raadiomängud Eestis Teise maailmasõja ajal ja järel

1942. a. õppis Leningradi luurekoolis. Veeb- ruaris 1944 heideti ta partisani-luureagendi- na alla Saksa tagalasse Võrtsjärve piirkonda suures 15(8+7)-mehelises ja kaheosalises rühmas. Tema 7-liikmelise grupi vanemaks oli Netšajev, esimeseks radistiks Grigorjev ja varuradistiks tema ise. Gruppi kuulus ka üks naine – samuti radistikoolitusega Salme Rooberg. Eelnevalt samalt lennukilt alla visatud partisanidest jõudis kokkulepitud koh- tumispaika ainult kolm võitlejat. Nüüd juba 10-mehelist salka hakkas juhtima Netšajev, radistina töötas Grigorjev. Järgnevalt saabus keskusest korraldus ühineda Pedja ja Põltsa- maa jõgede ühinemiskohas varem maabunud Adam Adamovitši salgaga. Seal oodati varem saabunud kaaslasi mõnda aega, kuid tagajär- jetult, misjärel otsustati varjule jääda ühe metsatalu sauna ning paarsada meetrit eemal Harry Erm. Repro asuvasse küüni. Neli päeva hiljem partisanide grupp avastati ja Omakaitse haarangurühm saatjalt raadiogramme ilma moonutusteta. võttis küüni piiramisrõngasse. Puhkenud la- Ühtekokku registreeriti Leningradi luu- hingus omakaitselased paraku ei märganud rekeskuses raadiomängu “Wussard” jooksul selja taha sauna peitunud Netšajevi mehi ja ligikaudu 70 agent “Julge” raadiošifreeringut neli piirajat said tulevahetuses surma, nagu väga mitmesuguse sisuga. eespool juba mainisime. Partisanidest langes metsa põgenemisel Grigorjev, hilisema jälitu- Mõningad näited: se käigus võeti kinni ka Hendrik Hanson. 12.3.44 Vangistatud Hanson viidi Tartusse, ta Eile kohtasin Adam Adamovitšit ja tema grup- veetis Tartu vanglas üle kuu aja, kuulati üle pi. Nende raadiojaama kvarts on rikutud. Nad nii AG 326, GFB kui ka SD poolt. Lõpuks kuulevad teid iga päev, kuid pole suutelised nõustus ta Saksa luurega koostööle asuma vastama. ja uueks agendinimeks anti talle “Haab”. 23.3.44 Käivitatud raadiomäng sai koodnimetuse Mitu päeva järjest jälitavad meid omakaitseväe- “Wussard”. lased ja sakslased. Tulevahetust pole võimalik Esimeses raadiogrammis Leningradi kes- vältida. Adam ja Kattel hukkusid. Dietsel on kusele teatas agent “Julge”, et kohtas metsas raskelt haavatud, arvatavasti surnud. Põgene- juhuslikult Kattelit, kes oli talle rääkinud, et sime koos Saarega, kes tee peal sai kergelt haa- tema raadiojaam on vigastatud ja raadiosidet vata. [– – –] Ööbime Rahanurmel. enam pidada ei saa. Edaspidi püüdis “Julge” sakslastele nii palju kui võimalik vastu pui- 11.4.44 gelda, näiteks kasutas kahes esimeses raadio- Milline tee tagasitulekuks on kõige parem? Kas grammis teadlikult moonutatud šifrit. Selle Peipsist lõuna- või põhjapoolt? peale vastati Leningradi keskusest, et koha- 25.4.44 le jõudnud teksti pole võimalik dešifreerida. Meie asukohaks on Kivijärve Põltsamaalt lõu- Alles paari nädala pärast, kui “Julge” oli napool. Kõrgvee tõttu oleme äärmiselt kurna- kohtunud teise vangistatud agendiga “Päi- tud. Oleme jäänud ilma toidumoonata. ke”, nõustus ta ausat koostööd alustama ja 05.05. 44 järgnevalt edastas oma “Belka” tüüpi raadio- Palume tungivalt teie juhiseid ja abi.

Tuna 4/2008 87 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

15.05.44. Hans Ainsoni mõistatus Saatke meie salgale uut täiendust. Sidet meie grupiga pidage regulaarselt. Makarov. 1944. aasta aprillis levis Viljandimaal kõmuli- ne uudis, millest kirjutas ka üleriiklik ajaleht Vastavalt keskuse korraldusele raadiomän- Eesti Sõna. Nimelt oli oma kodutalu lähedal gu “Wussard” alguses pidid ülejäänud partisa- Võrtsjärve läänekaldal Tarvastus Nõukogude nid kohe edasi liikuma Põhja-Tartumaale, kust parašütistina maandunud endine Tartu panga- nad edastasid Leningradi keskusele raadio teel direktor ja linnapea, vapsina kolm kuud van- mitmeid andmeid sõjaväetranspordi liikumise giski istunud Hans Ainson. Tema lühielulugu kohta raudteel ja maanteedel. Seejärel lubas oli esimest korda ilmunud juba 1931. a. välja partisaniliikumise staap ülejäänud meestel antud “Eesti biograafilises leksikonis”: “Hans aktiivsest luuretööst tagasi tõmbuda ja asuda Jaani p. Ainson sündis 22.03.97 Viljandimaal tööle ümbruskonna taludes. Tarvastu vallas, õppis 1918 Pihkva Kommerts- Vastavalt raadiomängu käigus tehtud eel- koolis, osales Vabadussõjas 1919–20, lõpetas kokkuleppele heideti Nõukogude lennukilt 1924 TÜ kaubanduse erialal ja 1926 juristina. juulis 1944 Kurista piirkonnas alla veel üks Töötas 1924–27 Räpina paberivabriku asja- neljaliikmeline luuregrupp ja mõned toidupa- ajaja-direktorina, 1927–32 vandeadvokaat kid, seejärel raadiomäng “Wussard” lõpetati Oskar Rütli abina.”22 ja Hanson arvati lahingurühma koosseisu ta- Hiljem on Tartu Ülikooli väljaandes “Al- valise reamehena. bum Academicum” kirjutatud tema kohta Veel Eestis viibimise ajal augustis 1944 veel järgmist: “...oli alates a-st 32-st v-adv (Abwehr´i-grupp asus sel ajal juba Paides) sai Tartus. 34 Tartu linnapea, Aastast 36 Tartu Hanson 10 päeva puhkust, sõitis oma isako- Majaomanike Panga dir. 41 arret., Eestis ta- ju Käsmusse ega pöördunud enam sakslaste gasi. 49 Mustla kk dir.” 23 juurde tagasi. Jaanuaris 1945 mobiliseeriti Lisame veel, et Vabadussõja ajal saata Rakvere sõjakomissariaadi poolt Punaar- deti Hans Ainson ratsapolgust Sõjakooli, meesse, kuid ta jättis seejuures mainimata, mille lõpetas septembris 1919 lipnikuna. et oli varem teeninud Saksa sõjaväes. See as- 1920. a. vabastati ta tegevteenistusest.24 Tar- jaolu sai varsti ametivõimudele teatavaks ja tu linnapea jõudis ta olla vaid kaks nädalat NKVD arreteeris ta. (02.–13.03.1934), kui vangistati vapsina ja ta- 09.06.1945 mõisteti Hendrik Hanson Le- gandati oma ametikohalt, 28.06.1935 mõistis ningradi sõjaväeringkonna NKVD vägede sõjakohtus talle 6 kuud tingimisi vangistust. sõjatribunalis kodumaa reeturina surma ja 05.06.4125 arreteeriti bolševike poolt ning saa- hukati 08.08.1945. Teadaolevalt oli ta ainuke deti Sverdlovski oblastisse Sevurallagi. Tema AG 326 raadiomängudes osalenud Nõukogu- pere – naine Elviine, poeg Heino, tütar Ivi de luuraja, keda tabas selline saatus – vaata- – küüditati 14.06.41 ja saadeti Siberisse. Esi- mata sellele, et ta oli raadioseansside käigus algses süüdistuskokkuvõttes 10.03.42 tegid korduvalt püüdnud märku anda enda sattu- uurijad ettepaneku H. Ainson §58-13 alusel misest vaenlase kontrolli alla. Teistel AD 326 surma mõista, kuid kohut ei toimunud. Selle liikmetel vedas rohkem: enamik neist (kaasa- asemel ta vabastati laagrist ja viidi Moskvasse arvatud W. Redlich ise) mõisteti 9. armee Butõrka vanglasse. sõjatribunalis Budapestis ainult 10 aastaks Üleliidulise NKVD 4. valitsuse otsuses vangilaagrisse ja neil õnnestus hiljem elusalt 20.07.1942 on öeldud: “Operatiivsetel kaa- Siberist tagasi tulla. lutlustel Ainsoni edasiseks ärakasutamiseks

22 Eesti biograafiline leksikon. Tartu, 1931. 23 Album Academicum. II kd., lk. 637. 24 ERA, f. 495, n. 7, s. 56 (reserv-nooremleitnant H. Ainsoni teenistusleht). 25 ERAF, f. 130, n. 1, s. 4947E (Ainsoni 1941. a. toimik).

88 Tuna 4/2008 Jaak Pihlau / Raadiomängud Eestis Teise maailmasõja ajal ja järel

luurajad maandusid otse Ainsoni kodutalu heinamaal Viljandimaal Tarvastus. Paar päe- va hiljem ilmus ta sealsamas elavate omaste juurde ja andis seejärel end vabatahtlikult üles kohaliku Omakaitse staabis Viljandis. Mõne päeva pärast ilmus Viljandi Omakaitse staapi ka radist Sergei Pavlov, kes operatsiooni alguses oli end nimetanud hoopis Sergei Popoviks. Viljandimaa Omakaitse vastuluureohvitser kapten Saar helistas kohe Tartusse AG 326 staapi ja kohale sõitis isiklikult Sonderführer Werner Redlich, kes on sündmuste edasist käiku kirjeldanud järgmiselt: 27 “Veel samal päeval saabusin koos Ainsoni ja Pavloviga Tartusse, kus Ainson paigutati erakorterisse, Pavlov aga jäeti Abwehr-grupi 326 juurde, kus ta vabatahtlikult hakkas oma raadiosaatjal tööle. Ka teda ei pandud vanglasse, vaid jäeti elama kahe saksa sõduri juurde. Hans Ainson. Repro Sellest kuulnud, saadi SD-s meie peale äärmiselt pahaseks ja nõuti nii Ainsoni kui uurimisasi nr. 06187 katkestada, anda arhiivi ka Pavlovi ja kogu raadiomängu üleandmist ja Ainson vabastada.” Alla on kirjutanud 4. nende kätte. Lõppude lõpuks meil tuligi seda valitsuse vanemoperatiivvolinik julgeoleku- teha, kuna neile polnud kaasa antud mingeid leitnant Kamenev, 4. valitsuse 1. osakonna 5. sõjalisi ülesandeid. Andsime nad üle koos jaoskonna ülem julgeolekumajor B. Kumm nende isiklike toimikutega. Kuna aga SD-l ja 4. valitsuse ülema asetäitja, julgeoleku va- Tartus oma radisti polnud, kes oleks võimeli- nemmajor Melnikov, otsuse kinnitas NKGB ne raadiomängu kontrollima, samuti puudu- rahvakomissari asetäitja 3. järgu julgeoleku- sid neil vastav aparatuur ja praktilised koge- komissar Serov.26 mused, siis peeti raadiomängu tegelikult meie Asumisel Novosibirski (hilisema Tomski ruumides ja meie radisti kontrolli all. oblasti) Kargassoki rajoonis viibiv Ainsoni Kõik raadiogrammid koostati Tallinnas pere vabastati veidi hiljem – augustis 1943. SD ülema poolt ja saadeti edasi meile, kus Kuuldavasti oli Ainsoni vabastamise taga mul tuli need ümber tõlkida. Samuti teosta- Eesti Partisaniliikumise Staap, teiste hulgas sin ma vastuvõetud telegrammide tõlkimist, olevat temaga vestelnud ka tollane ENSV mis seejärel saadeti edasi Tallinna SD-sse. peaministri asetäitja Hans Kruus. Ainson oli Ainson ja Pavlov ei tunnistanud algul, et nõustunud Eestisse tagasi minema NKVD nende lähetajaks olid NKVD organid, sest agent-luurajana tingimusel, et tema küüdita- kartsid, et ülestunnistuse puhul hakatakse tud perekond vabastatakse. Pärast kohtumist nendega halvasti ümber käima, kuid olles vabaks pääsenud perekonnaliikmetega asuski aja jooksul meiepoolses heas kohtlemises Hans Ainson oma luurajaülesannet täitma ja veendunud, tunnistasid kõik üles, rääkides heideti langevarjuga alla Eesti territooriu- ka sellest, et neil on talusse peidetud ligi sada mile koos radist Sergei Pavloviga. Mõlemad tuhat marka.

26 Tollal kehtisid julgeolekus veidi teised aukraadid, leitnant vastas armee majorile, major armee polkovnikule jne. 27 Redlichi aruanne, lk. 37.

Tuna 4/2008 89 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

Sel eesmärgil anti edasi ka raadiogramm, milles teatati, et Ainson külastas hiljuti Eesti põllumajandusdirektorit (ministrit), kelle talu asus Ainsoni talu läheduses ja kelle poolt lä- biviidavat poliitikat ta toetas.28 Kui pärast Rootsi sõitva sidemehe arreteerimist Eestis vahistati sadakond tuntud inimest ja neid süüdistati Rootsi vahendusel spionaažis Inglismaa kasuks, siis saadeti (Moskva poole) teele ka sellest teatav raadiogramm, mille eesmärgiks SD ülema sõnade Hans Ainson. Foto: ERAF, f. 130, n. 1, s. 4947E kohaselt oli teada saada, kuidas NKVD sellele reageerib.29 Kuid sellele raadiogrammile Kohe käivitati raadiomäng, mis algul ei vastust ei tulnud. tahtnud kuidagi edeneda, esimene ühendus Peale otseselt raadiomängu puudutavate õnnestus saada alles 1944. aasta aprilli lõpul sõnumite lähetati Venemaale ka nõudmisi ja ka hiljem katkes side veel mitmel korral. uute akupatareide ja saatjale mõeldud volt- Selle põhjuseks oli asjaolu, et kokkuleppe meetri järele, samuti paluti saata Ainsonile kohaselt pidi Pavlov sidet pidama ainult ühe püstol ja Pavlovile värsket ihupesu. Lepiti korra nädalas ja sedagi erinevatel nädalapäe- kokku lennukilt allaviskamise päev ja koht vadel, mis läksid tal alguses segamini. ning tehti korraldus lõkete süütamiseks len- Kuna kuuldused Ainsoni väljailmumise nuki saabumise korral jne. Sellest Ainsonile kohta levisid päevapealt üle kogu Eesti, siis teatamiseks sõitsin koos Tartu SD ülema tuli arvestada ka sellega, et mõni teine luu- Obersturmführer Prelbergiga Ainsoni tallu. raja teatab sellest (venelastele). Siis otsustati Selle järel Ainson oligi öösiti valvel, lennu- teatada, et Ainson sõitis töö huvides linna, kid ilmusid ja lõkked süüdati, kuid paraku et seal end võimudele välja anda. Seejärel mingit allaviset ei märgatud. Järelepärimise teatati, et Ainson pöördus Tartust tagasi ja peale NKVD vastas, et langevarjuga kott oli sai oma sõprade käendusel loa elama asuda siiski alla visatud, kuid Omakaitse otsingud oma tallu, kusjuures peab endast politseile mingeid tagajärgi ei andnud. Meie teate teatama ainult ühe korra nädalas. peale otsingute ebaõnnestumise kohta lu- Sellele raadiogrammile tuli NKVD-lt bati saadetised uuesti alla visata ja ühtlasi vastus, milles Ainsoni selline samm kiideti küsiti, kas Ainson saaks ühe naisterahva heaks. Ainsonile tehti ülesandeks imbuda oma juurde tööle võtta. Vastasime, et see Eesti intelligentsi hulka ja jutustada sellest, on võimalik, kuid teda legaliseerida saab et Nõukogude Liidus on loodud komitee ainult sel juhul, kui tal on kaasas piisavalt “Vaba Eesti”, mille nõudmiseks on Inglismaa head dokumendid. ja Ameerika toetusel Nõukogude Liidust sõl- Tartust taganemise järel see raadiomäng tumatu iseseisva Eesti Vabariigi taasloomine lõppes ootamatult. Kuna SD lahkus enne sellisel kujul, nagu ta eksisteeris kuni 1939. meid ja nende asukohta me ei teadnud, siis aastani. Tal tuleks Eesti intelligentsi veenda puudus võimalus Pavlovi abil sidet jätkata ja asuma võitlusse Saksa okupatsioonivõimude me viisime ta üle lahingurühma koosseisu, vastu, et niiviisi tagada Eesti vabanemine kusjuures Paides oleku ajal töötas ta kingse- sakslaste käest. pana ja hiljem Saksamaal meie rühma koka-

28 Mõeldud on ilmselt Viljandimaalt pärit agronoomi Hans Saart, kes oli Saksa omavalitsuse põllumajandusjuht. 29 Aprillis 1944 vangistati SD poolt suurel arvul lääneriikidega sidemeid pidavaid ja spioneerimises kahtlustatavaid eestlasi, sealhulgas ka Eesti Rahvuskomitee aktiviste, vt. J. Pihlau. Iseseisvuse taastamiskatsed Baltikumis 1943–44 (ilmumisel).

90 Tuna 4/2008 Jaak Pihlau / Raadiomängud Eestis Teise maailmasõja ajal ja järel na. Eestist lahkumise eel jäi Ainson oma tallu saata Moskvasse raadiogrammi selle kohta, elama ja sealt möödasõidul külastasin seda, et viibite sakslaste kontrolli all ja teil on ka- kuid kedagi kodunt ei leidnud. Ei tea, kas ta vatsus Saksa poolele üle minna? evakueeriti SD poolt või sõitis ise minema või Vastus: Ei. Ainson ei palunud mul Mosk- läks hoopis varjule metsa, et rinne läbi lasta vasse teatada, et viibime sakslaste kontrolli ja siis tallu tagasi tulla. Meie poolt ei jäetud all, ja ka pärast maandumisi küünis olles ta ei talle enam mingeid uusi korraldusi.” öelnud, et kavatseb vastaspoolele üle minna. Hiljem on selgunud, et Ainson jäi sügi- Hiljem Ainson küsis minult, kas ma ei saaks sel 1944 siiski Eestisse. Ta arreteeriti uuesti Moskvasse teatada, et oleme sakslaste kätte julgeoleku poolt 29.03.1946,30 peapõhjuseks sattunud ja et üldse oleks aeg raadiosaatjat veidi varem, juunis 1945 arreteeritud Ser- kasutama hakata. gei Pavlovi NKVD-le antud tunnistused.31 Küsimus Ainsonile: Kas see oli nii? Mõlema mehe vahel korraldati julgeolekus Vastus: Ma ei nõustu Pavlovi tunnistusega. 10.05.1946 vastandamine, mille protokollist Selgitan, et kohe maandumise järel Pavlov üt- võib lugeda järgmist: les mulle, et kavatseb Saksa poolele üle min- “Küsimus Pavlovile: Kus te esimest korda na, mina palusin teda, et kui me tõesti oleme Ainsonile ütlesite, et kavatsete Saksa poolele sakslaste kätte sattunud, siis on vaja Moskvas- üle minna? se edasi anda märguanne selle kohta, et vii- Vastus: Oma kavatsusest Saksa poolele bime sakslaste kontrolli all. Ma ütlesin talle, üle minna rääkisin esmakordselt märtsikuus et kuigi oleme sattunud sakslaste kätte, tuleb Leningradis ja see toimus toas, kus me ühes- siiski olla aus ka nende suhtes, kes meid välja koos elasime – kuskil Lesnoje rajoonis, kuid saatsid. Seejärel soovitasin tal saatja üldse hä- täpset aadressi ma ei mäleta. vitada. Pavlov vastas, et saatjat ta hävitada ei Küsimus Ainsonile: Kas kinnitate Pavlovi saa, kuna see oleks koos kaasavõetud saatjaga tunnistust? selgeks tõendiks, et oleme üle läinud sakslaste Vastus: Ei, Pavlovi tunnistust ma ei kinni- poolele. Kuid raadiogrammi Moskvasse saat- ta. Leningradis Pavlov mulle ei rääkinud, et ma meie sattumise kohta sakslaste kontrolli kavatseb sakslaste poole üle minna. Esma- alla ta nõustus. Seejärel tõmbas taskust väl- kordselt rääkis ta ülemineku kavatsusest al- ja kaks paberit, kirjutas ühe sisu teisele, ühe les peale langevarjuga maandumist ja koos- neist põletas ära ja sõnas, et nüüd sakslased viibimist heinaküünis. Ta tegi seal ettepane- tema saatjat kasutada enam ei saa ja järele ku võtta tema püstol endale ja teatas, et talle jäänud on vaid see, mis tal peas on. Veelkord- pole püstol enam vajalik, kuna ta ei soovi selt palusin ma tal saata teade Moskvasse, kui enam töötada Nõukogude Liidu kasuks ja viibisime Viljandi Omakaitses, Ta vastas, et kavatseb sakslaste poolele üle minna. Veel pole vaja muretseda, tal on leppemärk meeles ta ütles, et selles suhtes oli ta varem Valdais ja ta teeb nagu lubatud. Peale selle palusin kokku leppinud kellegi Pavlušaga. Lenin- Pavlovit Moskvasse teatada, et kindlatesse gradis olles aga leppisime Pavloviga kokku metsakvartalitesse partisane alla visata on selles, et kui maandumise järel peaksime täiesti võimalik. Tegelikult selletaolist üles- sattuma kohe sakslaste kätte, siis ütleme, et annet mulle kaasa ei olnud antud, kuid ma juba Leningradis viibimise ajal, 23. veebrua- tahtsin Nõukogude luurele mõista anda, et ril olime kokku leppinud Nõukogude Liidu viibime sakslaste kontrolli all. heaks mitte töötada ja Saksa poolele üle Küsimus Pavlovile: Kas Ainson tutvustas minna. teile oma legendide sisu? Küsimus Pavlovile: Kas Ainson palus teil Vastus: Ei, legendide sisu Ainson mulle ei

30 ERAF, f. 130SM, s. 3086E (Ainsoni 1946. a. toimik) 31 Sergei Pavlovi toimikut Eesti arhiivides ei leidu, ka on tema hilisem saatus jäänud teadmata. Võib ainult oletada, et kodumaa reeturina mõisteti talle surmaotsus.

Tuna 4/2008 91 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

jutustanud. Teadsin ainult, et talle on antud Stint ja Terling kaks legendi, ja teada sain sellest siis, kui Le- ningradis Ainson vestles Goopiga. 1944. a. suvel käivitati Saksa tagalas tabatud Küsimus Ainsonile: Kas kinnitate Pavlovi Nõukogude luurajate abil veel kaks raadio- väiteid? mängu. Ühe raadiooperaatoriks oli Venemaa Vastus: Ei, ei kinnita.” eestlane Jaan Leo, teises esines radisti rollis Viibinud veidi üle kolme kuu vahi all, Harri (Harry) Erm. Ainson vabastati, kusjuures julgeoleku vas- Viimati mainitud luuraja kohta on ajakir- tavas määruses 04.07.1946 on öeldud: janik Ene Hion kirjutanud järgmist: “Eeluurimisega on tuvastatud, et Ainson, “Nõukogude luuraja Harry Erm oli üks, viibides sakslaste poolt okupeeritud territoo- kes sai ülesande astuda Tartus Abwehrgruppe riumil ja toimides kooskõlas talle antud üles- 326 koosseisu, võita sakslaste usaldus ja nõus- andele, kuid seoses sellega, et radist Pavlov tuda Redlichi võimaliku ettepanekuga alusta- oma üleminekuga Saksa poolele läks reet- da raadiomängu Leningradi rinde vastuluu- mise ja kodumaa äraandmise teele, Ainson reosakonnaga. oli sunnitud oma käitumisliini muutma ja Nagu meile nüüd teada on, tuli Harry osalema raadiomängus Nõukogude organi- Erm selle ülesandega toime. Pääsenud üle tega. Olles Saksa vastuluureorganite poolt Peipsi Eestisse, andis ta end koos paarime- arreteeritud, Ainson tegelikult ei teinud he, narvalase Goloviga sakslaste kätte van- koostööd sakslastega ja palus radisti Pavlo- gi. Mõlemad viidi Tartusse, kus nad lülitati vit erilise tingmärgi abil teatada Moskvasse Abwehrgruppe 326 juures loodud jälitusük- sellest, et nad töötavad Saksa võimude dik- susesse, mille ülesandeks oli tabada sakslaste taadi all, või siis hoopis raadiosaatja rikkuda. tagalasse saadetud Nõukogude parašütiste ja Pavlov tunnistas, et Ainson teadis tema reet- otsida neile lennukitelt visatud moona. Ermi miskavatsusest veel enne allaviskamist Sak- ja ta paarimehe kontrollimiseks korraldati sa tagalasse, kuid Ainson eitab seda. Võttes mitmetel ülekuulamistel ristküsitlusi. Sakslas- arvesse, et Ainsoni reeturlikkuse kohta on te kahtlused hajusid pärast Ermi kohtumist andmeid ebapiisavalt, vabastada ta vahi alt, pealuuraja Werner Redlichiga. uurimisasi lõpetada ja üle anda A-osakonna Sellest kohtumisest hoiatas Ermi keegi arhiivi.” Abwehrgruppe-s teeniv mees. Usaldusest Vaevalt küll Ainson vabastati ainult tänu hoiataja vastu ei saanud esialgu küll juttugi paljastele sõnadele ja julgeolekutöötajate olla, kuid eelteade kulus ära. Ermil oli aega leebusele. Milline aga oli tema ja julgeole- oma käitumine üksipulgi läbi mõelda. Rak- kuorganite vahelise koostöö edasine sisu, vere mehena oli ta omal ajal juhuslikult kok- see on tänase päevani jäänud mõistatuseks. ku puutunud Redlichi isaga, kes oli Rakve- On näiteks teada, et tema Moskva-päevade res arst. Ülekuulamisel rabas Erm Redlichi kontroller Lembit Goop töötas 1946. aastal avaldusega, et ta tunneb leitnandi perekonda, samuti Eestis – olles välisluure (1. osakonna) tunneb ning on teda ennast näinud kodumaja üks juhtivaid operatiivtöötajaid. 1940-ndate aknalaual malet mängimas. aastate lõpus määrati Hans Ainson Mustla Redlichil läinud silmad suureks. Ta haka- keskkooli direktoriks, hiljem elas ta Tartus. nud nõudma seletusi. Kuulnud, et Erm elas Ta suri 03.06.1980 ning on maetud Tarvastu Rakveres, tahtnud ta teada, mis oli Ermil kalmistule. Ühes hilisemas meenutuses on asja tänavasse, kus oli Redlichide maja. Üle- avaldatud arvamust, et tal õnnestus “ninapi- kuulaja nõudis tõendeid, mis Ermi tunnis- di vedada nii venelasi kui ka sakslasi”32, mis tusi tõendada võiksid. Erm öelnud, et tema vaevalt küll oli neil aastatel ja neis tingimus- käinud koolipoisina tihti oma tädi pool, kel- tes võimalik. le mees oli rätsep. Rätsepa laud olnud akna

32 Tarvastu Teataja 2003, nr. 11.

92 Tuna 4/2008 Jaak Pihlau / Raadiomängud Eestis Teise maailmasõja ajal ja järel all, sealt paistnud Redlichide maja. langevarjuga, sõja järel lõpetanud meditsiini- Leitnant tõusnud toolilt püsti ja näida- instituudi, töötavat maa-arstina jne. nud, et püksid, mis tal jalas, on Ermi tädi- Hiljem avaldatud tšekistlikus kogumikus36 mehe õmmeldud. Erm oli paugupealt tehtud esinevad mõlemad luurajad juba oma õige- mees. Tentsikul lasti veini tuua. Luurehunt oli te nimedega (tema kaaslase tegelik nimi oli ninapidi veetud.” 33 Boriss Golov), enam-vähem tõepärased on Redlich ise on Ermi kohta kirjutanud ka andmed Harri Ermi hilisema elukäigu nii: kohta. “Samal ajal toimus radist Ermiga raadio- Tuleb veel alla kriipsutada, et nähtavasti mäng nimetusega “Stint”. Erm saadeti su- oli Harri Erm üks väheseid eesti rahvusest vel 1944 paadiga üle Peipsi järve koos kahe luureagente, kes Teisest maailmasõjast elu- saatjaga ja ülesandega leida jälgi märtsis üle ga välja tuli. Sündinud 1921. aastal Rakve- Peipsi jää saadetud Makarovi grupist. See res, töötas ta 1941. aasta suvel Narva-Jõesuu raadiomäng algatati selle eesmärgiga, et esi- pioneerilaagris spordiinstruktorina, mobili- teks juhul, kui ta ei vasta, siis mitte lubada seeriti Punaarmeesse ja käis Venemaa taga- seda, et välja oleks saadetud veel uus luuraja las läbi samasuguse kannatuste ja vintsutuste sama ülesandega, ja teiseks lootuses, et hil- kadalipu, nagu see tabas tuhanded teisigi jem antakse talle uus ülesanne. Raadiomäng temaealisi eesti noorukeid, kes sõja alguses neid eesmärke ei saavutanud. Raadiomängu Punaarmeesse olid sattunud. Ta viibis Tšelja- käigus Erm liikus mööda metsi Peipsi lähi- binski töö- ja ehituspataljonis, teenis seejärel konnas, teatades pidevalt oma asukohast. Eesti Laskurkorpuses (7. diviisi 354. polk), Lõpuks ta teatas, et leidis juhuslikult üles kust Eesti Partisaniliikumise Staap värbas ta ühe otsitava grupi luuraja nimega Valter, luurajaks. kes omakorda juhtis ta veel ühe meheni, Nõukogude allikate kinnituse kohaselt kes nagu Valtergi, töötas ühes talus, seejärel toimus sakslaste raadiomäng Ermi-Goloviga sai teada veel mitme Makarovi salga liikme Nõukogude luure täielikul teadmisel. Leonid asukohad Tartumaa piires. Selle asemel, et Barkov on muu hulgas sellest kirjutanud nii: neile luurajatele uut ülesannet anda, tuli “Abwehrnebenstelle Revali juht Cellarius keskusest korraldus üle rindejoone tagasi ja Abwehrigrupi 326 komandör Dammerau tulla või saata teele üks luuraja Valteri poolt pidasid kasulikumaks neid (kinnivõetud) isi- kirjeldatud täpsete andmetega selle kohta, kuid ellu jätta, sest et nende raadiosaatjate mis Makarovi salgaga tegelikult juhtus, vas- abil sai Nõukogude luurele valeteateid anda. tasime, et sellekohase kirjaga saadeti välja Meie tšekistid aga teadsid säärastel juhtudel, luuraja Laanemäe. Mõni päev hiljem tuli et nende luuraja töötab vaenlase kontrolli all uus korraldus kõigil üle rindejoone tagasi ja varustasid Saksa luuret valeteadetega. Nii- pöörduda – ja sellega kogu raadiomäng lõp- suguse legendi varjul töötasid pikemat aega peski.”34 iseseisvalt Tallinnas kolm ja Tartus kaks vap- Harri Ermist on kirjutatud ka teistes Nõu- rat nõukogude luurajat.”37 kogude allikates, kusjuures ühes pikemas olu- Kahe viimase all on tõenäoliselt mõeldud kirjelduses esineb ta valenime Heino Kask “Leod” ja Harri Ermi, Tallinnas töötanud all.35 Selles loos leidub kahjuks palju moonu- agentide nimed pole teada. tusi, näiteks tema kaaslast nimetatakse Viktor Kui AG 326 Eestist taganes, õnnestus Kossoviks, Saksa tagalasse olevat ta saabunud Ermil üle rindejoone minna ja Nõukogude

33 Vt. E. Hion. Tartu Vanemuise 42. – Aja Pulss 1985, nr. 9. 34 Redlichi aruanne, lk. 41. 35 A. Bogdanov, G. Vlassov, B. Ivanov, N. Pavlov. Otsijad. Kompromissid on välistatud. Eesti Raamat, Tallinn, 1982, lk. 79–85; ilmus algupärasel kujul kogumikus “V poedinke s abverom”. Moskva, 1968. 36 P. Kesküla. Operatsioon “Otsijad”. – Kogumikus “Operatsija sinij treugol´nik”. Tallinn, 1988, lk. 115–119. 37 L. Barkov. Abwehr Eestis, Tallinn, 1974, lk. 111.

Tuna 4/2008 93 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

vägede juurde tagasi tulla. Tema kaaslane moonutatud raadiogrammide sisu veidigi Boris Golov jäi aga teadmata kadunuks 1945. korrigeerida. See tegi muidugi selle raadio- aastal Saksamaal või Tšehhoslovakkias. Sõja mängu läbiviimise eriti keerukaks. Kuu aja järel lõpetas Harri Erm Leningradi Lesgafti- pärast visati “Leole” alla pakk toiduainetega nimelise Kehakultuuri Instituudi ja määrati ja uute akupatareidega, mis korjati üles la- 1950. aastal TPI kehalise kasvatuse kateedri hingugrupi meeste poolt. juhatajaks, kus töötas õppejõuna järgmised Kolm päeva hiljem saabus keskuselt veel 40 aastat. Oli sulgpallimängu (badmingtoni) üks raadiogramm, kus teatati, et tema jaoks Eestisse tooja ja populaarse TPI õppejõudu- visatakse alla veel üks pakk varustusega. Kui de korvpallimeeskonna “Kapa” asutaja. “Leo” vastas, et kokkulepitud ööl on ta val- Teine eespool mainitud raadiomäng ni- mis pakki vastu võtma, siis tuli toores toonis metusega “Terling” viidi läbi “Stintiga” sa- vastus, milles “Leole” tuletati meelde, et talle mal ajal ja selle radistiks oli Jaan Leo, sün- juba saadeti üks varustuspakk ja uue väljatee- dinud 12.06.191238 Siberis. Kaaslaste teadete nimiseks tuleb kõigepealt tööd teha. Sellele kohaselt oli ta Venemaa eestlane, saadetud “Leo” vastas, et ettepanek uue paki allavis- vaenlase tagalasse NKVD või mingi Punaar- kamiseks tuli ju luurekeskuse enda poolt ja mee sõjaväeosa luureosakonna poolt. Visati et lubatud raha ja raadiolambid on veel saa- ööl vastu 21. maid 1944 alla koos venelasest mata. Mõne päeva pärast teatati uuesti paki kaaslase Mihhail Šmutoviga Tartumaale allaviskamisest ja see sai teoks üks ööpäev Pedja küla lähistele. Jõgeva Omakaitse ta- hiljem varem kokkulepitud tähtajast. Paki bas ta heinaküünist 4. juunil, mõlema para- vastuvõtjateks oli grupp Saksa ja Eesti sõdu- šütisti relvastuseks olid kaks uut saksa püs- reid tuvastusagent Traksi juhtimisel. Vastavalt tolkuulipildujat ja kaks parabellumit. Nen- eelnevalt antud käsule viidi leitud pakk lä- de peaülesanne oli luuramine Jõgeva–Tapa hedal viibiva lahingurühma juurde, kus seda raudteeliinil ja Jõgeva–Mustvee maanteel, asus avama leitnant Vahuri isiklikult. Enne laskemoonaladude ja lennuväljade asukoha seda saabunud raadiogrammis oli muide kindlakstegemine ning sõjaväeosade liikumi- öeldud, et raha ja raadiolambid asetsevad se jälgimine. Mõlemad mehed olid riietatud samasse kotti paigutatud eraldi sumadanis. Saksa mundrisse ja väga hästi varustatud, Kui Vahuri hakkas väikest sumadani avama, kuid kukkusid sisse seepärast, et kandsid kõlas tugev plahvatus, valades kogu ümbrus- silmatorkavaid vene sõdurisaapaid (kirsa- konna üle mingi põleva seguga. Põrgumasi- sid). Kohe kinnivõtmise järel tunnistasid na sisse asetatud killud ja mutrikesed tapsid nad Omakaitses, et olid Nõukogude luure momentaalselt leitnant Vahuri, Traks ja üks poolt saadetud. “Leole” tehti ettepanek Saksa sõdur said raskelt haavata, kusjuures alustada sakslastega kokkumängu, millega ta kõigi kolme juuksed, käed ja näod said tuge- kõhklemata nõustus. Algul kasutas Redlich valt põletada. teda kongiagendina, et välja selgitada, mida Selle 3. augustil toimunud intsidendi ta- vangivõetud parašütistid omavahel räägi- gajärjel lõpetati raadiomäng “Terling” otse- vad. Seejärel alustas ta oma luurekeskusega kohe. Kõik hakkasid radist “Leod” reetmises raadiomängu. Tema raadioseansid toimusid süüdistama, “Leo” ise eitas seda. Redlich jäi väga tihedalt: esimese kuu jooksul peaaegu teda alguses siiski uskuma, sest “Leo” oli juba iga päev, seejärel aga koguni kaks korda eelneva paki saabumisel kõiki hoiatanud, et päevas, eetrisse andis ta peamiselt andmeid selle avamisel tuleb käituda äärmise ettevaa- raudteeliikluse kohta. Desinformeerivate tusega. Paraku leitnant Vahuri tema hoiatusi andmetega varustas “Leod” rindestaap. Sa- ei arvestanud. Redlich oli hoopis arvamusel, mal ajal tuli Redlichil kasutada ka raudteelt et allaviskekoha lähedal viibinud teine par- saadud tegelikke andmeid, et nende abil tisanisalk, keda juba mitu korda oli püütud

38 Ad fontes. 11. Tallinn, 2002, lk. 346 (ERAF, Eesti julgeolekupolitsei aruanded 1941–1944).

94 Tuna 4/2008 Jaak Pihlau / Raadiomängud Eestis Teise maailmasõja ajal ja järel tagajärjetult tabada, oli raadio teel keskust nud ka Sergei Tšujev, eriliselt on ta maini- hoiatanud läheduses viibiva Abwehr´i lanud intsidenti pakipommiga (leitnant Vahuri hingurühma suhtes. Hiljem töötas “Leo” nimekuju on ekslikult Bahuri) ja rääkinud Abwehr-grupi juures kokana, Tartust Paides- Nõukogude naisluurajast N. I. Aleksandro- se siirdumisel põgenes ta rongist koos ühe vast, kes olevat kahe aasta jooksul saatnud kaaslasega (Laidvee) ja tema tagaotsimine salaja Moskvasse teateid Viljandi sõjavangide ei andnud mingeid tulemusi. Siis hakkas ka erilaagri, 18. armee osakonna 1Z, ROA pro- Redlich uskuma, et “Leo” oli kogu aeg män- pagandakursuste jms. kohta.40 ginud topeltmängu ja ilmselt teatas kohe oma AG 326 üritas raadiomänge alustada veel juhtkonnale, et viibib vaenlase kontrolli all. paari teisegi tabatud parašütisti abil, kuid Tema hilisema saatuse kohta ei ole Nõukogu- Nõukogude vastuluure paljastas need kat- de allikates mingeid andmeid avaldatud. On sed kiiresti ja värvatud agendid tuli üle viia võimalik, et “Jaan Leo” oli tegelikult luuraja kas AG 326 riviteenistusse või anda julge- varjunimi ja hiljem ilmus ta välja hoopis teise olekupolitsei kätte. AG 326-s teeninud, juba nime all. mainitud Valter41 mainib nendest naisradist Barkovi raamatu järgi toimus kogu lugu Alide Kohverit (Kohffer)42, naisradist Salme veidi teisiti: “1943. aasta detsembri lõpus sai Roobergi (Roovere) ja veel Leonid Rebast, Nõukogude luure oma allikate kaudu teada, kuid viimase puhul on ilmselt tegemist eksi- et abvehrgrupis 326 on loodud kolmeküm- tusega, sest L. Rebane ise ei räägi sellest enda nest inimesest koosnev jälitusallüksus Tartu- ülekuulamisel midagi.43 maale saadetud Nõukogude parašütistide ja Augusti keskel 1944 jõudis rinne Tartu nendele allavisatud moona otsimiseks. Raa- lähistele ja AG 326 evakueeriti 20. augus- diomängus teatati Nõukogude luureorgani- ti paiku Paidesse, kus luuretööd varasemal tele, et see allüksus on Saksa tagalas tegutsev kombel enam taastada ei suudetud. Osale- patriootiline organisatsioon. Tšekistid tegid ti küll mõnes haarangus väejooksikutele ja näo, et usuvad seda, ja võtsid kasutusele väi- tabatud desertöörid anti üle salajasele väli- kese kombinatsiooni. Kui 1944. aasta suvel politseile. Paides allutati Abwehr-grupp väe- abwehrigrupi juht Dammerau palus raadio- grupile “Nord” ja 19. septembril tuli rindeju- mängus oma mehele, keda ta patriootilise hatuselt käsk Eestist lahkuda. Sellest alates organisatsiooni liikmeks nimetas, järjekord- hakati luuregruppi nimetama FAT 326-ks set saadetist raadiojaama varuosade ja toi- (Frontaufklärungsgruppe 326). Redlich oli duainetega, teatati talle, et selle saadetisega juba juunis jäetud Tartu lähedale kindral visatakse alla midagi veel tähtsamat. Saadetis Wagneri võitlusgrupi juurde tõlgiks, seejä- võeti vastu ja viidi abwehrigrupi juhi käsu- rel teenis ta kindralleitnant Strasseri juures tusse. Selle pidi lahti võtma allüksuse ülem väegrupi “Narva” staabis. Uuesti ühines leitnant Vahuri.”39 Redlich oma meestega Lätis Frauenburgi AG-326 tegevusest on lühidalt kirjuta- (Salduse) linnas, kus kapten Dammerau

39 Leonid Barkov. Abwehr Eestis, lk. 111. 40 S. Čuev. Specslužby tret´ego reixa. I kd. Sankt-Peterburg, 2003. I, lk. 151. 41 Arnold Valter. ERAF, f. 129SM, n. 1, s. 27942. Leitnant Arnold Valter, s. 1919 Ufaas, NLKP liige, oli Makarovi partisanibrigaadi komsorg, langes sakslaste kätte sõjavangi, värvati AG 326 koosseisu, viibis hiljem Saksamaal, vangistati ameeriklaste poolt ja anti üle venelastele; sõjatribunalis mõisteti 10+5 aastat, vabanemise järel elas Valgas. 42 Nime järgi otsustades oli ta tuntud tšekisti Konstantin Kohveri (Kohfferi) sugulane. Konstantin Kohver (1904, Tambovi obl.) oli Eesti armees allohvitser, kes tegutses 1940–1941 22. territoriaalkorpuse eriosa- konna uurijana, hiljem MGB kapten. Oli muu hulgas Pagari sisevangla ülem, B-eri-osk. ülema asetäitja ja 6. spetsosakonna ülem, vallandati julgeolekust 1954. a. usalduse kaotamise pärast (varjas, et oli 1940. a. parteist välja heidetud). 43 ERAF, f. 129, n. 1, s. 27936. Leonid Rebane.

Tuna 4/2008 95 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

sõitis luuregrupile uut tegevuspaika otsima. FAT-326 anti seejärel tagasi 18. armee käsu- tusse, kes pidi taganemise käigus siirduma Jaak Pihlau Leetu Renavasse. Sealt liiguti oktoobri alguses edasi Meemeli (Klaipeda) suunas. 9. (1937) oktoobril saabuti Heidekrugi, mille lähedal toimus kokkupõrge Punaarmee eelsalgaga. Lõpetanud TPI automaatika erialal (1961), teh- Osa mehi arvati nüüd Saksa võitlusgruppi- nikakandidaat (1970). 7 leiutise, ligi 40 teadus- desse (Kampfgruppe, kohapeal käepärast liku artikli ja üle 10 raamatu autor. Käesoleval olevatest jõududest moodustatud ajutised ajal tegeleb Eesti lähiajaloo uurimisega. koondüksused), osa taganes Ida-Preisimaa poole. Uuesti koguneti Insterburgi (hilisem Tšernjahhovsk) lähistel, kuhu koos luure- rühma järelejäänud meestega saabus ka kapten Dammerau. Järgnevalt taganeti Poo- lasse Poznani rajooni, kus saabus uus käsk siirduda 75 km kaugusel Poznanist asuvasse Grenzhauseni. Sinna jõudis ka lahingurühm ja veel 350 Danzigi kaudu saabunud juhtkonnata jäänud eesti sõdurit. Ümberformee- rimise järel loodi Dammerau juhtimisel järe- lejäänud meestest ja juhtkonnata eesti võit- lejatest uus lahingupataljon. Jaanuaris 1945 alustati selle pataljoni väljaõppega (Redlich täitis pataljoniülema adjutandi ülesandeid), jala marsiti pealetungivate Vene vägede eest peaaegu kuni Berliinini (Gross-Machnowi), seejärel Zosseni laagrisse Berliini lõunaser- val. 6. märtsil nimetati Redlich uueks FAT- 326 ülemaks leitnandi aukraadis, pataljon allutati FAT-306-le, mis dislotseerus Tšeh- hoslovakkias Kolini linna lähistel. Osa väe- grupist jäi Zossenisse, osa Lukausse (60 km Berliinist lõunas). Hiljem sattus enamik FAT-326 mehi Tšehhoslovakkia rindele, langes sõjavangi Ameerika vägede kätte ja anti üle Nõukogu- de 9. kaardiväediviisi Smeršile. Nende seas oli ka leitnant Werner Redlich, kellele mõis- teti sõjatribunalis suhteliselt tagasihoidlik karistus – 10+5 aastat. 1954. aastal vabanes ta Venemaa vangilaagrist ja tänu Adenaue- ri amnestiale pääses tagasi oma kodumaale Saksamaale, kus oli elus veel 1990-ndatel aastatel.

96 Tuna 4/2008 DOKUMENT JA KOMMENTAAR Dissidendi ettepanekud riigikorralduse asjus Sergei Soldatovi kiri Juri Andropovile

Arvo Pesti Sergei Soldatov

ergei Soldatov (1933–2003), Narvas sün- Vastus: Nõukogudevastaseid vaateid ja Sdinud Eesti dissident, insener, ajakirjanik veendumusi mul ei ole, niisamuti ei pea ma ja hulga omakirjastuslike trükiste autor, oli oma tegusid nõukogudevastasteks. poliitvang aastatel 1975–1981. 1960. aastate Olemasolev nõukogude süsteem kui või- lõpus osales ta Nõukogude Liidu Demokraat- mu vorm sobib mulle täielikult. liku Liikumise programmi ja taktika väljatöö- Kuid ma olen meie ühiskonnas humaan- tamisel, 1970. a. algul Eesti Demokraatliku sete ja liberaalsete ümberkorralduste jõuline Liikumise loomisel ning põrandaaluste aja- pooldaja. kirjade “Demokraat”, “Eesti Demokraat” ja Ma arvan, et nendest ümberkorraldustest venekeelse “Lutš Svobodõ” väljaandmisel. võivad osa võtta 3 jõudu: kirik, omaalgatus- 4. I 1975 Soldatov arreteeriti. Järgnenud koh- likud ühiskondlikud jõud ja kommunistlik tuotsus arvas tema tegevuse kohta järgmist: partei. Ma arvan, et humaanseid, liberaalseid “SOLDATOV tegi aastatel 1970–1974 ja demokraatlikke ümberkorraldusi, mida nõukogude võimu õõnestamise ja nõrgenda- nõuab aeg, ei saa ühiskonnas teostada vägi- mise eesmärgil süstemaatiliselt nõukogude- valla abil, eriti käesoleva ajastu tingimustes. vastast agitatsiooni ja propagandat sel teel, et Nendeks vahenditeks võivad olla ainult veen- omandas, paljundas ja levitas nõukogudevas- mine, sõna, informatsiooni vahetamine. Ka taseid dokumente, mis sisaldavad üleskutseid arvan ma, et ümberkorraldused ühiskonnas võidelda nõukogude võimuga, aga ka laima- eeldavad eeskätt inimese enda kui isiksuse vaid väljamõeldisi, mis halvustavad nõukogu- moraalset täiustumist.”2 de riiklikku ja ühiskondlikku korda.”1 Veidi varem, 20. V, viibides Moskvas 23. VI 1975 Riikliku Julgeoleku Komi- eeluurimisisolaatoris, kirjutas Soldatov kir- tee juurdlusosakonna vanemuurija major ja NSVL RJK esimehele Juri Andropovile. Pimenovi koostatud ülekuulamisprotokoll Soldatovit valvavad vanglaametnikud pidasid sedastas: seda kirja piisavalt oluliseks, et prügikasti vis- “Küsimus: Rääkige uurimisele oma nõu- kamise asemel saata pöördumine edasi järg- kogudevastastest vaadetest? mise kaaskirjaga:

1 ERAF f. 129 SM, n. 1, s. 29079, k. 60, l. 268–295. 2 ERAF f. 129 SM, n. 1, s. 29079, k. 48, l. 170.

Tuna 4/2008 97 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

“NSV LIIDU MINISTRITE NÕUKOGU juures asuv RIIKLIKU JULGEOLEKU K O M I T E E Eeluurimisisolaator “20.” mai 1975. a. Nr. C-47, Moskva

NSV LIIDU MINISTRITE NÕUKOGU juures asuva RIIKLIKU JULGEOLEKU KOMI- TEE SEKRETARIAADI ÜLEMALE kindralpolkovnik sm. LAPTEVILE, P. P.

Saadame Teile võimalikuks ettekandeks NSV LIIDU MINISTRITE NÕUKOGU juures asuva RIIKLIKU JULGEOLEKU KOMITEE esimehele sm. ANDROPOVILE, J. V. vahialuse SOLDATOVI, Sergei Ivani poja kirja. Kanname ette, et SOLDATOV, S. I. saadetakse tapi korras 21. mail 1975. aastal endisesse kinnipidamiskohta ja uurimise menetlemiseks Tallinna linna. LISA: tekst 4 lehel ja õiend.

NSV LIIDU MINISTRITE NÕUKOGU juures asuva RJK EELUURIMISISOLAATORI ÜLEMA asetäitja polkovnik (PETRENKO).”3

Kiri ise oli järgmine:

“NLKP Keskkomitee Poliitbüroo liikmele NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuva RJK esimehele Andropovile, J. V.

Soldatov, Sergei Ivani pojalt, keda süüdistatakse Eesti NSV KrK paragrahvi 68 alusel

Juri Vladimirovitš!

Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuva RJK juurdlusosakonna 27. XII 74. a. määruse alusel olen ma vahistatud kahtlustatuna laimavate väljamõeldiste levitamises ja olen uurimise all. Kuid ma ei taha puudutada oma süüasja, vaid midagi palju tähtsamat. Nagu paljusid inimesi, teeb ka mind murelikuks minu riigi tulevik. Loetlen vaid mõningaid üldtuntud fakte: looduskeskkonna saastamine, mineraalainete ja energia-, sealhulgas naftakriisi lähedus, loodusrikkuste taastumatud kaod, linnade ülerahvastatus, ebakindel olukord toidu- ainete osas, häired majanduses, Hiinaga sõja oht ja palju muud. Need nähtused üha kasvavad. Me kõik seisame ähvardavate katsumuste lävel. Prognoose tegevad teadlased ja religioosse teadvusega inimesed on ühtemoodi nõus sellega, et 1980. aastatel algab katastroofiliste sünd- muste vöönd… Milliste meeleoludega läheb ühiskond sellele ajale vastu? Rahva seas on kuulda nurinat, intelligentsi seas kasvab rahulolematus, kõikvõimalikud kriitiliselt meelestatud ühiskonna aktivistid “hajutatakse” kergesti ja isoleeritakse ühiskonnast tänu võimsale võimuaparaadile. Kuid see ei leevenda pinget, vaid surub seda sügavustesse. Teie komitee teab hästi, et mitmesugused oposit-

3 ERAF f. 129 SM, n. 1, s. 29079, jv., l. 48.

98 Tuna 4/2008 Arvo Pesti / Dissidendi ettepanekud riigikorralduse asjus. Sergei Soldatovi kiri Juri Andropovile sioonilised rühmad, rühmitused ja ühendused, olgugi väikesearvulised, kasvavad nagu seened pärast vihma. See Teie jaoks mõistatuslik “nõukogudevastasuse” epideemia räägib sellest, et on küpse- nud vajadus viia ellu mingid parandavad abinõud. Võimuaparaat ei ole vaatamata tema tohutule võimsusele siiski kõikvõimas. Aja poolt esitatud ülesanded võib edukalt lahendada ainult tõeliselt ühteliitunud ja sisemiselt lepitatud ühiskond, mida meil kahjuks ei ole. Seepärast ei tohi Võim, kui ta ei taha olla ainult Raudne Tahe, vaid ka Tarkus, harrastada ainult ranget karistuspoliitikat liberaalse intelligentsi ja elanike vastavate kihtide suhtes. Ta peab otsima elanike liberaalse osaga kokkulepet, ilmutama valmisolekut teha mõistlikke järeleandmisi ja häid muudatusi. Selle peale on vaja tõsiselt mõelda, Juri Vladimirovitš! Mulle ja ka väga paljudele teistele tundub, et NLKP Keskkomitee Poliitbüroo võiks enda jaoks valutult ja kõigi hüvanguks ellu viia järgmised mõistlikud abinõud: Esiteks. Anda legaalne võimalus avalikult arutada kõiki aktuaalseid probleeme ja nende lahendamise teid. Näiteks võiks olgu või Teie tsensuuri all anda kogutud vahendite arvel Moskvas välja mõõduka, kuid sõltumatu suunaga ajakirja. Selle tsensuuri piirid ei tohi olla niivõrd kitsad, et nõu- taks tingimatut vastavust partei peajoonele, kuid ka mitte niivõrd avarad, et lubada olemasolevate põhialuste õõnestamist. Mis tahes mõõdukas, kuid sõltumatu kriitika on Valitsusele ja ühiskonnale kasulikum ja vajalikum kui parteiga tihedalt seotud inimeste pime kiidulaul. Kui Te küsite “Keda see ajakiri hakkab esindama?”, siis tuletan ma meelde, et meie maal on 80 miljonit usklikku ja tuhandeid mitteparteilastest liberaale. Said ju näiteks isegi Nikolai I (1846) raskel ajal Panajev ja Nekrassov avaldada “Sovremennikut”. Ja kas see tuli Venemaale kahjuks? Ma olen veendunud, et liberaalse intelligentsi mõõdukas osa teeb rõõmuga kaastööd niisugusele ajakirjale ning oleks valitsusele selle humaanse abinõu eest tänulik. Teiseks. Viia läbi kas või mingi poliitvangide amnesteerimine. Ega siis kõik poliitvangid ei ole inimesi tapnud, ei ole teisi selleks õhutanud, saanud välisvaluutat, kutsunud üles vägivallale jms. Poliitvangide seas on palju suurepäraseid inimesi, puhtaid ja ausaid idealiste, kes on toonud kõigi heaolu nimel ohvriks oma kõige kallima. Võib-olla ongi sellised rahutud inimesed inimkonna kõl- belise progressi pant, selle kullafond. Kas on siis vaja kõigi vahistatud liberaalide ja opositsionääride suhtes tingimata ilmutada halastamatust ja südametust, vaevata neid aastaid kinnipidamiskohtades ja pärast vabastamist mitte lubada neil elada koos oma perekonnaga (sissekirjutus!). Ja seda ajal, Juri Vladimirovitš, mil maailm püüdleb kannatlikkuse ja halastuse poole! Ma luban endale tuletada Teile meelde, et poliitvangide amnesteerimist ei kartnud rakendada Tsaari-Venemaa (eriti Alek- sander II, Aleksander I ja Nikolai II) ja hilises minevikus Kreeka sõjaväehunta, fašistlik Hispaania, Iraan jt. Selline suuremeelne akt võib vaid aidata kaasa sellele, et suureneb liberaalse intelligentsi ja kogu elanikkonna lugupidamine valitsusest. Kolmandaks. Lubada mõningal osal liberaalidest ja dissidentidest, sõltumata nende rahvusest, sealhulgas ka venelastel, sõita lühemaks või pikemaks ajaks oma riigist ära. Te peate nõustuma, et elu tingimustes, mis on antud isiku ideaalist väga kaugel, jälitamise ja pideva pinge olukorras, võib olla väga piinarikas. Te küsite: “Sõita välja selleks, et ühineda nõukogudevastastega välismaal?” Kuid suurem osa sõidaks välja selleks, et leida rahu ja puhkust, täiendada oma haridust ja teadmisi. Ja üksikute inimeste avaldustel või isegi tegudel ei saa olla pärast seda, kui välismaal on ilmunud A. I. Solženitsõni “Gulagi arhipelaag”, enam suurt sensatsioonilist tähendust. Valitsus ise vabaneks inimestest, kes talle rahu ei anna. Siinjuures on kohane meenutada, et Tsaari-Venemaa valitsus ei kartnud lubada sõita pärast karistuse ärakandmist välismaale isegi Herzenil, Leninil, Martovil ja teistel silmapaistvatel tegelastel. Kodumaal toimuvaid sündmusi ei suuna nemad välismaalt, vaid need olid tingitud nende kodumaa arenemise sisemistest seadustest. Kas on vaja rõhutada, kui

Tuna 4/2008 99 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

üllas ja kõrgelt kõlbeline tähtsus oleks valitsuse aktil, mis lubaks tema oponentidel ajutiselt lahkuda koos oma perekonnaga riigist.

Ma ei ole poliitikas asjatundja, kuid insenerina ma tean materjalide tugevusõpetusest, et jäikades süsteemides tekivad koormuse puhul paratamatult väsimuspraod. Ainult paindlikud süsteemid säilitavad oma tugevuse. Ma arvan, et valitsus ilmutaks suurt paindlikkust ja ettenägelikkust, kui ta läheks mõistlikule kokkuleppele liberaalse intelligentsiga, söandades teha humaanseid järe- leandmisi. Selles ei avalduks mitte nõrga kavalus, vaid tugeva arukus. Aeg selleks on käes. Praegu ei ole hilja, vaid igati õige aeg seda teha. Ma olen veendunud, et nimetatud humaansete abinõude tulemuseks oleks: “Lutš Svobodõ”

1. Juhtkonna ja riigi kõlbelise autoriteedi tugevnemine, mille ees füüsiline võimsus on tühine. 2. Elanike kõigi praeguste opositsiooniliste kihtide tänulikkus ja tunnustus. 3. Meie ühiskonna suur sisemine ühtekoondumine ja leppimine.

Puudutan ka küsimuse psühholoogilist külge. Poliitbüroo liikmete vanus kõigub 60–70 aasta piires. Keegi ei ole surematu. Me kõik lahkume igavikku. Usklikuna võiksin ma rääkida iga inimese, kui kõrge võimukandja ta ka ei oleks, individuaalsest vastutusest Jumala ees nii eluajal kui ka pärast surma, vajadusest lunastada oma patud, kohustusest teha head ja päästa hing, valmistumisest igaveseks eluks sealpoolsuses. Kuid ma nimetan ainult iga juhtija kohustust ja kohust anda peale oma ametitegevuse puhtkõl- beline panus oma kodumaa arenemisse, jätta endast mingi helge mälestus tulevastele põlvedele ja inimkonnale, ära teenida kiitus ja mitte ajaloo tulevaste aegade etteheited. Kõik võimukandjad surevad, võimsus kaob, aparaadid lagunevad, suurriigid hukkuvad. Ainult kõrgelt moraalsed teod elavad üle ajastute. Seda tuleb alati kainelt meeles pidada. Ma palun Teid kasutada kogu Teie suurt isiklikku mõjujõudu Poliitbüroos ja NLKP peasekre- tärile Leonid Iljitš Brežnevile, et viia nimetatud kaalutlused ellu. Võib-olla eksin ma koos tuhandete inimestega, kuid ma olen veendunud, et antud pöördumi- sega ma täidan võib-olla oma viimast kodaniku ja uskliku inimese kohust. Miski ütleb mulle – seda tahab Predestinatsioon.

Lootuses, et Te võtate minu üksikut häält kuulda

Soldatov, S. I., usklik

20. V 75”4

4 ERAF f. 129 SM, n. 1, s. 29079, jv., l. 50–53. Vene keelest tõlkinud Jüri Ojamaa.

100 Tuna 4/2008 Arvo Pesti / Dissidendi ettepanekud riigikorralduse asjus. Sergei Soldatovi kiri Juri Andropovile

Adressaadi vastureaktsiooni kohta jäljed puuduvad, kui selleks mitte lugeda 31. X 1975 välja kuulutatud ülemkohtu otsust, millega kohtunik Afanasjevi eesistumisel mõisteti Soldatov koos Artem Juskevitši, Kalju Mätiku ja Mati Kiirendiga paragrahv §68 alusel süüdi nõukogudevastases agitatsioonis ja propagan- das. Soldatovile määrati kuus aastat range re- žiimiga parandusliku töö kolooniat. Pärast vabanemist 1981. a. jaanuaris Sol- datov emigreeris, elas Münchenis ja Frank- furdis Maini ääres. Münchenis töötas ta Raa- dio Vabadus eestikeelsete saadete toimetuses. 1998. aastal asutas Soldatov ajaloo ja filosoo- fia uurimiskeskuse “Katharsis”. Selle sildi all on ta välja andnud hulga oma eesti-, vene- ja saksakeelseid raamatuid. 2000. aastal naasis Soldatov kodumaale, kus jätkas kirjastamist (almanahh “Eesti 2000”). Sergei Soldatov suri 24. I 2003. 2006. aastal anti välja tema 15-köiteline venekeelne teostekogu.5

Arvo Pesti (1956)

Lõpetanud Tallinna Pedagoogikaülikooli info- teaduse erialal (2004). Töötab Eesti Riigiarhiivi publitseerimistalituses. Tegeleb dissidentluse ajalooga.

5 Vt.: http://soldatov.instituut.ee

Tuna 4/2008 101 F O T O N U R K Carl Sarap

Kärdla veevõtukoht 1939. a. EFA 0-182820

arl Sarap sündis 04.03.1892 Sompas mõisavalitseja peres, õppis Tartus ning avas seal oma kirjastuse ja raamatukaupluse “Odamees”, mis küll 1927. aastal pankrotistus. CFotograafiaga asus Carl Sarap tegelema 1930. aastatel Rakvere perioodil, seda küll oma teise abikaasa J. Triefeldti nime all (ilmselt tasumata võlgade tõttu), kellele kuulus ka raamatukaup- lus. Carl Sarap rändas koos abikaasaga mööda Eestit, mille tulemusena valmis populaarne postkaardisari “Kaunis Kodumaa”. Teadaolevalt on ta koos G. Suitsuga külastanud ja üles pildistanud noore Kreutzwaldiga seotud paigad Virumaal, Fr. Tuglase ja fotoaparaadiga aga rännanud “Väi- kese Illimari” radadel. Koos Otto Liiviga külastas ta kindluste varemeid, linnuseid ja kuulsamaid lahingupaiku Tartu lähistel. Tema tippsaavutuseks on peetud fotoalbumit “Vana Narva” (1939). Leipzigi messil 1940 esindas ta Eestit kolme fotopannooga: linnade vaated (Tallinn, Narva, Tartu), loodus ja tööstus. Sarapi elutee lõppes traagiliselt: nimelt sattus ta 1941. aasta juuniküüditamisel juhuslikult küüditajate kätte, kes fotovarustust nähes tembeldasid ta spiooniks, ja pärast piinarikkaid ülekuulamisi vanglates suri ta 05.11.1942 Solikamski vangilaagris. Carl Sarapi taasavastas teine Virumaa mees – nüüdseks samuti lahkunud Peeter Tooming –, kes fotoaparaadiga läbis Carl Sarapi teekonna, pildistades 1990-ndatel uuesti üles needsamad objektid ja kohad, mis Carl Sarap oli jäädvustanud 1930-ndatel. Nii sündis sari “55 aastat hiljem”. Carl Sarapi fotokogu asub Rakvere muuseumis ja Tallinna Linnamuuseumis. Need fotod on vastu võetud Filmiarhiivi TA Kodu-uurimise toimkonna kogude koosseisus, ja fotode tegemise aastaarvudele 1939–1940 mõeldes on ilmselt tegu C. Sarapi plaaniga võtta maakondade kaupa üles kultuuriloolisi paiku ning objekte, et sellest välja anda üldteos, mis haaraks kogu Eestimaad piirkondlike fotoalbumite kogumikena. Ivi Tomingas

102 Tuna 4/2008 Rooslepa kirik 1939. a. EFA 0-183129

Puidust Saksa kabel Kärdlas 1939. a. EFA 0-182788

Tuna 4/2008 103 EESTI FILMIARHIIVI FOTONURK

Peasissepääs Haapsalu piiskopilinnusesse 1938. a. EFA 0-182982

Hullo rahvamaja Vormsil 1939. a. EFA 0-183031

104 Tuna 4/2008 Lihula mõis 1939. a. EFA 0-183066

Lihula ühiskauplus 1939. a. EFA 0-183072

Tuna 4/2008 105 EESTI FILMIARHIIVI FOTONURK

Viljandi raekoda 1936. a. EFA 0-186159

Paastu-Maarja kiriku pastoraat 1940. a. EFA 0-186286

106 Tuna 4/2008 Olustvere mõis 1940. a. EFA 0-186534

Posti tänav Mustlas 1940. a. EFA 0-186563

Tuna 4/2008 107 EESTI FILMIARHIIVI FOTONURK

Talu Tarvastu–Pikasilla tee ääres 1940. a. EFA 0-186580

Sinialliku linnamägi 1940. a. EFA 0-187211

108 Tuna 4/2008 KULTUURILOOLISEST ARHIIVIST Kirjastaja ja piltnik Carl Sarap

Vilve Asmer

Carl Sarap 1915. a. Foto: A. Lomp

otograaf, filmimees ja fotoajaloolane Peeter kontrolliv, optimistlik ning haigusi ja raskusi F Tooming avaldas rohkem kui kümne aasta trotsiv karakter. eest mõnevõrra intrigeeriva pealkirjaga kirjutise Carl Sarap sündis 4. märtsil 1892 Virumaal “Fotograaf Carl Sarap, oli ta üldse olemas”.1 Voka vallas. Tema isa Johann oli mitmeid aas- Selle jätkuks on kiusatus küsida: “Kirjastaja Carl taid töötanud Vokas koolmeistrina, hiljem aga Sarap, oli ta üldse olemas?” pidas Sompas mõisavalitseja ametit. Hariduse Ehkki 1918. aastal Tartus kirjastustegevuse- sai C. Sarap kohalikus Voka koolis ning Tartus ga alustanud ja seda mitmeid aastaid innukalt Hugo Treffneri gümnaasiumis. Õpingud ülikoo- suunanud ning 1930. aastatel Eestimaa maali- lis katkestas Esimene maailmasõda. lisi loodusvaateid ja linnaehituslikku omapära Carl Sarapi ettevõtlikkuse ja riskijulguse kin- jäädvustanud Carl Sarapist võime rääkida kui nituseks oli vahetult pärast sõda Tartus asutatud tegusast kirjastajast ning produktiivsest piltni- raamatupood ja kirjastus “Odamees”. Viimane kust, kes omal ajal ei olnud sugugi tundmatu jätkas suuresti “Siuru” kirjastuse tegevust – kir- nimi, ei leia me tema kohta andmeid ühestki jastus oli välja andnud “Siuru” albumid, koguteo- leksikonist ega teatmeteosest. Samuti ei ole se “Sõna”, siurulaste luule- ja novellikogumikke. temast kirjutatud Kaljula Tederi fotoajalugu kä- Juba aasta pärast kirjastustegevuse alustamist sitlevas raamatus “Eesti fotograafia teerajajaid” jõudsid lugejateni ka perioodilised väljaanded. (Tallinn, 1972). 15. aprillil 1919 ilmus kirjanduse, kunsti ja tea- Eesti Kultuuriloolises Arhiivis on Sarapit duse ajakirja Odamees esimene number, tegev- puudutavaid allikmaterjale üsna kesiselt, kuid toimetajaks Friedebert Tuglas ning vastutavaks selle puudujäägi korvavad kindlasti tema kirjad toimetajaks ja väljaandjaks Carl Sarap. Ajakirja Friedebert Tuglasele aastaist 1919–1941,2 mis tähelepanu oli suunatud kultuuriajaloole ja eesti hõlmavad kogu Carl Sarapi elutöö perioodi. ilukirjandusele, ennekõike jätkuvalt “Siuru” Tähelepanuta ei saa jätta ka kirju Aleksan- liikmete tööde avaldamisele (A. Adson, A. Alle, der Kruusperele3 ja Aleksander Tassale,4 mis J. Barbarus, J. Semper, Fr. Tuglas, M. Under, puudutavad peamiselt 1920. aastatel tekkinud H. Visnapuu). Kaks korda nädalas, kuni 15. juu- majandusraskusi. Kõigist neist kirjadest selgub nini, ilmus ajakirja kokku 5 numbrit. Sama aasta lisaks ta töödele-tegemistele enamatki – on ära- augustis sai tegevtoimetajaks August Alle ning tuntav kiire elutempoga, teotahteline, olukorda seda nimetati “kirjanduslise humoori ja päe-

1 Kultuurileht 20. detsember 1996, nr. 47, lk. 25. 2 EKLA, f. 245, m. 57:8. 3 EKLA, f. 183, m. 26:15. 4 EKLA, f. 219, m. 5:33.

Tuna 4/2008 109 KULTUURILOOLISEST ARHIIVIST

koos mõtte- ja elukaaslase, endise Toila kooli- õpetaja Johanna Triefeldtiga elama Rakverre, kus viimase nime all avasid Pikal tänaval kiriku kõrval raamatupoe. Sarap ei olnud allaandja. Siin leidis ta ene- sele uue väljundi – fotograafia. Ka kaupluses pakuti müügiks fototarbeid ja -teenindust. Elati väikeses hoovimajas, sealsamas tehti ka laboritöid. Tema 1930. aastate kirjadest Fr. Tug- lasele selgub, et see oli mitmete fotomatkade aeg – pildistamisretked viisid teda paljudesse Eesti linnadesse ja maakondadesse, ka Saare-, Hiiu- ja Muhumaale, Vormsi, Ruhnu, Vilsandi ja Pakri saartele. 1938. aastast on fotojäädvus- tused ühisretkest Tuglasega Lõuna-Tartumaale, mida isekeskis nimetati Illimari-reisiks. Koos Gustav Suitsuga käis ta Virumaal Kreutzwaldi ja Kalevipoja lugudega seotud paiku pildistamas ning ajaloolane Otto Liiviga ajaloolistes lahin- gupaikades ja varemetes. Kõikide nende, arvatavasti alates 1934. aastast tehtud reiside tulemusena valmis Sarapil 1938. aastal postkaardisari “Kaunis kodumaa”, kuid seda Johanna Triefeldti nime all. Tallinna Ruhnu elanikud Ruhnu kiriku ees. Foto: C. Sarap (J. Triefeldt), Fotomuuseumis ja Rakvere Muuseumis hoiul 1938. f. 245, m. 57:8, lk. 44/ 55 olevad Carl Sarapi negatiivide kogud ajendasid aastate eest fotograaf Peeter Toomingat tegema vasündmuste nädalaleheks”, mida oktoobrini läbi samasuguseid fotomatku, jäädvustamaks ilmus 10 numbrit. neid paiku täpselt samast võttepunktist. Aastatel 1. novembril 1919 oli müügilettidel juba 1992–1996 valmisid tal nende reiside tulemusel uus “Odamehe” kirjastuse kirjanduslik kuukiri fotoalbumid “55 aastat hiljem”, kus kõrvuti Sa- Ilo, toimetajaks taas Fr. Tuglas. Ajakiri sisaldas rapi ja Toominga fotod ühest ja samast kohast. nii kodu- kui ka välismaiste autorite novelle ja Erinevus vaid selles, mida aeg oli teinud poole luuletusi, artikleid kirjanduse, keele, kunsti, sajandi vältel. Kaante vahele jõudsid Virumaa, muusika ja teatri vallast ning reproduktsioo- Saaremaa, Mulgimaa, Pärnumaa, Tartumaa, Val- ne kunstnikelt. Vaheaegadega ilmus ajakirja ga- ja Võrumaa, Harju- ja Järvamaa, Läänemaa, kuni 1921. aastani kokku 12 numbrit, viimases Hiiumaa, Vormsi ning Tallinn ja Tartu – seega numbris on avaldatud toimetaja ja väljaandja kogu Eesti, kokku 9 albumit. tagasivaade tehtule. Kuna Carl Sarap oli seotud ka fotograafitöö- Ajakiri Odamees äratati taas ellu 1922. ga välisministeeriumis, oli tal kohustus pildistada aastal, mil Sarap viis selle väljaandmise üle mitte ainult seda, mis temale kui piltnikule mee- Berliini, kutsudes toimetajaks Albert Kivikase. lepärane oleks olnud, vaid vastavalt tellimustele. 1923. aastal kolis toimetus uuesti Tartusse ning Ta kirjutab Tuglasele: “Olin hiljuti 4 päeva auto- see illustreeritud, peamiselt kirjandust ja kunsti reisil ühe minist[eeriumi] ülesandel. Sõitsin läbi käsitlev ajakiri ilmus – ehkki ebaregulaarselt suure osa Eestit, kuid pidin pildistama peamiselt – kuni 1929. aastani. põllumajanduslikke motiive, neidki mitte nii, Carl Sarapi kirjastus- ja raamatuäri sattus nagu oleksin ise soovinud. [– – –] Praegu tööd aga paraku majandusraskustesse – tegelikke üle pää-kaela.”5 ressursse arvestamata tegutseti ülejõu. Tekki- Rakvere väikeses hoovimaja laboris tegeldi sid võlad, mida tuli tasuda veksleid käendanud ka eeltöödega välisnäitustel Eestit tutvustava- sugulastel ja sõpradel. Ka eraelus olid Sarapil teks suurteks fotomontaažideks. Näiteks 1940. keerulised ajad – tema abikaasa koos lastega a. toimunud Leipzigi messiks valmistati kolm siirdus Ameerikasse. Oli aeg muutusteks. Ta asus 1,5x1,2-meetrist pannood, neist üks oli kokku

5 C. Sarap Fr. Tuglasele 23. sept. 1938. EKLA, f. 245, m. 57:8.

110 Tuna 4/2008 Vilve Asmer / Kirjastaja ja piltnik Carl Sarap

Toila vaade postkaardisarjast ”Kaunis kodumaa”. Foto: J. Triefeldt, Rakvere, 1939. f. 245, m. 57:8, lk. 53/64 pandud Eestimaa loodust kujutavatest pildikil- mainitud teosele ja selle autorile ka küllaldaselt dudest, teine linnadest ja kolmas tööstusest. kiidusõnu: uus ja loov lähenemine Narva vana- Ainsaks Carl Sarapi kui autori nime kandvaks linnale, kunstiajaloolise pieteedi ning arusaamise trükiseks jäi 1939. a. ilmunud ja 1930. aastate rakendamine, oskuslik valgusekäsitlus. fotokunsti tippsaavutuseks peetud album “Vana Kunstiajaloolane Armin Tuulse leiab teose Narva”. Selle esindusliku pildikogumiku välja- olevat kunstiteadusliku: “Et selle linna ehitusaja- andmist toetas Narva linnavalitsus, kirjastajaks lugu on juba mõni aasta tagasi saanud põhjaliku oli kirjastus-osaühing “Kultuurikoondis”. Album teadusliku uurimise osaliseks (Sten Karling, sisaldab 71 väga hea kvaliteediga fotot, nende hul- Narva. Eine baugeschichtliche Untersuchung. gas ka detailfotosid ajalooliste ehitiste üksikosa- Tartu 1936), siis on piltide valiku teostamisel dest. Väljaannet täiendab Narva linnaarhivaari peale autori enda hea kunstimeele olnud abiks Arnold Soomi ülevaade Narva vanemast ajaloost ka tugev teaduslik alus. Nii rahuldab teos ka ja muinsustest nii eesti, inglise, saksa kui ka rootsi kunstiajaloolast: ülesvõtete kaudu saab küllaltki keeles. Teame, et raamat ilmus tõepoolest n.-ö. pidevalt jälgida Narva kui põhjamaade ühe huvi- kaheteistkümnendal tunnil – see jäi ainsana tavama barokklinna arhitektuuri arengut, alates kõige terviklikumaks väljaandeks ehedast ning üldvaadetega ja lõpetades meisterlikkude por- ainulaadsest, ajaloolisest barokse arhitektuuriga taalidega, milledele lõpuks seltsivad detailvõtted linnast, mis mõne aasta möödudes sõjas hävis. tuulelippudest ja torniosadest. [– – –] Selles osas Võib öelda, et kogumikust sai fotokaamera abil on raamat eeskujulikuks näiteks, kuidas tuleb sündinud kunstiajalooline väljaanne. Teisalt oli valida motiivi, et see peale spetsiaalsete nõuete ka kahtlusi selle ilmumise vajalikkuses: Villem mõjuks ka kunstiliselt, mille saavutamiseks tuleb Raam alustab ülevaadet nimetatud albumist tabavalt rakendada ühteaegu vaateperspektiivi sõnadega: “Ei ole sõjapilvine sügis küll selle ja valgust, nagu see on nii ka maalikunstis.”7 raamatu päevavalgele tulemise sobivaks ajaks. Sarapit on palju kiidetud valguse oskusliku Ei kisu kodumaise matkaja ega kaugemagi turisti kasutamise eest. Ka Hugo Viires ei saa jätta mai- silma enam minevikutähised ning kunstikauni- nimata: “Näib, et Sarapil on suurepärane anne dused. Kui aga siiski on juletud asuda koostama pildistatavate esemete või ehitiste kontuure kord käesolevat ulatuslikku pilditeost vanast Narvast, pehmendada, varjundada ning kord taas helestada, siis usume olevat selle ürituse taga tõsisemaid teravdada, nii nagu see talle osutub vajalikuks.”8 püüdlusi kui ainult turismiliku reklaami koke- “Vana Narva” tulek oli märk Carl Sarapi teerivat pilguheitmist.”6 Samas leidub arvustajal jõudmisest oma loometee kõrgperioodi. Üks-

6 V. Raam. Uusi vaateid vanast Narvast. – Kunst ja Kirjandus 1. okt. 1939, nr. 37, lk. 147–148. 7 A. Tuulse. Carl Sarap. Vana Narva. – Ajalooline Ajakiri 1939, nr. 4, lk. 227–229. 8 H. Viires. Carl Sarap: Vana Narva. EKLA f. 195, m. 53, lk. 111.

Tuna 4/2008 111 KULTUURILOOLISEST ARHIIVIST

ainuski õnnestumine võib sageli anda hoo uutele on kirjutatud enne ajakirja Odamees ilmumist ideedele ja tegudele, nii sündisid ka Sarapil 1919. a. märtsis, täis tegutsemisindu ja entusiasmi, kavad ja plaanid, mida ta Rahvalehe usutluses viimane 1940. a. augustis, mil tuli uute oludega enne 1940. a. Leipzigi messi avaldas.9 Tema kohaneda ja sageli vastu tahtmist toimetada. ammune unistus ning elu tähtsaim ülesanne Tema kirjade stiil võib tunduda mõnevõrra kii- oli ta enda sõnul anda välja üldpilditeos meie rustav – ta kasutas neis ohtrasti sõnalühendeid maast ja rahvast. See olevat olnud omal ajal ka (avaldamisele tulnud kirjades on puuduvad põhjuseks, miks ta üleüldse end fotograafiaga tähed lisatud nurksulgudes) ning laused on tihti sidus. Tulevikuplaanidesse mahtusid pildistused lakoonilised. Kuid küllap tema kui tegudeinimese kunsti- ja kirjarahvast – mitte portreefotodena, puhul ongi see mõistetav. Ehkki veidi boheem- vaid nende igapäevase töö ja tegemise juures. laslikuks peetud, oli C. Sarapis siiski tubli annus Koolidele oli kavas teha ajaloolisi, geograafilisi planeerimisoskust ja sihikindlust. Kuid ometi ning loodusteaduslikke pildisarju. hakkas esialgu sujunud kirjastustegevus andma Tundub, et fotomehena oli Carl Sarap mak- tagasilööke – plaanid osutusid võimalustest simalist, mida on põhjust arvata mitmete viidete suuremateks. Tema 1920. aastate kirjades ongi põhjal tema kallihinnalisele fototehnikale. Juh- esikohal rahaprobleemid. Rakverre asumise järel tus aga nii, et selle olemasolu sai talle saatusli- on kirjades äratuntav uus hoog ja innustumine kuks. Sarapit tema eluajal tundnud Villem Raam – fotograafitöö, mis ühtaegu pakkus huvi ning on värvikalt kirjeldanud päeva, mil parimasse andis majanduslikku kindlust. loomeikka jõudnud fotokunstnikult võeti tema Viimase, üheksanda kirjana, on siin lisatud vabadus: “22. juunil 1941 meieni ulatunud sõja ka Carl Sarapi tädi Mia murelik pöördumine eest oma hinnalist, tollal mõnetigi unikaalset Fr. Tuglase poole pärast Sarapi arreteerimist fototehnikat murekalt hoida püüdes sõitis ta 1941. aastal, lootuses sealtpoolt abi leida. Rakverest, kaks rasket kohvrit käe otsas, Oru C. Sarapi kirju lugedes võime nii nende jaama. Sealt tahtis ta edasi Toilasse jõuda, kus oli sisulise kui ka visuaalse poole pealt teha tema Johanna Triefeldti vanematekodu. Juhuslikult töisele eluperioodile kolm jaotust. Esiteks kohtas ta jaamas tuttavat naabertalu peremeest, “Odamehe” periood, mil kirjad olid saadetud kes ta sõbralikult vankrile kutsus. Nii sõidetigi kirjastuse logoga paberil, teiseks fotomatkade koos paha aimamata Toilasse, otse naabrimehe aeg, kui Tuglasele saabusid Sarapi pildistustega õuele… Saatuse teed on imelikud, pahatihti postkaardid (tagaküljel autorina endistviisi seletamatud. Mõnikümmend minutit varem küll Johanna Triefeldti nimi) ning kolmas, nn. olid tallu jõudnud küüditajad (termin ei vaja vist “Vana Narva” pildialbumi aeg, kui kirjapabe- erilist selgitamist). Püüdlikele võimuesindajatele rit ja ümbrikke kaunistasid Eestimaa linnade oli pikas beežikas veluurmantlis ning elegantse ja maastikuvaadetega fotod, ehkki endiselt inglise soniga Carl Sarap üleplaaniliseks palaks, J. Triefeldti nimega. rääkimata ta kahest “spioonikohvrist”… Samas Kirjade avaldamisel on säilitatud nende mantlis ja sama soniga nägin 4. juuli äikese-eel- algupära, parandatud on vaid üksikud orto- sel pärastlõunal vana sõpra ootamatult Tallinna graafiavead. suures vanglahoovis: üle tiheda peaderivistu paistis minuni ta pikk, veidi vimma vajunud kuju. Samal õhtul algas sõit tundmatusse itta. Permist suundus teekond mööda halli Kaama jõge üles Põhja-Uuralisse. Ta suri septembri teisel poolel sügavas taigas kopsupõletikku ja Vilve Asmer 10 heideti jäljetusse hauda.” (1957) Ehkki siin avaldatud Carl Sarapi kirjade lõppu lisatud tema tädi Mia abipaluvas kirjas Friedebert Lõpetanud 1983. a. Tartu ülikooli eesti keele ja kir- Tuglasele faktid tema arreteerimisest mõnevõrra erinevad, pole vist mõtet selle üle pikemalt arut- janduse erialal. Alates 1976. a. Eesti Kirjandusmuu- leda – olnut olematuks enam ei tee. seumi arhivaar, 1. novembrist 2007 kultuuriloolise Carl Sarapi 72 kirjast Friedebert Tuglasele arhiivi juhataja. Koostanud arhiivi fotokogu tut- on valitud avaldamiseks kaheksa. Neist esimene vustava raamatu “Aeg piltides. Pildid ajas” (1999).

9 Rahvaleht 14. veebruar 1940, nr. 38, lk. 12. 10 V. Raam. Ümbrikuta kiri Peeter Toomingale. – Kultuur ja Elu 1988, nr. 2, lk. 44.

112 Tuna 4/2008 Vilve Asmer / Carl Sarapi kaheksa kirja Friedebert Tuglasele

Carl Sarapi kaheksa kirja Friedebert Tuglasele

23.III.19

Armas Tuglas, ole tervitet. Vabanda segast kirja, – kirjutan läbi kiire. Asi nii: Ajakiri “Odamees” hakkab käima. Esimene nr. peab ilmuma juba muna-pühiks. Kindel! Väljaandja – Ajakirja Osaüh[ing]. Sääl: Bachmann, Eller, Einsild, mina. Nii: küllalt ühemeelsed mehed. Nüüd aga jant: nagu varem, turnisid nüüd- Fr. Tuglas Ahjal 1938. a. Foto: C. Sarap (J. Triefeldt), 1938. 1 ki santlaagrid oma suurepäraste nõudmistega B-37:14 välja: ajakiri jäägu täiesti nende mõju [alla]. Kenad mehed! Nemad tahavad ajakirja panna käima Osaüh[ingu] rahaga, mängida täielist peremeest ja vihaga hakkavad ajakirjale vastu töötama. Kahju. Ajakiri peab aga käima minema. Ja minu soovi järel osati nii, nagu meie kahekesi, – mäletad? – Toomel kõnelime. Ajakirjast läh[emalt]: Esialgu kahe nädala takka ilmudes a’ 32 lhk. lahtilöödud rahvaraamatu formaadil, leheküljel 2 veergu. Honoraar oli esialgu Osaüh[ingu] poolt arvatud: luul[etuse] rida 2 mk., proosa 60 või 61 (ei mäleta praegu läbi öise une!) ja teated, kroonika, artikl[id] jne. 50 p. rida. Muidugi jääb lahtiseks maksta enam või väh[em], töö väärtuse järgi. Toimetaja määrab Osaüh[ing] (santlaagrid nõuavad, et jäägu nende otsustada, kusjuures ajak[irja] omanikkele mingit sõnaõigust ajak[irja] sihi ja sisu asjus ei oleks!), samuti, nagu kaas- töölised jäävad Osaüh[ingu] ja valit[ud] toimetaja kutsu[da], mitte aga “santlaagrita”! Et ka miski vähematki ei saa meil teha ilma pikemate jantideta, väsitavate ja ära-Eestisteta! Armas Tuglas, ajakiri on rahal[iselt] kindlustet. Ajakiri on tarvilik. Ajakiri lööb läbi! Ja kas peab siis see ettevõte luhta minema mõne, tahaksin valida pehmemat sõna, – mõne Gailiti ja Visnapuu pärast? Neil päevil, vist juba homme tuleb keegi Osaüh[ingu] poolt Tallinna, et kõnelda läbi “Oda- mehe” kaastöö asjus kõigi selleks kohaste meestega lähemalt. Mina olen kinni kroonus kui timlak. Olin tul[nud] Tallinna – sain telegrammi, pidin pöörama tagasi Narva. Samuti esimesel Tartu reisul. Nüüd alles sain siia – löön need read Promenaadil2 “Odamehe” hoones. Vabariikline Eesti kroonu sööb minu ära! Ma pean vabaks saama. Tööd oleks palju, kogu “Odamees” ei jõua mind tagasi oota.

1 C. Sarap nimetab nii August Gailitit kui ka Henrik Visnapuud, kes “Siuru” lagunemisel 1919. a. rühmitusest esimestena välja astusid. 2 “Odamehe” kirjastus asus Tartus Promenaadi t. 7a.

Tuna 4/2008 113 KULTUURILOOLISEST ARHIIVIST

Armas Tuglas, ära minu kirja valesti mõista. Mina ei otsi Sinu poolt mingit abi, vaid näen Sind ainult kirjanikuna, kellega ajakirjal “Odamehel” eest kätt arvata ja sellepärast pööran Sinu poole ettepanekuga ajakirja toetada ja mitte tema vastu sõda teha, nagu ähvardab Siuru vandeselts pahempoolne Komorra. Ajakiri “Odamees” on sündind. Paneme latsele nime ristides eluloomaks ja – vaderid! Iga pääletükkivusele vastu panema sunnib aga lihtsalt iseteadvus, kõige vähesemgi. Mis mõtlevad endast need “mehed” küll!? Kuni ajakirja üle lähemalt – ela hästi, tervita kaasat Sinu C. Sp

Armas Tuglas, 10. XII. 1919

Olen ikka haige. Asi läheb hoopis hulluks, mitte ainult, et töö ootab, vaid palju halvem, et haigus võtab järjest tõsisema hoo. Kuid siiski loodan selle nädala lõppedes juba Tallinna, sealt paari päeva järel Tartu, et Sind ja teisi pühiks rahaga varustada. Tänase kirjut[amise] põhjus: “Ilo” paber. Tallinnast tuleb N 2 jaoks haruldaselt hää paber (nagu Nr 1 4 esimest lhk.), kuid kahjuks veidi suuremas formaadis, nimelt 18x29 (N 1 on vististi 17 1/2 x28) tolli. Kuid õieti on kokkumurtuna see poogna suurune vahe lehekülje pääle tühine – mõni millimeeter. Ei maksa vististi ääri lõigata. Igatahes on see Sinu enese otsustada. Pääasi: paber on haruldaselt ilus ja jõuab kohe Tartu. Kaanteks, arvan, ei peaks meie enam N 1 kaane pab[erit] panema, mis üleliia õhukene ja albumi broschüürina tunda laseb, vähemalt kätte võttes. Veel on Tallinnast tulemas suur hulk haruldaselt hääd ja mitmesugust kaanepaberit (umbes 500 puuda), jõuab see, siis on valik suur. Kui ei peaks see kaanepaber aga niipea Tartu jõudma, siis peaksime küll värvilise kaane valima. Kaanepab[erit] nagu Rohti uuel novellikogul3 on neljavärvilist. Kaanele võiks kleepi hääle valgele paberile trükit[ud] mingi Vabbe joonistus. Igatahes on kõik Sinu enese otsustada. Paber N 2 jaoks peaks selle kirjaga ühel ajal Tartu jõudma. Vabanda mu segast kirja – olen voodis. Ela hästi, tervita meie rahvast Sinu Odamees

Sompääs4 10.6.21

Armas Tuglas, Sinu kiri käes, tänan. Kasvagu Sul aina palju maasikaid ja paistku päikest, et oleks hää olla Võrumaal. Mul on siin aga väga rasked päevad. Komp[anjon]id lasid esimese pommi lendu: täna pean Kred[iidi] panka 125.000 Emk. maksma. Eile ei olnud mul veel seda summat!

3 R. Rohu novellikogu “Kolm näokatet” ilmus “Odamehe” kirjastusel 1919. a. 4 Sompas vanematekodus.

114 Tuna 4/2008 Vilve Asmer / Carl Sarapi kaheksa kirja Friedebert Tuglasele

Ümbrik. EKLA, f. 245, m. 57:8, lk. 60/ 72

Loodan, et nyyd rahalistest raskustest enese vabastamise suhten yle saan, kuid tuska igatahes palju een. Väga vastik jant, kuid on kord sõda, siis peab võitlema ja võitma! Soovin Sulle mõnusamat maarahu, palju päikest ja enese leidmist!

Kirjuta! Sinu C.Sp JK. “Jüripäeva”5 kiidetakse, kuid on seni ainult 3–4 eks. ostet[ud].

Tartu 1. jõuluk. 1924 Armas Tuglas. Mul on “Loomingule” antud veksel tähtpäevaga 27. skp.16.120 mk. Veksel on E.p.6 Tartu osakonnas ja pean täna õiendama. Et mul praegu raske olukord on, siis palun Sind mulle selle veksli prolongeerimises7 vastu tulla, sest muidu on asi veidi räbal. Igatahes loodan selle kuuga raskustest üle saavat uue kapitaali ärisse juure tõmmates, sest koosolek juuretulijatega (kõik noored mehed) on lähemail päevil. Seni peab aga raskustest kuidagi moodi üle rabelema ja julgen loota, et Sina mind tänase „palve” täitmisega selles lahkesti aitad.

Tervitades C. Sarap

5 Albert Kivikase romaan “Jüripäev”, mis ilmus “Odamehe” kirjastusel 1921. a. 6 Eesti Panga. 7 Prolongatsioon – maksetähtaja pikenemine.

Tuna 4/2008 115 KULTUURILOOLISEST ARHIIVIST

R[akver]e, 17./18.III.1939

A[rma]s Tuglas. – Nagu kirja pääst näed, kirjutan öisel tunnil. Vana häda, – ei saa und. Te- gin küll jalutuskäigu tuisuses linnas läbi lumehangede. Et Sulle kirjutan, selle põhjuseks on Sinu kõhuvalu. Viimasel ajal arstib maohaavu Rakvere arst dr. Kerge ja nähtavasti teeb seda hääde tagajärgedega. Igatahes tean mõnda inimest, kes on jändanud juba kaua oma hädaga, kuid nüüd dr. Kerge on nad parandand. Mine tea, teised arstid siunavad küll teda sharlataaniks, vahest siiski on see ülekohtune kadedus? Tahtsin vaid Sinu tähelepanu juhtida sellele “imearstile”. Olin paar päeva Tallinnas. Oma pilditeose tegemise kõrvale sigis mul veel 3 kiiremat tööd. K. a. suveks peavad ilmuma pilditeosed „Vana Tallinn” 8 ja „Vana Narva”. Mõlemad minu fotodest ja tehnil[ise]-lt minu toimetada. Niipea, kui lumi kaob – asun vanalinnu pildistama. Mul on ju hää hulk fotosid eeskätt Narvast, kuid seda ei jatku. Kõige kiirem on aga turismi broshüüriga, mille pildimahutuse jms. pean korraldama 1 nädala jooksul. Kuulutati võistlus, mis aga hoolimata rohkest osavõtust, ei annud häid tulemusi. Nüüd usaldati see töö minule. Sain minist[eeriumi]-st9 jt. asutistest hulk huvitavat turismi väljaandeid. M[uu]s[eas] sain üllatavalt suurepärase pilditeose Türgimaa üle. Maitsekalt väljaantud suurteos. See on küll parim fotopilditeos, mida olen näind. Üleeile olin Tallinnas ingl[ise] fotovabriku Jefordi fotonäituse jurys, 10 kus puutusin kokku hr. A. Oinasega. Näitus avati täna. Pöörasin ERM. poole pildistamise asjus oma raamatu ja välismin[isteeriumi,] inf[ormatsiooni] osak[onna] jaoks (olen ametlikult vä[lis]min[isteerium]i fotograaf), kuid too asi sääl ei näi kuigi lihtne olevat. Lubatakse vaid pild[ista]-da oma teose jaoks , kuid pean veel “kokku leppima avalda- misõiguste ja vahekordadega”, nagu oleks sääl mingi kindlus või sõja saladus. Ometi võimaldatakse praegu mul ka sõjaväe pildistamine. Mul on sulle palve: Tallinnas l[äinud] a[astal] peetud raamatunäitusel oli väljas EKS-i “Läänemaa”11. Korduvalt olen palunud EKS-lt seda raamatut kas või lahtistes poognates osali- seltki, kuid ei tule sellest midagi välja. Kui Sul see võimalik, palun saada mulle omal arvel, tasun Sulle hiljem Tartu tulles. Mul on suvise töökava jaoks seda hädapärast vaja. Muidugi, kui see Sulle tüli või raskusi ei tee. Tahtsin Sinu tähelepanu juhtida vaid tollele maohaavade preparaadi leiutajale, kuid jutt venis pikaks. Kuidas on tolle koha nimi Otepää kandis – Sinu noorpõlve kodu-, kuhu kavatsesime sõita? Ela hästi! Palun tervita oma abikaasat. Sinu CSarap

R/akver/e, 16. sept. 1939

A/rma/s Tuglas! Täna saadan Sulle ristp[aela] all12 oma eratondi “Vana Narva”. Kui Sa minu “pildiraamatuga” rahule jääd, vaimustaks mind. Kui raamat rahuldavagi arvustuse saab ja ostjaid leiab, siis oleks mul järgmiste pildikeste jaoks tee märksa tasandatud.

8 Pilditeos “Vana Tallinn” jäi ilmumata. 9 Välisministeeriumist, kus C. Sarap fotograafina töötas. 10 Žüriis. 11 Läänemaa. 1. Üldosa: maateaduslik, majanduslik ja ajalooline kirjeldus. Toimetaja H. Habermann, E. Kant, H. Kruus jt. Eesti Kirjanduse Selts, Tartu, 1938. 12 Panderolliga.

116 Tuna 4/2008 Vilve Asmer / Carl Sarapi kaheksa kirja Friedebert Tuglasele

Minule isikl[ikult] teeb tuska linnapea Lusti epistli olemasolu, kuid selle vastu ei saand ma parata. N[arv]a linnaval[itsus] toetas raamatu väljaandmist etc. Tsensorid nõudsid ühe pildi (Vana hoov) väljajätmist. Selle asemel on nüüd lhk. 74 teine pilt,13 märksa halvem (põhjus: hoov oli lagunend, nimelt trepikäik, kuid ometigi täiesti eht, ainus selline Narvas). Pean tõttama rongile, et sõita Toila. Sääl värvitakse meie perekonna häärberi.14 Pagana kallis, kuid paratamatu lõbu. Püüan läh[emal] ajal Tartu tulla.

Tervitades

Sinu CSarap

A[rma]s Tuglas. Saadan Sulle pilte. Nagu näed, ilma päikeseta ei saa häid pilte. Hallid ja lamedad. Homme saadan Sulle C. Sarapi (J. Triefeldti) fotoga kirjapaber – C. Sarapi kiri teatud valiku suurendisi. (Mõni üksik pilt Fr. Tuglasele 2. aug. 1940 Rakveres. f. 245, m. 57:8, lk. 60/ 72 saadetises – Raadi loss, Ahja m[õi]s on pil- distatud päikese paistel – eks ole vahe suur!) Küll püüan suurendusi saada võimal[ikult] teravaid ja selgeid. On kiire. Hommikul sõidan Tallinna, p. l. jälle tagasi. Kui on Sul mulle näpunäiteid anda pildivaliku kohta, siis võid mulle telef[oneerida] pääle k[ella] 8 õ[htul] (vahest jõuan koju juba k[ell] 6 õ[htul]). Täna oli nii suurep[ärane] fotoilm, et nõrgaks võttis nähes toredaid pilvi ja mahedat valgust hoolimata sügispäikesest (mis taval[iselt] annab liiga kontrastse valguse). Kiirustan postiga, sellep[ärast] kiri segane. Ela hästi, tervita oma seenelist!

CS. 26.8.40. Telef.3-87

A[rma]s Tuglas. – Jälle kirjutan suure tõttamisega, et kirja veel öösisele rongile viia. Siin juures saadan Sulle suurendisi meie õnnetuma fotoreisi haletsemisväärseist saavutusist. Eks Sa ise näe, mis sobib.

13 Õu Pagari tänavas. 14 C. Sarapi isa ostis pärast Sompa mõisavalitseja ametist lahkumist Toilasse talu.

Tuna 4/2008 117 Vilve Asmer / Carl Sarapi kaheksa kirja Friedebert Tuglasele

Palun, teata, milliseid Ahja pilte suurendada. Loss ise tuleks hää pilt, kahju, kui see peab välja jääma. Telef. 3-87 saad mind kätte (hommikuti kuni k[ella] ½ 11-ni ja peale ½ 6 kogu õhtu jooksul). Eile olin Tallinnas. Käesolev nädal on raske. Olen väsind, nagu võid käekirjast arvata. Näib nõnda kujunevat, et pean paari näd[ala] pärast päälinna asuma. Ei tea, mis sellest tuleb?! Laiaulatuslikum tegevus foto alal. Riigi teenistus. Eks näis, kuis see kujuneb. Ole hää, osta mulle mõni viisakam postkaart Leeninist, Staalinist ja Molotovist ja saada. Vajaksin suurendiste tegemiseks. Tartus unustasin ostmata Tartus oli neid – päris häid – mõnel pool näha. Tsinkograaf võib pilti pisut “klanida”. Ela hästi! Tervita! Sinu CSp

R[akver]e, 28.8.40 Võimalik, et tul[eval] näd[alal], kui ilm paraneb, tulen Tartu ja teeme väik[ese] sõidu.

Rakveres, 1/ VII. 41 V.lgp. F. Tuglas.

Sel ajal kui olin maal oli Carl väga haige olnud, kui ta juba paranemas tulin jälle siia et saata teda lühikeseks ajakski minu õe juurde et võiks värskes õhus oma tervist kosutada, et jälle võiks tööle hakata. Sääl juhtus aga temaga järgmine lugu: Ta läinud ühel õhtul ligemasse tallu et säält mulle telefoneerida, kõne olnudki juba ära võetud, ta ootnud seda, siis tuldud aga sinna tallu min- gisugune läbiotsimine, kõik sääl olijad kuulatud üle, teised lastud vabaks, maja peremees ja Carl viidud ühes, pikemale ülekuulamisele. Praegu viibib ta siin, temaga kokku ei saanud, sain sääl nii aru, et tema eest võib seista see asutus – kellele ta töötab. Nii siis palun ma Teid, kas ei oleks see Teil kuidagi võimalik paluda seda asutist et saadaks tema kohta andmeid Rakvere Julgeoleku Ko- miteele (usun et see nii vist oli) et see kiiremini vabastaks teda juurdlusest. Kardan ja olen mures tema tervise pärast see on tal ikka kehvapoolne, teate ja tunnete teda ju ammust ajast. Halb on teid küll tülitada aga palun Teid siiski väga kui see Teil võimalik. Teid kui ka Teie kallist abikaasat südamlikult tervitades Carli tädi Mia

118 Tuna 4/2008 ARVUSTUSED

Arvo Tering on aga näinud palju suuremat Haridusreisid vaeva, sukeldunud arvukate arhiivide varasalve ja leidnud palju lisa, vahetevahel küll ka ainult reformatsioonist nööpnõelu, aga nendegi pistetel on mõju. Tule- mus oleneb suuresti säilinud materjalist. Seda valgustusajastuni on loomulikult rohkem 18. kui 16. sajandist, mis vajutab teosele oma pitseri. Iseloomustav on ka autori katse kõike põhjalikult analüüsida, leida Arvo Tering. Eesti-, liivi- ja kuramaalased seletust, kuigi palju jääb oletuste valda. Euroopa ülikoolides 1561–1798. Eesti Sissejuhatuses antakse ülevaade allikatest. Ajalooarhiiv, Tartu, 2008. 831 lk. Palju materjale on hävinud, näiteks viimases sõjas Oderi-äärse Frankfurdi ülikooli arhiiv. Mõnele oli sellest isegi kasu. Pärast sõda oli Saksamaal mitmeid “doktoreid”, kes väitsid, inu laual on aastakümnete-pikkuse tea- et nad olid saanud oma kraadi just sellest üli- Mdusliku suurtöö tulemus: monumentaalne koolist. Autor nimetab oma eesmärgiks esitada uurimus Baltimaade haritlaskonna kujunemise mitmetahuline pilt eesti-, liivi- ja kuramaalaste taustast. Selle teemaga on mul endal olnud tugev õpingutest Euroopa ülikoolides alates 1560- isiklik suhe. Põhjamaade vastureformatsiooni ndatest aastatest kuni 1798. aastani, mil kõik uurides – selle osatulemus on Tartu jesuiitide välismaal õppivad Venemaa alamad kutsuti ajalugu – hakkas mind huvitama tookordse kahjuks koju tagasi. haridustaseme areng. Uurimise taustaks olid Käsitlus algab soliidselt ajastu vaimuelu õppereisid Euroopas, mille ülikoolides tookord iseloomustusega ja jätkub Baltimailt pärit üli- oli õppekeeleks ladina keel. Minu peateemaks õpilaste immatrikulatsioonide arvu ja dünaami- olid taanlaste ja norralaste reisid, aga enda Eesti kaga, lisaks nende sotsiaalse ja etnilise päritolu tausta tõttu hoidsin silma peal ka Baltimaade kirjeldused. Viimases on arutatud ka eestlaste üliõpilastel. Tegu oli peamiselt materjali kogumi- ja lätlaste võimalusi jõuda ülikoolihariduseni. sega, mis polnud aga kuigi täielik. Kasutasin seda Autor järeldab, et vaevalt jõudsid 17. sajandil materjali ainult mõne artikli kirjutamiseks. Mul nii kaugele talupoja-päritolu noormehed, kuid oli hea meel, kui sedasama teemat asus uurima Rootsi aja viimased veerandsada aastat lõid Arvo Tering. Nii oli asi tõsise uurija kätes, kelle eeldused selleks, et järgmisel sajandil pietismi käsutusse andsin ka oma kogutud materjalid, rüppe sattunud talupoisid jõudsid tõepoolest jäädes ise huvilise pealtvaataja ja innustaja rolli. kõrghariduseni. Linnadest pääsesid kohalikku Seepärast on mul eriline rõõm hoida käes seda päritolu noormehed ülikooli alles 18. sajandi mahukat monograafiat, mille ilmumist mitmed keskpaiku (lk. 108). On toodud üksikuid näiteid probleemid olid ka aeglustanud. ja viidatud võimalikele isikutele. Autor arvab, et Olen ise publitseerinud kolm köidet taani ja 17. sajandil võis olla eesti soost toapoisse ja teen- norra haridushuviliste õppereisidest 1536–1813, reid, kes käisid noore mõisahärra teenrina isegi koos reisijate matrikliga. Seesugune on koosta- ülikoolilinnas (lk. 97). See kehtib samuti järgne- tud ka Arvo Teringul ja tuleb loota selle ilmu- va aja kohta. On ka üks näide: Palmse omaniku mist, sest see võimaldab veelgi rohkem süveneda pojal Arend Dietrich von der Pahlenil oli aastail ja teemat uurida. Nii on võimalusi võrdlemiseks. 1723–1727 Halles, Marburgis, Strassbourgis ja Kõrvutades paistab minu enda panus isegi na- Pariisis kaasas eestlasest teener Joosep (lk. 104). tuke pealiskaudsena. Erineva tausta ja laiemate Neil teenritel oli pealegi see eelis, et nendega kontaktide tõttu on tulemused üldisemat laadi. rääkides sai kasutada eesti ja läti keelt, mis muu- Kirjutatud on mu artiklid nagunii ametiülesan- tusid sel kombel salakeelteks. Reisialbumites nete täitmise kõrval. Peamine eesmärk oli anda leidub vahel neis keeltes sissekandeid, mõnikord põhjendatud ülevaade vastastikustest mõjudest labasusi, teinekord ka tarksõnu.1 tolleaegse Euroopa kultuurilisel ühisturul. Palju tähelepanu on pühendatud aadlikest

1 Eestikeelsetest olen kirjutanud ajakirjas Tulimuld 1974–1978. See on ka kasutatud kirjanduse nimistus, sealt aga puuduvad artiklid lätikeelsetest: Einige Stammbucheintragungen aus dem 17. und 18. Jahrhundert in lettischer Sprache (Celi XV, Lund, 1972, lk. 16–24; Weitere Stammbucheintragungen aus dem 17. und 18. Jahrhundert in lettischer Sprache (Celi XVI, Lund, 1977, lk. 35–50); Lettische Eintragungen im Stammbuch des Johann Conrad Arnold (Celi XVII, Lund, 1979, lk. 90–96).

Tuna 4/2008 119 Arvustused

üliõpilastele, kelle osatähtsus oli üsna suur. Ka Tuuakse näiteid Tartust, kuidas linnakooli vaimulike ja kooliõpetajate ning kaupmeeste ja piiratud võimaluste kiuste püüti kohalikele raeliikmete pojad olid arvukalt esindatud, palju noormeestele ülikooli minekuks koolirektorite- tagasihoidlikumalt käsitööliste pojad. Tartu üli- ga isiklike kontaktide abil teed sillutada. Autor kooli puhul märgib autor, et vaid väheste aadlike oletab, et niisamuti talitasid teiste linnakoolide puhul olid täheldatavad tõsisemad õpingud. rektorid. Seesama kehtib minu kogemuste järgi Neil lasti immatrikuleerida riigitruuduse näita- ka Kuressaare kohta. miseks (lk. 70, 72). Siin tuleb arvestada fakti, et Välismaistest koolidest pole vaatluse alla aadlinoorukid olid tihti saanud koduõpetajate võetud katoliiklikud õppeasutused, näiteks abiga hea eelväljaõppe. Kopenhaageni ülikooli Braunsberg (lk. 133). Kuna see teema on minu lasid mitmed aadlikud end immatrikuleerida pärusmaa, siis on kahju, sest sealtkaudu ilm- enne reisi algust, vältimaks tookord tavalist neb huvitavaid seoseid. Braunsberg polnud ju depositsiooniriitust, mis tuli läbi teha pärast ainuke, mainimisväärt oleks olnud ka Vilniuse esimest sissekirjutust ülikooli. Seda mainib paavstlik seminar, kus õppis palju baltimaalasi. autor alles hiljem seoses meelisülikoolide ja Ülikoolide kaardil on ära märgitud Vilniuse kaasmaalaskondade pennalismiga (lk. 300, 442). ülikool, kuigi see on tekstis peaaegu olematu. Peale selle oli aadlike välismaareiside eesmär- Autor märgib immatrikuleerimist Königsber- giks tihti tour de cavalier, mida on käsitletud üsna gi ülikooli kui üleminekut teistesse ülikoolidesse. põgusalt (lk. 477–495). Tuleb ka arvestada, et osa Aga mindi ka Braunsbergi, see tähendab mada- aadlikke lasi end immatrikuleerida akadeemilise lama tasemega õppeasutusse? See kehtib näiteks jurisdiktsioonikaitse saavutamiseks. aadlik Christopher Lode kohta, kes immatri- Siin võiks mainida ühte juhust Kopenhaa- kuleeriti 1607. aastal küll Königsbergis, kuid genis, kus välismaa üliõpilane esitas immatri- järgmisel aastal kohtame teda Braunsbergis. Toi- kuleerimisel depositsiooniriituse vältimiseks mus ka liikumine vastassuunas. Pärnu lähedalt tavalise esimese ülikooli testimoniumi asemel pärit Johannes Stribing võeti 1590. aastal vastu oma reisialbumi. Tallinlane Johann Kniper kasu- Braunsbergi seminari, immatrikuleeriti 1592. tas seda 1638. aastal tõendina oma varasematest aastal Königsbergis ja võeti kaks aastat hiljem õpingutest Uppsalas ja ülikooli senat andis ka Braunsbergis jesuiitide ordu liikmeks. Teistest vajaliku tunnustuse.2 oleks mainimisväärt Melchior von Fölkersam Reisijad pidid tookordses territoriaalselt Kuramaalt, kes oli jesuiitide õpilane Vilniuses ja killustatud Euroopas tihti ette näitama oma Braunsbergis, aga õppis ka Königsbergis ja Ros- reisipassi. Epideemiate puhul nõuti eriti Lõuna- tockis. Neid oli ka mujal, näiteks liivimaalane Euroopas erilist tervisepassi. Tuleb silmas pida- Detlev Tiesenhausen, kes õppis kolm aastat da, et neis polnud fotot, ka mitte isikukirjeldust. Viini jesuiitide konviktis, misjärel 1576/1577. Nii oli võimalik vahetada identiteeti. Ludvig aastal immatrikuleeriti ta õigusteaduse tuden- Holberg laenas Pariisis Itaalia-reisiks aastail giks Viini ülikoolis.3 1715–1716 ühe kaasmaalase reisipassi ja reisis Reisiolude osa on kultuurilooline pärl. Itaalias kui Michel Recco Aachenist. Sel kombel Siin analüüsitakse laevareise, võrreldakse neid vältis ta ka konfessionaalseid probleeme. Olen maismaareisidega, kirjeldatakse mitmesuguseid leidnud mitmeid sissekirjutusi, mis põhinevad teekondi ja antakse ülevaade reisikuludest. Kõik valeandmetel, koos valenime kasutamisega. on läbi tipitud rikkalike näidete ja võrdlustega. Mõned esinevad aadlikuna. Niiviisi toimisid Reisiks oli vaja inglikannatust – laevasõidu kesk- mitmed kodanliku taustaga reisijad, eriti Lõu- mine kiirus oli kaks kuni neli kilomeetrit tunnis na-Euroopas, kaugel kodumaast. Kaupmeeste (lk. 174). Merereis võis olla hädaohtlik. Meil on pojad, kellel oli piisavalt raha, võisid end näiteks vähe aimu, kui paljud välismaale siirdujad või Pariisis nimetada paruniteks. Itaalias pole alati koju tõttajad kaotasid teel oma elu merelainetes. kindel, kas nobilis Danus on tõesti aadlisoost. Siiski olid merereisil omad eelised, ennekõike On näiteid, kus reisikirjeldus põhineb fantaasial. oli see palju odavam. Saksamaa ülikoolilinna Ega vist ka kõik baltimaalased olnud ausad? jõudmiseks võis kuluda mõlemal viisil kas kuu Heaks sissejuhatuseks on ülevaade üli- või koguni paar. koolieelsetest õpingutest kodumaal ja võõrsil. Järgmisena on vaatluse all sihtülikoolid. An-

2 V. Helk. Stambogsskikken i det danske monarki indtil 1800. Odense, 2001, lk. 244. 3 V. Helk. Jesuiidid Tartus 1583–1625. Tartu 2003, lk. 257, 260, 263, 269.

120 Tuna 4/2008 Arvustused takse taustaandmed asutamise ja arengusuun- keeldu rakendada, ei tunnustatud isegi enam dade kohta, võrreldakse immatrikulatsioonide Kopenhaagenis läbi viidud depositsiooniakti, arvu ja hinnatakse nende suurust erinevatel vaid nõuti selle kordamist. ajajärkudel. Järgneb ülevaade Euroopa oluli- Kõige rohkem räägitakse õpingutest peatükis sematest ülikoolidest 16. sajandi keskpaigast baltimaalastest üliõpilase staatuses. Siin on eriti 19. sajandi alguseni. Pearõhk lasub Saksamaa palju juttu vahelduvatest meelisülikoolidest. 16. ülikoolidel. Teises tähtsusjärjekorras on Madal- sajandi teisel poolel oli Rostocki-keskne ajastu. maade ülikoolid. Neist mängib esirolli Leiden. 17. sajandi esimest kolmandikku iseloomustab je- Leheküljel 270 on üks eksitav trükiviga: mitte suiitide aktiivne tegevus Tartus ja Riias, mis autori 1710., vaid 1610. aastatest kuulus see ülikool arvates jäi sakslaste ülemkihi hulgas edutuks (lk. üliõpilaste arvu poolest Euroopa suurimate hul- 299). Selle liiga kategoorilise hinnangu tahaksin ka. Loodetavasti on autor immatrikulatsioonide ümber sõnastada: “edutu” asemel rõhutada puhul arvestanud Leideni omapära: siin kanti vähest edu. Jesuiitide soosijate ja kasvandike üliõpilasi uue õppeaasta algul taas matriklisse; hulgas oli ka kohalikke aadlikke, näiteks viimane nii esineb mõni nimi korduvalt. katoliiklik piiskop Otto Schenking. Itaalia ülikoolidest keskendub huvi Padovale, Kolmekümneaastase sõja tõttu oli 1630.– kus õpiti pikemat aega. Andmed Baltimaade 1640. aastatel Königsberg suurima üliõpilas- üliõpilaste kohta pärinevad peamiselt germaa- tearvuga Saksa ülikool. Alates 1630-ndate ni rahvuse matriklist. Padovas võis sissekanne keskpaigast kuni 1650-ndate keskpaigani olid tähendada faktilisi õpinguid, mis on aga tihti eesti- ja liivimaalaste jaoks üliolulised Leideni küsitav Siena matrikli andmete puhul. Need rah- ja Franekeri ülikool. Seejärel kasvas kuni sajandi vad olid huvitatud eriti aadlisoost üliõpilastest, lõpuni Wittenbergi osatähtsus. 18. sajandil oli kelle nimed nende matriklit ilustasid. Mitmed eesti- ja liivimaalaste eelistatuim ülikool Jena, peatujad teel Rooma või tagasiteel on rahvuse kuramaalastel aga Königsberg. Selle sajandi kõi- palvel kirjutanud oma nime ja jätkanud reisi. ge külastatuim Saksa kõrgkool oli Halle, mis oli See kehtib ka Prantsuse ülikoolide germaani Jena kõrval väga oluline ka eesti- ja liivimaalaste rahvuste matriklite kohta, mis on samuti mõni- jaoks. Seal õppis ka eesti juurtega üliõpilasi. kord ainult külalisraamatud. Erialavalikute osas püütakse leida ajendeid, Šveitsi ülikoolid on peale Baseli alandatud viidata silmapaistvate teadlaste inspiratsioonile. kõrgkoolideks. Ise nimetavad nad end küll Sama kehtib ülikoolivaliku puhul. Oli silmapaist- ülikoolideks. Palju oleneb sellest, mida õpiti. vaid õppejõude, kes olid ülikoolide tõmbejõuks. Usuteadust õpiti ju peamiselt Saksamaa üli- Seda valgustab lähemalt õppetöös osalemise kir- koolides. Teistes õigus- või arstiteadust, mis ei jeldus, mida autoril on õnnestunud illustreerida tarvitsenud olla madalamal tasemel katoliku või ülevaadetega loengutekuulajatest, näiteks eriti kalvinismi aladel paiknevates haridusasutustes põhjalikult August Ludwig Schlözeri loengutel – neid oli ju ka Saksamaal. Nii oleks võinud Göttingenis 1770–1796. 18. sajandil hakkas üha olla ülikoolide paiknemise kaardil koht Genfil, rohkem taganema ladina keele kasutamine. eriti seetõttu, et seal õppis ka baltlasi. Pealegi Palju tähelepanu on pühendatud väitekir- on ära märgitud Pisa ja Bologna, kuigi seost jade kaitsmisele. Puudub aga nende eelkäijate, baltimaalastega just ei ilmne. Puudub muuseas harjutusdisputatsioonide käsitlus. On siiski mai- veel Franeker, see on lihtsalt unustatud ülikooli nitud, et need koos oratsioonidega olid oluline märkivale sümbolile lisada. osa õppetööst (lk. 585), koos ühe näitega Riia Lundi ülikooli kohta on märgitud või- gümnaasiumis kaitstud disputatsioonist 1685. malust, et Skåne taanlased eelistasid õppida aastal (lk. 113) ja teisega Wittenbergist 1689. pigem Kopenhaagenis kui Lundis (lk. 283). aastal (lk. 360). Need on tihti teesid, kirjuta- See vastab ka tõele, aga Rootsi katsus ehitada tud õppejõu-eesistuja (præses) poolt, õpilasel teaduslikku müüri, keelas skånelastel õppida (respondens) tuli esitatud väiteid kaitsta. On Kopenhaagenis. Sellest püüti üle saada, lastes siiski ka üliõpilaste endi koostatud tekste, mis end enne immatrikuleerida Greifswaldis. Pika- on siis ära märgitud. Neid leidub väga arvukalt peale õnnestuski rootsistamise sõiduvees seda ülikoolide raamatukogudes.4 Vähemal määral

4 Vt. nt.: V. Helk. Baltisches Schrifttum in der Lintrup-Sammlung der Kopenhagener Universitätsbibliothek (Reval und die baltischen Länder. Festschrift für Hellmuth Weiss zum 80. Geburtstag, herausgegeben von Jürgen von Hehn und Csaba Janos Kenéz, Marburg-Lahn, 1980, lk. 417–437).

Tuna 4/2008 121 Arvustused

on teatud tähtpäevade puhul peetud kõnesid saare bürgermeister, on nähtavasti külastanud (orationes). ka Itaaliat. Kui kuninganna Kristiina esindaja Järgnevalt on käsitletud teadusliku panuse Lorenzo Adami tuli 1666. aastal Roomast Saa- teisi tahke: osalemist teadusseltsides, ka prakti- remaale, elas ta tema juures ja nad vestlesid kavõimalusi üliõpilasena. Autoril on õnnestunud itaalia keeles.6 Göttingenis elust lahkunud Baltikumi üliõpilaste Eripeatükk on pühendatud ülikooliaegsetele maise vara inventarinimestike kaudu anda väljaminekutele 18. sajandi teisel poolel. Seda väike mulje nende eraraamatukogudest. Ka valikut põhjendatakse korraliku allikataustaga. on ta uurinud, kuidas baltisaksa üliõpilased on Vaadeldakse mitmesuguseid õpingukulusid, kasutanud Göttingeni ülikooli raamatukogu. Sa- alates immatrikuleerimis- ja lahkumistunnistu- muti kaunite kunstide harrastamist ja tarbimist. se tasust. Kahe silma vahele on jäänud ülikooli Baltisakslased osalesid ka üliõpilasühendustes: pedelli aastaraha.7 Peamised väljaminekud natsioonides-kaasmaalaskondades, kuulusid olid korteri üürimiseks ja korrashoiuks, toit- arvukalt vabamüürlaste loožidesse ja üliõpilas- lustamiseks, rõivastuseks ja hügieeniks, lisaks ordudesse. Vabamüürlaste seas mängisid suurt tarbekaupadeks ja kirjasaatmiseks ning aja- rolli Kuramaa aadlikud. viitmiseks. Erakorraliste väljaminekute hulka Sellega seoses on juttu duellidest, kus- kuuluvad ravikulud, alimendid ja matusekulud. juures on mainitud Jenas sel kombel surma Lõpuks probleemid võlgade ja vekslitega. saanud tudengeid (lk. 453). Kielis äratas suurt Seejärel esitatakse väga loogiline küsimus: kas tähelepanu üks duell detsembris 1780, milles need olid kulutused, kasulik investeering või taani krahv Magnus Ernst Christian Stolberg raha tuulde pildumine? Autor järeldab, et need hukkus kuramaalase Eichstedti käe läbi. Vii- vanemad, kes saatsid oma poja(d) ülikooli õp- mast mainitakse kui unanimistide ordu liiget. pima, tegid kindla investeeringu poja tulevikku, Üks sekundantidest oli Johann Ernst Strobel sest haritlased teenisid Baltimail väga hästi, igal Tallinnast, kes küll relegeeriti, aga sai jätkata juhul paremini kui nende ametivennad Saksa õpinguid Jenas ja oli Eestis üle 20 aasta pastor aladel (lk. 566). Ta möönab, et vanemate silma Haapsalus.5 alt võõrsile iseseisva elu peibutustega silmitsi Lühidalt on juttu ka armuelust, eriti vallas- sattunud noormeestele jäid nii mõnigi kord lastest. Oli üksikuid abiellumisi ja abieluplaane, koormaks hiigelvõlad või ülikoolilinna maha aga paistab, et ülikoolilinna seisukohast võetuna jäänud vallaslaste emadele makstavad alimen- oli pärapõrgust pärit üliõpilastel vähe võimalusi did (lk. 650). seisusekohase abikaasa leidmiseks. Küsimus ei seisne aga mitte ainult rahatee- Ülikooliõpingutele lisaks võeti võimalust nimises. Taanis juhtisid skeptikud tähelepanu mööda ette pikem silmaringi avardav reis, mida reiside hädaohtlikkusele, mitte ainult füüsili- said endale lubada aadlikud ja ka linnaeliiti selt, vaid ka mentaalselt. Noored võisid sattuda kuulunud suguvõsade esindajad. Neist saab halva mõju alla, mis muutsid nende hingelaadi. mulje säilinud reisipäevikute kaudu, lisaks Nagunii kohtasid nad Euroopas uusi mõtteid ja kirjavahetustest. Itaalia puhul märgib autor, hoiakuid, mis tekitasid muret valitseva süsteemi et reisi ihaldatud sihtpunktiks oli Rooma, aga esindajate juures. Näiteks peeti kahjulikuks kasutati ka võimalust ülikooliõpinguteks, eriti Prantsuse revolutsiooni ideid. Padovas. Üldiselt toodi kaasa uusi muljeid ja inspi- Kuressaare linna juhtkonnas domineeris 17. ratsiooni, mida pärast tagasipöördumist püüti sajandil perekond Kohl. Mitmed selle liikmed kohandada kohalike oludega ja edasi arendada. reisisid Itaalias ja õppisid ka Padovas. Peale See rajas aegamööda teed reformidele. Reisijate Friedrich Kohli, kes suri germaani natsiooni pilk oli suunatud ette, nad otsisid värskemat raamatukoguhoidjana 1650. aastal (lk. 489), tulevikku, milles oli väärt elada. olid seal 1654. aastal Balthasar ja Jacob Kohl. Üsna korralik on ülevaade õpingute rahasta- Viimase noorem vend Nicolaus, hiljem Kures- mise allikatest: vanemate toetustest, stipendiu-

5 Vt. viide 2, lk. 168, 273 (samas on informatsiooni, et teoloogiatudeng Nathanael Bahrt Riiast mängis ühes Kieli üliõpilaste muusikaringis tšellot); L. Aarma. Põhja-Eesti vaimulike lühielulood 1525–1885, Tallinn, 2007, lk. 260. 6 Ostdeutsche Familienkunde, Bd. 11, 34. Jg., 1986–1987, lk. 100, 143. 7 V. Helk. Dansk-norske studierejser 1661–1813, I, Odense, 1991, lk. 72–73.

122 Tuna 4/2008 Arvustused midest ja metseenidest. Vähesel määral oli ka Eessõna on dateeritud kuupäevaga 1. det- ülikoolilinnas võimalik lisa teenida. sember 2003, nii on see teos olnud kaua teel. Lõpus arutatakse töövõimalusi kodumaal Tulemus on eriti imponeeriv, sest autor on ja tööleidmist võõrsil. Ülikooli teenistuses suutnud selle edukalt lõpule viia, hoolimata olevatele tuleks lisada Kuressaare raeliikme nägemisvõime kustumisest. Ta on olnud sõltuv poja Balthasar Boy, kes immatrikuleeriti Kö- moodsast tehnikast ja headest abilistest. nigsbergis 1676. aastal ja sai viis aastat hiljem Kuigi teose peategelasteks pole kohalikud samas gümnaasiumi konrektoriks. Pärast ma- päriselanikud, on see siiski tähtis nurgakivi meie gistrikraadi saavutamist 1685. aastal kutsuti ta ala kultuuriloo arengu uurimisele. Lisaks näitab 1691. aastal, veidi aega enne oma surma ülikooli ta tihedat seost Euroopaga, mille tookordselt luulekunsti professoriks.8 Saaremaa juristidest teaduslikult ühisturult toodi uusi ideid, mis sai Kuressaare bürgermeistri poeg Nicolaus mõjutasid kogu meie ala rahva arengut. Jääb üle Schaffshausen pärast doktoriks pärgamist 1623. ainult õnne soovida, ja mitte ainult autorile, vaid aastal Wittenbergis Sachsen-Lauenburgi hertso- ka Eesti ajalooteadusele, mida on jälle rikasta- gi nõunikuks ja hiljem Lauenburgi kantsleriks.9 tud ühe põhjapaneva ja edasiviiva uurimusega. Juristid ei lasknud end alati matriklisse kanda, kui nad olid välismaal väljaõppe eesmärgil, mida taotlesid kogenud kolleegide juures. Vello Helk Autor on läbi töötanud ka mitme ülikooli- linna surmameetrikad – väga aeganõudev töö kesiste tulemustega. Epiloogi asemel annab ta ülevaate üliõpilaste koju tagasi kutsumisest 1798. aastal ja järgneva kolme aasta suletusest, millel oli palju negatiivseid mõjusid, aga mis samal ajal kiirendas Tartu ülikooli niigi veninud taasavamist 1802. aastal. See vähendas Saksa- maale minekut vastavalt sellele, kuidas kohaliku ülikooli autoriteet järk-järgult kasvas. Sisu täiendavad arvukad tabelid (kokku 62), mille põhjal saab üksikasjalikuma mulje käsitletud probleemidest. Kasutatud allikate ja kirjanduse loetelu on imponeeriv, lubab ainult aimata, kui palju aega on kulunud selle materjali leidmiseks ja kasutamiseks. On läbi töötatud mitme ülikooli arhiivid, head lisa leitud erama- terjalidest, näiteks von Campenhauseni pere- konnaarhiivist Herderi-Instituudis Marburgis. Illustratsioonid on asjakohased. Erilist vaatamismõnu pakuvad reisialbumitest pärit värvilised joonistused, mis näitavad tudengite igapäevaelu. Üldine hinnang uurimusele on kõigiti po- sitiivne – ladusalt kirjutatud, on näha materja- lidesse süvenemist ja probleemide mõistmist. Natuke väsitavad on tekstis esitatud rohked statistilised arvutused, eriti protsendid. Kuna tihti on tegemist väikeste arvudega, siis libiseb silm eriti ühekohalistest protsentidest üle, kes- kenduses suurematele gruppidele.

8 V. Helk. Die Stadtschule in Arensburg auf Ösel in dänischer und schwedischer Zeit, Lüneburg, 1989, lk. 35. Andmed Königsbergi karjääri kohta pärinevad Recke-Napiersky leksikonist, pole aga kindel, kas ta jõudis enne surma ametisse astuda. 9 Vt. viide 6, lk. 101.

Tuna 4/2008 123 Arvustused

ja analüüs põhineb peamiselt mõisate arhii- Ikaldus – nälg – surm vimaterjalidel – revisjoniaktidel, aruannetel, rendilepingutel, vakuraamatutel ja talupoegade võlaraamatutel. Peale selle leidub väärtuslikku Marten Seppel. Näljaabi Liivi- ja Eestimaal informatsiooni talupoegade palve- ja kaebekir- 17. sajandist 19. sajandi alguseni. jades ning kohalike kohtute toimikutes. Dissertationes Historiae Universitatis Uurimuse peaeesmärgiks on selgitada ühis- Tartuensis. 15. Tartu Ülikooli Kirjastus, konna reaktsioone talupoegade nälgimisohule ja Tartu, 2008. 408 lk. Doktoriväitekiri näljahädadele või täpsemalt: kas peamine abi tuli õiguslikult ja moraalselt abistamiskohustusega kaitstud Tartu Ülikooli ajaloo ja seotud mõisnikelt või riigivõimudelt ühenduses arheoloogia instituudi nõukogu avalikul riigi ühiskondliku osatähtsuse kasvamisega. Sel- koosolekul 26. juunil 2008. le üldise probleemiasetuse transformeerib autor konkreetseteks uurimisküsimusteks vastavalt eri peatükkides käsitletud teemadele. Uurimuse pearõhk lasub talumajapidamistel; maarahva äitekiri käsitleb maarahvast varem tihti madalamaid kihte – saunikuid, vabadikke ja Vtabanud nuhtlust, nimelt talupoegade toi- sulasrahvast – on käsitletud vähem, sest nende metulekuraskusi näljaperioodidel 17. sajandist ülalpidamisprobleemid ei olnud otseselt seotud 19. sajandi alguseni Eesti- ja Liivimaal. Pearõhk mõisnike ja riigivõimu huvidega. lasub näljaabi erinevatel vormidel – nii talupoe- Väitekiri on disponeeritud osalt temaatiliselt gade eneseabil kui ka mõisate ja riigivõimude (kolm esimest peatükki), osalt kronoloogiliselt poolt antud abil. Eriti tähtis siinjuures on see, (kolm viimast peatükki). Esimene peatükk kä- et käsitlus riigivõimude osatähtsusest näljaabi sitleb suuremaid ikaldusi ja näljahädasid Eesti organiseerimisel hõlmab nii Rootsi kui ka alal 17. sajandist 19. sajandi alguseni ja talupoe- Venemaa võimuperioode, mis annab uurimu- gade hakkamasaamist näljaaegadel, nende ”el- sele laiema perspektiivi. Uurimuse teemal on lujäämisstrateegiaid”. Järgmises kahes peatükis keskne tähendus ka meie teadmistele Eesti vaatleb autor mõisapoolset talupoegade toetust talurahva üldisest olukorrast, samal ajal kui ta üldise nälja puhul ja mõisnike käsitust talupoe- moodustab olulise osa ühest hoopis suuremast gade ülalpidamise kohustusest. Viimased kolm ühiskondlikust probleemistikust, nimelt sõltuva- peatükki käsitlevad riigivõimu ettevõtmisi nälja- te talupoegade majanduslikest ja sotsiaalsetest häda leevendamiseks kronoloogilises järjekorras: suhetest mõisaga tolleaegses Euroopa feodaal- esiteks Rootsi, siis Vene valitsuste näljapoliitikat ühiskonnas. ning lõpuks näljaabiküsimuse lahendamist pärast Terveid rahvaid tabanud ikalduste- ja nälja- pärisorjuse kaotamist. Väitekirja lõpus on nii perioodid on juba ammu olnud ajaloouurimise eesti- kui ka ingliskeelne kokkuvõte uurimistöö tähtis objekt. Autor annab asjatundliku ülevaa- tulemustest. Kogu käsitlusplaan on seega selge te relevantsest rahvusvahelisest kirjandusest, ja loogiline. kusjuures ta näitab üles selle head tundmist. Uurimuses käsitletud probleemistik äratab Eesti ajaloouurimises ei ole aga seni veel ühtki mõningaid küsimusi lähemaks aruteluks. Ikal- süstemaatilist käsitlust näljaabi organiseeri- duste ja näljahädade puhul käivitus esmajoones misest ja struktuurist konkreetsel, empiirilisel talupoegade eneseabi. Autor on selle abi erine- tasandil. Marten Seppel on nüüd asunud seda vad väljendusvormid ja vahendid koondanud lünka täitma. ühe mõiste alla – “ellujäämisstrateegiad”. Selles Uurimus rajaneb ulatuslikul algallikmaterja- kätkeb uurimuse üks põhimõisteid, mis osutab lil Eesti, Läti ja Rootsi riiklikes arhiividepoodes. otseselt ja definitiivselt elu ja surma küsimusele. Kasutatud allikad on osalt normatiivset laadi, Paljud näljaohvrid siiski ei surnud, vaid võisid osalt tegelikkust dokumenteerivad. Esimesse vireledes ja haigena näljaaja üle elada. Kas selle kategooriasse kuuluvad peamiselt kuberman- taustal olnuks võib-olla kohasem kasutada ter- guvalitsuste patendid, resolutsioonid ja korral- minit “üleelamisstrateegia” ellujäämisstrateegia dused, samuti rüütelkondade materjalid, mis asemel? Termin üleelamine näib ka paremini kajastavad mõisnike seisukohti ja taotlusi. Autor vastavat saksa- ja ingliskeelsetele terminitele on jälginud ka publitsistikat alates 18. sajandi das Überleben ja survival. Pealegi: näljahädad ei teisest poolest. tabanud mitte ainult inimesi ja loomi, vaid ka Konkreetse abistamistegevuse kirjeldus talumajapidamisi, peamisi tegureid talurahva

124 Tuna 4/2008 Arvustused eksistentsiks üldse. Seetõttu oleks termin “üle- võib täielikult nõustuda ja sellele võib lisada veel elamine” sobiv nii talurahva kui ka talundite ühe asjaolu. puhul. Räägitakse ju, et majandus “elab üle” Pärisoriste talupoegade alluvussuhted kriisiaega; terminit “ellujäämine” saab aga talu- mõisnikega kuulusid suuresti eraõiguse sfääri. majapidamiste kohta vaevalt kasutada. Rootsi ajal toimus siin oluline muutus. Eesti Seda terminoloogilist purgatooriumit võib ala Rootsi alla minekuga langesid suured maa- ju ka jätkata termini “ellujäämisstrateegia” alad – endised ordu ja katoliku kiriku valdused teise poole, nimelt “strateegia” lahtimõista- – otse Rootsi kroonu alluvusse. Kohe hakkas tamisega. Strateegia all mõeldakse tavaliselt aga uus maahärra – Rootsi kuningas – neid mingi võimukeskuse või kõrgemalt poolt läbi maid läänistama, nii et 1630. aastate paiku olid mõeldud ja juhitud kavakindlat tegutsemist. pea kõik kroonumaad läänistatud; Eestimaa Taktika on seevastu mingi konkreetse eesmärgi kubermangus oli ainult Viimsi mõis säilinud saavutamisele suunatud tegevus. Kui nüüd ap- kuberneri lauamõisana. Seega lakkas kohalik litseerida strateegia ja taktika mõisted näljaabi riiklik haldus lihtsalt olemast ka haldusobjektide kolme peategelase – talupoegade, mõisnike ja puuduse tõttu. Kohalikud haldusfunktsioonid riigivõimu – tegevusele, kellel olid erinevad või- läksid nüüd üle läänisaajatele, mõisnikele ja malused ja mõneti erinevad huvid, siis saaksime mõisast sai avalikõiguslik institutsioon, mis kor- ehk järgmise pildi: raldas talupoegade ja riigivõimu vahelisi suhteid (riigimaksude kogumist, kohalikku haldust ja – näljaabi strateegia, s. t. kaugema perspektiiv, õigusemõistmist). See areng kindlustas mõisnike eest kandis hoolt esmajoones riigivõim; võimu pärisoriste talupoegade üle veelgi – nüüd – näljaabi taktika, s.t. kindlale eesmärgile, nende kahekordseks juriidiliseks sõltuvuseks, nii füüsilisele üleelamisele suunatud suuresti era- kui ka avalikõiguslikuks. Selle aspekti esi- spontaanne tegevus toimus peaasjalikult letoomine võinuks autori analüüsi talupoegade talupoegade eneseabi raames; üldise olukorra olenemisest nende pärisorjusli- – talupoegade ja riigivõimu vahele jäid mõis- kust seisundist veelgi tugevdada. nikud, kes tegutsesid nii taktikaliselt (nälja- Pärisorjuse olemuses kätkeb hulk prob- hädas talupoegade akuutne abistamine) kui leeme, millest mõned on otseses ühenduses ka strateegiliselt (mõisatööjõu permanentne eelnevaga. Näiteks kui talupoegade näljahädad säilitamine). ei olnud põhjustatud peamiselt ikaldustest ja ilmastikuoludest, vaid nende pärisorisest sõl- Selline mõistete sisuline eristamine avaks tuvusest, siis kuidas käsitada järgmisi nähtusi: ehk võimaluse anda näljaabianalüüsile veelgi esiteks, et 1690. aastate näljahäda oli tohutult enam selgust ja sügavust. suur ka Rootsis ja eriti Soomes, kus arvestuste Oma historiograafilises ülevaates tutvustab kohaselt suri nälga ja näljajärgsetesse haigustes- autor pärisorjuse põhiolemuse kohta kaht vasse vähemalt 100 000 inimest, s. t. ligemale 1/3 tandlikku seisukohta: esmalt kaua valitsenud Soome rahvast, ja need olid vabad talupojad arvamust, et pärisorjus kujutas endast üht jäi- maal, kus ei olnud pärisorjust; teiseks, et pärast galt ekspluataatorlikku ühiskonnakorda, teiselt pärisorjuse kaotamist 1816/1819. aastal jätkus poolt aga uuemas ajalookirjutuses üha enam mõisate näljaabi talupoegadele, kohati vaat et levinud seisukohta, mis näeb pärisorjuses üht samas ulatuses kui varem. ratsionaalset ja isegi progressiivset süsteemi Need küsimused jäävad aga väljapoole autori mõisnike ja neile alluvate talupoegade vahel. uurimisülesannet. Sealjuures toonitavad pärisorjuse apologeedid Juba oma doktoritöö pealkirjas asetab autor eriti mõisnike õiguslikku ja moraalset kohustust Liivimaa Eestimaast ettepoole – “Näljaabi Liivi- talupoegi igat laadi hädade puhul abistada. ja Eestimaal” – ja selles järjestuses esinevad nad Autor seevastu ei pea õigeks pärisorjuslike su- läbi kogu töö. Võib küsida: miks nii? Autori hete redutseerimist mõisnike poolt antavatele väitekirja raames on see küsimus absoluutne toetuslaenudele ja näljaabile, vaid väidab, et bagatell ja seda ei oleks üldse põhjust üles võtta, neid suhteid tuleb analüüsida kompleksselt, s. kui sel ei oleks küllaltki tähtsad ajaloolised ja t. õiguslikest, majanduslikest ja sotsiaalsetest historiograafilised traditsioonid. Rootsi ajal olukordadest lähtudes. Tema kindel seisukoht kujunesid Eestimaa ja Liivimaa esimest korda on, et talupoegade üldist olukorda – seega eriti kindlapiirilisteks haldusüksusteks ja siis käis ka näljahädade puhul – mõjutas põhiliselt nende Eestimaa kõigis ametlikes aktides enne Liivi- pärisorjuslik seisund. Selle põhikontseptsiooniga maad, sealjuures kõige tähtsamas auastmestikus,

Tuna 4/2008 125 Arvustused

nimelt kuningatiitlis. Nii järjestatakse need kaks ja viina pulmade ja matuste puhul. Märgatav osa provintsi ka Rootsi historiograafias. Muide, toetuslaenudest anti uusasukatele majapidamise Liivimaa võeti Rootsi kuningatiitlisse alles käikupanemiseks ja ka tuleõnnetuse ohvritele. pärast Oliva rahu 1660. aastal – 35 aastat pärast Juhtus ka, et talupojad võtsid spekuleerimise selle vallutamist, kui Poola lõplikult loobus eesmärgil laenu viljas, mille nad siis maha pretensioonidest Vana-Liivimaa aladele. Sel müüsid. puhul oli Rootsi Riiginõukogus (Riksrådet) ka Näljaabil oli seega ainult väline sarnasus arutlus Liivimaa paigutusest Rootsi kuningati- tavaliste toetuslaenudega – võlavahekord. Si- itlisse, kas enne või pärast Eestimaad. Otsus suliselt olid nad aga täiesti erinevad: näljaabi langes Eestimaa kasuks, mis oli hoopis kauem anti füüsiliseks üleelamiseks, toetuslaene võeti kuulunud Rootsi riigi koosseisu. Pealegi oli peamiselt investeeringuteks põllumajandusse Eestimaa ühinenud Rootsiga lepingu alusel või eraelu rikastamiseks, näiteks pulmadeks. (per pacta), samas kui Liivimaa oli vallutatud Väitekirja peateemast lähtudes oleks tulnud provints (iure belli). otsest näljaabi muudest toetuslaenudest selge- Rootsi traditsiooni jätkas Peeter Suur, kui mini eristada. ta Uusikaupunki rahu järel 1721. aastal muutis Uurimus hõlmab ajavahemikku veidi üle oma tiitli tsaar-imperaatoriks ja lisas sinna veel 200 aasta. Talupoegade eneseabi ja mõisate “knjaz Estljandskij, Lifljandskij i Korelskij” toetuslaenude käsitlemisel on tekst üles ehi- – Eestimaa, Liivimaa ja Karjala hertsog – just tatud sobivatele teemakohastele allikmaterjali selles järjekorras. Ka kaasaegses Eesti histo- näidetele, hoolimata nende ajalisest seoslikku- riograafias näikse väljend Eesti- ja Liivimaa sest. Mõne kindla nähtuse dokumenteerimine olevat domineeriv vorm. rajaneb seega paarile allikaviitele, kusjuures Seevastu näib baltisaksa traditsioon erinevat allikad võivad ajaliselt erineda 150–200 aastat. varemnimetatuist seeläbi, et Liivimaa asetatakse See allikmaterjali kronoloogiline ebaühtlus tul- enne Eestimaad. Seda traditsiooni võib märgata nuks sissejuhatuses probleemiks tõsta ja selgeks eriti teadusseltside ja perioodika nimetustes, kirjutada: mis juhtub arenguperspektiiviga, kui aga ka ülevaateteostes ja monograafiates, nagu dünaamika/kronoloogia on paigast ära. näiteks: Rasketel aegadel reageerisid talupojad kõik- jal oma isandate ja riigivõimu suhtes kahel viisil: “Mitteilungen aus dem Gebiete der Geschichte kas protestide ja vägivaldsete vastuhakkudega Liv-, Est- und Kurlands” (1840), või põgenemisega – voice või exit. Autor puu- “Archiv für die Geschichte Liv-, Est- und Kur- dutab seda küsimust põgusalt ja konstateerib, lands” (1842), et talurahvarahutusi uuritud näljaperioodidel “Allgemeines Schriftsteller- und Gelehrten- tegelikult ei olnud. See on huvitav tähelepanek Lexikon der Provinzen Livland, Estland und eesti talupoegade niisugusest vaoshoitusest ja Kurland” (1827), passiivsusest näljahädade ajal, samas kui nende “Liv-, Est- und Kurländisches Urkundenbuch” vastuhakud olid üsnagi tavalised näiteks era- (1853). kordsete riiklike sõjamaksude ja mõisapoolse Erandlikult siiski: “Beiträge zur Kunde Ehst-, halva kohtlemise puhul. Liv- und Kurlands” (1868). Kokkuvõtlikult. Seppeli uurimus keskendub Küsimus on nüüd: milliste kriteeriumidega talurahva abistamisele näljaperioodide jooksul tuleb arvestada Eesti- ja Liivimaa omavahe- 17. sajandist 19. sajandi alguseni – teema, mida lises järjestuses ning millist historiograafilist eesti ajaloouurimises pole seni süstemaatili- traditsiooni on otstarbekas järgida? Või kas on selt käsitletud. See kindlapiiriline sihiasetus üldse vaja mingit ühtlustust? Autor oma Liivi- ja avardub uurimuse käigus üheks tähtsaks osaks Eestimaa järjestust lähemalt ei motiveeri, aga eesti talurahva üldise olukorra – pärisorjuse tõenäoliselt on see tingitud sellest, et kasutatud – problemaatikas. allikmaterjalis on Liivimaal absoluutselt domi- Oma uurimisteema tagapõhja valgustab neeriv roll. autor ammendava ülevaatega asjakohasest Autor kirjeldab ja analüüsib väga üksikas- rahvusvahelisest ja Eesti ajaloouurimisest. Töö jalikult mõisapoolset abi talupoegadele, mille rajaneb väga ulatuslikul algallikmaterjalil, mida ühiseks nimetuseks olid toetuslaenud. Otsese autor on töödelnud allikakriitika kõigi nõuete näljaabi kõrval esinesid siin ka sularahalaenud, kohaselt. Uurimuse probleemiasetus on loogili- et talupojad saaksid osta adraraudu ja muid ne ja distinktne ning see juhib järjekindlalt kogu põllutööriistu, vaskkatlaid, soola ning isegi õlut käsitlust. Väitekirjas edastatud konkreetsed

126 Tuna 4/2008 Arvustused andmed on hästi dokumenteeritud ning autori väited ja seisukohad on veenvalt põhjendatud. Üks vägagi piinlik lugu Autori ajalooteadlaslik käsitööoskus on so- liidne. Eriti tuleb esile tõsta tema innovaatorlust viidetesüsteemi osas. Viidates allikatele arhiivi- Martti Turtola. Kindral Johan Laidoner ja des, ta mitte ainult ei edasta allika vormiliselt Eesti Vabariigi hukk 1939–1940. Soome täpset paigutust arhiivisüsteemis (arhiividepoo, keelest tõlkinud Maimu Berg. Tänapäev. fond, säilitusühik, leheküljed), nagu see on tava- Tallinn, 2008, 296 lk. line Eesti ajalookirjutuses, vaid ta täpsustab ka allika sisulist iseloomu (kohtuotsus, protokoll, määrus, kiri, arveldus, pro memoria). Sellega hõlbustab ta kriitilise lugeja võimalust saada ks irooniline mõttehiiglane, nimelt Voltaire, toimuvast kohe selge pilt. Ükirjutas ligikaudu kaks ja pool sajandit Väitekirjas esineb väiksemaid vigu ja puudu- tagasi: ajalugu on vaid trikkide kogum, mida si: tüpograafilisi vigu, ebaselgusi, ebajärjekind- meie, s. o. järeltulevad põlvkonnad, teeme oma lust, ebaõigeid nimevorme ja terminoloogilisi suurte surnutega. küsitavusi. Need ei mõjuta aga mingil määral Küllap see sageli ongi nii. Meenutagem vaid, uurimuse tulemusi. mida kõike on öeldud ja kirjasõnas talletatud Uurimuse peamiseks tulemuseks on nälja- Eesti esimese iseseisvusperioodi juhtkonna koh- abi, nii talurahva eneseabi kui ka mõisa- ja riigi- ta. Tookord olid kõigepealt president Konstantin poolse abistamise erinevate vormide üksikasjalik Päts ja ülemjuhataja Johan Laidoner suures aus, kirjeldus, analüüs ja seletus. Kogu Rootsi võimu- kuid okupatsiooniaastatel tambiti nad maapõhja. perioodi jooksul ei toimunud õieti talupoegade Ilmunud raamatute pealkirjad – “Eesti kodanlus näljaabi institutsionaliseerimist. See algas alles imperialistide teenistuses”, “Rahvuslik reetmine Vene valitsuse ajal, 1709. aastaist alates vilja rahvusluse sildi all” jne. – kõnelevad ise enda tagavaraladude võrgustiku loomisega ja eriti eest. Eesti juhtkonda tembeldati fašistideks, vallamagasite asutamisega sajandi lõpus, kui kellel välispoliitika valdkonnas puuduvat oma nende etteotsa seati talupoegadest eestseisjad. tahe, kes olevat triivinud vaid “imperialistide” Sellele uurimistöö empiirilisele osale rajaneb sõiduvees ning lõpuks teeninud püüdlikult hit- autori üldine lõppjäreldus, et näljahädadest lerliku Saksamaa huve. tingitud talurahva suremuse ja üldise viletsuse Eesti taasiseseisvumisega vabaneti nõuko- ning talumajandite laostumise peapõhjuseks gulikest dogmaatilistest ja “kõrgemalt poolt” oli talurahva aheldatus pärisorjuslikku ühis- ette kirjutatud ajalookontseptsioonidest ning konnakorda, mis ei võimaldanud talupoegade ajaloolastel ja igat masti kirjameestel avanes piisavat toimetulekut kriiside puhul. Selle järel- võimalus vabalt oma tõekspidamisi ja mõtte- dusega võtab autor ka kindla seisukoha nende välgatusi avaldada. Eesti Vabariigi olude ja ajaloolaste suhtes, kes, osutades mõisnike poolt eriti selle juhtkonna tegevuse kohta aastatel talupoegadele antavale näljaabile, on püüdnud 1934–1940 on publitseeritud erinevaid arvamusi. anda pärisorjusele positiivse hinnangu. See on täiesti loomulik, unifitseeritud vaated Marten Seppeli uurimus toob esile hulga ja tõekspidamised ei sobi kokku demokraat- uut teavet ja täiendab oluliselt ajalookirjutu- liku ühiskonnakorraga. Nagu üldiselt teada, ses valitsevat pilti eesti talurahva olukorrast on president K. Pätsi ja ülemjuhataja kindral pärisorjusliku süsteemi viimase kahesaja aasta J. Laidoneri tegevust käsitletud üha süveneva jooksul. kriitikaga. Ka Martti Turtola kõnesolev raamat on kirja pandud kriitilistes toonides ning autor Aleksander Loit lisab omalt poolt täiendavaid süüdistusi nii K. Pätsi kui ka J. Laidoneri arvele. Martti Turtola nimi on paljudele eestlastele hästi tuntud. Ta töötas mõne aasta Tallinnas Soo- me Instituudi juhatajana ning pälvis laialdase tähelepanu oma eelneva, 2002. aastal Soomes ja aasta hiljem Eestis ilmunud raamatuga “Kons- tantin Päts. Eesti ja Soome teed”. Ka käsitlus kindral Laidonerist pälvis avalikkuse tähelepanu juba enne, kui selle eestikeelne tõlge trükivalgust

Tuna 4/2008 127 Arvustused

nägi. Ajakirjanduses ilmunud vastukajad on Küllap leidub eeltoodud loendis nii tõeseid reeglina negatiivse varjundiga. On väidetud, et väiteid, vaieldavaid seisukohti kui ka ebaõigeid tegemist on lihtsalt käsitlusega, mitte algallikate- hinnanguid. Kõrvaltvaatajale näib, et Eesti ajaloo le põhineva originaalse uurimusega, kus pealegi nn. vaikiva ajastu perioodi ning eriti 1939.–1940. esineb mitte üksnes vaieldavaid, vaid ilmselgelt aasta sündmustikku ei suudeta käsitleda sine ira ebaõigeid väiteid. et studio põhimõttel, vaid kirjutajad-kõnelejad Kui püüda M. Turtola käsitlust J. Laidonerist võtavad sageli kas advokaadi või prokuröri või veidi iseloomustada, siis tuleb kõigepealt silmas ka tagantjärele targa kohtuniku rolli. pidada kõiki neid negatiivseid hinnanguid, mida Kõnesoleva raamatuga tutvudes selgub, et meie tookordse ülemjuhataja ning presidendi ajakirjanduses ilmunud kommentaarides esi- kohta trükisõnas on fikseeritud. Selles osas saak- tatud väited peavad enamasti paika. Käsitluse sime ligikaudu järgneva pildi: Eesti juhtkond oli koostamiseks kasutatud allikabaas on tõepoolest provintsivõhikute kogum, kes üldse ei taibanud, üsna piiratud, raamat tugineb rõhuvas osas juba millised ohud riiki ähvardavad; president K. Päts publitseeritud käsitlustele, kusjuures autoril on oli vallavanema silmaringiga isik; Eesti julgeoleku pealegi mõnedki mainimisväärsed kirjatükid kindlustamiseks ei tehtud midagi või kui tehti, kahe silma vahele jäänud. siis liiga vähe; Eestit tabanud saatuses on süüdi Kuid olgu allikatega kuidas on, ka kasutatud kõigepealt autoritaarne režiim; demokraatia materjali alusel annab Soome lugejatele, kes oleks Eesti päästnud; üheks Eesti välispoliitika Eesti ajaloost enamasti suurt ei tea, vastuvõeta- olulisemaks veaks oli loobumine orientatsioonist va ülevaate kokku kirjutada. Põhiprobleem on demokraatlikele lääneriikidele ning libisemine hoopis muus. Autor deklareerib oma käsitluse Berliini sõiduvette; Eesti lähenemine Saksamaale eessõnas: “Käesoleva raamatu näol ei ole siiski põhjustas Nõukogude Liidu meelepaha ning just tegemist ainult kindrali elulooga, vaid tahan seetõttu olevat Eestilt militaarbaase nõutud. anda uue ja värske terviknägemuse Eesti Vaba- Viimase kümmekonna aasta vältel on süü- riigi otsuste põhjendatusest ennekõike aastatel distused Eesti juhtkonna aadressil võtnud teise 1939–1940.” (lk. 10–11) suuna – kõigepealt K. Pätsile heidetakse ette Sellise pretensioonika ülesande lahenda- tema liiga kaugele läinud koostööd Moskvaga; misel oleks oodanud, et autor mitte üksnes ei K. Pätsi ja J. Laidoneri kõige suuremaks patuks kirjeldaks, m i s õieti toimus, vaid analüüsiks Eesti riigi, rahva ja ajaloo ees olevat loobumine ka tegureid, m i k s see nimelt just nii toimus. relvastatud vastupanust Nõukogude Liidule Selline analüüs eeldaks lähtumist printsiibist 1939. aasta sügisel; seoses kõnesoleva põhimõt- audiator et altera pars, kusjuures antakse roh- telise seisukohaga ei taotlenud Eesti mingisugust kem sõnaõigust ka Laidonerile endale ja Eesti abi teistelt riikidelt; otsus Moskva nõudmised tookordse välispoliitika juhtivatele elluviijatele. rahuldada langetati kitsas ringis, rahvast, parla- Kahjuks ei ole autor eriti viidanudki sellistele menti ega rahvusvahelist avalikkust eelnevalt ei olulistele küsimustele nagu Eesti juhtkonna informeeritud; laialt on levinud väide, et Soome julgeolekukontseptsioonid ja nende muutu- võitles ja säilitas iseseisvuse, Eesti ei võidelnud mine muutuvates oludes, kuni selleni, et kõik ja kaotas selle; Eesti juhtkond olevat leppinud mõeldavad julgeolekut tagavad variandid ära kujunenud olukorraga, baasideperioodil polevat langesid ning seisti saatusliku valiku ees: kas mõeldudki maa vabastamisele ning passiivselt tuleb Moskva nõudmised vastu võtta või osutada oodates rajati kõik lootused Saksamaa eelda- Punaarmeele relvastatud vastupanu. tavale kallaletungile Nõukogude Liidule; baa- Käesolevas lühikeses ülevaates on võimalik sideperioodil käitus Eesti ebaväärikalt ja lausa tähelepanu juhtida vaid kõnesoleva teose mõne- puges Moskva ees; Eesti olevat Balti riikide seas le küsitavusele, kusjuures olgu kohe rõhutatud, olnud kõige nõrgem lüli ning kõige kergemini et allakirjutanu ei püüagi anda mingisugust valmis Moskva survele järele andma. hinnangut Eesti juhtkonna tegevusele või tege- Seda paturegistrit võiks pikendada, kuid vast matajätmistele 1939. aastal, vaid ainult selgitab aitab eeltoodustki. Martti Turtola lisab omalt veidi tookordseid tegutsemismotiive. poolt veel paar raskekaalulist väidet. Kõige ülla- Jäägu M. Turtola raamatu kaks esimest tavam on arvamus, et K. Päts ja J. Laidoner olid peatükki vaatlusest kõrvale ja kaegem, mida kogu 1939. aasta vältel pidanud silmas eesmärki: uut on autoril öelda selle kolmandas peatükis. luua liitlassuhted Nõukogude Liiduga, lülitada Pealkirja all “Langetatud otsus ja Eesti Vabariigi Eesti Moskva mõjusfääri ning lõpptulemusena hukk 1939–1940” väidetakse: “Ilmselt idanes NSV Liidu koosseisu. vähemalt alates 1938.–1939. aasta talvest Eesti

128 Tuna 4/2008 Arvustused juhtide, täpsemalt öeldes Pätsi ja Laidoneri peas nagu toetuse otsimine Berliinist, tihedad suhted mõte võimalusest kuuluda teatud olukordades Poolaga, Balti riikide sõjaline koostöö jne. 1939. N. Liidu sõjalise julgeoleku piirkonda.” (lk. 124) aasta kriisipäevadel deklareeris Tõnisson: kui Seda väidet, mida autor nimetab “variandiks Venel on julgeolek, siis on meie vahekorrad ida- B”, korratakse veidi erinevas sõnastuses mitu naabriga lojaalsed ning kokkulepe Venemaaga korda. Eesti juhtkonna tipud olevat opositsiooni on hädaohutum kui saksasõbralikkus. vaimse juhi Jaan Tõnissoniga kokku leppinud, et Teatavasti astus Tõnisson 1939. aasta algul “sõjalist tuge otsitakse, vajadusel ka aktiivselt, oma ideede realiseerimiseks ka praktilisi samme. N. Liidu suunast” (lk. 127). Tulemuseks olid Hella Wuolijoe vahendusel Kuidas M. Turtola sellise sisuliselt lausa põ- Helsingis saavutatud kontaktid Nõukogude rutava järelduseni – et nii K. Päts kui J. Tõnisson saatkonna töötajaga (tõenäoliselt Nõukogude otsisid üksmeelselt Moskvast toetust Saksamaa luure residendi B. Jartsev-Rõbkiniga) jaanua- ohu vastu – üldse jõudis? ris ja augustis 1939, samuti Nõukogude Liidu Autor lähtub õigest arvamusest, et ajaloo- Tallinna saadiku K. Nikitiniga. Tõnisson viitas listel põhjustel oli enamiku eestlaste suhtumine üha tugevnevale Saksa ohule ja esitas otsese sakslastesse ja Saksamaasse negatiivne ning see küsimuse: kas Nõukogude Liit ei saaks Eestit vastumeelsus süvenes pärast Hitleri võimuletu- selle ohu vastu toetada? Jaanuaris 1939 pakkus lekut veelgi. Kuid poliitikas ei lähtunud Eesti ta vastutasuks Vilsandi saart sõjaliseks baasiks juhtkond emotsioonidest, vaid reaalpoliitilistest ja sama aasta kevadel deklareeris K. Nikitinile: kaalutlustest ning autori uus kontseptsioon “Kui Teie (Nõukogude Venemaa) soovite võtta nii Eesti-Saksa kui Eesti ja Nõukogude Liidu meie sadamaid, siis palun!” suhete kohta 1939. aastal tugineb lihtsalt aru- Jaan Tõnissoni ja tema mõttekaaslaste saamatusele. tõekspidamised tulenesid suuresti tookord Lää- M. Turtola väidete lähtekohaks on Erk- ne-Euroopas domineerinud vaadetest. Läänes ki Tuomioja raamat oma vanaemast Hella peeti Hitlerit reaalseks ohuks peaaegu kogu Wuolijoest, mis 2006. aastal ilmus pealkirja all Euroopale, kuid Nõukogude Liidus nähti liitlast “Õrnroosa” ka eesti keeles. Kahjuks E. Tuomioja võimalikus konfliktis Saksamaaga. Lääne-Eu- ja tema järele ka M. Turtola lihtsalt ei orienteeru roopal polnud Nõukogude Liidu poolt reaalset asjaolus, et ühelt poolt J. Tõnissoni ja laiemalt ohtu karta, Moskva terroristliku sisepoliitika demokraatliku opositsiooni ning teiselt poolt vaja kahepalgelise välispoliitika suhtes pigistati litsuse välispoliitilistes tõekspidamistes oli 1939. silmad kinni ning piiririikide kurtmisi Moskva aastaks kujunenud sügav vastuolu. Erimeelsuste poolt ähvardavast ohust ei võetud eriti tõsiselt. aluseks olid põhimõttelised lahkarvamused 1940. aasta jaanuaris Helsingis viibides kahes olulises küsimuses. Esiteks, kas Eestit äh- kohtus J. Tõnisson Soome presidendi K. Kallio vardab kõige suurem ja aktuaalsem oht hitlerliku ja peaminister A. K. Cajanderiga, ta kõneles Saksamaa või kommunistliku Nõukogude Liidu Saksamaa poolt ähvardavast ohust ning püs- poolt? Teiseks, kas vaenlase vaenlaselt võiks titas mingisuguses vormis küsimuse Soome vajaduse korral abi loota? võimalikust abist Eestile. E. Tuomioja märgib Eesti juhtkonna veendumused olid vaielda- J. Tõnissoni jutuajamiste kohta: j ä i m u l j e, matud: peamiseks ohuks riigile ja rahvale peeti et ta räägib ka president Pätsi ja Eesti kaitseväe Nõukogude Liitu. See tees ei vaja põhjendamist. mõjuka juhi kindral Laidoneri nimel. Seevastu Just seetõttu Eesti juhtkond, kõigepealt Sõjavä- M. Turtola kirjutab enesekindlalt – i g a l j u h u l gede Staap, tõepoolest lootis ja taotles Berliinist oli Tõnisson saanud kaasa nii president Pätsi kui abi Moskvast ähvardava ohu vastu. ka ülemjuhataja Laidoneri juhised kõnesoleva Seevastu J. Tõnissoni ja tema mõttekaas- küsimuse tõstatamiseks (lk. 128). laste vaateid iseloomustavad järgnevad väited: Kogu selle loo aluseks on Tõnissoni enda esi- pärast Hitleri võimuletulekut on Nõukogude Liit tatud mõtted H. Wuolijoele, kes need omakorda asunud kaitsepositsioonile ning tal pole enam jutustas edasi B. Jartsev-Rõbkinile ning viimane agressiivseid eesmärke; maailmarevolutsiooni pani kirja ja saatis ettekandena Moskvasse. Kogu ideed on asendunud rahvuslike, s. o. N. Liidu lugupidamise juures J. Tõnissoni isiku vastu on riiklike huvidega; Moskva hoolitseb kõigepealt teda tundnud inimesed kinnitanud, et teatavad riigi julgeoleku eest, ja kui see on garanteeritud, tõekspidamised muutusid kinnisideeks, mille siis jätab ta naabrid rahule. Järelikult tuleb pii- propageerimisel ta kaldus liialdama ning reaal- ririikidel arvestada idanaabri julgeolekukaalut- oludest mööda vaatama. Ka H. Wuolijoki oli oma lusi ega tohi mängida selliseid ohtlikke mänge, fantaasialennu poolest tuntud.

Tuna 4/2008 129 Arvustused

Oli mis oli ja räägiti mis räägiti, kuid üks on Just sellistes tingimustes tõusis uus välis- selge: K. Päts ja J. Laidoner polnud nii süüdima- poliitiline tegevusjoon, mida võib nimetada tult naiivsed inimesed, et nad oleksid Soomelt variandiks B, tõepoolest päevakorda. Kuid kõik tõsimeeli abi taotlenud just nimelt Saksamaa see toimus hoopis teisiti ja teistel eesmärkidel, vastu, õhutanud Tõnissoni Moskva esindajaga kui M. Turtola seda väidab. Asi on kõigepealt baasidest rääkima ning tagatipuks pakkuma selles, et autor omistab kogu Eesti sise- ja välis- Vilsandi saart. Baaside pakkumise omistamine poliitika ainult kahele mehele – presidendile ja Eesti juhtkonnale on ränk arusaamatus ning ülemjuhatajale. Ometi oli autoritaarse sisepolii- Vilsandi nimetamine võimaliku baasina liiga võ- tika peamine täideviija ning suures osas ka ku- hiklik ettepanek, et see võinuks tulla Pätsilt või jundaja energiline sise- ja hiljem peaminister K. Laidonerilt. Tegelikkus oli hoopis vastupidine Eenpalu. Välispoliitikas kuulus mõistagi oluline ja teesi, et kuni 1939. aasta augusti-septembrini osa välisministrile. Uue välispoliitilise tegevus- püüdis kogu Eesti tsiviil- ja sõjaväeline juht- joone peamine autor augustis-septembris oligi kond leida võimalusi Nõukogude Liidu poolt välisminister Karl Selter. Nimelt jõudsid välis- ähvardava ohu pareerimiseks, ei õnnestu kellelgi minister ja tema kaastöölised, samuti mitu Eesti ümber lükata. saadikut Euroopa pealinnades 1939. aasta suvel M. Turtola juhib tähelepanu J. Laidoneri veendumusele, et tookord täie hooga käivad kaitsetahtest õhkuvatele kõnedele, tsiteerides Suurbritannia, Prantsusmaa ja Nõukogude Liidu pikemalt kindrali esinemist kõrgematele ohvit- läbirääkimised ei anna tulemusi. Eesti juhtkond seridele 28. märtsil 1939, ning püstitab küsimuse: oli informeeritud Berliini ja Moskva salajastest kas Laidoner rääkis tõtt või bluffis ning juhtis kontaktidest ning augustis, juba enne MRP sõl- kõrgeid ohvitsere meelega eksiteele? Paar lehe- mimist, tegi K. Selter mõned olulised järeldused: külge edasi kirjutatakse: “Mitte ükski vastutav tookord Moskvas toimunud kolme riigi sõjalised inimene – sõdur, ohvitser, kindral ega ülemjuha- läbirääkimised kukuvad läbi; Hitler ja Stalin taja – ei saa ju viie kuu jooksul tegelikkuses nii leiavad ühise keele ja sõlmivad omavahelise kok- kardinaalselt muuta oma põhiarusaamu, kogu kuleppe; sellisel juhul on jõudude tasakaal Kesk- oma elu ja tegevuse põhimõtteid.” (lk. 141) ja Ida-Euroopas põhjalikult rikutud; Eestil pole Ilus väide, kuid samas põhimõtteliselt väär. Saksamaalt enam mingisugust abi loota; uued Tõelise riigimehe esmane tunnus on reaalsuse jõusuhted annavad Nõukogude Liidule soodsad arvestamine ning võime olude muutudes oma võimalused oma ambitsioonide rahuldamiseks tõekspidamisi muuta. Märtsist septembrini 1939 Soome lahe piirkonnas; kujunenud olukorras muutus Euroopa rahvusvaheline olukord nii sõltub Eesti ja teiste Bali riikide saatus suuresti kardinaalselt, et mitte üksnes Eesti juhtkonnal, Moskva suvast; Eesti peab tõsiasju arvestama vaid teistelgi riikidel tuli oma poliitikas uusi ning püüdma raskest olukorrast võimalikult teid otsida. väheste kaotustega välja tulla. Juba 1930. aastate keskpaiku varisesid Eesti Augustis kohtus K. Selter kahel korral Läti olulisemad julgeolekupoliitilised kaalutlused välisministri V. Muntersiga, selgitas oma tõeks- üksteise järel kokku ning seoses MRP sõlmimi- pidamisi ja rõhutas: uutes oludes tuleb suhted sega ei jäänudki enam ühtegi välistegurit, mis Nõukogude Liiduga ümber korraldada. Munters Eesti julgeolekut võinuks veidigi kindlustada. oli Selteri arvamusega nõus. Läti valitsus, eriti Esiteks purunes lootus, et Saksamaa ja Nõuko- Munters ise ja mõjukas kindral J. Balodis gude Liidu vastuolule tuginev tasakaal kindlus- kaldusid nagunii rohkem Moskva seisukohti tab teatava stabiilsuse Kesk- ja Ida-Euroopas arvestama kui Eesti valitsus. ning et kahe suurriigi rivaliteet ei võimalda ühel Teise maailmasõja puhkemine kiirendas neist teise suurriigi huvipiirkonnas laiutada. Tei- sündmuste käiku. Balti riigid asusid üksteise seks oli pärast Hitleri-Stalini kokkulepet selge, võidu idanaabriga suhteid reguleerima. See ei et nüüd on lisaks Suurbritanniale ka Saksamaa tähendanud ülepeakaela Moskva embusesse kaotanud huvi toetada Eestit Nõukogude Liidu tormamist, nagu M. Turtola väidab, vaid püüet võimalike ambitsioonide vastu. Lisaks jõudsid võimalikult vastuvõetava kompromissini jõuda. Eesti valitsuseni mitmest allikast teated, et MRP Tegelikult tabas Balti riike palju raskem löök, salaprotokolliga on Balti riigid jäetud Moskva kui esialgu arvati. meelevalda. Väiksemate naabrite abi ei saanud Tagantjärele on aastakümneid vaieldud arvestada. Domineerima oli pääsenud põhimõ- tookordsete võimaluste ja valikute üle. Vaielda te: päästku end, kes suudab, ning kõik lootsid, et ju võib ja tuleb, kuid on küsimusi, mis on vaid- võib-olla läheb karikas just meist mööda. lustetagi selged.

130 Tuna 4/2008 Arvustused

Kõigepealt: kas seda, mis juhtus, oleks saa- Moskva tingimustega soostuda; mõistlikum on nud mingisuguste poliitiliste, diplomaatiliste või võita aega, kui selge ja kohene hukkumine ja muude abinõudega ära hoida? Vastus on lihtne enesetapp. Soomlaste grand old man Max Jakob- – ei! Tegemist oli nähtusega, mida saame tähis- son on hiljem kirjutanud: Eestil polnud tookord tada terminiga vääramatu jõud – force majeure vähimatki šanssi Soome moodi edukat võitlust või vis maior. Tookord lihtsalt polnud maailmas pidada, vastupanu olnuks paljas žest. sellist jõudu, mis oleks suutnud ja tahtnud toi- M. Turtola põhjendab vastupanust loobumist munut ära hoida. lihtsalt Eesti valitsuse püüdega sõlmida liit Nõu- Sageli on väidetud: okupatsioonis olid süüdi kogude Liiduga ega mõista valitsuse tookordset Päts, Laidoner ja autoritaarne süsteem, demo- põhieesmärki – teha kõik, et vältida inimkaotusi. kraatia oleks Eesti päästnud. Ükski sellist tõde Nii K. Pätsi kui ka J. Laidoneri tegevuse saab propageerinud isik pole püüdnudki tõestada, kokku võtta sõnadega: eestlaste kui väikerahva kuidas see võimalik oleks olnud. Ükskõik missu- eksistents on kergesti ohustatav ja seetõttu on gune valitsus Eestis võimul oleks olnud, ükskõik kõige tähtsam, et rahvas jääks alles. J. Laidoner missugust poliitikat Nõukogude Liidu suhtes rõhutas raske otsuse arutamisel Riigivolikogu teostanud, tulemus olnuks ikkagi okupatsioon. ja Riiginõukogu välis- ja riigikaitsekomisjoni Peamiselt kunagised vabadussõjalased on ühisel laiendatud koosolekul 26. septembril: väitnud, et kui Eesti oleks omal ajal otseselt “Meie ajalooline kohus on – mitte viia rahvast püüdnud Saksamaaga liituda, siis poleks Hitler hävitamisele, vaid katsuda teda raskustest üle Eestit Moskvale ohverdanud. Hjalmar Mäe jt. viia niihästi kui meie seda suudame.” on isegi kinnitanud, et Berliin olevat suvel 1939 M. Turtola ja teisedki autorid viitavad suurte- Eestile vajaduse korral abi lubanud, kuid Eesti le inimkaotustele sõja ja okupatsiooni tingimus- juhtkond olevat keeldunud. See on taas vaid tes ja annavad mõista, et vastupanu korral olnuks ulmevaldkonda kuuluv väide. Selline poliitika kaotused väiksemad. Selline väide on lihtsalt eba- polnud lihtsalt teostatav ning Hitler poleks loogiline. Kõigepealt: kui sada tuhat või enamgi mingi pisiriigikese pärast oma suurt mängu meest oleks mobiliseeritud, need oleksid viimase rikkunud. võimaluseni võidelnud ning okupatsiooni ajal Kui valikutest rääkida, siis lõppkokkuvõttes jätkanud partisanisõda metsades – mis oleks neist oli neid Eestil 1939. aasta sügisel ainult kaks: kas saanud? Vastus on lihtne – ellujäänud ohvitsere Moskva nõudmised vastu võtta või relvajõuga tabanuks Poola ohvitseride saatus (hulk Eesti oh- vastu hakata. See on sügavalt emotsionaalne vitsere hukati hoolimata sellest, et Punaarmeele küsimus, mis oli, on ja jääb vaidlusaluseks ning vastupanu ei osutatud) ning “väiksemad vennad” kus konsensuse leidmine pole võimalik. Kui oleks saadetud kas sõjavangidele mõeldud või tänapäeval tagantjäreletarkusest arutada Eesti julgeolekuorganitele kuulunud laagritesse. Sa- sõjaliste võimaluste üle, tuleb vastus leida pal- mas on hästi teada, et absoluutne enamus eesti judele küsimustele. Kõige tähtsamad neist on: mehi, kes enne Nõukogude Liidu sõtta sattumist kuidas sõda oleks lõppenud? Mida see eestlas- laagritesse saadeti, sinna ka jäid… tele maksma oleks läinud? Kas ja kuidas sõda Mõistagi poleks vastupanu suutnud ära hoi- Eesti saatust ja staatust oleks mõjutanud? da järgnevat terrorit ka tsiviilelanikkonna kallal. Vastupanu puhul oli kaks võimalust: kas On loogiline väide, et pärast sõjategevust Puna- piirduda n.-ö. sümboolse vastupanuga piiri armee vastu olnuks julgeolekuorganite terror lähikonnas paiknevate katteväeosade poolt loo- Eesti poliitilise, majandusliku ja intellektuaalse tuses, et vastupanu fakt tuleb pärast sõda Eesti eliidi suhtes veelgi intensiivsem. Sõda nõudnuks saatusele kasuks. Muidugi tähendanuks ka see nagunii ohvreid ning ka uut terrorilainet pärast variant sõjaväelaste vangistamist ning suure osa Eesti taasokupeerimist poleks keegi suutnud ohvitserkonna hukku vangilaagrites. ära hoida. Teine võimalus oli muidugi üldmobilisat- Sageli on küsitud: kas sõjaline vastupanu ja sioon ning vastupanu viimase võimaluseni. M. kantud ohvrid oleksid pärast sõja lõppu mõju- Turtola, aga mitte ainult tema üksi, arvab, et tanud Eesti saatust ja staatust? vastupanu võinuks kesta üsna kaua. Reaalseid Teadagi on sellised arutelud oletuslikud ning olusid tundvad asjatundjad, kaasa arvatud spekulatiivsed. Teatavasti ei tunnustanud 1940. soomlased, seda ei usu. Näiteks kirjutas Soome aastal enamik maailma riike Eesti lülitamist saadik Riias E. H. Palin 28. septembril 1939: NSV Liidu koosseisu ning eriti USA mõistis sealsetes diplomaatilistes ringkondades leitakse selle karmilt hukka. Asi oli ju selles, et maailmas üksmeelselt, et Eestil ei ole muid võimalusi kui teati hästi, vähemalt valitsuste tasandil, mis Balti

Tuna 4/2008 131 Arvustused

riikides tegelikult toimus. Kuid sõja käigus tuli seotud õhtumaa kultuuri ja mõttelaadiga, kus- Lääne liidritel oma moraalsetest põhimõtetest juures Saksa kultuur kindlalt esiplaanil seisab. loobuda ning Stalinile lubada, et Eesti, Läti ja Saatuseküsimus on, kas rahu, millega käimas- Leedu jäävadki Nõukogude Liidu koosseisu. olev sõda ometi kunagi peab lõppema, sellele Ka sõjaline vastupanu poleks suutnud Eesti faktile vastava poliitilise lahenduse annab. Ta iseseisvust taastada. Muidugi oleks sõda Moskva hellitab lootust, et sõdivate riikide riigimehed stsenaariumi segi paisanud, võib-olla jäänuks leiavad võimaluse rahu sõlmimiseks enne, kui tõsisemalt päevakorda nn. rahvademokraatia Euroopa rahvad on sõjast niivõrd kurnatud, et variant jne., kuid lõpptulemus on vaieldamatu vene-aasialik edasitung Läände alata võiks.” – Moskva haardest poleks pääsu olnud. Ka Kui Saksa väed kevadsuvel 1940 Lääne-Eu- rahvademokraatliku riigi võimalus oli Eesti, Läti roopas suurt edu saavutasid, väitsid nii K. Päts ja Leedu jaoks äärmiselt küsitav, sest Stalini ja kui ka peastaabi ohvitserid, et Saksamaa tungib Molotovi kindel soov oli nende lülitamine Nõu- peagi Nõukogude Liidule kallale ning sellega kogude Liidu koosseisu. pääseb Eesti Moskva haardest. M. Turtola ei pea M. Turtola ei eeldagi, et Eesti juhtkond oleks võimalikuks, et eestlased olid Berliinist sellist in- pärast baasidelepingu sõlmimist soovinud riigi formatsiooni saanud. Autorile peaks olema teada, täielikku suveräniteeti taastada, ning väidab, et Soome valitsus sai sarnast informatsiooni juba et sõprusavaldustega idanaabri suhtes mindi 1940. aasta veebruari teisel poolel ning et selle kaugemale, kui Moskvas oodati. küsimuse üle on Soome ajaloolased alles äsja Kui autori väide K. Pätsi ja J. Laidoneri po- diskuteerinud. Ka Tuna veergudel on meenuta- liitika põhieesmärgist olnuks õige, siis pidanuks tud H. Göringi läkitust Soome valitsusele: rahu need mehed ju baasideperioodil kujunenud tulevat sõlmida kiiresti ja iga hinna eest, peaasi, olukorraga rahul olema. Ometi kinnitavad ar- et rahvast ei tabaks okupatsioon ja hukatus. Peagi vukad faktid, et Eesti juhtkond pidas sõltuvust asume sõtta Venemaaga, siis saavad soomalsed Nõukogude Liidust ajutiseks ning ihkas sellest kõik intressidega tagasi. (Kalervo Hovi. Göring vabaneda. Mõistagi oli see ka rahva absoluutse ja Soome Talvesõda. – Tuna 2006, nr. 1) enamuse soov. Kõikjal domineeris arvamus, et Muide, kindral J. Laidoner oli suure sõja Eesti saatuse määrab maailmasõja edasine käik. lõpptulemuse ennustamisel väga ettevaatlik. Samas olid sõja lõpuga seotud lootused hoopis Ta viitas vaid, et sõda kestab aastaid ja ilmselt erinevad. Nn. Inglise orientatsiooni pooldajad kistakse sellesse ka Nõukogude Liit ning sellisel olid kindlad, et sõda lõpeb demokraatlike riiki- juhul paratamatult ka Eesti. Ta eeldas Nõuko- de võiduga. Saksa saadik H. Frohwein kirjutas gude Liidu purustamist, kuid nähtavasti mitte paaril korral Berliini, et seda lootis näiteks vä- Saksamaa lõplikku võitu maailmasõjas. lisminister A. Piip. Jaan Tõnisson manifesteeris Olukorra traagilisus seisnes selles, et nii Sak- oma veendumusi igal võimalikul juhul. Artiklis samaa kui ka Nõukogude Liidu võidu või kaotu- “Euroopa föderatsiooni idee”, mis ilmus Eesti se korral polnud Eestil midagi head loota. Üliõpilaste Seltsi IX albumis 1940. aastal, kir- M. Turtola ei pea võimalikuks, et Eesti kõr- jutas ta, et demokraatlikud riigid sõdivad seni, gemad sõjaväelased oleksid kas või mõelnudki, kuni natsionaalsotsialistlik kord koos Hitleri kuidas soodsate tingimuste kujunedes alustada ja tema kaaslaste diktatuuriga on kõrvaldatud võitlust baasidest vabanemiseks. Valitsus pidas ning Euroopa korraldatakse üldise vabaduse ja mõistagi Nõukogude Liiduga sõlmitud lepingust õigusriikluse alusel föderaalsel printsiibil ümber. kinni, sõjaväe juhtkonnas mõeldi ka teistele Idee on ilus, kuid autor ignoreeris seegi kord võimalustele. Kuid ka sellest on Tunas äsja Nõukogude Liidu välispoliitilisi ambitsioone. kirjutatud. (Heino Arumäe. Professor Lauri Seevastu K. Päts ja eriti Sõjavägede Staap Kettuneni missioon Eestisse Talvesõja ajal. olid arvamusel, et Saksamaad ei ole nii kerge – Tuna 2008, nr. 4) võita ning pealegi tähendaks selle riigi purus- Veel tuleb märkida, et autori arusaam au- tamine Nõukogude Liidu täielikku dominee- toritaarsuseperioodist aastatel 1934–1940 on rimist nii Baltikumis kui laiemaltki. Presidendi ühekülgne. Tema arvates oli tegemist kahe tookordsetest tõekspidamistest vaid üks näide mehe sünge diktatuuriga, kusjuures rahvas oli paljudest, nimelt H. Frohweini poolt 29. aprillil juhtkonnast täiesti isoleeritud. Eriti markantne 1940 fikseeritud arvamus: “Ta põhjendas pike- on lause: “Päts oli 1939. aastal poliitiliselt juba malt, miks Eesti rahvas pole kunagi Vene-Aasia nii eraklik, et keegi ei oleks tema heaks ka väi- kultuuriregiooni kuulunud ning selle sisemiselt kest sõrme liigutanud.” (lk. 182) Siinkohal pole tagasi lükkab; palju enam tunneb ta end olevat võimalik valitsuse ja opositsiooni jõuvahekorda

132 Tuna 4/2008 Arvustused lähemalt iseloomustada, kuid ometi tuleb tõdeda, ei pöördutud Soome ega Läti poole. Kindral et eriti maal olid Päts ja Laidoner populaarsed kasutas mingisugust arusaamatust Eesti saadiku mehed. Maaelanikkond moodustas aga kaks suhtlemisel Soome välisministeeriumiga lihtsalt kolmandikku Eesti rahvastikust. Enamik esime- sümbolina Soome poolt Eesti suhtes teostatava sel iseseisvusperioodil elanud eestlasi on 1930. poliitika iseloomustamiseks. aastate teist poolt pidanud parimateks aastateks M. Turtola teeb korduvalt juttu Laidoneri Eesti Vabariigi tookordses ajaloos. Inimesed, kel kurtmisest Soome ja Läti aadressil – justkui eluaastaid 80 kanti, mäletavad veel neid aegu. oleks Eesti just nende riikide keeldumise tõttu Möödunud suvel toimunud Jõhvi keskkooli 1948. vastupanust loobunud. Tegelikult pidas Lai- aastal lõpetanute kokkutulekul kinnitasid kõik doner abisaamise võimatusest rääkides silmas osalejad nagu ühest suust, et nende kodus ei ole kõigepealt Saksamaad, kuid arusaadavatel Pätsist ja Laidonerist ega nn. vaikivast ajastust põhjustel selle riigi nime ei maininud. Nimelt oli kõneldud midagi halba. Ainult ühele tookordsele Laidoner juba Vabadussõjast saadik veendunud, koolitüdrukule ei meenunud, et tema kodus sellel et sõdida on mõtet üksnes siis, kui on garantee- teemal üldse oleks kõneldud, teiste mälestuslikud ritud mitmekülgne abi mõne suurriigi poolt. hinnangud olid läbini positiivsed. Teati jutustada, Lisaks anti Berliinist selgesti mõista: Eestil tuleb kuidas Päts tüütut ihukaitset ninapidi vedas, Moskva nõudmised vastu võtta. Toila külas jalutades inimestega vestles, lastele M. Turtola hindab Eesti võimalusi Nõukogu- kompvekke jagas ja ühte kodusse ootamatult sisse de Liidule sõjalist vastupanu osutada põhjenda- astudes koos pererahvaga lõunatoitu sõi. matult optimistlikult. Soomel olid vastupanuks Muide, pärast eestlaste võiduga lõppenud märksa soodsamad eeldused. Kõigepealt oli Eesti-Läti jalgpallimatši 18. juulil 1940 tõusid Soome suurem, kuid vähemalt sama tähtsad on rahvuslikud meeleolud kõrgele ja rahva seast riigi geograafiline asend ja looduslikud olud. kostsid spontaansed hüüded: “Pätsi juurde! Pätsi Kindral Laidoner ohkas juba 1920. aastatel juurde!” Inimjõgi hakkas Kadrioru staadionilt – oleks Eesti ometi nii hästi kaitstav kui Soo- presidendi residentsi poole liikuma. Võimud me! Lisaks ei saa unustada, et Soome selja taga ajasid demonstratsiooni laiali, kusjuures hulk seisis Skandinaavia. Kuigi paljud soomlased inimesi peeti kinni. olid pettunud, et Rootsi Soome poolel välja ei On loomulik, et M. Turtola võrdleb korduvalt astunud, saadi Rootsist ja Rootsi kaudu olulist Eesti ja Soome olusid ja välispoliitikat ning veidi ja mitmekülgset abi. Just tänu oma geograafi- ka kindral Laidoneri ja marssal Mannerheimi. lisele asendile ei olnud Soome blokeeritav ega Teadagi oli Eesti ja Soome välispoliitikas mõnda- välismaailmast isoleeritav nagu Eesti. gi ühist, aga samas ka oluliselt erinevat. Mõned M. Turtola kritiseerib mitmeidki seiku seoses autori väited peavad paika, teised vajavad korri- Eesti valitsuse käitumisega Eesti ja Nõukogu- geerimist. Kuigi siinkohal pole võimalik kõnes- de Liidu läbirääkimiste ajal, kuid unustab, et olevat küsimustekompleksi lähemalt vaadelda, mõndagi sellist esines ka Soome-Nõukogude tuleb mõni repliik paratamatult teha. läbirääkimistel 1939. aasta sügisel. 12. oktoobril Kõige kummalisem on autori väide, et Soo- alanud Soome-Nõukogude läbirääkimiste sisust me olevat valmis olnud Eestit relva jõul abistama oli informeeritud vaid väga kitsas ringkond, otsu- ja oma rannakaitsesuurtükkidest tuld andma, seid langetas neljast ministrist koosnev valitsuse kui Eesti seda oleks taotlenud. Kas autor sellist väliskomisjon president K. Kallio heakskiitmisel. võimalust tõsimeeli usub? Eduskunda informeeriti alles 28. oktoobril ja se- M. Turtola käsitlusest järeldub, et kahe ven- dagi fraktsioonijuhtide vahendusel. Mis puutub nasriigi lähema koostöö puudumises oli süüdi rahva informeerimisse, siis E. Erkko kinnitas 26. Eesti pool. See väide on ebaõige. Eesti tegi juba oktoobril peetud kõnes: tegemist on salajaste lä- Vabadussõja päevist alates suuri jõupingutusi birääkimistega, enneaegsete teadete levitamine poliitilise ja sõjalise liidu loomiseks Soomega on ohtlik, sest rahvahulkade emotsioonid võivad või Soome osalusel, kuid soomlased leidsid, et läbirääkimiste käiku mõjutada. Soomlased said lähem koostöö Eestiga toob Soomele rohkem läbirääkimiste sisu teada 31. oktoobril, kui aja- kahju kui kasu. Suurepärane koostöö rannakait- kirjanduses refereeriti V. Molotovi kõnet. se alal 1930. aastatel äratas Eesti juhtkonnas uusi Teatavasti ei olnud ka Soome juhtkond lootusi Soomele lähenemiseks, kuid ka need osu- Moskva nõudmiste suhtes ühel meelel. Selli- tusid illusoorseteks. Sellest tulenes ka Laidoneri sed tuntud isikud nagu K.G.E. Mannerheim, pettumus Soome poliitikas. Ajaloolane Magnus J.K. Paasikivi ja V. Tanner nõudsid kompromissi Ilmjärv on veenvalt tõestanud, et abisaamiseks saavutamist, sest nad mõistsid sõjaohu reaalsust.

Tuna 4/2008 133 Arvustused

Seevastu otsustajad seda ohtu ei mõistnud või pressivabaduse tingimustes oleks Saksa-vastased oletasid, et sõda võib puhkeda alles kevadel. Nii meeleolud hoopis kõrgele tõusnud ning see oleks tookordsetes sündmustes osalejad kui ka hilise- mõjutanud ka suhtumist idanaabrisse. Kõik see mad uurijad on ühel meelel, et kuigi riigis tehti aga ei tähenda, et sõjavägi ja rahvas kodumaa varakult kaitsealaseid ettevalmistusi, oli sõja kaitsmiseks valmis ei oleks olnud. Selles mõttes puhkemine valitsusringkondadele siiski oota- on M. Turtolal kahtlemata õigus. matu ning seega teadlikku valikut sõja ja rahu M. Turtola märgib oma raamatu epiloogis, vahel ei tehtud. Max Jakobson on kirjutanud, et et ajaloolane ei ole kohtumõistja. Kiiduväärne venelaste pommid päästsid Soome valitsuse hir- põhimõte, kuid kas autor ise on suutnud sellest muäratava valiku tegemisest: kas järele anda või printsiibist kinni pidada? Eks iga lugeja võib võidelda? Niisiis hindas Eesti juhtkond sõjaohtu raamatuga tutvudes selle üle ise otsustada. reaalsemalt kui soomlased. Autori seisukoht on selge: “Nõnda kuulub Päts Kindral Laidoneri võrdlemine marssal 20. sajandi “suurte” isamaareeturite hulka, nagu Mannerheimiga on asjalik mõte, kuid seda soomlane Otto Ville Kuusinen või norralane saanuks edasi arendada – juba põhimõtteliselt Vidkun Quisling.” Lugejale jääb paratamatult erinevast päritolust alates. Samas esitab autor mulje, et autor pole mitte üksnes kohtunik, vaid fantastika valdkonda kuuluva idee – 1939. aasta samal ajal ka prokurör. kriitilistel septembripäevadel oleks Laidoner või- Eelnevat kokku võttes tuleb tunnistada, et nud ise Pätsi asemele asuda ja Nõukogude Liidule M. Turtola raamatu puhul on tegemist piinliku vastupanu organiseerida. Kas Mannerheim oleks ja kahetsusväärse looga. Miks siis nii, sest on ju seda analoogses situatsioonis teinud? Muidugi igal autoril õigus oma seisukohti esitada? Asi mitte. Ta on ise kahetsenud, et juba 1938. aastal on selles, et eestlased oma riigi, maa ja rahva Nõukogude Liidule Soome saari ei renditud, ajalugu mingil määral tunnevad ning suudavad ning kinnitanud, et iseenda autoriteediga oleks väärkontseptsioonidesse kriitiliselt suhtuda ta suutnud selle sammu soomlastele vastuvõeta- – kuigi kaugeltki mitte alati. Seevastu soomlas- vaks teha. 1939. aasta sügisel soovitas ta valitsusel tele on tookordne Eesti ajalugu enamasti lausa saavutada Moskvaga kompromiss, ja kui seda ei tundmatu maa ning lugejatele jääbki sisuliselt sündinud, esitas mõni päev enne Talvesõja puh- ebaõige mulje, nagu oleksid K. Päts ja J. Lai- kemist lahkumispalve kaitsenõukogu esimehe doner kogu 1939. aasta vältel Eestit Moskva kohalt. President K. Kallio oli põhimõtteliselt sõiduvette tüürinud. M. Turtola on ilmselt esi- nõus, kuid 30. novembril puhkes sõda ning mene kutseline ajaloolane, kes Eesti juhtivaid Mannerheim nimetati ülemjuhatajaks. riigimehi sõnaselgelt reeturiteks nimetab. Ka Ja veel üks autori ekslik väide: kindral Laido- meil on ajaloolased K. Pätsi ja J. Laidoneri ner olevat 1939. aasta sügisel murdnud Eesti Va- tugevasti kritiseerinud, sensatsioonijanune bariigile antud sõjamehetõotust. Selline arvamus meedia on kriitikat võimendanud ning siin-seal on alusetu, sest sõjavägede juhataja ei langeta on tehtud ebaõigeid järeldusi, et need mehed välispoliitilisi otsuseid, vaid seda teeb valitsus olidki kommunistide käsilased. kooskõlas parlamendi väliskomisjoni seisukoh- Autoril võib jääda mulje, et käesolev arutlus, tadega. Ka Eestis tegi baasidelepingu sõlmimise nagu teisedki kriitilised mõtteavaldused tema otsuse valitsus ning see kiideti üksmeelselt heaks raamatu aadressil, on lihtsalt väiklane norimine, Riigivolikogu ja Riiginõukogu välis- ja riigikait- rahvusliku alaväärsuskompleksi ilming või midagi sekomisjoni ühisel laiendatud koosolekul 26. muud sarnast. Mõistagi leidub Eesti juhtkonna septembril, kus ka opositsiooni esindajatel oli tookordses sise- ja välispoliitikas mõndagi tauni- võimalus öelda oma pooldav sõna. tavat, kuid on kindel, et tookordse Eesti välispolii- M. Turtola on arvamusel, et demokraatliku tika head tundjad, olgu nad eestlased, soomlased, arengu korral oleks Eesti 1939. aastal sõdinud. sakslased või mis rahvusest tahes, Martti Turtola Eestlastele oli omane reaalolude arvestamise kõnesoleva raamatu põhikontseptsiooniga ei võime ning tookord domineeris keskealise ja nõustu. Jüri Tuulik on juba ammu tõdenud: kui vanema põlvkonna hulgas arvamus – ei ole vaadata põhjatusse ajalookaevu, siis peegeldub midagi teha! Soovisid ju kõikide “vanade” selle mustalt pealispinnalt vastu vaataja nägu, parteide esindajad sotsialistidest põllumeesteni aga sügavam sisu jääb hoomamata. sõda vältida. Küllap oleks uus poliitiline jõud vabadussõjalaste näol vastupidist mõju avalda- Heino Arumäe nud, kuid ei saa eeldada, et nende mõju 1939. aastal oleks ühiskonnas domineerinud. Täieliku

134 Tuna 4/2008 Arvustused

kümnendil. Paadunud mereajaloolastele pole Punalaevastiku tung see võib-olla küll päris uus teave, sest siin on teistest peatükkidest rohkem kasutatud allikate- läände na publikatsioone, ent mereajaloos ennast mitte eriti kodus tundvale lugejale on see väga hea lühiülevaade NSV Liidu Läänemere laevastiku Pavel Petrov. Punalipuline Balti laevastik ja arengust aastatel 1918–1941. Eesti (1939–1941). Vene keelest tõlkinud Teose teine ja kolmas peatükk käsitlevad Toomas Huik. Tänapäev, Tallinn, 2008. Eesti kohta PBL operatiivplaanides 1930. 264 lk. aastate teisel poolel ja PBL laevastiku sõjalist valmisolekut 1939. aastal, mis on Eesti ajalookirjanduse maastikul seni täiesti tundmatu. Neljas peatükk annab ülevaate Eesti mere- ui alustada P. Petrovi mõni kuu tagasi ilmu- jõududest aastail 1939–1940 ja võib esmapilgul Knud raamatu lugemist korralikult esimeselt mõjuda eesti lugejale ülearusena. On ju Eesti lehelt, avastab lugeja, et see pole tavapärane sõjaeelsest laevastikust ajalookirjanduses kir- raamatutõlge juba ilmunud raamatust, vaid tõlge jutatud ning Eesti arhiivides leiduks sarnase käsikirjast. Ehk siis on üks võõramaamees võt- ülevaate koostamiseks kindlasti paremat ma- nud nõuks kirjutada eraldi raamat eesti lugejale, terjali. Siinkohal on aga hoopis põhjust hinnata mis on tähelepanuväärne ja meeldiv. informatsiooni päritolu. Peatüki 70-st viitest 48 Raamat tutvustab peamiselt arhiiviallikatele pärinevad Venemaa Riikliku Sõjamerelaevasti- tuginedes NSV Liidu Läänemere laevastiku ku fondist R-92. Kasutatud allikate nimekirjas e. Punalipulise Balti Laevastiku (PBL) rolli on nii tähistatud kaks fondi (tõenäoliselt kir- Talvesõjas 1939–1940; Eesti, Läti ja Leedu javiga), PBL staap ja luureosakond. Lugedes okupeerimisel 1940. a. ja laevastiku baaside tekib igatahes intrigeeriv küsimus: kust on pärit nihutamist okupeeritud aladele lääne suunas. üksikasjalik info Eesti laevade liikumiste ja õp- Eraldi peatükk on pühendatud PBL arengule puste kohta 1938. aastal (lk. 54–55) ning 1939. 1920-ndatel ja 1930-ndatel. Eesti-kesksem on a. kinnitatud Eesti mereväe operatiivplaani autor PBL tegevuse kirjeldamisel 1939. a. sügise kohta (lk. 58–59)? Kas see on saadud koos Eesti ja 1940. a. suve sündmustes ning Leningradi ja merekindluste ja laevade ülevõtmisega 1940. a. PBL Kroonlinna baasi kaitsvate rannakaitse- või salajase jälgimise ja spionaaži teel varem? suurtükiväe positsioonide nihutamisel Soome Raamat toob huvitavaid lisateadmisi NSV Liidu lahe suudmesse. NSV Liit pidas peaaegu kõiki auriku “Metallist” nn. “uputamise” loosse (lk. Läänemere-äärseid riike oma võimalikeks 86–91), Soome reisilennuki “Kaleva” allatulista- vaenlasteks. Nii olid Eesti ja Soome rannapa- mise (lk. 167–169) ja Eesti kaubalaeva “Kassari” tareid koos neid toetavate laevastikega tõsiseks uputamise kohta (lk. 132–133). “Metallisti” takistuseks Soome lahe idasoppi surutud PBL uputamisest on autor kirjutanud juba 2006. a. pääsemisel Läänemerele. Asjaolu, et NSV Lii- Akadeemias ning et “Metallist” ka tegelikult du rannakaitse uued positsioonid Läänemere uputati, kirjutab Vello Mäss ajakirja Horisont regioonis paigutati esmajoones Eesti saartele käesoleva aasta esimeses numbris.1 ja Loode-Eesti rannikule, näitab et PBL tege- Eesti lugejaile on vahest huvitavam 8. pea- vuse kirjeldamisel aastatel 1939–1941 on lisaks tükk Punalipulise Balti Laevastiku osast Eesti, Soomes toimunule laiemas kontekstis tarvilik Läti ja Leedu riikliku iseseisvuse likvideerimisel suurema tähelepanu pööramine Eestile. Seega 1940. a. suvel. Laevastikule antud ülesanne blo- võiks raamat olla huvipakkuv ka sõjaajaloohu- keerida Balti riikide rannik pole ajaloolastele vilistele lugejatele väljaspool Eestit. iseenesest uudis. Uudne on aga selle ulatus. Eesti ajaloo seisukohalt on ilmunud raama- Blokaadis osalesid peaaegu kõik PBL sõidu- tus uue informatsiooni osakaal silmapaistev. korras ja lahinguvõimelised laevad. Eesti, Läti Esimene peatükk vaatleb Esimeses maailma- ja Leedu ranniku blokeerimisele lisaks saadeti sõjas räsitud Balti laevastiku püüdeid säilitada allveelaevad valvesse Rootsi ja Soome ranniku- kodusõjas ja 1920. aastate alguses mingigi le, et varakult märgata nende riikide laevastike lahinguvõime ning selle tugevdamist järgneval võimalikke aktsioone. Siin väärib märkimist, et

1 P. Petrov. Punalipuline Balti Laevastik ja Eesti 1939. a. septembris ning vahejuhtum aurikuga Metallist. – Akadee- mia 2006, nr. 6; V. Mäss. Märterlaev Narva lahe põhjas. – Horisont 2008, nr. 1. http://www.horisont.ee/node/359

Tuna 4/2008 135 Arvustused

oma tolleaegse liitlase Saksamaa ja Saksamaa Fotokoopiatena lisatud kaartide osas (lk. poolt okupeeritud Poola rannikule ei saadetud 128–129 vahel) on olukord parem, kuid ka siin valvama ühtegi laeva. nõuaks raamatu detailne sisu pigem autori 9. peatükk käsitleb peamiselt laevastiku kaasabil koostatud ja tekstiga paremini sobi- paiknemist uutes rajatavates baasides ja ran- tuvaid kaarte. Neid illustratsioonide või isegi napatareide ehitamist. Ka siin leidub rohkelt allikapublikatsioonidena võttes on aga tegemist detailirikast uut teavet. Vene impeeriumi ja Eesti suurepärase materjaliga. Siinkohal soovitame rannakaitsest on eesti keeles üht-teist ilmunud, lugeja tähelepanu pöörata 20. illustratsioonile peaaegu midagi pole aga teada olnud NSV (“Eesti rannakaitse Tallinna piirkonnas aastail Liidu rannakaitse arendamisest 1939.–1941. a. 1938–1939”). Kahjuks ei ole kaart täielik ja Nimetatud peatükk täidab selle tühiku olulisel andmete paikapidavust saab kontrollida vaid määral. osaliselt. Hinnates infot suure- (üle 200 mm) ja Raamatu viimased peatükid 10. ja 11. tut- keskmisekaliibriliste patareide (100–200 mm) vustavad NSV Liidu järjest uuenenud operatiiv- kohta numbriga 1.–9., 11., siis järeldub, et nu- plaane 1940. ja 1941. aasta suve vahelisel ajal, meratsioon ühtib Eesti rannakaitse süsteemiga,2 keskendudes PBL osale selles. Seega puudutab kuid üksikutena on patareide numbrid märgi- see suures osas operatiivplaneerimist Soome ja tud valesti, v. a. nr. 1 Aegnal. Tähtsam on aga Rootsi suunal, mis olid laevastiku potentsiaalsed patareide asupaikade ja laskekauguste võrdlus. ründeobjektid. Loogilise lisa sellele moodustavad Lehekülgedel 177–179 ja 182–186 toodud and- ülevaated PBL lahingulisest ettevalmistusest sa- med Eesti patareide kohta, mis said PBL-le mal perioodil. Lugemise teevad huvitavaks autori teatavaks pärast patareide äravõtmist Eesti kriitilised kommentaarid koostatud plaanide ja mereväelt, ning Eesti mereväe enda dokumen- nende reaalsete täitmisvõimaluste kohta, mida did näitavad natuke teistsugust pilti.3 Raamatus võrreldes ülejäänud raamatuga on siin rohkem. Haabneemele paigutatud patarei nr. 8. õige Nende peatükkide materjalid on ülejäänud nr. oli 7. ja see asus tegelikult u. 2 km lõunas materjaliga kooskõlas ja sobivad hästi raamatu Miidurannas, nr. 11. õige number oli 8. ja asus lõpetuseks. Mõne Saksamaa–NSV Liidu vahelise u. 3 km kagus Leppneemel. Teiste asupaigad sõja mereoperatsioone käsitleva raamatuga koos on õiged. Valesti on märgitud patarei nr. 11. lugemisel pakub see info ehk rohkemgi. (raamatus nr. 9.) laskekaugus ja suurtükkide Vaadates raamatu üldist esitluslaadi, on kogu kaliiber. 1939. a. sügiseks oli 120 mm kahurid info esitatud ülima detailsusega: sündmused asendatud (vähemalt kahe) 152 mm-stega ning päevade kaupa ja kellaaegadega; laevade ja vastavalt suurenes ka laskekaugus – 10, 6 km-lt suurtükipatareide koordinaadid minutilise või 19,9 km-ni (109 kaabeltaud).4 7. patarei (rmt. isegi sekundilise täpsusega; käskkirjad koos kaardil 8) laskekaugus jäi samaks, kuid ranna- numbritega; heidetud lennukipommide kogu- kaitse n.-ö. kõige seespoolsema patareina pol- arv ja kaal; mürskude, õhurünnakute, meeste, nud laskekauguse suurendamine ka eriti vajalik. sõjatehnika jm. arvud ühese täpsusega jne. Aegna 3. (rmt. kaardil 2.) patarei laskekaugus Paraku pole ülimalt detailiderikas tekst alati on ülehinnatud, 17 km asemel oli see 14,6 km väärtus. Üksikasjalik teave esitab lugeja mälule, (80 kaabeltaud). Naissaare 4. (rmt. kaardil 5) keskendumis- ja üldistusvõimele kõrgeid nõud- patarei laskekaugus on õige – 11,3 km. Rohkem misi. Kellel need nõrgad on, peavad arvestama infot kaardilt välja lugeda ei õnnestunud, kuid raamatu pideva lehitsemisega. Raamatu loetavu- võrreldes kaarti 1939. a. Eesti vallutamise pla- sele mõjub see kindlasti halvasti. Autor ei abista neerimise käigus koostatud Eesti rannakaitse lugejat ka ühegi andmeid koondava tabeli või ülevaatega, järeldub, et see langeb kaardi infoga skeemiga, mille abil saanuks koormust tekstile kokku.5 Nii võib lisada, et ka teiste patareide vähendada. laskekaugusi oli alahinnatud. Kõige suurema,

2 H. Gustavson. Merekindlused Eestis 1913–1940. Tallinn, 1993, lk. 25 (Vene impeeriumi aegne numeratsioon), lk. 83 (Eesti Vabariigi aegne numeratsioon). 3 ERA, f. 527, n. 1, s. 1619, l. 2. Merekindluste suurtükid, laskemoon ja helgiheitjad. Täiesti salajane, 1938; M. Õun. Eesti Merekindlused ja nende suurtükid 1918–1940, Tallinn, 2001, lk. 9, 43. 4 M. Õun. Eesti Merekindlused ja nende suurtükid 1918–1940, lk. 35. 5 Vene Föderatsiooni Sõjamerelaevastiku arhiiv, R-92-2s-458, l. 34-37. Svedenija ob Èstonskix ukrepljonnyx rajonax (standartnõx, beregovyx ustanovkax i zaščite PVO), aèrodromnoj seti, količestve aviatsii i ejo dislokacii.

136 Tuna 4/2008 Arvustused

Aegna 305 mm patareil (rmt. kaardil 1) oli näiteid. Näiteks lk. 164 loetletud seitsmest see 26,8 km asemel 38 km või rohkem,6 Aeg- Balti riikide rannikut hõlmanud PBL blokaa- na 152 mm patareil (rmt. kaardil 3) 12, 8 km di piirkonnast neli katsid Soome lahte: selle asemel vähemalt 16,8 km (92 kaabeltaud). See põhjarannikut, lõunarannikut NSV Liidust võrdlus näitab, et PBL luureosakonnal puudus Keri saareni ja Keri saarest Soela väinani ning täpne informatsioon Eesti rannapatareide las- Soome lahe lääneosa. Esimesed kolm haarasid kekauguse suurendamiseks tehtud tööde kohta geograafiliselt kogu Soome lahe ja seetõttu jääb 1930. aastatel. esialgu arusaamatuks, mida peetakse silmas veel Paljutähenduslik on ka 27. illustratsioon “lääneosaga”. Alles piirkonnaülemate ameti- (“PBL-i tegevuspiirkonna laienemine Balti me- kohtade võrdlemine viib mõttele, et Soome lahe rel 1940. aasta suvel”). Kõige tumedam ala näi- lääneosa all tuleb ilmselt mõista Naissaarest tab NSV Liidule kuulunud ala enne Talvesõda läände paigutatud PBL eskaadrit (lk. 164), sest (vasakpoolne tume ala on Hanko poolsaar, mille piirkonnaülemaks oli eskaadri ülem kontradmi- Soome oli sunnitud NSV Liidule rentima alles ral N. Nesvitski, samal ajal kui geograafiliselt pärast Talvesõda). Kitsasse lahesoppi surutud kattuva Keri saarest Soela väinani ulatuva ran- agressiivse ja ennast vaenlastest ümbritsevana nikuala eest vastutas Balti mereväebaasi ülem tundva suurriigi soov püüda endale kuuluvat kontradmiral S. Kutšerov. mereala nõrgemate naabrite arvel tunduvalt Lk. 164 on kirjas, et Eesti, Läti ja Leedu laiendada oli ju vaid aja küsimus! ranniku blokaad algas 15. juunil 1940. a. ja Ülimalt detailse infoga liialdamine häirib kuulutati lõppenuks 21. juunil 1940. a. Nii konk- enim 9. peatükis, kus vaatluse all on rannapa- reetne väide vajanuks selgitust, sest ülejärgmisel tareide rajamine. Patareide numbrite, kaliibrite, leheküljel kirjeldab autor PBL kergsalga näitel planeeritud asukohtade ja kõigi nende muutmis- segadust operatsiooni lõpetamise ajast arusaa- te rägastikku eksitamise asemel võinuks lugejale mises ja tsiteerib kergsalga ülemat: “...“tegelikult pakkuda mõne üldistava tabeli planeeritud lõpetati blokaad laevastiku staabi loata” ning ja tegelikult valminud patareide kohta koos viimane kergsalga alus, hävitaja “Lenin”, naasis detailse tehnilise informatsiooniga ning vabas- Liepājasse 23. juunil 1940. a.” Tekib ka küsimus, tada tekst sellest ballastist. Samuti võinuks seal kas blokaadi alguseks saab lugeda 15. juunit eraldi olla märgitud ülevõetud senised Eesti 1940. a., kui Soome reisilennuk “Kaleva” lasti patareid. Skeemidena oleks olnud tunduvalt alla 14. juuni päeval (lk. 167) ja blokaadis osale- ülevaatlikum esitada näiteks Balti mereväebaasi vad laevad pidid asuma positsioonidele 14. juuni koosseis 22. juuni 1940. a. seisuga (lk. 177), Balti õhtuks (lk. 162)? mereväebaasi 5. juuli 1940. a. (lk. 194) ja “Bal- Blokeerimisoperatsiooni juhtimises esi- timaade” rannakaitse struktuur 10. septembri nenud puuduste kirjelduses lk. 166 on juttu 1940. a. seisuga (lk. 200) jne. Pealegi hõlmab PBL staabi korraldusest hävitajate “Gordõi” viimane tegelikult ainult Eestit, mistõttu oleks ja “Storoževoi” saatmiseks Kroonlinna ja liidri sõna “Baltimaade” asemel parem kasutada “Minsk” saatmiseks Riiga. Kirjeldus Eesti ja sõnapaari “Balti mereväebaas”. Ka näiteks raud- Läti sõjaliste objektide hõivamisest lk. 171 lõpeb teevedude statistikaga (lk. 211) olnuks märksa lausega: “Näiteks tulid liinilaev Oktjabrskaja mugavam tutvuda tabeli vormis. Tekstist kogu Revoljutsija, 3. hävitajadivisjon ja vahilaeva- väärtusliku info “väljapigistamine” on jäetud divisjon Tallinna reidile, hävitaja Gordõi ning lugeja enda hooleks, mistõttu raamat mõjub allveelaevad S-1 ja S-3 aga heitsid ankru Dau- kohati allikapublikatsioonina. gava suudmes.” Selgusetuks jääb, kas Väina Teise asjaoluna, liigse detailsuse kõrval, (Daugava) jõe suudmesse saadeti ikka “Gordõi”, häirib lugemist teksti kohatine halb sidusus ja või hoopis “Minsk”? Täpsustuseks nii palju, et esitatud info vähemalt esmapilgul näiv vastu- Väina suudmesse saadetud laev heitis ankrusse olulisus. Suur osa infot on allikdokumentidest jõe ääres paiknenud Läti presidendi residentsi teksti otse ümber kirjutatud, arvestamata lugeja juurde.7 võimet sellest aru saada. Allikdokumendi tekst Blokaadis osalema pidanud PBL lennuük- ei pruugi ilma lisateadmisteta alati mõistetav sustele 12. juunil 1940. a. antud ülesannete loe- olla ning eeldaks autoripoolseid selgitusi või telu (lk. 160–161) lõpeb lausega: “Analoogiline kommentaare, mille kohta tooks mõningaid valvekohustus pandi 61. lennuväebrigaadile.”

6 Erinevate allikate andmetel, mille võrdlev analüüs ei ole käesoleva retsensiooni ülesanne. 7 Läti ajaloolase Juris Ciganovsi suuline informatsioon.

Tuna 4/2008 137 Arvustused

Rohkem sellest üksusest kahjuks juttu ei ole. Nõukogude-Soome sõda talvel 1939–1940.” Ka puudub 61. brigaad blokaadist osa võtnud See ei ühti aga sugugi autoripoolses raamatu üksuste loetelust (lk. 165). Autori kasutatud kokkuvõttes (lk. 240) PBL-le antava hinnan- dokument on avaldatud 1999. a. ajakirjas Tuna.8 guga, kus öeldakse: “Ajapikku aga sai esimestel Kellel asja vastu sügavam huvi, võib sealt saada viisaastakutel kvantitatiivselt ja kvalitatiivselt ülevaate kõigi blokaadis osalenud lennuüksuste tublisti tugevnenud Punalipulisest Balti laevas- ülesannete kohta ja tutvuda veel mõne raama- tikust võimas strateegiline koondis, millele olid tus kasutatud allikaga originaalkujul. P. Petrovi jõukohased nii kaitse- kui ka ründeiseloomuga selgitus (lk. 47) venekeelse lühendi op kohta ülesanded.” (po operativnomu planu – operatiivplaani järgi) Kolmanda puudusena tuleks esile tuua käskkirjade nimetustes aitab jälile saada ka osade mõistete ebaselget kasutamist või sel- ühele väikesele veale ajakirjas Tuna (lk. 24) gitamata jätmist, mis detailide ja spetsiifiliste avaldatud dokumendis “29. septembriks 1939. mõistete poolest rikkas tekstis vahest rohkem- a. kavandatud operatsiooni “Vulkaan” plaan.” gi tunda annab kui tekstis, kus neid on vähe. Käskkirja numbriks on märgitud “4/ON.” P. Pet- Asjatundmatule lugejale esmapilgul lihtsalt rovi järgi on õige “4/OP.”. üldmõistetena tunduvatest sõnadest eskaa- Segadusi tekib ka maaväeüksuste käekäigu der, kergsalk ja koondis esimese kahe kohta jälgimisel. Näiteks lk. 206 on 7679-mehelise 3. selgub (lk. 21), et nende all peetakse silmas üksik-laskurbrigaadi PBL alluvusse määramise siiski kindlaid üksusi. Terminit “koondis” on kuupäevana antud 6. september 1940. a., paar aga tarvitatud nii üldmõistena, sõna “üksus“ lehekülge edasi (lk. 208) on selleks aga hoopis sünonüümina (lk-d 20, 53, 97, 139 jne.) kui ka 9. oktoober 1940. a. Samalt leheküljelt võib kitsamas tähenduses (lk. 104, 157, 163 jne.). lugeda, et sõjalaevastiku rahvakomissar N. Kahjuks jäävad nii autori- kui ka toimetajapool- Kuznetsov muutis kaks nädalat hiljem meelt se selgituseta mitmed erialamõisted: võrktõke ning soovis kõnealusest brigaadist loobuda. Ta- (lk. 14, 44 jne.), manööverbaas (lk. 14, 96 jne.), gajärgede teadasaamiseks peab kaks lehekülge allveelaevavõrk (lk. 35, 37), tabelirelvastus (lk. “tagasi lugema” – kust selgub, et N. Kuznetsovi 51), tulesektor (lk. 50, 58, 118, 187), tuleriba 30. septembri 1940. a. käskkirjaga moodustatud (lk. 184–185, 209), tõstenurk (lk. 57, 184 jne.), Saare- ja Hiiumaa maismaakaitse ja dessanditõr- laskumisnurk (lk. 184–185), tiitelnimestik (lk. je kava väljatöötamise komisjoni ülemaks mää- 211). Osade terminite tähenduse mõistmine rati 3. üksik-laskurbrigaadi ülem, kes detsembri pole sõjandusterminoloogiat üldjoontes teades keskpaigas 1940. a. esitas PBL staabile aruande. küll probleemiks, kuid spetiifilisemate puhul ei Järelikult pidi 3. üksik-laskurbrigaad jääma ikka- ole sellest abi. Näiteks “tulesektori” kasutamine gi PBL alluvusse. Samas jääb ebaselgeks brigaadi üldise iseloomuga ja “tuleriba” kasutamine PBL-le allutamise kuupäev. Siinkohal tekib spetsiifilisema keelekasutusega aruannete põh- asjahuvilisel lugejal küsimus, kas kõrvalepõige jal koostatud tekstis viib mõttele, et autor kasu- N. Kuznetsovi meelemuutuse kirjeldusega on tab neid sünonüümidena ala kohta, mis oli igale ikka nii vajalik, ja kui on, pidanuks autor selle suurtükipatareile tulistamiseks ette nähtud. ülejäänud tekstiga paremini siduma. Vastasel Sellele mõttekäigule aitab kaasa ka tuleribade korral peab lugeja Tootsi kombel “rosinaid saia ulatuse esitamine kraadides, arvestades pata- seest taga ajama”. reide asukohti, nende asetust teiste patareide Teksti kooskõla ning eri peatükkides esi- suhtes ja nende ülesandeid. Kuid konkreetset tatud järelduste vasturääkivust saab ette heita selgust raamatust ei saa. Kohati on raamatus ka raamatule tervikuna, väljudes ühe peatüki tõlkijapoolseid abistavaid joonealuseid mär- raamest. PBL lahingulist ettevalmistust ja kusi, kuid ka siin tuleb ette ebatäpsusi. Näiteks õppusi käsitlev 2. peatükk lõpeb autor järeldu- kaabeltau mõõdu (185,2 m) selgitamine (lk. 19) sega (lk. 26): “Järelikult ei olnud PBL 1939. a. on veidi ebatäpne. Meresuurtükiväes kasutati valmis lahingutegevuseks. Kujukalt näitas seda suurtükikaabeltaud, mis on 182,88 m.9

8 E. Kaup. Punalipulise armaada sõjakäigud Eesti vastu. September–juuni 1940. – Tuna 1999, nr. 4, lk. 17–39. Sisaldab 22 dokumenti Venemaa Riikliku Sõjamerelaevastiku arhiivist. 9 ERA, f. 642, n. 1, s. 280, l. 19p. Rannapatarei nr. 1. ülema kiri Aegna saare komandandile. 22. jaanuaril 1933. a., nr. 4.; Juhendid artilleeria õppusteks laevas ja rannapatareides. Koost. v-ltn. Peeter Mey. Tallinn, 1925, lk. 26–27; Ministerstvo Oborony Rossiiskoj Federacii. Institut voennoj istorii. Voennyj èntsiklopedičheskij slovar´. I tom. Moskva, 2001.

138 Tuna 4/2008 Arvustused

Silma hakkas ka pisivigu ja küsitavusi, mis patareid koos Naissaare lõunapatareiga (nr. 4) detailirohket raamatut allikana kasutades rünnaku vastu joonest lääne pool. 10 võivada osutuda oluliseks. Näiteks lk. 75 on Mõningatel puhkudel on meil võimalik raa- midagi lahti PBL isikkooseisu Talvesõja-aegse matus esitatud Venemaa Sõjamerelaevastiku arvuga. 1. veebruaril 1940. a. oli rivis väidetavalt Arhiivi infot võrrelda ka kohapealsete Eesti 83 217 komandöri, 11 213 nooremkomandöri andmetega. Eesti Riigiarhiivis säilitatava Nais- ja 43 236 reavõitlejat. Nooremkomandöre ja saare põhjapatarei (nr. 5) 1940. aastal koostatud reavõitlejaid on ka kokku (54 449) palju vähem üleandmisakti järgi koosnes patarei kolmest, kui komandöre? Kui sisse pole sattunud just mitte neljast suurtükist, nagu on raamatus lohakus- või trükiviga, vajanuks see selgitust. (lk. 184 jne.). Samuti erineb laskekaugus. Aktis Mitmed faktilised lahknevused raamatu piires on selleks ühel suurtükil 110 ja teisel 76 kaabel- on suure tõenäosusega tagasiviidavad erine- taud. Kolmas oli moderniseerimisel.11 Raamatus vustele allikdokumentide vahel, kuid siinkir- on kõigi kahurite laskekauguseks märgitud 110 jutajail puudub selle kontrollimiseks võimalus. kaabeltaud (lk. 184). Üleandmisaktid koostati Selliseid ebakõlasid saanuks vältida põhjaliku eesti ja vene keeles ning akti teise eksemplari toimetamisega, kuid mis seal salata: sedavõrd loogiline asukoht oleks PBL dokumentide hul- suure hulga detailse info võrdlemine oleks väga gas. Siiski ei selgu raamatust sealsete andmete mahukas töö. Siiski mõningad iseloomulikud pärinemise täpne aeg. Selleks võis olla nii suvi näited. Leheküljel 178 on Aegna 152 mm patarei kui ka sügis 1940. Sügiseks võidi tõesti ka üle- ülesandeks märgitud Viimsi poolsaare ja Aegna jäänud suurtükid moderniseerida ning lisada vahelise laevatee kaitsmine, leheküljel 183 aga neljas suurtükk. Naissaare ja Aegna vahelise laevatee kaitsmine. Ka NSV Liidu poolsete ülevõtjate väitesse Õigeks tuleb lugeda teist, sest Aegna ja Viimsi Aegna 305 mm patarei torude kulumise kohta poolsaare (Kräsuli saare) vaheline ala on väga 60% ulatuses (lk. 178) tuleb suhtuda ettevaatli- madal (3 m) ning selle läbipääsu nimetamine kult. Juba eespoolmainitud Naissaare patareide laevateeks on veidi liialdatud. Kirjutades Eesti üleandmisakti eestikeelsesse varianti pidasid rannapatareidest, selgub, et patarei nr. 3 pi- Eesti üleandjad vajalikuks märkida, et torude danuks asuma Aegna saare idaosas (lk. 183), kulumisega 70–75% ulatuses nad ei nõustu ja kuid tegelikult paiknes see saare lääneosas. nende arvates on kulumine kõige rohkem 30%. Lehekülgedel 179, 181, 182, 200 on Viimsi Väited Eesti poole vähesest aktiivsusest NSV poolsaare läänerannikul asuva 120 mm patarei Liidule hoonete rentimisel (lk. 161) või isegi suurtükkide arvuks märgitud neli, kuid lk. 186 baaside üleandmistähtaegadest mittekinnipida- on nende arv kolm. misest ja baaside lepingus ettenähtud konkreet- Tõstenurga ja laskumisnurga all peeti silmas sete maa-alade kindlaksmääramise kokkuleppe- tõenäoliselt suurtükitoru tõstmise ja langetamise ga viivitamisest (lk. 173) on liialdatud ja need maksimaalset ulatust, mida väljendati kraadides. tulenevad pigem kasutatud allikate iseloomust 90°-st väiksemat kahuri tõstenurka võib veel ette kui raamatu neutraalset tooni arvestades autori kujutada, raskem on aga aru saada 289°-st või isiklikust veendumusest. Pigem oli Eesti riik see, 354°-st tõstenurgast (lk. 184 ja 185). kelle huvides oli võimalikult ruttu ja täpselt fik- Selgusetuks jääb Eesti patareidest suurima, seerida kirjalikult kõik kokkulepped ning täita 305 mm, Aegna patarei tuleriba – 02°12´ 24´´ Damoklese mõõgana pea kohal rippuva NSV (lk. 183). Liidu sõjaväe nõudmised. Maapiirkondades Hinnanguliseks liialduseks tuleb pidada en- tuhandete meeste korraga majutamine ei olnud distele Eesti patareidele ülesannete jagamise ni- lihtne. Lühikese ettevalmistusajaga jõuti korda metamist “uute ülesannete andmiseks” (lk. 181). seada tühjalt seisnud hooned, kuid sellest ei Ka Eesti patareidena olid neil ikka samad üles- piisanud. NSV Liidu sõjaväe käsutusse tuli anded: Aegna ja Viimsi poolsaare patareid koos anda ka ühiskondlikke hooneid, aga sellestki Naissaare põhjapatareiga (nr. 5) pidid kaitsma ei jätkunud. Et NSV Liidu sõjavägi ei olnud Tallinnat rünnaku vastu, mille lähtepunkt asus olukorraga rahul, on mõistetav. Suurematest Kopli poolsaare ja Naissaare tuletorni vaheli- maa-aladest jõuti 1939. a. NSV Liidu käsutusse sest joonest ida pool, ning Suurupi poolsaare anda peamiselt lennuväljad ning rannikualad

10 ERA, f. 642, n. 1, s. 309. Merekindluste mobilisatsiooni kattekava 25. aprill 1939. 11 ERA, f. 643, n. 1, s. 422, l. 3–4. Naissaare komandantuuri komandant Merejõudude juhatajale. 3. august 1940. a. Naissaarel N. Liidu väeosale üleantud patareide (nr. 4. ja 5.) ja muu varustuse aktid ja nimestikud.

Tuna 4/2008 139 Arvustused

Pakri poolsaarel ja Pakri saartel rannasuurtük- seletab Petrov. “Mis toimus, see tuleb muidugi kide paigutamiseks. 1940. a. esimestel kuudel välja öelda. Mulle tundub, et vene lugejale so- tekkis mõningane paus osalt väga külma talve, bib Baltikumi 1940. a. sündmuste kohta kõige Talvesõja, aga ka Eesti ja NSV Liidu vaheliste rohkem sõna “prisoedinenie” (liitmine).”14 läbirääkimiste tõttu baasideks antavate maa- Vormipuudused sisu siiski üles ei kaalu. alade ja renditingimuste täpsemaks kindlaks- Tegemist on vajaliku raamatuga, mis täiendab määramiseks. Loomulik, et selles olukorras oluliselt meie ajalooteadmisi. Detailirikka ja jäi NSV Liidu sõjaväelastele kohapeal mulje faktitiheda teksti tõttu seda mõnusaks uinu- Eesti soovimatusest maid anda. 15. mai 1940. a. miseelseks lektüüriks öökapile just ei soovita, kokkuleppe järel olukord muutus. Suurem osa aga Eesti rannakaitset, mereajalugu, 1940. a. lepingus fikseeritud maa-alasid anti üle kolme sündmusi uurivale asjatundjale on Pavel Petrovi järgneva kuu jooksul. Peaaegu kõigi üleand- raamat suurepärane allikas. Mis ei tähenda, mistähtaegu ületati.12 Osaliselt oli selles süüdi et mitteasjatundja raamatut lugeda ei võiks. NSV Liidu sõjavägi ise, kelle esindajad jäid tihti Lihtsalt lugema asudes tuleb varuda rohkem üleandmiskomisjonide ühisistungitele tulema- kannatust. ta.13 Osaliselt põhjustasid viivitusi lühikesele ajavahemikule surutud ettevalmistustööd – täp- Aivar Niglas se koha kokkuleppimine maastikul, plaanide Meelis Maripuu joonistamine, maa-ala väljamõõtmine, sellele jääva kinnisvara, metsa, viljapuude jm. hindamine ja elanike lahkuma sundimine. Väikesest lõivu maksmisest tõlgitavale keelele ei ole raamatu eestindajad pääsenud. Baltiskoje more-st on Läänemere asemel saanud Balti meri, ainult mõnes üksikus kohas on see tõlgitud Läänemereks. Daugava jõe asemel oleks ilusam olnud kasutada Väina (lk. 171 jne.). Tugevalt erinevatest keeltest mõjutatud eestikeelse sõjandusterminoloogia tõttu võinuks sõjalaevatüüpide (liini- ja la- hingulaev, hävitaja jne.) esmamainimisel olla lisatud ka venekeelne vaste käsikirjast. Sama kehtib ka eespoolmainitud spetsiifiliste terminite kohta. Nii saanuks natuke tasandada autori tegematajätmist ja nõudlikumale lugejale oleks jäänud alternatiivsetest allikatest kontrollimise võimalus. Tunnustamist väärib autori neutraalne üld- stiil. Soomesse ja Eestisse suhtumine on kiretu, kriitikat pälvib PBL laevastik, mis on loomulik raamatu rõhuasetuse tõttu viimasele ja kasutatud allikaidki silmas pidades. Kui lugejale jääb raamatu lõppu jõudnuna mulje, et 1940. a. suve- sündmuste poliitiline pool jäi üsna lahjaks ning sõna “okupeerimine” tekstis vist ei olnudki, siis ta ei eksi. Miks see nii on, vastab autor Eesti Ekspressile (11. 04. 2008) antud intervjuus: “See sõna kutsub kohe esile teatud suhtumise,”

12 ERA, f. 531, n. 1, s. 59, l. 292. NSV Liidu relvastatud jõududele Saaremaal üleantud maa-alade (baaside) nimestik. Lisa Saaremaakaitse ülema kirjale. 18. september 1940. a. 13 ERA, f. 531, n. 1, s. 59, l. 135. Saaremaakaitse ülema kiri Sõjaministri II abile. 30. juuli 1940. Nr. 09. Ülevaade maa-alade hindamisest ja üleandmisest N. Liidu relvastatud jõududele Saaremaal. 14 T. Vahter. Vene ajaloolane tõi päevavalgele Eesti vallutamise plaani. – Eesti Ekspress 11.4.2008.

140 Tuna 4/2008 V A R I A Henriku Liivimaa kroonika tõus rahvusvahelisele teadusareenile Konverents “The Chronicle of Henry of Livonia: Crusading and Chronicle Writing at the Medieval Baltic Frontier” (Henriku Liivimaa kroonika. Ristisõda ja ajalookirjutus Läänemere keskaegsel rajamaal) TLÜ Ajaloo Instituudis 22.–24. mail 2008.

enriku Liivimaa kroonika, mis kirjeldab vägagi avastuslikuks ka Eesti ajaloo uurijate ja H13. sajandi alguses Liivi- ja Eestimaal aset huviliste jaoks. leidnud ristisõdu, kujutab endast üht Eesti aja- Esimeseks tendentsiks, mis ei oma tähtsust loo mõjukamat tüviteksti. Ühelt poolt näikse, mitte ainult Henriku kroonika, vaid Eesti kesk- et polegi teist allikat, mis oleks siinmail nõnda aja uurimise jaoks laiemaltki, võib pidada too- hästi tuntud nii uurimuste kui ka populaarsel naste sündmuste ja nende jäädvustuse asetamist tasandil. Teiselt poolt on meie suhe tekstiga, märksa laiemasse konteksti. mis eesti ajalooteadvuse jaoks ei markeeri mitte Konverentsi aukülaline James A. Brundage ainult kirjutatud ajaloo, vaid ka võõra võimu (Kansase ülikool) pidi Tallinna sõitmisest viimasel algust, olnud pingeline. Vahest pole isegi liialdus hetkel halva tervise tõttu ära ütlema, kuid saatis väita, et kuna alates 19. sajandi keskpaigast on oma ettekande kirjalikult. Tänapäeva ühe tuntu- rahvuslik ajalookirjutus tegelnud pigem selle ma medievisti jaoks kujutas see ühtlasi naasmist teksti enda huvidele vastavaks tõlkimise kui oma noorusaega, kuna just Brundage’i sulest on tõlgendamisega, teame me sellest ajalookrooni- 1962. aastal ilmunud siiani kasutusel olev Liivi- kast enesest ning temas väljenduvast mõtte- ja maa kroonika tõlge inglise keelde (II trükk 2005). väärtustemaailmast üpriski vähe. Tema ettekanne “Henrik ja keskaegne kroonika- Küll aga on Liivimaa kroonikast saanud kirjutus” tõdes esiteks, et toonase ajalookirjutuse viimase aastakümne jooksul tõeline täht rahvus- taustal on Henriku näol muidugi tegemist üsna vahelisel teadusareenil. Sellest on ilmunud mit- vähese haridusega ning lihtsa keelekasutuse ja meid uusi tõlkeid ja vanadegi tõlgete uustrükke, retoorilise võttestikuga kirjamehega. Teiseks aga üha sagedamini kohtab tema nime uurimustes osutas Brundage kui ristisõjaõiguse spetsialist, ja konverentsiettekannetes. Siiski on see ma- et Henriku kroonika sisaldab muu hulgas kaht hukas uurimistöö jäänud siiani laialipillutatuks. vägagi huviväärset aspekti: nii tema kirjeldatud Just erinevate uute tõlgenduste koondamise ja vägivaldne misjon kui ka teated preestrite osale- omavahel dialoogi asetamise võttiski endale misest sõjas on kanoonilise õigusega vastuolus. Et sihiks Tallinnas maikuus korraldatud konve- aga teatavasti mõlemad praktikad olid läbi kesk- rents “Henriku Liivimaa kroonika. Ristisõda aja siiski kasutusel, siis pakub Liivimaa kroonika ja ajalookirjutus Läänemere keskaegsel raja- tänuväärset näidet vastava retoorika analüüsimi- maal”. Tegemist oli esimese tervenisti Liivimaa seks (kristlaste kaitsmise vajaduse rõhutamine, kroonikale pühendatud konverentsiga, mis tõi Liivimaa kleeruse päritolu Põhja-Saksa sõjalise kolmeks päevaks kokku 23 ajaloolast, arheoloogi eliidi hulgast, paganate vastu võitlemise tradit- ja kirjandusteadlast Skandinaaviast, Inglismaalt, sioon Läänemere-ruumis jm.). Ameerikast, Itaaliast, Lätist ja Eestist. Tagant- Hea näitena kohalike olude kohaldami- järele võib tõdeda, et ettekannetel ja aruteludel sest üldisemate hoiakutega vaatles Henriku kõlanu andis Henriku kroonika uurimisseisust kroonikat ka konverentsi teine peakülaline, ja selle perspektiividest võrdlemisi laiaulatusliku Christopher Tyerman (Oxfordi Ülikool). Hetke pildi – ning et mitmed vaatenurgad, mis lähe- üks mõjukamaid ristisõja uurijaid on varemgi nevad sellele tekstile n.-ö. väljastpoolt, võivad kasutanud Liivimaa kroonikat illustreerimaks osutuda Henrikuga uue tutvuse sõlmimisel ristisõja senisest aredamat ideoloogilist ja insti-

Tuna 4/2008 141 Varia

Konverentsi “Henriku Liivimaa kroonika: Ristisõda ja ajalookirjutus Läänemere keskaegsel rajamaal” avamine TLÜ Ajaloo Instituudis 22. mail 2008. Seisavad konverentsi korraldajad: Carsten Selch Jensen, Linda Kaljundi ja Marek Tamm. Foto: H. Bome

tutsionaalset väljakujunemist 12. ja 13. sajandi tõlgendada neid pigem kui vahendit, mis seovad vahetusel. Ettekandes “Henrik ja ristisõjaideo- Liivi- ja Eestimaal sündinu püha ajalooga. loogia” osutas Tyerman mitmetele Henriku Piiblilaenude kõrval on eriti keeleteadlaste kasutatud ristisõja legitimeerimise võtetele: huvi pälvinud ka kroonika tsitaadid kohalikest eestlaste vastu peetud ristisõdade esitamine keeltest. Seekord võttis need vaatluse alla Alan kättemaksuna, vägivaldse misjoni õigustamine Murray (Leedsi Ülikool) ettekanne “Tõlk apostaatide usu juurde tagasi toomisena, Neitsi Henrik: keel, suuline kõne ja suulise kõne Maarja rolli rõhutamine jm. Just apologeetili- konstrueerimine Liivimaa kroonikas”. Murray ses sihis nägi ta ka võtit teksti tõlgendamiseks rõhutas, et nende lõikude analüüsimine võib olla tervikuna: esmajoones on Liivimaa kroonikat märksa problemaatilisem, kui esmapilgul näib. kujundanud vajadus mugandada kirjeldatavaid Enamasti peitub “suulise kõne” esitamise taga sündmusi ja tegelasi õiglase sõja mudelile. teadlik valik ning seetõttu tuleks ka Liivimaa Muutusi ristisõja praktikates analüüsis ka kroonika puhul silmas pidada nende lausekat- Iben Fonnesberg Schmidt (Aalborgi ülikool). kete retoorilist funktsiooni. Ettekandes “Riia ja Rooma: Henrik ja paavs- Lisaks keeleajaloole on Henrikut ohtralt tikuuria” osutas ta, et Liivimaa kroonika, mis kasutatud ka muinasaegse Liivi- ja Eestimaa pakub head sissevaadet ristisõdijate ja paavsti etnilise koosseisu ja etnograafia allikana. Selle suhtlusesse, võimaldab selles märgata olulist traditsiooni võttis kriitilise vaagimise alla Jüri erinevust varasemast – siinsed piiskopid ja risti- Kivimäe (Toronto ülikool) ettekanne “Henrik sõdijad pidasid oluliseks suhelda kuuriaga ise ja kui entograaf”. Ta osutas, et kroonikas esineva- otse. Ristisõja sümboolsed praktikad võttis vaat- tesse hõimunimedesse peaks suhtuma tunduvalt luse alla Nils Holger Petersen (Kopenhaageni ettevaatlikumalt: neid võiks pigem kirjeldada ülikool). Tema “Misjoniteater Henriku krooni- toponüümsete etnonüümidena, mis seostuvad kas” vaagis üht Henriku kroonika huviväärsemat isegi mitte regiooni, vaid ühe või teise võimu- episoodi, 1204. aastal Riias aset leidnud “suurt keskusega. Samuti ei maksaks Henrikut kohelda mängu”. Rõhutades, et 12.–13. sajandi liturgilist keskaegse “entograafina”, sest tema loodud draamat, tuleb tõlgendada mitte moodsa teatri, pilt Baltikumi ühiskonnast sõltub esmajoones vaid rituaali võtmes, joonis ta alla niisuguste autori kaasajaks kujunenud paganate kui “teise” “võimuetenduste” sümboolset tähtsust vallutuse kuvandist ja stereotüüpidest. ja misjoni läbiviimisel. Piibli ajalugu ei jõudnud Sama teemaga haakus Carsten Selch Jenseni Liivimaale ent ainult rituaalide vahendusel, ka (Kopenhaageni ülikool) ettekanne “Vastasseis kroonikateksti ennast palistavad ohtrad tsitaadid paganate ja usust taganejatega Henriku kroo- Piiblist ja liturgiast. Ehkki sageli on väidetud, nikas”, mis rõhutas samuti, et kohalike rahvaste et rohkete laenude põhjuseks on pelgalt autori kujutamisel lähtub kroonika eelkõige vajadusest ladinakeelse sõnavara vaegus, pakkus Jaan rõhutada erinevust kristluse ja paganausu vahel. Unduski (Underi-Tuglase Kirjanduskeskus) Ühele klassikalisele võimalusele seda erinevust ettekanne “Sakraalne ajalugu, profaanne aja- konstrueerida keskendus ka Marek Tamme lugu: Henriku piiblikasutusest” välja võimaluse (Tallinna Ülikool) ettekanne “Suremise kunst:

142 Tuna 4/2008 Varia

Henriku kroonikale pühendatud konverentsile järgnes 25. mail ekskursioon “tegevuspaikadesse”. Osalejad kuulamas Valter Langi Varbola linnamäel. Foto: H. Bome

surma kujutamine Henriku kroonikas”. Ta osu- Läänemere-ruumis, vaid võimaldab vaadelda ka tas, et kroonikas nõnda prominentsed suremise ulatuslikumaid muudatusi, nagu 12. ja 13. sajandi kirjeldused mängivad olulist rolli kristlaste ja pa- vahetusel aset leidnud sõjanduslik revolutsioon. Ta ganate eristamisel, sidudes “omade” surma sageli kutsuski üles sõjategevuse kirjeldusi mitmekülg- imetegude ja martüüriumi traditsiooniga. Ühtlasi semalt analüüsima ning pöörama tähelepanu ka pakuvad need võtit autori retooriliste strateegiate sõja spritualiseerimisele, maastiku mitte ainult mõistmiseks, sest taoline surma poeetika täitis sõjalisele, vaid ka sümboolsele vallutamisele jne. olulist rolli ka ristisõja ideoloogias. Ristisõja praktikate, representatsioonide ja Viimasel ajal on rahvaste ja kommete kõrval materiaalse kultuuri kõrval seadis konverents pälvinud palju tähelepanu ka maastiku kujuta- sihiks kaardistada ka nii kroonika tähendust mine. Just sellesse konteksti paigutas Torben K. oma aja kirjakultuuris kui ka selle editeerimis- Nielsen (Aalborgi ülikool) Liivimaa kroonika oma ja tõlgenduslugu. Prof. Lars Boje Mortensen ettekandes “Henrik metsadest ja kõnnumaadest”, (Lõuna-Taani Ülikool) tõdes ettekandes “Henrik osutades, et nendegi kujutamine omab kroonikas keskaja ladina kirjanduse kontekstis”, et Liivimaa sümboolset tähendust. Mets on oluline osa “teise” kroonika on ilmekaks teetähiseks 12. ja 13. sajandi maastiku kuvandist, sellesse rajatud looduslike vahetusel kirjakultuuris toimunud muutustele. pühapaikade hävitamisest saab aga omakor- See märgib uut tüüpi ajalookirjutuse esiletõusu, da oluline maastiku kristianiseerimise märk. mille mõjul pikki ajaloolisi jutustusi asuti kirja pa- Ühte olulist võimalust kroonikas kujutatut nema märksa vähem pretensioonikas vormis ja mil ”testida” kätkevad endas materiaalne kultuur oluliselt laienes ka kroonikute sotsiaalne päritolu. ja arheoloogia. Valter Langi (Tartu Ülikool) Selline muutus on seostatav kirjakultuuri leviku ettekanne “Henriku kroonika arheoloogiline ning staatuse muutumise, aga ka ristisõdadega tõlgendus” võttis need võimalused laiema vaat- tekkinud nõudlusega ajalookirjutuse järele. luse alla ning rõhutas, et siin oleks vaja kaasata Nii nagu Henrik täitis oma n.-ö. madalast senisest rohkem üksiksündmuste ja teadete taha stiilist ja taustast hoolimata ülesande luua Riia peidetud arheoloogilist konteksti, nagu ka üri- kirikule ajalooline identiteet igati hiilgavalt, nii tada rekonstrueerida sündmuste kulgu ja seda on see tekst pakkunud tuge erinevatele ideoloo- mõjutanud tegureid laiemalt. Samu perspektiive giatele ka järgnevate aastasadade vältel. Tiina vaagis Henriku kroonikas kujutatud sõjakäikude Kala (Tallinna Linnaarhiiv) ettekanne “Henriku analüüsimise näitel ka Heiki Valgu (Tartu Üli- kroonika ajaloomõtte teenistuses: editeerijad kool) ettekanne “Sündmused ja nende jäljed: ja editsioonid” rõhutaski, et ajalooteaduse ja Henriku andmete peegeldused Eesti arheoloo- rahvusliku eneseteadvuse arengu eri etapid gilises materjalis”. Ajaloolaste poolelt tegi katse peegelduvad ilmekalt ka kroonika erinevates sõjakäikude kujutamist laiemasse taustsüsteemi väljaannetes – ning on avaldanud mõju mitte paigutada Kurt Villads Jensen (Lõuna-Taani Üli- ainult eessõnadele, vaid ka tekstikriitikale, kool). Tema ettekanne “Henrik ja sõda” osutas, kommentaaridele, indeksitele jne. et Liivimaa kroonika pole mitte ainult oma põlv- Konverentsi kokkuvõtvad ettekanded olidki konna üksikasjalikuim kirjeldus sõjategevusest pühendatud kroonika ideoloogilisele kasutusele.

Tuna 4/2008 143 Varia

Anti Selarti (Tartu Ülikool) “Henriku kasu ja ka- dialoogis Henriku kroonikaga, nii nagu rajaneb sutus 14.–15. sajandil” osutas, et kuigi praegusajal ristisõdade tõlgendamisele muistse vabadusvõit- on Liivimaa kroonika mõju meie arusaamadele lusena ka Eesti ajaloo ideeline selgroog – igikes- ristisõdadest ja kristluse algusaegadest siinses tev võitlus kaotatud vabaduse taastamise nimel. regioonis määrav, sai see populaarseks alles uus- Omaette teemana ja formaadis tulid arutlusele ajal. Valmimise järel leidis teos võrdlemisi vähe ka Henriku Liivimaa kroonika tõlke- ja uurimistra- mainimist, sest kuna keskajal kujundas Liivimaa ditsioonid ning retseptsioon kaugematelgi maadel, ajalugu Riia piiskopi ja Saksa ordu konflikt, siis mida vaeti ümarlauas “Mitte ainult Läti Henrik: muutis see toonilt vägagi apologeetilise Henriku Henriku kroonika tõlke- ja uurimistraditsioonid kroonika sisuliselt kasutuskõlbmatuks. Et Hen- ja retseptsioon”.1 Selles osalesid läti arheoloog riku retseptsiooni kõrgajaks ei saa pidada veel Andris Šnē (Läti Ülikool), soome medievist ka 16. ja 17. sajandit, näitas Stefan Donecker Tuomas M. S. Lehtonen, Soome Kirjanduse (Euroopa Ülikooli Instituut, Firenze) oma Seltsi juhataja, mille kirjastamisel ilmus Liivimaa ettekandes “Chronicon Livoniae varauusaegses kroonika soomekeelne tõlge (2003), Enn Tarvel, uurimuses: retseptsioonist humanistide seas kuni kes on kahasse Richard Kleisiga pannud kroonika Gruberi editsioonini 1740. aastal”. Ehkki Liivi- eesti keelde (1982, 1993, 2005), ning itaalia latinist maa vanema ajaloo vastu tärkas toona märgatav Piero Bugiani (Rahvusvaheline Ladina Keskaja huvi, ei pööratud katoliiklasest autori ristisõja Uuringukeskus, Firenze), kes tõlkis kroonika hilju- kroonikale kuigivõrd tähelepanu ka sellel huma- ti itaalia keelde (2005). Kirjalikult oli oma vastused nismi ja protestantismi ideedest kantud ajastul. läkitanud James A. Brundage. Vestlusringi juhatas Alles 18. sajandil moodi tulnud antikvarismi mõ- Marek Tamm. Siingi tõusis olulisima teemana esile jul ilmus Liivimaa kroonika 1740. aastal esimest rahvusromantilisest ja kitsalt kohalikust perspek- korda trükis (Johann Daniel Gruberi editsioon). tiivist loobumise olulisus, mida on edendanud 19. sajandil omandas Euroopat vallanud ajaloo- Liivimaa kroonika kaasamine Euroopa keskaega huvi rahvuslikuma värvingu ning Henriku tõusu laiemalt vaagivatesse aruteludesse. teravamasse valgusvihku võibki seostada nii Kokkuvõttes võib konverentsi pidada tun- eestlaste ja lätlaste rahvusliku ärkamise kui ka nustäheks Henriku tõusu kohta vägagi erinevate baltisaksa kogukonna identiteediotsingutega. uurijate huviorbiiti. Tähenduslikuks võib lugeda Kaspars Kļaviņši (Daugavpilsi ülikool) ettekan- sedagi, et ürituse lõppedes osutasid mitmed ne “Läti Henrik läti ajalootraditsioonis 18.–21. osalejad neilegi Liivimaa kroonikaga seotud sajandil” koondus autori päritoluga seotud vaid- teemadele, mis sel korral eraldi analüüsimisele luste ümber, mis moodustas 19. ja 20. sajandil ei tulnud (nt. teise kuvand, marioloogia, Riia olulise osa baltisaksa ja läti historiograafilisest kiriku identiteet jm.). Niisiis pole sugugi põhjust poleemikast. Hakkasid ju esimestena Henriku peljata, et Henriku kroonika oleks ennast ühe läti päritolus kahtlema nimelt baltisakslased, konverentsiga veel ammendanud. kellele sobis nende 19. sajandil järjest keeruli- Konverents leidis aset inglise keeles. Ing- semaks muutuvas olukorras sakslasest kroonik liskeelsena ilmub ka konverentsi põhjal valmiv siinse ajaloo tüviallika autoriks märksa paremini. artiklikogumik “Crusading and Chronicle Läti rahvusromantiline traditsioon oli aga väite Writing on the Medieval Baltic Frontier: The Henriku kohalikust päritolust omaks võtnud, kus Chronicle of Henry of Livonia” (toimetajad see muu hulgas jäi kollaboratsionismi sümbolina Carsten Selch Jensen, Linda Kaljundi ja Marek püsima ka Nõukogude ajal. Tamm), mis näeb trükivalgust 2009. aastal Briti Viimasena vaatles allakirjutanu, Linda Kaljundi teaduskirjastuses Ashgate. (Helsingi Ülikool) ettekandega “‘Mäletan, mäles- Konverentsi korraldas TLÜ Keskaja Keskus tus rõõmu mul teeb’ – Henriku kasutegur Eestis koostöös Põhjamaade Keskajauuringute Tipp- 19.–21. sajandil” eesti rahvusliku ajalooteadvuse ja keskusega (NCMS), Kopenhaageni Ülikooli ja Henriku keerulist suhet. Ühelt poolt on rahvuslik TLÜ Ajaloo Instituudiga. Seda puudutav info ajalookirjutus viimase 150 aasta vältel pidevalt (programm, ettekannete resümeed jmt.), aga võidelnud “meie” minevikust jutustava “võõra” ka Henriku Liivimaa kroonika bibliograafia on teksti ümbertõlgendamisega. Teisalt on aga Hen- kättesaadav TLÜ Keskaja Keskuse kodulehe- rikust seeläbi saanud justkui eesti ajalooteadvuse küljelt: www.ai.ee/cms katalüsaator: võitude ja kaotuste, kangelaste ja vaenlaste arhetüübid on kujunenud elavas Linda Kaljundi

1 Ümarlaua lühendatud üleskirjutus on pealkirja all “Mitte ainult Läti Henrik” ilmunud nädalalehes Sirp (22. august 2008).

144 Tuna 4/2008 Varia 16. üleilmne arhiivikongress Kuala Lumpuris

Rahvusarhiivi esindajad Kuala Lumpuri konverentsikeskuses 24. juulil 2003.

ärjehoidmise seisukohast mugav, emotsio- dagoogikas, mikrofilmimisel ja digiteerimisel, Jnaalselt aga ülevgi on teadmine suveolümpia siis peame tõdema, et vaekauss on vajunud nelikaastate kokkulangemisest arhiivimaailma veidi kaldu hindamise, digiteeritud ainese suursündmusega – Rahvusvahelise arhiivinõu- säilitamise ja kasutusvõimaluste ning arhiivin- kogu (edaspidi ICA) üleilmse kongressiga. Kui duse populariseerimise suunas. Ettekannete, möödunud kohtumine leidis aset siinsamas seminaride ja ümarlaudade vormis võeti sõna Euroopas, siis tänavune kaugel Kagu-Aasias, ligemale paarisajal korral. Kongressi ametlikult Malaisia pealinnas Kuala Lumpuris, kandes koduleheküljelt www.kualalumpur2008.ica.org kõlavat pealkirja “Archives, Governance and leiab pea iga ettekande ja seminari lühitut- Development”. Kongressi võõrustaja ja ühtlasi vustuse koos sõnavõtjate nimedega. Läbinud üks korraldajaid oli Malaisia Rahvusarhiiv kogu nädalase programmi, võime osalejatena (Arkib Negara Malaysia, www.arkib.gov.my), sedastada, et akuutset kõneainet on arhiivi- avatseremooniat austas kohalviibimisega ka seltskondades vaat et varasemast rohkemgi Malaisia kultuuriminister. ning arhivaaride kogukond on küllaldaselt Sel korral osales kongressil hinnanguliselt elujõuline ja teotahteline, ületamaks töiseid 1300 inimest (nelja aasta eest ligi 2000), neist raskusi ja pühendumaks uutele väljakutsetele. kuus Eestist – Kädi Riismaa Riigikantseleist Et aga traditsioonilisest ühe inimese vaatest ning Priit Pirsko, Pille Noodapera, Lauri Leht, võib lugejale jääda liialt ühekülgne pilt ning Hanno Vares ja Birgit Kibal Rahvusarhiivist. et taolised kogemused annavad võimaluse Kui eelmisel kohtumisel pakkusid Eesti esinda- vaadata “Eesti asja” eemalviibija pilguga, siis jaile enam huvi arengud digitaalarhiivinduses, jätkakem seekord ülevaadetki veidi teistmoodi, autoriõiguste ja isikuandmete kaitsel, arhiivipe- intervjuu vormis.

Tuna 4/2008 145 Varia

Missugust ettekannet/seminari ja miks punktide (hotspots) märkamisele ja dokumen- pidasid kõige huvitavamaks? Milles teerimisele. pettusid? Arhiiviteooriaga kursis olijad tunnevad sel- lises mõttekäigus kindlasti ära Hans Boomsi ja Priit Pirsko: Häid ettekandeid oli päris palju. dokumenteerimisstrateegia mitmed rõhuasetu- Arhiiviteoreetilises plaanis võib kõige huvita- sed. Edaspidi – sest hollandlased on kirjeldatud vamaks pidada Hollandi Rahvusarhiivi (Ruud metoodikat alles lihvimas – on kindlasti ülimalt Yap) esitlust uuest lähenemisest hindamises. põnev jälgida “uue hindamise” tegelikku tu- Huvitav polnudki niivõrd see nõndanimetet uus, lemuslikkust. Eestiski on ju makrohindamist mis kujutas endast makrohindamise metoodika mitmest küljest vaetud, sestap hoidkem oma edasiarenduse püüet, vaid pigem nõndanimetet silmad pärani lahti! vana kriitika. Teatavasti rakendas Hollandi ar- Lauri Leht: Teistest ettekannetest rohkem hiiv 1990. aastail ellu kanadalaste (Terry Cook) torkasid silma hollandlase Ruud Yapi ettekan- eeskujul makrohindamisliku lähenemise arhii- ne teemal “Hollandi Rahvusarhiiv ja tema roll viväärtuslike arhivaalide väljasõelumiseks (nn. valitsusasutuste digitaalses dokumendihalduses” Pivot projekt, vt. ka Agnes E. M. Jonker. Mak- ning Kanada väljapaistva arhiivijuhi Ian Wilsoni rohindamine Hollandis. Esimesed tööaastad: ettekanne “Dokumendihalduse režiim Kanada 1991–2001. Tuna 2003, nr. 4, lk. 150–153). Too- valitsusasutustes”. Mõlemad ettekanded käsit- nase ülemineku dokumentide sisu hindamiselt lesid põhimõttelisi muudatusi digitaalses doku- arhiivimoodustaja funktsioonide kaalumisele mendihalduses ning vajadust senisest märksa põhjustas muutus Madalmaade seadusandlu- enam ühendada digitaalse dokumendihalduse ses, mis lühendas dokumentide üleandmisaega korraldamise ja arhiivinduse tegevused ühtseks asutustest arhiivi 20 aastale. selge vastutuskeskusega tegevuste kompleksiks, Olukorras, kus arhiivinduslik erialakirjandus kus rahvusarhiividele langeb tulevikus parata- on endiselt tulvil teoreetilisi ja kiitvaid arutelusid matult senisest märksa kandvam roll. Küllap makrohindamise hüvede üle, oli seekord vägagi tabasid ettekanded Eestis valitsevat situatsiooni õpetlik teada saada, milles seisneb makrohin- arvestades olulist kohta, et nad meelde jäid. damise nõrkus. Kõige lühemalt resümeerides Hanno Vares: Üks huvitavamaid ettekandeid – vaatamata aastaid kestnud pingutustele ei oli Kanada riigiarhivaari ja värske ICA presiden- ole hollandlastel lõplikult õnnestunud ületada di Ian Wilsoni ettekanne Kanada avaliku sektori teooria keerukusest tulenevaid raskusi makro- dokumendihaldusest. Üllataval kombel maalis ta hindamise rakendamisel praktikasse. kuulajatele pildi ühe eesrindlikuma arhiiviriigi Mis puudutab nüüdset edasiarendust, siis suurtest probleemidest dokumentide haldamisel see toetub kolmele sambale. Esiteks, säilita- ning kirjeldas nähtust, mida kanadalased nime- takse makrohindamise põhituum ehk funkt- tavad nüüd “recordkeeping crisis in Canada”. sioonide ja arhiivimoodustajate hindamine 2003. aastal tehtud Kanada avaliku sektori dokumentide sisu hindamise asemel. Teiseks, auditid tuvastasid muu hulgas, et lähiminevikus lisaks sellele soovitakse läbi viia põhjalik sot- on riigi vastu algatatud umbes 140 kohtuasja siaalajalooline analüüs ühiskonnas kui tervikus (neist paljud on riik kaotanud), mis on seotud toimuva kohta. Hollandi ühiskond jagatakse avalike dokumentide kadumisega. Veel järeldati, sotsiaalseteks segmentideks. Iga segmendi et riigi dokumendihalduse tase on allpool talu- raames toimivad asutused ja isikud ning la- tavat piiri ning paljudel ametiasutustel on suur destuvad dokumendid leiavad hindamist ko- oht teha valesid otsuseid ainuüksi seepärast, et hases sotsiaalajaloolises kontekstis. Seejuures dokumente, s. o. asutuse mälu, ei leita üles. arvestatakse vastava segmendi sees toimuvaid 1990. aastatel olid Kanada majandusel struktuurseid muudatusi, s. t. funktsioonide rasked ajad, see puudutas otseselt ka avalikku arengut või muutumist. sektorit. Kulude kokkuhoidmiseks tõmmati Kolmandaks soovitakse kaasata arhiivi koomale ametikohti, mis näisid kasutud ja mille erinevate kliendirühmade (ajaloolased, aja- panust oli raske rahas väljendada. Massiliselt kirjanikud jne.) parimaid esindajaid üldisesse loobuti dokumendihalduri ametikohtadest, sest hindamisprotsessi, saamaks teada, mis on kõi- reaalsest kasust oli raske aru saada. I. Wilsoni ge-kõige olulisem informatsioon mitte ainult arvates kadus avalikus sektoris umbes kümne arhivaaride meelest, vaid ka kasutajate jaoks. aastaga vajalikul tasemel erialane teadmine Seejuures kavatsetakse senisest palju suuremat dokumendihaldusest. Tegeldi vaid andmetega tähelepanu pöörata ühiskonna arengu sõlm- (data) ning kadumas oli dokumendi kontsept-

146 Tuna 4/2008 Varia sioon (the concept of record). I. Wilson tõdes, gia ja kraadiõppega ning jätkuvalt moodustavad et tuleb näha vaeva, asutustele arusaadavalt ja ajaloolased valdava osa arhiivinduse professio- pidevalt seletada, et dokumente on vaja eelkõige naalidest. Senised õppejõud ja koolitajad on neile endile. Seejuures on eriti raske vastata kü- sageli pensioniealised või pensionile lähenemas, simustele, nagu “kui palju maksab dokument?”. arhiivinduse õppekeskuste mureks on meelitada Ettekandest kumas läbi palju tuttavaid momente ligi praktilise arhiivitöö kogemusega noori, kes ka meie arhivaaride igapäevatööst ja dokumen- sooviksid omandada arhiivinduses doktorikraadi dihalduse olukorrast asutustes. ja asuda seejärel arhiiviteooriat õpetama. Veidi Pille Noodapera: Päris huvitav oli osa- parem näis seis olevat visuaalsest kultuuri- leda PARBICA projekti raames koostatud pärandist huvitatud tudengite kaasamisega Recordkeeping for Good Governance Toolkit’i süvaõppesse, sest nagu väljendas doktoriõppe tutvustamisele pühendatud töötoas, mille viisid tudeng Michiganist, on just visuaalse arhiiviai- läbi samanimelist projekti juhtinud Austraalia nesega kurssi saamise põhjusel “väga seksikas” Rahvusarhiivi arhivaarid Adrian Cunningham arhiivindust õppida. ja Danielle Wickman. Kuigi selle projekti pu- Kui tuua näiteks mõned faktid, siis Ühend- hul peeti sihtrühmana silmas eelkõige Vaikse kuningriigis jätkatakse õpinguid doktoriõppes ookeani regiooni riikide avaliku sektori asu- kõige sagedamini vanuses 30–39 aastat (järg- tusi, on see kohandatav ükskõik millise riigi neb vanuserühm 20–29). Enamik magistriõppe riigiasutusele, sest see põhineb rahvusvahelise läbinuid on ajalooalase ettevalmistusega. Ma- dokumendihalduse heal taval. Projekti eesmärk gistriõppe ehk baashariduse omandamise järel oli varustada asutusi soovitustega ja praktilise suundutakse tööle ning kraadiõpinguid jätka- töövahendiga paremaks dokumentide halda- takse tavapäraselt töö kõrvalt. Edasiõppijaist on miseks asutuses. Omaette tähelepanu pöörati enamik ametis kohalikes omavalitsustes, äriar- projekti käigus asutuste tippjuhtidele, kellest hiivides ja ülikoolide arhiivides. Dokumendihal- oleneb asutuse dokumendihalduse käekäigus duri elukutse kujunemise ja asutustega tehtava väga palju – neile oli ette valmistatud spet- koostöö võrdluses on kõnekas asjaolu, et enne siaalne voldik, kus tutvustati dokumentide 1990-ndaid ei olnud dokumendihaldureil Briti haldamise vajalikkust, ametnike vastutust ja asutustes mõjuvõimu, 1990-ndate alguses toimus korras dokumendihaldusest tulenevat kasu jõuline professiooni tõus ning alles pärast 2004. organisatsioonile. Veel kuulusid projekti aastat on täheldatud dokumendihalduri ameti tulemite hulka nõuded dokumendihalduse väärtustamist ja hindamist riigiasutustes. korraldamiseks ning slaidiprogramm projekti Arhiivide populariseerimise küsimuses jäi ja selle komponentide tutvustamiseks. Päris enamikust sõnavõttudest kõrvu viimasel dekaa- elavaks kujunes asutuse dokumendihalduse dil alanud, üha paisuv suund avardada veebipõ- seisukorra hindamiseks koostatud küsimustiku hist suhtlust ja juhatada huvilised arhiivi pigem katsetamine, kus iga osaleja sai oma asutuse kuvarite ja kõrvaklappide kui hoidlahoonete näitel ise üles leida oma asutuse probleemid eeskodade kaudu. Arhiivinduse õpetaja Laura dokumentide haldamisel. Räägiti ka jätkupro- Millar väljendus tabavalt, öeldes, et kuigi sir jekti käivitamisest, kuivõrd algatuse esimene Hilary Jenkinsoni põhimõte custody first, access faas osutus edukaks. second väärib jätkuvalt pühaks pidamist, muutub Birgit Kibal: Kuulasin peamiselt sõnavõtte 21. sajandi arhivaar üha rohkem arhiivi hoidjast arhiivinduse õpetamise ja populariseerimise tee- arhiivi esitlejaks. mal. Austraalia (Zoe Darcy), Ühendkuningriigi (Elizabeth Shepherd) ja Kanada (Laura Millar) ülikoolide ja arhiivide kokkupuutepunktides on Kuidas iseloomustad Eesti asendit liialdusteta paljugi meile sarnast. Võtame näi- maailma arhiivinduses AD 2008 ja paari teks arhiivinduse ja dokumendihalduse õppe üli- aasta perspektiivis? koolides. Nii meil kui ka mujal on küsimusteks, mil määral õpetada arhiivindust praktilises ja mil Priit Pirsko: Eesti Rahvusarhiivil ei ole häbe- määral akadeemilises sihis, milline on teooria ja nemiseks põhjust. Meie saavutused interneti- praktika vahekord, kas digitaalarhivaali tulek põhiste arhiiviteenuste arendamisel, osalemine on muutnud arhiiviteooriat või kuidas peaks rahvusvahelises koostöös digitaalarhiivinduse arhiivinduse õpetus hõlmama tulevikuküsimusi ja laiemalt säilitamise valdkonnas on meistri- ja tehnoloogilisi arenguid. Nenditi, et üha vähem klassi tase. Me oleme tõusev arhiiviriik, olles tudengeid vaevub tegelema teooria, metodoloo- hetkel üleminekufaasis õppivalt arhiivinduselt

Tuna 4/2008 147 Varia

õpetavale. Kas, kuidas ja millal see üleminek sära tuhmistama kipub, on esindusliku, ruumika lõpeb, sõltub eelkõige meie endi prioriteetide ja nii “hoidistele“ kui ka hoidjatele meelepärase, seadmisest (sisemaine töö versus rahvusvaheline tulevikku vaatava arhiivihoone jätkuv puudu- koostöö), majandusoludest ehk finantsidest ja mine. Paari või ka kümne aasta perspektiivis muidugi ka tahtmisest. See viimane on õigupoo- võiks uus hoone kasinatele oludele vaatamata lest suurima kaaluga. kujuneda tõsiseks väljakutseks. Lauri Leht: Digiteerimise teemadel on mõ- ned jõukamad lääneriigid (nt. Ühendkuningriik, Holland, Rootsi) Eestist mitme sammu jagu Mida peaks Eesti arhiivindus teiste ees, kuid Eesti on siiski vägagi väljapaistval, arhiivide kogemusest õppida võtma? Euroopa keskmist oluliselt ületaval tasemel digiteeritud arhiivimaterjalide kättesaadavaks Priit Pirsko: Õppida on alati ja igas valdkon- tegemise osas. Ja tuleb rõhutada, et momendil nas. Õppimine seisneb nii edukate lahenduste on see kasutajatele tasuta. Digitaalselt sündinud matkimises kui ka kohandamises, aga samuti dokumentide arhiveerimiseks valmistumisel on võrdlemises, loomulikult ka teistsuguse (ja Eesti Rahvusarhiiv kindlasti progressiivsemate kohandamatu) teadasaamises. Niisuguste arhii- hulgas, mõne aasta perspektiivis võiksime ehk vinduslike mammutite nagu Kanada, Ühendku- isegi juba paljudele teistele eeskujuks saada. ningriik, Holland ja Austraalia esindajaid tasub Viimast mõistagi planeeritud tarkvaraarenduste pea alati tähelepanelikult kuulata. (virtuaalne arhiivi uurimissaal, universaalne Lauri Leht: Silma torkas Briti Rahvusarhiivi arhiveerimismoodul, teised digitaalarhiivi moo- veebileht ja nende veebipõhine kataloogide süs- dulid) valmimise ja juurutamise järel. teem oma eeskujuliku liigenduse ja mitmekesiste Hanno Vares: Võiks öelda, et Eesti on väike, teenustega – sealt saame edaspidi kindlasti palju kuid tubli arhiiviriik. Seda näitab tõsiasi, et meid huvitavaid mõtted AIS-i, Saaga ja virtuaalse teatakse ja tuntakse. Ma ei julgeks küll öelda, uurimissaali arendamiseks. et me positsioneerume põhjamaisesse (Soome, Hanno Vares: Kuna kongressi kavas Eestit Rootsi) arhiivitraditsiooni, kuid me oleme näha polnud, siis tundub, et tuleks õppida en- kindlasti teel sinnapoole. Paari aasta pärast ehk nast näitama. Seda, mida näidata, on meil lausa lähemal kui anno 2008. kuhjaga. Pille Noodapera: Viimased kümme aastat on Pille Noodapera: Meie kultuuriruumis pole Eesti arhiivinduses väga viljakad olnud. Võiks neile, kes ennast ise kiidavad, kunagi hästi vist öelda, et 1990-ndad kulusid meil õppimi- vaadatud. Tegelikult peaksime oma tähelepa- sele (nii mõnigi meie arhivaar on saanud tuule nuväärsetest saavutustest rääkima samasuguse tiibadesse stažeerides kes Rootsi, kes Soome või entusiasmi ja uhkusega, nagu seda kongressil mõne muu riigi arhiivides ja suveülikoolides) ja tegid arengumaade esindajad. selle sajandi esimesed kümme aastat kuluvad Birgit Kibal: Nõustun Hannoga – Eesti ülesehitustööle. Arvan, et oleme valmis pea igas arhiivinduse esindajatel pole mõtet end tagari- arhiivinduse valdkonnas pakkuma teiste riikide dadesse istuma sättida, vaid tuleks julgelt üles arhivaaridele erialaliselt huvitavat, nagu me astuda ja asjatundlikult kaasa rääkida. Kitsamas omal ajal ise neilt saime. ringis, kindlatel teemadel on niiviisi muidugi Birgit Kibal: Mida rohkem sõnavõtte kuu- aastaid toimitud, kuid suurkohtumistel on seni lasin, seda enam tärkas teadmine, et võime end piirdutud üheainsa korraga (Ruth Tiidor kõneles tunda enesekindlalt, kartmata mis tahes teemal 2004. a. kongressil arhivaalide füüsilise seisundi kaasa rääkida või kirjutada. Maailmas, kus va- uuringust). Teistelt arhiividelt võiksime aga litseb äärmine ebavõrdsus riikide poliitelus ja õppida koostöömeelsust ja kaugeleulatuvate majanduslikes võimalustes, kus ajalooliselt on sihtide seadmist, komistuskive kartmata ja ene- riikidel kujunenud eri lähtekohad kaasaegse seusku kaotamata. arhiivinduse ülesehitamisel, võime viimase viieteistkümne aasta arenguid Eestis kindlasti õnnestunuiks lugeda. Seda kõigis arhiivi võtme- Mida jääd meenutama Malaisiast? funktsioonides. Omal moel ilusaks žestiks, näita- maks, et meid võetakse tõsiste partneritena, oli Priit Pirsko: Ultramoodsate pilvelõhkujate näiteks Soome hindamisguru Markku Leppäneni ja sipelgapesana kihava, haisva ja aromaatse osundus Eestile isikudokumentide juhuvalimit hiinalinna veidrat kooselu, tavapärase ja uudse analüüsival seminaril. Ainus, mis meie sisemist sulandamatut sulandumist, pidevat kultuuri-

148 Tuna 4/2008 Varia list üleminekut kõiges ja kõikjal – ning seda Neile valdkondadele sooviti edaspidi läheneda vähemalt välispidiselt vaadatuna – enamjaolt projektipõhiselt, et tehtu oleks varasemast näh- rahulikul ja sallival moel. tavam ja mõjusam. Lauri Leht: Tolerantsus – sõbralikult elavad Täna, pisut vähem kui poolteisttuhat päeva koos erineva usutunnistusega malailased, hindud hiljem, võisid ICA esindajad kokkutulnuile ja hiinlased, kes sageli üksteisega suhtlemiseks öelda, et seatud suundadel võib kahtlemata inglise keelt pruugivad. Liiklus – Euroopast märgata positiivseid arenguid ning sektsioonides tulevad jalakäijad peaksid eelnevalt läbima ja komisjonides on tehtud tõhusat koostööd. kursuse, et vasakpoolse liikluse, väheste kõnni- Positiivsena saab esile tõsta ka nõukogu veebi, teede ja puuduvate ülekäiguradade tingimustes mis pärast värskenduskuuri on varasemast ka- kihutavate tsiklite ja Protonite vahel ellujäämist sutajasõbralikum (vt. www.ica.org). Ent leidub võimaldav laveerimine ära õppida. Loodus ka hulk valupunkte. Näiteks toodi nõrkustena – hoolimata rikkalike maavarade intensiivsest välja organisatsiooniga koostööd tegevate eks- kaevandamisest on säilitatud vihmametsad ning pertidest vabatahtlike ringi kokkukuivamist, toodud looma- ja taimeriigi rikkused uurimiseks keelebarjääri püsimist paljudes piirkondades, kõigile avatud orhideede, liblikate, lindude ja väheseid partnerlussuhteid teiste organisatsioo- loomade parkidesse linna keskele. nidega ning nappe rahalisi vahendeid – suurim Hanno Vares: Eelkõige sealset kliimat, mis tulu laekub jätkuvalt liikmemaksudest, turundus on kõike muud kui sarnane meie omaga. Kui võt- ja sponsorlus vajavad äratust. ta eelduseks, et lõunamaades paistab alati päike, Arhiivinõukogu sõnastas perioodiks 2008– siis Malaisias võib hätta jääda. Kaheksast koha- 2010 kuus uut strateegilist eesmärki: 1) tõsta peal veedetud päevast jagus päikesepaistet vaid arhiivide ja arhiivitöö teadlikkust nii riigiti kui loetud tundideks (kaasa võetud päikesekreemid ka üleilmselt, 2) rakendada uut tehnoloogiat ar- kuluvad loodetavasti ära 2009. aasta Eestimaa hiivi- ja dokumendihalduses ning digitaalainese suvel). Ebaharilikku niisket palavust ilmestasid avaldamisel veebis, 3) suurendada arhiivitöö sombune taevas ja sagedased vihmahood. tõhusust koolituste, standardite ja publikatsioo- Pille Noodapera: Leilisoe rammestav kliima nide toel, 4) tugevdada ICA võrgustikku kohtu- vs. kõiki lihaseid ja meeli pinguli hoidev tänava- miste, veebisuhtluse ja uute liikmete kaasamise ületus kesklinnas; nahkhiiresuurused ööliblikad kaudu, 5) tõhustada ICA tegevuse läbipaistvust Petronase tornide ümber ja kirevate lillede-lib- ja 6) ehitada üles tugev partnerlus, algatades likate aiad-pargid; erinevate kultuuride sulam senisest enam kontakte sarnaste huvidega or- tänavapildis ja söögikohtades. ganisatsioonidega ning üleilmse mõjuvõimuga Birgit Kibal: Ennekõike avalaid naeratusi, ühendustega, nagu UNESCO, ÜRO ja Euroopa siirast sõbralikkust ja lahket mõistvust usuliste Komisjon. vaadete, nahavärvi, kultuuritaju ja keeleoskuse Kongressi kahel viimasel päeval toimunud pinnal. Ja nii muuseumivaikuses kui ka tänavasa- ICA üldkoosolekul tutvustati lisaks eelnimeta- ginas märkamist, et 51 aastat oma riiki hoidnud tud strateegilistele suundadele ka nõukogu uut malailaste jaoks on sõnal ‘vabadus’ – merdeka juhatust. Ametist lahkunud president Lorenz – eriline tähendus. Seesugune tähendus, mis ei Mikoletzky (Austria) andis teatepulga üle Ian ole teistest üle ega suru teistsuguseid alla, on Wilsonile (Kanada, ICA president perioodil aga ometi püha. Meenutamisväärset on muidugi 2008–2010). Presidendi kõrval kuuluvad ju- enamgi, aga kõigeks ei jagu kirjaruumi ning mõ- hatusse kolm asepresidenti, peasekretär ja nigi mulje vajab pikemat settimisaega. rahvusvahelise arhiivide ümarlaua (CITRA) Nelja aasta eest kirjutas Indrek Kuuben sekretär. Meelde tasub ehk jätta uue peasek- siinsamas Tuna veergudel (2004, nr. 4, lk. retäri nimi – David Leitch. Töötanud aastaid 167–168) Viinis toimunud arhivaaride kogu- Briti Rahvusarhiivis, on ta jõuliselt pooldanud konna suurüritusest, nimetades seda viimaste ICA reformimist. kordade kaalukaimaks eeskätt tänu põhjalikule Lõpetuseks paari sõnaga Malaisia arhiivi- programmile ja ICA reformimisele. ICA prio- süsteemist ja rahvusarhiivist. Riiklik arhiivindus riteetidena käidi toona järgnevaks nelikaastaks Malaisias käivitus riigi iseseisvumisega samal, välja neli võrdlemisi laia töölõiku: 1) arhiivide 1957. aastal. Kandes esialgu oma kauaaegse rolli ülemaailmne tähtsustamine ja arhiivinduse valitsejariigiga sarnaselt nimetust Public Record edendamine, 2) digitaalarhivaalid ja automati- Office, sai 1963. aastal arhiivi nimeks rahvusar- seerimine, 3) arhivaalide säilitamine ja kaitse, hiiv. 1966. aastal jõustus esimene arhiiviseadus, ning 4) kutsealane haridus ja täiendkoolitus. hetkel kehtib 2003. a. arhiiviseadus. Praegu koos-

Tuna 4/2008 149 Varia

neb rahvusarhiiv kümnest üleriigilisest üksusest, eraldi süsteemi riiklikus raamatukoguvõrgus Ajalookonverentsilt kuuluvad kaks meie mõistes maa-arhiivi Borneo saarel. Arhiivi keskus Kuala Lumpuris koosneb lisaks paarikorruselisele administratiivkorpusele “Eesti Vabariigi kahest kümnekorruselisest hoidlahoonest ning käimas on kolmanda sarnase kõrghoone ehitus. Valitsus eksiilis” Sisustuselt üpris vanamoodsas majas (valminud 1982. aastal) asuvad arhiivipidamiseks vajalikud ruumid, teiste hulgas ruumikas auditoorium ja võrdlemisi avar näitusesaal. Kahte hoidlahoo- net ühendavast avatud koridorist (aastaringne  15. augustil 2008 korraldas Memento Eesti ekvatoriaalkliima!) pääseb eraldi hoonena Vabariigi 90. aastapäevale pühendatud ajaloo- rajatud sööklasse. Tõsi, paarisajaruutmeetrise konverentsi “Eesti Vabariigi Valitsus eksiilis”. konservaatorite töösaali servas hakkas silma Konverents toimus Lagedil Eesti Vabadusvõit- teinegi söögi- ja puhkenurk. luse Muuseumis. Selle kaunis ja emotsionaalne Vanimaks arhiivis asuvaks infokilluks loetak- õhkkond, mida soosis ka selle suve kohta ha- se Melaka kroonika koopiakatket, mis kirjeldab ruldaselt ilus ilm, tegi ürituse meeldejäävaks Melaka sultanaadi (1402–1511) algusperioodi. kõigile osavõtnuile. Suurem osa vanematest arhivaalidest hõlmab Trivimi Velliste avakõne keskendus Eesti 16.–17. sajandit, Portugali ja Hollandi kolo- Vabariigi taastamise, järjepidevuse ja restitut- niaalvõimude perioodi. Põhiosa arhivaalidest siooni probleemidele, rõhutades juriidilise ja pärineb mõistagi 20. sajandist. Just kaasaeg- väljendusliku täpsuse tähtsust. sematele dokumentidele tuginedes panustab Eesti Vabariik pole kunagi lakanud olemast, Malaisia rahvusarhiiv üha enam infotehnoloo- sest õigusetus ei saa sünnitada uut õigust. Eesti gia arengusse, olles käivitanud laiaulatuslikud Vabariigi järjepidevust kandsid Vabariigi Valit- digiteerimisprojektid. Digitaalandmete süda sus ja välisesindused. Igapäevaelus ja tavakoda- kannab nime COMPASS (masintöödeldud arhii- nikule vähe olulised juriidilised probleemid said visüsteem ja teenused) ning hõlmab dokumente määravaks 1980. aastate lõpul. Eesti ei astunud valdavalt perioodist 1893–1957, mis puudutab Nõukogude Liidust välja, vaid jätkas 1918. aastal olulisemat osa Briti koloniaalsüsteemi päran- loodud iseseisva riigina, kasutades oma arengus dist. Elektrooniline dokumendihaldussüsteem sellest tulenevaid eeliseid. ERMS ja arhiveerimismoodul e-SPARK on Vabariigi Valitsuse liikme Enno Penno et- väljakutseteks mitte kitsalt arhiivile, vaid Ma- tekanne jätkas Eesti riigivõimu kontinuiteedi laisia ühiskonnale tervikuna. Riiklik arengukava probleemiga läbi 50 aasta. Andnud ülevaate aastani 2020 on eesmärgiks seadnud tõelise tiig- vastupanuliikumisest Eestis Saksa okupatsiooni rihüppe innovaatilise ühiskonna ülesehitamisel, ajal ja Eesti Rahvuskomitee tegevusest, analüü- Malaisia rahvusarhiiv aitab tiigri sooritusele sis E. Penno Eesti Rahvusnõukogu ja Vabariigi parimal moel kaasa. Valitsuse suhteid, samuti pagulaskonnas tekkinud vastuolusid hinnangutes Vabariigi Valit- Birgit Kibal susele eksiilis. Kui vajalikuks see institutsioon iseseisva riigi järjepidevuse säilitamisel osutus, selgus 1989. aastal, mil tekkisid väga ruttu tihedad sidemed Eestiga. Kontaktide otsimine oli vastastikune. E. Penno tõstis eriti esile 1992. a. 20. aprillil vastu võetud seadust, millega anti väliseestlastele põhiseaduse rahvahääle- tusel hääleõigus, ja Vabariigi Valitsuse eksiilis deklaratsiooni 16. juulist, millega ta tunnustas toimunut ja pani ameti maha. Peep Pillaku ettekande teemaks oli Otto Tiefi valitsuse õiguskantsler Richard Övel (1894–1958), kelle tegevus on seotud ka arhiivin- dusega, nimelt oli ta aastail 1925–1936 riigisek- retäri abi ning Riigiarhiivi ja Riigiraamatukogu

150 Tuna 4/2008 Varia

Eesti Vabariigi Valitsuse eksiilis peaministri asetäitja Enno Penno vabadusvõitluse muuseumis Lagedil ajolookonverentsil “Eesti Vabariigi Valitsus eksiilis” ettekannet pidamas. Foto: P. Pillak

direktor, ning alates 1926. a. Arhiivinõukogu kaitsjana mitmesugustes organisatsioonides ja esimees. See oli Eesti arhiivindusele oluline aeg, lõpuks välisministrina. See pikk elutee vajaks mil töötati välja arhiiviseadus ja anti välja “Arhii- kindlasti üksikasjalisemat uurimist. vinduse käsiraamat”. Peatunud R. Öveli elu sel Ettekandjatele esitati mitmesuguseid kü- perioodil, keskendus ettekanne tema tegevusele simusi, niihästi ettekannete sisu kui ka muu Eesti Rahvuskomitees 1944. a., tegevusele 1944. kohta. Tõstatati küsimus sõnade “repressioonid” a. sügisel, arreteerimisele 1945. a. ja hilisemale ja “represseeritud” kasutamisest. Kuna sõnad uurimisele koos kuue saatusekaaslasega. Algul pärinevad neid inimsusevastaseid kuritöid toime surma mõistetud R. Övel “pääses” lõpuks 10- pannud režiimi terminoloogiast, siis tehti ette- aastase sunnitööga, kuid tema elu vabaduses panek võtta kasutusele mingi uus sõna. jäi lühikeseks: vabanenud 1954. a., suri ta juba Ettekannete järel tutvustas Eesti Vabadus- 4 aastat hiljem. võitluse Muuseumi asutaja, omanik ja ainus töötaja Johannes Tõrs oma muuseumi. Liivi Uuet käsitles oma ettekandes üht huvitava- mat Vabariigi Valitsuse ministrit – välisminister August Koerni (1900–1989). See kaadridiplo- Liivi Uuet maadist minister oli tegev pikka aega – aastail 1964–1982. Tema ametiaega langes Vabariigi Valitsuse eksiilis rahvusvaheliselt kõige aktiiv- sem tegevusperiood: pöördumised, apellid, üleskutsed, osalemine paljudel rahvusvahelistel üritustel. Päevakajaliselt käsitleti ettekandes Vabariigi Valitsuse tegevust enne Moskva olüm- piamänge, mille purjeregatt teatavasti toimus Tallinnas. Huvipakkuv on A. Koerni varasem tegevus Eesti Vabariigi diplomaatilise esindajana Taanis, eriti selle sõja ajal ja vahetult pärast sõda. August Koerni teenis Eesti Vabariiki üle 60 aasta – relv käes Vabadussõjas, ohvitserina rahu ajal, riigiametnikuna ja diplomaatilises teenistuses, Eesti Vabariigi huvide vankumatu

Tuna 4/2008 151 Varia 10 aastat Tuna fotonurka

Narva aerofoto 1932. a. EFA 4-5748

simene Tuna ilmus 1998. a. lõpus, seega on põhjust tähistada väikest juubelit. Fotonurga seisukohalt on aga oluline, et just Tuna on olnud Filmiarhiivi fotode kõige järjekindlam Epublitseerija. Seetõttu meeldetuletuseks mõned fotod algusaegadest, mis ka on ehk rohkem tähelepanu pälvinud või laiemalt kasutusse läinud. Siinkohal meenub esimeses Tunas avaldatud aerofoto Narvast, kus näha Narva oma ennesõ- jaaegses ilus. On alust arvata, et teist sellist fotot polegi. Samuti tõid vastukajasid ja huvi näited K. Hintzeri fotokogust Saksa okupatsiooni päevilt. Lisan siia juurde veel ka foto noorukesest sõ- durist Vabadussõja ajal ja Nõukogude vägede sissetungist 1939. a., mis on kujunenud juba omaette sümboliteks. Ivi Tomingas

Nõukogude armee tulek 1939. a. EFA 0-48681

152 Tuna 4/2008 Varia

Õlgedest jalatsite valmistamine Saksa okupatsiooni ajal (1941–1944). Foto: K. Hintzer EFA 0-172428

Eesti sõdur Vabadussõjas jaanuaris 1919. a. Foto: P. Parikas EFA A-286-14

Tuna 4/2008 153 S U M M A R Y

ESSAY “The King of the Kings” (šar šarrāni), “The Lord of the Lords” (bēl bēlē), “The Prince of the Princes” (malik Doris Kareva. The art of remembering malkī), “The Sun God of all the people” (šamšu kiššat nišê). And this tendency in royal ideology became more It is quite a challenge to explain how to live and think and more ambitious during the entire Middle-Assyrian in a language that lacks a future tense, a language that period (1365–1208 BC). The Assyrian kings also called is rooted in an ever-flowing present. “Tuna” – the themselves “Chosen by X God/Gods”, “Attentive name of this journal – refers to times past, which are Shepherd”, “Favourite of Gods X and Y”, etc. countless. Countless are also memories, spun together This tendency reached its maximum during the reign as history. The beauty and art of history lies in truthful of the despotic king Tukūltī-Ninurta I. recognition and the reflection of what is and what was Finally, we can conclude that the Middle-Assyrian – and this is the path Tuna continues to explore. Kingdom, which grew out of the small city-state of Aššur, became by the end of the reign of Tukūltī- Ninurta I one of the greatest and strongest empires ARTICLES – controlling not only the dominion of Assyria, but also many countries and small kingdoms in Northern- Vladimir Sazonov. Royal propaganda in the Mid- Mesopotamia and Syria. And for seven years it had dle-Assyrian Kingdom in 1365–1208 BC control over the whole of the Kassite Babylonian Kingdom. This strategic, military, and also interna- This paper is dedicated to the complicated question tional victory of Tukūltī-Ninurta I was reflected in the of royal propaganda in the Middle-Assyrian Kingdom praise of the warlike victorious king of Assyria, who (1365–1208 BC). The main aspect of this topic is royal took over the old Kassite and Babylonian titles like titulary as part of official royal propaganda. “King of Sippar and Babylon” (šar Sippar u Bābili), The powerful Middle-Assyrian kingdom, which was “King of Karduniaš” (šar māt Karduniaš), “King of established during the 14th and 13th centuries BC Sumer and Akkad” (šar māt Šumari u Akkadî) etc. by such warlike Assyrian rulers like Aššuruballit I, and also began to use universalistic titles such as “The Adad-nārāri I, Salmanassar I and Tukūltī-Ninurta King of Four Corners” (šar kibrāt arba`i), etc. I, reached its maximum in its expansionistic policy, and also in the glorification of its kings, at the time Mati Laur. Court trials for unmarried mothers in of Tukūltī-Ninurta I (1244–1208), who was a strong, Pärnu county in 1740 clever, but very brutal despot. The main aim of royal propaganda was to praise the In early modern times, misconduct categorized as King of Assyria and the main God of Assyria – Aššur. sexual crimes were, owing to their private nature, a Some of the best examples of this praise can perhaps significant challenge to administrative authorities. be seen in the royal inscriptions, some royal hymns On the one hand, the governing regime at the time and also in such works of Assyrian literature like the could not overlook the violation of the principles of “Tukūltī-Ninurta Epic”, and in some later Chronicles Christian morals; on the other hand, the confidential- – “Chronicle of Tukūltī-Ninurta”, “Synchronistic ity of these violations rendered their discovery, and Chronicle”, “Chronicle of Arik-Dēn-ili”, etc. One the and public retribution required by them, far more of the best examples of propagandistic Assyrian complicated than violations in other areas of life. Al- literature is, of course, “Tukūltī-Ninurta Epic”, in though extramarital sexual relations were punishable which the Assyrian king Tukūltī-Ninurta was praised by law, only cases that resulted in the birth of a child as a victorious and divine hero, son of the god Enlil were brought to court. The majority of court trials that and the great conqueror of Kassite Babylonia, etc. were categorised as violations in Pärnu County Court This event (the conquest of Babylonia) took place in the 1740s, constituting more than thirty court cases in Southern (Kassite) Babylonia in 1220 BC. a year, originated with extramarital pregnancies. But the most important propagandistic texts were At least once a year, church pastors informed county created during the reign of the Middle-Assyrian kings: courts of illegitimate children baptized in the parish. royal inscriptions, letters etc. If the old Assyrian rulers, Some single unwed women were not brought to trial, from the Akkadian period (2334–2154 BC) until the either because they had fled from the estate or for reign of the Middle-Assyrian King Aššuruballit I, never some other reason, though flight did not preclude called themselves “king” (šarru), but only “overseer” their later punishment. (waklu) or more frequently “vice-regent of the god This article discusses the testimonies of single mothers Aššur” (iššiak Aššur), then the Middle-Assyrian kings given in 67 trials at Pärnu County Court during 1744 since Aššuruballit I (1365–1330) came to use true royal and 1745. According to the testimonies, the trials could titulary. At first such titles like “king” (šarru), “king of be divided into three categories: 25 cases of alleged Assyria” were used, but later also universalistic expres- rape; 22 cases of sexual relations in the hope of mar- sions like “The King of the Universe” (šar kiššati), riage (sub spe matrimonii); and 20 cases that could be “The King of the Four Corners” (šar kibrāt arba`i), categorized as “misconduct committed willingly”.

154 Tuna 4/2008 Summary 4/2008

Twenty-eight of the men that were accused by women attractive church. Major sources of information in court of having fathered an illegitimate child were are articles marking the central events of a church Russian soldiers billeted in the area. In 21 cases the – the laying of the cornerstone or the consecration woman testified to having been raped by one or more of the church upon its completion. This article soldier; in seven cases the woman had willingly lived examines these questions in the reign of Alexander with a soldier, including four cases in the hope of II (1855–1881). During these years the Estonian marriage. In at least two cases, the accusation of rape national movement grew quickly and relations bet- by a soldier proved to be a lie, told for the purpose ween Estonians and Baltic Germans became more of concealing the child’s biological father and/or in strained. The struggle between Germans and Rus- the hope of avoiding punishment. sians for the Estonian soul had begun, and this A woman who claimed that the reason behind her period saw the most building and rebuilding of extramarital pregnancy was rape was cleared of the churches in Estonian history. charges only after she presented to the court a wit- The erection of many new churches in Estonia in ness who confirmed the incidence of rape or testified the reign of Alexander II and the renovation of the that the woman had reported the incident at once, majority of old churches with new, higher steeples and not after she began to show signs of pregnancy. seem to be largely the accomplishment of Estonian In only two cases out of 25, the court ruled that the mission-minded newspaper men. If the newspapers, woman’s testimony was correct. primarily Eesti Postimees, had not been so consistent The regular penalty for extramarital sexual rela- in calling for donations, in presenting the generous tions was five pairs of strokes for women and ten donors and enterprising congregations as examples for men. In addition, both the woman and the man for the others, there would have been no advance- were sentenced to a sacramental penance. In cases ment from a “Baltic-German spring” to a “Estonian where a single mother stood before the court for summer” in the field of church-building. The best a second time on the same charge, she received a of these include Tallinn’s Jaani and Kaarli churches, double penalty. Double penalties were also imposed and Viljandi’s Pauluse, as well as Tartu’s new Esto- when sexual relations involved adultery. The person nian (Peetri) church, and the building of Narva’s first found guilty could redeem himself or herself from Estonian (Aleksandri) church. Although in the case corporal punishment by paying 50 kopecks for each of the latter two the actual construction took place pair of levied strokes. only after the reign of Alexander III, their inception In 63 of 67 court trials a verdict was reached; in four resulted from the liberal religious and national poli- cases the court’s decision was postponed. The woman cies of the time of Alexander II. was found guilty in 55 of these 67 cases, and in only Compared to the 1860s and the number of articles seven cases did the woman escaped punishment. (On reflecting the selection of teachers and school one occasion the single mother had died at childbirth building construction, information in Estonian and the alleged father was brought to court.) Only newspapers regarding the building of churches was 27 men appeared before the court, of whom 19 were relegated to a minor role in the 1870s. That Esto- found guilty and sentenced. Five men were released nians had their own large and beautiful churches from punishment upon their marriage to the child’s seems to have been taken for granted. mother; in three cases the man testified under oath that he had not had sexual relations with the woman Mikk Lõhmus. Suburbs and the decentralization of who claimed him as the father. the city centre in the Republic of Estonia, 1918–1940 That many women had killed their newborn children out of shame was used to justify the limitation of The author examines the theoretical and practical discrediting punishments in mid-eighteenth-century possibilities for the decentralization of city govern- Europe, including in the Baltic area. The Russian ance that were used in Estonia from 1918 to 1940. Imperial Senate’s ukase of March 30, 1764 excluded The legal acts and draft acts related to decentraliza- incidents of adultery from the list of crimes in the tion in Estonia are compared. The time period being Baltic provinces and being sentenced to the pillory studied was expanded since the legal background in was replaced with a fine. use throughout Estonia was influenced by the act issued on 15 April 1917 by the Russian Provisional Tiina-Mall Kreem. The virgin with the white shawl. Government titled “Interim regulations for the local The building of evangelical Lutheran churches, the government of a divided city”. The other documents setting of their cornerstones and their consecration, under examination are the 1922 draft Cities Act, the as reflected in the Estonian media during the time law to merge the Narva-Jõesuu township with the city of Alexander II of Narva (RT 1934, 27, 226), adopted by the Riigikogu (parliament) on 16 March 1934, and declared by the The author explores the meaning for Estonians of State Elder on 26 March 1934, as well as the Cities the building of Lutheran houses of worship and what Act (RT 1938, 43, 404), issued on 19 April 1938 by the for Estonian journalists and readers constituted an Riigihoidja (Keeper of State) as a decree.

Tuna 4/2008 155 Summary 4/2008

The decentralization of city governance became an end of March, Poland’s government was trying to issue in Europe due to rapid urbanization in the late decide whether to go along with Germany or to nineteenth century and in the early twentieth century. keep on the path of an independent foreign policy. The formation of suburbs was primarily managed on In the corridors of power, two opposing camps were the horizontal level, taking place in towns as a result formed regarding the future direction of Polish for- of the expansion. The decentralization in the city as a eign policy. The military camp believed that the only whole, was a contradictory process. On the one hand, way out for Poland was going along with France and it could be interpreted as centralization, since the Britain. Foreign minister Beck and the government hitherto independent local governments were merged camp, however, supported a more cautious policy, with the towns. At the same time, from the legal and not wanting to provoke Germany. public administration standpoint it is also simultane- Polish political circles and media reacted calmly to ously a case of decentralization, because the central city Hitler’s speech in which he revoked the non-aggres- authority ceded part of its authority to the suburbs. sion pact signed on 28 April 1934. At the beginning Unfortunately, there was no opportunity before the of May, however, there was a sudden change in Polish Soviet occupation for the extensive implementation leading circles and media towards confrontation with of decentralization within cities, except for Narva and Germany. They wanted to make the Danzig issue a Narva-Jõesuu. In these instances, however, it was problem with European importance, a casus belli. In more a case of exceptional symbiosis. For this reason, Tomback’s opinion, taking this step was actually an there is also no long-term practice, or conclusions abandonment of hitherto balanced policies. regarding the working or the results of the law. The article recounts the viewpoint of the officers from the Polish Headquarters regarding a possible war with Germany. The situation of Poland in a DOCUMENTS AND COMMENTARIES potential war with Germany was considered to be difficult, but not hopeless. It was believed that the Urmas Salo. The military-political situation of Po- war would be prolonged – a war of attrition that land in 1939: the view of the Estonian miltary attaché Germany could not withstand. The Polish military underestimated the German military. In the development of the events of 1939, the position The article contains an overview of the visit by British of Poland, in addition to the actions of Germany, was General Edmund Ironside to Poland and the state- decisive. Poland’s non-compliance with Germany’s ments in July and the beginning of August by Mar- demands led to a war, which became World War II. shall Rydz-Shmigli on the topics of Polish-German Was such a development inevitable, or were there relations and Danzig. Finding compromise solutions any realistic alternatives? The reports in 1939 by the between Poland and Germany on the issue of Danzig Estonian military attaché in Poland and Romania, was not at all easy due to domestic considerations. Lieutenant-Colonel Rein Tomback (1896–1942), are It can be seen from many of the reports that the Polish of great interest in clarifying this issue. leadership did not believe that the Soviet Union was Among the materials of the Military Headquarters 2nd cooperating with Germany. They thought that a po- Department held in the Estonian National Archive is litical agreement would be impossible and that the So- a file containing the reports of the Estonian military viet Union would stay neutral. The Germany-USSR attaché (ERA fond 495, nimistu 12, säilik 246). The non-aggression pact came as a complete surprise to first report is from 1 February 1939 and the last report the Polish government and the military. They were from the military attaché is dated 17 September, from unable to correctly assess the substance of the pact, Cernaut in Romania. and they had no idea about its secret protocols. The reason, or to be more precise the stimulus, for the In the reports from the end of August there are German-Polish crisis was Hitler’s demand that Poland overviews of the Polish military preparations and of cede the free town of Danzig, which was under the the mobilization and the relocation of forces. In his control of the League of Nations, to Germany, and last report, on 17 September, Tomback presented the to permit the building of an ex-territorial motorway reasons why Poland was defeated. and railway through the Polish corridor in Pommer The Estonian military commanders should have (Pomorz), which separated Danzig from Germany. realized by summer 1939, at the latest, based on the Poland hoped, with the help of its allies France and reports by the military attaché, of the inevitability of Britain, to withstand German pressure. war between Germany and Poland. Apparently there In one of Tomback’s first reports in February 1939 was still hope that Britain could convince Poland to there was mention of the result of the visit of Ger- make concessions. man foreign minister von Ribbentrop to Warsaw. The Poles were satisfied since they thought that Jaak Pihlau. Radio games II. Abwehrgruppe 326 German interests were directed towards Western Europe and outside Europe. During World War II, many radio games were In the reports from mid-March show that at the played on the German-Russian front. One of the

156 Tuna 4/2008 Summary 4/2008 more successful German groups in these games Democrat” and the Russian-language “Luch Svo- was the Abwehrgruppe 326 (AG 326), which as body”. He was arrested on 4 January 1975. of spring 1943 was stationed on Estonian territory On 20 May 1975 while he was in preliminary-inquiry in Tartu, at 42 Aia Street. The commander of this isolation in Moscow, Soldatov wrote a letter to the reconnaissance group was senior Lieutenant (later chairman of the KGB, Yuri Andropov. The prison Captain) H. Dammerau, and his deputy and the officials guarding Soldatov considered the letter to actual implementer of the radio games was Sonder- be sufficiently important not to be discarded so they führer Werner Redlich, who was very familiar with sent the letter on to the addressee. local conditions and was fluent in both Russian and The reason for writing the letter, said Soldatov, was Estonian. The initial complement of the recon- concern for the future of the state: naissance group, together with the headquarters 1. “Provide a legal possibility for the discussion of and radio group, was 29 men, and there was a later all the current problems and the ways they could addition of another battle group of about 40 men, be solved. For example, there could be – even if which was comprised of Estonians who had been under Andropov’s censorship – publication in captured and recruited. Moscow of a moderate but independent journal At that time, scout-parachutists were sent behind using accumulated resources.” the lines in Estonia by the Red Flag Baltic Fleet’s 2. “Provide amnesty for even some of the political reconnaissance department, the Estonian Partisan prisoners.” Movement’s (PBL) Headquarters and the NKVD 3. “Permit some sections of the liberals and dissi- (actually the counter-reconnaissance department/ dents, regardless of their nationality, also includ- Smersh). Almost all these scouts were captured by ing Russians, to leave the country for a shorter the Estonian Self-Defence units and were handed or longer trip”. over for interrogation by the SD, GFB (secret field There is no trace of a reaction by Andropov. Solda- police) and the Abwehr, of whom only the latter had tov was sentenced to six years of rehabilitation in a received the necessary special training for playing strict-regime work colony. radio games. After his release in January 1981 Soldatov migrated AG 326 commenced its activities in Estonia by to Germany and lived in Munich and Frankfurt am recruiting a number of PBL reconnaissance agents, Main. In 2000, Soldatov returned to his homeland. as already mentioned in the first part of this series Sergei Soldatov died on 24 January 2003. of articles, and thereafter initiated a major radio game in November 1943. Estonian Film Archives: Photographs by Carl Sarap Prior to the departure by the Germans from Estonia in the summer of 1944, a number of radio games were still played with the participation of AG 326 CULTURAL HISTORICAL ARCHIVE (Stint and Terling), but there is serious doubt about these. It is suspected that these were actually played Vilve Asmer. Publisher and photographer Carl Sarap under the control of Soviet anti-reconnaissance. After the retreat to Germany in 1945, AG 326 Carl Sarap has a place in Estonian cultural history was reorganized as FAT 326 (front line cleansing as a publisher and photographer. He was born on 4 group). Almost all the members of this group fell March 1892 in Voka district in Viru county. into the hands of the Americans at the end of the In 1918 Sarap opened a book store in Tartu and found- war, who then handed them over to the Red Army. ed the “Odamees” publishing house, which continued The sentence that Redlich and his team received at the activities of the “Siuru” publishing house. the Soviet 6th Army military tribunal in Budapest Carl Sarap became active in photography in the was relatively mild (10 years in a prison camp) and 1930s. He left Tartu and moved to Rakvere with his almost all of them were freed after 1954. personal and intellectual partner, Johanna Triefeldt. The pair opened a book store, which also offered Arvo Pesti. Proposals by a dissident on running the photographic supplies and services. Sarap undertook state. Sergei Soldatov’s letter to Yuri Andropov numerous photographic expeditions to Estonian towns and throughout the countyside, the result of Sergei Soldatov (1933–2003) – Estonian dissident which was a postcard collection completed in 1938 born in Narva, engineer, journalist and author of nu- called Kaunis kodumaa (Beautiful Homeland). merous self-published publications – was a political Sarap was arrested on 22 June 1941 and he died in prisoner in 1975–1981. At the end of the 1960s he September of the same year in the northern Urals. participated in writing the program and tactics for Although there is only a limited amount of source the USSR Democratic Movement. At the start of the documentation available on Carl Sarap in the Es- 1970s he participated in the founding of the Estonian tonian Cultural History Archives, his 72 letters to Democratic Movement, and the publication of the Friedebert Tuglas in the years 1919–1941 provide underground magazines “Democrat”, “Estonian quite a good overview of his life’s work.

Tuna 4/2008 157 TUNA SISUKORD 2008

1. EESTI VABARIIK 90

Davõdov, Ilja. Vladimir Uljanovi (Lenini) allkirjaga dokument 16. novembrist 1917 Narva Linnava- litsuse arhiivifondis. 2008, nr. 1, lk. 76–84. Grabbi, Hellar. Ema mälestused. Ella Grabbi mälestusi. 2008, nr. 1, lk. 85–105. Ilves, Toomas Hendrik. Vabariigi Presidendi kõne Rahvusarhiivi teaduskonverentsil 23. novembril 2007. 2008, nr. 1, lk. 2–5. Klesment, Martin. Eesti majandusarengu dünaamika näitajaid sõdadevahelisel perioodil. 2008, nr. 1, lk. 25–37. Kröönström, Mati. Kuperjanovi partisanide väeosa ja selle juhid Vabadussõjas. 2008, nr. 1, lk. 66–75. Kukk, Kalev. Eesti majandus 1991–2007: taassünd ja edulugu. 2008, nr. 1, lk. 38–51. Made, Vahur. Välispoliitika võimalustest julgeoleku kadudes: 1920.–1930. aastate Eesti välispoliitika ja konkureerivad maailmakorrad. 2008, nr. 1, lk. 52–58. Pajur, Ago. Kolm murdepunkti Eesti sisepoliitikas 1918–1934. 2008, nr. 1, lk. 6–16. Valge, Jaak. Eesti aeg ja iseseisvuse taastanud Eesti. 2008, nr. 1, lk. 17–24. Varrak, Toomas. Demokraatlik poliitika ja demokraatia Eestis 1991–2007. 2008, nr. 1, lk. 59–63.

2 . E S S E E

Kareva, Doris. Mäletamise kunst. 2008, nr. 4, lk. 4. Läänemets, Märt. Humanismist budismis ja budistlikust humanismist. 2008, nr. 3, lk. 2–7. Vene, Ilmar. Homeerilisest realismist. 2008, nr. 2, lk. 2–6.

3 . K Ä SITLUSED

Juurvee, Ivo. KGB, Stasi ja Eesti luureajalugu. 2008, nr. 2, lk. 32–53. Kreem, Tiina-Mall. Neitsi valge linikuga. Evangeelsete luterlike kirikute ehitus, nurgakivipanekud ja pühitsemised Aleksander II aegses eesti ajakirjanduses. 2008, nr. 4, lk. 26–43. Kuusk, Pearu. Vabastajad või vallutajad? Siseasjade Rahvakomissariaadi Tartu Linnaosakonna tegevusest 1944. aastal. 2008, nr. 3, lk. 19–32. Laur, Mati. Kohtumõistmine vallasemade üle Pärnu maakohtus 1740. aastatel. 2008, nr. 4, lk. 16–25. Leimus, Ivar. Hertsog Magnus, tema võlad ja võlausaldajad. 2008, nr. 3, lk. 8–18. Leppik, Lea. Keiss ja Laagus – kaks idealistist majandusmeest 20. sajandi alguse Tartus. 2008, nr. 2, lk. 21–31. Lõhmus, Mikk. Linnaosad ja linnajuhtimise detsentraliseerimine Eesti Vabariigis 1918–1940. 2008, nr. 4, lk. 44–55. Pirsko, Priit. Dokumentide aastakasv Eestis – mõõtmisest ja eriti mõõdupuust. 2008, nr. 2, lk. 69–72. Raid, Tõnu. Raffaello Barberini teedekaart aastast 1564. 2008, nr. 2, lk. 7–20. Roosileht, Katrin. Dokumentide aastane juurdekasv Eesti avaliku sektori asutustes. 2008, nr. 2, lk. 54–68. Sazonov, Vladimir. Kuninglik propaganda Kesk-Assüüria suurriigis 1365–1208 e. Kr. valitsejate tiitlite näol. 2008, nr. 4, lk. 5–15. Saueauk, Meelis. Riikliku julgeoleku rahvakomissariaat (NKGB) Eestis 1944–1946. 2008, nr. 3, lk. 33–57.

4 . D O K U M ENT JA KOMMENTAAR

Noormets, Tiit. “... kas täna praktiseeriti eilast filmi?” Kollaborantide ja okupantide konflikt Kabala vallas detsembris 1945. 2008, nr. 3, lk. 69–72. Noormets, Tiit. “Rahvusvahelise reaktsiooni poolt Olümpiamängude ümber sepitsetud sehkendamine ei andnud dividende...” KGB-teaduslik artikkel Tallinna Olümpiaregatist “Kõrgkooli töödes”. 2008, nr. 3, lk. 73–79.

158 Tuna 4/2008 Sisukord 2008

Paklar, Ernst. Autobiograafilised märkmed. Vene keelest tõlkinud Erna Kõiv. 2008, nr. 3, lk. 86–96. Paklar, Volita. Ernst Paklari 100. sünniaastapäeva puhul. 2008, nr. 3, lk. 97–100. Pesti, Arvo. Dissidendi ettepanekud riigikorralduse asjus. Sergei Soldatovi kiri Juri Andropovile. 2008, nr. 4, lk. 97–101. Pesti, Arvo. Vaikne pooltund. Nõukogude Liidu Demokraatliku Rahvarinde 1981. aasta memoran- dum. 2008, nr. 3, lk. 80–85. Pihlau, Jaak. Raadiomängud Eestis Teise maailmasõja ajal ja järel. 2008, nr. 2, lk. 79–99; nr. 4, lk. 80–96. Rosenthal, Reigo. Kes andis käsu “Irboska veretööks”? 2008, nr. 2, lk. 73–78. Salo, Urmas. Au kallim kui rahu. Poola sõjalis-poliitiline olukord 1939. aastal Eesti sõjaväe esindaja silmade läbi. 2008, nr. 4, lk. 56–79. Tannberg, Tõnu. Julgeolekuorganite “uue töömeetodi” juurutamine relvastatud vastupanuliikumise vastu 1945. aastal. 2008, nr. 3, lk. 58–68. Viires, Ants. Tagasivaade noorusaega. 2008, nr. 2, lk. 100–115.

5 . F O T O D

Eesti Filmiarhiivi fotonurk. Carl Sarap. 2008, nr. 4, lk. 102–108. Eesti Filmiarhiivi fotonurk. Kaks algust. 2008, nr. 1, lk. 106–112. Eesti Filmiarhiivi fotonurk. Olümpialinn Tallinn. 2008, nr. 3, lk. 101–107. Eesti Filmiarhiivi fotonurk. 100 aastat esimesest kinoks ehitatud hoonest Eestis. 2008, nr. 2, lk. 116–122.

6. KULTUURILOOLISEST ARHIIVIST

Asmer, Vilve. Kirjastaja ja piltnik Carl Sarap. 2008, nr. 4, lk. 109–112. Carl Sarapi kaheksa kirja Friedebert Tuglasele. 2008, nr. 4, lk. 113–118. Olesk, Sirje. Kaks vaimukaaslast eri aegadest. Valik Ain Kaalepi ja Nigol Andreseni kirjavahetusest aastatel 1965–1975. II. 2008, nr. 1, lk. 113–128. Saluvere, Tiina. Ühest kunagisest Tartu teatrikoolist. 2008, nr. 2, lk. 123–138, nr. 3, lk. 108–127.

7. ARVUSTUSED

Arumäe, Heino; Graf, Mati; Raudkivi, Priit. Soomlaste oma Eesti ajalugu. Seppo Zetterberg. Viron historia. Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran Toimituksia 1118. Helsinki, 2007. 810 lk. 2008, nr. 1, lk. 129–135. Arumäe, Heino. Üks vägagi piinlik lugu. – Martti Turtola. Kindral Johan Laidoner ja Eesti Vabariigi hukk 1939–1940. Soome keelest tõlkinud Maimu Berg. Tänapäev, Tallinn, 2008. 296 lk. 2008, nr. 4, lk. 127–134. Helk, Vello. Eesti stalinismi haardes. – Eesti aastatel 1940–1953. Sovetiseerumise mehhanismid ja tagajärjed Nõukogude Liidu ja Ida-Euroopa arengute kontekstis. Koostanud Tõnu Tannberg (Eesti Ajalooarhiivi toimetised. Acta et commentationes Archivi Historici Estoniae 15 (22). Eesti Ajaloo- arhiiv, Tartu 2007. 508 lk. 2008, nr. 3, lk. 138–141. Helk, Vello. Haridusreisid reformatsioonist valgustusajastuni. – Arvo Tering. Eesti-, liivi- ja kuramaalased Euroopa ülikoolides 1561–1798. Eesti Ajalooarhiiv, Tartu, 2008. 831 lk. 2008, nr. 4, lk. 119–123. Helk, Vello. Saaremaa järjekordne suurpanus. – Saaremaa 2. Ajalugu, majandus, kultuur. Toimetanud Kärt Jänes-Kapp (ajalugu, usk ja kirik, tervishoid ja arstiabi), Enn Randma (arhitektuur, haridus, saarlased väljaspool Eestit), Malle Soosaar (majandus). Koolibri, Tallinn, 2007. 1136 lk. 2008, nr. 2, lk. 147–153. Hiio, Toomas. Korpusepoistest. – Tiit Noormets, Toe Nõmm, Hanno Ojalo, Olev Raidla, Reigo

Tuna 4/2008 159 Sisukord 2008

Rosenthal, Tõnis Taavet, Mati Õun. Korpusepoisid. Koostanud Hanno Ojalo. Eesti Akadeemiline Sõjaajaloo Selts ja Sentinel, Tallinn, 2007. 254 lk. 2008, nr. 2, lk. 140–146. Kaju, Katre. Kirjad riigikantslerile. – Letters from Sir James Spens and Jan Rutgers. Edited by Arne Jönsson. (The Works and Correspondence of Axel Oxenstierna edited by The Royal Swedish Academy of Letters, History and Antiquities in co-operation with The Swedish National Archives, 2: 13). Stockholm, 2007. 643 lk. 2008, nr. 3, lk. 128–129. Kodres, Krista. Varandusloend – eraelu ja elamiskultuuri ajaloo ammendamatu allikas. 2008, nr. 2, lk. 139–140. Leppik, Lea. Balti maailmaelamus. Krahvide Aleksander, Eduard ja Hermann Keyserlingi kultuuriloolisest tähendusest. – Baltisches Welterlebnis. Die kulturgeschichtliche Bedeutung von Alexander, Eduard und Hermann Graf Keyserling. Beiträge eines internationalen Symposions in Tartu vom 19. bis 21. September 2003. Hrsg. v. Michael Schwidtal, Jaan Undusk unter Mitwirkung von Liina Lukas. Universitätsverlag Winter Heidelberg. 2007. 2008, nr. 3, lk. 133–137. Liivik, Olev. Eesti küla sihikindel sovetiseerimine aastatel 1944–1953. David Feest. Zwangskollekti- vierung im Baltikum. Die Sowjetisierung des estnischen Dorfes 1944–1953. Böhlau. Köln-Wien, 2007 (=Beiträge zur Geschichte Osteuropas, Band 40). 535 lk. 2008, nr. 1, lk. 136–139. Loit, Aleksander. Eesti talupojad Põhjasõjas. – Kalle Kroon. Kolme lõvi ja greifi all Põhjasõjas. Eestlased ja lätlased Rootsi armees, nähtuna sotsiaal-majanduslike muutuste taustal 17. sajandi lõpul – 18. sajandi alguses. Argo, Tallinn, 2007. 424 lk. 2008, nr. 3, lk. 142–144. Loit, Aleksander. Ikaldus – nälg – surm. – Marten Seppel. Näljaabi Liivi- ja Eestimaal 17. sajandist 19. sajandi alguseni. Dissertationes Historiae Universitatis Tartuensis. 15. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu, 2008. 408 lk. 2008, nr. 4, lk. 124–127. Niglas, Aivar; Maripuu, Meelis. Punalaevastiku tung läände. – Pavel Petrov. Punalipuline Balti laevastik ja Eesti (1939–1941). Vene keelest tõlkinud Toomas Huik. Tänapäev, Tallinn, 2008. 264 lk. 2008, nr. 4, lk. 135–140. Vanamölder, Kaarel. Peeter Suur kaasaegses Saksa trükimeedias. – Astrid Blome. Das deutsche Rußlandbild im frühen 18. Jahrhundert. (Forschungen zur osteuropäischen Geschichte. Band. 57.) Osteuropa-Institut der Freien Universität Berlin. Harrassowitz Verlag. Wiesbaden, 2000. 432 lk. ISBN 3–447–04341–5. 2008, nr. 3, lk. 130–132.

8 . V A R I A

Haak, Arvi. Seminar hilisrauaaja võimukeskustest Läänemere idakaldal. 2008, nr. 3, lk. 150–151. Kaljundi, Linda. Henriku Liivimaa kroonika tõus rahvusvahelisele teadusareenile. 2008, nr. 4, lk. 141–144. Kenkmann, Peeter. Näitus “Estonia – riik ja rahvas”. 2008, nr. 2, lk. 154–156. Kibal, Birgit. 16. üleilmne arhiivikongress Kuala Lumpuris. 2008, nr. 4, lk. 145–150. Kreem, Juhan. Kirde-Euroopa ajaloo ja kultuuri sümpoosion Tallinna Linnaarhiivis. 2008, nr. 1, lk. 151–153. Liivik, Olev. Rahvusvaheline ajalookonverents “Rahvusest riigiks. Uute rahvusriikide tekkimine Tsaari-Venemaa varemeile 1917–1920” 6. märtsil Tallinnas. 2008, nr. 3, lk. 147–150. Loit, Aleksander. Esthonia – Estonia? 2008, nr. 1, lk. 144–147. Lääne, Margus. Ununenud kangelane ehk ”Iseäraliste ülesannetega kurjeer”. 2008, nr. 3, lk. 152–156. Püüa, Endel. Probleeme Eesti Vabariigi võimuorganite algusajast. 2008, nr. 1, lk. 140–143. Raudkivi, Priit. Ajalookirjanduse aastapreemia 2008. 2008, nr. 3, lk. 145–146. Raun, Ott. Tuna kümme aastat. 2008, nr. 4, lk. 2–3. Sirk, Väino. Ajaloo Instituudis esitleti Ea Janseni postuumselt ilmunud suurteost. 2008, nr. 1, lk. 148–150. Tomingas, Ivi. 10 aastat Tuna fotonurka. 2008, nr. 4, lk. 152–153. Uuet, Liivi. Ajalookonverentsilt “Eesti Vabariigi Valitsus eksiilis”. 2008, nr. 4, lk. 150–151.

160 Tuna 4/2008