SISUKORD 4/2008 Sisukord TOIMETUSELT Ott Raun: Tuna kümme aastat 2 ESSEE Doris Kareva: Mäletamise kunst 4 KÄSITLUSED Vladimir Sazonov: Kuninglik propaganda Kesk-Assüüria suurriigis 1365–1208 e. Kr. valitsejate tiitlite näol 5 Mati Laur: Kohtumõistmine vallasemade üle Pärnu maakohtus 1740. aastatel 16 Tiina-Mall Kreem: Neitsi valge linikuga. Evangeelsete luterlike kirikute ehitus, nurgakivipanekud ja pühitsemised Aleksander II aegses eesti ajakirjanduses 26 Mikk Lõhmus: Linnaosad ja linnajuhtimise detsentraliseerimine Eesti Vabariigis 1918–1940 44 DOKUMENT JA KOMMENTAAR Urmas Salo: Au kallim kui rahu. Poola sõjalis-poliitiline olukord 1939. aastal Eesti sõjaväe esindaja silmade läbi 56 Jaak Pihlau: Raadiomängud Eestis Teise maailmasõja ajal ja järel 80 Arvo Pesti: Dissidendi ettepanekud riigikorralduse asjus 97 Eesti Filmiarhiiv: Carl Sarap 102 KULTUURILOOLISEST ARHIIVIST Vilve Asmer: Kirjastaja ja piltnik Carl Sarap 109 Carl Sarapi kaheksa kirja Friedebert Tuglasele 113 ARVUSTUSED Vello Helk: Haridusreisid reformatsioonist valgustusajastuni 119 Aleksander Loit: Ikaldus – nälg – surm 124 Heino Arumäe: Üks vägagi piinlik lugu 127 Aivar Niglas, Meelis Maripuu: Punalaevastiku tung läände 135 VARIA Linda Kaljundi: Henriku Liivimaa kroonika tõus rahvusvahelisele teadusareenile 141 Birgit Kibal: 16. üleilmne arhiivikongress Kuala Lumpuris 145 Liivi Uuet: Ajalookonverentsilt “Eesti Vabariigi Valitsus eksiilis” 150 Ivi Tomingas: 10 aastat Tuna fotonurka 152 Summary 154 Tuna sisukord 2008 158 Tuna 4/2008 1 TOIMETUSELT Tuna kümme aastat ümne aasta eest detsembris, kui kalender kuulutas veel eelmist aastatuhandet, nägi ilmavalgust ajalookultuuri ajakirja Tuna esimene number. Selleks ajaks olid mit- Kmedki kaheksakümnendatel-üheksakümnendatel ilma teinud väljaanded jõudnud hingusele minna, traditsioonilised teadus- ja kultuuriajakirjad aga kõige kiuste püsima jäänud. Sellesse stabiliseerumismärke ilmutavasse aega sisenes Tuna oma tolmulõhnase pealkirja ja kummalisevõitu alapealkirjaga. Miks just Tuna, mida mõista ajalookultuuri all ja kas tegemist on teadusliku või populaarteadusliku ajakirjaga ja kas arhiivide ajakiri tähendab vaid arhiivindusajakirja? Avaleheküljel kuulutati: “Tuna tahab olla ajalookultuuri ajakiri. See tähendab nii arhiivimaterjalide publi- katsioone (dokumente, mälestusi, kirju), tõsiteaduslikke analüüse arhiivindusteooriast ajaloofilosoofiliste vaatlusteni kui ka diskussioone, ja populaarseid ning alternatiivseid käsitlusi. Enesestmõistetavalt on Tunas koht nii arvustustel, tutvustustel kui ka ajakohasel informatsioonil.” Ent sõnad on üks asi, nende paikapidavust peab kinnitama sisu. Esimese numbri ju- hatas sisse Ilmar Vene essee “Minevik mälus”. Edasi tulid kirjutised Tõnu Tannbergilt, Ivi Tomingaselt, Heino Arumäelt, Peeter Väljaselt, David Vseviovilt, Indrek Jürjolt, Mart Kivimäelt, Piret Noorhanelt, Enn Küngilt, Arvo Teringult, Ants Viireselt, Peep Pillakult, Jüri Andilt, Tõnis Ritsonilt, Indrek Jürjolt, Priit Raudkivilt, Ea Jansenilt, Heino Eelsalult, Jüri Tammojalt ja Valdur Ohmannilt. Enamik neist kujunes Tuna püsiautoriteks ja vaid astronoom Heino Eelsalule jäi see kirjutis üldse tema elu viimaseks. Aga üksiknumbri õnnestumiste või ebaõnnestumiste järgi ei saa põhjapanevaid järel- dusi teha. On ajakirju, mis esimesest numbrist kaugemale pole jõudnudki. Oli neid, kes Tunalegi hingekella lõid, nagu kriitik, kelle meelest oli tegu kopitanult sündinud asjaga. Enamik lugejaid suhtus aga ettevõtmisesse ootustega ja nii on nüüdseks esimesele numbrile lisandunud juba nelikümmend uut. Küll oli kohe selge, et iva ja kooruke, sisu ja välimus peavad olema kooskõlas, sest nii või teisiti mõjutab üks teist. Esimesest numbrist peale on fotod täitnud ajakirjas mitte ainult illustreerivat, vaid ka sisulist funktsiooni. Öeldakse, et aeg loksutab kõik paika, kuigi päris nii see pole. Kui esimeste numbritega sai selgeks, et ajakirjal on tulevikku, tuli arengusuundi täpsustada. Toimetus organiseeris omamoodi mõttetalgud, milles osales ligi poolsada ajalooteadusega seotud inimest. Punk- ti arutelule pani kolleegiumi koosolek. Loomulikult ei tähendanud arutelu kaugeltki seda, nagu oleks nüüd kõik ja igavesti paigas. Põhilises toetuti seisukohtadele, mis olid tegelikult üsna lähedased 1922. aastal asutatud Ajaloolise Ajakirja algaastate põhimõtetele. Nimelt, et ajakiri “tahab kinni pidada teaduslikkuse põhimõttest. Kuid teades, et teaduslikkust ei tarvitse samastada raskepärasuse ja raskesti-arusaadavusega, püüame pakkuda seda, mida meil on anda, arusaadaval ja võimalikult niisugusel kujul, mis ajalooliste nähtuste jälgimi- seks võiks äratada huvi ka rahva laiemais ringkonnis väljaspool uurijate ja ajaloo õppijate väiksearvulisi, kitsaid rühmi.” Selline lähenemisviis on Eesti jaoks ilmselt optimaalne. Tuna kui ajalookultuuri ajakirja edu pant on algusest peale olnud kollegiaalsus. Kui 2 Tuna 4/2008 Ott Raun / Tuna kümme aastat Eesti Arhivaaride Ühing ja viis arhiivi – Eesti Riigiarhiiv, Ajalooarhiiv, Filmiarhiiv, Tallinna Linnaarhiiv ja Pärnu arhiiv – poleks oma jõudusid kokku pannud ja asunud toetama uue ajakirja loomise ideed, poleks Tunast kunagi asja saanud. Idee ise oli ilm- selt mitmetes peades liikunud juba ennegi, kuid tulemuseni jõudis see tänu Riigiarhiivi tollase asedirektori Jaak Valge initsiatiivile ja kõikide arhiivide juhtkondade ning rii- giarhivaari toetusele. Esimese numbri väljaandmisel tuli rahaliselt appi Kultuuriminis- teerium ja teisest numbrist peale on Tunat toetanud Eesti Kultuurkapital. Moraalset, aga kultuurirahastu kaudu ka materiaalset toetust sai ajakiri ka tollaselt Eesti Vabariigi Presidendilt Lennart Merilt. Ning hea sõnaga on põhjust meenutada ka Rahvuskultuuri Fondi. Kuigi Tuna toimetus ise pole kuigi suur, seisab tema selja taga praegu juba seits- meteistkümneliikmeline teotahteline kolleegium. Koos käiakse vähemalt kolm korda aastas ja pea alati on kohal mõni välismaalasest kolleegiumiliige (USA-st, Rootsist, Soomest, Hollandist või Saksamaalt). Ehkki Tuna on eestikeelne kvartalikiri, on ilmunud ka venekeelne koondväljaanne, millele on oodata järge, ning valmimas on ingliskeelne erinumber. Igapäevast tööd on teinud toimetuse väikesearvuline koosseis. Praeguste tegijate nimed on esisisekaanel kirjas. Ei tohiks aga unustada ka neid, kelle nimesid kaanel ei ole, aga kelle vaevata oleks Tuna algus mõeldamatu. Need on sisutoimetaja Velly Roots, kunstnik Tõnu Soo ja kujundaja Jaan Klõšeiko. Kümme aastat ei ole liiga pikk aeg, pigem koguni väga lühike, kui võrrelda, et just tänavu sai üheksakümneseks Eesti Vabariik ja üheksakümneseks saab üks Tuna autoreid esimesest numbrist peale – Ants Viires. Veel algas üheksakümmend aastat tagasi Vaba- dussõda. Tallinna Linnaarhiiv aga pidas koguni oma 125. sünniaastapäeva. Õnne kõigile, tänu tegijale ja lugejale! Ott Raun Tuna 4/2008 3 E S S E E Mäletamise kunst Doris Kareva alju kordi olen püüdnud muukeelsele seltskonnale seletada, kuidas on võimalik elada ja mõelda keeles, kus puudub tulevik. Olen püüdnud kirjeldada elutunnetust, kus Peksisteerib üksnes kestev, voolav, ulatuv olevik – mis sedamööda, kui ta tulevalasid hõivab, teisest otsast koltub ja kuhtub, muundub minevikuks; elu saab looks, mis toidab uusi lõpmatuid olevikke. Tuna on sõna, mis meenutab Juhan Viidingu värsirida: ainus viide ajale on: ammu. See hõlmab arvutuid aegruume, just nagu sellenimeline ajakirigi – ja ennekõike Aja Kiri Tuna ongi mitte aja veetmiseks ega viitmiseks kokku pandud, vaid truult talletav, märkav Aja enese märke, mis alles teatud kauguselt vaadates moodustavad teate, sõnumi, küsimuse ja/või vastuse... Mäletamine pole niisama. Mälu on petlik ja subjektiivne, niisama kui märkaminegi. Lõputud lood võivad põimudes moodustada selle, mida nimetatakse ajalooks, ometi on alati mõnes loos tõeluse kontsentraat mitmekordne võrreldes mõne teisega. Mitte ilma- asjata ei tulita spartalaste langemisel sõnum: Rändaja, tõtta ja vii Lakedaimoni rahvale teadet! Mitte ilmaasjata ei vannuta Hamlet Horatiot: Sa räägi minust ja mu asjast tõtt! Tuna on jätkuvalt teel, kus tuuakse teadet, kus kõneldakse ajast ja asjast tõtt. See tee on kestev olevik, mis üha lahti rullub tuleviku poole – ja selja taha avarduvad vaated ava- vad silmapiiri lõpmatusele. Ajaloo ilu ja kunst seisneb kõigest kunstlikust lahtiütlemises; süvenevas äratundmises ja äratuntu edasiandmises. Selles meenutamises peitub äratuse jõud. Doris Kareva (1958) Lõpetanud Tartu ülikooli romaani-germaani filoloogia erialal 1983, töötanud ajalehes Sirp 1978–1993 ja 1997–2002. 1992. aastast UNESCO Eesti Rahvusliku Komisjoni peasekretär. 4 Tuna 4/2008 KÄSITLUSED Kuninglik propaganda Kesk-Assüüria suurriigis 1365–1208 e. Kr. valitsejate tiitlite näol Vladimir Sazonov Sissejuhatus: ajalooline taust Võimas Kesk-Assüüria impeerium, mis oli Adad I (1813–1781) võimu alla. Ka kauban- loodud 14.–13. saj. e. Kr., sai alguse väike- dus langes tema range kontrolli alla ja Aššuri sest Aššuri linnast. Aššur oli III aastatuhande kaupmeeste võimalused olid nüüd piiratud. lõpus Akkadi (2334–2154) ja seejärel Uus- Šamši-Adad I lõi Põhja-Mesopotaamias esi- Sumeri1 (2112–2004) suurriikide koosseisus mese tugeva ja tsentraliseeritud suurriigi. ning hiljem, pärast seda kui Uus-Sumeri riik Šamši-Adad I kontrollis tervet Põhja-Meso- 2004 e. Kr. oli kokku varisenud, III aastatu- potaamia piirkonda kuni Eufrati jõeni väl- hande lõpus ta iseseisvus.2 ja. Ta määras oma poegi vallutatud aladele Aššur ise – hiljem tulevase tugeva Assüüria asehalduriteks, üks tema poegadest – Išme- impeeriumi poliitiline keskus ja tuumik, oli II Dagan – sai valitsejaks Ekallatumi linnas