Referaat Jeff Beck Jaan Jaago 8B Geoffrey Arnold Beck sündis 1944. aastal 24. juunil Wallingtonis Surrey`s Inglismaal. Irooniliselt alustas Beck, kes nüüd enam ei laula, kooripoisina. Hiljem võttis ta muusikakoolis klaveritunde, õppides sealjuures mängima ka tšellot. Kord nägi ta üht plakatit ja otsustas kitarri hakata õppima. Ta ehitas omale puukastist kitarri ja värvis selle kollaseks. See oli umbes 11 eluaasta juures. Peale põhihariduse omandamist, läks ta Wimbledoni Kunstikolledžisse, kust ta üsna varsti lahkus, et teha karjääri muusikas. Umbes 20 aastaselt esines ta bändis The Tridents, kes olid kohalikud kuulsused. Tollal oli üks kuulsamaid Briti R&B bände The Yardbirds, kus mängis Eric Clapton. Bänd aga jättis oma bluesi juured maha ja suundus popmuusika poole, et rohkem rahvale peale minna. Claptonile see ei meeldinud ja ta lahkus. Vabanenud kohta pakuti ühele kuulsaimale stuudiomuusikule, Jimmy Page`ile, kes aga keeldus ja soovitas enda asemel oma head sõpra, Jeffi. Beck nõustus ja kinkis enne tuurile sõitmist Jimmyle haruldase rohekas-sinise Telecasteri. Esialgu peeti võimatuks, et Beck suudaks asendada sellist meest nagu Clapton, kuid ta muutis seda kiiresti, manades esile võimsaid soolosid ja kasutades esimesena feedbacki ja karmi distortionit. Sellel ajal kasutas ta Telecasterit. Bändis tekkisid aga lahkarvamused, sest Beck võis ühel õhtul hästi mängida, teisel aga peavalus üldse mitte tulla. Seetõttu kutsuti nüüd bänd ka Jimmy Page. Need oli Yardbirdsi kõige viljakamad ajad – olid mängimas ju kaks briti kitarrigiganti, kes kontsertidel omavahel kahekõnesid pidasid. Pinged aga jätkusid ja lõpuks ei pidanud Beck enam vastu – Ta lõi oma kitarri pooleks ja lahkus bändist. Page üritas veel vaevu hingitsevat bändi koos hoida, kuid see ei õnnestunud. Talle anti käsk uus bänd moodustada ja mõningase otsimise järel sündis Led Zeppelin (minu teine lemmik).PS! Page mängis hiljem vast ühe Zepi kõige kuulsama loo, hipihümni „Stairway to Heaven“ soolo sõpruse märgiks sama Telecasteriga, mille Beck talle kinkis. 1967 aastal alustas Beck oma soolokarjääri, lastes välja popsingli „Hi-Ho Silver Lining“. Selles loos laulis ta ise, mida saatis vaid talle omane kidrasoolo, mille ta mängis Telecasteri välja vahetanud Stratocasteriga. Ilmselt mõjutas teda selleks Jimi Hendrix, kellega ta hästi läbi sai. Loost sai täiesti arvestatav hitt, millele järgnes veidi väiksem „Tallyman“. Varsti peale seda moodustas ta Jeff Beck Group`i, kus olid peale tema veel rockiajaloo üks kuulsamaid hääli, Rod Stewart, bassist Ron Wood, pianist Nicky Hopkins ja trummar Mickey Waller. Jeff palus Rodi ja Roni bändi peale seda, kui oli neid kohanud Jimi Hendrixi kontserdil. Nad lasid välja albumi „Truth“, mida saatis suur edu. Sellele järgnes „Cosa Nostra Beck-Ola“, mis oli samuti kuulus, aga pigem sürreaalse Magritte`i kaane illustratsiooni pärast. Peale seda läks bänd laiali. 1969 aasta augustis sattus Beck autoõnnetusse, mille tagajärjel veetis ta 18 kuud haiglas. Peale seda tõi ta kokku sama bändi täiesti uute liikmetega, kelleks olid Cozy Powell, Max Middleton ja Bob Tench. Nad lasid välja järgmised kaks plaati – „Rough and Ready“ ja „Jeff Beck Group“. 1972 aastal moodustas ta ammuihatud trio „Beck, Bogart & Appice“, mis andis välja 2 plaati, millest üks oli live. 1975 aastal muutis Beck oma stiili täielikult ja moodustas instrumentaalse grupi. Arvatakse, et ta mõistis, et tema muusikas pole ruumi vokaalile ja tuleb keskenduda soundile. Nüüd valis ta oma relvaks musta Gibsoni Les Pauli, mida ta kutsus nimega „Oxblood“. Ta liikus jazz-fusioni suunas ja andis välja paljude arvates ühe oma parimatest töödest - „Blow by Blow“. Sellele järgnes samasuguse eduga „Wired“. Selle rea lõpetuseks ühines temaga Jan Hammer, kellega koos tehti live album. Peale seda jäi Beck kolmeks aastaks puhkusele. 1980 aastal lasi ta välja albumi „There and Back“, ning leidis end taas edetabelite tippust. Samal ajal astus ta külalisena üles ühe oma lemmikmuusiku, Tina Turneri plaadil „Private Dancer“. Samuti tegi ta Robert Planti ja Jimmy Page`iga projekti „Honeydrippers“. 1985 lasi ta välja „Flash“i, millel oleva loo „Escape“ eest sai ta oma esimese Grammy. Sellel plaadil oli ka hitt „People Get Ready“, millel laulis Rod Stewart. 1989 Tuli veel üks plaat – „Jeff Beck`s Guitar Shop“, kus trumme mängis hiljuti lahkunud Terry Bozzio. See plaat teenis parima instrumentaalrocki Grammy. Peale seda jäi ta taas muusikast kõrvale, tehes vahel vaid veidi stuudiotööd, ning lastes välja plaadi „Crazy Legs“, mis oli tribuut tema lapsepõlve ühele kangelasele, Gene Vincentile. Oma vabal ajal tegelel Beck autode valmistamise ja remondiga. Ta on isegi maininud, et kui tal kitarri poleks, oleks ta ilmselt kas vangis või töötaks mehaanikuna. Eriti meeldivad talle vanaaegsed Hot Rodid. Peale kümneaastast pausi lasi Beck välja uue plaadi, mis tähistas uut ajastut tema muusikas. Nüüd kasutab ta vaid lumivalget Fender Stratocasterit ja mõnel palal ka oma igihaljast Telecasterit. Album, mille pealkirjaks on tabavalt „Who Else“, liigub nimelt techno suunas. Ta ise on seletanud seda sellega, et ta tahtis, et technost ei saaks mõttetu plännimine, nagu ta tänapäeval siiski on. Teda inspireerisid selles suunas liikuma The Prodigy ja Chemichal Brothers. Taustaks mängivad keerulised technorütmid, millele Beck kitarri peale mängib. Ta on ka maininud, et mida keerulisem ja huvitavam on alus, seda paremaid lugusid suudab ta välja mõelda. Seetõttu lasebki ta tihti rütmika põhja valmis teha, et siis seejärel meeloodiat luua. Ja see, kuidas ta seal mängib, teebki ta nii eriliseks. Ta voolib noote, puhub neisse hinge sisse, räägib läbi nende. Ta mängib uskumatu soundiga, manab esile hääli, millest teised kitarristid unistadagi ei oska, kuid samas jääb muusika ikkagi alles. Erinevalt teistest, kasutab ta medika asemel sõrmi. Hämmastav on ka see, et kui teised kitarristid kasutavad erinevate soundide saamiseks väga palju erinevaid efektikarpe, siis Jeffil on vaid sõrmed, kitarr, RAT ja võimendus. See oli esimene plaat, mida ma temalt kuulasin ja see on siiamaani üheks mu lemmikuks jäänud. Esialgu ma seda eriti ei kuulanudki. Kuid mida kaugemale ma seiklesin kitarrimaailmas ja hakkasin „asjast“ midagi aru saama, seda enam hakkas ta mulle meeldima. Teda nimetataksegi üldjuhul „kitarristi kitarristiks“. See on ka tõsi – Paljud ei suuda mõista, et see, mida ta teeb on maagiline ja paljud ei aksepteeri tema stiilimuutust. Kuna ma naudin tema uuemaid plaate rohkem, teen ma neist hiljem ka väikese kokkuvõtte. Kahe aasta pärast, 2001, saabus järg „You Had It Coming“ Sellel albumil, nagu ma lugenud olen, mängisid Beck ja tema helitehnik lihtsalt stuudios helidega. Tulemus on kosmiline. Ta võitis parima instrumentaalrocki Grammy loo „Dirty Mind“ eest. Eelmisel, 2003 aastal, saabus veel üks plaat, mis pani juba inimesed mõtlema, sest tavaliselt on ju Beck plaatide vahel suuri pause teinud. Kuid intervjuudes on ta öelnud, et just nüüd on ta oma võimete tipul. Plaadi nimeks on lihtsalt „Jeff“. Ka nüüd sai ta Grammy – sedapuhku loo „Plan B“ eest. Ta teeb pidevalt turneesid, kaaslaseks Jennifer Batten, kes oli Michael Jacksoni kitarrist. Sellel suvel saab ta 60 aasta vanuseks ja selles vanuses nii energiline olla on üsna suur saavutus. Loodan siiski, et see pole liiga kõrge iga, ja et ta teeb veel mitmeid plaate, mille üle ma imestada saaksin. Jeff Beck – „Who Else“ What Mama Said – Tüüpiliselt Beckile, on plaadi avalugu lööv ragistamine, mis aga juhatab alles plaadi sisse. Psycho Sam – Mõnedes maades ka eraldi singlina. Tempokas lugu. Brush With The Blues –1999 aastal Saksamaa tuuril liveina lindistatud lugu, mis on saanud üheks rahva lemmikuks. See on ka minu meelest üks tema parimaid. Blast From The East – Imeliku taktimõõdu, 7/8, ja idamaise teemaga. Space For The Papa – Samuti liveina lindistatud, kuulub ka minu lemmikute hulka. See on pigem improviseering, kui lugu. Terve lugu on üles ehitatud ühele akordile. Angel (Footsteps) – oma slideiga juhatab ta inimesed taevasse. Tõesti, paremat nime poleks sellele loole panna saanud THX138 – samuti „plaaditäide“ Hip-Notica – Mõnus voolav lugu, kuidagi uimastav. Even Odds – Ainuke lugu, millel lööb kaasa Jan Hammer. Huvitav riff. Declan – Iiri traditsionaalne lugu. Tuuril mängib Jennifer Batten flöödi osa MIDI kitarriga. Ilus meloodia, eriti Becki esituses. Another Place – Instrumentaalne lugu, millel ta kasutab Telecasterit akustilisena. Arvatavasti on see pühendatud aasta varem hukkunud Cozy Powellile. Jeff Beck – „You Had It Coming“ Earthquake – Nagu ka eelmise plaadi peal, on seegi lööva riffiga ragistamine Roy`s Toy – See lugu on Roy Brizzio, kuulsa Hot Rodi disaineri auks. Loo vahel saab kuulda 1932 aasta Fordi häält, mille Roy ehitas. Dirty Mind – See lugu sai Grammy osaliseks, plaadi üks parimaid. Rollin`and Tumblin`- Kuulus lugu Muddy Watersi repertuaarist. Plaadil laulab Imogen Heap, aga tuuril laulab Jennifer. Nadia – Stingi poolt soovitatud India muusiku, Nitin Sawhney, kirjutatud lugu. Slideiga mängitud idamaine viis. Loose Cannon – Üks minu lemmikuid. Muud ei oska öelda, kui seda, et nii lihtsalt pole võimalik mängida. Rosebud – Jeff mängib algust Telecasteriga. Left Hook – tempokas nö „albumitäide“ Blackbird – Jeff imiteerib linnuhääli. Nagu vanad bluesimängijad, kasutab ta slidei asemel taskunuga. Suspension – Taaskord talle omane rahulik lõpulugu. Jeff Beck - „Jeff“ So What – Nagu eelmised kaks avalugu – massiivne ja lööv. Plan B – Grammy vääriline. Lihtne meloodia, ning hea kogumulje Pork-U-Pine – „If The Voice Don`t Say It, The Guitar Will Play It“ Taaskord idamaiste