Börer- Muusiko -Нп ISSN 0!07 6S3S
Total Page:16
File Type:pdf, Size:1020Kb
Börer- muusiko -Нп ISSN 0!07 6S3S ENSV Kultuuri ministeeriumi, ENSV Riikliku Kinokomitee. ENSV Heliloojate Liidu. Eesti Kinoliidu ja ENSV Teatriühingu 1964 III aastakäik Esikaanel Juta Lehiste nimiosalisena L. Berio balletis «Naine» (1983., lavastaja Mai Murd maa). G. Vaidla foto Tagakaanel XIII-XIV sajandi saksa notat- sioon. Vaatamata oma perfektsele graafikale jätab see muusikas õige palju lahtiseks. A. Reinsalu foto Toine-use kolleegium AVO HIRVESOO JÜRI JÄRVET REIN KAREMÄE KARIN KASK KALJU KOMISSAROV LEIDA LAIUS ARNE MIKK VALTER OJAKÄÄR TIIU RANDVIIR ENN REKKOR LEPO SUMERA EINO TAMBERG AHTOi VE SM E S JAAK VILLER PEATOIMETAJA KULDAR RAUDNASK TOIMETUS: Tallinn, Narva mnt. 5 postiaadress 200090, postkast 51. Peatoimetaja asetäitja Vallo Raun, tel. 666-162 Vastutav sekretär Helju Tüksammel, tel. 445-468 Teatriosakond Reet Neimar, tel. 445-468 Muusikaosakond Mare Põldmäe ja Madis Kolk, tel. 443-109 Filmiosakond Jaan Ruus ja Aune Nuiamäe, tel. 443-109 Keeletoimetaja Kulla Sisask, tel. 445-468 Korrektorid Velly Roots ja Solveig KrigguLson, tel. 432-981 Fotokorrespondent Alar Ilo, tel. 422-551 KU.UNDUS: MAI EINER © KIRJASTUS • PERIOODIKA • TEATER • MUUSIKA • KINO • TALLINN • 1984 SISUKORD TEATER Mihkel Mutt VIRVATULUKESTE JÄLIL 21 Tõnu Ehasalu NAINE, KES VAJAB ARMASTUST (K. Mihkelson Beatrice osas lavastuses «Neli aastaaega») 49 Mikk Mikiver TEELE! (Lavakunstikateedri XI lend) 60 Rudolf Põldmäe ABRAM SIMON JA ESIMENE EESTI TEATRIMAJA 74 TEATRIÜHINGU AASTAPREEMIAD 1983 86 MUUSIKA Toomas Siitan VANA MUUSIKA UUES MUUSIKAS 30 Anna Ekston JUTA LEHISTE HINGESTATUD INDIVIDUAALSUS 40 Jelena Tkatš TÄIUSLIKKUSE SUUNAS (Af. Murdmaa lavastusest »Naine», L. Berio muusika) 47 Vladimir Barski GYÖRGY LIGETI (Rubriik «Kes?») 54 Ingrid Rüütel HERBERT TAMPERE RAHVAVIISIDE KOGUJANA JA PUBLITSEERIJANA 65 KINO VASTAB LEIDA LAIUS 5 Viive Ruus SÕDALASE VARI KUROSAWA VARJUS (Veel üks -, võimalus) 14 FILMIGLOOBUS 48 Kärt Hellerma MAASTIK TÄDI JA TUVIDEGA (Nukufilmist «Tuvitädi») 57 Peeter Joonatan IGAL OMA LEIB (Samanimelisest dokumentaal filmist) 58 Kuldar Raudnask AVA VEERG 3 Eha Komissarov KUMME KÜSIMUST MARI-LIIS KULALE 83 KROONIKA 88 Ei usu, et meie päevil leidub ühtki mõtlevat inimest, keda jätaks ükskõikseks sõnapaar SÕDA ja RAHU. Sest üha ärevamalt moodustub neist küsimus: sõda v õ i rahu? ... Meie maa ajaloos on sünge päev — 22. juuni 1941. Sellest päevast on palju kirjutatud: kuidas kogu elu muutus, mida keegi tol hommikul tegi, isegi missugune oli ilm. Ent mulle tundub kõige hämmastavam see, mis toimus sellesama päeva hom mikul Saksamaal — seal valitses vaimustus, tavaline sakslane juubeldas. Juubel dada, sest on alanud sõda?! Ma ei ole lugenud ega kuulnud, et kuskil mujal oleksid inimesed sõja puhkemisele rõõmuhõisetega reageerinud. Ja küllap oleksid ka neil saks lastel rõõmuhüüded kurgus surnud, kui nad oleksid osanud kujutleda pooligi kan natusi, mida see sõda neile varsti toob. ...1977. aasta sügisel vaatasin Stuttgardis filmi «Hitler — eine Karriere», tollal omajagu kõmu tekitanud uut linateost. Vaatasin koos nendesamade sakslas tega, kes 1941. aastal olid juubeldanud. (Osa Lääne-Saksa ajakirjandusest tutvustas filmi isegi kui fašismivastast, kuid see oli ilmne liialdus. Jah, Hitler oli hullumeelne, ütles too film, ent vaadake, veensid samas autorid, kui palju tegi see hullumeelne saksa rahva heaks — andis kõigile tööd, kaotas riigis korralageduse, tõstis sakslaste eneseteadvust. Tõsi, oli ka süütuid ohvreid, tunnistas film ning kaamera näitas põgu salt koonduslaagreid ja juudipogromme; kuid parem vaatame, kui toredaid paraade korraldas Hitler, jätkas film, ning kaamera nautis pikalt ja põhjalikult Hitleri massi meediume. Olgem objektiivsed, manitses film ning vaikis maha kõige olulisema momendi oma kangelase karjääris — tema liidu monopolidega, enne mida ta oli olnud üksnes poliitiline veiderdaja. Jne.) Pärast seanssi vaatasin inimeste nägusid. Need olid enamikus vanemad inimesed, kes täitsid saali — täissaalgi oli tähelepanu väärne fakt! — ning lahkujate näod olid mõtlikud. Tahes-tahtmata oli film näida nud neile nende endi lihtsameelsust, kergeusklikkust, inimlikku rumalust. Tänavu möödub 40 aastat Eesti vabastamisest fašistlikust okupatsioonist, tule val aastal jääb seljataha niisama palju aega Suure Isamaasõja ja Teise maailmasõja lõpust. Nelikümmend rahuaastat on suurim hüve, mis meie põlvkonnale on osaks saanud. Kuid oleks naiivne pidada seda saatuse kingituseks. Rahu — vahel ka üsna habras — on püsinud tänu paljude riigitegelaste jõupingutustele, tänu meie maa võimsusele ja kindlameelsusele, tänu inimeste tervele mõistusele, nende elu- ja kunsti kogemusele . .. Jah, ka tänu kunstile. Sest mida suuremas ohus on inimene, seda tun givamalt peab kunst lööma häirekella. Elu on ammu andnud vastuse kunagistele kaht lustele: kas on vaja ikka veel näidata sõda, selle õudusi ja inimeste kannatusi? Nüüd kujutavad sõjaaega isegi need autorid, kes tollal olid alles lapsed. (Siin kirju taja arvates on tähelepanuväärne näide Jaan Kruusvalli «Pilvede värvid», millest Tallinna Draamateatris kujunes meie käesoleva teatrihooaja mõjuvamaid lavastusi.) Möödas on ka need ajad, mil nägime sõda laval või linal kui üllast mehisuse proovi, kui au ja kuulsust toovat tegevust. Ma ei räägi muidugi seiklusžanrist. Ükski tõsiselt võetav kunstnik ei väida ju praegu, et sõda oleks inimest ülendanud, vaid näitab, mida see inimestelt võttis, kuidas see paljusid vaimselt sandistas. Kuid loomulikult ei saa sõda olla rahupäevade kunsti ainus ja peamine teema . Samuil Maršaki mälestustes on huvitav koht. Sõjajärgsel ajal häirisid teda poiste sõjamängud. «Miks te ainult sõda mängite?» küsis ta. «Mängige ka rahu!» — «Rahu me ei oska mängida,» vastasid poisid. Tõepoolest, kuidas mängida rahu? KULDAR RAUDNASK :?' n шгт IB Vastab LiPida Laius Kui alustaksime seekord päris algusest... Algusest... Sealt ei ole nagu midagi eriti meeldivat meenutada. Minu elu algas 1923. aastal väikeses eestlaste asunduses Leningradi oblastis Horoševo külas. Mu vanemad olid siia tulnud Eestist. Ema 1918. aastal Nar vast, kui oli veel viimane võimalus üle piiri tulla, ja isa vanemad sajandi alguses — mõisarentnikeks, kus nad oma kätega rookisid endale elamiseks metsa seest tükikese maad. Aeg ei olnud kerge, seda ma mäletan, raske ja keeruline oli elu ka meie perekonnale. Kui olin kaheteistkümnene, kolisid vanemad Kingissepa linna. Seal õppisin kuni kaheksanda klassini, siis tabas meie perekonda ajalooliselt juba tuttavaks saanud ajajärk. Mina koos ema ja vennaga olime sunnitud elama asuma Võšni-Volotšokki Kalinini oblastis, kus ma lõpetasin 1941. aastal, vahetult enne sõda, keskkooli. Traagiline sündmus, sõda, vapustas mind väga, tundus, et homset päeva enam ei ole. Siiski: õpingute alustamine õpetajate instituudis, selle evakueerimine. Ja siis otsus, kindel veendumus, et sõja ajal peab inimene olema sõjas. Läksin vabatahtlikult vabapalgalise sanitarina Bologoje alla rindelähedasse välihaiglasse. Neljakümne teisest aastast neljakümne neljandani olin 2. Balti rindel suures sanitaarpataljonis raamatukoguhoidja. Siin astusin ka Punaarmeesse. Töö klubi juures sai esimeseks kokkupuuteks näitekunstiga. Esialgu hak kasime klubi juhataja, Kuibõševi näitlejaga, käima kahekesi mööda palateid. Hiljem kujunes 25-liikmeline naisansambel, mis sai lõpuks tuntuks üle kogu 2. Balti rinde. Kaks aastat tegutsesin siin, siis leiti juba tükk aega varem väljaantud korraldus, et kõik eestlased peavad olema koondatud eesti vägedesse. Kõrge malt tulnud käsul viidi mind üle Eesti korpusesse. Ma ei leidnud seda Kin gissepa alt ja otsisin iseseisvalt üles tagavarapolgu, mis oli Narvas. Jällegi raamatukoguhoidjaks. Kui polk jõudis Tartusse, tundus mulle, et sõda lõpeb varsti ja ma pole päris eesliinil olnudki. Läksin vabatahtlikult veel Kuramaale. Päris eeslii nile tegevväkke ma ei pääsenudki, enne jõudis kätte õnnelik sõja lõpp ja tulin koos korpusega Tallinna. Kus teile sõda lõppes? Kuramaal olles sain korralduse viia Tartusse üks käsipakk, Tartus asus meie pataljoni staap. Sõitsin — juba linnalähedase rongiga, mitte enam loomavagunis —, ja lähenesin just Riiale, äkki oli ümbrus täis tuld ja , rakette. Mõistatati, missugune linn on nüüd vabastatud, kui tuli vaguni saatja ja ütles: «Seltsimehed, õnnitlen teid võidu puhul!» On kõneldud sellest, kuidas reageerisid võidule linnad, mul aga olid ümberringi ainult sõjamehed. Vaid hetk oli n-ö meeldivat ehmatust, siis saabus vaikus. Nagu alateadlikult oli igaüks jätnud oma saatuse ja oma homse päeva üle otsustamise sõja lõppu. Nüüd pöördusid kõigi pilgud just kui enda sisse: tehti kokkuvõtteid, mis on kaotatud selles sõjas, ja mõeldi homsele päevale. Sama küsimus tekkis minulgi: mis saab homme? Unistus oli muidugi minna teatrikooli, aga arvasin, et see on minu jaoks võimatu. Tulin nende mõtetega Tallinna ... On liiga pikk jutt, kui ma peensusteni hakkaksin rääkima, kuidas ma teatrikooli siiski jõudsin... Teatrikooli Tallinna ... Jah. Tallinna Teatriinstituuti. See moodustati 1946. aastal. Esialgu ma küll hoidusin instituudist eemale, aga kui kinominister Raadik, suur filmientusiast ja energiline mees, kes unistas kiirest ja võimsast filmikuns- s tiarengust, hakkas moodustama filminäitlejate teaduskonda, läksin eksa mitele. Saingi sisse. Mäletan, kuidas Raadik rääkis perspektiividest ja sel lest, kuivõrd on meil vaja filminäitlejaid ja oma kaadrit: ta lootis vähemalt 1950. aastaks ehitada Nõmmele üles terve kinolinna. Filminäitlejatel oli eraldi kursus? Algul oli eraldi kursus, nii poolteist aastat. Kui Raadik kinoministri kohalt lahkus, kadus ka