Grus Grus) Rändemustrid
Total Page:16
File Type:pdf, Size:1020Kb
EESTI MAAÜLIKOOL Põllumajandus- ja keskkonnainstituut Helian Maivel EESTIS PESITSEVATE SOOKURGEDE (GRUS GRUS) RÄNDEMUSTRID MIGRATION PATTERNS OF COMMON CRANES (GRUS GRUS) BREEDING IN ESTONIA Magistritöö Vee ja maismaa ökosüsteemide rakendusbioloogia õppekava Juhendaja: juhtivteadur Aivar Leito, PhD Tartu 2017 LÜHIKOKKUVÕTE Eesti Maaülikool Magistritöö lühikokkuvõte Kreutzwaldi 1, Tartu 51014 Autor: Helian Maivel Õppekava: vee ja maismaa ökosüsteemide rakendusbioloogia Pealkiri: Eestis pesitsevate sookurgede (Grus grus) rändemustrid Lehekülgi: 40 Jooniseid: 4 Tabeleid: 4 Lisasid: - Osakond: Maastikukorralduse ja loodushoiu osakond Uurimisvaldkond: Loomaökoloogia (B280) Juhendaja: Aivar Leito, PhD Kaitsmiskoht ja aasta: Tartu 2017 Sookurg (Grus grus) on laialdaselt levinud linnuliik Euraasia parasvöötmes. Tegemist on rändlinnuga ning tema geograafiline paiknemine levilas sõltub aastaajast. Eestis on sookurg üldlevinud, kuid väikesearvuline ning looduskaitsealune haudelind. 8% sookure Euroopa asurkonnast pesitseb Eestis ning 10% peatub siin rände ajal. Sookurge peetakse ka märgalade sümboliks ning indikaatorliigiks. Rände uurimiseks on sookurgi Eestis alates 1990. aastast värvirõngastatud. Lisaks hakati 1999. aastast sookurgi märgistama raadiosaatjatega ning 2001. aastast ka satelliitsaatjatega. Tänu sellele on võimalik sookurgi identifitseerida ning teha kindlaks nende päritolu. Sookurgede vaatlusi pärast märgistamist nimetatakse taasleidudeks. 2 Antud töö eesmärk oli Eestis märgistatud sookurgede taasleidude põhjal välja selgitada sookurgede rändemustrid. Selleks analüüsiti aastatel 2005-2015 märgistatud sookurgede taasleide ning tehti kindaks, millised rändeteid, rändepeatuspaiku ja talvitumisalasid Eestis pesitsevad sookured kasutavad. Selgus, et Eestis pesitsevad sookured kasutavad kolme peamist rändeteed Euroopas. Nendest kõige populaarsem on Lääne-Euroopa rändetee ning seda kasutavad sookured talvituvad peamiselt Hispaanias. Teiseks on Kesk-Euroopa rändetee, mille põhilised talvitumisalad jäävad Põhja-Aafrikasse. Kõige pikem ja ebapopulaarsem on Ida-Euroopa rändetee, mis kulgeb Eestist Etioopiasse. Distantsiliselt ning maastikuliselt on need rändeteed erinevad, kuid sookurgede üldine rändestrateegia on kõigil kolmel rändeteel samalaadne. Märksõnad: rändeteed, rändepeatuspaigad, talvitumisalad 3 ABSTRACT Estonian University of Life Sciences Abstract of Master´s Thesis Kreutzwaldi 1, Tartu 51014 Author: Helian Maivel Specialty: Applied biology of aquatic and terrestrial ecosystems Title: Migration patterns of Common Cranes (Grus grus) breeding in Estonia Pages: 40 Figures: 4 Tables: 4 Appendixes: - Department: Department of Landscape Management and Nature Conservation Field of research: Animal ecology (B280) Supervisors: Aivar Leito, PhD Place and date: Tartu 2017 The Common Crane (Grus grus) has a large distribution area in Eurasia. It is a migratory bird species and its location depends on the season. In Estonia the Common Crane is quite frequent but has a low numbered population and is under protection. 8% of Common Cranes’ European population breeds in Estonia and another 10% stops here during migration. The Common Crane is considered a flagship and indicator species of wetlands. In order to study migration the Common Cranes have been colour-banded in Estonia since 1990. In addition to colour-banding – in 1999 the first Common Crane was marked with radio transmitter and in 2001 with satellite-transmitter. Thanks to marking it is possible to identify cranes and determine their origin. The observations of cranes after marking are called resightings. The aim of this thesis was to determine migration patterns of the Common Crane based on the resightings of Common Cranes marked in Estonia. Resightings of marked cranes between 2005 and 2015 were analyzed and the migration routes, staging and wintering areas were determined. 4 As a result three main migration routes were identified. The most frequent of them was the Western European flyway used by cranes wintering primarily in Spain. The second in popularity was the Central European flyway with wintering sites in North-Africa. The longest and the rarest route was the Eastern European flyway that extends from Estonia to Ethiopia. All these 3 routes differ in distances and landscapes but the Common Cranes’ migration strategy is generally the same. Keywords: migration routes, staging areas, wintering areas 5 SISUKORD LÜHIKOKKUVÕTE ……………………………………………………………………… 2 ABSTRACT ……………………………………………………………………………….. 4 SISUKORD ………………………………………………………………………………... 6 SISSEJUHATUS …………………………………………………………………………... 7 1. KIRJANDUSE ÜLEVAADE ………………………………………………………… 9 1.1. Lindude rände uurimine .......................................................................................... 9 1.2. Sesoonsed ränded: sügis- ja kevadränne ............................................................... 11 1.3. Rändeteed .............................................................................................................. 12 1.4. Rändepeatuspaigad ............................................................................................... 15 1.5. Talvitumisalad ...................................................................................................... 16 2. MATERJAL JA METOODIKA …………………………………………………….. 18 2.1. Sookurgede märgistamine Eestis .......................................................................... 18 2.2. Märgistatud sookurgede taasleiud ........................................................................ 21 2.3. Andmeanalüüs ...................................................................................................... 22 3. TULEMUSED JA ARUTELU ……………………………………………………… 23 3.1. Märgistatud sookurgede taasleidude statistika ..................................................... 23 3.2. Sookurgede rändemustrid Lääne-Euroopa rändeteel ............................................ 25 3.3. Sookurgede rändemustrid Kesk-Euroopa rändeteel.............................................. 27 3.4. Sookurgede rändemustrid Ida-Euroopa rändeteel ................................................. 28 3.5. Sookurgede rändemustrite võrdlus erinevatel rändeteedel ................................... 29 3.6. Arutelu .................................................................................................................. 30 KOKKUVÕTE …………………………………………………………………………… 32 KASUTATUD KIRJANDUS ……………………………………………………………. 34 SUMMARY ........................................................................................................................ 38 6 SISSEJUHATUS Sookurg (Grus grus) on suur ja võimas lind, keda peetakse märgalade indikaatorliigiks ning sümboliks. Ta on laialdaselt levinud liik Euraasia parasvöötmes, ulatudes Skandinaaviast Türgini ja Kesk-Siberisse (Riikliku keskkonnaseire... 2015). Maailmas on sookurgi ligikaudu 500 tuhat ning üldine arvukus on tõusutrendis. Euroopa asurkonna suuruseks loetakse 225-370 tuhat lindu (BirdLife International 2016). Nendest 8% pesitseb Eestis ja 10% peatub siin rände ajal. Seetõttu on sookure kaitse Eestis üleeuroopalise tähtsusega. Sookurg kuulub ka Euroopa Liidu linnudirektiivi (79/409/EEC) I lisasse, mis tähendab et ta on rangelt kaitstav liik ning liikmesriigid peavad tagama liigi püsimajäämise. Eestis võeti sookurg looduskaitse alla 1958. aastal ning alates 2004. aastast kuulub ta kaitstavate liikide III kategooriasse (Leito jt 2005). Sookurg on rändlind ning tema geograafiline paiknemine levilas sõltub aastaaegadest. Kevadel ja suvel viibib ta põhjapool ning sügisel lendab lõunasse, et talv soodsamates tingimustes üle elada. Niisamuti sõltub aastaaegadest sookure poolt kasutatav biotoop. Pesitsusajal (aprill-juuni) eelistavad sookured madal- ja siirdesoid ning õõtsikuga ranniku- ja sisemaa järvi. Sügisepoole kohtab sookurgi rohkem põldudel ja niitudel, kus nad toituvad ning rändeks rasvavarusid koguvad (Leito jt 2005). Sookure rände uurimist alustati Eestis juba 1866. aastal. See põhines visuaalsetel vaatlustel ning hõlmas peamiselt liigi kevadist saabumist ja sügisest lahkumist. Suur muutus rände uurimisel sai alguse 1990. aastal, kui võeti kasutusele värvilised plastikrõngad. Tänu neile on võimalik linde identifitseerida. Lisaks hakati 1999. aastal paigaldama sookurgedele raadiosaatjaid ning 2001. aastal satelliitsaatjaid, mis on andnud olulist infot lindude rändeteede ja talvitumisalade kohta (Leito jt 2005). Antud töö eesmärk on Eestis märgistatud sookurgede taasleidude põhjal välja selgitada sookurgede rändemustrid. Selleks uuriti, milliseid rändeteid ja kui suures mahus sookured kasutavad, millised on sookurgede peatuspaigad rändel ning kus talvitavad Eestis pesitsevad sookured. Töö hüpoteesi järgi kasutavad Eesti eri piirkondades pesitsevad sookured erinevaid rändeteid, kuid rände üldine strateegia ja maastikuseos ei sõltu rändeteest. 7 Tänuavaldused Töö autor tänab oma juhendajat Aivar Leitot, kes oli suureks abiks töö valmimisel ning Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja keskkonnainstituudi sookure uurimisrühma, kelle poolt on koostatud töös kasutatud andmebaasid, mis on finantseeritud Eesti Teadusfondi (ETF) sihtfinantseeritud teadusteema IUT21-1 raames. 8 1. KIRJANDUSE ÜLEVAADE 1.1. Lindude rände uurimine Lindude rände uurimise peamiseks vahendiks on nende märgistamine (Spina 1999). 20. sajandi esimesel poolel olid Euroopas kasutusel vaid metallrõngad. Paraku ei olnud need kaugelt loetavad ja taasleide tuli vähe. Seetõttu võeti kasutusele värvilised plastikrõngad. Sõltuvalt linnuliigist pandi need kas linnu jala või kaela ümber