DISSERTATIONES FOLKLORISTICAE UNIVERSITATIS TARTUENSIS 15 DISSERTATIONES FOLKLORISTICAE UNIVERSITATIS TARTUENSIS 15 MARE KALDA Rahvajutud peidetud varandustest: tegude saamine lugudeks Väitekiri on lubatud kaitsmisele filosoofiadoktori kraadi taotlemiseks (folklo- ristikas) Tartu Ülikooli kultuuriteaduste ja kunstide instituudi nõukogu otsusega 15. märtsil 2011. a. Juhendaja: dr Jürgen Beyer (Tartu Ülikooli Raamatukogu teaduskeskus) Oponent: dr Irma-Riitta Järvinen (Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, Kansanrunousarkisto) dr Tiina Peil, Tallinna Ülikool, Eesti Humanitaarinstituut, Maastiku ja kultuuri keskus Kaitsmise koht: Tartu Ülikooli Nõukogu saal Kaitsmise aeg: 30. mai 2011 Uurimus on seotud Eesti Teadusfondi kultuuriuuringute projektidega SF0030181s08: Folkloori narratiivsed aspektid. Võim, isiksus ja globalisee- rumine, ETF8137: Kultuuriprotsessid Interneti kogukondades. Narratiivid, väärtushinnangud ja kohaloome; ja riikliku programmiga Eesti keel ja kultuuri- mälu 2009 EKKM09-159: Monumenta Antiquae muistendi- ja loitsuköited. ISSN 1406–7366 ISBN 978–9949–19–650–0 (trükis) ISBN 978–9949–19–651–7 (PDF) Autoriõigus Mare Kalda, 2011 Tartu Ülikooli Kirjastus www.tyk.ee Tellimus nr. 249 EESSÕNA 2007. aasta talvel ilmus raamatukaupluste riiulitele Matthias Johann Eiseni raa- matuke “Raha-augu jutud” – enam kui sada aastat tagasi publitseeritud kordus- trüki ümbertrükk. Võrreldes 1894. aasta esmaväljaande 78 jutuga 32-l leheküljel ja isegi 1906. aasta väljaande 80 leheküljega on näha majanduslike tingimuste olulist edenemist. Paberit jätkub juttude paigutamiseks tervelt 127 leheküljele, illustratsioonid pakuvad uue aastatuhande lugejale visuaalseid elamusi, raama- tut ümbritsevad maitsekas toonis kõvad kaaned – tagasihoidlikust nn rahva- raamatust on saanud tore toode raamatuturul. Trükise juhatab sisse eessõna, mida varasemates publikatsioonides polnud. Numismaatika asjatundja Ivar Leimus tutvustab avaldatavaid lugusid kui kolmesuguseid palasid: kõigepealt need, mis vestavad üleloomulikest varandustest; siis need, kus peitevara seosta- takse mõne linnuse, mõisaaseme või muu taolisega ja milles reaalne põimub muinasjutulisega; ning seejärel need pärimused, mis teatavad tegelikult leitud rahapadadest. Kõige üldisemates joontes võikski rahvajutud peidetud varan- dustest sellega analüüsituks lugeda. Kuidas on peidetud varandus üleloomulik, kuidas seostub argireaalsusega ning kuidas väljenduvad rahvajuttudes nood päriselt leitud aarded – kõigi nende aspektide osas pakuvad Eesti Rahvaluule Arhiivi kogud ja mitmesugused paralleelsed allikad küllaldaselt materjali süvenenumaks vaatluseks. Seda olengi püüdnud teha. Käesoleva uurimuse algus viib tagasi nimekirja juurde, mille professor Eduard Laugaste laskis 1986. aastal rahvaluuleüliõpilaste seas ringi käima, et valitaks teemad, millest koostada lõputööd. Loend oli tunduvalt pikem kui tegijate nimekiri. Seetõttu jätkus kõigile midagi ja jäi ülegi. Professori loetelust köitsid mind kõige enam peidetud varandused. Seni põhinesid mu teadmised aardetraditsioonist vanadel lugudel, mida pakkus M. J. Eiseni muistendikogu- mik “Esivanemate varandused”. Kogemusliku arusaama kujundamisel muisten- ditest kui tugevasti kohtadega seotud kirjandusest on olnud aga otsustav tähtsus Eerik Kumari 1968. aasta brošüüril “Ahja jõe ürgorg” vähemalt viisteist aastat enne diplomitöö teema valimist. See, et minu kodukülas on Kullamägi, kus varanduse olemasolu tõestavad kumiseja-kivi ja kõliseja-kivi, oli liiga loomulik, et sellele eraldi tähelepanu pöörata. Künkake lihtsalt oli kogu aeg olemas ja aeg- ajalt tulid veidrad märgukivid ka jutuks. Kujutlusmängu, kuid ei midagi enamat pakkus lugu Kalevipojast, kelle künnivagu on mäe otsas Võnnu poole viiva tee ääres igavesti pooleli. Selliste algandmetega varustatult läksin diplomitöö jaoks Eesti kirjandus- muuseumi tegema aardejuttude väljakirjutusi kolmest kartoteegikastist, mille tõi Mall Hiiemäe. Minu suureks üllatuseks oli neid jutte väga palju ja need hak- kasid algaja uurija silme all sisu sarnasuse alusel kohe rühmadesse liigituma. See tekstide sund osutus nii tugevaks ja kestvaks, et tüpoloogilise uurimise olen seadnud ka käesoleva töö osaks ning sisult sarnased juturühmad on minu uurimistöös jätkuvalt tekstide käsitlemise aluseks. 5 Selle eest, et olen aardepärimuse uurimisega jõudnud doktoritööni, võlgnen tänu paljudele inimestele. Esimese innustajana meenutan professor Eduard Laugastet, kes andis teema ja ei keelanud minu strukturalistlikke katsetusi muis- tendite süžeeskeemide joonistamisel. Tänan inimesi Kirjandusmuuseumist, endisest Keele ja Kirjanduse Instituudist ja Tartu Ülikoolist, kes on aidanud mind minu folkloristiteel: Ingrid Sarve, Rein Saukast, Mare Kõivat, Mall Hiie- mäed, Kristi Salvet, Kadri Tamme, Astrid Tuisku, Tuuli Otsust, Janika Orast, Peeter Oleskit, Eda Kalmret, Ülo Valku, Heiki Valku, Tiiu Jaagot, Mari-Ann Remmelit, Andres Kuperjanovit, Mairi Kaasikut, Kait Tamme ja Liisa Vesikut. Kestva tänulikkusega meenutan professor Matti Kuusit ja Kaarina Kuusit, kelle pere võõrustas mind Helsingis Viro Säätiö poolt võimaldatud enesetäienduse perioodil, ja kes juhendasid juhendamata. Samasugust rõõmu pakkusid kokku- puuted Soome Kirjanduse Seltsi rahvaluulearhiivi töötajate ning Outi Lauha- kangasega. Institutsionaalse toetuse eest ütlen tänusõnad Kirjandusmuuseumi folkloris- tika osakonnale, seotusele teadusteemaga “Folkloori narratiivsed aspektid. Võim, isiksus ja globaliseerumine” (SF0030181s08) ning uurimisgrandiga “Kultuuriprot- sessid Interneti kogukondades. Narratiivid, väärtushinnangud ja kohaloome” (ETF8137). Abi on pakkunud ka folkloristika osakonna andmesisestajad Eva- Kait Kärblane ja Salle Kajak, kelle töö on teinud digitaalselt kättesaadavaks ja seetõttu hõlmatavaks tohutu tekstide massiivi. Hindan kõrgelt minu artiklite anonüümsete retsensentide ilmumiseelset kriitikat ja nõuandeid, mida olen alati kuulda võtnud. Töö poleks saanud kuidagi valmida, kui mul poleks kasutada inspireerivaid käsitlusi inimestelt, kelle nimed ja kirjutised seisavad läbitöötatud kirjanduse nimekirjas. Suurimat tänu tahan avaldada töö juhendajale Jürgen Beyerile kannatliku ja toetava suhtumise ning vajalike allikate kättenäitamise eest. J. Beyeri kui ajaloolasest folkloristi seisukohad mõjuvad distsiplineerivalt, õpetavad mõistma käsitle- tavaid tekste nende kontekstides ning aitavad teel püsida. Tänan ka oma vanemaid ning peret – Aini, Priitu, Kaarlit ja Gerdat, kes osutavad arvutiabi või muul moel elavad kaasa minu folkloristitegevusele ning saadavad mind minu aardeotsimisretkedel nii otseses kui ülekantud tähenduses. Tartus, 2. jaanuaril 2011 6 SISUKORD ARTIKLITE ILMUMISANDMED ............................................................... 9 1. SISSEJUHATUS ...................................................................................... 10 1.1. Lähtepõhimõtted, uurimisküsimused ja metodoloogilised eeskujud aardepärimuse kirjeldamiseks ........................................................... 10 1.2. Pilguheit peidetud varanduste teema uurimisloole ........................... 15 1.2.1. Uurimispraktikast Euroopa maades ......................................... 15 1.2.2. Võrdlusainet Ameerika mandrilt .............................................. 18 1.2.3. Aardejutud – piiratud või piiramatute hüvede idee väljendus 20 1.2.4. Aardejuttude uurimisest naabruses .......................................... 22 1.2.5. Eesti aardepärimuse uurimine ................................................. 24 2. UURIMISALLIKAD KUI PEIDETUD JA LEITUD VARANDUSED .. 27 2.1. Aardepärimustekstide arhiveerimisest ja potentsiaalist astuda uutesse kontekstidesse ....................................................................... 27 2.2. Aardepärimuse suulisus ja kirjalikkus ............................................... 29 2.3. Aardejuttude kogumislugu ................................................................ 31 2.4. Varanduste inventuur ehk mida näitavad arhiivitekstid .................... 36 2.5. Aardejuttude arhiivikontekst. Juttude asend kogujate kirjapanekutes ja jutustajate repertuaaris .......................................... 39 2.5.1. Kuus tööstiili aardejuttude kogumiseks ja kirjapanekuks ...... 39 2.5.2. Oma loo jutustajate tekstid ..................................................... 42 2.5.3. Aardejutud frontaalse kogumise saaduste hulgas žanriliselt mitmekesistes korjandustes .................................................... 43 2.5.4. Aardejutud kohapärimusele orienteeritud kogumistöö kontekstis ................................................................................. 48 2.5.5. Aardepärimus eneseteostusliku rahvaluulekogumise saaduste hulgas ........................................................................ 51 2.5.6. Mitmel alal aktiivsete inimeste aardejutukirjapanekutest ....... 54 2.5.7. Täiendavat õpilaste – aardejuttude kirjapanijate kohta ........... 56 3. AARDEJUTUD TEISTE MUISTENDITE JA MUUDE NARRATIIVIDE SEAS ................................................................................. 60 3.1. Tõsieluteatest muinasjutuni. Aardejuttude žanrilisus ........................ 60 3.2. Aardejutud kui kohapärimus ............................................................. 65 3.2.1. Rändavad aardejutusüžeed kohapärimuses .............................. 65 3.2.2. Kullamäed, Rahaallikad ja Hõbeorud – kõnekad kohanimed . 67 3.2.3. Aardejutud kui faktijutustused ................................................. 70 3.3. Rahvausund ja aardemuistendid ........................................................ 73 3.3.1. Uskumuste