Keel Ja Kirjandus Sisukord
Total Page:16
File Type:pdf, Size:1020Kb
KEEL JA KIRJANDUS SISUKORD I. Lehiste. Filoloogia olukorrast Eestis väljastvaataja seisukohalt («Filoloogia teelahkmel») 513 I. Vene. Vergilius eesti keeles 517 A. Vinkel. Juhan Liivi loomingu tekstoloogiline saatus 523 S. Vare. Tuletusliitest uue nurga alt 530 Zs. Oinas. Mõnest eesti j"a soome possessiivtarindist . 537 P. Kaegbein. Baltica arvelevõtmine ja koordineerimine Saksamaa Liitvabariigi raamatukogudes .... 543 A. Valmas. Edukas ja kõmuline «Orto» .... 548 MISTSELLE R. Karelson. «Eesti kirjakeele seletussõnaraamatu» kõrvalt 561 PUBLIKATSIOONE A. Eelmäe (komment.). A. Adsoni ja F. Tuglase kir javahetus (Järg) 564 RAAMATUID H. Rebane. Elukogemuslik luulemosaiik . 570 KOLLEEGIUM: P. Künstler. Kohatud äärepealsed. Kuumenev suhe 571 P. Alvre. Soome õigekeelsusprobleeme .... 573 I. Illstc, E. Jansen, R. Kull, V. Pall, R. Parve, H. Peep, H. Rätsep, T. Seilenfhal, A. Tamm, Ü. Tedre, RINGVAADE U. Uibo, J. Undusk, T.-R. Viitso, A. Vinkel. J. Toomla. Maria Kulišova 19. VI 1903-15. IV 1993 . 576 TOIMETUS: Kaanel: Arkadio Laigo. Illustratsioon Ernst Enno luule A. Tamm kogule «Valitud värsid» (puugravüür, 1937). (peatoimetaja), E. Ross (tegevtoimetaja), V. Klaus (keeleteaduse osakonna toimetaja), P. Lias (kirjandusteooria ja -kriitika osakonna toimetaja), H. Niit (kirjandusajaloo ja rahva luule osakonna toimetaja), I. Pärnapuu (toimetaja). Toimetuse aadress: EE-0100 Tallinn. Roosikrantsi 6. Telefonid 449-228, 449-126. Laduda antud 18. VI 1993. Trükkida antud 30. VIII 1993. Trükiarv 1440. Tellimus nr. 1653. OÜ «üreif» trükikoda. Tartu. Ülikooli 17/19, II. Klišeed valmistanud trükikoda «Ühiselu». © «Keel ja Kirjandus» 1993 KEEL JA KIRJANDUS 9J1993 EESTI TEADUSTE AKADEEMIA JA EESTI KIRJANIKE LIIDU AJAKIRI XXXVI AASTAKÄIK Filoloogia olukorrast Eestis väljastvaataja seisukohalt („Filoloogia teelahkmel") ILSE LEHISTE wrf raegu paistab käimas olevat diskussioon eesti humanitaarteaduste -*- staatuse üle. Olen seda huviga jälginud, mitmelt poolt on mulle ka küsimusi esitatud selle kohta, mida ma arvan filoloogia olukorrast Ees tis. Olen üldiselt kriitikast hoidunud, aga võib-olla on sellest kellelgi kasu, kui vastan siin avameelselt mõnele nendest küsimustest. Palun juba ette vabandust, kui mõni mu arvamustest puudutab valusat kohta. Selgitaksin alguses paari lausega, milline on minu perspektiiv, õppe töö kõrval professorina olen olnud üheksa aastat lingvistikaosakonna juhataja suures riiklikus ülikoolis Ohio osariigis. Olen paljude aastate jooksul olnud mitme rahvusvahelise komitee liige, olin 1980. a. Amee rika lingvistide seltsi president ning olen töötanud õige mitmes komis jonis, mille ülesandeks on stipendiumide taotlejate projektide hinda mine. Oma ülikoolis olin enne puhkepaigale minekut selle komitee liige, mis otsustab õppejõudude ametikõrgenduse ja nn. tenure andmise küsi musi (õppejõul, kellel on tenure, on tööleping pensionile minekuni; nen del, kellel tenure puudub, on ajutine tööleping, mida võib teatud tingi mustel uuendada või ka mitte). Nii et mul on õige selge ettekujutus sellest, mida siinmail õppejõult oodatakse. Kasutan terminit «õppejõud». Normaalne on siin, et teadlane töötab ülikooli juures ning teeb uurimistööd õppetöö kõrval. Selliseid instituute, kus teadlane saab ennast täie tööjõuga teadusele pühendada, praktiliselt ei ole olemas. Muidugi on üksikuid, väga prestiižikaid erandeid, mõned neist riiklikud (mitte osariigi, vaid föderaalvalitsuse eelarvel), teised erakapitali poolt finantseeritud. Üldjuhul tegelevad need täppis teaduste ja mitte humanitaarteadustega. Väljastvaataja vaatevinklist oli lausa utoopiline Eestis valitsev seisukord, kus sai täie ajaga, ilma loen gute ettevalmistuseta ning üliõpilaste juhendamiseta, uurimistööd teha — nagu see Eestis näiteks kas või Keele ja Kirjanduse Instituudis või malik oli. (Ma ei kõnele siin poliitilistest ega majanduslikkudest olukor dadest, vaid teadlasele teadustöö tegemiseks kasutada olevast ajast.) 33 Keel ja Kirjandus nr. 9. 1993. UEST» 513 RAHVUS RAAMATU KGOU Suur osa ajast läheb siin õppetööle, aga selle kõrval oodatakse õige produktiivset publitseerimist. Küsimus on nüüd selles, kuidas produktiivsust defineerida. Ja kuulen juba vastuväidet, et ega kvantiteet ei loe, loeb ainult kvaliteet. See argu ment lonkab: kvantiteet ja kvaliteet pole pöördvõrdelises vahekorras. Koik neli võimalust on kvantiteedi ja kvaliteedi kombineerimisel olemas. Esitaksin primitiivse tabeli, milles plussmärk tähendab kõrget positsiooni vastaval skaalal ja miinusmärk madalat positsiooni: Kvantiteet Kvaliteet 1. + + 2. + 3. - + 4. — — Nendes tingimustes, milles mina olen töötanud, loetakse normaalseks esimesse gruppi kuulumist. Normaalne produktiivsus on siin vähemalt 2—3 teaduslikku artiklit aastas; mõni kolleeg, kes on .'kiiremini ameti redelil professoriks tõusnud, produtseerib 4—5 artiklit (mis omakorda selgitab, miks ta on kiiremini professoriks saanud). Kvantiteeti on lihtne mõõta, aga kuidas hinnata kvaliteeti? Iseäranis, kui hindaja eriala ei kattu kandidaadi omaga, kui näiteks lingvist peab hindama ajaloolase teaduslikku taset? Komitee, kus otsustatakse, kas kandidaadile anda pidev tööleping (tenure) või mitte, võtab arvesse seda, millises teaduslikus ajakirjas tema artiklid on ilmunud. Oma instituudi publikatsioonid lihtsalt ei loe. Seda nimetatakse in-house publication, ning teatakse kogemustest, et niimoodi on palju kergem trükki pääseda kui siis, kui artikkel peab läbi käima tavapärasest retsenseerimisprotsessist. Teadusliku ajakirja toime taja saadab sissetulnud käsikirja tavaliselt kolmele spetsialistile kom menteerimiseks ja hindamiseks ning võtab nende kommentaarid arvesse otsuse tegemisel, kas võtta käsikiri muutmata kujul vastu, saata tagasi paranduste tegemiseks või hoopis tagasi lükata. Kui artikkel on sellises ajakirjas ilmunud, võib hindamiskomitee selle kvaliteedis kindel olla ka siis, kui komitee liikmed pole vastava ala asjatundjad. Lehekülgede arv on suhteliselt vähem tähtis; aga on üldiselt teada, et keerukamat ja põhjalikumat argumentatsiooni paari lehekülje peäl esitada on raske, kui üldse võimalik. Kui kõik kandidaadi artiklid on paari-kolme lehekülje pikkused, siis tekib mulje, et kandidaat ei ole või meline probleeme sügavuti käsitama. Vaadatakse ka üldiselt artiklite laadi: analüüs ja süntees peaks ideaaljuhul olema tasakaalus. õppejõu töökoormus on siin kaunis suur. Meie osakonnas on see keskmiselt 250 loengutundi õppeaastas (kolm veerandaastat, igaüks kes tab kümme nädalat; kahel veerandaastal on kaks loenguseeriat, kumbki viis tundi nädalas, kokku 2X2X5X10 = 200 tundi, ning ühel, nn. kergel veerandaastal, üks loenguseeria: 1X5X10=50 loengutundi). Tegemist pole mitte õpiku abil peetavate klassitundidega (nagu näiteks mõne võõrkeele õpetamisel), vaid iseseisvalt ettevalmistatud loengutega. Eda sijõudnute seminaridel kõnelevad õppejõud omaenda jooksvast uurimis tööst, mis sageli pole veel trükis ilmunud. (Seminariistungid on tavali selt kaks korda nädalas ä kaks tundi, nii et sellistel kursustel on neli kontaktitundi nädalas, mitte viis.) Sellele lisanduvad eksamid, magistri- ja doktorikandidaatide juhendamine, töö mitmesugustes komiteedes. Uuri mistööd tehakse õhtuti, nädalalõppudel, «kerge» veerandaasta jooksul ja suvevaheajal. Ning administratsioon ootab vähemalt kahte-kolme artiklit aastas, ja veel parem, kui iga kolme-nelja aasta tagant lisandub nendele raamat. Väljastvaataja seisukohalt on Eesti humanitaarteadustel liiga vähe ette näidata, õppetöö koormust Eesti kõrgkoolides ma ei tea, aga vaevalt 514 on see palju suurem Ühendriikide ülikoolides valitsevast koormusest. (Ma ei võta siinjuures arvesse praktilise keeleõpetamise tunde, mida vanasti nimetati lektorikursuseks ning mille tase vastas enam-vähem humanitaargümnaasiumi kõrgemate klasside tundidele.) Oletades, et Tartu Ülikoolis on kümme filoloogi, võiks nendelt oodata 20—30 artiklit aastas õppetöö kõrval. Akadeemia instituutides minu mulje järele korra pärast loengute pidamist üldse ei ole, nii et kogu iaeg, mis läheks loen gute ettevalmistamiseks, jääb üle teadusliku töö jaoks. Instituutides töötavatelt teadlastelt võiks õigusega oodata kaks korda nii suurt pro duktiivsust kui kõrgkoolides töötavatelt. Kolmkümmend teaduslikku töö tajat peaksid produtseerima aastas umbes 2X60 kuni 2X90 artiklit, mis võiks avaldada teaduslikkudes ajakirjades pärast seda, kui nad on läbi teinud üldiselt tunnustatud retsensiooniprotsessi. On selge, et tegelikult saavutatu on sellest suurusjärgu võrra madalam. Nii et ülal esitatud pri mitiivse tabeli kohaselt peaks eesti filoloogide tööd paigutama kvanti teedi ja kvaliteedi kombinatsioonide lahtritesse 3 või 4. Küsida tuleb nüüd, miks on humanitaarteadlaste/filoloogide produk tiivsus Eestis nii madal. (Alati on erandeid, aga ma kõnelen üldisest muljest — väljastvaataja perspektiivist.) Ning miks seda probleemi juba ammu pole üles tõstetud, miks kohalik teadlaskond sellest ei paista tead lik olevat. On üldinimlik omadus, et mingi omaduse voi oskuse puudumist õigustatakse selle halvustamisega, mida endal ei ole. Minu teadlasekar- jääri jooksul toimus arvutirevolutsiooni tunnen paljusid kaasaegseid, kes suhtuvad halvustavalt arvuti kasutamisse keeleteaduslikus uurimistöös. Kui ise ei oska arvutit kasutada, siis on kõige lihtsam ennast veenda, et arvutit ei ole tarvis. Kujutlen nüüd vastuväidet minu nendingule, et eesti teadlaste produktiivsus on madal, vastuväidet, et 1) see pole õige, et produktiivsus on madal, ning 2) produktiivsust pole tarviski. Peaasi on kvaliteet, kvantiteet ei loe. Soovitan ennast minu kriitikat kuuldes