75 Aastat Rahvast Valgustamas
Total Page:16
File Type:pdf, Size:1020Kb
75 aastat rahvast valgustamas Saku raamatukogu 1932- 2007 Saku 2008 Saateks Kalju-Olev Veskimägi, suur raamatukogu guru, on öelnud: „Raamatukogu teenib kahte jumalat. Üks on peajumal Zeus, kelle paljude ülesannete hulgas on ka igasugust kogumist ja rohkendamist kaitsta, teine on tarkusejumalanna Athena, kes võtab mõnikord öökulli kuju. Kuigi 20. sajandil hakkas kogu maailmas tarkuse taganõudmine raamatukogu kaudu pisitasa asenduma ajaviite otsimisega (selle jaoks kreeklastel- roomlastel jumalat ei olnudki), ei muuda see põhiülesannete vasturääkivust: kas koguda ja säilitada või kogutut kättesaadavaks teha”. Ei ole juhus, et esimesed raamatukogud tekkisid koolide ja seltside juurde. Õpetus nõudis ka kinnitust. Raamatukogu ajalugu on suurel määral kohaliku hariduse- ja kultuuri- ajalugu. Raamatukogu ajalugu ei saa kirjutada poliitikasse põikamata, kuigi raamatukogu hoidjad ei ole erilised poliitilised figuurid, rohkem ikka teadmiste levitajad. Poliitika ise tuleb raamatukogusse sisse, küsimata, kas ta on oodatud või mitte. Poliitiline olukord maailmas, riigis, kohalikul tasandil, mängib raamatukogu arengus tänapäeval tohutut rolli. On igal ajal mänginud. Eestikeelse kirjandusega raamatukogud algasid rahvaraamatukogudest. Raamatukapp klassinurgas, milles paarsada õhukest raamatut, neid korrastamas ja lugejatele välja andmas kooliõpetaja- rahvavalgustaja, selline oli rahvaraamatukogu algus Eestis ja ka Sakus. Kooliõpetaja Martin Ludvig, eestistatud nimega Loonde, võttis südameasjaks luua Sakku Heategeva Seltsi raamatukogu. Seltsi poolt olid ruumid, ka raamatuid aitas selts muretseda, palka tõsi küll ei makstud, kuid rahvavalgustajad on ennegi töötanud palgata. Saku raamatukogu kroonika (ajaloo) koostamisel on koostaja pööranud suurt tähelepanu poliitilisele olukorrale riigis ja isegi maailmas. Miks? Aga sellepärast, et raamatukogu töö on olnud ja on praegugi olulises sõltuvuses poliitilisest olukorrast. Nõukogude ajal kasutasid ideoloogid raamatukogu osavalt ära kommunistlike ideede propageerimiseks. Näitlik agitatsioon, loosungid, võttis lugejat juba uksel vastu. Nn. kohustuseks oli anda külastajale kaasa mõni NLKP kongressi materjale tutvustav teavik, suurte juhtide Lenini, Stalini, Breznevi jt. teoseid. Tutvustada NLKP ajalugu. Võim tahtis raamatut kontrollida raamatukogu kaudu, lubades sellesse kirjandust, mida pidas vajalikuks. Siit tulidki keelatud raamatute nimekirjad ja raamatute hävitamised. Õnneks jätkus Saku raamatukoguhoidjatel kainet mõistust raamatuid mitte hävitada, need kas peideti ära või viisid lugejad oma kodudesse varjule. Nii on raamatukogus säilinud mitmed raamatud raamatukogu algusaegadest peale. Aastate jooksul on Saku raamatukogus töötanud palju inimesi, kes vähemal või suuremal määral on raamatukogutöö kõrvalt korraldanud kultuuriüritusi. Tutvustanud teiste maade kultuurisaavutusi. Osalenud Saku valla ja külanõukogu töödes ja tegemistes. Need töötajad on salvestanud Saku asula ajaloolise mälu oma mälestustesse. Raamatukogu kroonika koostamisel olid suureks abiks Saku ajaloouurija Heino Kärblase poolt koostatud Saku ajaloo raamatud. Õnneks on säilinud raamatukogu arhiiv algusaastatest alates, hõlmates isegi sõja- aastaid. Raamatukogude statistilised aruanded on alati olnud korrektsed ja kroonika koostamisel vajalikud. Kroonikat aitasid koostada raamatukoguhoidja Pille Mägi, kes uuris raamatukogu varasemat ajalugu ja kõik raamatukogu endised töötajad, kes jätsid endast maha jälje. Aruannete ja tööplaanide näol. Kroonika I osa annab ülevaate raamatukogu ajaloost 75 aasta jooksul. Koostatavas II osas on töötajate mälestuste kõrval ka rohke pildimaterjal raamatukogu tegevustest. „Kahte kappi on ühetassa majas tarvis: leivakappi ja ramatokappi….Igas majas peaks ramatokappi, igas koggo majas laenoramatokoggo olema.. Teadmine on väggi, tuggevus ja se tulleb luggemisest” kirjutas Johann Voldemar Jannsen 1870 aastal. Ja nii ta on. Helle Pärlin koostaja Saku Vallaraamatukogu kroonika Sissejuhatus. Poliitiline, majanduslik ja kultuuriline taust Eestis. Kolmekümnendad aastad. Suure Kriisi aastad (1930- 34) algasid rahulolematuse järk-järgulise kasvuga ning lõppesid põhiseaduse muutmisega, mis lõi eeldused üleminekuks parlamentaarselt demokraatialt autoritaarsele režiimile. Suur Kriis koosnes kolmest üksteisega läbipõimunud osast - majanduskriisist, sisepoliitilisest ja põhiseaduslikust kriisist. Novembris aastal 1929 Ameerika Ühendriike vapustanud börsikrahhist alguse saanud majanduskriis levis kiiresti üle kogu maailma, ning 1930. aasta teisel poolel sisenes ka Eesti majandus kriisifaasi. Kulminatsioon saabus 1933. aastal. Esmajoones tabas kriis põllumajandust, toiduainete hinnad langesid maailmaturul väga kiiresti. Tööstustoodangu koguväärtus vähenes 20%võrra. Riigi maksebilanss muutus negatiivseks ja tekkis tõsiseid raskusi riigieelarve täitumisega. 1932.a. riigieelarvesse planeeriti tulusid 83 miljoni ulatuses, laekus aga vaid 66 miljonit. Kriisi tagajärjel tõusis plahvatuslikult töötute arv- 1932. aastaks 32 000-ni. Enneolematu tööpuudus ähvardas sotsiaalsete vapustustega, seda enam, et illegaalne kommunistlik liikumine püüdis allutada töötuid oma kontrollile. Kriisi aidanuks ületada krooni devalveerimine, kuid see samm jäi õigeaegselt astumata. 1934. aasta alguseks oli Suure Kriisi haripunkt siiski ületatud. Krooni devalveerimine oli loonud eeldused majanduskriisist väljumiseks, rahvahääletusel vastuvõetud põhiseadus lõpetas kauakestvad vaidlused põhiseaduse muutmise ja riigipea ajalikkuse ümber, eelseisvad valimised lubasid loota ka sisepoliitiliste meeleolude rahunemisele. J. Tõnissoni valitsus astus tagasi ja moodustati üleminekuvalitsus eesotsas K. Pätsiga. Vaikiv ajastu . 1934.a. sügisel alustasid K. Päts ja J. Laidoner oma võimu kindlustamist. 1935.a. kevadel keelustati poliitilised erakonnad. Hakati looma kutsekodasid, mis pidid koondama kõiki ühe eluala esindajaid, pandi kehtima tsensuur ja loodi Riiklik Propaganda Talitus, mis tegeles nn. rahvusterviklikkuse õhutamisega. Organiseeriti mitmesuguseid kampaaniaid nagu võõrapäraste nimede eestistamist, kodukaunistamist, rahvuslippude soetamist. Kehtestus riigi kontroll kõikvõimalike elualade: ametiühinguliikumise, noorsooorganisatsioonide, kohalike omavalitsuste üle. 1935.a. lõpuks oli demokraatlik kord Eesti Vabariigis asendunud autoritaarse diktatuuriga. 1934.a. algas majanduselus kiire areng. Peagi saavutati ja ületati kriisieelne tase. Erilise arengu tegi läbi tööstus. Eesti oli muutumas agraarmaast arenenud tööstusriigiks. Arenesid põllumajandus ja väliskaubandus. Suuremateks väliskaubanduspartneriteks olid Suurbritannia ja Saksamaa. Väljaveos domineerisid põllumajandussaadused (või, peekon, munad), neile järgnesid metsamaterjal, tekstiil, paber, põlevkiviõlid. 1930. aastate lõpuks likvideeriti tööpuudus, kasvas inimeste sissetulek ja vähenes elukallidus. Eesti elatustase ületas mitme Lõuna- ja Idaeuroopa riikide taset. Eesti oli täielikult integreerunud Euroopa majandusruumi ning jätkas oma võimalustele vastavat suhteliselt kiiretempolist arengut. Kultuuripoliitika. Omariikluse suurimaks saavutuseks oli Euroopa tasemel seisva rahvuskultuuri väljaarendamine. Esmakordselt sai eesti kultuur riikliku tähelepanu osaliseks. Kultuurkapital , mis oli loodud juba 1925.a. kujunes peamiseks kultuuri finantseerivaks asutuseks. Kultuuri professionaliseerumisele aitas kaasa eesti keele kaasajastamine ja kasutusvaldkonna laienemine. Kiiresti arenes rahvakultuur. Hariduselu. Eesti koolikorralduse aluseks oli ühtluskooli põhimõte. Likvideeriti koolitüüpide paljusus ja kooskõlastati erinevate kooliastmete programmid. Aastail 1920-1934 oli koolisüsteem kaheastmeline - 6-klassilisele algkoolile järgnes 5-klassiline gümnaasium. Algharidus oli maksuvaba ja kohustuslik, keskharidus vabatahtlik ja maksuline. Mõlemad kooliastmed olid emakeelsed, sellega kindlustati ka vähemusrahvustele omakeelne haridus. 1934/1937.a. koolireform andis keskhariduse 9 aastaga ja gümnaasium jäi eelkõige tulevaste üliõpilaskandidaatide ettevalmistamiseks. Suurt rõhku pandi kutseharidusele. Alus eestikeelsele kõrgharidusele pandi ajal kui kestis veel Vabadussõda. 1. dets. 1919.a. toimus Tartu Ülikooli avaaktus. Suuri teeneid rahvusülikooli kujundamisel omasid rektorid Heinrich Koppel ja Johan Kõpp. Tehnilist kõrgharidust pakkus Tallinna Tehnikumist 1938.a. välja kasvanud Tallinna Tehnikaülikool. Kõrgemat kunstialast ettevalmistust võis omandada eraõppeasutusena töötavas Tartu Kõrgemas Kunstikoolis „Pallas” ja 1938.a. loodud Riigi Kõrgemas Kunstikoolis. Muusikat sai õppida Tartu Kõrgemas Muusikakoolis, mis oli eraõppeasutus ja Tallinna Konservatooriumis. 1938.a. avati konservatooriumi juures Riiklik Lavakunstikool. 1938.a. asutati Eesti Teaduste Akadeemia . Põhiline tähelepanu pöörati rahvusteadusele. Eesti Vabariigis tegutsenud teadlastest omandasid maailmamaine astronoom Ernst Öpik, põlevkivikeemik Paul Kogerman, neurokirurg Ludvig Puusepp, botaanik Teodor Lippmaa, majandusgeograaf Edgar Kant . Eesti teaduselu küpsuse tõendina ilmus aastail 1932-1937 8- köiteline Eesti Entsüklopeedia. Kirjandus. 1930. aastatel leidis aset suur murrang kirjanduses. Suhteliselt tagasihoidliku väärtusega olustikuline realism läks üle märksa kunstiküpsemaks psühholoogiliseks realismiks. Esikohal muidugi A. H. Tammsaare, kelle kõrvale kerkis Karl Ristikivi. Suure populaarsuse saavutas ajalooline romaan. Seda viljelesid vanameistrid Karl-August Hindrey ja Mait Metsanurk, samuti ka uustulnukad August Mälk ja Enn Kippel. Luules kerkis Siurulaste kõrvale „ Arbujate” ühendus: Heiti Talvik, Betti Alver, Kersti Merilaas,