Mulgid Mäletavad Põhjala Algkeelt
Total Page:16
File Type:pdf, Size:1020Kb
MULGID MÄLETAVAD PÕHJALA ALGKEELT Mati Laane Neile, kellele meeldib sõnademäng, sõnade tekkeloo üle mõtisklemine, ristsõnad, mälumängud ja ajutreening, soovitav lugeda lõkke, kamina või küünla valgel mõni lehekülg korraga Sisukord: lk. Aa ja le 2 Ko 18 Ki 30 Tar 40 Lohkudega kivid 47-61 Mõtisklus II -1 Metsakarjandus 4 Kaheldav õ ja teised 24 Pa-pu-po-pae-pai-pei-pe-pi 26 Jahilugu 34 Vesi 46 Maaviljeluse aeg 57 Toponüümika 71 Usk ja kunst 79 Lõpetuseks 107-110 Käesolev traktaat on mõtisklus meie keele arenguloo alg-aegadest, kui kogu kõneldav keel koosneski ehk ainult vähestest algsõnadest, otsime algsõnade konkreetseid või üldisemaid tähendusi. Algsõnu oli uskumatult vähe ja neil oli väga lai tähendusväli. Hilisemas keele aregus moodustasid need algsõnad omavahel mitut moodi liitudes uusi sõnu, väljendeid ja mõisteid. Praegused silbid võivad olla kunagised sõnad ja praegused sõnad kunagised laused. Mulgi keel võib “mäletada” seda arengulugu, sest: 1. eestlased on üldse üks vanimaid paikseid rahvaid Põhjalas, sellele tiitlile kandideerivad eestlased ja saamid; 2. eestlaste hulka arvatud mulgid on üks kõige konservatiivsemaid rahvakilde, kes on oma traditsioonis kõige kauem säilitanud mõndagi mujal unustatut: väga muistseid sõnu, mõisteid ja väljendeid, väga vanu rahvaluule elemente, ürgseid perekonna ja suhtetavasid, muistseid käitumismalle ja uskumusi, siiani on kasutuses vanimaid rahvariide elemente, nagu mulgi vammus jm. Mitmed käsitletud elu- ja asukohaga seotud sõnad on mulgi keele (m.k.) abil taastatud seesoleva käände (kus ma asun?) järele ja algse nimetava käände (mis see on?) taastamine on küllaltki hüpoteetiline. Mõttekäigu eripära rõhutamiseks (siin: pidevaks meeldetuletuseks!) on mitmel juhul kasutatud nö.“ vahelolevat käänet”, mis oleks praeguse eesti keele seesütleva käände see osa, mille kohta saab küsida: mille vahel?, mitte: mille sees?, kuigi mõlema puhul - kus ma olen? Puutume allpool kokku mõne mulgi keele grammatilise eripäraga: - mitmuse nimetavas käändes ei ole -d lõppu, mitmuse nimetavas käändes on sõna alati samasugune, kui ainsuse omastavas, näit. “lehm” on mõlemas eelnimetatud käändes ühtmoodi ”lehma”; - seesütleva (või vaheloleva) käände lõpud on enamasti -en, -an, -un; - 1. pöörde lõpus puudub -n (e.k. ma teen, m.k. m(e)a tee); - tud-kesksõna lõpus puudub -d ja paralleelvormil puudub ka -ud näit. pandud = m.k. pandu või pant, tehtud - tehtu või tett, kootud - kootu, koodu või koot; - sõna algul pole kunagi h-tähte ega häälikut; „Mulgi sõnastikus“ algavad mulgikeelsed sõnad vastavalt tähestikule a, e ja i tähest, b, c, d,f, g, h tähtedega algavaid sõnu pole. - p-b, k-g ja t-d ei olnud kõnesoleval algsõnade ajal hääldamisel veel eristunud; - samuti ei olnud veel eristunud i ja e, nagu ka o-ö-õ; üldse on täishäälikud võrreldes kaashäälikutega, pika aja jooksul sõnades suhteliselt palju vahetunud, näit. a-o-u vaheldumine on tavaline; NB!: vahelduvad ju täishäälikud ka meie praeguses igapäevases kõnepruugis sujuvalt, näiteks sidesõna “või” hääldatakse paiguti vei, vai, va, ve, Saaremaal vöi, shargoonis vä. Aa ja le aa (-a, a-, -a-) oli algkeeles igasugune peenike puu: vits, kepp, teivas, latt, oks, võsa; le oli tuli, soe, kuum, põlemine Mulgi keeles (lühend. m.k.) aa-unik = eesti keeles (lühend. e.k.) oksahunnik e. haohunnik, järeldame siit, et oks võis algsõnana olla aa. Kui elukoht (asukoht) ümbritseti kaitseks okstest, teivastest, lattidest vms. piirdega, siis asuti aa-de vahel. Mitmuse seesütlev (vahelolev) kääne moodustati -en, -an või -un lõpu abil, näit. luu > luien (= luudes, luude vahel), järven, mõtsan, lepikun jne. Seega aa-de vahel oleks ai-en või ai-an = aian ja nii ütlevad mulgid siiani e.k.“aias” asemel, sellest tulenevad (>) aed, aiandus, aednik jne. Sama mitmuse seesütlevat öeldakse uuemas mulgi keeles vahel ka luuden, puuden, näit. luuden valutep või luien valutep on samaväärsed (s.t. luud valutavad). Nii tuletub ka (m.k.) aidun, näit. põrss om aidun = (e.k.) põrsas on aedikus. Samuti (m.k.) aidan, näit. rõõva om aidan = (e.k.) riided on aidas. Põrsaaedik tehakse siiani enamasti lattidest ja ka ait oli algselt lattidest tehtud ja võib-olla isegi jalgadel, nagu siberi hõimurahvaste etnoloogiast teame. Igatahes on Helsinki vabaõhumuuseumis sellised väljapanekus. Vahemärkus: seletuse lihtsustamiseks ei tahaks ma kohe ja korraga seletama hakata, kust tuleb -i-, -d- jne, katsun neid seletada edaspidi, kui lugeja on loodetavasti üldkontseptsiooni juba uskuma hakanud… Vrdl. ka soome: aita (aed, tara) < a-i-ta = lattidest ta; aida (aiateivas), aitaus (aed, tarandik), aitta (ait), elävä aita (hekk, põõsastara), aitautua (eralduda); läti: aiz (taga, millegi taga, algselt okste, lattide, teivaste jms. taga); vepsa: aid (tara), aidaver (aia äär); saami: aiit (põdratara), ajjt (ait); vene (lühend. v.k.): a-gorod (köögiviljaaed) = lattide või lippidega piiratud ala, sest: gorodit (piirama, tarastama), gorod (oli kaitserajatisega piiratud asuala, nüüd linn). “Okste sees” , õieti küll “okste vahel” < (m.k.) aa sehen (< asen > asemel): > (voodi)ase, asu(koht), asu(paik) > asend, asuma, asunik; Elukohast (koopast?) kaugemal uitajal oli okstest “pesa” või “peavari” kõige lihtsam ja kättesaadavam tuule-, vihma- ja külmavari. Kui juba okstest “ehitis “ valmis sai, võis selle kohta öelda: ase < aa-se (= okstest see); seal oldi: aa-se-en > (m.k.) aa sehen (= okste sees, okste vahel) ja seal oli: aa > ää (m.k.) > hea (e.k.); aa-se-ta = ase tal > as(e)t(a) > asti > ästi > hästi. Kui oli juba olemas soe ja kuiv ase, oli kõik hästi. Vrdl. soome k. asua (asuda, elada), asenne (asend, seisukoht), asumus, asunto (elamu, eluase) < a-se-en-ta = okste sees/vahel ta, asukas (elanik), asuma-alue (elamu-rajoon). Võib olla ka saksa k.: a-se > au-s > Haus (maja); vene k.: a-se-en > asjen > hazjäin, kirjutatakse: hozjain (peremees, okstest peavarju omanik); Siinkohal pean teatama, et kolm algsõna võtan ma tekstis veel kasutusele ilma pikema seletuse ja uurimiseta, muidu ei saaks lauseid moodustada. Need on: se (see, too, ka tema, soome k. se), o- (on, m.k. om, võru k. um, umma), soome k. on, ovat), (ne > nei >) ei, m.k. ka es, soome k. ei, en, vene k. ne, ni, net, netu, saksa k. nein, nicht M.k. ei öelda “surnuaias”, vaid - “aia pääl”, tõenäoliselt on see mälestus ajast, kui surnud pandi selleks ette nähtud paika lattidest tehtud lautsile, nagu see on olnud tavaks paljudel põhja-rahvastel, ehk see väljend on üks vähestest tõenditest, et enne põletus- , kivi- kirst- ja kirstmatust jäeti ka meie keelealal surnud kõrgematele pukk-ehitistele looduse hoolde. Neist paikadest kujunesid arvatavasti hiied, võib-olla oli see algselt a-ie < a-i, mis tähendaks, et see ala oli muust loodusest eraldatud okstest või lattidest piirdega. Teadupoolest ei tuntud Mulgimaal vanasti iie (hiis) mõistet. Aga ka surnu põletamist enne matmise kombe teket toimetati ju lattide, okste jms. peal (= a-i-a pääl); vrdl. saksa k. Aas (surnu, raibe) < aa- se = okstel see (põletatakse); arheoloogid väidavad, et kivikirstkalmetes on luud peaaegu alati läbisegi, mitte luukeredena, näib, nagu need oleks kusagilt mujalt toodud ja maha puistatud. Ehk need toodi aide või aia päält hiiest? Ka mulla alla matmisel ehk hauda matmisel : hauas < (m.k.) auan < au-an = okste vahel; ka tänapäeval pannakse haua sisekülgedele kuuseoksad, kirst lastakse okste vahele, küllap on see vana komme. m.k. aa-koo = e.k. haokubu, s.t. oksad kogutud või nahkrihmaga kandmiseks kokkuseotud oksad, vt. edaspidi ko tähendusi; m.k. “tuu aa tulle!” = e.k. “too oksad lõkkesse!”; m.k. “aa lehmä lauta!” = e.k. aja lehmad lauta! aa = vitsaga (aa-ga) malguta, piitsuta > aa-ma = vitsaga ma > aama (m.k.) > ajama (e.k.); analoogselt on ka soome k. ajaa (ajada, juhtida, vedada, sõita), ajaja (algselt: härja ajaja/juht, hiljem: kutsar, autojuht); pean võimalikuks, et a muutumisel (>) u, a > u ja -h- lisandumisega (mis mõlemad, nagu edaspidi näeme, on eesti k. tavalised muutused) arenes (algsest härja) ajamisest juhtimine: a-i-a-ma > a-i-a-ta-ma (= peene puuga teda ma) > (a)-i-a-ta-ma > i-u-ta-ma > j-u-(h)-t(a)-ma > juhtma (m. k.) - juhtima, juhatama (e. k.); soome k. ajelu (sõit), ajokortti (juhiluba), ajuri (voorimees, autojuht). kepiga = aa-ga < aa-ge > aige (m.k.) > haige (e.k.), ülejärgmises sõnaseletuse peatükis näeme, et ki (gi, ge) tähendas algselt liikumist (s.h. käimist), seega aa-ki või aa-gi (= kepiga käima) > aa-ge > haige; soome k. ase (relv) tähendas algselt teivast, malakat, keppi = lihtsat (teritatud) kaitse- või ründevahendit (teivas see = aa-se > ase); Kui e.k. latt, teivas on algselt olnud aa, siis on see andnud ka sõna “ais, aisad” < aa- i-se-en (= aa(-de) sehen, aade vahel) = e.k aiste vahel, aisade vahel; Teritatud otsaga kõver oks (või tugevamast materjalist teraga varustatud) oleks siis aa- teraga, sellest on -e- aja jooksul redutseerunud, seega siis ateraga > at(e)raga > atraga või adraga, millest kujunes kunagi põllutööriista nimetus ader; läti k. art, arkls (kündma, ader), soome k. aurata, aura (künda, ader), vrdl. a(u)r(a)t(a) . Samuti võis tekkida aadrilaskmise riista nimetus: aader < aa-tera = pulk teraga ehk teravikuga pulk. Ladina k. aratio, aratrum (kündma, ader), itaalia k. aratro (ader), kreeka k. hääld.: aerodro (ader). Tagapool, ki-peatükis on seoses kirvega ra ja te-ra algsõnadest rohkem juttu, ra tähendas rasket, kõva, tugevat ja rauaajast alates eelkõige rauda; tänapäevani on noal, kirvel, labidal, vikatil jt. tööriistadel tera < te-ra = tehtud rauast. Sellest saab järeldada, et kündmise riista nimetuseks saigi ader sellest ajast, kui kõvera puuoksa ots metallist