VAREMED JA AIAD Barokk-Kirjanduse Esteetika Bernard Kangro Tartu-Romaanides

Keel ja 11/2014

Kirjandus LVII aastakäIk

EEstI tEadustE akadEEmIa ja EEstI kIrjanIkE LIIdu ajakIrI

VAREMED JA AIAD Barokk-kirjanduse esteetika Bernard Kangro Tartu-romaanides

MAARJA HOLLO

Maailm, oo masendav teaatrilogu, su sammastik on ammu vajund längu! Betti Alver „Vana teaater” (1938)

ernard Kangro romaane on paigutatud vanamoodsa sümbolismi alla (Krull 1991), samal ajal on teda peetud sõjajärgse eesti proosa üheks pea- Bmiseks uuendajaks (Kruus 2008: 82), seda eeskätt kuueosalisele Tartu- romaanide tsüklile tuginedes. Epp Annuse sõnul on Kangro Tartu-romaanide ülesehituslikuks printsiibiks „suurte tõdede, ühtse maailma ja järelikult ka narratiivi ühtsuse puudumine” (Annus 1997: 34), mis näib osutavat nende vaieldamatule kuulumisele modernistlikku ja ühtlasi ka postmodernistlikku kirjandusvoolu. Käesoleva artikli taotluseks on täiendada ja nüansseerida Kangro Tartu-romaanide seniseid, n-ö kanoniseeritud ehk vooluloolisi kä- sitlusi. Annuse käsitluse järgi näiteks on Tartu-romaanide esimese triloogia („Jäälätted” 1958, „Emajõgi” 1961, „Tartu” 1962) puhul tegemist valdavalt post- modernistliku proosaga, teise („Kivisild” 1963, „Must raamat” 1965, „Keeris- tuli” 1969) puhul aga kergelt modernismihõngulise, postmodernistlikke vahe- lehüppeid sisaldava realismiga (Annus 2001: 509). Vooluloolisele lähenemisele vastukaaluks vaatlen lähemalt Kangro viie Tartu-romaani (v.a „Jäälätted”) poeetika mõningaid eripärasid, eeskätt allegooriat – barokk-kirjandusele eri- omast troopi –, lähtudes Walter Benjamini uurimuses „Saksa kurbmängu 809 873

avaart, Maarja Hollo.indd 809 31.10.14 11:34 algupära” (1928) leiduvast allegooriakäsitlusest. Allegooria on kujund, mida võib kohata ka Kangro luules, kuid luuletused jäävad välja siinse artikli foo- kusest, kuhu asetan barokk-kirjanduse esteetikaga kõige silmatorkavamat ühisosa omavad Tartu-romaanid. Järgnevalt toon välja barokk-kirjanduse ja Tartu-romaanide olulisemad ühisjooned, seejärel peatun Benjamini allegooria- käsitlusel ning lõpuks analüüsin selle valguses Tartu-romaanides esinevaid allegoorilisi stseene.

Barokk-kirjandus ja Tartu-romaanid

Mõistega barokiajastu tähistavad aja- ja kultuuriloolased perioodi Euroopa ajaloos, „mis hõlmab ajavahemikku 16. sajandi lõpust 17. sajandi teise poole- ni, haarates siia alla kõik kogemused ja üldised (st kultuurilised, religioossed, poliitilised) eeldused” (Villari 2000: 5). Seitsmeteistkümnes sajand oli „rauast sajand, mundus furiosus” ehk vihane maailm, millele olid iseloomulikud sagedased ülestõusud, rahutused, rõhumine, intriigid, korratused, kukutamised (Villari 2000: 7) ja kolmekümneaastase sõjana tuntud ususõjad. Juba poisieas sõtta sattunud saksa kirjanik Hans Jakob Christoffel von Grimmelshausen kujutab noil aastail nähtut ja kogetut oma autobiograafilises romaanis „Saksa Simplicissimuse seiklused” (1668, e.k 2010). Ehkki lugejale jääb selgusetuks, kes omavahel sõdivad ja mille nimel sõda peetakse, annavad jutustaja kirjel- dused usutava ja eheda pildi sellest, kuidas koges sõda lihtrahvas. Sõdurite metsikused ei jäta vähimatki kahtlust, et nende tööks ja olemuseks on „sum- ma summarum ainult hukatuse toomine ja kahju tegemine” (Grimmelshausen 2010: 55). „Barokiajastu ja sõda olid väga tihedalt seotud, eriti mis puudutab hävingut ja katastroofe, destruktiivsuse suurenemist ja sõdurite pimedat vägivalda,” resümeerib Rosario Villari oma ülevaates barokiajastu inimesest (Villari 2000: 12). Sünge ettekujutuse tekkimisel XVII sajandist on oma ja mitte tähtsusetu osa vastureformatsioonil, mis andis hoogu inkvisitsiooni tööle – hereetikute jälitamisele, süüdimõistmisele ja hukkamisele – ning sünnitas miljoneid usupagulasi. Kirjanduse kohta hakati baroki mõistet kasutama XIX sajandi lõpus. Tõu- ke selleks andis šveitsi kunstiajaloolase Heinrich Wölfflini monograafia „Re- nessanss ja barokk” (1888), mis uurib Rooma arhitektuuri arengut, kuid selle mõnel leheküljel vihjatakse esmakordselt ka võimalusele kasutada mõistet barokk kirjanduse ja muusika kohta (Wellek 1963: 71). Kirjandusteaduses võib baroki kui mõiste sisuks olla kas teatud stiil, ideoloogilised kategooriad ja emotsionaalsed hoiakud või kindla maailmavaate väljendamine teatud sti- listiliste võtete abil, mida René Wellek peab „kõige paljutõotavamaks teeks” barokk-kirjandusele olemuslikuni jõudmisel (Wellek 1963: 108). Wellek eristab kaht peamist barokk-kirjanduse „vormi”: müstilist luulet, mida viljelesid näiteks John Donne ja Angelus Silesius, ning teoseid, mis esindavad retoorilist humanismi ja petrarkismi, nagu näiteks jesuiitlik draama ja John Drydeni he- roilised näidendid (Wellek 1963: 111). Baroki esindusautoritena nimetab Wel- lek veel Thomas Browne’i, Luis de Góngorad, Francisco de Quevedot,1 Andreas Gryphiust ja Hans Jakob Christoffel von Grimmelshausenit.

1 Quevedo loomingust on eesti keeles ilmunud „Valik luulet” (1987).

810

avaart, Maarja Hollo.indd 810 31.10.14 11:34 Terminina juurdus barokk kõige edukamalt Saksamaal, kus valitses terminoloogiline „vaakum” – enne barokki olid seal kasutusel mõisted esimene ja teine Sileesia koolkond, mis Welleki arvates olid selgelt ebapiisavad – ning kus XVII sajandi kirjanduse võlud avastati XX sajandi algul seoses ekspres- sionismist tulenenud esteetilise maitse muutumisega (Wellek 1963: 88). Oma aja nimekaim saksa bibliofiil ja kirjandusteadlane Victor Manheimer nägi barokiajastu ja XX sajandi alguse saksa kirjanike vahel tähelepanuväärset sarnasust: „Sisemiselt tühjad või sügavalt häiritud, väliselt hõivatud vormi tehniliste probleemidega, millel esmapilgul paistis ajastu eksistentsiaalsete probleemidega vähe pistmist olevat – säärased olid barokiajastu kirjanikud ja nii palju, kui igaüks võib näha, kehtib sama ka vähemalt nonde tänapäeva poeetide kohta, kes jätavad oma isikuga jälje oma loomingule” (tsit Benjamin 2009: 54). Kangro tegeles vormiprobleemidega kõige intensiivsemalt oma loo- mingulisel kõrgajal 1960. aastatel. Võib oletada, et selle algtõukeks oli ühelt poolt Tartu-romaanides kujutatav aeg, Teine maailmasõda, mis oma tagajär- gede ulatuselt ei olnud võrreldav ühegi teise kaasaja konfliktiga, teisalt aga nende romaanide kirjutamise aeg – „…kõige lootusetum ajajärk maailma ajaloos – poliitilise võimetuse periood, mil kulisside taha vajuvad: Korea, Indo- neesia, Kongo, Ungari, Iisrael, Vietnam, Biafra,2 Tšehhoslovakkia...” (Kangro 1991: 140). Teisele maailmasõjale järgnenud kümnendid, mis tõid kaasa palju süngemad poliitilised arengud, kui sõja lõppedes eksiilis üldiselt usuti, tähen- dasid end järjepidevalt mujal maailmas toimuvaga kursis hoidvale Kangrole Teise maailmasõjaga alanud langusaja kulminatsiooni, kõige lootusetumat ajajärku maailma ajaloos, mille elutunde representatsioon pikemas proosas nõudis senistega võrreldes radikaalselt teistsuguseid esteetilisi lahendusi. Tartu-romaanide ja barokk-kirjanduse esteetika vahelisi sarnasusi ei tule seepärast otsida müstilisest analoogiast barokiajastu ja XX sajandi kirjanike vahel, vaid märksa laiemast ühisosast, millest nimetatud analoogia välja kas- vab: mõlemale ajastule omastest arvukatest kriisidest, rahutustest ja sõdadest ning suurtest ühiskondlikest pingetest ja vapustustest. Kangro Tartu-romaanide avaromaani „Jäälätted” puhul on täheldatud iseäralikku kohakesksust, „tõeline kohavaim” ilmutab end siin Madis Kõivu meelest eriti puhtal kujul (Kõiv 2005: 347). Ent tsükli järgnevates romaanides paistab olevat pigem aeg see, mis aina intensiivsemalt esiplaanile kerkib. Aega, milles kolme viimase Tartu-romaani tegelased oma olemasolu eest võitlevad, kogevad nad painajaliku unenäona, millest ihaldatakse ärgata mis tahes teistsugusesse tegelikkusesse. Selle aja muudab painavaks hirm, „pato- loogiline argihirm” ehk püsiv paranoiline hingeseisund (Kirss 2000: 118–119), mida kogevad eriti teravalt need, kes on järgmise okupatsioonivõimu silmis eelmise okupatsiooni ajal sündinud asjade pärast potentsiaalsed „patused”; elu sõja-aastail on kui „sulalumme külmunud puuleht” (Kangro 1965: 109). Kangro Tartu-romaanides pääseb aeg domineerima ühe ajaühiku n-ö paisuta- mise tõttu ruumis, aja ruumilisena kujutamise kaudu. Annus on seda fenomeni selgitanud asjaoluga, et aina „tullakse sama aja juurde taas tagasi”, nii et iga tegelane saab romaanides justkui oma aja: „…Kangro kaksiktriloogias ei liigu aeg pulseerivalt. See on pöördvõrdelises seoses tema pideva muutumise imperatiiviga. Kui vesi voolab kiire vulinaga ja igal järgmisel hetkel on jõgi

2 Biafra Vabariik eksisteeris kolm aastat: Nigeeriast eraldumine toimus 1967. aastal ja sunnitud taasühinemine 1970. aastal. – M. H.

811

avaart, Maarja Hollo.indd 811 31.10.14 11:34 uus, on võimalik aeg-ajalt jõe vool peatada, ehitada tamm ja lasta tammi taha koguneda võimalikult rohkel veelaviinil. Nii saab ka romaani ühe ajaühiku paisutada ruumis võimalikult laiaks” (Annus 1997: 39). Aja ruumilist esitamist on arvatud barokk-kirjanduse esteetiliste põhimõtete hulka, aga nende seas on mainitud ka jutustaja/tegelase suhtlemist lugeja/vaatajaga ehk dialoo- gilisust, ülikeerulist tehnikat, mängulisust, sünkretismi ehk eri kunstiliikide tihedat läbipõimitust, segunemist ja kooselu ning erisuguste tasandite koos- eksisteerimist kunstiteoses (Talvet 1987: 828–829, 832). Jüri Talvet rõhutab oma ülevaates barokiajastu mentaalsusest, kultuuriilmingutest ja kirjandu- sest, et „need tasandid ei ole ilmtingimata antagonistlikud, vaid eksisteerivad koos, toimivad üksteisele, on teatud määral dialoogilised. Mitmetasandilisus väljendub peaasjalikult dihhotoomiatena (ajaline–ajatu, suletus–avatus, näh- tumus–olemus, ratsionaalsus–irratsionaalsus, kõrge–madal, moraalne–mo- raalitu, distants–distantsitus, loodus–tsivilisatsioon, tunded–mõistus, norm– normitus jne.), aga ka trihhotoomiatena (lüüriline–intellektuaalne–satiiriline, lüüriline–eepiline–dramaatiline) või veelgi enamate erisuguste väljade (tasandite) kooseluna” (Talvet 1987: 832). Kangro Tartu-romaanide kaks põhilist teineteisega dialoogis olevat dih- hotoomiat on ajaline–ajatu ja nähtumus–olemus ning barokk-kirjandusega sarnaselt ei kujune need üheski teoses antagonistlikuks: üleminekud ühelt ta- sandilt teisele on sujuvad, peaaegu märkamatud, enamasti ka iroonilise kom- mentaariga varustatud. Olgu ühe näitena toodud Tartu-romaanide teise osa „Emajõgi” lõpp, kus Benno Maran, kes, teades, et on tegelikult ammu surnud, kohtub Tartus oma vanade tuttavate ja nende lastega ning arutleb Justus Pernambukiga oma ebamäärase eksistentsi üle. Justus kinnitab tema surma ja ülestõusmist, öeldes: „Siin maal võideldakse surnutega niisama „edukalt” nagu elavatega. Ja on ka mõistetav, sest surnud võivad üles tõusta ja nende üle pole võimu nagu elavate üle. Ja koolnud on tugevad, ootamatult visad” (Kangro 1962: 332). Kuna Justus on tegelane, kes pärineb teispoolsusest, saab ta kõnelda ka surnute nimel, ühtlasi kogevad tema vahendusel aja- ja ruumi- piiranguteta reaalsust teisedki tegelased. Kangro Tartu-romaanide ühisosast barokk-kirjanduse, eeskätt barokiajastu kurbmängu esteetikaga3 annab tunnistust ka allegoorilise tasandi olemasolu, ajaväliste olukordade ilmumine romaanide ajaloolisse tegelikkusesse. Need allegoorilised stseenid võivad esineda romaanide baastekstis, sellesse põimitud või omaette peatükina esitatud dramaturgilises tekstis või romaanide baastekstis tsiteeritud fiktiivsetes näidendites. Niisiis on Tartu-romaanide

3 Paralleeli kreeka kurbmängu ja Tartu-romaanide esimese osa „Jäälätted” vahel on välja toonud Ivar Grünthal, kes nimetab seda romaani mitme maski ja mitme näoga teoseks ning võrdleb tegelaste teadvuses toimuvaid „inimlikke etteasteid” teatristseenidega (Grünthal 1959: 62). Maski mõiste kaudu seob Grünthal Kangro romaani kreeka tragöödiaga, mida ette kandes mängis üks näitleja eri rolle, kasutades selleks maske. Teiselt poolt viib maski mõiste mõtted Kangro romaani tegelaste võimalikule sugulusele romantiliste kirjandusteos- te peategelastega, kes pidid „kas endakaitseks või oma õiglase võitluse nimel... kandma „maski” – näilikult pahelise tegelikkusega samastuma” (Talvet 1999: 10). Grünthal näib selle mõistega tabavat Kangro romaanidele midagi väga iseloomulikku – mängu identiteediga, mis esineb nii „Sinises väravas” (1957), Tartu-romaanides, kus seda mängu kursiivjutustaja kaudu ka tematiseeritakse, kui ka Kangro viimases avaldatud romaanis „Seitsmes päev” (1984). Mäng ja mängulisus omakorda seostuvad nii baroki (vt Benjamin 2009: 82–83) kui ka postmodernismiga.

812

avaart, Maarja Hollo.indd 812 31.10.14 11:34 eelmainitud dihhotoomiatele lisaks põhjust kõnelda ka trihhotoomiast lüürili- ne4–eepiline–dramaatiline. Romaanis „Must raamat” tsiteeritakse Saksa okupatsiooni ajal hukatud Joosua Iibuse teost „Moodne unenäomäng neljateist- kümnes pildis”. Näidendi proloogis kohtuvad kaks nimetut tegelast: kodumaal põlu alla sattunud pagulaskirjanik ja kodueestlasest arhitekt, kelle hooned on sõjas hävinud. Kummagi elutöö näib olevat luhta läinud ehk Benno Marani sõ- nadega: „…tühi töö, tühi elu ja rähklemine, asjatu rabelemine! Viimati seisad ikka üksi maamullal hämarduva taevaaluse all ja vaatad kauge-kauge tähe- kogu poole, millest ei teagi, kas seegi enam eksisteerib” (Kangro 1965: 256). Benno melanhoolne mõtisklus, mille ajalooliseks kontekstiks on Saksa okupatsiooni aeg, ei pruugi puudutada üksnes Iibuse näidendi tegelaste saatust, vaid võib sama hästi olla ka tema enda elu kokkuvõtteks. Meenutagem, et esimese Nõukogude okupatsiooni ajal ei vali Benno sisepagulust, vaid juhindub oma töös kultuuriajakirjanikuna võrdlemisi kuulekalt võimude ettekirjutustest, Saksa okupatsiooni lõpus ta vangistatakse ja teine Nõukogude okupatsioon vormib temast lõplikult tagasihoidliku kohaneja, kes on avalikust vaimsest tegevusest täielikult loobunud. „…kõik kisti käest, hävis, kadus, nagu poleks iialgi olnudki…”, tõdeb Benno juba Tartu-romaanide teise triloogia avateose „Kivisild” näidendis „Neljapäeval pärast sõda kell kuus” (Kangro 1963: 298). Baasteksti põimitud näidend annab Bennole, aga ka teistele tegelastele või- maluse astuda välja talle romaani maailmas ette nähtud rollist, tõusta n-ö iseenese kohale ja öelda välja asju, millest kõnelemist kammitsesid romaani maailma reeglid. Ajatuse tasand, millelt tegelastel kõnelda lastakse, purustab Kangro romaanides reaalsuse illusiooni, nagu seda teeb muuhulgas ka kursiivjutustaja „üheselt määratlematu olek” (Annus 1997: 36). Ent Bennot ei aja Iibuse näidendit lugedes meeleheitele see, et ta melanhoolse geeniusega sarnaselt „tundis sügavamalt” ja „nägi selgemalt” (Radden 2000: 15), vaid mõist- mine, et sõda jätab ta teadmata ajaks ilma igasugustest võimalustest vabaks loominguliseks tegevuseks. Reageeringuna olukorra lootusetusele kõlab Ben- no melanhoolia hästi kokku barokiajastul valitsenud arusaamaga maailmast kui üksikisikule vähe vabadusi andvast, ohtlikust ja hirmutavast paigast, kus elu on „üksnes näivus, „uni”, „teater””, põhjustades traagilist, kibestunud ja melanhoolset elutunnetust (Talvet 1987: 828). Küsimusele „Mis on maailm?” annab barokiajastu draamakirjanik oma näidendi peategelase suu läbi vastu- seks „Eks narrimäng vaid” (Calderón 1999: 97) ning samas vaimus vastab ka tolle aja jutlustaja: „Ei midagi enamat kui silmaga nähtav pettus, mis eten- dab võltsi vaatemängu: näivused, mis pimestavad, mitte ei rõõmusta” (Morán, Andrés-Gallego 2000: 154). Benjamin peab oma uurimuses „Saksa kurbmän- gu algupära” barokiajastu vaimsuse tüüpilisimaks kehastuseks melanhoolia all kannatavat prints Hamletit, sest Hamlet ei suuda „leida rahuldust selles, mida ta näeb toimuvat, vaid üksnes omaenda saatuses” (Benjamin 2009: 158).

4 Tartu-romaanide lüürilist tooni tuuakse esile teoses „Eesti kirjandus paguluses”: „Peale autori kursiivkirjaliste vaheselgituste läbib ka teose jutustavaid osi tugev lüüriline, autorikeskne monologiseeriv joon” (Mägi jt 1973: 85). Ka Ants Orase arvates jääb Kangro oma romaanides luuletajaks (Oras 2009: 439).

813

avaart, Maarja Hollo.indd 813 31.10.14 11:34 „Saksa kurbmängu algupära”: allegooriline nägemisviis

„Saksa kurbmängu algupära” („Ursprung des deutschen Trauerspiels”) valmis Benjaminil 1925. aastal habilitatsioonitööna (doktoritöö oli ta kaitsnud 1920. aastal), olles tema ainus lõpetatud raamat (Steiner 2009: 11). Aka- deemilistes ringkondades Benjamini uurimust ei tunnustatud ja sellega olid tema võimalused ülikoolis tööd saada nurjunud. Tagantjärele on oletatud, et ebaedu üheks põhjuseks võis olla parasjagu käimas olnud pööre teoreetilises lähenemises barokile, mida ei käsitletud enam kitsalt väljendusrikast stiili, vaid eraldi epohhi tähistava mõistena ja millele ka Benjamini uurimus olulisel määral kaasa aitas (Steiner 2010: 68), sest Saksa kurbmängu vaatleb Ben- jamin ajastu taustal, pöörates tähelepanu nii selle ajaloolisele, kultuurilisele kui ka religioossele kontekstile. Võimalik, et Benjamini uurimus ei olnud vas- tuvõetav ka seetõttu, et teadusliku tööna on tegemist „ebamugava hübriidiga” (Steiner 2009: 15). Benjamin nimelt on katsunud siin järgida ühelt poolt habi- litatsioonitööle esitatud formaalseid nõudeid, teiselt poolt aga jäänud truuks sügavalt isikupärasele arusaamale sellest, kuidas kunstiteosest ülepea kõnel- da. Sellisena sisaldab uurimus mõtisklusi „esteetiliste objektide loomusest, allegooria metafüüsilistest eeldustest, keelest üldiselt ning... kunstiteose ja kirjeldav-analüütilise diskursuse vaheliste suhete probleemist” (Steiner 2009: 15), aga ka teravat poleemikat suurema osa nende uurijatega, kes olid enne teda kurbmängu ja barokiaja saksa kirjandusega tegelenud. Ühtlasi on „Saksa kurbmängu algupäras” olemas kõik Benjamini filosoofia olulisemad probleemid ja motiivid, mis tema hilisemates, põhiliselt modernismiteemalistes kirju- tistes taas esile kerkivad. „Saksa kurbmängu algupära” läbikukkumise üheks põhjuseks oli ilmselt ka autori poeetiline keel ja dialektiline arutlusviis, mis andis küllaldaselt põhjust pidada seda „mõistetamatuks mülkaks” (Steiner 2009: 11). Benjamini uurimuse esimene osa „Kurbmäng ja tragöödia” tegeleb kurb- mängu (sks Trauerspiel) olemuse piiritlemisega. Benjamini käsitluses on kurb- mäng tragöödia vastand: erinevalt sissepoole suunatud tragöödiast, kus rullub lahti traagiline konflikt, hingestab kurbmängu leina ja kurbuse läbimängimi- ne (McCole 1993: 126), mis nõuab oma tseremoniaalsuse tõttu publikut. Tei- seks oluliseks erinevuseks on aines: tragöödia objektiks on müüt, kurbmängu sisuks aga „ajalooline elu, nagu seda tollel ajal sõnastati” (Benjamin 2009: 62). Benjamin märgib, et XVII sajandil tähistati sõnaga kurbmäng nii draamasid kui ka ajaloolisi sündmusi ja see mõisteline kattuvus kajastub ühtlasi kaasaeg- sete ajalooallikate stiilis (Benjamin 2009: 63). Kurbmängu fundamentaalset erinevust tragöödiast aitab selgitada ka selle peategelane. Kurbmängu peate- gelaseks on monarh, kes võib esineda kas türanni või märtrina, tragöödia kangelaste traagiline suurus seevastu ei tulene nende ühiskondlikust asendist, vaid ajastust, mida Benjamin nimetab kangelaste ajastuks (Benjamin 2009: 62). Kangelaste ajastul ei ole surmal sama tähendus mis barokiajastul: tragöö- dias on surm „individuaalne saatus”, kurbmängus aga vormub see kogukonna saatuseks (Benjamin 2009: 136). „Saksa kurbmängu algupära” teises osas „Allegooria ja kurbmäng” käsit- leb Benjamin barokiajastu draama tõesisu5 ehk vormi, mis Benjamini filosoo-

5 Benjamini kriitikakontseptsiooni kohaselt vastandub kunstiteose tõesisu selle asja- sisule. Tõesisu on kunstiteose vorm, asjasisu hõlmab aga teose tähendust (vt Lott 2009: 579). 814

avaart, Maarja Hollo.indd 814 31.10.14 11:34 fia kohaselt on teose metafüüsilise sisu võtmeks. Keskseimaks mõisteks on siin allegooria kui ka barokiajastu spetsiifiline kunstivorm, mida Benjamin selgitab sümboliga vastandamise kaudu. Sümboli defineerimisel toetub Ben- jamin põhiliselt saksa romantikute sümbolikäsitlustele, nendega nii polemi- seerides kui neilt tuge leides. John McCole’i arvates on Benjamini allegooria- käsitluse üheks eesmärgiks revideerida domineerivat esteetilist ideoloogiat, näidates, et klassitsistlik sümbol „võltsib inimlikku ajaloolist kogemust”, sest sümbolid „esitlevad end kui ajatu, isegi transtsendentse täiuslikkuse püsivad, materiaalsed kehastused” (McCole 1993: 136). Benjamin kritiseerib sümboli totaliseerivat, ühtlustavat, harmoonilist ja ajaloolisust eitavat külge; sümbolis idealiseeritakse „hävitamist ja looduse ümberkujundatud nägu tuuakse põgu- salt esile lunastuse valguses”, allegoorias aga, vastupidi, „on vaatleja silmitsi ajaloo surijanäo kui kivistunud, ürgse maastikuga” (Benjamin 2009: 166). Al- legooria hõlmab seega sellist looduskogemust, mis jääb kättesaamatuks klas- sitsistlikule sümbolismile: loodus ei ilmne barokiajastu kirjanike nägemuses mitte „pungades ja õites”, vaid üleküpsuse ja kõdunemise kaudu (Benjamin 2009: 179). Allegooria on igal juhul miski, mis Benjamini veendumuse kohaselt asub väljaspool ilu. Samamoodi õnnestub Benjamini arvates allegoorilise nägemisviisi abil tabada ajaloolise kogemuse seda tahku, mis varjab enneaeg- seid, kurvastust tekitavaid ja ebaõnnestunud kogemusi, mistõttu ei ole ajaloo enda allegooriliseks embleemiks midagi muud kui „irvitav kolp – kogu elava väljenduse tontlik eitus” (McCole 1993: 136). Allegooria kaudu seob Benjamin niisiis omavahel sellised mõisted nagu loodus ja ajalugu, mille tulemusel tekib uus mõiste loodusajalugu (Natur-Geschichte). Loodusajaloo allegooriliseks vasteks on varemed, mis Benjamini arvates annavad kõige paremini edasi ajaloo kui protsessi ja looduslike protsesside kattuvust. Sellest lähtuvalt defineerib Benjamin allegooriat vormina, „kus inimese sõltuvus loodusest on kõige ilmsem ja see ei tõstata üksnes mõistatuslikku küsimust inimloomu- se kui sellise kohta, vaid ka indiviidi biograafilise ajaloolisuse kohta” (Benja- min 2009: 166). Barokiajastu allegoorilise nägemisviisi tuumaks ongi „ajaloo kui maailma Kannatuse sekulaarne selgitamine”, allegooria „tähtsus seisneb üksnes selle allakäigu peatuskohtades” (Benjamin 2009: 166). Samal ajal on allegooria sisule Benjamini sõnul omane religioosne dialektilisus: allegooria kaudu profaanset maailma samaaegselt nii pühitsetakse kui ka madaldatakse (Benjamin 2009: 175). Käesoleva artikli kontekstis on oluline ka asjaolu, et Benjamini allegooriakäsitluses on allegooria objektid lahutatud oma elavatest kontekstidest: nad on purustatud, kujutades endast kunagiste tervikute frag- mente, languse ja hävingu embleeme, varemeid. Järgnevalt vaatlen lähemalt Tartu-romaanide allegoorilisi stseene, kus allegooria sisu puudutav dialektilisus ja allegooria objektide kontekstist välja- kistus on lahutamatult seotud arusaamaga ajaloost,6 nagu Benjamin seda oma uurimuses mõistab: ajaloost kui maailma Kannatusest, kui katastroofilisest varemetemaastikust, millel puudub igasugune metafüüsiline tähendus (Witte 1997: 78).

6 Ajaloo mõistet Benjamini uurimuses on tõlgendatud ka avaramalt. Bainard Cowan näiteks märgib „Saksa kurbmängu algupära” analüüsis, et ajalugu on Benjaminil „ülimalt paradoksaalne ja sügavalt raskusi valmistav mõiste, sest see on nii kogu kannatuse ja valesti- mõistmise allikas kui ka meedium, mille kaudu saavutatakse tähendus ja, tõepoolest, ka lunastus” (Cowan 2005: 63).

815

avaart, Maarja Hollo.indd 815 31.10.14 11:34 Poor Yorick!

Viimase Tartu-romaani „Keeristuli” stseenis oma kolpa vaatlevas tegelases võib näha allusiooni „Hamleti” kuulsale hauakaevajate stseenile näidendi viimase vaatuse alguses. Seal vaatleb prints oma sõbra Yoricku, kuninga koja- narri pealuud – Benjamini allegooriakäsitluse kohaselt inimkeha varemete hulka kuuluvat objekti –, meenutades teda ja arutledes inimese surelikkuse üle. „Keeristule” allegoorilise stseeni käivitab teksti tasandil sündiv ettevaade ehk oleviku ja tuleviku peapööritust tekitav ühtelangemine, mis tabab ajaloo- tudeng Naatan Üirikest. Patriotismi sunnil Saksa armeesse astununa võitleb ta 1944. aasta suvel Narva lähistel, et takistada Punaarmee tungimist Eestis- se. Venelaste pommirünnaku käigus kaotab Naatan meelemärkuse ja ärgates avastab end samas kohas, kuid kakskümmend aastat hilisemas ajas. Naatani südametunnistusena esinev võõras soovitab Naatanil oma kolp kunagisest la- hingupaigast üles otsida, sest „liiva all on neid liiga palju, nii et uusi pole enam kuhugi panna. Seepärast ongi selle aktsiooniga alustatud. Võimud on selle algatajad….” (Kangro 1969: 20). Naatanit võõra jultumus küll ehmatab, ometi järgib ta tema nõuannet. Lahingukohas kohtab Naatan nelja meest, kes on tulnud, ilmselt võimude käsul, samast kohast kolpi otsima. Veenmise tulemusel õnnestub Naatanil ühelt neist oma kolp kätte saada. Naturalistlik üksik- asjalikkus, millega jutustaja Naatani kolpa kirjeldab, pole vähem kummastav kui kogu stseen tervikuna, veelgi kummastavamalt aga mõjub kursiivjutustaja kalgilt irooniline selgitus: „Jätame lahtiseks selle hirmutava võimaluse: otsida iseenda luukeret, hoida käte vahel oma pealuud. Oled ammu surnud, kuid siiski elad mingisugusel kujul edasi. Elad ja vahel unustad selle, et oled juba kaua aega tagasi surnud. Säärase väljavaate ees kahvatub see otsitud va- bandus, et kõike peab tegema elu pärast, selle nimel. Aga kas on elu hoidmine seda väärt, et elada edasi ka siis, kui oled surnud?” (Kangro 1969: 24.) Naatani enese kolp ei toimi antud stseenis seega mitte memento mori’na, meeldetuletusena aja hävitavast ja surma külvavast väest, mille eest ühelgi surelikul pääseda ei õnnestu, vaid meeldetuletusena tema kui nõukogude ajaloolase, kui elava surnu sobimatusest tegelikult elavate hulka.

Lillede tants

Romaani „Kivisild” algul kujutatakse üht argonautide, arbujate kirjandusliku taaskehastuse koosviibimist 1939. aasta 28. septembril, päeval, mil Eesti Vaba- riigi ja NSV Liidu vahel sõlmiti vastastikuse abistamise pakt ehk baaside le- ping. Argonautide seltskonnas viibivad ka Benno Maran ja Hertsi Taklaja, kes avaldab seal Bennole sünge nägemuse nende haudadel tantsivatest kingalil- ledest. Benno laseb end Hertsi nägemusest kaasa haarata, vastates, et kinga- lilled tema ja Hertsi haudadel tantsida ei saa, sest nende kahe elu lõpetab hoopis tulesurm (Kangro 1963: 42). Sama nägemuspilt kordub mälestusena romaanis „Keeristuli”. 1939. aastal fiktiivse abielu kaudu koos baltisakslaste- ga Saksamaale ümber asunud, kuid sõja ajal jälle Eestisse naasta otsustanud Hertsile meenub tema ja Benno kunagine kõnelus korduvalt, kui ta taas Tar- tus viibides varemete vahel hulgub ja kadunud aega otsib (Kangro 1969: 45). Nüüd näeb Hertsi toonastes Benno sõnades oma saatuse ettekuulutust, sest Hertsi Saksamaal viibides oleksid need peaaegu täide läinud: hotell, kus ta 816

avaart, Maarja Hollo.indd 816 31.10.14 11:34 peatus, varises pommirünnaku tagajärjel kokku ja Hertsi kaaslased hukkusid, tema aga pääses tulesurmast üksnes seetõttu, et ta külma pärast magada ei saanud ja mägedesse kõndima läks. Allegooriline nägemus öösel haudadele tantsima läinud mürgistest käokingadest on oksüümoronlik kujund surma triumfeerimisest elu üle, surmatants, mis kuulutab ette „vana maailma” hä- vingut ning peatselt algavat varemete aega.

Aiad

Linnas paiknevat aeda on defineeritud erilise staatusega kohana, see on „väli- se ruumi sopistus sisemisse ruumi, niigi piiritletud alal tehtud kitsam eristus” (Tüür 2002: 685). Elemér Hankissi hõlmavama määratluse kohaselt on aed „meie maailm, mille oleme loonud ja mida kontrollime. See on korrastatud ja harmooniline universum vastandatuna välise maailma korratusele ja dishar- mooniale. See on üks vähestest kohtadest meie elus ja universumis, mida me tõesti võime kontrollida ja korras hoida. Aed on kaitstud enklaav, ümbritsetud müüri, tara või hekiga. See on pühamu, kus hirmutav maailm taltsutatakse ja muudetakse sõbralikuks universumiks” (Hankiss 2001: 104). Hankiss tõstab aia kui kultuuris ühe sagedamini esineva sümboli puhul esile selle sakraalset mõõdet: aed on koht, mis on puhas nii otseses kui ka ülekantud tähenduses, sümboliseerides kosmost, jumalikku harmooniat, elu ja igavikku (Hankiss 2001: 104). Kangro Tartu-romaanide aiastseenid toimuvad korrastamata, inimese kontrolli alt väljunud kohtades, kuid kaks aeda, mis järgnevalt vaatluse alla tulevad, on tähenduslikult ometi täiesti vastandlikud. Esimene neist aedadest on romaanis „Emajõgi” leiduva vahemängu tegevuskohaks, kus kohtuvad Ben- no Maran, Asse Jairus, Hertsi Taklaja ja Justus Pernambuk. See on Pariisi lähistel asuv „suur metsistunud aed vanade, pooleldi kuivanud kirsipuude- ga” (Kangro 1961: 163) ja sellisena ühtlasi allusiooniks Tšehhovi näidendile, mis sarnaneb ka meeleolu poolest Kangro melanhoolse vahemänguga. Ehkki Kangro romaanis on vahemängu toimumisaeg määratletud 1957. aasta hilis- suvega – „On kirsside valmimisaeg. [---] Marjad on üliküpsed, suured, tume- dad, mõnedel juba mädased laigud peal. Tuul on neid palju maha rebinud. Neid vedeleb kõnniteel, rõdutrepil ja rõdulgi, kus nad on osalt katki tallatud ja meenutavad hüübinud vere laike” (Kangro 1961: 163) –, kõneleb vahemängu sissejuhatus ühemõtteliselt ajavälisest olukorrast, mida võiks iseloomustada ka kui „pärast kõike”. „See ei ole igavik, mis vastandatakse maailmaajaloo trööstitule kroonikale, vaid paradiisi ajatuse taastamine,” kirjutab Benjamin barokiajastu kurbmängu kohta (Benjamin 2009: 92). Samasugune vastandus kerkib esile Kangro romaanis, kus ajaloolisele tegelikkusele vastandatakse ajatu ruum. Hertsi elupaika, hooletusse jäetud villat ümbritseva aia sugulust paradiisiaiaga lubavad oletada remargis kirjeldatud küpsed viljad. Paradiisi- aiale vihjavad ka aia paiknemine künkal, kust avaneb vaade Pariisile ja selle eeslinnadele, ning Justuse irooniline repliik kaunist paradiisiaiast, kus „hea- ja kurjatundmispuid on ridade viisi, nii et viljad ilma Eevata suhu kipuvad” ja kus ajal puudub tähendus, on „ainult olevik, ainult praegune hetk ja muud mitte midagi” (Kangro 1961: 168). Justuse sõnade põhjal näib, et Hertsi idülli- line, ent samal ajal dekadentlikuna mõjuv aed (kõikjal vedelevad üleküpsenud

817

avaart, Maarja Hollo.indd 817 31.10.14 11:34 ja mädanevad viljad), kus tegelased pärast sõja-aastaid jälle kokku saavad, on justkui autori hüvitus kõigi kannatuste eest, mida tema tegelased oma romaani maailmas elatud eludes olid sunnitud läbi tegema. Unustagem minevik ja nautigem oleva ilu, kõlab Justuse üleskutse. Ehk peitub siin ka kangrolik iroonia nii iseenda kui ka nende pagulaste suhtes, kes kaldusid liialt idealisee- rima elu sõjaeelses Eestis, mis tagantjärele näis lausa paradiisina. Vahemän- gu teise osa tegelasteks on Benno ja Hertsi, kes Justuse üleskutset trotsides meenutavad hämarduvas aias oma esimest kohtumist ja koos veedetud hetki sõjaeelses Tartus. Nostalgilistes mälestustes viibimine on üks võimalus koge- da ajast vabanemist, olukorda, kus kõik on võimalik. Hertsiga helgeid mine- vikuhetki meenutades tundubki Bennole viivuks, et Hertsi on sama noor ja kaunis kui nende esmakohtumisel sõjaeelses Tartus. Hertsi aed niisiis on paradiisi sümbol, koht, kus pole mingit põhjust meenutada ängistavaid ja haiget tegevaid sündmusi, ometi püsivad need aias viibijate vaateväljas sümboolsel kujul, purustatud viljadena, mis „meenutavad hüübinud vere laike”. Hoopis teist laadi aeda kujutatakse romaani „Must raamat” allegoorilises aiastseenis. See on inimeste poolt hüljatud tontlik aed, mida ei piiritle ükski tara, müür või hekk, nii et pole võimalik kindlaks teha, kus täpselt aed algab ja kus lõpeb. Kujutatud aed on sõja käigus sedavõrd kannatada saanud, et tema kunagisest ilust ja korrastatusest annavad aimu veel vaid moondunud puud. „Aiapuud olid mustaks kõrbenud või murdunud. Mitmel pool musten- dasid sügavad pommiaugud ja maas vedeles mullakamakaid, kivitükke, puu- oksi ja risu. Rada hargnes ning ahenes ja kadus lõpuks sootuks. Aed osutus suuremaks kui esialgu oli paistnud” (Kangro 1965: 309). Bennole, kes püüab pommikraatrite ja varemete vahel õiget suunda leida, et jõuda armastatu Eba majani, jääb sellise aia olemasolu keset linna mõistatuseks: „Imelik, et siin kesklinnas ruumi leidus nii suurele aiale, mõtles Benno. Kuid nii see ometi oli, aed jätkus. Suurenesid ka maharäsitud okste ja prahi hunnikud, nii et neist pidi pahatihti mööda kaaritama või üle ronima. [---] Kuski ei paistnud ei aia äärt ega majade või varemete kontuure” (Kangro 1965: 309). Kuna aed, kus Benno eksleb, sarnaneb rohkem risu täis kuhjatud jäätmaa kui inimese korrastatud ja sõbralikuks muudetud kohaga, ei saa see pakkuda vähimat- ki turvatunnet, hoopis vastupidi: vägivaldse ja hoolimatu inimtegevuse taga- järjel on sellest saanud inimesele endale vaenulik koht. „Aga just jalge ees oli kõrge risuhunnik ja ta komistas selle otsa. Käed vajusid küünarnukkideni oksaräsusse ja üks terav tüügas kraapsas valusalt põske. Aga ta ukerdas püsti ja sumpas edasi. Siis põrkas ta otsmikuga vastu puutüve. [---] Siis oli järsku ees puude vahele veetud mingi nöör, käega katsudes jäme paklaist keeruta- tud vorusk, mis aga kergesti katkes. Kohati tuli üle ronida vanadest pakk- kastidest. Nende kaaned raksusid ja murdusid sisse, nad haakusid jalgade külge. Lõhnas kõdu ja määndumist, kaua vihma käes seisnud villaseid riide- räbalaid ja mädanevat puuvilja” (Kangro 1965: 309–310). Romaanis „Emajõgi” kujutatud idüllilis-dekadentliku aia, paradiisi (tõsi küll, iroonilisse valguses- se asetatud) võrdkuju totaalsus ja täiuslikkus on selles allegoorilises stseenis täielikult lõhutud: kunagi inimtahtele allutatud alast on saanud rüüstatud ja lagastatud koht, mis vangistab nagu labürint, põhjustades selles viibijas kir- jeldamatut ängi. Ajaloo jälg selles maastikus on silmale fragmentide, looduslike „varemete” kujul äratuntavalt nähtaval ja seetõttu võiks seda aeda pidada üheks ajaloo allegooriliseks vasteks Kangro Tartu-romaanides.

818

avaart, Maarja Hollo.indd 818 31.10.14 11:34 Hingede põlemine

Romaanis „Emajõgi” esitab kirjanikust kursiivjutustaja allegoorilise stseeni iseendast kui pimedast sõdurist, kes eksleb suures ja võõras metsas lootusega leida teed mäetippu, kust ta saaks heita pilgu „üle metsalatvade, üle luha, üle jõe sinises vinas silmapiiri poole” (Kangro 1961: 279). Oma loomingulise ummikseisu selgitamiseks lugejale tsiteerib kursiivjutustaja Betti Alveri esik- kogust „Tolm ja tuli” (1936) pärit luuletuse „Hing” algusstroofi: „Metsas, ohtli- kus ja võikas, / pime sõdur ringi põikas, / puusal mõõk ja raudne ling” (Kangro 1961: 280). Alveri luuletuses ei ole mõistust kehastaval sõduril lootust metsast välja pääseda ja mäele jõuda, kui talle ei hakkaks teejuhiks alasti poiss, kes tutvustab end sõdurile hingena. Nii Alveri luuletusest kui ka sellele toetu- vast allegoorilisest stseenist, mille eesmärgiks on anda edasi kirjaniku raskusi teose kavandamisel, kajab vastu romantiline maailmavaade. Selle kohaselt ei ole inimese elavaks ja loovaks keskmeks mitte mõistus või hing, vaid „mõtlev hing”. Kangro skepsist mõistuse esikohale seadmise suhtes võib välja lugeda ka Tartu-romaanide ühe tegelase saatusest. Veendunuimaks mõistusejüngriks neis romaanides on kahtlemata igavene filosoofiatudeng Villibald Oona, kelle elu üks juhtlause kõlab: „…kõik inimlik on lahendatav mõistusega, teadusega” (Kangro 1962: 93). Loo ühe versiooni kohaselt sureb Oona vägivaldset surma, teise kohaselt aga sooritab enesetapu. Oona surm oli igas mõttes paratamatu, laseb Kangro kohtu-uurija Malmil romaanis „Tartu” mõista anda Bennole ja ühtlasi lugejale, sest mõistust ülimaks pidades kaob inimese elujõud ja võit- lustahe, hingetu ja seega tundetu mõistus lämbub „teadmistesse, kõigesse sellesse, mida maailm ohtralt pakub” (Kangro 1962: 93). Hinge motiivi arendab Kangro edasi Tartu-romaanide viiendas osas „Must raamat”. Allegooriline stseen lõputus aias ekslevast Bennost lõpeb Benno jõudmisega armastatu Eba majja. Barokk-kirjanduses tuntud võtet kujutada teatud ideed või juhtmõtet ruumilistes kategooriates kasutab siin kahe allegoorilise stseeni ühendamisel ka Kangro. Bennole nimelt tähendab saabumine sellesse majja pääsemist kohutavast katastroofist, mis tabab kõiki neid, kes jäävad väljapoole maja. Bennot paneb imestama, et majja saabudes tunneb ta jahedust, mida kauem ta aga majas viibib, seda palavamaks muutub õhk. Oma võõrustajalt, Eba vennalt kuuleb Benno, et kuumus tuleb väljast, kus „[p]õleb kõik, mis põleda annab – puu, kivi, raud, isegi teras. Ja inimesed. Ka inimesed. Just inimesed kõige rohkem” (Kangro 1965: 315). Allegooriline stseen hingede põlemisest loob allusiooni Dante „Põrgule”, mille kaheksandas ringis karistatakse tules põletamisega valelikke, nende hulgas pettusele õhu- tanud nõuandjaid Odysseust ja Diomedest. Ent kui põrgus piinlevaid hingi „ühendab see, et nad ei kahetsenud ei oma eluajal ega kahetse ka nüüd oma süüd, seega on nad oma seisundi ise valinud” (Ploom 2011: 519–520), siis neid hingi, keda põletab sõjatuli, ei ühenda miski muu kui asjaolu, et nad on kas juhuse või saatuse tahtel sattunud sõja keerisesse. Benno püüab seina tagant kostvat põlemist ja hingede karjumist „mõistusega selgitada”, kuid tulutult (Kangro 1965: 315), sest sõda on kogemus, mida ei saa hoomata mõistuslikult, küll aga allegooriliste nägemuste ja kujutluspiltide vahendusel. Sõjatuli ei jäta jälgi üksnes hingele, vaid ka kehale. „Haavade kultus” on samuti üks barokk-kirjanduses levinud motiive, mille eesmärgiks oli „aseta- da mina kannatava Jeesuse positsiooni” (Weber 1995: 106). Romaanis „Tartu”

819

avaart, Maarja Hollo.indd 819 31.10.14 11:34 kannab põletusmärki7 argonaut Sirje Järvis, kelle prototüübiks on Betti Alver. 1950. aastal heideti Alver kui üks „dekadentiderühma” Arbujad esindaja Eesti Nõukogude Kirjanike Liidust välja ja sellega kadusid ka luuletaja avaldamis- võimalused ning sissetulekud (Olesk 2002: 247). Alveri koondkogus „Üle aegade Assamalla” (1989) leidub aastatest 1945–1964 küll seitse dateeritud luuletust (Olesk 2002: 247), kuid ühtki luuletust Alver neil aastatel ei avaldanud. Benno kirjeldab Sirjet kui inimest, kes on „nagu teisel pool piiri” (Kangro 1962: 290), tunnistades, et ta ei mõista, „mis see on, mis teda püsti hoiab, millele ta toetub selles ühiskonnas, mis temalt nähtavasti palju on võtnud, võib-olla kõik, mis inimeselt võtta annab” (Kangro 1962: 290). Põletusmärk Sirje põsel seega rõhutab tema kui luuletaja väljavalitust, tema loojatee erandlikkust: see on kannatuste tee, sest iseendale kõige tähtsamast, loometööst, on luuletaja olude survel sunnitud loobuma, aga lisaks sellele on Sirje loobumises võimalik näha ka võimet vaikida. Sirje prototüüpi Alverit ongi hilisemate kirjandus- lugude lehekülgedel kirjeldatud kui kedagi, „kes vähemalt mingil määral sai, kuid valis või eelistas mitte” kirjutamist jätkata (Tomberg 2011: 163, kursiiv originaalis), näidates seeläbi üles absoluutset kompromissitust valitseva või- mu suhtes. Sirje Järvise saatus aitab niisiis heita valgust allegoorilisele stseenile hingede põlemisest: ehkki see tuli tegi hävitustööd inimesele kõige põhi- lisema – tema inimliku palge – kallal, pannes proovile tema moraalse „mina”, oli see tuli lõppeks ka karastustuli. „Ainus väljapääs vanglast on aktsepteeri- da vanglat,” avaldab Sirje enne Bennost lahkumist oma elu juhtlause (Kangro 1962: 292).

Varemed

Tartu-romaanide viimases osas „Keeristuli” avaldab kursiivjutustajast kirjanik katkendi oma päevikust, mis kirjeldab tema põgenemist Eestist 21. septembril 1944, olles kirja pandud mõned päevad pärast traagilist põgenemis- teekonda Soomest Rootsi. See katkend sunnib ta melanhoolsele meenutuse- le oma elu algusest eksiilis ja sõja-aastatest, millega liitub hinnang teisele Nõukogude okupatsioonile, mis „ületas siiski kõik seninähtu oma ootamatute olukordade, kannatuste, hädade ja hädaohtudega igaühele, isegi sellele, kes lootis ühe okupandi minekust ja teise tulekust kergendust” (Kangro 1969: 208). Jutustaja lisab: „Neile, kes uskusid aga „kolmandasse võimalusse” või mingisse imesse, kujunes see kõige raskemaks katsumuseks”, sest see, mis järgnes, oli „tuleasemete ja varemete aeg” (Kangro 1969: 208). Pagulasena teab jutustaja küll üksnes kaudsete andmete põhjal, kuivõrd suuri kanna- tusi, hädasid ja ohte uus okupatsioon endaga tegelikkuses kaasa tõi, kuid tema pöördumises kujuteldava rahvuskogukonna poole polegi oluline mingit laadi „tõe” kuulutamise taotlus, vaid kodumaad tabanud katastroofi meenu- tamine ja põgenemise põhjendamine nii endale kui ka rahvuskogukonnale. Varemete aeg on seega reaalsetest, Teise maailmasõja põhjustatud vareme-

7 Kogus „Puud kõnnivad kaugemale” (1969) ilmunud tsüklis „Absurdne aeg” esineb põ- letushaavade motiiv mitmel korral. Tsükli seitsmendas luuletuses küsitakse: „Kas meie hoidsime end / põledes sündmuste räos, / põlestismärgid näos?” (Kangro 1991: 144.) Tsükli viimases luuletuses tunnistab luulemina: „ainult müürid ümbritsevad / ainult põletishaavad mu kätel / ainult põletishaavad… Su nägu” (Kangro 1991: 148).

820

avaart, Maarja Hollo.indd 820 31.10.14 11:34 test8 tõukuv kujund, tähistades ühe ajastu traagilist lõppemist ja „uue ajajär- gu” algust ehk uut okupatsiooniaega, mil kõik lootused vähimalegi kergendu- sele või olukorra muutumisele luhtuvad. Seetõttu on varemete aeg pöördu- matu languse, allakäigu ja hävingu algus, ajalugu kui „maailma Kannatus” ilmutab end selles kujundis nii, nagu ka Benjamini kirjeldatud ajaloo ingel9 seda näeb: üheainsa katastroofina, mis „lakkamatult kuhjab varemeid varemete peale ja paiskab need tema jalge ette” (Benjamin 2010: 173). Varemete aega pagulaslugeja silme ette manades toimib jutustaja nagu barokiajastu allegorist, kel allegoorilise nägemisviisi vahendusel õnnestub hetkeks seisa- tada ajaloo pidevus ja püüda see ruumilisse kujundisse, milles ajalugu on oma mängukohaga „füüsiliselt10 kokku sulanud” (Benjamin 2009: 178). Kuna allegooriad on Benjamini käsitluses „mõtete sfääris samad mis varemed asjade sfääris” (Benjamin 2009: 178), kujutavad varemed endast allegooriate allegooriaid, „allegoorilisi embleeme par excellence” (McCole 1993: 142). Lõpetuseks pöördun Heiti Talviku loomingu poole, et heita põgus pilk maastikule, mida kujutab 1943. aasta aprillis valminud luuletus „Varemetel” (Talvik 2007):

Kajakate valgeid laike virvendamas lammund lossimüüril. Mingi pehme, unenäolik sära hõlmab tornitüükaid.

Savitolmu rusket keerutavad tuuleiilid. Kuivand kõrtelt viskub lendu liblikaid, neid puistab tuul kui pihu.

Tahaks lauldes minna linnuvidinasse üle surnud vare. Uitvad pilverünkad hõbepurjil riivamas mu laupa.

Juba luuletuse esimene stroof loob mulje sootuks teistsugustest varemetest kui need, mille keskel eksleb romaani „Must raamat” allegoorilises aiastseenis Benno Maran: need varemed ei ole vahetu sõjategevuse tagajärg, vaid mingi palju ammusema aja pärandus, seetõttu ei peida need endas „reaalset ja ära- tuntavat minevikku, mis võib iga hetk uuesti naasta” (Krull 1998: 299). Seda aega võiks luuletuse alguses valitsevat meeleolu silmas pidades määratleda kui muinasjuttude „ennemuistset” aega, mil elati lossides ja talutaredes. Luu- letuse semantilist tasandit struktureerivad vastandpaarid surnud–elus ja tar- dumus–liikumine. Linnud, tuul ja liblikad tähistavad luulemina äraigatsust surnud, kuid mitte vaenulikust maastikust – seda ümbritseb „pehme, unenäo- lik sära”. Kahest esimesest stroofist õhkuva helge ja unenäolise atmosfääri

8 Sugestiivse pildi nimetatud varemetest esitab Kangro 1942. aastal ilmunud luuletuses „Varemetes” (Kangro 1942: 137). 9 Benjamini ajaloo ingli kirjeldus tugineb Paul Klee kuulsale akvarellile „Angelus Novus” (1920). 10 Algupärandis kasutab Benjamin siin sõna meeleliselt: „Mit ihr hat sinnlich die Ge- schichte in den Schauplatz sich verzogen” (Benjamin 1928: 176).

821

avaart, Maarja Hollo.indd 821 31.10.14 11:34 lõhub luuletuse viimane stroof, kus võib esmakordselt tunnetada luulemina valu ja ahistust: ta „tahaks” varemete keskelt ära minna, rõõmsalt, „lauldes”, mingisse hoopis teistsugusesse aega ja kohta. Võimalik, et kevadhommikusse kauges ja müütilises tulevikus. On omamoodi paradoksaalne, et Kangro 1960. aastatel valminud loomingus ei leidu samaväärset Talviku luuletuses „Varemetel” vilksatava lootusrik- ka igatsusega, küll aga saab rääkida igatsusest varemete maastikust pääsemi- se järele pärast Tartu-romaane valminud Joonatani-triloogia viimase romaani „Puu saarel on alles” (1973) puhul. Romaan kujutab kolmkümmend aastat eksiilis viibinud peategelase Joonatani naasmist kodumaale ja selle käiguga seonduvaid läbielamisi. Romaani lõpus jõuab Joonatan tagasi kodukohta, kus ta silme ette kerkib nägemus kodutalust, mis peaks olema varemetes, kuid ometi näeb Joonatan vääramatu selgusega, et „maja oli seal, see ainult oli nii, muud midagi” (Kangro 1973: 248). Joonatani kojujõudmine on saare- ja puu-sümboli kõrval Kangro triloogia üks tuumsümboleid, väljendades „paljude mäletamisega seonduvate vastuolude ja seesmiste kahtluste ületamist, millega Joonatan oma keerulisel mäluteekonnal silmitsi seisab” (Hollo 2013: 292). Võib siis väita, et 1960. aastad on Kangro jaoks jätkuvalt languse ja varemete aeg, mil kirjanik loodib Teise maailmasõja, aga samal ajal ka oma kaasaja sündmuste tagajärgi nii luules (kogu „Puud kõnnivad kaugemale” tsüklid „Absurdne aeg” ja „Kojutulek Kihvakaaniast”) kui ka proosas, kuhu su- genevad selle tulemusel mitmed barokk-kirjanduse esteetikale iseloomulikud jooned, nagu aja kujutamine ruumilisena, dihhotoomiad ajaline–ajatu ja näh- tumus–olemus, trihhotoomia lüüriline–eepiline–dramaatiline ning allegoorilised stseenid. Just nendes stseenides, mis on otsekui aknad Tartu-romaanide põhiliselt realistlikus ruumis, „ärkavad” tegelased unest ja saavad nägelikuks aja suhtes, milles nad elavad, kuid mis neile romaani baastekstis kujutatavas tegelikkuses jääb nähtamatuks ja mõistetamatuks. Allegoorilise nägemisviisi abil näib Kangrol olevat kõige paremini õnnestunud edasi anda kujutatava aja, maailma ajaloo kõige lootusetuma ajajärgu alguse elutunnet ja näidata ajalugu teisiti kui pideva, pöördumatu ja sirgjoonelise sündmuste reana, nagu seda proovib „vastavalt konjunktuurile” teha üks tegelasi, nõukogude ajaloolane Naatan Üirike. Allegoorilised stseenid Tartu-romaanides loovad olukorra, mil jutustuse lineaarne aeg seiskub ja ajaloo selgitamine Kannatuse loona saab võimalikuks. Kangro jätkab oma mälutööd Joonatani-triloogias, kuid siis juba märgatavalt suurema keskendumisega isikliku trauma läbitöötamisele ja ühtlasi muutunud esteetilistest põhimõtetest lähtudes. Kangro hilisem proosa kandub tagasi „Sinisest väravast” (1957) tuttavatele nostalgilistele rännaku- tele, kuid peategelasest rändur pole nüüd enam naiivne nostalgik, vaid oma nostalgiast ülimalt teadlik ja end sellest distantseeriv mineviku vaatleja.

Artikkel on seotud grandiga nr ETF9160 ja teadusprojektiga IUT22-2.

822

avaart, Maarja Hollo.indd 822 31.10.14 11:34 Kirjandus

A n n u s, Epp 1997. Eesti romaani narratiivseid mudeleid. A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse” ning Bernard Kangro Tartu-romaanide näitel. – Klassika ja narratiiv- sus. Tammsaarest Kangroni. (oxymora 1.) Toim Jaan Undusk. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, lk 9–58. A n n u s, Epp 2001. Pagulasproosa. – Epp Annus, Luule Epner, Ants Järv, Sirje Olesk, Ele Süvalep, Mart Velsker, Eesti kirjanduslugu. Tallinn: Koolibri, lk 501–520. B e n j a m i n, Walter 1928. Ursprung des deutschen Trauerspiels. Berlin: Ernst Rowohlt Verlag. B e n j a m i n, Walter 2009. The Origin of German Tragic Drama. Tlk John Os- borne. London–New York: Verso. B e n j a m i n, Walter 2010. Ajaloo mõistest. Tlk Hasso Krull. – Valik esseid. Koost Marek Tamm. Loomingu Raamatukogu, nr 26–29. Tallinn: SA Kultuurileht, lk 169–179. C a l d e r ó n = Pedro Calderón de la Barca 1999. Elu on unenägu. Tlk Jüri Talvet. Tallinn: Kunst. C o w a n, Bainard 2005. Walter Benjamin’s theory of allegory. – Walter Benjamin: Critical Evaluations in Cultural Theory. Kd 1. Toim Peter Osborne. London: Routledge, lk 56–69. G r i m m e l s h a u s e n, Hans Jakob Christoffel von 2010. Saksa Simplicissimuse seiklused, teisisõnu: ühe veidra vagabundi elulugu. Tlk Mati Sirkel. Tallinn: Pegasus. G r ü n t h a l, Ivar 1959. Saatuse kaalul. – Mana, nr 1, lk 60–63. H a n k i s s, Elemér 2001. Fears and Symbols: An Introduction to the Study of Western Civilization. Budapest: Central European University Press. H o l l o, Maarja 2013. Nostalgia and redemption in Bernard Kangro’s Joonatan novels. – Haunted Narratives. Life Writing in an Age of Trauma. Toim Gabriele Rippl, Philipp Schweighauser, Tiina Kirss, Margit Sutrop, Therese Steffen. To- ronto–Buffalo–London: University of Toronto Press, lk 279–296. K a n g r o, Bernard 1942. Varemetes. – Ammukaar. Kirjanduslik koguteos I. Tal- linn: Eesti Kirjastus. K a n g r o, Bernard 1961. Emajõgi. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv. K a n g r o, Bernard 1962. Tartu. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv. K a n g r o, Bernard 1963. Kivisild. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv. K a n g r o, Bernard 1965. Must raamat. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv. K a n g r o, Bernard 1969. Keeristuli. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv. K a n g r o, Bernard 1973. Puu saarel on alles. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv. K a n g r o, Bernard 1991. Kogutud luuletusi. Aastaist 1927–1989. II köide. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv. K i r s s, Tiina 2000. Tsensori katkestus. Keelatud kirjandus, Aisopose keel, her- meetilisus. – Vikerkaar, nr 11–12, lk 109–120. K r u l l, Hasso 1991. Bernard Kangro teistmoodi aeg. – Eesti Ekspress 12. IV. K r u l l, Hasso 1998. Ajalugu ja allegooria. Jüri Üdi Walter Benjaminiga. – Keel ja Kirjandus, nr 5, lk 297–301. K r u u s, Oskar 2008. Bernard Kangro. – Eesti kirjandus paguluses XX sajandil. (Collegium litterarum 9.) Toim Piret Kruuspere. Tallinn: Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, lk 75–86.

823

avaart, Maarja Hollo.indd 823 31.10.14 11:34 K õ i v, Madis 2005. Genius loci. – Luhta-minek. (Eesti mõttelugu 61.) Koost Aare Pilv, toim Urmas Tõnisson. Tartu: Ilmamaa, lk 341–357. L o t t, Toomas 2009. Walter Benjamin. – 20. sajandi mõttevoolud. (Heuremata.) Toim Epp Annus. Tallinn–Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 569–597. M c C o l e, John 1993. Walter Benjamin and the Antinomies of Tradition. New York: Cornell University Press. M o r á n, Manuel, A n d r é s - G a l l e g o, José 2000. Jutlustaja. – Barokiajastu inimene. Koost Rosario Villari. Tlk Heete Sahkai, Heigo Sooman, Piret Peiker. Tallinn: Avita, lk 144–180. M ä g i, Arvo, R i s t i k i v i, Karl, K a n g r o, Bernard 1973. Eesti kirjandus paguluses. 1944–1972. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv. O l e s k, Sirje 2002. Isikliku ja üldinimliku paradoksaalseid ühendusi Betti Alveri luules. – Tõdede vankuval müüril. Artikleid ajast ja luulest. Tartu: Eesti Kirjan- dusmuuseum, lk 244–249. O r a s, Ants 2009. Tartu üle kümnendite. – Kriitiku külaskäik. Koost Hando Run- nel, toim Katre Ligi. Tartu: Ilmamaa, lk 439–442. P l o o m, Ülar 2011. Sissejuhatus Dante maailma ja tema „Jumalikku komöödias- se”. – Dante Alighieri, Jumalik komöödia. Põrgu. Tlk Harald Rajamets. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 481–558. R a d d e n, Jennifer 2000. The Nature of Melancholy: From Aristotle to Kristeva. Oxford–New York: Oxford University Press. S t e i n e r, George 2009. Introduction. – Walter Benjamin, The Origin of German Tragic Drama. Tlk John Osborne. London–New York: Verso, lk 7–24. S t e i n e r, Uwe 2010. Walter Benjamin. An Introduction to his Work and Thought. Tlk Michael Winkler. Chicago–London: University of Chicago Press. T a l v e t, Jüri 1987. Baroki liikumatus ja dünaamika. – Looming, nr 6, lk 824–833. T a l v e t, Jüri 1999. Romantism. – Maailmakirjandus. 2. osa. Romantismist post- modernismini. Õpik keskkoolile. Koost J. Talvet. Tallinn: Koolibri, lk 7–12. T a l v i k, Heiti 2007. Varemetel. – Legendaarne. Koost Karl Muru, Hando Runnel. Teine trükk. Tartu: Ilmamaa, lk 109. T o m b e r g, Jaak 2011. Kirjanduse lepitav otstarve. (Heuremata.) Tallinn–Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. T ü ü r, Kadri 2002. Aiad ja jõed: linnaloodusest Tõnu Õnnepalu romaanides. – Keel ja Kirjandus, nr 10, lk 681–691. V i l l a r i, Rosario 2000. Barokiajastu inimene. – Barokiajastu inimene. Koost R. Villari. Tlk Heete Sahkai, Heigo Sooman, Piret Peiker. Tallinn: Avita, lk 5–12. W e b e r, Alexander 1995. Günter Grass’s Use of Baroque Literature. (MHRA Texts and Dissertations 41. Bithell Series of Dissertations 20.) London: W. S. Maney & Son Ltd. W e l l e k, René 1963. The concept of baroque in literary scholarship. – Concepts of Criticism. Toim Stephen G. Nichols, Jr. New Haven–London: Yale University Press, lk 69–114. W i t t e, Bernd 1997. Walter Benjamin: An Intellectual Biography. Detroit: Wayne State University Press.

824

avaart, Maarja Hollo.indd 824 31.10.14 11:34 Ruins and gardens: the aesthetics of baroque literature in the Tartu novels by Bernard Kangro

Keywords: Bernard Kangro, Tartu novels, Second World War, baroque aesthetics, symbol, allegory

Up to the present, Bernard Kangro’s Tartu novels („Springs of Ice” 1958, „The River Emajõgi” 1961, „Tartu” 1962, „The Stone Bridge” 1963, „The Black Book” 1965, and „Whirlwind of Fire” 1969), regarded as the core of his prose fiction, have been examined through a paradigm of literary movements. The goal of this article is to supplement and specify these so-called canonical treatments by an examination of the characteristics of baroque aesthetics as seen in Kangro’s last five Tartu novels. Among the features attributed to baroque literature are spatial representation of time, syncretism, a coexistence of different levels of meaning in a work, playfulness, and allegory. The allegorical scenes in Kangro’s Tartu novels create a particular dimension of timelessness, using situations that extend beyond the boundaries of the time of historical reality. The article provides a close analytical perspective on five allegorical scenes entitled Poor Yorick!, The Dance of the Flowers, The Garden, Spirit-Burning, and Ruins. The principal point of departure is the theory of allegory as articulated in Walter Benjamin’s habilitation thesis The Origin of German Tragic Drama (Ursprung des deutschen Trauerspiels, 1928). According to this theoretical approach, allegory is the form of expression specific to the age of the Baroque, which Benjamin sets in opposition to the classicist symbol. For Benjamin, the aesthetic symbol represents a totalizing, unifying, harmonizing image that falsifies historical experience; allegory, on the contrary, foregrounds historical experiences that are premature, and that cause sadness and torment, allowing to speak of history as the suffering of the world. In the allegorical scenes of Kangro’s Tartu novels, which seem to function as windows in the novels’ basically realistic space, characters „awaken” from sleep and become able to see the time they are living in, a time that remains „invisible” and incomprehensible to them in the reality represented by the base text of the novel. By means of the allegorical way of seeing, Kangro seems to succeed best at transmitting the feeling of living the time he depicts, the years of the Second World War, and to show history as not being a continual, unshakable, and straightforward chain of events, thus differing radically from the attempt of one of his characters, Soviet historian Naatan Üirike.

Maarja Hollo (b. 1979), MA, Estonian Cultural History Archives of the Estonian Literary Museum, researcher; Institute of Cultural Research and Fine Arts, Univer- sity of Tartu, doctoral student, [email protected]

825

avaart, Maarja Hollo.indd 825 31.10.14 11:34 VERBIGA SAAMA VÄLJENDATUD LEKSIKAALSED KATEGOORIAD JA KONSTRUKTSIOONID

KÜLLI HABICHT, ILONA TRAGEL

1. Sissejuhatus

rtikli eesmärgiks on anda pankrooniline ülevaade eesti keele polü- seemse verbi saama leksikaalse kasutuse võimalustest XVI sajandist A kuni tänapäevani. Esitame saama põhilised tähenduskategooriad, mis on olnud grammatiliste funktsioonide kujunemise alus. Saama kasutamise grammatilistes konstruktsioonides võtame vaatluse alla artikli kavandatavas teises osas. Et saama grammatiseerumine on alguse saanud mitmest omavahel seotud leksikaalsest tähendusest, keskendume siinses artiklis just nende eritlemi- sele ja ka leksikaalsete tähenduste omavaheliste seoste kirjeldamisele. Lähte- punktiks on etümoloogiaallikates kirjeldatud päritoluseletused ning vanemas ja tänapäevases eesti kirjakeeles avalduvad kasutusmustrid. Tähenduste eristamisel ja seostamisel on arvestatud nii esinemist sugulaskeeltes kui ka põhilises kontaktkeeles saksa keeles, samuti esmaesinemusi eesti kirjakeele tekstides ning tähenduste arengu loomulikke seaduspärasusi (nt konkreetsest abstraktsema suunas). Eeldame, et verbi algne liikumistähendus ja sellest kujunenud uued leksikaalsed tähendused on diakrooniliselt mõnevõrra paremini jälgitavad kui tänapäeva keeles ning nendest on sujuvate tähendusnihete abil jõutud tänapäevaste kasutusvõimalusteni. Käsitleme saama põhilisi tähen- dusrühmi ning kommenteerime sagedasemaid konstruktsioone mõnevõrra suuremal üldistusastmel ja tähenduskesksemalt, kui on tehtud nt Huno Rät- sepa (1978) detailses ja alust loovas lihtlausemallide analüüsis. Kogu uuritud materjal pärineb tegelikust kasutusest ja erineb suurel määral varasemas selleteemalises käsitluses (Tragel, Habicht 2012) esitatust. Leksikaalset tähendust mõistame siinkohal leksikaalse üksuse omaduse- na peegeldada ümbritseva maailma mõistelist struktuuri keele sõnavara süs- teemi tasandil ja grammatilist tähendust kui mitteleksikaalsete, st grammatiliste vahenditega edastatavat üldkategoriaalset süsteemitähendust, nagu aeg, aspekt, modaalsus, mille väljendamiseks on keeltes olemas spetsiaalsed morfoloogilised ja morfosüntaktilised vahendid (vt ka EKG II: 11). Leksikaalsete tähenduste väljendajana käsitleme selliseid kasutusjuhte, kus saama-verb on kasutusel täistähenduslikuna ega ole muutunud grammatilise funktsiooniga abiverbiks, mis koos põhiverbiga moodustaks kindla grammatilise konstruktsiooni, nt modaal-, passiivi-, futuurumikonstruktsiooni. Viimased on saama levinuimad grammatilise kasutuse näited. Et kõikidel grammatilistel konstruktsioonidel eeldatakse olevat leksikaalne lähe ja üleminek ühelt tähendu- selt ning ühelt grammatiliselt funktsioonilt teisele on sujuv, osutame vajaduse korral ka mõningatele grammatilistele edasiarengutele. Terminit konstrukt- 826

KHabicht, ITragel.indd 826 31.10.14 11:35 sioon kasutame niisuguste tähenduse ja vormi konventsionaliseerunud vas- tavuste määratlemiseks, mis ei ole ennustatavad moodustusosade või teiste teadaolevate konstruktsioonide põhjal (vt Goldberg 1995, 2006). Samal ajal käsitleme siinses artiklis konstruktsioone üsna laial üldistusastmel, et eristada vaid kesksed leksikaalsed tähendussõlmed ja nendega seotud vormistruk- tuurid. Nii näiteks on omandamise põhitähenduse alla koondatud mallid Kelner sai pudeli eest viis senti; Jaan sai endale Jürist surmavaenlase; Võitja sai žüriilt endale preemiaks raamatu; Ühing sai endale valitsuselt raske ülesande; Peeter sai õpetajalt matemaatikas kahe; Milla sai vabrikandilt lapse jmt (vrd Rätsep 1978). Saama on üks eesti keele tuumverbidest: see on vana, laia tähenduse ja lihtsa struktuuriga sõna, mis on sagedase kasutusega juba kirjakeele algus- aegadest alates. Sel on ka erinevaid grammatilisi funktsioone, Rätsepa andmetel esineb see umbes 70 erinevas lihtlausemallis (Rätsep 1978). Suur osa eesti saama-verbi grammatiseerumisprotsessidest vastab hästi grammatisee- rumise universaalsetele seaduspärasustele (Tragel 2003). Lisaks sellele on saama sage verb: eesti kirjakeele korpuse andmetel on see olema järel sagedu- selt teisel kohal (Kaalep, Muischnek 2002). Leksikaalsetest tähendustest on tänapäeva eesti keeles kesksel kohal paljude teiste tähendustega kaasnev õnnestumine (Ta sai töötaja nõusse; Abista- jad said sõjakoldest põgenema), omandamine (possessiivsus) (Ta sai isalt kin- gituse), kogemine (Ostja sai petta; Kolm inimest sai surma), muutumine (Ini- mesed saavad vanemaks), tulemuslikkus (resultatiivsus) (Pilt sai täiuslik; Saime söönud). Kaht viimast kategooriat eristab omavahel see, et muutumine kui valdavalt iseeneslik protsess ei eelda aktiivset agenti, tulemuslikkus on aga seotud agendi eesmärgistatud tegevusega. Algne liikumise tähendus avaldub tänapäeval peamiselt tausttähendusena nt õnnestumise tähenduse puhul (Kui koju saime, oli pime) ja ruumilise paiknemise asjaolusid täpsustavates lausetes (Kuhu see raamat sai?), millest viimane on tänapäevaks juba arhai- lise varjundiga. Grammatiliste funktsioonide hulgas esildub modaalkasutuste rühm: saama-abiverb koos põhiverbi da-infinitiiviga esineb ennekõike osalejasisest ja -välist võimalikkust (Ma ei saa püsti tõusta; Seda ei saa väita) ning ka tõenäosust väljendavates konstruktsioonides (Saab olla, et ta ei tulegi). Saama-abiverb koos põhiverbi ma-infinitiiviga esineb tänapäevani futuurumikonstruktsioonides, eriti koos olema-verbiga (See saab olema vägev pidu). Lisaks nendele moodustab saama koos mineviku partitsiipidega (-nud, -tud) resultatiivse tähendusega konstruktsioone1 (Me saame söönud; Töö sai tehtud). Saama-verbi grammatiliste funktsioonidega seoses saab jälgida ka vanema kirjakeele perioodil (XVI–XVIII sajandini) toimunud saksa keele kui kontaktkeele mõjust tingitud „sundgrammatiseerumist”, kus saama võeti re- ligioosseid tekste tõlkides kasutusele futuurumi abiverbina (Metslang 1994; Habicht 2001; Kilgi 2010; Ross 2013). Nagu eespool mainitud, käsitleme saama grammatilisi funktsioone täpsemalt eraldi artiklis. Saama-verbi tüvest on tänapäeva eesti keeles kasutusel mitmeid nii substantiivi- (nt saadu, saadus, saaja, saak, saam ’saamine; saadu’ > liitsõna

1 Resultatiivkonstruktsioonideks on tinglikult loetud ka eituse vormis vastandtähendu- sega juhud.

827

KHabicht, ITragel.indd 827 31.10.14 11:35 aru|saam, saamatus, saanu, saav ’translatiiv’), adjektiivi- (nt saamatu) kui ka verbituletisi (nt saabuma, saatma, saavutama). Nagu keeles sagedasele polü- seemsele verbile kohane, esineb saama ka väga paljude verbiliste püsiühen- dite koosseisus. Sellisel juhul lisab saama-verbiga koos esinev afiksaaladverb või noomen verbile tähendusnüansse ning ühend tervikuna moodustab lause predikaadi, millest sõltub kohustuslike laiendite vorm. Juba vanimates eestikeelsetes tekstides leidub hulgaliselt näiteid saama- verbiga moodustatud ühenditest. Nii on Georg Mülleri jutlustes (1600–1606) saama-verb moodustanud püsiühendi 24 erineva adverbi või noomeniga, nt en- daks saama ’rasestuma’, osa saama, täide saama, tõeks saama, ümber saama ’lõppema’, õndsaks saama, vallali saama ’lahti saama’. Tänapäeva eesti keeles on kasutusel mitukümmend sellist ühendit, osa neist isegi mitmes tähendu- ses, nt aru saama, juurde saama ’lisaks saama; juurde pääsema’, järele saama, kokku saama, kätte saama, lahti saama ’vabanema; vabastama’, maha saama ’sünnitama; valmis saama’, otsa saama, sisse saama, üle saama (VAKK). Siinse käsitluse tarbeks on materjali kogutud eesti kirjakeele korpusest (http://www.cl.ut.ee/korpused/baaskorpus/), eesti murrete korpusest (http:// www.murre.ut.ee/murdekorpus/), vana kirjakeele korpusest (http://www.murre. ut.ee/vakkur/Korpused/korpused.htm), internetikorpusest etTenTen (http:// www2.keeleveeb.ee/dict/corpus/ettenten/about.html) ja Google’i päringutega; samuti varasematest uurimustest saama-verbi ja sellega seotud keelenäh- tuste kohta (Metslang 1994, 1997; Habicht 2001; Tragel 2001a, 2001b, 2003; Pajusalu, Tragel 2007; Penjam 2008; Kehayov, Torn-Leesik 2009; Kilgi 2010; Tragel, Habicht 2012; Ross 2013). Artiklil on viis jaotist: lisaks siinsele sissejuhatusele anname ülevaate saama päritolust ja tähendustest varastes eesti keelt kirjeldavates allikates. Põhiosa, leksikaalsete kategooriate tutvustus, on esitatud saama-verbi oluli- semate tähendusrühmade kaupa. Nimetame neid rühmi semantilisteks kate- gooriateks, osutades võimalikele mitmeti tõlgendatavustele nende rühmade äärealadel. Käsitluses on liigutud arvatavatest lähtetähendustest tähendus- laienduste suunas ning kommenteeritud tähenduse ja konstruktsiooni seoseid eesti kirjakeeles.

2. Verbi saama päritolu ja esinemine varastes allikates

Saama-verbil on vasteid nii eesti keele lähemates kui ka kaugemates sugulaskeeltes, nt soome saada, karjala soaha, vepsa sada, vadja saata, liivi sōdõ, mordva sams, mari šuaš, komi suny. Kaugemates sugulaskeeltes on vastete esmaseks tähenduseks liikumist märkiv ’tulema, saabuma’. See ongi ilmselt saama-verbi algupärane tähendus. Algse tüvekujuna on rekonstrueeri- tud *saγe- (Häkkinen 2005: 1095). Ka Julius Mägiste osutab sellele, et just saama-verbi tähendus ’tulema’ ja sellele lähedased tähendusvariandid ulatu- vad kõige laiemale alale (esinemus läänemeresoome, mordva, mari, komi keeltes) (Mägiste 1936: 86). Soome-permi keelte sarnase tüvega sõnadele on pakutud ka aaria laenu- etümoloogiat, mille puhul lähtuks verb ’röövimist’ ja ’anastamist’ märkivast tüvest, mille esindajad on nt muinasindia sáhate ’võitma; võimeline olema, kannatama, taluma’ ja avesta hazah- ’rööv, vägivald’. Mordva verbi sams ’võt-

828

KHabicht, ITragel.indd 828 31.10.14 11:35 ma (oma) valdusse; anastama; võitma’ tähendus on lähedane eespool nimetatud aaria sõnade omale (Häkkinen 2005: 1095; Metsmägi jt 2012). Eesti kirjakeeles on saama-verb esinenud alates kõige vanematest frag- mentaarsetest kirjapanekutest. Esimene käsikirjaline esinemus pärineb nn Kullamaa vakuraamatust (1524–1532), trükitud esmaesinemus leidub esimeses meie päevini säilinud raamatus, 1535. aastal ilmunud Wanradti ja Koelli katekismuses. Osalt kindlasti eesti kirjakeele kujunemise tõlkelise omapäraga võib seletada seda, et saama-verbil on vanimates eestikeelsetes tekstides lisaks leksikaalsetele tähendustele rikkalikult esindatud ka grammatilised kasutused modaal- ning futuurumikonstruktsioonides, mille kasutussagedus on vara- ses kirjakeeles saksa keele mõjul suurenenud (vt ka Mägiste 1936: 89). Tu- geva kontaktkeele mõjul võib kirjalikes tekstides kasutusele tulla selliseidki grammatilisi konstruktsioone, milleni rahvakeel loomuliku arengu käigus ei ole jõudnud. Need on tarindid, mida juba XVII sajandi lõpust alates käivitu- nud keeleteadlikumas piiblitõlke protsessis välditi kui eesti keelele võõraid. Enne seda on need konstruktsioonid aga leidnud koha eesti keele varasemates grammatikakirjeldustes, nt Heinrich Stahli 1637. aastal ilmunud keeleõpetu- ses, mis lähtus eesti keele verbivormistiku esitamisel ladina ja saksa keeleõpe- tuste traditsioonist. Esimene eesti keele sõnaraamat, Heinrich Stahli keeleõpetuse osana ilmunud saksa-eesti sõnastik (1637), esitab saama-verbi mitme saksa verbi vastena. Tähendusrühmadest eristuvad ’omandama’ (saksa vasted empfangen; erwerben; teatud mööndustega kuuluvad siia rühma ka valdusesse tulekut tähistavad vasted eröbern, fahen ja überkommen). Teisena eristub selgelt tuleviku abiverbi tähendus, mille saksa vasteks on werden (Kikas 2002: 115). Mitmesõnalist konstruktsiooni esindab näide tänapäevani säilinud muutuskonstruktsioonist, nt saab pime ’läheb pimedaks’, samuti esinevad sageli vanaks saama, selgeks saama, terveks saama, mis on kaudselt seotud algse liiku- mistähendusega ning väljendavad tänapäeval nii füüsilise kui ka abstraktse

seisundi muutumist konstruktsioonis ADJTRAN + saama. Niisiis on enamik saama-verbi vanas kirjakeeles esinevatest tähendustest olemas ka tänapäeva kirjakeeles. Tulevikukonstruktsioonid on vana kirjakeele perioodil kontaktimõju tulemusel oma loomulikust grammatiseerumisest ette jõudnud, sest vanimatest tekstidest on raske leida sildkonstruktsioone, mis võinuksid viia sedavõrd produktiivse saama-futuurumi moodustamiseni XVII sajandi tekstides. Tänapäevaks on saama-konstruktsioone ka juurde tekkinud ning osa rahvapärastest kasutustest omakorda arhailiseks muutunud ja aktiivsest kasutusest taandunud.

3. Verbi saama semantilised kategooriad

Saama mitmekesise semantika süstemaatiliseks kirjeldamiseks ja seleta- miseks kasutame üldistatud semantiliste kategooriate nimetusi. Kategooria hõlmab semantilist rühma, mille piiritlemisel on arvestatud ka argument- struktuuri (konstruktsiooni) eripärasid. Eristatud semantilised rühmad on järgmised: liikumine: hõlmab üldist asukoha muutmise, st ruumis ümberpaiknemise tähendust; 829

KHabicht, ITragel.indd 829 31.10.14 11:35 õnnestumine: tähistab kategooriat, mis mõnes käsitluses loetakse modaal- sete funktsioonide hulka, kuid eesti keele materjali taustal on eelkõige saama kattev, paljudes leksikaalsetes ja ka grammatilistes kasutustes avalduv tähendus, mis pärineb ilmselt vanast eesmärgipärase liikumise tähendusest, kuid millega pole seotud ühtki kindlat konstruktsiooni; omandamine (possessiivsus) on saama tähendusrühm, millesse kuuluvad kasutusjuhud tähistavad dünaamilist omandusse tulekut; kogemine hõlmab agendi tahtest sõltumatuid füüsilisi ja mentaalseid protsesse, kus aktiivne osaline on tagaplaanil ja saajana on esile tõstetud passiivne osaline, kogeja; muutumine märgib nii füüsilisi kui ka abstraktseid seisundimuutusi, mis on agendi tahtest sõltumatud; tulemuslikkus (resultatiivsus) hõlmab eesmärgistatud protsesse, mis on agendi tahtega kontrollitavad ja millel on potentsiaal jõuda füüsilise või abstraktse resultaadini. Järgnevalt esitame verbi saama kesksed semantilised rühmad nendest kategooriatest lähtudes.

3.1. liikumine

Nagu eespool päritolu selgituses kirjeldatud, on verbi saama algne tähendus ilmselt olnud liikumine (vt jaotist 2). Eesti kirjakeele varasemate tekstide põhjal otsustades on see tähendus XVI sajandiks valdavalt kadunud. XVI ja XVII sajandi alguse tekstides esineb üksikuid näiteid, mida võiks tõlgendada liikumise tähendusega seostuvana, kuigi enamasti lisandub siin liikumisele ka tulevikus teostumisele (näide 1) või agendi eesmärgistatud tegevusele osuta- mine (näide 2), st tegemist ei ole enam konkreetse füüsilise protsessi kirjeldu- sega, vaid esiplaanil on mõni abstraktsem tähendus.

(1) szatku szynnu tachtmusz taywas nynck maesze. (VAKK, Kullamaa käsikiri 1524) ’saagu (= tulgu, saabugu) su tahtmine taevas ja maa peal’ (2) Se Issa Poick Iumal Suggust, V¨ x wöiras ilma siddes saÿ. (VAKK, Müller 1601, 4/10) ’Isa jumalasoost poeg tuli/saabus maailma külalisena’

liikumise tähendusega võib ülekandeliselt seostada ka ajalise lähenemise, saabumise tähenduse, mille kirjakeelne esmaesinemus pärineb XVII sajandi esimesest poolest:

(3) Teije tehte/ eth kahe pehwade perrast leehawotme pöha sahp/ 2 (VAKK, Stahl 1638, 203) ’Te teate, et kahe päeva pärast saabub (tuleb) lihavõttepüha’

Ka järgmises näites on tajutav seos algse liikumise tähendusega, kuigi edasine ülekanne on toimunud moraalse seisundi valdkonda, mis lähendab seda tüüpi kasutust muutumiskonstruktsioonile, st täheldatakse moraalse seisundi muutumist. 2 Eestikeelses lauses saab tõlgendada saama-verbiga edasi antud ’tulemise’ tähendust, mis võib aga olla mõjutatud saama vasteks oleva saksa werden-verbi tulevikulisest tähen- dusest. See omakorda osutab, et kasutusviis ei pruugi olla rahvapärane.

830

KHabicht, ITragel.indd 830 31.10.14 11:35 (4) Hädda neile, sest nemadÃ on minnust ärrahulkunud; raisko sawad nemad,Ã sest nemadÃ on mo wasto ülleastunud. (VAKK, Piibel 1739, Hs. 7:13) ’Häda neile, sest nad on minust kaugenenud, nad lähevad hukka, sest nad on minu vastu patustanud’

Tänapäeva kõne- (näide 5) ja kirjakeeles (näide 6) leidub ka mõningaid vanale liikumise tähendusele lähedasi kasutusjuhte.

(5) Kuidas toit kaamerate ette saab? (www.looduskalender.ee) (6) Nii sai sügis ja talv. [Ja siis astus võõras mees oma esimesed sammud haige- voodist lõukaesise järini.] (9.edicypages.com)

Näites 5 on lisaks algsele liikumise tähendusele olemas ka õnnestumise tä- hendus. Mõlema näitelause tõlgenduses võib tajuda ka tähendust ’saabumine, kohalejõudmine’. liikumise tähendusega on seotud nii hilisem omandamise tähendus (oman- datava liikumine ruumis omandaja poole), mis on saama-konstruktsioonidel tänapäeva keeles väga sagedane ning mis on olnud esindatud ka eesti vanemas kirjakeeles, kui ka kogemise ja muutumise tähendus. Ka õnnestumise ja tulemuslikkuse tähendus on käsitatavad liikumise tähenduse edasiarendustena ja sellega semantiliselt seotuna.

3.2. õnnestumine

Verbi saama õnnestumise tähendus mõjutab tõlgendust peaaegu kõigis tähen- dusrühmades. See on arvatavasti seotud saama algse eesmärgilise protsessi tähendusega. Siiski leidub kasutusjuhtumeid, kus saama-verbi leksikaalne põhitähendus osutab õnnestumisele või harvem ka selle vastandile, ebaõnnes- tumisele. Niisiis ei välista tähendusrühma nimetus siinkohal ka „vastandmär- gilist” kasutust, oluline on protsessi kontrolliva osalise jõupingutuse moment. Verbi saama õnnestumise tähenduse omapäraks teiste tähendustega võr- reldes on see, et kui teised tähendused on enamasti seotud mõne kindla morfo- süntaktilise konstruktsiooniskeemiga, siis õnnestumise tähendus võib esineda erinevates konstruktsioonides. See võib niisiis olla jäänuk saama vanimast tähenduskihist. Vaatame näiteid süntaktiliselt iseseisva saama-(ühend)verbiga (näide 7).

(7) Kui esmakordselt lennusadamasse sisse sain, ei uskunud oma silmi. (www.teadus.ee)

Siinses näites on tegemist õnnestumise tähendusega, mis kaasneb tulemuslikkuse tähendusega: taustal on agendi sihipärase liikumise protsess. Selliseid kasutusi leidub ka eesti vanemas kirjakeeles, kuigi võrreldes muude saama- konstruktsioonidega siiski üsna vähe, nt

(8) Agga kui Peetrus Antiohkia sai/ siis pannin minna temma wasto Suust Suhho/ et temma Nomimisse wäärt olli. (VAKK, Uus Testament 1715, Ga. 2:11) ’Aga kui Peetrus Antiookiasse tuli (jõudis), siis ma astusin avalikult talle vastu, sest ta oli noomimist väärt.’

831

KHabicht, ITragel.indd 831 31.10.14 11:35 Eelnevas näites on esmane õnnestumise, takistuste ületamise tähendus, mida kannab leksikaalne verb ilma infinitiivikonstruktsiooni toeta. ma-infinitiivi vormis komplemendiga õnnestumiskonstruktsiooni võib näha nii vormilt kui ka sisult tulevikukonstruktsiooni eelastmena ja sellisena on see ka eesti rahvakeeles olemas olnud (näide 9), niisiis loomuliku gramma- tiseerumise tulemus (näide 10).

(9) kui sān tulema, sīs olen pühiks teil (Wiedemann 1973 [1893]: 1013) (10) Ega ma osanudki midagi ette kujutada – arvasin, et siin saab pingutades asjad samamoodi kiiresti tehtud ja liikuma nagu Eestis, aga ei – ühiskond on teistsugune.... (buduaar.ee)

Impersonaali partitsiibiga passiivsetes ja üldisikulistes konstruktsioonides (näited 10, 11) on õnnestumine selgelt seotud tulemuslikkusega: õnnestu- nud protsessid on resultatiivsed. Sellistest konstruktsioonidest tuleb pikemalt juttu saama grammatiliste kasutuste käsitluses.

(11) Lõppu lubati lahkelt minna ja nii see aare leitud sai. (www.geopeitus.ee)

Nagu öeldud, kuuluvad õnnestumise tähenduse alla ka eituse abil vastand- likuks muudetud kasutusjuhud, st tegemist on polaarse tähendusrühmaga.

(12) Tuttav ei saa ennast iseseisvalt riidesse ja.... (www.vedur.ee)

õnnestumise tähendusele on varem osutanud ka Ants Pihlak (1985: 73): saama + ma-infinitiiv väljendab tema sõnul õnnestumist tõkkeist või raskus- test hoolimata (resultatiivne analüütiline teguviis; näidetena sai hakkama, sai kündma, sai pidama, sai põgenema jt). õnnestumist väljendavate abiverbi- de näiteid leiame ka maailma keelte universaalseid grammatiseerumisahelaid sisaldavast grammatisatsioonileksikonist (Heine, Kuteva 2002), nt kategooria succeed ’õnnestumine’ kujunemise kohta verbidest tähendusega ’saama’, ’vastu võtma’, ’omandama’. Leksikonis on näiteid saksa keelest (kriegen) ja Mau- ritiusel kõneldavast prantsuse kreoolkeelest (ingl Mauritius CF). Ka inglise keele verbi get ühe tähendusena on Andrew McIntyre (2005) nimetanud tä- hendust, milles saama märgib protsessi, mille tulemust või eesmärki on raske saavutada (nt I didn’t get the key in the lock ’Ma ei saanud võtit lukuauku’). õnnestumise tähendust verbi saama modaaltähenduste kaastähendusena on käsitlenud Tragel (2003). Leonard Talmy nimetab modaalverbe jõudünaa- mikasuhete väljendamise süntaktiliseks kategooriaks. Talmy sõnul käituvad ka modaalsuse väljendusvahendid keeles sarnaselt nende vahenditega, millega väljendatakse jõudude ja takistuste avaldumist (Talmy 2000). Inglise keele verbide succeed ja manage tähendusi kui jõudünaamika laiendusi sotsiaalsete suhete valdkonda vaatleb Talmy (2000: 438–440) jõudünaamika taustal kui võimalike takistuste olemasolu või puudumist kajastavat tähenduste kompleksi. Näib, et kompleksse tähendusvõrgustikuga verbil saama on potentsiaal rakendada sama skeemi ka teistes tähendustes lisaks modaaltähendustele.

832

KHabicht, ITragel.indd 832 31.10.14 11:35 Ühend hakkama saama. Eesti kirjakeeles on ahelverbil hakkama saama kujunenud kompleksne tähendus ’toime tulema, ära tegema’, mis kuulub samuti õnnestumise valdkonda. Verbiühendi tähendus lähtub ilmselt hakkama- verbi algsest ’kinnivõtmise, kinnijäämise’ tähendusest, millest omakorda tule- neb abstraktsem ’mõju avaldama’ tähendus, nt isa hakkas poisile tukka; kala hakkab õnge; raske töö hakkas tervisele. Verbiühendiga sarnasesse tähendus- valdkonda kuulub ka nt noomenituletis hakkaja (hakkaja inimene). Saama- verb lisab ühendile dünaamilise tähenduse. Ühendi hakkama saama esmaesinemused on praegu kasutada olevate korpuste andmetel alles XX sajandi alguse ajakirjanduskeeles, nt

(13) Osaw leiwawanem saab ka sellega hakkama, kui teist inimest tühiste tööde- ga üleüldse ei püüa piinata.... (AJA1900)

1930. aastate ajakirjandus- ja ilukirjandustekstides on see aga juba sagedane ühend. Vanemas kirjakeeles hakkama saama näiteid ei leidunud ja seda ühendit pole mainitud ka varasemat rahvakeelt põhjalikult dokumenteerivas Ferdinand Johann Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatus (1973 [1893]). Vaja- dus sellise spetsiifiliseõnnestumise tähendusega ühendi järele võib olla seleta- tav varem rahvakeeles olemas olnud resultatiivsete õnnestumise tähendusega ühendite järkjärgulise kasutuselt kõrvalejäämisega, nt

(14) mina saan seda küll tehtud (Wiedemann 1973: 1013)

Tänapäeva eesti keeles, eriti suulises keeles, on ühend hakkama saama sage, seda kasutatakse tähenduses ’takistustest hoolimata õnnestuma, toime tulema’, nt

(15) Ehkki sellest on olemas ka küllaltki võimas tasuline versioon, saab väga edukalt hakkama ka tasuta versiooniga. (www.dt.ee)

Leksikaliseerunud ühendi tekkeks on võinud analoogiat pakkuda keeles juba varem olemas olnud püsiühendid kätte saama, kokku saama, läbi saama ja teisalt muidugi ka hakkama-ühendid hakkamas olema, hakkama panema jt.

3.3. omandamine / dünaamiline possessiivsus

Selles osas käsitleme saama keskset omandamise tähendust. Inglise keele uurimise traditsioonis on sarnast verbi get kasutust nimetatud ka inhoatiivse possessiivsuse konstruktsiooniks (McIntyre 2005), rõhutades omandamisprot- sessi alguse aspekti. omandamise tähenduses kasutatakse saama-verbi järgmi- ses konstruktsioonis:

[[NPNOM] [saama] [NPABL/ELAT/GEN+KÄEST] [NPGEN/PART]] [[tulevane omaja/saaja] [saama] [eelmine omaja/andja] [omanikku vahetav objekt]]

833

KHabicht, ITragel.indd 833 31.10.14 11:35 Konstruktsioon on eesti keeles sage, andjat väljendatakse elatiivi, abla-

tiivi või postpositsioonifraasiga NPGEN + käest. Sellise konstruktsiooniga väl- jendatakse neutraalset omandamise tähendust. Omandivahetussuhte ilmselt algupäraseim tähendus on lihtsalt manipuleeritava entiteedi siirdumine ühelt elusolendilt teisele.

(16) Andres Kuresoo sai taanlastelt programmi, millega testiti loendajaid.... (www.loodusajakiri.ee)

Aga nii nagu väga paljudes keeltes, sobivad ka eesti keeles sellesse konstruktsiooni ja saama-verbiga väljendamiseks suhteliselt piiranguteta igasugused osalised, nt ka institutsioonid, ning omandit vahetava objektina võib mõis- testada igasuguseid entiteete, vt näiteid 17 (valgus) ja 18 (lisareis).

(17) Valgust saab enamik kompleksi ruume nn vahetänavale avanevatest klaas- pindadest. (www.epl.ee) (18) Tallinna Merepäevade eksklusiivne hommikujazz merel saab lisareisi! (www.jazzkaar.ee)

Tüpoloogilistes käsitlustes on kirjeldatud ’omandama, hankima’ tähen- dusega verbide ditransitiivset kasutust (vt nt Malchukov jt 2010). Kui proto- tüüpsetes omandivahetuskonstruktsioonides on saaja ühtlasi benefitsient ehk kasusaaja (’omandama, hankima endale’), siis nn ditransitiivsetes omandi- vahetustes ei ole lõplik benefitsient sama kui saaja (’omandama, hankima teisele’). Kuna eesti keeles on benefitsient sel juhul markeeritud allatiiviga (lapse-le) või postpositsiooniga jaoks, mitte objektikäändega, ei ole see siiski süntaktiliselt ditransitiivne konstruktsioon (näide 19). Seejuures võivad teisele hangitavad objektid olla väga abstraktsed: näites 20 on taustal ka põhjusta- mise tähendus. Nii näites 19 kui ka 20 lisab saama-verb kogu konstruktsiooni- le ka õnnestumise tähenduse (vt jaotist 3.2). Lisaks sellele on näide 20 seotud tulemuslikkuse tähendusega, mis on omakorda abstraktsem kui omandamise tähendus.

(19) Kõige esimesed trussikud sain lapsele Pesamuna poest.... (www.perekool.ee) (20) Ma sain talle aru pähe ega taha enam temaga minna. (www.rate.ee)

omandamise tähendus on oluliseks ülekandeallikaks ka mitmetele saama- verbi grammatilistele kasutustele. Seejuures ei ole kõik need ülekanded enam põhiolemuselt metonüümilised ning nendegi puhul võib näha eri grammati- seerumisastmel konstruktsioone. Sildkonstruktsiooniks omandamise tähendu- selt grammatilisematele, kindla konstruktsioonimustriga seotud kasutustele võib näha konstruktsiooni, milles omanikku vahetavaks objektiks on füsioloo- gilise protsessi (süüa saama) või aistingu tulemus (kuulda saama). Keskne roll on saajal, kelle valdusse (omandusse) füüsiline või vaimne entiteet liigub. Sel- listeski konstruktsioonides on kaastähenduseks õnnestumine, sest tegemist on n-ö tulemusliku protsessiga. Kognitiivverbidega seoses esineb sarnast omandusse tulemise tähendust nii vanemas (näide 21 ja 22) kui ka tänapäevases kirjakeeles (näide 23). Ühendid näha saama, kuulda saama, tunda saama, teada saama on kollokatsioonid, mis moodustavad püsiühendilaadseid ter- vikstruktuure ja koosnevad konstruktsioonina saama-verbist ja da-infinitiivi vormis kognitiivverbist.

834

KHabicht, ITragel.indd 834 31.10.14 11:35 (21) Waidt nÿ pea, kudt Esau oma Nohremba welie se Iacobe saÿ neha.... (VAKK, Müller 1605, 23/6) ’Aga niipea kui Eesav oma nooremat venda Jaakobit näha sai’ (22) temma tahax meile omaÃ pöha Waimo anda/ ke se sanna/ kumb meije sahme kuhlda/ meddi Süddamede sisse kirjotap ...er wolle vns seinen heiligen Geist geben/ der das Wort/ welches wir hören werden/ in vnsere Hertzen schreibet.... (VAKK, Stahl 1632, 58) ’et ta meile oma püha vaimu annaks, kes selle sõna, mida me kuulda saame, meie südametesse kirjutab’ (23) Saime näha ja proovida võimsaid sportautosid mida tehakse Eestis perso- naalse tellimuse alusel. (www.perearstikeskus.ee)

Niisiis on eespool nimetatud verbikonstruktsioonide näol tegemist sild- konstruktsiooniga, millel on ühelt poolt seos omandamiskonstruktsiooniga (omandusse tuleb siin füüsiline või kognitiivne entiteet) ja teiselt poolt osaleja- välise mittedeontilise modaalkonstruktsiooniga, võimalikkuskonstruktsioo- niga (modaalsuskäsitluse kohta vt Auwera, Plungian 1998), millesse samuti kuulub da-infinitiivis põhiverb. Selle tõlgenduse toetuseks on näites 23 kasutatud teinegi da-infinitiivi vormis „omandusse tulev entiteet” proovida. Proo- vida ei ole otseselt kognitiivverb, kuid sellega märgitud tegevus on kognitiiv- verbide väljendatud tegevustega väga sarnane: saime proovida esmatõlgendus ongi õnnestumismõjutustega osalejaväline modaalsus. Omandamiskonstruktsiooni laiendusena võib käsitada ka agentadverbiaa- liga vormistatud semantiliselt passiivseid saama-konstruktsioone, kus patsient on tõstetud subjektiks ning agent, mis on lauses olemas, vormistatakse adverbiaalsena. Agentadverbiaaliks võib olla muuhulgas käest- või poolt-adpo- sitsioonifraas või ka ablatiivis substantiivifraas, nt

(24) Baari Talis sai Reformierakonnalt Siioni tarkade pärast noomida. (www.eestiekspress.com)

„Eesti keele grammatika” nimetab sarnast, kuid ilma agentadverbiaalita kasutust resultatiivsust väljendava subjektilise passiivi konstruktsiooniks, kusjuures morfoloogiline impersonaal (nt saadakse noomida) ja subjektiline passiiv ei välista teineteist (elusolendit väljendava grammatilise subjektiga passiivilause võib impersonaliseeruda, nt saadakse vanematelt/vanemate käest noomida) (EKG II: 31). Seejuures on selliste konstruktsioonide da- infinitiivid enamasti kausatiivverbid (millest mõnel avaldub verbis nähtavana ka kausatiivne tuletusliide, nt kanna/ta/da (näide 25), saku/ta/da, põru/ta/da).

(25) Ajakirjanduse usaldusväärsus sai kannatada. (uudised.err.ee)

omandamise tähendusega on seotud ka mõned leksikaliseerunud püsiühen- dilised kasutusjuhud, nt aega saama, mida leidub juba ka XVIII sajandi esimese poole rahvapärastes tekstides, nt

(26) Ligub ka ikka ja prugime ni paljo kui moistame ja aega same.... (VAKK, Helle 1732, 375) ’Liigub ikka ka ja kasutame nii palju, kui oskame ja aega saame’

835

KHabicht, ITragel.indd 835 31.10.14 11:35 Sarnaseid possessiivse lähtetähendusega leksikaliseerunud verbiühendeid on eesti keeles rohkemgi, nt aru saama (näide 27) ja lüüa saama (näide 28).

(27) ...kül ta siis ka sest arro saab, kuida koera tulleb wälja öppetada. (VAKK, Knüpffer 1837) (28) Nad said toona kristlastelt lüüa. (uuseesti.ee)

Kuigi eesti vanemas kirjakeeles leiduvad esimesed näited verbiühendi aru saama kohta alles XIX sajandi esimese poole tekstidest (näide 27), on see täna- päeva eesti keeles sage ühend, mis on andnud ka iseseisva tähendusega tuleti- si, nt arusaam, arusaamatu, arusaamatus (tuletiste kohta vt lisaks 1. jaotist). Leksikaliseerunud kasutusjuhud osutavad sellele, et osa saama-ühendi- test on kirjakeeles sedavõrd juurdunud ja sagedased, et nende analoogial ja teisalt ka tänu saama-verbi polüseemiale tekib uusi kujundlikke ühendeid juurde. Algne possessiivne konstruktsioon annab selliste kujundlike kasutus- juhtumite puhul vaid tausttähenduse ja püsiühendi tähendus ei tulene otseselt moodustusosade tähendustest.

3.4. muutumine

3.4.1. Saama-verbiga muutuskonstruktsioonid Saama-verbiga väljendatud muutumise tähenduse alla paigutuvad eri tüüpi muutuskonstruktsioonid, mis annavad edasi osaleja füüsilise või vaimse seisundi teisenemisi. Muutuse väljendamiseks on leksikaalsete vahendite kõrval ka mitme- suguseid morfosüntaktilisi vahendeid ja nagu eespool osutatud, on neisse konstruktsioonidesse lõimumise potentsiaal ka polüseemsel saama-verbil. Kä- sitleme siinkohal muutumise tähendust liikumise tähenduse metafoorse laiendusena, mis hõlmab muuhulgas ajalise muutumise tähendust ja millel on seega oluline roll ka saama tuleviku tähenduse kujunemises. Saama kasutamist muutuskonstruktsioonis mõjutab tugevalt õnnestumise tähendus: saama sobib (mõnede eranditega) selliste eesmärgistatud muutuste väljendamiseks, milles muutuja teadlikult muutust soovib, st teeb pingutusi tegevuse õnnestumiseks. Seisund, mis muutuse tulemusel saavutatakse, on enamasti muutuja kontrolli all. Näiteks on Ma saan terveks täiesti tavaline, aga *ma saan haigeks ei ole kasutusel, selle asemel kasutatakse tavaliselt samas konstruktsioonis teist verbi (siin jääma; mõnes muus lauses ka neutraalset muutumisverbi muutuma) (vt ka Pajusalu, Tragel 2007). Eesti keele kaks tavalisimat muutuskonstruktsiooni on nominatiivse muutujaga ja elatiivse muutujaga konstruktsioon. Neist esimene on väga produktiivne paljude verbidega ja esineb vaid väheste piirangutega. Verb saama on kasutusel aga mõlemas konstruktsioonis – elatiivse muutujaga konstruktsioonis siiski suuremate piirangutega. (Täpsemalt nende konstruktsioonide kohta vt Pajusalu, Tragel 2007.) Mati Erelt (2005) jagab eesti keele resultatiivklausid kahte tüüpi: sihti markeerivad (translatiivse predikatiiviga klausid) ja lähet markeerivad (elatiivse tulemust märkiva adverbiaaliga klausid). Siinses käsitluses leiab teise tüübi näiteid elatiivse muutujaga konstruktsiooni juures allpool. Erelt käsit- leb neis kasutustes saama-verbi kui tugevalt resultatiivset seisundimuutust

836

KHabicht, ITragel.indd 836 31.10.14 11:35 markeerivat üldise tähendusega grammatiseerunud verbi, mis ei osuta muutuse olemusele (Erelt 2005: 20–24). Siinse uurimismaterjali põhjal võib järel- dada, et konstruktsioonitähenduses tervikuna mängib esimeses tüübis trans- latiivi muutumise tähendus vähemalt sama suurt rolli kui verbi saama kasutus selles konstruktsioonis. Teises liigis on olulisel kohal muutuja elatiivivormist tulenev lähtetähendus.

3.4.2. nom-trans/lok-muutuskonstruktsioon Allpool anname lühikese ülevaate nominatiivse muutujaga ja translatiivse tu- lemseisundiga saama-muutuskonstruktsioonist:

nom trans [[NPNOM] [Vsaama] [AdjP/NPTRANS]], edaspidi - -konstruktsioon [[muutuja] [saama] [muutuse tulemseisund]]

(29) ...mida panna auto ustesse, et saaks auto sooja pidavaks. (foorum.mosseliiga.ee)

Kõik sellised kasutused, kus muutuse kogeja on elutu ja tegelik muutmine eeldab elus agendi tegevust, on tähenduse poolest seotud saama-passiivi kasutusega: neis tõstetakse muutuse kogejana esile elutu entiteet, mis on neis kasutustes enamasti ka lause teema (auto näites 29). Kui sellistesse lausetes- se tahetakse lisada tegijat, kasutatakse samu võtteid nagu passiivilaadsetes konstruktsioonides agendi lisamisel, nt lausesse 29 saab tegija lisada adessii- viga: Mul/tal saab auto sooja pidavaks. Ka muutuse, täpsemalt muutmise tähenduses saab saama-verbi kasutada kahe osalisega (inglise keele ditransitiivsega võrreldavas) konstruktsioonis, tähendus on seejuures kausatiivne: muutja rollis olev osaline põhjustab muutuse kogeja seisundis (Arvuti saab mustast puhtaks; Laps saab askeldamast magama). Tulemseisundi kõige tavalisem väljendusvahend on translatiiv (30), aga seda võib väljendada ka näiteks illatiiv (seejuures osutab tulemseisund ühtlasi kohale) (31). Mõlemas konstruktsioonis on tugev õnnestumise kaas- tähendus. Võrreldav tähendus on ka ma-infinitiiviga konstruktsioonil (ntKell 20 sain poisi magama (missukrissu.blogspot.com)), milles infinitiivi latiivne tähendus on sarnane muutuse tulemseisundi omaga.

(30) Natuke aitasin tolmuimejaga ka. ...ja sain arvuti enamvähem tolmust puhtaks. (foorum.soccernet.ee) (31) Suure nutuga sain lapse voodisse. (naistekas.delfi.ee)

3.4.3. elat-nom-konstruktsioon Järgmisena tutvustame elatiivse muutujaga muutuskonstruktsiooni, mida edaspidi nimetame elat-nom-konstruktsiooniks:

[[NPELAT] [Vsaama] [NPNOM]] [[muutuja] [muutusverb] [muutuse tulemseisund]]

Teist tüüpi saama-konstruktsioonis on muutuse kogejat väljendav noomen elatiivivormis ja tulemseisundit väljendav noomen nominatiivis – see on nn elatiivne muutuskonstruktsioon. Samas konstruktsioonis väljendab seisundimuutust ka verb tulema. Niisiis võib öelda, et siin on tegemist konstruktsiooni- 837

KHabicht, ITragel.indd 837 31.10.14 11:35 tähendusega, mis lähtub saama üldisest protsessi tähendusest, kus on olulised nii liikumise kui ka õnnestumise komponent.

(32) Kogukonnast oligi saanud riik. (www.lap.ttu.ee)

Elatiivse muutuskonstruktsiooni kasutatavus on küsitav adjektiiviga väl- jendatud tulemseisundite puhul, sest adjektiivi ei kasutata üldjuhul grammatilise subjekti positsioonis (vrd Mari sai kuulsa-ks. – *Marist sai kuulus.) (Pajusalu, Tragel 2007). Vanimates eesti kirjakeele allikates elatiivse konstruktsiooni näiteid ei leidu. Esimesed näited selle konstruktsiooni kohta ilmuvad praeguseks kasutada olevate korpuste andmetel alles XIX sajandi keskel.

(33) – agga temmast peab mees sama! (VAKK, Suve Jaan 1841, 179)

See asjaolu võib osutada konstruktsiooni hilisemale väljakujunemisele võrreldes translatiivse muutuskonstruktsiooniga. Nagu ka eespool mainitud, on translatiiviga muutuskonstruktsioon, mis väljendab sarnast grammatilist funktsiooni, vanimas kiriklikus kirjakeeles sage. Translatiivne konstruktsioon on nominatiivse muutujaga konstruktsioonidest kõige produktiivsem, kuid ka selle kasutamisel on mõned piirangud. Nimelt ei kasutata seda tavaliselt juhtudel, kui muutust ei saa pidada kogeja tahtelise tegevuse tulemuseks, st sellistes lausetes on väljendatud protsessi kogejat, mitte agenti. Konstruktsiooni ei kasutata ka tahteliselt neutraalsete protsesside puhul: ?Poiss sai kurjategija-ks. *Puud said sügisel värviliseks. Seda tüüpi konstruktsioonide kasutuspiirangud vajavad edaspidi siiski põh- jalikumat uurimist. Ilmselt tasub verbi saama muutuskonstruktsioonis kasutamise piirangute seletusi otsida juba selleski osas eespool mainitud õnnestumise kaastähendu- sest (näited 30 ja 31, vt ka Talmy 2000: 409–470). Samas on translatiiviga konstruktsioon ise produktiivne ja seda toetab käände enda muutust väljen- dav funktsioon. See võib seletada konstruktsiooni laienemist selliste muutuste kirjeldamiseks, mis ei tulene eesmärgistatud tegevusest (näited 34 ja 35) ja mille seos õnnestumise tähendusega on justkui ümberpööratud, nagu näites 35.

Konstruktsioon: ADJTRAN + saama

(34) Dubovik sai vihaseks ja põrutas, et miks olid kiriku väärisesemed nõukogu- de ajal kaitse all.... (www.pealinn.ee) (35) Olgugi, et aprillikuus oli seal pigem vesiliiv ning paljudel said jalad märjaks, sai siiski palju nalja ja palju ilusaid pilte. (www.ttu.ee)

Teiselt poolt on seos õnnestumise tähendusega eriti ilmne sellistes kasutustes, milles muutuse tulemusel saavutatud seisundit väljendab näiteks abstraktne, kohatähenduseski tõlgendatav entiteet (vt ka näide 31 eespool), kuhu „pääsemine” on sellisel juhul saama tähenduses olulisel kohal ja millest paistab ühtlasi läbi saama algne liikumise tähendus.

(36) Soome majandus sai langusest välja. (www.aripaev.ee)

838

KHabicht, ITragel.indd 838 31.10.14 11:35 Translatiiviga muutuskonstruktsioon on sagedasti kasutusel ka vanimas kirjakeeles. Tekstide religioosse sisu tõttu on seal peamiselt tegemist abst- raktsete, vaimsete seisundimuutustega, nt on sagedased ühendid õndsaks saama, häbedaks saama ’häbisse langema’:

(37) Teÿe ollete kaas löhitelt kuulnut, minck kombel meÿe Iñimeßet Iumala eddes eikex ninck onsax same. (VAKK, Müller 1601, 3/13) ’Te olete ka lühidalt kuulnud, mil kombel meie, inimesed, jumala ees õigeks ja õndsaks saame’

Vana kirjakeele tekstideski võib muutus puudutada lisaks mentaalsele seisundile ka konkreetsemat füüsilist seisundit, nt järgnev kangemaks ’tugevamaks’ saama (38), ja isegi ilmastikuseisundit (39).

(38) Erranes tæma saab io kangkemax, io röÿmsamax. (VAKK, Müller 1605, 26/9) ’Vaid tema saab nii tugevamaks kui ka rõõmsamaks’ (39) Taewas sai pilwisseks meie ollime jubba üllal sures merres, maad es näinud meie peatagga mitte ennam.... (VAKK, Luce 1807, 123)

Osas muutuskonstruktsioonidest on kogejaga seoses rõhutatud ajatähen- dust ja skalaarset täitumist. Eriti kasutatakse neid vanuse väljendamisel (näide 40) ja muude ajaskaalal mingisse punkti jõudmist väljendavates sei- sundimuutuse tähendustes (näide 41).

(40) Meister saab kuu aja pärast 33 aastat vanaks.... (www.volley.ee) (41) Kui kell sai 8.10 ehk saabus aeg, mil tund pidi hakkama, olin ma segaduses.... (syg.edu.ee)

Vanas kirjakeeles võib seisundimuutust väljendada ka infinitiivikonst-

ruktsioon [[Agent] [Vsaama] [Vma-INF]]. See konstruktsioon ei ole siiski muude infinitiivikonstruktsioonide hulgas sage, nt

(42) Sÿß saÿ Paulus negkema.... (VAKK, Müller 1601, 38/2) ’siis hakkas Paulus nägema (= sai nägijaks)’

Selles näites on tegemist ülekandega ahelas liikumine > omandamine > muutumine kognitiivse võime muutuse väljendamise suunas. Seda tüüpi sildkonst- ruktsioonist tekkinud grammatilisi konstruktsioone käsitleme täpsemalt järg- mises artiklis saama grammatiliste tähenduste kohta.

4. Kokkuvõte verbi saama semantilistest kategooriatest

Järgnevas tabelis võtame kokku eespool esitatud saama-verbi kesksed leksikaalsed tähendused. Arhailised ja ainult vanas kirjakeeles esinevad tähen- dused on märgitud tärniga. Grammatiliste ja leksikaalsete kategooriate piiri- alale kuuluvad infiniitset verbivormi sisaldavad konstruktsioonid on esitatud poolpaksus kirjas.

839

KHabicht, ITragel.indd 839 31.10.14 11:35 Tabel 1.

Verbi saama leksikaalsed tähendused

Semantiline kategooria Konstruktsioon Näide

*liikumine Agent + saama + Koht *Ta sai maailma.

liikumine/õnnestumine (Agent) + saama + Koht Sain lennusadamasse (sisse).

õnnestumine 3 Agent + saama + Vma-INF Ma saan tulema.

õnnestumine tulemuslikkus / Teema + saama + Vtud Aare sai leitud.

omandamine Vastuvõtja + saama + Andjaabl Teema Ta sai taanlastelt programmi.

kausatiiv-omandamine Agent + saama + Kogeja + Koht Ma sain talle aru pähe.

kognitiiv omandamine kogemine - ( ) Vastuvõtja + saama + Vkogn da-INF + Teema Me saime näha sportautosid.

nom muutumine 4 - PatsientNOM + saama + TulemusTRAN Ma saan terveks.

nom muutumine * - PatsientNOM + saama + Vma-INF *Paulus sai nägema.

elat muutumine - PatsientELAT + saama + TulemusNOM Temast saab mees.

Saama-verbi semantiliste kategooriate ja grammatiliste funktsioonide areng lähtub niisiis kunagisest liikumise tähendusest. Selle tähenduse kohta küll varasemates allikates ega tänapäeva keeles enam otseseid näiteid ei leidu, kuid selline tausttähendus on säilinud nii õnnestumis-, muutumis- kui ka omandamiskonstruktsioonis. Mõned tänapäeva keeleski võimalikud kasutusjuhud on vanale liikumise tähendusele üsna lähedal, kuid need on siiski abstraktse, mitte otsese liikumise konstruktsioonid, nt Kas homme saab ilus ilm? (EKSS). õnnestumise tähendus näib olevat kõikide hilisemate (ka grammatiliste) tähenduste taustaks. See võib tausttähendusena pärineda algse liikumis- verbi tulemuslikkuse tähendusest (näiteks näide 5 Kuidas toit kaamerate ette saab, vt täpsemalt osa 3.1). omandamise tähendus on võinud kujuneda metonüümilise ülekande alusel: possessiivse protsessi käigus siirdub konkreetne (füüsiline) või abstraktne (kog nitiivne) entiteet tulemuslikult omaja suunas. Metonüümiline ülekanne toimub liikuvalt agendilt (Ta sai laevale viimasena) liikuvale (omanikku vaheta- vale) objektile (Ta sai emalt kommi). Omandamiskonstruktsiooni laienduseks võib pidada ka mõnede füsioloogiliste ja kognitiivsete verbidega moodustatud saama-konstruktsioone (süüa saama; näha saama, kuulda saama, tunda saama). Sellisel juhul siirdub ühest omandusest teise füsioloogilise protsessi või kognitiivse aistingu tulemus. Et seda tüüpi konstruktsioonid moodustatakse saama-verbi ja verbi da-infinitiivi vormi abil, on see konstruktsioon vaadel- dav üleminekuastmena grammatilisteks võimalikkuskonstruktsioonideks, 3 Mati Erelt (2013: 212) nimetab seda konstruktsiooni resultatiivseks kausatiivtarindiks (Ta sai mootori käima. Ta sai vankri pidama.) ja verbi saama kausatiivseks poolabiver- biks (nagu ka verbe pidama ja ajama). 4 Erelt (2013: 216) nimetab seda konstruktsiooni perifrastiliseks antikausatiiviks.

840

KHabicht, ITragel.indd 840 31.10.14 11:35 mis sarnanevad eelmistega da-infinitiivis põhiverbi alusel. õnnestumise taust- tähendus säilib siingi, avaldudes tegevuses osaleja võimes mingi tegevuse soo- ritamiseks või ka väliste asjaolude sobivuses.

5. Kokkuvõte

Artiklis andsime pankroonilise ülevaate eesti keele polüseemse saama-verbi kesksetest leksikaalsetest kasutustest ja nendega seotud konstruktsioonidest alates saama-verbi esimestest kasutustest kirjakeeles kuni tänapäevasteni. Keskendusime põhilistele leksikaalsetele tähendussõlmedele, mis on olnud aluseks ka saama-verbi grammatiseerumisele järjest abstraktsematesse funktsioonidesse. Tõime välja saama kesksete leksikaalsete tähenduste või- maliku kujunemiskäigu ja omavahelised seosed. Materjali analüüsides torkas silma asjaolu, et õnnestumise tähendus on saama-verbil kirjakeele dokumenteeritud andmete põhjal otsustades algusest peale ja pidevalt olemas olnud. Siiski ei seostu sellega spetsiifilisi grammatilisi konstruktsioone, mistõttu võib seda pidada tänapäevastes kasutusjuhtudes säilinud vanaks tausttähenduseks. See on otsekui teisi kattev tähendus, millest omakorda lähtuvad kesksed grammatilised tähendused resultatiivsus, võime- lisus- ja vajalikkusmodaalsus ning tulevik, mida käsitleme järgmises artiklis. õnnestumine on tausttähendusena tajutav ka omandamise ja muutumise tähendu- ses, mis on tänapäeval saama kesksed leksikaalsed tähendused. Algset otsest liikumise tähendust eesti kirjakeele allikad enam ei sisalda, küll aga on sellest jälgi omandamise tähenduses. Selles konstruktsioonis ei liigu mitte agent, vaid liikumissündmus on projitseeritud elutule objektile, mis liigub andja ja vastu- võtja vahel. Olulisem on siin vastuvõtja roll, kelle omandusse entiteet suundub ja kelle vaatepunktist sündmust kujutatakse. muutumise konstruktsioonis on kesksel kohal patsient, keda muutus puudutab ja kes ei ole protsessis aktiivne osaline. Teine olulisim konstruktsiooni liige on tulemseisund või koht, mis väljendab protsessi resultaati. muutumise tähendus avaldub tänapäeval kahes põhilises konstruktsioonis: translatiivses ja elatiivses muutuskonstruktsioonis. Esimene neist on kirjakeeles vanem ja levinud juba XVII sajandi tekstides. Tei- ne on praeguste korpuseandmete põhjal kasutusele tulnud alles XIX sajandil. Kui vanemas eesti kirjakeeles on saama põhiliselt kasutusel resultatiiv- setes ja tulevikulistes konstruktsioonides, mida võib pidada saksa keele kon- taktimõjust tingitud sundgrammatiseerumise ilminguks, siis tänapäeva eesti keeles on lisaks sagedastele modaalkonstruktsioonidele kasutusel paljud ma- dalama grammatiseerumisastmega konstruktsioonid, nt omandamis- ja muu- tumiskonstruktsioon. Pankrooniline sissevaade saama-verbi kasutusse võimaldas eristada kesksed tähendussõlmed, tuua välja nendega seotud olulisemad konstruktsioonid ja leksikaliseerunud ühendid ning kirjeldada tänu konstruktsioonilisele vaatenurgale ka eri tähenduskategooriate vahelist seost. Eesti keele saama-verbiga vormistatud konstruktsioonid vajaksid siiski tunduvalt täpsemat ja sagedusi arvestavat korpusuuringut, kui see praeguses ülevaates võimalik oli.

Artikli valmimist on toetanud projekt „Kirjakeele morfosüntaksi varieerumise integreeritud mudel: pilootuuring eesti keele näitel” (PUT475). 841

KHabicht, ITragel.indd 841 31.10.14 11:35 Allikad

Eesti kirjakeele korpus 1890–1990. http://www.cl.ut.ee/korpused/baaskorpus/ (20. X 2014). Eesti murrete korpus. http://www.murre.ut.ee/murdekorpus/ (20. X 2014). etTenTen. http://www2.keeleveeb.ee/dict/corpus/ettenten/about.html (20. X 2014). Korpused. http://www.cl.ut.ee/korpused/ (20. X 2014). Vana kirjakeele korpus (VAKK). http://www.murre.ut.ee/vakkur/Korpused/korpused.htm (20. X 2014).

Kirjandus

A u w e r a, Johan van der, P l u n g i a n, Vladimir 1998. Modality’s semantic map. – Linguistic Typology, nr 2, lk 125–139. EKG II = Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare, Eesti keele grammatika II: Süntaks. Lisa: Kiri. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1993. EKSS = Eesti keele seletav sõnaraamat. http://www.eki.ee/dict.ekss (20. I 2014). E r e l t, Mati 2005. Source-marking resultatives in Estonian. – Linguistica Ura- lica, kd XLI, nr 1, lk 20–29. E r e l t, Mati 2013. Eesti keele lauseõpetus. Sissejuhatus. Öeldis. (Tartu Ülikooli eesti keele osakonna preprindid 4.) Tartu: Tartu Ülikool. G o l d b e r g, Adele 1995. Constructions: A Construction Grammar Approach to Argument Structure. Chicago: University of Chicago Press. G o l d b e r g, Adele 2006. Constructions at Work. The Nature of Generalization in Language. Oxford: Oxford University Press. H a b i c h t, Külli 2001. Eesti vanema kirjakeele leksikaalsest ja morfosüntaktili- sest arengust ning Heinrich Stahli keele eripärast selle taustal. (Dissertationes philologiae estonicae Universitatis Tartuensis 10.) Tartu: Tartu Ülikooli Kir- jastus. H e i n e, Bernd, K u t e v a, Tania 2002. World Lexicon of Grammaticalization. Cambridge: Cambridge University Press. H ä k k i n e n, Kaisa 2005. Nykysuomen etymologinen sanakirja. 3. tr. Juva: WS Bookwell Oy. K a a l e p, Heiki-Jaan, M u i s c h n e k, Kadri 2002. Eesti kirjakeele sagedussõnas- tik. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. K e h a y o v, Petar, T o r n - L e e s i k, Reeli 2009. Modal verbs in Balto-Finnic. – Modals in the languages of Europe. (Empirical Approaches to Language Typol- ogy 44.) Toim Björn Hansen, Ferdinand de Haan. Berlin–New York: Mouton de Gruyter, lk 363–401. K i k a s, Kristel 2002. Mida sisaldab Heinrich Stahli Vocabula? (Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 21.) Toim Valve-Liivi Kingisepp. Tartu: Tartu Ülikool. K i l g i, Annika 2010. Tuleviku tulekust: tulevikulisuse väljendamisest meie esi- mestes piiblitõlgetes. – Keele rajad. Pühendusteos professor Helle Metslangi 60. sünnipäevaks. ESUKA–JEFUL, nr 1–2, lk 163–185. M a l c h u k o v, Andrej, H a s p e l m a t h, Martin, C o m r i e, Bernard 2010. Studies in Ditransitive Constructions. A Comparative Handbook. Berlin: De Gruyter Mouton. 842

KHabicht, ITragel.indd 842 31.10.14 11:35 M c I n t y r e, Andrew 2005. The semantic and syntactic decomposition of get: An interaction between verb meaning and particle placement. – Journal of Seman- tics, kd 22, nr 4, lk 401–438. M e t s l a n g, Helle 1994. Temporal relations in the predicate and the grammatical system of Estonian and Finnish. (Oulun yliopiston suomen ja saamen kielen laitoksen tutkimusraportteja 39.) Oulu: University of Oulu. M e t s l a n g, Helle 1997. Eesti keele ja teiste soome-ugri keelte futuurumi aren- guid. – Keel ja Kirjandus, nr 4, lk 226–231. M e t s m ä g i, Iris, S e d r i k, Meeli, S o o s a a r, Sven-Erik 2012. Eesti etümoloo- giasõnaraamat. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. M ä g i s t e, Julius 1936. Eesti saama-futuurumi algupärast ja tarvitamiskõlblik- kusest. – Eesti Keel, nr 3, lk 65–92. P a j u s a l u, Renate, T r a g e l, Ilona 2007. Word and construction as units of cat- egorization: The case of change predicates in Estonian. – Mental States: Evolu- tion, Function, Nature. Kd 2. (Studies in Language Companion Series 92.) Toim Andrea C. Schalley, Drew Khlentzos. Amsterdam–Philadelphia: John Benja- mins, lk 289–310. P e n j a m, Pille 2008. Eesti kirjakeele da- ja ma-infinitiiviga konstruktsioonid. (Dissertationes philologiae estonicae Universitatis Tartuensis 23.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. P i h l a k, Ants 1985. Eesti ühendverbid ja perifrastilised verbid aspektitähenduse väljendajana. – Ars Grammatica. Toim Mati Erelt, Henno Rajandi. Eesti Tea- duste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Valgus, lk 62–93. R o s s, Kristiina 2013. Vanad uuendused lõuna- ja põhjaeesti keeles. – Emakeele Seltsi aastaraamat, nr 58 (2012). Tallinn, lk 210–223. R ä t s e p, Huno 1978. Eesti keele lihtlausete tüübid. (Eesti NSV Teaduste Akadee- mia Emakeele Seltsi toimetised 12.) Tallinn: Valgus. T a l m y, Leonard 2000. Towards a Cognitive Semantics: Typology and Process in Concept Structuring. Kd II. Cambridge–London: The MIT Press. T r a g e l, Ilona 2001a. Eesti saama ja võima ning soome saada ja voida. Tähen- dused ja vastavused kognitiivse grammatika vaatenurgast. – Keel ja Kirjandus, nr 2, lk 99–110. T r a g e l, Ilona 2001b. On Estonian core verbs. – Papers in Estonian Cognitive Linguistics. (Publications of the Department of General Linguistics 2.) Toim I. Tragel. Tartu: Tartu University Press, lk 145–169. T r a g e l, Ilona 2003. Eesti keele tuumverbid. (Dissertationes linguisticae Univer- sitatis Tartuensis 3.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. T r a g e l, Ilona, H a b i c h t, Külli 2012. Grammaticalization of the Estonian saama ’get’. – The Art of Getting: GET verbs in European languages from a syn- chronic and diachronic point of view. Special issue. Toim Alexandra N. Lenz, Gudrun Rawoens. Linguistics, kd 50, nr 6, lk 1371–1412. Wiedemann, Ferdinand Johann 1973 [1893]. Estnisch-deutsches Wörterbuch. Vierter unveränderter Druck nach der von Jakob Hurt redigierten Auflage. Tal- linn: Valgus.

843

KHabicht, ITragel.indd 843 31.10.14 11:35 Lexical categories and constructions with the verb saama (‘to get’) in written Estonian

Keywords: semantics, polysemy, construction, verb saama ‘to get’, written Estonian

The paper gives a panchronic overview of the central lexical uses and constructions related to the polysemous Estonian verb saama ‘to get’, from its first records in the written language until the present day. The paper concentrates on the main semantic categories that saama expresses in its lexical usage. The potential development paths of the central lexical meanings of saama and their interrelatedness have been outlined. The conclusion is that based on documented written Estonian, the succeed meaning has always been part of the semantic field of the verb saama, being present in the central grammatical functions of possibility, necessity, and future, the latter of which will be discussed in more detail in our next study. succeed is also a co-meaning present in the possess and become meanings, which can be seen as the central lexical uses of saama in the present day language. Although the available sources of written Estonian do not contain the original meaning of saama, motion/ come, anymore, traces of it can be detected in obtain. Since the meaning of change is somewhat more complicated than that of obtain and since the constructions differ partly, it can be assumed that the meaning of change has developed from that of obtain. The meaning change of saama in modern Estonian manifests in two main constructions, the translative and elative change constructions.

Külli Habicht (b. 1964), PhD, University of Tartu, Institute of Estonian and General Linguistics, Senior Researcher, [email protected]

Ilona Tragel (b. 1968), PhD, University of Tartu, Institute of Estonian and General Linguistics, Associate Professor of General Linguistics; Estonian Institute/Beijing Foreign Studies University, Lecturer of Estonian, [email protected]

844

KHabicht, ITragel.indd 844 31.10.14 11:44 NALJAKATEL ELUSEIKADEL RAJANEVAD LOOD KOGUKONNAPÄRIMUSES

MALL HIIEMÄE

üsimus Eesti Rahvaluule Arhiivi (ERA) kogudesse laekunud naljandite folkloristlikust kuuluvusest kerkis 1930. aastatel žanripõhiste koo- K piakartoteekide loomise käigus. Adudes, et isikujutud kohalikest inimestest võivad olla naljandite algmaterjaliks, kutsus naljandite temaatilise süsteemi loomisega põhjalikult tegelenud Rudolf Põldmäe rahvaluulekogujaid selliseid lugusid (nt lapsesuunalju ja ehalkäimiste meenutusi) kirja panema ning ERA-le saatma (vt Põldmäe 1938, 1939, 1940). Õhku jäi küsimus eesti rahvanaljandi traditsionaalsusest, sest selgus, et ligi pooled kirjapanekutest ERA kogudes on esindatud üheainsa variandiga (Krikmann 1965: 21). Geo- graafilis-ajaloolise uurimismeetodi domineerimise aegsetes arusaamades oli küll kohta folklooriteose algkuju, algkodu ja levikuteede otsimisele, ent reaalelu naljakaid juhtumeid kajastavate lugude arvamine rahvaluule hulka oli vä- listatud. Ometi on vaid eestimaise levikuga juttude olemasolu nentinud seoses rahvajuttude tüübikataloogi koostamisega juba Antti Aarne (1918: 4). Küllap ei osanud kohalikud rahvaluulekorrespondendid tuumakaid teri sõkaldest la- hus hoida ning saatsid Jakob Hurdale ja Matthias Johann Eisenile ka endi meelest muhedaid külaelulugusid. Paraku ei tunduks need praegusaja huu- moriuurijale kaugeltki nii naljakad, kui seda on puändiga anekdoodid. Aeg jälgida, kuidas üksikisikud kogukonna liikmetena loovad oma päri- must ja tõsielusündmuse alusel kujuneb huumorit sisaldav narratiiv, jõudis eesti folkloristikas kätte 1960. aastatel. See ei olnud ideoloogilises mõttes tabuteema, Nõukogude Liidu rahvajutu-uurijate seas oli uudse rahvajutu- liigina juba tunnustust leidnud suuline jutustus (vn устный рассказ ehk сказ). Et sellised lood folkloori põhitunnustega päriselt vastavuses polnud, on neid meil nimetatud mitmeti: lihtsalt olustikulisteks jutustusteks, mälestusjutus- tusteks ning ka olustikulisteks ja isikuloolisteks juttudeks (Laugaste 1961), seejärel pajatusteks ning loetletud on ka žanritunnused (Laugaste 1972; Hiie- mäe 1978: 7–16). Kohaliku eluoluga seotud narratiivide vaatlust 1960. aastatel alustades pidin tunnistama, et nn mitteklassikaliste rahvajuttude näol on tegemist he- terogeense ainekogumiga, mis ühise nimetaja alla ei mahu.1 Selleks et selgitada, kas ja kuivõrd on tegemist iseseisva folkloorižanriga või pelgalt toorainega naljandite tekkeprotsessis, polnud kontekstita kirja panekud kohased. Rahvusvahelises folkloristikas hoogustus kommunikatiiv- susprobleemide uurimine. Soodustavaks asjaoluks osutus Euroopa folkloristi-

1 Ka puudus ses osas ühtlus teiste Euroopa maade folkloristikas. Suurema tuntusega terminite, nagu memoraat, fabulaat, ingl tale, kõrval leidsid kasutust nt true story (vrd Stahl 1977: 23–25), proto-Memorate (vrd Dégh 1976), sks alltägliche Erzählungen (vrd Bausinger 1958), sm juttu (vrd Virtanen 1982: 197 jj).

845

Mall Hiiemäe.indd 845 31.10.14 11:36 kas 1960.–1970. aastatel toimunud paradigmaatiline pööre, mis suunas uuri- misfookuse kaasaja ühiskonna rahvaluule vaatlusele. Ilmnes, et pajatuste nime saanud lugudele on omane humoristlik laad, sel- gitust vajasid koomikale osutavad asjaolud: situatsiooni- ja karakterikoomika, jutukangelaste prototüüpide positsioon rühma liikmena, stiilivõtete kasutamine jutuloomes jms. Mõndagi siin loetletust võib pidada tänini aktuaalseks. „Kõige rohkem huvitab uurijaid huumor inimeste igapäevaelus,” väidab XX sajandi lõpu – XXI sajandi algusaastate USA ja Euroopa huumorikonverentsi- de suunitluse kohta Liisi Laineste (2003: 795).2 Huvivälja avardumine on ter- vitatav ja mõneti ootuspärane. Tundub, et paljude erialade – lingvistika, sot- siaalpsühholoogia, folkloristika, semiootika jt distsipliinide – esindajad polegi jälginud puändita nalja(ndi) toimimist igapäevaelu suhtlusvahendina. Võib arvata, et XX sajandi lõpukümnendite teoreetikutetandemi Victor Raskini ja Salvatore Attardo keskendatus puändiga anekdootidele ning neisse kätketud inkongruentsile, skriptidele, maksiiminõuetele jne on olnud rahvusvahelis- tes huumoriuuringutes sedavõrd suunaandvad, et nüüd on kätte jõudnud aeg huumoriilminguid käsitleda märksa laiemas plaanis.

„Minuga juhtus üks naljakas lugu”

Pärast 1960. aastate suunatud eesmärgiga välitöid Kodavere mail pakkusid ERA-s taas soodsaid võimalusi tõsielusündmustest lähtuvate narratiivide kujunemist jälgida 2012.–2013. aastal korraldatud kogumisaktsiooniga laekunud tekstid. Üleskutse sõnastus oli järgmine:

Sõnadega: „Kuulge, minuga juhtus üks naljakas lugu...” alustatakse sageli juttu nii töökaaslaste, sõprade kui perekonna seltsis. Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv ja huumoriajakiri „Pil- kaja” alustavad koostööprojekti tänapäevaste naljalugude kogumiseks. Ootame naljakaid jutte ja lugusid juhtumistest meie igapäevasest elust, lähemast või kaugemast minevikust. Tegu peaks olema kas iseenda või kellegi teise (pere- liikme, sõbra, kolleegi jne) originaalse naljaka looga päriselus, mida on ka ehk aeg-ajalt edasi räägitud, olgugi, et väikeste muudatustega. Võimalike teemade valik on väga lai: töö ja puhkus, argipäev ja pidupäev, olme ja tehnika, lapsed ja täiskasvanud, aprillinali ning teistele tehtud vembud jne.

Eesmärgiks oli saada osalejate hinnangus naljakaid originaallugusid ning pärssida internetisaitidel, perioodikas, anekdoodiraamatutes jm leviva ning vohava huumoritoodangu prevaleerimist arhiivile laekuvas kaastöös. Mind huvitas, kuidas naljalugusid luuakse, neid kommunikatsioonis teistele vahen- datakse, kas ja kuidas formeerub folkloorne nali. Ligi neli kuud väldanud konkursile laekus 87 isikult väga erinevas mahus saadetisi nii elektrooniliselt kui ka paberkandjal. Saatjate näol oli tegemist

2 Esile on toodud kaks kõrgaega: kui 1970. aastate keskel süüvisid huumori teaduslikku uurimisse psühholoogid ja kirjandusteadlased, siis 1980. aastate alguses kuulub see paljude distsipliinide esindajate huvisfääri (Laineste 2003: 793). Tänuväärselt on maailma huumoriteoreetikute seisukohti tutvustanud ning kommenteerinud Arvo Krikmann. Kõige põhjali- kumalt on ta käsitlenud lingvistika valdkonnas prominentseimate, Victor Raskini ja tema õpilase Salvatore Attardo töid (vt Krikmann 2004: 22–115, 144–165).

846

Mall Hiiemäe.indd 846 31.10.14 11:36 erialalt, huvidelt, haridustasemelt, isegi rahvuslikult kuuluvuselt kireva koos- lusega. Kaastöös osalejate enamik on kesk- ja vanemaealised. See on iga, mil jutuvestja kalduvustega isikud evivad elukogemusi, neil on kollektiivis arves- tatav positsioon, osavõtt ühiskonnaelu sündmustest on aktiivne, püsib elav huvi ümbritseva vastu. Konkursimaterjal tõi küllaltki kaleidoskoopilise ainekogumi, kuid ometi domineerib selles lähimineviku igapäevaelu kajastus. Küsimus selle kohta, mida õieti naljana on tajutud, tuleb üsna hästi ilm- siks. Produktiivne algmaterjal on äpardused, äravahetamised, vääritimõist- mised, unustamised jms koomilisele kokkusobimatusele põhinevat. Tegemist on prototüüpse elementaarnalja allikatega (vrd Raskin 1985: 2–3; Krikmann 2002: 845). Kõige enam on kirja pandud juhtumeid, kui naisisik istub koge- mata võõra meesterahva autosse, kusjuures efekti annab asjaosaliste (mini)- dialoog. Ka tegelikult näib olevat sagedane, et autoga lahkutakse hajameelselt üht sõitjat maha jättes. Sööklas võõrale kliendile toodud toidu ärasöömine on vast samuti tavaelu juhtum nii siin- kui ka sealmail. Või siis ei tunta tuttavat inimest, isegi oma perekonnaliiget ära, tullakse seltskonda teisest paarist ja- latsites või rõivas pahupidi seljas, väljutakse bussist/trammist/rongist vales peatuses jne.3 Naljakaks on arvatud ka õige paljud lihtsalt üllatavad, ootamatud juhtumid, mida rohkem või vähem paeluvalt teistele edasi jutustatakse. Nii näiteks „mõistatus”, kui taevast sajab alla pakend räimedega ja pikapeale saab koeraga jalutama läinud naine selgust, et kalapakendi pillajaks oli selle ühelt neljanda korruse rõdult näpanud kormoran. Räimed jäävad varestele. Lõpu- lauses antakse loogikanihkega võrdlus: „Olime koeraga vait kui partisanid.” (EFA I 166, 14/5 < A. S.)4 Lood sotsiaalse staatuse ja ühiskondliku positsiooni erinevustest on va- hetanud ajastut. Meenutatakse seiku ametkondlikest suhetest nõukogude perioodi ülemustega, huumori kaudu antakse hinnang selleaegsetele olude- le, hierarhiatele ning käitumismustritele, kuid sotsiaalse satiiri esinemus on marginaalne ning anekdootidele omistatav agressiivsus on neis juttudes võõ- ras.5 Teise maailmasõja aastad ning järgnenud represseerimised on olnud liiga tõsine aeg, et sellest humoristlikke lugusid jutustada või toimunus koomilist tajuda. Seevastu on üsna aktuaalsena püsinud nõukogude perioodi kaupade defitsiidi teema, rõivamood, ühiselamuelu, äravahetamisi sarnane interjöör, täistuubitud ühistransport, altkäemaksud, kokkuhoiukampaaniad, haiguste simuleerimine. „Need on anekdoodid elust enesest,” kirjutab T. D. oma tähelepanekutest (tõlge vene keelest):

3 Kodavere pajatustes kuulusid igapäevase elu naljakad sündmused meelisteemade hulka, tähelepanu all polnud mitte isik, kellega midagi naljakat on juhtunud, vaid naljakas situatsioon ise (Hiiemäe 1978: 35). 4 Fondiviited sisaldavad kogu, seeria, köite (või mapi) ning lehekülje numbri. ERA, DK märgib digitaalselt laekunud saadetisi. Saatjaid märgivad initsiaalid (eelistati ka jääda ano- nüümseks, kasutati eesnime või pseudonüümi). 5 Kohatised arutlused agressiivsuse avaldumise või selle puudumise kohta sotsiaalse- tes teemades annavad tunnistust huumoriteoreetikute erimeelsustest (vt Laineste 2003: 798–799).

847

Mall Hiiemäe.indd 847 31.10.14 11:36 Ostja soovib puhvetis 400 gr praekartuleid, müüja, täidlane pikka kasvu blon- diin pakib iseenesestmõistetavusega 800 gr. Ostja arvamuse peale: „Nii palju ma ei söö ära” kostab vastus: „Homme sööte.” Balti jaama ostukeskuses valab koristaja solgivee trepile. Märkusele, et see läheb ju jäässe, vastab: „Mina siin ei käi.” (EFA I 166, 3 < T. D.)

Nõukogude aja teema on populaarne peamiselt 1960.–1980. aastate kohta. Jutustamisel assotsieeruvad aina uued samalaadsed juhtumid ja nii on neid ka seeriatena kirja pandud. Paraku hakkavad nooremale põlvkonnale koomili- ses valguses edastatud reaalelu seigad tunduma absurdimaigulise liialdusena. Konkursist osavõtjate vanusevahe on kümnest aastast 99 (!) aastani. En- disaja olustiku tutvustusi ja isikujutte (1960. aastatel tavaline teema), lokaal- sele kogukonnale tuntud-teatud kaaskodaniku karakteri kujutamist tuleb konkursimaterjalis ette nimelt maapiirkonna üsna eakate püsielanike seas. Tähelepanu all on isikuomadused ja iseloomujooned.6 Prototüübi elust valitak- se kohaseid episoode, mida rakendatakse humoristlikus võtmes. Järgmise loo sõnastaja on 85-aastane külaelanik. Nagu isikujuttude puhul tavaks, on süžee pearõhk tegelase ütlusel, kuulajatele tavatsetakse kõneline osa esile tuua pro- totüübi kõnemaneeri ja hääletooni imiteerimisega, žestidega jmt. Tekstilisel kujul esitatuna läheb mõndagi ilmekusest kaduma.

Tema nimi oli Richard Orman ja ta oli väga korralik ja välja õppinud rät- sep. Tal jätkus tööd ja tellijaid rohkem kui ta teha jõudis. 1936. aastal vahetas nime, st eestindas oma nime Päikeseks. Richard Päike. Korter oli tal kaupluse II korrusel suure aknaga itta. Kaupluse vastas oli ka meierei, kuhu toodi taludest hobustega piima. Kui ta aknast välja vaatas, naersid kõik, kes nägid, ja ütlesid: „Näe, päike tõusis!” Nii nad vaatasid üksteisele vastu, üks taevast ja teine aknast. Ta oli meisterlik mängija kohalikus näiteringis. Pruukis tal ainult „püüne” peale tulla, kui meie tagasihoidlik rahvas elevile läks, hüüdma ja plaksutama kukkus, seda ei juhtunud kellegi teise puhul. Tal oli küljes midagi, mis otsekohe inimestele mõjus ja tundus väga õige, oli see siis nali või tõsi. Nüüd ma tean. See oli šarm, tal oli 4 klassi haridust. Sõprade ring oli väga suur, kes kõik teda kiitsid: „Missugune tore mees! Küll temaga on hea juttu ajada!” Jutuajamine ise aga toimus nii. Külaline alustas ja vastused olid tõesti toredad. Sinna juurde tuli veel lisada mahe bari- ton, võluv naeratus ja näitlejameisterlikkus: „Ah sedamoodi! Vaata aga vaata! Jah-jah-jah! Just, just, just! No muidugi, no muidugi! Õige, õige! Kus sa sellega, kus sa sellega! Otse loomulikult, otse loomulikult! Jah, jah, muidugi on sul õigus! Just, just, just, just! Ahahahhhhaa! No kena, kena! Ah juba minek, no tule teinekord jälle! No head teed, no head teed, ja tervist teie mammale!” Tal polnud vaenlasi, tagarääkijaid ega mingeid probleeme. Ainus selline, keda tean. Muidugi oli ta tore mees. Aga ega ta sellepärast veel taevaisa talleke olnud. (EFA I 164, 47 < E. R.)

Niisugused lood on olnud väikerühma sotsiaalpsühholoogilise suhtlemis- protsessi osa ja rühma liikmete vaheline identiteedi määramise viis, mida

6 Igapäevaelust pajatavate juttude seas olid 1960. aastatel külaelanike iseloomustused kuue eelistatavama teemaderingi hulgas, kirjutab Ilona Gardoš (1968/69).

848

Mall Hiiemäe.indd 848 31.10.14 11:36 tänapäeval võib aduda püsielanikega külades, aastaid koos tegutsenud töö- kollektiivides ja erialaklubides, aga ka suguvõsaliinis. Ühtlasi on ilmne, et jutuvestmistraditsiooni taandudes kanduvad aastakümneid aktiivses kasu- tuses püsinud narratiivid märksa jõudsamalt passiivsesse traditsiooni. Kui paluda informanti jutustada ununema kippuvat lugu, võib ta selle arendada kuidagi harjumuspärasest erinevalt, ent kujuneda võib ka aega võttev arutlus kas või selle üle, mis aastal tõsielujuhtum ikkagi aset leidis, missugune oli as- jasse puutuvate sugulusaste jne. Veendusin selles, kui külastasin 2001. aastal Kodavere kihelkonna paremate jutuvestjate kodusid eesmärgiga jälgida, kui kaua kestab kunagi nii aktuaalsete lugude traditsioonis püsimine. Tsiteerin tookordse välitööpäeviku kirjapaneku:

Tähelepandav erinevus 30 aasta taguse pajatusevestmisega võrreldes on see, et tegelaste „paikapanek” külakogukonnas valmistab [jutustajaile] raskusi ning ühtepuhku soikub jutuliin, sest vahele tuleb arutelu, kes on kes, kus elas, kuhu siirdus jne. Nende jaoks, kes teda [jutustajat] kuulavad, A. T. ja veel üks mees, on see samavõrd oluline kui sündmusedki, millest jutustatakse. (EFA II 40, 90/1 < Kodavere khk, Raatvere k, 2001)

Koomilisena tajutud elujuhtum jutuainena

Reaalelu faktidel põhinevate lugude iseärasuseks on sissejuhatava osa ma- hukus: see on keskeltläbi hulga detailsem, kui oleks vaja sündmuskäigu tut- vustamiseks.7 Muidugi on teksti sõnastajad taibanud, et võõrale lugejale/ kuulajale adresseeritud tekst (või kuulatav lugu) peab sisaldama piisavalt lisainformatsiooni – aja- ning kohamäärangut, tegelaste tutvustust –, et naljakas seik hästi mõjule pääseks. Kogesin juba 1960. aastatel osalusvaatluse teel tõsielusündmuste edasi- jutustamist jälgides (Hiiemäe 1978: 39), et koomilisuse pealätteks on sündmus (juhtum, seik) ise sellisena, nagu see kogeja mälus püsima on jäänud. Edasi muljeid 2001. aasta välitööde päevikust:

Aeg-ajalt võtan klade ja kirjutan jutte üles, küsin ka neid, mida juba kuulnud olen ja saan ka muid. Taas kogen seda, et kuulajale saab korduvalt kuuldud lugu küll huvitav olla. Ta ei vaja informatsiooni, vaid soovib kogu loo uuesti läbi elada. (EFA II 40, 91/2 < Kodavere khk, Raatvere k, 2001)

Rühmavälise kuulaja puhul aga ei saa nentimata jätta, et kipub olema nagu unenäo edasijutustamisel – osa tervikpildist hajub. Graafiliselt on seda faktorit kujutanud nt Robert A. Georges (1976: 159–162). Edasine on naljaka loona esitatud meenutus 40 aasta tagusest tugevat emotsionaalset pinget põhjustanud juhtumist.

7 Anekdootide puhul on sisu venitatust ja ebaolulise esitamist nimetatud kvantiteedi- maksiimi ja relevantsusmaksiimi rikkumiseks (Attardo 1993: 541–542; Krikmann 2004: 88–89, 150–152).

849

Mall Hiiemäe.indd 849 31.10.14 11:36 1970-tel oldi ikka väga tegusad ühistes ettevõtmistes. Polnud ju autosid igal perel ja siis ühildati metsa sõidud töökollektiivide kaupa. Töötasin Võru kesk- raamatukogus ja vabad päevad veetsime kultuuriosakonna bussiga marja- ja seenemetsades. Need lustakad lood sõidu ajal ja muidu juhtumised. Ühel Saru metsa seenele minekul tõrkus meist vanim, metoodik Armilda kaasa tulemast, et süda närb. Meie, et tule ja tuuluta! Tuli, aga kuidagi lontis ja tusane. Hakkas hämarduma ja kell nii kaugel, et koguneme. Keda pole, on Armil- da. Jaguneme siis, et kuidas ja kuhu keegi suundub. Meid, kaht nooremat, saa- deti õige süngesse lodukohta. Kappame siis joostes, et ise pimeda kätte ei jääks. Hüüame, ja kuuleme häälitsust. Selge, Armilda! Hakkab paistma lagendik ja palju rohkem valgust ja hüüdele saame taas vastuse. Jõuame metsast välja ja – vastu vaatab kirju vasikas ja möögib... Kui kogunemispunkti jõudsime, oli asi naljast kaugel. Siis meenus kellele- gi, et nähti taksot peatumas (tagasitee ju tasuta tühjal taksol tol ajal), et viimati närb Armilda kasutas juhust... Ja oligi nii. Armilda oli rahumeelselt kodus... Me emotsioonid olid 100-kraadised, aga aastaid hiljem, saades kokkutulekutel hoo sisse, ei saa me ilma Saru metsa jututa läbi. (EFA, DK 75, 21 < E. R.)

Teksti lõpus mainitakse, et ärevust toonud ja õnneliku lõpuga sündmust tuletatakse meelde, jutustatakse taas üle. Proloogis leidub vihje meenutatava- te ühissõitude emotsionaalsele mõjule: „Need lustakad lood sõidu ajal ja muidu juhtumised.” Rahvapärases kõnepruugis märgibki sõna lugu nii juhtumit ennast kui ka selle verbaalset esitust. Puänti pole sõna folkloristlikus mõistes enamasti taotletud. Ses suhtes on järgmine situatsioonikoomikat pakkuv tekst oma lapi- daarsuses isegi erandlik. Pealkirjaks „Naljakad lood, mis on minuga isiklikult juhtunud”:

Perearst saatis eriarsti juurde kilpnäärme kontrolli. Andsin saatekirja kabineti õe kätte ja tema ütles: „Kingad jalast ära, kušeti peale pikali, kõht paljaks.” Täitsin korraldust ja ootasin arsti tulekut. Ise mõtlesin, et kust kaudu täna hakatakse kilpnääret kontrollima? Tuli arst ja ütles: „Tal on kilpnääre. Tõuske istuma.” (EFA I 166, 16 < L. T.)

Arvo Krikmann on üldistanud, et vanem ajalooline jutustava laadiga nali, mis on tavaliselt esindatud pikemate tekstidega ja väljendatud sündmusti- kuga, eeldabki sündmustiku kaasanautimist. Erinevalt uuemast, puändiga lühinaljandist, võib sama juttu kuulata korduvalt (Krikmann 2002: 842). Siin- kohal võib lisada, et samane, veel XX sajandi esimesel veerandil eesti naljandi- repertuaaris nii domineeriv ülesehitamismudel püsib ka praegusajal selliste narratiivide loomes, mis põhinevad tegelikkuses kogetul. „Kõige naljakamad lood sünnivad tegelikkuses. Olen südamest naernud just selliste lugude üle, mis on räägitud sõprade ringkonnas nende poolt, kes ise on räägitavas situat- sioonis olnud või midagi naljakat üle elanud. Sageli on need kõige usutavamad ja paremini ette kantud,” kirjutab üks konkursist osavõtja (ERA, DK 75, 92 < A. K.). Rõhutanud tõsielujutustuse suurt osatähtsust rühmakommunikatsioo- nis, kurdab Leea Virtanen (1982: 202–205), et Soome folklooriarhiivides on äärmiselt vähe kirjapanekuid koos esitustavadega, ja märgib, et siit johtub

850

Mall Hiiemäe.indd 850 31.10.14 11:36 vajadus puudused kompenseerida välitöödel. Seppo Knuuttila (1980: 47) aga peab kontekstianalüüsi vältimatuks uurimismeetodiks ning lohutab, et sellele ongi juba tähelepanu pööranud kultuuriantropoloogid. Ta ei jäta mainimata psühholoogilise ja psühhoanalüütilise, sotsiaalpsühholoogilise ja sotsioloogili- se, esteetilise ja filosoofilise, sotsiolingvistilise, kommunikatsiooniteoreetilise ja esituskeskse suunitlusega naljauurimist (Knuuttila 1982: 124–125).8 Naljakate lugude konkursi žürii liikmena olin mõneti üllatunud: mida kõi- ke koomilisena ei tajuta! Auhindamisüritusel küsis üks konkursist osavõtnu: „Küllap saite lugemisel ikka lõputult naerda?” Olles lugenud tekst-tekstilt pikkade olustikuliste sissejuhatustega, veniva tegevustikuga, rõhutamata kulminatsiooniga, ülejutustatud puändiga jutustusi või siis hüperboolidega pikitud följetone fantastika ja absurdi piirimailt, oleks olnud sobiv küsijale vastata, et „ilu on vaataja silmades”. Järgmise elementaarnalja puhul võiks pigem väita, et „asi on naljast kaugel”, kuigi adressant kasutab pealkirja „Nal- jakaid juhtumusi elust enesest”. Taas on märgitud koht, aeg, tegevus, verb on juurde mõeldav.

Läinud sajandi 90-date esimene pool, suvi Kuressaare linnas. Mina lastega kaubamaja kohvikus. Olime maalt linna tulnud. Saiakesi pugides vaatlesime vargsi inimesi enda ümber. Märkasin kõrvallauas istuva naise juures üht koomilist pisiasja. Vaatasin muheledes poja poole. Tema juba ootas minu pilku, silmis naer. Tahtsin küsida, kas me naerame ühte ja sama asja, kuid ei suut- nud, sest siis oleksin taltsutamatult üle kohviku naerma hakanud. Edasi oli meil raske saiakesi pugida, sest pugistasime hoopis naeru. Mida rohkem me ennast tagasi hoidsime, seda naljakam oli. Teine laps ei saanud millestki aru, kuid meie naer nakatas temagi. Kui kohvikust välja saime, siis naersime juba nii, et pisar silmas. „Kas sina naersid seda, et... ha-ha-haa.” – „Mina naersin seda, et... ha-ha-haa.” Üks ei saanud küsida, teine ei saanud vastata – nii naljakas oli. Kui rahunesime, siis selgus, et naersime, jah, ühte ja sama asja: kõr- vallauas istunud naise väike varvas ei mahtunud suverihmiku talla peale ära, ta oli üksikuna üle rihmiku ääre kohviku külma kivipõranda peal. Kogu nali. (EFA, DK 75, 139 < Anon.)

Süžees võib leida mitmeid kompositsioonilisi elemente: ekspositsioon, sõlm (koomilise „pisiasja” konstateering), dispositsioon pinge tõusuga, lõpplahen- dus. Kui tahta siit veel ka puänti leida, siis lugeja võib selleks pidada ülla- tavat lõppu. Ollakse ju häälestatud millegi olulisema ootusele, kui seda on kohvikukülastaja paljas varvas. „Kahe skripti olemasolu naljas on üsna kerge tuvastada, kuid üllatuse ja naerupahvatuse intensiivsust ennustada ja mõõta väga raske,” kirjutab Arvo Krikmann (2005: 67).9

8 Kultuuriantropoloogilise uurimissuuna esindajana on Knuuttila ülevaates pila tähendu- sest töökollektiivi suhetes esile tõstnud terve plejaadi välitöödel osalusvaatlusega tegelenud teadlasi, nt Robert H. Lowie, Katharine Luomala, Mary Douglas, Frank C. Miller (Knuuttila 1980: 20–28). Üksmeelselt sedastanud, et pilal ja aasimisel on üksikisiku ja rühma suhtlust struktureeriv, määratlev ja toetav funktsioon, pole antropoloogid seejuures varmad olnud käsitlema huumori ja koomika osa kultuurikäitumises, väidab Knuuttila, osutades ilukir- jandusele ja rahvapärimusele kui kohasele uurimisainesele (Knuuttila 1980: 33–34). 9 Sõna skript kasutatakse huumoriuurijate töödes puändi tekitamise tehnoloogia kirjeldamiseks: anekdoodi mõistmises osaleb kaks kognitiivset plaani (nn skeemi, skripti

851

Mall Hiiemäe.indd 851 31.10.14 11:36 Kas üksiku väikese varba saagat kunagi üle jutustatakse, ei oska öelda. Kuid tekstikommentaarides on küll uuestijutustamist mainitud; sagedasem näib see olevat kollektiivselt kogetud juhtumite puhul: „Seda sai naerda ja naerdakse veel, kui kohtutakse” (EFA I 165, 175 < H.-M. S.); „Ise meenutan koos endiste kolleegidega alati koos tehtud vempe, naerame ja oleme õnneli- kud, et meie noorus oli hoopis huvitavam ja lõbusam kui praegustel noortel” (EFA I 165, 33 < T. K.); „Nüüd, kooli kokkutulekutel, tuleb see ikka jutuks” (ERA, DK 75, 58 < E. R.); „Aastatetagune apsakas muutus pere anekdoodiks, mida oli hea külalistele pajatada” (EFA I 164, 105 < A. S.).10 Siintoodu kinnitab kogetu hilisemat verbaalset esitust, ühist reprodutsee- rimist, eeldab repliike, kommentaare, vahelekiilundeid nagu tavapärasele ju- tustamissituatsioonile omane. Viimatitoodud teates oli mainitud ka narratiivi ulatumist väljapoole kitsast asjaosaliste ringi. Oma lugude korduva esituse põhjuste esiletoomine kõneleb huumorist kui inimsuhetes olulisest tegurist.11

Jutustaja jutu tegelasena

Jutustamine esimeses isikus on tavaline valetamisnaljandite stiilivõte. Ka memoraatides on üleloomuliku kogemuse vahendajaks enamasti kogeja ise. Kui tegemist on reaalelu juhtumi edasijutustamisega, võib jutustaja osalus tegelasena olla formaalne. Umbkaudu pooltes vaadeldavatest tekstidest on minaisik tõepoolest passiivne statist, kes jutu tegevustikku otseselt ei puutu.

Mõni aasta tagasi Tallinnas sattusin olukorda, kus minu kõrval valgusfoori all seisid Mitsubishi Lancer EVO ja Subaru Impreza STI. Rohelise tule süttides startis Mitsu põhjagaasiga, lootes, et ka Subaru juht vedu võtab, et järgmi- se foorini kiirendades kindlaks teha, kumb on ägedam mees. Subaru võttiski vedu, lülitades sisse peidetud vilkurid ja sireeni. (ERA, DK 75, 208 < I.)

Niisiis on üllatusliku juhtumi sõnastaja pelgalt pealtnägija rollis. Asjaolu, et puändiefekt (Subaru juht osutub liiklusinspektoriks) jäetakse verbaalselt edastamata, näitab taotluslikku orienteeritust anekdoodipärasele jutustamis- stiilile (vrd Attardo 1994: 41 jj). Pikemalt väljaarendatud tõsielunaljadele kiire kognitiivse ümberlülituse praktiseerimine omane ei ole. Minapositsioon jääb narratiivi tegevuskäigust eemale ka juba tutvustatud tekstides „taevast sadanud” kaladest, blondist müüjannast, jutustajale lapse- põlveaegadest tuttavast rätsepast. Umbes kolmandikus vaadeldavast teksti- kogumist jutustaja ennast ei mainigi, ometi pole jäetud märkimata enda seost jutu tegelastega, kui selline seos olemas on: see juhtus minu töökaaslasega, ülemusega, vanaisaga, sõbrannaga... Jääb mulje, et lood, mille sündmustikus jutustaja ise kaasa teeb, on ka jutustamisel hõlpsamad selliselt sõnastada,

või freimi), mille ühisosa üllatav äratundmine vallandabki puändi (vt Krikmann 2004: 33 V. Raskini teose (1985: 80–81) tutvustuses ning Laineste 2005: 12–13). Puändi vallandaja on disjunktor või konnektor (Attardo 1994: 96). 10 A. S. märgib oma teemavaliku kohta: „Kõik kirjutatud lood on tõesed ja juhtunud oma pereliikmetega, isegi unenäod on tõesed....” Konkursile on ta saatnud 38 lugu, neid on avaldatud ka kohalikus ajalehes. Tegemist on vilunud sõnaseadjaga. 11 See on tänapäeva huumoriteemaliste konverentside perspektiivne teema, siia kuulub veel huumor koolitöös ja ametikaaslaste seas (Laineste 2003: 795).

852

Mall Hiiemäe.indd 852 31.10.14 11:36 et koomiline efekt paremini mõjule pääseb. Intuitiivselt kasutatakse rohkem otsest kõnet, dialoogi, meenuvad värvikad detailid, täheldada võib rahvajutu- omaste vormivõtete kasutamist, et end jutu tegelasena ilmekamalt eksponee- rida. Küllalt palju kasutatakse dialoogi, nii saab süžee ilmekam, saab intriigi arendada, kahe vastandatava tegelase konflikti ilmestada.

1987. aasta mai. Saan kutse ilmuda tsiviilkaitse õppustele. Samas pannakse mind aga koolis lõputunnistusi kirjutama. Küsin, mis teha. Ülemus arvab, et õppus kestab kolm päeva ja võin ühe päeva hiljem ka minna. Nii siis jääb- ki. Kirjutan tunnistusi ja lähen järgmisel päeval kohale. Enese hämmastuseks märkan, et teisi kursuslasi polegi, ainult ametnik istub laua taga. Esitlen end ja küsin, kus teised on. Mees laua taga vastab, et kursused on juba lõppenud. „Kuidas lõppenud?” karjatan mina hirmunult. „Te teate, et Tšernobõlis oli plahvatus. On eriline olukord ja kursusi tuli lühendada.” „Mis minust saab?” ägan nutuselt. „Ma võin teile pakkuda mõnd teist. On veel juunis,” selgitab mees. „Ei, juunis ma ei saa. Mul on maasikad valmis ja hein teha,” muutun när- viliseks. „Siis augustis tuleb veel üks grupp,” arutleb mees edasi. „Mina ei saa! Mul on viis last ja lüpsilehmad. Ka august ei sobi mulle!” hüüatan nutuselt. „Ega midagi. Lugege siis ise läbi vastavad raamatud (need pealkirjad on ununenud) ja loeme teid kursuse läbinuks.” Lubasin lugeda. Sain tunnistuse nr. 1. Pärast selgus, et rohkem tunnistusi välja ei antudki ja mina olin ainsana selle omanik. (ERA, DK 75, 119 < M. J.)

Olen täheldanud eesti jahimeeste minavormis jutustatavate lugude (ATU 1875 jj) vaatlusel omapärast esitusviisi: minategelane ei kiitle oma erakordse eduga, vaid, vastupidi, esitab mingi reaalelust pärit jahiseikluse, ise end tegelasena nimme karikeeritult kujutades (vt Hiiemäe 2001: 47–52). Tendentsi end naerualuse rollis näidata kohtab ka naljakate lugude konkursi materjalis. Seda võtet on kasutanud pea eranditult isikud, kes on tõsielu juhtumusi kirja pannud följetoni stiili matkides. Lühikestele puändiga naljanditele on selline minavormi kasutus võõras. Ühtlasi selgub kaaskirjadest, et nad on ka varem teinud kirjanduslikku kaastööd: nende humoreske ja vesteid on avaldatud ko- halike ajalehtede naljanurgas või on nad omaloominguga esinenud kohaliku rahva ees.12 Konkursil osalemiseks oli neil õigustus olemas. Oli ju kogumis- üritus välja kuulutatud ühisaktsioonina ning üleskutses leidus vastav säte: „Laekunud lugusid avaldatakse huumoriajakirjas „Pilkaja” ja selle veebivälja- andes.” M. M. (naine) kirjutab: „Mõlemad kirjatükid [EFA I 165, 178/87 ja 188/200] on tõesed ja toimunud minu ja minu abikaasaga.” Tegelasteks on Mammi ja Papi, kes esimeses kirjutises 2009. aasta kevadel koos kilesauna ehitavad, seal nelipühade eel külmetades end pesevad ning jaanipäevaks ometi sauna sooja- pidavaks saavad. Tegelased on karikeeritud. Teises kirjutises „Papi ja Mammi

12 Eeskujuks on kutseliste näitlejate (nt Eino Baskini, Peeter Oja) ning isetegevuslaste lavalised ühiskonnaelu puudusi kritiseerivad monoloogid, kusjuures omaalgatusliku püsti- jalakomöödia harrastajate enamik on tragid pensioniealised naisterahvad.

853

Mall Hiiemäe.indd 853 31.10.14 11:36 ekskursioonil” märgivad ajadimensiooni kuupäevad ja kellaajad, tõesuse mai- ku aitavad anda paikade nimetused. Ilmnevad vanapaari erimeelsused, ala- tasa juhtub äpardusi: auto läheb katki, sääsed ründavad, vesi on supluseks jahe jne. Äpardunud turismireisilt lõpuks tagasi jõudnud vanapaar on õnnelik ja rahul. Nende kahe eneseiroonilise kirjutise kogumaht on 22 lk. Pealkirjade all „Muusiku saatus” ning „Raske ja huvitav elu” kirjutab (meesisik) A. P. (EFA I 165, 13/21) minapositsioonilt, ent ilmselgelt pole tegemist taotlusega, et jutu sisu tõeseks peetakse. Kogu tema tekst on sõna- mänguliste väljenditega üle kuhjatud, kasutatud on perifraasi, hüperbooli, metafoore, metonüümiat, alliteratsiooni, võrdlust. Siin mõned eneseirooni- lised lausungid: „Komponeerisin fuuga klaverile, vioolale ja kahele kuulipil- dujale”; „õppejõud iseloomustas mind: liidab, lahutab, korrutab, kuid ei jaga (s.o ei taipa) mitte midagi”; „võtsin suusahüppaja asendi”; „uurisime taeva- tähti – tõstsime pudelit suule”. Ei puudu ka obstsöönsused, põiked seksuaalhuumori, etnilise ja poliitilise huumori valdkonda:13 „nagu keravälk – välk ees ja kerad taga” (mehe genitaalid); „kaasaskantavad peerumeetrid USAst”; vihje nõukogude parteitöötaja haridustaseme kohta: „kolhoos „Kiire kõbla” partorg on täiendanud ennast viimastel aegadel järjepidevalt erinevates välisriikides 2–3-päevastel kursustel ja on üritanud mitmel korral kaitsta oma erialal ba- kalaureuse kraadi Petseri ülikooli distantstuupimise fakulteedis”. Pea kõigi selliste autorite koostatud paladele on omane groteski, situatsiooni-, isiku- ja sõnakoomika, absurdi, fraseoloogiliste väljendite, hüperbooli kasutus. Tegemist on kavatsusliku huumorilooga, tõesus on tinglik või jääb tagaplaanile (vrd Raskin 1985: 100–104) kartuses, et lihtsalt suvalise äpar- duse, viperuse, unustamise, äravahetamise jms tõsielujuhtumi ümberjutustus küllaldast koomikaelamust ei saavutaks.

Keelelised vahendid huumori teenistuses

Kõrvutavalt Kodavere jutuvestjate loominguvõtete jälgimisega 1960. aastatel jäävad naljakate lugude konkursil osalejate loomeprotsessi iseärasused taba- mata. Kuid taustaandmeid nende kohta siiski leidub: osa on aastaid tegelenud rahvapärimuse kogumisega, olles vormistanud nii iseenda kui ka kogukonna rahvaluuleteadmist. ERA korrespondentidega on kohtutud, nendega kirja- vahetust peetud, teada on nende päritolu, tööala, haridus, huvid. Esmaesine- jadki on saatnud infot ja mõnda selgub nende tõsilugudest. Vilunud käekirjad, ortograafiavigadeta tekstid, lauseehitus ja sõnavara, üle kolmandiku saadetis- test arvutikirjas kõnelevad uurijale mõndagi. Põhiosa on kõrg-, kesk- ja kesk- eriharidusega isikud, vaekauss näib kalduvat kõrghariduse poole. Naissugu on rohkem esindatud kui meessugu. Naised on enam kirja pannud olmelist ja isikukeskset, samuti lastega seonduvat. Meestelt pärinevad humoristlikud armeeteenistuse juhtumid, detailidele keskendutakse vähem. Paremat efekti saavutavad need jutustajad resp. autorid, kellele humoristlik väljendusviis ka tavalises kõnepruugis omane on. Teisalt kasutatakse

13 Neid huumori valdkondi on pikemalt iseloomustanud Raskin (1985: 148–246). Ta on tutvustanud nende põhipositsioone ning toonud rohkesti tekstinäiteid rahvusvahelise levikuga anekdoodirepertuaarist. Käesoleva artikli vaatlusmaterjalis on need valdkonnad esindatud marginaalselt.

854

Mall Hiiemäe.indd 854 31.10.14 11:36 jutuloomes algmaterjali „elust enesest”, nt lühitekstis, mis on nimetatud tões- tisündinud looks: „Loomaarsti kabineti uksel on silt: „Siseneda ainult suukor- viga”.” (EFA I 164, 25 < E. E.) Silmapaistval kohal on nn lapsesuunaljad vää- ritimõistmise, disharmoonia ja homonüümidega. Tegevuse kirjeldus on napi- sõnaline, pearõhk ütluse esiletoomisel lõpulausena. Nii on puänt valmiskujul olemas ja jääb hõlpsasti aastakümneteks pereringi suhtlusrepertuaari: laps teatab, et nägi süsirohelist konna (ERA, DK 75, 186 < H. T.); laps uurib, kes tema vanavanematest ahv oli (ERA, DK 75, 194 < A. O.); laps küsib kirikus: „Millal me siit trammist välja läheme?” (EFA I 165, 85 < V. K.); laps maitseb masinaõli: „Mõrka, mis sa mõrkad, aga ma tean, et sa magus oled” (EFA I 165, 73 < M. E.); 7- ja 5-aastased poisid 2-aastase õe kohta: „Johannal pole üldse nokut. Me peame nüüd isaga poodi minema ja ostma Johannale noku.” (EFA I 165, 92 < V. K.); „Mis sul suus on?” – „Hambad.” (EFA I 166, 282 < M. M.); laps hüüab bussis näitlejat nähes: „Ma tean seda tädi, ta on nõid!” (ERA, DK 75, 208 < I.) M. L. (EFA I 165, 108 jj) tunnistab, et on 30 teenistusaasta vältel naljakaid väljendeid suvaliste paberite peale märksõnadena situatsiooni memoreerimi- seks üles kirjutanud, sobival juhul lugusid üle jutustanud või ütlust korra- nud: „Ega te kirikusse tulnud, et tühja käega tulite”; „Ei maksa nädala pärast tulla, kui pudru aasta otsa vana on”; „Las sadada, nii et lambatalled saavad püsti juua”; „Sureb Venemaal vana hobune ära, ikka minu süü!”; „Sulg sap- pa ja Siberisse savi sõtkuma” (allitereeruv väljend); „Kui lüüa, siis lüüa nagu rannamees rotti, et ikka matta kõlbab”; „Jõudsin sinna ninanuuskamise ajaks” (kommentaar: „See väljend jäi meil käibesse, kui keegi hiljaks jäi”). Järgmises tekstinäites kirjeldatakse, kuidas üldlevinud anekdoodi naeru- koht vormelina taaskasutusse satub.

Meie peres armastatakse palju anekdoote rääkida. Ikka juhtub, et seltskonnas midagi räägitakse, mis toob meelde mingi lõbusa seiga või mõne anekdoodi. Huvitav on aga see, et minul ja mu õel tulevad samade märksõnade peale meelde täpselt ühed ja samad lood. Oleme väga erinevad, aga on juhtunud mitmeid kordi, et hakkame korraga rääkima täpselt üht ja sama asja, kusjuures ka täp- selt sarnase intonatsiooniga. On üks vana anekdoot, mis natuke halvustab miilitsaid. – Kuidas miilitsad kontrollivad, et vilkur töötab? Üks keerab rooli, teine paneb pea liikuvast autost välja, vaatab auto katusele ja ütleb: „Töötab – ei tööta, töötab – ei tööta, töötab – ei tööta...” Kord sõitsin oma õega koos tuttava autos kodu poole, mina istusin juhi kõr- val, tema tagumisel istmel. Lähenesime raudteele, ülesõidu juures vilkus fooris kollane tuli. Ja niipea, kui me seda nägime, hakkasime kohe nagu ühest suust kordama: „Töötab – ei tööta, töötab – ei tööta, töötab – ei tööta...” (ERA, DK 75, 166 < U. H.)

Salvatore Attardo (1994: 93–96) on süntaktilisel ja leksikaalsel mittemõis- tetavusel põhinevaid nalju nimetanud verbaalseteks naljadeks, ent tema lii- gitus referentsiaalseteks ja verbaalseteks naljadeks käib puändiga naljandite kohta. Tõsielujutustuste puhul, kus puänt pole obligatoorne, laieneb vaade kogu narratiivi tekstile. Siin pole keelelised vahendid huumori teenistuses kaugeltki üksi puändi loomiseks, vaid ka nt algusvormelina, tegevuskäigu

855

Mall Hiiemäe.indd 855 31.10.14 11:36 ilmestajana, lõpumoraalina, ent mõistagi ka puändi staatuses. Kõige sagedasem on vanasõnade ja kõnekäändude kasutus, sh võrdlused, mida luuakse ühtlasi juurde.14 Omal kohal on absurd, paradoks, hüperbool, kumulatiivne kordus, parafraas, metonüümia, kalambuur jne. Näide algusvormelist: „Loll saab kirikuski peksa” (EFA I 165, 88 < V. K.); tegelase tutvustusest ekspo- sitsioonis: „Seersant Hillar P. oli esimese järgu tõstja, kuid harrastas tublisti ka ülerinnatõstmist” (EFA I 164, 191 < A. K., alkoholilembuse kohta); asja võrdlemisest: „Leivapäts nagu pensionieelne kompaniiveebel” (EFA I 165, 17 < A. P., korpulentsuse kohta). Vaatamata sellele, et stiililised vahendid ei too kaasa üllatuslikku, oota- matut pööret (puänti), annavad nad humoristliku elamuse, suurendavad koomilist efekti. Üldhinnangus on nad sageli nagu lõpplahenduski, resümeeriva funktsiooniga, hoolimata oma asukohast tekstis: Sapakas [nõukogude väike- auto „Zaporožets”] „läks nagu Elias tulise vankriga taeva” (EFA I 164, 109 < A. S.); uue pilli mängimisel loomalaudas „laudatäis lehmi möirgas ja trampis jenkarütmis kaasa” (EFA I 164, 107 < A. S.); sõjaväes käsib ülem kasarmu ko- ristamisel ka lehed puult alla ajada: „Lehed langesid, mehed koristasid, maa peal valitses rahu ning ülemustel oli alamatest hea meel” (EFA I 164, 156 < A. K.);15 „Üks mees hüpanud üle oma varju, aga see oli pimedas toas” (EFA I 166, 219 < L. O.). Järgnevas veel näiteid lausungitest, asukohaga jutu lõpus: „Mis ei tapa, teeb tugevaks”; „Ülemus ütles, et siia ilma ei ole tuldud kapsa- lehe peale pissima” (EFA I 165, 28; 33 < T. K.); „Patsi Olgale 2 augu puritud ja 2 boldi sise lödud” (vigases kirjas teatis tehnilise abi osutamisest naisisikule tekitab seksuaalse allusiooni) (EFA I 165, 91 < Anon.). Järgmine, täispikkusega tekst on näide elust võetud tüüpjuhtumist, mida tarvitseb vaid sõnastada.

Mul oli hea tuttav, kes armastas kasutada väga palju võõrsõnu. Tihti ajas ta sõnade tähenduse segi. Ütlesime sõprade ringis alati talle, et kasutagu ikka eestikeelseid, sest enamasti oli emakeelne sõna alati ka võtta. Aga ei, proua pidas võõrsõnade kasutamist ilmselt intelligentsuse tunnuseks ega pidanud meie soovitusi arvestamisväärseks. Kui raudne eesriie langes, hakkas proua läänepoolsetesse riikidesse reisi- ma. Idapoolsed olid tal juba läbi rännatud. Ta oskas oma reisimuljeid ka hu- vitavalt edasi anda. Ühel õhtul, kui mõnus seltskond kogunes, hakkas proua rääkima Itaalia reisimuljetest. Olime kõik põnevil, sest keegi meist polnud Itaa- lias käinud, kuid kõik nii või teisiti lugenud üht-teist, vaadanud itaalia filme ja teadsime ka Rooma linna asutamise lugu. Proua laotas laiali oma suveniirid, Rooma linna plaani ja ilusad postkaar- did ning alustas: „Ma olen nii palju mööda linnu rännanud, aga seekordne reis oli eriline. Alati on reisimas ikka naistevägi, aga seekord oli reisiseltskond pooleks meestega. See oli nii tore, sest siis sa saad ikka loota, et keegi aitab sul kohvrit tassida ja tuleb õhtul kaasa, kui tahad võõras linnas veidi jalutada.” Noogutasime mõistvalt kaasa. „Ja teate, millised mehed meil olid! Seekord olid kõik mehed impotentsed!”

14 Paröömilise ainese olulisust rahvajuttudes on määratlenud oma äsjailmunud käsitlu- ses Hrisztalina Hrisztova-Gotthardt (2014). 15 Ütlus toetub piibli kirjakohale: „Au olgu jumalale kõrges ja maa peal rahu inimeste seas, millest temal on hea meel.” (Lk 2, 14) 856

Mall Hiiemäe.indd 856 31.10.14 11:36 Me hakkasime mürinal naerma. „No mis siin naerda on?” imestas proua. Keegi meist ütles siis: „See on ju tore, et sa oled poole maailmast läbi ränna- nud, aga me ei saa aru, kuidas sa kõigi meestega magada oled jõudnud?” „Fui, kuidas te võite...” Lause jäi õhku rippuma, sest proua mõistis, et vist on võõrsõnadega jälle midagi viltu läinud. Toetasime siis teda ja ütlesime, et küllap suu läks segi – ja sa tahtsid öelda, et kõik mehed olid imposantsed. Ja sellest ajast peale lõppes proual ka võõrsõnade ohter tarvitamine. (ERA, DK 75, 95 < A. K.)

Sõnaalguse samakõlalisuse õnge minek ei oleks siin saavutanud nii suurt efekti, kui tegemist poleks ühtlasi ootamatu pöördega seksuaalhuumori valdkonda. See asjaolu annab paronüümial põhinevale jutule tugevaid eeldusi kaua traditsioonis püsida ja leviku käigus ka uusi prototüüpe leida. Esitatud variant kuulub küll inkongruentsi- ehk kokkusobimatusteooria järgi puändiga naljandite hulka, kuid ei vasta oma suure infohulga juures ei kavatsusliku nalja kvantiteedi- ega relevantsusnõudele (vt Raskin 1985: 100–104; Attardo 1994: 289–291). Küllap on puänt siin ikka kenasti olemas, pealegi on Arvo Krikmann möönnud, et „puändi mõistet ennast on senises teoreetilises kirjanduses kasutatud äärmiselt vabalt, puänt tähendab eri autorite jaoks ilmselt eri asju, puändi olemasolu või puudumise tuvastamiseks on raske pakkuda mingeid kindlaid reegleid” (Krikmann 2003: 173). Järgmise tekstiga peaksid huumoriteoreetikud vististi rahule jääma. Tekst on napp, teemaks sugudevahelised suhted, üleliigseid sõnu ei tehta. Kui saate- ja lõpulause ära jätta, saame omamoodi analoogi Victor Raskini (1985: 32 jm) paljutsiteeritud „bronhiaalse patsiendi naljale”:

„Kas doktor on kodus?” küsib patsient bronhiaalse sosinaga. „Ei,” vastab arsti noor ja kena naine sosinal. „Tulge aga sisse!”

Anekdoot arsti koduvisiidile tulnud kähedahäälsest patsiendist on stan- dardnäide üleminekust ühelt mõtteliselt skeemilt teisele neid siduva pöörde- punkti vahendusel.16 Kunagise eluseiga edasijutustus on järgmine:

Lugu pärineb 1952. aasta Tartumaalt. Poiss tahtis tüdrukut peolt koju saata. Tüdruk oli nõus, ta teenis suvel lapsehoidjana leiba ühe rikka pere juures, kellel oli suur kahekordne maja. Mindi siis vaikselt sinna maja poole. Kohale jõudes ütles tüdruk: „Oota ja ole tasa, ma lähen vaatan, kas kõik magavad.” Tüdruk muidugi sulges ukse ja läks teisele korrusele oma tuppa, tegi akna lahti ja so- sistas: „Kas sa hiilida oskad?” Poiss noogutas. „Hiili siis koju!” Oi seda vandumist siis! (ERA, DK 75, 90 < A.)

Kirjaliku teksti ja suulise esituse erinevustele on õigustatult tähelepanu juhitud (nt Norrick 2004). Mõlemad, nii Raskini näidistekst kui ka äsjatut- vustatu, annavad aimu sellest, kuivõrd oluline on suuline esitus – anekdoodi loomulik levimisviis. Tarvitseb vaid tegelaste dialoogi sosinal imiteerida ja kuulaja häälestamist naljalainele polegi tarvis.

16 Teksti on kasutatud korduvalt inkongruentsi, skriptide toimimise, kvantiteedinõuetele vastavuse jm teooriate selgitamise näidisena (vt Raskin 1985: 32; 104–107; 117–127; Attar- do jt 2002: 23–24; Krikmann 2002: 844; 2003: 175; 2004: 26–27, 36–41, 98–99, 113–115).

857

Mall Hiiemäe.indd 857 31.10.14 11:36 Lõpetuseks

Reaalelu seiku vahendava ahta levikuga narratiivide pidamine väljaspool folkloori asuvaks pärssis kaua nende uurimist folkloristide seas. Aktuaalseks sai see alles kultuuriantropoloogilise uurimissuuna tulekuga folkloristikas- se. Arhiiviaines polnud kohane selliste narratiivide tekkimise ja kujunemise seaduspärasuste jälgimiseks, selleks oli vaja süüvida tegelikku jutustamistra- ditsiooni vaatlusse. Pilguheit reaalelu juhtumustel põhinevatele humoristliku kallakuga lugudele praegusajal, võrrelduna 1960. ja 1970. aastatega, aitas välja selgitada dünaamilisi muutusi kogukonnapärimuses ning ühtlasi kinni- tust saada püsivust ilmutavatele tunnusjoontele. Kõige muutlikum on sotsiaalkultuuriline olustik: jututemaatika nihkub ajas aina ettepoole, kajastades kogukonna liikmete eluajal kogetut. Mida ela- vam on jutuvestmise traditsioon, seda aktiivsem on ka reaalelu faktidel põhi- nevate narratiivide loomeprotsess. Seoses elanikkonna suurema liikuvusega on märgata traditsiooni taandumist maakohtades, kuid harrastus on endisest aktiivsem töökollektiivide, klubiliste koosluste, sõpruskondade seas. Reaalelujutustuse kompositsiooniliste osade järgnevuse määrab tavaliselt juhtunu enda kulg. Kuid kujundikasutuse ja sõnaseadmisoskuse poolest näib praegusaja jutuloome kasutavat enam võimalusi kui aastakümneid tagasi. Muutuste mehhanisme tuleks küll märksa põhjalikumalt jälgida. Oma osa jutuloomes on laiemal silmaringil, oskusel intuitiivselt või taotluslikult järgida trükisõnas, internetis ja suuliselt leviva anekdoodimassi eeskujusid koomilise esiletoomisel. Huumoriteooriate valguses näib siinkohal kõige olulisem olevat rõhutada, et nii püsi- kui ka fiktiivsetes kogukondades tegeliku elu juhtumustel põhine- va jutuvara aktuaalsuse võtmeks on sündmuse/juhtumi läbielamisel kogetu, mida ühtlasi rühmakuuluvust tunnetades narratiivi kaudu taas läbi elatak- se. Nii saabki korduvalt kuuldud lugu, erinevalt korduvkuuldud anekdoodist, huvitav olla. Naeru päästikuks on tavaeluski normipärasest põikuvate, omavahel sobimatute koodide adumine. Folkloristi silmis saavad need tähelepanu leida vaid verbaliseerituna. Ometi suudab folklorist – „võõras kuulaja” – küll empaatiliselt mõista koomilise efekti olemasolu asjaosaliste ringile, kuid ise paraku mitte iga kord sama läbi elada. Siinkohal jagan täiel määral Arvo Krikmanni mõtteavaldust: „Võib-olla aitaks just naturaalses folkloorses tegelikkuses ilmnevate rudimentaar- ja elementaarpuäntide jälgimine lähemale jõuda puändi ajaloolistele juurtele ja kognitiivsetele tekkemehhanismidele” (Krikmann 2003: 175). Mainitud uurimisaspekti perspektiivikusele osutavad ka mõned viimatise rahvajutu-uurijate kongressi ettekanded (vrd Oring 2013; Pöysä 2013).

Artikkel on seotud Haridus- ja Teadusministeeriumi uurimisprogrammiga IUT22-4 „Folkloor kultuurilise kommunikatsiooni protsessis: ideoloogiad ja kogukonnad”.

858

Mall Hiiemäe.indd 858 31.10.14 11:36 Kirjandus

A a r n e, Antti 1918. Estnische Märchen- und Sagenvarianten. (FF Communica- tions 25.) Hamina: Suomalainen Tiedeakatemia. A t t a r d o, Salvatore 1993. Violation of conversational maxims and cooperation: The case of jokes. – Journal of Pragmatics, kd 19, nr 6, lk 537–558. A t t a r d o, Salvatore 1994. Linguistic Theories of Humor. Berlin–New York: Mou- ton de Gruyter. A t t a r d o, Salvatore, H e m p e l m a n n, Christian F., D i M a i o, Sara 2002. Script oppositions and logical mechanisms: Modeling incongruites and their resolutions. – HUMOR: International Journal of Humor Research, kd 15, nr 11, lk 3–46. B a u s i n g e r, Hermann 1958. Strukturen des alltäglichen Erzählens. – Fabula, kd 1, nr 3, lk 239–254. D é g h, Linda 1976. The postulative Proto-Memorate. – Studia Fennica, kd 20, lk 48–57. G a r d o š, Ilona 1968/1969. Das Repertoire einer heutigen obersorbischen Erzähl- gemeinschaft. – Lětopis, nr 11/12, lk 86–93. G e o r g e s, Robert A. 1976. From folktale research to the study of narrating. – Studia Fennica, kd 20, lk 159–168. H i i e m ä e, Mall 1978. Kodavere pajatused. Kujunemine ja koht rahvajututra- ditsioonis. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Fr. R. Kreutzwaldi nim. Kirjandus- muuseum. Tallinn: Eesti Raamat. H i i e m ä e, Mall 2001. Geschichten von Waldtieren als Tatsachberichte. – Folk- lore als Tatsachenbericht. Toim Jürgen Beyer, Reet Hiiemäe. Tartu: Eesti Kir- jandusmuuseum, lk 37–53. H r i s z t o v a - G o t t h a r d t, Hrisztalina 2014. Like proverb, like tale: On the in- terrelationship of Bulgarian proverbs and folktales. – Scala Naturae. Festschrift in Honour of Arvo Krikmann for his 75th birthday. Toim Anneli Baran, Liisi Lai- neste, Piret Voolaid. Estonian Literary Museum. Department of Folkloristics. Tartu: ELM Scholarly Press, lk 163–170. K n u u t t i l a, Seppo 1980. Leikin varjolla vakavasti. Katsaus antropologiseen pi- lailututkimukseen. – Suomen Antropologi, nr 1, lk 20–37. K n u u t t i l a, Seppo 1982. Kaskut ja vitsit. – Kertomusperinne: Kirjoituksia proosaperinteen lajeista ja tutkimuksesta. (Tietolipas 90.) Toim Irma-Riitta Jär- vinen, S. Knuuttila. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, lk 106–125. K r i k m a n n, Arvo 1965. Küsimusi rahvanaljandite alalt I. – Rahvapärimuste koguja 4. Tartu: Eesti NSV Teaduste Akadeemia Fr. R. Kreutzwaldi nim. Kir- jandusmuuseum, lk 21–57. K r i k m a n n, Arvo 2002. Sissejuhatavat huumorist ja rahvanaljast: ained, mõis- ted, teooriad. – Keel ja Kirjandus, nr 12, lk 833–847. K r i k m a n n, Arvo 2003. Puändita naljandite struktuurist. – Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 161–177. K r i k m a n n, Arvo 2004. Koestler, Raskin, Attardo ja teised. Lingvistiliste huumoriteooriate uuemaist arenguist. (Reetor 4.) Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, folkloristika osakond. Eesti Kultuuriloo ja Folkloristika Keskus. K r i k m a n n, Arvo 2005. Naljandid ja anekdoodid. – Regivärsist netinaljadeni. Sissejuhatus rahvaluulesse. Koost Merili Metsvahi, Ülo Valk. Toim Mall Hiie- mäe. Tallinn: Koolibri, lk 63–77.

859

Mall Hiiemäe.indd 859 31.10.14 11:36 L a i n e s t e, Liisi 2003. Suunad huumori uurimises. – Keel ja Kirjandus, nr 11, lk 793–804. L a i n e s t e, Liisi 2005. Tegelased eesti etnilises huumoris. – Mäetagused 28. Hü- perajakiri. Tartu: lk 9–76. http://haldjas.folklore.ee/tagused/nr28/laineste.pdf L a u g a s t e, Eduard 1961. Teritada senisest rohkem tähelepanu olustikulistele jutustustele (pajatustele). – Rahvapärimuste koguja 1. Tartu: Eesti NSV Tea- duste Akadeemia Fr. R. Kreutzwaldi nim. Kirjandusmuuseum, lk 26–32. L a u g a s t e, Eduard 1972. Lisamärkmeid pajatuse kui rahvajutuliigi kohta. – Keel ja Kirjandus, nr 8, lk 474–477. N o r r i c k, Neal R. 2004. Non-verbal humor and joke performance. – HUMOR: International Journal of Human Research, kd 17, nr 4, lk 401–409. O r i n g, Elliott 2013. What is a narrative joke? – The 16th Congress of the In- ternational Society for folk Narrative Research. Folk Narrative in the Modern World: Unity and Diversity. June 25–30, 2013. Vilnius, Lithuania. Program & Abstracts. Toim Lina Būgienė. Vilnius: The International Society for Folk Nar- rative Research, The Institute of Lithuanian Literature and Folklore, Vilnius University, lk 158. P õ l d m ä e, Rudolf 1938. Küsimusi rahvanaljandite alalt I. – Rahvapärimuste Selgitaja I, nr 5. Tartu: Eesti Rahvaluule Arhiiv, lk 150–151. P õ l d m ä e, Rudolf 1939. Küsimusi rahvanaljandite alalt II. – Rahvapärimuste Selgitaja I, nr 7. Tartu: Eesti Rahvaluule Arhiiv, lk 208–217. P õ l d m ä e, Rudolf 1940. Küsimusi rahvanaljandite alalt III. – Rahvapärimuste Selgitaja II, nr 1 (8). Tartu: Eesti Rahvaluule Arhiiv, lk 10–18. P ö y s ä, Jyrki 2013. Natural narrative – a folkloristic view. – The 16th Congress of the International Society for Folk Narrative Research. Folk Narrative in the Modern World: Unity and Diversity. June 25–30, 2013. Vilnius, Lithuania. Program & Abstracts. Toim Lina Būgienė. Vilnius: The International Society for Folk Narrative Research, The Institute of Lithuanian Literature and Folklore, Vilnius University, lk 168. R a s k i n, Victor 1985. Semantic Mechanismus of Humor. Dordrecht–Boston– Lancaster: D. Reidel Publisching Company. S t a h l, Sandra K. D. 1977. The oral personal narrative in its generic context. – Fabula, kd 18, nr 1–2, lk 18–39. V i r t a n e n, Leea 1982. Henkilökohtainen kerronta. – Kertomusperinne: Kirjoi- tuksia proosaperinteen lajeista ja tutkimuksesta. (Tietolipas 90.) Toim Irma- Riitta Järvinen, Seppo Knuuttila. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, lk 180–205.

860

Mall Hiiemäe.indd 860 31.10.14 11:36 Narratives about humorous life events in the community tradition

Keywords: humorous narrative, storytelling tradition, creative process, punchline, literary techniques

Compared to the 1960s, an analysis of today’s humorous narratives based on real- life events allows to identify some dynamic changes in community folklore. The most volatile factor in this study is the sociocultural situation: the topics of the narratives continue shifting forward in time, reflecting the experience that the community members have accumulated in life. The tradition shows a receding tendency in rural villages, but is more active in circles of colleagues or friends, in clubs and societies, etc. As far as humour theories are concerned, the most important point to make here is that the topicality of the repertoire of narratives based on real-life events in both real and imagined communities lies in the actual experiencing of the event or incident, which is then relived through the narrative. This is how a repeatedly heard story, unlike a repeatedly heard joke, can still be interesting. As in ordinary life, laughter is triggered by understanding the scripts that deviate from the norm and are incompatible with each other. An English version of the article has been published in: Scala naturae. Festschrift in Honour of Arvo Krikmann for his 75th birthday. Ed. by Anneli Baran, Liisi Laineste, Piret Voolaid. Tartu: ELM Scholarly Press, 2014, pp. 327–435.

Mall Hiiemäe (b. 1937), PhD, Estonian Folklore Archives (Estonian Literary Mu- seum), Senior Researcher, [email protected]

861

Mall Hiiemäe.indd 861 31.10.14 11:36 PÄEVATEEMA

EESTI RETROSPEKTIIVNE RAHVUSBIBLIOGRAAFIA – KELLELE JA MIKS?

Retrospektiivne rahvusbibliograafia – vanu raamatuid, nagu ka vanu ese- mis asi see veel on, oleksin mõni aasta meid, eeskätt nendes sisalduva infor- tagasi kirjanduse ja kultuuriteaduste matsiooni tõttu.1 Trükistes sisalduv doktorandina täiesti süüdimatult küsi- info võib küll olla aegunud, ent kannab nud. Kurb, aga samas on tõsiasi, et Eesti oma aja märki. Lisaks annab raamatu- praeguse aja humanitaarteadused, nagu te ülevaade ajastut iseloomustavat tea- ka teaduse hindamise süsteem, ei pane vet selle kohta, milliseid trükiseid, kui suurt rõhku käsikirjade või tõlkeedit- palju, mis keeles ilmus ja kuidas neid sioonide, käsiraamatute, entsüklopeedi- kujundati. Mitte ilmaasjata ei rõhuta liste ülevaateteoste ega bibliograafiate ajaloolane Ulrike Plath vanaraamatu väärtustamisele. Nagu on tõsi ka see, kui ajalooallika tähtsust.2 Peale info et tänapäeva Eesti ülikoolides ei pea iga konkreetse trükise kohta evivad (võõr)filoloogid reeglina enam õppima retrospektiivsed rahvusbibliograafiad n-ö filoloogilisi käsitööoskusi. ka teadmisi üldistavat ning süstemati- Hirmutavalt kõlava sõnadeühendu- seerivat funktsiooni. se „Eesti retrospektiivne rahvusbib- Eesti retrospektiivset rahvusbiblio- liograafia” taga seisab ambitsioonikas graafiat (ERRB) on Eesti NSV Teaduste ettevõtmine, mida võiks iseloomustada Akadeemia Raamatukogus, hilisemas nii sõnadega kuiv, raamatukogunduslik, Eesti Akadeemilises ning tänapäevases pedantne kui ka hoopis teisiti. Tegemist Tallinna Ülikooli Akadeemilises Raama- on teatud mõttes detektiivse ülesande- tukogus koostatud juba 1970. aastatest ga registreerida kõik tänapäevase Eesti alates. ERRB koostamise põhimõtted alal ilmunud trükised. Õieti on meil juba sõnastas raamatuloolane ja bibliograaf olemas ülevaade Eesti alal välja antud Endel Annus (1915–2011) 1979. aastal eestikeelsest raamatust, sest vastavad ajakirjas Keel ja Kirjandus ilmunud ar- bibliograafiad on trükist ilmunud (vt tiklis3 ning täpsustas ja laiendas neid allpool). Kuid senimaani ootavad trükis- 1981. aastal raamatulooalases kogumiteks vormumist Eestis trükikunsti ka- kus4. Endel Annuse nimi ongi tegelikult sutusele võtmisest XVII sajandi alguses kuni Teise maailmasõja alguseni ilmu- 1 P. P i r s k o, Mida ja miks me säilitame? nud mitte-eestikeelsete trükiste biblio- – Raamatukogu 2014, nr 4, lk 13–15. 2 U. P l a t h, Varauusaeg ja vanaraamat. – graafiad. Sirp 10. I 2014. Niisuguseid ülevaateteoseid ja käsi- 3 E. A n n u s, Eesti retrospektiivse rahvus- raamatuid on vaja selleks, et tekiks bibliograafia programmist. – Keel ja Kirjan- võimalus kindlale ja konkreetsele allik- dus 1979, nr 5, lk 301–302. 4 materjalile tuginedes uurida ja mõtesta- E. A n n u s, Eesti retrospektiivse rahvusbibliograafia programmist. – Eesti raamat ja da Eesti koloniaalset ning mitmekultuu- raamatukogu. Nõukogude Eesti raamatu- rilist ajalugu. Nii nagu on rõhutanud kogundus XI. Tallinn: Eesti NSV Kultuuri- riigiarhivaar Priit Pirsko, säilitatakse ministeerium, 1981, lk 68–75.

862

PÄEVATEEMA, ASakova.indd 862 31.10.14 11:36 see kaubamärk, mille all me tänapäe- Illustreerimaks olukorra komplit- val tunneme neid nn musti raamatuid seeritust võib näiteks tuua valgustaja ehk eestikeelse raamatu ja perioodika August Wilhelm Hupeli (1737–1819), bibliograafiaid kuni aastani 1917.5 Just kelle teosed on ilmunud nii eesti kui tema kindlakäelise juhtimise all töötas saksa keeles, nii Eesti kui Läti alal. Sa- aastakümneid teaduste akadeemia ja hi- mad küsimused tõstatuvad Venemaa lisema akadeemilise raamatukogu retro- Teaduste Akadeemia akadeemikute ja spektiivse rahvusbibliograafia töögrupp. Tartu Ülikooli õppejõudude puhul, kes Pärast Annuse kõrvalejäämist uue sa- oma töid avaldasid nii Tartus, Peterbu- jandi alguses on rahvusbibliograafia ris kui ka mujal Euroopas. Kindlasti on töögrupp jäänud sisulise ja teadusliku oluline registreerida ja kirjeldada Eesti koordineerimiseta, ehkki bibliograafi- alal ilmunud siinse kultuuri ja ajaloo line töö on vastavalt tööjõule siiski jät- jaoks oluliste isikute mitte-eestikeelseid kunud. Kindlasti aga ei saa niivõrd ma- teoseid, kuid lisaks ka väljaspool Eesti hukaid ja põhimõttelisi käsiraamatuid geograafilist ruumi ilmunud trükiseid. nagu rahvusbibliograafiad – iseäranis Samas tekib küsimusi selle kohta, mil- ühe rahvusriigi võõrkeelne rahvusbib- liste geograafiliste piiridega me arves- liograafia – koostada ilma vastavate tame ning kuidas määratleme isikute teaduslike aluste ja metodoloogiata. olulisust Eesti kultuuriloo jaoks. Probleemid ilmnevad juba selle määrat- Õnneks ei kahtle tänapäeval keegi lemisel, milline trükis siis ikkagi kuulub selles, et eesti keele ja kultuuri ajaloo ERRB-sse ja milline mitte. Eestikeelse uurimiseks on samavõrd oluline tunda raamatu bibliograafia koostamine sa- nii eestikeelse kui ka Eesti ala saksa- malaadsete probleemidega silmitsi ei või muukeelse raamatu ja kultuuri lugu. seisnud, sest määravaks valikuprintsii- Seda fakti kinnitavad kahtlemata Lii- biks oli keel. Mitte-eestikeelse raamatu na Lukase ja Jaan Unduski kureeritud puhul peame lähtuma teistest alustest balti kirjakultuuri ajaloo projektid, aga ehk territoriaalsest, aga ka kultuuriloo- ka Eesti vanema kirjanduse digitaalse lisest printsiibist. Rangelt territooriumi- tekstikorpuse EEVA olemasolu, mis hõl- põhise lähenemisega siiski väga kaugele mab eesti kultuuriloo jaoks olulisi tekste ei jõua, sest Eestis elanud ja töötanud nende keelest sõltumata. kirjamehed on avaldanud teoseid nii ERRB-sse kuuluvuse printsiipide eesti kui ka teistes keeltes, tihti on need küsimusele järgneb aga veel rida teisi ilmunud väljaspool Eesti piire. Ka Läti küsimusi, millele kohe ja kiiresti vasta- vanema võõrkeelse rahvustrükise biblio- ta ei saa. Nii näiteks vajavad hoolikat graafia, mis lähtub suures plaanis just kaalumist andmete esitamise (alfabee- Läti ajaloolisest territooriumist, ei saa tiline, kronoloogiline) ja detailsuse (kui hakkama eranditeta.6 palju on trükistes sisalduvat või autorite kohta käivat avatud, kas on andmeid 5 E. A n n u s (toim), Eestikeelne raa- raamatu leidumuse kohta) põhimõtted. mat 1901–1917. I ja II köide. Tallinn: Eesti Rahvusbibliograafiate teaduslikkust ja Teaduste Akadeemia Raamatukogu, 1993; E. A n n u s (toim), Eestikeelne raamat 1851– kasutatavust määravad aga ehk enim 1900. I ja II köide. Tallinn: Eesti Teaduste kõikvõimalikud registrid (pealkirjade, Akadeemia Raamatukogu, 1995; E. A n n u s isikute, ilmumiskohtade, trükikodade (toim), Eestikeelne raamat 1525–1850. Tal- jms kohta). linn: Eesti Akadeemiline Raamatukogu, Tea- duste Akadeemia Kirjastus, 2000. 1588–1830. Reihe A = The union catalogue 6 Latvijas citvalodu seniespiedumu kopka- of foreign language ancient prints in Latvia talogs 1588–1830. Sērija A = Gesamtkatalog 1588–1830. Series A. Riia: Latvijas Nacionālā der fremdsprachigen Altdrucke Lettlands bibliotēka, 2013.

863

PÄEVATEEMA, ASakova.indd 863 31.10.14 11:36 1970. aastatel tööd alustades sõnas- Annuse panuseks oli ERRB program- tas Annus vastavad valikupõhimõtted ja mi algatamine, juhtimine ja bibliograa- suunised võõrkeelse rahvusbibliograafia fiate toimetamine mitmete aastakümne- esitusviisi kohta (vt allpool). Kuid kuna te jooksul. Samuti tuleb tunnustada ja prioriteediks kujunesid mõistetavalt hinnata seda, et Annuse selge seisukoht eestikeelse raamatu ülevaated, siis tu- juba tol ajal oli, et eestikeelse trükisõna leb nüüd, üle kolmekümne aasta hiljem kõrval kuuluvad „lahutamatu osana Annuse sõnastatud põhimõtted värske Eesti kultuuriloosse siin ladina, saksa, pilguga üle vaadata, neid vajadusel täp- vene, rootsi, juudi jt. keeltes välja an- sustada, muuta või üle korrata. Miks? tud raamatud ja perioodika”.8 Teisisõnu, Sellepärast, et kui antud programmi- Eesti kultuurilugu ei ole terviklik, kui lised põhimõtted sõnastati, ei olnud me ei oma teadmist Eestis kõikides keel- Annusel ega tema töörühmal veel käe- tes avaldatud trükitoodangust. pärast kogu kirjete korpust, seega ka 1981. aastal kirjutas Annus ERRB mitte ammendavat ülevaadet sellest, programmi tutvustades, et ehkki Eestis millised Eesti võõrkeelse raamatu ret- ja mujal ilmunud võõrkeelsed raamatud rospektiivse bibliograafia köited võiksid kavatseti esialgu esitada eri köidetes, on välja nägema hakata. „otstarbekam need ühendada, sest sageli on sama autori teoseid välja antud nii Vaade minevikku Eestis kui ka väljaspool, mistõttu neid tuleks otsida kahest nimestikust”.9 ERRB koostamisega tehti algust juba Olgu siinkohal ära toodud põhimõt- 1978. aastal, kui Annus asus tööle too- ted, millest lähtus Annus ja tema juhi- nases ENSV Teaduste Akadeemia Raa- tud töögrupp väljaspool Eestit ilmunud matukogus. Viie töötajaga rahvusbiblio- raamatute kirjeldamise valikul. graafia osakond moodustati raamatu- „Väljaspool Eestit ilmunud raamatukogu direktori Felix Kauba käskkirjaga test kirjeldatakse: 26. oktoobril 1979.7 Rahvusbibliograafia 1) raamatud, mis käsitlevad Eesti loo- koostamist koordineeris, nagu öeldud, dust, ajalugu, kultuuri või Eestiga oluli- Annus ise ning andmete kogumises ja ses kokkupuutes olnud isikuid. Siia kuu- kirjete koostamises osalesid rahvus- lub ka ilukirjandus, mille taustaks või bibliograafia osakonna töötajate kõr- aineks on Eesti maakohad, olud või Ees- val bibliograafid teistest rahvustrükist tiga olulises kokkupuutes olnud isikud; säilitavatest raamatukogudest: kirjan- 2) peamiselt Eestis elanud autorite dusmuuseumi arhiivraamatukogust, kõik raamatud sisust ja ilmumiskohast rahvusraamatukogust, Tartu ülikooli sõltumata; raamatukogust. Töös osalesid algusaas- 3) mõnda aega Eestis elanud autorite tatel ka Tallinna Polütehnilise Instituu- raamatutest need, mis on ilmunud (või di raamatukogu töötajad. ERRB koosta- kirjutatud) Eestis viibimise ajal, sisu ja mise keskuseks oli Teaduste Akadeemia ilmumiskohta arvestamata; raamatukogu (tänane TLÜ Akadeemili- 4) Eestis sündinud või siin mõnda ne Raamatukogu). aega elanud, kuid loominguliselt mujal tegevad olnud autorite raamatud valiku- liselt; 7 T. A a s m a n n, Ülevaade rahvusbibliograafia koostamisest Eesti Teaduste Aka- deemia Raamatukogus. – Eesti Teaduste 8 E. A n n u s, Eesti retrospektiivse rah- Akadeemia Raamatukogu 50. Ülevaateid vusbibliograafia programmist, lk 71. ja mälestusi. Tallinn: Teaduste Akadeemia 9 E. A n n u s, Eesti retrospektiivse rahvus- Kirjastus, 1996, lk 79. bibliograafia programmist, lk 72.

864

PÄEVATEEMA, ASakova.indd 864 31.10.14 11:36 5) raamatud, mis on ilmunud eesti tiivne rahvusbibliograafia aastani 1940. rahvusest autoritelt, kes on Eestis sün- Tänaseks on kokku kogutud Eesti vene- dinud, kuid loominguliselt tegutsenud keelse (kuni 1940. aastani ilmunud) raa- mujal; matu bibliograafia materjal, mis seab 6) Baltimaade kohta välja antud sea- kahtluse alla Annuse varasemalt sõ- dused, määrused ning ametlikud korral- nastatud seisukoha, et Eestis ja sellest dused; väljaspool ilmunud Eestiga seotud võõr- 7) Riias ilmunud tähtsamad ühis- keelsete trükiste kirjed peaksid ilmu- kondlik-poliitilised (näit. G. Merkeli ma ühtses järjestuses. Ei ole võimalik tööd) või rakenduslikud raamatud (näit. ühtede kaante vahele panna trükiseid põllumajanduslikud käsiraamatud).”10 formaalsest (ilmumiskohaks Eesti) ja si- Neid põhimõtteid on rahvusbiblio- sulisest (otsus, kas on Eesti kultuuriloo graafia töögrupp andmeid kogudes ja jaoks oluline) printsiibist lähtudes. Vas- trükiseid kirjeldades tänini ka järginud. tasel juhul ähmastub pilt nii Eestis kui ka väljaspool Eestit ilmunud teostest. Hetkeseis ja vaade tulevikku Eelöeldu ei tähenda Annuse ERRB programmi ümber lükkamist, vaid informat- 2013. aasta oktoobris jõudis lõpule siooni täpsustumisel ning uute teadmis- ERRB eestikeelse raamatu osa koosta- te lisandumisel kujunenud arusaamist mine.11 Viimase väljaandena ilmus Eesti uue arutelu vajalikkusest. Rahvusraamatukogu egiidi all eestikeel- Annuse programmi kohaselt on võõr- se raamatu 1918–1940 bibliograafia.12 keelset ERRB-d koostatud kolmes jaos. Sellega on kättesaadavaks tehtud and- Eestis ilmunud ja Eestiga seotud ve- med kogu Teise maailmasõja eelse eesti- nekeelseid raamatuid (kuni aastani keelse raamatutoodangu kohta. Samuti 1940) asus alates 1979. aastast kirjel- on ilmunud eesti- ja võõrkeelse perioodi- dama Ljubov Janubekova (kuni aastani ka nimestikud kuni 1940. aastani.13 2012);14 kogutud ja kirjeldatud materjali Koostamisel ja seni välja andmata on alates 2014. aastast asunud sisuliselt on Eesti võõrkeelse raamatu retrospek- ja teaduslikult toimetama ja süstema- tiseerima Eesti Rahvusraamatukogu 10 E. A n n u s, Eesti retrospektiivse rahvusbibliograafia programmist, lk 72–73. vanemteadur Larissa Petina. Eestis 11 Loomulikult jätkub eestikeelsete trükis- ilmunud saksa-, ladina- ja muukeelse te andmete täpsustamine ja täiendamine uue raamatu 1631–1830 väljaselgitamise- info lisandumisel. See toimub jooksvalt MTÜ ga alustasid 1980. aastal Anne Laur Eesti Raamatukoguvõrgu Konsortsiumi ehk ja Merle Raid, tööd jätkas alates 1992. ELNET-i ühiskataloogis ESTER, mis on üht- lasi ka Eesti jooksva ja retrospektiivse rah- aastast Helje-Laine Kannik, kes tege- vusbibliograafia andmebaasi aluseks. leb perioodiga tänaseni. Eestis ilmunud 12 A. A i n z, L. T e n n o (toim), Eestikeel- saksa-, ladina- ja muukeelse raamatu ne raamat 1918–1940. I–IV köide. Ajalooline 1831–1940 kirjeldamise ja leidumuse ülevaade A. Möldre. Tallinn: Eesti Rahvus- väljaselgitamisega tegeleb alates 2012. raamatukogu, 2012, 2013. Antud periood ei kuulunud tänu nõukogudeaegsele ülesande- aasta algusest Lauri Frei. Võõrkeelse püstitusele Annuse retrospektiivse rahvus- ERRB töörühm on seega tänaseks muu- bibliograafia programmi. tunud, tihedat koostööd tehakse Tartu 13 E. A n n u s, T. L o o g v ä l i (toim), Ees- Ülikooli Raamatukoguga. tikeelne ajakirjandus 1766–1940. I ja II köi- Alates e-kataloogi ESTER kasutu- de. Ajalooline ülevaade K. Aru. Tallinn: Eesti Akadeemiline Raamatukogu, 2002; E. A n - selevõtust 1999. aastal on ERRB kirjed n u s (toim), Eestis ilmunud saksa-, vene- ja muukeelne perioodika 1675–1940. Tallinn: 14 T. A a s m a n n, Ülevaade rahvusbiblio- Eesti Teaduste Akadeemia Raamatukogu, graafia koostamisest Eesti Teaduste Akadee- 1993. mia Raamatukogus, lk 79.

865

PÄEVATEEMA, ASakova.indd 865 31.10.14 11:36 sisestatud just sinna, millega on kogu Tuleb teha kõik jõupingutused sel- informatsioon vanema rahvustrüki- leks, et taastuks üle-eestiline koostöö ja se kohta tehtud kataloogi kasutajatele koostatud ning koostamisel olevad Eesti jooksvalt kättesaadavaks.15 2014. aasta vanema võõrkeelse raamatu bibliograa- juulis toimus e-kataloogi seniste Tallin- fiad saaksid järgmise aastakümne jook- na ja Tartu andmebaaside liitmine. See sul ka ilmuda. Töörühma, millesse kuu- lõi juba paratamatult ajendi selleks, et luvad artikli autori ja ülal nimetatud Tallinna (TLÜAR ja Eesti Rahvusraa- bibliograafide kõrval veel Tiiu Reimo, matukogu) ja Tartu (Tartu Ülikooli Raa- Larissa Petina, Tiina Aasmann, Katre matukogu, Eesti Kirjandusmuuseumi Kaju ja Kairit Kaur, ühine seisukoht Arhiivraamatukogu) kolleegid ERRB on, et vajame laiemat avalikku arutelu küsimuses taas ühise laua taha koon- võõrkeelsete raamatute retrospektiivse duks. Esmaeesmärk on, et seni kogutud rahvusbibliograafia küsimustes. 2014. andmetest baaside ühendamisel midagi aasta 20. novembril leiab Tallinna Üli- kaotsi ei läheks ning kirjed ühtlustatud koolis aset võõrkeelse rahvusbibliograa- saaks. Seoses sellega tuleb ERRB kirjete fia koostamise aluseid käsitlev teaduslik ja ka trükiväljaannete koostamispõhi- seminar, kuhu on oodatud kõik biblio- mõtted ühiselt üle vaadata. Koostöö ti- graafia potentsiaalsed kasutajad. hendamist on ülalnimetatud teadusraa- matukogude vahel juba alustatud.

15 Andmed on ka nende trükiste kohta, mida ELNET konsortsiumi raamatukogudes või Eesti raamatukogudes ei leidu. AIJA SAKOVA-MERIVEE

866

PÄEVATEEMA, ASakova.indd 866 31.10.14 11:36 MISTSELLE

MITMUS, HÄGUSUS, NIMED

Kui inimesest rääkides kasutame tema nel puhul kasutatakse siiski ka mitmu- nime mitmuse vormis, on sellel halvus- se vormi: две девушки. Eesti keeles tuleb tav tähendus. Mäletan uue iseseisvusaja siis määratuse-määramatuse opositsioon eel peetud poleemikast fraasi „Need Sa- eriti selgelt välja. Kui räägime objektide visaared ja...”. Stalini-aegsetes tekstides arvust, on tegu määratusega ja mitmuse- võisid „Tuglased ja Semperid” või „Zošt- vormi ei saa kasutada. šenkod ja Ahmatovad” kõlada otse kurja- Mitmusevormi kasutatakse ka sõna- kuulutavalt. paarides, nagu kopsud-maksad (sise- Inimväärikus tähendab seda, et ini- organid), noad-kahvlid (söögiriistad), mene on indiviid, on tema ise, mitte käed-jalad, mis tähendavad üldmõis- osa mingist ebamäärasest kogumist. teid ja on üldiselt samamoodi hägusad, Mitmuse kasutamine eitab meie indi- selgelt piiritlemata tähendusega.1 Võib viduaalsust, alandab meie väärikust, vaielda selle üle, kas siis, kui räägiti, et teeb meist isegi mingid Untermensch’id, piknikule tuleb kaasa võtta noad-kahv- mitte-päris-inimesed. Mitmuses nimi on lid ja tassid-taldrikud, on sellega mõel- lähedane nimetusele, nimeta-olemise- dud ka lusikaid, kruuse ja joogipudeleid. le. Ligikaudu sama efekt on sellel, kui Selline sõnapaaride kasutamine üld- kellestki rääkides kasutame sõnu keegi, mõistete väljendamiseks on soome-ugri mingi või mingisugune ~ mingisugused: keeltes väga tavaline ja seda kohtame keegi Kaplinski, mingid Kaplinskid…, ka vene keeles, eriti vanemates folkloori- niisama ka igasugused. Ka siin on tava- tekstides. Гуси-лебеди tähendab veelin- line mitmusevorm. de üldiselt, злата-серебра väärismetalle Mitmusevormi kasutades räägime nagu kuld ja hõbe meie rahvalaulude eesti keeles ja mõnes muuski keeles (nii parallelismis. Nii soome-ugri keeltes kui näiteks vene keeles) ebamäärasest hulka vene keeles kasutatakse siin peaaegu gast. Raamat või inimene on oma ain- alati mitmusevormi, kuigi näiteks ini- suses kindlalt määratud, raamatud või mesel on ainult üks maks. Võib või vä- inimesed ei ole, neid võib olla kaks või hemalt minu lapsepõlve aegu võis öelda rohkem. Teisisõnu: mitmust kasutades naised-lapsed ka siis, kui mõlemaid on ei anna me informatsiooni selle kohta, ainult üks. kui paljudest objektidest räägime. Sel- Tavalistest sõnadest paaride kõrval leks on vaja lisada sõnu, näiteks öelda, on eesti keelele nagu paljudele Euraasia et raamatuid on kümme, või siis mää- keeltele omased paarid, kus üks sõna ramatust vaid mõnevõrra vähendades on „kajasõna”, mis teist vähe muudetult – rääkida mõnest inimesest või hulgast kordab ja omaette esineda ei saa. Sel- inimestest. Huvitav on, et eesti keeles lised sõnapaarid on näiteks tühi-tähi, ei kasutata arvsõnadega koos mitmu- kimpsud-kompsud, nii-naa ~ nii ja naa, sevormi nagu meile tuttavates Euroopa keeltes. Ütleme viis raamatut, mitte 1 J. K a p l i n s k i, Ideofoonidest meil ja *viis raamatud. Ka vene keeles ütleme mujal. – Keel ja Kirjandus 2010, nr 2, lk пять книг ja пять мальчиков, kuigi mõ- 133–136.

186727

MISTSELLE, JKaplinski.indd 867 31.10.14 11:37 mitmed-setmed, sodi-podi jne. Ei ole kajastust või isegi seda olemust ennast. selget piiri selliste sõnapaaride ja päris Nii on nime moonutamine, olgu siis ka- ideofooniliste sõnapaaride nagu suri- sutamine mitmuses või kuidagi teisiti, muri, sinka-vonka, kihma-kohma vahel. enamasti seotud naljaga, nimekandja Võib öelda, et mõlemal puhul on tähen- mõnitamisega või on siis erilise intiim- duste hägusus veel suurem kui lihtsalt suse väljendus, nagu hellitusnimed mitmusevormi kasutamisel. Vahe on slaavi ja romaani rahvastel: Иван – Ваня, selles, et mitmuse puhul on määrama- Ванюша; Concepción – Conchita. Nime tum objektide, hulga elementide arv, hellitusvormid rõhutavad seda, et nime- sõnapaaride puhul see, mis elemendid kandjasse suhtutakse hästi, nii nagu hulka kuuluvad, st tegemist on nn hägu- suhtutakse lapsesse,3 et kõneleja peab sa hulgaga (ingl fuzzy set). teda lähedaseks ja tal pole tema vastu Mõlemal puhul tähendab määrama- halbu kavatsusi. Oluline on, et üldiselt tus individualiseerimatust, isegi sega- ei kasuta laps vanema nime deminutiiv- sust. Nii pole ime, et sõnapaare, eriti vormi. ideofoonilisi sõnapaare kasutatakse sa- Keeleteooria seisukohalt võiks siis geli selleks, et otse näidata põlgust või ilmselt sõnapaare nagu kimpsud-komp- siis osutada, et tegu on millegagi, mida sud, kila-kola, sodi-podi, kus kajasõnas ei tasu tõsiselt võtta, millegagi, mis on on muuhulgas sage ka deminutiivsu- tühi-tähi, kila-kola, kribu-krabu. Ideo- sega seotud i-vokaal, ja mitmusevor- foonia ja sellele lähedased sõnapaarid mi kasutamist ainsuse asemel lugeda jäävad rohkem või vähem väljapoole nähtuseks, millel on deminutiivsusega ratsionaalset diskursust. Nii on neil sarnaseid funktsioone. Semantiliselt – oma koht suhtlemises lastega, keda me ebamäärasuse, hägususe rõhutamine. samuti ei pea täisratsionaalseteks ini- Pragmaatiliselt – kirjeldatava väiksuse, mesteks. väheolulisuse, vahel ka põlastusväärsu- Nimi on kindlalt seotud nimekandja se rõhutamine. individuaalsusega, seda sidet on peetud lausa maagiliseks, nimes on nii muist- setel aegadel kui veel XX sajandi filo- soofias-teoloogias2 nimekandja olemuse JAAN KAPLINSKI

3 P. K e h a y o v, R. B l o k l a n d, Mitte- sufiksaalne deminutiivituletus eesti keeles. – Emakeele Seltsi aastaraamat, nr 52 (2006). 2 П. А. Ф л о р е н с к и й, Имена. Москва: Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, Мысль, 2000. 2007, lk 107.

868

MISTSELLE, JKaplinski.indd 868 31.10.14 11:37 RAAMATUID

ADSONI LUULEKOGU, LÕPUKS OMETI

Artur Adson, Varjuliste puie all. I Luuletused. Luulõtusõ’. Koostanud Kohe raamatu alguses on toimetajad Õnne Kepp. Toimetanud Õnne Kepp, pidanud vajalikuks rõhutada, et „Varju- Tiia Allas. Tallinn–Võru: Eesti TA liste puie all” ei pretendeeri „täielikule Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Adsoni luulevaramu esitlemisele” (lk 7). Võru Instituut, 2014. 535 lk. Kas siis üldse on tegemist kogutud luuletuste väljaandega? Formaalselt mitte, Kummaline, et Artur Adsoni luule sisuliselt siiski, sest väljajätted puudu- koondkogu tuli aastakümneid oodata, tavad vaid poolt tosinat käsikirjalist ja kena, et see lõpuks siiski ilmus. Va- teksti ning mõnda eesti kirjakeeles kirju- rem on tema luulest kokku pandud kaks tatud luuletust, mis ka trükis ilmunud. saleda seljaga valikkogu, „Värsivakk” Ilmunu osas oskan ma ise osutada vaid 1959. aastal Rootsis ja „Väike luuleraa- väikesele sarjale „Ema kaebeid”, mis on mat” 1990. aastal Eestis, nendesse mah- pärit värssdraamast „Toomapäev”, aga tus aga ikkagi tunduvalt vähem tekste, mida autor pidas heaks avaldada ka ise- kui autor kirjutas. Kui praegu oleks seisvate luuletustena.1 Võimalik, et mi- tegemist lühiarvustusega, siis võikski dagi jäi mul märkamata, aga igal juhul piirduda kiidusõnade ja tänukummar- on köitest välja jäänud luuletusi väga dustega köite koostaja ja toimetaja Õnne vähe. Järgmise sajandi jooksul ei pruugi Kepi ning toimetaja Tiia Allase suunas. Adsonilt nii mahukat värsikogu ilmu- Salmid on hoolikalt kokku kogutud ja da. Selle kartuse valgusel võinuks ju läbi vaadatud, toimetamistöösse tõsiselt avaldada kõik, mida üldse leida annab, suhtutud, kujundus kena ja siia sobi- kuid koostaja kaalutlused on minu arust vad hästi ka Adsoni joonistused. Need siiski mõistetavad. Näiteks neil eesti- tõdemused ongi kõige olulisemad, mida keelsetel värssidel just nagu polekski raamatu „Varjuliste puie all” kohta peab kompositsioonis õiget kohta. Luulekogu ütlema. Kuid arvustus ei saa veel siin- pakub küll lõunaeestikeelse loomingu kohal lõppeda ning ka hoolikalt tehtud kõrval tsükli Adsoni eestikeelset laste- asjade juures annab veeretada mõtteid luulet, kuid see muutub siin nähtuseks mitmes suunas. Kui nende mõtete seas iseeneses, millega kaeblik „suurteluule” on ka mõni väike kriitiline märkus, siis haakuda ei taha. Adsoni lõunaeestikeel- see tuleb nagunii bumerangina minu ne luulelooming sulgub aga peaaegu juurde tagasi, sest 2013. aastal kirjuta- jäägitult terviklikeks kogumiteks, mis sin raamatu käsikirjale eelretsensiooni tekkisid omaaegsetes uudiskogudes. ning vastutan lõpptulemuse eest koos Hoolika mehena ei lasknud Adson teks- teiste asjaosalistega. Jagan järgneva te ajakirjanduse veergudele ära kaduda: jutu kahte ossa, esimeses pooles räägin mis perioodikas ilmus, see enamjaolt ka rohkem uue raamatu koostamisprintsii- raamatutes taaskasutust leidis. pidest ja saatesõnadest, teises rohkem Adsoni luulest, olgugi et üht ei saa tei- 1 A. A d s o n, Ema kaebeid („Toomapäe- sest päriselt lahutada. vast”). – Looming 1928, nr 5, lk 425–426.

8691

RAAMATUID 11-14.indd 869 31.10.14 11:37 „Varjuliste puie all” algab eessõnaga bel. Need on enam-vähem kirjeldatavad ja lõpeb kahe järelsõnaga. See silmator- nelja punkti abil: esiteks – luuletuse kav raam ning kahe teadusasutuse ühi- põhikujuks on valitud pikem versioon ne väljaandja roll võivad esmapilgul jätta ning kärpeid on selgitatud joonealuses; mulje, et tegijatel on olnud soov lõplikult teiseks – pealkirjana on eelistatud ena- lukku lüüa Adsoni loominguline kaanon masti uudiskogus ilmunud pealkirja, sa- ja selle „õige” tõlgendusviis. Saateteksti- mas näiteks „Värsivaka” alternatiivseid de sisus pole siiski kehtestavad-kanoni- pealkirju on nimetatud joonealustes; seerivad tendentsid pealetükkivad ning kolmandaks – muudes üksikküsimustes kolme saatesõna funktsioonid on (mõ- on eelistatud kas autori viimast tahet või nest kattumisest hoolimata) selged: toi- siis teatud juhtudel võrukeelsemat va- metajate ühine sissejuhatus tutvustab rianti; neljandaks – läbi on viidud väik- koostamispõhimõtteid, Õnne Kepi järel- semat sorti ortograafilist ühtlustamist sõna („Mi elopäivä’ nigu puhmi rida ka- (näiteks larüngaalklusiili märkimise tel puul armastuse kerikutiid”, lk 491– osas). Kolmas ja neljas nimetatud punkt 512) räägib Adsoni elust ja loomingust ei tekita suuri küsimusi, sest mingite kirjandusloolise vaatenurga alt ning suurte muutustega siin tegemist pole ja Tiia Allase võrukeelne saatesõna („Piso tehtut on piisavalt seletanud ka Allas umatsõmbas kirotõdu’ luulõtusõ’”, lk oma järelsõnas. Küsimused tulevad esile 513–521) keskendub keelele. Kõik need rohkem seoses kahe esimese punktiga. tekstid on ootuspäraselt arukad, aga kui Adsoni redigeerijategevuses torkab kõi- neid kõrvu panna Adsoni luuletuste esi- ge rohkem silma see, et ta kaldub hiljem tusviisiga, siis hakkab silma ka üks pea- luuletusi lühendama (harva ka mõnd misi vastuolusid, mida raamatust leida stroofi lisama) ning pealkirju muutma. annab. Eessõnas väidetakse, et luule- Kui ta aga sagedamini lühendab, siis see tuste esitamisel on lähtutud „enamasti tähendab, et pikkade versioonide esita- autori viimasest tahtest”, mõningates mine teksti põhikujuna ei saa olla autori kohtades siiski ka arvestades varasemat viimane tahe. Pealkirjadega on sama- redaktsiooni (lk 7). See väide on osaliselt moodi ja mõnikord veel segasemaltki. eksitav, paistab hoopis, et tegijaid juh- Näiteks on värssjutustus „Silson nink tis soov esitada võimalikult kompaktselt Liba” saanud autori tahtel „Värsivakas” üheskoos luuletuse kaks redaktsiooni pealkirjaks „Silson ja Riba”2 ning ühtla- korraga. Selleks on leiutatud selline si on siis ka ühe peategelase nimi kogu joonealuse kommenteerimise viis, mis tekstis Riba. Kas siiski pole imelik, et on ökonoomne, kuid mis on tekstoloogi- luulekogus „Varjuliste puie all” on Riba lisest vaatevinklist vaieldav. Luuletuse taandatud ning segaseid libamõtteid te- põhikujuks loetakse ju ikkagi esimesena kitav Liba tegutseb jälle? ja suures kirjas trükitud varianti, mitte Õnne Kepi saatesõna vaateid Adsoni joonealust – aga just suur osa (ja siiski luulele puudutan veel ka arvustuse tei- mitte kõik) joonealuseid on raamatus ses pooles. Ükskõik aga, kuidas minu need kohad, kus selgub autori viimane stiil või arusaamine Adsoni luulest sel- tahe. Järjekindel autori viimase tahte le käsitlusega kokku passib, võib kindel arvestamine pidanuks viima mingi teise olla, et Kepp tunneb Adsoni loomingut lahenduseni, kuigi on ka võimalik vastu paremini kui mina ja oskab seda tund- väita, et raamatus „Varjuliste puie all” likult vaadelda. Torkab silma, et Kepp saavutatud ökonoomsus on mõistlikum 2 Vrd A. A d s o n, Varjuliste puie all, kui printsiipide järjekindlus. lk 269 ja A. A d s o n, Värsivakk. Valik kat- Kuigi printsipiaalsuses on hälbeid, sest vihust. Stockholm: Vaba Eesti, 1959, siis mingid printsiibid on ikkagi ju käi- lk 123.

870

RAAMATUID 11-14.indd 870 31.10.14 11:37 ei suhtle otseselt teiste tõlgendustega, jus, miks tema koondkogu oli vaja. Tei- samal ajal kui näiteks Allas seda teeb. ne põhjus on see, et ta on minu meelest Viidete puudumine ei tähenda, et kirju- kirjutanud mõned südamlikud ja hästi taja ei tunne varasemaid käsitlusi – ole- helisevad luuletused ning need väärivad tatavasti on praeguse lahendusega taot- uuesti avaldamist, miks siis mitte koos letud suuremat esseistlikku vabadust ja lähema tekstilise ümbrusega. Kas pole süvitsiminekut. aga pisendav rääkida vaid „mõnedest” Tiia Allase saatesõna ambitsioon on headest luuletustest? Raske on hinnan- näiliselt väiksem, kuid Adsoni keeletar- guid argumenteeritult lahti muukida, vituse ja toimetamistegevuse kirjelduse aga minu isiklik tundmus ütleb, et Ad- kõrval leiab siit ka põhimõttelisi tähele- son ei ole tingimata kõige huvitavam panekuid. Allas alustab saatesõna osu- võrukeelne – veel vähem lõunaeestikeel- tusega muudatusele, mis köitis minugi ne – kirjanik. Tal on üksikuid kirkaid tähelepanu. Nimelt kõlab Adsoni luu- poeetilisi hetki, kuid meetrite kaupa letuse „Mu värsi’” esialgses versioonis ka tuimavõitu luuletööd väljatöötatud esimese stroofi neljandas reas keeleline põhistiilis, mis tembib siurulist uus- enesedeklaratsioon: „nii tulep kõnelda, romantikat sentimentalismi ja idüllili- kuis kiil om luudu”, „Värsivakas” on aga se kodukandiluulega. Tema kaasaegse selle asemel: „nii kuidas kehvä valla kiil Hendrik Adamsoni mulgikeelses loomin- om luudu” (lk 515). Muutus torkab sil- gus tundub lennuhoogu rohkem olevat, ma, selliseid redigeerimisi Adsonil palju hilisemad võru luuletajad Raimond Kolk pole. Torkab silma veelgi rohkem aga ja Jaan Kaplinski on nüansseeritumad, sellepärast, et siin näikse kajastuvat Kauksi Ülle mitmekesisem, Jan Rah- põhimõtteline hoiakumuutus, millele man keeletundlikum. Neist arvamustest seletust leida on raske. Võib siis vähe- hoolimata olen kindel, et mingis mõttes malt arutada selle üle, kuidas ikkagi saab just Adsonit pidada kõige tähtsa- Adsoni „kiil om luudu” – ja sellega Allas maks lõunaeestikeelseks luuletajaks, oma saatesõnas tegelebki. Juba pikemat sest tema luulekeele valik, luuletuste aega on olnud küsimuse all, kas Adson laad ja lõppude lõpuks ka tema kuulu- luuletas koduses võru keeles või oli tema mine soliidsesse kirjanduslikku selts- lõunaeestilise loomingu aluspõhjaks pi- konda lõid aluse uuele lõunaeestikeelse gem vanem tartukeelne traditsioon. Asi luule traditsioonile XX sajandil. Ei tea, pole ühemõtteline, see tuleb ka Allase mis oleks ilma Adsonita juhtunud, kuid käsitlusest välja, kuid samas on mõistlik on võimalik, et kirjanduslikke juhtumisi kõigest hoolimata tõdeda, et just Adsonist oleks olnud tunduvalt vähem ja nende lähtub hilisem tava „luulõta’ õnnõ võru iseloomud juhuslikumad. keelen” (lk 521). Küsimus pole ainult võru- Kirjandusloolist alustajarolli siin päraste keelendite määras. Kui Adsoni ilmselt lahti seletama ei pea, seda on autoripositsioon seostab end Võrumaaga rõhutanud paljud varasemad käsitle- ja sealse kohaliku keelega (ükskõik, kas jad ja see selgub ka uue väljaande saa- kehva valla omaga või mitte), siis pole ju tesõnadest. Võiks mõtiskleda selle üle, põhjust hakata rääkima Adsoni tartu- kuidas „Varjuliste puie all” aitab mit- keelsest või hoopis kunstkeelsest luulest mekesistada kirjandusloolist mõistmist ja sellest lähtuvast traditsioonist. ja avastada selliseid lugemisväärseid tekste, mis pole üldtuntud. Aitab kind- II lasti, sest ettekujutus Adsoni loomin- Adson on tähtis luuletaja, sest ta gust on seni olnud väga piiratud. Suur (taas)käivitab XX sajandi esimesel poo- osa Adsoni tekstidest on olnud halvasti lel võrukeelse luule. See on esimene põh- kättesaadav, lisaks sellele on ta üks neid

871

RAAMATUID 11-14.indd 871 31.10.14 11:37 autoreid, kelle kirjanduslooline staatus tuks saanud Alo Põldmäe koorilauluna fikseeritakse retseptsioonis mõne- ük ja samuti Kait Tamra esituses. Minu siku luuletuse põhjal – lisaks muidugi arust on raamatu pealkirja valik ja selle sellele staatusele, mida andis kuulu- luuletuse esiletõst mitmes mõttes õnnes- mine Siuru rühmitusse ja abielu Marie tunud ning antud juhul on kindlasti õige Underiga. Sellele väitele sain tõendus- ka pealkirja kuju. „Õige” ja „vale” küsi- materjali aastate eest, kui uurisin oma mus võib mõnel lugejal pähe tulla, sest magistritöös eesti luule antoloogiaid ja vanapärane võru keel see ju pole ning tõin töö lisades välja luuletused, mida lauludes on kuulda olnud ka versiooni kirjandusloolise kallakuga antoloogiates „Varjuliidsi puiõ all”.5 kõige sagedamini kohtab.3 Oma töö põh- Ei saa päriselt öelda, et neli-viis tun- jal julgen väita, et Adsoni värsiloomingu tumat luuletust jätaks eksitava ette- tuum kujundatakse välja kiiremini kui kujutuse Adsoni loomingu väärtustest, Underil. Underi uustrükkides ringleb kuigi see ettekujutus on piiratud. Kepp palju luuletusi, koostajate rõhuasetused tõdeb, et juba varakult avas Adson oma vahelduvad ja mõnda aega polegi päris luule kaks peateemat: kodukoht ning ar- selge, mis peaks kuuluma kaanonisse. mastatud naine (lk 499). Teemasid tuleb Adsoni kaanon saab selgeks kiiresti ja juurde, järjepidevaks muutuvad näiteks see on väiksemahuline, teatava liialdu- surmamõtted, aga neid kahte esimest sega võiks öelda, et tema hilisem luule- tuleb tõepoolest pidada eriti tähtsateks. tajakuulsus rajaneb neljal tekstil: need Võib rõhutada kodukohta (ja üldse koha- on „Poisikene 2”, „Keemisen tasasen 7”, kesksust), võib rõhutada ka lapsepõlve- „Väiku sõsar vellega” ning „Kui elli ma mälestusi, mis seda kohatruudust kan- viil Sännä koolimajan”. Viimane neist on navad, ning lapseksolemise reflekteeri- valikutes esinenud vähem kui eelmised, mist muulgi moel. Võib näha armasta- kuid ilmselt on see mõnegi lugeja jaoks tud naise teemat, aga võib näha näiteks adsonlikkuse esimene märk. Väiksem omaenda armastuse armastamist, mis esinemissagedus tuleb peamiselt sellest, iseloomustab Adsoni kinnismõttelise et Adson ise jättis teadmata põhjusel ja jäägitu andumise üht külge. Nii või selle luuletuse välja Arvo Mägi antoloo- teisiti on siin kaks peamist kontsentrit, giast „Eesti lüürika”. Küsimus oli just kust leitakse Adsoni põhilaadile kõige autori enda otsustuses, sest Adsonil ja tunnuslikumat. Ka antoloogilised luule- Underil lubati erandkorras „Eesti lüüri- tused esindavad seda arusaama: „Poisi- ka” valikud ise koostada.4 Muidugi on li- kene 2”, „Väiku sõsar vellega” ning „Kui saks nimetatud neljale luuletusele aval- elli ma viil Sännä koolimajan” on luule- datud antoloogiates mõned tekstid veel, tused lastest ja lapsepõlvest, „Keemisen midagi on ehk muutunud ka uuemates tasasen 7” aga näide armastusluulest, antoloogiates, mida ma magistritöös ka- koha- ja surmateadlikum armuluule jastada ei saanud. Näiteks võib arvata, arendus tuleb esile luuletuses „Varjulis- et Adsoni tuntumate luuletuste sekka te puie all”. on liikumas ka koondkogule pealkirja Mida koondkogust võiks juurde leida? andnud „Varjuliste puie all”, mis on tun- Võib leida mingeid hiljem lisanduvaid ki- histusi, kuid on iseasi, kas neid peab jõu- 3 M. V e l s k e r, Eesti luule antoloogiad. liselt väärtustama. Huvitav on näiteks Magistritöö. 2. osa. Tartu: Tartu Ülikool, jälgida, kuidas tõelise oma kodu igatsus eesti kirjanduse kateeder, 1993, lk 280–295. 4 Vt Järelmärkus. – Eesti lüürika. Vali- mik Kr. J. Petersonist tänapäevani. II köide. 5 Nt Uma Pido: Varjuliidsi puiõ all. – Koost A. Mägi. Lund: Eesti Kirjanike Koope- https://www.youtube.com/watch?v=R1-nb ratiiv, 1959, lk 423. 4b-_aA (8. VIII 2014).

872

RAAMATUID 11-14.indd 872 31.10.14 11:37 sünnitas Adsonil terve sarja kodumajale Käsitlusest jääb mulje, et kõige tähtsam pühendatud luuletusi, eriti pühendus- sellepärast, et siin pöördutakse jumala tekste sellele majale, mis 1930. aastatel poole ning siin võiks olla surmateema Nõmmele kerkis. Mis tuletab taas kord alguspunkt. Mõni lehekülg hiljem on meelde, et Adsoni igatsetud tõeline oma öeldud luulekogu „Katai, kibuvits nink kodu jäi ikkagi ajutiseks ning et selles kivi” kohta: „Vaieldamatult on see hoones tegutseb praegu üks osa Underi luulekogu Adsoni parim....” (lk 506). ja Tuglase Kirjanduskeskusest. Maja- Olen nõus, et viimati nimetatud raamat luule tsükkel on huvitav uurijale, aga on huvitavam kui „Roosikrants”, aga see pole minu meelest poeetiliselt kõige kas on ikka võimalik täie veendumuse- kandvam osa Adsoni loomingust. Veel ga öelda, et üks on „kahtlemata kõige vähem võiks leida seda kandvust mõnes tähtsam” ja teine on „vaieldamatult” teises hiljem juurde tulnud tekstikogu- parim? Usun, et siin on siiski vaidle- mis. Lugulaulud luulekogus „Pärlijõgi” misvõimalusi. Võib ju olla hoopis nii, et on kenasti läbi mõeldud, aga eks nad tõlgendajat juhib mingi kindel tõlgen- ikkagi kahvatuvad, kui lugejal peaks dusmudel, näiteks veendumus, et hea meelde tulema Underi „Õnnevarjutu- luule peab esitama „sügavaid” teemasid se” ballaadid. Adsoni lasteluule on ju ning kirjanik täiustub, areneb loomingu lustakaski, kuid kui peaksid meenuma jooksul mingi kõrgpunktini, millele mõ- Ernst Enno või Julius Oro värsid, siis nikord järgneb vaibuv järelmäng. on jällegi selle asjaga nii, nagu ta paras- Varasemates käsitlustes on variat- jagu on. Tõsi, mõnda Hiiumaa motiivi sioone, kuid ligilähedaselt samasugu- luulekogust „Katai, kibuvits nink kivi” seid hinnanguid nagu Kepi järelsõnas tasuks meelde tuletada. Või siis mõnda on ennegi välja pakutud. Näiteks arvab hilist Underile sünnipäevaks kirjutatud Henrik Visnapuu 1939. aastal, et Ad- luuletust. Aga lõppkokkuvõttes arvan soni paremaid luuletusi leiab kogudest ma siiski, et Adsoni loomingu väärtus- „Kaduvik”, „Katai, kibuvits nink kivi”, te otsimisel ei peaks tingimata otsima „Pärlijõgi” ja „Lehekülg ajaraamatust”.6 mingeid hiljem lisanduvaid teemasid või Ivar Grünthal nimetab paarkümmend võtteid. Võib-olla on need väärtused juba aastat hiljem „Värsivaka” saatesõnas, varakult olemas, varem teada teemade et Adsoni luule keskse osa moodustavad raamistuses. nii ajaliselt kui kvaliteedilt „Kaduvik”, Küsimus puudutab ka seda, kuidas „Katai, kibuvits nink kivi” ja „Pärlijõgi”.7 hinnata Adsoni luule muutumist ja Miks siis ikkagi leitakse Adsoni armas- tema enesetõlgendust. Paistab, et hoo- tusluule peaaegu ainuke esindusnäide limata kõigest, mis hiljem juurde tuleb, tema varasest loomingust? Miks mäleta- liigub Adson mingis mõttes ikkagi en- takse lapsepõlvelaule kahest esimesest nast piiravas ja rutiinistuvas suunas, luulekogust „Henge palango’” ja „Vana see hakkab kokku kõlama ka piiratud laterna”? Miks luulekogu „Kaduvik” ettekujutusega tema luulest. Samas tu- värsid ei kipu eriti antoloogiatesse sat- leb tunnistada, et Adsoni seniste tõlgen- tuma? Ma arvan, et vähemalt kaaluda dajate arvamused pole päris samasu- võiks ka sellist lähenemist, mis tõstab gused kui minu omad ning vaevalt siin esiplaanile hoopis Adsoni kahe esimese kellelgi lõplikku õigust olla saab. Aga luulekogu värske hoo. „Henge palango’” kui pole seda õigust minul, siis kahtla- ne, kas teistelgi. Kepp kirjutab: „„Roosi- 6 H. V i s n a p u u, Artur Adson luuletaja- krants” ei ole küll Adsoni kõige parem na. – Varamu 1939, nr 2, lk 159. värsikogu, kuid tema loomingu konteks- 7 I. G r ü n t h a l, Artur Adsoni luule. – tis kahtlemata kõige tähtsam” (lk 503). A. A d s o n, Värsivakk, lk 17.

873

RAAMATUID 11-14.indd 873 31.10.14 11:37 ja „Vana laterna” on Adsoni hilisema dusluuletuses Jaan Oksale leidub fraas loomingu ja retseptsiooni suhtes huvi- „sina pühä roppuse papp” (lk 122). Liig tavas asendis: ühelt poolt on siin näha oleks seda fraasi Adsoni enda kohta tar- lapsepõlvepildistuste ja armastusluule vitada, aga siit avaneb minu meelest Ad- esimesi värvikaid avaldusi, teiselt poolt soni luuleilma üks joon, mis tugevalt ta on neis raamatutes ka rida luuletusi, kujunemist mõjutas, aga siis teiste joon- mis hiljem enam ei ilmu, mõni neist on te varju kadus. minu meelest ka teenimatult unustatud. Loodetavasti tekib pärast koondkogu Niisiis mäletatakse ja unustatakse Ad- ilmumist Adsoni loomingu tõlgendusi soni esimesi kogusid kuidagi ilmekamalt juurde ja tekib ka selliseid lähenemisi, kui pärastisi. Eriti puudutavad unusta- mis erinevad nii Õnne Kepi kui minu mised erootilist armastusluulet, mis hil- omadest. Üks sõltumatumaid on seni jem ei passinud enam kokku Adsoni mo- Lauri Sommeri käsitlus: Sommeri jaoks raalivalvuri kuulsusega ja küllap ka ta hakkab Adson paistma „ainupäraselt enda ettekujutusega oma saavutustest. anakronistlikuna”8 ja saab just sellisena Mõned varase armastusluule näited on lähedaseks. Aga igasugu vaateid Adsoni küll ka „Värsivakka” valitud ning ees- loomingule võiks olla veel ning „Varju- pool mainitud „Keemisen tasasen 7” on liste puie all” annab selleks võimaluse. samuti leebemat sorti erootika näiteks, Raamatu mahukuse juures võib tekkida ihalev pilk näeb siin armastatu huuli ja oht, et väärtuslik looming mattub massi hambaid. Leiab üksikuid näiteid, kuid alla, kuid ma loodan vastupidist – siit erootilist luulet on Adson „Värsivakast” saab avastada seda, mida mujalt pole välja jätnud ikka karmima käega kui kerge leida, tekib võimalus kokku panna muid tekste. Mulle näib, et pole palju „oma kirjanik”. Seadsin kahtluse alla, luuletundjaid, kes teaksid selliseid teks- kas Adson on kõige huvitavam võru- te nagu „So laule man”, „Kui hää om mi- keelne luuletaja, aga tal on ju sellegi- nole”, „Mis oodap iin”, „Ke tunnep jõu- poolest häid luuletusi ning mõnda neist du”, „So pehme kambrekese pehmemb võib jääda suisa imetlema. Kui veel saar”, „So valgit kässi kats”, „Määne mo meelde tuleb, et Adson on kirjandusloos Hengeke om”, „Tunni’”, „Kui raamatu- tähtis kuju, siis võiks imetlust saata au- ga” jmt, ka tsükli „Keemisen tasasen” kartuski. ülejäänud osad peale tolle seitsmenda ei tohiks üleliia tuttavad olla. Muuhulgas MART VELSKER just siit leiab minu arvates seda algu- pärast energiat, mida Adsoni loomingus hiljem vähemaks jääb. „Roosikrantsis” ilmunud ja hiljem jällegi Adsoni esin- 8 L. S o m m e r, Arthur. – Räestu raamat. duskomplektist välja arvatud pühen- Tallinn: Menu, 2012, lk 151.

874

RAAMATUID 11-14.indd 874 31.10.14 11:38 ELULOOLINE LÄBILÕIGE VARASEMAST EESTI AJAKIRJANDUSEST

Brendekenist Peeglini. Eesti ajakir- aja jooksul eelkõige Tartu Ülikoolis pal- janduse biograafiline lühileksikon jude ajakirjanduse ajalooga tegelenud 1689–1940. Koostajad ja toimeta- uurijate ja tudengite töö tulemusel koos- jad Roosmarii Kurvits, Anu Pallas. tatud teemakohane elulugude andmes- Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2014. tik, mis on tulevikus kavandatud tervi- 193 lk. kuna kaasaegse digitaalse andmebaasi- na avalikkuse ette tuua. Esimese eestikeelse ajakirjanduslooli- Koostajad tõdevad saatesõnas: „Lek- se teatmeteose ilmumine sel aastal on sikoni eesmärgiks on anda kontsentree- kindlasti märkimisväärne sündmus. ritud ja mitmekülgne pilt Eesti ajakir- Mõneti üllatav, et selline teatmeteos, jandusest aastatel 1689–1940” (lk vii). arvestades ajakirjanduse olulisust meie See eesmärk on kindlasti täidetud. Aga ajaloo kontekstis, siiski alles nüüd – ot- sellegi teatmeteose puhul tuleb kohe rõ- sapidi juba digiajastul – trükivalgust hutada, et tegemist on lühileksikoniga, nägi. Tõsi, ajakirjandusega seotud isi- kuhu on mahtunud vaid väikene osa kute eluloolisi andmeid on avaldatud umbes 1600-st andmebaasis olevast elu- varemgi. Esmalt väärib äramärkimist loost – kokku 348 biograafiat. Väljaande 1909. aastal ajalehe Postimees 50 aas- kokkupaneku põhiraskus lasus koosta- ta juubeliga seoses ilmunud koguteos, jatel Roosmarii Kurvitsal ja Anu Palla- mis sisaldab ajalehe 322 kaastöölise sel, elulugude valikut aitasid täpsusta- biograafiaid. Ka Eesti Vabariigi algus- da Krista Aru, Tiit Hennoste, Epp Lauk, aastail ilmunud Eesti Ajakirjanike Lii- venekeelse ajakirjanduse osas Tatjana du aastaalbumites „Õitsituled” (1922– Šor ning saksakeelse ajakirjanduse osas 1925) avaldati ajakirjanike elulugusid, Liina Lukas ja Vahur Aabrams. biograafilist materjali sisaldasid samuti Leksikoni haare on nii sisuliselt kui mitmed Eesti NSV Ajakirjanike Liidu ka ajaliselt muljet avaldav. Raamatu väljaanded ning viimaste aastakümnete sisu on koostajad kokku võtnud järgmi- Tartu Ülikoolis ajakirjanduse õpetami- selt: „Leksikonis on hõlmatud Eesti ter- se ajaloole pühendatud publikatsioonid ritooriumil ilmunud ajakirjandus, lisaks ja elulugude kogumikud. Ilmunud on eestikeelsetele väljaannetele ka kohalik ka mitmed biograafilised teatmeteosed saksa-, vene-, rootsi- ja jidišikeelne aja- tänapäeva meediamaastikul tegevate kirjandus. Kuna Tsaari-Venemaa hal- isikute kohta. dusjaotuse järgi oli Lõuna-Eesti Liivi- Sihipärasem eesti ajakirjanike ja aja- maa kubermangu osa, mille pealinn oli kirjanduslike kaastööliste elulooliste Riia, siis on käsitletud ka Riias ilmunud andmete kogumine sai siiski alguse alles saksakeelsete väljaannete olulisemaid 1980. aastatel Tartu Riiklikus Ülikoolis toimetajaid ja autoreid. Eestis ilmunud professor Juhan Peegli eestvedamisel, väljaannete kõrval on sisse võetud ka millest hiljem kasvas välja kõikehõl- eestikeelne ajakirjandus mujal maail- mava biograafilise leksikoni koostamise mas, eelkõige Venemaal Peterburis ja mõte. See idee realiseerus lõpuks 2014. Ameerika Ühendriikides” (lk viii). aastal omamoodi kingitusena tähista- Raamatu alguspunktiks on aasta maks ajakirjandushariduse 60. aasta- 1689, mil Tallinnas hakkas teadaolevalt päeva Tartu Ülikoolis. Seega on kõneks ilmuma esimene Eesti ala ajakirjandus- oleva raamatu koostamise aluseks pika väljaanne Revalsche Post-Zeitung, mida

875

RAAMATUID 11-14.indd 875 31.10.14 11:38 kirjastas Christoph Brendeken (1649– inimene on loonud kas autori, kaas- 1710). Teisalt on raamatusse võetud isi- autori, toimetaja, koostaja, illustraatori, kud, kes alustasid ajakirjanduslikku te- tõlkija, fotograafi või mõne muu ameti gevust enne 1940. aastat, ja kuna Juhan kandjana. Artikli lõppu on paigutatud Peegel töötas aastatel 1938–1939 Saa- kindla sisemise struktuuriga ülevaade remaa ajalehes Meie Maa, siis nii ula- infoallikatest, kust leiab isiku kohta li- tubki leksikoni ajaline mõõde XVII sa- sateavet. Siin on loetletud nii trükitud, jandi lõpust XX sajandi keskpaigani ehk käsikirjalised, suulised kui ka interneti- Brendekenist Peeglini. Samas tähendab allikad. Tegemist on kindlasti vajaliku tagumise ajalise piiri fikseerimine 1940. informatsiooniga, kuid allakirjutanu aastaga seda, et suur osa meie ajakirjan- jaoks oli infoallikatele viitamine kohati duse lähiminevikust – nõukogude aeg, arusaamatu. Pean silmas ajakirjadele Saksa okupatsioon ja taasiseseisvunud viitamise põhimõtet, mille järgi ei ole Eesti – selles teatmeteoses ei kajastu. viidatud autorile, vaid ära on toodud Teatmeteose sissejuhatusest saab ajakirja pealkiri, ilmumise aasta, num- lugeja asjakohase ülevaate valikupõhi- ber ja leheküljed. Läbivalt autorikeskne mõtetest, ajakirjanduslikest ametitest viitamine oleks siiski informatiivsem ja ning detailse kirjelduse elulooartikli lugejasõbralikum, kuid mõistagi rohkem struktuurist. Võib-olla olnuks asjakoha- täheruumi nõudev. Võib-olla olnuks ots- ne lisada ka lühiülevaade ajakirjanduse tarbekas raamatu lõppu lisada kasuta- ajaloo murdepunktidest meie endi aja- tud allikate ja kirjanduse tervikloend loo kontekstis ning infokanalitest, mil- ning artikli juures märkida vaid lühi- le kaudu teave inimesteni eri ajastutel kirje autori nime ja aastaarvuga. jõudis. Teada-tuntud ajakirjanike kõrval Ajakirjandusväljaannetest on vaat- leiame leksikonist esmapilgul vähe- luse alla võetud üleriigilised ajalehed ja tähtsate ametimeeste (korrektor, raadio ajakirjad (üldhuviajakirjadest kutseaja- diktor, malenurga toimetaja jne), trük- kirjadeni), ringhääling ja filmidokumen- kalite, teadlaste, sportlaste, teatritege- talistika ning samuti XVIII–XIX sajan- laste, aednike jpt tegevusalade esinda- di kalendrikirjandus. Seega on kõneks jate elulooartikleid. Koostajate eesmärk oleva väljaande koostajate huviorbiidis näidata Eesti ajakirjanduse mitmekesi- ajakirjandus kõige laiemas mõttes, seda sust on kindlasti täidetud, tähelepanelik defineeritakse kui laiale lugejaskonnale leksikoni lugeja aga võib nautida oota- aktuaalse info vahendamist. Selline lä- matuid ja värvikaid elulugusid. Arvesta- henemine on sümpaatne. Kuid siinko- des tsensuuri olulist rolli ajakirjanduse hal väärib tähelepanu, et ajakirjanduse ohjamisel Vene ajal, oodanuks ehk roh- kõrval oli teisigi kanaleid, mille kaudu kem ka selle valdkonna esindatust leksi- oluline info regulaarselt inimesteni jõu- konis. Siinkohal on sobilik viidata 2013. dis. Näiteks vahendasid kubermangu- aastal ilmunud Vene impeeriumi tsenso- valitsuste publikaadid ja patendid pika rite leksikonile (kus ka Balti kuberman- aja jooksul, juba alates Rootsi ajast kuni gud on üsna hästi esindatud)1 ja mõnele XIX sajandi keskpaigani, maarahvale teiselegi tsensuuri ajaloo värskemale ametlike teadete kõrval ka n-ö poliitilisi käsitlusele ning allikapublikatsioonile2. uudiseid (lahinguteateid, rahu sõlmimi- si jms). 1 Цензоры Российской империи, конец Iga artikkel annab võimalikult põh- XVIII — начало XX века: биобиблиогр. справ. Санкт-Петербург: Российская нацио- jaliku ülevaate konkreetse isiku eluloo- нальная библиотека, 2013. listest andmetest, ajakirjanduslikust 2 Н. Г. П а т р у ш е в а, Цензор в государ- tegevusest ning loetleb teosed, mis ственной системе дореволюционной России

876

RAAMATUID 11-14.indd 876 31.10.14 11:38 Leksikonis avaldatud 348 eluloost Kokkuvõttes ei ole kahtlust, et te- enamik on mõistagi seotud eestikeelse gemist on vajaliku ja usaldusväärse ajakirjandusega, ligikaudu 50 isikut on teatmeteosega. Kuna aga antud lühi- tegutsenud saksakeelses ja umbes 30 leksikoni on mahtunud vaid väike valik inimest venekeelses ajakirjanduses. Sel- meie varasemal ajakirjandusmaastikul line proportsioon osutab ühemõtteliselt tegutsenud isikute biograafiatest, siis muukeelse ajakirjanduse uurimisseisu on lõpetuseks paslik soovida koostaja- ebaühtlusele, andes märku, et vene- tele jaksu töös oleva Eesti ajakirjandu- keelset ajakirjandust (eelkõige tänu se digitaalse biograafilise andmebaasi professor Sergei Issakovile) on võrreldes edasisel täiendamisel, täiustamisel ja näiteks baltisaksa ajakirjandusega seni korrastamisel ning laiemale avalikku- hoopis põhjalikumalt uuritud. Baltisak- sele kättesaadavaks tegemisel. See ei sa ajakirjanduse roll ühiskonnas, levik ole kindlasti lihtne ülesanne, sest meie ja tähtsus oli aga hoopis suurem kui varasemas ajakirjandusloos (sh eesti- venekeelsel ajakirjandusel. keelse ajakirjanduse osas) on veel palju läbiuurimata tahke ja isikuid, kes seni (вторая половина XIX — начало XX века). on varju jäänud. Санкт-Петербург: Северная звезда, 2011; Пе- риодическая печать и цензура Российской империи в 1865–1905 гг. Система админи- стративных взысканий: справочное издание. Санкт-Петербург: Издательство Нестор- История, 2011. TÕNU TANNBERG

HARIDUSMÕISTEID KUUES KUUES

Haridusleksikon. Toimetaja Rain hakkab juhtima Rain Mikser. Kohe ja- Mikser. Tallinn: Eesti Keele Sihtasu- gunesid kaasatud teadlased kaheks tus, 2013. 282 lk. töörühmaks: Airi Liimetsa eestvõttel hakati koostama filosoofilise plaaniga Hariduse ja kasvatuse sõnaraamat haridusleksikoni, Viivi Maanso juhtimi- (eesti-inglise-saksa-soome-vene). sel viiekeelset haridussõnastikku.1 Kahe Koostanud Viivi Maanso (töörühma viimase aasta jooksul on mõlemad jõud- juht), Tiiu Erelt, Mari Kadakas, Ulve nud kaante vahele. Tõsi, toona loodetud Kala-Arvisto, Inger Kraav, Helin põhikoostajaid on kõrvale jäänud ja uusi Puksand, Eva Tamm, Inge Unt. [Soo- lisandunud, kuid kaasatute lõppnimes- me terminid Paula Sajavaara, vene tik on äärmiselt esinduslik ja hõlmab terminid Juta Veimer, Roman Kal- kokku enam kui pooltsada inimest. las.] Toimetaja Tiiu Erelt. Tallinn: Haridusleksikoni2 30-liikmeline Eesti Keele Sihtasutus, 2014. 515 lk. autorkond on seadnud eesmärgiks kirjeldada eesti haridus- ja kasvatustea- 2007. aastal andis Õpetajate Leht teada, et 18. oktoobri mõttetalgutega on Ha- 1 R. J u u r a k, Algas haridussõnastiku ridus- ja Teadusministeeriumi (HTM) koostamine. – Õpetajate Leht 26. X 2007. 2 Vt ka Eesti esimene haridusleksikon – eestikeelse terminoloogia toetamise ajalooliselt oluline. Mari Kleini intervjuu lek- programmi (2008–2012) raames alanud sikoni toimetaja Rain Mikseriga. – Õpetajate haridussõnastiku koostamine, mida Leht 13. XII 2013.

877

RAAMATUID 11-14.indd 877 31.10.14 11:38 duste kontekstis „valdkonna olulise- vm asjaoludest, kuid kokku on see üldis- maid märksonu, nendega tähistatavate tav ja oluline. Leksikon kui tervik annab moistete arengulugu ning vastavate tea- ühtaegu kognitiivse ja sotsiaalkultuu- duslike uurimisvaldkondade pohijooni rilise sisu teose pealkirja põhitermini- minevikus ja tänapäeval” (lk 7). Leksi- le haridus ja seostab selle teise olulise kon sisaldab 43 ülevaatlikku artiklit. terminiga kasvatus, tehes seda mitme- Selle on toimetanud Rain Mikser, kes on sugustele hariduse ja kasvatuse filosoo- ka 16 artikli autor või kaasautor. Tema filistele ja teaduslikele diskursustele ja sõnul (vt eessõna) on teos mõeldud kogu nende võtmenimedele otsesõnu viidates. haridusüldsusele. Toimetaja mainib oma eessõnas: „…lek- Artiklid on suhteliselt mahukad, nen- sikon ei peegelda eesti haridus- ja kas- de põhisisuks on iga pealkirjana esitatud vatusteaduste lõplikku seisundit ega mõistevaldkonna arengulugu ja tänapäev üheselt määratletud struktuuri, vaid lääne kultuuriruumis: alg- ja põhihari- on valdkonna rahvusliku arengu etapp, dus, alternatiivpedagoogika, alternatiiv- mis on avatud muutustele, edasiaren- pedagoogilised kontseptsioonid, alusha- dusele ja konstruktiivsele, heatahtlikule ridus, andragoogika, didaktika, elustiil, mõttevahetusele” (lk 8). Artiklite retsen- eripedagoogika, e-õpe, haridus, hariduse seerimine nõuaks meie parimatest kas- kvaliteet, haridusfilosoofia, hariduspolii- vatusteadlastest ja haridusfilosoofidest tika, haridussotsioloogia, haridusstan- avaramat kursisolekut, mida siinkirju- dard, haridustehnoloogia, hindamine, tajal ei saa olla. Teos on aga müügil ja inimesekäsitus, kasvatus, kasvatusfilo- Digaris e-kujul kättesaadav,3 mis lubab soofia, kasvatusteaduslikud paradigmad, igal kasutajal hõlpsasti kujundada oma kasvatusteaduslikud uurimismeetodid, seisukoha, olgu juttu tervikust või selle keskharidus, kooli kliima ja kooli kultuur, kindlast osast. kultuur, kutseharidus, kõrgharidus, lap- Väärtuslik lisa on isikunimede regis- sepõlv, loovus, mitmekultuuriline hari- ter, mida ligi 500 nimega seotud lehe- dus, paradigma, pedagoogika, pedagoogi- küljeosutuste arvu järgi juhivad klas- ka ajalugu, pedagoogiline antropoloogia, sikalise filosoofia kõrval John Dewey 4 pedagoogiline psühholoogia, praktika, (23 viidet), Jean-Jacques Rousseau (16), soouuringud haridus- ja kasvatusvald- Johann Friedrich Herbart ja Jan Amos konnas, sotsiaalpedagoogika, teadusfilo- KomenskÉy (15 viidet). Eesti pedagoo- soofia, õpetajaharidus, õppekava, õppe- gikateadlasi on registris ligi 90, neile vahendid, õppimine. Artikli päises esita- osutatakse enamasti 1–2 kohas: kuue takse põhimõiste(te)le vastavad või põhi- viiteni jõuavad Johannes Käis, Heino joontes kattuva mõistesisuga oskussõnad Liimets ja Inger Kraav, neljani Alek- inglise, saksa, prantsuse, soome ja vene sander Elango, Peeter Põld ja Inge Unt. keeles; järgnevad esile toodud lühidefinit- Ootuspärastest lisadest puudub aine- sioon ning umbes 4–5 lk teemaarendust. register. Seda leksikon ilmselt siiski Leksikonidele üldomaselt ei viidata alli- vääriks, sest artiklid seovad hariduster- katele artikli sees, kuid selle järel on al- mineid alamsüsteemidesse ja osa mõis- likate lühem või pikem loend. Kirjandus on asjakohases koosluses nii piisavalt 3 http://www.digar.ee/arhiiv/et/raamatud/ tagasivaatav kui ka piisavalt värske ja 103033 (18. IX 2014). peegeldab ka Eesti mahukamaid või olu- 4 John Dewey seisukohti tutvustav kahe- lisemaks peetud uurimusi. osaline artikkel Eesti Kooli 1935. aasta numbritest on ära trükitud suurepärases Kir- Ainevalik mõjub mõneti juhuslikuna jandusarhiivis, mis kajastab sõjaeelse Eesti ja võib osati olla tingitud aja survest, 30 esseistikat ja kirjanduskriitikat. http://www. kaasatud teadlase pädevusvaldkonnist kirjandusarhiiv.net/?p=660 (20. IX 2014).

878

RAAMATUID 11-14.indd 878 31.10.14 11:38 teid kordub eri kontekstides, k.a mitme eriteadlastega. Nii on püütud hõlmata nimetuse all. Aineregister kergendaks kasvatuse ja arengu, alus-, põhi-, kesk- asjakohase teabe igasuguseid otsinguid ja kõrghariduse, üld-, kutse- ja huvi- – elame ju pidevate otsingute ja küsi- hariduse, eripedagoogika, andragoogika, muse saatel, kas leitud allikas on usal- sotsiaalpedagoogika, didaktika, õppetöö dusväärne, kuid haridusleksikon just ja õppevahendite, koolikorralduse, hari- seda on. Praeguseid digikeskkondade dusasutuste liikide, haridussotsioloogia, võimalusi arvestades saab aga puuduva kasvatusteadusliku uurimistöö, peda- registri igal ajal leksikonile lisada ning googika ajaloo ning infotehnoloogia kui siduda selle otsingumootoritega ja Vi- e-õppe aluse termineid, vähem filosoofia kipeediaga, muidugi kui HTM tegevust ja psühholoogia omi. Tohutu töö mõõt- rahaliselt toetab. Hetkel tuleb leksikon meid ei kujuta ette keegi peale tegijate, Digaris avada ja selle sees ise termini- kuid mingit aimu annab sellest eessõna otsinguid teha. Tiiu Erelti kui sõnaraamatu toimetaja Seni käepärastest digiallikatest hooli- sulest. Mõneti on kahetsusväärne, et mata on haridusleksikonil suur sisuline eessõna ei kirjutanud kasvatusteadlane ja selle kõrval ka terminoloogiline väär- (see ei käi muidugi „Sõnaraamatu vor- tus: artiklid suhestavad eri paradigmade mi” osa kohta (lk 11–17), mis töötab kaja koolkondade, keelte ja keelevariantide sutusjuhendina). Mõistevaldkonna enda mõistesüsteeme ning mitmed ka eri maa- asjatundja tajuks adressaati teisiti ja de realiteete. Nimetatagu, et termineid ei suhestanuks ehk sõnastiku terminikor- esitata normatiivselt ja seepoolest erineb rastuse alused ala senise terminiloome- allikas värskest viiekeelsest haridus- ga, argumenteerides kolleegile näitliku- sõnastikust. Ehkki Rain Mikser nimetab malt korrastustarbe põhjusi ja näidates leksikoni eessõnas toona ilmumata „Ha- tagajärgi. riduse ja kasvatuse sõnaraamatut” väl- Märksõnad – eessõna järgi 4850 eesti jaande teiseks osaks (lk 7), ei moodusta terminit – on järjestatud tähestiku alu- need kaks raamatut selgesti haakuvat sel, mida koostajad on pidanud kõige tervikut. Selle kujundamine nõudnuks käepärasemaks vormiks, ja õigustatult. üht ja sedasama toimetajat ning termini- Palju termineid kuulub üheaegselt mit- korrastuse poolelt ühelaadseid eesmärke messe hariduse-kasvatuse allvaldkonda ja kooskõlastatud põhimõtteid. ja avaralt defineeritud adressaadigi tõt- Viiekeelne hariduse ja kasvatuse tu ei sobiks spetsiifilisem liigitusalus. sõnaraamat. Toimetaja Tiiu Erelti sõ- Siiski, tähestikus ei pruugi terminit nul on raamatu sihtrühmaks õpetajad, esmaotsinguga leida liit- ja väljendter- teised pedagoogid, õppejõud, haridus- minite põhisõna järgi, kuid see mure ametnikud, üliõpilased ja lapsevane- kaob siis, kui sõnastik muutub kättesaa- mad. Eesmärgiseadet otsesõnu ei leia. davaks veebis. Kaude võib selle välja lugeda toimetaja Kas märksõnavalik on õnnestunud, väitest, et „...põhimõtteliselt [on] olnud selle üle ei tahaks isegi diskuteerida. kõik nagu muude erialade oskuskeele Rohkete erialarühmade diskussioonis korrastamisel” – just terminikorrastus on koostajatel tulnud teha mingi mõist- näibki olevat sõnaraamatu koostaja- lik valik. Alati ei ole õnnestunud üld- te peaeesmärk, sest samas taunitakse keeles sama tähendust kandvaid sõnu haridusvalla „[r]ohkete võõrsõnadega terminikooslusest kõrvale jätta (nt nar- pseudoteaduslikku oskuskeelt ja büro- kosõltlane ehk narkomaan, rahvatantsu- kraatlikku euroslängi....” (lk 5). pidu, rahvapärane, pealik, sõbratar ehk Sõnastik on valminud autorite koos- sõbranna, erakõrgkool, eriti kui erakooli töös paljude ristuvate valdkondade seletus on ammendav ja riigikõrgkool

879

RAAMATUID 11-14.indd 879 31.10.14 11:38 märksõnana puudub, sõbrustama ehk nüüm, mille alt termini täisartikli leiab sõbrutsema või isegi manipuleerima jm). (nt pikaajaline hoid, sama mis kaua- On ka muid liiasusi. Näiteks kui riik hoid). Ka artiklita sünonüümi juures on seadusega reguleerinud „lapsehoiu võib olla kasutussoovitusi (vt allpool). rohkem kui nelja tunni vältel”,5 kas siis Seletusi on ära jäetud harva ja peami- on vajadust seda väljaspool seadusi – ja selt terminite juures, mida motiveerivad vastu argimõistust – liigitada kaua- ehk eesti tarindi tüüp (nt verbaalne suhtlus, pikaajaliseks hoiuks, millele vastandub sõnaline suhtlus; tasuline õpe; sõnalipik, mõnetunnine lühihoid. Eks norides sõnakaart) ja/või lai üldkeelne kasutus leia ka puudujääke. Näiteks kui esita- (emakeel; naiselik, feminiinne). Kohati da omadussõna metakognitiivne kolme on selline esitus ka paratamatu – näiteks põhisõna kontekstis, siis oleks kasulik ei ole emakeele mõiste enam ühene, kuid esitada ka puuduv metakognitsioon vä- talle ei saa esitada lühiseletusi ja kind- hemalt lühiseletusega (nt oma tunne- laid sünonüüme, k.a esimene keel ehk L1 tuskäigu teadvustamine). Kui esitada või K1, süüvimata sotsio- ja psühholing- täisartiklina lahutamisärevus, mis tekib vistikasse ning keelte omandamise ja lapse lahutamisel armastuse objektist, õppe nüanssidesse; üsna sarnaselt võib siis tahaks teada sedagi, mis on ärevus, naiselikkust seletades sattuda vastuollu jms. Kohati oodanuks suuremat üldis- feministliku või laiema poliitiliselt kor- tust, mis on kadunud mõiste jagamisel rektseks peetava maailmapildiga. Sa- kahe alltähenduse järgi. Näiteks hari- geduse rolli seletustarbe määrajana on dusastmeti esitatud märksõnad norm- raskem tabada – näiteks pole sõnalipik koormus (1) ja (2) ei ole midagi põhimõt- kui keeleõppe abivahend kindlasti sage, teliselt erinevat, erineb vaid astme- ja tema sünonüüm sõnakaart on pisut levi- ametitüüpiline koormuse määr ja selle num,6 kuid seletus neil puudub, samas arvestuse alus (nädal või aasta), kuid kui numbrilipik esitatakse seletusega. see aluski on uute õppevormide ja -vii- Kohati asendab seletust kasutusnäide side tekkega muutunud ega kehti tingi- ja tõlkevastet seletus, mille ees seisab mata näiteks oskussõnale antud võõr- osutus „kaudtõlge”, vt nt tasemetest või vastete kontekstis – eestikeelne termin liitsõnad esiosaga tasandus- vene kee- ei tähenda vältimatult Eesti juriidilise les. Vormi poolelt annab sõnastik infot hetkeolukorra täpset peegeldust. Kuid tsitaatainese kohta (kaldkiri, nt enfant sellised detailid ei vääri suuremat tähe- terrible), harva on tulnud lisada hääl- lepanu. Märksõnastiku ligi viie tuhande dus- või muuteinfot (esitatakse eri liiki oskussõna(kuju) seas on olemas kõik ha- sulgudes: freegan [friigän]; karts , kõuk ). nevad komponendid ja väga palju muud Sõnastik on selgelt normatiivne ja ar- üliolulist. tiklid seostatud sellel alusel: täisartik- Märksõna juures esitatakse kas täis- kel on nn eelistermini ehk autorite ja/ artikkel, kus on termini lühiseletus (toi- või nende konsultantide eelistatud nimetaja sõnul pole need klassikalised de- metuskuju juures. Pole seega teada, kui finitsioonid, vaid piirdeselgitused), kõik suurel osal märksõnadest on täisartik- hõlmatud sünonüümid, kasutussoovitu- kel ehk kui palju on tegelikult termineid sed ning saksa, inglise, soome ja vene kui eri viisil tähistatud oskusmõisteid. vasted (vt nt artiklit kauahoid) või süno- Eelistermini soositud sünonüümid esi-

6 Google leiab otsingule sõnalipik 18 ja 5 Vt Sotsiaalhoolekande seadust elektroo- otsingule sõnakaart umbes 2500 vastust, nilises Riigi Teatajas: https://www.riigiteata- enamasti koosluses numbrikaart, sõnakaart, ja.ee/akt/129062014071 (20. IX 2014). arvukaart.

880

RAAMATUID 11-14.indd 880 31.10.14 11:38 tatakse nii artiklis kui ka tähestikulise jms). Niisamuti on kohati küsitav, mil- märksõnana ilma lisamärgendita, sobi- lisega võrdväärsetest sünonüümidest matud oskussõnad on väiksemas kirjas on täisartikkel seotud. Näiteks kui si- ja looksulgudes ning kannavad märgen- duda artikkel düsfaagiaga selmet tema dit halb. Viimast kohtab sõnaraamatus sünonüümiga neelamishäire, jätab see väga palju. Sünonüümide järel on muid- mulje võõrtermini eelistamisest, eri- ki märgendeid, mis osutavad sõna ka- ti kui sõnaraamatu vormikirjelduses sutusväärtusele keeles, mille sõnakuju öeldakse selgel sõnal, et „[e]elistermini märgendit kannab – sünonüüm võib olla juures on artikkel” ja rööptermini juures kõnekeelne eesti, saksa, soome või vene viide (vahest see ongi koostajate eelis- sõna (märgend kõnek), ajalooline (aj) või tus). Muidugi on palju artikleid seotud vanamoeline termin (van). Kohati käib omasõnaga, nt sõltuvuse ja mitte sü- märgend küll esitatud sünonüümi koh- nonüümse adiktsiooniga või pädevuse, ta, nagu suurkool ülikooli vanamoelise mitte kompetentsi ega kompetentsusega sünonüümina, kuid jääb sõnale eesti ha- (iseasi on, kas eraldi oskussõna ei vajaks riduskontekstis kitsaks – veebiotsingute pädevus tähenduses ’pädevusliik’ – ingl järgi tähistab suurkool praegu väikekoo- competency vastena olen ise eelistanud li vastandmõistet. Märgendid on avatud just pädevusliiki, millel on loomulik nii sõnaraamatu vormi ülevaates kui ka mitmus). Samas võib küsida, kas sõna- otseses lühendite loendis. Artikleid seo- raamatus pakutud sünonüümid ja piir- vad ka viited vrd ja vt ka, mis toimetaja deselgitused ei kitsenda siiski termineid sõnul suunavad ainult tähenduslikult isegi asjaomase ala piirides. Näiteks kas seostuva eelistermini juurde. Osutu- interaktsioon on ainult vastastikmõju sedki on sageli valdkonna sõnapesade või kontekstiti ka ’koostoime’ ja ’koos- korrastamise loomuga, nt veebiülem töö’; kas infovoog on ainult infotulv või ehk veebmeister on seotud terminiga paljudes kontekstides ka teabe (infohul- süsteemiülem, kuid seostatud võib olla kade) suunatud liikumine, sh formaalse vastandsõna, viide teisele artiklile välti- hariduse, vabahariduse, veebikasutuse, maks eksimõistmist jne. Kohati asendab meedia, kodukeskkonna vm kanali kau- või täiendab märge vastand sõna sele- du (või sees või nende vahel), ilma et tust, vt nt verbaalne suhtlus (seletuse- tulva „rohkuse” tähendustunnus oleks ta vastand mitteverbaalsele suhtlusele), oluline, jms. Praeguse hariduskonteks- massikultuur (seletuse järel esitatakse ti jaoks on kitsas ka kirjaoskuse mää- vastand kõrgkultuur) vm. ratlus, mis ei luba ühendeid ja liitsõnu, Kas terminieelistustel on leviku- nagu muusikaline või matemaatiline potentsi, näitab aeg. Näiteks hakkas sil- kirjaoskus, eriti aga arvutikirjaoskus ma, et õpetaja vm kutse taotleja eriala jms (vasteta jäänud ingl multiliteracy ettevalmistusele eelistatakse sõnaraa- viitab muutunud elukeskkonnale, milles matus erialast väljaõpet, ehkki väljaõpe reaalse kõrval on vältimatu toimetulek on TÜ korpuste järgi olnud tugevasti seo- virtuaalmaailma tekstimassiiviga üha tud sõjaväeliste struktuuridega (KGB, uueneva tehnoloogia vahendusel). Koha- spionaaž, sõjaväelased, tsiviilkaitse) ja ti võiks sõnastus olla täpsem ja vähem veidi ka loomadega (koerad), laienedes keerukas; nt pikiuuring on ’nähtuse või 1990-ndatel tõepoolest ka kutseõppesse objektirühma vaatlemine pika aja jook- (k.a nt IT-ala, ehitusasjatundjad, arstid7 sul, kus eri ajal kogutud andmed annavad infot selle muutumise kohta’ – kas 7 Google annab nt arstide väljaõppe otsin- mitte pigem ’ühe ja sama objekti uuri- guga 267 kasutusjuhtu ja arstide ettevalmis- mine tema püsimise või muutmise kohta tuse puhul 520, sh Eesti Arsti veergudelt. andmete saamiseks’ (eeldades, et uuri-

881

RAAMATUID 11-14.indd 881 31.10.14 11:38 mise objekt võib olla olend, ese, nähtus, Kohati on võõrvaste kunstlik või ideo- nende tunnus või tunnuste komplekt)? loogiliselt küsitav. Näiteks adolestsents Seda rida võiks jätkata, kuid jäägu on mõttetu mugand ja tema vaste noo- diskussioon pakutud oskussõnade tä- rukiiga seostub liiga tugevasti mees- henduse üle muusse konteksti, eriti et sooga – veebis leiab adolestsentsi vaevu raamatu eessõnade väitel ei ole termini kümmekonnal kasutusjuhul vastena nii mahtu piirdeselgitust esitades arvesta- nooruki- kui ka neiuiga, ise eelistaksin tud. Tahaksin aga iga kasutaja südame- teismeiga, mis sobitub üsna hästi eriala- tunnistusele koputada, et eesti kirjakeel seletusega ’vanus puberteedist legaalse vajab ühiskeelena (ja seda kujundava täiseani’.8 Didaktika interlingvaalselt hariduskeelena) püsimiseks korrasta- levinud tüvega võib opereerida, kuid tud oskussõnavara ja igal võimalusel viimasel kümnendil väldivad seda väga tuleks eelistada seda sõnakuju, mida paljud maad – negatiivse üldkeelekon- haridussõnastik kollektiivsete arutluste notatsiooni tõttu eelistatakse õpetamist tulemusena eelistab või sobilikuks peab. ja isegi laiemat haridust (nt minu alal Mööndust „igal võimalusel” tuleks võtta mother tongue teaching, mother tongue väga tõsiselt. Kui seda ei tehta, siis peaks education, L1 education ja – viimasel taskus olema väga tugevad argumendid, ajal – majority language education) või aga mitte maitseotsustused – graafili- pannakse rõhk selgelt õppija vastutuse- ne ja foneetiline sõna on vaid sümbol, le (majority language learning). tähtsam on see, missuguse mõistesisu Sõnastikul on üks oluline viga – puu- teadlane talle kontekstis annab ja kel- duvad nelja võõrkeele terminite regist- lele viitab. Pakutud sõnu saab kasutada rid. Kui kõike ka ei jõudnuks, siis ing- ka siis, kui nende seletus tutvustatavas liskeelsete terminite registri puudumine allikas on kitsavõitu. Näiteks on õpilase alandab sõnastiku kasutusväärtust olu- tunnustamise mõiste üsna ilmselt laiem lisel määral: meie elu käib just sedapidi, kui formaalne kiituskiri, hõbe- või kuld- et vajame ingliskeelsete oskussõnade medal, kuid terminikuju on väga hea; eesti vasteid. Seepärast loodan, et ingli- marginaalne isiksus ja manipuleerimine se terminite register koos lehekülje- või tähendavad usutavasti ka koolikonteks- muud tüüpi viidetega eesti terminite- tis ühtlasi midagi muud, kui ütlevad sõ- le koostatakse lähiajal või tekitab selle nastiku pikad seletused; päris kindel ei sõnaraamatu arvutivariandis iga keele julgeks olla, et popkultuuri tähendus on terminiotsingu võimalus (nt eesti kujun- üldse sobiv jms. Sõnad sobivad samas ka dava hindamise artikli saaks kätte ka täpsustatud tähenduse korral, mis ongi otsinguga formative assessment). Oluline keele arengu loomulikem alus. oleks see ka venekeelsete vastete puhul, Mõnes ootamatus detailis jätab soo- millest lähtuvad Eesti venekeelsed, ning vida esituse süsteemsus. Keel säilitab soome vastete puhul, mis toetab Soome ajalugu, seega on arusaadav, miks sõ- suurepärase haridus- ja kasvatustea- nastikus on pioneer ja oktoobrilaps, kuid dusliku kirjavara lugemist, ning küllap viimase võinuks esitada pioneeri artik- annaks vähemalt meie ajalookontekst lis, nagu skaudi ja gaidi artiklis on esi- põhjust ka saksakeelseteks otsinguteks. tatud hundu ja hellake. Teisalt, tee mis Mitme keele terminiregistrite koos- teed, ajast jääd ikka maha: printer on tamiseni tuleb võõrkeelseid termineid tindi- või laser-, aga võiks olla juba 4D 8 Tõsi, Wikipedia artiklis Adolescence lisa- – kui printer haridusse rohkem puutub takse, et tüdrukute puberteet kipub praegu kui koolipink või klassiuks (viimaseid ju algama enne teismeiga, nii et nooruki- või ei esitata). neiuiga oleks ilmselt täpsem.

882

RAAMATUID 11-14.indd 882 31.10.14 11:38 kohates oletada, millised vasted neile puudu ühiskond, mida nt haridusleksi- kõnealuses sõnaraamatus sobiksid. Näi- konis ühiskonna-tüve kasutusi jälgides teks võib inglise formative assessment’i ei oleks saanud kuidagi kooskonna ega vastet otsides oletada, et ladinalähtene kooskondlikuga asendada, kuid society formatiiv-tüvi võiks sobida. Kui niiviisi tähendab ka seltskonda ja seltsi, mis oletaja sõnastiku juhtumisi avab, leiab mõlemad võivad hariduse ja kasvatuse ta, et formatiivne hindamine on sobima- valdkonda ulatuda, ning ühistut, mis tu ja eelisvaste on kujundav hindamine. võib oluline olla ajaloolises kontekstis. Mõistesüsteemi termineid panna pole Community vaste on küll sobivalt kogu- püütud ning kooskõla haridusleksiko- kond, kuid tekib küsimusi, kas nt eesti niga puudub. Seal (lk 113) pakub Edgar ühiskasulik töö ei võiks noorsookonteks- Krull mainitud hindamisliigile vasted tis karistuse iseloomu puhul olla com- (alaliigituse?) formeeriv, protsessi-, jook- munity service ja kas selle töö nimetus sev või kujundav hindamine, kuid Eu- muus kontekstis ei ole pigem vabataht- roopa keeleõppe raamdokumendi järgi lik töö10 – ühiskasulik on ka igasugune on hindamise liike koguni 13 vastandu- palgatöö avalikkuse huvides. Teisalt ei vat paari ja koostajate väitel ei ole seegi leidu sõnastikus ebasoovitavana näi- loetelu ammendav.9 (Iseasi, et viimases datud ühendit ühiskondlik-kasulik töö allikas pole eesti oskussõnad ehk pari- nüüdiskasutuses enam üldse, sõnas- mal võimalikul kujul, sest kasvatustead- tikus aga pole levinud ühiskondlikult lasi selle tõlke töörühmas ei olnud.) kasulikku tööd ega ühiskonnakasulik- Võõrkeelsete vastete asjas ei ole ma ku tööd. Küsitav vaste ilmselt spordist pädev sõna võtma. Olgu siinkohal kiide- ülekantud inglise nimisõnale time out tud kõik võõrkeeltega tegelejad ja eriti on lapse karistuse või maharahustami- Paula Sajavaara kui ainsa vabatahtli- se tähenduses pakutud aeg maha, mis ku välisautori töö selle tohutu termini- nimisõnana ei sobitu eesti lausesse, massiiviga, millega Eesti poolel tegeles ehkki pakub osavamale lausestuse ideid kümneid inimesi. Soome vasted ja nende (võta lapsel aeg maha). esitus on väga õnnestunud. Kui piirdu- Üks tõrvatilk „Hariduse ja kasvatu- da paari näitega, siis nt eesti perspektiiv se sõnaraamatus” on piinlikud, õigusli- kui tulevikuväljavaade selmet väljavaa- kult küsitavad ja mitme autori suhtes de on kohmakam kui soome vaste, mida lugupidamatud ning desorienteerivadki osavalt kitsendatakse sulgudes: (tule- metaandmed. Mõtlematu on viis, kuidas vaisuus)näkymä, ja soome termini maht autoreid näidatakse. Kaanel ja tiitel- eesti seletustest ammendavam, nagu lehel neid ei esitata – viimasel leiame vastering sivistys, (yhteiskunnan tun- vaid toimetaja nime. Ka tiitellehe pöör- nustama) koulutus, kasvatus võrreldes del on autorkond esitatud puudulikult: hariduse seletusega, jms. Aitäh pikki see sisaldab eesti töörühma nimed (Tiiu aastaid kaasa löömast! Erelt, Mari Kadakas, Ulve Kala-Arvisto, Inglise terminitega võrdluses hakkas Inger Kraav, Viivi Maanso (töörühma peale eelnimetatud competence ja com- juht), Helin Puksand, Eva Tamm, Inge petency eestikeelse eristamatuse silma Unt), kelle vastutusel tervik loomuli- community ja society, social suhe ning kult ongi, kuid jätab välja kõik need, eesti vasted. Viiekeelse sõnaraama- kes on loonud v i i e k e e l s e sõnaraa- tu märksõnade seas on sootsiumi ehk matu muude keelte osa, eessõna järgi (moodsalt) kooskonna kõrvalt selgesti siis Paula Sajavaara (soome terminid),

9 Vt Euroopa keeleõppe raamdokumendi 10 Otsingule vabatahtlik töö annab Google (EKSA, 2007) osa 9.3. 486 000 eestikeelset vastust.

883

RAAMATUID 11-14.indd 883 31.10.14 11:38 Juta Veimeri ja Roman Kallase (vene väga palju võitnuks, kui isiku juurest terminid). Nemad on leidnud nelja-viie viidataks artiklile kui nimekasutuse tuhande eesti termini vasted keeltes, kontekstile analüüsitavas raamatus kus kajastuv teadusvaldkond on (nagu (vrd leksikoni isikunimeregister). igal pool) pidevas muutumises, teadla- Kuid lõpetagem positiivses toonis. To- sed annavad mõistetele eri koolkondade hutu töö tuletab muu hulgas meelde ilu- sisu ja kasutavad nende nimetamisel sat eesti keelt, nt lihane vanem üldlevi- eri oskussõnu, Soomes aga erinevad ka nud bioloogilise vanema kõrval, tore ure- realiteedid ja pedagoogiline mõtlemi- lus täiendamas ängi ja ahistust, ladus ne tervikuna. Minu sügav kummardus aedkool kohmakate lasteaed-algkooli teile! Ka toimetajate hulgas ei nimetata ja lasteaed-põhikooli kombinatsioonide võõrkeelsete sõnarühmadega tegelejaid, asemel, prooviuuring asendamas piloot- kes saavad eessõnas tiitli „üle vaada- uuringut, mille jaoks vahepeal pakutud nud” (Suliko Liiv ingliskeelsed terminid, katseuuring ei tule eksperimentaalsena Anne Lind saksakeelsed terminid). Eesti kõne alla, jne. Rõõmsaid leide on kogu töörühma liikmeidki loetletakse tähesti- meie haridusüldsusel ja valdkonna toi- ku ja mitte panuse järjekorras. Vahest ei metajatel veel palju ees. Väga tahaks ole inimeste panused võrreldavad, kuid loota, et eesti inimesed ületavad oma kui mõelda kas või soome vastete leid- „mulle meeldib”-krambi ja eelistavad misele ja korrastamisele üksi seal, kus korrastatud termineid omaloomingule. teised on töötanud kollektiivselt, siis… Jah. Autorid ju! Selle märkamine olnuks Kokkuvõtteks ehk suurim tänu, mida suure töö juures võiks loota inimesed, kelle põhimotiiv Artikli algul viidatud 2007. aasta sisse- on ikka ja alati olnud eesti kultuuri toe- juhatavatel mõttetalgutel tehti ettehei- tamine. teid toona käibinud õigekeelsussõna- See autorkonna autoriõigusega raamatule (2006): „Haridus tähendab vastuolus esitusviis tekitab olukorra, et tänapäeval märksa rohkemat kui tead- igal juhul viidatakse ainult Tiiu Erelti misi, oskusi ja vilumusi, kui aga tippida tööle, olgu siis autorite loendi esindaja- Keelevara portaalis ÕS 2006 all sisse na (Erelt, T. jt 2014....) või toimetajana märksõna haridus, saame ikkagi vas- (Toimetanud Tiiu Erelt). Soovitan küll teks õpitud teadmised, oskused, vilumu- tiitellehe pöördele toetudes viidata siiski sed.” Mida ta tänapäeval tähendab, selle tekstis Maanso jt 2014, bibliokirjes aga saame teada haridusleksikonist. Seal on kujul Koostanud Viivi Maanso (töörüh- haridus defineeritud kui „inimese vaim- ma juht) ja siis kõik teised tähestikus: sete, füüsiliste, kõlbeliste, esteetiliste, toimetanud… (vt päises). Äkki saab seda sotsiaalsete ja emotsionaalsete eeldus- viga e-variandis ning edaspidistes trük- te arendamise sihipärane protsess ning kides parandada ning lisada autorite selle tulemus. Haridus omandatakse sekka ka võõrkeelse osa koostajad? vastasmõjus ümbritseva keskkonna Kahju on ka sellest, et spetsiifiline ja kultuuriga. Ühiskonna tasandil kä- sõnastik ei lisa terminite allikaid trükis sitatakse haridust kui ühiskondlikult ja veebis ilmunud hariduse ja kasvatuse institutsionaliseeritud valdkonda isik- ning nende piirialade sõnastike näol, k.a suse arenguks”. Kogu leksikon avab ja hõlmatud võõrkeelte allikad. Eriti kahju seostab inimmõtte lääneliku arenguga on sellest, arvestades neid sõnu, mis on seda inimese, ühiskonna ja kultuuri rööpselt lisandunud ka õigekeelsussõna- vastastikmõjus tekkivat fenomeni, mis raamatusse. Seda viga ei korva mõiste- on ühtaegu inimese kultuuriomane ja tega seotud isikute loend, mis omakorda võimetekohane subjektiivne seisund

884

RAAMATUID 11-14.indd 884 31.10.14 11:38 ning ühiskonna kui tema kasvuümbruse tugevasti läbi põimunud ja kasutab ära formaalne toimesfäär, mille objekt ini- selle ametlikke struktuure.11 Kes saaks mene tahes-tahtmata on. Teiselt poolt kõike seda sõnastikku panna? leiame viiekeelsest „Hariduse ja kas- Jääb niisiis loota, et veebikeskkond vatuse sõnaraamatust” paratamatult siin tutvustatud teosed lähiajal seob lühida piirdeselgituse, et haridus on ning piinlikud autorsusapsudki paran- õppekavaga ettenähtud teadmiste, os- dab. Kaks raamatut koos on eesti kul- kuste, vilumuste, väärtuste ja käitumis- tuuri oluline suurteos, mis väärib meie normide süsteem, mida ühiskond tun- tähelepanu, tänu ja süvenemist. nustab – see on endistviisi ajastuoma- ne domineeriv tähenduskonstruktsioon, KRISTA KERGE mis vaatab mööda hariduse subjektist ja tema kultuuriümbrusest, kuid ka anti- ühiskonnast, mis on praegu „tavalisega” 11 Sama leiame ka Vikipeedias.

LÜHIDALT

Alguses oli Juhan. Meenutuslood tavalt kõiki aineid, mida ta luges, kuid õpetaja Juhan Peeglist. Koostajad kõige olulisem on võib-olla see, et lisaks ja toimetajad Maarja Lõhmus, Sulev teadmistele õpetas ta noortele inimeseks Uus, Peeter Vihalemm. Tartu: Eesti olemist. Mitmed tema üliõpilased mee- Akadeemiline Ajakirjanduse Selts, nutavad, kuidas Peegel rääkis neile lugu Postimees, 2012. 192 lk; „Ma lõpetan oma ema ja vennanaise Siberist äratoo- selle jama ära.” Ajakaaslaste meenu- misest. Pärast sõda ikka päris uskumatu tuslood Juhan Peeglist. Koostajad ja tegu! Samuti tuleb õpilaste mälestustest toimetajad Sulev Uus, Maarja Lõh- välja, kui tähelepanelikult suhtus Pee- mus, Peeter Vihalemm. Tartu: Eesti gel ajakirjanduskateedri arendamisse: Akadeemiline Ajakirjanduse Selts, nii mõndagi andekat noort (kes valisid 2014. 192 lk. endale siiski teise tee) kutsus ta edasi Paari aasta jooksul on Juhan Peeglist õppima aspirantuuris, rääkis nendega ilmunud kaks mälestusteraamatut, üks sellest korduvalt. Õnneks oli ka neid, tema õpilaste, teine kolleegide tekstide- kes nõukogudeaegse kraadikaitsmise ga. Üks täiendab teist ja koostaja Sulev kadalipu läbi tegid ja ülikoolis õpetama Uus ütlebki teise raamatu saatesõnas, asusid. et otsekohe tõdeti: esimesele raamatule Mälestuste teine raamat lisab Peegli peab järgnema teine. portreele uusi teemasid: tema kirg oli Vaikne, mõnus ja humoorikas Juhan regivärss. Ta oli üks paremaid vana kir- Peegel on olnud ju üks kõige mitmekülg- jakeele tundjaid, ta on PLII-ATSi varju- semaid inimesi meie kultuuris: ajakir- nime all kirja pannud lõbusat kroonikat jandusõpetuse rajaja ja ajakirjanduse ja kirjutanud koguni värsse, ka igapäe- ajaloo suurepärane tundja, samal ajal vases suhtlemises puistas ta mõnusaid ka keeleteadlane ja folklorist, silmapais- nalju. Peegli raamatutest on kõige roh- tev eesti kirjanik. Ainult bürokraat ta ei kem kõne all „Ma langesin esimesel sõ- olnud, dekaaniks olemine oli tema jaoks jasuvel” – raamatuna, näidendina, kuul- pikk kannatuste aeg. demänguna, tõlkena. Kursusekaaslane Loomulikult oli suur õnn olla Juhan Huno Rätsep meenutab ühist ülikooli- Peegli õpilane. Peegel õpetas kütkes- aega, aga ka mõnd hilisemat nõukogude-

885

RAAMATUID 11-14.indd 885 31.10.14 11:38 absurdiga toonitud sündmust: näiteks kõikidest olulisematest ühiskondlikest, 1965. aasta fennougristide kongressi kultuurilistest, tehnilistest protsessi- Helsingis ja „seminarka” kolimist pea- dest pärast Montaigne’i. Teisest küljest hoonest, tegemaks ruumi rektor Koobi aga põimib Talvet avaratesse teemakä- üha laienevale kantseleile. sitlustesse intiimsed tõekspidamised ja Juhan Peeglist ja Juri Lotmanist on hinnangud, mistõttu nii mõneski lõigus praeguseks olemas korralikud mälestus- hoogustub üleilmastumise, tarbimis- teraamatud. Nendega samal ajal õpetas kultuuri, tehnilise revolutsiooni või ka Tartu ülikoolis soome-ugri keeleteadust sirgjoonelise mõistuspärasuse ja toore Paul Ariste, samuti suur teadlane ja materialismi järeleandmatu kriitika. kütkestav isiksus, omal ajal rahva seas Sellele sekundeerib aga vaba ja loova populaarne ja laialt tuntud, praegu – nii mõtiskluse, tundliku filosoofia ja klassi- tundub – enam mitte eriti. Ka profes- kalises tähenduses humanitaarteaduste sor Ariste vääriks mälestusteraamatut. ülistamine. Tuleks kokku koguda ajakirjanduses ja Kümnesse kirja surutud filosoofilisi kogumikes ilmunud mitmesugused mee- mõtteid ja kultuuriloolisi arutluskäike nutused temast, ka soome-ugri keeltes saadab Rhodose saare atmosfäär, milles ilmunud. Ja paluda kirjutada meenu- on valminud põhiosa raamatu käsikir- tusi professorist tema veel elus olevatel jast ja mis pole eesti kirjandusse kinnis- õpilastel. Nii Eestis kui ka Mari-, Komi-, tunud kuidagi teisiti kui Karl Ristikivi Udmurdi- ja Mordvamaal, kõikjal, kus loomingus. Aga just Ristikivi juurde see neid õpilasi veel on, ja kus omal ajal pro- raamatuke ei jõua. Ometi esitleb Tal- fessor Aristet väga hästi tunti. vet juba varasemast unikaalseks isiku- päraks kujunenud võimet leida ootama- Jüri Talvet. Kümme kirja Mon- tuid seosed koduste ja välismaiste kir- taigne’ile. „Ise” ja „teine”. (Kaasaeg- janike vahel. Just Montaigne’i ideedele ne mõte 8.) Tartu: Tartu Ülikooli Kir- läheduse otsimine erinevate kirjanike jastus, 2014. 175 lk. loomingus juhib „Kümmet kirja”, aga Maailmakirjanduse professori Jüri mõttemõlgutustesse mitme nurga alt Talveti esseeraamat on kokku pandud põimitud rahvuse ja globaalsuse, „ise” kümnest kirjast esseežanri alusepani- ja „teise” juurest jõuab Talvet mis tahes jale Michel de Montaigne’ile, nende va- ringiga ennekõike oma lemmikheeroste, hele on pikitud varem Eesti Päevalehes Juhan Liivi ja Kalevipoja juurde. ilmunud kaheksa maailmakirjanduse tähtteoseid tutvustavat „vahelugemist”. Lugemise vabadus. Koostanud ja toi- Ühtlasi on tegemist järgmise Tartu Üli- metanud Annika Markson ja Jane kooli Kirjastuse egiidi alla kuuluva üri- Eskla. Tartu: MTÜ Kirjandusfestival tusega hoida alal professionaalset esseis- Prima Vista, 2014. 55 lk. tikat kui haruldast kunstiliiki ja jätkata Pisike, sõltuvalt vaatenurgast kas vahepeal soikunud sarja „Kaasaegne põrandaaluse või eksklusiivse väljanä- mõte” (vt ka Lühidalt. – Keel ja Kirjan- gemisega vihik anti 120 erinevalt kujundus 2014, nr 3, lk 247–248). Montaigne’i datud eksemplaris välja Tartu kevadise kõnetavad arutlused on algselt valmi- kirjandusfestivali Prima Vista puhul. nud inglise keeles ja need suhtlevad sel- Eesmärgiks on anda sissevaade sellesse, gelt oma adressaadi ajastuga. Nii võib kuidas mõtestavad eesti inimesed enese neis näha ühelt poolt maailmakirjan- jaoks lugemist ajal, mil lugemisharju- duse loengute kompaktseid konspekte, mus on väidetavalt kadumas. Ammen- noppeid omapärastest rõhuasetustest davust või ülevaatlikkust koostajad ei kultuuriajaloole ning kiirülevaateid taotle, kogumik koosneb üleskutse peale

886

RAAMATUID 11-14.indd 886 31.10.14 11:38 saadetud tekstidest ja küllap sellepärast igal leheküljel. Head on head, pahad on tundub valdav osa kirjutajaid olevat pahad ja Valtoni-nimeline tegelane esin- kas pensioni- või lapseeas. Viimane aga dab tegevuse käigus ümberkasvavat ka- muidugi ongi kohane, kuivõrd tänavuse rakterit. Teksti kulg on ülimalt dünaa- festivali alapealkiri oli „Süüta noorus”. miline, kogu aeg midagi juhtub, teavet Ning süüta nooruse vaade lugemisele laotakse lugeja ette tõtlikult ja küllaga on mitmepalgeline: kes avaldab lootust, ning igavust tunda ei saa. Romaani kä- et kogu ülejäänud pere aega raiskav sikiri on kord kaotatud ja siis jälle leitud lugemisharjumus talle niipea külge ei ja avaldatakse pisiparandustega, ko- hakka, kes jällegi, et ka vanemad lõpuks hati on vaheldatud ajatasandeid, nagu ajakirja asemel „mõne targa mehe kirju- moodsale proosale kohane. Mis puutub tatud raamatu” kätte võtaksid. naissoost minajutustajasse, siis kuigi tekstist käib läbi tema võrdlus Koidu- Kauksi Ülle. Ülim tõde. Saarde–Pär- laga, jääb tema olulisimaks naiselikuks nu: JI, 2014. 141 lk. kvaliteediks emadus; kosmeetikat ta ei Kauksi Ülle eestikeelne proosaraamat kasuta ja pisaraid purskub tema silmist paigutuks meie raamatuturul lähima ainult korra ja ka siis ettevaatamatult kultuuriloo mälestuste konteksti, kas teravat pipart haugates. või äsja Balti Assamblee teaduspreemia- Tegelikult on muidugi asjatu varjata, le kandideerinud Küllo Arjakase „Kui et raamatus käsitletakse dokumentaal- väikesed olid suured” kõrvale, kui sellel ses võtmes, ent följetonistlikus stiilis ei oleks impressumis hoiatavat märkust: etnofuturismi võidukäiku Sven Sildni- „Tegemist on ilukirjandusega: kõik tege- kuga keskmes, mis kulmineerus 1996. lased, tegevused, tegevuskohad, esemed, aastal politseiliste sündmuste ja Sild- laibad ja ideed on väljamõeldised, sar- niku arvuti konfiskeerimisega. Vanad nasus reaalsete olendite, olude, tapatal- haavad kistakse lahti, kuid raamatu gute ja muude olukordadega on täiesti lõpetab andeksandmine ja -palumine. juhuslik.” Seega antakse lugejale just- Seda häirivam on läbiv eneseupitami- kui võimalus nautida raamatut kujune ja lugupidamatus nii eesti keele or- nemisromaanina, milles Sven Sildniku tograafia kui ka lugeja suhtes: tekst on nimelisest peategelasest saab kurjamite kehvasti toimetatud, osa peakangelas- ja tagurlaste kiuste meediakangelane te suhtes mitte just sõbralike tegelaste ja Tuhandete Lemmikuks tituleeritud nimesid on kirjutatud vigaselt – raske Kivisildnik, tugeva sotsiaalse närviga uskuda, et see on juhus – ja interpunkt- luuletaja, kelle geniaalsust rõhutatakse sioon on läbivalt võõrapärane.

887

RAAMATUID 11-14.indd 887 31.10.14 11:38 RINGVAADE

EMAKEELE SELTSIS

28. märtsil k.a Tartus toimunud Ema- Aastakoosolekul valiti auliikmeks keele Seltsi aastakoosolekul esitas aka- Arvo Krikmann. Seltsi liikmeks võeti vas- deemilise ettekande „Laps, keel ja gram- tu 12 inimest. Keeletoimkonna vanemaks matika ehk mis on eesti keele omanda- (2014–2016) valiti Külli Habicht. 2014. mises erilist” Reili Argus. Laps hakkab aasta liikmemaks otsustati jätta endi- keelelisi kategooriaid, mis keeliti erine- seks: 5 eurot, üliõpilastele ja pensionäri- vad, ehitama kognitiivsetele kategoo- dele 2 eurot. Raimo Raag andis seltsile riatele. On suhteid, mida mõni keel väl- üle Andrus Saareste enda kommentaari- jendab grammatikaga, teine leksikaga dega mõistelise sõnaraamatu eksemplari. (nt aspekt, objektide kategoriseerimine Seltsi 94. tegevusaastast (2013) andis omaduste kaudu), mõnes keeles on mõne ülevaate teadussekretär Killu Paldrok. kategooria väljendamine kohustuslik, ES korraldas aruandeaastal 3 konve- mõnes vabatahtlik (nt evidentsiaalsus rentsi, 1 lasteaiaõpetajate koolitussemi- on eesti keeles valikuline, aga korea ja nari, 9 kõnekoosolekut, 5 väliskeelepäe- türgi keeles kohustuslik). Sellest tule- va ja 4 keelepäeva Eesti koolides; korral- nevad erinevused, eelkõige omandamise dati noorte keelelaager; J. V. Veski päev järjekorras. Ka moodustusmehhanis- toimus teemal „Eesti keel ja erivajadus- mide produktiivsus varieerub keeliti. tega keelekasutaja”. Ettekandeid esi- Mis on nii produktiivne kui ka sage, tati kokku 114. Ilmus Emakeele Seltsi omandatakse esmajärjekorras. Esineja 58. aastaraamat ja keeleajakirja Oma tõi arvukaid näiteid kolme eesti lapse Keel kaks numbrit. Seltsi raamatukogu keelematerjali põhjal. Mida rikkamad täienes 41 trükisega. Keeletoimkond pi- on keele morfoloogilised paradigmad, das 6 istungit. Emakeele Seltsi kuulus seda varem omandatakse morfoloogia, 31. XII 2013 seisuga 353 tegevliiget ja näiteks on see nii eesti keeles. Produk- 13 auliiget. Seltsi tegevust toetasid Ees- tiivsuse aste võib erineda ka keele sees. ti Teaduste Akadeemia ning Haridus- ja Nii on näiteks eesti keeles produktiivne Teadusministeerium. liitmine, eriti nimisõnade puhul; kausa- tiivliitega tuletamine on mingil määral 12. mail toimus Tartus Andrus Saares- produktiivne, aga tuletatud kausatiivid te 50. surma-aastapäeva tähistamiseks ei ole kuigi sagedased; produktiivne on kõnekoosolek „Poolsajand Saareste jäl- evidentsiaalsuse väljendusvahenditest gedes”. Avasõnad lausus Karl Pajusalu kaudse kõneviisi vormide moodustami- ning ettekandeid oli kolm. ne, kuid nende kasutamine on harv. Valve-Liivi Kingisepp pidas ettekande Kokkuvõtteks tõdes Argus, et kui „Mõtteid eesti vanast kirjakeelest And- keeles on grammatikat palju, pööravad rus Saareste ja Julius Mägiste kirjava- lapsed sellele varakult tähelepanu: seda hetuses”. Kahe suure lingvisti kirjavahe- näitab ka eesti muutemorfoloogia oman- tus eksiilis algas 1944. aasta novembris damine. Kui mingi tähenduse väljenda- ja kestis Saareste surmani mais 1964. mine on kohustuslik ja mingit väljen- Kahekümne aasta vältel läkitas Saares- dusvahendit kasutatakse sageli, oman- te Mägistele kaheksakümmend kirja, datakse see samuti varakult. Mägiste vastuskirju oli kuuekümne rin-

888 1

RINGVAADE 11-14.indd 888 31.10.14 11:39 gis. Kirju säilitatakse kirjandusmuuseu- 29. mail Tartus peetud kõnekoosoleku mi kultuuriloolises arhiivis. „Eesti keele kestlikkus avatud maa- Läkitatud kirjades jutustasid endi- ilmas” (EKKAM) avas töörühma nimel sed professorid oma isiklikust elust, Martin Ehala uurimisteemat tutvustava töötingimustest eksiilis, Rootsi keeleelu ettekandega. Tõnu Tender rääkis Eesti päevaprobleemidest, käsil olevate uuri- keelepoliitikast EKKAM-i taustal. Kadri mustega seotud muredest ja vaevadest. Koreiniku ettekanne kirjeldas eestikeel- Saareste kirjades on rohkesti küsimusi seid keskkondi ja kakskeelset Tallinna, sõnade esinemuse kohta eesti murretes, Anastassia Zabrodskaja aga vene keele ta vajas neid koostatava mõistelise sõ- dominandiga Ida-Virumaad. Kristiina naraamatu tarvis. Pikemalt peatus esi- Praakli vaatles eestikeelseid keskkondi neja kirjadel, mis puudutasid eesti vana Soomes. Uurimisteemat käsitlev artik- kirjakeelt, demonstreerides valgustahv- kel „Kuidas uurida keele kestlikkust?” lil originaalide koopiaid. on avaldatud Keeles ja Kirjanduses (vt Kirjavahetuse jätkudes vahetasid nr 7, lk 489–508). kolleegid eesti vana kirjakeele mälesti- si, mida kummalgi oli õnnestunud posti XLVII J. V. Veski päev toimus teemal teel Soome või Rootsi ülikoolide raamatu- „Kirjeldame eesti keele struktuuri” kogudest hankida, lugesid artiklite kor- 28. juunil 2014 Tartus. Kõlas kuus ette- rektuure ja analüüsisid avaldatud töid. kannet. Kingisepp rõhutas, et Saareste ja Mägis- Helle Metslang tutvustas avaette- te kirjavahetus on kõnekas kultuuriloo- kandes „Mis teoksil: eesti keele tervik- line dokument, mis vajaks terviklikult käsitlused ja akadeemiline grammati- publitseerimist. ka” käsil olevate ülevaateteoste raami ja Heili Orava ettekande pealkiri „Sõna tausta, teemasid ja nende töörühmi ning seob sõna” oli laenatud Saareste mõis- töö etappe. Vaadati tagasi seni ilmunud telise sõnaraamatu algusest ja ilmes- teaduslikele grammatikatele (1875 F. J. tas hästi ka ettekande sisu. Selles anti Wiedemann; 1993, 1995 M. Erelt jt) ning ülevaade Eesti Wordnetist, mis on eesti tõdeti, et aeg on koostada järgmine keele- keele teine mõisteline sõnastik. Keele- kirjeldus, mis võtaks arvesse keeletea- tehnoloogide ressursina võimaldab sõna- duses toimunud arengut, kasutaks ära võrgustik täita erinevaid eesmärke. eesti keele uurimise rahvusvahelistu- Ettekandes näidati, kuidas on võimalik misest saadud uurimisandmeid, tutvus- võrrelda erinevate keelte mõisteid. Näi- taks uuemaid uurimistulemusi ning an- teks toodi naine eesti, taani, soome ja naks sõna uuele keeleuurijate põlvkon- rootsi keeles. Lisaks vaadeldi selle sõna nale. Kavandatav grammatika toetub esindatust Saareste sõnastikus. töös olevatele eesti keele struktuuri ter- Siim Antso kõneles ettekandes „Kee- vikkäsitlustele: foneetika ja fonoloogia legeograafiast ja etnodialektoloogiast” (koostavad Eva Liina Asu-Garcia, Pärtel keelegeograafia jagunemisest kõne ja Lippus, Karl Pajusalu, Pire Teras); sõna- taju uurimiseks ning kaardi kasutami- moodustus (Reet Kasik); morfoloogia sest primaarse ja sekundaarse analüü- (Annika Kilgi, Külli Habicht); süntaks sivahendina. Seejärel rääkis ta Saareste (Mati Erelt jt); suuline keel (Tiit Hen- huvist murdetaju vastu, tutvustas lü- noste jt). Tervikkäsitluste sarja muude hidalt etnodialektoloogia ajalugu ning töödena valmivad ka ülevaateteosed meetodeid ning näitas Tartu gümnaasiu- kirjakeele ajaloost, eesti keele ajaloost ja miõpilaste üldistatud murdetajukaarte. eesti keele murretest. Murdetajukaart on üks etnodialekto- Pire Teras kandis ette Eva Liina Asu- loogia meetodeid, mille abil saab uurida Garciaga kahasse koostatud ettekande ning kujutada inimeste arvamusi ja hin- „Foneetika tervikkäsitlus”. Tervikkä- nanguid keele varieerumise kohta. sitluse ülesanne on anda mitmekülgne 889

RINGVAADE 11-14.indd 889 31.10.14 11:39 ülevaade eesti keele hääldussüsteemist, vihtlema, kaardistama, järelkuulama, tänapäeva eesti keele häälduse kuju- tuultolmlema); 5) olukorrad, kus põhja ja nemisest, iseloomulikematest häälduse tähise vahel ei ole sündmuslikku suhet varieerumistest, eesti keele häälduse (asi + omadus, nt jalutu, õnnelik, keele- fonoloogilistest alustest, foneetika ja line, süsimust; asi + asi, nt nokkmüts, fonoloogia uurimisloost. Viiele sisupea- aknaraam, kivimaja, tornkraana; oma- tükile lisandub eesti keele foneetika dus + asi, nt vabariik); 6) olukorrad, kus koondbibliograafia, mille elektroonilises mõistestruktuuri põhi on vormiliselt väl- versioonis aadressil www.murre.ut.ee/ jendamata (vahend + tegevus, nt kammi- bibliograafia on praeguseks ligi 500 kir- ma; omadus + seisund, nt julgema). jet, otseselt eesti keele foneetikaga seo- Ann Veismann rääkis ettekandes tuid üle 360. „Värske pilk määrusele” eesti keele Annika Kilgi tutvustas ettekan- grammatikate tavast defineerida mää- des „Morfoloogiakirjelduse valikutest” rust negatiivselt väga laia kategooriana alustatava morfoloogia tervikkäsitluse (verbi laiend, mis pole sihitis ega öel- struktuuri: morfoloogiasüsteemi kirjel- distäide, samuti igasugune omadus- ja dus, morfoloogiasüsteemi uurimislugu määrsõna laiend). Ettekanne käsitles ja morfoloogia rakenduste ülevaade. võimalust vaadelda määruse kategooriat Esineja tõi näitena esile neli küsimust, kui radiaalset prototüübipõhist kategoo- millele morfoloogiasüsteemi kirjeldajal riat, millel on keskne tüüpiline esindaja tuleb vastata. 1) Millised terminid vali- ja äärealad, üleminekud ja kattuvused da? Nt kas kahetüvelisus (traditsioonili- teiste grammatiliste kategooriatega. ne termin), kujuvaheldus (Ehala), pääte- Vaadeldi määruse kategooria tuuma vaheldus (Saari) või laiem lõpuvaheldus iseloomustavaid semantilisi ja vormilisi (EKG). 2) Kuidas sõnavorme segmen- omadusi (verbi vaba laiend, mis väljen- teerida? Nt kas da-tegevusnime tunnus dab tegevuse kohta, aega, viisi ning on sõnades tulla, surra, panna on vastavalt vormistatud kas määrsõna, kohakään- la, ra või na (Valgma, Remmel, Peebo, des nimisõna või kaassõnafraasina), Ehala) või a (Tauli, Viks, EKG). 3) Milli- samuti toodi välja kategooria äärealad: ne peaks olema käändsõna algvorm? Nt lause üldlaiend, sihitisekäändeline mää- kas ainsuse nimetav (EKG) või ka omas- rus, öeldistäitemäärus, rektsioonimää- tav ja osastav (Ehala). 4) Milline peaks rus, kaudsihitis. olema muuttüübistik, milliseid eesmär- Andriela Rääbis kandis ette enda ja ke peaks see täitma ja milliseid tunnu- Tiit Hennoste koostatud ülevaate „Suu- seid tuleks seda koostades arvesse võtta? line eesti keel. Tervikkäsitluse sisu- Reet Kasik esitas ülevaates „Sõ- kord”. Tervikkäsitlus annab pildi eesti namoodustuse tervikkäsitlus” kuus suulise keele erijoontest põhiliselt kva- mõistestruktuuri tüüpi, mille kaudu litatiivsete uurimuste põhjal ning koos- sõnu eesti keeles moodustatakse: 1) osa- neb järgmistest osadest: sissejuhatus, line/asjaolu + sündmus + osaline/asjaolu sõna, lause ja lausung, dialoog. Esineja ehk kompleksne tähis + põhi (nt kala- tõi välja suulise keele olemuslikud joo- püük, müratekiti, nõudepesumasin, jät- ned: lineaarsus, kustutamatus, põhi- kusuutlik); 2) sündmus + osaline/asjaolu mõtteline dialoogilisus, sõltuvus ini- ehk liittähis + põhi (nt kirjutaja, roniroos, mese mälust jm. Varieerumine toimub uinuti, triikraud, kasvatama, saastuma); ka suulise keele sees ning on seotud 3) osaline/asjaolu + osaline/asjaolu ehk tekstiväliste ja -siseste seikadega. Kõne sündmus on vormiliselt väljendamata ja kirja suured ja kesksed erinevused (nt kujur, seeneline, autondus, suvemaja, tulevad eriti esile süntaksis. lastearst); 4) osaline/asjaolu + sündmus (nt pimenema, nukrutsema, kalastama, KILLU PALDROK

890

RINGVAADE 11-14.indd 890 31.10.14 11:39 LÜHIKROONIKA

• 3. oktoobril toimus Tallinnas Ema- „Eesti ja vene keel”, „Leksikoloogia ja keele Seltsi sotsiolingvistika teemaline leksikograafia” ning „Idapoolsed soome- kõnekoosolek. Esinesid Kristiina Bern- ugrilased”. Esinejaid oli Udmurtiast, hardt („Kaks eesti keele õpikut muulas- Marimaalt, Soomest, Lätist, Venemaalt tele ja keeleõppe diskursus 1930ndatel”), ja Eestist. Andra Kütt („Erineva sotsiolingvistilise • 16. oktoobril tähistati Eesti Kirjan- keskkonna mõju eesti keelt emakeelena dusmuuseumis Helga Nõu 80. sünnipäe- omandavate laste keelekasutusele”) ja va konverentsiga „Valetaja tõeotsinguil”. Anna Verschik („Ukraina keelesituat- Kirjaniku alati värsket ja uuenduslikku sioon sotsiolingvisti pilgu läbi”). proosaloomingut avasid oma ettekanne- • 8. oktoobril korraldas rahvusraa- tes Leena Kurvet-Käosaar, Kärt Heller- matukogu oskuskeele päeva. Jüri Valge ma, Jaanus Vaiksoo ja Rutt Hinrikus. rääkis „Eestikeelse terminoloogia prog- • 18. oktoobril toimus Tartus Eesti rammist (2013–2017)”, Triin Vakker Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase terminoloogiastipendiumidest, Tõnis Kirjanduskeskuse ning Tartu Ülikooli Nurk tutvustas uut e-keelenõu portaali, kultuuriteaduste ja kunstide instituudi Margit Jõgi kõneles standardi tõlkimi- korraldusel konverents „Mitte aega ei se koordineerimisest, Anu Lepp andis otsi ma, vaid iseennast ajas. Ene Mih- põgusa ülevaate paberiajalooga seotud kelson 70”. Kirjaniku loomingut analüü- oskussõnavarast ja Liina Laumets sel- sisid Hasso Krull, Evelin Arust, (:)kivi- gitas uue terminikomisjoni loomise va- sildnik, Mart Velsker, Rutt Hinrikus, jalikkust. Maia Tammjärv, Tiina Kirss, Aija Sakova- • 15. oktoobril toimus Tartu Ülikooli Merivee ja Arne Merilai. Triinu Tamme Narva kolledžis rahvusvaheline kon- juhitud tõlkijate vestlusringis osalesid verents „Vabaduse kontsept Ida-Eu- Kaisu Lahikainen ja Guntars Godiņš. roopa kirjandustes II”. Avaettekande • 20.–22. oktoobrini korraldas Ema- „Vabaduse mõiste kaleidoskoop: Petőfi, keele Selts Äksil õpilaste keelelaagri Gárdonyi, Sienkiewicz ja Radajev” pidas „Üks ilus eestikeelne lause”. konverentsi põhikorraldaja Szilárd Tóth. • 21. oktoobril toimus Tallinnas Ees- Teemadest käsitleti vabaduse mõistet ti Lastekirjanduse Keskuse ning UTKK Küchelbeckerist Jeanne d’Arcini, vaba- ühisseminar „Laps kirjanduses 2”, kus duse motiivist tänapäeva vene luules, keskenduti Põhjamaade lastekirjandu- esinejaid oli Peterburist, Permist, Iževs- sele. Vaatluse alla tulid nii klassikalised kist, Tartust, Tallinnast ja Narvast. teosed (Pipi, Muumitrolli lood jne) kui ka Narva kirjandusklubis astusid üles kir- tulevased klassikud. Ettekannetega esi- janikud ja kirjandusteadlased Kerttu nesid Jaanika Palm, Mari Niitra, Mare Rakke, Tiit Aleksejev ja Livia Viitol. Müürsepp, Ave Mattheus, Elle-Mari Ta- • 16.–17. oktoobril korraldas Narva livee, Lea Reitel Høyer, Ilona Martson, Ingerisoomlaste Selts koostöös TÜ Nar- Mart Kuldkepp ja Krista Kumberg. va kolledžiga rahvusvahelise konverent- • 21. oktoobril kirjandusmuuseumis si „Uralo-indogermanica”. Konverents toimunud teisipäevaseminaril kõneles oli pühendatud saksa keeleteadlasele Kadri Tüür heeringast rahvaluules. Ta ja fennougristile Ralf-Peter Ritterile andis ülevaate heeringa esinemisest regi- (1938–2011), kes on uurinud soome- värsilistes rahvalauludes ja heeringa ugri ja indoeuroopa keelte suhteid, un- kujutamisest eesti realistlikus proosas. gari ning vepsa keelt. Ettekandeid peeti • 22. oktoobril esines Marek Tamm järgmistes sektsioonides: „Etnoloogia”, Tartus loengusarja „Töid märgisüstee- „Läti keel ja läänemeresoome keeled”, mide alalt” raames teemal „Semiotica

891

RINGVAADE 11-14.indd 891 31.10.14 11:39 Tartuensis (viimased 150 aastat)”. Esi- Jõgeveri tegutsemist tsensorina, val- neja vaatles semiootilise mõtlemise tra- gustati Enn ja Helga Nõu raamatukogu ditsiooni Eestis, eriti Tartus, viimase lugu ning analüüsiti varasemaid raama- pooleteise sajandi jooksul. TÜ semiootika tuteaduse konverentse. Ettekannetega osakond tähistab sel semestril ajakirja esinesid Piret Õunapuu, Vello Paatsi, „Töid märgisüsteemide alalt” (Sign Sys- Szilárd Tóth, Enn Nõu, Aija Sakova- tems Studies) 50. ilmumisaasta juubelit. Merivee, Tiiu Reimo, Jane Makke, Ülo Tegemist on Juri Lotmani ellu kutsutud Matjus ja Heino Räim. maailma vanima semiootikaalase teadus- • 27. oktoobril pidas Soome kodumaa ajakirjaga, mis praegu ilmub ingliskeelse keelte keskuse juhataja ja sotsiolingvis- ja avatud juurdepääsuga väljaandena. tika professor Pirkko Nuolijärvi Granö • 23. oktoobril toimus kirjandusmuu- Tartus loengu „The status and the pro- seumis Akadeemilise Rahvaluule Seltsi motion of the languages in Finland”. konverents „Kehalisus ja tunded väli- • 27.–28. oktoobrini korraldas Eesti tööde kontekstis”. Kirjandusmuuseumi, Rahvaluule Arhiiv kirjandusmuuseumis Tartu ja Tallinna ülikooli uurijad tut- seminari „Eesti digitaalhumanitaaria vustasid välitöömaterjale ja käsil ole- A° 2014: infotehnoloogiline innovatsioon vaid teemavaldkondi. humanitaarteadustes ja -hariduses”, • 23. oktoobril korraldas Eesti Rah- kus tutvustati digitaalhumanitaarseid vusraamatukogu seminari „Konfessioon uurimusi, projekte, loodavaid ja kasutaja kirjakultuur”. Tiina Kala kõneles tavaid rakendusi. Õpitubade teemad olid keskaegse Liivimaa kirikliku kirjasõna „Tekstikorpused, nende analüüsivahen- iseloomust, Marju Lepajõe XVII sajandi did ja -võimalused” ning „RTI fotograafia kirjakultuuri teoloogilistest aspektidest, museaalide ja säilikute uurimiseks”. Kristi Viiding tutvustas David Hilche- • 29. oktoobril pidas Ülle Pärli Tartus ni kirjavahetuse põhjal konfessionaal- ettekande „„Töid märgisüsteemide alalt” seid otsinguid XVII sajandi Liivimaal kui Gesamtkunstwerk”. ja Mihhail Lotman arendas teemat in- • 29. oktoobril toimus Tallinna Linna- terkonfessionaalsete filoloogiliste aspek- arhiivis UTKK ja Baltisaksa Kultuuri tide suunal. Kristiina Rossi ettekanne Seltsi ühine seminar, kus esines UTKK tutvustas kirikulaulu ja kirjakultuuri vanemteadur Martin Klöker ettekande- suhet, Katre Kaju rääkis kristlikust ga „„Muß in Geduld mein Elend stillen” õpetusest varauusaegse Tallinna kooli- – Eine verbotene Liebe im Brief des 17. programmides, Tiiu Reimo Eesti Raa- Jahrhunderts” („„Pean kannatlikult oma matute Kirjastuskassast XVIII sajandil viletsust vaigistama”. Keelatud armas- ning Aira Võsa valgustusteoloogilistest tus 17. sajandi kirjades”). trükistest baltisaksa luterliku kiriku- • 29.–31. oktoobrini peeti Tallinna kultuuri osana. Seminar lõppes Piret Ülikoolis kultuuriteooria tippkeskuse Lotmani monograafia „Heinrich Stahli VII sügiskonverents „Eesti kultuuri sü- elu ja looming” tutvustusega. vamehhanismid”, kus tehti kokkuvõte • 23.–25. oktoobrini peeti Taevaskojas tippkeskuse senisest tööst. Konverent- Võru Instituudi ja Tartu Ülikooli korral- si avaettekande „Eesti kultuuriteooria: dusel konverents „Aeg läänemeresoome proloog” pidasid Marek Tamm ja Kalevi keeltes”. Lisaks Eesti teadlastele astu- Kull. Sellele lisaks peeti kolmel päeval sid üles Soome ja Karjala keeleuurijad. üheksa ettekannet, millele järgnesid • 24. oktoobril toimus kirjandusmuu- arutelud Jaan Unduski, Marju Lauris- seumis arhiivraamatukogu asutajale tini, Valter Langi, Rein Raua, Marek Oskar Kallasele pühendatud XXV eesti Tamme, Kalevi Kulli, Timo Marani, Pee- raamatuteaduse konverents ehk Oskar ter Toropi, Kristiina Juhansoni, Tõnu Kallase päev. Konverentsil räägiti Os- Viigi, Ergo-Hart Västriku, Kristin Kuut- kar Kallase kahest kirest, vaadeldi Jaan ma jpt juhtimisel. 892

RINGVAADE 11-14.indd 892 31.10.14 11:39 IN MEMORIAM. TÕNU KARMA 1. V 1924–9. IX 2014

sõjaväkke, kus ta faktiliselt ei sõdinud. Lisaks loeti kehtetuks ta gümnaasiumi lõputunnistus; selline oli sel ajal sage sõja üle elanud noorte meeste saatus. Keskkooli lõputunnistuse sai ta Vide- vikuks kutsutud lühiajalisest kumma- lisest Tartu 5. keskkoolist, mida ei tohi segi ajada Tamme gümnaasiumi eelkäi- jaks olnud algul Tartu 6. ja seejärel 5. keskkooliks nimetatud kooliga. Tartu ülikooli lõpetada ta ei saanudki. Oma osa võis olla selles, et 1950. aastal oli Paul Ariste pannud ta Tartu linna tutvustama oma aspirandile Marta Rudzī- tele, pärastisele silmapaistvale läti murrete uurijale, kellega Tõnu Karma 1955. aastal abiellus ja Riiga elama asus. Nn Hruštšovi sula ei olnud siis veel jõud- nud õieti alata. Tartus vahepeal ajalehe Eha Viluoja foto. Traktoristi Hääl toimetuses ja trükikoja Tartu Kommunist korrektorina tööta- 9. septembril 2014 lahkus meie seast mise järel sai Riias Tõnu Karma tööko- oma 91. eluaastal Tõnu Karma, kõigi haks aastail 1956–1994 Läti ülikooli tea- aegade kõige laiahaardelisem eesti, läti duslik raamatukogu, kus ta oli aastast ja liivi kultuuriloo uurija. 1973 pearaamatukoguhoidja. Seejuures Tõnu Karma sündis 1. mail 1924. aas- täiendas ta ennast 1960. aastail raama- tal Tartus kooliõpetaja perekonnas ja tukogunduse alal Tallinna Pedagoogili- ristiti Palamusel, oma vanemate sünni- ses Instituudis. kohas. Ta õppis mitmes Tartu koolis, vii- Tõnu Karma töö eesti ja läti kultuu- masena Tartu poeglaste gümnaasiumis, risidemete osas algas läti kirjanduse mis kandis aastail 1941–1944 Tartu 1. eestindamisega, mida esindavad Vilis gümnaasiumi nime ja millega 1944. aas- Lācise romaan „Küla mere ääres” (1956), tal ühendati Hugo Treffneri eragümnaa- Ugala teatris alates 1961. aastast 178 sium. 1946. aastal asus ta õppima eesti korral mängitud näidend „Põuavälgud” filoloogiat Tartu ülikoolis, kus spetsia- ja Kārlis Baumanise (mitte segada sa- liseerus soome-ugri keeltele. Nii sai ta manimelise heliloojaga, kelle laul „Ju- 1948. ja 1949. aastal osaleda Paul Ariste mal, õnnista Lätit” oli saanud Läti hüm- juhitud ekspeditsioonidel Liivi randa ja niks!) raamat kujur Teodors Zaļkalnsist ka õppida läti keelt Karl Abeni juures. (1971). Esimesest reisist on ta kirjutanud „Ema- Koos Keele ja Kirjanduse ilmuma keele Seltsi aastaraamatu” 33. köites hakkamisega 1958. aastal hakkas Tõnu (1985) ja „Liivlaste aastaraamatu” („Līv- Karma eestlastele tutvustama läti kir- list āigastrōntõz”) 1998. aasta köites. Ta jandus- ja keelepõllul toimuvat, pöörates õpingud katkesid 1951. aasta kevadel tähelepanu ühelt poolt lätlaste oluliste- diplomitöö kaitsmise eel, mil ta eksmat- le edusammudele ja teiselt poolt eesti rikuleeriti seepärast, et ta oli 1944. aas- kirjanduse väljapaistvaile lätindajaile. ta augustis sundmobiliseeritud Saksa Juba ajakirja esimese aastakäigu numb- 893

RV, T-RViitso.indd 893 31.10.14 11:39 rist 4–5 võib lugeda, et 1957. aastal il- tian Jaagu elukohast ja selle lähiümb- mus Lätis tervelt neli tõlkeraamatut rusest, koolidest, õpetajatest ja õpilas- eesti keelest, üks neist oli „Tõe ja õiguse” test, mõnest olulisest koolivennast, teest I köide. Numbrist 7 saab teada, et Lätis Tartust Riiga, surimajast ja kalmistust. oli ilmumas 6-köiteline läti kirjanduse Hiljem, 2001. aastal koostas ta Peterso- ajalugu, 1956. aastal ilmus III köide, ni 200. sünniaastapäeva puhul näituse 1957. aastal IV köide ja 1958. aastal pidi Läti Akadeemilises Raamatukogus, üri- ilmuma V köide. 1966. aasta avanumb- tust toetas Eesti saatkond Lätis. ris teatas ta, et „Lõunanaabrid jälle ette Tõnu Karma argumenteeris 1962. jõudnud”: oli ilmunud läti kirjanike lek- aastal Keeles ja Kirjanduses kõrvuti sikon. Veel tutvustas ta eesti kirjanduse Ain Kaalepi ja läti murdeuurija Silvija teenekaid tõlkijaid Jānis Žīgursit – Vil- Raģega (Raģe vanaema oli eestlane ja de, Tammsaare, Lutsu ja Hindi tõlkijat – ka Raģe eesti keel perfektne) läti isiku- ta 50. sünnipäeval 1965. aastal ja Džul- nimede senise kaootilise esitamise vastu jeta Plakidist – Tuglase, Kreutzwaldi jt ja lätipärase esituse kasuks eesti keeles tõlkijat – tema 60. sünnipäeval 1966. ning esitas seejuures kõige põhjaliku- aastal. malt läti nimede õigekirjutuse põhimõt- Eesti-läti kontaktide osas on täht- ted. Lätis on Tõnu Karma aidanud seada saimad Keeles ja Kirjanduses vastavalt eesti nimede läti keeles esitamise põhi- 1967. aasta 10. numbris ning 1972. aas- mõtteid. Tõnu Karma abistas tihedalt ta 1. numbris omamoodi tähtpäevakir- ka Karl Abeni eesti-läti sõnaraamatu jutistena avaldatud tõsised uurimused (1967) toimetajat Džuljeta Plakidist ja ennekõike luuletajatena tuntud kahest tema kirjutatud on sõnaraamatust tub- andekast noormehest, nimelt Eduards li seitsmendiku hõlmav omanäolisena Veidenbaumsist (1867–1892) ja Kristian huvitav lätikeelne „Lühiülevaade eesti Jaak Petersonist (1801–1822). Mõlemad keele grammatikast (läti keeles)”. olid Lätis sündinud ja Riia kuberman- 1970. aastal pidas Tõnu Karma koos gugümnaasiumi lõpetamise järel Tartu Marta Rudzītega Tallinnas III rahvus- ülikooli õppima tulnud, kuid mitte lõpe- vahelisel fennougristide kongressil ette- tamiseni jõudnud ja enne tuberkuloosi kande „Millal oli Liivimaal veel kuulda surnud, kui luulelooming trükki jõudis. liivi keelt?”, mis tõstis esile võimaluse, (Muide, lisan, et esimene oli vähemalt et veel XX sajandi algul võidi Liivimaal üliõpilasena Eduard Weidenbaum, tei- osata liivi keelt. Kui 1970. aastate algul ne juba ristimisest Christian Jacob Pe- hakkasid Nõukogude Lätis olematuks terson.) Eduard Weidenbaum oli üks surutud liivlased pildile tulema, seda lätlastele ennekõike Pīpkalonija hüüd- esmalt 1924. aastal tekkinud liivi lau- nime all tuntud Läti üliõpilaste kirjan- lukooride näol, tihenesid Tõnu Karma duslik-teadusliku seltsi asutajaid, kes sidemed liivlastega. Selle üheks tulemu- seltsis ka teaduslikke ettekandeid pidas. seks oli Emakeele Seltsi aastaraamatus Erinevalt Kristian Jaagust jõudis tema 1978. aastal ilmunud Pētõr Dambergi luule lauludena varakult rahva hulka liivikeelne artikkel liivi keelekorraldu- ega vajanud avastamist. Tõnu Karma sest, mille eestikeelse kuju valmimisel vaatleb üksikasjalikult tema Tartu pe- oli väga suur osa Tõnu Karmal ja küllap rioodi ja haigust dokumentide ja osalt selle valmimise käigus täienes ka origi- ka isiklikult kogutud mälestuste alusel. naal. Teine artikkel „Kristian Jaak Peterson Pētõr Dambergi 70 aasta juubelikir- ehk see, kus ta elas ja käis, mida nägi ja jutises Emakeele Seltsi 25. aastaraama- kellega kokku sai oma lühikese elu sees” tus (1979), mis ilmus alles 1981, annab esitab 150 aastat hiljem hämmastavalt Tõnu Karma paralleelselt juubilari elu- üksikasjalise pildi niihästi Riia Jakobi tee kirjeldamisega ilmeka pildi liivlaste kiriku ja selle ümbruse ajaloost, Kris- olukorrast ja püüdlustest Esimese maa- 894

RV, T-RViitso.indd 894 31.10.14 11:39 ilmasõja algusest kuni viimase ajani. „Kas nāca pēc Neredzīgā?” („Kes tuleb 1980. aastal Turus V rahvusvahelisel pärast Pimedat?”). Pime Indrik, täpse- fennougristide kongressil pidasid Tõnu malt Neredzīgais Indriķis (1783–1828) Karma ja Marta Rudzīte ühisettekande oli Kuramaal elanud pime perekonna- läti päritolu liivi verbiprefiksitest. See nimeta läti luuletaja, esimene läti luu- ettekanne tegi liivi kirjakeeles ebasoovi- letaja, kelle luuletused 1820. aastal ka tavaiks loetud ja loetavate lätilaenuliste trükiti ja saksa keelde tõlgiti. Järgmi- verbiprefiksite imetlejatele kõige auto- se läti luuleraamatu autor oli liivi Pizā riteetsemalt selgeks nende prefiksite küla köster Jāņ Prints, omaaegsel kujul olemuse: nagu läti keeleski on need üh- Prinz (1796–1868), kelle lätikeelne raa- tedes verbides funktsionaalsed, teistes mat „Meremehe pühad laulud ja palved” leksikaliseerunud (ehk algse mõtte mi- ilmus trükist 1845. aastal. Jāņ Prints on netanud). Sama aasta lõpul ilmus Läti olnud liivi keelt uurinud akadeemik An- ülikooli rotaprindiväljaandena Pētõr ders Sjögreni keelejuhiks ja tõlkis koos Dambergi ja Tõnu Karma koostatud „Lī- poegadega lääneliivi murdesse Matteuse biešu tautasdziesmas” („Liivi rahvalau- evangeeliumi (ilmus Londonis 1863). lud”) Tõnu Karma eessõnaga, mis peale Tõnu Karma tutvustab oma kirjutises rea rahvalaulutekstide ja nende läti- nii Jāņ Printsi luulet, perekonda kui keelsete tõlgete sisaldas vastava sõnas- ka liivi keele uurimisloo üht olulist osa. tiku ning ka lühikese ortograafia ning Üldse näeb lugeja siit, et läti kultuu- noomeni- ja verbivormistiku tutvustuse. ris on liivlastel oma tähtis osa. Printsi Sel 40-leheküljelisel raamatukesel on raamatu teine trükk ilmus 1914. aastal mitmeti sümboolne tähendus: 1) see oli ning veel 100 aastat hiljem, st tänavu, esimene Lätis ilmunud liivi raamat, 2) raamatu kolmas trükk, mis esitab peale siin kasutati esmakordselt uut lugeja- esmatrüki kirjapildi teksti ka kaasaeg- sõbralikumat liivi kirjaviisi, 3) seda sai ses kirjaviisis, kusjuures pärast Valts kasutada ka lätikeelne huviline ja seda Ernštreitsi lühikest eessõna juhatab kasutati läti filoloogidele liivi keele alus- raamatu sisse seesama Tõnu Karma kir- te õpetamisel. jutis. Raamatu esmatutvustuse päevaks Eriti tihedaiks kujunesid tema suhted oli kavandatud 4. liivi kultuuri päevade liivi keelega pärast 1988. aastal esialgu teine päev 13. september, mis saatuse Liivi Kultuuri Seltsi nime all taasloodud tahtel osutus olema neljas päev pärast Liivi Seltsi ehk Liivi Liidu (Līvõd Īt) toi- Tõnu Karma lahkumist ja sellisena ka mima hakkamist, seltsi taasloomiskoos- mälestuspäev. olekul osalesid nii Tõnu Karma kui ka Tõnu Karma mitmekülgset silma- Marta Rudzīte. Ta õpetas liivi keelt real paistvalt viljakat tegevust on kõrgelt aastatel Riias liivi keele pühapäevakoo- hinnanud Läti Teaduste Akadeemia, lis, on Läti ülikoolis andnud liivi filoloo- valides ta auliikmeks (1995), Läti Va- gia erikursust ja tal oli suur osa kuulehe bariik, autasustades teda 1997. aastal Līvli liivikeelse osa sisu ja vormi kujun- Kolme Tähe ordeniga (Triju Zvaigžņu damisel. Ühtlasi ilmus temalt ennekõi- ordenis), ja 1998. aastal Eesti Vabariik, ke erinevais Läti väljaannetes hulk läti- autasustades Valgetähe V klassi ordeni- keelseid kirjutisi liivi keelest, liivi kul- ga. 2006. aastal määrati talle Läti Riik- tuuritegelastest ja liivi keele uurijatest. liku Kultuurkapitali elutöö stipendium. Tõnu Karma oli üks 1998. aastal Liivi rannas asutatud rahvusvahelise Liivi Sõprade Seltsi asutajaliikmetest. 1978. aastal avaldas Tõnu Karma läti ajakirjas Literatūra un Māksla artikli TIIT-REIN VIITSO

895

RV, T-RViitso.indd 895 31.10.14 11:39 ÕNNITLEME!

4. XI Helle-Iris Michelson – 85 13. XI Tiit Tarlap – 60

KOLLEEGIUM: TOIMETUS: TOIMETUSE AADRESS: Mati Erelt, Peatoimetaja Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn. Cornelius Hasselblatt, Joel Sang 6449 228 Tiit Hennoste, Hasso Krull, Tegevtoimetaja http://kjk.eki.ee Johanna Laakso, Tiina Hallik 6449 126 e-ISSN 2346-6014 Kazuto Matsumura, Kirjandusajalugu, Helle Metslang, Sirje Olesk, folkloristika e-post: [email protected] Karl Pajusalu, Peeter Päll, Mall Jõgi 6449 126 Raimo Raag, Rein Raud, Kirjandusteooria Trükkida antud 31. X 2014. Kristiina Ross, ja -kriitika Trükiarv 620. Jüri Talvet, Peeter Torop, Johanna Ross 6449 126 Tallinna Raamatutrükikoda, Jaan Undusk, Keeleteadus Laki 26, 12915 Tallinn. Ülo Valk, Mart Velsker, Maria-Maren 6509 990 Tiit-Rein Viitso, Sepper 6449 126 Märt Väljataga, Tehniline toimetaja Haldur Õim Reet Sepp 6449 126

Keelt ja Kirjandust on võimalik tellida telefonil 6177 717 või aadressil www.tellimine.ee

Ajakiri kuulub Euroopa Teadusfondi humanitaarteaduste loendi ERIH (European Reference Index of the Humanities) kategooriasse NAT, LLBA (CSA Linguistics & Language Behavior Abstracts, ProQuest), MLA International Bibliography (Modern Language Association) ja Ulrich’s Periodicals Directory andmebaasi, CEEOL-i (Central and Eastern European Online Library) ja DIGAR-i (Eesti Rahvusraamatukogu) digitaalarhiivi ning Alalise Rahvusvahelise Lingvistide Komitee valikbiblio- graafiasse „Linguistic Bibliography”. Ajakiri ilmub Eesti riigi ja Eesti Kultuurkapitali toetusel. © Keel ja Kirjandus ® Kujundanud Jüri Kass SA Kultuurileht

imprUUS 11-14.indd 2 31.10.14 11:40