Eksiil, Trauma Ja Nostalgia Bernard Kangro „Sinises Väravas”

Keel ja 10/2013

Kirjandus LVI aastakäIk

EEstI tEadustE akadEEmIa ja EEstI kIrjanIkE LIIdu ajakIrI

EKSIIL, TRAUMA JA NOSTALGIA BERNARD KANGRO „SINISES VÄRAVAS”

MAARJA HOLLO

n märkimisväärne, et Bernard Kangro esimesed neli Rootsis ilmunud romaani, „Igatsetud maa” (1949), „Kuma taevarannal” (1950), „Peipsi” O(1954) ja „Taeva võtmed” (1956), ei kõnele eksiilist ja koduigatsusest, samal ajal kui Kangro luulesse sugenevad need teemad kohe pärast eksiili jõud- mist ja omandavad sestpeale aina uusi variatsioone. „Nagu palavikugraafik haige peatsis peegeldab Kangro luule meie meeleolusid pagulaspõlves, ja sellel võib tuleviku jaoks olla koguni dokumentaalne väärtus. [---] See, mis „Põlenud puus”1 oli olevik, lahtine valutav haav, on saanud minevikuks, kinnikasvanud armiks, mida võib julgemini puudutada, mis mõnikord ilmamuutuse puhul küll valu teeb, aga teinekord isegi ununema kipub”, kirjutab Karl Ristikivi 1950. aastate algul (Ristikivi 1996: 252). Proosaloomingus näib Kangro olevat järginud pigem isikliku kui rahvuskogukonna mäletamise rütme, mistõttu jõuab Ristikivi mainitud valutav haav teemana Kangro romaani märgatava ajalise nihkega. 1957. aastal, mil eksiili jõudmisest oli möödas rohkem kui kümme aastat, ilmus „Sinine värav”, esimene Kangro romaan, mis keskendub eksiilile kui traumaatilisele kogemusele, mineviku meenutamisele ja uute tu- levikuväljavaadete visandamise vajadusele. Kirjanduslikke traumanarratiive käsitlevate uurimuste põhiküsimuseks on olnud see, mil viisil on traumat kui kogemust, mis osutab vastupanu keele-

1 „Põlenud puu” (1945) on Kangro esimene Rootsis ilmunud luulekogu.

721

Avaartikkel, Maarja Hollo.indd 721 30.09.13 17:03 listele väljendusvahenditele, nendesamade vahendite abil kujutatud. Kirjan- duse potentsiaali trauma olemuse selgitamisel ja „kaardile kandmisel” kasutas ära Sigmund Freud, kes kirjeldas traumaatilist neuroosi Torquato Tasso eepose „Vabastatud Jeruusalemm” ühe stseeni näitel. Cathy Caruthi arvates ei ole antud juhul tegemist lihtsalt psühhoanalüütilise tõe kirjandusliku näit- likustamisega, vaid parabooliga „olulise tähtsusega seose kohta kirjanduse ja teooria vahel” (Caruth 1996: 3). Kirjandusele on traumaatilise kogemuse edasiandmisel eelisseisundi omistanud ka Roger Luckhurst, kelle sõnul eeldab see „fantastilisi kujundeid, ajalise korrastatuse purustamist ja võimatuid põhjuslikkusi” (Luckhurst 2008: 97). Traumast kirjutamine seega tähendab kirjaniku jaoks ülesannet sõnastada võimalikult harjumuspäratul viisil midagi, mis olemuslikult sõnastamisele vastu hakkab. Sama vastutusrikas kui kirjaniku ülesanne traumaatilise kogemuse sõ- nastamisel on lugeja kui vastuvõtja oma. Traumanarratiivi lugeja erilist rolli puudutab oma monograafias Anne Whitehead, kes osutab, et sellised narra- tiivid eeldavad uut lugemis- ja kuulamisviisi. See tähendab, et tõlgendus ei ole enam aktiivse subjekti ehk lugeja ja passiivse objekti ehk kirjandusteksti vahelise binaarse protsessi tulemus, vaid protsess, kus lugejast saab üks tun- nistuses osaleja, mille tulemusel lugemine „taastatakse eetilise praktikana” (Whitehead 2004: 8). Näiteks sellest, kuidas mingi romaan pakub end välja küll traumanarratiivina, kuid lugeja jaoks sellisena tööle ei hakka, on Ene- ken Laanese käsitlus Sofi Oksaneni romaanist „Puhastus” (2009). Laanese järgi on lugemisel tekkiva eetilise vastuolu põhjuseks romaanis rakendatud ebasobivad vormivõtted, sh laenud popkultuurist, mis muudavad lugeja vähe- nõudlikuks tarbijaks, selle asemel et suunata teda mõtlema küsimuste üle, „kas minevik on ikka ligipääsetav, kas teiste kannatusi saab läbi elada ja kas on eetiline otsida igale loole lunastavat lõppu” (Laanes 2010: 65). Ka „Sinises väravas” tõstatub küsimus mineviku ligipääsetavusest, seda eksiili trauma kujutamise tõttu. Järgnevas käsitlen „Sinist väravat” kui omaelulookirjutuse üht näidet eesmärgiga heita valgust eksiili traumale ning selle edasiandmise eripärale antud romaanis.

Eksiil, trauma ja enese kujutamine

Kirjandustekstide käsitlemisele traumateooria valguses pani aluse Cathy Caruthi raamat „Omaks võtmata kogemus. Trauma, narratiiv ja ajalugu” (1996). Caruthi käsitlus toetub Freudi kirjutiste „Sealpool mõnuprintsiipi” ning „Mooses ja monoteism” tõlgendamisele ning on oluliselt kaasa aidanud Freudi poolt kasutusele võetud mõistete kordamine, väljaelamine ja läbitööta- mine saamisele traumateooria põhimõisteteks. Ajaloolane Dominick LaCapra, kes on traumateooriat rikastanud holokaustialaste uurimustega, määratleb väljaelamist protsessina, kus minevikku korratakse nii, nagu see oleks osa olevikust (LaCapra 2001: 148), läbitöötamist aga väljaelamist tasakaalustava jõuna, protsessina, kus traumeerivast sündmusest püütakse saavutada kriitilist distantsi ning eristada minevikku, olevikku ja tulevikku (LaCapra 2001: 143). LaCapra järgi ei ole traumaatilist minevikku kunagi võimalik täielikult ja lõplikult läbi töötada, kuid seda protsessi peab LaCapra eriti oluliseks, sest selle kaudu saab trauma ohver tagasi võimaluse „olla eetiline ja poliitiline sub- jekt [ingl agent]” (LaCapra 2001: 144). 722

Avaartikkel, Maarja Hollo.indd 722 30.09.13 17:03 Eesti kirjandusteadusesse tõi trauma mõiste Tiina Kirss, kes seostas sellega August Mälgu romaani „Kodumaata” ja August Gailiti romaani „Üle rahutu vee” (Kirss 2002). Nimetatud teoste analüüsi kõrval leidub tema artiklis ka viit edaspidistele uurimisvõimalustele. Nimelt toob Kirss välja veel rea as- pekte, mis lubavad eksiili ja põgenemiskogemust edasi andvat teost vaadelda traumateooria raamistikus. Kirsi järgi on nendeks aspektideks nostalgiline kodumaapilt, tegelaste omapärane tuimus ehk neutraalsus pöördeliste ela- muste suhtes, unenägude sisu, funktsioon ning ajastatus pagulusse minekut käsitlevates romaanides, spetsiifilised iluvead (nt teemade hõredaks kulumi- ne, teose ülipikaks kirjutamine) ja stiililine ülekoormatus ning rahvuslik pa- teetika, millele võivad lisanduda teravad poliitilised hinnangud (Kirss 2002: 1874–1875). „Sinise värava” kui traumanarratiivi puhul lisandub nostalgilise- le kodumaapildile ja teravatele poliitilistele hinnangutele romaani peategelase loo tagant aimuv omaelulooline impulss, mis on olulisel määral kujundanud nii romaani ülesehitust kui ka poeetikat. Millised on selle impulsi võimalikud lähtekohad? Isikliku loo väljendamise vajadus nii kirjanduses kui ka mittefiktsionaalsetes tekstides (kirjandusloo- lised esseed, teoste loomist meenutavad kirjutised, luulekogude saatesõnad „Minu näos” ning „Kogutud luuletuste” esimeses ja teises köites, erakirjad jne) võrsus püsivalt akuutsest kaotustundest ja nostalgiast. Muu hulgas peegeldavad sajad minevikku ja samas ka tulevikku pööratud pilgu vaatevälja regist- reerivad leheküljed Kangro veendumust kirjutamisest kui tegelikkust trans- formeerida võivast praktikast. Kangro kinnitas sageli, et valmis teos „polegi nagu tähtis” (Kangro 1992b: 44), oluline on kirjutamisprotsess ise ja sellest saadav rahulolu. Elu lõpuaastail pühendus Kangro mälestuste kirjutamisele: ilmus lapse- põlve ja kooliaastaid meenutav „Kipitai” (1992), selle järg, üliõpilaspõlve ku- jutav „Sõit Rooma” jäi käsikirja. Ehk oleks Kangro kunagi pannud paberile ka mälestused elust Lundis? Autobiograafias, mis polnud avaldamise mõtte- ga kirjutatud, ta seda aega väga põgusalt ka meenutab. Tõenäolisem tundub siiski, et see, mida Kangro eksiiliaastate kohta kirja panna tahtis, oligi juba lugejani jõudnud. Leigh Gilmore’i järgi muutub juhtudel, kus enese kujutamine nõuab traumaatilise kogemuse sõnastamist, autobiograafia kirjutamine teoreetiliselt võimatuks (Gilmore 2001: 19). Selle põhjuseks on enda ja trauma kujutamist määrav kohustus edastada tõest teadmist, mis trauma mõju tõttu mälule on juba ette luhtuma määratud. Et oma traumaatilisest kogemusest kõneldes vältida muutumist „kohtuotsuse toormaterjaliks” (Gilmore 2001: 145), pöördutakse sageli selliste enese representeerimise vormide juurde, mille puhul juriidilises mõttes tõest kõnelemine kaotab esmatähtsuse. Traumat kujutavaid tekste, mis (oma)eluloolist ainest fiktsiooni vahenditega edasi annavad, nimetab Gilmore autobiograafia piirjuhtumiteks (Gilmore 2001: 147). „Sinist väravat” ajendab taolise piirjuhtumina käsitlema nii romaani teema, omaeluloolisus kui ka asjaolu, et nende lood, kellele Kangro kirjutas (nt Saksa sõjaväes teeninud, keda eksiilis ähvardas repatrieerimine), olid tema enda loost ehk veelgi traumaatilisemad, juhtides seeläbi tähelepanu trauma kui isikliku ja samas ka kogukonda puudutava kogemuse edasiandmise kee- rukusele. Trauma eripära seisneb selle loomuomases latentsuses: algselt unustatud sündmused võivad subjektile teadvustuda ennustamatu aja pärast, sageli al-

723

Avaartikkel, Maarja Hollo.indd 723 30.09.13 17:03 les aastaid pärast nende toimumist. Nii on ka 1944. aasta põgenemist ja selle tagajärgi määratletud nii isiklikul kui ka kogukondlikul tasandil traumaatilise kogemusena, „millel on kestvad, mõneti salapäraselt ilmnevad tagajärjed” (Kirss 2002: 1871). Trauma latentsus tuleb aredalt esile ka Kangro „Sinise värava” puhul: olles kirjutatud küll kaksteist aastat pärast põgenemist, kõne- leb see tolle sündmuse järelmõjudest ja katsest eksiili traumaga elama õppida. Kangro eksiil algas 1944. aasta sügisel nagu „Sinise värava” peategelase Ants Kibese, endise nimega Fromhold Hagivangi omagi, ent kui Kangro eksiili dokumenteerivad järjepidevalt kirjavahetused ja luuletused, siis Ants mainib oma eksiiliaastaid romaanis justkui muuseas. Osalt seletub see asjaoluga, et romaani raskuskese asub tema mäletamisprotsessil, mille käigus „sünnib” Ants uuesti Fromholdina ja mis omakorda seob ühtseks narratiivseks kangaks kaks eraldiseisvat jutustust – Antsu tagasivaate oma põgenemiseelsele elule Fromholdina ning tema ja kahe kodueestlase kohtumise. Antsu vaikimise pea- põhjus näib seisnevat aga selles, et ta ei pea neist aastatest midagi mäletamis- väärseks. Kriitikas on peategelase eluloo lünklikkus siiski küsimusi tekitanud. Ilmar Laaban kirjutab: „[---] tema mälestussetteis haigutab pagulasaastate kohal tühik, nagu poleks ta neid üldse elanud, nagu oleks kogu selle aja, kus ta Ants Kibese nime alla sildu ehitas, maganud Fromhold Hagivang temas talve- und ja virguks nüüd sama noorusrõõsana, nagu ta toona uinus” (Laaban 1957: 56). Niisiis ilmneb Antsu eksiili lugu romaanis puudumise, vaikusena; lugeja saab teada vaid seda, et Ants on „põgenik kommunismi eest” (Kangro 1957: 13), kes on võõrsil lahti öelnud oma tegelikust nimest ja identiteedist ning kel on seljataga üksildane elu. Et ta on kuni jutustamishetkeni püüdnud vältida „oma mälestuste koorma nagu raske teerulli alla” jäämist (Kangro 1957: 131), seega pagendanud end ka oma minevikust, võiks Antsu eksiili nimetada ka- hekordseks eksiiliks, mälestuste koorma metafoori kaudu aga osutab Kangro juhtudele, kus eksiili trauma on erinevatel põhjustel jäänud välja elamata ja läbi töötamata ning kus minevikus kogetut tajutakse jätkuvalt kui raskust. Kangro luules kerkib maha salatud ja kummitava mineviku teema üles enne „Sinist väravat”. Kümme aastat pärast põgenemist kirjutatud luuletuse „Kümne aasta eest” mina tunnistab, et tema elu varjutab endiselt minevik – „Luised hobused tarnaluhal / näljaselt ringi roidavad. / Sõjatuled su unenägu- des / ikka veel üles loidavad” –, sest puudub „päästev ning kutsuv sõna” (Kang- ro 1991: 32). Sarnasest olukorrast leiab end „Sinise värava” peategelane, keda samuti vaevab minevik, mille meenutamisest tal pikki aastaid on õnnestunud hoiduda. Elu eksiilis elabki ta nii endale kui teistele võõrana, määratledes ennast sellena, kes ta ei ole (Kangro 1957: 13). Kirjanduslike traumanarratiivide esteetikat on iseloomustatud muuhulgas doktor Jekylli ning mister Hyde’i motiivi esinemise kaudu (Ganteau, One- ga 2011: 17). Kangro „Sinise värava” peategelane Ants/Fromhold ei kujuta endast isiksuse lõhestumise klassikalist juhtumit, nagu see esineb paljudes romantilistes, neoromantilistes ja fantastilis-realistlikes kirjandustekstides (Grišakova 2005: 47) – Ants ega Fromhold ei ole teineteise moraalsed ega me- tafüüsilised vastandid –, vaid trauma olemusest lähtuvat identiteedihäire representatsiooni. Fromhold nimelt võtab eksiilis uueks nimeks Saksa armees ohvitserina teeninud koolivenna Antsu nime, kes kadus jäljetult 1944. aasta lahingutes Peipsi taga ja kelle teoks tegemata jäänud plaane ta nüüd eksiilis realiseerida püüab. Surnu nime ja identiteedi omastamine sümboliseerib en-

724

Avaartikkel, Maarja Hollo.indd 724 30.09.13 17:03 nekõike trauma mõju psüühikale: trauma all kannatav inimene on kehaliselt küll elus, kuid hingeliselt justkui surnud.2 Isiksuse lõhestumise üks tagajärgi on võimetus suhestuda oma mineviku ja endise „minaga”: „Olen võinud möödunule mõelda nagu millelegi, mida keegi teine on läbi elanud. Mul on olnud ka ükskõik, kes või mis ma olen. Keegi pole huvitatud olnud ei minust ega mu minevikust. [---] Keegi pole vaevaks võtnud mu maski taha vaadata” (Kangro 1957: 6). Antsu vaikimine ei ole seega olnud üksnes tema enda vaba valik, vaid tingitud ka sellest, et tal pole olnud kedagi, kellele oma lugu kõnelda. Antsu jutustus põgenemiseelsest elust avaneb lugejale sisemonoloogina, kus sõltuvalt tema emotsionaalsest seisundist vahelduvad olevikuline ja mi- nevikuline jutustamisviis. Tõuke selleks rohkem kui poolt romaani haaravaks jutustuseks annab talle artikkel kohalikus ajalehes, kus on juttu Nõukogude Eestist saabuvatest turistidest. Seal märkab ta kummastusega oma endist nime, mida kandis ka tema Eestisse jäänud onupoeg, keda ta selle hetkeni oli surnuks pidanud. Artikli lugemise järel tabavad Antsu mälestused, mida ta kaksteist aastat on endas alla suruda püüdnud. Kuna trauma väljaelamisega kaasneb seda põhjustanud minevikusündmuse kordamine, elab ka Ants mee- nutamishetkel uuesti läbi kõik selle, mida ta põgenemisteekonnast ja Rootsi jõudmisest mäletab.3 Antsu traumaatilisim mälestus on mälestus Rootsi jõudmisest, mis algab surmaks valmistumise kirjeldusega uppumisohus laeval. Ants tunnistab, et surmaga leppinuna meenus talle kogu oma senisest elust vaid üks – puude okstest moodustuv värav kodukoha järve ääres. Mälestuse katkestab Antsu mõ- tisklus mälestuste esilekerkimise salajasest „mehhanismist”; mälestus jätkub veidi hiljem, kuid satub jutustaja hoiaku muutumise tõttu eelnevaga ilmses- se vastuollu: oodatava surma ümber keerlevate mõtete asemel kirjeldab Ants teda järsku haaranud elutahet. Erinevalt kõigist teistest laeval viibivatest põ- genikest, kes on apaatsed ja lootuse kaotanud ega tee välja sellest, et on jää- nud tüürimeheta laevas saatuse hooleks, jätkub Antsul meelekindlust otsus- tavalt tegutseda ja rooli taha asuda. Kirjeldades Antsu sel äärmiselt dramaati- lisel hetkel kellenagi, kes kujutab ennast tagantjärele kui ainsat teovõimelist subjekti, kirjeldab Kangro sellist minevikuga suhestumise strateegiat, mis võimaldab traumeeritul vabaneda ohvri identiteedist ja asetada end olukorra peremehe rolli, et leevendada süütunnet enda ellujäämise pärast, samal ajal kui paljud teised hukkusid: „Mul tekkis tunne, et mina peaksin nüüd minema ja laeva edasi tüürima. Kahe-ööpäevasest tormis peksmisest, magamatusest ja üleväsimusest hoolimata liikusid mu mõtted selgelt ning enda arvates loogili- selt: See pean olema mina! Mina, mitte keegi teine!” (Kangro 1957: 14). Ometi ei jää Antsu meenutuse lõppedes kõlama võidukus surmast pääsemise üle,

2 Teisalt peab Fromhold koolivenna nime ja identiteedi omastamist oma moraalseks kohuseks, sümboolse testamendi täitmiseks, uskudes, et päästab seeläbi unustusest need eesti mehed, kes teenisid Saksa armees, kuid kuulutati hiljem sõjakurjategijateks, „kuigi nad võitlesid maailma suurima vägivallavalitsuse vastu” (Kangro 1957: 20). 3 Traumajärgse stressi sündroomile (post-traumatic stress disorder e PTSD), mis kanti haiguste nimistusse 1980. aastal, on tunnuslikud pealetükkivad mälestused ja traumaatilise sündmuse taaskogemised, sümptomaatilised katsed vältida olukordi, mis võivad trau- maatilisi mälestusi ja taaskogemisi vallandada, emotsionaalne tuimus ning mälestuste autonoomne esilekerkimine (Young 1996: 96). Esialgu peeti sümptomiks ka süütunnet (sur- vivor guilt), kuid kustutati 1987. aastal sümptomite loetelust (vt Leys 2007).

725

Avaartikkel, Maarja Hollo.indd 725 30.09.13 17:03 vaid ängistus ja hirmutunne, mida võimendavad mälestuses korduvad sõnad hirmutav ja kalk. On ilmne, et sündmust tagantjärele meenutades ja meenu- tamishetke tolle hetkega võrreldes pole Antsu jaoks midagi muutunud; isegi valgus, mida ta võõrsile jõudmisest mäletab, sarnaneb tema silmis valgusega, mis talle meenutust lõpetades aknast paistab. Antsu mälestus on kõnekas eel- kõige seetõttu, et kuulub nende romaanis kujutatud mälestuste hulka, mis moodustavad „Sinise värava” omaeluloolise kihistuse, lubades teha järeldusi romaani autori mälutöö kohta. Nimelt toetub see Kangro enda mälestusele 27. septembrist 1944, mil temal ja kümnetel teistel põgenikel õnnestus tugevast tormist hoolimata jõuda Raumast mootorpurjekal „Veenus” Põhja-Rootsi linna Örnsköldsvikki.4 Omaeluloolise mälestuse on Kangro romaanis kirjutanud ümber peategelase mälestuseks, mille kangelasena Ants ennast kujutab, kasutades ära mitmeid detaile oma mälestusest (nt hullunud ja end maha lask- nud mees, tüürimeheta laev ja isukalt nälga kustutav mees, kes ei märka, et istub laibal). Traumeeriva kogemuse edasiandmine kirjanduslike väljendus- vahendite abil näitab, et omaeluloolisel tasandil, st romaani autori seisukohalt võivad trauma väljaelamine ja läbitöötamine toimuda samaaegselt, kinnitades LaCapra seisukohta, et need protsessid ei kuulu totaalselt erinevatesse kate- gooriatesse, vaid mõjutavad teineteist vastastikku (LaCapra 2001: 144). Romaanis kujutatud väljaelamisprotsessi käivitajaks ja suunajaks on peategelase nostalgilised mälestused. Tõuget põgenemisteekonna ja hiljem kogu kodumaal elatud elu meenutamiseks ei anna Antsule üksnes tema endise nime nägemine kohalikus ajalehes, vaid ka juhuslikult silma hakkav loodus- pilt võlvina väravaks kaarduvatest puuokstest, mille taga paistab sinine meri ja mis toob talle otsekohe silme ette sarnase vaate kodukohast, ning lõhn, mis meenutab kodujärve lõhna.

Nostalgia ja trauma

Nostalgia on mõiste, mille määratluste spekter on lai, sest seda on kujundanud erinevad kultuurilised ja poliitilised kontekstid ning teoreetilised arutlused, kuid ka mingil ajaperioodil valitsenud vaated ajaloole ja mälule (Spreng- ler 2011: 2). XVII sajandil meditsiinis kasutusele võetud mõiste, mis algselt tähistas haiguslikku koduigatsust, on järgnevate sajandite vältel teinud läbi mitmeid muundumisi ja saanud nüüdseks mis tahes minevikuihaluse süno- nüümiks. Seda ihalust on palju kritiseeritud, kuid samamoodi on kriitikat pälvinud nostalgia halvustajad. Teoreetiline nostalgiadiskursus hõlmabki

4 Aastaid 1963–1983 hõlmavast päevikust selgub, et 1944. aasta 27. september oli Kangro jaoks tähendusrikas päev. 1963. aasta 27. septembrit tähistab näiteks järgmine sissekanne: „Täna 19 aastat tagasi jõudsime Rootsimaale. On täpselt samasugune esimene sügistorm. Vihises õunapuus, kui veel õhtul õunu katsusin korjata. Kogu päev nagu kuidagi imelik meeleolu.” Järgmise aasta samal kuupäeval kirjutab Kangro: „Täna on Rootsi saabumise 20. aastapäev. Praegu hommik. Väljas udu ja vaikne. Kõik magavad. Kell 5 jõudsime Örns- köldsviki. Mis kõik vahepeal olnud! Ei midagi head.” 27. septembril 1968: „Rootsi tuleku aastapäev – 24 aastat. Milline aeg! Millised aastad!” 1981. aasta samal kuupäeval: „Milline aastapäev! 35 aastat tagasi hakkas Örnsköldsviki rand just paistma” (Kangro 2011). Üksik- asjalikumalt vaatab Kangro Rootsi jõudmisele tagasi intervjuus Rootsi Raadio ajakirjaniku- le Udo Parikasele (Parikas 1991), põgusalt ka autobiograafias „See on Bernard Kangro ajalik elukäik ta enese poolt kokku pandud meeles pidamiseks ja õpetuseks ja nalja pärast” (1992), luuletuses „Kristus” ja poeemis „Süda ei põle ära”.

726

Avaartikkel, Maarja Hollo.indd 726 30.09.13 17:03 kahesuguseid seisukohti esindavaid kirjutisi: neid, mis käsitlevad nostalgiat aja- ning ajalootaju moonutava, tagurliku, liialdatult sentimentaalse ja välti- matult ideoloogilise nähtusena,5 ning kirjutisi, mis peavad nostalgiat inimese elus keskset tähendust omavaks ja identiteediloome protsessi stabiilsust ta- gavaks tundeks. Esimese lähenemise näiteks on kultuurikriitiku Fredric Ja- mesoni arutlused kogumikus „Postmodernism ehk hiliskapitalismi kultuuri- loogika” (1991). Jameson kritiseerib siin postmodernistlikes nostalgiafilmides kasutatavat esteetilist moodust (mode), mille arsenali hulka kuuluvad iroonia, paroodia ja pastišš, kuna Jamesoni järgi see üksnes toodab minevikulisust ja takistab seetõttu ligipääsu tõelisele ajaloolisele ajale. Sellist esteetikat nimetab Jameson „meie ajaloolisuse kahanemise sümptomiks, mis on täiuslikkuse- ni välja arendatud” (Jameson 1991: 21). Teist lähenemisviisi nostalgiale esindavad mitmed sotsioloogid, nende seas Janelle L. Wilson, ja kirjandusteadlane Evelyne Ender. Enderi uurimuse „Mälu arhitekstid. Kirjandus, teadus ja autobiograafia” aluseks on kirjandus- tekstid, kus kujutatakse omaelulooliste mälestuste funktsiooni peategelase elus. Gérard de Nervali jutustuse „Sylvie” (1853) näitel käsitleb Ender ka nostalgiat, defineerides seda tundena, mis „juhib meid mineviku poole ja kinnitab meie iha mälestuse järele” (Ender 2005: 139). Nervali elu ja tema kuulsaima teose põhjal sõnastab Ender nostalgia põhilise ülesandena biograafilise ainese korrastamise mälus, et vaimselt keerulised ajad talutavaks muuta. Kangro loomingus ilmneb see nostalgia funktsioon peamiselt luules. Nos- talgia ajaliselt ja ruumiliselt kättesaamatuks jäänud kodukoha maastike, hoo- nete, lõhnade, maitsete, helide ja värvide järele on paljudele Kangro luuletus- tele ühtaegu nii lähtepunktiks kui ka sisuks, et eksiili trööstitu tegelikkus ole- matuks kirjutada või vähemalt seda trööstitust loomingu kaudu leevendada. Nostalgiast kantud luulet leidub kontsentreerituimal kujul kogus „Pühapäev” (1946), mis valmis Karlstadi-perioodil ja mille kohta Kangro ise on märkinud: „„Pühapäeva” märgi alla kogunes peamiselt heledama koega ja pühapäeva- sem osa meeleoludest ja mälestustest kodumaalt. [---] Nostalgilist tooni aitasid kõvendada ka käigud Gustav Frödingi noorusmaadele....”6 (Kangro 1990: 163). Siiski ei ole „Pühapäev” läbini helge kogu. Ristikivi on kirjutanud, et paljudes luuletustes „murdub rõõmus meeleolu nukruseks, kogu aeg püsib teadvuses, et see kõik on juba ammu kadunud” (Ristikivi 1967: 36). Rõõmu ja nukru- se sümbioos nendes luuletustes, aga ka Kangro hilisemas koduigatsusluules seostub otseselt nostalgia algse tähenduse, koduigatsusvaluga. Kangro luulest proosasse liikudes võib märgata nostalgia mõiste avardu- mist: nostalgia ei tähista enam üksnes lohutuse otsimist ja valu väljavala- mist, vaid ka vajadust leida väljapääs väljaelamisprotsessile iseloomulikust kordamissunnist. Väljapääsuks on epifaaniliste hetkedega sarnased mälestu- sed, mis sunnivad tagasivaatajat kahetsevalt õhkama „Peatu, aeg, seisata, ära torma nii kiiresti!” (Kangro 1957: 100.) Paradiislikku täiuse- ja turvatunnet si- sendades toimivad need mälestused võtmena kadunud maailma, kus kaunite hetkede kõrval leidub ka haiget tegevaid ja ängistavaid: need on pagendatud mälu tagatubadesse või pole mälestusteks saanudki. Nii on Joonatani-triloo- 5 Põhjaliku ülevaate nostalgiat kritiseerivatest seisukohtadest saab Susannah Radstone’i raamatust „Aja sooline poliitika: pihtimus, nostalgia, mälu” („The Sexual Politics of Time: Confession, Nostalgia, Memory”; Radstone 2007). 6 Jutt on nimeka rootsi luuletaja sünnikohast Karlstadi lähedal. Kangro elas Karlstadis 1945. aasta veebruarist 1946. aasta sügiseni. 727

Avaartikkel, Maarja Hollo.indd 727 30.09.13 17:03 gia esimeses romaanis „Joonatan, kadunud veli” ja viimases romaanis „Puu saarel on alles” peategelase Joonatani nostalgilised mälestused valusa minevikuga rahu sõlmimise ja lepitatud mälu eeltingimuseks, samas annab Joonatan endale aru, et liigne nostalgitsemine takistab tal mõistmast Nõukogude Eesti tegelikkust, kuhu ta arusaamatul kombel on sattunud (vt Hollo 2013). „Sinises väravas” on nostalgilised mälestused lahutamatult seotud mine- vikusündmustega, mida peategelane meenutada ei soovi, kuid just sedakaudu rajavad need mälestused teed lõhestunud identiteeditundest ja traumast tingitud apaatsusest ülesaamiseks. Nostalgia ja identiteedi seotust rõhutab oma uurimuses Janelle L. Wilson, kelle sõnul „võib nostalgia kogemine ja väl- jendamine aidata taastada nii tähendust kui ka identiteeti” (Wilson 2005: 10). Kangro romaanis toimub ühtse identiteedi taastamine minevikusündmuste väljaelamise kaudu, mille käigus kordub üks ja sama mälupilt ja millele viitab ka romaani pealkiri. Sinine värav kuulub semantiliselt kokku teiste välja- elamisprotsessi tähistavate kujunditega, mis ei seostu üksnes nostalgia, vaid igatsusega laiemas mõttes.

Igatsuse poeetika

Kodukohast tuttav sinine värav meenub peategelasele kolmel korral: tormisel merel surmaga silmitsi seistes, enne ja pärast selle sündmuse taaskogemist meenutamisprotsessis ning vahetult pärast kohtumist kodueestlaste Kamilla ja Prommiga. Kõik need sündmused on omal kombel traumeerivad ja teki- tavad vastupandamatu soovi põgeneda helgete mälestuste juurde, mis aita- vad trauma väljaelamise raskusega toime tulla. Sinise värava kui romaani võtmekujundi üks tähendusi ilmnebki nostalgiliste mälestuste kaudu: teraa- pilise toime tõttu on need otsekui väravaks sellisesse tulevikku, mida ei pruugi määratleda ainuüksi peategelasele osaks saanud trauma, vaid ka minevikuga rahu tegemise võimalus. Detailsemalt kirjeldab Ants sinist väravat, kui meenutab oma sünnikodu, vennastekoguduse palvelat Sinihärma järve ääres. Ebamäärast ahistust, mis teda lapsepõlves palvela seina raiutud risti silmitsedes valdas, leevendas iga jutluse lõppedes palvela lävelt paistev päikesevalguses sätendav järv raamis- tatuna väravaks kaarduvate põlispuude okstest. Erakordselt kaunina mällu sööbinud looduspilti võrdleb Ants tagantjärele Taevase Linna väravatega, ree- tes iseenda kui võõrsil viibija igatsust lunastuse ning teistsuguse, õiglasema ja turvalisema maailma järele. Nostalgiliste mälestuste ilu paljastavad ka Antsu mälupildid uskliku vanaisa seltsis veedetud lapsepõlvest, kooliaastatest ja kodukoha maasti- kest. Selle kohakiindumuse ilmekaimaks väljenduseks on koduküla ümbruse kirjeldused, mis oma varjundirikkuse poolest sarnanevad impressionistlike maalidega: „Seisad suvisel pühapäeva hommikul värava juures. Seljataga on iidsed puud vait nagu kuulatades. Punakas liivane tee viib alt järvemadali- kust üles.... [---] Talude katused ja õueaiad rohetavad, helgivad ja virvendavad keskhommikusse tõusvas päikeses. Viljad põldudel on eri värvi – seal rukis, nisu, kaer või oder. Lina ja kartul, need on erilised, kumbki nagu midagi muud kui harilik nurm. Aga kui kuski on tatrapõld, siis kuuled mesilaste suminat sinna juurde ja tunned suus tatrapudru maitset” (Kangro 1957: 79–80). Nos-

728

Avaartikkel, Maarja Hollo.indd 728 30.09.13 17:03 talgia kaudu elustuvad maastikud on seega estetiseeritud, pakkudes mäleta- jale ainulaadset iluelamust, ja nagu nostalgilises luules, segunevad ka siin kaunid vaated mälestustega kord kuuldud helidest ja tuntud maitsetest, mis, nagu paljud teisedki romaanis kujutatud mälestused, on suures osas omaelu- loolised. Nostalgiaga meenutab Ants ka esmakohtumist Kamillaga, kellest hiljem saab tema naine ja kellega ta kohtub uuesti aastakümnete pärast Rootsis. Antsu, Kamilla ja viimase uue elukaaslase, Antsu onupoja ja endise nimekai- mu, nõukogude eesti kirjaniku Fromhold Hagivangi ehk Prommi kohtumise aluseks on taas sündmus Kangro enda elust. Romaanis kaalub Ants kodueestlastega kohtumist kaua, arutledes, kas ei oleks õigem näidata „oma hoiakut kommunismi vastu” (Kangro 1957: 137) ja kohtumisest loobuda. Otsustavaks saab epifaaniline hetk, mil vallandub nostalgiline mälestus tuttavast maasti- kust: „Õrn uduvaip järvel, vee ligi. Mõni kauge kalasulpsatus, mõni aimatav virvendus peegelsiledal pinnal. Puude varjud vees on nüüd nii imeselged. Lii- vakallas jätab vette kollase kuma, all oleks nagu teine samasugune kallas, männid peal. Vaevalt märgatav virvendus paadisilla juures, nagu oleks seal põhjas salajane vool, mis kutsuvalt veab lahtisele järvele” (Kangro 1957: 138). Kirjeldus loob paralleeli järvel sõudmise ja mäletamisprotsessi vahel, mis näib idüllilise kulgemisena kaunil maastikul. Mulje tühistab aga see, et järve isi- kustamise kaudu aktualiseerub uppumise motiiv, mida võib tõlgendada hoia- tusena liigse kiindumise eest nostalgilisse mälestusse. Antud tõlgendusliini toetab teine nostalgiaga seotud kujund – sinine kiirgliblikas. Liblikas, igivana hinge sümbol, kehastab Kangro romaanis kohal- olust pingul hetke, mida kogetakse erilise intensiivsusega ja mida püsivalt taga igatsetakse, kuid mis võib igatseja jaoks osutuda sama hukutavaks, kui oli veepeegel Narkissosele. Tiili, tüdruk, kelle Ants hülgab, hoiab purgis kaa- liumtsüaniidiga surmatud kiirgliblikat mälestuseks temaga koos veedetud ajast gümnaasiumi lõpetamisele järgnenud suvel. Tiili surma kohta esitatak- se kangrolikult mitu versiooni: eksiilis näeb Ants unes, kuidas nad tol suvel Tiiliga koos ujuma läksid ja kuidas tema peaaegu uppunud oleks, Tiili aga jär- vel uduks muutus. Antsu kaaslaste sõnul tüdruk uppus, hiljem väidab Ants, et Tiili mürgitas end kaaliumtsüaniidiga. „Kiirgliblika tiivad on sinised, kuid valge kipsikihi all on tsüaankaalium” (Kangro 1957: 212), tuletab Ants endale Kamillaga kohtudes meelde. Sinise kiirgliblika kui nostalgia kaudu elustuva ajahetke võrdkuju ja sinise värava kujundi seob omavahel elupuu kujund.7 Lähis-Ida kultuuriruumist pä- rit Elupuu sümboliseeris Assüürias jumalikku maailmakorda ja kuningat kui Täiuslikku Inimest, juudi kabalas on selle paralleeliks sefirootiline Elu Puu, mis võib viidata nii makrokosmosele kui ka mikrokosmosele ehk ideaalsele ini- mesele (Parpola 1998: 275–279). Ilmutusraamatus kõneldakse keset Taevase Jeruusalemma kuldset tänavat ja kahel pool eluvee jõge kasvavast elupuust, mis kannavad vilja kaksteist korda aastas (Ilm 22). Kangro romaanis vaatleb peategelane vana palkmaja uksele maalitud rohelise ladvaga valgetes õites

7 1958. aastal, peaaegu samal ajal „Jäälätetega”, hakkas Kangro kirjutama romaani „Elu puu”, mis jäi pooleli (Kangro 1992b: 39). Kangrole kuuluvad tõenäoliselt ka järgmised read: „Kui huvi vaimse loomingu / vastu kaob, oleme veel / ainult kuivanud oksad / eesti rahva elupuus” (Tervitus 1963: 36). Puu kujund on Kangro loomingu üks püsikujundeid ja selle tähendus on mitmekesine, nagu osutab Õnne Kepp, kes rõhutab Kangro luulet käsitledes „mina” tavatult lähedast suhet puudega (Kepp 2008: 394).

729

Avaartikkel, Maarja Hollo.indd 729 30.09.13 17:03 puud, mille tüvi peidab linnupesa kolme pojaga, jumaliku Kolmainsuse süm- bolit. Sarnaselt sinise värava kujundiga saab ka elupuu kujundi puhul välja tuua kolm omavahel seotud tähendustasandit. Esmalt puu kui peategelase noorusaja metafoor: õitsvas elupuus kangastub Antsule kogu ta sõjaeelse elu muretus, elu, mida ta eksiilis kaldub idealiseerima, olles samas teadlik oma nostalgia „ohtlikkusest” (siit seos kiirgliblika kujundiga). Teiseks elupuu kui religioosne kujund, mille tähendus – igatsus parema ja täiuslikuma maailma järele – haakub sinise värava kujundi vastava tähendusega. Viimaks võib elupuus näha vihjet võimalikule tulevikule, Antsu kohtumisele oma Eestis elava tütrega, kelle olemasolust saab ta teada Prommi ja Kamillaga kohtumise jä- rel. Et elupuu tuleviku sümbolina tähistab lisaks Antsu isiklikule tulevikule ka rahvuse tulevikuga seotud lootusi, näitab eksiili trauma kui kogukondliku kogemuse edasiandmise poeetiline muster, mis joonistub välja romaani teises pooles.

Eksiili trauma kui kogukondlik kogemus

1950. aastate keskpaik oli murranguline nii eksiilis kui ka kodumaal. Ek- siilis hakkas aina ebareaalsemana tunduma kodumaale naasmise ja endise elu jätkamise stsenaarium – „Sinises väravas” väljendub see Antsu tundena eksiili kui pikaleveninud külaskäigu muutumisest tegelikuks eluks (Kangro 1957: 6) –, kodumaal aga muutusid poliitilised olud mõnevõrra vabamaks, mis omakorda tõi enam vabadust kultuuriellu. Muutus ka kultuuripoliitika. Uus suund kultuuripoliitikas soosis tihedamat suhtlemist väliseestlastega ja 1956. aasta suvel toimuski nõukogude eesti kirjanike esimene välisreis Rootsi, mille ametlikku programmi kuulus kohtumine eksiilis viibivate kunstnike ja kirja- nikega.8 Kangro meenutab kohtumist Debora Vaarandi ja Juhan Smuuliga 1989. aasta 14. novembri kirjas Oskar Kruusile: „Mis puutub „Sinisesse väravasse”, siis kirjutasin selle kohe pärast kohtumist Helsingborgis Juhani ja Deebiga. Esimene oli mul võõras ja jättis siira ning ebaleva mulje, ta ei osanud alguses kuidagi õiget joont võtta. Kui ma küsisin, et Sa kirjutasid oodi Stalinile, kas mõtlesid ikka tõsiselt või tegid nalja. „Ei teinud nalja”, ütles tema. „Kas sa siis ei teadnud, et ta on maailma suurim mõrtsukas?” küsisin. Juhan sattus sel puhul hätta [---]. Kogu „Sinise värava” esimene stseen on nii tõetruu kui olla võib. [---] Mulje nendega kokkupuutumisest oli ahistav, aga ka väga erutav. See oli esimene kokkupuutumine ülemerelastega peale sõda. [---] Pingeline kohtumine kahe maailma vahel on ju sünge ning raske teema selle näiliselt „sinisesse” asetatud sündmustikus. See lõi ka tegelased” (Kangro 2001). Kangro kirjast, tunnistusest kahe vastandliku maailmavaate põrkumise kohta, võib välja lugeda tema kui eemalviibija siirast huvi kodumaal toimuva suhtes, aga ka seda, kuivõrd sarnased on Kangro ja Antsu arusaamad, hoiakud ja lootused. Antsu, Kamilla ja viimase uue elukaaslase, nõukogude eesti kirjaniku Fromhold Hagivangi ehk Prommi kohtumise stseen andis Kangrole ühelt poolt võimaluse küsida küsimusi, mida ta tegelikul kohtumisel küsida ei saanud, kuid mis jäid hinge kipitama, teisalt aga võimaluse poliitilisteks hinnanguteks,

8 Kõnealust reisi meenutab oma mälestusteraamatus Vladimir Beekman (Beekman 2008: 7), pikem kirjutis ilmus Debora Vaarandilt (Vaarandi 1964).

730

Avaartikkel, Maarja Hollo.indd 730 30.09.13 17:03 mida eksiilis elava eestlase ja kodueestlaste kohtumise kujutamisel ootas ilmselt lugejaskond. Peategelase poliitiliste vaadete „õigsuse” esiletoomiseks on Prommit kujutatud Antsu moraalse ja maailmavaatelise vastandpoolusena, kes on juba lapsepõlvest saadik olnud kõige selle võrdkuju, mida ta vihanud on (Kangro 1957: 202). Antsu miinusmärgilise teisikuna kehastab Prommi eksiili trauma kui kogukondliku kogemuse üht avaldumisviisi. Ent lisaks ideoloogili- selt vajalikule teisiku kujule võib Prommit tõlgendada ka omaeluloolises võt- mes Kangro kujutlusliku eksperimendina selle kohta, milliseks oleks võinud kujuneda tema enda saatus kirjanikuna, kui tal poleks õnnestunud kodumaalt põgeneda. Nagu Kangro nii on Prommigi avaldanud kooli ajakirjas varjunime all esimesi kirjanduslikke katsetusi, kuulunud üliõpilasena „ühte väiksemas- se seltsi”, osalenud Gustav Suitsu loengutel, käinud kuulamas Akadeemilises Ajalooseltsis peetud ettekandeid ning kirjutanud näidendi pealkirjaga „Üle jõe”. Prommi tegelaskuju kaudu tematiseerib Kangro eksistentsiaalset dilem- mat, mis kohtumise stseenis lahti rullub ja mis Kangro romaanis saab eetilise mõõtme. Jaan Undusk on selle dilemma sõnastanud küsimusena, mis oli ühe osa sõja jalust võõrsile pagenud intelligentsi jaoks algusest peale aktuaalne: „kas käituda kui pagulane, välismaa eestlane või lihtsalt inimene” (Undusk 2008: 2260). Ants küll proovib kodueestlastega kohtumisel käituda „lihtsalt inimesena”, kuid jääb ometi truuks pagulase käitumismallile. Lihtsalt ini- meseks jäämist takistab rahvuslik identiteeditunne, mis probleemina kerkib romaanis esmakordselt üles Rootsi-eestlaste ja kodueestlaste vastanduse kaudu. Muretutele ja elurõõmsatele väliseestlastele vastandatakse kartlikud ja justkui kulunud välimusega kodueestlased, kellega samastumine nõuab Ant- sult omajagu pingutust.9 Sellise vastanduse tagant aimub hoiak, mille võiks resümeerida sõnadega: „Ei kõigele ja kõigile, mis või kes on pärit okupeeritud Eestist!” Raimond Kolgi hinnangul tugevnes selline hoiak Rootsi eestlaste hulgas just 1950. aastate keskel, mil kodueestlastega suhtlemine pälvis enamasti avaliku hukkamõistu (Kolk 1977: 30). Kangro oma romaanis Antsust nii äärmuslikku rahvuslast siiski ei tee ja see asjaolu võimaldab lähemalt vaadelda romaanis esile tulevat isikliku ja kogukondliku mäletamisviisi vastuolu. Ühelt poolt soovib Ants koos Prommiga meenutada lapsepõlves ja kodukohas ühiselt läbielatud hetki, mida ta endale pikka aega on keelanud, kuid mis Prommi silmis on tühine sentimentaalit- semine, sest tema ise ei tunne nende aegade järele vähimatki nostalgiat või vähemalt ei luba seda välja näidata nõukogude eesti kirjaniku staatus. Teisalt pole Antsu soov nostalgitseda üksnes „süütu” igatsus kadunud aegade järele, vaid n-ö viimane hädaabinõu, et onupojas kodumaal toimuva pärast süütun- net äratada, teda kahetsema panna ja sundida tunnistama, et kõik see, mis toimus Eestis Teise maailmasõja ajal ja järel, oli vale ja ebaõiglane, nagu on vale ja ebaõiglane ka Nõukogude Eesti olemasolu. Antsu suu läbi kõnelenuks justkui tegelik Ants Kibene, kes nüüd on tulnud tehtud ülekohtu eest selgitusi ja moraalset hüvitust nõudma. Olles saanud Prommilt järjekordse tunnistuse uue võimu „eksituste” kohta, esitab Ants enda visiooni kodumaa tulevikust: „Ma mõtlen, et Siberisse

9 Antsu ja kodueestlaste vastandamine toimub ka kujundlikul tasandil: romaani lõpus kujutleb Ants end kahe taksojuhi malepartiid jälgides valge vankrina ja Prommit musta hobusena (Kangro 1957: 295–296).

731

Avaartikkel, Maarja Hollo.indd 731 30.09.13 17:03 küüditatud peaks tagasi toodama, maa peaks antama neile, kellele see tõeli- selt kuulub, ebaõnnestunud kolhoosisüsteem peaks kaotatama. Lõpuks tuleks Vene väed Eesti vabariigi piiridest välja viia, inimestele peaks antama mõt- te- ja sõnavabadus ja õigus parteidesse koondumiseks, maa juhtimine peab minema rahva poolt vabalt valitud esindajate kätte. Piirid tuleks avada, nii et igaüks võib tulla ja minna nagu mujal maailmas, nagu ta tahab, raudeesriie peaks kaotatama juba esimese nõudena…” (Kangro 1957: 255). Antsu tulevi- kuvisioon esindab poliitiliselt teadliku eestlaskonna tollaseid sihte, olles veel üheks märgiks isikliku ja kogukondliku mäletamisviisi konfliktist romaanis. Kui lihtsalt inimesena võis Ants nostalgiaga sõjaeelsele ajale tagasi vaadata, ilma et oleks valutanud südant kodumaa tuleviku pärast, siis eestlasena ei saa ta minevikku ja tulevikku nii probleemitult lahus hoida – oli ju kultuurilise järjepidevuse säilitamine ja vastupanu jätkamine kodumaal valitsevale võõr- võimule eestlaseks olemise põhisisuks eksiilis. Eksiili trauma kui isikliku ja kogukondliku kogemuse väljaelamisprotsessi trajektoorid saavad samuti kokku sinise värava kujundis. Ants kuuleb Prom- milt, et sinise värava moodustanud puud on maha raiutud ja asemele ehitatud sealaut. Pärast Kamilla ja Prommiga kohtumist meenub Antsule veel kord kodukoha järve äärest paistnud sinine värav, mis seejärel kerkib tema silme ette juba tulevikku suunatud kujutlusena: „Saabub aeg, kunas neemeninale istu- tatakse uued puud, lammutatakse sealaudad, nende asegi aetakse maatasa. Mina pole siis seal, kuid see on ükskõik, keegi vaatab ikkagi läbi värava, üks- kõik, kes see ka oleks” (Kangro 1957: 297). Sealaudad on siin kõige nõukogude võimuga seostuva negatiivse metafooriks, mistõttu sinine värav tõuseb tähis- tama vabanemist ja uut algust kogu okupatsiooni all kannatavale rahvale.

Lõpetuseks

„Sinine värav” on üheks pöördepunktiks Kangro proosaloomingus, millest alates saab tema romaanide läbivaks jooneks omaeluloolisus. „Sinise värava” omaeluloolistele seikadele, fragmentidele ja faktidele (mälestus Rootsi jõudmi- sest, nostalgilised mälestused kodukohast ja kooliaastatest,10 kohtumine Ju- han Smuuli ja Debora Vaarandiga, lugejale teada faktid autori kooli- ning üli- kooliajast jne) on eri kontekstides pidanud vajalikuks osutada ka Kangro ise. Eksiili trauma kui isikliku ja ühtlasi kogukondliku kogemuse edasiandmist autobiograafia asemel omaeluloolise fiktsiooni vormis põhjendab sellega kaas- nev vabadus pääseda väikese ja valvsa lugejaskonna ette astudes kohtuliku tunnistaja rollist, loovutades oma hääle fiktiivsele tunnistajale. Nii võib öelda, et Antsu loo kaudu kõneleb Kangro nii lugeja kui ka enese eksiili traumast, mille läbitöötamine sai tema proosas alguse „Sinise väravaga”, jätkus Tartu- romaanide tsüklis ja tipnes Joonatani-triloogiaga. „Sinise värava” kui traumanarratiivi poeetika eripära kannavad eelkõige igatsusega seotud kujundid ja motiivid ning nendevaheliste semantiliste suhete mitmetasandiline võrgustik. Kesksetest kujunditest ja motiividest – sinine värav, uppumine, kiirgliblikas, elupuu – moodustuva tähendusteahela käivita-

10 Mälestusteraamatus „Kipitai” meenutab Kangro Antsla Kõrgema Algkooli lõpuekskur- siooni Tsooru, lisades selle järel sulgudes: „Seda retke Tsooru olen kirjeldanud romaanis „Sinine värav” ” (Kangro 1992a: 123).

732

Avaartikkel, Maarja Hollo.indd 732 30.09.13 17:03 jaiks on peategelase nostalgia kodukoha ja noorusaja järele, aga ka teistsuguse maailma igatsus. Ehkki uppumise ja kiirgliblika kujundite analüüs näitas, et nostalgia ei ole „Sinises väravas” ühemõtteliselt positiivse tähendusega viis minevikku kogeda, hinnata ja mõtestada, sest võib põhjustada soovi unustada oleviku vajadused, jääb romaani kujundisüsteemi kui tervikut arvesse võttes domineerima nostalgia tulevikuline mõõde.

Artikkel on seotud grantidega nr ETF9610 ja nr ETF8530 ning sihtteemaga SF0030065s08.

Arhiiviallikad

Kangro, Bernard 2001 = Bernard Kangro kiri Oskar Kruusile. – EKLA, reg 2001/6. Kangro, Bernard 2011. Päevik. – EKLA, reg 2011/114. Parikas, Udo 1991 = Udo Parikase intervjuu Bernard Kangroga. – EKLA HL, 301 II, 301 III.

Kirjandus

B e e k m a n, Vladimir 2008. Alles see oli… Tallinn: Tänapäev. C a r u t h, Cathy 1996. Unclaimed Experience. Trauma, Narrative, and History. Baltimore–London: The Johns Hopkins University Press. E n d e r, Evelyne 2005. Architexts of Memory. Literature, Science, and Autobio- graphy. Ann Arbor: The University of Michigan Press. G a n t e a u, Jean-Michel, O n e g a, Susana 2011. Introduction. – Ethics and Trau- ma in Contemporary British Fiction. Toim Susana Onega, Jean-Michel Gan- teau. Amsterdam–New York: Rodopi, lk 7–20. G i l m o r e, Leigh 2001. The Limits of Autobiography. Trauma and Testimony. It- haca–London: Cornell University Press. G r i š a k o v a, Marina 2005. Mõnedest semiootilistest mudelitest kirjanduses ja filmis: peeglid ja teisikud. – Acta Semiotica Estica II, lk 43–54. H o l l o, Maarja 2013. Nostalgia and Redemption in Bernard Kangro’s Joonatan Novels. – Haunted Narratives. Life Writing in an Age of Trauma. Toim Gabriele Rippl, Philipp Schweighauser, Tiina Kirss, Margit Sutrop, Therese Steffen. To- ronto–Buffalo–London: University of Toronto Press, lk 279–296. J a m e s o n, Fredric 1991. Postmodernism, or, the Cultural Logic of Late Capita- lism. London–New York: Verso. K a n g r o, Bernard 1957. Sinine värav. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv. K a n g r o, Bernard 1990. Kogutud luuletusi. Aastaist 1927–1989. I kd. Lund: Ees- ti Kirjanike Kooperatiiv. K a n g r o, Bernard 1991. Kogutud luuletusi. Aastaist 1927–1989. II kd. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv. K a n g r o, Bernard 1992a. Kipitai. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv. K a n g r o, Bernard 1992b. See on Bernard Kangro ajalik elukäik ta enese poolt kokku pandud meeles pidamiseks ja õpetuseks ja nalja pärast. Tartu: Eesti Tea- duste Akadeemia Fr. R. Kreutzwaldi nim. Kirjandusmuuseum.

733

Avaartikkel, Maarja Hollo.indd 733 30.09.13 17:03 K e p p, Õnne 2008. Maa, mida ei ole. Koht ja enesemääratlemine sõjajärgses eesti luules. – Akadeemia, nr 2, lk 386–409. K i r s s, Tiina 2002. Põgenemine ja trauma. – Looming, nr 12, lk 1870–1880. K o l k, Raimond 1977. Mõtteid pagulaskirjanikust ja ta miljööst. – Metroo 1977. Toim Jaak Maandi, Mart Maandi, Jüri Seim. Uppsala, lk 24–32. L a a b a n, Ilmar 1957. Pagulase põiklemised. – Mana, nr 1, lk 56–57. L a a n e s, Eneken 2010. Trauma ja popkultuur: Sofi Oksaneni „Puhastus”. – Vikerkaar, nr 12, lk 52–65. L a C a p r a, Dominick 2001. Writing History, Writing Trauma. Baltimore–London: The Johns Hopkins University Press. L e y s, Ruth 2007. From Guilt to Shame: Auschwitz and After. Princeton: Prince- ton University Press. L u c k h u r s t, Roger 2008. The Trauma Question. London–New York: Routledge. P a r p o l a, Simo 1998. Assüüria elupuu: juudi monoteismi ja kreeka filosoofia lä- tete jälgedel. – Akadeemia, nr 2, lk 271–296. R a d s t o n e, Susannah 2007. The Sexual Politics of Time: Confession, Nostalgia, Memory. London–New York: Routledge. R i s t i k i v i, Karl 1967. Bernard Kangro. Lühimonograafia. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv. R i s t i k i v i, Karl 1996. Pagulus – teema variatsioonidega. – Karl Ristikivi, Viim- ne vabadus. Koost Janika Kronberg. Tartu: Ilmamaa, lk 249–253. S p r e n g l e r, Christine 2011. Screening Nostalgia. Populuxe Props and Techni- color Aesthetics in Contemporary American Film. New York: Berghahn Books. Tervitus 1963 = Eesti Kirjanike Kooperatiivi tervitus „Estonia” 50. juubeliks. – „Estonia” 50. Koost Riina Reinik, Rudolf Lipp. Kanada. U n d u s k, Jaan 2008. Eesti, eksiil ja Välis-Eesti. Väike mentaliteedilugu. – Aka- deemia, nr 10, lk 2257–2286. V a a r a n d i, Debora 1964. Pilk südasuvisesse Rootsi. – Debora Vaarandi, Uuene- vate mälestuste linnad. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, lk 125–148. W h i t e h e a d, Anne 2004. Trauma Fiction. Edinburgh: Edinburgh University Press. W i l s o n, Janelle L. 2005. Nostalgia: Sanctuary of Meaning. Lewisburg, PA: Buck- nell University Press. Y o u n g, Allan 1996. Bodily Memory and Traumatic Memory. – Tense Past. Cul- tural Essays in Trauma and Memory. Toim Paul Antze, Michael Lambek. New York–London: Routledge, lk 89–102.

Exile, trauma and nostalgia in Bernard Kangro’s „The Blue Gate”

Keywords: Bernard Kangro, World War II, exile, trauma, nostalgia

This article examines exile trauma and the poetics of its representation in Bernard Kangro’s novel „The Blue Gate” (Sinine värav). Exile was first thematized in Bernard Kangro’s poetry, in the first collection he published in Sweden, „The Burned Tree” (1945). However, it was not until 1957, in the novel „The Blue Gate” that exile became a thematic concern in his prose. The working through of his personal trauma in prose fiction, instead of the so-called pure autobiographical genres continued throughout Kangro’s Tartu novels, culminating in his Joonatan

734

Avaartikkel, Maarja Hollo.indd 734 30.09.13 17:03 trilogy in the beginning of the 1970s. The main reason for this sequence may be the small size of the Estonian exile readership, which required careful reckoning of how to articulate the painful past that affected all who had fled Estonia as World War II refugees. The process of acting out exile trauma as represented in „The Blue Gate” is activated and directed by the protagonist’s nostalgic memories, one of which keeps recurring. This extraordinarily beautiful and bright recollection of a blue gate at home enables the protagonist to gain access to other memories, which are connected to traumatic experiences. The image of the blue gate is semantically situated alongside other images and motifs designating the process of acting out, such as the blue butterfly, drowning, and the tree of life. Three levels of meaning can be discerned in each of these images. The first is the protagonist’s nostalgia for his home and his youth along with a possible future; the second is related to exile trauma as a communal experience which generates hopes and visions for the future of the homeland; the third entails a longing for a better and more secure world.

Maarja Hollo (b. 1979), MA, Estonian Cultural History Archives of the Estonian Literary Museum, researcher; Institute of Cultural Reasearch and Fine Arts, University of Tartu, doctoral student, [email protected]

735

Avaartikkel, Maarja Hollo.indd 735 30.09.13 17:03 KAASSÕNADE TSÜKLILINE ARENG

ANNI JÜRINE, KÜLLI HABICHT

Sissejuhatus

rtiklis võetakse vaatluse alla eesti kirjakeele kaassõnade kasutuses täheldatavad protsessid, keskendudes liittagasõnade kujunemisele. A Et liittagasõnadest kui kaassõnade hulgas struktuuriliselt eristuvast alamhulgast praegustes traditsioonilistes grammatikakirjeldustes veel juttu ei ole (sest enamik seda tüüpi üksusi ei ole kirjakeeles normingupärased), püüame nende kujunemise protsessi näidete varal selgitada ja teoreetiliselt põhjendada. Võib arvata, et eesti keele liittagasõnad on leidnud seni vähe kä- sitlemist ka põhjusel, et see alamkategooria on alles kujunemisjärgus ning sellega seoses on liitkaassõnade kirjeldamine ning määratlemine keerukas. Kuna liitüksused kujunevad keeles juba olemas olevate kaassõnafraaside ümbertõlgendamise (reanalüüsi) tulemusena, vaatleme liittagasõnade teket osana tsüklilisest arenguteest, mis algab lihtkaassõnade kujunemisega ja jõuab edaspidi uuele struktuuritasandile, hõlmates seal juba ka liitkaassõnu (areng lihtüksustest liitüksuste suunas). Liitüksuste käsitlemise taustaks on eesti keele funktsioonisõnade tsük- lilise arengu mudel (Habicht, Penjam 2007). Erinevalt varasematest kirjel- dustest keskendume siinses käsitluses üksuste semantikale, mis on aluseks ülejäänud muutusprotsessidele, sest muutus algab fraasi tähenduse nihkest kujundlikkuse suunas. Samal ajal eeldame, et praegu täheldatav liitüksuste teke aitab avada mõningaid kaassõnade üldisemaid kujunemismehhanisme, mis vanade, nn primaarsete kaassõnade puhul pole praeguseks säilinud kirja- keelsete tekstide põhjal enam jälgitavad. Sõnade liitmine leksikalisatsiooniprotsessis on eesti keelele omane näh- tus, milleks keele struktuur pakub ka rohkesti analoogiamalle. Ühelt poolt annab kaassõnaühendite liittagasõnadeks kujunemisel eeskuju liitmäärsõnade struktuurimall, teisalt juba olemasolev lihtkaassõnakonstruktsioon. Siin vaa- deldava struktuurimuutuse üheks olulisemaks alusmehhanismiks on reana- lüüs (Hopper, Traugott 2003), mille käigus tõlgendatakse fraasi osiste omavahelised suhted kasutuse käigus ümber selliselt, et tulemuseks on liitkaassõna. Liitsõnalisus on eesti keeles traditsiooniliselt seotud tüvede vormilise lii- tumisega. Kuigi kaassõnaühendite norminguvastane kokkukirjutamise tendents on eesti keeles olemas ning seda on seostatud liitkaassõnade tekkega (Habicht, Penjam 2007; Jürine 2011), keskendub siinne käsitlus eeskätt ük- suste semantikale, mitte kokku- ja lahkukirjutamisele. Sealjuures oleme selliste liitsete üksuste tekke kirjeldamisel kasutanud nii ebatraditsioonilisi termineid ühendmäärsõna ja ühendkaassõna, mis tähistavad tähendusülekande läbinud, leksikaliseerunud, st semantiliselt kokkukuuluvaid üksusi, mida ei ole tekstis kokku kirjutatud (nt käe all ’juhtimisel’, selja taga ’kaitse all’), kui ka traditsioonilisemaid ja eesti grammatikakirjelduse seisukohalt läbipaist- vamaid termineid liitmäärsõna ja liitkaassõna, mis tähistavad eelmistega võr-

736

Anni Jürine, Külli Habicht.indd 736 30.09.13 17:03 reldes sarnase kujundliku tähendusega kokkukirjutatud üksusi, nt *käeall, seljataga. Siinse käsitluse teoreetiliseks ja metodoloogiliseks aluseks on grammati- satsiooniteooria (vt nt Heine, Kuteva 2002; 2007; Heine 2005; Hopper, Trau- gott 2003; Traugott 2005), mida on põimitud käsitlustega leksikalisatsioonist (vt nt Brinton, Traugott 2005; Lehmann 2002). Artikli eesmärgiks on selgitada, kuivõrd selliste liitsete üksuste teke osutab keele struktuuri eripärast tingitud leksika loomuliku täienemise protsessile ja mil moel on see seotud grammatiseerumise universaalsete seaduspärasustega. Bernd Heine (2005: 583) järgi on grammatiseerumine eeskätt semantiline protsess. Ka siinne käsitlus keskendub eelkõige semantilistele muutustele, mida peamegi liitsete üksus- te tekkimise peamiseks motivaatoriks. Püüame viimase aja keelekasutusest registreeritud ühend- ja liitkaassõnade näitel täpsemalt selgitada tähendus- muutuse rolli selles protsessis. Huvi pakub ka see, kas tähendusmuutus puudutab sellistel juhtudel esmajärjekorras fraasi üksikosi, nimisõna ja kaassõna, või fraasi tervikuna. Näitame, et algselt vabalt kombineeritavate noomeni ja tagasõna ühendite grammatiseerumise eelduseks on kaassõnafraasi kui terviku leksikaliseerumine. Artikli teine eesmärk on kriitiline arutelu kaassõnaühendite kokkukirjutamise ja nende üksuste grammatiseerumise seose üle nii keeleuurija kui ka keelekasutaja vaatepunktist. Et siinses käsitluses on kesksel kohal teoreetilised küsimused, kasutame artiklis põhiliselt mitteformaalsest kirjakeelsest kasutusest leitud näiteid, esitamata statistilisi andmeid. Kõik näited pärinevad veebist ning on leitud Google’i otsimootoriga tehtud päringute abil.

1. Kaassõnade kui grammatiliste sõnade kujunemine

Kaassõna on grammatiline sõnaliik, mis moodustab fraasi koos tema juurde kuuluva käändsõnaga ja mille ülesandeks on edasi anda koha, aja, vahendi, põhjuse jm abstraktseid tähendusi (EKG I: 34–36). Kaassõna on vana sõnaliik: suhtesõnu on olemas kõikides läänemeresoome keeltes ja ka eesti vanas kirjakeeles leidub neid rohkesti (Habicht 2000). Samal ajal on tegemist uueneva ja täieneva grammatiliste sõnade rühmaga (vt nt Sepper 2006; Habicht, Pen- jam 2007), mida võib käsitada poolavatud sõnaliigina. See tähendab, et uusi kaassõnu tekib pidevalt juurde, kuigi põhivaramu on suhteliselt püsiv. Oma osa mängib selles protsessis olemasolevate kaassõnade analoogia, mis toetab kindla grammatilise tähendusega tagasõnaliste konstruktsioonide lisandu- mist. Näiteks olgu toodud tugeva grammatiseerumispotentsiaaliga (algus)- faasi väljendav fraas S gen + koidikul, mis näib olevat tänapäeva eesti keeles reanalüüsifaasis, st koidikul võib saada nii nimisõnalise kui ka kaassõnalise tõlgenduse olenevalt kasutusümbrusest. Sellise konstruktsiooni kasutuse sa- genedes ja uutesse kontekstidesse laienedes saab alguse grammatiseerumine, nt lauses „Euroopa paikneb modernsuse koidikul”. Kujuneva kaassõnana võib koidikul koos eelneva nimisõnaga hakata väljendama koha- või ka ajatähen- dust, niisiis grammatilist tähendust, nii nagu sarnase funktsiooniga fraasides modernsuse lävel, modernsuse hakul jmt. Näidete põhjal otsustades kannab grammatiseerumise potentsiaali fraas, kus nimisõna kohakäändevorm moodustab koos abstraktse nimisõnaga kujundliku tähendusega terviku.

737

Anni Jürine, Külli Habicht.indd 737 30.09.13 17:03 Enamik eesti keele kaassõnu on tagasõnad ja struktuuriliselt on tegemist peamiselt lihtsõnaliste üksustega. See määratlus kehtib nii enamiku vanade, nt all, peale, sees, kui ka uute kaassõnade kohta, nt sõnul, väitel, arvates. Siiski on kaassõnade hulgas ka mõningaid liitse struktuuriga üksusi, nt väljaspool, seespool, allapoole, ning neid tekib fraaside ümbertõlgendamise käigus mõnevõrra juurde. Sellised liitüksused funktsioneerivad aga enamasti prepositsioonidena (näide 1a).1 Samasugust tendentsi on nüüdiskirjakeeles siiski märgata ka postpositsioonide puhul. Näites 1b on toodud fraas käe alla, mis väljendaks otseses tähenduses, st moodustusosade tähendust eraldi arvesse võttes, kohasuhet, ülekantud tähenduses, st fraasi kui terviku tähendust silmas pidades, sõltuvusseost, (vaimsesse) mõjusfääri sattumist. Abstraktne terviktähendus loob tingimused, et lihtkaassõnafraasist saaks kujuneda liit- postpositsioon. Sellist analüüsi toetab ka asjaolu, et ühend on liidetud üheks sõnaks.

(1a) Eelhääletamine väljaspool elukohajärgset valimisjaoskonda (http://www.tallinn.ee/est/valimised/) (1b) Siis viidi tüdrukud Saksamaale kuulsa produtsendi David Brandese käe- alla. (https://sites.google.com/site/lennaweb/)

Siinses artiklis keskendume tänapäeva eesti kirjakeeles kasutatud ja peamiselt toimetamata tekstides esinevatele ühendkaassõnadele ja -määrsõna- dele, nt pea kohal, käe all, selja taga, koha pealt, mis on kujunenud kohta väljendavate kaassõnafraaside tähendusliku muutuse ja süntaktilise reana- lüüsi tulemusena. Sageli leidub toimetamata tekstides ka vastavaid vormiliselt liidetud üksusi, nt *peakohal, *käeall, *seljataga, *kohapealt, mida võiks vormiliselt analüüsida liitmäär- ja liitkaassõnadeks.2 Seda tüüpi üksusi on tänapäeva eesti keeles rohkesti ja neid on kujunenud ka muude kui kohta väljendavate lähtevaldkondade baasil, nt ajatähenduses *ajajooksul, *ajapä- rast või põhjuse väljendamiseks, nt *asjapärast (vt ka Jürine 2011; Habicht, Penjam 2007). Just sellised ühend- ja liitüksused pakuvad uurijaile võimaluse jälgida kaassõnade kujunemise tekkemehhanisme uue tsükli algusfaasis. Käsitluses lähtume eesti keele funktsioonisõnade tsüklilise arengu skee- mist (Habicht, Penjam 2007). Habicht ja Penjam uurisid toimetamata tekstides üsna levinud (liht)kaassõnaühendite kokkukirjutamise tendentsi ning seda nähtust potentsiaalselt mõjutavaid faktoreid. Kokkukirjutamise tendentsi põhjendavad nad teoreetiliselt kui praegu käimas olevat liitkaassõnastumi- se protsessi, mis on osa eesti keele funktsioonisõnade tsüklilisest arengust, milles kulgevad koos grammatiseerumine ja leksikaliseerumine (Habicht, Penjam 2007: 57). Skeem võimaldab vaadelda kaassõnade teket ja arengut

1 Siin ja edaspidi tähistab näidetes kaas- või määrsõnana funktsioneerivat üksust pool- paks kiri. Kaassõna juurde kuuluvat käändsõna ja selle laiendeid markeerime allajoonimi- sega. 2 Tärn viitab vastuolule kehtiva norminguga, mille kohaselt kirjutatakse kaassõna käändsõnast alati lahku. Tegelikus keelekasutuses leidub selliseid normist hälbivaid kokku- kirjutisi üsna sageli (Habicht, Penjam 2007: 51). Kokkukirjutamise põhjuseid ja selle võima- likke seoseid liitmäär- ja liitkaassõnade tekkimisega käsitleme peatükis 3. Siinkohal olgu rõhutatud, et selles artiklis defineeritakse ühend- ja liitkaassõna ennekõike semantiliste ja süntaktiliste tunnuste alusel. Esitatud näidetes on algne kirjapilt muutmata ning neis esineb nii kokku kui ka lahku kirjutatud vorme.

738

Anni Jürine, Külli Habicht.indd 738 30.09.13 17:03 substantiivi kohakäändevormist (jooksu + l) lihtadverbiks ja lihtadpositsioo- niks (jooksul) ning tõmmata paralleele eespool kirjeldatud arenguga, kus sarnane protsess on toimumas teisel struktuuritasandil. Muutus algab kaas- sõnafraasist (elu jooksul) ning on mõnel puhul jõudnud liitadverbi (elujooksul) ja liitpostpositsioonini (minu elujooksul). Habicht ja Penjam mainivad oma käsitluses vaid liitüksusi – liitmäärsõnu ja liitkaassõnu –, kuid sama skeem sobib kirjeldama ka ühendüksuste teket. Lihtüksused ja liitsed üksused on kujunemiskäigult paljuski sarnased. Kummalgi juhul ei puuduta muutused ainult substantiivi, vaid uus üksus sünnib kindlas kontekstis, mida peetakse grammatiseerumise üheks iseloomulikuks tunnuseks (vt ka Heine, Kuteva 2002: 2; Traugott 2005: 624). Lihtadpositsioonid grammatiseeruvad tüüpili- selt kohakäändevormides (siinses näites adessiivis). Liitsete üksuste puhul on muutuse kontekstiks ja tekkivaks grammatiliseks üksuseks kaassõnafraas (minu elu+jooksul). Liitsete funktsioonisõnade teke erineb lihtadpositsioonide kujunemisest selle poolest, et liitüksuste grammatiline osis (kaassõna) kannab rohkem leksikaalset sisu ning seetõttu võib ka moodustuvat liitkaassõna pidada läbipaistvamaks ning selle osiste tähenduspiiride hägustumist potentsiaalselt aeganõudvamaks protsessiks. Funktsioonisõnade tsüklilise arengu skeemi järgi saab nii liht- kui ka ühend- ja liitkaassõnade teket iseloomustada kui grammatiseerumisprotses- si. Adpositsioonide tekkimist substantiividest peetakse üheks tavalisimaks grammatiseerumise juhuks maailma keeltes (Lehmann 2009: 8). Siin vaadel- dav liitkaassõnade teke võiks kujutada endast n-ö edasigrammatiseerumist uuel struktuuritasandil, sest siin käsitletavad grammatiseeruvad üksused kujunevad leksikaalsete (käändsõna tüvi) ja grammatiliste osiste (käände- lõpp või lihtkaassõna) sulandumisel. Seetõttu ei saa eesti funktsioonisõnade puhul rääkida ühetasandilisest grammatiseerumise ahelast, vaid tsüklilisest arenguteest, kus protsessi kaasatakse eri etappides uut leksikaalset ainest (vt joonist 1).

Liitadpositsioon minu elujooksul

Lihtadpositsioon elu jooksul

Leksikoni sõna vorm jooksu+l

Lihtadverb jooksul

Liitadverb elujooksul

J o o n i s 1. Funktsioonisõnade tsükliline arengutee.

739

Anni Jürine, Külli Habicht.indd 739 30.09.13 17:03 Siinkohal tuleb juhtida tähelepanu asjaolule, et joonisel 1 kujutatud aren- guskeem on lihtsustus ning eri struktuuriüksuste paigutumine arenguspi- raalil on tinglik. Tegelikus kasutuses ei moodusta grammatiseeruvad keele- üksused diskreetseid kategooriaid ning erinevaid arenguetappe ei ole võimalik ühemõtteliselt reastada. Samuti ei suuda skeem edasi anda analüüsi kõiki nüansse. Näiteks ei ole selguse mõttes skeemil eraldi välja toodud ühendmäär- sõna ega ühendkaassõna etappe. Kaassõna kuulub eesti keeles probleemselt määratletavate sõnaliikide hulka, sest sel on rohkelt kokkupuutealasid teiste sõnaliikide, nt nimisõnade, määrsõnade ja abimäärsõnadega. Siinses käsitluses pakub huvi eelkõige kaas- sõnade ja vabade (täistähenduslike) määrsõnade suhe. Eesti keeles on suur rühm sõnu, mis võivad funktsioneerida nii määrsõnadena kui ka kaassõnade- na sõltuvalt konkreetsest lauseümbrusest, st seosest käändsõna või verbiga. Esimesel juhul peetakse üksust kaassõnaks, mille ülesandeks on väljendada grammatilist tähendust (2a), teisel juhul aga määrsõnaks, mis on leksikaalne sõnaliik (2b). Habicht ja Penjam (2007: 56–57) käsitlevad määrsõnastumist leksikaliseerumisena, mis on vaheetapiks nii liht- kui ka liitkaassõnade tekkeprotsessis, mida nad peavad grammatiseerumiseks.

(2a) Lukk peab olema seespool ust. (http://www.marandi.fie.ee/jahifoorum/) (2b) Seljal on tugevduseks seespool kaks metall-latti. (http://www.galvilinda.ee/)

Kaassõna kui sõnaliiki peetakse keele struktuuri kirjeldustes grammatilisemaks kui määrsõna. Kaassõna tähendus on abstraktsem kui leksikaal- setel sõnadel, mh määrsõnadel. Kaassõnade kujunemisprotsess hõlmab mitmeid grammatisatsioonile iseloomulikke tunnuseid: sõnavormi kivinemine, avatud klassist (pool)suletud klassi siirdumine, süntaktiline fikseeritus, või- metus esineda üksi, ilma käändsõnata. Neid muutusi saadavad lähteüksuse tähenduse muutused ahelas, mille alguses on tavaliselt inimkogemuse jaoks kõige hõlpsamini tajutav füüsilise ruumi valdkond, kust tähendus võib laie- neda aja, seisundi, põhjuse, suhte vm abstraktsemasse valdkonda. Sellisena kulgeb muutus leksikaalsemast grammatilisema suunas. Seesugusele käsit- lusele põhimõtteliselt vastandumata tahame juhtida tähelepanu asjaolule, et s e m a n t i l i s e l t ei pruugi määrsõnana ning kaassõnana esinevad üksused erineda. Seega ei pruugi olla tähenduslikku vahet ka ühend- ja liitüksuste eri funktsioonide vahel. Nii näites 3a, kus käe all on analüüsitav ühendmäär- sõnana, kui ka näites 3b, kus see on analüüsitav ühendkaassõnana, väljendab fraas ajutist omamist või füüsilist kontrolli mingi objekti üle.3 Selle arutlus- käiguga tahame tähelepanu juhtida asjaolule, et kuigi üldjuhul võib pidada kaassõna grammatilisemaks kui määrsõna, võivad need teatud juhtudel (eriti arengu algusetapis) väljendada samu või väga lähedasi tähendusi.

(3a) Ja see ei tule vaid sellest, et need [raamatud] ei satu tihti käe alla /---/ (http://www.zaum.ee/) (3b) /---/ siis nagu just selleks puhuks hüppas mu käe alla ümbrik, mille peal oli suurelt LEPlNG kirjas. (http://merca86.blogspot.com/)

3 Samal põhjusel analüüsitakse kognitiivsemantilistes käsitlustes keeleüksusi teatud juhtudel sõnaliigist sõltumata, st ei eristata nt määrsõnalist ja kaassõnalist kasutust, kui selleks pole tähenduslikku alust (nt Veismann 2009: 43 jj). 740

Anni Jürine, Külli Habicht.indd 740 30.09.13 17:03 See, et ühend- või liitüksus võib väljendada sarnast tähendust nii määr- sõnalises kui ka kaassõnalises funktsioonis, on tegelikult loomulik, kuivõrd ühend- ja liitkaassõna kui terviküksuse kujunemisel on paralleele (ja osalt ka ühine arengutee) liitmäärsõnastumisega. Et liitmäärsõnastumine on eesti keele kontekstis suures osas semantiliste muutuste kaudu kirjeldatav protsess,4 kinnitab veel kord tähenduskeskse lähenemise asjakohasust. Peale selle tingib semantikale fokuseerituse kirjeldatava nähtuse uudsus: grammatisat- sioon saab üldiselt alguse semantilisest muutusest. Grammatisatsiooniprot- sessile omaselt eelnevad semantilised muutused ka siinse protsessi puhul vormilistele ja süntaktilistele muutustele. Järgnevas keskendumegi liitsete funktsioonisõnade tekkimise semantilistele mehhanismidele, arutleme veel kord leksikalisatsiooni rolli üle seda tüüpi grammatisatsiooniprotsessis, kir- jeldame reanalüüsi kui muutumismehhanismi ning vaatleme selle aktualisee- rumist keelekasutuses.

2. Tähendusülekannete roll (liit)kaassõnade kujunemises

Nii grammatiseerumist kui ka leksikaliseerumist on seostatud teatud tüüpi semantilise muutusega (Hopper, Traugott 2003; Heine, Kuteva 2002; 2007; Brinton, Traugott 2005). Ka ühend- ja liitmäärsõnade ning -kaassõnade tekkimisel mängib olulisimat rolli tähendusülekanne. Sealjuures võib sama ühend esineda kord otseses tähenduses, mil see analüüsitakse lihtkaassõnafraasiks (4a), kord selgelt tähenduslikku erisisu edasi andvana, mil see analüüsitak- se liitmäärsõnaks (4b). EKG-s nimetatakse selliseid ühendeid ebakindlateks liitadverbideks (EKG I: 598). Semantikale tuginev struktuurianalüüs ei ole eesti keele kirjeldamisel siiski uus nähtus. Näiteks on ühendi selja taga eri tähenduste ning nendega kaasneda võiva liitmäärsõna staatuse üle arutletud juba eelmise sajandi keskpaigas (Kindlam 1960). Kolmandaks võimaluseks on tekkinud üksuse tõlgendamine ühend- või liitkaassõnaks, kui see on kasutusel spetsiifilises suhtekonstruktsioonis koos käändsõnaga (4c–4i).

(4a) Mees ei allunud politseile, tuli kasutada gaasi. Tema üks käsi oli kogu aeg selja taga. Selgus, et käes on verine nuga. (http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/krimi/) (4b) Tänaseks on seljataga järjekordne proovikivi – esmakordselt 2 rajapikku- sega ning 2 vanuseklassi lastesõitudega jalgrattakross /---/ (http://www.piirsalu.ee/index.php/) (4c) Võru vallas Kosel asuva kinnistu omanik avastas juhuslikult, et tema naa- berkinnistu on kantud registrisse piirinaabrite seljataga. (http://www.vorumaateataja.ee) (4d) Saatejuht Madis Kimmel teab ja küsib, tema seljataga on saate meeskon- naliikmed toimetajad Jana Rand ja Silvia Karro, režissöör Priit Hummel ning assistent Katrin Tõnts. (http://etv.err.ee/) (4e) Danel Pandre: mees The Suni selja taga (http://www.elu24.ee/)

4 Liitmäärsõnad tekivad eri sõnaliikidesse kuuluvate komponentide kokkusulamisel, kusjuures sõnaliigimuutust mõjutavateks faktoriteks peetakse just tähendusnihet ja sagedat koos kasutamist (EKG I: 597). 741

Anni Jürine, Külli Habicht.indd 741 30.09.13 17:03 (4f) Aegade edukaim rallisõitja palgaedetabelis jalgpallurite seljataga (http://sport.delfi.ee/news/melu/uudised/) (4g) Kolhoosilauda lehmi ma kartsin, sest piisas vaid lehma selja taga nina nuusata, kui said tagajalaga obaduse ribidesse. (http://www.delfi.ee/archive/) (4h) Üle tee asub samuti kahekorruseline maja, mida ajahammas on isuga nä- rinud. Hoovis on kõrvalhooned nagu paljude teiste ajalooliste majade selja taga. (http://www.kinnisvaraturg.ee/) (4i) Malcesine kuurordile lisavad maalilisust munakivisillutisega tänavad ja keskaegne loss, mis siniste järvevete ning otse linna selja taga asuva Mon- te Baldo mäeaheliku vahel asudes võluvad vaataja jäägitult. (http://puhkus.estravel.ee/)

Näites 4b väljendab seljataga ajasuhet ning selles tähenduses ei viita see enam seljale kui (inimese) kehaosale, samuti ei viita ruumis tagapool paik- nemisele, mis oleks ootuspärane kehaosanimetusega koosesinemisel kaas- sõnafraasis. Ajaline tähendus ei ole siiski motiveerimatu. Siin toimunud tähendusülekanne põhineb metafooril AEG ON LIIKUV OBJEKT (Lakoff, Johnson 2011: 74–75), mille toel on ruumi tähenduses kasutusel olnud kaassõnafraas muutunud ajalist möödanikku väljendavaks liitmäärsõnaks. Metafoorseid tä- hendusülekandeid näeme ka näidetes 4c–4e, kus fraas väljendab abstraktseid, mitte kehaosale viitavaid, kuid siiski sellest motiveeritud tähendusi. Näites 4c väljendab selja taga teise osapoole teadmata, varjatult tegutsemist, näi- detes 4d–4e toetust. Näide 4f illustreerib huvitavat kasutust, kus liitsõnaga seljataga antakse edasi mingis järjestuses taga paiknemist, mis vastab sellisena umbkaudu lihttüvelisele funktsioonisõnale järel. selja taga kasutusest võib aimata ka fraasi kui terviku tähenduse üldistumist posterioorset regiooni väljendavaks. Ruumitähendusega suhtesõnade grammatiseerumisel keha- osanimedest on peetud põhiliseks mehhanismiks metonüümiat (Svorou 1994: 97–98; Ojutkangas 2001: 195), mille abil terviku osale viitava sõna tähendus laieneb nii, et sellega saab viidata ka ruumile terviku ümbruses. Siinsel juhul on ruum terviku ümbruses kodeeritud juba lihtkaassõnaga taga ning rääkida saab fraasi kui terviku tähenduse üldistumisest ja selle fraasiga viidatava regiooni laienemisest. Paraku on selliste näidete puhul ühendkaassõna eristamine lihtkaassõnafraasist problemaatiline, sest ka lihtkaassõnafraas väljendab ruumisuhet ning ühendi kitsamat ja üldisemat ruumitähendust on peaaegu võimatu objektiivselt eristada. Selline üldistumine on aimatav vaid juhtudel, mil väljendit kasutatakse mitteinimreferendi kohta (4g). Kuna selja taga on kujunenud antropomorfse malli järgi, mis võtab arvesse inimkehaosade paiknemist püstises asendis (vt ka Heine 1989: 89), ei ole ühendi sõnasõnaline tõlgendus koosluses loomale viitava nimisõnaga enam tõenäoline. Ruumitä- hendusega ühendi ja liitüksuste tekkimise hüpoteesi toetavad veelgi kindlamalt sellised näited, kus selja taga esineb koos objektidega, millel kehaosad puuduvad. Üht sellist juhtu illustreerib näide 4h, kus ühendkaassõnaga selja taga kaasneb objekt (majad), mille tagumist osa tavaliselt (vähemalt neutraal- ses kõnepruugis) kehaosanimetusega ei nimetata, mistõttu võib seda juhtu analüüsida kui mitteinimreferendiga ühendkaassõnafraasi. Seda tõlgendust toetab ka asjaolu, et objekti mitmuse vorm ei tingi kehaosanimetuse mitmus- likkust (paljude teiste ajalooliste majade selgade taga), mis oleks sõnasõnalise

742

Anni Jürine, Külli Habicht.indd 742 30.09.13 17:03 tõlgenduse puhul ootuspärane (vt ka diskussiooni näidete 8a ja 8b kohta). Siis- ki ei ole sellised kasutusjuhud piisavalt konventsionaliseerunud, et saaksime välistada võimaluse analüüsida näidet 4h lihtkaassõnafraasina. Harvadel juhtudel esineb selja taga ka koos objektidega, mida objekti enda perspektiivist lähtudes osadeks ei jagata (nn frontless objects, vt nt Heine 1989: 86; Tanz 2009: 17), näiteks ei ole eesti keeles linnal eesmist ega tagumist külge, mida nimetataks kehaosanimedega. Sellist kasutust illustreerib näide 4i, kus fraasi linna selja taga puhul on ruumitähendusega ühendtagasõna staatus selja taga ainuvõimalik tõlgendus. Nende näidete puhul on muutuse suund konkreetsemast abstraktsema poole, kuid näiteplokk 4 ei kujuta endast kontiinumit, kus iga järgmine kasutus on välja kujunenud eelmise põhjal. Tähendusmuutus kätkeb endas väljendi refe- rentsiaalse võime vähenemist, nii on näites 4a selgelt esilduv kehaosanimetuse tähendus näidetes 4b–4i tuhmunud ning sedakaudu on esile kerkinud abst- raktsemad tähendused. See on kooskõlas desemantiseerumisega, tähendus- muutuse mehhanismiga, mida peetakse grammatisatsiooni üheks kriitiliseks parameetriks (Heine, Kuteva 2006: 60). On oluline, et näidetes 4b–4i osutatud tähendusnihe puudutab fraasi kui t e r v i k u t. See annab põhjust arutleda veel kord leksikalisatsiooni rolli üle seda tüüpi grammatisatsiooni-protsessis. Nimelt on leksikalisatsiooni määratletud ka laiemalt, st kui uue sõnavara- üksuse tekkimise protsessi. Lehmanni järgi muutub leksikaliseeruva keeleük- suse analüüsimise viis. See tähendab, et omaette tähenduse omandanud fraasi ei analüüsita enam osistest lähtuvalt (analüütiliselt), vaid tekkinud liitüksust käsitletakse tervikuna (holistiliselt). Selle käigus kaovad või hägustuvad ta- rindi osiste omavahelised seosed (Lehmann 2002: 13–14). Tähenduslik kokkukuulumine hõlbustab ka reanalüüsi, mida peetakse grammatisatsiooniga sagedasti koos kulgevaks nähtuseks (Hopper, Traugott 2003). Reanalüüsi all mõistetakse sellist muutust väljendi struktuuris, mis ei eelda koheseid muutusi selle väljendi vormis (Langacker 1977: 58). Reanalüü- si käigus (vt joonist 2) tõlgendatakse mitmetises kontekstis vabalt kombinee- ritud nimisõnafraas (naise selja) ja kaassõna (taga) ühend- või liitkaassõnaks (selja+taga) ning fraasi esikomponendile eelnev käändsõna (naise) ühend- või liitkaassõnafraasi käändsõnaliseks täiendiks.

a) [[naise selja] taha] > b) [naise [selja taha]]

Ngen Ngen P Ngen P

J o o n i s 2. Lihtkaassõnafraasi reanalüüs ühend- või liitkaassõnaks

Reanalüüsi eelduseks peetakse mitmetähenduslikkust (Hopper, Traugott 2003: 52). Seega on olukord, kus keeleüksusel on mitu võimalikku tähendust, soodne struktuurilisteks ümbertõlgendusteks. Mitmetähenduslikku konteksti kujutab näide 5a, kus ühelt poolt on mõeldav tõlgendus, mille kohaselt mees peidabki end naise selja taha, teisalt lisab lausekontekst ühendile ka abst-

743

Anni Jürine, Külli Habicht.indd 743 30.09.13 17:03 raktsema varjundi: see viitab naisele kui varjajale ja kaitsjale. Reanalüüsitud struktuur kinnistub lausetes nagu 5b, kus mitmeti tõlgendatavus taandub abstraktse tõlgenduse kasuks. Liitse üksusena analüüsimist toetab ka asjaolu, et ühend on kokku kirjutatud, sest selline kirjakuju ei soodusta väljendi analüüsimist lihtkaassõnafraasile omaselt (joonis 2, mall a).

(5a) parem kobi koju naise seljataha ja ära siin rohkem kanget meest mängi! (http://naistekas.delfi.ee/foorum/) (5b) Kas hakatakse haiguse seljataha pugema. http://www.rallifoorum.ee/foorum/)

Reanalüüsi ennast peetakse nähtamatuks mehhanismiks, nähtav on vaid reanalüüsile järgnev protsess, aktualiseerumine, mille käigus ilmnevad vor- milised muutused on tõenduseks reanalüüsi toimumisest (De Smet 2012: 601). Seega toimub lihtkaassõnafraasi struktuuri reanalüüs ühend- või liitkaas- sõnaks, enne kui see keelekasutuses jälgitavaks saab. Järgnevalt vaatleme, mil viisil kaassõnafraasi struktuuriline ümbertõlgendamine keelekasutuses eri mehhanismide kaudu aktualiseerub. Ühe ilminguna võib täheldada reana- lüüsitud üksuse esinemist sellistes kontekstides, mida selle analüüs liht- üksusena ei võimaldaks. Näiteks toome laused 6a–6b, kus algselt substantii- vist ja lihtpostpositsioonist moodustatud otsese tähendusega ühend koha pealt (6a) võib esineda nt ka koos sõnaga muusika (6b ja 6c), mis on reanalüüsitud laiendiks liit- või ühendkaassõnafraasis, mille peasõnaks on koha pealt (vt ka Lilles 2012). Fraasisiseste suhete hägustumisest annab ühelt poolt märku asjaolu, et muusika ei ole selles näites analüüsitav nimisõna koht täiendina. See osutab, et fraas koha pealt sisestatakse uude kooslusesse tervikuna, mis kannab abstraktset valdkonnale või seosele osutavat tähendust (vrd osas, asjus). Keeleüksuse levimist uutesse kontekstidesse e ekstensiooni peetakse ka grammatiseerumise oluliseks parameetriks ning desemantiseerumisega rööpselt ja vastastikuses mõjus kulgevaks protsessiks (Heine, Kuteva 2007: 39).

(6a) Ühe õlaosaga kena, kirju tuunika. Puusa koha pealt kummiga, see tingib ilusa istuvuse seljas. (http://buduaar.ee/Turg/) (6b) Lõppev aasta oli muusika kohapealt äärmiselt mitmekülgne. (http://thismixtape.com/2009/) (6c) Paar päeva enne pulmi kui sinna helistad võid muusika koha pealt täpse- malt küsida. (http://pulmad.ee/pulmad/pulmafoorum/muusika)

Olenevalt konkreetse ühendi osiste leksikaalsest sisust on kontekstiline laienemine jälgitav mitmesuguste kriteeriumide abil. Näiteks ei ole ühendi käe alt5 kasutuskontekstid piiratud vaid inimreferendiga, vaid see väljend esineb ka kollektiivile (7a) ja institutsioonile (7b) viitava täiendiga.

(7a) „Totaalne muutumine by Zenja Fokin’’ käe alt saavad uue looki niigi moodsad ja trendikad – Jana Kask, Merka ja Mikk Saar! (http://weekend.delfi.ee/news/galeriid/)

5 Kui kaassõnaühend esineb nii lokatiivses, latiivses kui ka separatiivses vormis (nt käe alla / käe all / käe alt), mõistame seda ühe ja sama ühendina, sest üldjuhul leksikaliseeruvad need ühendid kõigis vormides sama(de)s tähendus(t)es.

744

Anni Jürine, Külli Habicht.indd 744 30.09.13 17:03 (7b) Samuti peaks mais ilmuma ka filmi „Jan Uuspõld läheb Tartusse” soundtrack (samuti tolle plaadifirma käealt), kus kõlavad Sten Sheripovi ja Vaiko Epliku kirjutatud muusikapalad. (http://www.starpump.ee/)

Näidetes 6 ja 7 esile toodud muutused on kirjeldatavad vaid semantiliste kriteeriumide põhjal ning jätavad ruumi subjektiivsele tõlgendusele. Teatud juhtudel, olenevalt kaassõnafraasi komponentide semantikast, on võimalik tugineda ka formaalsetele kriteeriumidele, mille abil fraasi ja ühend- või liit- kaassõna vahel kindlamalt vahet teha. Näide 8a illustreerib juhtu, kus fraasi tähenduse iseseisvumisest annab märku see, et kokku ei kuulu mitte mitmuslik nimisõnafraas õpetajate käed, vaid mitmuslik õpetajate ja abstraktsele seosele osutav ainsuslik kaassõnafraas käe all. Ka see asjaolu viitab gram- matiseerumisele, kuna on seletatav dekategoriseerumisena. Dekategoriseeru- des kaotab keeleüksus seose paradigmaga, kuhu ta varem kuulus, ning võtab omaks uue paradigma morfosüntaktilised omadused. Siinsel juhul minetab ühendi esikomponent võime ühilduda arvus talle eelneva käändsõnaga ehk teisisõnu – kivineb ainsuslikus vormis.

(8a) Kasuta võimalust kvaliteetõppe saamiseks meie kvalifitseeritud õpetajate käe all. (http://www.voila-voila.ee/) (8b) Kogenud meistrite käeall valmiv maja on ehitatud nii, et õige kasutuse korral peab ta vastu sajandeid. (http://www.majand.ee/)

Näidetes 8a ja 8b näitab arvuühildumatus, et käe all on tähenduselt kokku sulanud üheks väljendiks, mis funktsioneerib kui ruumitähendusest abinõu tähendusse kantud semantiline tervik. Formaalselt ei kehti küll nimisõnafraa- sile piirangut, mis nõuaks fraasi osiste ühildumist arvus (nt poiste raamat), kuid piiranguid seab siin semantika. Pole mõeldav situatsioon, mil väljendeid õpetajate käsi või meistrite käsi oleks võimalik kasutada otseses tähenduses. Samasugusele ülekandele osutavad teisedki fraasid, nt vrd „Meie peade kohal ~ pea kohal hõljus mingi imelik lennumasin”, aga „Meie pea kohale ilmusid murepilved”. Ühendi muutunud tähendusega kaasneb ainsusliku nimisõna- vormi eelistamine. Ühendi käe all korpusanalüüs näitab seda veenvalt: 510 analüüsitud näitelause seas ei esine ruumitähenduses järjendit N(PL) käe all kordagi (näide 9). Tuleb möönda, et osalt seab sellele piiranguid ka keeleväline reaalsus, st seda tüüpi situatsiooni harukordsus.

(9) *Õpetajate käe all on õpetajate toa suur laud. (väljamõeldud lause)

3. Kaassõnafraaside kokkukirjutamise probleem

Tähelepandav on kirjakeeles kaassõnafraaside puhul avalduv kokkukirjutamise tendents, mille tulemusena on tekkinud liitsõna struktuuriga moodustised, nagu nt *käeall, *peakohal, *kohapealt, *asjapärast jne, mis võivad omakorda moodustada fraasi mõne muu nimi- või asesõnaga. Ehkki õigekeelsuslikult ei ole sellised kokkukirjutised norminguga kooskõlas, on seda tüüpi liitsete kaas- sõnade kasutamist märgata nii õpilaste kirjalikes töödes (vt Habicht, Penjam 2007; Jürine 2009) kui ka internetikeeles (vt Lilles 2012). Kaassõnaühendite

745

Anni Jürine, Külli Habicht.indd 745 30.09.13 17:03 kokkukirjutamise tendentsi on varem seostatud liitkaassõnade tekkimisega ning sedakaudu ka grammatisatsiooniprotsessiga (Habicht, Penjam 2007; Jü- rine 2011). Samas on ortograafilise erisuse kaasamine keele muutumise kir- jeldusse mitmel põhjusel problemaatiline. Siinses alapunktis arutlemegi selle üle, kuivõrd on kokkukirjutamine seostatav võimaliku ümbertõlgendusega keele struktuuritasandil – süntaktilise fraasi liitsõnaks muutumisega. Niisiis, mis võib olla sellise kirjakeele normingust hälbiva kasutusmustri tinginud? Esmaseks põhjuseks näib olevat semantiline muutus, mille käigus teiseneb fraasi tähendus – toimub fraasi tähenduslik iseseisvumine. Oleta- da võib ka keeles olemasolevate liit(määr)sõnade struktuurilist eeskuju. Et uurida kaassõnaühendite kokku- ja lahkukirjutamise tagamaid keelekasutaja vaatepunktist, on tehtud kaks uurimust (Habicht, Penjam 2007; Jürine 2011). Nende tulemused on näidanud, et kirjakeele kasutajad ei tugine kaas- sõnaühendite kirjakuju valimisel sõnaliigi (kaassõna) abil formuleeritud orto- graafiareeglitele, vaid mitmesugustele teguritele, mille hulgas olid kesksed nt iseseisev (kujundlik) tähendus, teiste kaassõnaühendite analoogia, ühendi tajutav kokkuhääldus jm (Habicht, Penjam 2007: 63). Ühe tähtsama faktorina võib aga välja tuua toetumise n-ö lihtsustatud reeglile, mille abil eesti keele keerukas kokku-lahkukirjutamise reeglistikus orienteeruda. Selle lihtsustatud reegli kohaselt peetakse intuitiivselt õigeks kirjutada kokku kaassõnaühendid, mille tähendus ei ole otsene. Jürine (2011: 909) kirjeldatud katse tulemused näitasid, et kui keelekasutajad tajuvad ühen- dil kujundlikku tähendust, on statistiliselt oluline ((c²(2, N = 715) = 470,01, p < 0,001, V = 0,81)) soodumus kirjutada see ühend kokku. Et liitmine on eesti keele sõnamoodustuses kõige produktiivsem uute üksuste saamise viis, siis ei ole ka liitsete kaassõnade teke iseenesest ootamatu. Kui tõmmata paralleele määrsõnade ja kaassõnade liitmise vahel, siis mõlemal juhul on põhiliseks kokkukirjutamist tingivaks kriteeriumiks omaette tähendus, teise võimaliku kriteeriumina tuleb kõne alla ka ühendi sagedus. Kõrget sagedust seostatakse sageli grammatiseerumisprotsessiga (Hopper, Traugott 2003: 126–127), sagedat koosesinemist peetakse ka eesti liitmäärsõnastumise üheks võimalikuks ajendiks (EKG I: 597). Peale semantilise muutuse ja sageduse mõjutavad kaas- sõnaühendite kirjapilti veel mitmed faktorid, mis ei ole grammatiseerumisega otseselt seostatavad. Need on näiteks üksuse silpide arv (vähemalt 3-silbilised sõnad kirjutatakse pigem lahku), lauseümbrus (fraasi esikomponendi täiend võib kokkukirjutamist teatud määral takistada) (Habicht, Penjam 2007: 63). Seetõttu pole kaassõnaühendite kokku- ja lahkukirjutamine tänapäeva kirjakeeles kuigi regulaarne ning keelekasutuses leidub küllaldaselt näiteid ka otseses tähenduses kaassõnaühendite kokkukirjutamise kohta. Just sel põh- jusel ei defineerita siinses käsitluses ühend- ja liitüksust mitte kirjapildi, vaid tähenduse ja süntaktiliste kriteeriumide järgi. Samas ei tähenda see, et peak- sime uuritavate ühendite kokku-lahkukirjutamist täiesti asjassepuutumatuks küsimuseks. See on eesti kirjakeele puhul üks võimalik indikaator, mis osutab seda tüüpi üksuste kasutuses juba toimunud nihetele ning kinnistavad reana- lüüsitud struktuuri. Ka keeleuurija vaatepunktist pole kokkukirjutamistendents tähtsusetu, sest just see juhib keeleuurija tähelepanu liitüksuste tekkele kui käimasole- vale protsessile. Samuti ei ole see nähtus vastuolus keele struktuuriloogikaga. Eeldusel, et teatud kaassõnaühend on oma arengus jõudnud liitmäärsõna ja/

746

Anni Jürine, Külli Habicht.indd 746 30.09.13 17:03 või liitkaassõna staadiumisse, käsitletakse seda eesti keele grammatikatradit- sioonis kui liitsõna, mitte kui süntaktilist fraasi, kusjuures kirjapilti peetakse sõnaliigimuutuse vormiliseks väljenduseks (EKG I: 597). Rochelle Lieberi ja Pavol Štekaueri (2009: 7) järgi ei sobi kirjapilt kriteeriumide hulka, mille alusel eristada fraasi ja liitsõna, põhjusel, et selle rakendamisel on mitmesu- guseid keele tüübist ja õigekirjatraditsioonist tulenevaid piiranguid. Näiteks ei kehti see kriteerium selliste keelte puhul, kus liitsõnade kokkukirjutus ei ole järjepidev (nt inglise keel). Lieber ja Štekauer möönavad, et on olemas keeli (nt tšehhi ja slovaki), kus liitsõnade kokkukirjutamine on järjekindel ning kokku- ja lahkukirjutamist peetakse oluliseks kriteeriumiks. Ka eesti keele struktuuritüüpi ja tänapäeva kirjakeeles kehtivaid norminguid silmas pidades tuleb asetada võrdusmärk liitsõna ja selle komponentide vormilise liitu- mise vahele. Tiit-Rein Viitso (2003: 85) järgi kirjutatakse eesti keeles liitsõnad alati kokku, v.a arvsõnad, mille puhul kehtivad traditsiooni põhimõttest läh- tuvad õigekirjareeglid. Siiski ei saa ka järjepideva liitsõnade kokkukirjutamise traditsiooniga keeltes fraasi ja liitsõna eristamisel p r i m a a r s e k s kriteeriumiks pidada kirjapilti, sest kirjakeel kui kunstlik süsteem on vaid suulise keele peegeldus ning sellest tulenevalt peab kokkukirjutamiseks olema millestki muust kui kirjakeele reeglist tulenev põhjus (Lieber, Štekauer 2009: 7–8). Eesti keele puhul võib seda põhjust niisiis otsida semantikast, mis kajastub ka ortograafia printsiipides. Kokku- ja lahkukirjutamisel rakendatakse ühe peamise põhi- mõttena just semantilist printsiipi (EKK: 51), mille kohaselt viitab kokkukirjutatud vorm omaette tähendusele. Nagu eespool mainisime, on üksuse omaette tähendus olulisimaid kokkukirjutamise ajendeid ka keelekasutaja jaoks. Seega on oluline rõhutada, et kuigi peame kirjapilti vaid sekundaarseks kriteeriumiks, on see kõnealuste ühendite puhul eesti keeles paratamatult seotud liitsõna staatusega ja seeläbi leksikaliseerumisega. Et samal ajal on kõne all grammatilise funktsiooniga üksuste teke, mille puhul areneb tähendus konkreetsest abstraktsema suunas, saab kokkukirjutamistendentsi seostada ka grammatiseerumisega uuel struktuuritasandil.

Kokkuvõte

Eelnevas käsitluses rõhutasime tähenduse keskset rolli kaassõnaühendite ümbertõlgendamisel ühend- ja liitmäärsõnade ning ühend- ja liitkaassõnade tekkeprotsessis. See puudutab nii lähtefraase, mille tähenduses peab olemas olema abstraktsemasse valdkonda laienemise potentsiaal, kui ka protsessi tulemit, liitset üksust, mis oma tähenduse spetsiifilisuse või üldisuse põhjal võib saada keeles vastavalt määrsõnalise või kaassõnalise kasutuse, mõningal juhul ka mõlemad. Viimasel juhul saab rääkida grammatiseerumisest, mida toetab leksikalisatsiooniprotsess. Tähendusmuutus võimaldab tervikfraasi ümbertõlgendamist ehk reanalüüsi uue (k.a) grammatilise tähenduse väljen- damiseks. Reanalüüs toimub siis, kui kontekstis mitmeti tõlgendatava fraasi osad analüüsitakse ümber selliselt, et endisest kaassõnafraasist kujuneb omaette tähendusega terviküksus, ühend- või liitkaassõna. Liitse struktuuriga üksus kinnistub veelgi, kui omaette tähendusega terviklik fraas sisestatakse uutesse kasutusümbrustesse, mis oleksid fraasi senise lihtstruktuuriga sobi-

747

Anni Jürine, Külli Habicht.indd 747 30.09.13 17:03 matud. Liit- ja ühendkaassõnade tekkimisel kaasnevad uutesse lausekonteks- tidesse levimisega ehk aktualiseerumisega ka dekategoriseerumine ja eksten- sioon, mida peetakse grammatiseerumise kriitilisteks mehhanismideks. Kogu protsessi juhib ilmselt keele struktuurile omane semantiliselt motiveeritud liitsõnade analoogia. Artiklis tutvustatud kaassõnade tsüklilise arengu mudel tõi välja kasutusjuhud, mil algsetest kaassõnafraasidest on tänapäeva eesti keeles moodustatud sekundaarsed ühend- ja liitkaassõnad. Ehkki artiklis kirjeldatud liit- kaassõnad pole eesti kirjakeele seniste normingutega kooskõlas, osutab nende laialdane kasutamine nii õpilastekstides kui ka internetikeeles sellele, et tegemist on levinud nähtusega, mida toetavad eesti keele struktuurireeglid ja tekkinud liitumite iseseisvunud tähendus. Kokku- ja lahkukirjutamine ei ole tähendusmuutuse selgitamisel esma- tähtis, st kokkukirjutamine on pigem tähendusmuutuse tagajärg, mitte selle põhjus. Fraasi kokkukirjutamine on siiski eesti keele struktuurist tulenev oluline marker kirjalikus tekstis, osutades sellele, et kasutajad tajuvad mõne kõrvuti paikneva üksuse puhul tüüpiliselt tihedamat seost, mida kokku- kirjutamisega rõhutatakse. Kokkukirjutamise võimalus on eesti keele sümp- tomaatiline struktuurielement, mis võimaldab sisuliselt tihedalt kokkukuuluvaid ja iseseisvunud tähendusega üksusi ka vormiliselt siduda. Ilma sellise struktuurimarkerita ei oleks nüüdiskirjakeeles avalduva tendentsi tagapõhi, kaassõnafraaside reanalüüs, sedavõrd hõlpsasti hoomatav.

Artikli valmimist on toetanud projekt „Eesti keele morfosüntaktiline ehitus ja areng” (SF0180084s08).

Kirjandus

B r i n t o n, Laurel, T r a u g o t t, Elizabeth Closs 2005. Lexicalization and Lan- guage Change. Cambridge: Cambridge University Press. D e S m e t, Hendrik 2012. The course of actualization. – Language, kd 88, nr 3, lk 601–633. EKG I = Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare, Eesti keele grammatika I. Tallinn: Eesti Tea- duste Akadeemia Eesti Keele Instituut, 1995. EKK = Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross, Eesti keele käsiraamat. Kolmas, täiendatud trükk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2007. H a b i c h t, Külli 2000. Grammaticalization of adpositions in old litterary Esto- nian. – Estonian: Typological Studies IV. (Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 14.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 19–58. H a b i c h t, Külli, P e n j a m, Pille 2007. Kaassõna keeleuurija ja -kasutaja käsitu- ses. – Emakeele Seltsi aastaraamat 52. Peatoim Mati Erelt. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, lk 51–68. H e i n e, Bernd 1989. Adposition in African languages. – Linguistique Africaine, nr 2, lk 77–127. H e i n e, Bernd 2005. Grammaticalization. – The Handbook of Historical Linguis- tics. Toim B. D. Joseph, R. D. Janda. Oxford: Blackwell, lk 575–601. H e i n e, Bernd, K u t e v a, Tania 2002. The World Lexicon of Grammaticalization. Cambridge: Cambridge University Press. 748

Anni Jürine, Külli Habicht.indd 748 30.09.13 17:03 H e i n e, Bernd, K u t e v a, Tania 2006. The Changing Languages of Europe. Ox- ford–New York: Oxford University Press. H e i n e, Bernd, K u t e v a, Tania 2007. The Genesis of Grammar. A Reconstruc- tion. Studies in the Evolution of Language. Oxford–New York: Oxford Univer- sity Press. H o p p e r, Paul J., T r a u g o t t, Elizabeth Closs 2003. Grammaticalization. Cam- bridge: Cambridge University Press. J ü r i n e, Anni 2009. Kaassõna ja verbiühendite ümbertõlgendamine eesti kirjakeeles. Magistritöö. (Käsikiri Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudis.) J ü r i n e, Anni 2011. Vormierinevused tähenduserinevuse ilminguna. Kaassõna- ühendite grammatiseerumine konstruktsioonides. – Keel ja Kirjandus, nr 12, lk 899–916. K i n d l a m, Ester 1960. Liitmäärsõnade seljataga, seljataha kasutamise täpsusta- miseks. – Keel ja Kirjandus, nr 5, lk 304–305. L a k o f f, George, J o h n s o n, Mark 2011. Metafoorid, mille järgi me elame. (Gi- gantum humeris.) Tallinn: TLÜ Kirjastus. L a n g a c k e r, Ronald 1977. Syntactic Reanalysis. – Mechanisms of Syntactic Change. Toim C. N. Li. Austin: University of Texas Press, lk 57–139. L e h m a n n, Christian 2002. New Reflections on Grammaticalization and Lexi- calization. – New Reflections on Grammaticalization. (Typological Studies in Language 49.) Toim I. Wischer, G. Diewald. Amsterdam–Philadelphia: John Benjamins Publishing Company, lk 1–18. L e h m a n n, Christian 2009. Grammaticalization and Related Changes in Con- temporary German. http://www.christianlehmann.eu/publ/grammaticalization_ german.pdf (27. IX 2013). L i e b e r, Rochelle, Š t e k a u e r, Pavol 2009. Introduction. – The Oxford Hand- book of Compounding. Toim R. Lieber, P. Štekauer. Oxford–New York: Oxford University Press. L i l l e s, Ivi 2012. Kaassõnafraasi koha pealt grammatiseerumine ja semantiline varieerumine toimetamata kirjakeeles. Bakalaureusetöö. (Käsikiri Tartu Üli- kooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudis.) O j u t k a n g a s, Krista 2001. Ruumiinosannimien kieliopillistuminen suomessa ja virossa. (SUST 845.) Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura. S e p p e r, Maria-Maren 2006. Indirektaal eesti 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi aja- ja ilukirjanduskeeles. Magistritöö. (Käsikiri Tallinna Ülikooli eesti keele õppe- toolis.) S v o r o u, Soteria 1994. The Grammar of Space. – Typological Studies in Lan- guage, kd 25. Amsterdam–Philadelphia: John Benjamins. T a n z, Christine 2009 [1908]. Studies in the Acquisition of Deictic Terms. (Cam- bridge Studies in Linguistics 26.) Cambridge: Cambridge University Press. T r a u g o t t, Elizabeth Closs 2005. Constructions in Grammaticalization. – The Handbook of Historical Linguistics. Toim B. D. Joseph, R. D. Janda. Oxford: Blackwell, lk 624–647. V e i s m a n n, Ann 2009. Eesti kaas- ja määrsõnade semantikavõimalusi. (Dis- sertationes linguisticae Universitatis Tartuensis 11.) Tartu: Tartu Ülikooli Kir- jastus. V i i t s o, Tiit-Rein 2003. Phonology, morphology, and word formation. – Estonian Language. Toim Mati Erelt. (Linguistica Uralica Supplementary Series, kd 1.) Tallinn: Estonian Academy Publishers, lk 9–92. 749

Anni Jürine, Külli Habicht.indd 749 30.09.13 17:03 The cycle of postpositions

Keywords: grammaticalization, lexicalization, complex postposition, morphosyn- tactic change

The present paper is concerned with a process observed in contemporary written Estonian that results in the development of complex postpositions. Traditionally, the category of postpositions in Estonian consists of nothing but simple items. However, in actual language use, there are numerous examples that are analyzable as complex postpositions. In this account, we aim to explain the development of complex postpositions both theoretically and empirically. In our analysis, we draw on the schema of cyclic development of Estonian function words proposed by Habicht and Penjam (2007). It is shown that the development of complex postpositions is similar to that of complex adverbs. As complex adverbs are defined primarily based on semantic features we propose that semantic analysis is also the best approach to identify complex postpositions. In the present paper, we discuss various phenomena that are relevant to this particular type of grammaticalization such as lexicalization, reanalysis, actualization, extension, and decategorialization. True, our study is concerned with written language only, and so far there seem to be no formal changes present that are typical of grammaticalization (e.g. phonetic reduction). However, in informal settings, the developing complex postpositions have two spelling variants, i.e. they are often misspelled as a single word. In previous studies (Habicht, Penjam 2007; Jürine 2011) the misspelling has been associated with grammaticalization. In this account we assume a critical position towards this issue. We argue that as a tool of standardization spelling cannot precisely be taken as a defining criterion of grammatical change. However, we claim that given the parallels with (complex) adverbialization and the structural type of Estonian, the spelling of a complex postposition as a single word is likely a manifestation of the development of complex postpositions and hence of grammaticalization as well.

Anni Jürine (b. 1985), MA, University of Tartu, Institute of Estonian and General Linguistics, PhD student, [email protected]

Külli Habicht (b. 1964), PhD, University of Tartu, Institute of Estonian and General Linguistics, senior researcher, [email protected]

750

Anni Jürine, Külli Habicht.indd 750 30.09.13 17:03 LISANDUSI OMAKIRJASTUSLIKE VÄLJAANNETE ARHIPELAAGI KAARDISTAMISEKS*

Kogumiku „Seilates sadamata” põhi- Segadusseajav ja sisulise katteta on teksti autor ja koostaja Kersti Unt ning raamatu „Seilates sadamata” alapeal- kaaskoostaja Marja Unt on teinud kii- kiri: „Omakirjastus okupeeritud Ees- duväärt katse anda teatud kogupilt tis”. Kas omakirjastuslik tegevus algas 1960.–1980. aastate almanahhideajast. siis almanahhidest ja 1960. aastate tei- Hannes Varblane on aga selle teose sest poolest? Kindlasti mitte, siinkirju- tutvustamise/arvustamise käigus tei- taja tunneb perioodi vanima omakirjas- nud rea tähendusrikkaid vihjeid, mis tusliku väljaande näitena üllitist 1947. paraku jäävad enamjaolt täpsustamata aastast, mis ei tähenda, et ei võiks lei- ja teabelises mõttes avamata. Näiteks duda vanematki. Probleem on selles, et toob H. Varblane ära raamatus esita- teadaolevad vanemad omakirjastusli- tud periodiseeringu, olles eelnevalt tei- kud väljaanded pole almanahhid. nud paljuütleva märkuse: „On antud Siinkirjutaja tunneb esimese 1960. ka almanahhiliikumise periodiseering, aastail ilmunud omakirjastusliku väl- kuigi eks sedalaadi sedastamine jääb jaandena H. Hellati autorinime all ülli- tahes-tahtmata vaieldavaks” (Varblane tatud luulekogu „Neiro”. Läbimõeldult 2013: 66). Kuid toodud periodiseeringu kujundatud kaanega, pagineeritud le- algusaasta 1968 pole mitte vaieldav, hekülgedega, tiitellehel moto: vaid lausa väär. Raamatu tekstist küll selgub, et esimene almanahh „Hees” Päike tõuseb ikkagi ilmus 1967. aastal, kuid miskipärast idast! periodiseering sellest aastanumbrist ei Eks ole seal pimedam öö ja valusam alga. Tähelepanu peaks äratama seegi, valgusevaeg... et teisel „Heesi” almanahhil on kaanel samuti aastaarv 1967. Tiitellehel aga Lisaks pühendus: „Pühendan ARTUR ilmumisaastaks 1968, mis on muidu- ALLIKSAARELE tänulikuna paljude gi formaalselt õige, kuid kaanel olev paeluv-põnevate ekskursside eest luu- aastanumber märgib seda, et 1967. aas- levalda.” tal oli sisuliselt kõik valmis (kaasa arvatud kaanevinjett ja siseillustratsioon) Väljaande sisuks on tervelt 99 luule- ja vaid masinakirjas paljunduse tege- tust, neist viimase all ajamääratlus: 12. mine lükkas ilmumise järgmise aasta oktoober – 21. november 1961. Oletades, algusesse. Kas omab selline täpsustus et selle viimase, neljarealise „Unelaulu” tähendust? Sedavõrd ikka, et kinnitab sünnitusaeg nii pikk ei olnud (kuigi loo- veelgi enam tõika, et almanahhide aeg meprotsess on sedavõrd individuaalne algas 1967. aastast. Lisaks aga peaks ja salapärane, et selles surmkindel olla märkima, et kui otsida seoseid noorte ei saa), siis peaks see tähistama küll vaimuilma ja hoiakute kujunemise ning poeedi (kelleks muidugi Henn-Kaarel Pariisi ja Praha 1968. aasta sündmuste Hellat) erakordset luulepalangut. To- vahel, mis kahtlemata olid olemas, kuid sina aasta möödudes jõudis pisut enam loomingulistes avaldustes suhteliselt kui kümnendik sellest ka kirjastuse raskesti jälgitavad, siis on hea teada, et Eesti Raamat editeeritud H.-K. Hellati „Heesi” teisest almanahhist pole tiitel- luulekogusse „Vanad fookused”. Muu- lehel olevast ilmumisaastast hoolimata datusi on neis luuletustes „ametliku” mõtetki neid otsida. väljaande tarvis tehtud minimaalselt, * Vt ka Unt 2012, Varblane 2013. st absoluutse enamiku puhul üldse mit- 751

Jüri Hain.indd 751 30.09.13 17:04 te, kuid sellestki vähesest võib ehk teha vinjett, illustratsioonid ja tekstilehekül- teatud järeldusi (mis pole käsitletavad jed) reprodutseeritult (Üdi 2007: 61–81). tingimata autori tahteavaldusena, ees- Kirjanike leksikonid (1995, 2000) kah- kätt võib tegu olla ikkagi toimetuse/toi- juks ei tunne „Realistliku ingli laulu” metaja nõudmistega): näiteks „Neiros” Jüri Üdi /Juhan Viidingu esikteosena, ilmunud kaherealine „Minu võitlus” on kuigi Toomas Liiv ei jätnud juba 1978. „Vanades fookustes” saanud pealkirjaks aastal kahtlust, et just see teos on au- lihtsalt „Võitlus”. Siinkohal on vajalik tori esikraamat (Liiv 1978: 693). Ka H. rõhutada, et H.-K. Hellat oli ka alma- Krulli koostatud „Kogutud luuletused” nahhideaja autorkonna hulgas, nimelt algab just selle luuletusega (Üdi, Vii- 1968. aastal ilmunud „Heesi” 4. väljaan- ding 1998: 29–43). M. Laarmani panus des (st kolmandas „Heesi” almanahhis) omakirjastuslike väljaannete tegemis- on temalt kaks pala, teine neist 1962. se-editeerimisse plokkraamatute näol aastal loodud kolmkärakas ehk terts- on 1960. aastate lõpul – 1970. aastate skerts sonett „Pedantide peksupäev”. algul mitmekülgne ja rikkalik. Neist Viimane on hiljem ära toodud ka „Va- Friedebert Tuglase „Kahe taevalõigu” nades fookustes”, kuid ilma „Heesis” saamisloost on siinkirjutaja püüdnud esineva seletuseta luuletuse vormilise anda ülevaate (Hain 2010), Käsu-Han- isepära kohta, mistõttu viimane enami- su nutulaulu (Hain 1993), Urvaste kule raamatu lugejaist arvatavasti õieti pastori Johann Gutslaffi poolt Vihtla ei avanenudki, rääkimata sonetipärja Jürgeni suust 1644. aastal kirjapandud rea- ja sõnatasandile taandava eripära- „Pikse palve” (Hain 2012) ja Jüri Üdi se vormi autorist. Nimelt annab H.-K. „Realistliku ingli laulu” (Hain 2007) pu- Hellat „Heesis” teada, et kolmkärakas hul olen piirdunud põhiandmete esita- ehk terts-skerts sonett on teoreetiliselt misega. Tolle plokkraamatute tegemise rajatud ja esimesena praktiliselt tarvi- hilisperioodi (ta oli selle ala lähtemeist- tatud Artur Alliksaare poolt. Kolmkä- riks 1930. aastate teisel poolel) lõpetas rakas koosneb kümnest lausest, neist M. Laarman Viivi Luige „Ülestunnis- üheksa on kolmekaupa perioodideks ja- tusega” 1972. aastal, mida ta ise nime- gatud, kümnes, resümeeriv aga koosneb tas tagasihoidlikult „raamatutegemise eelmiste lausete esimestest sõnadest. katseks”. Rõhutamist väärib asjaolu, et A. Alliksaar seadnud veel tingimuseks, M. Laarman hoolitses selle eest, et kõik et lõpplause ei tohi enne valmis olla. need omakirjastuslikud plokkraamatud Ilma omakirjastuslike ühemehe-väl- oleksid toonase F. R. Kreutzwaldi nime- jaanneteta pole võimalik saada pilti lise Raamatukogu (tänane Eesti Rah- 1960. aastate luuleloo teisenemisprot- vusraamatukogu) kogus, kus need on sessist. Ainult almanahhide alusel kogu üldkasutatavalt kättesaadavad. omakirjastuslikule tegevusele toetumi- Pilt 1960. aastate omakirjastusli- ne võib viia ka faktiliste eksimusteni. kest väljaannetest jääks tõsiselt puu- Nii postuleerib K. Unt, et „Thespis” I–V dulikuks ilma Kaljo Põllu teostatuna on praeguseks ainsana omakirjastusli- valminud Jaan Kaplinski luulevihuta, kest väljaannetest trükis ilmunud (Unt mis ilmus 1969. aasta märtsikuu al- 2012: 49). Ei, tänu Hasso Krulli valiku- guses ja mille nimetuse kirjapilt kaa- le/koostamisele on ilmunud ka Jüri Üdi ne kohaselt on „Kolm lehekülge Tiiale „Tiibadega raamatus” poeedi esikteos, Jaan”. Trükisõnas on seda fikseeritud Märt Laarmani poolt 1968. aastal lika teisiti, näiteks teose esmakordsel noollõikes plokkraamatuna editeeritud avalikul väljapanekul kunstniku 1971. „Realistliku ingli laul” perfektselt, ter- aastal Tar tu Kunstimuuseumis toimu- vikuna (st täiel kujul: palgeleht, tiitel, nud personaalnäitusel „Jaan Kaplins-

752

Jüri Hain.indd 752 30.09.13 17:04 ki luulevihik Kolm lehekülge Tiiale” puhul on märgilisemaks küll kaanepil- (Põllu 1971). Väljaande initsiaatoriks dist napimate vahenditega – pimetrü- oli J. Kaplinski ja teksti kohta tuleb kis teostatud siseillustratsioonid, mis allakriipsutavalt tähendada, et tege- põhinevad võimlemisharjutustest ja mist on nende luuletuste esmatrükiga. kaardimängust eputava moelabasuse- Edaspidi võib samu tekste näha poeedi ni ulatuval kujundite kombineerimisel, mitmes hilisemas kogus, kuid ühe olu- esimene popkunsti näide meie kunstilise erinevusega: „Kolme lehekülje” esi- väljal üldse. Kuna ühise nimetaja leid- mesel tekstilehel on kaks luuletust, mis mine otseselt luuletustest lähtuvate ku- järgnevalt moodustavad ühe, neist esi- jundite pinnalt oli nii erinevate autorite mese avasõnade „Ja kui meri taandub” puhul nähtavalt väheviljakas, võttis järgi nimetuse saanud luuletuse ja seda kunstnik lähtekohaks üldisema hoiaku, teatud redaktsiooniliste muudatustega mis oli solidaarne luuletajate teisiti- (Kaplinski 1976: 35; 2000: 235). Niisiis, mõtlemise, pealesurutud kultuurimalli autori hilisemat tahet arvestades võib suhtes kontrakultuurilise manifestat- öelda, et „Kolme lehekülje...” sisuks on siooniga. Säärane valmiskujundite ka- kolm luuletust, millest ülejäänud kaks sutus, nagu seda näeme „Kolme mehe – „Keegi ei saa mind panna tagasi kok- laulude” kunstilises saates, leidis aren- ku” ja „Olematus ulatub kõikjale” – on duse K. Põllu aastail 1969–1972 loodud järgnevalt taasavaldatud samahästi vabagraafikas. kui muutmata kujul (Kaplinski 1976: Kahjuks pole raamatus „Seilates sa- 36, 45; 2000: 236, 245). Luuletuste tun- damata” reprodutseeritud almanahhide deline tagapõhi juhtis K. Põllu romanti- kaantest ja siseillustratsioonidest pea- lise, täpsemalt – rahvusromantilise kule autorite nimetamise kuigivõrd juttu. jundikasutuse suunas. Kaanemotiiviks On küll õigusega märgitud, et almanah- pimetrükis rahvuslill rukkilill, kaa- hide avaldamise algperioodil ilmutati nevinjetil piibeleht (rahvapärimustes suuremat hoolt väljaannete kujundus- armastuse ja õnne lill), vahetiitlitena liku külje suhtes ja viidatud on ka olu- hoburaudsõlg, rahvuslind suitsupääsu- lisele tunnusjoonele, mida H. Varblane ke ja kätepaari kujutis. Tekstiosas, mis on pidanud eriti rõhutamisväärseks: teostatud sügavtrükitehnikas, kasutas „Algperioodil ühendas see nii kirjandu- K. Põllu ruunikirjast inspireeritud, pal- se, muusika kui ka kunsti” (Varblane juski kunstniku enda poolt kombineeri- 2013: 67). Kindlasti on see nii, kuid täp- tud šrifti. Seega võib näha „Kolme lehe- sem oleks öelda, et algperioodil olid sel- külje...” kunstilises saates eelastet, mis lised seosed tihedamad, kuid ei puudu- viis kunstniku rahvuslikeks kujunenud nud hiljemgi. Näitena saaks tuua just sümbolite juurest arhetüüpsete, põhja- almanahhiliikumise hilisperioodi, mida rahvaste eluolu ning uskumuste pinnal ilmestasid ka sellised nimed, keda nen- tekkinud kujundliku ühisomandi poole de hilisema tegevuse peasuunamuutuse ja sealt juba esiajaloolise loomepärandi tõttu on õigusega arvatud esmajoones märgilisuse uurimiseni. kujutavate kunstnike kilda, kuid kes K. Põllu kunstnikutegevusele oma- siis osalesid aktiivsete sõnakunsti vilje- kirjastuslikes väljaannetes on raama- lejatena: Leonhard Lapin, Urmas Mikk, tus „Seilates sadamata” viidatud „Kol- Andrus Rõuk, visalt nii kunstnikuna me mehe laulude” kaanepildi esitami- kui ka kirjanikuna pildil püsiv Kai-Mai sega. Raamatu esiletõusvaks tunnus- Olbri. Seejuures eakaaslased U. Mikk jooneks ongi rikkalik saade, mis haarab (1957–1999) ja A. Rõuk (snd 1957) jõud- almanahhidest reprodutseeritud tekste, sid kiiresti ja pea üheaegselt, mõlemad illustratsioone ja kaanepilte. K. Põllu 1979. aastal, ka Loomingu veergudele

753

Jüri Hain.indd 753 30.09.13 17:04 (Mikk 1979; Rõuk 1979). Neist esime- jääb seetõttu aga avamata seos uuemate ne on kahe raamatu autor (Mikk 1986; kirjanduslike ning kunstisuundumuste 2000; teine teos ilmus küll postuumselt, vahel, milline põimumine ilmnes eriti illustratiivseks saateks autori kunsti- selgelt almanahhiliikumise esimesel teoste reproduktsioonid) ja A. Rõuk tu- perioodil, mil säärased seosed ei avaldu- letas suhteliselt hiljuti raamatuvormis nud mitte ainult üllitiste illustratiivses meelde enda tegevust luuletajana aas- saates, vaid ka nende sisus. 1960. aastail 1976–1980 (Rõuk 2000). L. Lapin tatel mõjusalt kunsti uuendusliikumist avaldas kvintessentsi Trapeeži-luulest edendanud grupi ANK ’64 liikmetest juba kakskümmend aastat tagasi (Tra- olid otseselt seotud almanahhiliikumi- peež 1993) ja tema seni viimane Trapee- sega Tõnis Vint, Aili Vint, Jüri Arrak ja žiga seotud trükis täiendab ja avab too- Vello Tamm, Tartu rühmitusest Visarid nase sõpruskonna tegevust, mis haakus (mis tegutses aastail 1967–1972) aga ka almanahhide tegemisega (Trapeež Kaljo Põllu, Enn Tegova, Rein Tammik 2012). Samas on L. Lapin ka laienda- ja Peeter Urbla. nud Trapeeži loomingut, tõstes mõned Tõnis Vint lõi „Heesi” almanahhide almanahhides teise pseudonüümi all kujunduse, andes neist esimesele süs- (näiteks Leopold Propeller) ilmunut teemse, läbitöötatud maketi ning pan- Trapeeži teoste hulka. nes erilise rõhu ka kunstiosale ja seda Mida edasi 1980. aastatesse, seda mitmes plaanis. Esiteks nähes ette al- enam leidub almanahhides pseudonüü- manahhide pildilise saatena originaal- mide all avaldatut ja raamatu „Seilates graafilisi, linoollõike tehnikas teostatud sadamata” üheks oluliseks lisaks on (mis oli optimaalne võimalus nende kahtlemata nende pseudonüümide ula- kvaliteetseks esitamiseks) töid. Teiseks tuslik avamine. Viimane näitab mõne plaanides kunsti tarvis sõnalise osa, mis teadaoleva almanahhiautori tegutse- pidi koosnema nii tõlkematerjalist kui mismahtu seni teadaolevast ehk mahu- ka omakirjutistest, ning kolmandaks kamana (näiteks on avaldatud viis Tõnn püüdes kunstilis-kujunduslike võtetega Sarve pseudonüümi), täpsustab paari juhtida lugeja-vaataja tähelepanu mõ- varjunime taga oleva kahe-kolmeliik- nele kirjanduslikule palale. Täielikult melise kollektiivi ning aitab meenutada ja süsteemselt rakendatuna teostusid lahkunute Juhan Paju (1939–2003), Ott need plaanid vaid esimeses almanah- Arderi (1950–2004) ja Jaanus Tamme his, kuid määrasid põhijoontes ka järg- (1957–2010) loomingulist käekäiku. miste ülesehituse. Esimeses almanah- Selle töö keerukusest annab märku his on palade pealkirjad kas musta või küsimärgistamine ja seda mitte ainult punasega alla joonitud. Kirjandusliku manalamehe Erik Udami (1938–1990) osa keskele paigutatud Astrid Reinla puhul, vaid lõplikult vastamata jääb, luuletus „Minek”, mille finaali Risti- kas K. V. on ikka Indrek Hirve pseudo- kivi-parafraas rõhutab kodusolijate ko- nüüm või kuulub kellelegi teisele. dumaatust, on esile tõstetud paljundu- I. Hirve on raamatus tunnustavalt sega läbi punase kopeerpaberi. nimetatud almanahhi „Salong” (1978) Sellisena ainukeseks jäänud pildilise illustraatorina ja see on teenitud esile- lisa nimetuseks esimeses almanahhis tõstmine. Kuid üldiselt puudutatakse on Galerii ANK ’64, mis koosnes kahest teoses „Seilates sadamata” kujundus- teosest: Aili Sarve „Pöörised” ja Jüri küsimusi sporaadiliselt. Selline kons- Arraku „Käed”. Neile on antud ka sõ- tateering pole tehtud kriitilises plaanis naline selgitus, mis almanahhis on ano- – kirjandusteadusliku sihiasetusega nüümne, kuid mille autoriks on Tõnis teoselt ei saa enamat nõudagi. Kahjuks Vint. Nii need linoollõiked kui ka tekst

754

Jüri Hain.indd 754 30.09.13 17:04 Galerii ANK’ 64 juurde on raamatu peegelduvad teiseneva kirjandusprot- reproduktiivses lisas ära toodud, kuid sessi mõjulätted. Mart Velsker on seda viitamata on jäänud nimele, mille all kujunemisaega jälgides leidnud: „Kir- me esimesena nimetatud linoollõike au- janduses levib mitmeid jooni, milles torit kunstnikuna tunneme – Aili Vint. kajastub Lääne ja Eesti ühisosa – seda Kunsti käsitleva sõnalise põhiosa moo- võib kinnitada Rummo või Isotamme dustavad avanumbris tšehh Miroslav publitsistliku hoiakuga vabavärss, Undi Lamaši artikkel „Kunstiline kujund ja huvi sotsiaalsete müütide uurimise ja ruum” ning Tõnis Vindi kirjutis pealkir- lammutamise vastu, luule ja folklaulu jaga „Aknad”, mis jäi järgnema. Viima- puutepinna suurenemine, Kaplinski, se põhisisuks oli vaade nüüdiskunstile aga ka mitme teise süvenemine zen-bu- Vassili Kandinsky teoreetilistest seisu- dismi – ja ega näited sellega lõpe” (Vels- kohtadest lähtuvalt. Paraku selgus, et ker 1999: 1215). Tema poolt märgitu kolme erineva paberi kasutamine al- ei kajastu mitte ainult almanahhides manahhis ning tavalisele masinakirjale avaldatud originaalloomingus, vaid ka punase lisamine ja pealkirjade käsitsi neis esinevates tõlgetes. Viimased ei allajoonimine venitas kokkuvõttes nii- ole seni almanahhiliikumise käsitlustes gi aega- ja vaevanõudvat paljundamis- kuigivõrd tähelepanu pälvinud, kuid protsessi veelgi. Esimeses almanahhis aega ning huvisuundi peegeldavad need on kolofoonil nimeliselt ära toodud ka mitmeti. paljundajad (A. Koltmann, T. Heinapu, Mis puutub „Heesi” almanahhe, siis S. Nebel), järgmistes on sellest loobutud neis on seni nagu märkamatuks jää- ning kujundust ka mõneti lihtsustatud. nud konkreetsele luulele tähelepanu Teise „Heesi” almanahhi kujunda- pööraja pioneeriroll, mis avaldub nii jaks oli kunstiinstituudi graafikaeriala originaalloomingus (Raul Meel teises ja üliõpilane Illimar Paul, kes peajoontes kolmandas almanahhis) kui ka välisees- lähtus Tõnis Vindi mallist. Kunstiosas kujude esitamises-tõlgitsemises. Algab jätkus Tõnis Vindi kirjutis „Aknad”, see kohe esimeses almanahhis kirjan- tõlkeartikliks Gérald Gassiot-Talabot’ dusliku müstifikatsiooni piiril seisva vi- „Mittemaalilistest tehnikatest kunstis”, guriga Joel Sanga poolt: ta avaldas Ch- mõlemad jäid järgnema. Paraku järg- ristian Morgensterni „Kala öölaulu” täp- mine ja viimaseks jäänud „Heesi” al- selt sellisel kujul, nagu too oli luuletaja manahh ilmus ilma lubatud järgedeta. 1905. aastal ilmunud kogus „Võllalau- Teises almanahhis loobuti ka Galeriist lud” („Galgenlieder”) – mõttekriipsudest ANK ’64, nii kaanevinjeti kui sisepildi ja sulgudepooltest koosneva kujundina. autoriks oli Illimar Paul. Viimase alma- Müstifikatsioonihõngu lisandas enese nahhi kujundajaks oli taas Tõnis Vint, märkimine tõlkijaks ja joonealune mär- sisepiltide-linoollõigete autoriteks aga kus: „Seda luuletust on varem tõlkinud kunstiinstituudi graafikaeriala silma- ka Jaan Kross ja Andres Ehin, kuid paistvad üliõpilased Naima Neidre ja kahjuks pole nende sugugi mitte hal- Marje Üksine. Seega „Heesi” eesmärk vemad tõlked trükki pääsenud.” Konk- polnud pildilise saate osas mitte nii- reetse luule ajaloolisele protoeeskujule võrd küpsete kunstiideede esitamine, viitamisele järgnes teises almanahhis kuivõrd tõusvate annete tutvustamine, juba Raul Meele originaallooming ning nende kaasamine alternatiivkultuuri kolme selle meil alles vähetuntud ala avaldustesse. elava klassiku näidete esitamine. Neist 1960. aastate (ümber)kujuneva kul- Dom Sylvester Houédard (1924–1992; tuurisituatsiooni iseloomustamiseks tu- tema nimi almanahhis oli ebatäpne, leb vaadelda ka tõlkekirjandust, milles mis on kahjuks kandunud siit hiljem

755

Jüri Hain.indd 755 30.09.13 17:04 ka meie trükisõnasse) on esindatud kolofoonil enne „Heesi” nimetamist ka luuletusega „Rock Sand Tide” nii origi- viidet NAK-ile. H. Varblane, viidates naalversioonis kui ka eestikeelses tõl- almanahhiliikumise algperioodi eest- kes-kujunduses. Kahjuks selle õnnes- vedajaile, väidab, et: „Tallinlaste puhul tunud paralleelnäite eestindajat pole tuleks samast ajast esile tõsta Toomas märgitud. Ülejäänud kaks konkreetse Vindi juhtrolli” (Varblane 2013: 67). luule meistrit olid tšehh Jan Burka Tahtmata pisendada Toomas Vindi osa, (1924–2009), kelle põhiline õppimis- ja peaks siiski selle liikumise algatajate- töötamiskoht oli Kanadas, ja austerla- na-korraldajatena päris võrdväärseina ne Ernst Jandl (1925–2000). Viimase, nimetama ka Tõnis Vinti ja Jaak Jõe- Viini Gruppi (Wiener Gruppe) kuulunud rüüti. kuulsuse loomingut on hiljem eestinda- Almanahhide sisulise hindamise pu- nud Jaanus Vaiksoo. Viimaseks jäänud hul ei saa jätta arvestamata kirjandus- „Heesi” almanahhis oli välisautoriks liku uudisloomingu kõrval avaldatut: prantslane Henri Chopin (1922–2008), tõlkeid, klassikute töid (näiteks Eduard kelle teosest „Luule alfabeet” tarvitses Vilde „Tokerjad” „Heesi” kolmandas al- tõlkimist ainult pealkiri. Sellele järgnes manahhis) ja muud (näiteks 1965. aas- almanahhis näide Raul Meele loomin- tal tehtud intervjuud Kalju Lepikuga gust. Kokkuvõttes väikesemahuline, esimeses „Heesis”) – kõik sellesarnane kuid läbimõeldud esitus konkreetse oli sünkroonajas paljuütlev, ajakaja- luule edenemisest ilmalaanes ja selle line, säärased valikud polnud juhusli- algusest meil Raul Meele näitel. kud. Niisugused seosed nõuavad täna Almanahhide kõrval ilmus „Heesi” juba seletamist, toonaste asjaolude ja väljaandena Toomas Vindi luulekogu sündmuste meenutamist. Eeltoodud „Suitsupilvedest unistus”. Selles pakub üldsõnalist sedastust püüaksin avada ta mitu näidet enda katsetustest konk- kahe väikese näite varal, mis on mõle- reetse luule vallas, millest stiilipuh- mad võetud 1969. aasta märtsis Tallin- tamat „kirjutusmasinaluulet” esindab nas ilmunud sangviinikute almanah- pala „Must auk ja valge auk”. Äramär- hist „Magasin”. kimist väärib ka luulekogu kunstili- Vaadeldes 1960. aastate luulet, on ne saade, mis koosneb kaanevinjetist, mitmed kirjandusteadlased, nende seas tiitelpildist ning leheküljelistest kom- ka K. Unt, põhjendatult märkinud ar- positsioonidest „Kahekesi” ja „Neljake- bujate ja eeskätt just Heiti Talviku si”, mis teostatud Toomas Vindi poolt mõju luule teisenemisprotsessile. „Ma- linoollõike tehnikas. K. Unt on „Heesi” gasin” kinnitab arbujatelembust selle- üllitiste kohta väitnud: „Neist esime- ga, et almanahhi avalöögiks oli valitud ne, teine ja neljas on kokku pandud kaks Talviku luuletust. Kuid eriti aja- almanahhidele omasel moel, kolmanda märgiline, arvestades keskkonnamuu- numbri on kirjastanud, kirjutanud ja tusi, on nende luuletuste valik. Mee- ka illustreerinud üks „Heeside” viljaka- nutamist vajab, et H. Talviku luule oli maid kaasautoreid Toomas Vint” (Unt Eestis sõjajärgselt ilmunud trükisõnas 2012: 28–29). Kirjastamise kohta on esimest korda esil 1967. aastal ilmu- eeltoodud postuleering siiski vaieldav – nud Paul Rummo koostatud antoloogias luulekogu esilehekülje pöördel on selge- „Eesti luule”. Järgmisel, 1968. aastal sõnaline kinnitus: „Heesi” väljaanne 3, (seda raamatu tiitliandmete järgi, fak- mis tähendab seda, et Toomas Vint oli tiline ilmumine jäi ilmselt 1969. aasta sedapuhku distantseerunud Noorte Au- algusesse) jõuti „Väikese luuleraamatu” torite Koondisest, kuid mitte „Heesist”. sarjas H. Talviku luulekogu avaldami- Kõik kolm almanahhi kannavad aga seni (koostaja August Sang), mis sisal-

756

Jüri Hain.indd 756 30.09.13 17:04 das ka kolm näidet poeedi hilisluulest pidanudki almanahhi veergudele jõud- – st peale tema teist (ja viimast) eluajal ma, kuid neil oli ajas teine, märgiline ilmunud kogu „Kohtupäev” loodut. „Ma- tähendus. Sest vaevalt kaks kuud enne gasini” on valitud näited hilisloomin- „Magasini” ilmumist oli Kirjanike Maja gust, mis mõtteliselt täiendavad nende saalis toimunud eriliseks osutunud kolme äsja avaldatud luuletusega mar- sündmus – Jaan Toominga initsieeri- keeritud pilti. Esimene neist, „Loojak”, tud ja lavastatud (kaaslavastaja Evald on jäänud almanahhis küll daatumita, Hermaküla) Gustav Suitsu loomingule kuid oli kirjutatud 1939. aastal ning pühendatud õhtu „Ühte laulu tahaks leidnud tunnustavat esiletõstmist pa- laulda”, mille sõnum osutus paljuütle- gulaste Ants Orase ja Aleksander As- vaks ning meeldejäävaks. Nii meelde- peli poolt. Neist esimene nimetab saa- jäävaks, et esitatust osa saanud Jaak tesõnas H. Talviku „Kogutud luuletus- Jõerüüt on nelikümmend neli aastat tele” (Oras 1957) „Loojakut” luuletaja hiljem teinud sellest niisuguse kokku- pühaklikuks vaimseks testamendiks; võtte: „Kinnine Vene aeg oli, aga need teine artiklis H. Talvikust konstatee- hääled olid vabad, isegi kui nad meele- rib kokkuvõtvalt: „„Loojakus” on aga heites kisendasid. Need hääled ja need kõik Talviku luule põhiteemad ta lu- lennud olid vabad” (Jõerüüt 2013: 523). nastava tõe valguses ühinenud” (Aspel J. Toominga mõne kirjarea avalda- 1958: 23). Niisugune avaluuletuse valik mine oli kiire ja otsene reaktsioon tema näitab nii Eestis varem avaldamata initsieeritud erilisele kultuurisünd- H. Talviku luule kui ka pagulaskirja- musele. Kahe seni Eestis avaldamata sõna tundmist. Teisena „Magasinis” H. Talviku luuletuse almanahhis esita- ilmunud luuletuse „Kaks kutset” kirju- mine sai kultuurisündmuseks. tamisaeg jääb oletatavasti 1942. aasta Aeg, ängid ja lootused peegelduvad teise poole ja 1944. aasta alguskuude kogu omakirjastuslikus liikumises, piirdeisse ning laiemale lugejaskonna- kuid just „Magasini” siinkohal näiteks le avanes taust kirjaniku sellisele mõt- toomisel on seos nii K. Undi kui ka H. teseadele alles 2004. aastal, mil Karl Varblase poolt kirjapanduga. Neist esi- Muru koostatud Talviku-raamatus „Le- mene väitis 1999. aastal, et „Magasinis” gendaarne” leidis avaldamist üks poee- on olulisim „Paul-Eerik Rummo hinnan- di mõtisklus (või kirjakontsept) 1944. gut andev saatesõna” (Unt 1999: 1235). aasta algusest (Talvik 2004: 191–192). Võib-olla nii, kuid kui proosat esinda- Tagantjäreletarkus tõstatab küll hü- vad selles väljaandes niisugused nimed poteesi, et sangviinikutele pidi tuttav nagu Mati Unt, Vaino Vahing ja Rein olema H. Talviku pärand (mis siis püsis Saluri, luulet Jüri Üdi ja Joel Sang, väl- Betti Alveri hoolsal hoiul). japaistvate välisluuletajate (Guillaume Teise autorina esineb „Magasinis” Apollinaire, Thomas Stearns Eliot, Al- Jaan Tooming, keda ükski almanahhi- len Ginsberg) tõlkijaiks on aga sellised dest kirjutaja pole vajalikuks pidanud selle ala taidurid kui Ain Kaalep, Jaan ära märkida. Õigusega, sest tema kol- Kaplinski ja Joel Sang, siis peaks olu- merealine tekst, mis autori minapildi- lisust kui otsustuse alust, kriteeriumi na annab teada, et ta on kala, kes ujub täpsustama ja hinnangut põhjendama. vees, kellel on natuke külm ning kes Seejuures P.-E. Rummo kirjutis (mis on vait, peegeldas mingis mõttes ehk pole saatesõna, nagu eelpool toodud siis teatud osa noorharitlaste seas le- tsitaadist nähtub, vaid sünkroonajas vinud mõttemalli, kuid ei iseloomusta- parim ülevaade esimeste almanahhide nud kirjapanijat ennast. Ehk teisisõnu kohta) näitas, et noorte uudislooming – loomingulise aktina poleks need read pakkus asjalikku arutlusainet, võib-

757

Jüri Hain.indd 757 30.09.13 17:04 olla osutus siis „Magasin” eelkäijatest ajakirjas Looming ilmunud viis John- kehvemaks? Kindlasti mitte ja seda ny B. Isotamme luuletust. Huvi alma- kinnitab küllaltki kriitilise H. Varblase nahhide vastu oli suur, neid anti käest hindav repliik: „Allakirjutanule endale kätte, paljudel jäi tutvumisaeg napiks, meeldis vägagi algaegade „Magasin”” see-eest kirjutati ümber/paljundati ük- (Varblane 2013: 68). sikuid luuletusi ja kirjutisi, mida oma- Tõsi, raamatus „Seilates sadamata” korda sõpruskonnas levitati. Almanah- annab K. Unt teada, et P.-E. Rummo hide sisuga tutvus sadu inimesi, kel- eelnimetatud kirjutis kandis pealkirja lest absoluutne enamik oli ühiskonnas „Kirjanduslikeks kihermeiks tellitud” ja loomingulises tegevuses ilmnevas ja oli algselt mõeldud ajakirjale Noorus, tardumusprotsessis muutusi ihkavad kus see siiski avaldamist ei leidnud, noored. Loomingu selle numbri tiraaž, ning siis avalikustas autor selle alma- milles avaldati Johnny B. Isotamme nahhis (Unt 2012: 28 jj). Veelgi enam luuletused, oli 10 200 eksemplari, lu- – raamatu lisas on see tekst tervikuna gejaid aga paarkümmend tuhat. Poeet ära toodud. Rõhutamist vajab, et üle- võitis tuhandeid poolehoidjaid ja sai vaade haarab „Heese” ja kahte „Marmi” sadu vaenlasi, kellest osa ei mõistnud ning ka tulevikuvisiooni. Viimase koh- tema sõnumit, väiksem, kuid mõjukam ta ütleb P.-E. Rummo sealsamas: „See tegi sellest ja muudest säärastest aval- ennustamine oli muidugi ainult mäng dustest selgesuunalised järeldused. vormelitega, sest arvestasin vaid näh- Seda üllatavam on võimupoolsete tuste sisemisi reegleid, nagu ma neid sammude aeglane start ülaltpoolt kont- kujutlen, ja mitte reaalseid mängijaid rollimatu vaimuvabaduse ohjeldamisel. ja väliseid olukordi.” Kuid just sealt- Viimast pole teoses „Seilates sadamata” maalt, kus lõpeb P.-E. Rummo ülevaa- peetud oluliseks märkida, kuid alma- de, hakkasid välised olukorrad kiiresti nahhide retseptsiooni paremaks kirjel- muutuma, mis reaalselt tõi kaasa nii damiseks peaks teatud üksikasjadega mängijate vahetumise kui ka sisemis- arvestama, milleks on kuupäevalise te reeglite muutumise, millele ka P.-E. täpsusega pidepunktid andnud toona- Rummo erksalt reageeris, kuid sellest ne Kirjanike Liidu sekretär Vladimir allpool. Beekman.1 Johnny B. Isotamm teatas 1968. aas- Nimelt jõudis esimene almanahhe tal ilmunud almanahhis „Marm” kate- puudutav häiresignaal Eestimaa Kom- gooriliselt: munistliku Partei Keskkomiteest Kirja- nike Liitu alles 14. novembril 1968, see- MINU LAULUD POLE ga pisut enam kui aasta pärast esimese trykkimiseks almanahhi ilmaletulekut: „Helistas Utt,2 kassettide kirevaselgses hermafrodiit- küsis, kas tean midagi lähemat „Heesi” suses ja „Marmi” kohta; et ma ei teadnud, siis ega kirjandusajakirjade vanaksläinud 1 kahjutus impotentsuses … Vladimir Beekman (1929–2009) oli aastail 1968–1971 ENSV Kirjanike Liidu juha- tuse sekretär, kuid tegelikult organisatsioo- See oli kindlasti siiras avaldus, mis ni tegevjuht, sest Kirjanike Liidu esimees ei iseloomustanud ainult nende ridade Juhan Smuul (1922–1971) oli selleks ajaks autori hoiakut, vaid ilmselt peegeldas tegevjuhtimisest taandunud. 2 paljude almanahhide algatajate seisu- Olaf-Knut Utt (1929) oli aastail 1964– 1969 EKP Keskkomitee teaduse ja kultuuri kohta. Ometi toimusid selles vallas suh- osakonna juhataja asetäitja ja 1969–1983 teliselt kiired muudatused, mille üheks samas kultuuriosakonna juhataja. Kirjanike näiteks on juba 1969. aasta veebruaris Liidu liige 1962. aastast.

758

Jüri Hain.indd 758 30.09.13 17:04 palus välja selgitada ja teatada” (Beek- dalepaga. Nad käisid jonnakalt peale man 1994: 728). Edasi arenesid asjad almanahhi väljaandmise asjus” (Beek- kiiremini ja pisut vähem kui kuu aega man 1994: 733).5 hiljem, 11. detsembril 1968 oli arutlus- Noortele sai selgeks see, mis V. Beek- järg EKP KK kultuuriosakonnas: „Paar manile oli teada juba enne „pooltteist tundi Uti juures koos Sikemäe, Ehini ja tundi”: NAK-i kattevarjuna enam kasu- Viidinguga,3 kõne all „Hees”. Otsustati tada ei saa, almanahhide väljaandmist tugevdada NAK-i sidemeid „Heesiga”, hakatakse käsitlema illegaalse tegevu- mis on praegu grupiväljaanne. Runnel sena, mille eest vastutus on isiklik, ja et ja Paul-Eerik olevat Paide Kultuurima- edaspidi võib karta repressioone nende jas esinedes „igasugust jama” ajanud, suhtes, kes almanahhide tegemist teo kultuuritööd ja kirjandust tühjaks pi- ja sõnaga toetavad. Viimased ei jäänud danud, nomenklatuurse ajakirjanduse tulemata, kuna almanahhiliikumine tribüüni kitsaks ja kirjanduselu sumbu- jätkus. Muutusid küll almanahhid ise: nuks arvanud ning „Heesi” ja „Marmi” vähenes luule osakaal ja kasvas proosa lehvitades kutsunud selliseid „üldrah- ning publitsistliku suunaga kirjutiste valiku tribüüni” näiteid rohkendama. hulk, muutus kirjutajate koosseis – osa Provintsirahvas olla päriselt jahmunud. senistest tegijatest taandus almanah- Utt väljendas muret selle üle, et esine- hides esinemisest, juurde tuli uusi jõu- mas käivad enamjaolt ikka samad noo- de, suurenes pseudonüümide all esi- red mehed, kes „naljakaid tõekspidami- nejate hulk. Mis aga peamine – kõigis si” esitavad. Arvas, et seda peaks korri- žanreis kirjutatus avaldus varasemast geerima” (Beekman 1994: 730). sirgjoonelisem, sõnaselgem vastuhakk Otsustav järg tuli 24. veebruaril (sic!) valitsevale survele. Kõik muudatused juba EKP sekretäri juures: „Kaks tun- kokku ei suurendanud, vaid pigem pii- di Lentsmani4 juures „Marmi” ja „Hee- rasid avaldatu kunstilise taseme tõusu si” asjus. Ikka põhiseisukoht: tuleb ära ning suurenes seesuguste almanahhide lõpetada, muidu on varsti kõik kohad osa, mille sisu avamiseks ei piisa kir- sihukesi väljaandeid täis ja mis me siis jandusteaduslikust võtmest ja lisaks peale hakkame? [---] Nagu ikka, keelas tuleb kasutada sotsiaalteaduste muuk- Lentsman rääkimise, et see on KK nõue raudu. Ehk teisisõnu – almanahhide ja – eks võõraste kätega ole ikka hõlpsam üldse omakirjastusliku produktsiooni neid va kastaneid tulest välja tirida…” ühiskondliku tähtsuse ja tähenduse (Beekman 1994: 733). Almanahhitegi- analüüsimiseks ja hindamiseks peaks jatel oli muidugi ükskõik, kelle „käed” kasutama eri valdkondade asjatundjate olid mängus, nad tegid 3. märtsil 1969 koostööd. veel katse siiski NAK-i egiidi all oma P.-E. Rummo ülevaates „Kirjandus- asja edasi ajada: „Istusime poolteist likeks kihermeiks tellitud” esitas al- tundi Ehini, Toomas Vindi ja Imme Vii- manahhikirjandust vaagides hoiatuse jõuetu kaksikkultuuri (ehk kahe kul- 3 Ilmar Sikemäe (1914–1998) oli sel ajal tuurituse) eest ning märkis, et profes- Kirjanike Liidu proosakonsultant, NLKP liige 1945. aastast, Kirjanike Liidu liige sionaalsuse mõiste argipäevaselt kat- 1949. aastast. Andres Ehin (1940–2011) oli tub avalikkuse mõistega, mis väljendub kultuurilehe Sirp ja Vasar peatoimetaja ase- kirjanike seotuses ametivõimudega, täitja, NLKP liige 1968. aastast. Ine Viiding (1933–1990) oli EKP Keskkomitee teaduse 5 Toomas Vint (1944), NAK-i liige, töötas ja kultuuri osakonna instruktor, NLKP liige ETV-s režissööri assistendina. Imme Viida- 1963. aastast. lepp (1947–2006), NAK-i liige, esimese ja 4 Leonid Lentsman (1912–1996) oli aas- kolmanda „Heesi” almanahhi toimetuse lii- tail 1964–1971 EKP Keskkomitee sekretär. ge; hiljem tuntud graafik ja kunstiõpetaja.

759

Jüri Hain.indd 759 30.09.13 17:04 alluvusena nendele. Muutunud olukor- sellisel kujul, nagu autor ta käest an- ras toimusid teatud muudatused ka te- dis.” Selle olevikuolukorda arvestava ja ravapilgulise analüütiku P.-E. Rummo tulevikku suunatud mõttekäiguga osa hoiatustes ja soovitustes. 1973. aasta sel hetkel almanahhiliikumises kaasa- kevadel Tartus ilmunud almanahhis lööjaid ilmselt nõus olla ei saanud. Kuid „Vigilia” II kirjutamise-avaldamise poeet P.-E. Rummo oli juba 1968. aastal probleeme vaagides hoiatab ta kirju- legaalses väljaandes avaldanud luule- tajaid nii demonstratiivse lojaalsusega tuses „Saatja aadress” rea: „Su saatus kaasnevate isiklike hüvede meelituse on su veendumuste ainus väljendus” kui ka märtrikrooni taotlemise eest. Pi- (Rummo 1968: 1832), millele oli ilmselt dades aga vajalikuks lisaks rõhutada: peatselt valmis alla kirjutama abso- „Ilmumise kohta see peaaegu ei käi: le- luutne enamik Eestis omakirjastusliku gaalsus või illegaalsus pole kategooriad, tegevusega liitunuid. mida siin kohaldada saaks. Kuivõrd üks kirjanduslik tekst on suhteliselt iseseisev nähtus, pole kuigi oluline, milliste tekstide keskel või kelle häälekandja kaante vahel ta paljundatult ilmub. Oluline on, et kui üldse, siis ilmuks ta JÜRI HAIN

Kirjandus

A s p e l, Aleksander 1958. Heiti Talviku K a p l i n s k i, Jaan 1976. Ma vaatasin isiksus ja luule. – Mana, nr 4, lk 7–24. päikese aknasse. Tallinn: Eesti Raa- B e e k m a n, Vladimir 1994. Kirjanike mat. Liidu logiraamat. – Keel ja Kirjandus, K a p l i n s k i, Jaan 2000. Kirjutatud. Va- nr 12, lk 727–742. litud luuletused. Tallinn: Varrak. H a i n, Jüri 1993. Lisandusi ilmunule. – L i i v, Toomas 1978. Juhan Viidingu luu- Keel ja Kirjandus, nr 1, lk 45–46. le. – Keel ja Kirjandus, nr 11, lk 693– H a i n, Jüri 2007. Ruumist lennuharju- 695. tusteks. – Sirp 30. III, lk 24. M i k k, Urmas 1979. Tagasitulek. – Loo- H a i n, Jüri 2010. Kahe taevalõigu lugu. ming, nr 7, lk 999–1000. Friedebert Tuglase ja Märt Laarmani M i k k, Urmas. 1986. Eraelust akadeemi- ühisteest ja koostööst. – Muutliku vi- lise eluni. Tallinn: Eesti Raamat. kerkaare all. Tallinn: Underi ja Tugla- M i k k, Urmas 2000. Linnu süda. Järele- se Kirjanduskeskus, lk 14–25. jäänud tekste 1977–1985. Tallinn: Ur- H a i n, Jüri 2012. Võõrsile ja võõrsilt. mase Sõbrad, 2000. Ajutiselt ja jäädavalt. – Varjust välja! O r a s, Ants 1957. Heiti Talvik – luule- Tuntud kunstnike vähetuntud teoseid taja ja tema missioon. – Heiti Talvik, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse Kogutud luuletused. [Stockholm]: kunstikogust. Tallinn: Underi ja Tug- Vaba Eesti, lk 5–22. lase Kirjanduskeskus, lk 37–38. P õ l l u, Kaljo 1971. (Näituse kataloog). J õ e r ü ü t, Jaak 2013. Härra Dussmanni Tartu: Tartu Riiklik Kunstimuuseum, raamatuäri. – Looming, nr 4, lk 520– lk 35. 528.

760

Jüri Hain.indd 760 30.09.13 17:04 R u m m o, Paul-Eerik 1968. Saatja aad- U n t, Kersti 1999. Muutuv kaanon ja ress. – Looming, nr 12, lk 1830–1832. eesti alternatiivluule. – Looming, nr 8, R õ u k, Andrus 1979. „kontrolli kumme lk 1230–1237. suunatulesid”, „uus aasta vanad prob- Unt 2012 = Seilates sadamata. Omakir- leemid”. – Looming, nr 9, lk 1256–1257. jastus okupeeritud Eestis. Koostanud R õ u k, Andrus 2000. Vapp lipp pealinn. Kersti Unt ja Marja Unt. Tallinn: Luulet 1976–1980. [Autori illustrat- Varrak. sioonid.] Tallinn: Virgela. V a r b l a n e, Hannes 2013. Almanak- T a l v i k, Heiti 2004. Legendaarne. Koos- kide aegu. – Keel ja Kirjandus, nr 1, tanud Karl Muru ja Hando Runnel. lk 65–69. Tartu: Ilmamaa. V e l s k e r, Mart 1999. Mis on kuueküm- T r a p e e ž, Albert 1993. Sitased seits- nendad eesti kirjanduses? – Looming, mekümnendad. Ebatsensuurset luulet nr 8, lk 1215–1216. aastaist 1969–1977. Tallinn: Lapin, Ü d i, Jüri ja V i i d i n g, Juhan 1998. Ko- 1993. gutud luuletused. Koostanud Hasso Trapeež 2012 = Albert Trapeež, tema su- Krull. Tallinn: Tuum, lk 28–43. gulased, sõbrad ja tuttavad. Koostaja Ü d i, Jüri 2007. Tiibadega raamat. Vali- Leonhard Lapin. Tallinn: Eesti Keele nud ja koostanud Hasso Krull. Tallinn: Sihtasutus. Tänapäev, lk 61–81.

761

Jüri Hain.indd 761 30.09.13 17:04 EESTI KULTUURILOOLISE ARHIIVI LAEKUMISI 2010–2012

2010 klubist Heikki Lahi poolt üle antud eksliibriste kogu, kokku 2604 säilikut. Eesti Kultuuriloolise Arhiivi (EKLA) Kais Adlas annetas maalikogusse Mil- kogud täienesid kultuuriajalooliste ma- jard Kilgi portree Kaarel Irdist, Siimon terjalidega traditsiooniliselt vabatahtli- Haamer Tartu Teoloogia Akadeemiast ke annetustena. Suuremad laekumised 60 kassetti Evald Saagi loengute salves- käsikirjade kogusse olid Ralf Parve, tustega, mis täiendasid oluliselt heli- Anton Vaarandi ja Ants Järve käsikir- kogu. Arvuliselt olid laekumised järg- jalised arhiivid, juba varem üle antud mised: käsikirjade kogusse 3041 säili- personaalarhiividele tõid lisa August kut, fotokogusse 10 497 säilitusühikut Eelmäe ja Erast Parmasto. (neist digifotosid 3249), kunstikogusse Hoiustati taas õpilaste iga-aastased 2622 sü, audiovisuaalsesse kogusse 130 ajalooalased võistlustööd, Ivar Vilde säilitusühikut, lisaks 12 esemelist säi- andis üle oma matkapäevikud aastatest likut. Seega oli 2010. aasta laekumine 1953–2005, arvele võeti poolsada elu- kokku 16 302 säilitusühikut. lugu ning eluloovõistluse „Minu elu ja seltsitegevus” 31 laekunud tööd. Ei saa 2011 alahinnata ka kultuuriajalooliselt olulisi üksiklaekumisi. Jätkus tavapärane kogumistöö. Ühelt Väliseesti materjalidest olid mahu- poolt põhines see vabatahtlikel kul- kamad erinevate Uppsala Eesti organi- tuuriajalooliste materjalide annetustel, satsioonide ja Ilmar Loorandi arhiivid, teisalt oli see arhiivipoolne süsteemne mõlemad sisaldasid ka fotosid. Ottawa ajalooainese koondamine ning kultuuri- Eesti saatkonna vahendusel ja BaltHer- sündmuste ja -isikute jäädvustamine. Neti kaasabil jõudis kultuuriloolises- Kõige mahukamad hoiustatud käsi- se arhiivi kõvaketas Ottawas Kanada kirjalised personaalarhiivid olid And- Arhiivis ja Raamatukogus (LAC) digi- res Vanapa, Leo Metsari, Helju Valsi, teeritud omaaegse kirjastuse Orto kir- Fanny de Siversi ja Ilse Lehiste kogud, javahetusega, mis on üks olulisemaid neist viimased saadeti EKLA-sse vasta- pagulaskultuuri ajalugu kajastavaid valt Prantsusmaalt ja USA-st. Arves- materjale. tatavad olid lisalaekumised Bernard Fotokogu säilikute arvu suurendasid Kangro, Valmar Adamsi, Elmar Kaldi oluliselt muuseumipoolsed pildistused ja Sõnavara kirjastuse ning õpilaste mitmetest kultuuri- ja kirjandusüritus- ajalooalaste võistlustööde materjali- test. Olulist lisa tuli taas jätkuprojek- dele. Registreeriti MÜA (Metsaülikool tist „Kirjanik ja tema keskkond”, mille Austraalias), Eesti Naisklubi Stockhol- raames pildistati kokku 25 kirjanikku mis, Uppsala Eesti skautide ja gaidide nii Tallinnas, Tartus, Rakveres kui ka materjalide, Kirjanike Liidu, kultuu- Võru-, Harju- ja Virumaal. Laekunud riministeeriumi võistlustööde, Endla pildilisest materjalist võib nimetada Hermanni, Priidu Puusepa, Aldo Kalsi, veel fotosid seoses Anton Vaarandi, Olaf Tammarki jmt arhiiviainese vas- Egon Ranneti ja Ivar Ivaskiga, samuti tuvõtt, samuti aastakümneid hõlmavad omaaegsetest Pärnu-Jaagupi kultuuri- Artur Adsoni ja Marie Underi kirjad tegelastest. Õie Fleigile Šveitsi, Vaino Vahingu kir- Rootsist saadeti lisa juba korrastatud jad Ilvi Jõe-Cannonile USA-sse ning Teataja arhiivile. Kunstikogu mahtu mitmeid kultuuriajalooliselt olulisi suurendas oluliselt Tartu Eksliibrise- üksiklaekumisi.

762

Vilve Asmer.indd 762 30.09.13 17:04 Rutt Hinrikus suunas ja koordineeris nekõike fotoarhiivi täiendamisel (jät- elulugude kogumist. Oldi osalised Eesti kuprojekt „Kirjanik ja tema keskkond” Päevalehe ja ajakirja Akadeemia „Eesti ning jooksvate kultuurisündmuste mälu” sarja initsiatiivil toimunud elu- jäädvustamine) ja elulugude kogumisel loovõistluse toimumises, mille tulemu- (üleskutse õpetajate elulugude kogu- sena laekus EKLA kogusse 45 elulugu. miseks). Käsikirjakogusse tuli märki- Lisaks arhiveeriti 16 säilikut mälestusi. misväärset lisa eelnenud aastatel lae- Kokku registreeriti 5609 säilikut käsi- kunud Ilse Lehiste, Helga ja Enn Nõu, kirjalist originaalmaterjali. Tiiu Viires-Haameri, Aldo Kalsi, Aar- Fotokogu sai lisa Salme Ekbaumi ja ne Vinkeli, Vaino Vahingu ning Heino Endla Hermanni personaalarhiivide, Rossi isikuarhiividele. Kalju Suure autorikogu, Eesti Nais- Suur kogus arhiivimaterjali anti üle klubi albumite ning teiste arvukate kirjastusest Eesti Raamat, sh 1996. kultuuriajalooliste isikute ja sünd- aasta romaanivõistluse tööd. EKLA-sse muste pildijäädvustustega. Oluliselt jõudis Ilmar Laabaniga seotud materja- suurendasid fotokogu laekumiste arvu le, avaldatud ja avaldamata käsikirju, pildistused kirjandus- ja kultuurisünd- tõlkeid jm. Eesti Ajalooõpetajate Selts mustest. Projekti „Kirjanik ja tema hoiustas järjekordsed õpilaste ajaloo- keskkond” raames jätkus kirjanike, alased uurimistööd. Personaalsete kir- luuletajate, tõlkijate ja kirjandustead- jandus- ja kultuurilooliste materjalide laste fotografeerimine nende endi poolt järkjärgulist üleandmist alustasid teat- valitud keskkonnas. Seekord pildistati riteadlane Lea Tormis, kunstnik Jüri Harju-, Rapla-, Lääne- ja Hiiumaal ning Arrak ning ajakirjanik ja kirjanik Enda Tallinnas ja Tartus kokku 25 literaati, Naaber. Oma perekonna päevikuid mille tulemusena lisandus arhiivi 764 saatis arhiivi USA-s elav Taavo Virk- pildifaili. Valikuliselt, kuid valdavas haus ning väärtuslikku kirjavahetust enamuses on valmistatud vastavalt või- Austraalias elav tuntud eestluse hoidja malustele digitaalsetest pildistustest Arvi Vainomäe. Teiste isikute vahendu- ka tagatiskoopiad. Kokku laekus foto- sel jõudsid EKLA-sse Argentiina Eesti kogusse 6656 säilikut pildimaterjali. Seltsi materjalid, isikuarhiividest aja- Kunstikogusse lisandus ligi 800 kirjaniku Uno Lehepuu, näitekirjaniku eksliibrist Tartu Eksliibriseklubilt ja ja tõlkija Liidia Kompuse ning väliseest- mitmeid graafilisi töid (844 säilikut). lase Irene Tedersoo peamiselt kirjava- Audiovisuaalsesse kogusse laekus arvu- hetusi sisaldav arhiiviaines. Esile tuleb kalt kassette lindistustega kirjandus- ja kindlasti tõsta ka üle antud pikemaaja- kultuurilooliste isikute intervjuudest, lisi kirjavahetusi (Elmar Pettai, Hillar mälestustest, esinemistest ning Ees- Palamets, Jüri Arrak, Rein Põder). ti Muinsuskaitse Seltsi koosolekutest, Ühenduse Eesti Elulood üleskutse vestlusringidest jm (161 säilikut), li- koguda õpetajate mälestusi tõi kogusse saks kultuuriloolisi filme (14 säilikut). juurde 30 elulugu. Kokku laekus EKLA käsikirjade, Fotokogu täienes ühtekokku 10 270 foto-, kunsti-, heli- ja filmikogusse säiliku võrra, milledest enam kui poo- 13 284 säilitusühikut. led on sihipärased jäädvustused. Jät- kuprojekti „Kirjanik ja tema keskkond” 2012 raames pildistati 43 kirjanikku Tartus, Tallinnas, Harju-, Lääne-, Pärnu-, Val- Kogumistöö toimus endiselt vabatahtli- ga- ja Viljandimaal (kokku 1240 fotot). ke annetuste kaudu, teisalt aga ka ar- Regulaarselt jäädvustati aasta jooksul hiivipoolse sihipärase tegevusega, en- toimunud konverentse, seminare, raa-

763

Vilve Asmer.indd 763 30.09.13 17:04 matuesitlusi jt kirjandus- ja kultuuri- Audiovisuaalne kogu täienes mitme- sündmusi. Arhiveeritud digitaalsetest te intervjuudega: Harri Kiisa vestlused pildistustest valmistati valikuliselt ka ja intervjuud Eduard Tubina ja Juhan tagatiskoopiad. Suures koguses kultuu- Aavikuga ning vestlussaated Vaba Ees- riajaloolisi fotosid annetas kodu-uurija ti Raadios Stockholmis; Tiina Kirsi in- Heino Ross: üle 800 foto ja negatiivi tervjuud Jaan Krossiga; Hasso Krulli ning ligi 200 fotot laekus Tiiu Viires- intervjuu Ilmar Laabaniga; Ivar Ivaski Haameri arhiiviga, mis on peamiselt loengud ja esinemised Eestis. seotud Göteborgi Eesti Seltsi näiteringi Kokku laekus 12 768 säilitusühikut tegevusega. käsikirju, fotosid ja negatiive (sh digi- Kunstikogu sai lisa Richard Kaljo taalseid pildistusi), kunstitöid ning he- raamatuillustratsioonidest (477 säili- lisalvestusi. kut), vastu võeti Aleksander Kaasiku Lydia Koidula büst, Eduard Ole pliiatsi- joonis Karl Ristikivist, Nikolai Bulga- VILVE ASMER rini joonistus Ilmar Isopist, kaks Karl Taevi maali ja Mati Metsaviiru eksliib- Andmed on esitatud aruandena Hari- riseid. dus- ja Teadusministeeriumile.

764

Vilve Asmer.indd 764 30.09.13 17:04 PÄEVATEEMA

MUSEAALNE SAASTE

Mul on probleem. fonde, kandes maha vananenud õppe- ja Enne surma andis Debora Vaarandi teaduskirjanduse ning räbaldunud ek- mulle üle suure pataka Kersti Merilaasi semplarid. Paraku ei luba muuseumi- kirju, mis too oli talle ligi kolmekümne seadus kogudest midagi välja rookida, aasta jooksul saatnud. Mida teeks kor- isegi mitte seda, mis on sinna sattunud ralik kodanik? Loovutaks need Kirjan- eksikombel ega oma mingit kultuuriloo- dusmuuseumile. Aga ma ei saa. Nimelt list väärtust. Seetõttu tuleks olla eriti vannutab Kersti oma kirjades kordu- valiv uue materjali arvelevõtmisel. Kir- valt Deborat, et too saadud kirjad põ- jandusmuuseumi aastaaruanded aga letaks: „Kõik Su kirjad ma põletan ära, näitavad pigem vastupidist. Kui sa- ei maksa karta, tulevastele põlvedele ei jandivahetusel lisandus aastas umbes jää midagi sorida. Tee Sina sedasama” 5000–6000 säilitusüksust, siis aastatel (2. IV 1978). Ja põhjendab seda nii: 2010–2012 kaks-kolm korda enam.1 Sõel „Meie omi kirju ju Kirjandusmuuseumi on hõredaks jäänud. Kas see kõik ikka ei vii. Viimane asjaolu teebki mulle iga- väärib igavest säilitamist? Mis artefak- suguse kirjavahetuse vastikuks – kirju- tid on õpilaste iga-aastased ajalooalased tad näiteks oma lapsepõlve kaaslasele, võistlustööd? Pigem vääriksid juba talle- aga tuleb välja, et oled kirjutanud hoo- tamist gümnaasiumi lõpukirjandid. pis „rahvale”” (2. VI 1972). Paistab, et Asjal on ka laomajanduslik pool: Debora on sõbrannat alt vedanud. kõik see kraam vajab hästi varustatud Ega Kersti kirjades kultuuriväärtus- hoidlaid. Tänu vastsele juurdeehitusele likku eriti olegi, mõned üksikud ülestä- on Kirjandusmuuseumis praegu ruumi hendused välja arvata. Enamasti räägib laialt, sinna mahub veel palju paberi- ta iseenda ja laste käekäigust, annab pahna. Teistsuguses olukorras on asu- aru oma tegemistest, kus käinud, mida tused, mis peavad talletama esemelist näinud. Figureerivad küll nimed Ain kultuuri. Eesti Rahva Muuseum vaev- Kaalep, Kaarel Ird, Aira Kaal jt, kuid leb ammu ruumipuuduses, mille peaks peamiselt eluolulises kontekstis. Nii et lahendama gigantne rajatis Raadil. eesti kultuurilugu ei kaota midagi, kui Ilmselt on uue maja lootus tiivustanud need kirjad lihtsalt tulle heita. ERM-i muutma kogumisstrateegiat. Küllap on Kirjandusmuuseumis niigi Varem käis kogumine rohkem tagasi- palju prahti: Kultuuriloolises Arhiivis haaravalt ja selektiivselt, muuseumi klassikute rätsepaarveid ja kommipa- jõudis enamasti see, mida omanik oli pi- bereid, arhiivraamatukogus grafomaa- danud säilitamisväärseks. Nüüd oleme nide oma kulu ja kirjadega väljaantud jõudnud otsaga lähiminevikku või lau- vaimusünnitisi – viimased põlistab sa tänapäeva. ERM on võtnud hoiule sundeksemplari seadus. Sama seadus 1 kaitseb ka pisitrükiseid: kõiksugu kavu, Kirjandusmuuseumi aastaraamatutes esitatud aruanneteni viib link: http://www. plakateid, protokolle ja muud pudi-padi. kirmus.ee/Asutus/ar.php. Viimaste aastate Rahvusraamatukogus ja teistes suurtes kohta vaata Vilve Asmeri kirjutist Keele ja biblioteekides puhastatakse pidevalt Kirjanduse käesolevas numbris.

765

PÄEVATEEMA, J. Sang.indd 765 30.09.13 17:05 Kohtla-Järve pioneerimaleva lipu, va- põlvedele minevikku. Vahest johtub see nad tossud ja punkari nahktagi. Hil- kibedast tõdemusest, et meie dokumen- juti teatas Ajaloomuuseum, et hakkab teeritud ajalooladestus on nii õhuke. koguma presidendi vastuvõtul käinu- Vana patriits Umberto Eco ironiseerib te kleite. Aga kuhu jäävad ülikonnad? ajaloota Ameerika minevikuihaluse Aktsioonil oleks mõtet, kui neid haka- üle: „Pangem algatuseks kohe tähele, taks järgmiste presidendi vastuvõttude et seitsmekümne aasta tagune elami- jaoks vaestele välja laenutama. ne on juba arheoloogiline eksponaat, ja Kunagi tuli Paul-Eerik Rummo väl- see ütleb mõndagi apla modernsuseiha ja mõttekäiguga, et täiuslik portreefilm ja pideva minevikustamise kohta, mida oleks selline, kus kaamera jälgib ini- Ameerika tsivilisatsioon harrastab, mest tund-tunnilt tema sünnist surma- viseldes futuristliku planeerimise ja ni. Ainult kust leida vabatahtlikke, kes nostalgilise kahetsuse vahel.”2 Kas see raiskaks selle filmi vaatamisele oma ei iseloomusta ka praegust eesti ühis- elu? Sama lugu on muuseumi kogudega. konda – ühelt poolt agar ennistamine, Ühtki ajajärku ei saa täismahus konser- eluloovõistlused, kõiksugu mäluinsti- veerida, ikka tuleb teha valikuid ja seda tuudid, teiselt poolt uue tehnoloogia tänase tarkuse pinnalt, oma tõekspida- kultus, ponnistused järjekordseks tiigri- mistest ja eelarvamustest lähtudes. See hüppeks? aga paneb fondihalduri õlule raske vas- Jätkates tõusvas tempos, pole kaugel tutuse koorma. Võimatu on öelda, mis aeg, kus ka Kirjandusmuuseumi prae- saja aasta pärast võiks uurijale huvi gused avarad hoidlad üle ääre hakka- pakkuda, ja seetõttu talletatakse igaks vad ajama. Kus on väljapääs? Et kogu juhuks liiaga. Ja läbitöötamata ainese aur ei läheks laomajanduse korrastami- hulk muudkui kasvab ja kasvab. sele ja uute ladude ehitamisele, tuleks Meie häda paistab olevat selles, et kasutada tänapäeva tehnoloogia võima- enam ei tehta vahet vanavaral ja vana- lusi. Tulevikku vaadates võiks Kirjan- kraamil. Nende mõistete hägustumisel dusmuuseum laekuva materjali kohe on laiem aksioloogiline tagapõhi. Post- digiteerida ja originaalid utiliseerida modernism ei vaatle kultuuri hierarhi- või tagastada omanikele. ERM-il nii lise ehitisena, nagu seda on vähemalt lihtsat lahendust käepärast ei ole, aga renessansist alates tehtud, vaid risoom- küllap varsti on, sest tehnoloogia kiire se moodustisena, mille musternäide on areng on näidanud, et aparatuur, mis internet. Kunstimaailmas on instal- hiljaaegu kuulus üksnes tipplaborite latsioonidega artefakti ausse tõstetud või sõjaväe arsenali, on nüüd igamehe igapäevased tarbeesemed ja mis tahes päralt. Sestap võiks tulevikus talletada kola. Mingi tõuke väärtushinnangute ja esemete asemel nende hologrammid, kogumisstrateegia muutmiseks on ilm- kolmemõõtmelised virtuaalsed objek- selt andnud meilgi kõlapinda leidnud tid, tegelikkuse ehtsad koopiad. Ruumi- mikroajaloo kontseptsioon, mis seab sääst missugune! Hologrammiga ei saa fookusesse varem tühiseks peetud argi- küll taktiilset kontakti, aga ega praegu- elu nähtused. gi lasta külastajail eksponaate käppida. Suuremate lünkade täitmine hoogtöö korras oli vajalik taasiseseisvumisele järgnenud kümnendil ja sellega oleme JOEL SANG juba üsna edukalt hakkama saanud. Ent just viimasel ajal on lahti läinud frontaalne mineviku tootmine. Talle- 2 U. E c o, Reis hüperreaalsusse. Tallinn: tades tänapäeva, varume tulevastele Vagabund, 1997, lk 17.

766

PÄEVATEEMA, J. Sang.indd 766 30.09.13 17:05 RAAMATUID

RAUDSEPP: OLEMAS!

Hugo Raudsepp. Nüüd ma tahan Oleks olemas. Nii nagu päästevest paa- mõõka tõsta. Eesti mõttelugu 108. dis või hapnikumask lennukis. Koostanud Hando Runnel. Tartu: Kus on nõudlust, seal eksisteerib ka Ilmamaa, 2012. 487 lk. pakkumine. Mulle tundub, et kirjastuse Ilmamaa „Eesti mõtteloo” sari täidab Raamatuid ostetakse üldiselt kahel paljuski just seda nišši meie kirjastus- põhjusel. Esiteks muidugi lugemiseks. maastikul. Nad annavad välja raama- Muretsetakse endale raamat, viiakse tuid, mis peaksid justkui olemas olema, koju ja loetakse läbi. Vahel, kui tegemist ehkki on raske päris täpselt ette kuju- on eriti põneva teosega, siis ülikiires- tada nende lugejat. Kindlasti ei torma ti, raatsimata öösel magadagi, kui aga keegi, pea higine, poodi, ise ähmi täis: raamat eeldab rahulikku süvenemist, kas „Eesti mõtteloo” uus osa on juba siis loetakse teda kiirustamata, tundes trükikojast tulnud? Ega tiraaži läbi pole tekstist samasugust mõnu nagu aega- müüdud? Andke ruttu üks, ma ei jõua misi suus sulavast šokolaadist. Mõnda ära kannatada, millal ma seda lugeda raamatut loetakse veel mitu korda ja saan! pannakse ta seejärel riiulile kõige näh- Ei, ennemini ostetakse neid raama- tavamasse kohta kui hädavajalik ning tuid hoopis väärika kaalutluse tulemu- sagedasti kasutamist leidev tarbeese, sel, mõeldes umbes nii: ühes soliidses mõni aga laenatakse igaveseks sugu- ja kultuurses kodus (aga pigem koguni lasele või sõbrale, kuna teatakse juba asutuses, sest siis ei pea raamatu ost- ette, et ega seda enam teist korda kätte miseks oma isiklikku raha kulutama) ei võta ja mis ta siis ikka niisama kapis võiks ju see sari olemas olla. Raama- vedeleb. tutel on ilusad värvilised seljad, mille Teine põhjus raamatute ostmiseks peal on kirjas lugupeetud kultuuri- ja on sarnane aarde kogumisega. Raamat poliitikategelaste nimed: need kaunis- tuuakse koju sellepärast, et ta „oleks taksid päris kenasti meie direktori raa- olemas”. Sätitakse kusagile laealusele matukappi ja looksid kabinetis vaimse riiulile, kus ta siis aastaid seisab, ilma õhkkonna. Ja lõppude lõpuks on neis et keegi teda alla viitsiks võtta. Aga ta raamatutes ka kindlasti palju tarku on olemas. Ja inimest rahustab teadmi- mõtteid, ega siis ilmaasjata pole sarja ne, et kui „kunagi”, umbmäärases tule- nimeks „mõttelugu”. Neid mõtteid oleks vikus, peaks seda raamatut vaja mine- hariv lugeda ja kunagi ma raudselt ka ma, siis pole tarvis kaugelt otsida. Ai- teen seda. Kunagi, kui on rohkem aega. nult siruta käsi ja võta! Nii lamab lohe Tulevikus. Esialgu on aga hea seegi, et kullahunniku otsas, kulutamata sellest selline raamat „on olemas”. iial sentigi. Nii tellisid inimesed omal Nüüdsest on siis „Eesti mõtteloo” ajal Eesti Entsüklopeediat, ikka endale sarjas olemas ka Hugo Raudsepa raa- ja mõlemale eelkooliealisele pojale kah, mat „Nüüd ma tahan mõõka tõsta”. et siis, kui poisid kord suureks kasva- Raudsepp on eesti kultuurilukku jää- vad, oleks neil entsüklopeedia riiulis. nud ennekõike viljaka näitekirjaniku-

7671

RAAMATUID 10-13.indd 767 30.09.13 17:07 na. Omal ajal oli ta ülipopulaarne, aga looming, mitte ainult näidendid. Kõik nagu teatrimaailmas kahjuks ikka juh- see on osake eesti mõtteloost. Ja kanna- tub, ei kesta aplaus igavesti. Kõikidest tab lugeda tänagi. Nii et Ilmamaa teeb kunstiliikidest kõige üürikesem ei ha- kindlasti õilsat tööd, kiskudes ajaloo lasta ka näitekirjanikele ja nii on suu- pimedusest välja unustatud tekste. Ai- rem osa Raudsepa näidenditest täna- nult et ega nad ikkagi enam jalgu alla seks peaaegu unustatud. Mingil määral ei võta, nii nagu ei ärka enam elule liiga mäletatakse ning taaslavastatakse vaid kaua vee all olnud inimene, tiri ta pea- „Vedelvorsti” ja Raudsepa kunagist legi päikese kätte ja aseta tugitooli. Nad superhitti „Mikumärdit”. Need näite- on lihtsalt olemas, nagu mingid muu- mängud väärivad tõesti mäletamist ja seumi eksponaadid. Ja sellepärast on meie, Raudsepa järeltulijate kohuseks neid ka üsna mõttetu arvustada, nagu on kindlasti üritada neid häid tekste me ei vasta ka kusagilt vanast küpsise- unustuselaukast iga hinna eest välja si- pakist leitud vanaema noorepõlvekirja- kutada ning aktiivsesse kultuurimällu le, kuna vanaema on ammu surnud. tagasi tuua. Päästa vähemalt midagigi, Aga kui siiski midagi öelda, siis ehk sest kõike säilitada pole võimalik. Uut seda, et lootsin palju rohkem lugeda tuleb nii palju peale. Raudsepa mõtteid tema enda loomingu Kes on käinud vanades raamatu- kohta. Kas või näiteks artikkel pealkir- kogudes, see ehk on tajunud seda hinge jaga „Dramaturgilised juurdlemised” pugevat masendust, mis peaks valda- lubaks ju loota, et kogenud draamakir- ma iga kirjameest, nähes riiulimeetrite janik paotab pisut oma loomingulise kaupa iidseid köiteid kirjavaraga, mida köögi ust ja laseb meil aimu saada sel- mitte keegi enam kunagi ei loe ja mida lest, milliste vaevade ja valudega tema polegi võimalik lugeda, kuna sajandi- näitemängud sündisid. Aga ei midagi tepikkusest riiulis seismisest on köited sellist, Raudsepp ei lähe isiklikuks, tihedasti teineteise külge kleepunud. vaid jätkab haritud rahvavalgustaja- Riiul ei anna raamatuid välja! Ometi on na maailma teatriajaloo tutvustamist. igal teosel olnud autor, kelle jaoks see Oma näidenditest kõneleb ta vaid kogu- raamat on omal ajal nii palju tööd ja miku viimases loos „Kriitilist tagasivaa- vaeva tähendanud, aga ka rõõmu ja uh- det minu kodanliku aja kirjanduslikule kust kaasa toonud, ning on olnud ka an- toodangule”, aga see pole muidugi enam dunud lugejad! Kujutame ette näiteks tõsiseltvõetav, vaid üksnes piinlik ja Goethe isiklikku raamatukogu – kind- traagiline enesealandus, millest tagant- lasti oli see külluslik, ja kindel on ka järele tark olles ka mingit kasu polnud. see, et sel saab olla vaid ülimalt väike Pisut ootamatu ja kummaline on ühisosa mõne tänapäevase vaimusuu- näha arvustust Alfred Rosenbergi raa- ruse raamatukoguga, mille moodusta- matule „XX sajandi müüt”. Seda kuri- vad lõviosas tekstid, mis on kirja pan- kuulsat teost on siiski kunagi ka keegi dud juba pärast Goethe surma. Kuhu on lugenud, see salapärane raamat on pä- siis jäänud kõik need raamatud, mida riselt olemas olnud! Samuti nagu Jaan luges ja millest vaimustus Goethe? Nad Anveldi ajaleht Kiir, mida minu põlv- on suures osas lihtsalt unustatud. Kah- kond pigem mingiks punaste ajalooõpi- ju küll, aga mis parata! kute väljamõeldiseks kipub pidama. Et Umbes selline tunne valdas mind ka oleks, millega koolilapsi kiusata. Aga ei, Raudsepa raamatut lugedes. Tark mees see leht ilmus ja Raudsepp luges seda oli, tundis maailmakirjandust ning os- ja pani pahaks, sest tema oli ju esseer, kas sellest kirjutada, ning kahtlemata temale ei saanud eesti enamlaste Prav- on mäletamist vääriv kogu Raudsepa dast maha viksitud seisukohad ning

768

RAAMATUID 10-13.indd 768 30.09.13 17:07 hüüdlaused kuidagi meeldida. Jah, ka seks juba palju suurem. Seal on palju see on üks kadunud maailm. Mida tea- sedasorti raamatuid ja nii mõnigi neist me me täna esseeridest? Aga näed, nad on mõnel vihmasel suveõhtul ka minu olid kunagi olemas, ja Hugo Raudsepp, näppu jäänud. Miks siis ei võiks kelle- kuulsa „Mikumärdi” autor, oli üks neist. legi teisele jääda näppu Raudsepp. Soo- Mõtlen praegu, mida teha arvustami- vin talle tõesti parimat, sest ehkki meil seks saadud eksemplariga. Kas panna on seda oma enesekesksuses raske us- ära kappi, et kui „kunagi”, siis „oleks”. kuda, ootab sarnane saatus varem või Aga see tõenäosus on ikkagi liiga väike. hiljem kõiki kirjanikke. Viin Raudsepa raamatu parem Käsmu, kirjanike loomemajja. Ja panen seal riiulisse. Seal on võimalus näkkami- ANDRUS KIVIRÄHK

TOSSUTÄKUGA EUROOPAS, REVOLVRIGA TÜRGIS

Kairi Tilga. Tossutäkuga Euroopas- kõnelda? Esiteks sellest, et hea ja kok- se. Eduard Vilde reisikirjad. Tallinn: kuvõtlik monograafia laadis „elu ja loo- Go Reisiraamat, 2013. 312 lk. ming” ei jää kirjastamata, kui see juba kirjutatud on, ja turgu ning lugejaid Kõigi kurtmiste kiuste on eesti suur- jagub sedasorti raamatuile rohkem kui kirjanikud ajapikku hakanud saama temaatilistele ja teaduslikele artikli- neile pühendunud uurijaid, kellel on kogumikele. Populaarne ja üldloetav jätkunud jõudu ja tahtmist artiklikes- elu ja loomingu käsitlus kajab kultuuri- te asemel ka ulatuslikumaid, raamatu ruumis hästi vastu ning on eesti lugeja- mõõtu käsitlusi ette võtta. Ma ei kõnele le kahtlemata vajalikum mõnes kõrgelt siin üldse tasemest, möönan vaid vii- koteeritud väljaandes ilmunud ning nä- mastel aastatel silma paistnud kirjani- putäiele lugejatele orienteeritud artik- kubiograafiaid nagu näiteks Sirje Kiini list. Teiseks ent ka sellest, et niisugus- „Marie Under. Elu, luuletaja identiteet te käsitluste suutlikke ja pühendunud ja teoste vastuvõtt” (2009, 2., teoreetili- kirjutajaid erinevatel põhjustel ikkagi se ballasti väljaheitmisega lugejasõbra- napib või on nad koormatud erinevate likumaks tehtud trükk alapealkirjaga tegevustega. „Elu ja luule”, 2011), Leili Iheri „Gus- Milleks selline eluloo-ootusest kan- tav Suitsu jälil” (2011), Livia Viitoli tud sissejuhatus ühe klassiku reisiraa- „Eduard Vilde” (2012), Margit Mõistliku matu arvustusele? Esiteks sellest, et „On raske vaikida ja laulda mul. Artur raamatu kaas ja pealkiri osutaksid just- Alliksaare elust” (2011). Enamasti on kui Kairi Tilga monograafilisele käsit- sellistel puhkudel tegemist juba aas- lusele Eduard Vilde reisikirjadest. Tei- takümneid kestnud kiindumuse kaua seks sellest, et rohkesti reisinud ja ko- oodatud viljaga, aga on ka üllatusi. Kir- dumaalt nii palju eemal olnud kirjani- jastuse Ilmamaa algul üsna hoogsalt ku puhul, nagu Vilde seda oli, on reisid käinud sarjas „Eesti kirjanikke” on ala- tema biograafia lahutamatu osa. Olgu tes 2003. aastast ilmunud 11 nimetust, aga kohe lisatud, et lugemisel see väike, millest kolm on saanud kordustrükke, kuid esmapilgul silma karanud vastu- kuid viimane raamat ilmus 2011 ja on olu raamatu sisuga enam ei häiri. Kairi trükitud vanast käsikirjast. Tilga on kokku pannud täiesti esindus- Millest need toodud näited võiksid liku valiku Vilde reisikirjadest, lisanud

769

RAAMATUID 10-13.indd 769 30.09.13 17:07 neile loodetavasti täieliku bibliograafia enam kui 40-aastasest maailmakoge- Vilde kõigist reisikirjadest ning kirju- musest. Püüdkem siis määratleda ka tanud Vilde iga külastatud maa kohta Vilde rolli eesti reisikirjanduse arenda- asjaliku ja huviga loetava sissejuha- ja ning avardajana. Kui August Kitz- tuse. Kujutan ette, millist hasarti võis berg hüüatas Friedebert Tuglase „Tee- koostaja tunda mõne põneva detaili väl- konda Hispaania” (1918) arvustades, et jaselgitamisel, näidates Vilde tollal 274 see on esimene reisiraamat eesti kirjan- Austria krooni maksnud Trieste–New duses, ei olnud meil tõesti raamatu ku- York laevapileti hinda tänases euro- jul ilmunud reisikirju kuigi palju võtta. vääringus (lk 194). Või seostades Ellis Enamasti olid reisikirjad ilmunud lehe- Islandi immigratsioonibüroo projektee- sabades, aga just sealtkaudu teadmised rijaid Vilde nähtud Pariisi maailmanäi- kaugetest maadest ja rahvastest eesti tusega. Vilde ise küll vaevalt seda seost lugejani ka jõudsid. Kui Tuglas saabus adus, vähemalt ei ole sellele viidet tema Rooma, oli seal Ants Laikmaa juba ees, tekstis, kuid tagantjärele on selline tä- ja Laikmaa oli muuseas üks neist raa- helepanek igatahes efektne ja tausta- matus mainimata jäänud kirjasaatjaist, teabena lisab raamatule kaalu. kelle kirjutisi Pariisi maailmanäitusest, Kui aga „norimist” humoorikal too- mida külastas ka Vilde, avaldas tollane nil jätkata, oleks ju kohane ka täpsus- Olevik. Laikmaa hinnangul oli Pariis tada, et kuigi Vilde sõnastusest laena- „kõikide suurte edendavate mõtete ja tud „tossutäkk” on raamatus olulisim uuenduste hälliks”, ja see on väga sar- liiklusvahend, ei piirdunud tema reisid nane Vilde sõnastatud muljega. Noor- ainult Euroopaga. Sõnamängulist loo- eestlased ei olnud niisiis rangelt võttes gikat jätkates võiks 1911. aastal Vilde Euroopa esmaavastajad eesti kirjandu- Ameerikasse viinud „Saxoniat” nimeta- ses, vanem generatsioon oli selle avas- da siis aurumäraks, ehkki kirjanik ise tanud juba ilma igasuguse manifesti ja sellist sõna ei kasuta. programmita. Küsimus on pigem Eu- Üks väike korrektiiv, mis puudutab roopa serveerimises eesti lugejale. Vil- eespool mainitud biograafia ja reisikir- dele olid eriti varasemad, vahetul mul- ja suhestamise ootust, tuleb siiski teha. jetamisel põhinevad reisikirjad oluline Kogumiku järjestikusel lugemisel kip- ja kiire raha teenimise vahend. Tuglas pus esialgu veidi häirima, et reisikirjad sai rohkem mahti tegelda oma reisikir- ei ole järjestatud kronoloogiliselt, just- jade lihvimisega ning andis neile juurde kui illustreerimaks eluloo kulgu, vaid ajaloolise mõõtme. Vilde on spontaanne maade kaupa, kuhu ja millises järjekor- ja enamasti ka humoorikas koomilise ras Vilde reisis. Ja siis võetud sealt, ka üsna laial skaalal, Tuglas entsüklopee- järgmistest reisidest samale maale, kor- diline ja tõsine. Mõlemal suunal on oma raga kõik, mis võtta annab. Hoogsal lu- voorused, eelistada ei oska neist kum- gemisel tekivad nõnda mõned ebakõlad, bagi ja pigem nad täiendavad teine- edasi-tagasihüpped ajas. Aga kui see teist. Liiatigi varieeruvad ka Vilde ene- ennekõike lugejapoolsest ekslikust ootu- se reisikirjad valgustuslikest vestetest sest kerkinud vastuolu saab ületatud, kultuurilooliste ja lausa etnoloogiliste teenib kokkupanu pigem plusspunkte. käsitlusteni, vajadusel on ta satiiriline Elukäiku illustreeriv krestomaatia, mis ja sapinegi. Tollasest Euroopast, aga sisaldaks ka katkeid Vilde erakirjadest, ka Konstantinoopolist ja Krimmist on oleks üks hoopis teistsugune raamat. Vilde andnud meie reisikirjanduse pari- Vilde elas tervelt 20 aastat oma elust mad, argiajaloolised palad. Tolliolud ja välismaal, raamat toob meieni näiteid piiriületused vanas Euroopas, eri rah- ajavahemikust 1889 kuni 1931, seega vustest asunike tööjaotus ja spetsiali-

770

RAAMATUID 10-13.indd 770 30.09.13 17:07 seerumine Krimmis ning selle kultuuri- tajaks, kui Samruki küla postkontori loolised põhjused, Belgradi prostituudid seinal avati suure rahvahulga osavõtul ja varajane pornograafia, soodus pinnas Vilde mälestustahvel. Samas jääb mul- juudivihaks Viinis, modernistliku lin- le mõistatuseks, miks on 2000. aastal nakultuuri märgid Euroopa suurlinna- ilmunud „Eesti kirjanike leksikoni” des ja palju muud saavad tänu Vilde andmeil Vilde mälestustahvlid ka Kiie- teravale pilgule ja osavale sulele meile vis ja Rostockis. Kummastki linnast lähedaseks ja enamaks kui faktiteave. pole vist teada, et need oleksid olnud Kaks reisi on Vildele andnud siiski Vilde pikemateks peatuspaikadeks. inspiratsiooni teistest kangemas kate- Ikkagi naasen lõpuks mõne biograafi- goorias. Need on reis Krimmi ja Kaukaa- lise seiga juurde. Vilde oli veider mees. siasse 1904. aastal ja reis Ameerikasse Vasakus käes kandis ta välja operee- 1911. aastal, mis Vilde oma sõnade järgi rimata kuuli lätlasest kooliõpetaja olid ka raskeimad. New Yorgile vajutas Gustav Burka 1887. aastal kogemata muidugi ränga pitseri kinniistumine lahti läinud revolvrist. Aga miks tassis Ellis Islandil ja sellele järgnev kuu- ta endaga kaasas relva ka Balkanil ja malaine, mida Vilde ise võrdles Dante Türgis, kus toll teda hoolikamalt puis- põrguga. Kes kõik sealt Ellis Islandist tas? See on üsna koomiline, kuidas kir- läbi on käinud – Kahlil Gibranist Lucky janik piiriületusel relva peita üritab. Lucianoni! Või on see lihtsalt eputamine lugejate Aga Krimmist on ta Linda Jürman- ees? Seda enam, et enda väitel ta las- nile 12. oktoobril 1904 kirjutanud: „Ar- ta ei osanudki. Kas see ajakirjanduses mas naine! Kurat võtku kõik Maltsvetid revolvriga liiga vaba ümberkäimine ei ja nende suguvõsa! Niisugust hirmust ole aastaid hiljem meeles ka neil peale- reisi pole mul veel olnud. Siin istun kaebajail, kelle süül Vilde Ellis Islandi nüüd üksikus jaama-alevis ja ootan immigratsioonivanglasse satub? päeva otsa eestlasi – uneta, nälgas ja Koostaja valitud materjal on mait- külma pärast lõdisedes.” Krimmis käis sekalt ja asjakohaselt illustreeritud. Vilde ajal, mil seal olid hoogustunud Kokkuvõttes väärib kiitust Go Reisi- noortatarlaste ja noortürklaste omava- raamatu kirjastus, millel on tahtmist hel rivaalitsevad liikumised, kuid ene- ja jaksu populaarsust koguvat reisikir- sest mõista jagub tal raudteel rohkem jandust avardada ka vertikaalse, aja- silma ja kõrva Vene-Jaapani sõja mär- loolise mõõtmega. Seda on hädasti vaja, kidele. Ma vist ei oleks päris usaldanud et naiivne lugeja silmanurgastki mär- Krimmi- ja Kaukaasia-reisi katkendeid kaks, et alati pole olnud igavene kaas- võtta teoste 1956. aastal ilmunud rei- aeg, vaid elatud ja reisitud on ka hoopis sikirjelduste köitest, vaid oleksin pida- teistsugustes tingimustes. Seda ajaloo- nud usaldusväärsemaks Vilde eluajal list mõõdet hindavate lugejate seas on ilmunud „Kogutud teoseid”. Äratab tä- hõlpus leida täitumatut igatsust reisida helepanu, et millegipärast on jäänud Euroopas enne Esimest maailmasõda, välja katkendid Samruki külast ja Kau- tolles Stefan Zweigi sõnul turvalises kaasiast, millega reisikiri paarikümnel „eilses maailmas”, kus väärtused püsi- leheküljel jätkub. Saatetekstis võinuks sid XXI sajandi algusega võrreldes paju olla ka mainitud, et Vilde Krimmi- remini paigal. Vilde reisikirjad pakuvad raamat ilmus osalise tõlkena vene kee- meile nüüd selle võimaluse ladusalt loe- les 2004. aastal ning seda on tunnusta- taval ja hästi illustreeritud kujul. tud olulise allikana Krimmi rahvastiku uurimisel. 2004. aastal olin tunnis- JANIKA KRONBERG

771

RAAMATUID 10-13.indd 771 30.09.13 17:07 MÄLESTUSTE VARJUTEATRI VASTU

Malle Salupere. Kultuuriloolisi on Saluperel Tartu oma intellektuaal- vaatlusi Tartu teljel. Tartu: Ilmamaa ses eheduses ja omapärasuses: Tartu 2012. 390 lk. Ülikool ning teatrikeelu taga olevad int- riigid; õilsad valgustajad, nagu Martin „Allikate ülevaatamine ongi aeg-ajalt Asmuss ja Friedrich Georg Bunge; ta- vajalik selleks, et ajalugu ei hakkaks valiselt mustvalgetena käsitletud ko- meenutama telefonimängu, kus esialg- loriitsed kujud – Faddei Bulgarin ja ne sõnum moondub tundmatuseni.” vähetuntud vene keele ja kirjanduse professor Vassili Perevoštšikov; ande- Malle Salupere (kogumiku lakatekstist) kad naised – Lydia Koidula ja Maria Protassova-Moyer jne. Salupere maa- Kultuuriloole pühendatud raamatute litud ajalooliste isiksuste portreed on puhul on alati üheks võtmeküsimuseks sümpaatsed, eri detailid nende eludest nende seos tänapäevaga. Kuivõrd võib heidavad põnevat ja ootamatut valgust teadmine ammu minevikus toimunud meie tavapärastele ajalookuvanditele. sündmustest meid mõjutada või kuidagi Autor on teinud tänuväärset tööd, uuri- lihvida meie arusaamu iseenda ja teiste des hulgaliselt arhiividokumente, ning kohta, korrigeerida mõningaid vaateid oluliselt täiendanud seni selles vald- ja lõpuks pakkuda ka nauditavat kul- konnas toimunud uurimusi. tuuri (taas)avastamise võimalust? Kuigi Kuid tegemist ei ole pelgalt kuiva ja Malle Salupere raamat „Kultuuriloolisi ainult akadeemiliste ringide jaoks mõel- vaatlusi Tartu teljel” keskendub põhili- dud käsitlusega: raamatust võiks saa- selt möödunud sajandite oludele ja ini- da innustust igaüks, kes tunneb huvi mestele, on selle kirglik ja poleemiline meie kultuuriloo vastu. Selles peitubki seos tänapäeva maailmaga väga tere- „Vaatluste” üks oluline probleemipüs- tulnud ning igati aktuaalne. Nagu ka titus. Nimelt on Salupere väitnud, et tema eelmise kogumiku puhul („Tõed ja „[i]ga põlvkond kirjutab ja mõtestab tõdemused. Sakste ja matside jalajäljed küll ajalugu enda jaoks uuesti, aga et nelja sajandi arhiivitolmus”, 1998), on see ei kujuneks mälestuste mälestus- tegemist värvika kultuuriajaloolise mo- te varjuteatriks, peab alati jääma või- saiigiga, mille huviorbiidis on nii eesti malus pöörduda allikate poole, mille kui ka baltisaksa ja vene päritolu kirja- säilimise poolest me oleme maailmas nikud, teadlased, memuaristid, lihtsalt ainulaadselt õnnelikus olukorras” (lk omapärased inimesed. Teemade valik 30–31). Sellest johtuvalt on tema vaate- on avar: XIX sajandi eesti naisharidus nurk tänapäeva arusaamadele kultuu- ning eesti nõukogude aja teaduselu, riloost üpris skeptiline ja nukrameel- Liivimaa igapäevaelu kirjeldused ning selt irooniline. Kõiki raamatu uurimusi kadakasaksluse fenomen. Osa uurimusi läbivaks jooneks on soov kõigutada le- on perioodikas juba artiklitena avalda- vinud stereotüüpe, lõhkuda poliitikast tud, samas on ka uuemaid, seniavalda- laetud lihtsustavaid ja üldistavaid mata tekste. Tänapäeva kontekstis on kultuurikäsitluse mudeleid, viljeleda eriti oluline tajuda eesti kultuuriruumi neid teemasid ja suundi, mis on para- mitmekülgsust ja rikkust, selle seoseid ku osutunud ebapopulaarseteks. Nagu ja haakumispunkte teiste rahvuste kul- autor on ise kirjutanud tänapäeva aru- tuuriliste väärtustega. Kogumiku uuri- saamade kitsameelsusest ja oskamatu- musi ning esseid ühendavaks lüliks sest analüütiliselt läheneda mineviku-

772

RAAMATUID 10-13.indd 772 30.09.13 17:07 kogemusele, „selle asemel, et ajaloost kirjanduse ajalugu koosnebki nn aris- ja eelkäijatelt midagi õppida, oleme tokraatliku vähemuse tekstidest, mis ju alati valmis neid õpetama ja nende nõuavad lugejalt kas teatud vaimseid vigu üles lugema”. Seda põhjustavad pingutusi või siis pakuvad keerulisemat enamasti kas teatud populaarsed polii- esteetilist elamust, samas „enamuse” tilised mallid, uurijate pealiskaudsus ehk menukirjanduse valdkonda kuulu- või siis, tarvitades Puškini sõnu, meie vad igasugused ühepäevabestsellerid, „laiskus ja uudishimutus”. Järgides lemberomaanid ja muud videvikulised Juri Lotmani meisterlikke kultuuriaja- nähtused. Kuid Salupere raamatu pu- loolisi portreid kas või näiteks loengu- hul ei ole oluline mitte idealiseeritud sarjas „Vestlusi vene kultuuriloost”,1 on minevikunägemus (milles autorit oleks Salupere rõhutanud, kuivõrd raskeks ka imelik süüdistada, kuna tema töö on võib osutuda mõista teist mentalitee- rangelt dokumenteeritud ja faktitruu), ti: saada aru erinevate ajalooisikute vaid valgustav üleskutse eneseharimi- käitumisest ja eluvalikutest (ja mitte sele. neid rutakalt hukka mõista). Heaks Võideldes tänapäeval levinud retoo- näiteks on Bunge kultuuriajakirjade rikakrambi vastu, on autor põhjalikult väljaandmise lugu (katsetused kõikide käsitlenud Eesti ja eestlaste kohta käi- keeldude kiuste), mille toel Salupere vaid enesemüüte ja hoiakuid: näiteks sõnastab tänapäeva ja mineviku vahe- toob ta tõestatud faktina esile eestlaste korda niimoodi: „Meie asises ja egoist- varajast kirjaoskust ning vaatleb eriti likus ühiskonnas on raske, kui mitte kriitiliselt eesti-vene suhete kirjelda- võimatu mõista eelnevate sajandite mist. Sel kriitilisusel on ka oma alus: maailmavaatelisi väärtushinnanguid, eesti-vene kultuurisuhete uurimine on kus ülimaks eesmärgiks oli jätta endast alati seotud poliitilise angažeerituse ja jälg, tuua kasu ühiskonnale, ohverdada lausa soovimatusega leida kas või min- isiklikud huvid üldistele. Teistsugune geid haakumispunkte. Selles kontekstis käitumine oli taunitav, ja eetika- ning on tähelepanuväärne raamatu esimene aumõisted määrasid inimeste elus pal- uurimus Tartu mainimisest vene leeto- ju rohkem kui seadused. Tänapäeval on pissides, kus Salupere, arhiivileiud ja vastupidi: igaüks teeb niipalju, kui tin- dokumendid käes, naeruvääristab võit- gimata peab. Bunge ajal tehti niipalju, lust „esmamainimise juubeli tähistami- kui suudeti” (lk 140). Kas äkki võib ole- se vastu ainult seepärast, et see pärineb tada, et selliselt meelestatud autor võib juhuslikult venekeelsest kroonikast” (lk tahes-tahtmatult minevikku idealisee- 16). Paraku, nagu kogumikust ilmneb, rida? Kindlasti võib. Osaliselt puutub pole eesti-vene-baltisaksa suhted kuna- see asjaolu näiteks Faddei Bulgarini gi olnud väga aktsepteeritud ja soositud käsitlusse, kus Salupere kordab Abram teema, nagu tõendavad ka raamatus Reitblati sõnu Bulgarinisse vaenulikult käsitletud uurijate ning toimetajate suhtuvast Puškinist ja tema sõpruskon- saatused ning projektid: Bunge „Tartu nast kui kirjanduslikust aristokraatli- aastaraamatud”, Perevoštšikovi õppe- kust vähemusest (lk 106). See ei tundu tegevus, Bulgarini katsed mängida olu- õigena. Bulgarin ise väärib kindlasti ta- list rolli Tartu linna kultuurielus – kõik sakaalukat ja objektiivset analüütilist need katsetused olid kas lühiajalised või lähenemist, kuid kanooniline maailma- läksid luhta. Salupere reaktsioon sellele probleemile on ühene: „Millegipärast ei 1 J. L o t m a n, Vestlusi vene kultuurist. Vene aadli argielu ja traditsioonid 18. taheta ega juleta tänapäeval tunnista- sajandil ja 19. sajandi algul. I, II. Tallinn: da, et piir ausate ning korralike inimes- Tänapäev, 2003–2006. te ja lurjuste vahel ei jookse kunagi ega

773

RAAMATUID 10-13.indd 773 30.09.13 17:07 kusagil mööda rahvusi ega ideoloogiaid” veidi lõhub meie kultuuriruumi külma (lk 336). Tahaks loota, et see sõnum vaheseina eri rahvuste vahel. põneva ja uudse arhiivimaterjali toel inspireerib ka uute eesti-vene-baltisaksa-teemaliste teoste ilmumist ja kas või BORIS VEIZENEN

KUIDAS HURTA KOKKU PANNA?

Jakob Hurt. Keelemees. Koostajad rahvaluulekuningas! – vastatakse ena- Jaak Peebo ja Hando Runnel. Ees- masti [---] Põgusalt teatakse ka, et Hurt ti mõttelugu 107. Tartu: Ilmamaa, oli õpetaja, tähendab kirikuõpetaja [---] 2012. 376 lk. Aga keelemees Hurt? – Temast teatakse kõige vähem. Käesoleva raamatu Jakob Hurdalt on mõtteloo sarjas varem mõte on tutvustada võimalikult rahva- ilmunud kogumik „Looja ees” (2005), nii likul kujul Hurda enese meelest tema et „Keelemehega” tõusis Hurt nende vä- tähtsaimat elutahku. Jah, tema kuulub heste hulka, kes kajastub sarjas rohkem kõrgema keeleteadusliku haridusega kui ühe raamatuga. Internetis leiduva- eesti soost keelemeeste hulka.” test mõtteloo ülevaatetabelitest nähtub, Kui nii, siis nii. Miks ka mitte. Ehkki et Karl Ast Rumorilt ja Lennart Merelt Hurda põhipanus jäi kõrvale ka „Eesti on ilmutatud kummaltki koguni kolm mõtteloo” sarja esimesest kogumikust, raamatut, kaks köidet on avaldatud likus tõusid (igati huvipakkuvalt) esi- saks Hurdale veel Juhan Luigalt, Uku plaanile hoopis tema rahvavalgustusli- Masingult, Ants Oraselt, Konstantin kud kalendrijutud ja lõunaeesti keel.2 Pätsilt, Gustav Suitsult ja Jaan Tõnis- Aga selge see, et kui seoses Hurda 150. sonilt. Asjaolu, et sarja valik peegeldab sünniaastapäevaga meie teisel ärka- selgelt peatoimetaja Hando Runneli ja misajal suur hulk tema olulisemaid asju tema mõttekaaslaste maitsemaailma taasavaldati, siis pole mõtet neid liht- ega anna piisavalt mitmekülgset ja ter- salt linnukese pärast veidi teises kombi- viklikku pilti eestlust mõjutanud mõtte- natsioonis paarkümmend aastat hiljem vooludest, on küllap põhjusega kritisee- uuesti publitseerida. Pigem tõesti tead- ritud,1 aga Hurda koha pealt ei saa teise vustada hoopis Hurda panust eesti kee- köite lisamisele mahulises mõttes küll le edendamisse, eriti kui eeltöö selleks mingeid etteheiteid teha. Ükskõik kas oli juba ammu tehtud, nagu Jaak Peebo käsitleda mõtteloo sarja eestluse au- oma saatesõna lõpus tunnistab. Sealt tahvlina või läbilõikena, Hurt on selles saame teada, et mõte koondada Jakob igal juhul vähemalt kahe köite väärilise Hurda keeletööd õppematerjalina ühte koha välja teeninud. väljaandesse tekkis Tartu Ülikooli eesti Küsitavam võib tunduda köite peal- keele kateedris veerand sajandit tagasi, kirjas avalduv teemavalik. Kas Hurt on ilmselt sellesama ümmarguse tähtpäe- eesti mõtteloo seisukohalt tõesti kee- va innustusel. Kirjutised pandigi kokku lemees? Sellekohaseid kõhklusi enne- ja varustati põhjalike kommentaaride- tades selgitavad koostajad Jaak Peebo ga, kuid väljaandmiseni tookord ei jõu- ja Hando Runnel juba tutvustavas la- tud. Nii et materjal oli ette valmistatud, katekstis: „Kes oli Jakob Hurt? Meie praegu jäi üle ainult õppeotstarbeks

2 Vähemasti siinkirjutaja meelest: vt 1 Vt nt P. H e l m e, Veidi lonkav mõtte- K. R o s s, Heeringast ja eesti asjast. – Sirp lugu. – Eesti Ekspress 19. VI 2011. 23. XII 2005.

774

RAAMATUID 10-13.indd 774 30.09.13 17:07 mõeldud kommentaarid uuesti välja gumikus avaldatud Kai Tafenau tõlkes, visata, „kuivõrd tegemist on suuremale annab aimu, kui kaugel maas eesti keel üldsusele mõeldud väljaandega”, ja raa- 1860. aastatel kaasaegsest arenenud mat avaldada. saksa teaduskeelest oli. Ehkki tegemist Kõige põnevam ja väärtuslikum tükk on ajaliselt varasema kirjutisega, mõjub uues raamatus on küllap siinne pikim „Onomatopoeetica Estonica” keeleliselt seni avaldamata käsitlus „Onomato- palju küpsemana. Ja usutavasti mitte poeetica Estonica” – Põlva kihelkon- tõlkija stilistilise manipulatsiooni taga- nast pärit onomatopoeetiliste sõnade järjel, vaid sellepärast, et saksa keeles põgusalt kommenteeritud loend, mis oli lihtsalt oligi tol ajal lihtsam ja loomu- Hurda esimene avalikkuse ette jõudnud likum niisugustest asjadest mõelda ja keeleline uurimus ja mille ettekand- kirjutada. mise ajel 1862. aastal Õpetatud Eesti Enamiku kogumikus avaldatud Seltsi koosolekul ta juba samal aastal keelekorralduslike tekstide korral te- seltsi kirjavahetajaks liikmeks valiti. kib siiski kahtlus, kas praegune „suu- Haruldasemate sõnade loendeid ja ka- rem üldsus” neid enam lugeda suudab. sutuskonteksti selgitusi on alati õpetlik Metakeele ärkamisaegne stiil ja kooli- ja silmaringi avardav lugeda, isegi kui papalik sõrmega näitamine on erialase siit ühtegi seni mujal registreerimata ettevalmistuseta lugejale niigi vänge murdesõna juurde ei peaks leitama. kraam, samas kui sisulist kirge võib Laiemat „rahvalikku” lugemishuvi, vormipaaride elasid ~ elasivad, paran- mida lakatekstil lubatakse, võiks ko- datakse ~ parandakse jms üle arutami- hati pakkuda ka Hurda enda eesti keel. ne kütta vist ainult professionaalsete Metakeele mõttes on näiteks „Onoma- keeletoimetajate seas. Muidugi, mine topoeetica Estonica” kõrvale intrigeeriv tea, vahel ilmutavad eestlased keele- lugeda kaks aastat hilisemat kresto- korralduslike otsuste vastu ootamatult maatiliselt kuulsat kirjutist „Lühikene ägedat üldrahvalikku huvi. Siiski tun- õpetus õigest kirjutamisest parandatud dub, et tollase keelealase kirjanduse viisi”. Omal ajal oli see värske ja uuen- nautimiseks vajab isegi keelehuviline dusmeelne kirjatükk, mis aitas oluliselt mitteprofessionaalne lugeja praegu juba kaasa praeguseni kehtiva kirjaviisi le- mingit abistavat vahenduslüli, st selgi- vimisele. Foneetika on vahepeal mui- tusi ja kommentaare, mis paigutaksid dugi kõvasti edasi arenenud, mistõttu materjali üldisesse, keeleteadusliku mõnedki Hurda selgitused ammu enam diskursuse arengut avavasse konteksti paika ei pea, kuid veelgi enam on muu- ja haagiksid tollased vaidlused täna- tunud eesti keel teadusliku kirjelduse päeva problemaatikaga. Arnold Kase keelena. Hurda 1864. aastal ilmunud sissejuhatav tutvustus „Hurt keele- tekst oli üks esimesi, kus eesti keelt mehena” on muidugi pädev ja põhjalik, keelekirjelduskeelena kasutati. Prae- aga see on 80 aastat vana ja praeguse gu, mil eesti keel on teaduskeelena noorema lugeja jaoks seega ise peaaegu ammu küpsuse saavutanud (ja pigem samasugune eelajalugu nagu Hurt. See- juba taas oma positsioone loovutama pärast on tegelikult väga kahju, et need hakkab), on lausa liigutav lugeda, kui veerandsada aastat tagasi kirjutatud vaevaline see pooleteise sajandi tagune õppeotstarbelised kommentaarid, mida algus tegelikult oli. „Lühikese õpetuse” Jaak Peebo eessõnas mainib, raamatust võrdlus siinse „Onomatopoeetica Esto- välja jäeti – need oleksid asja tänapäe- nicaga”, mis oli Õpetatud Eesti Seltsis vale natukenegi lähemale toonud. Eri- ettekandmiseks loomulikult kirja pan- ti hea olnuks muidugi, kui neile oleks dud saksa keeles ning on praeguses ko- lisatud uusi, viimastest õigekeelsus-

775

RAAMATUID 10-13.indd 775 30.09.13 17:07 alastest arusaamadest lähtuvaid sel- leheküljeline selgitus, siis midagi uut gitusi. Kommentaaride väljajätmine ei siia lisada ju poleks. Aga seda vanagi too teksti automaatselt õppekirjanduse tasunuks korrata, sest karta võib, et osa rubriigist rahvaliku lugemisvara hulka, noorematest lugejatest takerdub ärka- nagu koostajad lakateksti ja saatesõna misaegsetesse stiilikeerudesse ega tule järgi näivad olevat lootnud, vaid tõe- nüüd selle pealegi, et see on s e e tekst. näoselt oleksid mõõdukad ja arukad sel- Hurda mõõtu suurmeeste looming gitused raamatu loetavusele, vastupidi, vääriks kindlasti enam või vähem täie- just kasuks tulnud. likult kokku kogutud ja korralikult Ses mõttes võib Hurda värske kogu- kommenteeritud teoseid. See on muidu- miku laadsete uusüllitiste mõttekuse gi üüratu töö ja tundub eriti lootusetu üldse küsimärgi alla seada. Raamat on Jakob Hurda puhul, kelle panus eesti muidugi raamat ja tänuväärt asi igal asjasse on olnud nii mitmekülgne, et juhul, ning „Eesti mõtteloo” sarja ter- pole selge, kes tema pärandit haldama vikus on Jakob Hurda „Keelemehel” peaksid – kas ajaloolased, rahvaluule- ka sellisena kindlasti oma koht. Aga teadlased, keeleteadlased või kirjandus- Hurda vaimse pärandi terviklikkusest loolased. Esialgu tasuks keskenduda lähtudes jääb ta selgituste ja kommen- seda järku persoonide kõigi kirjutiste taarideta paratamatult juhuslikuks esmatrükkide digitaalselt kättesaada- ega ole ju isegi Hurda keelealaste kir- vaks tegemisele mingil estica-lehekül- jutiste kokkukogumise mõttes täielik, jel. Näiteks Eesti Kirjandusmuuseu- nagu Jaak Peebo eessõnas tunnistab. mi omal, kus Hurda esindatus prae- Rääkimata sellest, et „Meie koolitatud gu veel paraku väga hõre on (http:// ja haritud meestest” oma eesti rahvus- kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ luse kreedoga (saada arvulise väiksuse ajatelje_materjalid?item_id=14&page_ kiuste vaimult suureks) mõjub siinses start=&table=Persons), nii et sealt raamistuses kuidagi arusaamatuna. tekstide otsimisel DIGAR-i kaudu jõuab Keelega on ta natukene seotud küll ja ainult raamatuni „Pildid isamaa sündi- põhimõtteliselt peaks see tekst „Eesti nud asjust”. Pigem tasuks sinna tasapi- mõtteloo” sarjas tõesti leida olema. Mõ- si Hurda esmatrükke lisada lootuses, et neti on mõistetav seegi, et kui sellest kunagi hiljem neid ka kommenteerima Helmes peetud kõnest mujal juba nii ja kontekstualiseerima asutakse. XIX palju on kirjutatud ja kui seda uustrüki sajandi klassika puhul pakub esma- aluseks olnud ja joone all ning raamatu trükkide digitaalpildis lugemine suure- lõpus viidatavas 1939. aasta kordus- mat elamust kui ilma kommentaarideta trükis3 saatis Hans Kruusi leheküljeli- ümberkirjutuste lõputud uuestitrükid. ne kontekstualiseeriv selgitus ja 1989. aasta kordustrükis4 Mart Laari poole-

3 Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad. Toim Hans Kruus. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1939, lk 64–79. 4 J. H u r t, Kõned ja kirjad. Koost Mart Laar. Tallinn: Perioodika, 1989, lk 20–33. KRISTIINA ROSS

776

RAAMATUID 10-13.indd 776 30.09.13 17:07 ÕPETAJA IGA LIIGUTUS VÕIB NÄIDATA PROBLEEMI

Krista Mihkels. Keel, keha ja kaar- traditsiooniliselt sõnakeskselt ja lähtub dikepp: õpetaja algatatud parandus- pigem vestlus- kui tegevusuuringutest. sekventside multimodaalne analüüs. Klassikaline vestlusanalüüs võib küll Dissertationes linguisticae Universi- olla keeleuurijatele kõige lihtsamini tatis Tartuensis 16. Tartu: Tartu Üli- arusaadav meetod, kuid multimodaal- kooli Kirjastus, 2013. 241 lk. sete mikrouuringute juured on ka tuge- vasti etnometodoloogias. Samas nõuab Krista Mihkelsi väitekiri käsitleb õpe- vestlusanalüüs uurijalt tugevaid tehni- taja algatatud parandusi eesti algkoo- lisi oskusi detaile märgata ning nende litundides. Materjaliks on 440 minutit põhjal osalejate seisukohale vastavat videosalvestusi 1., 2. ja 4. klassi tundi- täppisanalüüsi teha. Fookus on kva- dest, kus kokku leidus 264 parandus- litatiivsel arusaamisel, suhtluse kogu sekventsi. Uurimus annab ülevaate rikkuse arvestamisel, mitte juhtude verbaalsetest parandusalgatustest, kokkulugemisel ja grupeerimisel. Väi- kuid põhirõhk on mitteverbaalsete va- tekirjas on küll ka tabeleid erinevate hendite analüüsil nii rangelt parandus- esinemuste kohta, kuid kaitsmisel too- sekventsi osana kui ka selle lähiümbru- nitati nende teisejärgulist rolli. ses. Täpselt vaadeldakse kehahoiakut Näost-näkku suhtluse edasiandmi- ja liigutusi paranduse jooksul, selle seks kirjalikus tekstis on paradigma- eelpositsioonis ning lahenduses. Väite- siseselt kujunenud teatud konventsioo- kiri jõuab intrigeeriva järelduseni, et nid, mis keerulise kolmemõõtmelise koolitunnis ei määragi suhtlusüksusi ja ajas pidevalt muutuva situatsiooni niivõrd keelelised tegevused kui osale- kahemõõtmelisel kirjalikul dokumen- jate kehaline orientatsioon: näiteks võib teerimisel abiks on. Suur osa olulistest probleemile osutada see, kui õpetaja suhtlusdetailidest on visuaalsed ning vastuse lõppedes kummargile jääb, aga neid on ilmselt ka kõige otstarbekam vi- ka see, et kaardikepp ei liigu edasi järg- suaalselt edasi anda, kas või tingmärki- mise ülesande juurde. Mitteverbaalsete dega. Omakorda lisab keerukust uurija- vahenditega võib parandusprotsessi nii eetika, mis ei luba osalejate identiteeti alustada kui lõpetada. avaldada ja mis teeb piltide lisamise pea Multimodaalne suhtlusanalüüs on mõttetuks, kui ei ole kasutatud leebet viimasel aastakümnel kiirelt arenenud maskeerimistehnikat. Kuigi eelkäijate uurimissuund, mis keskendub sellele, väljatöötatud konventsioonid ei tarvitse kuidas kehaline tegevus mõjutab vooru- esmapilgul meeldida, on siiski kasulik vahetust ja vooruehitust. On leitud, et neist õppust võtta, sest multimodaalse näiteks žestide abil saab vooru endale suhtluse uurijale on transkriptsioon võtta ning seda enda käes hoida, et lau- oma töötulemuste edastamisel vähe- seid võib lõpetada liigutusega ning et malt sama tähtis kui murdeuurijale vastaskõneleja pilk või selle puudumi- foneetiline transkriptsioon. Samuti on ne võib mõjutada vooru kulgu. Käesolev teretulnud uudsed lahendused, mis vi- uurimus näitab, kuidas ühes kindlas sualiseeriksid eri suhtlusmodaalsuste tegevustüübis – klassiruumisuhtluses koordinatsiooni ajas. Korduvad sõnali- – võib vastaskõneleja parandamist al- sed kirjeldused, mida on ohtralt kasu- gatada multimodaalselt, st nii sõnalisi, tatud käesolevas väitekirjas, ei ole näh- kehalisi kui ka materiaalseid vahen- tava käitumise edasiandmiseks parim deid kasutades. Sellega seoses on kum- moodus. Need jäävad sageli ebamäära- mastav, et väitekiri on üles ehitatud seks, võtavad palju ruumi ning lugemis-

777

RAAMATUID 10-13.indd 777 30.09.13 17:07 vaeva, samas kui ajaline mõõde (liigu- tetud see, et paranduse võib õpetaja al- tuse täpne algus või lõpp) võib üldise gatada enne vooruvahetuskohta. See po- infomüra sisse kaduda. Selgus, täpsus sitsioon on argivestluses üldiselt reser- ja lugejasõbralikkus peaksid olema veeritud kõneleja enda parandusalga- materjaliesituse võtmekriteeriumid. tusteks. Teise kõneleja parandusalustus Parandusmehhanismi on põhjalikult vooru keskel on põhimõtteliselt võimalik uuritud vestlusanalüüsi algusaasta- juhtudel, kui too usub end üsna täpselt test alates, eriti inglise keeles, aga vii- teadvat, kuhu voor teel on. Seda on eriti masel ajal ka kultuuriüleselt. Sellest sageli võimalik uskuda õpetajatel, kui vaatenurgast on väitekiri eestikeelsest nad kuulavad õpilase vastust selgelt pii- parandusprotsessist igati tervitatav. ritletud ülesandele, samas kui tavasuht- Muuhulgas on maailma uurijad leidnud luses on määramatus vooru arendami- olulisi erinevusi parandusmehhanismi sel väga palju suurem. Kõnelejal on seal toimimises eri tüüpi situatsioonides. rohkem valikuid teema arendamiseks Näiteks on väidetud, et õpetussituat- ja isegi vahetamiseks. Parandusalgatus sioonis tuleks vahet teha kaht tüüpi pa- enne vooruvahetuskohta tundub seega randuste vahel: üks on vestluse ehita- samuti olevat tingitud klassiruumi rolli- mise universaalne meetod (ingl repair) jaotusest ja tegelikult kaht tüüpi paran- ja teine situatsioonist ning teadmiste duse kokkupanekust. ebavõrdsusest tulenev ühe osapoole õi- Väga huvitav on erinevate mittever- gus teist mingis tegevuses korrigeeri- baalsete parandusalgatuste analüüs. da (ingl correction). Esimene puudutab Näiteks käežestid, peakallutus või ka laiemalt igasuguseid parandatavaid (sh tardumine võivad näost-näkku klassika halvasti kuuldud) kõne elemente, suhtluses algatada vea paranduse. Ka teine kindlate kriteeriumide järgseid võivad mitteverbaalsed signaalid enne- vigu. Nende kahe eesmärgi teenistu- tada verbaalset parandusalgatust, mis ses toimuv suhtlus on süstemaatiliselt viib algatusaja voorus ettepoole ning erinev. Käesolev väitekiri on need kaks kergendab ka eneseparandust. Paran- asja kokku arvestanud ning tulemused duse edukat läbiviimist võib omakorda on paljuski seotud selle valikuga. markeerida kehaasendi vms taastami- Lähtuvalt paranduse laiemast mõist- ne paranduseelsesse olukorda. Selliste misest on väitekirjas klassiruumi kvali- keeleväliste vahendite arvestamisega tatiivselt eripärasteks parandusalgatus- avas Krista Mihkelsi väitekiri uue tee teks arvatud eelmise vooru tühistamine eesti keeleteaduses ning alustas vestlu- ja lahenduseni juhtivad parandusalga- se põhimehhanismide uurimist näost- tused. Need algatustüübid on otseses näkku suhtluse multimodaalses kon- seoses ühe osapoole rollilise ja epistee- tekstis. Loodetavasti näeme siin peagi milise üleolekuga antud kontekstis. Ka põnevaid lõimumisi Tartu semiootiku- tavavestlusest leiab sarnaseid järjen- tega. deid, juhul kui üks pool arvab endal olevat õiguse teise teadmistes kahelda. Ühe olulisema leiuna on töös esile tõs- LEELO KEEVALLIK

778

RAAMATUID 10-13.indd 778 30.09.13 17:07 RINGVAADE

EMAKEELNE EESTI, EMAKEELNE EUROOPA

Sellenimeline konverents, mis oli pü- jaoks laiemasse soome-ugri keelte kon- hendatud F. J. Wiedemanni keele- teksti. Praegu on murrete uurimine auhinna väljaandmise 25. aastapäe- rohkem inimese ja keskkonna uurimi- vale, toimus Emakeele Seltsi ning Ha- ne: sotsiolingvistika, sotsiolektide uuri- ridus- ja Teadusministeeriumi korral- mine, etnodialektoloogia, idiolektide dusel 24.–25. aprillini Väike-Maarjas. profiilide uurimine. Wiedemanni keele- Rahvusvahelise konverentsi avasõnad auhinna laureaatidest üle poole on ka lausus president Toomas Hendrik Ilves, murretega tegelnud. kes nimetas eesti keelt meie tähtsai- Helle Metslang (TÜ) kõneles keele- maks ühisvaraks. korralduse ja keeleuurimise suhetest Nii nagu Wiedemanni konverentsidel läbi aegade. Eesti kirjakeele standar- tavaks kõlas ka seekord alustuseks kaks diseerimiseelne periood ulatub XVI– õpilas- ja kaks üliõpilasettekannet: Vil- XVIII sajandi vaimuliku keelevariandi- jandi gümnasistid Toomas Koitmäe ja ni. Misjonilingvistika aegadel paigutati Merli Mändul olid võrrelnud poiste ja teadmine kohalikust keelest tuntud tüdrukute õigekeeleoskust põhikooli- ja kultuurkeelte raamistikku. Kogunenud gümnaasiumiastme kirjatööde põhjal, teadmised eesti keele ehituse, sõnavara Väike-Maarja õpilane Kert Ojasaar tegi piirkondlike variantide ja keelesugulu- ettekande tsitaatsõnadest noortekeeles. se kohta panid aluse emakeelsete keele- Kadri Remmet (TÜ) tutvustas Johannes arendajate läbiviidud standardiseeri- Aavikut eesti keele emotsioonisõnavara misperioodile, milleks võib pidada aega rikastajana. 100 aastat hiljem on tema 1870. aastatest kuni Teise maailma- soovitatud tüvedest meie sõnaraamatu- sõjani. Keeleteaduse areng XX sajandil tesse jõudnud umbes kaks kolmandik- on toonud kaasa arutelusid keelekorral- ku. Andra Kütt (TLÜ) kõneles eesti liit- duse teoreetiliste aluste üle, kirjakeele sõnade omandamisest lapse kõne vara- konservatiivsuse ja muutlikkuse üle, se arengu perioodil. Liitsõnamoodustus normingute ja vaba keelekasutuse va- algab lapsel teise eluaasta lõpus, enam heliste suhete üle. Oluline on ära tunda, kui kahe osisega sõnu lisandub umbes 2 mis on keele väljendusvõimele soodsad aasta ja 6 kuu vanuses. ja mis mittesoodsad muudatused. Järgnes keeleauhinna valdkondade Einar Meistri (TTÜ küberneetika plokk, mille avas Karl Pajusalu (TÜ), instituut) ettekanne tutvustas eesti kes kõneles teemal „Eesti murrete uuri- keeletehnoloogia hetkeseisu. Keeleteh- mine Wiedemannist Viitsoni”. Murde- noloogia on muutunud eriti aktuaal- uurimine on laiem, kui seda traditsioo- seks viimastel kümnenditel, mil info- ja niliselt ette kujutatakse. F. J. Wiede- kommunikatsiooni tehnoloogia (IKT) manni võibki pidada esimeseks eesti on meie igapäevaelu lahutamatu osa. murrete suuruurijaks: mõnes mõttes Toimib nn Gutenbergi efekt: nii nagu on kõik tema tööd kui murdeuurimi- trükikunst suretas välja keeled, millel ne. Murretega tegelemine asetus tema polnud kirjakeelt, ootab digitaalne hää-

7791

RINGVAADE 10-13.indd 779 30.09.13 17:07 bumine ees neid keeli, millel puudub kirjakeele loomine võttis 200 aastat arvutitugi. Eestis töötatakse praegu aega. Gutslaffil on selles täiesti- uni riikliku programmi „Eesti keeletehno- kaalne koht: ta avaldas esimese lõuna- loogia (2011–2017)” raames välja IKT eestikeelse grammatika (1648) ja tõlkis arenguks vajalikud keelespetsiifilised eesti keelde piibli (1646–1656). Gutslaff lahendused, nagu tarkvaraprototüüpe oli oma tõlkega ajast ees, ta püüdis üksi loovad arendusprogrammid, keeleres- jõuda vähem kui 10 aastaga grammati- sursse loovad programmid, integreeri- kast piiblitõlkeni. tud keeletarkvara ja selle rakendused, Tuuli Rehemaa ja Tiina Paeda (EKI) teksti- ja kõnetuvastus jne. ettekanne „Wiedemannist Väärini” tut- Arvo Valton („Tõlge – väärtus ja kul- vustas 2012. aastal ilmunud „Võõrsõna- tuurisild”) tutvustas soome-ugri kirjan- de leksikoni” 8. trüki muudatuste põhi- duse tõlkimist ja kirjastamist Eestis. jooni. Lisatud on morfoloogiline info 1989. aastal toimunud I soome-ugri (käänamine, pööramine, tüübinumb- kirjanike kongressil tekkis idee luua rid), morfoloogiline transkriptsioon, sõ- soome-ugri kirjanduste assotsiatsioon. naliigid, etümoloogiline info, hääldus. 1993. aastal see Ungaris Egeri linnas Samuti on lisatud hulgaliselt rahvaste loodigi. 1996. aastal pandi alus tõlke- ja hõimude nimesid, looma-, linnu- ja programmile. Praeguseks on sugulas- taimenimesid, toitude nimetusi jmt. keeltest eesti keelde tõlgitud üle 40 teo- Järgnesid välismaalaste ettekanded, se, neljakeelseid raamatuid (originaal-, kusjuures kõigil oli lubatud esineda eesti, vene, inglise keeles) on 14. Kõige oma emakeeles (käsilehtedelt sai jälgi- tugevamaks ja mitmekesisemaks peab da tõlget eesti keelde). Valton udmurdi kirjandust. Klaas Ruppel (Kodumaa Keelte Kes- Tänavuse Wiedemanni keeleauhin- kus, Helsingi) oli vaatluse alla võtnud na laureaat Valve-Liivi Kingisepp (TÜ) Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatu kõneles talle omase innukusega eesti saksa keele. Selleks oli ta otsinud sõna- kirjakeele sõnavara kujundajatest ja raamatust saksa väljendeid, mis on uurijatest läbi aegade. Vanades teksti- tänapäeval arusaamatud või raskesti des ja sõnastikes talletatud eestikeelse arusaadavad. Wiedemanni sõnaraama- sõnavaraga on tegeldud Tartu Ülikoolis tus on tegemist ülemsaksa keelega, mil- alates 1995. aastast, mil loodi vana kir- le ortograafia ja sõnavara peegeldavad jakeele uurimisrühm. Selle eesmärgiks oma ajastut. Leidub ka palju baltisme. on olnud panna alus vana kirjakeele Esineja leidis, et nimetatud sõnaraa- korpusele. Algsest sedelkartoteegist mat on leksikograafiline suursaavutus. tekkis elektrooniline andmebaas. Seni Jelena Rjabina (Udmurdi Riiklik Üli- on ilmunud Georg Mülleri jutluste sõ- kool) tutvustas Wiedemanni udmurdi nastik, Rossihniuse kirikumanuaalide keele uurijana. Udmurdi keele tõsisem leksikon jm. teaduslik uurimine algas XIX sajandi Konverentsi teine päev algas leksi- keskel. Kõik Wiedemanni udmurdi kee- kograafiaettekannetega. Kristiina Ross le alased tööd on „esimesed”: teaduslik (EKI) tutvustas XVII sajandi keele- grammatika (selle eest pälvis autor kujundajat Johannes Gutslaffi. Ühtse Demidovi preemia), uurimus udmurdi Euroopa idee võlgneme Martin Luthe- keele murretest, udmurdi ja komi keele rile, kes kuulutas, et jumalasõna peab võrdlev grammatika, lisaks sellele an- jõudma emakeelsena iga lugejani. Te- dis ta välja suure udmurdi keele sõna- malt pärineb ka soovitus: kuidas rää- raamatu. kida, tuleb küsida emalt kodus, lastelt Fennougristika teemade plokis oli tänaval, lihtrahvalt turuplatsil. Eesti esimesena kavas Nikolai Kuznetsovi

780

RINGVAADE 10-13.indd 780 30.09.13 17:07 (TÜ) ettekanne „Elagu komi keel”. 2010. Wiedemannil oli suur roll ka esimeste aasta Komimaa rahvaloendusel nime- liivikeelsete raamatute valmimisel. tas end komiks 234 655 inimest, kellest Keeleplaneerimisalaseid ettekandeid 59 % oskab enda väitel komi keelt. Pal- sisaldava ploki esimene esineja János judes komi peredes on laste „heaolu” ni- Pusztay (Szombathely Ülikool / Nitra mel üle mindud vene keelele, kuid keelt Ülikool) kõneles teemal „Keelearendus, pole võimalik elus hoida, kui vanemad terminoloogia ja keelte tulevik”. Keele- ei räägi seda lastega ja lapsed omavahel poliitika on seotud identiteedipoliitika mängides seda ei kasuta. Kehtiv keele- kõigi tasanditega (personaalne, grupi-, seadus kohustab õpetama koolis komi koha-, regionaalne, rahvusliku ja rah- keelt riigikeelena. Paljud komi lapsed vastevaheline). Keelepoliitika aluseks õpivad aga emakeelt võõrkeelena. on ametliku keele funktsioonide täit- Anatoli Kuklin (Joškar-Ola Fenno- miseks ühe või mitme keele väljavali- ugristika Instituut) tutvustas Wiede- mine ning keelekasutuse reguleerimine manni mari keele uurijana. Mari keelt riigiasutustes, riiklikes haldusasutus- kuulis Wiedemann esmakordselt mari- tes, rahvusvahelistes suhetes. Et kee- lasest madruse käest, kes teenis aega lepoliitika jõustuks, on vaja ka keele- Tallinnas. 1845. aastal valminud mari korraldust, s.o teadlikku sekkumist keele grammatika väljaandmiseks sai keele toimimisse ja arengusse. Tihti on Wiedemann ½ Demidovi preemiat. Sa- keelekorralduse esimene samm termi- muti ilmus tema sulest mari keele sõna- noloogia väljatöötamine. Eraldi tõi esi- raamat (1887), kuid selles pole ta eris- neja välja Venemaa soome-ugri keelte tanud niidu- ja mäemari keelt. funktsioneerimisvõime: praeguses olu- Irina Rešetnikova (TÜ) kõneles korras on need keeled sobimatud riigi- keelekeskkonna mõjust udmurdi keele keele ülesannete täitmiseks. Keel jääb oskusele. Oma uurimuse tarvis küsitles püsima vaid juhul, kui ta on kasutatav ta segaperekondi, kus on ka udmurdi inimkommunikatsiooni kõigis valdkon- juurtega liikmeid. Tulemused näitasid, dades. et udmurdi keele oskus ei sõltu otseselt Marjatta Jompaanen (Oulu Ülikool) peretüübist, küll aga pere rahvuslikust tutvustas põhjasaami kirjakeele aja- koosseisust ja elukohast (st kas tegu oli lugu. Põhjasaami on kõige rohkem rää- maaelanikega, liht- või käsitöölistega, gitud saami keel, mille kõnelejaid, kes haritlastega, linnastunud palgatöölis- elavad Soome, Rootsi ja Norra põhja- tega). osas, on 30 000 ringis. Saami kirjakeel Valt Ernštreiti (Riia) ettekande tee- ja kirjandus tekkisid tänu misjonitööle ma oli F. J. Wiedemann ja liivlased. ja õpetamisele. Aastal 1728 ilmus esi- Wiedemanni esimene kokkupuude liivi mene põhjasaamikeelne raamat: Lut- keelega oli 1855. aastal, mil ta sai üles- heri „Väike katekismus”. Pärast Teist andeks lõpule viia hiljuti surnud kol- maailmasõda, kui saami keelt õpetati leegi Andreas Johann Sjögreni pooleli koolis, olid Rootsis, Norras ja Soomes jäänud töö liivi keele sõnavara ja gram- kasutusel erinevad kirjaviisid. 1947. matika uurimisel. 1858. aastal õnnes- aastal tekkis mõte töötada välja ühtne tus Wiedemannil saada Venemaa TA-lt põhjasaami kirjaviis, teoks sai see alles raha uurimisreisiks Kuramaale. Kogu- 1979. aastal Põhjamaade saami keele tud andmetele tuginedes kirjutas tead- komisjoni eestvõttel. lane esimese liivi keele grammatika, Teemal „Wiedemanni sõnaraamat, koos liivi-saksa sõnaraamatuga ilmus seletav sõnaraamat ja keelekorraldus- see Peterburis 1861. aastal ja on jäänud lik sõnaraamat” esines Urmas Sutrop seni ainsaks liivi keele grammatikaks. (EKI/TÜ). Ta märkis, et Wiedemannil

781

RINGVAADE 10-13.indd 781 30.09.13 17:07 oli sõnaraamatu koostamisel eeskujuks praeguses Eesti riigis, mis lõimub glo- vendade Grimmide 32-köiteline sak- baliseeruva maailmaga, on kultuurikat- sa keele sõnaraamat. Meile lähedastes kestus omandanud uued vormid. Eestis kultuuriruumides on ilmunud veel kaks on endiselt kaks koolisüsteemi ning on tähtsat sõnaraamatut: Vladimir Dali ka eesti- ja venekeelne ajakirjandus. vene keele seletussõnaraamat ning Du- Tegelik suhtluskeskkond on aga üha deni sõnaraamat, s.o täielik saksa keele enam virtuaalne. Kui mõtleme keelest õigekirja sõnaraamat. Dudeni tradit- kui kultuurikandjast ja inimese olemise sioonis on koostatud ka ÕS. 1918. aastal viisist, siis kas oskame ette kujutada, ilmus esimene „Eesti keele õigekirjutu- kuhu viib see olukord, kui 60 % eesti se sõnaraamat”. Tulevikus on keeleini- noortest „elavad” pidevalt ingliskeelses meste ülesanne otsustada, kas ÕS ja keskkonnas. seletav sõnaraamat ühendada, kuidas Konverentsi kokku võttes lubas Helle normatiivsust ja keelekorralduslikkust Metslang, et vähemalt viie aasta pärast siduda, kas anda välja paber- või e-sõ- loodetakse taas rahvusvaheline teadus- naraamatuid jmt. konverents korraldada. Krista Kerge (TLÜ) arutles Eesti inimese ja ühiskonna keele üle. Kui sõja- järgsetel aastatel tuli Eestisse pidevalt juurde venekeelseid inimesi ja sel pinnal toimus kultuurikatkestus, siis TIINA HALLIK

TARTU JA RIIA KIRJANDUSES

9.−10. mail toimus Tartu Ülikooli saksa kirjanduslikud kujutelmad Tartule ja filoloogia osakonnas konverents „Tartu Riiale kui mälupaikadele? Millist rolli und Riga in der Literatur” („Tartu ja on sealjuures mänginud mitmekeelsus Riia kirjanduses”). Kahe päeva jooksul ja kultuuriline interferents? Kas linna- kuulati neljateist ettekannet, millega ruumi kasutatakse kirjanduses interfe- astusid üles saksa, läti, eesti ja klassi- rentsiruumide või pigem sotsiaalse ja kalised filoloogid Göttingenist, Riiast kultuurilise segregatsiooni ruumidena? ja Tartust. Viimastel aastatel on Saksa Milline oli nende linnade kirjanduslik germanistikas ja võrdlevas kirjandus- ja kultuuriline pale? Metodoloogiliselt teaduses tekkinud huvi Ida-Euroopa oli konverents inspireeritud eelkõige ajalooliste interferentsiruumide vastu, kirjandusgeograafiast (Literaturgeo- kus saksa keel ja kultuur on olnud aja- graphie)1 ja imagoloogilistest ning in- loos olulisel kohal. Konverentsi üheks terkultuurilistest lähenemistest, nõnda tõukejõuks oli Tartu ja Göttingeni üli- olid kesksel kohal küsimused tege- kooli saksa filoloogia osakondade vaheline koostööleping. 1 Siinkohal tuleks viidata eelkõige järg- Konverentsil vaadeldi Tartut ja Riiat mistele käsitlustele: Barbara Piatti „Die kui Liivimaa kaht poolust ja uuriti nen- Geographie der Literatur. Schauplätze, de linnade representatsiooni eesti, läti Handlungsräume, Raumphantasien” (2008); ja baltisaksa kirjanduses. Peamisteks Armin von Ungern-Sternbergi „Erzählregio- nen. Überlegungen zu literarischen Räumen küsimusteks, millele vastuseid otsiti, mit Blick auf die deutsche Literatur des Bal- olid: kuidas peegelduvad Tartu ja Riia tikums, das Baltikum und die deutsche Lite- kirjanduses? Millist mõju avaldavad ratur” (2003). 782

RINGVAADE 10-13.indd 782 30.09.13 17:07 vuspaikade ning oma ja võõra kujundite baltisaksa kirjanduses enamasti rõõm- kohta. sa ja muretu tudengilinnana, Tallinn Tartut ja Riiat võrreldes ilmnes ise- aga ajalooliste romaanide tegevuspai- äranis teravalt üks põhiline erisus: kui gana, siis suurima saksa elanikkonna läti kirjandus on pidanud tegelema Riia osakaaluga Riia kujutab endast Balti kui keskajal Saksa ordu poolt asutatud provintside ainsat metropoli. Riia on te- „saksa” linna „omaks” tegemisega, siis gus ärilinn ja modernismi kuliss. Lukas Tartu-kujund eesti kirjanduses ei ole eristas erinevaid Riia-romaani tüüpe: pidanud lähtuma varasemast baltisak- suurlinnaromaanid, mille puhul kir- sa kujundist, vaid on saanud toetuda jeldatakse suurlinna sotsiaalseid prob- eesti pseudomütoloogiale ja folkloorile. leeme ning linna peetakse süüdlaseks See linn on olnud algusest peale „oma”. tegelaste moraalses allakäigus; aga ka Erinevus nähtub ka linnanimedest: nii nn koju tagasipöördumise romaanid ja on Riia saksa nimekuju olnud allikaks kunstnikuromaanid. kõigile teiskeelsetele nimevariantidele, Thomas Taterka (Läti Ülikool, Riia) sellal kui Tartu paralleelvariantide alu- ettekande „Ab urbe condita. Der Ort seks on olnud eesti Tarbatu. Rigas in der deutschbaltischen Ge- Konverentsi esimene osa oli pühen- schichtsideologie” („Ab urbe condita. datud baltisaksa ruumikonfiguratsioo- Riia koht baltisaksa ajalooideoloogias”) nidele, ettekanded tegelesid baltisaksa sisuks oli Riia roll nn balti Jeruusalem- Tartu- ja Riia-piltidega, rõhutades Lii- mana Henriku Liivimaa kroonikal põhi- vimaa kakspoolsust ning vastastikust nevas baltisaksa Aufsegelung’i2 diskur- seotust. Ettekandes „Das studentische suses. Riia kinnistub selles baltisaksa Dorpat am Beispiel der deutschbalti- ajaloo põhitekstis stabiilse punktina, schen Lebenserinnerungen” („Üliõpilas- „Jumala linnana”. Et Riia saaks püsida, Tartu baltisaksa mälestustes”) vaatles tuli hävitada Tarbatu, see oli vajalik, et Reet Bender (TÜ) Tartu tähendust aka- korrastada Riiast lähtuvat baltisaksa deemilise tudengilinnana. Enam kui ajalooruumi. Oma semiootilis-diskur- paarikümne autori XIX sajandil ja XX siivanalüütilises vaates kroonikale viis sajandi alguses Tartus veedetud tuden- Thomas Taterka Riia asutamise tagasi giaega käsitlevatel mälestustel rajanev koloniaalsele narratiivile, mis oli balti- ettekanne andis pildi Tartust kui Bal- saksa ajalooideoloogias kasutusel kuni tikumi ainsast ülikoolilinnast, mille tu- XVIII sajandi lõpuni. Alles valgustajad denglikud tegevuspaigad on tänaseski nagu Garlieb Merkel põhjustasid 1800. Tartus jäänud pea samaks. Selles rollis aasta paiku diskursuse eduka „lahkne- oli Tartu kuni XIX sajandi teise poole- mise”. ni, mil asutati Riia polütehnikum, mida Silke Pasewalcki (TÜ) ettekande aga ei võetud esialgu täisväärtusliku teemaks oli baltisaksa eneseteadvus, ülikoolina, muuhulgas tituleeriti seda nõnda nagu see leiab väljendamist ka „Tartu järeleaimamiseks ebapiisa- Else Hueck-Dehio populaarses ja Sak- vate vahenditega”. Tartu oli baltisaks- samaal suurtes tiraažides ilmunud laste jaoks siinne ainus muusadelinn, Tartu-romaanis „Liebe Renata” (1955; poisikesepõlve unistuste linn, kus saadi e.k „Kallis Renata. Ühe nooruse lugu”, vabaks akadeemiliseks kodanikuks. 2001). Ettekandes interpreteeriti seda Liina Lukas (TÜ) käsitles ettekandes 2 baltisaksa Riia-romaanidest Alexander Aufsegelung’iks nimetatakse baltisaksa traditsioonis Liivimaa sümboolset „üles- Andreas Badendiecki, Carl Wormsi, Elf- leidmist”, vallutamist ja kristianiseerimist. riede Jakschi, Guido Eckardti ja Laura Sõna otsene tähendus seostub kohale purje- Marholmi loomingut. Kui Tartu esineb tamise, avastamisega.

783

RINGVAADE 10-13.indd 783 30.09.13 17:07 romaani pärast baltisakslaste ümber- kirjanduses. Erinevalt tunduvalt mai- asumist populaarseks saanud nostalgi- semast Tallinnast esineb Tartu eesti lise mälestuskirjanduse võtmes. Oma kirjanduses hapra ning kaduvana, olles analüüsis viitas Pasewalck Tartu kui kirjandusliku kujutelmana mälestuste baltisaksa Dorpati-kuvandile, mis esi- ja müüdiloome linn par excellence. Sel- neb romaanis pigem kultuurilise ja sot- line kuvand algab juba Käsu Hansu nu- siaalse segregatsiooni kui kultuurilise tulauluga, milles leiduvaid sümboleid interferentsi ruumina, teise vaatenur- interpreteeris Meelis Friedenthal. gana käsitles ta aga kirikuõpetaja tap- Teine päev oli pühendatud kolman- mise motiivi, uurides pastori märtrirolli dale teemale: ruumikonfiguratsioonide- kui võimalikku baltisaksa „saatuse” le balti kontekstis. Kairit Kaur (Tartu sümbolit. Samuti analüüsis ta romaanis Ülikool) andis oma ettekandes ülevaate esinevat klišeelikku eestlastekuvandit, enne 1800. aastat baltisaksa ajakirjan- mis on kahe eeltoodud aspektiga tihe- duses luuletusi avaldanud naisluuleta- dalt seotud. ja isiku tuvastamiskatsetest. Selgus, et Konverentsi teises osas „Ruumikon- 1781. aastal A. W. Hupeli „Põhja mist- figuratsioonid transnatsionaalses kon- sellides” anonüümselt luulepõimiku tekstis” laiendati vaadet Riiale. Olga avaldanud preili von Graf ja 1787. aas- Bazileviča (Läti Ülikool / Gießeni Üli- tal G. F. Findeiseni lektüüriajakirjas kool) ettekande teemaks oli nn vene „Lugemisraamat Eesti- ja Liivimaale” Riia Riiast pärit ja praegu Bostonis ela- Caroline von G.-- pseudonüümi all luu- va vene nüüdisautori Jelena Katišonoki letuse avaldanud naine võis olla üks ja kahes romaanis. Romaanide, nt 2006. seesama isik: Riias sündinud ja Põltsa- aastal ilmunud teose „Жили-были ста- maa (sks Oberpahlen) lähistel surnud, рик со старухой” („Once There Lived an Riia linnaarsti Theophil von Grafi -tü Old Man and His Wife”) tegevus toimub tar Johanna Regina (1742–1806), kelle XX sajandi alguse Riias − kuigi linna nime senistest baltisaksa kirjandus- nimepidi ei nimetata, on tegevuspaik lugudest ei leia. äratuntav − ja linna ning ajajärgu pöör- Kristi Viiding (TÜ) käsitles Tartu ja deliste sündmuste keerist vaadeldakse Riia suhteid 1630. aastail ajastutüüpi- Moskva eeslinnas elavate vene sisse- lise bimediaalse tunnuse, humanistli- rändajate silme läbi. ku trükkalimärgi alusel. Ainus siinse Kai Sina (Göttingeni Ülikool) tege- regiooni humanistlik trükkalimärk ku- les oma linnapiire ületavas ettekandes jundati 1632. aastal Tartu Akadeemia Sofi Oksaneni ja tema romaaniga „Pu- trükikoja jaoks Riiast pärit trükkali ja hastus”, käsitledes romaanis loodud postmeistri Jakob Beckeri ja samuti imagoloogilist pilti Eestist ja Eesti aja- Läti aladelt Tartusse jõudnud ajaloo ja loost autori feministliku lähenemisviisi antikviteetide professori Friedrich Me- väljendusena ning tuues esile Oksane- niuse koostöös, domineerivaks pooleks ni romaani tähenduse Saksamaal, kus kindlasti viimatimainitu. Trükkali- kriitika on selle nimetanud „suureks märk peegeldab Meniuse silmapaistvat Eesti-romaaniks”. erialast eruditsiooni antiikkirjanduse Esimese konverentsipäeva lõpetasid ja -mütoloogia tundja ja antikvaarse kaks inglise keeles peetud õhtust et- stiilisuuna esindajana Tartus; enese ja tekannet ülikooli kohvikus: Elle-Mari Beckeri stiliseerimine antiikmütoloogia Talivee (Underi ja Tuglase Kirjandus- tegelaseks vihjab ka suurejoonelistele keskus) ja Meelis Friedenthali (Tar- plaanidele Tartu kui humanistliku kir- tu Ülikooli raamatukogu) ettekanded jakultuuri keskuse väljaarendamiseks. keskendusid Tartu tähendustele eesti Märgi lühiajaliseks kujunenud kasuta-

784

RINGVAADE 10-13.indd 784 30.09.13 17:07 mine (1632−1635) ja loojatevahelised Ruth Florack (Göttingeni Ülikool) tülid loovad puäntliku kontrasti kõrge- pöördus oma ettekandes „Herder und lennulise humanistliku idee ja inimkäi- Riga. Journal meiner Reise vom Bal- tumise tegeliku madaluse vahel. tikum nach Frankreich 1769” tagasi Mºara Grudule (Läti Ülikool, Riia) XVIII sajandisse, et tegeleda noore Her- ettekandes Tartu-kuvandist läti vane- deri seni reisikirjelduseks peetud teose- mas kirjasõnas nähtus Tartu tähen- ga ja tuua välja, et pigem oli tegu noore duslikkus läti ülikoolilinnana. Tartu mehe nn teoretiseeriva skitsiraamatu- leidis oma koha läti kirjasõnas juba ga, mis polnud mõeldud avaldamiseks. rahvavalgustuses XVIII sajandil ja XIX Liivimaa esineb nimetatud Journal’is sajandi alul, mil Tartut tutvustati kui väga konkreetsena, autor esitab täpse Riiast palju vanemat linna, kus asu- programmilise kava Riia lütseumi õppe- vad ülikool ja Kivisild. Nõnda kirjutas kava muutmiseks, püstitades ka prant- näiteks esimene lätikeelne ajaleht Lat- suse keele kui moodsa keele õpetamise viešu Avªızes aastal 1822: „Meie keiser nõude. Prantsusmaa esineb kultuuri ja on Tartusse suurkooli asutanud, kus arengu abstraktse kvintessentsina, po- õpivad 200–300 noorhärrat Eesti-, Lii- sitiivne kuvand kaob aga abstraktsioo- vi- ja Kuramaalt”. Esimene lätikeelne ni reaalsuseks muutudes ehk Prant- entsüklopeediline artikkel Tartu (ja susmaale jõudes, kus ilmneb, et autor eestlaste) kohta ilmus aga Kreutzwaldi ei suuda prantslastega kommunikee- „Ma-ilm ja mõnda” läti paralleelvarian- ruda ja muutub reaalsete olude suhtes dis „Pasaule un daudz no tºa” (Dorpat väga kriitiliseks. Samuti selgub, et reis 1860) A. Šºulmanise sulest. Prantsusmaale polnud mitte tüüpiline Imants Cªırulise (Läti Ülikool, Riia) nn Bildungsreise, vaid lihtsalt esimene ettekanne haakus Thomas Taterka ettejuhtunud võimalus Liivimaalt mi- ettekujutusega Riia rollist baltisaksa nema pääseda. ajalooideoloogias. Ta käsitles Riia lin- Kuigi konverents ei suutnud katta na tähendust läti kirjanduses, kasuta- kõiki vaatenurki − puudusid nii Tartu des selleks kolme teost: 1888 ilmunud kuvand vene kirjanduses, Lotmani-Tar- Andrejs Pumpursi eepost „Lāčplēsis”, tu, Tartu rootsi kirjanduses kui ka Riia vasakpoolse luuletaja Linards Laicensi kujutamine reisikirjanduses −, andsid 1921. aastal kirjutatud luuletust „Pil- elavaloomulised ja viljakad diskussioo- šetu gals” („Linnade lõpp”) ja Ulmanise nid imaginatsioonidest ja imagotest linn õueluuletaja Edvarts Virza luuletust sapanuse konverentsi õnnestumiseks. „Riga” (1920). Kõigis neis luuletustes Loodetavasti jõuavad konverentsiette- esineb Riia linn probleemina, Riiat ei kanded ka kirjalikul kujul lugejate ette. kujutata „oma” linnana, ja see vastuolu on läti identiteedile raske kanda hoolimata asjaolust, et seal tekkis XIX sajandil läti rahvuslik liikumine. Linna „võõruse” probleemi komplitseerib Riia tähendus tööstuslinnana ning sellega REET BENDER, seotud probleemistik. SILKE PASEWALCK

785

RINGVAADE 10-13.indd 785 30.09.13 17:07 REALISM!!!!

Realismi nüüdisaegsest tähendusest ja relevantsusest

leda kirjanduslikku realismi laiemalt, 17. mail kogunesid Tartus Eesti Kir- kui seda võimaldab ajalooline arusaam jandusmuuseumi saali noored huma- realismist kui (XIX sajandi) klassika- nitaarteadlased, et vahetada mõtteid lisest kirjandusžanrist. Pigem on rea- selle üle, mida me peame silmas, kui kõ- lism üldine tunnetuslaad, mis eeldab neleme tänapäeval realismist, olgu siis sõnavälise „tegelikkuse” olemasolu ning üldisema tunnetusvormi või kitsamalt ühtlasi ka võimalust seda tegelikkust žanri tähenduses. Kas pole võimalik, sõnas usutavalt või adekvaatselt kajas- et modernses, simulaakrumitega täide- tada. Mis omakorda eeldab, et sõnade tud ühiskonnas on realism kui selline ja asjade vahel peab valitsema mingit juba ületatud ning sellest kõnelemine laadi vastavus, mis selle usutavuse või ebaadekvaatne? Või toob tarbimisühis- adekvaatsuse tagaks, kuid mis võib konna läbinisti materiaalne tegelikkus erinevate tunnetuslaadide puhul võtta esile just realismi teisenenud ja inten- üsnagi erinevaid vorme (mis loomuli- siivistunud avaldumisvorme, millele kult tähendab, et meil on tegu mitme- võiks viidata kas või realistliku kuju- te realismidega). Realist aga on keegi, tusmeetodi taas kasvanud aktuaalsus kelle jaoks sõnade ja asjade vahekorra nüüdisaegsetes kunstilistes praktika- usutav paikarihtimine on esimene sü- tes? Viimane oli ka üks nimetatud kon- dameasi ning kelle tegevust määratleb verentsiteema ellukutsumise ajendeid, esmajoones usutavusnõudest lähtuv näidates, et inimeste kinnisidee realis- kohustus kirjeldada „kõike”. Nii võib mist pole hoopiski ammendatud ning öelda, et realismi ja realiste võib leida kõrvaleheitmise asemel vajab realismi- igast ajastust, lihtsalt see, mida peetak- küsimus pigem taas läbimõtlemist. se „sõnaväliseks reaalsuseks”, on aja Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuri- jooksul hakanud sisaldama rohkemat ja kirjandusteooria töörühma korral- kui materiaalsed üksikasjad ning nen- datud konverentsi „Realism!!!!” puhul de ringlusel põhinevad ühiskondlikud oligi õieti tegemist järjekordse, juba suhted. „Väline reaalsus” on hakanud kuuenda vaatusega igakevadisest (ting- tähistama ka märksa vähem käega- liku ja mõneti eksitava nimega „arhiivi- katsutavate asjade ülemäärasust. Sel konverentside”) sarjast, mis kaardistab moel katsus näiteks sürrealism kirjel- filosoofia, kunsti, kirjanduse, teooria dada teadvustamatuse liiasust tead- jms, lühidalt humanitaaria nähtusi ja vuse üle, Joyce keele ja kirjanduse lii- probleeme, mis just viimastel aastatel asust raamatu üle, Proust mälu ja aja on maailmas iseäranis jõuliselt kõne- liiasust subjekti üle, Kafka bürokraat- ainet pakkunud. Varasematel aastatel like süsteemide liiasust üksikindivii- on kõneldud arhiivist ja unustusest, di üle, postmodernism aga näiteks nn utoopiast, maailmalõpukujutlustest ja hüperreaalsuse või simulatsioonilisuse kunsti poliitilisest potentsiaalist. 2014. liiasust tegelikkuse üle. Kõik need eri- aasta konverents toimub kuuldavasti nevad avaldused on mingis põhimises kultuuri ja ühiskonna afektiivse laetu- mõttes realistlikud just seepärast, et on se teemadel. oma ajastus ja omas perspektiivis sa- Selleaastase konverentsi avas Jaak muti katsed sõnu ja asju adekvaatselt Tombergi sissejuhatav ettekanne, mil- paika rihtida, vabastades sellega realis- les Tomberg rõhutas tarvidust käsit- mi vahetu materiaalsuse piirangutest.

786

RINGVAADE 10-13.indd 786 30.09.13 17:07 Silver Rattasepp pööras oma ette- liseks realismiks” – ülekanne, mis oli kandes tähelepanu korrelatsionismi kui motiveeritud nii autori enda maailma- humanitaaria ühe alusmõtte ja -võtte vaatelisest küpsemisest kui ka vaja- omamoodi realismisallimatusele. Kuna dusest päästa oma erifondi suunatud korrelatsionism näeb mõtet ja maailma teos, muutes seda nõukogude dogmaa- lahutamatutena, pöördub mõtlemine tikale paremini vastavaks. Ettekande neid põhimõtteid järgides ära maailma teoreetiline osa, milles Pilv toetus Julia kirevusest ja elu rikkusest ning leiab Kristeva romaaniteooriale, puudutas kogu tähenduse eranditult vaid kõigest Sirge juhtumist inspireeritult paradok- inimlikust: keelest, teadvusest, diskur- si, kuidas igasugune uusaegne realismi- susest, representatsioonidest jne. Seega taotlus viib tagasi selle justkui sisulise võib mõtlemist paradoksaalselt pidada vastaspooluse, realismi juurde keskaeg- juba alates Kantist realismisallima- ses tähenduses (vastandatuna nomina- tuks, kuna see redutseerib maailma lismile, mis lõi tegelikult eeldused uus- inimlikele tajuvormidele. Rattasepp aegse romaanikunsti tekkeks). toetus oma ettekandes peamiselt nüü- Johanna Rossi ettekanne puudutas disaegsele prantsuse filosoofile Quentin minategelase küsimust eesti sotsrea- Meillassoux’le, kelle korrelatsionismi- listlikus kirjanduses, kusjuures Ross vastast mõtlemist on nimetatud ka spe- toetus ennekõike 1950. aastate jooksul kulatiivseks realismiks. ajakirjas Looming ilmunule. Küsimus Agnes Neier kõneles realismi ambi- seisnes selles, kuidas minajutustaja valentsusest fotograafias, tuues -hul „sissehiilimisega” sotsrealistliku kirjan- galiselt fotonäiteid viimasest kolmest duse kaanonisse tol kümnendil toimus aastasajast. Fotograafiat on peetud pidev (sots)realismi piiride laiendami- loomupäraselt realistlikuks, kuna see ne. Objektiivsust ja panoraamsust nõu- opereerib kujutise ja kujutatava vahel dev realism justkui ei soosiks minavor- mehaaniliselt, keemia või tehnoloogia mis jutustust, ometi säilis minajutus- vahendusel. Ometi on selline nägemus taja olukirjeldusžanris, mis tasahilju kui mitte ekslik, siis vähemalt ambiva- aina ilukirjanduslikumaks muutuma lentne: foto realistlikkuse all peetakse hakkas, teisendades nii arusaama rea- tihti silmas üksnes tema emotsionaal- listlikust kujutusest kui sellisest. Para- set sisendusjõudu, tema elavust, jättes doksaalselt võib selguda, et tõeline ob- kõrvale kadreerimise, lavastamise ja jektiivsus ja panoraamsus ei kehtestugi töötlemise ideoloogilised aspektid. Tä- ilma subjektiivset perspektiivi ja isik- napäeva pildilises maailmas on aga just likke tundeid mängu toomata (järeldus, kaamerasilma tüüpi objektiivsus see, millele eespool käsitletud korrelatsio- mis defineerib meie jaoks selle, mida me nistid kindlasti vastu väidaksid). peame reaalseks. Õhtuse istungi avas Mihkel Kun- Juttu tuli ka kitsamalt sotsrealist- nus ettekandega „Inimene kaineneb likust žanrist ja selle dialoogivõimest ehk mõtlemise häbi”, milles ta lähtus teiste žanrite või kirjandusega laie- Oswald Spengleri „Õhtumaa allakäi- malt. Aare Pilv vaatles muutusi, mida gu” II osas leiduvast arutlusest inimese tegi Rudolf Sirge, kui kirjutas 1929. mõtlemise ja elutegelikkuse vahekorra aastal ilmunud romaani „Rahu! Leiba! üle. „Realistlik” positsioon selle vahe- Maad!” ümber romaaniks „Tulukesed korra tajumisel toob enesega paratama- luhal” (1961). Seejuures nägi Pilv auto- tult kaasa mõtlemise häbi – äratund- ri ülesandena kanda romaan n-ö ühest mise, kui võrratult vähe mõtlemine „ismist” teise, naturalismist millessegi, suudab elutegelikkust mõjutada, mis mida Pilv nimetas „sotsiaal-dialekti- vähemalt ühiskondlikus plaanis teeb

787

RINGVAADE 10-13.indd 787 30.09.13 17:07 mõtlemisest äärmiselt antisotsiaalse ammendamise ambitsiooniga piiratud tegevuse. Kunnuse mõtet näitlikustasid tekstimahtude juures. Need kolm näi- Spengleri kõrval Hannah Arendti, Clive det olid Georges Pereci „Still life /style Pontingi, Kaupo Vippi jt tekstid. leaf”, D. A. Andrussevitši 1957. aastal Hent Kalmo arutles realistliku kuns- ilmunud ülevaade Nõukogude Liidus titeose põhiliste vastuvõtumehhanis- toodetavatest kaupadest ning viimaks mide üle paranoia sümptomite kaudu. peatükk Saare lasteraamatust „Kuidas Realistlike kunstiteoste analüüsi puhul meil asjad käivad” (2013). Iga tekstinäi- nähakse tihti ka esmapilgul kõige tä- te juures oli küsimuse all, kas kirjani- hendusetumates üksikasjades tähen- kul on võimalik ammendada ühes raa- duslikku võtet, mis sarnaneb üsnagi matus kogu elutegelikkus, mistõttu iga paranoilisele hoiakule omase tähendus- raamat justkui teeskleks, nagu ta oleks luuluga, kus kõik juhuslik omandab viimane ja lõplik. mingi motiveeritud tähenduse. Samas Mida sõnada ühe lausega selle lühi- peab selle paranoilise tõlgendava hoia- kese konverentsiülevaate kokkuvõtteks ku tekkimiseks olema miski siiski sig- realismi staatuse kohta nüüdisajal? neeritud, st tõlgendamiseks esitatud Ernesto Laclaud parafraseerides võime kunstiteosena, mis näitab, kuivõrd olu- julgelt öelda realismi kohta seda, mida line roll on intentsiooni mõistel kunsti- Groucho Marx ütles seksi kohta: „see teose piiride määratlemisel. jääb veel mõneks ajaks meiega.” Konverentsipäeva lõpetasid Anti Saare kolm eriilmelist, kuid asjako- hast lugemist tegelikkuse kohta, mis NEEME LOPP, tegelesid kõik omal moel tegelikkuse JAAK TOMBERG

KONVERENTS „GRAMMATIKA JA KONTEKST”

6.–8. juunini 2013 toimus Tartus rah- grammatiliste vahendite ning kasutus- vusvaheline konverents „Grammatika situatsioonide vahelised suhted. Sellest ja kontekst: uued vaatenurgad Uurali lähtuvalt kujunesid ka konverentsil keelte uurimises”. Tegu oli juba neljan- käsitletavad teemad, mis ulatusid ühe da konverentsiga samateemaliste süm- keele spetsiifiliste konstruktsioonide poosionide sarjas, varasemad on toi- analüüsist modaalsuse, aspekti, pro- munud 2004. aastal Budapestis, 2007. soodia ja referentsiaalsuse kategooriaid aastal Helsingis ja 2011. aastal taas Bu- pidi laiemate tüpoloogiliste tähelepane- dapestis. Tänavune üritus osutus suu- kuteni. remaks kui varasemad. Ettekandeid oli Lisaks üldsektsioonidele olid kavas kokku 88 ja ettekandjaid lisaks Eestile, ka teemasessioonid, mille ülesandeks Soomele ja Ungarile ka Saksamaalt, Ve- oli koondada sarnase temaatikaga et- nemaalt, Inglismaalt, Hollandist, Tšeh- tekanded ja pakkuda seeläbi nii esi- hist, Poolast, Ameerika Ühendriikidest, nejatele endile kui ka kuulajatele ter- Rootsist, Belgiast ja Hispaaniast. viklikumat ülevaadet ühest kindlast Konverentsisarja eesmärk on iga valdkonnast ja selle hetkeseisust ning paari-kolme aasta tagant kokku tuua kontsentreeritumat diskussiooniruumi. Uurali keeltega tegelevad teadlased, Teemasessioone oli kokku viis: „Pre- kelle huviorbiidis on eelkõige keele vious knowledge and utterance design”

788

RINGVAADE 10-13.indd 788 30.09.13 17:07 („Eelteadmised ja lausungi konstrueeri- keelte essiivi funktsioonidest ning tei- mine”, korraldajad Riina Kasterpalu ja salt nendele funktsioonidele vastava- Krista Mihkels), „Referential devices in test vormidest ja konstruktsioonidest. Uralic and adjacent languages” („Uura- Maria Vilkuna plenaarettekanne li keelte ja naaberkeelte referentsiaal- käsitles vana tuttavat küsimust: kas sed vahendid”), korraldajad Gerson soome keeles on tüpoloogiliselt olemas Klumpp, Ritva Laury ja Renate Paju- passiiv või peaks pigem rääkima imper- salu), „Syntax-information structure sonaali kategooriast, nagu seda tradit- interface in Finno-Ugric” („Süntaksi ja siooniliselt on tehtud eesti keele puhul. infostruktuuri suhted soome-ugri keel- Vilkuna vaatles soome keele passiivi ar- tes”, korraldajad Balázs Surányi ja Or- vukaid esinemiskontekste nii üldkeeles solya Tánczos), „The aspects of aspect” kui ka murretes ja argumenteeris eri- („Aspekti aspektid”, korraldajad Tuo- nevatele teoreetikutele toetudes passii- mas Huumo ja Gábor Tolcsvai Nagy) ja vi kategooria poolt ja vastu. Ühese sel- „Uralic Essive” („Uurali essiiv”, korral- ge vastuseni Vilkuna oma ettekandes daja Casper de Groot). ootuspäraselt ei jõudnudki, vaid tõdes Plenariste oli kutsutud sel korral taaskord, et passiivi kategooria olemas- neli: Casper de Groot (Amsterdami Üli- olu soome keeles on endiselt vaieldav kool), Maria Vilkuna (Kodumaa Keelte ja selle postuleerimine sõltub suuresti Keskus), Leelo Keevallik (Linköpingi teoreetilisest raamistikust ja uurimuse Ülikool) ja Gerson Klumpp (Tartu Üli- eesmärkidest. kool). Leelo Keevallik esitas oma plenaar- Casper de Groot kõneles oma ple- ettekandes uue perspektiivi grammati- naarettekandes nn depiktiividest ja ka kirjeldamiseks, sidudes grammatika fookusest Uurali keeltes. Depiktiivid käimasoleva suhtlussituatsiooniga, mil on sekundaarsed predikaadid, klassi- tähtsustub aja roll situatsiooni tõlgen- kalises süntaksikäsitluses osalejaid (nt damisel. Eriti pööras Keevallik ettekan- subjekti või objekti) kirjeldavad teatud des tähelepanu traditsiooniliselt keele- laadi määrused (nt „Mari sõi kala too- välisteks või paralingvistilisteks näh- relt/toorena”), mille üheks funktsioo- tusteks peetavatele kehaliigutustele ja niks on markeerida ka fookust. Uurali žestidele kui grammatika loomulikele keeltes toimivad depiktiivide funktsioo- osadele. Nõnda näiteks võivad liigutu- nis noomenite puhul näiteks essiiv ja sed võtta suhtlussituatsioonis sageli translatiiv, ent ka teised käänded (ud- predikaadi või argumendi rolli ning se- murdi keeles nt inessiiv); samuti võivad damööda võib liigutusi tsiteerida sama- selles rollis esineda adverbid või verbi- moodi nagu sõnu. Keevallik rõhutas, et de infiniitsed vormid. Depiktiivide ana- selline multimodaalne lähenemisviis lüüs pakub niisiis mitmeid väljakutseid võib sageli lahendada paljusid tegeli- nii nende süntaktilise käitumise kui ka ku keelekasutuse uurimise probleeme semantika osas, põhiliselt just seetõttu, ja demonstreeris seda videonäidetega et nende eristamine teistes funktsiooni- tantsutundidest, kus kõne ja kehaliigu- des olevatest lauseliikmetest, eelkõige tused toimivad grammatiliste tervikute viisi või seisundit väljendavatest mää- loomisel üheskoos. rustest, ei ole alati üheselt tõlgendatav. Gerson Klumpp tutvustas oma ette- Depiktiividega seoses tutvustas C. de kandes komi keele possessiivsufiksite Groot lisaks ka rahvusvahelist projekti, funktsioone, mida on kokku neli. Pos- mille eesmärgiks on luua funktsionaal- sessiivsufiksid võivad esineda 1) - tüü se diskursusegrammatika raamistikus piliselt isiku või omaja markeerijatena, laiem tüpoloogiline kirjeldus Uurali 2) tuntuse (givenness) markeritena,

789

RINGVAADE 10-13.indd 789 30.09.13 17:07 3) objekti fookusesse tõstjatena või 4) rentsi ametlikult kodulehelt http:// üldiste fookuspartiklitena. Sealjuures grammar2013.ut.ee. Konverentsi kor- piir ühe või teise funktsiooni vahel ei raldustoimkonda kuulusid Tartu Üli- ole alati selge, kuna kõik funktsioonid kooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi on Klumppi sõnul seletatavad ühe aren- töötajad, doktorandid ja magistran- guliini kaudu (st possessiivsufiksite are- did Liina Lindström, Kristel Uiboaed, nemine üldisest isikumarkerist tuntud Maarja-Liisa Pilvik, Helen Plado, Triin referendi markeerijaks, tuntuse marke- Todesk, Tuomas Huumo, Hanna Jokela, rist fookuses oleva tuntud objekti mar- Helle Metslang ja Virve Vihman. Kor- keriks ja sellest omakorda lihtsalt foo- raldamist toetas keeleteaduse, filosoofia kuse markeriks). Eriti oluliseks pidas ja semiootika doktorikool. Klumpp sealjuures viimast arengufaasi, Järgmine, järjekorras viies „Gram- mil tuntud objekti fookusesse tõstmine matika ja kontekst” leiab loodetavasti saab aluseks possessiivsufiksi reana- aset 2016. aastal Austrias Viini Ülikoo- lüüsile üldise fookuse markeerijana. lis. Selleaastase konverentsi kava, tee- masessioonide kirjeldused ja ettekan- nete kokkuvõtted on leitavad konve- MAARJA-LIISA PILVIK

LÜHIKROONIKA

• 1.–4. juulini toimus Tartus etno- all „Lugedes rändavaid pilvi”. Suviselt loogide ja folkloristide maailmaorgani- pingevabamas õhkkonnas esinesid ette- satsiooni SIEF (Société Internationale kannetega Risto Järv, Boris Veizenen, d’Ethnologie et de Folklore) 11. rahvus- Janika Kronberg, Katre Pärn, Johanna vaheline kongress, millel osales ligi 430 Ross, Kairit Kaur, Liina-Ly Roos, Kris- esinejat 41 riigist. Tänavune kongress ta Ojasaar, Kersti Unt, Marit Karelson, keskendus ringlusele, sh kultuurivor- Sven Vabar, Tanel Pern, Kadri Tüür, mide ringlusele ning kultuuriliste prak- Neeme Näripä ja Valdur Mikita. tikate ja uskumuste ringlust kujunda- • 27. augustil peeti Eesti Keele Ins- vatele poliitilistele ja majanduslikele tituudis Emakeele Seltsi koosolek, mil- teguritele. Tartu Ülikooli aulas toimu- lega tähistati keelemees Raimo Raagi nud seitsmel plenaarloengul esinesid 60. sünnipäeva. Avasõnad lausus Tiina Tine Damsholt (Kopenhaageni Ülikool), Söderman. Juubelihõnguliste sõnavõt- Michael Herzfeld (Harvardi Ülikool), tudega esinesid Jüri Viikberg („Kaalul Robert G. Howard (Wisconsini Ülikool), on rohkem kui Saareste murdeatlas”), Kristin Kuutma (TÜ), Joep Leerssen Päivi Juvonen („Så lika men ändå så (Amsterdami Ülikool), Alessandro Por- olika. Om kanssa, kans och kaa i talad telli (Sapienza Ülikool Roomas) ja Greg finska”), Pirkko Nuolijärvi („Kieli,- yk Urban (Pennsylvania Ülikool). Kong- silö ja yhteiskunta”) ja Kristiina Ross ressi korraldasid TÜ kultuuriteaduste („Henricus Stahell, Raimo Raag ja tei- ja kunstide instituut koostöös Eesti Kir- sed tähtsad mehed”). Teistest akadee- jandusmuuseumi, Eesti Rahva Muuseu- milisema ettekandega astus üles Marje mi, kultuuriteooria tippkeskuse, Tallin- Joalaid („Raagist, Raagi külast ja Vaht- na Ülikooli ning Tartu Nefa rühmaga. sõliinast”). • 5.–6. juulil peeti Nüplis järjekordne • 10. septembril tähistati Emakeele Kirjandusmuuseumi suvekool pealkirja Seltsi koosolekuga Jüri Viikbergi 60.

790

RINGVAADE 10-13.indd 790 30.09.13 17:07 sünnipäeva. Ettekannetega esinesid testada nii, et see ei jääks ühe või teise juubilar ise („Alamsaksa laensõnadest rahvuse „siseasjaks”, vaid et rahvuslike Johannes Gutslaffi grammatikas”), An- kirjanduste ja nende uurimise tähen- nika Kilgi („Eduard Ahrensi piiblikeele dus laieneks avaramasse rahvuseüle- kriitika”) ja Lembit Vaba („Mida Siber sesse teadvusse. Suurfoorumist võttis meile õpetas”). osa 35 kirjandusteadlast üle maailma. • 11. septembril Tartus toimunud Tosina eesti kirjandusuurija kõrval Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul esi- esinesid konverentsil õpetlased Slovak- nes Dorothee M. Goeze ettekandega kiast, Portugalist, Leedust, Sloveeniast, „Kultuurivahendus külma sõja aegsel Lätist, Saksamaalt, Hiinast, Marokost, perioodil. Otto A. Webermann – bio- Luxembourgist, Inglismaalt ja Poolast. graafia Eesti ja Saksamaa vahel”. O. A. • 26. septembril toimus Kirjandus- Webermann töötas uurijana Göttinge- muuseumis Akadeemilise Rahvaluule ni ülikooli soome-ugri instituudis ja on Seltsi ettekandeõhtu, kus esinesid Mall avaldanud uurimusi eesti ja saksa kee- Hiiemäe („Lastemängude temaatikast, les eesti kultuuriloo ja kirjanduse alalt. otstarbest ja muutlikkusest”) ning • 12.–13. septembril peeti Sangastes Astrid Tuisk („Väike tüdruk ja brändi- EKI ning TÜ keeleteaduse, filosoofia ja toode Littlest Pet Shop”). Astrid Tuisk semiootika doktorikooli sügisseminar kuulutas välja lastemängude kogumis- „Keeletehnoloogiast filoloogile”. Oma võistluse. käsilolevatest töödest kõnelesid Einar • 26. septembril toimunud Euroopa ja Lya Meister, Meelis Mihkla, Liisi keeltepäeva puhul korraldasid Euroopa Piits, Mari-Liis Kalvik, Pärtel Lippus, Komisjoni esindus Eestis, Eesti Kee- Tanel Alumäe, Hille Pajupuu, Rene Alt- le Instituut ja Eesti Keeletoimetajate rov ja Kairi Tamuri. Liit Tallinnas esimest korda selge keele • 19. septembril pidas Eva Toulouze konverentsi. Avasõnad lausus Toomas Tartus Eesti Akadeemilise Usundiloo Hendrik Ilves. Ettekannetega esinesid Seltsi loengusarjas „Religioon ja konf- Anne-Marie Hasselrot (Rootsi Riigi- likt” loengu „Kaama-taguste udmurtide kantselei), Allar Jõks (advokaadibüroo usund tänapäeval”. Suvistel välitöödel Sorainen), Karine Nicolay (Thomas juunikuu palvustetsükli jälgimisel põ- More’i ülikooli kolledž, USA), Martin hinenud ettekanne keskendus ohvri- Foessleitner (Rahvusvaheline Infodisai- papi rollile selles protsessis ja vaatles ni Instituut, IIID), Tiina Pai (Euroopa elava traditsiooni varieeruvust Baškii- Komisjoni kirjaliku tõlke peadirekto- ria udmurtide usuelus. raat) ja Janar Filippov (Eesti Ekspress). • 23.–25. septembrini toimus Tar- • 27. septembril peeti Tallinna Üli- tus Eesti võrdleva kirjandusteaduse koolis Emakeele Seltsi üliõpilaskonve- assotsiatsiooni 10. rahvusvaheline kon- rents. Esinesid Eduard Odinets, Kairi verents „Rahvuskirjandused ja võrd- Lehis, Andra Rumm, Olle Sokk, Maar- lev kirjandusuurimine”. Konverentsil ja-Liisa Pilvik ja Triin Todesk. arutleti, kuidas rahvuskirjandust mõ-

791

RINGVAADE 10-13.indd 791 30.09.13 17:07 impr 10-2013_lõpulehekülg 30.09.13 17:10 Page 1

ÕNNITLEME!

2. X Enn Nõu – 80 Hannu Remes – 70 3. X Maria Tervonen – 60 5. X Helvi Jürisson – 85

kolleegiu m: toimetu s: toimetu se AADRess : Mati Erelt, Peatoimetaja, Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn. Cornelius Hasselblatt, keeleteadus Tiit Hennoste, Hasso Krull, Joel sang 6449 228 http://kjak.eki.ee/ Johanna Laakso, Tegevtoimetaja http://digar.nlib.ee/digar/show?id= Kazuto Matsumura, tiina Hallik 6449 126 56205 Helle Metslang, Sirje Olesk, Kirjandusajalugu, e-pos t: [email protected] Karl Pajusalu, Peeter Päll, folkloristika Raimo Raag, Rein Raud, mall Jõgi 6449 126 Trükkida antud 30. IX 2013. Kristiina Ross, Jüri Talvet, Kirjandusteooria Trükiarv 680. Peeter Torop, Jaan Undusk, ja -kriitika Tallinna Raamatutrükikoda, Ülo Valk, Mart Velsker, Johanna Ross 6449 126 Laki 26, 12915 Tallinn. Tiit-Rein Viitso, Tehniline toimetaj a 6509 990 Märt Väljataga, Haldur Õim Reet sepp 6449 126

Keelt ja Kirjandust on võimalik tellida telefonil 617 77 17 või aadressil www.tellimine.ee

Ajakiri kuulub MLA (Modern Language Association of America), CEEOL-i (Central and Eastern European Online Library), LLBA (Linguistics & Language Behavior Abstracts. Sociological Abstracts, USA) ja Ulrich’s Periodicals Directory andmebaasi, Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivi DIGAR ( http :// digar.nlib.ee ) ning Alalise Rahvusvahelise Lingvistide Komitee valik- bibliograafiasse „Linguistic Bibliography”. Ajakiri ilmub Eesti riigi ja Eesti Kultuurkapitali toetusel. © Keel ja Kirjandus ® Kujundanud Jüri Kass SA Kultuurileht